Tere päevast, austatud Riigikogu! Tervist, kõik, kes te jälgite meid sinise ekraani vahendusel! Me alustame 18. märtsi infotundi. Head kolleegid, kõigepealt on mul teile palve, et teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 13 Riigikogu liiget, puudub 88. 

Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: haridus- ja teadusminister Kristina Kallas peaministri ülesannetes, sotsiaalminister Karmen Joller ja taristuminister Kuldar Leis. Tere päevast, lugupeetud valitsuse liikmed! Meie infotunni reeglid on ikka samasugused nagu ka varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks kolm. Lisaks saab registreerunud küsija võimaluse esitada ühe täpsustava küsimuse ja üks Riigikogu liige saab selle küsimuse raames võimaluse esitada lisaküsimuse. Kokku on meil 12 registreeritud küsimust.

Neist esimene on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele peaministri ülesannetes, küsib Riigikogu liige Lauri Läänemets ja teema on põllumeeste toetamine. Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! See tõesti on peaministri ülesannetele küsimus, mis puudutab põllumehi. Põllumeestel on homme suur väljaastumine, meeleavaldus ja seda sellel põhjusel, et neil puudub täna teadmine ja kindlus, mis järgmise perioodi rahastamisest saab. 

Ma arvan, et see ei ole mitte küsimus ainult põllumeestele, vaid tegemist on ju väga paljude töökohtadega üle Eesti. Kui me vaatame Eesti eksporti, siis põllumajandusel, toiduainetel on väga oluline osakaal meie ekspordist, väga suur mõju meie majandusele. Me teame, et Eesti põllumehed on siiamaani nagunii olnud kehvemas positsioonis võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikide põllumeestega. 

Küsimus on seal selles, et lihtsustatult öeldes, rääkides rahast, et järgmisel perioodil on teada, et põllumajandusse 1,6 miljardit praeguse plaaniga peaks minema. Siis on küsimus 500 miljonis euros või ligi 500 miljonis euros, mille koha pealt ei ole selgust, kas see läheb põllumeestele või mitte. Lihtsustatult öeldes, kui see ei lähe, siis võrreldes selle perioodiga nende toetused vähenevad, kui see läheb, siis nende toetuste nii-öelda proportsioonid jäävad samaks. Sellele millegipärast pole valitsusest vastust tulnud, kuigi elementaarne oleks eeldada, et põllumeeste toetuste osakaalu ei vähendata. Mu küsimus teile on: mis põhjus on, miks vastust ei ole olnud? Ja kas jäävad proportsioonid võrreldes selle perioodiga samaks või mitte?

Aitäh selle küsimuse eest! Püüan nüüd vastata nii palju, kui minul tegelikult infot on. Pean kahjuks tõdema, et ei ole piisavalt. Ja jutt käib, ma saan aru, sellest 546 miljonist, mis järgmisel riigi rahastuse perioodil on lisaks eraldatud. MFF-i aruteludes on nad olemas. 

Niipalju kui ma tean, siis riigi plaani arutelud ju alles käivad. Me ei ole tegelikult riigi plaani põhiraame üldse veel lukku pannud, need ei ole ka valitsusele veel esitatud. Nii et praegu käib arutelu jätkuvalt veel ministeeriumide ja ametkonna tasandil, kuhu suunatakse järgmise MFF-perioodi raames need riigi plaani ressursid. 

Kõik, mis minul infona olemas on tänase seisuga – nagu ma ütlesin, valitsus ei ole neid veel arutanud, nii et mul ei ole selles valitsuseülest infot –, aga selle 546 miljoni puhul on järgmine informatsioon, et see läheb toiduainesektorile, on praegu planeeritud, Eestile eraldatuna, ja seda raha on vaja ka konkurentsivõime taastamiseks toiduainesektoris. Alates 2023. aastast on sektor olnud miinuses. Ilma investeeringuteta toiduainesektorisse me kaotame oma tootmisbaasi põhja. See on üks valdkond. Teine on selle sektori kriisivalmiduseks, kus ettevõtted peavad tegema mittetootlikke investeeringuid, mis turutingimustes end ise ära ei tasu, kuid on riigikaitseks tegelikult hädavajalikud, ja kolmas on toidujulgeoleku tagamiseks ja põhitoiduainegruppide sisevarustuse tõstmiseks. See on praegu info, mis mul on olemas, kuhu on see 546 miljonit ühtlasi ka muu hulgas planeeritud. 

Aitäh! 

Lauri Läänemets, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! 

Austatud minister! Ma mõistan seda, et te põllumajandusekspert ei ole – ja ei peagi olema – valitsuses ja peaministrit ka ei ole, aga ma pean edasi küsima. 

See vastus, mis te mulle andsite – tegelikult te ütlesite ära, et põllumeeste toetused järgmisel perioodil vähenevad. Ja see on päris halb uudis praegu, mida me praegu kuulsime. Sest see kirjeldus, mida te kirjeldasite, tähendab seda, et need kohad, kuhu siiamaani see raha on läinud, siis – ma ei tea, kas see siis lõpuks on 400 miljonit, 300 miljonit – läheb nendesse tegevustesse vähem – no ma ei tea, mingid hektaripõhised toetused või mingisugused muud asjad. Kui panna kriisimeetmetesse seda raha, siis ilmselgelt ta ei lähe tänastesse asjadesse. 

Ja see tähendab seda, et tegelikkuses on valitsuse plaan vähendada tänaseid proportsioone järgmisel perioodil olukorras, kuskohas meil pigem on läinud põllumajandus raskemaks kui paremaks. 

Mul on nüüd siit üleskutse, et – vastava valdkonna minister on ka teie erakonnas – et võib-olla ei pea kõike kuulama, mida Reformierakond oma seisukohtades soovib. Võib-olla minister võtaks selle põllumajandussektori ikka ette ja küsiks tegelikult nende kriisimeetmete jaoks mujalt, riigieelarvest või Euroopa Liidu vahenditest raha juurde. Sest see uudis, et nüüd pannakse seda raha tegelikult teise kohta – küll toiduainetööstus, nagu te ütlesite, aga need on hoopis teised asjad –, see tähendab, et need tegevused, mille jaoks praegu raha antakse, nende jaoks tuleb vähem raha. Ja see ongi põllumeeste mure, miks nad homme tänavatele tulevad. 

Ma ei oskagi siit küsimust küsida. Kui te tahate vastata midagi või selgitada, aga see oli väga halb uudis, mis te praegu ütlesite. Aitäh!

Aitäh! Ma siiski ei ole selle teie kokkuvõttega nõus. Me ei saa praegu väita seda, et põllumeeste toetused vähenevad. Nagu ma ütlesin, siis riigiplaanide arutelud on kõik veel lahtised. See, mis ma teile ettepanekuna lugesin, on ettepanek. Niikaua, kuni ei ole otsust, ei ole otsust. Niikaua, kui arutelud käivad, arutelud nagu käivad. 

Ja ma arvan, et see põllumeeste aktsioon on selles mõttes ajakohane, ta on õigesti ajastatud, sellepärast et arutelud ju veel käivad. Nagu ma ütlesin, valitsuse tasandil ei ole üldse mingeid otsuseid ega ettepanekuid keegi veel esitanud. Meil ei ole tegelikult jõudnud ükski riigiplaani arutelu valitsuse tasandile. Nii et natuke vara on teha järeldusi sellest, et põllumeestele toetused vähenevad. Seda on natuke vara öelda ja mina seda ei kinnita ja mina seda ei väida. Ärme siit laua tagant kindlasti seda väidet võta, et mina olen kuskil öelnud, et on tehtud otsus, et põllumeeste toetused vähenevad.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Anti Allas. Palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud minister! Jätkan eelmist küsimust, küsin siis täiendavalt. Me teame ka, et viimased aastad on olnud põllumeestele, eriti taimekasvatajatele, väga keerulised – ikaldused on käinud üle. Ja ma tean ka, et möödunud aastal küsiti Euroopa Komisjonilt ebasoodsate ilmastikuolude katteks vahendeid. Pool aastat sisuliselt on neid oodatud, vastuseid ei ole tulnud, nüüd lõpuks tuli see info, et 3,3 miljonit eraldatakse. Aga minu küsimus on täpsem. Seal on riigil võimalus panna kuni 200% ulatuses täiendavalt. Milline on valitsuse seisukoht? Ja kui valitsuse seisukohta täiendavate vahendite lisamisele, sellelt Euroopa Komisjonilt saadud vahenditele, veel ei ole, siis mis on teie enda seisukoht?

Aitäh selle küsimuse eest! Ei ole minul seisukohta, kuna ma lihtsalt ei tea sellest teemast. Ma ei ole põllumajandusminister, ma jään selles mõttes kõrvale seisukoha esitamisest. Meil on üsna sageli põllumajanduses keerulised aastad erinevates sektorites: küll on mingil hetkel viljatootjatel, teinekord on karjapidajatel. Neid keerulisi aegu on olnud aina rohkem ja rohkem. Te ise ka teate, mis põhjustest nad tingitud on. Seoses kliimamuutustega ikkagi muutub põllumajandustootmine väga märkimisväärselt ja kliimamuutused omavad mõju. Ma arvan, et iga valitsuse ülesanne on selle sektori ellujäämist toetada nendes kliimamuutuste tingimustes, selleks et see tootmine ühelt poolt kohaneks muutunud tingimustega ja teiselt poolt ikkagi seda kliimamuutust sellise tempoga, nagu see praegu käib, ikkagi ära hoida. Ma läksin küll kliimamuutuste arutelule praegu, aga see on see alus, olev protsess, miks tegelikult on põllumajanduses need suured kriisid kõikidel nendel viimastel kümnenditel fundamentaalselt olnud. Kas ja kuidas valitsus nüüd selle ilmastikukahjude katteks oleva toetuse otsuse teeb, seda ma ei oska teile kahjuks öelda, sellepärast et selle ettepaneku peab põllumajandusminister tooma. Aga kui te ütlete, et Euroopa Komisjoni otsus alles hiljuti tuli, ju siis ikkagi see otsus esitatakse ka valitsusele aruteluks. Seni seda arutelu olnud ei ole.

Aitäh! Sellega lõpetame tänase esimese küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane teine küsimus on taristuminister Kuldar Leisile, küsib Riigikogu liige Lauri Laats ja teema on Rail Balticu projekt. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! See, mis puudutab põllumehi ja homset päeva ja nende meeleavaldust, on päris huvitav, et kus üks minister lausa nendega liitub. Ei tea, kas kogu valitsus liitub põllumeeste meeleavaldusega, et meelt avaldada valitsuse vastu. See on päris huvitav olukord praegu. 

Aga räägime Rail Balticust. On selge, et Euroopa audiitorid on juba öelnud, et aastaks 2030 Rail Baltic valmis ei saa. Eilses Final Timesi intervjuus andis Poola taristuministri asetäitja üheselt mõista, et tõesti, aastaks 2030 on siht võimatu. Tema sõnul peaksid poliitika kujundajad, sealhulgas Brüsselis, lõpetama enesepettuse protsessi, kus hoitakse kinni ebarealistlikust tähtajast. 

Ning veelgi enam, ka 2040. aasta perspektiivis ei ole veel kindel. Tema sõnul ei alga isegi kõige keerulisema Poola lõigu Ełkist Leedu piirini kulgeva umbes 80 kilomeetri pikkuse uue raudteelõigu ehitus, mille maksumus kujuneb hetkehindadega 4 miljardit enne 2030. aastat. Ehk siis see lõik, mis peaks Leedu ja Varssavi ühendama, enne 2030. aastat ei ole realistlik hakata üldse seda ehitama ja selle maksumus on 4 miljardit. Sellest lähtuvalt, ja nähes ka seda saadet "Laser", vist TV3-s, kus olid väga huvitavad seisukohad kujundatud nii ehitaja kui ka ministri kui ka spetsialistide poolt, aga tegelikult asi läks veel segasemaks. Kui küsiti tähtaegade kohta ja kui küsiti arvude kohta, numbrite kohta ja eelarve kohta, siis iga intervjueeritav andis välja väga erinevaid numbreid. 

Ma tahaks ikkagi konkreetselt ministri seisukohta. Kas 2030 on endiselt teie arvates reaalne? Ja teine küsimus, kust raha selleks võetakse ja millised on praegu läbirääkimised Läti, Leedu ja Poola kolleegidega ja milleni on need viinud?

Aitäh, hea esimees! Hea küsija! Esiteks kaks faktiviga. Sellist meediakanalit nagu Final Times ei ole olemas, on Financial Times. 

Teiseks, Riigikontroll ei ole mitte öelnud, et 2030 kindlasti valmis ei saa, vaid Riigikontroll on öelnud, et kogu trass ei saa valmis, see tähendab, et kahe rööpmepaariga ei saa valmis. Riigikontroll ei ole öelnud, et ühe rööpmepaariga 2030 ei ole võimalik. Siis "Laseri" numbrid tulenesid sellest, et kui küsida erinevate intervjueeritavate käest erinevaid küsimusi, siis tulevadki erinevad numbrid. Aga tegelikult on ametlikud numbrid olemas ja siin lahknevusi ei ole, kusjuures ka Riigikontroll ei ole kordagi leidnud, et meil oleks Rail Balticu projektis numbrite esitamise kohta mingisuguseid arusaamatusi. 

Nüüd küsimus oli, kas ma endiselt usun, et 2030 on valmis. Jah, ma kinnitan, et Eesti ehitab tempos, et 2030 on valmis. Kõik kolm riiki on oma peaministrite poole pealt lepingud alla kirjutanud, et 2030 peab Rail Baltic valmis olema. Nii et meie täidame oma osa ja näitame ka teistele eeskuju, et me saame 2030 valmis, aga me räägime Eesti eest. 

Teine küsimus, kust tuleb raha. See rahastus on olemas 1,9 miljardit ja puudu on kogu projekti osas Eestis 1,6 miljardit. Kokku on kogu projekt 3,6 miljardit kõigega. See ei ole mitte ainult trass, vaid see puudutab ka kõrvaltegevusi, nagu maade omandamised ja rongid ja nii edasi. Meil on puudu 1,6 miljardit, mis ongi mõistlik, et täna ei ole see kaetud, sest see kaetakse järgmisest Euroopa Liidu eelarvest. Suurem osa kaetakse Euroopa Liidu eelarvest, mis hakkab aastast 2028. See on täiesti loomulik asjade käik, et puuduolev raha ei pea praegu kuskil nurgas seisma.

