Tere päevast, austatud Riigikogu! Hea meel on tervitada siin Riigikogu istungisaali rõdul ka Kanepi kooli õpilasi. Tere päevast! Loomulikult tervitame ka kõiki neid, kes jälgivad tänast Riigikogu infotundi sinise ekraani vahendusel. Me alustame 25. märtsi infotundi. Head kolleegid, kõigepealt on mul teile palve: teeme kohaloleku kontrolli.

Kohalolijaks on end registreerinud 18 Riigikogu liiget, puudub 83. 

Tänases Riigikogu infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt ning justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta. Kokku on meil täna 11 registreeritud küsimust. Infotunni reeglid on ikka täpselt samasugused nagu varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks, küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit ja vastamiseks kolm minutit. Lisaks saab registreerunud Riigikogu liige võimaluse esitada ühe täpsustava küsimuse ja üks Riigikogu liige saab selle küsimuse raames esitada lisaküsimuse. 

Esimene küsimus on peaminister Kristen Michalile. Üks hetk! Mart Maastik, teil on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Palun!

Suur tänu, härra Riigikogu esimees! Ma tahtsin täpsustada, et seal [rõdul] ei ole ainult Kanepi, vaid on ka Westholmi Gümnaasiumi lapsed. Palun tervitada ka neid.

Suur tänu täpsustuse eest! Tervitame ka Westholmi Gümnaasiumi õpilasi. Hea meel on teid siin Riigikogus näha! 

Aga nüüd tõesti küsimuse juurde. Esimene küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Mart Helme ja teema on julgeolek. Mart Helme, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud Kristen Michal! Aastal 2020 andsin ühe intervjuu Soome ajakirjanikele ja ütlesin, et Eesti – ja mitte ainult Eesti –  vajab NATO kõrval plaani B, sest rahvusvaheline olukord on turbulentne, võib juhtuda igasuguseid asju, ja seetõttu peaks olema ka mingi tagavaraplaan. Loomulikult sain ma selle eest siis kõvasti ja kõvasti nahutada. Aga tegelikult praegu me näeme kas või Hormuzi väina intsidendi ja selle ümber keerlevate juttude taustal, et mul oli jälle õigus. 

Nii, 2020 – tuleme selle aasta juurde tagasi – tegime koos Martin Helmega ettepaneku, et valitsus eraldaks raha Eestile õhutõrjevõimekuse tekitamiseks. Ma mäletan väga hästi seda istungit, kus viibis ka tollane Kaitseväe juhataja Herem, kes kargas püsti nagu ussist nõelatud ja teatas, et tal ei ole seda vaja. Tal ei ole seda vaja! 

Nüüd, suvel oli meil siin intsident, Elva lähedal kukkus alla droon. Noh, uuriti ja puuriti, aga ega selle uurimise tulemusi avalikkusele tutvustatud ei ole. Täna öösel oli meil uus intsident. Samasugune intsident oli Lätis ja sarnane intsident oli paar päeva tagasi ka Leedus. Õhutõrjet meil endiselt ei ole, ehkki meil on eraldatud 5,4% SKP-st kaitsekuludele. Plaani B NATO teemal meil ka ei ole. 

Ma küsin nüüd – te olete päris mitu aastat olnud peaminister –, mis see meie plaan siis on, et Eesti tegelikult kindlates kätes kaitstud oleks.

Austatud Riigikogu esimees! Hea küsija! Head Riigikogu liikmed! Mitu komponenti. Kõigepealt, esiteks, NATO – erinevalt teie kirjeldusest – toimib, ja toimib hästi. Needsamad näited, viimased drooniintsidendid – NATO lennukid tõusid õhku. Ja ka varem on olnud nii, et kui Vene hävitajad on meie õhuruumis, siis lähevad neid eskortima NATO lennukid, NATO hävitajad, kes iganes parajasti siin rotatsioonis on. Mäletamist mööda sellele meie õhuruumi rikkumisele, millele järgnes NATO artikkel 4 ja ÜRO Julgeolekunõukogu erakorraline istung, tollal olid meil itaallased siin F-35-tega ehk kõige moodsamate hävitajatega, mis vähegi saada on. 

Ka parima tahtmise korral tõenäoliselt kõiki võimeid me soetada ise kohe korraga ei saa, võib-olla aja jooksul on see võimalik. Kaitsekulud on tõepoolest 5,4% ehk ajalooliselt kõrgeimal tasemel. Jah, see on minu valitsuse ajal nii olnud ja see on vastus Putini-ohule, Venemaa-ohule. Te justkui opereerite Putinit nimetamata, aga nimetame siis selle probleemi ka ära. Probleem on ikkagi Putin – see režiim, see diktaator, kes püüab oma tahtele allutada Ukrainat, suveräänset riiki, tapab seal süütuid inimesi, naisi ja lapsi. Ja NATO toimib. Seda esiteks.

Teiseks, Euroopas on erinevad koostööformaadid, muu hulgas näiteks NB8, mille eesistuja Eesti on, oma julgeoleku- ja kaitsepoliitikaga. Seal me kooskõlastame ka [teavet] viimasest drooniintsidendist, vahetasime informatsiooni Põhja- ja Baltimaade juhtidega, samamoodi nagu leedukad ja lätlased vahetasid meiega. Kindlasti tehakse seda töötasandil. 

Ja kolmandaks on kindlasti oma kaitsevõime. Oma kaitsevõime kasvatamine käib meil suure hooga. Ütleme nii, et loomulikult, kõike, mida oleks vaja olnud, oleks kindlasti juba eilseks vaja olnud, aga iga samm, iga hange, iga asi võtab aega. Ka drooniteadlikkus, erinevad radarid, uued vahendid on hankimisel, osa on hangitud, osa on paigaldamisel, ja nii edasi. Nii see töö käib. 

Seetõttu ma ütlen, et teie plaan B on formuleerunud üheks erakonnaks, mille nimi on Plaan B. See on see [suhtumine] – mulle on vähemalt jäänud selline mulje –, mida teie esindate. Mina ütleksin, et NATO toimib, Euroopas on head suhted, me töötame koos kaitse ja julgeoleku nimel, lisaks panustame väga palju oma kaitsevõimesse ja see annab ka meie liitlastele julgeolekut juurde. Ja siin, ma siiski meenutan, meie julgeolekut tagavad NATO liitlased, kolm tuumariiki: Ühendkuningriik, Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriigid. Nii et Eesti on turvaline koht.

Suur tänu! Mart Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jah, no see on muidugi lihtsalt selline ilus propagandistlik jutt. Need lennukid, mis meil siin on, on loomulikult teretulnud – seda ei saa eitada, igati teretulnud –, nad on adekvaatselt reageerinud piiririkkumiste ja muude intsidentide puhul. Aga need lennukid ei taga meile tegelikult mingit julgeolekut. Nende paari lennukiga ei ole võimalik tagada Eesti õhuruumi kaitstust sadade droonide ja võib-olla ka kümnete rakettide vastu. Seda saab teha ainult kogu riigi territooriumi ja õhuruumi kattev õhutõrje. Aga seda õhutõrjet meil ei ole, ehkki, nagu ma ütlesin, aastal 2020 EKRE valitsuses olles selle plaaniga välja tuli. Seda ei ole ka Reformierakond viimase viie aasta jooksul suutnud tekitada, ehkki igasuguseid jutte sellel teemal on olnud. Juba üle nelja aasta käib sõda Ukrainas ja väga selgelt on näha, et just droonid on need, mida [kõige rohkem] kasutatakse. No need lennukid ei hoidnud ära Auvere korstna pihta lennanud drooni, lihtsalt ei suutnud seda ära hoida. 

Mis puudutab NATO [toimimisse], siis see tekitab tõsiseid küsimusi. NATO-s on ainult üks riik, kes tegelikult suudab tagada oma liitlaste julgeoleku, ja see on Ameerika Ühendriigid. Prantsusmaa ja Suurbritannia tuumavõimekus on pehmelt öeldes puudulik. Seda teavad kõik. See ei ole mingi raketiteadus, kõik saavad aru, et see on puudulik. Seda ei ole võimalik võrrelda tõeliste tuumariikide tuumavõimekusega, raketivõimekuse ja muu seesugusega. Nii et see jutt, et nad tagavad meie julgeoleku – jah, Ameerika Ühendriigid tagavad, aga nad tagavad selle loomulikult Venemaaga – üle meie peade – vastavaid kokkuleppeid sõlmides. 

Mis puutub Eesti kaitsevõimesse, siis see ei ole viimase viie aasta jooksul arenenud sellise tempoga, nagu peaks, ega ole absoluutselt korrelatsioonis selle rahaga, mis on kulutatud Eesti kaitsevõimele. 

Ja kui me räägime veel plaanist B, siis see, mida te nimetate siin Põhja- ja Balti koostööks, ongi üks osa sellest plaanist B …

Teie aeg! 

… millega oleks pidanud alustama juba ammu. 

Minu küsimus: missugune on ikkagi tegelik plaan Eesti julgeoleku tagamiseks, kui me näeme, et meil puudub igasugune reaalne võimekus tagada meie õhuturvet?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Mitu asja. Esiteks, jälle ma märkan, et te jätate Putini kui probleemiallika nimetamata. Te mainite teda lihtsalt möödaminnes justkui vestluspartnerit ja midagi muud. Oleme ikka ausad. Me teame, mis see probleemiallikas on – Putin ja Putini režiim. Putin peab sõda, agressioon Ukrainas on reaalsus viiendat aastat. Seal tapetakse süütud inimesi, talvel pole elektrit ega sooja vett. Selline on olukord seal. Ja selle sõja kahjud jõuavad aeg-ajalt ka teiste riikide territooriumile. 

See jutt, mis te räägite, justkui kõik teavad, et Prantsusmaal ja Ühendkuningriigil pole tuumavõimekust – no vot, mind täitsa siiralt huvitaks, kes need kõik on. Ilmselt need kõik on teil kuskil EKRE sõprade klubis, eks ju. Üldiselt ikkagi Emmanuel Macron või Keir Starmer on vähe teisel arvamusel. Nemad neid riike juhivad, EKRE sõprade klubi ilmselt mitte. 

Nüüd tuleme selle küsimuse enda juurde. Ma saan aru, et teile sobib tekitada paanikat ja ebakindlust. Sõbrad, aga sõda käib viiendat aastat. Seda, et sõjakahjud ja -killud lendavad üle piiride, me oleme varemgi näinud. Kui me tahaksime öelda, et seda enam tulevikus ei juhtu, siis selleks tuleb sundida Putinit muutma oma eesmärke. Muul juhul see ei juhtu. Seni, kuni Ukraina peab ennast kaitsma, ta kaitseb ennast. Ja killud lendavad, midagi teha ei ole. 

Mis puudutab Eesti oma julgeoleku tagamist, siis ma kordan siinkohal üle: NATO toimib väga hästi. Toon ka konkreetseid näiteid. Kui meil, Balti riikidel, oli vaja ennast Vene elektrivõrgust lahti ühendada, siis suhtlesin mina ja Soome president Aleksandr Stubb suhtles NATO peasekretäri Mark Ruttega. Pärast seda muuseas laevad merel valvavad meie kriitilisi ühendusi. Läänemerel valvavad NATO laevad meie kriitilisi ühendusi. Te ütlete, et see ei toimi. Kui NATO [õhuruumi] tulevad Vene lennukid, siis [tõusevad õhku liitlasvägede hävitajad]. Need ei ole kellegi teise lennukid, need on NATO lennukid, kes lähevad vastu. Ja meie panustame kaitsevõimesse täpselt samamoodi selle NATO plaani alusel ja Kaitseväe juhataja plaani alusel. 

Nii et ma kutsuksin teid [üles mitte oma riiki maha tegema]. Ma saan aru, et võib-olla on oportunistlikult ja poliitiliselt kasulik kritiseerida oma riiki ja öelda, et seda tuleb igal moel maha teha. Aga ärge tehke seda! Panustage sellesse! Pigem panustage kaitsevõime ja turvatunde loomisesse. Proovige, see ei ole raske!

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab kolleeg Martin Helme. Palun!

Ma ei tea, miks sa lahtisest uksest sisse murrad. Keegi ei vaidlusta seda, et Putin on julgeolekuprobleem. Me just täna öösel nägime seda. Aga meie küsimus on see, miks ei ole Eesti valitsus sellele probleemile adekvaatselt reageerinud. Sa ütled, et kõik võtab aega. No Koruste [drooni]juhtum oli septembris. Siis me küsisime, kus on droonimüür. No võtab aega. Kui palju siis on aega mööda läinud? Üle poole aasta on mööda läinud, midagi paremaks ei ole läinud. Meil on idapiir – Auvere on, eks ole, põhimõtteliselt Narva jõe taga –, kus me ei suuda droone tuvastada ega alla lasta. Kui palju aega siis vaja läheb? Meil on 5,4%-line riigikaitsekulu, 2,6 miljardit. Mis me saanud selle eest oleme? Juba mitmendat aastat pole me selle eest mitte midagi saanud. Me oleme saanud selle, et meie õhuruumis liiguvad võõrad droonid. 

Loomulikult, esimesed uudised olid, et see oli Venemaalt tulnud droon. Aga me ei tea, sellega võib olla sama lugu, nagu oli Koruste puhul, tegelikult oli seal Ukraina droon, mis liikus meie õhuruumi kaudu Venemaa poole, et seal sõjategevust arendada. Sa oled korduvalt öelnud siin parlamendi ees, et meie ei ole ukrainlastele luba andnud oma õhuruumi kasutada Venemaa ründamiseks. Näe, ometi nad teevad seda ja meie ei ole võimelised neid takistama. Ja see on probleem. See on probleemi iva. 

Nüüd, NATO-st rääkides, mul väga palju aega ei ole, aga ütlen, et Inglismaal, Prantsusmaal ja Saksamaal – need on kolm kõige suuremat NATO riiki, sinna juurde võib panna ka Itaalia – on vähem sõjalennukeid kui Iisraelil, mis on neist kordades väiksem. Kamba peale kokku on neil umbes sama palju. Selline see pilt on. Minul on ikkagi küsimus: millal Reformierakond lõpuks tunnistab, et nii nagu oli loosung "Lugege mu huultelt: maksud ei tõuse", oli ka loosung "Kindlates kätes Eesti" lihtsalt valijatele nahaalselt näkku valetamine? Mingit kindlalt kaitstud Eestit ei ole. Seda me nägime täna öösel jälle: te ei saa hakkama Eesti kaitsmisega! Te võite ju NATO lennukeid appi kutsuda, aga meie oma töö on tegemata.

