Tere päevast, austatud Riigikogu! Me alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 8. töönädala esmaspäevase istungiga. Ja, head kolleegid, kõigepealt on mul teile palve, et teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohale on end registreerinud 81 Riigikogu liiget, puudub 20. Järgnevalt päevakorra täpsustamine ja kinnitamine. Ja Lauri Laats, palun! 

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Tänasest, esmaspäevasest päevakorrast sooviks välja võtta punkt nr 7. Tegemist on arupärimisega, mida on esitanud Keskerakonna fraktsiooni liikmed, ehk siis arupärimine nr 904.

Suur tänu! Seega, tänane seitsmes päevakorrapunkt, arupärimine nr 904, jääb tänasest päevakorrast välja. Rohkem sõnasoove ei ole. Me asume päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Arupärijate ettepanekul jääb tänasest päevakorrast välja seitsmes päevakorrapunkt, milleks on arupärimisele nr 904 vastamine. Koos selle muudatusega panen hääletusele Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 8. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Päevakorra kinnitamise poolt on 83 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Päevakord on kinnitatud.

Ja nüüd, head kolleegid, on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Kõigepealt palun siia Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja. Proua Kaire Karp, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab krediidiasutuste seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (krediidiasutuse juhtimis- ja tegutsemisnõuded) eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister. 

Teine eelnõu. Vabariigi Valitsus algatab kõrgharidusseaduse, Eesti Vabariigi haridusseaduse ja ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust haridus- ja teadusminister. Seaduseelnõud on esitatud digitaalselt eelnõude infosüsteemi kaudu. Tänan!

Suur tänu! Ja järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Aivar Koka. Palun! (Aivar Kokk ütleb midagi.)  Selge, aga siis järjest ... 

Jaa-jaa, ma ei tee nii pikalt. Aitäh! Esimene on meil mitmete Riigikogu liikmete poolt arupärimine minister Igor Tarole ja küsimus on liiklusjärelevalve kohta. Me oleme ajakirjandusest ja sotsiaalmeediast lugenud viimastel päevadel, kuidas Tartu linnas silla juures mõõdetakse ja kontrollitakse, kuidas autod sõidavad, kas nad sõidavad punase tulega või rohelise tulega. Me kindlasti ei toeta keegi, et punase tulega võiks ristmikke ületada, aga kuidas seda kontrollitakse? Kas on õiguspärane kuskile Plasku katusele panna mingisugune kaamera või drooniga kontrollida? Me alles, pole väga pikalt möödas see aeg, kui me siin arutasime, kas teeäärsed kaamerad on selle jaoks mõeldud, et meid kõiki salvestatakse ja hoitakse ja töödeldakse neid materjale. Ja nüüd me oleme jõudnud järgmisesse staadiumisse, et kõik droonid ja kuskile kõrgemate majade katustele pannakse kaameraid. Küsime ministri käest, kas see on õiguspärane, seaduslik või on midagi, mis peaks muutma: kas peab seadusi muutma või peab politsei töö muutuma. Aitäh!

Aitäh!

Ja teine teema on lihtne. Tuletame meelde eelmise nädala kolmapäeva siin saalis: mootorsõidukimaks näitas väga selgelt, et see on vale otsus. Kõik, kes Riigikogu liikmed viitsisid sel ajal tööl olla, ehk siin saalis olla, väga süvenenult sellesse teemasse, arutelusse, tungisid, esitasid väga olulisi küsimusi. Minu arvates need, kes arutelust osa võtsid, olid kõik ühel meelel: mootorsõidukimaks tuleks tühistada, sest see on täna selgelt vaenulik maks. Me teame väga hästi, et auto omamine on maksustatud läbi kütuseaktsiisi. Mida rohkem sõidad, seda rohkem maksad, ehk mida rohkem keskkonda saastad, seda rohkem maksad. Nüüd on tekkinud millegipärast sihuke mootorsõidukimaks nii registreerimis- kui ka automaksu näol ja me saame aru, et see mõjutab kõige rohkem peresid, eriti maal elavaid peresid, eakaid. Ühistransport meil ei ole selline, et oleks võimalik igal ajahetkel punktist A punkti B saada. Lapsed saaksid huvikoolidesse, pensionärid vajadusel arsti juurde, poodi, on vaja liikumisvahendit. Ja tänasel hetkel ei ole veel talvisel ajal paremat vahendit, kui ikkagi on see sõiduauto. Midagi teha ei ole, rolleri ja kastikäruga talvel on raske. Tallinnas on võimalik võib-olla kuskil, aga maapiirkonnas kindlasti mitte. Nii et järjekordselt Isamaa fraktsioon annab üle seaduseelnõu, et tühistada mootorsõidukimaks. Aitäh!

Kolleeg Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Mina annan üle Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel korruptsioonivastase seaduse täiendamise seaduse eelnõu. Ja see eelnõu lähtub eesmärgist – mida, ma eeldan, et me kõik põhimõtteliselt jagame – suurendada avaliku võimu teostamisel läbipaistvust. 

Teatavasti praegusel hetkel korruptsioonivastane seadus juba nõuab seda, et avaliku võimu teostamise positsioonil olevad isikud, kaasa arvatud meie siin, deklareeriksid oma majanduslikud huvid. Eks tuleb deklareerida erinevad asjad, mis seal on: vara, kohustused, majanduslikud huvid ja muud majanduslikku laadi seosed. 