Suur tänu! 

Ja, Lauri Laats, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, aitäh! Vabandust, et ma eksisin, selle sõnaväljenduse eest! Ja kui see on ainuke siis nii-öelda minu eksimus, siis jumal tänatud, sellepärast et see, mis teie vastuses kõlas, see ei kannata kriitikat. 

Ja ma pean natuke parandama ka, et me ei räägi ainult Eesti riigikontrolörist, vaid me räägime ikkagi Euroopa Kontrollikojast, kes on vastavalt raportis ka selle ära märkinud, et 2030. aastaks see kindlasti rohelisobjekt ei ole. Ja see, et ta saab 2030. aastaks, nii nagu ka Poola taristuministri asetäitja on eilses intervjuus öelnud, et see ei ole mõeldav ja see on enesepettuse protsess. Ehk siis, tegelikult te olete selle protsessi osa ja te petate ennast sellega, kui te ütlete, 2030. aastaks see asi saab valmis. 

Aga mul on küsimus lisaks kõigile muule. Kas teie olite teadlik sellest, et Poola ja Leedu ühenduse väljaehitus algab 2030. aastal, mitte varem? Ja kas te olete ka sellest teadlik, et raha selleks, mis on praeguseks ette nähtud – neli miljardit, vähemalt eelarve järgi –, samuti ei ole, mida Poola hakkab taotlema Euroopa Komisjonilt? Kas nendest asjaoludest olite te teadlikud või mitte? Aitäh!

Aitäh! See, mis puudutab Poola rahastust, siis selles ma praegu vastust anda ei saa, sellepärast et see neli miljardit, mis on seal Financial Timesis välja toodud, ei ole see number, mille põhjal saaks otsustada, et kas see on see trass või see on midagi muud või mis asi see täpselt on. 

No jah, meil võib meedias olla igasuguseid numbreid igasuguste nüanssidega koos, nii et selle peab üle täpsustama.

Vaadake, kõik, mis meedias ilmub, ei ole võetav sada protsenti, et see täpselt nii on.

(Hääl saalist ja kellehelin.)

Las härra minister lõpetab vastuse ja siis saame edasi liikuda.

Seda ma ei oska öelda, kas tema eksib või on see meedias kuidagi teistmoodi kajastatud. Seda ma ei tea!

Lisaküsimuse esitab Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Palun!

Aitäh! Esiteks see, et Riigikontroll ei näe mingit probleemi, et kuidagi ei saa see ehitus õigel ajal valmis. Novembris ilmus Riigikontrolli raport, kus tuuakse eraldi selline lause, et Rail Balticu raudtee kasutuselevõtt 2031. aastal on ebatõenäoline. On olemas Riigikontrolli hinnang. 

Nüüd, teine Riigikontrolli hinnang, mis te ütlesite, et nad ei näe probleemi numbrites. Riigikontroll oli istungil, kus käsitleti eelarvet, ja seal, kus olid eelmise aasta Rail Balticu numbrid, oli üheksa erinevat numbrit. Üheksa erinevat numbrit! Kui veel küsiti lisanumbreid, siis tuli välja, et see number on hoopis teistsugune. Seda Riigikontroll on mitu korda välja toonud, et tegelikult see, mis on eelarvesse välja toodud, ja see, mis reaalsed numbrid on, need tegelikult lähevad vastuollu. 

Te alati ütlete, et me läheme Rail Balticuga kindlat teed pidi, 2030 on see kindlasti valmis, rahastuse osas probleeme ei ole. Samas, 1,7 miljardit on puudu. Ja 1,7 miljardit kui me hakkame taotlema, siis heal juhul me saame selle raha aastal 2030. Kui me saame selle raha aastal 2030 ja samal ajal te ütlete, et 2030 on meil Rail Baltic valmis, siin on vastuolu. 

Rääkimata sellest, et te ütlete, et me ehitame selle oma osa valmis. Samal ajal on Lätist tulnud konkreetne signaal. Läti projektijuht, kes täna oli sunnitud tagasi astuma oma kohalt, ütles väga otseselt välja, et nemad ei saa enda osa õigeks ajaks valmis, neil ei ole raha, ehitus ei liigu. Ja selle kohta on väga konkreetsed sõnumid. Poolast on tulnud väga konkreetne sõnum, et aastani 2030 neil mingit ehitust ei toimu Leedu suunas. 

Nii et mul on veel kord küsimus, kas ikka liigutakse täpselt sama teed pidi või minnakse läbirääkimistele Brüsseliga, teiste liikmesriikidega, arvestades ka seda, et meil on kolme riigi vahel ratifitseeritud leping, mis kaotab kehtivuse järgmisel aastal?

Aitäh! Siin oli nüüd küll väga palju infot koos. Ma imestan, et kui Riigikontroll räägib üheksast numbrist, siis tegelikult on võimalik ilmselt Rail Balticu kohta tuua välja ikka oluliselt rohkem numbreid, kui tahta. Nii et ma ei tea, mis üheksast numbrist konkreetselt seal juttu oli. Kindlasti, kui võrrelda neid numbreid, mida me esitame ja mida Riigikontroll kontrollib, siis need on samad, kui võrrelda samu eeldusi. 

See on nüüd mulle uudis, et kui te ütlete, et täna astus Läti Rail Balticu juht tagasi. Ma tõesti seda ei tea, et täna oleks tagasi astunud. (Naishääl saalist: Mitte täna, aga...) Ma ei tea, ma kuulsin just, et täna astus tagasi, nii et see on nagu uudis. (Meeshääl saalist: …viie päeva … nädal aega.) Ei, sellest on ikka rohkem mööda, aga ma sain aru, et täna astus tagasi. Mis puudutab endiselt, kas 2030 on reaalne, siis jah, Eesti ehitab 2030 tempos, meie räägime Eesti eest ja Rail Balticu ehitus käib nii, nagu plaanid on.

Suur tänu! Lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kolmas küsimus on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele peaministri ülesannetes, küsib Riigikogu liige Helir-Valdor Seeder ja teema on valitsuse poliitika. Helir-Valdor Seeder, palun!

Auväärt minister! Minu küsimus puudutab ka põllumajandust, mida siin kolleegid varasemalt juba puudutasid. 

Ja ma tahan ka rääkida sellest 546 miljonist eurost, mis arvestuslikult on Eestile mõeldud komisjoni poolt selleks, et saavutada Eestis 90%-line toetuste tase Euroopa Liidu keskmisest; isegi mitte keskmisena, vaid arvestuslikult 90%-ni jõuda. Ja see ei ole mõeldud mingisuguse kriisiabina või erakorraliste muude meetmete rakendamiseks. Ja kui valitsus selle mujale kavatseb paigutada, siis ta nii-öelda asendab nii-öelda oma siseriikliku kohustuse Euroopa rahadega, millega meie põllumeeste konkurentsivõime loomulikult väheneb. Ma loodan, et valitsus seda ei tee. 

Aga mis mind murelikuks teeb, on see, et me oleme kohtunud põllumeestega ja põllumajanduse esindusorganisatsioonidega ka eile ja nemad väitsid, et Jürgen Ligi on andnud ühesuguseid signaale, et seda raha sellisel kujul sellel eesmärgil ei kasutata ja ei suunata põllumajandusse Eestis. Peaminister on rahustanud, et, jah, see raha suunatakse sellel eesmärgil. Ja põllumajandusminister Johannes Terras on hoopis kolmanda taotluse esitanud järgmise aasta eelarveks ja RES-i. Nii et siin on ka ilmselt väga palju segast ja otsustamatust veel. Ma loodan, et valitsus teeb mõistlikud otsused. 

Aga ma olen väga mures ja põllumehed on ka väga mures. Ja mul on ettepanek, et valitsus annaks siin mingisuguseid selgeid ühesuguseid signaale. 

Nüüd, aga mul on konkreetne küsimus, mis puudutab akuutset, väga olulist teemat – E-piima pankrot. Nii tootmise kui ka ühistu on rasketes seisus, on pankrotimenetlus algatatud ja põllumeestele on nad võlgu enam kui 20 miljonit eurot. 

Ja kas valitsus on seda olukorda arutanud? Euroopa reeglid võimaldavad anda erakorralist päästeabi, mida on Poola andnud ja mitmed teised liikmesriigid, aga seda saab taotleda ainult valitsus ja kiirkorras. Kas valitsus on midagi sellel teemal ka teinud, otsustanud ja on teil ka mingisugused taotlemisplaanid? Aitäh!

Aitäh! No vot, oleks saanud selle küsimuse hästi konkreetselt esitada, oleks saanud tulla teile ka konkreetse vastusega. Mina kahjuks ei oska sellele küsimusele praegu siin infotunnis nii konkreetselt vastata. Ma jään selle vastuse lihtsalt võlgu. Olen valmis seda paluma kirjalikult teile vastata, sest mul ei ole lihtsalt täna piisavalt infot, et teile sellele vastata. 

Ma väga vabandan, aga mul ei ole seda vastust. Aitäh!

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, teil on täpsustav küsimus, palun!

Aitäh selle vastuse eest! See siiski oli vastus, selles mõttes, et ma saan aru, et valitsus ei ole arutanud. Kui oleks arutanud, siis te valitsuse liikmena kindlasti oleksite teadlik. Ei ole võimalik, et valitsus on arutanud ja te ei tea, olles siin täna peaministri kohusetäitjana. 

Aga mu teine küsimus puudutab üldisemat teemat jällegi, millega te kindlasti olete kursis. Nagu te teate, nädalapäevad tagasi tegi välisminister sõjaka avalduse, kus ta teatas juba, et kõik Putini sõbrad on taevariigis ja põrgus ning mõni on jäänud, ainult Põhja-Korea ja Hiina. Ja nüüd, kui Tsahkna võidukad väed on ka Põhja-Korea ja Hiina alistanud, siis pole neid arvukaid sõjavange meil kuhugi panna, sellepärast et minister Pakosta on meie vanglad kõik juba Rootsi vangidega täitnud, kui valitsus ei ole ümber vahepeal mõelnud. Aga see on nüüd ajalugu. Miks ma seda meelde tuletan? Aga sellepärast, et välisminister on jätkamas oma sõjakate avaldustega. Nimelt ta teatas nüüd siin eile, et Eesti on valmis ja läheb Hormuzi väina appi USA-le. Britid on teatanud, nemad seda ei tee. Sakslased on teatanud, nemad seda ei tee. Soomlased, Soome peaministri sõnutsi on teatanud, et nemad seda ei tee. Poola peaminister Tusk tegi järgmise avalduse, tsiteerin: Poola ei saada oma relvajõude Hormuzi väina, Läänemeri vajab kaitset ja USA mõistab seda. Kaja Kallas, kõrge välispoliitika esindaja, on öelnud: see ei ole Euroopa sõda, liikmesriikidel Hormuzi väinas sõdimise soovi ei ole. Minu küsimus on seda konteksti arvestades, kas meie välisministri Tsahkna sõjakad arvamused, mis erinevad teiste Euroopa Liidu liikmesriikide arvamustest, on valitsuse ühine ametlik poliitika või on ainult välisministri enda tormakas initsiatiiv tormata Iraani sõtta. Mis välispoliitikat meie välisminister ajab?

Aitäh selle küsimuse eest! Välisminister ütles, et tegemist on USA algatatud sõjaga, kus liitlasi sõja alguse üle ei konsulteeritud. Liitlased selles sõjas ei ole osalised, Euroopa Liidu … on omavahel seda koordineerinud. Olukorras, kus USA pöördub abipalvega, peab seda NATO-s arutama, aga NATO on kaitseallianss ja kaitseallianss agressiivset sõjapoliitikat läbi ei vii. See on see, mida ta ütles. Te võtsite sellest vastusest ainult ühe osa ja tõlgendasite seda oma kontekstile sobivalt. Tegelikult see väljend ei olnud selline, et Eesti on valmis viima oma vägesid appi Ameerikale Hormuzi väina lahti tegema. Nii et natuke teistmoodi on need sõnad. 

Mina ei tea, kelle huvides on Eestis välispoliitilise konflikti tekitamine Eesti sisepoliitiliselt. Ma ei tea, kas see on lähenevad valimised, aga ka mina olen pidanud korduvalt millegipärast selgitama, et meil ei ole Eestis välispoliitilisi lahknevusi parteide vahel. See, mis meil on olnud ühine joon välispoliitikas, on jätkuvalt ühine joon. Ma väga loodan, et ka Isamaa on sellesama joone esindaja. Meil ei ole lahknevusi selle koha pealt, kus on meie liitlased, mis on meie välispoliitiline prioriteet Eesti kaitsmisel, kellega me selles osas oleme ühel meelel ja kellega me koostööd teeme ja kuidas võetakse välispoliitiliselt otsuseid vastu. Eesti välispoliitiline joon on olnud 30 aastat ühesugune, seal ei ole tegelikult neid lõhesid sees olnud, üksikute eranditega välja arvatud, ja ei ole neid seal ka täna. Nii et ma väga loodan, et me ei tegele sellega, et me sisepoliitiliste mängude huvides tekitame diskussiooni ja narratiivi, justkui Eestis oleks välispoliitiline lõhe kuskil olemas. Ma ei näe seda lõhet. Meil on väga ühtne ja selge välispoliitika, mitte mingisuguseid seisukohti valitsus välispoliitiliselt muutnud ei ole. Me teame, kuidas Eestit kaitsta, milline diplomaatiline töö selleks tehtud peab olema ja milline diplomaatiline töö on NATO-s, Euroopa Liidus ja teistes rahvusvahelistes organisatsioonides.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Priit Sibul. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea haridusminister peaministri ülesannetes! Mõni aeg tagasi meedias oli üks pealkiri, mis pani teile suhu sõnad, et Eestis on raha palju. Ma küsin, kas te olete endiselt selle arusaamise juures, kuivõrd meil on 4,5%-line defitsiit, riigikaitse vajab vahendeid juurde. 

Nüüd ma tulen tagasi sellesama Heliri esimese küsimuse juurde ja ka selle tänase infotunni esimese päevakorra juurde, mis puudutab põllumajandustoetusi, täiendavat 546 miljonit ja umbes poolteist miljardit, millele on vaja 30% juurde panna. Ma tahan aru saada, kas teie kui valitsuse liige olete veendunud, et me leiame need vahendid ja suudame põllumajandusse need võimalikud rahad, mis Euroopast tulevad, ja neile oma kaasfinantseeringu eelarvest kaasa panna.

