Tere päevast, austatud Riigikogu! Me alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 9. töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, kõigepealt on mul teile palve, et teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks on end registreerinud 74 Riigikogu liiget, puudub 27. 

Järgnevalt päevakorra täpsustamine ja kinnitamine. Teatavaks tehtud päevakorras on toimunud muudatus. Eelnõu algatajad paluvad selle töönädala päevakorrast välja jätta soolise võrdõiguslikkuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 807, mille esimene lugemine oli kavandatud kolmapäevase istungi 13. päevakorrapunktiks. 

Lauri Laats, ettepanek päevakorra projektiga seoses. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Eesti Keskerakonna fraktsioon teeb ettepaneku, mis puudutab tänast päeva. Nimelt, punkt nr 9 on meie algatatud arupärimine. Selle sooviks välja võtta tänasest päevakorrast.

Selge. Te soovite, et jääb välja arupärimine nr 908 selle nädala päevakorrast. Nii, rohkem ettepanekuid ei ole. Siis on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Urmas Reinsalu, palun!

Härra Riigikogu esimees! Elevant on siin saalis. Mul on küsimus mitte istungi, vaid Riigikogu läbiviimise protseduuri kohta. Avalik arvamus, ühiskond on vaadanud nõutusega nii neid reaktsioone ja kommentaare, mis on tulnud, kui ka neid otsuseid, ka parlamendiliikmete jaoks on olnud nõutusega ja hämminguga, mis on viinud distsiplinaarmenetlusega ühe siin eluaeg, oma elutöö panustanud parlamendikomisjoni nõuniku karistamiseni ja töölt kõrvaldamiseni. Härra Riigikogu esimees, minu küsimus teile on, et mis on teie hinnang sellele juhtunule ja – avalikkuse jaoks täiesti aktsepteerimatus küsimuses – kuidas on võimalik see küsimus tagasi pöörata. Te juhite parlamenti, kaitsete parlamendi väärikust ja sealhulgas parlamendi töötajaid. Nii et palun esitage, härra Riigikogu esimees, parlamendiliikmetele – ma usun, et on mõistlik, et me ei ignoreeri seda siin istungi alul – oma käsitlus.

Aitäh, hea kolleeg! See nüüd kõigepealt ei ole küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, aga vastan teile, et ma saan kinnitada juba siin saalis kõlanud seisukohta, et juhatus ei ole seda küsimust arutanud. Riigikogu juhatus ei võta Riigikogu Kantseleisse inimesi tööle ega vabasta neid. Neid otsuseid teeb Riigikogu Kantselei direktor. Ja kui on küsimusi või proteste, siis palun pöörduda Riigikogu Kantselei direktori poole, kes annab teile ammendavad selgitused, miks see otsus tehti. Vajaduse korral ma saan korraldada Riigikogu liikmete ja kantselei direktori kohtumise, kus te saate kõik need küsimused kantselei direktorile esitada, ühtlasi te saate teha oma ettepanekud kantselei direktorile. 

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! No see vastus, et üks või teine küsimus ei ole päriselt protseduuriline, ma arvan, ei tohiks takistada meil mõistlikku ja, ma ütleksin, ka loomingulist töötamist, sest Riigikohus ütles, et meil on väga avarad piirid kodukorra tõlgendamiseks ja siin tegutsemiseks. Nagu senised Riigikogu istungite juhatajad on näidanud, need piirid on tõesti avarad. 

Aga mul on ka konkreetselt selle kohta küsimus. Riigikogu Kantselei direktori tööandja on Riigikogu juhatus, kes võtab tööle ja on pädev teostama ka järelevalvet tema üle. See juhtum on väga suure avaliku tähelepanuga ja minu teada ka Riigikogu liikmed hulganisti koguvad allkirju ja soovivad, et see teema lõpuni läbi arutataks ja langetataks mingisugune otsus, ning pöörduvad ka juhatuse poole. Kui selline kiri nüüd teile üle antakse, siis kas Riigikogu juhatus on valmis seda küsimust arutama, kujundama välja oma seisukoha ja hinnangu, või te ütlete juba ette, et ei, te ei reageeri sellele ja te ei kavatsegi seda teemat arutada? Ja juhul kui juhatus koguneb, siis kas te annate ka teada Riigikogu liikmetele, sest tulenevalt kodu- ja töökorrast on kõigil Riigikogu liikmetel õigus osaleda ka juhatuse koosolekutel?

Aitäh, hea kolleeg! Kui kantselei direktori töös on tuvastatud rikkumine, siis kindlasti Riigikogu juhatus seda küsimust arutab. Aga ütleme nii, et allkirjadega kiri, kus viidatakse või ei viidata otseselt rikkumisele, ma ei saa veel rikkumiseks lugeda, nii et seda peab põhjendama. 

Urmas Reinsalu, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Ma kaks küsimust veel võtan sellel teemal. Me peame lihtsalt edasi minema, meil ei ole aega seda teemat siin rohkem menetleda.

Härra Riigikogu esimees! Ma arvan, et me võtame aega selleks asjaks. Ma arvan, et parlamendi mainet on kahjustatud üsnagi tõsiselt selles küsimuses, mis puudutab inimese karistamist, nagu avalikkuses on kõlanud hinnangud, selle eest, et ta julges väljendada oma seisukohta ametnikuna. Ma möönan, et see oli ka poliitiliselt vägagi sensitiivne küsimus, nagu see oli, et kus lasub see vastutus, sealhulgas poliitiline vastutus hasartmängumaksu küsimuses. 

Aga ma küsiksin teilt siiski, härra Riigikogu esimees. Te ütlesite, et juhatus seda arutanud ei ole ja mul on lubatud parlamendi kantselei direktoriga rääkida. Ja nagu ma lugesin avalikkusest, tegelikult on vähemasti üks juhatuse liige selle distsiplinaarmenetluse ajal – ma ei tea, mis sõnumiga ja mis asjaoludel – kantselei direktoriga sellest vestelnud. Ka teie enda fraktsiooni liikmed on väidetavalt rääkinud kantselei direktoriga ja mõjutanud teda ühes või teises suunas, milline selle inimese saatus või karistus peaks olema. 

Ja minu küsimus teile, härra parlamendi esimees, lugedes seda viit dokumenti – ma ei tea, kust ja kas mingisugust mõjutamist ja signaale on selle dokumendi koostamisel olnud –, aga mis on teie isiklik hinnang parlamendi liikmena ja parlamendi juhina, kas see oli proportsionaalne ja õiglane inimene siit majast lahti lasta. 

Aitäh! Aitäh …

Vastupidi, mulle tundub, et teie üleskutse, et ma peaksin pidama parlamendi direktoriga dialoogi selles küsimuses, politiseerib parlamendi kantseleid, millest me oleme suutnud väga pika aja jooksul tegelikult hoiduda. Aga mis on, härra parlamendi esimees, teie seisukoht sellele küsimusele, kas see olukord on aktsepteeritav ja normaalne?

Head kolleegid, ma pean ütlema, et see väljub nüüd väga selgelt istungi raamest. Ma väga palju neid küsimusi enam juurde ei võta. Lugege palun distsiplinaarmenetluse järeldusi, te saate sealt ka vastused, sealhulgas hoolsuskohutuse täitmise kohta. Ja viimane protseduuriline küsimus, Kalle Grünthal, palun!

Aitäh teile, lugupeetud Lauri Hussar! Ma tahaksin öelda ühte asja. See väide, et teil puudub puutumus selle nõuniku vallandamisega, ei vasta tegelikult tõele. Mäletate, kui ma kinkisin teile suitsutatud seapea? Pärast seda – siin pole midagi naljakat – tõmbasite kogu selle kantselei ametnikud ja politseinikud rivisse ja andsite neile kõigile, nii et neil tolmas nahk. See info pärineb teie healt nõunikult, healt kolleegilt härra Tarandilt. See asjaolu, et te ei tea mitte midagi, ei vasta tõele. Te olete kõigest teadlik, kuid ärge pugege selle taha, et see on mingi juriidilise normi taga. Rääkige, kuidas tegelikult on!

Aitäh! Ma vaatan rõdult härra Tarandi näoilmet ja mulle tundub, et mul ei ole tõesti selle jutuga, mida te siin praegu rääkisite, mitte mingisugust puutumust. Läheme edasi.  

Head kolleegid! Järgnevalt on meil vaja hääletada ja kinnitada käesoleva nädala päevakord. Me asume selle päevakorra kinnitamise ja hääletamise ettevalmistamise juurde.  

Austatud Riigikogu! Algatajate ettepanekul jääb tänasest päevakorrast välja 9. päevakorrapunkt, arupärimisele nr 908 vastamine. Samuti jääb algatajate ettepanekul kolmapäevase istungi päevakorrast välja 13. päevakorrapunkt, eelnõu 807 esimene lugemine. Koos nende muudatustega panen hääletusele Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 9. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Päevakorra kinnitamise poolt on 70 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Päevakord on kinnitatud. 

Ja nüüd, head kolleegid, on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Nagu me oleme märganud, viimased kuud, mis on toimunud Riigikogus, eriti viimane nädal, see, et üks meie väga tubli ametnik saatis esmaspäeval laiali kutsed, et tulge kohvi jooma, kuna tal saab kolmapäeval täis 32 aastat Riigikogu liikmete teenimisest ja teenindamisest. Aga ta sai teisipäeva õhtuks teada Riigikogu Kantseleist, et kolmapäeval on tema viimane tööpäev. Ma arvan, et sellist olukorda siin saalis olevad Riigikogu liikmed ei ole varem kohanud. Kui räägitakse, et see otsus ei olnud poliitiline, siis ma lihtsalt küsin, miks ühe erakonna fraktsiooni esimees ütles, et ta on pikalt rääkinud kantseleiga sel teemal, ja teine härrasmees, juhatuse aseesimees, on öelnud, et ta ka tegi kõik selleks, et kas selline- või teistpidi otsus tuleks. Seda me ju ei tea, kuidaspidi seda räägiti.

Me teame väga hästi, et kogu hasartmänguprotsess on olnud kergelt kriitiline kogu viimase poole aasta jooksul. Kui keegi süüdistab praegu ametnikku, siis see on väga halb süüdistus, sest ametnik, keda süüdistati, ei ole selle eelnõu algataja ega selle eelnõu kokkukirjutaja. Tal paluti vaadata ainult hasartmängu poolt, mitte rahalist poolt. See nõndanimetatud aps oli selles eelnõus sees siis, kui see siia üle anti. Ehk need 16 Riigikogu liiget, kes sinna alla kirjutasid, oleksid pidanud seda tunnetama. Kahjuks selle eelnõu juures ei ole juures kirjas, kes on selle koostanud. Kui väga selgelt paluti ühte ametnikku …

Teie aeg!

Mul on sellel puhul üle anda siis Riigikogu juhatusele vastav paber 35 Riigikogu liikme poolt.

Tegu ei ole küll eelnõu ega arupärimisega. Nii et ma annan selle praegu kantselei kätte kõrvale, aga võimalik, et te peate saatma selle meile kirjalikult, kas Riigikogu juhatusele või Riigikogu Kantseleile. Selle kirja õige adressaat on Riigikogu Kantselei direktor. (Saalist vastatakse.) 

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Täna annan üle 24 Riigikogu liikme poolt algatatud Riigikogu avalduse eelnõu Euroopa Liidu konkurentsivõime tugevdamisest ning heitkogustega kauplemise süsteemi reformimise vajadusest. 

Allkirjastanud Riigikogu liikmed soovivad, et Riigikogu pöörduks Euroopa Komisjoni ning liikmesriikide parlamentide poole ettepanekuga algatada Euroopa Liidu heitkogustega kauplemise süsteemi põhjalik reform. Käesolev avaldus on kantud eesmärgist tugevdada Eesti ja Euroopa Liidu majanduslikku vastupanuvõimet, tagada tööstuse ja töökohtade säilimine ning hoida energiahinnad kogu Euroopa elanike ja ettevõtete jaoks mõistlikul tasemel. Allkirjastanud rõhutavad, et Euroopa Liidu ja Eesti tugevus seisneb võimes kohandada oma poliitikat vastavalt muutunud majandus- ja julgeolekukeskkonnale. Konkurentsivõimeline Euroopa on eelduseks inimeste heaolule. 

Eeltoodust lähtudes teeme Riigikogule ettepaneku esitada Euroopa Komisjonile seaduslik algatus järgmisteks muudatusteks. Punkt üks, Euroopa Liidu heitkogustega kauplemise süsteemi reformimine selliselt, et asendada senine turupõhine hinnakujundus fikseeritud heitmetasu süsteemiga, kus tasu oleks prognoositav, mõõdukas ning arvestaks Euroopa Liidu tööstuse ja majanduse konkurentsivõimet. Punkt 2, ETS2 süsteemi tühistamine, arvestades selle prognoositavat mõju eluaseme- ja transpordikuludele ning sotsiaalsele stabiilsusele liikmesriikides. Punkt 3, kujundada Euroopa Liidu CO₂ hinnastamise raamistik selliselt, et oleks kooskõlastatav ja läbiräägitav teiste suurte majanduspiirkondadega, vältimaks Euroopa ettevõtete konkurentsikahju ja süsinikuleket. 

Lisaks Keskerakonna ja Isamaa liikmetele kirjutasid avaldusele alla ka Kersti Sarapuu, Enn Eesmaa, Jaak Valge, Leo Kunnas ja Tõnis Mölder. Aitäh!

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud esimees! Head kolleegid! Mina annan üle arupärimise rahandusminister Jürgen Ligile, mis puudutab sõltumatuid majandusuuringuid ja võimalikku poliitilist sekkumist nendesse. Täna hääletasid Reformierakond ja Eesti 200 järjekordselt maha korruptsioonivastase erikomisjoni istungi. Ja enne seda, väga huvitaval kombel, jättis sinna ilmumata korraga Jürgen Ligi, Statistikaamet ja Rahandusministeeriumi ametnikud. 

Milles see teema seisneb? Ma tuletan meelde, et pea 30 aastat on majandusanalüüse riigile teinud konjunktuuriinstituut. Te mäletate, kuidas Jürgen Ligi, aga ka peaminister, ka majandusminister on väga tugevalt kritiseerinud seda, miks need ikkagi nii negatiivsed andmed on, kuidas see ikkagi võimalik on, et äkki on probleem metoodikas, kuigi metoodika on aastaid olnud sama. Nüüd tuleb välja, et suure tõenäosusega hakkab rahandusministri survel tegema neid analüüse mitte konjunktuuriinstituut, vaid Statistikaamet, kuigi nendel puudub vastav metoodika, kogemus, inimesed. 

Lisaks, väga huvitav, rahandusminister teatas avalikult, et uuringuid hakkab tegema Statistikaamet, enne seda, kui hanke tulemused olid avalikud. Kuidas on võimalik, et rahandusminister juba teadis sellest ette? Erikomisjonile on laekunud vihje, info, et tegelikult on neid hanketulemusi poliitiliselt mõjutatud. 

Ja mis on veel huvitavam, Statistikaamet keeldub väljastamast infot, kui kallis nende pakkumine oli. Meil on samuti info, et pakkumine oli kallim, aga Statistikaamet, vaatamata sellele, et tegemist on maksumaksja rahaga, tegemist on riikliku asutusega, keeldub väljastamast erikomisjonile infot, kui kallis nende pakkumine oli. 

Sooviks nendele küsimustele rahandusministrilt ka vastust. Ma ütlen, et kui toimub selline poliitiline mõjutamine ametnike suunas poliitikute ja ministrite poolt, siis see on poliitiline korruptsioon.

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ja ühe arupärimise ning juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele.

Läheme edasi ja oleme jõudnud tänase päevakorra juurde. Meie esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud elektrituruseaduse, alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 787 teine lugemine. Palun siia Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme Mario Kadastiku. Palun!

Tere, austatud juhataja! Head kolleegid! Majanduskomisjon arutas Vabariigi Valitsuse algatatud eelnõu 787 teise lugemise ettevalmisteks 17. märtsi istungil. Eelnõu esimene lugemine oli 28. jaanuaril ja muudatusettepanekuid eelnõu kohta ei laekunud. Küll aga laekus eelnõu kohta arvamusi mitmelt sidusrühmalt, sealhulgas Eesti Elektritööstuse Liidult, ettevõtjatelt ja Rahandusministeeriumilt. Juhtivkomisjon kujundas nende põhjal koos Kliimaministeeriumiga 13 muudatusettepanekut, mis on kantud ka eelnõu kaardile. 

Välises tagasisides käsitleti peamiselt muu hulgas küsimusi PPA-de ehk siis elektri ostu-müügilepingute rollist antud toetuse raames soovitusega laiendada seda skoopi nii otseliinidele kui ka valida, millised elektritootjad saaksid selles PPA-s osaleda. Siinkohal leidis Kliimaministeerium, et neid ettepanekuid toetada ei saa, kuna eesmärk on vältida turumoonutusi ja topeltsoodustusi, eriti olukordades, kus turupõhised lepingud ja riiklikud toetused võiksid kattuda. Samuti sooviti hoida süsteemi tehnoloogianeutraalsena ja kooskõlas Euroopa Liidu riigiabi reeglitega. Otseliinide puhul on ka probleemiks mõõtmisraskus selle juures, seetõttu on otsustatud jääda ka selgelt mõõdetava süsteemi juurde. 

Oli ka küsimusi halduskoormuse kohta ja selles osas on tegelikult Kliimaministeerium tulnud osaliselt vastu, kuna lisaks riigiabile tuleb nüüd sisse vähese tähtsusega abi skeem ehk on võimalik rohkematel seda taotleda ja lihtsama bürokraatilise korra alusel. 

Sisulised arutelud keskendusid suuresti kolmele suurele teemale. Esimene neist oli väiketootjate ja energiasalvestite maksustamise küsimus. Olukord on selline, kus meil eksisteerib seaduses maksuvabastus alla 15-kilovatiste tootmisüksuste puhul eratarbijatele ehk nad on tulumaksust vabastatud, aga on tekkinud olukord, kus juhul, kui nad osalevad ka süsteemiteenuste turul, võib neil tekkida tulu ka elektriostust. See praegu jäi nii käibe- kui tulumaksuga maksustatavaks praeguses seaduses. Selle interpretatsiooniga nõustus ka Rahandusministeerium, et see ei olnud päris korrektselt niimoodi algselt planeeritud, et seda on võimalik mõlemas suunas. Seetõttu me selles seaduses selle korrigeerime, ehk alla 15 kilovati korral on ka süsteemiteenustest teenitava tulu puhul see maksuvabastus olemas. 

Selle kohta oli küsimus, kui paljusid see mõjutab. Tegemist on siiski vaid osasid päikesepaneelidega eratarbijaid ja need mahud on üldiselt väga väikestes summades. Aga see on oluliselt õigusselgem. 

Teine suur küsimus oli taastuvenergia tasu ja toetuste süsteemi arutelu. Selle raames täpsustati soodustuste osa just küsimuses, kas otsemüügilepingud saavad olla kontsernide puhul tütarettevõtete käsitlus. Sealt tuligi kõige suurema muudatusena sisse ka see vähese tähtsusega abi skeem. Näitena, toetusskeemi alumises otsas olevate ettevõtete puhul võib toetuse maht olla suurusjärgus 7000 eurot. Selle jaoks minna täit riigiabiluba taotlema on bürokraatiliselt väga suur protsess. Aga tegelikult siin, kusjuures Euroopa Komisjoni soovitusena, toome sisse ka vähese tähtsusega abi meetme. Selle tulemusena on võimalik potentsiaalset saajate ringi laiendada ja bürokraatilist aspekti oluliselt vähendada. 

Ja kolmanda suure elemendina oli arutelu selle eelnõu kiireloomulisuse üle ehk see, et me soovisime selle panna selleks nädalaks nii esmaspäevale kui ka kolmapäevale, teine ja kolmas lugemine. Siin oli küsimus sotsiaal-majandusliku mõjuga ja just see gaasiaktsiisi määratlus, kus seaduses on tehnoloogiliselt aegunud arusaam, tänu millele näiteks see, kes saab gaasiaktsiisi soodustust, kui ta endale paigaldab elektrisalvesti süsteemi ainult oma tarbeks, muutub seaduse mõttes ikkagi tootjaks ja jääb seetõttu gaasiaktsiisi soodustusest ilma. Selle tehnilise paranduse siia sisseviimine on ajakriitiline ja seda sai ka komisjonis arutatud. Küsimusi oli Aleksei Jevgrafovil, Kristina Šmigunil ja teistel, aga see sai meil ka komisjonis arutatud ja selgeks räägitud. Täna on tõesti üks ettevõte, keda see puudutab, aga tegelikult see on laiem küsimus ja võib puudutada ka teisi. 

Komisjon tegi algselt ka otsused antud ettepaneku kohta, et siia täna saali, teine lugemine lõpetada, mis oli konsensuslik, ja kui teine lugemine lõpetada, siis viia läbi lõpphääletus kolmapäeval, milles küll ei olnud päris konsensust, oli neli poolt, üks erapooletu. Aga tänahommikusel istungil, tulenevalt sellest, et pärast saali saatmist ja enne tänast istungit selgus paar tehnilist sõnastuse küsitavust, kus on võimalik kaheti interpreteerida seda toetuse vähendamise mahtu, otsustasime, et me siiski teeme selle eelnõu puhul teise lugemise katkestamise. Ja kuna me katkestamise juba teeme, siis me anname ka muudatusettepanekute tähtaja 27.03, et anda ka võimalus Riigikogu liikmetel veel, kuna see antud juhul seda ajakriitilisust ei suurenda, kui me anname selle võimaluse ka. 

Nii et praegu on komisjoni ettepanek teine lugemine täna katkestada ja muudatusettepanekute tähtajaks on see reede. See on siis komisjoni ettepanek. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea ettekandja, hea kolleeg! Ma küsin, et kui selle sõnastuse kohta tekkis küsimus – see on ju mitte üheselt mõistetav –, siis kes selle vea või potentsiaalse vea siis avastas, mis ametnik. Kas see oli komisjoni ametnik? Kas see oli vallandatud ametnik? See on üks pool. 

Ja teine pool. Me räägime ju päris kitsast ringist, kes sellist võimalikku soodustust võiks tulevikus saada. Aga teised riigid teevad, arvestades olukorda, tulenevalt Lähis- ja Ida sõjast, väga põhjapanevaid otsuseid, mis peaks majandust turgutama või vähemalt säilitama sellises olekus, nagu see praegu on. Kui me võtame näiteks Hispaania, siis seal langetatakse elektri käibemaksu, vähendatakse aktsiisimakse ja lisaks sellele vähendatakse ka elektritootmise makse. Miks majanduskomisjon selliseid küsimusi ei aruta?

Alustuseks, seda, et selle avastas, kui ma õigesti mäletan, mul läks sassi, kas ta oli Elektrilevi või Elering. Elektrilevi … Elering oli see, kes selle konkreetse interpretatsiooni kahesuse sealt avastas. See ei olnud isegi Riigikogu ega ministeeriumi poole pealt. 

See, mis puudutab seda laiemat toetamist, no siin on konkreetselt suur tootjatele, siin ei ole väike ring, eriti koos selle vähese tähtsusega abi. Pean natukene otsima siit komisjoni protokollist, kas ma leian üles selle täpse numbri, aga minu mäletamist mööda siin oli ikkagi neid ettevõtteid rohkem, see oli, kui ma õigesti mäletan, sadades, kelle puhul – eriti koos selle vähese tähtsusega abi meetmega – on võimekus seda toetust saada. Aga ma vaatan, kas ma leian vahepeal üles, siis ma saan pärast ära markeerida.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! No vot, see vastus oli selline, et keegi tuleb nüüd lahti lasta. 

Miks? 

Sest te ju märkasite, mitte ametnikud ega algatajad, vaid ettevõtted. Täpselt sama asi oli hasartmängumaksus. Ei märganud ei algatajad, ei menetlejad, vaid tuli tegelikult ju hasartmänguteenust pakkuvate ettevõtete poolt. 

Aga mul on küsimus hoopis teine. Kas te arutasite seda ka, et praegu on nii, et kui ma olen päikesepargi loonud ja toetust saan – mina küll ei saa, aga need, kes saavad toetust –, siis, kui miinusarved tulevad, kus sa pead elektri peale maksma, siis sel ajal toetust ei saa? Kas see teema oli ka teil selle arutelu laual või mitte? Tegelikult on päikesepargisüsteemides päris palju apse. Ei saa liituda, nagu me sinuga oleme vahel rääkinud ka sel teemal, et akupangaga liitumisel küsitakse liitumist uuesti ja ei tea, mis rahasid. Tegelikult on see edasi-tagasi saatmine, aga tegelikult ma võin näidata kirju, mis päikesepargi muredega on. Aga ma küsin, kas te arutasite seda, et miinuse poole pealt toetust päikesepargitootjad ei saa.

Aitäh! Ei, seda elementi me ei arutanud, et miinus… kui turuhind on negatiivne, siis toetust ei maksta, sellepärast et siis on nii ehk naa ületootmine ja seal on tänapäeval olemas tehnoloogilised lahendused, kus sellisel ajal lihtsalt piiratakse tootmist. Alternatiiv on ka see, et kui paigaldada akud, siis sa ei pane see aeg võrku, sa müüd ta sellisel ajal, kus elektri hind on positiivne. Aga tänapäeval minu teada ei ole vaja uut liitumist kuidagiviisi akudega. Kui sul on olemas päikesepark, siis sa saad panna sinna juurde akud. Olles selle ise ka läbi teinud, see oli ainult teade Elektrilevile, et nüüd on soov paigaldada akud, ja siis oli vaja täita tehnilised tingimused. Oli kõik. Ei olnud mingisugust lisaliitumisluba ega midagi vaja, seda nii seal, kus on tarbimine, kui ka seal, kus ei ole tarbimine. Nii et see ei tohiks olla. Kui on välja ehitatud see, mis on algselt lubatud, siis on võimalik tehnoloogiat muuta pärast seda. Aga kui on alles välja ehitamisel, ma tean, siis on see piirang küll, et kõigepealt tuleb välja ehitada see, mis on lubatud, ja siis saab muuta.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea Mario! No siin on kolmest osast, nagu sa ütlesid, see eelnõu, aga üks osa puudutab just umbes 80 Eesti ettevõtet ehk suurettevõtjat, kes tarbivad üle 1 gigavati elektrienergiat, ja lisaks on siin veel nõue, et nad peavad olema rohemajandusega väga sina peal. Seal on palju igasuguseid lisaklausleid. 

Ma loen nüüd neid laekunud arvamusi kooskõlastustabelist. Eesti Tööandjate Keskliit, toiduainete liit, kaubandus-tööstuskoda – kõik on juhtinud ühele ja samale asjale tähelepanu, et bürokraatia, selle toetuse maksmise kord, on niivõrd ettenägematu. Kuidas sinu arvamus on? Kas võib-olla, esiteks, nende kasusaajate arv on väike? Mul on kaks poolt: esiteks, kes maksab kinni nüüd need vahed, ja teiseks, kas see bürokraatia ei tapa kogu selle asja mõtet?

Aitäh! Sellepärast tegelikult suurem enamus muudatusettepanekuid käsitlevadki seda, et me toome sisse lisaks riigi abile võimaluse ka vähese tähtsusega abi. Seal on need tingimused palju-palju leebemad, seal ei ole osa nendest bürokraatlikest nõuetest. Seal ei ole vaja näiteks auditikohustust, kui ma õigesti mäletan, ja veel mitmeid. 

Lisaks me laiendasime seda, et mitte ainult põhitegevusala, vaid ka kõrvaltegevusala võib olla sobiv. Kuna muidu põhitegevusala, nagu ma õigesti mäletan, oli, näiteks Sakul või A. Le Coqil on põhitegevusalaks, ütleme, alkoholi tootmine, aga kõrvaltegevusalaks on limonaad, siis limonaadi, selles proportsioonis nad võivad seda vähendamist taotleda, aga neil peab selle osa maht tulema kokku üks gigavatt-tund. Ehk me laiendasime seda võimalike saajate ringi, sellepärast ma rääkisingi, et üle 100. Minu meelest nüüd selle uue määratlusega, kus on ka kõrvaltegevusalad juures, on see üle 100. Enne oli, jah, 80. Ja see bürokraatia vähendamine on siin täiesti arvesse võetud.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Idee väga hea, suurettevõtjatel, elektritarbijatel hind kukub. Kas ma saan õigesti aru, et raha on mõeldud valitsuse reservist? Vaadake, valitsuse reservi raha, mida saab kasutada, on üks aasta. Järgmise aasta riigieelarvet tehes seda raha ei ole, kui keegi seda sinna ei pane. Kas meil on siin kirjutatud ka, et see lubadus on antud selle aasta lõpuni, sest ei saa tekitada ühegi seadusega kulu, kui ei ole kulukatet? See on väga oluline teema. Sellest ma olen ammu aru saanud, et viga tehti juba koroonaajal, kui ka meie olime valitsuses. Te ütlesite, et valitsuse reserv kasvas kümme korda. Vanasti oli 15 miljonit, nüüd on see praktiliselt 150 miljonit. Seda raha on seal loopida igale poole.  

Aga kuidas sa ikkagi näed seda edaspidi? Kui me võtame seaduse vastu, millel ei ole tegelikult kulukatet, siis ma saan aru küll, et teie loodate, et see kulukate, no järgmisel aastal eelarve tegemisel olete veel võimul …

Teie aeg! 

… ja saate seda teha. Aga kui seda ei tule sinna eelarvesse?

Jaa, sellega on täiesti arvestatud. Siin on ka sees klausel, et seda toetust saab maksta Elering ainult selles mahus, mis seda on eraldatud valitsuse reservist. Ja vastavalt sellele, kui näiteks eraldis saab enne otsa kui aasta, siis arvestatakse seda proportsionaalselt, niimoodi, et saab ainult selle raames, mitte Eleringile ei jää kohustust üles, vaid ainult selle eraldise mahus. Ehk siis tõepoolest, sinna tuleb eraldada see raha ja siis selle mahus saab seda toetust maksta. See on selles mõttes korrektne.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Lauri Laatsi. Palun! Nii. Laurit ma ei näe. Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Mart Maastiku. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Kahju, ma ka ei näe Laurit. Aga Lauri, kui sa meid näed, siis sind oodatakse siia. Aa, teist Laurit, jah.

Aga, head kolleegid ja võib-olla inimesed, kes meid vaatavad! No põhimõtteliselt siin on jälle niisugune eelnõu, mis seisneb sellistest huvitavatest erinevatest juppidest. Ma mäletan seda, kui Mario Kadastik komisjoni juhtiva liikmena selle teemaga välja tuli. Siis kuulasin seda, tundus päris mõistlikke asju seal olevat, nagu seesama kodu väikeste päikeseparkide topeltmaksustamise ärajätmine ja niisugused teemad. Aga jälle on siia liidetud ühest küljest pealtnäha väga vajalik asi, et võrreldes Soome ettevõtetega on Eesti ettevõtjatel elektri hinnad tunduvalt kõrgemad ja samas kodutarbijatel väidetavalt on Eestis isegi elektri hinnad väiksemad. 

Nüüd tahetakse mingisugust korrelatsiooni teha või mingit parandust. Aga samas on see parandus üsna kosmeetiline, ühest küljest, ja teisest küljest see puudutab ainult teatud osa ettevõtjatest. Ja nagu me enne siin ettekandja jutust aru saime, see on seotud sellise naljaka bürokraatiaga, kus sa pead tõestama näiteks ka Saku õlletehase puhul, et kui sa limonaadi toodad, siis sa pead hakkama seda maha lahutama, sest ülejäänud ... Ma ei tea, ma ei kujutagi ette, kuidas seda arvutada saab. Kas nüüd pead panema mingid eraldi liinid ja eraldi kaitsmed? Või kuidas sa mõõdad seda energiat, mida sa limonaadile kasutad? Kas see kõik väärib küünlaid? 

Lõppkokkuvõttes ütles ka kolleeg Aivar Kokk siin täpselt sedasama, et riigieelarves seda otseselt üleval ei ole, see on valitsuse reserv. Ja kui nüüd vaadata valitsuse reservi, siis kas seal on mingid piirangud ka, kui suured on … Väidetavalt jälle olemas mingisugune väikene maht ja siis seda mahtu hakatakse nende taotlejate vahel jagama. Kõik see taandub sellele, et lõpuks ei saa keegi täpselt aru, mida me siin taotleme. Ja mind üllatab see, et isegi need, kes peaksid sellest kõige rohkem puudutatud olema, näiteks needsamad toiduainetööstus, mis on välja toodud, et see on neile hästi kasulik, ja ka Eesti Tööandjate Keskliit, kes on juhtinud tähelepanu sellele, pigem on nad üsna skeptilised selle seaduse vastuvõtmise otstarbekuses.

Arvestades kõike eeltoodut – ma ei hakka siin rohkem praegu teie aega kulutama –, teeb ka Isamaa Erakond selle eelnõu menetlemise katkestamise ettepaneku, kuigi ma sain aru, et ka komisjon vist ise on selle teinud. Jaa. Siis on hea, et meil on ühine mõte, kui mitte tarbetu muidugi …

Nii, Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Loomulikult tuleb see lugemine katkestada ja vastava otsuse komisjon tegi, aga mitte nendel põhjustel, mida ma ka praegu ette toon. 

Kogu see eelnõu on tegelikult jällegi rohepöördest tulenevate probleemide leevenduse pakkumine ja väga kitsale ringile, 80 ettevõttele. See on mikrojuhtimine. Nii nagu on Reformierakond juba päris pikalt juhtinud Eesti riiki, tükk-tükki haaval, natukene siit, natukene sealt, aga kokkuvõttes me peame probleemiga tegelema. Ja lisaks nendele 80-le, kes saavad väga väikese leevenduse, ainult 6,8 euro ulatuses, mis puudutab ühte megavati hinda, peavad nad tegema investeeringuid rohepöördesse, mis on ettevõttepõhine. 

Tegelikkuses kogu meie majandus ja meie inimesed vajavad soodsamat elektrit, ja see on loomulikult meie inimeste toimetuleku küsimus, meie majanduse edasine käik ja nii edasi. Sellega suurt pilti ei taheta üldse saali tuua. See on probleem. Meil on siin ENMAK-iga mitu korda käidud ehk siis energiamajanduse arengukavaga. Seal on ka ju tegelikult neli korda seda dokumenti menetletud, siia toodud, aga seal ei ole ka vastuseid väga paljudele küsimustele. 

Ja nüüd mingisugune jälle väike tükk tuuakse. Jah, elekter on kallimaks läinud, jah, konstateeritakse, et suurettevõtted on hädas, neid on vaja aidata, aitame siis väikese summaga. Aga sellest ei piisa. Vaatame, mis olukorras me praegu asume. Meil on lisaks Ukraina sõjale uus sõda, Lähis-Ida sõda, kus on selgelt märgid, et see ei lõpe niipea. Hormuzi väin on kinni, ta jääb kinni pikaks ajaks, see väljendub kõikides energiahindades, kütuses, diislis, elektris ja nii edasi. 

Euroopa riigid on võtnud vastu juba suured abipaketid, vähemalt valitsuse tasandil. Kohe läheb see ka parlamenti, näiteks Hispaania, kus tegelikult abipakett majandusse, inimestesse on 5 miljardit. See on loomulikult Hispaania. Aga siin on välja toodud 80 erinevat meedet: aktsiiside langetamine, käibemaksu langetamine, piirhindade kehtestamine ja nii edasi. Need on need küsimused, mis praegu peaks olema siinsamas saalis päevakorras, mitte 6,8 eurot megavati pealt 80 ettevõttele. See on naeruväärne ju! Aitäh!

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Ettepanek vähendada taastuvenergia tasu suurtele tarbijatele on samm õiges suunas, kuid see on vaid väike samm. On aeg mõelda, miks peab meie tarbija üldse roheenergiat subsideerima. Miks saab üks energialiik teiste ees eeliseid? Ma annan vastuse. 

Jutud sellest, et roheenergia suudab meile tagada odava elektri, on vale. Roheenergia ei saa eksisteerida ilma toetuseta. Ehitades riigi täis tuuleparke, loome süsteemi, kus odava elektri tootmine ei ole kasumlik. See tähendab, et see süsteem toimub ainult kõrgete hindade korral. 

Odavat energiat suudab pakkuda põlevkivi, kuid sel juhul tuleks kõik need tuulepargid sulgeda. Seetõttu on roheenergia lobistid loonud CO₂ heitmete tasude süsteemi. Põlevkivienergia on kunstlikult kalliks muudetud, kuid isegi nendes tingimustes on roheenergia osutunud elujõuetuks. Seetõttu jätkame selle subsideerimist. 

Meil ei saa kunagi olema odavat elektrit, kui jätkame tuuleparkide ehitamist. Meil ei saa kunagi olema odavat elektrit ilma põlevkivita. Seda ilmset tõde tuleb tunnistada ja lõpuks lõpetada need hullumeelsed eksperimendid. Elekter ei tohi olla luksus. Nii et seda suudab tagada ainult põlevkivi. Aitäh!

Nii, Mario Kadastik, palun!

Aitäh! Ma ei plaaninud väga tagasi tulla, aga kuna Lauri tuli nii energeetiliselt väitma, et see on liiga vähe, siis ma lihtsalt tuletan meelde, et meil on analüüsitud ümbruskonna elektri lõpphinda, võttes arvesse kõik tasud ja maksud, mis on. Eesti elektri lõpphind era-, väike- ja keskmise suurusega tarbijatele on täiesti konkurentsivõimeline meie piirkonna ümbruses olevate riikidega, kaasa arvatud Soomega. Ainukene kategooria, kus Eesti hind oli kallim, oligi suurtarbijate puhul ja selleks, et seda konkurentsivõimet parandada ja ühtlustada, ongi see eelnõu tehtud. Tahtsin selle väikese täpsusega ära parandada. Aitäh!

Aitäh! Kalle Grünthal, palun!

Ei ole põnev eelnõu. Elektrituruseaduse, alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning tulumaksuseaduse muutmise seadus – vähemalt niimoodi on siin kirjas. Tekst on selline, et suurt vahet pole, kas kirjutad hiina hieroglüüfides või mõnes muus vähetuntud bantu keeles, suurem osa inimestest ei saa sellest mitte tuhkagi aru. Räägitakse mingisugusest ma ei tea millest, et seda on vaja rohepöörde jaoks ja nii edasi.

Teate, rohepöörajad, sõitke sinna Pakri saarele ja küsige kohalike elanike käest, mismoodi saab talvel rohepöördes kasutada tuuleenergiat ja päikeseparke. Ei saa! Lihtsalt ei saa, sest see on võimatu! Talvel on lihtsalt pime ja appi tuleb diisli baasil töötav traktori generaator. Te olete ära unustanud selle, et veel mingi aeg tagasi maksis elekter 30 senti. 30 senti! (Saalist öeldakse midagi.) Täna – väga hea, Mario Kadastik! –, täna maksab sihukese hunniku raha, et sa ei jõua seda palgast ära maksta, ja seda tänu Reformierakonna poliitikatele. Minge koju, Reformierakond! Ärge tehke abrakadabrat! Eesti rahvas vajab odavat elektrit ja meil on olemas põlevkivi. See on meie pääsetee!

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Eelnõu on õigel teel, aga lahendus on kuidagi väga keeruline. Täna rääkida, et riigi reservist, valitsuse reservist hakatakse toetama elektri hinda suurettevõtjatele, on ka üks uskumatu teema meie Riigikogu saalis. Me peame ikkagi väga selgelt vaatama, et rohepöörde ja tuulikute ja päikeseparkide ja akulahendustega ei ole võimalik juhitavat elektrit toota. Täna tuleks väga selgelt üle vaadata 2021. aastal valitsuses tehtud otsused. Kes mäletab, tol ajal olid küll Keskerakond ja Reformierakond võimul. Tehti otsus, et põlevkivi peaks kuidagi lõppema ühel hetkel ja siis tuleb päike meie koduõuele, elektrihinnad langevad. Ma loen hommikust õhtuni ajalehest, kuidas tuulepargid ja päikesepargid viivad meie elektri hinna alla. Aga kuidagi juhtub nii, et talvel ei puhu tuul ega paista päike, aga millegipärast on vaja kuskilt mujalt elektrit saada. 

Täna on väga selge, et ilma põlevkivielektrita ei ole võimalik Eestis juhitavat elektrit toota. See gaasiturbiinide jutt on ka üks tore asi. Eesti toodab küll biogaasi, mis on kallim kui maagaas. Me peame tunnistama, et kui täna natukene teadust vaadata ja füüsikat arvutada, siis on selge, et biogaasist oleks mõistlikum ja palju odavam elektrit toota otse, kui seda täna bussidesse pannakse. Selle kulu efektiivsus on elektritootmisel tunduvalt parem, sest biogaasi tootmisel ei ole vaja selliseid temperatuure saavutada, kui soovitakse elektrit toota. 

Täna peaks siin saalis arutama hoopis seda, kuidas meil oleks võimalik lahendada põlevkivielektri tootmine, kuidas oleks kokkulepe, et igal aastal remonditakse ära üks vana põlevkivikatel elektri tootmiseks, et meil oleks kindlustunne, eriti kui me näeme, mis toimub. Iga kuu võib meile tulla üllatus. Kui neli aastat tagasi Ukrainas läks täismahuliseks sõjaks lahti, siis täna me näeme, mis on Lähis-Idas. Meil ei ole täna muud lahendust ja me oleme õnnelik riik, meil on olemas endal põlevkivi, millega on võimalik elektrit toota ja millega on aastaid toodetud. 

Ja me peame siin ju rõhutama väga selgelt, et veel kümme aastat tagasi me sama põlevkivielektriga suutsime toota elektrit kogu oma energiavajaduse. Ja tuleks ka selgelt rõhutada, et täna taastuvenergiale makstakse peale erinevate tasudega. Tuleb lõpetada see CO₂ kvoodi mäng. Ma saan aru, et väga tore on see, et riigi taskusse laekub sealt raha ja siis tuleb keskkonnaminister ja tema asekantsler, kes ütlevad, et 1,7 miljardit oleme ju raha saanud, aga ta unustab ära selle, et Eesti Energia on maksnud selle 1,7 miljardit ammu ja see raha on tulnud lõpptarbijate taskust, mitte kusagilt mujalt. 

Soov, et meie majandus uuesti kasvule tõuseks, on vaja viia energiahinnad alla. See, et meie inimesed saaksid ise hakkama, tuleb viia elektri hinnad alla. Elektri hinna allaviimine on lihtne. CO₂ kvoot tuleb likvideerida ja põlevkivielekter on selgelt kõige odavam toode. Kui siin räägitakse mulle mõne Riigikogu liikme poolt, et keegi on talle andnud, et see tuleb 100 eurot megavatt-tundi, siis vaadake, jaanuarikuus Eesti Energia tegi ka kogemata ühe pressiteate, kus ta näitas, et omahind on tegelikult 30 eurot megavatt-tundi. Nii et kaalume, mõtleme, ettevõtjatele on vaja elektri hinda alla viia, mitte ainult suurtarbijatele, vaid kõigile, ka Eesti kodanikele. Aitäh!

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud Riigikogu! Kui me vaatame seda eelnõu, siis kindlasti võib öelda, et see on samm õiges suunas. Sellepärast, et nii nagu ka seletuskirjas on öeldud – eelnõu algataja ise möönab, valitsus –, on Eesti energiaintensiivsete ettevõtete kulud suuremad, kui me võrdleme naaberriikidega. Siin oli juttu Soomest, aga ka teiste Euroopa Liidu riikidega. Kui me võtame kas või taastuvenergia tasu, siis ka see on meil keskmisest kõrgem, kui on teistes Euroopa Liidu riikides. Näiteks on toodud, et Euroopa Liidu keskmine on umbes 10,5 eurot megavatt-tunni eest. Tähendab, jah, 10,5 on Eestis ja Euroopa Liidu keskmine on 6,4 eurot megavatt-tunni eest. 

Kindlasti on see õiges suunas. Aga need jutud, mis siin olid, et taastuvenergia tasu on saatanast ja ei tea, mida veel, ei vasta tõele. Aivar, jah, sa armastad kogu aeg öelda, et kui päike ei paista ja tuult ei ole, siis on jõle kõrged hinnad. Jah, keskeltläbi üheksa kuud on meil, mis võimaldabki tuua aasta keskmise hinna alla, aasta keskmine hind on meil üle 8 sendi … Palun kuula! Üle 8 sendi kilovatt-tunni kohta. Jah, talvekuudel oli see kõrgem. Meie reservvõimsus või ainukene võimsus on põlevkivielektrijaamad ja see on väga hea, et nad olemas on, sest selliste tiputarbimiste juures tuleb seda katta. 

Me ei tee seda üksi, regioonis tegelikult meil ju tasanduvad need elektrivood niimoodi, et need juhitavad elektrijaamad lähevad käiku küll Lätis, küll Leedus, küll Soomes, mis võimaldavad neil tiputarbimist katta, aga aasta keskmisena toob hinna alla taastuvenergia. Ja see on fakt. See on fakt! Taastuvenergia tasu, see, mis me maksame, on umbes 70 miljonit aastas. See on võimaldanudki tuua turule nii päikeseenergiat kui ka tuuleenergiat. Seda võiks ollagi rohkem. Sellest me oleme ka rääkinud, et tegelikult on siin varu olemas, mis võimaldaks seda hinda kokkuvõttes veel alla tuua. 

Nüüd, mida on võimalik kvoodikaubandusest laekuvast rahast teha, mida ka osa riike on teinud? Me teeme väikese sammu energiaintensiivsetele ettevõtetele, et maksame osa taastuvenergia tasust kinni. Kõige parem seos oleks, kui just kvoodikaubandusest laekuvast rahast ehk vahenditest ehk sellest, mida saastaja maksab, mis saastab keskkonda rohkem ja kliimat rohkem, selle arvelt tuleb neid kvoote osta ja selle eest maksta, et sellest rahast võiks kinni maksta taastuvenergia tasu, mis toob turule taastuvenergia investeeringuid, ja seda nii lühemas kui ka pikemas perspektiivis. 

Vaatame erinevaid näiteid. Lätil on see umbes 20–30 miljonit aastas, mida nad ettevõtetele tegelikult kompenseerivad taastuvenergia tasu. Saksamaa astub selle sammu, et kogu taastuvenergia tasu makstakse kvoodikaubandusest kinni nii tarbijatele, eratarbijatele kui ka ettevõtetele. Minu arust on siin selge ja loogiline seos. Kvoodikaubandusest laekuvad vahendid võiks panustada taastuvenergia arendusse. See ongi väga selge seos, et edaspidi oleks elektritootmine puhtam, efektiivsem ja ka odavam. Põlevkivi ei pane keegi praegu kinni, ei lähiajal ka, ühtegi otsust ei ole. Seni, kui meil ei ole juhitavaid võimsusi – odavamaid, paremaid –, on põlevkivi siin turul, ainult et ta pääseb väga harva börsile. 

