Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu liikmed! Head külalised! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 8. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt kohaloleku kontroll. 

Kohalolijaks registreerus 57 Riigikogu liiget, puudub 44. 

Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Kõigepealt Vabariigi Valitsuse esindaja proua Kaire Karp, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab alkoholiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (bürokraatia vähendamine) eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust majandus- ja tööstusminister. Teine eelnõu, Vabariigi Valitsus algatab kohtute seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (kohtumenetluse kiirendamine) eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiits- ja digiminister. Kolmas, Vabariigi Valitsus algatab relvaseaduse ja lõhkematerjaliseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust siseminister. Neljas, Vabariigi Valitsus algatab tuumaenergia ja -ohutuse seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust energeetika- ja keskkonnaminister. Viies eelnõu, Vabariigi Valitsus algatab alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse ja alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse muutmise seadus (2026. aasta 1. maiks kavandatud aktsiisitõusude ärajätmine) eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister. Kõik seaduseelnõud on edastatud digitaalselt eelnõude infosüsteemi kaudu. Tänan!

Aitäh! Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud saadikud! Annan üle arupärimise peaminister Michalile. See arupärimine on seotud Vene kodanike majandustegevusega ja seotud julgeolekuriskidega. 

Nimelt, Politsei- ja Piirivalveamet on usaldanud Koidula piiripunkti ooteala järjekorra haldamise eraettevõttele Railservis OÜ, ettevõtte lõplikud kasusaajad, ärimehed Aleksei Tšulets ja Sergei Pasters, kelle ärid on seotud Venemaa ja Valgevene nafta- ja söetööstusega. Samuti on nende ettevõtteid seostatud Venemaa varilaevastikuga. Ühe nendega seotud ettevõtte suhtes on Eesti prokuratuur alustanud kriminaalmenetlust sanktsioonide võimaliku rikkumise suhtes. 

Mida me siis näeme? Jah, olukord on selline, et sõnades me Vene ohtu muidugi märgime, aga praktikas on see, et ülimalt strateegiline koht piirialal on antud kahtlase taustaga Vene ärimeeste kätte, sealt on saadud kätte luurajaid, sealt on kätte saadud korruptante, inimesed käivad edasi-tagasi Petserist tööl. Kujutage ette, no miks Petserist, tulgu juba Pihkvast! Kuidas saab see nii olla? Need inimesed ju satuvad FSB võrku nii või naa ja tegelikult käiakse kümnete kaupa veel mitmetel töökohtadel Värskas ja mujal, kus võidakse sattuda FSB võrku.

Igal juhul tahame küsida, kuidas valitsus hindab olukorda, et strateegilise tähtsusega piiripunkti teenuse osutamisel on tuvastatud ulatuslik korruptsioon, sanktsioonidega seotud kaubaveod ja luuretegevus. Samuti [küsime], kas valitsus on kaalunud võimalust muuta riigihangete või sisejulgeoleku tagamisega seotud nõuete regulatsiooni, nii et riigil oleks võimalik strateegilistes valdkondades välistada ettevõtted, mis on seotud Vene kodanikega? Aitäh!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud viis eelnõu ja ühe arupärimise ning juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele.

Läheme tänase päevakorra juurde. Täna on meil päevakorras olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Põllumajandus- ja toidutootmine kui strateegiline majandusharu" arutamine. Enne kui läheme ettekandjate juurde, ma räägin natuke arutelu korrast. Esimene ettekandja on maaelukomisjoni esimees Urmas Kruuse, kelle ettekanne on kuni kümme minutit ja küsimused-vastused kuni kümme minutit. Teiseks, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja põllumajanduspoliitika juht Ants-Hannes Viira ettekanne kuni 20 minutit ja küsimused-vastused kuni 20 minutit. Selleni järgneb Sadala Agro juhatuse liikme Ahti Kalde ettekanne kuni 20 minutit ja küsimused-vastused samuti kuni 20 minutit. Ettekannete osa lõpetab Hexest Materials AS-i juhatuse liige Randel Veerits. Tema ettekanne on samuti kuni 20 minutit ja küsimused-vastused kuni 20 minutit. Iga Riigikogu liige võib esitada ettekandjale ühe küsimuse, kõikidele ettekandjatele saab esitada ühe küsimuse. Peale seda järgnevad läbirääkimised. Kõigepealt esinevad sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Aga läheme ettekandjate juurde. Kõigepealt palun kõnetooli ettekandjaks maaelukomisjoni esimehe Urmas Kruuse.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärsed kolleegid saalis! Head kuulajad, kes meid veebi teel jälgivad! Ja loomulikult tervitused ka meie põllumeestele, kes annavad täna väga selgelt märku, mis arutelu meil siin toimub! Mul on hea meel, et maaelukomisjon on koostöös Eesti Põllumajandus-Kaubanduskojaga selle arutelu tekitanud. Seda ei juhtu just väga tihti. 

Mul on käes üks raamat, see on aastast 1926 "Eesti põllumeeste poliitika". Siin on väljavõtted põllumeeste kongressist ja ka üks oluline märksõna: tollel hetkel oli Riigikogus 23 põllumeeste esindajat. Kas see on aja märk, et meie esindajad käivad siin pigem külalistena kui püsiliikmetena? Ma ei taha väita, et põllumehi siin üldse ei ole. Aga ajad on muutunud. 

Selge on see, et Eesti põllumajandus ja toidutootmine on pärast Euroopa Liiduga liitumist teinud igal juhul läbi suure arengu, ükskõik, kuidas me seda vaatame. Kõige lihtsam või kõige klassikalisem on vaadata seda läbi selle, mis on juhtunud meie võimekuse ja tootmisega. 

Kui me näiteks võrdleme 2000. aasta algust ja praegust aega, siis võib öelda, et tera- ja kaunviljade ja õlikultuuride toodang on kasvanud 157%. Kui me räägime piimatoodangust, siis see on kasvanud 54%. Kõigile on teada meie lüpsilehmade võimekus ja toodang, mis näitab seda, et põllumehed ja aretajad on teinud väga tublit tööd. 

Euroopa Liidu raamistik on loonud selle raami, mille sees me oleme. Seda ei tohi alatähtsustada. Me oleme alati olnud seisukohal, et see poliitika peab olema selline, mis tagab võrdse konkurentsi Euroopa Liidus. Üks näitaja, mida poliitikud alati arutavad ja põllumehed pingsalt jälgivad, on see, millised on meie toetused võrreldes muu Euroopa Liiduga. Me teame, et me oleme tulnud väga madalast proportsioonist, 2000. aasta alguses 25% Euroopa Liidu keskmisest. Me oleme jõudnud selle perioodi lõpuks 80–82%-ni, täpset numbrit veel ei ole. Tegelikult on oluline, et me teeksime selles asjas järgmise sammu. 

Miks me täna siin üldse seda arutame? Väga mitmel põhjusel. Aga kindlasti võib kellelgi tekkida küsimus, kas esinejate valik on toidutootmisega a priori seotud, kui me vaatame kolmandat esinejat, kes meile täna tuleb. Ma räägin hiljem sellest põhjusest, miks me tahtsime sellist vaadet arendada. 

Tõesti, praegune rahastamisperiood on lõppemas ja arutelu käib selle üle, milline on 2028+ rahastamine. Ja üks asi, mis on tõusnud tegelikult avalikkuse ette ja mille pärast ka põllumehed muretsevad – ma ise küll arvan praegu, et selleks muretsemiseks hetkel ei ole põhjust –, puudutab seda, mismoodi Euroopa Komisjon on Eestile andnud täiendava võimaluse oma põllumajandust toetada. 

Me räägime siin nn sissetuleku lõhe toetusest, mis on 546 miljonit. Kui me räägime kogusummast, mida me peame arutama ja leidma lahenduse, siis see on 2,1 miljardit, riigi osalus veel juurde. Aga see on enam-vähem sama summa, mis oli käesoleval perioodil. Ainukene asi on see, et taustsüsteem on muutunud ja taustsüsteem on muutunud nii palju, et üldine rahastus Euroopa Liidus on vähenenud ja nüüd on oluline see, et meie saaksime teha järgmise hüppe. 

Statistikas on kirjas, et Eesti põllumehed saavad turult vähem raha kui nende kolleegid mujal Euroopas. See on üldine statistika. Küsimus on selles, kas see peab alati nii jääma. Kindlasti mitte! Selleks tuleb leida lahendusi ja teha investeeringuid. 

Põllumajandus ja toidutootmine kokku on 8% SKP-st ja ligi 4% maksutuludest. Tõsi on see, et tänu sellisele innovatsioonile – põllumajanduse innovatsioon on väga vägev, millest räägitakse tegelikult väga vähe – on hõivatute hulk konkreetses sektoris väga kõvasti vähenenud. Kui me räägime iidsetest aegadest, siis neid oli üle 100 000, nüüd on hõivatuid koos kalandus- ja metsandussektoriga 20 000 juures, võib-olla natuke alla. See kõik on märk sellest, et ka teatud mõju ühiskonnas ei pruugi olla selline, nagu see sektor tegelikult vajab. 

Toidujulgeolek on teema, mis tõusis väga jõuliselt üles COVID-i ajal. Miks? Kui me räägime erinevatest kriisidest, siis mitte ükski kriis ei mõjutanud meid nii palju kui COVID, kui oli märgata teatud protektsionismi ja seda, et piirid võivad ka kinni minna. Ma ei räägigi Vene agressioonist Ukraina vastu, mis absoluutselt pööras segi kõik tarneahelad ja muud sellega seonduva.

See tegelikult tõstis üles küsimuse meie isevarustatuse tasemest, milline see on. Teraviljaga ei ole meil ju probleeme, seda on pea kolm korda rohkem, kui ise tarbime. Veiseliha puhul samamoodi, kuskil 100% ja natuke peale, piimandusest rääkimata. Aga kriisid, kaasa arvatud Aafrika seakatk, pani päris korraliku põntsu sellel aastal seakasvatusele ja see tähendab seda, et me kuskilt ligi 80%-lt kukume sõna otseses mõttes 60% peale isevarustatuse mõttes.

Kas see isevarustatuse tase on mingi müstifikatsioon või on see lihtsalt üks võrdlusnumber? Üldiselt on see võrdlusnumber, aga oluline on teadmine sellest, kui palju me tarbime ja kui palju on meie suutlikkus toota. Tootmise mõttes me ju kõik teame, et tootmisel on mõte ainult sel juhul, kui me suudame toodangu maha müüa. Ja kui me vaatame seda, et me oleme võimelised teatud sektorites tootma rohkem, kui ise tarbime, siis on ekspordil kõige olulisem roll. Siseturu mõttes oleme me pisikesed, isegi väga väikesed võrreldes Euroopa Liidu riigiga.

Näiteks munatootmine on meil selgelt olnud mõnes mõttes taandarengus, aga vaatamata sellele, et ta on taandarengus, jääb ta ikkagi vaid 0,2–0,3% ulatuses kogu Euroopa toodangust. Need panevad paika need piirid ja näitavad selle, kus me tegelikult asetseme. 

Aga see tähendab ka seda, et toiduainetööstus peab leidma uusi võimalusi tarneahelas väärindamiseks – just nimelt väärindamiseks! –, ja seda koostöös põllumeestega. Ma loodan väga, et hetkel käsitletav E-piima juhtum ei ole tagasilöök meie koostegevusele, meie ühistulisele tegevusele. Seda sellepärast, et üldjuhul oleme praktikas näinud, et need, kes teevad selles sektoris ja Euroopas koostööd, on võimelised paremini läbi elama ka kriise, mis tähendab hinnakõikumisi. 

Mida külvad, seda lõikad. Kõik teavad seda vanasõna. Aga kas on ikka nii? Praegu, viimastel aastatel eriti, on juhtunud seda, et külvad küll, aga lõigata pole midagi. See seab meile täiesti uued väljakutsed selles, kuidas me käsitleme kriisi, kuidas me oma investeeringuid maandame ja kuidas me sellest rahavooliselt välja tuleme. 

Me tegelikult teame, et põllumeestel on üsna keeruline, kaasa arvatud see, mis puudutab kindlustust. Võiks öelda, et see on üsna lapsekingades, selleks et neid riske maandada. Aga neid arenguid on vaja muuta ja leida lahendused koostöös ka riigiga. 

Selle tõttu ma väga loodan, et see tänane arutelu on üks teatud vaatenurg sellele, mis meid ees ootab. Maaelukomisjoni liikmete hulgas ei ole inimesi, kes arvavad, et see 546 miljonit, mis põllumeestele on eraldatud, võiks minna kuhugi mujale. Seda arvavad minu arvates kõik maaelukomisjoni liikmed ühtemoodi. Tõsi on aga see, et kuigi kulunumbrid on Euroopa Liidus paika pandud, siis tuleb tunnistada, et tulunumbrid ei ole praegu paigas. Ja see võib-olla tähendab seda, et arutelu, kuhu see raha läheb, võib olla natukene varajane. Tõsised arutelud ja lahingud tulevad meil siis, kui on teada täpselt, kui palju meil seda raha on. Need arutelud on tõesti hulga keerulisemad ja võtavad rohkem aega, nii nagu me tegelikult ka teame. 

Selle tõttu tahan öelda niimoodi, et meie eesti keel on ühelt poolt väga rikas. Viimasel ajal on väga palju räägitud AI-st. Ma väga loodan, et eesti keeles me ei pea ütlema "ai", vaid räägime AI ja mõtleme sellega seda, kas me oleme nii rikkad, et jätta maha ükski rohulible, või oleme nii targad, et oskame ära kasutada tulevikusuundi ja tööriistu, et seda rohuliblet väärindada sellisena, et luua enda rikkust. Aitäh! 

Aitäh! Ja teile on ka mõned küsimused. Andrus Seeme, palun!

Aitäh, hea Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Sa oma ettekandes küll põgusalt puudutasid, aga ma küsiks nagu üle. Täna Euroopa Liidus käivad arutelud järgmise eelarveperioodi, aastateks 2028–2034, prioriteetide üle ning Euroopa Komisjon on kavandanud Eestile ligikaudu 540 miljoni euro, ütleme, tasandamiseks. Praegu sellel rahal nagu kindlat suunist või silti küljes ei ole, nagu eesti keeles öelda. Mis on sinu seisukoht?

Aitäh, hea küsija! Jah, tõesti, see kõrvamärgiga raha on kuskil 1,56 miljardit. Ja see, mida hea küsija märkis, on ilma kõrvamärgita, on antud justkui võimalus ja paindlikkus riikidele seda teha. Minu isiklik arvamus on see, et see peaks kindlasti minema põllumajandusse ehk sellesse sektorisse. Tõsi, taustal peab alati teadma seda, et kui me vaatame praegu ka seda rahastusperioodi ja räägime esimesest ja teisest sambast, siis seal on sees olnud alati ka maaelu arengukava osa, mille sees on veel näiteks siis Leaderi osa. Aga igal juhul see raha peaks sinna minema. 

Kui küsid, miks, ühel väga lihtsal põhjusel. Kui me tahame sealt 80%-st edasi minna, mis puudutab keskmist sissetulekut võrreldes Euroopa Liiduga, siis see on hädavajalik, et me sinna edasi läheme. Nüüd on küsimus selles, kuhu me selle raha paneme. Tänane arutelu võib-olla on suunatud ka sellele, et me vajame teatud investeeringuid selleks, et oleks terves ahelas konkurentsivõimelisem ja teiseks saaks ise ka lisandväärtust. Sellepärast et paljas toorme müük ei pruugi ja tavaliselt ei too seda lisandväärtust, mida me kõik ootame, mis muidugi ei välista, et mõni ettevõtja piirdub ka sellega.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Mul on mõnes mõttes hea meel, et te julgesite puudutada ka E-piima juhtumit Paides, mis on pankrotis, kus tegelikult põllumeestele tõmmati kott pähe. Kõrgete kokkuostuhindadega lubati head tulemit, kuid ühel hetkel on need inimesed kõik oma raske tööga teenitud vaevast, rahast ilma. Mispärast teie maaelukomisjonina ei ole võtnud küsimust arutusele sellises aspektis, et mõjutada valitsust, et Eesti valitsus kataks ära need võlad, mis on tekkinud, ja sellega ei lõpetataks ega hävitataks nii-öelda põllumehi, kes on pühendunud, ütleme, piimatootmisele? Kui see tehas läheb võõrasse riiki või ükskõik millisesse väliskorporatsiooni, siis on monopol nende käes. See on strateegiline küsimus. Millal te selle ette võtate, et päästa E-piim Eesti põllumeeste jaoks?

Aitäh, hea küsija! Loomulikult ei ole see olukord piimatootjatele kerge, aga ma ütleksin, et ka Eesti strateegilises valikus ei ole see kerge. Ma arvan, et hetkel on meil veel liiga vara öelda, kas ja kui palju põllumehed kaotavad ja kui üldse kaotavad raha. Pankrotimenetlus on käimas ja tuleb eristada kahte asja. Üks on see, mis puudutab praegu tööstust, ja teine on see ühistu, mis on selle tööstuse omanik ja need omanikud. See tegelikult tähendab seda, et igal juhul uuel võimalikul omanikul, kes pankrotipesast väljaostu või omandamise teeb, peab looma ja taastama usalduse piimatootjate vastu. Kõige elementaarne on see, et võimalikud võlgnevused näiteks ajatatakse. 

Kui te küsite, miks riik ei lähe sinna sisse, siis riik ei saa hetkel kindlasti sinna sisse minna. Riik on olnud selle tehase investeeringus sees Euroopa Liidu meetmete kaudu 15 miljoniga. Tollel hetkel oli selle tehase planeeritav maksumus umbes 120–130 miljonit. Lõpptulemus läks selgelt rohkemaks. See, miks sinna sisse ei saa minna, puudutab ka seda, et see on seotud riigiabi lubadega ja riik ei taha siin kindlasti olla selles kontekstis omanik. Aga võimalikel uutel omanikel on läbi pankrotimenetluse kaudu kõige lihtsam alustada null-lehest. 

Teiseks, üldiselt näitavad teatud turud pikas perspektiivis seda, et juustuturul on potentsiaali. See tähendab seda, et piimaturul on potentsiaali. Ja kui Euroopa moodsam tehas ei suuda konkureerida globaalsel turul, siis on meil tõsine probleem. Ma igati loodan, et see juhtub, aga tõsi, see, mis on juhtunud piimarahaga, on päris problemaatiline. Seetõttu ei saa riik praegu midagi enamat pakkuda kui leevendusmeetmeid rahavoogude leevendamiseks Maaelu Edendamise Sihtasutuse kaudu, mis puudutab võimalike käibevahendite krediteerimist või maakapitali kaudu sama asja tegemist.

Pipi-Liis Siemann, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Korraks kõlas ka LEADER-programmi mõiste siit läbi ja see on väga oluline meede, mis ka aitab nii üldiselt piirkondlikku arengut suunata kui ka väiketootjaid, meie tooraine väärindajaid kohapeal. Usun, et sellel programmil on ka tulevikus väga kindel koht, kuigi tegu on võib-olla rohkem toetava meetmega. Kuidas näete selle tulevikku?

Aitäh selle küsimuse eest! Jah, tõepoolest, kui meil käesoleval programmperioodil oli LEADER selgelt miinimumkohustusega sees, see puudutas 5%, ja Eesti on sinna pannud alati rohkem Euroopa Liidu keskmisest, siis praegu need arutelud ja otsused on ju tegelikult ees. See puudutab mõnes mõttes ka tänast arutelu või seda sissevaadet sinna. Kas me vajame seda? Tegelikult on seal taga üle Eesti ju kogukonnad, need kogukonnad on koostöös investeerinud ka väikeettevõtlusesse. Nii et see programm iseenesest kindlasti töötas väga hästi. Millises vormis see järgmisel perioodil on, millised on strateegilised valikud, seda on hetkel vara öelda.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Väga hea, et selline küsimus täna algatati ka Riigikogus ja mille peale kohe on meil üle Eesti traktorid väljas. Toompeale tuli küll ainult üks pisike, aga see on märk ja hoiatus ilmselt siis valitsusele ja Riigikogule, et kui neid muresid, mis praegu neid välja tõi, neid inimesi, et siis nad tulevad ka kaugemale kui Tallinna piir. Aga öelge, mis see põhjus on, et need inimesed, kellele te räägite, et antakse väga palju raha, on täna väljas. Ja kas nende konkurentsivõime võrreldes teiste Euroopa riikidega on siis halvem, et nad pidid välja tulema, ja kas selle mõju on ka energiahindadel ja maksudel, mis on valitsus kehtestanud? 

Aitäh! Ühelt poolt ma saan öelda, nagu ma ennem ütlesin, et me oleme seda arutelu kavandanud siin koos Eesti Põllumajandus-Kaubanduskojaga. Aga mitte, vaadates siis ka põllumeeste enda väljaütlemisi ja organisatsioonide väljaütlemisi, siis see on tegelikult olnud ühelt poolt toetav märk sellele, et sellele arutelule rohkem tähelepanu juhtida, aga teiselt poolt ka märk sellele, et kas ikkagi see raha, mis on põllumajandusse ette nähtud, jõuab põllumajandusse või jäetakse liiga vabad käed ja põllumehed seda ei saa. See on positiivne märk praegu, mida ise on väljendatud, ja see on ülioluline. Ma veel kord rõhutan üle, kui ma nüüd ei eksi, aga refereerin suhteliselt laia pintsliga, et ka peaminister tegelikult on rõhutanud seda, et põllumeeste konkurentsivõimet on vaja tõsta ja see on üks osa sellest võimalusest, kuidas seda tõsta, et see raha läheb põllumajandus- ja maaelusektorisse.

Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea ettekandja! See E-Piima investeering Eestimaa keskel oli loomulikult märgiline – 120–130 miljonit. Aga ma ei ole nõus selle jutuga, et Euroopa Liidu reeglid ei võimalda praegu valitsusele appi minna. Tegelikult saaks valitsus ikkagi töötada välja kriisiabipaketi, et sealt ei tekiks ahelreaktsiooni meie piimandussektorile. Ka maaelukomisjon saaks avaldada poliitilist survet, et valitsus sellega tegeleks, mitte ei ootaks, käed rüpes. See ahelreaktsioon jõuab tegelikult meie piimandussektorisse ja see on kaotatud heaolu, kaotatud rikkus, kaotatud töökohad, kaotatud traditsioonid tegelikult. Nii et ma ikkagi julgustaksin tegelema selle kriisiabipaketiga, et need tootjad, kelle raha on täna kinni jäänud, saaksid ikkagi oma rahad kätte. Aitäh!