Jah, ma ootasingi – aitäh, hea küsija! –, millal see küsimus tuleb. Küsimus on endiselt selline, et teeme Eesti riiki ja oma kaitsevõimet maha. Ärme teeme! See on minu ettepanek.  

Ma võiksin lugeda ette pika loetelu sellest, mis meil sellel aastal lisandub õhukaitsesse. Eesti on hankinud üksjagu lühimaaõhutõrjet, 2026. aastal lisandub Poola päritolu Pioruni raketisüsteem. 2026. aastal saame esimese keskmaa-õhutõrjesüsteemi. Kaugmaa-õhutõrje ettevalmistused on töös, pärast 2030. aastat valmib Hiiumaal radar ja nii edasi, maavägi saab tulejõudu juurde. 2026. aasta lõpuks tarnitakse kuus liikursuurtükki K9, kokku on neid 36. Ratastel liikursuurtükke on 12 tükki, CAESAR-eid on 12 tükki olemas, hangime juurde. Raketisuurtükiväe ja survelöögivõime tugevdamiseks on kohal HIMARS-id, järgmistel aastatel jätkuvad laskemoona tarned. Lockheed Martin rajab Eestisse suurtükiväe raketiheitjate HIMARS hoolduskeskuse.  

Enne jõule sõlmiti Lõuna-Korea tootjatega leping täiendavate suurtükiväe raketiheitjate Chunmoo hankimiseks. Jätkuvad õhuründemoona tarned, täiendame laskemoonavarusid. Selle soetuseks eraldatud eelarve aastateks 2025–2029 on 3,4 miljardit eurot. Sellest 2,3 miljardit eurot on juba kohustustega kaetud. Merevägi, laevastiku uuendamine, moderniseeritakse miinijahtijaid. 2026. aastal saab merevägi kätte kaks patrullkaatrit, hangitud on rannakaitseraketisüsteem, ajakohastatakse mereseireradareid.  

Nii, Balti või kaitsevööndi Eesti osa, kaitsetööstus – ma võin selle kõik teile ette lugeda, aga see ikka ei veena teid. Ma saan aru, et te lihtsalt tahate öelda sõnumina, et Eesti riik on kaitseta. Ei ole! Esiteks, NATO toimib. Teiseks, meil on head liitlassuhted. Kolmandaks, me panustame ise tugevalt oma kaitsesse NATO kaitseplaanide alusel ja selle plaani alusel, mida Eesti kaitseväe juhataja on õigeks pidanud. Toimib!

Ja see, et sõjakahjud tulevad üle piiri – ma saan aru, et võib-olla kuskil laboratooriumis on võimalik konstrueerida selline ettekujutus, et luuakse maast taevani ulatuv piir ja mitte midagi sealt läbi ei tule, aga, sõbrad, droonidega, isegi õhupallidega on riigid hädas. See, et kurjategijad kasutavad droone, õhupalle või mida iganes teiste riikide vastu – ma siiski meenutan, et samasugused drooniintsidendid on olnud Leedus, Lätis, on olnud lennuväljavastaseid drooniintsidente Taanis, neid on olnud ka Belgias ja Saksamaal. Isegi Ameerika Ühendriikides, kui lugeda, on suurte sõjaväeosade juures aeg-ajalt droonid lennanud.  

Luua endale ettekujutus, et see pole võimalik ja see on läbikukkumine – no kuulge, siis on kogu maakera läbi kukkunud selles, et uus tehnoloogia tuleb. Ärge looge endale illusiooni, et meie oleme siin kuidagi ainulaadsed. Me teeme seda, mida me oskame, me panustame väga tõsiselt. Me oleme NATO-s tipus, me oleme tipuriik kaitsesse panustamisel. Ja ometi ikka ärkame hommikul üles ja ütleme, et kõik on halvasti, sest me tahame öelda, et valitsus on halb ja Eesti riik on halb. Ärge tehke oma kaitsevõimet ja Kaitseväge maha!

Aitäh! Lõpetame tänase esimese küsimuse käsitlemise.  

Enne, kui me läheme teise küsimuse juurde, ütlen, et mul on hea meel tervitada siin istungisaali rõdul ka Holstre kooli õpilasi. Tere päevast! Rõõm näha teid siin Riigikogus. 

Nii, aga liigume edasi. Tänane teine küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Lauri Laats ning teema on kütuse ja toidu hinnad. Lauri Laats, palun! 

Jaa, aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea peaminister! Ma arvan, et tänaöise intsidendi puhul peame me tegema kõik selleks, et me ei külvaks ühiskonnas paanikat – see on kõige olulisem –, ja meil tuleb vaadata asja täpselt sellisel viisil, nagu ta on. Ka need pealkirjad, mis on ilmunud ajakirjanduses, oleks minu arvates võinud olla natukene teistmoodi formuleeritud. Aga see selleks. 

Räägime toimetulekust. Räägime olukorrast, kus me praegu oleme. See on seotud Lähis-Ida sõjalise kriisiga, konfliktiga, ja loomulikult kütuse hinna tõusuga. Selge on see, et see olukord seal lihtsalt niisama ära ei lahene ja need hinnad, mida me juba praegu näeme – täna ja eile –, tõenäoliselt progresseeruvad, ehk siis kütus muutub veelgi kallimaks. 

On riike, kes on võtnud juba tarvitusele meetmeid, et leevendada olukorda, ja neid riike on tegelikult palju: Itaalia, Austria, Horvaatia, Ungari, Portugal, Läti, Saksamaa, Rootsi ja Hispaania. Ja Hispaania on kõige mahukama paketiga – lausa 80 erinevat meedet. See puudutab nii gaasi-, elektri- kui ka vedelkütuseaktsiisi vähendamist, see puudutab käibemaksu langetamist ja nii edasi. Kogu paketi suurus on umbkaudu 5 miljardit. Rahandusminister ütles esmaspäeval selle kohta, et Hispaanias hakkavad varsti inimesed surema, nemad tegelevad selliste asjadega nagu fossiilkütuste subsideerimine. Lisaks ütles ta, et autoga sõitmine on üldse privileeg, tema on pool elu käinud jala või sõitnud rattaga. Võib-olla see ongi praeguse valitsuse üleüldine soovitus inimestele. 

Aga ma küsin ikkagi teie käest: kas Eesti riik plaanib – arvestades olukorda ja selle süvenemist – võtta tarvitusele ka suuremaid ja mõjusamaid meetmeid kütuse hinna [mõju] leevendamiseks?

Jah, hea küsija, kui ma sain õigesti aru, siis te küsisite, milliseid meetmeid meil on plaanis kasutusele võtta. Jah. Ma räägin ära, siis on kuulajatele-vaatajatele ka klaar. 

Jah, eri riikidel on võimalik võtta tarvitusele erinevaid meetmeid. Ma püüan kuidagi joonistada teie ette [pilti] valikutest. Maailma energiahinnad koosnevad suures osas, lõviosas, valdavalt toorme enda hinnast. Euroopas on see ligikaudselt – ma vaatasin komisjoni esitatud materjale, slaide – üle 50%. Nii et tegelikult lõviosa kütuse hinnast moodustab toorme hind, on see siis nafta, gaas või miski muu. Osa kulu on näiteks süsinikuhind ETS-süsteemis, Eestil on see Euroopa keskmisest väiksem, aga ETS-süsteemi ülevaatamisega praegu tegeldakse. Siis on võrkude kulu ja siis on maksulised aktsiisid. Nii et neli komponenti, kui nii võtta. 

Nüüd, järjest võttes. Maailmaturuhindu Eesti tõenäoliselt ei suuda väga ulatuslikult mõjutada, vähemalt seni pole Eestil sellist võimet tekkinud – võib-olla kunagi tekib, aga hetkel seda ei ole. See tähendab seda, et me sõltume väga palju sellest, mis toimub Lähis-Idas. Ja kogu maailm sõltub sellest, mis toimub Lähis-Idas. Isegi maailma suurimad ja võimsamad riigid sõltuvad sellest, mis toimub Lähis-Idas, ja sellest, kuidas see konflikt laheneb. Prognoose on erinevaid, hinnanguid on erinevaid. Lootust on, et toimub deeskalatsioon, hinnad langevad ja pinge langeb, aga täna pole kellelgi selle kohta kindlat teadmist. Seda esiteks, see on üks pool. 

Teiseks, ETS-süsteem. ETS-süsteemi ülevaatamine Euroopas käib. Alguses oli vist neli riiki – ma võin eksida, aga kui ma õigesti mäletan, oli neid neli –, meie nende hulgas, kes me tegime ettepaneku ETS2 süsteem edasi lükata, sest bürokraatlik mõju heitme vähendamisega seoses oleks olnud väga suur, aga heitme vähendamine ise väike. See lükati edasi. Nii et sealt me oma mõju saime.

Nüüd, ETS1 – meie ettevõtjate soov on, et see süsteem oleks etteaimatavam ja vähem volatiilne. Ka sellega komisjon tegeleb ja tuleb juuniks oma ettepanekutega välja. Viimasel ülemkogul käisime selle teema üle. 

Võrgud. Võrkudesse investeerime pidevalt. Võrkude jaoks oleme siingi erinevaid reegleid vastu võtnud, alates sellest, et võrgud oleks vaba sellistest fantoomliitumistest, kuni selleni, et võrgud oleks toimekindlad. Maksulise poole pealt nüüd oleme otsustanud ära jätta aktsiisitõusu, mille mõju on 40 miljonit eurot. See ei ole väike, eriti arvestades, et eelarve on 4,5%-ga miinuses. 

Ja sel nädalal teeme veel ühe otsuse, aga sellest ma räägin pärast.

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Lisaküsimuse esitab Peeter Ernits. Palun!

Hea juhataja! Auväärt valitseja! Me siin rääkisime rahaminister Ligiga hiljuti samadel teemadel ja Jürgen Ligi ütles otse välja, et jah, kõige vaesemad inimesed niikuinii autoga ei sõida, enamiku Eesti inimeste ostujõud bensiinijaamas on tegelikult kasvanud. Kas te kinnitate rahandusminister Ligi hinnangut, et tegelikult on eestlaste ostujõud autokütuse ostmisel kasvanud – vaatamata kõigele sellele, mis Hormuzi väinas toimub, ja muule ebakindlusele?

Jah, aitäh, hea küsija! Ma nüüd täpselt ei tea, mida rahandusminister siin küsimustele vastatates ütles. Aga tõepoolest, energiatulu- ja finantsanalüütikud on toonud seda küll välja, võrdlusena – ma olen näinud sotsiaalmeedias seda levivat, ilmselt sellele ta viitas, aga ma võin täiesti eksida, sest ma ei tea täpselt, mida ta ütles –, et keskmise palga ostujõud suhtena kütuseliitritesse on tõesti kasvanud. Ilmselt on sellele viidatud, aga eks ma pärast vaatan järele, mida täpselt öeldi.

Suur tänu! Lauri Laats esitab nüüd oma täpsustava küsimuse. Palun!

Aitäh! Ma arvan, et mu küsimus oli üpriski konkreetne, me saime jälle teada, kui palju, kuhu ja mismoodi investeeritakse võrkudesse ja nii edasi. Saime ka teada, et see maksutõus, mis puudutab aktsiisimaksu tõusu 1. maist, jäetakse ära, ja seda me parasjagu menetleme. Aga kas tuleb midagi lisaks? Te lubasite nüüd veelgi täpsustada. Loodame, et see täpsustus on positiivses võtmes. 

Aga räägime ka käibemaksu langetamisest toiduainetele. Soomest tuli üpriski positiivne uudis, nimelt Soome Panga analüütik ütles tegelikult midagi risti vastupidist sellele, mida olete teie rääkinud ja mida on rääkinud ka Jürgen Ligi, et käibemaksu langetamine ei jõua toiduainete hindadesse. Soome näide on vastupidine – on ära märgitud, et see on olnud väga positiivne meede ja ka toiduhinnad on langenud. 

Kas te ei arva, et praeguses olukorras, kus me näeme selgelt, et sisendhinnad kasvavad, eriti mis puudutab kütust – peegeldub see varsti ikkagi otseselt kõikides teenustes, kaasa arvatud toodetes ja toiduainetes, need lähevad kallimaks –, kui te ei plaani mingeid meetmeid tarvitusele võtta ja langetada kütusemakse, oleks mõistlik rääkida ikkagi ka toiduainete käibemaksu langetamisest? Tegelikult on Euroopas vist ainult kaks riiki, kus on ühtne käibemaksumäär, need on Taani ja Eesti, teistes Euroopa riikides kehtivad juba ammu erandid ja osa riike on teinud [hiljuti langetus]otsuseid. Soome näide on pangaanalüütiku hinnangul pigem positiivne. Kuidas meie praegune valitsus sellesse suhtub?

Aitäh, hea küsija! Jaa, ma lubasin teile tõesti lisada, mis me veel teeme. Neist neljast, kui teile jäi meelde, mis võiksid olla energiakomponendid, peamised või üldiselt, suures plaanis – kindlasti saab neid detailideks võtta –, üks on varude keskus. Me osalema Rahvusvahelise Energiaagentuuri solidaarsusaktsioonis. Meie maht selles on küll üsna väike, ma arvan, et ligikaudu 0,1%. Sellel neljapäeval ehk homme tuleb Andres Sutt valitsusse ettepanekuga varude keskusega tuua turule osa meie kütusevarudest, just selleks, et leevendada tarnehäirete mõju. Jah, Eesti mõju tõepoolest, veel kord, on väga väike, tõenäoliselt me seda esimest plokki, millest kõige enam sõltub, ehk selle üldise kütuse tarnet ja hinda läbi oma aktsiooni ei suuda mõjutada, aga solidaarsuse [väljendusena] see kindlasti midagi mõjutab. See on ligikaudu 20 päeva – ma ei tea, on ka hinnanguid, et umbes 25 päeva – kütusevaru, nii et umbes 20 päeva kriisi mõju see leevendab. Nii et seda me teeme ka, lisaks sellele, et me jätame ära aktsiiside tõusu, mida te, nagu te siin ütlesite, menetlete. Ma loodan, et te seda tempokalt menetlete ja et see saab ka toetuse. Selle üle oleks mul väga hea meel. 