Ja me maksame ka praegu, tuletan meelde, 60 miljonit eurot saartalitlustasu. See on ka loogiline. Me ise ju desünkroniseerisime Venemaa võrgust ennast ära. Meil on vaja tagada võimsust, meil on vaja tagada sagedust ja selleks on meil ka seda põlevkivielektrit vaja. Kui tuleb odavamaid juhitavaid võimsusi, siis on võimalik seda asendada. Seni, kui ei ole, ei saa millegagi asendada. Aga igal juhul ainukene võimalus tuua elektri hinda alla ja teha seda vähem saastavamal, efektiivsemal kujul, on taastuvenergia. Seda tõestavad elektri hinnad. Vaadake ise viimaste päevade või tänast hinda. See on seesama päike ja tuul, mis selle hinna alla toovad. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole, aga ma saan aru, et kuna siin nimesid mainiti, siis kõigepealt Lauri Laats. Kaks minutit vastusõnavõtt, palun!

Aitäh! Lihtsalt vastusõnavõtt Aivar Kokale. Hea kolleeg Aivar on mitmeid kordi maininud Keskerakonna vanu aegu siis, kui on tehtud ühte või teist otsust, kas on tehtud neid otsuseid koos Isamaaga või ilma või kas on tehtud koos Reformierakonnaga. Aga ma tahan lihtsalt tuletada meelde, et need otsused said tehtud nende inimestega, selle Keskerakonnaga, kes on praegu Isamaas, nii Jüri Ratas kui ka Jaanus Karilaid. Eks see Keskerakond, kes tol ajal otsuseid tegi, on suuresti juba mujal. Alates 2023. aastast on meil hoopis teine Keskerakond ja 2024. aastast on veelgi rohkem muutunud. Nii et need inimesed, kes tol ajal neid otsuseid tegid, on kuskil mujal. Nende kohta tuleks esitada oma pahameelt. Aitäh!

Mario Kadastik, ka vastusõnavõtusoov.

Jaa! Ma tahtsin ära markeerida Aivar Koka seda väidet, et esiteks, jah, põlevkivi ei ole keegi plaaninud praegu kinni panna. See on väga selgelt ära otsustatud, et põlevkivi on meil senikaua reservis, kuni on meil olemas midagi alternatiivi sellele. Ehk siis selles mõttes see oli konkreetne vastulause, aga ka sellele kommentaarile, et päike ja tuul, et neid ju kogu aeg ei ole. 

Siin just oli hiljutine postitus. On sihuke asi nagu energiapööriöö, tehakse statistikat ja tuleb välja, et ka päike on suutnud terve 20.–21. märtsi ööpäeva jooksul kogu aeg võrku elektrit anda tulenevalt sellest, et eksisteerivad akud. Kõige miinimummomendil oli see küll 7 megavatti võimsust, aga keskmiselt oli see 30–40 megavatti. Ja see on olukorras, kus meil on akud alles värskelt tulnud, meil on torus 4–5 gigavatti akusid terve regiooni peale. Tegelikult varsti ei ole üldse võimalik täpselt öelda, mis kell päikeseelekter turule jõuab. See lootus, et me puhtalt selle peale elame või et see tehnoloogia nagu mitte midagi ei tee, on vale. Nagu öeldud, põlevkivi on olemas, ta on ka turul vahepeal, aga see 30 eurot megavatt-tund on sihuke unistus ainult ajaloost. Seda päriselus ei ole võimalik ja uued investeeringud on kordades kallimad kui vanad.

Aivar Kokk, nüüd vastusõnavõtule vastusõnavõtuga ... Jaak mainis? Jaak mainis. Muidugi Jaak. Jaagul on juba selline nägu peas, et ta mainis. Nii et, Aivar Kokk, palun! Vastusõnavõtt kaks minutit.

Mulle meeldib see demagoogia, see on päris hea. Keskerakonnal on muidugi õigus, et tema pojad ja tütred on läinud erinevatesse erakondadesse, Jaak sotsidesse ja osa Isamaasse. Seal ei saa keegi vastu vaielda. Aga ma räägin põlevkivielektrist. Eesti Energia juhid ütlevad, et põlevkivielektri hinnast on CO₂ kvoot kaks kolmandikku. Kaks kolmandikku! Ehk üks kolmandik on ainult elektri omahind. Kui nemad peavad maksma kogu aeg kahte kolmandikku oma elektritootmisest ja siis küsitakse, kas nad saavad turule või mitte, siis tehakse ettepanek, et selle kvoodirahaga hakkame rohkem päikese- ja tuuleparke tegema ja akupankasid panema. 

Ma olen alati seda meelt olnud, et kõik, kes soovivad, tulge turule, aga tulge turule võrdsetel tingimustel. Mitte nii, et keegi peab peale maksma, keegi maksab selle eest, kellelegi makstakse peale ja siis räägitakse, et on võrdsed tingimused. Kui kõigil on võrdsed tingimused, siis on väga selge: kas üks, teine või kolmas energiatootmise võimekus on see, mis on kõige parem. Minule sobivad kõik variandid, aga ma tahaksin, et hind oleks soodne. Ja hind saab soodne olla siis, kui CO₂ kvoodi jura lõpetatakse ära, mis ei mõjuta absoluutselt elektritootmist, vaid on teatud börsiettevõtete äri – sõna otseses mõttes, sellel ei ole kuidagi seost CO₂ heitega, juba aastaid. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Asume eelnõu 787 muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Kokku on neid esitatud 13. 

Esimese muudatusettepaneku on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Teise muudatusettepaneku on esitanud samuti majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Kolmanda muudatusettepaneku on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Neljanda muudatusettepaneku on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Viienda muudatusettepaneku on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Kuuenda muudatusettepaneku on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Ja ka seitsmenda muudatusettepaneku on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Kaheksanda muudatusettepaneku on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Üheksanda muudatusettepaneku on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Kümnenda muudatusettepaneku on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. 11. muudatusettepaneku on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. 12. muudatusettepaneku on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. 13. muudatusettepaneku on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Me oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud.  

Juhtivkomisjoni ettepanek ja ka Isamaa fraktsiooni ettepanek on eelnõu 787 teine lugemine katkestada. Teine lugemine on katkestatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 27. märts kell 17. Täpsustan, 27. märts kell 16. Me oleme tänase esimese päevakorrapunkti läbinud.

Meie tänane teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse ja alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu 857. See on selle esimene lugemine. Ma palun ettekandeks siia Riigikogu kõnetooli rahandusminister Jürgen Ligi. Palun!

Härra juhataja! Austatud Riigikogu! Esitlen teile seadusemuudatust, millega muudetakse alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seadust ning sellega seotud seadusi. Selle muutmise eesmärk on ära hoida 1. maiks kavandatud energiakandjate aktsiisi tõus. See puudutab bensiini, diislikütust, kütteõliseid, maagaasi ja elektrit. 

Selle põhjus on viimase aja energiaturu olukord. Maailmaturuhinnad on järsult tõusnud, ebakindlus üldiselt majanduses üles läinud sellega seoses ja energiatarnete häirimine on siin põhjus. Me oleme arvanud, et on vale signaal jõustada seadusemuudatus, mis on otsustatud hoopis teistes tingimustes. 

See tähendab praktikas väiksemat survet perede rahakotile. Aktsiisitõusu ärajätmisel jääb bensiini ja diislikütuse hind tanklas loodetult 4 senti liitri kohta madalamaks, kui see oleks muidu. Peab siiski ütlema, et hinnakõikumised ise on kaugelt suuremad, umbes suurusjärgu võrra, aga siiski see jõustamine oleks meie arvates vale signaal ja ilmselgelt arusaamatu. Aktsiisi mõju iseenesest kahjulike kõrvalmõjudega kaupade tarbimisele nagunii marginaliseerub, kui hind järsult tõuseb, kuna aktsiis ei ole protsent hinnast, vaid kindel summa. 

Tuleb siiski öelda, et aktsiisi osakaal kütuse ja elektri lõpphinnas on suhteliselt tagasihoidlik. Näiteks elektri tarbimise kogukulust on aktsiis umbes 1%, nii et üle ei tasu seda hinnata ega rääkida siin majanduslanguse ärahoidmisest või muust. See on ikka pigem sihuke ebakindluse suurendamise vältimine. 

Eraldi klaarimist vajab ka suur idee, mida nädal tagasi meediasse lasti. Keskerakonna arvates on sellest vähe, tuleb ka vähendada kütuse käibemaksu. Käibemaks on siiski Euroopas reguleeritud ja mootorikütustele ei ole lubatud seda vähendada. 

Aga tuleb muidugi öelda, et see väike leevendus ei tule kõrge hinnata riigieelarve jaoks. Aktsiisitõusu ärajätmine tähendab tulude vähendamist tänavu 36 miljonit eurot ja 20 miljonit järgmisel aastal. Aga kate sellele eelarvesse tuleb saada, sest eelarve on 4,5%-lises ehk maksimaalselt lubatud defitsiidis SKP-st. 4,5% SKP-st. Kerge see otsus muidugi ei ole. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Noh, diislikütus maksab juba üle 2 euro ning sündmuste arengut arvestades pole see piir. Mida tegi sellises olukorras Hispaania? Vähendas käibemaksu mootorikütusele kuni 10%-ni ja tühistas üldse aktsiisid, mis langetas hinda 40 sendi võrra liidri kohta. Mida teeb Eesti valitsus? Tühistab aktsiisitõusu ja pakub end riigi päästjana. See tähendab, et tegelikku hinnalangust me ei näe ning kogu see kriis langeb taas täielikult meie inimeste õlgadele. Küsimus on väga lihtne: miks Hispaania valitsus suudab, aga teie ei suuda?

Aitäh! Ma ei ole kindel, et Hispaania valitsus suudab. Igatahes, Euroopa õigusega ei ole käibemaksumäära vähendamine kooskõlas, samuti ei ole see kooskõlas Euroopa muude poliitikatega. Fossiilkütuste subsideerimine ei ole Euroopa poliitika ka, kui te tahate eeskujusid. Aga nemad rääkigu enda eest, mina nende eest ei pea rääkima. Ma arvan, et optimaalne on see tõus ära jätta. Aga ma vabandan, teil on ilmselt kõne, kaugekõne. (Saalis räägitakse.)

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Ma arvan, et see on pigem Moskva kui ... 

Aitäh! Lugupeetud minister! Me saame aru, et ühest küljest on see loomulikult positiivne, et valitsus niimoodi otsustas, teisest küljest oli see ainuvõimalik otsus. Ja tegelikult on see poolik otsus kui sedagi. Põhimõtteliselt, kui hind kogu aeg tõuseb, siis aktsiisitõusu ärajätmine tähendab ainult seda, et see hind ei tõuse veelgi rohkem, vaid jätkuvalt tõuseb. Tegelikult see paneb inimesi keerulisse olukorda. Küsimus ongi see, kas valitsus on ikkagi arutanud seda võimalust, kas alandada kütuseaktsiisi, kas kaotada see ajutiselt, alandada või kaotada ajutiselt käibemaksuaktsiis kütusele või siis kehtestada mingisugune lagi, sest nii mõnigi Euroopa riik on üht või teist juba ära teinud. 

Aitäh! Ma lootsin, et minu andmed … Ma vabandan härra Tšaplõgini ees, teil oli kaugekõne, et ma segasin seda küsimusele vastamisega. Ma püüan enam nii mitte teha. Aga nii mõnigi Euroopa riik on teinud veidraid otsuseid, mille tegelik tulemus on siiski pigem meeleolude loomine kui hinna mõjutamine, sest see hind tuleb Hormuzi väinast, ei kuskilt mujalt. Ja selline kaupade hindadega tuleb ikka tegelda põhjustega tegeldes, mitte tagajärgi kunstlikult ja väga kalli hinna eest alla surudes. Ma kordan üle, et see 4 senti liitrilt maksab riigieelarvele 36 miljonit. Ma arvan, et teie fantaasia ei jää väikeseks, kui mõelda, mida selle raha eest tegelikult teha saaks, kui palju saaks aidata tegelikke abivajajaid meiesuguste asemel. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Jaa, aitäh! Hiljuti on seoses selle otsusega võtnud sõna ka Aivar Sõerd, kes on öelnud, et põhimõtteliselt on küsimus selles, kuidas ikkagi riigi rahandust juhitakse. Ta ütles, et tegelikult teil puudub justkui tervikpilt, puuduvad analüütilised materjalid. Siin võib olla tema tsitaat, mis ma loen uudisest välja. Ta ütles, et küsimus on selles, kui tõsiselt võetav see otsuste tegemine riigi rahanduse mõttes on. Ta tõi välja ka selle, et on väga keeruline ennustada, mis laekumine saab olema, analüüsi hetkel ei ole. Ta ütles, et riigi rahandus peaks tuginema tervikpildile, analüütilisele materjalile ja numbritele. Kas te olete selles osas Aivar Sõerdiga suhelnud või kas te kinnitate tema kartust, justkui teil puudub selline tervikpilt praegu?

Aitäh! Aivari tähelepanu numbrid kindlasti kasvavad sellega, aga see ei puutu küll kuidagi tervikpilti ega analüüsi, sest meile on ju teada, kuidas see asja mõjutab. Ühelt poolt on see eelarvele väga kallis, mõju hinnale tagasihoidlik, põhjused mujal. Ma seda kõike rääkisin, siin ei ole mingisugust tuumateadust. Aga loomulikult võib selliste avaldustega tähelepanu juurde saada. Komisjonis ta osutas samale asjale täna hommikul, Ja ma olen temaga ju põhimõtteliselt nõus. Ma kinnitasin ka, et me ei olnud valitsuses sel teemal sugugi üksmeelselt vaimustunud. Aga ma pean möönma, et tõepoolest oleks imelik selline uudis, ma arvan, kogu rahvale, kui selguks, et suure ärevuse ja tarnetakistuste juures tõstab valitsus aktsiisi. See on teistes oludes tehtud otsus. Nii et üks otsus viib teiseni, see 36 miljonit tuleb kuskilt katta, see on selge. Meil on maksimaalne miinus. Ja seda ma ka Aivar Sõerdile ütlesin. 

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea minister! Selles on teil ju õigus, et Reformierakond kindlasti ei ole süüdi selles, mis Hormuzi väinas toimub. 

Aitäh selle eest!

Aga teine pool: seal toimub ja see mõjutab meid ja see mõjutab inimeste toimetulekut, see mõjutab majandust, see mõjutab üleüldist maailmamajandust. Meie oleme praegu selle ohver. Erinevalt meie valitsusest mõtlevad teiste Euroopa Liidu liikmesriikide valitsused selle peale ja juba võtavad ka otsuseid vastu. Valitsuse tasandil on osa riike juba võtnud vastu, seadusandev võim peab need veel ära kinnitama. Aga nad näevad juba ette, et see, mis seal Hormuzi väinas toimub, jääb kauemaks. See ei ole nädala ega kahe nädala küsimus, sellepärast et kas või võttes arvesse Hispaania otsuseid, siis selle abipaketi hind on viis miljardit. See ei ole ju selline valitsus, mis nüüd tõmleb nädalaks või kaheks, et ei tea, mis seal juhtub. 

Kas meil on ka olemas strateegia lisaks sellele praegusele aktsiisi mitte langetamisele, vaid tõusu kärpimisele, kas teil on ka valitsuskabinetis mingi järgnevaid samme ja otsuseid, mida te tahaksite meie saali tuua?

Aitäh! Meil toimub valitsuses kogu aeg midagi, kogu aeg langetatakse otsuseid. Huvitav, te olete vist Hispaanias puhkamas käinud. Miks te ühte riiki tsiteerite! 

Ma iseenesest ütlen, et selle taga on ainult poliitiline loogika. Viis miljardit sellise asja eest, mis tegelikult tuntavalt hinda ei jõua, on liiga kõrge hind, on minu vastus. Ja kui Euroopast tervikuna rääkida, siis Euroopa Komisjon rõhutab, et need otsused peavad olema võimalikult fokuseeritud, lühiajalised, piiritletud. 

Paljud riigid, keda te nimetate – Läti langetas selle otsuse nüüd kolmeks nädalaks, kolmeks nädalaks pidurdavad hinda. Te ütlesite õigesti, et jah, see ei kesta … See on naeruväärne, mida ma ka ministrile ütlesin, kui ta mulle helistas. Jah, nad saavad kolmeks kuuks pikendada, siis tuleb uus otsus teha. 

See ei ole siiras otsus, aga eks nad tunnistavad, et poliitilises loogikas tehaksegi palju rumalusi ja liiga kulukaid otsuseid, mis kokkuvõttes, kui on kaubatarne raskused, siis selle tarbimise subsideerimine ju suurendab defitsiiti ehk siis tegelikult ka hinda. Kui pikas vaates ja kui tugevalt üks või riik sinna sekkub, seda pidi. Aga igal juhul tarbimise subsideerimine, kui tegemist on defitsiidiga, suurendab hinda, mitte ei vähenda. Ja riik maksab ränka hinda. 

Veel kord, 5 miljardit, Hispaanial on tuhat asja teha selle asja eest. Kaitsekulud on neil minu arust kas 1,6% protsenti SKP-st. Tõstku kaitsekulusid, osalegu selles poliitikas. Palju asju on, mida Hispaanias võiks selle raha eest ära teha, mis on siseriiklikult olulisem. Ja ikkagi sotsiaalpoliitikale oleks 5 miljardit neil väga tõhusalt võimalik kulutada, kuid autoomanike subsideerimiseks on see selgelt minu silmis küll liiga helde otsus, vastuolus ka kliimapoliitikaga. Hispaanias hakkavad varsti inimesed surema, iga suvi surevad, sellepärast et kliima soojeneb ja inimeste tervis ei pea vastu. Kõrvetatakse ennast asfaldil ära, tohutu veepuudus on. Ja nüüd riik otsustas subsideerida fossiilkütust. Ei, kui ma oleksin hispaanlane, siis ma ütleksin neile seda. Praegu ma ütlen teile.

Aivar Kokk, palun! 

Hea juhataja! Austatud minister! Ma küsin, kas selle eelnõu eesmärk on, et 2027. aasta 1. mail tõuseb elektriaktsiis üle 100%.

Esiteks, jutt on ikkagi sentidest. Teiseks, sentides hinnast protsendina see võib olla väga suur, aga midagi mastaapset … Ja mina selles mõttes väga kõrgelt hindan Erakond Isamaa algatust, kes tuli kaasa valitsusega ja esitas täpselt samasuguse eelnõu. Mina pole teie käest veel küsinud seda, ma ei saa valitsuse liikmena küsida, mis on teie eesmärk, kas see, et 2027. aastal maikuust tõuseks elektriaktsiis 200%.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Ma pean siiralt vabandama lugupeetud ministri ees. See oli kõne, mille ma pidin kindlasti vastu võtma, aga see ei olnud Putin. Ma luban, et ma tähelepanelikult loen teie vastust stenogrammist. Aitäh teile!

Vabandama ei pea, ma lõõpisin ka. Ma võib-olla lõõpimise eest peaksin vabandama. Ega te sellist kõnet, mida vastu ei pea võtma, see võib tulla kõne alla küll, aga ma hästi ei kujuta ette.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt minister! Minul kaugekõnet ei olnud. Aga mis juhtub siis, kui musta stsenaariumina näiteks kütuse hind, võtame näiteks diisli, tõuseb kõrgemale, kui seni oleme ette kujutanud, on see siis 2,5 või 3 peale. Olete te mõelnud, mida siis teha, kui enam ei julge isegi bensiinijaama poole vaadata?

Aitäh! Ega ei peagi tingimata bensiinijaama poole vaatama nii palju, et üldiselt inimesed on saanud … Mina pool elu käisin jala ja sõitsin rattaga ja ei osanudki unistada sellisest asjast. Tegelikult on inimkond ju sinnapoole uuesti teel tänu sellele, et keskkond on ära hävitatud – kui pikas perspektiivis, ainult selles on küsimus. 

Ma arvan, et kui see hind tõuseb veel kõrgemale, siis tasub ennast alati lohutada. On, mis on, konkurentsivõime on kõigil ühesugune. Kõik riigid maksavadki rohkem selle eest, et nad atmosfääri hävitavad, ja taastumatuid ressursse, ja ehk peavad oma käitumist muutma. Ma ei ole selles mõttes nii murelik nagu teie. Üksikutel juhtudel muidugi – see võib arvuliselt kokku teha palju inimesi – on kütusest sõltumine suur, maal on suur, aga ka siis on omad säästumeetmed ja koopereerumise meetmed, mida siiski on võimalik kasutusele võtta. Ja kui hind pikaajaliselt kõrge on, siis see kindlasti parandab inimeste tarbimiskäitumist. Aga jah, ma ei taha siin osatada neid, kes peavad käima kaugelt tööl või otseselt sellest häiritud on. Ma räägin üldisest pildist. See ei ole siiski nii traagiline, kui püütakse näidata. 

Praegu ei ole mul käepärast, aga täna komisjonis hommikul ma näitasin neid jooniseid, kus on pidev ostujõu kasv ka praeguses olukorras. Bensiini suhtes on ostujõud kogu aeg kasvanud, diisli ja bensiini suhtes. Ei ole seda tragöödiat perede rahakotis kuskilt näha, kui vähegi pikendada seda vaadet. Ma ei räägi isegi sellesse aega, kui autod üldse kättesaadavad ei olnud, kus mina olen elanud üsna pikka aega – teie ka ju –, kus ei tulnudki kõne alla autoga sõitmine, ei vaadanudki bensujaama poole, ei tulnud kõne allagi, ja sai ka elatud. Aga ma ei taha seda aega tagasi, ma lihtsalt koos teiega kipun fantaseerima. Vabandust!

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! 

Aitäh! Austatud rahandusminister! Mul on selline küsimus: mis te arvate ka järelevalvest, selle parandamisest, et kütusemüüjad tegelikult ei kasutaks seda kriisi ära? Konkurentsiamet on teinud selle kohta analüüsi ja analüüs on näidanud, et varasemalt nende kriiside puhul on ikkagi põhimõtteliselt seda ära kasutatud. Kui võrrelda meie hindasid näiteks Soome, Läti ja Leeduga, siis meil on alati hinnad kasvanud kohe ja rohkem võrreldes teiste riikidega. Samal ajal, kui maailmaturul on hind langenud, siis meil ei ole kippunud see hind alla tulema. Mis te arvate, kuidas üleüldse riik siin midagi saab reguleerida peale selle, et Konkurentsiamet tõesti kontrollib, et see konkurents oleks aus, et see toimiks meil turul, et ei oleks võimalikke kartellkokkuleppeid? Aga samas, Konkurentsiamet on tunnistanud, et neil tänasel ajal puudub selline ressurss, et võib-olla paremat kontrolli teostada.

Aitäh! Me võime ju fantaseerida, Konkurentsiameti töö see on, et kui ta ikkagi näeb olulist probleemi, siis ta peab sellega tegelema. Ja nii vaesed nad ei ole, kui sellest jutust võiks järeldada. Aga üldjoontes mulle tundub, et konkurents siiski on olemas. Ma olen neid kahtlustusi … Ma olen suhtunud nendesse skeptiliselt. Aga samas on ju tõsiasi, et meie hinnad on väga elastsed ülespoole ja väga jäigad allapoole. Võib-olla ma ise kaupmehena mõtleksin samamoodi. Ma olen rahanduskonservatiiv ja igaks juhuks ei kiirustaks hinna vähendamisega. Ma kahtlustan. Aga ma ei ole ka selles äris ega taha sinna sattuda, nii et võib-olla ma oletan valesti. 

Kui ametid sellist kahtlust jagavad, siis nad peaksid ka seda tõestama. Täna vaatasin, et vist ei olnud see kütus, aga kohvihindade erinevust Eestis, Lätis ja Leedus. Eestis on odavam, kuigi palju kirutud käibemaks on kõrgem. Ja nii kipub olema ka üldiselt toidu käibemaksuga, millest te räägite siin väga sageli. Kõrgema käibemaksuga riikides on toiduhinnad tegelikult kübeke madalamad, mitte kõrgemad. See lihtsalt näitab, et üksiku maksu järgi ei saa hinnataset mõjutada. See on üldine kulutase, mis määrab meie kõrged toiduhinnad. Ja siin on tegemist hoopis teiste teguritega: väike turg, väga kõrged müügimarginaalid, väga kulukas kaubandusvõrk. 

Kütuse teemal ma ütlen, et las räägivad need inimesed, kes selles äris on, sest seal on ka hinnad lihtsamini võrreldavad, on keerulisem vaielda.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea minister! Hea, et toiduainete hinnad võtsite jälle teemaks. Lihtsalt siinsamas hiljuti, kui ma nüüd ei eksi, 22. märtsil ilmus Delfi Ärilehes üks artikkel, pealkirjaks "Toit pole luksuskaup: Soomes jõudis toidu käibemaksu langetamine päriselt hindadesse". Ehk siin on pangaanalüütik, kes toob välja, et need otsused, mis Soome tegi juba 17 aastat tagasi, nüüd ta vahepeal langetas veelgi, vist 1% toiduainete käibemaksu, ta toobki reaalselt välja, et sellise kontrollmehhanismiga on võimalik, et käibemaksu langetamine toobki toiduhinnad alla. Teie jällegi väidate vastupidiselt. Siin on näide olemas, siin on kirjalik tõestus. Ega pangaanalüütik ei ennusta kohvipaksu pealt, et kas nüüd käibemaksu langetamine aitab või mitte, see on fakt ja see jõuab reaalselt ka toiduhindadesse. Kui me räägime praegusest olukorrast kütuseturul, siis see näide ei ole ainult Hispaania. Siin on Itaalia, Austria, Horvaatia ja Ungari. Neid näiteid on väga palju. Küsimus ongi selles, kas teie ka vaatate ja valmistute pikemaks kriisiperioodiks või mitte. Ma räägin praegu Eesti valitsusest.

Aitäh! Ma ei tea, mida te kriisi all silmas peate, aga kui see on kütusekriis, siis loomulikult valitsus selle pärast mures on. On välispoliitikas, on näiteks kütusevarude turule saatmise otsuses, on rahvusvahelises koostöös. Aga seda pangaanalüütikut ma lihtsalt ei saa tõsiselt võtta. Ma ei tea, kes ta on. Kõigepealt, võib-olla ma võtaksin tõsiselt, kui ma teaksin tema nime. Aga need huvigrupid, kes siin sõna võtavad, tegelikult moonutavad tegelikkust jõhkralt. Kõigepealt nad jätavad eelarve mõju arvestamata, mis hinnaga see hinda jõudmine tuleb. Juba ideepüstitus, nagu peaks kogu aeg riik tegelema hindadega, on kaugest minevikust meie jaoks. Riik peaks tegelema konkurentsiga, reeglitega, tulupoliitikaga, aga mitte tegelema hindadega. 

Soome alandas minu teada, teie tsiteeritud Soome, poole protsendi võrra toidu käibemaksu, mis maksis talle kümneid miljoneid, nii palju, kui ma tean – kas see oli 60 miljonit? –, samal ajal on Soome ülemäärase eelarvedefitsiidi protseduuris. Nad on öelnud, et ükski kulu ei ole enam kaitstud, ka pensionid ja kaitsekulud ei ole kaitstud. Seda ütles minu kolleeg, rahandusminister, avalikult. See on ju narrimine, kui sa ühelt poolt pead minema pensionide kallale ja teiselt poolt tegeled toidu käibemaksuga, mida omastab tegelikult, juhul kui see hinda jõuab, ju eelkõige suurem tarbija. See on mõõdetud. OECD värske tabel, mida mina olen näinud, paljude riikide võrdluses jõudis jõukam inimene, jõukam detsiil, toidu käibemaksu maksis 2,5 korda rohkem kui vaesem detsiil. Kas see on sotsiaalpoliitika? Ei, see on lihtsalt valija hämamine tegelikult, raha huupi jagamine. Kõik plaksutavad, aga aru tegelikult ei saa. 

Hinda jõudmine on hoopis omaette teema. Soome näide. Hea, et te meenutasite minevikku. Mina olen Soome rahandusminister Jyrki Kataineniga seda arutanud juba tollestsamast ajast. Ta oli väga kurb selle pärast, nagu ka kõik teised rahandusministrid, kellega ma olen rääkinud, et sellised poliitikad peale suruvad. Alati on valitsuses keegi, kes seda välja pressib, alati on avalik arvamus, aga tegelikult see raha läheb huupi. Tegelikult Soome graafik tol korral näitas väga väikest jõnksu allapoole. See jõnks oli – nüüd ma võin mälus eksida –, ütleme, umbes pool sellest hinnast ja väga ajutine. See läks üle, edasi jätkus vana trend. Mul on silme ees see graafik aastatest 2009–2010. 

Nii et see on kõik silmamoondus, mida makstakse väga suure raha eest. Ja kindlasti see pangaanalüütik ei tegelenud sellega – ta lihtsalt viitsinud kindlasti –, mida võiks selle raha eest riigieelarvest teha tegelike abivajajate aitamiseks. Minu arust Keskerakond võiks keskenduda sellele, päriselt ka, abivajajatele, aga mitte lausalisele jaotamisele. Nii palju, kui ma olen aru saanud ideoloogiast, mida Keskerakond on väitnud endal olevat – see ei ole mõistlik, mis te teete. Kõiki makse järjest kaotate, kõigi maksude alandamine on ja mitte kunagi kulupoolest, mitte kunagi selle sotsiaalse mõjuga poolest, mida ma püüan teile tõestada. Kaks ja pool korda! Eestis on tehtud neid toidu käibemaksu maksmise analüüse ka paar korda, eelmise kümnendi lõpus ja üle-eelmise kümnendi lõpus. Nullindatel näitas see kolmekordset ja eelmise kümnendi lõpus näitas kahe koma mingit kordset erinevust detsiilide kuludes. Kas te oma rahakotiga niimoodi käituksite? Ilmselt mitte.

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Teie eelmise vastuse jätkuks on see: ma arvan, et just Eesti Keskerakond on läbi aastate olnud just kõige suurem abivajajate abistaja, kui niimoodi võib öelda, ja on kõige rohkem teinud abivajajate jaoks. Te mainisite, et tegelikult Hispaania ei tee õigesti ja nii edasi. Aga Hispaania ei ole üksi. Me näeme, et näiteks Austria on juba alandamas oma kütusemaksu või kütuseaktsiisi, kuidas neil seda nimetatakse, Iirimaal on juba teel sinna ja neil on juba väga konkreetsed meetmed välja töötatud. Mõned teised Euroopa riigid ka väga pingsalt jälgivad seda olukorda ja on valmis kohe tegutsema. 

Minu küsimus on see: kas see kütuseaktsiisi tõusu ärajätmine jääbki praegu ainukeseks ja viimaseks valitsuse teoks või ikkagi me saame arvestada sellega, et tulevikus, kui näiteks üks liiter diislit maksab, siis, ma ei tea, 2,5 eurot, hakkab valitsus ikka midagi ette võtma veel lisaks?

Aitäh! Juhin tähelepanu, et valitsus ei opereeri oma rahaga. Valitsusel ei ole eelarves vaba raha selleks, et maksta kodanike kütusetarbimist kinni. Kodanikud peavad kinni maksma valitsust ja riigisektorit, haridust ja tervishoidu. Ma ei räägi ministritest loomulikult ega Riigikogu liikmetest, vaid valitsusest laiemalt. Tegelikult peaks kasutama oma riiki, oma riiki peab kinni maksma oma kodanik, mitte mõni võõras kodanik. Ja mina ei soovita seda dramaatiliselt võtta. Me oleme kütuse ostujõult rahvana liikunud aina ülespoole ja need väiksed tagasilöögid ei peaks sellist dramaatikat põhjustama. Kuigi absoluutnumbrid on suured, on ka meie sissetulekute absoluutnumbrid olnud kogu aeg tõusuteel, ja mitte maksud ei ole selles süüdi. Riigi kulud suurenevad sellest, et kütus läheb kallimaks, riigi sotsiaalkulud suurenevad ka. Rohkem inimesi satub raskustesse. Ja tegelgem sellega! 

Teine asi, nagu ma mainisin, on riigi põhipoliitika ikkagi konkurentsi soosimine. Kui Konkurentsiamet ütleb, et ta ei saa sellega hakkama, siis võib-olla peaks mõtlema oma hakkamasaamise peale veel kord. Ja teiseks, muidugi kütusevarude vabastamine. Selle otsuse on ka valitsus teinud, et kütusereservid jõuavad .... Ma usun, et see tähtaeg, millal nad jõuavad, hakkab kätte jõudma, rahvusvaheliselt turule, aga imet valitsused ei saa teha, kui mõni teine valitsus pommitab ja terroriseerib. Selles mõttes on ikkagi põhjused need, millele me peame tähelepanu juhtima ja mitte süüdistama iseennast hinnatõusus. Ma mõtlen iseennast meie rahvana. Iseenda riiki ei ole mõtet õõnestada sellise paanikakülvamisega, meil kellelgi.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Te olete juhtimisi rahaminister. Ma küsisin enne, et kui näiteks kütuse hind peaks tõusma, ütleme, kahe ja poole, kolme või nelja ja nii edasi peale, aga te hakkasite rääkima, et te oletegi harjunud mitte bensiinijaama poole vaatama. Mulle meeldib ka rattaga sõita ja jala käia, ka hobuvankriga sõita. Aga kas te soovitate mingil hetkel, ma ei tea, mis taseme pealt, hakata neid hobuvankreid riiklikult muretsema või härjavankreid või sadulaid ja aisasid? Või on teil mingisugune plaan ka maksude puhul, mida kasutada? Pool sellest läheb ju tegelikult riigile selle liitri hinnast.

Nagu ma ütlesin, oma riik tuleb kodanikul kinni maksta. Ja öelge need asjad, mida ei pea maksma. Sel juhul saab ka makse vähendada, aga ma ei ole üldse nõus sellega, et siin on aktsiis määrav maks, mis määrab meie heaolu. Ikkagi on see hinnatõus. Aktsiisi mõju on juba praegu üle kümne korra väiksem hinnale kui hinnatõusu mõju. Aktsiis ei mõjuta palju hinda, aga see on vajalik püsikulu, selle osakaal kütuse hinnas tegelikult langeb. Hobuvankrite koha pealt, ma just üleval kuulasin Riigikogu istungit ja kuulsin, kuidas üks teie mõttekaaslane siin rääkis, kuidas meil on kasutatud aastaid või aastakümneid – kuidas ta ütles? – oma põlevkivi, peaks ikka hakkama. See on täpselt sama, minu reaktsioon oli sama, et aastasadu olema kasutanud Eesti maatõugu hobust, et miks me ei kasuta Eesti maatõugu hobust. Aga see oli nali. Ma loodan, et teie tegite ka nalja. 

Mina ei anna selliseid soovitusi, mina annan soovituse teile siin dispuudis, et ärge rääkige seda probleemi suuremaks, kui ta on. Kolmest-neljast eurost ei ole praegu juttu. Vaadake, te olete vist Donald Trumpi toetusgrupi juht endist viisi. Või ma ajan segi? Aga liige kindlasti. Kes selle otsuse tegi minna sellisesse sõtta, kus on teada, et Hormuzi väin, alati on teada, et Hormuzi väin ja kõik need naftaväljad on tohutu tundlik koht. Kui neid puruks pommitatakse, siis tuleb väga palju maksta. Tema lubas ju hinda alandada. Vaadake sinnapoole, ärge Eesti valitsuse poole nii pretensioonikult vaadake, meil ei ole seda oma raha, me ei ole ka kedagi pommitanud. Aga kui vaja on, me läheme appi ka Donald Trumpile, kui on vaja aidata laevaliiklust taastada või demineerida seda piirkonda. See võimekus meil on olemas. Demineerimisvõimekus on Eestile hea, traditsiooniliselt me oleme seda pakkunud ka teistele liitlastele. 

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud minister! Te ühelt poolt tunnete sügavat empaatiat Hispaanias vaeste inimeste pärast, kes seal peavad suvel asfaldi külge kleepuma, aga samas siis Floridas ilmselt ka nende inimeste suhtes, kes sel talvel ära pidid külmuma. Teatavasti me elame sellel suurel planeedil, kõik me mõjutame kuidagimoodi seda planeeti. Samamoodi on see konkurents siin planeedil täpselt ühtemoodi, me oleme ühes konkurentsis. Kui teised riigid toetavad kõrgeid kütusehindasid, siis on ilmselge, et me kaotame konkurentsis, kui meie seda ei tee. Seega pole üldse oluline see, kui palju meie kütuse ostujõud inimestel on. Ma ei tea, kui kaugele te olete valmis minema inimeste rahakotti. Kui neil viimane sent ära läheb, siis te hakkate võib-olla selle peale mõtlema. Aga ka ettevõtjad ei saa olla konkurentsis ja meie majandus ju tegelikult sureb siis välja. Kas te saate sellest aru?

Aitäh! Kust see Florida nüüd järsku tuli siia? Hispaaniast me oleme juba rääkinud liiga palju, aga tegelikult me arutame siin aktsiisitõusu peatamist. Keskendugem sellele. Ma isegi kõiki teie repliike ei tahaks kommenteerida. See on minu jaoks suhteliselt lame, kui poliitik hakkab teisele ette heitma, et ta justkui ei hooliks inimestest. Me kõik hoolime inimestest liigagi palju, keskkonna arvel, aga kõik me hoolime neist. Me oleme kõik inimesed ja ärge sellise emotsiooniga tulge. Aga inimene peab ennast vahel kokku võtma, kui hinnad on väga kõrged, ja ka poliitikat muutma. Ma arvan, et esimese asjana peaks muutma seda poliitikat, mis on selle kütuse defitsiidi tekitanud, kas siis otse või kaude.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Te ütlesite väga õigesti, et Eesti turg on väga väike ja ettevõtete käive on suhteliselt väike, tupikriik. Aga Läti on ju samasugune tupikriik ja nemad julgevad toiduainete käibemaksu alandada, 1. juulist vist, ja vaatavad selle kütuse hinnalae ka üle – kas on nüüd lagi või tuleb maksude vähendamine –, aga nad julgevad seda teha, nagu julges teha ka Hispaania. 

Aga kunagi oli meil ju väga konkurentsivõime toiduainetele siis, kui Soome turistid käisid meil siin kaupa ostmas ja meie riigile hea teene tegid. Ma rääkisin praegu Soome turistidest siis, kui meil olid hinnad veel konkurentsivõimelised, seetõttu, et nii kütuse kui ka aktsiisi ja maksude hinnad ei olnud väga kõrged. Mul on selline küsimus, et millal me siis hakkame (Hääled saalis.) teie arvates …

Vabandust, Vladimir Arhipov! Ma nüüd katkestan, ma annan teile need paar sekundit lisaks. 

Urmas Reinsalu või Aivar Kokk, ma saan aru, et teil on väga huvitav vestlus, aga palun pidage seda vestlust saalist väljaspool, sest vastasel juhul me ei kuule lihtsalt, mida Vladimir Arhipov küsib. See ei ole viisakas debati pidamise viis. Pidage oma vestlust väljaspool saali ja me jätkame siin aruteluga. Vladimir Arhipov, palun! Kümme-viisteist sekundit juurde!

Ma loodan, et te saite aru, et ma räägin praegu maksude alandamisest. Kas see aitaks käive suurendamist ja meie kaubandust tuua tagasi sinna, kus ta oli sellel ajal, kui Soome turist käis meil kaupa ostmas. Kas nüüd, kas te prognoosite, millal hakkame meie läbi selle uue Rail Balticu kenasti Läti piiri peal hakkama toitu ostma või hakkame varsti jalgrattaga sõitma? 

Aitäh! Võib-olla püsiks teemas, päriselt ka. (Hääled saalis.) Selles päevakorrapunktis on kütuseaktsiis, selle tõusu ärajätmine, mitte kogu maa ja ilm, kuhu te mind tirite. Ma olen andnud oma poliitikakirjelduse, mis puudutab üldiselt mõju, riigi mõju hindadele, mis puudutab aktsiisi vähendamise mõju eelarvele. Ärme valgume laiali! Mul on lihtsalt palve. Peale selle, teie jutus sisaldub, mida siin ka Reinsalu ilma häält madaldamata korduvalt katkestas, nii palju kõrvalteemasid, et ma isegi nagu …

Aitäh! Järgmine küsija on kolleeg Henn Põlluaas. Palun!

Aitäh, hea esimees! Hea minister! Te siin just natukese aja eest kiitsite, et Eesti inimeste sissetulekud kasvavad ja kõik olevat justkui väga hästi. Tõepoolest, selles on teil õigus, sissetulekud kasvavad. Aga te olete rahandusminister. Kas te teate ka seda, et samal ajal kõikide nende inimeste ostujõud väheneb?

Oh jah! Palun kuulake siis, mida ma räägin! Ma ei ole kiitnud midagi, ma lohutan. Ja see lohutus seisnes selles, et inimeste ostujõud on just nimelt kasvanud. Sealhulgas näitasin täna – mul ei saa praegu siit puldist näidata, mul ei saa seda pilti käepärast –, kuidas on inimeste ostujõud kütuste suhtes kogu aeg paranenud. Aidake inimeste meelolu hoida sellega, et asjad, mida me muuta ei saa, tuleb kuidagi üle elada. Me ei saa praegu muuta seda sõda, mis toimub. Me ei saa ise rohkem kütust toota, naftat ammutada, gaasi ammutada.

Jääme selle juurde, et tegelikult inimeste ostujõud kasvab. Inimestele jäi ainuüksi maksuvaba miinimumi keskmiselt 1800 eurot rohkem kätte, maksukoormus langes, riik ei ole neid kurnanud ega röövinud. Ja nüüd te selle võtate nagu juhtunud asja, aga tahate ka kõiki teisi makse vähendada. Ei ole võimalik. Ei ole võimalik! Maksuvaba miinimum on väga hästi sihitud maksumeede, mida tarbimismaksude vähendamine ei ole, sest sellel puudub lagi. Maksuvaba miinimumil on lagi, ta on üsna sissetulekuneutraalne, mida, muide, kütuseaktsiisi ei ole, sest kõige vaesemad inimesed tegelikult ei jaksa autoga sõita. Nii on see tragöödia, jah.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Härra rahandusminister! Minu küsimus on selles, kas ma saan õigesti aru, et valitsuse initsiatiiv seaduseelnõuna praegu mitte ei tühista energiakandjate aktsiisitõusu, vaid lükkab selle 12 kuud edasi. Ja siis ma küsin, et valitsuse planeeritav aktsiisitõus 12 kuu pärast, kui palju selle konsolideeritud täiendav maksumõju 2027. aastal on. See on küsimuse esimene osa. 

Teiseks ma küsiks seda. Vist on märgitud seletuskirjas, et 36 miljonit eurot on sellel aastal, 2026. aastal tekkiv eelarve täiendav defitsiit seoses selle maksu ajatamisega või edasilükkamisega, nagu mina sain eelnõust aru, 2027. aasta 1. maile. Kas valitsusel on plaanis ka seda defitsiiti kuidagi tasakaalustada mingite kulu- või tulupoliitiliste meetmetega jooksva eelarveaasta keskel?

Aitäh selle koosmeele eest! Vastus küsimusele on jah, kavatseb, eelarve tehakse vastavalt sellele, kuidas Riigikogu otsustab maksuküsimusi. Ja teiseks, just täna hommikul rahanduskomisjonis kiitsin Isamaad, Erakond Isamaad, kes on esitanud täpselt samasuguse eelnõu, tulles valitsusega kaasa. Täpselt samasuguse eelnõu! Nii et lugege oma eelnõu seletuskirjast, mida te sellega mõtlesite. Me mõtlesime sama asja oma eelnõuga.

Vladimir Arhipov, palun!

Ma siis konkretiseerin selle küsimuse, millele me jäime toppama. Kui me langetame makse kütusele – paneme siin toiduained ka juurde, sest niikuinii need langevad kohe –, kas siis see ei tõsta meie konkurentsivõimet?

Juttu oli nüüd millisest maksulangetusest? (Saalist öeldakse midagi.) No kõige rohkem konkurentsivõimet mõjutab ettevõtte tulumaks. Ma viitan praegu OECD-le ja erinevatele analüüsidele. Järgmisena tulevad tööjõumaksud. Tarbimismaksud siseriiklikult konkurentsivõimet tegelikult ei mõjuta, käibemaks on neutraalne, kütuseaktsiis, jah, energiamahukust piirab, aga samas ekspordile need maksud ei lisandu. Selles mõttes on eksporti soosivad tarbimismaksud. Veel kord, diislikütus on see, kus konkureeritakse tugevalt rahvusvaheliselt, ja see on meil madalam kui Lätis ja Leedus. Diisliaktsiis on meil madalam kui Lätis ja Leedus. See on lisatud ka valitsuse eelnõule. Kui see on teile uudis, härra Reinsalu, siis nüüd saite teada. 

Mart Maastik, palun!

Suur tänu! Austatud minister! Te siin mainisite, et meil tuleb justkui kannatada, et me ei saa midagi parata selles, et on sõda ja et me ei suuda ise naftat ega gaasi toota. Küll aga on meil olemas põlevkivi, mida me oleme aastakümneid tarbinud, ja me saaksime sellest väga edukalt, ilma et me sõltuksime rahvusvahelistest sõdadest või tarnetest, toota. Te olete olnud väga skeptiline selles suhtes. Minu küsimus ongi see, et kas see ei vii praegu mõttele, see situatsioon, kus me oleme praegu – me ei tea, kui kaua see kestab –, et needsamad fossiilsed kütused, mida toodetakse justkui kuskil kaugemates riikides, neid siia tarnida on väga tore, aga seda, mis meil endal on olemas, seda me maapõuest ei tohi võtta ja kasutada.

See, mis on maapõues, on esiteks lõplik. See ei kesta. Teiseks on atmosfäär, kuhu see tagajärg lendub, lõplik. Miljonite aastatega akumuleerunud energia paiskamine aastaga atmosfääri loomulikult hävitab selle atmosfääri. Ja see on olnud minu pikaajaline mure. Ma olen vastavaid erialasid õppinud ülikoolis ammu enne kui ... Jah, teile meeldib öelda, et majandusgeograafia, aga ma olen ka ökonomist teiselt hariduselt, ma olen ka äri õppinud. Ja seda kõike kokku pannes mulle oli selge juba 1980-ndatel, et inimkond ei saa jätkata ammenduvate ressursside sellist ammendamist. See puudutas nii atmosfääri kui ka fossiilkütuseid. Nii et tutvuge, ma ei taha seda kogu aeg rääkida. 

Aga põlevkivi probleem on muidugi see, et me ei pääse temaga turule. Tema elekter on palju kallim kui tuulikud, tuulikuid ei lase teie turule oma vastutegevusega. Te olete piirkonniti takistanud neid planeeringuid hoogsalt, võib-olla mitte isiklikult, ma usun, et saarlased saavad tegelikult aru, mis asi on tuulik, kui suur ressurss oleks neile tuul. Aga üldjoontes opositsioon ikkagi takistab odavama energia tootmist. 

Ma juba ühele küsijale vastasin, et kui rääkida sellest suurest strateegilisest põlevkivist, mida on siin aastakümneid kasutatud, siis maatõugu hobune on ka sel juhul strateegiline, sest teda on kasutatud aastasadu, kui mitte tuhandeid. Mina ei soosi sedapidi mõtlemist. Ma ei soovita seda. Mõelge ikkagi selle peale, et teil on lapsed. Ma tean, et teil on lapsed, ma tean, et te tegelikult mõtlete nende peale. Mõelge sedapidi ka.

Urmas Reinsalu, palun! 

Aitäh! Härra rahandusminister! Ma sain eelmisest veidi segasest vastusest aru – korrigeerige mind, kui sain valesti aru –, et valitsus kavatseb teha negatiivse tasakaalustava eelarve, mis puudutab miinuse tekitamist sellel aastal. Aga korrigeerige, ma ei taha teile sõnu suhu panna. 