Aga meie hinnangul on siiani käsitlemata kaks olulist aspekti, mis omavad väga suurt tähtsust seonduvalt sellega, millised võimalikud sidemed, muu hulgas lojaalsussidemed, võivad avaliku võimu teostajatel olla. Ja selle tõttu me panemegi ette seadusetäienduse, mille kohaselt § 14 lõiget 7 täiendatakse kahe punktiga – punktidega 3 ja 4 –, mis põhimõtteliselt näevad ette, et lisaks tuleb deklareerida ka seda, kas isikutel on mõne teise riigi kodakondsus peale Eesti Vabariigi kodakondsuse. Praegusel hetkel, kujutage ette, sellist kohustust ei olegi. Ka meie seas võib olla inimesi, kellel on kodakondsusest tulenevad lojaalsussidemed mitte ainult Eesti Vabariigi suhtes, vaid ka mõne teise riigi suhtes. Ja meie arvame, et see on iseenesestmõistetav, et see peaks olema sellisel juhul deklareeritud. 

Teiseks peab deklareerima ka oma organisatsioonilise kuuluvuse ehk selle, milliste organisatsioonide liikmeks inimesed on – kas Eesti organisatsioonide või välismaiste organisatsioonide. Näiteks ma arvan, et ka meie saalis on mitmeid inimesi, kes kuuluvad, ma ei tea, vabamüürlaste või templirüütlite või millegi muu sellise ridadesse. Kusjuures ühte ja samasse organisatsiooni võivad kuuluda inimesed erinevatest fraktsioonidest. Iseenesest on see täitsa lubatav, aga ma arvan, et avalikkusel peaks olema õigus teada, kui see nii on. Aitäh!

Ja Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Ka Keskerakond on järjepidev ja me räägime majandusest. Kui majandusest mitte rääkida ja mitte tegutseda, siis siin asjad paremaks ei lähe. Selleks, et paremini aru saada, mis meil majanduses toimub, oleks vaja vaadata, kuidas meie naabritel läheb. Sellest lähtuvalt soovimegi üle anda arupärimise rahandusminister Jürgen Ligile. Teemaks on Eesti-Läti majanduskasvu erinevused. 

Teada on ju see, et eelmise aasta Läti majanduskasv oli 2,1%, Leedu oma 2,7%, meil oli vaid 0,6% ja see oli ka täidetud teatud tingimustel. See erines suuresti esialgsest prognoosist, mis oli tunduvalt positiivsem. Ja sellest lähtuvalt me edastame rahandusministrile kaheksa küsimust ja mõne küsimuse siit loen ka ette. Kuidas hindab valitsus Eesti 2025. aasta majanduskasvu 0,6% võrreldes Läti 2,1%-lise kasvuga ning millised on valitsuse hinnangul peamised põhjused, miks Eesti jäi naaberriigist oluliselt maha? Ja näiteks punkt 2, küsimus nr 2: kas te näete, et Eestis viimastel aastatel tehtud maksu- ja eelarvepoliitilised otsused on mõjutanud negatiivselt eratarbimist, ettevõtete investeerimisvalmidust ja üldist majandustunnetust? Kokku on kaheksa küsimust ja loodame viljakale debatile. Aitäh!

Suur tänu! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud neli eelnõu ja kaks arupärimist. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise seaduses ette nähtud korras. 

Aga asume nüüd tänase päevakorra juurde. Meie tänane esimene päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Siim Pohlaku, Mart Helme, Anti Poolametsa, Evelin Poolametsa, Rene Koka, Rain Epleri ja Helle-Moonika Helme poolt peaminister Kristen Michalile esitatud arupärimine kavatsuse kohta kehtestada ühistranspordile maakonnaliinidel kuukaarditasu pensionäridele ja lastele. Arupärimist palun siia Riigikogu kõnetooli tutvustama Riigikogu liikme Siim Pohlaku. Palun!

Aitäh! Head rahva teenrid! Hea juhataja! Hea peaminister! Oleme tõepoolest EKRE liikmetega andnud üle 12. jaanuaril arupärimise, mille põhjuseks oli põllumajandus- ja regionaalministri poolt väljendatud soov kehtestada ühistranspordis maakonnaliinidel kuukaarditasu pensionäridele ja lastele. Ja kuna vastava kavatsuse käis välja tänase valitsuse regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras, siis soovime peaministrilt teada, kas tegemist ongi kogu valitsuse poliitikaga või mis sellega täpsemalt on, sest peale meie arupärimise üleandmist tegelikult väljendati ka mitmeid erinevaid seisukohti. 

Teema on oluline, sest maapiirkondades ei ole ühistransport mugavusteenus, vaid sageli ainus liikumisvõimalus. Ja valitsuse välja käidud muudatus tähendaks pensionäridele ja lastega peredele püsivat lisakulu ja koormaks ühiskonnagruppe, kes on niigi sageli sotsiaal-majanduslikult haavatavamas olukorras. Eriti problemaatiline on see kavatsus olukorras, kus valitsus on hiljuti kehtestanud ka automaksu ja registreerimistasu, mis on selgelt kõige valusamalt tabanud just nimelt maapiirkondade elanikke.

Eeltoodust tulenevalt ongi meil peaministrile küsimused. Milliste analüüside alusel on valitsus hinnanud maapiirkondades pensionäridele ja lastega peredele kuukaarditasu kehtestamist ning kuidas mõjutab see peaministri hinnangul maal elavate inimeste, eelkõige pensionäride ja lastega perede toimetulekut? Samuti soovime teada, kuidas on kavandatav ühistranspordi tasuliseks muutmine kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 28, mis muu hulgas paneb riigile kohustuse hoida erilise hoole all lastega peresid ja eakaid. 

Lisaks soovime teada, kuidas põhjendab valitsus olukorda, kus on leitud rahalised vahendid Tartu–Riia rongiliini subsideerimiseks, mis on rängalt kahjumlik, kuid samal ajal soovitakse katta kohaliku ühistranspordi kulusid Eesti maapiirkondade elanike, eelkõige lastega perede ja pensionäride arvelt. Samuti küsime, kas peaminister peab mõistlikuks ja õiglaseks, et pärast automaksu kehtestamist suureneb maapiirkondade inimeste püsiv liikumiskulu täiendavalt ka ühistranspordi eest tasumise kaudu. Lõpuks küsime, kas valitsus on otsinud lahendusi, mis võimaldaksid säilitada maapiirkondades tasuta või erisoodustusega ühistranspordi pensionäridele ja lastega peredele. 