Nüüd, tulles käibemaksudebati juurde – me oleme seda päris palju ju pidanud. Te siin tsiteerite, ma võin ka tsiteerida – me kogume aeg-ajalt infot juurde ja siis saame üksteisele tsiteerida erinevaid asju. Minule meeldib Rahvusringhäälingut tsiteerida. Näiteks Valio tegevdirektor ütles 23. märtsil "Aktuaalses kaameras", et piimatööstused ei ole hinnatõuse teinud aasta aega kindlasti. Samas, Eesti ja Euroopa ametliku statistika järgi olid juust, või ja täispiim novembris 2025 oluliselt kallimad kui juulis 2025. Noh, toormehind pole kasvanud, aga hinnad ikka kasvavad. Või näiteks Lidl – on selline poekett, maailmas väga suur–, selle keti Baltikumi juht ütles otse, et toiduainete käibemaksu langetusest on vähe kasu, sest see ei jõua lõpuks tarbijani ja enamjaolt kaob tarneahelasse ära. No vot, nüüd me saame jälle siin praktikute mõtteid vahetada. Ma kardan, et Lidli Baltikumi juht on adekvaatne ekspert selles küsimuses, eriti kui vaadata, kui tugevalt nad turul konkureerivad, just hinnaga. 

Nüüd erinevat statistikat veel. Euroopa Liidu statistika kohaselt oli 2024. aastal toiduainete hinnad – meil on selle aasta andmed – Eestiga võrreldes kallimad näiteks nendes riikides: Luksemburgis on toidu ja alkoholi vähendatud käibemaks 3%; Iirimaal on põhitoidu käibemaksumäär 0% ja seal on [toit] meie omast kallim; Maltal on põhitoit 0%; Austrias on toidukaupade käibemaks 10%; Prantsusmaal on see 5,5% ehk endiselt meist kallim, samuti Soomes. Nii et kahjuks see väide, et käibemaksu alandamine tagaks soodsama hinna, praktikas …

Teie aeg! 

… ei kehti.

Teie aeg! Aitäh! Lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise.

Tänane kolmas küsimus on energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile, küsib Riigikogu liige Tiit Maran ja teema on metsaseadus. Tiit Maran, palun!

Aitäh, auväärt juhataja! Aitäh, minister Andres Sutt, vastamast! Minu küsimus puudutab metsaseaduse muutmise eelnõu. Nagu ma olen aru saanud, praegu käib ministeeriumis kibekiire töö selle [eelnõu] valitsusse toomiseks ja siis ka Riigikokku saatmiseks. Me räägime siin seadusemuudatustest, mis toovad väga põhimõttelisi muudatusi meie metsade haldamise põhimõtetes. Tegelikult moodustab [mets] pool meie maismaast. Paraku on need, midagi pole teha, väga põhimõttelised muudatused tehtud ilma väljatöötamiskavatsuseta, see aga on tegelikult väga kaugel heast seadusloomest. Aga see selleks.

Justiitsminister kooskõlastas eelnõu 19. veebruaril, kuigi eelnõu kohta oli esitatud väga tõsiseid märkuseid, mis oleks võinud vabalt olla ka tagasilükkamise aluseks. Justiitsministeerium tõi välja, et on vaja ära defineerida, mis asi on majandusmets. Lisaks tahtis ta kangesti teada, kuidas on jõutud sellise kummalise protsendini, et enam kui kaks kolmandikku Eesti metsadest moodustab majandusmets, kas ja milliseid uuringuid on selle kohta tehtud ning miks on see kõik niimoodi eelnõusse kirja pandud. 

Minu küsimus on, kas eelnõu tekstis – ma pean silmas seda teksti, mis on korra juba läbinud kaasamise – tehakse veel muudatusi. Ja kas sõna "majandusmets" saab sellise tähenduse, nagu justiitsministeerium seda on nõudnud? See, milliseks kujuneb majandusmetsa mõiste ja selle sisu, on väga olulise tähendusega meie metsade haldamisele, see pole tehniline detail. Sisulised lisandused ja muudatused eeldavad – vähemalt õigusriigis – kooskõlastamist. Ma pean silmas sisulist kooskõlastamist, mitte sellist ühe- ja kahepäevalist janti, nagu aeg-ajalt on [näha]. Ja küsimus: kas see seadus läheb veel kord kooskõlastusringile?

Aitäh, hea küsija! Metsa ja looduse teemad on kaalukad, nende üle on üsna intensiivselt ja vahest ka emotsionaalselt väideldud. Te küsisite, miks just 70%, mitte mingi muu protsent. Me võime pidada pikki arutelusid selle üle, kas see protsent on natuke ühele või natuke teisele poole, aga põhiloogika, miks me oleme pakkunud 70%, on hästi lihtne: selle 70%-ga me fikseerime olemasoleva olukorra. Ka praegu on suurusjärgus 70% metsast majandatav ja 30% metsast kas range kaitse all või piiranguvöönd, kus mingid tegevused on lubatud, aga see ei ole päris piirangutevaba. 

Minu jaoks on selle olemasoleva olukorra fikseerimise mõte ennekõike selles, et me võiksime ühiskonnas temperatuuri alandada. Me oleme selle teema võtnud emotsionaalselt arutada, aga ma arvan, et kõik vajaksid korraks rahulikku hingetõmbeaega. Jällegi, me võime debateerida selle üle, kas väljakujunenud tasakaalupunkt on õiges või vales kohas, aga ehk võtaksime mõneks ajaks selle arutelu maha ja tuleksime siis kas viie aasta pärast või varem, kui Riigikogul selline soov on, selle teema juurde tagasi. Kui vaja on seda punkti nihutada, siis saab seda ju alati teha. 

Küsisite ka definitsiooni kohta. Jah, me praegu seda majandusmetsa definitsiooni natuke veel lihvime, aga kindlasti see seadusesse tuleb, seda saab arutada ja vajaduse korral paremaks teha Riigikogus. Veel uut kaasamisringi ei ole plaanis teha. Ma arvan – vähemalt oma seitsmeaastase kogemuse põhjal –, et Riigikogu saal on piisav selleks, et neid küsimusi arutada. Selle seaduse Riigikogus arutamise ja vastuvõtmisega ei ole mingit pidi tuli takus. Seda saab siin rahulikult arutada ning teha kaasamisi komisjonides, kus see on vajalik, ja saada need asjad ilusti paika.

Suur tänu! Tiit Maran, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, härra minister! Ma pean tunnistama, et teie käsitlus õigusriigist on väga erinev sellest, mis minul on. Väga vabandan, aga nii on. 

Aga läheme edasi. Minule teadaolevalt praegu ministeeriumi suletud ringis kaalutakse ka teisi muudatusi, mida seadusesse sisse viia. Näiteks üks selline säte, et omavalitsused oma planeeringuprotsessis, kui see peaks kaasa tooma piiranguid majandusmetsades, peavad need kompenseerima. Kui see nii on, siis see tähendab ju planeeringuprotsessi muutmist põhialusteni. Ma küsin uuesti, kas sellised uued muudatused – ma eeldan, et neid on veelgi rohkem – tuuakse parlamenti ilma korraliku kaasamisprotsessita. Ma pean silmas normaalset kaasamisprotsessi – sellist, mis on kooskõlas õigusriigi põhimõtetega. Kas te teete põhjaliku kooskõlastusringi või ei tee?

 Aitäh! Lugupeetud energeetika- ja keskkonnaminister, palun!

Aitäh! Vastan hea meelega oma praeguses rollis. Mina ei tea, et ühtegi seadust oleks salaja vastu võetud. Nii nagu ma enne ütlesin, annab Riigikogu töökord piisava aja selleks, et nende teemade üle ja kõikide teiste teemade üle, mis seal eelnõus on, arutleda. Ei ole mingit ajalist survet ja kõik huvirühmad saavad siin oma seisukohta väljendada. 

Mis puudutab kohalike omavalitsuste kohustust kompenseerida juhul, kui nad seavad täiendavaid piiranguid, siis see on ju samaväärne sellega, mis kehtib praegu riigi suhtes. Kui riik kehtestab täiendavad piirangud metsamajandamisele ja kui need piirangud oluliselt kitsendavad omaniku õigusi metsaalal tegutseda, siis on omanikul õigus maa riigile müüa turuhinnaga ja riigil on kohustus see maa osta. Ma arvan, et nii on õiglane: kui omandit piiratakse, siis laieneb hüvitamise kohustus ka kohalikele omavalitsustele. 

Te saate siin Riigikogu saalis kindlasti seda veel arutada ja selle üle debateerida, milline on õige ja kõige parem vorm. Ma ütlen korra metsaseaduse juurde veel seda, et ma saan aru, et see 30 : 70 jaotus on tekitanud nii looduskaitse vaatest kui ka metsasektori vaatest tunde, et see protsent võiks olla rohkem ühele või teisele poole lükatud. 

Aga nagu ma ütlesin, minu hinnangul – ja ma olen tulnud väljastpoolt seda sektorit – ei peaks me selle seaduse aruteluga tegema ühiskonnale rohkem haiget või ühiskonda rohkem katki. Seetõttu, kui me korraks aktsepteerime seda, et praegune olukord on selline, millega me võime mõnda aega elada, siis minu meelest oleks see proovimist väärt. 

Metsaseadus ei ole selles arutelus või debatis üksinda. Samamoodi on ette valmistatud looduskaitseseaduse muudatused, kuhu tuleb kaks väga olulist põhimõtet: 30% maismaast ja 30% merest soovib Eesti võtta kaitse alla. See on ka rahvusvaheline kokkulepe ja siht. Ma arvan, et on väga oluline, et me ka siin liiguksime ilusti edasi. Samamoodi on kolmas element, mis on metsanduse arengukava, kus ei ole tehtud sisulisi muudatusi, aga on tehtud ajakohastusi võrreldes selle versiooniga, mis kunagi Keskkonnaministeeriumis ette valmistati.

Suur tänu! Züleyxa Izmailova, teie päralt on lisaküsimus. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma tulen ka nüüd tagasi valitsuse ja puidutööstuse soovi juurde muuta kaks kolmandikku Eesti metsadest majandatavateks metsadeks. Ja palun ärge hakake rääkima looduskaitseseaduse 30%-st, sest see ei puutu praegu asjasse. Palun teil hoopis selgitada, kust selline number ikkagi pärineb. Kas soov muuta kaks kolmandikku Eesti metsadest majandatavateks baseerub üldse mingil uuringul? Kas ministeerium või keegi teine on hinnanud neid mõjusid, mida selline põhimõtteline muudatus meie ökosüsteemide tervisele võib kaasa tuua? Kui on nii, siis palun nimetage neid konkreetseid uuringuid ja analüüse ning koht, kus nendega saaks tutvuda.

Aitäh! Mina siiski arvan, et need eelnõud on kõik omavahel seotud. Samamoodi on oluline, et me seame eesmärgiks 30% maismaa ja 30% mere kaitse. Uuringuid on tehtud väga palju ja nii nagu tõenäoliselt ka hea küsija teab, ei ole metsandus nagu matemaatika, kus on üks õige vastus. Sõltuvalt uuringust on sedasama pilti võimalik tõlgendada erineval moel. 

Ma kordan veel, et selle tasakaalupunkti fikseerimine, mis täna juhtumisi on 70 : 30, on minu arvates mõistlik asi, mida teha. See ju ei tähenda, et selle 70% sees, mis on majandusmets, võib teha ükskõik mida. Ka seal kehtivad metsamajandamise reeglid. Seda esiteks. 

Teiseks, te ütlesite, et see on metsatöösturite teema. Metsaomanikke on Eestis suurusjärgus 100 000. Nende seas on ka väga palju väikemetsaomanikke, kes tunnevad ennast halvas mõttes puudutatuna, kui öeldakse, et see kõik on metsaomanike lobi tulemus. Ärme paneme silti külge. Meil on väga palju väikemetsaomanikke, kes tegelikult oma metsal lasevad kasvada nii, nagu loodus soovib ja võimaldab. See, et huvirühmad seisavad oma huvide eest, ei ole ju mitte midagi eriskummalist. See kehtib täpselt samamoodi toiduainetööstuse puhul, põllumajanduses ja finantssektoris. Küsimus on, mida võetakse arvesse poliitika kujundamisel ja mida ei võeta. Seda ma võin kinnitada, et metsatööstusel ei ole vähemalt minu jaoks olnud mingisugust privilegeeritud või suuremat kaalu kui looduskaitsel. Kõigil on olnud vaba juurdepääs, kõigiga me oleme saanud arutada. Jah, ja keegi ei ole rahul. Kui keegi ei ole rahul, siis võib-olla see tasakaalupunkt ongi õiges kohas. Uuringuid ja analüüse on tehtud väga palju. Ma võin kindlasti teile saata pika uuringute nimekirja, kui te soovite.

Suur tänu! Lõpetame tänase kolmanda küsimuse käsitlemise.

Ja metsa juurest liigume edasi põllumajanduse juurde. Neljas küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Andres Metsoja ja teema on põllumehed. Andres Metsoja, palun!

Aitäh, austatud esimees! Head ministrid! Austatud peaminister! 11. märts tõi meile sõnumi E‑Piima kui ühistu pankrotimenetlusest. Tegelikult me oleme ju pikka aega püüdnud juurutada Euroopas seda mõttelaadi, et ühistuline tegevus on väga mõistlik selleks, et väiketootjaid kaitsta, ja oleme evinud seda mõttelaadi, et koostööst on rohkem võita kui konkurentsist. 