Aitäh! See oli nüüd eelmise eelarve tegemise ajal, kui esimene uudis, mis me majandusprognoosiga saime, on see, et 2024. aasta defitsiit 3% asemel oli 1%. Ehk siis me olime suutnud aasta jooksul raha kokku hoida riigieelarves 2% jagu SKP-st. See oli minu väljend selle kohta, et me oleme suutnud teha suurepärast tööd ja et meil on rohkem raha, kui me algselt olime planeerinud. 

Ärge väänake sõnu, oleme hästi faktipõhised, sellepärast et ei tasu kasutada ära, ma saan aru, et poliitiline retoorika eeldab kõiki võimalikke väljendeid enda huvides ära kasutada, aga see, et 2024. aasta kulud olid valitsusel kordades ja kordades väiksemad kui esialgne planeeritud eelarve, oli Eestile hea uudis. See võimaldas meil oluliselt rohkem investeerida kaitsesse ja tõsta kaitsekulud juba 2025. aastal 5% peale. See oli väga järsk kasv, aga seda me saime teha ainult tänu sellele, et valitsus väga pingutas selle nimel, et 2024. aasta kulud oleksid väiksemad, kui nad olid algselt planeeritud. 

Nüüd, mis tuleb põllumajanduse juurde. Ma juba kordan ennast, et me tormame ajast ette. Te tahate minu käest saada otsuseid ja vastuseid küsimustele, mida valitsus pole veel arutama hakanudki. Ettevalmistustöö praegu selle riigiplaani raha kasutamisel käib. See, et seal on arutelud, kuhu see raha suunata, kuidas seda raha kasutada, on täiesti normaalne protsess demokraatlikus riigis. Ma väga loodan, et ka tulevikus, ka teie valitsemise ajal toimub normaalne aruteluprotsess. See, et põllumehed meelt avaldavad ja oma seisukohti esitavad, on täpselt samamoodi väga tervitatav. Tänu sellele on ilmselt ka avalikkus rohkem informeeritud sellest, kuidas see arutelu käib. 

Nii et sel hetkel, kui see asi on valitsuse otsustamiseks valmis, siis me saame täpselt rääkida sellest, mis on täna valitsuse seisukoht. Mina seda täna esitada ei ole valmis, sellepärast et meil ei ole. Meil käivad alles eelarutelud selle riigiplaani raha kasutamise üle.

Suur tänu! 

Ja sellega lõpetame tänase kolmanda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. 

Tänane neljas küsimus on sotsiaalminister Karmen Jollerile.

Küsib Riigikogu liige Helle-Moonika Helme ja teemaks on olukord valdkonnas. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa, aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Jaa, mu küsimus on iseenesestmõistetavalt teie valdkonnast. 

Ja aga ma alustuseks räägin loo, mis juhtus paar päeva tagasi ühes Tallinna koolis ja mis oli ka meedias. 

Nimelt, lapsed mürasid vahetunnis ja ühel tüdrukul jäi sõrmed ukse vahele ning sõrm sai kõvasti viga. Valu oli suur ja kooliõde helistas siis lapsevanemale, et kas valuvaigestit võib anda. Ema kihutas selle peale kohale. Laps oli šokis ja ema küsis, kas kiirabi kutsuti, mille peale öeldi, et ei, pole vist väga mõtet. Tema kutsus siis ise kiirabi ja enne, kui minema asuti, andis kooliõde talle ka salvrätikunutsaka, et "siin on teie tükikene ka". "Nagu … mis tükikene?" No õnnetuse käigus oli sõrme otsast tükikene ära tulnud, nüüd alles selgus. Ja haiglas tehti kohe operatsioon. Arst ütles, et oleks pidanud kohe tulema. See, kas tükikene ka sõrmega kokku kasvab, on tugevalt ajakriitiline. Nüüd ongi võimalus, et see tüdruk sirgub neiuks, nooreks naiseks, kelle üks käsi on moonutatud ja sellel pole enam ilusat küünt ja nii see jääb. 

Ja sellega seoses ma tulen nüüd taas kord teema juurde, mida teie väga jõuliselt ajate. Ja see on laste vaktsineerimine ilma lapsevanema loata või, õigemini, tema tahte vastaselt ka, kui kooliõde küsib lapselt ja laps ütleb lihtsalt "jaa". No mina ei ole päris kindel, et kas ka päriselt saab anda selliseid elutähtsaid otsuseid lapsevanema vastutuse alt ära, vaadates, kuidas ei saada hakkama isegi nii traagiliste õnnetusjuhtumitega. 

Ja lapsevanematel on oma laste osas vastutus kõiges, põhiseaduse kohaselt muide, isegi muuseas, kui nad saavad täiskasvanuks, lapsed, on näiteks puudega lapse vanematel kohustus rahaliselt edasi hoolitseda oma järeltulija eest, kes riigilt enam seniseid tugiteenuseid ei saa. See kõik on peresisene vastutus. Ja siin te nüüd lähete lõhkuma vaktsineerimise küsimuses esiteks peresuhteid, lapsevanema ja lapse vahelist usaldust, samuti võtma ära vanematelt otsustusõigust oma lapse tervise ja kehalise puutumatuse üle.

Ja siinjuures ma kutsun üles kõiki lapsevanemaid ja organisatsioone kirjutama isiklikult kirju presidendile, et ta NETSi, kus see muudatus on kirjas, välja ei kuulutaks, sest see on põhiseadusevastane. 

Ja muidugi saades aru teie murest madala vaktsineeritusega hõlmatuse osas, ma teen hoopis ettepaneku, et ajal, kui meil liigub kümnete tuhandete kaupa riigis inimesi, kes on tulnud riikidest, kus vaktsineerimisega ei ole asjad korras, (Juhataja: "Teie aeg!") liiguvad edasi-tagasi ja toovad meile neid haigusi, mis meil endal olid siiani kontrolli all – tegelege palun sellega. Alustage sealt, kus on probleem, mitte ärge tekitage neid juurde! (Juhataja: "Aitäh!") Ja sealt alustagegi. 

Aga seda te ei taha, sest lihtsam, tundub, on teil oma inimesi riiklikule sunnile ja kontrollile allutada. (Juhataja: "Aitäh!") Aitäh!

Aitäh! 

Proua minister, palun!

Tere! Aitäh küsimuse eest! Ja mind ka šokeeris see lugu, sellepärast et isegi tavalisel esmaabikursusel autojuhtidele näiteks, 16-tunnisel, räägitakse sellest, kuidas tuleb käituda, kui on tekkinud amputatsioon. See šokeeris mind ka, et kooliõde ei tea esmaseid esmaabivõtteid.

Aga kui rääkida nüüd vaktsineerimisest, siis tegelikult siin ei muutu miski. Ka praegu on kõikidel tervishoiutöötajatel kohustus kuulata lapse arvamust, kaasata laps vastavalt temale eakohastele arusaamadele ka terviseotsuste tegemistesse. Ja sellest on kirjutanud ka õiguskantsler varasemalt. Ainus mida me muudame, on see … 

Ja teine asi: ka praegu kehtib see, et lapsevanema nõusolek peab olemas olema. 

Mida me nüüd muudame, ongi kaks asja. 

Esiteks, me eeldame … Esiteks juba selle põhjalt, et enamus inimesi vaktsineerib oma lapsi, me eeldame, et inimesed soovivad oma lapsi vaktsineerida, ja anname võimaluse neile, kes keelduvad, seda keeldumist väljendada. Ja see on vajalik sellepärast, et väga paljud need lapsevanemad, kes on nõus oma lapsi vaktsineerima – mingil põhjusel ei jõua see nõusolek koolini. Kas ta on siis jäänud lihtsalt paberi peal kuhugi koolikotti või ei ole lapsevanemal piisavalt aega, et anda allkiri. See on üks asi. Nüüd me teeme, vähendame ka bürokraatiat, et kooliõdedel oleks lihtsam saada ühendust siis … ühesõnaga, et oleks vähem paberimajandust. Põhimõtteliselt on see paberimajandust vähendav meede.

Ja teine, et kas lapse otsust arvestatakse või mitte – seda tehakse ka praegu tervishoiusüsteemis. Kooliõdedel mingil põhjusel oli see seni piiratud. Selle piirangu me võtame maha, sest see ei ole kooskõlas ka võlaõigusseaduse ja teiste seadustega. Loomulikult, lapsel peab olema õigus öelda, mida ta soovib – ka näiteks seda, kui vanem nõuab vaktsineerimist ja laps ei soovi seda. Ka siis peab olema õigus ja tervishoiutöötaja peab seda kuulama. Enne aga peab tervishoiutöötaja veenduma, kas see laps on kaalutlusvõimeline. 

Ja veel toon välja, et koolis, et me räägime koolist ja koolis esimene vaktsineerimine tehakse 12-aastaselt vaktsineerimiskava järgi – me ei räägi väikelastest siin. 

Nii et … Ja veel, viidates õiguskantslerile – see, kuidas hinnata lapse kaalutlusvõimet ja kuidas last tuleks kohelda tervishoiusüsteemis, see on juba … kui ma ei eksi, siis need arutelud ja selgitustöö algas umbes aastal 2018 ja kõik juhendid on üleval ka õiguskantsleri kodulehel aastaid. Ehk et tervishoiutöötajatele see teema ei ole uus. Aitäh!

Suur tänu! Helle-Moonika Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, ega siis ma ei arvanudki, et see vastamine nüüd teistmoodi tuleb. Teile jääb alati õigus, aga tegelikult see inimestele teeb väga suurt muret. 

Veel kord, ma tulen teie ettepaneku juurde tagasi. Te alustasite valest otsast. Kirve, kangi ja leegiheitjaga lähete meie laste kallale, selle asemel et tegeleda probleemiga seal, kus ta päriselt on. Meil tuleb riiki sisse kümnete tuhandete kaupa inimesi riikidest, kus vaktsineerimist ei kontrollita või on see madal. Mujal riikides on näiteks vaktsiinipassid olemas. Ma olen ise käinud ja sõitnud riiki, kus kõigepealt näita ette, et sul on kollapalaviku vaktsiin tehtud, enne riiki sisse ei lasta. See on lihtne. 

Aga ma tuleksin muude teemade juurde ka. Ma räägin siinkohal ka ühe teise loo, mis on jällegi teie haldusalas. Üks mu tuttav ärkas hommikul üles, tal oli meeletu valu tuharas ja seljas, tööle minna ei saanud, voodist üles ei saanud, kutsus kiirabi. Ja kiirabi tuli. Ja mis te arvate, mida ta tegi? Istus voodi servale, hakkas guugeldama. Siis öeldi, et noh, istmikunärvi põletik, minge perearstile, ja sõideti minema. No kui sa voodist üles ei saa, kuidas sa perearstile lähed? No lõpuks sai perearsti kätte. Vahepeal oli saanud soovitusi tuttavatelt, et Diclac küünlad näiteks aitaks, teisi olid need aidanud, palus perearstid neil kirjutada. See keeldus ja kirjutus epilepsia ravimid, mis on nagu räme mürk ja mis tekitavad tasakaaluhäireid. Seda inimest nägemata, üle vaatamata! See on asi, mida inimesed päev-päevalt kogevad. Inimesed ei saa enam arstiabi, vaid neid suunatakse terviseteenusele. EMO-sse ei julge ka varsti keegi enam varsti minna, sest te olete kommunikeerinud, et sinna pöördumine olevat kuritegu. 

Esmaspäeval rääkisite siin seoses hambaravi kättesaadavuse ja maksumusega, et kõige tähtsam on ennetus. No ei vaidle vastu, aga siin ma näen, kuidas teie ametkond on algatanud näiteks tagakiusamise ja repressioonid doktor Sergei Saadi vastu, kes internetis väga põhjalikult inimestele selgitab haiguste ennetamise vajalikkust, räägib lihtsas keeles lahti, mis organismis toimub, kui sa sööd seda või teist, ja paneb päriselt inimesed kõige selle peale mõtlema. Te olete nüüd algatanud mingi tühistamiskampaania, see on täiesti piinlik samas. (Juhataja: Teie aeg!) Tegelikult on mul neid juhtumeid siin palju. Kuhu ma tahan jõuda, on see, et kui te Eesti inimeste eest seista ei oska ega taha, vaid tegelete ainult mingite aktivistlike suundadega, siis ausalt öeldes äkki annate oma ameti kellelegi teisele, kes suudab ja tahab.

Aitäh! Proua minister, palun!

Aitäh! Kirjutasin üles, et mul oleks lihtsam vastata. 

Rääkides nendest väidetavalt kümnetest tuhandetest inimestest, kes meile sisse tulevad – see on vale väide. Meile ei tule kümneid tuhandeid inimesi mitte ühestki teisest riigist sisse. Me teame seda, et meil on Ukraina põgenikke siin rahvastikust hetkel, kui ma ei eksi, siis 2,3%, kes on juba tükk aega siin sees. Nendega ei ole meil tulnud vaktsiinvälditavaid haigusi, küll aga on vaktsiinvälditavaid haigusi toonud sisse Eesti kodanikud, kes on käinud reisil. Nii et enne reisile minekut soovitan ära teha kõik soovitatavad vaktsiinid, muu hulgas immuniseerimiskava vaktsiinid. 

Vaktsineerimispassid – hea näide. Soovitan tõesti, kellel on vaja minna kollapalaviku levikuga riikidesse, loomulikult tehke vaktsiinid ära. 

Diclac ehk epilepsia ravim – vastan arstina. Valuravis on tõepoolest kasutusel epilepsiaravimid, millel just nimelt alaselja valu kiirguva ravi puhul on spetsiifiline näidustus ja millel on vähem kõrvaltoimeid kui teie mainitud Diclacil. Aga see oli nüüd vastus arsti poolt. Minu hinnangul perearsti käitumine oli õige ja ma eeldan, et perearst kutsus teda ka mõne päeva pärast vastuvõtule, kui inimene on juba liikumisvõimeline, et hinnata, kas on vaja teda edasi suunata.

