Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 10. töönädala esmaspäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 79 Riigikogu liiget, puudub 22.

Järgnevalt päevakorra kinnitamine. Ettepanekuid selle kohta ei ole. Palun saalikutsung päevakorra kinnitamise hääletamiseks.

Head kolleegid, panen hääletusele Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 10. töönädala päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 86 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Kümnenda töönädala päevakord on kinnitatud.

Järgnevalt eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Esmalt palun Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse nimel kõnelema preili Kaire Karbi. Palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikogu! (Saalis on sumin. Juhataja helistab kella.) Vabariigi Valitsus algatab asjaõigusseaduse ja asjaõigusseaduse rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiits- ja digiminister. Teine eelnõu. Vabariigi Valitsus algatab tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse (vaigistushagi eest kaitsmise direktiivi ülevõtmine) eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiits- ja digiminister. Kolmas eelnõu. Vabariigi Valitsus algatab haldusmenetluse seaduse ja avaliku teabe seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiits- ja digiminister. Seaduseelnõud on esitatud digitaalselt eelnõude [info]süsteemi kaudu. Tänan!

Suur tänu teile! Järgnevalt Rain Epler, palun!

Härra juhataja! Head kolleegid! Me mäletame, et paar aastat tagasi, kui keskpanga intressid kiiresti tõusma hakkasid, juhtus pangateenuste kasutajatega nii, nagu juhtub inimestega, kes autokütuseid kasutavad. Kui nafta hind maailmaturul tõuseb, siis tõuseb [kütuse hind] juba kas samal ajal või natuke enne seda meie [tankla]postide peal, aga kui see langeb, siis läheb [seal hinna muutuse nägemiseks] tükk aega, sest varusid soetatakse ju kõrgete hindadega. Ka pankurid tegid paar aastat tagasi seda, et kui intressid hakkasid tõusma, siis see kandus kohe üle laenuvõtjatele, küll aga selle ülekandumine hoiustajatele võttis tükk aega, mis andis pankadele võimaluse teenida erakorralist kasumit selliselt, et nad ise ei pidanud selleks, kui nii võib öelda, lillegi liigutama.

Tookord oli ka siin eelnõusid, mis seda probleemi adresseerisid. Ma mäletan, et ma isegi siit kõnepuldist ütlesin, et me võiks ikkagi jõustada seaduse, et sellist erakorralist liigkasuvõtmist maksustatakse, sest kunagi võib selline aeg jälle kätte jõuda. Nüüd me olemegi jälle selles [olukorras], kus intressid hakkavad enamiku analüütikute arvates kiiresti tõusma. 

Sellega seoses soovin ma meie fraktsiooni nimel anda üle eelnõu, et sellist erakordset liiakasuvõtmist – ma ütleksin, et õigustatult – maksustada. Ja et siin ei tekiks segadust, siis [selgitan]. Ka tol korral oli saali vasaku tiiva kolleegidelt selliseid sotsialismi kalduvaid eelnõusid, kus öeldi, et võtame pankadelt lihtsalt pool ära. Ei-ei, meie eelnõu ütleb väga selgelt, et lisamaksu tuleks võtta erakorralise [kasumi] pealt võrdluses nende tavapärase keskmisega. Ma loodan, et sel korral, võttes arvesse varasemaid valusaid õppetunde, te seda eelnõu toetate. Aitäh!

Aitäh! Tõnis Lukas, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! 2013. aastal arutati siinsamas saalis seda, mis on muuseumide ülesanded. Muuseumiseadusesse lisati, et muuseum on ka haridusasutus. Peale seda – tegelikult ennegi, aga eriti hoogsalt peale seda – on muuseumid haridusprogrammidega tööd teinud, neid tutvustanud, võtnud tööle pedagooge, samuti on õpilastele ja noortele mõeldud kavu edendanud kontsertorganisatsioonid ja [laste- ja noorte]etendusi on võtnud kavva teatrid. Meil on Eesti hariduses tegelikult juba ligi aastasada olnud kokkulepe – aga võib täiesti selgelt öelda, et viimastel aastakümnetel meie kõigi osalusel –, et koolis tehtu kinnistamiseks on vaja ka koolivälist tegevust. Õppekavu täiendavad mitmesugused õppekäigud, ekskursioonid ja külastused. Mitte et siin väga palju muutunud oleks, küll aga on Haridus- ja Teadusministeerium välja andnud juhendmaterjali, mida on sellel aastal täpsustatud ja mis ajab koolijuhtidele ja õpetajatele hirmu nahka, sest uute tingimuste kohaselt ei ole õppekäikude tegemine enam nii lihtne. Ei ole enam nii lihtne õpilaste vanematelt raha koguda, juhul kui koolil ei ole võimalusi neid õppekäike finantseerida. Seni süsteem toimis ja õpilased käisid õppekäikudel, reserveeriti pileteid grupikülastusteks, ka selleks kevadeks, aga nüüd on ligi 30% kõigist nendest õppekäikudest, mis on harivad ja arendavad, ära öeldud. Hädas on nii õpilased, koolid kui ka kultuuriasutused. 

Aitäh!

Esitame Isamaa fraktsiooni poolt Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele lahendada koolide korraldatud õppekäikude rahastamisel tekkinud segadus" eelnõu.

Aitäh! Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Annan EKRE fraktsiooni liikmete nimel üle arupärimise rahandusminister Jürgen Ligile riigi osalusega äriühingute kulutuste kohta motivatsiooni- ja tänuüritustele. Avalikkuses on tekitanud põhjendatud küsimusi riigile kuuluvate äriühingute, eelkõige Eesti Energia ja Riigi[metsa] Majandamise Keskuse märkimisväärsed kulutused suurejoonelistele töötajate tänuüritustele ajal, mil riigieelarve on pingeline ning valitsus rõhutab vajadust kokku hoida. Teadaolevalt kulutas Eesti Energia 2026. aasta alguses toimunud tänuüritusele ligikaudu 350 000 eurot ja RMK üle 130 000 euro. Arvestades, et Eesti Energia kuulub Rahandusministeeriumi valitsemisalasse, tõstatub küsimus riigi kui omaniku tegelikust kontrollist ja vastutusest. Tõstatub ka laiem küsimus, kust läheb mõistliku töötajate tunnustamise piir ning kust algab avaliku raha kasutamine viisil, mis ei ole enam kooskõlas ühiskonna õiglustunde ega kokkuhoiupoliitikaga. Sellest tulenevalt on meil rida küsimusi rahandusministrile. Aitäh!

 Aitäh! Anti Allas, palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Annan üheksa Riigikogu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna [fraktsiooni] liikme poolt sisse arupärimise regionaal- ja põllumajandusministrile. See puudutab Omniva erastamist ning selle mõju universaalsele postiteenusele ja perioodika kojukandele tulevikus ehk peale erastamist. Kas ja millises mahus on loota universaalse postiteenuse jätkumist, kui palju läheb see maksma riigile ja teenuse saajatele ning millistest vahenditest kavatsetakse seda teenust rahastada? On sõnastatud üheksa detailset küsimust, et saada selgust, sest senised sõnumid valitsuselt on olnud väga üldised ja nendele küsimustele pole absoluutselt vastuseid antud. Loodame saada väga põhjaliku ja selge ülevaate, sest Eesti inimesed väga muretsevad selle pärast. Aitäh!

Aitäh! Züleyxa Izmailova, palun!

Austatud kolleegid! Meie, sotsiaaldemokraadid, soovime anda üle arupärimise austatud justiits- ja digiministrile. Seda seoses sellega, et eile kirjutati ERR-is, et Eestis on alaealise vastu suunatud seksuaalkuriteo eest võimalik mõista kuni 15-aastane vanglakaristus, kuid enamasti piirdub tegelik karistus tingimisi vangistusega või vabaneb kurjategija ennetähtaegselt kriminaalhooldaja järelevalve alla. Eelmisel nädalal kuulsime sellisest juhtumist, et ühele koolipsühholoogile, kes lapsi seksuaalselt ära kasutas, määrati vaid trahv, mille ta sai veel kohtu kaudu väiksemaks nihverdada.

Samas on minister avalikkuses rõhutanud, et Eesti karistusregister on juba praegu väga avalik ning laste kaitsmiseks tuleb parandada eeskätt kontrolli ja registri kasutamise mugavust, sealhulgas muuta kontrollid automaatseks. Avalikkuses on aga tekkinud õigustatud küsimus, miks jääb raskete seksuaalkuritegude puhul tegelik karistuspraktika sageli leebeks, kuigi seadus võimaldaks märksa rangemaid karistusi. Kui seaduses sätestatud karistusmäärad on ministri hinnangul piisavad, kuid tegelikkuses rakendatakse sageli tingimisi vangistust või vabastatakse süüdimõistetud ennetähtaegselt, siis pole küsimus mitte üksnes normi olemasolus, vaid ka selles, kas riik neid norme laste kaitseks õiglaselt rakendada suudab. 

Sellel puhul on meil ministrile oi kui palju küsimusi ja me loodame saada neile häid vastuseid. Aitäh!

Aitäh! Aivar Kokk, palun! 

Hea juhataja! Head kolleegid! Ma ei tea, kas te olete täna hommikul vaadanud tanklates hindu, aga diisli hind tegi Eesti Vabariigi rekordi: täna on mõnes tanklas hind 2 eurot 2,99 senti. Me teame, et Läti, Poola ja Rootsi on teinud otsuse viia diisliaktsiis Euroopa madalaimale tasemele ehk 300 eurole 1000 liitri kohta. Isamaa Erakond annab üle eelnõu, et vähendada järgmiseks kolmeks kuuks diisliaktsiis Euroopa miinimumtasemele, et toetada meie ettevõtlust ja oma inimesi, sest, oleme ausad, kütuse hind mõjutab meid kõiki, alustades tööstuse, transpordi ja põllumajandusega ning lõpetades toiduhindadega. Nii et ma loodan, et meie valitsus mõistab seda. On olnud perioode, kui meie ettevõtjad ja inimesed on käinud teisel pool [piiri] Valkas kütust tankimas. Et ei tekiks piirikaubandust, et meie ettevõtetel ei oleks ebaõiglased konkurentsi[tingimused võrreldes] Läti ettevõtetega ning et meie transpordifirmad ei läheks Lätti tankima, on ainuõige otsus vaadata praegu oma naabrite tegevust ja viia ka Eestis diisliaktsiis Euroopa madalaimale lubatud tasemele. Aitäh!

Aitäh! Jaak Aab, palun!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Üheksa sotsiaaldemokraadi nimel annan üle arupärimise energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile. Arupärimise üldisem temaatika on energiataristu kriisikindlus.

Jah, me kõik teame viimase aja juhtumeid. Tõesti, üks siia eksinud droon tabas kuidagi väga sümboolselt just Auvere elektrijaama korstent. Ja siis juba hakatigi kuskil sosistama, et ei tea, kas nimelt suunati Venemaa poolt Ukraina droon siia või juhtus see juhuslikult. Aga kindlasti tuletas see juhtum meelde küsimused, mis puudutavad kogu energiataristut: meie elektrijaamu, alajaamu, võrkusid. Kui kindel meie taristu on, kui peaks midagi juhtuma?

Me ju muidugi loodame, et sõda Eesti pinnale ei jõua, aga alati öeldakse, et parem on enne valmis olla kui pärast kahetseda. Näide Ukrainast: enne 2022. aasta 24. veebruarit, kui Venemaa täiemahuline agressioon algas – juba mitu kuud või pool aastat enne –, hakkas Ukraina muretsema oma energiataristu jaoks alajaama varuosi, trafosid ja nii edasi. Me tahaks kuulda, milline on Eesti plaan, kas me oleme valmis, kas me oleme valmistunud sellisteks kriisideks või peame rohkem tegema. Aitäh!

Aitäh! Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Mul on kaks eelnõu üle anda. Alustan esimesest. Me kõik teame, et Eesti on väga sügavas demograafilises kriisis, sest meil on neli aastat järjest sündinud rekordvähe lapsi. Hetkel ei paista küll kuskilt otsast, et see olukord võiks iseenesest muutuda. Paraku ei ole valitsus perede toetamiseks siiamaani ühtegi tegevuskava välja käinud. Aga meedia vahendusel me nägime eelmisel nädalal, et üks valitsuserakondadest, nimelt Reformierakond, on võtnud sõna ja öelnud, et nemad oleksid valmis muutma vanemahüvitise süsteemis mõningaid asju, mis on väga olulised ja mille kohta on teadlased tegelikult juba pikalt rääkinud, et selline muutmise vajadus on ja et see perede olukorda oluliselt parandaks. Sellist olukorda ei saa muidugi jätta kasutamata. 

Meil on tekkinud olukord, kus me siin Riigikogu koosseisus ei ole reaalselt viimase kolme aasta jooksul saanud vastu võtta ühtegi peresid toetavat eelnõu – kahjuks on koalitsioon läbi surunud ainult need, mis perede kindlustunnet halvendavad –, aga nüüd on tekkinud selline ajaaken, kus selline asi võib olla võimalik. Seetõttu me esitame eelnõu, millega täiendame perehüvitiste seaduse § 43 lõikega 3, mis käsitleb seda, kuidas arvestatakse järjestikuste sündide korral vanemahüvitist, et see käiks kaasas palgakasvuga. Sisuliselt on see vanemahüvitise indekseerimine. Nii et sellise eelnõu annan üle.

Teine eelnõu on natuke laiem. Me ju kõik teame, et sündimuse parandamiseks ei piisa kuidagi ühest või kahest meetmest. Kindlasti parandavad ka kõik [üksikud] meetmed perede olukorda, aga selleks, et ikkagi tuua pööre meie praeguses sündimuse olukorras, on vaja terviklikku meetmete paketti. Niisugusest vajadusest on väga pikalt rääkinud teadlased ja ka need, kes osalesid Sotsiaalministeeriumi eelmisel aastal valminud analüüsi koostamisel. See kannab pealkirja "Laste saamise ja kasvatamise toetamine: analüüs ja ettepanekud". 

Me [esitame] Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja terviklik meetmete pakett lastega perede kindlustunde taastamiseks ja sündimuskriisi peatamiseks" eelnõu. Meie ettepanek on, et valitsus valmistaks ette niisuguse eelnõude paketi, mis käsitleb kõiki neid valdkondi, mis mõjutavad sündimust ja perede käekäiku, see on majanduslik kindlustatus, eluasemepoliitika, haridus, tervis ja nii edasi. Kõik need teemad on väga kenasti kaetud ka selles Sotsiaalministeeriumi laste saamise ja kasvatamise toetamise analüüsis. Selle abil saab täpselt järge pidada ja teha korraliku paketi, mis tegelikult aitaks meil Eesti kestlikuks muuta ja sündimuskriisi [lõpetada]. Annan üle. Aitäh!

Aitäh! Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Täna ma soovin Keskerakonna fraktsiooni liikmete poolt üle anda 12 arupärimist erinevatele ministritele.

Alustame kaitseminister Hanno Pevkurist. Teemaks on riigisektori toimimine, arvestades praegust olukorda, kus kütuse hinnad pidevalt tõusevad. Tõesti, nii nagu ka hea kolleeg siin ütles, me nägime täna rekordit kütusejaamades, kus posti otsas oli diisli hind juba üle 2 euro ehk 2 eurot ja 30 senti.

Kui algas Hormuzi kriis ja Iraani sõda, siis Keskerakond juhtis kohe tähelepanu, et tegelikult need tagajärjed on märkimisväärsed, mis selle kriisi tõttu tulevikus ilmnevad. Me tegime kohe ka vastavad ettepanekud, kuidas kogu seda olukorda leevendada. Esiteks tegime ettepaneku peatada aktsiisitõusud, praegu menetlus siinsamas Riigikogus käib, ja teiseks tegime ettepaneku alandada kütuste käibemaksu, mille kohta me samuti andsime sisse eelnõu – vaatame, kuidas selle menetlus läheb.

Aga lisaks leevendustele peaksime praegu vaatama otsa hindadele, mis on tõusujoones, ja peaksime aru saama, kuidas valdkonnaministrid oma valdkonnas hindade tõusu ja survega hakkama saavad.

Aitäh!

Nii, see on esimene arupärimine.

Ja samal teemal on meil arupärimine ka sotsiaalminister Karmen Jollerile. Nii nagu ma mainisin, hinnatõusud ei puuduta ju ainult erasektorit. Kui erasektor saab uued sisendhinnad, kui kütuse hinnad tõusevad, siis loomulikult see väljendub ka nende teenuste ja toodete lõpphindades, mida see erasektorile toodab või pakub. Loomulikult ostab teenuseid sisse ka riik, sealhulgas Sotsiaalministeeriumi allasutused, ka haiglad. Selge on see, et kõik see väljendub [mõjus] eelarvele.

Me soovime teada, milline on kütuse hindade järsu tõusu mõju [sotsiaalministri] vastutusvaldkonnas tervikuna ja millised on peamised riskid tema vastutusvaldkonnas juhul, kui kütuse hinnad püsivad pikalt kõrgel tasemel. Me räägime näiteks kiirabiautodest, mis pidevalt pakuvad teenust. Selge on see, et kui kütus kallineb, siis on otsene mõju eelarvele. Kuidas lugupeetud minister nende küsimustega hakkama saab? Mis puudutab võimalikku kütusepuudust tulevikus, siis kas on juba olemas meetmed või kriisiplaan juhuks, kui kütus hakkab otsa saama või tekib puudus, defitsiit? Kuidas siis lugupeetud ministri valdkond hakkama saab?

Kolmas arupärimine puudutab jällegi energeetikateemat, kütuse hindu. See arupärimine on suunatud taristuminister Kuldar Leisile. Ma olen juba need küsimused välja toonud, aga täpsustan. Kas [ministri] vastutusvaldkonnas on tehtud kriisiplaan olukorraks, kus kütuse tarne ahelates võivad tekkida tõsised häired või tekib pikem kütusepuudus? Millised on peamised meetmed, mida sellises olukorras rakendataks? Kas ka taristuminister Kuldar Leis on selliseks stsenaariumiks valmis? Kas on juba mõjuanalüüsid tehtud ja riskiplaan paigas? Selge on see, et tõenäoliselt juhtub nii – mitte "kui juhtub", vaid järgmine kütuse hinna tõus tulebki, täna on see [hind] 2,3 eurot –, et mõne aja pärast, analüütikud seda ütlevad, [kütuse hind] veelgi tõuseb. Kas siis on plaanis eraldada täiendavaid vahendeid selleks, et taristuministri valdkond oleks jätkusuutlik ning saaks ära teha need teenused ja toimingud, mis on seaduses ette nähtud?

Nii, neljas arupärimine. Selle edastame välisminister Margus Tsahknale. Teema on täpselt sama. Kütuse hinnad on kallid ja lähevad kallimaks. Praegune valitsus ei ole sellesse teemasse tõsiselt suhtunud. Ma kordan üle, et ka lugupeetud välisminister saaks aru, et kui see hind edaspidi tõuseb – praegu on juba tõusnud –, siis kõigi kallimaks läinud sisendhindade [mõju] väljendub ka toodete ja teenuste [lõpphinnas] ning neid ostab sisse ka riigisektor. Mitte ainult ei kannata ju erasektor, vaid eelarveliselt kannatab ka riigisektor. Kas on riskiplaan tehtud, kas on olukorda analüüsitud ja kuidas lugupeetud minister oma valdkonna juhina näeb seda pilti? Kuidas praeguses olukorras edasi minnakse? Kas on olemas konkreetne tegevusplaan, on seda juba valitsuses arutatud?

Nüüd on mul viies arupärimine ja see on rahandusminister Jürgen Ligile. Ma arvan, et loomulikult peaks selles olukorras Jürgen Ligi kõige rohkem muret tundma, sellepärast et kõik need täiendavad ressursid tulevad riigieelarvest. On selge, et igale valdkonnale riigisektoris tuleb eraldada täiendavaid vahendeid, selleks et katta hinnatõuse. Ma arvan, et rahandusminister peaks olema kõige rohkem mures. Aga kui me oleme küsinud, mida erasektor peaks tegema selleks, et hakkama saada, ning kas valitsus ikkagi ei sooviks alandada kas kütuste aktsiisi või käibemaksu, siis Jürgen Ligi on siitsamast puldist andnud meile soovituse. Soovitus oli väga lihtne. Tema on noorest peast sõitnud rattaga ja soovitab ka [teistel] mõelda praegu selle peale, kuidas ratta [kasutamise] peale üle minna. See oli üle-eelmine nädal, kui lugupeetud minister oli siinsamas puldis ja sellise soovituse vastuseks andis.

Aga kui see ministri soovitus kõrvale jätta, siis tegelikult tahaks tõsiselt teada, mis plaan on. Kui eelarvest aina rohkem ja rohkem hakkab kuluma selleks, et katta igapäevaseid kulutusi, mis puudutavad erinevate teenuste ostmist riigi poolt, siis selleks on ju vaja eraldada lisavahendeid.

Järgmise arupärimise esitame energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile. Energeetika on lugupeetud ministri peamine valdkond ning sellel teemal on ta hästi palju käinud meil erinevaid seaduseelnõusid esitamas ja ka kaitsmas. Ja loomulikult peaks Andres Sutt olema praegu väga mures selle pärast, mis meil energeetikas toimub.

Selge on see, et kõik sisendhinnad [tõusevad]. Mis puudutab gaasi hindu, siis tuletan lihtsalt meelde, et Andres Sutt siin just hiljuti rääkis, et me peaksime Eestisse ehitama gaasielektrijaamad, mis toodaks meile elektrit, need on kõige kiiremad, operatiivsemad ja ka mõistlikuma hinnaga. Aga praegu viitavad kõik signaalid sellele, et meil tekib ka gaasipuudus, rääkimata sellest, et gaasi hind läheb ei tea mis kõrgustesse. Selle kõik on jällegi analüütikud välja toodud, et see olukord tekib meil sügisel vastu talve. Ma loodan, et ka Andres Sutt võtab neid signaale tõsiselt ja valmistab meile ette plaani – vaatab oma valdkonda ja paneb ministrite kohtumisel lauale plaani, kuidas me Eestis energeetikaga edasi liigume.

Järgmine arupärimine on meil haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele. Hästi oluline ja lai on see valdkond, mille eest ta vastutab. Täpselt samamoodi on meil palju haridusasutusi, kes igapäevaselt tarbivad energiat, kütust ja erinevaid teenuseid. Praegune kütuse ja gaasi hind mõjutab ka nende eelarvet otseselt. Me oleme kuulnud, et soovitakse või on juba tehtud mõningad kärpeotsused teatud koolides, kutsehariduskoolides. Aga kui vaadata, mis tegelikult sisendhindadega toimub, siis näeme, et ka sinna sektorisse on vaja lisaraha leida. Kas lugupeetud haridusministril on selline plaan olemas või ei ole? Need on meie küsimused haridus- ja teadusministrile.

Järgmine arupärimine on meil lugupeetud justiits- ja digiministrile Liisa-Ly Pakostale. Ka tema valdkond on otseselt seotud kõikide sisendhindade tõusuga ja ka tema peab hoolt kandma selle eest, et tema valdkond saaks edasi toimida. Selleks on vaja leida kas siseressurssi või täiendavat ressurssi [mujalt], ümber vaadata töökorraldus. Kas lugupeetud ministril on juba see töö tehtud? Kas on olemas kriisiplaan? Kas vastavad ettepanekud on valitsuskabinetis juba tehtud? Nendele küsimustele tahaks saada vastuseid, need on hästi olulised küsimused.

Järgmine arupärimine on meil regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele. Põllumajandus on sektor, mis toidab Eestit. Vaatame neid signaale, mis sealt on tulnud: on selgelt öeldud, et kõik sisendhinnad, eriti diisli [hind], mõjutavad otseselt põllumajandust, seda, kas traktoritega toimetatakse või ei toimetata, kas külv käib või ei käi. Kas saadakse lisaressurssi? Kuidas põllumehed peaksid praeguses olukorras olemasoleva ressursiga hakkama saama? Kas tegelikult oleks vaja põllumeestele teha erand diisliaktsiisi puhul – [diislit] nad suuresti kasutavad –, et tagada meie lauale toit? Need on küsimused, mis peaksid lugupeetud ministril Hendrik Johannes Terrasel laual olema. Ja mitte ainult, tal peaks olema praegu juba tegevuskava välja töötatud. See tegevuskava peaks olema valitsuskabinetis ja ta peaks seda kaitsma. Ma tahan teada, kas tal on selline plaan olemas või ei ole. Ma kahtlustan, et ei ole, aga mina ja kogu meie fraktsioon ikkagi tahaks seda teada tema käest.

Järgmine arupärimine on meil siseminister Igor Tarole. Sisejulgeolekus sõidavad politseipatrullid kõik [autodega] ja kasutavad kütust. Nii nagu ma ütlesin, posti otsas oli täna diisli [hind] 2,30. Jah, bensiin veel on natukene odavam, aga selge on see – kõik spetsialistid ütlevad seda –, et hinnad lähevad veelgi üles. Kas me homme näeme politseiautosid teedel? See on oluline küsimus. Kas meil on sisejulgeolek tagatud või ei ole? Kas lugupeetud siseministril on olemas plaan, et oleks järjepidevus, oleks tagatud kõik teenused, mis on meile vajalikud? Kas neid arutatakse praegu valitsuskabinetis? Ma arvan, et mitte ainult Keskerakonna fraktsioon ei taha seda teada, vaid kogu Riigikogu tahab seda teada ja ka inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel.

Järgmine minister, kellele me soovime arupärimise esitada, on lugupeetud majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo. Ma arvan, et Erkki Keldo kui majanduse eest vastutav minister öösel magada ei saa. Kui mina oleksin praegu majandusminister, siis ma kindlasti ei magaks. Ma mõtleks, kuidas päästa praegu majandust. Ma nõuaksin Jürgen Ligilt, et ta langetaks kütuse käibemaksu, sellepärast et muud moodi me hakkama ei saa. Kui kütuse hind on kõrge, siis ei saa siin majanduskasvust ju juttugi olla.

Eesti Pank ja Rahandusministeerium prognoosivad meile majanduskasvu üle 2%. Kas oli 2,2% Rahandusministeeriumil ja Eesti Pank ütles, et 2,8%? Nad lisasid, et [prognoosid] tehti enne kriisi. See pilt, mis meil avaneb järgmisel aastal, [ei ole hea]. Kui kõik läheb edasi täpselt sellisel viisil, nagu praegu läheb – ja mul on selline tunne, et kahjuks see nii läheb –, siis me ei räägi mingisugusest majandustõusust, vaid pigem ikka suurest langusest. See ei ole naljatamise koht, lugupeetud Riigikogu liikmed, see on väga tõsine teema.

Majandusminister on kindlasti see minister, kes peab [ettevõtete eest] hea seisma, ja tal peaks olema palju suurem pilt majandusest ja sellest, kuidas ettevõtted praegu hakkama saavad või kuidas nad hakkama ei saa. Tal peaks olema olemas see pilt ja tegevusplaan, kuidas tagada selle prognoosi [täitumine], mille on välja käinud nii Eesti Pank kui ka Rahandusministeerium. Aga vaatame! Kui me saame vastused kätte, siis on selge, kas on selline pilt ja nägemus olemas või mitte. 

Järgmine arupärimine on meil kultuuriminister Heidy Purgale. Noh, sama teema. Kultuur on ju väga oluline osa meie ühiskonnast. Ja selge on see, et kui me vaimult ennast ei hari, siis läheb üleüldiselt keerukaks. Me tahame teada, kas ka lugupeetud kultuuriministril on olemas plaan, kuidas tema valdkonna [toimimine] oleks kindlustatud ilma tõrgeteta ning kas on olemas mingi tegevus- ja kriisiplaan. 

Ma veel kordan üle, et kui see, mis praegu toimub kütuse hindadega, progresseerub – ja see progresseerub – ja valitsus vaatab seda ainult pealt, siis kahjuks juhtub täpselt see, mis ma ennist ütlesin, mis puudutab majanduse olukorda ja prognoose: siis ei Eesti Panga ega Rahandusministeeriumi prognoos kindlasti ei täitu. Aga küsimus ei ole ainult numbrites. Küsimus on ju selles, mida inimesed tegema hakkavad ja kuidas nad toime tulevad. Kõigi nende arupärimiste mõte on juhtida tähelepanu inimeste ja ettevõtete toimetulekule selles [olukorras], kus me praegu oleme. Aitäh!

Head kolleegid, minu rehkenduse järgi oleme võtnud vastu kuus seaduseelnõu, kaks otsuse eelnõu ja 16 arupärimist. Riigikogu juhatus ja Riigikogu esimees otsustavad nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. 

Head kolleegid, andmata sisulist hinnangut ühegi arupärimise kohta, möönan lihtsalt seda, et Riigikogu juhatus on seisukohal, et esmaspäeval on optimaalne menetleda suurusjärgus kaheksa arupärimist. Täna me saime neid kaks korda rohkem ainuüksi ühe päevaga. See ei ole etteheide absoluutselt mitte kellelegi, küll aga tahan kõiki kolleege, ennekõike neid, kes aru pärivad, informeerida sellest, et ainus alternatiiv, et tähtaegadest kinni pidada, on menetleda neid kolmapäeval kõikide päevakorrapunktide järel. Lihtsalt teadmiseks. Neid tunde kindlasti jätkub, aga sellega peate siis arvestama. Ärge siis juhatusega pahandage, kui äkki kolmapäeval südaööl peab mõnda arupärimist arutama.

Nüüd, head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde. Päevakorra esimene punkt: Vabariigi Valitsuse algatatud elektrituruseaduse, alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 787 teise lugemise jätkamine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks majanduskomisjoni liikme, hea kolleegi Mario Kadastiku.

Aitäh! Majanduskomisjon arutas seda eelnõu teise lugemise ettevalmistamiseks 24. märtsil. Istungil anti ülevaade muudatusettepanekust, mille põhisisu on sõnastuse täpsustamine, et taastuvenergia tasu vähendamise arvestus oleks ilusti kooskõlas riigiabi reeglitega ja üheselt arusaadav. See täpsustus puudutab peamiselt vähendamismäära ja selle rakendamist niimoodi, et tasu ei saaks langeda alla 0,5 euro megavatt-tunni kohta. Varasem sõnastus oli mitmeti mõistetav. Samuti asendatakse mõnes kohas sõna "elektrienergia" sõnaga "võrguteenus", kuna see on tegelik arvestuse alus. Arutelus, mis sellele järgnes, küsiti sellesama võrguteenuse ja elektrienergia termini vahetuse kohta. Selle selgituseks oligi arvestuse alus.

Samuti oli eelarveliste vahendite kohta küsimus, et kuna see [raha] tuleb valitsuse reservist, siis kas see on jätkusuutlik. Vastus oli, et jah, praeguseks on need summad juba neljaks aastaks planeeritud ja need on valitsuse reservist suuresti seetõttu, et seda seadust ei ole veel vastu võetud. Kui seadus vastu võetakse, on tõenäoline, et see liigub eelarves eraldi reale.

Majanduskomisjon otsustas muudatusettepanekuid täielikult arvestada ja teha ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, 6. aprillil, teha ettepaneku teine lugemine lõpetada ning kui teine lugemine lõpetatakse, viia läbi lõpphääletus kolmapäeval, 8. aprillil. Kõik otsused olid konsensuslikud.

Aitäh teile! Teile on üks küsimus. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Idee, et tarbija ei peaks eraldi maksma taastuvenergia eest, on iseenesest hea, kuid tekib rida küsimusi. Esiteks, miks vähendatakse tasu ainult suurtele tarbijatele? Kas me ei loo sellega ise ebaausat konkurentsi? Teiseks, miks peab tarbija üldse maksma eraldi tasu taastuvenergia eest? Valitsus ju väidab, et roheline energia on kõige odavam. Kolmandaks, kas te olete valmis tunnistama, et roheline energeetika ei suuda eksisteerida ilma subsiidiumita? Ja kas peate õigeks süsteemi, kus üks energialiik saab kunstlikke eeliseid teise ees?

Aitäh! Tunnustan teid selle eest, et teil õnnestus pakkida minuti sisse neli küsimust.

Alustame otsast. Esiteks, miks [vähendatakse tasu] suurtele [tarbijatele]? On uuritud selles regioonis elektri lõpphinda – mitte elektri turuhinda, vaid lõpphinda, mida tarbijad reaalselt maksavad. Tarbija suuruse järgi on kõikides vahemikes, välja arvatud suurtarbijatel, Eestis elektri hind Läänemere piirkonnas konkurentsivõimeline. Ka Soomes on kodutarbija hinnad Eesti omadega võrreldavad, mis sest et turuhind on Soomes palju odavam, seal on muud lisanduvad tasud suuremad. Ainukene [rühm], kus erinevus on suurem, ongi suurtarbijad, mille puhul on [Läänemere] regioonis meie naaberriikides lõpphind soodsam kui meil. Sellepärast on see meede ette nähtud just peamiselt suurtarbijate jaoks.

Teiseks, miks on taastuvenergia eest üldse vaja sellist tasu maksta? Ülejäänud küsimused lähevad mõnes mõttes samasse auku. Sisu on selles mõttes lihtne, et taastuvenergia on hästi odav ja kuna turureeglid näevad ette, et ainult otsest kulu tohib turuhinda [arvestada], siis investeeringukulusid sinna panna ei tohi. Olukorras, kus taastuvenergia jooksvad kulud on pea olematud ja see saab mingitel hetkedel, päris paljudel, turul domineerivaks, nagu näiteks täna, eile, üleeile ja nii edasi, ei ole sealt võimalik kapitalikulusid kuidagiviisi tagasi [teenida]. Aga üheksa kuud aastas toob see meil elektri hinna alla. Seetõttu ongi üheks [abi]meetmeks – need on aja jooksul eksisteerinud – erinevat sorti toetusskeemid. 

Tänapäeval on need toetusskeemid olnud pigem suhteliselt marginaalsed, suuremad olid need 2020 ja varem, ning need jaotatakse kogu tarbimise peale laiali. Ehk summa summarum see, kui palju taastuvenergia on toonud elektri hinda alla versus kui suur on taastuvenergia tasu – need ei ole võrreldavad. See, kui palju see on [hinda] alla toonud ja kui palju see keskmist hinda aasta jooksul vähendab, on palju-palju suurem [võrreldes] sellega, kui palju me sellele toetust maksame.

Ja need toetused ka ajas vähenevad. Need omasid suuremat mõju siis, kui oli varasem faas ehk tehnoloogia oli veel kallim. Nüüd tehakse väga palju investeeringuid, eriti just enda tarbimise vastu, ka ilma toetusteta. Uusi toetusi pole ka hetkel ette nähtud, ainukene on see viimane maismaatuule[parkide] vähempakkumine, aga seal on toetuse määr väga väike. Nii et see [meede] toob igal juhul elektri hinda alla, kui see tuleb, rohkem kui [makstakse] toetust.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! On tore, et sa oled kindel oma [uskumuses], et keegi peab kinni maksma selle, et juhitavat elektrit ei ole. Ja me maksame. Aga mu küsimus on selle eelnõu kohta. Ma sada protsenti toetan seda, et suurettevõtjatel võiks olla elektrihinna soodustus, nii nagu on meie naaberriikidel. Lihtne küsimus: miks te seda seadusesse ei pane? Praegu on ju lihtsalt üks mäng, et valitsuse reservist võib anda raha ja see on üheks aastaks. Järgmiseks aastaks järgmisel valitsusel mingisugust kohustust ei ole. Võiks ju olla väga konkreetne lahendus, kuidas me oma suuri ettevõtteid toetame.

Aitäh! Seda küsimust küsis ka teie kolleeg komisjonis ja seda arutati. See raha on kuni 2029. aasta lõpuni eraldatud riigi eelarvestrateegia kohaselt. See on valitsuse reservis selle tõttu, et seaduses seda veel ei ole. Selle konkreetse eelnõu vastuvõtmisega see seaduslik alus tekiks. Pärast seda on võimalik see eelarves eraldi reale panna. Selles mõttes ongi arvestatud, et siin on ajaline küsimus: kõigepealt tuleb eelnõu vastu võtta ja siis saab selle eelarvereaks teha.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea ettekandja! Meil on nihukene asi, et taastuvenergia tasud on Eestis 1,6 korda kõrgemad Euroopa Liidu keskmisest, aga samas tahame teha suurettevõtjatele, kes täidavad nii-öelda rohepesureegleid, elektri hinda natukene soodsamaks. Minu küsimus on, miks me ei võiks siis lihtsalt taastuvenergia tasusid vähendada, kui see energia nii soodne on, nii nagu ka ennem üks eelkõneleja küsis su käest.

Aitäh küsimuse eest! Vastus on põhimõtteliselt sama. Nagu ma just seletasin, küsimus on tarbijagruppide lõpphinna erinevuses ehk konkurentsivõime hinnangus. Suurtarbijad on need, kelle puhul meil on elektri lõpphind kõrgem kui regioonis [üldiselt], ja see soodustus on sellepärast [neile mõeldud]. Kui me teeme üldise langetuse, siis see mõju ei ole kuluga [võrreldes] proportsionaalne.

Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa. No mida mina näen selle eelnõu juures? Kuidagi tahetakse ühes potis ikkagi ühtedele rammusamat suppi keeta teiste arvelt. See on ju selge, et kui me sellest ühest mullist võtame ja anname ühtedele odavamalt, siis keegi peab selle kinni maksma. Siin on kirjas, et see ei too teistele tarbijatele mingeid kulusid juurde, et see kaetakse Euroopa Liidu kasvuhoonegaasidega kauplemise süsteemi tuludest. See on ju ka tegelikult kulu, see on üks suur õhu müümine, mida me tarbijatena absoluutselt kõik kaudselt kinni maksame.

Taastuvenergia ei ole odav, eks ole, seda ei maksa siin rääkida. Miks meie arved siis ei vähene? Taastuvenergiat tarbides me peame ju maksma kinni sellega seotud muid kulusid arve peal: võrku, salvestust, sageduse hoidmist. No ma saan aru teie põhimõttest, et saaks kuskilt päris majandusse odavamat elektrit, aga kaudselt maksame me tarbijatena selle kõik ju ikkagi siin Eestis kinni.

Ma muidugi toon esile selle, et ka fossiilse [energia] subsiidiumid on olnud läbi aegade kolossaalselt suured, oluliselt suuremad, kui on taastuvenergia toetused olnud. Võrgutasud ja asjad – jah, me peamegi vaatama selle pärast elektri lõpphinda. Ja see on ka see, mille alusel on see ettepanek tehtud, just vaadates elektri lõpphinda, mitte konkreetselt turuhinda, sest tõenäoliselt turuhind ongi edaspidi keskmiselt üpris madal ja see on tulnud kõvasti alla. Just lugesin uudist, et aastatagusega võrreldes kukkus märtsi elektrihind kolmandiku võrra. Kuna on olnud väga päikeseline ja ilus [ilm], on seesama taastuvenergia meil toonud juba tugeva [hinna] kukkumise näiteks märtsikuus. Ja tegelikult oli ka jaanuari [hind] 151 eurot megavatt-tunni kohta odavam kui universaalteenus, mis sai aastaid tagasi tehtud ju kõige odavamate põlevkiviplokkide baasil. Nii et põhimõtteliselt on see ikkagi toonud hinda alla.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Aleksandr Tšaplõgin, palun! 

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Idee vähendada taastuvenergia tasu suurtele tarbijatele on iseenesest hea, kuid tekib palju küsimusi. Esiteks, miks pakutakse ainult tasu vähendamist, mitte selle täielikku kaotamist? Miks peaksid tarbijad üldse subsideerima elektritootmist? Kuidas see on kooskõlas turumajanduse ja ausa konkurentsi põhimõtetega? Teiseks, miks vähendatakse tasu ainult suurtele tarbijatele? Kas see ei loo turul ebaausat konkurentsi, kus mõned ettevõtted saavad eelise teise ees?

Ütlen kohe: valitsusel ei ole nendele küsimustele häid vastuseid, küll aga on need olemas minul. Kroonilist haigust ei saa ravida mootorsaega, aga just nii püüab valitsus meie energeetikat ravida.

Tegelikult on olemas toimiv lahendus ja see on väga lihtne. Kõik taastuvenergia tasud tuleb kaotada, samuti tuleb lõpetada rohelise energia subsideerimine. Samal ajal tuleb kaotada ka absurdsed tasud põlevkivienergiale. Selle tulemusel tekib aus konkurents, kus tarbijale pakutakse elektrit selle tegeliku hinnaga, ja see hind on mitu korda madalam kui praegu. Et vältida elektri hindade kunstlikku tõstmist spekulantide poolt, tuleb lahkuda elektriturult, börsilt, ning osta elekter otse tootjatelt. Nii toimis meie energeetika kuni aastani 2013, kui Reformierakond tõi sisse börsi ja rohepöörde. Hinnad olid taskukohased, tariife reguleeris riik ning elekter ei olnud luksuskaup, nagu see on praegu. Aitäh!

Aitäh! Mart Maastik, palun!

Suur tänu, Toomas! Ma palun igaks juhuks kümme minutit lisaaega.

Kaheksa minutit kokku.

Aitäh lahkuse eest! Austatud aseesimees ja kolleegid ja inimesed, kes meid vaatavad! Jälle me oleme siin sama teemaga. Energia hinnad on meil ülikõrged, mis on viinud selleni, et praegu võimul olev koalitsioon on jõudnud ka arusaamisele, et viimasedki ettevõtjad hakkavad asju kokku pakkima, sellepärast et me ei ole konkurentsivõimelised. Me oleme seda rääkinud – vähemalt mina – siin Riigikogus kolm aastat. Aga vaatamata sellele, et me juhime sellele tähelepanu, et see arutu rohepoliitika meid kuhugi haljale oksale ei vii, jätkatakse sama teemaga. Tahetakse veel 100 tuulikut juurde tuua, et see diferentseerumine veelgi suuremaks teha, et siis, kui tuul ei puhu ja päike ei paista, meil need tipud läheksid veel kõrgemaks. Need vaesed ettevõtjad – mul on tõesti kahju nendest, kes on päikeseparkidesse panustanud, lubati suurt nirvaanat, et saavad head tulemused – peavad hakkama parke sulgema, sellepärast et hind läheb miinusesse ja peab peale maksma hakkama.

Nüüd mõeldakse välja suurettevõtjatele uut meedet. Me jagame neile natukene, näpuotsaga raha juurde, et nad peaksid vähem maksma. Praegu käib jutt sellest, et umbes 40 ettevõtet, kes üldse mahuksid sellesse kategooriasse Eestis ja kes tarbivad energiat üle 1 gigavati aastas, peavad vastama igasugustele rohepesu nõuetele – ma nimetan seda tõesti rohepesuks, sellepärast et kuidagi teisiti on seda raske nimetada.

Siin on väga mitmed probleemid, millest on kolleegid juba rääkinud ka. Esiteks, kust see raha tuleb? Ma võin nii palju öelda, et aastas on reservis selleks umbes 8 miljonit eurot. See raha tuleb ju ilmselgelt teiste maksumaksjate taskust. See reserv, ükskõik kuidas sa seda nimetad, on ikkagi igalt maksumaksjalt laekunud raha. Ma olen nõus, et ettevõtjad vajavad tuge. Kuid samas ma toon ära mõned teemad, mida on ka kooskõlastustabelis [nimetatud] ettevõtted või liidud üles tähendanud.

Näiteks Eesti Tööandjate Keskliit on öelnud: "Regulatiivsete elektrihinnakomponentide osa lõpphinnas kasvab kiiresti, so aktsiis, käibemaks, taastuvenergiatasu, võrgutasud ja reservide hankimisega seotud tasud. Üks võimalus on neid hinnakomponente diferentseerida, sotsialiseerida või kehtestada soodustusi, kuid see tähendab, et see tuleb teistel tarbijatel või maksumaksjatel kinni maksta." Täpselt see, mida ma ka rääkisin. "Seetõttu on oluline kõigi energiapoliitiliste valikute tegemisel arvestada ka mõjuga just neile hinnakomponentide maksumuse vähendamisele ja elektri lõpphinnale."

Järgmine. "Paragrahvi 592 lõige 41 punkt 4 – nõue, et soodustust saab rakendada vaid ettevõtjatele, kelle põhitegevusala kuulub Euroopa Komisjoni "Kliima-, keskkonnakaitse ja energiaalase riigiabi suuniste alates aastast 2022" […] lisa I loetellu." Sisuliselt on tegemist nõudega, et taotleda saab vaid kindlatel nii-öelda rohepesutingimustel. "Eelnõu sõnastuses on rakendatud kitsam kriteerium kui see, mida Euroopa Komisjoni riigiabi suunised tegelikult ette näevad." Järelikult on Eesti teinud veelgi rangemad reeglid. "Eelnõu näeb ette, et soodustust saab taotleda üksnes ettevõte, kelle põhitegevusala kuulub nimetatud lisa I loetellu. Samas viidatud Euroopa Komisjoni suunised ei sätesta, et abikõlblikkus peab sõltuma ettevõtte põhitegevusalast."

Natuke täpsustan ka, milles küsimus on. Võtame näiteks õlletehase, kus toodetakse õlut, mis ei lähe selle "Kliima-, keskkonnakaitse ja energiaalase riigiabi suuniste alates aastast 2022" lisa I [loetelu] alla, aga sama tehas toodab ka näiteks limonaadi või mingeid muid asju, mis lähevad [selle alla]. Nüüd on küsimus, kuidas me neid diferentseerime või eristame. Kas me paneme eraldi energiamõõdikud tehasele, et üks osa saaks toetust, teine osa ei saa, ja lõpuks [mõõdame], kas nii-öelda rohe[nõuetele] alluva energia osa on 1 gigavatt tundi aastas või mitte? Bürokraatia, mida siia juurde tehakse, ma arvan, sööb kogu selle mõtte ära. 

Kui me jagame nüüd selle 8 miljonit ära 40 ettevõttele – kui nad tõesti peaksid seda saama –, siis iseenesest mingi raha nad saaksid, aga kui palju, seda me ei tea. Selle kohta ma siin oma küsimuses ka mainisin, et Eesti taastuvenergia tasud on ligi 1,6 korda kõrgemad, kui on Euroopa Liidu keskmine, ja see paneb nii või naa paneb ettevõtted ebasoodsamasse konkurentsiolukorda. Ehk oleks mõistlik mõelda sellele, et me peaksime neid taastuvenergia tasusid vähendama. Meil on niigi ka kõik [muud] uued tasud, eks ole: võrgutasud, sünkroniseerimistasud, saartalitlustasud.

Lõppkokkuvõttes, komisjoni esindaja Mario Kadastik väitis, et elektri hind on meil väga hea, aga võtame ikkagi lõpphinna. Elektri hind võib null olla, aga kui kõik muud tasud juurde panna, siis see ei ole väga hea. Küsimusi on siin mitmeid. Vaatamata sellele, et justkui tahetakse neid ettevõtjaid toetada, teen ma erakond Isamaa poolt küll katkestamise ettepaneku. Ma kohe toon selle paberi. Ma unustasin selle sinna pingisahtlisse, aga ma toon selle. Aitäh ootamast!

Suur tänu! Jaak Aab, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Eelnõu, mida siin käsitletakse, on kindlasti samm õiges suunas. Ammu on tunnistatud seda probleemi, ükskõik kas me võrdleme Soomega või mõne teise riigiga, et nendel riikidel on ettevõtete konkurentsivõime parandamiseks loodud teatud soodusskeemid, mitte ainult taastuvenergia puhul, vaid ka võrgutasude puhul ja nii edasi, mida võimaldavad Euroopa Liidu riigiabi reeglid.

Aga vaatame seda ettepanekut, mis siin on. Jah, siin on räägitud, et see [toetus] on aastas ligi 9 miljonit. Praegu on vajadus nelja aasta peale ära hinnatud ja 75–85% energiamahukatest ettevõtetest, mis vastavad tingimustele, seda soodustust saavad. Aga need teised tasud ei ole kuskilt taevast tulnud ega ole niisama neid määratud. Ka Mardile meeldetuletuseks, et tegelikult on paljud need tasud, mis on meie elektriarvele tulnud, põhjustatud sellest, et meil oli vaja desünkroniseerida ennast Venemaa süsteemist. On saartalitlustasu, mis kindlustab meile võimsusreservi, milleks on põlevkivielektrijaamad, ja siis sagedusreservi tasu, mis on meil tarbijatena ka arvete peal. Ka sagedust me peame siin süsteemis tagama ja sellel on kahjuks kulud, midagi ei ole parata.

Ja kui nüüd rääkida taastuvenergia tasust, siis kõige lihtsam selgitus on see, et taastuvenergia vähempakkumised on tehtud selleks, et kiiremini elektritootmisvõimsusi turule tuua, et neid investeeringuid tehtaks. Noh, ei ole vaja tõestuseks kaugele [vaadata]. Mõned riigid on analüüsinud, kui [suure] majandusliku efekti on taastuvenergia tasu toonud. Suurbritannias analüüsiti 13-aastast perioodi, 2010.–2023. aastani. Niimoodi, ütleme, täiesti suures plaanis iga 1 euro, mis taastuvenergia tasu abil pandi taastuvenergia investeeringutesse, tõi tagasi 2 eurot hinna[alandust]. Nii et see oli selge võit. 

Eestis võiks neid analüüse ka teha, täpsemalt, neid on tehtud. Aga kui me vaatame praegust elektri hinda – lihtsalt elektri hinda, arve peal on muidugi palju teisi komponente veel –, siis näeme, et elektri hind on Eestis tegelikult aasta keskmisena suhteliselt madal just tänu sellele, et meil on taastuvenergia võimsusi.

