Tere päevast, austatud Riigikogu! Tervist, kõik, kes te jälgite tänast infotundi siit Riigikogu istungisaali rõdudelt ja ka sinise ekraani vahendusel! Me alustame 15. aprilli infotundi. Head kolleegid, nii nagu ikka, kõigepealt me teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 16 Riigikogu liiget, puudub 85. Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt ning majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo. Tere päevast, lugupeetud ministrid! Meie infotunni reeglid on ikka täpselt samasugused nagu ka varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit ja vastamiseks kolm minutit. Registreerunud Riigikogu liige saab esitada selle küsimuse raames veel ühe täpsustava küsimuse. Lisaks saab üks Riigikogu liige selle konkreetse küsimuse raames võimaluse esitada lisaküsimuse. Kokku on meil 12 registreeritud küsimust.

Neist esimene on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Urmas Reinsalu ja teema on rahandus. Urmas Reinsalu, palun!

Härra peaminister! Ilusat sooja kevadilma teile ja valitsuse liikmetele! Aga nii heas optimistlikus meeleolus ei ole sugugi meie rahanduse väljavaated. Kui ma vaatan praegu Rahandusministeeriumi avaldatud kevadist majandusprognoosi, siis rahanduse olukord on käest lastud, põhimõtteliselt käest lastud. Sellise tempo jätkumisena, nagu valitsus on valinud kursiks, oleme me kümne aastaga ületanud juba 60% Euroopa võlapiiri.  

Meil on võrreldes sügisese – ja ka üles blufitud, nagu Rahandusministeeriumi esindajad on kinnitanud – riigi eelarvestrateegia jooksva defitsiidiga lähiaastatel tegelikult defitsiit prognoositavalt kasvanud miljard eurot kolme aasta peale. Härra peaminister, miljard eurot täiendavalt! Ja mis on nõutuks tegev? Selline majanduse ülestimuleerimine, nagu me näeme ka praegu, sellel aastal tegelikkuses ei too kaasa ka SKP kasvu. SKP kasvu prognoosib valitsus kaks korda väiksemana, rohkem veel kui kaks korda väiksemana, kui tegelikkuses on jooksev defitsiit.  

Ja samas ka tehisaju arutelul täna ma kuulsin üllatusega selle valdkonna ametnikelt, et tegeldakse positiivse eelarve koostamisega, sealhulgas selle valdkonna projektidega lisaeelarvena. 

Minu küsimus teile, härra peaminister, on: millised on valitsuse võimalikud kavandatavad sammud riigi rahanduse uuesti juhitavaks muutmiseks keskpikas viie aasta perspektiivis? Sellele ei ole suutnud relevantset vastust anda ei rahandusminister ega varem ka teie. Ma pakuksin nüüd Eesti avalikkuse eest teile seda võimalust. Nii et kõnetool on teie. Palun, härra peaminister!

Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Aitäh, Urmas! Sullegi kena kevadet! Päike paistab, näha on rõõm optimismi. 

Räägime rahandusest. Kõigepealt, majanduskasvu prognoosidest tagantpoolt alustades on nii, et 2026. aasta majanduskasvu prognoosid, Luminor on oma prognoosi ka nüüd uuendanud, on 2%, Eesti Pank 2,8%, Rahandusministeerium 2,3%, nii et eks ta sinna kahe ja kolme vahele see prognoos tuleb. Aga prognoosija elu, ma arvan, me ei peaks praegu keegi kadestama, sest on ikkagi kohutavalt keeruline ülesanne hinnata, millised on maailmas toimuvate sündmuste mõjud majanduskasvule. Hormuzi väinas toimuv kindlasti mõjutab seda. Ja eks see prognoosi tegemine mõneti on nagu vanasti oli aurukatlal või -seadmel seesama manomeetri vaatamine, seier käis üles-alla. 

Siiski, nagu te ütlesite, mulle väga jäi kõrva see majanduse ülestimuleerimine. Jah, tõsi, sellel aastal me teeme rekordtempos investeeringuid teedesse, investeeringuid teeme raudteesse ja paljudesse muudesse valdkondadesse. Loomulikult neid on vaja teha, et Eesti inimeste elujärg saaks parem, ühendavus parem. 

Samamoodi kaotasime selle aasta alguses teie enda loodud astmelise tulumaksu ehk selle maksuküüru, mis on Isamaa, sotside ja Keskerakonna maksuküür, sest nemad on selle loojad olnud – igaks juhuks täpsustan ette ära, enne kui te hakkate seda kellegi teiseks omistama –, ja selle tulemusena tõesti jäi majandusse ligi 800 miljonit rohkem. Eesti Panga hinnangul tähendab see umbes 10%-list netopalga tõusu. Nende viimases majandusprognoosis on see ka kirjas. Inimesele tähendab see umbes 10%-list netopalga tõusu. See on päris suur summa. 

Nüüd riigi rahanduse juurde. Ma meenutan, et aastal 2024 meie plaanitud või eelarveseadusega vastu võetud defitsiit pidi olema ligi 3%, veidi alla selle, jäi umbes 1,7% peale ehk me saime üks 600 miljonit paremini hakkama. Eelmisel aastal, 2025. aastal oli meie defitsiit planeeritud –3%, mis oli reeglitega maksimaalne, ja me saime 800–900 miljonit paremini hakkama ehk defitsiit tegelikult tuli veidi üle 1% ehk 1,3%. Selleks aastaks on planeeritud 4,5% ja uus Rahandusministeeriumi kevadprognoos, mis on kindlasti konservatiivne, näitab, et see defitsiit juba on veidi väiksem, nende prognoos on, et on 4,3%. Järgmiseks aastaks on nad prognoosis defitsiidi määra tõstnud 4,9% peale ja see indikeerib seda, et sinna on juurde pandud erinevaid kulutusi ja erinevaid ümbertõstmisi. Selleks, et see raamidesse saab, tuleb järgmisel aastal vähendada kulutusi, mis on klaar, ja teiseks vaadata üle kõik needsamad tegevused, mida me teeme. Aga sellest ma saan teile kohe pikemalt rääkida.

Urmas Reinsalu, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Härra peaminister, muidugi tuleb tööle hakata järgmisel aastal. Täiesti nõus teiega! Ja teie head nõuanded on alati teretulnud. Ma arvan, et praegu on olukord nii kehv, et ma prognoosin, et praeguses olukorras, nagu ma olen rääkinud ka meie rahandusekspertidega, ilmselt ei ole meil ka järgmisel aastal negatiivsest lisaeelarvest pääsu. Arukas oleks see teha, ja ma olen teinud ettepaneku Isamaa poolt, juba sellel aastal, mitte kõneleda signaale positiivsest eelarvest. Ma ei saanud teilt vastust, välja arvatud see, et järgmisel aastal tuleb hakata tööle. Härra peaminister, ma luban, et see peaministri antud ülesanne saab täidetud. Teine küsimus puudutab rahanduse väljavaateid keerukas olukorras, mis on energeetika. Nimelt, samm-sammult on Eesti energiajulgeolekut, ka põlevkiviressursi julgeolekut halvendanud teie valitsus. Omaette otsused olid, et vargsi on ära antud riigi põlevkivikaevandused, ainult Estonia kaevandus on jäänud Enefiti kontrolli alla. Need on väga tõsised pikaaegsed otsused, mida te olete langetanud. Aga minu küsimus on konkreetne. Härra peaminister, rääkige palun avalikkusele ja kinnitage või lükake ümber, kas Kliimaministeerium on esitanud valitsuskabinetile arutamiseks memorandumi elektrituruseaduse muutmiseks, millega kavatsetakse Auvere elektritootmine 2028. aastast regulatiivselt turult kõrvaldada, juba juriidilisel alusel, ja lülitada see niinimetatud passiivsesse strateegilisse reservi. Kas see informatsioon vastab tõele? Millised on Vabariigi Valitsuse kavatsused põlevkivienergeetika turul võimaldamise või mittevõimaldamise kohta? Kas selline valitsuskabineti initsiatiiv eksisteerib?

Aitäh, hea küsija! Nüüd mitu asja. Kõigepealt, jah, mulle tundus, et te võib-olla ei tabanud selle asja üdi. Ma püüan siis seda veel kord selgitada. Me oleme kriiside kiuste, kõikide keeruliste olukordade ja majandusjahenemise, sõjamõjude kiuste suutnud nii 2024. aastal – pange tähele – kui ka 2025. aastal 600, 800, 900 miljonit kokkuhoidlikumalt toimetada. Suudame ka sellel aastal ja teeme eelarve ka sellise, et järgmisel aastal püsib see kenasti raamides. Nii et kui te arvate, et töö algab järgmisel aastal, siis te sügavalt eksite. Kogu selle kriisiaja oleme hoolega toimetanud, vastutustundlikult rahaga ringi käinud. Teiseks, ka majandus on pöördunud kasvule, mis on meie jaoks oluline. Osa sellest kindlasti on sellest, et inimeste tulumaksu alandati, kaotades ära teie loodud ebaõiglase, keskmist tööinimest kõrgemalt maksustava astmelise tulumaksu. Nii et jah, ma arvan, et te võite unistada, et minna jälle tööinimese raha kallale, aga me kindlasti astume sellele vastu nii palju, kui on võimalik. Seda nüüd esiteks. Teiseks, Auvere turult äratoomine. Ma ei tea, millest teie jutud tulevad, sest Auvere mure on tihtipeale ju selles, et kui te vaatate, on selline sait kasauvereonkatki.ee. Auvere probleem üldiselt on see, et ta ei tööta. Kui ta töötab, siis ta pakub nii kallist energiat, et seda keegi väga ei taha. Miks Eestis energia hind on alla tulnud? Sellepärast, et me oleme loonud uusi taastuvaid energiaallikaid – päike ja tuul. Seda teab iga toimetus, paneb uudise lõppu, kui küsitakse, miks hind ei ole alla tulnud või miks hind on kõrge, sest päikest ja tuult ei ole. Ja kui hind alla tuleb, on päike ja tuul. Ma saan aru, et teie maailmavaatega ei lähe kokku taastuvenergeetika – te arvate, et kogu asja üdi ja elu mõte on põlevkivis. Ei, aga põlevkivijaamad on meil seni reservis, kuni neid vaja on. Seni püsivad nad reservis, samamoodi Auvere tegelikult on meil olemas. Nii et sellist arutelu, sellist memorandumit ja sellist ettepanekut ei ole tulnud. Kui te tähele panete, kuulake samal ajal, ärge lobisege. Ja teiseks tulevad juurde uued gaasijaamad, mis tagavad juhitavad võimsused. Nii et taastuv toob hinna alla, seda on rohkem vaja ja kõik muu on seni reservis. Sellist ettepanekut, nagu te kirjeldate, ei ole meile siin kõrval istuvalt energeetika- ja keskkonnaminister teinud. Aga ütleme nii, et see ei takista ilmselt teil seda väidet väitmast. Aitäh!

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Martin Helme. Palun!

Aga see oli küll hästi libe vastus, et ettepanekut ei ole tehtud, aga Urmas küsis, kas memo on. 

Nüüd, siin oli mitu väga huvitavat juttu, mida ma tahaksin adresseerida. Valitsus püsib eelarveraamistikus. See on küll huumor. Valitsus on meil kulutanud viimasel viiel aastal nii palju raha, mida pole, et meie riigivõlg on kahekordistunud Reformierakonna ajal. Reformierakonna ajal kahekordistunud riigivõlg! Ja teie prognoos, Rahandusministeeriumi prognoos on, et järgmise nelja aasta jooksul veel omakorda kahekordistub. 

Te rääkisite, et prognoosida on raske ja see on keeruline. No ei ole väga raske, teil on ilus mudel. Kui EKRE oli valitsuses, siis prognoositi liiga pessimistlikult. Prognoosiviga oli peaaegu neli punkti tegeliku kasvu kahjuks ja selle tõttu näidati eelarves peaaegu 500 miljonit eurot vähem. Nii kui Reformierakond valitsuses hakkasid tulema optimistlikud prognoosid, 4,5%, 3,5%, ja igal aastal sai selle tõttu eelarvesse prognoosida kulusid 600–500 miljoni võrra rohkem, aga tegelikku kasvu ei tulnud nii palju ja seda raha ka ei tulnud nii palju ja selle tõttu te oletegi pidanud laenama. Nii et teie prognoosid on poliitilised ja vigased. 

See, mis te räägite majanduskasvust, on tegelikult traagiline. Iga kord, kui Eesti inimene sai endale jaanuaris, veebruaris või märtsis kohutavalt suure elektri- või küttearve, suurendas see SKP-d, aga tegi vaesemaks inimesi ja ettevõtteid. Nüüd, see ei ole abstraktne kõik. Kui mina olin rahandusminister, siis Eesti riigivõla intressikulu oli 25 miljonit eurot aastas, 25 miljonit intressikulu. Kui teie ära lõpetate, siis see intressikulu, kui me prognoosiga läheme 2030. aastal, on 700 miljonit eurot aastas. See on peaaegu kolm korda rohkem, kui automaksu kokku korjatakse. Nii et teie juhitatud riigimajandus, Ligi, Akkermann, Keit Pentus-Rosimannus ja peaministrid Michal ja Kaja Kallas on Eesti riigi pankrotti viinud. Teil ikka jätkub veel sellist optimismi. Mida kiiremini teid ära koristada sealt valitsusest, seda kiiremini lõpeb Eesti riigi pankrotistamine. Mina ei saa aru, millega te mõtlete?

Ma ei tea, veidi keeruline on tuvastada, mis see täpne küsimus oli. Aga eks ma suhteliselt loogiliselt ka vastan.

Seal oli üks lühike küsimus kõige lõpus, aga enne seda oli väga pikk lause.

Jah, kui sellele vastata, siis loodetavasti peaga, aga veidi ka südamega. (Saalist kostub naer) Nii et nüüd, tulles teie muu tiraadi juurde ja mõeldes selle peale ikkagi, et teie ometi olete olnud rahandusminister ja see tundub iga päevaga pentsikum selliseid väiteid kuulates. Rahandusministeerium ei tee prognoose, mis oleksid võimulolijale meeldivad, veel tihemini teeb prognoose, mis on alati napimad, kui avalikkus või optimistid ootaksid. Nii et nende prognoosid on pigem konservatiivsed, mida ka indikeerib 2024. ja 2025. aasta. Nad ei tee seda ju pahast tahtest, Rahandusministeeriumi prognoosijaid kaitstes, vaid sellepärast, et muutlikus keskkonnas ongi väga keeruline ette näha, sest ei ole ju kuskil pankades ega asutustes olemas seda kristallkera, mis ütleks, et konflikt Hormuzi väinas lõpeb sellel hetkel, pärast seda mõju Euroopale, maailmamajandusele taandub, hinnamõju taandub, järgmiseks talveks-sügiseks gaasi hind on täpselt selline jne. Seda ei ole olemas. Nii et selles mõttes, jah, ärge tehke poliitiliseks asju, mis ei ole. Prognoosid pankades, keskpangal, Rahandusministeeriumil ei ole poliitilised prognoosid. Ma arvan, et väga oluline on võidelda sellest, et see nii ka jääks. Ma saan aru, et EKREIKE mõttekäik on, et politseijuhid peavad olema sobivad, meediajuhid peavad olema sobivad ja ka prognoosid peavad olema sobivad. Eks te peate seda Isamaa ja Keskerakonnaga omavahel arutama. Aga mina loodan, et nad ikkagi sellest teie poole üle ei tule, ehkki osa retoorikat nad on teilt üle võtnud küll. 