Aitäh! Tõsi on muidugi see, et ka põllumajandus, sõltumata sellest, et on kokku lepitud reeglid, kuidas põllumajanduse toetus käib, on ettevõtlus. Mis puudutab kriisiabi, siis maaelukomisjon on mitmeid kordi arutanud ja on jõutud ka koos valitsusega või ministeeriumiga tulemuseni. Üks selle märk on ka see, mis puudutab möödunud suve kriisi. Ehk 3,2 miljonit või 3,4 miljonit – ma ei tea täpselt, mis see lõppsumma on – on tegelikult Eesti riigile eraldatud Euroopa Liidust. See puudutab kriisifondi ja selle jagamist, selle jagamine on tegelikult ees. Aga tõsi on ka see, et kui on selge, mismoodi see pankrotiprotsess lõpeb, siis saab vaadata üle ka võimalikud tegevused, mida riigil on üldse võimalik teha. Aga ma ei ole päris nõus sellega, et kõikidele reeglitele on võimalik vilistada. Euroopa Liit ei ole kuskil meist kaugel, vaid me oleme ise kokku leppinud, me oleme selle osa ja oleme leppinud kokku teatud käitumisjuhised, mida kõik liikmesriigid sellises kontekstis jälgivad. Aitäh!

Aitäh! Küsimuste ja vastuste aeg sai sellega otsa. Järgmiseks on ettekandja Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja põllumajanduspoliitika juht Ants-Hannes Viira. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Head inimesed ka teispool ekraane! Täna on Eesti põllumajandus ristteel sõna otseses mõttes ja ka ülekantud tähenduses. Just nendel minutitel on umbes 450 traktorit ja sajad põllumehed vähemalt 16-s Eesti linnas liikluse sõlmpunktides. Ja nendel minutitel me arutame ka seda küsimust, kuidas Eesti põllumajandus ja toidutootmine võiks edasi areneda. Alati ristteedel on valikuvõimalusi mitmeid ja tulemused sõltuvad otsustest, mida tehakse. Olgu veel öeldud, et pärast tänast aktsiooni liiguvad põllumehed kogukondades oma kogukondade koolide ja lasteaedade juurde ja annavad võimaluse ka lastele ja kooliõpilastele tutvuda põllumajandusmasinatega ja põllumeeste tööga. Ehk et tänase aktsiooniga me püüame kõnetada kõiki ühiskonnaliikmeid, et sellel päeval me räägiksime rohkem sellest, kuidas toitu toodetakse ja kuidas see jõuab inimesteni ja miks see on oluline. 

Aga alustame faktidest. Eesti ei suuda ennast toiduga ise ära varustada ja see olukord võib halveneda. Me peame seda nentima täna, kui me ei ela kriisiajal. Miks ma niimoodi ütlen? Eesti on toidu netoimportija. See on olnud niimoodi juba aastakümneid. Siin slaidil on toodud põllumajandussaaduste ja toidukaupade netoimport või netoeksport ehk väliskaubandusbilanss ühe elaniku kohta Euroopa Liidu riikides. Meil on väga tublisid ekspordiriike Euroopas. Holland, Taani, Iirimaa ja Belgia teevad suurepärast toiduainete eksporti ühe elaniku kohta, arvestades ka seda, et need on väikesed riigid pindala poolest. Sealt edasi, Leedu, Ungari, Hispaania ja Poola on samuti väga tublid tegijad. Ka Läti on enam-vähem tasakaalus oma toidutootmise, toiduekspordi ja toiduimpordi poolest. Eesti on selles reas 18. 17 riiki teevad meist paremini ja tõesti, 9 riiki on ka meist veel tagapool. 

See, et me oleme toiduimportija, ei tähenda, et meil üldse toidutootmine hästi välja ei tuleks. Nagu ka eelkõneleja rääkis, meil on väga selged valdkonnad, kus me oleme konkurentsivõimelised. Eeskätt on need piimatootmine ja veisekasvatus, aga ka teravilja- ja õlikultuuride kasvatus. Meie piimatoodete eksport keskmiselt aastas on 180 miljonit neto, sinna lähevad juurde elusloomad, umbes 60 miljonit, teraviljaeksport samuti 180 ja tegelikult ka rapsiõli eksport netona 60 miljonit ja lisaks veel kalad. Ehk et kui me selle plusspoole kokku liidame, siis meie konkurentsivõimelised sektorid teevad aastas 500 miljoni euro eest netoeksporti. 

Aga sellel tabelil on ka punane pool ja need on tootegrupid, mida me impordime. Jah, puuviljad, marjad, pähklid, eestlaste lemmikpuuvili, kui te lähete poodi, klahv nr 1, teate, mis see on, banaan. Me ei pürgi selleni, et me hakkaksime ise ennast banaanidega varustama. Aga kui me räägime lihast, munadest, köögiviljast, kartulist, siis tegelikult seda kõike on võimalik Eestis teha. 

Kui me nüüd toome majandusliku aspekti ka selle miinuspoole pealt või impordi poole pealt juurde, siis me impordime neid kaupu umbes miljardi eest aastas, kus me ei ole isevarustavad. Ehk summa summarum 500 miljonit eurot aastas me anname teistesse riikidesse, teiste riikide ettevõtetele, selleks et saada söönuks. Süüa meil on vaja. Kümne aasta kokkuvõttes on see 5 miljardit. Kui 500 miljonit ei kõneta, võib-olla kümne aasta kokkuvõttes 5 miljardit tundub tuumakam summa, mille nimel pingutada. 

Ja olgu ka ära toodud isevarustatuse määrad. Tõesti, värske puuvilja ja marjaga 8%, köögiviljaga 35%, munaga 53%, linnulihaga 59%, kartuliga 63%. Sealihaga olime 77% juures, kuhu maandume, eks me seda näeme tagantjärele statistikat. Ehk et need on need valdkonnad, mis tegelikult vajavad adresseerimist. Nende kõrval ei tasu ära unustada ka neid valdkondi, kus me oleme edukad, sest see on meie eksport. Küsimus ei ole ainult impordi arendamises, vaid tegelikult ka ekspordi arendamises. Ehk teisisõnu, see ei pea niimoodi jääma, meil on potentsiaali, seda olukorda saab parandada. 

Miks ma niimoodi ütlen? Meil on ühe elaniku kohta suhteliselt palju põllumajandusmaad. Me oleme põllumajandusmaarikkad tegelikult, kui me vaatame oma elanike arvu ja maaressurssi: 0,71 hektarit ühe elaniku kohta. Meist rohkem maad suhtelises mõttes on ainult neljal Euroopa Liidu liikmesriigil: Läti, Leedu, Iirimaa, Bulgaaria. Eksporditšempionid Holland, Belgia – seal on ainult 0,1 hektarit põllumajandusmaad ju elaniku kohta. Ehk et seda põllumajandusmaad saab kasutada väga erineval viisil, nii oma rahva toitmiseks kui tegelikult ka majanduse elavdamiseks. 

Milles on konks? Meie hektari tootlikkus on väike, vaatame sellele ausalt otsa. Selle ühe hektari kasutatava põllumajandusmaa kohta eelmisel aastal me suutsime toodangut anda ühe hektari kohta 1423 eurot, kokku 1,4 miljardit. Vaid Läti ja Bulgaaria tegid vähem, ülejäänud riigid tegelikult kasutavad oma põllumajandusmaad tootlikumalt. Siin on tegelikult tohutu potentsiaal. Kui me räägime aga Soomest, Soome toodab ühe hektari kohta 1000 eurot rohkem väärtust kui Eesti. Soome ei ole meist klimaatiliselt oluliselt paremates tingimustes, pehmelt öeldes. 

Põllumajandusest rääkides me peame rääkima ka toidutööstusest, sest toit, mis jõuab inimesteni, valdavalt käib läbi toiduainetetööstuse. Majanduslikus mõttes toidutööstus kordistab põllumajandustoodangu väärtuse, ta annab lisandväärtuse. Ma jagasin läbi toidutööstuste toodangu väärtuse põllumajandustoodangu väärtusega erinevates liikmesriikides. Keskeltläbi võime öelda, et see kordistaja on 2. Toidutööstus duubeldab põllumajandustoodangu väärtuse. Eesti puhul 1,8, ei ole kõige hullem, Soomes 2,0, aga samas Iirimaal 2,9, Saksamaal 2,8 jne. Ehk et ka see on väga selge võimalus tegelikult, kuidas majanduslikult seda sektorit kasvatada, meie väliskaubandusbilanssi parandada, et ka olemasoleva ressursi pealt töötlevat tööstust juurde arendada. 

Me teame väga hästi, et meil on toorainet, mida me ekspordime, see on valdavalt teravili. Piimaga on nii ja naa. Kui E-piima tööstus Paides tegelikult täismahus tööle läheb, siis ilmselt ka toorpiima eksport nendes kogustes kindlasti lõpeb. 

Milline see kasvuvõimalus siis on? Kui me liidame kokku põllumajandustoodangu ja töötleva tööstuse toodangu väärtuse, jagame hektaritega läbi, siis meie puhul on see kuskil 3800 eurot hektari kohta, Soomes 7400. Soome ei ole meist nii palju erinev. Kui me teeksime Soome tasemel põllumajandust ja toidutööstust, siis see tooks meile aastas 3,5 miljardit müügitulu sellesse sektorisse juurde. See 3,5 miljardit on 3,5% kõigi Eesti ettevõtete müügitulust. Ehk siin on väga selgelt majanduslik kasvupotentsiaal, aga me peame selle potentsiaali realiseerimiseks midagi tegema. 

Kus see juurpõhjus siis on, miks me täna oleme selles olukorras? Me jääme Euroopa Liidu keskmisest oluliselt maha väga mitme näitaja poolest. See lõhe, millest me räägime, see ei ole ainult toetuste lõhe ega sissetulekute lõhe, see lõhe on ka mujal. 

Räägime ettevõtja tululõhest. Ettevõtja tulu on sisuliselt põllumajandustootja kasum, mis jääb talle pärast seda, kui on makstud maksud, intressid, renditasud, tööjõukulud, sisendid, kõik muu. Kasumit peab põllumajandustootja saama, sest ta on investeerinud oma kapitali ja oma aega. Läbi 20 aasta laias laastus on Eesti põllumajandustootja, ettevõtja tulu hektari kohta olnud umbes 400 eurot väiksem kui Euroopa Liidu keskmine. Viimastel aastatel on see vahe süvenenud. Täna on see kuskil 670 eurot hektari kohta, mis on meie kasum väiksem. Miks see niimoodi on? See küsimus ei ole ainult toetuste määras. Toetused on olulised, aga see vahe on kaugelt suurem kui see toetuste vahe. 

Me jõuame selleni, et kõik algab kapitalist ja investeeringutest. Siin on kaks väga ilmekat joont erineval tasemel. Üks on Euroopa Liidu keskmine, see kõrgem, ja madalam on Eesti keskmine. Jämedam joon näitab hoonete ja masinate väärtust ühe hektari põllumajandusmaa kohta. Hooned ja masinad on need, mille abil põllumajandustoodangut toodetakse. Me ei saa rohkem mune toota, kui meil ei ole lautu, kus neid kanu pidada. Ja te näete, et see lõhe on küll ajas vähenenud, aga ta on üsna püsiv ja see toodangu väärtus laias laastus aastas on võrdne kapitali väärtusega hektari kohta. Kui me tahame rohkem toota, me peame sellesse sektorisse rohkem investeerima. Me peame suutma vähendada selle kapitalilõhe ja siis on meil võimalik rääkida ka sellest, et me oleme isevarustavad, et me teeme eksporti rohkem, teeme importi vähem. Kui me seda probleemi ei adresseeri, siis kahju on öelda, aga me jääme sellele tasemele, kus me täna oleme, parimal juhul. See kapitalilõhe on umbes 900 eurot hektari kohta. 20 aastaga me oleme suutnud seda vähendada 600 euro võrra hektari kohta. Ehk kui me sama tempoga edasi läheme, siis 20 aasta pärast on see vahe endiselt 200 eurot meie kahjuks. Nii et siin on vaja mõtteviisi muutust nii sektoril, aga tegelikult ka poliitikakujunduses, kuidas me neid probleeme lahendame. 

Toetuste lõhe, millest on palju juttu. Tõsi, me algasime kuskil 30% juurest Euroopa Liidu keskmisest. Eesti põllumees sai 200 eurot hektari kohta vähem toetusi igal aastal. Täna on see vahe natukene pealt 100 euro. Olukord on läinud paremaks, aga kui te liidate kõik need aastad kokku, igal aastal on see miinus olnud, siis tegelikult see puudujääk ju süveneb ja kumuleerub. Ja mõnes mõttes see takistab ka neid kapitaliinvesteeringuid. Teine küsimus on see, mida me selle toetuste rahaga siis teeme. Kas me suuname neid tegevustesse, mis kompenseerivad millegi tegemata jätmist, või me suuname neid arengusse? Aga see on järgmiste debattide küsimus. 

Jõuame selleni, mis on selle põllumajanduse sissetulekulõhe või agri-prosperity gap'i roll järgmist perioodi ette valmistades. See on väga oluline, sellepärast et need otsused mõjutavad seda, kuidas see sektor areneb järgneval kümnel aastal ja ka edaspidi. Olukord täna on umbes selline. Käesoleval perioodil, 2021–2027, saab põllumajandussektor 2,3 miljardit toetusi, sellest 90% on Euroopa Liidu vahendid, 10% Eesti vahendid. See, mida Euroopa Komisjon pakub ühise põllumajanduspoliitika kindlaksmääratud eelarveks, on 1,589 miljardit eurot Euroopa Liidu raha. Arvestuslikult tuleb sinna juurde kuskil 240 miljonit Eesti-poolset kaasfinantseeringut. Sellisel juhul oleks toetused kokku 500 miljonit väiksemad kui käesoleval perioodil, umbes 22%. 

Nüüd see sissetulekulõhe raha, 546 miljonit eurot. Tegelikult seda tuleb kaasfinantseerida ka. Kui me selle juurde arvestame ja siia kõik kokku liidame, siis me jõuame 2,5 miljardini ehk pluss 200 miljonit võrreldes käesoleva perioodiga, 8% jooksevhindades. Ei ole väga suur hüpe. Selle hüppega puhtnominaalselt ilmselt seda kapitalilõhet ei ole võimalik tagasi teha. Ehk me peame väga oluliselt ka rääkima sellest, kuidas me seda raha kasutame, millistesse meetmetesse suuname, mida me eesmärgiks seame. 

Kui see sissetulekulõhe raha 546 ei tule põllumajandussektorisse ja me lihtsalt teeme –22% kõikidest toetustest, siis tulemus ettevõtja tulule on selline. Ehk Eesti põllumajandus tervikuna kaotab 36% oma ettevõtjatulust, mõned sektorid kaotavad kogu ettevõtjatulu, ka teraviljakasvatus 40%. Öelda ettevõtjale, et sa saad küll 36% vähem sissetulekut, aga püüa olla tublim, panustada toidujulgeolekusse, ilmselt need asjad ei käi kokku. 

Mida siis põllumajandus ja toidusektor vajab tulevikuvaates? Me oleme need vajadused välja toonud, tegelikult toonud ka teie juurde fraktsioonidesse ja komisjonidesse, avalikkuse ette. Käime need kiiresti läbi. 

Loomakasvatuse poole pealt. Selge see, et looma heaolu nõuded muutuvad rangemaks. Selleks, et meie farmid oleksid tulevikukindlad, on vaja neid ka uuendada puhtalt looma heaolu aspektidest lähtuvalt. 

Seakasvatussektor. Sellisel kujul teda taastada, nagu ta oli enne eelmist suve, ei ole mõistlik, riskid on liiga suured. On vaja uusi farme, need peavad olema hajutatud ja see kõik maksab raha. 

Linnuliha ja munaga isevarustatus on täiesti võimalik. Munade puhul on vaja kümne aastaga viia ka kanad uutesse pidamistingimustesse, see vajab investeeringuid. 

Elusveiste puhul, kui Euroopa Liidu looma heaolu nõuded transpordil muutuvad karmimaks – täna me ekspordime 70 000 veist elusalt –, siis meie konkurentsivõime seal langeb, meil on vaja tegelikult hakata neid nuumama ja minna üle lihaekspordile. 

Ja piimanduse poole pealt – meeldib see teile või mitte, tänases kontekstis võib-olla see kõlab imelikult –, ka siis, kui meie piimalehmade arv jääb tänasele tasemele, peame rääkima kümne aasta perspektiivis järgmise piimatööstuse rajamisest, sest tootlikkus lehma kohta suureneb, piima tuleb juurde ja mõistlik on see väärindada. Ehk ka see sektor vajab tähelepanu. 

Aianduse poole pealt – katmikalaaiandus. Katmikala tagab stabiilsema kliima. Me teame, milline on ilmastik, kui palju aianduskultuurid sõltuvad ilmastikust. Katmikala aitab seal olukorda parandada, aga vaja on ka hoidlaid, vaja on ka töötlevat tööstust. 

Teravilja puhul. Täna tihtipeale heidetakse meile ette, et me ekspordime toorainet, kuigi me teeme seda 200 miljoni eest aastas, parandame Eesti ekspordibilanssi või väliskaubandusbilanssi. Nii et selle teravilja väärindamiseks on kaks teed, kas tööstuslik väärindamine läbi fraktsioneerimise või siis väärindamine läbi loomakasvatuse. Läbi loomakasvatuse väärindades suudame parandada ka Eesti isevarustatust lihaga, munadega. 

Energia ja väetised. Põllumajandus on suur tarbija, aga tegelikult ka tootja. Kui meil on loomi, siis meil on võimalus tegelikult toota biogaasi. Kui meil on rohkem loomi, me saame rohkem orgaanilist väetist, millega asendada mineraalväetisi, parandada oma kaubandusbilanssi seal ja vähendada riske. See on kasulik ka mulla seisundile. 

Jõuame tööstuse poole. Nii põllumajandus kui ka töötlev tööstus, me peame liikuma automatiseerimise suunas. Kui me vaatame oma rahvastikuprognoosi, oma palgaootusi, siis ei ole muud võimalust. Seda tuleb teha palju kiiremini ja palju jõulisemalt, kui me oleme siiamaani teinud. Teiseks, see kordistaja 1,8 töötleva tööstuse väärtuse puhul. Meil on vaja ikka sinna lisandväärtust juurde anda, et see ei oleks 1,8, et see oleks 2,0, 2,2 ja edasi. Ja kolmandaks, meil kindlasti on põllumajandussaaduste puhul selliseid kõrvalsaaduste voogusid, mis täna on kasutamata või väärindamata. Ka sinna tuleb sisse vaadata ja seal võib olla väga huvitavaid uusi ja atraktiivseid ärivõimalusi. 

Kokkuvõtteks on meie sõnum täna see, et see põllumajandusele ettenähtud sissetulekulõhe summa, 546 miljonit eurot koos kaasfinantseerimisega, tuleb suunata põllumajandus- ja toidusektori investeeringutesse. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Alustab Madis Kallas. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! See oli väga hea ettekanne, tõesti väga ülevaatlik. Ma arvan, et tehti puust ja punaseks kõigile nendele ka selgeks, mis on need peamised väljakutsed põllumajandussektoris. 

Aga mul on küsimus teile kui põllumajandus-kaubanduskoja esindajale just selles vaates. Lisaks täna siin ka lossi ees olevale traktorile, mille sotsiaaldemokraat Anti Allas siia organiseeris, et näidata solidaarsust põllumeestega, on mul siiralt hea meel, et minu hinnangul koalitsiooni kaks põllumajanduse kõige tugevamat kandetala, Urmas Kruuse kui maaelukomisjoni juht ja Hendrik Johannes Terras kui minister, on mõlemad üheselt ja selgelt välja öelnud, et see 546 miljonit peaks minema sinna, kuhu ka teie soovite. Kas need arutelud on olnud kuidagi teistsugused kojaga? Miks see hirm jätkuvalt on, kui niivõrd olulised lülid on ju tegelikult teiega solidaarsed?

Need arutelud on meeldivad ja konstruktiivsed olnud, aga lisaks aruteludele on vaja otsuseid. Mida ei ole täna, on see otsus. Ja see otsus seekord on Eesti Vabariigi Valitsuse teha, mitte Euroopa Komisjoni määrata, milline on toetuste tase. See otsus, mis puudutab sissetuleku lõhe raha kasutamist, riigiplaani rahade kasutamist, tuleb teha Eestis. 

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Tõesti, väga-väga suur tänu selle väga selge ettekande eest ja maaelukomisjonile väga heaks partneriks olemise eest info andmisel, mis meil põllumajanduses toimub ja kuidas me peaksime riigina käituma. Aga millest siin ettekandes ei olnud juttu, võib-olla valgustate pisut seda, millised suunad Euroopa Liidu suures põllumajandus- ja toetuspoliitikas võivad väga mõjutada Eesti põllumajandust. Ma viitan sellele, et vist soovitakse panna peale seda nii-öelda toetuste lage. Kuidas see mõjutab meid? Ja võib-olla puudutada ka seda pisut, kuidas teised meiega sarnased riigid praegu plaanivad edasi liikuda, kes on umbes meie tasemel.

Tõesti, põllumajanduspoliitika sees on palju nüansse. Üks ettepanek, mis täna on laual, on toetuste lae seadmine otsetoetuste puhul. Ehk ükski põllumajandusettevõte omaniku tasandil, mitte ettevõtte tasandil, ei tohiks saada rohkem kui 100 000 eurot otsetoetusi. Otsetoetuste vähendamine hakkab pihta juba 25 000 eurost. Arvestades Eesti põllumajandusettevõtete struktuuri, meie ei toeta seda ettepanekut. Ma saan aru, et ka Eesti ametlikud seisukohad ei toeta seda ettepanekut. See ettepanek on ka varasemate perioodide alguses laual olnud. Siiamaani on läinud niimoodi, et see on jäänud liikmesriikidele vabatahtlikuks. Meie Brüsseli esindaja info kohaselt ei ole palju liikmesriike, kes väga toetaks seda ettepanekut. Kuidas see lõpuks läheb, me ei tea. Meie loodame, et see jääb vabatahtlikuks. 