Minu küsimus. Praegu on kevadprognoosi aluseks võetud, ma saan aru, 97 dollarit barrel Brentis kütuse puhul. No me võime eeldada, et see tähendab keskmist aasta kütuse hinda 2,15 eurot postihinnas. Mu küsimus on nüüd, kas valitsusel on olemas niisugune riskistsenaarium olukorraks, kus kütuse hind peaks hüppeliselt kasvama. Milliseid võimalikke meetmeid sellisel juhul, kui see riskistsenaarium erinevate alternatiividega on kokku pandud, te kavatsete rakendada? Kas ma sain õigesti aru, et valitsus ei kavatse ka taotleda Euroopa Komisjonilt mootorikütuse – olgu see tähtajalist või tähtajatut – käibemaksuerandit? Milliseid muid meetmeid te üldse näete – kui näete ja kui valitsus on seda arutanud?

Ma numbrite keeles juba vastasin sellele, aitab nüüd küll. Aga riskistsenaarium? Riskistsenaariumid tulevad kogu aeg uudistest. Mida see valitsus siin peaks veel paberile panema? Me tegeleme välispoliitikaga, me tegeleme tarneprobleemidega, aga me ei tea, mis otsustatakse üle mere. Sellega tuleb ikkagi endale tunnistada, et Eesti valitsus ei ole kõikvõimas ja ei peaks ka Riigikogu ega valitsus tegelema paanika kütmisega, nagu oleks meil mingid ületamatud raskused. Me oleme lähiajaloos üle elanud palju raskemaid hinnašokke ja palju kõrgemaid inflatsioone. Me oleme väga hästi õppinud, et raskused on ületamiseks ja tuleb rakendada selliseid poliitikaid, mis tõepoolest on tõhusad, aga mitte tagajärgede leevendamisega, mis kokkuvõttes mujal rohkem kulu ja kahju tekitavad, kui see kasu neist on.

Henn Põlluaas, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Te väitsite just mulle, et Eesti inimeste ostujõud on tõusnud. Eesti Pank on küll prognoosinud, et võiks hakata tõusma, aga vastupidi, tõusevad hinnad ja ostujõud tegelikult langeb. Ja ka OECD, ma võtsin siin lahti, ütleb täiesti selgelt, et Eesti inimeste reaalpalk ehk ostujõud on võrreldes 2019. aastaga langenud. Kust teie võtate oma vastupidised andmed, mind huvitab kangesti.

Aitäh! Eesti elanike ostujõud on jõudnud umbes samale tasemele 2019. aastaga. Ma tuletan meelde, mis vahepeal on juhtunud: COVID-kriis, energiakriis ja loomulikult ka Ukraina sõda sinna otsa, mille esimene vaatus oli Euroopas tekitatud energiatarneraskused. Kõigele vaatamata on Eesti inimeste ostujõud tänavu kõigi seniste teadmiste järgi kasvamas. Tõuseb palk, väheneb maksukoormus ja trend on ülespoole. Aga mina rääkisin pikemast vaatest, hommikul komisjonis näidatud joonisest, mis algab 2005. aastast ja järjepidevalt näitab ostujõu paranemist kütuste suhtes. Kütuste suhtes! Muus on ostujõu kasv veel kiirem, aga kütuste suhtes. Bensiin ja diisel on läinud odavamaks, aina odavamaks. Nii et ärme väga dramatiseerime, mõtleme natukene. Olgem natuke tänulikud selle aja eest, kus me elame ja kus veel suuri tagasilööke tegelikult ei ole. Me mõlemad mäletame suuri tagasilööke ka, aga nooremad inimesed ei teagi, et sellised asjad on olnud Eesti ajaloos. 

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Me praegu räägime siin võimalikust aktsiisitõusu ärajätmisest, aga naaberriigid räägivad ka aktsiiside langetamisest, eelkõige diislikütuse puhul, mis mõjutab inflatsiooni kõige rohkem. Kui palju peab teie arvates kütuse hind veel kasvama, et kaaluda aktsiisimäärade langetamist ja võib-olla isegi taotleda Euroopas selle aktsiisipõranda allapoole laskmist?

Aitäh! Tegelikult sotsidelt ei ootaks sellist küsimust. Ma arvan, et Riina Sikkut ei esitaks sellist küsimust. See on ikkagi kliimapoliitika, et fossiile maksustatakse, mitte ei subsideerita. Ja kokkuvõttes, kui siin keegi ütles – kuidas see sõnastus oli? Et kui te …  Hea küll, ma ei hakka tsiteerima, aga põhimõtteliselt see kõlas nii, nagu me võitleksime hinnatõusu nimel. Aga tõepoolest, subsideerimine viib pikas perspektiivis ja pigem lühemaski ju nõudluse kasvule ja defitsiidi ja hinna suurenemisele, kui on tegemist tarneraskustega. Selles mõttes on igal juhul vale poliitika, mis küll publikule meeldib, aga tarbimise soosimine on kindlasti vale. 

Aga mis on õige poliitika sellisel juhul? Näiteks maksuvaba miinimum on tarbimise sisu suhtes neutraalne. Ostad sa selle eest kütust või toitu, ostad kallimat või odavamat, tarbid rohkem või midagi, see on kõigil ühine, kusjuures jõukam ei võida rohkem, tal on lagi. Kes sõidab oma Lamborghiniga, eks ole, ei saa suuremat võitu kui see, kes käib jala või sõidab Ford Fiestaga. Nii et ma arvan, et teil erakonnas on see teadmine tegelikult olemas. Aga mida te veel küsisite – võib-olla mul jäi midagi vastamata, siis palun täpsustage.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Tänan! Austatud minister! Ma väga austan teie haridustaset ja arvestan sellega, et teie olete ökonomist, aga samas see ei välista seda, et teie võite inimestele valetada. Kui me räägime tuulikutest ja sellest, kui odav see on, siis te räägite kogu aeg sellest, mida näitab see LCOE mudel. Aga tegelikult me peame arvestama FCOE mudeliga, mis näitab andmeid, kui palju see läheb maksma tarbijale lõpp-punktis. See on üks asi. 

Ja teine asi. Ma tegin praegu lahti Delfi artikli ja Delfi kirjutab, et tänane diisli hind on 2,169 ehk peaaegu 2,2 eurot. Kas teie arvates me praegu tõsiselt peame arutama seda, et me ära jätame aktsiisitõusu, või me pigem keskendume sellele, et tuleb aidata inimesi ja välja mõelda midagi muud ehk hoopis alandada hindasid?

Aitäh! Minu süüdistamine valetamises on laim. Ma tean, mis ma räägin. Jätke oma mudelid ja lühendid endale. Ma tean, mis ma räägin. Tuuleenergia on kõige odavam alternatiiv fossiilkütusele ja ta on odavam kui fossiilenergia. Eriti siis, kui me arvestame sisse keskkonnamõjud, mida arvestatakse. 

Aga muudele küsimustele, mis teil olid, ma tegelikult olen siin mitu korda vastanud. Tõenäoliselt jäi mingisugune sõna kommenteerimata, aga siis proovige keskenduda. Aga ärge palun süüdistage mind valetamises, see ei ole minu komme.

Anti Allas, teine küsimus, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Mina teile küsides isiklikke hinnanguid ja partei kohta ei anna. Teeme nii, et jääme sisuliseks. Ma küsin. 2021.–2022. aastast võiks õppida, et kui inflatsioon läheb käest ära, siis mida see hiljem majandusele teeb. Ma mõtlesin seda võimalikku aktsiisilangetust ajutise meetmena. Kas see tuleb üldse kõne alla? Kuidas see mõjutab? Kuidas Rahandusministeeriumis sellest räägitakse? Mis on majanduslik hinnang sellele?

Aitäh! Ka minul ei ole komme iseloomustada teisi erakondi, kui ma sisuliselt vastan, välja arvatud siis, kui ma osutan vastuolule küsija ja erakonna poliitika vahel. Minu arvates sotsid on enamasti – ma ei ole küll praeguse juhi puhul päris veendunud, väga harva teda näen küll viimasel ajal – olnud üldiselt keskkonna suhtes vastutustundlikud ja fossiilide tarbimise subsideerimist nad ei toeta, nad on pigem keskkonnasäästlikud. Täna rahanduskomisjonis Riina Sikkutist mul jäi sama mulje, et ta ei olnud väga fossiiliusku, ta oli mures riigi rahanduse pärast, et mis me teeme. Ja eks me siis vaata, kuidas sotsid hääletavad. Kui seal veel mingi küsimus oli, siis küsige uuesti.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Kui lubate, siis ma küsin natuke laiemalt kui konkreetselt selle eelnõu kohta. See on seotud sellega. Kui me näeme, et olukord maailmas ei pruugi rahuneda – no kahjuks ta nii on – ja kui tõesti juhtuvad negatiivsed arengud … No ma meenutan kas või seda Venemaa sõda Ukraina vastu, kui te mäletate, see algas nii, et loodeti, et see lõpeb nädalate või kuudega, aga see on kestnud üle nelja aasta. 

Loomulikult, me eeldame ja loodame, et ka Lähis-Ida konfliktid ei kesta aastaid, aga arvestame võimalusega, et see võib kesta julgesti ka järgmise kütteperioodini, vähemasti need negatiivsed mõjud võivad sinna kanduda. Kas valitsus on juba täna mõelnud ka selle peale, millised saaksid olema sellisel juhul need toetusmeetmed või kriisipakett, kui me peaksime nägema, et see hinnatõus kandub mitte ainult diislikütusele, vaid ka gaasiturule ja põhimõtteliselt kõigile muudele energiakandjatele? Teame ju ka eelmisest talvest, et need küttehinnad ja elektriarved olid juba siis tarbijate jaoks väga kõrged. Kas valitsus on juba seda arutelu ka pidanud?

Aitäh! Seda on täna nii- ja teistpidi juba mitu korda küsitud ja ma olen ka vastanud. Energiahinnad on siiski languses olnud alates 2022. aastast. 2021. aastal viskasid elektrihinnad üles, maksimumi saavutasid nad 2022. aasta keskel ja edasi on elektrihinnad allapoole tulnud. Kogu asja taga oli Ukraina sõda ja sellele tehtud eelmäng Kremlis, gaasikraanide kinnikeeramine, hoidlate tühjendamine, defitsiidi tekitamine. 

Me oleme praegu samas olukorras, defitsiit. Sellele tookord reageerimised ei olnud täpsed. Seda ma ka korduvalt avalikult ja valitsusele ütlesin: ärge tegelge subsideerimisega, tegelge suunatud meetmetega. Ei ole kõigil vaja ühtemoodi. Nii palju oli suunda, et seal olid mingid laed ja mingisugused põrandad, hinnapõrandad ja asjad, aga kokkuvõttes oli ikkagi see, et vajaduspõhisus oli seal väga ähmane. Praegu Euroopa Komisjon või Euroopa üldiselt ei ole nii range sellise subsideerimise ja taunimise puhul, nagu oli minu eelmise rahandusministri perioodi ajal, aga see siiski räägib samamoodi lühiajalisusest, fokusseeritusest, aga mitte lausalisest toetamisest. Ma arvan, et see on mõistlik. Iseasi, et riigiti varieerub see väga palju ja komisjon ei taha tekitada liikmesriikides sellist dispuuti üksikute liikmesriikidega, kes on läinud väga heldeks ja annavad raha heldemalt, eks ole. Aga sihukesed ettevaatlikud hoiatused, et need asjad lähevad käest. 

Eelmine kord läks energia lausaliseks subsideerimiseks ka mujal, mis oli seotud COVID-iga, vist ikka pigem oli energiasõjaga 2021, aga no need on kombineeruvad. Siis ka aegsasti Euroopa Komisjon hakkas tegema hoiatusi, et nüüd tuleks see ära lõpetada. Riigid ei ole varmad ära lõpetama seda subsideerimist, mis kokkuvõttes defitsiiti suurendab. Mina üldiselt sellist tagurpidipoliitikat ei toeta. Aga üksi ma neid asju ei otsusta. Püüan lihtsalt seda mehhanismi kirjeldada. 

Sotsiaalpoliitika peab olema suunatud nõrgematele, on mu sotsiaalpoliitika vastus. Ja teine, energiapoliitika peab olema säästule ja pakkumisele, aga mitte subsideerimisele suunatud. Need on kaks poliitikavalikut, mida ma kavatsen valitsuses üle rääkida, juhul kui see teema suuremalt õhku jääb ja valitsus teeb näo, nagu tal oleks väga suur mõju maailmaturu hindadele.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Teate, ma ei mõista, miks teie, härra minister, olete haritud inimene ja eelistate rahuliku vastuse asemel kogu aeg rünnata. Selles saalis ei toimu sõda. Me küsime, te vastate. Aga teie sõimate, ründate. Milleks? Vaadake palun, Tallinna Tehnikaülikooli uuringuid. Need uuringud räägivad selgelt sellest, et ….. mudeli kohaselt võiks seesama põlevkivienergia Eestis olla, mitte ainult tuulikud ja päikeseenergia. Vaadake rahulikult üle! Ja mina paluksin ikka vastata minu küsimusele, kas see kavandatud aktsiisitõusude ärajätmine on ainuke teie võimalus pakkuda meie inimestele midagi paremat, midagi muud või teil on ka mingi teine variant teha inimeste elu lihtsamaks? 

Aitäh, hea kolleeg!

Aitäh! Ma olen korduvalt sellele viimasele küsimusele vastanud, sealhulgas rääkinud maksuvabast miinimumist, mis katab uhkelt ära ka kütuse lisakulu. Maksukoormus langeb, kütusekoormus ei ole samavõrra langenud nagu maksuvaba miinimumi mõju. Aga te laimasite mind, kui te ütlete, et ma ründan teid. Teie alustasite minu süüdistamisega valetamises ja kogu minu vasturünnak oli, et ärge süüdistage, mul ei ole seda kommet, ma ei valeta. Ja nii on. Nii et tõestage ära, et ma valetan! 

Aga tehnikaülikooli põlevkivi mis iganes teaduskond, mis ta on, on selles mõttes oma teemasse kõvasti sisse söönud. Mina teda allikana väga tõsiselt ei võta, aga ma paljusid allikaid tean, ka põlevkivienergeetika efektiivsusest tean üht-teist. Seda me arutame ka rahvusvaheliselt väga palju ministrite kohtumistel, nii et ei maksa muretseda. Ma ei fantaseeri siin. Tuuleenergia on kõige odavam alternatiiv ja põlevkivist loobumist praegu ei toimu, praegu toimub isegi õlitehas. 

Kui keegi siin küsis – mul jäi see osa vist kellelegi vastamata –, kas see ei peaks tootma sellest kütust, siis jah, õlitööstus praegu valmib. Lõplikult on tema majanduslik tasuvus pigem olematu. See otsus on langetatud vastu üldiseid tendentse mõni aasta tagasi, aga kui on juba suured kulud tehtud, siis me otsustasime ta valmis teha. Aga tõsi on, et temaga saab olema palju peavalu ja bensiini tootmine ei ole kuidagi aktuaalne, see on liiga kallis. Bensiini ja diislit toota on palju odavam ikkagi naftast ja põlevkivist saab laevakütust. Olgu see siis ära vastatud, kes iganes see küsija oli.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Vabandan juba ette, kui seda on täna juba küsitud, kuna kahjuks tõesti ei olnud võimalik kogu arutelu jälgida, tunnistan ausalt. Aga mind huvitab see, kui palju valitsus ja teie isiklikult suhtlete nende aktsiisipoliitika muudatuste teemal oma kolleegidega, eeskätt Lätis ja Leedus, aga ka Põhjamaades. Ma olen nõus teiega, et selles mõttes ei ole mõistlik minna – inglise keeles on see väljend – race to the bottom, eks ole, kõik lähevad võidu langetama, nagu kunagi võib-olla siin alkoaktsiisiga see käis, üles ja alla ja kokkuvõttes kasu polnud, et just nimelt aktsiisi puhul vältida ka liigset piirikaubandust ja muid negatiivseid foone või ka seda, et üks riik hakkab teistele otsustele reageerima ja siis käib selline võidu ülepakkumine, antud juhul alapakkumine. Kui palju on teil seda suhtlust olnud? Meedias on praegu üht-teist läbi jooksnud Läti plaanide kohta, ka Soome pidi arutama, aga teil kindlasti on infot rohkem. 

Tänan selle konstruktiivse küsimuse eest ekstra. Ei ole mõistlik tekitada siin mingit võidujooksu maksude alandamisel, kui tegelikult on ju kliimaeesmärgid endised ja energeetika eesmärgid endised: vähendada sõltuvust, vähendada sõltuvust despootiatest, vähendada kliimamõjusid. Maksude osa tegelikult langeb kütuses, kui hind tõuseb. Nii et seda ei maksa mingiks kõikvõimsaks meetodiks nimetada. 

Ja see on ka üks teema, mida me oleme loomulikult arutanud kolleegidega viimasel rahandusministrite kohtumisel. Ma mõtlen, kas see oli nüüd ECOFIN või oli see Eurogroup, me arutasime seda ka. Ka mina võtsin seal sõna, kritiseerisin seda, et praeguses olukorras, kus kõigil on kliimaeesmärgid, kõigil on teada sõltuvus despootiatest, kõigil on teada, et eelarvetes raha ei ole, aga ikkagi pakutakse publikule seda, et me nüüd alandame makse ja siis justkui alandame hinda. Ei, sedapidi me kaudselt ka tõstame, sest me suurendame nõudlust ja nõrgendame neid poliitikaid, mis tingiksid säästlikuma käitumise. 

Aga tuleb möönda, et me teeme ise praegu sedasama mõõdukamas vormis kui mõnigi teine riik. Viimane jutt oli mul Läti ministriga, kes kandis mulle viisakalt ette oma sammudest. Ta ei olnud nii entusiast, kui võib-olla võiks arvata, ja sealt mul teadmine, mida nad arutavad. Kõigepealt kolmeks nädalaks. Ma ütlesin loomulikult, mis ma arvan kolmest nädalast. Siis ta ütles, et võib pikendada kolmeks kuuks. Ma ütlesin ka, mis ma arvan sellest ja mis ma üldse arvan. Ta ütles, et ta saab must väga hästi aru. Niimoodi see jäi. Aga neil on valimised ja poliitiline surve on väga suur. 

Täpselt sama oli see Soome toidu käibemaks. Rahandusminister oigab, kõik teised rahandusministrid, kellega ma vähegi olen rääkinud, ka oigavad, aga näe, ikkagi vähendatakse toidu käibemaksu, subsideeritakse ennekõike ärisid, aga kui midagi hinda ka jõuab, siis tegelikult suuremaid tarbijaid rohkem kui väiksemaid. Sotsiaaldemokraatlik see kindlasti ei ole ja minu jaoks ka mitte parempoolne, kui me anname raha juurde sinna, kus on rohkem ees.

Suur tänu, härra minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Arutelu ja seal langetatud otsuseid juhtivkomisjonis tutvustab meile hea kolleeg, rahanduskomisjoni esimees Annely Akkermann.

Tere õhtust, austatud juhataja! Head kolleegid! Rahanduskomisjon tõesti juba jõudis kahel istungil seda eelnõu arutada. Kõigepealt 19. märtsil, kui otsustati üksnes eelnõu tänaseks saali saata, ja täna, 23. märtsil sisuliselt. Tänasel istungil osalesid Jürgen Ligi, Rahandusministeeriumist spetsialistid Lauri Lelumees ja Rait Pärs. Eelnõu sisu tutvustas minister siin juba väga põhjalikult, nii et ma sellesse lähemalt ei süvene. Ja kõik küsimused, mis rahanduskomisjonis tõusetusid, on siin juba küsitud ja vastuse saanud. Üldiselt võiks lisaks võib-olla öelda, et on möödapääsmatu aktsiisitõusu ärajätmine praeguses majanduslikus olukorras. Aivar Sõerd juhtis tähelepanu, kust võetakse eelarvepuhvrid siis riigieelarve tulupoole vähendamiseks. Aga saime teada, et valmib kevadine majandusprognoos ja seda tutvustatakse rahanduskomisjonile 6. aprillil. Siis saame täpsemalt teada, kuidas riigieelarve endiselt pärast selle aktsiisitõusu ärajätmist mahutatakse Euroopa Liidus kokkulepitud raamidesse. 

Komisjon langetas menetluslikud otsused, nagu juba ütlesin, eelmisel neljapäeval, et eelnõu tuleb saali. Ja teised menetluslikud otsused olid veel, et juhtivmenetleja komisjoni poolt olen mina, ja kolmas, et ettepanek esimese lugemise lõpetamiseks. See ongi minu poolt kõik.

Suur tänu teile väga tõhusa ettekande eest! Teile on vähemalt üks küsimus. Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea komisjoni esinaine! Lihtne küsimus. Kõigepealt me täname, et valitsus tuli sama eelnõuga, nagu Isamaa siin esitas. Me komisjonis arutasime ka seda teemat, et võiks need kaks eelnõu ühendada. Kas sa oled sama meelt, kui sa komisjonis ütlesid, et võiks seda esimese ja teise lugemise vahel arutada ja sihukese otsuse teha?

Jaa, ka rahandusminister nõustus sellega, et need eelnõud, samasisulised, võiks ühendada, aga aega on kaunis vähe, selleks ajaks, kui eelnõu peab hakkama kehtima, ehk 1. maiks. Me peaksime kolmandal lugemisel eelnõu vastu võtma umbes 14.–15. aprillil, aga selleks, et eelnõusid ühendada, peaksid need mõlemad olema läbinud esimese lugemise. Nii et ma veel loen neid päevi, aga mulle tundub, et päevadest jääb puudu, et Isamaa eelnõu jõuaks esimese lugemise läbida.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laats, palun! Kas tuli veidi ootamatult? Teil on nii palju kõnesid, et kohe ei tea, millist võtta, millist jätta.

(Naerab.) Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma võtan kohe kolm minutit juurde. 

Loomulikult, kaheksa minutit, me olime sellega arvestanud.

Ja inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! No päris huvitav etteaste oli ministri poolt. Ma lihtsalt tuletan meelde, mis teemat me praegu arutame. Ja teema on ju väga lihtne. Eelmine aasta võttis Reformierakonna juhitud koalitsioon vastu otsuse: 1. maist sellest aastast tõsta aktsiise. See oli just eelmine aasta. Juba eelmine aasta me ütlesime, et aktsiiside tõstmine ei ole õige tegu ja seda ei tohi teha. Nüüd siis jõuti niikaugele, et Reformierakonna valitsus tuleb otsusega, et see aktsiisi tõstmise otsus pööratakse tagasi. 

Ehk mis ma tahan sellega öelda? Kui te näete praegu bensiinijaamades, kütusejaamades hindasid üle 2 euro – nii nagu ka üks hea kolleeg ütles, diisel maksab juba 2 eurot ja 20 senti –, siis tegelikult see tänane otsus seda hinda ei mõjuta, aga see oleks mõjutanud 1. mai kuupäeva, kus sellele 2 eurole ja 20 sendile oleks veelgi lisandunud 4 senti. Ehk siis selle otsusega, mille Reformierakond eelmine aasta vastu võttis, oleks see hind läinud veelgi kallimaks. Ehk siis hinda alla ei tule selle otsusega. 

Nüüd, kui selle mõttega tuldi lagedale, siis Keskerakond kohe ütles, et sellest on vähe. Me näeme selgelt, et sellest on vähe, sest arvestades seda olukorda, mis Hormuzi väinas toimub ja kui pikalt see sõjaline konflikt võib kesta, tuleb langetada ka käibemaksu kütustele. Me tegime konkreetse ettepaneku: langetada käibemaks veel 11% ehk 13% peale. See oleks toonud reaalselt säästu ja kütuse hind oleks langenud umbkaudu 20–25 senti. See on see meede, mida rakendavad ka teised riigid, näiteks Hispaania ja Itaalia. Eks ma neid riike nimetan veel, kes on konkreetselt praegu võtnud vastu otsused, kuidas inimesi aidata. 

Nüüd mõned mõtted, mis kõlasid rahandusministrilt. Rahandusminister väitis siin, et tarbimismaksud ei mõjuta eksporti. No sellega ei saa ju nõus olla. Kui me räägime aktsiisidest, me räägime energiaaktsiisidest, siis see otseselt ju mõjutab. Mida kõrgemad meil on aktsiisid, see väljendub tootes, see toode siin tehakse valmis ja selle aktsiisi juurdehindlusega müüakse maha, kui on sellele turg. Mida madalam aktsiis, seda konkurentsivõimelisem kaup on. See on juba esimene valeväide, mis kõlas rahandusministrilt. 

Ta tõi välja, et kui me midagi toetame, mingit toodet toetame, ja toetuste all ta mõtles ka tarbimismaksude langetamist, siis me kasvatame nõudlust. Siin võib isegi tõsi olla. Aga küsimus on selles, et kui me toome näiteks teemaks toiduained – ja me teame, et vastavalt statistikale on inimeste toidutarbimine langenud, ja mitte seetõttu, et nad on tervislikumad hakanud toituma või lihtsalt mõnel muul põhjusel, vaid inimestel ei jagu raha, et minna poodi ja ostagi endale sellises koguses toitu, nagu nad on tavapäraselt harjunud ostma. 

Ma olen küll nõus sellega, et kui me langetame toiduainete käibemaksu – ja Soome näitel on ju selge, et see mõjutab toiduaineid positiivsel kujul, hinnad langevad –, siis kui tarbimine kasvab, see tuleb ainult kasuks. See tuleb kasuks inimestele, arvestades tervist, ja sellest saavad kasu ka ettevõtjad, kes toitu toodavad ja müüvad. Sellised mõtted kõlasid täna rahandusministrilt. 

Siis rahandusminister pahandas Keskerakonna peale, et teie peaksite tegelema – ta pöördus minu poole – abivajajatega. No andke andeks! Tänu Reformierakonnale on neid abivajajaid hulgi. Kahjuks, aga nii see on, nii ettevõtluskeskkonnas kui ka füüsiliste inimeste keskel. Meil on selgelt välja toodud uuringud, viimased uuringud, mis on vastuolus selle jutuga, mida me täna kuulsime rahandusministrilt. Viimaste uuringute põhjal on Eesti inimeste majanduse toimetulek selgelt halvenenud. Nii Swedbanki kui ka Kantar Emori värsked andmed näitavad, et enamik Eesti elanikke ei suuda oma sissetulekust säästa, rääkimata investeeringutest. Emori uuringute kohaselt ei säästa umbes 67% inimestest üldse või teevad seda minimaalselt. Võrreldes 2022. aastaga on oluliselt vähenenud nende inimeste osakaal, kes suudavad neid natukenegi kõrvale panna. See on täiesti vastuolus sellega, mis minister räägib, et meil on siin ühed paremad ajad. Aga võrreldes 2022. aastaga on see ju hoopis teine pilt, mida näitavad nii statistika kui ka uuringuid. 

See on natukene kurb, et minister tuleb ja võib-olla väljendab oma mõtteid, aga ta ei lähtu nendest arvudest, mis on välja toodud nii analüüsides kui ka uuringutes. Tõsi ta on, et Hormuzi väinas toimuv ei ole Reformierakonna süü. Ei ole Reformierakonna süü! Aga see, mis toimub siin riigis, need tagajärjed, see on küll Reformierakonna süü koos oma partneritega, mille osaliseks olid nii sotsid kui ka Eesti 200. Eesti inimene ja meie majanduskeskkond vajavad stabiilset maksusüsteemi, aga ka õiglast. 

Need kolm aastat, mis siin on olnud, on olnud maksupõrgu, mitte maksufestival. Sellepärast, et maksufestival on pigem positiivne, seda sõna kasutab meie peaminister. Meie ütleme selgelt, et see on maksupõrgu. Ja selle maksupõrgu tagajärjel on just need asjaolud, mis on välja toodud nendesamade uuringute kohta, mis ma teile ette lugesin. Neid uuringuid ja analüüse on veelgi. 

Ja selle asemel, et tegelikult mõelda ette ja võtta vastu meetmed, mis on pikaajalised, siis Reformierakond ütleb, et ei, meil sellist valmisolekut ei ole ja tegelikult kõik on hästi ja me ei ole süüdi selles, mis Hormuzi väinas toimub. Ei olegi. Aga kas me peame oma inimesi aitama? Jah, peame küll. Ei ole teisi võimalusi, kui seda teha. Sellepärast me tõesti ei reguleeri neid suuremaid probleeme, mis on ka meie lauale tulnud, ootamatult. Aga lihtsalt käed taskus oodata, et küll see mööda läheb ja meie inimene maksab selle kütuse kinni toidus ja nii edasi – see ei ole õige poliitika. Praegune keskkond vajab abi. Aitäh!

Suur tänu teile! Isamaa fraktsiooni nimel Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt peame muidugi tänama valitsust, et nad reageerisid päris kiiresti. Kui me teisipäeval andsime üle eelnõu ja kolmapäeval parandasime, siis täpselt see parandatud eelnõu on nüüd jõudnud siia saali. Pealkirjaks ja algatajaks on küll pandud valitsus, aga tegelikult on see Isamaa Erakonna selge ettepanek. 

Kõik on tegelikult alguse saanud sellest, et 2024. aastal ei oleks vaja olnud hakata tõstma elektriaktsiise ja 2025. aastast hakata redelit tegema, et järgmisel neljal aastal aktsiisid tõusevad. Me nägime väga selgelt koroonaajal, et ainukene variant on makse langetada, et majandus elavneks ja oleks tõusuteel. No me näeme, et kui me 2020 tegime aktsiiside langetuse, ettevõtjate toetuse ja tegime teise pensionisamba vabatahtlikuks, siis majandus tõusis järgmised kaks aastat. 

Aga nüüd oleme kõikide maksutõusudega näinud, et kolm aastat järjest on majandus olnud langustrendil. Ja täna me näeme selgelt, et see on väga suur oht inflatsioonile. Selliste koormustega ei ole ettevõtjatel võimalik võtta riske ja investeerida. Inimesed on vaeseks tehtud tänu maksutõusudele ja sisendhinnad, olgu selleks elekter, kütused, soojamajandus, aga see kõik on jõudnud ka toiduainetesse. 

Ja täna me siin arutame, et vähendame aktsiisi, aga täna peaks väga selgelt vaatama ka seda, miks me tegime sellise mitmeaastase aktsiisitõusu koalitsiooni poolt. Kui me jätame 1. maist aktsiisitõusu ära, siis eelnõusse jäi klausel millegipärast sisse, et 2027. aastal võib elektriaktsiis tõusta üle 100%. Me teame, et täna on elektriga probleeme. Me siin arutleme ja vaidleme, milline elektritootmine on kõige kasumlikum. Me saame täna väga selgelt aru, et juhitavat elektrit rohkem kui põlevkivielektrit Eestis ei ole. Kõik need muud, mis siin proovitakse rääkida, ei ole juhitavad. 

Või kui gaasi peale rääkida, siis gaas tuleb sisse osta. On üks võimalus muidugi biogaasi peale minna elektrit tootma, aga biogaasi kahjuks me ei suuda nii palju toota, et Eesti elektrivajadused lahendada. Ja siis tuleks kogu ühistransport, mis on täna biogaasi peale, lõpetada. On väga selge, et gaasi tootmine biogaasist oleks palju efektiivsem kui kütusena seda kasutada. Ei ole vaja selle üle väga pikalt arutleda. Aga täna on selge, et õnneks on meil põlevkiviõlitehas valmimas, meil on olemas võimalus elektrit toota. 

Ja selge on see, et täna tuleb vaadata, kuidas kulusid vähendada. Väga halb oli see, et minister tuli siia ette ja ta ei öelnud, kust koha pealt see 30 pluss miljonit tuleb kokku hoida. Sest tegelikkuses oleks väga selgelt sõnum pidanud olema, kas see on jälle valitsuse reservist, kus on seda raha tõesti üle mõistuse palju – me näeme, et sealt jätkub raha ju kõigeks. Täna oli eelnõu, kus räägiti, et suurtele elektritarbijate ettevõtetele saab sealt toetust maksta. Ma saan aru, et aktsiisilangetusele tuleks sealt võib-olla leida see vahend. 

Aga eelkõige me peaksime vaatama üle ka käibemaksu pooled. Ühelt poolt küll kahjuks kütusel käibemaksu langetamine ei ole nii lihtne, kui siin paljud räägivad. Euroopa Liidu leppes on väga selgelt paigas, mida saab langetada ja mida ei saa langetada. Aga siit tulebki see küsimus, et kui me keskmist Eesti palka saavatele ja sealt edasi tegime tulumaksuvabastuse, sinna me leidsime üle 500 miljoni euro, siis me nutame siin, et kas kütuseaktsiiside langetamisel 30 miljonit leiame või toiduainete käibemaksu alandamisel 50 või 100 miljonit leiame. Tegelikult need vahendid on täna meil riigieelarves olemas. Ja kui mitte kusagilt mujalt ei ole, siis ülemineva raha või eelmine aasta kasutamata raha sees, kahes miljardis on rahulikult 400 miljonit seda raha, mida saaks kasutada nii ühe, teise või kolmanda probleemi lahendamiseks. Aitäh!

Suur tänu! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! See on haruldasel kombel tõesti eelnõu, et vaatamata kõlanud kriitikale tundub, et kõik siin saalis toetavad. Nüüd, poolnaljaga võib öelda, et mure seisneb ju meil selles, et me ei ole suutnud viimase kümne aasta jooksul diisliaktsiisi tõsta ei Läti, Leedu ega Euroopa keskmisele tasemele. Kui meil oleks korralik diisliaktsiis, siis oleks võimalik seda ka langetada. Aga nüüd me saame arutada peamiselt ainult tõusu ärajätmist, mille mõju, nii nagu ka minister nentis, on tagasihoidlik. 

Toon välja kaks asja. Juba eelmisel sügisel eelarve arutelude käigus tõid sotsiaaldemokraadid korduvalt välja asjaolu, et vaadates viimaste aastate kriise, on kogu aeg vaja eelarvepoliitilisi meetmeid kriisi mõjude leevendamiseks ja see ruum tuleb eelarvesse jätta. Nüüd on valitsus teinud käesoleva aasta eelarve, esimest korda plaanides puudujääki 4,5% SKP-st, järgmise aasta seis eelarvestrateegia järgi on samasugune. Tegelikult me ju alles aasta kolmandas kuus, lõpetame esimest kvartalit ja juba on vajadus kriisimeetmete rakendamiseks või teha otsuseid, millega seotud kuludele katet ei ole ja mida eelarvereegleid järgides praeguse teadmise alusel ei saa ka nende reeglite sisse mahutada. 

Kahtlemata tuleb kevadprognoos ja eelarveläbirääkimistel sügisel võetakse ette kogu eelarvepilt. Aga tuleb nentida tagantjärele, et tõesti, sügisel oli meil õigus ja kriisideks reageerimise ruumi peab eelarves jätma. Kui valitsus oleks seda teinud, siis me saaksime arutada laiemat paketti meetmeid, millega inimeste mured selle hinnatõusu ees – on need siis ettevõtted, kes kasutavad diislikütust sisendina, või inimesed, kes näevad, et kõrge kütusehinna mõjud jõuavad lõpuks ka toiduhindadesse – maha võtta. 

Ja teiseks, lisaks sellele eelarvepoliitilisele murele tahaksin valitsusele südamele panna, et tõesti, see 4 senti kütuse hinnast on kulukas eelarvele, erilist leevendust ei paku. Aga kui me vaatame järgmise talve peale ette, sõltudes sellest, mis seal Lähis-Idas toimuma hakkab ja kui kiiresti sõjategevus lõpeb või Hormuzi väinas liiklus taastub, peaks olema valmis ka järgmiseks talveks – millised on siis elektrihinnad, kaugkütte hinnad, arvestades gaasi mõju ka siin Baltikumi piirkonnas talveperioodil elektri tootmisel, et see ei peaks tabama meid üllatusena koos novembri või detsembri arvetega. Aga selleks peaks juba valmistuma, et see pakett, mida rakendada, oleks mõistlik ja tõepoolest aitaks leidkondi. Siis me ei peaks arutama seda 4 senti enam.

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 857 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 6. aprill kell 16. Oleme teise päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Oleme jõudnud kolmanda päevakorrapunkti juurde. See on Riigikogu liikmete Urmas Reinsalu, Helir-Valdor Seedri, Jaanus Karilaiu, Mart Maastiku, Aivar Koka, Andres Metsoja ja Priit Sibula poolt rahandusminister Jürgen Ligile esitatud arupärimine statistika kohta. Arupärimine kannab numbrit 920. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Urmas Reinsalu. (Urmas Reinsalu ütleb midagi.) Hea kolleeg, ma olen loomulikult teiega päri. Mul on palve virgatsile, koordinaadid on ka antud. (Urmas Reinsalu: "Aga mis meil praegu on? Meil on juhataja vaheaeg …") Me püüame säästa praegu juhataja vaheajast. Härra minister oli hetkeks saalis juba korra näha. Aga teil, hea kolleeg Urmas Reinsalu, on absoluutselt õigus eeldada, et minister on saalis, kui te oma kõnet pidama tulete. Juhataja vaheaeg viis minutit.  

V a h e a e g 

Head kolleegid, juhataja võetud vaheaeg on lõppenud ja jätkame täiskogu istungiga. Me oleme kolmanda päevakorrapunkti juures, milleks on rea Riigikogu liikmete arupärimine, mis kannab numbrit 920, rahandusminister Jürgen Ligile. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Urmas Reinsalu.

Lugupeetav parlament! Aitäh, istungi juhataja, et leidsite rahandusministri üles koridoridest! Aga arupärimine puudutab väga tõsist asja ja see puudutab meie institutsioonide usaldusväärsust ja stabiilsust. Siin on mitu halba nähtu, kus seda usaldusväärsust ja stabiilsust niisugusel valimisteelsel ajal on asutud kõigutama. 

Üks asi puudutab rahvusringhäälingu seaduse eelnõu, mis on praegu Riigikantseleisse liikunud ja härra Michali laual, näeb ette suures hulgas täiendavate ringhäälingu nõukogu liikmete nimetamist. See puudutab võib-olla ka niisugust segadust ja poliitilist aktsiooni parlamendi pikaaegse nõuniku kallal. 

Aga üks teemade ring on väga tõsine ja see on usalduse küsimus meie majanduse väljavaadete ja rahanduse olukorra üle ehk statistika üle. Arupärijad jälgivad murega poliitilise iseloomuga kommentaare ja sekkumist, mis puudutavad meie statistika arendamist, tegemist ja levitamist. 

Nimelt, Euroopa statistika määrus sätestab, et on oluline, et Euroopa Liidu liikmesriikides peab olema tagatud statistikaasutustel ametialane sõltumatus vastavalt ka meie riikliku statistika seadusele, et statistika arendamine, tegemine ja levitamine toimuks nii, et sellele ei avaldataks poliitilist ametiasutuste survet. 

Rahandusminister on siin korduvalt avaldanud seisukohti, mis tekitavad küsimusi, et seda põhimõtet on rikutud mingitel olupoliitilistel motiividel. Nimelt on ERR-i uudistele rahandusminister Ligi öelnud, et ta on ise osaline Eesti statistika muutmises, milles Eesti saab olema Euroopa Liidu pioneer. Kui küsiti kommentaari selle kohta, et statistika elukalliduse kohta venis. 

Esiteks, meid, arupärijaid, huvitab, miks rahandusminister, kelle valitsemisalas on Statistikaamet, on kritiseerinud sellisel moel, mida võiks tõlgendada poliitiliseks survestamiseks, varasemat riikliku statistika arvestamist – see on ka läinud aastast – inflatsiooni küsimuses, sest see läheb vastuollu Euroopa statistika põhimääruse põhimõttega statistika kogumise sõltumatuse kohta. 

Meie teine küsimus, millele me palume lugupeetaval ministril vastata: milles seisnes minister Ligi osalus uue statistika kogumise metoodika kogumisel ning kuidas see on kooskõlas statistika kogumise sõltumatuse nõudega poliitilisest survest? Mäletatavasti on minister ise kinnitanud, et ta selles osales. Milles seisnes ministri hinnangul, kui ta varem seda väljendas, uue hinnatõusu arvestamise metoodika puhul Statistikaameti pioneeriks olemine Euroopas? 

Ning lisaks on tulnud uus uudis selle kohta, et konjunktuuriinstituudi konjunktuuri baromeetrit on rahandusminister kritiseerinud süstemaatiliselt. Selles olukorras on juhtunud see, et Statistikaamet osales Euroopa Komisjoni hankes äribaromeetrite mõõtmise kohta ja Statistikaamet, nagu on teada, on selle hanke saanud. Kas see toimus rahandusministri suunise alusel, et Statistikaamet sellekohases Euroopa hankes osales? 

Nii et küsimuste ring on tegelikult väga tõsine. Kui me seda usaldust poliitiliselt lõhume, seame kahtluse alla sõltumatute institutsioonide, olgu nad siis erasektoris toimivad, nagu konjunktuuriinstituut, aga ka Statistikaamet, nende tegevuse ja poliitiliselt nõuame seisukohtade muutmist või statistika kogumise meetodite muutmist või korrigeerimist. Siis tuleb tunnistada, et see läheb vastuollu Euroopa statistika määrusega, aga rikub ka meie rahvusliku statistika seaduse põhimõtteid. 

Arupärijad soovivad ministrilt konkreetseid vastuseid, mitte belletristikat, härra minister. Loodame, et te annate vastused, mis puudutavad just nimelt teie enda tegusid ja enda sõnu varasemalt, millele ka arupärijad on oma seisukohas osutanud. Ma tean, härra minister, et teil on ebamugav sellele küsimusele vastata. Te vist ei tulnud ka täna korruptsioonikomisjoni. Aga katsume ühiselt selle asja joonele seada. Võtame ennast kokku! Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli auväärt rahandusministri Jürgen Ligi.

Aitäh! Te eksite. Mul on väga mugav sellele küsimusele vastata, sest ma olen teemas ekspert. Ma olen valdkonda õppinud, praktiseerinud, eluaeg selle vastu huvi tundnud ega eksiks nende asjade vastu, mida te mulle omistate.  

Aga sissejuhatuseks, mul on hea meel, et täna Riigikogu korruptsioonikomisjon ei kinnitanud päevakorda, kus riiklikku statistikat määritakse kutsega korruptsioonikomisjoni. Oleks väga kena, kui ka teie erakond hääletaks sellise päevakorra vastu. Õnneks seda päevakorda ei kinnitatud, sest see on sisuliselt laimamine. Aga … Ja riikliku statistika. Muide, institutsioonide usaldusväärsus on midagi, mille eest ma olen palju võidelnud, ka kritiseerinud teid isiklikult, kui te olete kohtuotsuseid või uurimisi kritiseerinud. Ma olen seda ka omadele öelnud, et meie asi ei ole võidelda õiguskaitsega. Ma pean siin kiitma härra Läänemetsa, kes andis oma täiesti täieliku usalduse uurimisele, mis tema suhtes on algatatud, ja kaitseb ennast ametlikus protsessis, mitte ei tee pressikonverentse. 

Nii, teie ... Jaa, see ei ole nali, see on päriselt öeldud. Teie küsimuste ... 

Hea kolleeg Urmas Reinsalu, palun mitte sekkuda vahele! 

Kui teie teete sissejuhatuse, mida te kirjalikult mulle ei esitanud, siis minul on nõus ka sissejuhatusele vastata. 

Nii, esimene küsimus on, miks on rahandusminister, kelle valitsemisalas on Statistikaamet, kritiseerinud poliitilise survena varem riikliku statistika arvestamist inflatsiooni küsimuses, rikkudes sellega … ta-ta-ta-taa. Ta ei ole seda teinud. Mingit poliitilist survet statistika metoodika vastu ei ole olnud ja mingit rikkumist Eesti statistika määruse põhimõtete vastu ei ole olnud. Aga see, kus te mind tsiteerite, sõnu väänates, puudutas diskussiooni ökonomistide vahel, mida olen erinevates kooslustes pidanud, sealhulgas näiteks Eesti Panga nõukogus, kes on ka statistika eest vastutav, ja teie esindajad teavad seal väga hästi, et see oli sügavalt erialane vaidlus. Ökonomistide ringis on seda ka sotsiaalmeedias arutatud, on tunnistatud probleemi, et meie hinnastatistika on teinud ilmselt vigu. Need fookusteemad on olnud siin, paari aasta eest tõsteti esile elektri hinna arvestamine, kus statistika sai kätte börsifirmad, aga mitte tegelikku tarbimispaketti, kus oli ju suur osa fikseeritud hindadega. Ma arvan, et juba tookord oli see enamus. Ja kokkuvõttes inflatsioon paistis suuremana, kui ta oli. Muidugi, ta oligi suur, aga mitte nii suur.

Teine teema on see, mida me oleme ökonomistide ringis arutanud, sealhulgas panganõukogus, kus tegelike hindade asemel toidukaupade puhul näeb hinnavaatlus riiulitel olevaid hindu. Kassas tegelikult on hoopis midagi muud. Ja statistikasse ei jõua need soodushinnad, mida, ma tean, et esmaspäeviti on 10% kõige tundlikumale kontingendile, kelleks on pensionärid, on see Rimis, kolmapäeviti on see Selveris, õieti on see 63‑aastastele, mitte pensionäridele, ma liialdan isegi. Nii et see on täiesti erialane vaidlus olnud. Aga proovime siis … Statistikaameti peadirektor on muidugi kategooriliselt eitanud, nagu oleks teda – ma olen ise seda näinud, kirjalikult – kuidagi mõjutanud, aga temaga kohtumistel me oleme neid asju arutanud. Ma pean nende asjadega kursis olema, mind huvitavad need asjad erialaliselt ja mul on üldvastutus, et statistika oleks usaldusväärne. Aga selle metoodika kinnitab ikkagi Statistikaamet. Tugev järelevalve on siin Eurostatil ja muidugi on olemas ka riiklik statistikanõukogu, kes neid asju arutab. Nii et see on olnud erialaline diskussioon, kus ma ei ole saanud avalikkuses teha nägu, nagu kõik oleks hästi. Aga sellest aastast on see korrektuur sisse viidud. Kui te nimetate seda poliitiliseks surveks või mitte, seda ta ei ole. 

Teine küsimus on, milles seisnes rahandusministri väljendatud osalus uue statistika kogumise metoodika tegemisel ning kuidas on see kooskõlas statistika kogunemise poliitilises surves sõltumatuse nõudega. Ma täielikult välistan igasuguse poliitilise sõltuvuse statistika puhul ja juba seda ka vastasin. Sellele on vastanud ka Statistikaameti peadirektor. Muidugi on meil selle koha peal koostöö mitte ainult Eesti Pangaga, vaid ka OECD ja IMF-iga, kellega kohtumisel me oleme seda arutanud. Lihtsalt vahe on selles, et erialaliselt olen ma selles arutelus sees. Ametialaselt on see ka mu koostöökohustus ja üldvastutus. 

Milles seisneb uue hinnatõusu arvestamise metoodika puhul Statistikaameti pioneeriks olemine Euroopas? Ma ei tea, mida see fragment siin mõtleb, aga me oleme statistikas tõstnud neid teemasid. Näiteks kaitsekulu arvestamine on olnud koht, kus Eurostat Eestit on toonud näiteks. Mis see teine teema, pioneeriks olemine? Ma praegu ei loe siit välja, mida te mõtlete. Alati on mingisugused vanad intervjuud antud mingisuguses kontekstis, aga ütleme, elektri hind on kindlasti asi, kus me ei toetunud mitte mingitele – meie, ma räägin riigina, ja ökonomistidele, erialaliselt – mingitele kellegi eeskujule, vaid juhtisime tähelepanu, et see probleem on reaalne.