Nüüd, mis puudutab defitsiiti, siis ma mäletan, et teiegi, teie ajal vist rahandusministrina oli see nii-öelda defitsiidi plaan 10% enam. 10% enam! Nii et selles mõttes mees, kes on Eestis teinud rekordi või kelle ajal on tehtud rekord rahandusministriks olles, teeks targalt, kui ta väldiks väljaavamist, sest ta annab vastasele väga kergelt palli jalale. Ja praegu te andsite mulle.

Mis puudutab neidsamu sõnumeid majandusest, siis kas te ometi eeldate, et kui majanduses on keerulised ajad, siis me pigem keerame kõik hapnikukraanid kinni ja läheme selles suunas, et inimestel ja ettevõtjatel oleks raskem? Ei, vastupidi, selle aasta alguses just sellepärast me tulumaksu langetasime, kaotasime sellesama astmelise tulumaksu, et majandusse jääks rohkem raha. Inimesed saaksid enda tuleviku kindlustada ja investeerida või mida iganes nad soovivad ette võtta. Nii et täpselt samamoodi kõik need ettepanekud, mis siin kõrvaltreast kõlavad, et tõmmake kokku valitsemiskulusid, aga ühtegi konkreetset kärpeettepanekut sealt ju tulnud ei ole. Ainukesed on Parempoolsed, kes ütlevad, et tuleb pensionide kallale minna. Aitäh!

Aitäh! Lõpetame tänase esimese küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane teine küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Lauri Laats ja teema on Uus-Kiviõli kaevandusõiguste müük. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea peaminister! Ma vaatan, et teil on täna hea tuju. Ei tea, kas selle hea tuju on tekitanud asjaolu, et Uus-Kiviõli kaevandusõigused müüdi maha erasektorile, või mitte. Ma lihtsalt tuletan meelde, et kaevandusõigus tagab erasektorile 30 aasta põlevkivivaru. Siiamaani tegelikult ei soovita avalikustada selle tehingu hinda. Mul on selline tunne, et tehingu hind on väga marginaalne, arvestades seda tulu ja mahtu, mida on sealt võimalik võtta. 

Kogu see protsess on toimunud tegelikult salaja ja ei ole leidnud ka sellist ühiskondlikku arutelu. Ma arvan, et arvestades selle teema olulisust – tegemist on Eesti inimestele kuuluva maavaraga ja väga suurtes kogustes –, oleks vähemalt pidanud toimuma ja eelnema sellele tehingule arutelu ühiskonnas. Seda ei toimunud. Tegelikult see, et selline tehing üldse tehti, ilmnes kogemata eelmise nädala ühest uudisest. See ei ole tegelikult hea ja mõistlik tava, kuidas selliseid tehinguid teha ja kuidas Eesti riiki juhtida. Ka teie ise ei ole selle kohta mitte midagi öelnud või õigustanud või laitnud seda tehingut. 

Ma sellest lähtuvalt küsingi. Kaalul on tegelikult energiajulgeolek pikemas perspektiivis. Me ei räägi praegu, et teil on ideoloogia, et me saame hakkama roheenergiaga. Me teame kõik, et seal on omad probleemid olemas. Meil on vaja selgelt juhitavaid võimsusi. Juhitavad võimsused me saame tagada oma maavaraga ja me ei saa lähtuda sellest poliitikast, mis siin kujundatakse viieks või kümneks aastaks, vaid palju pikemalt. Nii et ma tahaks teie hinnangut saada kogu selle tegevuse kohta, mis on praegu lahti rullunud Uus-Kiviõli kaevandusõiguste müügiga.

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Jaa, aitäh, hea küsija! Nojah, te ütlete, et sellel teemal ei ole debatti olnud. Võib-olla tõesti on meie ajaloost informeerituse astmed erinevad. Näiteks majandus- ja taristuministrina aastail 2015–2016 käisin mina Ida-Virumaa regioonis lahendamas sedasama naftaturukriisi, mis pani meie põlevkivitootmise suure löögi alla. Siis olid ka löögi all erinevad töökohad. Astusime erinevaid samme, muu hulgas ressursitasudega. Tänu sellele – muu hulgas ka VKG – jäid Eesti Energia erinevad tootmisvõimsused, väga paljud, püsti ja regioonis säilis tööhõive. 

Ja need debatid on vanemad kui see kriis, isegi vanemad kui eelmine kriis. Debatid, kuidas keegi mingit kaevandust kasutab, vara kasutab, on väga vanad. Seetõttu üllatab mind pigem Keskerakonna ja ma ei tea kelle – kas Isamaa või EKRE – ühine katse vedada oma poliitilisse valimiskampaaniasse VKG ja Eesti Energia. 

Ja neile inimestele, kes töötavad põlevkivisektoris, ma ütleks viisakalt, et ma loodan, et te mõistate. Selle asemel, et alakasutatud kaevandusi sulgeda või neid lahti hoida ja vett välja pumbata, inimesi vallandada, on mõistlikum ressursi kasutus ju nii looduse huvides kui ka töökohtade huvides. Ma ei teagi, mis teie ettepanek siis on. Jätame kasutamata selle kaevanduse või kaevandusloa, mida Eesti Energia ei oleks kasutanud ja millele tal ei olnud mõistlikku kasutust, ja laseme inimesed lahti? Ma südamest loodan vähemalt, et Keskerakond ometi seda ettepanekut ei tee. Või et hoida kaevandusi tühjana? Pumpame vett, muudkui pumpame, pumpame, pumpame – hoiame kaevandusi. Ma jälle loodan, et Keskerakond seda ettepanekut ei tee. 

Mulle tundub, et te olete pea ees tormanud otsima mingit poliitilist võitlust, tõmmanud sellesse Ida-Virumaa inimesed ja ettevõtted, kes energiaga ja põlevkiviõliga tegelevad. Nii et viisakalt öeldes, võib-olla kaalute seda rünnaku suunda. Ilmselt ei ole vaja neid rünnata. Seda nüüd esiteks. 

Teiseks, tegemist ei ole põlevkivivaru müügiga, vaid kaevandusloa võõrandamisega. Seda kindlasti oskavad teile ettevõtjad ja vastava valdkonna ministrid ja ministeeriumid ka öelda, et põlevkivi kuulub jätkuvalt riigile. Ma nüüd ütlen peast, võin siin vääratada ja eksida – loodan, et antakse andeks –, aga põlevkivivaru on meil rohkem kui mitmesajaks aastaks Eestis olemas. Selle loa alusel on võimalik seda kasutada ja ongi loogiline, et kui sul on olemasolev kaevandus, mida sa ei kasuta, siis keegi teine seda kasutab. Sest vastasel korral ongi olukord see, et sa pead seda üleval hoidma, kulutama selleks ressurssi, keskkonda saastama ja keegi teine hakkab uut kaevandust avama. Uue kaevanduse avamine on kümned ja sajad miljonid. Nii et mulle tundub, et teil on see poliitiline rünnak väga läbi mõtlemata.

Aitäh!

Lauri Laats, teil on täpsustav küsimus. Palun! 

Jaa, aitäh! Lugupeetud peaminister! Tegemist ei ole poliitilise rünnakuga. Tegemist on siira murega, mida te tahate tegelikult või mida te olete teinud põlevkivi ja selle nii-öelda mõnes mõttes erastamisega. Jah, see on sõna – nagu nii-öelda – mäng. Üks pool on see, et maavara, mis kuulub rahvale – ei, me ei ole nagu seda ära andnud, aga me oleme ära andnud kaevandusõiguse. Kaevandusõigus on täpselt sama. Ehk siis, ettevõttel on võimalus seda kaevandada ja väärindada. 

Ma tahan nii-öelda täpsustada, et siin ei oleks väärarusaama: meil ei ole VKG osas mitte ühtegi probleemi ja pretensioone. Meil on pretensioon teie otsuste ja Eesti Energia otsuste osas, mida tehti vargsi ja millele ei eelnenud ühiskonnas debatt. See on see probleem. Ja siiamaani ei ole ühiskond ju saanud ka infot, mis on selle tehingu hinnaks olnud, ja seda varjatakse. 

Ja teiselt poolt, me räägime ikkagi nii-öelda pikaaegsest strateegiast. Ja täna meil toimus ka komisjonis arutelu, kus ka kaardistati ära need varud. Mina võin öelda, et need ei ole 200-aastased varud, nagu te praegu ise ütlesite. Need varud on väiksemad, mis on reaalselt ja nii-öelda mõistlikult kaevandatavad. 

Ja me peame arvestama praeguses sellises turbulentses maailma olukorras, kus me praegu oleme, geopoliitikast lähtuvalt, et me võime sattuda olukorda, kus me peame ise hakkama saama oma maavaraga tootma sellest energiat, elektrit. Ja see peaks olema nagu pikem plaan. Teie lähtute sellest lühikesest plaanist, mis on ENMAK-is. Ja ma arvan isegi, see on ENMAK-ist väljas, see, mis te praegu tegite. 

Ja te hästi palju lähtute ka nii-öelda ETS-süsteemist, kuidas ta praegu toimib. Ehk siis, meie peame riigina mõtlema pikema nii-öelda vaate peale ja see on hästi oluline. Ja sellest lähtuvalt see oleks pidanud olema väga oluline debatt meie riigis, kas me võõrandame selle kaevandusluba või mitte. Aitäh!

Aitäh! Ma nüüd kordan mõned faktid üle, see võib-olla teeb seda pilti selgemaks. Ja endiselt kutsun poliitikas, jah, mitte tõmbama poliitilisse kampaaniasse kahte suurt ettevõtet ja põlevkivivaldkonnas töötavaid inimesi Ida-Virumaal.  

Esiteks, riigi tulu siiski pigem säilib ja suureneb. Põlevkivi kuulub jätkuvalt riigile; riik müüb seda kaevandajale alles kaevandamise hetkel – see on oluline tajuda – ja kaevandamisõiguse tasu alusel. Riik ise määrab kaevandamisõiguse tasu suuruse ja kaevandamisõiguse või kaevandamise eest makstakse riigile kaevandamisõiguse tasu sõltumata loaomanikust. Siiamaani on suhteliselt lihtne.  

Ressursi kasutuselevõtmine suurendab reaalseid laekumisi riigi tuludesse KOV-idele ja võimaldab säilitada olemasolevad töökohad põlevkivitööstuses. Ma arvan, klaar.  

Nüüd, ebavajaliku keskkonnaloa hoidmine – kas see on põhjendatud? No tegelikult ju ei ole. Ei ole põhjendatud hoida enda käes strateegilist sisendit, mida ise ei kasutata. Ja isegi kui see oleks eesmärgil piirata teiste turuosaliste ligipääsu, ma arvan, et see ei ole mõistlik. Riigi kui omaniku ootus on kasutada loodusressursse nii tõhusalt kui võimalik, sest – nagu ma juba kirjeldasin – kui sul on olemas kaevandus, mida sa ei kasuta ja keegi teine võib kasutada, siis kas me peaks jõudma sinnani, et me avame uusi kaevandusi ja kellegi kaevandused seisavad kasutamata? Ma täpselt isegi ei saa aru, kuhu te jõuda tahate.  

Lisaks, põlevkivi kasutus on drastiliselt vähenenud. See on vähenenud just seoses sellega, et põlevkivielektri tootmine väheneb. Teie räägite, et see peaks olema meie strateegiline suund, ja ma tean Keskerakonna vaadet, et Auvere ja mitu uut Auveret peaks tulema. Nende häda ei ole mitte ideoloogia, vaid hind. See hind on liiga kallis inimestele ja looduskeskkonnale. Põlevkiviprojektid – ütlevad teile kõik eksperdid energeetikavaldkonnast – ei ole võimelised selle hinnaga turule saama ja seetõttu on nad täna reservis; me hoiame, maksame selle eest. Ja gaasijaamad tulevad ka juurde. Gaasijaamad, jah, loomulikult tagavad seda nii-öelda tipukoormust. 

Nii et seetõttu, jah, ütleme, teie ettekujutus või see kontseptsioon, mida Keskerakond praegu tundub esindavat, on see, et Eesti Energia oleks pidanud mittevajalikku ressurssi või endale mittevajalikku ressurssi hoidma kümne küünega kinni, kaevandusluba, mitte kasutama seda, hoidma neid ressursse niimoodi, et ise kulutama selle peale. Keegi teine oleks pidanud avama uusi kaevandusi, kümneid ja sadu miljoneid. Looduskeskkond oleks jälle ühe augu juurde saanud, veidi jälle reostatud vett juurde saanud ja osad inimesed oleks lahti ka lastud. No kuulge, see ei ole plaan! Aitäh!

Suur tänu! 

Ja lisaküsimuse esitab Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Palun!

Aitäh! See on teil väga huvitav mõttekäik. Kuna me ise ei jõua kaevandada strateegilist ressurssi piisavalt, siis müüme maha. Ja ärme müü osa maha, aga müüme kõik maha, müüme kogu Uus-Kiviõli kaevandusõiguse maha. Sellise loogikaga võib päris palju erinevat riigivara maha müüa. Tundub, et te sellega ka tegelete. Kuidas on üldse võimalik strateegiliselt? Aastaid, aastaid Eesti Energia käis kohut just selle kaevandusõiguse pärast, mille tulemusel jäi kaks kolmandikku kaevandusõigusest Eesti riigifirmale ja üks kolmandik läks erasektorile. Erasektoriga oli kokkulepe, et neile jätkub 20 aastaks põlevkivi. Nii et see jutt, et töökohad kaoksid, kõik oli otsas – see ei vasta tõele. See põlevkivi oli olemas. 

Ja seejuures, kui see on nii väike asi, mis müüdi maha, mis ei ole oluline, miks siis varjatakse tehingu hinda? Täna erikomisjonile keelduti avalikustamast seda hinda. Miks seda niimoodi varjatakse? 

Ja mis veel tuli? Väga huvitav asi välja täna erikomisjoni istungil, et valitsus polnud üldse kursis, et selline tehing valmistati ette. Valitsust ei teavitatud sellest tehingust, vaatamata sellele, et Kliimaministeeriumis oli viimase paari aasta jooksul 18 lobikohtumist VKG-ga. Minister Andres Sutil oli kohtumine VKG-ga kuu aega enne seda, kui see tehing kinnitati, ja samal kuul, kui Keskkonnaamet selle loa andis. Palun öelge, kas te kinnitate, et mitte keegi valitsuses ei teadnud sellest? Et te peate normaalseks, et põhimõtteliselt Eesti Energia teeb väga olulisi strateegilisi otsuseid, mis puudutavad just strateegilist varustuskindlust ja energiajulgeoleku alaseid otsuseid? Keegi selle kohta ei tea valitsuses, keegi selle eest järelikult ka ei vastuta ja keegi ei tea, mis hinnaga see luba maha müüdi. Näiteks Konkurentsiamet täna istungil ütles, et nemad sellist asja normaalseks ei pea, nad näevad päris mitut probleemi selles tehingus.