Teine küsimus puudutas seda, kuidas teised riigid käituvad. Eks see mure põllumajandustoetuste vähenemise pärast on kõikides liikmesriikides samasugune. See ei ole ainukene mure. Detsembris, kui mäletate, ka Mercosuri kaubandusleppe sõlmimine tõi põllumehed tänavale Brüsselis. Ka Eesti põllumajandustootjad olid seal väljas oma huvide eest seismas ja meelsust näitamas. Euroopa Komisjon on selle olukorra lahendanud elegantselt. Põllumajandustoetuste kindlaksmääratud eelarvet vähendatakse, aga teise käega antakse liikmesriikidele suurem vabadus Euroopa Liidu vahenditest täiendavalt põllumajandust ja toidutootmist rahastada. Komisjoni sõnum on, et teil on oma riik, oma valitsus, oma poliitikud, töötage nendega. Seda me teeme. 

Teisest küljest, mis puudutab seda agri-prosperity gap'i, on olukord kummaline, sest kõikidele riikidele on see küll välja arvutatud, ka meie naaberriikidele, Lätile ja Leedule, aga mingitel huvitavatel tehnilistel põhjustel on see Läti puhul hetkel null, Leedu puhul on see väiksem kui nende arvestuslik summa ja Eesti puhul on see küllaltki hea summa. Ehk siin on tekitatud paras segadus ja selles segaduses ka oma naaberriikidega ühist keelt leida on kahjuks osas küsimustes raske.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud Ants-Hannes Viira! Põllumajandustoodangu väärtus ühe hektari põllumajandusmaa kohta – me oleme seal Euroopa Liidus tagapool. See köitis minu tähelepanu ja sünnitas ka küsimuse. Soome ja Poola hektaritoodangu tasemeni jõudmiseks meil tegutsemisruumi veel on, aga mida meil tegelikult praktiliselt vaja on? Ma tahaksin ka aru saada. Kas on vajs rohkem ja paremaid väetisi, teisi põllukultuure ja sorte, kavalamaid retsepte töötlemisel või mis asi sellega on?

Selle lihtne vastus on loomad. Meil on vaja rohkem põllumajandusloomi. Kui te ka vaatate, kus me ei suuda ennast ise varustada: liha, nii sealiha kui linnuliha, munad. See kõik on loomakasvatus. Loomakasvatuse hoone ei nõua palju maad. Kui me lisame loomakasvatuse põllumajandusse suuremas mahus juurde, siis summa summarum meie hektaritoodang paraneb.  

Teine vastuse osa on aiandussektor ja katmikalad, kus hektaritoodang ongi väga palju kõrgem, aga välitingimustes on meil väga raske Poolaga konkureerida. Kui me räägime katmikaladest, siis ka siin on vaja väga head koostööd ilmselt energiaettevõtetega, kelle jääksoojust saaks kasutada. See nõuab suuremaid projekte ja rohkemat läbimõtlemist, aga potentsiaal on, jah, loomad, aiandus ja katmikalad. 

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh! Võib-olla ma olen liiga optimistlik, aga mulle isiklikult tundub, et Euroopa Komisjon ei saa jätta seda ilma kõvamärgita üht- või teistmoodi. Need arutelud võiksid minna päris tuliseks ja kui nad ise ei suuda seda kõrvamärki panna, siis küll Eesti valitsus paneb selle.

Aga mulle jäi teie ettekandest meelde see nn hektaritulu saamine. Hollandist räägime: vähem maad, tootlikkus hulga suurem. Kas see tähendab seda, et nad on nutikamad, ehitavad rohkem taevasse, on rohkem katmikalasid, uued aretusvõtted – mida iganes? 

Teine minu arust oluline küsimus on see, et kui me vaatame tavaliselt seda, mismoodi me uue perioodi raha jagame, koostööd ja arutelusid peame koos sektoriga, siis kuidas teile tundub, kas Eesti tingimustes on võimalik välja võtta sealt prioriteetide prioriteedid, et keskenduda sellele, kus me oleme päriselt head, ja ülejäänud jätta natukene kõrvale?

Aitäh! Holland kindlasti on innovatsiooni liider põllumajanduses ja toidutootmises – seda nii tootmise kui ka tehnoloogiate poole pealt. Ta on innovatsiooni liider mitte ainult Euroopas, vaid ka maailmas, selge see. Ja sealhulgas on ta ka väga intensiivne tootja. Oma laias laastus sama suure pindala puhul kui Eesti on ta ju maailmas vist nr 2 ekspordiriikide seas. Seal ei ole küsimust. Eks sellega kaasnevad ka omad hädad – suur intensiivsus, keskkonnakoormus jne –, millega nad tegelevad. 

Mis puudutab prioriteetide seadmist, siis ma olen täiesti nõus, et prioriteete tuleb seada. Käesoleval perioodil selle 2,3 miljardi euro raames on meil üle 50 meetme, neist osa väga väikese eelarvemahuga. Ja investeeringuteks on meil piinlikult vähe vahendeid tegelikult sellel perioodil. Ma pigem olen optimistlik, ma ei arva, et see on väga lihtne, aga täna on tunnetus see, et sektor saab olukorrast aru ja pigem nähakse, et on vaja neid prioriteete seada ja et kõike korraga ei saa.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Tänan ka väga selgete numbrite eest, mis te olete siin välja toonud. Väga näitlikult on näha meie põllumajanduse seis ja selle pealt on võimalik näha ka, kuidas ja kuhu võiks põllumajanduspoliitikat suunata. Ja ei ole küsimustki, kas kõrvamärgiga või kõrvamärgita, see raha tuleks põllumajandusse luua. Ma saan teie murest aru, sest ka teised valdkonnad nagu pretendeeriks selle raha peale. 

Kui te olete nüüd kohtunud näiteks ka meie fraktsiooniga, valitsuse esindajatega maaelukomisjonis, ministriga, valitsuse teiste liikmetega? Kas teile on indikeeritud, millal oleks just valitsuse poolt vaadates võimalik teha see otsus ära, et ei peaks muretsema, et see raha võib minna kuskile mujale kui põllumajandusse?

Meile ei ole indikeeritud, et see otsus peaks tulema kuidagi muus ajakavas, kui üleüldine Euroopa Liidu vahendite planeerimise protsess praegu on. Ilmselt teate ka, et eelmisel reedel esitasid kõik ministeeriumid oma ettepanekud riigiplaani eelarve kasutamise osas. Järgneb protsess ametkondades, avalikkuse kaasamise abil, ja hiljemalt augustis-septembris peaks tulema siis esialgne valitsuse ettepanek või otsus selle rahajaotuse osas ja aasta lõpuks peaks see Eesti ettepanek Euroopa Komisjoni esitatama. Ehk meil ei ole indikatsiooni, et selle 546 miljoni osas oleks valmisolek või soov liikuda teises tempos. Ehk et hiljemalt augustis-septembris on see kontrollikoht. Kui on võimalik valitsusel see otsus ja sõnum anda varem, siis oleme tänulikud, aga me hoiame sellel teemal pidevalt silma peal.

Mait Klaassen, palun! 

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea ettekandja, hea endine kolleeg! Mul oli rõõm kuulda sinu ettekannet, aga ma vaatan nüüd maailmale laiemalt. Kui me vaatame olukorda, mis maailmas täna kehtib, siis on väga kriitiline olukord. Tegelikult olid sinu arvutused kõik tehtud täiesti rahuaja plaanile elik sa eeldad seda, et rahumeelne areng läheb maailmas edasi. Meil on vaatamata sellele puudujäägid teatud sektorites enesevarustusega. Kas sul on olemas ka need arvutused, mida on vaja teha ja kuidas on vaja kõlvikute struktuuri muuta, et me toidaksime oma rahva ära ka kriisisituatsioonis? Mis oleksid need esimesed tegevused, mida peaks tegema sektor?

Kui me räägime kriisisituatsioonist, siis eks neid kriisisituatsioone võib modelleerida väga erinevaid. Üks võimalik kriisisituatsioon meil ka täna ju rullub. Kui väetishindade ja väetisetarnete kriis lähematel kuudel püsib, siis sügisel tekib meil raskusi taliviljade väetamisega ehk järgmise hooaja väetiste varumisega. Piltlikult öeldes tähendab see seda, et saagid muutuvad väiksemaks. 

Küsimus on alati sisendite ja väljundi hinna suhtes. Põllumees on ettevõtja, ta peab teenima tulu. Kuidas me selles olukorras motiveerime põllumeest endiselt põllule minema? Tal on vaja see toodang müüa, tal on vaja see sissetulek saada. Seda ongi võimatu mõnes mõttes modelleerida. Me peame arvestama, et kui meil väetisi ei ole selles koguses, siis meie saagid sisuliselt mõne aastaga kukuvad mahepõllumajanduse tasemel. Kui meie teravilja saak on mahepõllumajanduse tasemel, siis me räägime nibin-nabin isevarustatusest parimal juhul.

Sama on loomadega. Me oleme loomadega tegelikult mõnes mõttes ka täna haavatavad. Meie isevarustatus nii sealihaga osaliselt kui ka täies ulatuses linnulihaga sõltub tegelikult sellest, et tibude kaubandus toimub meil Soomega ja sigade puhul Taaniga, Lätiga ja Leeduga. Kui mingil põhjusel ei ole võimalik Soomest enam meile tibusid eksportida, meie poolt vaadates importida, siis 46 päeva pärast meil broileriliha ei tule. Ehk me peame tegelikult vaatama ka sinna tarneahela sisse, leidma need haavatavad kohad ja seal, kus on tõesti võimalik neid haavatavusi leevendada, neid adresseerima. 

Ja keerukas on see, et põllumajandus- ja toidutööstus on mõnes mõttes mastaabiärid, madalad marginaalid, mastaap annab kulusäästu, aga see suur mastaapsus tegelikult on ka risk mingis mõttes. See on risk selles mõttes, et kui sinna saabub mõni loomataud, siis on see tootmine maas, aga kui sinna saabub mõni vaenlase diversiooniakt, ka siis on see tootmine maas. Ehk meil on vaja samal ajal tootmist suurendada ja hajutada, hoida seda konkurentsivõimelisena. See ei ole väga lihtne. Ja me eeldame ju seda, et konkurentsitingimused on avatud maailma tingimused, mitte suletud maailma tingimused. Me kindlasti ei räägi sellest, et me hakkaksime määrama ise toodete hindu. 

Ma natukene keerutan, aga tõesti, me peame valmistuma selleks, ühesõnaga, kui me tahame kriisi ajal ka iseennast ära toita, siis me peame rahuajal suutma eksportida. Meie ettevõtted, kes seda teevad, peavad olema tugevad.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud ettekandja ja istungi juhataja! See oli väga hea ja konkreetne ettekanne, tavainimene saab ka aru. Ma küsin seda küsimust, mille juba esitas minu kolleeg, võrreldes Poolat ja Eestit. Võtan kohe sellise täitsa tavalise tarbija vaatevinklist. Ma lähen poodi ja vaatan õunu – kas või õunu –, Poola õunu ja Eesti õunu. Loomulikult on Poola õun tunduvalt odavam. Miks see nii on? See on üks küsimus. Teine küsimus: võib-olla te oskate öelda need kolm olulisemat takistust, mis praegu Eesti põllumajanduse arengut pidurdavad? Aitäh!

Poola on oma aiandussektorit ja põllumajandussektorit väga sihipäraselt arendanud, investeerinud sinna, aianduse või õunakasvatuse puhul hoidlatesse, mis ei ole igal väikesel õunakasvatajal eraldi, vaid on ühised. See Poola õun, mida me näeme enda kaubanduses soodsa hinnaga, on tõenäoliselt üks Poola õunakasvatuse selline väike nišijääktoode, mida ongi võimalik odavama hinnaga ära anda. Poolas on kindlasti ka väga kvaliteetseid õunu, mille kilohind on hoopis teine ja mida me oma kaubanduses võib-olla ei näegi. Seal on väga sihipäraselt tegeletud selle sektoriga ja tulemused hakkavad tõesti tulema. 

Vabandust, mis see teine küsimus oli? (Saalist täpsustatakse.) Aa, kolm olulist märksõna, mis takistavad arengut. Ma arvan, et me oleme võib-olla oma tänase põllumajanduspoliitika planeerimisel olnud veidikene letargias. Me oleme püüdnud tekitada olukorra, kus kõik vajadused, kõik valdkonnad, kõik sektorid saavad midagi ja me tasapisi areneme. Jah, niimoodi saab olla küll, aga kui me räägime isevarustatuse vajadusest ja tööstuse arendamise vajadusest, siis niimoodi ei saa. Me peame sellele rohkem fokuseerima. See letargia mõnes mõttes hetkel pidurdab meie arengut, aga me oleme uue perioodi eel, me saame sellele vaadata teise pilguga. 

Teiseks, ma arvan, et meil tuleb olla ka sektoris rohkem ettevõtlikum ja tegelikult rohkem koos teha. See ei pea alati tähendama ühistut. Aga kui me räägime ka sellestsamast Poola õuna näitest, siis igaüks ei suuda endale teha hoidlat, töötlemiskeskust, logistikakeskust. Tuleb teha ühiselt ja tuleb mõelda suuremaks neid operatsioone. Eesti puhul me oleme natukene olnud selle mentaliteediga, et me igaüks tahame olla ise, teha ise oma valikuid, ise valida, mis tõugu loomi me ja kasvatame jne. Aga paraku tööstus ja kaubandus, mille kaudu meie toodang käib, töötab natuke teiste reeglite alusel. 

Ja kolmandaks, ma arvan, et ma ei saa ütelda, et meil on keskkonnanõuded kohutavalt üle vindi keeratud, aga kindlasti me võiksime leida julgust mitte importida kõiki maailma probleeme oma töölauale, vaid vaadata, kus meil on päris probleemid Eestis. Need päris probleemid on ka olemas, aga tegeleme siis nende päris probleemidega ja ärme püüame kõikide maailma probleemidega samaaegselt tegeleda. See hajutab tähelepanu, tekitab lisakoormust ja nõuab ka lisaressurssi.

Proovime üks küsimus korraga. Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Aitäh väga toreda ja arusaadava ettekande eest! Ega neid eriti palju siin kuulda ei ole. Aga küsimus on selle kohta, et Eesti põllumajandus on läinud kuidagi eriti suurte majandite teed ja see eristab meid väga paljudest teistest Euroopa Liidu riikidest. Kas teie meelest on see selline kontsentratsioon, suund väga suurtele tootjatele ja väiksemate ja keskmiste tootjate arvu vähenemine toidujulgeoleku aspektist mõistlik? Kas peaks siin mingisuguseid korrektiive tegema? Ma ei taha öelda seda, et hakata suuri laiali saatma, vaid teisi rohkem arendama.

Aitäh! Tõesti, Eesti põllumajandus on suhteliselt kontsentreerunud, eriti teatud valdkondades. Näiteks meil on ainult üks broileritootja sisuliselt. On ka teisi, väiksemaid, aga turumahtudes nad ei ole võrreldavad. Osaliselt me oleme selle struktuuri pärinud eelnevast ajastust. 

Nüüd, mis puudutab edasist kontsentreerumist, siis liigne kontsentreerumine võib olla probleem mitmes mõttes. Kui üks väga suure turujõuga ettevõte satub mis iganes põhjustel raskustesse, siis see mõjutab kogu turgu. Ehk et liigne kontsentreerumine on kindlasti probleem. Kuidas seda pidurdada ja lahendada, on keeruline küsimus, sest siis me jõuame hoopis teiste, filosoofiliste küsimusteni: mis laadi riiki ja majandust me teeme, kui palju me lubame vabadust ja kui palju me sekkume sellistesse struktuuridesse.

Aitäh ettekandjale! Aitäh küsijatele! Küsimuste ja vastuste aeg on läbi. Sellepärast ma ütlesingi, et üks küsimus korraga. Paljud küsijad harrastavad mitut küsimust panna ühte küsimusse ja siis ettekandjal ja vastajal ei pruugi alati kõik meelde jääma. Siin mitu korda ta pidi üle küsima. Aga aitäh ettekandjale! Liigume edasi tänase kolmanda ettekandja juurde. Selleks on Sadala Agro OÜ juhatuse liige Ahti Kalde. Palun!

Head Riigikogu liikmed! Lugupeetud kohalviibijad! Ma tegin ühe sellise kõne, mis võiks peegeldada olemasolevat situatsiooni Eesti põllumajanduses. Kindlasti on sees ka minu isiklikku arvamust, sektori arvamust. Mõte oleks see, et otsustamatuse ja valede otsuste riskid – kas me saame endale selliseid asju lubada? Ja teisalt siis ka innovatsiooni vältimatus, kestlikkus ja konkurentsivõime põllumajanduses. Kaks natuke vastandlikku, aga samas koos käivat asja. 

Eesti toidujulgeolek sõltub otseselt sellest, kui elujõuline on meie põllumajandus ja toidutööstus. Riik ei suuda ju potentsiaalsetes kriisiolukordades kõiki probleeme üksi lahendada. Seda me nägime COVID-i ajal, seda näeme erinevates situatsioonides. Riik peab toetuma ettevõtjatele. Ainult tugev ja rahuajal konkurentsivõimeline ning oma toodangut suurel määral eksportiv põllumees ja toidusektor suudab kriisi ajal oma ettevõtjate kaudu tagada toidujulgeoleku. 

Ja toit on selles mõttes ju esmavajadus, ilma selleta me tegelikult keegi ühtegi päeva mööda ei veeda. Ja see on täpselt sama oluline riigikaitse nagu relvad, nagu need inimesed, kes meie riiki kaitsevad. See on esmavajadus. Selle puudumine võib väga kiiresti viia ühiskonna tasakaalust välja ja selle tõttu ei ole põllumajandus ainult üks majandusharu paljude seas, vaid see on sektor, mis tegelikult on otseselt seotud riigi julgeolekuga, ühiskonna stabiilsuse ja majanduse vastupidavusega. 

Praegu annab Eesti põllumajandus ja toidutööstus umbes 15% kogu meie kaupade ekspordist. Mina arvan, et see on märkimisväärne panus Eesti majandusse. Mitmes valdkonnas, nagu eeltoodud kõnelejad rääkisid, oleme ju tegelikult rahvusvaheliselt toodangu mõistes päris heal tasemel. Me räägime piimatootmisest või soodsate ilmastiku- või turutingimuste korral ka teraviljast. Aga samas peame tunnistama, et mitmes sektoris on meie sõltuvus impordist väga suur ja kui me ei tee investeeringuid, siis see läheb veel suuremaks. 

Ants-Hannes Viira slaididelt tuli ilusti välja, et tegelikult me toodame liha kolmandiku võrra vähem, kui me tarbime, ja mune toodame ainult poole sellest. See on tegelikult väga paljude inimeste hommikusöögi osa, lõunasöögi osa ja õhtusöögi osa. Köögivilju ainult kolmandiku ja kartuleid üle poole sellest, mida Eesti inimesed söövad. See tähendab, et märkimisväärne toidulaua osa tuleb teiste riikide panusest, teiste riikide ekspordist meile ja see ei ole minu arvates normaalne. Sellises olukorras ongi vaja endalt küsida õigustatud küsimus, miks see nii on ja mida me oleme valesti teinud või mida me oleme tegemata jätnud, et see nii on. 

Me oleme oma põllumajandusettevõtet arendanud 27 aastat, kümnest hektarist oleme jõudnud väga suure pinnani. Selle aja jooksul on vaja olnud mõelda ja teha otsustavaid valikuid, paljuski mugavustsoonist väljas. See on eelkõige tähendanud seda, et me oleme pidanud õppima teiste riikide kogemusest, tooma uusi viljelusvõtteid, erinevaid praktikaid oma tegevustesse ja tegema investeeringuid uutesse tehnoloogiatesse. Aga samal ajal on see ka risk, sest me ei tea, kas see toob tulemust või ei too tulemust. Me riskime kogu aeg. Seda kõike ongi olnud vaja teha selleks, et püsida konkurentsis, alandada toodangu omahinda ja tõsta efektiivsust. 

Aga praegu me oleme jõudnud selleni, kus sellest enam ei piisa. Nõuded toidutootmisele muutuvad kiiremini kui ettevõtete suutlikkus neid hallata. Igal aastal lisanduvad nõuded, mis viivad toidutootmise kallimaks ja suurendavad ettevõtete halduskoormust. Võiks öelda, et isegi mõnel korral tunned, et ei olegi enam toidutootja, vaid oled haldusettevõte, kes haldab erinevaid nõudeid, mida tuleb täita selleks, et üldse saaks toitu toota. 

Põllumajandussektor seisab täna olukorras, kus ühiskonna ootused kasvavad kiiremini, kui ettevõtte võimalused neid täita. Ühiskond ootab korraga odavat, kuid kvaliteetset toitu, kõrget loomade heaolu, puhast keskkonda, elurikkuse säilimist, regionaalset tööhõivet ja tugevat ekspordivõimet. Need eesmärgid tegelikult ei ole omavahel vastuolus, absoluutselt mitte, kuid nende saavutamine eeldab suuri investeeringuid järgmistesse valdkondadesse. Needsamad keskkond, loomade heaolu, uued tehnoloogiad, tootmise efektiivsus – selliseid investeeringuid suudavad teha ainult majanduslikult jätkusuutlikud ja tugevad ettevõtted. 

Samas on turuloogika ju väga lihtne. Nii rahvusvaheline avatud turg kui ka koduturg ostab ju eelkõige hinda, müüb see, kelle toode on odavam ja samal ajal kvaliteetne. Täiendavad kulud, mis tulenevad erinevatest nõuetest ja regulatsioonidest, ei mahu tegelikult omahinna sisse, ilma et see põhjustaks ettevõttele majanduslikku kahju. Sest neil, kellega me konkureerime, pole neid nõudeid või siis need nõuded ei maksa nii palju. Neid ei kompenseeri rahvusvaheline turg, aga rahvusvaheline turg ongi see, kus me peame olema konkurentsis. Ehk kui need kulud kanduvad toodangu omahinda, siis meie konkurents väheneb, sellepärast et me ei suuda toota kasumit. Vastupidi, me nägime eelnevatel slaididel, kus me toodame hektari kohta tegelikult miinust. 

