Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Avan Riigikogu täiskogu kolmapäevase istungi. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 68 Riigikogu liiget, puudub 33. 

Nüüd on aeg ja võimalus eelnõude ja arupärimiste üleandmiseks. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Annan üle EKRE fraktsiooni liikmete nimel arupärimise peaminister Kristen Michalile seoses riigieelarve puudujäägi suurenemise ja riigi rahanduse jätkusuutlikkusega. 

Rahandusministeeriumi 2026. aasta kevadise majandusprognoosi põhjal on Eesti riigi rahanduse seis lähiaastatel selgelt pingeline. Prognoosi kohaselt ulatub tänavune eelarve puudujääk ligikaudu 4,3%-ni SKP-st, mis on juba eelarvereeglite piiri peal. Järgmistel aastatel on reaalne oht ületada 4,5% piir, kuna valitsussektori investeeringud püsivad väga kõrgel tasemel. Samuti näeb prognoos ette, et riigivõlg kasvab ligikaudu 24%-lt SKP-st kuni 40%-ni aastaks 2030. Selline areng tähendab olukorda, kus riigi kulud kasvavad, tulubaas väheneb ning võlakoormus suureneb, mis seab kahtluse alla eelarvepoliitika jätkusuutlikkuse ning ka riigi võime reageerida võimalikele kriisidele. 

Sellest tulenevalt ongi meil peaministrile rida küsimusi, et saada teada, milline on valitsuse järgnev poliitika, mis hetkel on selgelt pankrotikursil. Aitäh!

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Viimasel ajal on avalikkust raputanud räiged pedofiiliajuhtumid ja järjest tuleb juurde õõvastavaid uudiseid nendest juhtumitest, kus pedofiilid tegutsevad oma nii-öelda unistuste top'is, lasteasutustes ja isegi lastega. Seoses sellega, kuna me oleme tegelikult sügavas väärtuskriisis, siis valitsus keskendub meil mitmekesisusele ja sooideoloogiale, aga päriselt on lastekaitse jäetud unarusse. Ma tuletan meelde, et mingi aeg tagasi suruti läbi just nimelt lastekaitseseaduses teatud paragrahvid, kus karistuse kandnud pedofiilide register nii-öelda peideti ära ja ei ole enam nii avalik. Isegi sotsiaaltöötaja nõusolekul võivad nad minna edasi lasteasutustesse tööle. Seoses sellega ma annan sisse EKRE fraktsiooni nimel lastekaitseseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Eelnõuga tehakse muudatusi lastekaitseseaduses ja karistusregistri seaduses ning täpsustatakse sõnastust lapse kohtlemise põhimõtetes seoses lapse huvide väljaselgitamisega ning suurendatakse lastekaitset isikute eest, kellele on kehtestatud lastega töötamise keeld seoses nende eelneva pedofiilse tegevusega. Aitäh!

Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu ühe seaduseelnõu ja ühe arupärimise. Järgnevalt kaks päevakorra täpsustust. Nimelt, eelnõu algataja Vabariigi Valitsus on võtnud Riigikogu menetlusest tagasi seaduseelnõu 442, mis oli kavandatud tänase teise päevakorrapunktina, ja eelneval põhjusel see jääb tänasest päevakorrast välja. Ja teine: tänasel istungil me jätkame eilsel istungil pooleli jäänud eelnõu 848 esimest lugemist. 

Palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikmete küsimustele vastamiseks tagasi auväärt rahandusministri Jürgen Ligi. Küsimuste esitamiseks oli registreerunud Rain Epler. Ma vabandan, et te pidite oma küsimust nii kaua ootama, aga nüüd on teie võimalus.

Aitäh, härra istungi juhataja! Härra minister! No pidi minister vastamisegagi ootama, nii et selles mõttes saame kõik hakkama. Te oma eelnõu tutvustades ütlesite, et eelnõu vähendab bürokraatiat. Kui eelnõu lugeda, siis ka seletuskiri ütleb, et kasvab krediidiasutuste ja investeerimisühingute halduskoormus, sest nad peavad üle vaatama komiteed, juhtimiskorra ja liikmete koosseisu, arvestama ESG riske, krüptovara riskipositsioone ning täitma uusi juhtide ja võtmeisikute vastavuskontrolli nõudeid. Lisaks tuleb jälgida, et kõik nende kavad oleksid Euroopa kliimaeesmärkidega kooskõlas, ja neid saab Finantsinspektsioon kontrollida koos Kliimaministeeriumi, Keskkonnaameti ja muude asutustega. Millest on teie väide tutvustuses, et eelnõu vähendab bürokraatiat, kui selgelt ilmneb, et ta suurendab bürokraatiat?

Aitäh! On uued regulatsioonid, mida on meil vaja üle võtta, aga on ka regulatsioonide vähendamist. Seda ma kõike ka oma kõnes nimetasin. Ma võin öelda, et näiteks komiteede moodustamise ettekirjutus kaob ära, ei pea enam täpselt neid kordi ja komiteesid seaduse järgi tegema. Ja on lihtsustatud näiteks kolmandate riikide filiaalide asutamine Eestis. See on kindlasti oluline bürokraatia leevendamine. Enam ei pea uusi vastavuskontrolle tegema, kui pangajuht jätkab teisel ametiajal, täisulatuses ei pea tegema. Ma vaatan, kas mulle veel miski meenub. Aga rohkem ma praegu ei tõlgendaks seda, mis suunas mingi üksik on. Nii et neid on loomulikult alati mõlemasuunalisi ja nii ma ka olen seda esitanud.

Head kolleegid seal tagumises nurgas, meil on siin Riigikogu istung alanud, nii et kui teil on mõned muud jutud, siis te saate neid äkki mujal pidada. Aga järgnevalt Arvo Aller, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma tuleks selle ESG juurde tagasi, selle ESG integreerimise krediidiasutuste juhtimis- ja tegutsemisnõuetesse. Kas see nüüd ei loo sellist teistmoodi lähenemist, et ka sealtkaudu hakkavad krediidiasutused survestama ettevõtjaid, kes soovivad saada kas siis finantsvahendeid oma tegevuste jätkamiseks ja investeeringuteks, et kui ESG on pandud sinna krediidiasutuste nimekirja, siis see kandub edasi otse ka ettevõtjatele? Kas sealt ei teki sellist bürokraatlikku ohtu, et see jälle suurendab laenude kättesaadavust ja investeerimisvõimalusi? 

Aitäh! Te tahtsite öelda, kas vähendab. Jah, aga see on olnud ka pankade pikaajaline poliitika. Nad on pidanud neid keskkonnariske ikkagi oma ärides hindama kogu aeg. Nüüd vastavalt direktiivile ka kirjutatakse seda regulatsiooni sisse. See ongi elu ise. Kliimamuutused on midagi, mis muudavad oluliselt majandust ja krediidiriski. Seda näeb ka ette see seadus, et peab arvestama.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Ma võtaksin sellest "kliimamuutuste" sõna sabast kinni. Need teatavasti ikkagi ei ole sellised asjad, mis on, ma ei tea, igavikku raiutud. Need on siin mingi viimase aja suured ideoloogilised ettevõtmised. Ma ikkagi küsin ka, lähen edasi Arvo Alleri küsimusest: kuidas me ikkagi tagame seda, et keskkonna- ja sotsiaalsete riskide hindamine ei too kaasa teatud majandusharude, mis on Eesti majandusele väga olulised, diskrimineerimist laenutingimuste abil? Ja kas rahandusministeerium on ikkagi analüüsinud, milline on ESG nõuete tegelik mõju laenuintressidele ja väiksemate ettevõtete laenu kättesaadavusele Eestis? Lihtsalt mingisuguste kliimamuutustega siia rääkima tulla – teate, me ei ole lasteaed. Eesti ettevõtjad ka ei ole lasteaed.

Aitäh! Ideoloogiline on kahtlemata kliimamuutuste inimmõju eitamine, mitte need muutused ise. Loomulikult lasteaias ei taibata sellist rumalust teha, et eitatakse inimmõju kliimale. Aga praegu me ei aruta teadust, kuigi ma soovitan tutvuda keskkonnateadustega. Mul endal on see teadmine pärit koolipingist, juba ammusest ajast. Aga praegu on jutt ikkagi majanduskeskkonnast, mis juhtub siis, kui pangad võtavad riske, mis realiseeruvad kliimamuutuste tulemusena. See on tavaline finantsriskide maandamise meede ja rahvusvahelt tunnustatud. 

Rain Epler, palun!

Aitäh! Sellise tähelepanuväärse nimega mees nagu Sam Bankman-Fried – kellel on huvi see eesti keelde tõlkida, siis see nimi on tähenduslik. Peale tema tegevust ta korraldas ühe maailma, ma ütleksin, suurema finantsskeemi – oli selline krüptobörs nagu FDX – ja seal paljud inimesed kaotasid palju raha. Üks suur selline kattevari, mille varjus ta seda raha kokku ajas, oli just nimelt kogu see ESG temaatika. Tema suutis väga hästi esitada regulaatoritele kirjeldusi sellest, kui hästi ta kõiki neid regulatsioone täidab ja vaat et mõtleb ise neid veel juurdegi, et ta oleks veel tublim maailmapäästja, võrdsuse edendaja ja nii edasi. Kas sa oled veendunud, et kõik sellised regulatsioonid on päriselt täidetavad ja see täitmine on ka kontrollitav, mida see eelnõu tegelikult praegu ette näeb? Aitäh!

Aitäh! Ma võin öelda, et kattevarjuna kasutatakse ka beebitekke teinekord, sigatsejad võivad kasutada. See ei tähenda, et tekk ise on halb asi. Aga loomulikult, need regulatsioonid on uus asi, neid vaadatakse praegu üle, kas mingil hetkel ei ole mindud liiale, ja te kindlasti olete sellega ka kursis. Aga pikaajaline inimkonna probleem kahtlemata on kliimamuutus ja sealt lähtuvad ka kõige suuremad ohud – et teile kui rahvuskonservatiivile tähelepanu juhtida –, kõige suuremad ohud rahvusele kui sellisele. Inimeste elupaikade kadumine, millele eelneb muidugi muude liikide elupaikade kadumine, on otsene oht Eestile, kui te soovite.

Helle-Moonika Helme, palun!

Nojah, eks ole, koolipingis õpetatakse meil energiajäävuse seadust ja termodünaamika seadusi. Koolilapsed oskavad ka varsti kliimapettuse ja kliima narratiivi paremini analüüsida kui minister siin praegu. See kõik on minemas ajaloo prügikasti ja see on selge, et maailm jookseb meil juba eest ära selles osas. Ma ikkagi küsin, kas meie ministeerium ei peaks olema ses asjas ikkagi pigem esirinnas, et kaitsta tulevikus meie majandust ja seda uutel alustel üles ehitada. Mujal maailmas juba need protsessid on pihta hakanud. Kas me ikka peame seda eilse või isegi juba varsti üleeilse päeva mingit kliimanarratiivi siin Riigikogu puldist niimoodi kehtestama?

Aitäh! Minu kogemused prügikastidega on kindlasti väiksemad kui teie omad, aga ma olen käinud ülikoolis ja seal on ka minu kogemused suuremad. Nii et ma ei viitanud siin algkoolile, vaid ülikoolile, kus õpetati kliimariske juba Vene ajal. Ja kirjandus on olnud piisavalt kättesaadav juba aastakümneid. Nii et ma soovitan võtta asja tõsiselt ja mitte otsida mingeid uhhuuallikaid enda ideoloogia õigustamiseks.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Võib-olla sa mõne sõnaga täpsustad, et selle seaduse vastuvõtmisel, mis muutub paremaks meie majanduskliimas ja meie inimeste jaoks?

Aitäh! Jah, krediidiasutuste seadus tavaliselt maandab finantsriske. See on põhiline ja see oleks üldnimetus sellele eelnõule ka. Aga ta loomulikult harmoneerib ka rahvusvahelisi regulatsioone, muudab tingimusi ühesuguseks, nii nagu ta finantsmaailmas on kombeks ka.

Mart Helme, palun!

Jaa, no ma ei saa jätta reageerimata sellele, kui siin hakatakse jälle isiklikult solvama, et teie kogemused prügikastidega on suuremad kui minul. Ma ei tea, olete mõõtnud, on teil mingi kindel mõõdik, kelle prügikastikogemus siin saalis on suurem kui teil? Äkki on teil see mõõdik olemas ja äkki see mõõdik on seotud ka sellesama ESG-ga? Selline ülbitsemine seal puldis on lihtsalt sobimatu. 

Aga mulle jäi kõrva see, et te ennustasite, et Eestis hakkavad mingid liigid välja surema. Ma ei saanud aru, mis liigid, taimeliigid, loomaliigid. Äkki täpsustate, missugused liigid on Eestis väljasuremisohus ja kuidas see mõjutab meie finantskäitumist ja meie finantsvõimalusi? 

Aitäh! Ma juhin tähelepanu, et teie naaber – kindlasti tunnete teda isiklikult – püüdis solvata mind, minu teadmisi, kuigi need on akadeemiliste paberitega tõestatud, ja väitis, et need teadmised kuuluvad prügikasti. Sealt tuli see sõna. Ma poleks iialgi ise sellist kujundit kasutanud. Vale meest torgite! Mul on loodusteaduslik haridus ja majandusteaduslik haridus mõlemad olemas.  

Kuid liikide loetelu ma kindlasti ei too. Ma ütlen, et, kui te loete ka, ma arvan, et parteiajakirjandus sellest ei kirjuta, aga liikide kadumine on elementaarne tõsiasi. Mina ei rääkinudki liikidest, vaid ma rääkisin elupaikadest. Elupaikade kadumine on ka rahvasterände põhiline ja liikumapanev jõud. Ajaloolasena te peaksite seda teadma. 

Mart Helme, teine küsimus, palun!

No ei saa seal puldis ikka viisakalt käituda. Ma arvan, et paberitega tõendatud haritud inimesi on siin saalis päris palju. Ei ole Jürgen Ligi siin ainukene, kellel on paberitega tõestatud haridustase. Ja kui te rääkisite siin sellest, et parteilises ajakirjanduses sellest ei kirjutata, siis missuguses parteilises ajakirjanduses? Mina komparteisse erinevalt teist kuulunud ei ole, seetõttu mina ei tea, missugusest parteilisest ajakirjandusest teie räägite. Meil ei ole ka sellist parteilist ajakirjandust peale Uute Uudiste, mis kajastab põhimõtteliselt muid allikaid refereeritud kombel, pluss meie erakonna erinevaid sündmusi. Ma lihtsalt arvan, et see ei puutu ka tänasesse teemasse üldse. Nii et katsuge püsida ikka alati inimesi solvamata ja selle eelnõu raames, mida te olete tulnud siia esindama. Nii et mu küsimus on, missugusest parteilisest ajakirjandusest teie lähtute. 

Mina viitasin teie partei ajakirjandusele, kes toodab uhhuud. Erinevalt teist ei ole mina töötanud kommunistlikus süsteemis, ma ei ole olnud pioneer, komnoor ega komparteilane, nii et ärge tulge mind solvama. Ma ei ole olnud ükski neist ja ma ei ole ka kompartei kirjastuses olnud toimetaja nagu teie. Ma ei ole toimetanud "Kommunistliku partei manifesti" nagu teie, kui te tahate selles vallas rääkida. Aga ärge alavääristage minu haridusdokumente! Ma tean, kui ma räägin loodusest või majandusest selle põhjal, mida ma olen õppinud ülikoolides. Sellest ma räägin. Te tulite kahtluse alla seadma loodusteaduslikke tõsiasju, seal pingis mõlemad. Ärge tulge mulle seda rääkima!

Head kolleegid, ma kordan veel kord ühte oma põhimõtet, mis mulle väga meeldib: rünnake seisukohti, aga mitte inimest. See on minu sõnum ja palve kõigile. Kalle Grünthal, palun! 

Aitäh! Vaadake, härra Jürgen Ligi, te olete olnud praegu seisukohal, et maksutõusud on head ja selle võrra läheb rahval paremini. Aga kümmekond aastat tagasi oli teie kreedo ju see, et maksude alandamine annab hoopis riigile rahanduses suurema poole. Täielikult kaks vastandlikku seisukohta. Kummas rollis, kas varasemas nooruses olite uhhuu või olete praegu uhhuu?

Aitäh! Kumbki väide ei ole tõsi, mida te mulle omistate. Ma ei ole kumbagi asja öelnud ja kumbki teema ei puutu sellesse eelnõusse. Nii et ärge laimake!

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt minister! Siin on kaks asja. Ma ei küsi teilt, minu meelest on see eelnõu päris korralik, aga teie käitumine ei ole küll korralik. See on selline ülbe, arrogantne, oma haridusele, mida te korduvalt kordate, nagu sklerootik, mul on need paberid. Ma ei tea, võib-olla on mingid muud paberid ka teil, mida ei tea. Aga see ei kõlba siia saali, selline ülbitsemine: minul on paberid, olen lõpetanud, loodusteadlane. Mina olen ka! Aga sellist labast ülbitsemist vähesed ministrid lubavad siin. Teie olete üks põhiline. Nii et see on hea, aga seadus on normaalne. Rohkem ei räägi.

Aitäh! Näete, ma olen teiega nõus. Meie haridusdokumendid on erinevad ja mina ei ole dokumente muul põhjusel nimetanud, kui et minu teadmisi rünnati, minu teadmisi rünnati, mina ei algatanud seda. Ma esitlen eelnõuga seoses rahvusvahelisi tavasid ja regulatsioone. Need seati kahtluse alla, need põhjused, miks need regulatsioonid rahvusvaheliselt kehtivad. Ma pean selle ümber lükkama, midagi ei ole teha. Kui tuleb inimene ütlema, et minu teadmised ja rahvusvaheline teadmine sellest, miks neid regulatsioone vaja on, kuulub prügikasti, siis ma pean vaidlema. Ma pean vastu vaidlema, midagi ei ole teha. Ja väga ülbe viis on siis tulla iseloomustama vaidlejat selliste sõnadega, nagu sa teed, nagu te tegite, vabandust!

Suur tänu, härra minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Küll on kaks küsimust istungi läbiviimise reeglite kohta. Alustab Varro Vooglaid. Palun!

Jaa. Esiteks üks tähelepanek. Te ütlesite siin just, et teile meeldib, kui rünnatakse seisukohti, mitte inimesi. Te peaksite selles ikkagi järjepidev olema. Mõned päevad tagasi alles käis siin kolleeg Izmailova puldis ja hakkas meie üle, meie laste üle üsna isiklikke märkusi tegema. Ma ei mäleta, et te oleksite midagi ütelnud selle kohta, et ärge rünnake inimesi, vaid rünnake seisukohti.

Aga mu küsimus tegelikult seisneb selles, et kas see päevakord, mis meile siin puldis on antud, peaks kajastama reaalsust või ta võibki olla nii, et nagu paberile trükituna, ta lihtsalt ei muutu. Ma saan aru, et istungi alguses te ütlesite, et on tagasi võetud see korruptsioonivastase seaduse ja muude seaduste muutmise seaduse eelnõu 442. Aga kui ma siit avan päevakorra, siis ta on ikka siin kirjas, ma mõtlen elektroonilises tabelis. Kas see on praegu jäänud muutmata või tulebki edaspidi arvestada sellega, et see võib sisaldada punkte, mis tegelikult enam ei vasta tegelikkusele?

Hea kolleeg! Ma arvan, et siin on see dilemma, et me oleme tegelikult ju päevakorra kinnitanud esmaspäeval täpselt sellisena, nagu ta, ma arvan, seal elektroonilises süsteemis ka hetkel on olemas. Lihtsalt aeg-ajalt asjad muutuvad, nii nagu me pidime eile menetlema seda eelnõu, mida me täna jätkame, tuli see tänasesse päevakorda üle. Ja täpselt samamoodi on, ma arvan, see igati põhjendatud, sest me ei ole päevakorda kui sellist ju muutnud, eks ju, me kinnitasime selle ja selle päevakorra kinnitamise juures oli sees ka seaduseelnõu 442. Aga nüüd, eile või täna siis, võttis Vabariigi Valitsus selle eelnõu tagasi ja selles mõttes me seda päevakorrapunkti ei ava. Ta on kirjas, aga me ei ava seda. 

Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Jaa, teile on küsimus. Ma tulin siia selleks, et eelnõust rohkem teada saada, et vajadusel debatil osaleda, ja selle asemel ma pean süvenema sellesse, mis on Jürgen Ligi hariduskäik ja tema hiilgav karjäär kommunistlikus erakonnas. Miks? Kas te ei pea istungi juhatajana vajalikuks sekkuda ja suunata arutelu tagasi eelnõu rajale?

Aitäh, hea kolleeg! Eks vastused korreleeruvad üsna tihti ka küsimustega. Haridust ei pea häbenema ja te ei pea muretsema, debatt on alles ees, läbirääkimised alles algavad. Meil on võimalus kuulata suurepärast endist rahandusministrit Aivar Sõerdi arutelust rahanduskomisjonis. Läbirääkimised tulevad, tegemist on alles esimese lugemisega, siis tuleb teine lugemine, saate sealgi läbi rääkida ja nii edasi. Nii et te ei ole millestki ilma jäänud, hea kolleeg. Ja viimane küsimus istungi juhatajale, Rain Epler.

Viimane on puhtalt protseduurikaga seotud ja tegelikult teie viimase sõnavõtuga. Minu kõne oli juba sees ja te ütlesite Korobeinikule, et on võimalik Sõerdi suurepärast kõnet või suurepärast Sõerdi kuulata, aga te ei öelnud, et Epleri suurepärast kõnet on võimalik kuulata. Kas te ei peaks erakondlikus mõttes neutraalselt käituma seal juhatajana?

Tol hetkel, kui ma seda ütlesin, ei saanud ma olla kindel, et just härra Epler peab fraktsiooni nimel kõne. Ma ei suutnud seda jälgida. Oleksin ma seda teadnud, ma oleksin seda loomulikult maininud. Mul puudus see teadmine, kes EKRE fraktsiooni nimel kõnet peab. Aga mul on võimalus veel seda öelda.

Nüüd, head kolleegid, palun Riigikogu kõnetooli auväärt rahanduskomisjoni esindaja härra Aivar Sõerdi, kes tutvustab arutelu juhtivkomisjonis ja seal langetatud otsuseid.

Aitäh! Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Rahanduskomisjon tõepoolest arutas eelnõu oma 23. märtsi istungil ja meile tutvustas eelnõu, meile oli tehtud ka slaidiprogramm ja komisjoni liikmete küsimustele vastas Rahandusministeeriumi finantsteenuste poliitika osakonna juhataja nõunik Anastasia Nõmmik. 

Küsimused ja arutelud komisjonis puudutasid peamiselt Finantsinspektsiooni ja finantsasutuste juhtidele ja töötajatele sätestatavaid nõudeid. Samuti tunti huvi, kas Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisel on piirdutud miinimumnõuetega ja on püütud hoida halduskoormus võimalikult madalana. Komisjoni konsensuslik ettepanek meil oli eelnõu esimene lugemine lõpetada. 

Ja nüüd ma tuleksin ka täpsemalt istungil olnud arutelu juurde. Meile tehti tutvustus ja arutelu oli ka. 

Kõigepealt komisjoni liikmed tundsid huvi Finantsinspektsiooni juhtide ametiaja nõuete vastu, küsimus oli selle 14 aasta ajapiirangu kohta. Komisjoni liikmete hoiak oli, et iseenesest idee ei ole halb, aga taheti paremini aru saada sellest regulatsiooni muudatusest. Vastus oli, et need muudatused tulevad tulenevalt direktiivist. 

Ja kui küsimus oli selle kohta, et tavaliselt on niimoodi, et kui juhatuse liige ametisse asub, et siis mingi aeg kulub õppimisele ja asjadega kurssi viimisele ja sisulise tööga alustatakse alles võib-olla paari aasta pärast, oli üks selline seisukoht, siis eelnõu algataja esindaja selgitas, et kindlasti pole mõeldud niimoodi, et juhatuse liige esimese aasta sisustab õppimisega. Pigem on nende tähtaegade osas muudatuse põhjuseks see, et Finantsinspektsiooni juhatuse liikmetel oleks parem menetlused lõpule viia enne uue juhatuse ametisse asumist ja et juhatuse liikmel tekiks julgus ette võtta suuremaid ja keerukamaid menetlusi. Kuna finantssektor areneb pidevalt, siis eesmärk peaks ikkagi olema, et juhatus jõuaks menetlused läbi viia ja et need oleksid ka tõhusad.

Siis oli küsimus ka panga võtmeisikute hindamise karmistamise kohta. See vastus oli, et võtmeisikute puhul on olukord selline, et hetkel otsustavad pangad ise, keda määrata vastavuskontrolli juhiks, Finantsinspektsioon kontrollib, kas isiku taust vastab nõuetele, sealhulgas, kas tal puuduvad majandusalased kuriteod. Et pank peab arvestama, et Finantsinspektsioonil on õigus isiku sobivust hinnata ja vajaduse korral ta juhi ametikohalt tagasi kutsuda, kui selgub, et ta ei vasta sellele positsioonile esitatud nõuetele. 

Ma ise küsisin komisjonis selle kohta, et võrreldes direktiiviga, mis suunas me liigume, kas me liigume rangema regulatsiooni või lihtsustamise suunas, ja mis on need teemad ja nõuded, mis direktiiviga võrreldes lisanduvad. Vastus oli, et direktiivi ülevõtmisel on piirdutud miinimumnõuetega ja püütud hoida halduskoormus võimalikult madalana. Mis puudutab lihtsustamist, siis üks näide on näiteks see, et komiteede korda muudetakse, seal vähendatakse ülesandeid ja kaotatakse üks kohustuslik komitee. Kuigi tuleb öelda, et see Baseli pakett, mida üle võetakse, on mahukas, aga pigem oleme selle ülevõtmisel olnud konservatiivsed. Eesmärk on tõepoolest olnud see, et regulatsioon oleks pankade jaoks selgem ja koormus mõistlik. 

Siis oli veel üks kommentaar komisjonis selle kohta, et enamikul juhtudel avalikus sektoris nagu laiemalt veel võiks olla viieaastane ametiaeg ja maksimaalselt kaks järjestikust ametiaega. 

Aga üldiselt meil komisjonis sellega ka arutelu piirdus. Me saime vastused, ja otsused, mis me tegime, olid konsensuslikud. Kõigepealt, esiteks, teha ettepanek võtta eelnõu päevakorda 7. aprillil, sealt see tuli tänasesse päeva edasi. See oli meil konsensuslik. Teiseks, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, siin oli meil samuti konsensuslik positsioon. Ja kolmandaks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja, ka siin olid komisjoni liikmed konsensuses. Siinkohal ma tänan tähelepanu eest ja siis ma vastan küsimustele.

Siinkohal minagi tänan teid, aga teile on üks küsimus. Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Auväärt ettekandja! Siin rahaminister enne rääkis liikide kadumisest ja elupaikade kadumisest selle direktiivi kontekstis. Minu küsimus on, kas te komisjonis arutasite neid küsimusi. Kilvar Kessler tundis väga hästi või tunneb linde hommikuti. Ega seal ei olnud ometi seda juttu, et Finantsinspektsiooni uus juht või juhatuse liikmed peavad sama hästi linde tundma ja hommikuti käima neid pildistamas? Või kust üldse rahandusministril selline diskussioon, et ta hakkas rääkima, kui hea loodusteaduslik haridus tal on ja liikide väljasuremisest? Kas arutati neid küsimusi kuidagi?

See kliimaarutelu ja kliimakäsitlus oli meil siin saalis. Komisjonis me kliimateemal arutelu selle eelnõu kontekstis üldse ei pidanudki. Aga kuna see teema siin täna tõstatus, siis ma vaatasin, kuna see eelnõu saadeti kooskõlastusringile väga paljudele asjaosalistele – Finantsinspektsioon, pangaliit, finantsfondide esindajad, Admiral Markets ja kes kõik seal olid, tohutu pikk loetelu, audiitorkogu –, siis ma vaatasin, et asjaosaliste kooskõlastuste tabel on siin taga. Hästi mahukas! Vaadake seda! Ma nüüd kiiruga vaatasin, siis oli vist kolm märkust seoses ESG regulatsioonidega, aga seal olid küsimused pigem täpsustavat laadi. Suures osas on siin vastused nendele ka kooskõlastustabelis antud. 

Asjaosalistele, keda see eelnõu puudutab, oli see ESG teema selline kõrvalteema, aga natukene on seal käsitletud. Vaadake seda kooskõlastustabelit, siis saate parema arusaamise.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, Aivar, nagu alati asjaliku ülevaate eest! Krediidiasutused on tegelikult ju riigirahanduse vereringe, eks ole. Ja korras rahandus on eeldus ka korras majandusele, toimivale majandusele. Mind huvitaks väga see sinu käsitlus. Härra Ligi teatas eile, et meil on rahandus korras – tuli niisuguse avaldusega lagedale rahvusringhäälingu meedias – ja sina tegelikult vägagi eluküpselt ütlesid, et me siiski vajaksime negatiivset lisaeelarvet. Kas negatiivse lisaeelarve küsimust on ka rahanduskomisjonis arutatud rahanduse korrastamise seisukohast? Ja mis on sinu isiklik vaade sellele, millises mahus see võiks olla ja millal tuleks menetlusse võtta?

Aitäh selle küsimuse eest! Aga selle eelnõu puutumus rahanduse olukorraga laiemalt ja negatiivse lisaeelarvega kitsamalt on nüüd väga kaudne, see puutumus on vähene. Aga eelnõu mõju riigirahandusele on võib-olla selles mõttes oluline, et ta ühtlustab ja harmoniseerib regulatsioone finantssektoris ja, mis on veel olulisem, aitab maandada finantsriske finantssektoris. Tänapäeval on see päris oluline.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Tänan, Aivar, väga sisukas, väga sisukas ettekanne! Sellel eelnõul on minu arvates üks probleem, mida me küll komisjonis väga tõsiselt ei arutanud. Selle eelnõu tulemusena pankadel kulu kasvab ja see lõpuks jõuab ju tarbijani. Kui keegi tahab hoiustada või laenu võtta, siis pank ju tahab selle raha ikka kätte saada. 