Aitäh, hea küsija! Teil oli ka palju küsimusi. Kõigepealt mittevajalik vara. Jah, üldiselt niimoodi kontseptuaalselt ma ütleks viisakalt, et mittevajalikku vara ei olegi ju vaja, seda on ilmselt mõistlik võõrandada. 

Antud juhul, nagu ma kolleeg Lauri Laatsile ka kirjeldasin, on ju kontseptsioon veel lihtsam. Kui on kaevandus või kaeveõigus, mida sa ei vaja, siis selle kinnihoidmine ei anna midagi muud, kui et keegi kuskil peab avama uue kaevevälja või kaevanduse. Miks me ometi seda peaks tahtma? Lihtsalt kiusust peaks üks ettevõtja hoidma Eestis kinni, et tal on kaevandus, mida ta ei kasuta, laskma inimesi lahti või säilitama seda kaevandust ja siis ütlema, et teie avage seal kümne ja saja või mitmesaja miljoni eest uus kaevandus. Saate ju ise aru, et see, kuidas öeldakse, ei klapi. Seda esiteks. 

Teiseks, ma ei oska kommenteerida eraettevõtjate väiteid VKG ja erinevate hindade kohta, ma neid rumalaks ei pea, nad oskavad rahanumbreid kindlasti väga hästi lugeda. 

Erikomisjonis, te ütlesite, et huvitavat tuli. Tõepoolest, minagi nägin sotsiaalmeedias, tuli küll. Priit Sibul vist lootis seal juba, andis mingi sellise sõnumi, et Vene gaas peaks naasma meie turule. Ma ei tea, kas see oli vist teie erikomisjonist, jah? See oli tõepoolest väga ainulaadne, et me üritame mujal maailmas võidelda, Eesti Vabariik seisab selle eest, et tõrjuda Vene gaasi ja Vene energiakandjaid igalt turult, ja siis jääb justkui selline mulje nendest avalikest sõnavõttudest. Ma loodan, et ma sain valesti aru, aga sotsiaalmeedias Mario Kadastik pani selle juba üles ja ma tõesti olin hämmastunud, olin päris hämmastunud. Ma ei oleks seda Priit Sibulast oodanud, et ta tahaks Vene gaasi Eesti turule tagasi tuua. Aga tõepoolest, omapärane lugu. Keegi ei oleks oodanud, ütleb Aivar Kokk. Väga mõistlik. 

Nüüd, valitsus. Jah, valitsus ei tegele Eesti Energia igapäevaste äriotsustega. Selles, ma arvan, on teil õigus. Ja ma arvan, et kui Eesti Energial on üldkoosolekule mingeid küsimusi ja nõukogu arutab, siis ta saab üldkoosoleku poole pöörduda. Üldine keskkonnapoliitika, kliimapoliitika, loodushoiupoliitika, kaevandus, kõik see muu ongi ju Kliimaministeeriumi pädevuses. Ja mis oleks mõistlikum, loogilisem ja otse öeldes ka vajalikum, kui et selle valdkonna ettevõtjatega minister kohtub. See on tema töö, ta peab kohtuma nendega. Iseäranis pentsik oleks, kui keegi ütleks, et energeetikavaldkonnas suurte ettevõtjatega valdkonnaminister ei kohtu. No see oleks küll väga imelik riik! Peakski kohtuma.

Suur tänu! Sellega lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Ka kolmas küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Martin Helme ja teema puudutab kütuse hinda. Martin Helme, palun!

Jaa, enne siin Michal tuletas meile meelde, kuidas rahandus 2020. aastal oli suures võlas. Ma ütleksin, et ei ole enam minu käes rekord. Rekord on ikkagi Ligi käes riigi võlga ajamisel – nii mahu mõttes, nii absoluutnumbris kui ka protsendi mõttes, SKP suhte mõttes. Nii et te olete siin riigirahandust korda tehes uued rekordid püstitanud. 

Aga samal ajal, kui meil oli EKRE valitsuses, olid paljud asjad hoopis teistmoodi kui täna. Ma tuletan meelde, et meie ajal oli diisli liitri hind posti otsas 99 senti liitrist, diisel oli alla euro. Ma tuletan meelde, et aasta keskmine elektri hind Eesti turul oli natuke üle 3 sendi kilovatist ehk 30 eurot megavatist. Need olid poliitiliste otsuste tagajärjel saavutatud hinnad Eestis, mitte valitsuse kehtestatud, vaid valitsuse valikute tagajärjel saavutatud hinnad. Nüüd me elame olukorras, kus elektri hind on sõltuvalt päevast 5–13 korda kõrgem, kui ta oli ilusatel aegadel, kui EKRE oli valitsuses. Diisel on kaks korda kõrgem, kui ta oli ilusatel aegadel. Kõik on valitsuse poliitika tulemus. Loomulikult, see on kõigile selge. 

EKRE on toonud siia parlamenti kaks eelnõu, neid eelnõusid on olnud varem rohkem, aga praegu on kaks konkreetset eelnõu menetluses. Ühe järgi tuleks langetada kütuseaktsiisi Euroopa Liidu miinimumini ja vähendada käibemaksu, sellepärast et kütuse hinnast, sellestsamast kahest eurost liitri pealt üle 55% on maksud, riigi maksud. Ehk kui riigimakse ei oleks, siis oleks ta jälle alla euro. Aga kui me langetaksime, siis me saaksime sihukese 30%-lise hinnaalanduse kindlasti, võib-olla isegi kuni 50%-lise. Teine meie ettepanek on kehtestada kütuse hinnalagi ja see hinnalagi töötaks turupõhimõttel, et kütusefirmad ei tohi üle 10% kasumlikkust saada. Kui saavad, siis valitsus kehtestab hinnalae ja pärast teeb seal rabatiga tagasi. Ma küsin teilt, kas teie toetate neid kahte meedet, et inimestel teha elu kergemaks ja kütus odavamaks. Aitäh!

Aitäh, hea küsija! Ma loodan, et need teie ettepanekud tulevad kuidagi valitsusse. Ilmselt need on eelnõude kujul esitatud, me anname kindlasti põhjendatud arvamuse sellele. Kuidas ma ütlen, et majanduses ikkagi üldiselt on nii, et hind kujuneb pakkumise ja nõudluse vahekorras, vähemalt selles riigikorras ja majandussüsteemis, kus meie oleme. Nüüd ettekujutus, et sa millelegi kehtestad hinnalae. Ma julgen arvata, et seda on juba proovitud ja hinnalaele tõenäoliselt järgneb ka kauba koguse määratlemine. Ja siis järgneb juba see, et igaüks teeb seal kaks ringi jaamas, et seda kauba kogust suurendada, ja siis järgnevad juba muud turud. Nii et seda kõike on varasemas ajastus proovitud, kus Eesti ei olnud vaba ja see majandussüsteem teadupärast edu ei too. Ja inimesed teeb vaesemaks ka. 

Nüüd, jah, mulle väga selline kontseptsioon teil meeldib, et 2020 oli energia hind odav. Hakka või arvama, et vandenõuteoreetikud, kes väidavad, et COVID on kuidagi välja mõeldud, eks ju, samamoodi tundub, et teilgi ei ole enam meeles, et sellel ajal oli tarbimine madal. Loomulikult, sellel ajal oli energiat vähem, hind kujuneb nõudluse ja pakkumise vahekorras, veel kord kordan. Nii et järelikult, kui tarbimist on vähe, on hind ka madalam. Nii et seetõttu ma ei omistaks seda au iseendale, et sellel ajal oli majanduses keerulisem aeg ja tarbimine oli madalam. 

Mis samme me oleme astunud ja on oluline rõhutada, et me tegime ettepaneku – ma loodan, et kas sellel või järgmisel nädalal teeb parlament oma otsused ära – jätta ära maiks erinevate energiakandjate ehk diisli-, bensiini- ja elektriaktsiisi tõusud. See on ligikaudu 40–60 miljonit. See tähendab seda, et me jätame ära aktsiisitõusud, et hinnatõusud ei kanduks nii palju tarbijatele edasi, et sealt täiendavat hinnatõusu ei tuleks. 

Teiseks osaleme riigina Eesti Varude Keskusega. Jah, me oleme loomulikult maailma mastaabis üsna väiksed, aga me siiski osaleme ja selles osalevad kõik Rahvusvahelise Energiaagentuuri liikmesriigid, et tuua turule oma kütusevarud. Ja miks see oluline on? Just sellepärast, et praegune kriis – seda võivad ka erinevad eksperdid kirjeldada ja ma arvan, et Eesti inimesed on seda ka jälginud ja aru saanud – on just nii-öelda tarnimise kriis. See kriis on tingitud sellest, et ühel tarnearteril on pandud sisuliselt liikumine kinni. Ja kui me vaatame laiemalt, siis loomulikult selle mõju on tohutult suur Aasias, Euroopasse on see vähem kui 5%, aga see siiski mõjutab meie postihindu. Nii et meie oma sammud oleme astunud, kindlasti jälgime sündmusi ja kui on vaja, astume järgmisi samme. Aga praegu, jah, aktsiisitõusud jätame ära ja toome varusid ka turule. 

Aitäh!

Ja, Martin Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

No vot, nüüd läksid küll loogikalõksu. Ühest küljest, COVID-i ajal ei olnud tarbimist ja olid väga erakorralised majandusolukorrad, aga see ei takista kunagi reformierakondlasi süüdistamast tolleaegsete erakorraliste finants- ja eelarvemeetmete osas tollast valitsust. 

Pakkumise ja nõudluse kohta oli tegelikult siin eelmine küsimus selle põlevkivi teemal ju see puudutab. Tänane valitsus süstemaatiliselt tapab ära Eestis põlevkivielektri tootmist erinevate võtetega ja sellega siis piirabki pakkumist ja tekitab nõudlusega hinnarallit. Kõrge elektrihind on Eestis teie poliitiliste otsuste tagajärg Eestis – puhtalt. Puhtalt!

Ja sellest ei ole meile küll mõtet rääkida, kuidas te aitate inimesi aktsiisitõusu ärajätmisega. See on teie enda tehtud maksuralli, eks – aktsiisitrepp on meil lausa. Selle, et te ühe trepiastme lükkate edasi ühe aasta võrra, ausalt öeldes eriti ei lohuta kedagi. Mina küsisin aktsiiside langetamise kohta ja võimaluse kohta ka käibemaksu vähendada teatud kaupadele, olgu ta siis kütus või elekter või ka gaas – seda ma tahtsin. Need on need sammud, mida tegelikult vaja oleks, mis päriselt hinda alla tooksid. 

Aga vaat' hea, et jutt läks nendele kütusevarudele. Kütusevarud meil paisatakse müüki nii-öelda maailmaturule selle lootusega, et siis see maailmaturuhinda alla toob. Muidugi, meie kogus on seal tibatillukene. Ja tuleb välja, et meil puudub seaduses võimalus seda kütusevaru, meie enda rahaga ostetud meie enda kütust Eestis jaemüügi korras tanklatesse müüki panna, et Eesti inimesed saaksid osta – seda seadus ei luba.

Kas te pooldaksite seadusemuudatust, mis võimaldaks Eestis Eesti enda riiklikku strateegilist kütusevaru müüa läbi tanklate soetushinnaga turule, et oleks odavam? Aitäh!

Aitäh! Võib tulla ka hetki ette, kus see soetushind on kõrgem. Me kunagi ei tea. Nii et, jah, seetõttu ma soovitan seda debatti pidada varude keskusega, kes oskab kirjeldada, kuidas varusid roteeritakse pidevalt, kuidas neid kasutatakse, kus neid hoitakse. Ma olen kindel, et varude keskus ja Ando Leppiman on väga hea meelega valmis ja võimeline kirjeldama, mida me saame teha. Seal on teatud loogika, kuidas me neid varusid hoiame, et meil oleks 90 päevaks kütusevaru olemas, ja see varude hulk on olemas. Kõik ei ole Eestis; enamik on. Ja kuidas seda täpselt tehakse ja roteeritakse, nii et seda ta võib kirjeldada, ja kuidas seda ka müüakse, kuidas ostetakse. 

Nüüd, endiselt tulles tagasi selle hinna- ja kõige muu arutelu juurde, et 2020. aasta, mis teile väga meeldib, paistab meeldivat – vaadake, ikkagi, veel kord: hind kujuneb nõudluse ja pakkumise vahekorras. Siin vahepeal vaatasin ma järgi, et sellel ajal naftabarreli hind ei olnud mitte 96 maailmaturul, vaid 17. Ma olen kindel, et seegi oli meie valitsuse teene. Ma kujutan ette, kuidas valitsus kogunes ja ütles, et olgu see naftahind siis maailmaturul madalal, kui te mõistate mu mõõdukat sellist rõõmsameelset irooniat. 

COVID-i ajal, kui energiakandjaid tarbiti vähem, olid hinnad ka madalamad. See on loogilisem. Kui sul tööstused ei tööta ja inimesed ei liigu, siis ilmselt ei ole ka väga tarbimist. Oleks teisiti, oleks väga veider. Nii et seetõttu ilmselt ei ole mõistlik esitada seda justkui nii-öelda võrdluse pähe. 

Nüüd, põlevkivielektri tõrjumise kohta – ma arvan, te olete valel teel. Ja ma muidugi saan aru, et seda eeskätt EKRE ja Isamaa ja Keskerakond teevad justkui sellise poliitilise võttena, et vastanduda valitsusele ja puhtale energiale, taastuvenergiale. Aga ärge vastanduge! 

Põlevkivielektri probleem on ju kahte sorti. Üks on saastemäär ehk seesama saaste, mille tõttu ka näiteks Ida-Virumaal sündivad lapsed juba sündides omavad lühemat prognoositud eluiga kui Tallinnas ja Tartus sündiv laps. Kopsuhaigused, kõik muud mured – see on tervise arengu ja erinevates raportites kenasti kirjas. Hiljuti Postimehes avaldati üks põhjalikum ülevaade – soovitan lugeda. 

Nüüd, mis puudutab energia ennast, põlevkivienergiat, siis tihtipeale ta tuleb turule just sellel hetkel, kui hind on kõrge. Ehk, tegemist on väga kõrge hinnaga energiaga. Ja inimestel – minu hinnangul – Eestis on pigem vaja energia stabiilsust ja soodsamat hinda. Soodsamat hinda pakuvad kohapealsed energiatootmised ehk taastuvad ja suure osa aastast ja sellega tuuakse hinda alla. Sellele lisaks peavad tulema, kas jääma põlevkivijaamad reservi ja gaasijaamad juurde, mis seda tipukoormust kannavad. Ja kui on 25 aasta kõige külmem talv, siis näiteks Tallinnas keskkütte hind ei ole kuidagi kasvanud, aga seda lihtsalt kulub rohkem. Seda tasub arvestada – nõudmise ja pakkumise vahekord.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Siim Pohlak. Palun!