Ja kuna selle arupärimise esitamise järel on meediasse jõudnud erinevaid vastuolulisi signaale valitsusest, mis ja kuidas täpsemalt ikkagi selle tasulise kuukaardiga olema saab, siis ootakski peaministrilt vastuseid, kas meie mure jõudis kohale ja probleem on lahendatud ning sellest ebaõiglasest plaanist loobutakse või mitte. Aitäh!

Kas meie mure jõudis kohale ja probleem on lahendatud ning kas sellest ebaõiglasest plaanist loobutakse või mitte? Aitäh!

Suur tänu! Ja arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli peaminister Kristen Michali. Palun!

Nii. Aitäh, hea Riigikogu juhataja! Head Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Jõudumööda vastan siis sellele arupärimisele 895. 

Kõigepealt esimene küsimus on: "Milliste analüüside alusel on valitsus hinnanud maapiirkondades pensionäridele ja lastega peredele kuukaarditasu kehtestamist ning kuidas mõjutab see Teie hinnangul maal elavate inimeste, eelkõige pensionäride ja lastega perede, toimetulekut?" Vastus. Valitsus ei tee ettepanekut kehtestada pensionäridele ja lastele maakonnaliinidel kuukaarditasu. Analüüsid näitavad, et maakondliku ühistranspordi kulud on viimastel aastatel märkimisväärselt kasvanud. Toon näite. Riigi toetus maakonnabussiliinide toimimiseks oli 2024. aastal üle 52% suurem, kui see oli 2020. aastal. Kui 2020. aastal maksti riigi poolt maakonnabussiliinide korraldamiseks 47,2 miljonit, siis 2024. aastal oli see juba 72,1 miljonit ja 2025. aastal 75,8 miljonit eurot. See tähendab, et kui toetus maakonnabussiliinidele reisija kohta oli 2020. aastal 2,6 eurot, siis 2025. aastal oli see juba 3,6 eurot reisija kohta. 2026. aastal rahastatakse ühistransporti 98% ulatuses riigieelarvest, suurusjärguna 176 miljonit eurot, ja 2% ulatuses saastekvootide müügitulust, veidi alla 4 miljoni euro. Kindluse tagamiseks suurendas valitsus 2026. aasta riigieelarves ühistranspordi rahastust, lisades baasrahastusse 54,74 ehk 55 miljonit eurot. Ühistranspordi korraldamise teenuse kulust 174,5 miljonit eurot on dotatsioon bussi-, rongi-, parvlaeva- ja lennuliiklusele, mida rahastatakse vaid riigieelarvelistest vahenditest. Dotatsioonist 45% on maanteetranspordi ja 32% raudteetranspordi kulu. Ülejäänud dotatsioon jaguneb vee- ja õhutranspordisektori vahel. Prognoosi kohaselt kasutab 2026. aastal erinevaid ühistranspordivõimalusi aastas ligi 33 miljonit reisijat ning piletimüügitulu bussi-, rongi-, parvlaeva- ja lennuliikluselt teenitakse circa 50 miljonit eurot. Kuigi dotatsioon ühistranspordile on jõudsalt kasvanud, ei ole see motiveerinud inimesi eelistama senisest enam ühistransporti. Reformi eesmärk on muuta ühistransport kasutajatele mugavamaks ja kiiremaks. Reformi plaan koostatakse analüüsi põhjal ja sealhulgas analüüsitakse muudatuste mõju inimeste toimetulekule. 

Teine küsimus on: "Kuidas on kavandatav ühistranspordi tasuliseks muutmine kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 28, mis paneb riigile kohustuse hoida erilise hoole all lastega pered ja eakad?" Vastus. Nagu ma eelmises vastuses juba ütlesin, siis valitsus ei tee ettepanekut kehtestada pensionäridele ja lastele maakonnaliinidel kuukaarditasu. 

Kolmas: "Kuidas põhjendab valitsus olukorda, kus leitakse rahalised vahendid Tartu–Riia rongiliini subsideerimiseks, kuid samal ajal soovitakse katta kohaliku ühistranspordi kulusid Eesti maapiirkondade elanike arvelt?" Vastus. Tartu–Riia rongiliini ei rahastata kohaliku ühistranspordi arvelt. 2026. aasta riigieelarves on Tartu–Riia rongiliini rahastus eraldi eelarverida, mis ei ole seotud ühistranspordi korraldamise toetuse eelarvereaga. Tartu–Riia rongiliinile nägi Riigikogu 2026. aasta eelarves ette vahendid nii rongiliini ettevalmistamise kui opereerimise kulude katmiseks. Seetõttu ei ole kohaliku ühistranspordi ja Tartu–Riia rongiliini vastandamine korrektne. Riigi avalikes huvides on nii rahvusvaheliste kui ka siseriiklike ühenduste olemasolu ja nende koostoime. Tartu–Riia rongiliin on regionaalpoliitiline meede, mis on suunatud Lõuna-Eesti ja Tartu inimestele, kellel paranevad rahvusvahelised ühendused. Samuti avardab see Lõuna-Eesti ettevõtluse võimalusi kasvatada tulu läbi täiendavate turistide poolt tarbitavate teenuste ja toodete. 