Põllumajandus on kapitalimahukas sektor. Investeeringud on suured, tasuvusaeg on pikk ja riskid on väga olulised. Eelkõige ilmastikuriskid, aga ka geopoliitilised riskid on tulnud viimastel aastatel vägagi päevakorda. Viimased aastad on näidanud selgelt, et ilmastikuriskid on realiseerunud, vähendanud oluliselt saake. Energia, väetiste hinnad on tõusnud väga tugevalt ja meie sisendite pool on läinud tasakaalust välja. Paljude tootjate hinnangul ei ole enam viimastel aastatel olnud võimalik rääkida tavapärasest majandamisest, pigem on tegelemist ellujäämisega. 

Paljukirutud ettevõtete koondumine või laienemine on reaktsioon kulubaasi tõusule ja tulude vähendamisele. See on aga saanud korduvat kriitikat, justkui põllumajandusmaa koondumine ja ettevõtete suurenemine on midagi sellist, mis ei ole soositud või mis on taunitud. Kahtlemata on vajalik, et ettevõtjate arv püsiks, et neid ettevõtjaid, kes maasektoris töötavad ja meie toitu toodavad, oleks võimalikult palju. See on mitmekesisuse alus. Aga see loogika ja majandusloogika tuleb siin vastu. Tegelikult saame põllumajandussektori koondumist ehk ettevõtete muutumist suuremaks vaadata ainult vastusena ebaõnnestunud põllumajandus- ja maaelupoliitikale ning ellujäämisinstinktina olukorras, kus konkurentsis püsimise peamiseks eelduseks on odav hind. "Eelistame kohalikku" on tegelikult ju jäänud loosungiks. Riigihanked ja tarbijaealistused poes tuginevad ainult odavale hinnale. 

Euroopa erinevate liikmesriikide ja põllumajandustootjate sissetulekute ja investeerimisvõimekuse vahe, me tunnetame väga selgelt seda. Meie loomasektor kahaneb, kuigi võiks kasvada. Vähenevad tootmismahud ja loomade arv, kuigi see võiks kasvada. Kui see trend jätkub, suureneb meie sõltuvus impordist veelgi ning meie toidujulgeolek nõrgeneb oluliselt. Vähendatud loomade arv või vähenevate loomade arv tegelikult suurendab meie sõltuvus impordist veelgi. 

Miks? Sellepärast, et väetised, oluline taimekasvatuse sisend – tavalised mineraalväetised, mida Eesti ise ei tooda –, on väga oluline, moodustab kulubaasist väga olulise osa. Ilma orgaanilise väetiseta tegelikult mullad vaesuvad ja me näeme vastupidist efekti oma ootustele, kus me tahame muldade süsinikusisaldust tõsta. Eesti tugev konkurentsieelis meie kliima ja keskkonna tingimustes on tegelikult ju läbi aegade olnudki rohumaade kasutamisel põhinev loomakasvatus ehk loomakasvatussektor, kus kahaneva trendi muutumine on määrava tähtsusega ka taimekasvatuse jaoks, teravilja ja muude kultuuride kasvatuse jaoks. 

Euroopa Liidu järgmise mitmeaastase eelarveraamistiku arutelud on juba käimas, sellest ka eelmised ettekanded. Ja alates 2028. aastast muutub see loogika ning liikmesriikidel tekib ise paindlikkus raha kasutamise üle otsustada, mis on tegelikult ju väga tore. Aga küsimus on selles, kuidas me seda mõistame. Kas me mõistame niimoodi, et seda raha on vabalt kasvatatav ükskõik kus, või siiski mõistame, et raha on vaja panna sinna, mis panustab Eesti julgeolekusse? 

Seesama Euroopa Komisjon on arvestanud Eesti jaoks ligikaudu 546 miljonit eurot, mille eesmärk on tegelikult ju sissetuleku lõhe vähendamine ja aidata Eesti põllumajandussektoril ja toiduainetööstusel investeerida. Siinkohal ongi see oluline detail. See raha ei ole automaatselt põllumajandusele eraldatud eelarvereal. Eesti valitsus teeb lõpliku otsuse, kas need vahendid suunatakse põllumajandussektorisse või kasutatakse neid mujal. See on poliitiline otsus ja selle otsuse mõju ulatub kaugele tulevikku – nii kaugele, et me seda veel ei taju. 

Põllumajanduse olukorda ei saa vaadata ilma laiemat majanduslikku pilti arvestamata. Maailmamajandus ei liigu ju sirgjoones, me teame seda, vaid tsüklitena. Viimase 30 aasta majandusmudel on põhinenud ju globaliseerumisel. Kapitali vaba liikumine, globaalsed tarneahelad – kõik toimis. Digitaalne ühenduvus. Eestile väga see süsteem sobis. 

Aga viimastel aastatel on see trend muutuma hakanud. Geopoliitilised pinged mõjutavad tarneahelaid niimoodi, et energia ja toit on taas muutunud strateegiliseks ressursiks. Tehnoloogiline revolutsioon muudab töö olemust kiiremini kui ükski tehnoloogia viimase poole sajandi jooksul. See tähendab, et järgmine majandustsükkel, mis tuleb, ei pruugi olla üldse eelmise jätk, vaid midagi hoopis teistsugust. 

Eesti puhul lisandub sellele veel üks oluline tegur, demograafia, kahjuks negatiivses võtmes. Meie rahvastik vananeb, tööealiste inimeste arv väheneb, eriti regionaalselt. See tähendab, et senine majandusmudel, mis põhines arvukal tööjõul, ei ole kindlasti enam jätkusuutlik. See väljendub kas või põllumajanduses hõivatute arvus. Kui me vaatame põllumajandussektorit, siis sellises olukorras saab majanduskasv tugineda eelkõige ainult tootlikkuse kasvule. Ja põllumajanduses tähendab see veel enamat: tööhõive vähenemist põllumajandussektoris, automatiseerimise suurenemist, digitaliseerimist ja uute tehnoloogiliste lahenduste kasutamist, mida me kasutame nii või teisiti. Me peame seda veel rohkem tegema, et püsida konkurentsis. 

Samas on väikeriigil ka omad eelised. Kui suured riigid liiguvad aeglaselt, süsteemid on keerulised ja kohmakad, siis me peame kohanema kiiremini. Meie tugevus tegelikult võikski olla ju kiired ja kvaliteetsed otsused, mis võimaldavad majandusel muutuvate oludega kohaneda paindlikult, arvestades situatsioone, mis tulevad kiiresti ja lähevad kiiresti. See on väga oluline, kohanemine. Aidake meil kohaneda! 

Põllumajanduse ja toidutööstuse tugevdamine ei ole ainuüksi ühe sektori huvi, see on strateegiline küsimus Eesti riigi kestlikkuse kohta. Toidujulgeolek, regionaalne tasakaal ja majanduslik vastupidavus ei teki iseenesest. Need sünnivad poliitiliste otsuste tulemusena. Ettevõtjad on need, kellel toidujulgeolek püsib. Seadusandjad ja poliitikud peavad motiveerima ettevõtjaid toidujulgeolekut tagama, sest nemad võtavad riskid, riskivad oma varaga, oma maaga, oma ajaga selleks, et seda teha. 

Täna seisame hetkes, kus tulevikku kujundavaid otsuseid me ei saa enam edasi lükata. Pelgalt tähelepaneliku jälgimise aeg on möödas. Me ei saa enam olukordi tähelepanelikult jälgida, vaid me peame sekkuma, sekkuma aktiivselt ja suunama oma riiki selles suunas, kus me oleksime tulevikule kindlad. Euroopa Liidu järgmine eelarveperiood annabki Eestile võimaluse vähendada sissetulekute ja investeerimise lõhet ning tugevdada kogu seda süsteemi. 

Aga see võimalus realiseerub ainult siis, kui poliitiline tahe on selge ja otsused on sisulised. Me ei räägi nimelt koalitsioonist ja opositsioonist, me räägime kõigist nendest inimestest, kes on rahva valitud ja kelle ülesanne on tagada rahva püsimine ja rahvale toit ka kriisisituatsioonis, mitte ainult rahuajal. Ettevõtjatena peame tegema otsuseid andmepõhiselt. Kui riik võtaks poliitika kujundamisel aluseks andmed, mida me iga päev riigile anname oma ettevõtete käekäigu kohta, siis peaks sektori olukord ja võimetus investeeringuid teha olema enam kui selge. 

Põllumajandus vajab olulisi investeeringuid sektorites, kus me ei suuda oma rahvast varustada kohaliku toiduga, kus meil puuduvad olulised ettevõtted, et tarneahelad oleksid terviklikud, kus meil pole vajalikku konkurentsieelist, et oma potentsiaal täielikumalt välja tuua, olgu see siis teravilja-, seakasvatus, linnukasvatus, veise, mesindus, aiandus. Kõik need sektorid on tegelikult olulised, sest need mitmekesistavad. 

Ja toidutööstus. Toidutööstus ongi see etapp, mille kaudu põllumehe toodetud toore jõuab kuskile ekspordiks ja jõuab meie inimeste toidulauale. See ongi koht, kus tuleb anda suurem lisandväärtus. See on oluline koht, mis kasvatab riigi ekspordi- ja maksutulusid. Seega, põllumajanduse vahendid ei ole tegelikult üks eelarverida, vaid see on investeering Eesti riigi toidujulgeolekusse. 

Ja täna on küsimus lihtne: kui Riigikogu ja valitsus näevad põllumajandust ja toidutootmist strateegilise sektorina Eesti riigi julgeoleku tagamisel, kui vastus on jah, siis ei piisa ainult deklaratiivsusest, vaid on vaja otsuseid, mis võimaldavad põllumajandussektoritel oma potentsiaali avada. Vastus sellele küsimusele ei mõjuta ainult põllumehi, see mõjutab kogu Eesti tulevikku, meie majanduslikku vastupidavust, regionaalset arengut ja meie võimet rahvast toita ka olukorras, kus piirid on kinni. Aitäh! 

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Mart Võrklaev, palun!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Mart Võrklaev, palun!    

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Aitäh selle väga ausa ettekande eest tootja ja põllumehe pilgu kaudu ja samal ajal sidumise eest riigi strateegilise vaatega! Täna on siin mitu korda juttu olnud sellestsamast sissetuleku lõhe vähendamise summast 546 miljonit. Oleme teie sektoriga suhelnud, Urmas Kruusega sellega mõnda aega toimetanud, suhelnud ka rahandusministri ja peaministriga. Kuulnud täna siin opositsiooni hääli, mina julgen küll kindlalt öelda, et see raha põllumajandusse tuleb. Jah, lõplik otsus tuleb sügisel ja see tuleb selle pärast, et ka regionaalministeerium on esitanud ettepanekuid, kuidas seda raha sisustada, aga mina julgen öelda, et selle pärast ei pea muretsema, et see raha ei tule. 

Aga eelmise ettekande taustal sa ise ka puudutasid seda, et sektor ise lisaks tahab või soovib investeerida. Kas sa näed lisaks sellele veel mingeid võimalusi, kuidas seda hektri kohta investeeringu lõhet vähendada? On need mingid MES-i meetmed? On seal veel lahendusi lisaks sellele n-ö toetuse poolele?

Aitäh küsimuse eest! Kindlasti on kaasfinantseerimine oluline, ma mõtlen just investeeringutoetuste koha pealt. See annab põllumehele kindluse, et investeeringute tasuvusaeg lüheneb. Aga põllumajandus on kogu aeg kaasanud raha tavalistest kommertspankadest ja olnud seal üsnagi populaarne. Probleem on selles, et populaarsus on hakanud vähenema selle tõttu, et finantsasutused näevad väga hästi põllumajandussektori laenukoormust, näevad võimetust laenu teenindada. See tähendab, et see piir on hästi kiiresti kätte jõudnud, et kaasfinantseerimine riigi poolt või Euroopa Liidu poolt on nende investeeringute teostamisel ülioluline. Kahtlemata võib MES-i osa olla ka oluline, küsimus on kapitali hinnas. Kui me siiamaani oleme kommertspangast saanud kapitali hinna suhteliselt okeilt, siis MES-i kaudu on kapital kahjuks alati kallim olnud. Seal on omad reeglid, miks see kapital on kallim. 

Aga ma arvan, et kas see 50% või 60% Euroopa Liidu eelarvevahenditest investeeringuid ja toetamine on juba piisav selleks, et ka need muutused sektoris toimuks ja investeeringuid julgemalt tehakse. Pigem on probleem selles, et need summad, mis on eraldatud, on nii väikesed – kas või viimane 50 miljonit, mis jagunes paljude sektorite ja ettevõtete vahel, nii et sealt sai väga vähene osa nende investeeringuid. See on pigem probleem, et raha on lihtsalt liiga vähe.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Väga auväärne ettekandja! Sellest sõnavõtust oli väga palju kõrva taha panna ka nendel inimestel, kes võib-olla otseselt selle sektoriga kokku ei puutu, ja võib-olla meie ühiskonnas laiemaltki. Kui poes on kogu aeg toit olemas, sa ei pea muretsema, siis me lihtsalt eemaldume sellest teadmisest või oskusest aru saada, kui raskelt see tegelikult sinna poodi jõuab. Ja selle tõttu ka sellised aktsioonid ja koostööd erinevates vormides on tegelikult minu arvates vajalikud.

Aga ka teie sõnavõtust käis läbi viide teatud valikutele või strateegilistele valikutele. Millisena teie seda valikut näete? Kui ma räägin nendest sektoritest, mille vahel me võiksime valida, lähtuvalt piiratud ressursist, siis see otsus on kuratlikult keeruline nii sektoris endas olijatele kui ka poliitikutele. Üks, mis läbi käis, oli see, et me peame nägema seoseid loomakasvatuse, teraviljakasvatuse ja aianduse vahel – kogu see teema. Aga mis teie valik võiks olla, kui te seda tahate väljendada?

Aitäh! Ma ei taha vabatahtlikult sinna kahvli otsa ronida. Tegelikult see peaks olema hästi komplitseeritud vastus, et kõik sektorid on olulised. Mesindus on samamoodi oluline nagu piimatootmine. Me ei saa öelda, et see ei ole oluline, sellepärast et teatavasti sealt tuleb väga paljude õistaimede tolmlemine ja sealt tuleb ka saak. Piimandus on väga oluline, aga aiandus on ka oluline. Aianduse olulisus peitub ju tegelikult meie rahva tervises, sellessamas, milline menüü on meil koolides ja lasteaedades, milline menüü on teil siin puhvetis, milliseid valikuid me teeme selleks, et lõpuks viia rahva tervis paremaks ja inimesi vähem ravida. Seal on reaalselt raha peidus, aga seal peab nägema pikaajalist trendi.

Tegelikult ma ei ütleks niimoodi, et üks sektor on olulisem kui teine. Pigem on küsimus, milline sektor on võimekas investeeringuid kaasama, milline sektor on meie kliimaoludes jätkusuutlik ja võimekas. Kui me vaatame poodi, siis Soome kurk on odavam kui Eesti kurk. See tähendab ju tegelikult ainult ühte: Soome kurk on dotatsiooniga. See energia, mis selle kurgi kasvatuseks läheb, on hoopis teise hinnaga ja sellepärast see kurk saabki olla odavam. Sellepärast saabki Poola õun olla odavam või Läti muna olla odavam, sest ta on kasvatatud natuke teistmoodi, need nõuded on natuke teistsugused, ja teised riigid müüvad oma ülejääki dumping-hinnaga meile siia turule. Sellel on kaks eesmärki: saada enda turul sellest kaubast lahti, hoida enda turul tase üleval ja kahjustada tegelikult siinsete teiste turgude tootjaid. Kahjuks on see liberaalsus, aga me oleme siiamaani sellele vastu pidanud, aga meie ressursid hakkavad ammenduma. Ma ei saa niimoodi öelda, et üks valdkond on olulisem kui teine. Pigem tuleb vaadata peeglisse ja öelda, mida me ise oleme teinud selleks, et Läänemaal oleks lambakasvatus piisaval tasemel, millised maad sobivad väga hästi karjakasvatuseks ja lambakasvatuseks. Aga samal ajal me kasvatame metsas piisaval hulgal kiskjaid, mis ei lase sektoril areneda. Või oleme kuskil kokku leppinud, et meil peab olema kümme siga mingis piirkonnas selleks, et tagada jahimeestele piisav küttimise maht või turiste siia tuua, selle asemel et valida see, kas sead saavad seakatkuga pihta või mitte. Me peame valikuid tegema pigem seal. Need valikud, mis tulevad mingisse tootmissuunda, neid teevad juba põllumehed ise.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud Ahti Kalde! Väga otsekohene jutt ja arusaadav, aga üks küsimus mul siiski tekkis. See on teie väide, te ütlesite, et mõnikord tekib tunne, et polegi toidutootja, vaid hoopis mingi halduskohustuste täitja. Ja lisasite ka, et need täiendavad nõuded tõstavad omahinda ja te konkureerite nende riikidega, kus neid nõudeid pole näiteks. Kas te saate tuua mõne konkreetse näite, et saaks paremini aru, kus see …?

Ma ei mõtle sealjuures … Aitäh küsimuse eest! Väga hea, et keegi väga tähelepanelikult jälgis. Tegelikult ma mõtlesin neid riike, kus me tegelikult konkureerime, neid kolmandaid riike. Kui me müüme oma teravilja kuskile rahvsvahelistele turgudele, ma ei mõtle neid riike, mis on Euroopa Liidus, kelle jaoks enam-vähem see raamistik on sarnane, aga ma mõtlen, kui meie teravili läheb ekspordiks, siis tavaliselt ta läheb kuskile kolmandatesse riikidesse ja ta võistleb seal Lõuna-Ameerika, Venemaa, Ukraina, USA turgudega – kõige sellise, kus nõuded on tegelikult natuke teistsugused, energia sisendhinnad on teistsugused, tööjõukulud on teistsugused. Kui sellele lisandub veel regulatiivne pool, mis tõstab meie jaoks omahinda, siis me olemegi mängust väljas. Aga me ei taha ju olla mängust väljas. Mõte on selles, et see ei puuduta ju ainult Eestit, see puudutab kogu Euroopa Liidu süsteemi. Tegelikult, kui meil kasvab puu ja me saeme ise seda oksa, kus me seal puul istume või seisame, on ju, siis tegelikult lõpuks saavad need oksad otsa ja lõpuks see puu enam ei ela. See on see mõte, et me peaksime vaatama oma regulatiivset süsteemi selliselt, mis toetavad Eesti riigi toidujulgeolekut, mitte vaatama, nagu Ants ütles, kogu maailma probleeme püüda lahendada. Me peame enda probleemid enne ära lahendama, siis saame maailma probleeme hakata lahendama.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja, hea Ahti! Sa rääkisid päris palju sellest, mida põllumajandusettevõtja igapäevaselt tunneb, mida ta läbi elab. Väga palju väljakutseid on hetkel seoses näiteks kütuse hinna tõusuga, mis kindlasti teid mõjutab, samuti juba palju räägitud Euroopa Liidu n-ö kääride temaatika Eesti versus paljud teised riigid. Olen nii mina kui ka mitmed teised siin saalis käinud sinu farmis ja näinud, mismoodi sa seal toimetad, mismoodi te neid asju teete, ja üldiselt on tunda sellist positiivset. Ma vahelduseks tänastele küsimustele annan sulle ka võimaluse, et ütle, kui need traktorid täna lähevad sinna koolide juurde ja lastele räägivad põllumajandusest, siis ütle paar asja, mis on see, mis hoiab sind põllumajanduse juures. Mis on see hea pool põllumajanduses? Tundub, et see 546 miljoni teema on nüüd maas ja seda enam arutama ei pea.

Aitäh! Meie teenime oma igapäevast leiba põllumajandusega. Mina olen isiklikult olnud põllumajanduses üle 30 aasta. See valdkond on tuttav, see valdkond on huvitav – endiselt huvitav. Jah, probleeme on mitte vähe, aga kus neid ei ole. Pigem on see rohkem selline kogukonnatunne: põllumajandussektorit põllumajandusseltskond ise peab tegelikult suhteliselt ühtseks. Seda juba sellepärast, et viimastel aastatel on konkurentsi kese läinud mitte selle peale, kui palju kellelgi maad on, kas me konkureerime omavahel põllumaaga või mitte, vaid konkurentsi piir on kusagil mujal. See ongi piiri taga. Meie huvides ja meie südames on tegelikult see, et me näeme regionaalselt, et kui tuleb kriisisituatsioon, siis inimesed lähevad maale. Me näeme seda Ukraina pealt. Ma arvan, et Lasnamäel ja Mustamäel on oluliselt raskem vastu pidada kui kuskil maasektoris. Ja tegelikult teiste riikide kriisidest me näeme, et inimeste voog linnadest maale hakkab kindlasti pihta. 

Me peame olema selleks valmis. Me peame olema selleks valmis, me peame arvestama sellega kui potentsiaalse võimalusega. Samas peame tegema kõik selleks, et seda ei juhtuks. Parim ettevalmistus ongi igapäevaselt teha seda tööd, mida me teeme hästi, proovida olla konkurentsis ja tagada just seda, nagu ettekandes sai välja toodud, oma tööd teha. 

Kui meist igaüks teeks oma tööd, nii nagu südametunnistus ütleb, siis, ma arvan, oleks asjad palju rohkem korras. Võib-olla seesama asi, et me ju kõik teame, et valimised on tulemas ja valimispalagan on tegelikult ju lahti läinud. Tegelikult me ei vaata siin ei opositsiooni ega koalitsiooni. Me vaatame teid kui inimesi, kes on rahva valitud ja peavad tegema otsuseid, mis ongi rahva heaks. Tahame või ei taha, aga me peame mõtlema sellele, et kui juhtub midagi halvemat, siis me oleksime selleks valmis. 