Aitäh! Hea peaminister! Kõigepealt, teie meenutus 2020. ja 2019. aasta kohta ei pea numbrite osas siiski täielikult paika. Aga märkimisväärne on see, et kütuse hinnad on Eestis üle mõistuse. Teie minister soovitab inimestel auto asemel jalgrattaga sõita. Viimaste aastate hinnatõus on teinud Eesti järjest vaesemaks riigiks, aga teie praegu vastates kahjuks keerutate ja hoidute vastamast ja probleemide tunnistamisest. Süüdistate EKRE-t, süüdistate varasemaid valitsusi. Samal ajal on teie valitsuse liikmed selgelt öelnud, et toidu- ja kütusemakse ei tohi alandada, ning on sidunud kõrgeid kütusehindu isegi keskkonnakasu või keskkonnahoiuga. 

Seega ma palun konkreetset vastust teilt. Kas te olete nõus, et Eestis on kütuse ja toidu hinnad palkadega võrreldes ebamõistlikult kõrged, ja kui olete, siis kas te põhimõtteliselt toetate EKRE plaani nende maksude ja aktsiiside langetamiseks, nagu mujal Euroopas tehakse, et aidata Eesti ettevõtteid ja inimesi? Riik ei saa olla lihtsalt maksukogumise ja ümberjagamise vahend, vaid riik peab olema ka õiglane ja riik peab rasketel aegadel oma inimestele ja ettevõtetele appi tulema.

Aitäh, hea küsija! Kui te küsite, kas ma toetan maksulangetusi, siis te küsite seda peaministri käest, kes selle aasta alguses tegi Eesti ajaloo suurima tulumaksulangetuse. Loomulikult ma toetan. Me kaotasime Isamaa, sotsiaaldemokraatide ja Keskerakonna ühiselt loodud astmelise tulumaksu, mis alates 1200 eurost koormas iga maksumaksjat kõrgemalt. Loomulikult! Ligi 780 miljoni eest me kaotasime maksukoormust ehk inimestele jääb see raha kätte. 

Nüüd, küsisite muu Euroopa kohta. Väga hea, tegin siin väikese võrdluse. Vaatasin avalikest allikatest, need ei ole kuidagi täppisteadusnumbrid, uudistest lihtsalt. Näiteks Soome on öelnud, et nad 2026. aastal kärbivad kuni 900 miljonit eurot – seda on öelnud Riikka Purra. Eestis oleks seesama suurusjärk umbes 134 miljonit. Sellises suurusjärgus me kärbime. 

Hispaania valitsus näiteks kiitis heaks 5 miljardi euro suuruse abipaketi, Hispaanias 5 miljardit oleks Eestis 123 miljonit. Ehk siis samas suurusjärgus oleks see Eestis umbes 123 miljonit. Berliin: Saksamaa teatas 1,6 miljardi euro suurusest paketist kütusekulude vähendamiseks. Kui me võrdleme majanduste mahtu, oleks see Eestis 15 miljonit eurot. 15 miljonit eurot! Me just tegime otsuse aktsiisitõusude ärajätmiseks, mis on 40–60 miljonit. Aasta alguses langetasime tulumaksu 780 miljonit. Ma arvan, et me oleme ikkagi üsna monumentaalseid asju teinud selleks, et inimeste sissetulekud tõuseksid. 10% tõuseb inimeste netopalk, see on Eesti Panga hinnang. Eesti Pank oskab seda kindlasti pädevalt hinnata ja nad seda kirjeldavad. Kui tahate, vaadake nende materjalidest. 

Nii et kui te küsite, kas ma tahaks astuda samme, siis vastus on, et me oleme astunud ja astume kindlasti veel, et inimestele jääks rohkem raha kätte. Me oleme makse alandanud. Võrreldes teiste riikidega oleme me käitunud väga suure hooga makse alandades, nii et ma pigem loodan teie toetust. Toetage ka aktsiisitõusude ärajätmist, toetage järgmisi samme, mida me astume, siis me oleme kindlasti õigel teel.

Stenogramm veel koostamisel

Suur tänu! Sellega me lõpetame tänase kolmanda küsimuse käsitlemise. Enne kui edasi liigume, on Siim Pohlakul käsi püsti. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Siim Pohlak, palun!

Hea juhataja! Ma ikkagi küsin protseduuri kohta. Kuidas me saaks peaministri päriselt, sisuliselt küsimusele vastama? See oli ju kütuse hindadest ja toiduainete käibemaksust, aga peaminister rääkis tulumaksu langetusest ja kõigest muust, hoidus täielikult küsimusele vastamast ning ütles, et kõik on kõige paremas korras. Kuidas me saaksime ikkagi selle vastuse küsimusele vastavaks, et peaminister ei räägiks suvalist juttu sealt puldist?

Aitäh, hea kolleeg! Vastan teile hästi lühidalt: küsimisega.

Aga liigume edasi. Neljas küsimus on energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile. Küsib Riigikogu liige Tiit Maran ja teema puudutab metsaseadust. Tiit Maran, palun!

Aitäh, auväärt juhataja! Aitäh, Kliimaministeeriumi energeetika- ja keskkonnaminister härra Andres Sutt! Ma pean tunnistama, et järjest raskemaks läheb teie nimede segadikus orienteerumine, seda enam, et kliimateema hakkab üsna marginaliseeruma, nagu ka keskkonnateema selles ministeeriumis. Te ehk võiksite ühel hetkel mõelda ministeeriumi ümbernimetamisest energeetika- ja taristuministeeriumiks. Aga see on retooriline, vastata pole tarvis. Mu küsimus puudutab hoopis seda saladuskatte all palavikuliselt ettevalmistatavat metsaseadust ja looduskaitseseaduse muudatust. Metsaseadusega antakse teatavasti enam kui kaks kolmandikku Eesti metsadest majandusmetsadeks, mis tagab nende majandamise vaid metsaseaduse sätete põhjal. Mingeid piiranguid ei tohi olla mujalt, ei looduskaitseseadusest tulenevaid ega ka planeeringutest. Seega, kaks kolmandikku Eesti metsadest majandusmetsadeks. Aga sellel on ka teine mündipool, mida tuleks arvestada. Nimelt, praegused metsaseaduse sätted on võimaldanud pikka aega raiuda rohkem, kui juurde kasvab. See tähendab tuleviku arvelt, see tähendab laste arvelt. Seda saab ka arvudes väljendada. Ajavahemikus 2017–2024 on metsa statistilise inventuuri järgi Eestis metsasid raiutud rohkem, kui juurde kasvab, ja seda 37 miljoni tihumeetri ulatuses, mis tähendab umbes 4,5 miljonit tihumeetrit aastas, mis moodustab kogu keskmisest raiemahust aastas, mis on 11 miljonit, päris märkimisväärse osa. Kui vaadata metsa alternatiivse hindamise andmeid, siis näeme, et sellega me raiume igal aastal ennast umbes 160 miljoni euro võrra vaesemaks. Teate, seda ei saa nimetada kuidagi teisiti kui seadustatud röövraie. Seega, küsimus on, et kui uus seadus loob garantii, et miski ei segaks röövraie jätkamist kahel kolmandikul metsamaal, siis miks see nii on. Või äkki te ikkagi plaanite mingeid muutusi, et senist röövraiet, seaduslikku röövraiet piirata?

 Aitäh! Härra minister, palun!

Aitäh! Hea küsija! Ma korra kommenteerin seda esimest väidet ka, et Kliimaministeeriumis keskkonnateemadega ei tegeleta või need on kuidagi teisejärgulised. Kindlasti see nii ei ole. Selle kinnituseks on seesama metsaseaduse temaatika, mille kohta te olete mitu korda juba küsinud ja täna küsite ka. Samamoodi ei tule me ju ainult metsaseaduse muudatustega, me tuleme ka looduskaitseseadusega ja metsanduse arengukavaga. Näiteks on looduskaitseseaduses ettepanek sätestada üks väga oluline põhimõte, mida, ma usun, te kindlasti ka toetate, et 30% Eesti maismaast võiks olla kaitse all ja samamoodi 30% Eesti merealast võiks olla kaitse all. Kuidagi ei ole keskkonnateemad järjekorras tagapool võrreldes energeetikateemadega. Võib-olla energeetikateemad on lihtsalt saanud rohkem tähelepanu, sellepärast et seal on igal inimesel puutumus suurem. Teiseks, te olete ka Riigikogus juba mitmendat koosseisu ja teate, et ühtegi seadust ei ole võimalik salaja vastu võtta. Kõiki neid teemasid ja nurki saab siin saalis ja komisjonides väga põhjalikult arutada ja ma arvan, et nii see peakski käima. Te tõite sisse näite, et perioodil 2017–2024 on olnud metsades raiemaht suurem, kui on olnud neto juurdekasv. See on korrektne, ei vaidle üldse vastu, arvud räägivad oma keelt. Ma olen igati nõus, et sel perioodil on raiemahud ületanud pikaajalist jätkusuutlikku taset. Kui mingi perioodi jooksul on metsa tehtud rohkem, siis järelikult järgneva perioodi jooksul tuleb seda vähem raiuda ja raiemahud on prognoositud ka vähenema. Aga loomulikult eelnes perioodile 2017–2024 ka pikem periood, kus tegelikult metsa juurdekasv oli positiivne ehk raiemahud olid väiksemad  Ma loodan, et me oleme siin samal meelel, et tuleb ikkagi jõuda ühtlase ja kestliku metsakasutuse tasemeni. Loomulikult jääb see ajas mõnevõrra kõikuma, mõni aasta natuke rohkem, mõni aasta natuke vähem. Aga kui see kõikumine on 5,4 või 5,8, peast täpselt ei mäleta, ja 12 vahel, siis see ei ole ei looduse ega ka majanduse huvides.

Aitäh! Tiit Maran, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Ma jään teiega väga tugevale eriarvamusele. Kui seadus võimaldab üleraiet, siis ta võimaldab üleraiet ja siin ei ole mingeid muid argumente juurde tuua. Aga selleks, et saaks kindlaks teha, puudutaks siis natukene selle uue metsaseaduse eelnõu teksti. Ma olen teilt seda korduvalt küsinud ja olete korduvalt väitnud, et ei, te ei saa seda esitada, kuna see ei ole valmis. Seda ütlesite ka esmaspäeval. Mulle teadaolevalt homme hakkate te seda valitsuskabinetis arutama. See seadus peaks ju tegelikult valmis olema. Nii et nüüd on küsimus, miks te seda mulle näidata ei taha kui keskkonnakomisjoni esimehele? Või ta siis ei ole ikkagi valmis? Või kuidas sellega on?

Aitäh, hea küsija! Nii nagu ma enne ütlesin, ühtegi seadust salaja vastu võtta ei saa. Seaduseelnõu, kolm asja tegelikult – metsaseaduse eelnõu, metsaseaduse muudatuste eelnõu, looduskaitseseaduse muudatuste eelnõu ja metsanduse arengukava –, need on kõik ilusti ühte paketti kokku pandud, meie maja poolt valmis valitsusele kabinetiaruteluks ka saadetud. Kui me oleme valitsuses selle arutelu ära vedanud – võib-olla kolleegidel on sinna ettepanekuid, täpsustusi –, siis loomulikult me need täpsustused vaatame üle ja seejärel tuleb see eelnõu siia Riigikokku. Nii et meil on siin piisavalt aega seda teemat käsitleda. 

Ma tulen korra tagasi veel selle üleraie küsimuse juurde, kus te ütlesite, et te minuga ei nõustu. Mulle tundub, ja ma ei tea ka, kuidas te ise olete seda üleraiet defineerinud. Kas te defineerite seda nii, et mitte ükski aasta ei tohi olla raiemaht suurem kui pikaajaline jätkusuutlik tase, või te siiski nõustute, et raiemaht võib kõikuda? Seal võib olla väga palju põhjusi. Ta võib kõikuda mõlemale poole, nii nagu ka minevik näitab, eks ole, 5% ja 12% vahe on üle kahe korra. Kindlasti mõjutab ju raiemahtu ilmastik, kindlasti mõjutab raiemahtu see, milline on puidu hind turul. Omakorda see, kui palju on kaitstud metsa ja majandatavat metsa. Ja kaitstava metsa osatähtsus on ju ajas kasvanud. 

Ja kui te enne ütlesite, et me kuidagi tahame midagi nihutada, siis tegelikult me fikseerime praeguse de facto olukorra, kus 2024. aasta statistilise metsainventuuri järgi on majandatavat metsa 70% või täpsemalt 70,2% ja erinevate piirangute all olevat metsa 29,8%. Minu meelest on see mõistlik, ratsionaalne valik, mis annab võimaluse ja tagab selle, et mis on kaitsmist väärt, hoidmist väärt, seda me ka kaitseme. Selle sees on ka need mitte veel kaitse alla võetud alad, aga need, mis on protsessis ehk ettevalmistamisel. Ja teistpidi annab see kindluse metsaomanikele ja metsasektorile, et metsa on võimalik majandada. Aga ma ei näe, et see, kui me ütleme, et 70% on majandusmets, siis see tähendab, et seal 70%-l tehakse oluliselt rohkem raiet, kui on praegu tehtud. 

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Züleyxa Izmailova. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Teie vastusest siis võib välja lugeda, et valitsus planeerib seadustada röövraiet. Tundub, et metsaseaduse eelnõu sõnastamisega saaks see teiste seaduste ees ülimuslikuks. Kas te kinnitate seda? Kas te kinnitate, et metsaseadusesse on sisse viidud sätted, mis piiravad omavalitsuste kaalutlusõigusi planeeringuprotsessis avalike ja erahuvide vahel? Kas te kinnitate, et looduskaitseseadusesse on viidud sätted, mis teevad võimatuks metsa kaitse alla võtmise isegi siis, kui see on ilmselgelt põhjendatud? 

Kui see vastab tõele, siis on plaanitavad metsa- ja looduskaitseseaduse muudatused niivõrd põhimõttelised ja väga paljusid mõjutavad, et sellise eelnõu Riigikokku toomine ilma uue kooskõlastusringi ja kaasamiseta pole vastuvõetav ja on tegelikult õigusriigi põhimõtetega vastuolus. Või kuidas teie arvate? 

Ja miks te välistate kohalike omavalitsuste ja huvirühmade kaasamise enne eelnõu Riigikogu menetlust? Palun ärge hakake jälle rääkima Riigikogus arutamist kooskõlastusringi asemel, sest see pole ju üldse adekvaatne jutt. Vastasel korral poleks meil ju üldse vaja neid kooskõlastusringe. Või kuidas?