Nii, no pikem jutt. Ma arvan, et ma ei hakka kõike ette lugema, mida siin on koondatud. Milliseid viibimise põhjuseks olevaid täpsustusi taga aetakse? Ma ei tea, millest siin juttu on, mis tagaajamisest te räägite. Aa, see puudutab vist tarbijahinnaindeksi hilinemist. Küsige Statistikaameti käest. Aga minu üldvastutus on väljendunud selles, et kui ükskord ilmus avaliku sektori palgastatistika, kell üheksa hommikul oli neil tähtaeg avaldada pressiteade, siis see oli pealevaatamisel kohe vigane. Näidati avaliku sektori palgatõusu. Ma ütlen mälu järgi, 9%, mis kindlasti ei olnud tõsi, sest oli teada, et see jääb erasektori palgatõusule alla tegelikult. 

Ja see oli kurb õppetund, kus Statistikaamet tunnistas viga ja hakkas arvutusi otsast peale tegema ja taga ajama. Ja kui me üldvastutuse korras arutasime sellist apsu, avalikkuse eksitamist, siis ta ütles, et jah, tunnistas peadirektor, et ta seda tähtaega tähtsustas sisuga võrreldes liiga palju. Aga järgmine kord, kui läks siis THI arvestamiseks, ta tunnistas, et lähtub sisust ja siis jällegi ei suudetud tähtajast kinni pidada, mida ma kindlasti ette ei heida. Pigem antagu õiget informatsiooni, aga hiljem. Ja ma mälu järgi mõtlen, et mis see asi oli. Ma arvan, et seal oli vist kindlustuse mingisugune ebareaalne hind, mis kokkuvõttes kogunumbrit vähem mõjutas, aga tabelites … Vist mitte ainus, aga tundus ebaloogiline. Ta ei mõjutanud nii palju THI-d, kuna tema osakaal on väike, aga peale muu ... Ja need tehnilised arendused, mis statistikas toimuvad, need on töös. 

Ja ma usun, et kogu see automatiseerimine, mis on ette võetud, vast jõuab ka tulemuseni. Muidugi, meil on siin palju rahvaliikumist igasugu andmete kogumise vastu. Ma arvan, et see on halb. Sellest me peame üle saama – arvamusest, et riik ei tohi teada, mis tema territooriumil toimub ja milliseid otsuseid on vaja. 

Kas rahandusminister on mõjutanud või suunanud konjunktuuriinstituudi kindlustunde parameetrite uuringu tegemist või selle võimaliku ületoomist statistikasse? Selle uuringu tellija on Euroopa Komisjon. Rahandusminister ei ole suhelnud Euroopa Komisjoniga mitte kuidagi ega ole ka midagi üle toonud. Küll aga on see, et Statistikaamet selle tööga paremini hakkama saab, ma arvan, enam kui kindel, et nad teevad seda neutraalselt, erapooletult, ei jaga neid poliitilisi kommentaare, mida teie Peeter Raudsepp on küsitlejatele alati ette-taha jaganud. Kindlustunnet küsides ütleb ta tundeid ja põhjusi kogu aeg ette ja on laetult poliitiline. Ja selle eest te ta ju ka edutasite Tallinna linnapeaks. See võim teil oli. 

Ma räägin veel ühest metoodilisemast asjast. Ma ei tea, kas teie ei märganud seda, et kindlustunde näitaja oli kogu aeg sünkroonist väljas muude majandusnäitajatega, ta oli tunduvalt madalam. Ja see jõnks allapoole toimus siis Peeter Raudsepa ilmudes. Ma ei tea, kui palju tema käsi mängus oli, aga tema käsi oli mängus asja õigustamisel. Kui muudeti metoodikat ja küsitlemise viisi, siis kukkus kindlustunde näitaja mitte sujuvalt, vaid järsult. Ta eitas seda, kui analüütikud tähelepanu juhtisid, ja see oli paljasõnaline eitamine. Tegelikult metoodika muutmine võib olla vahel põhjendatud, aga siis tuleb ka seletada, kuidas seda järjepidevust trendides hoida. 

Kui te lubate mul rääkida, siis ma võin lisada veel seda, et Rahandusministeerium küll kasutab neid konjunktuuriinstituudi graafikuid, aga just selle metoodilise apsu tõttu meie analüütikud – täiesti sõltumatult ministrist, muide, sest ma ei sekku sellistesse asjadesse – kunstlikult korrigeerivad ülespoole. Trende vaadates nad seda Peeter Raudsepa ajal tekkinud jõnksu korrigeerivad kunstlikult ülespoole, et aru saada, mis need kindlustunded tegelikult toimuvad. Tänu sellele on tal tekkinud fundamentaalnäitajatega arusaadav seos ja võrreldavus teiste riikidega. 

Nii, teil oli küsimusi vist veel. Statistikaamet muidugi saab selleks Euroopalt ka rahastust, kui ta tellimuse saab. Nii et mul on igati hea meel, kui ta toob juurde endale eelarvet ja kasutab oma tulejõudu paremini. Need suured automatiseerimised, mis seal käimas on, on tekitanud kindlasti mingi paindlikkuse ressursi kasutamisel. 

Kas olete andnud suunise osaleda Statistikaametil Euroopa Komisjoni hankes äribaromeetrite mõõtmise kohta konkureerimiseks konjunktuuriinstituudiga? Sellise otsuse langetab ikka asutuse juht ise. Mina olen sellest kuulnud ja selle üle rõõmustanud, sest ma arvan, et selle baromeetri usaldusväärsus on meie kõigi huvides. Ma ei kahtle, et Statistikaameti puhul see usaldusväärsus tagatakse. Mis tema tulemused on, selgub mõne kuuga, aga minu teada ei ole see leping Euroopa Komisjoniga veel lõplikult allkirjastatud. 

Ja lisan veel, et konjunktuuriuuringute tegija ongi Euroopas – kas nüüd ju reeglina või enamasti, aga väga tihti, kogu statistikat mul ei ole, ma võin seda kontrollida – statistikaametite käes, mitte juhuslike MTÜ-de käes, kelle professionaalne võimekus on kaheldav.

Aitäh, härra minister! Teile on mõned küsimused. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Härra minister! 9. veebruaril rahvusringhäälingu uudises te ütlesite statistika metoodika muutumise kohta: "Olen ise ka osaline selles." Milles seisnes teie osalus metoodika muutumisel? Ja teiseks, kas teil oli vestlusi, olete te vestelnud Statistikaameti nii-öelda ametist lahkuva direktori härra Leega. Statistikaamet kavatseb ka sellel Euroopa Komisjoni hankel äribaromeetri kohta konkureerida. Kas niisugust vestlust teil on omavahel olnud või teile meenub? Ja kolmas küsimus on selle kohta, et kas nüüd olete te ministrina veendunud, et praegune statistikaarvestus peegeldab relevantselt elukallidust, mõõdab seda objektiivselt, mitte kallutatult ja moonutatult või manipulatiivselt nagu varasemalt, eelmisel aastal.

Aitäh! Seal oli hulga küsimusi. Jah, ma olen Statistikaametiga erialalises diskussioonis olnud korduvalt selles mõttes, et ma küsin küsimusi, see on mu kohustus, aga otsustab alati tema. Mis puudutab seda küsitlust, siis jällegi, ma ei ole kogu, ütleme, ajalooga täpselt kursis, aga mulle on räägitud selles mõttes, et see küsimus on olnud õhus varem, et kaubanduskoda tahab sellest ettevõtmisest, mida konjunktuuriinstituut sisaldab, on tahtnud varem lahti saada. Praegu on teada, et meil oli võimalik hankida Euroopa raha selleks. Mul on küll hea meel, kui Statistikaamet selle konkursi võidab, aga selle hanke, veel kord, korraldab Statistikaamet ja ma aeg-ajalt küsin, kuidas sellega läinud on. See on minu osalus asjas. (Hääl saalist.) Osaleb, ses mõttes, et korraldab ja hangib ka Euroopa Komisjon. Ja see ei ole tavaline riigihange, vaid see on ühe asutuse otsus, kus vaadatakse ilmselt ka professionaalsust. 

Aga nüüd, ma ei jõudnud kõike protokollida, mida te küsisite. Aa, et ma olen osaline … Ma tegelikult vastasin sellele küsimusele. Ma olen osaline nendes erialalistes diskussioonides. Kirjeldasin pikemalt, et Eesti Pangas on osaline minu õppejõud Urmas Varblane näiteks, tema on nõukogu esimees. Teie esindaja on Lauri Laats seal komisjonis, Eesti Panga Nõukogus näiteks, ta kindlasti mäletab seda. Teil on veel seal esindajaid. Aivar Kokk esindab ka ilmselt Isamaad ja ka EKRE minister esindab Isamaad seal väga hästi. Ka Eesti Pank on väga rangelt kaitstud institutsioon ja tema ülesannete hulka kuulub statistika. Nad on omavahel paralleelselt tegevad ja mind on julgustanud just nimelt see kahe institutsiooni vaheline arvamuste vahetus oma arvamust kinnistama. Selles mõttes on need küsimused igati relevantsed nii minul rahandusministrina Eesti Panga juhtidele kui ka Statistikaameti juhtidele ja Eesti Panga ökonomistidele. Seda kõike ma olen teinud. Tunnistan, et olen osaline, aga mitte administratiivselt, vaid erialaliselt kui ökonomist. Teie esindajad, veel kord, on kuulnud, kui ma neid küsimusi olen esitanud Eesti Pangas. Meie kohtumised Statistikaameti peadirektoriga on loomulikult regulaarsed ja see on üldvastutus.

Hea kolleeg Urmas Reinsalu, üks repliik on igati asjakohane, aga kui tekib debatt, siis see ei ole kohane. (Urmas Reinsalu räägib kohalt.) Hea kolleeg Urmas Reinsalu, nüüd on järg Anastassia Kovalenko-Kõlvarti käes. Palun, Anastassia, sinu küsimus.

Aitäh! Minu küsimus puudutab seda, et konjunktuuriinstituudi asemel hakkab nüüd majandusuuringuid teostama Statistikaamet. Kas teil on infot, mille poolest Statistikaameti pakkumine oli parem, kas see oli odavam või kallim, arvestades, et osa sellest rahastab Eesti maksumaksja? Ja teiseks, kuidas oli ikkagi see võimalik, et te olite hanke tulemusest teadlik enne seda, kui Euroopa Komisjon tegi ametliku otsuse. Teie tegite juba novembri lõpus oma sotsiaalmeedias postituse, et see on fakt, et konjunktuuriinstituut enam neid uuringuid ei tee. Ametlik otsus Euroopa Komisjonilt tuli detsembris. Siit tulenevalt, kas siis vastab ka tõele see info, mis on jõudnud ka erikomisjoni, et Statistikaameti osas oli saadetud eraldi toetuskiri ministeeriumilt Euroopa Komisjoni, et ikkagi eelistataks Statistikaametit konjunktuuriinstituudile. 

Aitäh! Ma ei tea, mida tähendab see täis… enneminevik siin, et "oli saadetud". Eesti keel kõlab teisiti, kui tahetakse midagi öelda. See kõlab kuidagi konspiratiivselt. 

Aga ma vastan kõigepealt ära Urmas Reinsalule, kes küsis, kas praegu on statistika relevantne. Ma arvan, et see on palju relevantsem, aga see statistika metoodika parandamine ei lõpe kunagi. Meil on lõputu probleem ju tarbimisharjumuste, tarbimiskorvide muutmisega. See ei kao kuhugi. Meil on väga raske ohutranspordiaegset transpordikulu võrrelda autodega. See on äärmuslik näide, aga neid näiteid on palju rohkem. Näiteks, kuidas me võrdleme aega, kui mobiiltelefone veel polnud või nad olid luksuskaup, oludega, kus nad on ka vaeste inimeste näppude vahel? Isegi Riigikogu liikmete näppude vahel, ma vaatan, isegi küsimise ajal. Kuidas sa siis tarbimiskorvis tema osakaalu kogu aeg muudad, säilitades samal ajal järjepidevuse? Maailm oma tarbimises muutub väga radikaalselt, lühikese aja jooksul teinekord, ja see probleem ei kao kuhugi. 

Ma arvan, et viimase vaidluse üks teema oli just nimelt see, mis jäi lahendamata: see tarbimiskorvi muutmine. Kui meil üks pahandus tuli, et me proovisime, Statistikaamet täpsemini – ma räägin ametkonnast –, sõltumatu Statistikaamet proovis teha väga palju erinevaid muutusi korraga ja sealt tekkis see viibimine. See erialane vaidlus ei kao kuhugi. 

Nüüd, proua Kõlvarti küsimus, et kust ma teadsin ette. Ma ei usu, et ma oma postituses nii lõdva sõnakasutusega olin, kuigi Facebook ei ole. Aga ma ikkagi esitasin oma ennustuse, sest minu arvates kompromiteeris Peeter Raudsepp konjunktuuriinstituuti maapõhjani oma avaldustega, oma kallutatud kommentaaridega, oma, ütleme, majandusteadusest kaudsete, kaugel olevate hinnangutega. Ka siin, kui Urmas Reinsalu edutas teda mõni aasta tagasi, umbes kolm aastat tagasi, ainsa majanduseksperdina arvustama Eesti majanduspoliitikat. Ta oli justkui ainus ekspert, kes Urmase käe kõrvale siia tuli. Ma ütlesin talle endale seda, et miks teie hinnangud ei lange kokku sõltumatute analüüside, prognooside, statistikaga. Te räägite hoopis mingit oma juttu, ignoreerite täielikult sõjafooni ja sõimate ainult valitsust. Tookord ta veel ei sõimanud, ma ei kasutanud seda sõna, aga ma siin ütlen. Kogu küsitleja narratiiv on ju see, kuidas ikka valitsus on süüdi selles, et inimesed on ebakindlad. Aga nii ei tohi küsitleja käituda. See oli ebaprofessionaalne. 

Samamoodi oli ebaprofessionaalne selle metoodika muutuse ignoreerimine avalikes sõnumites ja mahasalgamine, kui ökonomistid tähelepanu juhtisid, ökonomistid ja sotsioloogid üsna üksmeelselt. See oli läbikukkumine. Mina ei ole aru saanud, mis on tema tugevused, miks teda nii palju ametitesse on pandud, aga kindlasti statistika professionaal ta ei olnud ega usutav ökonomist. See loogika tema jutus tegelikult ei klapi. Ta võib olla muidu tubli mees ja ma väga hindan teda eelkõige selle pärast, et ta on linnuvaatleja. Mulle meeldivad loodussõbrad. (Urmas Reinsalu räägib kohapealt, Jürgen Ligi naerab.) Aitäh! 

(Anastassia Kovalenko-Kõlvart täpsustab kohalt.) Aa, kiri jäi kommenteerimata. Juhul kui Euroopa Komisjon selle kirja tellis, siis ma selle saatsin või seda eeldati. Ma arvan, et see kuulus protseduuri juurde, aga ma ise küll ei kaalunud, et äkki peaks kuhugi kirja saatma. (Urmas Reinsalu ütleb midagi.) Ma ei saadaks seda kunagi. Aga minult ei küsitud seda, minult ei küsitud. Nagu te hästi teate, võib-olla justiitsminister annab ka palju allkirja, ilmselt annabki, aga rahandusminister annab kogu aeg ja need kirjad antakse teatud protseduuride järgi allkirjastamiseks. Kui sisu sobib, siis väga neid protseduure ei korrata, aga ekstra ei tulnud minult küll ühtegi algatust avaldada toetust Statistikaametile. Ta ei vajagi seda. 

(Urmas Reinsalul on veel küsimusi.) Ma kontrollin üle, mis see kiri oli ja millal see saadeti. Ma ei tea, ma olen tuhandeid kirju allkirjastanud elus. Ja loomulikult, kui Euroopa Komisjoni protseduuri hulka kuulus see, et kas teil on see tagatud eelarveliselt, see mida nüüd, mis ma tõenäoliselt ei ole allkirjastanud. Ma pean üle kontrollima. Midagi mulle meenub, aga tõesti, tuhandete kirjade ja allkirjade vahel ei pruugi ma … Täna õhtul ma lähen jälle allkirja andma. Umbes 20 annan, kui ma siit vabandan. Aga ma …

Aga, head kolleegid, ma korra sekkun. Kui minister aktsepteerib korduvaid repliike kohapealt, siis loomulikult mina ei taha see peorikkuja olla, aga üldjuhul mina juhatajana aktsepteerin ühte hõiget vahele, mitte rohkem. Aga siin on nüüd terve rida hõikeid. Minister on kenasti ka vastanud, ma ei taha rikkuda, aga anname vast järgnevalt … (Saalist öeldakse midagi.) Jaa, debatt on hea ja viisakas ja lugupidav. (Saalist öeldakse midagi.) No ega, kas sina tead ka kõik kirjad, mis sa oled kirjutanud aasta jooksul, mida sul on ilmselt kümneid kordi vähem kui härra ministril, ja ministrina olles palju sinagi allkirjastasid? (Saalist öeldakse midagi.) Aga selle kohta vastati väga täpselt. Head kolleegid, mina saan küll öelda, et ministri vastused ja ettekanne olid igati sisukas ja tasakaalukas. Teie nüüd tahate seda õli tulle valada, aga mina seda tõepoolest ei taha kuidagi aktsepteerida. Minister oli tõesti väga sisukas ja tasakaalukas. See, kas teile need seisukohad meeldivad või mitte, on ju hoopis midagi muud. (Saalist öeldakse midagi.) 

Aga nüüd, head kolleegid, härra Peeter Ernits on täpselt samasuguste õigustega Riigikogu liige nagu Urmas Reinsalu või Toomas Kivimägi, kes iganes. Peeter Ernits, teie küsimus, palun!

Hea juhataja! Selline mõnus idamaine basaar. Ma kuulsin, et härra rahaministrile linnud meeldivad, aga ma arvan, et Peeter Raudsepa ja minuga võrreldes vaevalt nii linde tunnete. Aga küsimus on selles, et kunagi oli selline maaeluminister nagu Järvik ja siis oli selline Wooli-skandaal. Ma olin juhtumisi sel ajal minister Järvikule üsna lähedal ja ma vaatasin, mida teie olete seal öelnud selle kohta. Jutt oli sellest, et Järvik nagu helistas ministrina sinna Wooli firmasse. Te olete öelnud, et iga selline juhtum õõnestab usaldust riigi suhtes. Isegi kaudne mõju on vale – ma kiiresti tsiteerin –, see on ohtlik pretsedent, halb valitsemistava, oht telefoniõigusele ja kõigele muule. Ja praegu te rääkisite, et teie kui ökonomistid arutasite omavahel seda statistikavärki, kuidas seda tuunida. 

Aitäh! 

Mart Järvik oli põllumees, selline spetsialist, ja pöördus oma allasutuse poole … 

Aitäh, hea kolleeg, küsimus on arusaadav. 

… ja sai kõvasti … teie poolt. Kus see … (Mikrofon on välja lülitatud.)

Võrdne kohtlemine algas sellest, et EKREIKE valitsuses eelkõige rahandusminister kasutaski telefoniõigust, kasutaski vastandumist riigivõimule. Tuletan meelde, kuidas üks teine inspektsioon – see oli tehnilise järelevalve, ma arvan, tolle nimega –, kuidas ta saatis oma nõuniku, kes istus riigi vastu ärimeeste poolele ja võitles selle eest. (Saalist öeldakse midagi.) Jaa, aga te tõite praegu analoogi. See on ka parteikaaslane Järvik, muide, mitte teie ja Martin Helme, rahandusminister Martin Helme … (Saalist öeldakse midagi.) 

Härra Peeter Ernits!

… teie ja Martin Helme parteikaaslane Järvik käitus samas stiilis, astus inspektsioonile, kes on sõltumatu oma järelevalves, ja otseselt positsioneeris ennast riigi vastu. Kaitseministeeriumil oli vaja põhjendada radarite töövõimet. Martin Helme saatis Kersti Krachti võitlema … (Saalist öeldakse midagi.) 

Härra Peeter Ernits, see …

Täpselt sama analoogia … (Saalist öeldakse midagi.) 

Härra Peeter Ernits!

Kui teie tohite arupärimisele tuua kõrvalise näite, analoogia, siis mina toon järgmise analoogiaga. Wool ei ole seotud statistikaga, aga seos sõltumatu institutsiooniga on. Tõepoolest, Järvik käitus ropult selle koha pealt, mis oligi tollane poliitiline stiil: vastandada ennast süvariigile, Eesti riigile poliitilistes huvides. Tema ei oleks tohtinud epideemia vastu võitlevat inspektsiooni mõjutada sedaviisi, nagu ta tollase informatsiooni järgi otsustades tegelikult tegi. Tuletage meelde seda! 

Mina ei ole seda kunagi teinud, ma ei ole helistanud kuhugi, öelnud, et kuule, paranda see number ära, ära sellega arvesta. Me oleme pidanud erialalisi vaidlusi, mida ma olen võimeline Statistikaametiga pidama, sest mul on vastav haridus. Aga üldvastutuse kaudu. Ma olen sama vaidlust pidanud Eesti Panga Nõukogus. Küsige oma liikmetelt, nad mäletavad neid vaidlusi. Ma tõstatasin selle probleemi ise, sest me arutame inflatsiooni. Kas see on Eestis õigesti mõõdetud? See on väga oluline majandusnäitaja. Selle mõju ei ole küll epideemia, aga sellel on suured rahalised tagajärjed, suured emotsionaalsed tagajärjed ja ka majandusele. 

Nii et statistika täpsus on selle eesmärk, mitte see, et keegi vaikiks maha mingisuguse batsilli kusagil tehases, et nii tuleb tehasele odavam. Need on täiesti erinevad näited. Kui teil veel oli midagi küsida, siis küsige uuesti.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea minister! No tundub, et see konjunktuuriinstituudi tegevus teile meeltmööda ei olnud. Eks te olete selles ka oma arvamust väljendanud ja mitte ainult täna. Te tõite välja, et instituut ennustas tarbimiskindlust valesti ja sellest lähtuvalt me võime öelda, et ka majandustõusu kohta olid valed arvestused. Ma meenutan, et sealtpoolt tulnud andmed olid natukene pessimistlikumad kui teiste institutsioonide omad, kaasa arvatud Eesti Panga oma. Aga kui vaadata nüüd tagantjärele ja võrrelda neid majandustulemusi ja seda, millisel viisil on kujunenud ka viimane aasta, kus on välja toodud ainult 0,6%-line majanduskasv ja eelmised aastad olid miinused, siis konjunktuuriinstituudil oli tegelikult ju suuresti ka õigus, ta ei olnud nii optimistlik, kui teile meeldiks. Ja see arvamus või see väljaütlemine, mis te praegu ütlesite, et Urmas Reinsalu ülendas Peeter Raudseppa linnapeaks – kas see on teie objektiivne või subjektiivne arvamus?

Ega te vist täpselt ei tea, millest te räägite. Viige ennast ikkagi kurssi! Selle arupärimise teema on ju tegelikult konjunktuuriuuringud, kindlustunne. Te räägite siin majanduskasvust ja räägite hinna mõõtmisest. Need on erinevad asjad. Selle arupärimise teema on kindlustunde uuring ja ainult see. Ei ole mingit muud majandusuuringut, milleks ka tegelikult konjunktuuriinstituudis ei näi olevat enam potentsiaali. Aga see, millega nad avalikkuses tähelepanu said, oli kindlustunde uuringud. Seal on neli indikaatorit, millest üks, tarbijakindluse oma, üldisest neljast ansamblist kukkus välja, aga ka teistest majandusnäitajatest. Seal oli see emotsionaalne mõju. Kui sa küsid tarbijalt nende tundeid, siis sa pead neid tundeid säästma, mitte mõjutama. See on see ebaprofessionaalsus. Aga see ei ole jutt üldsegi majanduskasvust, nagu te praegu ütlesite, või ennustusest. Ei, see ei ole ennustus. Need on täitsa erinevad asjad.

Helir-Valdor Seeder, palun! 

Aitäh! Auväärt minister! Nende laia profiiliga ekspertide häda on see, et neil on väga raske olla ekspert usaldusväärsena konkreetselt fookusteemas. Nii on kahjuks ka teiega juhtunud. 

Aga mul on nüüd konkreetne küsimus, ikka selles konkreetses teemas. Kui uus usaldusväärne ja relevantne metoodika on kinnitatud, nagu te ütlesite, siis kas sa võiksid avada, mis mõju see laiemalt avaldab tarbijahinnaindeksi arvestamisele ja sealtkaudu kas ka pensionide, kõrgemate riigiametnike palkadele ja nii edasi? Või ei ole sellel mitte mingisugust mõju ja seost tarbijahinnaindeksiga? Võib-olla avate seda värki. 

Ja teine küsimus on mul, kuidas on aegreas võimalik mõõta selle metoodika muudatusega. Ja kolmas väikene küsimus on see: kui Peeter Raudsepp ei ole enam konjunktuuriinstituudi juht, kas siis konjunktuuriinstituudi usaldusväärsus teie silmis on taastunud?

Ma mõtlen nüüd, et oli kolm küsimust. Ma jõudsin ühe üles kirjutada ja selle käigus hakkasin kahtlema, kas Peeter Raudsepp oli see küsimus või mis see esimene oli. Aa, kõigepealt köitis mind muidugi see kompliment, et laia profiiliga spetsialist. Oma õpitud erialade puhul ma võin esineda enamiku Riigikogu liikmete puhul neis teemades, mille profiil on tõesti mitmekesine, loodusest ühiskonnani, eksperdina, kes saab aru, mida eksperdid räägivad. Nii palju kindlasti. Ja see on minu eelis ministrina olnud. 

Aga ma kunagi ei piirdu, nagu siin ka tänastest vastustest peaks saama välja lugeda, ma ei soleeri nendes andmetes, ma kogu aeg ehitan sinna küll uut teadmist. See ei ole mingisugune vanaks jäänud teadmine, aga ma kogu aeg ehitan sinna ju oma töös ka Riigikogus või valitsuses peale uut informatsiooni ja selles mõttes ekspertide ringis saan targemaks. Aga ma ei asenda neid. Ma austan neid, olgu see tehniline järelevalve, olgu see toiduohutuse järelevalve. Ma saan aru, mida nad räägivad, aga usaldan nende iseseisvust ja ekspertiisi. Sama on ka, mis puudutab tarbijaküsitlusi ja seda metoodikat. 

Kas konjunktuuriinstituudi usaldusväärsus on paranenud? Minu silmis kindlasti on. Ma ei kuule enam selliseid kommentaare, nagu tuli eelmise juhtkonna poolt. Ma näen ka väga kiiret tarbijakindluse paranemise tendentsi, aga erinevalt endisest juhist praegused juhid ei hoia seda infot, ei vali, selle edasiandmised ei ole valikulised. Peeter Raudsepalt me kuulsime kogu aeg allakäiku, aga niipea kui olukord paranes, siis sellest me enam ei kuulnud. See oli see huvitav valikulisus. 

Aga noh, mis me sest räägime? Minul ei ole selle instituudiga mingeid erilisi töösuhteid rohkem, kui et meie eksperdid-analüütikud, peavad nende küsitlusi korrigeerima metoodika muudatuste kohta. Viimati kuulsin seda nõupidamisel kaks nädalat tagasi. Ja ma ei sekku sellesse. Kui analüütikud ütlevad, et nad peavad seda korrigeerima, et teha andmeid võrreldavaks ja tendentse hinnatavaks, siis see langeb kokku sellega, mida ma olen teistelt ekspertidelt kuulnud ja millest ma saan aru. 

Nii, ja kui teil oli veel kolmas või neljas küsimus, siis ehk saate meenutada neid, ei jõudnud kõike üles kirjutada. 

Suur tänu, härra minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Ja teadupärast kollase raamatu järgi on eesõigus arupärijate esindajal, nii et sellepärast palun Riigikogu kõnetooli Urmas Reinsalu. (Kõneleja palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh Jürgen Ligile, rahandusministrile, et ta selle hämamisega sisuliselt tunnistas üles! Esiteks, kui küsimus puudutas seda, et tõepoolest, novembrikuus sotsiaalmeedias, Facebookis kirjutas härra Ligi seda – fakt –, et järgmisel aastal konjunktuuriinstituut enam neid uuringuid ei korralda. Näete, kui resoluutselt! Fakt! Ja see fakt ongi realiseerunud. Sümptomaatiline on see, et kuigi arupärimine puudutaski seda, mis oli võimalik mõjutamine ministri poolt, siis minister ei eitanud seda, et ta on Statistikaameti nüüd juba ametist lahkuva direktoriga seda Statistikaameti Euroopa konkursil osalemist arutanud. Tal on võimalus hiljem tulla kõnepulti ja see ümber lükata. Ja vägagi hämavaks jäi asi selle kohta, et kas kirja saatis või ei saatnud. Aga panete tähele! Minister teadis seda küll, et konjunktuuriinstituudi toetuseks ta kindlasti kirja ei saatnud. 

Nüüd, laiem kontekst tuleb välja milline? Laiem kontekst tuleb välja, et ülesanne on üks parlamendiliikmetele, kes tahavad, et demokraatlikud õigusriigi institutsioonid säiliksid: kaitsta nüüd neid institutsioone pärast-meid-tulgu-või-veeuputus-poliitikast taanduva Reformierakonna valitsuse agenda eest. Kas mäletate 2025. aasta varakevadet, kui ametist pidi lahkuma aus ametnik, kelle tegeliku hinnangu järgi selgus Kliimaministeeriumis, et bluff oli see arvestus, kui palju maksab kümne aasta pärast kilovatt-tund elektrienergiat, et see oli tehtud võltsarvestuse järgi? Ametnik pidi ametist lahkuma. Ametniku pea kukkus, sest see rikkus ära poliitilise narratiivi, et taastuvenergia tööstuskompleksile, meretuuleparkidele 2 miljardit eraldada. Inimene jäi oma tööst ilma. 

Me oleme samas olukorras praegu, kus tegelikkuses seda, et vastutusest kõrvale hiilida selle ärihuvide puhul, kaughasartmänguseaduse käkerdise ja riigile kahju tekitamise eest tehti korralik ametnik vastutavaks. Nüüd tuleb välja, et te nurga taga rääkisite sellest ametnikust ja tema distsiplinaarasjast. Riigikogu aseesimees Kivimägi ja härra Hussar tunnistasid üles, et terve fraktsiooni kaupa, tuleb välja, koalitsioonis arutati selle inimese saatust. Ja andke andeks, nüüd tehakse mingeid krokodillipisaraid. Parlamendiliikmed, kes ütlevad, et ebaõiglaselt ei tohi nii käituda, et näete, sekkute – kuidas te sekkute pühasse poliitikasse? Mida te rääkisite seal nurga taga? Kaua see nurga taga asjaajamine siin kestab? 

Ja samamoodi on tegelikult sümptomaatiline valitsuse saadetud seaduseelnõu parlamenti, mis näeb ette suure osa avalike teenistujate tähtajaliseks muutumise. See nii-öelda sõltumatu ekspertiis, professionaalne ekspertiis muuta viieaastaseks, nii-öelda täiendav poliitilise ebakindluse keskkonda viimise katse ametnike puhul – ma arvan, et see ei ole mõistlik tegevus. Ma ei kõnelegi siin ERR-i teemast. 

Loomulikult langeb sellesse konteksti ka see pidev kõnelemine selle kohta, et vaadake, ega meie ei sekku. Jürgen Ligi räägib statistikuna, kui ta kõneleb Statistikaameti peadirektoriga, poliitilistest ootustest, millele statistika kogumine peaks vastama. Et näete, hinnatõus on liiga kõrge, maksutõusud on hindu tõstnud spiraalselt, näete, see on ebaloomulik – tõestage ära, et hinnad ei ole nii kõrged! Aga siis ta ei räägi mitte ministrina, kaugel sellest! Kristen Michal võtab sõna ja kõneleb sellest, et Statistikaamet teeb valesid arvestusi. Ega ta ei räägi ju peaministrina, ta kõneleb siis, ma ei tea, juristina kutsealalt. 

See tuletab mulle meelde kunagi seda nalja, et kui Andrus Ansip läks Putini ajal Sotši taliolümpiamängudele, siis ta ütles, et ta ei lähe sinna peaministrina. Siis Eerik-Niiles Kross ütles, et ta ei lähe mitte peaministrina, ta läheb keemikuna sinna Sotšisse taliolümpiamängudele. 

Kuulge, kui ametis olev rahandusminister esitab niisuguse tellimuse Statistikaametile, et te arvestate inflatsiooni valesti, siis see ongi survestamine. See ongi survestamine! Seesama küsimus, mis teil oli, härra Järviku paralleel, eks ole, te tõite praegu siin, Peeter Ernits tõi. Tegelikult see, kus te heitsite ette, kuidas seal listeeriabakteri puhul helistati ja ametit mõjutati ja nõnda edasi. Loomulikult peab amet olema professionaalselt vaba või sõltumatu tegema oma otsuseid, aga täpselt sama küsimust avalikult niisugusesse retoorilisse loogikasse, et nii-öelda valed ehk võltsid on elukalliduse andmed, sellise meeleolu loomine ja see surve avaldamine, ma arvan, on üks osa, ma ütleksin nõnda, valetavast poliitikast. Ja loomulikult valetav poliitika ei saa taluda neid ühiskondlikke arvamusi, mis räägivad tõtt. Ametniku seisukohta, kes ütleb, et need numbrid on valed, mille alusel surutakse peale miljardite meretuulepargi hanget. Ametniku seisukohta, kes ütleb välja seda, et see, mis puudutas kaughasartmängumaksu seadust, oligi tegelikult räpakalt ja reegleid rikkuvalt läbi surutud seadus. Pead peavad lendama ja pead lendavadki. Aga ma arvan, et see ei vasta sellele arusaamale, mida me eeldame, Eesti ühiskond eeldab demokraatlikus riigis ka ametnike sõltumatusest. 

Ja samamoodi, valetav poliitika ei saa taluda seda, et statistilised andmed ei lähe järelikult kokku selle narratiiviga, otsekui maksutõusud ei tõsta hindu. Tegelikkuses käis ju poliitiline narratiivivõitlus selle küsimuse üle, mida härra Ligi on ju pidevalt öelnud, et maksutõusud – mis te nalja teete! – hindu ei tõsta. Väga rahulikult, elegantselt teatatakse meile. Ja näete, mõjutus selles loogikas, et seada kahtluse alla Statistikaameti tegevus – näete, niisugune mõjutamine on olnud. Härra Ligi, panete tähele, ei eitagi seda. Jah, ta arutab, see ongi tema töö, tuleb välja, panete tähele, mitte ministrina, vaid statistika valdkonnas erialateadmisi omava inimesena Statistikaameti direktoriga seda. Kas teie kutsusite tema välja või tema kutsus nii-öelda välja kodanikuna tänavalt? Minister kutsub välja, ma oletan, ja hakkab arutama ja ütleb, et ma ei aruta ministrina, ma arutan statistikahuvilisena või statistikavaldkonna erialainimesena ja tahan ka teile anda nõu või mis asja siis. Kuulge, keda me nüüd siin lolliks peame! Ärge meid nii rumalaks ka nüüd pidage! Säilitage parlamendile minimaalne väärikustasand! 

Ja samamoodi me näeme sümptomaatiliselt konjunktuuriinstituudiga. Tegelikkuses niisugune, jällegi, narratiiv ei klapi, majanduse ebakindlus. Lugege Lausanne'i instituudi konkurentsivõime hinnanguid, mis on tegelikult ... Härra Ligi, vaadake rahvusvahelist statistikat, vaadake Eurostati, mis puudutab majanduse kindlustunnet. Need numbrid teile ei sobi, näete. Ja nüüd samamoodi on võetud tasalülitamise agenda nende institutsioonide suhtes, kes teie poliitilise agenda läbikukkumise suhtes räägivad tõtt. Need on taganemislahingud, paanilised taganemislahingud, härra Ligi. 

Nii et mul on ettepanek, tulge siia kõnetooli ja öelge ausalt siis ära, kas saatsite selle kirja või mitte. Ma näen, et te vaatate praegu telefoni. Teil on võimalus tegelikult oma nõunikelt ka järgnevate kõnede jooksul tuvastada, kas saatsite selle kirja Statistikaameti huvides, selleks et konjunktuuriinstituuti kõrvale tõrjuda sellelt konkursilt või mitte. See on põhiküsimus praegu, me tahame faktiväidet, saada kinnitust. Aitäh!

Hea kolleeg, kuna te lubasite märkuse ka istungi juhataja aadressil, siis ma pean küll kurvastusega ütlema, et see on küll ihalus nagu vaikiva ajastu järele, kui näiteks Riigikogu aseesimees ei tohi vestelda Riigikogu Kantselei direktoriga või rahandusminister ei tohi vestelda Statistikaameti peadirektoriga. On arusaamatu ka see, et kui minister leiab, et tarbijahinnaindeksi arvestamisel on mingisugune viga, siis ta ei tohi ennast väljendada ja veast teada anda, vähemalt tema arvamuse läbi, Statistikaameti peadirektorile. Selles mõttes, hea kolleeg, te natukene pingutate praegu etteheidetega üle. (Urmas Reinsalu räägib saalist.) Hea kolleeg, kui sobib aforismiga jätkata, siis mitte pead ei lennanud, vaid edutati, nagu härra minister viitas, härra Raudseppa edutati.

Aga nüüd, head kolleegid … (Urmas Reinsalu räägib saalist.) läheme läbirääkimistega edasi, põnevust jätkub. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Statistikaga ei ole meil tõepoolest kõik korras. Hinnad tõusevad, elanikkonna reaalsed sissetulekud vähenevad, majandus ei suuda kuidagi majanduslangusest välja tulla, elanikkond kahaneb ning sotsiaalprogrammid on sügavas miinuses. 

Sellest olukorrast on kaks väljapääsu. Võib püüda seda kurba seisu kuidagi parandada. Selleks on valitsusel olemas kõik seaduslikud võimalused. Küsimus on vaid selles, millele eelarvevahendeid kulutatakse. Näiteks selle asemel, et kulutada sadu miljoneid eurosid tuuleparkide omanike toetamiseks, võiks neid vahendeid suunata lapsetoetuste suurendamiseks. Statistika näitab, et need toetused on täna umbes 400 euro võrra väiksemad kui lapse tegelikud ülalpidamiskulud. 

Toon veel ühe näite, et võiks vähendada käibemaksu toiduainetele, mille hinnad on Eestis juba jõudnud Euroopa kõige jõukamate riikide tasemele. Selle asemel alandab valitsus makse hasartmängude korraldajatele. Selliseid näiteid võib tuua palju ja igaüks neist näitab, miks meie statistika peegeldab avalikkusele nii kurbi näitajaid. 

Palju on vaja muuta, kuid valitsus ei taha seda teha. Selle asemel näidatakse meile triiki. Kui statistika ei ole piisavalt positiivne, otsustatakse muuta arvutusmetoodikat. Just sellele rõhub meie rahandusminister, kelle haldusalas on nii maksud kui ka Statistikaamet. See on ju palju lihtsam kui parandada inimeste elu. Aitäh!

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kaheksa minutit. 

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Head kolleegid! Tõesti, täna hääletasid Reformierakonna ja Eesti 200 saadikud maha korruptsioonivastase erikomisjoni istungi, kus oli planeeritud käsitleda poliitilist sekkumist majandusanalüüsidesse. 

Ma usun, et kõik mäletavad konjunktuuriinstituudi analüüsi, mis puudutas tarbijakindlust, ettevõtjate kindlust ja mis tegelikult tõi väga selgelt välja, mis olukord Eesti riigis on. Ja valitsusele muidugi üldse ei meeldinud need uuringud. Ma mäletan, kuidas Jürgen Ligi pidevalt kritiseeris neid, kritiseeris isegi peaminister. Ja mida siis tehakse, kui uuringud ei meeldi, kui tõde ei meeldi? Võetakse uuringute tegemise võimalused selle asutuse käest ära ja otsitakse võimalusi, kuidas uuringud teha nii-öelda sobivamaks. 

Siit me liigumegi järgmise etapi juurde, kus ongi välja tulnud, et konjunktuuriinstituut, kes on kusjuures pea 30 aastat neid uuringuid teinud, enam neid uuringuid ei tee. Neid hakkab tegema äkitselt Statistikaamet, kellel tegelikult ei ole vastavat kogemust, neil ei ole ka metoodikat, nad ei ole mitte kordagi selliseid analüüse varem teinud. Ja suure tõenäosusega nad teevad seda ka suurema hinna eest. Seejuures keeldub Statistikaamet saatmast erikomisjonile materjale, mis näitaksid, kui kallis see on, mis see nende pakkumine oli, kas see oli kallim, kas see oli odavam, mille poolest see oli parem. Ometigi on ju tegemist maksumaksja rahaga, tegemist on riikliku institutsiooniga. Rahandusminister ei vastanud küsimusele, kas see pakkumine oli kallim või mitte. 

Järgmine väga huvitav fakt, mis sai juba välja toodud. Rahandusminister Jürgen Ligi teatas sotsiaalmeedias juba novembris, et konjunktuuriinstituut neid majandusuuringuid uuel aastal ei tee. See on fakt. Aga probleem ongi selles, et ta andis sellest teada enne seda, kui hanke tulemused olid avalikud. Kuidas sai Jürgen Ligi teada seda, mida otsustab Euroopa Komisjon, mitte tema? Võib-olla seetõttu, et tema oli ikkagi see otsustaja ja suunaja. 

Ja siin lähebki asi huvitavaks. Nimelt on tõesti erikomisjonini jõudnud erinevatest allikatest info, et ministeerium saatis toetuskirja Euroopa Komisjonile, et nemad eelistaksid hankes Statistikaametit, mitte konjunktuuriinstituuti. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on seda eitanud, aga nüüdseks on kogu see küsimus liikunud Rahandusministeeriumi haldusalasse. See on ka hiljutine otsus. Ja nüüd täna minister ütles otse välja, et võimalik, et tema selle kirja saatis, kui Euroopa Komisjon palus, ja ütles ka otse välja, et kui ta selle saatis, siis kindlasti mitte konjunktuuriinstituudi toetuseks. Aga see on ju tegelikult poliitiline mõjutamine. 

Siis tekib uuesti algne küsimus, kust üldse ilmus äkitselt Statistikaamet välja ja otsustas üldse selles hankes osaleda, arvestades, et nad ei ole mitte kunagi sellise küsimusega, selliste majandusanalüüsidega tegelenud. Reaalselt neil puudub metoodika ja isegi puuduvad inimesed selle jaoks. Kes neid utsitas? Selle kohta, et neil puudub metoodika, on ka fakt. Nad pöördusid konjunktuuriinstituudi poole, pärast seda, kui nad võitsid selle hanke, ja uurisid, milline see nende metoodika on, mis küsimusi nad küsivad, kuidas nad on selle üles ehitanud. No see on muidugi veel eraldi küsimus, et kui konjunktuuriinstituut on väidetavalt nii halb, tegi nii halba tööd, miks siis nende poole pöördutakse, ikka küsitakse seda metoodikat. 

Ja siit võiks tagasi tulla selle juurde, mida Jürgen Ligi mainis, et konjunktuuriinstituudi uuringud, eks ole, polnud tõesed, andmeid on moonutatud, muudeti metoodikat. Metoodika oli viimane kord kokku pandud aastal 2022 koostöös ministeeriumiga, kusjuures see oli Marje Josingu ajal, keda Jürgen Ligi on pidanud autoriteediks. See oli üldse enne seda, kui Peeter Raudsepp tuli sinna peadirektoriks. Ehk alles siis, kui andmed läksid negatiivseks, äkitselt enam metoodika ei sobinud, mis oli koostöös ministeeriumiga kokku pandud. 

Ja veel üks asi, mis tuli välja. Konjunktuuriinstituut tegi pärast seda, kui suusad läksid risti valitsusega, ettepaneku: aga tellime täiendava sõltumatu uuringu, proovime veel teha uuringu lisaks ja vaatame, kas tõesti meie andmed ei vasta tegelikkusele, vaid teeme siis selle uuringu. Ja arvake ära, mis siis ministeerium vastas. Ministeerium vastas, et ei, ei ole vaja teha. Milleks raisata veel maksumaksja raha? Muidugi, sest oli plaan lihtsalt see instituut välja vahetada. Oli juba teadmine, et varsti hakkab keegi teine neid uuringuid tegema. 

Ehk siis kogu selle protsessi ja objektiivsuse kohta on palju küsimusi üleval. Ja oligi soov täna seda erikomisjoni istungil arutada. Vähe sellest! Üks asi on see, okei, et see istung hääletati maha. Minister Jürgen Ligi juba ennetavalt jättis tulemata. No see on üks asi. Aga jätsid tulemata ka Statistikaameti ja Rahandusministeeriumi ametnikud, kusjuures olid ametnikud, kes algselt ütlesid, et nad tulevad, ja siis äkitselt, viimasel hetkel jätsid tulemata. Ja no Jürgen Ligi on oma suhtumist näidanud, aga rahandusminister ei ole varjanud ka seda, et tema soovitab ka kõigil teistel – ka ametnikel – jätta istungile tulemata. Ja see on probleem. Üks asi, jah, minister esineb poliitiliste avaldustega, aga see, et ta mõjutab ka ametnikke, kas nad tulevad erikomisjoni või ei tule, on poliitilise korruptsiooni oht. Vabandust väga! 

Ja kui Jürgen Ligi ütleb, et tema ei mõjuta ameteid, tema ei tea, mis seal toimub, nemad on sõltumatud, siis üks huvitav fakt veel. Kuu aega tagasi oli mul juba planeeritud erikomisjon Statistikaametiga, kuhu oli kutsutud ainult Statistikaamet, mitte keegi teine ei saanud seda kutset, keegi teine ei olnud sellest teadlik. Ja siis ma veel ütlesin Statistikaametile, et vaatame, kogume veel infot, lükkame selle istungi natuke kaugemale. Aga arvake ära, kes oli teadlik sellest kutsest ja komisjoni istungist. Jürgen Ligi, kes eelmine nädal esines siin infotunnis ja rääkis sellest. Mul on küsimus, kuidas on võimalik, et Jürgen Ligi oli teadlik sellest kutsest, kui mitte keegi teine, isegi komisjoni liikmed, ei olnud tol hetkel teadlikud, kuna see istung lükati edasi. Kuidas on see võimalik? Kus see sõltumatus siis on, kui on erikomisjoni istungile kutse, siis sellest on teadlik minister, kuigi kutse on saadetud sõltumatule institutsioonile? See on piinlik, mis meie riigis toimub. 

Aga veel piinlikum on see, et te ei julge tulla erikomisjoni istungile, ei julge pidada arutelu erikomisjonis või lasete oma kolleegidel kogu selle päevakorra maha hääletada. Täpselt sama, ma mäletan, oli ka Michali ja tema selle peasekretäri küsimuses, kus konkreetse inimese hariduse pärast muudeti tervet seadust. Ja siis hääletati samamoodi erikomisjonis see maha. Piinlik!