Aga täpsustav küsimus, miks ma olen põllumajanduses: sellepärast, et ma võib-olla ei oskagi ju midagi muud teha.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Siin ühe küsimusega on üldse nagu naljakas, peaaegu võimatu esitada. Aga näiteks, et see 546, et Rail Balticus on raha vaja ja igale poole mujale, peaminister on rääkinud. Kui näiteks näpistada sellest, võtame 50 miljonit ära, paneme kusagile mujale, teed tolmuvabaks – kulutusi on küll. Aga mida see tähendaks põllumeestele? Loomulikult, see vahe konkurentidega Euroopas suureneks, mitte ei väheneks. Aga nii paari pintslitõmbega? Kui natukene võtaksime. Noh, ma ei tea, mis see natuke on.

Aitäh! Ma arvan, et te ei taha seda näha, kui seda raha osa läheb minema mujale. Te ei taha seda olukorda näha.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Teie praktiseeriva tootjana peate rinda pistma üha kasvavate kuludega väga erinevates valdkondades. Nimetasite väetisi ja teisi teemasid. Kuidas teil on elektrikuludega? Ma tean, et Lõuna-Eestis näiteks puidusektorit pigistab see väga karmilt, kusjuures Lõuna-Eestis on see olnud üks parimaid tööandjaid ja elu üleval hoidjaid ja nüüd järjest üks tööstus teise järel kiratseb ja laguneb. Kuidas sellega on ja kas riik saaks ka midagi teha, et energiahindu ka põllumeeste jaoks mõistlikul tasemel hoida ja konkurentsivõimet sedasi üleval hoida?

Aitäh! No energia suured tarbijad põllumajanduses on kõige rohkem võib-olla katmikalaaiandus, kus on kasvuhoonetes kurk ja köögivili ja sellised asjad. See on kindlasti väga suur kulu kokkuhoiu koht ja põhilise kulu moodustabki energia ehk valgus ja soojus. 

Kui me räägime teraviljatootmisest või piimatootmisest, siis seal pigem selle energia hinna osakaal on väiksem. Loomakasvatuses moodustab sööt põhilise osa, tööjõukulud on oluline osa, igasugused üldkulud ja intressikulud. Teatavasti on raha hind oluliselt kallim kui mingi neli-viis aastat tagasi ja see mõjutab meid päris palju, kuna me oleme palju investeerinud. Aga loomulikult, kui me oleme teinud erinevaid õppusi koostöös Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumiga, siis põllumajandussektor on suhteliselt hästi valmistunud erinevateks kriisisituatsioonideks. Seal on ka ikkagi olnud teatud investeeringud ka Euroopa Liidu rahaga, kus on soetatud generaatorid, on soetatud akupankasid ja on üsnagi hästi valmistunud, pigem ka seetõttu, et Eesti, ütleme, ülekandevõrk ei ole alati pakkunud sellist stabiilsust, nagu loomakasvatusele vaja on. 

Ma seal võib-olla näen sellist juhtu, et pigem on see koht, kus mõelda, on see, et kui me tahame, et inimesed elaksid maal ja regionaalselt oleksime oluliselt tasakaalustatumad, mitte et 60% rahvastikust ei ela linnas, siis me võiksime võib-olla liitumispunktide osas mingisuguseid variante mõelda, kuidasmoodi inimesi rohkem meelitada maal elama. Aga seal tekib jälle see vastuolu, et iga tallinlane hakkab ütlema, et miks mina pean kinni maksma selle inimese kulusid, kes elab kuskil Võrumaal Vastseliinas. See ongi selline tasakaalupunkt. Samas me teame väga hästi, kui kõik me elaksime Tallinnas, kui haavatavad me tegelikult oleksime. 

Aga energia osas ikkagi, eks riik peab oma otsused tegema. Taastuvenergia ja igasugused, ütleme, juhitavad energialahendused, ütleme, jah, need otsused oleks pidanud kümme aastat tagasi tegema, siis nad meil juba praegu toodaksid tulu. Aga kahjuks need otsused venivad erinevatel põhjustel. 

Aga põllumees omalt poolt saab siin teatud investeeringutega läbi biogaasijaamade kaudu väga palju ressurssi ära väärindada, ikkagi ka energiaks, nii gaasiks, mis liigutada siis Eesti enda gaasivõrku, kui ka elektritootmine ja kõik muud asjad. Tegelikult sealne ressurss on päris suur ja selle ressursi kasutamine on jälle investeeringute taga.

Toomas Uibo, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Mainisite oma kõnes, et ühiskonna ootused on sektorile päris kõrged. Soovitakse ühelt poolt madalat toidu hinda ja teiselt poolt kõrget loomade heaolu, samuti on nõuded toidutootmisele paljuski konkurentsi piiravad. Mu küsimus on, kas see on ainult Eesti probleem või pigem näete, et see on terve Euroopa probleem. Ja kas te tunnetate, et bürokraatiat on viimastel aastatel pisutki äkki vähemakski jäänud? 

Ja teine küsimus. Põllumees on tihti ka metsaomanik, aga mõistlikule metsamajandamisele ollakse ka siin majas tihti vastu. Metsas tahetakse vaevu lubada enda tarbeks puid teha. Kuidas sellised piirangud põllumajandussektorit mõjutavad? Aitäh!

Aitäh! Alustaks sellest metsamajandamisest. Kui inimesed, kes on saanud pärandusena metsa või kes on ostnud selle metsa ja on seda metsa ilusti majandanud, ei ole teinud seal erinevaid suuri raieid ega midagi taolist, siis äkki keegi tuleb selle peale, et sul asub piirkonnas, kuhu võiks panna erinevad piirangud peale, looduskaitselised piirangud. Ja kui sa selle teate saad ja ei tohi enam metsa üldse minna mingit puutikku võtma, siis ausalt öeldes, kuidas teie arvate, kuidas selline omandipuutumatus mõjutab kaitsetahet? Kui seesama inimene, kes elab maal, majandab oma metsa või majandab põldu, on kõige rohkem seotud oma vara ja oma maaga, selle kaitse tahtega. Ja kui sellised asjad juhtuvad ja pannakse ilma diskuteerimata või ilma debatti kaasamata erinevad piirangud peale, siis see kindlasti mõjub ainult halvasti. 

Selle küsimuse esimene osa oli konkurentsivõime ja nõuded, jah? (Saalist täpsustatakse.) Ütleme, eks Euroopas peaks olema ühesugused seadused ja neid seadusi tuleks tegelikult ka ühtemoodi rakendada. Aga miskipärast on niimoodi, et Hispaania, Itaalia ja Kreeka rakendavad neid natuke teistmoodi kui meie siin. Me pigem oleme alati olnud hästi eesrindlikud selles suhtes ja selle tõttu ma arvan, et meil tuleks vaadata ise peeglisse ja vaadata oma tegevusi üle, mis toob meid lähemale konkurentsivõimele ja mis ei too, ja lähtuda ainult puhtalt sellest. Kahjuks me oleme sisenenud protektsionismi faasi. Ja kui sa tahad huntidega koos elada, siis pead nendega koos uluma, midagi teha ei ole. 

Aitäh! Sellega sai läbi küsimuste ja vastuste aeg. Täname ettekandjat, küsimustele vastajat ja küsijaid! Läheme edasi tänase viimase ettekandja juurde, kelleks on Hexest Materials AS juhatuse liige Randel Veerits. Palun! 

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! On rõõm teiega siin täna olla. Minul paluti tulla ja rääkida tööstusest. Ma valmistasin teile ette ka esitluse, väikse spikri, nii et kellel tulevikus võiks olla huvi üks tööstus rajada, äkki see võiks olla see esimene sammukene, infobrošüür, millele tugineda. 

Minu nimi on Randel Veerits. Ma õppisin matemaatikat ja olen nüüd tööstuses olnud tegev 25 aastat, täitnud erinevaid ametikohti ja mitmel korral juhtinud korraga nelja tehast. Minu jaoks said suuremad projektid alguse vineeritehase ehitamisega. Selles ettevõttes ma olin juhatuse liige ja me ehitasime Lemeks Grupp – Eesti kapital – Jõgeva külje alla vineeritehase, väärindamaks Eesti tooret, toorainet, Eesti puitu. Tehas sai käivitatud, tehas saavutas võimsuse ja liitusin E-piima meeskonnaga, et võtta vastutus Paide juustutööstuse tehase ehitamise ja käivitamise eest. Ma ei olnud küll E-piimas juhatuses ega ka nõukogus, oli kindel töölõik – tehas – see tulemus koju tuua, järgides kehtestatud reegleid, ootusi ja eesmärke. Ja tõepoolest, eelmise aasta kevadel rahvusvaheliste ekspertide juuresolekul me veendusime, et tehas on aus ja saavutas oma kapasiteedi, mis oli ette nähtud. 

Ja kolmas projekt, kui rääkida suurematest tegemistest, siis sellega ma liitusin möödunud sügisel. Tegu on jälle seotud Eestiga ja selleks on lõhkeainetööstuse rajamine Eestisse. 

Nii et Eesti, Eesti, Eesti on need kolm viimast projekti minul olnud: Eesti puidu väärindamine, Eesti piima väärindamine ja tänane kaitsesektor, st meie kaitsevõime suurendamine.

Nüüd, kui mina enda vaatenurgast räägin sellest, kust see toode, kust see ärimudel, kust see äriplaan tuleb, siis ma räägin enda kogemusest, et üldjuhul on taustaks loomulikult, me kõik teame, turunõudlus. Ja kes aitab seda pilti kokku panna, on üldjuhul meie gurud, keda ei ole küll palju, aga kes üldjuhul on valdkonnas kümneid aastaid toimetanud ja teavad, mis on ost, mis on müük, teavad kogu tarneahelat ning lähtuvalt sellest tunnevad ära selle vajaduse, selle turunõudluse. Ja lähtuvalt sellest ka defineerivad ülesande juba tegevmeeskonnale, mida mina olen juhtinud ja ka täna juhtimas. Nii et sealt see idee ja loogika tuleb. 

Kohati olen ma olnud äriplaani koostamise juures, kohati pigem elluviija rollis. Täna on kogu vastutus alates plaanist lõpetades teostusega. Nii et protsess on olnud paljunõudev ja huvitav nii ehk naa. 

Nüüd, laias laastus, mis on see, mida arendada, kuhu fokuseerida? Ressurss, mis meil on olemas, mis meil on olemas juba põlvkondi ja põlvkondi, ongi meie mets, ongi meie põllumajandus, ongi meie piim. Ma ütleksin, et need projektid, kui neid aidata, neid arendada, on riskivabamad. See on midagi, mida me juba tunneme ja teame. Nüüd on küsimus, kuidas seda veelgi paremaks saada, kuidas seda veelgi parendada ja tõsta selle puidu, selle piima, selle mee või mille iganes lisandväärtust. 

Teine valdkond on muidugi ideed, IT-sektor, meie ükssarvikud. Neid me kõiki teame ja see on vägev, aga riskid – loomulikult me saame kõik aru – on kõrgemad. Tundmatu! Ja kindlasti on ka tööstuse poole pealt. Ma tõin teie esitluses välja magnetitehase Narvas. Vaevalt et meil see sektor varem riigis oli – ei olnud. Toodi uus, tehti vägev, toodi teadmisi Eestisse. See ei ole sugugi lihtne. Ma loodan väga, et ettevõte saab kenasti hakkama. 

Väga lühidalt, kaheksa etappi teie spikris, kuidas üks tööstus rajada. Ma ei hakka neid teile ette lugema, aga te näete, et neil etappidel on värvid. Seda lihtsalt, et edasi anda teile seda emotsiooni, mis taolise projektiga kaasneb. 

Kõik need projektid on rahvusvahelised. See tähendab seda, et teadmine ja tehnoloogia tuleb Eestist väljastpoolt. Ja ei kingi keegi väikese Eesti väikesele tegijale nii lihtsalt mitte midagi. See tegelikult tähendab otsast lõpuni – vabandust sõnakasutuse eest! – võitlust. Esmalt, tingimuste ja reeglite kokkuleppimine ehk lepingute läbirääkimised. Sellest saab kogu see projekt alguse, eriti põhitehnoloogia partnerite osas. 

Suurkorporatsioonid on väga kogenud tegijad, tippläbirääkijad ja et nendega hakkama saada, pead sa olema üliosav, ülitugev mängur, järjepidev. Ja üht-teist peab sul olema, eks ole, ka kogemuste pagasis. 

Ma olen selle poole pealt mitmeid kordi kuulnud nii Eestis kui ka Baltimaades üleüldse mitmeid tegijaid, kes hakkavad peale. On hea plaan, aga nad kas ei jõua panustada, võib-olla ei ole ka finantsvõimekust nii suurt või ei pea nad seda oluliseks, aga ühel hetkel ja projekti lõpufaasis on lõhkise küna ees, kui needsamad seadmetootjad ja tehnoloogia pakkujad ütlevad aitäh, nüüd me lahkume, aga projekt on poolik. See tähendab seda, et tehas ei ole täiskapasiteeti saavutanud, äkki on operaatorid välja õpetamata, äkki automaatika ei tööta nii, nagu peab. Aga kõik see sai alguse sellest esimesest sammust, ja väga olulisest sammust, milleks oli leping, lepingu läbirääkimised ja tingimuste kokkuleppimised. 

Rohelised faasid on projektis pigem rahulikumad, kontsentreeritud tööle. Tumepunane on see, kus sa võtad selle tehnoloogialahenduse vastu. Ja teate, ma olen ikka kohanud nii, et suur kontsern, multimiljardi käibega kontsern toob oma tippjuhtkonna laua taha. Milliseid mänge ja strateegiaid nad kasutavad, et öelda sulle: "Aitäh, anna allkiri, nüüd on meie töö lõppenud." Sinu ülesanne on neile rääkida, tõendada, veenda ja ka võita, tulemusega koju tulla: "Ei, sõbrakesed, veel ei lähe koju, siin on üht-teist veel teha." 

Kui me räägime projektist, projekti meeskonnast, kus on vastutused jaotatud, kord majas, siis selleks, et tulemus tuleks, tulemusele orienteeritus taolistes projektides on äärmiselt vajalik ja ka paljunõudev. Kõik ei ole seda valmis tegema. Me tahame kõik olla pigem sõbrad, me tahame kõik olla pigem natukene mugavad. No on ju kõik hästi! See on äärmiselt tugev pingutus aeg-ajalt ja nõuab terve meeskonna suurt panustamist. 

Kui on ühelt poolt projektimeeskond, siis teiselt poolt tuleb juba projekti vältel valmistuda selleks, et ühel päeval tehnoloogia tarnijad, teenuse pakkujad ja kõik, kes kes olid projektiga seotud, lahkuvad, lähevad oma uutesse projektidesse, uutesse väljakutsetesse ja oled oma meeskonnaga üksi. 

See tähendab seda, et eriti, hästi oluline on taolistes greenfield-projektides, kus sul varem ei olnud meeskonda ja sa alustasid nullist, keskenduda väga tugevalt sellele, et sul on peale projekti lõppu, peale projekti üleandmist meeskond, kes on jätkusuutlikult suuteline ja valmis ka tehast ja ehitatud tööstust edasi opereerima. 

See jaguneb mitmete ja mitmete valdkondade vahel. Ma võtan ühe, näiteks finants, eks ole. Sa pead aru saama, kuhu see raha kulub, kuidas omahind kujuneb. Projekti vältel tuleb finantsosakonnal juurutada majandustarkvara. ERP tundub küll lihtne, aga kõik, kes on ettevõtluse ja tööstusega kokku puutunud, teavad, et tavaettevõttes, kus on piisav rutiin saavutatud, ühe majandustarkvara juurutamine on hullupööra suur projekt, kus kõik on stressis, pahased, süüdistavad finantsosakonda ja finantsinimesed käivad mööda seini ja nurku ja ütlevad, et see ei ole meie süü. 

Antud projektis, kus sa nullist ehitad tehase ja tööstuse, on see üks projekt 50-st. See on see intensiivsus, millega tuleb rinda pista. Antud juhul on finantsmeeskond, inimene, inimesed, need, kes seda valdkonda veavad nii, et ühel hetkel, kui tehas on valmis, suudaks see jätkusuutlikult toimetada. 

Automatiseeritus. Ma tõin teile mitmeid põhjusi, miks võiks mõelda taolistes projektides automatiseeritusele. Seda alates tööohutusest, kus inimesed ja musklijõud vahetult protsessis ei osale, seda teeb automatiseeritud seade, ja lõpetades stabiilsuse, tootlikkuse ja võimsuse, kindlasti ka kiirem tasuvus investeeringult omanike poolt jne. See kõik loob tegelikult kombo, mis erinevate allikate põhjal faktina ütleb, et automatiseeritus aitab ühe tööstuse efektiivsust tõsta kuni 30%. 

Veel üks oluline moment, mis kaasneb automatiseeritusega, on andmeladu. Nimelt, iga klapikene, iga konveierikene, seade, temperatuuriandur – kõik, mis on seotud automaatikaga, toodab andmeid. Ja igas sekundis, igas minutis, tunnis, rääkimata päevast ja aastast, see andmeladu kasvab. Kõik need klappide sulgemised, liigutamised, vood, millise kiirusega sa lased näiteks sisendmaterjali läbi torude, sõltuvalt tööstusest – kõik see salvestub ja see andmeladu kasvab. Ja ühel hetkel tekibki küsimus, et teeks nende andmetega midagi tarka. Seda on metsikult. 

Ma võin teile öelda, et Paide piimatööstuses see andmete hulk, mis on juba tänaseks kogunenud, on suur. Ja järgmine samm vähemalt minu nägemuses võiks olla see, et minna tehisintellekti teed mööda – TI või siis AI inglise keeles. Mida siis see tehisintellekt teeb või millele ta kaasa aitab? Sa oled seal kõrval ja sisuliselt defineerid tehisintellektile ülesande, defineerid oma ootused ja samm-sammult koostöös tehisintellektiga leiad selle tee, mis on optimaalne, saavutamaks neid tulemusi, mis on üldjuhul ärilised, lähtuvalt lisandväärtuse kasvatamisest. Need on seotud toote kvaliteediga, et sa oleksid konkurentsivõimelisem. Ehk sa leiad need kõige sobivamad mudelid, täitmaks enda püstitatud, endale võetud ja sulle seatud eesmärke. See on arvude ja mudelite maailm ja väga huvitav, põnev maailm, mille tulemus saab olla tegelikult suhteliselt kindla peale võit. 

Ja nüüd, kui rääkida sellest, et automatiseeritus lisab kuni 30% tööstusele efektiivsust, siis võib öelda, et lisaks sellele, kui sa suudad tehisintellekti ka kaasata protsessi, siis saad veel täiendavat efektiivsust 15% juurde. See on meeletu, need on meeletud numbrid. Aga kindlasti see sõltub ka projektist, see sõltub valdkonnast, see sõltub tehnoloogiast ja ka automatiseeritusest, kuid juba ainuüksi need numbrid, mida kindlasti on võimalik ületada, on muljet avaldavad. 

Miks me seda kõike vajame? Väga tõenäoliselt, lugupeetud Riigikogu liikmed, te saate ise ka aru ja juba teate ja täna olete kuulnud ka häid ettekandeid. Julgeolek, muidugi! Täna mina ka töötan otseselt kaitsetööstuse sektoris. Kui ma ütlesin enne kolm märksõna, viimased kolm projekti, kaasa arvatud tänane, Eesti, Eesti, Eesti, siis ma olen need projektid teadlikult valinud selle järgi, et kaasa aidata meie riigi arengule.

Täna on kaitsetööstussektor kindlasti sektor, kuhu mina tahan panustada, et me tunneksime ennast siin turvalisena. Aga täpselt samasugune turvalisus on ka toidu ja esmatarbekaupade turvalisus. Soovime me seda või ei soovi, see kõik käib üheskoos. Kui sul on küll tugev kahur koos lõhkeainega, aga toitu, süüa rahval ei ole, siis me pikalt ei kesta. 

Nii et julgeolek, varustuskindlus, majanduse tootlikkuse kasv – kui sul on tark tööstus, kui sul on tark tootmine, siis see saab ainult ühes suunas liikuda. Majanduse ja tootlikkuse kasv lähevad aina-aine paremaks. 

Regionaalne elujõud. Ma mainisin esimest tehast Jõgeva külje all: äärmiselt tore ja sõbralik kogukond, kes võttis meid avasüli vastu. Inimesed tulid tagasi, tulid tagasi pealinnast, tulid tagasi Soomest. "Meil on nüüd töökoht ja ma tulen oma juurte juurde!" Ma siin ei naljata ega utreeri, ma olin seal kohapeal ja ise rääkisin ja ka ise värbasin. Ma teen alati esimese faasi värbamisi, ka operaatoreid ise. Neist saab tuumikgrupp, kes annavad teadmised ja oskused täiendavatele kolleegidele, kes ühel päeval ühinevad. 

Teine projekt, Paide – alati, igas selles projektis on hirm, kas sa leiad need inimesed, on nad piisavalt tublid, head ja võimekad. Ma kuulsin üks hetk tõde. Iirlane rääkis inglasega meie tehases omavahel. "Tead, ükskõik kelle juurde sa siin tehases lähed, nad räägivad kõik inglise keelt!" Ja nii oligi. 70% meie Paide tehase operaatoritest räägib inglise keelt. Ja meil õnnestus nad leida enamjaolt kõik Paide kandist. Küll ma tean, et mõned kolisid tagasi – mul on meeles üks paar, kes kolis tagasi Soomest, ise pidasin nendega töövestlust, Soomes töötasid ka vastavas sektoris. Nii et on võimalik leida. Meil on tublid inimesed ja neid on võimalik koolitada. 

Kolmas tehas ei tule ka pealinna, ei tule ka pealinna külje alla. Läheme ka metsade ja laante vahele ja maale. Loomulikult, regionaalne elujõud läbi selle paraneb. Lühikesed tarneahelad, loodushoid, ekspordipotentsiaal, millest ma rääkisin. 

