Tere päevast, austatud Riigikogu! Väga suur heameel on tervitada siin istungisaali rõdudel külalisi Saaremaalt ja Muuga külast Lääne-Virumaalt. Samuti on rõõm tervitada kõiki, kes jälgivad tänast Riigikogu infotundi sinise ekraani vahendusel. Me alustame 8. aprilli infotundi. 

Head kolleegid, palun teeme kõigepealt kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 16 Riigikogu liiget, puudub 85. 

Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, kultuuriminister Heidy Purga ja siseminister Igor Taro. Tere päevast, lugupeetud valitsuse liikmed! Meie infotunni reeglid on ikka täpselt samasugused nagu varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks kolm minutit. Ja selle küsimuse raames saab Riigikogu liige võimaluse üheks täpsustavaks küsimuseks, lisaks saab üks Riigikogu liige võimaluse esitada lisaküsimuse. Kokku on meil 13 registreeritud küsimust.

Esimene küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Vladimir Arhipov ning teema on riigi investeerimisatraktiivsus. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud pealtvaatajad! Hea peaminister! Täna räägivad ettevõtjad üha vähem arengust ja üha rohkem ellujäämisest. Maksud on kõrged, kütusehinnad survestavad, Eesti konkurentsivõime on seetõttu langemas. Samal ajal näeme, kuidas väliskapital hakkab ka Eestist lahkuma. Näiteks hiljutine Prisma müük ei ole juhuslik. Ja investorite riskitaluvus on langenud. See on selge signaal, et majanduskeskkond halveneb. Kui juba jaekaubandus hakkab surve all murduma, siis on probleem sügavam. Lisaks mõjutab seda loomulikult meie globaalne ebastabiilsus, sealhulgas Pärsia lahe sündmused, mis tõstavad energia- ja logistikakulusid. 

Öelge palun, millised on konkreetsed otsused, millega te kavatsete peatada investeeringute vähenemist ja hoida usaldust Eesti majanduse vastu.

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Hea küsija! Teie küsimusest mõned detailid: te mainisite, et maksud on kõrged, kütusehinnad suruvad ja Prisma müük Coopile on märk sellest, et majandus on kuidagi valel trendil. No lubage mul siis vastata. 

Esiteks, selle aasta algusest alandasime maksukoormust. Eelmisel aastal oli maksukoormus 36,6% ja sellel aastal on see 35,2% – maksukoormus vähenes 1,4% võrra. See on rekordiline maksulangus Eesti ajaloos, ligikaudu 780 miljonit eurot jääb majandusele ja inimestele rohkem kätte. Seda kõigepealt maksude poolest. 

Teiseks, aktsiisitõusud, mis oleks pidanud mais toimuma, me jätsime ära – see eelnõu peaks siin parlamendi menetluses olema, kui ta juba ära ei ole menetletud –, just sellessamas võtmes, et mitte kanda Hormuzi väina ja Iraani [sündmustest tingitud] hinnasurvet edasi meie tarbijatele. Samamoodi on Eesti riik varude keskuse kaudu osaline uute varude turule toomises – kuigi, jah, meie varud on maailma mastaabis väikesed –, et kriisis, kus kütuse hind on tarnehäirete tõttu kasvanud, suruda alla tarnehäiretest tulenevat hinnatõusu ja inimesi aidata.

Nüüd veidi numbritest. Ilmselt ma jõuan teie teisele küsimusele vastamise ajal ka sellest veel rääkida, aga investeeringute statistikat on siiski siinkohal oluline mainida. Eelmise aasta neljandas kvartalis, aasta lõpus oli aasta parim tulemus, [majandus] kasvas ligi 7%. Eesti Panga – valitsusevälise hindaja – hinnang viitab ikkagi sellele, et majanduskasvu ja aktiivsuse tase on potentsiaalselt kindlasti kõrgem, kui ta praegu paistab. Nii et see pigem indikeerib häid asju. 

Mis on meie plussid? [Esiteks,] kindlasti väga tugev, digitaalne, selge, läbipaistev, madala korruptsioonitasemega ja bürokraatiavaba asjaajamine. Ütlen ausalt, see on üsna mugav ja kindlasti aitab ka tehisintellekti kasutuselevõtt kõvasti kaasa. Täna me andsime ka [Eesti.ai algatusele] avapaugu. Teiseks, aastakümneid ja enam on Eesti maksukeskkond valitud, rõhutan, maailma kõige konkurentsivõimelisemaks. Ettevõtlusel ja investeeringute tegemisel kindlasti on seos maksudega, sest ilmselgelt valitakse võimalikult konkurentsivõimeline piirkond. 

Nii et ma nüüd lõpuks jõuan ainult lühidalt soovitada: Äripäevas oli üks väga hea lugu, mis kirjeldas, et lähiaastatel avab Eestis 24 uut tehast. Aga sellest ma räägin pärast edasi.

Suur tänu! Vladimir Arhipov, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! No loomulikult, te rääkisite kurvastusest. Jah, te kurvastasite mitte ainult mind, vaid terve Eesti elanikke kõrgete maksudega. Sellest maksuküüru kaotamisest võitsid ju enamasti need inimesed, kes teenivad üle 3500 euro. Samas, nendelt, kes võitsid midagi, kellel on väiksem palk, võtsite te käibemaksu ja teiste maksude tõstmisega selle raha niikuinii ära. Inimesed ju tegelikult kaotasid. 

Aga küsimus on selline: kas te leiate, et väliskapitali lahkumine, nagu Prisma juhtum, on märk süsteemsest probleemist Eestis ja meie majanduskeskkonnas, või on see üksikjuhtum?

Aitäh, hea küsija! Esimese poole vastamise [aja]st pean kulutama sellele, et mainin siiski ära: maksuküür rõhus põhiliselt inimesi, kellel on keskmine palk – veidi alla või veidi peale, ikka vahemikus 1200 ja 2100 eurot, mitte 3500. Ma ei tea, kui pikalt me seda debatti võiksime pidada, aga keskmise palga saaja, kes teenib kuus 2100 euro kanti, saab aastas umbes 1800 eurot ehk 13. [kuu]palga juurde. Selles mõttes mul on hea meel. Kui te ei ole seda võib-olla nii detailselt jälginud, siis mina olen. See maksukergendus läheb ikkagi inimestele, kelle palk on keskmise palga ümber, veidi alla ja veidi peale. Seda on oluline teada. Mitte rikkad [ei saa kergendust, vaid saavad] näiteks õpetajad ja politseinikud. Või kui te neid rikkaks peate, siis [saavadki raha juurde] needsamad rikkad – õpetajad ja politseinikud. 

Nüüd kapitali lahkumisest. Mina ise arvan, et mul peaministrina on keeruline kommenteerida ühte tehingut. Eestisse tuleb palju erinevaid investeeringuid. Ja ühe kaubaketi müük teisele – ma küll ütlen, et pigem on see turu konsolideerimise mõttes [hea]. Ma vaatasin ka teiste kettide hinnanguid – loodan, et ma nüüd kellelegi ebaõiglaselt midagi ei omista –, erinevad Eesti ettevõtjad ütlesid, et see oli oodatud samm. Näiteks Äripäev oma juhtkirjas viitas ka sellele, et see on oodatud samm. Ehk just seetõttu, et võib-olla konkurents ei peagi olema nii mitme keti ja ruutmeetrite vahel, vaid reaalselt kaupade ja hindade vahel, sest see aitab tarbijatel tegelikult saada poest parema hinnaga [tooteid], ehk aitab sellele kaasa. 

Aga veel kord: see on ju kaupmeeste määrata. Ja lõpuks, hind kujuneb igal turul nõudluse ja pakkumise vahekorrast, mitte kellegi teise meelevallast. Sellise hinnaga, mida ollakse nõus maksma, müüakse. Nii see süsteem on. 

Nüüd investeeringutest. Ma siiski juhin tähelepanu sellele – mul ei ole eraldi detailseid [andmeid], aga võtke ise see Äripäeva lugu ette –, et lähiaastatel on tulemas 24 uut tehast. Just hiljutine lugu oli selle kohta, investeeringuid tehakse summas 328 miljonit eurot. Neid investeeringuid on Eestisse päris [suur] hulk juurde tulemas. Võib-olla suuremaid investeeringuid, mis on viimastel aastatel tulnud, on näiteks Neo tehas. Ma arvan, et seda te teate, ehk olete seal käinudki. Kindlasti kutsun inimesi seda vaatama. See annab ehk ka sõnumi, et Ida-Virumaa ja Narva on atraktiivne investeerimiskeskkond, sinna saab investeerida. Tegemist on Kanada ettevõttega, mis Euroopa Liidu toel sai valmis 500 päevaga ja toodab väga vajalikke püsimagneteid kogu Euroopale. 

Elcogen avas Euroopa suurima kütuseelementide tootmisüksuse Jõelähtmel. Tootmisvõimsus läheb 10-st megavatist 360-ni. Ettevõte saab Euroopa ühest suurimaks tahkeoksiid-kütuseelementide ja elektrolüüserite tootjaks. Ligi 50 miljonit eurot. ABB laiendas tootmist 9 miljoniga. Meil avas kontori Amazon. Ja nii edasi, seda loetelu võiks jätkata. Nii et siia investeeritakse küll. 

Aitäh! Ja lisaküsimuse esitab Vadim Belobrovtsev. Palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Mina küsiks natuke teisest vaatevinklist nende investeeringute kohta. Pole enam ammu saladus, et viimaste aastate jooksul käivad Narvas ja Ida-Virumaal regulaarselt välisajakirjanikud, kes pärast produtseerivad artikleid ja reportaaže teemal, kas Narva ja Ida-Virumaa on järgmine Venemaa sihtmärk või järgmine Donbass ja nii edasi. Näiteks Narva linnapea on juba korduvalt väljendanud oma meelepaha sellepärast, sest niimoodi külvatakse paanikat või isegi provotseeritakse inimesi. Mina olen temaga selles mõttes nõus, jällegi, just investeeringute vaatevinklist. Kui ilmuvad erinevad artiklid ja reportaažid, mis näitavad Eestit, ma ei tea, Venemaa järgmise potentsiaalse agressiooni sihtmärgina, siis loomulikult tekib välisinvestoritel küsimus, kas on üldse mõistlik Eestisse investeerida, kui olukord on selline. 

Mida teie sellest arvate? Kas meie riigil, eelkõige valitsusel, on mingi idee, plaan või visioon, kuidas selles olukorras käituda niimoodi, et mitte välisinvestoreid eemale peletada? Mida me selleks tegema peame?

Aitäh! Eks see plaan peab meil kõigil ühine olema. Ja parlamendiliikmetel on kindlasti oma roll sõnumite andmisel, seda esiteks. Teiseks, vastus sellele, mida saate anda teie ja saan mina, on ju kaunis lihtne: Eesti kuulub NATO-sse ja Euroopa Liitu, esimesest meetrist algab NATO piir. Eesti julgeolek on tagatud igal pool ja esimesest meetrist. 

Nüüd, Ida-Virumaaga ma olen ka erinevates ametites muidugi päris palju kokku puutunud. Tollal, kui seal oli õlituru kriis, aitasin majandus- ja taristuministrina tööstusi püsti hoida ja töökohti hoida. Kliimaministrina olen tegelenud eri valdkondadega, et tööstuste nõuded Euroopaga koos käiksid ja et seal oleks võimalik tööhõivet hoida. 

Ja nüüd, ma ütleksin, on pilt ju pigem selline, et näiteks seesama NEO tehas, mida ma kirjeldasin, on suur investeering, Euroopa mõttes strateegiliselt ülioluline investeering. Neidsamu püsimagneteid näidatakse G7 kohtumistel üksteisele, Kanada peaminister näitab, Ursula von der Leyen näitab. Tegelikult need on Euroopa vaates tuulikute või autotööstuse jaoks väga vajalikud. Seal on näiteks seesama Euroopa piirivalveagentuuri koolituskeskus ja nende väljaõppekeskus Frontex, seegi laieneb seal. Kaitseväe väeosa tuleb sinna juurde. Erinevad ettevõtted. No ma ei oska öelda, viimasest ajast on raske hinnata, aga ma käisin näiteks HANZA Mechanicsi laienemisplaane arutamas, vaatamas, kuidas neil läheb. Nemadki otsivad uut kohta. Samamoodi mäletan varasemast ajast, kuidas energeetikaettevõtted või mehaanikaettevõtted, näiteks Fortaco või kes iganes, kõik otsivad alati uusi võimalusi laienemiseks. 

Nii et ma arvan, et vastus ajakirjanikele ja neile, kes selliseid infooperatsioone korraldavad – me ju näeme, et selliseid infooperatsioone korraldatakse regulaarselt iseseisvate riikide vastu ja Venemaa on need tellinud, väga tihti on see nii –, peab olema ikkagi väga klaar: Eesti on NATO osa. Nagu te näete, me toimetame, me oleme kaitstud, me oleme hoitud ja siia on võimalik investeerida. 

Investeerimisaktiivsus ja see, kuidas Ida-Virumaa on arenenud – minu hinnangul on nad väga kenasti arenenud. Me mäletame, et aastate vältel on olnud mure selle pärast, kuidas näiteks tööstusparkide loomise üle käis debatt, kas suudetakse kaotatud töökohti tasa teha, eriti tööstustraditsiooniga maakonnas. Ma ütleksin küll, et on kenasti arenetud. Kindlasti tuleb tulevikutehnoloogiat ja uusi võimalusi juurde, aga teisest küljest jälle Ida-Virumaal ja sealkandis on valmisolek uute tööstuste rajamiseks tihtipeale palju kõrgem kui mujal. See on tegelikult tohutu võimalus. Eraettevõtjad on teatanud ka uutest investeeringutest, näiteks biomajandusse. Eks näis, kuidas sellega läheb. Lõppkokkuvõttes sõltub see turust ja nii edasi. 