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Kolleegid! Tõeliselt huvitav, selline idamaine basaar. Jah, ühelt poolt Eesti on demokraatlik riik, korruptsioon on vajunud sügavale vaiba alla, palja käega, nagu öeldakse, ei võta. Ja nüüd tuleb kuulda seda lambajuttu – maal öeldakse lambajutt –, et ei, me ei ole mõjutanud, vaene see nõunik, kes oleks läinud varsti pensionile, aga päevapealt karistuseks ametist vabastatakse, majanduskomisjoni viia, ja kõik toredad inimesed siin taga, istungi juhataja nende hulgas. Kas rääkida ei tohi? Muidugi tohib rääkida. 

Ja nüüd, kui Jürgen Ligi, kes nagu ikka tuleb ja kaob, räägib, et ei ole mingit paralleeli sellega, kui maaeluminister Järvik toona uuris Veterinaarametist, mis seal koolis toimub. Ma olin toona tema lähedal – nüüd rahaminister muidugi ei kuule, tal on kama kõik, – et on täiesti erinev. Ja mida ta ütles toona kohta? Iga selline juhtum õõnestab usaldust riigi suhtes. Ta on ju õõnestanud usaldust riigi suhtes. Rahaminister Jürgen Ligist räägin. Ja pole vahet, kas minister küsib bakteri kohta või mõne statistilise näitaja kohta. Mingit vahet ei ole, ainult spetsiifika on erinev. 

Nii et selle koha pealt võib rääkida kõike, valikuliselt, aga sisu jääb samaks. Tundes Jürgenit juba pikemat aega ja loodusvaatlejana ütleb ta, et talle linnud meeldivad, ja nagu ta ütles, Peeter Raudsepp, tema ainukene pluss on, et ta vaatab linde, Ja sina edutasid ta Tallinna linnapeaks. Ma tunnen ka linde, aga see ei puutu üldse asjasse siia. Aga Jürgen Ligi, loodusvaatleja seisukohalt, on ta, nagu öeldakse, palja käega ei võta. Ei ole soliidne muidugi rääkida nähtustest inimese läbi, aga siin tuleb rääkida. 

Jürgen Ligi otseselt ei valeta, aga ta on valikuliselt aus. Ja see ongi see rafineeritud lähenemine. Ta räägib, jah, SKT kasvust ja räägib, et meil on madal riigivõlg – üks madalaimaid Euroopas, on tõepoolest, ja umbes niimoodi, et madal võlg tähendab tugev riik ja nii edasi –, aga jätab rääkimata, et inflatsioon on Euroopa kõrgeim, energia ja toidu hinnad kasvavad ja kõik muu. Ja nagu ta siin varem rääkis, kütuse hinnad selle eelnõu puhul, et tegelikult talumise piir on veel kaugel, tegelikult inimestele see sobib, kõrge postihind. Aga see ongi see, et otseselt ei valeta, aga võib olla ka valikuliselt aus. 

Ma vaatasin nüüd hetk tagasi Eurostati inflatsiooninumbreid. Ja kui vastab tõele, et korrigeeritud metoodika järgi need numbrid tulid jaanuarist – parandage, kui ei olnud siin –, siis alates novembrist on numbrid sellised Eestil: 4,7, detsember – 4,0, jaanuar – 3,8 ja veebruar – 3,2. Jah, tõepoolest, me esikohal enam ei ole, oleme siin kolmandal kohal 3,2-ga. Aga üldine tendents: ka teised umbes samamoodi. Soome on ikka sama – 1,8 peal, inflatsioonist ma räägin praegu. Ma ei tea, kas see tähendab, et nüüd Jürgen Ligi rahaministrina on nüginud selle numbri soodsamaks. Võib ju ka nii vahatahtlikult öelda, et tänu rahaminister Jürgen Ligi nügimisele on Eesti inflatsiooninäitaja Eurostatis langenud jaanuaris 3,8 peale ja veebruaris 3,2 peale. Nii et selle järgi võib öelda, et tubli töö. Aga ma arvan, et see ei sõltu sellest Eurostati, sest Euroopa Liidus on palju riike ja ma ei usu, et igal pool sealsed Jürgen Ligid püüavad parandada ökonomistina nii-öelda sõbralike vestluste tulemusena riigi vastavat numbrit. 

Aga me elame huvitaval ajal, agoonia süveneb, taandumislahingud käivad, aga Jürgen Ligi on ikka meie reliikvia, kes mäletab ja teab kõike. Ega rohkem ei tahagi rääkida. Ja ega ta ei valetagi, ta on lihtsalt valikuliselt aus. Aitäh! 

Suur tänu! Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole, küll aga reflekteerib eelnevat auväärt rahandusminister Jürgen Ligi oma ettekandega läbirääkimiste voorus.

Aitüma! Austatud Riigikogu! Urmas Reinsalu rääkis siin valelikust poliitikast ja Peeter Ernits valikulisest aususest. Ma kasutan neid sõnasabu ja ütlen, et see, mis siit puldist tuli, oli valimatu ebaausus ja ka valelik poliitika, mis siit enne mind tuli. Ma korrigeerin siis need põhiväited ära. 

Kõigepealt, mina ametnikke loomulikult mõjutan, mul on üldvastutus. Aga ametnikud ei ole kõik sõltumatud. Sõltumatud on institutsioonid ja Statistikaamet kuulub nende hulka, sealhulgas toidujärelevalve ja tehniline järelevalve üle, kelle üle diskussioon on siin olnud. 

Küsimus selle kohta, kas mingisugused uuringud, ja kas ma peaksin teadma, millised pakkumised olid. Ei, ma ei süvene mingitesse pakkumistesse, ammugi ei tea ma konjunktuuriinstituudi oma, sest see hankija oli Euroopa Komisjoni. Ma korduvalt ütlesin, et mitte Rahandusministeerium ei hangi neid, vaid Euroopa Komisjoni ja mul ei ole mitte mingit kontakti olnud nendega. Nii et ma ei tea neid hindu, ma ei tea neid tingimusi, ma tean, et üks on professionaalne ja teine on käitunud propagandistlikult. 

Nüüd räägitakse siin mingist müstilisest kirjast, mida ma olevat saatnud Statistikaameti toetuseks. Ma saadaksin küll sellise kirja, kui see oleks vajalik Statistikaametil hankel osalemiseks, aga seda kirja pole saadetud, seda pole vaja läinud. Kui ma kohe seda ei saanud eitada, siis ma lihtsalt pidin fakti enne ära kontrollima. Kui see on protseduuriliselt, nii nagu ma enne ka märku andsin, et protseduuriliselt oleks olnud vajalik, et Statistikaametil on eelarveline tugi selleks olemas, siis ma oleksin selle saatnud, aga seda ei ole saadetud. 

Survestamine, metoodiline survestamine – välistan veel kord. Ebaaus, kõik see, mis siit puldist tuli. Ma ei ole mitte kordagi survestanud, aga minu kohus üldvastutusena on esitada küsimusi – esitada küsimusi, kuulata, kas Statistikaameti peadirektor saab oma tööga hakkama, kas ta on pädev, kas ta juhib. Ma olen saanud väga kindla veendumuse, et ta probleemiga tegeleb. Tagantjärele ma olen kuulnud muidugi, et THI-probleemil on ka varasem ajalugu, ühesõnaga, seda hinna mõõtmist on ka enne mind tõstetud, aga kindlalt on seda tõstnud paljud eksperdid. 

Ja miks ma konjunktuuriinstituudi kasuks ei oleks kirja saatnud? Elementaarne. Ma ei usalda sellist juhtimist, mis on olnud. 

Samas see müstiline postitus – ma nüüd otsisin ta üles, ega Facebookist ei ole lihtne leida asju tagantjärele –, seal ei olnud öeldud, et konjunktuuriinstituudist ei tellita enam, vaid ma ütlesin, et Peeter Raudsepalt enam ei ostetaks, ei tellitaks, sest ta oli oma ebapädevust tõestanud. Ta oli ka ametist juba lahkunud, nii et see ei olnud kuidagi enam institutsiooni mõjutamine, vaid hinnang sellele tööle, mida andsid väga paljud, sealhulgas on ökonomistid teda nimetanud täielikult asjatundmatuks. Ma ei ole näinud kedagi, kes oleks teda eksperdina tegelikult hinnanud peale Urvas Reinsalu. See, et nii aktiivne, avalikult aktiivne arvamusavaldaja on nii ebapädev, hakkas ikkagi paljudele inimestele silma. 

Vaatan veel. Jah, üldjoontes on ära vastatud. Kirja pole. Et konjunktuuriinstituudilt enam ei osteta – ma ei saanud seda teada, ma sain seda hüpoteetiliselt kinnitada, et pädevus ei lubaks enam sellelt tellida, kui oleks Peeter Raudsepp ametis esil. Ja kogu see arutelu metoodika üle on erialaline, seda ma olen korduvalt siin öelnud. Ei maksa pöörata kogu seda arutelu pahupidi ja hakata otsast peale rääkima muudest asjadest. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Head kolleegid, oleme kolmanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. Tänan kõiki, nii ministrit kui ka kolleege. Oli igati terav ja särtsakas arutelu, aga lõpuks ikkagi tasakaalukas ja viisakas. Nii et aitäh teile, mõlemale osapoolele! 

Head kolleegid, oleme jõudnud neljanda päevakorrapunktini, milleks on Riigikogu liikmete Urmas Reinsalu, Helir-Valdor Seedri, Mart Maastiku, Jaanus Karilaidi ja Priit Sibula poolt energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile esitatud arupärimine energia hinnašoki kohta. Arupärimine kannab numbrit 917. Palun ettekandeks taaskord Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Urmas Reinsalu.

Lugupeetav rahvaesindus! Noh, juhatus ilmselt hoidis seda kuskilt panni all või härra Sutt ei olnud sellele nii varmas vastama, aga küsimus puudutas loomulikult jaanuaris ja veebruaris toimunud elektrienergia hinnašokki, mida me mäletame, eks ole, ja millest tõukus meie arupärimine. Meil oli dateeritud Nord Pooli börsi ajaloo kõrgeim jaanuarikuu elektrienergia hind. Tegelikult oli see ka loomulikult kõrgem kui Soomes.  

Meie küsimus oli laiemas kontekstis, et härra Sutt peab transformeeruma veebruarikuiseks või jaanuari lõpu seisuga meie valitsuse liikmeks, milliseid meetmeid valitsus leevendamiseks hinnašoki puhul kavandab. Aga küsimused on konkreetsed, laiemalt, et milliseid muutusi peab minister vajalikuks elektriturul, et tagada konkurentsivõimeline ja prognoositav elektri hinna tase. Milline on käesoleval aastal jõustunud uute regulatiivsete tasude ja uute hinnakomponentide kogukoormus elektritarbijatele? See on nüüd keskne küsimus. Ma palun härra ministril vastata ka kvantitatiivsete näitajatega. Nii et see on siis kogukoormus, ma eeldan, nominaalsummana.

Ja on ka küsimus selle kohta, millest oli tingitud Enefiti osade juhitavate võimsuste turult eemaloleku põhjus. Mäletatavasti saadeti siin lausa prokuratuuri kirjad loetud aeg tagasi Enefiti ja Eesti Energia juhtide peale, et nad julgesid osa energiaplokke hoida töös täies mahus energiakriisi ajal. Küsimus on vägagi aktuaalse iseloomuga, mis puudutab meie võimsuste varustuse tagamist.  

Mul oleks härra ministrile palve veidikene laiendada seda arupärimist. Praegu on meil üks energiašokk seoses tarbimise ja elektrituru defitsiidiga, hooajaline, lõppenud. Aga nüüd me oleme keset uut globaalset kütuse- ja energiahinnašokki, mis puudutab elektrienergiat, kuna see on seotud Nord Pooli börsil gaasiga, gaasi hüppelist ja prognoosimatut hinnataseme tõusu kui ka loomulikult kütuse hinna tõusu. Valitsus on praegu oma kevadise majandusprognoosi aluseks võtnud Brenti hinnataseme – minu andmetel, härra Sutt saab korrigeerida – 97 dollarit barrelist. See tähendab üle 2 euro ja 15 kõrgemat mootorikütuse hinda keskmiselt aasta lõikes. See on nii-öelda baasstsenaarium. Ja nüüd on tegelikult loomulikult ka riskistsenaarium, kas valitsus on – teie olete energeetikaminister – arutanud seda riskistsenaariumi, mis puudutab kütuste hinna taset, ja millised on valitsuse vastused kütuste kõrge hinna taseme jätkumisele ja ka võimalikule tõusule. 

Kas valitsus on selle riskistsenaariumi koostanud ja milliseid meetmeid valitsus ette näeb? Siin on praegu meile tulnud uudis selle kohta värskelt, eks ole, erinevatest riikidest tuleb, viimane uudis laekus Lätist, et Läti kavatseb langetada allapoole Eesti mootorikütuse taset diisli hinda, mis toob omakorda kaasa tõenäoliselt kaubanduse ülekandumise. Kas valitsus on selle riskistsenaariumi koostanud ja selle valguses mis hinnahorisondist valitsus kavatseb muudatusi teha? Sest praegu meil pole mõtet rääkida sellest, et 12 kuuks lükati edasi energiakandjate aktsiisi tõus 2027. aasta 1. jaanuarile. See ei leevenda kuidagi kehtivat olukorda, eks ole. See ei süvenda täiendavat hinnašokki, kuid see ka ei tasakaalusta. Kui on kriis selle hinnašoki puhul, siis küsimus on, milline on valitsuse diagnoos praegu ja millised on meetmed selle korrigeerimiseks. 

Ma möönan, et arupärimise kirjalikkus osas seda ei olnud, aga olgu see siis minupoolne Brežnevi pakike või tasakaalustus selle loogikaga, et veebruari algul esitatud arupärimine jõuab siia märtsi lõpul olukorras, kus toonane, mäletate, jaanuarikuust tõukuv elektrienergia hinna kriis oli vägagi akuutne. Nii et mis siin muud kui, Andres, katsume pusida ja selgust saada. Aitäh! 

Arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli energeetika- ja keskkonnaministri. Andres Sutt, palun!

Aitäh, hea juhataja! Aitäh, head arupärijad ka! Tõsi ta on, et vahepeal on meil saabunud kevad ja kevad peegeldub ka elektrihindades. Nii et selle koha pealt on jõudnud asjad õigele rajale. Aga ma alustan ikkagi vastates nendele küsimustele, mida lugupeetud arupärijad küsisid. 

Esimene neist puudutas seda, milliseid meetmeid kavandab Vabariigi Valitsus hinnašoki leevendamiseks. Ja nii nagu juttu juba siin natuke oli, konteksti loomiseks: jaanuarikuu oli viimase veerandsaja üks kõige külmemaid. Kuu keskmine temperatuur oli –7,8; aasta enne või möödunud aastal või ülemöödunud aastal 1,5 kraadi miinust. Aga külm oli kogu piirkonnas, ei olnud ainult Eestis, oli samamoodi Põhjamaades. Ja seetõttu oli ka elektrienergia nõudlus rekordiline. 

Kõik see tähendas ka kõrgeid börsihindu. Eestis oli jaanuaris 154 eurot, sisuliselt sama hind oli ka veebruaris. Ja ka Soome hind oli sellel perioodil tavapärasest kõrgem, 117 eurot megavatt-tunni kohta. Nüüd, nii nagu ma mainisin, märtsis, kui päikest ja tuult on rohkem, siis on tänase päeva seisuga kuu keskmine hind langenud 59 eurole megavatt-tunni kohta. Ehk me oleme päikeselistel tundidel ja päevadel tootnud nii palju energiat, kui palju me ise tarbime, ja on olnud aegu, kus me ka eksportisime. Nii et selles vaates on investeeringud kohalikku elektritootmisse olnud igati mõistlikud. Kõrge nõudluse vastu saabki ainult suurema pakkumisega ehk meil peab olema Eestis rohkem elektritootmist. 

Selleks, et oleks tagatud ka varustuskindlus, on loomulikult vaja juhitavaid tootmisvõimsusi ning samamoodi rohkem puhtal energial baseeruvaid tootmisvõimsusi. See on ainuke viis, kuidas saab keskmist turuhinda allapoole tuua. Juhitava elektri ehk juhitavate võimsuste turule toomisega on selle aasta algusest rakendatud saartalitluse meede, millega on Eesti turul 1036 megavatti, olemasolevad juhitavad elektrijaamad, mis aitavad lõigata elektri hinna tippe, aga mis kindlasti ei ole mõeldud püsivaks elektritootmiseks. 

Teiseks, Elering viis eelmine aasta läbi sagedusreservide hanke, millega tuleb 2028–2030 juurde 236 megavatti uut võimsust, millest 186 megavatti on gaasielektrijaamad ja akusid on täiendavalt 50 megavatti. 2035. aastaks on kokku vaja juurde umbes 1000 megavatti uusi juhitavaid võimsusi ja nende võimsuste loomiseks on koos Eleringiga ettevalmistamisel järgmised hanked, millega järk-järgult vajalik maht juhitavaid võimsusi hiljemalt 2035. aastaks peab olema ka hangitud. Ja loomulikult see maht sõltub iga-aastasest varustuskindluse analüüsist ja hinnangust ning võib liikuda nii üles- kui ka allapoole. 

Selleks, et oleks rohkem taastuvenergiat, on tehtud ka mitu asja. Esiteks, riigimaade enampakkumised. Teiseks, möödunud reedel alla kirjutatud kuues taastuvelektri vähempakkumine. Samamoodi töötame finantsmeetmega suuremahuliste investeeringute, mille alla käib ka pikaajaline salvestus, tuumaenergia ja meretuul, turule aitamiseks. Ja viimasena, tuulehoo preemia kohalikele omavalitsustele ehk planeeringute kinnitamisel ja ehitusloa väljaandmisel on kohalikul omavalitsusel võimalik alates 1 miljonist saada ühekordset preemiat, millele järgneb juba tuulepargi püstitamisel iga-aastane taluvustasu. Ehk tegelikult annavad kaks kombineerituna asja päris hea finantsvõimenduse kohalikele omavalitsustele. 

Laiemas pildis ka valitsuse otsus aktsiisitõusudest ärajätmiseks selle aasta mais, mis pidid jõustuma, asetub ilusti siia pilti ja kindlasti aitab ka see hinnasurvete vähendamisele kaasa. 

Teine küsimus puudutas Enefit Powerit, kui palju neid juhitavaid võimsusi 2026. aasta jaanuaris turul oli ja mis oli osa juhitavate tootmisvõimsuste eemaloleku põhjus. Üldiselt on nii, et kolmel energiaplokil oli see kasutus praktiliselt 100%, kahel oli ligi 90, kaheksas energiaplokk oli 72 ja Auvere oli 27. Kokku 83,6% oli nendest tootmisseadetest töövalmis. Ja Auvere jaama rikkepõhjus oli soojusvaheti, mis põhjustas ka jaama turult eemaloleku alates 7. jaanuarist, veebruaris. Alguses saadi jaam korda ja on ka seni turul osalenud. 

Kolmas küsimus puudutas käesoleval aastal jõustunud regulatiivsete tasude ja muude hinnakomponentide kogukoormust elektritarbijatele. Sellel aastal tuli juurde kaks tasukomponenti: esiteks, varustuskindluse tasu, mis on 7,58 eurot megavatt-tunni kohta, ja teiseks, bilansihalduskulu, mis on 3,73 eurot megavatt-tunni kohta nii tootjale kui ka tarbijale. 

Nüüd, selle arvestusega, et börsihind oleks 80,4 eurot megavatt-tundi, mis oli eelmise aasta keskmine, on keskmine lõpphind nende tasude ja tasudeta järgmine. Elektri hind, nii nagu ütlesin, oli möödunud aastal 80,4, võrgutasu oleks megavatt-tunni kohta 4,6, taastuvenergia tasu 8,4, aktsiis 2,1, varustuskindluse tasu 7,6 ja bilansi aluskulu 3,7, käibemaks 25,6. Nii et kokku 132,4. Nüüd, ilma nende kahe tasuta oleks kokku summa 118,4 ehk 11,8% madalam. 

Sellel tasul on kaks põhjust. Esimene, väga strateegiline, ma usun, et ka arupärijad sellega on igati päri, on see vajalik selleks, et me oleksime seotud Euroopa, mitte Venemaa sagedusalaga. Nii et see on üks põhjus. Teine on vajalik selleks, et põlevkivijaamad püsiksid turul, sest muidu nende kõrge hinna tõttu nad seda lihtsalt ei teeks, senikaua kui meile tulevad järgmised juhitavad võimsused. 

Neljas küsimus: milliseid muutusi peate vajalikuks elektriturul, et tagada konkurentsivõimeline ja prognoositav elektri hinna tase tulevikus Eesti elektritarbijatele? Esiteks, me peame tootma rohkem elektrit ise. Möödunud aastal importisime ligi 40% tarbimisest. Praegu on kõrge hinna peamine põhjus olnud liiga väike kohalike tootmisvõimsuste maht, mida näitas väga ilusti jaanuar, veebruar ja märts, kui meil oli piisavalt võimsust, et katta oma nõudlus, olid hinnad hoopis teises suurusjärgus. 

Selle vähendamiseks on kõige kiirem tee maismaatuule arendamine. TalTechi arvutuste kohaselt on Eesti jaoks majanduslikult kõige soodsam, kui 70–80% tuleb päikesest, tuulest ja biomassist. Päikesevõimsusega on juba praegu hästi, see on turul olemas ja märkimisväärselt lisandunud. Et selle suhteni jõuda, oleks vaja veel 100–110 suurt tuulikut, mis on kindlasti tehtav ja mille tulemusel ei ole kogu maa kaetud tuulikutega. Seetõttu sai ka kuues vähempakkumine välja kuulutatud. 

Teiseks on vaja ka juhitavaid tootmisvõimsusi, mis tagavad elektri olemasolu siis, kui tuult ja päikest napib. Selleks on vaja aastaks 2035 kokku 2100 megavatti juhitavat võimsust, mis realistlikult ei saa olla uued põlevkivijaamad, sest põlevkivijaama rajamine on ligikaudu viis korda kallim kui sama võimsusega gaasijaama ehitamine. Ja gaasijaamad on eelkõige mõeldud varustuskindluse tagamiseks, mitte elektri hinna püsivaks allatoomiseks, sest varustuskindluse tagamisel täidavad nad just kiiresti reageeriva, kiiresti käivituva, töökindla ning sobiva süsteemi tasakaalustamise tagamiseks. Ja esimesed gaasijaamad, nagu mainisin, valmivad 2028–2029. Aga siin, nii nagu juttu oli, tuleb ka järgmiste hangetega edasi liikuda. 

Kolmandaks, salvestusvõimsuste kasvatamine. Akupargid ja muud salvestuslahendused aitavad vähendada tipuhindu, tasakaalustada tootmist ja tarbimist, kasutada paremini ära taastuvenergiat. Eestis on juba valminud 200 megavatti salvestust Kiisal ja Arukülas ja tuleb veel juurde. Nii et ka salvestuse turg areneb meil ilusti. 

Neljandaks, rohkem pikaajalisi hinnasignaale ja investeerimiskindlust loovaid lahendusi, olgu selleks pikaajalised ostu-müügilepingud või riiklikud finantsmeetmed strateegiliste suurinvesteeringute toetamiseks, eriti just pikaajalise elueaga strateegiliste investeeringute puhul, nagu meretuul, tuumaenergia või pumphüdro. Ka siin on töö sellesama finantsinstrumendiga käimas, koos EIS-iga, et need projektid jõuaksid sobival ajahetkel investeerimisotsuseni. Sama loogika kehtib muidugi tuumaenergia puhul. Selleks, et tuumaenergiat saaks Eestis arendada, on vaja kõigepealt õigusruumi, regulaatorit. Selleks sai 19. märtsil valitsusest Riigikokku edastatud ka tuumaenergia ja -ohutuse seadus, mille esimene tutvustamine ja arutelu majanduskomisjonis on juba homme. 

Viiendaks, planeeringud ja loamenetlused. Peaasjalikult on tuuleparkide puhul ajagraafikust maasoleku põhjusteks nii keskkonnamõjude hindamine kui ka täiendavad uuringud ja kohalik otsustusprotsess volikogude tasemel. Kui me soovime stabiilsemat ja odavamat elektri hinda, siis tuleb aidata nendel otsustel kiiremini sündida. Ja ka siin seesama tuulehoopreemia, millest oli juttu, et kohalikud inimesed saaksid kasu mitte siis, kui tuulikud on püsti ja toodavad elektrit, vaid juba alates planeeringu kinnitamisest ja ehitusloa väljaandmisest. Need kaks kombinatsioonis annavad, ma arvan, päris hea hoo. 

Kuuendaks, võrk, välisühendused, nii sisemised võrguühendused kui uued ühendused väljapoole, nagu Estlink 3 ja Eesti-Läti neljas, varustuskindluse, aga ka turu paindlikkuse ja hinnatippude leevendamise vaates. Aga ühendused üksi ei taga meile püsivat konkurentsivõimelist hinda, selleks on ikka vaja kohalikku tootmist. 

Seitsmendaks, Eesti ettevõtete konkurentsi toetamine konkurentsivõimelise lõpphinna kaudu. Ja siin on ka selge, et kui me börsihinda kiiresti mõjutada ei saa, siis saab vähendada mõningaid lõpphinna komponente, näiteks suurtarbijatele kavandatud taastuvenergia tasu vähendamist kuni 85%, mis aitab just nendes sektorites hinnasurvet leevendada, kus elektrikulu määrab otseselt konkurentsivõime. Ehk ka eelnõu, mida te täna siin Riigikogus arutasite. Samuti kaalume võrgutasude suuremat või targemat diferentseerimist suurematele ja võrgu mõttes efektiivsematele tarbijatele. 

Aga põhisõnum on lihtne. Kui Eesti suudab ise toota rohkem elektrit ja süsteemi paindlikumaks muuta, siis oleme vähem sõltuvad impordist, kaasa arvatud fossiilsete kütuste impordist, ning elektri hind muutub nii madalamaks kui ka prognoositavamaks. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Te väidate, et rohelise energia rohkus toob meile odava elektri. Kuid vaatame statistikat. Aastal 2020 oli elektri keskmine börsihind Eestis 33 eurot megavatt-tunni kohta, aastal 2025 juba 80 eurot. See tähendab, et elekter kallines 139%. Samal ajal on taastuvenergia osakaal kogutarbimises markimisväärselt kasvanud. Kui aastal 2020 oli see 28%, siis aastal 2025 moodustas see juba 68% kogu Eesti toodetud elektrist. Kas teile ei tundu, et statistika lükkab täielikult ümber teie väited odava rohelise energia kohta?

Aitäh, hea küsija! Kindlasti ei tundu. Aastal 2022 oli keskmine elektri hind Eestis 192,82 eurot megavatt-tunni kohta, 2023. aastal 90,79; 2024. aastal 87,27; 2025. aastal 80,39. Ehk tegelikult energiakriisist alates 2022. aastal on uute tootmisvõimsuste lisandumisel tulnud Eestis kogu aeg elektri hinda alla. Jaanuaris-veebruaris, kui oli ilm külm ja päikest praktiliselt ei olnud, tuult oli ka, nii nagu oli, olid elektri hinnad palju kõrgemad. Märtsis, kui päike paistab, ka tuult on, siis, nii nagu ma ütlesin, on keskmine hind 59 eurot siiamaani megavatt-tunni kohta. On olnud tunde, kus me ekspordime. Nii et taastuvenergia toob kindlasti elektri lõpphinna alla. Kas taastuvenergia üksi on lahendus kogu elektrisüsteemi jaoks? Kindlasti mitte, selleks on vaja juhitavaid võimsusi. Ja pikas perspektiivis on see kindlasti väga oluline komponent, eriti just päikesevaesete ja tuulevaikse aegade jaoks tuumaenergeetika. See annab baaskoormuse, mis annab meile ka kindluse, et elektri hind tervikuna on konkurentsivõimeline.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Teie vastustes kõlas kõige rohkem maismaatuuleenergia ja gaasijaamad, mis on ka võib-olla õige. Aga kujutame nüüd ette sellist olukorda, kus lahekriis tundub meile lapsemäng. Ja gaas on sellise hinnaga ja nafta on sellise hinnaga, et oleks odavam isegi bensiini teha samast põlevkiviõlist. Seda on ka võimalik teha. Võib ju juhtuda niimoodi! Kas meie energiajulgeoleku vaatevinklist ei oleks mõttekam ka rõhku panna meie maavarale – see, mis meie jalgade all vedeleb, meie põlevkivile ja põlevkivielektrijaamadele? Ma saan aru, et see kõlab nagu, et mis te siin ikka selle põlevkiviga jamate kogu aeg, aga see on ju meie energiajulgeoleku tagamine.

Aitäh! Põlevkivienergeetika elukaare pikkuse määrab ära see, kui kaua on võimalik kasutada põlevkiviõli laevakütuse segamiskomponendina. See on see, kuhu läheb põlevkivisektori eksport. Põlevkivist elektri tootmisel kindlasti perspektiivi ei ole, välja arvatud olemasolevad jaamad, mida me kasutame juhitavate võimsuste tarbeks. Ja ma ütlen siin ka põlevkiviõli kohta ära, et kõik põlevkiviõli tootvad ettevõtted saavad tasuta CO₂ kvoote, see aitab ka põlevkiviõlil püsida konkurentsivõimelisena maailmaturul. Kui kaua, seda näitab aeg, näitab ka nafta hind, mis muidugi praegu on kõrge, aga igasugune sõjaline konflikt ei ole mitte kunagi jätnud energiahindu püsivalt kõrgele. Need on alati tulnud alla, küsimus on ainult, millise kiirusega. Pikaajaliselt määrab fossiilsete kütuste hinnatrendi see, kui kiiresti minnakse üle puhtale tehnoloogiale. 

Gaasi puhul on tõsi, et gaasi me impordime ka gaasijaamade jaoks, aga samal ajal investeeritakse aktiivselt kohaliku biometaani tootmisse. Nii et ühel hetkel me saame kindlasti rääkida ka sellest, et me saame asendada vajaduse korral imporditud gaasi biometaaniga, mis on kohalikku päritolu. Nii et suures pildis minu hinnangul liiguvad asjad energeetikas õiges ja terviklikus suunas.

Lauri Laats, palun! 

Aitäh! Lugupeetud minister! Mis puudutab biometaani, siis seda Eesti riigis kahjuks palju ei toodeta. Eks sellel on oma võimekus ka ja kuskil ka piir. Valdavalt praegu kõik, mida toodetakse, ostab ka Tallinna Transpordi AS-i ära, ja kui tuleb jaamu juurde, siis on mahtu seda veelgi osta. Nii et ei ole mõtet rääkida sellisest väikesest mahust, et see peaks asendama meie gaasi, mida me praegu impordime. See on üks pool. 

Teine pool. Te mainisite ühes intervjuus, et tõesti, talv on külm ja … Teie sõnad: varsti on suvi ja päike hakkab paistma ja siis küll paremaks läheb ja arved lähevad ka väiksemaks. No see ongi tõenäoliselt Reformierakonna üldine poliitika. Aga nüüd tuli teine probleem juurde: Pärsia lahe sõda ja kõik need riigid, mis on seotud, üleüldine probleem, mis tõstis kütuse hindu. Kas te olete valitsuskabinetis juba arutanud seda või olete viimas mingisuguse lahenduse, kuidas siis selle perioodi ajal, kui meil hinnad on kõrged ja sõda käib ja me ei tea, kui kaua see seal kestab, Eesti inimesel oleks see kütus mõistliku hinnaga kättesaadav? See ju, saate aru, mõjutab kogu majandust.

Aitäh küsimuse eest! Ma alustan ikkagi biometaani ja gaasi teemal. Gaas Eestis, ükskõik kas ta on biometaan või ta on LNG, ei ole mõeldud elektri tootmiseks püsivalt, näiteks nii, nagu ta on Itaalias, kus väga suur osa toodetud elektrist tulebki gaasijaamadest. Loomulikult, Itaalias hinnad tõusid märkimisväärselt märtsis võrreldes veebruariga, samal ajal meil hinnad sulasid märtsis võrreldes veebruari ja jaanuariga. Ehk elektri vaates kõige kiirem, kõige efektiivsem viis toota elektrit on taastuvatest allikatest. Aga süsteem tervikuna vajab nii juhitavaid võimsusi kui ka baaskoormust ja nende jaoks on erinevad lahendused. Juhitavate võimsuste jaoks on kindlasti gaasijaamad ja salvestus samamoodi. Baaskoormuse jaoks on tuumaenergeetika kindlasti oluline lahendus, millega tegelevad ka teised riigid. 

Mis puudutab praeguseid kütuse hindu, siis just nimelt sel põhjusel sai ära jäetud ka kavandatud aktsiisitõus. See kindlasti avaldab mõju. Samamoodi on Eesti ühinenud Rahvusvahelise Energiaagentuuri otsusega lasta välja täiendavaid kütusevarusid turule. Need meetmed kõik kogumishindu mõjutavad. Finantsmaailmaga kursis olevana julgen öelda seda, et hinnavolatiilsus on praegu ülisuur. See võib liikuda 10 dollarit ühele ja teisele poole päris kiirelt. Ka enne, kui ma siin vastama asusin, oli nafta hind juba korraks kukkunud allapoole 100 dollarit barreli kohta. Nüüd on see natukene peale 100 dollarit. Ja samamoodi on gaasiga. 

Nii et kõik sellised pakkumispoolsed küsimused, kaasa arvatud näiteks gaasi puhul, on selge, et LNG, mis on olnud eksporditud Katarist, on läinud suuremas osas Aasiasse, mitte Euroopasse. Meie sõltuvus LNG-st on palju rohkem seotud Ühendriikide ja Norraga. Ja samamoodi näiteks bensiini puhul on Euroopa palju paremas seisus kui diisliga, sest rafineerimistehased bensiini jaoks on siin, diislit peab suures osas importima. Nii et kõikide nende pakkumispoolsete küsimuste või piirangute tulemus on jah lühiajaliselt kõrgem hind, aga päeva lõpuks seda hinda ei kontrolli mitte ükski valitsus.

Urmas Reinsalu, palun!

Ma nüüd ei saa aru, anna andaks, Andres, et ühelt poolt ütled, et Eesti vedelkütusevaru müüki panemisel on mingi mõju. Vedelkütusevaru agentuuri juhatuse liikmed kinnitavad, et mingit mõju ei ole, maailmaturu hinnaga pannakse müüki. Ma ei tea, nüüd sa ütled, et sellel on mõju. Teiseks, sa ütled, et mõju on sellel, et juba aktsiisitõus jäetakse ära. Olemasolevale kütusekriisile ei ole sellel ju mingit mõju, mis puudutab leevendamist. 

Mu küsimus on, et kui meil on ühine diagnoos, siis kuidas sa praegu seda kütusekriisi diagnoosid. Anna oma käsitlus sellele. Tähendab, kui tõsise kriisiga ka varasemate energiakriiside ajaloos tegemist on. Tegelikult on ju küsimus, et kui on kriis, siis see ongi ettemääramatus. Sa ütled, et keegi ei tea. Ja siis ongi nagu Smuuli "Suvitajad", et oleme seal laudalakas nagu Kohviveski, eks ole, et me ei tule alla, matke mind koos laudaga. Küsimus ongi ju praegu selles, kas meil riskistsenaariumid on välja töötatud ja mis indikaatoritasemest alates käivituvad mingisugused stabilisaatorid või amortiseerivad tegevused, mis riigisiseselt kasutuses on. Kas see on välja töötatud või üldse on valitsusel niisugune ülesanne püstitatud või me oleme tegelikult seal nii-öelda praeguse käsitluse järgi laudalakas?

Aitäh, hea küsija, värvika küsimuse eest! Kõigepealt see, mis puudutab Eesti Varude Keskuse panust kütuseturule. Loomulikult, eraldivõetuna on see väike, aga see eraldivõetuna samm oli üks ühistest sammudest, mida tegi Rahvusvaheline Energiagentuur selleks, et rahvusvaheliselt kütuseturgu stabiliseerida. Selle mõju, selle sammu mõju – kogu sammu, Rahvusvahelise Agentuuri sammu mõju – oli üsna piiratud ja ka põhjusel, et konflikt või sõda eskaleerus. See omakorda näitab kontrollimeetmete keerukust.  

Aga nüüd see, mis puudutab kriisistsenaariumeid, siis kõige olulisem on tagada, et oleks tagatud varustuskindlus. Ma tuletan meelde aastat 2022, kui näiteks gaasi puhul ei olnudki selge, kas meil on see gaas olemas, mitte see, mis see gaas maksab. Ja praegu on varustuskindlus kõikide – kui hea küsija nüüd kuulab ka – energiakandjate vaates tagatud ja nii ta peabki olema. Mis hinnaga? Hind kujuneb turul. Mida kiiremini see konflikt laheneb, seda kiiremini turg normaliseerub. Kui konflikt kestab kauem, mis on ka reaalne, siis on samamoodi selge, et tekivad alternatiivsed kanalid selleks, et hind uuesti stabiliseeruks. Sest peamine põhjus praegu ei ole mitte nafta pakkumises, vaid rafineerimisvõimekuses.

Mart Maastik, palun!

Aitäh! Hea Andres! Sa siin rõõmuga rääkisid, et kevad on tulemas nüüd ja et energia hinnad langevad. Aga samas sa ütled seda, et just on vaja veel lisaks toota juurde päikese- ja tuule-, eriti just tuuleenergiat. Teatavasti siis, kui talvel on kõige rohkem seda energiat vaja, siis meil ju tegelikult ei ole ei tuult ega päikest. Ja nüüd suvel või, ütleme, soojemal ajal, kui on tuul ja päike, siis juba elektrienergia hinnad lähevad sisuliselt vahepeal nulli. Nüüd tahetakse sinna lisaks tuua veel tuumaelektrijaam, kui see ka veel töötab ja kui nüüd veel lisaks need 100 tuulikut töötavad, siis sel ajal võib elektri hind nullis olla. Aga ülejäänud ajal, sellel kõige raskemal ajal, talvisel ajal, ikkagi meil ei jätku energiat ja meie energiahinnad on kõrged. 

Ja nüüd küsimus siis. Kui sa siin ütlesid, et on tuulehoo preemia, siis äkki võib-olla oleks mõistlik niisugune talvine päikesekiire preemia välja pakkuda? Äkki vanaemal saadab siis päikest rohkem, siis on kõik mured murtud.

Aitäh! Looduses käivad asjad omasoodu. Kevad on käes ja kevade saabumine hea uudisena peegeldub ka meil elektri hinnas. See mure, et äkki meil jääb elektrit üle ja pole seda kuhugi panna, on kindlasti alusetu, sest ka praegu me oleme eksportinud elektrit Soome, kui meil on endal rohkem olnud, või vahepeal teistpidi ka lõuna poole. Nii et ma selle pärast muretsen küll kõige vähem, et meil jääb elektrit üle. See leiab kindlasti rakenduse mõnes meie naaberriigis või naaberriigi naaberriigis – mitte idast rääkides, vaid ikka põhja või lõuna suunal. 

Nüüd, talvel on tuumajaamal väga oluline roll, kui seadus vastu võetakse ja tuumajaama ehitamiseni jõutakse. Just nimelt talvel on see periood, kus tuumajaam suudab pakkuda baaskoormust. (Hääl saalist.) Töötab ka suvel ja leiab ilusti rakenduse Eestis. Meil on 40% praegu elektritoodangust puudu võrreldes sellega, mis me tarbime, ja tarbimine kasvab. Nii et ma ütleksin, et see on turg, kus tootmine on defitsiidis, ja kui tootmist tuleb juurde, siis saame me ka konkurentsivõimelised ja paremad hinnad.

Henn Põlluaas, palun! 

Aitäh! Ma tsiteerin, mis sa paar päeva tagasi Postimehele ütlesid. "Viimase 25 aasta üks külmemaid talvesid näitas, et soodsat energiat on puudu terves regioonis. Kõige kiirem ja odavam viis Eestis rohkem soodsat energiat toota on rajada maismaatuuleparke." No tänagi väitsid sama.  

Aga paraku siin ei ole mingit loogikat, sellepärast et kui me nüüd 100 tuuleparki juurde teeme, siis on need jaanuaris ja veebruaris ikka täpselt samamoodi seisvad tuulepargid, nii nagu kõik ülejäänud. Aga tegelikult tahan küsida hoopis seda. Kogu aeg räägitakse inimestele, et taastuvenergia on kõige soodsam ja parem, elektri hind on jube väike, aga samas ei räägita sellest koguhinnast. See on tarbija petmine, sellepärast et sinna tulevad ju juurde veel igasugused püsienergiajaamad, võrgu juurdeehitamised, salvestid, mis iganes, siin on 14–15 miljardist juttu olnud, ja taastuvenergia tasud. 

Teie aeg! 

Inimesi ei huvita ju tegelikult see, kui elektrienergia on arvel ainult väike osa, aga ta peab kordades rohkem kõige muu eest maksma, nii otse kui ka kaudselt.

Aitäh, hea küsija! Elektriarve tervikuna kokku on kindlasti väiksem, kui elektri hind on madalam, mitte kõrgem. See on, ma arvan, üsna lihtne matemaatiline tehe. Samasuguse koguse tarbides on võrgutasud ja muud tasud ju muutumatud. Ja kui elektri hind on megavatt- või kilovatt-tunni kohta madalam, siis on ka koguarve selle võrra väiksem, mitte vastupidi. 

Ja koguhinnast oleme me kogu aeg rääkinud näiteks energiamajanduse arengukavas. Energiamajanduse arengukava seab eesmärgiks koguhinna võrdluse, mitte elektrihinna võrdluse, ja koguhinna võrdluse kõikides tarbijagruppides. Me just nimelt keskendume sellele, et kõik tarbijagrupid saaksid konkurentsivõimelise hinna. Ja väiketarbijate puhul on see juba praegu niimoodi. Suurtarbijate puhul on see koht, kus me eriti Soome ja Rootsiga võrreldes oleme kallimad. Ja selle tõttu seesama eelnõu, mida Riigikogu praegu arutab, mis puudutab taastuvenergiatasude diferentseerimist elektrimahukate tootmistele, aitab täpselt selle probleemi lahendamisele kaasa. Taastuvenergia tasu on ajas vähenenud, juba praegu on ta 30% madalam, kui ta oli tipus. 

Ja viimasena oli küsimus sellest, et tuulepargid talvel seisavad. Ei, nad talvel ei seisa. Kui tuul puhub, siis töötab tuulepark ka talvel ja kõik tuulepargid on talvel toodangut andnud. Nii et mida mitmekesisem on meie portfell, seda parema hinna me saame ja seda paremini on tagatud ka meie varustuskindlus. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Ma küsin niimoodi. Vahepeal tuli siin üks ettevõtja, Taavi Madiberk, välja üsna hullu ideega, kuidas tagada Eesti julgeolek ja samal ajal ka majanduslik mõnus elu, kaasa arvatud energia koha pealt. Üks tema ettepanekutest oli sellise Zaporižžja-suguse tuumajaama ehitamine näiteks prantslaste abiga, et me oleksime kasulikud suurtele, kellel on võimalik meid kaitsta, aga me saaksime ka energiat müüa nendele, kes seda vajavad – Saksamaa, Prantsusmaa ja nii edasi. Mis sina sellest arvad, kas sellise jutuga peaks hullumajja minema või võiks seda ka tõsiselt arutada diilina Eesti julgeoleku ja Eesti riikluse säilimise koha pealt? Hiiglasliku tuumajaama, Zaporižžja jaama ehitamise kusagile Eestisse.

Aitäh! Tuumaenergeetika on kindlasti strateegiliselt oluline. See on ka põhjus, miks me oleme väga palju teinud koostööd just prantslastega nii seaduseelnõu ettevalmistamisel kui ka näiteks uurinud neid võimalusi, kuidas saab kasutatud tuumakütust ümber töödelda Prantsusmaal, kus on väga pikaajaline kompetents selles valdkonnas. Igasugused investeeringud, mida me suudame siia meelitada ja mis tulevad meie liitlaste juurest, toetavad Eesti julgeolekut. Selles vaates on Taavi Madibergi ideel kindlasti kaalu. Tulenevalt meie võrgu suurusest või, õigemini, selle väiksusest sihuke klassikaline Zaporižžja-tüüpi tuumajaam siia lihtsalt ei mahu. Küll mahub meile ilusti väike modulaarne reaktor, mida tegelikult ka arendaja, antud juhul Fermi Energia näol, on plaaninud, on juba eriplaneering algatatud. Ma usun, et kui me siit Riigikogust saame seaduse ka läbi, siis oleme loonud need eeldused, et Eesti saaks tuumaenergiat arendada. Ma arvan, et sellega oleme astunud ka julgeoleku vaates, energia ja muidu laiemalt julgeoleku vaates olulise sammu edasi.

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma saan teie vastusest aru niimoodi, et te näeksite, et enamik elektrienergiast tuleks meil taastuvenergia allikatest. Aga paraku, kuna tuul kogu aeg ei puhu ja päike kogu aeg ei paista, siis te mainisite ka varustuskindlust ja ütlesite, et gaasijaamad tagavad varustuskindluse. Aga ma küsiksin teie nägemust selle kohta, kumb oleks varustuskindluse mõttes Eesti jaoks parem, kas gaasijaamad või põlevkivijaamad, arvestades, et gaasi puhul me siiski ka gaasiga varustatuses sõltume teistest, aga põlevkivi on meil endal olemas. Kumba varustuskindlust te suuremaks peate ja kumba eelistate?

Aitäh! Põlevkivijaamad, olemasolevad, täidavad ka praegu varustuskindluse tagamisel olulist rolli. Ilma nendeta oleks meil palju keerulisem. Nüüd tulevikus, nii nagu ma vastasin, ükski investor ei investeeri viis korda kallimasse varasse, kui sama tulemus on võimalik saavutada viis korda odavamalt. Põlevkivielektrijaama häda on lihtsalt selles, et maksumuse vaates on ta umbes viis korda kallim, kui analoogne gaasijaam oleks megavati kohta. 

Ja teiseks, nii nagu me Auvere jaama põhjal oleme näinud, tema on meil sihuke valiv, ta töötab siis, kui sobib temale, mitte siis, kui alati vaja on. Auvere jaama töökindlus oli ka kõige madalam selle viidatud kuu jooksul. Nii et põlevkivijaamadel on kindlasti ülemineku roll, aga tuleviku vaates uusi põlevkivijaamu ma ei kujuta ette, et keegi hakkaks ehitama, see ei ole majanduslikult lihtsalt ratsionaalne. 

See, et meil oleks võimalikult konkurentsivõimeline elektri hind, tuleb kokku ikkagi erinevatest komponentidest. See ei ole ainult taastuvenergeetika. Jah, taastuvenergeetika on hinda alandava mõjuga, kuniks toodetud elektri osakaal jõuab 70–80%-ni ja seal sees on ka lisaks tuulele ja päikesele biomass. Aga sealt edasi oleks see mõju kas neutraalne või isegi negatiivne. Nii et sellepärast meil on vaja ka juhitavaid võimsusi, salvestust ja sellepärast sobib meie energiaportfelli väga hästi ka tuumajaam.

Suur tänu! Hea kolleeg Henn Põlluaas, ma ei saa teist küsimust teile anda, sest arupärimisel saab Riigikogu liige esitada vaid ühe küsimuse. Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. 

Aga järgnevalt avan läbirääkimised ja esimesena palun siia Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Urmas Reinsalu. Palun! (Kõneleja küsib ka lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun! 