Aga teine pool on see, mis minule kõige rohkem muret tekitab: see võib panna väga tugeva põntsu tööstusele. Eesti riik peaks olema tööstusriik, aga nüüd me räägime ainult rohepöördest. Aga meil on ikkagi eelkõige põlevkivi, metsandus, põllumajandus. Kõik, räägitakse, need lehmad ja kõik teevad hirmsasti CO₂. Kuidas me nüüd … Selle eelnõu vastuvõtmisel kas me ei tee meie majandusele tagurpidikäiku? Soovime majandust elavdada, aga tegelikult on jälle tulemas … Meil on neid uhhuu-ettevõtteid küll ja küll. Ka Kaitseväes ühtegi asja ei ole, aga kõik midagi lubavad teha.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan ikkagi, et finantsriskide maandamine laiemalt ja finantssektoris regulatsioonide harmoniseerimine – me oleme siin Euroopa Liidus ühtsel turul – on laiemalt majanduse arengu huvides. Aga mis puudutab halduskoormuse lisandumist või vähenemist, siis direktiivis, mille me üle võtame, need mõjud on ka mitmesuunalised. On mitmeid aspekte, kus halduskoormus väheneb, kas või komiteede lihtsustamine. Aga jah, siin on kohti ka, kus pankadele tuleb koormust juurde, aga see on ikkagi finantsriskide maandamise ja regulatsioonide harmoneerimise huvides.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Sellega kavandatav muudatus toob ju kaasa olukorra, kus vaidlustes lähtutakse Euroopa pangandusjärelevalve asutuste otsustest. Kas sellega me ei vähenda enda riikliku finantsjärelevalve mõju? Me ise enam ju ei kontrolli kõike, või ei ole nii?

Aitäh selle küsimuse eest! Me võime seda küsimust teiseks lugemiseks ettevalmistamisel ... Teie erakonna liikmed võivad selle küsimuse tõstatada. See on laiem küsimus, siit puldist on lühidalt keeruline vastata. Aga me võime selle käsitluse enne teist lugemist veel komisjonis päevakorda võtta, mis puudutab vastutuse ja järelevalve funktsioonide ja rollide jagunemist. Seda võime komisjonis käsitleda, kui teie erakonna liikmed selle tõstatavad, miks mitte. Kas või selleks, et siin suuremat selgust luua. Aga esimeseks lugemiseks ettevalmistamisel me seda teemat komisjonis ei avanud.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, Aivar! Alati head vastused! Küsimus on nüüd selles, et meil on rahanduses kaos: keskmine nelja-aastane võlakoorem on 4,35% perspektiivis. Selle trajektooriga jätkates, senise valitsuse poliitikaga jätkates kaheksa aastaga me jõuame 60%-ni võlakoormusest, juba sinna Maastrichti piirini. Sa, Aivar, osundasid, et seda rahanduskomisjonis ei ole arutatud, aga kas rahanduskomisjon on praeguses olukorras, kui on välja tulnud ka see kevadine baasprognoos, kuigi me teame, et tegelikult see liigub juba riskiprognoosi ja baasprognoosi vahel, nagu on ka Rahandusministeeriumi eksperdid tunnistanud, on siis arutanud meie rahanduse väljavaateid, mida sellises olukorras teha? Kas komisjon on esitanud nõudliku käsitluse valitsusele, rahandusministrile? See väljub nüüd selle eelnõu raamest küll, ma tunnistan, aga muidu jääb mulje … Me peame arutama ikka ka põhiküsimusi parlamendisaalis. Kas rahanduskomisjon on sisuliselt olnud proua Akkermanni juhtimisel võimeline seda probleemi …

Aitäh! 

…adresseerima või on vaikitud? On see maha vaikitud?

Need on väga olulised teemad, mida rahanduskomisjon peab käsitlema. Me teeme seda professionaalse komisjoni tasemel. Võib-olla see prognoosi arutelu jäi meil natukene lühikeseks, me saame seda jätkata. See oli meil esmaspäeval. Aga millega me praegu põhjalikult tegeleme, on tänavusse aastasse üle kantud vahendite käsitlus, eelmise aasta kasutamata jäänud vahendite käsitlus. Eile näiteks me käsitlesime Justiitsministeeriumi ülekantavaid vahendeid. Kõik ministrid ja ministeeriumi esindajad tulevad eraldi komisjoni ja tutvustavad meile oma seisu, nende ülekantavaid vahendeid. See on ka riigi rahanduse kontekstis ja rahanduse korrastamise mõttes väga oluline tööprotsess. Hetkel on meil see praegu laual ja me tegeleme sellega päris põhjalikult. 

Aitäh! Rohkem teile küsimusi kollase raamatu järgi olla ei saa. Küll üks kolleeg tahaks küsida, aga see on kolmas küsimus, siis seda võimalust ei ole. Aitäh, Aivar Sõerd! Ei läinud liimile, ainult natukene. Aga nüüd on suurepärane võimalus avada läbirääkimised. Esmalt EKRE fraktsiooni nimel Rain Epler, palun!

(Naerab.) Aitäh, härra istungi juhataja! Head kolleegid! No ei tulnud sul hästi välja, nüüd sa avasid suurepärased läbirääkimised, aga ikka keel ei paindunud konkurenti tunnustamast. Aga ei, ma saan hakkama sellega.

Ei, võimalused on …

Pole viga, see võimalus on sul jätkuvalt siin edaspidi.  

Kõigepealt võib-olla pisut laiemalt ja siis konkreetse eelnõu juurde. Meil käis siin rahandusminister nüüd tutvustamas eelnõu ja tuli juttu siin ka seonduvatest teemadest. Ja ma ütleksin, et me saime kinnitust, et meil on tegemist … Mis see woke tõlge eesti keeles on? Ärklev. "Ärganud" oleks võib-olla halb tõlge, jah. Ärklevalt vooruspoosetav rahandusminister käis puldis, rääkis meile sellest, kuidas kliima vajab päästmist, inimtegevus on sellele halb, liigid võivad kaduda ja nii edasi. Muu hulgas aitab liikide kadumist päästa see, kui pankade regulatsioone suurendada. 

Me teame, eks ole … Ja miks ma nimetan teda vooruspoosetajaks? Ta on hiljaaegu rääkinud ja pilte paneb ja Facebookis on ta üldse aktiivsemaks muutunud, kuidas ta Kagu-Eestis järve ääres on uue maja valmis saanud. Selle platsi pealt on kõvasti liike, ma võin teile öelda, ma olen näinud, kui ehitatakse maja mingisse kohta, siis liigid kaovad. Lisaks see, kui diiselmersuga vurada edasi-tagasi Tallinnast selle maja vahel, siis see ka hävitab, vähemalt Jürgen Ligi enda käsitluses, liike. 

Ja vooruspoosetamine seisneb selles, et tema on see klassikaline ärklev liberaal, kes seletab meile kõigile, kuidas on vaja elada, kuidas on vaja kokku hoida. Noh, mõned tsitaadid: ostke pesemata kartulit, saab korraliku suutäie, piisab pesemisest, isegi koorima ei pea. Või siis sellised näited, et mina söön konserve, hoian pool raha kokku. Või siis nüüd viimaste aegade kütusekriisi valguses on ta näiteks öelnud, et ma pool elu sõitsin jalgrattaga ja ei olnud häda midagi, või umbes nii oli see tsitaat. Ma ütleksin, et konteksti absoluutselt sobimatud tsitaadid, aga küll on mõnus inimestele selgitada, kuidas nad peaksid elama, nii nagu Jürgen Ligi oma pool elu. Ja täna minu arust jäi natuke lahti see, kuivõrd kommunistlik see elu siis oli noorena või ei olnud. Selles osas neid vaidlusi oleme me ka siin pikalt pidanud. 

Nüüd eelnõu juurde. Minister tutvustab eelnõu, öeldes, et me vähendame bürokraatiat, lihtsustame regulatsioone. Ma täna küsisin selle temalt üle, et kuidas see saab nii olla, kui isegi seletuskiri ütleb, et halduskoormus kasvab ja uusi regulatsioone tuleb juurde. Jürgen Ligi vastus oli midagi umbes sellist, et nojah, uusi regulatsioone tuleb juurde, aga ikkagi mõndasid regulatsioone me lihtsustame. 

Ma siis püüan nüüd illustreerida seda, mida juurde tuleb. Seadust täiendatakse §-dega 82⁵ ja 82⁶ järgmises sõnastuses: keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide maandamine. Krediidiasutus peab oma juhtimiskorralduse osana, muu hulgas lähtudes käesoleva seaduse muudest paragrahvidest, kehtestama usaldusväärsed strateegiad, põhimõtted, protsessid ja süsteemid keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide tuvastamiseks, mõõtmiseks, juhtimiseks ja jälgimiseks lühikeses, keskpikas ja pikas perspektiivis. Krediidiasutus peab testima kindlas ajavahemikus oma vastupanuvõimet keskkonna-, sotsiaalsetest ja juhtimisriskidest tingitud pikaajalistele kahjulikele mõjudele. Tuleb koostada kava kõige selle riskimajanduse juhtimiseks. Ja siis loomulikult peab Finantsinspektsioon hindama ja jälgima krediidiasutuste praktika arengut seoses nende asutuste keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisstrateegiatega ning strateegiatele vastavat riskijuhtimist, sealhulgas käesoleva seaduse paragrahvi alusel koostatavaid kavu. Eelnimetatud  hindamise käigus võetakse arvesse krediidiasutuste kestlikkusega seotud teenuste ja toodete pakkumisi ja nii edasi ja nii edasi. Räägitakse sellest, kuidas Euroopa kliimaeesmärkidega tuleb kõik see asi kooskõlla viia. 

See on nüüd see, mille kohta minister ütles: nojah, mõned regulatsioonid tulevad juurde. Selle kohta, kus ta ütles, et regulatsioonid vähenevad, kaob ära – ja tubli on, et ära kaob! – täiesti selline idiootlik nõue, mis varasemalt oli, et kui pangajuht juba käis kogu taustauuringu sõelast läbi ja kinnitati juhiks ja Finantsinspektsioon ju kogu aja seda panka ja juhti kontrollis, näiteks viie aasta pärast tal juhatuse liikme leping lõpeb, siis tuli uuesti see taustakontroll teha. Seda enam ei tule teha. 

Aga noh, proovige, inimesed, oma mõttes see asi nüüd kaalukaussidele panna, kas me ikkagi vähendame bürokraatiat või suurendame. Ja kui te jõuate vastuseni, et vist nii Eestis nagu ka mujal Euroopas ikkagi suurendame, siis küsige endalt, miks Euroopa konkurentsivõime kogu aeg langeb. 

Meie anname oma fraktsiooni poolt üle ettepaneku see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. (Juhataja ütleb midagi.) Jajah, ma tean.

Tänan siiralt ettekandjat aja säästliku kasutamise eest! Järgnevalt Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Millest nüüd alustadagi? Basel III protseduuriline osa, mis siin üle võetakse, on nii-öelda pankade tegevuse ja krediidiasutuste tegevuse harmoniseerimine. Sellega rahvusvaheliselt töö käib ja see on mõistetav ja erialavaldkonna tegevuse usaldusväärsuse tagamise tarvilik element.

Nüüd, mis puudutab aga paragrahvide kaupa sisse kirjutatud poliitilisi, ideelisi direktiive, siis need mõjuvad rahvaesindusele tõtt-öelda nõutuks tegevalt. Tuleb välja, et vajalik on kehtestada usaldusväärsed … Ja vaadake, millised Prantsuse halduskultuuri stiilis, kommunikee vormis määratlused. On vajalik kehtestada usaldusväärsed strateegiad, põhimõtted, protsessid ja süsteemid praegu kliimaneutraalsuse küsimuse realiseerimiseks vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele. Ja tegelikkuses tuleb välja, et 82⁶ paragrahvi järgi krediidiasutuste eesmärk ei olegi kasumi teenimine, ütleme siis, rahanduse vereringe loomine, vaid selgub, et hoopis kliimaneutraalsus on võetud eesmärgiks krediidi- ja rahandustegevuses. 

Loomulikult võib öelda siin vabanduseks, et pangad juba praegu praktiseerivad seda, tõsi küll, väga erinevalt. Ühe ressursipõhise Eesti mõjuka ettevõtte esindaja kõneles mulle, et nendesamade ESG reeglite järgi ta ei saanud Eesti Pangast laenu – öeldi: näete, me ei anna, on vastuolus kliimaneutraalsuse reeglitega – ja ta läks Stockholmi panga emapanka, kust talle anti see raha välja. Näete, missugune paradoks! Me praegu tegeleme niisuguse iseenda desarmeerimisega olukorras, kus Euroopa deindustrialiseerub ja Euroopa globaalne konkurentsivõime ei ole ammu enam Euroopa – olgu liidu või kontinendi – geopoliitiliste ambitsioonidega kooskõlas. See on väga tõsine ja häiriv probleem. Seetõttu suhtub Isamaa tõsise umbusuga niisugusesse mõttekäiku, kus püütakse erinevaid majandustegevuse sektoreid, sealhulgas ka finantssektorit, ideologiseerida. 

Meil valitseb paigalmarss, kui me räägime Eesti majanduse väljavaadetest. See on kindlasti üks selle sümptomaatiline peegeldus. Olukorras, kus Leedu on Euroopa finantsteenuste sädelev, tõusev värav, kuidas Leedu ennast reklaamib? Kõige lihtsam ja ökonoomsem uks Euroopa Liidu turgudele, sealhulgas finantsteenuste valdkonnas. Tegutsetakse inspireerivalt, ka väliskeskkonna investorite optimismi tekitavalt, olukorras, kus meil, vastupidi, investorid lahkuvad riigist ja tegelikkuses majanduses valitseb langus, kui me anname objektiivse hinnangu majandusolukorrale. 

Mult võidakse tõepoolest küsida, miks ma räägin langusest, kui ka neljapäevane Rahandusministeeriumi kevadine baasprognoos ütles 2,3%-lisest majanduse reaalkasvust. Aga vaadake, millel see statistiline number põhineb. Nimelt arvestatakse sisuliselt avaliku sektori tehtavad kulutused majanduskasvu numbri sisse ja tegelikkuses, kui me need valitsemiskulud või avaliku sektori kulud, mida praegu laenurahaga tehakse, välja võtame, tekitame nii-öelda puhta majanduse perspektiivi, mis on vaba nii-öelda tulevikus laenatud ressursist, siis on meil majandus praegu langusolukorras. Me peame sellele tõsiselt otsa vaatama. Need on majanduse olukorra väljavaated. 

Ja nüüd, seda raamistavad või õigemini loovad sellele konteksti, see on meie rahanduse katastroofiline olukord. Rahandusminister toimetati siit hoonest minema või vähemalt siit saalist minema, kuigi peaks siin eelnõu arutelul osalema. Aga võib-olla tal olekski ebamugav minu mõttekäiku järgnevalt kuulata. Tema avaldas eile arvamust, et meie rahandus on korda tehtud. Näete, rahandus on korras! Nagu ma tõin siin välja, järgmise nelja aasta perspektiivis – rahanduse väljavaadete prognoosi järgi, mille on koostanud samuti Rahandusministeerium – on meil 4,35% ainuüksi, ma juhin tähelepanu, praegu planeeritud kulutuste mahus defitsiiti. Sellise aegreaga jätkamine – Aivar, sa tead ju tegelikult seda – tähendab meile kaheksa aasta perspektiivis, ja seda ju ekstrapoleerida on väga lihtne, 60%-le juba jõudmist.

Ja tõepoolest on märkimisväärne, et Rahandusministeerium ei julenud oma prognoosi, mida tal viimastel aastatel on tavaks olnud teha, rahanduse väljavaadete pikaajaline prognoos aastani 2070, seekord öeldi, et see on nii kohutav, seda me ei panegi juurde. Jah, see tähendab sellise perspektiivi jätkumisel 2070. aastaks milleni jõudmist? Jah, sellise agenda jätkumisel 200% SKP-st. Näete, Kreeka omandab väga konservatiivse perspektiivi oma praegu 150%-lise SKP-st võlatasemega. 

See olukord ei ole jätkusuutlik. See eeldab niisugust sisulise olukorra kõigepealt möönmist ja ka reaalsete, ütleme, tasakaalustavate sammude astumist. On ettekujutus, et kui me ignoreerime probleemi, teeme näo, et seda ei eksisteeri, nagu on võetud rahvastikupoliitikas käsitlus, siis see kuidagi seda olematuks teeb. Vastupidi, see tähendab, et probleemist väljatulemine on seda valusam ja seda vältimatum. Me ju saame sellest aru. 

Kangelaslikult on tegeletud viimastel aastatel millega, härra Kivimägi? Rahanduse korrastamisega. Korras riigi rahandus, mida lubas meile härra Michal, kui ta esines siin 2024. aastal, oli vist juulikuu keskpaigas, mandaati parlamendis taotledes. 2024. aasta riigi eelarvestrateegia ütles meile mida 2027. aasta prognoositava riigivõla, tähendab, riigi defitsiidi kohta? –1,2%. Näete, härra Michali kangelaslikul ennastsalgaval juhtimisel oleme kahe aastaga jõudnud, et 1,2%-st miinusest on saanud –4,9%. Ja kogu lugupidamise juures – ma ei taha põrmugi asjalikke, kompetentseid ja usaldusväärseid Rahandusministeeriumi analüütikuid, nende arvamust kahtluse alla seada – ka see on tegelikkuses, tuleb tunnistada, poliitikasisendite eeldustega üleblufitud. 

Võtta eelduseks selles olukorras, et ekstrapoleerida seda dividendipaanikat, mis meil tekkis siin, vabandust, ettevõtte tulumaksu ja muude asjade kehtestamise hirmus, ja sealt on tõstetud 400 miljonit eurot täiendavalt– täiendavalt, panete tähele – juriidilise isiku tulumaksu täiendavale laekumisele. Nalja teeme või? Blufitud dokument! Tegelikult on defitsiidi numbrid ilmselt tõsisemad. Nii et praeguses olukorras ma ei näe võimalust, kui härra Ligi tunnistab ka avalikult, et aga teda valitsus ei kuula, ta ei saa midagi teha. Härra Ligil ei ole võimalik enam rahandusministri ametis olla, ta on muutunud Eesti rahanduse julgeolekuriskiks.

Aitäh!

Ta on julgeolekurisk …

Aitäh!

… puhtobjektiivselt nende töötulemustega ja …

Aitäh!

… selle poliitilise hinnanguga, mis on kujundatud. See on ebamugav kuulda, ma tean, Toomas, aga keegi peab selle siin välja ütlema.

Aitäh! Teie kaheksa minutit on kasutatud, eks järgmine kord jätkate. Suur tänu teile! Head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 848 esimene lugemine lõpetada, ent nagu te olete pannud tähele, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon on teinud ettepaneku eelnõu 848 esimesel lugemisel tagasi lükata. Saalikutsungi järel me seda ettepanekut hääletame.

Auväärt Riigikogu liikmed, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud krediidiasutuste seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (krediidiasutuse juhtimis- ja tegutsemisnõuded) eelnõu 848 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 19 Riigikogu liiget, vastu 46, erapooletuid 1. Ettepanek ei leidnud toetust. Sellega on, head kolleegid, eelnõu 848 esimene lugemine lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 22. aprill kell 17.15.  

Oleme esimese päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud ja jõudnud teise juurde. Nagu, head kolleegid, eelpool vihjasin, kuna eelnõu 442 on algataja poolt tagasi võetud, siis selle päevakorrapunkti menetlemist me ei ava.

Oleme jõudnud kolmanda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse täiendamise seaduse (ohjeldusmeetmete rakendamine) eelnõu 780 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 780 lõpphääletus. Kaheminutilise saalikutsungi järel me seda teeme.  

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse täiendamise seaduse (ohjeldusmeetmete rakendamine) eelnõu 780. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 63 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu 780 on seadusena vastu võetud. 

Oleme jõudnud neljanda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud elektrituruseaduse, alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 787 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Kui me seda eelnõu loeme, siis see idee on ju väga hea. Aastate jooksul on räägitud, et meie ettevõtlust, tööstust ja suurelektritarbijaid peaks toetama, et nende energiakulud ei oleks nii suured. Aga kui aus olla ja vaadata siia sisse, siis siin ei ole ju mitte midagi. Siin on populistlik lugu, kuidas enne valimisi rääkida, et 25 miljonit anname läbi Eleringi ja seda võttes valitsuse reservist, jagame ettevõtetele. 

Aga mis edasi saab? Tegelikkuses ei ole sellele ühtegi katet, ei ole ühtegi konkreetset numbrit, kui palju või millise hinnaga peaks ettevõtjad järgnevatel aastatel soodustust saama või mis hinnaga elektrit ostma. See on väga keeruline küsimus. See, et ühel hetkel 2020. aastal otsustati, et valitsuse reservi tõstetakse kümme korda – põhjus oli see, et oli koroona ja tõesti ei teadnud, mis võib juhtuda. Seda reservi oli vaja. 

Täna kasutatakse seda reservi poliitilistel eesmärkidel. Elering teenib tegelikkuses sadu miljoneid raha selle eest, et ta vahendab Soomest odavat elektrit, müües seda kas Eestis, Lätti või Leetu. Seal oleks piisavalt raha. Tulekski kokkulepe teha, millise summa ulatuses toetatakse meil suurettevõtteid. Aga mitte nii, et … Müts maha algatajate ees, et selle ideega tullakse välja. Aga tegelikkuses valitsus ei võta täna mitte mingeid kohustusi. 

See, et teisel lugemisel esmaspäeval öeldakse, et RES-is on see sees – RES-is ei ole midagi sees, seda RES-i veel ei olegi. Seda hakatakse sügisel tegema, keegi teeb mingeid kohustusi järgmiseks neljaks aastaks. Aga nagu te teate, RES ei ole seadus. Kui vastu võetakse eelarvesse rida, siis on see kindel rida, millega toetatakse ettevõtlust. 

Isamaa fraktsioon väga selgelt toetab seda, et ettevõtlust tuleks toetada ja energiahinnad tuleks nii suurettevõtjatele kui ka kõigile tarbijatele viia mõistlikule tasemele ja et see ei oleks mitte selline, nagu see praegu on, et CO₂ kvoot on põlevkivielektrist kaks kolmandikku ja üks kolmandik on tootmishind. 

Aga see, et me kirjutame siia, et see aasta anname valitsuse reservist 25 miljonit jagamiseks, et valimiste eel saaks öelda, et näed, teie, väike kogus ettevõtjad, saite ju nutsu – ma ütleksin, et see ei ole aus. 

Ja me ei tea, mis toimub järgmisel, ülejärgmisel ja üleülejärgmisel aastal. See seadus ei kohusta mitte kedagi mitte millekski, vaid see kirjutab ilusaid asju. Aga nii nagu ütleb Ameerika president, see on paberist tiiger. Meil on seda tiigrit siin olnud ka IT-lahenduses, mis on tänaseks peaaegu kokku kukkunud. Me räägime sellest e-riigist, aga ei suuda ühtegi programmi lõpuni paika panna ega lahendusi leida. 

Nii et kahjuks on olukord selline, et seda eelnõu ei saa sellisena toetada, kui ei ole selgust, kust tuleb raha, kelle arvelt tuleb raha. Kas see on kodutarbijate arvelt? Kas me maksame selle kinni väikeettevõtjate arvelt? Või me näeme, et see raha, mis Eleringi kasumisse läheb igal aastal, mida võetakse meie taskutest nagunii ära ja jaotatakse ümber? Selget sõnumit selles eelnõus ei ole. Aitäh!

Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Mario Kadastik, palun!

Tahtsin selle konkreetse osa, mille Aivar välja tõi, siiski nagu ümber lükata. Väga selgelt majanduskomisjonis küsiti see küsimus (Vahelehüüe.) ja väga selgelt – see on protokollis olemas – on öeldud, et ta on täna selle pärast riigieelarve reservis, et see seadus ei ole veel vastu võetud ehk seda alust eelarves ei ole. Kui me selle seaduse nüüd täna vastu võtame, ta jõustub, on võimalik see kirjutada edaspidi sisse eelarvesse otse. Ehk see on põhjus. 

Ja see, mis puudutab ülekoormustasu ehk riikidevahelise hinnaerinevuse osa, sellel on väga konkreetsed Euroopa poolt ette nähtud reeglid, milleks seda raha tohib kasutada. See raha on mõeldud selleks, et tekkinud pudelikaelu uuesti eemaldada ehk uute ühenduste või muude meetoditega, kuidas see ebakõla, et toru saab täis niinimetatult, likvideerida. See on ainult selle jaoks ette nähtav raha. Me ei saa seda kasutada lihtsalt suvaliselt kompenseerimiseks. Aitäh!

Suur tänu teile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Nii nagu eelkõnelejad, ma pean ka tunnistama, et väga tore, et energiaintensiivsed tootjad saavad leevendust taastuvenergia tasu tasumiseks. Aga põhjus loogiline. Seletuskirjas öeldakse ka otse välja, et meil on energiaintensiivsete ettevõtete taastuvenergia tasud keskmiselt rohkem kui poolteist korda kõrgemad kui Euroopa Liidus keskmiselt. Seega, meie suurtarbijad on nõrgemas konkurentsipositsioonis, see pidurdab investeeringuid ja oleks vaja teha muutus nendes tasudes, nende struktuuris, mida me elektri hinnale lisame. 

Aga kui me vaatame seda eelnõu, mis siis kogu valitsuse plaan on. Kogu plaan on teha väike parandus, mis võimaldab teatud suurtarbijatel maksta alates 2026. aastast madalamat taastuvenergia tasu ja mõistlikumaks gaasiaktsiisi soodustuse reegleid, et energiasalvestus ei oleks enam karistatud, mis on õige samm. Aga kui me vaatame, kas see samm on nüüd pikk või lühike, siis seletuskirja põhjal me näeme, et perioodil 2026–2029 on selle otsuse mõju ligi 35 miljonit eurot ehk 8,7 miljonit eurot aastas. Seletuskiri möönab ka seda, et see on umbes 0,1% ettevõtete elektrikuludest. Kui me vaatame kogu taastuvenergia tasust, mida tarbijad maksavad, siis ta on umbes 13% taastuvenergia kogutasust. Kuna käesoleval aastal taastuvenergia tasu on 0,85 eurot kilovatt-tunni kohta, siis aastane kulu taastuvenergia tasu näol on 66 miljonit eurot. See on siis summa, millega me aasta jooksul investeeringuid taastuvenergiasse toetame. 

Siit tulebki see probleem. Taastuvenergia tasu, mis, me leiame, et koormab suuri ettevõtteid liiga palju, siis selle asemel, et lahendada probleem sisuliselt ja see 66 miljonit CO₂ kvoodi müügi rahadest katta, siis tehakse väike parandav liigutus ainult osale tarbijatest. Me teame, et elektrihinnad nii kodutarbijate jaoks kui ka väike- ja keskmise suurusega ettevõtete jaoks ei muutu, aga nii nende kõrge tase kui viimastel aastatel lisandunud tasud on olnud problemaatilised. 

Elektriarvetel on taastuvenergia tasu võimalik teistmoodi katta ja sotsiaaldemokraadid on seda pikalt rääkinud. Ka seletuskirjas on öeldud, et seda 8,7 miljoni eurost, ma ei tea, kulu kaetakse heitkogustega kauplemise süsteemi tuludest. Nii et see põhimõte on valitsusel omaks võetud ja seda on võimalik teha. Nüüd küsimus ongi, miks ainult 8,7 miljonit eurot aastas ja miks mitte rohkem. Kuna kvoodikaubanduse tulu viimastel aastatel on olnud mitusada miljonit eurot aastas, siis see 66 miljonit taastuvenergia tasuna kahtlemata mahub saadud tulu sisse ka nende investeeringute kõrvale, mida me kvoodikaubanduse tuludest oleme juba otsustanud teha. Nii et ka Euroopa mõttes see ei ole kuidagi erandlik samm või keelatud samm. Euroopa Liidu raamistik lubab kvooditulusid kasutada kliima- ja energiaeesmärkide saavutamiseks. Läti on toetanud aastaid taastuvenergia tasu vähendamist riigieelarvest. Saksamaal on kaotatud taastuvenergia tasu ka elektriarvetelt, ta ei pea jääma tingimata tarbija tasuda. Nii et küsimus ei ole selle võimalikkuses ja CO₂ kvoodi raha kasutamise lubatavuses, vaid tahtes. 

Nii et toetame seda väikest sammu, aga samas tulekski ausalt öelda, et see on üks väike samm, millest ei piisa. Praeguses olukorras oleks õige taastuvenergiatasude katmine kvoodituludest, eriti kui me vaatame tulevikku. Meil on taastuvenergia tootmisvõimsusi juurde vaja. Taastuvenergia tasu, ta ei ole tervikuna Eesti jaoks liiga koormav ja seda kvoodituludest ka tulevikus katta, et neid investeeringuid taastuvenergiasse soodustada, oleks vaja teha. Ma ei tea, kodutarbija, avalikkuse veenmine on problemaatiline olnud seni juba niigi. Kvoodituludest taastuvenergia tasu katmine, ma arvan, oleks hea samm, mõistlik viis nende taastuvenergia tootmisvõimsuste rajamiseks järgnevatel aastatel. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised ja ühtlasi tänan kõiki läbirääkijaid aja tõhusa kasutamise eest. Head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 787 lõpphääletus. Saalikutsungi järel me seda teeme.

Head Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud elektrituruseaduse, alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 787. Head kolleegid, palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 52 Riigikogu liiget, vastu 10, erapooletuid 1. Eelnõu 787 on seadusena vastu võetud.  

Oleme jõudnud viienda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu 798 teine lugemine ja ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, majanduskomisjoni liikme Mario Kadastiku.

Aitäh! Head kolleegid! Majanduskomisjon arutas eelnõu teiseks lugemiseks ettevalmistamiseks 23. märtsi istungil. Eelnõu esimene lugemine toimus 18. veebruaril ja muudatusettepanekute tähtajaks ei laekunud ühtegi muudatusettepanekut. Ka küsiti arvamusi erinevatelt huvigruppidelt, laekus vaid Eesti Kaubandus-Tööstuskojalt, kes eelnõu toetas. Sellel istungil oli meil arutelu all vaid üks punkt ja see oli rakendamise kuupäev. Algselt oli see plaanitud 1. aprilliks, see aga ei olnud enam realistlik, seetõttu otsustati see teha 1. juuniks. See otsus võeti komisjonis vastu konsensuslikult muudatusettepanekuna.  

Menetluslikult tehti ettepanek võtta eelnõu päevakorda 8. aprillil ehk täna, ettepanek teine lugemine lõpetada ning juhul, kui teine lugemine lõpetatakse, võtta eelnõu lõpphääletuseks päevakorda 15. aprillil. Kõik need otsused olid konsensuslikud. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. 

Läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Neid on tervelt üks ja selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Oleme läbi vaadanud kõik muudatusettepanekud ja nagu ettekandja äsja viitas, juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 798 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Oleme jõudnud kuuenda päevakorrapunktini, milleks on sotsiaalkomisjoni algatatud perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu 838 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, sotsiaalkomisjoni liikme Mihkel Leesi.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Ma tuletan teile lihtsalt meelde, et selle eelnõu kohaselt võetakse edaspidi vanemahüvitise määra arvutamise aluseks eelmise kalendriaasta 1. juulil kehtinud töötasu alammäär ja samuti arvutatakse vanemahüvitis töötasu alammäära muutmisel ümber, sõltumata alammäära muutmise kuupäevast. 