Me ei saa teisiti elades ja toimides riigina Euroopas, kui mõelda sellele, kuidas läheneda sellele, mida riik võiks teha või peaks tegema. Too tarkust! Taolises projektis on kogu meie Eesti meeskond igas projektis kui käsn, mis imeb seda teadmist väljastpoolt Eestit sisse. Iga see tarkus tuleb talletada, et edaspidi tagada jätkusuutlikkus. Aidake seda tarkust tuua! Aidake tuua seda põllumeheni, tootjani! Siin on lahendused! Võib-olla isegi ei toimi nii palju seminar pealinna kohvikus kui see, et siin on kolm ettevõtet, kes on midagi teinud kusagil Saksamaal. Tehke plaan, teeme pilootprojekti, ja see nakatab ehk ka teisi tegijaid! 

Ma korra tülitan. Kas te soovite lisaaega? 

Tegelikult ei, ma täitsa jõudsin lõpuni. Keskkond on see, mida kindlasti, daamid ja härrad, me teilt ootame nii tootjatena kui ka tööstuses toimetades. Toetused – eks te otsustage, arutage, aga kui on hea tahe, siis on kõik hästi. Suur tänu!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Nüüd on meil aega 20 minutit küsimusteks ja vastusteks. Esimene küsija on kolleeg Urmas Kruuse. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Väga elujõuline ettekanne, võiks öelda. Aga ma küsin niimoodi. Hiljuti külastasime ühte puidutööstuse ettevõtet, kes ütles väga lihtsalt, et kui ta 1990. aasta algusest ei oleks iga päev mõelnud automatiseerimise peale, siis ta praegu ei arutaks turu kasvu, vaid räägiks ettevõtte kokkupakkimisest. Odav tööjõud on meil ilmselt osadel puhkudel aidanud automatiseerimist halvas mõttes pidurdada, aga kindlasti me oleme nüüd jõudnud faasi ja peaksime aru saama, et seal on väga suur ressurss peidus. Miks teie täna siin olete, on ka üks põhjus see, et kui me vaatame põllumajandust ja võimalikku lisandväärtust, siis minu arvates lisandväärtust peaks vaatama terves ahelas tervikuna. See tähendab seda, et kui tootmine on efektiivne, siis sellest efektiivsusest pudeneb kasumi mõttes ka midagi esmatootjale. Mis te arvate, mis on olnud siiamaani veel takistuseks, et ettevõtjad, keda me teame, et võiksid olla rohkem automatiseeritud, ei ole seda? Kas küsimus on ainult tööjõu maksumuses olnud või on veel kuskil mingi pidur olnud?

Aitäh küsimuse eest! Kindlasti neid faktoreid on mitmeid ja üks olulisi faktoreid on julgus. Julgus see otsus teha, julgus investeerida. Jah, kõik aduvad, saavad aru, et ma näen, et mul on seal viis töötajat, riskid on kõrgem, kogu see lahendus on kallim, see ei ole jätkusuutlik. Aga kas ma julgen osta selle roboti, julgen automaatikasse investeerida – vot see on nüüd see küsimus, millega kokku tavaliselt ettevõtja põrkub. Kui rääkida näiteks puidutööstusest, millest te mainisite ka, ma nõustun eelkõnelejatega. Me oleme siin Eestis väga viielised. Ma ise olen ka kohati, tahan olla ikka väga viieline, et ikka maksimum ja et keegi midagi ei ütleks. Ja saab tehtud küll, on valus, aga saab tehtud. Oleme vahel neljalised ja kolmelised ka, ma pean silmas just nende erinevate nõuete, reeglite. Ma tulen nüüd ka siin keskkonnanõuete ja loodushoiu juurde. Puidusektoris, kui need tublid metsamajandajad, metsaomanikud, kui nad ei saa väärindada seda meie Eesti ressurssi ja tegelikult ka selle metsaga varustada Eesti metsatööstust, siis see ahel katkeb, läheb närviliseks ja keegi eriti midagi ei julge. Siin on kindlasti jälle teema, kus teie saate kaasa mõelda ja kaasa rääkida. Sama puutub ka piimatootjaid, põllumajandust, eks ole, erinevad reeglid, nõuded, kõik see, mis tuleb riigi, keskkonna, kõige muu poolt. Aidake seda lihtsustada, et oleks seda tahet, selgust ja julgust teostada. See on kindlasti üks argument, mis võiks tagant utsitada taolisi investeeringuid tegema neis valdkondades.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma küsin teilt kui praktikult. Te olete ju seotud olnud nii vineeritootmisega kui ka piimatootmisega. See kõik on ju õige, et tulebki väärindada, mis meil on, ja seda tuleb müüa. Kontseptsioon on selge ja see toobki meile rikkust. Kuidas teie praktikuna näete praegu seda olukorda? Punkt üks, meil on ebastabiilne energiapoliitika. Punkt kaks, meil on ebastabiilne metsanduspoliitika, millele te juhtisite ka tähelepanu. Arvestades kogu välismõju, mis meil on, ja kui te räägite automatiseerimisest, siis see automaatika on eelkõige tulnud sealt valdavalt Aasia poolt tihtipeale, kus on ka selle tööga ju päris tugevasti tehtud tööd ja edasi mindud. Kas te praeguses olukorras paneksite Eesti riigis püsti vineeritootmise üksuse – praktikuna –, arvestades kõiki muutujaid? 

Ja teine pool on E-Piimast. Oskate äkki sinna sisse minna ja valgustada, kuna te olite pikalt ka seotud, mis seal täpselt juhtus ja kas riik oleks võinud seda kuidagi vältida? Aitäh!

Aitäh! Esimese küsimusega seoses – võib-olla ma tuletan seda teist küsimust pärast meelde, eks ole, kui ununeb – ma hiljaaegu suhtlesin just suure Eesti puidukontserni omaniku ja juhiga. Ja tema ütles igal juhul väga lühidalt, et mul on mõningane julgus tekkinud. Näiteks Estonian Plywoodi puhul nemad astusid järgmise etapi ja otsustasid täiendavalt tehnoloogiasse investeerida. Aga ta ei olnud sugugi rõõmus, ta oli päris morn, just sellesama ebastabiilse keskkonna pärast. Tundus, et seda kindlust tema hääles on vähe, nad on ettevaatlikud, küll mõningane areng tundus, vähemalt tema sõnul, aset leidvat. Nii ma oskan kommenteerida. Kuna ma hetkel metsa- ja puidutööstuses ei ole aktiivne, siis paremat vahetut tänast infot mul ei ole. 

Kui tulla Paide tööstuse juurde, siis tehas on aus, täitsa ausõna. Nagu ma ütlesin, faktiliselt sai see ära mõõdetud rahvusvaheliste ekspertide juuresolekul möödunud aasta kevadel, aprillis, kui tegime capacity-testid, milles me mõõtsime seda efektiivsust, milles me kokku leppisime ja mida meile lubati. 90–100% kapasiteeti, kvaliteetne toode, nii nagu see tehas peab toimetama, on olemas. Tehase meeskonna jätkusuutlikkus on tagatud. Tubli meeskond! Ma tean, et mõni üksik lahkuja on, aga mulle väga meeldib, et täna on ka valitsus sellest rääkinud ja tänased juhid on sellest rääkinud, et meeskonda tuleb hoida, tehast tuleb hoida töös. See on minu väga subjektiivne isiklik arvamus, mis seal juhtus. Kui nõukogu liikmed omavahel ei suhtle, kui üks osanik üritab teistele osanikele aastaid musta mütsi pähe tõmmata, et saada see tehas endale, siis ei ole teist võimalust kui see, mis täna ettevõttega juhtus. See on põllumeestele tragöödia ja mul on tõesti sellest kahju. Samal ajal tehase meeskonnale ma olen öelnud, et ärge laske nina norgu, te ei kaota töökohta, pigem olge uhked, see tehas väärib võitlust, teie nimel võideldakse. Ma väga loodan, et selle pankrotimenetluse kaudu jääb see tehas Eesti kapitali kätte, et läbi selle väärindatud toote tekkiv tulu jääks meile siia Eestisse. See on minu lootus. See oli nüüd väga subjektiivne kõrvaltvaataja pilk, kuna ei juhatuses ega nõukogus ma ei olnud. Minu ülesanne oli teine, aga tunne on taoline, jah. te tekkiv tulu jääks meile siia Eestisse. See on minu lootus.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Randel Veerits! Täna me siin kuulsime, et Eestis on ikkagi palju kasvuruumi just nimelt selle hektari kohta saadava väärtuse kohta, me jääme siin maha Lätist ja Soomest ja nii edasi. Mida teie kui kogenud ettevõtete rajaja ütleksite ühele noorele põllumehele, kes toodab põllumajanduses, tegutseb seal ja ühtäkki ta tajub, et oleks vaja seda tootmist suurendada, võib-olla võtta ka mingi tehase ehitamine ette, aga riskid on suured? Mis te talle soovitate, et seda hirmu riskide ees vähendada?

Aitäh, Urve Tiidus! Hea küsimus! Mida mina igas projektis olen teinud ja ka tänases projektis – sa pead leidma kellegi, kes on selle valu enne läbi elanud, kes on seda teinud, kes on selle valdkonna ja projektiga kokku puutunud. Vastasel korral sa lendad pilvedesse, sa nii palju spekuleerid ja subjektiivselt suhtud olukorda, et sellest ei saa head nahka. 

Ma võin tänasest valdkonnast rääkida. Kaitsetööstus on äärmiselt konservatiivne ja kinnine valdkond. Ja sul ei ole leida inimesi, et palun tule ja räägi, sa oled töötanud, sa oled teinud, sa oled hakkama saanud, kuidas sa seda tegid. Õnnestus leida! Õnnestus leida eelmisel sügisel sellised mehed, tegelikult ka tänu Kaitseministeeriumi toele. Koos seda tegime! 

Leia keegi, kes on seda enne teinud. Võta ta endale abiks ja olgu ta sul kõrval! See ülesanne tuleb täita ja õnnestumise tõenäosusus oluliselt kasvab. Mine käi, vaata ringi neid projekte, mis on õnnestunud. Püüa sealt lukuaugustki! Aken-uks pannakse kinni, roni sisse tagasi. Mida nad tegid, kuidas nad tegid, kuidas see töötab? See on üks oluline õnnestumise moment. 

Seal on palju-palju teisi momente veel ja kindlasti ka äriplaan, ärimudel: miks ma usun, et turul võiks olla ruumi selle toote, selle tegevuse, selle teenuse jaoks? Aga et õnnestuda peale idee paberile kirjutamist – ma ütleksin, et see on üks oluline faktor –, leia keegi, kes on seda oma nahal enne tundnud või kogenud. 

Madis Kallas, palun! 

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea ettekandja, aitäh heade vastuste ja ettekande eest! Mul on küsimus, mis natuke haakub ka eelnevate ettekannetega selles vaates, et me päris arvestatavas mahus investeerime, nii eraettevõtjad ise kui ka Euroopa Liidu raha ja ka Eesti Vabariigi maksumaksjate raha, põllumajandusse. Kas teie kui, ütleme, tööstuse poolega hästi kursis olev inimene oskaksite anda mingeid soovitusi investeeringute suunamiseks? Kas me peaksime rohkem näiteks ühtset põllumajandusraha suunama tegevustesse, toodetesse, valdkondadesse, sektorisse, kus see kasum või väärindamise protsent on suurem, samas ka riskid on suuremad, või seda on sisuliselt ikkagi võimatu teha, kuna nii palju neid halle varjundeid on kõigel juures? 

No valdkondi ma siin eristama ei hakka ega ühte teist eelistama kindlasti ei hakka, ei lähe ka kahvli otsa nagu eelkõneleja. Aga kuidas aidata? See on väga hea küsimus, kuidas aidata, millesse panustada, et sellel oleks suurem mõju, mida sa oled panustanud. Pigem ma pragmaatikuna, omades vaadet, et see tulu peab tagasi tulema, antud juhul, kui selleks on riik, keskkond, et riik arenes, siis ka tootjate juures, põllumajandustootjate juures ikka, mis siin salata, võib-olla tundub see juba klišee, aga tootlikkuse tõus. 

Ja neid lahendusi on palju. Ma olen ise külastanud farme, kus ventileerimine, mis mõjutab kõiki, eks ole, piima väljatulekut, mida kõik farmides tehakse, automaatlahendused, sööda ette kandmised, koristamised. Ma arvan, et see on väga õige teekond. 

Küll ma pean tunnistama, et igas projektis, kus mina ka osalen, me kohati tunnetame siin Eestis, et me oleme oma Munamäe tipul kõige vägevamad ja kõige targemad maailmas. Ega meile rohkem tarkust ei ole lihtsalt võimalik, me oleme juba liiga head. Metsikult on seda tarkust kavalaid trikke ja nippe maailmas, väga palju. Nende projektide vältel, kuigi ma rääkisin, et see on meie väärindatav ressurss ja valdkonna väga kõvad tegijad, siis ideid, mõtteid, uut infot tuleb metsikult, isegi liigagi palju. Kohati kohmetud ja vaatad, ups, kui palju meil on ikkagi veel õppida. 

Ja seda teadmist, selle teadmise siia kohaletoomine – ma ettekandes ka ütlesin, et võib-olla mitte niivõrd kohviku vormis, et saame kokku ja teeme seminari, kuskil on üks ilus äge asi, see ei jõua väga lähedale ega kohale –, aga toomegi õnnestujad kohale, ettevõtted, mis pakuvad lahendusi, käime kohal, vaatame, kuidas on see olukord mujal tehtud, kus need head ideed on. Reaalselt teeme pilootprojekti, reaalselt teeme ühe piimatootja juures näiteks hea lahenduse ja vaat siis hakkab see kasvama, siis hakkab see idanema. Seal õnnestus, vaata, kuidas seal on, teen mina ka!

Kui riik on seal oma nõu, jõu ja põllumajandussektoris kindlasti ka toega taoliste projektide juures kõrval, siis ma arvan, et see võiks ja peaks õnnestuma. Muidugi, üldine meeleolu. Vaesed metsamajandajad, vaene puidutööstus – mul on tõesti neist kahju. Nad kohati on kui põlualused. Nad on tagasihoidlikud inimesed, nii nagu ka põllumehed, nad ei oska rääkida, nad ei oska kisada. Aga kui Soomes presidendi vastuvõtul daam paneb selga kasetohus kleidi ja see on au ja uhkus, siis meil oli dokfilmis "Eesti 100" harverster, eks ole, koll. No andestust, kuidas selle valdkonna inimesed ennast tunnevad, ei tunne hästi! Ja vaat see on kindlasti jälle see pool, kus riik saab olla toeks ja suhtuda kohaliku ressursi tootjatesse au ja uhkusega. Nad täidavad meie riigikassat, nad loovad võimalusi, et me saame abivajajaid toetada, sotsiaalhoolekannet tõhustada, kõike, kõike, sellega tegeleda. Aitäh küsimuse eest! Ma loodan, et ma vastasin. 

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja, aitäh selle väga tõhusa ettekande eest! Ja seal te rääkisite ka turunõudlusest. Kohe silmade ette tuleb Tere tööstus. Kas Eestis on veel ruumi piima- või teiste põllumajandustööstuste rajamiseks? Ja kas on piisavalt motivatsiooni ja võimalusi? Ja lisaks, kas noortel ka veel huvi sellesse sektorisse tulla on?

Aitäh küsimuse eest! Kindlasti on ruumi. Kui meil on võimekus lisada lisandväärtus läbi tööstuse meie ressursile siin, siis on selge, et me ei räägi ainult Eesti turust, vaid kogu Euroopast. Kui projekt õnnestub, tööstuse projekt antud juhul, me oleme väikesed, meil on väikeettevõtted, see on keeruline ja karm kapitalistlik maailm, ega nad niisama seda ei jäta. Kui midagi on head, nad üritavad kõik teha, et see endale krabada. On ruumi, kui on turul nõudlust, kui sul on endal tahet, ideid, kuidas väärindada, seda lisandväärtust tõsta. Kindlasti on ruumi.  

Nüüd, vabandust, teine … (Täpsustus saalist.) Noored! Vahepeal on olukord mustem ja tundub, et üleüldse midagi ei ole ega tule. Aga teinekord ja praegu ja täna see olukord minu hinnangul ei olegi nii must. Näitena, meie Paide tööstuses väga tubli noor tehnoloog, kes on ise farmist pärit, esindas minu jaoks seda noorust, ja neid noori tegelikult oli veelgi juurde tulemas ja oli ka valida. Mulle väga meeldib, et inseneriteadus, väljaõpe Eestis on au sisse minemas. Mul enda poisid õpivad Nõo Reaalgümnaasiumis, superkool superdirektoriga, ja neil on esimest korda seal D-klass, kus õpetatakse inseneeriat ehk tulevased insenerid. Väga supertegu. Ma väga pooldan taolist lähenemist ja mõtlemist ja vaat sealt need tulevased noored tulemata ei jää. Nii et olukord ei ole nii must, kui vahel võib tunduda. Siiski, meil on maaülikool, mis toetab, eks ole, maaelu, põllumajandussektorit, lisaks Tallinna Tehnikaülikool, insener, mina olin Tartu Ülikoolis, tugev kool. Tuleb küll, tuleb küll. Eks see meist sõltub palju, meie väärtushinnangutest, sellega, millega me tegeleme, kui me hoiame valdkonda au sees, välja ei sure. Minu hinnang.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea ettekandja, kõigepealt tänud ettekande eest! Oli sisukas ja asjalik. Minu küsimus oleks suhteliselt lihtne. Me rääkisime siin täna põllumajanduse toetamisest ja selle olulisusest, toidujulgeolekust. Nii et ei tasu vist üksteist veenda, me oleme kõik selles enam-vähem veendunud, et neid samme tuleb astuda. Aga kui me räägime nüüd tööstuse poolelt, võib-olla oskate soovitada riigile, et kas see raamistik või meetmed, mis on siiamaani olnud toidutööstuse rajamisel, vajaks mingisuguseid lisategevusi, lisameetmeid, et neid uusi tööstusi tuleks. Kindlasti seda toidu väärindamist annab jätkuvalt veel lisada, ma olen ka nõus, ja toidutööstusi võiks olla rohkem. Aga mis võiks olla see üks-kaks-kolm, niimoodi suhteliselt lihtsalt, riigile, valitsusele ja poliitikutele?

Aitäh! Bürokraatia, number üks, eks ole, meeletu asjaajamine, meeletu kooskõlastamine, kontrollimiste kontrollimiste kontrollimine. See on väga palju nõudev. Paide tööstuses, kui me valmistusime tehase avamiseks ja juba esimesed tooted tulid välja, ka Viruveres kindlasti on nüüd ees uue tööstuse puhul ja juba on käimas need protsessid, ma vahel mõtlesin, et koos kliendiaudititega kõikvõimalikud kontrollid, et kus meil siin jääb aega nüüd sisuliselt tegeleda selle tehase käivitamisega. Vabandust, ma natuke liialdan, aga see tunne tõesti oli. Ma nägin, et meeskond on ribadeks kistud ja igal rindel me tahame olla viielised. Kerge see ei olnud. Nii et selle koha pealt kindlasti saab riik kaasa aidata. 

Ma väidan, et turumajanduses ma ei poolda väga, et riik sekkuks. Need ideed peavad kandma, need äriplaanid peavad olema tugevad. Küll, kui see tekitab julgust ja tahet taolisi innovaatilisi projekte luua, eest vedada, teoks teha, siis ma ütleks, et ka toetused on õige koha peal. Ka Epiima tööstus sai läbi PRIA toetust, eks ole. Minu meelest oli selle projekti puhul see üks trigeritest, et riik lõi võimaluse sellise asjaga tegeleda, et võiks tööstust sinna suunas arendada. Nii et miks ka mitte, see võib toimida. Ma loodan, et ma piisavalt vastasin. Loomulikult, juttu jagub kauemaks.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkemateks küsimusteks meil aega ei ole. Aitäh teile!

Suur tänu! Palju jõudu teile ja häid otsuseid!

Aga enne kui me läheme läbirääkimiste juurde, on meil tarvis istungi pikendamise hääletus läbi viia ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud ametikaaslased, panen hääletusele arutelu algataja ettepaneku pikendada tänast istungiaega kuni päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 22 Riigikogu liiget, vastu ja erapooletuid ei ole. Istung on pikendatud. 

Järgnevalt asume läbirääkimiste juurde. Arutelu algataja on teinud ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Esimesena palun siia Riigikogu kõnetooli volituse alusel Isamaa fraktsiooni esindajana Jaanus Karilaiu. Palun!

Head kolleegid! Kõigepealt tänud maaelukomisjonile ja Urmasele, et nii asjalik arutelu on siin toimunud. Kutsuti siia ka esinejad, kes mitte küll ei rõõmustanud meie meeli, aga nad rääkisid ausalt sellest sektorist, mille eest me täna muretseme ja tahame paremat käekäiku saada. 

Kui me vaatame laiemat konteksti, siis me räägime ju Eesti ettevõtete konkurentsivõimest. Ja kui me võrdleme üksikuid arve siin, vaatame, kuidas on soomlastel energiahinnad kaks korda soodsamad, kui me vaatame Poolat, siis poolakatel on toidukorv soodsam ja neil on ka turg suurem. Kui me vaatame Euroopa Liidu toetusi, siis siseriiklikud lisatoetused on. Mina arvasin, et soomlastel ja poolakatel on see lisajõud suurem, aga tuleb välja, et lausa 17 riigile antakse lisavõimendust konkurentsivõimele. Nii et Eesti ettevõtjad tegutsevad väga keerulistes ja rasketes tingimustes. 

Ka nendest teemadest, mida siin tõstatati. Seda, et bürokraatiat tuleb juurde, on räägitud ju pikki aastaid. Ma tean, et ka tänane istuv peaminister tegi bürokraatia vähendamise töögrupi, aga tuleb välja, et hoopis tuleb juurde lisanõudeid ja ettevõtted kuulevad tagantjärele. Olles ise teinud investeeringuid, räägiti, et see sektor on väga kapitalimahukas, nendes tingimustes tegutseda ja luua stabiilsus on suur väljakutse. See 546 miljonit, mida põllumehed ja maaelusektor ootavad, mida toidusektor ootab 2028–2034 – jah, peaminister on öelnud, et see raha tuleb sügisel. Rahandusminister on väitnud kuskil kabinetiläbirääkimistel, et me võib-olla tahame siin oma eelarveauke lappida, vaatame sügisel. Maaelukomisjoni esimees on öelnud, et ärge muretsege, see otsus tuleb. Siin parlamendis tegelikult ei ole ühtegi poliitilist jõudu, ühtegi parlamendipoliitikut, kes täna ütleks, et ei, see 546 miljonit ei peaks minema sinna sektorisse, aga millegipärast sektor on ärevil. Ja kui sektor on ärevil, siis see on probleem, see toob vähem investeeringukindlust ja tegelikult ei anna vajalikku kindlustunnet. 