Oi, kallis Andres! Me kuulsime kõigest, mis maailmas mõnda huvitavat on, aga arupärimise sisust ei kuulnud. See ei ole etteheide, aga anname, küll sa saad hiljem vastata äkki. 

Me kuulsime seda, et valitsus ei ole vastu, kui ehitatakse tuumajaam, aga valitsus ise seal juhtrolli ei kavatse võtta. Meretuuleparke on vaja, plaanitakse seda finantsmeedet, päikeseparke on vaja. See on siis, ütleme, energiaportfell, otsekui peaks olema. Aga tegelikkuses ehitatakse hoopis gaasijaamu. See on ausalt öeldes määramatus – segadus, mis tundub, et nagu pakutakse mingisugust bufeed, Rootsi lauda, energeetilist, läbisegi kõigele. Peaasi, et ühiskonda maha rahustada. 

Mäletate, 12 kuud tagasi – mäletad, Andres? – oli ju, eks ole, geniaalne plaan, mille leppisid kokku Kristina Kallas, Lauri Läänemets ja kes see kolmas oli? Andres naerab, tuli meelde – Kristen Michal. Ta teab 2035, kui palju on. Tuleb eraldada miljardid. Ja kes selle vastu on? Kaose mees, kes tegelikult teenib vaenulike võõrriikide huvisid. See oli ju tegelik agenda. 

Nüüd on jõutud loomulikult ummikusse, on jäänud taganemislahingud ja segadus jääb kestma. Siin tuleb palju tõsist tööd teha segaduse ületamisel. Nüüd, tegelikkuses oli ju küsimus väga lihtne: kas valitsusel on meetmeid selle jaanuarikuise ajalooliselt kõrge hinnaolukorra leevendamiseks? Kogu see pakett oli olemas, et CO₂-tasusid oleks saanud kasutada, siis ministeerium oli valmis ja kinnitas, et see kõik on õiguslikult võimalik, aga lihtsalt ei soovitud, kruviti täiendavat inflatsiooni. Ja see on poliitiline valik. See ei ole okei, sellel on oma hind, eks ole, sõna otseses mõttes hind inflatsiooni kergitamisena, aga see oli valik. 

Nüüd me oleme jõudnud teisele olukorrale, mis tähendab signaali, et meil ongi määramatu hinnatase, ennekõike kütteperioodil, sisse prognoositud. Teine küsimus oli praegusest, mis on 2026. aastal ja mis on jõustunud uued regulatiivsed tasud, mis jõustuvad. Härra minister jättis tagasihoidlikkusest – hajameelsusest võib-olla – mainimata Eleringi võrgutasud, kuidas meil sellega on, 1. veebruar, 1. juuni ootavad ees Elektrilevi võrgutasud. Andres, oi-oi-oi, siin tegelikkuses on ju loomulikult veel mitmeid. Ja lisaks taastuvenergiavõrkude rajamise tasud, mis kõik pannakse ka tarbijale, eks ole. Kõik need nunnud täiendavad tasud on lisaks kogu elektri hinna 11,8%-lisele tõusule sisse kodeeritud. 

Järgmine küsimus puudutab seda üleskutset. Ma teeksin üleskutse valitsusele. Nagu ma ütlesin, me ei saanud härra ministrilt käsitlust selle praegu ülemaailmse kütuste või energia hinna kriisi küsimuses, kui tõsisena valitsus seda käsitleb. Võib-olla see oli vist esimest korda praegu sellises formaadis, kui parlamendis seda niimoodi arutati. Kui tõsine see on oma mõjult? Siin on meil olemas Rahvusvahelise Energiaagentuuri hinnang, Maailmapanga prognoos – ma arvan, et see on ka sisend valitsuse praeguse kevadprognoosi tegemisele makromajanduse raames –, finantsasutuste tuleviku hinnatasemeid kirjeldavad stsenaariumid. Ja loomulikult on siin väga palju määramatut, seda raamistab ju rahvusvaheliste suhete ja selle sõja olustik. 

Aga selles määramatuses on teada üks asi: sellel on kõikehõlmav mõju energia hinnale. Ja lisaks sellele, kui ka sündmused lahenevad ja hinnataseme, nagu ka härra minister kirjeldas, ka võidakse leida alternatiivseid transpordi- või energiakanaleid, siis on oma inerts olemas. 2023. aasta kriisil oli see inerts ligi viis kuud, isegi kui tegelikult turuolud on lahenenud, siis see inertsilt ja arvestati seda, et on ka seadmeid, maardlaid on hävitatud, kõik see võtab oma aja, et uuesti see varustustase saavutada või anda turule, ka finantsturgudele signaal. 

Ja selles olukorras, kui meil on kriis, siis me peaksime vaatama selles kriisis otsa, millised on riskistsenaariumid, ja nende riskistsenaariumide pinnalt kujundama ka oma võimalikud, lähtudes sellest, et meie mõjutamisvõime on loomulikult mitte rahvusvahelisele turule, vaid meie riigisiseselt olemas regulatiivseid erinevaid meetmeid, demokraatlikus riigis on nende kataloog vägagi piiratud, milliseid on mõtet leevendamiseks tähtajaliselt kasutada. Arvestades seda, et sellel on rahaline kulu riigieelarve positsioonile ja mingite meetmete puhul on vaieldav, kas neid üldse ongi võimalik Euroopa Liidu õiguse järgi kasutada. Nagu siin oli ka juttu, kas käibemaksuerandit ongi võimalik kohaldada lihtsalt kütuse hinna allatoomiseks, kui varem ei ole käibemaksuerandit ära fikseeritud mootorikütuste puhul, nagu mõnedes vanemates Euroopa Liidu riikides on. 

Selle pinnalt on meil võimalik niisugune kava kujundada. Ma arvan, et see on tähtis. Kui me räägime praegu 2021. aasta sügise energiakriisi õppetundidest – selle põhjus oli hinnasõda, Venemaa hinnasõda Euroopa ruumis – ja kogu rahvusvahelise turu ebastabiilsusest ka selles tõukuvalt, siis tuleb ju tunnistada, et tagasiulatuvalt, mis oli valitsuse käsitlus, ka inflatsiooniline käsitlus selle mõjul oli. Ma mäletan, et toona, 2021. aasta sügisel arutati siin, eks ole, ja siis oli, et see on lühiajaline mõju, et see inflatsiooniline mõju saab olema lühiajaline. Me võime arutada selle üle, kas täiendavad leevendusmeetmed ja kui palju need kindlasti oleksid olnud oma eelarvepositsioonilise mõjuga, aga tegelikkuses see oli see pöördepunkt tagasiulatuvalt, kus meil inflatsioon väljus täielikult kontrolli alt, kui te mäletate, eks ole, ligi 20%-line inflatsioon 2022. aasta perspektiivis. Ja sellel olid laastavad mõjud toonasest kontekstist meie majanduse konkurentsivõimele. 

Praegu me oleme olukorras, kus meie tööstus – Andres teab seda, vana tööstus- ja majandusmees – on siiamaani, töötlev tööstus 16% väiksemast reaaltootmise mahus, kui ta oli 2021. aastal, 2025. aasta lõpu seisuga. Näete, niisugune on olukord. Ja selle konkurentsi võimetustamisel oli kindlasti väga oluline element ka energias. Praegu meil suveprognoosi alusel valitsus tegutseb – hästi tegutseb või halvasti tegutseb, ilu on vaataja silmades –, aga on 3,5%-line aastane inflatsioon, eks ole. Hästi, Statistikaametit väänatakse veidikene kõrvupidi nagu Tšeburškat. Lohistab seal, ütleme, valitsus, näed, siin Andres ka naerab, eks ole, kuidas see käib. Kujutame ette, kuidas see käib, viljakuivatis tehakse seda aganaleiba. Aga küsimus on selles, ma juhin tähelepanu, et juba ka Maailmapanga analüüs näitab, et Kesk- ja Ida-Euroopa inflatsiooniline mõju, kui 100 dollarit Brenti pealt jääb keskmiseks 2026. aasta naftahinnaks, siis selle inflatsiooniline mõju on ligi 1,5%. Ligi 1,5%, näete! Järelikult kõigepealt peame tajuma ära kriisi sügavuse, erinevad stsenaariumid ja planeerima kiirelt – heas mõttes vilkalt – ka mingeid samme. Loomulikult, silmas pidades ka rahanduse jätkusuutlikkust. 

Aga see, et rahandus on ära lagastatud, ei ole vabandus. See on raskendav asjaolu. See tähendab, et tuleb ka täiendavate tasakaalustavate meetmetega rahandusdistsipliini taastada. 4,5% ei ole asi, mille üle uhke olla praegu. Oleme ausad, rahanduspolitseiliselt. Vaata, mida eelarvenõukogu ütles. Siin oli konverents paar nädalat tagasi. Nii et võtame ennest kokku. Andrese elukogemus, lasta lahti Reformierakonna poliitikast veidikene autonoomiat. Mis nad suga ikka teevad? Ega nad sind kinni ei pane. 

Aitäh, Urmas Reinsalu!

No aga kuule, Lauri, tead …

Jaa, Urmas Reinsalu, aga laske nüüd lahti sellest kõnest, sellepärast et te olete 45 sekundit üle läinud. See käib teiste kolleegide arvel.

Kena, nägemist!

Suur tänu! Järgnevalt Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Eesti elab sel aastal juba teist energiašokki üle. Alguses külm talv ning hiiglaslikud kütte- ja elektriarved, nüüd järsk mootorikütuse ja gaasi hinna tõus. Talvel ei teinud meie valitsus mitte midagi, et aidata inimestel külm talv üle elada. Näiteks Leedus ei tohi küttekulud ületada 10% pere sissetulekust. Kõik, mis läheb üle selle piiri, kompenseerib riik. Meil on pered sunnitud kütte eest maksmiseks võtma kiirlaene ja piirama ennast toidu arvelt. Sama juhtus ka elektriarvetega. Ei mingeid soodustusi, ei mingeid kompensatsioone, mitte mingit katset vähendada aktsiise, makse või muid tasusid. Kõik maksid täies mahus. Neil, kellel ei jätkunud raha arvete tasumiseks, soovitati elada toimetulekutoetusest 220 eurot kuus, mis on poolteist korda väiksem kui ametlik elatusmiinimum.  

Nüüd on puhkenud sõda Iraanis. Diislikütus maksab juba üle kahe euro ja sündmuste arengut arvestades pole see piir. Mida tegi sellises olukorras Hispaania valitsus? Vähendas mootorikütuse maksu kuni 10%-ni ja tühistas aktsiisi, mis langetas hinda 40 sendi võrra liitri kohta. Mida teeb Eesti valitsus? Ta tühistab aktsiisitõusu ja pakub end riigi päästjana. See tähendab, et tegelikku hinnalangust me ei näe ning kogu see kriis langeb taas täielikult meie inimeste õlgadele.  

Tekib küsimus, milleks on meile valitsus, kes ei suuda või ei taha oma rahvast raskel hetkel aidata. Võib-olla on aeg asendada meie ministrid tehisintellektiga. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt kolleeg Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! No jällegi ei saa me sellest ümber ega üle, et energeetika, energeetikaküsimused ja lahenduste otsimised. Kahjuks me peame tunnistama, et me oleme härra ministriga väga erinevatel arvamustel ja tõenäoliselt see nii ka jääbki kuni järgmiste valimisteni 2027, kus minister ütleb, et kõikide probleemide lahendus energeetikas on roheenergia ja natuke gaasi, tulevikus vaatame, mis me teeme tuumajaamaga. Ja kõik, mis puudutab julgeolekuaspekti, jäetakse nagu tagaplaanile. 

Aga hakkame lahkama. Siin need kuldsed mõtted või kuldsed sõnad, mis kostusid ministri suust talvel, kui need kõrgemad arved hakkasid tulema. Ühes intervjuus ütles minister välja, et küll see kevad saabub, päike hakkab paistma ja tuul puhuma, küll need hinnad lähevad ka soodsamaks. Selles mõttes ministril oli õigus. Ministril oli õigus, siin ei saa ju vaielda selle üle. Aga ta unustab kogu selle komponendi juures, et tarbija lõpphinna juures on see kõik ülejäänud, mis puudutab erinevaid makse, mida inimesed maksavad läbi arvete kinni, kaasa arvatud võrgutasud, mis ajas hakkavad niikuinii tõusma. Maksame kinni kõik, mis puudutab tugiteenuseid selleks, et see roheenergia jõuaks meile kodutarbimisse või ettevõttesse. See on võrkude kindlustamine, mahu suurendamine, kõik, mis puudutab erinevate salvestustehnoloogiate juurutamist, kogu selle võrku. Ehk see teebki kogu selle võrgutasu suuremaks koos kõikide lisadega. Miskipärast sellest poolest ei soovita rääkida. 

Küll on juba tuldud välja sellise mõistega, et ikkagi see lõpphind, ja siis hakatakse tõestama, et see lõpphind on meile ikkagi enam-vähem samaväärne, mis on ka Soomes ja teistes riikides. No see päris nii ei ole. Ja see, et meil, kui kevad saabub, tuul hakkab puhuma ja päike paistma. Jah, kevadel, tõenäoliselt ka suvel suurel määral – tuult on küll vähem, tuult puhub vähem, aga selle eest on päikest, siis, kui pilved ei ole peal. Sügisel on ka enam-vähem sarnane olukord, aga talvel see ei lahenda probleemi. 

Nüüd tahetakse kiirustades tuua turule gaasijaamad. Gaasiga on täpselt selline olukord, nagu ta on. Ja kohapeal toodetud biogaas kindlasti ei päästa olukorda, sellepärast et seda ei suudeta sellistes suurtes kogustes toota, kui meil potentsiaalne tarbimine oleks. 

Nüüd vaatame, mis toimub Pärsia lahes. See on ehe näide, et kui tekivad mingisugused probleemid, mille puhul meil ei ole kontrollimehhanismi, siis me satume jällegi halba olukorda, mis on väljendunud ka praegu energiahindades, gaasi hinnas kaasa arvatud, ja vedelkütuste osas. Ja nüüd selle baasil öelda, et tegelikult need gaasiturbiinid tuleb siia ära paigaldada ja siis see tagab mingisuguse stabiilsuse meile juhitava energia osas – jah, see on ka tõsi, mida Andres Sutt räägib, et ta mingil viisil, mingil ajal ka seda teeb, tagab juhitavad võimsused, aga mis hinnaga, see on üks pool. 

Ja teine pool, see julgeoleku aspekt, mis kogu aeg ununeb miskipärast. Seesama julgeoleku aspekt roheenergia puhul, seesama julgeoleku aspekt, mis puudutab imporditavat gaasi. Ja teiselt poolt tehakse kõik selleks, et hävitada siis see põlevkivisektor. Jah, me olemegi nii kaugele jõudnud, et sinna tulebki rohkem investeerida, kui seda oleks võinud veel oma kümme aastat tagasi teha. Me ei ole lihtsalt sinna investeerinud sellises mahus, kui me oleksime võinud investeerida. Ja need on tagajärjed, millega me tegelikult ju tegeleme. 

Nüüd, mis puudutab praegust olukorda …

Ma paluks kolm minutit juurde! 

Kolm minutit lisaaega. 

Ja ma räägin praegu olukorrast, mis tekkis seoses Lähis-Ida sõjaga ehk kütusehinnad on kallimaks läinud, väin on kinni, see on päris pikalt veel kinni. Ka täna oli meil ühes komisjonis üks selline arutelu sel teemal. Seal ei ole sellist nii-öelda ennustust, et see lõpeks siin kahe, kolme või nelja nädalaga. See on pikem protsess, mis hakkab veel kestma. 

Minu arust ei taha Eesti valitsus tunnistada, et see olukord, mis on tekkinud, on tekkinud kauemaks ajaks ja see hakkab otseselt mõjutama inimeste ostujõudlust, toimetulekut ja ka ettevõtete toimetulekut. Kui teised riigid on võtnud juba meetmed tarvitusele – siin kolleegid nimetasid ära, et Hispaania võttis 80 erinevat meedet, Itaalia langetas juba 20 päevaks diisli- ja bensiinikütuse aktsiise 25 eurosendi võrra. Ma kontrollisin selle üle, ma helistasin Itaaliasse – see väljendus otseselt ja kiiresti ka jaamade hinnas. Kohe nähti ära, et nii kui see valitsuse otsus tehti ära, kütuse hind langes. Austria võtab meetmeid ette, Horvaatia, Ungari, Portugal, Läti ja Saksamaa. Viimane uudis oli, et Rootsi langetab bensiini- ja diislikütuse aktsiise. 

Aga meile öeldakse, et meil piisab sellest otsusest, mis meil täna oli ka menetluses, ehk tühistatakse planeeritavad aktsiisitõusud. Kui teised riigid ennetavad, näevad juba ette, siis meie mingi hetk hakkame jällegi tagantjärele jooksma, siis, kui asi läheb täiesti hapuks ära. See näitabki ju tegelikult praeguse valitsuse üleüldist arusaama, mis on praegu toimumas ja kuidas see võib väljenduda meie majanduses. Teised riigid tegutsevad, meie ei tegutse. Nii see kahjuks on. 

Ja meie asi on siin kutsuda korrale ja anda tegelikult head soovitused. Ja siiralt, südamest, et, hea Andres, vii see sõnum edasi valitsusse. Sa oled pikalt finantssektoris toimetanud, teinud. Sa ju tegelikult tead, kuidas kõik need võimalikud hinnad, mis tõenäoliselt veel hakkavad siin pikalt kasvama, väljenduvad majanduskeskkonnas. Nii et teil on vaja praegu tegelikult vastu võtta otsused, mis pakuvad leevendust kogu olukorrale. Aitäh! 

Aitäh! Mart Maastik, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud kolleegid! Võib-olla mõni inimene ka veel vaatab hilisel õhtutunnil. Selge on see, et kõik need sõjad, mis siin viimase saja aasta jooksul on olnud, on suuresti energiaressursside pärast. Ükskõik kui palju ei räägita seda juttu, et üritatakse demokraatiat importida, aga reaalsus on see, et ikka seal, kus midagi energiast on võtta, sinna minnakse. Ja see tegelikult viib järjest rohkem ikkagi, minu arvates peaks viima ka meie rahvaesindajate ja eriti just praeguse valitsuse mõtted sinnapoole, et kui me energiapoliitikat pikemaks ajaks planeerime, siis seesama energiajulgeolek, mis puudutab just ka ressursse, need ressursid oleksid meil endil olemas. 

Kolm aastat, mis mina olen siin Riigikogus olnud, ma ei tea, me oleme kogu aeg üht ja sama juttu siin rääkinud, enam-vähem. Aga näed, siin just kolleeg Lauri Laats palus lausa härra ministrit, et ta viiks veel sõnumi edasi valitsusele. Ma siis ka ütlen, et tegelikult me peaksime mõtlema hakkama, ükskõik kes siin võimul on, et meil on endal olemas energiaallikas, see on põlevkivi. Ei ole mõtet rääkida sellest, et see hävitab kuidagi rohkem loodust kui mingi teine fossiilne energiaallikas. Sa pidevalt, Andres, räägid puhtast energiast. Mind ikka tõsiselt üllatab see jutt. 

Kui me räägime elektriautodest või tuulikutest, siis kõik need on ju tegelikult seotud – kas kiibid või liitiumakud või mida iganes – väga suurte energiamahukate ja just nimelt loodust reostavate kaevandamistega. Ja see pole ka mingi üllatus, et tänu sellele tohutule nii-öelda taastuvenergia buumile on ju tegelikult kaevandamine saanud hoopis teise hoo sisse ja maailmas kaevandatakse tunduvalt enam kui varem. Jah, meil võib-olla siin on puhtam õhk, aga seesama Boliivia, kus neid liitiumeid kaevandatakse, seal on tõsised reostused. Me ei saa rääkida, et see on puhas energia. 

Olulisem kõigest sellest on see, et meil oleks omaenda riigil garanteeritud energiaallikad. Praegune sõda näitab jälle seda. Ja need sõjad minu arvates ei lõpe siin ära nii ehk naa, sest võitlus ressursside eest ei kao kuhugi. On selge, et neid tuuleparke võib ka ju teha ja päikesejaamasid on ju tehtud, eks ole. Meil on ka kõik see selge, et üle 70% ei ole mõtet teha nii-öelda taastuvenergiat, juhitavat energiat on vaja vähemalt 30%. See, et me teeme tuumajaama, on kõik väga tore, aga see on tegelikult püsienergia, see ei ole ka selline, mida sa juhid. See tiksub ka sel ajal, kui seda energiat kuhugi panna ei ole. 

Kui, härra minister, sa ütlesid siin, et me müüme seda välja, siis tegelikult samas olukorras on ju ka meie naabrid, ehk ka neil on päike ja tuul samal ajal. Me välja müüme, me müüme nullhinnaga sisuliselt. Veel kõige hullem on selle asja juures see, et sel ajal, kui energiat palju tuleb, meil pole võrku, kuhu seda sisse panna. Piltlikult öeldes on meil toru umbes ja me peame tuulikuid kinni panema, päikesejaamasid välja lülitama, sest vastaval juhul sa maksad trahve ja energiahinnad lähevad miinusesse. See on juba täna niimoodi. Aga nüüd me tahame veel 100 tuulikut juurde teha, et veel rohkem võimendada seda, et kui see hetk käes on, et kõigil see tuul puhub, siis paneme veel rohkem tuulikuid kinni. No ei ole ju mõtet sellel, seda enam, et me maksame sellele peale. 

Peale selle, ega energia hind ei ole ainukene asi. Minister ise tõi välja need muud püsihinnad, mis seal on, eks ole, võrgutasud, varustuskindlus, taastuvenergia tasu, bilansireserv. Palun lisaaega! 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Ma lõin need kokku. Minister vuristas siin hästi kiiresti ette, aga üht-teist sai kirja pandud. Umbes neljandik nendest praegustest hindadest on püsikulud, pluss veel käibemaks. Aga püsikulud järjest suurenevad. Mida rohkem tuleb tuulikuid võrku ühendada, siis on vaja sinna ju tegelikult ehitada võrgud juurde. Kõik need ei mahu nende olemasolevate kõrgepingeliinide juurde. Näiteks kui Saaremaal on üldplaneeringus mingid võimalused planeerida näiteks ühte tuuleparki, siis põhiprobleem on see, et meil ei toimi sisevõrgud, neid on nagunii vaja muidugi juurde teha. Aga see kõik lisandub tegelikult meie elektriarvetele teistpidi. 

Nii et peaks olema sellist tarka mõistust, vaadates kõike seda, mis meil ümberringi toimub. Ja kui vaadata seda elektrienergia hinda, mis meil siis, kui meil põlevkivijaamad korralikult töötasid ja veel seda päris rohehullust Euroopas ei olnud, siis meil oli ju elektrienergia hind kolm senti kilovatt. Täna me räägime siin 20-st või rohkemast, talvel on see veel suurem. 

Nii et tervet mõistust. Härra minister, ikkagi mõtle enne. Sa lubasid veel meretuuleparki lisaks tuua. Ma ei kujuta ette, kuhu need veel mahuvad, see tuli mul praegu meelde. Endiselt on üleval Saaremaa meretuulepargid ja siis Liivi lahe tuulepargid. Kuhu see mahub ära? Äkki sa pärast seda meile ka kirjeldada? Kui kõik 100 tuulikut veel panna ja siis tuleb tuumajaam, siis me teeme veel meretuulepargid, mis maksavad meeletut hinda ja selle jaoks tuleb veel vedada elektriliinid sinna juurde. Võrgutasud lähevad ka kordades hüppeliselt suuremaks. Aitäh!

Suur tänu! Nüüd palun Riigikogu kõnetooli Henn Põlluaasa. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Hea minister Sutt! Ma olen täiesti nõus oma kolleegide siin eespool toodud argumentidega, kriitikaga ja ettepanekutega, sestap ma ei hakka neid asju siin üle kordama. Ma katsun teha väga lühidalt.  

Energiamajanduse arengukava aastani 2035 järgi läheb põlevkivist loobumine ja taastuvale energiale üleminek Eestile maksma vähemalt 14 miljardit eurot. 14 miljardit! See on kolossaalne summa! Ja kõik see võetakse ühel või teisel moel tarbijatelt. Tallinna Ülikooli teadlaste hinnangul läheb uus põlevkivijaam koos süsinikupüüduritega maksma circa 1,4 miljardit eurot. See on kümme korda vähem kui taastuvenergiale üleminek. Kümme korda vähem! Minule isiklikult ja kindlasti Eesti avalikkusele on täiesti arusaamatu minister Suti keeldumine põlevkivijaama ehitamisest ja isegi selle teema arutamisest, nagu ta täna väljendas, et põlevkivijaamad ei tule kõne allagi. Eesti huvides ei ole see mitte.  

Minister Sutt ütles meile mõni aeg tagasi kohtumisel Isamaa fraktsioonis, et taastuvenergia ja selle valik on ideoloogiline. See on täiesti lubamatu lähenemine riigi energiamajandusele. Seiske Eesti ja meie inimeste eest! Seiske selle eest, et meie energia koos kõikide sinna juurde tulevate kulutustega oleks soodne, oleks odavam kui teistes regioonides! Meil on põlevkivi, omaenda maavara olemas, meil on võimalus seda kasutada. Tänapäeva tehnoloogia lubab seda. Sellega on tagatud ka meie energiajulgeolek ning meie majanduse ja inimeste heaolu. Nii lihtne see ongi. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head kuulajad ja vaatajad! Energia ei saa olla luksus. Peab olema elementaarne asi: valgus kodus, soe tuba, võimalus normaalselt elada. Aga täna on see muutunud ebakindluseks. Inimesed ei karda enam ainult kõrget hinda, nad kardavad pigem seda, et nad ei tea, mis tuleb järgmisel kuul. Täna on arve üks number, homme hoopis teine ja mitte keegi ei oska öelda, kus see piir on. See ei ole muidugi normaalne olukord, aga loomulikult on see praegu tingitud ka Pärsia lahe teemast. Me ei ole selleks kriisiks valmis olnud ja põlevkivienergia mahasurumine kannab nüüd vilju. 

Energeetika peaks olema üks kõige stabiilsemaid valdkondi riigis, mille tagaks meile meie oma maavara, meie oma põlevkivi, kas või selles mahus, mis tagaks meie energiajulgeoleku. Energeetika on infrastruktuur, millele kogu elu toetub, aga täna see stabiilsus puudub. Me räägime palju megavattidest, võrkudest ja ühendustest, aga lõpuks taandub kõik ühele lihtsale küsimusele: kas inimesel on kodus soe ja kas ta jaksab selle eest maksta? Kui vastus ei ole kindel, siis on probleem. Ja see probleem ei ole ainult kodudes. Ettevõtted elavad samas ebakindluses. Tootmine ei saa toimida, kui sisendhind hüppab nagu loterii. Täna planeerida, homme ümber mõelda, investeeringuid lükatakse edasi ja risk kasvab. See tähendab, et kogu majandus muutub nõrgemaks. 

Energia ei ole lihtsalt üks sektor, see on alus. Kui alus kõigub, siis kõigub kõik muu ka. Ja inimesed tunnevad seda väga selgelt. Kui varem energia oli lihtsalt üks rida arvel, siis täna on see saanud peamiseks mureks, nagu ka näiteks toidu hind – selliseks mureks, mis ei lase rahulikult elada. Ja siin ei aita keeruline jutt ega tehnilised seletused. Inimene tahab lihtsalt asja: selgust ja stabiilsust. Ta tahab teada, millega arvestada, mitte elada pidevas ootamatuses, sest pidev ebakindlus väsitab rohkem, kui lõpuks tekib tunne, et süsteem ei tööta inimese jaoks. Energeetika peab teenima inimesi, mitte vastupidi. Ja kui inimesed seda enam ei tunne, siis on aeg vähemalt öelda, et probleem on olemas, ja tunnistama, et sellega täna hakkama ei saadud. Aitäh!

Aitäh! Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja ja kolleegid! Hormuzi väin ei ole eriti suur ja selle keskel kaks paari miili laiust riba, mida mööda laevast saavad liikuda, on veelgi kitsam. Ma vaatasin täna hommikul üle, üsna palju on seal mineeritud neid, seda ligi 100 kilomeetri laiust väina Omaani ja Pärsia lae vahel. 

Ja mida see kaasa toonud on? Sellest nii palju räägitakse, ei tahaks rääkida. Aga täna ei ole räägitud siin võib-olla kõige olulisemast. Me oleme küll Eesti Vabariigis suure Venemaa külje all, väriseme siin, kuigi lubame suure naabri põlvili suruda. Aga kui palju meil energiat on? Kui inimesel pole energiat, siis ta on jõuetu ja temaga ei arvestata. Eestil on oma energia, oma pruun kuld, mille kasutamise kogemus on auväärselt pikk. Aga praegu on see kuld muudetud tolmuks tänu kvoodile, CO₂ kvoodile. 

Kui vaadata laiemalt maailmas, siis näeme, et Euroopa Liit ei ole mitte ainus, vaid neid kvoodisüsteeme on ka mujal. Ameerika Ühendriikides, Californias ja kirde osariikides on seda laadi süsteemid, ja on ka Hiinas samasugune süsteem. Aga kui vaadata, kui palju maksab kvoot tonni kohta, siis Hiinas on see hind tagasihoidlik, 5–10, kui rääkida eurost. Noh, sellest on juba palju räägitud, et meil pool tegelikult kogu põlevkivienergeetika hinnast. Ja kui Hiinas on see kvootide süsteem – ta on tõesti natuke hiljem alustatud – leebem ja arvestab kohaliku majandusega, siis Euroopas on see pigem majandusele pärssiv. Ambitsioonid on jah, tõesti, väga suured, aga maakera on ühesugune. Kui me räägime soojasurmast või globaalsest soojenemisest, siis siin müürid ei aita. Narva jõe äärde ehitada hiiglaslik müür, me võime ehitada ka nii kõrge, kui tehniliselt võimalik on, aga kliima soojenemist see kuidagi ei peata. 

Ei ole võimalik paja ühes nurgas keeta paksemat suppi. Iga idioot saab sellest aru. Aga meie Euroopa Liidus üritame seda teha. Noh, jah, tõesti, uute tuulte käes, mis Ameerika poolt on hakanud puhuma, on püütud leevendada seda paksema supi keetmist Euroopa Liidu riikides. 

Aga nüüd jõuame kõige põhilisemani. Käib ju globaalne võitlus – Ameerika Ühendriigid, Hiina ja Euroopa seal vahepeal. Ja siin ei ole meil kahjuks midagi head rääkida. Tuletan meelde Ameerika Ühendriikide praeguse administratsiooni julgeolekustrateegiat ja tsiteerin ühte lauset: Mandri-Euroopa on kaotamas oma osakaalu maailma SKT-s. Kui 1990. aastal moodustas see 25%, siis nüüd on see langenud 14% peale. 

Kas soovite lisaaega? 

Jah.

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Suuresti tänu riiklikele ja rahvuslikele regulatsioonidele. Väga oluline osa on just seesama kvoodikaubandus, mis tegelikult lisab kohalikule kullale, energeetilisele kullale väga raske koorma õlgadele, Eesti puhul põlevkivile. Selle tulemus ongi see, et Ameerika Ühendriikide julgeolekustrateegia ütleb, et kui samamoodi edasi minna, siis tekib oht euroopaliku tsivilisatsiooni hävimisele. No selle üle võib vaielda või öelda, mis asi see on, aga globaalses võitluses, kus energia on kõige olulisem, mis hoiab püsti ühte, teist või kolmandat poliitilist piirkonda, riiki, iga üksikut organismi, on see võitlus ülimalt oluline. Ja siin seada endale takistusi, võtta raske palk õlgadele ja joosta sellega – no ei ole eriti tark, eriti veel praeguses globaalses olukorras, mis on väga ebakindel, ülimalt ebakindel, ja seda tõenäoliselt mitte lähemad kuud, vaid ka lähemad aastad ja võimalik, et ka aastakümned. 

See tähendab, et sellises olukorras peaks ka Eesti mõtlema reaalselt kriisivariantidele, sellele, mis tal on. Rahvast on tõesti kahjuks vähevõitu ja jääb järjest vähemaks, aga energeetilist ressurssi, seda pruuni kulda on meil tõesti. Nagu siin mõni klassik, koalitsioonierakonna juht on öelnud, et tõesti meil on s… moodi. Ja selle koha pealt ei ole eriti arukas minu meelest seda muuta vabatahtlikult tolmuks ideoloogilistel kaalutlustel. Aitäh! 

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Härra minister on püsti ja soovib ka läbirääkimistel osaleda. Palun Riigikogu kõnetoolist!

Aitäh, hea juhataja! Energeetika on ikka teema, mis erutab. Ma küll mõtlesin, et võib-olla kunagi me saame sellest rahulikumalt rääkida, aga küll see kunagi ükskord tuleb. Mõnda asja ma siiski tahan siin kommenteerida. 

Nüüd, see küsimus, missugune võiks olla Eesti energeetikaportfell. Nii nagu ma ütlesin, mida mitmekesisem, seda parem. Ka rootslased taasarendavad tuumaenergeetikat. Ja enne oli siin küsimus selle kohta, miks me räägime puhtast energiast. Me räägime puhtast energiast lihtsalt sellel lihtsal põhjusel, et on kokku lepitud, et puhta energia alla läheb taastuvenergia ja tuumaenergia. See on see ainus põhjus. Aga loomulikult ka see, et tegelikult heide ja mõju keskkonnale on siin kokkuvõttes väiksem. 

Mind üllatab kogu selles debatis, et kui me ütleme, et põlevkivi on meie oma toore ja oma energia, siis me ei nõustu, et tuul ja päike on samamoodi meie oma toore ja energia. See puhub siin ja paistab siin. See on täpselt samasugune kohalik ressurss, mida me ei pea kuskilt poolt importima. Minu arust on seda oluline mõista. 

See vastuseis, julgen mina väita, mida öeldakse, on ideoloogiline. Ideoloogiline on see vastuseis, mis on odavamatele ja efektiivsematele alternatiividele ehk puhtale energiale. Ma ei ole kordagi väitnud, et põlevkivienergia ei võiks eksisteerida, ta lihtsalt on alternatiividega võrreldes mitu korda kallim. See majandusinimesena ütleb mulle, et ma lihtsalt valin selle alternatiivi, mis on efektiivsem. 

Ja üks asi veel, põlevkivisektor Eestis enamasti või rõhuvas enamuses baseerub põlevkiviõlil. Põlevkiviõli saab tasuta CO₂ kvoote ehk heitekaubandus ei mõjuta selle hinda. See on erinevate käitiste võtmes mõnevõrra erinev, aga üldiselt on kas täielikult või väga suures osas CO₂ kvoodi kulu põlevkiviõli tööstusele kompenseeritud. 

Võrgutasud. Kui me tahame, et tuled põlevad ja majad on soojas, siis me peame investeerima võrku. See ei ole mugavusvalik, see on vajadus. Kuidas võrgutasusid saab kilovatt-tunni kohta allapoole, on rohkem tarbimist. Kui meil tuleb rohkem tarbijaid võrku, siis selle tulemusel võrgutasud kilovatt-tunni kohta ka langevad. 

Veel oli juttu, et investeeringud energiamajandusse on kulu ja see kulu on kuni 15 miljardit eurot. See ei ole kulu, see on tuluprojekt. Kui keegi tahab midagi toota, siis kõigepealt ta peab investeerima, et tootmisvõimekust luua. Samamoodi on elektriga. Kui me seda ise ei tooda, siis me impordime seda kellegi teise käest. Kulu on nende investeeringute tegemata jätmine. See 15 miljardit või kuni 15 miljardit on eraraha, väga-väga suures osas eraraha. Nii et ma arvan, et siin on oluline, et me oleksime täpsed. Ükski meretuulepark ega tuumajaam ei tule siia turule vägisi. Nad sünnivad siis, kui selle järele on nõudlus. Aga kui turul on finantseerimise vaates tõrked, siis nende tõrgetega tuleb tegeleda. 

Ja viimasena, jah, praegune Iraani sõjast põhjustatud energiakriis on terav ja selle mõju naftasaadustele on suur. See on ka üks põhjus, miks näiteks on mõistlik investeerida puhtasse energiasse, sest Hispaanias, mida siin näitena toodi, ja Eestis märtsikuus elektrihinnad langesid, Itaalias, kes kasutab fossiilseid kütuseid ehk imporditud maagaasi elektri tootmiseks, hinnad tõusid. See seos töötab tegelikult teistpidi. Ja kindlasti ka valitsuses me vaatame, et meil varustuskindlus oleks tagatud. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised ja lõpetan meie neljanda päevakorrapunkti käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane viies päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Vadim Belobrovtsevi, Lauri Laatsi, Vladimir Arhipovi, Andrei Korobeiniku, Aleksandr Tšaplõgini, Peeter Ernitsa ja Anastassia Kovalenko-Kõlvarti poolt sotsiaalminister Karmen Jollerile esitatud arupärimine Eesti pensionisüsteemi tuleviku kohta. Arupärimist palun siia Riigikogu kõnetooli tutvustama Riigikogu liikme Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head Eesti inimesed! Arupärimine, mille me andsime sisse eelmise aasta detsembri keskpaigas, puudutab Eesti pensionisüsteemi ja selle tulevikku. Detsembris kirjutasime, et viimasel ajal oleme kuulnud palju muret tekitavaid uudiseid, mis on seotud Eesti pensionisüsteemiga. Näiteks saatis Sotsiaalministeerium kooskõlastusringile arvamuse avaldamiseks eelnõu, mille kohaselt saavad 2027. aastal vanaduspensionile minna 65 aasta ja ühe kuu vanused inimesed ning aastal 2028 juba 65 aasta ja kolme kuu vanuselt. Praegu on teatavasti vanaduspensioniiga 65 aastat. Värskeim uudis oli aga selline, et Sotsiaalministeeriumi prognoosi kohaselt peaksid sajandivahetuse paiku sündinud noored arvestama sellega, et nende pensioniiga saabub alles siis, kui nad on üle 70 aasta ehk 71 või rohkem. 

Lisaks on erinevad eksperdid korduvalt väljendanud seisukohta, et ilma otsustavate sammudeta tervishoiusüsteemi rahastamise olukorra muutmiseks võib see valdkond sattuda sügavasse kriisi. Seda me oleme siin kuulnud juba päris palju. Ja sellisel kujul võib nende prognooside kohaselt pensionide maksmine kehtiva süsteemi alusel üldse lõppeda, kuna riigil lihtsalt ei jätku selleks vahendeid, eriti arvestades ülikehva demograafilist olukorda ja asjaolu, et Eesti rahvastik muutub keskmiselt jätkuvalt vanemaks. See tähendab, et pensionäride arv kasvab pidevalt erinevalt töötavate maksumaksjate arvust. Niisuguses olukorras on olemas täiesti reaalne oht, et inimeste usaldus Eesti pensionisüsteemi vastu võib hakata murenema. 

Kuna ma tean, et lugupeetud ministril on kombeks lugeda küsimused ette, enne kui ta loeb neile vastused, siis ma ise neid küsimusi siin lugema ei hakka. Aga nad kõik puudutavad pensionisüsteemi ja selle tulevikku ja loomulikult meie muret selle pärast. Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Karmen Jolleri. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head saadikud! Head Eesti inimesed! Ma, jah, loen siis ette küsimused ja vastused. Kõigepealt ma tõesti tänan arupärijaid, et te pensionisüsteemi tõstatate, sest arvestades meie rahvastiku olukorda, mis muide ei erine sugugi väga paljudest teistest riikidest, on pensioniküsimus väga-väga aktuaalne ja muutub järjest aktuaalsemaks. Muidugi on ka mõistetav, et teated pensioniea tõusust ja pikaajalised prognoosid, mis räägivad meie rahvastiku koostisest, tekitavad inimestes muret ja ebakindlust tuleviku suhtes. 

Aga teie esimene küsimus oli: "Millist väljapääsu näeb ministeerium kujunevast olukorrast Eesti pensionisüsteemis, arvestades pensioniea järkjärgulist tõstmist ning prognoose, mille kohaselt võib see osale praegusest nooremast põlvkonnast ulatuda kuni 71. eluaastani?" Pensioniea sidumine oodatava elueaga on teadlik ja läbipaistev samm, et hoida pensionisüsteem pikaajaliselt jätkusuutlikuna. Eesti on pensionieatõusu etapis olnud juba aastaid. Varasemate reformidega ühtlustasime esmalt naiste ja meeste pensioniea ning seejärel tõstsime selle järk-järgult kõigi jaoks 65. eluaastani. Seega ei ole pensioniea tõus iseenesest üldse uus nähtus. 

Kui varem oli pensioniea tõus poliitilise otsusega ja astmeline, siis nüüd on süsteem automaatne. See kohaneb sujuvalt ja aeglaselt vastavalt demograafilistele muutustele. Sisuliselt tähendab see, et pensioniea muutus arvutatakse Statistikaameti andmete põhjal 65-aastaste inimeste eeldatava eluea muutuste järgi, mitte poliitilise otsusena. Ma tuletan ka meelde, et Eestis on tegelikult kogu Euroopa Liidus olnud keskmise eeldatava eluea tõus kõige kiirem. Ehk et siin, ma arvan, suur tänu tervishoiusüsteemile, aga ka pensionieas inimestele, kes juba varasemalt on hakanud oluliselt tervislikumalt elama. See tähendab, et neil on jaksu töötada, mida näitab ka meie oma riigi statistika. 

Ja pensioniea tõus ei ole järsk, vaid toimub väga aeglaselt ja prognoositavalt, andes inimestele aega oma tulevikuplaane teha. Arvutus tehakse viie aasta keskmisena, et vältida üksikute aastate kõikumisest tekkivaid hüppeid. Lisaks kehtestatakse pensioniiga igal aastal valitsuse määrusega kaks aastat ette, et inimestel oleks piisav ettevalmistusaeg. Oluline on rõhutada, et riiklik pension üksi ei saa olla ainus kindlustunde allikas. Demograafiliste muutuste tõttu peab kasvama ka inimeste endi roll tuleviku kindlustamisel. 

Teie teine küsimus: "Kas lähiaastatel on plaanis rakendada konkreetseid meetmeid peale pensioniea tõstmise, et tagada pensionisüsteemi jätkusuutlikkus ja säilitada inimeste usaldus selle toimimise vastu? Millised need meetmed olla võiksid?" Pensioniea muutmine ei saa olla ja see ei ole ka ainus tööriist jätkusuutlikkuse tagamiseks. Kogu loetelu ei mahuks ajaraami, aga ma toon mõned näited. Juba on rakendatud paindlik vanaduspension, mis annab inimesele õiguse valida endale sobiv pensionile jäämise aeg ning võimaldab pensioni ka osaliselt välja võtta või selle maksmise soovi korral ajutiselt peatada. 

Keskne meede pensionide regul… on regulaarne indekseerimine eesmärgiga hoida pensionid kooskõlas palkade ja hindade muutustega ning tagada pensionäridele sissetulek, mis käib elukalliduse tõusuga kaasas. Reformierakonna väga oluline postulaat on olnud see, et pensionide indekseerimine peab jätkuma. Ma usun, et te olete ka teadlikud, et meil on olemas ka teisi erakondi, kes seda päris nii ei mõtle. Aga kuna tõepoolest, pensionärid on vaesusriskis, siis me peame jälgima, et need inimesed saaksid olla iseseisvad ka rahaliselt. 

Me panustame ka sellesse, et inimestel oleks realistlikult võimalik kauem tööturul püsida. Toetame ümber- ja täiendõpet ning töövõimet ja tervist hoidvaid lahendusi. Siin on oluline roll töötukassa teenustel ning tervishoiu parem kättesaadavus laiemalt ja parem kvaliteet laiemalt. Sotsiaalministeeriumis on pensionitarkuse programm, mis tegeleb teavitamise, nõustamise, loengutega ja nii edasi ehk inimeste pensionialase teadlikkuse kasvatamisega. Lisaks peab võimaluse korral iga inimene ise ka suutma raha koguda oma pensionipõlveks, näiteks teises ja kolmandas pensionisambas. Need sambad on selleks, et inimese tulevane pension ei sõltuks ainult riiklikust pensionist ja võib-olla ka tulevikus poliitilistest otsustest. 

Eksperdid on hoiatanud – see on siis teie kolmas küsimus –, et ilma otsustavate sammudeta võib tervishoiusüsteem sattuda sügavasse kriisi. Milliseid lahendusi peab ministeerium selles valdkonnas prioriteetseks ning kuidas on need seotud pensionisüsteemi üldise kestlikkusega? Tervishoiu- ja pensionisüsteemi vaheline seos on otsene. Mida paremini on korraldatud tervishoiusüsteem, seda parema tervisega on inimesed, seda kauem nad püsivad töövõimelistena ning seda suurem on nende panus majandusse ja sotsiaalkindlustussüsteemi. Tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkuse tagamise tegevustest ma võiksin tõesti jätkata tunde, aga ma arvan, et te olete seda kõike siin juba kuulnud. See on tõesti praegu meie ministeeriumi üks olulisi prioriteete. 

Aasta jooksul oleme tegelenud sellega, et saada selge ülevaade tervishoiukulude kasvu peamistest põhjustest, leida üles dubleerimised ja, võiks öelda, ka raiskamised, aga püüame leida ka võimalused, kus olla efektiivsem ja pakkuda inimestele sama raha eest kvaliteetsemat tervishoiuteenust. Analüüside tulemusi ja võimalikke poliitikavalikuid tutvustame peagi, esialgu valitsuskabinetis ja siis ka avalikkusele. Paralleelselt oleme alustanud ka tervishoiusüsteemi sisemise tõhususe suurendamist. Nimetan vaid mõned, näiteks e-konsultatsioonide laiendamine, ravimihangete ja ravimite hinnastamise ülevaatamine, vabatahtliku ravikindlustuse paindlikumaks muutumine ja nii edasi. 

Me oleme vähendanud ka Tervisekassa eelarve puudujääki sedavõrd, et võrreldes 2024. aastaga on Tervisekassa eelarve defitsiit aastaks 2028 vähenenud poole võrra ehk 800 miljonilt eurolt 400 miljonile. Võrreldes 2024. aasta riigi eelarvestrateegiaga on perioodil 2025–2028 defitsiit vähenenud poole võrra – seda ma ütlesin, jah – ja sellel aastal on defitsiit umbes 70 miljonit väiksem varasemast. 

Teie neljas küsimus: "Arvestades praegust äärmiselt ebasoodsat demograafilist olukorda ning pensionäride arvu pidevat kasvu võrreldes töötavate maksumaksjate arvuga, kas riik kaalub pensionisüsteemi struktuurseid muudatusi, ja kui jah, siis millises suunas?" Kõige olulisem struktuurne muudatus on tegelikult juba tehtud ja see ongi pensioniea sidumine oodatava elueaga. See on tehtud aastal 2018. See on automaatne kohandumismehhanism, mis ongi loodud reageerima demograafilistele muutustele nii, et poliitikud ei peaks iga paari aasta tagant tegema raskeid ja ebapopulaarseid otsuseid. 

Lisaks on sellel aastal Sotsiaal- ja Rahandusministeeriumi koostöös planeeritud pensionide jätkusuutlikkuse analüüs, mis hindab viimaste reformide mõju ja rahvastiku vananemisega kaasnevaid väljakutseid. See analüüs annab vajaliku sisendi edasiste poliitiliste valikute tegemiseks, et hoida pensionisüsteem adekvaatsena ja rahaliselt tasakaalus. 