Nüüd põlevkivielektrist. Tõesti, neid jaamasid meil vaja on, need kindlustavad meile reservi. Aga jälle, on mõned müüdid, millest räägitakse, näiteks, et meil on põlevkivielekter üle kuhjatud erinevate tohutute tasudega. Jah, on ETS ehk kvoodikaubanduse süsteem. [Kvooti] tuleb osta, kui tootmine, tööstus või elektritootmine kasvuhoonegaase tekitab. Vastavalt sellele tuleb kvoote osta ja see on küll üks osa põlevkivielektri hinnast. 

Aga on räägitud, et kui võtta ära kõik ressursitasud ja keskkonnatasud, siis see [elekter] muutub jube odavaks. Just kontrollisin järgi. Ressursitasud ja keskkonnatasud moodustavad põlevkivielektri lõpphinnast 6–7%. Nii et rääkida sellest, et see teeb … (Saalist öeldakse midagi.) Ei, ma ei räägi CO₂-st, ma räägin teistest keskkonna- ja ressursitasudest, mida [tuleb tasuda] põlevkivi kaevandamisel, põlevkivi põletamisel ja nii edasi. Ei ole õige see väide, et kui me võtame kõik tasud sealt maha, [siis on see elekter odav.] Tegelikult kõik sellised tasud on kehtestatud põhimõttel, et saastaja tasub. Kui tootmine, tööstus või elektritootmine saastab, siis järelikult tuleb neid tasusid maksta. See on üldine põhimõte, mis on Eestis olnud pikemalt, on ka Euroopa Liidus pikemalt olnud. Ja isegi kui need kõik maha võtta, mida tegelikult vastavad kokkulepped või seadused meil ei võimalda [teha], siis ka see ei tee põlevkivielektrist meeletult odavat. 

Nii et põhimõtteliselt eelnõu eesmärk on õige. Me oleme rääkinud ka sellest, et tegelikult võiks [teha veel enamat,] nagu bürokraatiast oli siin juttu. Minu teada vist Saksamaa kehtestas selle, et ta maksab kvoodikaubanduse rahast kinni kõik taastuvenergia tasu, nii kodutarbijatele kui ka kõigile ettevõtetele. Tegelikult võiks kaaluda seda lahendust. Aitäh!

Suur tänu! Mart Maastik, kas teil on nüüd vastusõnavõtt või on sõnavõtt koha pealt fraktsiooni nimel? (Mart Maastik selgitab kohalt.) No võtame siis Mart Maastiku vastusõnavõtu. Palun!

Aitäh! Ma tahtsin kolleegi jutule natukene juurde lisada. Jaa, tõesti, sagedustasusid on vaja, sagedusreservi on vaja hoida. Aga samas, vaatame, kui suureks on läinud meie võrgutasud selle tõttu, et me tahame nagu jõgesid teistpidi voolama panna. Me teame väga hästi, et meie elektrivõrk on üles ehitatud idast läände ehk jämedamad juhtmed või kaablid asuvad ida pool ja mida lääne poole, seda kitsamaks need lähevad. Aga nüüd tahetakse ehitada või ehitataksegi järjest rohkem suuri [kaableid] välja selle jaoks, et ühendada võrku näiteks neid meretuuleparke, mida tahetakse Saaremaa juurde teha. See on meeletu kulu! Kui näiteks see ära tehakse – siiamaani pole sellest [loobutud], tegelikult on see ka praegu plaanides –, siis millest me räägime siin? Elektri [hind] võib olla null, aga need võrgutasud on kohutavalt suured.

Kui rääkida saastetasudest, siis kõik on väga suhteline. Meil kogu aeg räägitakse puhtast energiast, aga mis asi on see puhas energia? Kas tuuleenergia? Need tuulikud ja liitiumakud on toodetud kusagil [kaugel], liitium on kaevandatud Boliivias – see on teises kohas, eks ole – ja nende kallite kiipide jaoks on vaja muldmetalle, mille kaevandamine on ka ülikallis ja nõuab väga palju energiat, ning need on kusagil mujal tehtud. Need siis kuidagi ei saasta? Kui palju põhjavett rikutakse ära liitiumi kaevandamisega!

Ei ole mõtet rääkida kogu aeg, justkui ainuüksi CO₂ on [saastav]. Teada on, et CO₂ on kogu aeg ka taimede toit olnud. Ja me ei saa kindla peale eralduda kogu maailmast. Kui ülejäänud maailm ei tule kaasa selle püha muinasjutuga, siis me peame kohandama ka omaenda energiatootmise vastavaks. Muidu me lihtsalt tapame ennast ära. Meie energia hind on konkurentsitult juba praegu ülikõrge. Me räägime, et meil on taastuvenergia tasud …

Aitäh!

… juba 1,6 korda suuremad Euroopa Liidu keskmisest. Aitäh!

Enne oli registreerunud Mario Kadastik. Kas teil on nüüd ka vastusõnavõtt või sõnavõtt fraktsiooni nimel? Mario Kadastik, vastusõnavõtt, palun!

Jaa, mu nime mainis Mart Maastik, [rääkides sellest], et meil on oluline lõpphind ning et tegelikult kõik võrgutasud kasvavad ja taastuvenergia ei tee asju odavamaks. Ma ikkagi natuke korrigeerin. Võrgutasude suhteliselt püsiv kasv ei tulene mitte niivõrd taastuvenergia arendustest, kuivõrd sellest, et meil on ikkagi suhteliselt vana ja väga tugevalt amortiseerinud elektrivõrk, mis on seetõttu mitmetes piirkondades ka äärmiselt mittetöökindel, eriti just hajaasustuses. Selle töökindluse [parandamine] ehk paljude õhuliinide viimine maa alla ja nii edasi – see on see, mis peamiselt võrgutasusid tegelikult [tõstab], mitte see, et meil on hajutatud tootmist juurde tulnud. See on kindlasti ka põhjustanud mingisuguse osa [tõusust], aga mitte täies mahus, kogu võrgutasu tõusu sealt ei tule.

Tegelikult on meil nii ehk naa suur probleem see, et meil on elektritootmine olnud väga tsentraliseeritud. Ka Elering tegeleb sellega, et uurida, kuidas võimalikku pimekäivitust saaks teha paljudest kohtadest Eestis. Meil on tegelikult oluline tootmist rohkem hajutada, et võrk oleks töökindlam. 

Need on küsimused, mis ei sõltu absoluutselt sellest, et me räägime taastuvenergiast. Taastuvenergia kui selline on peamiselt odav tänu sellele, et seal ei ole jooksvat kütust, mis hinda üleval hoiaks. Seal on ühekordne investeering ja seda suuresti hoitakse üleval sellega, et see lihtsalt töötab. Tõesti, liikuvate komponentidega tuuleparkidel on mõningaid määrdekomponente, aga suures enamuses on see ilma kütuseta püsivalt töötav süsteem ja seetõttu toob see ka jooksvalt elektri hinda alla. Meil on oma piirkonnas täiesti konkurentsivõimeline elektri hind enamikus tarbimiskategooriates, välja arvatud suurtarbijad. Ja sellepärast ka see konkreetne eelnõu. Meil on [hind] võrreldav Soomega, Lätiga ja teistega. Pigem on probleemid Saksamaal ja mujal. Aitäh!

Hakkab juba seminari vormi ja mõõtu võtma. Aga Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! No seda udujuttu taastuvenergia kasumlikkusest ei jõua ära kuulata ja ära imestada. See eelnõu ju näitabki meile kätte olukorra, et ettevõtted ei tule toime, neile tuleb appi tulla, tuleb nende taastuvenergia tasusid vähendada, sest nad ei saa nii kalli elektrihinnaga hakkama.

Täna oli ka komisjonis juttu, mis saab olukorras, kus tuulepargid lähevad pankrotti. Me loeme, et Soomes on suur tuulepark hädas, kuna see ei tasu majanduslikult ära. Komisjonis Kliimaministeeriumi esindaja ütles, et ei, me ei saa neid kulusid, mis on seotud sellega, et mingil ajal tuleb tuulepark demonteerida ja utiliseerida, arvutada nagu tuumaenergia puhul elektri hinda, kuna siis läheb tuuleenergia nii kalliks, et see ei ole enam konkurentsivõimeline naabritega, Läti ja Leeduga.

Kui rääkida sellest, et tuulepargid ei tõsta võrgutasu, siis noh, kui me ikka igale poole, iga künka ja küla taha, kümme tuuleparki sinna ja kümme tuuleparki tänna üles paneme, siis loomulikult me peame topeltsüsteemid tegema. Ja lisaks sellele me peame ju hoidma põlevkivienergiat, me peame hoidma reservvõimsusi juhuks, kui päike ei paista ja tuul ei puhu.

Minu väiksesse Vinni valda planeeritakse 100 tuulikut koguvõimsusega 100 megavatti. Väike-Maarja valda plaanitakse 15 tuuleparki Pandivere kõrgustikule. Aga sinna on ju vaja ka võimsamaid võrguühendusi, alajaamu, salvestust ja kõike ka juurde. Ja need on ainult mõned näited. Tegelikult on meil üle 20 omavalitsuse, kuhu kõikjale need tuulepargid tulevad. Samas on juba Eesti Energia juhtki öelnud, et praeguses olukorras on soodsate ilmastikutingimuste korral tootmist rohkem kui müüki.

Aga kes selle jälle kinni maksab? Tarbija maksab kinni, isegi kui te tulete siia jutuga, et võrgutasudest poole maksab kinni energiatootja ja teise poole tarbija. Ega siis energiatootja ei võta kuskilt [mujalt] neid võrguühenduse [tasusid] kui ikka tarbija taskust. See odavaks kuulutatud roheenergia ongi toonud meile kaasa kaks uut maksu. Alates selle aasta jaanuarist kehtestati tasakaalustamisvõimsuse tasu 3,73 eurot megavatt-tunni kohta. Teine maks on elektri edastamise arvele lisanduv varustuskindluse tasu, mille eesmärk on katta juhitavate võimsuste hoidmise kulud olukorras, kus tuule- ja päikeseenergia toodang on väike või olematu. Tegelikult ongi sisuliselt tegu topeltmaksustamisega.

Elekter on meil muutumas tõesti luksuskaubaks. Vaatame, mida tarbija kinni maksab. Ta maksab veel taastuvenergia tasu, millega subsideeritakse sedasama süsteemi. Ja odava elektri sildi all, selle odava taastuva energia sildi all – me kogu aeg kuuleme, et näete, tuuleenergia ei maksa midagi, tuul tuleb õhust – tegelikult kooritakse tarbijalt mitu nahka. Esiteks me maksame kinni selle, et meil oleks üldse elektrit, hoiame reservvõimsusi. Siis me maksame kinni selle roheutoopia, et te saaks oma monstrumeid igasse kaunisse looduskeskkonda istutada, ilma et oleks ka õiget äriplaani, mis siis saab, kui teil ei ole müüki. Tolpanvaara tuulepargi me müüsime kahjumlikult maha, sest see hakkas pankrotikursil liikuma.

Igal juhul ma ütlen, et jätkusuutlik lahendus ei peitu loosungites, vaid teadus- ja arendustegevuses, mis muudaks energia tootmise tõhusaks – ma rõhutan: tõhusaks – ja samas muidugi ka puhtaks. Igasugune areng on hea areng, aga praegune tuulikutega jändamine viib meid keskaega. Aitäh!

Aitäh teile! Sõnavõtt – eeldan, et fraktsiooni nimel –, Mart Maastik, palun!

Aitäh, härra eesistuja! See [sõnavõtt] on küll nüüd omaenda nimel, eelmine oli fraktsiooni nimel, aga vahet pole.

Edaspidi tasub kohe kõne alguses öelda, kas kõne on fraktsiooni nimel või isiklik.

No ega mõtted ei ole fraktsioonis ja minul erinevad.

Seda on hea meel kuulda. 

Austatud kolleegid! Ma muidu ei oleks tegelikult siia tulnud, aga Mario Kadastik tingis selle, et ma pidin ikkagi tulema ja mõned asjad ära rääkima. Siin räägiti sagedusreservide hoidmisest. Neid on tõesti vaja hoida, see on arusaadav. Aga üks asi, Mario, on see, et kõige suurema sagedusprobleemi tekitavad just nimelt juhuenergia tootmised. See on kõige suurem probleem. Ehk siis see raha, mis meil tekib nüüd sagedusreservide hoidmiseks – me peame hoidma [teatud] energiaallikaid, maagaasi või LNG peal [töötavaid] elektrijaamasid sisse lülitama –, ongi ju selle jaoks, et me saaksime reservi hoida. Ja praegu on CO₂-kvootide kõrge hinna tõttu [kallis ka] meie omaenda põlevkivienergia. [Põlevkivi] tegelikult tagas kogu aeg meile pideva energia tootmise, mis ei sõltunud tuulest ega päikesest. See on number üks asi. 

Teine asi oli meil täna majanduskomisjonis [jutuks] ja sellest ei ole siin ka räägitud. Tegelikult on uus EKRE eelnõu, kus räägitakse sellest, mis saab tuulikutest hiljem. Tuulikute ehitamine on üks asi, aga 30 aasta pärast, kui nende tuulikute "parima enne" [on möödas], on kaks varianti: need kas täiesti utiliseerida või siis, teine variant, tõesti, kui vundament veel kannatab, sinna peale ehitada uus tuulik – aga see on alati küsitav, tuulikud lähevad suuremaks. Ja tegelikult mitte mingisugust tasu ei korjata selle jaoks. See võib pärast jääda väga paljuski omavalitsuste või [tuulikute] omanike kanda, rääkimata sellest, et vahepeal võib firma pankrotti minna. Mis siis edasi saab? Kõige hullem on just nimelt seesama utiliseerimine. Teada on – täna ma vähemalt uurisin, millised on Soome uuringud –, et ühe tuuliku täielik utiliseerimine võib maksta 800 000 kuni miljon eurot. Kõige suurema, lõviosa võtab sellest muidugi vundamendi lõhkumine, teatavasti on seal väga suured vundamendid. Aga ikkagi hääletati see [EKRE eelnõu] juba täna põhimõtteliselt maha, seda reservi ei ole vaja korjata.

Nii et rääkida sellest, et meil on hästi odav energia ja et kogu tulevik peaks olema täidetud ainult juhuenergiaga ja tuuleenergiaga – see ei ole sugugi odav. Me peame mõtlema ka tuleviku peale ja seda me ei ole tegelikult praegu teinud. Aitäh!

Aitäh! Sõnavõtt Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel, Mario Kadastik, palun!

No ma ütlen ka siis ette ära, et ma ei plaaninud ka tagasi tulla. (Naerab.) Aga ühesõnaga, [teen] hästi lühidalt. Sagedusreserve [hoiavad] meil tänapäeval peamiselt ikkagi akud, väga suures osas, ja samamoodi hüdro[energia], mis on olemas Lätis ja Leedus. Sagedusreservide jaoks gaasijaamasid otseselt vaja ei ole. Gaasijaamasid on vaja selleks, kui meil on tootmisvõimsuse üldine puudujääk talvisel perioodil. 

Mis puudutab seda täna arutatud tuulikute dekomisjoneerimist, siis ministeerium on lubanud anda välja väga selged juhised maaomanikele ja kohalikele omavalitsustele, kes ei ole veel osa asju teinud, kuigi osa neist juba on. Aga ka tänases seadusandluses on juba lubatud, et kuna niikuinii hoonestusõiguste ja [muude] asjade andmisel saab kehtestada selle, et pärast tuleb need alad taastada, siis saab ka nõuda selle kohustuse [täitmist], seda, et kolmas osapool selle tagaks. See sai täna komisjonis üle küsitud ja ministeeriumi [esindaja] kinnitas, et jah, seadusandlus juba võimaldab kohalikel omavalitsustel selliseid asju küsida, see on täiesti olemas. Nii et eraldi eelnõu selleks ei ole vaja teha. 

Endiselt on tegelikult materjalide [küsimus], mitmed olulised tuulikute komponendid on taaskasutatavad. Jah, ma olen nõus, vundamendi ja labade teema on eraldi, aga ma tean, et ka selles on areng toimunud. Ei ole päris niimoodi, et see on lihtsalt kulu. See otseselt [hinda] ei tõsta.

Ja ma tahtsin veel, Evelin, sinu [kõne kohta] markeerida, et põhivõrgutasude osa, mis võiks puudutada tuuleparkide rajamist, moodustab Elektrilevi võrgutasust ikkagi suhteliselt väikese osa, ja see puudutab ka üldist põhivõrgu ülalpidamist. Nii et ei ole niimoodi, et põhiline võrgutasude tõus tuleneb sellest, et ehitatakse taastuvenergia tootmise [rajatisi]. See on väike osa sellest. Suurem osa on ikkagi võrgu toimekindluse suurendamine, sest vanasti ehitati väga palju õhuliine väikestesse maakohtadesse ning iga suurema lume, vihma ja tuulisema ilmaga need väga tihti katkevad. Nende ümbertegemine niimoodi, et katkestused oleksid harvemad, lühemad – see on põhiline, mis tõstab võrgutasu, mitte uute taastuvenergia tootmise võimsuste arendamine. Igaks juhuks tahtsin need asjad ikkagi ära korrigeerida. Aitäh!

Sulgen läbirääkimised. Suur tänu! Järgnevalt vaatame läbi muudatusettepanekud. Eelnõu kohta on esitatud üks muudatusettepanek, selle on esitanud juhtivkomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. Oleme kõik muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu teine lugemine lõpetada, aga meile on laekunud Isamaa fraktsioonilt ettepanek eelnõu 787 teine lugemine katkestada. Peame seda ettepanekut hääletama. Saalikutsungi järel me seda teeme. 

Head kolleegid, tuletan teile kõigile igaks juhuks meelde, et oleme jätkuvalt esimese päevakorrapunkti juures, milleks on eelnõu 787 [teine lugemine]. Panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud elektrituruseaduse, alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 787 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 16 Riigikogu liiget, vastu 41, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust.

Head kolleegid, seaduseelnõu 787 teine lugemine on lõpetatud ja lõpetatud on ka esimese päevakorrapunkti menetlemine.

Ja olemegi märkamatult jõudnud teise päevakorrapunktini, milleks on Riigikogu liikmete Tanel Kiige, Reili Ranna, Züleyxa Izmailova, Riina Sikkuti, Ester Karuse, Jaak Aabi, Heljo Pikhofi, Madis Kallase, Andre Hanimäe, Tiit Marani ja Anti Allase majandus- ja tööstusminister Erkki Keldole esitatud arupärimine noorte kõrge tööpuuduse leevendamise kohta. Arupärimine kannab numbrit 924. Arupärijate nimel palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Riigikogu liikme, hea kolleegi Tanel Kiige.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Austatud minister! Kõik kuulajad! Meie mure on tõesti siiras ja päris. Me näeme, et noorte tööpuudus on Eestis, võib öelda, viimastel aastatel drastiliselt kasvanud, eeskätt COVID-i kriisi ja järjestikuste kriiside järel. Ühel hetkel saime olla uhked selle üle, et meie noorte töötuse määr oli Euroopa Liidu riikide seas üks madalaimaid, vaatasime kas just üleolevalt, mitte seda, aga teatud rahulolutundega võrdlustabeleid teiste Euroopa Liidu riikidega. Täna me aga näeme, et Eesti on kukkunud sealt tipust alumiste juurde. 

Kui võtta näiteks konkreetselt Statistikaameti andmed, siis 2025. aastal oli Eesti üldine töötuse määr 7,5%, mis, võib öelda, on rahuldav tase. Aga 15–24-aastaste noorte hulgas oli see 20,7% ehk ligi kolm korda kõrgem üldisest töötuse tasemest. Ja tegelikult selle kasvu tingis just nimelt selge tõus 15–24-aastaste noorte meeste seas, mis tõi kaasa ka noorte üldise töötuse kasvu. Selles konkreetses sihtrühmas oli selge kasv, 3,6 protsendipunkti.

Noorte kõrge tööpuudus ei ole lihtsalt majanduslangusega kaasnenud ajutine nähtus, vaid tegelikult tõsine struktuurne probleem, millel on pikaajalised mõjud nii noorte endi toimetulekule, Eesti majanduse arengule kui ka ühiskonnale tervikuna. See võib kindlasti kaasa tuua ka täiendavaid ühiskondlikke pingeid, inimeste heitumist ja pettumist riigis. Noorte edukas sisenemine tööturule eeldab, et riik proaktiivselt tegutseks, sihitud poliitikat rakendaks ning ühendaks parimal viisil haridus- ja tööturupoliitika võimalused. Samuti on tegelikult oluline, et valitsuse sammud noorte töötuse leevendamiseks ei sünniks pelgalt valitsuse liikmete tarkusest, vaid koostöös sihtrühma esindajatega – olgu need siis ametiühingud, tööandjad, tegelikult ka noorte esindajad – ja oleks koos mõõdetavate eesmärkidega, et saada aru, kas mingi meede konkreetselt töötab.

Lähtudes sellest murekohast on meie palve majandus- ja tööstusministrile, et ta vastaks järgmistele küsimustele. Esiteks, milline on valitsuse plaan noorte tööpuuduse vähendamiseks lähiaastatel ning millised on selle plaani peamised meetmed ja mõõdetavad eesmärgid, näiteks noorte töötuse määra langus, NEET-noorte osakaalu vähenemine, töötukassa meetmes osalenud noorte tööle rakendumise määr? Teiseks, milliseid samme kavandab valitsus noorte õppimise ning täiend- ja ümberõppe võimaluste parandamiseks eeskätt Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Eesti Töötukassa kaudu? Ja kui on plaanis käivitada mingeid aktiivseid tööturumeetmeid, siis palume välja tuua nende rakendamise aeg ning ka prognoositav mõju noorte tööhõivele. Kolmandaks, kuidas plaanib valitsus soodustada noorte töölevõtmist? Millisel kujul kaalutakse sealhulgas sihitud maksuerisusi, palgatoetusi või muid tööandjatele suunatud stiimuleid koostöös Eesti Töötukassaga? Neid on teatavasti varasemalt tehtud, on teatud määral ka täna. Neljandaks, milliseid nõupidamisi olete teie ministrina ja valitsus laiemalt pidanud noorte tööpuuduse teemal sihtrühma esindajatega – Eesti Noorteühenduste Liit, Eesti Õpilasesinduste Liit, Eesti Üliõpilaskondade Liit, ka ametiühingute keskliit ja Eesti Tööandjate Keskliit – ja milliseid nende organisatsioonide esitatud ettepanekuid plaanib valitsus rakendada? Ma loodan, et neid nõupidamisi on toimunud, kuna tegelikult see mure on ju tõsine ja me näeme, et see iseenesest ei lahene. Ja viiendaks, kuidas hindate seniste noortele suunatud tööturumeetmete tulemuslikkust, sealhulgas Haridus- ja Teadusministeeriumi, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Eesti Töötukassa tegevuse mõju? Mõnes mõttes ka reaalsed numbrid näitavad, et see tegevus ei ole olnud tulemuslik, või siis saab minister väita, et muidu oleks olukord veelgi hullem. Aga igal juhul me vist oleme siin konsensusel, et heaks olukorda hinnata objektiivsete mõõdikute põhjal ei ole võimalik.

Selle arupärimise on esitanud terve rida sotsiaaldemokraatidest Riigikogu liikmeid. Aitäh! 

Suur tänu teile! Ja nüüd ongi [aeg] arupärijate küsimustele vastamiseks paluda Riigikogu kõnetooli hea kolleeg, majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo.

Suur aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Nii nagu arupärijate eeskõneleja Tanel Kiik ütles, tõesti, küsimusi on viis. Need on väga laia haardega küsimused, ma proovin jooksvalt nendele vastama hakata. Tõesti on 15 minutit aega, aga teema on hästi mahukas.

Esimene küsimus on, milline on valitsuse plaan noorte tööpuuduse vähendamiseks lähiaastatel ning millised on selle plaani peamised meetmed ja mõõdetavad eesmärgid, näiteks noorte töötuse määra langus, NEET-noorte osakaalu vähenemine ja töötukassa meetmetes osalevate noorte tööle rakendamise määr.

Kõige alguses: noorte töötuse vähendamise prioriteetsus on sätestatud mitmes dokumendis. Kõigepealt heaolu arengukavas 2023–2030 ning laiemalt NEET-olukorra noorte vaatest Haridus- ja Teadusministeeriumi noortevaldkonna arengukavas, mis on aastateks 2022–2030. Mõlemas strateegilises dokumendis on kirjeldatud noorte ees seisvaid takistusi tööturule suundumisel ning rõhutatud vajadust pöörata noorte sihtrühmale eraldi tähelepanu, et toetada nende haridustee jätkamist, suurendada nende tööhõivevalmidust ja konkurentsivõimet ning kaasata neid tööturule. Selleks on eesmärk, et NEET-noorte osakaal Eestis väheneks 2030. aastaks 8,5%-ni. 

Samamoodi oleme juba alates 2013. aastast liitunud noortegarantii algatusega. Konkreetselt selles algatuses ongi just erinevad tegevused, et toetada NEET-noori vanuses 15–29, et nad leiaksid kvaliteetse töökoha, jätkaksid haridus[teed] või saaksid nelja kuu jooksul pärast koolist lahkumist või töötuks jäämist juurdepääsu õpipoisi- või praktikakohale. See toetab noortegarantii Euroopa sotsiaalõiguste samba tegevuskava eesmärkide elluviimist. Seal oleme samamoodi võtnud kohustuse vähendada NEET-noorte määra, mis oli 2019. aastal 12,6%, 2030. aastaks 9%-le.

Noortegarantii tegevusi koordineeritakse koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumi ning majandusministeeriumiga. Nende tegevuste keskmes on ennetus[töö], nagu teadmised noortest – milline on vajalik noorteseire süsteem, milline on mobiilne noorsootöö –, alaealiste töökogemuste toetamine, koolist väljalangemise ennetamine teaduspõhiste mudelite kaudu, kaasav haridus, õppenõustamine, erinevad toetavad tööturuteenused, olgu selleks palgatoetus või karjääriteenus, ja samamoodi kohalike omavalitsuste toetamine.

Neid teemasid ma saaks veel päris pikalt siin [käsitleda], aga küsimus on [ka pikk]. Oli küsimus ka konkreetsete strateegiliste eesmärkide kohta. Noorte paremaks toetamiseks on näiteks sotsiaalhoolekande seaduses defineeritud abivajav noor ning see aitab just kohalikul tasandil määratleda noore võimalikke [vajadusi]. Samamoodi on, nagu öeldud, Haridus- ja Teadusministeeriumi ja Sotsiaalkindlustusameti eestvedamisel olemas NEET-olukorras ja -riskis [noortele mõeldud] teenuste ja koostöö raamistik. Sellel aastal läheb antud kokkulepe uuendamisele.

Ameti poolest olen ma ka töötukassa nõukogu liige, hetkel esimees. Töötukassas me oleme üheks strateegiliseks eesmärgiks võtnud noorte tööhõive [suurendamise]: NEET-noorte osakaalu vähendamise ning noortele paremate tingimuste ja reaalse praktika pakkumise. Konkreetsed eesmärgid on sellised. [Esiteks], et 2029. aastaks töötaks 13–17‑aastastest alaealistest igal aastal vähemalt 30%, et iga kolmas saaks positiivse töökogemuse. [Teiseks,] et 2029. aastal oleks noored vanuses 15–24 oluliselt teadlikumad töötukassa teenustest ning rohkem rahul töötukassa pakutavate teenuste ja nende kvaliteediga, kui nad on 2025. aastal. Ja kolmandaks, et uutest noortest vanuses 18–29, kes on end töötuna registreerinud, oleks kuue kuuga tööle liikunud, õppima asunud, tööturukoolitustel või tööpraktikal osalenute osakaal 2029. aastal 70%, sealjuures uute noorte tööle asumine oleks vähemalt 55%. Need on päris ambitsioonikad eesmärgid. See tähendab, et igal aastal aidatakse ligi 3700 noort paremini aktiivsesse ellu. Ma olen jah alles esimese küsimuse juures, vabandust.

Teine küsimus. Milliseid samme kavandab valitsus noorte õppimise ning täiend- ja ümberõppe võimaluste parandamiseks Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Eesti Töötukassa kaudu? Kui on plaanis käivitada uusi aktiivseid tööturumeetmeid, siis palutakse nende rakendamise aega ning prognoositavat mõju noorte tööhõivele.

Kõigepealt, majandusministeerium ja ka mina isiklikult toetame seda, et õppimiskohustus tõsteti 18. eluaastani. Väga oluline on ka kutsehariduse reform, et parandada kutse- ja kõrghariduse sidusust tööturu tegelike vajadustega. Haridus- ja Teadusministeeriumiga on kokkulepe, et noortegarantii tugisüsteemi noorte heaolu spetsialistid toetavad noori õppimiskohustuse [täitmisel] alates 16. eluaastast.

Töötukassasse saavad pöörduda tuge ja tööd otsivad noored. Seal on vajalikud tööturuteenused, mis toetavad tööle asumist, tööl püsimist, sealhulgas näiteks oskuste täiendamist ja tööpraktikat, ning ka muud noorele vajalikud konkreetsed tööturuteenused, mis koostöös konsultandiga läbi arutatakse.

Eesti Töötukassas on 2023. aastast olemas selline [teenus] nagu "Minu esimene töökoht", kus on palgatoetus NEET-noortele pluss koolitused. Seal töötati välja üldoskuste e-seminar, mis annab töömaailmas läbilöömiseks ja püsimiseks vajalikku enesekindlust, harjumusi ja teadmisi ning suunab needsamad noored tegema teadlikke ja mõistlikke otsuseid tulevikukarjääri ja õpingute kohta.

Koostöös Ida-Viru Ettevõtluskeskusega on välja töötatud konkreetne valikaine "Mina ja tööle?!", mis arvestab noorte vajadusi, aitab neil tööeluks valmistuda ja teha teadlikumaid valikuid. Töötutel noortel on Eesti Töötukassa kaudu veel võimalik saada tööpraktikale, et saada just seesama esimene töökogemus või kinnistada omandatud eriala. Erinevaid konkreetseid meetmeid on töötukassal, haridusministeeriumil ja majandusministeeriumil veel teisigi.

Nii, aga liigun edasi, kolmas küsimus. Kuidas plaanib valitsus soodustada noorte töölevõtmist? Millisel kujul kaalutakse sealhulgas sihitud maksuerisusi, palgatoetusi või muid tööandjatele suunatud stiimuleid koostöös Eesti Töötukassaga? 

Kõigepealt, palgatoetused tööandjatele. Eesti Töötukassa pakub tööandjatele palgatoetust olukorras, kus 16–24-aastane, kaasa arvatud, noor on olnud töötu järjest vähemalt kuus kuud. Tähtajatu töölepingu korral makstakse palgatoetust kuue kuu eest inimese tööle asumisest arvates. Tähtajaline tööleping peab olema sõlmitud vähemalt kuueks kuuks ja selle korral makstakse palgatoetust poole aja eest, kuid mitte kauem kui kuue kuu eest.

Paindlikum töötamine. Just täna olime sotsiaalkomisjonis, kus arutasime noorte töötamise paindlikumaks muutmist, nii et tööandjatel oleks vähem bürokraatiat ning noored ja pered saaksid ise otsustada, et just koolivälistel aegadel, koolivaheaegadel, kui noorel on huvi ja soov esimest positiivset töökogemust saada, ta selle saaks.

Ennetamaks NEET-noorte [hulga suurenemise] riski ja andmaks noortele esmane töökogemus, oleme ka majandusministeeriumi poolt suunanud selleks aastaks täiendavat raha, Euroopa Liidu vahendeid, et luua juurde 1000 maleva töökohta. See võimaldab perioodil 2026–2029 esmase töökogemuse vähemalt 4000 täiendavale noorele.

Praktika ja tööeluga tutvumine. Praktikaid pakuvad erinevad koolid koostöös tööandjatega ise. Töötutele ja noortele pakutakse konkreetselt tööpraktika teenust Eesti Töötukassa kaudu. Selle raames makstakse tööandjatele tööpraktika juhendamise tasu, et nad oleksid rohkem motiveeritud noori praktikale aitama ja päriselt neid praktikale võtma.

Samamoodi on töötukassas arendamisel keskkond, et koostöös tööandjatega pakkuda töö jälgimise ja õppekäikude võimaluste kohta infot koolidele ning sobilike töökohtade infot otse noortele. Siis oleks noortele keskkond, kus kõik see info on kättesaadav.

Muu tugi. Töötukassas nõustavad tööandjaid konsultandid. Nende ülesanne on nõustada tööandjaid värbamise, töötajate leidmise ja tööturuteenuste kasutamise [teemal] ning ühendada tööandjad nende vajaduste [põhjal] sobivate tööotsijatega ja erinevate töötukassa [teenustega].

Kuidas noorteni paremini jõuda? Jah, nii nagu kolleeg Tanel Kiik ütles, mure on ju suur. Selles mõttes, et väga paljude noorte esimene töökoht on tihti olnud teenindavas sektoris, aga COVID-i kriis oli teenindussektorile ikkagi väga suure ja keerulise mõjuga. Kuidas noorteni jõuda? Üks [noorele] lähemaid kohti on riigis kindlasti kohalik omavalitsus, kes, ma usun, teab ja tunneb oma noori kõige paremini ja oskab abi sihitatult anda. 

Selleks loodi noortegarantii tugisüsteem, mille eesmärk on just välja selgitada noored, kes riiklike andmeregistrite alusel ei tööta ega õpi, kuigi võiksid seda teha. Nad võivad vajada sellestsamast ebasoodsast olukorrast väljatulemiseks riiklikku tuge. On positiivne, et viimasel kolmel aastal on süsteemiga liitunud kõik Eesti kohalikud omavalitsused. Sellesama noortegarantii tugisüsteemi juurutamist KOV-ides rahastatakse keskvalitsuse toel Euroopa Sotsiaalfond+ vahenditest. Keskmiselt 42% seda teenust saanud noortest suunatakse peale nende eesmärkide selgumist ja võimestamist töötukassasse, et nad saaks sealt täiendavalt tööturuteenuseid, mis on vajalikud liikumiseks tööturule ja – väga oluline – seal püsimiseks. Sarnaselt toimub koostöö ka vastupidises suunas, kui nähakse kohaliku omavalitsuse lisatoetuse vajadust.

Samamoodi katsetas töötukassa 2025. aastal noortespetsiifilisi töökeskseid nõustajaid, pakkudes noortele intensiivsemat ja noortekesksemat tuge, näiteks siis, kui noorel on madal haridustase, tal ei ole erialaharidust või tal on vähene töökogemus. See võimaldab noortele kiiremini ja rohkem noorest endast lähtuvalt konkreetset tuge pakkuda.

Neljas küsimus. Milliseid nõupidamisi olen ma ministrina ja on valitsus laiemalt pidanud noorte tööpuuduse teemal sihtrühma esindajatega? Milliseid nende organisatsioonide esitatud ettepanekuid plaanib valitsus rakendada?

Kohtumisi on olnud mitmeid. Nagu ma juba ütlesin, üks nende väljund on seesama noorte töötamise paindlikumaks muutmine. Vaatasime regulatsiooni üle ja oleme saatnud [eelnõu] Riigikogu poole teele. Minu arust on see väga mõistlik algatus, et usaldada meie noori ja peresid rohkem ning vähendada ebavajalikku bürokraatiat. 

Koosloomeline lähenemine on üldse üks peamisi põhimõtteid noorte tööhõivepoliitika kujundamisel. Nagu ma ütlesin, kui on küsimus töölepingu seaduse muudatustes, siis algusest peale [peaks] olema kaasamine võimalikult laiapõhjaline. Kõik need teie nimetatud organisatsioonid olid kutsutud ja esindatud, olgu need siis noorteühendused, tööandjad, ametiühingud, malevate esindajad ja nii edasi.

Noortegarantii Eesti tegevuskava elluviimisel on oluline osa juhtrühmal, kuhu kuuluvad erinevate sektorite institutsioonid: haridus, noorsootöö, sotsiaaltöö, tööhõive, karjäär, siseturvalisus, kultuur ja tervisevaldkond. Sinna kuuluvad samamoodi nii noorte, puuetega inimeste ühenduste kui ka tööandjate esindajad. Oluline on arendada noorte toetamist valdkonnaüleselt ja [välja selgitada], milliseid tegevusi ja programme peaks jätkama ning milliseid senisest rohkem tegema. Juhtrühm kohtub vähemalt kolm korda aastas.

2025. aasta lõpus viisime koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga läbi suurema kaasamisürituse, et analüüsida NEET-riskis ja -olukorras noortele suunatud poliitikat ja selle sobivust, kaardistada kooskõlad ja vastuolud teadmistes sihtrühmast, seda, kuidas sihtrühmani paremini jõuda ja seda toetada, ning et arutada institutsioonide tegelikku ressursilist võimekust noorte aitamiseks – millised on kompetentsid, kuidas noori aidata ja milliseid kompetentse tuleb parandada. Kohtumise tulemused on noortegarantii tegevuskava arendustegevuste ja kaasuvate lisategevuste aluseks, nagu ma ka varasemalt mainisin.

2025. ehk eelmisest aastast on majandusministeeriumi juures Eesti Noorteühenduste Liiduga koostöös noortenõukogu. Toimuvad korralised kohtumised asekantsleriga ja järgmine on planeeritud 28. aprilliks. Seekordse kohtumise keskmes on noorte ootused töötukassale, just seesama, et noorteni jõudmine ja nende toetamine, nagu ma ütlesin, on töötukassa üks strateegilisi eesmärke. Kuidas noortenõukogu ja noorte esindusorganisatsioonid seda ise näevad? Hästi oluline on koosloome, nagu sai öeldud.

Viimane noorte kaasamise üritus toimus 26. veebruaril. Oli rahvusvaheline tööhõive konverents, mille tulemusel esitavad noored lähiajal konkreetseid sisendeid tööhõivepoliitika arendamiseks Eestis. Fookuses oli näiteks akadeemiliselt puhkuselt haridusse tagasijõudmine, sobilik esimene töö, varasem karjääritugi ja ootused tööturuteenustele.

Ei tea, kas lisaaega saab – mul on viimane küsimus – või pigem mitte? Saan vastata äkki?

Te saate mõnele järgmisele küsimusele vastates selle nagunii ära teha. Pigem annan ma teile kolm minutit juurde, me oleme seda väikest erandit teinud.

Jaa. Viimane, viies küsimus. Kuidas hindan seniste noortele suunatud tööturumeetmete tulemuslikkust, sealhulgas Haridus- ja Teadusministeeriumi, majandusministeeriumi ja Eesti Töötukassa tegevuse mõju?

Nii nagu öeldud sai, olukorraga lõpuni kindlasti rahul ei saa olla. Aga nagu te [kuulsite] – ajastki jäi puudu –, on väga palju erinevaid sihitud meetmeid, alustades töötukassast, majandusministeeriumist, haridusministeeriumist ja kohalikest omavalitsustest. Seda, mida me noortega teeme, ja personaalset nõustamist on väga palju.

Ma lisan juurde lihtsamad seadusandlikud muudatused, lisan juurde selle malevakohtade rahastamise ning on ka avatud tehaste päevad ja tööpraktikad. Nii et neid meetmeid on. Aga kuna numbrid võiksid tõesti olla paremad, siis me peame koos sektori osapooltega, noorte endiga, tööandjatega, mitme ministeeriumiga ja töötukassaga arutama, kuidas seda kõike paremaks muuta.

Aga mis puudutab töötukassa strateegilisi eesmärke, siis need said alles eelmisel aastal paika pandud, varasemalt töötukassal selliseid strateegilisi eesmärke ei olnud. Ma loodan, et need annavad töötukassale erinevaid hoobasid, konkreetset rahastust ja tegevusi, mida noortega saaks rohkem läbi viia, et neid aidata.

Aga tervikuna on ikkagi [põhiline] noortegarantii. Me suuname sinna 12 miljonit eurot ja seal on tööl üle 80 noorte heaolu spetsialisti, kes igas kohalikus omavalitsuses nende noortega, kellel on keerulised ajad, süstemaatiliselt toimetavad. Samuti on muidugi [tähtis] alaealiste töötamise toetamine. On olemas erinevad meetmed, näiteks töötukassal karjääriteenuste pakkumine, karjääriteenused koolides, palgatoetus, "Minu esimene töökoht", üldoskuste koolitused ning vaatlus- ja praktikaprogrammid.

Neid teenuseid on tegelikult väga-väga palju. Hea meelega vastan küsimustele. Ma olen ise ka seda rõhutanud, et noortele kvaliteetse esimese töökogemuse pakkumine, et noored saaksid selle kogemuse, oskaksid oma aega paremini planeerida, oleksid tulevikus tööturul konkurentsivõimelisemad ja saaksid kõrgemat palka – see on kindlasti üks minu südameteemasid. Ma arvan, et me peame Eestis – on see Riigikogus või erinevates asutustes – kindlasti koos leidma parimad lahendused. Aitäh!

Aitäh! Ma igaks juhuks kolleegidele selgitan, et mu [kõrval on] Urvo Klopets, kes ajab kollasest raamatust sõrmega järge, ning ta ütles, et lisaaega ettekandjale arupärimisele vastamisel ette nähtud ei ole.

Ahaa!

See, härra minister, ei ole absoluutselt teie süü, mina siin [otsustasin seda]. Aga ma olen seda meelt, et kuna küsimustele vastamise aeg nagunii limiteeritud ei ole, siis võib ju teoreetiliselt kõigele vastata. Pigem on viisakas, kui minister viisakalt palus, anda kolm minutit juurde, et ta saaks ära vastata, mitte [ei peaks] panema neid vastuseid segamini erinevate järgmiste küsimuste [vastustega].

Aitäh! 

Lihtsalt selgituseks, võib-olla ma siis järgmine kord ei anna [lisaaega]. Aga see on minu probleem, head kolleegid. 

Nüüd küsimused. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Kas teile ei tundu, et peamine probleem on hariduse kvaliteet? Meie ülikoolid ja kutseõppeasutused valmistavad igal aastal ette tuhandeid spetsialiste, samal ajal kui ettevõtted on sunnitud otsima vajalikke töötajaid välismaalt. Võib-olla on aeg viia haridus vastavusse majanduse vajadusega? Vastaval juhul toodame igal aastal sadu tööturul mitte kellelegi vajalikke humanitaare.

Aitäh! See probleem on väga mitmetahuline. Kui me räägime just noortest, siis pigem on [suurem probleem] need noored, kes erinevate asjaolude kokkulangemisel ei omandagi kahjuks üldse haridust. Needsamad NEET-noored – seda ka see termin ütleb – vanuse poolest peaksid kas omandama haridust, õppima, või siis, kui nad on õppimise lõpetanud, olema tööl, aga nad ei tee kumbagi.

Mis puudutab haridusreformi, siis nagu ma ütlesin, mina isiklikult toetan kutsehariduse reformi, et [kutseharidus] oleks rohkem tööturule vastav. Me näeme, mis viimaste aastate jooksul maailmas on juhtunud. [Pole enam] lootust, et kui me õpime ainult ühe ameti või spetsialiteedi ära, siis me saame ainult sellega hakkama järgmised 20, 30, 40 aastat. Meil peab olema väga [hea] analüütiline mõtlemine, paremad üldainete oskused ja muidugi ka konkreetsed kutsed. Selles mõttes on kutseharidusreform väga vajalik, et kui noor läheb tööturule, siis tal oleks päriselt ka [haridus] ja professioon, mida on võimalik [rakendada]. 

Aga meil on veel murettekitavam see olukord, et meil on üle 20 000 noore, kes ei õpi ega tööta ega ole ka haridust omandanud. Seal on väga keerulised väljakutsed – perekondlikud probleemid, sotsiaalsed probleemid – ja sellepärast on ka see kohaliku omavalitsuse kaudu lähenemine, et neid võimalikult personaalselt aidata. Töötukassas tervikuna – [olen] töötukassa nõukogus – on [võimalused] noortele, aga me laiendame neid tegelikult üldse töötutele või töötusriskis olevatele inimestele, et nad saaksid oskusi [juurde]. Sellepärast et mida kõrgemat palka me soovime, seda rohkem peab olema mingeid konkreetseid oskusi, millega meil on võimalik tööturul paremat sissetulekut teenida. 

See on tõesti hästi-hästi mitmetahuline, alustades sellest, et oleks haridussüsteemi vastavus tööturule ja noortele pakutaks personaalset lahendust karjääri läbimõtestamisel, kuni selleni välja, et tekiks tööharjumus esimese positiivse töökogemuse abil, kas või suvevaheaegadel kooli kõrvalt [töötades]. See kõik on väga mitmekülgne, mida tuleb ühiskonnana teha.

Tanel Kiik, palun!

Aitäh! Mul on üks tehniline ja teine sisulisem küsimus. Sa viitasid, et heaolu arengukavas on võetud eesmärgiks 2030. aastaks 8,5%-ni jõuda [NEET-noorte osakaalu puhul], kui ma õigesti kuulsin.

Jah.

Mina seda eesmärki sealt ei leidnud. Ma küll aga leidsin noortevaldkonna arengukavast sellise 8,5% eesmärgi aastaks 2035. Äkki sa täpsustad, kas eesmärk on sinna jõuda 2030. või 2035. aastaks ja kumb arengukava seda kirjeldab. See on tehniline küsimus. Sellele võib ka hiljem vastuse saata, kui memos juhtub olema teistpidi [kirjas].

Aga sisuline küsimus. Vaadates neid numbreid ja nende sisse, oleme täpsed, meil on suhteliselt suured erinevused naiste ja meeste lõikes ning tegelikult ka eestlaste ja mitte-eestlaste vahel. Me näeme, et naiste hulgas on see osakaal selgelt paranenud, kui me räägime NEET-noortest, ja meeste hulgas, vastupidi, [halvenenud]. Pikaajaliselt on olnud niimoodi tegelikult laiemalt elanikkonna puhul, et mitte-eestlaste töötuse määr ja ka NEET-noorte osakaal on kõrgem. Kas sa ei leia, et võib-olla on vaja natukene sihitatumaid meetmeid konkreetsetele sihtrühmadele ja mõnevõrra täpsemalt just nimelt töötukassa kaudu konkreetseid sihtrühmi käsitleda?

Aitäh!

Kõigepealt vastus sellele tehnilisele küsimusele. Mul on siin memos kaks arengukava kokku pandud ja viide 8,5%-le aastaks 2030. Kui ma siit vaatan, siis ma arvan, et tõenäoliselt võib teil olla õigus, et see on noortevaldkonna arengukavas. Ma võib-olla eksisin, aga jah, 8,5% aastaks 2030. Kui see on ebatäpne, ma vaatan selle üle.

Mis puudutab noori, siis kõik need juhtumid on keerulised. Seal taustal ei ole küsimus ainult selles, kui hästi läheb koolis. Tihti võivad olla perekondlikud probleemid, sotsiaalsed ja muud mured. Sellepärast on majandusministeeriumi kaudu Euroopa Liidu fondidest, nagu ma ütlesin, 12 miljonit eurot just selleks suunatud. See läheb otse kohalikele omavalitsustele, suurematele omavalitsustele, et nad võtaksid tööle spetsialisti või spetsialistid, et olla nende murede või väljakutsete lahendamisel võimalikult personaalne. Ei ole ühte kindlat muret, vaid iga noor on omanäoline, tal võivad olla oma mured ja [kindel] abi, mida ta vajab. Ja samamoodi on töötukassas ka, ma ei hakka seda enam üle kordama. Kõik need meetmed on üpris personaalsed, konkreetse noore inimesega räägitakse tema vajadustest lähtuvalt – kes vajab abi enesekindluse leidmiseks, nagu [ma ütlesin], kes vajab abi tagasi kooli minekuks või karjäärivalikute tegemisel. Tõesti, need on väga personaalsed [meetmed].

Te tõite välja tüdrukute ja poiste erinevuse. Eks seal on küsimus, millest palju on räägitud, kuidas haridussüsteem [muuta huvitavaks] poistele, keda nii väga ei huvita ainult akadeemiline pool, vaid huvitaks selline maakeeli öeldes käeline tegevus, reaalsed tehnikalised [oskused]. Kuidas neid paremini haridussüsteemi integreerida, et haridussüsteem pakuks neile huvi, et nad seal nii-öelda reaaleluliste tegevuste kaudu ameti omandaks ja siis saaks minna tööturule, kus nad oleksid konkurentsivõimelised? Jah, nagu me kõik teame, ühte lihtsat vastust ei ole, vaid tulebki süstemaatiliselt sellega tegeleda.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma olen nõus, et ühte kindlat võluvitsa ei ole. Samas on üks tegevus, mille positiivset mõju tuuakse väga paljude riskide maandamise puhul esile, just selles vaates, et lastest ja noortest ei kasvaks välja riskinoored. See on huviharidus. Kuidas sa kommenteerid seda, et tegelikult valitsuse poliitika liigub sinna suunda, et huvihariduses suureneb perede omaosalus, isiklik panus peab kasvama? Kuidas see aitab kaasa sellele, et meil oleks noortel rohkem võimalusi ja ennetavaid meetmeid, et me üldse ei peaks rääkima riskinoortest, kes ei õpi ega tööta?