Aitäh! Ma mõtlesin, et ma saan kõikidele küsimustele vastata "ei", aga seal siiski olid mõned küsimused, millele ma pean vastama "jaa". Ma alustan sellest jaa-küsimusest. Kui ma õigesti aru sain, siis te küsisite, et kas ma saan kinnitada, et selle seaduse vastuvõtmisel enam ühtegi asja kaitse alla võtta ei saa, või et mis vajab kaitsmist, seda ei saa kaitsta. Kindlasti kaitstakse seda, mis vajab kaitsmist, ka edaspidi. Sellist paragrahvi ega mõtet seal seaduses ei ole ja minu käest ka mitte kunagi ei tule. 

Nüüd see, mis puudutab kohalikke omavalitsusi. Kohalike omavalitsuste puhul me teeme ettepaneku võrdsustada selle käsitluse samamoodi, nagu on riigil. Ehk kui riik seab olulised piirangud näiteks metsamaale, sest seal on vaja midagi kaitsta, siis tekib omanikul, kui need piirangud on olulised, õigus see maa riigile müüa turuhinnaga. Kui nüüd kohalik omavalitsus teeb samasuguse sammu, siis minu meelest on omaniku vaates igati õiglane oodata, et kohalik omavalitsus siis on valmis ka selle maa ära ostma. Sest omaniku vaates ei ole vahet, kas selle piirangu kehtestab keskvalitsus või omavalitsus. Ma arvan, et see on õige ja vajalik printsiip. 

Nüüd, see väide ei pea ju paika, et seda seaduseelnõu ei ole saadetud kooskõlastusringile ja et ei ole toimunud kohtumisi. On toimunud hulk kohtumisi, on olemas kooskõlastustabel. Me ei ole fundamentaalselt nende viimaste kuude jooksul mitte midagi muutnud. Seesama 70 : 30 põhimõte on kogu aeg olnud jutuks. See on olnud ka selles eelnõus, mis läks kooskõlastusringile. Kui see kellelegi ei meeldi, siis ma aktsepteerin seda, aga ma isiklikult ei näe, et selle põhimõtte fikseerimisega me tõstaksime kedagi kellestki kõrgemale. Vastupidi, me anname kindluse nii looduskaitse vaates kui ka metsamajandamise vaates, et me oleme jõudnud ühte tasakaalupunkti, mis on tänane 30 : 70. 

Ja see väide, et seaduse vastuvõtmisel toimub röövraie, on otse öeldes vale, emotsionaalne poliitiline spekulatsioon. Reeglid kehtivad edasi. Ka praegu kehtivad metsas reeglid. Ei saa raiuda nii, nagu süda kellelgi kutsub. Ja kui nende reeglite vastu eksitakse, siis sellele järgneb ka sanktsioon. Nii et selles mõttes ma arvan, et te muretsete vale koha peal, aga kindlasti me saame seda debatti siin pidada.

Aitäh! Lõpetan tänase neljanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane viies küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Aivar Kokk ja teema on aktsiisid. Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! No räägime aktsiisidest ja eelkõige kütuseaktsiisidest. Kõigepealt peab tänama teid, et te reageerisite väga kiiresti, kui ma teisipäeval andsin eelnõu üle, et selle aasta 1. maist aktsiisid ei tõuseks. Siis ei läinud kolme tundigi, kui te raadios lubasite, et valitsuses seda otsust kaalutakse. Täna on see kolmandal lugemisel. Me peame täpsustama, et see on peatamine ehk järgmisel aastal praeguse seaduse järgi aktsiisid tõuseksid lihtsalt kaks korda rohkem. 

Aga mul on küsimus hoopis selle kohta, et me tegime ettepaneku, et diisliaktsiis viia Euroopa madalamale tasemele. Täna on Läti, Leedu, Poola, Saksamaa ja Rootsi ehk meie naaberriigid, kus meie autode transiit toimub, selle otsuse tänaseks teinud. See otsus, et viia miinimumtasemele, ei vähendaks riigi tulusid, sest aktsiiside langetus Euroopa madalamale tasemele oleks koos käibemaksuga 11 sendi juurest liitril. Aga käibemaksu tõus täna 1,3 eurolt 2 euro peale teeks ise juba üle 16 sendi. Nii et tegelikkuses riigieelarvesse laekub raha rohkem. 

Miks te soovite uuesti taastada piirikaubandust? Ma võin teile öelda, et sellel nädalal juba transiidiga tegelevad rekad tangivad Lätis, mitte Eestis. See tähendab seda, et tulu nii käibemaksu kui aktsiisi poole pealt ei laeku enam Eestisse. Eesti ettevõtetel läheb halvemini, raha ehk maksud lähevad Lätti, loodetava tulu asemel on vähem makse. Majanduses meil on täna makse vaja, et Eesti majandust kuidagigi elavdada, ja elavdada saab täpselt nii, nagu me tegime 2020. aasta kevadel, et me vähendasime aktsiise, piirikaubandus lõppes. Kas te olete minuga nõus, et me võiksime ikkagi väga selgelt vähendada täna diisliaktsiisi Euroopa lubatud madalamale tasemele, nii nagu meie naabrid on teinud?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea küsija! Kui ma nüüd vaatan mitut teie sellist väidet ja mulle tundub, et te just viitasite 2022. aastale (Saalist hääl) 2020. ja 2022. aastale. Seal on see lugu, et kui Isamaa tahe oleks jõustunud, siis meil oleks COVID-eelne olukord selline, kus diisliaktsiis oleks 493 eurot. Tollane valitsus otsustas mitte valida seda Isamaa teed, et diisliaktsiis tõuseks kohe tagasi, 493 euroni. Tehti hoopis astmed. Neidsamu astmeid käiakse praegu läbi ja praegu on see määr 428 eurot. Nii et see määr on madalam, kui tollal COVID-i ajaks korra langetati, saan ma aru. Pärast seda, justkui teie tahtel oleks pidanud see 2022. aastal kohe jälle üles tagasi tõusma. Järgmine valitsus tegi õnneks astmed ja seetõttu on meil diisliaktsiisi määr olnud aastaid järjekindlalt madalamal, kui oleks see Isamaa tahtel olnud. Seetõttu võib-olla sellele viitamine – ma ei tea, kas te täpselt seda soovisite välja tuua –, et te tahtsite seda juba kohe kiiremini tõsta, 2022. aastal üles. Vaevalt, ma arvan, te tahtsite midagi muud öelda. Hea, et me seda teed ei ole valinud. Seda esiteks. 

Teiseks, me loomulikult jälgime olukorda laiemalt maailmas ja kütuseturul. Mulle muidugi meeldib, et te arvate, et kõik ettepanekud on teie ettepanekutega seotud. Miks mitte, võib alati nii mõelda, aga valitsus siiski jälgib pidevalt olukorda, mis puudutab kütuseturul toimuvat ja majanduses toimuvat. Kui on vaja, astume samme. Aktsiisitõusude ärajätmise eelnõu on siin. Ma saan aru kõikidest sõnavõttudest, et kõik seda toetavad. Aitäh selle eest, see on hea! 

Teine asi on kindlasti varude kasutuselevõtt. Ma juhin siiski tähelepanu, et see kriis on – ehkki Hormuzi väinast, ma vaatasin BBC-st, andmed on ligikaudu umbes 5% siiapoole tuleva kütuse hulk, ülejäänud on Aasia ja muud riigid – eeskätt tarnehäirete kriis. See tähendab seda, et kütust tuleb vähem peale. Seetõttu varude kasutuselevõtt kindlasti hõlbustab seda. Aga milliseks situatsioon kujuneb nüüd Iraani ja USA vahel? Turud praegu ootavad, ma saan aru, Brenti nafta hind, mida pole keegi kunagi nii kirglikult jälginud, kui seda praegu jälgitakse, on jälle veidi alla 100 dollari barrelist. Kõik ootavad, et mis nüüd saab edasi. Kui see kriis peaks deeskaleeruma ja lahenema, siis tõenäoliselt tulevad kütusehinnad mõne kvartaliga alla. Loodetavasti gaasi hind ei saa järgmisel talvel liiga suur olema. Aga me kindlasti jälgime olukorda.

Aitäh!

Ja, Aivar Kokk, teil on täpsustav küsimus. Palun! 

Jaa, aitäh! 2020. aastal, kui me vähendasime aktsiisi, siis ma võin sulle öelda, et lihtsalt Rahandusministeeriumi ametnikud pidurdasid seda kahjuks poliitikute arvamust, et see võiski nii madalale aktsiisi ajada. 

Aga ma … Kui teil ei ole neid nõunikke, siis ma võin teile rääkida, kuidas see olukord tegelikult on: Hormuzi väinast ei ole tulnud viimase kuu aja jooksul praktiliselt mitte ühtegi laeva Euroopa poole. Need laevad, mis praegu Euroopasse jõuavad, on enne Iraani sõda sealt Hormuzi väinast läbi läinud. Ehk, maikuus ei tule Euroopasse mitte ühtegi laeva, kuna ei ole seal märtsikuust neid läbinud. Ehk, see kütusekriis alles tuleb. Täna on hind üleval turu peal erinevatel põhjustel. 

Aga ma püüan teile selgitada seda, et kui me transiidisektoris järjekordselt kütusega tekitame piirikaubanduse ja need maksud sõidavad Lätti, siis jäävad need rahad lihtsalt Eesti riigieelarvesse laekumata. See on oluline teema.

Ja meie ettepanek oli kolmeks kuuks selle peatada ja siis vaadata olukorda. Kui olukord on stabiliseerunud, hinnad on langenud, siis loomulikult ei ole vaja seda miinimumtasemel aktsiisi seal hoida. Aga tänasel hetkel me näeme, et meie transiit lähebki kas Rootsi või Lätti, Leedu, Poola, Saksamaa. Ja kõikides nendes riikides on see otsus tehtud. 

Ma väga lootsin, et esmaspäeval teisel lugemisel oli meie poolt tehtud see muudatusettepanek, et viia diisliaktsiis miinimumtasemele Euroopas lubatuna. Kahjuks koalitsioonipoliitikud seda ei lubanud. 

Kas te võtate oma südameasjaks jälgida ja teha see ettepanek kiirendatud korras siiski teha see otsus, et 1. maist vähendame diisliaktsiisi Euroopa miinimumtasemele?

Aitäh! Nüüd, siin oli mitu asja, mida ma pean täpsustama. 

Kõigepealt, ma, jah, kirjeldan teile, et – aitäh, et te pakute mulle nõunikke, ja nõu on alati teretulnud, ma olen sellele alati väga avatud – et Hormuzi väina kaudu, jah, see kütuse liikumine, nafta liikumine on siiski umbes sellises mahus. Ja ma veel kord viitan BBC-le, et – usaldusväärne allikas; kindlasti neid analüüse on veel – on ikkagi nii, et 85% on umbes Aasia – et te mõistaksite, kuidas see meie regiooni puudutab. Hiina – umbes kolmandik, 31%; India – 14%; ülejäänud Aasia – 41%. Euroopat umbes 4% puudutab see. 

See on oluline mõista, et kui me viitame sellele, et Hormuzi väinast ei ole Euroopasse kütust tulemas, siis nafta puhul on see umbes 4%, mis tegelikult sealt tuli. Meile on ka teisi tarneallikaid ja teisi, aga Hormuzi väinal kindlasti on Aasiale suur mõju; Euroopale kaudsem mõju kindlasti, kuna energiatarne häired mõjutavad mitmeid tsükleid; mõjutavad ka hinda, sest kui sul on kaupa vähem, siis hind tõuseb. 

Ja samamoodi on risk ka näiteks gaasiturule. Kui me hakkame gaasimahuteid täitma, gaasi ei tule või gaasi hind on veidi kõrgem – seesama TTF, mis kunagi prognoositi, oli umbes 34 kanti, on nüüd näiteks 50 või mis iganes see number on –, see tähendab seda, et suvel, sügisel ja talvel, sellel ajal, kui me gaasimahuteid täidame ja hiljem tarbime, võib-olla gaasi hind ka kõrgem. 

Nii et seetõttu, jah, ma teile kirjeldasin; ma arvan, et võite teiegi seda nõunikuna võtta, et ma annan ka nõu. 

Nüüd, mis puudutab seda riikidevahelist konkurentsi, siis loomulikult tuleb jälgida, mis see pilt on. Pärast seda, kui Läti tegi ajutise otsuse, tegi Eesti number üks korrespondent Lätist ehk Ragnar Kond ka kohe ülevaate, mis seis on. Ja tema ülevaade oli kaunis lihtne: see langetus ei ole kuidagi mõjutanud – vähemalt sellel hetkel ei olnud, ERR-ist vaatasin –, sellel hetkel ei olnud mõjutanud seda hinnakonkurentsi. Lätis siiski oli kütus veidi kallim. Ma ei oska öelda, mis ta täna on. Ja tehisaru abil võin võrrelda, mõlemad numbrid on üsna samad nii bensiinis kui diislis, aga – veel kord – need on tehisaru numbrid; see võib alati ka eksida. 

Nüüd, mis puudutab suuremat pilti, siis, jah, sellepärast me jätsime aktsiisitõusud ära, et see ei kanduks – see nii-öelda Hormuzi väina ja muu üldine inflatsioonisurve – ei kanduks inimesteni, kaupade ja teenusteni. Varude kasutuselevõtu poolt olime samamoodi nõus just sellepärast, et see on tarnekriis – mitte ei ole mingit muud sorti kriis, vaid just tarnekriis; varud on vaja kasutusele võtta. Nii et see on umbes see pilt. 

Ja üldiselt eile oli ka Delfis üks päris tore lugu, mida ma soovitan lugeda, mis kirjeldas kütuseturu konkurentsi, kus sama keti erinevatel jaamadel ja erinevatel jaamadel on hinnavahe umbes 40 senti erinevates punktides. Aitäh!

Aitäh! Lisaküsijaid ei ole. Aivar Kokk, teil on võimalus esitada ka see kolmas lisaküsimus. Palun!

Aitäh! Ma informeerin, et Läti ja Leedu hinnavahe on 11 senti. Ei ole vaja vaadata kogu aeg, mis on selles tanklapostis. Enamus kütust müüakse tegelikkuses reka vedajatele ja sealt seda hinda tuleb vaadata. Täna on vahe 11 senti ja väga selgelt on juba täna näha, et Eestis tankimine on langenud ja Lätis piiri peal kasvanud. Nii et see transiidisektor, mis tegelikult toob meile kütuseaktsiisi ja käibemaksu raha eelarvesse, on näha, et juba aprillikuus suure tõenäosusega see number väheneb. Sellepärast ongi täna mure, et väga selgelt oleks vaja teha otsus, kui naabrid on teinud sellise otsuse. 