Mis siin keerulist oleks? Kui siin mainiti, et on vaja otsuseid, ega siis on vaja valitsusel see otsus ära teha, kas või poliitiline otsus, et jah, seda raha sealt laiali mujale ei jaotata. See annab kindlustunnet juurde. See on üks detail kogu selles maaelu konkurentsivõime, töökohtade hoidmise, kõrgemate palkade nimel. See ei ole veel kuldvõtmekene, kui me vaatame, kuidas maaettevõtluse toimijad peavad selles sektoris hakkama saama. Me ei vaja mitte loosungeid, me vajame ju selgeid otsuseid. Täna näeme vastupidist. Me näeme tõesti, et ühelt poolt on sektor isegi nii ebakindel, et ka põllumajandusminister ise liitub tegelikult meeleavaldajatega, mis on absurdne, olles ise valitsuse liige ja olles oluline poliitikakujundaja. 

Teine on E-Piima juhtum. Ma küsisin ka maaelukomisjoni esimehe käest, see võib tekitada ahelreaktsiooni. Tuli mingisugune vastus, et on olemas kriisifond, on olemas mingid summad, aga jätkuvalt ei ole kindlustunnet. Sellel ahelreaktsioonil ei tohi lasta vallanduda. See tekitab piimandussektoris väga suure probleemide puntra. Me teame, et ahelreaktsioonil on väga palju negatiivseid tulemusi. Täna oleks vaja kindlustunnet, et need ettevõtjad, n-ö pereettevõtted, kellel on jäänud summad ettevõttesse kinni, saaksid kindlustunde, et tegelikult nad saavad vajaliku likviidsuse, kas see on pankadele lisagarantii või kriisifondi kindel tugi. Jah, see raha tuleb. 

Neid poliitilisi tööriistu on ju olemas. Kui me räägime sellest, et me tahame olla maapiirkondades konkurentsivõimelised ...

Palun paar minutit lisaaega! 

Kolm minutit lisaaega, palun!

Kui me tahame rääkida, et me oleme konkurentsivõimelised, aga meie naaberriigid tegutsevad dopinguga, nad saavad rohkem lisatoetusi, neil on sisendihinnad soodsamad, siis on väga keeruline öelda, et me loodame, et see annab veel suurema panuse meie SKP-sse, veel rohkem töökohti, veel kõrgemate palkadega töökohti, tehke veel rohkem investeeringuid. Aga kui me näeme, kuidas soomlased, lätlased ja poolakad tegutsevad, siis see ei ole aus konkurents. Me peaksime riigi poolt panustama nii palju, et me oleksime ausamas konkurentsikeskkonnas ja alles siis me saame rääkida ka regionaalsetest töökohtadest, paremast taristust ja tegelikult ka sellest, et maapiirkondades oleksid kõrgemad palgad. 

See 546 miljonit – mida kiiremini me anname selle sõnumi, seda parem. Mida konkreetsemalt valitsus täna käituks E-Piima juhtumi puhul, seda parem. Tegelikult me vajaksime ka sektorile lisatoetusi, nii nagu on seda teinud soomlased ja teised Euroopa Liidu liikmesriigid. Ka see annab väga palju juurde just selle sektori konkurentsivõimele ja päeva lõpuks mõjutab see ka meie inimeste toidukorvi ning toob mitmekesisema ja soodsama toidukorvi meie inimestele. Aitäh!

Suur tänu! Keskerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Laatsi. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Hea kolleegid, head külalised ja inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Ka mina soovin tänada maaelukomisjoni liikmeid ja tänaseid esinejaid selle sisuka arutelu eest.  

Täna ei räägi me lihtsalt ühest majandusharust. Ja loomulikult ma tahan tänada ka kõiki põllumehi, kes on üle Eesti väljas seismas enda eest, seismas enda huvide eest ja mitte ainult enda huvide eest, vaid Eesti rahva huvide eest, sellepärast et toidujulgeolek on meie ühine asi.  

Me räägime Eesti toidujulgeolekust, maaelu tulevikust ja sellest, kas Eesti riik seisab oma inimeste kõrval või mitte. Samal ajal, kui Euroopas seisid põllumehed oma õiguste eest ja sundisid valitsust reageerima, hoidsid Eesti tootjad pikalt madalat profiili. Nad tegid oma tööd edasi, tootsid toitu ja lootsid, et riik märkab. Aga riik ei ole märganud, või hullem, ei ole tahtnud märgata. Ja nüüd on olukord jõudnud sinnamaani, et põllumehed tulevad traktoritega linna. 

Head kolleegid! See ei ole sümboolne žest, see on meeleheite märk. Aastaid on põllumehed talunud kasvavaid kulusid, karmistuvaid nõudeid, ebastabiilset toetuspoliitikat. Nad on kohanenud, kokku hoidnud, pingutanud, aga igal kannatusel on piir.  Põllumajandus ei ole marginaalne sektor, mida võib poliitilistes prioriteetides tagaplaanile lükata. See on meie toidulaua alus, see on maaelu püsimise garantii. See on tuhandete Eesti perede igapäevane töö ja vastutus.

Ja ometi on just need inimesed jäetud üksi. Räägitakse rohepöördest ja ambitsioonikatest eesmärkidest, aga jäetakse ütlemata, kes selle kinni maksab. Põllumehele esitatakse nõudmisi, kuid ei anta tööriistu ega piisavat tuge nende täitmiseks. Samal ajal kasvavad sisendhinnad, turud kõiguvad, imporditud tooted muudavad konkurentsi järjest karmimaks. See ei ole vastutustundlik poliitika.  

Head inimesed! Põllumehed ei taha protestida, nad ei taha tulla tänavatele, aga kui valitsus laua taga ei kuula, siis ei jää muud üle. See on demokraatia viimane, aga õigustatud tööriist. Enne kui keegi pahandab traktorite pärast linnatänavatel, tasub küsida, miks nad siia tulid. Nad ei tule meelelahutuseks, nad tulevad, sest neid ei ole kuulatud.

On naiivne arvata, et toit tuleb poodi lihtsalt kuskilt. Selle taga on inimesed, kes töötavad ilmast hoolimata, kes võtavad riske iga hooajaga ja hoiavad üleval süsteemi, mida me linnas sageli enesestmõistetavaks peame. 

Head kolleegid! See ei ole ainult põllumeeste mure, see on kogu Eesti mure. Viimastel aastatel on sektorit tabanud mitu kriisi korraga: inflatsioon, majanduslangus ja inimeste ostujõu vähenemine. See on vähendanud tootjate tulusid. Ikaldused, loomataudid, energia hindade hüppeline kasv ja kütuse kallinemine on suurendanud kulusid. Lisaks on tõusnud maamaks, mis kandub edasi rendihindadesse. Sisendhinnad – kütus, väetis, energia – on tõusnud tasemele, mis surub tootmise kasumlikkuse kriitilisele piirile.

Ja lisaks veel sisepoliitilised otsused – need otsused, mida on siin vastu võtnud Reformierakond, sotsid, Eesti 200. Uued maksud, maksutõusud, ebakindel energiapoliitika – kõik see on vähendanud ettevõtete võimet kriisidele vastu pidada.  

See on reaalsus, millega Eesti põllumehed täna silmitsi seisavad. Eriti tõsine küsimus on ka Euroopa Liidu põllumajandustoetuste kasutamine. Me räägime sadadest miljonitest eurodest – need numbrid on täna siin ju välja käidud –, mis on mõeldud Eesti põllumajanduse toetamiseks. Kui sellest rahast suunatakse osa mujale, näiteks eelarve aukude lappimiseks, siis tekib õigustatud küsimus, kelle eest see riik tegelikult seisab.  Aga samas me saime täna ka signaali, vähemalt siin saalis, et neid rahasid kuskil mujal ei kasutata tulevikus. Vaatame, aeg näitab! Otsuseid tuleb veel teha. 

Sooviks veel paar minutit juurde. 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Head kolleegid! Eesti põllumeeste tänane protest ei ole lihtsalt ühe sektori rahulolematuse märk, see on märguanne kogu riigile. Kui me ei toeta täna oma põllumehi, siis maksame selle eest homme kordades rohkem kõrgemate hindade, suurema sõltuvuse ja nõrgema maaelu näol. 

Toidujulgeolek peab olema sama oluline kui riigikaitse. See tähendab, et me peame oma põllumehi kuulama, see tähendab, et me peame tegutsema mitte homme, vaid juba täna, ja see tähendab, et riik peab lõpuks seisma oma inimeste kõrval. Sest kui põld vaikib, ei jää vaikseks ainult maaelu, vaikseks jääb lõpuks kogu riik. Aitäh!

Suur tänu! Reformierakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Maido Ruusmann, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Lugupeetud ettekandjad! Head inimesed, kes vaatavad meid ekraanide vahendusel! See teema kui selline, põllumajandus ja toidutootmine, Eesti jaoks strateegiliselt on tähtis majandusharu.  

Kõigepealt loomulikult tahaks tänada neid tänaseid ettekannete tegijaid. See teema avati väga erinevate nurkade alt, väga põhjalikult ja põhjendatult ära.  

Ma arvan, et me ju siin saalis nii nende ettekannete põhjal kui tegelikult ju tervikuna saame aru sellest, et põllumajandusvaldkond ei ole lihtsalt tavaline valdkond, vaid see on strateegiline. Strateegiline selle poole pealt, et see hoiab meie toidulaua kindlust, see hoiab meie maapiirkondade elujõudu, meie maapiirkondade ettevõtlust ja lõpuks ka loomulikult meie riigi vastupidavust kriisides.  

Kuigi tegelikult, nii nagu siin eelnevalt ettekandjad ütlesid, siis põllumajandus ja toidutootmine ekspordist isegi kuni 15% moodustab, siis võib-olla, kui otseselt võtta põllumajandus, siis tema otsenumbrid SKP-st või hõivest ei ole nii märkimisväärselt suured. See on valdkond, mis on oluline eelkõige selle poole pealt, et selleta ei saa riik toimida. Teine asi on see, et selle sektori mõju ei lõpe ju põllul, farmis ega tööstuse väravas. Seda sektorit saadavad transpordiettevõtted, sellega on seotud seadmete tootjad, hooldajad, veterinaarteenused, ladustajad, pakendajad, energeetikud ja kes kõik veel. Seetõttu on ju põllumajandus ja toidutootmine palju suurema mõjuga kui ainult üks kitsas protsent, mis võib olla siis SKT-st või hõivest moodustab.  

Olen ise ka ju pärit Valgamaalt, kus meil puit ja toit on suurima hõivega. Näiteks koduvalla, Tõrva valla maksumaksjatest top 7 suurimatest on just puidu- ja toiduvaldkonnast. Et siis väga hästi tajun ka seda ja tean seda sektorit kui tööandjat. Kui me võtame üldse maaelu mõttes, siis ligi kolmandik ehk 31% ettevõtetest on primaarsektoris ja see hõivenumber just maapiirkonnas on tegelikult väga suur.  

Siin on täna ju mitmed korrad läbi käinud see, et meie põllumajandussektori konkurentsivõime suhtesse Euroopa Liit, siis seesama 546 miljonit ühtlustustoetust, mis on siis täna niinimetatud sildita, riigiplaani üldisele põllumajandustoetusele lisaks. Vist ei ole vaja rohkem üle kinnitada, et täna see seisukoht, et see 546 miljonit põllumajandussektorisse, meie ettevõtjate konkurentsivõime tugevdamiseks peab minema. Ma ei tea, isegi peaminister pani eile Mart Võrklaeva postitusele laigi, mis võiks olla ka siis nagu tempel peal, on ju. (Naerab.). Mis see kinnitus veel peaks olema? Selles mõttes, olukorra tõsisusest saavad kõik aru.  

See tänane, ma arvan, arutelu nii siin saalis kui ka põllumajandusettevõtjad traktorite ja masinate üle-eestiliselt on väga õige ... 

Palun kolm minutit lisaaega!

Kolm minutit lisaaega, palun!

... on väga õige ja vajalik. Sellepärast, et lisaks sellele, et põllumeeste hääl oleks ikkagi kõlav ja esindatud ja tähelepanu juhitud, siis nende toetuste vaates, ma arvan, meil on vaja tegelikult üha enam ühiskonnas nii enestele kui ka meie lastele meelde tuletada seda, kust see toit tuleb, kuidas see toit sinna poelettidele saab ja kõik sellega seonduv. Ma arvan, et need ettevõtmised on tunnustust ja tänu väärt ja tänu kõigile põllumeestele, kes täna on tulnud välja. See ei ole ju, nii nagu ka põllumehed ise on öelnud, et see ei ole protest, vaid see on märguanne, meeldetuletus. Selle käigus toimuvad ju haridusasutustes selgitused, tunnid. Selle poole pealt igal juhul maaelu vaatest, ma arvan, et nii tänane arutelu siin kui ka põllumajandusettevõtjate tulek välja on hästi oluline ja vajalik. 

Ja mis seal muud ikka, eks selle põllumajandussektori parema käekäigu eest peame me seisma ju üheskoos, on ju. Nii meie siin Riigikogu saalis, komisjonides, kes käivad meid esindamas, ma ei tea, Euroopa tasemel, kui siis eks need lõppotsused teevad ikkagi ettevõtjad ise. Meie saame siin avaliku sektori poolt seda keskkonda luua, mida on täna ka mitmel korral ettekandjate jutust läbi tulnud, et ootus on tegelikult vähemale bürokraatiale, vähemale riigipoolsele sekkumisele ja loomulikult konkurentsivõime tugevdamisele võrreldes teiste Euroopa tootjatega.  

Nii et igal juhul veel kord aitüma kõigile, kes tänasesse ettevõtmisse on panustanud ja kes on praegu ka masinatega väljas. Igal juhul jõudu meie põllumeestele! Reformierakonna kindel seisukoht on, et põllumajandus on Eesti jaoks väga oluline nii siis toidujulgeoleku olukorras, ekspordi vaatest, hõive vaatest. Oleme varasemalt pööranud sellele tähelepanu ja pöörame ka edaspidi. Aitäh teile!

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimel palun Riigikogu kõnetooli Anti Allas, palun!

Hea esimees! Austatud kolleegid ja kuulajad kaugemalt! Ka kõigepealt minu poolt tunnustus kõigile tänastele ettekandjatele, et väga sisukad ettekanded, sealt on järeldusi teha. Aga ma ei taha teha siin täna väga suurt poliitilist avaldust, vaid püüan ka sisuliselt analüüsida, mis meil selle sektoriga on ja kuidas me võiksime edasi liikuda. 

Kõigepealt, põllumajandus ja toidutootmine kui strateegiline majandusharu kõlab ju iseenesest juba päris hästi. Kui ma mõtlen, et võib-olla kümme aastat tagasi niimoodi seda välja ei öeldud, siis õnneks võib-olla need keerulised aastad on meid pannud tõsiselt mõtlema, mida tähendab toit, kas see on olemas või ei ole olemas. Seetõttu on selline tähelepanu- ja rõhuasetus minu arust õiges kohas. Aga kuigi see lause kõlab hästi, tuleb ka see lause täita tegelikus elus konkreetsete otsustega ja panustada ka vahenditega. 

Kuid lisaks sellele me ei räägi ju ainult ühest majandusvaldkonnast, me räägime palju suuremast. Me räägime sellest, et Eesti inimeste võimest kriisis ellu jääda ja oma rahvas ära toita. Kõlab küll karmilt, kuid kahjuks on sellised ajad. Kui me ostame kallist sõjatehnikat, siis kui on vaja sõdurit toita, siis tühja kõhuga teda rindele ei saada. Samuti peavad kõik elanikud saama väga-väga keerulistes olukordades, mida loodetavasti ei tule, siiski ära toidetud. Toit ei ole luksus, toit on esmavajadus. Riik, kes ei suuda tagada inimestele toitu, ei ole päriselt iseseisev. 

Meil on ligi miljon hektarit põllumajandusmaad, see on üks suurimaid taastuvaid loodusressursse. See on meie võimalus, kuid nagu ka ettekannetes võis kuulda, on see kahjuks täna ainult osaliselt kasutatud ehk see on osaliselt kasutatud potentsiaal. Meil on tõesti häid näiteid. Meie põllumehed on kuigi madalamatest toetusvõimalustest teinud imet nii teravilja, kaunvilja kui ka õlikultuuride kasvatamisel. Seal on meil toodangumahud kasvanud märkimisväärselt, samamoodi piimatootmises. Minu tõesti siiras tunnustus nendele tegijatele. Aga see ei ole kogupilt. 

Samas on näiteks kartulitootmine. Kujuta ette, kartulitootmine on langenud ligi kolmveerandi võrra, me kaugeltki ei suuda kartuliga oma rahvast ära toita. Köögiviljatootmisest ei tasu rääkidagi, munatootmine on langenud. Meie sõltuvus importtoidust on kasvanud ja meie laiuskraadil, meie looduslikus tingimustes kõlab päris halvasti, et me oleme netoimportijad. 

Kui me vaatame tervikpilti, siis tegelikult on see valdkond ikkagi muret tekitav. Viimastel aastatel on Eesti toidukaubanduse puudujääk olnud 4,3 miljardit eurot. Mis see tähendab? 4,3 miljardit eurot on meie majandusest lahkunud. Et osta toitu, me suudaksime ju ise seda toota siin, selle tõttu me peame sinna raha panustama. 

See puudujääk kasvab ja see ei ole ainult majandusküsimus, see on julgeolekuküsimus. Näiteks, kui kriisis tarneahel katkeb, riigid hakkavad oma turgu kaitsma, siis loeb ainult üks asi, kas sul on oma toit olemas või mitte. Aga teistpidi on ka nende probleemide lahendamine võimalus – võimalus tõsta tootlikkust, võimalus suurendada isevarustatust, võimalus ehitada üles tugev toiduainetööstus .…

Paluks kolm minutit!

Kolm minutit lisaaega, palun! 

… võimalus muuta Eesti põllumajandus kriisikindlaks. 

Ja miks täna siis põllumehed väljas on? Nad ei olegi kindlad, kas see nii-öelda täiendavad vahendid, mida Euroopa Komisjon on mõelnud, millega võiks Eesti põllumajanduse konkurentsivõimet tõsta, kas see kogu ulatuses tuleb Eesti põllumajandusse või ei tule. Seda sõnumit loomulikult meie inimesed, meie tootjad ootavad. Ja nagu me siin ka enne kuulsime, põllumajandus-kaubanduskoja ettekandja ütles, et seda selget sõnumit, kuigi nad on korduvalt seda valitsuselt küsinud, pole nad saanud. 

Ja tegelikult tuleb põllumehi tunnustada, et nad teevad tänast meeleavaldust väga-väga viisakal kombel. Mitte nii, nagu need leiavad aset Euroopas, aga tegelikult annavad nad väga viisakal kombel ka märku, et nüüd on aeg tegutseda, enam kuhugi põgeneda ei ole, me peame toimetama. 

Aga tegelikult peab siin vaatama ka seda, et kui me selle raha paigutame põllumajandusse ikkagi nendeks tootlikeks investeeringuteks, siis see aitab meil toota rohkem, targemalt ja kõrgema lisandväärtusega tooteid ning me sõltume vähem impordist. See tugevdab meie majandust, tugevdab ka meie regionaalpoliitikat, pakub töökohti maal. Ja saab ju ütelda, et ega tegelikult toidujulgeolek ei sünni kriisis, see sünnib täna tehtud otsustest. 

Miks põllumehed on täna traktoritega teedel ja tänavatel? Nagu ma juba ütlesin, nad ootavad meie otsust. See otsus tuleb poliitikutel, eelkõige valitsusel kiiresti anda. Sotsiaaldemokraadid mõistavad igati põllumeeste ootusi, aga see ei ole ainult põllumeeste ootus, see on tegelikult meie ühine mure. Minu üleskutse ongi, et lahendame selle probleemi kõik koos ühiselt ära. Aitäh!

Suur tänu! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Arvo Alleri. Palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kuulajad! Head ettekandjad! Alustuseks ma ütleks küll, et Riigikogu ongi, kus poliitikat teha, mitte siin rääkida, et me poliitikast ei räägi. Kahju muidugi ettekandjaid ei ole saalis kuulamas seda, võib-olla nad [kuulavad] kuskil interneti teel. Siit kõnedest koorubki välja tegelik seisukoht ja tõde. 

Ütlen ausalt kohe ära, et EKRE toetab selle 546 miljonit suunamist põllumajandusse. EKRE on alati toetanud põllumajanduse jätkusuutlikku toimimist ja maapiirkondade arengut. 

Ja nüüd, kui me läheme poliitika juurde, siis tänane olulise tähtsusega riiklik küsimus on poliitiline küsimus. Põllumajandusorganisatsioonid väidavad, et tänane aktsioon on apoliitiline, see ei saa olla mitte kuidagi apoliitiline. Number üks, tänane olulise tähtsusega riiklik küsimus on poliitiline küsimus, ja teiseks, valdkonna minister sõidab poliitilise käilakujuna traktoriga kõige ees. Tulge öelge mulle, et see ei ole poliitiline. Ja tänane toetus või meeleavaldus on kujundlik siin Riigikogu ees. Millest ma aru ei saa, on ühe erakonna, sotsiaaldemokraatide Riigikogu ette toodud Valgevene traktor, toetamaks põllumehi. Nii et igaüks saab ise teha siit oma järeldused, kusjuures see ei ole põllumajandustraktor, see on metsandustraktor. Nii et siit lähtuvad ka need visioonid, kes mida eelistab. 