Neljas küsimus: "Kas peaminister peab mõistlikuks ja õiglaseks, et pärast automaksu kehtestamist suureneb maapiirkondade inimestele püsiv liikumiskulu täiendavalt ka ühistranspordi eest tasumise kaudu?" Vastus. Maapiirkondade inimeste liikuvuse parandamiseks suunatakse kogu mootorsõiduki aastamaksu laekumine – 261 miljonit on see RES-is aastatel 2026–2029 – maapiirkondade liikuvuse parandamisse. Mootorsõidukimaksu arvelt suurendati tänavu neli korda vahendeid, mis muudavad kruusateed tolmuvabaks, kokku 12 miljonit. Lisaks valmib Pärnu suunal ligi 45 kilomeetrit ning Tartu suunal 20 kilomeetrit neljarealisi lõike. Ehitusse lähevad järgmised projektid: Märjamaa ümbersõit, Konuvere–Pärnu-Jaagupi lõik, sealhulgas Päärdu sild, Libatse–Nurme–Are ümbersõit, Mäo ja Imavere vaheline lõik ja Paia ristmiku piirkond. 

Viies: "Kas valitsus on otsinud lahendusi, mis võimaldaksid säilitada maapiirkondades tasuta või erisoodustusega ühistranspordi pensionäridele ja lastega peredele?" Vastus on jah, on otsinud. Lisaks soovib valitsus, et ühistranspordireformi tulemusena paraneb ka teenuste kvaliteet: sagedasemad väljumised, kiiremad ühendused, paremini seostatud liinivõrgud, paindlikum teenus, lihtsam piletisüsteem ning kasutajasõbralik reisiplaneerija ja sõiduplaan. Valitsus ei toeta ettepanekut kehtestada pensionäridele ja lastele maakonnaliinidel kuukaarditasu. Aitäh!

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Meil on siin tekkinud huvitav olukord. Te ise ütlesite veel kord, nagu te olete eelnevalt mitu korda öelnud, et pensionärid ja lapsed ei hakka maksma, kasutades maakonnaliine. Aga kahjuks on regionaalminister Terras mitu korda väitnud vastupidist ja ka tema ministeeriumi asekantsler on väitnud vastupidist. Ma ei ole väga kindel, et kui me näiteks praegu küsiksime minister Terrase käest, kas ikkagi jääb niimoodi, nagu on siiamaani olnud, ehk lapsed ja pensionärid kasutavad maakonnaliine tasuta, nagu teie ka ise ütlesite äsja, siis minister Terras ütleb, et jah, nii ongi. Siiamaani on ta alati väitnud, et me pigem kaalume ikkagi tasu kehtestamist. Missugune see olukord ikkagi on?

Jah, mul on hea öelda teile, et valitsus lastelt ja pensionäridelt täiendavat piletiraha korjama ei hakka. Ja see taust on, nagu ma ka kirjeldasin, et ühistranspordikulud on väga mahukad, umbes 175–180 miljonit, dotatsioonidena umbes 175 miljonit ligikaudselt. Lastelt ja pensionäridelt, ütleme, 3 miljoni kogumine kindlasti ei lahenda isegi kasvavat vajakut. Aga ühistranspordireform on muidugi vajalik, selle üle, ma loodan, ei ole mõtet isegi suurt vaielda, sellepärast et meil tulevad uued rongiliinid, rongid liiguvad kiiremini, nende takti muudetakse, et rongid käiksid bussidega koos, et inimesed saaksid vahetada transporti ja liikuda ühest kohast teise. Omavalitsustes muutuvad tõmbekeskused, ettevõtluse vajadused muutuvad. Sul on vaja ikkagi seda reformi teha. 

Ma olen korduvalt toonud ka seda näidet, et Tartu näiteks kasutas mobiilipositsioneerimise andmeid ja selle tulemusena umbes 10%, kui ma õigesti mäletan, kasutajate rahulolu kasvas. Inimesed kasutasid seda rohkem. Nii et reform kui selline on vajalik, lastele ja pensionäridele piletit ei plaani valitsus kehtestada.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud peaminister! Minu küsimus puudutab teie ja teie erakonnakaaslaste reaktsiooni, kui see uudis välja tuli. Te hakkasite nimelt süvariigiga võitlema ja väitsite, et see on ametnike uitmõte, et teie, poliitikud, muudkui ütlete ja ütlete ja ütlete, aga ametnikud ei kuula, mis tundub mulle vähe ebatõenäoline. Aga aidake mul mõista, kas ministeerium on täiesti kontrolli alt väljas ja ametnikud lihtsalt ei kuula teie regionaal- ja põllumajandusministrit või tegelikult on valitsus kontrolli alt väljas ja teie regionaal- ja põllumajandusminister ei kuula teid. Juhul, kui see on see viimane variant, siis kas te äkki vabandate ametkonna ees, et te olete nad sisuliselt oma poliitilistesse mängudesse tõmmanud, mis ei puuduta üldse neid, vaid on olnud puhtalt teie, kahe koalitsioonipartneri sisekommunikatsiooni probleem?

Ärge ennast selle vigurlennuga nagu krussi ka lennake, ärge üle pingutage. Ma saan aru, et pakuti välja erinevaid lahendusi, nende hulgas ka lastele, pensionäridele piletihinna kehtestamine. Valitsusjuhina mina ütlesin, et seda ei tule. Kuna ma olin parajasti teel, kui ma õigesti mäletan, Ukrainast Brüsseli poole, siis tuli seda teha läbi sotsiaalmeedia. Aga seda ei tule, see on välja öeldud.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh! Mul on ka hea meel, et EKRE poliitiline surve on vilja kandnud ja valitsus ikkagi tegelikult mõtles ümber, te mõtlesite järele. Ma saan aru, et te tegite siis ka regionaal- ja põllumajandusministrile asja selgeks. Aga ma küsin ka, kas te olete mõelnud, kuidas tulevikus selliseid olukordi vältida. Ma olin ise ka maaelukomisjonis ja lugesin artiklit, kus minister ütles väga selgelt, et see pilet tuleb, ja veel mitme korduva järelepärimise peale ta väitis, et see tuleb. 