Aitäh! Huviharidus ei ole minu vastutusvaldkonnas, aga küsimus on arusaadav. Punkt üks, muidugi, huviharidus on kohaliku omavalitsuse vastutada, alustame sellest. On erineva rahalise võimekusega ja kasvava-kahaneva rahvastikuga omavalitsused, aga see on ikkagi kohaliku omavalitsuse poliitikute prioriteet. Meil just hiljuti olid kohalikud valimised. Ma ei ole nii palju kõikidesse kohalikesse omavalitsustesse sisse vaadanud, aga Tallinnas tehti – te kindlasti teate, kolleeg Tanel on ka vist Tallinnas volikogus – 50 või 60 poliitilist ametikohta juurde. Ma ei tea, kui mitu miljonit eurot aastate jooksul [sellele kulub], seal on linnaosavanema asetäitjaid ja nii edasi.

Ühesõnaga, pikk jutt kokku. Milleks meil on kohalikud omavalitsused? Kohalikud omavalitsused on inimesele lähedal, nad peaksid teadma, millised on kohalikus omavalitsuses elavate inimeste mured, mida täpselt seal omavalitsuses on teha [vaja]. Te ütlete, et ressurssi ei ole – teised ei kuule. Näiteks majandusministeeriumis tõmbame me kolmandat aastat järjest koomale nii rahaliselt kui ka ametikohtadega. Seesama näide, mille ma olen toonud: töötukassas, millest me just rääkisime, on circa 20% ametikohti koondatud, sellepärast et kahjuks käib mitte meist kaugel täiemahuline Venemaa agressioon Ukrainas ja see tähendab, et me oleme pidanud riigikaitsesse väga palju vahendeid panustama. Ma ei hakka sinna [teemasse] pikemalt minema. Aga see tähendab, et majandusministeerium on pidanud kolmandat aastat järjest kärpima üle 12 miljoni euro ja mitukümmend ametikohta koondama. Maa- ja Ruumiametis on samamoodi 20% ametikohtadest [kaotatud], on koomale tõmmatud. Miks? Sellepärast, et ressurssi on ka keskvalitsusel ja keskvalitsuse ametitel vähem.

Samal ajal ei ole kohalike omavalitsuste tulubaasi koomale tõmmatud, välja arvatud see tulumaksu ja tulubaasi sisuline muudatus, mis puudutas pensionäre ja töötavaid inimesi, ja see on olnud väga teadlik valik. Ühesõnaga, kohalikel omavalitsustel on sellel ajal [paremini läinud], kui keskvalitsus on kolm aastat mitmeid kordi kärpinud, koomale tõmmanud. Ma võin nende näidetega jätkata, kas või enda valdkonna kohta. 

On ka küsimus, mis on Eestis kohaliku omavalitsuse roll. See on küll kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses kirjas, aga mina kodanikuna ütlen, et kohaliku omavalitsuse roll ongi pakkuda inimestele lähedal teenuseid parimal võimalikul moel. Vastasel juhul tekib küsimus, miks meil on Eestis kohalikud omavalitsused.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Minister! Tõesti, statistiliselt on viimastel aastatel noorte töötuse määr kasvanud just eriti noorte meeste seas ja sellistes sektorites nagu ehitus, tootmine ja logistika. Need on need sektorid, mis on ka ideoloogilisest rohepöördest kõige enam pihta saanud, eelkõige just kõrgete energiahindade tõttu, mistõttu eelistavad need ettevõtjad palgata odavat välistööjõudu, sest see on ainus sisend, mille abil ennast vee peal hoida. Oskuste poolest konkureerib [see tööjõud] just nende noortega ja nende noorte meestega. Paradoksaalsel kombel kohustusliku haridustee pikendamine, noorte harimine ei pruugi üldse aidata pärast neil tööle saada, sest siis, kui nad peaksid tööturule sisenema, on seal odav välistööjõud juba ees. Eesti noor sellise palgaga ei tahagi üldse tööle minna, sest ta ei saa oma elu siin alustada selle palgaga. Välis[töötaja] Usbekistanist või Kasahstanist saadab oma raha kodumaale ja läheb takkajärgi ise ka sinna, see teda ei puuduta. Kas päris lahendusi ka on peale sõnasalati? Äkki alustaks ikkagi võõrtööjõupoliitika ümbervaatamisest?

Aitäh!

Siis hakkavad äkki muud meetmed ka pärast paremini tööle.

Aitäh! Jah, lõpus oli küsimus ka. Ma hakkasin mõtlema, kas küsimus oli.

Ma ei tea, miks te viitasite erinevatele konkreetsetele meetmetele – neid on veel, ma lihtsalt vastasin küsimustele – ja kasutasite sõna "sõnasalat". Teie küsimuse konstruktsioon oli kahjuks juba algusest peale natukene vildakas, arvestades sellega, et enamus [ettevõtetest] neis sektorites, millele te viitasite, ei ole isegi mitte mahukad energiatarbijad. Küll aga nendime, et väga suur mõju nende sektorite ekspordile, tööhõivele ja kõigile on olnud ikkagi täiemahulise sõja tõttu Ukrainas. See on [põhjustanud] olukorra, kus meie põhinaaberturgudel, milleks on Skandinaavia, meie lähimaade [turud], on lihtsalt nõudlust olnud vähem. Siduda see kuidagi ideoloogilise tekstiga, mis teilt tuli, on natuke kurb ausalt öeldes, aga mis seal ikka.

Ühesõnaga, kui nüüd minna sisulisemaks, siis jah, ilmselgelt, selleks et noortel – mitte ainult noortel, üldse inimestel – oleks tulevikus võimalus saada kõrgemat, paremat palka, on vaja häid oskusi. Ja need head oskused saavad tulla hariduse, õppimise kaudu, olgu see siis põhikoolis, gümnaasiumis, ülikoolis või [haridus]astmetes sealt edasi, kutsekoolis, kõrgkoolis, ülikoolis. Seda on meil vaja selgelt toetada, et noored omandaksid hariduse, ja hariduse, mis võimalikult palju vastab tööturu vajadustele. Nagu ma enne ka kolleegile kirjeldasin, kuna ühiskond on selline, et muutused toimuvad tõesti väga kiirelt, siis lisaks hariduse omandamisele käib sealjuures järjepidev elukestev õpe. Sa pead suutma olla andmeallikakriitiline, pead suutma analüütiliselt mõelda. See on see, mis tegelikult tagab tulevikus inimestele konkurentsivõime tööturul, mitte mingid … Ma isegi ei tea, mis see küsimus teil täpselt oli, vabandust.

Helmen Kütt, palun!

Lugupeetud eesistuja! Austatud minister, aitäh teile põhjalike vastuste eest ja teemasse süviti sissemineku eest! Te olete valitsuse minister, kellel on nõupidamistel valitsuse laua taga erinevate valdkondade teemadel siiski sõnaõigus. Me teame, et noorte tööpuudus on aegade suurim. Palju meetmeid on küll tegemisel, aga samas me toome väidetavalt sisse välistööjõudu, sest seal on spetsialistid. Me teame seda loetelu, arvestades, millise valdkonna spetsialistidest [on puudus]. Aga kas teile ei tundu, et me peaksime tegelema tegelikult oma inimeste, oma noortega? Sellepärast et nad võivad jääda kõrvale. Te ütlete, et NEET-noori [juurde] ei teki ning nende tõttu on raha laagritele ja malevatele. See on väga kiiduväärne, aga need NEET-noored on meil täna olemas. Ja te ütlete küll, et kohalik omavalitsus peab tegelema, aga uskuge, kohalikud omavalitsused annavad endast parima, eriti tahan ma rääkida seda Viljandimaa omavalitsuse kohta. Kas me ei võiks tegeleda rohkem oma inimestega, selle asemel et tuua juurde välistööjõudu?

Jaa. Esiteks, ma arvan, et iga valitsuse eesmärk peab olema oma inimestele parima hariduskeskkonna, oskuste omandamise keskkonna loomine. Kõik need meetmed, mida ma siin kirjeldasin, ei ole kuidagi seotud välistööjõuga. Need kõik on ju meie enda noortele, ka neile, kes juba praegu kahjuks on NEET-noored. Mis puudutab töötukassat, siis need kõik ongi konkreetsed meetmed olemasolevatele noortele, aga laiendatult [ka teistele], mitte ainult noortele, [vaid kõigile] inimestele, kellel kunagi on haridustee katkenud ning kelle oskused ja teadmised vajavad tänases muutunud maailmas värskendamist ja uuendamist. On IKT ehk infotehnoloogia ja kommunikatsiooni erinevad valdkonnad, mis [kiiresti muutuvad] – arvuti kasutamine, erineva tehnoloogia kasutamine. Kõik need rahastusmeetmed ongi seotud meie enda inimestega.

Mis puudutab potentsiaalset välistööjõudu, siis räägin ka Eesti ettevõtjatega väga tihedalt [ja tean, et] iga ettevõtja eelistab alati kohapeal tööjõudu palgata. Miks? See on palju lihtsam, see on loogilisem, ei ole bürokraatiat, ei ole integratsiooni [vajadust], sellega toimetamist. Välis[töötaja] – ma ei tea, kas viide oli sellele oskustöötajate erandile – saab tulla tingimusel, et Eestis sellist inimest ei ole leida. Ja need ei ole kuidagi minu või valitsuse suvalt võetud numbrid, vaid need on ju ekspertide, akadeemikute enda tehtud OSKA raportitest. Tööandjad, akadeemikud ja ametiühingud vaatavad, kui palju meil erinevatest õppekavadest noori läbi tuleb ja kas teatud ametikohtadele meie enda inimesi jätkub. Samas, majanduskasvu tahame näha, ekspordi kasvu tahame näha. 

Aga ma olen sada protsenti nõus, et on noored, praegu üle 20 000 NEET-noore, kellega tuleb süstemaatiliselt tegeleda. Kõik see raha, kõik see ressurss, kõik need teenused lähevadki nendele Eesti enda noortele, kellel on keerulised väljakutsed. Ükski nendest meetmetest ei ole ju mõeldud välismaalastele. Kõik need meetmed on mõeldud meie enda noortele, neid aitamaks. 

Ja uuesti, kohalikud omavalitsused tegelevad sellega. Aga ma igaks juhuks täpsustan ka, et oleks selge: see raha, ressurss, et kohalikud omavalitsused sellega tegeleda saaks – enne ka kolleeg küsis ressursi kohta –, antakse kohalikele omavalitsustele keskvalitsuse poolt, 12 miljonit eurot Euroopa Liidu vahendeid, mitte kohalikud omavalitsused ei võta seda enda eelarvest. Need on keskvalitsuse eelarvest antud Euroopa Liidu vahendid kohalikele omavalitsustele, et nad sellega süstemaatiliselt tegeleks. 

Ma ütlen, et kui on kohalikke omavalitsusi, kes veel täiendavalt juurde panevad, siis au ja kiitus neile. Selles mõttes ma olen nõus, et kohalikud omavalitsused on väga tublid ja toimetavad [kõigi] oma võimaluste piires. Sellepärast me ka seda konkreetset noortegarantii raha kasutamist monitoorime, et [näha], kuidas saaks tulevikus paremini. Ega need numbrid ei ole ideaalsed, ma ütlesin seda. Me kõik tahaksime, et noorte töötus oleks madalam, et noored vähem katkestaksid haridusteed, et neil oleks [parem] kvalifikatsioon, et nad saaksid tulevikus paremat palka teenida, või veel parem, et nad hakkaksid ise ettevõtjateks, looks lisandväärtust, looks siia ettevõtteid ja kasvataks majandust. Me kõik ju hoiame sellele pöialt ning teeme reegleid ja regulatsioone selleks, et see juhtuks.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Keskmine Eesti noorte töötus on teadaolevalt keskeltläbi 5% kõrgem Euroopa keskmisest. Aga minu küsimus on konkreetne. Reede õhtul mõned noorukid, kes tööl ei käi, lõõgastusid Pedeli ääres – 15-, 17- ja 19-aastane – ja see lõppes üsna kurvalt. Minu küsimus on, kuidas on lood Valgamaal noorte tööpuudusega ja selle leevendamisega. Need olid ka sellised, kuidas te ütlesite, keerulise väljakutse ees noored mehed. Kuidas Valgamaaga lood on? Läheme konkreetseks.

Mul ei ole maakondade kohta täpsuseid numbreid, aga ma saan need pärast teile saata. Kust me neid numbreid vaatame, mida näeme noorte töötuse kohta? See on tööjõu-uuring. Eri vanusevahemikes, mille järgi seda uuritakse, on erinevad [näitajad]. Mis puudutab näiteks töötukassat, siis töötukassas meil on näha täpselt registreeritud inimeste arvu järgi töötuse määr, me saame kõikide vanusegruppide kohta selle välja võtta. Mis puudutab noorte töötust töö[jõu-]uuringu kohaselt, siis seal küsitletakse tuhandet inimest ja laiendatakse seda [tulemust] kogu elanikkonnale. Selle tõttu, nagu te ka võib-olla teate, on kvartaalselt töötuse määrade vahel päris suured käärid, need liiguvad. Aga selge on see, et noorte seas on töötus kõrgem, kui see on teistes vanusegruppides.

Mis puudutab seda väga kurba kaasust – kahjuks –, siis las politsei uurimisorganid teevad oma parimat tööd. On väga kurb, et väikses Eestis üldse selliseid asju juhtub. Nii nagu te ka viitasite – ega mina rohkem ei tea, kui on avalikes allikates [avaldatud] –, erinevaid muresid, sotsiaalseid probleeme ja muid probleeme, on seal olnud kuhjaga. Aga see tähendab, et [väga tähtis on] seesama noortegarantii, nende noorteni jõudmine võimalikult vara, et nad saaks abi, et ei juhtuks selliseid väga-väga kurva tagajärjega juhtumeid. See on kindlasti ju kõigi meie soov. Aga ma ütlen, et ma konkreetsesse juhtumisse ei taha kuidagi minna.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh! Härra minister! Te olete tõesti laia haardega vastaja, aga üks täpsustus ja üks küsimus mul siiski jäid. Täpsustus on see, et see palju kõneldud kutsehariduse reform on taandunud lõpuks paljuski sellele, et kutsekoolid on saanud küll ülesandeid juurde, aga nad peavad suurtes piirides sisemiste reservide abil nendega [hakkama saama], mis iseenesest ei ole neile jõukohane. 

Aga ma küsin suhtumise kohta, jah, suhtumise kohta kutseharidusse. Praegu on [tuntud] analüütikud ja majandusteadlased, Raul Eamets ja Kaspar Oja viimati inimarengu raportis, väitnud, et tegelikult ei ole põhikoolijärgse kutseharidusega palju peale hakata ning gümnaasiumi[haridusega] inimene ilma konkreetse kutseta saab tööturul isegi paremini hakkama. Kuidas me populariseerime seda? Ja mida tööandjad teile räägivad, kas on põhikoolijärgset kutseharidust vaja või mitte? Mida me noortele ütleme?

Aitäh! Väga hea küsimus. Jah, kutsehariduse reformi sisusse ma praegu ei hakka minema, seda me saame vajadusel veel detailselt [arutada], kui palju ressursse selleks on. Aga ma ka nägin vähemalt seda inimarengu aruande [kajastatud] lõiku, kus öeldi, et kutseharidus põhikooli baasil ei ole perspektiivikas. No eks see on natukene nagu vähikäiku tegev sõnum, sellepärast et me peame vaatama laiemalt. Meil on täna kahjuks noori, kes ei õpi ega ei tööta, kellel pole mingit ametit, NEET-noori on vist 22 000. Ehk kõigepealt on küsimus, kuidas [teha nii], et need noored esiteks saaksid mingi ameti [omandatud].

Küll aga ma saan aru, et sõnum – ma usun, et me selles isegi oleme samal meelel – on see, et kutseharidus ei [tohiks] olla noore potentsiaalne lagi ning et olla tulevikus konkurentsivõimeline, vajab ta rohkem üldaineid. Siis [saab] peale kutsekooli minna tulevikus näiteks kõrgkooli või edasi õppima mingit muud ametit, saada aina professionaalsemaks, saada aina kompetentsemaks. Tegelikult, kutsehariduse reform sellisena, et antakse rohkem üldaineid, et noored näeksid kutsehariduses hüppe- ja kasvulava ning et parandada kutsehariduse mainet, on ülivajalik. 

Ma olen tööandjatega rääkinud, siiamaani on kahjuks umbes sellist mentaliteeti, et kui sa ei õpi, siis pead minema kutsekooli. See tegelikult kutsehariduse mainet mitte kuidagi ei paranda. Vastupidi, kutseharidus on väga hea paralleelsuund akadeemilise gümnaasiumihariduse kõrval. Need on erinevad, ei ole nii, et üks on hea ja teine on halb. Need on erinevad [ja tuleb lähtuda sellest], mis konkreetsele noorele sobib. 

Tegelikult ütlevad samamoodi ka tööandjad, et kui on noor, kes on lihtsalt lõpetanud gümnaasiumi ega ole läinud edasi ülikooli ja õppinud seal või õppinud konkreetset ametit, siis ka temal on tulevikus tööturul väga raske. Küll aga, kui sa võtad noore, kes näiteks pärast põhikooli läks kutseharidusse, omandas seal konkreetse eriala, omandas keskhariduses üldained ja läheb hiljem edasi kõrgkooli – olgu see [eriala], ma ei tea, elektroonika, mehhatroonika, inseneeria või robootika –, siis ta on tulevikus tööturul ja töömaastikul väga hinnatud.

Selles mõttes ei ole ühte lahendust. Ka kutseharidust on ju erinevate standardite ja tasemetega. Kui on vaja, et kutsehariduses oleks õppekava lühem – ja mõni ongi, näiteks, ma ei tea, teatud ehitusõppe valdkondades –, siis see võimalus on tegelikult olemas. Paljudele tööandjatele tuli täpsustada seda, et noor võib ainult kutse ära õppida ja ta ei pea siis 18. eluaastani kutsehariduses olema. Kui ta õpib seal pärast põhikooli poolteise aastaga ameti ära ja tahab otse tööle minna, siis tal on see võimalus olemas.

Selles mõttes mina toetan seda, et kutseharidust nähtaks rohkem potentsiaalina, et väga paljud noored [saaks] tulevikus konkurentsivõimelise hariduse ja oskused [omandada]. Aga selleks on vajalikud ka täiendavad üldained, et kutsehariduse puhul ei oleks nii, et pärast kutsekooli on lagi ees, vaid vastupidi, saab minna edasi kõrgkooli, tulevikus magistrissegi, kui vaja, et õppida veel juurde. Ma arvan, et see on tulevik.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Viimane kord, kui te puldis NEET-noortest rääkisite, te avaldasite entusiastlikult lootust, et 250 vanglateenistujat Tartu vanglasse Rootsi vange valvama õnnestub leida NEET-noorte seast, keda on 20 000. Ma küsin, kas on mingeid konkreetseid samme astutud. On see projekt töös?

Ja teine küsimus. Tõesti, tänan põhjalike vastuste eest! Te kirjeldasite väga laia paketti meetmeid: palgatoetusi, üldpädevuste õpet, NEET-noortega kohaliku omavalitsuse tasandil tegelemist. Aga kõik need asjad on üle kümne aasta paigas olnud. Samal ajal on kümne aasta jooksul noorte tööpuudus 10% pealt liikunud rohkem kui 20%-le. Ilmselgelt olemasolevatest tegevustest ei piisa. Arupärijate mõte ongi see, et on vaja käiguvahetust. Need on meie tööturu jaoks väga vajalikud töökäed, kes võiksid aastakümneid panustada. Millised on valitsuse plaanid muutusteks?

Aitäh! Paari asja korrigeerin. Kuidagi väga entusiastlikult [te rääkisite] nende võõrvangide turvamisest ja valvamisest – see oli üks osa debatist. Jah, kindlasti, see on üks variantidest. Ma ei tea, kas see vangide asi on lõpuni ratifitseeritud või kas see programm on üldse edasi liikunud. See pole minu valdkonnas, ma tõesti jään hetkel vastuse võlgu. 

Teine asi, mida ma pean faktiliselt täpsustama: enamus neist asjadest, muide, mida ma siin nimetasin, on viimase kolme kuni viie aasta jooksul kas täiendava rahastuse saanud või on süsteemi täielikult muudetud. Riina, sind ei olnud enne siin, ma ei tea, kui palju sa telekast kuulasid. Ma ütlen alaealiste töötamise toetamise kohta, et aastatel 2022–2025 toetati 27 238 noort vanuses 13–16 töökogemuse saamisel. Samamoodi karjääriteenuse pakkumine: kui 2022. aastal oli teenust saanud 7468 [noort], siis kolme aastaga saime sinna 1300 noort järjest juurde. Paljud need asjad on väga palju ressurssi juurde saanud.

Töötukassa strateegilistes eesmärkides noortega tegelemist varasemalt ei olnud. See on eelmisel aastal – ise olen töötukassa nõukogu esimees – sinna pandud. Võite ise vaadata, kes on olnud ministritena töötukassa nõukogu liikmed. Varasemalt sellist töötukassa eesmärki ei näinud: NEET-noortega süstemaatiliselt tegelemist, noortele kogemuse andmist. Noorte malevate [rahastust suurendame ka]. Majandusministeerium, küll haridusministeeriumi valdkonna all – julgen öelda, et minu eestvedamisel – [tagab] järgnevad neli aastat noortele 1000 täiendavat malevakohta, igal aastal 1000. Konkreetselt täiendav rahastus! No ma võin neid [asju veel] nimetada. Öelda, et need on kümme aastat iseeneslikult olemas olnud, et nende eest ei pea seisma või ka võitlema diskussioonides – peab.

Aga, Riina, sa – ma ei tea, kas kogemata või teadlikult – tõid esile, et mis nüüd viimasel ajal juhtunud on. Me tegelikult alustasime sellest ja ka Tanel ausalt ütles, et me näeme, millal noorte tööpuudus hüppelise kasvu tegi: oli COVID-kriis. Küsimus [on selles], et väga paljud noored said esimese tööharjumuse teenindussektorist, aga teenindussektor oli mingi aeg praktiliselt kinni ja väga suure surve all. Täna me sotsiaalkomisjonis arutasime noorte töötamise reeglite paindlikumaks muutmist, et noored ja pered saaksid ise [otsustada] ning tööandjatel oleks vähem ebavajalikku bürokraatiat. Iga selline samm ongi samm õiges suunas, ma julgeks öelda.

Aga tõesti, mured NEET-noortega on väga mitmetahulised. Kui oleks üks võluvits, siis ma arvan, et seda oleks ennegi [kasutatud] – kui oleks üks võluvits, mis aitaks meid selles. Aga on väga süstemaatiline lähenemine. Töövaldkonnas tulevad Euroopa Liidu mitmeaastase finantsraamistiku läbirääkimised. Töövaldkonnas noorte oskuste ja kogemuste arendamine ja parandamine on üks osa, mille kohta lähen ka mina küsima, see on majandusministeeriumi prioriteetide seas. Kahjuks ei ole ühte võluvitsa. On väga palju olulisi vahendeid, tegevusi, mida on tehtud, mille [rahastust] me oleme suurendanud, ning uusi asju, mida me oleme välja mõelnud, ja neid tuleb jätkuvalt teha. Ega muud moodi ei saa.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Kui rääkida tööpuudusest ja töötusest, siis Ida-Virumaa on see koht, kus on suuremad probleemid. Õiglase ülemineku fond pidi aitama uusi töökohti luua. Praegu on juba päris mitmeid projekte realiseerunud, mis on positiivne, aga samas on mitmete projektidega probleemid ja küsimused üleval. Üks küsimus on seesama ettevõte Greenful, mida me oleme siin saalis arutanud ja mis sai maksimumtoetuse. Kümnepäevase vahega loodi kolm ettevõtet – kolm korda 13 miljonit ehk maksimumtoetus. Tänaseks on selgunud, et see tehnoloogia, millele [toetust] taotleti, ei osutunud õigeks, see ei ole tõendatud tehnoloogia. Nüüd on omanikud seal vahetunud ja siiamaani ei ole ehitusluba taotletud, ei ole mitte midagi tehtud. Ja mis on kõige huvitavam: nüüd on sinna juhatusse ilmunud teie eelkäija Tiit Riisalo, kes kunagi tegi otsuseid sellesama üleminekufondi kohta, näiteks kas või nende toetuste tõstmise kohta. Kas te ei näe siin huvide konflikti? Kas te ei näe siin probleemi?

Teie aeg!

Te ka pikendasite [seda toetust saanud projektide] tähtaega aastani 2029. Kas te ei näe siin probleemi?

Aitäh! Teema, mille kohta aru päritakse ja millel ma vastan, on noorte kõrge tööpuudus. "Noor" on suhteline termin. Tiit Riisalo, minust natuke vanem kolleeg, võib ka kellegi silmis noor olla, aga Tiidu töökohtade kohta ma ei oska midagi öelda. Aga nali naljaks, kui küsiti, siis on viisakas vastata, mis sest et teemaga see päris kokku ei lähe.

Nagu te mainisite, õiglase ülemineku [fondi] erinevad tööstusinvesteeringute toetusmeetmed on tehtud enne minu aega. Ma olen suhteliselt kindlalt veendunud, et tollane minister ega praegu mina pole konkreetsete otsuste juures kuidagi olnud, vaid seal on eksperdikomisjonid, kes neid otsuseid teevad. Küll aga, kuna õiglase ülemineku fondi [projektidel] on tõesti lõpptähtaeg, iga euro on arvel, siis et see [kasu] Eesti majandusse ära tuua, olen ma eraldi palunud, et Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus vastavate projektide omanikega suhtleks, paneks konkreetsed vahe-eesmärgid, millal midagi peab tehtud olema, sellepärast et huvi Ida-Virumaal seda raha ettevõtlusesse tuua on väga suur. On mingid projektid, mis ei ole realiseerunud.

Me eelmise aasta lõpus tegime täiendava taotlusvooru väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele ja me pidime nelja päevaga selle taotlusvooru kinni panema, sellepärast et taotlusi tuli üle kahe korra rohkem, kui oli eelarves raha.

Ühesõnaga, ma olen palunud Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutusel seda vaadata. Ma arvan, et on väga normaalne ja demokraatlikus riigis ka õige, et [ametis olev] poliitik raha jagamise komisjonidesse või detailsete otsuste juurde kuidagi ei lähe. Muidu, ma arvan, see poliitik võib saada kahtlustuse. Teie erakond on mõned korrad saanud lausa kriminaalselt karistada. See ei ole hea, see ei ole kuidagi hea demokraatiale.

Selle tõttu ma arvan, et kindlasti ei või mina ega võinud mu [eelkäija] nende otsuste juures sisuliselt ja tehniliselt olla. Küll aga ma olen palunud tõesti sellest ülevaadet, et see õiglase ülemineku fondi raha, mis on Ida-Viru majanduse elavdamiseks väga oluline, jõuaks kindlasti ettevõtlusesse võimalikult [kiiresti]. Aga ma arvan, et te tegelikult nõustute minuga, et tegevpoliitikud neid otsuseid mõjutada ei tohiks ega peaks.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Noorte tööpuudusel on peale noorte toimetuleku [halvendamise] loomulikult teisigi suuri mõjusid. See mõjutab tegelikult perepoliitikat, seda, kui palju lapsi sünnib ja milline on noorte perede turvatunne. Ka kodu kättesaadavuse küsimus ja kõik muud asjad hargnevad sealt. Te väga tänuväärselt lugesite ette väga palju erinevaid meetmeid, mida on pikka aega tehtud, ja mõned asjad, mida on hiljuti tehtud teie eestvedamisel. See on kindlasti kiiduväärt.

Aga see arupärimine on jätkuvalt sellepärast, et need eesmärgid, mis te siin ka ennist nimetasite – me tegelikult mitte ei liigu nende poole tööpuuduse vähendamise koha pealt, vaid me liigume neist kaugemale. Ilmselgelt on tegemist struktuurse probleemiga, mis iganes majandusolukord on. Noortel töökohti ei ole, samas Eestis tööpuudus suureneb. Võtame lahti kõiksugu majandusraportid, nende soovitused: haridus, haridus, haridus, sinna peab panustama! Ehk siis siin on mingisugused käärid ja probleemid. Nendest asjadest, mida täna riik teeb, on ilmselgelt vähe. Kas te saaksite palun kirjeldada, kas on mingisuguseid suuremaid tegevusi ka või te lihtsalt tegeletegi peenhäälestamisega, millel ilmselgelt pole mingit mõju olnud?

Aitäh! Ei, ei tegele kuidagi peenhäälestamisega. Ma ei hakka jah uuesti neid [asju] ette lugema, kõik kuulasid. Mitte üksikud, vaid enamus neist erinevatest meetmetest, tegevustest ja täiendava ressursi leidmisest on ikkagi viimaste aastate jooksul [tehtud]. Et need kuidagi iseeneslikult oleks [tekkinud], ei saa väita.

Mis puudutab tervikuna noorte kõrgemat tööpuudust võrreldes teiste vanusegruppidega, siis me ei ole Eestis kuidagi üksi. Selles mõttes, nagu ma viitasin, siin on päris mitme [teguri] koosmõjus tekkinud olukord. Üks asi on seesama COVID-kriis, kui neil noortel, kellel jäid hariduses mingid lüngad, jäi ära harjumus igapäevaselt, ma ei tea, koolis, väljas käia, tööl käia. See harjumuste ärakukkumine on kindlasti probleemkoht.

Muutunud on ka noorte nägemus tööst üldse. Ma tean, et me küll jääme teiega tõenäoliselt eri arvamustele, aga mis puudutab igasuguseid paindlikke töövorme, tööampsude tegemist, ma ei tea, YouTube'is videotega elatise teenimist, siis me teame, et need on need, mida tänapäeva noored ka [kaaluvad], võrreldes sellega, mida meie teeme või meie vanemad ja vanavanemad tegid. Sellist tööturgu on tulevikus niikuinii väga raske ette näha. 

Küll aga, ma siiski loodan, et enamus noori otsib ühte- või teistpidi mingil hetkel stabiilsust, kui saadakse vanemaks. Seda stabiilsust pakub ikkagi kvaliteetne haridus, kas mingi konkreetne amet või oskus, ekspertsus mingis valdkonnas. Selles mõttes on kutsehariduse reform siiski [vajalik]. Me kolleeg Lukasega just siin rääkisime, et noored näevad kutseharidust võimaliku hüppelauana, mitte teekonnana, kus on klaaslaagi ees.

Minu arust on kutsehariduse populariseerimine [tähtis]. Seal on väga palju võimalusi, kui me räägime potentsiaalselt konkurentsivõimelisest palgast. Võttes kas või kogu Eesti vaate, erinevates tööstuse valdkondades on ikkagi keskmisest palju kõrgemad palgad ja seal on samamoodi töökäsi puudu. Ei ole küsimus, kas noored või vanad, vaid tegelikult – olen kohtunud ise väga palju tööandjatega üle Eesti – oodatakse töötlevas sektoris, eksportivas sektoris töökäsi väga, aga et oleks ka noori. Ja nad isegi on valmis noori välja õpetama konkreetse ameti jaoks.

See on see, mida me ka nüüd töötukassas [teeme], jällegi uus asi. Mis on põhimõttelised muudatused? Vähemalt minu soov on olnud, et töötukassa kui tööturuamet oleks ikkagi konkreetne vahendaja. Eesti on piisavalt väike võrreldes suurriikidega, meil on seda ressurssi ka töötukassas, et viia konkreetselt need noored – või mitte ainult noored – tööotsijad ja tööandjad kokku ning leppida kolmepoolselt kokku, et kui inimesel on vaja täiendavat kvalifikatsiooni, oskust, siis ta teeb kahe või kolme kuuga selle lisaõppe ära ja siis tal on garanteeritud töökoht selle tööandja juures. Tööandja saab endale uue hea, oskustega töötaja, kohusetundliku töötaja, ja see noor, aga miks mitte ka vanem inimene, saab kindla töökoha.

Eesti, ma arvan, tugevus, pluss on olnud see, et me ei pea tegema ainult standardseid tüüplahendusi, vaid ikkagi vaatame personaalsemalt, kuidas neid olukordi lahendada. Sest kahjuks väga paljudel neil noortel, kellest me täna räägime, on erinevad probleemid. Ei ole võimalik, et ühte lahendust pakkudes on kõikidele noortele lahendus leitud. Seal võib olla perekondlikke, koduseid, sotsiaalprobleeme ja muid vajadusi. Ma ei hakka neid uuesti ette lugema, aga selleks on erinevad meetmed tegelikult olemas ning need jätkuvad ja sinna on ressurssi juurde leitud, et lahendusi pakkuda.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Austatud minister! Mulle tundub, et te pole justiitsministriga noorte tööjõupuudusest rääkinud. Tema soovib inimese suu nii-öelda kinni panna: kui juttu on Rootsi vangide Eestisse toomisest, ütleb ta, et see lahendab ju noorte [tööpuuduse], noored saavad tööd. Küsimus ongi, kas teil on plaanis hakata noori vägisi vangivalvuriteks õpetama. Täna on meil politseinikke ja päästjaid puudu, aga ilmselt lähevad [nende seast] inimesed vangivalvuriks. Kuidasmoodi see [probleem] saab siis lahendatud? 

Ja kui ettevõtted kurdavad tööjõupuuduse üle, siis miks noored ei suuda leida tööd? Mida on riik siin valesti teinud? Kui te räägite, et riik investeerib majandusse ja noortesse, kuid noored jäävad ikkagi töötuks, siis kuhu need töökohad tegelikult tekivad?

Aitäh! Esiteks, ma ei tea, mis vestlus teil justiits- ja digiministriga oli, ma ei oska seda kuidagi kommenteerida. Aga kolleeg Lauri, kes just püsti tõusis, [endine] pikaajaline siseminister, ma arvan, seda toetab. Siseturvalisus on väga prominentne valdkond, kuhu tegelikult noored poisid ja tüdrukud võiksid oma karjääri puhul vaadata, olgu see vanglateenistus või sisejulgeolek. Jätaks selle päevapoliitilise kempluse Rootsi vangidega ära. Ma kindlasti kuidagi ei alavääristaks seda, vaid vastupidi, siseturvalisus on väga prominentne valdkond. Mina küll julgustan noortel sinna minna, minna õppima Sisekaitseakadeemiasse.

Mis puudutab seda, kas on struktuurne tööpuudus, siis ma natuke enne kirjeldasin, et meil on, mis seal salata, erinevates pehmetes valdkondades – kui me vaatame, kui palju on praegu erinevatele ametikohtadele kandideerijaid kommunikatsioonis, halduses, ärinduses – kandideerijaid ühele kohale tõesti väga palju. Kui aga vaatame, ma ei tea, inseneeriat, reaalainete taustaga [töökohti], pingi- ja masinaoperaatoreid, selliseid oskustöötajaid, siis tööandjad jällegi ütlevad, et neil on väga tihti tööpakkumised jooksvalt kogu aeg üleval. Nad on valmis mitte ainult noori, vaid üldse inimesi, kes on valmis sinna tööle tulema, ise koolitama, täiendõpet andma, olgu see siis koostöös töötukassaga või iseseisvalt. Küsimus on struktuurses tööjõupuuduses ja selleks on kutsehariduse reform väga vajalik, et kutseharidusest tulnud hakkajate noorte inimeste [oskused] oleksid rohkem vastavuses tööturu reaalse olukorraga.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Härra minister! No teada on, et valitsus plaanib lihtsustada välistööjõu sissetoomist, plaanib piirarve suurendada ja palganõudeid vähendada. Aga lisaks tulevad sellised [mõtted], et kui [välistöötaja] kusagilt justkui kriitilisest sektorist, kus on töötajaid juurde vaja, töölt lahkub, siis ta võib mingi perioodi jooksul ka muid töid Eestis teha, ja nii edasi. Siis [tekib] selgelt surve palku allapoole [lasta]. 

Nagu sa ise ka vastustes ütlesid, noorte ootused tööle [on teistsugused]. Aga midagi pole teha, noored alustavad karjääri ja kohe direktoriks ei saa, eks ole. See on nüüd see koht, kus teie tegevus välistööjõu sissetoomisel on konfliktis sellega, et me tahame noorte tööpuudust vähendada. Kas teil on mingi mõjuanalüüs või on teil mingid konkreetsed meetmed plaanis, et see välistööjõu sissevool noorte niigi juba suurt tööpuudust veel ei võimendaks?

Jaa, ma saaks hästi pikalt vastata, aga kuna ma varem juba vastasin, siis lühike vastus on see, et kui te viitate oskustöötajate erandile, siis oskustöötajat saab väljastpoolt, ka kolmandatest riikidest võtta tingimusel, et Eestis seda töötajat võtta ei ole. Nii et see ei saa kuidagi olla vastuolus [noorte töötuse vähendamisega]. Kui noor või mitte nii noor tubli inimene tahab sellele ametikohale minna, siis ei ole ettevõttel võimalik seda oskustöötajat kolmandast riigist võtta. Nii et ei ole vastuolus.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Aitäh, minister!

Aa, aitäh!

Jah, ma sain aru, et te olete hoos vastamisega, aga rohkem küsimusi teile ei ole. Aitäh!

Nüüd avan läbirääkimised. Ja kõigepealt arupärijate esindajana Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Austatud minister! Jah, ei saa öelda, et minister ei vastanud küsimustele. Vastas küll, vastas kohati täitsa põhjalikult ja pikalt. Aga kui küsida, kas tänane arutelu andis kindlustunde, et me liigume noorte tööpuuduse languse suunas, et me liigume NEET-noorte osakaalu languse suunas, siis kahjuks seda kindlustunnet see arutelu ei andnud.

Tõesti, kui me vaatame statistikat ja numbreid, siis väga toredad on erinevad eesmärgid, olgu need siis heaolu arengukavas või minu teada noortevaldkonna arengukavas – seal on NEET-noorte osakaalu langust ennustatud ja taotletud –, samamoodi laiemalt noorte tööpuuduse prognoosid. Aga reaalsus on näidanud, et riik on liikunud nendest eesmärkidest kaugemale ehk vastassuunas, ja seda ka viimastel aastatel, olukorras, kus COVID-i kriisist on tegelikult üsna palju [aega] möödas. Võib öelda, et COVID-ist tulenev langus on juba toimunud ja praegu me näeme mis tahes põhjusel seda, et negatiivsed trendid jätkuvad. Olgu see seotud Venemaa sõja mõjuga või üldise majandusliku ebakindlusega, aga kindlasti tähendab see seda, et seni rakendatud meetmed ei ole andnud soovitud tulemust noorte tööpuuduse langetamisel ega NEET-noorte osakaalu vähendamisel.

Aga see probleem ja selle mõju ei ole pelgalt majanduspoliitiline. Ma arvan, et ei ole mõistlik ega ratsionaalne eeldada, et [lahendus on see,] kui me noorte tööpuudust kompenseerime, on see siis välistööjõuga või mõnes sektoris kas või lihtsalt robotite või muude tehniliste lahendustega. Noorte tööle aitamine ei ole ainult majanduse küsimus, vaid see on ühiskonna toimimise küsimus. See on tegelikult terve ühiskonna tunnus, seda enam, kui me räägime just nimelt sellest, et ligi iga üheksas noor on sihtrühmas, kes ei õpi ega tööta. See on tegelikult tohutu hulk inimesi, üle 20 000, nagu ka minister välja tõi. Selles olukorras, kus senised tegevused pole andnud tulemust, ma eeldaks küll ka valitsuselt oluliselt tõsisemat kriisiplaani koostamist.

Me oleme seisus, mille puhul me ühegi prognoosi ega ennustuse järgi veel kümme aastat tagasi ei näinud, et me siia jõuame. Ja tegelikkuses, nagu viitasin, ka COVID-i kriisi järel me näeme olukorra halvenemist. Kui me vaatame noorte kõrge tööpuudusega kaasnevaid riske, siis kahtlemata on seal ka heitumine ühiskonnas, on usalduse kadu, on tegelikult pettumus riigis.

Nii nagu viitasid siin mu kolleegid, on sel otseselt mõju ka rahvastikupoliitikale. Kindlasti ei kuulu meie erakond nende hulka, kes ütlevad, et tuleb hakata dikteerima, kui palju lapsi või millal pere peab saama. Aga me kõik saame aru, et kui sa oled olukorras, kus sul pole töökohta, siis suure tõenäosusega ei ole sul võimekust ega võib-olla ka adekvaatset ootust, [et võiks] asuda peret looma, kodu soetama, pikaajalisi tulevikuplaane tegema. Kui iga üheksas noor on sellises seisus, kus, nagu öeldud, ta ei õpi ega tööta ehk on põhimõtteliselt kuskil, ma isegi ei oska öelda, kodus vanemate juures või sõpradega väljas, siis tegelikult on nende noorte puhul ka päris suur risk, et selle käitumise tõttu tekib harjumus, et ei oldagi osa tavapärasest toimivast ühiskonnast ehk nendest, kes on pühendunud kas õpingutele, tööle või mõlemale korraga ja mõtlevad pere loomise peale.

Nii et tegelikult see probleemide pundar on päris tõsine ja inimeste hulk selles sihtrühmas on problemaatiline. Eraldi tuleb minu hinnangul tähelepanu pöörata just nendele sihtrühmadele, kus me näeme eriti kiiret kasvu. Nagu viidatud, need on tegelikult just nimelt noored mehed vanuses 15–24, kelle puhul need numbrid on kõrgemad üldisest keskmisest ja ka kelle puhul me näeme, et kasvu kiirus eristub. Tegelikult tuleb probleemide algallikateni jõuda, olgu see koostöös kohalike omavalitsustega või koostöös töötukassa ning Haridus- ja Teadministeeriumiga. Aga loota, et sellised üldised riiklikud meetmed täpsema sihtimiseta lihtsalt aitavad olukorda parandada – ma arvan, et see on naiivne ja soovitud tulemust ei anna.

Mis puudutab ministri viidet kohalikele omavalitsustele, huviharidust ja muud taolist, siis oleme ausad, kohalike omavalitsuste võimekus on erinev, ka nende ülesannete hulk. Ei ole mõtet siin arutada, kui palju Tallinn on poliitilisi töökohti loonud või mitte. Selle võime me kõik hukka mõista või mitte hukka mõista, aga see ei mõjuta kuidagimoodi seda, mis on üldine üleriigiline pilt noorte töövõimalustest. Tegelikkuses väiksematel omavalitsustel või väiksema eelarvevõimekusega omavalitsustel pole lihtsalt jõudu selle sihtrühmaga piisava põhjalikkusega tegeleda. Kui valitsus sinna lisaraha ei suuna, siis tähendab see, et see probleem jääb kohapeal lahenduseta.

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Minu ja [teiste] sotsiaaldemokraatide üleskutse valitsusele kindlasti on see, et võtke kokku valdkonna vastutavad ministrid ja vastutavad asutused ja vaadake tegelikult ausalt seniseid trende, mitte ärge jääge lootma selle peale, et kui me kirjutame mõnesse arengukavasse, et me näeme, et see protsent hakkab langema ja olukord hakkab paranema, siis see iseenesest juhtub. Kui senised tegevused pole andnud tulemust, siis tuleb need tegevused ringi vaadata. Ja on väga võimalik, et lahendused on tegelikult hoopis kohapealsetes meetmetes, võib-olla kohaliku omavalitsuse täiendavas toetamises, võib-olla töötukassa erimeetmetes, mis puudutavad noorte töölevõtmist.

Kindlasti ei ole lahendus see, et me hakkame siin väga ulatuslikult töölepingu seadust muutma, alaealiste töötamise võimalusi kuidagimoodi leevendama. Siin räägiti ka korra muutuvatest töötundidest. Küsimus ei ole tegelt seadusandlikes raamides. Kui me vaatame seda, et töötuse määra kasv, sealhulgas NEET-noorte kasv, on toimunud kehtiva seadusandluse ajal, mitte olukorras, kus oleks midagi muudetud karmimaks ja rangemaks, siis see tähendab seda, et küsimus on majanduse struktuuri muutuses, ühiskondlike hoiakute muutuses ja võib-olla ka valitsuse poliitikas või selle puudumises nendes küsimustes. Ehk seda ei ole võimalik leevendada pelgalt mingite töölepingu seaduse leevendustega lootuses, et siis kuidagimoodi see noor, kes täna on jäänud ühiskonnast põhjusel või teisel kõrvale, kerge vaevaga sobiva töökoha leiab.

See on tegelikult [teema], kus Eesti on nüüd kriisis, nii nagu väga mitmes muus valdkonnas. See eeldab reaalset kriisiplaani, eeldab vastutajat, olgu see siis kriisijuht või minister, kellele see kohustus antakse. On ta majandus- ja tööstusminister või keegi teine, see on juba valitsuse otsustada. Aga tõepoolest, praegused meetmed ei ole andnud soovitud tulemust. Ja ma julgen kahjuks prognoosida, et kui me jõuame heaolu arengukavas 2030. aastani või noortevaldkonna arengukavas 2035. aastani [käsitletud aega], aga me vahepeal mingeid eraldi tegevusi ega meetmeid tarvitusele ei ole võtnud, siis me neid langustrende või soovitud eesmärke ei saavuta. Ja mida pikemalt kõrge noorte tööpuudus, sealhulgas just nimelt NEET-noorte kõrge osakaal ühiskonnas püsib, seda keerulisem on hiljem seda [vähendada] ning seda suurem on see hulk inimesi, keda see puudutab, sealhulgas on kaudsed mõjud nende peredele, kohalikele omavalitsustele ja kogukondadele. Halvemal juhul on tagajärjed oluliselt traagilisemad, nagu siin ka enne küsimustes viidati: inimesed, kes jäävad ühiskonna tavaloogikast – õppetööst, tööl käimisest, pere loomisest – kõrvale, võivad leida endale alternatiivseid tegevusi, mis ei pruugi üldse minna kokku meie arusaamaga riiklikest huvidest ja eesmärkidest. Aitäh!

Aitäh! Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Kõrge noorte töötuse tase on süsteemne probleem ja seda tuleb lahendada süsteemselt. Esiteks, hariduse kvaliteet. Meie ülikoolid ja kutseõppeasutused valmistavad igal aastal ette tuhandeid spetsialiste. Samal ajal on ettevõtted sunnitud otsima vajalikke töötajaid välismaalt. See tähendab, et meie haridus ei vasta majanduse vajadustele. Haridus peab toimima ettevõtjate tellimuse alusel, sest see võimaldab tagada majandusele tõesti vajalike spetsialistide olemasolu. Vastasel juhul toodame igal aastal sadu tööturul mitte kellelegi vajalikke humanitaare.

Teiseks, madal palgatase ei vasta hinnatasemele. Töötada pelgalt toidu ja peavarju eest nagu orjad Vana-Egiptuses noored ei soovi. Selle tõttu eelistavad noored kas olla ilma tööta või lahkuda välismaale. Lahkuvad seejuures parimad.

Siin aitaks meid ka teenimatult unustatud suunamissüsteem. Kui oled saanud Eestis tasuta hariduse, siis peaksid riigi poolt sinusse investeeritud vahendid [riigile] tagasi teenima. See tähendab, et kolm kuni viis aastat tuleb töötada seal, kus see on riigile vajalik, vastasel juhul tuleb raha tagasi maksta. On aeg loobuda liberaalsest müüdist, et turg ja konkurents panevad majanduse ja haridussüsteemi ise toimima. Siin on vaja riigi tugevat ja tarka kätt. Paraku ei ole valitsuselt selles osas midagi loota. Aitäh!

Aitäh! Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Ma tunnen ka väga muret sellise lõdva sisserändepoliitika pärast, millele valitsus on panuse teinud. See on nüanssiderikas teema ja me oleme siin ministritega palju vaielnud. Aga tõepoolest, odava tööjõu sissevool Eestisse ületab meie ühiskonna vastupanuvõimet juba mõnda aega. Kui te näete ühiskonda tervikuna, siis puutute kokku ka informatsiooniga, et mitte ainult üle mingite konkreetsete piiride ei tule neid inimesi, kes tunnevad ennast siin mugavalt teiskeelsetes kogukondades, vaid tuleb ka Euroopa Liidu seest nende hulgast, kes mujal ennast hästi ei tunne. 

Me näeme lähiajal, et nii meie noortele tööjõuturul konkurentsi pakkuvad ja palgataset alla löövad kui ka teise kultuuriruumi traditsioonidega inimesed hakkavad tervele järgmisele põlvkonnale probleeme tekitama. Ka võib tekkida konflikte just selle konkurentsi pinnalt, seda [on näha] mitmes lääne ühiskonnas. Seda kibedust, kui siin sündinud ja elanud inimesed tunnevad ennast tõrjutuna ja immigrante endale eelistatuna, me ei pruugi saada maandada. Nii et siin tuleb olla tähelepanelik.

Aga ma tahan rääkida kutseharidusest. Olen ise kutsekooli lõpetanud ning olen kutseharidusõppeasutust, väga suurt õppeasutust, juhatanud ja tean kutseharidusest nii mõndagi. Praegune kutsehariduse reform on kokkuvõttes üks illusioonide pundar. Seal on palju üksikuid toredaid teese ja pingutusi. Aga kaks iseloomustavat sõnumit. Esiteks, see ei ole täpselt sihitud, ei ole väga selget adressaati. Ja teiseks, kuigi selle reformi [elluviimisega] kaasnevad koolidele suured lisakulud, püütakse seda rahastada niinimetatud sisemiste reservidega. See tegelikult paneb varsti maoli mitu meie tõsist ja head kutseõppeasutust.

Aga liigun rahastamise juurest edasi sihituse juurde. Nimelt, te kujutate ette, me räägime praegu noortest, kellel on raske ennast leida haridussüsteemis, võib-olla tulevikus ka tööjõuturul, ja me leiame lahenduse kutsehariduse reformis, tehes kolmeaastaste õppekavade asemele nelja-aastased õppekavad. 