Nii et jah, ma ütleksin, et vastus ajakirjanikele on ikkagi väga lihtne: NATO piir hakkab sealt, meie oleme NATO osa ja NATO toimib samamoodi, nagu toimib Euroopa Liit, lisaks on meil oma kaitsevõime ja valmisolek.

Aitäh! Lõpetame tänase esimese küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Ka teine küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Martin Helme ja teema on droonid. Martin Helme, palun!

Aitäh! Mul on algatuseks ettepanek, et ärme hakkame lahtisest uksest sisse murdma ja pidama üksteisele kõnesid sellest, millised värdjad on venelased. Me kõik teame, et Venemaa on meile julgeolekuoht, siin meil vaidlust ei ole. 

Aga valitsusel on ka oma kohustused Eesti riigi ja Eesti rahva ees. Nende kohustuste täitmisel on Kristen Michali valitsus minu hinnangul hirmsal kombel läbi kukkunud. Ma isegi ei hakkaks küsima, kuhu raha läks, sest raha olete te loopinud riigikaitsesse aastaid, võite mulle siin pika nimekirja ette lugeda, kui palju on torus sadasid miljoneid tellimusi, mis kõik saavad kümnendi lõpuks valmis. Aga see ei lohuta meid praegu, kui me oleme olukorras, kus Eesti riik sisuliselt on tunnistanud, et ta ei ole võimeline oma õhuruumi kontrollima. Enne just ütlesid, et julgeolek on tagatud igal pool Eestis ja julgeolek algab esimesest meetrist, aga kui me vaatame nüüd drooniolukorda, siis on täiesti selge, et julgeolek ei ole tagatud igal pool Eestis, sest Eesti ei kontrolli tervet oma taevalaotust. 

Me kõik mäletame Reformierakonna valimisloosungeid kindlatest kätest, kindlamini ja paremini kaitstud Eestist. Ma küsingi selle kohta. Kui me nüüd loeme põhiseaduse preambulit, mis ütleb, et Eesti riigi eesmärk on – kohe ma tsiteerin teile – "[…] kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus […]", siis kuidas see praegune drooni[intsident ja] läbikukkumine on klapitatud teie kindlate kätega ja parema kaitstusega? Meie tegelikkus, reaalsus on see, et Eesti ei ole kaitstud, Eesti valitsus ei suuda kontrollida meie õhuruumi.

Jaa, aitäh, hea küsija! Siin oli mitu küsimust. Mul on hea meel, et pärast kõiki neid infotunde me oleme üksmeelselt jõudnud selleni, et Putini Venemaa kujutab julgeolekuohtu kogu mõtlevale maailmale ja üldsusele. Selle üle ma ainult rõõmustan, sest mitmes infotunnis on mul tulnud teid ja teie mõttekaaslasi selles veenda. Eks sellelgi nädalavahetusel on ühed valimised, mille puhul me kindlasti vaatame erineva pilguga, kuidas nendel valimistel läheb. 

Aga nüüd, te küsite droonide kohta. Droonide puhul ma arvan, kui püüda seda [vastust] kuidagi kokku suruda kitsasse ajaaknasse, siis [tuleb öelda, et] sama risk, mis kaasneb sellega, kui Ukraina korraldab agressiooni teostava Venemaa vastu enesekaitserünnakuid ja vähendab Venemaa võimet koguda raha naiste ja laste tapmiseks Ukrainas, ehk risk, et droonid võivad sihtmärgi kaotada – ma ei tea, kuidas neid siis nimetada, kui nad sisenevad naaberriikide õhuruumidesse, hulkuvateks või sihtmärgita droonideks –, on alati olemas olnud. Seda riski on püütud alati kõikide vahenditega miinimumi viia Leedus, Lätis, Eestis ja Soomes, samamoodi teistes riikides. 

Ometi see ei tähenda, et meil oleks mõtet luua sellist illusiooni – ma olen seda ka valitsuse pressikonverentsil öelnud –, et kõike, kõikjal, igal ajal ja igas kohas tingimata alla lastakse. Selleks on oma parameetrid ja oma põhimõtted. Seda on ka Kaitsevägi kirjeldanud. Ja Kaitsevägi kindlasti hea meelega kirjeldab – nii palju, kui ta seda avalikult saab teha –, mida on näha, mida saab teha ja mida ei saa teha ning milliste vahenditega midagi tohib teha. 

Ma arvan, et moodsate droonidega, ka hulkurdroonidega, on hädas kõik riigid. Ega selle poolest ei ole meil mõtet ennast kuidagi ainulaadseks pidada. Siiski, selle vastu on konventsionaalsemaid meetmeid, on olemas raskekuulipildujad [ja tankitõrjerelvad], näiteks C-90-l on moon, millega on võimalik droone alla lasta. On ka Pioruni [õhutõrjesüsteemid]. 

Aga väga palju sõltub alati asjaoludest, sest näiteks jalaväelasele sobilik ilm, kui pilvkate on madal, nii et lennuvahend ei näe jalaväelast ja jalaväelane jälle ei näe lennuvahendit, on droonide tabamiseks mõnevõrra keerulisem. Samamoodi on mujal maailmas igal pool kasutatud ka hävituslennukeid, aga kiirused on väga erinevad – droon liigub aeglasemalt, hävituslennukid liiguvad kiiremini. Nii et üldiselt tehnoloogia ja droonide arenguga kaasneb alati risk, hoolimata sellest, kui palju parajasti kaitsesse panustatakse. 

Ma olen sotsiaalmeedias ise selle välja toonud ja näiteks ka ERR on selle info avaldanud, et Eesti panustab lähiaastatel päris palju õhukaitse loomisesse. Meil on tellitud ja juba on ka kohal erinevaid radareid. Meil hangime veel vajalikke vahendeid, aga sellest juba edaspidi. 

Aitäh! Martin Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Ikka, jah. No mina küll arvan, et siin ei olnud kedagi meist vaja milleski veenda. Te veensite lihtsalt iseennast selles, et mitte kõik Eesti rahvuslikud jõud ei olegi rahvuslikud, sest siis oleks parem meid süüdistada, ma ei tea, mingites teie fantaasiates. Okei. 

Aga risk, et meile hulguvad võõrad droonid, on ju nüüd muutunud meie riskiks. See on muutunud meie riskiks! Te võite ju meid veenda selles, et valitsus on investeeringuid teinud ja tahab parimat, aga ma arvan, et Moskvat te ei veena selles, et valitsus on kõik teinud selle nimel, et hulkuvad droonid siit ei satuks meie õhuruumist Vene objekte pommitama. See on ikkagi nüüd Eesti valitsuse asi, kohustus ja põhiseaduslik ülesanne, sellesama rahu tagamisel need riskid maandada, et siin hulkuvad droonid tuuakse alla ja nende hulkuvate droonide ettekäändel Venemaa ei annaks meile lööki. Valitsuse ülesanne on hoida need hulkuvad droonid Eesti õhuruumist eemal. 

Ja see jutt, et oleme palju raha pannud, plaanime, teistel on ka kehvasti ja ükski riik ei saa sellega hakkama – veel kord ütlen, et meile võite seda rääkida, Eesti avalikkusele võite seda juttu rääkida, aga venelasi see ei huvita. Mida te selle riskiga ette võtate, et Eestis säiliks rahu? Kuidas te tagate selle, et see risk ei muutuks sõjaks meie jaoks ja meie õhuruumis ei lendaks mingeid võõraid hulkuvaid droone?

Jaa, aitäh! Jah, püüan jõudumööda teile vastata. Selleks on hulk samme astutud. Kõigepealt kirjeldan seda pilti: seda, mida rahuajal saab teha, [me teeme], või täpsemalt, need vahendid, mida me praegu [kasutame], on rahuaja vahendid. Sõjaaeg ja sõjaolukord on teistsugune ning otsustus- ja tegevusmehhanismid on ka teistsugused. Rahuaja vahendid on oma olemuselt ikkagi sellised, mille eesmärk on ühiskonna elu võimalikult vähe häirida ja koormata. Seda esiteks. 

Oluline on droonide tõrjumisel jälgida, et needsamad vahendid, mida selleks kasutatakse, ei kahjustaks inimesi, ühiskonda, ega teeks täiendavat kahju. Mida selleks tehakse? Õhuruumi pidev seire – see on osa NATO ühisest ohupildist või õhupildist. Eestis ja Leedus tegutsevad NATO lennukid, see on õhuturbemissioon. Needsamad hävituslennukid tõusevad õhku, kui selle järele on vajadus. Meenutan, et nad on seda hiljuti teinud, nad on vahepeal Vene lennukeid eskortinud. Ja kui MiG-id tulid pikemaks ajaks meie õhuruumi, siis Itaalia F-35-d – maailma kõige moodsamad – tõusid õhku ja eskortisid venelased välja. 

Õhuruumi jälgivad Politsei- ja Piirivalveamet ning Kaitsevägi. Nende radaripildid on nüüdseks ühildatud, see tähendab seda, et nad mõlemad näevad sedasama pilti ja teavad, mis toimub. Rahuajal on Kaitseväel alalises lahinguvalves õhuväeradarid ja need on mõeldud lennuvahendite avastamiseks. Lähiaastatel tuleb neid juurde. Eestile luuakse – jah, selles mõttes on teil õigus, et sellest on räägitud ka varem – kihiline õhukaitse ja kehtestame ka püsiva lahinguvalve. Seesama rahuaja eesmärkide täitmise süsteem peaks tööle hakkama 2027. aasta lõpuks. 

Mida me veel teeme? Taristukaitse puhul saavad taristuobjekti valdajad – see puudutab eeskätt kriitilist taristut – õiguse ise erinevaid meetmeid kasutusele võtta. 27. märtsil ehk hiljuti saatis Riigikantselei kooskõlastusele ühe eelnõu, mis laiendab mehitamata õhusõidukite seiretõrjevõimalusi rahuajal. Selle sees on seesama ühine seirepilt, PPA õigus tõrjuda mehitamata õhusõidukeid, Kaitseväe vastutus, Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamine, julgeolekuasutuste võimalus droone tõrjuda, turvaettevõtjate ja riigikaitseobjektide puhul ka kiirreageerimine. Tsiviildroonidele reageerib sellessamas mitmekihilises droonitõrjes esimesena Politsei- ja Piirivalveamet, kui aga Politsei- ja Piirivalveamet ei saa ohtu tõrjuda, teeb seda Kaitsevägi. Sõjaliste droonide puhul on roll vastupidine: kõigepealt Kaitsevägi ja siis PPA.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Mart Helme. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Kristen Michal! No see on ju kõik ilus jutt, aga see jutt on selline, et tulevikus. Lennukid tõusid õhku! Lennukitega droonide püüdmine – no ma ei tea, võib-olla tuleks mingid võrgud panna kahe lennuki vahele, siis saab need droonid püüda sinna võrkudesse. Hakkame kalastama siis droone.  

Küsimus on ju väga põhimõtteline, küsimus on Eesti riigi suveräänsuses. Ja suveräänsus tähendab seda, et riik kontrollib kõike oma territooriumil, sealhulgas selle territooriumi kohal olevas õhuruumis toimuvat. Ma toon teile näite teisest maailmasõjast: kui sakslased lendasid üle Šveitsi, et pommitada Prantsusmaad, siis šveitslased lasid Saksa lennukid alla, ehkki nad olid neutraalsed. Šveitslased küll kartsid, et sakslased võivad neile kättemaksuks kallale tulla, aga nad tulistasid Saksa lennukid alla, sest neil oli suveräänne riik, kes kontrollis oma õhuruumis toimuvat.  

Meil on nüüd samasugune lugu. On kaks võimalust: kas me kuulutame välja sõjaseisukorra või me tulistame need droonid alla. Ei ole küsimus selles, kas need on sõbralikud droonid või vaenulikud droonid. Need on meie õhuruumi, meie julgeolekut rikkuvad droonid, ükskõik kelle omad nad on. Suveräänne riik ei talu seda, et tema õhuruumis toimub midagi tema tahte ja tema otsuse ja tema kooskõlastuse vastaselt. Kui aga see kooskõlastus on ukrainlastele antud, siis me oleme ju sõja osapool. Nii et siin tuleb ka selle peale mõelda.  

Missugune siis ikkagi teie seisukoht on? Kas Eesti Vabariigi valitsus teie juhtimisel kavatseb täiel määral rakendada suveräänset kontrolli oma territooriumil toimuva üle või laiutabki käsi ja ütleb, et Venemaa tõrjub meile sõbraliku riigi droone meie õhuruumi ja me ei saa midagi teha? On teil ikkagi selline mõte ka peast läbi käinud, et me peame need droonid alla kukutama? Ja kui need droonid on Ukraina droonid, siis me peame Ukrainale selgeks tegema: me ei talu sellist olukorda, vaatamata kogu toetusele ukrainlaste võitlusele Venemaa vastu. Me ei talu seda olukorda …

Teie aeg!

… kus meid kistakse konflikti.

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! No ma hakkan tagumisest otsast peale. Välisminister kohtus märtsi lõpus Ukrainas eri osapooltega, arutati neidsamu drooniintsidente Euroopa õhuruumis ja meie õhuruumis samamoodi. Välisminister andis edasi selle sõnumi, et drooniintsidendid on Eestis, nagu teiegi ütlete, Venemaa täiemahulise agressioonisõja otsene tagajärg. Meie seisukoht on, et tuleb rakendada kõiki meetmeid, et vältida Ukraina droonide sisenemist muu hulgas Eesti õhuruumi. Me mõistame Ukraina õigust enesekaitsele, täpselt nagu te ütlesite. 