Andre Hanimäe küsimusele jätkuks: kas see oli teil sisekommunikatsiooni probleem või on Reformierakond tegelikult kuidagi ikkagi Eesti 200 pantvangis teie ainus võimalus võimul püsida. Eesti 200 käibki oma plaane välja ilma teiega kooskõlastamata, sest nad teavad, et ega neid koalitsioonist minema ka ei saadeta, sest muid variante teil ei ole. Kuidas see asi ikkagi oli ja kuidas te plaanite vältida tulevikus selliste apsakate kordumist, et selliseid lugusid enam ei juhtuks?

Aitäh, hea küsija! Kõigepealt, mul on hea meel, kui teil on hea meel. Asi seegi! Päev on juba parem. Seda esiteks. 

Teiseks, ma ei tea, kas see on sise- või väliskommunikatsiooni probleem. Ma ütleksin, et kui suure reformi puhul, mida ühistranspordireform on ja mida on ju vaja teha – ma saan aru, et te isegi kasutasite opositsioonis seda mängulusti, avaldasite usaldust regionaal- ja põllumajandusministrile sellega –, on erinevaid valikuid, siis iseenesest neid valikuid arutada ühiskonnas on ju täiesti mõistetav. Aga nii palju peaks olema selle reformi debatis, ka nendel, kes seda reformi veavad – siin ma eeskätt siiski kordan, et ma ei taha ametnikke kuidagi isiklikult puudutada, ma ei võitle süvariigiga või riigiga tervikuna kindlasti mitte –, lihtsalt seda toalugemise oskust, et kui on öeldud, et see ei ole päris see lahendus, siis ehk tasuks seda mitte uuesti pakkuda. 

Ma olen erinevates ministriametites näinud palju seda, kui valitsused vahetuvad, ministrid vahetuvad ja samade lahendustega tullakse kogu aeg uuesti ja uuesti tagasi. Siin, nagu ma kirjeldasin põhjusel, kui sul kogu selle transpordi[kulude] maht on 175 või 180 miljonit, siis see kindlasti ei lahendaks isegi selle kasvuvajaku probleemi. Kindlasti reformi kui sellist on vaja, Eesti kindlasti vajab seda reformi. Nii et selles mõttes tehakse õiget asja, aga meil ei ole mõtet selle detaili taha, uksepaku taha kogu aeg komistada. Nii et ma ei oskagi siia rohkem midagi lisada. Lepime sellega, et teil on hea meel, ja läheme selle päevaga edasi. 

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Kuulates teie vastuseid, jäin mõtlema, et Eesti avalikkusel oleks tegelikult ju huvitav teada, kuidas teil valitsuse sees ikkagi need otsused sünnivad. Selles mõttes, et ei saa ju eitada, et regionaalminister käis avalikult välja väite, et kehtestatakse piletihinnad. Nüüd teie ütlete, et tegelikult ikkagi ei kehtestata. Ma mäletan väga hästi, et umbusaldusavalduse ajal ta seisis sealsamas kohas, kus teie praegu seisate, ja põhjendas pikalt ja põhjalikult, miks ikkagi on vaja need piletihinnad kehtestada lastele ja pensionäridele. Ta ei taganenud sellest positsioonist absoluutselt. 

Iseenesest on muidugi positiivne, et teie peaministrina ütlete, et mina olen selle valitsuse juht ja minu sõna on see, et seda kõike ei tule. Aga veel kord, tulles küsimuse algusesse tagasi: äkki te selgitate, kuidas siis sellised olukorrad üleüldse tekivad, et teie valitsuse ministrid lähevad välja ja räägivad, et sellised ja sellised plaanid meil on ja me hakkame neid ellu viima, aga pärast olete teie sunnitud siia avalikkuse ette tulema ja ütlema, et kuulge, see jutt oli ikkagi udujutt ega vasta üldse tõele? Aitäh!

Ma ütleks nii, et see kirjeldus avalikkuse ees suurest reformist ja erinevatest valikutest oli minister Terrasel kolmest asjast: liinivõrgu muutmisest, lisarahast või piletihindadest. Tema või tema ametnikud selle debati sellisena või sellise kolmnurgana püsti panid. See ei ole iseenesest ju midagi ebaadekvaatset. Minu meelest see on loogiline debatt ja selles debatis mõnele küsimusele saame ka ära vastata. 

Me oleme vaeva näinud – meil on mitu aastat olnud suhteliselt keeruline aeg majanduses ja igal pool mujal – ja eelmisel aastal jõudsime väikese majanduskasvuni, see aasta ehk jõuame suuremini, kui hästi läheb, ja inimestel on suuremad sissetulekud, siis me ei peaks jah jõudma sinnani, et me tekitame jälle uut ärevust küsimustes, kus me seda ei plaani teha. Nii et sellepärast see ka välja öeldud sai. 

Valitsuse sees on nii, et ministrid ju vastutavad oma valdkonna eest. Nad teevad ettepanekuid, need debateeritakse läbi ja valitsus kollektiivselt arutab seda, teeb mingisuguseid otsuseid. Osapooled saavad väljendada oma arvamust. Siia lisanduvad ka veel fraktsioonid parlamendis, lõppkokkuvõttes parlament on Eesti kõige olulisem otsustuskogu. Ja nii edasi. 