Sageli räägime ka sellest, kas kapitalil on rahvus. Ja tegelikult see on nüüd üks ilmselt mõttekohti, et äkki ikkagi on, sest me jõuame kogu oma põllumajandussektoriga ju toidujulgeoleku teema juurde. Kahetsusväärselt on tekkinud olukord, kus ka avaliku raha toel – mitte et see oleks olnud halb otsus – rajatakse Paide tehas, 15 miljonit on antud selle rajamiseks toetust. Ometi me oleme jõudnud olukorda, kus väiketootjatel jääb circa 30 miljonit eurot saamata. Selles kontekstis julgen esitada kaks küsimust.

Kas te palun selgitaksite, kas valitsusel on ikkagi plaan ka sekkuda sellesama E-Piima tootmisüksuse pankrotimenetlusse – selles mõttes, et see jääks ikkagi Eesti kapitali kätte, et see teeniks meie põllumeeste huve? Ja teiseks, kas te näete ikkagi võimalust kuidagigi minna appi nende väiketootjatele, kes on ilmselt olukorras, kus nad kaaluvad põllumajandustootmise lõpetamist? Suuremad ilmselt saavad hakkama, sest neil on puhver olemas, aga väiksematel tõesti tekib selline olukord, et tuleb tootmine sulgeda, sest kapitali pole hetkel kuskilt võtta, kuna tooraine sisendhinnad on kõrged. 

Aitäh, hea küsija! Jah, ma olen üldjoontes olen päri. Me ilmselt ei olegi erimeelsusel selles küsimuses, et Eestis peaks olema erinevate toormete võimalikult kõrge väärindamise võimekus. See on ju meie huvides. Meie ise teenime rohkem, loome rohkem lisandväärtust ja meie põllumeestel läheb ka paremini. Loogiline, eks. 

Ma saan aru, et riik tõepoolest, nagu te mainisite, on sellesse panustanud maksumaksja raha juba 15 miljonit. Ja selle toetuse tingimus oli ka selline, et AS-ist E-Piim Tootmine peaks ühistule kuuluma rohkem kui 50%-line häälteenamus ja see periood kestab kümme aastat alates 2025. aasta detsembrist. Selle tehase mõju sektorile on märkimisväärne – ta on Eesti suurim juustutootja. 

Ütleme nii, et riigi vaatest on hästi oluline – ja ma arvan, et see langeb väga hästi kokku ka põllumeeste huvidega –, et E-Piima tehas jätkaks tööd ka pankrotiajal ja et uus omanik tasuks ka võlad. See kõik on üldiselt, ma arvan, meie ühine huvi. 

Pankrotis aktsiaseltsi pankroti seisu on mul peaministrina keeruline kommenteerida. Pankrotimenetlus on omaette menetlus. Ma olen ise kohtunud põllumeeste esindajatega, ettevõtjatega, ka põllumajandus-kaubanduskojaga. Viimati, kui nad minu juures käisid, me arutasime ühte teist teemat – seda, mis puudutab põllumajanduse rahastamist Euroopa Liidu eelarvest. Ja seal ma sain kinnitada, et nad võivad sellega arvestada, et Eesti riik seisab nende eest.

E-Piima puhul nad andsid sellise positiivse tagasiside, et see, mida Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ning ka MKM teevad, et aidata sellel tööstusel, tootmisel jääda Eestisse ja Eesti omanike kätte, on nende hinnangul hea. Seda hinnati positiivselt. Aga seda, milliseid samme nüüd täpselt astutakse ja kuidas see edasi läheb, ilmselt määrab veidi kogu see protsess. Ma saan aru – vähemalt avalik info on selline –, et 6. aprillil on võlausaldajate üldkoosolek, kus otsustatakse ära erinevad protsessid ja nii edasi. 

Aga ma saan aru, et Eesti ettevõtjad, erinevad põllumajandusettevõtjad, Eesti kapitalistid on ka kõik väljendanud huvi selle tehase vastu. Mõneti jah on vist läinud nii – ma ei tea, kas mul siin peaministrina üldse sobib seda kommenteerida –, et ärimudelite vastuolu ei ole õnnestunud seal tehases endas ära lahendada. Ja ütleme nii, et teise riigi osanik on oodanud sellest midagi muud kui meie oma põllumehed. Nii et eks siis riik teeb nii palju, kui on võimalik, me peame aitama, et tootmine jääks Eestisse ja toodaks seda lisandväärtust, mida meie põllumeestel on vaja. 

Suur tänu! Andres Metsoja, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Täpsustav küsimus tuleb kütusevaldkonnast ja sellest teie viitest, et homme tuleb uudis varude keskuselt – hea kolleegi Andres Suti sõnul võetakse kasutusele osa kütusevarust. Põllumehed ütlevad – tegelikult ühe ettevõtjaga just täna suhtlesin –, et neil on varud olemas, laod on täis hangitud ja kütuse hind oli [varumise hetkel] võrreldes tänase hinnaga ilmselgelt soodne, aga sellest varust, mis neil endal on, tegelikult piisab ilmselt, nädalaks. Näiteks 30 tonnist piisab nädalaks, et kevadel põllul tööd teha. See kütusevaru tihti kasutataksegi ära kuue kuu jooksul, kõige rohkem kulub seda kevadel ja sügisel, kui külvatakse ja lõigatakse. 

Minu küsimus tüüribki tegelikult sinna. Toidujulgeolek on üks osa meie julgeolekust. Kas on kaalutud ka seda lähenemisnurka, mida me kuuleme laiast maailmast, näiteks Austraaliast, nimelt öeldakse, et teatud tegevusi põllumehed ei asugi tegema, sest on kütusekriis? Kas valitsus näeb ette mingisuguse reservi sellele sektorile? Kas seda on arutatud? Tõepoolest, kui me jätame kevadel põllutööd tegemata, siis sügisel ei ole võimalik seda kuidagi [korvata]. Kas neljapäevase otsuse juures on ka seda klauslit arvestatud või käsitleb see otsus laiemalt kogu ühiskonda, mitte kitsalt põllumajandussektorit?

Aitäh, hea küsija! Mitu aspekti. Esiteks, varude keskuse otsus puudutab kogu kütuseturgu, mitte ühte sektorit. Teiseks, kui jälle rahvusringhäälingu uudisele [viidata], sealgi põllumehed kirjeldasid tõepoolest seda, mida teiegi kirjeldasite, et varud on olemas, plaan on olemas ja üldiselt saadakse hakkama, aga sügise poole vaadatakse murelikult. Ja küsimus ei ole ainult kütuses. Kütuse puhul, vähemalt praeguste hinnangute puhul, erinevate energiaturu hinnangute puhul ei ole küsimus veel tarnekriisis, vaid probleem on eeskätt hinnas. Aga risk on ka selles, et hinnamõju avaldub kütuse puhul kohe, näiteks gaasi puhul alles sügisel ja talvel. Sellele lisaks Hormuzi väinas ja seal ümberringi – USA, Iisraeli ja Iraani kolmnurgas ja laheriikides – toimuv võib mõjutada ka väetiste turgu. Mina olen näinud neid peegeldusi, põllumajanduse poole pealt muretsetakse selle pärast ka. 

Kui me valitsuskabinetis arutasime Lähis-Ida kriisi teemat, siis rääkisime regionaal- ja põllumajandusministriga sellest, et see valdkond tuleks meie põllumeestega üle käia ja hinnata, kas riigil on vaja veel mingeid samme astuda, kas on vaja täiendavat abi või midagi muud. Kui selle järele vajadus on, siis kindlasti regionaal- ja põllumajandusminister saab selle ettepanekuga valitsusse tulla. Seda me arutasime. Ta ütles, et praegu on varud olemas. Ma mälu järgi ütlen – loodan, et mitte valesti –, et eile vähemalt suuremad tootjad ütlesid, et neil on varud soetatud ja laod on täis. Teiegi ütlesite seda oma küsimuses kütuste kohta. 

Aga pikem vaade on kõigil selline, et keegi ei tea, millal see kriis läbi saab ja kas selle kriisi siire on nüüd selline, et see jääb lühiaegseks volatiilsuseks – meil korraks tõusid kütuste postihinnad, oli väike murelikkus gaasi hinna tuleviku pärast, aga kuu aja pärast hakkavad hinnad laugelt [langema], suveks ja sügiseks on kõik korras – või teine variant on ikkagi see, et meil jäävadki maailmas kestma tarnehäired, on sihuke pudelikael. See tähendaks, et väga palju tuleb üle vaadata, muu hulgas mõelda fossiilkütuste vähendamise ja [selliste asjade peale]. See on kriis, mille mõju täna veel ei ole teada. Ameerika Ühendriikide, meie suure julgeolekuliitlase sõnum on see – vähemalt president Donald Trumpi algne sõnum oli selline –, et tema hindab selle operatsiooni kestuseks neli nädalat, ja ta ütles, et on ajakavast ees. Minul ei ole rohkem informatsiooni kui see, mida tema on öelnud, aga ebakindlus selles regioonis võib endiselt kesta. See tähendab seda, et sellel on siire meile kõigile. Me ju näeme, mis kütuste hindadega toimub. See on ka põhjus, miks me jätsime ära aktsiisitõusud – täpsemalt, parlament arutab meie ettepanekut aktsiisitõusud ära jätta, loodetavasti toetab – ja miks me toome varud sinna. Ühesõnaga, kui on kitsaskohti, siis valitsus kindlasti seda arutab ja otsib lahendusi.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Helir-Valdor Seeder. Palun!

Aitäh! Auväärt peaminister! Eesti piimanduse olukord on tegelikult olnud ju püsivalt keeruline. Olukorras, kus meil on Euroopa üks parimaid või peaaegu kõige parem kari – kui me mõtleme produktiivsuse peale –, läheb kahetsusväärselt suur osa kvaliteetsest piimast toorpiimana välja töötlemiseks eelkõige Leetu ja seal lisandväärtuse loomiseks. E-Piima pankrot muudab nüüd olukorra veelgi keerulisemaks, tõenäoliselt hakkab veel rohkem toorpiima siit välja minema. 

Samas on valitsusel võimalus taotleda Euroopa Komisjonilt erakorralist päästeabi, mida on varasematel aastatel taotlenud näiteks Poola, ja minu teada on nad seda ka saanud. Kas Vabariigi Valitsusel on plaanis ka nüüd kiiremas korras seda võimalust kasutada – seda saab teha ainult valitsus – või ei ole? Ma eelmisel nädalal küsisin selle kohta teie kohusetäitjalt minister Kallaselt, tema ei osanud vastata. Ma loodan, et teie oskate vastata, kas sellised plaanid on ja kas põllumajandus- ja regionaalminister on sellise taotluse või ettepanekuga ka valitsusse tulnud. Olge hea, öelge, mis on valitsuse seisukoht.

Hea küsija, kahjuks nüüd teil on üks küsimus. Ma ei saanud hästi aru, mille jaoks me peaksime seda abi küsima – kas kütuseturu, väetiseturu või E-Piima jaoks? (Saalist vastatakse: "Piima jaoks.") Aa, piima jaoks. Selge. Sellist arutelu me valitsuses ei ole pidanud, see on korrektne. Aga kui on võimalusi, millega me saame aidata, siis ma ei kõhkleks seda alati küsimast, et kui on selliseid võimalusi. Kindlasti küsime. Palun uurida. Minuni seda informatsiooni ei ole jõudnud, mida te ütlesite, et te olete pärinud. Aga ma kindlasti küsin. 

E-Piima probleem seisneb, nagu ma härra Metsojale vastates juba kirjeldasin, ärimudeli vastandlikkuses. Ma olen ise seal käinud ja umbes kogu seda mehhanismi tajun, ehkki kindlasti mitte detailideni, sest igapäevaselt selle tehase juhtimisega pole tegelenud. Aga seal mudelis endas on vastuolu sees, sest need, kes sinna müüvad, tahaksid [kõrget kokkuostu]hinda, ühistu liikmed aga tahaksid jälle [tooraine] pealt teenida, ja siis on välisinvestor, kelle huvi on hoopis miski muu. Seetõttu ongi tekkinud see segadus ja pankrot. 

Aga oli, mis oli, eesmärk peaks olema ikkagi see, et Eesti põllumehed saavad sellest kasu ja seal on tootmine, mis maksab lõpuks oma arved ära ja tegeleb lisanduva väärindamisega. Ma saan aru, et Eesti suured põllumajandusgrupid ja ettevõtjad on juba protsessi käigus näidanud üles huvi selle tööstuse ülevõtmise vastu.

Suur tänu! Lõpetame tänase neljanda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane viies küsimus on energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile, küsib Riigikogu liige Aleksandr Tšaplõgin ja teema on energiakriis. Aleksandr Tšaplõgin, palun! 

Aitäh! Lugupeetud minister! Sel aastal oleme üle elanud juba kaks energiakriisi. Esimene oli seotud külma talvega, mis põhjustas elektri hinna järsu tõusu. Tekib küsimus, mis on meie energeetikas valesti, kui elektri hind sõltub ilmast. 15 aastat tagasi, kui me saime energiat põlevkivist, sellist probleemi ei olnud. Hinnad olid suvel ja talvel ühesugused, ja need olid madalad. Nüüd, kui meil on palju päikese- ja tuuleparke, tähendab külm talv automaatselt energiakriisi. Võib-olla oleme rohepöördega kuskil valesti pööranud?

Aitäh, hea küsija! Me esmaspäeval siin Riigikogu saalis pidasime arutelu täpselt sellelsamal teemal. Esmaspäevaga võrreldes ei ole väga palju muutunud, välja arvatud see, et märtsikuu keskmine hind elektril, mis esmaspäeval oli veel 59 eurot megavatt-tunni kohta, on tänaseks kuu keskmisena kukkunud 55,78 euroni megavatt-tunni kohta. See näitabki tegelikult lihtsalt seda, et taastuvenergia on kõige efektiivsem ja odavam elektri tootmise viis. 

Nagu me ka esmaspäeval rääkisime, siis see ei tähenda, et me ei vajaks juhitavaid võimsusi. Ja senikaua, kuni meil ei ole rajatud uusi, täiendavaid juhitavaid võimsusi, me loomulikult kasutame ka põlevkivijaamu. Aga me ei kasuta põlevkivijaamu elektri baaskoormuse tootmiseks. Põlevkivijaamad on meil selleks, et vajaduse korral saada alla hinnatippe. 