Teie viies küsimus: "Kuidas Teie ministrina näete Eesti pensionisüsteemi pikaajalist perspektiivi – kas see suudab ka 20-30 aasta pärast tagada meie eakatele inimestele väärika toimetuleku ning millistele põhimõtetele peaks süsteem tulevikus tuginema?" Eesti pensionisüsteem suudab 20–30 aasta pärast tagada eakatele väärika toimetuleku eeldusel, et vajalikke kohandusi tehakse aegsasti ja mitte tagantjärele. Väljakutseid kahtlemata on, alustades kas või meile kõigile teadaolevatest demograafilistest protsessidest ehk rahvastiku vananemisest. Neile lahenduste leidmiseks ongi töös eelpool mainitud analüüs. 

Lisaks on oluline arvestada, et Eesti pensionisüsteem tervikuna koosneb kolmest sambast. Esimene sammas on riiklik pension, teine sammas kogumispension ja kolmas sammas vabatahtlik kogumispension. Just nende kolme samba koosmõju on pikaajalise kindlustunde alus. Riiklik süsteem annab vundamendi, aga kogumissambad võimaldavad inimesel oma tulevast sissetulekut ka ise kasvatada. 

Minu meelest üks aspekt, mida inimesed pensionisammaste kohta tegelikult sageli ei tea, on see, et jah, mul on ju esimene sammas, milleks mulle veel teist ja kolmandat vaja ja miks ma peaksin neid sissemakseid teise ja kolmandasse suurendama. Esimene sammas on täielikult nii-öelda riigi kontrolli all selles mõttes, et raha makstakse ja jaotatakse pensionideks nii palju, kui selles sambas kokku raha on. Tulevikus, kui pensionäre on rohkem ja maksumaksjaid vähem, siis võib-olla poliitikutel on vaja teha väga valusaid otsuseid, näiteks pensioneid vähendada, kui ei ole kusagilt rohkem juurde võtta. Aga teine ja kolmas sammas on sellised, kus inimene saab koguda iseenda kontole raha ise panustades, ja riik veel toetab seda. Ehk et seda, et mõni aeg tagasi teine pensionisammas lammutati, on majandusanalüütikud nimetanud üheks suurimaks kuriteoks pensionisüsteemi vastu. 

Ma võib-olla rohkem ei hakkakski rääkima. Teil on kindlasti huvitavaid küsimusi. Ma arvan, et see arutelu tuleb siin sisukas. Ja nagu ma ütlesin, ma tegelikult olen väga tänulik, et see teema on esil, sest see on ka minu jaoks tähtis teema. Aitäh!

Suur tänu! Küsimusi on. Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh nende vastuste eest! Mu küsimus puudutab ennetähtajalist pensionile minekut. Ma saan aru, et see süsteem on nüüd muutunud, aga milles see muudatus seisneb ja kuidas see uus paindlik – ma saan aru, et see on praegu uus nimi – süsteem töötab?

Ennetähtaegne pension tähendab seda, et inimene võib varem jääda pensionile, kui ta näiteks kaotab mingil põhjusel töö kõigest mõni aasta enne pensioniiga. Kui ma ei eksi, siis see on kuni viis aastat enne. Aga siin on nüüd üks erisus, mida inimesed peaksid silmas pidama. See ongi see paindlikkus, eks ole, et me saame varem. Silmas tuleb pidada seda, et kui pensioniea saabudes inimene saab teavituse, et teie pensioniiga on saabumas ja nüüd peate tegema, ma ei tea, mingit dokumendid vormistama, siis ennetähtaegset pensioni, seda iga peab inimene ise silmas pidama. Meil ei ole võimalik seal teavitusi saata, kuna meil lihtsalt IT-liselt ei ole võimalik ja me ka ei tea, eks ole, millised inimesed soovivad või plaanivad seda võimalust kasutada. Aga jah, inimene saab jääda ennetähtaegselt pensionile, see on hea.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Rahvastik vananeb kiiresti ja töötavate inimeste osakaal väheneb kogu aeg, aga pensioni kaks põhilist sammast on iive ja tervishoid. Kirjeldage palun, kas te näete valgust selle tunneli lõpus ja kuidas sinna jõuda, selle valguseni, teie arvates.

Tervishoiu, iive ja pensioni kohta oli küsimus, jah? Valgus tunneli lõpus? Peab ikka olema mingigi valgus. Tegelikult jah, mul jäi see küsimuse vastus võib-olla pisut poolikuks. Rahvastik vananeb üle maailma, on vähe riike maailmas, kus rahvastik nooreneb. See tähendab, et tegelikult me oleme väga samade murede ees, mis väga paljud riigid, eriti arenenud riigid. Ja tervishoius me oleme võtnud suuna palju terviklikumale lähenemisele, ühelt poolt. See tähendab seda, et kuna tervist ja ka pensionieas oleva inimese toimetulekut mõjutavad väga paljud erinevad faktorid, alates elustiilist, sotsiaalsest staatusest, haridusest ja kõigest, eks ole, sinna kogu riigi panus, erinevate valdkondade panus on väga oluline. Aga oma ministeeriumis oleme alustanud sellega, et me ühendame omavahel sotsiaal- ja tervishoiusüsteemi ehk tekib parem suhtlusvõrgustik sotsiaal- ja tervishoiusüsteemi vahel, et sotsiaalsed probleemid, mis võimenduvad tervishoiusüsteemis, saaksid lahenduse võimalikult varakult ja vastupidi ning et oleks informatsioonivahetus nende kahe süsteemi vahel. See on ühelt poolt. 

Teiselt poolt, Eesti on väga edumeelne olnud erinevate digilahenduste rakendamisel. Näiteks, ka sellel kevadel oleme välja kuulutanud heaolutehnoloogiate innovatsiooni programmi, kuhu saavad kõik ettevõtjad, MTÜ-d, kes iganes, kellel on häid lahendusi, mida saaks rakendada kogu Eestile ja mis on oma olemuselt innovaatilised. See ei pea tingimata tähendama, et pensionär ise kasutab näiteks internetti, aga see võib tähendada. Ka mina olen ükskord pensionär ja 20 aasta pärast ma arvan, et minu võimekus internetis liikuda ei ole kahanenud. Pigem ma arvan, et ma arenen. 

Me püüame kasutada kõiki tehnoloogilisi võimalusi, alates sellest, et inimene ise kasutab internetti või tema abistajad kasutavad kas internetil või tehnoloogial või AI-l või mis iganes tehnoloogial põhinevaid lahendusi. Samamoodi oleme tervishoius läinud innovaatiliste lahenduste kasutamise teed, püüame vähendada arstide, õdede ja muude tervishoiuspetsialistide töökoormust näiteks dokumenteerimisel. Juba on integreeritud erinevad otsustustoed ehk mõte on jälle selles, et tervishoiutöötajal jätkuks rohkem tähelepanu ja aega, et süveneda paremini probleemidesse ja võib-olla sama aja jooksul ka aidata rohkem inimesi. Kuna ressursse on järjest vähem, siis me peame õppima ressursse kasutama paremini ja innovaatilisemalt. Kõrgelt haritud spetsialiste peame rakendama nende pädevuse piires ja kasutama ka madalama haridusega spetsialiste rohkem. 

Need reformid on kõik töös, osa on juba olemas ja tehtud, osa alles tuleb. Sellise kokkuvõtte ma loodan, et maikuus äkki saame ka avalikustada, aga ma ei julge kuupäevi praegu veel lubada.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Pensionide indekseerimine ehk nende tõus sõltub tarbijahinnaindeksist ehk see on üks komponent. Täna ühe teise arupärimise käigus oli arutelu, et Statistikaamet hiljuti muutis seda, kuidas nad tarbijahinnaindeksit välja arutavad, ehk seda metoodikat muudeti. Ja tükk aega need uued analüüsid ehk uue metoodika järgi uus tarbijahinnaindeks, selle avaldamine venis päris tükk aega. Ka Jürgen Ligi jagas selle kohta kommentaare, aga põhimõtteliselt sellest indeksist sõltus, kas ja kui palju pensionid tõusevad. Kas teil on infot või kas oli üldse vahepeal mingisugune arutelu, et tegelikult püüti selle muudatuse kaudu mõjutada ka seda, kui palju pensionid kasvavad, ja selle kaudu, kui suur see kulu riigieelarvele lõpuks tuleb?

Aitäh! Esiteks, tarbijahinnaindeks mõjutab pensioni suurusest umbes 20%. Ja kui me mõtleme, et näiteks sel aastal tõusid pensionid 5,3%, siis ma arvan, et see kulu ühe inimese pensionile ei ole määratult suur. Arvestades, et pensionärid on hapras olukorras, siis loomulikult sellega tuleb arvestada. Aga kui vaadata teist poolt, siis metoodika, kuidas arvutada tarbijahinnaindeksit, kindlasti ei ole see orienteeritud sellele, et pensione või mingeid toetusi vähem maksta. Ma usun pigem ekspertide heatahtlikkusse ja ka tarkusesse, et kui teinekord on vaja ühte või teist indeksit ajakohastada, siis see ka tehakse vastavalt parimale teadmisele, parimale otsusele. Kindlasti kellegi eesmärk ei ole vähendada inimeste pensione. Ja kui me vaatame statistikat, siis pensionid ei ole vähenenud, pensionid on ajas tõusnud. Kas see oli 2023. aastal, kui meil oli lausa hüppeline tõus? Kui võrrelda kas või näiteks 2019. aastat, mis oli kõigest seitse aastat tagasi, keskmine pension oli 475 eurot, sellel aastal on see 860 eurot. Muideks, see tõus on olnud märkimisväärne. Ja see, et see on ajakohastatud tarbijahinnaindeksiga ja 80% tuleb sotsiaalmaksust, on taganud ikkagi selle, et tegelikult see pension on alati hindadest pisut-pisut eespool käinud. Aga praegu on see natukene suurem, kui oli hinnatõus. Hinnatõus oli eelmine aasta 4,8%.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea minister! Hea kolleeg Vadim vaatas mulle otsa niimoodi üle õla ja ütles, et, Lauri, sa ka varsti lähed pensionile, küsin ka midagi. Aga ma igaks juhuks ütlen, et see pensioniikka jõudmine võtab veel kuskil 20 aastat aega, ja kui annab jumal, siis ka nii-öelda satun sinna pensioniikka. Aga ma ei ole väga kindel, et kui ma olen pensionieas, nii nagu ka proua minister, siis on meil pension sellises mahus tagatud, nii nagu ta praegu on. Ehk ma räägin praegu iibeprobleemidest ja demograafilisest kriisist. Kuidas teie näete, millised need … Ja loomulikult Eesti ei ole üksi selles küsimuses, teil on õigus, aga meie omalt poolt peame kõike tegema, et meil lapsed sünniksid ja sotsiaalsüsteem ei kukuks kokku. Mis on siis teie võimalikud ettepanekud, kuidas me seda demograafilist kriisi saaksime lahendada? 

Ma arvan, et mina vist lähen päris mitu aastat enne pensionile kui teie, ja ma arvan, et me kumbki, vähemalt siis, kui me oleme ennast hästi hoidnud ja jätkame tervisliku eluviisiga, ei lähe pensionieas pensionile. Tänapäeval ikkagi haritud inimesed on tööturul väga hinnatud ja neid hoitakse seal nii kaua, kui võimalik. 

Aga mida siis teha demograafiliste muredega? Me tuleme varsti jälle lahendusettepanekutega välja. Tegelikult on teadlaste tehtud analüüs meie ministeeriumi poolt välja antud augustis 2025. Te kõik olete seda lugenud ja me oleme siin seda ka arutanud. Eks seal ongi poliitilised valikud, milliseid valikuid üks või teine poliitiline koalitsioon teha soovib. Seda, milliseid meie siin teeme, ma kohe ei saa öelda, sest meil arutelud käivad. Meie majast tuleb tegevuskava välja mõne kuu jooksul. Aga me lähtume teaduslikest andmetest, me lähtume ekspertide soovitustest ja ka sellest, mida inimesed on ise avalikult öelnud ja mida on ka uuringud näidanud. Alustades sellest, et iibepoliitika ei ole ainult Sotsiaalministeeriumi haldusalas, see on kogu riigi haldusalas. Nagu ma enne mainisin, sinna peavad panustama absoluutselt kõik ministeeriumid, alates Kaitseministeeriumist ja Siseministeeriumist, kes tagavad meie turvalisuse ja turvatunde, ning lõpetades ka haridusministeeriumi, majandusministeeriumiga ja nii edasi. See on lihtsalt niivõrd lai valdkond. 

Ja nagu ma mainisin, iive on mureks väga paljudes riikides ja on proovitud erinevaid lahendusi. Toetustega me oleme saavutanud, ma arvan, üsnagi lae, aga see ei tähenda, et me ei saaks ka toetusi ajakohastada, muuta inimestele võib-olla motiveerivamaks või reguleerida seal ühte-teist. Aga kindlasti tuleb tegeleda eluasemepoliitikaga, ka sellega, kuidas noored pered saavad finantseerida oma eluaset, kui nad vajavad suuremat eluaset, näiteks kui nad planeerivad perekonda. Nagu ma mainisin, ka hariduse ja kõige muuga, see on niivõrd kompleksne. Minul ühte lahendust ei ole, aga vähemalt oma valdkonna lahenduste paketiga ma tulen välja mõne kuu jooksul. 

Võib-olla jäi mainimata veel üks hästi oluline aspekt, mis on uuringutest välja tulnud – vaimne tervis. Noored on toonud ise välja vaimse tervise mured ja võib-olla ka hirm lapsevanemaks saamise ees ja see vastutus, mis sellega kaasneb, on sageli miski, mis pärsib. Aga tegelikult peaksid seda rääkima noored ise. Meie oleme ikka juba vanad inimesed selles mõttes, kuigi ka meie vanuses saadakse lapsi, mis on ka igati tervitatav. Eelkõige ootaks, et noored ka ise tulevad ja ütlevad, mida nad soovivad, ja siis vaatame, kas see on teostatav, mida nad soovivad, ja kas üldse riik saab mõjutada. Mõnda asja riik ei saa mõjutada, aga mida saab, seda võiks. Ja ka need inimesed, kes soovivad lapsevanemateks saada, nendele tuleb küll hoida kõik uksed-aknad lahti, et neile oleks see lihtne.

Aitäh, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi arupärijate esindaja Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Aitäh! Me kõik saame aru, et demograafiline olukord ja pensionisüsteem on tegelikult väga palju omavahel põimitud. Ja põhimõtteliselt sõltubki demograafilisest olukorrast pensionisüsteemi tulevik. Homme on selles saalis kolmanda päevakorrapunktina Keskerakonna otsuse eelnõu, kus me juba mitmendat korda pöördume valitsuse poole ettepanekuga hakata tõsiselt tegelema demograafia teemaga, et ikkagi leida mingi lahendus sellele olukorrale. Tõsi küll, see ei ole ainult Eestile omane, aga ma arvan, et see on meie jaoks hästi oluline sellepärast, et me oleme väike riik ja inimesi siin ei ole ülemäära palju. 

Kui me räägime sellest, et näiteks kuskil Prantsusmaal, Saksamaal või Hispaanias on demograafiline olukord keeruline, sündimus on madal ja need riigid üritavad midagi välja mõelda, et sellest olukorrast välja tulla, siis seal me räägime ikka kümnetest miljonitest elanikest. Eestis me räägime 1,3 miljonist. Kui me ei lahenda seda demograafilist kriisi, mis meil on tekkinud – ja see on päris kriis, kuna sündimus näitab miinusmärgiga rekordeid juba mitmendat aastat järjest, see pole kunagi ajaloos nii madal olnud –, nii et siinkohal kindlasti valitsus peab mõtlema selle peale, mida ette võtta, et siis võib-olla mitte ühe, kahe või kolme aastaga seda lahendust leida, vaid ikkagi mõelda välja mingi strateegia, mis lühemas ja ka pikemas perspektiivis seda olukorda parandab. 

Mis puudutab pensionäre, siis jah, kahjuks peab ütlema, et meie inimesed tihtipeale, nagu minister ka mainis, jäävad pensionile, aga jätkavad tööd, jätkavad tööelu. Kahjuks väga paljud ei tee seda mitte sellepärast, et nad väga tahaksid töötada siis, kui nad on juba 65 aastat vanad, vaid sellepärast, et neil ei ole piisavalt raha, et nii-öelda ellu jääda. Ja kahjuks peab ütlema, et viimastel aastatel on valitsus astunud mõned sammud, mis on seda olukorda natuke keerulisemaks teinud. Tuletame meelde, et näiteks 1. jaanuarist 2025 maksustati keskmine vanaduspension tulumaksuga. See olukord muutus ja nüüd on tulumaksuvaba 776 eurot. Kõik, mis on üle, maksustatakse tulumaksuga. Kui me näiteks kuuleme praegu, et öeldakse, et pensioni tõstetakse aprillis indekseerimise kaudu 43 euro võrra, siis tegelikult see ei ole 43 eurot, kuna see on brutosumma, pensionär saab oma kontole lisaks sellele, mis on eelnevalt olnud, umbes 33,5 eurot. Täna on see 33 eurot põhimõtteliselt üks poeskäik. 

Nii et loomulikult on hea meel selle üle, et jätkatakse indekseerimisega, kuigi me teame, et ka Eesti 200, ühe koalitsioonipartneri esimees on välja öelnud, et tegelikult peaks algatama diskussiooni indekseerimise kaotamisest. Sama meelt on näiteks parlamendiväline erakond Parempoolsed. Nii et tahaks loota, et ikkagi see indekseerimine jääb, sellepärast et ei ole see pensionide tase Eestis nii kõrge, et võiks rahulikult indekseerimise kaotada. Kui rääkida sellest, kui palju meil inimesi jätkab tööelu ka pärast seda, kui nad pensionile lähevad, on meil see protsent umbes 55. Ja kui me räägime nendest arenenud Euroopa riikidest, siis see protsent on 24. Nii et on, mille peale mõelda. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea minister! Kui arutada pensionisüsteemist, siis me räägime kõigepealt inimestest – nendest, kes on selle riigi üles ehitanud, nendest, kes on töötanud tehastes, koolides, haiglates ja nii edasi. Ja täna peavad nad liiga sageli mõtlema, kas osta ravimeid või toitu. 

Saame täna ütelda, et neil on väärikas vanadus? Kahjuks ei. Täna on Eestis tuhandeid pensionäre, kelle sissetulek ei kata elementaarseid vajadusi, küttearved kasvavad, toidukorv kallineb, ravimid ei muutu odavamaks, aga pension, kuigi tõuseb, aga seda ei saa võrrelda näiteks vabariigi kõrgemate ametnike töötasu indekseerimisega, jääb kindlasti maha. Pension tõuseb kuskil 30–35 eurot, näiteks Riigikogu liikme tasu tõuseb 130 eurot. Ja siis meilt küsitakse, et mis inimesed ei usalda süsteemi. Aga mida siin usaldada, kui inimene, kes on töötanud 40–50 aastat, peab ikka veel iga eurot lugema? 

Head kolleegid! Meil on pension muutumas sotsiaaltoetuseks, aga pension on väljateenitud õigus. See on lubadus riigi ja inimese vahel ja täna see lubadus logiseb. Me ei saa rääkida ainult tuleviku jätkusuutlikkusest, kui tänased pensionärid elavad juba piiri peal. Kui inimene ei saa täna hakkama, siis jutt, mis hakkab ….. aastast 2050, ei aita teda mitte kuidagi. Seepärast on vaja selgeid samme. 

Esiteks, pension peab katma reaalsed elamiskulud, mitte statistilisi miinimumi, vaid päriselu. Teiseks, ravimite ja tervishoiu kättesaadavus peab paranema. Vanemas eas on tervis vajadus. Kolmandaks, riik peab taastama usalduse. Pensionisüsteem ei tohi olla poliitiliste eksperimentide mängumaa. Kõige tähtsam, me peame lõpetama suhtumise, kus pensionär on kulu. Ta ei ole kulu, ta on inimene, kes on selle riigi heaks juba kõik ära teinud. Kui riik ei suuda tagada väärikat vanadust, siis tekib väga lihtne küsimus, kelle jaoks see riik üldse on. 

Head kolleegid! Me ei aruta täna ainult majandusküsimust, me arutame täna väärtuste küsimust, kas me hoolime oma inimestest või mitte. Meie eakad on oma tööga kindlasti ära teeninud väärikamat vanadust. Meie ülesanne siin saalis koos kolleegidega on tagada, et pensionitõus oleks kindlasti parem, kui täna on, nii praegustel pensionäridel kui ka minu kolleegidel, kes siin istuvad 20 aasta pärast, ja nendel, kes saavad pensioni 40 aasta pärast ja nii edasi. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Head kolleegid, oleme viienda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Oleme jõudnud kuuenda punkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Vadim Belobrovtsevi, Lauri Laatsi, Vladimir Arhipovi ja Peeter Ernitsa poolt sotsiaalminister Karmen Jollerile esitatud arupärimine alkoholi tarbimise ja Eesti riigi strateegiliste plaanide kohta. Arupärimine kannab numbrit 880. Ettekandja on hea kolleeg, asjatundja, Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Veel üks hästi oluline teema, mis tegelikult tekitab päris palju küsimusi ka viimasel ajal, on alkoholi tarbimine Eestis. Loodetavasti on olemas mingisugused riigi strateegilised plaanid, kuidas tarbimist ohjeldada, vähendada ja nii edasi. 

See arupärimine oli meil koostatud eelmise aasta detsembri keskel ja räägib sellest, et viimaste aastate ametlik statistika näitab, et alkoholi tarbimine Eestis püsib kahjuks jätkuvalt väga kõrgel tasemel ning valitsuse senised meetmed ei ole toonud kaasa sisulist ega kestlikku paranemist. Aastal 2024 ulatus täiskasvanud elaniku kohta tarbitud absoluutse alkoholi kogus ligikaudu 10,7 liitrini, mis tähendab küll marginaalset langust võrreldes kahe eelneva aastaga – me räägime siin 1% või 2%-st –, kuid samal ajal on see näitaja kõrgem kui näiteks aastal 2019. Kui me räägime Euroopa Liidu keskmisest, siis see näitaja on 8,5 liitrit. 10,7 liitrit Eestis ja 8,5 on Euroopa keskmine. On näha, et see vahe on muljetavaldav. 

Samal ajal on alkohoolsed joogid Eestis jätkuvalt kergesti kättesaadavad. 2024. aastal läbiviidud küsitluse kohaselt vastas 87% osalejatest, et nad jõuavad alkoholi müügi punktini vähem kui kümne minutiga. Seejuures ületavad alkoholi tarbimisest tulenevad tervise- ja sotsiaalkahjud jätkuvalt märkimisväärselt alkoholiaktsiisist saadavat tulu. 

Eriti muret tekitav on alkoholi roll õigusrikkumistes ja avaliku turvalisuse ohustamises. Lisaks liikluskuritegudele on alkohol oluline riskitegur vägivallakuritegude puhul, sealhulgas perevägivalla ja raskete isikuvastaste kuritegude puhul, kus alkoholi tarvitamine esineb ametlike ülevaadete kohaselt valdavas osas juhtudest. Kui me küsime näiteks politsei esindajatelt, kui suur protsent on nendest kuritegudest, mis on sooritatud alkohoolses joobes, siis nemad ütlevad, et umbes 90%. 

Kõigest eeltoodust hoolimata ei ole valitsus algatanud ühtset ja otsustavat alkoholipoliitika paketti, mis ühendaks hinnapoliitika, alkoholi kättesaadavuse piiramise, reklaamipiirangud ning tõhusa ravi- ja rehabilitatsioonisüsteemi. Vastupidi, viimastel aastatel on valitsuse tasandil selle teema käsitlemine olnud hästi tagasihoidlik ning avalikus ruumis puuduvad selged signaalid otsustavate sammude kavandamise kohta. 

Loodetavasti me eksime ja minister kohe räägib meile, et tegelikult valitsus sellega tegeleb. Mis need plaanid on, kohe saame teada. Aitäh! 

Suur tänu! Ja nüüd see võimalus meil ongi. Nimelt, Riigikogu liikmete arupärimisele tuleb vastama auväärt sotsiaalminister Karmen Joller. Palun!

Hea istungi juhataja! Head saadikud ja head Eesti inimesed! Ma alustan kohe küsimuste ja vastustega. 

"Kas Sotsiaalministeerium peab alkoholitarbimist Eestis liiga kõrgeks? Või sellist probleemi tegelikult ei eksisteeri?" Ma oletan, et see on retooriline küsimus. Ma tahaks näha, kes Eestis ütleb, et ei ole probleemi, ja ma tahaks näha inimest, kes ütleb, et alkohol on tervisele väga kasulik. Tegelikult me ju teame, et kasulikku kogust või siis ka kahjulikku kogust ei ole võimalik hinnata, potentsiaalselt on iga, ka väiksem kogus, kahjulik. Iseasi, kuidas organism sellega toime tuleb. 

Teine küsimus: "Milliseid konkreetseid ja mõõdetavaid eesmärke seab Sotsiaalministeerium alkoholitarbimise vähendamiseks aastateks 2026-2030 ning kuidas hinnatakse nende eesmärkide täitmist?" Kui siin kõlas etteheide, et ei ole üldse viimastel aastatel alkoholipoliitikaga tegeletud, siis ma tuletaksin kohe meelde, et see oli aasta 2024, kui tõusid alkoholiaktsiisid. Kui nüüd lugeda teadusuuringuid, siis hind on kõige tugevam mõjutaja üldse. Nii et tegelikult alkoholiaktsiisi tõstmine ükskõik kelle poolt nii kõrgele, kui see on naaberriike arvestades võimalik, on üks paremaid meetmeid üldse. Alkoholiaktsiisid tõusevad meil järjestikuselt igal aastal. Ka sellel aastal on seda oodata. Ühesõnaga, igal aastal jaanuarist. 

Aga ma loen siin ette, mis meil on täpsemalt. Mõne kuu pärast tutvustan alkoholipoliitika arengusuundi. Kõigepealt viin selle ennetusnõukokku, kus on mitu erinevat ministrit, ja siis tutvustan ka avalikkusele. Selle alkoholipoliitika eesmärk on jah vähendada ühiskonnas alkoholi tarvitamist ja sellest tulenevat sotsiaalset, majanduslikku ja tervisekahju. 

Mõõdikud on eri detailsusastmetes, aga üldeesmärke aitavad mõõta näiteks indikaatorid, nagu alkoholi kogutarbimine vanuses 15+ elaniku kohta. Aastal 2024 oli see 10,7 liitrit ja oleks tore, kui aastaks 2035 oleks see alla 8,7 liitri. See on väga konkreetne mõõdik. Viimase aasta jooksul alkoholi mittetarbijate osakaal 15+ vanuses elanike hulgas võiks ka järjest langeda. Aastal 2024 oli see 15% ja sooviks, et neid mittetarbijaid oleks vähemalt 20%, et noori hoida eemal. Alkoholi tarbimisest otseselt põhjustatud haigustesse ja vigastuste tagajärjel surnud inimeste arv: aastal 2024 suri otseselt alkoholi tõttu 594 inimest. Ühesõnaga, me loodame, et see on alla 570 inimese aastas. Päriselt võiks see olla null, aga ma kardan, et me seda ei saavuta, oleme realistid. 

11–15-aastaste koolinoorte osakaal, kes on elujooksul alkoholi tarvitanud – ma ütlen: see on 11–15-aastased. Aastal 2024 oli see 34%, üle kolmandiku noortest, 11–15-aastased. Tahaks, et neid inimesi oleks vähemalt alla 25. Siin on hästi oluline ka see, milline on vanemate eeskuju. Ja teinekord lapsevanemad näiteks arvavad, et kui ma ise pakun oma lapsele alkoholi, siis see kuidagi aitab paremini teda eemal hoida. Aga uuringud näitavad vastupidist – lapsed, kes varem puutuvad kokku alkoholiga, hakkavad alkoholi ka varem tarvitama. 

Teie kolmas küsimus: "Miks ei ole valitsus seni astunud otsustavamaid samme alkoholi kättesaadavuse ja reklaami piiramiseks, arvestades alkoholi selget rolli kuritegevuses ja rahvatervise kahjustamises?" Ma pean ütlema, et see ei ole minu vastutusalas. Reklaam ja need piirangud on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsusalas. Soovitan selle küsimuse esitada teisele ministrile. Aga üldiselt on Eestis alkoholireklaam praktiliselt täiesti keelatud, see on lubatud internetis ja öösiti raadios ja teles. Ma mäletan, et varem ükskõik mis ajal kogu aeg näidati, et alkohol on tore meelelahutamise ja lõõgastumise vahend. Õnneks on need reklaamid vähemalt telest ja raadiost kadunud. 

Eestis kehtiv alkoholi reguleeriv reklaamiseadus on eeskujuks pea kõigile Euroopa riikidele ning meist karmimad piirangud kehtivad ainult Leedus ja Norras. Alkoholi kättesaadavust piiravad erinevad mõjusad ja juba kehtivad regulatsioonid, näiteks jaemüügi kellaaja piirangud ning alkoholi nähtavuse vähendamine poodides. Kuivõrd on Eestis tõesti kellaajaline alkoholi kättesaadavus võrreldes naaberriikidega suur – Lätis näiteks jõustusid 10.00–20.00 piirangud augustis –, on ruumi tegelikult ka nende kellaajaliste piirangute muutmiseks. Ja ka Soomes, Rootsis ja Norras on minu teada alkoholi kellaajalised piirangud karmimad kui meil. 

Sotsiaalministeeriumi peamine vastutusala on korraldada ravi ja toetavaid teenuseid alkoholi tarvitamise häirega inimestele ja nende lähedastele. Igal aastal saab raviteenust umbes 3000 inimest. Tervisekassa eesmärk on suurendada raviteenuse pakkujate regionaalset jaotust veelgi, et neid teenuseid oleks võimalik pakkuda laiemalt, mitte ainult Tallinnas ja Tartus, vaid ka mujal. Internetis on kõigile tasuta kättesaadav tõenduspõhine eneseabiprogramm "Selge". 

Ma tahan veel toonitada seda, et alkoholi tarvitamise harjumusi kirjeldatakse väga erinevate sõnadega – liigtarbimine, kuritarvitamine ja nii edasi –, aga üks osa on alkoholisõltuvus, millest vabanemine on ülimalt keeruline. Isegi kui me suurendaksime sõltuvusravile minevat raha, siis kui ma tahaksime kõiki aidata, see ei käiks meile üle jõu, sest sõltuvusravi sõltub väga palju sellest, mida inimene ise otsustab, ise teeb. Ja kuna alkohol ise pärsib sedasama otsustusvõimet, siis see on ülikeeruline. Ma väga soovitan inimestel mõelda oma alkoholitarbimise harjumustele, et ei jõuaks sinna olukorda, kus alkohol ikkagi igapäevaelu oluliselt mõjutab. 

Tervise Arengu Instituut töötab välja alaealistele ja joobetunnustega inimestele alkoholimüügi keelu järelevalve tõhustamise sekkumist. "Teadlikult turvalisem" – selle eesmärk on suurendada kohalike omavalitsuste ning ööelus tegutsevate ettevõtjate teadlikkust ja parandada järelevalvet. Ma tooksin veel kord esile ka kohalike omavalitsuste rolli. Näiteks Eestis on Pärnu ja ka Tallinn piiranud öist alkoholimüüki ka erinevates ööasutustes, ööeluasutustes. Siin me ei saa öelda, et riik peab kõike tegema. Ikkagi kohalikul omavalitsusel on ka … Lisaks on ka kohaliku omavalitsuse öelda, kui lähedal või kaugel näiteks võiks olla lasteaiale või koolile lähim alkoholipood või kui palju üldse neid poode on. Ja kui kohalikud omavalitsused ainult soovivad, siis mina olen valmis ka neid võimalusi – nojah, see ei ole ainult minu otsus muidugi, aga ma arvan, et kohalikul omavalitsusel peaks olema võimalus otsustada, kus ja kuidas alkoholi müüakse. 

"Millised meetmed võiksid olla kavandatud joobes juhtimise korduvrikkujate arvu vähendamiseks ning millal võiks need rakendada?" Joobes juhtimise vähendamine karistuspoliitika kaudu on Justiits- ja Digiministeeriumi haldusalas ehk et meie ennetusnõukogus on tegelikult justiits- ja digiminister olemas. Selles suunas on tegelikult erinevaid samme astutud, aga las nad ise räägivad sellest, las minister ise räägib. 

Viies küsimus: "Kas ministeerium ja valitsus tervikuna peab vajalikuks alkoholiaktsiisi ja hinnapoliitika märgatavat ümbervaatamist, et vähendada alkohoolsete jookide tarbimist. Kui mitte, siis millistele analüüsidele see seisukoht tugineb?" Nagu ma mainisin, 2024 tõsteti aktsiisi. Kusjuures enne seda viimane aktsiisimuutus oli 2019, seda tegi EKREIKE valitsus, ja langetati aktsiise, mitte ei tõstetud, kahjuks. Kuna siis tekkis suur piirikaubandus, siis keegi ei julgenud ilmselt enam poliitiliselt puudutada seda teemat. Reformierakonna valitsus tõstis 24 aastal, nii et taon vastu rindu ja loodan, et järgmised valitsused peavad seda aktsiisitõusu ühtlast jätkumist ka edaspidi oluliseks. Ühesõnaga, aktsiisipoliitika eesmärk ongi see, et alkoholi hind käiks kaasas üldiste hinnatõusudega, et see ei muutuks kättesaadavamaks. Aga paraku nende viie aasta jooksul, mil aktsiisi ei tõstetud, on see hind siiski suhteliselt madalamaks muutunud. 

Lisaks … Ahah, seda ma juba rääkisin. WHO on soovitanud Eestile – ja loomulikult ma toetan seda – ka muudel viisidel alkoholi kättesaadavust piirata. Erinevad meetmed me siis toome välja selles dokumendis, mis on lõppjärgus ja mis läheb ennetusnõukokku, ja siis vaatame edasi. Eks nende rakendamine jääb tõenäoliselt järgmise valitsuse ülesandeks.

Suur tänu teile! Teile on ka küsimusi. Alustab Vadim Belobrovtsev. Palun! 

Aitäh teie vastuste eest! Viimasel ajal räägitakse päris palju sellest, et inimesed on hakanud vähem alkoholi tarbima. Sellest räägivad näiteks igasuguste restoranide ja kohvikute omanikud, kes näevad seda ise. Siis loomulikult tekib küsimus, kas inimesed on hakanud vähem alkoholi tarbima sellepärast, et nad on tervislikumad ja saavad aru selle kahjust, või pigem on küsimus selles, et ei ole nii palju raha, et seda alkoholi sealt osta. Aga räägitakse ka sellest, et noored on hakanud vähem alkoholi tarbima. On toimunud päris korralik muutus lähenemises. Kui võtta arvesse need numbrid, mida te kasutasite praegu, näiteks 11–15 eluaastat, siis kas see on illusioon või ikkagi on tõepoolest midagi muutunud noorte lähenemises alkoholile?

Jaa, inimesed on kindlasti hakanud mõtlema rohkem tervisele. Võib-olla ka vanus mõjutab mingil määral, kindlasti mõjutab haridus. Noored on jah hakanud vähem kasutama alkoholi, aga neil on teised meelemürgid, mida nad kasutavad rohkem. Me seda ka kõik teame. 

Kuigi noorte seas on vähenenud, siis me saame öelda, et nendel teistel meelemürkidel … Ütleme niimoodi, et kellel on olnud alkoholisõltuvusi, ta loobub alkoholist ja tingimata ei lähe üle muudele narkootilistele ainetele. Kuigi sõltlased on sageli sõltuvuses mitmest ainest, alates alkoholist ja tubakast ning lõpetades igasuguste muude ainetega. 

Raha, ma arvan, ei ole niivõrd mure, sest hinnastatistika ikkagi näitab, et alkohol on muutunud suhteliselt kättesaadavamaks ehk hind on justkui langenud. Nagu ma enne ka mainisin, need viis aastat, mil aktsiisi ei tõstetud, selle aja jooksul alkoholi suhteline hind tegelikult langes. 

Aga mida need numbrid ütlevad? Kuna meil ikkagi see üldine tarvitamine on tõusnud ja kuna me teame, et noored tarvitavad vähem, siis me teame, kes järelikult peavad rohkem tarvitama. Need on vanemad, keskiga pluss vanemad inimesed. Eks seda näitab ka statistika. 

Siin oli toodud välja 2024. aasta alkoholisurmad, aga ma tean, et see oli vist aastal 2022, kui oli üle 700 alkoholisurma aastas. Need on ikkagi väga-väga kurvad numbrid ja need numbrid tegelikult on veel tagasihoidlikud, sellepärast et nendes alkoholisurmade statistikasse on arvatud inimesed, kellel on diagnoos seotud alkoholiga, näiteks alkoholisõltuvus või alkoholi kuritarvitamine või, ma ei tea, näiteks joobeaste liiklusõnnetuses, aga inimesed mingil põhjusel ei mõtle sellele, et näiteks vähirisk tõuseb alkoholiga, tõuseb infarktirisk, erinevate teiste südame-veresoonkonna haiguste risk, ka diabeedirisk tõuseb alkoholiga. Neid asju ei ole siia arvestatud. 

Eelmise aasta lõpus avaldati analüüs, mis näitas majanduslikku kahju, jällegi suhteliselt otseselt põhjustatud kahju. Sinna ei olnud arvestatud mitte ainult need surmad, aga oli arvestatud ka töövõimetuslehtede arv, saamata jäänud töötasu hulk ja nii edasi. See on umbes 500 miljonit eurot aastas. Kui see raha oleks meil riigieelarves, siis oleks õudselt tore. Kui see oleks näiteks ettevõtjate kontodel või inimeste endi pangakontodel, siis kui palju see annaks meie majandusele juurde. See ei ole väike summa. 

Jah, tõepoolest, võib-olla on tõesti rohkem neid inimesi, kes ütlevad, et ma üldse ei tarbi või ma tarbin väga harva. Ma olen näinud ka sotsiaalmeedias rõõmsaid postitusi, et ma olen kolm nädalat olnud ilma alkoholita, ma tunnen ennast nii hästi ja ma tahangi jääda ilma alkoholita. Ma väga tervitan inimeste selliseid otsuseid, arstina eelkõige. Kes siis ikka hoolitseb inimese tervise eest kui mitte inimene ise. 

Riigi poolt me saame loomulikult luua teatud keskkonda, aga Eesti on olnud päris jõuline oma alkoholipoliitikas ja meil tegelikult ei ole väga palju meetmeid, mida veel rakendada. Osa siiski on. Aga kui võrrelda 20 aasta taguse ajaga … Mina olen alati olnud, mulle lihtsalt ei maitse alkohol, ma olen selles mõttes õnnelik inimene. 20 aastat tagasi oli alkoholi mittetarbija olla nagu valge vares. Tänapäeval on see normaalne ja ka üritustel pakutakse, ka siin Riigikogus üritustel pakutakse ikkagi alkoholivabasid jooke. Ma väga tervitan seda. Ma arvan, et riik ei peaks mitte ühelgi moel soodustama alkoholi tarbimist.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Kui võimalik, siis ma kasutaksingi seda punkti natuke laiemaks aruteluks, kuna see on küsimus, mis mind huvitab. Ma osalesin ka selleteemalises arutelus ja debatis, just see uimastite küsimus, mida te puudutasite. Just see moment, kus Justiitsministeerium tõesti tuli välja selle väljatöötamiskavatsusega. Praegu läheb kriminaalseks alates sellest hetkest, kui kellelgi on vähemalt kümme doosi, uimastidoosi. Justiitsministeerium tegi ettepaneku, et võiks seda tõsta, et alates 30 doosist. Ma olen isiklikult olnud väga kriitiline, et see on justkui selline normaliseerimine ja sõnum ühiskonnale. Kas ma saan õigesti aru, et Sotsiaalministeerium ei ole toetanud seda väljatöötamiskavatsust, ja võib-olla ka selline põhjendus, mis teie poolt on selles osas juba välja läinud?

Aitäh küsimuse eest! See arutelu meil tõepoolest toimus. Tegelikult on väga mitmetes maailma riikides mindud seda teed, et dekriminaliseeritakse ehk tehakse sellest väärtegu, et inimesel on teatud dooside arv mis iganes narkootikumi endaga kaasas või ta omab neid. Selle eesmärk on olnud ikkagi see, et inimesed saaksid abi, keskenduda eelkõige sellele, et me mitte ei lähe karistama inimest, vaid me leiame selle põhjuse, miks ta on sellele teele sattunud. 

Meie ei kooskõlastanud seda mitmetel muudel põhjustel. Üks nendest põhjustest oli see, et seal sõnastus oli ebatäpne, kuidagi sõnastusest jäi mulje näiteks, et kanep on vähem ohtlik kui teised uimastid. Tegelikkuses me teame, et kuigi kanepit peetakse ohutuks, on see ääretult ohtlik, põhjustab muu hulgas potentsihäireid, noortele sõnum, põhjustab ka südame-veresoonkonna haigusi ja nii edasi, ka depressiooni ja ärevushäireid süvendab. Ja üks kõige tuntumaid toimeid võib-olla on psühhoos. See eesmärk neil ei olnud sedasi öelda, aga see sõnastus oli lihtsalt ebatäpne. 

Kuidas nüüd see kriminaalosa seal on? Mida see tähendab menetlusele? See on loomulikult Justiits- ja Digiministeeriumi otsustada, aga võib-olla ka sõnumina ei ole see hea, kui me suurendame seda kogust, millest alates kriminaliseerimine algab. Ma arvan, et see teema lihtsalt vajab laiemat debatti. Seda ma ütlen ikkagi täiesti arstina, et kui me leevendame neid reegleid, siis hästi suur diskussioon on ka selle üle, kas kanep üldse lubada näiteks rekreatsioonitegevusteks. Tegelikult riikide kogemuse põhjal võib öelda tõesti, et jaa, sellisel juhul maksutulu suurendab, kauplejate tulu suureneb, kanep on võib-olla reguleeritud, aga samas tervishoiukulud suurenevad ka 10–15%. Ja kuni meil ei ole olemas adekvaatset vaimse tervise toetamise süsteemi ja kõiki muid asju, ja kuni meil on Tervisekassa sellises miinuses nagu praegu, siis mina ei saa kindlasti öelda, et ma mingil moel erinevate uimastite kohta käivaid reegleid tahaksin leevendada. Siin on kindlasti eriarvamusi, aga see on minu kui arsti ja sotsiaalministri arvamus.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud proua minister! Alkoholi tarvitamise vähenemist on asjakohaselt seostatud ka sündimuse kasvuga ja karskusliikumine on oluline osa olnud eesti rahvuslikust liikumisest. Mul on väga hea meel, et te olete selle teemaga radikaalselt tegelemas. Aga Eestis on siiski alkoholi jaemüügi ajad märksa leebemad kui Lätis, Leedus ja Soomes, rääkimata Rootsist ja Norrast. Müügi kitsendamist aegadega on võimalik rakendada küll ja veel. Aga küsin, millest tuleneb teie hinnangul Eesti senine selline tarvitamist soodustav alkoholipoliitika. Ja arvestades, et alkoholisektoriga isikuid on olnud ka erakondade rahastajate seas, küsin, kas teid on ka selles küsimuses püüdnud mõjutada mõni alkoholisektori esindaja. 

Aitäh! Kõigepealt, ma arvan, et Eesti alkoholipoliitika ei soodusta alkoholi tarvitamist. Ja seda näitab ka see, et meil on tegelikult tasapisi ikkagi alkoholikahjude hulk vähenenud, aga see ei ole kaugeltki see, mida me tahaksime, et see oleks null, eks ole, aga eesmärgid on palju kõrgemad. Seda ühelt poolt. Ja loomulikult, need müügikellaajad on tõesti leebed, seda ma juba mainisin. Väga tore oleks, kui me saaksime neid vähemalt selliseks, mis on meie naaberriikides. See meeldiks mulle isiklikult väga. 

Ja rääkides alkoholi lobitööst, siis kui ma sain ministriks, siis algas kohe avalik lobitöö minu vastu alkoholitootjate poolt, kes sõimasid mind hulluks karsklaseks ja mida veel. Ma ütlen, et kuigi ma ise tõepoolest üldse alkoholi ei tarbi, sest mulle päriselt ei maitse alkoholi lõhn ja maitse, siis ma ei demoniseeri ühtegi inimest, kes tarvitab alkoholi. Kui inimene on mõistlik tarvitaja, siis minugi poolest, tema tervis, ta võib teha, mida ta soovib. Ja kui ma arstina inimestega suhtlesin, siis ega ma iialgi ei öelnud inimestele, et te ei tohi alkoholi tarvitada ja nii edasi. Tänapäeval lihtsalt arstid üldiselt ei peeta seda kohaseks. Kui inimene vajab nõu, siis ta küsib ja ma võin vaikselt rääkida. 

Ja eks alkoholi tootjad ja edasimüüjad on küll proovinud, aga ma ei ole nendega suhelnud. Ma arvan, et see ei ole minu haldusalas. Mul ei ole nendega väga palju rääkida, sest meie huvid on niivõrd drastiliselt vastassuunalised. Kui nad väga soovivad minuga rääkida, siis ma võin kaaluda, aga see tähendab, et neil peavad olema ülimalt konstruktiivsed ja tõenduspõhised ettepanekud, mida ma seni ei ole veel nende suust kuulnud.

Lauri Laats, palun! 

Aitäh! No võtan, hea minister, teie sõnasabast kinni, et teile ei meeldi alkoholi lõhn. Meil on tekkinud selline olukord, et meil lausa see alkoholi lõhn siin Riigikogu saalis häirib. Ja see tuleneb ühelt Riigikogu liikmelt, kes istub siin vasakul pool, mitte kaugel minust. See on tegelikult probleem. Ma arvan, et kui me käsitlemegi seda teemat ja püüame ka ühiskonnale näidata eeskuju – ja ma arvan, et läbi eeskuju me saame natukene paremaks seda teha –, siis kahjuks see eeskuju siin hea ei ole, vähemalt ühe Riigikogu liikme puhul tulenevalt. 

Aga ma ei tahtnud sellest rääkida. Me oleme siin järjest tegelikult ka alkoholi aktsiisi tõstnud, nii 2025 kui ka 2026. Ja need protsendid on märkimisväärsed. Aga vähemalt minuni ei ole küll jõudnud selline statistika, et selle tõttu oleks alkoholi tarbimine vähenenud. Kuidas teil need arvud näitavad? Ja te ise ütlesite, et uuringud näitavad, et aktsiisi tõstmine või alkoholi kallimaks muutmine on kõige tõhusam. Kas see ikkagi on meie näitel?

Mul ei ole kohe numbrid ees, aga pärast seda viimast aktsiisitõusu alkoholi tarbimine langes küll. Minu meelest olid numbrid 11,2 ja nüüd on 10,7. Langes küll ja see on juhtunud pärast kõiki alkoholiaktsiiside tõususid. 