Jah, see on lahendus nende noorte puhul, kellele on alternatiiv gümnaasiumiharidus ja kes tahavad minna pärast kõrgkooli. Neile on kindlasti sobivaid nelja-aastaseid õppekavu – nad saavad nii üldhariduskomponendi kui ka mingi kutsehariduse. Aga nad mitte ei lähe siis tööturule, vaid jätkavad eneseotsinguid haridussüsteemis järgmisel tasemel ja võib-olla ka muudavad tulevikus oma konkreetseid haridusvalikuid. Samas on olemas hulk noori, kes on rakenduslikemate huvidega ja kes on huvitatud tegelikult tööjõuturule minemisest, kusjuures suur osa neist valib väga selgelt kutsekooli just sellepärast, et sealt saab nii-öelda lühema õppeajaga läbi. Nüüd me ütleme neile, et te saate neli aastat õppida.

Gümnaasiumist saab minna ülikooli kolme aasta järel, aga kutsekoolis saab nüüd õppida neli aastat, et minna edasi ülikooli. Tegelikult päris suur osa noori langeb siis välja või valib ainult kutsega lõpetamise ega lähe üldharidusliku komponendi peale. Aga seda näpunäidet, kuidas see kvalifitseerumine kutseharidussüsteemis [peaks] toimuma, ei ole haridusministeerium koolidele andnud.

Palun kolm lisaminutit.

Kolm minutit lisaks. 

Detailides on see kutsehariduse reform ette valmistamata, koolid kobavad pimeduses ja õpilased ka.

Meie teema on täna NEET-noored. Mis signaali me anname nendele noortele, kui inimarengu aruandest üks peatükk, millest ka avalikus meedias [kirjutati], andis väga selgelt perekondadele informatsiooni, et kutsekoolis erialaõppe valik ei ole tegelikult tuleviku mõttes sugugi konkurentsivõimeline, sellepärast et inimesed, kes on lihtsalt gümnaasiumi lõpetanud ja kellel ei ole mitte mingisugust täiendavat kvalifikatsiooni, saavad rohkem palka, ehk kutseharidusse on mõtet minna õppima gümnaasiumi järel ja põhikoolijärgne kutseharidus ei olegi nii mõttekas? Samas tööandjad kiidavad seda, tööandjad loodavad, et põhikoolijärgsest kutsekooli õppest tuleb neile tööjõudu. Me oleme kogu süsteemi niimoodi üles seadnud, nüüd tahetakse ka arengukavade kohaselt igast aastakäigust 40% kutsekooli ettevalmistusega noori [töö]ellu lasta, aga sõnum on vastupidine. Me justkui valmistume millekski, oleme mõelnud välja terve süsteemi, et anda noortele tulevik, aga teeme tegelikult kihutustööd selle pingutuse vastu.

Mul on küll üks palve. Kui me räägime noortele selgete sõnumite andmisest, perspektiivi andmisest, ja räägime ettevõtjatega koos, et kutseharidusel ja kutsekoolidel on roll noorte ettevalmistuses, siis ärme teeme mõnes mõttes manipuleeritud statistika pealt – sinna arvestati mitte ainult põhikooli järel [kutsehariduse saanud] noored, vaid üldse [kõik] kutse[kooli] läbinud, vaadates, kes mis erialadele tööle on läinud – kihutustööd, justkui kutseharidus ei tasu ennast ära. Sellise kihutustöö järel ärme imesta, kui kutsekoolidesse minejate hulk hoopis langeb lähiajal. Ja kuna gümnaasiumis on akadeemiliselt raskem hakkama saada, ka sealt langetakse välja, siis see ei pruugi üleüldse olla rohi noorte tööpuuduse vähendamiseks ja noorte kvalifikatsiooni tõstmiseks. Nii et arvestame, et riigis [võiks] üks käsi teada, mis teine käsi teeb.

Aitäh! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Kõneleja palub lisaaega). Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Kui me räägime tööpuudusest ja töötusest, siis tegelikult Ida-Virumaa on üks probleemne koht. Selle ma juba ka tõstatasin. Just õiglase ülemineku fondi raames peaksid Ida-Virumaale tulema uued ettevõtted, uued töökohad, innovaatilised töökohad.

Aga ma räägin teile, mis tegelikult toimub. Ma räägin teile, millised seosed on valitsuserakonna, Eesti 200 poliitikute ja riigi hiigeltoetuste vahel. Seejuures pigistab Reformierakond selle ees silma kinni. Nimelt, ettevõte Greenful pidi ehitama sel aastal tekstiilijäätmete taaskasutuskeskuse Sillamäele, looma üle 100 töökoha. Ettevõtete esindajad said rekordtoetuse, 39 miljoni eurot, kuigi maksimaalne toetus on 13 miljonit eurot ühe ettevõtte ühe projekti kohta. Selle jaoks, et saada suurem toetus, loodi kümnepäevase vahega kolm ettevõtet ja vähem kui kahe kuu pärast esitati kolm projekti. Seejuures väideti erikomisjonile [küsimuse peale], miks nad said kolm toetust niimoodi eraldi, et neil on eraldi projektid ja eraldi ettevõtted, mis toimivad täiesti eraldiseisvalt. No tegelikult ei toimi. Ja mis kõige huvitavam, see tehas peaks olema ehitatud sellel aastal, aga siiamaani ei ole ühtegi ehitusluba taotletud – mitte midagi! –, rääkimata sellest, et ühtegi töökohta loodud ei ole. Ja veel tuli välja, et see tehnoloogia, mille alusel taotlus esitati, oli bluff, lihtsalt oli ilus PowerPointi esitlus.

Ja nüüd seos Eesti 200 poliitikutega. Esiteks, Riigikogu liikmel Tarmo Tammel oli selles ettevõttes osalus, mille ta vahepeal maha müüs. Siis käis tema poeg seda ettevõtet esindamas ühes äridelegatsioonis koos Reformierakonna majandusministri Erkki Keldoga. Lisaks on seal osalus Eesti 200 endisel Tallinna abilinnapeal Margot Roosel.

Ja nüüd läheb asi eriti huvitavaks. Tänaseks on kahe ettevõtte nime muudetud, üks omanik on välja puksitud ja ettevõtte juhatusse on äkitselt tulnud Eesti 200 endine majandusminister Tiit Riisalo, kes oli õiglase ülemineku fondi otsuste juures ja erinevate määruste kehtestaja. Kui ta oli majandusminister, muudeti Tiit Riisalo juhtimisel esiteks fondi taotluste tingimused lihtsamaks ja muudeti toetuse määrasid – 10 miljoni asemel 13 miljonit eurot –, muudeti need suuremaks. Ja huvitaval kombel ainus ettevõte, kes sai kolm korda 13 miljonit ehk maksimumtoetuse, on just see ettevõte, kus on täna seesama majandusminister juhatuse liige. See majandusminister võttis vastu otsuseid õiglase ülemineku fondi kohta.

Nagu te kuulsite, [praegune] minister ei näe selles probleemi. Ministeerium ei näe selles probleemi. Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus, kes neid toetusi jagab, ei näe probleemi ja ütleb, et ega nemad ei saa ka midagi teha.

Nagu ma ütlesin, ehitust pole alustatud ja ühtegi töökohta siiamaani loodud ei ole, kuigi tehas peaks see aasta valmis saama. Ja mida teeb selle taustal majandusminister Erkki Keldo? Majandusminister võtab vastu otsuse, et pikendab kõikide projektide [tähtaegu] aastani 2029, kuigi võib-olla oleks pidanud võtma selle toetuse ära juba tükk aega tagasi ja laskma kandideerida teistel ettevõtetel, kes tuleksid ja looksid reaalseid töökohti. Ida-Virumaal oleksid võib-olla juba tänaseks need töökohad loodud, sealhulgas töökohad noortele.

Ja veel üks huvitav fakt. Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse andmetel on praegu seitse sellist projekti, mis on riskikategoorias. Nendest kolm on seotud sellesama Greenfuliga, mida ma juba mainisin ja mis sai rekordtoetuse. Aga neljas on üks ettevõte, ettevõte Ishaya, mis kuulub Tarmo Tammele. See sai samuti õiglase ülemineku fondist toetuse. Ehk siis seitsmest probleemsest, riskikategoorias olevast projektist on neli seotud Eesti 200 poliitikutega. Ülejäänud riskis olevaid projekte ei osanud täna erikomisjoni istungil EIS-i [esindaja] nimetada, aga eks me jätkame uurimist. Aga see lihtsalt näitab, millisel taustal millised asjad meil toimuvad. Ja nii palju siis töökohtade loomisest ja tööpuuduse vähendamisest Ida-Virumaal. Aitäh!

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Me elame, jah, huvitaval ajal. [Eelmises kõnes oli] väga konkreetne sissevaade ühte Eesti piirkonda, kus vaesus on silmatorkavalt suur. Aga on ka teine piirkond, kus reede õhtul kolm noort meest veetsid rõõmsalt aega Pedeli [jõe] ääres. Jutt on Valgamaast. Ma tunnen mõlemat piirkonda, nii Ida-Virumaad kui ka Valgamaad, üsna hästi. Ma tahaksin Valgamaal natuke peatuda.

Valgamaa on olnud läbi aegade üks selline – nii võiks öelda, eriti mõne selle piirkonna kohta – vaeste patuste alev, kus millegipärast kännu tagant lahti ei saa. Ja nüüd reedel õhtul noored mehed, keda tegelikult praegu diskrimineeritakse Eestis, just nimelt selle koha pealt, et neil ei ole võimalik või on raske leida töökohta, läksid aega veetma.

Valgamaal, nii nagu ka Ida-Virumaal, on noorte töötus – jutt on noortest meestest eelkõige – silmatorkavalt kõrge. Ministrihärra ei osanud öelda, kui kõrge see on, aga see on üks kõrgeimaid Eestis. Kui vaadata Eestit tervikuna, siis samal ajal me elame kuidagi mingis sürrealistlikus maailmas. Alles see oli, kui peaminister Michal tuli välja sellise väitega, et Eesti on juba korda tehtud, nüüd on aeg unistada. Eesti on juba korda tehtud! Ja samas on Eesti käes muu hulgas noorte tööpuuduse Euroopa rekord.

Nagu minister täna ütles, raha ei ole. Raha on vaja anda Ukrainale. Töötukassas on 20% ametnikest koondatud – raha ei ole. Ja nii edasi, ja nii edasi. Midagi on sellel pildil valesti. 

Küsimus on tegelikult valikus. Mis on meile oluline? Kas püüda saavutada see, et meie noored mehed saaksid tööle, et Eesti käes ei oleks Euroopa rekord ja et see rekord veelgi suuremaks ei läheks? Sest energiakriisi tulemusena – Hormuzi väin ja nii edasi – läheb asi suure tõenäosusega veelgi hullemaks. Ja veelgi hullemaks läheb suure tõenäosusega ka noorte tööpuudus. Eeskätt on jutt noorte meeste tööpuudusest. Needsamad noored mehed – 15, 17 ja 19 –, kes Pedeli ääres reede õhtul mõnusalt aega veetsid. 

Vaesusel on mitmed näod. Uuemal ajal, üks ettevõtja rääkis alles hiljuti, on tekkinud selline seltskond, kes käib poes toitu vaatamas, mitte varastamas. Varastamine on ka läinud raskelt üles, aga nad käivad toitu vaatamas.

Mis on meile olulisem? Kas meie noorte meeste tulevik, et neil oleks töö, et oleks võimalik ennast ise majandada, oma elu seada, ja mitte vanglas, või suunata raha, mille me hoiame kokku, kusagile mujale? Ma arvan, et valik peaks olema eelkõige oma inimesed, oma noored mehed. See on põhimõtteline küsimus.

Me oleme olukorras, kus valitsus tegelikult vaagub hinge mingi 15%-lise toetusega. Ühe nii-öelda pika plaani erakonna poliitikud – noh, vaikne Tarmo, keda siin muidugi ei ole, aga kes aktiivselt tegutseb seal, kus vaja …

Kas te soovite lisaaega? 

Jah, paluks küll.

Kolm minutit lisaks. 

Ja peaminister deklareerib, et Eesti on juba korda tehtud, nüüd on aeg unistada. Unistada on alati vaja, aga kõige kiirem lahendus oleks see kamp, kes praegu Eestit juhib ja tahaks unistada, võimult kõige kiiremas korras minema kupatada.

Aga selleks on vaja Eesti inimeste abi. Me räägime siin, et opositsioon ei ole võib-olla kõige ühtsem, kuigi peaks olema, ja inimesed ei tule välja, kuna lootus on tegelikult kadunud. Lootus on kadunud, nii kurb, kui seda ka ei ole rääkida siin praegusel kevadisel ajal.

Teema, mida siin on arutatud, on tegelikult ülioluline. Ja ma ütlen, et Erkki Keldo on üks teravaimaid pliiatseid praeguses valitsuses. Ta ei kuule seda kahjuks. Ma näen, et ta tegutseb väga aktiivselt, ja tegelikult ta võiks Reformierakonda juba ammuilma juhtida. See on minu väike märkus. Nii et kahju, et Erkki ei kuule seda siin.

Aga teema on ülioluline. Ja küsimus on valikutes. Keda meil on vaja aidata? Kas meie noori mehi, kes ei peaks lõõgastuma Pedeli ääres reede õhtul [niimoodi, nagu hiljuti oli], või [tuleks] suunata see raha kusagile kaugele, kus ka on raha vaja, aga kuhu Eesti on suunanud niigi palju raha, rohkem kui ükski teine riik maailmas? Kõik on olulised, aga mõni asi on minu meelest olulisem: omad on olulisemad. Aitäh!

Aitäh! Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head külalised! Arutluse all on noorte tööpuudus, kus Eesti on Reformierakonna juhtimise ajal jälle rekordeid tegemas. Ja nagu ikka Reformierakonna juhtimise ajal, mitte positiivses mõttes [rekordeid], mitte selles mõttes, et noorte tööpuudus oleks väike, vaid otse vastupidi, oleme jõudnud üle 20%. See on umbes kolm korda suurem kui Eesti üldine tööpuudus. Millegipärast see nii on.

Keldo käis siin ja rääkis. Minu arust küll ei ole põhjust kolleeg Ernitsaga nõustuda, et Keldo kuidagi eriline kirgas kriit oli ja midagi asjalikku siin rääkis. Aga ma pühendun ühele konkreetsele lõigule meie tänasest vestlusest Keldoga. Ma küsisin tema käest selle kohta, et valitsus on samal ajal muutmas seadusi, et võimaldada välistööjõudu veel rohkem sisse tuua, võimaldada välistööjõul siin paindlikumalt liikuda ja inimestel Eestis pikemalt viibida ka juhul, kui nad peaksid töö kaotama. Kirjeldasin seda, kuidas see tegelikult suurendab veelgi survet [lasta] palgad allapoole, vähendab meie noorte võimalusi tööd saada ja nii edasi. Siis Keldo vaidles vastu ja ütles, et midagi sellist ei ole. Võib-olla Keldo ei pööra tähelepanu sellele, mida kolleegid, teised ministrid, valitsuse istungitel räägivad, või siis ta ei saa aru, milline on asjade koosmõju. 

Nii et mõni asi tasub siin ära markeerida. Juba teise lugemiseni on jõudnud need valitsuse siia toodud eelnõud, mis puudutavad välismaalaste seaduse muutmist. Kaks eelnõu on menetluses.

Mida seal tehakse? Lubatakse anda sisserände piirarvu väliselt elamisluba tööjõupuudusega tegevusalade [oskustöötajatele]. Need tegevusalad kehtestab valitsus, ja kehtestab need – on tegevusalade register EMTAK – kahe koha täpsusega, mis tähendab, et see on umbes nii täpne nagu laondus ja veondus või mõni muu selline küllaltki lai tegevusala määratlus. See tähendab, et väga erinevad ettevõtted saavad seal all, selle asemel et siit kohapealt mõni noor tööle võtta, tuua sisse tööjõudu riikidest, kust töölisi sisse tuues võib eeldada, et neile saab vähem palka maksta.

Kaob ära nõue, et töötukassa peab olema kinnitanud, et tõepoolest ei ole võimalik ühele või teisele ametikohale Eestist tööjõudu leida. Siiamaani oli vaja sellist kinnitust, nüüd see kaob ära. Palgakriteeriumi nihutatakse allapoole. Taas kord, siiani on olnud palgakriteerium, sõltuvalt valdkonnast, kas Eesti keskmine palk või Eesti keskmine palk korda mingisugune suurem kordaja. Nüüd viiakse see 80% peale [Eesti keskmisest palgast]. 

Lisaks muudetakse oluliselt paindlikumaks seda, kui siia sisse toodud töötaja soovib töökohta vahetada. Ütleme, et ta tuligi siia selliselt, et ettevõtja põhjendas, et ta on tõesti oskustööline ja Eestist ei ole võimalik sellist leida, natuke aega ta töötab sellel tööl ning siis kas vahetab tööandjat või vahetab tööandja juures töökohta ja saabki siin edasi töötada. Ja kui ta peaks töö päris kaotama, siis siiamaani oli sellisel puhul elamisloa kehtivuse [pikendamine] küllaltki range ja see periood ei olnud sugugi pikk, aga nüüd pikendatakse võimalust siin olla, elamisloa kehtivust isegi kuni kuue kuuni. See tähendab kõike seda, mida me näeme eriti Eesti suuremates linnades, et need inimesed pedaalivad jalgratastega [toidukullerina] ringi või töötavad mõnes muus teenindava sektori [ettevõttes]. Inimesed jäävad siia tegutsema, ma ütleks, sellises halli majanduse tsoonis.

Nii et minu üleskutse minister Keldole on lugeda neid tõepoolest mitte tema ministeeriumist tulnud seaduseelnõusid, mis siiski väga otseselt piiravad või negatiivselt mõjutavad tööjõuturgu ja eriti meie noorte võimalusi tööd saada, ja võib-olla siis teha valitsuses inimestele selgeks, et kui me tõesti tahaks noorte töölkäimise olukorda parandada, siis tuleks need eelnõud menetlusest välja võtta. Soovin Keldole selleks edu. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Ministrit ma ei näe, sulgen läbirääkimised. Oleme läbinud tänase teise päevakorrapunkti.

Liigume edasi kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Evelin Poolametsa, Helle-Moonika Helme, Arvo Alleri ja Anti Poolametsa poolt taristuminister Kuldar Leisile esitatud arupärimine Rail Balticu kohalike peatuste asukohtade kohta, nr 955. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Evelin Poolametsa.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Esitan EKRE fraktsiooni liikmete nimel arupärimise taristuminister Kuldar Leisile ja see puudutab Rail Balticu kohalike peatuskohtade asukohti. Me oleme juba harjunud, et Rail Baltic üllatab meid [ikka ja] jälle mõne uskumatu uudisega. 

Nüüd hiljuti saime teada, et Rail Balticu projekti raames on kavandatud Eestisse 12 kohalikku peatust, mille asukohad pandi paika aastaid tagasi ja mitmed peatused on pandud sõna otseses mõttes sohu. Ehk siis need asuvad suurematest asulatest eemal. Näiteks Häädemeeste peatus asub ligikaudu 15 kilomeetrit Häädemeeste alevikust ja sisuliselt metsaalal, kus puudub asustus. Peatuste juurde ei ole välja arendatud teid ega ühistransporti. Rail Baltic Estonia vanemprojektijuht Rauno Lee on avalikult kinnitanud, et peatuste toimima panek, ligipääsuteede rajamine, transpordiühenduste loomine ning peatuste ümbruse arendamine jääb suures osas kohalike omavalitsuste kanda. 

Me teame, et Rail Balticu puhul tehti kärped eelkõige peatuste puhul. Tekibki küsimus, et kui kõik need kulud kohaliku peatuse rajamiseks on ära kärbitud, siis kas on üldse võimalik seda peatust seal metsas tuvastada. Mis ülesanded kaasnevad kohalikele omavalitsustele? Mida nad peavad tegema? Kas neile on selleks ette nähtud raha või see ei olegi oluline, et Rail Balticu peatustele inimesed ligi pääseksid?

Me soovimegi ministrilt teada, milliseid toetusi on plaanis anda omavalitsustele, kelle territooriumile Rail Balticu peatus rajatakse, ja kui palju üldse on analüüsitud võimalikku reisijate arvu nendes peatustes, mis paiknevad suurematest asulatest eemal, sealhulgas Häädemeeste ja Kaisma peatuses. Kuidas omavalitsused käituma peavad? Võimalik, et omavalitsusi meelitatakse selle jutuga, et alustage arendusi kuskil kõrvalises kohas Rail Balticu peatuse lähedal – Rail Baltic toob sinna elanikke, toob arendusi ja tehakse investeeringud ära.

Aga me oleme näinud mahajäetud asulaid, kus raudteeühendus enam ei toimi. See on järjekordne saaga selles Rail Balticu teemas, mis on kindlasti väga huvitav, arvestades ka seda, et lätlased ei ole üldse siia Eesti poole asunud mingeid investeeringuid suunama ja ehitusi tegema. 

Loodame, et minister suudab neile küsimustele anda mõistlikke vastuseid. Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele palun vastama taristuminister Kuldar Leisi.

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Vastan küsimustele. 

Esiteks: "Palun selgitada, milliste kriteeriumide alusel määrati Rail Balticu kohalike peatuste asukohad ning mil määral arvestati seejuures olemasolevat asustust ja ligipääsetavust." Vastus. Rail Balticu trassi planeerimise protsess algas Vabariigi Valitsusel 2012. aastal mitut maakonda läbiva rahvusvahelisele raudteeliinile sobiva asukoha määramiseks. Algne eesmärk oli planeerida kogu ulatuses elektrifitseeritud kahe rööpapaariga ning samatasandiliste ristumisteta kiirraudtee. Seetõttu välditi trassikoridoridega suurte asustuste läbimist. Kavandatavale raudteeliinile planeeriti kombineeritud kauba- ja reisijatevedu, sealhulgas reisijatevedu rahvusvahelise kiire rongiühendusena, millel oleks peatused Tallinnas ja Pärnus ning perspektiivse peatusena ka Rapla. Initsiatiiv lisada trassile ka kohalikud peatused tuli mõned aastad hiljem eelkõige kohalikelt omavalitsustelt, kui toonaste maavalitsuste eestvedamisel alustati Harju, Rapla ja Pärnu maakonna planeeringute "2030+" koostamist. Selle käigus lisati Rail Balticu perspektiivsele trassikoridorile ka kohalike peatuste põhimõttelised asukohad. Toona argumenteeriti seda kui soovi laiendada Rail Balticu raudtee rajamisest kasu saajate ringi ka omavalitsuste tasandile, et edendada kohalikku elu ja parandada avalike teenuste kättesaadavust. 

Kohalike peatuste planeeringulahenduste kujundamisel lähtuti kolmest peamisest kriteeriumist. Esiteks, regionaalse teeninduse loogikast, sealhulgas olemasoleva ja prognoositava asustuse katvusest. Teiseks, raudtee tehnilistest nõuetest, nagu trassi geomeetria, ohutus- ja kiirusparameetrid. Ja kolmandaks, arengupotentsiaalist, mis võimaldab piirkondadel tulevikus paremini integreeruda riigi ja rahvusvahelisse liikumisvõrku. 

Oluline on rõhutada, et tegemist oli mitmeaastase planeerimisprotsessiga, milles osalesid maavalitsused, kohalikud omavalitsused ja riigiasutused. Harju, Rapla ja Pärnu maakonna planeeringud koos kohalike peatuste asukohtadega kehtestas riigihalduse minister, kes oli Jaak Aab Keskerakonnast, 2018. aasta kevadel. Planeeringuprotsessi käigus toimus ulatuslik avalik kaasamine. Maakonnaplaneeringute koostamise ajal toimus kolmes maakonnas kokku 86 avalikku arutelu, millest võttis osa üle 4000 inimese. Hiljem on vastavalt kohalike omavalitsuste soovidele mõningate peatuste asukohti täpsustatud.

Teine küsimus: "Kuivõrd on analüüsitud omavalitsustele kaasnevaid kulusid seoses peatuste toimima panemisega (ligipääsuteed, parkimisalad, ühistranspordi ühendused, kergliiklusteed jne)? Vastus. Oluline on rõhutada, et kuigi kohalike peatuste lisamine oli omavalitsuste initsiatiiv, ei jäeta arenduskohustust neile, vaid me tagame peatuste esmase funktsionaalsuse koos ligipääsude ja teenindava taristuga. Kohalike peatuste ehitusega rajatakse Rail Balticu projekti koosseisus ka juurdepääsuteed, sealhulgas kõnni- ja rattateed, parklad, välialad ning ühistranspordipeatused kuni avaliku teeni, mis on kohaliku omavalitsuse oma. Selline vastutuste jaotus on kokku lepitud maakonnaplaneeringute vastuvõtmisel omavalitsuste ja Rail Baltic Estonia vahel sõlmitud elluviimiskavatsuste kokkulepetes. 

Raudteeühendusi rajatakse nii ühistransporditeenuste kättesaadavuse parandamiseks kui ka kaasnevalt piirkonna ehituse, elamumajanduse ja ettevõtluse edendamiseks, teisisõnu eelduste loomiseks, mis suurendab piirkonna atraktiivsust ja tõstab kinnisvara väärtust. See loob eeldused uuteks arendusteks, tööjõu liikumiseks ja elanike arvu suurendamiseks, mis tähendab kokkuvõtvalt ka kohalikule omavalitsusele täiendavat tulu. Kui mõni kohalik omavalitsus tõesti ütleb, et ta ei taha peatust oma valda, kuhu see on planeeritud, siis on õige aeg sellest teada anda. Kui peale valimisi tõesti mõni KOV ei taha peatust, siis saame selle veel ära jätta, aga selliseid otsuseid meile ei paista. 

Kolmas küsimus: "Milliseid toetusi on plaanis omavalitsustele anda, kelle territooriumile Rail Balticu peatus rajatakse, et tagada vajalikud ühendused ja infrastruktuur?" Vastus. Kui veel kord üle rõhutada, siis riik rajab projekti raames tehniliselt toimivad kohalikud peatused. See hõlmab omavalitsuste koostatud ja kinnitatud detailplaneeringutega kooskõlas olevaid peatuse hooneid, välialasid, juurdepääsuteid, parklaid ja ühistranspordipeatuseid. Kohalikel omavalitsustel on lisaks võimalik kasutada olemasolevaid riiklikke ja Euroopa Liidu meetmeid, mis toetavad ühistranspordi arendamist ja regionaalset ligipääsetavust, võimaldades vajadusel täiendavaid investeeringuid. 

Neljas küsimus: "Kui palju on analüüsitud võimalikke reisijate arvu Rail Balticu nendes peatustes, mis paiknevad suurematest asuvatest eemal, sealhulgas Häädemeeste ja Kaisma peatuse puhul?" Vastus. Rail Balticu operatiivplaani uuringus on ka väiksemate ja asulatest eemal paiknevate peatuste, sealhulgas Häädemeeste ja Kaisma võimalik reisijate arv detailselt modelleeritud. Analüüs näitab, et lisaks olemasolevale nõudlusele loob Rail Baltic võimaluse kaasata uusi ühistranspordi kasutajaid, pakkudes kiiret ja kvaliteetset rongiühendust Tallinna ja Pärnu vahel. See parandab oluliselt piirkondade ligipääsetavust ning toetab regionaalset liikuvust ja arengut. Reisijate arvu prognoosist lähtuvalt on valitud ka kohaliku peatuse baaslahendus, näiteks kui suur on parkla, kui suur on selle hoone maht ja nii edasi. 

Viiendaks: "Palun selgitada, milliseid analüüse on tehtud riski kohta, et osade kohalike peatuste kasutamiskoormus võib jääda väheseks, kuna need paiknevad asustusest kaugel." Vastus. Alakasutuse riski on arvestatud nii planeerimise kui ka projekteerimise etapis ning peatuste infrastruktuur on kavandatud vastavalt prognoositavale nõudlusele ja selliselt, et seda on võimalik ajas kohandada vastavalt tegelikule kasutusele ja teenusmudeli arengule. Näiteks on varieeritav parkla suurus, hoone maht ja muud tingimused. Sarnane lähenemine on kasutusel ka teistes Euroopa riikides regionaalsete raudteepeatuste planeerimisel. Oluline on rõhutada ka, et väiksemate peatuste eesmärk ei ole konkureerida suurte linnadega reisijate mahu osas, vaid tagada regionaalne ligipääsetavus ja sidusus. Nende peatuste roll on eelkõige võimaldada inimeste liikumist ning toetada tööjõu liikuvust ja piirkondlikku arengut. Seetõttu on ka peatuste lahendused proportsionaalsed prognoositava kasutuskoormusega. 

Ja kuuendaks: "Palun hinnata võimalust, et peatuste ümber võib tekkida surve rajada kunstlikke arendusi – näiteks elamupiirkondi või äriparke, mis ei lähtu tegelikust regionaalsest vajadusest, vaid vajadusest õigustada juba tehtud investeeringut." Vastus. Rail Baltic ei loo iseseisvalt arendusi, vaid loob taristust lähtuvad eeldused, mille alusel kujunevad investeerimisotsused turu ja kohalike omavalitsuste planeerimisotsuste mõjul. On selge, et sellise mastaabiga taristu toob kaasa arendushuvi ning selle suunamine on eelkõige kohalike omavalitsuste pädevuses üldplaneeringute ja detailplaneeringute abil. Seetõttu on see risk planeerimissüsteemi kaudu teadlikult [kontrolli all hoitav]. Kohalikud omavalitsused saavad peatuste [lähikonnas toimuvat] arengut suunata näiteks üldplaneeringu või muude arengu[kavadega], näiteks arendajate enda detailplaneeringutega. Praegu on näha, et erakapitalil põhinevad arendajad näevad potentsiaali ning on juba teinud investeerimisotsuseid, mis [puudutavad] kohalike peatuste[lähikonda], need ei ole kunstlikud otsused. Projekt loob omavalitsustele eeldused ja võimalused, mille osas nad saavad ise otsustada, kas nad kasutavad neid või mitte. On väga häid näiteid omavalitsuste kohta, kus nähakse kohalike peatuste kandis arenguvõimalusi. 

Ma toon siia lõppu ka mõned näited. Kõige suurem ja kõige ilusam näide on muidugi siinsamas Tallinnas, kus Tallinna Lennujaam ja Rail Baltic koos Mainor Ülemistega investeerivad järgmiste aastate jooksul ligi 500 miljonit eurot – see on ka uudistest läbi käinud – Ülemiste piirkonna arendusse. Ja see 500 miljonit on lennujaama, Rail Balticu ja Mainori poolt, Tallinna linn sinna sisuliselt midagi ei pane.

Nüüd teine näide. Kohila alevisse rajatakse uus elamukvartal. Neljale hektarile kavandatakse kuus kaasaegset kortermaja kokku 78 korteriga. Sinnasamma Kohilasse tuleb tulevase jaama juurde Balti Laevaremonditehase valukoja ehitus. Ka see on uudistest läbi käinud. 14 miljonit eurot maksev tehas alustab selle aasta augustis tööd ja annab 70 inimesele tööd. Sinnasamma Kohilasse tuleb ka Selveri suur kaubanduspind koos erinevate teenustega, just Rail Balticu trassi peatuse juurde. 

Jaanuaris läks välja Rae valda ehitatava Baltikumi suurima veeremidepoo hange, see valmib 2028. aasta lõpuks ja loob 150–200 püsivat töökohta. 

Viimane näide on see, et ma käisin eelmisel nädalal mingil päeval Halingas vana raudteeviadukti varistamisel. Me kohtusime seal ka Põhja-Pärnumaa vallavanemaga, kes ütles, et esiteks, Tootsi peatuse lähedale nad ise kavandavad kergliiklusteed ja teiseks, kuna Kaisma peatus on Vändra ja Kaisma vahel, siis nemad teevad juurdepääsu mõlemale poole, nii Vändrasse kui Kaismale. Ja lisaks tuleb Kaismale Rail Balticu peatuse lähedale, 500 meetri kaugusele 20 boksiga ridaelamu detailplaneering. Eraettevõtjad teevad 20 ridaelamuboksi täiesti uude kohta, Rail Balticu peatuse lähedusse. 

Nii et nutikamad tegijad on juba tööle asunud, et ära kasutada tulevase raudtee võimalusi. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Lätis on hakatud uurima Rail Balticu rahastamist ning kohe ilmnes huvitav juhtum. Hanke võitis ettevõte, kes pakkus hinda, mis oli 270 miljonit eurot kõrgem tegelikust maksumusest. See on suure tõenäosusega alles algus. Kas te suudate selgitada, miks teie valitsus ei soovi alustada samasugust uurimist? Mida te kardate?

Aitäh! Ma igaks juhuks küsin, kas see on kohalike peatustega seotud teema.

Kui te suudate seda seostada, see on seotud Rail Balticuga.

No ma proovin seostada kuidagi, aga kuna see number, mis te märkisite, on nii suur, siis see kohalike peatustega kuidagi ei suhestu. Ma tean seda teemat. Lugu on selline, et see 200 miljonit või mis iganes – see vähempakkuja ei vastanud tingimustele, tema dokumendid ei olnud korras ja sellepärast ta kõrvaldati hankemenetlusest. Kui nüüd lätlased tahavad seal midagi veel uurida, siis las uurivad.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Mul on küsimus osa kohta nendest kohalikest peatustest ja ka Rail Balticust üldisemalt. 12 kohalikku peatust, ja see on kiirrong?!. Kas ei ole liiga palju peatusi ühe väikese Eesti jaoks, rääkimata sellest, kus nad asuvad, vähemalt mõned neist? 

Teine osa küsimusest. Hiljuti rääkis Poola valitsuse esindaja avalikult, et ei tasu oodata, et Rail Baltic hakkab tööle enne aastat 2040. Meie räägime ikkagi jätkuvalt aastast 2030, kuigi juba ka kõige suuremad optimistid saavad aru, et see ei ole realistlik. Kas ühel hetkel me ikkagi kuuleme ka Eesti valitsuse esindajalt, et 2030 ei ole realistlik ja tegelik aasta on teine? 

Aitäh! Esiteks, 12 peatust ei ole palju. 12 peatust, on analüüsitud, on õige arv. Aga siin tuleb tähele panna, et on kahte tüüpi reisirongiliiklust. Üks on see, mis on regionaalne, kus peatutakse 12 jaamas, ja teine on see, mis tähendab tulevast kiirrongi, kus peatused on Tallinn, Rapla, Pärnu ja järgmine on juba Riia. (Saalist öeldakse midagi.) On kahte tüüpi liiklust. Ma arvan, et see lahendus, et on regionaalsed peatused, on väga mõistlik, et ära kasutada taristut. Teiseks, Poola uudis oli ilmselt väga valesti mõistetud. Kas või mingi number, mis läbi käis, see 4 miljardit eurot, mis on väidetavalt nende rajamise hind – tuli välja, et on see 4 miljardit zlotti. Teiseks, aasta 2040 oli ka mingi vastaja soolo. Meie peaminister sai üsna pea peale seda kokku Poola peaministriga, kes kinnitas, et 2030 on Poolal endiselt plaanis.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ministrihärra! Kas te olete juba mõelnud selle peale, et Häädemeestest võib saada üsna pikaks ajaks selline uus tõmbekeskus ja [võiks teha] mingid investeeringud sinna? Kas näiteks mingisuguse mobiilse kunstihalli või mingite vaatamisväärsuste loomine võib-olla kümneks aastaks tasub ennast ära? Ja väike detail: kuhupoole see Häädemeeste supervaksal tuleb, kas lõuna või põhja poole? Seal on uhked metsisealad ja võib-olla korraldada seal piknikuid ja kevadisi loodusretki? Kümme aastat võiks rahulikult midagi regionaalselt midagi [teha].

Aitäh! Kui siitpoolt vaadata, siis Häädemeeste ise on raudteepeatusest paremal. Nii et niipidi on ilmakaared. Ja lähemal kui Häädemeeste on tegelikult sellele peatusele Urissaare, peatus ongi nagu Urissaare külje all. Aga vald tahtis, et selle peatuse nimi oleks Häädemeeste, kuna see on vallas kõige suurem koht, ja nii lepiti kokku, et peatuse nimeks jääb Häädemeeste.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Te eduloona tõite välja, et Kohila areneb tänu Rail Balticule. Ma tuletan meelde, et Kohilasse käib rong ka praegu ja ilmselt areneks Kohila väga edukalt edasi ka ilma selleta. Ei ole mõtet rääkida seda kui edulugu. Kahjuks on aga kohad, mis hääbuvad, näiteks Koogiste või Eidapere. Te rääkisite, kuidas kuskil silmad säravad, tulevad asutused, aga samamoodi on kohad, mis hääbuvad, sellepärast et raudteetrass viidi mujale. 

Aga minu ajalooline mälu on Rail Balticuga [seotud] Rapla valla omavalitsuse kaudu 2017. aastast. Peab tunnistama, et tegelikult siis ikkagi räägiti sellest, et riik annab abikäe ja aitab välja ehitada ka taristu. Te siin enne ütlesite, et omavalitsused ise tahtsid raudteejaamasid. Minu arust on see siililegi selge, et nad tahtsid. Ütelge mulle, mis kasu on omavalitsusel raudteerööbastest, mis lähevad temast mööda, sest peatust ei ole. See kõlas natukene nagu etteheide, et ise nad tahtsid. No ma ei kujuta üldse teist varianti isegi ette. Aga tollel ajal oli ikkagi juttu, et riik leiab vahendeid, aga nüüd on KOV-id hädas ja tegelikult ka Rapla vald on hädas sellega, kust leida raha taristu väljaehitamiseks. Kas tuleb mingi meede, mis aitab kõike välja ehitada? Kas tulete appi omavalitsustele?

Aitäh! Mul on ka hea meel, et nüüd kohalikud jaamad tulevad, esialgses plaanis seda ei olnud. Oligi mõeldud ehitada kiirraudtee. Aga ma kordan üle: kokkulepe on see, et jaam kui selline tehakse valmis Rail Balticu poolt ehk siis piltlikult jaamahoone pluss parkla pluss kõik sinna juurde kuuluv. Ei ole nii, et vald peab selle tegema. See on Rail Balticu teema ja kõik tehakse valmis kuni avaliku teeni, mis on juba olemas. Kuni avaliku teeni teeb Rail Baltic kõik valmis. 

Nii et kuskilt on valesti läinud liikvele jutt, et kohalikud omavalitsused peavad ise need jaamad tegema. Ei ole nii. Samas on võimalik KOV-idel taotleda toetusi, mis haakuvad sinna otsa. 2023. aastal oli RTK poolt 20 miljonit eurot jalgratta- ja jalgteede rajamiseks, mida KOV-id ära kasutasid, ja 2025. aasta septembris kuulutati välja toetusvoor, milles on 7,7 miljonit just jalgratta- ja jalgteede rajamiseks. Aga ma ei oska öelda, millised KOV-id seda taotlenud on. Tallinna, Tartu ja Pärnuga piirnevaid kohalikke omavalitsusi toetatakse praegu summas 4,5 miljonit eurot kokku just jalgratta- ja jalgteede rajamise meetmega. Nii et selliseid toetusi ikkagi on.

Nii, Rene Kokk, üks täpsustav küsimus istungi juhatajale protseduuride kohta.

Jaa, protseduuriline küsimus. Kuidas ma saaks täpsustada ministrile seda, et tegelikult ei olnud minu küsimuses jutt rongijaamade väljaehitamisest? Jah, see oli algusest peale riigi [ülesanne], aga küsimuse teema oli taristu, mida [on vaja] maakonnakeskuste või tõmbekeskustega ühendamiseks. See tegelikult vajab riigi abi. Kuidas me saaksime selle teadmise ministrini viia?

Aitäh! Minister kuulis ja ta ütles, et kuni avaliku teeni ehitavad nad tee välja ja parklad samuti.

Võtan teadmiseks.  

Nii palju ta jõudis öelda, saame edasi täpsustada järgmiste arupärimistega. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ütleme ikka, et Rail Balticu projekt on teil ikka üks nali. Ka siin sai küsitud, kas 12 peatust selle trassi kohta palju ei ole, kui te tahate rääkida kiirest rongiühendusest. Kui me tõesti arvestame, et 213 kilomeetri kohta on 12 peatust, siis teeb see peatuse iga 17 kilomeetri järel. Lisaks tuleb ju arvestada, et kui reisijad peale ja maha lähevad, siis peatuse aeg on kolm minutit ja 12 peatuse kohta teeb see juba üle poole tunni. Lisaks me peame ju veel arvestama, et kaubarongid tuleb mööda lasta. Miks te räägite üldse mingist kiirteest ja kiirrongiühendusest? See ju ei päde. Või kuidas see loogika siin välja tuleb? See ei ole ju kiire. 

Aitäh! Aga nii täpselt ongi, et kui on kiirrong, siis on peatused Tallinn, Rapla, Pärnu ja edasi Riia. Ja kui on regionaalne rong, siis saab need 12 peatust teha. Kuna nendes jaamades on mitu rööpapaari, siis nendes jaamades lastakse kiirrong mööda. Samamoodi peatub kaubarong kohalikes jaamades ja reisirongid kihutavad mööda. See kõik on välja arvestatud ja see on väga mõistlik lahendus. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud minister! Teadupärast see 3,6 miljardit on tänase seisuga nii-öelda kärbitud versioon. Üks rööpapaar, eks ole, samuti jäetakse ehitamata välja näiteks kümme viadukti. Nüüd me teame, et ka need nii-öelda ühendused kohalike omavalitsustega jäävad kohalike omavalitsuste kanda. Aga mul on küsimus: kas on olemas tasuvusanalüüs sellele kärbitud Rail Balticu projekti versiooni kohta?

Aitäh! On küll tasuvusanalüüs olemas.

Küsimuse [mõte] vist oli see, kas saaks selle saata või kuskilt seda leida. Oskate viite anda?

Jaa, ma küsin Rail Baltic Estonia käest. Selle saab saata. 

Aitäh! Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! 15 aastat oleme juba tegelenud selle projektiga. Üht-teist on tehtud ka, üht-teist on ka kasulikku tehtud, ei saa vaielda. Aga ma mäletan seda aega, kui minust sai aastal 2016 Maardu linnapea ja ma osalesin väga paljudel koosolekutel, mis olid seotud Rail Balticuga. Ja tõesti, nagu mu kolleeg juba eelnevalt ütles, ega siis ei olnud juttu, et omavalitsus hakkab mingisuguseid rahasid taristusse investeerima. Jumal tänatud, et midagi sellist Maardu ja Jõelähtme kandis ilmselt ei tule – ma mõtlen omavalitsuse rajatavat taristut. Aga kas te usute, et see projekt on veel sama atraktiivne, nagu ta tol ajal oli? Aastal 2016 ma täitsa uskusin seda, aga mida edasi aeg läheb – hind on ju mitu korda, vist juba kuus korda kallim, kui ta oli. Ent kas see põhimõte, millest lähtudes seda planeeriti, on ikka veel alles?

Aitäh! Ma arvan, et Maardu on väga hea näide. Ma käisin eelmine reede Tallinna Sadama HHLA terminalis. Nad ootavad pikisilmi, sest transiit on ju see, mis on Eestist praegu tänu naabrile ära kadunud. Vaja on luua uued koridorid. Nii et see, mis puudutab Tallinna Sadamat ja tulevast transiiti Soomest Tallinna ja sealt edasi Euroopasse, siis seda oodatakse väga, eriti sadama poole pealt. Maardu on selles mõttes hea näide, et uuesti see kant ellu äratada ka selle trassi abil, mis läheb maismaad mööda. [Tähtis pole] mitte ainult see, et laev tuleb sadamasse sisse ja läheb sealt tagasi merele.

Martin Helme, palun!

Nüüd mul jooksis täitsa juhe kokku. Oodatakse sadama poolelt mida? Kiirraudteed Häädemeesteni või? Mul on mulje, et meil on valitsus, mis lihtsalt elab ulmades, nii numbrilistes kui ka mingisugustes logistilistes ulmades. Millal ükskord valitsus aru saab, et mingit raudteed, mis meid ühendab muu Euroopaga, ei ole ega tule? Me uputame lihtsalt miljardeid ja miljardeid selle jaoks, et, ma ei tea, Reformierakonna rahastajad või sõbrad või lobistid saaksid raha? Ja ongi kõik! Mitte mingisugust majanduslikku kasu ei ole. Rahandusministeeriumi prognoos näitab, et majandus kasvab järgmisel aastal [veidi] üle 2% ja kogu see kasv on riigi laenatud raha, mis suunatakse suures osas näiteks Rail Balticule ehk surnud asja. Millal te Eesti riigi pankrotistamise ära lõpetate nende luulujuttudega?

Aitäh! Eesmärk on endiselt 2030, et Rail Baltic selleks ajaks valmis on. Sellega me tegeleme päev-päevalt ja töö käib. (Saalist öeldakse midagi.) 

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Ma kuulsin väga huvitavat lisainfot, et sellele kärbitud Rail Balticule on tehtud eraldi tasuvusanalüüs. Probleem on ju seotud sellega, et see originaalne tasuvusanalüüs on tegelikult prügikastikaup, sest sinna olid sisse arvestatud igasugused Vene kaubad, mida pole enam üldse olemaski. Muidugi oleks esimene küsimuse pool see, et kust seda kõike lugeda saab. See aitaks meid ka edasi. 

Ja teine küsimuse pool on see. On kirjas, et tasapisi nagu planeeritakse sinna tühjade raudteejaamade ja platvormide [lähedale] mingisuguseid asulaid. Näiteks räägitakse, et Kaismale planeeritakse 20 maja. See kõik on tore, aga lõppude lõpuks nii suure raudtee puhul ei tasu see ikkagi ära, sest kust me teame, et need 20 maja elanikud ei hakka ikkagi autoga Riias või Tallinnas käima. Siin ongi jälle seos tasuvusanalüüsiga. Kõik see vajaks terviklikku [analüüsi]. Kust seda lugeda saab ja millal te meile selle lugeda toote?

Aitäh! Tasuvusanalüüs on olemas. Täpselt sama, mille ma lubasin Keskerakonnale, saab saata ka EKRE-le. See ongi mitte enam see esialgne versioon, kui kunagi Rail Balticut alustati, see on praeguse projekti analüüs. Nii et saab saata. Kas ma nüüd homme jõuan, aga ülehomme küll.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Mina tuleksin nüüd selle küsimuse juurde tagasi, et kas teie kui ministri hinnangul ei oleks mõistlik ikkagi võtta vastu põhimõtteline otsus, et Pärnust edasi seda raudteed ei ehita enne, kui on täielik kindlus, et ka lätlased hakkavad seda Riia poolt Eesti poole ehitama? Peab olema ikkagi selge pilt, mis ajaks tuleb ühendus Riia ja Eesti piiri vahele. Lätlased on ju praegu väga selgelt signaliseerinud, et ärge unistage, et see enne 2035. aastat võiks üleüldse sündida. Öelge mulle, miks see minu ettepanek ei ole midagi sellist, mida te võiksite ka omalt poolt toetada, tõsiselt võtta. Teeks näiteks Pärnuni ära ja siis ütleksime, et sealt edasi alustame alles siis, kui on täielik kindlus, et lätlased hakkavad meile vastu ehitama. Seda esiteks.

Teiseks ma küsin teilt seda. Pidades silmas, et see projekt on nüüd taandatud ühele rööpapaarile ja läinud ikkagi nii palju kallimaks võrreldes algselt prognoosituga, kas te ei ole seda meelt, et tegelikult olnuks, kui oleks ette teadnud neid asjaolusid, mõistlikum ikkagi ehitada see trass olemasolevale trassile? 

Aitäh! Mis puudutab 2030. aastat, siis kordan veel kord, et kõik kolm Balti riiki, pluss Poola on võtnud kohustuse Euroopa Komisjoni ees, et 2030 on Rail Baltic valmis, ja ka rahastus on antud selle eeldusega, et 2030 on eesmärk. Eestil ei ole mingit põhjust protsessi pidurdada. Meie teeme 2030. aasta tempos, nii nagu kokku lepitud.

Teiseks, kas [võinuks ehitada] olemasolevale trassile? Seda ei ole takkajärgi mõtet enam analüüsida, see otsus on ammu tehtud. Ja kuna meil käib ehitus 100 kilomeetril ja selle aasta lõpuks kogu trassi osas, siis seda, kas kasutada vana trassi, ei ole mõtet enam tagantjärele arutada. Samamoodi võib arutada, kas oleks võinud Tartu kaudu minna või kuskilt mujalt. Need otsused on tehtud, ja nii on. (Saalist öeldakse midagi.) Ma ei oska öelda, kas järelanalüüsi tehakse või mitte. Aga täna on trass valitud ja ehitus käib. Nii on.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Jätkan sealt, kus hea kolleeg Varro lõpetas. Kas te olete siiski üle vaadanud need argumendid või viinud ennast kurssi, mis viisid tollel hetkel ikkagi otsuseni, et läbi metsade ja päris pikalt ka läbi tühermaa tuli rajada täiesti uus trass? Ehk oleks saanud kasutada sama trassikoridori ja toetada nii Eesti arengut oluliselt rohkem? Selle trassi äärde oleks jäänud piirkondi, mis väga toetust vajaks. Kas te olete need argumendid üle vaadanud? Ja kui nüüd oleks uuesti võimalik teha, kas te siis pigem otsustaksite olemasoleva trassi kasuks või siis Tartu [eelistamist]?