Aga oluline on rõhutada siinjuures ka seda, mida ma tabasin allnoodina: kuigi Vene propagandaga väidab, et Eesti on lubanud oma territooriumi ja õhuruumi kasutada kellelgi kolmandal, siis [tegelikult nii] ei ole. Ei ole! Ma olen seda korduvalt ka infotunnis öelnud ja kindlasti kordan selle üle. Seda on oluline rõhutada: Eesti ei anna oma õhuruumi ega territooriumit kellelegi teisele kasutada. Olgu see hästi selgelt öeldud, et poleks kahtlust. 

Neid võimekusi ma enne kirjeldasin ja seda süsteemi, taristukaitset ka veidi. Mõte on ikkagi selles, et meie taristu on kaitstud. Ja meil on võimed, tulevikus järjest kasvavad võimed – sellesse me investeerime nii nähtavuse mõttes, süsteemide mõttes kui ka organisatsioonilises võtmes –, kuidas nende droonidega võidelda. 

Ja ütleme nii, et kui on hulkuv droon, mis liigub, siis me ei saa seda kuidagi käsitleda sõbralikuna, sest kuhu iganes, mis tahes riikidesse sõjakillud lendavad, olgu Eestis, Lätis, Leedus või Soomes, on see ikkagi võimalik oht. Sellisel juhul tuleb saada silmad sellele peale, kui on võimalik droon alla lasta, kui on ohutu seda teha, siis tuleb seda teha, või siis jälgida, kuhu ta läheb. 

Nii et seetõttu jah, ma arvan, et te üritate võib-olla natukene siin värvi peale keerata sellele, mida nii või teisiti tehakse. Kaitsevägi näeb kõvasti vaeva, Politsei- ja Piirivalveamet näeb ka vaeva, et meil oleks uute ohtudega toimetulekuks võimalused. Kõik riigid otsivad neid võimalusi. Ega siis ainult Ukrainas ja Venemaal elektroonilise sõjapidamise tase ei arene, ehkki seal areneb see kõige kiiremini. Endiselt ollakse kõikjal hädas uute ohtudega toimetulemisel, ega midagi pole parata. Aga me teeme oma parima ja meil on teatud võimekus olemas, aga kõike kõikjal ja alati kindlasti ei õnnestu alla lasta, isegi mitte tabada. Nii see elu on, aga me peame tegema pingutusi selleks, et meie võimekus tulevikus kasvaks, ja selleks on meil ka rahalised investeeringud tegemisel.

Suur tänu! Lõpetame teise küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Ka kolmas küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Helmen Kütt ja teemaks on Omniva erastamise kohta. Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Selle aasta 2. aprillil otsustas valitsus Omniva erastada. Universaalne postiteenus aga ei ole lihtsalt üks teenus paljude seas. Tegemist on avaliku teenusega, mille olemasolu peab riigis olema tagatud, ja sellepärast on Omnivale pandud ka vastav kohustus. Nüüd hakatakse seda seni riiklikult tagatud avaliku teenuse pakkujat iga viie aasta tagant otsima.  

Ma palun teie selgitust selle kohta, kuidas tagatakse teenuse jätkumine pärast 2029. aastat, kui ettevõte erastatakse. Ja kas hanke osaks saab ka perioodika kojukanne?

Jaa, aitäh, hea küsija! Ma püüan seda selgitada nii hästi, kui ma oskan, eks te siis saate juurde küsida. 

Kõigepealt, need standardid, milline on universaalse postiteenuse pakkumise kvaliteet, viis ja kõik muu, määrab Riigikogu seadusega. Ja Riigikogus on menetluses postiseaduse muutmine. Ehk seda UPT ehk universaalse postiteenuse debatti tulekski selle juures pidada. Seda esiteks. 

Ka erastamise otsuse tegemise juures me pidasimegi kõige pikema debati valitsuses just selle üle, kuidas on tulevikus tagatud universaalne postiteenus. Ja vastused sellele saavadki tulla sellestsamast raamistikust, mis puudutab seadust. Ehk siis, me riigina otsustame, kuidas, millistel tingimustel, millise kvaliteediga, kui tihti ja kus seda teenust pakutakse. Seadus, õigemini uus seaduseelnõu määratleb, kuidas seda tehakse, kuidas teenuse hind kujuneb ja nii edasi. 

Ma ütlen, et nüüd, kui parlamendis tuleb selle seaduse üle debatt – ega me enne erastamiseni niikuinii ei jõua, kui see debatt on peetud või vähemalt pidamisel –, tulebki vastata küsimusele, mida teha olukorras, kus meie paberlik kirjamaht ajas ainult väheneb. Ma olen ka varem olnud ministrina, aastatel 2015–2016 majandus- ja taristuministrina sellises rollis, kus ma olen pidanud kokku puutuma sellega, et kirjade ja posti kojukanne väheneb ja minnakse üle pakiautomaatide võrgustikule. Omnivast ongi ju aastate vältel saanud eeskätt logistikakontsern, kirjade saatmine on vähenenud. 

Samas, me tahame, et meile oleks tagatud teatud tingimustele vastav perioodika kojukanne, ja minu hinnangul see tuleb tagada. Ühiskonnas tulebki see debatt ära pidada, sest näiteks mina kohtusin – vist juba mitu kuud tagasi – maakonnalehtede peatoimetajatega ja lihtsalt huvi pärast küsisin, mis nad arvavad, kui kaua maakonnalehed nende arvates veel paberil ilmuvad. No kõige pikem hinnang oli viis kuni kümme aastat, nii kaua nad veel suudavad paber[väljaandeid] teha, sest see ei ole väga kuluefektiivne. Mõni ütles, et ta [ajaleht] läheb nii või teisiti üle ajakirjaks. Ja nii edasi. 

See debatt tuleb tegelikult ühiskonnas ka perioodikaväljaandjatega ära pidada ja kokku leppida, kui kaua me seda teenust osutame. Minu hinnangul peab universaalne postiteenus, muu hulgas perioodika kojukanne, olema tagatud seni, kuni me ühiskonnas oleme kokku leppinud, et ajalehed ja ajakirjad tulevad sellisel viisil koju kätte. Ja siis me peame ütlema, et olgu, me maksame. See on samasugune teenus nagu riigikaitse, tervishoid, sotsiaaltöö, haridus ja kõik muu. See on loogiline asjade käik. 

Pakiveoäri – noh, ma ei tea, ütlen ausalt, et ma ei oska öelda, kas Omnivast tulnud pakk on mulle kuidagi Smartpostist või DPD-st tulnud pakist armsam seetõttu, et [see ettevõte] on riigi oma. Kuidas teile?

Helmen Kütt, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, suur tänu! Tore, et see formaat on selline, et mina küsin ja teie vastate. Viimase küsimuse lõpus [oli teil mulle ka küsimus]. 

Nii Eesti seadus kui ka Euroopa Liidu postidirektiiv kohustavad tegelikult riiki kindlustama universaalse postiteenuse kättesaadavuse kõigile inimestele nii linnas kui ka maapiirkondades. Omniva saab praegu optimeerida oma postiteenuse hinda näiteks sellega, et kasutatakse sama transpordivõrku nii kirjade kui ka pakkide kätteviimisel. Aga muresid on muidugi ka sellega, sellepärast et juba eelmise aasta novembris teatas Omniva, et pärast ümberkorraldusi [osa] postkontoreid [suletakse] ja senise 35 asemel jääb järele ainult 19. Nüüd on kuulda ja teada, et plaanitakse vähendada ka kirjakastide arvu omavalitsustes ja piirkondades. Tegelikult on inimeste mure selles: nad kardavad, et erastamise järel võib tõusta ka teenuste hind, ja [pole teada,] kas kvaliteet jääb samaks. Mingil määral on see selline põhjus-tagajärg-seos: kui me vähendame veel kirjakastide arvu, siis saame öelda, et ei olegi üldse enam nõudlust kirjade posti panemise ja saatmise järele, seetõttu võime üldse selle teenuse lõpetada. Aga päris nii see ei ole. Inimesed siiski kirjutavad [üksteisele kirju]. Ja ma arvan, et see ei ole selline [teenus], mis peaks niimoodi lõppema. 

Aga hinnatõusu ja kvaliteedi suhe. Kas te erastamisotsuse eel tegite ka mingisuguse analüüsi selle kohta, kui palju seda teenust kasutatakse? Kuidas ikkagi tagada, et see teenus ei muutuks inimestele rahaliselt liialt kalliks ja kättesaamatuks? 

Jah, aitäh! Mitu asja. Aga kohe alguses ütlen nendesamade UPT tingimuste kohta – ma loodan, et ma sain õigesti kirja, mis te küsisite –, et UPT standardi ehk universaalse postiteenuse standardi määrame me ju ise seadusega. See, milline see standard on, määratakse seadusega. 

Hind on täpselt samamoodi Konkurentsiameti järelevalve all. Tulevikus peaks Konkurentsiamet tegema järelevalvet selle üle, kas hind on õige ja kas see vastab sellele, millisel viisil me seda tegelikult seadustada tahame. Nii et vastus on tegelikult lihtne: kvaliteedi ja selle, kui tihti me midagi viime, millisel viisil ja kuhu, me määrame seadusega. Ja Konkurentsiamet jälgib seda hinda. 

Postkontorite enda olemasolust. Jah, ma saan jälle viidata, et ma olen erinevates ministrirollides selle valdkonnaga rohkem kokku puutunud. Ja meil oli – see kõlab küll humoorikalt, aga see on päris elu – üks valdkonna arutelupäev loomaaia teabekeskuses, kus minu juurde tuli kaks prouat, kes tutvustasid ennast kui postitöötajate ametiühingu esindajaid. Ma veidi pelgasin, et mis sealt nüüd tuleb, äkki nad pahandavad minuga sellepärast, et me postkontorid kinni paneme. Aga nad ütlesid: "Härra minister, aga äkki te paneksite need postkontorid kinni, kus meil tegelikult muud ei ole teha kui lihtsalt konkureerida kauplusega näiteks WC-paberi müügi pärast." Väga mõistlik suhtumine, sest üldiselt postkontor ei ole kunagi nii hea kui kauplus. 

Nüüd me oleme astunud teatud samme, kirjade saatmine on võimaldatud, selleks on ka uued võimalused, näiteks postiautomaadid. Nii või teisiti, elu muutub ja kahjuks ka kirjade arv langeb. Aga ärme ajame kirju perioodikaga sassi. Minu hinnangul tuleks perioodika teemal pidada see debatt ära – erastamise eel, nendesamade ajakirjanduse väljaandjatega –, küsida, kui pikalt ja millisel viisil nende arvates see kõik toimuma peaks. Minu meelest on see ühiskondliku debati osa, millises kvaliteedis ja nii edasi. 

Kui see debatt on peetud, siis saame ka seaduses ja oma aruteludes [muudatustele] rahulikult vastu minna. Sest rääkides Omniva tuludest ja pildist laiemalt, tuleb öelda, et 2025. aastal moodustas seesama UPT, millest me palju räägime ja mis määrab selle, kuidas kirjad liiguvad – järjest langevas trendis –, ainult 5% müügitulust, põhiosa kasumist tuli välisriikidest. Ja pakiteenused olid 71% müügituludest. Nii et tänapäevases, moodsas mõttes on sisuliselt tegemist pakiveo- ja logistikakontserniga, sest UPT on üsna väike osa kogu sellest tegevusest. Me peame lihtsalt ühiskonnana sõnastama, mille eest täpselt ja millise kvaliteedi eest me maksame. 

Aitäh! Anti Allas, teil on lisaküsimus, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud peaminister! Oleme siin kaks küsimust sellel teemal küsinud, ega väga vastust ei saanud. Aga teie olete siiski valitsusjuht, koalitsioonijuht. Olge hea, öelge ikkagi Eesti rahvale konkreetselt, mis on plaanis universaalse postiteenusega peale Omniva erastamist. Nagu me teame, universaalset postiteenust rahastatakse praegu ju Omniva muudest tuludest, mida universaalse postiteenuse eest ei saa, ja seal on lisakulud. 

Ehk mul on konkreetne küsimus: kas ja millises mahus universaalne postiteenus jätkub peale erastamist? Kui palju see maksab tarbijatele? Kas see läheb praegusega võrreldes proportsionaalselt kallimaks? Kui see läheb kallimaks, siis kui palju see hakkab maksma Eesti riigile? Ja kui teenust võiks doteerida, siis millistest vahenditest kavatsetakse seda teha?

Opositsiooni selline trafaretne väljend, kui ei kuulata eelmistele küsimustele vastuseid, on "Ega me väga vastust ei saanud". Ma võiksin ka iga küsimuse kohta öelda, et ega seal väga küsimust ei olnud. Hoiduks sellest! Peame seda debatti viisakalt ja lugupidavalt. 

Nüüd, numbritest kõigepealt. Ma loen mõned numbrid ette ja siis kohe kirjeldan seda edasi. Omniva puhul on kirjade ja postipakkide maht aastaga vähenenud 13%. Universaalne postiteenus jäi 2,1 miljoni euroga kahjumisse. Perioodika maht on langenud 11% ja kanne on umbes 2,6 miljoni euroga kahjumis. See annab lihtsalt väikse [ülevaate], kuidas on numbrid langenud ja [kui palju peale] makstakse.

Nüüd vastus. UPT ehk universaalse postiteenuse kvaliteedi – rõhutan, et seda ma vastasin ka Helmen Kütile –, selle, kuidas me seda teeme, kui tihti teeme ja nii edasi, määrame me seadusega. See seadus on praegu parlamendi [menetluses]. Selle seaduse debatil määrame me, parlament otsustab, millisel viisil seda tehakse. 

Te küsite, kas UPT teenus jätkub. Loomulikult jätkub, see on ju arusaadav. Meie debatt siin ongi, parlamendis. Ma olen juhtinud komisjoni ja olnud ka komisjoni asejuht näiteks majanduskomisjonis, nii koalitsioonis kui ka opositsioonis olles. See debatt tulebki ära pidada nii valitsuses kui ka parlamendis, kes otsustab lõpuks seaduste tegemise, ka perioodika väljaandjate ehk ajalehe omanikega, ajalehtede kirjastajatega, ja saada aru, kui kaua me jaksame seda teha, kas kümme või kakskümmend aastat. 