Me teame, et me oleme olnud nende valede otsuste juures, kui on aktsiise tõstetud ja piirikaubandus tekkinud. Me ei pea sama reha peale astuma, sõltumata sellest, kes neid otsuseid on teinud. Täna on mõistlik teha see otsus, et aktsiisi langetada diislil, et meie ettevõtjate konkurents püsiks. Ma veel rõhutan, et 2020, kui me tegime selle aktsiisilangetuse, tänu sellele majandus hakkas kasvama Euroopas kõige kiiremini. Ja ka järgmisel kahel aastal. Seal olid loomulikult veel teised olulised otsused, ettevõtete palgatoetus. Teile see vist ei meeldi, aga teise pensioni vabatahtlikuks tegemine tõi raha sisse. Erinevad otsused on selleks, et majandust elavdada. Ma ei saanud ikkagi vastust, kas te lubate, et te oma valitsuses ka arutate seda, et võimalikult kiiresti reageerida partnerite otsustele, et viia diisli aktsiis Euroopa lubatud madalamale tasemele.

Aitäh, hea küsija! Mitu asja. Ma enne teie kolleegile Pohlakule seda kirjeldasin ja ma ei häbene seda uuesti kirjeldada. Mulle väga "meeldib", kuidas me mõtleme ennast – noh, meeldib jutumärkides, ma olen veidi irooniline, vabandust –, mõtleme ennast nagu väiksemaks teiste riikidega võrreldes. Ma lihtsalt toon näite, et te mõistaksite, Saksa majanduse mahust. Näiteks kui Berliin teatab 1,6 miljardi eurosest paketist, siis meie majanduse mahuga oleks see 15 miljonit eurot. Et saaksite aru. Selle aasta alguses näitena tulumaksureform – palju? 780 miljonit. Aktsiisitõusude ärajätmine – umbes 40–60 miljonit. Me astume pidevalt samme, et hinnatõus ei jõuaks läbi aktsiisitõusude inimesteni, ja teiseks, et inimestele jääks rohkem raha kätte. Sest tulumaksu langetamine tähendab – ma ütlen veel kord, tuginen Eesti Panga numbritele – umbes 10% netopalga tõusu. 10% netopalga tõusu! Ma ei usu, et on väga palju riike, mis saavad seda ette näidata, ausalt ei usu. Nii et seetõttu ma arvan, et te saate otsida neid numbreid ja järgmises infotunnis jälle debateerida. 

Nüüd, mis kütuseturgu ennast puudutab. Me kindlasti jälgime seda ja sellepärast ma tegin ka ettepaneku – ja miks valitsus on teinud ettepaneku, mida vist täna hääletatakse –, et toetage aktsiisitõusud ärajätmist, see igal juhul aitab inimesi ja Eesti majandust ka. Eile oli – vaatasin just vahepeal järgi –, oli 15.31, see on Delfis lugu, rubriigis "Autokütus", mis räägib pealkirjaga "Hiiglaslik hinnavahe. Kui tahad odavamat kütust, siis tangi firmade "lahingutsoonides"". Ja siin liidis on juba öeldud sedasama, et ühe ja sama keti jaamades erineb diislikütuse hind 40 senti. Tegelikult konkurents kütuseturul on toonud selle hinnakääre väga suureks. Ja kui me võrdleme Eestit ja Lätit praegu, siis tehisaru ütleb, et see hinnavahe on ikkagi pigem selline. Näiteks sellesama FuelEsti kaudu vaatan, et diisel on Lätis näiteks 2,097 ja Eestis 1,98. Nii et me oleme kaunis lähestikku, aga loomulikult me jälgime ka naabri turgu.

Suur tänu! Sellega lõpetame viienda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Kuues küsimus on majandus- ja tööstusminister Erkki Keldole, küsib Riigikogu liige Vladimir Arhipov ja teema on energia hind ja varustuskindlus. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Meil räägitakse sisemajanduse kogutoodangu kasvust ja majandusnäitajate tõusust, aga samal ajal müüdi maha osa meie riigi strateegilisest varast – põlevkivi kasutusõigus. Kusjuures põlevkivi on olnud aastakümneid Eesti energiajulgeolekuks üks alustalasid. Ja tekib olukord, kus riik loobub kontrollist omaenda energiaressursi üle ja siis jääb mulje, et lühiajaline raha pandi ettepoole, aga pikaajaline strateegiline kontroll anti ära. 

Küsimus on selline: milline on selle tehingu tegelik majanduslik mõju? Ja mis on kõige olulisem – kuidas see otsus mõjutab varustuskindlust, kui kriisihetkel ei ole otsustusõigus enam täielikult riigi käes?

Aitäh, hea küsija! Lugupeetud Riigikogu esimees! Punkt üks, see teema põlevkivi vaates, kaevandamise vaates, kaevanduslubade vaates ei ole mitte üheski teemas minu ministeeriumi ega minu vastutusvaldkonnas. Nii et esiteks, kuna Eesti Energia on Rahandusministeeriumi valdkonnas ja kaevandamisload, -küsimused on tegelikult energeetika- ja keskkonnaministri valdkonnas, siis mul on väga raske mitte enda valdkonda kuuluvale küsimusele vastata. 

Aga kuna te küsisite laiemalt, et kas siin on siis küsimus selles, et kas riigi vara, ressurss, mis seisab jõude, kas seda siis sellisel juhul tervikuna oleks mõistlik erasektorile kasutusse anda, siis ma ütlen, et jah, muidugi. Üldiselt, kui on mingit vara, mida riigil endal valitsemiseks vaja ei lähe, siis seda anda kasutusse, et tänu sellele laekuks makse, nii nagu ka peaminister enne viitas, tegelikult Ida-Virumaal täiendavalt oleks inimestel tööd, kui maailmaturu hinnad annavad võimaluse põlevkiviõli toota ja seda eksportida – siis muidugi. Minu arvates on see selles mõttes väga mõistlik. Kuna ma tõesti rõhutan, see ei ole kuidagi minu vastutusvaldkonnas, siis nii palju, kui ma olen lugenud nii Eesti Energia juhatuse liikmete väljaütlemist kui ka meediat – see on olnud Eesti Energia teadlik valik, seda on toetanud nõukogu, juhatus, seal ei ole mitte kuidagi olnud poliitilist sekkumist. Kuna Eesti Energia enda tulevikus näeb oma kaevandusmahtudega hakkama saada, vastasel juhul oleks lihtsalt ressurss jõude seisnud. Tegelikult ressurss pandi tööle, tänu millele erasektor saab täiendavalt lisandväärtust siin Eestis toota, töökohti Ida-Virumaal hoida. Minu arvates on see väga tervemõistuslik. Ma ei oska, jah, kuna tõesti ma vabandan, et see kummaski otsast ei ole minu ministeeriumi vastutusvaldkonnas, on mul väga raske detailselt vastata.

Suur tänu! Vladimir Arhipov, teil on täpsustav küsimus. Palun!

No jaa, tegelikult majandusminister on ikkagi ka selle asjaga seotud, sest see mõjutab mingil määral kindlasti ka majandust. See, et see tehing tehti ilma selleta, et üldkoosolek, mis on valitsuskabinet ja tema esindaja üks ministritest, tehti salaja, on raskelt usutav, aga nii te väidate vähemalt. Mul on teile majandusvaldkonna küsimus. Enne seda ma siis usun, kui te sellest ei teadnud, siis te pole analüüsi teinud, kuidas see mõjutab Eesti majandust üldse tervikuna järgmisel kümnel aastal, aga kas te nüüd siis teete seda ja olete seda juba jõudnud teha. Aitäh!

Aitäh! Jälle igaks juhuks väike faktitäpsustus, et Vabariigi Valitsus ei ole Eesti Energia üldkoosolek. Rahandusministri isikus on vastav asutus ehk Eesti Energia üldkoosolek. Selles mõttes see kuidagi Vabariigi Valitsuse tasemel ei ole arutlusel olnud. Ma ütlesin, et see ei puutu otseselt minu vastutusvaldkonda, aga kui te täiendavalt küsite, milline saab olema majanduslik mõju, siis ma saan võtta seda, mis on olnud Eesti Energia juhatuse liikme hinnang, mis ütleb, et neile põlevkiviõlitehase jaoks vajalik ressurss on olemas. Sedasama kaevandusõigust edasi andes või edasi müües kaevandusõigust erasektorile, tänu millele erasektor saab rohkem põlevkiviõli toota, seda eksportida, hoida töökohti või isegi töökohtade arvu suurendada. See on kindlasti positiivne mõju Ida-Viru majandusele. Mis need täpsed numbrid on, seda ma ei oska öelda. Aga jällegi, ma arvan, et see on sihuke ideoloogiline, võib-olla ka selline põhimõtteline vastasseis, et kas riik peaks igas asjas ise olema omanik. Võimalikult palju riigikapitalismi, mina seda ei toeta. Üldiselt eraturg on mõistlikum majandaja. Riik, erinevaid – on see infrataristu, ressursid, mida me vajame riigi julgeoleku või erinevate oluliste teenuste täitmiseks, neid ressursse me kindlasti ju riigina hoiame. Nendes ettevõtetes meil on ju kas ainuosalus või vähemalt enamusosalus, et olla otsustuse juures. Küll aga, kui on mingi ressurss, mida riigil valitsemiseks igapäevaselt vaja ei ole, ja seda on võimalik kas kaevandusõiguse kaudu anda erasektorile, et seal lisandväärtust tuua, siis mina väga toetan seda. 

Ja ma arvan, et tõesti, nii nagu ka siin enne viidati, väga kahju on, kuna tundub, et on väga suur soov kuidagi Viru Keemia Grupp või siis Eesti Energia tuua sellisesse poliitilisse mudamaadlusesse päevapoliitikas, ma arvan, et see ei ole mõistlik. Kui on küsimusi, siis vastavad ettevõtted ja ettevõtte esindajad saavad kindlasti nendele vastata. Aga sellel, kui Ida-Virus luuakse täiendavalt töökohti ja tegelikult on võimalik põlevkiviõli eksportida, on minu arvates majanduslikult kindlasti positiivne mõju. Tervikuna, et erasektor mingites kohtades ongi efektiivsem ja mõistlikum, ma arvan, on see ka üldine majandusloogika.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Lauri Laats. Palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Vaatamata sellele te ütlesite, et tegelikult see ei ole valitsuse otsus, vaid see on ettevõtte otsus ja see kuulub Eesti riigile. Loomulikult me esindame Eesti riigi huve läbi meie omaniku esindaja seal nõukogus. Te väidate, et te ei ole sekkunud otsustesse. Samas, VKG on kohtunud Kliimaministeeriumis lausa 17 korda, VKG on kohtunud teiega nii 27. mail eelmisel aastal kui ka 3. veebruaril. Ehk siis tegelikult kindlasti te olete kursis, kuidas ettevõttel läheb, ja ei saa väita vastupidist. 

Kogu selle protsessi juures tekib küsimus, kuidas seda kõike tehti. Ehk siis avalikku arutelu ei olnud. Te saate majandusministrina ju täiesti aru, et kui me räägime põlevkivi kaevandamise õigusest, mis anti kuskil kabinetivaikuses 30 aastaks erasektorile, siis see ei ole nagu kohane. See ei ole ilus, ütleme ausalt. Te ju saate sellest aru, sellepärast et te ju ei julge mulle silma vaadata, ükski ministritest. Sellest lähtudes ma küsin: kas te ei arva, et see protsess oleks pidanud olema läbipaistev, arusaadav ja avalikkuse ees tehtav? Kui selline otsus oleks üldse pidanud sündima.

Jaa, aitäh! Esiteks, ma kirjutasin mõned teemad, mis te ütlesite, samal ajal üles, kui te seda kõnet pidasite, et mitte meelest minna. Saab väga ilusti silma vaadata ja proovin teile võimalikult otsa vaadata vastates. 

Esiteks. Tõesti, üldiselt selle formaadi mõte, tuletan meelde, on see, et ministrid käivad annavad aru enda valdkonnas toimuvatest tegevustest, ja ma teen seda suurima heameelega. Te just viitasite, kui palju on keskkonna- ja energeetikaminister kohtunud või kui palju on Kliimaministeeriumis käidud. Vabandust, ma tõesti ei saa sellest kuidagi rääkida, sest see on teine ministeerium, teine vastutusvaldkond. 

Küll aga mainisite te õigesti, et olen ka mina kohtunud VKG esindajatega mitmel korral. Ma alustan sellest, et ma kohtun iga nädal väga mitmete Eesti ettevõtjatega. Ma arvan, et majandusministri roll ongi saada reaalset igapäevast tagasisidet, kirjeldada, millised on riigi valikud majanduskeskkonnas. Nagu ma olen rõhutanud, minu ja tänase valitsuse vaates ei peaks riik ise kuidagi või valitsus majandust juhtima. Meie ülesanne on luua konkurentsivõimeline ettevõtluskeskkond ja seda ma heas koostöös – on see ettevõtlusliitudega, ettevõtjatega, erasektoriga – olengi teinud. 

Mis puudutab VKG-d, siis mõlemal kohtumisel on küsimus olnud üldse puidusektoris: kas biorafineerimistehas, selle olevik, tulevik, võimalikud õiglase ülemineku fondid. Saan täitsa öelda, et ei, põlevkivist kahjuks või õnneks me mitte ühelgi kohtumisel rääkinud ei ole, kuna see valdkond, nagu ma ütlesin, kaevandamisõigused, ei kuulu kuidagi majandusministeeriumi valdkonda, küll aga konkreetne ettevõte on palju laiema haardega. 

Ja jällegi, mul on väga kurb, ja ma arvan, et ka need ettevõtte omanikud, juhid, ei ole kindlasti õnnelikud, et kahe äriühingu vahel tehtud tehing on kuidagi toodud siia poliitilisse mudamaadlusesse. Nagu ma rõhutasin, Vabariigi Valitsus ei ole kuidagi sellega seotud olnud. Ettevõtte esindajad on öelnud, et need on olnud ettevõtte juhatuse ja nõukogu teadlikud otsused. 

Mis puudutab tervikuna riigi ressursi kõige mõistlikumat ja efektiivset kasutamist, nagu ma juba enne teie kolleegile Arhipovile ütlesin, mina seda väga toetan. Kui riigil on ressurssi, mida konkreetselt valitsemiseks või tagavarade hoidmiseks vaja ei lähe, siis tuleb see tuua majandusse kasutamisse, tänu millele me saame põlevkiviõli siin toota, eksportida, hoida rohkem töökohti või isegi kasvatada töökohtade arvu Ida-Virumaal. Mul on väga keeruline aru saada, miks Keskerakond selle vastu võitleb, et Ida-Virumaal töökohti täiendavalt juurde luua ja et eraettevõtlus Ida-Virumaal saaks areneda. Õiglase ülemineku fond samamoodi: seal on erinevad meetmed, et just Ida-Virumaal olevad ettevõtlikud inimesed saaks luua uusi ettevõtteid ja teha investeeringuid, et Ida-Virumaa majandus mitmekesistuks. Väga veider. Ma tõesti ei saa aru, miks te selle vastu võitlete.

Suur tänu! Lõpetame kuuenda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Seitsmes küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Mart Helme ja teema on sisejulgeolek. Mart Helme, palun!

Jah, aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Kristen Michal! Mu teema on küll natukene moondunud millegipärast. Ma tegelikult tahtsin keskenduda eelkõige elanikkonnakaitsele, aga see on ka sisejulgeolek, nii et ma ei räägi teemast mööda. 