Riigikogu sotsiaalkomisjon arutas eelnõu pärast esimese lugemise lõpetamist kahel istungil, 24. märtsil ja 6. aprillil. Muudatusettepanekuid Riigikogu liikmed ja fraktsioonid eelnõu kohta ei esitatud. Valitsus leiab, et seadusemuudatus on vajalik, et töötasu alammäära muutmisest tulenev mõju saaks vanemahüvitise suuruses kiiremini kajastatud. Ka üks muudatusettepanek on teie ees, see täpsustab rakendust ja seda, et 1. aprillist kehtima hakkav töötasu alammäär võetakse arvesse juba aprillikuus makstava vanemahüvitise arvutamisel. 

Sotsiaalkomisjon tegi k.a 24. märtsi istungil ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 8. aprillil. Samuti tegi komisjon ettepaneku teine lugemine lõpetada ja võtta, juhul kui teine lugemine lõpetatakse, kolmandaks lugemiseks eelnõu päevakorda 15. aprillil ja viia läbi ka lõpphääletus. Ja kõik need otsused olid konsensuslikud. Ma loodan, et ka teie sama konsensuslikult leiate, et me võime edasi minna. Aitäh!

Suur tänu teile väga selge ettekande eest! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised.  

Läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Ka selle eelnõu kohta on tehtud üks muudatusettepanek. Selle on teinud sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Oleme vaadanud läbi kõik muudatusettepanekud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 838 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Oleme jõudnud seitsmenda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud meediateenuste seaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 814 esimene lugemine. Hetkel ma ei näe ettekandjat saalis. Kas mõnel kolleegil on informatsiooni, et ettekandja on majas? (Saalist öeldakse midagi.) Kui te lubate, siis ma ei võta juhataja vaheaega hetkel, säästmaks kutsungist ja kahest minutist, kui minuti-paari jooksul saame sellise mõttepausi teha. Müdinat on kuulda. Ja head kolleegid, on suur hea meel paluda Riigikogu kõnetooli auväärt kultuuriminister Heidy Purga.

Head kolleegid, vabandan väikese viivituse pärast! Kohe teen arvuti lahti ja olen valmis teile ette kandma meediateenuste seaduse muutmise seaduse esimese lugemise materjale.

Alustuseks kõigepealt, et meediateenuste seadust on muudetud Eestis juba paaril korral, viimati paar aastat tagasi, ja nüüd soovitakse selle uue seadusemuudatusega sisse viia muudatusi, mis koosnevad kahest erinevast seaduse allikast. Esiteks, Euroopa meediavabaduse määrusega seonduvast ja teiseks, asjaolusid, mis puudutavad kohalikku meediaturgu. 

Viimati arutati, nii nagu ütlesin, meediateenuste valdkonnaga seonduvat siin Riigikogus aastatel 2021–2022. Selle aja jooksul menetleti meediateenuste seaduse muudatusi, millega võeti Eesti õigusesse üle Euroopa Liidu audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi muudatused. Lisaks sellele on vahepeal ka kultuurikomisjonis aastal 2023 arutatud Eesti seisukohti Euroopa meediavabaduse määruse eelnõu kohta. 

Euroopa meediavabaduse määrus, mis on antud muudatuse aluseks, võeti vastu 7. mail aastal 2024 ja enamikku selle sätetest hakati kohaldama augustist aastal 2025. Tegemist on otsekohalduva määrusega, mis ei vaja Eesti õigusesse ümberkirjutamist, aga samas on siin sätteid, mille rakendamiseks tuleb Eesti õigusesse lisada ka rakenduslik mehhanism. 

Selle eelnõu väljatöötaja on olnud Kultuuriministeerium koostöös erinevate huvikaitseorganisatsioonidega. Kokkuvõttes võib öelda, et see on õige ja kohane õigusakt, kuhu sisse viia ka Euroopa meediavabaduse määrusest tulenevalt audiovisuaalmeedia nõuete rakendamine. 

Praegu ehk hetkel on meediateenuste seadus n-ö klassikalise meediateenuse ehk audiovisuaalmeedia- ja raadiokeskne, aga loogilise sammuna koondub nüüd meediaregulatsioon tervikuna ühte õigusakti. See eelnõu keskendubki Euroopa meediavabaduse määruse rakendamiseks vajalikele normidele. Aga lisaks on siin ka teisi teemasid, mille muutmise vajadust on rõhutanud meediaregulaator TTJA või on ettepanek muutmiseks tulnud valdkonna enda seest. Neid muudatusi on menetletud juba aastast 2023. 

Ma alustan siinkohal meediavabaduse määruse rakendamiseks vajalike normide tutvustamisega. Ma rõhutan, et need muudatused on koostatud põhimõttel, et need tekitaksid ettevõtjatele ja avaliku sektori asutustele minimaalset haldus- ja töökoormust. 

Kõigepealt, Euroopa meediavabaduse määrus defineerib meediateenuse mõiste laiemalt kui meediateenuste seaduse regulatsiooni alla seni kuuluvad n-ö klassikalised meediateenused. Nendeks on audiovisuaalmeediateenused ning raadioteenus. Euroopa meediavabaduse määruse kohaselt peaks meediateenuse määratlus hõlmama nüüd aga eelkõige tele- ja raadiosaateid, tellitavaid audiovisuaalmeediateenuseid, taskuhäälingut ning ajakirjandusväljaandeid. 

Selles eelnõus on muudetud läbivalt meediateenuste mõistet, et oleks arusaadav, millised normid kellele rakenduvad. Seega on eelnõus meediateenuse mõiste lahti kirjutatud, et oleks arusaadav, millised kohustused kehtivad üksnes audiovisuaalile ning nende osutajatele, millised normid raadioteenustele ja millised normid teistele Euroopa meediavabaduse määruses toodud meediateenustele ja nende osutajatele. 

Uute meediateenuste ja nende osutajate osas on siin eelnõus täpsustatud, et seadus kohaneb neile üksnes siis, kui see on konkreetsete sätete juures välja toodud. Teiseks, meediateenuse osutaja peab enda kohta avalikustama andmed omaniku struktuuri ja tegelike kasusaajate kohta, näiteks veebilehe kaudu. Seni on see kohustus olnud vaid audiovisuaalmeediateenuse osutajal. Nüüd laieneb see kohustus ka teistele meediateenuse osutajatele. 

Ja lisaks eeltoodule peab meediateenuse osutaja kajastama talle riiklikuks reklaamiks eraldatud aastase kogusumma ja kolmandate riikide ametiasutustelt või üksustelt saadud reklaami tulude aastase kogusumma. Me sätestame siin eelnõus, et vastav summa esitatakse kord aastas majandusaasta aruande esitamisel. See summa avalikustatakse äriregistri avalikus toimikus. Selle kohustuse võrra võib meediateenuse osutajate halduskoormus küll mõnevõrra suureneda, aga kuna see käib EMTAK-i koodide kaudu, siis see suureneb minimaalselt. 

Eesti rakendabki Euroopa meediavabaduse määrust nii, et iga eraldi meediaomandi andmebaasi ei asutata, vaid kasutatakse olemasolevat registrit, milleks on äriregister. Meediateenuse osutaja märgitakse EMTAK-i koodide alusel, nagu ütlesin. 

Kolmandaks, Euroopa meediavabaduse määruses on sätestatud ka avaliku sektori asutuste kohustus teha igal aastal elektroonilisel ja kasutajasõbralikul viisil avalikult kättesaadavaks teave riikliku reklaami kulude kohta. Seega on teabe andmise kohustus lisaks ettevõtetele ka avaliku sektori asutustel. Eelnõu ettevalmistaja soovib seda kohustust rakendada olemasoleva saldoandmike infosüsteemi põhjal, uusi andmebaase selleks ei looda. 

Neljandaks, eelnõuga luuakse meediaturu kontsentratsiooni hindamise regulatsioon. See tähendab, et kui koondumise osaline on meediateenuse osutaja, siis esitab ta Konkurentsiametile hinnangu koondumise eeldatava mõju kohta meedia mitmekesisusele ja toimetuse sõltumatusele. 

Siin on üks oluline osa ka allikakaitse. Selle regulatsiooni väljatöötamisel on abistav panus tulnud Siseministeeriumilt ning Justiits- ja Digiministeeriumilt. Kehtivas meediateenuste seaduses on allikakaitse küll reguleeritud §-s 15, aga antud eelnõu kohaselt laieneb informatsiooni allika kaitse ka isikule, kes ametialaselt puutub kokku andmetega, mis võimaldavad tuvastada ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleva isiku informatsiooni allika. 

Euroopa meediavabaduse määrus laiendab kaitstavate isikute ringi. Lisaks ametialasele kokkupuutele laieneb kaitse ka ajakirjanike lähedastele isikutele. Selle eesmärk on tugevdada ajakirjanike, nende allikate ja lähedaste isikute kaitset jälitamise ja surve eest. Selliseid kaasusi on kahjuks mõnes Euroopa riigis tuvastatud. 

See on lühidalt kõik. Ma olen valmis vastama küsimustele ja loodan, et Riigikogu suur saal kiidab esimesel lugemisel meediateenuste seaduse muudatuse heaks. 

Suur tänu teile! Teile on vähemalt üks küsimus. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Heidy! Päris nii täpselt ma komisjonis küsida ei saanud, aga ma küsin siin. Eelnõuga antakse teatavasti TTJA-le täiendavad õiguslikud võimalused teha väljastpoolt Euroopa Liitu pärit audiovisuaalmeedia teenuse taasedastajale taasedastamise lõpetamise ettekirjutus ja seda sellistel tingimustel, kus, ühesõnaga, see teenuse osutamine võib kahjustada siis ühiskonna turvalisust, sealhulgas riigi julgeoleku ja riigikaitse tagamist, või kujutada endast olulist ohtu ühiskonna turvalisusele. Aga eelnõus ega seletuskirjas ei ole tehtud üksikasjalikku põhiseadusele vastavuse analüüsi uute julgeolekupõhiste keeldumiste ja ettekirjutuste kohta. Ehk siis muudatused on seaduse tasandil sätestatud, aga terminid "võib kahjustada" ja "olulist ohtu", need mõisted jäävad ikkagi avatuks. Ja need hindamiskriteeriumid ei ole piisavalt täpsed. Kuidas me siis ikkagi tagame pärast selle, et me võtame selle seaduse vastu …

Aitäh! 

… aga selle seaduse rakendamisel tekib selline mingi ebaproportsionaalne …

Aitäh!

… ja, ütleme, ka suvaline hindamisõigus kellelgi, antud juhul TTJA-l?

Aitäh! 

No ma saan aru, et te viitate riigile põhimõtteliselt nagu uuele loodavale tsensuurivahendile. Just. See eelnõu ei räägi tavapärasest sisuvaidlusest. Ta räägib olukordadest, kus teenuse osutaja või tema juhtorgani liige või tegelik kasusaaja võib kujutada endast olulist ohtu ühiskonna turvalisusele. See on suunatud kõrge riskiga juhtumitele. Me arutasime seda ka kultuurikomisjonis alles hiljuti. See nii-öelda osundus või nii-öelda võimalus selle osaga tegeleda, mis puudutab ohtu Eesti riigile, see käib ministeeriumide ja jõuorganisatsioonide kaudu, kelle pädevuses see on, et seda lahendab nii Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet kui ka julgeolekuasutused.

Suur tänu! Teine küsimus Helle-Moonika Helmelt, palun!

Aitäh selle vastuse eest! Aga ikkagi ma tulen selle riski, riskide ja ohtude juurde seaduseks muutmisel tagasi. Kuna need kriteeriumid on selles seaduses jäänud avatuks, siis ka julgeolekuohu hindamine võib muutuda subjektiivseks. TTJA otsus isegi pärast julgeolekuasutustega konsulteerimist ei pruugi anda nii-öelda õiglast tulemust, mida me tegelikult selle seadusega ju tahame. Saame aru, miks see praegu meie õigusruumi on nii-öelda kutsutud. Ma tahan lihtsalt juhtida tähelepanu sellele, et laia labidaga ei mindaks või kirvega kurge püüdma nii-öelda. Aga tegelikult kahjustatakse ikkagi meie põhiseaduses väga tugevalt sätestatud sõnavabaduse paragrahvi ja mõisteid.

Aitäh, Helle-Moonika Helme! Ma mõistan selle pöördumise või teie küsimuse asetuse fookust. Kuna tegemist on praegu esimese lugemisega, teil tuleb kindlasti kultuurikomisjonis kaasamisring, sellele asjaolule saab seal süvitsi ka tähelepanu pöörata.

Suur tänu! Teile rohkem küsimusi ei ole. Ja nüüd, head kolleegid, on meil võimalus kuulata arutelu põhiseisukohti juhtivkomisjonist ja selleks palun Riigikogu kõnetooli kultuurikomisjoni liikme Kadri Tali.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kultuuriminister! Head kolleegid! 16. märtsil 2026 toimus kultuurikomisjonis Vabariigi Valitsuse algatatud meediateenuste seaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 814 esimese lugemise ettevalmistamine. Osa võtsid Liina Kersna, Vadim Belobrovtsev, Helle-Moonika Helme, Madis Kallas, Signe Kivi, Tõnis Lukas, Margit Sutrop ja Kadri Tali. Kutsutud olid kultuuriminister Heidy Purga, Kultuuriministeeriumi loominguosakonna meedianõunik Andres Jõesaar ja õigus- ja haldusosakonna õigusnõunik Siiri Pelisaar. 

Heidy Purga andis ülevaate meediateenuste seaduse kavandatavatest muudatustest, millel on kaks peamist eesmärki: viia Eesti õigus kooskõlla Euroopa meediavabaduse määrusega ning lahendada praktikas esile kerkinud probleeme, mis puudutavad eelkõige Eesti autorite muusika osakaalu küsimust raadioeetris. Heidy Purga selgitas meediaomandi andmebaaside loomist, riikliku reklaami kulude suuremat läbipaistvust, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti rolli tugevdamist järelevalves ja võimalusi piirata ühiskonna turvalisust ohustavate välismaiste meediateenuste levitamist. 

Andres Jõesaar lisas, et Euroopa meediavabaduse määruse rakendamisel ei looda Eestis uusi andmebaase ega IT-lahendusi, vaid kasutatakse olemasolevaid süsteeme nagu äriregister, majandusaasta aruanded ja saldoteatmikud. Riikliku reklaami läbipaistvuse suurendamiseks lisandub vastav märge raamatupidamises ning TTJA ülesanne on kord aastas kontrollida andmete üldist kooskõla ilma karistusmehhanismideta. 

Toimus ka küsimustering. Liina Kersna palus selgitada riikliku reklaami määratlust, kas riiklikuks reklaamiks peetakse ka kultuurkapitali toetatud kultuurisisu ETV-s või ministeeriumi tellitud, sealhulgas Euroopa Liidu rahastusega, temaatilisi saateid. Vastuseks saime Andres Jõesaarelt, et riiklikuks reklaamiks ei loeta sisu, mida tehakse toimetuses sõltumatult ning mis ei täida ministeeriumi konkreetset tellimust. 

Helle-Moonika Helme küsis riikliku rahastuse võimaliku sisulise mõjutamise seose kohta, kas ja mil määral saab riik raha andes midagi vastu nõuda ja millal muutub see reklaamiks. Helme küsis, millistes Euroopa riikides on esinenud probleeme olukordadega, kus riik sekkub meedia sisusse, ning palus need riigid nimetada. Andres Jõesaar vastas, et näited riikidest, kus meediavabadusega on probleeme, on detailselt kirjeldatud Euroopa meediavabaduse määruse analüüsis ning ka Piirideta Reporterite iga-aastases meediavabaduse edetabelis. Euroopa Komisjoni uuringute kohaselt on varasemalt esinenud tõsiseid probleeme Poolas. Praegu on erilise tähelepanu all Ungari, samas kui Slovakkia on märgitud hoiatava juhtumina. 

Margit Sutrop küsis TTJA volituste, eelkõige tegevusloa andmisest keeldumise ja muude sekkumismeetmete kasutamise kohta. Heidy Purga viitas varasematele aruteludele kultuurikomisjonis, kus on käsitletud TTJA rolli ja vajadust täiendava toe järele seire, hindamise ja järelevalve korraldamisel. Andreas Jõesaar lisas, et TTJA volitused ja otsustusraamistik tulenevad Euroopa tasandi otsustest ning edaspidi ei langeta TTJA selliseid otsuseid üksinda, vaid teeb koostööd julgeolekuasutustega. Margit Sutrop küsis, kas sellisteks hindamisteks, näiteks rahapesuriski korral, on olemas selge ja läbipaistev kriteeriumide loetelu. Jõesaar vastas, et ta ei oska hinnata julgeolekuasutuste pädevust ega konsultatsioonide täpset toimimist. Raadiolubade hindamine on ja jääb TTJA pädevusse, kuid kuna raadio kui majandussektor on väike, ei ole seda peetud oluliseks julgeolekuriskiks. 

Madis Kallas küsis, kas TTJA-l on piisav võimekus ja ressursid uue meediateenuste seaduse rakendamiseks, arvestades, et neil on juba praegu raskusi näiteks sotsiaalmeedia platvormide järelevalvega nende mahu kasvu tõttu. Jõesaar möönis, et TTJA ressursipuudus on õigustatud mure. Täiendavad ressursid ja kompetentsid oleksid kasulikud, eriti keeruliste küsimuste puhul, nagu meediakonsultatsiooni hindamine, kus tuleb tasakaalustada majanduslikku elujõulisust ja meediamaastiku sisulist mitmekesisust. 

Helle-Moonika Helme oli mures ERR-i praktika üle seoses eetrisse lastud filmidega, mis väidetavalt ülistavad Venemaa ajalugu ja imperialismi, näiteks ETV+ varasemad saated. Jõesaar vastas, et ministeerium ei teosta ERR-i sisu üle järelevalvet ega tsensuuri ning sekku eetrisse lastud saadetesse. 

Kadri Tali rõhutas, et Eesti Rahvusringhäälingu seaduse muutmisel ei tohiks tulevikus kitsendada ERR-i võimalusi kultuurikandjana. Ta tõi eeskujuks suurte riikide ringhäälingud, mille all tegutsevad orkestrid, koorid ja suured konkursid. Eestis on sellised võimalused ajas kadunud ja Tali kutsus üles säilitama ja avardama ERR-i perspektiivi kultuurivaldkonnas. Heidy Purga vastas, et toodud rahvusvahelised näited näitavad, kuidas demokraatlikes riikides saavad tugevad ringhäälingud tegutsema koos meediavabaduse määruse ja tõhusa järelevalvega. Eesti ei erine selles osas teistest ning kavandatavad regulatsioonid ei takista ERR-il tulevikus kultuurivaldkonnas areneda ega oma rolli täita. Otsustati konsensuslikult, koosseisus Vadim Belobrovtsev, Helle-Moonika Helme, Madis Kallas, Liina Kersna, Signe Kivi, Tõnis Lukas, Margit Sutrop ja Kadri Tali, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 8. aprillil, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Kadri Tali ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada.

Aitäh teile! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. 

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 814 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 22. aprill kell 17.15.

Oleme jõudnud kenasti juba kaheksanda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud tuumaenergia ja -ohutuse seaduse eelnõu 856 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt energeetika- ja keskkonnaministri Andres Suti.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tutvustan teile siis täna Vabariigi Valitsuse algatatud tuumaenergia ja -ohutuse seaduse eelnõu. Ma arvan, et see on XV koosseisu üks kaalukamaid seaduseelnõusid ja kindlasti kõige kaalukam energeetika valdkonnas. Mul on väga hea meel, et me oleme nii kaugele jõudnud. 

Tuumaenergia kasutuselevõtu võimaluste analüüsiga on tuumaenergia töörühm tegelenud juba alates aastast 2021, kaasates eksperte erinevatest valdkondadest ning lähtudes nii rahvusvahelistest nõuetest kui ka Eesti vajadustest. Samuti on kohane meenutada, et Riigikogu kiitis 2024. aasta juunis heaks otsuse toetada Eestis tuumaenergia kasutuselevõtu ettevalmistamist ning selle jaoks sobiva õigusraamistiku loomist. Selle eelnõuga loome Eestis esimest korda tervikliku õigusraamistiku tuumaenergia rahumeelseks kasutamiseks ning tuuma- ja kiirgusohutuse tagamiseks kogu tuumakütuse tsükli ulatuses. Eelnõu annab seega võimaluse tuumajaama arendamiseks. 

Tuumaenergia, nagu te tõenäoliselt teate, ei ole maailmas ei uus ega katsetamata tehnoloogia. Vastupidi, see on end aastakümnete jooksul tõestanud usaldusväärse ja stabiilse baaskoormuse pakkujana. Käesolevate energiakriiside ja kliimaeesmärkide kontekstis näeme maailmas selgelt tuumaenergia taassündi, kus paljud riigid kas laiendavad või siis taastavad oma tuumaenergiaprogramme. Ka Euroopa Liidus nähakse tuumaenergial ja sealhulgas uutel tehnoloogiatel nagu väikereaktorid olulist rolli puhta ja kindla energiavarustuse tagamisel ning meie energiajulgeoleku tugevdamisel. Näiteks Poola rajab kaks uut tuumajaama ning sealne erakapital üle paarikümne väikereaktori. Rootsi arendab väikereaktoreid, millest esimene jaam peaks energiat tootma hakkama kolmekümnendate alguses. Taani on pärast aastakümneid kestnud pausi alustanud tuumaenergia võimaluste analüüsi. Ka Saksamaal arutatakse senise vastuseisu ümberhindamist ning Leedu on, ma julgeksin öelda, taaskäivitanud oma tuumaenergiaprogrammi. 

Kõik need sammud näitavad, et riigid ei loobu taastuvenergiast, vaid täiendavad seda tuumaenergiaga, et vähendada sõltuvust fossiilkütustest, mida eriti teravalt on näidanud sõda Iraanis ja Hormuzi väina sulgemine, aga ka selleks, et tagada stabiilne baaskoormuse tootmine. 

Käesoleva eelnõuga anname Eestile võimaluse selles arengus osaleda ja luua eeldused tuumaenergia kasutuselevõtuks. Samas on väga oluline rõhutada, et käesolev seadus ei otsusta tuumajaama ehitamist ega võimalikku osalust riigil selle rajamises. Need on eraldiseisvad poliitilised valikud ja majanduslikud otsused, mida tuleb teha tulevikus eraldi menetlustes ja põhjalike analüüside alusel. 

Eestis puudub täna seadus, mis käsitleks tervikliku tuumakäitise kogu elukaart, alates planeerimisest ja ehitamisest kuni käitamise, dekomissioneerimise ja tuumajäätmete lõppladestamiseni, hõlmates samal ajal ka tuumajulgeoleku, tuumakontrollimeetmete ning tuumakahjustuste vastutuse põhimõtteid. 

Eelnõu keskne põhimõte on selge: ohutus on kõigis menetlustes kõrgeim kaalutlus ning tuumaenergiat ja tuumamaterjali tohib kasutada ainult rahumeelsetel eesmärkidel. Selle eelnõuga määrame kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevuse pädevaks asutuseks Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti. Sinna koondatakse ka senine kiirgusohutuse pädevus. TTJA ehk Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet väljastab kõik tuumaohutusload, teostab riiklikku järelevalvet ning täidab rahvusvaheliste kohustustega seotud ülesandeid. Täiendavat uut valitsusasutust ei looda, aga samas on TTJA-l võimalik kaasata oma ülesannete täitmiseks sõltumatuid eksperte ja tehnilisi tugiorganisatsioone, seda nii Eestist kui välismaalt. Sarnane lähenemine on oluline, et pädev asutus oleks eraldatud energeetikavaldkonna poliitikat kujundavast Kliimaministeeriumist. 

Seadus sätestab ka selge ja etapiviisilise otsustusahela tuumaenergia arendamiseks. Tuumajaama võimaliku asukoha valik toimub riigi eriplaneeringu menetluses vastavalt planeerimisseadusele. Käesoleva eelnõuga täiendatakse seda menetlust tuumavaldkonna eripäradega, andes pädevale asutusele õiguse ja kohustuse hinnata asukoha valikul tuumaohutuse, tuumajulgeoleku ning muude tuumakäitiste spetsiifiliste riskide ja tingimuste vastavust nõuetele. Eelhinnangu menetluses hinnatakse, kas tulevane käitaja on sobiv tuumakäitist kavandama ja käitama. See hõlmab organisatsioonilist, tehnoloogilist, finantsilist ja julgeolekualast sobivust ja võimekust. Ainult positiivse eelhinnangu korral, mille puhul on oluline roll ka Vabariigi Valitsuse seisukohal, saab edasi liikuda ehitusloamenetlusse. Pärast ehitusetappi järgnevad katsetamisluba, käitamisluba ning dekomissioneerimisluba. See tähendab, et ükski kõrge riskiga tegevus ei toimu ilma sellele etapile vastava sõltumatu hinnangu ja loata. 

Samuti sätestab eelnõu, et Eestis kasutusele võetav tehnoloogia peab olema tõendatud kasutuskogemusega ning tuumareaktori kavand peab olema teise riigi pädeva asutuse hinnatud ja heaks kiidetud. Nii välistame olukorra, kus Eesti oleks katsejänes esmakordsele tehnoloogiale. 

Eelnõu reguleerib ka tuumajäätmete käitlemist, dekomissioneerimis- ja lõppladestusreservi loomist, vastutust tuumakahjustuse eest, hädaolukordadeks valmisolekut ning kohaliku kasu mehhanismi. Ehituse algusest kuni dekomissioneerimise lõpuni peab käitaja kandma nii ohutuse kui ka pikaajaliste finantskohustuste eest vastutust. 

Kohalikule omavalitsusele makstavast kohaliku kasu tasust suunatakse 50% otse kohalikele elanikele vastavalt eelnõus sätestatud tingimustele. 

Oluline on rõhutada, et see eelnõu ei tähenda automaatselt tuumajaama ehitamist. See eelnõu loob õigusliku raamistiku, milleta ei ole võimalik ühtegi tuumaenergia kasutamisega seotud projekti edasi viia ega juhtida viisil, mis tagab inimeste tervise, keskkonna ja riigi julgeoleku kaitse. 

Kokkuvõttes on tegemist eelnõuga, mis koondab ohutuse, julgeoleku, järelevalve, vastutuse ja pikaajalise rahastamise. See on vältimatu eeltingimus, et Eesti saaks tuumaenergia küsimust käsitleda õiguspäraselt, läbipaistvalt ja rahvusvahelistele standarditele vastavalt. Ma loodan konstruktiivsetele aruteludele ja palun teil seda eelnõu toetada. Aitäh!

Aitäh! Teile on rida küsimusi. Alustab Helle-Moonika Helme. Palun!

Aitäh! Tuumaenergia on juhitava energiana tõesti väga efektiivne ja tõhus. Kahju, et Euroopa oma rohehulluses paljud tuumajaamad sulges, nüüd alustavad taas viis sammu tagantpoolt ja kulutavad selleks ka lisaressurssi. Meil tuumajaama pole olnud, aga see rumal samm Euroopas on kaasa toonud suure hurraaga põlevkivijaamade sulgemise poole liikumise Eestis. Eks siis peame pärast jälle mõttetult raha kulutama, kui mõistus koju tuleb. Tuumaenergia arendamine on ilmselgelt veelgi kallim ja sellist ohutut jaama pole ju tegelikult veel olemaski, millest me Eesti kontekstis rääkida saame.

Mina olen käinud Soomes Olkiluoto jaamas. Ma ei tea, kas teie olete käinud, ma loodan, et te olete. Te rääkisite siin ohutusest ja kõigest, mida siin paberitesse kirjutada. Aga kuidas me saame tagada reaalses elus sellise ohutuse, nagu näiteks soomlased on taganud oma Olkiluoto tuumajaamas, kus graniidi sisse, eks ole, kilo…, ma ei tea, viiakse alla kõik need tuumajäätmed ja kõik? Neil on hoopis teistsugune pinnas, teistsugused looduslikud tingimused, kõik, kõik, kõik.

Aitäh!

Kuidas meie kujutame ette, et me hakkame tegema midagi samaväärset?

Aitäh, hea küsija! Tuumaenergia ohutuse tagavadki esmajoones selged regulatsioonid, mis on rahvusvaheliselt kokku lepitud, standardiseerimine, järelevalve. Ja kõikide regulatsioonide puhul saab tõdeda, et nendest väga vähestest suurematest tuumaintsidentidest või õnnetustest, mis on juhtunud, selle tulemusel on kõiki nõudeid karmistatud. 

See, kas Eestis on võimalik tuumajäätmeid lõppladustada, on põhjalikult läbi uuritud. Geoloogiliselt on meie pinnas samamoodi sobiv, nii et selle koha pealt ei ole meil ühtegi takistust. Aga see lõplik otsus, kuhu tuleb lõppladustuse asukoht – sinna on veel päris palju aega, see jääb 2030-ndate algusesse, kus tuleb teha esimesed valikud. Ja tuumakütuse lõppladustus on ikkagi kaugemal kui 60 aastat tänasest päevast.

Ma arvan, et ka seda on oluline rõhutada, et seni kehtib rahvusvaheliselt kokkulepe, et lõppladustus toimub selles riigis, kus tuumakütust kasutatakse. Nüüd, kui neid väikseid modulaarseid reaktoreid tuleb juurde, siis ma arvan, et varem või hiljem on õige pidada arutelu, kas on võimalik teha midagi ühiselt. Aga need kõik on tulevikuteemad. Nii nagu ma ütlesin, ohutus on kogu tuumaenergeetika kandev ja kõige olulisem põhimõte.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma väga tunnustan teid selle käigu eest, et te olete selle eelnõuga siia Riigikogu saali tulnud. See on märk sellest, et terve mõistus hakkab koju tulema. Ma toon näite, et 1990. aastal toodeti ligi kolmandik energiat Euroopas tuumaenergiana ja nüüd on see kahanenud 15%-ni. Isegi teie suur juht ja õpetaja Ursula von der Leyen on leidnud, et tuumaenergiale selja pööramine oli viga. Aga nüüd minu küsimus on, et mida te siis nende tuulikutega teete, kui meile tuumaenergia tuleb. Kuidas need mõlemad tootmisviisid meile siia ära mahuvad ja üheskoos tegutseda saavad?

Aitäh, hea küsimus! Ja kindlasti aitäh tunnustamast! Need põhjused, miks Euroopas, aga mitte ainult, sealhulgas näiteks Jaapanis tuumaenergiale vahepeal selg pöörati, olid, ma ütleksin, poliitilised ja mõnes mõttes ka emotsionaalsed. Praeguseks on need hinnangud muutunud. Enne oli siin juttu ka sellest, kas tuumaenergia on kallis. Kui me vaatame näiteks, kui palju maksab Prantsusmaal elekter, siis see jääb keskmiselt umbes 60 euro peale megavatt-tunni kohta. Selles mõttes kõik on väga hästi. 