Seda, et inimese pöördumine EMO-sse on kuritegu, ei ole ma mitte kunagi väitnud. Mida ma olen teinud? Ma olen andnud EMO-dele võimaluse suunata välja inimesed, kes näiteks tulevad väga lihtsate tervisemuredega – mul oli kaks tundi tagasi alanud nohu, mul on sääsehammustus, see sügeleb –, selleks et saaks abi just nimelt needsamad seljavaluga inimesed. Kas EMO-d seda kasutavad või mitte? Eilne ajakirjandus ütles, et osa haiglaid plaanivad kasutada, osa mitte.

Hambaravi ennetus. Vaatasin üle ka numbrid. Keskmiselt maksab ennetusprojekt ühe lapse kohta 5,7 eurot. Üle 100 000 lapse on saanud aasta-kahe jooksul ennetuslikku nõu ja see raha vastaks umbes, ma ei mäleta, mõnele sajale arstivisiidile, või oli see 2000 arstivisiiti versus 100 000 last. 

Tühistamiskampaania. Kindlasti ei ole mina alustanud kellegi suhtes tühistamiskampaaniat ega ka minu maja. Meil on tööd palju enamateks asjadeks, kui hakata mõne isiku suhtes mingisugust kampaaniat tegema. 

Ja mis puutub sellesse, kas ma tahan Eesti inimeste eest seista – nii arsti kui ka ministrina ma loomulikult seisan Eesti inimeste eest ja eelkõige nende eest, kes on hapramad, kellel on raskemad tervisehäired, kellel on raskem sotsiaalne olukord. Kõik seadused, eelnõud, mis ka siia majja jõuavad, või mõned määrused, mida ma olen allkirjastanud, lähtuvad nendest põhimõtetest. Aitäh!

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Anti Poolamets. Palun!

Lugupeetud ettekandja! Ma imestan ikkagi teie tegevuse üle. Sügisel te ajasite siit minema oma abijõududega USA tervishoiuministri Kennedy, kes teeb suuri pingutusi rahva tervise nimel. Ta on üks säravamaid ministreid läbi aegade ja siis tuleb kodanik Joller ja hakkab sõimama uhhuuks ja nii edasi. Mis tähendab eesti keeles uhhuu? See tähendab ikka poolearulist. Teil on õigus sõimata teise riigi ministreid poolearuliseks ja siis määrida meile kaela mingisuguseid reegleid, kus kodanikud ei saa enam oma laste ravimite üle otsustada, vaid see on meie kõige targem minister, kes kõiki uhhuuks nimetab. Tema teab, kuidas lapsi süstida. 

Ja samal ajal vaatame, kuidas suurhaiglates on aparaadid ootel, millega inimesi saaks odavalt kasvõi neerukivide osas ravida. Ei, neid ei kasutata. Ikka kõige kallimad protseduurid. Näiteid on siin lihtsalt palju, kuidas te sõdite homöopaatiaga. Need on ka muidugi uhhuu, terve Saksamaa on uhhuu. Igas apteegis on homöopaatia osakond, aga selgub, et see on uhhuude riik. Meil on ikkagi see tark minister Joller, kes kõike teab. 

See on kurb vaatepilt ja ka kõhedust tekitav. Ja praegu, kui me vaatame teie eksperimenti lastega, et maksimaalselt peale suruda vaktsiine vanemate teadmata, siis nii see kipub olema. Ma mäletan, kuidas te Rakveres COVID-i ajal käisite lapsevanemaid hirmutamas ja oli hämmastav kuulamine. Igal juhul mind huvitab see teie väide, et te ütlesite, et lapse kaalutlusvõime. No mis see siis on? Väga huvitav teada, kas mRNA-vaktsiinide puhul on täiskasvanutel kaalutlusvõime, kui nad tegelikult ei tea, kas on piisavalt tehtud uuringuid mRNA-vaktsiinide kohta ja nii edasi. Kas ravimid on ohutud? Nüüd teie tulete rääkima 12-aastase lapse kaalutlusõigusest. (Juhataja: "Teie aeg!") Kuidas te seda niimoodi sisustate, et lapsed hakkavad teaduste doktori tasemel otsuseid tegema? 

Aitäh! Proua minister, palun!

Aitäh! Esiteks ei ole ma kindlasti ühtegi kolleegi siit ära ajanud. Ei ole tulnud meile ministeeriumisse teadet, et minister Kennedy üldse oleks kaalunud siia tulemast. See oli üks osa teie meediakampaaniast. Ma saan aru, et kutse saatsite, aga kas see ka vastu võeti, see ei ole meil teada. Üldiselt on traditsioon, et kui tuleb teise riigi minister siia esinema, siis tavaliselt antakse sellest teada. Sellist teadaannet ei ole meile tulnud. See, et see üritus lõpuks mujale koliti, oli ikkagi korraldajate valik, nagu ma aru saan. Siin ei olnud ainult mina, vaid seal võtsid sõna ikkagi väga paljud Eesti inimesed ja organisatsioonid. 

Nii, pingutused rahva tervise osas. Nüüd ma enam ei mäletagi, mis te siin kõik rääkisite. Aparaadid on ootel, neerukivide osas, te mainisite. Ma arvan, et seda, millist aparaati kasutada, otsustavad ikkagi arstid. Ma arvan, et ei mina ega teie ei pea seda otsustama. Takistusi me tõenduspõhisele ravile ei ole mitte kunagi teinud. Tervisekassas on väga kindlad reeglid, kuidas otsustada, millist ravimeetodit kasutada ja millist mitte. Kunagi, kui mina olin veel noor tudeng, siis tõepoolest kasutati neerukivide väljaajamiseks ja purustamiseks teatud aparaate, aga need osutusid ohtlikuks. Ma ei tea, kui te mõtlete neidsamu, siis ma arstina ei soovita teil seda kasutama minna. 

Homöopaatia on tõepoolest ebateadus, seda on teaduslik kirjandus ammu rääkinud. See, et ta on meil endiselt ravimite loetelus, tuleneb tõepoolest Euroopa Liidu seadustest. Kuna teie olete Euroopa Liidu vastane, siis see on üks teile argument, et rakendage seda teistpidi. Aga oma ministriks oleku ajal ei ole ma seda sõna isegi suhu võtnud, täna siis esimest korda. See ei ole olnud minu fookus, homöopaatiaga võidelda. 

See on minu nii-öelda hirmutamine, laste hirmutamine – te olete välja kiskunud ainult ühe lause, et me vaktsineerime lapsed ära. Sinna eelnes selgitust sellestsamast, mida ma ka siin ütlesin, et lapsel on õigus saada vaktsiin, kui ta seda soovib. Kui ta pöördub arsti juurde, ma soovin vaktsineerimist, ja kui arst või õde leiab, et laps on kaalutlusvõimeline, siis see laps saab ka oma vaktsiini. Aga selleks, et saada arsti käest ravimit, ei pea olema teaduste doktor. Näiteks tõi siin kolleeg näite Diclacist. Ma eeldan, et selleks, et võtta vastu arstilt ravim – mis iganes, on see siis Diclac või karbamasepiin või mõni muu ravim –, ei pea olema teaduste doktor, vaid selleks tuleb doktorit usaldada. Oma autot te ka parandate, autoremonditöökojas vähemalt osa sellest, võib-olla mõned osa teete ise. 

Seetõttu ma soovitan inimestel käia ikkagi arsti juures või õe juures, kui nad tervist soovivad parandada. Arstiks ja õeks õppimine võtab aastaid, õeks umbes viis aastat, arstiks 10–12 aastat. Ma arvan, et ükski inimene ei suuda ennast nii targaks guugeldada või AI-d kasutades saada, kui on seda arst või õde.

Suur tänu! Lõpetame tänase neljanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Viies küsimus on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele peaministri ülesannetes, küsib Riigikogu liige Züleyxa Izmailova ja teema on laste heaolu. Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Siinkohal tervitan kõiki Hiiumaa arste, kes on siin üleval rõdul meid külastamas. Aga tulen siis oma küsimuse juurde. Nimelt elab Eestis absoluutse vaesuse tingimustes 11 800 last. Praegu maailmas peetavate sõdade tulemusel näeme tegelikult, et hinnad kerkivad hoogsas tõusujoones, sealhulgas kasvavad toidukulud, kulud teenustele, elamiskulud ning kallinevad ka eluasemelaenud. See kõik tähendab seda, et neil, kellel on raske, läheb tõenäoliselt veelgi raskemaks. Ja seetõttu küsingi, et palun kirjeldage, kas valitsuses on üldse arutatud näiteks üksikvanemate muresid ja laste vaesuse probleemi laiemalt. Milline on valitsuse tegevusplaan, milliseid meetmeid, millises ajakavas ja rahalise katte olete ette näinud absoluutses vaesuses elavate laste heaolu parandamiseks ja vaesuse vähendamiseks?

Aitäh küsimuse eest! Tõepoolest, sõda Lähis-Idas on mureks. Elukalliduse tõusu me võime prognoosida, hetkel juba esimesed sammud on selles mõttes näha. See kriiside periood, kus elukalliduse tõus on olnud hästi kiire, on olnud meil hästi pikk. Pandeemia ajast alates, tänaseks juba kuus aastat on meil olukord, kus inflatsioon on olnud väga kõrge. Ja kahjuks täpselt sel hetkel, kui oli lootust, et me suudame inflatsiooni rohkem kontrolli all hoida, tuli meile peale uus sõda, mis selle inflatsiooni kõrgemaks ajab. 

Nüüd, laste heaolu küsimused on minu kõrval oleva terviseministri laual, ma selles mõttes saan temalt abi. Oleks olnud hea tema käest küsida otse, sest ta on kindlasti pädevam sellele vastama. Me oleme tõstnud selle valitsusega juba 2023. aastal – tegelikult toona oli peaminister Kaja Kallas – üksikvanema lapse toetust. Aga kindlasti on see teema, mis vajab arutelu. Meil on Eestis ebaproportsionaalselt haavatavas olukorras tõesti need pered, kus on üksikvanem, kes lapsi kasvatab, ja ma arvan, et oluline on sellele tähelepanu pöörata. Eelseisvatel eelarvearuteludel on see kindlasti üks olulisemaid teemasid. 

Me oleme tõstnud elatisabi kahekordseks juba 2024. aastal ja vajaduspõhised õppetoetused on teadupärast ka kahekordistunud. Ma arvan, et peredele, nendele vaesuses olevate laste peredele eelkõige, on oluline põhiteenuste kättesaadavus. Juhul kui põhiteenused muutuvad kättesaamatuks, siis sellel hetkel tegelikult hakkab abivajajate hulk drastiliselt kasvama. Ma väga loodan, et ka kohalikud omavalitsused, kes on nende põhiteenuste osutajad, on selles kohas nagu silmad lahti ja mõtlevad selle peale, et me suudaksime neid peresid, kus lapsed absoluutses vaesuses elavad, siiski märkimisväärselt rohkem toetada. Kindlasti on abiks ka töötavate vanemate palgatõusud, aga see ei ole ilmselgelt piisav. Ma tänan teid selle teema tõstatamise eest ja eks me peame seda eelarveprotsessis kindlasti arutama.

Suur tänu! Ja lisaküsimus. Züleyxa Izmailova, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Suur aitäh! Väga hea, et te tõite selle elatisvõlgnike teema sisse. Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja andmetel ootab Eestis elatisraha täna veidi üle 15 176 lapse. Justiitsministeeriumi viimati avaldatud andmete põhjal ulatub laste elatisvõlg 120 miljoni euroni. Aga kuigi need muudatused, mida te kirjeldasite, toimusid juba sotsiaaldemokraatide valitsuses oleku ajal ja pärast seda pole edasisi arenguid toimunud, siis ma uuringi selle kohta, milline on justiitsministri ja valitsuse plaan laiemalt elatisvõlglaste vastutusele võtmiseks ja laste ees oleva võla tasumise tagamiseks. 

Milliseid muudatusi te teete täitemenetluses ja sanktsioonides ning kuidas parandate elatise väljamõistmise ja sissenõudmise kiirust ning millise ajakava ja milliste mõõdetavate tulemustega te seda kavatsete saavutada?

Aitäh küsimuse eest! Ma siiski ütlen, et lastega perede kulude vähendamise puhul on ka pärast sotside lahkumist valitsusest otsuseid tehtud. Näiteks, automaksu erandi tegemine lastega peredele tehti viimase aasta jooksul, kui sotsiaaldemokraate valitsuses pole olnud. Nii et me oleme astunud samme, et lastega perede elamise jaoks vajalikke kulusid siiski langetada tõsises inflatsiooniseisundis. 

Nüüd, see küsimus justiitsministri tegevuse kohta. Ma saan vastata siinkohal üsna laialt, öeldes, et justiitsminister selle teemaga päris põhjalikult tegeleb. Küll aga, mis need lahendusteed on, jään ma vastuse võlgu. Mul on ikkagi palve ka Riigikogu liikmetele, et kui te tahate saada sisulisi häid vastuseid ja arutelusid, siis palun täpsustage oma küsimusi nii palju kui võimalik. Tegemist on kohati faktilise infoga ja peast ei ole võimalik kõikide ministrite kõikide tegevuste lahenduskäike omada. Selleks, et saaks infotunnis ka päriselt arutelu pidada ja infot anda, oleks vaja, et need küsimused oleksid võimalikult täpsed. 

See teema on justiitsministril fookuses. Me oleme valitsuses laialt arutanud, kas me peaksime võtma käsile rangemaid meetmeid. Seda arutelu on olnud, aga seda, mis täpselt need lahenduskäigud tulemas on, ma hetkel ei oska teile vastata.

Ja lisaküsimuse esitab Madis Kallas. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma küsingi lähtuvalt sellest, millele ka haridus- ja teadusminister – täna küll peaministri ülesannetes – viitas, et mis võiks olla need teemad, kus just teie portfell on see, mis selle teema eest vastutab. 

Õppekava kohustusliku osa eest ei tohi lastevanematelt raha küsida. Ja ma tunnustan siin ministrit, et üheselt ja selgelt on see ka nii avalikkusele kui ka tegelikult koolidele sõnumina edasi antud, sest sellest sõltub väga paljude laste heaolu, kellel ei ole võimalik erinevaid hüvesid saada tulenevalt siis nende vanemate sotsiaal-majanduslikust seisust.

Ja kõige suurem mure ongi just nende piirkondade lastega, kus tegelikult see muuseumipilet või teatripilet või erineva kunstinäituse pilet moodustab üliväikse osa, kuna peamine kulu on seotud transpordiga, eriti saartelt transpordiga, kui me räägime suurimatest keskustest, Tartust ja Tallinnast, kus peamiselt need kultuuriasutused asuvad. 