Te ütlete, et seda tuleks doteerida. Ongi nii, et kui sa osaled pakiveoäris – nagu me tuvastasime, suur osa, lausa 71% Omniva müügituludest on tulnud pakiveoärist –, siis sa osaled eraturul, mis tegelikult toimib. Meil ei ole vist kellelgi tunnet, et pakiturg ei toimiks, eks. Jah, toimib. Nii et sa osaled sellel turul ja sellest tulust sa doteerid. Samahästi võid sa ju maksta riigieelarvest seda teenust, mida sa tellid, ja mitte sellel turul osaleda. Lõppkokkuvõttes on see ju sisuliselt sama pilt, sest idee poolest peaks riik Omnivast raha dividendina välja võtma. Riigi jaoks on tegelikult pilt sama, aga selle käigus toimub see, et riik on turuosaline turul, mis toimib. Minu meelest riik ei peaks osaline olema. Nagu toidukauplused toimivad, ei peaks me sellel turul osalised olema, pakiveoäris ei peaks me osalised olema ja nii edasi. Rõhutan: UPT teenused tagame me seadusega. Ja see ei ole ainult koalitsiooni asi. Seaduste vastuvõtmine, debatt siin on nii koalitsiooni kui ka opositsiooni roll, teie roll ka. Kui see seadus tuleb, võtke sõna, olge aktiivne osaline, andke tagasisidet. Ja siis saabki parem.

Suur tänu! Lõpetan tänase kolmanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane neljas küsimus on kultuuriminister Heidy Purgale, küsib Riigikogu liige Tõnis Lukas ja teema on koolide õppekäigud. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Eelmisest sügisest peale on suur segadus koolide õppekäikude rahastamisega. Tartu puhul oli üks kohtulahend, aga tegelikult ükski üksikotsus ei peaks saama nurjata meie aastakümnetepikkust haridustraditsiooni, õppekäigud on kaunis suur osa õpilaste silmaringi laiendamisest. 

Eile oli väga tähelepanuväärne päev. Nimelt, haridusminister muutis oma retoorikat. Kui ta pool aastat on kõigile muretsejatele kogu aeg vastanud, et vanematelt ei tohi raha küsida – lühidalt, punkt! –, siis nüüd hakkas ta asjaga tegelema ja andis empaatilisemaid vastuseid. Selle põhjus on ilmselt 400 kultuuriasutuse ja pedagoogi kiri, mis esmaspäeval avaldati, kus osundati, et see on tegelikult praegu meie hariduse kontseptsioonis üks pudelikael, meie õpilased jäävad ja nende vaim jääb lihtsalt süstemaatiliselt vaesemaks, kui ei lahendata seda olukorda ja õppekäikude traditsiooni endises mahus ei taastata. 

Tähelepanuväärne oli see veel selle poolest, et haridusminister leidis ka lahenduse. Nimelt, kultuuriminister peab leidma raha, see kõik tuleb riigieelarvest kinni maksta, vanemate annetusi ikkagi ei saa endisel kujul vastu võtta. Ja meil on kultuuriranitsa meede. No seal on praegu 11 eurot õpilase kohta. Ma küsingi: kuidas te seda kolme- või neljakordistate? Milline see plaan on? Kas teete seda valitsuse reservist, lisaeelarvest või järgmise aasta eelarvest? Kuidas te seda taotlete? Haridusminister lubas teid toetada.

Suur tänu küsimuse eest! Mul on hea meel, kõigepealt, et sellesse retoorikasse on selgus saabunud. Positiivseid lahendusi tulebki otsida. Mida me teada saime, on see, et lapsevanematelt võib raha küsida, aga see, kuidas kool lepib lapsevanematega kokku oma õppekava ja saadud või küsitava raha kasutamise, on ikkagi kooli enda sisemine kokkulepe. Oluline on, et raha ei oleks seotud konkreetselt ühe õppeainega, kogumisviise on väga erinevaid. Näiteks kasutatakse mitmes kohalikus omavalitsuses seltsinguid või ühinguid, kes tegelevad raha kogumisega annetuste näol mujalt kui lapsevanematelt, näiteks ettevõtjatelt ja muul viisil. Neid variante on palju. 

Mis puudutab Kultuuriministeeriumi haldusala, siis mõned aastad oleme pakkunud kultuuriranitsa meedet. See on väga hästi toiminud. Selles meetmes on – ja sinna jääb ka edaspidiseks, kuni ei ole raha juurde küsitud ega saadud – 1,5 miljonit eurot. Selle 1,5 miljoni euro eest on saanud kultuuriõppekäikudest osa üle 130 000 õpilase esimesest kuni kaheksanda klassini. Rahasumma ühe õpilase kohta varieerub, see on väiksem suuremates linnades ja suurem hajaasustuspiirkondades, et võimaldada ka hajaasustuspiirkondades õppivaid lapsi kultuuriasutuste juurde. 

Fakt on see, et igasugused piletihinnad erinevates kultuuriasutustes on tõusnud. Nii et 7 eurot ja 11 eurot vastavalt mu eelnimetatud viitele suuremate linnade ja hajaasustuspiirkondade kohta ei kata ära ühte õppekäiku, näiteks teatrisse. Teatripileti hind olenevalt etendusasutusest või linnast, kus mängitakse etendust, mida õpilased võiksid vaatama minna, on juba keskmiselt 18–20 eurot. 

Mida ma olen teinud? Praegu katsetame poole miljoni euro ulatuses sellel aastal enda haldusala asutustes tasuta piletite süsteemi, et õpilase kultuurikogemuse võimalust jätkuvalt toetada. Me piloteerime seda. Kui andmed on koos ja kui on selge, kuidas seda on kasutatud ja kas see süsteem töötab, siis selgub kõige parem võimalik stsenaarium, mida saab riigieelarve arutelule tuua. 

Selge on see, et kultuuriranitsa meede ei kata kõiki vajadusi. Ja selge on see, et see on ainult üks osa. Väga hea, et see meede on olemas, aga see on ainult üks osa kultuuriharidusest. Vanemate panus – seda on tehtud pikalt, juba enne meie taasiseseisvumise aega, oma lapsi on toetatud. Ja küllap haridusministeerium, mitte ainult kultuuriranitsa meedet toetades – on väga positiivne, et Kristina Kallas on minuga selles küsimuses ühel meelel – vaatab sellele väljakutsele edaspidi avarama pilguga.

Suur tänu! Tõnis Lukas, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Töö käib, proua minister – seda on hea kuulata. Aga muidugi haridusministri signaal, et vanemate raha võib ikkagi kasutada, mingilgi määral, on minu meelest jäänud hiljaks, sest see juhend, mis oli juba välja töötatud ja mida selle aasta jaanuaris muudeti, hirmutas tõepoolest koolid ära. Ja hiljaks on jäädud selles mõttes, et sellel kevadel ei pruugi kõik need käigud taastuda. 

Paradoks on see, et justkui võrdsete võimaluste tagamise egiidi all – see tähendab, et keegi, kellel ei ole raha, ei saa õppekäigust eemale jääda, aga raha ei tohi küsida ja parem, kui seda õppekäiku üldse ei toimuks – on tegelikult ebavõrdsus süvenenud, sest need pered, kes käivad ise lastega teatris ja muuseumis, käivad seal niikuinii. Aga probleem on just nimelt, ütleme, vaesemate või hõivatumate vanematega perekondades, kus lapsed väljaspool kooli ühiseid õppekäike ei sattugi sellistesse asutustesse, ja selle tõttu see nii-öelda vahepealne blokeering tegelikult ebavõrdsust suurendas. 

Ma küsin nüüd ikkagi selle aasta kohta. See puudutab väga selgelt teie valitsemisalas olevaid asutusi ja nende eelarvet. Eriti asutustes, kus on ka oma haridusosakonnad, nagu muuseumides – me teame, muuseumid on ka haridusasutused – ja teatrites, on inimesed, kes tegelevad kooligruppide kutsumisega, on eelarves arvestatud selle rahaga. Nüüd on süstemaatiliselt ära öeldud 30–50% külastusi, nagu asutused räägivad.

Kuidas oleks ikkagi võimalik veel sellel kevadel taastada need retked, nii et see ei mõjutaks kultuuriasutuste eelarvet väga järsult?

Jaa, tänan asjakohase küsimuse eest! Kõigepealt ma pean ütlema, et probleem on küll, aga see ei ole põletav igal pool ühtemoodi. On kohalikke omavalitsusi ja koolipidajaid, kes on suutnud asjad lahendada nii, et lapsed on saanud käia kultuuriasutustes, ja nad on olnud nutikad raha kasutamisel. 

Nii nagu eelmises vastuses ka ju teile ütlesin, et selle, käesoleva aasta alguses olen suunanud kultuuriharidusele erakordselt ühekordse lisatoetusena pool miljonit. Selle raha toel testitakse just tasuta piletitega kultuuriharidusprogrammide pakkumist käesoleval aastal ning seda teevad needsamad teie mainitud Kultuuriministeeriumi haldusala asutused. Nüüd on toetuse saajad selgunud, nad saavad oma programmidega edasi liikuda, pidada otseühendust koolidega ja oma haridusprogramme jätkata.

Selle võimaluse pakkusin ma välja kiirelt, otsekohe – nähes, et võib-olla juhendi täpsustamine võtab aega –, selleks et kultuurihariduse külastamine päris auku ei kukuks. Me oleme ministeeriumis pidevalt olnud kontaktis enda allasutustega, et aru saada, kuidas kultuurikülaskäigud toimuvad, kus nad toimuvad paremini, kas kuskil on ärakukkumisi ja millistes piirkondades. 

Nii et ma olen lahendusi pakkunud. Need toimivad minu meelest praegu kenasti. Loodetavasti on andnud eile avaldatud lihtne ja arusaadav juhend ka selgust, et õppekäikudest saab osa võtta ning lapsevanemad saavad rahaga panustada. See on kõige olulisem.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Aivar Kokk. Palun!

Hea juhataja! Austatud minister! Kõigepealt suur tänu heade vastuste eest! Aga räägiks sellest teemast natuke veel edasi. Nagu ma aru saan, poolteist miljonit on meil kultuuriranitsaks, pool miljonit te olete leidnud pilootprojektiks, aga on veel üks rida, mis on teie ministeeriumi [haldusalas], nimelt "Teater tuleb külla". Kas see ka praegu toimib? Kuidas see toimib? Kui palju selle jaoks vahendeid on? Ja ma arvan, et see on võib-olla üldse üks olulisemaid kohti, kuidas aidata maapiirkonna koole, et neil ei läheks raha bussitranspordi peale. Tihti on sellesama "Teater tuleb külla" puhul võimalik küsida ka bussitransporti teatrisse. Meil on enamikus maapiirkondades väga ilusad seltsimajad ja kultuurimajad, kus on võimalik teatud etendusi teha. Kõike ei ole muidugi, loomulikult, aga paljusid on. 

Kas sellele on mõeldud, et võiks järgmise aasta riigieelarvest küsida natukene vahendeid juurde just koostöös haridusministeeriumiga? See ranitsatoetus, kultuuriranits, on teil ju ka kahe ministeeriumi koostöös, nagu ma olen aru saanud, vähemalt paberite järgi on nii. Kuidas see tegelikult toimub, kelle eelarvest see tuleb? Äkki oskate öelda, milliste mõtetega te järgmise aasta riigieelarve läbirääkimistele lähete? Ma saan aru, et praegu on teil juba aeg esitada Rahandusministeeriumile oma mõtteid.

Suur tänu küsimuse eest ja muret tundmast! Kultuuriranitsa raha on suures osas ikkagi Kultuuriministeeriumi all ja meie neid kultuurikäike riigieelarve toel püüame rahastada. Aga see, kuhu koolid lähevad ja millised on nende valikud, on nende enda teha. Õppekava moodustab ja kokku paneb ikkagi Haridus- ja Teadusministeerium. 

"Teater maal" toimib, see toetus on täiesti olemas. Kas seda saab suurendada? Hetkel ütlen nii, et jään vastuse võlgu, sest riigieelarve läbirääkimisi pole veel alanud. Aga lapsed saavad kultuuriranitsa meetme kaudu ennekõike elamuse, käies kohapeal, vaadates kulisside taha. Need külaskäigud on igas mõttes head. Ütleme niimoodi, et nad on aktiivsemad õpilasele, kes saavad interaktiivsemalt osa kas haridusprogrammi näol, mis toimub kuskil muuseumis kohapeal, või näiteks mõnes etendusasutuses, kus viiakse lapsi ka lava taha, kus nad saavad päriselt kogemuse, inspiratsiooni, elamuse järgnevaks eluks, kogemuseks, oma silmaringi avardamiseks. Nii et minu fookus on kindlasti praegu rohkem kultuuriranitsa peal. 

"Teater maal" on olnud hea ja hästi toimiv meede, see on rohkem etendusasutustele, kellel on võimalik sõita hajaasutuspiirkondadesse. See väljakujunenud traditsioon toimib, on väga häid teatreid, gruppe-truppe, kes seda aktiivselt viljelevad ja toetusest "Teater maal" ka osa saavad.

Suur tänu! Lõpetame neljanda küsimuse käsitlemise.

Läheme edasi. Viies küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Anastassia Kovalenko-Kõlvart ja teema on Omniva erastamine. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud esimees! Austatud peaminister! Paar aastat tagasi tehti Eesti Postile – ehk Omnivale – erikontroll. Endised Eesti Posti juhid, kes sellega tutvusid, ütlesid, et tegelikult tekib déjà-vu-tunne Nordicaga. Erikontrollis leiti, et aastate jooksul tegid ettevõtte juhid mitmeid väga märkimisväärseid vigu. Raport viitas, et lisaks juhtimisvigadele võis postifirma endiste juhtide tegevus olla kriminaalne. Näiteks ei korraldatud avatud riigihankeid, valesti prognoositud kulude tõttu tekitati ettevõttele miljoneid ja miljoneid kahju.