Te küsisite, kuidas mahuvad turule korraga taastuvenergia ja tuumaenergia. Mahuvad suurepäraselt, sest nad täiendavad üksteist. Ja nii nagu me oleme korduvalt siin erinevates debattides energiavaldkonnas tõdenud, me oleme jätkuvalt energiadefitsiidis ehk me impordime suurusjärgus 40% oma elektrist. Kasulik on seda pigem ise toota. Mida mitmekesisem on elektrienergiaportfell, seda parem ja konkurentsivõimelisem on see hind. Ja muidugi konkurentsivõimelise hinna eeldus on ka see, et me alternatiividest valime kõige efektiivsemad. Ja kindlasti põlevkivielektri tootmise investeeringud ei ole kõige efektiivsemad, vastupidi, on kõige kallimad.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! No ma ei ole põhimõtteliselt tuumaenergia vastu, aga mulle torkab silma üks asi. Eestis on juba mingi firma nimega Fermi Energia, mis tegutseb nii, nagu ta oleks juba kõik riigihanked võitnud. Ta investeerib sealhulgas lobitöösse, ta valib endale maatükid, kuhu ta hakkab tuumajaama ehitama. Mul tekib küsimus, võib-olla on olemas juba mingid kokkulepped, millest me midagi ei tea. 

Aitäh, hea küsija! Ma ei tea, mis kokkulepetest te räägite, mina ei tea ka ühestki kokkuleppest. Fermi Energia on palunud riigil algatada eriplaneeringu. See eriplaneering on algatatud. Selleks, et Eestis oleks võimalik tuumaenergiat üldse arendada, tuleb kõigepealt vastu võtta see seadus.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Sa rõhutasid mitmel korral siin, et antud eelnõuga ei tehta veel otsust tuumajaama rajamiseks. Siit ma küsingi, kas sa saad kinnitada siin Eesti rahvale, et enne, kui see otsus tehakse, või me seda otsust tegema hakkame, siis me teeme selle kenasti läbi rahvahääletuse ja küsime Eesti rahva käest, kas ikkagi valdav enamus või üle poole vähemalt soovivad seda teha. 

Aitäh, hea küsija! Selle seadusega rahvahääletuse kohustust ei ole pandud või selle seaduseelnõuga. Küll avaliku arvamuse küsitlused näitavad, et toetus tuumaenergeetikale Eestis on sinna 60% peale. See seadus annab selgelt reglementeeritud protsessi, kuidas on tagatud ohutus, alates planeeringutest kuni lõpuks dekomissioneerimiseni, kuidas on tagatud järelevalve, järelevalve sõltumatus. Ka see poliitiline otsustustasand, mis on siin eelnõus pakutud, on valitsuse tasandil eelhinnangu andmise faasis. 

Rain Epler, palun!

Härra minister! Tõepoolest, sa oled palju asjalikke mõtteid täna siin öelnud, aga kuna see küsimuse aeg on lühike, siis ma sellele kiitusele liiga pikalt ei saa pühenduda. Aga ma küsin ühe teema kohta, mida sa mainisid. Ma ütleksin, isegi uhkusenoodiga hääles sa ütlesid, et näed, kui hea seadus on, et siin on kogu elutsükkel, sealhulgas kuni dekomissioneerimiseni, jäätmetega tegelemiseni ja nii edasi. Kui sa käid siin tuuleprojekte ja neid soodustavaid eelnõusid müümas, siis see ots on sealt alati puudu. Ma usun, et sa oled minuga majanduslikus mõttes nõus, et kui sa ühes kohas nõudmised esitad kuni elutsükli lõpuni ja teises kohas ütled, et me maksame teile alguses toetust ja küll pärast vaatame, mis saab, siis sa ju soodustad juhuenergeetikat. Ja see kehvemate tingimuste loomisega, rangemate tingimuste loomisega ikkagi kahjustab tuumaenergeetikat. Kas sa oled nõus ka juhuenergeetika puhul tulema siia uhkelt rääkima, kuidas sa täiendasid eelnõu ja panid sinna need tagumise otsa nõuded ka sisse?

Aitäh, hea küsija! Kiituse eest ikka tänan, kuigi see oli selline ... (Saalis naerdakse.) No mis seal ikka. Põhjus, miks selles seaduseelnõus või tuumaenergeetika valdkonnas on nii põhjalikult reguleeritud see, kuidas tuleb kasutatud tuumakütus ja ka siis oma eluea lõppu jõudnud tuumajaam dekomissioneerida või lammutada, on seotud selle radioaktiivse ohuga ja sellega, et me ei tekitaks riske ümbritsevale keskkonnale, inimestele ja nii edasi. 

Mis puudutab tuulikuid, siis seal on ju samamoodi vaja need ühel hetkel asendada. See on ju tavapärane tegevus, et asendatakse oma eluea lõppu jõudnud seadmed uutega. Ja nii nagu meil on reglementeeritud igasuguste jäätmete käitlus, sinna alla käivad ka tuulikujäätmete käitlus või päiksepaneelid või akud või mis iganes.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister Sutt, te olete pikaajaline poliitik ja oskate neid sõnu igatpidi seada. Seda on väga hea kuulda. Aga arvestades seda, mille kohta te ettekannet tegite, olete te kindlasti võimeline ka hästi-hästi lühidalt lahti ütlema, mis on tuumaenergia tuum selles eelnõus. Palun tehke seda viie lausega, et ka lihtrahvas sellest aru saaks!

Aitäh, hea küsija! Tuumaenergia on kõige parem ja stabiilsem baaskoormuse andja.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Ka minul isiklikult ei ole mitte midagi tuumaenergia vastu, minu arust on väga palju positiivset sealhulgas. Aga siiski on mõned küsimused, mis vajaksid enne lõplikku otsustamist vastust. Kõigepealt küsin seda. Sellist olulist otsust vastu võttes te kindlasti nii isiklikult kui ka koos ministeeriumiga olete arvutanud või teil on olemas need arvutused, kui palju vajab tuumajaama rajamine riigi toetust ja kui palju vajab ta reaalselt seda põrand-lagi-süsteemis kaudselt maksumaksja garantiid, pealemaksmist, mis tuuleenergia puhul, meretuule puhul, sai eelmisel korral saatuslikuks.

Aitäh! See on väga oluline küsimus. Sellele küsimusele saab vastuse anda selles faasis, kui on teada, mis tehnoloogia on täpselt välja valitud, kes on see investorite konsortsium, kes tuumajaama rajada soovib, millistel tingimustel on valmis pangad seda rahastama ja millist finantsilist tuge on riigi poolt vaja. Need küsimused ongi kohane otsustada siis, kui on olemas arendaja, arendajate konsortsium, on kokku pandud tingimuste pakett. Siis saab kõikidele nendele küsimustele vastused leida. Hetkel on igasugune summa või finantsstruktuur spekulatsioon.

Aga nagu ma olen siin ka varem öelnud, me tegelikult koostöös Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutusega töötame finantsmeetmete kallal, mis just selliste pikaajaliste kapitalimahukate projektide, nagu tuumajaam, meretuulepark või pikaajaline vesisalvesti, rahastamistõkkeid saaks katta. Aga need finantsmeetmed ei ole klassikalise hinnalae ja hinnapõranda põhimõttel.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Osava poliitikuna te ei vastanud minu küsimusele ja kordasite enne üle selle, mida ma juba ütlesin ka sissejuhatuses, et see eelnõu tõesti ei otsusta täna tuumajaama rajamist. Küll aga ma ei küsinud mitte seda, mis on praegu ühiskonnas toetuse protsent, mis on jah 60–70% kandis, vaid küsisin seda, et kui me hakkame otsustama, kas tuumajaam päriselt rajada, siis kas te toetate ja saate kinnitada, et ka Eesti rahva käest seda küsitakse ja viiakse läbi rahvahääletus või rahvaküsitlus, kas Eestisse nüüd hakata rajama tuumajaama. Sellele küsimusele te ei vastanud enne. Aitäh!

Aitäh! Ma oma arust vastasin, aga võib-olla siis ei vastanud piisavalt selgelt. Ma ütlesin, et see eelnõu ei näe ette rahvahääletuse korraldamist. Kui Riigikogu soovib seda eelnõu muuta ja lisada sinna mõnda teist otsustusvormi, siis seda saab Riigikogu alati teha. Minu meelest see, mis on välja pakutud, on mõistlik ja aitab meid ilusti edasi.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Pean nõustuma Renega, et osavus poliitikuna kasvab. Aga see muidugi toob kaasa selle, ütleme, et osavus erialaselt või majandusinimesena kahaneb. Ja eks see risk on meil kõigil siin, kui pikemalt selle asjaga tegelema jääda.

Sa ütlesid, et tuumajaama puhul tuleb ette näha juba ka lammutamine ja kõik, jäätmetega tegelemine, sellepärast et radioaktiivne. See oli selline poliitiliselt osav käik, et tuua see radiatsioon sisse. Aga tegelikult, tõepoolest, ükskõik millised jäätmed, olgu kas või radioaktiivsed, see taandub lõpuks majanduslikele numbritele. Neid tuulikuid tuleb tuumajaama eluaja jooksul lammutada viis, võib-olla kuus korda ja asendada. Noh, seda kindlasti ei juhtu, nii kaua neid tuulikuid maailmas keegi ei jaksa uuesti teha. Kas sa oled valmis kaaluma, et ka kogu selle tuuleenergia arendamise puhul öelda konkreetselt ära, et juba ette tuleb raha kõrvale panna lammutamiseks, ümbertöötlemiseks ja nii edasi? Muidu on meil pärast nagu need Ida-Viru tühjad hooned, mis on omavalitsuse seljas, ja keegi nagu ei vastuta. Jäätmeseadus on, aga …

Teie aeg!

Aitäh, hea küsija! Ma ei tea, miks mind osavuse eest kiidetakse. Kui kiidetakse, eks ma siis pean selle kuidagi vastu võtma, tagasi lükata ka päris ei saa. 

Liberaalina ei näe ma küll mingit vajadust, et me peaksime olemasolevaid jäätmekäitluse regulatsioone hakkama spetsiifiliselt tuulikute pärast täiendama. Aitäh! (Saalis on sumin.) Tuumajaama puhul on selleks väga lihtne põhjus. See on rahvusvaheliselt ülitäpselt reguleeritud valdkond. Ilma lõpliku jäätmekäitluseta tuumaenergeetika puhul ei ole ka võimalik tuumajaama rajada. See on hästi lihtne, see ei ole lihtsalt oma suva kohane otsus, see on rahvusvaheline kokkulepe.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja, ma pean ka kiitma, te olete väga osav. Ma küsisin teie käest, mis on selle tänase eelnõu, tuumaenergia ja -ohutuse seaduse eelnõu tuum, ja palusin seda teha viie lausega, et ka tavakodanik aru saaks. Aga osava poliitikuna te mängisite, võtsite üles Jürgen Ligi maneerid ja ütlesite nüüd ühe lause, et ta on kõige stabiilsem, oli vist nii? Kas ohutusest ka rääkisite või ei rääkinud, ma ei mäleta isegi seda. Ei rääkinud! Ja nüüd on olukord selline, et ausalt öelda ega me siin Riigikogus ei peaks tegelema kiitmisega selle eest, kui osav te olete vastamises. Te hiilite tegelikult vastusest kõrvale! Kui on ohutuse eelnõu, miks te siis ei räägi ka ohutusest selles nii-öelda viielauselises kontseptsioonis? Meil on Tšornobõl ju alles täiesti meeles, meil on meeles Fukushima ja nii edasi. Neid näiteid on küll ja küll. Vastake ikkagi konkreetselt küsimusele! (Vahelehüüe.) Kadastik, ära sega! Ma küsin ministri käest, kes on väga osav. 

Aitäh, hea küsija! Ohutust mainisin oma kõnes korduvalt ja kordan siis üle, et ohutus on kogu selle eelnõu keskne kriteerium. See ei ole ainult Eestile spetsiifiline, vaid on vajalik rahvusvahelistest konventsioonidest tulenevate kohustuste täitmiseks. See hõlmab tuumaohutust, tuumajulgeolekut ja tuumakontrolli meetmeid ehk terviklikku vaadet. Selles mõttes, ma arvan, on eelnõu lihtne ja selge, ning eelnõu põhimõtetena on ka väga selgelt välja toodud, et ohutus on kõigis menetlusetappides kõige kõrgem kaalutlus. Aitäh!

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Lähen siis oma küsimusega edasi. Mõned päevad tagasi kohtusime Fermi Energia esindajatega ja peab ausalt tunnistama, et teist nad rääkisid veidike selgemat ja ausamat juttu. Ehk nad ütlesid selgelt välja, et on vaja nii garantiid kui põrand-lagi-süsteemi. 

Aga ma lähen nüüd oma küsimusega edasi. Kindlasti te olete ikkagi valitsuses ja ministeeriumis arvutanud, kus on see punane joon, kui palju peaks selles põrand-lagi-süsteemis, võiks siis maksumaksja lisaks juurde maksta. Kindlasti kuskil tuleb see punane joon vastu, mingis osas on see kindlasti mõistlik minu arvates. Kus see punane joon on? 

Ja teiselt poolt ka seda, et mõne sõnaga öelge palun selle ohutuse kohta. Kui täna ikka need asukohad on äärmiselt lähedal meie naaberriigi, ühe naaberriigi piirile, et kas te olete arutanud nende erinevate jõustruktuuridega, kas mingis halvas olukorras ei või tekkida sealt mingit ohtu- ja väljapressimisvõimalust, kui nad on nii lähedal. 

Teie aeg!

Aitäh! Selle eelnõuga, nii nagu ma ka ütlesin, ei otsustata ühe või mitme konkreetse tuumajaama ehitust. See, kas üks konkreetne tuumajaam tuleb või ei tule, sõltub sellest, kas on võimalik kokku panna selline finantseerimispakett, mille puhul investorid leiavad, et jah, see investeering on mõistlik. 

Kui on soov arutleda põhjalikumalt finantseerimise väljakutsete üle, siis seda me kahtlemata võime teha. Seal on nagu mitu aspekti. Esimene aspekt, mis teeb üldse laiemalt energeetikainvesteeringud hetkel keeruliseks, on see, et kõik oskavad öelda enam-vähem, kui palju me toodame, aga keegi ei tea, mis hinnaga õnnestub seda müüa, välja arvatud siis, kui meil oleks pikaajaliste ostu-müügilepingute turg, mida meil hetkel ei ole. Selle peale pangad ja investorid tõstavad sageli käed ja ütlevad, et suuremahulist pikaajalise elueaga kapitalimahukat elektrienergia tootmise investeeringut me rahastada ei saa. See on nagu üks pool asjast.

Teine pool on seotud sellega, mida te küsisite ka, et kas riik peaks mingitpidi seda toetama või kas riik võiks seal olla üks finantsinvestoritest. Seda ma olen varem öelnud ja ütlen ka siin, et minu meelest on mõistlik, et riigi jaoks see optsioon säilib või see optsioon on olemas, et riik võib olla üks kaasinvestoritest, aga riik ei saa kindlasti olema juhtinvestor. Seda, kas ja millises ulatuses riik võiks see investor olla, saab ikkagi otsustada siis, kui meil on olemas konkreetne arendaja, konkreetsed finantsinvestorid, konkreetne tingimuste nimekiri. Selle põhjal saab riik seda otsustada. 

Mida riik saab teha ja mida me ka teeme, on seotud just sellesama finants- või investeerimiskindluse andmisega. Seal on erinevaid lähenemisviise, mida me praegu koos Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutusega analüüsime ja erinevate arendajatega ka, mis on tehnoloogianeutraalsed, selles mõttes see ei ole see ainult tuumaenergeetika teema, vaid puudutab samamoodi meretuuleparke või pikaajalist salvestust. Soov on seda teha mitte läbi toetuste, vaid pigem läbi siis osaluse ja erinevate muude meetmete. Nii et kui me jõuame sinna punkti, et on olemas konkreetne projekt, mida saab hinnata, siis saab ka need otsused langetada. 

Küsimus oli teine, see asukoht. Tegelikult nii tuumaenergeetika töörühma kui ka eelnõu koostamisse on olnud kaasatud Siseministeerium, Siseministeeriumi haldusalas olevad ametid, julgeolekuasutused. Kõik julgeolekuga seotud teemad saavad kaalutud läbi juba riikliku eriplaneeringu faasis. Ma tean, et majanduskomisjonis lepiti ka kokku, et tuleb eraldi kohtumine Kaitsepolitseiametiga. Nii et ka need julgeolekuaspektid on käsitletud. Ka selle hindamise käigus, mis puudutab nii kasutatavat tehnoloogiat, investoreid, nende finantsvõimekust, tarneahelaid – see kõik on osa sihukesest julgeolekukontrollist. Kindlasti siin mingit hinnaalandust keegi ei plaani teha. Ja füüsilise kaitse nõuded samamoodi, mis ajas võivad muutuda sõltuvalt ka asukohast.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu! Austatud minister! Hea Andres! Isamaa toetab kõiki energialiike, mis on turutingimustel konkurentsivõimelise hinnaga. Ja nagu sa siin ütlesid, tänane eelnõu ei otsusta, kas tuleb üks või kaks tuumajaama ja kas neid rajatakse või mitte. Kuid samas on teada, et on juba ajakava, mis näeb ette, et sel aastal tuleb hakata siia regulaatorit looma. Ja regulaatori loomisel läheb tööle ilmselt juba sellest aastast – ma võin küll eksida – kuus kuni kaheksa inimest. See tähendab seda, et meil tulevad juba otsekulud peale. Küll aga ei ole absoluutselt teada, kas see on tasuv see tuumajaam. Praegu on öeldud, et see maksab umbes 90, minimaalselt 90 eurot megavatt-tund. Ja meie keskmine eelmisel aastal oli 80 eurot. Minu küsimus ongi see, et kas kõigepealt ei oleks mõistlik teha selgeks tasuvus just nimelt. Kas seda tasub teha enne, kui hakata kulutusi tegema?

Aitäh, hea küsija! Siin on mitu dimensiooni. Selleks et selle eriplaneeringuga saaks edasi liikuda, on juba järgmisel aastal vaja hakata hindama eriplaneeringu valikute sobivust ja vastavust sellesama seaduse nõuetele. Ehk tegelikult meil peab juba olema tuumaregulaatori juures vajalik miinimumvõimekus olemas. Sellel aastal on TTJA-s tööl kolm tuumavaldkonna inimest, Keskkonnaametis on neid kaks ja nendest üks on regulaatori projektijuht, kes liigub ka järgmisest aastast TTJA-sse. Nii et meil on vaja juba praegu pädevat regulaatorit, et hinnata nendele nõuetele vastavust eriplaneeringu faasis. 

Teine küsimus oli, kas me peaksime enne tegema selgeks, mis on tuumaelektrijaama toodetud elektri hind, kui me seaduseelnõu arutame. Ma vastan sellele niimoodi, et siis me ei jõua tõenäoliselt mitte kunagi tuumajaama ehituseni. Selle seaduseelnõu eesmärk on ikkagi ennekõike luua raamistik. Ka arendaja on öelnud, et kõige varasem aeg, millal ta võiks hakata elektrit tootma, tuumajaam, on 2035. Me ei saa nii kaua oodata. 

Mina näen seda kui optsiooni loomist ja alati on parem optsiooni omada kui mitte omada. Näiteks ka tuumajaama puhul, kui meil tekib suuremahulisi elektritarbijaid, siis on võimalik osa elektrimüügist katta pikaajaliste elektri ostu-müügi lepingutega. See kõik sõltub. Võib-olla keegi soovib kasutada sarnast mudelit, nagu on Soomes, see Mankala mudel, kus tegelikult on suurtarbijad ka ise tuumajaama või elektrijaama omanikud.

Nii et ma arvan, et kõige olulisem on see, et me loome Eestis maksimaalsed võimalused energeetika arendamiseks. See on see, mida me tegelikult vajame. Mida mitmekesisem on meie energiatootmisportfell, mida tugevamad on meie ühendused, seda paremini me tagame oma energiajulgeoleku, seda konkurentsivõimelisem on meie elektri hind. Ja sellepärast, ma arvan, on see seadus hädavajalik.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud minister! See, mida te viimati ütlesite, on küll üks ilus mull. Sellepärast et milleks on vaja tuhandele tuulikule planeeringuid teha, ja veel rohkemale, ja neid jõuga peale pressida? Nii et see, et mitmekesisusest rääkida, on mõttetu, sellepärast et te ühest otsast ei tea, mida tuleks teha, ja siis arutate, kuhu seda hajaelektrit müüa. 

Aga ma tahaks teada täpsemalt tuumajaamateemalisi mõtteid. Üks suur probleem on tõesti finantseerimine. Kas on arutusel olnud nii koalitsioonis kui muudes formaatides, kuidas seda rahastada? On see riigikapitaliga, on see riigi enamusosalusega, on see erakapitaliga? Kuidas see pilt praeguse seisuga on välja kujunenud?

Aitäh! Nüüd, kõigepealt nendest tuhandest tuulikust. Selle jaoks, et me jõuaksime optimaalse taastuvenergia tasemeni suhtena kogutarbimisse, on meil vaja juurde suurusjärgus 100–110 tuulikut. Praegu on meil umbes 240 või sinna suurusjärku. Nii et see on üsna väike number. 

Kuidas tuumajaama ehitamist rahastada, kes on investorid? Sellel teemal ma juba korra vastasin siin või tegelikult on selle nurga alt mitu küsimust olnud. Ma arvan, et kõige olulisem on, et meil on see valmisolek, kaasa arvatud see valmisolek, et riik vajadusel võib olla osanik või aktsionär ka tuumaelektrijaamas. Aga millises ulatuses ja mis on kogu selle investeeringu tingimuste pakett, seda saab ikkagi rääkida alles siis, kui on olemas selgus, milline tehnoloogia on valitud, kes on see investorite konsortsium, millised pangad millistel tingimustel on valmis seda investeeringut rahastama. Ja siis on võimalik vaadata ka riigi rolli. Kindlasti ei ole eesmärk teha heldet toetusskeemi.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Kui teid kuulata, siis te räägite regulaatori projektijuhi tegemistest, eriplaneeringu vastavusest seadusele, tehnoloogia valikust, investorite konsortsiumist. Jääb mulje, nagu Eestisse rajatakse juba tuumajaam. Kes ja millal on teinud otsuse Eestisse tuumajaam rajada? Ja kui te ütlete, et sellist otsust ei ole tehtud, siis kes ja millal sellise otsuse teeb? Kas selle teeb eraettevõtja, kui ta on investeeringuraha kokku saanud, siis kopp maasse? Kas otsuse tegemine käib nii? Või otsustab rahvas rahvahääletusel või otsustab valitsus, kes küsib selleks mandaadi näiteks järgmistel valimistel? Nii et kas Eestisse tuumajaama rajamine praegu toimub? Kes otsustas? Kui otsust tehtud ei ole, siis kes ja millal otsustab?

Aitäh! Riigikogu otsustas 2024. aasta juunis edasi liikuda tuumaenergia kasutuselevõttu võimaldava õigusruumi loomisega. Selle ülesandega me olemegi nüüd jõudnud ministeeriumis nii kaugele, et täna on siin suures saalis esimene lugemine. Nii nagu ma kõnes ütlesin ja vastasin ka vähemalt ühele küsimusele, selle seadusega ei otsustata tuumajaama ehitamist. Selle seadusega luuakse raamid, mida peab selleks tegema, et tuumajaama rajamine oleks võimalik. 

Ma kordan veel kord üle, et selles seaduseelnõus ei ole ette nähtud rahvahääletust tuumaelektrijaama rajamiseks. Selle eelnõu järgi on poliitilise tasandi otsus ette nähtud eelhinnangu juures, kus valitsus peab selle jah- või ei-vastuse andma. Kõik need kriteeriumid, millele peab tuumajaam või potentsiaalne tuumajaam vastama, on seaduses ilusti lahti kirjutatud. See on ülidetailselt reglementeeritud ja reguleeritud tegevus. 

Selleks, miks meil on praegu vaja tuumaregulaatorit juba mehitada, on väga lihtne põhjus. Meil on olemas üks huviline arendaja. Kas see üks huviline arendaja jõuab kunagi tuumajaama rajamiseni, ei oska mina öelda. Aga kuna see üks arendaja on palunud valitsusel algatada riikliku eriplaneeringu, siis seesama seaduseelnõu näeb ette, et ka selle eriplaneeringu raames tuleb hinnata nende eriplaneeringu vastavust ka tuumaenergia ja -ohutuse seaduse nõuetele.

Peeter Tali, palun!

Austatud istungi juhataja! Veel lugupeetum minister! Koos oma lahingpaarilise härra Kadastikuga te liigute vääramatult kindlameelselt tuumaenergia kasutuselevõtu suunas, mis on ju iseenesest täitsa kena. Aga minu küsimus on lihtne. Millist kõige suuremat riski te näete tuumaenergia kasutuselevõtus Eestis ja kuidas seda riski maandada?

Aitäh, hea küsija! Selle otsuse, kas tuumajaama on Eestis võimalik rajada või mitte, teeb ikkagi esimeses lahenduses Riigikogu. Kui seda seadust siin vastu ei võeta, siis on meie arutelu olnud siin kindlasti huvitav,  võib olla ka kasulik, aga ta jääb lõpuks teoreetiliseks. Nii et selle koha pealt, ma arvan, kõige suurem risk on see, et me ei loo omale võimalust tuumaenergia kasutuselevõtuks. 

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud minister! Siin teie sõnavõtu alguses te ütlesite, et riik teeb siis otsuse, hakkab uurima, kuhu see tuumaajaam peaks tulema. Samas on ju teada, et on eriplaneering juba Fermi Energia poolt, ja seal on juba välja valitud mingid kohad. Kes siis lõpuks selle otsuse teeb? Kas seda teeb siis planeerija, kes juba praegu on välja valinud kohad, ja riik teeb siis alles tema taotluse alusel, või ikkagi riik kõigepealt valib välja Eesti riigile olulised kohad, kus on ka kaitstud, ütleme, näiteks riigikaitselised otstarbed üle vaadatud ja muud probleemid?

Aitäh! Riikliku eriplaneeringu kinnitab ikkagi valitsus ja need potentsiaalsed asukohad, mis võiksid sobida tuumajaama rajamiseks Eestis, neid kaardistati juba tuumaenergia töörühma töö raames. Ütleme siis, et ka praegused asukohavalikud ei ole juhuslikult tulnud. Seal on eelnenud põhjalik analüüs ja samamoodi kõik julgeolekuga seotud küsimused. Nii nagu me teame, julgeolekuolukord meil on dünaamiline, need nõuded ajas kindlasti muutuvad. Neid ei võeta kergekäeliselt, vaid vastupidi, kaalutakse kõik läbi. See on ka seaduses reglementeeritud ja ette kirjutatud, et ka TTJA üksi ei tee neid valikuid, vaid seal on kaasatud vajalikud ametid ja ministeeriumid, et kõik need riskid läbi kaaluda. 

Mario Kadastik, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister, ma mõtlesin, et kuna siin kõik räägivad sellest ühest konkreetsest projektist, siis ma igaks juhuks täpsustan üle. See konkreetne eelnõu on ikkagi selline üldine tuumaenergiarajatiste küsimus, kas tegemist on elektrijaamaga, keskküttesoojusjaamaga, uurimisreaktoriga, ma ei tea, mingi ettevõtte jaoks mikroreaktoriga, kui nad kunagi peaksid rahaliselt mõeldavaks muutuma. Me tegelikult siin seaduses ei pane paika ei suurust ega asukohta, kes asutab – see on ikkagi täisraamistik ainult. 

Aitäh! Jaa, see kommentaar on väga kohane. Olen sellega sada protsenti päri. Tõesti, ka seda seadust kirjutades oli see lähtekoht, et me ei räägi ainult tuumaenergiaga elektri tootmisest, vaid see võib olla, nii nagu kolleeg Mario Kadastik ütles, ka näiteks kaugküte, mida siinsamas üle lahe Helsingis kaalutakse. Need ei ole teoreetilised arutelud. See on väga praktiline ja Eesti jaoks kasulik optsioon, mida luua. 

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Mul tekkis siin seda debatti kuulates küsimus. Euroopas teatavasti, kui Suurbritannia kaasa arvata, on üle 100 tuumareaktori käigus. Kui palju Eesti teeb siin koostööd teiste riikidega, kellel on kogemus ja praktika ning kellel ei ole võib-olla sellist skepsist ja negatiivset kogemust?

Aitäh! Koostöö on olnud päris mitme riigiga, muidugi alustades ka rahvusvahelised organisatsioonid, ennekõike rahvusvaheline aatomienergeetika agentuur. Aga riikidest spetsiifiliselt Ameerika Ühendriigid on päris palju siin kaasas olnud, on aidanud nõustada. Me oleme seal osalised ka erinevates algatustes. Soome on olnud väga hea partner, kes on meile kõige lähemal siin, on aidanud ka just regulaatori poole pealt. Prantsusmaa on olnud päris aktiivne. Siin on korduvalt mitmeid külastusi, kus ka Riigikogu liikmed on osalenud, kaasa arvatud kasutatud tuumajäätmete käitlemise küsimustes. Ma arvan, et see on enam-vähem riikide loetelu. 

Kindlasti, kui me räägime väikestest modulaarsetest reaktoritest, siis on selge, et Poola on väga aktiivne siin, seal tuleb meil koostöökohti. On olemas energeetikaministritel ka tuumaenergia allianss, mille täisliige Eesti on. Siin on koostöökohti päris palju. Rootsi, ma arvan, saab siia nimekirja ka panna, kes on ka meie naabruskonnas kiiresti toimetamas.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Kuigi küpset tehnoloogiat veel ei ole, tuumaenergia hind – nende väikeste moodulreaktorite puhul – on praeguse teadmise põhjal ikkagi kõrge, ta meile elektri hinda alla ei too. Riigi kohustused ja riskid on pikaajalised. Te ütlete, et see on valitsuse otsus. Valitsus seda otsust teinud ei ole ja valitsus otsustab, kas erasektor võib rajada tuumajaama. Kas meil on veel ettevõtteid või tegevusvaldkondi, kus riik on otsustanud aastaid püsikulusid katta, tuhandeid töötunde sisse panna ja avaliku sektori asutusi koormata teemaga, et luua erasektorile võimalusi. Kas me hakkame rajama kaableid andmekeskuste jaoks, mingisuguste lahenduste jaoks lootuses, et erasektori ettevõte tuleb? See on tegelikult täiesti tavapäratus mahus avaliku sektori koormamine ja püsikulude peale võtmine, et luua ühele ettevõttele võimalusi. Kas see on uus lähenemine valitsusel ja kas me samasuguseid soodustusi teeme ka teistes valdkondades teistele ettevõtetele?

Aitäh, hea küsija! Ma olen nüüd natukene üllatunud. Kuidas te kujutate ette, et on võimalik arendada ja kujundada regulatiivset õigusruumi ükskõik millises valdkonnas ilma selleta, et sinna pandaks sisse inimeste töötunde? Ükskõik, kas me võtame tervishoiu, võtame kaitsevaldkonna, hariduse, lennunduse – igal pool pannakse sisse töötunde. Ma ei tea, miks see niimoodi on energeetikaga. Nii kui me energeetikast räägime, siis investeeringust saab hoobilt kulu. Keegi ei räägi investeeringust näiteks toidutootmises või, ma ei tea, puitmajade ehituses, mööblitööstuses, panganduses. Tehakse investeering. Miks me niisuguse investeeringu teeme? See on kulu, sealt ei tule midagi tagasi. Ma ei ole näinud ühtegi tehast, mis toodab, aga mida ei ole veel ehitatud.

Riina Sikkut, küsimus istungi juhatajale, palun!

Vabandust, istungi juhataja! Meil on tegemist tõesti kliimaministriga. Võib-olla teiste valdkondade puhul oleks tal vaja täiendavat infot, et meil iga päev inimesed käivad arsti juures, lennukid tõusevad ja maanduvad, bussid sõidavad. Me ei räägi regulatsioonist valdkonna jaoks, kus tegevust ei toimu.

Protseduuriliselt ma siit ei lugenud välja, ma ei oska kuidagi teile vastata. Minister võttis selle teadmiseks. Andrus Seeme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Minu küsimus on lihtne. Me oleme Riigikogus ja äkki teist korda juba teeme otsust selle tuumaregulatsiooni kohta. Kunas võiks seadusloome olla valmis, et arendajad saaksid hakata rajama tuumajaama Eestisse?

Aitäh! Kui nüüd läheb nii – ma väga loodan, et läheb –, et Riigikogu teeb siin põhjalikud arutelud, eelnõu läbib kaks lugemist ja saab kolmandal enamuse toetuse, siis on need eeldused loodud, et Eestis oleks võimalik tuumajaama rajada. Aga ma isiklikult arvan, et see on väga mõistlik, et huviline arendaja liigub praegu paralleelselt, sest muidu me oleks lihtsalt mõne aasta võrra maas. Ja iga aasta, mis me viivitame, hoiab meie suuremat sõltuvust imporditud energiast, sealhulgas fossiilsetest kütustest.

Kalev Stoicescu, palun!

Suur tänu, istungi juhataja! Lugupeetud minister! Teilt küsiti rahvusvahelise tuumaalase koostöö kohta. Te nimetasite mõningaid riike. Ma lihtsalt soovin täiendada seda nimekirja. Kaks riiki, keda te ei maininud: Kanada ja Jaapan. Me oleme tuumaenergia toetusgrupiga neid riike ka külastanud. Kanada on eriti oluline, kuivõrd see on just see riik, kus esimene SMR, väike tuumareaktor on ehituses.

Aitäh, hea küsija! See vist küsimus ei olnud, aga ma olen nõus, et need kaks riiki on ka olnud olulised. Jaapanis olen ka isiklikult käinud.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Läheme edasi juhtivkomisjonis toimunud arutelu juurde. Selleks palun kõnetooli majanduskomisjoni liikme Mario Kadastiku.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Majanduskomisjon arutas tuumaenergia ja -ohutuse seaduse eelnõu esimese lugemise ettevalmistamist 24. märtsil. Minister Sutt rõhutas sissejuhatuseks, et selle seaduseelnõu eesmärk on luua Eestis terviklik õigusraamistik kogu elukaare jaoks, alates asukohavalikust ja loamenetlusest kuni jaama sulgemise ja lammutamiseni. Toodi välja ka põhilised elemendid ehk fookus on ohutusel, regulaatori funktsiooni täitjana nähakse Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametit. 

Üks esimesi suuremaid aruteluteemasid puudutas jaama võimalikku mahtu ja seda, kas me räägime ehk liiga väikesest võimalusest. Aleksei Jevgrafov tõstatas küsimuse, et me räägime kahest 300-megavatisest reaktorist, mis on kokku 600 megavatti, aga meie energeetikud räägivad 1500 megavati vajadusest juhtivate võimsustena ja miks me ei planeeri kohe suuremalt. Siin oli ka selge vastus, et meil on tegemist ka erasektori poolt algatusega, kes selle lõpuks peaks ehitama, ja nemad on läinud 600 megavati teed. 

Kui uuriti asukoha valikuid, siis tegelikult uuriti ka 1200 megavati võimalust. Seadus ei kirjuta ette mitte ühtegi reaktorite arvu, mitte ühtegi asukohta ega arendajat, seetõttu tulevikus on võimalik neid juurde rajada. 

Samasse teemaderingi tuli ka küsimus selle kohta, kas see seadus on mingi ühe konkreetse arendaja jaoks tehtud. Mart Maastik tundis huvi, miks me lähtume sellest konkreetsest kaks korda 300 megavati lahendusest. Minister seletas, et eelnõusse ei ole selle kohta midagi sisse kirjutatud. See oli lihtsalt, kui meile tehti ettekanne, toodud näitena seetõttu, et see on parasjagu ka eriplaneeringu menetluses. Kogu eelnõu ja seadus on selgelt tehnoloogia- ja kasutusneutraalne, välja arvatud see, et tegemist peab olema rahumeelse kasutusega. 

Oluline arutelu käis ka selle üle, et riiklik eriplaneering ja võimalikud tulevased arendajad. Jaak Aab tundis huvi, et kui eriplaneering on praegu algatatud ühe arendaja ettepanekul ühes konkreetses asukoha ja kui hiljem tulevad teised arendajad, siis kas nemad saaksid protsessiga liituda. Ministeeriumi poole pealt Birgit Parmas selgitas, et sama riikliku eriplaneeringu raames on võimalik sama tehnoloogia puhul seda kasutada ka teistel arendajatel. Ehk siis see ei ole jäigalt seotud ühe konkreetse arendajaga, küll aga on eriplaneering seotud konkreetse tehnoloogiaga. Ehk kui keegi tahaks teist sorti tehnoloogiat ...  (Saalist öeldakse midagi.) Jah, selles konkreetses asukohas, jah. Selle eriplaneeringuga tehakse ühes konkreetses asukohas – see eeldus. Kui keegi tahab kuskile mujale rajada, siis Eestis selle uuringu käigus oli 13 asukohta, mis toodi võimalikkusena välja. Kui keegi mõnes teises kohas tahab, siis on vaja algatada uus eriplaneering selle jaoks. 

Ja on oluliselt välja toodud see, et niikuinii on selle seaduse raames lubatud vaid selliseid tuumakäitiseid rajada, mida juba maailmas on varasemalt rajatud. Ehk siis Eesti ei saa anda ehitusluba välja reaktorile, mida ei ole maailmas varasemalt rajatud, ehk esmaehitust ehk first of a kind, nagu öeldakse, ei ole Eestis võimalik teha. See on väga selge valik, et keegi teine peab tegema selle esmase hindamise ja loastamise ära. 

Teine suur teemaplokk puudutas rahastamist, investorite motivatsiooni. Urve Tiidus tundis huvi, miks peaks mõni investor üldse Eestisse tahtma investeerida, eriti energeetikasse. Minister vastas, et investori motivatsioon on üldjuhul kasumlikkus. Elektritarbimise kasv on majanduses väga selge rolliga, projektid on põhimõtteliselt atraktiivsed, lihtsalt küsimus on väga tihti hinna volatiilsuses konkreetsete aastate vahel. Nii et see tuluprognoos võib olla ebakindel. 

Nagu minister ka täna markeeris, kõik oskavad enam-vähem öelda, kui palju nende jaamad toodaksid, aga vähesed oskavad öelda, mis hinnaga seda on täpselt võimalik maha müüa. Seetõttu võivad olla vajalikud mingisugused pikaajalised stabiliseerimismehhanismid või näiteks suurtarbijad. Näitena toodi välja ka võimalikke andmekeskusi, kes oleks ideaalsed pikaajalised partnerid, kuna vajavad elektrit kogu aega ja suures mahus.

Mart Maastik tunnis huvi ka võimalike tuumainvesteeringute vastu, kas need tuleksid Eestisse turutingimustel ilma riiklike garantiideta. Minister ütles, et ausalt öeldes ei ole teada kuskil maailmas ühtegi sellemahulist investeeringut, mis oleks tehtud puhtalt turutingimustel. Näitena on toodud ka Rootsi ja Poola, kus on vastavad load ja protsessid väljatöötamisel või töötatud riiklike finantsinstrumentidena. Aga jutt ei ole otsestest toetustest, vaid pigem on küsimus rahastusmudelites, mis võimaldaks sellise pika elukaarega projekte rahastada, kus pangad nii pikaks perioodiks ei pruugi seda raha anda. Jaak Aab võttis kokku, et seadus ei näe ette ühtegi toetusskeemi, see on hilisemate etappide ehituse eelloa faasis küsimus. 

Kolmas suur arutelukompleks puudutas vastutust, kindlustust ja võimaliku tuumaõnnetuse kulude katmist. Aleksei Jevgrafov tõi kõrvale küsimuse Tšernobõli ja Fukushima kohta ning küsis, kuidas saab 350 miljoni eurone vastutuskindlustus olla piisav, kui tegelikult võivad kahjud ulatuda sadadesse miljarditesse. 

Minister rõhutas, et suurõnnetused on olnud väga harvad. Tõesti, neid on kokku maailmas olnud kaks, kolmas ei olnud suurõnnetus. Seejuures on tegemist üldiselt üliharvade sündmustega, aga nende mõju on suur. Seetõttu on kogu maailmas olemas nn üldise globaalne vastutuse küsimus ehk kõik tuumariigid, kes tuuma kasutavad tsiviilotstarbel, panustavad mingisuguses proportsioonis enda kasutusvõimsusega kõikide õnnetuste puhul. 

Eesti puhul tuleb lisaks käitleja vastutusele arvestada ka rahvusvaheliste konventsioonidega, sh vajadusega liituda näiteks CEC-konventsiooniga, kui kasutada Ameerika tehnoloogiat. Ehk see 350 miljonit eurot on Eesti käitleja vastutus ühe intsidendi kohta, samal ajal kui riikidevahelise kollektiivse vastutuse mehhanism tähendab, et kui on mingi intsident, siis kõik riigid panustavad. Sealt tuleb see üldine kate. 

Seetõttu tundis ka Mart Maastik huvi, kas riik peab kuhugi regulaarselt hakkama panustama. Vastus oli, et ei, tegemist on lihtsalt kohustusega, mis eksisteerib ja mis tekib juhul, kui kuskil maailmas on intsident. Aga meie proportsioon, kui me rajame kaks 300-megavatist jaama, on kogu globaalses proportsioonis ikkagi väga tilluke tükk. 

Neljas oluline temaatika oli see, miks regulaator luuakse TTJA juurde, kui Eestis ei ole veel lõplikku investeerimisotsust tehtud. See on see, mida küsis siin täna Riina Sikkut. Mart Maastik küsis samuti, kui suur see üksus oleks ja miks nähakse seda ette juba sel ja järgmisel aastal rahastusega. Vastus oli, et eelnõus on regulaatoritöö vajalik alates 1. jaanuarist 2027, sest see on vajalik juba riikliku eriplaneeringu hindamiseks. Tehnilises faasis ehk teises faasid on vaja hinnata konkreetset tehnoloogiat, mis vajab pädevat regulaatorit. Seejuures ei ole regulaatori ülesehitamine nullist rajamine, vaid sinna liigub ümber tänasest kiirgusosakonnast töötajaid, seetõttu lisatöötajate vajadus ei ole kogu see maht, mis on seal eelarves. Kui alustaks regulaatori ülesehitamist alles pärast seaduse vastuvõtmist, siis kaotaks lihtsalt riik aega. 

Rõhutati ka, et kuna ei ole kindel täpselt, mis hetkel tuleb see investeerimisotsus, siis ei ole mõtet regulaatorit mehitada sajaprotsendiliselt kohe. Regulaatori mehitamine käib kooskõlas sellega, kuidas kogu protsess areneb. Ehk reaalselt on vaja regulaatori juurde enam inimesi siis, kui algab ehitusloa ja selle menetlemine. 

Selle teemaga haakus ka Rene Koka tõstatatud küsimus, et pikas perspektiivis võib-olla peaks regulaator olema eraldi asutuses. Mujal maailmas see nii on. Ja minister tunnistas, et tõesti Soomes, Rootsis ja Prantsusmaal on eraldi regulaatorid. Üldjuhul on see siiski seotud mahuga ehk kui on suures koguses juba jaamasid, siis on ilmselgelt ka regulaatoril oluliselt rohkem tööd ja seda on ka kulupõhiselt mõistlik omada siis juba eraldiseisva asutusena. Eestil faasis, kus me täna oleme ja kus me tõenäoliselt ka lähima viie aasta perspektiivis oleme, eraldi asutuse rajamine tõenäoliselt ei ole proportsionaalselt ratsionaalne. Küll aga on teada, et tulevikus võib see osutuda vajalikuks ja siis on võimalik see osakond kolida ümber eraldi asutusse. 

Järgmine aruteluplokk puudutas kohaliku kasu meetmeid, jäätmeid, lammutusfondi ja pikaajalisi kohustusi. Aleksei Jevgrafov küsis kohaliku kasu kohta, kas väljapakutud summad jõuavad otse inimesteni täies mahus või kuuluvad nad maksustamisele. Minister vastas, et tegemist on maksustatava tuluga nagu ka tuulikute puhul ja tasu maksab operaator. 

Mart Maastik küsis dekomissioneerimise reservi kohta, kuhu raha koguneb ja kas selle väärtuse säilitamisel arvestatakse ka inflatsiooni- või investeerimisriskiga. Minister vastas, et jah, see raha koguneb eraldi riigi hallatavasse fondi, mille investeerimismandaat määratakse valitsuse määrusega. Ehk siis pikaajaline investeerimine peab olema koos tootlusega arvestatud niimoodi, et ta suudab inflatsiooni katta. 

Asukoha valiku ja kohalike omavalitsuste hoiaku vastu tundis huvi Kristina Šmigun-Vähi, kes tundis huvi, kas mõni vald on juba nõusoleku andnud ja kas on ka neid, kes on selgelt vastu. Selle kohta anti infot, et meil on juba aktiivsemalt selles osalemas Lüganuse ja Viru-Nigula vald, kes mõlemad on teinud positiivse otsuse vallavolikogu tasemel ja kus on olemas ka arvestatav toetus. Samuti selgitati, et riiklik eriplaneering, mis peaks 2027. aasta lõpuks või 2028. aasta alguseks valmima, on asukoha mõttes oluliselt laiem just selle tõttu, et ka juurdepääsuteed ja kõik muud on sinna sisse võetud. 

Julgeoleku ja tarneahela küsimusi tõstatas Reili Rand, kes küsis, mis saab siis, kui tulevikus on taastuvvõimsusi liiga palju, tuumajaama baaskoormuseks on turg, ja tuumakütuse tarne tsükli ja agressorite võimaliku seotuse kohta. Ta arvas, et komisjon võiks ära kuulata Kaitsepolitseiameti, millega oli ka komisjon väga nõus, et see on tõesti mõistlik asi, mida kuulata. Aga ma usun, et selle võimaliku kohtumise puhul ei piirdu me ainult majanduskomisjoniga, vaid see on pigem kõigile Riigikogu liikmetele avatud. 

Minister vastas ka, et Eesti liigub mitmekesise energiaportfelli poole, kuid eelmisel aastal imporditi üle 40% elektrist ja regioon tervikuna on siiski vastamisi defitsiitse turuga, nii et ta ei näinud ka ohtu, et toodetud elekter jääb kasutuseta. Tarneahel on, nagu juba markeeritud, julgeolekuasutuste poolt väga selgelt uuritud. Siseministeerium on olnud algusest peale protsessi kaasatud. Mina ise leidsin arutelus, et idanaaber ei ole uraani tarne ahelas määrava rolliga juba väga pikka aega. Ka kõik rikastamisvõimalused on mujal maailmas juurde tekkinud ehk sealset sõltuvust kuidagiviisi niimoodi ei teki.

Riigikaitsekomisjoni kaasamist küsis Peeter Tali. Ka komisjoni nõunik Mari Tänav selgitas, et see on põhjendatud, kuna eelnõu haakub ka tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse muudatustega, mille puhul tuleb jälgida ka nende omavahelist koosmõju ja rakendamise järgsust, et tagada, et nad oleksid omavahel korrektsed siis, kui nad mõlemad peaksid jõustuma.

Peeter Tali markeeris, et tema hinnangul on see eelkõige seotud sisejulgeolekuga, aga Marily Jaska väitis, et Kaitseministeerium ja kõik julgeolekuasutused on sellesse protsessi olnud algusest peale kaasatud. Küll aga oli põhjendatud riigikaitsekomisjoni kaasamine, millega tehti menetluslikud otsused hiljem. 

Tõstatus küsimus ka tuumatsükli kohta. Jaak Aab küsis, kas selle raames hakatakse uraani kaevandama või rikastama. Sellele vastas minister selgelt, et Eestis seda protsessi ei ole plaanitud. Puudutati ka Kanada reaktori näidet väidetega, et see on üle eelarve läinud. Ma korrigeerisin, et kuna olen ka hiljuti suhelnud otseselt ehitajaga, siis see projekt on tänaseks ilusti endiselt eelarvegraafikus. Kuna tegemist on esmaehitusega, siis on väga selgelt paika pandud nn koridor, mille raames on hinnal lubatud kõikuda, arvestades, et seal on määramatusi, ja selle piires on kõik ilusti toiminud.

Lõpuks puudutati ka järelevalvetasu loogikat. Jaak Aab küsis, kas järelevalveametnikud on regulaatori juures ning kuidas täpselt järelevalvetasu toimib. Selle kohta selgitati, et regulaatori järelevalvega on tegemist rahvusvahelise tavaga ja see süsteem katab osaliselt loamenetlustasudest. Järelevalve ei ole mitte üksnes lauakontroll, vaid näiteks ehitusfaasis tähendab see püsivat kohalolekut ehk ehitusjärelevalvet. 

Seejärel võeti vastu menetluslikud otsused. Komisjon tegi viis otsust. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja. Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 8. aprillil. Kolmandaks otsustati teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Neljandaks otsustati määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 30. aprill, mis on tavapärasest pikem, et anda võimalus antud eelnõuga korralikult tutvuda. Ja viiendaks otsustati küsida eelnõu kohta arvamust ka keskkonnakomisjonilt ja riigikaitsekomisjonilt, samuti tähtajaga 30. aprill. Kõik otsused tehti konsensuslikult. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! See on selline minu meelest vajalik seadus, kuigi mõnus paksukene. Aga tegelikult ta käsitleb ju lapsukest, keda ei ole isegi olemas veel. Ja me juba väga detailidesse laskume nagu sinu jutust, et juba oled ehitajatega, suhtled, ja kõik nagu lõhnab, et läheb nagu ühte väravasse tegelikult. Enne tehakse häll valmis, laps on veel sündimata, juba jagame seda lapse nahka, või õigemini, mis tast tuleb ja kui palju on vaja teda koolitada. Aga küsimus on, kui palju siis võiks tegelikult riigil kuluda – ma saan aru, et küsimus on selline, et raske sellele vastata –, et temast asja saaks ka mingil hetkel, kui ta nüüd sünnib ja siis tuleb hakata riigil õlg alla panema. Milline see suurusjärk võiks olla? Kuigi ma arvan, et see vastus on sama nagu Rail Balticu kohta küsida, aga ikkagi. 

Aitäh! Esiteks, ma natukene täpsustaks seda. See, kui ma ütlesin, et ma suhtlesin ehitajaga, oli küsimus Kanada reaktori hinna ülejooksmisest, mida Jaak Aab küsis. Kuna olen ka Kanadas ise käinud, selle ehitajaga suhelnud, siis mul oli tema otsekontakt olemas ja seetõttu ma olin seda infot küsinud eelnevalt. Ma ei rääkinud Eesti ehitajaga. Eestis ei ole keegi ehitajat välja valinud, kuna ei ole veel mitte mingeid lubasid, projekte ja eriplaneeringutki. Selles suhtes siin ei ole kuhugi ühte väravasse mängimisega, vaid komisjoni arutelude käigus ilmselgelt tekkis küsimusi ka maailmas ehituses olevate jaamade kohta. 

Mis puudutab seda, kui palju on võimalikud kulud, siis ka siin iga menetlusetapi puhul on väga arvestatav osa, mida arendaja ise maksab, nii eriplaneeringu erinevad uuringud ja tasud, loamenetlusel, praegu peast ei mäleta täpselt, aga kas äkki oli ehitusloa taotlus 2 miljonit, eelotsuse taotlus oli 2 miljonit eurot, ja nii edasi. Ühesõnaga, tegelikult väga arvestatavat osa sellest finantseeritakse võimaliku arendaja enda poolt läbi nende loatasude. Tõsi, kui ma meenutan tagantjärgi, mis oli selles uurimisraportis, mis 2023 oli, seal oli toodud ära see hinnaline graafik. Siis seal oli toodud nii kulude kui ka tulude pool, sest tegelikult hakkavad ka maksulaekumised, mida kaugemale see protsess jõuab. Ja ehitusfaasi esimesel-teisel aastal oli riik netopositiivne ehk siis selleks ajaks olid kõik varasemad kulud juba kaetud, pluss juba laekumised suuremad. Nii et selleks ei pea isegi jaam valmis saama, et riik oleks omadega plussis, maksulaekumised versus riigipoolsed kulutused regulaatorile, kaitsele ja kõigele muule. 

Aga mis need täpsed numbrid on? Ma võiks öelda, mul oleks see kirjas, kui me oleks seda komisjonis arutanud, aga me komisjonis seda ei arutanud. Nii et mul ei ole seda käepärast võtta, seda võite kindlasti, ma arvan, kas või ministrilt küsida tagantjärgi. Täna mul seda ei ole.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Tänan! Lugupeetud Mario! Kui antud eelnõu seadusena võetakse vastu, siis võib juhtuda niimoodi, et paari aasta pärast me peame otsustama – no mitte meie, vaid regulaator ja valitsus peavad otsustama –, kes tuleb ehitama. Praegu me teame, et Fermi Energia on valmis, peaaegu on valmis, aga kui keegi teine soovib ka selle protsessiga kaasa minna, siis kuidas valitsus või regulaator teeb valiku, mis on kriteerium, mille alusel valitakse üks ehitaja või arendaja?

See puudutabki siin seaduses eelotsuse protsessi. Ehk eelotsuse või eelhindamise faasis peab võimalik arendaja, kes tahab saada luba minna ehitusloa taotlusse, esitama väga põhjaliku andmepaketi, kaasa arvatud, mis kujul seda rahastatakse, kelle rahadega, mil moel, kes on ehitaja. Kogu tarneahela ja kogu selle protsessi jaoks tuleb esitada täistaotlus eelhindamiseks. Seda hindab regulaator, seda hindab ka valitsus. Seda hindavad loomulikult ka kaitseorganisatsioonid ja kõik muud. Ehk siis tehakse ära eelotsus, kas selline taotlus on üldse aktsepteeritav selle seaduse kontekstis. 

Selle üheks osaks on ka investorid ja kõik muu. Ehk siis see, et keegi on täna teinud siin eeluuringuid, taotlenud riiklikku eriplaneeringut. Kui nad näiteks ei saa oma investeerimispaketti kokku, siis ei pruugi nemad seda taotleda. Keegi teine saab investeerimispaketi kokku ja läheb ise taotlema. Siin on ikkagi nii, et vastavalt planeeringule vaadatakse läbi see investeerimisotsuse pakett, mille alusel tahetakse minna ehitusluba taotlema. Ehk see on see faas, kuskohas tehakse see lõplik otsus. Kui tuleb mitu taotlust, siis esimene küsimus on see, et kuskil peab olema planeering, mille peale nad saavad seda taotlust teha. Seal peab olema tehnoloogia eelvalitud, mis on juba regulaatori poolt ära kinnitatud ja nii edasi. See on see eelhindamise protsess, kus tehakse see otsus. Pärast seda toimuvad juba formaalselt edasi loamenetlused, nii ehitusloa, kasutuselevõtuloa, kütuse laadimise loa, käitamisloa kui ka kõige muu koha pealt. Aga see otsus, kus võetakse vastu, kes ehitab, on seal eelhindamise faasis.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Jah, see on ikkagi, ma kordan, et on tegemist selline, et titte ei olegi veel, aga me juba arutame detaile, mis soost ta on ja kas kõrgeid kontsi hakkab kandma või madalaid ja mis värvi kleiti kannab. Aga eelkõige on see praegu sünnitusteede avamine. Selle koha pealt on see minu arust positiivne. Kuidas teil komisjonis oli? Kas kõik arvasid samamoodi nagu mina või oli keegi vastu, et seda seadust ei peaks tegema, et see on saatanast?

Aitäh! Ma päris ei saa küsimuse eest tänada, sest see võrdlus ausalt öeldes oli sihuke natuke sürr. Aga mis puudutab komisjoni arutelu selle üle, kas keegi oli vastu, siis nagu ma ütlesin, kõik komisjoni otsused olid konsensuslikud. Toimus arutelu, arutelu käigus oli erinevaid arvamusi, küsimusi, infosoove, nagu ka see, et me teeme veel lisakuulamisi ja asju. Aga seda, et keegi oleks öelnud, et ta on selle vastu … Ka täna ju siin sõnavõttudes on mitmed inimesed öelnud, et nad ei ole tuumaenergia vastu, neil on lihtsalt küsimusi. See selles faasis ongi väga normaalne. Nagu ma ütlesin, kõik otsused olid konsensuslikud, keegi vastu ei hääletanud, ei sellele, et esimene lugemine lõpetada, ega sellele, et see päevakorda võtta. Nii et võib öelda, et ei oldud vastu.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Hea Mario! Ma küsin riigi osaluse kohta. Praegu me ei räägi sellest ja minister vastas meile nõnda, et see otsus võib-olla võetakse vastu tulevikus. Aga sinu isiklik arvamus: kas riik peab osa võtma sellest ehitusest ja kui peab, siis mis viisil, kas toetusmeetmena või, ma ei tea, rahaliselt kuidagi? Mis on sinu arusaam?

Aitäh! Ütleme niimoodi, et seni on maailmas enamus projekte olnud suure riigi osalusega. Näiteks Poolas on paralleelselt kaks projekti, üks on täielikult riigi osalusega, teine on era ja riigi kahasse. Nagu ka minister ütles, ma ei näe, et Eesti riik saaks minna juhtinvestoriks ehk põhiliseks investoriks. Meil ei ole seda ehitus- ja opereerimise kompetentsi. Kas meil võiks olla mingisugunegi osalus? See, ma arvan, oleks tõenäoliselt ratsionaalne selleks, et juba olla selles protsessis info mõttes korralikult sees. Aga kas see peaks olema, ma ei tea, 1%, 5% või 10%, see on, ma arvan, maitseküsimuse koht. Samas on see küsimus, mis on see, mida võimalik investorite konsortsium näeb endapoolseks garantiiks, kas riik peaks olema kaasatud, et pikaajalist suhet riigiga hoida. 

Kõik tuumajaamaprojektid on generatsioonideülesed, alates sellest, kui seda planeeritakse, kuni dekomisjoneerimise lõpuni, see on vähemalt sajand. Ehk siis see on igal juhul kogukonda ja ühiskonda kaasav. Selles mõttes ma arvan, et oleks ratsionaalne, et seal mingisugune osalus oleks, kas või selleks, et olla korralikult kaasatud. Aga mis see on? See on tõesti sellesama eelotsuse faasis. Tegelikult ei ole ju enne seda teada, kes on investorid, mis on investeerimistingimused ja kui palju nad üldse tahaksid sinna riiki sisse. Ma arvan, et seda ei saa täna ette öelda ega kinnitada mitte keegi.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mul on küsimus, kas teil oli juttu või on sul teadmine, regulaatori loomisest meil pääsu pole, kas meil on olemas selleks kompetents, kui kiiresti me selle regulaatori siis nii-öelda selle seaduse alusel looma peame, kui suur see on ametnike ja eelarve mõttes siis nii-öelda? Milliseks see siis nii-öelda kujuneb meie, nii-öelda kõigepealt loomine ja siis hiljem iga-aastane ülalpidamine? Kas ja kuivõrd see saab … Sa viitasid, eks ju, et teisel aastal juba nii-öelda on kõik riigi jaoks kulud kaetud. Kas siis nii-öelda ... Isegi kui jaama ei tule, on mu küsimus, kes selle regulaatorit siis ülal peab. Kas regulaatorit saab ülal pidada ka hiljem nii-öelda tuumajaama omanik või kuidas seda regulaatori osa nii-öelda on? On see ikkagi riigieelarveline või saab selle kuskilt mujalt ka?

Aitäh! Esiteks, ma juhiks tähelepanu sellele, et me oleme täna juba riik, kellel on vaja efektiivselt regulaatorit. Meil on ju Paldiski endine tuumareaktori asukoht, ehk me tegeleme juba dekomissioneerimisega. Seetõttu meil täna lihtsalt teeb seda kiirgusosakond Keskkonnaametis, kui ma õigesti mäletan. Ehk siis meil on olemas inimesed, kellel on kompetents kiirguskeskkonna, kiirgusmaterjalide, -jäätmete tegevusega. Aktsiaselts Alara tegeleb meil ju selle dekomissioneerimisega, see on niikuinii sajandi projekt, kus me peame seda kõike tegema. Ehk meil on juba see negatiivne pool tuumajäätmetest on Eestis kasutusel. Me peame selles osas regulatsiooni omama. 

Meil tegelikult on rahvusvaheline õigus, mis näeb ette, et me peaksime, kuna me oleme erinevate konventsioonidega liitunud ja meie ümber on tuumajaamu, siis ka kõik need kaitse, pääste ja kõik need küsimused on tegelikult asjad, mis meil peaks olema ammu lahendatud. Me vist ei ole paljude lisakonventsioonidega liitunud. Kui me tahame hakata ise jaama looma, siis me lihtsalt toome selle formaalselt kõik ühte kohta kokku. Ehk osa sellest kompetentsist on Eestis juba päris pikka aega olemas olnud. 

Kindlasti on sinna vaja juurde jaama rajamise kontekstis lisakompetentsi. Regulaator ei pea ka töötama sellises vaakumis, kõik need regulaatorid ka on omavahel kommunikatsioonis, aktiivses infovahetuses, ehk seda välisekspertiisi kaasatakse kindlasti ka erinevates faasides. Selles suhtes on see esialgu vähendatud koosseis. Praktiliselt tuleb olemasolev kiirguskompetents sinna regulaatori alla, pluss siis – praegult ei oska peast öelda, mis see arv on – üks-kaks lisainimest, kes hakkavad tegelema ka selle konkreetse eriplaneeringu küsimustega. Aga alles siis, kui me hakkame jõudma sinna ehitusloa menetlemise ja eelhindamise faasi, on see, kus meil on seda kompetentsi juurde vaja. Kindlasti on meil selles nii ehitusfaasis kui selles faasis lisakompetentsi väljast juurde võtta, nii sõltumatu eksperthindamise kui kõige muu osas. Ma ei usu, et me selles osas nagu täna ekspertide kriisi jääks ega ka ülepopuleeriks seda regulaatorit. Regulaator läheb mõneti käsikäes sellega, kus meil tuleb ka mõni reaalne projekt, mis läheb lähemale ehitusfaasile.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Kõigepealt Isamaa fraktsiooni nimel Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud kolleegid! Teema on väga vajalik. Nüüd räägime sellest eelnõust natukene lähemalt. Iseenesest on Isamaa Erakond loomulikult nõus kõiksuguste energiatootmistega, mis on turutingimustel ja mis suudavad tagada, et see hind, mis energial saab olema, on konkurentsivõimeline. See on number üks. 

Kolleeg Riina Sikkut ütles, et ta küsis siin eespool kõnelejate käest, et avaliku sektori koormamine ja kulude tekitamine on täiesti uus asi, justkui seda enne poleks olnud. Ma, Riina, juhin tähelepanu, et sotsiaaldemokraatide suurele lipulaevale meretuuleparkidele on päris palju raha kulutatud ja kuhugi pole see jõudnud. Täpselt samamoodi! Siiamaani käib Saaremaa kaudu Läti neljanda ühenduse planeerimine, mis läheb maksma sadu tuhandeid. Siiamaani pole seda seisma pandud, vaatamata sellele, et on juba praegu aru saadud, et meretuuleparkide tegemine on ülikallis. Sellest on aru saadud ka Euroopa Liidus. Meretuulepargid on juba mitmetes maades pankrotti jõudnud ja need kulud ei ole kuhugi kadunud, ikkagi kulud veel jätkuvad. 

Kõige halvem selle asja juures ongi see, et meil puudub ühtne läbimõeldud energiapoliitika. Ma vaataksin ära, kui palju meile seda energiat vaja on, millise otsuse me lõpuks teeme. Me teeme kõike. Me arendame meretuuleparke ja me arendame nüüd jälle mingit sadat lisatuulikut. Siis me teeme vesisalvestit ja gaasijaamasid. Loomulikult on meil vaja ju vahepeal ka juhitavat energiat ja kõike. Kõike me planeerime! Ja kui see kõik peaks lõpuks valmis saama – seesama tuumajaam, kus on kas või see 2 x 300 megavatti toodangut –, siis see peaks katma juba üle poole Eesti energiavajadusest. Kujutage ette, et tuul puhub ja päike ka paistab ja siis see tuumajaam ka uhab teha kogu aeg. See on ju püsienergia, ta kogu aeg töötab. Kuhu me selle paneme? Täna on juba seis selline, et kui meil tuul puhub ja päike paistab, siis energiahinnad lähevad nulli, mis on iseenesest arendaja surm. Täna ongi väga paljud arendajad ju pankrotis, sisuliselt pankrotis. Ma tean isegi ühte sõpra, Riigikogu liiget, kes ütles, et täielik jama. (Vahelehüüe.) Jaa, tõsiselt! Ma ei hakka nime nimetama. Aga see on tõsine probleem. See tähendab seda, et kui meil torul on teatud läbimõõt, kui me võtame lihtsalt veega võrreldes, siis sealt rohkem ikkagi läbi ei pressi, kui see läbimõõt on, ehk siis läbi läheb teatud liitrite arv. Samamoodi läheb meie olemasolevatest võrkudest teatud arv või teatud võimsus läbi ja lihtsalt rohkem ei lähe. 

Nüüd, kui me need võimsused üledimensioneerime, me maksame selle lõpuks kõik kinni, meie maksumaksja maksab kinni. Selle tuumajaama puhul on ka nii, et reaalselt on öeldud, et see maksab umbes 100 eurot megavatt-tund. See on miinimum, mis see hakkab maksma. No ja nüüd sa raputad peal, umbes nii ta on. Minister Sutt ütles, et Prantsusmaal on 60 eurot megavatt-tund, aga see on sellepärast, et see on juba väga pikka aega töötanud tuumajaam ja seal on need kulud juba ära kantud, eks ole, need kasvuraskused. On ju nii? Aga meil tuleb see kõik teha. (Saalist vastatakse.) Kuidas? Jaa, ma mõtlen küll. Ega ma ei ole selle vastu, ma räägingi. 

Aga nüüd minu arvates peaks tegema riik – või, ütleme, meie, kes me siin esindame – sellise targa otsuse, et otsustame siis ära, mida me siis tegelikult tahame, ja ärme tee kõike. Ei ole mõtet kõike teha! Kui me nüüd otsustame, et me teeme selle tuumajaama, siis ärme mängi ka nihukest pimesikumängu siin, et justkui me tegelikult ei tea, see Fermi Energia on ... No aktsepteerime siis, et see on eraettevõte, kes seda arendab. No saab ta mingi väikese vahenduse, niikuinii see eraettevõtja ise seda ei ehita siia. 

Ma paluksin lisaaega!

Kolm minutit lisaks.

Tal endal seda 5 miljardit vaevalt siin võtta on, ilmselgelt see raha leitakse kuskilt mujalt või müüakse see projekt kellelegi edasi. Mõistlik oleks see, kui Eesti riik siis teeks selle ise, juba omaenda rahaga. Ja kui me nüüd tahaksime jõuda sinna faasi nagu Prantsusmaa, kus on 60 eurot megavatt-tund ja jätaks selle vahepealse etapi maha, siis teoreetiline variant on hea küll, paneme selle 4–5 miljardit, sisuliselt kanname selle kohe maha ja siis saame hästi odava energia. 

Mida me täna teeme? Kui me hakkame tõesti tegema meretuuleparke, siis meil tuleb niikuinii see raha maha kanda ja me ei saa ikkagi odavat energiat ka, mis meil kogu aeg tiksub. Nii et, härra Sutt, minu ettepanek on, et teeme hästi läbimõeldud energiapoliitikat, ärme topi igale poole ja oleme ausad. See on kõige olulisem. Aitäh!

Aitäh! Ja enne järgmist esinejat tähelepanu, lugupeetud Riigikogu liikmed! On suur rõõm ja au tervitada siin Riigikogu saalis Saksa parlamendi alamkoja esimeest proua Julia Klöcknerit. Eesti ja Saksamaa kahepoolsed suhted on hetkel tugevamad kui kunagi varem ja loodame, et nii see ka jätkub tulevikus. Tere tulemast! Herzlich willkommen! (Aplaus.) 

Aga läheme edasi läbirääkimistega. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Tuumaenergia on süsinikuheitevaba. Ta on meil suurepärane tsivilisatsiooni saavutus, et me suudame raskete tuumade lõhustumist kontrollida ja seda energiat kasutada. Elasime kaasa Olkiluoto rajamisele ja käivitamisele Soomes, nüüd jälgime Kanada edusamme selle väikese moodulreaktoriga. Nii et me tegelikult ei aruta ju seda, kas me oleme tuumaenergia poolt või vastu. Mario Kadastik – ilmselt see oli selline keelevääratus –, ütles, et ei-ei, keegi ei olnud komisjonis tuumaenergia vastu. Me ei ole ju suve vastu või gravitatsiooni vastu. Tuumaenergia vastu ei ole ka. Aga täna me arutame siin Eestisse tuumajaama rajamist ja see on hoopis teist tüüpi küsimus kui tuumaenergiasse suhtumine. 

Nii nagu Mart Maastik mainis, esmatähtis on ju elektri hind. See on see, millest lähtuda suuresti. Jaa, varustuskindlus on ka, keskkonnamõju on ka, aga elektri hind – täiendavad investeeringud peaksid tooma meil aasta keskmist elektri hinda alla või vähemalt mitte oluliselt tõstma. Teiseks, sobivus meie energiasüsteemi, riskid, mida me võtame ka pikaajaliselt, ja millised on meie eeldused ja teadmised mingisuguse tehnoloogilise võimekuse rajamiseks Eestis. Kui vaadata kas või neid nelja aspekti, mida ma loetlesin, siis kõigi nende osas tuumajaama rajamine Eestisse ei ole tegelikult mõistlik. Me praeguse teadmise alusel saame kõrgema elektri hinna, kui meil seni on olnud. 

Samas, kui kuulata ministrit ja komisjoni esindajat, siis jääb mulje, nagu me juba rajaksime seda jaama. Meil on siin projektijuhid, kes tegutsevad, ja investorite konsortsiumid ja eriplaneeringud, millega juba toimetatakse. Samas, kui küsida, kes ja millal otsustas Eestisse tuumajaama rajamise, siis vastus tuleb, et ei, seda otsust ei ole tehtud ja seda otsustab valitsus. Ja tegelikult valitsus otsustab, kas eraettevõte saab Eestisse tuumajaama rajada. 

Olgu, mulle tegelikult see vastus ei sobi. Arvestades, kui kaalukas, milliste riskide ja põlvkonnaülese mõjuga on tuumajaama rajamine Eestis, nii investeeringukulu kui ka nende jäätmetega tegelemine, riskid, mida me võtame, ja tõesti, sidumine ennast selle ühe tehnoloogia külge, siis enamik riike on lahendanud tuumaenergia kasutuselevõtu või sellest loobumise ikkagi rahvahääletuse kaudu. Meil võib-olla on võimalik seda teha teistmoodi, ma ei tea, kahekolmandikune enamus siin Riigikogus. Aga avalik arutelu, korralik mõjuanalüüs ja selge otsustuskoht – kui on nii olulise mõjuga otsus, siis me peame aru saama, kes ja millal otsustab Eestisse tuumajaama rajamise. See segadus praegu minu meelest ei teeni kellegi huve.

Kui vaadata Eesti küsitlusuuringuid, siis jaa, paljud inimesed vastavad sellele, et jaa-jaa, selliste väikeste moodulreaktorite Eestisse rajamist nad toetavad. Enne kohalikke valimisi oli Vikerraadios huvitav Viru-Nigula vallavanema kandidaatide debatt. Tõesti, kõik vallavanema kandidaadid Eestisse, ka Viru-Nigulasse, tuumajaama rajamist toetasid. Aga kui nüüd küsida järgmine küsimus, mida saatejuht tegi, siis kõik nad toetavad seda, et riik rajaks tuumajaama. See on oluline, see on suur investeering, see on riskidega seotud. Nad ei taha, et see oleks suvalise ettevõtte otsus, kes ja mis saab, milline tehnoloogia ja kuidas. See peaks olema riigi jaam. Nüüd, küsimus on, kas need aspektid, kas, milline on riigi osalus, kas see seal on, peaks olema ka avalikult läbi arutatud enne, kui see otsus tehakse. Mingisugune ühine arusaam peaks olemas olema. 

Eraldi mainiksin ma tehnoloogiliselt keerukate ja tõesti kulukate investeeringute tegemist. Auvere üle me teeme siin kõik nalja, nüüd Rail Balticuga mässame. Ega tuumajaama rajamine, arvestades, et meil ei ole kohapeal teadmist ega tehnoloogiat ja see kõik tuleb väljast, ei ole kuidagi lihtsam protsess.

Palun kolm lisaminutit.

Kolm minutit lisaks.

Peaks väga tõsiselt kaaluma, kas meie ühiskonna väiksust arvestades nii kompleksse tehnoloogilise lahenduse kasutusele võtmine on meil mõistlik. Ma räägin alternatiivkulust. Ka praegu on meil Kliimaministeeriumis metsaseadus, looduskaitseseadus ja kliimaseadus, mis ei edene ega idane kuidagi. Needsamad inimesed, kes tegelevad tuumaregulaatori jaoks vajalike nõuete paikapanemisega, ennast uute teemadega kurssi viimisega, võiks tegeleda asjadega, mida on Eestis vaja otsustada täna, homme ja aasta jooksul. See, kuidas me avalikkuse ressurssi raiskame, tegelemaks teemadega, kus lähiajal potentsiaali ei ole, teeb tegelikult kurvaks.

Ma ütleksin veel konkreetsemalt, et kui riik leiab, et Eestis on tuumajaam vajalik, on see hinna põhjustel, meie varustuskindluse tagamiseks, ükskõik mis põhjusel, võib-olla me lihtsalt tahame olla Euroopas esimene moodulreaktori rajaja – kummaline on, mina seda ei toeta, aga kui riik otsustab, et seda me tahame teha –, siis riik peab selle jaama rajama. Kui seda jaama ei ole Eestis vaja, kui ta ei sobi energiasüsteemi, kui ta ei too elektri hinda alla, ärme tegele sellega! Miks me tegeleme asjadega piiratud ressursside tingimustes, kus Eesti jaoks tegelikult potentsiaali ei ole? 

Nii et teeme hästi läbimõeldud otsused, täpselt nagu Mart Maastik ütles, sellised, mis on avalikkusega läbi räägitud, mis on meile jõukohased, arvestades ka eelarve seisu ja investeeringu suurust ja riskide võtmist pikaajaliselt. Aga otsuse koht, ükskõik, kas me otsustame ühte- või teistpidi, peab olema selge ja ka valitsuse poolt avalikkuses selgitatav. Sedasi pimesi torru jooksmist, aru saamata, milliseid kohustusi me võtame ja kulusid katame pikaajaliselt, minu meelest Eesti ei saa endale lubada. Aitäh!

Aitäh! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Aleksei Jevgrafov, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid ja kõik, kes jälgivad meid televisiooni ja interneti vahendusel! Tõde on, et ilma selle tuumaenergia ja -ohutuse seaduse eelnõuta ei ole Eestis võimalik tuumaenergeetikat käsitleda, sest praegu puudub Eestis tuumakäitiste tegevust reguleeriv terviklik õigusraamistik. Meie kolleeg Mario Kadastik on nimetanud seda eelnõu isegi meie Riigikogu koosseisu üheks tähtsamaks seaduseelnõuks. 

Aga tegelikult ei aruta me ainult ühte seadust ega ainult ühte tehnoloogiat. Me arutame palju suuremat küsimust: milline peab olema Eesti energiapoliitika ja milline peab olema meie elektrisüsteemi tulevik. 

Kui räägime juhitavatest elektrienergia tootmise allikatest, siis on Eestis realistlikud variandid tuumaenergia, gaas ja põlevkivi. Ja siis tuleb esitada kolm põhiküsimust. Mis lahendus tagab stabiilse juhitava elektritootmise? Kas selle tulemusel on elektri hind tarbijale mõistlik? Kas see lahendus vähendab või suurendab meie sõltuvust imporditavast kütusest? 

Tuumaenergia puhul räägitakse täna kahest reaktorist koguvõimsusega 600 megavatti. Fermi Energia hinnangul oleks sellise tuumajaama maksumus umbes 3,3–3,4 miljardit eurot, kuid sõltuvalt tingimustest võib arutelu käia ka 4–4,5 miljardi euro suurusjärgus. See on väga suur investeering. Samal ajal ei ole tänaseni selget vastust kõige olulisemale küsimusele: milline saab olema selle elektri lõpphind Eesti tarbijale? Aga kui räägime Eesti energiasüsteemi tulevikust, siis peab ka hinnapilt olema selge. 

Teine variant on gaas. Näiteks Narvas ehitatakse praegu uut gaasijaama. Hanke maksumus on 100 miljonit eurot ja elektrijaam on võimeline tarnima elektrivõrku 100 megavatti elektrienergiat. Kui sama loogikat laiendada, siis 600 megavati juhitava tootmise rajamine tähendaks investeeringut suurusjärgus 600 miljonit eurot, see on investeeringuna oluliselt väiksem kui tuumajaama puhul. Kuid ka siin on väga oluline probleem: gaas tuleb importida. See tähendab, et me sõltume välisest kütusest ja välisest hinnast. 

Ja nüüd jõuame põlevkivini. Sageli püütakse jätta muljet, et põlevkivienergeetika on midagi täiesti lootusetut ja majanduslikult mõttetut. Aga kui vaadata reaalseid investeeringuhinnanguid, siis pilt on hoopis teistsugune. Ettevõtete hinnangul, kes tegelevad elektrijaamade ehitamisega, võib kaasaegse, CFB-tehnoloogial põhineva 300-megavatise ploki maksumus olla umbes 280 miljonit eurot. See tähendab, et 600 megavati juhitava tootmisvõimsuse rajamine võiks maksta umbes 560 miljonit eurot. See on märkimisväärselt väiksem summa kui need numbrid, mida Eesti avalikus arutelus sageli välja tuuakse. Siinjuures on põlevkivi Eesti oma loodusvara, mis tähendab energiajulgeolekut ja sõltumatust imporditavast kütusest.  

Energeetikaminister Andres Sutt on korduvalt öelnud, et selline investeering oleks liiga kallis ja mitteotstarbekas. Samas on Eesti avalikus arutelus viimastel aastatel räägitud väga suurtest toetustest meretuuleparkidele. Kuidas on võimalik, et Reformierakond, sotsiaaldemokraadid ja Eesti 200 on valmis kulutama 2,6 miljardit eurot toetusteks meretuuleparkidele, kuid samal ajal väidavad, et 550 miljonit eurot juhitavasse kodumaisesse elektritootmisse investeerida ei ole võimalik? See ei ole loogiline. 

Eesti energiasüsteem vajab ligikaudu 1200 megavatti juhitavat tootmisvõimsust, mis suudaks igal hetkel tagada riigi elektrivarustuse. Kümne aasta pärast võib see vajadus kasvada umbes 1500 megavatini. Seetõttu peame valima kõige mõistlikuma lahenduse, mis tagab stabiilse juhitava tootmise, mõistliku elektri hinna tarbijale ja võimalikult väikese sõltuvuse imporditavast kütusest. Kui neid kolme kriteeriumi ausalt vaadata, siis ei saa põlevkivienergeetikat lihtsalt kõrvale lükata. Vastupidi, tuleb väga tõsiselt kaaluda, kuidas kasutada meie enda loodusvara, olemasolevat infrastruktuuri ja tehnoloogiat, et Eesti energiasüsteem oleks tugev, stabiilne ja taskukohane. 

Lõpetuseks tahan öelda, et tuumaenergia ja -ohutuse seaduse eelnõu on muidugi väga tähtis eelnõu, millega tuleb tegeleda läbimõeldult ja kaalutletult, kaasates nii huvirühmi kui ka Eesti inimesi. See seadus ei tähenda automaatselt, et Eestis ehitatakse tuumaelektrijaam, kuid see loob eelduse, et Eesti valik juhitava energia tootmise tehnoloogiate osas laieneb. Ja siis tuleb teha õige valik. Aitäh!

Eesti 200 fraktsiooni nimel Toomas Uibo, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Ma vaatan eelkõneleja, Riina, sinu poole. Sa sündmustest jooksed natukene ette, kui räägid siin hindadest. See tegelikult ei ole veel selge. 

Aga täna me tegeleme tuumaenergia ja -ohutuse seaduse eelnõu esimese lugemisega, mis seab raamid, kuidas võimalikku tuumaenergiat Eestis toota. Tegelikult on see ju selline epohhi loov hetk, kus me teeme sellise sammu seadusloomes, mis avab ukse tehnoloogiale, mis on maailmas tegemas uut tõusu. 

Viimastel aastatel on räägitud palju tuumaenergia renessansist globaalses mõttes. Riigid otsivad üle maailma lahendusi, kuidas tagada kindel, puhas ja taskukohane energiavarustuskindlus. Euroopa riigid, Ameerika Ühendriigid, Kanada ja ka mitmed Aasia riigid on jõudnud järeldusele, et kliimaneutraalsuse eesmärke ei ole võimalik saavutada ilma stabiilse juhtiva energia tootmiseta. 

Taastuvenergia roll on väga oluline ning päike ja tuul moodustavad kindlasti ka tulevikus olulise osa Eesti energiaportfellist. Kuid me peame ausalt tunnistama, et need ei paku sellist juhitavust ega stabiilsust, mida vajab tänapäevane majandus ja ühiskond. Päike ei paista alati ja tuul ka alati ei puhu. Elektrisüsteem vajab aga pidevalt tasakaalu, igal sekundil. 

Tuumaenergia pakub võimalust toota suures koguses elektrit stabiilselt, ilma süsinikuheitmeta ja väikese maa-ala jalajäljega. Eesti kontekstis räägime väiksematest moodulreaktoritest ehk SMR-tehnoloogiast, mille puhul on sageli kõne all kaks 300-megavatist reaktorit. Tegemist ei ole hiiglaslike jaamadega, mida näete tihti Eesti meediaväljaannete fotodel. Selline megajaam Eestisse ei sobikski oma koledate jahutustornidega. 

Me räägime siiski tänapäevase insenerimõtte tipust, mille projekteerimisel on ohutusel keskne lähtekoht algusest peale. Oluline on rõhutada, et seadus ei reguleeri üksnes tuumajaama käitamist. Tuumatehnoloogia kasutusvaldkonnad on palju laiemad. Tuumatehnoloogiat kasutatakse meditsiinis diagnostikas ja ka vähiravis. Seda kasutatakse tööstuses materjalide kontrolliks, teaduses uute lahenduste arendamiseks ning ka energiasüsteemide varustuskindluse tugevdamiseks. Käesolev seadus loob raamistiku, mis võimaldab neid valdkondi Eestis arendada vastavalt rahvusvahelistele ohutusstandarditele. Seega on sellel seadusel äärmiselt positiivne mõju ka meie teaduse arengule. 

Tuumajäätmete ohutu käitlemine on selle teema juures keskse tähtsusega. Just siin peame olema kõige nõudlikumad ja kõige põhjalikumad. Ohutus peab olema kogu selle valdkonna keskmes, mitte ainult tehnoloogiliselt, vaid ka regulatiivselt ja institutsionaalselt. Eesti inimesed mäletavad Tšernobõli katastroofi ning see mõjutab arusaadavalt hoiakuid tänaseni. See oli tragöödia, mille juured olid 1950. aastate tehnoloogias, puudulikus ohutuskultuuris ja läbipaistvuse puudumises. Tänapäevased reaktorid ei ole sellega kuidagigi võrreldavad. Ohutusnõuded, järelevalvemehhanismid ja tehnoloogilised lahendused on täiesti teisel tasemel. Rahvusvahelised standardid on väga ranged ning riigid, kes tuumaenergiat kasutavad, teevad selles valdkonnas tihedalt koostööd. 

Aga minu jaoks on selle teema juures väga oluline ka avatud dialoog kohalike kogukondadega. Ükski selline projekt ei saa sündida ilma usalduseta. Läbipaistvus, kaasatus ja aus suhtlus peavad olema enesestmõistetavad. Inimesed, kes elavad võimaliku tuumajaama mõjupiirkonnas, peavad teadma, mida see nende jaoks tähendab, millised on riskid, millised on ohutusmeetmed ning milline on otsene kasu kohalikule kogukonnale. See võib tähendada paremat taristut, uusi töökohti, investeeringuid piirkonna arengusse ning pikaajalist majanduslikku stabiilsust. 

Kui me vaatame Eesti energiaportfelli tervikuna, siis on selge, et tulevik peab põhinema mitmekesisusel. Tuul, päike, energiasalvestus, ühendused naaberriikidega – kõik need on tegelikult väga vajalikud. Kuid süsteem vajab ka baastootmist, mis ei sõltuks ilmast. Tuumaenergia võib olla üks osa sellest lahendusest. Ja kui ühiskond leiab, et see on vajalik ja sobiv tee, siis seda loodetavasti ka tehakse. 

Nagu eelnevad kõnelejad on juba kordi maininud, siis tõepoolest, tuumaenergia ja -ohutuse seadus ei sunni Eestit tuumajaama ehitama. See seadus annab meile võimaluse teha tulevikus kaalutletud otsus, tuginedes teadmistele, ka uutele teadmistele, faktidele ja ühiskondlikule arutelule. See loob selge regulatiivse raamistiku, mis seab ohutuse, vastutuse ja läbipaistvuse kõige olulisemaks prioriteediks. 

Head kolleegid, energiajulgeolek on riigi julgeoleku osa. Küsimus ei ole ainult tehnoloogias, vaid ka strateegilises valikus, millist energiasüsteemi me soovime järgmistele põlvkondadele jätta. Käesolev eelnõu aitab meil selleks valmistuda. Nii et ma palun kõigil, kelle jaoks on oluline nii energiaportfell kui ka teadus- ja arendustöö Eestis, seda eelnõu kindlasti toetada. Suur tänu!

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Mario Kadastik, palun!

Aitäh! No nagu siin Aleksei juba markeeris, ma komisjoni istungil tõin ka selle välja, et tõenäoliselt võib-olla, arvestades seda pikaajalisust ja olulisust, on üks selle koosseisu sisukamaid ja olulisemaid otsuseid see eelnõu vastu võtta.

Energeetika tulevik Eestis. Selles mõttes on väga konkreetselt vaja erinevat sorti hajutatud portfelli, et hajutada oma riske. Ka täna, mis toimub Hormuzi väinas, mis toimub fossiilide turul gaasitarnetes ja nii edasi, näitab, et see ei ole asi, millest me tahaksime väga sõltuda. Isegi meie kohalik biogaas on jooksnud koos maailmaturuhindadega eest ära, nii et ka see ei anna meile odavat selget alternatiivi. 

Me peame arvestama ka sellega, et energiaportfell täna on meil Eestis – me räägime kogu aeg siin millegipärast ainult elektrist – umbes 30 teravatt-tundi aastas. Sellest elektri osa on ainult 8–9 teravatt-tundi. See igal juhul liigub järjest rohkem elektrifitseerimise suunas. Isegi kui see 30 ajas mingil põhjusel väheneb tänu efektiivsuse kasvule, siis elektrienergia tarbimine läheb selgelt üles.

Ja ka soojuse poole peal, nagu ma ka oma küsimuses markeerisin, tegelikult on Soomes planeerimisel olemas keskkütte jaoks tuumajaamad, mis ei tooda elektrit, mis toodavad lihtsalt sooja, on suhteliselt soodsad ja odavad ka rajada, sest nad on hästi lihtsad. See on põhimõtteliselt meetod, kuidas ajada vesi keema. Seda ka tuumajaam laias lahts ongi. Ta on vee keema ajamise meetod, ta on väike elektriboiler, lihtsalt ta on hästi efektiivne, hästi pikaajaline ja hästi energiamahukas. 

Nüüd, me peamegi arvestama, et tuumajaam on väga pikaajaline investeering. Me räägime 60 pluss aastat ja see tähendab seda, et seda on arendatud tänaseks juba üle 60 aasta. Reaktorite tehnoloogia on kõvasti arenenud edasi. Need, mis olid algsed mured, ei ole täna kuidagiviisi võrreldavad.

Väiksemad moodulreaktorid on rajatud mitmel erineval eesmärgil, mitte ainult selleks, et neid oleks paindlikum paigaldada, vaid ka selleks, et nende turvastandardeid oluliselt tõsta. Kütuse suhe veesse on oluliselt muutunud, mis tähendab, et nad on ka täispassiivolekus võimelised ennast ise maha jahutama, isegi ilma igasuguse inimese sekkumiseta. Kui reaktori töö peatub ükskõik mis põhjusel, siis see reaktor jahtub maha. Ehk siis sedasorti tuumaõnnetused, nagu olid Fukushimas või Tšornobõlis, ei ole väikestes moodulreaktorites disaini mõttes juba võimalikud. See on printsipiaalselt selle peale üles ehitatud. 

Ka paljud tuumavastased, kui ma olen käinud neid kuulamas, on väga selgelt ära markeerinud, et kõik nende riskide hindamised puudutavad suuri reaktoreid, mitte väikseid. Ehk see on üks väga oluline komponent. Teine komponent on see, et üks suurimaid vastaste argumente on hind ja üle aja minevad projektid. Selle imeliseks näiteks on Olkiluoto Soomes. Aga Olkiluoto oli selle reaktori tüübi esmadisain, pärast aastakümneid mitte seda sorti reaktorite ehitamist üldse. Nii et see, et seal toimus selle asja venimine ja kallinemine, oli sellega seotud. 

Väikesed moodulreaktorid on just nimelt ka selle probleemi lahendamiseks. Meil on erinevad regulatiivsed ruumid kõikides riikides. Seda on mitmed arendajad toonud välja, et iga suur reaktor uues riigis on praktiliselt nagu uus disain. Seetõttu on alati suured riskid. Kui õnnestub ehitada standardiseeritud disaini standardiseeritud alasse, siis üldjuhul lähevad need projektid kiirelt ja soodsalt. Lihtne näide. Samsungi poolt ehitatud Araabia Ühendemiraatidesse saadi valmis aasta aega varem. Neil ei olnud personal veel välja koolitatud, seisis aasta aega sellepärast, et see tuli kõigile natuke üllatusena. Ja ta tuli vastavalt tänu sellele ka alla eelarve. Ehk see on võimalik ja väikeste moodulreaktorite jaoks just sihukesed printsiibid ongi rajatud, et neid saaks standardiseeritult ehitada, kui on ruum, koht olemas. 

Nüüd, tulevikuperspektiiv on see, et meil on vaja sellist stabiilset energialiiki, meil on vaja põlevkivi välja vahetada ja gaas ei ole hea alternatiiv, gaas ei too kindlasti hinda alla. Ja kui siin on korduvalt küsitud, et mis siis saab olema elektri hind tuumajaamale, siis see on ... 

Ma küsin lisaminutid kohe ära. 

Kolm minutit lisaks.

… siis tuumajaama opereerimiskulu, millega ta turule pakub, mis määrab lõpptarbija jaoks seda hinda niimoodi otseselt, on üldjuhul kuskil suurusjärgus 25–30 eurot megavatt-tundi. Selleks et tuumajaama kapitalikulud saada ära katta, peab arvestama ka sellega, et tuumajaama eluiga on 60–80 aastat. Laenupakkujad tahad seda üldjuhul kätte saada 20 aastaga, siis võib see kujuneda tõesti sinna 80–90–100 eurot megavatt-tunni kanti, kui sa sedasi pead selle kõik ära pakkima. Kui sa saad selle jaotada pikema perioodi peale, läheb ka see hind alla. Aga isegi kui me teeksime analoogselt mehhanismi, et me otsustaksime tõesti selle täies mahus riigi poolt katta, nagu me oleme taastuvenergia puhul teinud, et 30 tuleb turult ja 90 oleks vaja, siis praegu, nagu paljud on öelnud, pool aastasest tarbimisest annaks see 600 megavatt-tundi. See tähendab seda, et see ülejäänud toetus läheks ka pooleks jagatuna ehk me räägiksime 60 eurost megavatt-tunnist, kui võtta sellise täies mahus kompenseerimisega, mis, ma arvan, absoluutselt ei ole vajalik reaalsuses. Eelmise aasta keskmine elektri hind oli 84 eurot megavatt-tundi. Tuumajaama töötab 24/7, see tähendab, et ta saabki selle keskmise hinna. Nii et seal ei oleks praktiliselt toetust olnudki vaja. Nii et igal juhul see toob ka meie hinda alla. 

Nüüd, võttes nüüd siia olukorda juurde, et elektrifitseerimisega koos tuleb meil tõenäoliselt juurde ka tööstust, energia üleküllus ei ole kunagi ühelgi riigil probleemiks olnud. See tähendab seda, et meil on võimekust rajada lisatootmist. Päris palju on toodud statistikat, kus energia tootmisvõimekus korreleerub SKP kasvuga. See tähendab, et mida rohkem me toodame energiat, seda rohkem on ka meie majandusel kasvu. Nii et ma arvan, et see ei ole probleem, mis meil oleks reaalselt probleem. 

Ent üritan siin viimastel minutitel vastata ka mõnele tõstatatud küsimusele. Mart Maastik tõstatas, et tema tahab näha, et kõik elektritootmisjaamad oleksid ainult vastu turgu, ilma ühegi toetuseta. Ma tahaks päriselt näha seda põlevkiviinvesteeringut, mis on tehtav turu vastu ilma ühegi toetuseta. 

Jäätmete ja selle osas, jah, tegemist on sajandipikkuse küsimusega, aga samas kogu selle ala sektor areneb. Ja näiteks neljanda või viienda põlvkonna jaamad kasutavad praegu tuumajäätmeid enda kütusena. Seetõttu väita täna, et me paneme efektiivselt omale sajanditeks kõik lukku, on väga lühinägelik ja tegelikult ei võta arvesse seda, mis on toimunud juba viimase 50 aastaga. Nii et minu meelest loomulikult meil peab olema mingi lahendus olemas ja meil on geoloogiliselt uuritud, et see lahendus on võimalik, aga see ei tähenda, et see oleks see absoluutne, ainuke lahendus. Ja me ei oleks kindlasti ka esimesed Euroopas. Poola on selles protsessis juba väga kaugel, sellesama tüübiga, mida Fermi tahaks ka siia ehitada. Nende jaam peaks valmima 2031–2032. Me oleks sel hetkel alles ehitusloa väljastamise faasis. Ehk siis me ei tuleks kindlasti Euroopas esimeseks. Kanadas valmistatakse nelja tükki juba ette. Ehk siis selleks hetkeks, kui meil hakatakse ehitama, oleks maailmas neid juba seal kuskil viis kuni kümme valmis. Nii et me ei räägi sugugi esimestest.

Ma ei tee siin pikemalt, ma olen seda teemat hästi palju erinevates teemades alati käsitlenud. Tuumaenergeetika on üks energiatihedamaid, stabiilsemaid, ta on fossiilivaba, emissioonivaba ja kogu maailmas on seda tunnustatud. Ka Ursula von der Leyen ütles hiljuti väga selgelt, et Euroopas üks suurimaid vigu, mis on tehtud, on tuuma põlu alla panek. Euroopas on kaks tehnoloogiat, mis on enda omad: tuulegeneraatorid ja tuumajaamad. Ja arvestades geopoliitilist olukorda, on meil vaja seda enda ressurssi. Aitäh!

Aitäh! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Rene Kokk, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Lisaaeg kolm minutit.

Austatud juhataja! Head kolleegid ja kõik, kes meid jälgivad! Peab tunnistama, et siis oli 2020. aasta juunikuu, kui tolleaegne EKRE, Isamaa ja Keskerakonna valitsus oli ja sai esimest korda viidud valitsuskabineti istungile memorandum, mille pealkiri oli "Tuumaenergia kasutuselevõtu võimalustest Eestis". Mul on ütlemata hea meel, et me täna oleme jõudnud, küll nii palju aastaid hiljem, selle juurde, et me seda eelnõu siin arutame. See on Eesti riigi energiajulgeoleku vaates väga oluline. 

Ajalukku tagasi minnes ma mäletan väga hästi, kuidas see memo lekkis enne seda, kui valitsuskabinet seda üldse arutada jõudis, mingil kummalisel põhjusel ajakirjanduse kätte, kes püüdis näidata EKRE ministreid selles valguses, et jälle tulevad ühe asjaga, mis ei ole üldse hea, ja tahavad hakata meile siin Tšernobõli-taolist tuumajaama rajama, ja nii edasi. Kuna mul on vahetu kokkupuude selle protsessiga, siis ma pean selle ära mainima. 

Aga mul on hea meel, et tänaseks on siin saalis palju suurem konsensus sellel teemal, et me peame edasi minema. Muidugi, müts maa sotside ees, kes on olnud selle vastu algusest peale, nad vähemalt on endale kindlaks jäänud. Osa siin saalis viibivaid erakondi hurjutasid ka mind tookord, et selle teemaga te lähete veel ajalukku ja sinul ei ole mõtet enam kunagi üldse kandideerida. Seda sellepärast, et tuumaenergia ja tuumajaam on selline teema, millega Eesti rahvas lööb su risti ja ära rohkem üldse sellest räägi pärast seda, kui memorandum on valitsuses ära arutatud. 

Aga peab ütlema, et kahjuks oleme Eesti energiapoliitikas olnud liiga kaua kinni roheideoloogias ja tuulikute teemas. Ammu oleks pidanud tegelema sellega, et arutada seda eelnõu, mis siin täna on. Siin on väga palju erinevaid lahendusi täna ka arutatud ja välja toodud. Jah, tõsi, eks see munade ühte korvi panemine ei olegi hea ja selleks ongi vaja tekitada erinevaid lahendusi. Aga antud olukord, kus me oleme puhtalt sõltuvad naabrite elektrienergiast ja juhitamatutest elektriallikatest, ei ole hea. Üks endast lugu pidav riik peab mõtlema selle peale, et tema julgeolek, elektrijulgeolek ja energiajulgeolek oleks tagatud. 

Ma jätkuvalt pean ütlema ka seda, et tegelikult talupojamõistus ütleks seda, et ka põlevkivist elektri tootmise võimekus tuleks elus hoida. Vajaduse korral tuleb neid renoveerida, mis ei tähenda seda, et kui meil tulevad puhtamad võimalused energiat toota, siis loomulikult me neid kasutame. Aga meil on ressurss olemas selleks, et vajaduse korral, kui me oleme hädas, on võimalik oma riik ja majandus üleval hoida iseenda olemasolevat ressurssi kasutades. Tegelikult tark inimene selle võimekuse looks. 

Nüüd, siin on olnud juttu ka sellest, et põlevkivienergia puhul on kõik vananenud tehnoloogia, ei ole mõtet ja nii edasi. Aga see ei ole selles mõttes õige, et ühel päeval, kui meil üldse elektrit pole, mõnel halva kokkusattumise tõttu, siis on äkki hilja mõelda, et peaks alternatiive ka omama.

Siin toodi täna välja sotside poolt, miks me sellega tegeleme ja see on nii kauges tulevikus, miks me neid otsuseid täna teeme. Neid otsuseid me teeme ju tegelikult sellepärast, et me vaatame ette 10–15 aastat. Tollel ajal, kui see esimene memo aastal 2020 sai valitsusse viidud, juba tegelikult siis oli selge arusaamine, et 2035 saab olla üldse kõige esimene tärmin, millest me räägime. 

Täna ma kipun arvama, et juhul, kui me selles tempos edasi läheme, mille minister siia on toonud meile, siis eks see 2035. või pigem 2040. aasta kanti võimalik esimene tuumaenergia tootmise võimekuse loomine meil olema saab. See ongi väga pikk protsess ja seda tuleb hakata planeerima juba varakult. 

Nüüd, kui me komisjonis seda arutasime, siis jah, tänases eelnõus on sees, et TTJA saab olema see asutus, kes hakkab regulaatori rolli täitma. Jah, ma olen sellega nõus, et selles faasis, kus me alustame neid protsesse, ei ole mõtet kohe luua tõesti eraldi institutsiooni selle jaoks. Seda enam, et tegelikult Kliimaministeeriumis on see know-how ja teadmine olemas ja majandusministeeriumis ka. Aga tulevikus ma kindlasti ei näe seda võimalust, et see jääks TTJA haldusalasse, juba ainuüksi sellepärast, et tegelikult TTJA-le järjest me laome siin iga päev juurde erinevate seadustega erinevaid ülesandeid. Ausalt öeldes mulle tundub mõnda aega juba, et me oleme hakanud tegema ühte liiga suurt asutust, mida me ühel hetkel hakkame lammutama tükkideks. Me näeme praktiliselt majanduskomisjonis juba iga teise seadusega ette lisategevusi TTJA-le ja ma arvan, et see lihtsalt muutub sellele asutusele ühel hetkel üle jõu käivaks. 

Nüüd, ministri käest ma küsisin mitmel korral, kuidas see otsustusprotsess lõpuks saama hakkab, kui me otsustame, kas me rajame või ei raja. Osavalt ta lõpuks sellele küsimusele siiski ei vastanud. Aga jaa, see eelnõu tõesti ei otsusta täna, kas me hakkame seda jaama rajama või mitte, aga ühel hetkel tuleb see otsus teha. Ja nagu ma olin 2020. aastal sellel seisukohal, olen ma täna ka sellel seisukohal, et tegelikult see on Eesti rahva otsus ja siin tuleks läbi viia rahvahääletus ja küsida. Kui me vaatame täna ka ühiskonnas toetust tuumaenergiale, siis ma arvan, et see ei ole probleem. Tegelikult Eesti rahvas selle toetuse ilmselt ka annab. 

Siinkohal peab ütlema, et EKRE on olnud ajast ees. Kui me omal ajal sellega tegelema hakkasime, siis, nagu ma varem ütlesin, saime päris hulga nahutada. Me toetame seda eelnõu. 

Lõpetuseks ühe väikese asja tahan siin ära klattida. Minister siin ühele küsimusele vastates ütles, et tuumaenergia on stabiilne baaskoormus. Ma arvan, et see oli sõnavääratus. Ma vaatasin üle ka stenogrammist. Ilmselt sa tahtsid öelda, et tuumaenergia on üks stabiilsemaid baasvõimsusi. Stenogrammis oli ka. Aga ta ei ole baaskoormus, vaid siiski baasvõimsus. See on siis ka klatitud. Aga aitäh!

Aitäh! Enne kui minister saab vastusõnavõtu, või tähendab, kõnest vastusõnavõtt, Riina Sikkut, teid nimetati mitu korda. Nii et kaks minutit teile.

Aitäh, hea juhataja! Tegelikult korduvalt toodi jutuks ka meretuulepargid. Ma olen Mart Maastikuga nõus, et Eesti peaks vaatama oma energy mix'i tervikuna ja tegema mõistliku otsuse hinna ja varustuskindluse seisukohalt. Seda tüüpi info ja analüüsid peaksid olema meile kui otsustajatele kättesaadavad. 

See võrdlus meretuuleparkide ja tuumajaama vahel on minule arusaamatu, sest ühel juhul on tehnoloogia olemas, seda saaks rajama hakata ja ta ei nõua tehnoloogilise kompetentsi arendamist, mida meil praegu ei ole, ja seda tüüpi mahuka seadusandluse loomist. 

Teisalt, see 2,6 miljardit – ma saan aru, poliitika ja pealkirjad, aga ma ei ole kindel, kas kõik siin saalis viibijad saavad aru, et tõepoolest, paari aasta taguses analüüsis toodi Kliimaministeeriumi poolt välja maksimaalseks toetuse suuruseks 2,6 miljardit, mis makstakse välja 20 aasta jooksul ehk 130 miljonit taastuvenergia tasuna aastas. Praegu on see, käesoleval aastal, 66 miljonit, siis oleks summa kahekordne, olukorras, kus elektri hind on null. Ehk 2,6-miljardiline toetus tooks meile 20 aastaks null elektri hinna. Võrdlus tuumajaamaga on arusaamatu, sest investeering on kaks korda suurem ja elektri hind võrreldes praegusega mitte ei kuku nulli, vaid kasvab. Nii et millest selline võrdlus, ma ei saa aru, aga võiks siis need arvutuste eeldused endale selgeks teha. Aitäh!

Aitäh! Nüüd, Mario Kadastik, ma teie nime ei kuulnud läbirääkimiste käigus. (Saalist öeldakse midagi.) No selge. Mario Kadastik, kaks minutit, vastusõnavõtt.

Jaa. Ei, ma kahte minutit isegi ei kasuta siin, tegelikult üks, aga okei. Tahtsin selle juba eelnevalt, jah, ma tahan tänada Riinat, et ta selle komisjoni konteksti … Mida ma ütlesin? Et ei olnud mitte tuumaenergia, vaid tuumaenergia seaduse eelnõu, keegi ei olnud sellele vastu. See on see, mille osas ma selle vastulause võtsin.

Aga kui ma nüüd juba siin räägin, siis ma markeerin ära ka selle, mis on see seos meretuule ja tuuma vahel. Esiteks, need on võrreldavad tootmismahud aastas, võrreldavad investeeringumahud. Mõlemad on sarnases suurusjärgus, 4–5 miljardit, ka meretuul oli sarnases suurusjärgus, ma olen näinud neid arvutusi. Mis puudutab aga seda võimalikku toetust, siis see oleks realiseerunud sajaprotsendiliselt, sellepärast et see maksimaalne toetus oli kuni 60 eurot megavatt-tunni kohta, aga need pakkumised, mis kõikidel ümbruskonnas on olnud, on olnud kuskil 100–150 euro kanti megavatt-tunni kohta. Ehk see oleks igal juhul maksimaalselt realiseerunud kogu aeg, kui tuul puhub, sellepärast et meretuule hind oleks olnud kuskil 30–40 eurot megavatt-tund ja kõik pakkumised oleksid tulnud üle 90 euro. Nii et see oleks realiseerunud igal aastal sajaprotsendiliselt, mitte see ei olnud maksimaalne. See oli lihtsalt asi, mille ma tahtsin ära markeerida, et see oleks selgelt teada. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd läbirääkimiste lõpetuseks annaks sõna ministrile. Andres Sutt, palun!

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed, ma tänan selle hea debati eest! Kaks asja tahtsin öelda veel kokkuvõtteks. 

Esiteks, kõlasid mõned väited, et meil ei ole energeetikast ees terviklikku pilti. Mina ütlen, et see terviklik pilt on meil olemas, see terviklik pilt on sõnastatud energiamajanduse arengukavas. Nii nagu ma siin küsimustele vastates ja ka ettekandes ütlesin, mida mitmekesisem on meie energiaportfell, seda paremini me oleme kindlustanud oma energiajulgeoleku, ja mida rohkem me kasutame kohalikku tootmist, seda parem see on ka energiajulgeoleku vaatest. 

Teine tähelepanek on selle seaduseelnõu või kogu tuumaenergeetika programmi tempo kohta. Nii nagu Rene Kokk mainis, see algusaasta oli 2020. 2023. aasta lõpus oli aruanne tuumaenergeetika töörühmal valmis. 2024 suvi andis Riigikogu mandaadi seaduse väljatöötamisega alustada ja 2026. aasta kevadel me oleme siin saalis. Ma arvan, et see on päris hea tempo nii kaaluka eelnõu puhul. 

Tänan ka selle väikese täpsustuse eest, mis tõesti on õige, et jutt tuumaenergia puhul on siis baasvõimsusest. Aitäh!

Aitäh! Sellega sulgen ka läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 856 SE esimene lugemine lõpetada. Sellega on esimene lugemine lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 30. aprill kell 14.15.

Liigume tänase üheksanda päevakorrapunkti juurde, milleks on maaelukomisjoni algatatud kalapüügiseaduse muutmise seaduse eelnõu (859 SE) esimene lugemine. Ettekandjaks palun maaelukomisjoni esimees Urmas Kruuse.

Austatud istungi juhataja! Auväärt kolleegid saalis ja ekraanide taga! Tõepoolest, maaelukomisjon on algatanud kalapüügiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Võiks küsida, miks selline algatus on tehtud. Püüan teha hästi lühidalt. 

Alates 2023. aastast kehtib Peipsi järvel, sealhulgas Lämmi- ja Pihkva järvel individuaalkvootide süsteem, mille rakendamise üks põhilisi ja peamisi eesmärke oli anda loaomanikule võimalus ise otsustada, millal ta ja kus kala püüab, ning ilma, et ta peaks muretsema selle üldkvoodi täitumise hirmus ja võib-olla selle tõttu minema püügile ka siis, kui näiteks turunõudlus puudub või hinnad on madalad. Samas, kalapüügikvoodid – koha, latikas, ahven ja rääbis – lepitakse igal aastal kokku Venemaa Föderatsiooniga peetavatel läbirääkimistel. Nende läbirääkimiste käigus lepitakse kokku lisaks kvootidele ka mutnikupüügi ehk põhjanooda puhul sadamast väljumiste arv. Kehtivas kalapüügiseaduses puudub Vabariigi Valitsusel volitusnorm jagada sadamast väljumiste arvu kalurite vahel. Selle tulemusena tekib olukord, kus kvoot on individuaalne, kuid sadamast väljumiste osas tegelikult toimub justkui olümpiapüük. Probleemi saab lahendada sellisel juhul, kui me anname Vabariigi Valitsusele vastava volitusnormi. Sest nii nagu seadusandja ju tegelikult selle individuaalkvoodi kehtestamisega arvas – tegelikult see on oluline ja nii see peab ka toimima –, et mitte rakendada nõndanimetatud olümpiapüüki. Kes teavad ju tegelikult, et olümpial on see, et antakse ühine stardipauk ja siis kes esimesena finišisse jõuab, see on võitja. Seda selles seaduses ei olnud mõttekas rakendada. Ja selle tõttu ma palun auväärsel Riigikogul see võimalus anda. 

Sellelsamal komisjoni istungil võeti vastu ka menetluslikud otsused: algatada kalapüügiseaduse muutmise seaduse eelnõu, mis oli konsensus, määrata eelnõu algataja esindajaks maaelukomisjoni esimees Urmas Kruuse, juhul kui Riigikogu juhatus määrab eelnõu juhtivkomisjoniks maaelukomisjoni, siis saata eelnõu Riigikogu täiskogu päevakorda esimeseks lugemiseks 7. aprilliks, konsensus, juhatus tegi ettepaneku, et me võiksime käsitleda seda täna, ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Kõik otsused olid konsensuslikud, nii et palun auväärsel Riigikogul anda võimalus esimene lugemine lõpetada. Aitäh!

Aitäh! Teile on vähemalt üks küsimus. Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kas sa võiksid paari sõnaga selgitada veel kord seda laeva püügile mineku kordade piiramist? Kas see on ainult mutnikupüügil ehk piirata mutniku kasutamise kordade arvu või see puudutab ka kastmõrdasid ja muid püügivahendeid?

Põhiuba on siin selles, et kui Vene föderatsiooniga läbirääkimisi peetakse, siis on ära määratud sadama kasutuse või väljumise kord, see on 600 ja sellest pool peab vähemalt olema peenvõrguga. See tähendab seda, et kui valitsus ei saa seda kehtestada, siis kõik lähevad püüdma olümpiapüüki, ja see ei ole asja eesmärk. Sellisel juhul saab valitsuse volitusnormi alusel ministeerium rakendada vastavalt sellele, milline on ühel või teisel omanikul püügikvoot, ka nende väljumiste arvu, et see mõistlikult ära jagada. Sellepärast et, kuidas ma ütlen, vabatahtliku lootusega see tegelikult ei rakendunud. Ja miks meie seda täna menetleme, on see, et meil on vaja sügishoojaks asjad korda saada. See on hea võimalus siin Riigikogus see asi ära lahendada nii, et me tegelikult ei avaldaks survet ka kalavarudele.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma sain selle vastuse juba, kui sa ütlesid, et sügiseks on vaja lihtsalt sellest tulenevalt seda tähtaega.

Jah, see vastab tõele. Ja see oli ka põhipõhjus, miks komisjon selle algatas. See oli kiireim võimalus see tegelikult lahendada ja sektor on sama meelt. Me oleme seda teemat kui sellist ka varem maaelukomisjonis arutanud, aga see ei ole jõudnud lahenduseni. Ja on mõistlik ka see juriidiline kord luua.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 859 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 22. aprillil kell 17.15. Oleme läbinud üheksanda päevakorrapunkti. 

Liigume edasi tänase viimase, kümnenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning Riigikogu liikmete Andre Hanimäe, Tanel Kiige ja Züleyxa Izmailova algatatud soolilise võrdõiguslikkuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 807 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Riina Sikkuti.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Sotsiaaldemokraadid on tõesti esitanud eelnõu, millega muuta soolise võrdõiguslikkuse seadust tegelikult väga minimalistlikult, aga põhimõtteliselt. Praegu soolise võrdõiguslikkuse seaduse § 9 lõikes 4 öeldakse, et võimaluse korral tuleks riigi ja kohaliku omavalitsuse moodustatud komisjonides, nõukogudes ja teistes kollegiaalsetes kogudes olema esindatud mõlemad sugupooled. Sotsiaaldemokraatide ettepanek on võtta välja tekstiosa "võimaluse korral", mis sätestaks seaduses kohustuse, et kollegiaalsetes kogudes peavad olema esindatud mõlemad sugupooled. Tegemist ei ole 40 : 60 reegliga või pariteediga, oluline on, et kogu ei koosneks ainult ühe soo esindajatest.

See, et võimaluse korral peaksid olema esindatud mõlemad sood, on meil kehtinud kaua. 7. aprillil ehk eile oleks saanud tähistada 22 aasta täitumist selle kohustuse seadmisest. Aga kui vaadata nende kogude koosseisu, siis tegelikult see 22 aastat kehtinud seaduses sätestatud pehme kohustus ei ole toonud tulemust, et ainult meestest koosnevad nõukogud ja muud kogud oleksid jäänud minevikku. 

Võrdne kohtlemine ning naiste ja meeste võrdõiguslikkus on üks põhiline inimõigus ja üldine hüve kõigis ühiskonnaelu valdkondades. Mõlemast soost inimeste esindatus ka omavalitsuse moodustatud kogudes aitab tagada otsuste mitmekesisuse, tasakaalustatuse ja parema vastavuse kogu ühiskonna vajadusele. Meil ei ole omavalitsusi, kus elavad ainult mehed, seega omavalitsuses ei peaks ka otsuseid tegema ainult mehed. Eri soost esindajad toovad otsustusprotsessi erinevaid kogemusi, vaatenurki ja teadmisi, vähendavad kallutatuse riski ja suurendavad tegelikult kogu avaliku võimu legitiimsust ja usaldusväärsust. Nii et tasakaalustatud sooline esindatus toetab demokraatlikke põhimõtteid ja aitab vältida olukorda, kus ühe soo huvid ja vajadused jäävad kuidagi süsteemselt tähelepanuta. 

Me oleme selles koosseisus üle võtnud Euroopa Liidu börsiettevõtete direktiivi, kus börsiettevõtete juhtkonnale, nõukogule ja juhatusele kehtestati rangem kohustus, 40 : 60% reegel, aga riigiettevõtete, riigi nõukogude, erinevate kollegiaalsete kogude ja omavalitsuste kogude puhul me ei ole sellist nõuet kehtestanud. On ainult see pehme nõue, et võimaluse korral tuleks seda teha. Ja see ei ole tulemust andnud. 

Sotsiaaldemokraatide tehtud muudatusega saab see nõue selgemaks ja siduvamaks ning seda ei saa tõlgendada vabatahtliku või tingimuslikuna. Nii et sellega me rõhutaksime, et seda kohustust, et mõlema soo esindajad oleksid riigi ja omavalitsuste kollegiaalsetes kogudes, tuleb täita järjepidevalt ja süsteemselt, mitte ainult juhul, kui see iseenesest juhtub või kui see on kuidagi mugav või lihtne. 

Tegemist on minimaalse nõudega ja seetõttu ma ootaksin siin saalis laia toetust. Me ei räägi pariteedist, me ei räägi sellest, et 40% peab olema vähemalt ühe soo esindajaid. Tegemist on tõesti minimaalse ühisnimetajaga. Me juhime tähelepanu sellele aspektile, et tuleb sooaspektiga arvestada. Meil on seaduses juba 22 aastat selline pehme nõue olnud ja nüüd võiks astuda sammu edasi ja võtta see fraas võimaluse korral seadusest välja. 

Börsiettevõtetele kehtestatud nõudest oli juttu. See nõue ütleb, et kummagi soo esindatus peab olema vähemalt 40% nõukogust ja vähemalt 33% juhtkonnast. See kohustus on üleeuroopaline. Riigi äriühingute puhul on osaluspoliitika põhimõtetes nimetamiskomiteele nähtud ette börsiettevõtetega sarnase kohustuse täitmine. Riigi äriühingute nõukogu liikmete valimise ettepanekute tegemisel arvestab nimetamiskomitee soolise tasakaalu eesmärki, mille kohaselt peavad kolme liikmega nõukogudes olema esindatud mõlemast soost liikmed ning nelja ja enama liikmega nõukogudes peaks kummastki soost liikmeid olema vähemalt kaks viiendikku. 

Kui vaadata viimase kümne aasta jooksul toimunud muutust, siis näeme, et suur osa sellest perioodist on olnud naiste osakaal näiteks nõukogudes, kui me räägime riigi osalusega äriühingutest, mille kohta selline ülevaade on paremini kättesaadav, siis ega 30%-ni ei jõua. Kuidagi see 30% – nii nagu me Riigikogu saalis räägime küll soolisest võrdõiguslikkusest, seda 30% kätte ei saa. On siin, ma ei tea, 27 naist või 29 naist ja äriühingute nõukogudes on samamoodi: võtame lahti, jah, 24% või 26% olenevalt aastast. 

Aga ma pean nentima, et viimase paari aasta jooksul on nimetamiskomitee on seda soo aspekti arvesse võtnud. Esmatähtis on pädevus ja kui pädevad kandidaadid on olemas, siis tõepoolest, võimalusel alaesindatud soo liige nõukogusse määramiseks otsustamisele saadetakse. On toimunud hüpe, me oleme juba ületanud 40% piiri. See ei ole tulnud iseenesest, see ei ole tulnud möödaminnes või kõrvalt vaadates. See on tulnud seeläbi, et teadlikult selle teemaga tegeletakse. Nii et pädevad naised igasuguse rolli täitmiseks on Eestis olemas nii kohaliku omavalitsuse tasandil kui riigi tasandil. Seega, selline muudatus seaduses annaks õige signaali ja suuna, et igal tasandil tuleks soo aspekti otsuste tegemisel arvesse võtta. 

Nüüd valitsuse seisukohad. Nad küll pidasid oluliseks eelnõu eesmärki parandada soolist tasakaalu, aga ei toetanud ettepanekut. Minule mõnevõrra üllatuslik põhjus oli see, et valitud lahendus võtta välja sõnapaar "võimaluse korral" muudab senise põhimõtte ebaproportsionaalselt jäigaks. See, et kollegiaalses kogus on üks naine, on ebaproportsionaalselt jäik. See on midagi, mida valitsus peab tänapäeva ühiskonnas rakendamatuks, et me ei suuda leida ühte naist kümne mehe kõrvale. Mina ei ole sellega nõus. Tegemist on minimaalse vajaliku sammuga, see ei ole ebaproportsionaalselt jäik ega koormav mitte ühegi kogu suhtes. Seega ma väga loodan, et siin saalis see eelnõu leiab toetust. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja ettekandja! Konkreetne küsimus: mitu kohta, siis seda kvoodikohta, vabaneks? Mul ei ole ülevaadet, kui palju on neid kollegiaalseid kogusid. See tähendab järelikult … Kui kollegiaalsete kogude arv on teada, siis mitu kohta sealt peaks vabanema? Ja teine küsimus on, kuidas nad siis vabanevad.

Aitäh! See on väga hea küsimus, sellepärast et nõukogust ei saa kedagi soo tõttu välja arvata, ka see on diskrimineerimine. See seadusest väljavõetav sõnapaar "võimaluse korral" ja sellise kohustuse lisamine või kohustuse tekitamine tähendab seda, et need otsused tehakse siis, kui see aeg tekib, kui nõukogu liikmetel leping, ma ei tea, tähtaeg saab läbi, luuakse uus otsustuskogu, keegi läheb pensionile või lahkub. Ühestki kogust mehi eemaldama ei hakata, soo alusel sellise otsuse tegemine on ka diskrimineeriv. Aga samm-sammult kõikides otsustuskogudes tehakse muudatusi inimeste ringis ja iga järgmise otsuse tegemisel tuleks võtta arvesse ka sooaspekti. Nii et seaduse täitmine ei muuda olukorda 1. juulist 2026 või 1. jaanuarist 2027, vaid iga järgmise kogu liikmete nimetamise või otsusega saab teha sammu selles suunas, et sooline tasakaal oleks parem.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Viimastel nädalatel – tegelikult mitte küll otseselt nõukogude tasandil – on tulnud päris karme näiteid, kus seda absoluutselt ei ole suudetud järgida. Võtame kas või Riigikogu juhatuse valimised, võtame eile toimunud Eesti Linnade ja Valdade Liidu juhatuse valimised. Seda loetelu võiks tegelikult jätkata, kus mingil põhjusel üks sugu – ma ei nimeta, kumb – on oluliselt alaesindatud. 

Aga ma küsiksin pigem seda, kas sa oskad tuua näiteid, kuidas seda on varasema praktika osas kirjeldatud, et seal meil ei tekkinud võimalust sellest asjast lähtuvalt nimetada mees või naine mingi nõukogu liikmeks. Kas on mõni hea näide?

Aitäh küsimuse eest! Tõesti, Peeter Ernitsale jäin selle kogude arvu [võlgu]. Riigiettevõtteid iseenesest on 21 – ja liikmeid, ma ei tea, üle saja –, aga see on midagi sellist, mille üle me arvet peame ja saame need ka internetist leida. 

Aga soolise võrdõiguslikkuse seadus puudutab tõepoolest kõiki, on see siis linnade ja valdade liit, on see omavalitsuse nõuandev kogu või, ma ei tea, kõik sellised organid – meil ei ole riiklikku andmebaasi. Me räägime põhimõttest ja me räägime ilmselt sadadest kogudest, igas omavalitsuses on ju mõni. Tõesti, see eilne linnade ja valdade liidu juhatuse valimine, kui 12 valitavast kohast ühe saab naine – ei, meil on rohkem omavalitsusjuhte, kes on naissoost. Selles mõttes, et osakaaluna ei ole see selline üks üheteistkümnele suhe. Naised sobivad millegipärast valda juhtima ja linna valitsema, aga LVL-i juhatusse ei sobi. See tegelikult ei ole õige.

Seadusemuudatus annakski vajaduse sooaspekti kaalutleda. Sellepärast, mina ka tunnistan, et ma arvan, et meil ei ole Eestis väga palju pahatahtlikult diskrimineerivaid inimesi, aga enamasti on tegemist vähese teadlikkusega. Lihtsalt ei kaaluta, ei tulda selle peale, et oot-oot, aga meil on siin ju 12 meest või 10 meest või 8 meest. Kas me ei tahaks kuulda mingisugust teist perspektiivi ka? Lihtsalt iga kord, kui otsuseid tehakse, peaks kaaluma, kas oleks väärikas alaesindatud soost kandidaat ka, kes võiks siis olla nimetatud või valitud siia ametisse. 

Näited, need juhtumid, mis avalikkusse jõuavad, on tavaliselt mingi skandaali tuules, aga seda, et meil ei oleks ühtegi pädevat naist mõnele ametikohale – mina ei tea, et Eestis oleks selline olukord ette tulnud. Jah, vahel on vaja naiskandidaati rohkem veenda, vahel tulebki sihtotsingut teha, aga sellega, et neid naisi ei ole, ma nõus ei ole. 

Samas, kui võtta ka teistpidi, kas on neid olukordi, kus teadlikult seda sooaspekti värbamisprotsessis või nimetamisprotsessis kaalutledes ei jõuta sooliselt parema tulemusele, siis ei, selliseid variante ei ole. Kui see nimetamiskomitee või mõni teine osapool hakkab sellega süsteemselt tegelema, siis tulemused paranevad. See on ainuke viis saada tulemuste paranemist, iseenesest see ei muutu. Nii et tänan küsimuse eest! Tõesti, ma arvan, et kui sellega teadlikult tegeleda, siis me saame paranemise.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja, esmalt aitäh selle väga selge ülevaate eest! Tänasel, aastal 2026 ei tohiks see seaduseelnõu üldse teemaks olla, aga täna ta on. Seda enam olen ma tegelikult hämmingus nii selle valitsuse seisukoha kui ka põhiseaduskomisjoni hääletustulemuse osas. See, et konservatiivsed opositsioonijõud meie ettepanekut ei toeta, mind ei üllata. Küll on ikka nagu äärmiselt kahetsusväärne ja väga suurt pettumust valmistav ennast justkui liberaalseteks erakondadeks nimetavad Reformierakonna ja Eesti 200 saadikute nii-öelda hääletamine ja käitumine selle eelnõu puhul. Kas sa oled nõus veel omalt poolt kuidagi andma sellele kommentaari või on sul lisainfot, kas ainult sõnades siis toetatakse soolist tasakaalu või oli lihtsalt eelnõu esitaja vale? Mis põhjusel meie eelnõu vähemalt komisjonis toetatud ei ole?

Tänan küsimuse eest! Ma ütlen, et see on minu jaoks ka üllatav, et kui tõesti oleks tegemist range kvoodiga, siis jah, et rakendamine võib olla keeruline ja tõesti täiendavalt ressurssi nõudev võib-olla ja nii edasi, et tegeleda mingisuguse sihtotsinguga. Aga me ei räägi olukorrast, kus me, ma ei tea, maailma eesrinnas nüüd nõuaks, et kahe nädala pärast palun sooliselt, poolitage kas või inimesi, aga sooline tasakaal tuleb saavutada. 

Minu maitse järgi see eelnõu tegelikult on lahja, ta on tagasihoidlik. Aga kuna maailmavaateliselt on siin saalis väga erinevad erakonnad, ma mõistan, et kõigile ei ole vastuvõetav näiteks pariteetsus või 40% : 60% printsiibi rakendamine või selliste teemade, ma ei tea, jõuline kiire elluviimine. Seega, väljapakutud samm, ta ongi tagasihoidlik, ta on nagu selline miinimum ja tõesti toob kaasa järkjärgulise ja ilmselt tagasihoidliku muutuse. Seetõttu ma ka, koalitsioonierakondadest oleks loogiline nagu väärtuseliselt, maailmavaateliselt seda toetada. 

Nüüd ma saaksin aru opositsiooni eelnõu mittetoetamisest olukorras, kus valitsusel endal on midagi samalaadset teel. Meil on siin ka olnud olukordi, kus, minu arust, aa, Isamaa seab diisliaktsiisi tõusu ärajätmise eelnõu. Et sul tuleb samasisuline eelnõu, siis valitsus ütleb, et meie oma on kooskõlastusringidel käinud, paremini läbi mõeldud, seletuskiri on põhjalikum, tead, siin on väiksed sõnastuslikud erisused. Aga me võtame välja sõnapaari "võimaluse korral". No mitmel seitsmel erineval viisil on võimalik seda vormistada? No ei ole väga paljudel erinevatel viisidel võimalik seda vormistada.

Jah, ka minu jaoks on arusaamatu, et sellise väikse sammu astumine toetust ei leia.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Ma valisin küll sind juhatajaks, aga ei õnnestunud. Aga näiteks Naiskogu Kadri või KENA – kas seal siis peaks olema lootust kellelgi, näiteks Madisel, kandideerida sinna? Või mina saaks naiskogu KENA-sse? Või mis juhtub? Näiteks, diskrimineerimine on, näiteks noored mehed on töötud, eks ju – kui mingi nende ühendus on valdavalt, siis oleks vaja sinna kellegi naise panna? Kuidas see värk käib ikka?

Jaa. On need siis katoliku kiriku, ma ei tea, preestrid või noored mehed või naiskogud, need on tavaliselt ikkagi eraalgatused. Mina räägin riigi ja kohaliku omavalitsuse nimetatavatest või valitavatest kogudest. Nad kasutavad avalikku raha, seal on suurem nähtavus, seal on suurem sümboolsus. Naiskogu Kadril on olnud minu meelest meessoost toetajaliikmeid ja iga selline eraõiguslik organisatsioon saab ise otsustada. Nii nagu Eesti meeste ujumiskoondises ei saa nõuda, et seal peab olema 40% naisi, nii ei saa ka, on need hobitegevused või klassiõdede seltsingud. Praegu on draamateatris väga hea etendus "500 aastat sõprust" – ei saa nõuda, et Ita Everi sõpruskonnas oleks vähemalt 40% mehi. Ei pea olema! Aga avaliku sektori asutused ning riigi ja kohaliku omavalitsuse kogud võiksid eeskuju näidata ja avalikku raha kasutades tagada selle, et arutelud on mitmekesised ja otsused arvestavad võimalikult paljude ühiskonnaliikmete huve.

Diana Ingerainen, palun! 

Aitäh! Hea Riina! Ma arvan, et on tegelikult õige otsida tasakaalu ja see on otseselt seotud ühiskonna väärtustega, kuidas me ise natukene neid suuname ja kujundame. Aga ma küsin su käest, et oled sa mõelnud, kui suur selle muudatuse mõju on. Kui täna see muudatus läheb edasi ja seda arutatakse ja tehakse võib-olla paremaks, kui suur selle mõju võiks olla?

Aitäh! Me ilmselt räägime mitmesajast naisest, kes saavad kohaliku omavalitsuse või riigi kogudes võimaluse kaasa rääkida. Eks see tempo sõltub tõepoolest ka sellest, et kui otsus läbi läheb, siis kuidas me seda kommunikeerime ja selgitame, kuidas teadlikkus paraneb. Aga see edasiminek sama tüüpi otsuste puhul tegelikult on toimunud ja iga kord teadlik soolise aspektiga arvestamine toob kaasa selle, et naisi on rohkem. Eks seal need kaudsed efektid on suuremad. Sotsiaaldemokraatlikul Erakonnal on juba, ma ei tea, 15 aastat kokku lepitud põhimõte, et meil on triibulised valimisnimekirjad. Ja me näeme, et me saamegi: Riigikogu valimiste tulemused tulevad 50% mehi ja 50% naisi. Kui on triibulised nimekirjad, siis sa saad selle tulemuse. 

Jah, tublidel naistel ei ole võimatu pääseda Riigikokku ka ilma triibuliste nimekirjadeta. Aga see rajasõltuvus: kui sa oled olnud nimekirja tipus, siis sul on suurem šanss osutuda valituks, esinumbrina sa võtad need erakonna hääled, ja kui sul on see kogemus siin saalis, siis sa tundudki juba pädevam, sul on suurem tõenäosus.

Kõik sama kehtib kohaliku omavalitsuse ja riigi igasugustes kogudes ka. Ai, sa oled juba eelmises koosseisus ja vaat väga tublisti arutasid ja rääkisid kaasa, tekib mingi kogemus. Aga tuleb anda võimalus ka uutele inimestele. See ei tähenda, et nad on vähem pädevad või vähem võimekad. Selline rajasõltuvus, kus kogu aeg samad mehed otsuseid teevad, tegelikult ei teeni ühiskonna huve.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja, suur tänu sulle väga põhjaliku ja tasakaalustatud esitluse eest! Mul on eriti hea meel selle üle, et sa selgitasid ära, mida see tegelikult praktikas tähendama hakkaks. Ei juhtu seda, et ühel hetkel kutsutakse keegi tagasi ja nimetatakse uus, vaid see toimub järk-järgult vastavalt sellele loogikale, keda on vaja rohkem esindada. Ja kui on ainult naiste kollektiiv, kus on esitatud nõukogusse, siis järgmine vabanevale kohale on mees. See ei ole selles mõttes nagu nii, aga praktika näitab, et tegelikult on just nimelt naised alaesindatud. Väga tänan ka selle eest, et sa tõid selle näite triibulistest valimisnimekirjadest. 

Küsimus on lihtsalt see, et kas sa oled aru saanud, mis hirm see siis on. Muidu räägitakse, et me hoiame naisi. Kas see on hirm, et naistele tuleb palju tööd, või järsku naised hakkavad midagi otsustama? Mis hirm see siis on?

Aitäh! See on väga hea küsimus. Ilmselt mingi abstraktne hirm siin taga on. Aga mina ka seda tegelikult ei mõista. Aga sa, Helmen, tõid väga olulise aspekti välja. Tõepoolest, selles kontekstis, kuna me näeme koondnumbrites, et naisi on otsustavates rollides vähem, siis arvestades seda, et Eestis on Euroopa Liidu kõige segregeerunum tööturg, ka valdkonniti, mida noored õpivad, kuhu nad tööle lähevad, siis tegelikult meil on terve rida valdkondi, kus on naisi rohkem. Tõepoolest, ükskõik, kas me peame sotsiaalvaldkonnas või haridusvaldkonnas arutelusid, tegelikult peavad mehed ka laua ääres olema. See muudatus ei ole kuidagi nii, et laseme nüüd mehed lahti ja asendame naistega, vaid see tegelikult teenib meie kõigi huve, sellepärast et selline sooliselt segregeerunud haridusruum ja tööturg ei ole mõistlik. Nii et need valdkondlikud arutelud võiksid hõlmata mõlema soo esindajaid. Olenemata sellest, kas praegu on nendes kogudes ainult mehed või ainult naised, seda tasakaalu on vaja otsida.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Vaadates ka praegu siin saalis olevate Riigikogu liikmete nii-öelda soolist tasakaalu, siis päris hea pilt on. Naisi, mulle tundub, et on rohkem. 

Ja on üks valdkond, kus on ka päris hästi nagu õnnestunud. See on aastakümnete pikkune töö spordivaldkonnas just rahvusvahelisel tasandil. Ma mäletan, veel 20 aastat tagasi, kus preemiarahad näiteks olid erinevad, mehed said oluliselt rohkem kui naised, on võrdsustatud. Me teame, et rahvusvahelistes organisatsioonides on päris palju nii-öelda erinevaid nõukogusid, erinevaid tööorganeid, kus on väga selgelt nõue, kas vähemalt siis 40% mehi või 40% naisi. 

Aga mul on küsimus. Sina kui valdkonnas väga pikalt olnud ja tunnetad seda hästi, kus on veel selliseid häid näiteid, kus tegelikult asjad on läinud selles suunas, nagu ma spordist näitena tõin?

Aitäh! Tõesti, spordinäide on hea. Lisaks siis ka minu meelest kohtunikud. Varem oli norm, et kohtunikud on kõik meessoost justkui, aga spordikohtunikud, tegelikult see ei ole kuidagi soospetsiifiline amet. On täiesti võimalik soolist tasakaalu erinevates aspektides saavutada. 

Mina tooksingi välja võib-olla suured ettevõtted, on need siis Põhjamaade, Rootsi või teiste, kus on selline sooline tasakaal ühiskonnas ikkagi tavapäraseks saanud, kus see on norm, kus tööturg ei ole segregeerunud. Kui need ettevõtted investeerivad Eestisse ja teevad siin neid oma juhtimisotsuseid, siis nad tegelikult lähtuvad nendest väärtustest, mis on emafirmas või kuskil mujal, ja nad kuidagi kanduvad siia üle. On näha, et sellisel viisil ka seda muutust on Eestis saavutatud. Aga seda, et Põhjamaades see muutus juba aastakümneid tagasi toimus, ma kujutan ette, et seal võisid olla ka väga sarnased arutelud, aga lõpuks, ma ei tea, võitis terve mõistus ja saadi aru, et kõigi jaoks sobivat ühiskonda saab ikkagi ehitada siis, kui kõik on otsuse tegemisse kaasatud. Ja seal see muutus tõepoolest ka maailmas paistab silma. 

Nii et ma tooks välja Põhjamaad ja tõesti suurte ettevõtete juhtimisstruktuurid või nõukogud, kus nende aspektidega, ilma direktiivi nõudteta, ilma riiklike kohustusteta, on juba aastaid arvestatud.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Ma läheksin siit kohe edasi. Mulle meenub, et kui mina astusin ülikooli õigusteaduskonda, siis ütles meile suures saalis üks õppejõud, et eelistatakse mehi. Aga tänapäeval see enam nii ei ole õnneks. Aga minu küsimus on see, kas siis mõlema soo parem esindatus riigi ja kohaliku omavalitsuse kogudes aitab parandada otsuste kvaliteeti ning vähendada ühetaolise otsustamise riski. Sa küll rääkisid sellest, aga võib-olla kordad siin saalis veel üle.

Aitäh! Selle kohta on tõesti ka rahvusvahelisi uuringuid. Kui oleks Eesti konteksti silmas pidades lihtsalt tervemõistuslikult mõeldud, et ükskõik millised arutelud, näiteks kohalikul tasandil – seal elavad pered, seal elavad lapsed ja naised, seal on olulised teemad, lapsehoiu korraldamine. Kuidas on võimalik, et, ma ei tea, sotsiaalhoolekande teenused, vastutus on kohalikul omavalitsusel ja me ütleme, et teenuste rahastamine ja kujundamine on puhtalt meeste teha? Või lastehoid. Jah, siis tekib ka küsimus, kas neil on mingi eripärane pädevus nende otsuste tegemiseks, et me nende otsuste tegemise juurest naisi peaks eemal hoidma. Rahvusvahelised uuringud näitavad nii kohaliku omavalitsuse kui ka riigi tasandil, et sa kaalud läbi rohkem aspekte ja lõpuks teed terviklikuma otsuse. 

Äriettevõttete puhul on samamoodi. Hästi paljud võib-olla uued tooted, riskid, kliendi tundmine, disain – nad on leidnud tõepoolest, et see on äriliselt kasulik. Sa pead ikkagi päris kliendi peal seda testima, päris kasutajatega arvestama. Nii et rahvusvahelist tõendust, et mitmekesisus otsustajate ringis toob majandusliku kasu, on ka olemas.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Me oleme tõesti sellises kummalises olukorras, kus meil tegelikult rohkem kui poole ühiskonnast moodustavad naised. Meie riigis on päris palju selliseid muresid, mis on seotud sellega, et naised on alaesindatud oluliste otsuste juures. Ma pean tunnistama, et olen minagi pettunud selles, et Reformierakond ja Eesti 200 seda eelnõu ei toetanud. Aga järgmisel nädalal on tulemas Riigikokku veel üks eelnõu, mille oleme meie algatanud. See on ERR-i nõukogu puudutav eelnõu, mis leidis kultuurikomisjonis tegelikult vastupidi sellele eelnõule [mõistvat suhtumist]. Ta tuleb saali ja kultuurikomisjon ei öelnud, et ta ei toeta seda. Mida sina näed, miks on nii erinev suhtumine? Ja muidugi ka see, et minister Purga ise ei toeta ERR-is sookvoodi sisseviimist. Kas sa saaksid natuke kommenteerida?

Aitäh! Minu jaoks selles mõttes, et koalitsioon on vähemalt järjepidev olnud, et nad ei ole toetanud ERR-i nõukogu soolise tasakaalu parandamist või reegli kehtestamist, ei toeta seda riigi ja kohaliku omavalitsuse komisjonides ja kogudes, ka börsiettevõtete direktiivi puhul. Aga see oli direktiivi ülevõtmine ja see oli justkui kohustus. Aga tõesti, minu arust oli see rahandusminister, kes siit puldist ütles, et see on kohustuslikus korras otsustamine ja praktikas selle elluviimine on ikka äärmiselt keeruline. Kuigi me räägime tõesti üksikutest ettevõtetest valdkondades, kus klientideks on ka naised, ettevõtetes töötavad naised tuhandete kaupa. Kuidas võib olla võimalik, et nõukogu või juhatuse tasandile ei ole võimalik naisi leida? See tegelikult ei ole reaalsus, küsimus on ainult teadlikkuses, värbamispraktikates, tasustamispraktikates. Teadliku otsustamise korral on võimalik seda teha. Aitäh!

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Rohkem teile ei olnud. Juhtivkomisjonis toimunud arutelu võtab kokku põhiseaduskomisjoni liige Jaak Valge. Palun!

Aitäh! Head kolleegid! Ma siis arvan, et te praegusel juhul minu oraatorivõimeid eriti nautida ei soovi, ja katsun siis hästi lühidalt teha. 

Põhiseaduskomisjoni koosoleku arutelus siis keskendus vaidlus peamiselt sellele, kas soolise esindatuse nõue peaks olema õiguslikult siduv, mida see praktikas tähendaks, ja põhiline, kas see parandaks otsustuskogude kvaliteeti või looks hoopis õiguslikku ebamäärasust. 

Lauri Läänemets kaitses eelnõu loogikat, rõhutades, et eesmärk ei ole kehtestada kvoote ega konkreetseid proportsioone, vaid luua selge põhimõte, et otsustuskogudes peavad olema nii mehed kui naised. Ja tema hinnangul aitab siis parandada otsuste kvaliteeti ja vähendada ühetaolise vaatenurga riski. Ja rõhutas ka seda, et Eestis ei saa tõsiselt väita, nagu puuduksid pädevad naiskandidaadid, ja pidas tõenäoliseks, et nõude kehtestamisel leitaks ka tegelikult lahendused.  

MKM-i võrdsuspoliitika osakonna soolise võrdsuse juht Eva Liina Kliiman esitas Vabariigi Valitsuse arvamuse, mis ei olnud mitte ainult sotsiaaldemokraatide saadikutele üllatuslik, vaid ka, ütleme niimoodi, siinkõnelejale oli üllatuslikult kriitiline. Kuigi valitsus nõustus, et sooline mitmekesisus otsustuskogudes on iseenesest oluline eesmärk, ei peetud seda eelnõu õigeks vahendiks. Kliimani sõnul tuleks parema tulemuse saavutamiseks keskenduda pigem läbipaistvatele valikuprotsessidele, kandidaatide eelkaardistamisele ja heale juhtimiskultuurile. Tõi ka selle näite, et riigi osalusega äriühingute nõukogudes on sooline tasakaal paranenud ka ilma selle seadusliku kohustuseta.  

Edasi olidki pigem sellised kriitilised sõnavõtud, keskendusid õiguslikule selgusele, pädevuse põhimõttele ja praktilisele rakendatavusele. Mina seadsin küsimärgi alla selle, või ütleme nii, et küsisin, kas võrdsust ei peaks tagama eelkõige võimaluste võrdsuse kaudu, mitte siis kohustusliku tulemuse kaudu, ja ütlesin, et minu hinnangul tekitab probleeme ka see, et eelnõus puuduvad konkreetsed proportsioonid ja sanktsioonid, mis võib siis jätta nagu selle mulje, et ei teagi, mida see täitmine täpselt tähendab.  

Kalle Laanet toetas ka seda mõtet, et otsustuskogude koosseis peaks kujunema eelkõige teadmiste ja kogemuste alusel. Ta tõi selle näite, et kui ta kunagi politseiülem oli, 1995. aastal, ja politseisüsteem oli ülitugevalt maskuliinne, naised olid politseisüsteemis erand, aga tema eelistas siis naiskandidaati just seetõttu, et ta oli pädevam, aga mitte selle tõttu, et ta oleks olnud naine.  

Helir-Valdor Seeder pidas seevastu küsitavaks, kas nõue, mille täitmiseks piisaks vaid ühest vastassoo esindajast, ei ole liiga tagasihoidlik. Ma arvan, et selles arvamuses oli irooniat, aga ma ei ole ka päris kindel. Igatahes ta tõstatas selle küsimuse, et mis peaks juhtuma siis, kui mõni kogu moodustatakse seadusega vastuolus.  

Ando Kiviberg püüdis ka esile tuua praktilisi kitsaskohti ja küsis, mida teha olukorras, kus kohustus küll eksisteerib, aga sobivat teise soo kandidaati ei ole. Samuti tõstatas küsimuse, kas sanktsioneerida tuleks hoopis juhtumeid, kus võimalus mõlema soo kaasamiseks oli olemas, kuid seda ei kasutatud. Lauri Läänemets vastas sellele, et just selliste olukordade tõendamine oleks väga keeruline ja seetõttu ei pea ta sanktsioonide lisamist realistlikuks ega vajalikuks. Tema hinnangul oli eelnõu mõte eelkõige muuta otsustajate käitumist ja sundida neid valikuid teadlikumalt põhjendama.  

Kokkuvõttes siis võib öelda, et arutelust joonistus välja teatav vastasseis. Ühelt poolt arusaam, et õiguslikult siduv miinimumnõue on vajalik, sest senine pehme regulatsioon ei ole tulemusi andnud. Teiselt poolt see seisukoht, et kuigi eesmärk on legitiimne, võib selline muudatus jääda liiga ebamääraseks, raskesti rakendatavaks ja minna ka vastuollu pädevuspõhise valiku ideaaliga.  

Arutelu tulemusena otsustas komisjon teha ettepaneku eelnõu täiskogus tagasi lükata. Otsused olid sellised, et päevakorda võtmine, konsensuslikult poolt, tagasi lükata, poolt oli 9, Ants Frosch, Maria Jufereva-Skuratovski, Ando Kiviberg, Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Helir-Valdor Seeder, Andrus Seeme, Timo Suslov ja Jaak Valge, vastu 1, Lauri Läänemets, erapooletuid 0. Juhtivkomisjoni esindajaks määrati mind. Aitäh!

Teile on ka mõned küsimused. Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu sellise põhjaliku ettekande eest! Saime kõik teada, mis tegelikult komisjonis toimus. Aga minu küsimus teile on, et mis te arvate, kas see eelnõu aitab laiendada kandidaatide ringi ja tuua otsustusprotsessidesse rohkem seni alaesindatud kompetentsi ja kogemusi. Kas te peate seda oluliseks? Mul hakkas siin kõrva see väljend "võimaluste võrdsus". Võimaluste võrdsus tähendab ikkagi seda, et ka naistele antakse võimalus. Mis te nendest kompetentsidest ja kogemustest arvate, alaesindatud?

Aitäh! Tänan, et te peate minu arvamust väärtuslikuks! Aga mina arvan, et sellel ei ole erilist väärtust praeguses kontekstis. Ma olen nii-öelda kroonik, selle komisjoni arutelu esindaja. Aga kui ma pean ilmtingimata midagi ütlema, siis ma ilmselt nõustun teie väitega, et teatavat mitmekesisust see võib kaasa tuua. Teisalt on sellel ka kindlasti negatiivne pool selle teatava mitmekesisuse – noh, kuidas öelda – vaikimisi omaksvõtmise kõrval.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Kõigile meeldivad targad ja kompetentsed juhid, aga tarkus ja mees ei ole sünonüümid. Kindlasti on väga palju tarku naisi ka. Ma usun, et nii ühiskond kui ka otsustavad kogud on palju tugevamad siis, kui seal on esindatud mõlema soo esindajad, sest teadupärast mõnedes küsimustes inimesed mõtlevad erinevalt ja nendest aruteludest võivad sündida parimad otsused. Sama küsimuse, mille ma esitasin Riina Sikkutile, ma küsin teie käest komisjoni arutelude põhjal. Kas te tunnetasite komisjoni istungil, et mis hirm see siis on, kui oleks esindatud nendes nõukodades või anda see võimalus, et seal oleksid esindatud tõepoolest mõlema soo esindajad? Mis oli see põhjus? Te kandsite küll väga hästi ette need küsimused, mis komisjonis tekkisid. Need on täiesti mõistetavad. Aga mis siis teha, kui ei ole? Ilmselt siis otsiti vähe või otsitakse. See on ju tegelikult tulevikku vaatav. Aga mis võiks olla see tunne, see hirm?

Aitäh! Ma pean ennast suhteliselt empaatiliseks inimeseks, aga võib-olla mitte nii empaatiliseks, et ma oleksin suutnud seal komisjonis hirmu tunnetada. Ma arvan, et seda hirmu ei olegi. Kellelgi lihtsalt ei ole mitte midagi selle vastu, kui otsustuskogudes on naisterahvaid rohkem, kui nende pädevus selle eelduse annab. Ma arvan, et keegi naisi ei karda, vastupidi. 

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Muinasjutud õpetavad meid. Mulle tuleb teatud mõttes selle aruteluga meelde naksitrallide film, kus kõigepealt oli kasse palju ja pärast oli rotte palju. Tegelikult on ikkagi tasakaal väga-väga hea. 

Kuidas teile tundub, eriti selles valguses, kui me vaatame praegust haridusstatistikat, kus kahjuks hästi kõrgelt haritud naiste hulk on tunduvalt suurem kui meeste hulk – jällegi võiks olla rohkem ühiskonnas võrdsust –, kas tulevikus äkki see seadus oleks just ka meeste kaitseks, et tulevikus oleks mehi ja naisi otsustavates kogudes võrdselt?

Siin on jälle selline väärtusküsimus, mille üle oleks hea debateerida, aga ma ei ole praegu selles rollis, et seda nii väga teha. Mis puutub kõrgkoolide üliõpilaste proportsiooni, siis minu isikliku arvamuse kohaselt annab see ka mingisuguse viite sellele, et kõrgkooliõpe ei vasta väga hästi Eesti ühiskonna vajadustele.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Oma ettekandes, komisjoni arutelu kokkuvõttes, te rõhutasite mitu korda vastuolu pädevusega. Eriti ilus sõnaühend või juba fraas oli, et põhjus, miks seda eelnõu ei toetatud, oli vastuolu pädevuspõhise ideaaliga. Ma teen väikese järeleaitamistunni. Soolise võrdõiguslikkuse eestkõnelejad, nii ka meie, räägime alati sellest, et pädevus on esimene samm igal juhul. Ei ole pädevus ja sugu üksteist välistavad asjaolud . Ehk kõigepealt on pädevus ja siis on sugu. Ka see eelnõu jätkuvalt selle eest seisab.

Minu küsimus on selline: kas selle komisjoni arutelu põhjal saab järeldada, et EKRE, Keskerakonna, Isamaa ja üllatuslikult ka Reformierakonna ja Eesti 200 saadikute vastumeelsus sellele muudatusele on kas võhiklikkuse tõttu, tuues pädevust argumendiks, või silmakirjalikkuse tõttu?

Teie aeg! Aitäh!

Ka niimoodi püstitatud küsimusele ma ei oska täpselt vastata. Kõigepealt, minu arvates EKRE esindajat seal ei olnudki. Küll aga võiks arvata, et komisjoni liikmed eeldavad, et kui pädevuse ideaal on täidetud, siis iseenesest on ka sugude võrdsus täidetud. Seal oli küll juttu sellest, et me ju keegi ei taha välistada seda, et on valdkondi, kus on meesterahvad ehk mis on rohkem meesterahvastele omane, ja teised valdkonnad, kus naisterahvad on tugevamad. Kas seda on siis mõtet nagu eraldi seadusega nõuda? See, ma usun, jäi nendele vastu hääletanud komisjoni liikmetele võib-olla kahtlaseks. Võib-olla osa komisjoni liikmeid, koalitsiooni esindajad, hääletasid ka nendel põhjustel vastu, mida teie rühma inimesed siin kõnedes juba on välja toonud.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Ma olen selles mõttes ikkagi üllatunud, et Reformierakond ja Eesti 200 on otsustanud naistevaenuliku ja tagurliku konservatiivse tiivaga ühineda. Aga ma küsin teilt hoopis seda, miks teile meeldivad homogeensed seltskonnad. Miks teile meeldib, kui laua taga on ainult mehed? Aitäh!

See on see konjakijoomise küsimus. Mulle väga naised meeldivad, igal pool, laua taga ja mujal ka. Aga jälle, ma ei tea, kas konservatiivsust saab alati tagurlikkusega seostada. Ma ise mõtlen kuidagi nagu niimoodi, et küllap seal peaks olema nagu teatav proportsioon selle kogemuse vahel, mis meil on juba varem olnud, ja selle nii-öelda uue maailma omaksvõtmise vahel. Ma arvan, et antud juhul on see konservatiivsuse ja vasakpoolsuse põhivaidlus eelkõige seal, et konservatiivid eelistavad toetuda eelkõige nendele põhimõtetele, mis on ennast juba ajaloos õigustanud, välistamata ka mingeid uusi põhimõtteid. Ja võib-olla siis vasakpoolsemate poliitikas on need uuemad põhimõtted, nende proportsioon suurem.

Andre Hanimägi, palun! 

Lugupeetud aseesimees! Hea ettekandja! Nagu te ka välja tõite ja ma protokollist sain lugeda, siis Isamaa esindaja härra Seeder pani pahaks, et eelnõul on liiga vähe ambitsiooni. Ja võib-olla tõesti on tal isegi õigus, ma ei oska ka niimoodi öelda. Aga selle jaoks ongi ju tavaliselt kolm lugemist, eks ole, esimese ja teise lugemise vahel saab teha muudatusettepanekuid. Kas Isamaa pakkus välja sellise loogika, et teate, sõbrad, teeme selle esimese lugemise ära ja me tuleme muudatusettepanekuga, mis on veel ambitsioonitaset rohkem tõstev? Kas oli sellist arutelu? 

Ma saan sellele küsimusele väga lühidalt vastata. Sellist arutelu ei olnud. 

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 807 SE esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda me peame hääletama ja teeme peale saalikutsungit.  

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 807 SE esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt hääletas 28 Riigikogu liiget, vastu 11, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust ja eelnõu langeb menetlusest välja. 

Sellega oleme läbinud tänase kümnenda päevakorrapunkti ning kogu päevakorra. Selelga on istung lõppenud.