Ja mul ongi sellest lähtuvalt küsimus, et kas valitsuses on arutatud ja kui, siis mis kujul on seda arutatud, et me ühelt poolt ei seaks ohtu meie muuseumide, teatrite, kunstiasutuste nii-öelda külastajate arvu. Me oleme aru saanud, et see on mingil määral kukkunud, kuna koolid enam ei käi nii aktiivselt. Ja teistpidi me samas tagame selle, et hiilivalt ei hakka meil toimuma nii-öelda õppemaksu kehtestamine koolides läbi selle, et üha rohkem ja rohkem õppekavas olevate asjade eest peavad lapsevanemad maksma. Kaks vastandikku eesmärki, aga mure on arvatavasti mõlemal poolel. Aitäh!

Jaa, aitäh! Minu arust hästi oluline teema ja meil on see arutelu ühiskonnas läinud väga emotsionaalseks. Ma saan aru, et lapsevanemad tahavad saada oma lastele parimat võimalikku haridust, aga lastevanemate panuse selline salajane järk-järgult suurendamine õppetöö eest tasumisse aina kasvatab meil seda hariduslikku ebavõrdsust, mida meil ka inimarengu aruanne väga tugevalt rõhutas, et see on meil Eestis kasvanud. Ja ega ta ei ole kasvanud loomulikult mitte ainult selle tõttu, et lapsevanemate panus on kogu aeg vaikselt kasvanud, vaid ka väga paljude muude asjade tõttu, aga muu hulgas ka selle tõttu, et lastevanemate panus on vargsi kogu aeg kasvanud. 

Nüüd, mis on juhtunud, on 2021. aastal sisse viidud Kultuuriranitsa põhimõte toona juba rahastusmudelina nägi ette teise poole kulude katmise kooli pidaja või kooli poolt, ehk siis, riik pani 50% ja teise poole pidi siis katma kool või kooli pidaja. Mis tegelikult on täna siis rakenduses juhtunud? On juhtunud see, et selle teise 50% kool küsib lapsevanematelt. Ehk siis, Kultuuriranitsa kasutamine ja selle osalus aktiivne sõltub sellest, kui tugevasti lapsevanemad omaosalusena sellesse Kultuuriranitsasse panustavad.

Kultuuriranitsa mõte on õppekava rikastamine, ehk siis, õppekava kohustuslikud tegevused, muuseumid, õppekäigud. Ta ei ole õppekavaväline tegevus, ta ei ole huviharidus. Ta on õppekavaga seotud tegevus ja see tema disain juba toona eeldas kooli pidaja omaosalust, aga kooli pidaja omaosalus on täna kandunud ilusti sinna lapsevanema tasku peale ja see tekitab väga suurt ebavõrdsust. Ehk siis, maapiirkondadest, kus lisaks teatripiletile on vaja veel osta ka buss, eks ole, tellida buss, siis see bussi tellimise kulu on ilusti lapsevanemate õlgadele pandud. Sealt hakkab tulema juba sisse see sotsiaal-majanduslik ebavõrdsus, mitu korda sa selle raha eest tegelikult teatrisse jõuad. Mõnest kohast jõutakse üks kord, aga linnalisest kohast jõutakse võib-olla käia kaks korda selle raha eest, eks ole, teatris. Ja see on murekoht. 

Nüüd, ministeerium on tõesti võtnud seisukoha, et ei saa Kultuuriranitsat ka niimoodi disainida, et temasse on vaikimisi sisse kirjutatud lastevanemate panus. Seda ei saa niimoodi teha. Ja me oleme kultuuriministriga jõudnud sellele põhimõttelisele arusaamale, et Kultuuriranits peab a) variandina kas katma kogu kulu, eks ole, mis on teatrisse jõudmiseks või muuseumi õppekäikudeks mõeldud, või siis, kui seal on omaosalus ja lõpuks jääb mingi omaosalus, siis see on ilmselgelt koolipidaja vastutus, see ei saa olla lapsevanema vastutus omaosaluse täitmiseks. Annetuste vormis lastevanematelt selle omaosaluse küsimine on lubatud, aga nende õppekäikudes osalemine on kõikidel lastel võrdselt kohustuslik, nii et ei saa ühtegi last kõrvale jätta siis, kui tema lapsevanem ei ole annetanud, eks ole, õppekäikude jaoks. 

Nii et ma arvan, et see lahendus, kuhu me kultuuriministriga koos oleme jõudnud, on see, et me peame Kultuuriranitsa eelarvet lihtsalt selle võrra suurendama, et me ei eelda enam lastevanemate isiklikku panust selle rahastamisesse. Aitäh!

Suur tänu! Sellega lõpetame tänase viienda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kuues küsimus on taristuminister Kuldar Leisile, küsib Riigikogu liige Vladimir Arhipov ja teema on Eesti merenduse taastamine. Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh. lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Räägime taas merendusest. Eesti oli kunagi päriselt mereriik, meile oli oma kaubalaevastik, olid oma meremehed, toimiv merendussektor. Täna on olukord hoopis teine ja Eesti lipu all sõitvaid laevu on päris vähe. Osa sellest sektorist on aastatega lihtsalt ära kadunud või Eestist välja liikunud. Kui me räägime merendusest kui majandusest ja konkurentsivõimest, siis see võiks ju olla oluline haru Eesti elus. Kas valitsusel on olemas konkreetne plaan Eesti kaubalaevade, kaevanduslaevastiku taastamiseks ja merenduse arendamiseks? Ja kui ei ole, kas me siis jääme oma merendusega kuskile ainult ajalooõpikutesse?

Aitäh! Jaa, see on väga hea ja väga tähtis teema, mis on tõesti pika tegevusega. Ei ole nii võimalik, et te teete ühe otsuse ja kõik on hästi. Aga ma räägin, nagu palutud, selle aasta suurematest tegevustest, mis merenduse vallas on. 

Eesti merenduse jätkusuutlikkus on tõesti väga oluline ja tegevused selleks on kirjas nii Vabariigi Valitsuse tegevusplaanis kui ka koalitsioonileppes. Meie eesmärk on, et Eesti oleks tugev mereriik ja konkurentsivõimeline laevanduses ja meretööstuses, et meresõiduohutus oleks tagatud ning merekeskkond oleks puhas ja hoitud. Kliimaministeerium tegelebki sellega mitmel suunal. Me kujundame merenduse pikaajalist arengut, transpordi ja liikuvuse arengukava ning meremajanduse valge raamatu kaudu toetame Eesti sadamate ja logistikakoridoride arengut ja töötame selle nimel, et Eesti oleks atraktiivne lipuriik, ning panustame meresõiduohutusse ja kestlikku sinimajandusse. 

Ma toon välja ka mõned suuremad tegevused merenduse suunal, mis käesoleval aastal on. Esiteks, laevanduspakett 2.0, mis koosneb meretöö seaduse muutmise seaduse eelnõust. Muudame tähtajaliste lepingute sõlmimise regulatsiooni, nähes ette kollektiivlepinguga võimaluse sõlmida tähtajalisi töölepinguid kolme aasta jooksul piiramatu arvu kordi. Samuti muudame tööaja piiri regulatsiooni, viies selle kooskõlla rahvusvahelise praktikaga. 

Teiseks, laevaregistrite reformi käsitlev eelnõu. Selle laevaregistrite reformiga kujundatakse ümber senised Eesti laevaregistrid, luuakse uus laevaregister ja rahvusvaheline laevaregister, mida mõlemat hakkab pidama Transpordiamet. 

Tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu muudatustega laiendame kehtivat tonnaažikorda, et see vastaks paremini Euroopa Liidu riikide praktikale.

Lisaks on veeteetasu reform ehk meresõiduohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Planeeritud muudatusega hakkavad veeteetasu soodustust saama just keskkonnasõbralikud laevad.

Ja lõpuks laevade ümberehitamine ehk niinimetatud retrofiti toetusmeetme rakendamine ja edasiarendus. Sinna me taotleme ka riigiabi luba, et neid tingimusi veelgi laiendada. Aga see rahastus, mis on retrofitile selleks aastaks ette nähtud – hea uudis on see, et seda on ka praegu taotletud ja on töös. 

Aitäh! Vladimir Arhipov, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Te rääkisite nendest plaanidest väga kenasti, aga kas mingisugune ajaraamistik ka on lähiaastatel oma kaubalaevastikku taastada, sest praegu on meil kuskil, nagu ma mäletan, 15–16 laeva või alust. Millal see kasvama hakkab? On mingisugused reaalsed numbrid ka olemas aastate järgi? Ja teine küsimus oleks – võib-olla haridusminister aitab ka sellele vastata –, et meil on päris palju õppekohti, kus laevandust õpitakse, aga enamik neist läheb võõra riigilipu alla. Miks me seda teeme? Kas vaadates tulevikku, et kunagi meil läheb vaja, või mis mõte sellel on?

Aitäh! Sellist konkreetset plaani, mis aastal kui mitu kaubalaeva peaks Eesti lipu alla tulema, ei ole. Aga see on selline kompleksne teema. Ei saa nii, et teeme ühe meetme ja siis tuleb laevu nii ja naa palju. See eeldab mitmete tegevuste tegemist, mida ma enne ka üles lugesin. Seesama laevaregistrite reform on üks asi ja tulumaksuseaduse muutmine – on mitmeid vorme. Küll aga on selge, et me saaksime neid kaubalaevu küll oma lipu alla, kui me lihtsalt teeks kõike piltlikult tasuta või maksaks peale. Seda teed on läinud mõned Euroopa riigid, mõned saareriigid just, ja sisuliselt teevad kõike kas tasuta või sellise raha eest, mis kokkuvõttes ei ole Eesti-sugusele riigile mõistlik. Nii et me ei lähe neid kaubalaevu ega ka muid laevu meelitama kõige odavamate tasudega, sest Eesti ei ole nagunii kõige odavam riik igasuguste teenuste pakkumise osas. Teisalt aga on seesama laevaregistrite reform hea näide, kus me seda Eesti digiriigi headust tahame ka selgelt merenduses ära kasutada. Tuleb tunnistada, et see laevaregistrite teema on jäänud ajale jalgu, ka digiriigi mõistes. Nii et see on üks hea meede, mille abil tulevikus kaubalaevu meelitada ka nii, et see lõpuks ka rahaliselt riigile kasulik oleks.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Sellest on möödas juba vist kuus aastat või üle viie aastat igal juhul, kui me üsna aktiivselt siin saalis tegutsesime ja mitmeid seadusi vastu võtsime. Tõsised arutelud olid. Noh, see oli see uljas plaan, kuni 250 kaubalaeva Eesti lipu alla tuua, toona ei olnud midagi. Praegu on natukene tilkunud siiapoole ja kõik need uljad plaanid, aga üle viie aasta või kuus aastat on sellest möödas ja tuul nendes purjedes on raugenud. 

Valitsuse fookus ei ole enam merendusel, mis võiks olla Eesti kui pikaaegne mereriik. Sa rääkisid neist punktidest, mida siin on tehtud, aga tegelikult, mis sinu hinnang on, kas praeguse valitsuse ajal selle ajutise valitsuse puhul on mingit lootust läbimurdeks või loksub samamoodi edasi? Eestist mereriiki ei saa praegu, fookused on hoopis mujal. Ma ei hakka nimetama, kus koha peal. 

Aitäh! Tõesti, merendus on selline pika vinnaga teema. Täiesti õige, et kui viis-kuus aastat tagasi sai seda aetud, siis olud olid teised. Ma arvan, et üks põhitegureid oli võib-olla see, kas me tahame iga hinna eest saada neid kaubalaevu oma lipu alla või me tahame saada niimoodi, et see oleks tervele riigile mõistlik. Kui iga hinna eest, siis on võimalik, et teeme kõike tasuta või maksame peale, aga ma arvan tänases mõistes see ei ole riigi seisukohast mõistlik. 

Teine tegur on veel, et kuna meil on transiit just idasuunal ära kukkunud, siis on ka meie sadamad alakoormatud, aga samas on meie sadamad väga heal tasemel. Ma pean siin küll ütlema, et riik teeb väga palju või teeb kõik, mis oskab, et nii meie sadamatesse saada kaupa tagasi kui ka kogu merendus uuele tõusule viia. 

Üks hea konkreetne meede ongi seesama retrofit, mida ma korra ka mainisin, mis on tegelikult mitu aastat ette valmistatud. Eesmärk on see, et meie sadamatesse ja meie firmadesse, kes sadamatesse on, tuleksid need kas Eesti lipu all või ükskõik mis lipu all laevad, keda me saame keskkonnasõbralikumaks ümber ehitada. Seal kalkulatsioon on selline, et meil on selle jaoks 25 miljonit eurot toetust ja kogu töö, mis sinna läheb tänu sellele 25 miljonile, on umbes 170 miljonit, mida saavad ettevõtted teha kokkuvõttes nende laevade keskkonnasõbralikumaks tegemiseks. 

Põhjus, miks ma seda räägin, on veel see, et maailmas on tuhandeid laevu, mida on vaja keskkonnasõbralikumaks teha, ümber ehitada. See on Eestile suur võimalus, et kui me seda läbi selle retrofiti nii-öelda pilootmeetme teeme edukalt, siis me saame ka palju laevu siia, kes saavad nii-öelda haisu ninna, et Eestis on mõistlik seda ümberehitust teha. Ja see ei ole mitte ainult nii-öelda mootorite ümberehitus keskkonnasõbralikumaks, vaid seal on ka mööblivahetus ja igasugused muud tegevused. Nii et väga paljud Eesti ettevõtted saaksid oma panuse anda.

Suur tänu! Sellega lõpetame tänase kuuenda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Ka seitsmes küsimus on taristuminister Kuldar Leisile, küsib Riigikogu liige Aivar Kokk ja teemaks on taristu. Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Me teame täna, et Tallinna–Tartu raudtee elektrifitseerimine on üle kahe aasta veninud ja me ei ole saanud vastust, kui palju see tegelikult maksma rohkem läheb. Me teame, et eelarvest on Elronile ja Eesti Raudteele raha juurde antud, kuna uued rongid seal peale sõita ei saa. Äkki te oskate seda kommenteerida? 

Ja teine pool on Rail Baltic. Mis siis ikkagi lõpuks meie valitsuse seisukoht on? Väga selgelt me teame, et Läti pool ei kavatse lähiaastatel hakata Riiast Eesti poole ehitama. Kas täna ikkagi ei oleks mõistlik väga selgelt öelda, et Eesti ehitab Tallinn–Pärnu liini valmis ja alustab Pärnust Häädemeeste poole ehitamist siis, kui ka Läti need otsused teeb? 

Praegu on olukord selline, et meie kulutame, investeerime ja ühel hetkel peaks see rong hakkama sealt tagasi sõitma. Ja me teame väga hästi, et tegelikult me ehitame poolt Rail Balticut, teist rööpapaari me ju maha ei pane, mis oli algul planeeritud, sest hinnad on nii palju taevasse läinud. Selle raha eest võiks ju midagi targemat teha.

Jah, aitäh! Kahjuks see informatsioon selle küsimuse täpsuse osas ei olnud mitte nii piisav, et ma oskaks praegu öelda numbrite kohta, mis puudutavad Tallinna–Tartu raudtee elektrifitseerimist. Kui ette saadud küsimuse nime oli lihtsalt taristu, siis ma ei varustanud ennast selle raudteeliini numbritega. Aga Tallinn-Tartu elektrifitseerimine peaks saama valmis selle aasta lõpus, nii et siis saavad uued Škoda rongis sõita Tallinnast Tartusse. Täna nad sõidavad kuni Tapani, selle aasta lõpust Tartusse, ja sellega vabanevad praegused Stadleri rongid, millega saab tihendada muid raudteeliine Eestis. Samal ajal hakkab käima ka Tallinn-Narva või õigemini Tapa-Narva liini elektrifitseerimine. 

Mis puudutab Rail Balticu ehitust ja Eesti seisukohta, siis endiselt kehtib kolme riigi vahel alla kirjutatud leping, kus on võetud kohustus 2030 Rail Baltic valmis ehitada. See on üks rööpmepaar. Ehk siis kui oli siin küsimuses juttu, kas üks või kaks, et üks on poolik lahendus, siis tegelikult üks on hea lahendus, mis on võetud praegu eesmärgiks, et 2030 on valmis. Ja teine rööpmepaar – see otsus tuleb siis, kui seda on vaja teha. Ehk siis ei ole praegu vajadust ja ei ole ka vaja ette näha, millal see otsus tuleb, sest piisavalt kõik see liiklus mahub ära ka esimestel aastatel ühe rööpmepaari peale. 

Ehk siis küsimus, kas Eesti ehitab Eesti piirini välja või mitte, siis jah, endiselt on seisukoht, et kuna kõik riigid on sellele lepingule alla kirjutanud ja oma osa peavad tegema, siis Eesti liigub täna tempos, et 2030 on meil kogu Eesti trass ühe rööpmepaariga valmis.

Aitäh! Aivar Kokk, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Te teate väga hästi, et Läti pool on öelnud, et enne 2035 ei ole isegi teoreetiliselt võimalik, et see trass Riiast jõuaks Eesti piirini. See on ametlikult välja öeldud ja seda on ka käidud siinsamas Riigikogus nii Läti parlamendi kui ka valitsuse poole pealt, et selleks raha täna ei ole ja see reaalsus ei ole. Isegi projekteerimisega ei tegeleta seal sellisel pool. 

Ma küsiksin teistpidi. See raha, mis praegu sinna kuhugi kulutatakse, me teame, et ka tänased lõigud, mis on Tallinna ja Pärnu vahel, tehakse seal imeasju. Kümmet lõiku eraldi projekteeritakse, alused on täiesti erinevate kihtidega nendel lõikudel, mis on täiesti ebaloogiline. Projektid ei ole sarnased, terve lõik peaks olema lahendatud ühtemoodi. Algusest peale oleks pidanud olema kasutatud põlevkivijääki ehk šlakki, mida nüüd hakatakse alles arvestama. Siiamaani ei ole, see otsus oli juba üle viie-kuue aasta tagasi. Uuringud näitasid, et seda tohib kasutada pealmistes kihtides, seda ei ole. Ma küsin teistpidi. Viis aastat tagasi ehitati Riisipere–Turba raudteed ja see on ka valmis saanud, aga Turbast edasi ei ole millegipärast Rohukülani ehitust kuidagi tegema hakatud. Võib-olla oleks ikkagi mõistlik täna mitte teha neid kulutusi Pärnust edasi, vaid ikkagi riigisiseselt regionaalpoliitikaga tegeleda ja ehitada valmis Turba–Rohuküla lõik, mille jaoks on ehitusprojekt olemas. Ma saan aru, et 2 + 2 maanteede ehitamisel on see probleem, et maanteeamet ei ole viimase viie aasta jooksul ikka jõudnud neid ehitusprojekte valmis teha, et seal ehitusi teha, isegi kui raha oleks. Seal on need olemas. Kuidas te suhtute sellesse? Tallinna–Tartu raudtee pealt peaksid trahvinõuded olema piisavalt suured, et sealt jääks raha üle. Ma sain küll vastuse mõni nädal tagasi, et Siemensi käest ju raha ei tohi küsida, ta on nii püha lehm või ettevõte. Aga Eesti ettevõtete käest saab alati trahvi küsida ja Rail Balticu pealt hommikust õhtuni. Kuidas see on …

Aitäh! Teie aeg!

Kas te olete mõelnud Turba ja Rohuküla vahelise raudteelõigu ehitamiseks ka rahalisi vahendeid leida? 

Aitäh, Aivar Kokk! Härra minister, palun!

Aitäh! Esiteks, see Läti seisukoht, mida on ka siin Riigikogus öeldud, on Läti opositsiooni poolt. Ehk siis Läti valitsuse poolt on endiselt 2030 eesmärk. See, kui opositsioonitegelased käivad rääkimas mingit teist juttu, siis meie seda aluseks võtta ei saa. Rohuküla raudtee ehitust eelarves täna ei ole, ei ole viimased aastad olnud. Rail Balticu raha Rohuküla raudtee ehituseks kasutada ei saa. (Hääl saalist.) Omafinantseeringuid saab, aga seda meil eelarves ei ole olnud viimastel aastatel. Nii et otseselt üle kanda ei saa seda rahastust. Mis puudutab 2 + 2 teede projekte, siis see ei ole õige, et projekte ei ole tehtud Transpordiametile, sest kui Pärnu suunas praegu töö käib, siis need projektid olid olemas. Ja ka Tartu suunas, seal on kaks lõiku. Üks, mis läheb töösse, on Imavere ristmiku ümberehitus. Seal oli projekt olemas, nii et saab kohe töösse minna. Ja teine on see vahelõik, seal käib projekti ümbertegemine. Projektidega ongi see omapära, et kui need liiga vara valmis teha, siis tihtipeale nõuded muutuvad või midagi muutub ja tuleb ümber teha. Nii et ma hindan seda väga heaks, et Transpordiamet on need projektid valmis teinud. Ma meenutan, et esimesed päevad, kui ma ministriks tulin, siis oli sõnum nii Transpordiametile kui ka kohalikele omavalitsustele, et kui te näete ette, et mingid teed peavad minema remonti või ehitusse, siis tehke vähemalt projektid valmis. Projekte on odav teha ja kui rahastus kunagi tuleb, siis saab kohe töösse minna. Õnneks on nii ka enamjaolt läinud.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Priit Sibul. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Ma jätkan sealt, kuhu te jäite. Teeme projektid valmis. Lätlased ei tee isegi projekte, projekte pole isegi Rail Balticu kohta olemas, millele te viitate. Kui me vaatame seda, mis tuleb siiapoole, siis te ütlete, et me lähtume sellest, millele me oleme aastaid tagasi alla kirjutanud. Alla kirjutasime sellele, et 4 miljardiga saaks nii-öelda kahe rööpmega raudtee Poolani. Eile Poola ütles, et pole võimalik, lätlased on öelnud, et neil pole isegi projekte tänaseks, ja meie ütleme, et paneme endiselt edasi. 

Mina soovitan hakata elama reaalsuses ja tegelikkust arvestavalt, mitte nendes unistustes, milles me aastaid tagasi kokku leppisime. Me jätsime mainimata, et nüüd tuleb kahe rööpmepaari asemel üks, eks ju, mida me planeerime 4 miljardi asemel 23. Laias laastus, kui me räägime sellest projektist, millele me alla kirjutasime, siis võiks selle maksumus tänaseks olla 40 miljardit ehk umbes kümme korda rohkem. See ei ole see projekt, millele me oleme alla kirjutanud. Nii et laske lahti, vaadake, mis reaalsuses toimub. 

Ja sellest tulenevalt mul on küsimus või ettepanek. Kas teie hinnangul oleks mõistlik praegu lõpetada kõik tegevused, mis Pärnust–Häädemeeste suunas liiguksid, seni kuni Läti ja Leedu suunas ei ole selge, et projektid on valmis, ehitushanked on olemas ja asjad toimiksid? Ehk me peataksime kõik tegevused Pärnust–Läti suunas, lootuses, et seniks, kuni jõutakse järele ja on arusaadav, et see projekt kuidagimoodi realiseerub.

Aitäh! No see ei ole päris tõene, et Lätis ei projekteeritagi. See on samamoodi, et järjest lõikude kaupa minnakse nii projekteerimise kui ka ehitusega edasi. See ei ole mitte ainult Lätis, vaid Eestis ja Leedus samamoodi. 

Aga mis puudutab Pärnust allapoole suunda, siis Eesti ehitusjärjekord ongi sedapidi, et me liigume ülevalt allapoole ehk Pärnust allapoole tegevused on viimases järgus. Seda ka sel põhjusel, et selle trassi kooskõlastamine vastavalt keskkonnanõuetele ja ümberpaigutamine võttis aega lähtuvalt keskkonnateemadest. Nii et tegelikult Pärnust allapoole suuri kulusid ei ole, vaid me oleme seal, kui võrrelda muu trassiga Eestis, ajaplaanist viimases järgus. Aga me liigume seal ka edasi, sest seal on ka ettevalmistavad tegevused, mida on mõistlik kindlasti praegu teha.

Suur tänu! 

Sellega lõpetame tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. 

Tänane kaheksas küsimus on sotsiaalminister Karmen Jollerile. 

Küsib Riigikogu liige Varro Vooglaid ja teemaks on NETS-i eelnõu. 

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Avalikkuses on põhjustanud poleemikat küsimus sellest, kas ministeeriumis välja töötatud uue NETS-i eelnõu kohaselt ikkagi säilib täielikult vaktsineerimisvabaduse põhimõte. Ja te tänases infotunniski olete juba kinnitanud eelnevatele küsimustele vastates, et säilib. Aga emotsioonidesse laskumata ma mõtlesin, et äkki me vaataksime seda küsimust siiski natukene detailsemalt ja lähemalt, et te annaksite ka meile omapoolsed selgitused, millele tuginedes võiks omada kindlust, et see tõepoolest niimoodi jääb. 

Nüüd, Delfis on avaldatud selline artikkel, mis kannab pealkirja "Faktikontroll. Kui ei vaktsineeri, maksad trahvi? Ei, uus nakkushaiguste tõrje seadus ei muuda vaktsineerimist kohustuslikuks." Ja seal on siis Sotsiaalministeeriumi ametnik Kerli Reintam-Gutan kinnitanud, et põhimõtteliselt võetakse uude eelnõu üle lihtsalt praeguses seaduses juba olemasolev säte, aga tõstetakse trahvimäärasid 100 trahviühikult 300 trahviühikule füüsilistele isikutele. 

Ometi see väide ju selles mõttes ei vasta tõele, et ei võeta üksüheselt seda sätet üle, vaid sõnastust muudetakse. Ma võin ka teile ette lugeda, kuidas need on, kui teil eelnõu käepärast ei ole või kehtivat seadust. Kehtiv seadus ütleb §-s 46, et karistatakse immuniseerimiste tähtajaliselt läbi viimata jätmise eest kuni saja trahviühikuga. Ja eelnõu ütleb: karistatakse immuniseerimise tähtajast kinni pidamata jätmise eest kuni 300 trahviühikuga. 

Nii et, nagu näha, tegelikult see sõnastus ei ole sama. Veel kord: kehtivas õiguses räägitakse immuniseerimiste tähtajaliselt läbi viimata jätmisest, mis viitab väga selgelt meditsiinitöötajale, sest kes teine saab immuniseerimisi läbi viia. Aga eelnõu §-s 37 öeldakse, et karistatakse immuniseerimise tähtajast kinni pidamata jätmise eest, mis võiks osutada ka kõigile teistele füüsilistele isikutele, kes peaksid ennast vastava kohustuse kehtestamise puhul laskma immuniseerida. 

Kuidas te seda kommenteerite? Miks on siis seda sõnastust muudetud, kui printsiipi ei soovita muuta? Aitäh!

Jah, aitäh küsimuse eest! Ja ma tegelikult tunnustan selle eest, et te olete öelnud konkreetselt, millise eelnõu kohta teil küsimused on. Sellepärast et meil on siin olnud täna probleemiks, et väga üldiselt öeldakse küsimus valdkonnast ja siis on ääretult keeruline vastata. 

Aga antud säte puudutab tõesti tervishoiutöötajat ja eelkõige lepinguid, mis on sõlmitud tervishoiutöötajate ja näiteks Tervisekassa vahel, ehk et … ja isegi mitte tervishoiutöötaja, vaid ka see asutus, kus ta töötab. See ei ole mõeldud selleks, et karistada inimesi, kes ei vaktsineeri ennast, vaid pigem selleks, et distsiplineerida asutusi, kes on lubanud näiteks teha vaktsineerimine ja ei ole seda üldse teinud. Seejuures vaktsineerimise juures tervishoiutöötaja peab veenduma, kas inimene, keda ta hakkab vaktsineerima, üldse soovib seda. Ja kui ta ei soovi, siis ta ei tohi vaktsineerida. Eeldus on muidugi, et sellel inimesel on olemas kaalutlusvõime, mille hindamise juhend on tegelikult aastaid tervishoiutöötajatele teada. Me oluliselt ei muuda; me muudame siin trahvimäärasid kaasaegsemaks; muud me ei tee, sest et eelnõu tegelikult, see seadus on võetud aastal 2003 vastu. Ja osad tervishoiutöötajad meil on veel FIE-d ehk füüsilised isikud, et siis riiklike üldiste põhimõtete järgi on need määrad kehtestatud. Aitäh!

Suur tänu! Varro Vooglaid, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Suur tänu! No seda, et see säte on mõeldud tervishoiuteenuste osutajatele, on öeldud ka selles Delfi faktikontrolli artiklis, ja see on kõlanud läbivalt. Aga küsimus, mis nüüd tekib, on see, et miks mitte sellesse sättesse kirjutada selgesõnaliselt, et see on mõeldud tervishoiuteenuste osutajatele. Ma osutan veel kord, et eelnõu § 37, mis räägib vastutusest, ütleb seda, et karistatakse immuniseerimise tähtajast kinni pidamata jätmise eest. Kõik! Aga miks ei võiks kirjutada sinna, sama sätte esimese lõike algusesse, et "nakkushaiguste epideemilise leviku tõkestamiseks ette nähtud immuniseerimise tähtajast kinni pidamata jätmise eest", miks ei võiks selle asemel kirjutada, et "tervishoiutöötajate poolt nakkushaiguste epideemilise leviku tõkestamiseks ette nähtud immuniseerimise tähtajast kinni pidamata jätmise eest"? 

Kui lisada sinnasamma sätte algusesse kaks sõna – tervishoiutöötaja poolt –, siis ei ole enam võimalik seda tõlgendada kuidagi teistmoodi kui selliselt, nagu te praegusel hetkel selgitate. Aga kui sinna mitte kirjutada, § 37 lõike  1 algusesse neid kahte sõna – tervishoiutöötaja poolt –, siis on võimalik sätet tõlgendada sellisel viisil, et see kehtib mitte ainult tervishoiutöötajate, vaid ka kõigi teiste suhtes. 

Ma  täpsustava küsimusena küsiksingi teie käest seda, kas te olete nõus minu ettepanekuga, et võtta ära vääriti tõlgendamise võimalus – millisel juhul saaks vastutust rakendada kõigi isikute suhtes –, võiks sinna need kaks sõna lisada, ja olekski kogu küsimus lahendatud?

Ma saan seda täpsustada kindlasti, kas see kahe sõna lisamine kuidagi muudaks. Aga kui vaadata, siis tegelikult siin on öeldud ka seda – ma tsiteerin –, et "nakkushaiguste epideemilise leviku tõkestamiseks ette nähtud immuniseerimine". Kui me räägime epideemilisest levikust, siis ühe inimese vaktsineerimine või vaktsineerimata jätmine kindlasti ei mõjuta epideemilist levikut. See tähendab seda, et me peame vaktsineerimata jätma korraga päris palju, kümneid, sadu, võib-olla ka tuhandeid inimesi. Ehk kui tervishoiutöötaja või tervishoiuasutus eirab seda meedet, mis on mõeldud epideemilise leviku tõkestamiseks, siis, nagu ma aru saan, või nagu siin seaduses on kirjas, või eelnõus, siis rakendub see trahvide paragrahv. Aga ma täpsustan oma majas üle. Küsimus on hea – et kas oleks vaja sõnastust täpsustada. 

Aitäh! Ja lisaküsimuse esitab Anti Poolamets. Palun!

Lugupeetud minister! Eelmine küsija osutas väga olulisele teemale. Praegu ei ole see arusaadav, selge, ja seda võidaksegi teistmoodi tõlgendada. Ehk see peab olema punkt punktilt selge. 

Ja kuhu tahtsin mina jõuda? Tahan tagasi jõuda kaalutlusõiguse juurde, mida te just eelmise küsimuse puhul märkisite. Ikkagi, mida tähendab see lapse kaalutlusõigus? Võtame tõesti ühe elulise näite. Rimantas Jankūnas, Leedu endine Ravimiameti asedirektor, kes kümme aastat seda ametit pidas, praegune parlamendiliige, kes esines sügisel ka meie konverentsil, osundas selgelt, et vajalikud uuringud mRNA-vaktsiinide puhul jäid tegemata. Jäidki tegemata, rikuti kõiki reegleid, mis enne olid olnud vägagi ranged. Seda räägib Leedu Ravimiameti asedirektor, ja tema ei saanud seda aktsepteerida. 

Katsuge nüüd kümneaastasele lapsele, kellel on nüüd kaalutlusõigus, või 13-aastasele, kui talle tähtis tädi, arstitädi ütleb, et ei, sa ikkagi võiksid seda süsti teha ja kaalutle nüüd hoolega. Kuidas tema saaks teha ratsionaalset või kaalutletud otsust? Minu silmis kaalutlemisega ei ole siin mitte midagi pistmist. Mingil määral ikkagi aitab teda otsust langetada elukogenum vanem. Praegu niimoodi seda sätestada on ikkagi äärmiselt ohtlik. Ja tulemus ongi, kui me võtame selle Rimantase juhtumi, et asi, kus Leedu Ravimiameti endine direktor hoiatab, et ravimid on kontrollimatud, katsetamata, ja siis laps muudkui otsustab. See ei ole ju usutav! Mida teie sellest arvate?

Aitäh! Mul on hea meel, et te tagasi tulite mRNA vaktsiinide peale, sellepärast et mul jäi see vastamata. 

Esiteks, kui me räägime mRNA vaktsiinidest, siis vaktsineerimiskalendris pole mitte ühtegi mRNA vaktsiini, mida peaks tegema lastele. See on esiteks. 

Teiseks, Eestis erinevaid vaktsiine lubab kasutusele võtta spetsiaalne eksperdikogu, kus on muu hulgas ka tipptasemel, maailma tipptasemel arstid ja teadlased, kes ei ole lihtsalt igapäevatööd tegevad arstid ja teadlased. Nad kaaluvad kõiki aspekte – kas uuringuid on piisavalt tehtud, kas uuringuid on tehtud õige metoodika järgi, ja nii edasi, ja nii edasi. 

mRNA vaktsiinide kohta levib tohutult palju väärinfot, mida teie ka siin praegu levitate, näiteks seda, et uuringuid ei ole piisavalt tehtud. Olen lugenud neid uuringuid, ja mRNA vaktsiinide kohta on uuringuid turule tuleku eelselt tehtud rohkem kui keskmisel vaktsiinil või ravimil, mis tuleb turule, ehk rohkematel inimestel, kui ma täpsustan. 

Meil ei ole lubatud Eestis mitte ühtegi ravimit, mitte ühtegi vaktsiini müüa, mis pole spetsiifiliselt Ravimiameti ja vaktsiinide puhul ka eksperdikomisjoni juurest läbi käinud. Seal tegutsevad teadlased ja arstid. Kas lapsevanem on võrdväärne oma teadmiste ja võib-olla ka elukogemuse poolest ekspertidega? Mina arvan, et ei ole. Sellepärast minnaksegi arsti juurde abi saama – ka näiteks selles, kas me võtame ibuprofeeni või on vaja hoopis kangemat ravimit või mingisuguste muude sümptomite, haiguste puhul. See ongi põhjus, miks arsti juurde minnakse, sest arst on õppinud ja ta teab. Sama on ka vaktsineerimisega. Väga soovitan kuulata, mida räägivad arstid. 

Seda, et üks inimene räägib mingit teist juttu – ma ei tea, mis haridus on härra Rimantasel – võib-olla peate uurima, mis haridus, mis kogemus –, aga siin tuleb väga vaadata, kes mida räägib, mis tema huvi on (Meeshääl: Meditsiiniline.), ja nii edasi. Meditsiiniline haridus ei anna inimesele veel oskust absoluutselt kõikides meditsiinivaldkondades nõustada või anda arvamust. Näiteks mina ei lähe neurokirurge õpetama – ma väga usaldan neurokirurge – või uroloogi näiteks ma ei lähe õpetama. Teie tunnete väga lähedalt ühte väga head uroloogi. Ma arvan, et ka mina ei ole tema teadmiste ja oskustega võrdväärne. Seepärast ma alati kutsun üles kuulama spetsialiste. Ja ärme levitame väärinfot. mRNA-vaktsiinid on ka turvalised, vähemalt need, mis on Eesti turul.

Suur tänu! Sellega lõpetame tänase kaheksanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane üheksas küsimus on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele peaministri ülesannetes. Küsib Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev ja teema on süvenev õpetajate puudus. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Viimased uudised on kahjuks juba vanad uudised, võib niimoodi öelda. Eesti koolid kannatavad jätkuvalt terava õpetajate puuduse all. Haridusameti hinnangul vajavad ainuüksi pealinnakoolid uueks õppeaastaks umbes 700 uut õpetajat. Puudu on eelkõige loodusteaduste ja eesti keele õpetajatest ning tugispetsialistidest. 

Hiljuti tehtud uuringu kohaselt on Eestis õpetaja keskmine vanus 49, mis on kõrgeim OECD keskmisest nelja aasta võrra. Ja üle poole meie õpetajatest on 50-aastased või vanemad, alla 30-aastaseid on ainult 9%. Õpetajate keskmine vanus on Eestist kõrgem vaid neljas OECD riigis ja palgaga jääb rahule vähem õpetajaid kui võrdlusriikides, 30%. Kusjuures on oluline fakt, et 2018 näiteks oli see number 39 ehk see number tegelikult kahaneb. Ja kõige masendavam näide on see, et 46% õpetajatest ei kavatse oma ametisse rohkem kui viieks aastaks edasi jääda, nagu näitas uuring. 

Samal ajal viimane õpetajate küsitlus, mille viis läbi Tallinna Haridusamet, näitab, et õpetajaid sunnib ametist lahkuma mitte ainult palk, vaid ka suur töökoormus, ühiskonna kõrged ootused ja bürokraatia, mille ministeerium üldiselt vähendada ei plaani. Õpetajate sõnul lisanduvad sellele ka erinevad HTM-i rakendatavad reformid. Pedagoogid poolnaljaga räägivad, et mõnikord saad uuendustest teada uudistest või alles töö käigus pärast seda, kui neid on juba vastu võetud. Need on värsked andmed, mille edastas ERR. 

Minu küsimus ongi, mida me selles olukorras teeme. Kust need uued õpetajad tulevad? Soovitavalt kvalifitseeritud ja sooviga jätkata koolis pikemalt kui viis aastat.

Aitäh küsimuse eest! Ma saan aru, et te viitasite TALIS-e uuringule. Eeldan, et see on see, kust teie andmed pärinevad. Ma ei tea, mis uuring, loodetavasti oli see TALIS-e uuring.  

Ma pean ühe asja ära klaarima. Ma kindlasti ei ole nõus selle suhtumisega, et kui meil on pooled õpetajad üle 50-aastased, siis see on probleem. Ma olen ka 50-aastane. Ma arvan, et mul on veel kõva 30 aastat tööturul aktiivset tegevust, nii et ma loodan, et ma ei ole probleem tööturule, et ma ei ole statistikas probleem. Ma olen kogenud, ma olen elukogenud, ma olen professionaalselt kogenud. Ma arvan, et 50-aastane õpetaja on väga-väga hea õpetaja. Pigem on küsimus selles, et need õpetajad jaksaksid seda tööd teha, et nad jätkuvalt hoiaksid kinni oma professionaalsest arengust õpetajaametis ega lahkuks mujale, mitte see, mis vanus sellel inimesel on. Õpetaja on paraku selline töö, kus küpsetakse kogemuse pealt. Mida rohkem sa tööd lastega teed, seda targemaks sa selles töös saad. 

Nüüd õpetajate järelkasvust. Viimaste valitsuste ajal, alates 2022. aastast, on tehtud väga palju otsuseid, mis õpetajate järelkasvu kindlasti paremaks teeb. Ma võin neid siin lõputult ette lugeda, alates sellest, et meil on õpetajate karjäärimudel, mis alustavaid õpetajaid toetab, meil on õpetajate palk tõusnud, meil on ülikoolidesse sisenenud rekordarv õpetajakoolituse üliõpilasi. Aga seda te ilmselt teate ka ise. Ei saa öelda, et valitsused on lihtsalt pealt vaadanud seda, et õpetajatel on väga keeruline ametisse leida kooliaasta alguses professionaalset kvalifikatsioonile vastavat õpetajat. Aga olukord ongi selline, et töötuid õpetajaid meil ei ole. Me teame, et kui on vaja õpetajat ametisse, siis tuleb seda professionaalset inimest väga aktiivselt ka tööturul otsida ja tuleb eelkõige hoida neid inimesi, kes täna tööl on.  

Mis puudutab bürokraatiat, siis ma olen seda nii-öelda kaikaga vehkimist, et kohutav bürokraatia, mida toodetakse Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt, justkui lämmatab õpetajate töö. Me küsisime koolijuhtidelt ja õpetajatelt endilt, et palun loetlege need tööülesanded, mis teie arvates tuleks ära jätta, selleks et ei oleks bürokraatiat. Esiteks ei olnud seal peaaegu ühtegi tööülesannet, mida Haridus- ja Teadusministeerium on neile pannud, sest teadupärast Eestis on väga autonoomne haridussüsteem ja Haridus- ja Teadusministeerium õpetajale tööülesandeid otseselt ette ei pane. Riiklik õppekava on meil olnud viimased 15 aastat üks ja sama, Tõnis Lukase ajal küll lisati sinna üks riigikaitseõpetuse aine, aga põhimõtteliselt on koormus samaks jäänud. 

Aga tõepoolest, suur osa neid ootusi, mis õpetaja koormust suurendab, on ühiskonnast tulnud ootused, millega kõigega õpetaja tegelema peab. Ja siin ma eeldan, et on väga oluline roll koolijuhtidel õpetajaid mitte kaitsta, vaid seista sellel poolel (Juhataja: "Teie aeg!"), et õpetaja ei saa lahendada ära kõiki ühiskondlikke probleeme, mis laste kasvatamisega seotud on.

Aitäh! Vadim Belobrovtsev, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, aitäh! Ega minu soov ei olnudki öelda, et 50-aastane õpetaja on probleem. Ma lihtsalt arvan, et probleem on see nagu, kui meil on 50+ õpetajaid üle poole ja seal on päris palju neid, kes on juba pensionieas või siis on sinna pensioniikka juba jõudmas. Ja tegelikult, kui koormus kasvab, palk ei rahulda, siis on selge, et miks tuleb see tulemus, kus peaaegu 50% ütlevad, et viis aastat maksimum, siis ma niikuinii lähen koolist ära.

Ja veel üks siin huvitav intervjuu oli märtsikuus avaldatud ERR-is, et tulevane Tallinna Ülikooli rektor Priit Reiska siis ütles järgmist: "Riigikontroll on toonud välja, et loodusainete õpetajatega on koolis halvasti. Formaalselt ei vasta kvalifikatsioonile ligi veerand nendest. See formaalne kvalifikatsioon tähendab seda, et neil ei ole magistridiplomit või kutset. Sisuline kvalifikatsioon – mis tähendab seda, et kui ma õpetan koolis füüsikat, siis ma olen seda ka ise ülikoolis õppinud – on aga selline, et puudujääk läheneb 50 protsendile." Tsitaadi lõpp.

Lisaks, kolmandik Eesti kvalifitseeritud füüsikaõpetajatest on üle 60-aastased – see on see, millest ma rääkisingi. Enam-vähem sama olukord on keemia- ja matemaatikaõpetajatega. Koolijuhid ise – me mõlemad teame seda – ütlevad, et loodusainete õpetajate leidmiseks kulub neil kuid ja kuid ja parimal juhul nagu nad siis kedagi leiavad, aga ei pruugi. 

Ja küsimus ongi, et mida me jällegi, mida me teeme selles olukorras. Kust neid loodusainete õpetajaid võtta. Aitäh!

Jaa, aitäh selle küsimuse eest! Siiski, kui te ütlete, et probleem on selles, et üle poole õpetajatest on 50+, siis see kõlab nagu see, et 50+ on probleem. 50+ ei ole probleem – 50+ õpetaja on väga professionaalne õpetaja.

Aga tulles loodusõpetuse õpetajate juurde – Tallinna Ülikool ja Tartu Ülikool on need ülikoolid, kes loodusainete õpetajaid ette valmistavad. Samal ajal on meil väga palju teadmist kliima, looduskeskkonna, toidutootmise, põllumajanduse ja metsanduse alal näiteks ka Maaülikoolis. 

Tartu Ülikool ja Tallinna Ülikool osalevad Õpetajate Akadeemias, kus me oleme välja töötanud väga paindlikke õpiradasid, mis need ei ole ilmtingimata kaheaastased magistriõpperajad, aga paindlikumad õpirajad karjääripöörajatele, selleks et nad saaksid omandada professionaalset ja kvalifikatsioonile vastavat pedagoogilist haridust, et nad saaksid koolis õpetajatena töötada. 

Ja oleme alustanud ka läbirääkimisi Maaülikooliga, et nende mikrokvalifikatsioonide täiendkoolitused just nimelt maaelu, looduse, põllumajanduse, metsanduse, kliima ja keskkonna teemadel oleksid õpetajatele või koolis õpetajatööd soovivatele inimestele või täna juba seda tööd tegevatele inimestele kvalifikatsioonide saamiseks rohkem kättesaadavad ja Maaülikool täpselt samamoodi panustaks loodusõpetuse õpetajate ettevalmistamisesse palju rohkem.

Ma arvan, et käimasolevate riiklike õppekavade uuendamise raamistikus peame me loodusõpetuse korralduse üleüldiselt tegelikult üle vaatama. Mina arvan, et on aeg käes ka selle muutmiseks. Ehk siis et loodusõpetus ei ole miski, mis me õpime nii-öelda loodusteaduslikult töövihikust puuliike pähe ja teeme selle kohta kontrolltöö, vaid ta peaks toimuma aktiivõppe ja õuesõppe meetodil. Tõepoolest, kui lapsed aina rohkem elavad linnades, siis loodusega kokkupuude on piiratud neil. Ja selle tõttu ma arvan, et loodusõpe tuleb laiemaks tõmmata. Ja sel juhul ka õpetajad, kes loodusõpetust õpetavad või kliimateemasid, metsanduse teemasid ja muid teemasid, nad on palju laiema pädevusareaaliga kui üksnes ainult kitsalt loodusõpetuse õpetajad, nagu nad praegu on. Aitäh!

Aitäh! Ja lisaküsimuse esitab Vladimir Arhipov. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Räägime ka koolieelsetest õpetajatest. Teada on väga hästi, et õpetajate puudus on päris suur ja need head õpetajad, kes praegu üritavad anda B2-taseme eksami, käivad kursustel ja õpivad kenasti. Kui palju neid selle eksami ära annab, eks seda näeb, aga võib ennustada, et õpetajaid jääb veel rohkem puudu, kui praegu on. Aga kuidas seda teemat siis lahendada, kui veel rohkem õpetajaid on meil puudu, kes B2-ga ei anna eksameid ära. Küsimus on konkreetselt Narva kolledži kohta. Ma ei tea, mulle öeldi selline informatsioon, et eelmine aasta võeti lasteaiaõpetajaid vastu 75 tudengit ja see aasta 35. Saate seda kuidagi kommenteerida?

Aitäh! Ma saan aru, et te ütlesite, et lasteaiaõpetajaid on puudu. Oli see väide? Ma sellega kindlasti nõus ei ole. Kui meil on üks valdkond, kus meil ei ole kriisi, siis see on lasteaiaõpetajate valdkond. Seal on võimalik leida inimesi tööturult, kes vastavad kvalifikatsioonile ja saaksid lasteaias töötada ka sel juhul, kui neil on eesti keele oskus olemas. Esiteks on see ülikoolides kõige populaarsem eriala, igal aastal lõpetab selle eriala väga suur hulk inimesi. See, et meil lasteaiaõpetajaid ei ole võimalik leida sarnaselt näiteks loodusõpetuse või STEM erialade õpetajatega, kindlasti ei vasta tõele. Seal on meil kahjuks demograafilistest trendidest tulenevalt hakanud lasteaiaõpetajaid üle jääma. Tartu linn just teatas, et ta koondab 40 lasteaiaõpetajat. Kahjuks, see on pigem negatiivne uudis. See, et meil neid puudu on, ma arvan, et see on hinnang, mis ei vasta tõele. Nii et see on võimalik. 

Keelekoolitustel on jätkuvalt võimalik ka lasteaiaõpetajatel käia. Ma arvan, et 30 aastat on olnud väga-väga pikk aeg selleks, et tegelikult B2-tasemel eesti keel ära õppida ja olla võimeline ka eesti keeles töötama. Mis puudutab Narva kolledži vastuvõttu, siis ei oska praegu seda kommenteerida. See on ülikooli enda sisekorraldus, kui palju nad midagi vastu võtavad. Aga me oleme ülikoolidelt tellinud mitmeid aastaid suuremat vastuvõttu, nii et ma eeldan, et Narva kolledž oma vastuvõtu suurena ka hoiab, sest selleks on neile eraldi raha eraldatud.

Suur tänu! Lõpetame tänase üheksanda küsimuse käsitlemise.

Jõuame avada veel ühe küsimuse, see on taristuminister Kuldar Leisile, küsib Riigikogu liige Jaanus Karilaid ja teema on Rohuküla raudtee ehitamine. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh juhatajale! Hea taristuminister! Teadaolevalt kuulub parlamendi Haapsalu raudtee taastamise toetusrühma üle 20 parlamendisaadiku. Parimatel päevadel oli seal üle 50 saadiku ja olid sellised poliitkorüfeed nagu Kaja Kallas ja Valdo Randpere. Tegelikult on ka valimiskampaaniatsüklis kõik erakonnad lubanud seda raudteelõiku taastada Rohukülani, et rõõmustaks nii Läänemaa kui ka Hiiumaa. Toetusrühm, mille esimees on Reili Rand, on allkirjastanud ühe kirja Vabariigi Valitsusele, kus on palunud selle poliitika kujundamisel rõhku pöörata just uuele Euroopa Liidu vahendite perioodile, et sealt saada vastavad summad ja teha lõpuks ometi see raudteelõik lõpuni. 

Kas olete kirja kätte saanud ja mis on teie tegevused selles suunas, et see ei jääks ainult valimiskampaania nii-öelda hüüatusteks?

Aitäh! Minu valimiskampaania hüüatust ei saa olla, sest ma ei ole ise seda kirja teinud, vaid Reili Rand on teinud selle toetusgrupi nimel, nii et siin meid valimistega kuidagi seostada ei saa. 

Aga Eestis on tõesti praegu väga suured taristuprojektid käimas. Nagu ka enne juttu oli, Rail Baltic on käimas ja 2+2 maanteede ehitus on käimas. Täna on muideks väga märgiline päev. Kell kolm, õigemini kell kolm läbi kümme minutit, pärast seda, kui sireenid on kõlanud, on meil raudteesireen ehk kell kolm on meil pressikonverents, kus avame regionaalrongide hanke – mitte hanget ei ava, vaid paneme hanke töösse kolme Balti riigi koostöös. Lisaks Eestile osalevad Läti ja Leedu selles hankes, et osta sama hankega regionaalrongid Rail Balticule. Miks ma seda räägin on see, et tõesti, suured taristuprojektid on töös ja Rohuküla raudtee finantseerimist ei ole viimastel aastatel riigi eelarvestrateegias olnud. 

Aga teisalt on praegu just õige aeg järgmise Euroopa Liidu rahastusvooru jaoks plaane seada ja me saame selle Rohuküla lõigu lõpetamise sinna sisse panna. Hinnanguline maksumus, mis on seal kirjas – vist kirjas –, on ligi 200 miljonit eurot, me Eesti riigi rahaga ei tee. Nii et tuleb Euroopast tuge küsida ja praegu me saame sinna Euroopa taotlusse sisse panna. 

Aga ma kordan veel, et Eestil on väga palju suuri taristuprojekte käsil, nii et kas me selle rahastuse Euroopast saame, see on iseküsimus. Arvestada tuleb ka seda, mis räägib Rohuküla lõigu kahjuks, et see on vana rööpmelaiusega. Me oleme üldiselt võtnud suuna, et me läheme uute lõikude osas Euroopa laiusele ja lisaks rekonstrueerime neid vana laiusega osasid, aga ei ehita uusi. See räägib praegu Rohuküla lõigu kahjuks, aga jah, me saame seda Euroopast küsida. 

Ja veel üks nüanss on see, et võrreldes Rail Balticuga on selgelt ikkagi regionaalprojekt ehk see on Eesti riigi sisene raudteelõik, nii et seda ei saagi tähtsuselt võrrelda Rail Balticuga.

Aitäh! Jaanus Karilaid, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Hea juhataja! Hea minister! Nii palju siis ka lohutuseks, et Turba–Riisipere lõik on õnnestunud. Sinna tegelikult omal ajal valitsus raha panustas ja tegi ära. Aga ma küsin lühidalt, kas teie isiklikult teete aktiivseid tegevusi ja kui on valida, kas teha ära laenurahadega või Euroopa rahadega, või on mõlemad võimalused teil olemas? Oleks see valmis näiteks 2029. või 2031. aastaks?

Aitäh! Vaadates riigieelarve seisu, ma ei näe varianti, et me saaksime seda teha Eesti rahadega. Seda enam, et kui meil on praegu just õige aeg Euroopa raha järgmisest voorust taotleda, siis igal juhul on mõistlik kõik jõud panna sinna, et Euroopa raha taristuprojektidesse tuua. Siin tuleb arvestada ka seda, et Euroopa järgmise vooru taristu rahastus projekti järgi – see ei ole parlamendis kinnitatud – on Euroopa Komisjoni projekti järgi kaks korda suurem kui eelmise perioodi oma. 

Nii et selles mõttes on tõenäosus Euroopast raha saamisel suurem. Kui nüüd sealt ei õnnestu saada, siis on juba järgmine teema, kas Eesti rahadega teha või mitte. Aga ma tulen tagasi eelmise vastuse juurde, et see on puhtalt regionaalprojekt. Nii et eks see sellise muu regionaalarengu arvel siis tuleb, sest ta ei saa tulla ei meditsiini ega hariduse arvelt.

Aitäh! 

Kui me suudame nüüd sama lühidalt teha, siis me saame ka lisaküsimuse võtta, Helir-Valdor Seeder. Aga palun tõesti lühidalt, selles mõttes, et muidu me lihtsalt sõidame siia saalikutsungisse sisse. Palun!

Aitäh! Auväärt minister! Ma ikkagi ei saa aru. Minu küsimus puudutab ka raudtee-ehitust ja Rail Balticut, millest siin varem on juttu olnud. Ma ei saa aru, miks teie ja Vabariigi Valitsus tahavad peaga vastu müüri joosta. Kui me väga hästi teame, et lätlased on ise väljendanud – ja mitte ainult opositsioon, nii nagu te ütlete, vaid ka Läti kontrollorganid ja paljud on juhtinud tähelepanu –, et 2030. aastaks ei saa see lõik valmis mitte mingil juhul. 

Ja eile ma vaatan, loen rahvusvahelisest meediast, Poola infrastruktuuri aseminister Piotr Malepszak on väitnud, et Rail Baltica ei saa valmis ennem 2040. aastat. Ja ta viitab ka poolakate seisukohale, et Poola–Leedu lõiku 80 kilomeetrit nad ei hakka üldse ehitamagi enne 2030. aastat. 

Ja selles olukorras me ei lähtu mitte reaalsusest, vaid ütleme, et kunagi ammu on mingisugused dokumendid alla kirjutatud, millest teised osapooled on teatanud, et nad ei suuda seda täita ja ei täida. Ja meie teeme neid rumalusi ja ehitame selle siis Iklani välja, saame sõita Häädemeesteni, hakkame seda infrastruktuuri ülal pidama, kümne aasta pärast on uued tehnoloogiad. Miks me tegeleme selle rumaluse ja raharaiskamisega? Aitäh!

Aitäh! Ma olen seda täna juba mõne korra öelnud, et ametlikult on kolme riigi valitsused öelnud, et 2030 on eesmärk. Nii et kui keegi teine räägib midagi muud, siis meie saame toetuda ametlikele andmetele. Ja Eesti liigub oma plaani järgi, et 2030 on valmis. 

Ja tegelikult seesama tänane pressikonverents, kus me regionaalrongide hanke välja kuulutame, näitab ka, et Läti ja Leedu liiguvad meiega samas taktis, et neil on ka meiega koos regionaalrongide hankimise tahe. Nii et Rail Baltic liigub edasi. Aitäh!

Suur tänu! Siinkohal paneme tänasele infotunnile punkti. 

Suur tänu Vabariigi Valitsuse liikmetele ja Riigikogu liikmetele sisuka arutelu eest! 

Me jätkame täpselt kell 14 algava Riigikogu täiskogu istungiga.