Seda, kas reaalselt seadust rikuti, me tegelikult tänaseni ei tea, sest nii ministeerium kui ka Omniva otsustasid selle erikontrolli raporti salastada, sahtlisse ära peita, ning õiguskaitseorganeid mitte teavitada. Siiani pole vastust küsimusele, kuidas selline asi üldse sai juhtuda. Kui raport valmis sai, siis oli selle vastutusala minister teie kolleeg Andres Sutt. Tema otsustas selle küsimuse kinni mätsida, erikontrolli järeldused ära peita ja mitte teavitada õiguskaitseorganeid. Nüüd, kui seda küsimust esitada, siis edasi-tagasi ministeeriumi ja Omniva vahel seda niimoodi [põrgatatakse]. 

Kuidas teie seda seletate? Kas te peate õigeks, et eelmine erikontroll oli niiviisi ära peidetud ja nüüd, aasta tagasi tehtud erikontroll pole siiani valminud? Otsused erastamise kohta on juba tehtud. Kas te [ei leia], et eelmine erikontroll tuleb avalikustada ja nüüd ka see erikontroll, mis peaks mais valmis saama, tuleb samuti avalikustada, sarnaselt, nagu see toimus Nordicaga?

Aitäh, austatud küsija! Väga huvitav. Jah, tõepoolest, mul kohe ei tule ette, mul ei ole ka materjale selle kohta, et selline erikontroll oleks toimunud. Aga kontrollime üle. 

Minu seisukoht üldiselt selliste erikontrollide puhul, nagu ma võin konkreetselt Nordica erikontrolli puhul välja tuua, on see, et need tuleks ikkagi avalikustada. Näiteks Nordica erikontrolli puhul pärast seda, kui me tegime, me saatsime selle kõigepealt – see vist oli korruptsioonivastases erikomisjonis ja riigieelarve kontrolli erikomisjonis või kuidas iganes seda nimetatakse – lugemiseks kõigile Riigikogu liikmetele. Ma palusin selle saata ka näiteks nominatsioonikomiteele, et nad mõistaksid, kuidas riigiettevõttes otsustamine ei peaks käima, kuidas tagada riigiettevõttes või täpsemini öeldes riigile kuuluvas eraõiguslikus äriühingus otsustusmehhanismid. 

Üldiselt ma arvan küll, et kui riigile kuuluva vara puhul kontrolle teha, siis kui seal ei ole just ärisaladust või midagi delikaatset, siis vähim, mida teha, on see, et [tulemused] võiksid olla [kättesaadavad] vähemalt vastava valdkonna komisjonidele või parlamendiliikmetele. Vähemalt minu hoiak on alati olnud selline, et [tulemused tuleks] avalikustada.  

Aga selle konkreetse kontrolli kohta, jah, minul kahjuks teadmine puudub. Ma kindlasti küsin üle, aga jah, mul sellest kontrollist [ülevaade] puudub. Seda, mis mina olen tellinud, ma olen ikka püüdnud jõudumööda avalikuks teha. Ma arvan, et siin on ka mitu momenti: inimesed teavad, et nad võivad usaldada otsustusmehhanisme, mis meil on, ja ka teisel korral [samade] vigade vältimiseks sellised asjad aitavad. Eesmärk ei ole ju kedagi häbimärgistada ja kellelegi varju heita, vaid pigem tuleb tuua välja sellised otsused, sellised riskikohad, mis suurte, väikeste või ka keskmiste ettevõtete juhtimisel alati esinevad.  

Eesti Posti puhul on tegemist tänapäevase suure logistikakontserniga, mille valdav tulu tuleb tegelikult väljastpoolt ja pakiveoärist. Iseenesest on Eesti Post juba oluliselt muutunud, ja see turg toimib kenasti. Aga riigil tuleb tagada universaalne postiteenus nii kaua, kui ühiskonnal on seda vaja – nii kaua, kui ilmub eestikeelset ajakirjandust, tuleb see [teenus] tagada. Ja samamoodi tuleb üle vaadata, et see teenuse hind püsib ka Konkurentsiameti järelevalve all.

Suur tänu! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Mul on hea meel, et te olete minuga samal seisukohal, et erikontrollide [raportid] tuleb avalikustada. Korruptsioonivastane erikomisjon on tegelikult juba teinud päringu ministeeriumile. Siiamaani me ei ole [vastust] saanud, aga loodame, et saame selle kätte ja see ka avalikustatakse. Nagu te mainisite, Omnival ongi enamasti pakiveoäri. Ja siin ongi eraldi väga huvitav olukord: riik kui omanik on Eesti Postile pannud eesmärgiks tulu teenimise. Eesmärgiks on pandud tulu teenimine, mitte avalik huvi, nagu on teiste riigiettevõtete puhul. See ei lähe tegelikult kokku Euroopa Liidu direktiivi arusaamaga. 

Ja miks on oluline see erikontrolli raport avalikustada? Sest tõesti, seal tuuakse välja, et Eesti Post tegeles rahvusvahelise äriga. Seal on mainitud ka seda, et see äri algus võis olla ebaseaduslik. Üks meediaettevõte sai kätte mingi osa erikontrollist ja tõi välja, et näiteks neid lepinguid ja dokumente, millega rahvusvahelist äri alustati, isegi ei avalikustatud, seejuures tekitati riigiettevõttele kahjumit. 

Veel võib olla huvitav seos see, et inimene, kes selle eest vastutas, oli toonane Eesti Posti juht Aavo Kärmas. Tema tegevuse suhtes ei pöördutud õiguskaitseorganite poole. Selle asemel läks ta edasi juhtima Enefit Greeni. Aga tema on üks nendest inimestest, kes kasutas ära siseinfot Enefit Greeni ülevõtuaktsiate ostmise kohta ja on saanud kriminaalkahtlustuse siseteabe väärkasutamises. Ehk ta kasutas ära tundlikku infot, ostis aktsiad kokku, teades, et riigil on plaanis need hiljem suurema hinnaga tagasi osta. Ja selles erikontrollis, millest ma rääkisin Eesti Postiga seoses, käib ka tema nimi mitu korda läbi. 

Nüüd, arvestades neid asjaolusid, kas te [leiate ka], et võib-olla tuleks uuesti üle vaadata, mis olid suured vead Eesti Posti puhul? Võib-olla, kui asjad ei ole aegunud, on vaja teavitada ka õiguskaitseorganeid ...

Teie aeg!

… ja küsida ka seda, kust tuli nõue, et Eesti Post peaks tulu teenima. 

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Jah, siin on nüüd mitu dimensiooni, kui nii võib öelda. Püüan kõigile küsimustele jõudumööda vastata. Jah, ma siiski rõhutan üle, et Eesti Vabariigis kehtib süütuse presumptsioon. Kohus otsustab, kas keegi on süüdi või mitte, enne seda on kahtlustus, mitte süüdistus. Seda esiteks. 

Teiseks, Aavo Kärmast postivaldkonna juhina mina mäletan pigem kui ühiskonna ja avalikkuse ees hea mainega juhti. Kolmandaks, kui on erikontroll, veel kord, nagu öeldud: kui on delikaatsed andmed või ärisaladus, siis neid loomulikult ei peaks avalikustama, aga kõik muu, näiteks õppetunnid, kuidas on asju aetud ja mida on tehtud, kindlasti võiksid olla avalikult või vähemalt parlamendi komisjonidele õppetundidena kasutusel. Mina ise olen valinud sellise tee, et kui me sellise kontrolli teeme, siis ma selle avalikustan. See on selle asja mõte. 

Nüüd, teises dimensioonis ma väljendaksin pigem hämmeldust. Juba mitmendat infotundi te justkui heidate äriühingutele ette, et nende ülesanne on kasumit teenida. Aga äriühingu vorm ongi kasumi teenimine. Te ei saa eeldada, et äriühingule pannakse ülesandeks teha midagi muud. Kasumi teenimine on äriühingu ülesanne. Kui riik otsustab [tellida] mingi teenuse – ja nüüd lahutame need kaks asja ära: universaalne postiteenus on see, mida riik otsustab seadusega, ütleb, et nii palju kirju või ajalehti, nii tihti, sellistesse kohtadesse ja sellisel viisil viiakse laiali, hinnamudel on selline, Konkurentsiamet kontrollib –, siis see on see, mille eest me riigina peame tegelikult tasuma. See on avalik ühiskondlik teenus, olenemata sellest, kes seda osutab. 

Aga see, et mõni keha on äriühingu vormis – te vist eelmine kord, kui ma õigesti mäletan, väljendasite hämmastust selle üle, et Eesti Energia on kasumit taotlev ettevõte, ta töötab ka energiaturul. Ma enne siin Helmen Kütile vastates kirjeldasin pikemalt numbreid, kui ma õigesti mäletan, siis 71% Omniva [tulust] tuleb postipakkide [kohaletoimetamise eest]. Nii et jah, 71% müügituludest on pakiteenuste eest. Tegemist on täiesti toimiva eraturuga ja eraturul tulebki ikkagi tegutseda eraturuloogikaga. 

Nii et lahutaks need kaks asja ära, et ei peaks ka tulevikus hämmelduma. Äriühingu ülesanne ongi tulu teenida. Kui riik ehk meie seadusandjana otsustame, et mingi teenus peab tagatud olema, näiteks universaalne postiteenus, siis me ise määrame, milline on hinna kujundamise mehhanism, ja selle alusel saab see toimuda. Need on kaks iseasja.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Peeter Ernits. Palun!

Hea juhataja! Auväärt valitseja! Kunagi oli Eesti Post ja tagas selle strateegilise võrgustiku, aga ajad on muutunud. Jah, kirju tuleb vähem, pakke on kõvasti [juurde] tulnud, Omniva on panustanud pakiärile. 

Aga ma tulen tagasi strateegilise võrgustiku ja universaalse postiteenuse juurde. Ajakirjandusest on huvitatud paljud inimesed, kes elavad väljaspool Tallinna, kusagil mujal, ja nad põhimõtteliselt elektrooniliselt seda ei taha. Mina eelistan ka, et mulle tulevad postkasti mitmed väljaanded füüsilisel kujul. 

Kuidas te tagate pärast [Omniva] erastamist, et teenuste hinnad kohaletoimetamise eest ei kasva? Või hakkate postiteenust piirama, sest nõudlust ei ole? Kuidas te tagate selle, et säilib selline strateegiline kohalolek, kas või selle, et on võimalik lugeda tänase päeva lehti õigel ajal, [täna ehk samal päeval] kusagil Saatses või Torgus?

Jah, ma juba enne teie kolleegile Helmen Kütile seda kirjeldasin ja Anti Allasele ka, aga kordan jõudumööda üle. See, milliseid avalikke teenuseid me tellime või määrame, on postiseaduses universaalse postiteenuse puhul. Riigikogu menetluses on postiseaduse muutmine. Kordan: postiseaduse muutmise seadus. Saate kindlasti kaasa lüüa menetlemises ja selle käigus debatti pidada. 

Ma kirjeldasin ka seda, veel kord, et see ei ole kuidagi siduv arvamus, kellegi kinnitus ega lubadus. Aga kohtumisel maakonnalehtede peatoimetajatega mõned kuud tagasi – ma ei suuda meenutada, millal täpselt – küsisin huvi pärast, kuidas nad kujutavad ette, kui kaua nad perioodikat paberväljaandena välja annavad. Sest see läheb järjest kallimaks, selles on asi. Ühel hetkel see ei ole enam kuluefektiivne. Ma ütlen, et nende kõige pikemad oletused olid viis kuni kümme aastat. Öeldi, et see muutub pigem ajakirjaks. Ajalehte ei jaksa varsti keegi enam sellisel kujul teha. Ma ei tea, kas see on nii või ei ole. Aga ma arvan, et riigina me peame enda jaoks sõnastama selle, kui tihti me suudame perioodikat koju toimetada. Sest kirjade arv on kõvasti langemas. Ka perioodika arv on kahjuks languses – aga võib-olla hoopis õnneks, looduse heaolu mõttes, sest siis me ei pea enam puid raiuma selleks, et paberit [toota] ja sedasama asja sinna peale trükkida. 

Me peame sõnastama, kui tihti, millisel viisil me ühiskonnana midagi teeme, ja siis riigieelarvest seda rahastama. Aga selle kokkuleppe osa peaks olema ka ajakirjandusväljaannete väljaandjatega – nii suurte, väikeste kui ka keskmistega – seesama arutelu, millises tempos nad näevad selle turu arengut, kuidas see edasi liigub ja kui kaua nad eeldavad selle teenuse [jätkumist]. Ja siis riik universaalse postiteenuse juures seda määratleb. Isegi Eesti Posti erastamisel ei satu UPT ehk universaalse postiteenuse pakkumine kuidagi kahtluse alla. Hinnaga on nii, et seaduses määratletakse, millisel viisil on teenus hinnastatud, ja selle hinnastamise üle peaks olema Konkurentsiameti järelevalve, sest tegemist on avaliku teenusega. 

Nii et veel kord: seesama postiseadus. Ma ise arvan küll, et enne erastamist ja erastamise käigus peab olema tihe debatt või ühisosa leidmine – mitte ainult otsimine, vaid ka leidmine – ajakirjandusväljaannete, perioodika väljaandjatega, sest eestikeelne kirjasõna on suures maailmas ikka üsna suur haruldus, eriti trükituna.

Suur tänu! Lõpetame viienda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kuues küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Helle-Moonika Helme ja teema on olukord riigis. Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa, aitäh, hea eesistuja! Peaminister! Ma tulen teema juurde, mis avalikkust viimasel ajal, nagu tundub, väga häirib, see on noorte kuritegevus. Alates 2023. aasta kevadest on Eesti noored toime pannud kuus jõhkrat tapmist. Enamikul juhtudel on tegemist probleemsete noortega, kellega keegi ei ole midagi ette võtnud, hoolimata sellest, et nad on olnud ümbritsevate suhtes juba pikemat aega agressiivsed. Inimesed on pöördunud politsei poole, aga midagi ei tehta. No ja siis lihtsalt tapetakse keegi jälle ära. 

Lisaks on Eesti üleilmsetele narkodiileritele nagu mingi katselabor ja taas saavad meie noored kõige enam pihta. Eesti on nimelt Euroopa Liidu tipus narkosurmade arvu poolest – viimasel aastal oli tervelt 120 surma. Ja see arv on tõusnud just viimastel aastatel, kui Reformierakond on olnud võimul. 

Institutsioonid, mis peaksid jõuliselt nende probleemidega tegelema, millegipärast ei kasuta seda autoriteeti, mis neil seaduslikult on. No tädid kuskil ministeeriumis seletavad pikalt-laialt, kuidas kellelgi on olnud raske lapsepõlv ja kuidas me kõik oleme kuidagi süüdi, et olukord riigis on selline. Aga ei, meie ei ole süüdi ja kogu ühiskond ei ole süüdi. Teie valitsus on süüdi selles tegevusetuses, mis on kas suutmatus või tahtmatus. Ja mõlemad on absoluutselt lubamatud, kui me mõtleme meie riigi ja inimeste tulevikule. 

Inimesed küsivad, miks. Nad arutavad, miks need, kes on pikalt võimul olnud – eelkõige Reformierakond –, midagi ei tee. Kas põhjus on selles, et kõige rohkem jälgi narkootikumidest leiti just Reformierakonna valimispeolt? Mina ei tea, inimesed küsivad – öelge teie. 

Või võtame pedofiiliajuhtumid – järjest ja järjest tuleb õõvastavaid uudiseid. Tuletame meelde, kuidas Reformierakond just surus läbi lastekaitseseaduses paragrahvid, millega lihtsustati pedofiilidele unistuste elu rajamist ja peideti ära karistuse kandnute register. Kas pole mitte liiga palju kokkusattumisi? Jälle, inimesed küsivad. Mina ei tea – öelge teie.

Aitäh! Püüan teile jõudumööda vastata, et te saaksite siis vastata nendele inimestele, kes teilt lakkamatult selliseid küsimusi küsivad. 

Ma meenutan mitut aspekti. Aastatel 2011–2012 ma olin justiitsminister, sellel ajal oli Sise- ja Justiitsministeeriumi vahel korra poolaasta jooksul kohtumine, kus seati erinevaid prioriteete. Ja ma arvan, et see tava ei ole tänaseni muutunud. See tava pärines justiitsminister Rein Langi ajast, kui ma õigesti mäletan. Ja seda dokumenti nimetati vist Laulasmaa deklaratsiooniks. Siseminister võib [täpsustada], ilmselt need kohtumised toimuvad endiselt. Seal määratleti prioriteedid, millega õiguskaitseorganid ja asutused tegelevad. Üks neist oli alaealiste osalusel alaealiste vastu toimunud kuritegevus. Ja ma arvan, et see on tänaseni prioriteet – ma ei usu, et see muutunud on. See on kindlasti oluline, esiteks. 

Teiseks, ega siis politsei ülesanne ei saa olla ainult ühiskonnas pingete ja sotsiaalsete murede lahendamine. Vägivalla puhul võib öelda, vähemalt uuringutele ja piltidele tuginedes, et on päris korduv muster: kes on varem vägivallaga kokku puutunud, üldiselt võib tulevikus ise kasutada vägivalda või muutuda selle ohvriks. Vägivallal on kombeks korduda, kahjuks on nii. 

Üldiselt, veel kord: see ei ole ainult karistusõiguse ja politseilise tegevuse pool. Ühiskond laiemalt – haridussüsteem, sotsiaalsüsteem, omavalitsused, perekonnad ja kogukonnad – peab samamoodi noortele pakkuma tuge. Noorte varajane toetamine, riskide märkamine – lahenduse otsimisel peavad olema pere, kool, omavalitsus ja spetsialistid koos. 

Ütleme, te räägite pikast ajast, alates aastast 2018 ja Reformierakonnast. Ma saan aru, et moes on valitsust kiruda, peaministrit ja Reformierakonda – no andke minna. Aga aastast 2018 kasutatakse noorte mõjutamisel rohkem just taastava õiguse põhimõtet, see tähendab, et noore koht ei ole vanglas. Ja eks see probleem seisnebki selles, kuhu siis panna raskete kuritegude toimepanijad. Erikoolid on üle koormatud, sinna satuvad nii kuritegijad kui ka käitumisraskustega lapsed. Raskete kuritegude eest saadetakse alaealisi vanglasse, kui alternatiiv puudub. Aga kõige olulisem kogu selle jutu juures on siiski ennetus – sekkumine, märkamine, valmisolek, lastevanemate ja laste toetamine, seda ka keerulise tausta puhul.

Suur tänu! Helle-Moonika Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Ma ei tea, kas Eesti avalikkus sai sellest mingeid teistsuguseid vastuseid, kui nad kogu aeg kuulevad – seda mämmutamist –, või ei saanud. 

Aga läheme teise küsimuse juurde ja räägime teie toredast rahandusministrist, keda palun näidata ainult rohkem, see tuleb teile aina rohkem kasuks. Nimelt, rahandusminister Jürgen Ligi ütles eile "Esimeses stuudios", et toidu käibemaksu langetamine oleks rumal otsus, kütuseaktsiisi langetamine on majanduslikult vale samm ning riik ei tohiks laialdaselt inimeste toetusi tõsta. Samas tunnistas ta, et ta pole isegi riigieelarvet korralikult läbi lugenud. Mulle tundub, et Reformierakonna ametlik seisukoht ongi see, et inimestele, kes kannatavad kõrgete hindade all, tuleb öelda lihtsalt, et tehke koostööd ja kohanege, ning igasugune maksude langetamine või toetuste tõstmine on rumalus. No Ligi on ilmselt lihtsalt teie valitsuse mask, mis kogu aeg avalikult maha kukub. 

Rääkides maksulangetustest, Rootsi vähendas just toidu käibemaksu poole võrra ja selle mõju on poes näha. Ligi on öelnud, et see on asotsiaalne poliitika, olgugi et väljaminek toidule on üldse üks suuremaid väljaminekuid Eesti inimestel ja kõigil. Kütusemaksude langetamine on [Ligi sõnul] ka rumal, ehkki seda on teinud suurte kriiside käigus paljud riigid maailmas. Teised riigid on reageerinud oma inimeste ja majanduse kaitseks. Leedu alandas rongipiletite hindu poole võrra, et oma inimesi toetada. Terras teatas selle peale, et ei saa, sest see paneks surve alla. No keda ja kuidas? 

Te väidate ka kogu aeg, et majandus kasvab. No kuidas saab valitsus väita, et Eesti majandus kasvab, kui reaalsus inimeste ja ettevõtjate jaoks näitab täpselt vastupidist? Selles mõttes ei ole vaja siin viidata välisteguritele, nagu Putin, sõjad või globaalne majanduskeskkond, sest Eesti inimesed elavad ikkagi Eesti poliitika ja Eesti poliitikute otsuste mõju[piirkonnas]. 

Miks on nii, et samal ajal kui Soome, Läti ja Leedu on leevendanud inimeste toimetulekut maksulangetuste ja hinnasekkumistega, on Eesti valitsuse maksutõusud ja otsused viinud selleni, et inimeste reaalne elujärg on halvenenud? Jällegi, inimesed küsivad seda. Vastake teie. Teie kord. 

Tänan nende küsimuste edasitoomise eest! Püüan vastata. Kõigepealt, vastuseks sellele, et ajad on keerulised, me [selleks, et] inimesed [saaksid] paremini toime, langetasime selle aasta alguses tulumaksu. See on Eesti ajaloo suurim tulumaksulangetus, 780 miljonit. Ehk keskmise palga puhul on see umbes üks kuupalk aastas juurde. Keskmine palk on umbes 2100 eurot, inimene saab aastas juurde umbes 1800 eurot, nii et see on 13. palk. See maksuküür oli keskmise palga juures, veidi allapoole või ülespoole. Nii et kui te küsite, mida me teeme, siis ütlen, et teised võib-olla alandavad toiduainete käibemaksu pool protsenti, tore seegi, aga meil oli ajaloo suurim tulumaksulangetus. Seda esiteks. 

Ja veel kord: kui te tahate põhjalikumaid materjale, siis võite [need saada]. Eesti Pank tegi sellest ülevaate ja sama on teinud kommertspangad. Need ei ole valitsuse kontrolli all olevad asutused – kommertspangad seda ei ole, Eesti Pank ka mitte. Umbes 10% kasvab sellel aastal inimeste netopalk. Palk kasvab 10%! Ma ei oska öelda, võib-olla te leiate lähiregioonist riigi, kellel on sellist kasvu ette näidata. Ma väga kahtlen. 

Te ütlesite siin väga värvikalt, et Eesti inimesi ei mõjuta välistegurid. Vaadake, siiski mõjutavad. Ma saan aru, et selline naljaga pooleks kontseptsioon võib olla see, et väliskaubandus peaks maakondadevaheline olema, aga siiski, kui Hormuzi väin pannakse kinni ja Euroopas on tarneraskused, siis see mõjutab ka meid ja Euroopat laiemalt. Ja kui tarneraskused tekivad, nii et piisavalt kütust ei tule läbi, siis seda probleemi ei lahendata muidugi sellega, et suurendatakse pakkumist. Selle eest on hoiatanud finantsinstitutsioonid ja ka Euroopa Komisjon, see ei ole tegelikult mõistlik. Õnneks tundub, et nüüdseks on saabunud rahu, laevad sõidavad ja kogu kriis on ehk läbi saamas. Loodame siis selle peale. 

Te küsisite, kus see majandus kasvab. No eks ta ikka Eestis kasvab. Ma saan aru, et teil on ettekujutus, et erinevad kommertspangad [prognoosivad paremaid majandusnäitajaid]. Aga näiteks Luminor ei ole kuidagi Eesti riiklik pank ega Riigikontrolli all, nende majanduskasvu prognoos oli umbes 2%, Eesti Panga prognoos on üle selle, Rahandusministeeriumi oma on üle selle. Sarnases positsioonis on kõik eksperdid ja arvajad. Peetakse probleemiks seda, mis tuleb meile kõigile kogu maailma mõjutavate [tegurite kaudu]. Oleme ausad, Iraanis toimuv on tulnud meile täiendava inflatsioonisurvena ehk hinnatõususurvena. Aga majanduse pool oli meil vähemalt aasta algus täiesti kena kasvukursiga. Ettevõtjad kirjeldavad, et inimeste kindlustunne kasvas samamoodi. 

Nii et [majanduskasv] aitab kõiki Eesti inimesi, jõudumööda. Jõukus kasvab ja meil kõigil läheb paremini.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Mart Helme. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Kristen Michal! No majandus ei kasva. Majandus kasvab ainult selle võrra, et valitsussektor on teinud investeeringuid. Maksumaksja rahaga on valitsussektor teinud investeeringuid teatud valdkondadesse, eelkõige kaitsesse, ja selle arvel saab ilusaid numbreid joonistada, just nagu meil majandus kasvaks. See ei ole majanduskasv, reaalmajandusest tulevat lisandväärtust tegelikult ei ole. See on üks asi.  

Aga ma tulen tagasi esimese küsimuse juurde, mille Helle-Moonika Helme esitas. Nimelt, kuritegevus. Ilmselt me minu küsimuseni täna ei jõua, see ongi kuritegevuse kohta. Aga probleem on ju selles, et kõikidel nendel puhkudel, mis on noorte jõukude tapmisega kaasnenud, on need jõugud olnud korduvalt politseisse kaevatud. Korduvalt on politseisse kaevatud nende peale, aga politsei ei ole reageerinud. Politsei ei ole reageerinud selle hetkeni, kuni keegi on surma saanud. Kogu see teie jutt ennetamisest ja reageerimisest ja jälgimisest variseb sõna otseses mõttes põrmuks, sest tegelik elu on vastupidine. Nagu ütles keegi ajakirjanikule Valgas: Eestis peab vist keegi enne surma saama selleks, et politsei lõpuks reageeriks. See selles mõttes on äärmiselt karm.  

Teine teema on see, et meil on ikkagi meeletu narkootikumide tarbimine. Jällegi, ajakirjanduse vahendusel on välja toodud numbrid – 650 grammi vist oli päevas ainult Tallinnas. Ainult Tallinnas! (Keegi täpsustab: "Reoveeanalüüsi andmetel.") See on reoveeanalüüsi andmetel. See tähendab seda, et meil on umbes poolteist tuhat aktiivset ainuüksi kokaiini igapäevast tarbijat. Jutt on praegu kokaiinist, me ei räägi kõikidest muudest narkootikumidest, mis on meil samuti turul. Siis on veel välja toodud, et [narkootikumikaubandus on kolinud] veebi, inimesed tellivad endale narkootikume. Kas te tahate meile öelda, et meie jälgimisühiskonnas ei ole võimalik kindlaks teha, kust narkootikum tuleb, kes seda vahendab ja kes tarbib?

Teie aeg!

Kõik on võimalik! 

Aitäh! 

Nii et palun konkreetseid vastuseid. Milles seisneb ikkagi see ennetustöö, et noortejõugud ei tapaks meil järgmisi kümneid inimesi? Ja kuidas panna piir narkootikumide vohamisele?