Aga nii nagu hea küsija tõenäoliselt isegi teab, on väga paljude põlevkivijaamade eluiga üle 60 aasta. Ehk meie jaamad on päriselt ka juba pensionieas. Iga asi väsib ja vananeb. Ja just sellepärast on Eleringil juba üks hange tehtud, on tellitud uued gaasijaamad, mis peaks valmima aastateks 2028 või 2029. Samamoodi on turule tulnud salvestust. 

Põlevkivienergeetika – taas, nii nagu me esmaspäeval rääkisime – tegelikult tänapäeval rajaneb ju ennekõike põlevkiviõli tootmisel, mitte põlevkivist elektri tootmisel. Põlevkiviõli tootmisega on selles mõttes asjaolud ju hästi, see õli läheb ekspordiks. Kuna tavaliselt teile meeldib küsida ka CO₂ kvootide kohta, siis ütlen, et põlevkiviõli tootmiseks saavad tootjad tasuta CO₂ kvoote. Nii et põlevkivienergeetika elukaare määrab ennekõike ikkagi see, kui palju ja kui kaua on maailmaturul nõudlust põlevkiviõli järele. Seda õli kasutatakse laevakütuste segamise komponendina. Aga energeetika tulevik on puhtas energeetikas. 

Te küll ei küsinud, aga ma ütlen tänase Auvere intsidendi valguses veel seda, et varustuskindlus on Eestis ilusti tagatud ja kriitilise taristu kaitse on see, millega nii Elering kui ka elutähtsa teenuse osutajad tegelevad. Aastateks 2025–2030 on investeerib Eleringil järjepidevalt suurusjärgus paarsada miljonit kriitilise taristu kaitseks. See kõik on väga vajalik töö, millega tegelikult alustati juba desünkroniseerimise ja Mandri-Euroopa võrguga liitumise raames.

Suur tänu! Aleksandr Tšaplõgin, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Lugupeetud minister! Te olete iseendaga vastuolus. Te väidate, et roheenergia on hea asi ja selle elektri hind ei sõltu ilmast. Aga nüüd te hakkate rääkima mulle sellest, et meil on väljas kevad, ilm on soe ja hinnad langevad. See tähendab, et on otsene seos selle vahel, missugune on väljas temperatuur ja milline on elektri hind. See ei ole normaalne. 

Aga mul on teine küsimus. See puudutab praegust kriisi, mis on põhjustatud sõjast Iraanis. Diislikütus maksab juba üle 2 euro liitri eest ja see ei ole ilmselt piir. Nendes tingimustes näiteks Hispaania vähendab kütusemaksu poole võrra ja tühistab aktsiisid ning see võimaldab langetada hinda umbes 40 senti liitri kohta. Teie valitsus on piirdunud aktsiisitõusu ärajätmisega – tarbija võit on 4 senti. Naeruväärne! Minu küsimus on: kui kütuse hind tõuseb 3 euroni või 4 euroni, siis kas teil on selleks puhuks mingi plaan olemas?

Aitäh, hea küsija! Kuna te mainisite veel kord põlevkivi, siis ma vastan ka sellele. Uue põlevkivijaama ehitamine on vähemalt viis korda kallim kui sama võimsusega gaasijaama ehitamine. Ehk et ükski tervemõistuslik investor sellist investeeringut ei tee. Ja seepärast ei ole ka põlevkivist elektri tootmine perspektiivis alternatiiv. Tal ei ole kohta Eesti energiaportfellis. Küll on seal koht taastuvenergial, juhitavatel võimsustel, tuumaenergial, salvestusel, sealhulgas pikaajalisel salvestusel. Aga need on kõik teemad, mis on kapitalimahukad, nõuavad investeeringuid. Need investeeringud Eesti jaoks ei ole mitte kulu-, vaid on tuluprojektid. Niipalju põlevkivi teemast. 

Nüüd, te küsisite, mis on plaan seoses Iraani sõja mõjuga toormehindadele. Pikas vaates näitab Iraani sõda ühte asja: mida vähem me sõltume imporditavast fossiilkütusest, seda vähem peame selle pärast muretsema. Toon siin Itaalia näite. Itaalia elektrihinnad märtsis tõusid võrreldes jaanuari-veebruariga. Ja need tõusid väga lihtsal põhjusel: üle 40% Itaalias toodetud elektrist toodetakse maagaasist. Maagaasi hind tõusis ja elektri hind tõusis. Nii et selles mõttes on selge, et fossiilsel kütusel baaskoormuse andmine ei ole energeetiliselt lahendus. Fossiilsel kütusel juhitavad võimsused on teine asi. Ja gaasijaamas on võimalik kasutada ka biometaani. 

Nüüd, energiahindadest või kütusehindadest rääkides, nagu ka peaminister juba mainis, oleme otsustanud ära jätta mais toimuma pidanud kütuseaktsiiside tõusu. Ma arvan, et kõige olulisem küsimus, millele vastata, on see, kas meil on olemas piisav tarnekindlus kütustele – ka eelneva punkti juures oli selle üle arutelu põllumajanduse kontekstis. Vastus sellele küsimusele on jaatav. Me oleme selles mõttes üsna heas kohas, et meile tarnitakse kütuseid Soomest ja Poolast. Mõlema riigil on olemas oma rafineerimistehased. Seetõttu meil varustuskindlusega Eestis probleemi ei ole. Samamoodi on maagaasiga, ka seal on meil varustuskindlusega kõik hästi. 

Te ütlesite, et bensiini või diisli hind võib tõusta 3 või 4 euroni liitri kohta. Selliseid hüpoteese on finantsturgudel alati esitatud, aga peaaegu mitte kunagi ei ole need realiseerunud. Ja mitte kunagi mitte keegi ei mäleta, kes seda ütles.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Vladimir Arhipov. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te ütlesite ju väga õigesti, tõite Itaalia näite, et gaasi hind tõusis ja loomulikult tõuseb ka elektri hind. Aga sellest me räägime kogu aeg – meil on oma maavara, põlevkivi, mille hind on ju stabiilne. Kui me hakkame gaasijaamu ehitama, siis tuleb veel mingisugune kriis, jälle gaasi hinnad tõusevad ja ikkagi me mingit stabiilsust ei saavuta. Siin on nagu mingisugune vastuolu. Aga kuidas siis sellisel juhul käituda, kui gaas on kallis ja meil ei ole tuult ega päikest? Te natuke juba rääkisite droonirünnakust. Kui nüüd oleks Auvere jaam rivist väljas, aga tuult ja päikest ka poleks, siis milline oleks kriisiplaan, nii et meie korterid oleksid ikkagi soojas ja mingisugune tuli ka põleks? Kuidas me sel juhul hakkama saaksime – näiteks siis, kui tänane droonirünnak oleks õnnestunud, ükskõik mis poolt see tuli?

Aitäh! Põlevkivi hind võib ju stabiilne olla. Lihtsalt väljakutse on, et selleks, et põlevkivist toota elektrit, tuleks ehitada uus elektrijaam, aga selle uue elektrijaama ehitamine on viis korda kallim kui gaasijaama ehitamine ja veel kallim, kui me räägime taastuvenergiast. Nii et selles mõttes põlevkivist elektri tootmine baaskoormusena ei ole alternatiiv. Me saame seda kasutada hinnatippude lõikamiseks, kui on vaja, aga mitte selleks, et toota baaskoormusena, kogu aeg töötavana elektrit. 

Auvere puhul me teame, et Auvere töötab siis, kui ta soovib. Tema töökindlusega on olnud keerukas alates tema sünniajast. Te küsisite, kuidas mõjutaks Auvere rivist väljasolek Eesti varustuskindlust. Ka praegu tegelikult Auvere ei ole turul, ta ei ole turul sellel põhjusel, et ta sinna lihtsalt ei pääse, kuna elektri hind turul on oluliselt madalam. Aga Auvere ei ole ainukene elektrijaam. Just sellepärast on meil olemas varustuskindluse analüüs, varustuskindluse eesmärgid. Nii nagu ma ka esmaspäeval siin küsimustele vastates ütlesin, teised Eesti Energia põlevkivijaamad olid valmisolekus nii jaanuaris kui veebruaris – mitmed neist olid sajaprotsendilises valmisolekus – olukorraks, kus on vaja täiendavat elektrit toota sellepärast, et meil on kas puudujääk või hinnad on liiga kõrged. Seepärast on olulised ka järgmised juhitavate võimsuste hanked. Järgmised juhitavate võimsuste hanked, mida Elering teeb, disainitakse nii, et me ehitame need jaamad hajutatult. Nad ei ole kontsentreeritud ühte kohta Eestis, vaid meil on võimalik hajutatult juhitavaid võimsusi käidata, nii nagu olukord seda nõuab. 

Baaskoormuse jaoks on tuleviku vaates kõige töökindlam lahendus kindlasti tuumajaam. Ka see eelnõu on Riigikogule esitatud. Eile oli majanduskomisjonis esimene arutelu, eelnõu jõuab siia suurde saali 8. aprillil. Nii et mida mitmekesisem on meie energia- ja elektritootmisportfell, seda paremini me oleme kaitstud hinnakõikumiste vastu ja seda paremini me oleme kaitstud ka erinevate intsidentide vastu, mille tõenäosust me mitte kunagi nullini viia ei saa. 

Suur tänu! Lõpetame tänase viienda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kuues küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Helmen Kütt ja teema on "Kuidas tulla toime elukallidusega?" Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! 11. märtsil infotunnis küsisin teilt, mida valitsus plaanib välispoliitilisest olukorrast tulenevalt tekkinud kütusehinna tõusu ja ka sellest tuleneva elukallidusega ette võtta. Ja te tõesti vastasite, et 12. märtsil valitsus koguneb, et arutada, millised on võimalused. Ühe variandina pakkusite ka välja, et tõenäoliselt aktsiisitõusud, mis planeeritud maiks, jäävad ära. Tuleb tunnistada ja tunnustada teid selle eest, mida tehti – valitsus otsustas, et aktsiisitõusud jäävad ära –, aga see oli vähim, mida üldse teha sai. Siiski, tubli töö! 

Minu küsimus puudutab seda, et nagu me näeme, on olukord väga ebastabiilne. Me ei tea, kui kaua see kestab. Eri riigid – Euroopa Liidu riigid – on võtnud ette arutelu, milliseid meetmeid oma inimeste elukalliduse [leevendamiseks] veel rakendada. 

Kas meie valitsus plaanib midagi veel teha selleks, et elukallidus ei tekitaks sellist olukorda, kus palju inimesi satub hätta? Kas seda on arutatud? Kas te plaanite seda arutada? Sest osa riike on võtnud vastu ka otsus lühiajaliselt, näiteks neljaks kuuks kas hindu langetada, aktsiise vähendada või mingeid toetusi tõsta. Mida Eesti valitsus plaanib selles olukorras teha? 

Jaa, aitäh, hea küsija! Siin oli mitu nüanssi või mitu küsimust. Ma püüan neile jõudumööda vastata. 

Aitäh tunnustuse eest aktsiisitõusude ärajätmise ettepanekule! Loodetavasti parlament menetleb selle tempokalt ära ja kõik poliitilised jõud seda ka toetavad. Te ütlete, et see on vähim, ma võin kinnitada, et seda ei ole vähe. 40 miljonit riigieelarvest olukorras, kus riigieelarve on nii või teisiti neli ja pool protsenti miinuses ehk maksimummiinuses, ei ole kuidagi lihtne, kerge otsus, eriti arvestades, et meie eesmärk on siiski meie ühist rahakotti ehk riigieelarvet pigem tasakaalu poole suunata, kui on võimalik. Ja see peab olema võimalik. 

Põhjus, miks meil on neli ja pool protsenti miinust, on ju suhteliselt klaar: me maksame pensione ja sotsiaalkulutusi, haridust, kõike muud, aga sellele lisaks on väga kiiresti kasvanud ka kaitsekulutused. Jõuame just sellesama juurde, mille kohta te küsisite, kuidas hinnata Lähis-Ida kriisi mõju. 

Sellel on kindlasti erinev mõju. Me oleme siin arutanud ka seda, et ühelgi prognoosijal ei ole väga head ülevaadet. Mina saan lähtuda ehk sellest, et kui tegemist on meie julgeolekuliitlase Ameerika Ühendriikide või Iisraeli ühisoperatsiooniga, siis president Trump on öelnud, et tema hinnangul see kestab neli nädalat. Aga kas see on neli nädalat? 

Ja mida see tegelikult tähendab? Kas see tähendab seda, et Iraan jätkab selles regioonis ebakindluse loomist? Nende sõnumid on ju laheriikide suunas – ja mööname, et nad on ka rünnanud laheriike, aga laheriikidel on õnneks võimekus seda tõrjuda – ikkagi sellised, et pudelikaelaks tehakse või sama hästi kui kinni pannakse Hormuzi väin. Ka teistel meredel astutakse nii palju samme, kui on kellegi võimuses.

Lisaks, Iraani puhul on teada, et tänaseks hukkunud või meie hulgast lahkunud režiimijuhid toetasid terrorismi üle maailma. Lisaks oli nende soov luua endale sõjaline tuumavõimekus ehk tuumarelv hankida. Nii et ma ei alahindaks ühtegi võimalikku arengupotentsiaali seal. 

Ja meile siia jõuab see tõenäoliselt eeskätt läbi selle, mida me näeme igapäevatarbimises, eelkõige kütuse hinnatõusu näol. Kas kütuse hind jääb kõrgeks, kui seal peaks deeskalatsioon toimuma? Tõenäoline ennustus, ilmselt sihuke kõige enim esinev ennustus on see, et kui seal deeskalatsioon toimub, siis pärast seda kütusehinnad hakkavad laugelt langema, sellepärast et riskipreemia arvutatakse sealt seest välja. 

Gaasihindade puhul, mis meile nüüd siirdena on just eeskätt varude hankimisel sügisel, järgmisel sügisel ja talvel, on samamoodi küsimus, et milliseks jäävad gaasihinnad, sest osa tootmisvõimsusi on ka pihta saanud. 

Nii et kindlasti tuleb jälgida energiaturul toimuvat, kindlasti tuleb jälgida põllumajanduses toimuvat ja vaatata, kas on vaja veel mingeid samme astuda. Sellepärast me just aktsiisitõusu ära jätsime, et vähendada hinnatõusu edasikandumist meie inimestele.

Suur tänu! Helmen Kütt, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister, aitäh vastuse eest! Mul oli küll küsimus ka selle kohta, kas valitsus plaanib veel arutada seda teemat, aga küllap ta siis vastavalt olukorrale võtab veel otsuseid vastu. 

Aga mu küsimus, mida ma ühel korral infotunnis olen juba puudutanud. Tõepoolest, valitsusvastutus on kahel erakonnal. Teised neli, kes on praegu opositsioonis, aga on siin saalis esindatud, parlamendiliikmed ja erakonnad, kannavad vastutust oma valijate ees ja üldse Eesti Vabariigi toimetuleku eest. Tol korral ma küsisin, kas te olete plaaninud võtta kokku kõikide fraktsioonide juhid ja Rahandusministeeriumi esindajad ümarlaua äärde ja arutada seda teemat. Kahe erakonna valitsusvastutus ei ole kindlasti selline, mida [valitsus] üksi peab kandma. Sellises olukorras, kus elukallidus kasvab ja inimeste toimetulek raskeneb, on ju kõigil õigus või põhjus kaasa rääkida, ja mitte ainult siin saalis. Kas te olete plaaninud valitsusse kokku kutsuda fraktsioonide juhid ja sellel teemal ühiselt arutleda?

Aitäh! Kõigepealt, jah, selle eelmise küsimuse kohta, tõepoolest, ma arvan, teil on õigus, vastavalt situatsiooni muutumisele ja olukorrahinnangule me kindlasti koguneme ja arutame. See on ju loogiline. Valitsus teeb tegevusi oma tööplaanide alusel, aga reageerib ka aktuaalsetele sündmustele, nagu praegusel juhul on näha. 

Ja nagu ma mainisin, lisaks sellele, et me aktsiisitõusud ära jätsime – selleks, et see ei kanduks hindadesse edasi, et vähendada hinnatõusu mõju inimestele –, on homme valitsuses arutelul varude keskuse strateegiliste kütusevarude kasutuselevõtmine. See varu ei ole meil maailma suurim, pigem üsna väike killukene kogu suurest varust. Aga Rahvusvahelisest Energiaagentuurist läheb turule 400 miljonit barrelit, seegi peaks paarikümne päeva jagu tarnehäiret leevendama. Nii et erinevaid samme astume. 

Nüüd inimeste toimetulekust. Me oleme siin varemgi teiega debatti pidanud, näiteks arutasime, kas me toimetulekutoetust tõstame. Ma ütlesin, et tõstame. Tõstsime. Ma olen öelnud ja ütlen ka täna, et toimetulekutoetus kindlasti peab ka edaspidi tõusma. Seda me kindlasti tõstame veel. See põhjus on loogiline: see toetus on sihipärane, mõeldud just nendele inimestele, kes enim abi vajavad. 

See on nüüd võib-olla juba veidi teoreetiline arutelu, aga siiski, üldiselt erinevad maksusoodustused tihtipeale ei aita eelkõige abivajajaid. Ta aitab üldiselt ja pigem jaguneb laiali, kuid ei jõua täpselt abivajajateni. Aga näiteks toimetulekutoetus jõuab just nendeni, kes seda abi vajavad. Nii et selleks on oma mehhanismid olemas ja kui meil on võimalusi ja vajadust teatud samme astuda, siis me neid astume. 

Mis puudutab koostööd, siis seda koostööd, ma julgeks küll öelda, sotsiaalvaldkonnas me teeme kaunis avatult. Erinevates formaatides me ju komisjonide ja fraktsioonide tasandil suhtleme pidevalt. Kui on asjalikke, häid ettepanekuid, me oleme alati avatud ja kuulame. Oleme siiski omavahel ausad, tihtipeale on nende ettepanekute baas see, et erinevad erakonnad – sõltuvalt positsioonist, kus nad parajasti on, kas opositsioonis või koalitsioonis – [annavad lubadusi] ja tihtipeale [opositsioon lubab] heldemaid [toetusi], arvestamata, millises seisus on riigieelarve. 

Ma siiski mainin, et selle aasta alguses, jaanuaris – see on läinud kuidagi nii mööda, et keegi pole märganudki – oli meil ajaloo suurim maksulangetus, 780 miljonit eurot jääb inimestele rohkem kätte. Keskmine palk on hea võrdlusalus, keskmine palk tõuseb kiiresti, alampalk tõuseb samamoodi. Keskmise palga saajatel on nüüd tänu sellele sisuliselt aastas üks kuupalk rohkem. Ma saan aru, et keskmine palk ei ole orientiir kõigi jaoks, on palju neid, kelle palk on sellest allpool, mediaanpalk on allpool ja nii edasi. See kõik on arusaadav. 

Aga tasub lihtsalt meelde jätta, et iga ettepaneku puhul tuleb küsida, mis on selle alternatiivkulu. Kui keegi ütleb, et ta teeks midagi maksumaksja raha eest, siis ta peab ütlema, kust ta selle raha võtab. See oleks aus. 

Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Reili Rand. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Maailmas toimuv avaldab mõju ka elukalliduse tõusule ja see mõju avaldub toiduhindades. On hea kuulda teie suust, et valitsus peab ühiskonnas toimuvale reageerima ja oma poliitikat kohandama. 

Samas, teie valitsuse rahandusminister ütles alles paari päeva eest, et näiteks toidu käibemaksu langetamine oleks rumal otsus. Samal ajal on meie lähiriigid Soome, Rootsi, Läti ja Saksamaa oma poliitikat pidevalt kohandanud ja otsustanud nii inimesi kui ka põllumajandustootjaid toetada just toidu käibemaksu langetamise kaudu. 

Eestis kulutab inimene keskmiselt oma toidule üle viiendiku sissetulekust, aga kui vaadata spetsiifilisemalt madalama sissetulekuga peresid ja leibkondi, siis on see osakaal oluliselt suurem, seega nemad maksavad just elukalliduse eest kõige valusamat hinda. 

Rääkisite oma poliitikavalikutest ja sellest, mida teie valitsus on teinud. Aga need [sammud] on ju selgelt olnud eelkõige kõrgema sissetulekuga inimeste hüvanguks ja suurendanud ebavõrdsust. Oma vastuses meie heale kolleegile tõite uhkusega välja, et aktsiisilangetuse – see on tõesti positiivne valitsuse reageering –, selle 40-miljonilise otsuse tegemine ei olnud kerge. Samal ajal me nägime aasta alguses, et 10%-le [elanikkonnast] ehk kõige jõukamatele 100-miljonilise maksukingituse tegemine tuli küll väga lihtsalt. 

Ma küsingi, kas te tõesti ei näe, et muutunud oludes oleks aeg ka varasematest maksudogmadest päriselt lahti lasta – see puudutab ka toiduainete käibemaksu – ja kohandada oma poliitikat nii, et see päriselt aitaks Eesti inimestel elukallidusega toime tulla. Või jääbki valitsus seisukohale, et teised riigid kõik eksivad ja Eesti oma jäiga hoiakuga on ainsana õigel kursil?

Aitäh, hea küsija! Siin oli mitu väidet ja küsimuselaadset asja, nii et ma püüan neid jõudumööda käsitleda. 

Kõigepealt, teie heale kolleegile Lauri Laatsile ma juba kirjeldasin väga lihtsalt seda, ütleme, seni avastamata puuduvat korrelatsiooni käibemaksu ja toiduhindade vahel. Ka näiteks Eesti Panga ökonomist Rasmus Kattai on öelnud sama, et eri riikide andmetest on näha, et toiduainete käibemaksu määral ja toiduhindadel ei ole selget seost. Riikide võrdluses on näha, et madalam käibemaksumäär ei tähenda alati väiksemaid toiduhindu. 

Ka palju tuntud Konjunktuuriinstituut tegi 2024. aasta alguses uuringu, mis ütles, et juba toona kasvas kaubanduse osakaal lõpphindadest. Ma olen tõepoolest näinud, et Kaupmeeste Liit teeb lobi- ja suhtegruppide abil päris aktiivselt kampaaniat, nad on ka oma veebisaidi teinud. Ma eeldan, et ajakirjanduses, näiteks Delfis, on päris võimsad lood, kuidas metsalobi töötab ja kuidas huvikaitse töötab. Seda on ju päris äge lugeda. Ma loodan, et tulevikus saame ka kaubanduslobi kohta teada, kes ja kuidas mis infot vahetas. 

Nüüd mõned näited. Euroopa Liidu statistika järgi olid 2024. aastal toiduainete hinnad [teistes liikmesriikides] Eestist kallimad. Ehkki nendes riikides kehtib toiduainetele vähendatud käibemaksu määr, näiteks Luksemburgis on toidukaupadel vähendatud käibemaksu määr 3%, aga toit on seal meie omast kallim. Taani käibemaksu te teate. Iirimaal – toidul vähendatud käibemaksu määr on põhitoidul 0%. Maltas – põhitoit 0%, pagaritooted on 13,5%, sealgi on meist kallim. Austrias on toidukaupadel vähendatud määr 10%, Prantsusmaal vähendatud määr on 5,5% ja sealgi on toidukaubad kallimad, samuti Soomes. Nii et otsest korrelatsiooni ei ole. Ma toon lihtsalt sellesama praktikute poole pealt esile, et Lidl Baltikumi juht on ka avalikult öelnud, et tema hinnangul on toiduainete käibemaksu langetusest vähe kasu. See ei jõua lõpuks tarbijani ja enamjaolt kaob tarneahelasse ära. Ma arvan, et kuna Lidl on üldiselt tuntud väga suure ketina, mille praktiline mõju hindadega väga tugevalt konkureerib, siis küllap [selle keti juht] teab, millest ta räägib. Tegemist on praktikuga. 

Seetõttu ma julgen öelda, et nii nagu me oleme ennegi seda debatti korduvalt pidanud, peame seda kindlasti ka edaspidi. Iga riik saab oma maksuotsused ise teha. Ma võib-olla vastaks nii, nagu Sirje Potisepp, toiduainetööstuse juht, kunagi ütles, et kui te tahate teha mingit maksusoodustust – raha jagamine on populaarne, selles me ju keegi ei kahtle –, siis öelge, [siis tea peate ka ütlema,] kust te selle raha võtate. See on hästi oluline.

Suur tänu! Lõpetame tänase kuuenda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Ka tänane seitsmes küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Jaanus Karilaid ja teema on Eesti majandus. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh juhatajale! Hea peaminister! Eks arutelud muidugi kipuvad korduma, kuna probleemid on ka konstantsed, ja on näha, et kuidagi ei jõuta lahendusteni. Kui vaatame Eesti majandust tervikuna, siis me näeme, et Eesti majanduse tervis on jätkuvalt tasakaalust väljas, ei ole hoogu. Meie toiduhinnad on üle Euroopa Liidu keskmise, meie palgad on alla Euroopa Liidu keskmise. 

Kindlasti te tahaksite rääkida siin välisteguritest ja muudest kriisisituatsioonidest. Aga toome siis näite Baltikumist. Toon näite Leedust. Leedu majandusel on hoog sees. Leedu mediaanpalk kasvab kiiremini, leedukad suudavad oma tööstust rohkem toetada. Nad mitte ei vaata pealt, kuidas te nõudeid, bürokraatiat täidate, vaid pigem on riik aktiivne, otsib investoreid. Me näeme, et nad toetavad rohkem eksporti. Nii et Leedu majandus on parema tervise juures juba pikemat aega. Te ei too sealt häid näiteid, head praktikat ja poliitikat Eestisse üle, vaid loodate lihtsalt selle peale, et ehk läheb Soomel paremaks, siis läheb ka meil paremaks. Aga iseseisvaid poliitikasuundi [meil ei ole]. Leedukatel on energiahinnad soodsamad, toidukorv on soodsam, kui me võrdleme Eesti majandust Leedu omaga. Et mitte lasta teil oma vastusega väga laiali minna, ma toon teadlikult Leedu siia kõrvale. Leedul läheb paremini. Kas te olete nõus mingeid mõtteid, ideid sealt üle võtma?

Aitäh, hea küsija! Kas-küsimusele ma võiks vastata: jah, loomulikult. Kui on häid mõtteid, siis ma olen ju alati neile avatud. Ma esiteks muidugi tänan teid, sest minu meelest on õige majandusele tähelepanu pöörata ja seda debatti pidada. See on väga õige. 

Teiseks, jah, ma olen nõus, et ilmselt tuleb õppida neilt, kellel paremini läheb, ja küsida, miks. Samas ei saa majandust vaadata iseenesest ainult laboratoorsetes tingimustes vaakumis. Majandusel siiski on teatud siirded ka eksporditurgudele ja naabritele. Isegi kui me väga tahaks öelda, et väliskaubandus toimub maakondade vahel, siis sellest ei piisa. 

Ma mäletan, et kunagi oli meil üks minister valitsuses – mitte küll minu valitsuses –, kes arvas, et väliskaubandus võiks toimuda maakondade vahel, siis jääks kogu kasu Eestisse. See ei ole siiski laboratoorsetes tingimustes ja vaakumis majandus. Majandus sõltub ikkagi päris palju sellest, milline on üldine hinnang, milline on meeleolu. Ütleme nii, et Eestis on positiivse meeleoluga selle konjunktuuri kujundamine pigem olnud negatiivne, oleme ausad. Me ei pea ju seda varjama, et väga palju nähakse vaeva sell nimel, et meie toalage mustaks värvida, seda teevad kõiksugu arvajad erinevate kanalite kaudu. 

Aga sellest hoolimata, kui me vaatame numbreid, siis see oli vist Statistikaameti pressiteate pealkiri – kui ma õigesti mäletan, ja ma loodan, et ma ei eksi, aga kui eksin, siis vabandan –, et 2025. aasta oli Eesti majanduses juba viimase kolme aasta parim. Eelmine aasta oli majanduses viimase kolme aasta parim. Noh, veidi on nagu paremaks läinud. Kasv on küll väike, aga armas ja Eesti oma. Nii et vaikselt meie majandus kasvab. 

Luminori prognoos, mis on viimati tulnud – Eesti Panga prognoos on vist ka varsti tulemas, eks igal prognoosijal on oma käekiri –, on see, et Eesti majandus tänavu kasvab 2%, inflatsioon jääb 3% kanti. See on ligikaudne prognoos, sest ega me ju ei tea tegelikult, kuidas Lähis-Ida tegurid mõjuvad meie majandusele, kui palju see ebakindlust tekitab, kas kütuse hind tuleb inflatsiooni sisse. Sellel on väga palju mõju. 

Ja te küsisite, mida me ise teeme. Meie oleme valinud näiteks maksude alandamise võimaluse. Eelmisel aastal oli maksutase Eestis 36,6%, sellel aastal on see 35,2%. See tähendab seda, et 780 miljonit eurot jääb majandusse ja inimestele rohkem. See on väga-väga suur summa. Ainukene, ma ütlen, valdav tegur, mis pärsib selle kasutamist, on ju tegelikult pidev negatiivne foon ja ebakindlus. Ma ütleksin, [viidates] Eesti ettevõtjate [soovitusele], et võib-olla tuleks pessimismi veidi vähemaks keerata. Seda on väga palju – pessimismi enda ja oma riigi suhtes.

Suur tänu! Jaanus Karilaid, teil on täpsustav küsimus. Palun! 

Aitäh, istungi juhataja! Hea peaminister! See on tegelikult meistriklass, vastata küsimusest mööda. Ma toon teadlikult selle fookuse Leeduga, et võrrelda ühe Balti riigiga Eestit ja Eesti majandust. Ma toon välja ka näitajad, et nad suudavad investoreid meelitada just selle kaudu, et bürokraatiat on vähem, nende ühe inimese toidukorv on soodsam, nad tegelevad juba pikemat aega oma majanduse elavdamisega. Te ei võta küsimusest nii-öelda tuld, räägite hoopiski millestki muust, Luminorist. 

Ma küsin siis teistmoodi, et te ei saaks küsimusest mööda minna. Tagantjärele tarkus on täppisteadus. Ütleme, et te lähete kaks aastat tagasi ja saate uuesti peaministriks. See kogemus, mis praegu on, on teil siis juba olemas. Kuidas te siis teeksite poliitikat, mis otsuseid te teeksite teistmoodi, et Eesti majandus oleks paremas seisus ja et Eesti inimene ei peaks lugema ainult teie ettekandeid selle kohta, et formaalselt läheb paremini, aga toidukorvi eest makstes, poekassa juures on hoopis teistsugune elu?

Aitäh! No opositsiooni meistriklass – ma lootsin, et hea küsija selleni ei jõua –, on alati kurtmine selle üle, et ei ole saadud vastust küsimusele, mis oli kas-küsimus. Ma vastasin jah. Kas‑küsimusele vastasin jah. Kui on häid ettepanekuid [praktilise elu kohta], siis tehke ettepanek. Ettepanekuid ma ei kuulnud, kahjuks, nagu vahel juhtub küsimuste puhul – kui me siin juba meistriklasse vahetame. Seda esiteks. 

Teiseks, mida teeks teistmoodi? Ma olen seda vist juba korduvalt öelnud, et ilmselt maailma ebakindlust ei suuda ei Eesti peaminister ega Eesti valitsus kuidagi ära hoida. Aga mis puudutab võib-olla vasakpoolsete maksutõusu ettepanekuid, siis jah, need kindlasti oleks võinud tegemata jätta, ja õnneks on mul õnnestunud need ka tühistada. Mis puudutab ettevõtete kasumimaksu või esimesest eurost tulumaksustamist, siis need õnnestus tühistada. Nii et vähemalt hea seegi, et kui on kursilt eksitud, siis on kursile tagasi pööratud. Ja sellel aastal me tõesti alandasime makse. Jah, ma möönan, et loomulikult inflatsioon nörritab kõiki. Aga ma arvan, et kõik Eesti inimesed saavad aru, et kui aktsiisid ei tõuse, kui me jätame aktsiisitõusu ära, siis kütuste hind ei tõuse mitte meie tõttu, mitte selle tõttu, et valitsus on kuidagi ebasümpaatne. Opositsioon on väga sümpaatne, eriti küsija on väga sümpaatne kõigile. See ei tõuse selle pärast, vaid selle pärast, mis maailmas toimub. See ebakindlus, et siin regioonis käib teise maailmasõja järel suurim sõda, mõjutab meie majandust. Seda, et Lähis-Idas pannakse kütusepumbale pauk, tegelikult kogu maailma vaatest meie kindlasti ei muuda. Inflatsioon tuleb siia, mõjud tulevad siia. Nii et kui saaks, looks rohkem kindlust ja kindlasti selle vasakpoolsete ettepanekuga ei oleks kaasa läinud. Aga näete, aeg on selline, et sa asud teele lootusrikkalt ja kohale jõudes oled palju targem alati. 

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Aivar Kokk.

Hea juhataja! Austatud peaminister! Viimastel kuudel on meie peredele ja inimestele kõige rohkem muret tekitanud elektrihinna tõus.  

Ja selle koha pealt küsiks siis nii. Eelmisel korral küsisin teilt pidades silmas RMK pidu. Nüüd me teame, et Eesti Energia on pidanud pidu suurema summa,  üle 300 000 euro ehk 350 000 euro eest. Ma saan aru, et tegelikult see pidu toimus tänu sellele, et oli võimalik jälle 3,4% võrra võrgutasusi tõsta.  

Aga mis siis ikka tegelikkuses meil Eesti riigis toimub? Viimaste kuude jooksul on olnud [igasuguseid juhtumeid]. Kõigepealt, Tervisekassa oma peoga. Tervisekassa sai uue juhi tänu sellele. Mõned nädalad tagasi oli RMK pidu. Ja me ei ole näinud mitte ühtegi reaktsiooni sellele, aga neil oli paljalt [peopaiga] üüri hind üle 50 000, kuigi kõrval oleks oleks olnud pakkumus täisteenindusega 16 000 eest sealsamas Tartus. Nüüd teeb Eesti Energia peo 350 000 eest, olles ise eelmise aasta bilansi järgi üle 82 miljoniga miinuses.  

Selle peale tekib ju väga selge küsimus: kas me oleme tõesti täna nii rikkad, nagu Eesti 200 juht on öelnud, et raha on lausa s-tähega algaval sõnaga? Või on tegelikkus see, et me oleme riigiettevõtteid juhtima pannud inimesed, kellel ei ole südametunnistust. Te ise olete öelnud väga selgelt, et te taunite seda.  

Kas valitsus arutab seda? Sest kõik need asutused on kellegi ministri haldusalas. Kas need ministrid on andnud valitsuse istungitel aru, kuidas see juhtunud on? Kas minister on kutsunud nõukogu liikmeid välja ja teinud [järelpärimisi]? Või me ongi nii, et tegelikkuses riigiettevõtete juhid võivad teha meie rahaga …

Teie aeg! 

… mida nad soovivad? 

Aitäh! Härra minister, palun!

Aitäh, hea küsija! Jah, see, mida te ütlesite, et igal asutuse juhil [on kohustus] vaadata oma eelarvele vastutustundlikult peale ja küsida, kas keerulisel ajal, kus me tegelikult ju koondame inimesi riigis, on mõistlik väga suurte [summade eest] erinevate ürituste korraldamine, kas see on põhjendatud ja kas nad suudavad seda ka avalikkusele selgitada.

Töötukassas me ju sisuliselt lasime umbes viiendiku – veidi peale, eks – inimestest lahti. Nad läksid Töötukassasse ennast [töötuna] arvele võtma. MaRus, Maa- ja Ruumiametis on tegelikult umbes ligi viiendik inimesi vähem, ametikohti vähendati. Ja neid asutusi on ju veel. Me tegelikult tõmbame igal pool koomale. Ja paljud inimesed peavad palju vähemaga hakkama saama.

Nii et, jah, sellel ajal selliste asjade põhjendamine peaks olema nende juhtide pädevuses, kes saavad ilmselt kõrgemat töötasu kui hea küsija ja isegi peaminister. Selle raha eest võiks selle ära põhjendada küll. Seda nüüd esiteks. 

Teiseks – andestage mulle nüüd selline nagu habemega huumor, aga ma ei saa kiusatusele vastu, minagi olen inimene –, meil on nominatsioonikomitee. See on selline süsteem, mille me lõime 2016. aastal. Mäletan, enne, kui me Isamaaga valitsusest lahku läksime, tuli see nii-öelda suitsunurga valitsus – seda mäletate võib-olla teiegi – ja suitsunurga valitsuse sünniidee oli mis? Sünnitunnistusele kirjutatud üks lause paljudest oli see, et poliitikud ei tohi olla nõukogudes. Nüüd ma saan aru, miks Tallinnas see muutus on tulnud. Ma vaatasin, Jevgeni Ossinovski, endine linnapea, kirjutas sellest pikalt. Lugesin, naersin ja pani isegi laigi sellele. Tegelikult on nüüd ma saan aru, miks Tallinnas Tallinna Vee nõukogusse läheb Urmas Reinsalu ja Andrei Korobeinik, miks Ester Tuiksoo on on leidnud tagasi tee nõukogusse. 

Isamaa kontseptsioon oli 2016. aastal see, et poliitikud ei tohi olla nõukogudes. Nüüd peaksid nad olema jälle nõukogudes. Nõukogudes on nominatsioonikomiteede määratud inimesed, mitte poliitikud. Nemad peavad ettevõtte juhtimisega tegelema ja nemad peavad seda kirjeldama, välja arvatud seaduse alusel, aga seadused on parlamendi teha ja siin debateerida. 

Nii et nüüd ma saan aru sellest. Aga te ise panite selle palli mulle jalale ja ma ei saanud seda vastamata jätta.

Suur tänu! Lõpetame tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kaheksas küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Anastassia Kovalenko-Kõlvart ja teema on sõltumatud majandusuuringud. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Esiteks, ma tuletan meelde, et eelmises nelikliidus oli rekordarv poliitikuid Tallinnas nõukogudes. Aga see selleks. 

Räägime sõltumatutest majandusuuringutest. Tegelikult on need hästi oluline tööriist selleks, et valitsus saaks kujundada oma majanduspoliitikat ja teha vastavaid otsuseid. Kahjuks on see sõltumatus nüüd sattunud poliitilise surve alla. Rahandusminister Jürgen Ligi on olnud ja ka teie olete olnud väga kriitiline konjunktuuriinstituudi suhtes, sest nende majandusuuringud näitasid tarbijate ja ettevõtjate ebakindlust. Ütleme ausalt, tarbijate ja ettevõtjate ebakindlus ongi viimastel aastatel olnud päris suur. 

Teile need tulemused ei meeldi, eelmisele küsimusele vastates te isegi kritiseerisite uuesti teatud uuringuid. Ja nagu näha, kuna need uuringud polnud sobivad, siis nüüd rahandusminister Jürgen Ligi survel lükatakse konjunktuuriinstituut, kes on 30 aastat – 30 aastat! – teinud majandusuuringuid, kõrvale. Asemele tuleb äkitselt Statistikaamet. Seejuures on väga huvitav, et rahandusminister teatas sotsiaalmeedias, et konjunktuuriinstituut neid analüüse enam ei tee, enne seda, kui hange oli avalik. Kuidas on võimalik, et minister teadis sellest enne, kui see peaks olema täiesti sõltumatu hange? Igatahes minister teadis sellest juba enne. Seejuures Statistikaametil tegelikult ei ole kogemust ega metoodikat, sest ei ole kordagi selliseid konjunktuurianalüüse teinud, ja vastava metoodika saamiseks pöördusid nad isegi konjunktuuriinstituudi poole. Kõigele lisaks, Statistikaamet keeldub nüüd saatmast erikomisjonile infot, kui palju kallim see nende pakkumine oli. Seda infot, kui palju maksumaksja peab rohkem maksma, ei soovita jagada. 

Mul ongi teile küsimus, kuidas te kommenteerite seda, et sõltumatuid majandusanalüüse soovitakse nüüd ikkagi poliitiliselt mõjutada, muuta endale sobivamaks. Kuidas on üldse võimalik, et tulevikus hakkab meil tulema mingisuguseidki adekvaatseid majandusanalüüse, mis peegeldavad reaalset olukorda?

Hea küsija! No te võib-olla ajate sassi kriitika. See on oluline ära märkida, sest te kasutate seda sõna korduvalt, ja ma ei usu, et te sellepärast kasutamata jätate, aga mina kasutan võimalust öelda, et ärge kasutage, vähemalt ekslikult. Nimelt, konjunktuuriinstituuti ei maksa sassi ajada selle juhiga, täpsemalt ametist lahkunud juhiga. 

Konjunktuuriinstituudi tegevusest mina mäletan väga pikka aega, kuna mina olen majandusvaldkonnaga pikalt kokku puutunud, jälginud seda suure huviga ja suhelnud erinevate inimestega. Seal oli näiteks Leev Kuum, [Marje] Josing oli seal ja tegemist oli asutusega, kes alati lähtus faktidest. Täpsemalt, asutus lähtub ilmselt endiselt faktidest. Aga need, kes seda informatsiooni välja jagasid, kirjeldasid seda ausalt ja ütlesid, et siin on halvasti, siin on hästi, see on võimalus, see on oht. Fair enough, nagu öeldakse ilusti eesti keeles. See on kõik mõistlik, nii peabki olema. Aga Peeter Raudsepp, kellest on tänaseks saanud isamaaline mees, Tallinna linnapea, kes paneb sinna samadesse nõukogudesse poliitikuid, et lahendada juhtimise probleemi, Tallinna Vees näiteks Korobeiniku ja Urmas Reinsalu abil – tema tõlgendused olid alati ühes suunas: Eesti majanduse konjunktuurist ainult negatiivse nägemine ja otsimine. Ja seetõttu minu palve on, kui te suudate – ma ei tea, kas te suudate –, proovige hoida lahus asutus ja selle juht. Seda esiteks. 

Teiseks, statistika on ja peab jääma tulevikus sõltumatuks. See on väga oluline. Ja kui ma vaatan numbreid, siis näen, et Euroopa 14 riigis teevad vähemalt ühte konjunktuuribaromeetri uuringut riiklikud statistikaametid. 14 riigis! Te ütlesite, et see on midagi ennekuulmatut. Huvitav, kas need 14 riiki pole siis sellest midagi kuulnud või? Toon näiteid: Taanis, Tšehhis, Prantsusmaal, Itaalias, Lätis, Leedus, Luksemburgis, Hollandis, Poolas, Portugalis, Rumeenias, Slovakkias ja Sloveenias. Euroopa Komisjoni partneriteks on ka keskpangad, näiteks Iirimaal ja Belgias. Seetõttu ma kardan, et see küsimuse püstitus on teil, kui lubate nii öelda, veidi vildakas. 14 riigis see juba nii on ja tegemist ei ole millegi ainulaadsega. 

Nüüd, mis hanget ennast puudutab, siis hankes ei ole võimalikku poliitilist sekkumist, seda ei ole olnud, ei saagi olla. Hanget korraldab Euroopa Komisjon. Euroopa Komisjon koostab tingimused, hindab pakkumisi ja teeb lõpliku otsuse. Pakkumisi saavad esitada kõik, kes vastavad tingimustele. Eesti ei määra hanke tingimusi, ei vali uuringu teostajat ega hinda pakkumisi. Kõik!

Suur tänu! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Esiteks, nagu te ise mainisite, Peeter Raudsepp ei ole enam konjunktuuriinstituudi direktor. Teiseks, metoodika oli kokku pandud juba enne Peeter Raudseppa ja see oli kokku pandud koostöös ministeeriumiga. Ehk siis metoodika ei sobinud alles siis, kui näitajad muutusid negatiivseks. Kolmandaks, kui valitsusega läksid suusad risti, siis pakuti ministeeriumile eraldi välja – konjunktuuriinstituut pakkus –, et teeme veel lisaks sõltumatu analüüsi ja vaatame, kas need andmed tõesti ei vasta tegelikkusele. Ministeerium keeldus sellest. 

Nüüd, järgmiseks te ütlesite, et hanke korraldab Euroopa Komisjon. Seda enam! Kuidas on võimalik, et Jürgen Ligi oli hanke tulemustest teadlik novembris, kui Euroopa Komisjon avaldas info alles detsembris. Ja erikomisjonile on laekunud info, et ministeerium oli eraldi saatnud toetuskirja. Kui me esmaspäeval Riigikogus Jürgen Ligi käest küsisime, kas ta saatis selle kirja, siis ta ütles, et ta ei mäleta, kas ta saatis, aga ta on kindel, et konjunktuuriinstituudi toetuseks ta seda kirja ei saatnud. Ehk siis selline poliitiline sekkumine on järelikult ikkagi teie mõistes adekvaatne. 

Ja neljandaks – või juba viiendaks –, see on selline uus lähenemine, et teie soovite teadlikult vaidlustada seda, et viimastel aastatel on meie majandus olnud languses, tarbijate ja ettevõtjate kindlustunne oli rekordmadalal. Teie ei taha siiani seda tunnistada. Ma saan aru, et teile sobiksid paremini mitte need konjunktuuriinstituudi analüüsid, vaid võib-olla Rahandusministeeriumi ja Eesti Panga analüüsid, kus on viimasel neljal aastal ehk neli korda pandud majandusanalüüsidega mööda. Näiteks lubati viis korda suuremat majanduskasvu, kui see reaalselt oli. 

Mul on küsimus: kuidas te plaanite poliitilisi ja majandusega seotud otsuseid langetada, kui teil on aluseks võtta kallutatud majandusanalüüsid?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Siin on nüüd jälle mitu sellist meelevaldset tõlgendust. Aga sellepärast need debatid ongi alati huvitavad, et need asjad saab töö käigus ära parandada. 

Esiteks, te ütlesite, et mulle meeldib üks statistika rohkem kui teine. Absoluutselt ei vasta tõele! Sellepärast ma ka kirjeldasin teile ja ennegi kolleegidele vastamisel seda, mis puudutab näiteks toiduainete käibemaksu või seda, kuidas toiduainete käibemaks kas kandub edasi hindadesse või ei kandu, ja ma [refereerisin] just nimelt konjunktuuriinstituuti. Nii et küsimus ei ole kuidagi ühes instituudis või ühes statistikas. Mulle meeldib see statistika, mis vastab tõele, mis on tehtud parima metoodikaga ja parimate teadmiste kohaselt ning on sõltumatu. Seetõttu on väga pentsik, et te üritate esitada seda sellisel viisil, justkui Euroopa Komisjon oleks korraldanud hanke, eelistamaks ühte, teist või kolmandat. Euroopa Komisjon korraldab oma hankeid ise. 

Ja see jutt, et Eesti Pank või Rahandusministeeriumi prognoosijad on oma positiivseid või negatiivseid prognoose tehes kallutatud. (Ohkab.) Ma ei suuda midagi sellist isegi meenutada. Me oleme olnud nii koalitsioonis kui ka opositsioonis, ilmselt oleme ka tulevikus koalitsioonis ja opositsioonis, aga me ei ole kunagi võtnud endale vabadust süüdistada prognoosijaid, kui prognoos ei meeldi. Jah, prognoosija aluseelduste üle võib vaielda, sa võid muuta parameetreid, midagi võib majanduses muutuda, see kõik on arusaadav. Aga meile ei ole omane prognoosijate või statistikute süüdistamine. See võib olla teie vaates nii, aga meie seda ei tee. 

Ja minu teada sellist toetuskirja – vähemalt minule antud info põhjal – Euroopa Komisjonile, et eelistada tuleks Statistikaametit, ei ole saadetud. Aga küsige, kui te tahate, Rahandusministeeriumist veel kord üle. Eks nad siis [vastavad] teile. Aga minul küll informatsiooni sellise kirja kohta ei ole. 

Nüüd see, mis puudutab konjunktuuriinstituuti ennast. Ma enne kirjeldasin, et instituut ise varasemal ajal, Marje Josingu ajal ja ka Leev Kuuma ajal, oli majandusüldsusele ja majandusvaldkonna inimestele selline partner, et kui sa võtsid nende raporti või kuulasid ülevaadet – seal olid ohud kirjas, nii head kui ka halvad uudised –, siis sul oli võimalus valida, see informatsioon oli adekvaatne. Hilisem juht läks poliitikasse, ja siis selgus ka põhjus, miks ta nii tõlgendas. Temal oli ju eesmärk leida statistikast ainult negatiivset ja tihtipeale mitte isegi kajastada seda, milline on reaalne konjunktuur. Sellepärast on ka paljud majandusvaldkonna eksperdid ja analüütikud tegelikult öelnud – ilma naljata –, et huvitav, kuidas see konjunktuur kohe paremaks läks, kui konjunktuuriinstituudi juht läks Tallinna linnapeaks. Naljaga pooleks, Tallinnas sai küll vesi otsa, aga majanduskonjunktuur läks paremaks.

Suur tänu! Lõpetame tänase kaheksanda küsimuse käsitlemise. Enne, kui läheme üheksanda küsimuse juurde, Aivar Kokal on käsi püsti, tal on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. 

Aitäh! Mul on kaks küsimust. Üks on see, et eile istungi ajal ma küsisin teie asetäitja ...

Aivar Kokk, see ei ole istungi läbiviimise protseduuri kohta …

Oot, on-on.

See ei ole istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Lase lõpuni küsida. Küsimus on see, miks ei saadetud Riigikogu liikmetele eilset juhatuse koosoleku päevakorda. Kõigil Riigikogu liikmetel on õigus seal osaleda.

Vabandust, Aivar Kokk, ma ei saa ...

See on täpselt teile küsimus, see on teile küsimus.

Palun lülitage mikrofon välja! See ei ole selle istungi läbiviimise … 

See on teile küsimus.  

Palun lülitage Aivar Koka mikrofon välja!  

Nii. Aitäh! Me läheme edasi. (Hääled saalist.) Aivar Kokk, see, mis te siin teete, käib praegu teiste Riigikogu liikmete arvel.

Me läheme edasi üheksanda küsimuse juurde. Üheksas küsimus on energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile, küsib Riigikogu liige Ester Karuse ja teema on RMK tantsupidu. Ester Karuse, palun!

Aitäh! Austatud minister, te ilmselt juba aimate, millisest tantsupeost juttu on. Ehk siis pean silmas 5. märtsil aset leidnud pidu, mis toimus Tartu Kammivabrikus ja mis läks maksma 133 000 eurot. Selle valdkonna sündmuste korraldajate sõnul olid selle peo kulud võrreldes turuhindadega märkimisväärselt kallimad. Aga veelgi enam, RMK ja Jolos OÜ vahel on 2024. aasta oktoobris  sõlmitud kaheaastane sündmusturunduse raamleping, mille kogumaksumus on ligikaudu 2,2 miljonit eurot ja sellele lisandub käibemaks. Kui me niimoodi arvutame, siis pidudele kulub üle 100 000 euro kuus. 

Aga üleüldse, kas tänuüritus peab maksma sellise üüratu summa, mis riivab tegelikult üldsuse õiglustunnet? Arvestagem, et RMK põhiülesanne peaks olema metsa majandamine ehk istutamine, hooldamine ja puidumüük, looduskaitse ehk kaitsealuste metsade majandamine ja elurikkuse säilitamine ning looduses liikumise korraldamine ehk matkaradade, lõkkekohtade ja metsamajade hooldamine. Ja ärgem unustagem, et samal ajal koondas RMK ligi 75 töötajat. Aga see ei ole veel kõik, sest et 2024. aastal koondas RMK 50 töötajat. Toona oli organisatsiooni eesmärk hoida järgneval aastal kokku umbes 10% kulu. RMK juhatuse esimehe Mikk Marrani sõnul oli omaniku dividendiootus suur ning ees ootas ka lisamaksustamine. Marran ütles: "Seetõttu otsime kõiki võimalusi, kuidas oma tegevusi optimeerida ja olla igas valdkonnas veelgi efektiivsem." Okei, töötajaid tulebki tunnustada, aga kas samasuguseid optimeerimisvõimalusi on järgitud ka kõnealuse tänuürituse korraldamisel? Minu arvates mitte. Milline on teie kui ministri hinnang sellistele kuludele?

Aitäh, hea küsija! Ja aitäh ka küsimuse täpse sõnastuse eest! Aimasin tõesti, millisest tantsupeost teie küsimuse puhul jutt käib.  

Ma astun nüüd korra sammu tagasi, üldisemale tasandile. Kõigepealt on oluline, et me saaksime ühtemoodi aru, milline roll on ettevõtte omanikul, milline roll on ettevõtte nõukogul ja milline roll on ettevõtte juhatusel, sõltumata sellest, kas see ettevõte on riigi omanduses, riigi osalusega või [põhineb] 100% erakapitalil. Need küsimused, mida te küsite, puudutavad ühingu juhtimist ja valitsemist. Jah, juriidiliselt ei ole RMK puhul tegemist äriühinguga, aga de facto on RMK tulundusasutusena oma olemuselt samasugune, kui on äriühing.  

Laiemas plaanis on küsimus, millise täpsusega suuniseid peaks omanik andma ettevõtte juhtorganitele ehk nõukogule ja juhatusele. Kui on soov sellist debatti ühiskonnas pidada, siis me kahtlemata saame ja võime seda teha. Ettevõtte juhtimine on nõukogu ja juhatuse pädevuses, omanik seab ootused ja need on ilusti ka RMK-le seatud. See, kuidas üks ettevõte või organisatsioon oma töötajaid motiveerib, kujuneb suures plaanis välja sellest, milline on kultuur ja traditsioonid Eesti ettevõtlusmaastikul. RMK, aga ka teised riigi osalusega äriühingud konkureerivad nendesamade töötajate pärast teiste äriühingutega. Seetõttu tuleb hinnanguid anda konkreetse turu tavasid ja konjunktuuri arvestades. 

Ma isiklikult ei pea õigeks seda, et riik omanikuna kirjutab omaniku ootustes ühele ettevõttele või organisatsioonile detailides ette, kuidas korraldada oma töötajate motiveerimist. Aga ma pean õigeks seda, et juhatus ja nõukogu oma otsuseid tehes hindavad, milline on ühe või teise tegevuse mõju ja vastuvõetavus ühiskonnas. 

Teie aeg! 

Ja viimase lausena, RMK-l oli möödunud aastal finantsiliselt väga hea aasta, 254-miljonilise käibe juures oli kasum 86 miljonit eurot. 

Aitäh! Head kolleegid, kui nüüd on variant küsida hästi lühidalt ja vastata hästi lühidalt, siis on võimalik seda teha. Anti Allas, lisaküsimus, palun! Aga lühidalt.

Jah, aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Ma vist olen veel hetkel praegu RMK auditikomitee liige ja sellest lähtuvalt ka küsin. Ja mul on samuti kas-küsimus. Hea minister, et kas te kinnitate siin, et teete kõik selleks, et RMK peo detailid saavad avalikkusele selgeks? Nagu eelküsija juba ütles, seal on selgelt kordades turuhindu ületavaid kulusid. Ehk siis, kas te teete kõik, et neid kulusid ei mätsita kinni ja kõigile, kogu avalikkusele saab selgeks, mis kulusid seal tehti? 

Aitäh, hea küsija! Vastan lühidalt. Omaniku ootustes on väga selgelt sõnastatud, et RMK lähtub oma töös heast ühingujuhtimise tavast. Hea ühingujuhtimise tavaga võib igaüks tutvuda, see on Eestis olemas, juba ammu vastu võetud, börsiettevõtetele. See rõhutab muu hulgas läbipaistvust ning väga selget rollijaotust nõukogu ja juhatuse vahel. Ma olen sel teemal vestelnud nii nõukogu esimehe kui ka juhatuse esimehega. Ma olen kindel, et mõlemad teevad sellest oma järeldused ja mitte midagi RMK-s kui äriühingus või riiklikus tulundusasutuses kinni ei mätsita. 

Suur tänu! Nüüd paneme tänasele infotunnile punkti. Ma tänan Vabariigi Valitsuse liikmeid ja kõiki Riigikogu liikmeid väga sisuka arutelu eest. Me jätkame täpselt kell 14 algava Riigikogu täiskogu istungiga.