Mis puutub alkoholilõhna Riigikogu saalis, siis ma tean, et Riigikogu saalis ei tohi tarbida ei alkoholi ega muid aineid, ei vett ega toiduaineid. Ma arvan, et siin tuleb ka Riigikogu liikmetel jääda väärikaks, ja kõigil Riigikogu liikmetel. Ma ütlesin, et kuigi ma ise olen võib-olla nii-öelda eeskuju etalon alkoholi kohta, on paljusid asju, kus mina kindlasti ei ole etalon. Meil kõigil on mingisuguseid omadusi ja harjumusi, mis ei ole teistele eeskujuks. Tahaks küll öelda, et ainult mina olen täiuslik, aga ma pean ütlema, et ma ei saa seda öelda. Ma arvan, et jääme väärikaks ja ärme too esile ühte, teist ega kolmandat Riigikogu liiget. Me ei tea nende põhjuseid, me ei tea, miks nad on, on ta siis toitumine või liikumine või ükskõik mis muus mingi eluviisi osa. Ärme too neid esile. Eks siingi saalis ole läbilõige ühiskonnast. Mina arvan, et Riigikogu liiget ei peaks tingimata alkoholi suhtes testima regulaarselt, ei lõhna järgi ega muu järgi. Hoiame üksteist ja mõistame üksteist.

Ma teen väikese repliigi. Alkoholi tarbimist siin saalis ei ole mina selle kolme aasta jooksul näinud, aga sellele võib ühte koma teist eelneda. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma vaatasin statistikat, et kuigi keskmine on 10,9 liitrit per nase …

10,7.

… siis 5% joob ära üle 50 liitri per nase aastas absoluutselt alkoholi. Aga mis te tohtrina oskate öelda, kui suur see ülempiir võiks olla, et mitte ära surra, et elus olla?

Aitäh! Ära surevad ka need, kes üldse ei joo. Ohutut alkoholi kogust ei ole olemas. Taluvus on väga individuaalne. Kes joovad ära aastas 50 liitrit, siis ma arvan, et eelkõige nende lähedasel on väga raske olla ja neil endil ka muidugi. Aga me kõik sureme ühel päeval ära. Surematud ei ole me isegi siis, kui me alkoholi ei tarbi. Mõtle, kui lihtne oleks olla surematu sel juhul.

Suur tänu! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised ja sulgen läbirääkimised. Head kolleegid, oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. Tänan igati sisuka arutelu eest nii küsijate poolt kui ka ministri poolt ja ka aja säästliku kasutuse eest!

Oleme jõudnud seitsmenda päevakorrapunktini, milleks on Riigikogu liikmete Jaak Valge, Riina Sikkuti ja Leo Kunnase poolt haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele esitatud arupärimine eesti keele õppe kohta välisüliõpilastele, arupärimine numbriga 871. Ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Jaak Valge. Kogu saal on teie päralt ja mitte ainult.

Suur tänu, härra juhataja! Lugupeetud minister! Meil on teiega juba varem olnud pisut vaidlust selle üle, milline see riigikeele staatus Eestis on. Mina olen väitnud, et see on viimase veerandsaja aasta madalaim. Minister on aga väitnud vastupidist, viidates sellele, et eesti keel on üks Euroopa Liidu ametlikest keeltest. Noh, paraku, minu arvates ikka jätkuvalt, keele sisulist staatust ei määra mitte selle formaalne positsioon nendes rahvusvahelistes institutsioonides, vaid ikka selle tegelik kasutus oma riigis. 

Viimase rahvaloenduse andmetel oskas Eestis riigikeelt 84% rahvastikust, mis on küll veidi rohkem kui 2011. aastal. Tänaseks aga on see näitaja kindlasti langenud, arvestuslikult umbes 2% võrra. Euroopa riikidest on meist väiksem riigikeele oskajate osakaal teadaolevalt vaid Moldovas. 

Nüüd, kui me räägime eesti keele tegelikust kasutusalast, siis ei saa mööda ka kõrgharidusest ja välistudengitest. See võib tunduda küll arvuliselt, et tegemist võib-olla ei ole suurte inimeste massiga, aga küllap on see üsna märgiline sellest, kuidas meie riik sellesse teemasse suhtub. Eestis õpib ligi 4000 välistudengit enam kui 100 riigist ja neist vaid umbes 6% õpib eestikeelsetel õppekavadel. See tähendab, et valdav enamus omandab hariduse inglise keeles, ilma et eesti keel oleks nende õpingute loomulik osa. Jah, tõsi, ülikoolid pakuvad eesti keele õpet, aga enamasti vabatahtliku ainena. 

Riigi ja ülikoolide vahelised halduslepingud ei kohusta ülikoole pakkuma eesti keelt kindlas mahus kohustusliku õppeainena. Kui selline kohustus tudengitele pannakse, siis tuleneb see ülikoolide enda otsusest, mitte riigi ühtsest poliitikast. Näiteks peavad Tallinna Ülikoolis mitte-eestikeelsetel õppekavadel õppivad tudengid läbima vähemalt 6 ainepunkti eesti keele ja kultuuri õpinguid. Tallinna Tehnikaülikoolis on üldreegel, et ka ingliskeelsed õppekavad sisaldavad vähemalt 6 ainepunkti eesti keele õpet. Aga see ei ole kindlasti jälle, nagu enne ütlesin, süsteemne riiklik nõue, vaid ülikoolide praktika. 

Tegelik probleem on selles, et suur osa välistudengitest ei õpi eesti keelt üldse või õpib seda minimaalselt. Põhjused on teada: õppe kõrvalt töötamine, mis on muide Eestis kaks korda kõrgem välistudengite puhul kui näiteks Lätis ja Leedus, on suur koormus ja sageli ka motivatsiooni puudumine, kui keel ei ole õpingutes ega tööturul otseselt vajalik. 

Kõige konkreetsem avalik näitaja välistudengite õppe kohta pärineb Tartu Ülikoolist. 2024. aasta aruande järgi oli eesti keele kursustel osalenud 51% välistudengitest, kuid see tähendab, et kursust võeti vähemalt 3 ainepunkti ulatuses. No 3 ainepunkti on selline sissejuhatus, et seal õpetatakse eesti keeles tere ütlema. Ja sellises olukorras tekib loomulikult väga konkreetseid küsimusi riigi keelepoliitika ja kõrghariduspoliitika kohta. Ma aja kokkuhoiu mõttes praegu ei hakka neid küsimusi ette lugema, minister nagunii vastates peaks need üle kordama. Suur tänu!

Suur tänu! See oli juba sissejuhatava ettekande mõõtu. Aga nüüd on aeg ja võimalus auväärt haridus- ja teadusminister Kristina Kallasel vastata teie esitatud küsimustele.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud arupärija! Kõigepealt paar ebatäpsust teie avaettekandes. Mu mälu võib-olla petab mind, aga ma kinnitan, et argument, miks ma väidan seda, et viimase veerandsaja aastaga on eesti keele positsioon ühiskonnas tugevnenud, ei ole see, et eesti keel on Euroopa Liidu ametlik keel. Argument on see, et eesti keele kasutusala Eestis endas on väga märkimisväärselt suurenenud viimase veerandsaja aastaga, väga märkimisväärselt. Kui inimene, kes oli üles kasvanud Ida-Virumaal ja kes oma lapsepõlves eesti keelt Ida-Virumaal avaliku teenusena kasutada ei saanud, seda lihtsalt ei olnud seal võimalik teha, kogu avalik teenus käis vene keeles, siis tänaseks on olukord ikkagi absoluutselt teistmoodi. Võrreldes 35 aasta taguse ajaga oskab eesti keelt muukeelsest elanikkonnast täna ligi pool, teine pool on passiivse keele oskusega, aktiivne keele oskus on pooltel. 1989. aasta rahvaloenduse järgi oli aktiivne keeleoskus 15%-l muukeelsest elanikkonnast. Nii et väga märkimisväärselt on nii keeleoskus paranenud kui ka tegelikult eesti keele kasutusala. 

Teine asi, mis puudutab seda, et ülikoolid oma vabast tahtest tudengitele eesti keelt õpetavad, see ka päris nii ei ole. Selles mõttes on ikkagi riigi nõue see, et kuue EAP ulatuses tuleb õpetada kõikidele välistudengitele eesti keelt. (Saalist öeldakse midagi.) Ei, see on ikka kohustuslik. (Saalist öeldakse midagi.) On ikka, see on halduslepingutes sõnastatud kohustus ülikoolidele õpetada tudengitele eesti keelt. See on ikkagi väga selge. 

Nüüd, tulles teie küsimuste juurde täpsemalt, teie küsimus: kas te olete nõus, et eesti keelt mittevaldavate välistudengite töötamine Eestis ahendab eesti keele kasutusala avalikus ruumis? Ei, ma ei ole sellega nõus. Ma arvan, et eesti keele kasutusala ahendamise vastutuse panemine välistudengitele võtab ära vastutuse eestlastelt endilt selle keele kasutuse osas. Eesti keele kasutusala saavad ahendada ikkagi ainult eestlased ise ehk siis seda keelt mitte kasutades. Seda ei saa ahendada välismaalased ega teised inimesed. Kui eestlased ise oma keelt ei kasuta, siis sellega see keelekasutus ka aheneb. Umbes pooled välistudengitest, kes Eestis õpivad, jäävad Eestisse tööle. Nendest märkimisväärne osa on ka need, kes jäävad siia väga pikaajaliselt tööle, teine osa jääb siia lühemaajaliselt tööle. Ma arvan, et mõju eesti keele kasutusele, ahendamisele on praktiliselt olematu. Need inimesed ei ole kindlasti need, kes kuidagi seda kasutusala piiravad. 

Teiseks, ma pööran tähelepanu ka sellele, et avalikus ruumis on inimeste omavaheline suhtlus põhiseaduslikult vaba ning riik ei määra selles olukorras suhtluskeelt. Inimesed on vabad oma suhtluskeelt valima. Küll aga on keel määratletud ametlikus teeninduses ja avalikus teavituses ning riigi ja kohalike omavalitsuste suhtluskeel on eesti keel. Täpselt samamoodi peavad sellest kinni pidama ka Eestis elavad välistudengid. Mida rohkem eestlased ise oma keelt kasutavad, seda rohkem õpivad seda keelt kasutama ka kõik teised. 

Nii et ma arvan, et sellise vastutuse ja süü suunamine välistudengitele või ka sisserännanutele ei ole minu arust asjakohane. See peaks ikkagi eestlaste endi suur vastutus olema. Oluline on muidugi toetada ja motiveerida keeleõpet ka nendel välistudengitel, kes Eesti tööturul pikemalt viibivad, välja arvatud juhtudel, kui tegemist on Euroopa Liidu kodanikega. Kõikidel ülejäänutel välismaalastel, kes kavatsevad Eestis elada kauem kui viis aastat, on keelenõue. B1-tasemel tuleb keeleeksam sooritada, selleks et elamisluba Eestis saada. 

Teine küsimus oli teil, et kas te olete nõus, et puudulik keeleoskus vähendab välisvilistlaste võimalusi ja soovi Eestisse erialaselt tööle jääda ning arvestades, et Eestisse jääb tööle vaid pool või vähem lõpetanutest, ei ole nende koolitamine Eesti maksumaksja kulul ilma eesti keelt selgeks õpetamata riigi seisukohalt ratsionaalne. Ma olen osaliselt nõus sellega, et puudulik keeleoskus võib teatud juhtudel vähendada välisvilistlaste võimalusi ja soovi Eestisse jääda. Samas, teie küsimuse püstitus eeldab, et välisvilistlaste Eestisse jäämine sõltub peamiselt keeleoskusest, kuid tegelikult on küsimus märksa keerulisem. Asi ei ole üksnes keeleoskuses, ka keeleoskuse puhul ei pruugi see Eestisse elama ja töötama jäämine siiski kindel olla. Nii et see ei ole ainult keeleoskuse taga. 

Ja teiseks, ma ei ole kindlasti nõus sellega, et välistudengite koolitamine on riigi seisukohalt ebaratsionaalne. Puhtalt ainult rahalistest numbritest, kui rääkida, siis suur osa välistudengeid ei õpi Eestis tasuta ehk nad tasuvad kas osaliselt või täienisti oma õpingute kulud. Enamik neist õpib ingliskeelsetel õppekavadel, mis on ka tasulised, ja see maksumus ulatub 1500 eurost kuni 15 000 euroni. Ingliskeelsetel õppekavadel õppivad välisüliõpilased maksavad õppemaksu ning ainuüksi juba kuues Eesti avalikus õiguslikus ülikoolis ulatus õppemaksude kogusumma 2023. aastal ligikaudu 10 miljoni euroni. 

Olulise panuse meie kõrgharidusse annavad enam kui 350 õppemaksu maksvat välisüliõpilast ka teistes kõrgkoolides, millele lisandub veel 1,5 miljonit. Kui me lisame sinna juurde tegelikult ka töötavad välistudengid, õppimise ajal töötab neid päris palju, näiteks, 2023. ja 2024. õppeaastal töötas Eestis kokku 1935 välisüliõpilast, mis on umbes pool Eestis õppivatest välisüliõpilastest. Nad tegid väljamakseid 31 miljoni euro ulatuses ja maksupanus ulatus 5,4 miljoni euroni tulumaksuna ja 10,3 miljoni euroni sotsiaalmaksuna. Ja kui me sinna lisame veel ka käibemaksu, mida nad tasuvad siis, kui nad Eestis tarbivad, siis ilmselgelt ulatub välisüliõpilaste otsene majanduslik mõju Eesti riigile ikkagi kümnetesse miljonitesse eurodesse. Nii et ei saa öelda, et see on rahaliselt ebaratsionaalne, arvestades seda, et suurem osa välistudengeid Eestis tegelikult oma õppe eest ka tasuvad. Ja lisaks nad töötavad ehk panustavad ressursina ka Eesti majandusse. 

Kolmas küsimus: kas Haridus- ja Teadusministeeriumi ning ülikoolide vahel sõlmitavatesse halduslepingutesse on kavas lisada säte, mis näeks ette, et ülikoolid muudaksid välistudengitele eesti keele õppimise omandamise vähemalt B1-tasemel kohustuslikuks? Sellist nõuet, et kõik välisüliõpilased peaksid oskama õpingute lõpuks B1-tasemel eesti keelt, ei ole plaanis halduslepingutesse seada. Selgitan, mis põhjusel. 

Halduslepingutes on punkt juba väga pikka aega, mille kohaselt ülikool loob tingimused välisüliõpilaste ja õppejõudude kaasamiseks Eesti ühiskonda ning pakub välisüliõpilastele eesti keele ja kultuuri õpet vähemalt kuue EAP mahus. Seejuures tagab Eesti tööturule suunatud ingliskeelsete õppekavade üliõpilastele ligipääsu ka eesti keele õppele, mis võimaldab saavutada B1-keele taset. Doktoriõppe puhul on seatud tingimuseks, et igas õppevaldkonnas oleks vähemalt 50% eesti keelt B2-tasemel oskavaid doktorikraadi omandajaid. See tähendab, et kui valdkonnas domineerivad välisdoktorandid, siis tuleb pingutada, et aidata osal neist ka eesti keel piisaval tasemel selgeks õppida. 

Nüüd, kui me räägime B1-taseme omandamisest, siis B1-keeletaseme omandamine nõuaks vähemalt ühe semestri jagu intensiivset keeleõpet ja see ei ole magistriõpingutes, kus õpib valdav enamus välistudengeid, selles mahus ei ole keeleõppe õppekava raames võimalik, sest selle tõttu pikeneks õpe väga märkimisväärselt ja ei ole kindel, et selle tulemusena välisüliõpilased ka Eestisse õppima tuleksid. Välisüliõpilastele eesti keele ja kultuuri õpe kuus EAP-d on kohustuslik mitme ülikooli ingliskeelsetel õppekavadel, need on Tartu Ülikool, Tallinna Ülikool, EMTA ja Eesti Maaülikool. 

Nii, nüüd on … Siin on kõik küsimused? Ahah, neljas küsimus. Missuguseid teisi meetmeid kavatsete ette võtta, et parandada välistudengite ja vilistlaste eesti keele oskust? Nagu ma olen korduvalt maininud, eesti keele oskus on oluline teema. Seda on halduslepingute läbirääkimistel ülikoolidega kogu aeg olulisena hoitud. Nii see, et kuue EAP mahus eesti keele õpet oleks, et doktorantide hulgas oleks eesti keele oskus oluliselt suurem, kui ta täna on, kui ka see, et kaitstud doktoritööde eestikeelne kokkuvõte oleks oluliselt märkimisväärsem ja sisukam, kui see täna on. Haridus- ja Teadusministeeriumi ja Euroopa Liidu kaasrahastamisel on arendamisel B2-taseme õpet pakkuv e-kursus kõikidele, mitte ainult välistudengitele, aga just nimelt e-vormis pakutavad eesti keele õppe võimalused laiendavad kindlasti nende inimeste ringi, kes eesti keelt saaksid iseseisvalt õppida. Eesti Keele Instituut välisvahendite toel täna väga palju neid e-kursusi välja arendab. 

Viimane küsimus oli, kuidas prognoosita välisüliõpilaste arvu ja proportsiooni muutust lähiaastatel. Nagu te ise ka oma sissejuhatuses ütlesite, välisüliõpilaste hulk on Eestis väike, tänase seisuga moodustades ainult 8% kõikidest Eestis õppivatest üliõpilastest. Eestis on umbes 45 000 üliõpilast, kellest 3900 on välisüliõpilased. Kahjuks on välisüliõpilaste arv märkimisväärselt langenud. Veel 2021. aastal oli välisüliõpilasi 11%, täna 8%. Meie prognoos on see, et see 8% ja 11% vahele jääb, kuigi soovitud eesmärk on siiski kõrgem, sest välisüliõpilased on väga oluline osa Eesti kõrghariduse maastikust ja ka sellest, et oleks tagatud väga paljudel erialadel kvaliteetne kõrghariduse kättesaadavus. Aitäh!

Suur tänu teile! Teie ettekanded on nagu alati väga faktirohked ja täpsed, ainult väike täpsus, et lisaks Jaak Valgele on arupärijateks ka Riina Sikkut ja Leo Kunnas, mõlemad kenasti ka saalis olemas. Aga jätkab Jaak Valge. Palun, küsimus!

Suur tänu, lugupeetud eesistuja! Ma kõigepealt ütlen teile, et ma jään selle faktitäpsuse osas eriarvamusele. Lugupeetav minister, jah, see ei ole päris hea praktika pöörata see teema mujale ja väita, et eestlased ise oma keele staatuse eest ainult vastutavad. Peamegi me poliitikutena vastutama, eelkõige sellega, et viime läbi sellist poliitikat, mis tugevdab eesti keele staatust. Teie ka. Ja ka teie nende väidetega, et kui mina räägin viimasest veerandsajandist ja teie räägite 1989. aastast, siis see ei ole hea debatt. See ei ole. Aga mis puutub sellesse, et osa välisüliõpilasi maksab oma õppe eest, siis ka see ei tähenda, et maksumaksja ei toeta nende õpinguid, sest õppetasu on märksa väiksem kui õppekulu. Aga küsin nüüd veel, missuguses halduslepingus on sõnastatud, et kõik välisüliõpilased peavad õppima kohustuslikult eesti keelt. Missuguses halduslepingus, et kõik välisüliõpilased peavad õppima kohustuslikult eesti keelt, nagu te väitsite?

Lugupeetud arupärija! Mina arvan, et on väga hea praktika, kui peetakse debatti selle üle, kus lasub vastutus eesti keele kasutusala kohta. Teie küsimus oli väga selgelt selle kohta, et eesti keele kasutusala muutub ahtamaks. Teie küsimuse eeldus oli see, et selle on põhjustanud välistudengid. Välistudengite tulek siia ja tööturule saabumine ahendab eesti keele kasutusala. Jään jätkuvalt oma debati väite juurde, et eesti keele kasutusala saavad ahendada ikkagi ainult eestlased ise, kui nad seda keelt ei kasuta. Siis muutub see keel ahtamaks ja eesti keele kasutusala muutub ahtamaks. 

Ma arvan, et ka väga hea debatt on siis, kui erinevaid argumente lauale pannakse, aga väga halb debatt on siis, kui neid argumente, millega võib-olla ei nõustuta, mitte nendele ei vastata teiste argumentidega, vaid öeldakse lihtsalt, et need argumendid ei sobi. Ma arvan, et kõik argumendid sobivad, lihtsalt oluline on neid argumente kuulata ja suuta oma argumendid vastu anda. 

Täpsustan halduslepingute tingimusi. Halduslepingutes on punkt, mille kohaselt ülikool loob tingimused välisüliõpilastele ja õppejõudude kaasamiseks ning pakub välisüliõpilastele eesti keele ja kultuuri õpet vähemalt kuue EAP mahus. Lisaks on ülikoolid ise kehtestanud kohustuslikus korras välisüliõpilaste eesti keele ja kultuuri õppe. Ma lugesin ette ka ülikoolid: Tartu Ülikool, Tallinna Ülikool, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ja Eesti Maaülikool.

Väike repliik. Jaak Valge, ma kasutasin sõna "faktirohke", "faktirohke" ja "faktitäpsus" ei ole sünonüümid. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh! Rõõm on kogeda, et ülikoolid võtavad välisüliõpilastele eesti keele õpetamist nii tõsiselt, et on selle neile lausa kohustuslikuks teinud. Aga ma küsin halduslepingute kohta, mida te siin tsiteerisite sõnastuses, mis on senistes halduslepingutes. Ja praegu käivad läbirääkimised uute halduslepingute tegemiseks ülikoolidega. Kas need, eesti keelt, kultuuri ja doktorantuuris eesti keele õpet ja neid punkte, mida te siin tsiteerisite, lähevad uutesse halduslepingutesse samas sõnastuses või on teil eesti keele ja kultuuriga seotud uuendusi? Või olete te nõudlikumaks muutunud? On teil siin olnud täiendavaid läbirääkimisi ülikoolidega?

Aitäh selle küsimuse eest! Püüame halduslepinguid mitte pikemaks ja detailsemaks viia. Jäänud on need sõnastused, mis on alati olnud eesti keele ja kultuuri osas, mis ma ka praegu ette lugesin, nii doktoriõppe kui ka selle 6 AP eesti keele ja kultuuri õppemahu pakkumise osas.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Mina küsin viimase küsimuse kohta täiendavalt. Te kirjeldasite välisüliõpilaste arvu ja prognoosi. Tõesti, välistudengite arv on vähenenud, eks see jääb sinna 8% ja 11% vahele. Kirjeldasite ka, kuidas pooled neist töötavad. Tõesti, see peegeldab seda, et meil on tööjõupuudus. Ma küsiksin, milline on valitsuse poliitika ja teie arusaam sellest. Kas tegemist on optimaalse olukorraga? Tahate te seda suurendada või vähendada, tudengite Eestis töötamist suurendada või vähendada, keeleoskust parandada? Kui me vaatame neid sisserände plaane, siis kolmandatest riikidest ilma keeleoskuseta ja ilma keeleõppe võimaluse pakkumiseta sisserände suurendamine on muret tekitav. Samas, kui me välisüliõpilaste puhul, keda me saaksime vajalikel erialadel ja keeleoskusega meie tööjõuturu jaoks ette valmistada, siis selle võimaluse me jätame kasutamata. Teie kirjeldusest jääb mulje, et olukord on selline, nagu ta on, ja läheb nii, nagu läheb. Milline on poliitika välistudengite osas?

Aitäh selle küsimuse eest! Vaadake, seal on vaja eristada omavahel nõudlus ja pakkumine ehk see, mida ülikoolid välistudengitele pakuvad, versus see, milline on nõudlus sellise kõrghariduse järgi rahvusvahelisel turul. Eesti välistudengite arvu langus ei ole tingitud mitte Eesti pakkumise muutusest, mitte sellest, kuidas ülikoolid on muutunud, välja arvatud üks aspekt sealt ehk siis Vene kodanike mittevastuvõtmine, vaid see on väga palju muutunud ka sellest, et nõudlus siin piirkonnas kõrghariduse ostmise ja selle eest tasumise järele on langenud seoses sõjaolukorraga ja ebastabiilsusega. Ehk siis välistudengid ei vali Eestit õppima tulemiseks puhtalt selle tõttu, et tunnetus on, et siin on ebastabiilne. See on mõjutanud. Pakkumise poolt siis see, et ülikoolid on seadnud endale Vene föderatsiooni kodanikele piirangud, ja teiselt poolt nõudluse puhul see, et Eesti kõrgharidus sellest olukorrast alates, kui algas Ukraina sõda, nõudlus selle järgi on langenud. Ehk siis on keerulisem tegelikult välistudengeid ka siia saada. Nii et nad on kaks osapoolt seal. 

Selle strateegia või eesmärgi talendipoliitika suuna väljakujundamisel on riik praegu võtnud. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ja haridusministeerium töötavad praegu ühiseid talendipoliitika aluspõhimõtteid välja. Minu maitse järgi natuke aeglaselt, oleks tahtnud seda kiiremini saada. Aga nende põhimõtete sõnastamine, kuidas toimub Eestile tööturul vajalike spetsialistide Eestisse toomine läbi haridusimpordi või läbi hariduse kaudu, on, ma arvan, ülioluline aspekt. Ma võin teiega ainult nõustuda selles, et targem riik teeb hariduse kaudu tööjõupoliitikat mitte otse, eks ole, läbi immigratsiooni tööjõupoliitikat. Kui valida otsest immigratsiooni kaudu tööjõupoliitikat versus hariduse kaudu tehtavat tööjõupoliitikat, siis pika plaani vaates tuleks teha hariduse kaudu tööjõupoliitikat. Täna me seda teeme. Talendipoliitika aluspõhimõtete väljatöötamine Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ja haridusministeeriumi koostöös käib.

Aga see, millele te vihjasite sisserände teemadel, puudutab pigem isegi kutseharidust ja kutsekeskharidust, oskustööliste tasandit. Ka seal on muidugi tark teha seda hariduspoliitika kaudu ehk kutsekeskhariduse viimine tööturuga vastavusse ja sellele, et nende oskuste õpetamine, mida tööturg täna vajab, tuleks kutsekeskharidusest. Ka seda me teeme. Aga täna on olukord tööturul pigem selline, et meil on ka kiireid lahendusi vaja. Kiired lahendused on need, mis puudutavad oskustööliste ajutist kasutamist läbi sisserände.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Jaak Valge, palun! Jaa, kui arupärijate nimel, et omavahel kokkuleppel Riina Sikkut. Daamidel on ikka eesõigus, džentelmenid ju järgivad seda põhimõtet.

Jaa! Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mul on hea meel, et lõpetuseks haridus- ja teadusminister nõustus sellega, et Eesti huvides on meil tööturul puuduolevate oskustega inimesi Eestisse tuua ikkagi haridussüsteemi kaudu. Selline põhimõte on ju teada olnud pikalt. Ma väga loodan, et selles suunas me saame hakata samme ka astuma. Vaatamata sellele, et neid oskustöölisi kutseharidusalase ettevalmistusega on vaja juba järgmisel aastal ja ülejärgmisel aastal, siis olukorras, kus meil on üle 50 000 töötu, üle 20 000 NEET-noore, et sealt leida need 600–700 inimest, kes oskustöölisena tööle suunata – kahtlemata see nõuab pingutust, aga seda pingutust tuleks teha, et oma inimesi tööle aidata ja seejärel haridussüsteemi kaudu valmistada ette keeleoskajaid inimesi nendel erialadel, milles meil seni töötajaid napib. 

Nüüd keeleõppest. Ma saan aru, et kohe läheb see arutelu siin väga pingeliseks. Aga tõesti, see eesti keele ahendamise teema, minu jaoks ka väga huvitav arutelu. Ma olen nõus, et kahtlemata me ise vastutame selle eest, kus eesti keele kasutada saab, seda ei saa kellegi teise kraesse ajada. Aga see esimene küsimus minu meelest ka ei tee seda. Sest see, kas me lubame keelt mittevaldavate välistudengite töötamist, millistel tingimustel töötamist, on ju meie enda otsustada. Kui me oleme seda lubanud, siis tõepoolest, väga paljudel inimestel on tajutav, et eesti keelt olukordades, on see kaupluses või kohvikus, ei saa tema kasutada, ja see võib teda häirida. Me ei saa seda kuidagi pidada vähetähtsaks või seda mõtet maha kanda. See, kas me lubame nendes ametikohtades keeleoskuseta inimesi tööl, on meie enda kokkuleppe küsimus. Ehk siis nagu minister ütles, me ise vastutame selle eest, me ei saa seda lükata välistudengite kaela, aga arupärimise esitajad ei ole proovinud seda ka teha, vaid peegeldavad seda rahulolematust, mida ühiskonnas on tunda, ja uurivad, kuidas seda rahulolematust maandada ja tõepoolest tekitada inimestel ka tunne, et eesti keele, ma ei tea, kasutusala ahenemine meil igapäevaselt ei toimu. 

Nüüd sellest, kas keeleõpe peab olema kohustuslik. Tõepoolest, kui halduslepinguid lugeda, siis seal eraldi ei öelda kohustuslikkust, vaid seda, et luuakse tingimused. On väga tore, kui seda tõlgendatakse rangemalt, kui kirja on pandud. Ma arvan, et sellest põhimõttest kuidagi loobuda ei saa. Noor inimene, kes tuleb Eestisse õppima, siis nii nagu paljud teised riigid, Taani, ja tõepoolest nõuavad, peavad nagu loomulikuks seda, et õppija õpib ka kohalikku keelt. Arvestades seda, et see parandab tööturu väljavaateid, siis on võimalik, et tudengite motivatsioon selle tegemiseks, ka intensiivseks keeleõppeks on täiesti olemas. Nii et ma arvan, et seal mingisuguseid järeleandmisi ei peaks tegema. Väga tore on kuulda, et sellises sõnastuses, vähemalt halduslepingutes, selle tingimusega minnakse edasi. 

Nii et tänan ja loodan, et kolleegid samamoodi peavad oluliseks, et välistudengid omandavad siin eesti keele ja saavad vajalikku rolli tööturul ka edaspidi täita. Aitäh!

Väga suur tänu teile! Jaak Valge, palun! (Kõneleja palun lisaaega.) Kaheksa minutit. 

Aitäh, hea härra juhataja! Lugupeetud proua minister! Ma pean ütlema, et mul on kohati ülikoolis oma kolleegidele piinlik otsa vaadata. Piinlik sellepärast, et minu poliitikategevusest ei ole paranenud ei kõrgkoolide õppetegevus, ei õppekvaliteet ega ka see, kuivõrd vastab kõrgharidus Eesti majanduse tegelikele vajadustele, rääkimata sellest, et ülikoolid valmistaksid ette rahvuslikult meelestatud eliiti. 

See olukord on kujunenud muidugi pikaajaliselt ja kahtlemata ei ole selles süüdi ainult praegune proua minister, vaid ka kõik varasemad ministrid ja ministeeriumiametnikud ja kõik selle saali poliitikud, keda praegu siin ei viibi, ja mõned ka need, kes viibivad. Aga milles ma küll julgen ministrit kritiseerida, on see, et ta ei julge diagnoosi panna. Aga diagnoosist algab paranemine. 

Kõigepealt, ärge omistage mulle väiteid, mida ma pole öelnud. Ma toonitasin, et välistudengite keeleõpe ei ole keele staatuse osas, ütleme, keele leviku osas oluline, aga märgiline. Teiseks ei olnud te kaugeltki täpne halduslepingute osas. Vastupidi, te olite täiesti ebatäpne, kui leebelt väljendada. 

Nii, kui me räägime välistudengitest, siis peame lõpuks ikkagi tunnistama, et Eesti ei kasuta neid mitte talentide ligimeelitamiseks ja sidumiseks, vaid üha enam lihtsa tööjõuna ja sageli just odava tööjõuna. Me teame, et ligikaudu pooled välistudengitest töötavad Eestis juba õpingute ajal. Ja nüüd hiljuti Lätis toime pandud Balti võrdleva uuringu järgi oli see näitaja 48%, Eesti enda statistika järgi isegi 56%. See on 2,5 korda kõrgem kui Lätis ja Leedus, kus välistudengitest töötab 22% ja 21%. 

Ilmselgelt on see teistsuguse poliitika tagajärg ja see ei ole juhus. See tähendab, et meie senine süsteem ei ole üles ehitatud niivõrd õppimisele, vaid töötamisele, töötamisele stuudiumi ajal. Ma usun, et kõik meist on sellega igapäevaselt kokku puutunud. Kuller, palun väga, taksojuht, teenindaja – inimene, kes elab Eestis, töötab Eestis, aga ei oska eesti keelt. Tulemuseks on täiesti reaalsed suhtlemisraskused. See ei ole lihtsalt ebamugavus. See tähendab, et eesti keele kasutusala avalikus ruumis väheneb ja igaüks peaks seda omal nahal tundma. Kui me vaatame migratsioonistatistikat, siis on see arvuliselt ka selge. 

Samas räägime me kogu aeg sellest, kuidas välistudengid peaksid jääma Eestisse tööle ja panustama meie majandusse. Tõsi, umbes pooled neist jäävad vahetult peale lõpetamist tööle, aga mõne aja pärast langeb see näitaja 40%-le. Ei ole juhuslik. Üks põhjus on see, et väga vähesed neist saavad stuudiumi vältel eesti keele selgeks. Kui inimene ei valda riigikeelt, siis on tema sidusus selle riigiga paratamatult nõrk. Tema karjäärivõimalused on piiratud, motivatsioon siia jääda on piiratud. 

Ja jõuamegi sellesse absurdsesse olukorda, et koolitame inimesi peamiselt Eesti maksumaksja raha eest. Nad töötavad siin odavama tööjõuna õpingute ajal ja siis lahkub suurem osa neist riigist, ilma et Eesti sellest pikaajaliselt kasu saaks. See ei ole strateegiline talentide poliitika, see on lühinägelik tööjõupoliitika. Jah, tulemus on see, et me ei integreeri inimesi, vaid kasutame neid ajutiselt ära. 

Ma kordan üle, et see toob kaasa kaks väga konkreetset tagajärge. Esiteks, eesti keele kasutusala väheneb. Teiseks, meie enda investeering kõrgharidusse ei tasu end ära või ei tasu piisavalt ära. Ja kui me tahame, et välistudengitest saaksid Eesti majanduse ja ühiskonna osa, siis peab eesti keel olema nende õpingute loomulik ja kohustuslik osa, mitte kõrvaline valikaine. Vastasel juhul jätkub praegune muster ja Eesti jääb nende jaoks ajutiseks peatuskohaks, kus nad tegid odavat tööd. Aitäh!

Suur tänu teile! Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole. Läbirääkimised lõpetab minister Kristina Kallas. Palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Ma tulen selle esimese küsimuse juurde tagasi. Esimene küsimus oli teil see, et kas te olete nõus, et eesti keelt mittevaldavate välistudengite töötamine Eestis ahendab eesti keele kasutusala avalikus ruumis. Ma jätkuvalt väidan, et see ei ole välistudengite töötamine, mis ahendab eesti keele kasutusala avalikus ruumis, vaid see on eestlaste enda eesti keele mittekasutamine avalikus ruumis, mis ahendab eesti keele oskust. 

Eestis on väga selged reeglid, millistel ametikohtadel nõutakse eesti keele oskust, sõltumata sellest, kas te olete välistudeng, eestlane, siin püsivalt elav inimene. Meil on väga selged keelenõuded olemas. Ja siis on ametid, kus ei nõuta keeleoskust. Ehk kui eesti keelt mitteoskav välistudeng läheb ametisse, kus nõutakse keeleoskust, siis ta rikub seadust. Seal ta töötada ei tohi, sinna ei tohi tööandja teda tööle võtta. Meil on konkreetselt see asi reguleeritud. Seda et mitte eesti keelt oskavad välistudengid töötavad ametites, kus keelenõudeid ei ole, seal ei saa väita, et nad ahistavad või takistavad eestlastel eesti keelt kasutada. 

Minu jaoks on see segane küsimus, mismoodi segavad eesti keele kasutusala need välistudengid, kes töötavad valdkonnas, kus eesti keele oskuse nõudeid polegi. Ehk nad ei peagi seal eesti keelt oskama. Ja selliseid kollektiive ja valdkondi, erasektori töökohti on Eestis väga palju. 

Mis puudutab Läti ja Leedu võrdlust Eestiga, siis see, et Eestis väga suur osa välistudengitest töötab võrreldes Läti ja Leeduga, on täpselt samasuguses proportsioonis, nagu on üldse tudengite töötamise osakaal Läti ja Leeduga võrreldes. Võrreldes Eestiga on Lätis ja Leedus tudengite töötamine üleüldiselt oluliselt madalam, Leedus märkimisväärselt madalam. Kui Eestis keskmiselt 70% tudengitest käib tööl õppe kõrvalt, siis Leedus on see umbes 30%. Seal on väga kardinaalne erinevus. 

See on tingitud ühelt poolt kõrghariduse korraldusest, sellest, kuidas on õpe korraldatud, ja teiselt poolt sellest, milline on tööturu paindlikkus, kui palju ja kuidas on reguleeritud osaajaga töötamine ja muud väga olulised tööturu paindlikkuse regulatsioonid. Nii et see ei ole mitte kuidagi seotud sellega, milline on kõrghariduse poliitika nende välistudengite puhul, vaid see on väga tugevalt seotud tööturu nõudlikkusega ehk milline nõudlus meil tegelikult tööturul inimeste järgi on. See on natuke teistsugune argument. 

Nüüd ma korra, kui ma tohin lõpuks Jaak Valgele nõu anda, see, et ülikooli õppejõud või töötajad, et teil on piinlik oma kolleegidele otsa vaadata selle tõttu, et teil ei ole õnnestunud saavutada tulemus, kus välistudengid peaksid eesti keelt ülikoolis õppima, siis mina arvan, et ülikoolide õppejõududel on endal kohustus tagada see, et välistudengid ülikoolis eesti keele ära õpiksid. See ei saa olla nii, et meie teiega peame siin debatti, aga nemad selles mõttes võtavad vastu otsuseid, korraldavad kõrghariduse korraldust enda ülikoolis, kus nad eesti keele oskuse arendamisega ei tegele. See on ülikoolide väga paljuski enesekorralduslik küsimus, kuidas nad korraldavad endal nii õpet, eesti keele õpet, eestikeelset õpet kui ka kõike muud. Riik on seadnud väga konkreetsed raamid eestikeelsele õppele, kuid mitte midagi ei takista ülikoolidel eesti keele õpet. 

Ma toon näite. Ma olin Narva kolledži direktor, kui me hakkasime vastu võtma välistudengeid Narva kolledžisse. Kuna ma ei olnud nõus sellega, et Narva kolledži õppekavad ingliskeelseks lähevad, siis me saime välistudengeid vastu võtta ainult eestikeelsetele õppekavadele, mis tähendab seda, et me lõime täiendava ühe õppeaasta, mille jooksul nad õpivad eesti keelt. Selleks ei ole vaja ministrit, selleks ei ole vaja Riigikogu saadikut, see on ülikoolide enda õppekorralduslik asi, mida ülikoolid ise otsustavad. Nii et andke neile julgust otsustada, et võib-olla see 6% kasvab suuremaks, kasvab 10% peale välistudengitest, kes eesti keeles õpivad. Seal on ka väga palju ülikoolide enda enese töökorralduslike küsimuste puhul tegemist, mitte üksnes siin Riigikogu saalis meie või teie teha asi. Aitäh!

Aitäh! Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Oleme seitsmenda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Ja oleme jõudnud pidulikult viimase päevakorrapunktini enne vaba mikrofoni. Riigikogu liikmete Tõnis Lukase, Mart Maastiku, Andres Metsoja, Helir-Valdor Seedri ja Priit Sibula haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele esitatud arupärimine ideoloogilise surve kohta Tallinna Tehnikaülikoolile. Arupärimine kannab numbrit 906 ja Riigikogu kõnetooli on juba jõudnud hea kolleeg, Riigikogu liige Tõnis Lukas.

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Väga austatud stenogramm! Kuna küsimus käib Tallinna Tehnikaülikooli kohta, siis ma ikkagi täpsustan üliõpilaste keeleoskuse küsimust. Haridusministeeriumi enda kasutatud statistika näitab eelmisest aastast või üle-eelmise aasta lõpust, et Eestis on 8000 0 töötajat, kes eesti keelt ei valda, ja 20 000 neist töökohtadel, kus keeleoskusnõuded on. Kindlasti on nende inimeste hulk tõusnud veel viimaste aastate trende vaadates. Selle 20 000 hulgas on kindlasti ka üliõpilasi, kuna seal on mõõdetud teenindavat sektorit päris palju ja seal on keeleoskusega kehvasti. 

Aga läheme selle konkreetse arupärimise juurde. Mõni aeg tagasi oli ajakirjanduse vahendusel teadaanne ja päriselt seda ka ümber lükatud ei ole, et Haridus- ja Teadusministeerium on käsitlenud halduslepingute läbirääkimistel niisugust teemat, et tehnikaülikoolil oleks õige aeg, arvestades kliimaneutraalsuse eesmärke ja muutunud globaalseid trende, põlevkivitehnoloogiate professuur ümber nimetada. Konkreetseid nimevariante ma sealt ei lugenud, aga võib-olla proua minister oskab meile täpselt täpsustada, millised need uued nimevariandid võiksid olla. Asja pikantsus tuleneb sellest, et see ettepanek on tehtud halduslepingute läbirääkimiste ajal, mil rahastamistingimustest räägitakse. 

Me küsime, mis põhjusel on selline pretsedenditu sekkumine ülikooli autonoomiasse ette võetud. Teiseks, kas nimetatud ettepaneku vastuvõtmine tähendaks Tallinna Tehnikaülikoolile suuremat riiklikku rahaeraldust, see tähendab on seotud rahalise stiimuliga? Kolmandaks, kas ideoloogiline surve ülikoolile mingi struktuuriüksuse nime muutmiseks, et kajastada rohkem nii-öelda ajastu pulssi, võib tabada tulevikus ka teisi ülikoole ja teisi valdkondi, mis on kindlasti ka tundlikud, näiteks sotsiaal- ja humanitaarvaldkondi, kus ka ühiskonna muud liikmed on aeg-ajalt tähelepanu pööranud seal pakutava õppe sisu või vastavate ülikoolides kujunenud hoiakute suhtes. Ja neljandaks, miks valitsus häbeneb Eesti ainulaadset teadmist põlevkivivaldkonnas, milles uurimistöö aitab meil paremini tunda oma suhteliselt unikaalset maavara?

Aitäh teile! Taas palun Riigikogu kõnetooli auväärt haridus- ja teadusminister Kristina Kallase.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud arupärija! Ma kõigepealt alustan sellest, mis punktiga üldse halduslepingute läbirääkimistel tegemist on. Teadupärast on Tallinna Tehnikaülikooli seaduse § 9 lõike 3 kohaselt loodavate tehnikateaduste õppe-, teadus- ja arendustegevusega tegelevate professuuride loetelu kokkulepitav ülikooliga sõlmitavas halduslepingus. Halduslepingu läbirääkimised on seaduses ette nähtud mehhanism, mille kaudu vaadatakse ülikooli ja riigi vahel teatud regulaarsusega üle riiklikult prioriteetsed professuurid, arvestades muutusi ühiskonnas, majanduses ja tehnoloogia arengus. 

Vaadates senises halduslepingus kokkulepitud tehnikateaduste professuuride loetelu, milleks on ehituskonstruktsioonide professuur, elektrotehnika professuur, infoühiskonna tehnoloogiate professuur, keemiatehnika professuur, metallide tehnoloogiate professuur, puidutöötlemise professuur ja tootmistehnika professuur, on ministeerium seisukohal, et energeetika valdkonna nimetamine prioriteetsete professuuride hulgas on igati põhjendatud. Mis põhjusel peaks olema ainult ühe konkreetse energiatehnoloogia valdkonna professuur, on see, miks me tegime Tallinna Tehnikaülikoolile ettepaneku laiendada professuuri valdkonda – mitte kitsendada, vaid vastupidi, laiendada seda ühte professuuri, sest sellist asja nagu energeetikavaldkonna või energeetikatehnoloogia professuuri meil Tallinna Ülikoolis täna ei ole. 

Ma tuletan igaks juhuks meelde, et Tallinna Tehnikaülikoolis on 186 professorit ja ainult kaheksa professuuri tegelikult lepitakse riigiga kokku. Nende kaheksa hulgas see üks, mis oli väga kitsalt nimetatud põlevkivitehnoloogia professuuriks – oli ettepanek selle professuuri nimetus üle vaadata tulenevalt sellest, et energiatehnoloogiad on täna oluliselt laiemad kui ainult põlevkivitehnoloogia. Ja kuna energiavaldkonna professuuri riiklikult oluliste professuuride hulgas ei olnud, siis oligi ettepanek seda ülikooliga arutada. 

Ülikool tuli tagasi halduslepingute läbirääkimistel ettepanekuga nimetada selles kaheksases loetelus energiatehnoloogia professuur, mis sisaldab muu hulgas põlevkivitehnoloogiat, aga on oluliselt laiem. Riigikogu arutab teadupärast ju ka tuumaenergeetikat, nii et meil on energiavaldkonnas väga lai portfell, kus meil oleks vaja teadustööd teha, uurimismeeskondi välja arendada ja doktoriõpet korraldada. Ja katusnimetus on sellel professuuril energiatehnoloogia professuur. 

Nii et ma ei pea seda mitte kuidagi pretsedendituks sekkumiseks ülikooli autonoomiasse. See on täiesti tavapärane halduslepingute läbirääkimiste protsess. Ka Tallinna Tehnikaülikooli seaduse kohaselt tulevad need professuurid riigiga läbi rääkida, sest need on täiesti eraldiseisvad professuurid võrreldes üleüldise professorite hulgaga, mis Tallinna Tehnikaülikooli valdkonnas on. Kinnitan veel kord üle: põlevkivitehnoloogia ei ole selle professuuri valdkonnast väljas. Lihtsalt sellele professuuri valdkonnale on lisandunud palju laiem energiatehnoloogiate loetelu, kui seal täna professuuris sees oli. Aitäh!

Aitäh! Teile küsimusi ei ole. 

On.

No teeme siis erandi, üks küsimus. Rohkem me ei luba. Tõnis Lukas, palun!

Rohkem mul ei ole lubatud niikuinii Riigikogu liikmena kui ainult üks küsimus. Ma küsin selle kohta, et kindlasti on energeetika valdkond nii lai, et seda katavad tegelikult sellest 180 professorist mitu professorit, mitte ainult üks professuurihoidja. Ja sellega on küllaltki mõistetav see. Nüüd see riigi poolt läbi räägitud professuuri ümbernimetamine. Aga jah, mis puudutab seda, et see oleks justkui energeetika ainukene professor, kes peab katma kõiki, ka tulevikus tuumavaldkonda, siis seda ma ei usu, et see võimalik on. Kindlasti tehnikaülikool tegeleb energeetikateemadega laiemalt. Ma küsin lõpetuseks, kas selline ettepanek võib tabada mõnda sotsiaal- ja humanitaarvaldkonda mõnes teises ülikoolis ka.

Aitäh küsimuse eest! Me räägime läbi ikkagi ainult halduslepingutes loetletud professuure.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole ega saagi olla. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Sellega, head kolleegid, oleme kaheksanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. Aitäh kõikidele osalejatele!

Ja nüüd peale haamrilööki on võimalus registreerida sõnavõtuks vabas mikrofonis. Seda soovi ei ole. Suur aitäh teile, head kolleegid! Tänane istung on lõppenud. Head õhtut!