Nii et ega seal midagi ennenägematut ei ole ja midagi sellist pikantset. Tegemist on, veel kord, suure ja vajaliku reformiga, aga sellisesse detaili, ma saan aru, on väga lihtne jääda, justkui see oleks peamine selle reformi juures. Selle reformi juures on tegelikult peamine, et meie ühistransport muutub, võrgustik muutub, inimeste liikumisvajadused muutuvad. Meil on vaja mõnes kohas võib-olla panna suurem buss, mõnes väiksem buss, mõnes kohas ühendada rongigraafik bussidega. Väga palju asju on vaja teha. Sellist asja on vaja teha.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Tõepoolest, suuri asju on vaja teha ja ühistransport on kindlasti üks asi, mida on vaja reformida. Selle reformimise üks mõte on liikuvuse sujuvam planeerimine ja et inimesed saaksid paremini ühest punktist A punkti B. Aga üks osa oli see rahastamise asi. Nagu ka Varro Vooglaid ütles, umbusaldamise ajal härra Terras seisis kaljukindlalt seal puldis ja ütles, et on vaja panna piletid bussisõitudele, et tagada tema mõistes kvaliteetne liikumine. Nüüd selle planeeritava muudatusega, kas te oskate öelda, millal võib tulla ühistranspordi reformi ajakava või mis suured reformid seal toimuma hakkavad, et oleksid inimesed teadlikud ja ka parlamentäärid teadlikud?

Aitäh! Regionaal- ja põllumajandusministri usaldushääletuse protokolle saab igaüks ise vaadata. Ma usun, et ta kirjeldas – ma olen ka näinud neid kirjeldusi – just sedasama muret, et saada reisijate info adekvaatselt. Kõikide detailideni alati seda tema hinnangul ei ole ja ilmselt temale selle hinnangu andnud ametnike sõnul ei ole. Kevadel on ta lubanud tulla valitsusse ühistranspordireformiga, nii et ma eeldan, et nüüd lähikuudel. Ja siis me saame täpsemalt hinnata, kuidas sellega edasi minna, ja kindlasti kommunikeerime ka avalikult.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Auväärt valitseja! Rõõm kuulda, et taristuminister, et panite ta paika, et ei hakka vanainimestelt raha korjama. Aga kaks küsimust. Kas te olete rahul tema tööplaani punktide 277 ja 279 punktiga? 1. aprillist peaks juba Tartu–Tallinna rong 160 kilomeetriga kihutama. Ootan, kas see saab olema. Nagu teine kvartal peaks olema täidetud. Ja nüüd, neljandas kvartalis, oktoobris peaks olema taktsõiduplaanid ja integreeritud süsteemid paigas, see tähendab 1. oktoobriks. Kas see on nii? Kas Terras täidab oma plaani või ei?

Aitäh! Hea küsija! Te vist ajasite regionaal- ja põllumajandusministri ja taristuministri kuidagi veidi sassi, mulle tundus. Ma nüüd ei teagi täpselt, kumma tööplaani te lugesite, aga sellest hoolimata. Raudteeühenduse kiiruse muutmine seisab minu meelest signalisatsiooni ehitava firma murede taga, kui ma õigesti mäletan, mälu järgi, aga ma saan selle pärast hiljem täpsemalt üle kontrollida. Ootus, et see oleks tehtud, algne plaan oli juba, et see oleks tänaseks ammu tehtud, see tegelikult on ju veninud, see peaks olema valmis. Nii et mida kiiremini see valmis saab, seda parem. Kõikide muude sõiduplaanidega, mis puudutavad sügist, siis kui regionaal- ja põllumajandusminister tuleb valitsusse selle ühistranspordikavaga, siis saame seal juba detaile täpsustada.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra peaminister! Mul jäi kõrva teie vastus, kus te kiitsite seda Tartu–Riia rongiliini kui teie arvates kõvasti Tartu–Riia ühenduvust parandavat lahendust. Tegelikkuses me teame, et kui see rongiliin käivitati, kuhu maksumaksja raha iga reisija kohta kulub päris ohtrasti, siis üks bussiliin, mis oli täiesti eraettevõtte poolt rajatud ja sõitis, seal busside väljumisaegasid vähendati. Ka Valga inimestel muutus keerulisemaks Tartusse saamine. Mu küsimus on, kas Reformierakond täna pigem ongi võtnud sellise suuna, et riik peaks ettevõtlusega tegelema ka valdkondades, kus eraettevõtjad sellega suurepäraselt tegelikult hakkama saavad.

Kontseptuaalselt, kui te küsite, vastus on ei. Me tegelikult pigem erastame. Näiteks hiljuti ka ühe ettevõtte erastamise taristuminister tõi valitsusse, eelmisel nädalal, ja see oli uudis. Nii et riigi roll majanduses peaks olema pigem võimalikult väike. Riik saab olla ikkagi toimetaja seal, kus on turutõrge või loomulik monopol või midagi muud. 

Rongiühenduses tekkis pigem tõrge, kuna rongid sattusid ju avariisse. Paar rongikoosseisu satub avariisse ja kohe on keerulisem olukord, kui uusi ronge kohal pole. Uued rongid on ka ju vist varsti katsetamises, eks sedagi saab täpsemalt järgi vaadata. 

Tartu ühendus – vaadake, see on tegelikult ikkagi vajalik. Ma saan aru, et siit Tallinnast võib-olla tundub, et tühja seda vaja on, aga mina ütlen, et panustatakse lennutransporti Tartu, mida toetatakse ja mis vajab, on ühenduse mõttes ülikoolilinnale vajalik. Raudteetransport on samamoodi vajalik ja kõik muud transpordiliigid, sest ainult korralikud ühendused hoiavad ülikoolilinna turiste toomas, teenuseid tarbimas ja ka neidsamu vajalikke ühendusi. 

Me peaks siiski Eestit laiemalt ja regionaalpoliitiliselt ka vaatlema. Tihti mulle tundub, et seda unustatakse. Reisirongiliiklusele või reisijariiklusele tuleb paljuski Euroopas paratamatult peale maksta, kui see just ei ole suurlinnadevaheline või kommertsprojekt, mis on niigi edukas.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea peaminister! Tänase arutelu üks järeldusi võiks olla see, et lisaks EKRE-le ka peaminister kinnitas, et süvariik on siiski olemas. Te tõite väga hea näite siin sellest, kuidas ministrid vahetuvad ja iga uus minister tuleb aeg-ajalt täpselt sama eelnõuga, mille juba eelmise ministri juures tagasi lükati, jälle majast välja. Ja te olete öelnud ka, et eks vaatame siis, kumb peale jääb, kas poliitikud või ametnikud. Siit küsimus: kas on lähiajal plaanis äkki mõned sihukesed ministrid, kes ei käi üle oma majadest, äkki valitsusremondi käigus välja vahetada, peaasjalikult äkki siis regionaalminister? Või on äkki mingeid muid plaane, et teeks väikse valitsusremondi ja paneks tugevamad isiksused juhtima?

Aitäh! Ei, valitsusremondi plaani ei ole. Teiseks, mulle väga meeldib, et te arvate riigi erinevate ametnike rolli ja poliitikute erinevast rollist leidvat kinnituse, et kuskil on süvariik. Ma lihtsalt ütlen, et riigis on väga palju tugevate vaadetega inimesi, kellel on erinevad vaated oma valdkondadele. Aga lõppkokkuvõttes on nii, et kui valimistel poliitikud küsivad mandaadi poolt või vastu ühe või teise lahenduse jaoks ja nemad ka selle eest vastutavad, siis neil peaks olema ka õigus otsustada teatud küsimusi. Samas jälle mina ütlen, et mina ei võitle kuidagi ametnikega. Mina arvan, et tegemist on 100% ulatuses Eesti Vabariigile pühendunud, teenistuses olevate inimestega, ja Eesti ametnike kvaliteet on väga kõrge. Nii et mina nendega ei võitle. Ma arvan, et tegemist on inimestega, kes töötavad Eesti riigi jaoks. Aga see, et neil on teatud küsimustes ka erinevad nägemused, on minu meelest arusaadav. Võib-olla siis võiks hoida seda rolli, et poliitikud peavad seda vastutust kandma, siis nad saavad ka otsustada. Ehk see oleks enam-vähem sihuke mõistlik tasakaal.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Te rääkisite parimast liikumisest ühistranspordiga. Ja kui nüüd õnneks ikkagi kaob ära piletite kehtestamine pensionäridele ja koolilastele, siis üks kärbe ikkagi tuleb ja see on liinikilomeetrid. Te rääkisite, et minister Terras tuleb siin aprillikuus ja kannab kenasti ette, millised need plaanid on, aga kas seda praegu juba arutatud on ja kas te teate, milline kärbe see liinikilomeetri pealt tuleb?

Aitäh, hea küsija! Ei, praegu ei tea, aga kui minister tuleb valitsusse, siis meil on ju erinevad valikud, mille vahel arutada. Ta on ka seda valikute kolmnurka näidanud. Kuna siin poliitilisel väljal ma võin ju öelda, et sellele, et lastele ja pensionäridele piletid kehtestada, ma toetajaid ei näe. Meil ei ole mõtet selle valiku üle arutada. Siis tuleb arutada teiste valikute üle ja me kindlasti arutame.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea peaminister! Mina mäletan küll, kui see debatt avalikkuses alguse sai. See on iseenesest isegi hea, et see tuli avalikusesse. Tavaliselt väga paljud asjad otsustatakse kusagil kardinate taga ära ja siis lihtsalt võtke või jätke, pannakse meile laua peale. Mina mäletan küll, kuidas te isiklikult ühes intervjuus rääkisite täiesti kategoorilises imperatiivis juba piletihinnast, mis kõik tuleb. Ühesõnaga, te mõtlesite sel teemal täiesti kaasa ja ajasite sedasama asja, mida Hendrik Johannes Terras. Kust või mis hetkel see meelemuutus siis teie peas tekkis?

No ma arvan, et selle reformi erinevate valikute puhul, kui vaadata kõiki neid numbreid, siis on vist enam-vähem kõigile klaar, et kui kogumaht on 170–180 miljonit ja iga-aastane kasvuvajak või n-ö kasv on ikkagi oluliselt suurem, siis need otsused peavad olema selleks, et seda süsteemi muuta ja uuendada, oluliselt mahukamad kui 3 miljoni eest pileti kehtestamine, mis ei too positiivset tagasisidet. Ma arvan, et sellises olukorras on mõistlik see pinge ühiskonnast maha võtta. Neid pingeid on küllalt palju. Pigem tuleb ikkagi otsida sellist teed, millest inimesed ka aru saavad, ja sellest see otsus ka sündis.

Ja Lauri Laats, palun! 

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Räägime siis ka kütusehindadest ehk sisendist, mis teevad liinikilomeetri ka kallimaks. See kindlasti puudutab ka ühistransporti, maakondlikke liine. Teatavasti on ju see seotud kütuse hinnaga, kogu see hinnakujundus, mida ka riik omalt poolt vastavalt lepingule vedajatele eraldab. Kas riigi poolt vaadatuna olete te järsku nädalavahetusel mõelnud ikkagi ka selle peale, mis on need kiired lahendused, kuidas me ikkagi selle kütuse hinna saaksime alla tuua? Ka Keskerakond on oma ettepanekud teinud. Selge on see, et Pärsia lahel toimuv, et sellel sõjalisel konfliktil kiiret lahendust ei ole ja see venib tükiks ajaks veel. Kas me ikkagi ei peaks mõtlema oma inimeste peale, majanduse peale ja võtma ka ajutiselt kiired lahendused tarvitusele? Ma ei räägi aktsiisimaksu nii-öelda tõusu peatamisest, vaid tunduvalt efektiivsematest vahenditest.

Aitäh! Jah, valitsus on otsustanud, teinud põhimõttelise otsuse ja see eelnõu tuleb Rahandusministeeriumist. Esiteks, aktsiisitõusudest loobumine, ehkki te ei tahtnud sellest rääkida, aga räägime siiski. See võtab surve hinnakasvule ära. Teiseks, Eesti Varude Keskus on Rahvusvahelise Energiaagentuuri sellises solidaarsusaktsioonis või solidaarsusotsuses osalemas, kus 400 miljonit barrelit erinevat kütust tuuakse turule, mis peaks neid tarnehäireid aitama leevendada. Sama teevad ka teised riigid. 

Kas ja millal Iraanis, Iraani ümber toimuv laheneb, mis juhtub Hormuzi väinas, mis juhtub gaasi ja kütuse tootmisega, seda keegi täna tõepoolest ei oska väga täpselt hinnata, võib-olla ehk ainult selle operatsiooni planeerijad ja selle korraldajad. Aga meie, jah, ütleme nii, et aktsiisitõusud just sellepärast jätsime ära, et ei tuleks täiendavat hinnasurvet, ja varude keskuse varude kasutuselevõtuga pingutame või osaleme samamoodi sellepärast, et sellised tarnehäired turul likvideerida. Ja meie osa selles tarnehäirete likvideerimises ja varudes on üsna väike, kogu selles mahus umbes 0,1%. Nii et tegelikult me peame tundma üsna suurt rahulolu selle üle, et teised riigid seda teevad. See suurele turule mõjub ka palju paremini.

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Lõpetan ka meie esimese päevakorrapunkti käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane teine päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Anastassia Kovalenko-Kõlvarti, Aleksei Jevgrafovi, Vladimir Arhipovi, Peeter Ernitsa ja Andrei Korobeiniku poolt sotsiaalminister Karmen Jollerile esitatud arupärimine hambaravi olukorra kohta Eestis. Palun arupärimist tutvustama siia Riigikogu liikme Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Hea minister, kes on tulnud siia arupärimisele vastama! Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikmed andsid sisse arupärimise 3. novembril eelmisel aastal. Tõesti, teema puudutab hambaravi olukorda Eestis. See pilt ei ole ilus ja seoses sellega me oma küsimused ka esitasime.

Tegelikult üheks ajendiks oli ka Luminori tellitud uuring, mis näitas, et hambaravi on Eestis muutunud paljude jaoks nii kulukaks, et selle jaoks tuleb võtta laenu. Tegemist on valdavalt kiirlaenudega. Iga kolmas väikelaenu võtnud eestlane on kasutanud laenu tervishoiukulude, sealhulgas hambaravi katmiseks. Nooremate, 18–29‑aastate seas, on see näitaja eriti kõrge. Koguni 40% on pidanud tervise või hambaravi eest maksma laenurahaga. See peegeldab kasvavat hinnasurvet ja tasuta arstiabi piiratud kättesaadavust. Paljud inimesed, eriti noored ja väiksema sissetulekuga pered, seisavad silmitsi olukorraga, kus esmavajalik ravi muutub finantsriskiks. Hambaravi laenurahaga tasumine näitab, et süsteem ei taga enam kõigile võrdselt kättesaadavat suuterviseteenust.  

Esitasime kaheksa küsimust, et seda olukorda kirjeldada. Sellele olukorrale tuleb vastused leida. Aitäh! 

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Karmen Jolleri. Palun!

Tere, hea istungi juhataja! Head kolleegid Riigikogus! Head Eesti inimesed! Vastan küsimustele järjest. 

Esiteks, kui suur osa Eesti inimestest teie hinnangul kasutab järjepidevalt hambaraviteenuseid ning on võimelised nende eest ise tasuma? 2025. aastal kasutas täiskasvanute hambaravihüvitist ligi 420 000 inimest, mis viitab sellele, et üsna suur osa täiskasvanutest kasutab vähemalt mingil määral riikliku toetusega hambaravi. Inimeste hulk, kes hambaravihüvitist kasutavad, tõuseb aasta-aastalt, mis näitab, et üha rohkem inimesi jõuab hambaarsti juurde. 

Teine. Palun esitage viimase kolme aasta statistika selle kohta, kui palju on kasutatud hambaravihüvitist nii täiskasvanute kui ka laste puhul. Täiskasvanute hüvitisega teenused. 2023. aastal kasutas hüvitist 380 307 täiskasvanut, kogusumma on ligi 21 miljonit eurot, hüvitise määr 40 eurot. 2024. aastal kasutas hüvitist 401 276 täiskasvanut, kogusumma on umbes 29 miljonit eurot. Hüvitise määr tõusis 60 euro peale, suurenenud vajadusega inimestel 105 eurot. Hüvitist kasutas 418 496 täiskasvanut, see on siis 2025. Kogusumma on umbes 30 miljonit eurot. Lapsed ja noored vanuses kuni 19. Alla 19-aastaste laste ja noorte hambaravi on Tervisekassa poolt kaetud, seega eraldi hüvitist ei ole, kuid kulud ja hõlmatus on järgmised. 2023. aastal tasuti laste suuõõne haiguste ennetuse ja ravi eest 52,5 miljonit eurot, ortodontiateenuste eest 15,4 miljonit eurot. Hõlmatus on 3–19-aastaste seas 65%. 2024. aastal tasuti laste suuõõne haiguste ennetuse ja ravi eest 48,6 miljonit eurot, ortodontia eest 15,4 miljonit eurot, hõlmatus on 68,3%. Ja 2025. aastal tasuti laste suuõõne haiguste ennetuse ja ravi eest 51,7 miljonit eurot, ortodontia eest 17,4 miljonit eurot, hõlmatus 70,6%. 

Kolmas. Milliseid meetmeid kavatseb Sotsiaalministeerium rakendada, et vähendada hambaravi kõrget omaosalust ning tagada, et esmavajalik hambaravi ei muutuks inimestele liialt koormavaks ega sunniks neid ravi eest tasumiseks laenu võtma? