Tere päevast, austatud Riigikogu! Me alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 11. töönädala esmaspäevast istungit. Austatud kolleegid, meie seast on lahkunud Riigikogu VII, VIII ja IX koosseisu liige Vootele Hansen. Palun tõusta ja mõelda tema peale minutilise leinaseisakuga. (Leinaseisak.) Ma tänan. Järgnevalt, lugupeetud kolleegid, palun kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks on end registreerinud 75 Riigikogu liiget, puudub 26. 

Järgnevalt päevakorra kinnitamine. Ma võtan kõigepealt ettepanekud. Lauri Laats, teil on ettepanek käesoleva töönädala päevakorra kohta. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Keskerakonna fraktsiooni nimel teen ettepaneku võtta välja tänasest päevakorrast punkt nr 8 – tegemist on arupärimisega – ja kolmapäevasest päevast punkt nr 5.

Suur tänu! Kuna see on algataja ettepanek, siis need jäävad käesoleva töönädala päevakorrast välja, kordan üle: tänane päevakorrapunkt nr 8 ja kolmapäevane päevakorrapunkt nr 5.

Helir-Valdor Seeder, ettepanek käesoleva nädala päevakorra kohta. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, auväärt juhataja! Ma palun kolmapäevasest päevakorrast välja võtta viimane, 16. päevakorrapunkt, eelnõu 823.

Suur tänu! Algataja ettepanekul jääb ka kolmapäevane 16. päevakorrapunkt selle töönädala päevakorrast välja. Rohkem ettepanekuid käesoleva töönädala päevakorra kohta ei ole.

Varro Vooglaid, teil on protseduur… Ei ole. Teil on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Palun!

Aitäh! Vist on ka varem sellest siin juttu olnud, aga ma ei ole päris kindel, mistõttu ma küsin. Kas see ongi normaalne olukord, et selles Riigikogu [hoone] tiivas, mis on seal Hirvepargi pool – ma ei mäleta nüüd, mis ilmakaar see on –, ei peagi istungi kutsungit olema? Ma praegu viibisin seal vahetult enne istungit, mõtlesin, et kutsungit ei ole, ja avastasin, et kell on peaaegu kolm juba. Kas see ongi normaalne olukord, et seal ei ole kutsungit? Ja kui see on normaalne olukord, siis miks see nii on, miks seal ei võiks kutsungit olla? Mujal majas ju on.

Aitäh! (Räägib ametnikuga.) Üritasime siin kiiresti [selgusele jõuda]. Ma lasen kantseleil uurida, kuidas kutsung seal kõlab. Praegu ma tean kindlasti, et kutsung kolmandale korrusele jõuab. Kas see ka teie koridori jõuab, selle ma lasen veel üle kontrollida. Aga kindlasti oluline tähelepanek. Aitäh!

Lauri Laats, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Mul on siiras mure. Nimelt, ma olen püüdnud kaks kuud tuua istungisaali ühte seaduseelnõu, mis puudutaks kasiinode tegevust. Selleks ma esitasin ka lugupeetud rahandusministrile kirjaliku päringu, et koostada see seaduseelnõu. Sellest on möödas rohkem kui kaks kuud. Me oleme korduvalt teinud päringuid ega ole lugupeetud ministrilt saanud vastust, mispärast vastus viibib. Seoses sellega viibib ka see seaduseelnõu, mida ma sooviksin siia Riigikogu saali tuua. Kas Riigikogu juhatusel on olemas võimalus, meetmed, [et tagada], et vastused minu küsimustele ikkagi jõuaksid minuni? Mida selle jaoks on vaja teha?

Aitäh, hea kolleeg! Ma tean, et rahandusministri tähelepanu on sellele küsimusele juhitud, ja ma loodan, et ta ikkagi reageerib nüüd pigem kiiremini, kui et te peate veel ootama. Ma loodan, et see olukord laheneb. 

Andrei Korobeinik, ka teil on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Jaa, täpsustaks üle. Te loodate küll, aga teie olete ikkagi Riigikogu esimees ja antud juhul minister ju sisuliselt sülitab näkku meile kõigile. Kas teile ei tundu, et võib-olla Riigikogu ise võiks [juhtida] tähelepanu sellele, et kirjalikule küsimusele vastamine on valitsuse [liikme] hästi oluline kohustus? See ei ole esimene ega viimane kord, kui just rahandusminister rikub seda vastamise kohustust.

Ega juhatusel ei ole väga head ülevaadet sellest, kuidas need vastused tulevad, sest ministrid vastavad ju adressaatidele valdavalt otse. Aga kindlasti Riigikogu Kantselei juhib sellele küsimusele tähelepanu ja ma usun, et see vastus teieni jõuab.

Kalle Grünthal, palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Aitäh! Ma tulen teile natukene appi. Asi on selles, et Riigikogu liikme staatuse seaduse alusel on ametnikud kohustatud vastama kümne tööpäeva jooksul. Kui nad seda [kohustust] ei täida, siis võiks minu meelest olla Riigikogu kui organi kõrgeima juhatuse poolt viide selle kohta, kas siis tõesti Riigikogu liige peab nüüd pöörduma halduskohtusse, et saada vastus, mida tal on seaduse kohaselt õigus saada.

Aitäh! No see on teie tõlgendus seadusest. Ma loodan, et need vastused tulevad. Aga nüüd tõesti, head kolleegid, me asume päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Algatajate ettepanekul jääb käesoleva nädala päevakorrast välja tänane kaheksas päevakorrapunkt, arupärimisele nr 937 vastamine, kolmapäevane viies päevakorrapunkt, eelnõu 815 esimene lugemine, ning ühtlasi eelnõu 823 esimene lugemine, mis on kolmapäevase päevakorra 16. punkt. Koos nende muudatustega panen hääletusele Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 11. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Päevakorra kinnitamise poolt on 76 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid ei ole. Päevakord on kinnitatud.

Järgnevalt eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Kõige esimesena palun siia Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni. Palun!

Austatud esimees! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna seitse seaduseelnõu. Esiteks, rahvaraamatukogu seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust kultuuriminister. Teiseks, karistusseadustiku ja teiste seaduste muutmise ning kriminaalhooldusseaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu. Kolmandaks, Riigi Teataja seaduse muutmise seaduse eelnõu. Neljandaks, karistusseadustiku ja ohvriabi seaduse muutmise seaduse (muudatused seoses inimkaubanduse direktiivi uusversiooni ülevõtmisega) eelnõu. Eelnimetatud kolme seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiits- ja digiminister. Viiendaks, alkoholiseaduse, alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust regionaal- ja põllumajandusminister. Kuuendaks, väärtpaberituru seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Seitsmendaks, perioodi 2021–2027 Euroopa Liidu ühtekuuluvus- ja siseturvalisuspoliitika fondide rakendamise seaduse muutmise ning perioodi 2004–2006 struktuuritoetuste seaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu. Nende kahe seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister. Kõik seitse eelnõu on edastatud eelnõude infosüsteemi kaudu. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. Palun!

Aitäh, austatud esimees! Head kolleegid! Mul on üle anda kaks arupärimist, nimelt ühe teema kohta. Täna tuli avalikuks, et Reformierakonna juhitav valitsus müüs ühele erafirmale salaja maha Eesti 30 aasta põlevkivivarud. Me räägime Uus-Kiviõli kaeveväljast. Täiesti salaja müüdi eelmise aasta viimastel päevadel need varud VKG-le maha. Seejuures ei arutatud seda avalikkusega ega olnud mitte mingit arutelu Riigikogus. Ja mis kõige huvitavam, siiamaani ei soovita avalikustada selle ostu-müügitehingu väärtust.

Kuidas on võimalik, et otsust, mis puudutab Eesti tulevikku, energiajulgeolekut, varustuskindlust, Eesti riigi ja Eesti rahva vara, niiviisi varjatakse ja see tehakse salaja? Muidugi see otsus tõstatab küsimusi otsustusprotsesside läbipaistvusest: kuidas mõjutatakse selliseid otsuseid poliitiliselt? Ehk siis on ju näha, et valitsus kasutab põletatud maa taktikat, pärast neid tulgu või veeuputus. Ja tekib küsimus, kuidas on võimalik, et soovitakse tekitada pöördumatut kahju Eesti riigile, Eesti inimestele, aga ka meie energiajulgeolekule. Seetõttu on siin arupärimises küsimused Jürgen Ligile. Samuti on teine arupärimine, suunatud Andres Sutile. Kuidas selline otsus sündis, miks avalikkust ei teavitatud, mis on selle tehingu väärtus ja kui suures ulatuses energiavaru seal oli? Tegelikult saame siin rääkida miljarditesse ulatuvast väärtusest. Ja teine asi on see, et tegelikult tänasel valitsusel puudub sellise ülimadala usalduskrediidiga üldse igasugune mandaat teha otsuseid, mis mõjutavad Eestit veel ka 30 aasta pärast, ja otsuseid, mis sünnivad meie energiajulgeoleku arvelt. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt Urmas Reinsalu, palun!

Mul on otsuse eelnõu ja kaks arupärimist.

Mul on palve, Urmas, et kui sa oled ära tutvustanud selle otsuse eelnõu ja [lähed] arupärimiste juurde, siis ütle, et tuleb uus. Siis me paneme uuesti kaks minutit jooksma. Nii on vist lihtsam, kuna need on erinevad formaadid ka. Palun, Urmas Reinsalu!

Kas ta just lihtsam on, aga okei. Kellele lihtsam. Kõigepealt, ühiskond on saanud kätte informatsiooni Rahandusministeeriumi kevadise majandusprognoosi kohta, mille pinnalt võib öelda, et võrreldes riigi eelarvestrateegiaga, mille valitsus kinnitas eelmise aasta sügisel, on riigi rahanduse seis muutunud prognoositavalt oluliselt kehvemaks. Riigi eelarvedefitsiit suureneb järgmise 36 kuu vaates prognostiliselt ligi miljardi euro võrra. Ja valitsus ei eitagi seda, et need indikaatorid riigi rahanduspoliitikas ei ole Euroopa Liidu eelarvereeglitega – sest siseriiklikud eelarvereeglid on meil efektiivselt tühistatud tähtajaliselt – enam ka formaalselt kooskõlas. Nii on ainuüksi järgmiseks aastaks planeeritud eelarvedefitsiit 4,9%. Aga rahandusminister jätkab retoorikat, et rahandus on korras.

Selles perspektiivis esitab Isamaa fraktsioon Vabariigi Valitsusele ettepaneku koostada negatiivne lisaeelarve minimaalselt 300 miljoni euro ulatuses. Arvesse võttes valitsuse enda formaalselt seatud, kuid mitte realiseeritud eesmärke ning arvesse võttes ka seda röögatut rahamassiivi, eelmisel aastal kasutamata jäänud vahendeid, on see minimaalselt jõukohane poliitikasooritus, et valitsus parandaks Eesti riigi eelarvepositsiooni nende kuude jooksul, mis tal on jäänud ametis olla. Selle [eelnõu] ma annan üle.

Selle otsuse eelnõuga on sisuliselt seotud järgmine Isamaa parlamendiliikmete arupärimine selle kohta, mis puudutab riigi rahanduse katastroofiliselt halvenenud väljavaateid. Meie küsimused puudutavad seda, milline on valitsuse tegevuskava lähiaastateks – prognostiliselt nad peavad kinnitama järgmise nelja aasta riigi eelarvestrateegia –, et parandada riigi rahanduse olukorda.

Ma juhin tähelepanu sellele, et me ootame valitsuselt rahanduse pikaajalise perspektiivi – kuni aastani 2070 – avalikustamist. Viimasel paaril aastal on Rahandusministeerium teinud selle majandusprognoosi lisana, kuid selle aasta kevadel on see tegemata jäetud. [Kuhu] valitsuse valitud trajektoor meid aastaks 2070 viiks? Siin piisab loomulikult tehetest, et näha, et kui selline rahanduspoliitiline kurss jätkub, siis me ületame loetud aastatega, alla kümne aastaga, eelarve 60%-lise laenukoormuse ja [2070]. aastaks jõuame juba Euroopa Liidu tippu. Nii et me ootame rahandusministrilt vastuseid küsimustele, mis puudutavad valitsuse praktilist rahanduspoliitilist käekirja, ning soovime saada indikaatorandmeid, mida millegipärast ei ole peetud võimalikuks lisada kevadisse majandusprognoosi. Selle arupärimise ma annan üle.

Ja kolmas Isamaa saadikute täna üleantav dokument on arupärimine Eesti Panga presidendile. Eesti Pank on andnud praeguse rahanduspoliitilise kursi kohta rahanduspoliitilise hoiatuse. Milles on hoiatused seisnenud ja mida Eesti Panga hinnangul tuleks teha meie rahanduse pikaajaliste väljavaadete parendamiseks? Samuti, kui Eesti Pank tutvustas oma kevadist majandusprognoosi, mis oli võrreldes Rahandusministeeriumi paar päeva hiljem järgnenud prognoosiga optimistlikuma vaatega, siis Eesti Panga president härra Müller osundas, et valitsuse rahanduspoliitika on jätkusuutlikkuse piiril. See on vägagi allahindav mõiste. Meid huvitab, milline on Eesti Panga vaates – kuna see on sisustatud selgelt makroökonoomiliste terminite keskkonnas – võlakoormuse ja defitsiidi mõttes see jätkusuutlikkuse piir. 

Seda asja kontekstualiseerib ka see, et paralleelselt Rahandusministeeriumiga on Eesti Panga prognoosid olnud järgmisel aastal kaasnevat tegelikkust radikaalselt ülehindavad. Kui vaadata eelviimast ja kolme aasta jooksul tehtud järgmise aasta eelarve prognoose, on Eesti Panga viga ehk erinevus võrreldes tegelikkusega olnud konsolideeritult üle 9%, keskmiselt üle 3% aastas. Sarnane on olnud ka Rahandusministeeriumi eelarveprognoos. Selles olukorras on meie rahanduse parandamisega kardinaalselt tegeletud, aga tulemused on kardinaalselt halvenenud ning prognooside ja tegelikkuse vahel on karjuv erinevus. Milles on viga, kas tehioludes või poliitikates?

Aitäh! Järgnevalt kolleeg Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Täna ma olen teie ees Eesti Keskerakonna fraktsiooni seaduseelnõuga, mida toetab vastavalt uuringutele 90% Eesti elanikest. Ma räägin loomulikult toiduainete käibemaksu määra langetamisest, seekord põhitoiduainete puhul.

2023. aastal, vastupidi, käibemaksu tõsteti. Kolmikliit, kus osalesid sotsiaaldemokraadid, Reformierakond ja Eesti 200, selle asemel et pakkuda inimestele rasketel aegadel leevendust, tõstis üleüldist käibemaksu. Ja sellest jäi veel väheks. Ma tuletan meelde, et 2024. aastal tõstis seesama kolmikliit – sotsiaaldemokraadid, Reformierakond ja Eesti 200 – käibemaksu veel 2%, 24% peale. Me näeme, et see on mõjunud laastavalt väga paljude inimeste toimetulekule. Toimetulek halvenes. Üleüldiselt ongi väga suur ootus, et toiduainete käibemaks langeks.

Me oleme mitmeid kordi sellise eelnõu esitanud ja kõik need korrad on koalitsioon eelnõu maha hääletanud. Seekordne eelnõu on koostatud vastavalt Eesti Kaupmeeste Liidu mõtetele. Nad ütlevad, et käibemaks võiks olla 24% asemel 13% ja see võiks kehtida põhitoiduainetele: värske liha, jahutatud liha, värske kala, piimatooted, puuviljad, köögiviljad, leib, sai, munad. On ka välja toodud, et kui Lätis langetati värskete puuviljade ja köögiviljade käibemaksu, siis see reaalselt mõjus ka hindadele, hinnad läksid alla.

Nii et head Riigikogu liikmed, kutsun teid toetama toiduainete käibemaksu langetamist. Aitäh!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud üheksa eelnõu ja neli arupärimist. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise seaduses ettenähtud korras.

Aga asume tänase päevakorra juurde. Me jätkame sealt, kus me neljapäeval pooleli jäime. Nimelt, me lõpetasime neljapäeval eelnõu 808 läbirääkimised ning jõudsime hääletuse juurde. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 808 esimesel lugemisel tagasi lükata ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Austatud ametikaaslased, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 808 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 42 Riigikogu liiget, vastu 23, erapooletuid ei ole. Eelnõu 808 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 

Järgnevalt tänane teine päevakorrapunkt, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse (RT I 14.12.2021, 1) ja alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse (RT I, 02.01.2025, 1) muutmise seaduse (2026. aasta 1. maiks kavandatud aktsiisitõusude ärajätmine) eelnõu 857 teine lugemine. Ettekandeks palun siia Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni. Palun!

Tere päevast, head kolleegid! Vabariigi Valitsuse algatatud alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse ja alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu 857 teist lugemist ette valmistav arutelu toimus rahanduskomisjonis 7. aprillil.

Eelnõu eesmärk on leevendada Lähis-Ida kriisist tingitud energiakandjate hinna survet Eesti tarbijatele ja ettevõtetele. Tulenevalt muutunud julgeolekuolukorrast ja sellest tingitud tarnehäiretest maailmaturul on energiahindade järsk tõus loonud uue majandusliku keskkonna, kus varasemalt planeeritud [aktsiisi]tõusude rakendamine algsel kujul ei ole otstarbekas. Eelnõuga tühistatakse 2026. aasta 1. maiks kavandatud aktsiisimäärade tõusud mootorikütuste ehk bensiini ja diislikütuse puhul, samuti kütteõlide ning maagaasi ja elektrienergia puhul.

Muudatused tulenevad vajadusest tagada majanduslik stabiilsus olukorras, kus jaemüügihinnad reageerivad globaalsetele kriisidele kiiresti. Kuna praegune hinnatõus on tingitud takistustest pakkumises, on riigi samm suunatud täiendava maksukoormuse lisamise vältimisele. Muudatus aitab ohjeldada inflatsiooni ja toetab Eesti ettevõtete konkurentsivõimet olukorras, kus regiooniüleselt hinnad kasvavad.

Eelnõu on kiireloomuline, see on tingitud vajadusest tagada muudatuste jõustumine hiljemalt 2026. aasta 1. mail. Eelnõu esimene lugemine lõpetati 23. aprillil.

Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 6. aprilliks kell 16 esitati eelnõu kohta üks muudatusettepanek Isamaa fraktsioonilt. Isamaa fraktsiooni muudatusettepanekuga soovitakse vähendada diislikütuse aktsiisi määra kolmeks kuuks 330 euroni 1000 liitri kohta. Rahanduskomisjonis tutvustas esitatud muudatusettepanekut Aivar Kokk ja komisjon kujundas muudatusettepaneku kohta seisukoha. See ettepanek ei leidnud toetust ja juhtivkomisjon otsustas teha ettepaneku jätta muudatusettepanek arvestamata.

Langetati ka menetluslikud otsused. [Esiteks], ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, 13. aprillil, see otsus võeti vastu konsensuslikult. Teine menetlusettepanek on teine lugemine lõpetada ja see otsus on samuti konsensuslik. See ongi minu poolt kõik.

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kütus maksab üle 2 euro liitri kohta. Kas te tõesti usute, et aktsiisitõusu tühistamine aitab lahendada praegust energiakriisi? Kas valitsusel üldse on arvutused selle kohta, millise maksimaalse kütusehinna juures saab majandus normaalselt toimida?

Ei, ma ei arva, et aktsiisitõusu ärajätmine lahendab Lähis-Ida kriisi. Arvutusi ei ole tehtud rohkem kui see, et eelarve tulud vähenevad selle langetuse tõttu 41 miljonit. Palju riik tuludest loobuda ei [saa], sest meil on käesolevaks aastaks kaitsekulude katteks juba päris suur laenukoormus ja eelarvedefitsiit kavandatud.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Nojah, tõesti, meie Hormuzi väina kriisi siin ei lahenda, aga meie peaksime lahendama oma inimeste muresid, igapäevaseid muresid. Selge on see, et praegune olukord mõjutab otseselt meie ettevõtluskeskkonda, meie inimesi, meie inimeste toimetulekut, ja loomulikult see suurendab ka inflatsiooni. Kui me vaatame hinnatõusu, siis tegelikult riik ehk riigieelarve saab lisa, see on ju fakt. Jah, me praegu arutame seda eelnõu, kus me mitte isegi ei langeta aktsiisi, vaid me ei rakenda otsust, et 1. mail pidi aktsiis veelgi tõusma. Nüüd vaatame teisi riike, ka lähiriike. Viimane uudis on, et Saksamaa [teeb] päris suure, 1,6-miljardilise abipaketi, selleks et kütuse hinna tõusu leevendada. Aga Eesti valitsus ütleb, et me ei saa mitte midagi teha. Kas te ikkagi mõtlete ka, kuidas see olukord tegelikult niigi kiratsevale majandusele mõjub? Millal Reformierakond hakkab selle peale mõtlema? 

Valitsus mõtleb ja saab aru, et Hormuzi [väinas] ja Lähis-Idas valla puhkenud kriisi tõttu on kütuse hinnad kasvanud, mis omakorda kasvatab inflatsiooni. Seetõttu tegi valitsus ettepaneku energiatoodete aktsiisimäärade tõus ära jätta. Kevadprognoosis selle tõusu ärajätmise mõju arvesse võetud ei ole ja see on [ikkagi] väga pingeline. Kevadprognoos ütleb, et defitsiit on 4,3% sellel, 2026. aastal ja järgmisel aastal 4,9%. See tähendab, et me vajame eelarvepositsiooni parandamist, kas siis riigi tulude kasvatamist või kulude vähendamist või mõlemat. 

Tuleb muidugi tähele panna, et minul ei ole küllalt andmeid, et öelda, kui palju kasvanud energiahinnad riigi enda kulusid suurendavad. Sest riigil on ka väga palju ametkondi, mis kasutavad väga palju kütuseid – Päästeamet, politseiamet –, on bussihanked, laevahanked, lennuhanked. Kütuse hinna tõus maailmaturul võib riigi kulusid kasvatada kergesti ja rohkem, kui [toob tulu] suurem käibemaksu laekumine.

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Jätkan sealt, kus kolleeg Lauri Laats oma küsimuse lõpetas. Me ju kõik saame aru, et tegelikult on seda meedet raske meetmeks kutsudagi. Ma ütleksin, et see on mingi poolmeede, kui sedagi, sest põhimõtteliselt öeldakse inimestele, et 1. maiks hinnad niikuinii tõusevad, aga me siis vähemalt omalt poolt ei lisa sellele tõusule. Tegelikult see ei alanda hindu tanklates ja tasapisi hakkavad ka kõik teist liiki kaubad ja teenused kallimaks minema, sellepärast et kütust kasutatakse väga palju. Aga komisjon saab ju omalt poolt alati teha ettepaneku Vabariigi Valitsusele – selline võimalus on olemas –, et äkki valitsus töötab välja mingisuguse meetme, päris meetme, kuidas leevendada hinnatõusu tavalistele inimestele, kas alandades maksu või sedasama kütuseaktsiisi.

Ma arvan, et meede, mida praegu siin arutatakse – 1. mai aktsiisitõusu ärajätmine –, on hinnaleevendusmeede ja sellisena omal ajal igati omal kohal. Selle maksumus riigieelarvele on 44 miljonit eurot, mis ei ole sugugi vähe raha. Ja ma arvan, et praegu riigil rohkemaks võimekust ei ole.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea komisjoni esinaine! Kõigepealt peaks muidugi ütlema selgelt, et see ei ole tühistamine, vaid see on üheks aastaks edasilükkamine, sest järgmise aasta 1. mail tõuseb praegu kehtiva seaduse kohaselt aktsiis lihtsalt kaks korda suurema summa [võrra].

Aga ma tahan rääkida sinu arvutuskäigust. Meie ettepanek oli langetada aktsiis Euroopas [lubatud] miinimumi peale. See on ilma käibemaksuta alla 10 sendi. Aga meil on diisli [hind] tõusnud üle 50 sendi ehk paljas käibemaks katab rohkem ära kui see aktsiisilangetus. Nii et tuleks väga selgelt öelda – vähemalt Isamaa Erakonna ettepanek oli väga selge –, et see oleks täiesti maksuneutraalne ja mitte mingisugusel juhul eelarve ei jääks miinusesse, vaid tänaste hindade juures jääks see plussi. Kas on see nii?

Minul selliseid arvutusi ei ole ja rahanduskomisjonis see jutuks ei [tulnud] ka.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ei ole vaja olla akadeemik nagu meie rahandusminister, et mõista, et kütuse hinna tõus aeglustab majanduskasvu. Kas valitsusel on selle kohta arvutused, kuidas kütuse hindade tõus konkreetselt mõjutab majandust ja vastavalt ka maksutulu laekumist?

Jaa, selles me oleme tõesti ühel meelel, et kütuse hinna tõus kasvatab inflatsiooni ja kõrgem inflatsioon [aeglustab] majanduskasvu või siis nominaalset majanduskasvu inflatsiooniga korrigeeritakse ja saadakse väiksem reaalne majanduskasv. Nagu ma juba seletasin, rahandusminister peab silmas pidama erinevaid asjaolusid, mitte üksnes käibemaksu tõusu, vaid ka seda, mida riik ise vajab, täiendavat rahastamist riigi elutähtsate teenuste töös hoidmiseks, näiteks kütuse ostmiseks Päästeametile, politseile, laevastikule, lennukitele. Sellega tuleb samuti arvestada. Ei saa seda lihtsalt võrrelda aktsiisi ja käibemaksuga, neid komponente on palju rohkem.

Evelin Poolamets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te tõite tõesti väga toreda põhjenduse, miks ei peaks aktsiisi tõstma. Ütlesite, et muudatus aitab ohjeldada inflatsiooni ja toetab Eesti ettevõtete konkurentsivõimet olukorras, kus regiooniüleselt hinnad kasvavad. Aga sama põhjendus ju sobib ka elektri hinna kohta. Kas ei olnud selle eelnõu koostamise ajal jutuks seda, et äkki jätame 1. maist ka elektriaktsiisi [tõusu] ära?

Üks hetk! (Lehitseb pabereid.) Jaa. Ma hakkasin otsima, mul on esimese lugemise eelnõu ja seletuskiri kaasas. (Saalis räägitakse.) Jah, kõik energia[tooted]. Ma mõtlesin … Te leiate, jah? Ma ei hakka seda otsima ja ette lugema. See [aktsiisitõusu ärajätmine] puudutab energiatooteid laiemalt.

Liigume edasi. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Täna andsime üle arupärimise selle kohta, et Eesti riik müüs 30 aasta põlevkivivarud ühele lugupeetud erafirmale. Mul on küsimus. See toimus nagu saladus[katte] all, avalikkus ei teadnud sellest ja meie siin ka mitte. Aga minu küsimus on, et kas sina kui lugupeetud rahakomisjoni esimees, kes sa praegu räägid, et tekib 40-miljoniline auk, oled sellega kursis. Kui suure tropi sealt saaks selle 40-miljonilise [augu] täitmiseks või saaks veel kusagil mujal seda kasutada? Tead sa sellest midagi? Kui suur see summa võis olla?

Ma kahjuks ei tea sellest midagi. Ma ei ole isegi saanud aega tänaseid lehti lugeda.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! No kahju! Ma arvan, et Riigikogu liige, eriti rahanduskomisjoni esimees, võiks ikkagi olla kursis uudistega, mis ilmuvad, ja nii oluliste küsimustega, mis väga paljuski muudavad meie julgeolekut tulevikus, just energiajulgeolekut. 

Aga energiaküsimus ongi meil päevakorras ja ma ikkagi tulen tagasi oma esialgse küsimuse juurde. Te olete ju rahanduskomisjoni esimehena selgelt jälginud, mida on ette võtnud teised riigid, Euroopa Liidu liikmesriigid, need uudised tulevad igapäevaselt. Rahandusminister Jürgen Ligi ütles, et kõik, kes langetavad aktsiisi või kuidagi teisel viisil teevad kütuse hinna soodsamaks, on [teinud] rumalad otsused, väga rumalad otsused. See oli tema arvamus ja väljaütlemine puldist. Kas teie arvate ka, et need riigid käituvad rumalalt?

Ma ei soovi teiste riikide tegevuse kohta arvamust avaldada. Riigid on käitunud väga erinevalt, mõned on langetanud aktsiisimäära kolmeks kuuks, ja üldistust teha ei saa. Mõnes riigis on aktsiisimäärad kõrgemad, meil on üsna madalad aktsiisimäärad. Seetõttu ei ole meie võimalused isegi aktsiisimäärasid langetada nii suured, et mõjutada [hinda] soovitud määral. Nii et Eesti oma maksutulust loobumisega või eelarve muude tuludega ei suuda katta Lähis-Ida kriisi mõju. Me peame sellega kohanema.

Vadim Belobrovtsev, palun! Kuna Vadim Belobrovtsevit ei ole, siis Peeter Ernits, palun!

Hea ettekandja! See väikene maikingitus on paratamatu, kuigi jah, 40 miljonit jääb saamata. Aga kas te olete rahakomisjonis arutanud ka seda, et kui kütuse hind läheb näiteks umbes 2,50 või 3 euro peale ja nii edasi, mida te siis Eesti riigi nimel hakkate tegema? Või selle peale ei ole üldse mõeldud, praegu teeme selle väikese kingituse mais rahvale ära?

Seda stsenaariumit rahanduskomisjonis arutatud ei ole.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Ma tulen nüüd oma esimese küsimuse juurde tagasi. Riik mõtleb midagi välja ja ütleb, et see läheb maksma 40 miljonit. Ma arvan, et tavainimest, kui ta näeb, et hinnad tanklates lähevad ikka lakke, ei huvita väga palju see, et riik otsustas, et riik rohkem raha ei võta inimese käest, kuigi selline plaan oli olemas – aga võib-olla [teeb seda] kunagi tulevikus –, ja see läks maksma 40 miljonit. Ma arvan, et tavainimese jaoks see on mitte väga oluline informatsioon, ma ütleksin niimoodi. Inimene tahab ikkagi aru saada, mis on valitsuse plaan selles olukorras, kus hinnad lähevad kogu aeg üles. [Võiks] kuidagi leevendada seda tõusu, mitte lihtsalt öelda, et meie omalt poolt ei hakka nüüd inimesi veelgi rohkem koorima. Aga ma saan aru, et komisjonis ei olnud mõtet pöörduda valitsuse poole mingisuguse kirjaga, et mis on valitsuse plaan hinnatõusu leevendamiseks.

Saatuse või juhuse – kes mida usub – tahtel hakkas sellest aastast kehtima maksuvaba tulu 700 eurot kõigile, mis jätab tarbijatele kätte 580 miljonit eurot [rohkem], ehk selle võrra vähem kogub riik inimestelt tulumaksu. 580 miljonit on väga palju suurem summa kui see 44 miljonit, mis lisandub. Me jätame kütuseostjate käest küsimata kavandatud aktsiisitõusu [summa]. Need summad kokku on päris muljetavaldavad ja riigil praegu rohkemaks võimalusi ei ole.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Annely! Sinu kolleeg ja praegune rahandusminister, enda arvates hea rahandusminister Jürgen Ligi on aktsiisilangetuste kohta näiteks öelnud, et kui me hakkame langetama aktsiisi, siis ostja seda tegelikult ei näe. Sina just ütlesid, et sellel on päris suur mõju. Jürgen Ligi on öelnud, et hinnad ei sõltu tegelikult sellest väikesest aktsiisiosast. Lõpetuseks on ta öelnud, et see on rumal mõte. Ma ei palu sul kommenteerida teiste riikide temaatikat, aga istuva rahandusministri väljaöeldut sa võiksid selle nurga alt kommenteerida. Kas need Jürgen Ligi mõtted on rumalad ja sina tegelikult nõustud sellega, mida on opositsiooni poole pealt siin juba tükk aega aktsiiside kohta räägitud – neid tuleks alla tõmmata, et tarbija võidaks –, või need on Jürgen Ligi targad mõtted, aga need siiski ei kajastu eelnõu seletuskirjas, mis ütleb, et see peaks hinnamõju leevendama? Kuidas sa kommenteerid rahandusministri väljaütlemisi selle aktsiisilangetuse teemal?

Ma rohkem ei kommenteeri kui seda, mille minister on oma allkirjaga saatnud Riigikokku. See eelnõu on ministri allkirjaga saadetud valitsusse ja valitsuse poolt Riigikokku. Ma lugesin siin ette, et [seletus]kirjas on küll öeldud, et muudatus aitab ohjeldada inflatsiooni ja toetab Eesti ettevõtete konkurentsivõimet olukorras, kus regiooniüleselt hinnad kasvavad. Ka see on rahandusministri seisukoht ja seda ma toetan. Kuigi tuleb möönda, et hind on lõpuks siiski ostja ja müüja vaheline kokkulepe ning ostja peab olema nõudlik, et see [aktsiisitõusu ärajätmine] ka hinnalangetusena kajastuks.

Rain Epler, palun! 

Jaa. No tegelikult meie seisukoht on, et aktsiisimäärad võiks viia lubatud miinimumtasemele, et aidata nii inimeste toimetulekut kui ka ettevõtete konkurentsivõimet [parandada]. Aga kuna sa sirvisid seal ja lugesid ette seletuskirja, siis ma võtsin ka seletuskirja lahti. Siin tõesti on lause, et eelnõu eesmärk on leevendada kriisist tingitud energiakandjate hinna survet Eesti tarbijatele ja ettevõtetele. Teisiti sõnastades see ju ütleb, et see [eelnõu] võiks hinnatõusu pidurdada või hindu isegi alla tuua. Aga rahandusminister väidab avalikes intervjuudes pidevalt vastupidist. Nagu sa ise ütlesid, nüüd ta on oma allkirjaga toonud siia eelnõu, kus ta räägib mingit muud juttu. Kuidas sa hindad seda? Ma saan aru, et valimised on lähedal. Aga kas võib-olla tasub teil fraktsioonis korraks kaaluda ja arutada ministri sobivust, kui ta nii vastakaid signaale ühiskonnale annab, et allkirjaga kinnitab üht ja valju häälega räägib teist?

Peaministri pädevuses on valida oma meeskonna liikmeid.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja esimesena palun siia Riigikogu kõnetooli Aleksandr Tšaplõgini. Palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Ma olen nii vana, et mäletan, kuidas noor reformierakondlane Jürgen Ligi lubas alati seista vastu igasugusele maksutõusule. Täna tegeleb Ligi aga peamiselt maksude tõstmisega. Ja äkki – oo imet! – otsustas Jürgen Ligi tühistada kütuseaktsiisi tõusu olukorras, kus kütuse hind on üle kahe euro liitri kohta. Tahaks öelda aitäh, aga ei saa. Põhjuseks on Ligi väljaütlemised, milles ta teatas, et rohkem kingitusi elanikkonnale ta teha ei kavatse. Ja need, kelle jaoks kütus on liiga kallis, võivad tema sõnul jalgrattale ümber istuda. See oleks naljakas, kui see ei oleks nii kurb.

Kallis kütus lööb valusalt mitte ainult elanikkonda, vaid kogu majandust. Selle mõistmiseks ei ole vaja akadeemilist haridust nagu ministril. Praeguses olukorras ei piisa ainult aktsiisitõusu tühistamisest, [aktsiisi] tuleb hoopis langetada. Samamoodi tuleb vähendada ka kütusemaksu. Majanduse normaalseks toimimiseks ei tohiks kütuse hind ületada pooltteist eurot liitri kohta. Rahandusminister armastab raha lugeda, kuid ei mõista lihtsat asja: kui majandus seiskub, ei ole riigil enam raha, lihtsalt seetõttu, et mittetöötavad ettevõtted ei maksa makse ning vaene elanikkond on halb tarbija. Valitsus tahab kokku hoida, kuid selle asemel viib riigi finantsauku. See ei ole poliitika, mida ma olen valmis toetama. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Mul on kõigepealt hea meel, et kui ma mõned nädalad tagasi andsin siin üle eelnõu aktsiiside tõusu peatamise kohta, siis kolm tundi hiljem [langes] peaministrile ka selline jumalik päike ja ta teatas raadios, et see on hea mõte. Neljapäeval nad lõpuks valitsuses selle otsuse tegid ja see [eelnõu] jõudis siia.

Aga mis on vahepeal juhtunud? Vahepeal on juhtunud see, et kui jaanuarikuus oli tanklas diisli hind 1,3 eurot, siis täna on kaks koma millegagi ehk hinnavahe üle 70 sendi. Kui keegi räägib, et riigieelarvesse jääb kuidagi vähem raha, siis see on ju puhas vale. Me tegime ettepaneku vähendada diisliaktsiisi Euroopas lubatud miinimumi peale, koos käibemaksuga tekitaks see kokkuhoidu natuke üle 11 sendi. Aga 70-sendine kütuse hinna tõus iseenesest toob riigile puhtalt käibemaksuga juba üle 15 sendi, täpsemalt üle 16 sendi. Kui siia tuleb keegi Rahandusministeeriumist rääkima, kui palju miljoneid miinust tuleb, siis tegelikult on ju hoopis pluss, mitte miinus, sest hind on tõusnud ja aktsiisi osatähtsus kütuse lõpphinnas on tunduvalt väiksem kui käibemaksu osa, sest käibemaks läheb ka veel aktsiisile otsa. Ja siis me tuleme ja räägime, et me ei tea, mis teha.

Kuulge, mõelge, mis on juhtunud! See, et Iraanis toimub sõda. See, et Hormuzi väin on kinni juba pikemat aega ja täna Eesti aja järgi kell 17 ei sõida sealt praktiliselt mitte ükski laev enam läbi. Kui keegi ei tea, kuidas kütus Eestisse jõuab, siis ma võin teile öelda, et need laevad, mis veebruarikuus enne sõda selle [väina] läbisid, jõuavad Euroopasse aprillikuus ehk sellel kuul. Aga märtsis sealt laevu, mis peaks Euroopasse tulema, läbi ei sõitnud ehk maikuus ei tule sealt ühtegi laeva. See kriis alles tuleb.

Me räägime täna diislikütusest. Minge küsige transpordifirmade käest, kuhu nemad juba sellel nädalal tankima lähevad. Tegelikkuses enamik transiitvedude [tegijaid] ei tangi enam Eestis, sest Läti tegi otsuse ära ja nende aktsiis on viidud Euroopa kõige madalamale lubatud tasemele, Eestiga on hinnavahe 11 senti. Suurtel veoautodel on [kütuse]kulu väga suur, siis on 11 senti väga suur [vahe].

Ma ei ole aru saanud, miks valitsus ei õpi parimatelt. 2020. aastal kaitsesin ma siinsamas saalis aktsiiside langetamist. Riigikogu saal toetas seda ja järgmisel kahel aastal oli Eesti Euroopas üks kiireimini kasvava majandusega riike. Täna on õppinud meie naabrid sellest, mida meie tegime 2020. aasta kevadel, ja on aktsiise langetanud. Me teame, et Läti, Poola ja Rootsi on need otsused teinud. Me näeme iga päev uudiseid, et järgmised riigid eraldavad oma riigieelarvest erinevaid toetusi. Me teame, mis [seis] täna Iirimaal on. Iirimaal on juba protestid kütuse hinna vastu, sest kõikides tanklates ei jätku mingil hetkel enam kütust.

Kas me tõesti soovime seda, et meie majandus langeb? Oleme ausad, selle tõttu, et tekib uuesti piirikaubandus, jääb riigil palju rohkem tulu saamata.

Kas soovite lisaaega?

Palun kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega.

Kui me täna teeksime otsuse toetada muudatusettepanekut, mille Isamaa Erakond on teinud, vähendaksime diisliaktsiisi miinimumtasemele – ma veel kord rõhutan –, siis see ei viiks ühtegi senti raha riigieelarvest välja, vaid vastupidi, tänu hinnatõusule oleks see täiesti plussotsus. Ja paneme sinna juurde selle, et rekad, transiitautod, tangiksid jätkuvalt Eestis, mitte ei läheks Lätti või Poola tankima. 

Ma ei saa aru, miks ei õpita vigadest, meie omaenda vigadest. Me oleme selle kadalipu korra läbi teinud, kui me tekitasime aktsiisitõusudega piirikaubanduse. See viga oli meil päris tõsine. 2020. aasta kevadise otsusega me suutsime teha seda, et kahe kuu pärast piirikaubandus kadus ja see rahavoog tuli tagasi meie riigieelarvesse. Ma usun, et koalitsioonil oleks täitsa mõistlik täna peale kõnesid võtta kümneminutiline vaheaeg ja teha riigimehelik otsus. 

Me oleme Riigikogu liikmetena siin ikkagi selgelt selleks, et Eesti inimesi ja Eesti majandust hoida, mitte [ei tohiks olla] nii, et vaikselt kuskil valitsuse kabinettides tehakse otsuseid miljonite eurode kohta. Isegi rahanduskomisjoni esimeest ei olnud kutsutud, kui kaevandusõigused [otsustati] müüa maha ühele erafirmale. Kas see on õige või vale otsus, selle üle oleks pidanud arutama, võib-olla oleks keegi pakkunud veel paremat diili. Mina Eesti kodanikuna tahan hoida kindlustunnet, et meil on kiviõlivarud järgmisteks kümneteks ja kümneteks aastateks, et saada põlevkiviõli, põlevkivikütust, sooja.

Aga täna on oluline otsustada, et selle aktsiisitõusu ärajätmise ehk edasilükkamise puhul me teeksime väga selge otsuse vähendada diisliaktsiisi Euroopa lubatud miinimumini. See elavdab Eesti majandust ja tugevdab meie ettevõtlust. Maksud ei hakka sõitma Eestist Lätti, vaid jäävad siia. See on meie inimeste ja meie ettevõtete jaoks väga oluline. 

Ja lõpuks peame aru saama, et ei tohi olla [hoiakut], et peale meid tulgu kas veeuputus või maailmalõpp. Praegu tundub küll, et tänane koalitsioon …

Teie aeg! 

… arvab, et järgmine valitsus tehku, mis tahab, meie viime enne selle riigi pankrotti. Aitäh!

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Reformierakond on läbi aja ennast reklaaminud kui ettevõttesõbralikku erakonda. Selle on nad ammu minetanud, sellepärast et see eelnõu ja need otsused ei ole ei ettevõtte- ega inimsõbralikud. Ja teate, mispärast? Selle jaoks on väga lihtne matemaatiline arvutus. 

Kui me võtame aluseks selle tänase [eelnõu], kus tahetakse tegelikult aktsiisitõusu edasi lükata aastaks ajaks, siis ma toon välja, mis on selle rahaline mõju riigieelarvele. See on umbes 40 miljonit. Kui me võtame näiteks diisli hinna ja aktsiisi, siis see aktsiisitõus, mis pidi jõustuma 1. mail, oleks tõstnud diislikütuse aktsiisi 3,3 senti liitri pealt. Nüüd väga lihtne arvutus, mis tõestab, et tegelikult riik saab diisli ja bensiini tarbijatelt tunduvalt rohkem raha tagasi. Kui me võtame aluseks mõni aeg tagasi olnud diislikütuse hinna 1,6 eurot, siis riik selle 1,6 euro pealt ehk liitri pealt sai 30 senti endale riigieelarvesse. Kui me võtame diisli tänase hinna, mis on 2,1 eurot, siis riik saab liitri pealt endale 40 senti. Vahe on 10 senti nende hindade puhul, 1,6 ja 2,1 eurot.

See 10 senti on see, mis riik saab kallima kütuse pealt [juurde]. Ja ta ütleb, et me teeme nüüd sellise otsuse, et 3,3 senti me ei korja. Aga matemaatiline tehe näitab, et kuskil 6 senti rohkem saadakse ikka riigieelarvesse. See tähendab seda, et kui me selle eelnõuga [teeme] riigieelarvele umbes 40 miljonit eurot kahju, sest see raha ei laeku Eesti riigile, siis teiselt poolt käibemaksu tõusu, üleüldise hinnatõusu ja kütuste [hinna] tõusu kaudu me saame diisli puhul vähemalt umbes 80 miljonit [juurde].

Siin ongi suur vahe. Kui me ei langeta käibemaksu või me ei langeta aktsiisi, siis tegelikult inimesele jääb ikkagi vähem [raha] kätte. See on probleem ja sellest probleemist on aru saanud väga paljud riigid, välja arvatud meie riik, välja arvatud Jürgen Ligi ja välja arvatud Reformierakond ja Eesti 200. Sellisel viisil me ei saa edasi minna, sellepärast et kõik need hinnatõusud on tõesti tingitud sellest, et Pärsia lahe riikides käib sõda, Hormuzi väin on kinni, ja seda me ei reguleeri ära siin Eestis. Selle üle keegi ju ei vaidle. Aga mida me saame kindlasti teha: pakkuda konkreetseid lahendusi ja lahendusi, mis tegelikult ka mõjuvad positiivselt. Sellepärast et juhul, kui hinnad on üleval ja käibemaksu laekub rohkem, siis tegelikult inimesed maksavad [sissetulekust] ju rohkem riigile ära.

See on see, millest me pidevalt teile räägime. Miskipärast ei saa te sellest aru. Ja kui vastavaid otsuseid võtavad vastu teised riigid, siis öeldakse, et need on kõik rumalad otsused. No niimoodi edasi minna ei saa. Ma ei kujuta ette, kui kaua te sellisel viisil jaksate jonni ajada. Miks te ikkagi ei tule õigete lahendustega välja? Vaatamata praegusele olukorrale võetakse Euroopas niikuinii juba lähiajal vastu meetmed, et leevendada eelarvedistsipliini, ja selleks me peame kõik ju valmis olema. Väga paljud Euroopa riigid on ammu aru saanud, et see kriis, mis Pärsia lahes praegu on, jääb kestma päris tükiks ajaks, ja tehakse ajutisi otsuseid ja meetmeid, et leevendada seda olukorda. Aga miskipärast meil Reformierakond koos Eesti 200-ga seda teha ei soovi.

Ma kordan üle, et siin väidetakse, et selle eelnõuga antakse leevendust aktsiiside tõusu [ära jättes]. Seda küll, aga teiselt poolt selle kaudu, et hinnad on kallid ja käibemaks loomulikult lisandub hinnale, laekub ju riigieelarvesse rohkem raha, kui [on kahju] sellest eelnõust, mis on miinusmärgiga. Nii et olgem ausad! Te peate olema ausad inimeste suhtes ja ütlema, mis on tegelikult selle eelnõu majanduslik ja rahaline mõju – ei ole see, mis te olete siin välja toonud. Aitäh!

Aitäh! Rain Epler, palun!

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Ma vaatan, et minister Taro on juba kannatamatu, ma teen lühidalt. Muidugi tuleb kütuste ja elektrienergia aktsiisi langetada, aga siin see kiitus, kui seda kiituseks saab nimetada, ka lõpeb. Sest tegelikult praegu ei tehta mitte aktsiisilangetust, vaid lükatakse aasta võrra edasi see aktsiisitõus, mille valitsus planeeris 1. maiks. Juba siis, kui neid aktsiisitõuse planeeriti, sai opositsioonist päris tugevasti hoiatatud ja soovitatud, et seda ei tohiks teha. Loomulikult tehti. See teerull on siin mõned aastad sõitnud, aga ta on sõitnud üsna äpardunult. Ja ma ütleksin, et see eelnõu on järjekordne näide juba üle kolme aasta – ei, mis kolme aasta, üle viie aasta kestnud halvast valitsemisest.

Kõigepealt, mäletate seda, kuidas Reformierakond sellise suure koosseisuga siia Riigikokku sai? Lubadus oli, et maksud ei tõuse. Aga saadi siia ja hakati kiirkorras makse tõstma. Mäletate näiteks automaksu? Muidugi mäletate, siiamaani maksate. Seda on siin ringi tehtud juba paar-kolm korda, sest vähe sellest, et tehakse halbu asju, neid ei suudeta kvaliteetselt ka teha. Võib-olla puudubki plaan, mida teha. Hasartmängumaks on järgmine näide. Kiirustades tuldi jälle siin midagi edendama ja lõpuks ei saanud keegi aru, mida edendada sooviti. Aga kindel on see, et mitu kuud jäi maks laekumata. Võtame julgeolekumaksu, see on väga sarnane nende aktsiisidega – kehtestati kiiruga, räägiti sellest, kuidas kõik peavad maksma, sest julgeolek [on tähtis]. Siis läks mõni aeg mööda, tuldi siia saali ja öeldi, et ei olegi vaja seda maksta. Minu arust see iseloomustab Reformierakonna võimetust olukorda, tegelikku elu ja maailma mõista. 

Täna rahanduskomisjoni esimees oli siin puldis ja kui küsiti küsimus, miks ei viida aktsiise miinimumini, siis ta ütles, et riigile peaks natuke raha jääma, et osta kütust riigi laevadele ja veel muudele masinatele. Kui sa paned nüüd perspektiivi, Annely, kui palju läheb kütust ühele helikopterile, nendele laevadele ja muudele masinatele, millele riik peab seda ostma, ja sinna juurde paned selle käibemaksuvõidu, mille valitsus saab seoses sellega, et hinnad niikuinii tõusevad, siis need numbrid on erinevates suurusjärkudes. Nii et tulla siia rääkima, et me ei saa aktsiisi rohkem langetada, sest muidu ei saa laevadele kütust osta, on eksitav, kui pehmelt väljenduda.

Tegelikult see meenutab mulle ka aega, kui oli energiakriis mõned aastad tagasi. Siis ka hoiatati Reformierakonda, et kui te midagi ette ei võta, siis järgneb suur inflatsioon ja majanduse konkurentsivõime langus. Reformierakond ütles, et ei võta [midagi ette]. Ja jõudis kätte aeg, kus Eesti tõusis Euroopas võimsalt inflatsiooni edetabeli tippu, ja meie majanduse konkurentsivõime ei ole sealt saadik paranenud. Teie juhtimisel valitsemine on inimeste ja ettevõtete jaoks piinarikas. 

Nii et minu tegelik üleskutse, mida ma olen siin korduvalt öelnud: Reformierakond ja Eesti 200 võiksid loobuda riigi juhtimisest. Aga ma nii sinisilmne ei ole, et ma arvaks, et nad minu ettepanekut kuulda võtavad. Õnneks valimised on vähem kui aasta pärast. Mina usun küll, et sel korral on Eesti inimeste mälestustesse [jäänud] piisavalt halbu otsuseid ja näiteid, et valimistel saab see karistatud ja Reformierakond jääb kaugele-kaugele [võimalusest] valitsus moodustada. Aitäh!

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid, keda mõnda veel on näha õnneks! Rahakomisjoni esinaine [rääkis] murest 40 miljoni pärast, et tekib auk riigieelarvesse selle mai aktsiisitõusu ärajätmise tõttu. Kui ma Annelylt küsisin, kas ta teab, kuidas vahepeal vaikselt müüdi maha suur tükk pruuni kulda – 30 või enamgi aasta põlevkivi kaevandamise varu – erafirmale, siis Annely üllatavalt ütles, et tema lehti ei ole veel lugenud, ei tea seda. Tegelikult on kahju, et ei tea, kui palju Eesti riik teenis selle saladuskatte all toimunud müügi pealt. Fakt on see, et on kindlasti palju rohkem kui see 40 miljonit. Aga see selleks.

Ühelt poolt on see positiivne, et see mai aktsiisitõus ära jääb, või õigemini lükatakse edasi. Aga tegelikult on see ainult üks väikene detail suurest pildist. Jah, Hormuzi väinast räägivad kõik. Kõik teavad ka, mismoodi see välja näeb ülevalt kosmosest, varem ilmselt ei teadnud. Aga see on alles algus.

Juba praegu käivad inimesed poodides mitte ainult vargil, vaid ka toitu vaatamas, saavad sealt vähemalt osa oma kõhutäiest. Ja nad mõtlevad tõsiselt, kui kiiresti autoga sõita, sest kütus on juba praegu väga kallis. Eriti suure hoobi all on inimesed, kes millegipärast ei ela Tallinnas, vaid kusagil provintsis, ükskõik kuidas seda nimetatakse: Võrumaa, Jõgevamaa või Saaremaa. 

Aga mis hakkab juhtuma praegusel taustal, kui kütuseliitri hind tõuseb näiteks 2,5–3 euro peale? Nagu ma kuulsin, lugupeetud rahakomisjoni esimees [ütles], et komisjonis ei ole seda veel arutatud. Aga mida see tegelikult tähendab? See reaalsus on üsna [võimalik]. Jah, tõepoolest, on teatud [viit]ajad, mitte kohe, aga väikese viivitusega suure tõenäosusega midagi sellist juhtub.

Mis siis juhtub? Juhtub see, et paljude eestlaste jaoks tööl käimine muutub, nad saavad uue maksu Vabariigi Valitsuselt. Selleks, et üldse tööle jõuda, tuleb kulutada oma kuu eelarvest 20%, 30% või 40%. Eriti karmilt lööb see nii-öelda vaesemat seltskonda. Ma ise olen Tartu- ja Jõgevamaa saadik. Prognooside järgi peaksid näiteks Jõgevamaa inimesed – nii-öelda provintsi [inimesed] Tallinna [mõttes] – hakkama iga kuu kulutama kuni 350 eurot ainuüksi kütuse peale, et üldse iga päev tööl käia. 

Tartumaa ja Tartu on jõukamad, aga prognoosid näitavad, et kuni 250 eurot tuleb kuus loovutada ainult selleks, et tööl käia. Ma ei tahaks mägi-Eestis – Valga-, Võru- ja Põlvamaal – elada ja seal tööl käia, kui prognoosi järgi tuleks umbes kuni 500 eurot selleks loovutada. Ja loomulikult, mida jõukam seltskond, seda vähem protsentuaalselt [on see sissetulekust], mida vaesem seltskond, seda rohkem. Tõepoolest, nagu ma ütlesin, kusagil 40% või 50% sissetulekust on liig mis liig. Aga prognoos on, et kütuseliitri hind tõuseb 2,5 euro peale. Diislil on juba 2,30 olnud, nii et teekond sinna ei ole eriti pikk. 

See praegune eelnõu – mis number tal siin on? –, 857 SE, on selle koha pealt nagu väikene heategu, aga see on raskel ajal vanakurat …

Hea kolleeg, ma nüüd katkestan, teil jäi lisaaeg küsimata.

Jaa, paluks küll [lisaaega]. 

Ma panen teile 2,5 minutit praegu lisaks, siis piirdume kaheksa minutiga.

Kaks minutit ja 37 sekundit, palun!

Aga mida see tähendab? See tähendab seda, et tegelikult me oleme kaua aega olnud siin Euroopas inflatsioonirekordi omanikud. Vahepeal on [inflatsioon] langenud, olime jälle seal madalamal lainel, ühekohalise numbriga. Aga seesama projektsioon, kui kütuseliitri [hind] 2,5 euro peale või natuke üle selle läheb, tähendab raskema stsenaariumi puhul kahekohalist inflatsiooni, 10%, 11%, 12%, või noh, tagasihoidlikult kuni 9%. Kõik teavad või paljud teavad, mida see inflatsioonikett tähendab: kütus, transport, toit, palgad, uus inflatsioon ja nii edasi, ja nii edasi.

Nii et tegelikult selle musta – ma ei tea, äkki ta on siis süsimust – stsenaariumiga peaks väga tõsiselt arvestama. Aga nagu ma [kuulsin], meie armastatud rahakomisjoni esinaine ütles, et komisjon ei ole sellega üldse tegelenud, kiire aeg on, sai praegu [vähemalt] selle mai tõusu nii-öelda sundtõstmise natukene edasi lükata.

Vot selline elu on. Vabariigi President on öelnud, et välispoliitika või Välisministeerium tegeleb rohkem jooksvate asjadega, suurt pilti ei ole. Ja tegelikult sama pilt on ju ka siin. Kui me räägime praegu energiahindadest, räägime üldiselt Eesti elust, siis jah, suurt pilti valitsejatel kahjuks nagu ei olegi. Aga tegemist on ajutise valitsusega ja nagu ma olen korduvalt öelnud, agoonia jätkub. Aitäh!

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Maksu- ja Tolliameti värskete andmete põhjal laekus 2026. aasta veebruaris riigieelarvesse 1,18 miljardit eurot makse. Aastaga suurenes laekumine 7,2%. Kui me vaatame neid maksulaekumisi, siis avaneb üsna selge pilt: riik võtab inimestelt ja ettevõtetelt järjest rohkem. Kõrged hinnad kasvatavad maksutulu eelkõige käibemaksu kaudu. Veebruaris laekus käibemaksu üle 326 miljoni euro, ligi 50 miljonit eurot rohkem kui aasta tagasi. See ei ole majanduse ime, see on hinnatõusu ja maksukoormuse kasvu tulemus.

Eriti kõnekas on, et suurim panus käibemaksu laekumisse tuli energiasektorist, elektri ja gaasi hinnad olid kõrgemad ja riik teenis selle pealt rohkem. See tähendab väga lihtsat asja: mida kallim elu inimestele, seda kiiremini täitub riigikassa. Tundub, et see ongi Reformierakonna valitsuse eesmärk. See aga ei ole jätkusuutlik mudel. Riik ei saa lõputult elada hinnatõusu ja maksutõusude pealt, sest ostujõult oleme me langenud juba Rumeenia tasemele. Samal ajal ei kasva inimeste reaalsed võimalused. Maksukoormus nihkub üha enam tarbimisele ja tööjõule – sinna, kus inimesed on kõige haavatavamad.

Mis on tulemus? Maksuvõlg oli 1. märtsi 2026. aasta seisuga kokku 356,4 miljonit eurot, millest 55,6 miljonit eurot on ajatatud. Veebruaris koondus maksuvõlg peamiselt nelja tegevusalasse: ehitusse, hulgi- ja jaekaubandusse, töötlevasse tööstusesse, veondusse ja laondusse. Nende valdkondade [võlg] moodustas kokku ligikaudu 63% maksuvõlast. Suur osa võlgadest on seotud käibemaksu, erijuhtudel ka tulumaksu ja tööjõumaksuga. Need ei ole kõrvalvaldkonnad, need on Eesti majanduse alused.

Konkurentsivõime ei teki ju toetustest ega reeglitest. Konkurentsivõime tekib siis, kui ettevõtjal on ruumi tegutseda. Seetõttu ei piisa sellest, kui jätame maksutõusud ära. Me peame makse ka langetama. 

Esiteks, kütuseaktsiisi langetamine. Transport on iga majanduse vereringe. Kui maksustame kütust, maksustame kogu majandust.

Teiseks, energiamaksukoormuse vähendamine. Ei piisa sellest, et jätame maksutõusu ära. Kui riik teenib kasu kallilt elektrilt, siis see ei ole edu, vaid majanduse pidurdamine.

Ja kolmandaks, esmatarbekaupade käibemaksu leevendamine. Toit ei ole luksus, see on esmavajadus. Riigi roll ei ole maksimeerida maksulaekumisi iga hinna eest. Riigi roll on luua keskkond, kus majandus saab kasvada ja maksud tekivad majandustõusust, mitte sellest, et me keevitame igale tootele ja teenusele riigimakse juurde. Selle tagajärg on see, et me oleme kukkunud konkurentsivõimelt ja me hävitame Eesti majandust – mitte meie, vaid Reformierakond hävitab Eesti majanduse ja selle tagajärgi me kõik näeme. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised.

Selle eelnõu kohta on esitatud üks muudatusettepanek, me asume muudatusettepaneku läbivaatamise juurde. Muudatusettepaneku nr 1 on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Aivar Kokk, palun!

Jaa. Palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Aitäh! Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud Riigikogu, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 1, mille on esitanud Isamaa fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 16 Riigikogu liiget, vastu 38, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 857 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Liigume edasi. Tänane kolmas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud relvaseaduse ja lõhkematerjaliseaduse muutmise seaduse eelnõu 855 esimene lugemine. Palun ettekandeks siia Riigikogu kõnetooli siseminister Igor Taro. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Tutvustan teile Vabariigi Valitsuse algatatud relvaseaduse ja lõhkematerjaliseaduse muutmise seaduse eelnõu. Relvaseaduse muudatused ja tänane arutelu ei puuduta üksnes ühte seaduse muutmist, vaid sellel on laiem mõju – laiem mõju sellele, kuidas meie õigusruum vastab tänasele reaalsusele ja Eesti geograafilisele julgeolekuolukorrale. Olgem ausad, me ei ela kusagil Lääne-Euroopas täisrahuajal. Me peame arvesse võtma, kus Eesti Vabariik asub ja millises ajas me elame ja oleme.

Kehtiv relvaseadus on ajas kujunenud nii-öelda kihiti ning on seetõttu kohati ebaselge, killustunud ja praktikas raskesti rakendatav. Meie eesmärk on seadust ajakohastada. See aitaks omakorda parandada inimeste kaitsetahet, samuti toetada jahiturismi võimalusi, edendada sporditegevust ja tõsta inimeste üldist turvatunnet. Kavandatavad muudatused lihtsustavad relvade soetamist, omamist ja kasutamist puudutavaid menetlusi ning vähendavad nii relvaomanike kui ka ettevõtjate halduskoormust. Soovime, et relvadega seotud reeglid oleksid arusaadavad ja mõistlikud. Samal ajal peab olema tagatud, et relvade laskemoona käive oleks hästi kontrollitav ning Eestis püsiks turvaline elukeskkond.

Edasi toon esile mõned suuremad muudatused. Esiteks taotlevad muudatused õigusselguse suurendamist ja regulatsiooni kooskõlla viimist Euroopa Liidu õigusega, sealhulgas täpsustatakse laskemoona mõistet, eristatakse selgemalt selle komponendid ning eriliigid, näiteks paukpadrunid, ja ühtlustatakse relvade liigitust. Muudatustega viiakse relvaseadus täielikult kooskõlla Euroopa Liidu tulirelvadirektiiviga, et vähendada tõlgendusruumi, vaidlusi ja tagada ühtlasem praktika.

Teiseks muudetakse mitmeid praktilisi sätteid. Muu hulgas pikendatakse soetamisloa kehtivusaega, et see vastaks tegelikele tarneaegadele. Samuti muudetakse pärandrelva käsitlemise tähtaega, [pikendatakse seda] kolmelt kuult kuuele, et vähendada korduvate taotluste hulka ja halduskoormust nii inimestele kui ka riigile.

Kolmandaks viiakse seadusesse sisse riskipõhine loogika. Näiteks loobutakse nõudest rajada väikese relvakollektsiooni puhul relvahoidla, kohandades nõudeid vastavalt riskile ja relvade arvule, et vältida ebaproportsionaalseid kohustusi, kuid säilitades turvalisuse.

Neljandaks täpsustatakse laskemoona definitsiooni ja komponente ning võimaldatakse suuremaid varusid, et tagada treeningvõimekus ja varustuskindlus. Kodus hoitava laskemoona kogust suurendatakse suurusjärgu võrra, et arvestada nii laskespordiga kui ka kriisiolukordadega, ning vähendatakse laskemoona soetamisega seotud liikumisvajadust.

Viiendaks muudetakse selgemaks ja proportsionaalsemaks relvade ja laskemoona veo nõudeid ning esmakordselt sätestatakse hoiatuslasu tegemise alused, et vähendada halli ala ja suurendada õiguskindlust.

Kuuendaks tugevdatakse järelevalvet ja andmekaitset. Ajakohastatakse relvaregistri regulatsiooni ja luuakse lahendused tundlike andmete paremaks kaitseks, mis muudab järelevalve täpsemaks, mitte pelgalt rangemaks.

Seitsmendaks suurendatakse majandustegevuse läbipaistvust ja kehtestatakse teavituskohustus lasketiirudele ja ka mittetasulisel kujul relvaalasele tegevusele, et võimaldada paremat riskihindamist ja järelevalvet.

Lõpetuseks. Eelnõu ei tee relvade saamist kuidagi vabamaks ega muuda seda ka otseselt rangemaks. Senine relvaloataotluste rahuldamise proportsioon ei peaks muutuma, kuna relva soetamise nõuded jäävad sama rangeks. Samas muutuvad relva omamisega kaasnevad nõuded ning kontrolli ja järelevalve kord mõistlikumaks. Tugev riik ei teki rohkemate piirangutega, vaid oma kodanike usaldamisega, kui tegemist on pädevate ja riigile lojaalsete inimestega.

Tuletan lõpetuseks ka meelde, et Euroopa ja Eesti julgeolekukeskkond on viimastel aastatel oluliselt muutunud. Venemaa jätkuv agressiivne välispoliitika ja piirkondlikud ambitsioonid on suurendanud julgeolekuriske ning loonud reaalseid ohte Eesti ja tema liitlaste julgeolekule. Sellises keerulises ja ettearvamatus julgeolekuolukorras on relva omamise ja käitlemise regulatsiooni ajakohastamine vältimatu, et toetada riigikaitselisi vajadusi, tugevdada ühiskonna kaitsevõimet ning tagada avalik kord ja siseturvalisus. 

Märgin, et sellega töö ei lõpe. Kogu relvaseaduse uue tervikteksti kallal käib Siseministeeriumis samuti töö, kuid see on mastaapsem ettevõtmine ja nõuab veel pisut aega. Siht on tulla täiesti uuenenud relvaseadusega Riigikogusse juba selle aasta sügisel. Usun, et mõistate praeguste muudatuste vajadust ning toetate seda eelnõu. Tänan!

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt minister! Soomes on 100 inimese kohta 32,4 relva ja Eestis 4,9, lätlastel on 10,5 ja leedukatel 13,6. Meil kõigil on piir ühise suure naabriga. Aga miks eestlastel on nii vähe relvi? Ja see on nüüd selline relvaseaduse pojakene, millega te välja tulite, relvaseaduse vanaloom tuleb sügisel. Aga miks see vahe nii suur on?

Aitäh selle küsimuse eest! Eks me oleme ka endale esitanud selle küsimuse, miks on meil vahe soomlastega niivõrd märkimisväärne, kuigi geopoliitilist olukorda arvestades me oleme ju väga sarnastes tingimustes ja tegelikkuses peaksime toimima sarnaselt. Ma arvan, et meil on mingisugune ajalooline taak, relva omamist ei peetud pikka aega uhkuseasjaks ega kodanikuvastutuse päris osaks. Tõenäoliselt on pikka aega valitsenud ka selline suhtumine, et mida vähem relvi, seda parem. Ma sellist suhtumist ise õigeks ei pea. Seetõttu nii, kui see ühiskondlik debatt alguse sai, me võtsime käsile ja hakkasime analüüsima, mis probleemid on, ja oleme proovinud kõiki neid takistusi, mis mõistlikul pädeval [inimesel] relva omamist kuidagi segavad, hakata eemaldama.

Jah. Ma ei oska teie küsimusele täiesti ammendavalt vastata, sellepärast et keeruline on inimeste sisse näha, [mõista], miks nad ei ole nii palju relvalube taotlenud kui Soomes. Aga Soomes on see tegevus olnud selgelt rohkem soodustatud, on rohkem võimalusi harjutada ja neil on see juba väga pikalt kultuuri [osa] olnud. Katsume siis järgi jõuda.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! See on kindlasti õiges suunas minek. Üks asi on tsiviilkäibes [relvade puhul] kodanikele selgemad reeglid, teine asi on see, et paralleelselt [toimub] Kaitseliidus ju teatud nihe seoses võimalusega võtta automaatrelvi koju. Ma arvan, et need on mõlemad väga õiged tendentsid, kaasa arvatud see, et ka moona võib [kodus] hoida vajalikul määral. Bürokraatia – igasugused sätted, registrid ja nõuded – käib muidugi selle asja juurde, aga relvaomanikud loodavad, et sellega üle ei pingutata. Ma küsin. Kui me relvakultuuri parandada tahame, siis peaks ka lasketiire olema. Kuidas lasketiirude edendamine paistab? Kas neid tuleb juurde? Ma mõtlen ka näiteks väikeste käsitulirelvade ja püstolitega laskmise võimalusi kodanikele.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan, et see on väga asjakohane küsimus. Kogu selle muudatuste paketi üks olulisi [eesmärke] ongi inimeste kompetentsi parandada ja hoida. Ilma harjutusvõimaluste laienemiseta on seda väga keeruline teha. Noh, patt oleks salata, et tegelikkuses on harjutusvõimalusi väga vähe. Kõik, kes ka siin saalis on lasketiirude ja Kaitseliidu tegevusega kokku puutunud, teavad, kui raske on neid aegu saada, et laskmisele üldse jõuda. Tavaliselt on see defitsiit päris tugev ja sa pead pikalt ootama, enne kui sa laskmisele lõpuks saad.

Ma küsisin ka oma Soome kolleegilt – Soome on hea näide, nemad on pannud juba varem eesmärgiks suurendada, [lausa] kahekordistada lasketiirude ja harjutuspaikade arvu –, mismoodi te seda teete, kas maksate [ehituse] kinni või kuidagi hakkate ise neid ehitama. Ta ütles, et ei, leevendame keskkonnanõudeid. Ja eks me oleme tegelikult Eestis ka olnud silmitsi olukorraga, ka siseministri valitsusalas, et me oleme tahtnud mõne lasketiiru rajada, aga seda ei ole võimalik mõistliku raha eest teha, sellepärast et nõuded on üpris karmid. On võimalik väga suure raha eest midagi ehitada, aga mõistliku raha eest ei ole võimalik. Nii et on kaks varianti: kas oluliselt raha hulka tõsta või siis nõudeid mõnevõrra leevendada. Ma arvan, et seda nõuete leevendamise teed me võiks kaaluda. Kui meil ikkagi olukord seda nõuab, siis oleks võimalik seda teha.

Kaitseministeeriumil on omalt poolt olemas mõned ettepanekud, millega nad tulid ka selle eelnõu kooskõlastusringil välja, kahjuks natukene nagu viimases otsas. Ma olen igal juhul ka komisjonis väljendanud valmisolekut, et me võime selle eelnõuga edasi töötada, ja kindlasti ei seisa vastu sellele, et mõned leevendavad ettepanekud saaksid parlamentaarses menetluses juba siia sisse kantud. Me toetame neid igal juhul.

Rene Kokk, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Selles eelnõus on mitmeid positiivseid asju, mis oleks pidanud juba varem ära tegema. Aga üks asi, ma vaatan, mis tuleb eelnevale regulatsioonile lisaks, on see, et ka ühe relva omanikud peavad hakkama relvakappi omama. Kas teil on ka mingisugune analüüs või uuring, kui palju on olnud probleeme varasemalt kehtiva relvaseaduse puhul ühe relva omanikega, kellel ei olnud relvakappi, kelle relv oli ilusti, korrektselt, nõuetekohaselt kodus peidetud, varjatud kohas – keegi sellele ligi ei saanud –, mida ainult relvaomanik teadis? Kui palju seda probleemi on olnud? Mida me lahendame? Mulle tundub ka relvaomanike tagasiside põhjal, et pigem tekitab võimalike sissemurdmiste korral relvakapi leidmine kuskilt selles võimalikus kurikaelas just haiglast huvi. On ka alus, mingi uuring, mille pärast me selle siia sisse toome?

Aitäh! Eks kõik muudatused tulenevad mingist kogemusest. Ma nüüd mõtlen, mis meil on olnud viimastel aastatel sellised markantsemad juhtumid, kus legaalse relvaga on juhtunud midagi koledat. Neid juhtumeid on muide väga vähe, valdavas osas meil juhtub seda mittelegaalsete relvade ja relvataoliste esemetega. Peaaegu sada protsenti on see nii, vahel harva juhtub [legaalsete relvadega midagi]. Aga vaat neist vahel-harva-juhtumitest üks on see kurikuulus koolitulistamine, mis meil on olnud. Ja ka juba minu ametisoleku vältel on olnud üks juhtum, kus abikaasa leidis oma nii-öelda teise poole relva, sai selle kätte, ja sooritas enesetapu. Mõlematel juhtudel oli ilmselt probleemiks see, et relv ei olnud lukus [uste taga]. See oli küll ära pandud, aga teine pereliige teadis, kus see on. Kui relv oleks lukus [kapis] ja võti oleks kogu aeg relvaomaniku käes või siis ei teaks teine inimene [kapi koodi] – seal on tavaliselt ka kood, eks ole, koodi on võimalik enda mälus hoida –, siis see oleks ilmselgelt lisatakistus selliste juhtumite puhul.

See eelnõu kindlasti ei ole nagu ühesuunaline tänav, et me lihtsalt laseme kõik vabaks, vaid me vaatame ka riskipõhiselt, kus võivad olla probleemid. Iseenesest ei ole relvakapp ühele püstolile väga kulukas ese, see ei ole väga kulukas soetus. See rahanumber on kahekohaline, mitte kolmekohaline, et relvakapp endale soetada. Ma arvan, et see on osa sellisest tasakaalustatud lähenemisest, et kus on mõistlik turvalisust tõsta, seal natuke tõstame, aga väga suures osas me ikkagi leevendame [nõudeid]. Lõviosale inimestest nõuded leevenevad.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Auväärt minister! Ma vaatan seda, et paluti arvamusi, ja ma olen ka Aku Soraineniga arutanud neil teemadel, väga arukad ettepanekud on tal olnud. Aga kui ma vaatan neid ettepanekute ridasid, siis tuleb välja, et Soraineni advokaadibüroo on esitanud kaheksa ettepanekut ja seitsmele on tõmmatud vesi peale – teie ametnikud on tõmmanud –, ei ole neid arvestatud. Üldse 25 ettepanekust vist 19-le on vesi peale tõmmatud – [need on esitanud] jahimeeste seltsid, relvaomanikud ja nii edasi. On see normaalne, et Aku Soraineni advokaadibüroo ettepanekutele ja temale, kes on tõsiselt selle [teemaga tegelenud] – need on muuseas pikad ja konkreetsed ettepanekud – olete vee peale tõmmanud?

Aitäh selle hea küsimuse eest! Mul on suurepärane võimalus selgitada, et me kindlasti ei ole millelegi vett peale tõmmanud. Siin ongi võimalik selgitada, et me liigume paralleelselt kahe ülesandega või kahe rehkendusega. Üks on seesama eelnõu, mida me praegu arutame, ja teine on see, mis on ettevalmistamisel. Selles eelnõus, mida me praegu arutame, on arvesse võetud kõik sellised ettepanekud, kus ei ole olnud, ütleme, ületamatuid vastuolusid või selliseid vastuolusid, mis nõuaksid pikemat arutelu kas teiste ministeeriumide või mingite ametitega.

Me oleme teinud siin nagu sellise kiire paketi, pannud selle teele, ja ülejäänud asjad on meil valdavas osas plaanis [uue] terviktekstiga ära lahendada. Selles mõttes ei ole kindlasti eesmärk olnud kuidagi vett peale tõmmata või midagi sellist, vaid minna edasi nende asjadega, millele on võimalik kiiremini kooskõlastust saada, ja siis arutada neid põhjalikku arutelu vajavaid ettepanekuid koos partneritega rahulikumas tempos. Tõesti, mõned asjad vajavad põhjalikumat arutelu, kui need ka teisi ministeeriume puudutavad. Ja me sooviks ikkagi kvaliteetset asja teha, nii et kui me selle terviktekstiga tuleme, siis te ei peaks samamoodi küsimust esitades ette heitma, et on läbimõtlemata sätteid või muudatusi.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Paukpadrun defineeritakse eelnõus laskemoonana ning edaspidi tuleb seda käsitleda kui piiratud käibega laskemoona. Samas tunnistatakse, et paukpadrunil puudub lendkeha ehk kuul ja see tekitab vaid heli ning praktikas kasutatakse seda spordis, filminduses, koerte treenimisel ja relvade ohutu käsitsemise harjutamiseks. Muuseas, müügil on ka paukpadrunitega mutilõksud, mis on väga tõhusad. Kas teile ei tundu, et paukpadruni laskemoonaks kuulutamine ja vabakäibest eemaldamine on sama mis luuavarte ärakeelamine? Vanarahva teada võib ka nendest pauk tulla. Kui edaspidi leitakse kellegi juurest paukpadrun, on ta kohe sisuliselt kurjategija ja relvaomanik võib jääda relvaloast ilma. Kas teile ei tundu see absurdsena?

Aitäh selle küsimuse eest! Kui me ikkagi vanarahvatarkuse juurde läheme selles arutelus, siis tuletan meelde, et luuavarrest võib pauk tulla äärmiselt ebatõenäoliselt, äärmiselt harva. See on selle ütluse mõte. Kuidas öelda, erand kinnitab reeglit. Aga paukpadrun on ikkagi mõeldud selleks, et pauk sealt alati välja tuleks. Kui me mõtleme sellele, kuidas ümbritsevatele inimestele paukpadrun mõjub, kui seda kasutatakse, siis ega keegi teine ei tea, et tegu on paukpadruniga, kui pauk ära käib. Seega ei saa paukpadrun olla laiatarbekaup, selles mõttes, et ostame seda saiapoest nagu jahu kilogrammi kaupa. Ilmselgelt on paukpadrunitel ja luuavartel vahe olemas.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Mina, pean tunnistama, olen küll hoopis teisel arusaamisel kui siin enamus küsijaid. Ma ei saa hästi aru, äkki sa selgitad. Võib-olla ma loen lihtsalt valesti, aga ma loen ette. Isiku omandis võib olla kuni 1000 padrunit, 300 gaasirelva padrunit, 10 000 padrunit tema omandis või valduses olevate spordirelvade kohta, kuni 5 kilogrammi püssirohtu, kuni 10 000 sütikut ja kuni 1000 jahitulirelva [padrunit]. Kui siin mõni arvas, et kõik [relvad] peavad relvakapis olema, siis § 46 lõige 8 [muudatus] ütleb, et ei pea, üks relv võib olla ikka praktiliselt ükskõik kus koha peal. Ma ei tea, mitu relva [võib] olla, ma seda ei lugenud välja. Oota, mis meil nüüd kodus [lubatud] on? Kui me naisega võtame relvaload, mitu relva ma võin hoida ja kui palju tuhandeid padruneid? 

Aga kelle või mille jaoks? Kust see turvalisus lõpuks tekib? Praegu, ma arvan, teatud inimestel, kellel relv on, ei tohiks seda olla. Aga nüüd me anname võimaluse kõigile …

Teie aeg!

… Eesti kodanikele. Ma saan aru, et kui käib arstikontrollis ja saab lasketiirus ka pihta, [saab] osta ma ei tea mitu automaatrelva.

Aitäh!

Aga laskemoona võib osta ikka kümnetes tuhandetes, ma saan aru, vähemalt 25 000 padrunit võib kodus olla.

Aitäh! Härra minister, palun!

Aitäh selle küsimuse eest! Kõigepealt, meie eesmärk on võimaldada relva omamine pädevatele inimestele, kellel on laskeoskus, kes saavad aru, miks seda vaja on, kes on riigile lojaalsed ja vastavad ka, ütleme, tervisenõuetele. Kõik need kolm tingimust on korraga olulised. Kui need kolm tingimust on täidetud, siis nende puhul seada kahtluse alla, kas see isik võiks omada [neid asju], ma arvan, ei ole kuidagi asjakohane. Kui need kolm tingimust on täidetud – inimene on riigile lojaalne, ta on oma pädevust tõestanud, tervisetõend on olemas –, siis ma arvan, et [relva keelamine talle] ei ole mitte kuidagi vabaduse edendamine.

Mis puudutab seda, kui palju padruneid võib hoida, siis varem oli see arv 200 ühe relva kohta. Kui me räägime sellest, et inimene peaks saama harjutada, me tahame tema laskeoskust ja pädevust tõsta, siis 200 olenevalt inimese harjutamise kihust võib olla mõne üksiku treeningu kogus. See tähendab seda, et iga paari treeningu järel tuleb võtta ette tee kuhugi, kust neid juurde soetada. Esiteks on see ajakulu. Teiseks on loomulikult päris korralik hinnavahe, kas sa ostad padruneid saja või tuhande kaupa. 

Ja lõpuks, kui me räägime sellest, et me tahame kuidagi kaitsetahet edendada, selleks et inimestel oleks võimalus kuidagi [kaitsesse] panustada, siis tõepoolest on väga raske sellesse panustada, kui sul moona ei ole. Varustuskindluse moment peaks ka [tähtis] olema. Nii et seetõttu me seda kogust suurusjärgu võrra suurendame: kuni 1000 padrunit tsiviilrelva kohta ja kuni 10 000 sportlastele.

Muide, huvigruppide [soov] oli veel suuremad arvud, aga me otsustasime, et teeme jao kaupa, proovime tõsta kõigepealt ühe koguse peale ja vaatame, kuidas läheb, ja siis vajaduse korral saame teha järgmise sammu. Kuritegude statistika ausalt öeldes ei näita mingit seost seaduslike relvaomanike laskemoona koguse ja avaliku turvalisuse vahel, seda, et see kuidagi halveneks. Nagu ma ütlesin, praktikas peaks [turvalisus] pigem paranema, kui inimene saab trenni teha nii palju, kui tal vaja on. 

Ja see [küsimus, mis] abikaasaga kahe peale [lubatud on]. Ma arvan, et üks oluline muudatus, mis on ka mõistlik, on see, et kui tõesti on teil abikaasaga mõlemal olemas samaliigiline relvaluba ja samasugune relv on mõlemal kasutuses, siis ei peaks olema kahte eraldi kappi. Kui juba leivad on ühes kapis, siis võivad põhimõtteliselt relvad ka olla, aga eeldusel, et load on ikkagi täpselt samad.

Kollektsioonirelvade puhul oli ka varem niimoodi, et kui teil oli üks kollektsioonirelv, siis juba pidite ehitama relvahoidla. Ma arvan, et siin on oluline muudatus, et kui teil on neid viis, kuus või seitse, siis ei pea relvahoidlat ehitama, need mahuvad ka kappi ära. Nii et selles mõttes on need muudatused ikkagi tervemõistuslikud ja turvalisust toetavad, mitte kuidagi halvendavad.

Tiit Maran, palun! 

Aitäh, auväärt eesistuja! Hea minister! Te väitsite, et relva omamine on uhkuseasi. Äkki te seletaksite selle lahti? See jääb mulle natukene arusaamatuks, mis selle mõte on. Ja siis veel küsimusi. Te väitsite, et praegu on meil relvadega tõepoolest väga vähe õnnetusi, mis paistab viitavat sellele, et meie praegune relvakorraldus toimib väga hästi. Nüüd uue seaduse [tegijad], ma saan aru, tahavad, et tsiviilkäibesse läheks märkimisväärselt rohkem relvi. Kui relvi, kaasa arvatud laskemoona, tuleb juurde kümme või sada korda, kas te saate garanteerida, et nende õnnetuste arv jääb samaks, mis praegu on? Minu arust on siin tõenäosuslik vastuolu. Ja kolmandaks, te ütlesite, et kaitsetahte arendamiseks on meil vaja kõike seda juurde. Küsimus: kas Kaitseliidust ei aita selle jaoks?

Aitäh selle küsimuse eest! Selgitan siis, mida see uhkuseasi tähendab. Iidsetest aegadest peale olid ikkagi vabad kodanikud need, kellel oli relvakandmisõigus, ja relvakandmisõigust ei olnud orjadel. Täna on vabadel kodanikel samamoodi võimalik see kandmisõigus vormistada ning panustada ise näiteks riigikaitsesse ja ka ühiskonna turvalisusesse. Aga see selleks.

Eks inimesi on erinevaid, maailmavaateid on erinevaid. Teile näiteks relvad ei meeldi. See on teie õigus, me jääme selles lihtsalt eriarvamusele. Sellepärast ongi meil regulatsioonid vahepeal läinud teist teed, kui praegune julgeolekuolukord dikteerib.

Selle regulatsiooni kohta te mainisite, justkui eesmärk iseeneses on tõsta relvaomanike arvu. See kindlasti ei ole eesmärk iseeneses. Eesmärk on parandada kaitsetahet, edendada näiteks, nagu oli seal kirjas, jahiturismi ja edendada ka relvasporti. Kui selle käigus, et me muudame omamise mõistlikumaks ja vähem bürokraatlikuks, tekib rohkem inimesi, kes soovivad taotlusi esitada, siis lasku käia.

Ma ütlesin ka seda, et me kindlasti ei kavatse kuidagi loobuda põhimõttest, et relva saab ainult kompetentne, riigile lojaalne ja tingimustele, näiteks tervisetingimustele vastav isik. Kui praegu on see proportsioon umbes selline, et 96% taotluse esitajatest saab selle [loa] kätte ja 4% ei saa, siis meie taotlus kindlasti ei ole seda proportsiooni kuidagi muuta. Kindlasti jääb alati üks hulk inimesi, kes ei peaks seda saama ja kes ilmselgelt nõuetele ei vasta. Selles mõttes on see väär tõlgendus, eesmärk iseeneses ei ole mitte relvade hulka suurendada, vaid parandada kaitsetahet ja turvalisust.

Aga mis puudutab Kaitseliitu, siis Kaitseliit kindlasti ei ole ainus organisatsioon, kellele laiapindne riigikaitse korda läheb. On inimesi, kes sooviksid võimaluste piires samuti riigikaitsesse panustada, võib-olla nad ei ole Kaitseliidu liikmed. Me oleme sellest rääkinud näiteks jahimeestega. Aga meil on ka muid vabatahtlikke, kes on vabatahtliku ülesande täitmisel relvakandjad. [See muudatus] võimaldaks neil sedasama tsiviilrelva omada ka väljaspool neid vabatahtliku ülesandeid. Me ei pea teda koormama topelteksamitega. Ta on juba need eksamid ära teinud, ta on juba näidanud, et ta on pädev, vastab kõikidele tingimustele, ta on iseenesest täiesti sobiv isik. Me kaotame lihtsalt ühe topeltnõude ära.

Nii et usaldame oma kodanikke, siis saame eeldada, et ka kodanikud usaldavad oma riiki ja tulevad seda kaitsma.

Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu! Mina olen kuulnud selliseid kuuldusi – ja mul paluti spetsiifiliselt küsida selle kohta, kas see vastab tõele –, et selle eelnõuga tahetakse võtta kodanikelt ära õigus omada enese ja vara kaitseks vintpüssi. Vaatasin ise eelnõu ja midagi sellist sealt ei leidnud. Kinnitage, kui mul on õigus, et selle eelnõuga sellist õigust ära võtta ei kavatseta. Aga kuna sellised kuuldused levivad, siis ma kasutan võimalust teie käest küsida, kas relvaseaduse uue tervikteksti kirjutamise korral on kavatsus hakata piirama kodanike õigust omada teatud tüüpi relvi või teatud tingimustel relvi enese ja vara kaitseks. Äkki saate meile selle kohta paar sõna rääkida, kui teil on olemas teadmine, mida see uus terviktekst endast kujutab?

Aitäh selle küsimuse eest! Selles mõttes on see väga hea, et kuuldustega on tavaliselt niimoodi, eriti kui need lähevad vastuollu sellega, mis on kirja pandud, et need ei pea paika ja sellepärast need ongi ainult kuuldused. Mina küll ei tea, et keegi sellist initsiatiivi oleks tõsiselt arutanud. Iseenesest on see eelnõu niisugune, mis on valminud ikka väga kaasavas meeleolus. Ma olen ise osalenud päris mitmel koosolekul, kus huvigrupid on saanud juba varem ligi tulla ja kaasa rääkida. Me oleme arutanud, mida me täpselt saame selles kiires eelnõus [arvesse] võtta ja mida võtame selle tervikteksti puhul. Ma küll ei mäleta, et keegi oleks sellise ettepaneku isegi teinud. Tundub, et see jutt ei ole kooskõlas sellega, mis ma siin enne rääkisin. Ma ei kujuta ette, miks me peaksime seda tegema.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Enne te vastasite küsimusele, miks see ühe relva kapi nõue tuleb, et seda on umbes sellepärast vaja, et kui me midagi leevendame, siis peame midagi karmistama ka. See ei ole päris pädev vastus. Te ei suutnud öelda, kui palju tegelikult neid probleeme on. Üksikuid probleeme on kindlasti igas eluvaldkonnas, aga see ei ole ju valdav probleem, et neid relvi massiliselt kätte saadakse. Mis see statistika ikkagi ütleb, kui palju tuhande relvaomaniku kohta on neid juhtumeid, kus see relv, mis on praeguse relvaseaduse järgi nõuetekohaselt peidetud kohas, mida teab ainult relvaomanik, [saadakse kätte ja tagajärjed] on halvad? Samamoodi võib öelda relvakapi kohta, et võtme võib ju ka üles leida. Tõenäoliselt võti peidetakse kodus kuskile ära, vaevalt et kõik relvaomanikud võtmeid kaasas kannavad. Okei, koodlukk on teine asi. Aga mulle tundub praegu, et te panete selle lihtsalt sisse, nagu te ütlesite ka, et kuna me leevendame mingeid nõudeid, siis paneme midagi juurde ka. Minu arust me ei reguleeri probleemi, mis tegelikult ka probleem oleks – ühe relva puhul, ma mõtlen.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma võib-olla kordan ennast jälle, kui ma ütlen, et eesmärk iseeneses ei ole luua ühte karmistunud nõuet iga nii-öelda leevendatud nõude kohta. Kindlasti on põhjus pigem turvalisuse tagamine ja sellealane analüüs, mitte lihtsalt kuidagi üks ühe vastu nõuete tasakaalustamine.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Eelnõuga laiendatakse laskemoona definitsiooni. Kui seni oli laskemoon terviklik padrun, mis koosneb kestast, kuulist ja heitelaengust, mis on ka igati loogiline, siis nüüd kvalifitseeruvad laskemoonaks ka tühjad kestad ja kuulid. See on absurdne, sest eraldiseisvana on need täiesti ohutud ja neid lasta ei ole võimalik. Eelnõus põhjendatakse seda Euroopa Liidu relvadirektiiviga, kuid see [eelnõu] on tegelikult sellest karmim ega ole relvadirektiivi loogikaga kooskõlas. Taoline defineerimine tekitab õiguslikku ebamäärasust, avab tee subjektiivsele järelevalvele ja võib viia olukorrani, kus tavapärane laskespordiga seotud tegevus, näiteks kestade kokkukogumine ja vanametalli viimine, muutub formaalselt rikkumiseks ja karistatavaks. Relvaomanik võib jääda selle pärast relvaloast ilma. Miks keeratakse direktiivile vinti peale? Kas teile ei tundu see absurdsena? Kest, padrun ja kuul on täiesti eraldiseisvad asjad, eraldi ei ole need laskemoon.

Aitäh selle küsimuse eest! Hoolimata sellest mingisuguseid piiranguid kestade käitlemisele ei ole seatud. Neid saab viia kokkuostu samamoodi nagu varem.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Minister! Räägi see ikka nüüd uuesti lahti, et kõik, kes kuulavad, saaksid hästi aru. Mitu relva ma võin nüüd osta? Kui palju mul võib padruneid olla? Kas kõik, mis on siin § 46 lõikes 5 välja toodud, kuni 5 kilogrammi püssirohuni välja, võin ma võtta? Ma saan aru, et ma võin vedada 20 relva ja 25 [000] padrunit oma sõiduautos. Kui palju täna on relvaomanikke ja kui palju relvaomanikke me soovime? Kui palju padruneid, relvakappe ja relvi me tahaks, et eestlased ostavad? Mõne relvamüüja või padrunimüüja või relvakapimüüja käibe tõus peaks olema meeletu, kui te ütlete, et padruneid võib olla 5–50 korda rohkem, kui enne on lubatud. Mitte üldse halvas mõttes või paha [pärast], aga on arusaamatu, kui palju siis lõpuks mul kodus võib neid asju olla.

Aitäh selle küsimuse eest! Ega see, kui me võimalikku padrunite hulka suurendame, ei tähenda ju kohustust neid kogu aeg välja osta ja sellisel hulgal [kodus] hoida. Kui te ei soovi rohkem kui ühte relva soetada, siis te ei pea seda tegema. Kui te leiate, et teil on neid vaja rohkem kui üks, siis [võite need soetada]. Põhjanaabritel on tihtipeale see komme, et neil ei ole mitte üks relv, vaid neid on päris mitu. Kunagi saime Põhja-Ameerikas kokku ühe pastoriga, kellel oli kuus relva kodus. Ma arvan, et see oli nagu hügieenimiinimum, et täita kõiki eesmärke, mis tal täita vaja oli. See on inimese tunnetuse küsimus, kas tal on vaja kolme või kuut [relva]. (Saalist öeldakse midagi.) Ma arvan, et päris relvaladu te endale koju siiski teha ei saa. (Saalist seletatakse midagi pikalt.)

Aitäh! Küsimus on arusaadav. Kui minister oskab vastata, siis palun!

Moona kohta ma juba andsin vastuse: 1000 padrunit võite kodus hoida. (Saalis räägitakse.) 10 000 on siis, kui on sportlasega [tegemist].

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma jätkan sealt, kus jäi järg pooleli, kui te vastasite kolleeg Henn Põlluaasa küsimusele. Te vastasite väga lakooniliselt, aga kuna mitmed inimesed on kirjutanud sellega seonduvalt, siis äkki te selgitate siiski lähemalt. Küsimus puudutas seda, et kui praegu kehtiv seadus määratleb, et laskemoon on terviklik padrun, siis eelnõuga muudetakse § 17 lõiget 1 sellisel viisil, et laskemoon on terviklik padrun või selle komponent. Samuti lisatakse §-le 17 lõige 1¹ sõnastuses, mis ütleb, et padrunikomponentide hulgas on padrunikest. Nii et kui padrunikest on nüüd seadusemuudatuse kohaselt määratletud kui laskemoon, sellepärast et ka padrunikomponent on laskemoon, mitte ainult terviklik padrun, siis millest saadakse valesti aru, kui arvatakse, et edaspidi tuleb ka padrunikestasid hakata hoidma relvakapis, sellepärast et moona ju peab hoidma relvakapis? Selgitage.

Aitäh! Kõigepealt klaarin [eelmise] küsimuse võla ära, kuna järgmine küsimus tuli peale. Relvade arvu piirangut ei ole. Kui te suudate kõik tingimused täita ja suudate põhjendada PPA-le, miks need [relvad] vajalikud on, siis on kõik korras.

Mis puudutab seda definitsiooni, siis jätkuvalt vajavad luba ainult sütikud ja püssirohi ning tegemist on definitsiooni kooskõlla viimisega direktiiviga. Kestade puhul käitlemispiirangut jätkuvalt ei ole. Ma ei oska praegu selgitada, miks on keegi sellest valesti aru saanud, aga võib-olla see on edasise menetlemise küsimus. Kui te hakkate arutama seda eelnõu teise lugemise ettevalmistuseks, siis võib-olla tasub see korra veel üle [vaadata], kas seal on võimalik midagi täpsustada või kuidagi selgitada. (Varro Vooglaid räägib saalist.)

Aitäh! Kas minister soovib jätkata?

Jaa, ühesõnaga, seadus sätestab luba nõudvad laskemoona komponendid, need on sütikud ja püssirohi.

Rain Epler, palun!

Aitäh! No las need sekundid siis jooksevad. Ma korra võtan selle punkti kiiresti ette. Ma arvan, et ma jõuan ilusti minuti sisse. See [eelnõu] ikkagi sätestab, et padrunikomponendid on püssirohi või muu paiskelaeng, sütik, kuul, haavel või muu lendkeha või pihtamislaeng ja padrunikest. Ja enne seda see ütleb, et laskemoon on terviklik padrun või selle komponent. Komponendid ma lugesin just ette.

See küsimus, mida siin kolleegid juba on küsinud, oli mul ka endal mõttes küsida. Kas kõik need hoiustamise, veo, arvestuse ja väärteovastutuse nõuded, mis kehtivad laskemoonale, kehtivad kõigile neile [komponentidele] ka eraldi võetuna, sest nüüd ju öeldakse, et moon on padrun või selle komponent? Võtame haavlid. No haavlid on sisuliselt samasugused kuulikesed mis mingisuguse väikese kuullaagri kuulikesed, eks ole. Kas siin nüüd see asi äkki ikka liiga ambivalentseks ei lähe? 

Ma arvan, et võib-olla peab seda seaduse teksti paremini mõtestama ja vaatama suuremat pilti. Ma jään praegu selle juurde, et seadus sätestab luba nõudvad laskemoona komponendid, milleks on sütikud ja püssirohi. Jään praegu vastuse võlgu. Aga ma ütlen, et kui on mingisugune ebaselgus, siis me võime seda veel enne teise lugemise ettevalmistust analüüsida.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Tänan siinkohal kolleege asjalike küsimuste eest. Aga nüüd, head kolleegid, on meil võimalus kuulata juhtivkomisjoni arutelu. Sellekohase ettekande teeb meie hea kolleeg, õiguskomisjoni liige Anti Haugas.

Tervist, head kolleegid! Aitäh, hea Toomas! Komisjon arutas antud eelnõu 6. aprillil, eelmise nädala esmaspäeval. Igor Taro tegi seal väga sarnase ettekande, küll oli arutelu pisut lühem või teise fookusega. Eelkõige tunti komisjonis huvi arstitõendi vastu relvaloa saamisel. Selle kohta küsis nii sotsiaaldemokraat Andre Hanimägi kui küsisin ka mina. Samuti arutasime seda, kas psühhiaatriline kontroll on igas olukorras vajalik või mitte, teiselt poolt seda, milline on arstlik vastutus või täiendavate kontrollide vajaduse väljaselgitamine. Aga minister vastas, et ka sotsiaalminister tegeleb selle teemaga ja neid küsimusi tasub alati arutada. Võib-olla siis, kui seadus uuesti [muutmisele] tuleb, sügisel, peaks neid teemasid uuesti käsitlema.

Komisjon võttis vastu ka menetluslikud otsused. Esimene ettepanek oli võtta eelnõu täiskogu päevakorda 13. aprillil, see oli konsensuslik. Teine otsus oli teine lugemine lõpetada, samuti konsensuslik otsus. Ja kolmas otsus oli määrata juhtivkomisjoni esindajaks Anti Haugas, see oli samuti konsensuslik otsus.

Suur tänu teile ettekande eest! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti 200 fraktsiooni nimel Peeter Tali, palun!

Austatav Riigikogu esimene aseesimees! Head kolleegid ja veel lugupeetum minister! Mul on väga hea meel, et siseminister on lõpuks nende seadusemuudatustega jõudnud Riigikogu ette, seepärast et relvaseadus ja ka lõhkematerjaliseadus on ilmselgelt ajale jalgu jäänud. Siinkohal on mul au siseministrit julgustada, et te jõuaksite seaduse põhjalikuma uuendusega võimalikult kiiresti Riigikogu ette, aega viitmata.

Aga nüüd kõnealusest seadusest. See seaduse muutmise eelnõu ei ole kindlasti mitte ideoloogiline ega kuidagi maailmavaateliselt laetud dokument. See on ikkagi praktiline ja regulatsioone ajakohastav eelnõu, mis vastab reaalsele vajadusele korrastada kehtivat õigusruumi eesmärgiga suurendada turvalisust, õigusselgust ja riigi toimimisvõimet, aga samal ajal vähendada põhjendamatut bürokraatiat ja halduskoormust.

Mul on väga hea meel, et Eesti Reservohvitseride Kogu ja selle toetajaliikme Aku Soraineni ettepanekud on jõudnud mõlemasse eelnõusse – sellesse, mida me arutame, ja loodetavasti ka sellesse, mis jõuab Riigikogu ette.

Kogu relvade omamine on paratamatult tundlik teema ja seepärast peab siin seadusandja olema võimalikult täpne ja vastutustundlik. See eelnõu neid kriteeriume suures osas täidab, aga siin toodi palju asju ja küsimusi ka välja. Teise lugemise käigus on ju võimalik kõigil teha ettepanekuid seaduste veel paremaks tegemiseks. Nende muudatuste abil muutub relvade käitlemine paremini kontrollitavaks ja järelevalve muutub tõhusamaks.

Alustada tuleb kindlasti relvalaadsete esemete kasutamisest ja käsitsemisest. Relvataoliste esemetega tegutsemine annab politseile, ütleme, metsikult tööd ja tekitab segadust nii kodanike hulgas kui ka õiguskaitseorganites. Selles eelnõus on tegelikult esitatud lahendused, et tekitada majandustegevuses teatamiskohustus.

Teiseks on oluline rõhutada relvaloa omanikele suunatud lihtsustusi. Näiteks laiendab eelnõu lihtsustatud menetlust neile, kellel juba on relvakandmisõigus oma tööülesannete tõttu ning kelle pädevust ja tervisenõuete [täitmist] on juba hinnatud.

Kolmandaks, relva soetamise [loa] kehtivusaja pikendamine kolmelt kuult kuuele on samamoodi praktiline muudatus, mis arvestab reaalset elu. Sest ega relva soetamine ei ole siis mingi uisapäisa emotsionaalne tegevus, see peab olema ikkagi korralikult läbi mõeldud.

Palun kolm minutit lisaaega.

Jah, kolm minutit lisaks.

Riigikaitselise valmisoleku vaates on oluline, et laieneb ka isikute ring, kes saavad osaleda õppustel isikliku relvaga. Kaitseliidu toetajaliikmete ja sõjaaja ametikohtadele määramata liikmete kaasamine tegelikult tugevdab kogu riigi kaitset.

Eraldi tuleb positiivselt rõhutada võimalust suurendada kodus hoitava laskemoona kogust. See on ikkagi praktiline, arvestades, milline hajaasustus meil on. Laskemoona kättesaadavus kuskilt relvapoest ei ole ju iseenesestmõistetav. Seda ikkagi Coopi poest päris osta ei saa.

Ja mis ma oskan kokkuvõtteks öelda: see kindlasti ei ole samm äärmusesse, vaid vastupidi, see on õige samm bürokraatia ja dubleerimise vähendamise suunas, aga kindlasti ka samm selgema, toimiva ja turvalisema õigusruumi loomise suunas. Seepärast Eesti 200 toetab seda tarka seaduseelnõu ja loodab, et ka ülejäänud Riigikogu liikmed ja poliitilised saadikurühmad suhtuvad loominguliselt, aga siiski toetavalt. Tänan väga!

Suur tänu teile! Eeldatavalt Isamaa fraktsiooni nimel ja volituse alusel, Henn Põlluaas, palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! (Juhataja: "Henn, kas sul volitus on?") See jäi maha, ma toon hiljem.

Aga suuline volitus vähemalt on olemas? Kas te kinnitate?

On. Absoluutselt. Luban pühalikult ja toon [volituse] hiljem.

Ma loen teile kõigepealt ette ühe lõigu [seletuskirjast], sissejuhatuse esimese lõigu. "Euroopa ja Eesti julgeolekukeskkond on viimastel aastatel oluliselt muutunud. Venemaa jätkuv agressiivne välispoliitika ja piirkondlikud ambitsioonid on suurendanud julgeolekuriske ning loonud reaalseid ohte Eesti ja tema liitlaste julgeolekule. Sellises keerulises ja ettearvamatus julgeolekuolukorras on vältimatu relva omamise ja käitlemise regulatsiooni ajakohastamine, et toetada riigikaitselisi vajadusi, tugevdada ühiskonna kaitsevõimet ning tagada avalik ja siseturvalisus."

Jumala õiged sõnad! Aga paraku [näeme] eelnõust ja kuulsime ka ministri sõnadest, et eesmärk ei ole relva soetamise ega selle omamise lihtsustamine ega isiklike tulirelvade arvu suurendamine. See mõtteviis on selle eelnõu puhul kõige-kõige suurem takistus. Jah, siin on kahtlemata väga mitmeid positiivseid momente – laskemoona koguse suurendamine, mitmete tähtaegade pikendamine ja nii edasi, mis on kõik väga hea –, aga ma arvan, et ei ole mõtet keskenduda selle eelnõu kiitmisele, vaid pigem on asjakohane välja tuua probleeme, et me saaksime neid kahe lugemise vahel veel parandada.

Neid probleeme on siin saalis täna välja toodud. Ja siin on mitmel puhul põhjendatud neid sätteid Euroopa relvadirektiiviga, aga ometigi – ma ei oska öelda, kas see on tõesti ehteestlaslik komme – keeratakse direktiivile vinti peale ja välja tuleb üsnagi absurdne situatsioon. Näiteks laskemoon koosnes senise käsitluse järgi padrunist, kuulist ja lõhkeainest või viskeainest – kuidas seda nimetatakse –, aga nüüd kvalifitseeritakse laskemoona alla ka kestad ja padrunid eraldi. See tähendab seda, et kui sul on kotitäis kestasid, millega sa tuled kuskilt laskmast, oled need kokku korjanud, siis sisuliselt võid sa juba laskemoona käitlemise eest saada karistatud. Või ununeb see kott sul näiteks autosse – jumal hoidku, jääd ka relvaloast ilma!

Sama asi on paukpadruniga, mis ka millegipärast laskemoonana defineeritakse, kuigi samas seletuskiri ütleb otse välja, et seal ei ole kuuli ega midagi, see tekitab ainult heli ning seda kasutatakse filminduses ja koerte dresseerimisel ja nii edasi. Aga ometigi on see nüüd ka laskemoon ja piiratud käibega, nii nagu iga teine laskemoon. Ja kui kellelgi on taskus mõni paukpadrun, siis jumal hoidku, sind võidakse karistada. Kui sul relvaluba on, siis sellest jääd kindlasti ilma.

Nii et neid asju, mis vajavad parandamist, on siin küll ja küll. Tegelikult eesmärk peakski olema just nimelt see esimene lõik, mis ma siin ette lugesin: [ajakohastamine] oluliselt muutunud ja halvenenud julgeolekuolukorra tõttu, millest on palju räägitud. On ka palju räägitud, et selle tõttu tuleks lihtsustada relva soetamist ja selle omamist. Mõned lihtsustused siin on …

Palun lisaaega.

Jah, kolm minutit lisaks.

… aga tegelikult ei ole midagi muutunud. Mida me kardame või keda me kardame? Me teame, et tegelikult legaalsete relvadega kuritegusid Eestis ei sooritata. Mõni juhuslik on ehk toimunud. Kõik legaalsete relvade [omanikud] on kodanikud, ausad riigitruud inimesed, kes on ära kontrollitud. Nad on käinud ju loa saamiseks kapo kontrollis, nad on väljaõppe saanud, teinud vastavad eksamid nii teoorias kui ka praktikas, neil on ka vastav arstitõend. Nii et karta ei ole kedagi. Vastupidi, tegelikult me peaksime seda soodustama, eriti kui ka siin sissejuhatuses räägitakse riigikaitse vajadustest.

Isiklik tulirelv rahva käes on tegelikult ju üks riigikaitse kiht. Kui me vaatame minevikku, meenutame Eesti okupeerimist 1940. aastal, siis esimene nõue okupantidel oli, et kokku tuleb korjata kõik eraisikute käes olevad relvad. Vaenlane kartis relvastatud rahvast. Meie peaksime seda just, vastupidi, soodustama ja tundma ennast seda kindlamini, mida rohkem meie rahva käes relvi on.

Siin on toodud statistika, et meil on kuus korda vähem relvi kui Soomes ja oluliselt vähem kui Lätis ja Leedus. Tegelikult on olukord palju hullem, sest see tabel pärineb 2021. aastast. Mäletate, alles hiljuti me keelasime relvad Vene kodanikele ja kolmandate riikide kodanikele. Nende käes olid pooled isiklikud tulirelvad, mis Eestis olid. Nii et tegelikult on olukord veelgi hullem. Meil ei ole mitte kuus korda vähem isiklikke tulirelvi kui näiteks Soomes, vaid selle järgi ma ütleksin, et lausa 12 korda vähem. See miinus tuleb kindlasti tasa teha.

Tulirelv ei ole targa distsiplineeritud inimese käes mitte midagi ohtlikku. Tulirelv ise ei tee ühtegi pauku, ei vigasta mitte kedagi, ei tapa mitte kedagi, vaid inimene on see, kes selle taga on. Nagu ma ütlesin, tulirelva soetamise loa saavad kontrollitud tublid ausad inimesed, keda me ei peaks mitte kartma, needsamad inimesed, kes on Kaitseliidus, kes on ka Kaitseväes, kes kaitsevad Eesti riiki. Nende võimalused riiki ja rahvast kaitsta [peaks] olema palju suuremad. Minu meelest võiks olla igaühel relv. Nii et ma arvan, et me peame suhtumist muutma, mitte jätkama samamoodi, vaid vastupidi, me peaksime relva omamist igati soodustama. Aitäh!

Aitäh teile! EKRE fraktsiooni nimel Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! EKRE fraktsiooni nimel kõneledes olgu kõigepealt öeldud ära see, et meie põhimõtteliselt peame oluliseks seda, et riik austaks kodanike õigust omada ja kanda relvi. Eriti keerulises julgeolekuolukorras on see oluline ka totaalkaitse kontseptsioonist lähtuvalt. Ja sellest tulenevalt me tervitame seda eelnõu selles mõttes, mis puutub üldisesse suundumusse.

Üldiselt on eelnõu õigesuunaline, kuigi mõningad küsimused on siin õhku jäänud, ka tänase arutelu käigus, mis puudutavad näiteks seda nõuet, et ka ühe relva omamisel peab kodus olema relvakapp. Meie hinnangul ei ole see põhjendatud. Samuti on see padrunikestade käsitlemine laskemoonana küsimus, mis tuleks üle vaadata, et ei juhtuks kuidagi niimoodi, et edaspidi peab tühje padrunikesti hakkama kapis hoidma ning kui sa seda ei tee, siis võid saada karistada ja kaotada isegi relvaloa. See oleks täielik absurd. Ja ma usun, et minister nõustub sellega, nagu tema kommentaaridest võib järeldada. 

Põhimõtteliselt peaks seisma selle eest, et Eestis oleks inimestel palju relvi ja et nad muidugi oleksid ka vastutustundlikud, oskaksid [relvi] kasutada ja kasutaksid neid üksnes eesmärgipäraselt, hüvelistest eesmärkidest lähtuvalt. Sellest tulenevalt tahaks loota, et ka see uus relvaseaduse terviktekst, mida sügiseks ette valmistatakse, lähtub sellestsamast eesmärgist ning sealt halbu üllatusi ei tule.

Aga ma toon teile ühtlasi ühe näite. Härrad, mind natuke häirib, kui te räägite kõva häälega. Ma toon teile ühe näite sellistest regulatsioonidest, mis tegelikult piiravad relvakandmise õigust ka nende inimeste puhul, kellele riik on andnud selleks õiguse. See seondub eelnõuga küll kaudselt, aga ma arvan, et see diskussioon või sellele probleemile osutamine on siinkohal asjakohane. Mäletate, head kolleegid, kui me saime 11. märtsil meeldetuletuse või kirja istungiosakonna juhatajalt, kes juhtis tähelepanu sellele, et juba 2016. aastal on Riigikogu juhatus võtnud vastu otsuse nr 66, milles on sätestatud punkt "Keelatud objektid": "Lossi on keelatud siseneda: 6.1. relvaga […]" Teisisõnu juhiti tähelepanu sellele, et kõik, kes me tuleme parlamendisaadikutena parlamenti tööle, ei tohiks siia relva kaasa tuua.

Mina juhtisin tähelepanu sellele, et ma ei ole kindel, et selline piirang, mille Riigikogu juhatus on kehtestanud – mitte praegune juhatus, vaid juba kümme aastat tagasi –, on üleüldse seaduspärane. Sellepärast, et kui riik on andnud inimesele ehk meile relvaloa enese ja oma vara kaitseks, siis see tähendab seda, et ma võin mitte ainult relva omada, vaid relva ka kanda. See omakorda tähendab seda, et kui ma tulen näiteks parlamenti tööle või kui ma lahkun parlamendist töölt ja lähen koju, siis teekonnal siia ja teekonnal siit koju peab mul olema võimalus kasutada oma seadusega kooskõlas saadud õigust kanda relva. Kui Riigikogu juhatus kehtestas sellise piirangu, et siia lossi relvaga tulla ei tohi, siis ju võeti mult ära kõikidel tööpäevadel, kui ma pean parlamendis käima, õigus teostada enesekaitset relva kandes.

Võib-olla Tallinnas elavad inimesed ütlevad, et no mis seal ikka, tuled tööle, jätad relva koju, pärast lähed koju ja võtad relva – ei ole ju nii hull. Aga ka [mujalt] Tallinnas käiv inimene peab ju kodunt jõudma parlamenti ja parlamendist uuesti koju, need inimesed, kes elavad kaugemal, näiteks mina ise või kolleeg Rene Kokk – me elame Raplamaal. Põhimõtteliselt, kui ma tahan pärast tööd midagi teha, linnas toimetada, kusagil käia, siis mul ei ole võimalik üldse relva kanda kõikidel päevadel, kui ma parlamendis käin, sest ma ei tohi seda lossi tuua ja teatavasti ma ei tohi seda ka autosse jätta. Ei tohi! Sellepärast et relva kandmise kohta ütleb ju [relvaseaduse] § 50 lõige 2 väga selgelt, et relva ja laskemoona tuleb kanda avalikus kohas varjatult ning viisil, mis välistab nende kadumise või sattumise teise isiku valdusse. Järelikult ma ei tohi seda autosse jätta, sest see ei välista selle kadumist või sattumist teise isiku valdusse, kui mu autosse näiteks sisse murtakse. Kuigi, tõsi, lossiesisel parkimisplatsil ei ole see väga tõenäoline. Aga see ei puutu asjasse.

See on lihtsalt üks sellistest näidetest, mis osutavad, et me peaksime kogu selle komplekti küsimusi üle vaatama ja igal tasandil soosima sellist regulatsiooni, mis võimaldab inimestel reaalselt relva omada, relva kanda, olla relvastatud kodanik – see on vaba kodaniku sümbol, nagu minister õigesti osutas. Ja vabadeks kodanikeks peaksime muidugi jääma ka parlamendihoones viibides, mitte lihtsalt väljaspool parlamendihoonet. Muidu võibki niimoodi tõlgendada [ministri] enda sõnavara kasutades, et väljaspool parlamendihoonet oled nagu vaba kodanik, aga parlamendis oled sa ori. Aitäh tähelepanu eest!

Suur tänu teile! Fraktsioonidel rohkem kõnesoove ei ole. Läbirääkimised lõpetab siseminister Igor Taro.

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tõepoolest, relvastatud rahvas on vaba rahvas. Sellest vaimust kandub see eelnõu ja ka järgmine eelnõu, mida me ette valmistame. See kindlasti on samm turvalisuse ja paremini kaitstud Eesti suunas. Mulle tundub, et meil siin sisulisi vasturääkivusi ei ole, nii et ma kutsun Riigikogu liikmeid üles mitte murdma sisse lahtisest uksest, eriti kui see uks on veel täiesti vale uks, sellepärast et – räägime otse ja ausalt, nii nagu on – paukpadrunitega ju Eestit mitte keegi ei kaitse. Paukpadrun ei ole see võtmeküsimus, mis siin on.

Me rääkisime nüüd laskemoona osadest. Vaatasin spetsiaalselt järele. Tõepoolest, paragrahve tuleb vaadata tervikuna, mitte ainult § 17, vaid vaadata ka § 19 ja § 20 koosmõjus. (Saalist öeldakse midagi.) Just! Ühesõnaga, sellisel juhul paistab kõik nii, nagu kehtiv relvaseadus ütleb, et luba nõudvad komponendid on sütikud ja püssirohi. Loomulikult nõuab luba terviklik laskemoon, mida saab relva sisestada, et sellega lasta. 

Seadusemuudatusega me kirjutame selgelt lahti, mida tähendab mõiste "laskemoon". Laskemoon on terviklik padrun või selle komponent. Padrunikomponent omakorda saab olla püssirohi või muu paiskelaeng, teiseks sütik, kolmandaks kuul, haavel või muu lendkeha või pihtamislaeng ja neljandaks padrunikest. Sellega, et padrunikest on laskemoona üks võimalik komponent, ei muutu padrunikest eraldiseisvalt luba nõudvaks komponendiks. Selline tõlgendus, et padrunikest oleks nüüd kuidagi seotud mingi väärteomenetluse algatamisega, ei ole kindlasti kuidagi põhjendatud. Nii et see kest ei ole eraldiseisvalt kuidagi keelatud ega saa olla mingi karistamise aluseks.

Katsume siis niimoodi teha, et me teeme siin õiget asja ega ole poliitilised paukpadrunid. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Protokolli jaoks kinnitan, et Henn Põlluaasa volitus rääkida Isamaa fraktsiooni nimel selle päevakorrapunkti ajal on saanud ka kirjaliku kinnituse.

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 855 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 27. aprill kell 17.15. Oleme kolmanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Oleme jõudnud neljanda päevakorrapunkti juurde, mis on Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Vadim Belobrovtsevi, Aleksei Jevgrafovi, Peeter Ernitsa ja Vladimir Arhipovi esitatud arupärimine rahandusminister Jürgen Ligile Eesti ja Läti majanduskasvu erinevuste kohta. Arupärimine kannab numbrit 956. Ja ettekandeks on juba Riigikogu kõnetooli jõudmas hea kolleeg, Riigikogu liige Lauri Laats. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Hea rahandusminister, kes on ka juba saabunud siia saali! Olen täna teie ees arupärimisega ja teema on Eesti ja Läti majanduskasvu erinevused. Naljaga võib öelda, et tulin siia selle arupärimisega seetõttu, et on kade meel lätlaste üle, et miks nende majandus kasvab, on kasvanud kolm korda rohkem kui Eestis, Eestis on kasv olnud väga minimaalne, kui sedagi. Aga kui tõsiselt [rääkida], siis tegelikult teeb see murelikuks. Murelikuks teeb asjaolu, et meil on viimaste aastate jooksul erinevate majandusprognoosidega pidevalt ennustatud [majanduse käekäiku], kuid [tegelikud] tulemused erinevad suuresti esialgsest prognoosist, ja mitte positiivse poole pealt. 

Kui me räägime, et praeguses geopoliitilises olukorras ongi kõikidel raske ja majanduskasvu saavutada ongi raske, siis miskipärast Lätile ja Leedule need reeglid ei kehti. Võiks ju nii ka mõelda. Aga tegelikult ju kehtivad need reeglid. Ehk siis me asume geograafiliselt samas kohas, me, kõik Balti riigid, oleme mõjutatud Ukraina sõjast, me oleme mõjutatud kõikidest muudest teguritest, mis puudutavad globaalset poliitikat, aga ikkagi on midagi meil teistmoodi. 

Kas võlu peitub fiskaalpoliitikas või mõnes teises otsuses? Ehk siis seda me tegelikult arupärijatega soovime teada ja küsimusi on meil kaheksa. Mis on need erinevused, mispärast Läti majandus on tõusujoonel, Leedu oma samuti, Leedu oma isegi rohkem, aga Eestis on midagi nagu viltu ja majanduskasvu ei ole? Võib-olla on [asi] praeguse valitsuse otsustes, näiteks otsustes, mis puudutavad rahanduspoliitikat ja nii edasi. Aga ma loodan, et me saame targemaks siis, kui rahandusminister tuleb ja vastab meie küsimustele. Aitäh!

Suur tänu teile ettekande eest! Ja ongi Riigikogu kõnetooli tulemas auväärt rahandusminister Jürgen Ligi, vastamaks arupärijate küsimustele. Loodetavasti saame me kõik targemaks.

Ups! Ma võtsin …

Osa materjale jäi taha saali lauale. Nii kergelt triatlonimehed alla ei anna.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Ma vabandan, haarasin näppu iPadi selle asemel, et võtta vastuse tekstid või materjalid. Aga jah, ma loodan, et me saame siin targemaks. 

Sissejuhatusena majandusharidusse tuleb kohe öelda, et valitsused ei juhi majandust, nende otsuste [mõju] jõuab majandusse pika vinnaga ja kindlasti on väga lihtsakoeline võrrelda riike ühe aasta võtmes. Nii et kui nüüd hakata teie sõnastusest kinni, siis alustan sellest: kui te ütlete, et 2025. aasta ametlikud majandusandmed näitavad selgelt erinevust Eesti ja Läti majandusarengus, siis tõsi ta on, ja mitte ainult 2025. aasta puhul. Erinevused on muljetavaldavad kahe riigi vahel, kelle ajalugu ja loomulikud eeldused on väga sarnased. Võib öelda, et need asjad, mis riigist sõltuvad, on Eestis enamasti paremini tehtud. Ma olen vaadanud väga palju riikide edetabeleid erinevate näitajate põhjal, nii kvalitatiivsete kui ka kvantitatiivsete. See on olnud mu eriala ja hobi. Ma võin öelda, et kui Eesti troonib paljude kvaliteedinäitajate poolest maailma tipus – ma nüüd mälu järgi ütlen, et näiteks inimõigustes on ta number üks –, siis Läti sinna lähedale ei [küüni]. Majandusvabaduse näitajas oleme meie kümne hulgas, Läti ei ole. Näiteks, keskkonna puhtus käis siin äsja uudistest läbi. Olen ka selle järjestuse kõrva [taha] pannud. Eestit peetakse vaata et kõige puhtamaks riigiks, sõltub muidugi alati küsitlejast, aga see on jälle üks näitaja, mille puhul saab Eesti üle ainult uhke olla. 

Aga teie tahate siis ühe aasta põhjal võrrelda meid Lätiga. No proovime siis. Majandusest tahate teie rääkida. Kõigepealt, riikide konkurentsivõime edetabel, mis puudutab tõepoolest ainult edetabelit. Eesti ei ole küll kõrgel positsioonil, ta on 33., aga Läti on 39. Meil on seni konkurentsivõimega paremini, samas ei tähenda see veel poliitikavalikuid, vaid pigem enamasti hoopis objektiivseid paratamatusi. Tööhõive määr 2025. aastal: Eestil 81,7%, Lätil 78,2%. Meil on natuke parem. Keskmine pension: Eestis kõrgem, 28%. See peaks teile tähtis olema. Samas, hinnatase näitab meid mitmes positsioonis halvemana. Meie hinnatase on 16% kõrgem, aga pensioni ostuvõime on ju selgelt parem, ja kui Eesti pensionär Lätti läheb, siis ta tunneb ennast kindlasti rikkamana kui Läti pensionär, eriti Läti pensionär Eestis. Nii et nominaalseid näitajaid ei tohi alahinnata. SKP per capita Eestis, oleks pidanud ju sellest alustama: 30% kõrgem, majanduse arengu näitaja. Kui nüüd hinnatasemega korrigeerida, mis meil, tõsi, on viimasel ajal kiiremini kasvanud, siis siiski on Eesti 12% parem.

Nüüd valitsuse otsustest sõltuvatest teemadest. Tax Foundationi järgi on Eesti maailma parim – see on otseselt majandust mõjutav näitaja – alates 2014. aastast. Tõsi, Läti on kohe teine, aga sisuliselt meie oleme oma maksusüsteemiga olnud ikkagi lätlastele eeskujuks, mitte nemad meile. Kui te räägite siin ajutisest kütuseaktsiisi vähendamisest ja nõuate, et meie ka seda teeksime, ja nähtavasti püsivalt, siis Lätis on näiteks see samm lühiajaline. Toidu käibemaksu puhul tuletan meelde, et Lätis on sellised maksud nagu kohviaktsiis ja limonaadimaks, mida meil ei ole. Nii et sellised natuke imelikud maksud, eriti kohvi puhul, meil ei ole läbi läinud, kuigi on tahetud. 

Maksukoormus on meil peaaegu ühesugune. See sõltub küll [maksude] kogumise efektiivsusest, mis meil on traditsiooniliselt parem, aga mõlemal on see 35% kandis. Tõsi, eelmisel aastal oli meil 36,6%, sel aastal jällegi alla 36% ja langustrendis. Läti samas on makse tõstmas. Teie olete võidelnud korraga nii riigi kulude kui ka maksude vastu, mis on muidugi lootusetu võitlus. Aga maksud on riigile ikkagi paratamatus ja meie mõlema maksukoormus on oluliselt väiksem kui Euroopa keskmine. Nii et kui tahate võrrelda majanduskasve, siis sellel lühikesel perioodil maksukoormuse taseme ja kasvu kiiruse vahel korrelatsiooni praktiliselt pole. 

Meil on paremini ka rahandusega. Kuigi ma ei ole üldse rahul sellega, mis meil siin toimub, ega iseendaga ja oma valitsusaja tulemustega, aga ma annan endast endiselt parima. Kunagi andis [meie lähenemine] meile ülejäägiga eelarve ja [nüüd oli selle] tulemusena eelmine aasta eelarvedefitsiit Eestis 1,2% ja Lätis 3,1%. Nii et meil peaaegu seda põldki. 2024. aastal oli see ka Lätis natukene kõrgem. Pikaajalises vaates, millest ma siin endaga seoses rääkisin, on meie eelarvepuudujääk kaks korda madalam kui Lätis. [See oli meil madalam] ka eelmine ja üle-eelmine aasta, 2023. aastal [oli see neil] 46 ning 2024. aastal 48. See näitab ka, kui hästi me oleme oma rahandusega, maksudega ja kuludega, hakkama saanud. 

Ja muidugi oleme me korruptsioonitaseme poolest Euroopas üks parimaid, Läti on 37. kohal viimase küsitluse järgi. See kõik näitab majanduse arengut, majanduskeskkonda. Majandusvabadust ma juba nimetasin, meil parem maksusüsteem. Kui te ei taha kuulda andmeid, mis ei käi teie versioonidega kokku, siis te ei pea muidugi ka küsima. 

Aga võtame siis küsimuse kaupa. "Kuidas hindab valitsus Eesti 2025. aasta majanduskasvu (0,6%) võrreldes Läti 2,1% kasvuga ning millised on valitsuse hinnangul peamised põhjused, miks Eesti jäi naaberriigist oluliselt maha?" No mina küll ei räägi siin valitsuse nimel. Ma olen rahandusminister, vastava haridusega, ja neid analüüse ma kontrollin alati ekspertidelt. Valitsuse hinnang on selline, et Eesti majanduskasv oli väiksem. Valitsus on sellise hinnanguga, ma arvan, nõus. Aga põhjused on muidugi analüütilised. Kõigepealt tuleneb see sellest, et aastatevaheline kõikumine on väikeriikidel suurtest suurem. Ja meie majandused on siiski üsna erinevad. Meie oleme orienteeritud rohkem põhja, Läti rohkem lõunasse. Meie suurimad partnerid on Soome, [kelle majandus]kasv oli 0,2%, või Rootsi, kus see oli üks koma umbes. Läti peamine partner on aga Leedu, [kelle majandus] kasvas 2,9%, ja mõlemad olid suuresti Poola korraliku kasvuga seotud. Nende majandused on omavahel tihedalt seotud. 

Kui jooksevhindades mõõta, siis on Eesti majanduskasvu kiirus olnud väiksem, [meil] 4,4 ja Lätis 5,8. Jooksevhindades määrab SKP tegelikult meie suuruse maailma majanduses. Üldine seaduspära on, et rikkamad riigid kipuvad aeglasemalt kasvama ja Läti on meist siiski oluliselt vaesem, seda nimetatakse konvergentsiks. See on objektiivne protsess. Kui majandused on ühendatud, siis nende tasemete [erinevus] samade olude säilimisel kipub vähenema. Olud võivad olla ka sellised, mis seda suurendavad, aga üldiselt, statistiliselt kipuvad [riikide] majandusseisud ühtlustuma, kui ei ole mingisuguseid eeltingimusi, mis viivad neid [eri] suundades. 

Kahe riigi reaalkasv kümne aasta jooksul on olnud mõlemal 1,8%. See on see, mis peegeldab pikaajalist majanduspoliitikat ja majanduskeskkonda adekvaatsemalt. Kuigi me ei tohiks jällegi valitsuste rolle üle tähtsustada. Me alustasime kõrgemalt tasemelt. 

Edasi, kas te näete, et Eestis viimastel aastatel tehtud maksu- ja eelarvemuudatused on siinset [majanduskeskkonda] mõjutanud negatiivselt? Maksud ei lähe majandusest välja iseenesest, mida siin üks Bigbanki peaökonomist püüab tõestada, vaid on osa raharinglusest. Aga antud juhul on tegemist siin paratamatusega, et kuna suurendasime väga palju kaitsekulu – mitte enda soovide järgi –, siis impordile [minev] kaitsekulu viib tõesti majandusest raha välja. Samas oleme sel aastal vähendanud maksukoormust umbes 820 miljoni euro võrra, nii et ei saa kuidagi öelda, et me eratarbimist pärsime. Ja sellel aastal kasvab netopalk 10,2% prognooside järgi. 

Milline on teie hinnangul riigi rahanduspoliitika ja maksupoliitika mõju Eesti majanduse arengule? See on ikkagi valdavalt väga positiivne, enamik aega on riik suutnud hoida rahanduslikku usutavust ja Euroopa madalaimat laenukoormust, ka Tax Foundationi hinnangul on meil maailm parim maksusüsteem. The Heritage Foundation on meid majandusvabaduse poolest nimetanud maailmas üheksandaks, mitte Lätit. 

Edasi, kuidas te selgitate olukorda, kus samas geopoliitilises keskkonnas riigid erinevalt arenevad? Ma ütlesin, et aastatevahelised kõikumised ei ole siin määravad, kuid Eesti majanduskeskkond on erinev. Meie suured probleemid on näiteks Põhjamaade ehitussektor ja sellega seotud kodukaubad, meie ekspordistruktuur, samuti meie raskused energeetikas. Põlevkivienergeetika ei ole konkurentsivõimeline, aga tuuleenergeetikal meil areneda ei lasta. Tõsi, ka Lätis ei ole tuuleenergeetika [üks peamisi], küll aga on hüdroenergeetika nende majandusele oluline tugi. Ja muidugi ehitussektori kindlustunne on praegu Läti omaga samal tasemel. Aga me ei kurda. 

"Kas Eesti majanduskasvu aeglustumise taga võivad olla poliitilised valikud[?]" Jah, poliitilised valikud, aga neid on dikteerinud geopoliitika ja Ukraina sõda. Me oleksime kindlasti paremas olukorras, kui sõda Euroopas ei oleks, ja Hormuzi väina sündmused teevad olukorra veel hullemaks. Ebakindlus on kahtlemata poliitilist päritolu, aga ei ole pärit Eestist. Meil on ka mingisuguseid näitajaid tööstuses ja nii edasi. Aga ma vaatan, et kell juba käis, ma ei jõua kõigest rääkida. Ehk siis aitate mind lisaküsimustega edasi. Aitäh!

Suur tänu! Teile on küsimusi. Alustab Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt minister! Väikene selline sõbralik soovitus. Ma ei ole kunagi kuulnud, et Aivar Sõerd või Andres Sutt oleks rõhutanud, et nad on Tartu Ülikoolis rahandust õppinud. Te iga kord rõhutate, et te olete midagi õppinud. Noh, kõik me oleme õppinud. Nii et see on selline soovitus, sest see on natuke naljakas.

Te olete majandusgeograaf ja kui te rääkisite siin hiljuti liikide kadumisest krediidiasutuste seaduse puhul, siis see oli natuke kohatu. Aga see on nüüd õige koht, kus tahaks tõesti kuulda teie arvamust. Kui vaatate majandusgeograafina Venemaa naaberriike, Lätit, Leedut, Soomet, siis kelle potentsiaal on siin kõige suurem? Kas Läti jääbki selliseks küll Baltikumi keskuseks, aga odava õlle maaks, ja Eesti on siin kõige edukam ka tulevikus? Ma ei vaata ega küsi üldse praegu ühe aasta pilti, see mind ei huvita üldse, aga, ütleme …

Aitäh!

… lähema viie või kümne aasta pilti.

Aitäh! Kui küsimused on ülinaiivsed, siis ma lihtsalt pean juhtima tähelepanu, et võtke endale nõunik. See on ülilapsik võrrelda Eestit ja Lätit ühe aasta [majandus]kasvu tempo järgi. Ülilapsik! (Hääl saalist.) Jaa, aga teie olete kollektiivselt sellele alla kirjutanud. Teie konkreetne küsimus eelmine kord oli liikide kadumise kohta. Ma olin sunnitud sellest rääkima, sest uksepoolne partei süüdistas mind selles, et ma ei tea, mida tegelikult teadus ütleb. See on kõik ümber lükatud, millele ma olin viidanud ja mida rahvusvaheliselt tunnustatakse, [jutt oli] kliimamuutustest ja nii edasi. 

Ärge seda enda haridust ka väga võrrelge minu omaga, ma ei ole tegelikult ainult geograaf, ma olen ka ökonomist. Ma tahtsin seda juba eelmine kord öelda ja ma ütlen nüüd uuesti, et kui teie bioloogina tegelete rohkem liikidega, siis geograaf tegeleb rohkem elupaikadega, ja te tegelete ka rakkudega, eks ole, aga geograaf tegeleb kooslustega, elupaikadega. See oli vastuse tuum. Midagi ei ole parata, kui räägitakse lihtsalt lamedusi ja lükatakse ümber rahvusvahelisi üldtunnustatud tõdesid kliimamuutustest, siis ma pean vastama, et ei ole teil midagi ümber lükatud. 

Nüüd, kui te nimetate mind geograafiks, siis jah, ma olen geograaf, aga ma olen ka välismajandust õppinud ja ma olen ka rahvusvahelist ärijuhtimist õppinud, ma olen kolm korda … (Hääl saalist.) Jah, ja teie konkreetne küsimus oli … Äkki kordate üle, mille kohta … (Peeter Ernits ütleb, et ta ei mäleta.) No vot, ma ka ei mäleta. (Peeter Ernits täpsustab.) Aa, ilmselt see õlle teema oli mulle kui ebatõsine, ma kustutasin selle oma mälust. Aga kui võtta perspektiivi, siis ma arvan, et – see on minu eriala, tõesti – riikidevahelised majandussuhted, arengu erinevused, põhjused. 

Viimane väljavaade, mille kohta ma lugesin, ütleb, et sel aastal võtab hoo uuesti üles Leedu. Suur põhjus on teise samba likviidsus, mis majandusse paisatakse. Leedulased saavad ka oma pensionid tööeas kätte, mis kindlasti tekitab väikese tagasilöögi, inflatsiooni, ja inflatsiooni ka edaspidi, kui seda raha enam võtta ei ole ja kui hinnad on lähenenud Eesti omadele ja inflatsioon kiirenenud. Vist on veel ka Lätile antud järgmisest aastast edulootus teiste baltlastega võrreldes ja ülejärgmisest aastast Eestile. Aga ma ei võtaks neid prognoose küll väga tõenäolistena, sest selles, mis riigist sõltub – institutsioonide tugevus, maksupoliitika, madal korruptsioon, sihuke läbipaistev usutavuskeskkond –, on kindlasti Eestil baltlastega [võrreldes] olnud traditsiooniliselt eelis. Ma arvan, et meie riigi [majandus]keskkond on parem kui Lätis ja Leedus, aga jällegi, Leedus ja Lätis on võib-olla mingisugused võimalused odava tööjõu järele, mis võimaldavad sinna investeeringuid tuua. 

Samuti võib öelda, et Läti, aga eriti Leedu on sõja ajal saanud ka majanduslikku kasu oma naabrusest, ka Poola on saanud. Valgevene IT‑tööstusest ja firmadest räägitakse Leedu puhul väga palju. Leedu ja Läti majandus omakorda on seotud ja osa sellest on jõudnud ka Lätti. Meil sellist odavat lisa majanduses pole olnud võtta. Me oleme olnud ettevaatlikumad ja samas me oleme olnud järsemad sidemete katkestajad Venemaaga. Nii et me oleme sellises situatsioonis. 

Aga muidugi, neid väikseid erinevusi, mis meie vahel on, ei pea nagu liiga suureks rääkima. Fakt on see, et Eesti kasvupotentsiaali on tugevasti alla hinnatud selle tulemusena, et meil pole enam seda tagamaad endisel kujul. Ja kuna meie nominaalne tase on läinud nii kõrgeks, kuna hinnatase on läinud nii kõrgeks, siis ka hindade poolest [ei ole] me nii konkurentsivõimelised, palgad on meil kõrgemad. Kindlasti see kõik tõmbab investeeringuid pigem naabrite kui meie juurde. Naabrid on meie ärikeskkonnast väga palju üle võtnud, nii et meil on ka seda eelist vähemaks jäänud.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te ütlesite väga õigesti, et maksud on riigile paratamatus. Nii teie kui ka meie peaminister, kui te esinete, siis kogu aeg te uhkeldate sellega, et teie kõige suurem saavutus on maksuküüru kaotamine, mis tegelikult inimestele eriti midagi ei anna, välja arvatud rikkatele inimestele. Väga õige, keskklassi inimene saab ka oma 120 eurot juurde, aga selle kõik te [võtate] teiste maksutõusudega ära, nii et inimene jääb veel miinusesse, rääkimata nendest, kes saavad väiksemat palka. Aga see ei ole tänase [arupärimise] teema. 

Kuid ma küsin nüüd niimoodi: kuidas teie näete, kuidas Eesti majandus jälle kasvutrendile saada? Milliseid samme oleks meil, eriti Rahandusministeeriumil ja rahandusministril isiklikult, vaja teha, et meie majandus hakkaks kenasti kasvama?

Aitäh! Ärge omistage mulle ütlemisi, mis ei kuulu mulle, ja ma arvan, et ei kuulu ka peaministrile. Kindlasti ei hakka ma oma karjääri suurimaks saavutuseks maksuküüru kaotamist kunagi nimetama. Ma sain selles võitluses lüüa siis, kui ma 2015 lubasin, et seda ei tule, ja 2016 võeti maha valitsus põhiliselt selle ajendil, et saaks selle maksuküüru teha. See on kõige kallim eelarvemuudatus kaitsekulude kõrval sel aastal. Kaitsekulude kasv on tegelikult ka samas suurusjärgus ja maksab pool miljardit. Öelda, et see on väike, oleks vale ja öelda, et see inimestele midagi ei anna, on taas vale. 

Tegelikult me tühistasime ka eelmise koalitsiooni otsuse, selle esimesest eurost rakenduma pidava erimaksu ja oleme just vähem kui keskmist palka [teenivate inimeste] maksukoormust oluliselt vähendanud. See on kõigis majandusprognoosides sees kui tubli stiimul meie majandusele ja see stiimul majandusele käib tarbimise kaudu. Mina muidugi struktuurselt seda parimaks majanduskasvuks ei saa nimetada, aga me oleme ka muid asju teinud. Näiteks riiklikud investeeringud on meil väga suured. Samas võib kohe öelda, et kui need on tehtud kaitsevaldkonnas, siis need nii tugevasti majanduses positiivset mõju ei avalda ja nõnda edasi. 

Ma ei tea, kuhu teie küsimus lõpuks oli suunatud, aga meil ei ole sellist ühte puuslikku, millest rääkida. [Majanduskeskkonda] mõjutab üldine valitsemise kvaliteet, üldine eelarve kulutamise kvaliteet, maksusüsteem, institutsioonid, õiguskord, vabadused – need näitajad on meil kõik iseenesest väga heal tasemel. [Oleme nende poolest] maailma parimate hulgas, vahel maailma parimad, ja seda mitte meie hinnangul, vaid rahvusvaheliste hinnangute kohaselt. Nii et öelda, et meil on siin kuskil väga suuri tegematajätmisi riigi poolt, paraku oleks ebaaus.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Jaa, aitäh! Lugupeetud minister! Me oleme siin saalis väga palju rääkinud niinimetatud solidaarsusmaksust ehk maksust, mis hakkaks kehtima pankade ülikõrgetele kasumitele. Läti läks seda teed pidi, eelmisel aastal hakkas see kehtima ja tänu sellele sai riigieelarve eri andmete järgi juurde umbes 90–96 miljonit eurot ühe aastaga. Me oleme siin korduvalt teinud ettepaneku kehtestada samasugune maks, mis kehtib ka Leedus, muide. Aga valitsus ikkagi seda ei teinud, mitu korda järjest hääletati meie ettepanek maha. Äkki oleks olnud targem see kehtestada või võib-olla oleks nüüd vaja see kehtestada, kui euribor kasvab? Siis oleks võib-olla ka meie olukord majanduses natuke parem.

Aitäh! See ongi sihuke ebasolidaarne idee, et kui näed kuskil kasumi kasvu, siis lähed raha kallale, aga ei anna seda tagasi siis, kui näed kasumi langust. Selline konjunktuurne konfiskeerimine on minu arust vastuolus sellise ettearvatava ja ausa riigi põhimõttega. Jah, valijad näeksid hea meelega seda, et kuna pangas on raha palju, siis oleks hea sealt võtta, aga valitsustel peab jätkuma meelekindlust sellisele libedale teele mitte asuda. 

Ma ei taha küll üle tähtsustada ühte elementi, aga juhin tähelepanu, et kui jutt on 90 miljonist, siis ma pakun, et investeeringu ulatus, mida tähendas SEB otsus tuua oma pangad Eestisse juriidilises mõttes, on investeeringu poolest suurem summa. Üks oluline tegur oli see, et me saime näidata, et meie ei tee selliseid konjunktuurseid otsuseid avaliku arvamuse põhjal, vaid hoiame usaldusväärset riiki ja stabiilset majanduskeskkonda ja ei lähe pankade kallale. 

Pankade kallale minemine on halb [mitte ainult] ettearvatavuse ja läbipaistvuse poolest, vaid ka selle pärast, et nad on ju majanduse finantseerijad. Teil ei maksa rahvale neid kurnajatena [kujutada], kes võtavad liigkasu. Kõigis riikides on huvi, et pangad oleksid hästi kapitaliseeritud. Meie pangad on tänu maksusüsteemile ja keskkonnale võrdlemisi hästi kapitaliseeritud, aga pigem on seda suuremad pangad ja mõnel juhul see enam ei kehti. Me oleme ka neid kiusanud iga-aastase panga tulumaksuga, mis ei ole tavapärane. Neile kehtib juba teistmoodi tulumaksusüsteem ja selles mõttes nad on pandud juba rohkem maksu maksma, kui nad muidu maksaksid. 

Aga jah, ei ole mõtet [teha] neist vaenlast, nad on majanduse finantseerijad ja häda korral ka tugipunktid selles mõttes, et riik ei pea neile appi minema, juhul kui neid ei ole enne ülemääraselt maksustatud. Eesti ei pidanud ka masuajal panku päästma ja neid riike, kes pidid, oli oi kui palju, sealhulgas meie lõunanaabrid.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te mainisite pangamaksu kohta, et teie ei poolda sellist konjunktuurset äravõtmist ehk seda, et sealt, kus on, tuleb ära võtta. Andke andeks, aga millega teie siis olete viimasel ajal tegelenud? Läbi selle, et olete makse tõstnud, kaasa arvatud tarbimismakse. Ehk siis ka teie olete ju võtnud sealt, kust võtta oli. Käibemaksu tõusud on kindlasti märkimisväärselt mõjutanud inimeste tarbimist – [see on tarbimist] vähendanud. Eurostati andmetel on [Eesti jällegi teinud] ühe väga kurva rekordi: Eesti miinimumpalga ostujõud on Euroopa Liidu kõige nõrgem, veel nõrgem kui Lätis. Te küll mainisite ära, et miskipärast meie pensionär tunneb ennast Lätis paremini, aga Läti pensionär tunneb ennast Lätis paremini kui Eesti pensionär Eestis. Seda näitavad Eurostati andmed 1. jaanuari seisuga. See uudis oli avalik ja selle kohta me oleme ka teile teavet esitanud ja selle üle siin juba diskussioone pidanud.

Oi, nii palju väiteid kokku kuhjatud! Minu arust läksid teil segi pension ja miinimumpalk, minu arust viide mingile uudisele … (Saalist täpsustatakse.) Jaa, aga siis te hakkasite rääkima pensionärist, kes ju ei saa miinimumpalka. Ja nüüd ma pean mõtlema, et mida ma nüüd siis vastama pean. Seda, mis on pensionide ostuvõime, ma kirjeldasin, see on Eestis kõrgem kui Lätis. 

Miinimumpalk, mis on eraldi otsus, ma arvan siiski, et Lätis … (Saalist räägitakse.) Jah, neid andmeid praegu ei ole mul silme ees, aga miinimumpalk on väga kahe otsaga asi. See küll võimaldab ära elada mingil tasemel, aga teistpidi majanduse seisukohalt tähendab see seda – kuulake ettevõtjaid! –, et see, kui meile kirjutatakse kõige vähem tootlikumate töötajate palk ette, tähendab, et me ei saa neid tööle võtta, sest nad ei teeni seda tasa. Viimati rääkis seda mulle üks pikaaegne õmblusettevõtte [juht], et kui ma pean tõstma väga madala tootlikkusega [töötaja] – ma ei taha inimest tänavale jätta, ma võtan ta tööle – tasu nii palju, siis ma pean tõstma kõigi tasu. Aga õmblus[valdkond] on tohutult konkurentsivõimeline, hinnatundlik valdkond, [nende ettevõtete] konkurentsivõime sõltub sellest. Sarnaseid alasid on palju, näiteks on selliseid alasid veel tööstuses, kus töötaja palk … Nii et miinimumpalga tase ei ole tegelikult majanduskeskkonna kvaliteedi näitaja ja ei ole ka sotsiaalselt tingimata vastutustundlik seda tõsta väga kõrgele. 

Leedu puhul ma oleksin jah pidanud neid andmeid üle kontrollima, kui oleksin teadnud, et te selle kohta [küsite], aga mäletan, et Leedu puhul on inimeste arv, kes miinimumpalgal on, väga kõrge, mis tähendab tegelikult vaevu hakkamasaamist. Ja keskmine palk on oluliselt madalam kui Eestis. Nii et ärge võtke neid teisi [alati] eeskujuks ja puhta kullana ega kõiki näitajaid valitsuse mittehakkamasaamisena. 

Ka miinimumpalka ei kehtesta valitsus omal algatusel, vaid tööandjate ja töövõtjate kokkuleppel. Kui te tahate, proovige seda juttu rääkida tööandjatele, [ja küsige,] kas neile on vastuvõetav nii kiire või veel kiirem miinimumpalga kasv. See on meil kasvanud pidevalt kiiremini kui keskmine palk ja kaheldamatult tekitanud ka vähem tootlike töökohtade kadumise.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud rahandusminister! Eesti majanduse konkurentsivõime sõltub kindlasti väga palju ka energiahindadest. Selles valguses kasutan natukene ära seda päevakorrapunkti. Teema, mis tekitas täna furoori, on ikkagi Kiviõli kaevandamise õiguste müük erafirmale. Nende õiguste pärast käidi ju lausa Riigikohtuni välja, [selleks kulus] kümneid aastaid, et need õigused Eesti Energia firmal oleksid. Lõpuks lõppes vaidlus sellega, et kaks kolmandikku oligi riigifirma käes, üks kolmandik oli VKG‑l. Ja nüüd äkitselt otsustati need õigused loovutada. Seejuures ei ole siiamaani teada, mis oli tehingu hind ja kuidas selleni jõuti. Mul on teile küsimus: kas te saate avalikustada ja öelda, mis on see tehingu hind? Kas te olete sellest teadlik? Ja kas see [teema] käis ka valitsuse istungitelt läbi?

Aitäh! Ei, valitsus selliseid asju ei aruta ega otsusta. Tehingu hinda ma ei saa avalikustada, aga ma arvan, et Riigikogu saab selle teada, kui ta küsib seda konfidentsiaalsust hoides. Ma arvan, et ta saab teada, aga siin ma ei ole see jurist, kes ütleb, mis on lubatud. Midagi skandaalset selles asjaolus ei olnud. Juriidiliselt on tegemist pikaajalise kohtuvaidlusega, Konkurentsiameti ettekirjutusega mingis etapis. Kogu seda ajalugu ma ei saa teada. See vaidlus algas Keskerakonna … 

Mina tean lihtsalt ajalugu. 2017. aasta kohta mulle [räägiti täpsemalt], kuigi ma tean veel varasemast ajast vaidlusi põlevkivivarude üle era- ja riigifirma vahel. Mingit põlevkivi mahamüümist ei ole toimunud. See on endiselt riigi oma, kuid eelmisel aastal, mitte äkitselt, toimus kaevandamisõiguse võõrandamine. Kui seda ei oleks võõrandatud, siis ei oleks selle eest raha saadud, vaid see õigus oleks lihtsalt lõppenud, sest Eesti Energia ei vaja selliseid kaevandusalasid. Tal ei ole nendega midagi teha, tal ei ole enamikul [ajal] võimalik turule müüa seda elektrit, mida ta [põlevkivist] saaks. 

See oligi majanduslikult kaalutletud otsus, mille tegi Eesti Energia juhtkond, mitte valitsus. Valitsus ei saa endale võtta vastutust, et minna vaidlema Konkurentsiameti ja Riigikohtuga, peaks ütlema, kohtuvõimuga ja erafirmaga. Ei saa ka öelda, et riigifirmal on ressursile mingi püha õigus, mis peab olema suurem kui erafirma õigus. Kui te tahate täpsustada küsimust, siis täpsustage. Minu arust ma vastasin olulise ära.

Anti Allas, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! 3. märtsi [Delfi] Ärilehest võime lugeda, et Läti valitsus on teinud otsuse alandada põhitoiduainete käibemaksu 21%‑lt 12%‑le üheks aastaks ehk siis 2026. aasta juulist 2027. aasta juunini. Minu küsimus on, et kuidas te prognoosite, kuidas mõjutab see Eesti ettevõtete konkurentsivõimet, eriti lõunapiirkonnas olevate kaupmeeste konkurentsivõimet.

Aitäh! Tõepoolest, piiri ääres võib tekkida kiusatus minna Lätist ostma, aga üldiselt ei tasu selline toidu järel käimine ära, ei maksa seda teemat suureks rääkida. Struktuurselt on see hästi vale poliitika. Läti minister saab muide ka sellest aru ja natukene häbeneb seda. Kõik rahandusministrid on sellest tegelikult aru saanud, kuigi nad ei hakka seda avalikult ütlema, et selline maksupoliitika on väga kallis, väga ebatõhus ja sotsiaalselt diskrimineeriv. See tähendab – olen seda ka siin puldis korduvalt öelnud, paljud uuringud on seda kinnitanud –, et OECD keskmise järgi maksab jõukam detsiil toidu käibemaksu 2,5 korda rohkem kui vaesem detsiil. See tähendab, et kui me käibemaksu vähendame, siis sedapidi jaguneb ka eelarve kulu. Uuringud jällegi näitavad – küsige tehisaru käest, küsige IMF‑i käest, küsige OECD käest –, et päriselus hajub see teoreetiliselt võttes ära esimesena. Kokkuvõtlikult ütlevad need uuringud ühte: käibemaksu vähendamine jõuab lõpphinda lühiajaliselt, osaliselt ja sotsiaalselt valesti suunatuna. See tähendab, et kui see [lõpphinda] jõuab, siis see saab osaks eeskätt neile, kes jaksavad süüa kalamarja, piltlikult öeldes, mitte nendele, kes peavad leppima kõige lihtsama toiduga. Nii et selles mõttes peaks see olema sotsiaaldemokraatidele nagu punane rätik, kuna eelarvest läheb selle tõttu raha välja ja liigub valesse kohta. 

Eesti puhul on ju teada – olen seda ka korduvalt tõestanud statistika ja graafikutega –, et meie tarneahel on väga kallis, kasumid on pisikesed, poode on väga tihedalt. Poekette on rohkem kui Lätis ja Soomes ja see [käibemaksu vähendamisest saadav kasu] hajub lihtsalt keti ülalpidamisse suuresti. Aga meil on ka väga mitmekesine nomenklatuur ja see kõik maksab raha. Vähe rahvast, luksuslik kaubandus – see viib hindu üles. Aga muidugi viib seda üles ka ostujõu kasv, mis on meil ikkagi üle aastate olnud üsna tugev. Nii et jah, ma soovitan küsida struktuuripoliitikas kogenumate inimeste käest. Mina soovitan alati sotside puhul Riina Sikkutilt küsida, ikka päriselt küsida. Ta on sel teemal minuga täiesti nõus. Ma küll ei ole muidugi volitatud seda tema nimel rääkima, aga ta saab aru sellest. 

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma küsiksin selle kohta, et kuidas praegune valitsus suhtleb näiteks meie lähinaabrite valitsustega just selles vaates, mis on nendel plaanis teha, olgu teemaks näiteks kütuse hind, toiduainete käibemaks, alkoholiaktsiis ja nii edasi. Kas teil on ka mingi otsesuhtlus? Sest me teame, et otsus, mille teeb Läti täna, mõjutab vähemalt meie piirialasid homme, otsus, mille teeb Soome täna, mõjutab Põhja-Eestit, kui mitte kogu Eestit homme ja nii edasi. Kuidas teil selles vaates koostöö on, ja seda nii erinevate maksude ja aktsiiside kui ka tegelikult mõjude osas? Kas käib aktiivne koostöö või pigem mitte?

Aitäh! Võiks öelda, et aktiivsem kui muidu. Minule helistas paar nädalat tagasi Läti minister ja seletas väga viisakalt, mitte eriti uhkelt, kuidas nemad on nüüd kütuseaktsiisi ajutise vähendamise otsuse teinud, et valitsusel on õigus vähendada aktsiisi kolmeks nädalaks ja, kujutage ette, siis pikendada seda kolmeks kuuks. [Ehk kõigepealt teha see] kolmeks nädalaks, siis pikendada kolmeks kuuks – täpselt see oli Läti ministri jutt, enne kui nad selle vormistasid. Ja muidugi on neil alati, ma arvan, vääramatu ahvatlus enne valimisi, mis neil septembris on, tulla selle teema juurde uuesti tagasi ja teatada, et nad teevad nüüd veel suurema sammu. 

Eesti on nii ja teisiti seda arvutanud, meie oleme otsustanud aktsiisitõusu 5% võrra – 5% võrra, mis on sendid kütuse hinnas, neli senti kütuse hinnast – vähendada ja see eelarvele läheb peaaegu 60 miljonit maksma. 60 miljonit, kujutage ette! Need on suured käibed, aga olematud võidud ostjale. Mitte keegi tegelikult postihinnas ei vaata seda, vaid vaatab parem, kus on suurem käive. 

Ma ei ole ise vaatamas käinud, aga siin eelmine nädal öeldi Keila kohta, et näed, seal servas on kütus 1.99, aga Tallinna pool otsas on 2.13. Niimoodi määratakse hinda, kuigi aktsiis on sama. Nii on see tegelikult kõigis riikides. See silmamoondus nende maksudega on küll huvigrupi soov ja mäng, aga tegelikult on eelarve kahju palju suurem kui see, mida inimene sellest võidab. Üldiselt on need [summad], mida on perekonnal võimalik võita, ikka väga tillukesed võrreldes nende kümnete miljonitega, mis eelarvest välja lähevad. 

Aga küsimus oli üldse koordinatsiooni kohta. Vabandust! Koordinatsiooniga on nii, et paari nädala eest oli meil rahandusministrite üritus. Muide, lugege ajakirjandust, ma kirjutan sellest, mida rääkisid eksperdid ja kuidas käituvad riigid. Riigid on kõik oma valijale tegemas kummardusi, kuigi enamik ekspertide soovitus on jätta maksud rahule, et mitte ergutada nõudlust, mitte soosida fossiilkütuste tarbimist, vaid arendada kiiremini taastuvenergeetikat. See peaks sotsidele hästi sobima. Täna mulle räägiti, et teie olete taastuvenergeetika teemal veel tublimad kui meie. Mitte küll mina! Ma olen kirglik kliimapoliitik, aga selles mõttes ikkagi suhteliselt erandlik oma hoiakutelt. Ja oli soovitus mitte kahjustada eelarveid, mitte kahjustada pikaajalisi poliitikaid lühiajaliste sammudega. Aga loomulikult, valija tahab. 

Me kogunesime ainult selleks, ülesandepüstitus oli selleks, et koordineerida samme, mitte lõhkuda ühist turgu ja mitte ergutada nõudlust. Mitte ergutada nõudlust. Maksude vähendamine tähendab nõudluse ergutamist. Ja see on eriti naljakas selle pärast, et riikidel ühtlasi paluti – selleks on loodud ka [Rahvusvaheline] Energiaagentuur, et selliste kriiside ajal lasta turule kütusevarud – varud turule tuua. Me paneme siis kahes suunas korraga ajama: ühelt poolt laseme riiklikud [kütuse]varud lahti ja teiselt poolt siis hakkame subsideerima nende põletamist. See on täiesti vale poliitika. Selles seal laua taga küll ei olnud kahtlust, et see on vale poliitika, mis ei tähenda, et kodust ei tuleks selliseid uudiseid, et nüüd jälle tulid valitsused vastu inimestele. Aga see on tegelikult karuteene nii inimestele, eelarvetele, kliimapoliitikatele, geopoliitikale, kõigele. Minu arust sotsidele peaks see jutt ju väga hästi sobima.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra minister! Esiti ei mõelnudki sind küsimustega piinata, aga sellest debatist siin tõstatus küsimus. See on natuke habemega lugu. Kolleeg Allas tõstatas toiduainete käibemaksu teema. Mina mäletan, et sotsid ise olid koos teiega valitsuses ja siin [tehti] mitu korda ettepanek toiduainete käibemaksu langetada. Siin on olnud erinevaid väiteid selle kohta, aga võib-olla sa räägid [sellest veel kord], siis saab see stenogrammi ka kirja ja hiljem saavad ajakirjanikud ja avalikkus stenogrammist vaadata, kelle taha see langetamine toona siis jäi. Kas sotside taha või Reformierakonna taha või oli see selline ühine konsensuslik otsus? Ajaloo huvides vaatame korraks retrospektiivi, et [teada,] miks toona, kui sotsid valitsuses olid, see asi tegemata jäi ja nüüd nad opositsioonis olles seda kogu aeg tõstatavad.

No peaasi on, et Lauri Läänemets on vahetanud positsiooni, sotside positsiooni. Aga minu arust ei ole isegi EKRE – võib-olla ma eksin – seda maksuerandit peale surunud, kuigi see on väga populaarne. Ma soovitan tõesti kuulata neid argumente sotside lindil, mida on nende erakonna sees teadjamad inimesed esitanud ja kes tunnevad selle meetodi tulemusi. Andke tehisarule küsimus, kas toidu käibemaksu vähendamine on sotsiaalselt täpselt suunatud, eelarvete suhtes efektiivsed, alternatiividest paremad ja kas nad jõuavad toidu hinda täielikult ja püsivalt? Küsige mingi selline küsimus. Aga mina saan ilma tehisaruta neid hurjutusi, kui suhtlen IMF‑i ja OECD‑ga. Järgmine kohtumine on meil paari nädala pärast, ma usun mälu järgi [öeldes], et see on võib-olla mais, kui me tegelikult saame sedasama kuulda, mida ma ise kuulda annan. Ma ei ole seda mitte nende käest kuulnud, vaid analüüsidest palju lugenud ja järeldusele jõudnud.

Aivar Kokk, palun! 

Hea juhataja! Hea minister! Ma ei saa aru sinu vastustest, kui sa ütled, et igavene jama on, et toiduainete [käibemaksu] langetus esmatarvetele on 80 miljonit ja see on rikastele. Samas annad 700 miljonit tulumaksutoetust keskmise ja suurema sissetulekuga inimestele ja väiksema sissetulekuga inimesed ei saa midagi. See on hea, et üle 700 miljoni anda niipidi, aga 80 miljonit on halb. 

Ma ei taha seda su käest küsida, ma küsin hoopis teist asja. See jutt, et sa räägid rahandusministritega ja nemad ei taha midagi teha – palun ära valeta! Täna Postimees kirjutas, et ka Saksamaa vähendab aktsiise, Läti on vähendanud, Poola on vähendanud, Rootsi on vähendanud. 

Arvutus on ka vale, 60 miljonit ei tule mitte [kuidagi kokku]. Kui diislil on hind tõusnud 70 senti, siis on paljas käibemaks iga liitri pealt enam kui 16 senti [kõrgem]. Kui me vähendaks aktsiisi Euroopa [Liidu] miinimumini, siis koos käibemaksuga oleks [võit liitri kohta] 11 senti. 

Teie aeg! 

Kuidas see siis miinust toodab? See toodab ju plussi. Praegu lähevad meie rekad Lätti tankima …

Aitäh! 

… ja see kütus jääb siin saamata ja see tulu jääb ka saamata. 2020 me tegime selle väga hea otsuse, mis näitas, et see toimis. Aga teie tahate uuesti piirikaubandust [tekitada].

Teie aeg, üks minut on küsimuseks. Aitäh, Aivar Kokk!

Puder ja kapsad nagu ikka, arvudega suvaline manipuleerimine, süüdistamine, sõnade väänamine. Ma ei ole kusagil rääkinud 80 miljonist, ma rääkisin poolest miljardist, ma ei ole rääkinud 700 [miljonist], sest tegelik maksukergendus tänavu on umbes 820 miljonit. Seal sees maksuküüru kaotamine on 500 kandis ja neid kahte asja ei saa võrrelda. Ja see ongi teadlik poliitika valik anda maksukergendus tulude alumisse poolde, jätta inimestele rohkem raha kätte, mitte suunata … (Saalist räägitakse.) Palun, ehk ei räägi vahele, siis ma saan moodustada lauseid. Teadlik poliitika on jätta inimestele tulumaksuvaba miinimumi näol raha kätte, seejuures on sellel miinimumil lagi. See ei ole proportsioonis tarbimise suurusega, seal sees võid ennast süüa ogaraks kalamarjast, kui tahad – ma loodan, et ei taha keegi –, või käia oma aias, kasvatada seal [saadusi], korjata neid metsast ja üldse mitte käibemaksu maksta. Nii on ju vaeste inimestega, maainimestega, nad ei osta poest kogu toitu. 

Käibemaksusoodustus on väga diskrimineeriv, vaeste kahjuks. Maksuvaba miinimum ei ole diskrimineeriv, see kehtib miinimumpalgale, pensionidele, keskmisele palgale ja ta ei ületa lage või ta ei tõuse rikastel kõrgemaks, kui on vaestel. Jah, ta maksab palju, aga tulumaksusüsteemi ärasolkimine oligi kallis asi. Miks te seda tegite? Arusaamatu! See ei ole isamaalik maksupoliitika. Need on kaks erinevat meedet. Üks ei stimuleeri konkreetse kauba tarbimist, mille hind on tõusnud. Selle hind on tõusnud mitte valitsuse otsusega, vaid defitsiidi tõttu. Majanduspoliitikas pead alati hindama, kas probleem on nõudmise või pakkumise pool. Antud juhul oli see pakkumise pool. Toiduhinnad läksid üles eelkõige energiadefitsiidi tõttu, aga ka selle tõttu, et suured toidu ja energia eksportöörid, Venemaa ja Ukraina, olid sõjas. Nad olid väga suured eksportijad. Väga suur osa ekspordist katkes, [juurde tuleb arvestada] sanktsioonide osa veel lisaks ja kõige selle tõttu läksid toiduhinnad üles. Öelda, et me peame hakkama seda puudujäävat osa subsideerima, on väga rumal. Me peame suunama sotsiaalpoliitika väiksematele sissetulekutele. Seda soovitasid ka Euroopa Komisjon, viimati energiaagentuur, Euroopa Keskpank. Sellest võib pikalt rääkida. Poliitikavalik on see, et me ei kanna vett sõelaga, vaid anumaga, ja tassime seda sinna, kus on probleem tõsine. Põhjustega peavad tegelema Trump ja Putin, meie seda kahjuks [teha] ei saa, me peame leevendama kõige valusamaid tagajärgi ja täpselt sihtima oma meetmeid.

Tiit Maran, palun! 

Aitäh, auväärt eesistuja! Hea minister! Ma kuulasin huviga seda jutuajamist selle kohta, nagu te väitsite, et Lauri Läänemets oli toona koos Reformierakonnaga ja tänu sellele ta oli maksutõusude poolt. Aga kas ei olnud mitte niimoodi – ma usun, et seda on ka protokollides näha –, et Piret Hartman ju tahtis kangesti analüüsida neid võimalusi, kuidas toiduainete käibemaksu vähendada? Ja kas mitte teie ei olnud see, kes proovis selgeks teha, et seda mitte mingil juhul ei tohi teha, sest see ei ole mõistlik? Kuidas see siis nüüd oli? Kas sotsiaaldemokraadid proovisid seda teha või mitte? 

Aitäh! Seda püüdis teha üks minister, kes oli poliitikas esimest korda sisuliselt – nii palju, kui ma mälu järgi võin öelda – ja ta ei saanud aru, et maksupoliitika ei ole tema rida. Ta ei saanud aru sellest, et tema ministeeriumis ei ole pädevust selliseid uuringuid korraldada ega teha ja et valitsuse seaduse järgi on [meil kindel] tööjaotus, maksupoliitika kuulub rahandusministri valdkonda. Ta ei saanud aru sellest, et kõik need uuringud on ammu tehtud. Neid on väga palju tehtud, neid on korduvalt tehtud. Ma juba mainisin – kui te huviga kuulasite, siis te ka kuulsite –, et IMF ja OECD käivad meid hoiatamas selle eest. See ei tähenda, et riigid seda ei teeks. Ka [Euroopas] on neid lahedaid poliitikuid, kes ütlevad, et nemad tahavad ikka uurida ja inimesi on vaja aidata. 

Muide, täna tuli mu juurde üks mingisugune imelik inimene, kui ma kontrollisin poes toidu hindu ja pidin seda tegema luubiga, sest üks selle suure riigivastase kampaania autoreid [märgib] kilohinnad [siltidel] hästi pisikeses kirjas, nii et ilma luubita normaalne inimene ei näe. See on hästi häbematu. Ma võin öelda, et see on Rimi. Minge kontrollige! Ja ma otsisin luubiga seda [kilo hinda]. Ja siis tuli minu juurde üks mees ja ütles, et miks Eestis ei ole toidu käibemaksu alandatud. Ma ütlesin, et oot-oot, milleks üldse maksud on või miks toidul on käibemaks. Ta ütles, et vaadake enda ümber ringi, mis toimub, inimesed vaatavad hindu. Ma ütlesin, et ma olen ka ümberringi ja ma ka vaatan hindu. Siis ta ütles, et aga mis asja. Ma [küsisin], et kas meie maksud on liiga kõrged. Ta ütles, et ei, aga miks te teisi vaatate, vaadake meid, vaadake, kuidas inimesed on. 

See, ma arvan, on üks hea omadus sotsidel, et te olete nõus rääkima, et riik ongi inimeste organisatsioon, temale makstud maksud ei ole prügikast ja et need küsimused on iseenesest kõlvatud. [See on parem,] kui poes ministrilt välja pinnida see vastus, et maksud on küll halvad asjad, ei, me makse küll ei kogu. Ma usun, et te ka ei mõtle niimoodi. See on ju naiivne vaade, et kui makse pole, siis probleeme pole. Tegelikult ikkagi on tõhus maksusüsteem [oluline]. Kui ma võrdlesin teiste riikidega ja ütlesin, et Eestis on maksud üldiselt ikka madalamad kui Euroopas, siis ta ütles, et miks te teistega võrdlete, vaadake inimesi. Vaat see ei ole asi, mille puhul ma oleks saanud rahulikuks jääda. 

Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate esindajana Lauri Laats, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks!

Aitäh! Härra Ligi, teie prillid jäid siia. No mul on ka vaja prille. 

Head inimesed! Head Riigikogu liikmed ja inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Peale sellist rahandusministri ettekannet ega muud ei juhtunud, kui ainult pea hakkas valutama. Ma räägin tõsiselt. Me kuulasime tund aega rahandusministri ettekannet, millest väga palju meil kasu ei olnud, aga pea hakkas valutama. 

Kõige rohkem pani mind imestama, kui hea kolleeg küsis Jürgen Ligilt, mis siis kokkuvõttes selle põlevkiviga juhtus ja miks sündis selline otsus, et põlevkivi 30 aasta varu kaevandamise õigus anti üle erasektorile. Minister vastas, et teate, ega see ei ole ju valitsuse otsus mitte mingil juhul, see on Eesti Energia pärusmaa ja Eesti Energia otsustab selliseid asju. Andke andeks, Eesti Energia kuulub Eesti inimestele, Eesti rahvale. Seal nõukogus on Rahandusministeeriumi esindaja ehk omanike esindaja. Tõesti, nõukogu võttis selle otsuse vastu. Ma ei taha elu sees uskuda, et nii oluline otsus ei käinud valitsuskabinetist läbi ega peetud nõu ka peaministriga. See ei ole võimalik! Kui selline asi oleks võimalik, siis ma arvan, et täna oleks peaminister tõstnud kisa: "Kuulge, Eesti Energia nõukogu, mis te tegite? Te andsite 30 aasta põlevkivi kaevandamise varu ära!" 

Kas seda on tehtud sihilikult, meelega? Arvestades, et aasta aja pärast tulevad uued jõud ja vaatavad energiapoliitika üle – kas seetõttu? Või on mõni muu põhjus? Aga selge on see, et seda tehti varjatult, seda ei toodud avalikkuse ette. Me räägime ikkagi suures koguses maavarast, mis kuulub Eesti rahvale. Teie tahate öelda, et see ei ole valitsuse otsus, seda tehti Eesti Energia nõukogus ja see on nende vastutada. Kuulge, sõbrad, aga niimoodi me müüme ju terve Eesti maha! See on ju meie maavara, Eesti rahva maavara! Ja siis te ütlete, et meie valitsuses isegi ei arutatud seda, see ei ole valitsuse otsus. Te ju valetate! Kui see oleks tõesti sündinud sellisel viisil, ainult nõukogu tasandil, siis oleks täna pidanud peaminister välja ütlema, et kuulge, see ei ole lubatud. See on väga suur otsus, mis oleks pidanud leidma väga suurt kõlapinda ka avalikkuses, vähemalt [tekitama põhjalikku] arutelu kogu selle temaatika üle. 

Nüüd, mis puudutab meie küsimust, majanduskasvu Eestis ja Lätis, siis me saime teada, et meil on majandusvabadus, me saime teada, et meil on inimõigused paremal järjel, siis on meil puhtam keskkond. Järelikult kõik need head asjad ei ole piisavad olnud selleks, et meil majandus oleks samas tõusujoones kui Lätis. 

Nüüd see teine pool, et kas on mõistlik võrrelda aasta põhjal arve. Loomulikult on! Ja seda tehakse ju pidevalt. Igal aastal võrreldakse nii Eesti-siseselt kui ka väljaspool [Eestit], Eurostat peab [arvestust]. Mis küsimus see üldse on, et kas on mõtet teha aastapõhiselt võrdlusi? 

Miskipärast tõi minister oma vastustes välja kõik need asjad, [mille alusel saab väita, et] Lätis on ikkagi kõik palju hullem kui Eestis. Aga kui ma tõin esile, et Eurostati andmetel on miinimumpalga ostujõud meil Euroopas esikohal negatiivses mõttes, siis [jäeti] need mõtted [kõrvale] või ei tahetud sinna sisse minna. Aga seda selle pärast, et see on tõsi! Tõsi on see, et me oleme ostujõu poolest püstitanud Euroopa rekordi. Me oleme seal esikohal, meie inimene suudab osta vähem kui Läti inimene. 

Nüüd toodi välja, kui lugupeetud minister jõudis veel viiendale küsimusele osaliselt vastata, see kõlas meie poolt nii – see on siin üles kirjutatud: "Kas Eesti majanduskasvu aeglustumise taga võivad olla poliitilised valikud[?]" Minister vastas sellele, et jah, on küll, ja tõi kohe välja geopoliitika ja Ukraina sõja. Läti on täpselt samasuguses olukorras nagu meie. Ukrainas käiv sõda [mõjutab] ka neid ja geopoliitiliselt on täpselt samamoodi. Ma tean, et Jürgen Ligi raputab praegu pead. No kuidas see siis teistmoodi on? 

Toodi välja, et Läti ja Leedu on omal ajal võtnud sisse IT‑spetsialiste Valgevenest, ja samas minister ütles, et me olime tunduvalt konservatiivsemad, meie üle piiri inimesi ei lasknud. Selle üle ma ei hakka debatti pidama. Need on julgeoleku aspektist lähtuvad otsused, kus Läti ja Leedu selgelt võtsid selle riski sisse ja võitsid. Ehk siis tõenäoliselt need inimesed, keda nad üle piiri [lubasid], läbisid ka teatud kontrollsõela. Aga meie lihtsalt sulgesime [nendele piiri] ja ei tahtnud mitte ühtegi Putini-vastast inimest sisse lasta, [olgugi et] ta võis olla väga kõrge haridusega ja IT‑[valdkonna] inimene. Need on poliitilised valikud julgeoleku aspektist. 

Nüüd, kui rääkida majanduskasvust, siis tuleb ju vaadata, mis meie ekspordiga toimub. Need arvud, mida me tööstuses näeme – meie eksport on aasta võrdluses vähenenud 8%. Lätis ja Leedus see ei ole nii. Aga geopoliitiliselt me oleme täpselt samasuguses olukorras nagu Läti ja Leedu. Nii et kahjuks me ei saanud teada neid õigeid vastuseid. Mitte ainult õigeid vastuseid, me ei saanud üldse teada, miks ikkagi Lätil läheb paremini kui Eestil. Aga me saime teada, et ei, Lätil ikkagi läheb halvemini ja need otsused, mis nad on vastu võtnud, ei ole kõige mõistlikumad ja ratsionaalsed. Eks me oleme seda juttu kuulnud ka varem. 

Ja siis lugupeetud minister rõhutas, et nii ettevõtjad kui ka inimesed vajavad maksustabiilsust, et makse ei langetataks, ei tõstetaks. Andke andeks, aga mida te olete siin kolme aasta jooksul teinud? Te olete ise käivitanud maksupõrgu, te olete maksustanud kõike, mis on võimalik, lisaks olete uusi makse juurutanud, tõstnud makse, aktsiise, teenuste [hinda]. Ja siis te ütlete, et aga vajatakse stabiilsust. Te ei ole ise ju seda stabiilsust pakkunud ehk kogu selles teemas te räägite endale vastu. Nii see kahjuks on. 

Nii et majandus on väga oluline teema ja seda tuleb käsitleda loomulikult koos fiskaalpoliitikaga, need peavad käsikäes käima. Rahandusminister alustas sellest, et ega valitsus ei saa majanduse käekäiku muuta ega sinna sekkuda. Saab küll, loomulikult saab! Läbi oma otsuse te teete seda ju pidevalt. Lihtsalt, Jürgen Ligi, kui te kahtlete nendes sõnades, mis ma praegu teile omistasin, siis vaadake palun stenogrammi. Seal on täpselt nii kirjas, nagu te olete öelnud, ja nii, nagu mina sain aru.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja ja kolleegid! Tegelikult oli nii armas kuulda seda. Ma lootsin, et lõpuks ometi on võimalik Jürgen Ligilt midagi mõistlikku kuulda. Jürgen Ligi on ju Tartus Ülikoolis majandusgeograafia [eriala] lõpetanud, ta on majandusgeograaf – Hardo Aasmäe oli ka selline –, kes tunneb riikide majandust, see on tema rida. Ma lootsin siiralt, et nüüd tuleb huvitav arutelu riikide kohta, kes on Venemaa piiril, näiteks Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola ka – et milline see majanduse areng võiks nendes olla, ja mitte ainult ühe aasta lõikes, vaid pikemas vaates. Aga mida ma kuulsin? Noh jah, jällegi, see on armas, ma saan aru sellest, Jürgen, aga kogu aeg rõhutada, et ma olen vastava haridusega ja ma olen palju lugenud – püüa kuidagi vältida seda. Aivar Sõerd ei ütle kunagi seda, Andres Sutt ja teised ka mitte. 

Jutt kalamarjast – kaks korda isegi millegipärast rahaminister rääkis sellest –, pudrust ja kapsast ja sellest, et teised ei saa asjast aru ja et küsimused on kõlvatud, ja muust sellisest on kuidagi natuke naljakas. No otseselt solvanguid ei olnud seekord. Ja kalamarjast – mul on kõht tühi, ausalt öeldes, kapsast ja putru tahaks ka, aga nüüd kaks korda rääkida kalamarjast siin saalis majandusarengu võrdluse puhul ei ole päris õige. 

Aga probleem on tegelikult tõsine. Tõepoolest, Eesti vähemalt näib olevat natuke paremas seisus, kuigi eelmise aasta SKP kasv oli tõesti Lätis kõrgem ja Eestis madalam. Aga reaalne pilt on ju tegelikult [teine]. Rahaminister küll ei öelnud seda – kuigi ma küsisin, kas Läti jääbki odava õlle maaks, ja mitte ainult odava õlle maaks –, aga piirikaubandusega – seda on ju hinnatud eri aegadel, olen ka prognoose lugenud – me kaotame tegelikult ainuüksi alkoholiaktsiisiga umbes 20–60 miljonit. Ja kui vaadata veel jaekaubandust ja muid asju, siis tuleb see kahega korrutada, [kaotame] üle 100 miljoni. 

Aga samas, Riia on Baltikumi pealinn. Rail Baltic pidi tooma kaupa, kolmandik kaubast pidi tulema ida poolt, Venemaa poolt, ja kolmandik ülevalt Soomest, aga nüüd selgub, et raudtee läheb meile ainult Urissaarde 2030. aastaks, kui läheb, ja lätlased vaatavad, kuidas nad seda edasi teevad. Samas, kui vaadata, kuidas me oleme panustanud – jälle juhtis minister tähelepanu, et me oleme Ukrainat kõvasti aidanud. Jah, kõik on aidanud, aga kui vaadata Kieli Maailmamajanduse Instituudi raporteid, siis tuleb välja, et Eesti on ülekaalukalt [rohkem] andnud raha sinna võrreldes Läti, Leedu, Soome ja Poolaga, kui vaadata kõike tervikuna.

Ja tõesti, Eesti on väike – mina ei ole majandusgeograaf, ütlen otse välja, ei hakka kelkima ka oma haridusega –, väike turg on ka siin loomulikult. Ma usaldan neid analüütikuid, kes ütlevad, et kui pauk tuleb – ma pean silmas ükskõik millist pauku, ka energeetilist pauku, mis tegelikult on juba tulnud või need järellöögid on tulemas –, siis me toibume sellest kiiremini, kui see pauk ei ole liiga tugev. Aga kui Lätiga võrrelda, siis analüütikud on öelnud, et Läti on veidi suurem ja natuke tagasihoidlikum oma arengu poolest, kuid ta on ka rohkem stabiilne. 

Kui vaadata inflatsiooni, mis on ka oluline näitaja, siis näeme, et me oleme siin pikalt olnud liidrid. Ja see ei tähenda, et me oleme olnud liiderlikud, nagu uuemal ajal mõned haritud inimesed räägivad, et see, kes on liider, lööb litsi. 

Härra Ernits, kas te soovite lisaaega? 

Jah, paar minutit küll. 

Kaks minutit lisaks. 

Nii et liider ei ole see, kes litsi lööb, kuigi võib lüüa. 

Aga see aeg, mis oli 2022. aasta lõpul, kui inflatsioon oli kahekohaline, ja 2019, kui ma õigesti mäletan, võib ju tagasi tulla, ja suure tõenäosusega tulebki tagasi. Läheb aega, palju läheb, võib mitu kuud minna, aga tõenäoliselt kahekohaliseks see läheb. 

Ja need jutud, et ma olen haritud, ma olen palju lugenud – jah, kindlasti on rahaminister palju lugenud igasuguseid asju, aga eelkõige tuleb vaadata ju oma rahva [käekäiku], mitte eelarve tasakaalu ja kõiki muid asju, kui inimestel on ikka väga keeruline. 

Ja jälle see tema tiraad, kuidas ta poes vaatas luubiga neid hindu – jah, inimesed käivadki poes uuemal ajal vaatamas. Osa varastab muidugi, kuna hinnad on tõesti nii tapvad. Ja kui 100 000 inimest pöördub petitsiooniga Riigikogu poole, et võiks toidu käibemaksu alandada, siis arrogantselt Jürgen Ligi ja tema võitluskaaslased ütlevad, et närige muru, piltlikult, me ei arvesta seda, ükskõik, mida lätlased teevad või mida teevad teised riigid Euroopas. 

Nii et ma lootsin siiralt arukat diskussiooni, kuna meie rahaminister on majandusgeograaf, et kuuleks neid rahulikke hinnanguid …

Nüüd sai lisaaeg ka otsa. 

Jah-jah!

… aga kahjuks seda ei olnud. Aitäh!

Aitäh! Aivar Kokk, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Head kolleegid! Hea minister! Hea juhataja! No selle peale peab jälle ütlema, et uskumatu! Vaata kui tore on see, et kui madalapalgalistele anda natukene toetust selleks, et nad süüa ostaksid, siis see on rahandusministri arvates mõttetu, aga kui 500 miljonit jagada tulumaksuvabastusena keskmist ja kõrgemat palka saavatele inimestele, siis on see kasulik. Aga ausalt öeldes ei miinimumpalka ega isegi 1200‑eurost palka saav inimene ei võitnud mitte ühtegi senti 700‑eurosest tulumaksuvabastusest. Need on tõed, ja need on ettevõtja tõed. Ei ole kasu haridusest, kui ei ole majandus[elus osalenud] ja ettevõtlusega tegelenud. Seal ongi see küsimus. Ei ole vaja alati öelda, mis on ja mis ei ole. 

Vaatame, mis siin on juhtunud. Täna arutasime aktsiiside teemat. Me tegime siin Isamaa ja Keskerakonnaga ettepaneku peatada aktsiisitõus. Valitsus võttis selle kolme tunni pärast üle ja tuli siia, aga unustas ära, et vahepeal on toimunud Lähis-Idas sõda ja kütuse hinnad on tõusnud. Me tegime Isamaa Erakonnaga lihtsa ettepaneku viia diisliaktsiis Euroopa [Liidu] madalaimale tasemele. Keegi räägib siin kümnetest ja kümnetest miljonitest, lausa 60 miljonini jõuti. Väga lihtne: kui diisli hind oli veel jaanuaris 1,3 eurot ja täna üle 2 euro, siis 70 sendi pealt on 24%‑ne käibemaks juba ise üle 16 sendi, aga aktsiisilangetus oleks alla 10 sendi. Tegelikkuses riik võidab iga päev kütuse hinnast. 

Aga probleem ei ole üldse selles, millest räägiti siin hetk tagasi, et milline hind on meil siin tanklates, vaid küsimus on selles, millise hinnaga ostavad meie kaugvedude [tegijad] ehk rekamehed, kes transiit[vedusid] teevad. Sinna on koer maetud. Oluline on see, et tankimine jääks Eestisse. Aga miks peaks tankimine jääma Eestisse, kui Lätis on varsti juba nädal aega kütuse hind 11 senti odavam? Loomulikult, nende suurte kütusetarbijatega, kes on tunduvalt suuremad [tankijad] kui sõiduautoga sõitjad, see tulu, nii käibemaksu- kui ka aktsiisitulu, kaob Eestist ära. See läheb jälle Lätti. 

Me oleme selle vea siin saalis teinud eelmise kümnendi teisel poolel, kui me tõstsime aktsiise rohkem ja tekkis piirikaubandus. 2020. aasta kevadel me likvideerisime selle vea ja mõne nädala pärast piirikaubandus lõpetas oma tegevuse. Inimesed hakkasid uuesti tankima Eestis. Alkoholi tarbimist enam sellisel moel ei olnud, ei käidud Läti poole peal, ka sealtpoolt jõudsid aktsiisid meie enda riigieelarvesse tagasi ja ennäe imet, Eesti riigi majandus kasvas kaks järgnevat aastat, see oli Euroopas üks kiiremaid [kasve]. Siis jõudis Reformierakonna valitsuse aeg jälle tagasi. Ja nüüd me oleme juba neli aastat [statistika järgi] Euroopas tagumised. 

Ja siis öeldakse, et teised on rumalad. Mina ei usu, et Läti on rumal, Poola on rumal, Rootsi on rumal, kuna on aktsiise langetanud. Täna teatas Saksamaa, et nad vähendavad aktsiise. No tule taevas appi! Kus on siis see rumalus? Me oleme ise teinud väga hea otsuse 2020. aastal aktsiisilangetustega ja näidanud, et see toimis väga hästi. Nüüd kasutavad naabrid sedasama head [otsust], aga mis meie teeme? Me ütleme, et tore, riik peab ju makse koguma, ja anname toetust suurema sissetulekuga [inimestele] ja võtame ära viimase väikese sissetulekuga [inimestelt]. Ma veel kord ütlen, et piirikaubandus on väga oluline. 

Ja siis [tuli] veel täna "parim uudis": anname 30 aastaks kogu põlevkivivara ära. Kui rahandusminister ütleb, et ta ei tea sellest midagi, siis tuleb kutsuda rahandusminister kohe tagasi. Sest kui keegi veel ei tea, siis rahandusminister on Eesti Energia nõukogus omaniku huve kaitsev isik, tema ettepanekul kinnitatakse nõukogu. Kui nõukogu teeb sellise rumala otsuse, millest ei tea ei rahandusminister ega valitsus, siis ma olen kindel, et meie haritud rahandusminister teeb täna õhtul juba otsuse nõukogu tagasi kutsuda ja see otsus peatada. 

Vaadake, mure on selles, et tuul puhub siis, kui ta tahab, ja päike paistab siis, kui on päev, aga juhitavad [energiaallikad] need ei ole. Keegi räägib tuumaelektrijaamast, mida valitsus on hakanud nüüd hirmsasti toetama. No räägime sellest Fermi Energia plaanist. Sellist tuumajaama maailmas ei ole. Me ei tea, mis Kanada [projektist] lõpuks saab. Kas see saab [valmis] kümne aasta pärast või varem, kas see tuumajaam tegelikult toimima hakkab või mitte – tegelikult mitte keegi seda ei tea, sest sellist prototüüpi praegu maailmas ei ole. 

Räägime ühendustest. No me ei tea! Läti poole me ehitame, aga sealt voolu siiapoole väga ei tule. Soome poole plaanitakse kolmandat kaablit, aga täna nähakse, et Soomes on tarbimine juba nii suureks läinud, et ega sealt ka ei hakka enam [elektrit] tulema, ainult selle hind tõuseb. Jah, Elering ja Soome võrguettevõtja teenivad sealt vahelt, mille maksavad kinni Eesti lõpptarbijad. Kuhu me tegelikult läheme? 

Ma ei ütle ühtegi halba sõna Viru Keemia Grupi omanike kohta. Väga kõvad mehed, müts maha! Lollidel tulebki tagumik paljaks tõmmata! Aga miks selleks peab olema Eesti riik ja eestlaste vara, vot sellest mina aru ei saa. Võib-olla geograaf teab, miks see nii oluline on. Aga mina kui ettevõtja siin Riigikogus ütlen, et mina sellisest tehingust müüja [seisukohalt] aru ei saa. Ostja poole pealt kiidan taevani. Oleks selliseid mehi ja ettevõtjaid rohkem. Aga kust Eesti peale 2035. aastat elektrit saab või mille jaoks meil sadu miljoneid maksma läinud õlitehast ehitati ja kust sinna toore tuleb, vot sellest ma ka aru ei saa, kui me müüme ühe kõige olulisema Eesti maavara ära, selgelt kõige olulisema. See on väga kurb, see on väga kurb, see on väga kurb! Aitäh!

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Rahandusminister põhimõtteliselt nõustus sellega, kui me küsisime, kas Eesti ja Läti vahe seisneb selles, et tehakse erinevaid poliitilisi valikuid ehk [riikidel] on erinev poliitiline lähenemine. Ja nii ta on. Tegelikult näeme me seda kõike nüüd juba kolm viimast aastat siin Riigikogus, näevad ka Eesti inimesed, milline on lähenemine keerulistel aegadel Lätis ja Eestis ja milles seisneb see vahe. Kui Läti üritab leida viise, kuidas parandada oma majanduslikku seisu niimoodi, et tavalised inimesed ei peaks seda kinni maksma, siis meil toimub risti vastupidine. 

[Üks näide on] seesama pangamaks ehk solidaarsusmaks, mille kohta ma ministrilt küsisin. [Kõigepealt] tegi sedasama asja Leedu ja siis kehtestas Läti 2025. aasta 1. jaanuarist solidaarsusmaksu nendele hiigelkasumitele, mida pangad on saanud eelkõige tänu sellele, et euribor kasvas, mis ei olnud niimoodi planeeritud. Pankade jaoks oli see kasum ka väga meeldiv üllatus. Tänu sellele korjas Läti eelmisel aastal 93 või 96 miljonit eurot, need on erinevad numbrid, aga sisu on sama. 

Mis meil juhtus siis, kui me hakkasime siin Riigikogus rääkima pangamaksust? Eelmine peaminister Kaja Kallas kutsus pankade juhid enda juurde ja pärast seda kohtumist otsustati, et mitte mingit solidaarsusmaksu, pangamaksu, ei tule. Kas see tuleb tulevikus, sellepärast et euribor on hakanud uuesti kasvama? Me ei tea. Arvatavasti teeme me samasuguse ettepaneku, et ikkagi võiks selle kehtestada. Aga uskuda seda, et praegune valitsus sellega nõus on, oleks kahjuks liiga optimistlik. 

Teine näide on seesama käibemaksu alandamine toiduainetele. Sellest me oleme siin rääkinud juba ka mitu aastat ja peaaegu 100 000 Eesti inimest andsid sellele oma allkirja. Petitsioon jõudis rahanduskomisjoni, aga sealt edasi isegi siia suurde saali see ei [jõudnud], sellepärast et koalitsioonisaadikud hääletasid selle tuimalt maha – ükstapuha, mida 100 000 inimest Eestis arvab. 

Läti alandas teatud põhitoodete käibemaksu juba aastast 2018 ja alates 2026. aasta 1. juulist [ehk õige] varsti hakkab kehtima 21% asemel 12%‑ne [käibemaksumäär] tervele grupile toidukaupadele. See kõik on selleks, et toetada inimeste toimetulekut. Ehk teisisõnu, Eestis maksab kriisi kinni tarbija, Lätis jagatakse koormust natuke õiglasemalt ja see kajastub pärast ka majanduses. Lätis on siseturg püsinud märksa tugevamana kui Eestis, kus on langenud nii eksport kui ka sisetarbimine. 

Selles asi ongi, et on erinev lähenemine. Kahjuks ei ole näha, et see oleks muutumas. Minister räägib siin sellest, miks peavad pangad kriisi ajal rohkem maksma.

Paluks aega juurde! 

Kolm minutit lisaks. 

Ja et tegelikult ei pea võtma sealt, kuhu on raha tekkinud. Kui pankade kasumid hakkasid eelkõige tänu euribori kasvule suurenema, siis [tema sõnul] ei tähenda see seda, et peaks kindlasti minema neilt rohkem raha küsima. 

Aga mida on teinud Vabariigi Valitsus kõik need kolm aastat? Maksud on tõusnud, on tulnud uued maksuliigid – automaks kehtestati siin vahepeal –, aktsiisid on tõusnud. Me mäletame, et vahepeal arvutati, et valitsus oli kehtestanud 26 maksutõusu. Ehk kui inimestel tekkis mingisugune raha ja tuli kriis või ajad läksid keerulisemaks, läks Vabariigi Valitsus kohe sinna, kus raha on olemas, ehk tavainimeste taskute [kallale]. See ei lähe kuidagi kokku sellega, mida minister just pankade kohta ütles. Nii et seni, kuni valitsuse lähenemine, arusaam, võib-olla isegi väärtused [ei ole] muutunud, on keeruline oodata, et meie majandusel hakkab paremini minema. 

Ja vaatame näiteks seda, kuidas viimane kriis on jälle pannud Läti tegutsema ja Eesti on jäänud jälle kõrval[seisja rolli]. Märtsikuus otsustas Läti valitsus, et diislikütuse aktsiisimäära alandatakse ajutiselt, aga ikkagi päris jõuliselt ehk efekt peaks olema 8,6 senti liitri eest tavatarbija jaoks. Samas Eesti vaatab lihtsalt seda jälle pealt ja ainuke asi, mida valitsus on teinud, on see, et ta on loobunud kütuseaktsiisi tõusust, mis oli planeeritud 1. maist. See tähendab põhimõtteliselt seda, et jah, hinnad kasvavad. Et me siin vahepeal otsustasime, et me ei suurenda aktsiisi, et nad ei kasvaks veelgi rohkem. No suur tänu! 

Võib-olla ikkagi võiks mõelda selle peale, et kas või ajutiselt, nagu Läti või mõni teine Euroopa riik – neid on kohe mitu, kes teatud meetmeid kehtestasid –, vähendada seda hinda korralikult, mitte lihtsalt [jätta see aktsiisi] suurendamine ära. Nii et neid näiteid on päris palju ja kahjuks peab ütlema, et meie lõunanaabrid on selle kriisiga, mis on tekkinud juba mitu aastat tagasi, palju paremini hakkama saanud kui Eesti. Siin on päris palju seda, mille peale võiks meie valitsus mõelda. 

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Head kolleegid! Teen hästi lühidalt. Jürgen Ligi rääkis meile mitu korda siin kõnetoolis, et valitsus ei juhi majandust. Ta ütles enam-vähem, et valitsus ei saagi majanduse käekäigu osas midagi teha. 

No vaatame otsa sellele olukorrale. Rail Balticusse paneb valitsus igal aastal sadu miljoneid. Just tehti meede, et panna 2 miljardit tuuleenergia toetuseks. Raudteed elektrifitseeritakse 300 miljoni eest. Just kuulutati välja mõnekümne miljoni [euro suurune] hange, et osta laev, mis ei sobi Eesti jääoludesse ja külmema ilmaga ei saa see võib-olla isegi Muhu ja mandri vahet sõita. Maksusüsteem on aina regressiivsem. Käibemaksust oleme siin palju rääkinud ja see suurendab mitte suhtelises vaesuses, vaid absoluutses vaesuses elavate inimeste arvu tuhandete ja tuhandete kaupa igal aastal. Need on vaid mõned näited. 

Juhib küll valitsus majandust, aga halvasti juhib. Jürgen Ligi kas ei saa aru või valetab sihilikult. Mõlemad on halvad variandid. Aitäh!

Aitäh! Läbirääkimistel soovib osaleda ka minister. Nii et kutsun kõnetooli rahandusminister Jürgen Ligi. Palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Ma kahjuks ei kuulnud, mis oli see laimu ajend, mis tuli Rain Eplerilt. Et ma kas valetan või ei saa aru, on kindlasti mõlemad laim. Ma valdan seda teemat väga hästi ja ei valeta, seda kommet mul ei ole. Küll aga valetate teie, kui te seda mulle omistate. 

Ma meenutan, et selle arupärimise mõte oli sõnastatud kohe esimeses lauses, et Läti majanduse areng on parem kui Eesti oma. Miks? Kas valitsus on süüdi? Mina selgitasin. Ma ei öelnud kordagi, et valitsus ei saa midagi teha, nagu omistas mulle Keskerakonna fraktsiooni juht. Ma ei ole öelnud, et valitsus ei saa midagi teha. Ma ütlesin, et poliitiliste otsuste [mõju] jõuab majandusse pika viiteajaga. Ma kirjeldasin nimelt pikka aega ja võrdlesin Läti ja Eesti majandust, seda, et Eesti on väga erinevates vaadetes arenenum, eriti majanduslikult arenenum riik kui Läti, ja mitte kuidagi ei saa see pöörduda Eesti valitsuse süüks, ammugi mitte ühe aasta näitel. 

Ma [selgitasin] ka, mis on Läti viimase aja paremused olnud majanduskeskkonnas. Me ei ole samas olukorras, vaid meie partnerid on erinevad, meie partneritel läheb väga erinevalt. Põhjamaade majanduste reaalkasv on olnud väga väike. Läti naabritel Poolal ja Leedul läheb hästi – kuigi mõlemad on samuti meist vaesemad riigid, läheb neil paremini. See on Läti kasvule tulnud kasuks, kuid majandusarengu poolest oleme ikkagi neist paremad. 

Mida ma kuulsin siin järelsõnavõttudes? Jälle täiesti valeväidet, mille ma lükkasin ümber, nagu oleks lätlaste ostujõud suurem kui meil. See on vale, lätlaste oma on väiksem kui meie oma, tunduvalt väiksem: [Euroopa Liidu keskmisest] 30% [madalam], mis [loeb] välismaal olles, kuid ka [Eesti ja Läti ostujõudu võrreldes] on Eesti oma ikkagi mõniteist protsenti kõrgem. 

Vale oli ka see, et Eesti on tehtud maksupõrguks, meie mõlema maksutase on 35% kandis. Mul kahjuks ei õnnestunud saada Läti kõige värskemaid andmeid, aga põhimõtteliselt on mõlemad 35% kandis ja see on tunduvalt madalam kui Euroopas üldiselt. 

Siis ma kuulsin Aivar Kokalt – kõigest läbisegi rääkimine toimus siin muidugi –, et miinimumpalga [teenija] ei võida maksuküüru kaotamisest midagi. Võidab küll, miinimumpalk on oluliselt üle 700 euro. Kui ma nüüd mälu järgi ütlen, siis sel aastal on see üle 900 euro. Nii et võidab ikka küll, aga maksukergendusest tõesti ei saa palju võita juhul, kui sa maksu ei maksa. Selle poolest ongi maksupoliitika sotsiaalpoliitika mõttes ebaefektiivne. Ja selle tõttu ka toidu käibemaksu pealemäärimine on tegelikult rumal poliitika, mida ma olen ka ekspertidele viidates korduvalt selgitanud. 

Siis ma kuulsin piirikaubanduse teemat, justkui puutuks see asjasse, et meil on siin mingisugune piirikaubandus tekkinud. Tegelikkus on niipidi, et Eesti on olnud selles piirikaubanduses viimasel ajal võitja, mis puudutab kütust. Kui viia jutt õllele, alkoholile, mida Aivar Kokk püüdis teha, siis ma meenutan talle, et see oli tema valitsuse poliitika, mitte selle valitsuse poliitika, kes enne teda oli võimul ja lahkus, ehk Reformierakonna valitsuse oma. Nii et imelik enesesüüdistus, aga justkui meile heidetakse ette. 

No ja kogu see jutt haridusest ja nii edasi: ühelt poolt püütakse mulle omistada eriala, mis on minu jaoks teisejärguline, see on siis geograafia, ja viia jutt tegelikult majandusele. Ma kinnitan, et rahvusvaheline majandus on mu eriala nii geograafina kui ka ökonomistina, aga ärge palun vedage mind sinna, kus teil puudub pädevus, ja ärge sildistage mind väiksemaks hariduse järgi, sel juhul ma seda ei nimeta. Ja kordagi ma ei ole rääkinud oma lugemusest. Aitäh!

Aitäh! Rain Epler, minister mainis teid oma kõnes, nii et vastusõnavõtt.

Jaa, ma tulen ministrile appi. Ta tormas saali, läks kõnetooli ja ütles, et ta ei kuulnud, mida Rain Epler ütles, aga see oli laim. Ma aitan siis Jürgeni järje peale. 

Jürgen mitu korda oma vastustes ja sõnavõtus ütles, et riik ei juhi majandust. Ma lugesin siin ette lihtsalt mõned näited: sajad miljonid igal aastal Rail Balticusse, paarimiljardiline tuuleenergia toetusmeede, 300 [miljonit] raudtee elektrifitseerimiseks. Lisaks tõin ka regressiivse maksusüsteemi ja viimastel aastatel aina kerkinud käibemaksu, mis vaesemat osa ühiskonnast absoluutsesse vaesusesse viib igal aastal tuhandete kaupa. Ütlesin, et [riik] juhib küll majandust, nagu need näited näitavad, ja tõesti lõpetasin kokkuvõttega, et Jürgen kas ei saa aru või valetab teadlikult, et riik seda ei juhi. Nüüd sai see ministrile niimoodi edasi öeldud, et ta kuulis. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Oleme läbinud tänase neljanda päevakorrapunkti.

Liigume edasi viienda päevakorrapunkti juurde, mis on Riigikogu liikmete Madis Kallase, Anti Allase, Jaak Aabi, Andre Hanimäe, Helmen Küti, Reili Ranna, Lauri Läänemetsa ja Heljo Pikhofi esitatud arupärimine kultuuriminister Heidy Purgale noorte kultuuri- ja spordisündmuste ning kultuurivaldkonna tegevuste kättesaadavuse kohta, arupärimine nr 491. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Madis Kallase.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea minister! Head kuulajad-vaatajad! Nii nagu istungi juhataja ütles, arupärimise teema on noorte kultuuri- ja spordisündmuste ning kultuurivaldkonna tegevuste kättesaadavuse kohta. 

Noorte kultuuri- ja sporditarbimine on otseselt seotud nende õppeedukusega, see on Eesti tuleviku teema. Eesti kultuuri ja spordi tarbimine ning Eesti ajaloo [tundmine] tugevdab oma riigi tunnet, ühtsustunnet, ehk sellest võidavad kõik. Üha rohkem on hakanud noorte kultuuri ja spordi kättesaadavust mõjutama pere sissetulek. Jah, me teame, et see probleem on juba aastakümnetepikkune, aga see probleem ainult süveneb. Lisaks laste kultuuri kättesaadavuse murele mõjutab see ka täiskasvanute kultuuri ja spordi kättesaadavust. 

Aga tänases arupärimises oleme me keskendunud ennekõike kolmele vaatele. Esmalt sellele, kuidas Kultuuriministeerium näeb lahendust olukorras, kus koolid ei tohi õigustatult enam kohustusliku õppeprogrammiga [seotud õppekäikude] eest raha küsida. Ehk seda võib tõlgendada nii, et me mõnevõrra olime ühel pool teed kraavis, ja kui proovisime seda muret lahendada, sattusime teisele poole teed kraavi. Milline on Kultuuriministeeriumi nägemus selles [olukorras], kus muuseumid ja kultuuriasutused kurdavad, et enam nii palju noori nende juurde ei jõua? 

Teiseks oleme üldistatult soovinud saada ülevaadet selle kohta, kuidas ja kas üldse on ministeerium mingeid täiendavaid meetmeid või kaardistusi tegemas selles vaates, mis puudutab väljaspool suuri keskusi toimuvaid kultuuri- ja spordisündmusi ning seal pakutavaid kultuuri- ja sporditegevusi. Kas ja mismoodi on selle teemaga plaanis edasi liikuda? 

Ja võib-olla viimase plokina soovime ülevaadet saada sellest, mis on Kultuuriministeeriumi plaanid maaraamatukogude ja üldistatuna väikelinnade teatrite teemaga. Kas seal on mingisuguseid täiendavaid arenguid näha või läheb praegu kõik edasi nii, nagu on varasemalt juba planeeritud? Loodame, et minister saab võimalikult konkreetselt vastata ja kindlasti küsimustega toetame, kui midagi jääb arusaamatuks. Aitäh!

Arupärimisele tuleb vastama kultuuriminister Heidy Purga. Palun!

Tere õhtust, head kolleegid! Suur tänu arupärimise eest! Seal on tõesti, nii nagu eelkõneleja ütles, mitu teemat kokku seotud, mis on ka mõistlik. 

Vastan teemadele järgepidi. Kõigepealt esimene küsimus: "Kas ja milliseid võimalusi olete kaalunud koolilaste kultuuriüritustel osalemise toetamiseks, olukorras, kus koolid õigustatult ei tohi enam kohustusliku õppeprogrammi osana muuseumide, kultuurisündmuste jne külastamiseks lastevanematelt raha küsida?" Arupärija on oma kolleegidega küsimuse teele saatnud just sellel hetkel, kui haridus- ja teadusminister polnud veel oma ministeeriumi poolt uut juhendit teele saatnud. See toimus eelmisel nädalal ja uus juhend ütleb, et lastevanematelt võib raha küsida. Küll aga ei saa see olla seotud konkreetse inimese, konkreetse õppetunni ja hindamise süsteemiga. Ma tuletan siinkohal meelde, et mina ei ole haridusminister. Saan rääkida ainult kultuurihariduse rahastamisest ja nendest meetmetest, mis meie oleme välja pakkunud. 

Aga alustan otsast. Tänane laste ja noorte kultuuris osalemisele suunatud kultuurihariduse strateegia on lähtunud põhimõttest toetada riikliku õppekavaga seotud õppekäike. Need toimuvad kultuuri- või spordiasutustes. Kultuuriministeeriumi vaates saame meie haridust toetada just selliselt, et aitame formaalõpet viia läbi mitteformaalõppe keskkonnas, mis rikastab õppija vaates tavapärast akadeemilist õpet, oluliselt panustab iga noore inimese kultuurilise identiteedi ning keelelise rikkuse kujunemisse. 

Kultuurihariduse [juurutamiseks mõeldud] õppekäikude kõige olulisem rakendusmeede kannab nimetust kultuuriranits. See meede on ellu kutsutud mõned aastad tagasi ja mul on väga hea meel, et meil on kultuuriranitsa meede, mis neid õppekäike kompenseerib. Selle eelarve on viimased kolm aastat püsinud 1,5 miljoni euro juures. Selle aja jooksul oleme vaheanalüüsidest näinud meetme vajalikkust, selle mõju nii kultuurivaldkonnale kui ka laste kultuurilise väärtusruumi kujunemisele. Ütlen siinkohal, et ma seisan kindlasti jätkuvalt selle eest, et kultuuriranitsa toetus jääks püsima, sest see meede on ennast tõestanud. Ajakirjanduses on väga palju juttu olnud kultuuriranitsa meetmest ja ka sellest, et selle meetme mahtu ehk oleks tarvis tõsta. Praegu on see umbes 11 eurot lapse kohta, koefitsiendid on suuremate linnade ja hajaasustuspiirkondade laste puhul erinevad. Kultuuriranits katab praegu esimese kuni [üheksanda] klassi [laste õppekäike]. See summa võiks kindlasti olla suurem, see aitaks lapsi kultuurile veel rohkem lähemale. Praegu saab selle toetuse eest kultuuriasutust [külastada umbes] 136 000 õpilast [õppeaastas]. Aga selliseid külastusi, mis selle meetme näol on välja pakutud, võiks ka tihedamalt teha kui kord õppeaasta jooksul. Selleks peab a) tõstma kultuuriranitsa meetme mahtu ja b) leidma muid võimalusi, näiteks kohaliku omavalitsuse oma panuse kaudu. Tartu on siin näiteks väga hea eeskuju, kes oma prioriteete seab vastavalt oma poliitilistele ambitsioonidele või seetõttu, et nad näevad, et lastel on tarvis kontakti kultuuriga hoida. Minu meelest on see eksistentsiaalne küsimus, et meil oleks ka kümne aasta pärast kultuuriga kokku puutuvaid inimesi siin Eesti riigis. 

Me teame, et koolide jaoks on kultuuriõppekäikude riiklik toetus määrava kaaluga. Nagu ütlesin, hetkel ei suuda keskmine toetus õpilase kohta tagada, et igale õpilasele, sõltumata tema elukohast, oleks piisavalt tagatud erinevaid õppekäike. Aga nii nagu ütlesin, see on üks [meede], mille rakendamine on tänaseks ennast hästi tõestanud. Me proovime riigieelarve läbirääkimistel ka selle eest seista, et see summa suureneks. 

Küsimus nr 2: "Kas ministeerium on kaalunud täiendavate meetmete loomist kultuuri- ja spordisündmuste toetamiseks väljaspool suuri keskusi, et ka turutõrke piirkondades pakutaks kultuurivaldkonna tegevusi?" Nüüd on hästi oluline järgmine info. Ma rääkisin ennist kultuuriranitsast, [mille eelarve on] 1,5 miljonit eurot, umbes 11 eurot lapse kohta. Me nägime ministeeriumis ametnikega ja valdkonnaekspertidega, et see teema võib tõstatuda. Täpsustan, [küsimus] on, millisel määral võib lapsevanemate panust kasutada ja milliste reeglite järgi. Selleks aastaks eraldasin lisaks kultuuriranitsa toetusmeetmele erakorraliselt pool miljonit eurot just laste ja noorte kultuuri kättesaadavuse parandamiseks. See tähendab, et 34 suurepärase haridustöö kogemusega Kultuuriministeeriumi valitsemisala asutust nii kunsti, muusika, meedia, etenduskunstide, muuseumide kui ka kirjanduse valdkonnast saavad käesoleval aastal pakkuda üle 54 000 tasuta pileti esimese kuni 12. klassi õpilastele. Vahe on selles, et kui ranitsameede on [mõeldud] esimese kuni [üheksanda] klassi õpilastele, siis erakorraline [meede] – ma nimetan seda pilootprojektiks – esimese kuni 12. klassi [õpilaste õppekäikude jaoks] on esmakordne ja jõustus sellel aastal. See tähendab, et tänu sellele ühekordsele lisarahaotsusele saab vähemalt ühe tasuta külastuse juurde umbes 30% Eesti õpilastest. 

Ma tuletan meelde, et meil on riigis kärpeolukord ja seda raha oli vaja juurde saada, et lastel saaks kontakt kultuuriga ikkagi kesta ja et ka meie haldusala asutused, kes on väga head haridusprogrammid kokku pannud, saaksid oma tegevusega jätkata. Eelistatult saavad tasuta külastuse broneerida just need koolid, kes tavapäraselt meie riiklikke kultuuriasutusi külastada ei saa kas kooli asukoha või õpilaste erivajaduste tõttu. Neil koolidel on võimalik tasuta pileti puhul katta transpordikulu kas kultuuriranitsa toetusest, mis ikkagi ju kehtib, või muul viisil, näiteks kohaliku omavalitsuse toel. Esmase tagasiside põhjal on koolide osalemise huvi väga suur olnud, kuna see loob uusi võimalusi neile, kellel seda varem ei ole olnud või on see võimalus olnud mingil moel takistatud, raskendatud. Selle erakorralise toetuse tulemusena me koostame 2027. aasta alguses õpetajate ja kultuuriasutuste tagasiside põhjal analüüsi, hindame selle täiendava meetme mõju ja pikaaegse rakendamise vajalikkust. Neid andmeid on tarvis, et minna riigieelarve läbirääkimistele ja näidata, et see projekt on olnud vajalik, et see töötab, et see on õnnestunud. Ja võib-olla tuleb seal teha ka mingeid teatavaid parandusi, et see jääks kehtima ka kultuuriranitsa meetme kõrval. 

Nüüd spordist. Spordi valdkonnas on meie pikaaegsed regionaalsed partnerid olnud maakonna spordiliidud, keda me toetame aastas enam kui 1 miljoni euroga. Maakonna spordiliitude üheks ülesandeks on olnud eelkõige rahvaspordiürituste korraldamine. Just maakonna spordiliidud teavad, mis on nende piirkonnas elavatele elanikele kõik tähtsam, millised on nende eelistused. Nii tekib see teadmine kohapeal kohaliku elanikkonna ja kogukonna [huve silmas pidades]. Niimoodi saab tagada [spordisündmuste] regulaarsuse ja ka erinevate sihtrühmade kaasamise. Maakonna spordiliitude toetatud või korraldatud spordisündmused toimuvad eelkõige suurtest keskustest eemal ning nende maht on viimastel aastatel suurenenud. Pean ütlema, et meile ei ole teada osalejate arvu [spordisündmuste kohta] individuaalselt, aga meile on teada [üldine] osaluskordade arv. 2025. aastal oli taolistel liikumisharrastuse üritustel juba üle 162 000 [inimese]. Võrdluseks, aastal 2022 oli neid 99 000. Kordan veel üle: osaluskordi oli 2025. aastal liikumisharrastuse üritustel üle 162 000, 2022. aastal 99 000. Progress on märkimisväärne. 

Küsimus nr 3: "Kas olete analüüsinud täpsemaid mõjusid ning planeerite mingeid täiendavaid meetmeid kultuuri- ja spordisündmuste toetamiseks väljaspool suvehooaega väiksemates piirkondades?" Vastan. Kultuuriranitsa iga-aastane vaheanalüüs hindab põhjalikult kultuuri regionaalset kättesaadavust. Me seirame, uurime küsitluste abil, kuidas seda kasutatakse, millisel viisil võiks seda paremaks muuta, millised on kitsaskohad, millised asjad lähevad väga hästi, aga lähtume ka erinevate koolide asukohast, suurusest ja külastatud kultuuriasutustest. Analüüsi tulemused näitavad, et iga aastaga suureneb tõesti regionaalne ebavõrdsus. Tänaseks ei piisa ainult kultuuriranitsa toetusest, et katta nii piletid kui ka transpordikulu. Transpordikulu on ehk kõige suurem probleem hajaasustuspiirkondade koolidel. Tihtipeale on ka kohalikud omavalitsused need, kes ei näe nendel kultuurisõitudel või kultuurihariduse sõitudel erilist … Ühesõnaga, neil on erinevatel põhjustel olnud piiratud võimekus seda toetada. 

Probleem on teravam seal, kus kohapealseid kultuuriasutusi on vähe ning iga viies väikelinna- või maakool on kinnitanud, et nad ei saa enam kõikidele õpilastele tagada isegi ühte õppekäiku aastas, kuigi kultuuriranitsa meede seda põhimõtteliselt ju võimaldab, aga just selle sõidu planeerimine on need takistused loonud. Kultuuri regionaalse kättesaadavuse parandamisel tuleb meie vaates läheneda strateegiliselt ja süsteemselt. Nii nagu on oluline laste ja noorte toomine [tähtsatesse] riigiasutustesse suurtes keskustes, on kahtlemata oluline tugevdada nende kontakti ka oma kodukoha kultuuriruumiga. Kultuuriranitsa raames pakutakse näiteks kultuurihariduse programme nii keskustes asuvates kultuuriasutustes kui ka üle Eesti koolidele lähemal asuvates kultuurikeskustes terve õppeaasta jooksul. Näiteks Eesti Kontserdil on koolikontserdid, Eesti Kontsert läheb kohale erinevatesse koolidesse ja pakub programmi. Meil on ka "Teater maal" toetusega rahastatud lasteetendused ning raamatukogude haridustöö tegevused ja muud tegevused, mida saab [pakkuda] nendes kohtades või mõnes regioonis, kus huvi peaks olema. 

[Räägin] ka programmist "Sport kooli", mida alates järgmisest õppeaastast koordineerib SA Liikumisharrastuse Kompetentsikeskus ja mis toetab regionaalset huvitegevuse kättesaadavust. Hetkel on sellesse programmi kaasatud 41 kooli, [see on mõeldud] esimese ja teise klassi õpilastele ning selle eesmärk on pakkuda nädalas kaks täiendavat tundi treeningut eri spordialadel kvalifitseeritud treeneri juhendamisel. Meil on plaan tulevikus see fookusesse võtta ja programmi laiendada üle Eesti, misläbi kõikidel esimese kooliastme lastel, olenemata nende asukohast või pere sotsiaal-majanduslikust olukorrast, oleks võimalus erinevate aladega tegeleda. Programm vähendab regionaalset ebavõrdsust ja loob eeldused selleks, et kõik lapsed leiaksid endale meelepärase huviala. Tean isiklikult, lihtsalt ääremärkusena mainin, et need koolid, kes "Sport kooli" programmiga on ühinenud, on väga palju leidnud nendesse klubidesse uusi liikmeid, kes on endale sobiva ala leidnud. "Sport kooli" programmi abil tutvustatakse erinevaid sportimise võimalusi, erinevaid treenimise viise, erinevaid pallimänge. Ma tean, et näiteks ühes koolis tegi terve poisteklass korvpallimeeskonna ja nad hakkasid klubis koos treenimas käima. Selliseid häid näiteid on "Sport kooli" programmi puhul teisigi väga palju. 

Küsimus nr 4: "Kas ministeerium plaanib muudatusi raamatukogude rahastamisel ning kas ollakse valmis diferentseerima rahastuspõhimõtteid, et maaraamatukogud, mis on sageli kogukonnakeskused lastest eakateni, saaksid oma tegevust pikemaajalisemalt ette planeerida ja vähem sõltuksid konkreetse valla või linna poliitilistest suundumustest?" Rahvaraamatukogud on kohaliku omavalitsuse asutused ja nende põhirahastus tuleb ka edaspidi omavalitsuse eelarvest. Kavandamisel ei ole muudatust, mis muudaks rahvaraamatukogude püsirahastuse tasandit või vähendaks omavalitsuste rolli. Meil ei ole plaanis omavalitsustelt raamatukogusid ära võtta ega survestada neid mingil muul moel otsustama. See on kohaliku omavalitsuse ja kohaliku kogukonna enda otsus ja see jääb ka tulevikus nii. 

Küll aga on ministeerium teadlik vajadustest tagada paremad tingimused just väljaspool tõmbekeskusi asuvates rahvaraamatukogudes. Need täidavad sageli laiemat kogukonnakeskuse rolli. Ja raamatukogudel on kaasaja ühiskonnas tulnud juurde teisigi ülesandeid kui lihtsalt raamatute või teavikute laenutamine. Ma arvan, et see on ka väga positiivne. Selle tõttu kasutatakse riikliku toetuse eraldamisel juba praegu diferentseeritud lähenemist. Näiteks rahvaraamatukogudele teavikute soetamise toetuse eraldamisel arvestatakse väljaspool suuremaid keskusi asuvate rahvaraamatukogude eripärasid. 

Meil ehk kultuuriministeeriumil on plaanis koostöös Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumiga üle vaadata rahvaraamatukogudele suunatud toetusmeetmete põhimõtted. Selle eesmärk on liikuda sellise rahastusmudeli suunas, mis arvestab rohkem omavalitsuste tulubaaside erinevusega ja võimekusega ning toetab seeläbi paremini ka väiksemate või hajaasustusega piirkondade rahvaraamatukogude kestlikku toimimist. 

Ja viimane küsimus …

Nüüd sai aeg läbi. Ma [kõneaega] pikendada ka ei saa, püüdke siis [arupärimise] viimane küsimus saalist tuleva küsimusega haakida.

Hästi! Aitäh!

Küsimusi teile on. Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud minister! Siiralt, ausalt olukorra ilmestamiseks üks sihuke retooriline küsimus: kuidas on võimalik kultuuriministril ja haridusministril rahulikult magada, alates õppekäikude finantseerimise [mitmeti] tõlgendamise hetkest? Väga suur hulk Eesti lapsi on saanud korvamatu kahju selle ajaga. Õppekäike pole reaalselt toimunud ja seda [aega] ei ole võimalik tasa teha. Minu küsimus on: millal taastuvad õppekäigud vähemalt samas mahus, nagu nad olid sellel tõlgenduseelsel ajal? Ma isegi ei küsi seda, kuidas, vaid millal need taastuvad. Praegu märke veel selle kohta ei ole. Õpetajad on väga-väga mures, ka kõik lapsevanemad on väga mures.

Suur tänu selle küsimuse ja probleemile osunduse eest! Vastan. Kindlasti on koole ja kohalikke omavalitsusi, kus probleem on suurem. Samas on ka neid kohti päris palju, kus ei ole ühtegi probleemi ilmnenud ja külaskäigud on saanud siiamaani toimuda. Ei vasta tõele väide, nagu kõik oleks järsult kukkunud. Jah, kukkunud on, aga mitte kõik. Osa koole on olnud suutelised säilitama õppekäikude traditsiooni. Sellepärast pakkusin ka tasuta piletite meetme kiiresti asemele, et sihtasutused saaksid otse koolidega suhelda. Ütlen veel kord: ma ei ole haridusminister, õppekavade koostamine ja selle sidumine hindamisega ei ole minu valdkond. Mina pakun kultuuriranitsa meedet ja nüüd siis ka tasuta piletite meedet, et õppekäigud saaksid toimuda. Ja ma ütlen veel, et nüüd on tulnud viimaks ka juhend, mis ütleb, et õppekäikude eest võib lastevanematelt raha küsida.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Ma mäletan aastat 2018, kui sotsiaaldemokraatide eestvõttel see kultuuriranitsa meede loodi. Minu mäletamist mööda oli see 25 eurot lapse kohta, tänaseks on see kahanenud 9 eurole. Kui ma siin kuulasin, mida te rääkisite, mida kõike selle raha eest saab, siis tundub see uskumatu: küll bussiga sõita, küll mitu korda aastas teatris käia ja nii edasi, ja nii edasi. Minu küsimus on: kas teil on plaan tagada siis see, ja kuidas tagada, et Kultuuriministeeriumi ja Haridus- ja Teadusministeeriumi tegevused huvihariduse ja noorte kultuurist osa[saamise] toetamisel ei jääks killustatuks, vaid moodustaksid ühtse ja selgete vastutajate ja rahastusega süsteemi? Ja kui see mõte teil on, siis millise konkreetse tähtaja ja mõõdetavate näitajatega võtab ministeerium kohustuse vähendada noorte kultuuri- ja sporditegevuses …

Teie aeg! Aitäh!

… osalemise ebavõrdsust?

Aitäh! Ma alustaksin faktidest. Poliitikukarjäär on õpetanud mulle seda, et kui on mingisuguse positiivse rakendusega tegu nagu kultuuriranits näiteks antud kontekstis, siis kiputakse seda kohe enda nimele kirjutama. Siin on kindlasti koostöö olnud ka selle ranitsameetme väljatöötamisel. Ma vaatasin just üle, et olen ise postitanud 17. oktoobril aastal 2022 riigieelarve [seaduse eelnõu] toonasel lugemisel info, et kultuuriranits sai sel märgitud kuupäeval juurde 0,5 miljonit eurot. Ka see oli suur läbirääkimiste teema, olin siis ise Riigikogus ja kultuuriranitsa üks suurtest toetajatest ja ellukutsujatest muide ka. Ja tänaseks ei ole seda kultuuriranitsa toetusmeedet kärbitud. Kui see 2022 sai 0,5 miljonit juurde ja tänaseks on 1,5 miljonit, siis ei saanud see olla varem suurem. See on ikkagi ajas kasvanud ja loodetavasti kasvab ka edasi.

Ütlen veel kord, nii nagu siin ennist mainisin nendele väga headele ja sisukatele arupärimise küsimustele vastates, et me seisame selle eest, et kultuuriranitsa meede toimiks, püüame riigi eelarvestrateegia [läbirääkimiste käigus] selleks raha juurde saada ja piloteerime selle kõrval ka sihtasutuste tasuta piletite süsteemi, [mille jaoks raha] eraldati.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Proua minister! Kujutate ette, milline kokkusattumus! Ma nädalavahetusel panin puid riita ja mõtlesin ühe meievahelise debati peale siin Riigikogus ja see puudutas ühte kontserti ERM‑is. Ma mäletan, et ma [palusin], et te väljendaksite selgelt oma seisukohta, kas see sobis või ei sobinud, ja siis te ei väljendanud. Ma puid riita pannes mõtlesin selle peale, et poliitikas võiks ju olla nii, et näiteks teie ütlete, et see on sobiv, mina ütlen, et ei ole, ja siis valijatel on lihtne vaadata, keda nemad toetavad.

Aga tänane küsimus puudutab kärpeid, mida te mainisite. Te ütlesite, et on kärpeaasta, [mainisite seda] ka ühes oma vastuses. Kui siin riigieelarve menetlus oli, siis ma tõin välja, et härra Sutt, kes kohe tuleb pukki, uputab metsi päris suure raha eest, suurema raha eest, kui kultuurist ära võetakse. Nüüd ma küsin, kas teie peate seda õigeks, et soode taastamise meetmesse, mis võitleb metsadega, mis on Eestis olnud siin pikalt ka kultuuri osa, pannakse palju raha, aga kultuurist võetakse seda ära. Kas te peate seda õigeks valikuks …

Teie aeg!

… või mitte?

Ma arvan, et kultuuri[valdkonna] eelarve peaks kindlasti suurenema.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister, aitäh nende vastuste eest! Hea on kuulda, et kõigi asjadega tegeldakse ja lahendusi otsitakse. Ma siiralt usun, et minister sellesse, mida ta rääkis, ka ise usub. Aga mul on kõigepealt esimene palve, et kas te saaksite [vastata] ka nendele kahele küsimusele, mis jäid vastamata, et [millised] on rahastamise plaanid meie teatritega, nende võimalike külalisetendustega ja kogu selle temaatikaga. 

Ma täpsustan üle ka selle, et te viitasite, et õpilastelt omaosaluse küsimine kultuurisündmustel, kultuuriasutustes käimiseks on saanud tänaseks lahenduse. Ma [ütlen] veel kord, nii nagu kolleeg Anti Allaski ütles, et selle peaksid Haridus- ja Teadusministeerium ja Kultuuriministeerium omavahel veel üle rääkima, et see oleks üheselt ja selgelt kõigile arusaadav. Praegu see nii ei ole.

Ma tulen veel kord tagasi selle juurde, mille eest mina seisan. Kultuuriranitsa meede on olnud avatud kogu aeg. Õppekava sidumine hindamisega on ikkagi haridusministeeriumi pärusmaa. Seda meedet ei ole vahepeal suletud. Ja veel kord, õnneks on ka sellel segadust tekitaval perioodil seda tublisti kasutanud väga palju koole ja õpilased on sellest osa saanud. 

Aga liigun väljaspool Tallinna ja Tartut asuvate teatrite rahastamises planeeritud muudatuste juurde. Meil on kehtestatud enda haldusalas asuvatele organisatsioonidele asutaja ootused ja nendes dokumentides on mitmetele etendusasutustele seatud ootus piirkondlikuks etendustegevuseks. Sõltuvalt teatri profiilist on ootused loomulikult erinevad. Näiteks Rakvere teatrile on ootus, et ta annab 125 külalisetendust üle Eesti. Lisaks on mitmel teatril märgitud ootusena ka külalisetenduste võõrustamine, mis motiveerib ka teatreid ise leidma enda majas võimalusi, et teised teatrid [saaksid seal] külalisetendusi anda. Lisaks on rahvakultuuri keskuse [hallata] jätkuvalt toimiv meede nimega "Teater maal", mis on tähtis. Selle eesmärk on parandada professionaalse teatrikunsti kättesaadavust Eesti maaregioonides. Kui rääkida numbritest, siis eelmisel aastal sai tänu "Teater maal" meetmele etendusest osa peaaegu 45 000 teatrikülastajat.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Ma tean, et seda teemat on korduvalt ühe ja teise nurga alt küsitud ja arutatud, aga ma siiski tahaks aru saada, kas teie nüüd valitsuses olete ka haridus- ja teadusministriga, võib-olla laiemaltki kahe ministeeriumi [inimestega] maha istunud ja sisuliselt läbi arutanud, kuidas tagada noorte – olgu see siis õppekavavälise või õppekava hõlmava tegevuse raames – ligipääs kultuurielule, kultuuritegevustele, teatrile, kinole, muuseumidele ja kõigele ühetaoliselt. Ja kas te olete sealhulgas vaadanud just seda poolt, et lisaks pileti hinnale on paljude jaoks probleemiks ja murekohaks transpordiküsimus, mis, tundub, läheb üha keerulisemaks ja vähem kättesaadavaks, kui vaadata ka regionaal- ja põllumajandusministri väljaütlemisi ja otsuseid? Kas selliseid arutelusid ja nõupidamisi on olnud? Mul lihtsalt jääb kõrvaltvaataja või lapsevanemana mulje, et valitsus võtab seda asja väga rahulikult, samal ajal kui ühiskonnas on päris tugev poleemika üleval.

Tänan selle küsimuse eest! Kõigepealt, mul on kahju, et te poole diskussiooni pealt saali tulite. Me oleme tegelikult neid teemasid siin juba käsitlenud. Ma kordan siis veel üle, et haridus- ja teadusminister on andnud välja lühikese ja piisavate selgitustega juhendi, mis ütleb kokkuvõtvalt seda, et õppekäike võib rahastada lastevanemate annetustest. 

Ütlen siin oma repliigina, et mina ei saa hindamissüsteemi koostada ega näha õppekavas ette seda, kas tunni eest saadud hinne võib olla seotud rahaga. Minu ülesanne on pakkuda meedet lahendamaks kitsaskohta. See meede on toiminud aastaid, see meede on raha juurde saanud. Õpetajatele pakub see vaheldust, lastele pakub selline õppepäev samuti lahendust ja vaheldust, et teha [õppetööd] värvikirevamaks ja huvitavamaks. Eksistentsiaalne küsimus on ennekõike minu jaoks selle valdkonna puhul, mis on sõna "kultuur" juures, et meil oleks ka kümne aasta pärast neid inimesi, kes oleksid meie kultuuriga kontaktis.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole.

Aitäh!

Avan läbirääkimised. Kõigepealt arupärijate esindaja Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea minister, aitäh nende vastuste eest! Ma mainin veel üle paar asja, mis jäid võib-olla kõlama. 

Kõigepealt, juba täna, ma arvan, kolm või neli korda Riigikogu liikmete küsitud küsimus, mis puudutas õpilaste kultuurisündmustel osalemist ja selle eest lastevanematelt raha küsimist. Kuigi täna ka siin kultuuriminister, kelle otseses haldusalas see ei ole, mitu korda ütles, et vastav juhend on koolidele saadetud, vastav juhend on lapsevanematele teada, siis meie, vähemalt sotsiaaldemokraatide fraktsiooni palve on, et veel kord ministeeriumid üksteisega suhtleksid, sest on koole, on lapsevanemaid, kes jätkuvalt sellest niiviisi aru ei saa. Ma arvan, et kui on mingidki punktid, mida me saame veel selgemalt kirjeldada, siis see kindlasti oleks igatpidi tervitatav. 

Aga nüüd mõne vastuse kohta, mille minister andis. Kõigepealt on hea meel tõdeda, et kultuuriranitsa puhul me mõtleme ühtemoodi ehk meede on ennast õigustanud. Aga meetme rahaline maht on selgelt jäänud ajale jalgu ja seda oleks vaja kindlasti ka tulevikus tõsta, millele ka minister tähelepanu juhtis. Oli hea meel kuulda, et nii-öelda 54 000 pileti meede on läinud töösse, mille kaudu oli minu mäletamist mööda 34 Eesti kultuuriasutuse külastamine võimalikuks tehtud. Eriti tegi südame soojaks see, et eelisjärjekorras on just need koolid, need õppeasutused, mis on kaugematest piirkondadest või mille ligipääs kultuuriasutustele on ühel või teisel moel raskendatud. 

Mida me teame ja mis tuli ka vastustest välja, on see, et analüüsid näitavad, et regionaalne ebavõrdsus on süvenenud. Ka üks meie küsimusi oli, mismoodi ministeerium seda analüüsib. Tundub, et samad analüüsid ja sama teadmine, mis on meil, on ka ministeeriumis. Ehk [kultuurivaldkonna tegevuste] regionaalne kättesaadavus või regionaalne kultuuritarbimine on väga erinev suurlinnades, kus on meil kõik käe-jala juures, võrreldes nende piirkondadega, kus meil ei ole võimalik sellist [tegevuste] valikut pakkuda. 

Programm "Sport kooli" on samuti meie hinnangul oluline. Oluline just selles vaates, et professionaalsete treenerite juhendamisel [pakutakse] koolides rohkem sporditegemise [võimalusi, soodustades seeläbi] liikumisharrastuste kasvu. Sellest saab ainult järeldada, et tegelikult ka sinna oleks vaja rahalist mahtu juurde, sest selle programmi puhul me teame, et see raha läheb täpselt sellesse kohta, kuhu ta minema peab, ehk professionaalid annavad väikestele poistele ja tüdrukutele edasi parimaid teadmisi konkreetse spordiala kohta. 

Viimased küsimused olid seotud ennekõike teatritega, just nende teatritega, mis ei asu Tallinnas ja Tartus. Meede "Teater maale" on juba päris pikki aastaid toiminud ja ka ministri sõnade kaudu on siin taas kord kinnitust saanud, et see on ennast kindlasti sellisel kujul õigustanud. Kui see meie taga oleks, siis kindlasti oleme valmis kaasa aitama, et ka selle meetme maht suureneks ja teatrid jõuaksid pigem ka külalisetendusi erinevates piirkondades [anda], sest me teame, et uusi teatreid igasse väiksesse Eesti piirkonda luua ei ole võimalik, aga meil on õnneks pea igas Eesti alevikus olemas ilusad ja hubased kultuurimajad, rahvamajad, kuhu teatrid saaksid külla minna. 

Aga fraktsiooni nimel tänan ministrit sisukate vastuste eest ja loodan edaspidigi heale koostööle. Aitäh!

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Kooli ülesanne ei ole ainult õpikuteadmiste andmine, vaid ka laste silmaringi avardamine. Seetõttu on kooli korraldatavad kultuuriüritused, muuseumikülastused ja õppekäigud laste arenguks väga olulised. Vahetu kogemus aitab siduda õpitut päriseluga, arendab loovust, empaatiat ja kriitilist mõtlemist. 

Paljudele lastele on just kooli kaudu toimuvad külastused ainus võimalus puutuda kokku teatri, muuseumi või kontserdiga. Ühised väljasõidud tugevdavad klassikollektiivi, parandavad suhtlemist ja loovad turvalisema õpikeskkonna. Ka lapsevanemad on nende võimaluste eest tänulikud, sest paljud lastele mõeldud kultuuriüritused toimuvad päevasel ajal, mil vanemad on tööl. Eriti keeruline on külastusi ise korraldada ühe lapsevanemaga peredel ja eri vanuses lastega peredel, kus kõigile sobiva aja ja sobiva ürituse leidmine on raske. 

Rahaliste piirangute leevendamiseks on vaja kultuuriranitsa toetust kordades suurendada ning paindlikumalt korraldada. Otsus, kas ja milliseid õppekäike korraldada, peab jääma professionaalsete pedagoogide ja koolijuhtide teha, kes tunnevad oma õpilasi ja kogukonda kõige paremini. Oluline on, et lapsevanematel jääks võimalus enda lapse õppekäigu eest vabatahtlikult tasuda, samal ajal kui kool saab otsustada, kuidas toetada neid peresid, kellel selleks võimalus puudub. Lisaks aitab kulusid katta koostöö kohalike omavalitsuste, kultuuriasutuste ja ettevõtetega ning vajaduse korral koolipõhiste toetusfondide loomine. 

Lõpetuseks tahan tänada kultuuriministrit. Raha on küll vähe, aga vastused olid pikad ja asjakohased. Aitäh! 

Aitäh! Kas minister soovib sõna? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised ja oleme edukalt läbinud viienda päevakorrapunkti.

Liigume tänase kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Rain Epleri, Martin Helme, Helle-Moonika Helme ja Evelin Poolametsa energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile esitatud arupärimine RMK metsakasvatuse töökohtade kavandatava koondamise kohta nr 935. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Rain Epleri.

Aitäh, härra eesistuja! Head kolleegid! Härra minister! Viimasel ajal me oleme enamasti debateerinud energeetikateemadel, aga metsandus ei ole mitte ainult mulle ja paljudele eestlastele südamelähedane, vaid on Eesti jaoks igapidi väga oluline valdkond. Nagu teada, siis umbes pool Eestist on mets ja pool metsast on riigi oma, mida majandab Riigimetsa Majandamise Keskus. 

Suur rõõm on, et me saame seda teemat siin mitme nurga alt pikemalt lahata. Ei pea erinevaid teemasid üksteisega kokku siduma, sest meil on kaks arupärimist järjest. See arupärimine puudutab asjaolu, et RMK otsustas juba aasta alguses vähendada oma töötajate ridu ja minna üle mudelile, mille kohaselt metsakasvatustöid ja -teenuseid ostetakse sisse. Esimene kummaline aspekt selle juures on see, et kui vaatad RMK kalkulatsiooni, milline on oodatav kokkuhoid sellest tegevusest, siis see kattub täpselt sellega, millised on nende rohkem kui 130 töötaja pealt makstavad tööjõumaksud olnud. Nii et esimene küsimus, mis tekib, on see, kas riik tõepoolest teeb iseendale rehepappi seeläbi, et ütleb töötajatele, et tegutsege FIE-na või nii-öelda OÜ-tage, ja nii RMK maksude pealt kokku hoiabki. Loodame, et ministril on selle kohta mingisugune asjalik vastus. 

RMK ise tähistas seda koondamist – tekkis ju perspektiivis eelarvesse palju raha – 5. märtsil suure peoga, millele kulutas veidi vähem kui 150 000 eurot. Selle peo analüüsi käigus saime teada, et pidu korraldas üks agentuur, kellel on RMK-ga pikaajaline leping, mis esiti plaaniti sõlmida mahus 1,2 miljonit, aga tegelikult sõlmiti mahus 2,2 miljonit. Kujutage ette, kui te olete näiteks väikeettevõtja! Riigieelarve suhtes tunduvad miljon ja kaks miljonit väikesed numbrid, aga paneme selle asja teise perspektiivi. Kujutage ette, et te korraldate näiteks sünnipäeva-, pulma- ja muid pidusid. Õhtul, teinekord, kui on veidi aega kiire töö kõrvalt, mõelge tee kõrvale sellest, kui saaks sihukese paari-kolmeaastase lepingu riigiga ja 2 miljonit on tulemas. 

Aga [tulen] töötajate koondamise juurde tagasi. Siin on huvitavaid aspekte mitmeid. Selles RMK enda nõukogule esitatud materjalist on näha, et RMK on analüüsinud tööde kvaliteeti oma töötajate ja tööde sisseostu puhul ning see kvaliteedi vahe on kordades ja kordades. Lisaks muidugi, kui see kvaliteedi vahe on suur, näiteks istutus- või mingites metsakasvatustöödes, siis minu hinnangul see vahe võimendub, kui me mõtleme, millise väärtusega majandusmetsa suudetakse kasvatada, kui juba alguses see töö ei ole kvaliteetne. 

Nii et mina kuulan suure huviga, mida on ministril vastata, mida ta on RMK-st selle asja kohta teada saanud ja meile täna siin pajatab. Loodan, et me saame kolleegidega koos rohkem taustast teada. Ja mine tea, võib-olla selle tänase debati tulemusena jõuab minister välja selleni, et RMK juhtkonnaga vestlus pidada maha ja mõned otsused ümbergi pöörata. Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele palun vastama energeetika- ja keskkonnaminister Andres Suti.

Aitäh, hea juhataja! Aitäh, head küsijad! Mina olen ka metsa sõber, käisin nädalavahetusel metsas. 

Aga arupärimise juurde. Arupärimises on viis küsimust, mis puudutavad metsakasvatuse töökohtade kavandatava koondamise teemat. Vastan neile ühekaupa. 

Esimene küsimus. Arvestades, et koondatavate töötajate töötasult makstavate tööjõumaksude summa on samas suurusjärgus RMK loodetud kokkuhoiuga, soovivad arupärijad teada, kas ministeerium on hinnanud koondamise tegelikku mõju riigieelarvele ja omavalitsustele tervikuna ning milline on see netomõju. 

Me ei ole koostanud sellist eraldi hinnangut, mis annaks täpse netomõju riigieelarvele ja kohalikele omavalitsustele. Selleks puudub ka vajadus, sest RMK ligikaudu 600 000 eurost kokkuhoidu me ei saa käsitleda automaatselt samas suurusjärgus negatiivse mõjuna avaliku sektori eelarvele. 

Miks? Sest RMK tellib juba praegu erasektorist erinevaid teenuseid, näiteks puidu varumine, logistika, taristu ehitamine, looduskaitsetööd, külastusobjektide ehitamine ja muu taoline, ja seda kõike enam kui 120 miljoni euro eest aastas. Nii et 120 miljonit versus 600 000. RMK ostab erasektorist ligikaudu 80% metsakasvatusteenustest ehk umbes 12 miljoni eest aastas ning kavandatav muudatus suurendab vastavat tellimust erasektorile ligikaudu 3 miljoni euro võrra aastas. Ka sellelt tegevuselt laekuvad maksud vastavalt kehtivale maksukorrale. Seetõttu sõltub tegelik netomõju sellest, kui suur osa sisseostu [kulust] on tööjõukulu, kui paljud senised töötajad jätkavad tööturul ning kuidas maksulaekumised jaotuvad riigi ja kohalike omavalitsuste vahel. 

Teine küsimus. Millist metoodikat kasutasite 600 000 euro suuruse kokkuhoiu arvutamisel ning kas arvesse on võetud koondamistasud, kulud ettevõtluskadede – okei, -kadude äkki (Saalist täpsustatakse.); aa, jaa! – läbiviimiseks Luua metsakoolis, võimalik täiendav järelevalve, hanke kulud ning teenuste sisseostmise tegeliku hinna kujunemine hangetel pikemas vaates? Kas on arvestatud RMK-le kasulikke ja kahjulikke töölisi eraldi, on [küsimus]. 

Nii nagu ma korra juba ütlesin, 600 000 euro suuruse kokkuhoiu hinnang [tekkis] sisseostetava metsakasvatusteenuse ühikuhindade võrdlusel RMK enda raietööliste praeguse kogukuluga. Sellel see võrdlus põhineb. RMK tellib juba praegu, nagu mainitud, ligikaudu 12 miljoni eest aastas töid ja nüüd tellib veel täiendavalt 3 miljoni eest. Selle järgi oleks vastavate teenuste kogukulu sisseostu korral ligikaudu 15 miljonit aastas. Samas, sama töömahu tegemine oma raietöölistega maksaks RMK hinnangul ligikaudu 15,6 miljonit eurot. Sellest tulenebki hinnanguline 600 000 euro suurune aastane kokkuhoid. Teenuste hind sõltub hangete puhul aga siiski turuolukorrast ja muudest objektiivsetest teguritest, kuid RMK hinnangul on erasektori kasutamine pikemas vaates kulutõhusam ja paindlikum lahendus. Seda seisukohta jagan ka mina. 

Koondamistasud ehk ühekordne kulu pole täna lõplikult teada. Luua metsakoolis läbiviidava ettevõtlusakadeemia maksumus on RMK andmetel 16 800 eurot. RMK hinnangul ei kaasne muudatusega täiendavat järelevalvet ega hankekulu suurenemist, kuna ka praegu tehakse oluline osa metsakasvatustöödest koostööpartneritega. 

Kolmas küsimus. RMK nõukogu liikmele esitatud andmetel on sisseostetud töödes esinenud märkimisväärselt rohkem puudusi kui RMK enda raietööliste [tehtud töödes]. Ühes piirkonnas oli see puuduste suhe 54 : 2, erateenuse kahjuks. Mitmed RMK metsakasvatajad ja metsandusprofessorid on öelnud, et kuna sisseostetud töölised ei pea langetama tulevikupuudega seotud otsuseid, on nende töökvaliteet rahuldav, probleemid esinevad [enim] keerulisemates olukordades tulevikupuu valikutes. Kuidas tagatakse, et noore metsa hooldusel kvaliteet ei lange ning sellega ei kaasne riigivara ehk kasvava metsa väärtuse vähenemine? Milline on RMK esitatud hinnang sellele, kuidas mõjutab oma koolitatud töötajate kasutamise asemel tööde hankimine erasektorist tööde kvaliteeti ning seeläbi Eesti metsa väärtust pikas perspektiivis? 

Vastan. Ministeeriumil ei ole andmeid, mis võimaldaksid kinnitada üldistavalt väidet, et sisseostetud metsakasvatustöödes esineb märkimisväärselt rohkem puudusi kui RMK enda töötajate tehtud töödes. RMK sõnul on koostööpartnerite abil tööde tegemine mitmes piirkonnas olnud tavapärane juba aastaid ning ligikaudu 80% teenustest ostab RMK juba praegu sisse erasektorist. RMK sõnul ei kinnita nende statistika, et koostööpartnerite töödes oleks fikseeritud puudusi märkimisväärselt rohkem. Üksikute juhtumite või piirkondlike näidete põhjal ei saa teha üldistatud järeldust kogu süsteemi kohta. 

RMK selgituse kohaselt peavad kõik vastuvõetud tööd vastama RMK kvaliteedinõuetele. Puudustega töid vastu ei võeta ning tasu ei maksta enne, kui puudused on kõrvaldatud. Seetõttu tagatakse kvaliteet lepingutingimuste, tööde vastuvõtmisel puuduste kõrvaldamise kohustuse ja kvaliteedikontrolli kaudu ka edaspidi täpselt samadel alustel, nagu seda on seni tehtud. RMK on ka selgitanud, et muudatuste järel jääb tema rolliks tööde planeerimine, juhtimine ja kvaliteedi hindamine. RMK-l ei ole kavas kvaliteedinõudeid leevendada või riigivara kaitse mehhanisme vähendada. 

Kvaliteedi ja säästva metsamajanduse tagamine ei põhine üksnes sellel, kas töö teeb RMK töötaja või lepinguline koostööpartner, vaid ennekõike selgetel kvaliteedinõuetel, tööde vastuvõtmise korral, järelevalvel ning koostööpartnerite kohustusel puudused kõrvaldada. Seda kõike toetab ka RMK juhtimis- ja sertifitseerimissüsteem. Ma arvan, et see ongi kogu asja kese. RMK keskkonna- ja kvaliteedipoliitika kohaselt täidetakse muu hulgas kvaliteedi juhtimise standardi [ISO 9001] ja keskkonnajuhtimissüsteemi standardi ISO 14001 nõudeid. Lisaks on RMK-l FSC- ja PEFC-sertifikaadid, mis eeldavad säästva metsamajanduse põhimõtete järgimist. Nii et kvaliteedisüsteem on see, mis tagab kvaliteedi [hoidmise]. 

Neljas küsimus. Kas ministeerium on hinnanud riski, et mahukatele komplekslepingutele minek ja tööde koondamine suuremateks hangeteks vähendab väikeste kohalike ettevõtjate võimalusi ning koondab turu väheste suurte ettevõtete kätte. Milline on teie hinnangul sellise tegevuse mõju Eesti maapiirkondadele? 

Sellist riski saab pidada reaalseks vaid siis, kui tööde maht koondatakse suurtesse komplekslepingutesse viisil, mis muudab väiksemate ettevõtjate osalemise ebaproportsionaalselt keeruliseks. Riigihangete seaduse kohaselt peab hankija tagama konkurentsi efektiivse ärakasutamise ning tegutsema proportsionaalselt. Seejuures on võimalik hankeid jaotada ka osadeks, kui see aitab konkurentsi paremini tagada. Samas osalevad ka praegu metsakasvatusteenuste hangetes ja pakuvad mahtusid RMK senised koostööpartnerid. RMK ei ole piiranud pakutavaid mahtusid, vaid seadnud piirangud sõlmitavate lepingute arvule. Hankes osalejad peavad konkureerima erinevates hangetes ja erinevate tööliikide põhiselt. Muudatus toob aga kaasa just selle, mida tänased töövõtjad soovivad – suurema kindluse kogu metsakasvatuse täisteenuses. 

Eesti maapiirkondade vaates on oluline vältida olukorda, kus tööde koondamine vähendaks kohalike ettevõtjate osalemisvõimalusi, nõrgestaks kohalikku ettevõtlust ja koondaks tellimused väheste suurte ettevõtete kätte. Seetõttu peab ministeerium vajalikuks, et hangete kujundamisel hinnataks lisaks kulutõhususele ka mõju konkurentsile ja piirkondlikule ettevõtlusele ning kasutataks vajaduse korral osadeks jaotamist või muid proportsionaalseid lahendusi ehk täpselt seda, mida RMK teeb. 

Viies küsimus. RMK loobub plaanitava reformiga töötajatest, keda on aastaid koolitatud töötama keerulistes olukordades. Lisaks kasutati oma töölisi metsauuenduse talgupäevadel ja ootamatutel abitöödel ning saadi oma töölistelt detailne tagasiside vajalike tööde teostamise kohta. Milline on teie hinnangul antud otsuse mõju RMK metsakasvatajatele? Kas otsust on arutatud metsakasvatajatega ja milline on nende tagasiside? 

RMK selgituste kohaselt ei vähene metsakasvatus piirkondlikul tasandil, vaid muutub tööde korraldamise vorm. RMK metsakasvatajate rolliks jääb senisest enam tööde planeerimine, juhtimine ja kvaliteedi hindamine. Samas on juba aastaid olnud metsakasvatuspiirkondasid, kus kogu töö teostatakse koostööpartneritega. RMK-le saavad võsatöid teha kutsetunnistusega raietöölised, olenemata sellest, kas nad on RMK raietöölised või töövõtjate raietöölised, kes seda teenust RMK-le pakuvad. Kutsetunnistusega raietööline omab erialaseid oskusi ja teadmisi, mille nad on [saanud] koolitustel, ja neile on väljastatud kutsetunnistus. Metsakasvatuse tellimuse eesmärgi ja töö tingimused püstitab jätkuvalt RMK metsakasvataja, kes hindab ka hiljem kvaliteeti. 

Hindame RMK initsiatiivi pakkuda koostöös Luua metsanduskooliga koondatud töötajatele võimaluse läbida ettevõtlusakadeemia ning saada seeläbi teadmised ja oskused, kuidas metsamajandusettevõtte loomise ja arendamisega iseseisvalt hakkama saada. RMK sõnul on lootus ärgitada ettevõtjaks hakkama ligi 20% koondatavatest töötajatest. 

Kuues ja viimane küsimus. RMK loobub plaanitava reformiga töötajatest, keda seni on sageli rakendatud kriisiolukordades, näiteks tormikahjude likvideerimisel. Milline on teie hinnangul otsuse mõju Eesti kriisikindlusele? Kas antud mõju on arutatud pääste ja siseturvalisuse eest vastutavate ametkondade ja Siseministeeriumiga? Kui jah, siis milline on olnud nende tagasiside? 

RMK andmetel säilib neil regiooni tasandil üle-eestiline katvus ning vajaduse korral kasutatakse ka edaspidi lepingulisi partnereid. RMK on kriisiolukordades võimaluse korral appi läinud näiteks tormikahjustuste likvideerimisel Elektrilevile ja Transpordiametile, tehes seda oma lepinguliste partnerite abil. RMK teeb seda oma sõnul ka edaspidi. Ma arvan, et üks väga hea näide on Saatse saapa sulgemise järel metsatee korrastamine. Seda tehti väga kiiresti ja lepingupartnerite abiga. 

Lisaks märgime, et 2. juunil 2021 võttis Riigikogu vastu hädaolukorra seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse, mille alusel on Siseministeeriumi praegused pädevused, volitused ja ülesanded kriisireguleerimise koordineerimisel antud üle alates 1. juulist Vabariigi Valitsusele ja Riigikantseleile. Aitäh! Vastan hea meelega ka küsimustele.

Tõepoolest, teile on ka küsimusi. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! See on huvitav eeskuju Riigimetsa Majandamise Keskuselt, et vallandada töötajaid ja hakata töid sisse ostma, ametikohad kaotada ja osta tööde teostamist sisse. See on kulutõhusus. Kui kaugele te olete plaaninud ministeeriumis selle algatuse või reformiga minna? Kas te näete võimalusi, et te ka ministeeriumis vallandate ametnikud ja hakkate tulevikus töid sisse ostma?

Aitäh! Selle küsimuse rõhuasetus on hästi õige. Iga organisatsioon või ettevõte teeb ju tegelikult valiku, mida ta teeb ise ja milliseid teenuseid on mõistlik osta turul erasektorilt sisse. Vanasti tehti praktiliselt kõiki asju ettevõttes sees. Kaasajal on olemas erinevad teenusepakkujad, erasektor. Ma arvan, et see on väga õige, kui RMK tellib olulises mahus töid sisse erasektorilt ja tegeleb just nimelt sellega, millega ta peab tegelema: kvaliteedikontrolliga ning juhtimise ja planeerimisega. Ma arvan, et see on väga mõistlik lähenemine.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt minister! Jah, see 75 ettevõtjast raietöölist. Kas neile on tagatud aastaringne töö ja sissetulek võrreldes selle [olukorraga, mis oli] enne, kui nad kinga said või vabastati? 

Aitäh! Just selle eesmärgiga on Luua koolis see akadeemia või õpe tehtud, et neil inimestel oleks võimalik paremini siseneda tööturule. Kindlasti osa neist leiab rakenduse teistes ettevõtetes, ilmselt mõned lähevad pensionile. RMK omalt poolt aitab kindlasti kaasa sellele, et need inimesed leiaksid võimalikult kiiresti rakenduse.

Tiit Maran, palun!

Aitäh! RMK on üldiselt tuntud selle poolest, et ta majandab Eestis metsi kõige paremini, seda ei saa eitada. Sellest on kindlasti suur osa nendel inimestel, kes seal tööd teevad. Aga nüüd te hoiate kokku, lasete oma kvalifitseeritud töötajad lahti ja annate nad ettevõtluse kätte. 600 000! Efektiivsuse nimel! 

Siit tekib kaks küsimust. Kas siiamaani on RMK toiminud ebaefektiivselt ja nüüd järsku otsustasite hakata efektiivseks? Kummaline vastuolu on praegu teie asjas. Ja ikkagi, mille pealt see 600 000 siis tuleb? Eelarves on olemas ju kindlad read. Te peaksite ütlema, mis [realt] see täpselt tuleb. Kas see tuleb sotsiaalmaksust, töövahenditest või millest? Või tuleb see äkki hoopis selle pealt, et ettevõtlusest tulev kvaliteet on kehvem kui see, mida oma töötajad [pakuvad]?

Aitäh! Kõigepealt, ühegi ettevõtte aktsionär ei juhi ettevõtet, samamoodi ei juhi minister ettevõtet. Neid valikuid, kuidas ettevõtet juhtida ja kõige paremini tööd korraldad, teevad ettevõtte juhatus ja nõukogu. 

Nüüd, seesama 15 versus 15,6. Kui ettevõtte juhatus ja nõukogu on leidnud, et nad korraldavad tööd sedaviisi ehk ostavad teenust turult sisse ja nad ei anna järele kvaliteedis ega muudes nõuetes, vaid saavutatakse sama tulemus väiksema kuluga, siis minu meelest on see ratsionaalne ja mõistlik valik, mille iga organisatsioon või ettevõte teeb.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud minister! Vaatan Postimeest selle aasta märtsikuust. Artikli pealkiri on "RMK metsatööd võtavad üle ukrainlased ja skeemimeistrid". Metsafirma omanik ütleb, et on suur mure – istutusega läks samamoodi –, et ukrainlased võtavad kõik ära; muidu oleks nad võtnud ka [võsatööd] ära, aga tegid vist paberites mingi vea. Ühesõnaga, lugu on selles, et nad löövad hinnad alla. 

Aga mitte ainult see ei ole probleem, vaid minu meelest sellist tööd, rasket metsatööd ei saa teha suvaline inimene ega ka naisterahvas, vaid teenistusealised desertöörid, kes siin vegeteerivad. Neid on ligi 12 000. Eesti elukutselistelt metsameestelt võetakse töö ära – ela põõsa all! Kuidas see asi nii käib? Kas siis mingisugustki kontrolli ei ole, milline see kvaliteet on, millised väejooksikud seal metsatöid teevad? Jätaks oma inimestele kuidagi töö alles.

Aitäh! Mõistagi on kvaliteedi kontroll ja teenuse sisseostmisel kehtivad teenuse osutajatele täpselt samasugused nõuded, nagu kehtivad oskuste ja pädevuste koha pealt RMK oma töötajatele. Ja nii nagu ma ütlesin, on RMK-l väga selge keskkonna- ja kvaliteedipoliitika, mis vastab standardile ISO 9001 ja keskkonnajuhtimissüsteemi standardile ISO 14001. Tegemist on professionaalse ja igati eesrindliku lähenemisega. Lisaks on ka olemas metsamajanduse põhimõtete sertifikaadid FSC ja PEFC. Nii et siin ma küll ei näe, et RMK oleks andnud kuskil kvaliteedis alla. 

No ja selle küsimuse esimest poolt või tausta [kommenteerin nii], et ma ei tea, millel teie väited põhinevad.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Minu küsimus on kaheosaline. Esimene on see, kas te olete ise või on mõni teie nõunikest suhelnud mõne metsakasvatajaga. Mina näiteks suhtlesin ja väga paljud ütlesid, et see ei ole õige otsus. Ja teine pool on see, et kas ei ole kurb see, et kuigi mets on Eesti kaugemates piirkondades, mida päev edasi, seda rohkem töövõtjaid ja ettevõtteid paiknevad suurtes linnades. Suur kasum liigub sinna ja töötajad on kuskilt mujalt. Kas see trend on ikkagi normaalne ja ilus?

Aitäh! Mingisugune turu konsolideerumine on paratamatu. See juhtub igas sektoris, selle taga on soov olla efektiivsem. Aga nii nagu ma ütlesin, on RMK oma tegevuses lähtunud sellest, et neid teenuseid tellitakse ka kohalike ettevõtete käest. Ja ma arvan, et see ongi õige, et teenuste [pakkumine] ei kontsentreeruks ainult üksikute suurte tegijate kätte. Aga jah, me ei saa eeldada, et mingis sektoris konsolideerumist ei toimu. See toimub metsasektoris, toimub ka teistes sektorites.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea Andres! Sa enne tõid – ma täpselt ei tsiteeri – sellise näite siin, et aktsionär ei sekku ettevõtte juhtimisse. 

Ei juhi ettevõtet.  

Ei juhi ettevõtet, jah. Aga tegelikult RMK puhul natukene ongi probleem, et tegelikult sina ega riik ei juhi seda. Muidu me ei näeks selliseid 130 000-euroseid pidusid ajal, kui valitsus kogu aeg räägib, kuidas raha ei ole, raha ei ole. Tegelikult on probleem ja peaks rohkem sekkuma. 

Aga küsimus on mul see, et kas sa oled isiklikult suhelnud kellegagi nendest 75 inimestest, kes nüüd vabastatakse töölt. Sa lugesid väga kenasti ette need RMK poolt sulle saadetud jutupunktid, mis sa pidid ette lugema vastusteks. RMK pani need kokku, saatis need sulle ära, sa lugesid need ette. Aga tegelikult, kui nende inimestega rääkida, siis murekohti on päris hulga kvaliteedi ja inimeste tööhõive osas. Kas sa oled kohtunud nende inimestega ja iseendale selgeks teinud selle tausta või lihtsalt said memo kätte ja lugesid selle tuimalt praegu ette?

Aitäh! Need, mida ma siin ette loen, on seisukohad, mida ma ise jagan. Nii et selles mõttes on asi hästi lihtne. Nüüd, puhtalt juhtimise ja ühingu valitsemise küsimustes võivad inimestel olla erinevad arusaamad. Minul on siin hästi lihtne arusaam. RMK-le on seatud väga selged omaniku ootused ja seal on ka väga selge tööjaotus, mida teeb aktsionär, mida teeb nõukogu ja mida teeb juhatus. Aktsionäri asi on seada omaniku ootused. 

Ma ei ole nende metsakasvatajatega kohtunud, ja ei ole kohtunud väga praktilisel põhjusel, et ettevõtte juhtkonna asi on tööd korraldada. Ma ei pea õigeks sellisel tasemel sekkuda ettevõtte juhtimisotsustesse. Meil võivad siin olla erinevad arusaamad ja see lihtsalt on nii. See, kui aktsionär on igapäevaotsuste juures detailideni sees, ei ole minu meelest õige.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra minister! Me järgmises arupärimises käsitleme kogu looduskaitsega seonduvat. Ma arvan, et sa ise ka tead, et kiirenevas tempos võetakse riigimetsa kaitse alla. 

Tulen nüüd selle arupärimise juurde. Enda väljaõpetatud ja ka statistika järgi palju paremat tööd, kui on sisseostetud töö, tegevad inimesed koondatakse. Kas põhjus on selles, et ministeerium koos RMK-ga näeb ette, et majandamist jääbki vähemaks, sest aina rohkem metsa pannakse piirangute alla, küll hüvitisaladena, küll lihtsalt looduskaitseliste piirangute alla, ja tööd jääbki vähemaks? Või on põhjus valitsuse teises poliitikas – siin on meil sellised eelnõud menetluses –, mille kohaselt tahetakse soodustada välistööjõu sissetulekut ja sellega kulusid kokku hoida? Tehakse OÜ ja võetakse kolmandatest riikidest pärit inimesed tööle. 

Teie aeg! 

Kumb see juhtiv mõte selle asja juures on?

Ei ükski neist. Aitäh! Kõigepealt, looduskaitse all või piirangute all olev mets ja majandusmets. See põhimõte, et 70% metsamaast on majandusmets ja 30% metsamaast on sihtkaitse- või piiranguvöönd, on [plaanis] fikseerida metsaseaduses, millega ma varsti siia Riigikokku pärast valitsus[istungit] jõuan. 

See, mis puudutab RMK raiemahtude muudatust, praegust muudatust siis vähenemise suunas, ei ole tingitud mingisugusest poliitilisest tahtest, vaid väga lihtsast tõsiasjast, et metsa vanuseline struktuur on muutunud. Ka see on tõsi, et viimastel aastatel on kaitse alla võetud riigile kuuluvat metsa ja sellega jõutud tänavuse tasakaalupunktini 30 : 70. Aga raiemahtude vähenemine RMK-s on kinnitatud lähtuvalt kokkulepitud metoodikast. Selle arvutuse õigsust on kontrollinud Keskkonnaagentuur ja selle kõige eesmärk on kasvatada riigile kuuluva metsa kui vara pikaajalist väärtust. See on ainuke tegur, mis neid otsuseid veab.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Austatud minister! Asi peab ka paistma ilus, aga mitte lihtsalt nii, et juhtub, et peame pidu. 130 000-st rendihind 56 000 peo pidamiseks on selgelt Tartu linna kõigi aegade kõrgeim, kolm kuni neli korda kõrgem kui see, mida ükskõik kes kõrval oleks pakkunud. Sealt see algab. 

Ja nüüd on see 75 inimest. Vaadake, Tervisekassa juht lasti päevapealt lahti. Teie olete omanike huve kaitsev isik, teile on antud selle jaoks ministrikoht. Teie põhimõtteliselt komplekteerite nõukogu, te ei saa vaadata kõrvalt seda, mis on toimunud. Peetakse pidu ja siis hakatakse makse optimeerima. Selle 75 inimese koju saatmine ei ole mitte midagi muud kui maksude optimeerimine. 

Teie aeg! Küsimus.  

Seda ei ole võimalik ümber lükata, see on fakt.

Aitäh! See kindlasti ei ole fakt, vaid on teie hinnang või tõlgendus. Nii nagu ma ütlesin, on RMK selle otsuse tegemisel lähtunud sellest, et osta seda teenust rohkem väljastpoolt sisse – sellega ei alustata nullist, see oli 12 miljonit enne, nüüd on 3 miljonit lisaks – on organisatsiooni kui terviku jaoks kuluefektiivsem lahendus. Ma olen mitu korda öelnud ja ütlen veel ühe korra, et selle otsuse tulemusena ei tehta mitte mingisuguseid järeleandmisi kvaliteedis ega mujal. Mis puudutab maksustamist, siis ka teenuseosutajad peavad ära maksma kõik riigimaksud. Kindlasti peavad. 

Lõpetuseks, kuna meil tuleb ka teie esitatud arupärimine tänuürituse [teemal], saame me sellest rääkida pikemalt, kui vaja on. Aga ma lihtsalt niipalju ütlen, et RMK võistleb töötajate pärast tööturul iga teise organisatsiooniga, kes samas valdkonnas toimetab. See, kas ühes riigis korraldavad ettevõtted oma töötajatele tänuüritusi, on seotud väga palju ka sellega, milline ärikultuur, tavad ja traditsioonid selles riigis eksisteerivad. 

Lõpetuseks, RMK kasum 254-miljonilise käibe juures oli 86 miljonit.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole.

Avan läbirääkimised. Praegu on [sõnavõtuks] registreerunud Peeter Ernits. Palun!

Hea juhataja ja kolleegid! Kogu see jant, mis toimub riigi RMK-s, on ausalt öeldes väljakannatamatu. Ma olen kunagi olnud RMK nõukogu liige ja toona aasta lõpus arutati, mitu kuupalka [selle juhile] määrata. Ettepanek oli kolm. Praeguse RMK juhi kuupalk on kusagil 12 000, nii et 36 000 peaks olema [palk] suurepärase töö eest. Mina toona olin RMK nõukogu liige ja tegin ettepaneku, et kolm küll mitte, eelmine sai kaks. Praegu ma oleksin teinud ettepaneku ta vabastada ametist, rääkimata mingist kolme[kordsest palgast ehk] 36 000-st.

Jah, 130 000 euro eest tänuüritus kammivabrikus. Noh, tore muidugi metsameestele, aga see ei kannata mingit kriitikat. Aga kui RMK juht [saab] aasta lõpus tänuks 36 000 – noh, pole paha! Samas, kui tööde optimeerimine, nii-öelda ettevõtjalt raietööde [tellimine], kokkuhoid 600 000 – noh, tore küll! Aga tulu? Vaadaku ise, kuidas hakkama saavad. Aastaringset tulu nendel raietöölistel ei ole enam. 

Või see, mis on toimunud looduskeskuste kinnipanekuga. Mõned [näited]: Iisaku ja Tooma, kus ma olen ise olnud kohal. Kokkuhoid pool miljonit kuni miljon, üks keskus 250 000. See on tegelikult kuritegelik tegevus, mis on toimunud siin. 

Tuletame veel meelde, mida praeguse RMK juhi juhtimisel on tehtud. Korraldati kuuseistikute tapatalgud. Suur osa nendest tänu Iisaku taimla töötajate, naiste infole päästeti. Inimesed olid väga tänulikud, üle Eesti tuldi nagu laulupeole, viidi need minema. Muidu oleks nad mädanenud ja läinud hävitamisse. Ma olen käinud mitmes muus taimlas, kus need hävitati, aga ma ei saanud sellest rääkida, sest vastasel juhul oleksid need töötajad kaotanud oma [töö]koha.

Vaat selline mees juhib RMK-d. Ta peaks olema Družkivkas või Donetski oblastis välisluure residendina või juhtima vägesid, aga tänu sõpradele, Rainer Saksale ja tema abikaasale, sai temast RMK juht, [lõpetades] ennetähtaegselt oma ametiaja välisluurejuhina. See ei kannata mingit kriitikat. 

Ja vaatame Eesti metsi. Ma olen eluaeg mööda metsi käinud. Kunagi oli ligi 500 metsavahti. Nad teadsid oma ringkonda, oma piirkonda, oma vahtkonda. Praegu puudub igasugune ülevaade. On ainult tööde kaupa, tööde kaupa istutavad. Jah, tõepoolest, käbide korjajad – ukrainlased; istutajad – jälle ukrainlased, kusagilt mujalt. Metsaülem on maakonna kohta, mõnes suuremas maakonnas on kaks. Noh, [mäletame], kui palju oli metskondi omal ajal. 

Kõik see on nagu efektiivsuse nimel, aga kvaliteet on, nagu ta on, ja tegelikult ülevaadet ei ole. See on üldine mentaliteet, et teeme efektiivseks. Hea ministrihärra siin ütles, et need 75 raietöölist sisenevad teise sektorisse. Mina olen nendega rääkinud. Ma olen rääkinud ka paljude teistega, ka nende taimlate töötajatega, nende looduskeskuste töötajatega, kus efektiivsuse, nii-öelda numbrite, selle nimel, mitu nulli on taga, on tuunitud seda süsteemi. Jah, see teenib raha Eesti riigieelarvesse ja seda kulutatakse. Kuhu see kulutatakse ja kui mõttekalt seda kulutatakse, see on iseküsimus. 

Nii et tegelikult siin peaks tõsiselt korra majja lööma. Ma ei räägi sellest, et peaks üle minema mingisugusele nõukaaegsele või Eesti-aegsele metsamajandamisele.

Tegelikult ma tahtsin küsida, kas te soovite lisaaega.

Jah, paar minutit.

Kolm minutit lisaks.

Kaks minutit ja 57 sekundit, palun. 

See on siin mõttekoht. Siin tuleb veel huvitavaid arutelusid, kõik need peod, 130 000-eurone pidu, ja nii edasi. Mulle meeldib ka pidu panna. Kellele ei meeldi? Ja meeldiks ka kolmekordse kuupalga mahus preemiat saada, kui ma oleksin RMK boss, endine luuraja, kelle kompetents metsa alal on nullilähedane, peale selle, et ta on metsas käinud. 

Nii et midagi on sellel pildil valesti, väga valesti, kuigi see on riigi üks suurimaid lüpsilehmi dividendide korjamise poolest, aga inimestesse suhtumine ei ole kõige parem. Kuulsin ka, et ministrihärra pole kohtunud ühegagi nendest raietöölistest, kes hakkavad sisenema muudesse sektoritesse. Oleks võinud siiski, oleks võinud rääkida. 

Aga selle koha pealt ma muidugi tänan ministrihärrat, et need kuusebeebid, kes tapmisele saadeti, [päästeti]. Sa aitasid tublisti kaasa sellele, et see kuritegu täies ulatuses ei realiseerunud ja väga paljud inimesed said need [endale]. 

Nii et jah, minge metsa, aga rääkige ka inimestega ja vaadake, mida nemad sellest arvavad. Need naised, kes kuuseistikute tapatalgutest rääkisid mulle, said kinga. Muidugi ka taimla pandi kinni. Aitäh!

Aitäh! Läbirääkimiste ajal on võimalik 5 + 3 minutit võtta. Kui piiks käib, siis on 30 sekundit lõpuni. Siis me kasutame aega ratsionaalselt, läheb siis kas viis minutit või kaheksa minutit. Saab ka kohe kolm minutit lisaks küsida. Rene Kokk, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid ja kõik, kes meid vaatavad! Tegelikult oli kurb kuulda ministri vastuseid, mis ta meile andis. Võtame punktide kaupa. 

Esiteks, kuidagi ei taha olla nõus sellega, et minister ei peakski oma vastutusalas nii suure teemaga, nagu on 80 inimese [töölt] vabastamine, üldse tegelema. Ta nimetab seda detailiks, et see on üks detail, millega RMK juhatus tegeleb, ja tema ei peagi tegelema sellega. Tegelikult oleks ministril olnud väga hariv võtta üks grupp inimesi sealt ja küsida, mis te arvate, mille toob kaasa see, kui me sellise korralduse teeme RMK-s. Ma ei näe kuidagi, et see oleks ministri sekkumine RMK juhtimisse. Sellise info korjamine, enda harimine selle koha pealt, mis on need murekohad, mis tulevad selle muudatusega kaasa, oleks ministrile väga vajalik olnud ja mööda külgi maha kindlasti ei jookseks. 

Sellel on veel teine aspekt. Viimasel ajal räägitakse päris palju sellest – [näiteks räägivad seda] Rail Balticu ehitajad, kes teevad erinevaid töid seal –, et tööjõusurve on väga tugev. Kuna väga palju on Rail Balticu ehitusel välistööjõudu, siis Eesti ettevõtjad omavahel räägivad, et nad ei saa aru sellest, kuidas on üldse võimalik selliste hindadega tööd teha, ja neil on väga tugev kahtlus, et tegelikult tööjõumakse kõik need töövõtjad küll ei maksa. Kas see on nii või ei ole, [ei tea], aga praegu tundub, et see RMK mudel, millest me siin räägime, kipub minema täpselt samasse suunda, et me tegelikult loome töökohad odavamale välistööjõule, aga oma inimesed, ka regionaalpoliitika vaates, jätame tegelikult tööta. 

Ja siin on veel päris palju muid aspekte, ka see, et oma inimene muretseb selle pärast, et tema kodukandi metsad oleksid hästi valvatud ja vaadatud. Me just nägime täna siin ühte uudist, kuidas Matsalu rahvuspargis on jälle tehtud röövraiet. Ma ütleksin, et tegelikult see on üks osa sellest, et me oleme aastate jooksul Riigimetsa Majandamise Keskuse liiga õhukeseks lihvinud. Ja kui kaob ära omanikutunne, ka nendelsamadel inimestel, kes seal töötavad, siis keegi enam tegelikult ei näegi seda, mis toimub meie metsades, ja see info ei levi. 

Nüüd tahan tulla selle 130 000-eurose jõulupeo juurde ka. See võib tunduda selline asi, et noh, mis te siin räägite, aga ei ole nii. Ma ei ole kuidagi selle vastu, et häid inimesi tunnustada. Absoluutselt, tulebki tunnustada ja see on igati mõistlik. Aga õige ei ole ka väita, et riigil ei ole olemas kas või esindusruume või võimalusi teha vastuvõtte tublidele inimestele sedasi, et see oleks praegusel raskel ajal tehtud inimeste vaates mõistliku summa eest. Siin ei ole midagi imestada, kui inimesed peavad seda kuidagi ülekohtuseks olukorras, kus kogu valitsus räägib, et raha ei ole, raha ei ole, hoidke kokku ja nii edasi. Siis peab ka riik näitama head tahet, mitte nii, et üks asutus paneb 150 000 hakkama, teine 130 000, kolmas üle 200 000 ja nii on. Ei ole! Tuleb näidata tahet, tuleb teha odavamalt. Aga inimesi tunnustada on vaja, seda ma kuidagi küsimärgi alla ei pane, aga seda saab teha ka hoopis kokkuhoidlikumalt. 

Peeter rääkis siin ka RMK juhi valimistest. See ei ole küll tänase küsimuse teema, aga me mäletame päris hästi seda, et meediast käisid läbi tollel ajal, kui praegune RMK juht ametisse nimetati, et tema üks tugevusi on see, et ta ei ole valdkonna inimene ehk teda ei sega teadmised valdkonnast, tegemist on ainult juhiga. See oli ausalt öeldes, pehmelt öeldes väga kummastav. Me näeme, kuidas paragrahv on väänatav ja kogu aeg räägitakse meile neid asju nii, nagu parasjagu vaja on. Aga mulle tuleb väga hästi meelde, et kui RMK praeguse juhi ametisse määramise aeg oli, siis tema ühe peamise tugevusena toodi meedias välja see, et teda ei sega metsandusalased teadmised, sest tal need täielikult puuduvad, et tema on tippjuht, tema juhib ettevõtet, temal ei ole vaja üldse metsandusalaseid teadmisi. Aga siia me nüüd, ma kardan, selle pärast jõudnud olemegi, et need teadmised täielikult puuduvad. 

Ma olen sind, Andres, täitsa mõistlikuks meheks pidanud üldiselt, aga täna [küsimustele] vastamisega, ma ütleks, sa läksid küll lati alt läbi. Palun võta omale aega ja tegelikult mine ka sisusse ja suhtle inimestega! Ära kuula ainult vastuseid, mis sulle sealt ette antakse ja palutakse ette lugeda. Aitäh!

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud juhataja! Minister! Lugupeetud Rene Kokk! Vaat sinu väite pärast tulin ma siia oponeerima. Sa ütlesid, et oled ministrit pidanud mõistlikuks meheks. Luba olla eriarvamusel. Mees, kes lammutab kahe käega siinsamas puldis Eesti energeetikat, ajab hullu juttu, kuidas mingisugused päikesepaneelid meid soojendavad siin talvel – kus see mõistlikkus on? Ma saan aru, et ta on natukene vähem räige kui Jürgen Ligi, kes saadab kõiki konserve sööma, kui nälg majas, aga töö on samasugune, isegi [mahukam] kui Jürgen Ligil. Jürgen Ligi on tuntud praalija, eks ole, ajab kõik närvi, aga Sutt teeb seda rahulikult, süsteemselt, nagu rott viljasalves – kõik süüakse ära, kõik lammutatakse laiali. Nii et, härra Sutt, kui see rohepööre lõpuks meid pankrotti viib, siis mina käin küll tulevikus ringi väljatrükitud raamatuga, kus on kirjas kõik teie patud, kõik, mis te kokku keerasite. Ja sellega te saate kuulsaks. 

Aga läheme korraks päevateema juurde. Mõned asjad häirisid mind veel. Esiteks, te puterdasite midagi ukrainlaste teemal. Postimehes väga kenasti kirjutatakse, et näiteks kiiresti kasvaval ukrainlaste ettevõttel Goldem OÜ on 12 töötajat keskmise palgaga veidi üle 1000 euro. Ettevõtjad ütlevad, et nad süüakse turult välja, eestlased lendavad tänavale omal maal. Ma kuulen pidevalt metsameeste käest: "Me peame nüüd Soome kolima, mingid odava [palgaga] tegelased võtavad meilt töö ära." Te ajate eestlased välja ka maakodudest, kus neil varem oli traditsiooniline töö, mida nad olid eluaeg teinud, või siis hooajatöö, kust nad said talvel lisa, [näiteks] metsatöö. Ja nüüd [te ütlete], et nad mingu ära, sest kuskilt on välja ilmunud mingid väejooksikud, kes tahavad ka head elu elada. 

Nad reedavad ju oma riiki ja reedavad oma rahvast. Teie soojendate neid 12 000-ndet, tervet diviisi soojendate, aga lehvitate häbematult ja häbitult lippu. Terve diviis istub sees. Seda on valus vaadata, neil on igast mehest puudus. Sõjakomissariaadid käivad ja proovivad mehi kokku saada, teie hoiate neid siin ahju peal nagu lolli Ivani. Lihtsalt häbitu Ukraina õõnestamine käib hommikul, õhtul ja lõunal. Lihtsalt sõnad ja teod ei lähe kunagi kokku. 

Ja omad inimesed tänavale. Omad inimesed ikka tänavale! Vaadake, mida te Boltide ja Woltidega olete teinud! Lihtsalt mingisugused keeleoskamatud araablased teiselt kontinendilt söövad meie inimesed välja, petavad ja valetavad, tulevad mingi kvoodi alusel siia kuskilt Nigeeriast, sõidavad taksot ja vahel ka vägistavad Eesti inimesi. Vaat see on see teenus, mida te siia toonud olete! Naised ei julge enam varsti taksoga sõitagi. Käisin kunagi ühes Euroopa kõige uhkemas linnas Viinis, pool elanikkonda on võõramaalased. Vaat see on teie multi-kulti paradiis. Te sööte omad inimesed välja igalt poolt, on see metsanduses või on see taksonduses. See patt jääb teie hingele! Pidevalt tulevad kaebused, et eestlased jäävad tööst ilma, sest teil on vaja mingisugust punkti Brüsseli ees jälle saada. 

Aga minge vaadake päriselt otsa neile inimestele, kes tööst ilma jäävad. Need ei ole [ainult] need 80 inimest, kelle te RMK-st välja viskate, vaid igalt poolt kuulen seda, et metsamehed jäävad tööst ilma. Mingisugused alapakkujad, kes ei paku sama kvaliteeti, aga võtavad neilt töö ära. Hakake nüüd ikkagi eestlastele silma vaatama, mitte Brüsseli ülemustele! Aitäh!

Anti Allas, palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid, kes siin saalis veel on! Lugupeetud minister! Ei olnud ka plaanis kõnelema tulla, aga lihtsalt mõned mõtted sellest diskussioonist, mis siin on nüüd toimunud. 

Kõigepealt jäi kõrvu see mõte, et minister ei peaks otseselt sekkuma Eesti riigile kuuluva ettevõtte juhtimisse. See on ühelt poolt täiesti arusaadav. Riigikogu poolt on läbi aegade [RMK nõukogusse] nimetatud kaks inimest; mõned nädalad tagasi kuulusin ka mina sinna ja ma tõin välja need mõtted, mida head kolleegid on täna siin juba korduvalt ütelnud, aga kahjuks need ei langenud viljakale pinnasele. Ma küsin retooriliselt, kes on Eesti metsa omanik. Kas need on kantslerid või asekantslerid või peaksid Eesti metsa omanikud olema ikkagi Riigikogu ning otsustus-, juhtimisprotsessis peaks osalema Riigikogu liikmed? Eks see on tuleviku küsimus, mida sügavamalt arutada. 

Soovin ka selgitada probleemi, mis puudutab raietööliste koondamist. Ma küsisin ministrilt, kas ta on suhelnud metsakasvatajatega. Need on inimesed, kes metsakasvatusprotsessi Eesti eri piirkondades juhivad. Ma helistasin neid väga palju läbi. Osa ei julgenud rääkida, aga väga paljud ütlesid selgelt, et tegelikult nad seda plaani heaks ei kiida, et kõik viimased raietöölised koondada. Ütlesid, et tegelikkuses oleks vaja säilitada vähemalt üks raietööline ühe metsakasvataja kohta, sest sellel on ka teatud julgeolekuline aspekt või kriisideks valmisoleku aspekt. Valdavalt elab raietööline [samas] piirkonnas, ta jälgib seda, kuidas riigimetsa tervis laias tähenduses on, mis seal toimub, ja toetab seda. Ta [jälgib] tegevusi ja annab infot. 

Siis toodi välja ka seda, et tegelikult neid oma raietöölisi, reaalselt RMK palgal olevaid töölisi oleks vaja keerulisemate objektide jaoks, mis vajavad veidi tundlikumat kätt. Neid on lihtsam juhendada. Seda nad kõik välja tõid. Aga kuna RMK raietöölistel – tähendab, metsakasvatajatel, vabandust – on maapiirkonna kohta täiesti keskmine sissetulek ja nad kardavad oma tuleviku pärast, nad eriti sellest rääkida ei taha. Seda ma täiesti mõistan. 

Ja mis siis nüüd juhtub? Noh, juhtubki see protsess – mets on Eesti kaugemates piirkondades, väljaspool suurimaid keskusi üks Eesti suurimaid rahvuslikke rikkusi, mis andis meile möödunud aastal üle 250 miljoni euro kasu –, et metsas töötav inimene tulevikus järjest rohkem ei ela enam seal kohapeal, ta ei maksa selles piirkonnas makse, ta ei kasvata selles piirkonnas oma lapsi. 

Kuhu see trend viib? See viib kahjuks sinna, et tulevikus on siin väga edukad projektiettevõtted. Nad suudavad väga hästi osaleda hankekonkurssidel ja neid võita ja siis moodustatakse teatud meeskonnad. Praegu tõesti on veel ka kohapeal olevaid ettevõtteid, kes seda teevad, aga nende hulk jääb aastatega järjest vähemaks, sest nii on ju efektiivsem. Nii on efektiivsem ja seda ka tehakse. Ja loomulikult hangitakse tööjõudu sealt, kus see on võimalikult odav. Inimesed tulevad siia ja elavad [kohvrite otsas], ei ole neil peret, ei ole neil midagi. Iseenesest tunnen neile kaasa, eestlane on ka niimoodi Soomes [elanud]. Aga see ei tee ei meile midagi head, ei tee ka neile midagi head. 

Kolm minutit lisaks, palun!

Kolm minutit lisaks. 

Siis vaieldamatult ka see probleem, mis ka välja toodi, et kui need inimesed muutuvad ettevõtjateks, siis nad ei saa enam laenu. Ehk siis tahes või tahtmata, et ettevõte oleks edukas, vähendatakse endale makstava palga hulka, võetakse tulu osaliselt välja dividendina ja panga mõttes ei ole nad enam abikõlbulikud. Ehk siis tegelikult nendel inimestel, kes maale veel jäävad, et oma kodu rajada lastele ja perele, võimalused vähenevad. 

Loomulikult toodi välja ka kõikuvat kvaliteeti. On teatud ettevõtted, kes teevad väga-väga head tööd, vaieldamatult, aga raietööde kvaliteet on kõikuvam ettevõtetelt [teenust] ostes. Eks see järelevalve maht ikka selgelt kasvab. Regionaalsest aspektist ma juba rääkisin, maksutulu meil maapiirkondades kaob. 

Ja siis lõpetuseks selline mõte, et ükskord löövad pirrud kahel otsal lausa lõkendama ehk tegelikult Eesti rahvas võtab ikka oma vara tagasi. Ehk siis näiteks RMK kontor ei pea olema Tallinnas Toompuiesteel, vaid RMK kontor tuleb viia sinna, kus on Eestis kõige rohkem metsa, ehk Lõuna-Eestisse. Aitäh!

Aivar Kokk, palun!

Austatud esimees! Hea minister! Lugupeetud kolleegid! Ega ma ei oleks tulnud siia, kui minister poleks oma kõnes viimase lauses öelnud – uskumatu! –, et RMK teenis 86 miljonit kasumit. Mis kasumit? Kelle kasumit? Müüb tasuta metsa poole hinnaga – kas see on see kasum? Kui vaatame neid lepinguid, mis on läbi aastate sõlmitud – kas see on see kasum? Kas kasum on see, et laseme lahti 75–80 inimest, kes teevad raietöid, ja võtame lepinguga inimesi [neid töid tegema]? 

Vaadake, mure ongi see, et meil valitsuses ei ole ettevõtjaid. Nad ei saa aru, kust maksud tulevad. Väga lihtne on optimeerida. Kui keegi arvab, et ei ole võimalik ettevõtlusega tegeleda nii, et ühtegi maksu ei maksa, siis [ma pean ütlema], et on küll võimalik. Väga lihtne! Teed osaühingu, käibemaksukohuslane ei ole, esitad arveid ja heal juhul aasta lõpus võib-olla maksad välja dividendi ja selle pealt maksad tulumaksu. On võimalik, kui tahta. See ei ole kindlasti ühe riigiettevõtte eesmärk. Riigiettevõte võib optimeerida oma kulusid, mul ei ole selle vastu mitte midagi, aga see peaks olema läbipaistev. See peab olema läbipaistev, mitte selline, et endal tõstame palka ja kõige madalamapalgalisema tööjõu, keda on võimalik igal ajahetkel kasutada, me vabastame. 

Me oleme näinud seda. Elektrileviga me nägime seda. Järjest lasti [töötajaid] lahti ja siis sõlmiti lepinguid, et kui torm tuleb, küll me siis võtame ja teeme need tööd ära. Aga midagi odavamaks ei läinud ja kui torm oli, siis oli häda igal pool. Nendel firmadel, kellega olid lepingud, olid teised lepingud ka [ettevõtetega, kelle jaoks nad] pidid tööd tegema. Ega nemad ei oota hommikust õhtuni. Mingi valvemeeskond peab ju olema! Ma ei taha siia juurde tuua, et lahti lasti. Kui see summa kokku panna, siis see on suurusjärgus sama, mille peale tehti riigihange pidude korraldamiseks. Ärge rääkige 130 000 eurost, räägime 2,2 miljonist! 

Ja veel kord ma tahan rõhutada: ministrid, te olete omanike huve kaitsva nõukogu sõnumiandjad! Nõukogu ülesanne on omanike huve kaitsta. Omanikud on Eesti elanikud, Eesti kodanikud ja nende huve esindab minister, kes annab nõukogule korralduse, mida teha. Aga mitte kuidagi vastupidi. Praegu juhtub nii, et riigisektorist … Me hetk tagasi rääkisime, kuidas põlevkivi maha müüdi nagu sipsti ja rahandusminister ütleb, et tema ei tea midagi. No see ei ole päris nii! Sõbrad, teie vastutate täpselt samamoodi! 

Ma küsin veel kord ühe ja sama küsimuse. Kuidas on nii, et Tervisekassa juht lasti lahti, aga [teised] kaks meest elavad väga hästi, nii RMK juht kui ka Eesti Energia juht? Ja muidugi, näete, Eesti Energia saabki pidu panna nüüd väga pikalt, sest 35 aasta põlevkivi maht on maha müüdud. RMK saab väga hästi pidu panna, sest lasid 75 inimest lahti, ja sellesama summa eest tegid riigihanke pidude panemiseks. Ja see kulu, mis tuleb nende lepingutega – seal ei ole ju mingit küsimust. Tööjõukulu ei ole, makse ei ole, suure tõenäosusega pole isegi käibemaksu, sest see on nii väike, et seda 40 000 eurot ju täis ei suuda teha. Ja ongi kogu lugu. Ja ongi kogu lugu! Ja see on riigi eeskuju meie eraettevõtjatele. Kas tõesti peab riigiettevõte nii käituma? Mina arvan, et ei. Aitäh! 

Ja läbirääkimised lõpetab minister Andres Sutt. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Mõned asjad siiski klaariks ära ja kordaks siin üle. Kõigest sellest, mis puudutab teenuste sisseostu, ma olen suhelnud nõukogu esinaise ja juhatuse esimehega. Ma arvan, et nii ongi õige. Ma ei pea õigeks seda, et erinevatel juhtimistasanditel minnakse järgmisse tasandisse käsipidi mikromanageerima. See ei vii mitte mingite tulemusteni. 

Nüüd, väide, et sisseostmine võrdub maksude mittemaksmisega, on kindlasti vale RMK puhul. Võib-olla on see õige mõne teise ettevõtte puhul, aga nendest teistest ettevõtetest saavad ettevõtte omanikud ise rääkida. 

See, mis puudutab juhtimisotsuseid, kaasa arvatud seda, kuidas töötajaid motiveeritakse. Ma olen nõus, et iga tegevus peab paistma õiglane, peab olema läbipaistev. Ka sel teemal olen ma rääkinud nii juhatuse esimehe kui ka nõukogu esinaisega ja andnud oma arvamusest neile teada. 

See väide, et tippjuht peab olema alati samast sektorist, ei päde. On väga häid tippjuhte, kes nimelt tuuakse teisest sektorist, selleks et oleks teistsugune vaade. Toome lihtsa näite: Tallink. Tallinki juhatuse uus esimees ei tule laevandus- või külalislahkussektorist. Ei tule! Tuleb finantssektorist. Meil on mitu suurt haiglat, mille tippjuhid ei ole meditsiinilise haridusega. Nii et see vaade minu silmis ei ole nagu ratsionaalne. 

Kõlas ka see väide, et RMK on kuidagi seotud ebaseadusliku raiega, mis siin hiljuti välja tuli, looduskaitsealal või rahvuspargis. (Hääl saalist: "Kes seda väitis?") Olid viited ajaleheartiklile. Seal oli üks eraisik ja kaks juriidilist isikut, nende kahe seas ei olnud RMK-d. 

Kasum. RMK kasum on päris kasum, selle ettevõtte finantsaruanded on auditeeritud, need ei ole kuidagi paberi peale joonistatud. See, et 600 000 eurost joonistada 86 miljonit, nõuab pingutust. 

Ja lõpetuseks, kindlustunde [loomine] organisatsioonis, et töötajad oleksid valmis oma arvamust avaldama, on nõukogu ja juhatuse ülesanne. Kui seda kindlustunnet ei ole nõukogu juhatus suutnud tuua ja luua, siis tuleb peeglisse vaadata. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised ja lõpetame kuuenda päevakorrapunkti käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane seitsmes päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Rain Epleri, Martin Helme, Helle-Moonika Helme ja Evelin Poolametsa energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile esitatud arupärimine riigivara kahjustamise kohta looduskaitse- ja kliimapoliitika meetmete rakendamisel. Arupärimist palun tutvustama siia Riigikogu liikme Rain Epleri. Palun!

Aitäh, härra esimees! Head kolleegid! Härra minister! Jätkame RMK teemal. 

Kui mina keskkonnaminister olin, ma mäletan hästi, oli ministeeriumi majas ja suhetes RMK-ga teatav pingeväli, mis mõnes mõttes ei teinud ka ministri elu tolles ministeeriumis lihtsaks. Seal oli nii-öelda looduskaitse pool ja siis oli ka majandamise pool. RMK seisis selgelt oma nime vääriliselt selle eest, et Eesti metsa hästi majandada. 

Eestis on seda metsadebatti, mida ka metsasõjaks aeg-ajalt nimetatakse, palju peetud. Looduskaitsjate argument tihti kipub olema see – või mitte ei kipu olema, vaid ongi –, et riigimets on meie kõigi mets ja seetõttu prevaleerivad kõige üle just nimelt looduskaitselised argumendid. Mina olen sellele vastu vaielnud. Ma olen öelnud, et see on siiski loodusvara, mis võimaldab meie ühiskonnal ka raha teenida, ja seda ei maksa häbeneda. Eesti riigis on metsa alati – pikki aastaid, aastakümneid ja -sadu – hästi majandatud. 

Teisalt, kõigi nende inimestega, kes räägivad eestlastest kui metsarahvast, ma olen ka vaielnud. Kuna ma ise elan Võrumaal, meeldib mulle aeg-ajalt sirvida raamatut, kus on Võrumaa vanad fotod. Soovitan kõigil aktivistidest metsakaitsjatel selliseid raamatuid sirvida, kus saja aasta taguseid ja rohkema aja taguseid pilte näha on. Ütleme nii, et Munamäe ümbrus oli lage, sai kaugele vaadata, olid vaid mõned puudesalud. Ei olnud see eestlane nii metsarahvas midagi sada aastat tagasi. 

Täna me oleme Munamäel jõudnud kohta, kus ürask on kuusiku hävitanud, aga isegi üraski söödud kuuske ei tohi saagida ja ära viia, tohib ainult lõigata seda, mis otseselt inimese teeraja peale on kukkunud. 

Sama lugu on Taevaskojas, kus mina lapse- ja nooruspõlves palju käisin. Seal oli väga ilus looduspark ja minu hinnangul ei olnud kuidagi tegemist mingisuguse puupõllu või ülemajandatud kohaga. Tänaseks on looduskaitse jõudnud jälle selleni, et inimene [ei saa] seal põhimõtteliselt kõndida, kui ta just ei ole tõsine matkahuviline – nagu enamik inimesi ei ole –, kellele meeldib metsas käia. [Enamikule] ei meeldi ronida läbi võsa ja üle mahamurdunud puude. Oleks tore, kui looduses saaks käia ka puude vahel, nagu vanasti sai Taevaskojas. Nüüd on Taevaskoja ka muutunud selliseks, et ainult inimese teeradadelt on puujupid vahelt ära võetud ja nii edasi. 

Nüüd selle arupärimise sisu juurde. See puudutabki just seda. Siin minister eelmises arupärimises ütles, et mõte on hoida tasakaalu selliselt, et 70 : 30, majandusmetsad ja piirangutega metsad. See on see üle-eestiline vaade, aga riigimetsas ikkagi jätkuvalt kasvab majanduspiirangutega metsa osakaal. Kui see umbes 15 aastat tagasi oli 35–36% kandis, siis tänaseks on see 42–43% kogu metsast, nii et läheneme poolele. 

Ma tulen tagasi oma jutu alguse juurde. Rääkisin sellest nii-öelda pingeväljast, et ministril tuli tasakaalustada [kaht poolt]: looduskaitse versus majandamine. Täna minule vähemalt kõrvalt jääb mulje, et RMK on ise võtnud looduskaitse suuna põhiliseks ja majandamine jääb aina rohkem tagaplaanile. Mina ütlen ausalt, et see teeb mulle muret. 

Küsimusi ma ei hakka ette lugema. Üldiselt viimasel ajal on kombeks, et ministrid loevad ette küsimuse ja siis vastuse, siis on ka lihtsam diskussiooni jälgida. Nii et läheme selle formaadiga edasi ja ootan huviga vastuseid. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli energeetika- ja keskkonnaminister Andres Suti. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Arupärijatele ka aitäh! Loen siis vurinal ette küsimused ja katsun ka kiiresti vastata, et 15 minuti sisse ära mahtuda. 

Esimene küsimus. Soode taastamise projektide käigus suletakse kuivendussüsteeme ning uputatakse elujõulist, sageli küpset metsa, mida ei lubata enne üleujutamist raiuda ega väärindada. Millisel majanduslikul ja õiguslikul alusel otsustatakse jätta küps mets sihilikult surema ja mädanema ning kas ministeerium on hinnanud sellise praktika mõju riigi olulise loodusvara väärtusele, puitressursi kadumisele ja süsinikubilansile? 

Ma vastan siis nii, et esmalt tuleb toonitada, et soode taastamine RMK hallatavatel aladel jaguneb kaheks. Esimesed on mahajäetud endised turbaväljad ja teine kategooria on endised sood, kus on kujunenud kuivenduse tagajärjel kõdusoometsad. Endistel mahajäetud freesturbaväljadel ilma taastamistöid tegemata puurinne sisuliselt puudub. Samuti ei ole vaatamata aastakümnetele taastunud soole iseloomulik taimestik ega turvas. Turvas jätkuvalt mineraliseerub. 

Veerežiimi taastamine ei ole ajaratta tagasikeeramine, vaid loodusliku arengu võimaldamine kohtades, millele on peamiselt Nõukogude okupatsiooni ajal kahju tehtud. Metsi ei uputata, nendel aladel ei tehta lausalist üleujutust, vaid toimub kuival laguneva turbaga pinnasel olevate metsade kujundamine soometsadeks, mis on olnud Eestile ja Eesti loodusele omased ja vajalikud. Jah, taastamise järel toimub puistu teatav hõrenemine ja hukkub keskmiselt 3–5% puudest, aga see on oodatav ja planeeritud muutus taastamise alal. Hukkunud puud on samas olulised elupaigad paljudele liikidele. Nii et elurikkus on ka kindlasti väärtus. 

Neid töid tehakse riigimaal, riigi kaitsealadel, sihtkaitsevööndites ja nende eesmärk on Eesti loodusväärtuste kaitse, mitte metsaraie või puidukasvatus. Tegevused ei puuduta tulundusmetsasid. Tööde aluseks on kaitsealade kaitse-eeskirjad ja kaitsekorralduskavad. Samas on RMK juurutanud lähenemist, et kogu puit, [mis koguneb] näiteks raiel ligipääsude rajamiseks, kõik, mis on võimalik, tuuakse tööde käigus ka metsadest välja. 

Lisaks soodsale mõjule on taastamine kasulik ka inimestele, näiteks veega seotud märksõnade mõttes: üleujutused, põuad, puhas vesi. Kuna veega seonduvad probleemid on aina suuremad, siis on ka märgalad üliolulised vee puhastamisel ja joogiveevarude taastootmisel, vee hoidmisel maastikul ja üleujutuste vältimisel. 

Kuivendatud turbaaladel peatub veerežiimi taastamisel turba lagunemine ning see toetab meie pingutusi kliimamuutuste [tagajärgede] leevendamisel. Looduse seisundi parandamine ja kliimamuutuste [tagajärgede] leevendamine on siin heas koostoimes. 

Majanduslikku mõju ei saa hinnata ainult lühiajalise raietulu kaudu. Märjad metsad ja sood seovad süsinikku, kaitsevad põhjavett, aitavad reguleerida üleujutusi ja kogu maastiku veerežiimi. Samuti on looduskaitsealadel, kus taastamist läbi viiakse, metsamajandamine piiratud ning majanduslikku tulu sealsetest metsadest ei ole võimalik saada. 

Õiguslik alus seisneb selles, et tegemist on riigimaal ja kaitstavatel aladel tehtavate otsustega, mille eesmärk on kaitsta avalikku hüve, elurikkust, veerežiimi ja kliimakindlust. Iga ala puhul tehakse eraldi projekteerimine, mõjude analüüs, kooskõlastusringid, taastamist ei kavandata automaatselt ega ühtse malli järgi. Kohalikega suheldakse erinevates etappides ning välistatakse mõju majandusmetsadele. 

Soovitan neidsamu märgalasid külastada, sealhulgas taastamistöödega [tutvuda]. Hea võimalus tutvumiseks on värskelt avatud Soomaa rahvuspargi külastuskeskus, mis annab muu hulgas ka keskkonna- ja metsaharidust. 

Teine küsimus. Infrastruktuuriobjektide rajamisel, näiteks raudteed ja energiataristu, raiutud metsade kompenseerimiseks moodustatakse hüvitusalasid erinevates majandusmetsades, kus majandustegevus peatatakse. Kas on tehtud koondanalüüs, mis võrdleb raadamise ja kompenseerimispiirangute tegelikku netomõju riigimetsa majanduslikule väärtusele ja puiduvarule? Millised on selle analüüsi peamised järeldused? 

Kliimaministeeriumi põhimõte on, et looduskaitselised kompensatsiooni- ja leevendusmeetmed peavad olema sisuliselt põhjendatud ning tuginema konkreetsete juhtumite mõjuhinnangule, mitte formaalsele asendustegevusele. Meil ei ole sellist üldanalüüsi, mis annaks ühe numbrina kogu riigimetsa majandusliku väärtuse ja puiduvaru netomõju kõigi taristuprojektide ning kompenseerimispiirangute lõikes. Küll aga on üldine lähtekoht ministeeriumis, et looduskaitselised otsused peavad olema tõenduspõhised, otstarbekad ja avaliku ressursi mõistliku kasutusega kooskõlas. Sama põhimõte kehtib nii kaitse alla võtmise kui ka piirangute kavandamise puhul. Praktikas tähendab see, et iga konkreetse taristuobjekti puhul tuleb hinnata eraldi nii otsese raadamise mõju kui ka leevendus- ja kompensatsioonimeetmete mõju. 

Kolmas küsimus. Riigimetsas on märkimisväärne osa metsamaast juba majandamisest väljas või majanduspiirangutega ning piirangute maht kasvab aasta-aastalt pidevalt. Enamasti on piirangute põhjenduseks looduslike koosluste kaitse vajadus. Kas ministeerium teeb ise ja nõuab oma allasutustelt ka piirangute seadmisel nende majandusliku mõju hinnangut? Milline on viimase kolme aasta riigimetsas seatud metsa majandamise piirangute majanduslik mõju kokku? 

Nii nagu öeldud, me lähtume sellest, et piirangute seadmine peab olema põhjendatud, tõenduspõhine ja proportsionaalne. Loodusväärtusi hinnatakse olemasolevate andmekogude, inventuuride ja teiste välitööde andmete alusel. Looduskaitseliste otsuste eesmärk on tagada loodusväärtuste soodne seisund, kuid samal ajal tuleb arvestada ka riigi vara ehk metsa mõistliku kasutusega. Menetlused on avatud ning otsuste tegemisel kaalutakse kaitse alla võtmise otstarbekust. 

Ühtlasi on valitsuse tasandil seatud eesmärk anda maaomanikele ja metsasektorile suurem selgus, fikseerides 30% maismaakaitse eesmärgi sees põhimõte, et 70% metsamaast jääb majandusmetsaks, nii nagu me juba siin paar korda oleme rääkinud. Selle otsuse eesmärk on vähendada ebakindlust ja vältida ootamatuid lisapiiranguid väljapoolt selgelt põhjendatud kaitsevajadust. Ehk me tegelikult fikseerime praeguse olukorra. 

Neljas küsimus. Majandustegevust peatatakse üha sagedamini põhjendusega, et see on tulevikus potentsiaalne looduskaitseala. See tähendab, et piirang seatakse enne kaitse alla võtmise otsust. Millisel õiguslikul ja majanduslikul alusel külmutatakse riigivara kasutus määramata ajaks ning kas selliste otsuste kumulatiivset mõju riigieelarvele ja regionaalsele majandusele on hinnatud?

Ministeeriumi seisukoht on, et kaitse alla võtmine peab põhinema tõenditel, pädeval eksperthinnangul ja avatud menetlusel. Minister otsustab kaitse alla võtmise algatamise, arvestades selle otstarbekust, ning menetluses kuulatakse ära asjassepuutuvad isikud. See tähendab, et ka ajutised piirangud peavad olema seotud reaalse kaitseväärtuse kontrollimise ja menetluse läbiviimisega, mitte abstraktsete võimalustega. 

Samas on valitsus välja toonud vajaduse vähendada põhjendamatuid piiranguid ja tarbetut halduskoormust. Näiteks on ette valmistatud kaitse-eeskirjade muudatusi juhtudel, kus senised piirangud ei ole osutunud alaeesmärkide saavutamisel vajalikuks. See näitab, et ministeeriumi eesmärk ei ole piirangute kuhjamine, vaid nende sisuline põhjendatus ja vajadusel ka ülevaatamine. Looduskaitseliste piirangute seadmine ei ole kiire protsess. Läbipaistev ja kaasav menetlus nõuab aega. Selleks et potentsiaalsed kaitstavad loodusväärtused menetluse käigus säiliksid, kaasnevad piirangud juba sellel ajal. 

Viies küsimus. RMK tellitud teadusuuringud rõhutavad puistute mitmekesisuse, segametsade ning riskide hajutamise olulisust kliimamuutuste ja haiguste kontekstis. Samal ajal jätkub praktikas ulatuslik monokultuuride, eelkõige kuusekultuuride rajamine. Kuidas tagab ministeerium, et riigimetsa uuendamine vastab teaduspõhistele soovitustele ega suurenda tulevikus haigus-, tormi- ja kliimariske, mis võivad viia riigivara väärtuse olulise vähenemiseni? 

Nüüd, see väide, et riigimetsas rajatakse ulatuslikult monokultuure, ei vasta tõele. Riigimetsa uuendamine toimub kasvukohapõhiselt ja teaduspõhiselt, mitte ühe liigi eelistamise loogikal. Puuliigi valik sõltub konkreetsest kasvukohast. Näiteks ei istutata kuuske sinna, kus see oleks tormi- või haigusriskide tõttu ebamõistlik. Lisaks ei jää istutatud mets kunagi üheliigiliseks. Looduslik uuenemine ja hooldusvõtted kujundavad puistud ajas mitmekesisemaks. Istutatud puudele lisandub juba esimestel aastatel looduslikult teisi puuliike, mille tulemusena kujuneb aastatega igast puistust segamets. 

Eestis on 83% metsadest segametsad. Ülejäänud metsamaal seab liigirikkusele piiri eelkõige mullaviljakus – muld on kas liiga kuiv või märg – ja neis paikades on ka sagedased puhtmännikud. RMK teeb metsade uuendamisel koostööd teadlastega ning arendab nii puuliikide valikut kui ka metsakasvatuslikke võtteid, et suurendada metsa vastupidavust kliimamuutustele, kahjuritele ja tormidele. Samuti hajutatakse riske maastikutasandil eri vanuses ja eri koosseisuga metsade kaudu. Nii ei ole ministeeriumi eesmärk maksimeerida ühe puuliigi osakaalu, vaid tagada, et riigimets oleks vastupidav, mitmekesine ja pikaajaliselt väärtuslik. 

Kuues ja ma arvan, et viimane küsimus. Palume ministril selgitada, kuidas tagatakse, et looduskaitse- ja kliimapoliitilised otsused ei vii riigimetsa kui meie väga olulise vara süsteemse kahjustamiseni ning et otsuste tegemisel arvestataks võrdselt nii ökoloogilist kui ka majanduslikku mõju. 

Siin me lähtume põhimõttest, et riigimetsa tuleb käsitleda tervikvarana. See tähendab, et riigimetsa väärtus ei koosne ainult lühiajalisest raietulust, vaid ka elurikkusest, süsiniku sidumisest, vee hoidmisest ja puhastamisest, üleujutuste leevendamisest ning inimeste jaoks vajalikust stabiilsest elukeskkonnast. Seetõttu ei saa ja ei ole ka õige ökoloogilist ja majanduslikku mõju vastandada. Euroopa Komisjon on hinnanud, et iga looduse taastamisse investeeritud euro toob tagasi vähemalt kaheksa eurot vähemate kahjude ja väiksemate kindlustus- ja taastamiskulude abil. 

On selge, et riigimets kui strateegiline vara täidab Eestis mitut rolli korraga. Ta on elurikkuse kandja, süsiniku siduja ning oluline tooraineallikas meie majandusele. Samuti toetab riigimets meie turismi- ja puhkemajandust. Seetõttu on vältimatu, et otsuste tegemisel kaalutakse läbimõeldult ja süsteemselt nii ökoloogilisi kui ka majanduslikke mõjusid. 

Esiteks tuleb rõhutada, et jätkusuutlik metsamajandamine tähendab tasakaalustatud lähenemist, mille puhul metsade uuendamine või uuenemine, elurikkuse säilimine ja süsiniku sidumise võimekus on kooskõlas majandusliku kasutusega. Teiseks on oluline mõista, et pelgalt toorme eksport ei loo Eestile maksimaalset väärtust. Seetõttu on üha olulisem suunata tähelepanu puidu suuremale kohapealsele väärindamisele. Ja kolmandaks on oluline mõista, et majanduslikult mõistlikud ja tõhusad praktikad ei ole vastuolus keskkonnaeesmärkidega. Vastupidi, sageli need toetavad keskkonnaeesmärke pikaajalises vaates. Näiteks aitavad metsade kestlik majandamine, ressursitõhus kasutus ja väärtusahelate pikendamine ühtaegu suurendada majanduslikku kasu ning vähendada survet loodusressurssidele, toetades seeläbi nii elurikkuse säilimist kui ka kliimaeesmärkide täitmist. 

Ma arvan, et eelneva küsimuse raames ütles keegi headest kolleegidest siin, et RMK metsad on üldiselt hästi hoitud ja majandatud. Eks see näitab, et RMK on teinud head tööd nii metsa majandamisel kui ka elurikkuse ja looduse mitmekesisuse hoidmisel. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te viisite jutu okupatsiooniajale, kui soid hakati kuivendama, ja sealt läks minu mõte küüditamisele. Omal ajal [pandi] ka teatud eesmärke, ka soode kuivatamisel olete te Euroopa Liidus tervikuna kokku leppinud teatud mahud. Miks ma seda küüditamisega võrdlen? Kui ei olnud seda inimest kodus, siis võeti naabrimees. Praegu jääb sama mulje, et kui ei ole neid kohti, kus soid taastada, siis võetakse ette need kohad, mis on sobimatud. Näiteks toon siin Räpina juhtumi. Nende veede voolamine on kaartidele märgitud juba aastast 1894. Tunnistage, et nende soode kuivendamisel ei tegutse RMK kõiki asjaolusid arvestades, vaid pigem on see europrojekti elluviimine.

Aitäh! Ma olen päris veendunud, et kõik need otsused ja tegevused, mida tehakse, kaasa arvatud soometsade taastamine või mingid muud looduskaitselised asjad, on Eesti looduse ja Eesti inimese huvides. See, et me saame uhkusega näidata nii oma inimestele kui ka väliskülalistele mitmekesisust, külastada matkaradu ja külastuskeskusi, mida RMK haldab ja hoiab korras, on osa loodushoiust ja loodusharidusest. Ma arvan, et siin on RMK teinud õiget tööd. Ja ma arvan, et see on ka väga õige, et RMK-s on ühendatud nii metsamajandamine kui ka loodushoid, sest need kaks on omavahel väga tugevalt seotud. 

Te rääkisite küüditamisest ja sidusite selle, kui ma õigesti aru sain, kuidagi Euroopa tegemistega. Võib-olla ma eksin … (Evelin Poolamets saalist: "Plaanimajandusega.") Plaanimajandusega. See, et meil on teise maailmasõja järel tulnud metsamaad palju juurde, on muu hulgas ka traagilise küüditamise tulemus. Need majapidamised, kust inimesed viidi Siberisse, ja need põllud jäid üksi ning sinna kasvas mets või sinna istutati mets. Selles mõttes on see osa meie rahva taagast ja traagikast. Ma arvan, et täpselt niimoodi tulebki seda näha. 

Siin enne oli juttu fotodest, mis pärinevad kas teise maailmasõja eelsest või selle järgsest ajast. Muhu saare puhul, mida ma natukene tean, ka vanad fotod näitavad, et seal tegelikult metsa eriti ei olnud. Praegu kõik, kes on sealt läbi sõitnud, näevad, et seal on päris palju seda. Nii et kõik see, mis me praegu teeme, on ikkagi selle eesmärgiga, et metsa kui vara väärtus – nii majanduslikus mõttes vara kui ka looduslikus mõttes vara – kasvaks ajas.

Tiit Maran, palun! 

Aitäh, auväärt eesistuja! Hea minister! Jah, kaitsealadel metsade uputamist heidetakse meile ette, kuna see pidi metsale palju kahju tekitama, kuigi andmed näitavad ju tegelikult teistsugust poolt. Aga võrrelge nüüd seda, mis on kaitsealadel tehtud, ja teiselt poolt seda, et me oleme väga pikka aega raiunud metsa rohkem, kui juurde kasvab. Näiteks aastal 2023 Eurostati andmetel 2,5 miljonit tihu. Aga see ei olnud nii ainult tollel aastal, vaid alates 2017 kuni tänapäevani välja tehakse sellist raiet. Kuidas teile tundub, mis on tegelikult meie metsade probleem? Kas tõesti see, et me nii-öelda kaitsealadel taastame soid ja rabasid, või see, et meil on pikemat aega toimunud metsade üleraiumine, päris räige üleraiumine?

Aitäh! See on faktiliselt korrektne, et meil siin lähiminevikus on metsa raiutud rohkem, kui on olnud netojuurdekasv. Kui me vaatame veidike pikemat ajaperioodi, läheme tagasi 1990-ndate algusesse, ja [võtame] kumulatiivse tulemuse, siis see pilt raiumise vaates ei paista nii halb, vaid paistab teistsugune. Samamoodi, kui me võtame pika vaate, siis me näeme, et me oleme ka järjest enam metsamaad looduskaitse alla võtnud. Ma arvan, et see on midagi, mille üle meil on põhjust uhke olla. Meil on päris palju loodusväärtusi metsamaal, mida me kaitseme. Ja selleks, et me ühiskonnas temperatuuri liiga kõrgeks ei ajaks, ongi ettepanek fikseerida see praegune jaotus, mis on välja kujunenud erinevate otsuste tulemusel, et meil 30% metsast on erinevate piirangutega ja 70% metsast on selline, kus saab metsaseaduse alusel metsa majandada. Äkki see aitab meil ühiskonnana natuke rohkem üksteist leida. Vähemalt see on minu eesmärk, et see nii võiks olla. Kas see õnnestub, no elu näitab.

Rain Epler, palun! 

Aitäh! Vot, kui kenasti nüüd läks! Ma mõtlesingi just selle 30 : 70 kohta küsida ja sa eelmise küsimusega jõudsidki siiani. Sa oled siin täna mitu korda öelnud, et plaan on see ära fikseerida. Ma loodan, et sa oled märganud, et ma olen öelnud, et riigimetsas on piirangutega metsa osakaal aina kasvanud. Täna oleme seal kusagil 43–45% juures isegi. Tänased arupärimised on olnud riigimetsast. Ma tahtsingi küsida, kas plaan on ka riigimetsas 30 : 70 või Eestis kokku 30 : 70. Ma näen, et sa noogutad. Kui kokku 30 : 70, siis see võib ju riigimetsas piltlikult öeldes tähendada, et 60% on kaitse alla. Kuhu suunas me riigimetsas ikkagi liigume? Kas me [toome] selle ligi poole pealt vähemaks või läheme veel edasi? 

Aitäh! Mina mõtlesin kogu aeg 30 : 70-st rääkides kogu metsa pindala. Kui see jäi kuidagi ebaselgeks, siis on väga hea, et sa küsisid. Saime selle asja selgeks.  

See on tõsi, et riigi omanduses olevad metsad on pindala poolest rohkem kaitse all. See on olnud ka teadlik valik. Muu hulgas, kui riik kehtestab kuskil piirangud, siis on omanikul õigus see metsatükk riigile müüa turuhinnaga, kui omanik seda soovib ja need piirangud olulises osas takistavad metsa majandamist. Selle 30% sees on ka need piirangualad, mida ei ole veel kehtestatud, aga mis on ettevalmistamisel või ette valmistatud. Nii et selles mõttes see 30 : 70 fikseerib praeguse olukorra. Täpsemate numbrite järgi oli 2024. aasta seisuga 70,2% majandusmets ja 29,8% erinevate piirangutega mets. 

Rene Kokk, palun!

Aitäh! Ma pean eelmise teema juurde korra tagasi tulema. Enne kui sa siin kõne pidasid, siis sa ütlesid, et RMK on väga tubli selle pärast, et ta teenis 80 miljonit kasumit ja see on nii ainulaadne, et see heastab kõik kallid peod ja nii edasi. Oleme ausad, eks seda sada aastat kasvanud puud oskaks mõni teinegi maha võtta ja maha müüa. See ei tähenda seda, et RMK-s ei ole väga tublisid inimesi, kes seda teevad, aga see on sihuke tegevus, millega saaks hakkama ka teised inimesed. 

Küll aga tahan jälle küsida, kas selle kuivendamise teema juures, mis minu arust on täitsa absurdne, oled sa kohtunud näiteks põllumeestega või erametsaomanikega – mitte RMK-st, riigimetsa haldamisest ma ei räägi täna – [ja küsinud], mida nemad sellest protsessist arvavad. Ma olen ka mitmetega rääkinud ja nad on tegelikult päriselt mures. Need kahjud kanduvad edasi ka teistele kinnistutele. Metsamehed ja põllumehed ütlevad, et neil on tihti ikka päris raske aru saada, miks seda tööd tehakse. Kunagi kuivendati ja rajati [põllumaid], aga täna hävitame oma keskkonda.

Aitäh! Ma eelmise küsimuse juurde enam tagasi ei lähe oma kommentaarides. 

Aga nüüd see taastamistöö, soometsade taastamistöö. Jah, ma olen käinud ise Kikeperas, kohtunud kohalike inimestega, vallaga, ja otsustasime, et me teeme täiendava uuringu, kuidas soometsade taastamine mõjutab jõe veetaset, kas see suurendab või vähendab üleujutusohtu, mis see pikaajaline trendijoon seal on olnud ja mida saab teha, et oleks parem eelhoiatus. Samuti sai kokku lepitud, et sinna tuleb täiendav monitooringuseade. Ma olen käinud ise Kikeperas metsas, kus oli varasemalt soometsa taastamist tehtud. See oli sihuke mõnus paksu samblaga mets, kus igasugu marjad hästi kasvavad. Kõikide nende tegevuste juures on tehtud erinevaid modelleerimisi. Ja kui on juhtunud selline asi, et tegelik elu on osutunud kraavi sulgemisel teistsuguseks, kui mudel näitas, ja see on põhjustanud mingit probleemi, siis on neid kraave ka lahti võetud. Ei ole nii, et minnakse ja pannakse kinni. 

Ka erametsaliiduga koos olen ma metsas käinud ja näinud tegelikult sedasama monokultuurset kuusikut, mis on kasvanud [inimeste] küüditamise järgselt põllule, ja teisel pool metsateed olevat looduslikku, palju mitmekesisemat metsa, mis sealsamas asub. Ka statistilise metsainventeerimise tegemist olen ma oma silmaga vaadanud. Ma ei pea ennast kindlasti mitte metsameheks. Ma olen üks väikemetsaomanikest, kelle metsa üks tükk tegelikult on ka sellel aastal üsna vesine, isegi nii vesine, et on vee all, aga nii on ta olnud peaaegu 30 aastat, kui ma olen seda metsa omanud. Nii et loodus, ma arvan, elab omasoodu.

Anti Poolamets, palun!

Teisi metsaomanikke see teie jutt ei lohuta, et teil on vilets mets ja on pidevalt vee all. Teised tahavad korralikku metsa saada ja on eluaeg tööd teinud selle nimel, mitu põlvkonda [on tegutsenud selleks], et mets kasvaks. On päris palju kurbasid lugusid, nagu seesama Kikepera, kus te käisite vaatamas. Tuleb välja, et te teate väga hästi, kuidas metsasid uputatakse ja kui suurt kahju see tekitab, ja siis tulete meile kärbseid pähe ajama, et kõik on hästi ja teie mets ka upub. Kikeperas pandi inimeste survel see projekt seisma, aga see ei ole ainuke koht. On kohti, kus 70 hektarit korralikku metsa on hävimisohus. See kõik on niivõrd ebaratsionaalne. Kas te olete tegelikult analüüsinud, kui palju korralikku metsa kaduma läheb ja mida kõike selle eest võiks saada? Selle 130 000 eest, mille eest prallet pandi RMK-s, oleks terve loodusmaja saanud

Aitäh! Seda, et soometsade taastamisel mõni protsent puid hukkub, ma mainisin. 3–5% on see suurusjärk. See tegevus ei ole kindlasti selles mõttes massiline, neid alasid, mida omal ajal kuivendati, on ju palju rohkem. Aga nagu ma ütlesin, me keegi ei hakka kella tagasi keerama. Maade ja metsa kuivendamisel on see vastasseis olnud ju igipõline. Me võime vaadata Tammsaare aegadest neid lugusid, see kõik on osa meie rahva loost.

Oma metsa näite toomisega ma ei tahtnud kuidagi öelda, et kellegi teise mets peaks ka vee sees olema. Mul on teine metsatükk veel, mis on ka väga väike. See on sihuke tubli vana männik, kus kasvavad ka väga suured kadakad. Nii et seal, ma arvan, on majandusliku väärtusega hästi. Aga ma olen lihtsalt lähtunud sellest põhimõttest, et las loodus olla, las ta kasvab.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! No tõesti nagu muinasjutt, et uputame metsad ära ja siis läheb elu paremaks ja kõnnid mööda sammalt. Nii nagu [see jutt, et] paneme generaatorid ja paneelid püsti ning aina soodsam elekter tuleb ja elu on nagu lill. Ma ei tea, kellele te seda räägite, aga ma arvan, et rahvas ei usu seda. 

Aga tulles selle uputamise juurde, te ütlesite, et asju tagasi ei pöörata. Tegelikult sellega me ju praegu pöörame asju tagasi. Kui omal ajal kuivendati, siis nüüd me pöörame selle tagasi, need lähevad jälle vee alla. Tootmist oli võimalik teha, metsade ja maade kuivendamine andis selleks võimaluse. See tõi rahvale ka raha taskusse. Seda me ei saa ka eitada. 

Aga ma küsiksin selle kohta, kui saab naaberkinnistu, erametsaomaniku kinnistu näiteks kahjustada selle pärast, et riik hakkab enda metsa uputama. Te väitsite, et riik ostab selle turuhinnaga ära. Kas sellist kogemust on, et on ostetud? Ja kui palju on riigieelarves ette nähtud [vahendeid], et järgmisel või ülejärgmisel aastal neid maid osta? 

Aitäh! Ma tulen lõpuks ka selle muinasjutu juurde. Riigil on kohustus see ära osta, kui omanik soovib, kui sellele pannakse looduskaitselised piirangud peale. 

Nüüd see teie küsimus selle kohta, kui riik oma maal soovib veerežiimi taastamist teha ja seal kõrval on eramaa. Ei pruugi olla, eks ole, võib olla ka riigimaa ümbritsetud riigimaaga. Aga kui seal kõrval on eramaa, siis kindlasti vaadatakse, et selle eramaa väärtus ei muutuks. Ma seda vastust praegu ei oska öelda, kas on olnud juhtumeid, kus on tekkinud mingi soovimatu muutus. Seda ma enne ütlesin, et kui on olnud niisugune olukord, et näiteks on tekkinud häiring kõrval olevale omanikule, siis on neid kraave lahti võetud. Aga ma võin kindlasti uurida, kas meil on olnud taolisi näiteid. 

Nüüd see muinasjututeema. See ei ole muinasjutt, see on päris elu. Kui me vaatame märtsi-aprilli elektri hinda Eestis, siis see on odav väga lihtsal põhjusel – sest päike on paistnud ja tuul on puhunud. See ei tähenda seda, et päikesepaneel toodab elektrit siis, kui päikest ei ole või kui juhtub olema lumerohke talv ja omanik paneele ei puhasta. Ka päikselise ilmaga see paneel lumekatte all miskit ei tooda. Nii et selles mõttes on kõik õige. Aga põhjus, miks meil praegu on elektrihinnad olnud odavamad, on ikkagi see, et me suudame rohkem toota elektrit kohapeal. 

Ja metsamuinasjutt – no vot, ma ei tea. Tegelikult meil on ikkagi seal väga palju, mida avastada, kaasa arvatud riigimetsades, mille on RMK teinud külastajatele kättesaadavaks. Kui ma nüüd ei eksi, siis äkki suurusjärgus kolm miljonit külastajat on olnud aastas. Selle numbri võib pärast järele kontrollida. Ja ma ei tea, kui te ei ole Kikeperas metsas käinud, siis [soovitan, et] astuge läbi ja vaadake. See tegelikult oli päriselt ka täiesti tore.

Suur tänu! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja arupärijate esindajana palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi Rain Epleri. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Head kolleegid! Härra minister! Kõigepealt, nagu siin mõnel korral varemgi on olnud võimalik alustada kõnet kiitusega nii ka nüüd. Minister ütles, et kui istutatakse puupõld, siis sinna kasvab looduslikult [muud] vahele ja see on sega-, mitte puupõld. Selle mõttega ma olen nõus. Mina elan metsade keskel. Metsakaitseaktivistid kurdavad, et kõik on halb ja kui majandusmetsa lõigatakse, [uued puud] istutatakse, siis tuleb puupõld. Ei tule! Nüüd on see valitsuse tasandilt välja öeldud. Ma loodan, et aktivistid võtsid seda kuulda ja lõpeb see jama ära. 

Teine asi ka, see muinasjutt. Minister rääkis, et ta käis metsas, roheline sammal oli, marjad, seened. Sihukese maheda häälega lasi. [Võiks] lõigata selle klipi välja, sellega saaks lapsi magama panna – ega nemad ju ei tea, et ta on minister ja mis ta siin muidu toimetab. Aga ma arvan, et kui täiskasvanud inimesed silmad kinni panevad ja samblale mõtlevad, siis see on ilus mõte küll, aga neil Reformierakonna patuteod meelest ära ei lähe. Nii et ma arvan, et see muinasjutuvestmine õnneks ei aita kevadel Reformierakonna valimistulemusele kaasa. 

Nüüd arupärimise juurde. Aga enne veel, minister ütles – ja ütles väga õigesti –, et see, et meil on nii palju metsa, on suuresti seotud ka suure traagikaga, mille meie rahvas [on läbi elanud] – küüditamisega. Nii on. Kui metsades ringi käia, siis leiab sealt väga ootamatust kohast – tänases mõttes ootamatust kohast – mõne vana vundamendi või näed suurte puude järgi, et siin on olnud talukoht. Aga seda traagikat jätkatakse tänapäeval. On terve hulk inimesi, kes on saanud vanaisa talu tagasi, aga nad ei saa seal mitte midagi teha, sest nüüd on meil looduskaitsjad. Nüüd vaatan küll siia vasakule poole ja eelkõige Tiit Marani otsa, sest tema leiab – kui [varem] võtsid metsa käest ära punased, siis nüüd on punarohelised –, et las ta olla looduse käes edasi, sinu vanaisa talu jutt ei ole oluline. 

Nüüd arupärimise juurde. Ühtegi majandusmõju numbrit vastustes me ei saanud. Tegelikult oli selles arupärimises päris mitu küsimust. Ma ütleksin, et enamik küsimusi puudutasid seda, et kui [mets] on looduskaitse alla võetud, kas on tehtud ka majandusmõju analüüs. Me saime vastuseks jälle seda muinasjutuga natuke haakuvat juttu sellest, kuidas mets on tähtis ja seal on värske õhk, see seob süsinikku, ja kõike muud. Aga tegelikult me riigina peaks seda küsimust ka majandusliku nurga alt vaatama. Üks küsimus oli konkreetselt selle kohta, kui mingi konkreetne ala võetakse looduskaitse alla, kas siis tehakse majandusliku mõju analüüs ja milline on koondmõju. Kui see analüüs ükshaaval nendele tükkidele tehtaks, küll siis oleks ka koondmõju teada, aga ei ole. 

Nüüd, ministri vastustest ma sain aru, et Andres Sutt ise ja ka Reformierakond elavad tegelikult eilses päevas. Peaminister käis välja mõtte, et nüüd peaks unistama, ja mulle tundub, et Reformierakond unistabki, et see liberaal-globalistlik maailmakord, selline, nagu ta võib-olla siin veel, ma ei tea, enne finantskriisi oli, tuleb tagasi. Ja mine tea, ajalugu kordub, aga ma usun, et kui ta tuleb tagasi, siis väga-väga-väga pika aja pärast. 

Sa siin rääkisid sellest, et ongi õige teha nii, et võtad alltöövõtjaid ja keegi teeb [töö] odavalt ära, ise loed ainult raha. Aga riigikaitse ja energeetika mõttes ju Euroopa ongi jõudnud kohta, kus ei ole riigikaitset ja ei ole enam toimivat majandust ja tööstust, just sellepärast, et oli hea, et ameeriklased tegid panganduse ära, ja oli hea, et hiinlased tegid kogu tootmise ära. Kui Saksamaale tuli odav gaas Venemaalt, siis sai veel midagi Saksamaal ka toota, aga see lendas kõik vastu taevast. Ka riigimetsa me peaksime ikkagi vaatama kui Eesti riigi väga strateegilist vara. Ja sellesse ei saa suhtuda nii, et küll sealt Kõrgõstanist tulev odav tööjõud selle kuidagi ära hooldab. 

Kas ma saan lisaaega ka, vabandust? (Juhataja küsib, kui palju lisaaega kõneleja soovib.) Palun kolm minutit. (Juhataja annab.)  

Ei ole päris õige lähenemine see, et küll odav tööjõud OÜ-des selle ära teeb ja laseme aga oma meestel minna.  

Sama näide täna uudistest. See ei ole küll metsaga seotud, aga ma arvan, et paljude jaoks oli päris ootamatu ka see otsus, et põlevkivivaru liigub riigilt eraettevõtja kätte. Just nimelt otsustamise protsess või selle – kuidas ma ütlen? – kalevi all olek kuni selleni, kui otsus oli juba tehtud. Ja ma tean, et minister [sai] kutse kolmapäevaks tulla Riigikogu korruptsioonivastase erikomisjoni istungile seda arutama, aga minister Suti vastus oli selline, et ega meie ei juhi seda, ettevõte seal juhib. Täna ka Jürgen Ligi rääkis sellest, kuidas Reformierakond midagi ei juhi. Sutt ka. Tekib [mõte], et kui te midagi ei juhi, siis – ma kordan seda, mida ma täna juba olen öelnud – astuge tagasi. Paneme kokku tegusama valitsuse, kes proovib riigielu korraldada.  

Mõnest asjast veel. 70 : 30 põhimõte. Mõlemad arupärimised olid riigimetsa teemal. Me lõpuks saime selle küsimuste [voorus] ka klaariks, et minister ei mõelnud, et riigimetsas rakendub 70 : 30, vaid see rakendub kogu Eesti metsas. Tuletan meelde, et Eesti mets on pooleks: pool on riigi oma, pool on era[kätes]. Tegelikult oleks huvitav teada saada, kuhu Kliimaministeerium ja RMK täna vaatavad. Mõnes mõttes selle 70 : 30 saaks teha nii, et riigimetsas ei oleks mitte 30, vaid oleks näiteks 60, ja kogu eramets oleks kaitse alt väljas, või ka vastupidi. Täna on 45% riigimetsa kaitse all. Me tahaks teada, kuhu suundutakse.  

Ja üks asi veel seoses võõrtööjõu ja kvaliteedi teemaga. Minister mainis, et RMK kvaliteeti ikka jälgib, isegi kui tööjõud on sisse ostetud, ja on sertifikaadid ja kõik see lugu. Aga tegelikult, kui 2025. aastal seda FSC sertifikaati kinnitati, kamandas RMK juhtkond audiitoritega vestlema oma parimad pojad – võib-olla ka tütred, aga pojad nagu kujundliku väljendina tööliste kohta. Siis ei olnud nii, et on seal metsas, kes on, küll me kvaliteeti jälgime, et sertifikaat tehtud saaks. Siis võeti ikkagi konkreetsed inimesed, kes igapäevaselt metsas töötavad ja kes teevad seda kvaliteetselt. Nagu me siin täna kuulsime, seda kvaliteeti on ka RMK sees mõõdetud, ja vot sellel hetkel, et sertifikaat kätte saada, oli neid kvaliteetseid töömehi vaja.  

Nii et ma arvan, et siin on RMK juhtkond ministrit võib-olla eksitanud. Minister võiks sellesse asja ikkagi paremini sisse vaadata, et milline on see kvaliteedi vahe oma, koolitatud, samas kandis elavate inimeste tehtud tööl versus kusagilt sisse toodud ja, ütleme, madalale hinnale orienteeritud tööliste töö vahel. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Tiit Marani.

Aitäh! Rain, ära palun mine ära! Tahtsin sõna võtta, kuna sa mainisid mind. Lihtsalt, hea on inimesi sildistada, aga kui sa vähegi kuulaksid, mida ma tavaliselt räägin, [siis sa teaksid, et] mul on väga olulisel kohal kogukond ja [on oluline see, et] just need inimesed, kes maal metsa omavad, saaksid jätkusuutlikult oma metsa hallata, mitte vastupidi. Nii et järgmine kord palun ära sildista. 

Aga okei, meil on olnud päris huvitav arutelu selle üle, mida see metsade taastamine tegelikult teeb. Mul on isiklik kogemus ühest kohast, Õngult, Hiiumaalt, kus projekt ei olnud kõige paremini välja kukkunud, aga samal ajal lõpptulemus oli päris hea. Ma võin teile öelda, et see oli RMK ala. Ja kui oli küsimus, miks neid kraave kinni ei panda, siis öeldi kohe, et ei, seda ei saa teha, sest seal on eramaad. Ja see on õige, see peabki nii olema. Kahtlustada ja väita, et RMK üldse ei võta arvesse seda, mis toimub eramaadel, on kindlasti ebakorrektne. 

Kuivendusest veel. Kindlasti need inimesed, kes tegid omal ajal kuivendust, tegid seda väga õiglaste mõtetega, ainult et ajad on teistsugused ja kuivendus tuleb lihtsalt ümber mõtestada. Vesi peab sealt ära liikuma, aga aeg-ajalt on vaja ka vett sees hoida. See, et meil tekivad rabad, ei tekita mitte kunagi üleujutust. Need hoiavad vett sees ja siis, kui meil on kuivad ajad, annavad sealt vett välja. 

Siis siin on olnud jutt kogu aeg sellest, et on mingisugune kummaline vastuolu metsa teemal, ühelt poolt looduskaitse ja teiselt poolt metsa [majandamine]. Julgen väita, et antud situatsioonis, kus me räägime metsast kui sellisest, on see illusoorne, sest põhiline küsimus on meil see, kuidas me metsa majandame. Paraku peab ütlema, et see majandamine on praeguste seaduste järgi, nagu metsaseadus on paika pannud, kõike muud kui jätkusuutlik. 

Hiljuti käis meediast läbi see 2023. aasta näide, et metsa raiuti 2,5 miljonit tihu rohkem, kui kasvas juurde. Aga see ei ole ainukene aasta, see on pikalt toimunud. Alates 2017. aastast kuni 2024. aastani oleme me raiunud rohkem, kui juurde kasvab, [kokku] 37 miljonit tihumeetrit metsa. See on päris räige kogus. See tuleb 4,6 miljonit tihumeetrit aastas. Kui me aastas tegelikult raiume 11 ja natukene peale, siis see on päris suur kogus sellest, mida me oleme raiunud ja mida me üle oleme raiunud. 

Nii et me oleme keerulises olukorras. Teema ei ole looduskaitse, vaid teema on see, kuidas me praeguse metsaseaduse järgi majandame metsi niimoodi, et need saaksid jääda järgmistesse põlvedesse. Paraku on nii, et kui vaadata MAH-aruannet, kus on ka finantsanalüüs, siis see finantsanalüüs ütleb seda, et me igal aastal raiume ennast umbes 160 miljoni euro võrra vaesemaks, võtame selle ära tulevastelt põlvedelt. 

Sellega seoses tuleb mulle meelde selline asi nagu laenuvõtmine. Kui me raiume rohkem, siis me võtame tegelikult tulevastelt põlvedelt laenu, tulevased põlved peavad selle kinni maksma. See on natukene erinev kui riigi laenuvõtmine, aga see on oluline, sest selle osa, mille me võtame rohkem, maksavad kinni meie lapsed. 

Kõike seda lugedes ja kuulates tuleb mulle meelde 1987. aastal Priidu Pärna Sirbis avaldatud karikatuur. [Üllatav], et omal ajal laskis tsensuur selle üldse läbi. "Sitta kah!". Vanamees kaariku peal setukaga viskab sõnnikut ja sõnniku kuju on Eestimaa-kujuline. Sitta kah! Sitta kah! Ja nüüd siis täpselt samu metsaseaduse parameetreid tahame me enam kui kahel kolmandikul metsamaal täpselt samamoodi rakendada, et ka seal seesama raie toimuks samas mahus. Ma arvan, et see ei ole majanduslikult õige. Sitta kah! Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd kolleeg Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud saadikud! Oleme jälle selles seisus, kus peame veel kord üle rääkima, kus me oleme. Täna oleme selles seisus, kus inimeste elu on läinud oluliselt raskemaks. Ainuüksi toiduhinnad on hüpanud viimaste aastatega 60%. Aga vaatamata sellele, et suurte perede raskused on järsult kasvanud, vaatamata sellele, et toimetulek on järsult halvenenud, vaatamata kõigele sellele tuleb meile minister jälle rääkima muinasjuttu sellest, kui tähtis on soode taastamine. Selle asemel, et tegeleda toimetulekuga, tegelete te soode taastamisega. See on viimane asi, mida meil praegu vaja on. 

Kui palju siis tahetakse sohu uputada? Aastaks 2050 plaanib Eesti taastada vähemalt 25 000 hektarit kuivendatud soid. Erinevate allikate põhjal on juba kulutatud soode taastamisele 40 miljonit eurot ja siis teatatakse uhkusega, et Eestil on paarikümne aasta pikkune märgalade taastamise kogemus. Jääksoode korrastamisele on läinud omakorda 3,3 miljonit eurot. Lisaks laristatakse sinna euroraha, seda kõike oludes, kus meil on inimeste toimetulek tõesti järsult halvenenud. 

Alles me rääkisime Rail Balticu teemal. Laristu on see, mida ehitame, mitte taristu. Ja siin on samamoodi – kirjeldamatu laristamine! Nagu teie RMK pidu, mida te siin kaitsesite, [öeldes], et inimesi tuleb ju tunnustada. 130 000 eurot! Nagu olümpiamänge oleks korraldatud. Mõelge ka, milline laristamine teie haldusalas käib! Ja samal ajal vaatan poes, kuidas inimesed trügivad allahinnatud kauba juures. Te elate täielikult oma elevandiluutornis, taastate soid, usute, et see on nüüd Eesti kõige tähtsam teema, ja väristate häält. 

Teie olete ju see, kes räägib siin mitmekesisusest. Me peame maastikke kaitsma, just kuulsin seda. Aga teie olete ju ka see, kes kaitseb monstrumite maaletoomist. Üle tuhande tuuliku on arenduses, planeeringutes. Jah, on. Mida te seal noogutate? Teie oletegi see kliimadiktaator, kes meie maastikke hävitab. Räägite, kuidas raha sohu uputada, ja siis vaatate irvitades pealt, kuidas inimesed trügivad allahinnatud kauba ümber. Kuulge, proovige aru saada, et sellist luksust ei saa isegi Lääne-Euroopa rikkad riigid endale lubada. Aitab juba! Ja selle juures käib üüratu metsa hävitamine. 

Just me kuulsime eelmist ettekandjat [rääkimas], kuidas kõike peab kaitsma. Sadu hektareid täisväärtuslikku metsa uputatakse! Vaat see on see idiotism eurorahade kasutamisel. Peaasi, et selle juures on euro, selle nimel me oleme valmis mida tahes tegema, uputama [kõike] kuhu tahes. Aga vaadake, isegi euroraha on päris raha, see ei ole kusagile laukasse uputamise raha, selle eest saaks midagi kasulikumat teha. Praegu võitlevad põllumehed selle eest, et saada päriselt endale põllumajanduse arendamiseks mõeldud raha. Samal ajal on meie isevarustatuse [tase] toidu mõttes järsult kukkunud, aga teie panete selle raha laukasse. Mida tähendab .…

Palun lisaaega! 

Kolm minutit lisaaega, palun!

… isevarustatuse [taseme] kukkumine? See tähendab seda, et meie julgeolekuvaru on hõredam. Meil on sealihasektor olnud rängas kriisis ja teie panete selle raha laukasse, selle asemel et päästa sealihasektorit, päästa meie põllumehi, tuua inimesed sealt allahinnatud kauba juurest ära korralikku tervislikku toitu sööma, kodumaist toitu sööma. Ei, te panete laukasse. Mõelge ikka, kuidas Tammsaare isa kraavi kaevas, tegi endale korraliku põllumaa. Näe, läks Sikenbergi maale kümme meetrit sisse, ja kus oli tüli majas! Käisid veel kohut omavahel. Millist vaeva on nähtud, et meile normaalset kvaliteetset põllumajanduslikku maad saada? Kui palju inimtööjõudu ja tunde on nende maade kuivendamisse pandud? Ja te uputate meie raha laukasse.  

Ja need tüübid, kes Brüsselis nõuavad meilt kvaliteetse metsa- ja põllumaa uputamist – kuulge, need tuleb ka päevapealt lahti lasta! Need on samasugused amatöörid nagu teie. Lõpetage ära tõesti! Me peame hakkama AI abi kasutama, sest keegi ei suuda enam kokku arvestada, kui palju te olete kahju tekitanud meie energiasüsteemi lammutamisel. See saab mööda, uskuge mind! Tegelikult oskate te võõrkeeli ka lugeda. Siis lugege, et USA lahkus Pariisi kliimaleppest. Euroopas ka see varsti lõpetatakse ja lõppeb ka laukasse raha kühveldamine. Teie olete ilmselt viimane, kes seda sinna kühveldab.  

Ja muidugi mõelge natukene veel kord! Te kaitsesite seda laristamist RMK-s. Kuulake teisi ettevõtjaid, kes ütlevad, et 400 eurot inimese kohta – no kuulge, te võite tõesti need inimesed ilma Rail Balticuta Berliini ooperisse saata. Võtke buss ka veel, pange kõik bussi peale ja saatke Berliini ooperisse! See on laristamine! Kuskilt otsast peab ikka [vastutus]tunne tulema, kui inimesed tunglevad allahinnatud kauba juures. Ettevõtjad ja poeomanikud räägivad, et see üha süveneb, sest [inimestel] pole raha toitu osta. Nad hoiavad kõhu pealt kokku, ostavad aina ebakvaliteetsemat toitu. Aga teie lasete 400 eurot nina peale kulutada peo panemiseks ja uputate meie raha laukasse. Aitab ükskord! Aasta pärast lihtsalt hundipass teile kõigile siin.

Aitäh! Härra minister, ma saan aru, et teil on soov läbirääkimistel osaleda. Palun Riigikogu kõnetoolist!

Aitäh sõna andmast! Mõned asjad. Soometsade taastamine on tegevus, mis on Eesti looduse ja Eesti huvides, ja seda ei tehta mitte kellegi teise arvel. Sellepärast ei saa põllumajandus- või mõni muu sektor vähem toetusi. See on vajalik selleks, et meie looduse vastupanuvõime ja mitmekesisus oleks suurem. Sellepärast me seda kõike teemegi. 

Nüüd see 30 : 70. Tõstatus küsimus, kas selle proportsiooni kehtestamisega tõstetakse RMK hallatavates metsades väga suur osa kaitse alla. Ei tõsteta. 30 : 70 on praeguse olukorra fikseerimine, kaasa arvatud need kaitsealad, mis on planeerimis[staadiumis] ega ole veel ametlikult sellena vormistatud. 

Nüüd RMK-le teenuse pakkujate töö kvaliteet. Ma arvan, et iga inimene, kellel [on kogemus] suuremast tootmisest, suuremast organisatsioonist, suurema ettevõtte juhtimisest, teab, et selleks, et oleks tagatud ühtlane kvaliteet, on ettevõtetes kvaliteedi juhtimise süsteem. Seal on omad standardid, millele ka RMK vastab. [Sertifikaati] ei anta niisama, selle saamiseks on ette nähtud põhjalik protseduur. 

Ja kogu see jutt võõrtööjõust – mina ei tea, kust need andmed teil pärinevad või millele need väited tuginevad. Aga ma võin öelda ühte väga lihtsat asja. Võsasaetöödel, mida RMK sisse ostab, on nõutud kutsetunnistus. Ilma selleta ei saa seda teha. Ja selle kutsetunnistuse olemasolu kontrollitakse. 

Ja viimaseks, ei ole tuhandet tuulikut, keegi ei ehita tuhandet tuulikut. Selleks, et me jõuaksime taastuvenergia tootmise selle tasemeni, mis aitab Eestis elektri hinda allapoole tuua, on vaja veel juurde 100–110 tuulikut. Ei ole vaja hirmutada ja rääkida suurusjärgu võrra valedest numbritest. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja lõpetame meie tänase seitsmenda päevakorrapunkti käsitlemise. 

Liigume edasi. Kaheksas päevakorrapunkt võeti meil tänasest päevakorrast välja. Oleme jõudnud üheksanda päevakorrapunktini, mis on Riigikogu liikmete Jaanus Karilaiu, Priit Sibula, Aivar Koka, Ants Froschi ja Henn Põlluaasa energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile esitatud arupärimine RMK kulutuste kohta. Arupärimist palun siia Riigikogu kõnetooli tutvustama kolleeg Aivar Koka.

Hea juhataja! Head kolleegid! No me teame, mis on toimunud siin Eesti riigis viimastel aegadel. Eelmise aasta suur hitt oli Tervisekassa pidu. Sotsiaalminister kutsus nõukogu kokku ja tegi kiire otsuse: raskel ajal selliseid pidusid pidada ei saa. No me teame, et mõni aeg tagasi pidas Eesti Energia [pidu] veel võimsamalt, lausa 350 000 eest. 

Aga see kõik on väike asi. Meil on RMK, kes tegi riigihanke, kus oli kirjas, et pidude korraldamiseks on 1,2 miljonit. Aga leping sõlmiti tegelikkuses 2,2 miljoni peale, nii kirjutab ajakirjandus. Ja siis ühel päeval tuli hea idee Tartus pidu panna. 300 eurot inimese kohta ehk [kokku] 130 000 eurot. Väga huvitav oleks [selle kohta infot] teada saada. Selle peo üks kulu on 59 000, see on rendikulu. 

Ma olen ka korraldanud läbi aastate sama suuri üritusi. Kõige kallima variandi puhul õnnestus 10 000 eurot ära kulutada, siis oli suitsu ja tossu päris palju. Oleg Kross korraldab iga aasta oma ettevõtte töötajatele ja koostööpartneritele veel võimsama peo, kus tavaliselt on kuus ansamblit, kellest kolm on väljaspool Eestit. Ja mitte kuidagi ei ole osanud ta korraldada seda nii kallilt kui RMK. 

Eelmise nädala neljapäeval helistas mulle Jõgeva Majandusühistu juht ja [ütles], et [oleks vaja] saada selgeks need eelarveread [ja selle], mis selle hinna nii kõrgeks tegi. Ka tema korraldab oma töötajatele üritusi, aga sama suure rahvahulga juures ei suuda ta ka üle 10 000 [euro maksvat pidu] mitte kuidagi organiseerida. Ja tänases raskes olukorras, kus inimesi võib-olla tuleb koondada, on see number jäänud 6000 peale. 

Võib-olla minister oskab seda [selgitada], sest tema on omaniku huve kaitsev isik koos nõukogu liikmetega. Kuidas see 130 000 jaguneb nende külaliste vahel ja kuidas saab [rendikulu olla] 59 000? Kui Tartus küsida konkureerivaid hinnapakkumisi, siis need hinnapakkumised on 10 000 ja 16 000 vahel. Need konkureerivaid hinnapakkumised on olemas nii mitmelgi Riigikogu liikmel, kes on huvi tulnud selle vastu, mis [see hind võiks olla]. 

Seoses sellega ongi allakirjutanutel küsimused, kas austatud minister on oma nõukogu liikmetega sel teemal rääkinud, kas ta on saanud ammendavad vastused [küsimusele], kuhu kulus see 130 000,  jakas tal on ka olemas need arved ning mis seal arvete peal on. Päris huvitav oleks teada, kuidas on võimalik rendikulu 59 000 lahti kirjutada. Seal on helitehnikat, ma saan aru, seal on väljas parkimist ja majarent. Kuidas on võimalik 59 000? Ma arvan, et enamus sellise teenuse pakkujate aastakäive küündib võib-olla heal juhul sellise summani, mis on pakutud [ühe peo eest] ühele firmale. Kas see firma on selle saanud või on vahendaja saanud? 

Ja teine küsimus, millele ma ootan ka vastust, on see et kas tõesti ettevõte, kes müüb meie kõigi vara, sõna otseses mõttes müüb seda vara, mille meie esivanemad istutasid 60, 70, 80 aastat tagasi – lihtsalt müüb, kõigepealt raieõiguse ja siis palgina –, teenib kasumit. Kulu ei ole ju. 70 aastat tagasi ei teinud RMK kulu. 70 aastat tagasi tegi selle kulu teine riigikord. Ta müüb meie kõigi vara, kõigi Eesti kodanike vara. 

Palun ministrilt nendele kolmele küsimusele, mis ma siin esitasin, konkreetseid vastuseid. Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli energeetika- ja keskkonnaminister Andres Suti. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Aitäh ka arupärijatele ja ühele saalis viibijale, arupärijate esindajale! (Saalist öeldakse midagi.) Jah, täpselt nii on. 

Ma alustan enne küsimuste juurde minekut sihukese üldisema teemapüstitusega. See üldine teemapüstitus on meil siin eelnevate küsimuste juures ka korra läbi käinud. Selleks, et neid asju saaks lahata, peame me ühtemoodi aru saama – või vähemalt aru saama, kus me ühtemoodi aru ei saa –, milline roll on ettevõtte omanikul, milline roll on ettevõtte nõukogul ja mis rollis on ettevõtte juhatus. Ühingu juhtimise juures ei oma tohutut tähtsust, kas see on riigi omanduses olev ühing, riigi osalusega ühing või kuulub 100% erakapitalile. On teatud juhtimistavad, -praktikad, kuidas ühingut valitsetakse. Ma arvan, et see on oluline, et aru saada järgnevatest vastustest. 

Kõik need küsimused, mis siin on küsitud nii selle arupärimise raames kui ka eelnevate debattide juures, puudutavad tegelikult ühingu juhtimist ja valitsemist. Ehkki RMK kitsalt juriidiliselt ei ole äriühing, ta on de facto turundusasutus, on ta eesmärkide poolest ja oma olemuselt väga-väga sarnane äriühinguga. Seetõttu on laiemas plaanis küsimus see, millises mahus ja millise täpsusega suunised peab omanik andma ettevõtte juhtorganitele ehk nõukogule ja juhatusele. Kui me soovime seda debatti ühiskonnas pidada, siis kindlasti saab seda teha. Ettevõtte igapäevane juhtimine on nõukogu ja juhatuse pädevuses. Omanik seab omaniku ootused, omanik ei juhi igapäevaselt ettevõtet, ja need omaniku ootused on ka RMK-le seatud. 

See, kuidas üks ettevõte või organisatsioon oma töötajaid motiveerib, on omakorda seotud ju sellega, kuidas seda teevad teised äriühingud ning millised on tava ja traditsioonid Eesti ettevõtlusmaastikul. Nii nagu ma siin varem ütlesin, RMK, aga ka teised riigi osalusega äriühingud konkureerivad täpselt samade töötajate pärast turul. Seetõttu tulebki seda küsimust vaadata konkreetse turu tava ja konjunktuuri [taustal]. 

Ma isiklikult ei pea seda õigeks, et riik omanikuna kirjutab omaniku ootustes ühele ettevõttele või organisatsioonile detailselt ette, kuidas oma töötajaid motiveerida. Aga ma pean õigeks seda, et juhatus ja nõukogu hindavad oma otsuseid tehes, milline on ühe või teise tegevuse mõju ühiskonnas ja kuidas need vastu võetakse. Seda peab arvestama. Seda peab kindlasti arvestama riigi omanduses või riigi enamusosalusega äriühing, aga seda arvestavad enamasti ka väga paljud eraomanduses olevad äriühingud. 

Omaniku ootustes on väga selgelt kirjas, et RMK peab oma töös lähtuma heast ühingu juhtimise tavast. Hea ühingu juhtimise tava on Eestis juba ammu vastu võetud, see kehtib börsiettevõtetele ja rõhutab muu hulgas väga selgelt läbipaistvust ning selget rollijaotust nõukogu ja juhatuse vahel. Töötajate tänuürituse teemadel olen ma vestelnud nii nõukogu esinaise kui ka juhatuse esimehega. Olen oma sõnumi ja ootused edasi andnud ja olen päris kindel, et nad mõlemad teevad sellest ka oma järeldused. Ja kindlasti ei ole seda, et RMK-s on võimalik midagi kinni mätsida. Kui on küsimused, siis RMK peab neile ka vastama. 

Nüüd, esimene küsimus kõlab nii: kas te peate RMK korraldatud ligi 130 000 eurot maksnud tänuüritust kooskõlas olevaks õigusaktidest tulenevate kohustustega majandada riigimetsa heaperemehelikult ja kasutada avalikku raha säästlikult? 

Selle ürituse kulud või eelarve mahtus RMK juhatuse esitatud ja nõukogu kinnitatud eelarve ridadesse. Selles mõttes on vormiliselt kõik korrektne. Kas see üritus riivas ühiskonna õiglustunnet? Jah, riivas. Sellepärast peavadki juhtorganid sellest tegema omad järeldused. See ei tähenda seda, et RMK töötajad ei ole teinud head tööd. 250 miljonit müügitulu ja selle juures kasum 86 miljonit ei ole tulnud tühjalt kohalt. Selle taga on päris inimesed, selle taga on head praktikad ja õiged juhtimisotsused. Ma arvan, et selles mõttes tuleb töötajaid tänada ja tunnustada, selles ei ole küsimust. Aga see kõik peab paistma ka ühiskonnas aktsepteeritavana. 

Teine küsimus. Millised on ministeeriumi juhised või piirangud RMK esindus- ja tänuürituste korraldamisel ning kas ministeerium peab vajalikuks kehtestada selgemad reeglid selliste kulutuste ulatuse ja põhjendatuse kohta? 

Nii nagu ma sissejuhatuses ütlesin, lõpuks taandub see küsimusele, kui detailselt me üht või teist asja ette kirjutame. Mina usun sellesse, et iga ühing, kaasa arvatud RMK kui riigi tulundusasutus, annab kõige parema tulemuse siis, kui talle on seatud selged eesmärgid ja seda juhib professionaalne juhatus, professionaalne nõukogu, kelle liikmetel on kompetents erinevates valdkondades ja kes täiendavad üksteist. Nõukogu juhib Kliimaministeeriumi asekantsler Kadri Land ja nõukogu on kinnitanud personalikulude eelarve, kuhu kuulub ka tunnustusüritus. Nii et selles mõttes, nii nagu ma enne vastasin, on vormiliselt kõik korrektne. Kas selle üritusega riivati ühiskonna õiglustunnet? Jah, ma arvan, et riivati.

Kolmas ja viimane küsimus. Kuidas tagab Kliimaministeerium, et RMK tegevuse põhifookus oleks riigimetsa kestlik majandamine ja riigile tulu teenimine, mitte avalikkuses küsitavaks peetavate kõrvalkulutuste [tegemine], mis võib kahjustada metsamajandamise usaldusväärsust? 

Finantstulemustest juba rääkisin. Käive on 254 miljonit, kasum on 86 miljonit. Nii et tööd on tehtud. RMK eesmärk ei ole ainult kasumi teenimine, samamoodi on see kestlik metsamajandamine, mis tõstab just pikaajaliselt vara väärtust. Nii nagu siin sissejuhatuses ka öeldi, RMK saab praegu majandada seda vara, mis on aastakümnetega kasvanud. Selleks, et aastakümnete pärast oleks ka võimalik selle vara väärtust kasvatada ja sellest tulu teenida, ongi oluline, et täna tehtaks juhtimisotsuseid ja hallataks metsavara parima praktika järgi. 

Aga RMK-l on samamoodi oluline roll loodushariduse pakkumisel, avalikult kasutatava puhkemajandusliku potentsiaali loomisel ning inim- ja looduskapitali kasvatamisel. Nii et sihuke tervikvaade on, ma arvan, täpselt see, mis annab RMK-le suuna ja kus arvestatakse Eesti inimeste soovide ja huvidega ning tehakse seda tasakaalukalt. 

Nüüd, kuna siin käisid läbi küsimused detailselt eelarve kulude kohta selle ürituse [korraldamiseks], siis ma olen sel teemal vestelnud nõukogu esinaisega ja palunud, et selle eelarve kohta [tehtaks] siseaudit, et oleks kõik selge, et see raha, mis on läinud, on läinud õigete asjade eest ja nii, nagu on tellitud. Sellega ma lõpetan. Aitäh!

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Kõigepealt ma ausalt tänan sisukate vastuste eest! Aga ma tuletan sulle meelde, et nõukogu kinnitab eelarve, kinnitab investeeringud ja suured kulud ning otsustab olulised lepingud ja strateegilised projektid. Kui 2,2 miljonit ei ole suur raha, siis ma küsin, mis on suur raha. Kui tehakse riigihange 1,2 miljoni peale ja kinnitatakse pärast riigihange 2,2 miljoni peale pidude korraldamiseks, siis ma küsin, kas nõukogu esinaine ikkagi teab, mis roll tal on, või mitte. 

Ja teine küsimus on see. Ma tahaksin seda nõukogu audiitori paberit, mis tõestab ära, et 49 000 rendi[kulu] on kuidagigi [loogiline]. Kuidagigi! Ma pean tunnistama, et ma isegi ei oskaks ka kõige parema tahtmise korral täis kirjutada sellist numbrit. See on utoopia. Aga ma veel rõhutan, et nõukogu kinnitab eelarve, pluss suured numbrid.

Teie aeg!

Kust tuli 2,2 miljonit pidude korraldamiseks?

Aitäh! Hea küsimus! Ma olen päris kindel, et nõukogu esinaine ja ka nõukogu liikmed teavad väga täpselt seda, mis RMK‑s toimub, sest eelarve on kinnitatud. Juhatus annab aru selle täitmisest. Nüüd, selle hankega ei korraldata ainult tänuüritusi. Neil on mitmeid konverentse ja muid tegevusi. Aga ma arvan, et sellele kõigele on kohane vastata ettevõtte juhatusel ja nõukogul.  

Ja nii nagu ma ütlesin, me oleme nendel teemadel rääkinud. Ma olen oma arvamuse edasi andnud, samasuguse, nagu ma seda siin [ütlesin]. Ja ma olen kindel, et sellest tehakse omad järeldused ja RMK jätkab õigel suunal riigile või Eesti rahvale kuuluva metsa väärtuse kasvatamisel pikaajaliselt ja arvestab oma otsuste, kaasa arvatud personalipoliitika ja töötajate motiveerimise puhul, nii turuolukorraga kui ka sellega, mis on ühiskonnas aktsepteeritav.

Anti Allas, palun! 

Aitäh, hea esimees! Austatud minister! Suures plaanis ongi ju RMK väga head tööd teinud ja need numbrid, mida te ütlesite selle aasta kohta, on tegelikult muljet avaldavad ja head. Aga lihtsalt palve on … Ma kõigepealt ka tänan teid, et te pool vastust andsite ära, et tegelikult ühiskonnas ei ole selline asi vastuvõetav. Meeletult palju on sihukese esmapilgul nagu tühise asjaga mainet kahjustatud. Seda ka ei tohi unustada. See mainekahju on tekkinud kõige rohkem sellest, [et eirati neid põhimõtteid] – mul on palve, et te viiksite selle sõnumi edasi nõukogu esinaisele –, et õigel ajal tuleb reageerida ja anda piisavalt selgitusi selliselt, et ühiskonnas ei jääks see [teema õhku] rippuma. See on juhtimisprobleem ja tegelikult see oleks vaja ära klaarida. 

Aitäh! Me seda siin Riigikogu saalis arutame, kogu see arutelu on ju ilusti järele vaadatav ja järele loetav. See sõnum kindlasti, ma usun, jõudis õigete adressaatideni. Ja nagu ma ütlesin, ma olen nii juhatuse esimehe kui ka nõukogu esinaisega sel teemal vestelnud ja olen oma ootusi ka väljendanud.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Lõpetan meie üheksanda päevakorrapunkti käsitlemise.

Nüüd, head kolleegid, olemegi jõudnud vaba mikrofonini. Pärast haamrilööki saate end registreerida vabas mikrofonis. 

Kõnesoove ei ole, seega me vaba mikrofoni täna ei ava. Ühtlasi on lõppenud tänane Riigikogu istung. Rahulikku õhtut kõigile!