Aitäh! Mina ei ole seda analüüsi teinud ja seda ei ole enam võimalik muuta nagunii. See tõdemus, mis sealt [analüüsist selguks], ei viiks enam mitte kuhugi. Nii et miks enam vaevata selle mõttega, kui ehitus juba käib. Kui ma eelmine aasta samal ajal ministriks sain, siis oli see kõik nii kaugel, et ei olnud mitte mingit varianti, et üldse mõni teine tee võiks olla. Nii et ma ei ole isegi tõsiselt mõelnud selle peale.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Härra minister! Sa ütlesid täna siin vastates, et meie peaminister kohtus Poola peaministriga ja Poola peaminister ütles, et 2030 saab valmis. Hiljaaegu ütles Poola asetaristuminister, kelle taust on raudtee ja selliste infraprojektidega seotud, et enne 2040. aastat pole mingit lootust. Kusagil pool aastat tagasi sai Michal Rutte käest sõimata mõne asja eest. Ja seda arvestades ma ausalt öeldes arvan, et kui Michal Poola peaministri juurde läheb jutuga Rail Balticust, siis ta saab nahutada. Nii et eks ta on elus võib-olla õppinud ja tegelikult seda juttu ei ole olnud. 

Aga mu küsimus on nagu teise nurga alt. Nagu sa ütlesid, otsused on kunagi tehtud ja ega sa ise otseselt nende otsuste juures ei olnud. Aga kuidas sa ennustad, kas Reformierakond kunagi vabandab, et vot siin panime tõesti suurelt puusse, või seda me ikkagi ei näe?

Aitäh! See vabandamise jutt on nüüd Rail Balticuga seoses. Esiteks, need kaks peaministrit rääkisid sel teemal, see on fakt. Teiseks, ega Rail Baltic ei ole Reformierakonna projekt, sellega on olnud kõik erakonnad otsapidi seotud. Nagu ma enne ütlesin, kohalike peatuste rajamise [otsus] sai lõpuks allkirja hoopis Jaak Aabi käest, kes tollal oli Keskerakonnas. Nii et siin on kõik valitsuserakonnad juures olnud. Aga ma ei kritiseeri mitte kedagi. Vastupidi, Eesti on liikunud õiges tempos. Meil on vaja sellist ühendust muu Euroopaga ja siin ei ole midagi vabandada. Vastupidi, teeme selle võimalikult kiiresti valmis.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate esindajana Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma arvan, et me hakkame neid naljalugusid Rail Balticust kuulama iga natukese aja tagant. Ilmnevad uued faktid, mis näitavad, et see projekt, mida esitleti kui Eesti tuleviku sümbolit – kiire ühendus muu Euroopaga, majanduskasv, areng –, on täiesti läbi kukkunud. Mida rohkem me sellesse projekti süveneme, seda rohkem kerkib küsimus, kas see on ikka läbi mõeldud riiklik investeering või hoopis kontrolli alt väljunud rahapesu megaprojekt. 

Alustame kõige lihtsamast: rahast. Avalikkusele räägiti algselt, et Euroopa Liit maksab suure osa kinni. Tegelikkus on aga hoopis teine. Eestil endal tuleb sinna panna miljoneid või miljardeid eurosid. See raha ei tulegi, nagu me teame, suuremas osas Euroopa Liidust, vaid meie enda maksumaksja taskust. Ka avalikult on tunnistatud, et raha on puudu vähemalt 1,2 miljardit.

Projekti alustati lubadusega, et teeme-teeme, teised maksavad. Nüüd oleme jõudnud olukorda, et teeme ikka, peab [tegema]! Me ei tea, kust see raha tuleb, valitsus ei tea, kust raha tuleb. Ja meie minister paneb peale plaadi, mis ainult kordab, et Rail Baltic tuleb, kõik on kokku lepitud, tuleb aastaks 2030. Kuidas tuleb, ei tea, aga tuleb! See on ju huumoriprojekt. 

Ma arvan, et need metsapeatused, millest meil täna juttu oli, on osa sellest huumoriprojektist. Kiirraudtee 12 peatusega iga 17 kilomeetri tagant, ja seal hakkavad kiiresti vurama rongid – kiirrongid, kaubarongid, kohalikud rongid. No on ju huumor?! Ma ei kujuta ette, kuidas 24 tundi ööpäevas kogu selle kraami sinna ära mahutab. Ma tean, et rongid on ka juba tellitud – seegi on huumoriprojekt. Aga Lätis asjad alles arenevad. Lätis on ka ju omaette huumoriprojekt, aga nad on ausamad ja ütlevad, et nemad siia Eesti poole ei ehita midagi. Neile on oluline, et seal Riias ilus terminal oleks. 

Ma ei saagi aru, miks seda järele ei jäeta. Raha ei ole, meie riigieelarve on miinuses, võtame laenu, teeme mingit megaprojekti, ilma et ise ka aru saaksime, milleks seda vaja on. 213 kilomeetri peale me teeme viadukte, lõhkame betooni kolme meetri kaupa. Ja kui hakatakse küsima ka nende projektijuhtide käest, kui palju on kulunud ja kui palju läheb veel, siis kõik annavad erinevad numbrid. Soovitangi vaadata saadet "Laser" [sellel teemal], see on päris valgustav. 

Aga nüüd ei oskagi midagi öelda. Eks me tuleme jälle ja küsime midagi, see on juba osa meelelahutusest. Võib-olla see projekt töötabki, ma ei tea, vaimse tervise huvides – see ei ole tõsine tegevus, mida tehakse. Lihtsalt laristatakse maksumaksja raha. Meie teed lagunevad, meie neljarealised teed jäävad välja ehitamata. Tallinnast Pärnusse on omaette tsirkus sõita. Inimesed saavad surma, sinna ei jätku raha. Aga mingi jaburdus: tuleb aastaks 2030 Rail Baltic, vaat seda tehakse! Tõesti, nagu mingid sokud panevad peaga vastu posti, silmist lööb sädeme4id, aga järgi ei jäta. Aitäh!

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! No küsimus, kus hakkavad paiknema tulevase Rail Baltica raudtee peatused, on tühiasi võrreldes probleemidega, mida see projekt endaga kaasa toob. 

Eelkõige ei ole üldse selge, millal uus raudtee tööle hakkab. Aasta 2030 ei tundu enam realistlik. Näiteks Poolas räägitakse juba aastast 2040. Tänaseks on projekti maksumus kasvanud enam kui neli korda. Raske on ette kujutada, kui palju see raudtee meile veel maksma läheb 15 aasta pärast. Samas tekitab raha kasutamine selles projektis üha rohkem küsimusi. Näiteks Lätis on alustanud uurimist ning juba on teada juhtum, kus projektihange tehti 270 miljoni euro võrra kallimalt, kui on tegelik hind. 

See kõik meenutab pigem mitte Euroopat, vaid vähem arenenud Aafrika riike. Seal näeb see välja nii. Mõni ettevõte võidab riikliku objekti ehituse hanke. Hind on esialgu vastuvõetav. Aasta pärast teatab ettevõte, et raha on otsas, kuigi [ehitus] ei ole valmis. Tähtajad lükkuvad edasi, töövõtja saab uue rahastuse, ja nii kestab see 10, 20, 30 aastat. Objekt ei valmi, kuid töövõtja rikastub. Rikastuvad ka ametnikud, kes projekti kureerivad. Kõigil on hea, välja arvatud kodanikel, kes ei saa uut haiglat, raamatukogu või raudteed. Tuttav pilt, kas pole? Ainult see ei toimu Aafrikas, vaid 21. sajandi Euroopas. Aitäh!

Aitäh! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Kui me vaatame otsa Rail Balticu projektile, siis me näeme, et valitsusel on probleem korraga nii arutamisoskuses, strateegilises juhtimises kui ka logistikas ja planeerimises. Ja tuleb välja, et ka rahvusvahelises koostöös. Põhimõtteliselt on Lätilt tulnud väga otsekohesed sõnumid. Projektijuht ütles, et raha pole, aastaks 2030 ei tule midagi. Poolast on tulnud konkreetne sõnum aseministrilt, et enne aastat 2040 ei tule midagi. Kuidas on siis võimalik, et meie Eesti taristuminister ütleb, et tegelikult on väga palju valesti mõistmist. Ma arvan, et siin on väga raske midagi valesti mõista. Rail Balticu Riia projekti juht astus tagasi pärast seda, kui ta [kirjeldas, milline] reaalne olukord Rail Balticuga Lätis on. Mina olen saanud vihje, et tal paluti [tagasi astuda], kuna ta rääkis välja midagi, mida ei tohtinud välja rääkida. 

Ja see ongi eraldi probleem, et meil Balti riikide valitsusjuhid järjest korrutavad, et 2030 saab valmis, 2030 me sõidame sellel Rail Balticul, kuigi võib-olla oleks pidanud juba tükk aega tagasi istuma ühise laua taha ja vaatama reaalsed arvud üle. 

Ma tuletan korra meelde, et meil on kolme riigi vahel sõlmitud ja parlamentide poolt ratifitseeritud leping, mis ütleb, et sel aastal peaks juba Rail Balticul sõitma – sel aastal, aastal 2026. See on lepingus kirjas, see on parlamendi poolt ratifitseeritud. 

Nüüd mul on küsimus, et kui see aasta saab läbi, siis mida see leping tähendab. See tähendab, et see leping kaotab oma mõju, kaotab oma kehtivuse. Ja kes siis vastutab? Põhimõtteliselt see alusleping kolme riigi vahel, kus on kirjas, et aastal 2025 on Rail Baltic valmis ja 2026 me sellel sõidame, enam ei kehti, kui see aasta saab läbi. 

Toon uuesti need numbrid. See 3,6 miljardit on kärbitud versioon projektist. Tõesti, varasema [1, 6] miljardi asemel me nüüd ehitame 3,6 miljardi eest soodusversiooni. Mulle meeldib pooleldi naljaga niimoodi öelda. Kahe rööpapaari asemel tuleb üks rööpapaar, jäetakse välja ehitamata kümme viadukti. Kümme viadukti! Kohalikele omavalitsustele ei tulda appi ühenduste rajamisel. Kohalikud omavalitsused peavad ise seda tegema. Ühelt poolt kulud kasvavad, teiselt poolt projekti kärbitakse. 

Mind tõesti väga huvitab see uus tasuvusanalüüs. Sest 2024, kui tehti uuesti tasuvusanalüüs, siis ikkagi arvestati Rail Balticu täiskompleksset raudteed. Tänaseks on teada, et tegelikkuses kõik Balti riigid ehitavad juba palju väiksemat [taristut]. Mind täitsa huvitab, kuidas seda projekti ikka tasuvaks arvutatakse, eriti Eesti poole peal, kui Läti poolt meile raudteed vastu ei tule. Ma tahaks tõesti nendele numbritele otsa vaadata. 

See jutt, millest ma olen alati rääkinud, et ehitame 3[,6] miljardi eest raudtee Tallinnast Häädemeesteni – no tegelikult me isegi ei suuda sedagi teha. Me isegi seda ei ehita, sest selle raha eest, nende miljardite eest me Häädemeestes me jõuame maksimaalselt metsa. Ma mäletan neid tasuvusanalüüse, kus räägiti, et oi, tänu nendele peatustele tulevad meil turistid nendesse linnadesse ja väikestesse valdadesse, et sellel on väga positiivne sotsiaal-majanduslik mõju. Aga see tasuvusanalüüs, kogu see mõtteviis, kõik need arvutused – see ju lendab õhku, sest kuhu need turistid tulevad, kui seal on mets? Kohalikud omavalitsused ei ehita omalt poolt, kohalikel omavalitsustel ei ole tegelikult raha, et need ühendused välja ehitada.

Kui me vaatame veel neid numbreid ja neid ... 

Ma võtaks kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Vaatame veel neid numbreid, neid kulusid, kuidas need on kasvanud, ja vaatame samal ajal ka tähtaegu. Hiljuti oli üks väga huvitav intervjuu. Keit Pentus-Rosimannus ütles välja sellise asja, et Euroopa Liidu transpordiprojektid hilinevad keskmiselt 17 aastat. Rail Baltic pole erand. Kui me arvestame, et 17 aastat on keskmine hilinemisaeg, siis 2026 pidi Rail Baltic valmis saama, kas see potentsiaalne tähtaeg on nüüd 2043? See on põhimõtteline sõnum, mis on tulnud Brüsselist, Euroopa [Liidust], kes on teinud tegelikult kogu selle projekti kontrolli. Okei, aga kui me räägime nüüd aastast 2043, siis öelge meile ka need kulud. Kuidas saab olema tasuvusega, kui viimaste aastatega on kulud kasvanud neli korda? See oli põhjus, miks Keskerakond on mitu korda esitanud eelnõu eraldi uurimiskomisjoni moodustamise kohta Rail Balticu teemal. 

Täpselt samamoodi on seda teinud Läti parlament. Sellega tegeleb juba ka Läti valitsus, kes on loonud kaks uurimiskomisjoni. Üks komisjon uurib ehitusega seotud probleeme, teine komisjon, nagu juba kolleeg mainis, uurib hankeid ehk miks eemaldatakse odavamaid hanke[pakkumisi]. 270 miljonit eurot odavam hange eemaldati, see pakkuja eemaldati hankeprotsessist.

Mina uuriks ka sellist küsimust, mille jaoks oli tehtud see hange, et kindlustada endised, praegused ja tulevased ametnikud ja nende pereliikmed erinevate kahjunõuete vastu, mis [võivad] ulatuda kümnetesse miljonitesse. Vabandus, et selline praktika on erasektoris kasutusel – mina ei mäleta, millal see projekt eraprojektiks sai. Siiamaani maksab selle projekti eest Eesti maksumaksja. 

Jällegi tahetakse vastutus tekitatud kahju eest lükata maksumaksja kaela, nagu oli Nordicaga ja nagu me näeme, hakkab varsti toimuma Omnivaga. Tuleb välja, et kõikide suurte projektide puhul, suurte ettevõtete puhul Eesti lihtsalt ei suuda hakkama saada ja me näeme, et tegelikult kõik Balti riigid ei suuda hakkama saada. Täna on see viimane hetk, kui me peaksime kaitsma maksumaksjat täiendavate kahjude eest. Aitäh!

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, palun!

Ma palun kaheksa minutit.

Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Austatud minister! Head kolleegid! Sissejuhatuseks repliigina, et mina tulin täna Tallinnasse rongiga Viljandist. Ei, see ei ole veel Rail Baltic. Ma vaatasin, et sellel teel Viljandist Tallinnasse on 24 peatust, see rong peatus 17-s. Kogu distants on raudteel umbes 140 kilomeetrit, võtame keskeltläbi 20 peatust, iga 7 kilomeetri järel on peatus. Ma julgen öelda, et sellises olukorras on meil isegi siseriikliku kiiruse viimine 120 kilomeetrini [tunnis] iseenesest ressursi raiskamine ja suhteliselt mõttetu, kui iga 7 kilomeetri järel teeb rong peatuse. See rong ei suuda oma potentsiaali, 120 kilomeetrit [tunnis], ära kasutada. Aga see oli repliik, et me peaksime mõtlema. 

Ma annan endale väga hästi aru, et kui panna mingi ekspressrong, mis sõidab Viljandist [Tallinna], peatuma ainult Türil ja Raplas, siis seal ilmselt jääb reisijaid väheks. Sellist ekspressrongi käiku panna oleks liigne luksus, pean silmas rahalises mõttes. Samas rong, mis igas jaamas peatub, ei rahulda jälle kaugemalt sõitjaid. See sõit läheb väga pikaks ja ka kurnavaks, sest Tallinnale lähemal muutuvad rongid tipptundidel ülerahvastatuks. Nii et seegi ei ole lahendus. 

Me peaksime tõsiselt mõtlema ja investeerima oma siseriiklikku raudteevõrku. See tähendab piisavalt möödasõiduvõimalusi ja piisavalt ronge. Tuleb piisavalt sellesse investeerida ja näha riigieelarves ette rahalisi vahendeid, et meil siseriiklik raudteetransport toimiks reisijaid rahuldavalt. Vastasel juhul need inimesed ei kasuta tegelikult seda hüve. Ja paraku täna see nii on, [paljud] peavad sõitma oma isikliku autoga. Aga selle juurde jõuan ma hiljem, kuidas riik suhtub inimestesse, kes kasutavad isiklikku sõiduautot ja võtavad need transpordikulud enda kanda, ja kuidas riik seda siis "soodustab".

Aga nüüd, tulles konkreetselt teema juurde, nendest kohalikest peatustest Rail Balticul. No me saime teada, et Häädemeeste peatus on hoopis Urissaares. Viljandi folgile tegelikult sõidavad kord aastas erirongid ja Urissaares, me teame, peetakse kord aastas kantri[pidu], Urissaare Kantrit. Tulevikus ehk on võimalik Urissaare Kantrile sõita [Rail Balticu] erirongiga. 

Aga loomulikult on see täielik totrus, et meil [hakkab] Eestis olema kaks suurel määral paralleelset liini. Seesama Viljandi–Rapla–Tallinna liin ehk Tallinna–Kohila–Rapla–Viljandi liin jääb alles. Seda infrastruktuuri peame me jätkuvalt korras hoidma, sinna investeerima. Seal on kindla rööpmelaiusega rongid, mis erinevad Rail Balticu rööpmelaiusega rongidest. 

Aga nüüd, targad, küsimus, millele ma ei ole vastust saanud. Härra minister, see ei ole loomulikult teie süü, need trassid on ammu varem valitud. Ma räägin laiemalt sellest protsessist, kui totralt on see välja kukkunud. Rail Balticu [valmides] kulgevad kaks liini paralleelselt kümnete kilomeetrite pikkuselt. Sellistel suurtel [asulatel] nagu Kohila ja Rapla saab olema kaks jaama. Üks jaam on ühel pool Kohilat, kus kulgeb Rapla–Viljandi suund, ja teine on Kohilas jaam, mida me hakkame ülal pidama, makstes nii personali kui infrastruktuuri, hoonete, parklate ja juurdepääsuteede eest. Rikas riik, nagu me oleme, ja tohutud inimhulgad, kes sõidavad sellel liinil, kus on teine Kohila jaam! 

Me oleme jõudnud nii kaugele, et me ei ole suutnud ära kasutada olemasolevat, seni Pärnusse [kulgenud] Lelle koridori, kuni Lelleni, ja sealt edasi oleks läinud lahku. Ma ei ole saanud trassi valiku tegijatelt ja senistelt Rail Balticu juhtidelt selgitust, miks see nii juhtus. Aga näe, juhtus niimoodi! Ja see on kohutav kulu. 

Nüüd, neidsamu jaamu, mida te nimetasite – Kohilas ja kus iganes –, oleks saanud rahulikult teha selle trassi juurde, kus praegu on raudteejaamad olemas. Need saanuks lihtsalt laiemalt planeerida. Kahjuks seda tehtud ei ole. Ainukene mõistlik kohaliku jaama laiendus minu arvates olnuks Pärnu ise, aga see on jäetud tegemata ja arvestamata. Pärnus Rail Baltic kahjuks ei ole seotud sadamaga. Vaat see olnuks arenguliselt mõistlik investeering, kui see raudtee läinuks üle jõe ja sadam ja raudtee oleks [saanud] ühendatud. Aga seda ei ole ei kohalikus arengu[kavas] ega Rail Balticu arengu[kavas]. Vaat see oleks tõsine areng olnud, kui me räägime ettevõtlusest ja infrastruktuurist, logistikast ja ka julgeolekust, aga see on jäetud tegemata. Ent Kohilasse teeme kaks jaama, peame neid üleval ja esitleme seda kui edulugu. Minu arvates see on täiesti kilplaslik rumalus. 

Omaette teema on see, et kui me räägime Rail Balticust, tulevikust ja kiirraudteest, siis vaatame, mis kiirustega maailmas sõidetakse. 160 või 180 või 200+ kilomeetrit ei ole mingisugune kiirus, see on eilne päev. See on reisijateveol Euroopa vahemaid arvestades eilne, kui mitte öelda üleeilne päev, millele me tegelikult toetume. Rahapuudusel me teeme järeleandmisi ka keskkonnanõuete ja liiklusohutuse ja kõige muu osas. Mitmetest viaduktidest oleme loobunud ja nii edasi, kahe paralleelse liini asemel valime ühe ja seegi on kohutavalt palju kallinenud, võrreldes esialgu [arvestatud] kuluga. Nii et kõik on tegelikult täiesti ebaõnnestunud. Ma oleksin soovinud praeguselt ministrilt vähemalt selle tunnistamist. 

Aga me räägime, ma ei tea, kas poolikut või veerandit tõde. Midagi on positiivset ka, rongid kunagi hakkavad liikuma, kuigi me ei tea, mis aastatel, ja kuigi me teeme tohutuid kulutusi. Aga tuleks tunnistada, et tegelikult see on ääretult ebaefektiivne, ebaratsionaalne projekt, et läks halvasti. Tuleks [arutada], kas me saame pidurit tõmmata või enam ei saa, kui mõistlik see kõik on, ja nii edasi. Me oleme seotud Läti, Leedu ja rahvusvaheliste lepetega, Euroopa Liidu raha on pandud, Eesti maksumaksja raha on pandud. 

Tuleks Eesti inimestele ausalt selgitada, et läbi mitme valitsuse ja koalitsiooni on see jõudnud sellesse seisu, kus me peame andma hinnangu, et tegelikult see on ääretult ebaõnnestunud projekt. Aga kas see õnnestub ja on mõistlik peatada või mitte ja [kui, siis] millal – ministril peaks olema ausust ja julgust seda tunnistada. Selle asemel räägitakse, kui ilus projekt see on, see tasub end ära, sellel on ainult positiivsed küljed. No tegelikult ju ei ole. Vaat selline lähenemine ei tekita usaldust. 

Nüüd ühistranspordi arengukavast, mis ei puuduta ainult tänast ministrit, vaid puudutab ka regionaal- ja põllumajandusministrit ja mitmeid teisi ministreid, kes räägivad, et ühistranspordi arengukava selgroog on raudteevõrgustik, mis viiakse kokku ühistranspordi[vahenditega], mis liiguvad maanteedel, ehk bussidega. 

Ilus unistus, kaugel reaalsest elust, kaugel reaalsest praktilisest elust! Võtan sellesama Viljandi liini. Meil on raudteel ainult Võhma, Olustvere ja Sürgavere peatus, siis tuleb Viljandi. Ülejäänud maakonnas ei ole võimalik seda jaama kasutada ja ühistranspordivõrk ümber maakonna ei hakka sellisel kujul iialgi Viljandi linna etteveona toimima. See ei saa olla nii-öelda selgroog.

Selgrooks Eestis oli, on ja jääb autotransport ja ka bussitransport. Bussid sõidavad, vuravad maanteedel, kus sõidavad ka autod ja kus ei ole ühistransporti piiratud raudteevõrguga. Aga seal võtab inimene need kulud valdavalt enda kanda. Lisaks valitsus karistab neid inimesi, kes ostavad ise bensiini ja auto, remondivad ja hooldavad seda. Ta karistab neid automaksuga. 

Hullupööra ebamõistlik poliitika! Raudteed ja bussitransporti me ei suuda iialgi hõreasustusega Eestis kõiki inimesi rahuldavalt kinni maksta. Ääretult rumal poliitika, mida valitsus praegu laiemas plaanis ellu viib. Aitäh!

Martin Helme, palun!

Nii, nuhtlus nimega Rail Baltic. Tuletaks siis natukene meelde, kust me alustasime, ma ei tea, varsti juba 15 aastat tagasi. Meile reklaamiti seda, kuidas me saame nüüd kiirrongiga Berliini ooperisse, nagu päris eurooplased. Kitsa rööpmega kiirrongiga Berliini ooperisse! Seda juttu meile räägiti. Ja veel räägiti sellest, et kulu kokku on 1,4–1,6 miljardit. Kaks rida, viaduktid siin-seal, sõidab 240–300 kilomeetrit tunnis. Sellist muinasjuttu hakati meile rääkima. No kellele ei meeldiks! Ma ka olin nõus, et võiks ju täitsa saada. 

Kuhu me tänaseks välja oleme jõudnud? Välja oleme jõudnud sinna, et üksainus rida on ja üle 140–160 kilomeetri tunnis rong ei sõida. Ja kaugemale kui Häädemeeste ka ei sõida. Peatuse nimi on Urissaare. Aga tehakse 12 kohalikku peatust. Kogukuluks hinnatakse 35 miljardit, Eesti osa sellest on umbes kolmandik, 12 miljardit, eks ole. Üle 10 miljardi kindlasti. See on ju absurd! See kõik on absurd! 

Igal aastal järgnevatel aastatel on riigieelarve kulu suurusjärgus 450 miljonit eurot. Korra vaatame, paneme siia kõrvale Rahandusministeeriumi tehtud majandusprognoosi. See on muidugi samasugune, nagu vanasti öeldi sellise majandusprognoosi kohta: numbrid nagu Rakvere aiateibad. Ei saa väga tõsiselt võtta! 

Aga prognoositakse järgmisel aastal 2,3% SKP kasvu. Aga sellest riigi osakaal, laenatud rahaga riigi tekitatud majanduskasv ehk sisetarbimine on sellest 2,3%-st enam-vähem 2% . Ehk siis kogu majanduskasv on laenurahaga ja selle tulemuseks on järgmisel aastal riigieelarve defitsiit suurusjärgus 4,9% SKP-st, mis on põhimõtteliselt kõigi aegade rekord. Pärast seda ei saa isegi reformierakondlased rääkida seda, kuidas Martin Helme koroonaajal tegi mingisuguse suurema eelarvedefitsiidi. 

Ja kuhu läheb suur osa sellest rahast? Rail Balticusse jälle! Meil aetakse mõne aastaga silmnähtavalt riik pankrotti kiirraudteega Tallinnast Häädemeesteni, millel on 12 peatust kohalike peatustena. See on ju deliirne poliitika! See on täiesti vastutustundetu poliitika! 

Võtame sellesama 450 miljonit: seda on kaks korda rohkem, kui laekub automaksust. Lihtsalt vasakule, ilma igasuguse kasuta majandusele, inimestele, transpordile. Ilma igasuguse kasuta, aga raha läheb! Ja siin tuleb üht lihtsat asja meeles pidada: raha, mis ära kulub, kellegi omaks ju saab, keegi saab rikkamaks selle võrra. Vanasti roomlased küsisid: "Cui bono?" Te vaatate, kuhu raha läheb. Aga tegelikult me isegi ei pea seda küsima, me teame, kuhu raha läheb: Reformierakonna sõpradele. 

Ma küsisin enne ministrilt, kui kaua see iba kestab. Vastus tuli, et meie ehitame ikka edasi kuni 2030. aastani. Ma vastan ilusti teie eest ise: see kestab senikaua, kuni ükskord Reformierakonna pätid valitsusest välja lüüakse. Siis lõpeb ära.

Aitäh! Kolleeg Arvo andis vihje, et minister lõpetab läbirääkimised. Või ei? Aa, väga vabandan, siis see oli valeinformatsioon. Sellega, head kolleegid, on läbirääkimised lõppenud ja koos sellega ka selle päevakorrapunkti menetlemine. 

Me oleme suure kiirusega jõudnud neljanda päevakorrapunktini, milleks on Riigikogu liikmete Martin Helme, Rain Epleri, Evelin Poolametsa, Arvo Alleri, Helle-Moonika Helme, Anti Poolametsa ja Mart Helme poolt kaitseminister Hanno Pevkurile esitatud arupärimine riigikaitseõpetuse toetuste vähendamise kohta. Arupärimine kannab numbrit 958. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Anti Poolametsa.

Lugupeetud saadikud! Lugupeetud avalikkus! Käesolev arupärimine on ajendatud avalikkuseni jõudnud infost, et Kaitseressursside Amet keeldus 35 koolile riigikaitseõppe laagrite jaoks raha eraldamast. Ja viited põhjustele olid seejuures väga formalistlikud. Sellega [seoses] sain ka palju tagasisidet riigikaitseõpetajatelt.

Olen ise olnud ligi kümme aastat riigikaitseõpetaja, hulga laagreid läbi viinud, hulga ekskursioone läbi viinud ja leian, et riigikaitseõpe on väga tähtis lüli meie noorte riigikaitselises kasvatuses. See on väga suurepärane meetod kaitsetahte kasvatamiseks ja väga suurepärane meetod ka ajateenistuseks ettevalmistamiseks. Ehk siis hädavajalik valdkond. Võib öelda, et aastate jooksul on see valdkond üha paremaks läinud, riigikaitseõpe koolides on üha laienenud, on uusi õpikuid [koostatud]. 

Aga nüüd me näeme nagu mingit jõnksu. Jääb mulje – vähemalt jääb mulje –, et asi logiseb ja kõik on läinud bürokraatlikumaks. Üks [mure] on õpetajate kvalifikatsiooni küsimus. Ma tean, et nii mõnigi väga võimekas riigikaitseõpetaja, kellel ei ole kõrgharidust, aga kes on olnud tubli sõjaväelane, kes on õpetanud välja, ma arvan, lausa tuhandeid noori näiteks üleelamise valdkonnas, olnud ka instruktor kaitseväes – nendele öeldakse, et aga kus on kõrgharidus. Väga hea küsimus, ent kas see mitte ei vii mõningaid väga võimekaid instruktoreid riigikaitseõpetusest välja?

Nüüd veel mõned näited selle kohta, mis on nagu murelapseks. Esiteks, ekskursioonide arvu on vähendatud, riigikaitsesuunaga koolide toetused on kadunud, laagrite kestus on lühenenud, praktiline laskeõpe on vähenenud, mõnede väidete kohaselt sisuliselt kadunud. Ka õpetajate tunnustamine ning kaasamine on vähenenud. Kõik see tekitab küsimuse, kas me riigikaitseõppe valdkonnas ka noorte kaitsetahtega ikka piisava tõsidusega tegeleme. 

Selle kõige kohta on kirja pandud üheksa küsimust. Loen ette viimase: "Olukorras, kus Eesti panustab riigikaitsesse rekordilisi summasid, siis kuidas selgitate, et samal ajal nõrgestatakse bürokraatlike otsustega noorte kaitsetahet?" Aitäh!

Aitäh teile! Riigikogu kõnetooli poole on juba liikumas auväärt kaitseminister Hanno Pevkur, vastamaks esitatud küsimustele. Palun!

Hea Riigikogu aseesimees! Head arupärijad! Püüan teha võimalikult konstruktiivselt ja kiiresti, vastata nendele küsimustele ja kinnitada, et riigikaitseõpetusega on kõik hästi. 

Kõigepealt, esimene küsimus oli, miks on osa koole toetusest ilma jäänud. Lühidalt saab öelda seda, et loomulikult makstakse iga toetus, vähemalt riigikaitse õpetamiseks, välja taotlusvoorude kaudu. Eelmisel aastal, tõsi, muutus see, et toetust sai taotleda esindusõigusliku isiku allkirjaga. Ehk see muutus see, et taotluse võis täita ka õpetaja, aga taotlusele pidi alla kirjutama kooli esindusõiguslik isik, kelleks reeglina on direktor. See info saadeti – see vastus läheb osalt juba järgmise küsimusega kokku – koolidele eelmise aasta juulis ehk enne õppeaasta algust oli see info kõikidele teada. Kui ma eelmist aastat vaatan, siis eelmise aasta numbrid näitavad, et taotles 105 kooli ja 25 sai selles voorus eitava vastuse, peamiselt just nimelt seetõttu, et tegelikult ei olnud taotlus korrektselt esitatud. 

Siit ongi hea minna tõlgendamise küsimuse juurde, et mis on see õiguslik alus. Nagu ma ütlesin, see informatsioon saadeti koolidele 2. juulil ja suheldi ka koolidega üle. Ja kindlasti on siinjuures oluline märkida, et neid taotluse tingimusi leevendati ehk edaspidi ei nõutud enam õpetaja töölepingut, vaid piisas, kui direktor kinnitas, et sellise inimesega on tööleping sõlmitud. 

[Teine] küsimus oli, milliseid samme kavatseme astuda, et koolid saaksid sel õppeaastal veel riigikaitse[õpetuse] sisulise osa läbi viia. Hea meel on teatada, et hetkel on käimas uus taotlusvoor. Ja kui te kellegagi suhtlete, siis andke neile teada, et taotlusvooru tähtaeg on 8. aprill. Täna on meil 6. aprill, kaks päeva on veel jäänud. Kui kellelgi on see tegemata, siis palun andke neile – vähemalt neile, kes teiega on suhelnud – teada, et veel saab need taotlused ära teha. Ja loomulikult, teie mainitud õpikud on e-materjalidena Opiqu keskkonnas kenasti olemas. 

[Kolmas] küsimus puudutas ekskursioonide arvu ja seda, millised tegevused on plaanis ja millised enam mitte. Siin tuleb öelda, et need tegevused on alati lähtunud riiklikust õppekavast, õpiväljunditest, kehtivatest õigusaktidest, loomulikult ohutusnõuetest ja ka kvaliteedi ja kestlikkuse põhimõtetest. Kui ma võrdluseks vaatan rahanumbreid, siis näiteks 2022. aastal oli taotlusvoorude kogusumma 200 000 eurot. Ja kui ma vaatan kogu toetuste eelarvet sellel aastal, siis on see 316 000 eurot. Meil õnnestus osa eelmisest aastast üle tulnud summadest sinna lisaks panna ja me oleme saanud teha ka taotlusvooru õppevahendite [eraldamiseks]. 

[Neljas] küsimus puudutas seda, miks on raha vähendatud. Seda ma juba ütlesin, et raha ei ole vähendatud. Ja kui ma vaatan, siis kokku on raha saanud 170 õppeasutust ja igal aastal on umbes 12 000 noort läbinud riigikaitseõpetuse. Nii et ma võin teile kinnitada, et raha ei ole selles valdkonnas vähendatud. 

[Viies] küsimus oli riigikaitselaagrite kestuse kohta. Siin peab jällegi teie arupärimises väidetu [ümber lükkama] elik teie väide, et riigikaitselaagreid on lühendatud, ei vasta päriselule. Välilaagri maht oli riiklikus õppekavas ja on ka praegu 35 akadeemilist tundi. Need koolid, kes on teinud pikemaid, nädalasi laagreid, on teinud seda omal algatusel. Riiklikus õppekavas oli ja on 35 akadeemilist tundi. Kui me vaatame noorte tagasisidet, siis praktilise välilaagriga on rahul olnud 81% küsitletutest. Nii et päris kõrge rahulolu. 

[Kuues] küsimus puudutas laskevõimalusi. Laskevõimalusi [kommenteerides] peab jällegi minema ajalukku. 13. juulist 2018 ehk juba peaaegu kaheksa aastat on [veidi muudetuna] kehtinud üks kaitseministri määrus, mis kehtestab sõjarelvade, laskemoona ja lahingumoona käitlemise ning üleandmise korra. Seal on toodud ka sõjaväerelvade jagunemine sõja- ja mittesõjarelvadeks ja on reguleeritud alla 18-aastaste relva kasutamise tingimused. See kehtiv määrus ütleb, et alla 18-aastastele ei ole sõjarelva kasutamine lubatud, mittesõjarelva kasutamine on lubatud vähemalt 16-aastase isikule. See kord on kehtinud kaheksa aastat. Ma olen teiega sada protsenti päri, et tegelikult noortel peab olema võimalus laskeharjutusi teha. Seetõttu ma olen algatanud selle määruse muutmise, et meil oleks võimalik vähemalt 16-aastasel isikul vanema nõusoleku olemasolul kasutada – [instruktori] juhendamisel loomulikult – ka sõjarelva. [Noored] on tihtipeale saanud kasutada ka Kaitseväe teenistusrelva R-20 ehk rahvakeeles Rahet. Nii et see muudatus on töös ja ma olen vägagi seda meelt, et see muudatus tuleb võimalikult kiiresti ära teha, et anda see võimalus noortele.

[Seitsmes] küsimus puudutab koolide ligipääsu Kaitseressursside Ameti pakutavatele vahenditele, sealhulgas välivormidele. Ma võin teile kinnitada, et Kaitseressursside Ameti tegevuse keskmes on kvaliteet, võrdne kohtlemine ja kestlikud lahendused, eesmärk on tagada noortele võrreldava tasemega riigikaitseõpe. Õppematerjalid on koolidele kättesaadavad ja koolidel on võimalik taotleda toetust ka praktilisteks tegevusteks, nagu ma juba mainisin, ka näiteks laskeõppe läbiviimiseks. Meil ei ole esitatud materjalides eraldi käsitletud välivormide jaotamise korda. Kaitseväe vormide väljastamine toimub vastavalt määrusele teenusepakkuja riigihankes olevatel tingimustel. Praegu kehtivad tingimused on sellised, et Kaitseväe vormi tohib väljastada riigikaitseõppe õpilastele kursuse "Praktiline õpe välilaagris" raames. Aga üldpõhimõte on selge: vahendite kasutamise reeglid peavad olema loomulikult läbipaistvad ja ka õiguspärased.

[Kaheksas] küsimus puudutab Kaitseressursside Ameti otsuseid, mis teie hinnangul vähendavad riigikaitseõppe kättesaadavust. Nagu ma ütlesin juba varasemalt vastates, me ei ole kuidagi teinud otsuseid midagi vähendada. 170 õppeasutust ja igal aastal 12 000 noort. Välilaagrites osaleb umbes 6000 või isegi üle 6000 õpilase. Kui me vaatame püsivalt tehtavaid küsitlusi, siis näeme, et õppega rahulolu on kasvanud 69%-lt 74%-le ja välilaagriga, nagu ütlesin, on rahul 81% osalenutest. Ja kui me küsime koolides noorte toetust riigikaitseõpetusele, siis see toetus on väga kõrge: 98% noortest toetab riigikaitseõpetuse andmist. Kindlasti on meie huvi, et võimalikult paljud koolid jätkaksid välilaagrite tegemist. Ja miks mitte arutada ühel päeval siin saalis ka seda, et kui me muutsime seadust, et riigikaitseõpetus on koolidele kohustuslik, aga õpilasele vabatahtlik, siis miks mitte jõuda ühel päeval sinna, et see on ikkagi õpilasele riikliku õppekava osa. 

Kokkuvõtteks, kui ma vaatan teie küsimusi, siis teemapüstitus ajakirjanduses kindlasti oli kohane. [Loodan, et] vastused olid üsna selged ja loogilised elik mingit täiendavat bürokraatiat ei ole. Lihtsalt küsimus on olnud selles, kes kooli nimel selle allkirja saab anda. Ja loomulikult ka see, et me omalt poolt, nagu ma ütlesin, pigem vähendasime bürokraatiat selle läbi, et koolidirektor võtab selle avalduse esitamisega vastutuse selle eest, kes tema koolis õpetajad on. Mis puutub rahasse, siis me ei ole ühtegi summat vähendanud. Aitäh! 

Aitäh! Teile on küsimusi. Alustab Martin Helme. Palun!

No vot, see on nüüd selline õpikunäide või katseklaasinäide sellest, kuidas bürokraadid seal närivad pastakat ja teevad asju enda meelest paremaks, aga siis tuleb välja, et tegid ainult endale paremaks, kõigil teistel läks halvemaks. See lokkab meil Eestis, sellepärast et meil puudub poliitiline juhtimine. See [käib ka sinu kohta,] Hanno, kes sa minister oled! Seesama kordus meil, kui me nägime, mis siin droonidega oli. Lihtsalt poliitiline juhtimine on nõrk või lausa läbi kukkunud. Mul on niisugune lihtne küsimus. Kumb on tõenäolisem – ausalt, mõtle enda peale ja oma erakonna peale –, kas poliitiline juhtimine saab korda sellepärast, et Reformierakond tõstab kvaliteeti, või poliitiline juhtimine saab korda, sest juhtima tulevad teised teistest erakondadest?

Seda, milline on poliitiline juhtimine pärast järgmise aasta valimisi, otsustab loomulikult Eesti rahvas. Kui Eesti rahvas annab EKRE-le tugeva mandaadi, siis saab EKRE moodustada valitsuse. Kui Eesti rahvas annab kellelegi teisele mandaadi … Ma usun siiski, et Eesti rahvas on piisavalt tark otsustamaks, et meil ei [tohiks] tekkida ühe partei valitsust. Koalitsioonivalitsused on minu hinnangul demokraatia huvides kindlasti paremad ja eriti hea oleks, kui valitsuses oleks mõlema tiiva esindajad, nii paremalt tiivalt kui vasakult tiivalt. Aga seda näitab aeg. Seda, millised otsused Eesti rahvas teeb, saame teada märtsis 2027. Mis puudutab minu enda ja Kaitseministeeriumi juhtimist, siis ma võin sulle kinnitada, et poliitilised otsused on kõik tehtud ja tehakse ka edaspidi. Ei jää ükski tegemata. 

Anti Poolamets, palun!

Ma mainisin oma arupärimise esitluses seda, et suund on võetud sellele, et ikkagi nagu võimalikult suur hulk riigikaitseõpetajatest oleks kõrgharidusega. Aga samal ajal oskab tubli allohvitser tõesti instruktorina väga hästi õpetada. Ta on saanud instruktorina pedagoogikoolituse, sest instruktor ongi pedagoog, instrueerib. Mul on küll selline mure, et kui see suund on, siis me võime väga häid riigikaitseõpetajaid kaotada. Mõni neist on lausa missioonisõdur, kellel on tohutud kogemused. Ma olen ise näinud, kui hästi nad õpetavad, nad on tihtipeale peajagu teistest üle. Kui me nad kaotame sellise jällegi bürokraatliku suuna võtmise tõttu, siis on väga kahju. Kuidas teil praegu teadmine on, kas me võime kaotada väärtuslikke instruktoritest õpetajaid?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan, et kui siin minu asemel oleks praegu haridusminister, siis ta vaidleks teile tuliselt vastu ja ütleks, et loomulikult on noorte harimine ikkagi eelkõige nende töö, kes on ise kõrghariduse omandanud. Aga teatud erialade puhul, ma ei tea, näiteks käeliste oskuste arendamine koolis, tööõpetus või mis iganes, sul võib selleks olla fantastiline inimene, [kelle puhul tekib küsimus], kas ta tohib klassi eest seista, kui tal pole ka pedagoogikas ettevalmistust. Eks siin tuleb leida selline mõistlik tasakaal. Me ootame inimeselt professionaalseid sõjalisi oskusi ja eeldame ka seda, et tal oleks hariduse andmiseks ka pedagoogioskused olemas. Nii et see on koht, kus see tasakaal tuleb leida. 

Teistel erialadel ja teistes õppeainetes on meil ju sama lugu, näiteks kas või kehalises kasvatuses. Võiks ju olla täiesti kindel, et mõnel olümpiavõitjal, kellel ei ole kõrgharidust, on suurepärased oskused kehalise kasvatuse ainetundide läbiviimiseks, aga ta ei pruugi olla saanud ettevalmistust, et pedagoogina töötada. Nii et see ei ole ainult riigikaitseõppe küsimus. Tegelikult on keskhariduse andmisel üldine läbiv teema, millistes ainetes milline haridus inimesel peab olema. Ma arvan, et paralleel näiteks kehalise kasvatusega või liikumisõpetusega on igati kohane. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Te ütlesite, et 25 kooli jäi ilma riigikaitseõpetuse rahastusest, kuna taotlust ei kinnitanud esindusõigusega isik. Miks ei antud sellisel juhul võimalust taotlust parandada? Bürokraatliku vea tõttu kannatavad nüüd õpilased ja teie peate seda veel õigeks. Lapsed ei saa õppida riigikaitset, sest täiskasvanud ei suutnud kokku leppida, kuidas dokumente vormistada, ja teie kiidate selle heaks. Kas teil piinlik ka natuke on?

Aitäh! Te vist ei kuulanud väga täpselt, mida ma ütlesin. Ma ütlesin, et 25 kooli ei saanud toetust selle pärast, et nende taotlus ei olnud korrektselt vormistatud. Osa nendest olid tõesti sellised, mille puhul oli vale esindaja. Vaadake, aga kui te võtate kõik taotlused – te siin enne arutasite, ma kuulasin väga tähelepanelikult ja vähemalt üks Riigikogu liige rääkis sellest, kuidas on toetusi eraldatud –, siis kõikide toetuste puhul on riigis ikkagi mingisugused reeglid. Ja need reeglid tähendavad seda, et peab nendest kinni pidama. Kõikidele koolidele olid need teada. Aga veel kord, selleks, et sellest probleemist üle saada, on uus taotlusvoor praegu käimas. Ma usun, et need koolid, kellel see probleem oli, on selle taotluse juba teinud või kui ei ole teinud, siis loodetavasti nad kuulavad täna siin seda ja hiljemalt 8. aprilliks teevad taotluse ära.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Rõõm on [kuulda], et 8. aprilliks saab uue taotluse teha. Ent taotlusvoorudes on võimalik ka andmeid parandada ja muuta. Haldusmenetluse seaduses on kirjas, et seda saab teha.  

Aga ma tuleks õpetamise juurde ja [arutaks] võib-olla natuke laiemalt. Tegelikult saavad [noored] oma algteadmised riigikaitseõpetuses koolis, aga siis on neil võimalus edasi liikuda Kaitseliidu struktuuris olevate noorkotkaste ja kodutütarde laagritesse. Kuidas te näete, kas on võimalik suurendada näiteks Kaitseliidu [egiidi] all väliõppuste ja laagrite korraldamist? Lapsed, kellel on huvi selle vastu, saavad seda õpetust siis laiemalt ja võib-olla kodutütarde ja noorkotkaste gruppides oleks neil võimalik ka laskeharjutusi teha, relvi katsuda ja nii edasi. Kas seda annaks laiendada Kaitseliidu alla?

Aitäh! Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis kaks aastat tagasi me tegime otsuse, et noorkotkastele ja kodutütardele eraldati täiesti teadlikult just nimelt sellel eesmärgil suurusjärgus miljon eurot aastate peale juurde. See oli teadlikult tehtud valik, selleks et noorkotkaid ja kodutütreid, seda liikumist propageerida, nende liikmeskonda rohkem kasvatada ja nendele paremad tingimused luua. Noorte rahastamine kasvas võrreldes varasemaga märkimisväärselt. See oli üks minu lubadustest, kui ma tollal Kaitseliidu juhtkonnaga ja vanematekoguga kohtusin. Nii et see otsus on tehtud. 

Selle esimesed viljad on juba näha, sest me sidusime selle ära, ütlesime, et kui noorkotkad saavad rohkem raha, siis me soovime, et noorkotkaste hulgast vabatahtlikult ajateenistusega liitujate arv kasvaks. On loogiline, et me tegelikult anname seal ettevalmistuse ja siis see arv kasvab. Kui ma vaatan praegu ajateenistusse tulijaid, siis näiteks eelmisel aastal aasta kokkuvõttes tuli ajateenistusse vabatahtlikult 70% kõikidest tulijatest, mis on 10% rohkem, kui oli näiteks 2023. aastal. Nii et see arv on kogu aeg kasvanud ja ma arvan, et selle taga on osalt see, et me noorte raha suurendasime. Kaitseliidu rahastamine on ka praegu meie nelja-aastases Kaitseministeeriumi arengukavas pidevas tõusutrendis. Kui Kaitseliit sisemiselt otsustab sealt veel noortele juurde panna, siis see on täitsa mõistlik tegevus.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma mäletan, ma kusagilt lugesin hiljuti, et mingisuguse viimatise perioodi jooksul Venemaa ja Ukraina vahelises sõjas leidis 95% rindel toimunud kontaktidest aset droonide juhtimise kaudu. Ma jäin seda lugedes mõtlema, et kui sõjapidamise iseloom sellisel viisil nii radikaalselt muutub, transformeerub, siis kas sellega seonduvalt on valitsus arutanud mõtet, et võib-olla peaks kaitseväekohustuse selles mõttes ümber vaatama, et droone juhtida, ma kujutan ette, suudavad ühtemoodi nii mehed kui ka naised. 

Kui me räägime traditsioonilistest sõjapidamise viisidest, nagu see on olnud viimase saja aasta jooksul, siis loomulikult on füüsiline võimekus mänginud väga suurt rolli ja selle tõttu on olnud arusaadav, miks põhiraskus langeb meestele. Aga kui peamiselt peetakse sõdu droonide lennutamise abil, siis kas teil on juba olnud ka mingisuguseid arutelusid sellega seonduvalt? Võib-olla peaks kohustusele õppida drooni juhtima allutama nii mehi kui ka naisi?

Kõigepealt, väga hea teema tõstatus, aitäh selle eest! Ma arvan, et see on üks teema, mis riigikaitseõpetusest välja on jäänud. Aga tegelikult me oleme sellel aastal riigikaitseõpetuses juba hakanud esimestes koolides – üle kümne kooli vist on praeguseks – piloot[projektina] noortele puhtalt drooniõpet andma. Ja seal drooniõppes on nii tüdrukud kui poisid. Pluss kogu vabatahtlik pool ja ka noortel kotkastel on drooniõpe. Ajateenistusse oleme viinud drooniõppe sisse, ka droonivastase õppe, mida näiteks lahingupaar peab tegema selleks, et drooni vastu tegutseda. Nii et kogu see droonindus tuleb vältimatult nii ajateenistusse kui ka õppesse. 

Kui küsimus oli suunatud sellele, kas naiste ajateenistus võiks muutuda kohustuslikuks – see oli alltekst, ma saan aru –, siis ma väga loodan, et järgmise aasta jooksul, enne järgmisi Riigikogu valimisi erakonnad kujundavad selles osas oma seisukoha. See ei ole miski, mida me lihtsalt nipsust teeme, ma arvan, et see peaks olema laiem ühiskondlik debatt. Mul oleks väga hea meel, kui EKRE ka enda sees selle debati maha peaks ja ütleks avalikult välja, kas EKRE erakonnana toetab naiste ajateenistust või mitte. Meie oleme esimesed arutelud teinud ja ma olen kindel, et meie erakonna sees need arutelud jätkuvad. 