Nüüd, küsimus on seotud sellega, et me oleme täiesti mõistlikult ja õigustatult asunud rajama kaitseliini Kagu-Eestisse. See hõlmab punkreid, see hõlmab kõiki neid kraave ja draakonihambaid ja mul ei ole selles suhtes valitsusele mingit kriitikat. Küll on aga küsimus ja küsimusega on pöördunud minu poole muide ka kohalikud inimesed. Käisin just nädalavahetusel, olin mitu päeva Lõuna-Eestis ja jutt jõudis minuni kohalike elanike kaudu. 

Nimelt, need kaitserajatised on meie kahe riigi vahelisest kontrolljoonest kohati tunduvalt, isegi kilomeetrite võrra Eesti poolel. Ja nüüd sellele eikellegimaale – piltlikult öeldes –, siis kontrolljoone ja kaitserajatiste vahele jääb hulgaliselt inimeste eluasemeid ja ma ei oska täpselt öelda inimeste numbrit, kui palju sinna jääb; neid võib olla ikkagi tuhandeid. Ja inimeste küsimus on: "Aga mis meist saab, kui tõepoolest tuleb sõjategevus? Me oleme ju siis sisuliselt lahinguväljal. Mida riik kavatseb meie kaitseks teha?"

Ja ma edastangi praegu nüüd kohalike elanike mureliku küsimuse. Kas te oskate vastata, missugused on riigi plaanid seoses nende kaitserajatiste ehitamisega kohalike elanike suhtes? Mis neist saab? Kas nad jäetaksegi sinna lahingumaale või on evakueerimiskavad? Kas evakueerimiseks on piisavalt aega, vahendeid ja kõike muud seesugust? Nii et see on teema.

Jaa, aitäh! Ma püüan vastata, jah, üldisemalt. Ma ju väga täpselt ei tea, millisest konkreetsest kohast või kellest juttu on, aga heameelega, jah, annan selle edasi Kaitseväele ja Päästeametile, kes saavad siis kohalikke elanikke informeerida. 

Laiemalt, jah, ma arvan – hämmastav, aga me tõepoolest oleme ühes asjas üksteisega nõus –, et valmis tuleb olla ja need kaitserajatised tuleb rajada. Ja nende kaitserajatiste rajamise eesmärk ongi ikkagi, et Eesti riiki kaitsta esimest hetkest peale, kui meie naaber peaks agressiivseks muutuma, astuma samme Eesti iseseisvuse ja julgeoleku vastu. See on selge. 

Inimeste puhul on kindlasti nii, et – kui te küsite, et kas, mis siis saab – inimesi kindlasti teavitatakse, kui oht on reaalne ja kui on vaja evakueeruda. Selliseid õppusi meil on ka toimunud erinevates paikkondades; vajadusel toimetatakse neid veel. 

Evakuatsiooni eest vastutab Eesti riigis Päästeamet, korraldab ka neid sündmusi koos Politsei- ja Piirivalveameti ja Kaitseväega. Ja kui on teavitus, et ohutase on selline, et on vaja evakueeruda – olgu see põhjus siis idanaaber, aga võib vahel olla ka looduslikust tingitud või tehnogeensed õnnetused, mis nõuavad evakueerimist –, siis selleks samme astutakse. 

Ja loomulikult, kui peaks olema eelhoiatus või ettehoiatus, informatsioon meile, et on tekkimas reaalne oht, reaalne kriis mingis piirkonnas, siis kindlasti inimestega suheldakse ja inimesed evakueeritakse sealt alast ära. See loomulikult peab olema riigi ja erinevate ametite ülesanne, et inimesed tuua nii-öelda hävingu teelt ära, sest kui läheb tänapäeval, nagu te ise näete, sõjapidamiseks, siis ega ta ei piirdu selle ühe alaga või laiemaks. 

Aga täna ma siiski tahan rõhutada seda kõike öeldes, et Eesti ohuhinnang ei ole muutunud. Eesti on kaitstud. Me oleme toimivas kaitseühenduses NATO, mis on kõige tugevam kaitseallianss maailmas. Ja lisaks on meil tugev regionaalne partnerlus. Lisaks investeerime rohkem kui enamik riike NATO-s kaitsesse; sellel aastal 5,4%. Nii et see tagab ka võime ehitada välja need rajatised ja tagab võime ka olla valmis kaitseks. Ja on toimivad eelhoiatus- ja luurevõimed meil täpselt samamoodi olemas. Nii et selle alusel me tegutseme ja kui on vaja evakuatsiooni, siis Päästeamet seda korraldab, ükskõik kus piirkonnas ja ükskõik millisel põhjusel seda vaja on.

Aitäh! Mart Helme, teil on täpsustav küsimus, palun! 

Aitäh! Inimestel on muidugi mitte ainult oma elu pärast mure, vaid on mure ka nende varade pärast, sest kui nad evakueeritakse, siis mis nende varadest saab. Küsimus on ka selles, kas varade hävimise või pahatahtliku hävitamise korral on riik valmis maksma kodupaikadesse tagasi pöörduvatele inimestele kompensatsiooni. Kas neid kompensatsioone on võimalik juba varem eelhinnata, et oleks teada, et inimestel on talud, inimestel on inventarid, inimestel on tehtud investeeringud? Missuguses summas võiks riik aidata neid uuesti jalule? See on ka üks küsimus. 

Aga teine küsimus puudutab meie häiresüsteemi. Teatavasti meil hiljaaegu olid nende droonidega seoses siin häired, mis SMS-idega inimestele jõudsid või ei jõudnud kohale, aga need häired olid piisavalt ebamäärased. Ebamäärased selles tähenduses, et oli lihtsalt, et: "Droonioht. Varjuge!". Inimesed laiutavad käsi ja ütlevad, aga kuhu ma varjun. Ma jooksin tänavale ja mõtlesin, et lähen sinna maa-alusesse parklasse. See oli kinni öösel. Võib-olla peaks nüüd ikkagi käsile võtma ja seda häiresüsteemi ja sõnumit täiustama sellega, et inimestele antakse ka informatsioon selle häirega seoses. Teile lähimad varjumiskohad asuvad siin, siin, seal ja seal. 

Ma saan aru, et peaminister isiklikult ja otseselt loomulikult üle kogu Eesti neid aadresse jagada ei saa, aga mure on inimestel akuutne. Ja kuna me elame ikkagi väga ebastabiilses maailmas praegu, siis inimeste palved – ja see on jällegi tulnud inimestega suhtlemisest – ongi see, et mitte ainult muuta kogu see inimeste hoiatamise süsteem kiiremaks ja kellaajaliselt mitte tunde venivaks, vaid koheselt kohale jõudvaks, aga ka täpsustavamaks, mida ikkagi konkreetselt teha. Meil tuleb ikkagi inimesed ära tsoneerida.

Teie aeg!

Ühed inimesed on meil Ida-Virumaal, teised inimesed on meil Saaremaal. Nad kõik ei vaja ühesugust – jah, vabandust, ma kohe lõpetan – hoiatust, aga kõikidel puhkudel peaks olema selle hoiatuse juures ka varjumiskohad.

Aitäh! Härra peaminister, palun! 

Aitäh! Hea küsimus ja ütleme, et vägagi aktuaalne. Kõigepealt mitu nüanssi. Jah, evakuatsiooni kohta me juba enne rääkisime, et päästeamet seda korraldab vastavalt sellele, mis iganes see põhjus ja regioon on. See on nende ülesanne. Kodudesse tagasipöördumise toetust – tunnistan ausalt, mulle ei meenu, et me oleks valitsuses kuidagi arutanud. Pean üle vaatama, kas me oleme arutanud. Ma arvan, et me ei ole seda läbi arutanud, sest loogiline oleks, et kui teine riik peaks teisele kallale tungima, siis ta tegelikult maksab selle kinni ja Eesti riik kindlasti hoolitseb sellest, et inimesed saavad oma kuju tagasi. See on meie ülesanne esimesest meetrist alates ja selleks me ka valmistume. 

Mis puudutab õhuohu ja õhuteavituse sõnumeid, siis meil oli valitsuses ka eelmisel nädalal sarnane debatt. Minu palve oli täpselt samamoodi, et peab olema selge, kui tuleb mingi teavitus, mida see tähendab ja mida inimene peab tegema. Me oleme varem Eestis laiemalt opereerinud julgeolekuväljal ja inimesed on harjunud sellega, mida pädevad asutused, PPA, Päästeamet ja Kaitsevägi ütlevad, et on olnud rünnakuks valmistumine või vahetu õhuohu tingimus, aga nüüd on tekkinud juurde võimalik õhuoht ehk hulkuv droon, sihtmärgita droon. Seetõttu tulebki neid kahte eristada. 

Nüüd selleks, et see oleks hästi eristatav ja arusaadav, palusime neil määratleda juhised. Need on nüüd leheküljel kriis.ee. Nii et kui saate teie edasi anda või keegi infotunni jälgijatest või ajakirjandusest – kriis.ee – sellisele leheküljele minna, siis seal on ka juhiseid, kuidas käituda vahetu õhuohu korral ja kuidas käituda võimaliku õhuohu korral. Ma ilmselt püüan seda ka valitsuse pressikonverentsidel veel üle korrata. Need on kaks erinevat kategooriat. Võib-olla lihtsamalt öeldes, et kui on võimalik õhuoht ehk sihtmärgita droon, siis üldiselt oma elutegevust võib jätkata, lihtsalt tuleb olla valvas, ja kui on vaja varjuda, siis kõige parem ja lihtsam viis on leida ruum, millel aknaid ei ole. Aga kõik täpsemalt, mida täpselt, millises järjekorras teha ja kuidas teha, on kriis.ee leheküljel. 

Ohuteavitussüsteem on meil nüüd muutmisel, tuleb uus, kaasaegsem, sellega Siseministeerium tegeleb. Igor Taro ütles, et loodetavasti ehk selle aasta lõpus, järgmise aasta alguses on meil uus võrgukärjepõhine süsteem – kui ma seda õigesti nimetan –, mis, nagu me oleme mujal maailmas näinud, erinevate katastroofide puhul paneb telefoni undama, kes iganes, kus iganes sa oled, ja jagab sulle vastavat informatsiooni.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Arvo Aller. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Sellesama ohuteavitusega ma läheksin edasi. Me oleme saanud kaks reaalset õppetundi selles. Esimene oli see Auvere droon, lendas üle ja siis läks ohuteavitus ainult Ida- ja Lääne-Virumaa mastide piirkonnas olevatele inimestele ja telefonikasutajatele, pluss äpi omanikele, oli ta siis Austraalias, Inglismaal või kus iganes. Teise korraga oli ta juba natuke suurem ja üle-eestiline, välja jäid vist ainult saared. Aga kui hakata sõnumi sisu vaatama, siis mind esimese hooga kummastas see, et täpitähed olid kuidagi segamini läinud, õ-de asemel olid ö-d. Kas selle nüüd on ka valitsus ette võtnud? Ma saan aru, et see võib-olla oli mingist eelnevast ajast, aga te võite oma SMS-i kontrollida, et see on niiviisi. Kas sellele ei ole tähelepanu pööratud? Kas planeeritakse sõnastikku muuta või klaviatuuridele lisada õ-täht, et Kaitsevägi või Päästeamet saaksid õigekeelselt kirjutada? Kas varjumisjuhis oleks mõistlik sinna juurde panna, kas või lingina, et kus asub sinu lähim varjumiskoht? See võiks sinna sisse rakenduda.

Aitäh, hea küsija! Tõepoolest, vaatan minagi, mulle tuli ka neid teavitusi. Mulle tuli ka selle EE-ALRM-i äpi kaudu ja Ole valmis! äpi kaudu ja tuli ka sõnumina. Need ongi erinevad mehhanismid. Äppides tavaliselt saad määrata piirkonna, mis huvi pakub, ja sinna piirkonda see teavitus peaks ka minema. Ma mäletan, et näiteks Ukrainast tagasi tulles mul oli nende õhutõrjeäpp endiselt peal ja siis telefon hakkas koledasti undama ja andis teada, et õhuhäire on. Siis oli see siiski Ukrainas, mitte Tallinnas. Aga kuna ma olin huvipiirkonnana määratlenud selle, kus ma olin, ja see teavitus mulle tuli, siis ta hakkas undama. Aga tõepoolest, ma vaatan, et jah, 2024. aastal on veel õ-tähed olemas ja juba 2024. aasta maist on need läinud üle ö-täheks. Nii et nüüd naljaga pooleks ja loodame, et minu sõbrad Saaremaalt ei pahanda, aga see paistab mingi saarlaste vandenõu olevat. Püüame sellega kuidagi eraldi tegeleda, küsime üle, mis seal ö-de või õ-dega on. Aga selle taha ei pea see süsteem jääma. See süsteem peaks olema selline, et ta ikkagi valib, ütleme, ideaalis – ja ma saan aru, et selle poole püritakse –, aga las Siseministeerium ja Politsei- ja Piirivalveamet ja Päästeamet, kes sellega tegelevad, seletavad, peaks olema ikkagi nii, et ta annab sulle selle kärje põhjal, kus sa asud, teavituse ja siis sa saad ka määratleda, kus võiksid olla varjumiskohad või mida teha. Sest kui tegemist on võimaliku õhuohuga ehk hulkuva drooniga, siis tegelikult ei olegi midagi muud vaja, sa lihtsalt oled valvas ja jälgid olukorda. Ja kui on vaja varjuda, siis sa lihtsalt leiad näiteks akendeta ruumi, vannitoa, mis iganes selle jaoks sobib. Kui on vahetu õhuoht, siis tuleb varjuda ja siis tuleb leida see varjumiskoht ka – kas see on avalik varjumiskoht, kas see on selleks kohandatud kelder, garaaž või mis iganes selleks sobib. Nii et sellega toimetamine käib ka. Kui meil valitsuses oli arutelu – Päästeameti juht Margo Klaos oli seal samamoodi –, siis neil on ka eraldi kalenderplaan nendeks tegevusteks. Ka sellel aastal tulevad talgud, nii-öelda talguformaadis inimesed vaatavad üle oma potentsiaalsed varjumiskohad ja sellega hakatakse täiendavalt toimetama. Paljud on sellega juba vaeva näinud, kõik kindlasti mitte. Aga hulkuvad droonid või sihtmärgita droonid kindlasti meenutavad, et selleks tuleb vaeva näha. Nii et ma kasutan võimalust reklaami teha. Kriis.ee, kallid inimesed, minge kõik vaatama selle debati tulemusena, kuidas miski toimub. Ja Päästeamet kindlasti korraldab erinevaid sündmusi ja õppusi ka. Selle õ-ja ö-tähega tegeleme eraldi.

Suur tänu! Sellega lõpetame seitsmenda küsimuse käsitlemise.

Ka kaheksas küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Anti Allas ja teema on "Õpilaste kultuurkäikude kohta". Anti Allas, palun!

Aitäh, hea esimees! Väga austatud peaminister! Probleem, millega ma teie poole pöördun, on taas väga tõsine. Kirjeldan. Nimelt, teie valitsuse ministrite tehtu ja tegematajätmiste tõttu on senine Eesti koolide õppekäikude süsteem viimase poole aasta jooksul suurde segadusse paisatud. Väga suur hulk Eesti lapsi on jäänud ilma võimalusest saada osa kultuurist, teatri-, muuseumi-, galeriide külastusest, ja nii edasi. Minu hinnangul see aeg on raisatud. Laste õpiajast on see välja lõigatud ja seda on väga raske tagasi teha. Lisaks tohutu segadus koolides, pinged õpetajate ja lapsevanemate vahel. 

Ütlen juba ette ära, et naeruvääristama seda muret ei ole mõtet hakata. Mure on reaalne. Numbrites väljendub ka selles, et kultuuriasutuste külastajate hulk on õpilaste näol reaalselt oluliselt kahanenud ja nende asutuste tulu on langenud. Ja koolidel on olnud ainus võimalus riskida ja haridusministri varasemaid suuniseid eirata või tegevus ära jätta või siis leida keset eelarve- ja õppeaastat kuskilt täiendavat raha, mida osaliselt on leitud, aga valdavalt mitte. See on tõesti olnud raske. 

Siit küsimus, milline on teie hinnang terviklikult sellele probleemile. Kas tänaseks on see probleem valitsusjuhi jaoks lahenduse leidnud? Kui jah, siis milline see on? Ja kas see on piisav? Kui ei, siis millal see tavapärane õpikäikude süsteem, mis enne haridusministri korraldust oli, saab taastatud vähemalt sellel tasemel ja õpilased pääsevad teatrisse ja muuseumi?

Aitäh, hea küsija! Jah, ka mina olen vaadanud seda probleemi murega. Ja tõtt-öelda ma ei olegi näinud kedagi, kes seda naeruvääristaks, nii et me vist ei pea siit ühiselt üleskutseid tegema.  Ütleme nii, et olen isegi sellega kokku puutunud. Kaks vanemat last käisid koolis ära, ilma et seda debatti oleks võib-olla liiga palju olnud. Me kõik ju teame, kuidas klassiraha kogutakse ja lapsed käivad erinevates kohtades. Võib-olla seda debatti ei olegi liiga palju peetud. Ja nüüd kõige noorema puhul on juba seesama küsimus, et millisel viisil seda klassiraha siis saab koguda, et minna kuskile, ja mis siis teha, kui keegi ei anna sinna klassirahasse. Tegelikult need on reaalsed küsimused, eks ju, ja need puudutavad kõiki lapsevanemaid, mind samamoodi nagu teisi. Seetõttu on tegemist täiesti arusaadava ja põhimõttelise küsimusega.  

Mulle endale tundub, ja ma arvan, et meie mõlema kolleegid haridus- ja kultuurivaldkonnast ja õnneks haridusminister on ka selgitanud ja nüüd uue juhendi teinud. Aga siiski see probleemi allikas tundub olevat – ma ei tea, kas nii võib öelda, et probleemi allikas, aga vähemalt praeguse olukorra allikas, võib-olla saab nii öelda –, ma vaatan põhikooli- ja gümnaasiumiseadust, ja seal on § 82 lõige 11, mis ütleb selliseid asju, et "Kooli õppekava alusel munitsipaal- või riigikoolis toimuvas põhi- või keskharidusõppes osalemise eest ei tohi õpilastelt või seaduslikelt esindajatelt nõuda kaasrahastamist. Koolis korraldatava tegevuse puhul, mis ei ole kooli õppekava osa (õppekavaväline tegevus), võib kulusid katta kooli põhimääruses sätestatud tingimustel ja korras õppekavavälises tegevuses osalejate kaasrahastamisel."  

Vaat, see lugu on selline, et õigluse ja tõe huvides – see on 2013. aastast pärit punkt ja me oleme aastas 2026. 13 aastat ei ole keegi tegelikult sellel teemal probleemi tekitanud, kui niimoodi võib öelda. Ma saan aru, et tuli – ma veel kord tuginen ajakirjanduslikele andmetele – ühelt lapsevanemalt kaebus, kes ütles, et ta ei soovi koolitegevuse eest täiendavalt maksta. Kas see on õige? Selle tulemusena püüti lahendada seda seaduses kirjas olevat ülesannet, mis osutus tegelikult, noh, ütleme – lahendus iseenesest ei toonud mingit kergendust, sest mõte on ju selles, et haridus Eestis, nagu põhiseadus ütleb ja seesama põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ütleb, et hariduse eest täiendavat tasu ei küsita. Nüüd me oleme olukorras, kus vabatahtlikult võib lapsevanem maksta, raha võib koguda, aga see, kas konkreetne laps läheb konkreetsele üritusele, ei saa olla selle annetamise või selle rahaga seoses ja see käik ei saa olla osa koolihariduse programmist. Tegelikult ongi hariduses selline keeruline nii-öelda lõks loodud, kus me oleme ise probleemi ees. Aga ma kohe jätkan seda selgitamist, sest reeglid on sellised.

Reeglid on tõepoolest sellised ja Anti Allasel on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Aitäh, hea peaminister! Nagu kinnitate seda probleemi olemasolu. Tõesti, siiralt kahju on nende laste suhtes, kes, nagu ma juba enne ütlesin, on see aeg neilt ära võetud ja seda poolt aastat tagasi ei tee. Ma küsisin ka nüüd, kuna haridusminister on andnud selgitusi sellel teemal koolidele ja küsisin mitmelt koolijuhilt, helistasin läbi ja nad ütlesid, et valdavalt oli hinnang selline, et jätkuvalt nad sellest aru ei saa. Õigemini öeldi niimoodi, et mida ta rohkem seletab, seda segasemaks läheb. Ehk see probleem on jätkuvalt üleval. See mure on ju ka täiesti arusaadav, et väga paljudel õpilastel ja vanematel ongi väga raske maksta neid tasusid, mis koolikäigud kaasa toovad, aga sellest hoolimata peaks ikkagi võtma pikema aja ja kogu süsteemi terviklikult paika panema. Mis teie arvamus on, et siis saate ka edasi vastata?

Aitäh! Ma siis tõepoolest jätkan sealt. Mina ütlen oma laste ja oma kogemuse pealt, et tegemist on reaalse küsimusega. Oma sõpruskonnalt kirjeldan seda sama. Haridusest kuulen seda ka. Ma tahan rõhutada, et see süü ei ole ju kuidagi haridusministrile. Kristina Kallas ka parima tahtmise korral 2013. aastal seda normi ei teinud, vähemalt ma kahtlustan, et ta ei olnud sellel ajal haridusminister ega vastutaja. Võib-olla ma eksin milleski ja siis ma pean jälle selle ümber lükkama, aga 2013 tõenäoliselt mitte. See on mingisugune reeglistik või kokkulepe, mis tuleneb, ma saan aru, põhiseaduse printsiibist, mille me oleme 2013 ehk 13 aastat tagasi kirja pannud ja öelnud siin selles seaduses, et kooli tegevuse eest ei tohi küsida raha, õppekavavälise tegevuse eest võib küsida küll. Ja nüüd ongi see olukord, et kui kõik lapsed lähevad koos etendusele või muuseumi, siis justkui see peaks olema õppekavaväline. Kas siis, kui me läheme Kumusse ja vaatame kunsti, kas me seda tunnis enam ei tohi arutada või? Nagu lapsed töötaksid riigisaladusega veidi. See ongi nagu pentsik lugu. Ometi haridus on Eestis ülikõrgelt hinnatud valdkond ja seal on targad inimesed, aga me oleme loonud jälle sellised reeglid, mille tulemusena me nüüd kõik ise oleme hädas nende reeglitega, kaasa arvatud haridusminister. Siin me ei ole tegelikult eri paatides, me oleme kõik ühes paadis. 

Praktikas ma saan aru, et see olukord on nüüd selline või vähemalt see kirjeldus – kui ma saan õigesti aru, kindlasti keegi võib jälle parandada –, et klassiraha võib koguda, selleks peavad reeglid paigas olema, kool saab koguda ja lapsed saavad koos minna muuseumisse ekskursioonile. Lihtsalt see ei saa olla enam kohustuslik tegevus. See on see olukord, kuhu me oleme jõudnud. Ma ei oska öelda, kuhu see täpselt edasi viib. Kui sa klassis ütled näiteks mingis grupis – me teame väga hästi, me oleme kõik noored olnud ja noored on praegugi väga eneseteadlikud – kui nad ütlevad, et nad ei pea sinna minema, siis kindlasti osa jätab minemata ja nii edasi. Ja kui keegi ütleb, et aga ta ei taha selle eest maksta või ta ei taha sinna klassiraha anda, sellepärast et see on õppekavaväline tegevus, siis mis siis saab. Praktikas on see elu olnud Eestis ju aastakümneid kogu aeg nii, et lapsevanematelt küsitakse, mõni annab veidi rohkem, lapsed käivad ära, kõik on lahendatud, keegi ei jää ilma. See süsteem on toiminud ilma seadust jälgimata, ilma seadust küsimata. Mulle tundub, et tegelik elu on ise olnud adekvaatsem kui see 2013. aastal seadusandja kirja pandud normatiiv. 

Seetõttu ma arvan, et haridusministeeriumi selgitused ja vabad käed koolidele ja klassidele sellega toimetada on väga mõistlikud. Aga mina ei välistaks, et kui on vaja täiendavalt neid reegleid muuta või neid kuidagi selgitada, siis seda tuleb edasi teha. Õnneks on haridusminister võtnud aktiivse hoiaku ja ise selgitusi jaganud. Nii et me ei peaks ise nende kirja pandud reeglite või sellisel viisil kirja pandud reeglite tõttu elama elu keeruliseks kohas, kus seda ei ole vaja teha. Lapsed peaks saama muuseumisse, kontserdile või kuhu iganes, klassiraha peaks saama koguda, mõni panustab veidi rohkem. Saame alati hakkama, oleme saanud.

Aitäh! 

Ja lisaküsimuse esitab Madis Kallas. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Head valitsuse liikmed! Tänane olukord, jah, millele ka Anti Allas viitas ja tegelikult peaministergi juba vastas, on tegelikult päris vana probleem juba. Ja eelmise aasta lõpust hakkas ta vaikselt kerima just sellest vaatest, et see probleem tekitati. 

Ja reaalsuses on täna küll saadetud siis koolidele info, mis puudutab siis nii-öelda korduma kippuvaid küsimusi, kuidas ja mismoodi võiks ka tulevikus neid asju lahendada ja kuidas saaks ikkagi lastevanematelt vabatahtlikeks kultuuritegevusteks raha küsida. Ja ma arvan, et see on õige arutelu, õige debatt. Aga kõige kurvem selle asja juures on see, et reaalsuses neli-viis kuud on olnud kannatajateks lapsed. Ja see statistika, mis on kultuuriasutuste poolt meile saadetud, näitab päris karmi pilti, et väga kõvasti on kukkunud koolide ekskursioonid, koolide külastused erinevatesse asutustesse. 

Aga ma küsin natukene teises vaates, mis puudutab just kaugemate piirkondade lapsi, kaugemate piirkondade koole, ja kus üks nii-öelda osa sellest kogu probleemist või sellest teemast on see pilet muuseumisse, galeriisse, teatrisse saamiseks, aga on pigem siis see transport, mingitel juhtudel ka majutus, toitlustus. Ja reaalsus on see, et üha rohkem meie elu koondub suurematesse linnadesse ja üha kallimaks on läinud ka transport ja probleem süveneb. 

Ja siit küsimus, et kas teie näete, et ka tulevikus võiks veel rohkem diferentseerida pearaha sellest lähtuvalt – siis koolidesse õpilastele makstavat pearaha – sellest lähtuvalt, kuskohas konkreetselt see kool asub ja kui kaugel sellest koolist on lähimad muuseumid, kultuuriasutused, et anda ka võimalus nendele lastele, kes kaugemates piirkondades on, kultuuri nautimiseks.

Jaa, aitäh, hea küsija! Jah, tegemist, nagu te ütlesite, tõsise teemaga ja ma juba kirjeldasin oma vaadet sellele, et on, jah, vahel hull lugu, kui hakatakse seadust täie rangusega täitma ja näpuga järge ajama. Selgub, et 13 aastat see seadus seal oli, leiba ei küsinud, lapsed käisid muuseumis ja kontserdil ja probleemi ei olnud. Ja piisas ühest kaebusest demokraatlikus riigis, kus kogu riigi haridussüsteem ja kõikide laste muuseumiskäimine on halvatud – noh, viisakalt öeldes, eks ju. Ja nüüd kõik palehigis töötavad – teie töötate siin, haridusministeeriumis inimesed töötavad, koolides inimesed töötavad, kogu aeg otsivad lahendusi. Õnneks see lahendus on siiski tervest mõistusest olemas: on võimalik koguda neid annetusi ja selleks kultuuritegevuseks on võimalik minna; see peab olema lihtsalt sõnastatud, millisel viisil. Ja lihtsalt ainuke küsimus on, et kas siis kõik lapsed ja vanemad tahavad tulla, kui nad ütlevad, et nad teavad, et see on kooli õppekavaväline tegevus, aga see on juba nende otsustada. 

Nii et … Ja veel kord – kui on vaja seadusi täpsustada, täpsustame. Nii et, jah, 13 aastat vana reegel, nüüd jõudis siia ja nüüd hakati seda selgitama ja tagajärjeks on segadus.

Kultuuriranits on vastus sellele teisele teie poole küsimusele. Kultuuriranits on õppekäikude kõige olulisem rakendusmeede ja sellele selle eelarve on umbes poolteist miljonit. See on see meede, mis aitab siis käia. Ütleme, tema eesmärk on, igal õpilasel oleks võimalik tagada õpikäik. Ja Kultuuriministeerium on sinna ka veidi raha juurde pannud just sellepärast, et laste ja noorte regionaalne kultuuri kättesaadavus oleks parem. Ja, ütleme, eelistatult on just tasuta külastuse saajad näiteks läbi Kultuuriranitsa need koolid, kes tavapäraselt neid kultuuriasutusi külastada ei saa kooli asukoha või õpilaste erivajaduse tõttu. Nii et see Kultuuriranits on selle arvestusega tehtud. 

Ja koolidel on võimalik tasuta pileti puhul katta see transpordikulu kas Kultuuriranitsa toetusest või muul viisil, kas siis näiteks omavalitsuse toetusega. Nii et selleks on ka võimalused olemas. 

Ja kultuuriminister, ma tean, on öelnud, et järgneval aastal ta teeb ka analüüsi ja püüab Kultuuriranitsasse ehk võimalusel vahendeid juurde tõsta.

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Lõpetame kaheksanda küsimuse käsitlemise. Ühtlasi on lõppenud ka tänane Riigikogu infotund. Ma tänan Vabariigi Valitsuse liikmeid ja Riigikogu liikmeid aktiivse osaluse eest! Me jätkame täpselt kell 2 algava Riigikogu täiskogu istungiga.