Aitäh, Mart Helme! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Nende küsimustega tegelevad väga tublid inimesed nii sotsiaalsüsteemis, haridussüsteemis kui ka õiguskaitseorganites juba aastakümneid, ja tõenäoliselt tegelevad edasi. Seda, et ühiskonnas on väärnähtusi, ma kahtlustan, ei ole isegi totalitaarsetes riikides võimalik välja juurida, saati siis veel vabas ühiskonnas. 

Selleks on olemas erinevad võrgustikud. Üks on kindlasti see, mis puudutab ennetust. Ma rõhutan, et ennetus on selliste asjade puhul ikkagi kõige olulisem – see, et märgatakse võimalikku riski, saadakse nõu ja abi, leitakse õige teeots või juhatus, kuidas edasi. Ka lastevanemate aitamine on [ennetuse puhul tähtis], samuti omavalitsus ja kool. Kui juba politsei peab [sekkuma], siis tõenäoliselt on midagi selles esimeses ahelas [tegemata] jäänud. 

Teiseks, ega siis noorte puhul, nagu ma ka kirjeldasin, aastast 2018 on noorte mõjutamisel, kui me noortest räägime, eeskätt just taastava õiguse põhimõtted, et püütakse noori sellest vägivallaahelast välja saada. Nagu ma kirjeldasin, vägivallauuringutest [selgub], et vägivallaga kokku puutunud inimeste puhul on ikkagi üsna selge korrelatsioon: kes on [varajases eas] vägivallaga kokku puutunud, see puutub ka tulevikus. Seetõttu ma soovitan sellise võitleva hoiaku pigem [pöörata] eeskätt küsivaks: mida me ühiskonnana saame teha? 

Narkootikumide tarvitamise puhul ma ütlen nii, et kõik asutused võitlevad nende vastu nii palju, kui on võimalik. Meil ei ole totalitaarne ega jälgimisühiskond, nagu teile meeldib öelda. Asutustel on oma volitused, mis tulenevad seadustest. Nii et kui me järgmine kord peame debatti selle üle, mida keegi tohib teha selleks, et ennetada või peatada mõnda kuritegu ja tagajärgedega tegeleda, siis pidage seda kõike meeles.

Suur tänu! Lõpetame kuuenda küsimuse käsitlemise.

Tänane seitsmes küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Züleyxa Izmailova, küsimus on metsaseaduse kohta. Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea peaminister! Ma ei tea, kas te teate, et Eesti on õnnelikkuse indeksis kukkunud 46. kohale. Seejuures on Eesti edetabelis viimastel aastatel järjest langenud, möödunud aastal olime veel 39. kohal ja 2023. aastal 31. kohal. See on tohutu kukkumine. Eestlased pole teie juhitud riigis õnnelikud. 

Lisaks paljudele muudele muredele hoiab Eesti inimesi ärevil metsa ja loodusega tehtav hävitustöö. Hiljuti selgus Delfi uuriva ajakirjanduse tulemusena, kuivõrd sügavale ulatub puidutööstuse mõjutustegevus alates lastest kuni poliitikuteni välja. Selline mõjutustegevus on arusaadav, kuna aina kasvava ahnuse rahuldamiseks on tarvis lõputult toorme juurdevoolu. 

20. märtsil avaldas Eurostat teate, mille järgi enamikus Euroopa Liidu riikides puidutagavara metsades suureneb. Suur erand on Eesti, kus 2023. aastal raiuti 2,5 miljonit tihumeetrit rohkem metsa, kui seda juurde kasvas. Riigikogu metsakonverentsi ettekannetest selgus, et alates 2017. aastast on majandusmetsa tagavara vähenenud enam kui 37 miljoni tihumeetri võrra. Selle taustast tegi põhjaliku ülevaate Postimees. Ja tänases Postimehes väljendab ka keskkonnaminister Andres Sutt oma kõhklusi, et kas metsade üleraie majandusele ja metsale ikka hästi mõjub. Samas on teie valitsus esitamas Riigikogule seadust, mis tagab, et needsamad põhimõtted, mis on viinud sellise massiivse üleraieni, on karistamatult rakendatavad kahes kolmandikus Eesti metsamaast. 

Minu küsimus. Kuidas sellise seaduse Riigikokku toomine tagab teie meelest metsade pikaajalise säästliku haldamise ning metsatööstusele vajaliku toorme ja selle ühtlase voo? Või teid ei huvitagi, kas meie metsad on jätkusuutlikult majandatud ja kas metsatööstusel on mingi tulevik või mitte?

Jaa, aitäh, hea küsija! Kui ma nüüd sain õigesti aru, siis te olite mures metsatööstuse toorme tuleviku pärast. See on küll üsna omamoodi lähenemine. Aga proovime siis selles lähenemises liikuda. 

Loomulikult tuleks need printsiibid kokku leppida – looduskaitse ja majandusmetsa või selle majandatava osakaalu vahekord – avalikus debatis. Ja parlament tegelikult selle debati jaoks ju ongi. Ütleme, mina ka eri valdkondade osapooltega kokku puutudes varasemas ametis, ka hiljem, võin kinnitada, et ühiskondlik väga üksteist märgistav debatt ei aita kuidagi lahenduste leidmisele kaasa. 

Ja ma loen ajakirjandusest, kuidas on tegeletud üksteise mõjutamisega mõlemalt poolelt. No ma ei oska öelda, minu meelest lobitegevus on ühiskonna normaalne osa, see on arusaadav. Meil kõigil on huvid, ühingutel ka. Seda on võib-olla veidi pentsik lugeda, aga iseenesest on see kõik ühiskonna normaalne osa. 

Aga tegelikult parlamendis ja valitsuse tasandil tuleb seda debatti pidada. Ja ma saan aru, et metsaseaduse [muudatused] on tulemas, selle [eelnõu] toob Andres Sutt, siis saab seda debatti siin parlamendis pidada. Siis saab ära hinnata, saab arutada, millised põhimõtted on ja kas see tagab, nagu te küsisite, piisava jätkusuutliku varu metsandussektorile. Ma arvan, et me peame mõtlema ka looduskaitsele. Mõlemale poolele tuleb mõelda. 

Aitäh! Züleyxa Izmailova, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Hea peaminister! Ma kasutan võimalust. Kuna te olete mind Instagramis blokeerinud, siis ma kasutan võimalust noorte nimel kutsuda teid metsameeleavaldusele "Mets on pärandamiseks, mitte ärandmiseks" 25. aprillil kell 13. Rongkäik Tammsaare pargist Vabaduse väljakule.

Aitäh, hea kolleeg! Aga see ei ole päris korrektne viis küsimust esitada peaministrile. Palun tulge küsimuse juurde.

Mu küsimus on see. Teatavasti on selles metsaseaduse eelnõus ka säte, mille järgi peavad omavalitsused juhtudel, kui planeeringute koostamisel tekivad piirangud metsade raiumisele, need ka otsekohe hüvitama, sealhulgas riigile. Kuidas te kujutate ette tulevikus planeeringuprotsessi, mis peab seisma avalikkuse huvide eest, kuid mingeid piiranguid pole võimalik sellega seada? Kuidas saab nii kaugeleulatuva mõjuga seadusemuudatuse tuua Riigikokku ilma kooskõlastusringita, kus omavalitsused saaksid oma arvamust väljendada ja sõna sekka öelda?

Aitäh! Esiteks, mind on varemgi välja kutsutud. Aga ma olen sellel ajal, 25. aprillil, Euroopa Ülemkogul. Nii et aitäh kutse eest! Seda esiteks. 

Teiseks, mis puudutab kooskõlastusringi olulisi otsuseid, siis selles me oleme ju üksteisega päri. Mulle tundub, et meil ei ole eriarvamust. Olulised otsused – ka mina rõhutan sama – tulebki läbi rääkida eri osapooltega, metsanduse ja samamoodi looduskaitse [esindajatega], et oleks ühine arusaamine. Mulle tundus vähemalt mõned aastad tagasi, et looduskaitse ja metsanduse ühisosa selle printsiibi 70 : 30 koha pealt oli olemas. Täna ma selles nii kindel ei ole. Mulle tundub, et sellist ühisosa ei ole. No kui ühisosa ei ole, siis tuleb seni rääkida, kuni tekib ühisosa, sest vastasel korral igaüks ajab oma asja, ja siis me loemegi lehest, kuidas tellitakse üksteise mõjutamist. Nii et ma otsiks, jah, pigem ühisosa. Kooskõlastada ja suhelda tuleb ikka. Ja parlamendi debatt on ju alati avalik.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Heljo Pikhof. Palun!

Suur tänu! Austatud peaminister! Kui me nüüd vaatame metsa puhul raiemahtusid pika aja keskmisena, aastakümnete jooksul, siis kuidas teie arvates tuleks teha tänasel päeval õigeid otsuseid? Alates 2017. aastast on metsa raiutud rohkem, kui seda juurde kasvab. Kas valitsuse plaan on sama rada pidi edasi minna? Mis aastast peaksime me hakkama metsavarusid taastama? Või pole see ministeeriumi ja valitsuse jaoks üldse oluline? Kui aga on, siis miks valitsus metsaseaduses vastavaid muudatusi ei tee?

Aitäh! Jah, mul ei ole nüüd numbreid käepärast, saan neid andmeid hiljem küsida ka Kliimaministeeriumist ja metsanduse eest vastutavatelt inimestelt. Aga loomulikult, metsakasutus peab olema jätkusuutlik. Selleks peavad olema arvandmed, teaduslikul põhjal, mida aktsepteeritakse. Ja me mäletame ju, kuidas pikka aega on käinud metsateemaline debatt, milline metoodika on kohane, milline metoodika ei ole, kelle mõõt on õige ja kelle mõõt ei ole. Aga ma küsin need numbrid välja ja siis võin paluda need teile kirjalikult edastada.

Suur tänu! Lõpetame tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kaheksas küsimus on siseminister Igor Tarole, küsib Riigikogu liige Aivar Kokk ja teema on droonid. Aivar Kokk, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Ma räägin esimese küsimusena nendest droonidest, mis meil eelmine kuu olid Tartu linnas hästi populaarsed ja korraldasid liiklust. Ühtepidi, mul on väga hea meel, kui droonid kontrollivad, kas keegi sõidab punase tule põledes ristmikult üle või kui keegi kiirust ületab. Seda ma alati toetan. Kui keegi teeb apsu, siis ta saab õige asja eest karistuse ja maksab oma trahvid ära. Aga küsimus on lihtne: millise seaduse järgi seda praegu tehakse? Ma mäletan väga hästi, kui suur oli eelmisel aastal kisa selle pärast, et needsamad kiiruskaamerad olid teede ääres, kõike filmiti, Maksu- ja Tolliamet ning Politsei- ja Piirivalveamet kasutasid täiesti kontrollimatult neid andmeid. Nüüd on jõutud selleni, et Pläsku katusel on kaamerad ja kuskil on droonid. Ma veel kord rõhutan, et kõik, kes rikuvad eeskirju, peavad trahvi saama. Aga millise [seaduse] alusel seda tehakse? Kui kaua droonide pealt filmitud filme hoitakse? Kus neid hoitakse? Kes neid kasutada tohivad? Kas seda süsteemi kasutatakse ainult selleks, et [tuvastada] rikkujad? Või on nii, et päev läbi jäävad kõik, kes sõidavad näiteks Tartus kaubamajast mööda, kuhugi filmile ja pärast on nagu jälitustegevus, kes siis on, kas minister sõitis sealt mööda või mitte, kas Riigikogu liige sõitis seal? Kas sa oskad öelda? Sa kahjuks ei ole jõudnud kolme nädala jooksul meile komisjoni, julgeolekuasutuste [järelevalve eri]komisjoni, kuhu sind on kutsutud, kogu aeg on sul mingid muud tegevused. Aga äkki sa vastad? Ma saan aru, et sa koalitsioonis olid vastanud, et kõik on hästi. Kui hästi see droonidega liikluse reguleerimine meil Eestis siis on? Kas see on mingi seadusega reguleeritud? Ja kui on, siis äkki sa ütled, mis seadusega see täpselt reguleeritud on?

Aitäh, austatud Riigikogu liige, selle küsimuse eest! Ma alustan lõpust. Ma olen natuke kimbatuses. Ma tulen ikka komisjoni istungile, kui ma saan kutse ja kuupäev on kokku lepitud. Minu teada on kuupäev kokku lepitud, see sobib komisjonile ja mina olen samal ajal Eestis. Nii et alati, kui saan kutse, siis ma kohe tulen, kuidagi kõrvale ei põikle. 

Nüüd Tartu linna kohta. Ma tõesti ei tea, kust te olete saanud sellised andmed, et droonide abil keegi Tartu linnas liiklust oleks reguleerinud või jälginud. Mina kuulen sellest ausalt öeldes praegu esimest korda. Ja me oleme korduvalt ka ajakirjanduses – mitte ainult mina, vaid veel mitmed ametiisikud – üle korranud, et mitte ükski droon liiklusjärelevalveks õhku ei tõuse enne, kui vastav õigusraamistik on kokku lepitud. Ma olen teiega täiesti nõus, kui me mõnda tehnoloogilist vahendit järelevalveks kasutame, siis peabki olema kokku lepitud, kes võib seda kasutada, millisel otstarbel, milliste piirangutega, kuidas infot hoiustatakse, kes pääseb infole ligi, kui kaua seda infot hoiustatakse ja nii edasi. Kuna seda tehtud ei ole, siis me mitte ühtegi drooni liiklusjärelevalveks kasutanud ei ole. 

Mis puudutab seda ristmikku Tartu linnas, mis on ühest Facebooki-postitusest ilmselt tähelepanu keskmesse kerkinud, kus kaebles kodanik, kes punase tule ajal sealt üle sõitis, siis selle rikkumise tõendusmaterjalina kasutati avaliku korra kaamerat. Avaliku korra kaamerad on meil Eestis olemas, nende olemasolu on tähistatud maastikul, looduses, vastavate märkidega. Seal ristmikul on kindlasti ka olemas politseivapiga liiklusmärgid, kus on kirjas "Videovalve". Päris paljudel ristmikel on need märgid olemas ja need avaliku korra kaamerad ongi vajalikud selleks, et kui midagi juhtub seal ristmikul, siis on võimalik üle vaadata ja olla kindel, mis täpselt juhtus. Näiteks, kui on liiklusõnnetus, siis [saab teha kindlaks,] kes oli süüdi, kes sõitis punase tule põledes, kes sõitis rohelise tule või kollase tule ajal. Muide, kollane on ka keelav tuli, igaks juhuks tuletan meelde. Nii see on. 

Aga droone ei ole Tartu linnas liiklusjärelevalveks kasutatud. Seetõttu ma olen natuke kimbatuses. 

Tänan! Aivar Kokk, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Kui te olete seda postitust lugenud, siis teate, et seal on selgelt kirjas: droonipilti näidati sellele, kes punase tule ajal sõitis. Ma ütlen veel kord, et see on väga halb, kui keegi punase tule põledes sõidab. Tartu linnas on muidugi kõikides kohtades, kui linna sisse sõidad, need sildid küll, et terve linn on kaameraid täis ja kontrollitakse liiklust, ei ole ainult ristmikel. 

Aga mul on teine küsimus. Te tegite ise 31. märtsil ilusa ja toreda postituse juba hommikul, aga natuke hiljem, kui Tartu Postimees sellest kirjutas. Teie kirjeldate, et droonid küll, aga nad lihtsalt käisid siin Eestis ja siis sõitsid minema, midagi ei juhtunud. Kuigi Tartu Postimehel oli selleks hetkeks juba postitus üleval, et tegelikkuses ikkagi Kastre vallas Tartu külje all üks droonikene plahvatas ja kukkus alla. Me teame väga selgelt, et meil ei ole veel võimekust [droone alla lasta], kuigi väga tublid inimesed – ma saan aru, et ma ei tohi öelda, kui palju neid on – pidevalt tegelevad sellega, ööd ja päevad läbi. 

Mis seis meil siis tegelikult on? Ma saan aru, et praegu meil ikkagi ei ole võimekust droone alla lasta. Ühelt poolt ongi nii, et igalt poolt ei saa neid alla lasta. Aga miks te teete postitusi, kus te kirjeldate, et mitte midagi ei olnud ja ükski droon Eestis maha ei potsatanud, kui tegelikult on Kastre vallas see fikseeritud? Ja küsimus on lausa kolmes droonis, mis võisid Eestis kuskil alla potsatada.

Aitäh, hea küsija, ka selle küsimuse eest! Kõigepealt täpsustan. Endiselt kinnitan üle, et Tartu ristmiku kohta tehtud postituses ei olnud juttu droonikaamerast. Seal oli juttu kõrgel asuvast avaliku korra kaamerast. Kõrgel ei tähenda, et ta on drooni otsas. Ta oli hoone küljes. Avaliku korra kaamerat saab samamoodi kasutada tõendusmaterjalina. See ei ole jälgimisühiskond. Kui meil on avaliku korra kaamera, mis jälgib ristmikul toimuvat, ja inimene sõitis punase tule ajal, jäi politseile vahele, siis sellises olukorras on võimalik ka avaliku korra kaamerat tõendusmaterjalina kasutada. See ei ole mitte mingisugune jälgimisühiskond, seal on kõiki teavitatud. Kõik teavad, et seda ristmikku jälgitakse ja salvestatakse. See on oluline liiklusohutuse tagamiseks. 

Nüüd, te viitasite minu postitusele, kus on kirjas, et hetkeseisuga puudub info, et mõni neist eksinud droonidest oleks Eesti territooriumil mingit kahju tekitanud. Juttu on sellest teisest päevast, mis oli pärast Auvere juhtumit. Ja nii ongi: ega see Kastre vallas plahvatanud droon ju ka mingit materiaalset kahju ei tekitanud. Ta plahvatas põllu kohal, tükid kukkusid alla. Otsest materiaalset kahju seal ei ole. Ta ei läinud mingile rajatisele vastu, ta ei läinud mingile seadmele vastu, ta ei tekitanud inimesele ega kellelegi vigastusi. Selles mõttes ma jään selle lause juurde, mis siin on. "Hetkeseisuga puudub info, et mõni neist eksinud droonidest oleks Eesti territooriumil mingit kahju tekitanud."

Nüüd, mis puudutab meie võimekust, siis loomulikult on meil olemas võimekus droone alla lasta. Ja seda võimekust kasutati. Meil olid õhutõrjeüksused maastikul, olid ka hävitajad õhus. Me oleme siin juba mõnda aega juba sel teemal diskussiooni pidanud. Rahuajal tuleb alati hinnata, kui mõistlik on drooni allalaskmine, sest drooni allalaskmine on iseenesest oht, see on nagu lisaohu tekitamine. Ja kui see droon ei tekita ohtu oma trajektoori mõttes, kui ta ei lenda sellise objekti või tiheasustusala poole, kus ta võiks potentsiaalset ohtu tekitada, siis pigem kasutatakse seda taktikat, et teda jälgitakse. Juhul kui tema trajektoor muutub ohtlikuks, võetakse ette järgmised meetmed. Ja Kaitsevägi oli valmis reageerima.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Priit Sibul. Palun! 

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea minister! ERR oma uudises kirjeldab seda, et Tartus kavatseb Politsei- ja Piirivalveamet jätkata droonide kasutamist. See on endiselt probleem, mis siin kahe küsimuse järel püsti jäi. Aga mul on hea meel, et see, mis puudutab Politsei- ja Piirivalveameti ning Kaitseministeeriumi koostööd droonide jälgimisel ja nendega hakkamasaamisel, on kõvasti ajas paranenud. Selle koostöö üle saab ainult rõõmu tunda. 

Tõsi on see, et jälgimisühiskonda teie eitate, aga teie erakonnakaaslane Liisa Pakosta – ma kuulasin möödunud nädalal intervjuud temaga – süüdistas [teid], rääkis, et Eesti 200 seisab kõiksuguste vabaduste eest ja tema justiitsministrina teeb seda ka, aga siseminister Taro tahab aeg-ajalt ikkagi jälgida, kontrollida ja toimetada. Ta ütles, et tema igal juhul seisab vabaduste eest. 

Ja nüüd ma jõuan selleni, et droonidega on küll mingi selgus, aga tordiga, mis möödunud nädalal Siseministeeriumi ja justiitsministeeriumi vahel liikus, on ikka mingi segadus. Kas selle saatsite teie või kommunikatsiooniosakond? Kas see oli tänuks millegi eest? Või on nii, nagu Pakosta ütleb, et Politsei- ja Piirivalveamet ei saa aru, kuidas riik toimib. Äkki te suudate ka selle segaduse meile selgeks rääkida?

Aitäh! Siin on nii palju teemasid, aga aitäh kõigi oluliste teemade väljatoomise eest! Kõigepealt tordist. Tort läks tõesti teele Siseministeeriumist. See ei olnud minu initsiatiiv, aga ma arvan, et žeste ei peagi alati selgitama ega kommenteerima, see mõjub juba iseenesest. Ja igaüks saab seda žesti tõlgendada vastavalt sellele, kuidas ta seda mõistab. 

Nüüd ikka nendest droonidest, millest on juttu olnud Tartu linnaga seoses. Tõepoolest, seal uudisloos üks PPA ametnik mängib mõttega või avaldab arvamust, et liiklusjärelevalves võiks droonid kasutusele võtta, võiks neid katsetada. PPA ametnik ei saa selliseid otsuseid teha ainuisikuliselt, ta avaldas lihtsalt oma isiklikku arvamust. Aga üsna pea pärast seda ja pärast nõupidamist ministeeriumi sees tegime PPA-le selgeks, et meie hinnangul ei ole piisavat õigusraamistikku, et seda teha. Nii et me ei saa rääkida sellest, et ametnik ütles, et ta kavatseb jätkata, vaid me oleme väga selgelt öelnud, et hetkel ei saa seda isegi katsetada, sellepärast et õigusraamistikku ei ole. 

Mis puudutab seda retoorikat, et meil justkui on jälgimisühiskond, siis tavaline avaliku korra kaamera ei ole jälgimisühiskond. Meil on tõepoolest tarvis mõnest ristmikust ülevaadet saada, kui inimesed ise satuvad liiklusavariisse või satuvad mingitesse olukordadesse, kus on vaja selgust saada. Suured ristmikud on kõrgendatud ohu ja riskiga kohad. Aga me ei jälgi ju kaameratega kõiki tänavaid, me ei jälgi kõiki ristmikke, me ei jälgi Eestimaad üldiselt, vaid avaliku korra kaamerad pannakse alati riskihinnangu alusel – sinna, kus võib sellest kasu tekkida turvalisuse tagamisel. Sellepärast see kaamera seal on, see on ilusasti tähistatud. 

Lükates ümber seda ihalust jälgimisühiskonna järele, ma tuletan meelde numbrituvastuskaamerate lugu. Niipea kui meie eksperdid tulid komisjonide ühisistungile, avaldasid nad – ilma igasuguse surveta – oma arvamust selle loo kohta. Ja ma peatasin otsekohe, alates järgmise päeva hommikust numbrituvastuskaamerate kasutamise kuni selle hetkeni, kui Riigikogu leiab piisavalt pädeva õigusliku lahenduse.

Teie aeg!

Kindlasti ei peegelda see samm kuidagi ihalust jälgimisühiskonna järele.

Aitäh! Lõpetame tänase kaheksanda küsimuse käsitlemise.

Läheme edasi. Üheksas küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Aleksandr Tšaplõgin ning teema on Iraani sõda ja Eesti. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! No ma tean, et täna saavutati vaherahu ja varsti algavad läbirääkimised, aga ma ei ole nii suur optimist nagu teie – ma ei ole kindel, et need läbirääkimised lõpevad edukalt. Nii et minu küsimused jäävad alles. 

Esimene küsimus. Eesti kaitseminister Hanno Pevkur teatas, et Eesti on valmis aitama Ameerika Ühendriike Iraanis, kuid ei suuda aru saada, mida täpselt Donald Trump soovib. See kõlab kummaliselt ja tekitab küsimusi. Kas see tähendab, et Eesti on ette andnud nõusoleku täita ükskõik millised USA palved, või väljendus kaitseminister lihtsalt ebaõnnestunult? 

Aitäh! Jah, ilmselt mina olen optimistlikuma meelelaadiga – see ei tähenda naiivsust. Ma eeldan, et see, mis on paremusele pööranud sealkandis, loodetavasti püsib, aga loomulikult tuleb olla valmis selleks, et mitte. Aga kui püsib, siis see leevendab ilmselt – nagu  analüütikud on ajakirjanduses juba kirjutanud – survet hindadele, survet energiakandjate tarnele. See on maailma vaates igal juhul ikkagi hea uudis. Ja [pingete] deeskalatsioon ja vähenemine seal piirkonnas on ka hea uudis.

Nüüd kaitseministri väljendusest. Ma ütleksin niimoodi, et me oleme öelnud – ka mina olen seda öelnud –, et kui Ameerika Ühendriigid, kes on meie julgeolekuliitlane, palub meilt tuge, abi või on tal meile mingeid muid ootusi, siis me kindlasti kaalume Ameerika Ühendriikide palvet ja võimaluse korral ka aitame neid. See valmisolek on meil olemas, sest tegemist on siiski meie julgeolekuliitlastega.

Nagu teada, ega julgeolekuliitlased NATO-s ei pea olema poliitiliselt tingimata alati samadel seisukohtadel – ja seda me tihtipeale ka pole liberaalse riigina –, aga sellest hoolimata on meie julgeolekupartnerlus hea. Meenutame näiteks NATO toimimist siis, kui Vene MiG-id olid meie õhuruumis ja Itaalia hävitajad läksid neile vastu, kuni viimaste sündmusteni, kui jälle needsamad NATO hävitajad tõusid õhku ja julgestasid meie maa-ala ja õhuruumi, või laevu, mis merel kaitsevad meie taristut. Nii et NATO toimib kenasti. Kui meie partnerid küsivad abi või tuge, siis me kindlasti seda kaalume ja võimaluse korral seda ka anname.

Suur tänu! Rohkem küsimusi ei ole. Nii, Aleksandr Tšaplõgin, ma tean … Hästi, te jäite nüüd küll natuke hiljaks, aga olgu peale, ma annan teile võimaluse küsida, ma tean, et te olete kiire küsija. Aleksandr Tšaplõgin, palun! Teil on täpsustav küsimus.

Jah, aitäh! Lugupeetud peaminister! See ongi täpsustav küsimus. Kas meil on olemas punane joon, mida me ei ole [nõus] ületama, ja kus see joon asub? Kas oleme valmis näiteks muutuma konflikti otseseks osapooleks? Kas sellise otsuse kohta on olemas julgeolekuhinnang? Ja kes täpselt selle otsuse langetab – kas valitsus või parlament?

Jah, julgeolekumaailmas üldiselt ei peeta teab mis heaks tooniks arutada oma võimete piire. Igal konkreetsel juhul selgub, mida tehakse või ei tehta. Sõjalise missioonis osalemine ja kõik muud sellised suuremad otsused on loomulikult parlamendi teha.

Suur tänu! Rohkem küsimusi selle küsimuse raames ei ole. Sulgen ja lõpetan üheksanda küsimuse käsitlemise.  Kuna kümnenda küsimuse esitajat ei ole saalis, me täna rohkem küsimusi ei ava. Seega on tänane infotund lõppenud. Tänan Vabariigi Valitsuse liikmeid, tänan kõiki Riigikogu liikmeid aktiivse osaluse eest. Me jätkame täpselt kell 14 algava Riigikogu täiskogu istungiga.