Kui ma vaatan puhtalt statistilisi numbreid, siis ajateenistusse võetavate noorte arv on sellel aastal väiksem, kuna me teeme instruktorite ümberõpet. Järgmisel aastal me võtame jälle 3800–4000 noort ajateenistusse. Kui me võtame eelmise aasta sündide arvu, mis oli 9300 – ma võin eksida, vabandust, aga kusagil sealkandis –, ja kui me võtame selle, et kõik noormehed ei sobi ajateenistusse tervislikel põhjustel, usulistel põhjustel, mis iganes, ja me lahutame need kõik maha, siis me jõuame ühel hetkel punkti, kus meil ei ole ühes aastakäigus piisavalt noormehi, et ajateenistusse võtta 4000 noort. 

Järelikult meil on need valikud. Valik nr 1 on see, et sa tõstad ajateenistuse ea 27 pealt kõrgemale ja saad selle nii-öelda vahemiku pikemaks, kelle hulgast valida. Või valik nr 2: sa lõdvendad tervisetingimusi ja ütled, et drooniga on võimalik opereerida ka siis, kui sul on mõni füüsilise tervise takistus. Ja kolmas valik on see, et sa arutad läbi selle, kas tuua ka tüdrukud ajateenistusse või mitte. Ja siis on omakorda valik, kas sa jätkad vabatahtlikkuse alusel, aga suunad teadlikult suurema ressursi selleks, et neid värvata vabatahtlikena, või siis ütled, et on kohustuslik. 

Näiteks Taani ja ka Norra mudel on see, et kõik on ajateenistuskohustuslased, aga mitte ajateenistusse kutsutavad. Meil tuleb ka 70% vabatahtlikult. Teoreetiliselt on võimalik arutada võimalust, mida Taani näiteks kasutab, et kui vabatahtlikke ei tule täis seda arvu, mis riik on soovinud, siis tehakse füüsilised testid koolide spordipäevadel, nimetame seda niimoodi. Ja siis tõmmatakse loosi ja võetakse võrdselt 50% : 50% juurde. 50% poisse ja 50% tüdrukuid nende hulgast, kes vabatahtlikult ei tulnud. Nii et maailmas on erinevaid mudeleid. 

Kui on soovi, võime arutada ekspertidega, kes meil Kaitseministeeriumis on, neid erinevaid võimalusi. Ma usun, et oleks hea leida erakondadeülene konsensus, kas ajateenistus tütarlastele tuleb või mitte või tuleb mingisugune vahemudel, nagu näiteks on Taanis.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra minister! Euroopas on populaarne märksõna bürokraatia vähendamine. Reaalseid tegusid, mis tulemust annavad, on vähe näha, ja ka Eestis sellest räägitakse. Ma küsin seda koolide riigikaitseõppega seoses. Kas mõni selline mõte ei käinud peast läbi, et piltlikult öeldes ministeerium ju teab, millised koolid on juba neid vahendeid varasemalt kasutanud, ja seda võib ju laiendada? Ministeeriumist piltlikult läheb teele kiri, millele koolist peab tulema jah- või ei-vastus, ja ongi kogu see taotluse protsessi keerukus ära lõigatud ja riigikaitseõpet saab laiendada. Seda on eriti vaja selles valguses, et maailmas konfliktid järjest kasvavad ja ka siin meie lähedal toimub ju sõda. Kas mingi selline mõte käis peast läbi? Ma saan aru, et osa koole jäigi ilma sellepärast, et eelmine aasta oli taotluse saatnud riigikaitse eest vastutav õpetaja ja nüüd muudeti määrust nii, et peab saatma direktor. Ma ütleks, püüdes panna ennast ministri rolli, et ma oleks kõva häält kellegi peale teinud ja öelnud, et sellel alusel küll ei tohi taotlusi tühistada. Kas mingeid selliseid bürokraatia vähendamise mõtteid tuli pähe selles valguses konkreetselt?

Aitäh!

Aitäh! Mul oleks veel lihtsam ettepanek, aga see eeldab, et haridusminister on sellega päri ja Haridus- ja Teadusministeerium on sellega päri. Kui me viime riigikaitseõpetuse riiklikusse õppekavasse sisse, siis meie oleme valmis selle nii-öelda riigikaitseosa HTM-ile üle andma ja ei ole vaja kellelgi mingit taotlust esitada. (Keegi ütleb midagi vahele.) Ma nüüd lõpetaks oma vastuse ära. Meil on riigikaitseõpetuses kaks poolt. Üks on see, mis on klassiruumis toimuv, ja teine on see, mis on välilaagrites toimuv. Praegu on olnud ikkagi nii, et klassiruumis toimuv on koolidele kohustuslik, aga välilaager koolidele kohustuslik ei ole, ja sellepärast on see taotlusvoor. Kui me tahame minna seda teed, et ka välilaager on kohustuslik … (Saalist öeldakse midagi.) Ma lihtsalt ütlen need variandid ära. 

Aga veel kord: mina olen valmis seda igal juhul palju lihtsamaks tegema. Kui on selge, et see on riikliku õppekava osa, siis kanname HTM-ile selle üle ja koolid lähevad [seda teed]. Aga veel kord, see tähendab põhimõttelise muudatuse [heakskiitmist] ka siin saalis. Praegu kehtiv õigus ütleb seda, et see õpe on koolile kohustuslik, õpilasele vabatahtlik.

Suur tänu sisuka debati eest! Rohkem teile küsimusi ei ole. Tänu oli mõlemale poolele. Avan läbirääkimised. Anti Poolamets, palun! (Saalist öeldakse midagi.) Minister jõudis varem.

Lugupeetud minister, aitäh vastuste eest! Head saadikud, kes te olete hoolikalt kuulanud! Noh jah, kahjuks minister asus kuidagi nendesamade bürokraatide kaitsele. Ma saan aru, et igal aastal on mingi kadu, keegi täitis paberid valesti ja üks-kaks kooli jäi lati alla. Aga ega siis ei saa ju laagrit ära jätta, kui keegi saatis [taotluse] valele e-posti aadressile ja tähtaeg kukkus. See on nagu mingisuguse, noh, mingi eriti peene riigihanke läbiviimine: tähtaeg kukkus, enam ei ole midagi [teha], nüüd alustavad tööd juristid erinevatest büroodest ja võitlevad ja arutavad kaks aastat, kas riigihange oli korrektselt läbi viidud. Need on [ühtmoodi] õpilased kõik, ühtegi kooli ei tohi ilma jätta.

Mul oli ühel aastal selline probleem, kui üks riigikaitseõpetaja suri ära, ma läksin teise kooli õpetama ja oli väga suur probleem, kust saada kogu [vajalikku] ressurssi, kuidas teha ekskursiooni. Kuidagi me selle asja välja mõtlesime. Ega siis õpilasi ei tohi ilma jätta, kui on mingid elulised asjaolud või vale e-posti aadress või mingi esindusõiguse [probleem]. Te arvate, et kõik riigikaitseõpetajad on mingid tippbürokraadid ka veel, peaks äkki haldusjuhtimise eriala ka veel omandama, siis on kaks kõrgharidust. Miks mitte? Kõigepealt sõjaline kõrgharidus, siis missioonil käimise [välja]õpe, siis pedagoogiline haridus.

Vahel vaadake, mis palka riigikaitseõpetajad saavad, vaadake kohe hoolega! Mina maksin oma tööle lihtsalt peale ja paljud õpetajad teevad seda tööd ainult missioonitundest. Ja siis öeldakse, et aga kell kukkus, alustage nüüd advokaadibüroodega arutelu ja konkureerige [ikkagi]. Olge head, olge toetavad, mitte nii, et kell kukkus, ja 25 kooli olgu ilma! Ma ei tea, mistõttu te nüüd võtsite julguse kokku, et üldse seda uut [taotlusvooru] teha. Oleks võinud raudse rusika lauale lüüa, et enne järgmist aastat ei saa mitte midagi. Te asusite bürokraatide kaitsele, aga samal ajal käib valitsuses suur programm, et oi kui äge, me siin vähendame bürokraatiat. Nii lihtne asi, oleksite võinud isiklikult sekkuda ja öelda, et jätke jama, noortel on laagrit vaja.

Positiivne uudis on selle määruse muutmine, mis puudutab relvade kasutamist. See on hea uudis, sest see pidurdas ammu laskeõpet ja noorte tutvumist relvadega. Hea seegi! Halb uudis on jätkuvalt see, et paljud meie parimad instruktorid võivad riigikaitseõpetaja töö kaotada, kuigi neil on tõesti kogemused ja läbitud ka instruktorikoolitus. Ma juhin tähelepanu: need, kes õpetavad kaitseväelasi, on päris küpsed pedagoogid, nad on saanud õpet, kuidas noori juhendada. Eriti head on nad välilaagrite läbiviimisel ja oleks väga kahju selliseid õpetajaid kaotada. Just nimelt sisulist kvaliteeti on riigikaitseõpetuses vaja, mitte bürokraatlikus mõttes kvaliteeti. 

Droonikursused – väga hea, et kümnes koolis on juba pilootprojekt. Aga meil on kiire, meil on kohutavalt kiire! Kui te võtaksite selle oma isikliku hoole alla, siis oleks võimalik ühe aastaga teha hüpe ja kõik need 12 000 õpilast saaksid vähemalt korragi käe valgeks, saaksid selle puldi kätte võtta ja vaadata, kuidas droon lendab. Meil ei ole aega jorutada. See on tõesti, nagu Martin Helme ütles, poliitilise juhtimise küsimus. Näidake, et teile on see prioriteet, mitte paberite täitmine. Minge sinna noorte droonilaagrisse! Mul just tütar läheb nädalavahetusel droonilaagrisse, väga hea kodutütarde laager. Aga 12 000 [õpilast] on väga suur potentsiaal teha kiire hüpe, nii et kui noored lähevad ajateenistusse, siis nad on juba päris osavad. See on esimene kokkupuude. Muutuvatele oludele peab lihtsalt reageerima. Reegleid saab korraldada nii, et bürokraadid ei ole takistuseks, vaid hoopis annavad rohkem võimalusi. 

Mis puudutab naiste osalust riigikaitses, siis kasutamata on elanikkonnakaitse kursus. Neid ei pea relvateenistusse suunama. Aga vabatahtlikud riigikaitsekursused naistele annaksid [tulemuseks] väga suure hüppe ja seda ma toetaksin. Kõik. Suur tänu!

Aitäh! Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Head kolleegid ja ministrid! Tegelikult mitte [ajendatuna] konkreetsest teemast, aga täna kõlas taas sõnapaar "poliitiline juhtimine". Ma mõtlesin, et võib-olla on hea eriti just [muudele] inimestele seda teemat lahti rääkida – ma tean, et neid inimesi on päev-päevalt aina rohkem, kes Riigikogu debatti jälgivad. 

Ma küsisin ministrilt, kas tegelikult oleks võinud selle bürokraatia ära kaotada või tagurpidi pöörata. Kaitseministeerium oleks võinud piltlikult öeldes öelda, et koolid, näete, siin on see välilaagrite pakett, vastake jah või ei, õpilase kohta kulub selle peale raha umbes nii- või naapalju. See on meile kõik varasematest aastatest teada, pange linnuke, ja saate teha. Selle asemel tehti protsess selliseks, et kui varasemalt saatis riigikaitseõpetaja taotluse, siis nüüd öeldi, et see ei kvalifitseeru, sel aastal pidi direktor saatma. See on [näide], kuidas bürokraatia toimib. 

Nüüd minister vastas niimoodi, et tema hea meelega muudaks riigikaitseõppe koolis kohustuslikuks, aga sellega peaks nõus olema ka haridusminister, kes on nüüd samuti saali jõudnud. Selles mõttes on debatt eriti viljakas, et kõik osapooled kuulevad. Kui pealiskaudselt seda jälgida, siis jääbki mulje, et mis seal siis on, see on ju lihtne. 

Aga tegelikkus nende nii-öelda tornide vahel, mis on ministeeriumide tornid, on selline, et kaitseminister teeb haridusministeeriumile ettepaneku, et paneme selle õppeprogrammi, ja haridusminister kohe vastab, et võime panna küll, aga siis ma tahaksin sinu ministeeriumi eelarverealt saada mõne miljoni või kümme või paarkümmend miljonit enda ministeeriumi eelarvesse, sest selle õppe korraldamine ju maksab raha. Ja vaat siis tekib see koht, kus on vajalik poliitiline juhtimine. 

No Pevkur enam nii algaja minister ei ole, ta enam-vähem kujutab seda ette. Aga kui ta läheb nüüd oma ministeeriumisse ja ütleb, et me leppisime haridusministriga kokku, et liigutame selle õppe sinna, paneme paarkümmend milli kaasa, siis talle hakkavad osakonnajuhatajad, asekantslerid ja kantslerid rääkima, et ei, seda raha me küll haridusministeeriumile ära ei anna, sest see on meie, Kaitseministeeriumi raha. Kuidas sel juhul edasi see asi võib minna? 

Minu arust on minister Pevkurilgi juhtunud, et ta on tahtnud ministeeriumis midagi muuta, aga siis hakkavad ilmuma artiklid, kus kantsler avaldab arvamust selle kohta, mida minister on valesti teinud. Näiteks Pevkuri kolleeg Laanet tahtis teenistusliku järelevalve teha prokuratuuris. Hoplaa! Aastaid prokuröride sahtlis istunud korteri üürimise kaasus tõsteti hopsti laua peale ja asi pandi käima.

See ongi keeruline. Aga ma ütleksin, et ka Reformierakonna juhtimisel on võimu ametnikele järjest käest antud. Minu arust me sellel nädalal hakkame siin menetlema ka avaliku teenistuse seaduse muudatusi, millega jäme ots nihkub veel rohkem ametnike kätte. Sel juhul ongi raske poliitilist juhtimist rakendada. Aga tegelikult on see võimalik. 

Tegelikult on vaja julgust ja on vaja tarmukust. Iga hommik, mitu nädalat järjest [võtad käsile] mingi poliitilise lubaduse, mille sa oled valimistel andnud ja milleks sa oled mandaadi saanud. Ongi vaja öelda, et nüüd teeme selle ära. Ma olen kõrvalt näinud, kuidas siis, kui Martin Helme oli rahandusminister, said lõpuks aktsiisid alandatud. Mitu nädalat oli ministeeriumisiseselt tippametnikele seletamist, et ei-ei, see ei ole praegu mingi arutelukoht, valmistage materjalid ette. Ja siis sa järgmine päev lähed tööle ja hakkab see vestlus otsast peale. 

Nii et ma saan aru, Hanno, et mugav on – selline ilus pikk poiss, käid pressikonverentsil, räägid, et kaitsevõimeks 5%, ja tuleb rahva armastus. Aga tee midagi! Ei ole [palju] vaja! Need on väikesed summad, et koolides riigikaitseõpe sujuvalt toimida saaks. Leia endas see sirgeselgsus üles ja sa saad ka Kristina Kallasega kokkuleppele! Seal muidugi tuleb ka peaminister mängu. Ja tema arvestus on see, et kui ta nüüd Kallasele järele ei anna, siis see väike koalitsioonipartner laguneb varem ära, kui poliittehnoloogiliselt kasulikum on, või jalutab valitsusest minema. 

Nii et nüansse selles poliitilises juhtimises on, aga kui julgust on, saab asju tehtud. Soovin jõudu!

Aitäh! Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole. Läbirääkimised lõpetab kaitseminister Hanno Pevkur, kelle sirgeselgsuses ei ole vaja meil küll kellelgi kahelda.

Head arupärijad! Mõned väiksed repliigid, enne kui haridusminister saab oma teemadega tulla. Esiteks … Ära mine nüüd, oota, oota! (Saalist vastatakse.) Kõigepealt, mis puudutab bürokraatiat, siis sa ei pea muretsema. Meie majas on bürokraatia ainult vähenenud. Ja needsamad taotlused, ma võin sulle õhtul südamerahustuseks öelda, need taotlused, mis koolid esitavad, on kõik meie poolt eeltäidetud. See on tegelikult nagu Maksu- ja Tolliametis sinu tuludeklaratsiooniga. Kui sul on üks palgamaksja – noh, sul võib neid rohkem olla, ma ei tea, aga kui on üks palgamaksja, siis piisab sellest, kui sa kontrollid selle ära ja saadad teele. Nii et see bürokraatia on meie poolt viidud miinimumini. Kui sa teed seda esimest korda, siis meil on vaja teatud andmeid. 

Teiseks, mis puudutab seda uut taotlusvooru, siis praeguseks – eks saate üle kontrollida nende [seisukohalt], kellega teie olete suhelnud –, küsisin üle, 22 kooli on juba oma taotluse teinud ja ma usun, et nad saavad väga kiiresti vastuse. 

Ja kolmas märksõna, mida ma tahtsin siin mainida, on seesama relvamääruse muudatus. Selle me peaksime sellel reedel ministeeriumisiseselt heaks kiitma ja siis on vaja ta veel kooskõlastusringilt läbi lasta. Nii et selle saab loodetavasti lähinädalatel alla kirjutada, kui justiitsministeeriumil või kellelgi teistest ministeeriumidest ei ole väga suuri muresid või etteheiteid. 

Ja neljandaks ja viimaseks: Rain, ära meie otsuste pärast muretse. Ma ei tea, kuidas sul ettevõtluses läks, aga poliitikas meil on kogemust piisavalt ja oluliselt rohkem kui sul. Nii et ära selle pärast üldse muretse. Me teeme otsuseid paremini ja kindlamini, kui sina ettevõtluses tegid. (Rain Epler hüüab midagi vahele.) Nii et ära muretse!

Sulgen läbirääkimised. Kalambuure oli mõlemalt poolt ohtralt ja lõbusalt. Sellega on, head kolleegid, neljanda päevakorrapunkti menetlemine lõppenud.

Ja oleme jõudnud viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Varro Vooglaiu ja Rene Koka poolt haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele esitatud arupärimine südametunnistuse vabaduse tagamise kohta LGBTIQ tegevuskava elluviimisel, arupärimine 883. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Varro Vooglaiu.

Suur tänu! Tõepoolest, juba 18. detsembril sai esitatud arupärimine, mis on ekslikult suunatud härra Kristina Kallasele. Vabandust selle väikese vea pärast! See ei olnud kuidagi tahtlik kalambuuritsemine, lihtsalt on jäänud vale – kuidas öeldaksegi? –, see vist pole tiitel, aga kuidas iganes seda nimetatakse. 

Igal juhul arupärimine puudutab, nagu pealkirigi ütleb, seda valitsuse poolt vist novembri lõpus heaks kiidetud LGBTIQ tegevuskava, mis lähtub väidetavalt eesmärgist edendada niinimetatud seksuaalvähemuste ja bioloogilisele soole mittevastava sooidentiteediga inimeste võrdseid võimalusi. Tegevuskavas on tähelepanu all nii hariduse, tervise kui ka õiguse valdkond. Kes ei tea, siis määratluse LGBTIQ alla kuuluvad lesbid, geid, biseksuaalid, transinimesed, intersoolised ja kväärid. See lühend pidevalt muutub ja täieneb, aga praegu on sellise määratluse juures järg. 

Tegevuskavas on öeldud, et selle elluviimisel on üheks peamiseks tegevussuunaks nii-öelda LGBTIQ‑inimestele võrdseid võimalusi pakkuva haridusvaldkonna kujundamine ning selle toetamine. Seejuures ei varjatagi, et selle eesmärgi poole püüdlemiseks on plaanis hakata koolides suunama õpilaste väärtusmaailma ja eetilisi tõekspidamisi. Tegevuskavas sätestatakse, et aastaks 2026 – see on siis käesolevaks aastaks – koostab haridusministeerium soovituslikud juhised õppekavade rakendamiseks ning õppeprotsesside kirjeldused, milles selgitatakse, kuidas saab LGBTIQ teemasid käsitleda sobivates seostes erinevates ainevaldkondades. Toonitatakse, et LGBTIQ teemasid on võimalik käsitleda näiteks põhikooli ja gümnaasiumi sotsiaalainetes, nagu ajalugu, inimeseõpetus ja ühiskonnaõpetus. Juba aasta lõpuks – jutt käib 2025. aastast – pidi HTM-i koduleheküljele loodama alaosa, kuhu koondatakse LGBTIQ-õpilasi puudutav toetav informatsioon õpilastele, õpetajatele, tugispetsialistidele ja lapsevanematele. Ma ei tea ausalt öeldes, kas juba on ministeeriumi lehele see informatsioon koondatud või mitte. Oleks huvitav teada, kui minister oskab meid valgustada. 

Paljudel lapsevanematel, kellele ei ole homo- ja transideoloogia maailmavaateliselt vastuvõetav, on tekkinud sellesama LGBTIQ riikliku tegevuskavaga seonduvalt põhjendatud mure usu-, veendumuste ja südametunnistuse vabaduse ning vanemlike õiguste võimaliku piiramise pärast. Sellega seonduvalt olemegi arupärimises sõnastanud kaks peamist küsimust, grupeerides küsimused kaheks. Esiteks: "Kuidas kavatsetakse LGBTIQ tegevuskava elluviimisel tagada vanemate ja õpilaste põhiseaduses sätestatud südametunnistuse vabadus ning vanemlikud õigused? Kas õpilastele ja ka nende vanematele jääb õigus keelduda nendes tundides osalemisest, kus asutakse LGBTIQ tegevuskava ellu viima? Või saavad õpilased olema kohustatud kõigis neis tundides osalema, kus osutatud LGBTIQ tegevuskava ellu viiakse?" Nii et kas on vabadus mitte osaleda nendes tundides vastavalt vanemate või õpilaste otsusele või ei ole sellist vabadust ja on kohustuslik nendes tundides osaleda ja olla koolides sellele programmile allutatud? Ja teiseks: "Mis saab kristlikest erakoolidest, millele ei ole LGBTIQ tegevuskava keskmes olev homo- ja transideoloogia usulistel ja muudel ilmavaatelistel põhjustel vastuvõetav? Kas ka sellised koolid saavad olema kohustatud LGBTIQ tegevuskava ellu viima? Või saab neile olema tagatud vabadus seda mitte teha, et säilitada truudus kooli aluseks olevatele väärtustele ja tõekspidamistele?" 

Ja ma lisan veel omalt poolt nii palju, et eks nende küsimustega seonduvalt on põhjendatud tunda tõsist muret. Nagu me nägime hiljutisest Soome ülemkohtu otsusest, kõrgeima kohtu otsusest, mõisteti süüdi Päivi Räsänen, parlamendi liige, endine siseminister, ning Juhana Pohjola, pastor, selle pärast, et nemad juba kakskümmend aastat tagasi on väljendanud oma kirjutistes seisukohti, mille kohaselt homoseksuaalne kalduvus on psühholoogilise arengu häire, kõrvalekalle normaalsusest. Nagu näeme, Soomes tõmmatakse usu-, veendumuste ja südametunnistuse vabaduse piire üha koomale, mistõttu on põhjust küsida, kas sama ideoloogilise programmi elluviimisel ka Eestis hakatakse neid piire jõuliselt koomale tõmbama. Aitäh!

Aitäh teile! Ongi koht, kus paluda Riigikogu kõnetooli auväärt haridus- ja teadusminister proua Kristina Kallas.

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Austatud arupärimise esitajad! Me oleme minu mäletamist mööda teiega sellel teemal juba ühe korra siin [saalis] arutelu pidanud, aga võib alati uuesti pidada. 

LGBTIQ tegevuskava näol on tegemist teadupärast arengudokumendiga ehk dokumendiga, mis näeb ette tegevusi riiklikul tasandil selleks, et tagada kõikidele inimestele, sõltumata nende sooidentiteedist, soolisest eneseväljendusest, sootunnustest või ka seksuaalsest sättumusest, võrdsed võimalused Eesti ühiskonnaelus osaleda, olla vaba kiusamisest ja sallimatusest ning toetada nende võimalusi nii haridussüsteemis enda maksimaalset potentsiaali realiseerida kui ka nende võimalusi olla ühiskonnaelus võrdväärsed liikmed. Tegemist on tõesti tegevuskavaga, mis on suunatud sellele, et me Eestis neid inimesi toetaksime ja kasvataksime teadlikkust selle koha pealt, kuidas nende inimeste enesetunnetust meie seas [mitte riivata] ja ka nende vastu sallimatust vähendada.

Nüüd teie küsimus selle kohta, kas õpilastele ja ka nende vanematele jääb õigus keelduda nendes tundides osalemisest, kus arutatakse LGBTIQ tegevuskava teemasid. Vastus on see, et meil reguleerib õppesüsteemis [osalemise ehk hariduse omandamise] kohustust riiklik õppekava. Riiklikus õppekavas on määratletud kohustuslikud õppeained, mille õpetamine on ette nähtud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse alusel. Õppekava tervikuna ei ole mitte kellelegi valikuline. Riiklik õppekava on standard, mitte soovituslik raamistik, ja inimõiguste jälgimine on läbiv põhimõte. Õppekava tagab, et haridus kujundab kodanikke, kes väärtustavad võrdsust, sallivust ja demokraatlikke hoiakuid. Vanem ega õpilane ei saa valida, milliste õppeainete või teemade [käsitlemisel] osaletakse ja milliste puhul mitte. Lapsevanemad ja õpilased saavad tutvuda kooli õppekavaga kooli kodulehe kaudu ja õigusaktid reguleerivad kooli koostööd lapsevanematega.

Teadupärast toimub meil kõiki kooliastmeid läbiv teadus- ja tõenduspõhine inimeseõpetuse õpetamine, mis ka tasakaalustab meediast tulenevat, sageli kallutatud infot. Midagi pole öelda, sotsiaalmeedias levib aina rohkem pornofitseeritud enesemääratluse pilt, mis on väga tõsiseks probleemiks kujunenud, sest noored inimesed on selle väga tugeva mõju all. Uuringud kinnitavad, et ka seksuaalharidus, mida inimeseõpetuse tundides Eestis lastele antakse, peab algama võimalikult vara. Nii vanemate kui ka ühiskonna negatiivne hoiak seksuaalteemasid käsitleda on pigem lastele negatiivse mõjuga ja nende arengut takistav tegur. 

Nüüd küsimus, mis saab kristlikest erakoolidest, millele ei ole LGBTIQ tegevuskava keskmes olev homo- ja transideoloogia usulistel ja muudel ilmavaatelistel põhjustel vastuvõetav. Ilmselt te teate ka ise, aga ma kinnitan siit puldist üle, et mis tahes üldhariduskooli tegevuse aluseks on riiklikult kehtestatud õppekava, mille alusväärtused ja sihiseaded on laiem ühiskondlik kokkulepe ning mis tagab iga inimese õigused ja vabadused nendes piirides, mille annavad teiste inimeste õigused ja vabadused. Erakooli õpilastele hariduse andmise aluseks peab olema riikliku õppekava alusel koostatud kooli õppekava, mis on koolis õpingute alusdokument. Kooli õppekavas peavad olema kirjas riiklikus õppekavas esile toodud kaheksa üldpädevuse kujundamise teemat, sealhulgas inimõigused ja inimeste vabadused, ning täpsustused õppekorralduses, [pidades silmas] riikliku õppekava üldpädevusi ja õppe eesmärke. Nii et erakool on kooli tegutsemisvorm, mis ei anna õigust kirjutada ennast välja haridusregulatsioonist, sealhulgas kooliastmele kehtestatud riiklikust õppekavast. 

Nüüd, inimeseõpetuse aine on selline õppeaine, kus … Kui te soovite, ma võin selle üle korrata, kuigi ma olen siin puldis seda vist ka varem öelnud, mis on inimeseõpetuse ainekava järgi eesmärk. Võin selle uuesti üle korrata, meil vist selleks aruteluks täna aega on. Inimeseõpetuse õppeaine kuulub sotsiaalainete valdkonda ja selle eesmärk on toetada õpilaste sotsiaalsete ja emotsionaalsete oskuste arengut – kõigi õpilaste, sealhulgas nende õpilaste, kelle sooidentiteet on erinev sellest, mis on teie vaates tavapärane. Ühtlasi õpitakse ennast tundma, kujundama vastutustundlikult oma suhteid, olema terviseteadlik, aus, hooliv ja õiglane. Inimeseõpetuse kaudu kujundatakse esmased teadmised sotsiaalsest võrdsusest, võrdväärsusest ning naiste ja meeste võrdõiguslikkusest ning vastavad hoiakud. 

Inimeseõpetuse ainekava osa on terviseõpetus, [tänu millele] õpilane teab, et inimesed erinevad rahvuse, soo, vaimse ja füüsilise suutlikkuse ning vaadete ja usutunnistuse poolest, ning lapsed on erinevuste suhtes sallivad. Lapsed teavad, et ühiskond kaitseb laste tervist ja heaolu seadustega. Laps ja noor kasutab terviseinfo saamiseks teaduspõhiseid allikaid ja ka spetsialistide abi. Laps või noor väärtustab positiivseid suhteid, nende loomist ja hoidmist inimestega enda ümber ning mõistab ja aktsepteerib inimliku läheduse erinevaid avaldumisviise. Ta mõistab ja aktsepteerib seksuaalse arengu individuaalsust, seksuaalse identiteedi erinevaid avaldumisvorme ja seksuaalõigusi, mõistab füüsilise, vaimse ja sotsiaalse tervise vastastikust seost ja neid mõjutavaid tegureid. Ta mõistab eluviisi, keskkonna ja pärilikkuse mõju tervisele ning tervisliku eluviisi ja turvalise käitumise tähtsust igapäevaelus ning väärtustab partnerite vastutustundlikku käitumist seksuaalsuhetes ja oskab leida infot seksuaaltervist puudutavate küsimuste kohta. 

Nii et inimeseõpetuse peamine eesmärk on suunata õpilast positiivse mõtlemise arendamisele, nii et [ta suudaks mõista] oma arengu- ja toimetulekuvõimalusi. Sealhulgas toetatakse muidugi õpilaste isikupära ja austatakse nende enda seisukohti, [suunates neid] austama ka teise isiklikke seisukohti, sealhulgas inimeste usuvabadusest tulenevaid seisukohti. 

Koolikeskkonnas on oluline, et nende arutelude juures tekiks olukord, kus mitte keegi, kaasa arvatud see inimene, kes on ennast identifitseerinud LGBTIQ-seltskonda [kuuluvana], või see inimene, kelle jaoks on tema usk oluline, ei tunneks ennast kammitsetuna, nii et ta ei saaks selles keskkonnas [luua] positiivseid suhteid oma koolikaaslastega. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Alustab Martin Helme. Palun! 

Mul juba on vererõhk kõrge. Tähendab, kõigepealt, teeme ühe asja selgeks: meil puudub igasugune laiem ühiskondlik kokkulepe selle osas, et mingite seksuaalhälvete pealesurumine lastele on kuidagigi õppekava osa. Ei ole! Pole kunagi olnud, see on teie poolt kaaperdatud haridussüsteemis nii. Te olete kehtestanud soovituslikud juhised nende seksuaalhälvete propageerimiseks, edendamiseks, pealesundimiseks. Eesti on kõigi aegade kõige suuremas iibekriisis. Mul on lihtne küsimus: kas te kunagi kordagi ei ole mõelnud selle peale, et nende seksuaalhälvete propageerimise asemel võiks riik – see tähendab ka HTM – kehtestada paljulapseliste perede edendamise soovituslikud juhised, metodoloogia ja materjalid, et suunata väärtusruumi näiteks sotsiaalõpetuse tunnis, ajaloo- ja inimõpetuse tunnis, ühiskonnaõpetuse tunnis, et toetada ja informeerida õpilasi, õpetajaid, tugispetsialiste ja lapsevanemaid ning kui vaja, siis muuta neidsamasid õppekavasid seadusega? Kas te selle peale kunagi mõelnud ei ole …

Aitäh! 

… et ühiskonna prioriteedid on kuskil mujal?

Aitäh küsimuse eest! Lihtsalt faktitäpsuse huvides. Mina ei ole ühtegi ainekava kehtestanud. Minu teada viimati nii õppekavasid kui ainekavasid värskendati 2022. aastal. Nii et mina ei ole mitte midagi muutnud. Nii nagu see ainekava on olnud, nii ta on olnud, ja ma arvan, et see on väga hea ainekava, selles ei olegi vajagi midagi muuta. Nii et ei ole näinud vajadust muuta. 

Paljulapselisi peresid või laste saamist [puudutavad] hoiakud tulenevad sellestsamast seksuaalkasvatusest, mida koolis antakse. Kui meil ei ole seksuaalkäitumises teadlikkust, kui see noortel ei arene välja, siis ma arvan, et ka lapsevanema teadmised lapsevanemaks olemisest ja partnerlussuhetes olemisest jäävad puudulikuks. Lapsed soovivad kasvada turvalises keskkonnas, sünnivad turvalisse perre, seal, kus on partnerlussuhted, kus on inimsuhted, positiivsed suhted üksteise vahel. Ka seda tegelikult seksuaalkasvatuse teemasid käsitledes inimeseõpetuse aines puudutatakse: kuidas luua turvalisi positiivseid suhteid, sealhulgas partnerlussuhteid, milline on seksuaalkäitumine, mis on selle tagajärjed, milline on vastutus. Ka seal kujundatakse neid hoiakuid, sealhulgas hoiakuid, mis puudutavad laste saamist.

Varro Vooglaid, palun!

Aitäh! Kas ma saan õigesti aru? Tahan, et asi oleks väga selge ega kaoks paljusõnalisusesse. Esimesele küsimusele te vastasite, et vanematele ei jää võimalust otsustada, et nende lapsed ei pea osalema nendes tundides, kus viiakse ellu LGBTIQ tegevuskava järgset programmi, kuna need on kohustuslikud ained: ajalugu, inimeseõpetus, ühiskonnaõpetus. Saan ma õigesti aru, et vanematele seda õigust ei jää? Kui õppekava näeb ette, et sellist programmi edastatakse, siis vanemad peavad seda aktsepteerima. Ja teiseks: kristlikele erakoolidele ei jää vabadust mitte edastada LGBTIQ tegevuskava, viia seda ellu õpilastele suunatud tundides? 

Kui ma sain nendest asjadest õigesti aru ja see nii on, siis ma küsin teie käest: mis juhtub nende vanematega, kes ütlevad, et aga mina ei luba oma lapsi nendesse tundidesse, kus see tegevuskava ellu viiakse? Ja mis saab nendest kristlikest erakoolidest, kes ütlevad, et meie, tuginedes oma põhiseaduslikule usu-, veendumuste ja südametunnistuse vabadusele, keeldume seda tegevuskava tundides ellu viimast?

Aitäh küsimuse eest! Võib-olla te pahandate mu peale, see on ebaviisakas, aga ma küsin küsimusega vastu. Ma vastan teie küsimusele ka (Saalist sekkutakse.) …

Anti Poolamets, ärme palun … 

… aga ma keskendun korra lihtsalt puhtalt sisuarutelule, sest ma loodan, et teil on huvi selle sisuarutelu vastu. (Saalist öeldakse midagi.) 

Ärme palun dikteeri ettekandjale praegu ette! 

Ei tohi keelduda õppekavas ette nähtud kohustuslikest ainetest, neist loobuda. Nii, nüüd ma küsin vastu. Mis siis, kui see usuvabadusest tingitud lähenemine puudutab näiteks naiste õigusi? Väga palju on religioone, mis naiste õigusi väga fundamentaalselt piiravad. Nende väärtusruum läheb väga fundamentaalselt risti vastu sellega, mis on meil Eestis konsensusena saavutatud naiste õigusi puudutav väärtusruum. Sellisel usuvabadusel on Eesti ühiskonnas ka piirid. 

Piirid lähevad inimõiguste pealt ja selle pealt, mis meil on põhiseaduses kirjas inimväärikuse kohta, inimese vabaduse kohta olla tema ise. Ma arvan, et [piirid lähevad] ka selle põhimõtte koha pealt, et inimesi ei [tohi] kiusata taga selle tõttu, milline on nende seksuaalne sättumus. See on ammu juba ühiskonna konsensusena kehtestatud põhimõte Eestis. Meil on seadustatud ka nende inimeste abielu. Me aktsepteerime seda. Meil on ühiskonnas täiesti norm see, et me seksuaalse sättumuse järgi inimesi taga ei kiusa. 

Nii et usulistel veendumustel on piirid. [Need ei tohi] takistada teiste inimeste vabadusi realiseerimast, [need ei tohi teiste inimeste] vabadusi kitsendada.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! No tegelikult siin tulebki välja, et mingit sõnaõigust kellelgi ei ole. Nii nagu see tegevuskava ette näeb, tuleb nendest tähekombinatsioonidest teha tundides ülevaade. See on riiklikus õppekavas kirjas. 

Nüüd, tegevuskava. Kas teil on mingit [teadmist], millal tulevad need soovitused, et koolid peavad hakkama neid rakendama? Või on need lülitatud juba praegusesse õppekavasse, nii et nendest tuleb rääkida? Et oleks asi selge: kas see tegevuskava, mis eelmine aasta vastu võeti, on juba rakendatud selle aasta riiklikusse õppekavasse ja neid teemasid [käsitletakse] õpilastega juba praegu, alates põhikooliõpilastest, kes on vanuses alates 10. eluaastast ja juba natukene asjadest jagavad, kuni gümnaasiumi lõpuni? 

Aitäh! Ei oska teile öelda, et oleks õppekavasid muudetud või et oleks õppekavadesse mingeid muudatusi seoses sellega sisse viidud. Seda ei ole tehtud. Tegevuskava või see arengudokument [sisaldab] õppeprotsessi kirjeldusi, mis ei ole õppekava osa. Need on õpetajatele õppeprotsessi kirjeldused, mis selgitavad, kuidas teatud teemasid tunnis käsitleda: kuidas lõimida erinevaid teemasid ja kuidas, milliste nüanssidega keerulisi teemasid käsitleda. Need on didaktilised nõuanded õpetajatele. Neid ei ole mina kinnitanud ja neid mina ka ei kinnita, sest need on didaktilised materjalid.

Evelin Poolamets, palun!

Ikka väga ideoloogiliseks ja jaburaks läheb see teie jutt ja see ideoloogia, sest tegelikult neid LGBTIQ tegevuskavasid tuleb rakendada ajaloo ja ühiskonnaõpetuse tundides. Te võib-olla ei kujuta ette, kuidas see õpetus käib. Mul on kooliealine tütar ja tema on mulle jutustanud, kuidas käib see õpetus, seksuaalkasvatus, mille kohta te ütlesite, et see peab võimalikult vara algama. Ma ei tea, kui vara – kas esimeses või teises klassis peavad lapsed tervisemuuseumis õppima puidust peenisele kondoomi peale panema. Kusjuures mu lapse sõbranna on kristlane, tal on seda väga ebameeldiv teha, sest tema meelest on see patt. Ma olen näinud ka lapse tunnikontrolli, kus lapse käest on küsitud, kes on panseksuaal. Minu lihtne küsimus teile ongi, et kas teie teate, kes on panseksuaal. 

Aitäh! Ei tea. Ma arvan, et ma ei hakka seda debatti siin avama. (Vahelehüüe.) Ei, ma ei tea, aga ma ei hakka seda debatti teiega avama. (Vahelehüüe.) Ei, see ei ole selles mõttes … (Naerab.)

Rain Epler, palun! 

Aitäh! Proua minister! Ma tulen tagasi kolleeg Vooglaiu küsimuse juurde, ja just selle pärast, et te küsimusele tegelikult jätsite vastamata. Küsimus oli ju selles, et kui on kristlik erakool ja seal õppivate laste vanemad konsensuslikult lähtuvad põhimõtetest, mis absoluutselt ei ole kooskõlas – või noh, "absoluutne" on võib-olla liiga tugev sõna, aga valdavas osas ei ole kooskõlas – teie tegevuskavaga. Tegelikult Vooglaid küsis ju seda, kas [seda] tohib või ei tohi. Te nagu pool küsimust vastasite ära, et ei tohi irduda riiklikust õppekavast, aga küsimus oli selles, mis saab, kui irdutakse, millised on tagajärjed, milline on sanktsioon. Sest tavaliselt, kui riik kehtestab reegli ja seda ei täideta, siis sellele järgneb mingi sanktsioon. Palun vastake sellele küsimusele, ka see teine pool ära. Mis siis saab, kui ei täideta?

Te võitlete kristlike erakoolide õiguse eest hälbida Eesti riiklikust õppekavast. Samasugune küsimus tekib … (Saalis reageeritakse häälekalt.) Ma vastan teie küsimustele, laske mul vastata. (Juhataja helistab kella.) Täpselt samasugune küsimus tekiks, kas te islami fundamentalistlikel erakoolidel Eestis lubaksite hälbida Eesti riiklikust õppekavast. Kas te lubaksite Vene imperialismi [ülistavatel] erakoolidel hälbida Eesti riiklikust õppekavast? Ei, mitte ühelgi erakoolil ei ole lubatud hälbida Eesti riiklikust õppekavast. See, mis on Eesti riiklikus õppekavas kirjutatud ette kohustuslikuna, on kõikidele koolidele kohustuslik. Kui kool ei täida riiklikku õppekava, siis tuleb küsimärgi alla selle kooli koolitusloa [nõuete] täitmine.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Head kolleegid, Riigikogu liikmed, ma saan aru, et te olete kärsitud. Ma tean, mida te tunnete, sest mina olen ka suhteliselt kärsitu, aga siiski, ärme liiga paljuga vahele segame. Aga aitäh, lugupeetud minister, rohkem teile küsimusi ei ole.

Ja nüüd küsin, kas Varro Vooglaid soovib kasutada oma eesõigust esmalt kõneleda või anname registreerimise järjekorras. Varro Vooglaid, palun! Ikkagi džentelmenid on siin saalis ju.

Suur tänu! Ma kasutasin siiski oma privileegi arupärijate esindajana esimesena pulti tulla ja rääkida. Ja ma arvan, et see vist ei ole kuidagi mittedžentelmenlik, kuigi järgmine [sõna] küsinu on naisterahvas.

Ma arvan, et täna oli meil päris informatiivne koosviibimine siin selle arupärimise teema arutamisel. Selles mõttes, et küsimusi oli ju põhimõtteliselt kaks. Esimene küsimus oli see, kas vanematele jääb alles põhiseaduses tagatud usu-, veendumuste ja südametunnistuse vabadus, [kas neil on õigus] mitte lubada oma lapsi nendesse tundidesse, kus viiakse ellu seda LGBTIQ ideoloogilist tegevuskava.

Minister vastas korduvate küsimuste peale, et ei, vanematele sellist õigust alles ei jää. Kui seda tegevuskava viiakse ellu kohustuslike tundide raames, nagu ajalugu, inimeseõpetus ja ühiskonnaõpetus on, siis vanematel ei ole [õigust] oma lapsi nendest tundidest ära võtta. Küsimusele, mis nendest vanematest saab, kui nad sellest hoolimata ei luba oma lapsi nendesse tundidesse, me vastust ei saanud. 

Tegelikult, kui minister suvatseb veel kord pulti tulla, siis ta võikski ikkagi sellele küsimusele ka ära vastata. Kui on ikkagi konkreetsed inimesed, kui näiteks mina ütlen, et ma ei luba oma lapsi nendesse tundidesse, kus viiakse ellu LGBTIQ tegevuskava, siis mis ikkagi saama hakkab? Kas riik vaidlustab minu vanemlikud õigused või võetakse mingisuguseid muid meetmeid kasutusele? See ei ole mingisugune teoreetiline küsimus. See on asi, millele oleks vaja selgelt vastata, et me [teaksime,] millega me siis kodanikena silmitsi seisame selles olukorras. Ühtlasi on siis teada ka see, kas tuleks hakata valmistuma Eestist emigreerumiseks või on siiski mingi võimalus jääda Eestisse elama, ilma et peaks oma südametunnistuse vabadusest ja usulistest ja moraalsetest veendumustest lahti ütlema. (Saalist öeldakse midagi, Varro Vooglaid naerab.) Your words not mine.  

Aga teine küsimus oli see, mis saab kristlikest erakoolidest, kes ütlevad, et me ei ole nõus oma usulistele veendumustele tuginedes hakkama allutama lapsi sellisele ideoloogilisele programmile, mida viib ellu see LGBTIQ tegevuskava. Lapsevanemad ise on asutanud need koolid, tulles kokku oma religioossete ja moraalsete veendumuste ümber koondununa. Nad on ise pannud oma lapsed nendesse koolidesse. Ja nüüd siis Reformierakonna ja Eesti 200 osalusel toimiv valitsus kirjutab neile ette, et selleks, et te saaksite jätkuvalt riiklikku rahastust oma erakoolile, te peate hakkama ellu viima seda riiklikult ette kirjutatud LGBTIQ tegevuskava.  

Minister vastas nii minu küsimusele kui ka kolleeg Rain Epleri küsimusele ikkagi täiesti selgelt – mina sain nii aru ja lükatagu ümber, kui ma eksin –, et kui need koolid ei ole nõus seda LGBTIQ tegevuskava ellu viima, siis nad kaotavad riikliku rahastuse ja tegevusloa üldse. Mitte ainult et nad võivad siis tegutseda ilma riikliku rahastuseta, vaid nad ei või üldse tegutseda, sest neilt võetakse ära tegevusluba. See on väga informatiivne! 

Minister muidugi ütles, et see tuleneb kuidagi sallivuse [eesmärgist], aga mina ütleksin vastupidi, et see on ju äärmuslik sallimatus. Sallivus oleks see, et me näitame üles, et meil on ühiskonnas erinevatel inimestel erinevad veendumused ja me ei suru peale ühte keskset maailmavaatelist õpetust. Muu hulgas ei suru peale seda, et me peame lapsi hakkama töötlema kooskõlas selle LGBTIQ tegevuskavaga.

Siin on väga oluline tähele panna, kuidas tõde pööratakse pea peale. Seda, mis on tegelikult äärmuslik sallimatus ja ideoloogiline diktatuur – me ütleme vanematele, et te peate andma oma lapsed selle ideoloogilise töötlemise teenistusse, ja me ütleme erakoolidele, et te peate hakkama seda ideoloogilist programmi lastele suunatuna ellu viima –, nimetatakse suureks sallivuseks. Aga seda, kui me apelleerime sellele, et vanematele peaks jääma vabadus ise otsustada, kas lubada oma lapsi sellisele ideoloogilisele töötlemisele allutada, ja et ka kristlikele erakoolidele peaks jääma alles vabadus ise otsustada, kas allutada lapsi sellisele töötamisele, nimetatakse sallimatuseks. Kujutage ette! Ehk siis tõde on pööratud risti vastupidiseks.

Ja see ongi see, mida me nimetame ideoloogiliseks diktatuuriks. Riiklike sanktsioonide ähvardusel hakatakse peale suruma sellist programmi, võimalik, et vanemlike õiguste äravõtmisega ähvardades, võimalik, et kristlike koolide tegevuslubade lõpetamisega ähvardades.  

Ma tegelikult tänan ministrit selle ausameelsuse ja avameelsuse eest, millega need asjad said välja öeldud. Ma muidugi kutsun kõiki kristlikke erakoole ja kõiki kristlasi Eesti ühiskonnas pöörama sellele nüüd tõsist tähelepanu. See on väga tõsine ohumärk. Ärgem üllatugem, kui mingil hetkel hakkabki järg jõudma sinnani ...  

Palun lisaaega! 

Kolm minutit lisaks. 

... kui mingil hetkel hakkabki asi jõudma sinnamaale, et teilt hakatakse vanemlikke õigusi ära võtma, kui te ei ole nõus oma religioossetest ja moraalsetest tõekspidamistest lahti ütlema, ja hakataksegi neid koole, mille asutamises te olete ise kaasa löönud, päriselt kinni panema või neilt esimese sammuna riiklikku rahastust ära võtma. See kõik on ettenähtav. 

Minister on täna meile selgelt öelnud, et see kõik tuleb, kui selle ideoloogilise programmi elluviimine jätkub. Tegelikult tuleks selles olukorras valmistuda tõsiseks võitluseks selle valitsuse ja, mis seal salata, ka selle valitsuse käsutuses olevate riiklike organite vastu. Me ei saa lubada, et meilt võetakse vanemlikud õigused ära ja meie lapsi hakatakse käsitlema justkui mingisuguse riikliku omandina, keda riigil on õigus ideoloogiliselt töödelda, hoolimata sellest, et vanemad ei ole nõus selle ideoloogilise programmiga, mida neile peale surutakse. 

See olukord on väga-väga tõsine ja ma kutsun küll kõiki lapsevanemaid, eriti kristlastest lapsevanemaid ja teisi lapsevanemaid, kellele ei ole kogu see homoideoloogiline programm vastuvõetav, koonduma ja seisma vastu sellele programmile, mida Reformierakond ja Eesti 200 ellu viivad. Aitäh!

Suur tänu! Et ei oleks kaksipidi mõtlemist: otse loomulikult, arupärijate esindajal on õigus kõneleda esimesena, see on arupärijate esindaja privileeg. Nii et Varro Vooglaiul oli igati õigus esimesena kõneleda, [enne kõlanu] oli lihtsalt juhatajapoolne pakkumine.

Aga järgnevalt Züleyxa Izmailova, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Siis, kui see arupärimine esimest korda päevakorras oli ja te selle tagasi võtsite, arvasin ma siiralt, et jumal tänatud, mõistus tuli koju, südametunnistus on ikkagi olemas. Aga ei! Täna on mul teie pärast jälle väga piinlik ning ma kohe selgitan, miks.