Aga tuleme tänase päeva juurde. Mitte et ma kõike oma peast ei teaks ega oleks asjaga kursis endise konsulendina ja ministrina, aga mul on ühe Virumaa põllumehe mõned mõtted saadetud. Need kajastuvad väga hästi ka tänaste ettekandjate seisukohtades ja ülevaatustes. Tuleme Ants-Hannes Viira ettekande juurde, kus toodi välja ettevõtja tululõhe süvenemise. Kahjuks on aasta 2023 viimane, mis tuleb Euroopa Komisjoni FSDN-i andmete põhjal. Aga kui me vaatame selle diagrammi liikumist, siis näeme, mis poliitikat tehti. Kes olid võimul sel ajal, kui hakkas nokk alla minema? 2022 olid võimul Reformierakond, sotsid ja Isamaa, vahepeal ka Keskerakond. Aastal 2023 süveneb ettevõtja tulu[lõhe] veel rohkem. See tähendab, et ettevõtjale jääb raha veel vähem kätte. Millest see tuleneb? 2023, peale Riigikogu valimisi sotsid, Reformierakond ja Eesti 200. Millest see tuleneb? Peale seda tehti riiklikud otsused, kus tõsteti aktsiise. Jah, põllumeeste erikütuse, eridiisliaktsiisi ei tõstetud. Võib-olla see oligi see komm, millega põllumehed maha rahustati, aga see aktsiis jäi tõstmata. Põhiline, mis on, on maamaksu kiire tõus. See maamaks rakendub ja liigub edasi rendihindadesse ja lähtuvalt sellest omanikutulu väheneb. 

Siis oluline asi on õiglane hinnajaotus tarneahelas. Riik peab piirama ebaausaid kaubandusvõtteid kaubanduskettides ja kaubandusettevõtetes. Ja muidugi on üks oluline asi ka see, et avalik sektor peaks eelistama ikkagi eestimaist toitu ja Eesti tootjaid, on need siis koolide või lasteaedade sööklad, ning lähtuvalt sellest seaks piirkonna ja lähipiirkondade tootjad eelistatuks. 

Mis on oluline? Bürokraatia kasvab. See, et me eile lõpetasime ühe SAPARD-i seaduse kehtivuse, ei vähenda bürokraatiat. Bürokraatiat tuleb juurde ja põllumajanduses eriti. Ma mäletan, aasta tagasi oli siin Riigikogus Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika arutelu, kus toodi sisse sotsiaalne tingimuslikkus, mis tõi lisanõudeid toetuste taotlemiseks. Sotsiaalne tingimuslikkus! Ja kui ma ütlesin, et see on teema, millega te, põllumehed, jääte hätta, siis nüüd ongi asi käes. Kui sa viie päeva jooksul ei vasta Tööinspektsiooni kirjale, siis võetakse sul kõikidest toetustest 3% ära. Kõikidest toetustest, mitte ainult ühtsest pindalatoetusest, ümberjagatavast, vaid keskkonnast, loomatoetustest – kõikidest toetusest 3%. Aga see teadmine tuleb siis, kui see reaalselt meid endid puudutab. 

Väga sageli käsitletakse põllumajandust poliitikakujundamisel ja avalikes aruteludes kui keskkonnakoormuse allikat. See tähendab mõtete muutmist, on ta siis väetiste kasutamine või nn maade üleskündmine roheluse tekitamise jaoks. Aga see on ju teadlik ideoloogiline kuvandi loomine, et vastandada põllumajandust ja looduskaitsjat. See ei ole selline paratamatu, vaid see on teadlik tegevus, et vastandada. 

Aga tulles tänase viimase esineja juurde, ma küll mõtlesin, miks on täna viimane esineja – oli ta ekspert? –, Hexest Materialsi esindaja, mis on riigi loodud lõhkeainetehase juht. Kui me hakkame nüüd mõtlema – stenogrammi huvides – 546 miljonile, siis juba hakatakse meid suunama julgeolekule, et kui me toodame lõhkeainet, siis me oleme kaitstud, siis te saate toitu toota ja see on toidujulgeolek. Ehk me juba näeme, et hakatakse vaikselt suunama põllumajandussektorist raha välja.

Ja mis puutub Reformierakonna ütlemisse, et nemad kinnitavad ja Võrklaeva postitusele pandi pöial, siis kurikuulsad sõnad: "Lugege mu huultelt!" Reformierakonda ei saa uskuda, mis tähendab seda, et see 546 miljonit on endiselt kuskil üleval ja praeguse valitsuse puhul ma ei ole üldse kindel, et see suunatakse põllumajandusse. 

Tänase aktsiooni puhul – just aktsiooni – tuleb tunnustada põllumehi, et nad koondusid lõpuks ja tulid ennast näitama. Ma ei väida, et ta annab tulemust, aga selline esmane koondumine on oluline ja näitab ka põllumeeste ühtsust. Toetame põllumehi! EKRE on alati seisnud selle eest, et tagada regionaalpoliitikas põllumajanduse jätkusuutlikkus, piirkondade jätkusuutlikkus ja maaelanike toimetulek. Aitäh!

Suur tänu! Eesti 200 fraktsiooni nimel kolleeg Toomas Uibo, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Kahju, et teid on siin saalis nii väheks jäänud. Aga jah, kui me räägime Eesti julgeolekust, siis mõtleme tavaliselt riigikaitsele, energiale ja kriisivajadustele, toidust aga räägime harvem. Tegelikult algab toidujulgeolek mitte ladudest, vaid tootmisest – põllult, laudast, merelt ja toidutööstusest. Kui see võimekus kaob, ei suuda me seda kriisi ajal kiiresti taastada. See ei ole ainult põllumajanduse teema, vaid küsimus kogu riigi vastupidavusest.

Maaelukomisjoni liikmena on mul hea meel, et põllumehed on täna traktoritega teedel ja tänavatel, et seda tõsiasja meile siin saalis ja kogu Eesti rahvale meelde tuletada. Arvan, et Eesti põllumehed ei küsi erikohtlemist, nad soovivad võimalust ausalt konkureerida. Kui meie tootjad peavad tegutsema väiksema puhvri ja suurema surve all kui nende Euroopa konkurendid, siis ei ole see ainult ühe sektori mure. See on küsimus, kas meil on ka kümne aasta pärast Eestis tootmist, mida kriisi ajal päriselt vaja võib minna.  

Samas ei saa kogu arutelu taandada toetustele – need on tagajärjed, mitte põhjused. Olulisem on, kuidas hoida alles tootmine, investeerimisvõime ja oskus teha seda tööd tõhusalt. Tugev põllumajandus tähendab ka teadust, tehnoloogiat ja rohkem väärtust, mis luuakse siinsamas Eestis. Põllumajandus puudutab kogu meie majandust, regionaalset arengut ja eksporti. Kui see valdkond nõrgeneb, ei kao ainult tootmine, kaovad töökohad, kogukonnad ja elu paljudes piirkondades. Ja ärgem unustagem, et põllumees on tihti ka metsaomanik. Nagu me Ahti Kalde vastusest minu küsimusele kuulsime, piirangud metsaressursside majandamisele on sektori jaoks samuti väga suur mure.

Mets on eestlasi katnud ja toitnud siin maal vähemalt 10 000 aastat. Meil on täna võimekus majandada seda ressurssi targemalt kui kunagi varem: teaduspõhiselt ja hoolsalt. Paraku kultiveerivad mitmed poliitikud hoiakuid, et Eesti metsatööstus, metsaomanikud ja meie põllumehed on sisuliselt kurjategijad. Nad on inimesed, kes ei hooli loodusest, ei hooli elurikkusest ega hauduvast linnust. Ja seda räägivad linnavurled, kes pole ise mitte kunagi ilmselt ühtegi puud istutanud ega talvel linde toitnud ja kelle eesmärk tundub olevat inimene metsast ja loodusest lihtsalt eraldada. See ei ole okei. 

Eesti 200 on välja pakkunud mõistuse häälel, et 70% metsamaast oleks majandatav ja 30% kaitse all. Kaitse alla jääks seega kaks korda rohkem kui keskmiselt Põhjamaades ja see peegeldaks suures piiris ka tänast kehtivat suhet Eestis. Aga ka seda mõtet rünnatakse jõhkrate meetoditega ja riputatakse inimesi häbiposti, kes sellest teaduspõhiselt rääkida julgevad. Siinkohal kutsun üles sotsiaaldemokraate, eriti sind, Anti Allas, kuulama kõiki põllumeeste muresid ja otsima koostöös mõistlikke lahendusi meie metsamajandamisele.

Inimeste jaoks on muidugi väga oluline ka toidu hind, see on päris mure. Aga oleks liiga lihtne väita, et kõik saab lahendatud ainult käibemaksu langetamisega. Kui seda arutelu pidada, siis tuleb vaadata tervikut: põhitoit, isevarustatus, hinnad ja kodumaine tootmine. Küsimus ei ole ainult maksus, vaid selles, kuidas hoida toit kättesaadav ja samal ajal toetada Eesti enda tootmist. 

Lihtsad lahendused kõlavad küll populaarselt, aga ei tööta. Oluline on, et mõju jõuaks päriselt inimeste ostukorvi ja aitaks samal ajal meie tootmist tugevamana hoida. Me ei peaks vaatama põllumajandust eilse pilguga. Põllumees ei vaja haletsust, vaid võimalust areneda. Me vajame Eestit, mis toodab, investeerib ja liigub edasi. Põllumajandus peab olema seotud teaduse, tehnoloogia ja toidutööstusega. Meie ülesanne siin saalis on teha otsuseid, mis aitavad seda võimekust kasvatada, mitte ainult olemasolevaid probleeme lappida.  

Toidujulgeolek ei alga siis, kui meie kõigi kõhud on tühjad. See saab alguse otsustest, mida me teeme täna. Ma võin siinkohal öelda, et Eesti 200 seisab kindlalt selle eest, mis jätab põllumajandusele eraldatud Euroopa Liidu vahendid just sellesse sektorisse. Aga lõppkokkuvõttes ei käi see arutelu ainult ühe sektori üle. Küsimus on ju selles, kui tugev ja iseseisev Eesti me tahame olla. Aitäh! 

Aitäh! Järgnevalt kolleeg Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja mõned üksikud kolleegid! Ma olin hommikul Jüril ja nägin seda traktorite kolonni. Ma ei lugenud, 50-60 vähemalt oli seal. 35 aastat tagasi, augustis, augustiputši ajal tuli ka Tallinna peale raskete masinate kolonn. Ma arvan, et neid oli vähem kui praegu või hetk tagasi Jüril.  

Eila hääletas koalitsioon siin maha toiduainete käibemaksu langetamise eelnõu, millel oli ligi 100 000 eestimaalase allkiri, süüdimatult. Ma hommikul rääkisin Põllumajandus-Kaubanduskoja juhi Kerli Atsiga, kes oli põllumeeste seas seal. Kerli Ats oli üks nendest, kes selle petitsiooni ka siia Toompeale tõi.   

See tähendab seda, et praegusele valitsuskoalitsioonile ei lähe ka 100 000 inimese arvamine, mis puudutab toidupoliitikat, korda. Ja korda läheb, mulle tundub, ainult siis, kui inimesed tulevad tänavatele välja. Nii nagu täna hommikul tuli Tallinna ringteel Tartu, Võru, Valga, Rakvere, igal pool ümber kokku umbes 400 rasket masinat välja. Ja kui ma hommikul põllumeestega rääkisin Jüril ja Kerli Atsiga, jah, täna need rasked masinad ei tulnud Tallinna peale, nii nagu 35 aastat tagasi tulid rasked masinad, need olid võõra võimu rasked masinad. Praegu olid meie oma rahva rasked masinad. Täna nad Tallinna poole ei pöördunud. Aga probleem on äärmiselt tõsine.   

Ma esindan siin ühte põllumajandusorganisatsiooni, maakarja seltsi, mille aseesimees ma olen. Ja piimatoodang ja põllumajandusloomade seisund ja põllumajanduspoliitika on mulle ka eluliselt ja väga oluline küsimus. Nii et see on väga tõsine. Piinlik, et saal on tühi praktiliselt, mõned üksikud head kolleegid siin reaalselt. See näitab ka midagi.   

Ja see piimaraha, mis jäi Paide piimakombinaati ja mis võib küll uhke olla ja ongi uhke, aga on tänase päevani inimestel saamata, see on lubamatu. Need on inimesed, kes reaalselt peavad veiseid, toodavad piima ja kuude kaupa ei saa raha, kuna mingite mängude tulemusena, noh, ei ole võimalik maksta.  

Toidujulgeolek. Me räägime iga päev julgeolekust, eelkõige sõjalisest. On vaja tõsta veel seda protsenti SKP-st, kui palju läheb relvastusele, lõhkeainetehaseid rajada ja kõike muud. Aga toidujulgeolek on ka, aga sellest eriti palju ei räägita.   

Meie põllumajandus on kontsentreerunud väga suurte ja veelgi suuremate ettevõtete vahel. Euroopa Liidu ja veelgi suuremate ettevõtete vahel. Euroopalik tasakaal väikeste, keskmiste ja suurte vahel on kapitaalselt rikutud. Meil piltlikult öeldes on väga-väga suured kolhoosid, majandid, mis majanduslikult on efektiivsed, pole mingit kahtlust, aga julgeoleku aspektist, toidujulgeoleku aspektist on problemaatilised. Piisab, kui mõne raketi mõnda suurde lägahoidlasse saata ja põhjavesi ja paljud asjad on ühe pauguga lahendatud, selle asemel, et kui neid tootjaid oleks üle maa ja erineva suurusega, tagaksid kodumaise toidu. See on ainult üks detail siin. 

Kas soovite lisaaega?

Jah, paluks küll.

Kolm minutit lisaaega. 

No meil on siin, head kolleegid, sotsiaaldemokraadid, tulnud välja, et kana elu on olulisem kui Eesti inimese elu. Ta elab puuris, piinatakse teda ja tuleb pauguga üle minna vabapidamisele. Isegi eelnõu on selline. Eelnõu anti sisse ajal, kui oli teada, et suuremad munatootjad vabatahtlikult kirjutavad sellele petitsioonile alla, kokkuleppele, et 2035. aastal on need investeeringud, väga suured investeeringud tehtud ja tulemus on käes. Aga kuidagi selline katse poliitilisi punkte korjata siin ei paista kõige parem.  

Ja ka tänane päev, mulle tundub, on selline. Kogu selle Jüri kolonni, 50 või 60 rasket masinat, esimeses kollases suures traktoris istus põllumajandusminister Terras isiklikult, mitte küll roolis, tema kõrval, vaatas ülevalt alla kõik, kuidas maa paistab, eks ju, kolonnis, mis Tallinna peale ei läinud seekord.  

Ja 546 miljonit, mida Euroopa on andnud ilma kõrvamärgiseta, nagu siin öeldakse, põllumehed ütlevad, on tõsine oht, et see läheb vasakule. Ma ei tea, kuhu, aga kolleeg Aller viitas siin ühele asjale. Ja raha kulub mitmel pool ja usaldus tegelikult praeguse valitsuse ja peaministri suhtes on ju tegelikult peaaegu nullilähedane. Lugege mu huultelt ja nii edasi.  

Nii et ühelt poolt selline ebakindlus on suur, mure on tõsine, toidujulgeolek on väga tõsine asi. Aga ma ei saa aru, kas praegu mängitakse siin tegelikult lihtsalt, või püütakse, koalitsioon püüab punkte korjata. Põllumajandusminister nii-öelda protestivate traktorite esimeses masinas, peaminister laigib siin endise rahandusministri postitust ja öeldakse, et muret ei olegi. Võib-olla mängitakse meiega lolli. Aga see probleem tuleb lahendada. Ja loomulikult, 546 miljonit, mis suurendaks hektaritoetust kusagil 70–80 eurot, jah, see on hea asi, aga tegelikult oleks palju rohkem vaja raha ja tähelepanu maaelule ja põllumajandustootjatele ja ka metsasektorile. Ene-Liis Semperi see etendus oli sügavalt piinlik vaadata, sügavalt piinlik poliitiliselt. Kunstnikuna mina häbeneks oma nime sellele panna juurde, kuhu meelitati 5000 inimest siira murega Eesti metsa pärast.

Teie aeg!

Jah, nii et sellised mängud ei meeldi mulle ja ma ütlen seda otse välja. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt Anti Poolamets, palun! 

Lugupeetud Peeter Ernits ja lugupeetud Henn Põlluaas, kes te olete jäänud kuulama seda olulist teemat! Minu meelest on ju sümboolne, et meil on ainult kaks saadikut lõpuni. Ja see on mõtlemisaineks. 

Igal juhul läheme siis julgeolekuteemade juurde. Siin kõlas täna tabavalt, et põllumajandus on julgeolek, toit on julgeolek. Õiged sõnumid, väga õiged sõnumid! Aga vaatame numbreid, mida härra Viira välja tõi. Me ei varusta end ise toiduga. Kunagi irooniliselt tituleeriti Eesti NSV-d kartulivabariigiks. Iroonia tegelikult tähendas seda, et Eestis toodeti palju kartulit. Eestis toodeti kartulit juba tsaariajal võimsalt. Eesti Vabariigi ajal kasvas see tippu. Vana Eesti Vabariigi ajal, 1920-ndatel ja 1930-ndatel loodigi meile see maine, et Eesti on kartulivabariik. 

Kuhu me oleme jõudnud kartulivabariigi maines? 63% isevarustatust. Kõige lihtsam asi on toota kartulit iseendale. Ei, seda ei ole. Kartulikasvatus on ka selline, mis allub väga hästi kriisidele. Me saame oma kartuli ikka kätte, kui see vähemalt on maha pandud ja kusagile ladustatud. Ei, meil on väga kehv olukord isevarustatuses nii elementaarse asjaga. 

Linnulihas 59%, või puhul 67%, sealiha 77% ja see on tegelikult veelgi langenud. Andmed on siin keskmine 2022–2024. Ja isegi värske ……, meil ei ole täielikku isevarustatust. Ettekandjad olid põhjendatult murelikud, et Eesti ei suuda end toiduga ise varustada ja olukord võib halveneda. Nii et ükski kaitseväelane ei lähe välja, kui tal ei ole toidupakki piisavalt pikaks ajaks. Seega on tegu tõelise julgeolekuküsimusega. 

Ja kui nüüd näiteks seesama summa, millel ei ole kõrvamärgist, mida vaimukalt täna öeldi, siis see võib minna kas või Rail Balticule, kusagile Rääma raba täitmiseks, et sinna üks seitsme meetri sügavane raudteealus teha. See ei ole selles mõttes julgeoleku tagamine, kui me nõrgestame samal ajal raha loopides tarbetutesse projektidesse. 

Nüüd vaatame rohepöörde mõju. Me mäletame, kuidas Euroopa Liidu riikides on olnud üliteravad meeleavaldused. Traktorid on sõnnikupritsidega valitsushooned üle lasknud. Miks? Sest Euroopa Liit on küüniliselt oma turgu läinud solkima. Näiteks oli see Mercosuri üks peamisi põhjuseid, miks viimased meeleavaldused olid nii teravad Brüsselis ja mujal. See tähendab, et Ladina-Ameerika põllumajandustooted, kus on hoopis teised standardid, hoopis madalamad standardid toidutootmisele, toiduohutusele, kemikaalide kasutamisele põllumajanduses, lastakse Euroopa turule, langetatakse jõuliselt tolle ehk tapetakse omaenda põllumajandust. Ja see jõuab ka Eestisse. 

Nii et kunagine suur tähelepanu põllumajandusele on Euroopa Liidus järsult langenud ja paistab, et selles suunas minnakse allakäiguteele edasi. 

Ma võtan lisaaega. 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Nimelt, kui me vaatame farmide sulgemise projekte näiteks Hollandis, paneme põllumajandust kinni, maksame neile peale, et nad ei toodaks, siis mida see tegelikult maailmamajandusele tähendab või maailma elanikkonna toiduga varustatusele? See tähendab, et mõneski Aafrika riigis võib toidupuudus tekkida. Kas see ongi see humanitaarne lähenemine, kui paned tootmise Hollandis kinni, et neil ei oleks enam isegi välja toitu müüa? 

Vaatame rohepöörde hävitavat mõju Eesti põllumeestele energiahindade kaudu, väetiste hindade kaudu, jõulise tootmiskulude kasvu kaudu. Kütus, elekter, masinate hinnad, tööjõukulud – kõik tõusevad. Ja samal ajal langevad teravilja, piima ja sealiha hinnad turul. See ongi üks mürgine kokteil põllumeestele. Märgine kokteil on pidev rohepöörde tõttu konkurentsivõime nõrgestamine. 

Ja ma ütleksin, et kas siin põllumehed teevad kõva häält, et ei tee. Ikka lastakse sama jutiga edasi. Te peate need maad sööti panema, sest maailmalõpp ligineb, nagu meie paniköörid siin seletavad. Te peate soid taastama. Põllumehed, kui te ei hakka sellele soode taastamise jamale vastu, no kus siis teie hääl on?! Ärge peitke oma traktoreid ära kusagile kaubanduskeskuse parklasse! Tulge ikkagi siia, sest see ainukene sotsiaaldemokraatlik Valgevene traktor ei ole küll veenev siin maja ees, eriti kui rohepööre lammutab kõikjal ja igal pool, nii üldiselt Euroopas kui ka Eestis. 

Nii et ma lähen ka varsti seda soode uputamist vaatama. Hiljuti tuli minu juurde üks erakonnakaaslane ja ütles, et jah, minu maid hakatakse uputama. Ma küsisin, mis su maa peal seal on. Ta ütles, et ilus mets on, kõik uputatakse. Eks siis tuleb ka Vargamäel käia ja tuletada meelde, kuidas kunagi neid soid kuivendati, kuidas loodi põllumajandusmaad. Minu suguvõsas ikka räägitakse, kuidas saarlased kaevasid iga suvi meie talus võimsaid kuivenduskraave. Mõelge, milline käsitsi töö selle taga oli! See oli iga suvi. Ja me saime veel 1980-ndatel imetleda töötulemusi, kraavid töötasid. Aga täna tulevad meile põllumees Jorh Aadniel Kiir ja teised, uputavad meie metsad ja maad uuesti ja Tammsaare pöörab hauas ringi. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Sellega on meie tänane päevakord ammendunud ja ühtlasi on lõppenud ka tänane Riigikogu istung.