Riigikogu on jätkuvalt Eesti demokraatia sümbol ja see peaks olema koht, kus vaieldakse argumenteerides, mitte inimesi rünnates. Ma ütlen otse, et selle kõnepuldi kasutamine vaenu külvamiseks, nagu teie seda teete, inimeste eraellu tungimiseks ning ühiskonna lõhestamiseks ei ole väärikas. Eestis kehtib abieluvõrdsus juba üle kahe aasta ja see on meie riigi küpsuse ja vabaduse märk. Meeldib see teile või mitte, proovige leppida. 

Aga nüüd on tagumine aeg, et haridus- ja õigusvaldkond käiksid selle väärtusruumiga ühte sammu, et kool oleks turvaline kõigile lastele, et õpetajatel oleksid võimalused ja selge tugi ning et õiguskeskkond ja teenused oleksid päriselt kaasavad, mitte ainult paberil. Olgem ausad, vaenu õhutamine ei muuda ühtegi täiskasvanut heteroks, kuigi te võib-olla tõesti mõtlete nii. Küll aga teeb see väga haiget neile, kes on alles õrnas eas, näiteks noortele ja lastele, kes niigi otsivad enda kohta vastuseid ja koguvad julgust, et selles maailmas elada.

Euroopa Liidu … Kuulake nüüd, palun! Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti uuring näitab, et Eestis mõtles märkimisväärne osa LGBT+ inimestest aasta jooksul sageli või pidevalt enesetapule. Me teame ka seda, et noorte suitsiidid on Eestis väga valus reaalsus. Ja kuigi LGBT+ noorte enesetappude täpset arvu avalik statistika ei erista, ei tee see teemat vähem tõsiseks. Seepärast ma küsin, kas te, mehed, üldse tajute oma sõnade jõudu või puudub teil igasugune vastutustunne. Kui kellegi laps, kas või teie enda oma, on mittehetero, kas ta on siis inimesena vähem väärtuslik? Ma ütlen, et ei ole. Ükski laps ei ole vähem väärt, laps on laps. Ja meie kohus on teha poliitikat, mis hoiab ühiskonda koos, mitte ei tee haiget neile, kes meilt kui täiskasvanuilt ootavad seda, et me kaitseksime neid ja hoolitseksime nende eest.

Ja palun lõpetage see vaenu külvamine! Lõpetage inimeste eraellu tungimine! Meil on vaja viia Eesti haridus- ja õiguskeskkond päriselt kaasaegseks ja kaasavaks, nii et iga inimene saaks siin väärikalt ja turvaliselt elada ja kasvada. Ma palun teid, näidake eeskuju! Olge mehed, lõpetage laste ja noorte kiusamine! Aitäh!

Martin Helme, palun! Mulle väga meeldib põhimõte, et rünnake seisukohti, aga mitte inimest. See on lihtsalt … (Kõneleja ütleb, et proovib kaheksa minutiga hakkama saada.) Jaa, kaheksa minutit.

No jah, siin oli just üleskutse mitte minna isiklikuks. Aga nüüd ma pean ikkagi minema. Vaat sellepärast ei olegi vasakäärmuslastest mitte millekski mitte kunagi kasu. Hommikul käis Zuzu siin puldis ja hingestatult võitles pedofiiliaepideemia vastu Eestis, aga õhtul tuleb pulti ja kaitseb sellesama fenomeni teist poolt emotsionaalselt nõretavalt. Räägib meile, kuidas ei tohi eraellu sekkuda, ja siis tahab meie eraellu, meie lastekasvatusse sekkuda. No see lihtsalt ei klapi! Neil on kõik peas sassis. 

Aga tuleme nüüd selle LGBTIQ asja juurde. Ja see ei ole üldse naljakas asi. Ma tahan muidugi teha märkuse minister Kallasele, kes hakkas meile siin rääkima, et on väga palju religioone, mis suhtuvad naistesse halvasti ja ahistavalt. Ma pean ütlema, et ei ole. On ainult üks suur religioon, mis on naistevihkaja, ja see on islam. Teie panete kõik ühte patta ja islami samale pulgale kristlusega, mis on traditsiooniline Eesti ja kogu lääne kultuuriruumi religioon. Selles ei ole lubatud üheksa-aastastega abielluda, ei ole lubatud naisepeks, ei ole lubatud aumõrvad, ei ole kohustuslik burkat kanda ja kõik muu, mis islamis on. Kristluses seda ei ole. Millega te võitlete? Ja miks te toote meile näiteks islamit? Kui te tahate islami probleemi lahendada, siis see probleem lahendatakse piiri peal. Selle asja nimi on immigratsioonipoliitika. Aga selline lame ja nõme demagoogia näitab, et teil tegelikult ei ole argumente. 

Õpetus on meil siin selline, eks ole, on soovituslikud juhised. Kõigepealt on meil valitsus, kes on võtnud vastu mingisuguse tegevuskava seksuaalhälvete propageerimiseks, edendamiseks, normaliseerimiseks ja pealesurumiseks. Sellele järgnevad haridusministeeriumi soovituslikud pedagoogilised juhised, millega kaaperdatakse õppekavad. Minister ütleb meile, et 2022. aastast alates ei ole õppekavasid muudetud, tema õppekavasid muutnud ei ole. Aga ta tuleb ja teeb mingid soovituslikud juhised ja see kaaperdab ära ajalootunni, ühiskonnaõpetuse tunni, inimeseõpetuse tunni, sotsiaalteadused, muudab õpetajate tegevusvabaduse klassi ees ainet andes, koolide tegevusvabaduse klassi ees ainet andes tegelikult mitteeksisteerivaks. Koolides kehtestatakse äärmusradikaalne seksuaalideoloogia, ilma et seadust oleks muudetud. Ilma et seadust oleks muudetud, annab [minister] väikese paberikesega soovituslikud juhendid ja ütleb sinna juurde, et kui koolid seda ei järgi, siis võtame tegevusloa ära, koolitusloa ära. 

Kui lapsevanemad oma lapsed koolist ära võtavad, siis selle kohta on seadus olemas. Me kõik teame, kuigi ta ei öelnud välja seda seadust. Kõigepealt saate trahvi, kui trahvi ei maksa, siis võetakse teilt lapsed ära. See toimub ju juba lääneriikides, kus see programm on edenenud meist kümme aastat kauem. Norras, Inglismaal ja Saksamaal võetaksegi lapsed käest ära vanematelt, kes ei luba oma lastele õpetada seda nimistut seksuaalhälbeid kui midagi normaalset. 

Nüüd, mõtleme, kuhu me siis välja oleme jõudnud. Põhiseaduses on kirjas mitu väga ilusat asja. Esiteks, lapsed on lapsevanemate omad. Laste kasvatamine, laste väärtusruum – see on kõik lapsevanemate vastutus. Ja mitte lihtsalt vastutus, vaid absoluutne prerogatiiv. Lapsed ei ole riigi omad – see on totalitaristliku riigi mõtteviis, et lapsed on riigi omad. 

Aga meil ongi totalitaristid, äärmusvasakpoolsed võimul, kes kuulutavad lapsed riigi omaks. Laste väärtusruumi suunamine, laste ja ühiskondliku väärtusruumi suunamine tehakse ministri soovituslike juhistega, kaaperdades õppeprogrammid, õppekavad mingisuguseks selliseks ideoloogiaks, milles kunagi ei ole kokku lepitud. 

Minister ütleb, et meil on laiem ühiskondlik kokkulepe selles osas. Ei ole! Meil ei ole mingit ühiskondlikku kokkulepet selles osas, nagu Zuzu meile siin enne ütles, et saage üle, homoabielud tegime ära. Ei saa üle! Homoabielud keerame tagasi, igal juhul keerame tagasi! Kogu selle LGBTIQ asja keerame tagasi, nii nagu Ungaris kunagi otsustati, et seda me oma lastele teha ei luba, koolidesse ei lase, lasteaedadesse ei lase, haridusse ei lase, meediasse ei lase. Seda ideoloogiat meie ei lase oma lapsi mürgitama! Vaat seal on ühiskondlik kokkulepe selles osas. Ja mina olen täiesti veendunud, et meil on samasugune ühiskondlik kokkulepe samamoodi. See, mida teie teete, on ühiskonna lõhestamine, võimu kuritarvitamine, põhiseaduse rikkumine. 

Nüüd põhiseadusest veel. Põhiseaduses on kirjas, et kõigil inimestel on südametunnistuse vabadus, kõigil inimestel on usuvabadus. Meil on õigus öelda, et ma ei luba oma lastele seda õpetada. See on põhiseadusega kaitstud. Põhiseaduses on ka sõnavabadus kirjas, seegi on põhiseadusega kaitstud. Meil on õigus öelda õpetajatele, kasvatajatele ja haridusministrile, et me ei ole nõus sellega, me ei luba seda õpetada. Nii on, ja te ei tohi meid selle eest kuidagi sanktsioneerida, kuidagi karistada. 

Nüüd, ma tulen korra tagasi selle juurde, mis mu küsimus oli. Mis on meie valitsuse prioriteedid? Eesti on kõigi aegade sügavaimas iibekriisis. Eelmises arupärimises rääkis meile kaitseminister Hanno Pevkur, et vahest tuleb hakata tüdrukuid ajateenistusse võtma, sest poisse lihtsalt ei jätku. Kõigi aegade kõige suurem iibekriis on, rahvas lihtsalt sureb välja. Ja millega tegeleb meil valitsus? Mitte sellega, et suunata väärtusruumi, kus paljulapseline pere oleks ideaal, kus püsiv kooselu – ühe naise ja ühe mehe vaheline püsiv kooselu, kus nad oma ühiseid lapsi kasvataks – oleks ideaal, mida toetaks nii maailmavaateline kui ka, ütleme, hoiakuline väärtusruum ümberringi ja ka riiklikud kõikvõimalikud meetmed. Seda meil ei tehta. Vastupidi, meil on valitsus, kes võtab ära lastetoetusi, kehtestab automaksu ja võtab ära kodustelt vanematelt tervisekindlustuse ja nii edasi. See ei ole meie riigi prioriteet. Vaadake ise, kuidas hakkama saate! 

Meie riigi prioriteet on edendada nende üksikute väheste inimeste isikliku mure lahendamist kogu ühiskonna pekki keeramisega, kes on teie lemmikuks välja valitud. Lemmikuks olete te nad välja valinud sellepärast, et [meil lähtutakse] klassikalisest marksismist: kes keda? Meil on rõhuja klass, meil on rõhutav klass. Rõhuja klass on heteroseksuaalne normaalne inimene, rõhutav klass on mingisugused perverdid. 

Ja vot, siis on klassivõitlus. Valitsus kasutab seda klassivõitlust – klassikalist klassivõitlust! – selleks, et rammida laiali kõik ühiskondlikud väärtused, kõik ühiskondlikud struktuurid, mis takistavad neil võimu teostamast ja omamast. Meilt kõigilt tuleb raha ära võtta, meilt tuleb lapsed ära võtta, meilt kõigilt tuleb ära võtta südametunnistuse vabadus ja sõnavabadus. See on see, mida te teete! Me oleme tagasi Nõukogude ajas, kus ajaloo- ja ühiskonnaõpetus oli klassivõitluse põhiline ideoloogiline rammraud. Vot seal me oleme, Kristina Kallas, teie juhtimisel. Õudne!

Aga ikkagi aitäh teile! Anti Poolamets, palun!

Täna on üks huvitav istung, huvitav istungipäev. Ainukene, mis siin [minevikust] kangastuks, oleks suur Lenini bareljeef, justkui oleks ajas tagasi läinud. Mis puudutab hullusi, siis ma usun, et Riigikogu aseesimees mäletab Soontagana [kolhoosi] parteikomiteest ka neid hetki, kui lihtsalt aeti lolli juttu – haruldaselt lolli juttu, aga tehti kaasa. Tehti kaasa! Teie Soontagana sovhoosi partorgina pidite seda kaasa tegema ja tegite kaasa. Ja te teete seda jälle kaasa! Kas teil ei ole selles halvas seltskonnas kuidagi imelik olla? Te teete kaasa! Need noored vaprad marksistid, kes meil siin esinevad – te teete nendega seda mängu kaasa. Te pole enam esimeses nooruses, aga te olete jälle tagasi selles punktis, kus noored marksistid hõiskavad, ajavad hullu juttu, ja te peate nendega olema ühes meeskonnas. Õudne, õudne kogemus, härra Riigikogu aseesimees, õudne! Ma ei soovita teile seda. Ma ei tea, minge sellest koalitsioonist välja ja kuidagi proovige oma südametunnistust hoida. 

Igal juhul täna me kuulsime kahe pühendunud marksisti ettekannet siin: Kristina Kallas ja Züleyxa Izmailova. Ma tundsin Nõukogude võimu külma hingust, nagu Olga Lauristin ise oleks siin ärritunult kõnelenud. Nõuti sõnavabaduse kinnipanekut, sõnavabaduse mahasurumist, täpselt klassivõitluse doktriini järgi. Marksism on ikka neetult visa hingega ja seda on valus vaadata. Ja mõned käivadki punase lipsuga kogu aeg, neile meeldib punane värv. 

Ma võtsin arvuti kaasa, et proovida täpne olla mõningates terminites. Vikipeedia selgitab, mis asi on ajupesu. Ajupesu on süstemaatiline püüdlus panna kedagi omaks võtma teatud pettust, teatud juhist või doktriini, tavaliselt märkamatult. See on ka termin, mis viitab üldiselt psühholoogilistele tehnikatele, mis manipuleerivad tegevuse või mõttega inimese tahte, soovi või teadmiste vastaselt. See püüab kahjustada individuaalseid või grupihoiakuid, tugiraamistikke, uskumusi, väärtusi ja lojaalsust, näidates, et praegused mõttemustrid ja hoiakud on valed ja vajavad muutmist. No seda need revolutsionäärid siin teevadki. 

Ja nüüd meil on teadusminister, kes külvab kõige ogaramat ebateadust. Kõige ogaramat ebateadust, mida suure pingutusega on võimalik kuskilt sotsiaalteaduskondade alamkihtidest välja kaevata! No mis on siis ebateadus? Ebateadus on tegevus, väited või praktikad, mida esitatakse teaduslikuna, kuid mis tegelikult ei vasta teaduse standarditele ja meetoditele. Lihtsamalt öeldes: see maskeerub teaduseks, kasutab teaduslikku keelt ja uuringuid, kuid ei järgi teaduslikku meetodit. Ka kasutab see teaduslikku žargooni. 

Meil on teadusminister, kes räägib, et on sotsiaalsed sood ja et selles suhtes on teaduslik konsensus. Kuulge, minge minema oma Eesti 200-ga! Minge laiali! Te ju rühite null protsendi poole. Te esitlete end siin revolutsionäärina, kes kamandab kõiki, kes esitleb oma sotsiaalseid sugusid, ja tüürite järjekindlalt nulli poole. Aga nõuate Eesti riigi uskumist. Te olete nullitüdruk, te olete ebateaduse esiapologeet, minge ära, ausõna! Null protsendi, ühe protsendi partei ei tohi siin valitseda. Kas te naerate enda üle?

Hea kolleeg, te siin praegu eksite. Kõik 101 Riigikogu liiget on saanud mandaadi, nii et ei ole põhjust öelda reitingu järgi, mis on täna, et mõnel inimesel ei ole mandaati. Kõikidel Riigikogu liikmetel on mandaat. Nii et selles mõttes on teie väited täiesti ebakohased.

Just! Ja teie istute selle null protsendi parteiga siin koos, teie kui teenekas partorg teate, et marksism on parim õpetus. Ikka istute siin marksistidega koos. Häbi teil ei ole!

Palju jõudu teile! Palju jõudu teile! 

Minge oma Soontagana kolhoosi tagasi! Aitäh!

Seekord ei ole küll põhjust aitäh öelda. Aga, Rain Epler, palun! (Saalist öeldakse midagi.) Jaa, aga kui rünnatakse, head kolleegid, siis ma olen tõepoolest ... Need on väga ebakohased väited. Te räägite reitingust. Kõik 101 Riigikogu liiget on saanud mandaadi ja selle järgi on valitud. Ja [ei sobi] niimoodi, et keegi ei meeldi äkki ühel hetkel ja siis ütleme, et minge ära. (Pahased hääled saalis.) See ei ole kohane. See ei ole kohane! (Saalis räägitakse vahele.) Te ütlete, minge ära. Ei ole põhjust ära minna! (Sekkumine jätkub.) Olen kategooriliselt sellele vastu, et keegi seab kahtluse alla ühe või teise Riigikogu liikme, antud juhul Kristina Kallase volitused. Kõik 101 on saanud mandaadi. Kuhu me sellega välja jõuame, kui ütleme, kui kellegi reiting äkki langeb, et nüüd mingu teilt kolm tükki ära. EKRE reiting on langenud. Kas me ütleme, et teilt peaks ka mõned ära minema? See ei ole korrektne ju.

Mõned läksid.

Aga, head kolleegid, lõpetame selle. Rain Epler, palun! (Pahased kommentarid saalis.) Rain Epler, palun! (Helistab kella.) Teil on olemas võimalused valitsusele avaldada umbusaldust, tehke seda, kui te olete nii tugevad. Rain Epler, palun! (Ärritunud hääl kohalt.) Palun vaikust! Palun vaikust, härra Vooglaid! Palun vaikust! (Lärm saalis.) Jaa, ja sekkun ja edaspidigi sekkun. Edaspidigi sekkun. (Lärm ei lõpe.) Ei, ei vabanda. Rain Epler, kas te soovite oma kõnet alustada? Palun!

Ma siin ootan, et saabub mingi vaikus. (Varro Vooglaid kohalt: "Miks sina võid kõne ajal …?")

Jaa, loomulikult, sellepärast et mina juhatan istungit ja minul on õigus ka sekkuda, kui käitutakse ebakorrektselt. (Varro Vooglaid kohalt: "Kõne ajal ka või?") Jah, loomulikult on õigus. Jah, loomulikult on õigus! Kui te ei räägi päevakorrapunktist, on ju, kui te esitate väiteid, et kellelgi pole mandaati, need on täiesti ... Ma enne ütlesin, et rünnake seisukohti, aga mitte inimest. (Pahased hüüded saalist.) Väga inetu käitumine! Väga inetu käitumine! (Varro Vooglaid hüüab midagi vahele.) Jaa, võtangi selle õiguse. Saa istungi juhatajaks, on sinulgi õigus sekkuda vahele, saa see mandaat ja siis. (Varro Vooglaid kohalt: "Istungi juhataja pädevusel on ka piirid, sa ei või ükskõik mida teha.") Ma ei teegi ükskõik mida. Jaa, mul oleks emotsiooni seitse korda rohkem teha, aga ma hoian seda vaka all, ma ei sekku. (Vahelehüüded jätkuvad.) Ma ei sekku sellesse. Ma palun, istu nüüd oma koha peal ja austa reegleid. 

Rain Epler, palun!

Hea debatt oli, ma ütleks. Oleks hea, kui see ka stenogrammi jõuab. Ma ei tea, kas kõik jõuab, kui mikrofonid sees ei ole. Aga ma, Toomas, võib-olla tulen sulle selles mõttes appi, et mina sõnastaksin oma ettepaneku niimoodi, et sul ei oleks põhjust siin mingitele formalistlikele argumentidele [toetudes] temaga vaielda. Ma ütleksin, et Reformierakond ja Eesti 200 minu arusaamist mööda, minu ettepaneku kohaselt võiks valitsusest ära minna, sõltumata reitingust. 

Aga nüüd ma lähen oma kõne juurde. Minu küsimus ministrile oli selline: kui näiteks kristlik erakool ütleb, et ta ei soovi seda LGBTIQ+ tegevuskava oma koolis ellu viia ja sellest tulenevaid õppeprogrammi osi seal koolis esitada, siis mis selle kooliga edasi saab? Ministri vastus algas niimoodi: te võitlete kristlike erakoolide õiguse eest mitte täita riiklikku õppekava, aga kas te islami fundamentalistliku kooli eest ka võitleksite? Ma ütleks, puhas demagoogia, üldse ei puutu küsimusse. Ma küsisin, ja ma ütleksin, et seda küsimust esitades ma ei võidelnud millegi eest, ma tahtsin lihtsalt teada saada, mis te siis teete, milline on sanktsioon. Nii et see oli selline puhas demagoogia. Aga ei, ma islami fundamentalistlike koolide eest ei võitleks, ma selliseid ei lubaks Eestis asutadagi.

Aga kuidas te sellele veel vastasite: siis tuleb ikkagi kaaluda selle kooli koolitusloa äravõtmist. Ja hiljem viitasite oma vastustes ka sellele, et kui vanemad ei luba lastel osaleda sellistes tundides, kus sellist ideoloogilist indoktrineerimist läbi viiakse, siis hakkavad juba järgnema sanktsioonid vanematele. 

Vahepeal siin heidetakse ette, kui tõmmatakse paralleele Nõukogude ajaga. Aga kuidas oli asi Nõukogude ajal? Tõid sinimustvalge kooli või vaidlesid ajalooõpetajaga, kes mingit täielikku punast jama ajas, ega osalenud enam tema tundides, mis siis järgnes? Erikooli sõit, koolist väljaviskamine, mingid sellised asjad. Kõigepealt aga vanemad kooli, käskkirjad ja nii edasi. Ja nüüd me oleme siis [jõudnud selleni], et minister väidab meile, et sugusid on … Te vist enam viimasel ajal arvu ei ütle, ütlete, et neid võib olla nii palju kui, noh, sky is the limit, nagu inglise keeles öeldakse. Ja kui sa ütled, et ei ole ju nii, teadus ei toeta seda, siis lapsed hakkavad koolist välja lendama. See ongi, nagu kolleeg Poolamets väga õigesti ütles, marksism. Kui sa hakkasid ütlema, et see punane värk ikka päris õige ei ole, siis minister ütles, et on küll, ja kui ei usu, siis järgnevad sanktsioonid. 

See tegevuskava räägibki siin näiteks – ma ei saa tervet tegevuskava ette lugeda – sooidentiteedi austamisest ja toetamisest, hormoonravi kättesaadavuse parandamisest ja nii edasi. Kolleeg Zuzu käis puldis … 

Ma pean võtma lisaaega. 

Jaa, lahkesti kolm minutit.

Kolleeg Zuzu käis puldis ja rääkis, et oi-oi-oi, hurjutas meid, et noortel on enesetapumõtted ja nii edasi. No aga vaatame teadusele otsa. Vähem kui kaks aastat tagasi – see oli, ma arvan, 2024. aasta teises pooles, poolteist aastat tagasi – tehti Ühendkuningriigis väga põhjalik analüüs kogu selle nii-öelda sooidentiteeti toetava ideoloogia kohta ja sellest tulenevate tegevuste kohta. Cass Review, võite otsida, c-a-s-s, võite lugeda selle järeldusi pikemalt. Aga arvestades siinset aega [võtan kokku]: ei ole niimoodi, et see sooidentiteeti toetav keskkond ja meditsiinilised tegevused on kuidagi põhjendatud. Tegelikkus on selline, et see sooline düsfooria, mida tõesti noortel esineb, aga noored teatavasti – me kõik oleme nooruse ja teismeea läbinud – ongi pisut segaduses. See on täiesti inimese bioloogiast tulenev protsess, hormoonid möllavad, nagu eesti keeles öeldakse, aga enamik noori kasvab sellest välja. 

Ja mis puudutab enesetapumõtteid, siis kuidagi ei ole tõendatud, et see sooline düsfooria tekitaks neid kuidagi rohkem kui muud vaimse tervise probleemid, nagu depressioon või autism või ka perekondlikud probleemid. Nii et tegemist on ühe vaimse tervise valdkonna küsimusega. Cass Review jõudis järeldusele, et kui seda küsimust lahendada selliselt, et varases nooruses sooidentiteeti kinnitavat nii sotsiaalset võrgustikku kui ka meditsiinilist tegevust rakendada, siis see, vastupidi, kinnistab noore tema vaimsesse segadusse ja pikaajaliselt hoopiski suurendab probleeme. 

Meil armastatakse eeskuju võtta Põhjamaadest. Rootsis ja Norras on kõiki selliseid tegevusi hakatud tagasi keerama. On hakatud piirama noortele [suunatud] sooidentiteeti, sotsiaalseid sugusid muid selliseid asju kinnitavaid, kuidas ma ütlen, hariduslikke, sotsiaalseid ja ka meditsiinilisi tegevusi. Inglismaal on minu teada igasugused puberteediblokeerijad ja muu selline lausa ära keelatud peale Cass Review analüüsi ilmumist. 

Nii et ei maksa tulla siia rääkima, et meil on teaduspõhine tegevuskava ja selle alusel viiakse kooliprogrammidesse sisse juhised ja kui neid ei täideta, siis võetakse koolilt koolitusluba ära. Tõepoolest, nagu siin kolleeg Helme ütles: see, kuidas kodanik Kallas, olles ministriametis, seob ühe sujuva lausega kokku islami fundamentalismi ja Euroopa kultuuri ja kogu elu aluseks oleva kristluse, on minu arust täiesti nahaalne ja ebakohane. 

Nõustun eelkõnelejatega, välja arvatud loomulikult Zuzu, et see asi tuleb võimalikult kiiresti välja juurida. Ja mulle tundus siin ka tänast, ütleme, stenogrammivälist debatti kuulates, et kuidas sa ta välja juurid, kui need praegu valitsuskoalitsioonis olevad erakonnad vähemasti võimu juurest ei ole ära juuritud. Aitäh!

Suur tänu, härra Rain Epler! Ka nii võib. Head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Oleme viienda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. Aitäh ministrile ja nendele kõigile, kes osalesid debatis! 

Oleme jõudnud kuuenda … (Saalis öeldakse midagi.) Ei ole vaja üle kontrollida, head kolleegid. (Saalis räägitakse.) Ma pilguga jälgisin ministrit, minister raputas [pead]. Aga võite ikka kontrollida, ei ole probleem. 

Head kolleegid, kuues punkt on Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Andrei Korobeiniku, Vladimir Arhipovi, Vadim Belobrovtsevi ja Peeter Ernitsa esitatud arupärimine haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele põlevkivitehnoloogiate professuuri ümbernimetamise kohta. Arupärimine kannab numbrit 908. Siin on mul küll kirjas, et peaks tulema härra Lauri Laats, aga tuleb hoopis Vadim Belobrovtsev arupärijate esindajana Riigikogu kõnetooli. Ole hea, hea kolleeg!

Just, aitäh! Ma oletan, et see teema nii palju kirgi siin saalis vist ei tekita, aga vaatamata sellele on see ikkagi oluline. Andsime selle arupärimise sisse jaanuari lõpus ja kaks kuud on juba möödas. Võib-olla minister suudab oma vastustes mainida, kuidas see olukord on täna. 

Jaanuaris jõudis avalikkuseni info, mille kohaselt on Haridus- ja Teadusministeerium teinud Tallinna Tehnikaülikoolile ettepaneku nimetada ümber riiklikult rahastatud põlevkivitehnoloogia professuur, viidates kliimaneutraalsuse eesmärkidele, globaalsetele tehnoloogiatrendidele ning Eesti ja Euroopa Liidu pikaajalistele arengusuundadele. 

Tallinna Tehnikaülikooli seaduse kohaselt lepitakse halduslepingus kokku ülikooli eesmärgid ja ülesanded, kuid Eesti ülikoolidel on põhiseaduse järgi akadeemiline autonoomia. Professuuride nimetused ja fookus ei ole pelgalt formaalsed, vaid suunavad teadus- ja arendustegevust, õppekavasid, rahvusvahelist koostööd ning järelkasvu. 

Põlevkivi on olnud Eesti riigi jaoks strateegilise tähtsusega loodusvaru üle sajandi ja just Tallinna Tehnikaülikool ehk TalTech on olnud selle teadmise kandja ja arendaja alates keemiatehnoloogiast ja energiatootmisest kuni keskkonnamõjude vähendamise, ressursitõhususe ja uute tehnoloogiliste lahendusteni. 

Eesti põlevkiviteadus ja -haridus on rahvusvaheliselt tunnustatud ning Eesti spetsialistide teadmisi on eksporditud ka teistesse riikidesse. Tegemist ei ole üksnes fossiilkütuse kasutamisega, vaid laiemalt elektri tootmise, energiajulgeoleku, tööstusprotsesside juhtimise ning üleminekutehnoloogiate arendamisega olukorras, kus energiasüsteem peab olema varustuskindel ka kriisiolukordades. Seetõttu tekitab küsimusi, kas professuuri ümbernimetamise ettepanek on üksnes formaalne või kannab see endas ka sisulist suunamuutust, mis võib nõrgestada Eesti riigi senist juhtivat teadmiste baasi strateegiliselt olulises valdkonnas.

Eeltoodust tulenevalt palusime ministril vastata järgmistele küsimustele. 

"1. Milliste konkreetsete analüüside, uuringute või strateegiliste hinnangute alusel tegi ministeerium ettepaneku nimetada ümber Tallinna Tehnikaülikooli põlevkivitehnoloogiate professuur, arvestades selle valdkonna pikaajalist rolli Eesti energiasüsteemis ja elektritootmises? 

2. Kas ministeerium on hinnanud, milline mõju võib professuuri ümbernimetamisel olla Eesti juhtivale teadmisele põlevkivitehnoloogiate, elektritootmise ja energiajulgeoleku valdkonnas, sh teaduskompetentsi säilimisele ja järelkasvule? 

3. Kuidas tagab ministeerium, et ettepanek ei vii sisuliselt põlevkivivaldkonna teadus- ja arendustegevuse marginaliseerumiseni, vaid toetab tehnoloogilist arengut, keskkonnamõjude vähendamist ja innovatsiooni? 

4. Kas ja kuidas on ettepaneku koostamisel arvesse võetud Eesti energiajulgeoleku vajadusi, sealhulgas võimet tagada elektritootmine olukordades, kus taastuvenergia tootmine või import ei ole piisav? 

5. Kas ministeeriumil on selge nägemus professuuri võimalikust uuest nimest ja sisulisest fookusest, ning kuidas tagatakse, et ümbernimetamine ei oleks pelgalt poliitiline signaal, vaid teaduslikult ja strateegiliselt põhjendatud otsus? 

6. Kas ministeerium peab võimalikuks, et riiklikult olulise ja juhtiva teadusvaldkonna käsitlemine halduslepingu märkuse kaudu loob pretsedendi, kus strateegiliste teadussuundade kujundamine toimub ilma põhjaliku avaliku arutelu ja kirjaliku mõjuanalüüsita?"

Ootame ministrilt vastuseid. Aitäh! 

Suur tänu teile! Ongi taas kord võimalus paluda Riigikogu kõnetooli auväärt haridus- ja teadusministri Kristina Kallase.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud arupärimise esitajad! Ma olen sellele küsimusele muidugi ühe korra juba vastanud. Isamaa esitas täpselt samasisulise päringu, aga proovin siis üks kord veel selgitada. 

Tulen nüüd põlevkivitehnoloogia professuuri juurde. Nagu te ise ka viitasite, Tallinna Tehnikaülikooli seaduse § 9 lõike 3 kohaselt lepitakse loodavate tehnikateaduste õppe teadus- ja arendustegevusega tegelevate professuuride loetelu kokku ülikooliga sõlmitavas halduslepingus. Halduslepingu läbirääkimised on seaduses ette nähtud mehhanism, mille abil vaadatakse [ühiselt] teatud regulaarsusega üle riiklikud prioriteetsed professuurid, arvestades muutusi ühiskonnas, majanduses ja tehnoloogia arengus. 

Kui vaadata senises halduslepingus kokku lepitud tehnikateaduste professuuride loetelu – põlevkivitehnoloogia on üks nendest tehnikateaduste professuuridest, aga siis on ehituskonstruktsioonide professuur, elektrotehnika professuur, infoühiskonna tehnoloogiate professuur, mis ei ole ühe konkreetse IT‑valdkonna professuur, vaid on infoühiskonna tehnoloogiate professuur, keemiatehnika professuur, metallide tehnoloogia professuur, puidutöötlemise professuur ja tootmistehnika professuur –, ei ole meie hinnangul õigustatud ühe konkreetse energiavaldkonna tehnoloogia jaoks eraldi professuuri pidamine tänastes oludes, kus energeetikat toodetakse väga erinevate tehnoloogiate, mitte ainult põlevkivi toel. Selle tõttu tegi ministeerium Tallinna Tehnikaülikoolile ettepaneku arutada põlevkivitehnoloogia professuuri mõtte laiendamist. Tallinna Tehnikaülikool nõustus sellega ja esitas halduslepingu läbirääkimistel ettepaneku nimetada professuur ümber energiatehnoloogia professuuriks, mis oleks ühtlasi sarnasem nende teiste kaheksa professuuriga, milles halduslepingus kokku lepitakse. 

Me oleme tõesti lähtunud selle ettepaneku tegemisel sellest, et põlevkivitehnoloogia ei ole ainuke [energiatootmisviis] Eestis. Meil on väga vaja arendada teadusvõimekust ka teistes energiatehnoloogiate valdkondades. Riiklike professuuride hulka peaks kuuluma energiatehnoloogia professuur, mille teadusrühmad tegelevad kõigi energiavaldkonna tehnoloogiatega, sealhulgas põlevkivitehnoloogiaga. Seega, kuna Eestis on energia tootmiseks praegu palju suurem valik tehnoloogiaid kui ainult põlevkivitehnoloogia, siis sellest tulenevalt on see arutelu olnud. Ja me oleme Tallinna Tehnikaülikooliga kokku leppinud selle professuuri muutmises. 

Tuletan ka meelde, et halduslepingus sõlmitakse kokkulepe ainult kaheksa professuuri osas. Tallinna Tehnikaülikoolil on meie teada 186 professuuri, mis kõik on suures osas riiklikult rahastatud, aga seal on ülikoolil vaba voli neid sulgeda ja avada nii, nagu ülikool oma akadeemilisest vabadusest tulenevalt õigeks peab. Riiklikult lepitakse kokku need, mis on riigi seisukohalt olulised professuurid ja mida ülikool oma vabast tahtest sulgeda ei saa. Neid professuure peab ta pidama ehk tal on nende professuuride pidamise kohustus. 

Põlevkivitehnoloogia professuuri ümbernimetamine energiatehnoloogia professuuriks ei tähenda, et põlevkivi uurimise ja kasutusvõimaluste arendamisega ei peaks ülikool enam tegelema. Ülikoolil on ka energiatehnoloogia professuuri raames kohustus tegeleda põlevkivitehnoloogiaga ja alati võimalus enam kui 180 professuuri hulka luua eraldi põlevkivitehnoloogia professuur, kui ülikool seda õigeks peab. 

Nii. Ma arvan, et ma selle vastusega vastasin detailsematele küsimustele ära. Eesti Energia julgeoleku vajadusi ongi täpselt selle ettepaneku koostamisel arvesse võetud, sellepärast et Eesti Energia julgeolek ei [hõlma] ainult põlevkivi. Eesti Energia julgeolek sõltub väga paljudest energiatehnoloogiatest, [sealhulgas] taastuvatest ja tulevikus potentsiaalselt ka tuumatehnoloogiast. Nii et energeetikaprofessuuri puhul peab vaatama seda pilti laiemalt, see peab sisaldama ka taastuvenergia- ja teiste juhitavate energiaallikate tehnoloogiaid. 

Professuuri uuest nimetusest ma rääkisin, see on olnud tehnikaülikooli ettepanek ja ministeerium tehnikaülikooli ettepanekut aktsepteeris. Halduslepingu läbirääkimistel on see kokkulepe saavutatud. 

Küsiti, kas ministeerium peab võimalikuks, et riiklikult olulise juhtiva teadusvaldkonna käsitlemine halduslepingu märkuse kaudu loob pretsedendi. Ma kinnitan veel kord, et tegemist ei ole mitte mingisuguse pretsedendiga ega teadusvaldkonna käsitlemisega halduslepingu märkuse kaudu. Tegemist on Tallinna Tehnikaülikooli seaduses ette nähtud protseduuriga, kus riiklikult tähtsad professuurid ja nende nimetused iga kord halduslepingus läbi räägitakse ja halduslepingu läbirääkimiste käigus kokku lepitakse. Aitäh!

Aitäh! Teile on vähemalt üks küsimus. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Põlevkivitööstus ei ole valitsuse prioriteet, seda me ju teame. Siin lubati lausa aastal 2035 tossamine ära lõpetada, mis tähendab ka meie energiajulgeoleku hävitamist. [Professuuri] ümbernimetusega te annate ühiskonnale sellise signaali, et tegelikult see nii ongi. Mu küsimus on selline. Kas valitsuse jaoks põlevkivitööstus ei ole enam prioriteet? Vähemalt põlevkivitehnoloogia professuuri ümbernimetamine seda näitab. Te ütlesite, et neid prioriteete saab nüüd ülikool ise valida. Kas valitsus, kuidas öelda, pühib sellest käed puhtaks või kuidas see asi käib? Kes selle nüüd prioriteediks nimetab, kas ülikool või valitsus?

Ma nüüd igaks juhuks selgitan, kuidas ülikool töötab. Ülikool töötab oma isikliku seaduse alusel. Tallinna Tehnikaülikoolil on Tallinna Tehnikaülikooli seadus, Tartu Ülikoolil on Tartu Ülikooli seadus. See, milliseid professuure ja milliseid professuuride nimetusi ülikoolid loovad, on ülikoolide sisemiste akadeemiliste protsesside otsus. Seda otsustab reeglina ülikooli senat, kus on ülikoolis töötavad professorid. Ja professuuride loomine otsustatakse ülikooli senatis lähtuvalt ülikooli akadeemiliste töötajate otsustest. Ülikooli akadeemilised töötajad valivad ka rektorit ja nii edasi. Ülikoolid on meil autonoomsed. 

Ülikoolid toimivad halduslepingute toel, tegevustoetuse toel. Iga kolme aasta tagant räägitakse halduslepingud läbi. Riigiga on halduslepingute raames kokku lepitud spetsiifilised riiklikult tähtsad professuurid, mis garanteerib, et need säilivad. Ülikool on akadeemilistes protsessides vaba otsustama oma professuuride üle, aga neid professuure ta kinni panna ei saa. 

Näiteks Tartu Ülikoolis on Eesti mõtteloo professuur ja keeleteaduse professuur ja neid ei saa Tartu Ülikool lihtsalt senati otsusega kinni panna, sest need on halduslepingu järgi riiklikult tähtsad professuurid. 

Tallinna Tehnikaülikoolis on selliseid professuure kaheksa. Praegu on meie ettepanek jätkata nende kaheksa riikliku professuuriga. Ülejäänud professuurid, mida ma loetlesin, jäävad sama nimetusega. Need on väga laiad valdkonnad. Ehitus[kontruktsioonide] professuur – väga lai valdkond, selle [alla kuuluvad] nii betoonist, klaasist kui ka puidust [konstruktsioonid], aga me ei ütle, et meil on puidukonstruktsioonide professuur. Meil on ehituskonstruktsioonide professuur. 

Sama ettepanek [tehti] ka energeetikavaldkonnas. Meil ei ole energiatehnoloogia professuuri riiklikult kokku lepitud, vaid oli kitsas põlevkivitehnoloogia professuur, aga kuidas jääb tuumatehnoloogiaga, päikese- ja tuule[energiaga], vesinikuga? Kõik need valdkonnad on riiklikult vaadates olulised, et meil tekiks akadeemiline võimekus ja kompetents Tallinna Tehnikaülikoolis nende tehnoloogiate valdkonnas, et meil oleksid seal uurimisrühmad. Neid uurimisrühmi saab juhtida professor ja professuur. Selle tõttu oli ettepanek [sõnastada] see profesuur laiemalt, nii et see sisaldaks kõiki tänapäeva energiatehnoloogiaid. Tallinna Tehnikaülikool tuli ettepanekuga, et nimetame selle ümber energiatehnoloogia professuuriks. Me olime sellega nõus ja ma arvan, et see on väga mõistlik.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Tegelikult see nimi, nagu me siin arupärimises ütlesime, ei ole pelgalt formaalsus, vaid ikkagi sümboolne. Kui on soov see ümber nimetada, oleks iseenesest võinud ju nimetada see näiteks põlevkivi- ja teiste tehnoloogiate professuuriks, et seda mõistet laiendada. Aga küsimus on ka selles, nagu me arupärimises jällegi rõhutasime, et ministeerium viitas kliimaneutraalsuse eesmärkidele. Kuidas need siis omavahel seotud on?

Aitäh küsimuse eest! Otseselt on omavahel seotud. Põlevkivitehnoloogia ei ole enam ainuke tehnoloogia, mille abil Eestis elektrit toodetakse. Ka tulevikus toodetakse aina vähem ja vähem elektrit põlevkivist, suurem osa elektrit toodetakse Eestis teiste tehnoloogiate toel. Kui tegemist on energiatootmise valdkonna professuuriga, siis põlevkivitehnoloogia on väga kitsas osa sellest, väga väike osa ja kahanev osa. Põlevkivi tuleb uurida, sellepärast et põlevkivi saab kasutada muudel eesmärkidel, näiteks keemilistes töötlemisprotsessides, aga mitte elektri tootmiseks. 

Me teame seda – teie teate ja mina tean –, et mitte ainult valitsuse otsuse tõttu, vaid tegelikult maailmaturu hindade ja selle tõttu, kuhu maailmaturul energia tootmine liigub, on põlevkivist energia tootmine pikas plaanis väljumisstrateegia. Järelikult on meil vaja Tallinna Tehnikaülikoolis teadus[põhist] kompetentsi mitte ainult põlevkivitehnoloogia, vaid ka tuuleenergia-, päikeseenergia-, tuuma-, vesiniku[tehnoloogia] ja kõikide teiste energiatootmisviiside [vallas, mis võtab kokku], kuidas toodetakse energiat 21. sajandil. Põlevkivi ei ole ainuke, pigem on [plaanis] põlevkivist energia tootmisest väljuda. Me kasutame põlevkivi tõenäoliselt 50 aasta pärast energia tootmises väga vähe, kui üldse kasutame.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Ilus selline lobe jutt. Ma ei räägi üldse põlevkivist. Aga te olete kindlasti lugenud Orwelli romaani "1984". Ta on kirjutanud ka mõne essee sellest, et ebameeldivate sõnade kaotamisega püüab võim – ja praegusel hetkel te esindate võimu – inimeste mõtlemist vastavalt endale sobivas suunas muuta. Mis on järgmine [valdkond], mille sõnu te püüate nii-öelda ära kaotada? Ei jõua siin Orwelli pikalt ümber jutustada, aga teie tegevus on klassikaline näide sellest. Mis on järgmine? Põlevkivi oli [üks,] "Vene" on juba ära kaotatud Vene Teatrist – ei kõlba Vene Teater, ei kõlba Vene Kultuurikeskus. Mis veel ei sobi? Põlevkivi ei sobi, eks. Juttu võib rääkida [igasugust], aga mis on järgmine?

Aitäh küsimuse eest! Minu jaoks ei ole küsimus nimes, minu jaoks on küsimus sisus ehk siis selles, millist sisu täidab see riiklikult tähtis professuur. See professuur täidab energiatehnoloogiate sisu ehk tegeleb Eestis energia tootmiseks kasutatavate tehnoloogiate arendamisega. Põlevkivitehnoloogia on üks nendest tehnoloogiatest – ammu juba mitte ainuke, vaid üks nendest. Meil on olemas ka väga palju teisi tehnoloogiaid, mille abil energiat toodetakse. Kui sisu on muutunud, siis peab muutuma ka nimi, sest nimi ei vasta enam sisule. See ongi tegelikult põhjus, miks me põlevkivitehnoloogia professuuri tähendust palusime laiendada – sest see on kõikide energiaallikate ja energiatehnoloogiate professuur. See peab sisaldama endas kogu energia tootmise areaali Eestis.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Aga üks [kõnesoov] oli. Peeter Ernits, palun! Vabandust! Avan läbirääkimised uuesti. (Saalist täpsustatakse.) Teie nimi on üleval, jah. Peeter Ernits, palun!

Jah, ei jõua, aga see … Kuidas nüüd viisakalt alustada? Haridusminister on haritud inimene. Ma arvan, et ta on lugenud ka Orwelli romaani "1984" – ja võib-olla ka mõnda tema esseed –, kus on pikalt kirjeldatud, kuidas nimede muutmisega ehk keele kaudu püüab võim mõtlemist muuta. Noh, nõukogude ajal oli diktatuuririikides see üldse eriti iseloomulik. Aga minu silmis on minister Kristina Kallase tegevus just nimelt sealtkandist pärit. See on erakond, kelle populaarsus on olematu, aga kes üritab oma pikka plaani realiseerida. Ja üks sellele omane [tegevus] on ebameeldivaid asju ümber nimetada. 

Neid näiteid on ju palju. Koondamine ja vallandamine. "Vallandamine" on selgelt negatiivne ja kuidagi järsk, "koondamine" on natuke nagu pehmem väljend. "Hinnatõus" on ka negatiivne ja kuidagi ebameeldiv, aga "hindade korrigeerimine" on natuke pehmem asi ja sobib väga hästi. No "vaene" on ka stigmatiseeriv ja see ei ole sobilik ega poliitkorrektne, aga "vähekindlustatud" on neutraalsem ja sobib palju paremini. Või "probleem" on ka negatiivse tähendusega, aga "väljakutse" [kõlab] kuidagi nii, et on võimalik midagi muuta ja nii edasi. Või "maksutõus" on jälle selline negatiivne sõna, mida ei ole tark kasutada, aga "maksumäära korrigeerimine" on palju sellisem [pehmem väljend]. 

Tegelikult on põlevkivi[tehnoloogia] professuuri kaotamine praeguses olukorras, eriti veel tänapäevases maailmas, kus tõenäoliselt energiahinnad hakkavad kasvama palju hüppelisemalt, [ebamõistlik]. Tänane diislikütuse rekord on üle 2 euro, aga ma arvan, et see jõuab varsti 3 peale ja võib-olla 4 peale ja nii edasi. Eestil on oma pruun kuld, põlevkivi. Ja tulla nüüd sellise asjaga välja, et ebameeldiv põlevkivi … Aga juttu võib rääkida [igasugust], et jah, energeetika on laiem mõiste ja nii edasi, kuid see ei ole siiras, see on selline lambajutt, nagu maal öeldakse. Tegemist on Orwelli [raamatu] laadis tegevusega. 

Te ütlete, et põlevkivi on ainult üks osa energeetikast. Aga millegipärast kaotati ära ka Vene Teater. Mina ei ole venelane, ma olen eestlane, etniline eestlane, aga mind sügavalt häirib see. Või Vene Kultuurikeskus. On siin ukrainlasi, on valgevenelasi ja kõiki muid. Aga samasugune stigmatiseerimine, kaotada ära niimoodi ja [kõik on] poliitkorrektsed, keegi ei julge suud lahti teha. Mina julgen. Need on märgilised asjad. Ei saa ju vaikida maha, et meil on siin väga palju venekeelseid inimesi. Nad on siin ja jäävad siia. Uuemal ajal on tekkinud väga palju Ukraina inimesi, kõik toredad inimesed. Ja meil on väga palju põlevkivi, mille kohta öeldakse, et seda ei ole tark kasutada. On küll tark kasutada, eriti kriitilisel ajal – kui olukord võib muutuda eriti kriitiliseks, on ülimalt oluline kasutada oma pruuni kulda, ja kõiki neid muid asju. 

Nii et tegelikult selline poliitkorrektne nämmutamine, mõtlemise muutmine, soovmõtlemine, [mis viib] mingite nimede ärakaotamiseni, on piinlik tegevus. Aga erakonna puhul, kelle toetus on 1%, pole midagi imestada. Nii et põlevkivi on ja jääb. Ei maksa seda varjata ja rääkida mingit udujuttu, et energeetika[valdkonnas] on veel tuul ja vesi ja mis kõik veel. On küll, jah, aga on olemas ka põlevkivi, on olemas ka vene keel.

Kas on vaja lisaaega? 

Ei ole. Aitab küll.

Aitäh! Kõnesoove rohkem ei ole, sulgen läbirääkimised. Oleme läbinud kuuenda päevakorrapunkti.

Liigume edasi seitsmenda päevakorrapunkti juurde, mis on Riigikogu liikmete Anti Allase, Züleyxa Izmailova, Jaak Aabi, Andre Hanimäe, Helmen Küti, Tanel Kiige, Heljo Pikhofi, Madis Kallase, Lauri Läänemetsa, Ester Karuse, Raimond Kaljulaidi ja Riina Sikkuti esitatud arupärimine regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele ühistranspordi ja regionaalpoliitika kohta, arupärimine nr 901. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Anti Allase.

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Hea minister! Käesoleva arupärimise esitasime fraktsiooniga ligi neli kuud tagasi 19. jaanuaril, mille eel täna siia vastama tulnud austatud regionaal- ja põllumajandusminister tegi hoogsa avalduse – minu arvates väga ebaõiglase ja ka sisult väga vale avalduse –, et miks peaks tallinlane kinni maksma tühjad bussid Võrumaal. 

Ma tuletan meelde, mille peale see ministri reaktsioon avaldus. Nimelt oli arupärimise [esitamise] eel regionaal- ja põllumajandusminister tulnud valitsuses välja plaaniga teha õpilaste ja pensionäride sõit maakonnaliinidel tasuliseks. Sellele oli opositsioon eesotsas sotsiaaldemokraatidega äärmiselt vastu ja võin ütelda, et väga argumenteeritult vastu, sest see halvendaks veelgi enam kaugemate piirkondade õpilaste võimalusi näiteks pääseda kooli ja huvikooli. 

See lööks väga valusasti kaugemate piirkondade omavalitsusi, kes on rahaliselt niigi väga kehvas seisus ja peaksid hakkama õpilaste pileteid kompenseerima oma niigi vähestest vahenditest. Lisaks tekitaks nendele õpilastele piletite kompenseerimine täiendavat bürokraatiat ja kulu, aga mitte ühtegi liinikilomeetrit juurde. Samuti tuleb enamik kaugete piirkondade pensionäre, kes ühistransporti kasutavad, vaevalt ots otsaga kokku. 

Eriti küüniline on see olukorras, kus valitsus tegi äsja selle aasta riigieelarves otsuse, et 3500 ja rohkem eurot teenivatele inimestele taastatakse maksuvaba miinimum, millega läheb riigieelarvest välja ligi 160 miljonit eurot. Samas üritatakse seda tasandada õpilastele ja pensionäridele pileti kehtestamisega, mis annab 160‑st tagasi 4 miljonit eurot. 

Kui me olime need argumendid esitanud, siis esialgu peaminister ehk valitsusjuht õigustas infotunnis küsimustele vastates regionaal- ja põllumajandusministri soovi piletihind õpilastele ja pensionäridele kehtestada ning põhjendas seda vajadusega loetleda reisijaid bussides maakonnaliinidel. Ja kui see argument [vett ei pidanud], kuna ühistransporti korraldavate ühistranspordikeskuste esindajad lükkasid selle selgelt ümber, väites, et reisijate loetlemiseks on ka lihtsamaid viise, siis lõpuks peaminister sellest soovist loobus. Läks veidi aega [mööda] ja ka täna vastama tulev minister on sellest [nüüdseks] loobunud. See on selle asja taust.

Me võime ütelda, et opositsiooni ja avalikkuse surve kandis vilja, aga samas tekitasid kogu see olukord ja need küsimused sellise fooni ja kahtluse, et regionaal- ja põllumajandusminister ei seisa piisavalt oma valdkonna eest valitsuses. Seetõttu [esitasimegi] küsimused ministrile laiemalt regionaalvaldkonna murede kohta ja nendele ka konkreetsete vastuste otsimise kohta. Need on konkreetselt meie küsimustes ära kirjeldatud. Ühtlasi palume härra ministril meie küsimused ette lugeda ja ootame nendele sisukaid ja põhjalikke vastuseid. Aitäh!

Aitäh! Täpsustan, et see arupärimine on [esitatud] natuke alla kolme kuu tagasi, mitte nelja. Aga nüüd palun arupärimisele vastama regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrase.

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Vastan hea meelega teie arupärimises esitatud küsimustele. 

Esiteks, nagu te väga hästi teate, on ministeerium loobunud õpilastele ja eakatele bussipileti kehtestamise plaanist ning seda varianti praegu ei menetleta. Praeguse arutelu keskmes on maakondliku ühistranspordi toimepidevuse tagamine olukorras, kus kulud kasvavad ja olemasolev rahastus ei kata teenuse mahu säilimist.

Teiseks, ühistranspordireformi keskmes ei ole pilet ise, vaid teenuse tegelik toimimine. Küsimus on selles, kas buss käib õigel ajal, kas õhtused ühendused on olemas, kas ümberistumised toimivad ning kas inimene saab lõpuks oma vajalikud sõidud tehtud. 

Kolmandaks, ma nõustun, et inimeste ootused ühistranspordi kvaliteedile ja tegelik rahastusvõimekus ei ole olnud pikalt tasakaalus. Teenuse parandamiseks on vaja nii lisavahendeid kui ka liinivõrgu paremat korraldust, bussi ja rongi mõistlikumat rollijaotust ning raha sihipärasemat kasutamist. 

Kui teemadega natuke laiemaks minna ja rääkida omavalitsuste finantsvõimekusest, siis omavalitsuste finantsvõimekus, eriti hõreda asustusega piirkondades, on regionaalpoliitika keskne küsimus. Tasandusmehhanismid peavad senisest paremini arvestama hajaasustust, pikemaid vahemaid ja teenuste kallimat osutamist. Seda näeme me väga paljudes erinevates valdkondades korraga. Küsimus ei ole ainult rahasummas, vaid rahastuse tegelikus vastavuses piirkondlike ülesannetega. Tuleme varsti ka välja haridustoetuste tulubaasi tõstmise [plaaniga], et suurendada finantsautonoomiat. 

Minnes saarte juurde, siis suursaarte ühendused, näiteks lennuühendus, mis on meil siin korduvalt juba teemaks olnud, on seal regionaalse sidususe ja varustuskindluse väga oluline osa. Praamiühendus peab kohalikele elanikele ja ettevõtjatele olema usaldusväärne ja jõukohane. Lennuühenduse roll on tagada kiire ühendus olukordades, kus ajavõit on määrav, ning ka selle puhul peab riik lähtuma kohalike tegelikest vajadustest ja ühenduste kasutatavusest. Nagu me ka eelmine kord juba rääkisime, on ministeeriumis koostamisel suursaarte ühistranspordiühenduste hinnastamise sotsiaal-majandusliku mõju analüüs, mille põhjal me järgnevaid otsuseid saame teha. 

Lähen nüüd põllumajanduse juurde, mis on ka siia arupärimisse toodud. Põllumajanduskriiside osas ma nõustun, et kriiside ja ikalduste korral peab riik suutma toidutootjaid kiiremini ja selgema otsustusloogikaga toetada. Samas ei saa toidujulgeolekut taandada ainult kriisiabile või -varudele. Toiduga varustatus sõltub ka piisavast siseriiklikust tootmisvõimekusest, toimepidevast toidutööstusest ja kindlasti ka toimivast jaotusvõrgust. Kõik need lülid peavad töötama. Toidujulgeoleku tagamist raskendavad praegu tugev impordisõltuvus kriitiliste sisendite ja valmistoidu osas ning sektori piiratud investeerimisvõime. Seetõttu tuleb tugevdada üheaegselt nii sektori konkurentsivõimet kui ka toimepidevust ja [teha] toimepidevust toetavaid investeeringuid, seda eriti praeguses olukorras, kus on väetiste kättesaadavus piiratud. 

Viimane küsimus on kriisiabi kohta. Kriisiabi on vajalik, kuid sellest üksi kahjuks ei piisa. Kõige tugevam kaitse kriiside eest on elujõuline põllumajandus- ja toidusektor juba enne kriisi, millega me peame tegelema. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Austatud minister! Võime küll öelda, et teil on õnnestunud maakonnaliinid viia miinimumini, ühesõnaga kriitilise piirini. Kui inimene ikka nädala alguses kodust välja läheb, siis mõnes kohas saab ta bussiga koju alles võib-olla paari päeva pärast. Kas on ka plaanis liinivõrku tihendada, et [bussidesse] rohkem reisijaid tuua, et inimestel oleks rohkem võimalusi bussiga sõita või rongiga või mis iganes? Mis on teie plaanid?

Aitäh selle küsimuse eest! Liinivõrgu tihenduse arendamine kindlasti tooks rohkem reisijaid ühistransporti. Selle jaoks, et liinivõrku tihendada, on vaja raha. Praeguseks aastaks on liinivõrk paika sätitud, küll aga võivad kütusehinnad seda veel mõjutada, sellega me praegu tegeleme. Järgmisel aastal sõltub liinivõrgu arendus sellest, kui palju [raha] riigieelarve läbirääkimistel ühistranspordile määratakse.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Toiduvarudest oli ka selles arupärimises [juttu], aga selle kohta on veel ka järgmine päevakorrapunkt, selle kohta ma küsin eraldi. Aga praegu ma tahaksin küsida [midagi muud]. Pensionäride ja laste kallale te ikkagi ei julgenud õnneks minna. Mõistus tuli pähe. Aga te võtate ju liinikilomeetreid vähemaks. Kas te oskate öelda, mitu ringi Harjumaal, mitu ringi Võrumaal või kus iganes, või mitu liinikilomeetrit kokku teil praegu plaanis kärpida on?

Aitäh selle küsimuse eest! Liinivõrgu eest vastutavad ühistranspordikeskused, kes neid planeerivad. Mina otseselt neid liine kuidagi ei puutu. 

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Mina küsiksin teilt tasandusfondi kohta. Kuidas sellega on, kas tuleval aastal on plaanis selle mahtu suurendada? Kui jah, siis kas oskate öelda, kui palju? Äkki räägiksite sellest lähemalt?

Aitäh! Tasandusfondi suurus sõltub taas kord riigieelarve läbirääkimistest. Kindlasti me regulaarselt jälgime, kuidas need vahekorrad muutuvad, aga minu meelest ongi tegelik küsimus see, kuidas kohalike omavalitsuste finantsautonoomiat parandada, selle asemel et tasandusfondi kaudu [neile raha] jagada. Sealsed pingutused kindlasti peaksid olema ka järgmiste valimiste teema.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Me teame küll, et viimasel ajal on olnud probleeme transpordikütustega, nende hinnad tõusevad. Nii mitmedki ühistranspordikeskused on ka juba avalikult välja öelnud, et neil võib tekkida probleeme, kuna kütuste hinnad tõusevad, aga kuskilt kokku hoida ju ei ole. Põhimõtteliselt peaks hakkama liinivõrku koomale tõmbama, et kulusid kokku hoida. Ma arvan, et sellega on nad ka teile selge signaali andnud. Kas teie kui ühistranspordi eest vastutav minister olete kaalunud valitsuses täiendavaid vahendeid selleks küsida või on teil kuskilt reservfondist need vahendid võtta, et seda probleemi lahendada, et siiski liinid hõredamaks ei jääks ja ühistransport vähemalt praeguses mahus püsiks?

Aitäh selle küsimuse eest! Ühistranspordi jaoks meil mingit reservfondi kuskil ei ole, iga euro, mis sinna määratud on, läheb transporditeenuse tagamiseks. Tõepoolest, kütusehinnad mõjutavad seda, küll aga [kajastub] see järk-järgult ka lepingutes. Praegu meil ei ole tervikpilti ees, paari kuu jooksul [selgub], kui suur see miinus kütusehinna tõusu tõttu on. Kui meil see pilt ees on, siis kindlasti on vaja valitsusele sellest ülevaade anda.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Mõtlesin praegu pikalt, kas alustada Rohuküla raudteest, praamidest või lennukitest. Mul on hea meel, et me pidevalt ühistranspordi teemade üle siin arutleme. Ma ei tea, kuidas teiega on, aga minu kärsitus hakkab küll juba [võimust] saama. Tahaks juba näha lahendusi ja ettepanekuid. 

Aga ma küsin sotsiaal-majandusliku mõju kohta, mille te välja tõite, ja suursaarte transpordiühenduste kohta. Kolleegid on siin juba kirjeldanud täiendavat survet, mis ühistranspordi rahastuse puhul on. Mind väga huvitab, mis on selle analüüsi lähtekoht. Kas teie regionaalministrina loodate ja soovite selle analüüsi tulemusena välja töötada lahendused, mis keskenduvad riigieelarve kulude kokkuhoiule ja inimeste omaosaluse suurendamisele, või võiks ikkagi tulla ettepanekuid, kuidas saarte elanikele [sealsete] piirkondade arengut tagada?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma ei ruttaks asjadest ette, vaatame enne selle analüüsi tulemuse ära ja selle põhjal saame teha otsuseid.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Osaliselt küsis Jaak Aab juba küsimuse, mida mina soovisin küsida ja mis puudutab ühistranspordikeskusi. Te väga kenasti ütlesite, et minister sinna ei sekku, et alguses vaatavad ühistranspordikeskused liinivõrgu üle ja teevad vajalikke kärpeid ja [otsivad] kokkuhoiu[kohti]. See on muidugi pooltõde, sellepärast et ühistranspordikeskused saavad riigilt raha, et seda kõike teha, ja kui riik täiendavaid vahendeid sinna ei eralda, siis on nad sundseisus. 

Mulle järjest-järjest rohkem tundub, vaadates uudiseid Omniva plaanitava erastamise ja kõige muu kohta, et regionaalpoliitiline aspekt kipub töölaualt kaduma. On häid näiteid, nagu Kagu Ühistranspordikeskus, kus sotsiaaltransporti korraldab Merling Reisid. Aga inimeste liikuma pääsemine on kuidagi vähetähtis kõige muu väga olulise juures. Kas te tunnetate seda vastutust regionaalministrina? Tegelikult on sinna rahalisi vahendeid vaja, et inimesed üldse pääseksid ühistranspordiga liikuma.

Aitäh selle küsimuse eest! Muidugi on rahalisi vahendeid sinna vaja. Ma olen ka erinevaid ettepanekuid teinud, kuidas ühistranspordi [valdkonda] rahalisi vahendeid juurde saada, aga need ei ole toetust leidnud. Praeguseks on käesoleva aasta eelarve läbi räägitud, see on olemas. See erineb varasemate aastate omast, kui pidi poole aasta pealt lisataotlusi tegema, teadmata, kas [raha] saab või mitte. See on esimene aasta, kui on üldse kindel ühistranspordi baas[rahastus] olemas, millega teenust tagada. Järgmiste aastate või järgmise aasta riigieelarve läbirääkimistel tuleb kindlasti sellele tähelepanu pöörata. 

Aga need summad kerkivad väga kiiresti, ma olen seda korduvalt toonitanud. Ma eeldan, et praeguste arvutuste kohaselt tuleb riigieelarve [läbirääkimiste] protsessis [arvestada] juba umbes 80 miljoni euroga eelmise aasta 54 miljoni asemel. Ehk siis need summad, eriti kui me võtame ka kütuse hinnad arvesse, kasvavad nii hüppeliselt, et riigil lihtsalt ei ole rahaliselt sellist jõudu, et samal ajal väga laiaulatuslikult võrku arendada. Me peamegi selle võimekuse piires praegu toimetama. Kindlasti, kui oleks rohkem raha, saaks teenust paremini arendada ja saaks rohkem inimesi autodest välja, ka maksvaid sõitjaid. See on kõik sellega seotud, aga hetkel on kulude kasv lihtsalt nii palju kiirem, kui meie [suutlikkus] seda igal aastal riigieelarvega lappida.

Anti Allas, palun!

Austatud eesistuja! Väga lugupeetud minister! Minu küsimus jätkab arupärimises [toodud] valdkonna, täpsemalt kriisitoetuste teemal. Me teame, et lõpuks on Euroopa Liit teinud otsuse eraldada Eestile ikaldustoetust 3–4 miljonit eurot või sinnakanti. Ja seal on ka kirjeldatud, et riik võib omalt poolt lisada kuni 200% ehk selle summa võib kolmega korrutada, veel 6–8 miljonit saaks riik lisada. Me teame, et eelmise aasta ikalduskahjuks hinnati üle 100 miljoni euro. Mõned Eesti piirkonnad said eelmisel aastal väga-väga valusalt pihta ja seal inimestel tõesti muud tööd võtta ei ole. Aga nad kavatsevad sellega nüüd lõpetada, kuna neil lihtsalt ei ole võimalik enam hakkama saada. Kas te lähete valitsusse palvega riigil lisada see 200% või seda soovi teil ei ole?

Aitäh selle küsimuse eest! Põllumajanduses me peame seda asja kütuse hindade tõusu ja väetiste [piiratud] kättesaadavuse tõttu hetkel laiemalt vaatama. Nagu ma praegu aru saan, mais ja juunis hakatakse soetama ka taliviljaväetisi ja plaan on minna kogu seda olukorda tervikuna valitsusse tutvustama. Mis sealt täpselt tuleb, seda on praegu vara öelda.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Sellele plaanile, millega te tahtsite pensionäride ja laste taskust nii-öelda viimaseid sente võtta, tõmbas peaminister kriipsu peale. Aga me esitasime täna kõikidele ministritele, teile ka, arupärimise kütusehindade tõenäoliselt kontrollimatu tõusu kohta. Ma kasutan seda võimalust praegu ja küsin, kas teil on juba mingisugused mõtted selle musta stsenaariumi korral teie vastutusalas. Või sain ma [õigesti] aru, et on nii, nagu te enne ütlesite, et oh, kui tuleb, siis vaatame? Või ma eksisin ja teil on olemas juba mingisugused arvutused, millega te peaksite välja tulema, olgu need siis [seotud] liinivõrguga või regionaalarenguga, kusagil Tallinnast kaugel eelkõige?

Aitäh! Kütuse hinna tõus mõjutab väga tugevalt nii põllumajandussektorit kui ka ühistransporti. Nende mõlema puhul tegeleme praegu olukorra analüüsimisega. Ühistranspordi puhul tulevad need hinnamõjud järk-järgult, kuna lepingud on fikseeritud. Uute lepingute sõlmimisel täiendab see olukorra pilti, samamoodi põllumajanduses me tegeleme selle kokkupanemisega. Ja kui see info on olemas, siis selle põhjal saame me kindlasti teha järgmisi otsuseid.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Anti Allas, palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid, kes on saali jäänud! Lugupeetud minister! Kõigepealt kommenteerin ministri vastuseid. Pean kohe positiivselt tunnistama ja ühtlasi ministrit tunnustama. Selle arupärimise eelsed seisukohad on oluliselt paranenud ja see on väga positiivne. Võime reaalsuses tõdeda, et valitsus on loobunud õpilastele ja pensionäridele pileti kehtestamisest maakonnaliinidel ja see on väga-väga positiivne. Ja ühtlasi on kadunud ära [jutt], et ainult pileti kehtestamisega saab teada, kui palju õpilasi ja pensionäre ühistranspordis sõidab. See on igal juhul samm positiivses suunas. 

Samamoodi on samm positiivses suunas see, et minister ütles siin puldis äsja selgelt välja, et ühistransporti oleks oluliselt rohkem vaja panustada. Nüüd ootaks ka reaalseid tegusid. Olles ise varem selle valdkonnaga päris lähedalt seotud maakonna tasandil ja omavalitsuse tasandil, siis [võin öelda, et] tegelikult on Eesti ühistranspordi[võrk viidud] miinimumini, mis veel olla saab. See rahuldabki ära kõige hädapärasema vajaduse, kuid ei ole kindlasti nii tihe, et tooks reisijaid juurde ja pakuks usaldust, et ühistransporti näiteks töölkäimiseks kasutataks. Selle jaoks peaks kindlasti põhimarsruutidel liine ka kaugemates maapiirkondades tihendama ja siis tuleks sõitjaid juurde. 

Seda ma küll väga selgelt ei kuulnud, kas on plaanis kaugemate piirkondade omavalitsuste finantsvõimekust parandada, aga vähemalt öeldi, et see on uute valimiste teema. Vähemalt saame siis vähem kui aasta pärast selle üle debatti pidada. Sotsiaaldemokraatide selge seisukoht on, et seal on probleemid üleval. Ja tõesti loodaks väga siiralt, et ka selle kriisitoetuse või õigemini ikaldustoetuse osas riik tuleks appi ja annaks tagasi usalduse riigi vastu, mis põllumeestel on täna kaduma minemas. Tõesti, nad ei saa midagi teha, kui ühes piirkonnas, näiteks Kagu-Eestis Mõniste kandis absoluutselt kõik hävis, kogu suvivili hävis. Sellises olukorras jätta põllumehi kauges piirkonnas tööta [olukorras,] kus nad [võivad] ka oma varast ilma jääda, sest nad peavad oma võlgade katteks maad müüma, ei ole küll eriti hea plaan. See ei näita, et me soovime, et kaugemas piirkonnas elu säiliks. 

Aga järgnevalt sihuke üldisem mõte ja soovitus ministrile. Austatud minister, üks teie kolleeg Eesti 200‑st on öelnud millalgi eelmiste valimiste eel või järel, et Eesti 200 kutsuti ellu selleks, et Reformierakond saaks rahulikult otsustada. Ma võin küll selles täpses sõnastuses pisut eksida, aga mõte jääb samaks. Peab tunnistama, et nii on ka läinud. Kuid selles kõiges on üks väga suur probleem. Praeguse valitsuse juhterakonnale pole kunagi eriti korda läinud kaugete Eesti piirkondade käekäik. Selle tõestuseks: mäletan väga hästi, kui valuliselt sündis Reformierakonna osade liikmete vastutöö õhkkonnas eelmises valitsuses sotsiaaldemokraatide eestvedamisel Robin Hoodi programm. Kui lepiti milleski kokku ja kui läks selle elluviimiseks, siis vahepeal oli tunne, et see jääbki tegemata, aga tõesti väga suure surve tulemusel sai see lõpuks tehtud.

Palun kolm minutit lisaks.

Kolm minutit lisaks.

Praegu ei tule valitsuse juhterakonna suhtumine kaugematesse piirkondadesse mulle üldse üllatusena. Samas on mulle täiesti arusaamatu, miks valdkonna eest, ka kaugemate piirkondade eest vastutav minister soovis mõni kuu tagasi olla veel vaenulikum nende piirkondade suhtes kui Reformierakond. See tõesti läks hinge. Peab tunnistama, et tänaseks on see suhtumine paranenud ja tõesti võib seda isegi positiivselt tunnustada. 

Nüüd, nagu ma enne ka ütlesin, ootaks lisaks nendele konstateeringutele, et kaugemaid piirkondi oleks tõesti rohkem vaja toetada, ka reaalseid tegusid, reaalseid algatusi. Praeguses valitsuses olevale ministrile soovitan julgelt seista [selle eest] täpselt nii, nagu mõne maksu alandamise puhul Eesti 200 võitles, võidelge ka kaugemate piirkondade eest sama visalt. Õudselt oleks tore, kui regionaalministril oleks ka oma valitsemisajast midagi ette näidata, mis on tõeliselt neid piirkondi aidanud. 

Kuna põhiküsimus oli ikkagi ühistranspordi valdkonnas, siis ma kindlasti ei soovita teil, hea minister, minna kaasa Reformierakonna ühistranspordi vaenamisega, et ühistranspordis ei tohi kulud kasvada. Ma olen siin korduvalt puldis küsinud, et millises valdkonnas Eestis ei ole kulud kasvanud. Kuidas saab olla ühistransport erand? Milline on olnud inflatsioon, millised on olnud palgaootused? Selleks, et seda olukorda lahendada, ei ole vaja teha 3500 ja rohkem eurot teenivatele inimestele 160‑miljonilist kingitust, vaid see tuleb hädapärastesse teenustesse panna. See oleks selge lahendus sellele küsimusele. Ja see olekski minu poolt praegu kõik. Aitäh!

Aitäh! Kas minister soovib täiendada? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Sellega oleme läbinud seitsmenda päevakorrapunkti. 

Liigume edasi kaheksanda päevakorrapunkti juurde, mis on Riigikogu liikmete Vladimir Arhipovi, Lauri Laatsi, Andrei Korobeiniku, Vadim Belobrovtsevi ja Peeter Ernitsa esitatud arupärimine regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele toidujulgeoleku ja varude tagamise kohta. Arupärimine nr 904. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Vladimir Arhipovi.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Kolleegid! Arupärimine toidujulgeoleku ja varude tagamise kohta puudutab Eesti valmisolekut kriisideks, eriti seda, kas riigil on piisavad toiduvarud ja kas kodumaine toidutootmine suudab tagada inimeste varustatuse hädaolukorras. Arupärimisega küsitakse valitsuselt selgitust, milline on riigi strateegia toidujulgeoleku tagamiseks ja kuidas tagatakse varud olukorras, kus tarneahelad võivad kriisis katkeda, nagu me oleme siin maailmas juba näinud. 

Arupärimise sisu on järgmine. Milline on Eesti riiklik plaan tagada toidujulgeolek kriisi või sõjalise ohu korral? Kas riigil on piisavalt strateegilisi toiduvarusid ja kui kauaks neid jätkub? Kuidas toetab riik kodumaist põllumajandust ja toidutootmist, et Eesti ei sõltuks liigselt impordist? Kas kriiside korral on olemas selge süsteem varude hoidmiseks ja jagamiseks? Sisuliselt küsitakse valitsuselt, kas Eesti on valmis olukorraks, kus import katkeb või tarneahelad ei tööta. Palun härra ministril vastata kõikidele nendele küsimustele! Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele palun vastama regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrase.

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! See arupärimine on väga asjakohane ja tuleb ajalises mõttes õigel ajal. Nimelt, eelmisel nädalal kinnitasime valitsuses esimese etapi toidujulgeoleku strateegiast ehk olukorra kaardistuse ja töösuuna. Tervikstrateegia valmib selle aasta 1. septembriks. 

Aga lähen nüüd küsimuste juurde. Toidujulgeolekut ei saa käsitleda ainult varude küsimusena. Toiduga varustatus ei sõltu ainult ladudes olevatest valmistoitudest, vaid ka piisavast siseriiklikust isevarustatusest algtootmises, toimepidevast toidutööstusest ja viimaks ka toimivast jaotusvõrgust. Kõik need ahela osad peavad koos töötama. 

Nagu mainisin, valitsus otsustas eelmisel nädalal ehk 2. aprillil, et toiduga [varustatuse] sihttase seatakse riigikaitse arengukavas ja Eesti julgeolekupoliitika alustes. Võib öelda, et see mure on lahendatud ja arusaam sellest, kuidas seda eesmärki Eesti tingimustes tegelikult täita, on muutunud. 

[Teiseks,] vahe-eesmärk kujunes töökorraldusliku lahendusena olukorras, kus suuremahulise riikliku valmistoiduvaru loomine ei ole Eesti väiksel turul olnud lihtsasti teostatav ega mõistliku hinnaga saavutatav. See ei tähendanud poliitilist otsust loobuda riigi strateegilisest sihist, vaid oligi mõeldud vahe-eesmärgina. 

[Kolmas] küsimus. Riigikontrolli tähelepanekud on olnud põhjendatud. Eesmärgid – rahastus, vastutus ja varude kasutuselevõtu praktiline korraldus – peavad olema omavahel kooskõlas ning reaalselt läbi harjutatud. Selle kõigega me strateegia raames ka tegeleme ja oleme teinud väga suuri edasiminekuid. Kriisipoodide puhul jõuame me sihttasemeni kindlasti aasta lõpuks, kui mitte varem. 

[Neljas ja viies] küsimus. Toidujulgeoleku üldine ja poliitiline vastutus lasub Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumil, kuid toidu kättesaadavus kriisis sõltub ka energiast, logistikast, kaubandusest, julgeolekust ja tööjõu kättesaadavusest. Seetõttu tuleb juhtimist ja vastutust senisest selgemalt koondada ja kriisiolukorrad läbi mängida, et meile oleksid need kitsaskohad teada. Seda kõike me plaanime teha ja oleme seda juba alustanud. 

Kuues küsimus. Toidujulgeoleku eesmärkide rahaline katmine [sõltub sellest,] milline on kriis, ja eeldab selget kokkulepet, millist varustuskindluse taset riik tegelikult sihib. Varusid, tootmisvõimekust, töötlemist, energiat ja logistikat tuleb käsitleda ühe tervikliku varustuskindluse paketina, need kõik peavad töötama koosmõjus. 

[Järgmiseks,] Euroopa Komisjoni hiljutise erakorralise kriisitoetuse puhul on oluline täpsustada, et nimetatud kultuurid on abikõlblikud, kuid see ei tähenda automaatset toetust kõigile. Toetuse jagamise skeemi töötab ministeerium välja ja tutvustab seda siis esindusorganisatsioonidele. 

[Seitsmes] küsimus. Nagu ma juba enne mainisin, 2. aprillil 2026 tutvustati valitsuskabinetile toidujulgeoleku strateegilise teekaardi lähtekohti. Toidujulgeoleku tagamiseks vajalikud terviktegevused esitab ministeerium valitsusele eraldi memorandumiga hiljemalt 1. septembriks. Valitsuse eesmärk on luua toidujulgeoleku [tagamiseks] selge ja aus raamistik, kus on üheselt määratud vastutus, rahastus, juhtimine ja kriisiaegne tegutsemismudel ning kus riigi julgeolekut, põllumajanduse konkurentsivõimet ja toidusektori toimepidevust on käsitletud ühe tervikuna. 

See teema on oluline. Selle jaoks me oleme seda raamistikku loonud ja seda me ka järgmistel kuudel väga aktiivselt sisustame. See on väga mastaapne ja eeldab ka väga laiapõhjalist koostööd erinevate ministeeriumidega, alates sellest, kuidas toidutööstuse ja värbamise puhul tagada, et toimub algtootmine, tööstuslik tootmine, [ja lõpetades sellega,] kuidas inimestele üldse toit kätte toimetada. Kõik see vajab läbiharjutamist ja kindlasti toimepidevamaks muutmist. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Kõik need läbimängimised, millest te rääkisite, on muidugi väga hea, aga see on ikkagi mänguasi võrreldes sellega, mida tegelikult vaja on. See on igavene paberite hunnik, mis te üle kompasite. Te rääkisite, et tegite üht ja teist strateegiat, kolmandat ja neljandat strateegiat. Aga vastake mulle otse. Sellel hetkel, kui me selle arupärimise tegime, [oli teada, et] strateegiliste dokumentide järgi peab riigil toiduvarusid olema kogu elanikkonnale 14 päeva jagu. Tegelikult oli teil 10%‑le elanikkonnast kuuks ajaks tagavara olemas. On midagi muutunud ka sellest hetkest või? On midagi juurde tulnud? Sellele küsimusele palun vastust.

Aitäh selle küsimuse eest! See on vägagi õigustatud. Seda tuleb vaadata tervikuna ehk üks osa sellest on esiteks inimeste enda varud. Päästeameti hinnangul on umbes 60%‑l inimestest nädalane toiduvaru kodus olemas. Päästeamet seda veab, see on väga hea algatus ja ma soovitan seda ka kõigil järgida, nii palju kui võimalik, et enda perel oleks nädala jagu toitu kodus olemas. 

Teine osa on see, et meil sihttaseme mõttes on uus eesmärk, mis on kooskõlas riigikaitsedokumentidega. Ma ei taha seda [täpset arvu] siin avalikus foorumis küll välja öelda, aga eesmärk on rohkem kui 14-päevane [toiduvaru] ja see tagatakse meie toimepideva tööstuse abil. Ehk neid etappe on mitmeid. Me peamegi tagama, et sisendid oleksid olemas. Me teeme ettevalmistusi ka välisabi [võimalikuks kasutamiseks]. Ehk et juhul kui peaksime [vajama] toiduabi, siis oleks selles asjus juba ette läbi räägitud ja me ei peaks kriisi korral hakkama vaatama, kust me seda saame. Sellega on olnud suuri edasiminekuid. 

Selleks, et me oleksime võimelised tootma kohapeal, et meil oleks [teada] laovarude seis ja see, mida me teeme erinevate stsenaariumide puhul, on kõik tegevused töös ja edenevad väga kiires [tempos]. Varude keskuse varud on väga väike osa sellest. See on üks väike jupp juhuks, kui kõik need teised lülid on auklikud või tekib puudujääke, et meil oleks võimalik selle varu toel reageerida. Selles mõttes ongi see varu nagu viimane [variant], kui kõik teised etapid [on läbitud ja me] ei ole näiteks võimelised toitu tootma. Sinna me kindlasti jõuda ei taha, see kindlasti ei iseloomusta pilti tervikuna. 

Toiduvarustatust me tagame kriisipoodidega. Kriisipoode on praeguseks hetkeks juba – ma ei ole kindel, kas ma tohin seda välja öelda, aga me oleme peaaegu jõudnud lõppfaasi, 80% poodidest on juba [valmis] ja aasta lõpuks me jõuame 100%‑ni, selleks et me oleksime võimelised rahvale toitu kätte andma kiiremas korras ja inimestel oleks teada, kust nad kriisi korral toitu saavad. 

Neid edusamme on tehtud väga jõudsalt ja kui me selle strateegia valmis saame, siis see tagab, et terve raamistus ja kõik need jupid on läbi mõeldud ning kõik tegevused on rahaga kaetud, mitte ainult paberile jäänud. Mingit paberil olevat strateegiat meil on vaja, vaid meil on vaja, et need tegevused toimiksid. Selles osas ma olen optimistlik, nähes ka, mis tempoga praegu tegutsetakse.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Minister! Kas teil on ülevaade vilja kui strateegilise toidu[varu] punkritest? Kas see vili on nendes aasta läbi reaalselt olemas või on selliseid perioode, kui tegelikult seda ei ole? [Varasemast] on neid näiteid, kunagi Rakveres olid topeltlaed näiteks. Kas on selline kontroll ja kas see toimib? Ja kas on mingeid andmeid, et see, mis on lubatud, on kogu aeg olemas? Teraviljast räägin. No rotid niikuinii söövad seda, aga neile mahub seda kindel [kogus]. 

Aitäh selle küsimuse eest! Ma saan aru, et ajaloos on sellega olnud probleeme. Aga praegusel hetkel mul ei ole ühtegi põhjust kahelda, et varude keskuse lepingutes [olevaid tingimusi ei täideta]. Riigikontroll neid ka auditeerib ja me oleme sellest viimasest juhtumist kõvasti edasi liikunud. Ehk siis varude keskus tagab, et [toiduvaru] oleks kogu aeg olemas. See ei pea seesama vili olema, seda ka vahetatakse vastavalt sellele, et see ka kaubanduslikul eesmärgil toimiks, aga varu peab olema kogu aeg olemas. Hetkel mul ei ole küll ühtegi indikatsiooni ega põhjust kahelda, et see nii ei oleks.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Ma arvan ka, et see strateegiline [lähenemine ja] kirjeldamine, mida me soovime riigina saavutada ja millised etapid [on vajalikud,] on õige samm. Loodame, et see strateegia saab ka valmis. Aga ma soovin teilt küsida, kuidas te kirjeldate riigi toiduvarude miinimumtaset ja milliseks ajaks me võiksime selle saavutada. Strateegia valmib vist suveks või sügiseks, aga millal me selle miinimumtaseme saavutame?

Aitäh! Eks see nii-öelda strateegia raamistus on laiem ja pikem. Paralleelseid tegevusi, mis seda strateegiat täidavad ja mida me oleme võimelised praegu tegema, me tegelikult juba teeme. Strateegia käsitleb ka pikemat pilti ehk siis seda, mis saab edasi sellest julgeolekupoliitika alustes kirjeldatud sihttasemest. Kui selle punktini [jõutakse], mida me edasi teeme? Ja siin ongi tööstuse toimepidevus äärmiselt kriitilise [tähtsusega]. Ma usun, et see on üks peamisi fookuseid, et me oleksime võimelised toitu tootma ka kriisitingimustes. Kui kriisiolukorras on vaja rahvast toita, siis me kindlasti sihttasemel ehk 14 päeva suudame seda praegu teha. Eesmärk on seda [valmisolekut] suurendada eri etappides eri meetmetega, mida ma võin teile eraviisiliselt pärast kirjeldada.

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Lugupeetud minister, te väga palju teoretiseerite. Samas me räägime sellest, et ulatuslik hädaolukord ja evakuatsioon võivad tekkida, juba mitmendat aastat. Ajad on ärevad. Kui inimesed teavad, et meie üheks keskseks eesmärgiks on ikkagi tagada kriisiolukorras kogu elanikkonnale vähemalt 14 päeva jooksul toiduvaru, aga Riigikontroll tuleb välja auditiga ja ütleb, et tegelikult me suudame suuremahulise hädaolukorra või ulatusliku evaktsiooni korral toita ainult 10% Eesti elanikkonnast kuni ühe kuu jooksul, siis tekib inimestel päris palju küsimusi, et mitte öelda, et nad hakkavad natukene paanikasse sattuma. Kas te saate inimesi kuidagi rahustada ja öelda, et tegelikult on see eesmärk [endiselt] olemas ja saavutatud või see saavutatakse mõne aja jooksul? 

Aitäh! Kordan veel üle, et see oleks selge: [Riigikontroll] auditeeris varude keskuse varusid. Varude keskusel ei ole sellist ressurssi ja sinna ei ole mõistlik ka seda ressurssi panna, et hoida konserve kuskil varude keskuse ladudes riiuli peal. Kuna selline rahva toiduga [varustamise] viis ei olnud mõistlik ega ka eesmärgina saavutatav, siis me lähenesime sellele teistmoodi, kriisipoodide abil. Kriisipoed hoiavad seda reservi. Meil on kindlasti võimalik ka praegu 14 päeva ja tegelikult kauemgi inimesi ära toita. Lihtsalt teeme seda teistsuguse süsteemi kaudu, mitte varude keskuses olevate kolme erineva varu liigiga, mis, nagu ma mainisin, on ka olulised ja [peavad] riigil olema, juhuks kui teised etapid peaksid alt vedama. 

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea minister! Toidujulgeolek ei ole abstraktne teema strateegiapaberites. See on väga lihtne küsimus: kas Eesti riik suudab kriisi korral oma inimesi ära toita või mitte? Kui vaadata neid sündmusi, mis viimasel ajal maailmas toimub, siis ega keegi ei osanud kaks nädalat tagasi ennustada, et toimub Iraani kriis, mis võib tuua väga [rängad] tagajärjed. Ja mida me täna kuulsime? Ma saan aru, et neid strateegilisi eesmärke, mis on valitsusele [seatud], ei ole täidetud. See tähendab, et meie valmisolek on praktiliselt nõrk. 

Me räägime palju kriisivalmidusest, varudest ja plaanidest, aga kui hakata päriselt küsima, kui kaua Eesti oma inimesi kriisi korral toiduga varustada suudab, siis selgeid vastuseid ei olnud. Riigil peavad olema toimivad süsteemid, riigil peavad olema varud ja riigil peab olema plaan, mis töötab ka päriselt, mitte mängult. Kodumaine põllumajandus on surve all, toidutootmine koondub ja sõltuvus impordist kasvab. Samal ajal räägitakse, et kriisideks tuleb valmis olla. No muidugi tuleb! Aga kriis ei küsi, kas me oleme valmis või ei ole valmis. Ta lihtsalt tuleb. 

Kui tarneahelad katkestataks, import peatuks ja logistikaga tekiksid probleemid, siis peab riik suutma tagada inimeste esmase toimetuleku. See ei ole mingisugune poliitiline väljakutse, vaid üks riigi elementaarseimaid kohustusi. Ja siin tekib väga tõsine küsimus. Kas meie kriisivalmidus vastab tegelikult neile nõuetele, millest me ise räägime, mis me ise endale seadsime, või on tegemist olukorraga, kus raportid on ilusad, aga tegelik valmisolek jääb nõrgaks? Sest kriisi ei lahenda pressiteated ega strateegiadokumendid. Kriis lahendatakse ainult siis, kui riigil on reaalsed varud, toimiv logistika ja tugev kodumaine tootmine. Praegu peame ausalt tunnistama, et selles on meil veel palju-palju teha, aga aega ei ole. 

Toidujulgek ei ole lihtsalt põllumajanduse küsimus, see on riigi julgeoleku küsimus. Kui me tahame olla päriselt valmis kriisideks, siis ei saa me loota ainult turule, impordile või heale õnnele. Riik peab tõsiselt võtma selle vastutuse ja asjad korda ajama. Aitäh!

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja hea pinginaaber! Me oleme ainsad siin, ja hea juhataja ka, kolmekesi. Jah, julgeolekust räägitakse kogu aeg: sõjalisest julgeolekust, energiajulgeolekust, toidujulgeolekust ja millest kõigest veel. Ja kui ma siin vahepeal oma küsimuses viitasin sellele – minister on ka juba kadunud –, et need teraviljapunkrid ei pruugi kogu aeg täis olla, siis ma arvan, et see pilt on ka praegu selline, [vähemalt] mingiks ajaks. Aga see selleks. 

Et jah, pooltel kodudes nädala toidukraam või natuke rohkematel poole kuu kraam. Tervele rahvale natuke teravilja, 30 000 tonni, ja kartulit. Kartuli kasvatamist on ka kokku tõmmatud kartulivabariigis. Puuvilja praktiliselt ei ole või on mingi kümmekond protsenti, mida me ise kasvatame. Noh, kanamune veel on ja konserve ka on, aga [vahepeal] nõuti mürkroheliste rünnakute käigus suurtelt munatootjatelt kiiret, ilma pika jorutamiseta puurikanade pidamise lõpetamist. Siis oleks varustatus veelgi viletsam. 

Aga kõige olulisem: Eestis nälga … Tõenäoliselt on raske ette kujutada, et saabuks mingi näljaaeg, nii nagu meil on siin läbi aegade olnud korduvalt suuri ja väikseid näljahädasid. Aga eelkõige puudutab see toidupuudust. Mitte et toitu ei oleks, kuigi jah, tõenäoliselt toiduvaru ei ole nii kauaks, kui võiks olla, aga see puudutab eelkõige inflatsiooni, hinnatõusu ja nii edasi. Juba praegu on mitmed kaupmehed muretsenud selle pärast, et varastatakse väga palju toitu. Vähe sellest, üks toidutootja ja suurkaupmees on rääkinud ka sellest mõistest, et inimesed tulevad poodi toitu vaatama – toidu vaatajad. See on vast kõige suurem probleem. 

Aga ma loodan, et musta stsenaariumi [plaan] on ka meie riigis olemas. Maailma analüütikud ja need, kes vastutavad maailma kütuseturu eksisteerimise ja stabiilsuse eest, on rääkinud, et kütuste hinna järsu tõusu tõttu võivad väga hullud ajad tulla. Ja tänane juba rohkem kui kaheeurone diislikütuse liitri hind ei pruugi olla sugugi mitte lõpp, vaid algus. Nii et ma loodan, et valitsusel on vähemalt sellised modelleerimised, et mis juhtub siis, kui kütuseliitri või diisli hind läheb kolme, nelja või viie peale. Kui me siin hiljuti rahaministrit küsitlesime, siis ta ütles, et temal ei ole probleemi, ta sõidab jalgrattaga ja saab hakkama ilma bensiinijaama poole vaatamata. Aga paljud inimesed ei saa, eriti need, kes ei ela Tallinnas. See on nüüd kütuse puhul nii. 

Me oleme küll üsna arenenud, aga looduskatastroofide puhul oleme ka üsna jõuetud. Ma loodan, et Lõuna-Eesti mitmed põllumehed võivad nüüd jõuludeks lõpuks selle toetuse kätte saada, aga nagu ma ministri jutust aru sain, millise osa Eesti sellele juurde paneb, ei ole veel teada. Aga ma ei ole sugugi veendunud, et see aasta me saame läbi [ilma] mõne korraliku põua või mõne muu sellise loodushädata. Ja põllumehed, kellega ma väga tihti igal pool suhtlen, arutavad neid jutte.

Kas on soov lisaajaks?

Minut aega vast.

Üks minut lisaks.

Ma loodan, et sellise täismusta stsenaariumi puhul on valitsusel ministri jutu järgi septembriks täispilt ees. Ja et oleksid ka arutelud selle üle, kuidas ja mida teha, kui saabub ikka täismust stsenaarium, ja mitte ainult toiduga strateegilise julgeoleku [mõttes, vaid ka selles mõttes,] et reaalne nälg ei saabuks toidukaupade hindade tõusu tõttu. Kas või sellesama käibemaksu alandamise [ideega] on nii palju probleeme olnud – 100 000 inimest on küll arvanud, et riik peaks seda tegema, aga tänase päevani pole ta seda teinud. Kütuse ja muude strateegiliste varude puhul Eesti peab kuidagi hakkama saama. Põlevkivi, pruun kuld, on meil kindlalt olemas, aga …

Nüüd sai lisaks antud aeg ka otsa.

Jaa, aitäh! Head õhtut kõigile vähestele, kes siin on!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Oleme läbinud kaheksanda päevakorrapunkti. 

Peale haamrilööki on võimalus [sõna võtta] vabas mikrofonis. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head inimesed! Täna on olukord maailmas väga keeruline. Majandus logiseb, hinnad kasvavad ja paljud inimesed loevad iga senti. Sellistel hetkedel oodatakse valitsuselt ühte: tegusid. Aga mida meie näeme? Vaikus ja otsustamatus. Ja on tunne, et riiki ei juhita mitte kriisi, vaid justkui riigi jõukuse ajal: maksud on kõrged, kütus on kallis, toidu hinnad tõusevad. 

Üha sagedamini kõlab üks lihtne mõte. Kui hinnad kasvavad, siis keegi üleval lihtsalt teeskleb, et kõik on korras ja kontrolli all. Samal ajal paljud riigid, isegi meist jõukama elanikkonnaga riigid, teevad konkreetseid samme: alandavad kütusemakse, vähendavad toidu käibemaksu ning toetavad inimesi ja ettevõtteid. Nemad saavad aru, et praegu ei ole aeg survestada, praegu on aeg aidata. 

Mida teeb meie valitsus? Kas vaikib või teeb näo, et kõik on kontrolli all. Aga samal ajal surutakse jõuliselt läbi ideoloogilisi seadusi, mis ei ole inimeste igapäevaeluga kuidagi seotud. Ja inimestel tekibki lihtne küsimus: kas meil on valitsus inimeste jaoks või inimesed valitsuse jaoks?

Täna on inimesel väga olulised ja lihtsad [küsimused:] kuidas tööle saada, millega pere ära toita ja kas kuu lõpuni raha jätkub? Riik peaks olema tugi, mida praegu ei näe kuskilt. Ja see on probleem, sest tegevusetus kriisi ajal on ka otsus, aga see otsus on oma inimeste vastu. 

Ei saa lõputult süüdistada väliseid tegureid. Jah, maailm on keeruline, aga just selleks valitsus ongi, et teha otsuseid siis, kui [inimestel] on raske, aidata siis, kui nad enam ei suuda. Täna on vaja inimestel mitte ideoloogiat, vaid tarka majandust ja sotsiaalset toetust. 

Head valitsejad, jätke meelde üks lihtne tõde. Tühjad sõnad ei maksa poes arveid ja lobisemine ei vii autot tanklasse. Vaja on reaalseid samme, nagu maksukoormuse vähendamine, taskukohane kütus ning toetus inimestele ja ettevõtetele. Muidu jääme riigiks, kus otsuseid lükatakse edasi, aga probleemid muudkui kasvavad. 

Inimesed on väsinud ootamast. Inimesed ootavad tegusid. Võtke, head valitsejad, see teadmiseks. Ja kui te sellega hakkama ei saa, siis laske teistel riigi ja rahva eest hoolitseda. Aitäh!

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Lugupeetud tühi saal ja hea pinginaaber ja istungi juhataja! Tegelikult mu head kolleegid lahkusid siit majast juba kaua aega tagasi. Ma arvan, et nad juba puhkavad kusagil mõnusalt ja naudivad elu, kuna koalitsioonisaadikutel ei ole vaja arupärimistele [vastamise] ajal siin majas olla. See on nende silmis tühi mõttetu loba ja nad ei pea siin olema. See on ka asi, mille üle paljud inimesed, kes vaatavad meie tühje saale, on imestanud ja on [tekkinud] küsimus, miks neid tühja koha omanikke palgalt maha ei võeta. Aga neid ei võeta maha selle pärast, et siin majas kehtivad sellised reeglid. Sa võid siin tööluusi teha nii palju, kui kulub, sa võid siin praaki toota nii palju, kui kulub, aga erinevalt teistest töökohtadest, kus see kõik lõpeb kingasaamisega, on meil siin hoopis teistsugune maailm.

Inimesed, kellega rääkisin – vaba nädal oli –, on tegelikult sügavalt pettunud, sügavalt pettunud Eesti valitsuses, Eesti riigis. Ja tõepoolest, nagu ma enne ütlesin, poodidesse on tekkinud uued seltskonnad, kes käivad toitu vaatamas. Toitu vaatamas. Rääkimata vargil käimisest.

Ja lootusetuse vari lehvib sel kevadel üle Eestimaa. Kui rääkida inimestega elust ja küsida, miks te ei tule Toompeale, kui keegi kutsub – opositsioon on meil siin üsna kirev –, siis inimeste ettekujutus ja jutt on see, et milleks tulla, see on mõttetu. Kuigi tegelikult loeb, kui inimesed tulevad välja. Hiljutine 100 000 allkirja [kogunud algatus] toidu käibemaksu alandamiseks saadeti ju jõhkralt prügikasti. 100 000 häält ei loe praegustele valitsejatele. Šveitsis on [alampiir] 50 000. Kui [mingi algatuse jaoks] saadakse kokku 50 000 [allkirja], siis tulebki referendum ja kui üle 50% on poolt, siis seadus võetaksegi vastu. Meil referendumeid ei korraldata ja rahva arvamust ka tegelikult ei arvestata enamikul aegadest. Jah, ainuke lühike aeg on valimiste periood, kui käiakse nii-öelda häält palumas, lauldakse, tantsitakse ja [tehakse] kõike muud sellist. Aga argipäev on praegu ja veel aastakene toimub samasugune tiksumine.

Ma olen öelnud seda, et agoonia jätkub. Eesti riik on agoonias ja Eesti inimesed saavad sellest aru. Nad saavad aru, et ei ole mõtet isegi välja tulla. Aga see ei tähenda, et nad armastavad praeguseid valitsejaid. Selle üle võib üksnes ironiseerida, et see on armastus, miks nad välja ei tule. 

Ja mis tuleb? Õhtul ei ole muidugi tark sellest rääkida, aga totaalne kriis, mis võib ähvardada ka lähiajal või lähematel kuudel mitte ainult Eestit, vaid ka muud maailma, ei ole üldsegi mitte välistatud. Ebastabiilsus on erakordselt suur. Meie valitsejate arrogantne suhtumine Ameerika Ühendriikide presidenti on mind kogu aeg ärritanud. Ja nüüd lootuses, et …

Teie aeg sai läbi nüüd …

Jah-jah!

… siin lisaaega ei saa. Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Istung on lõppenud.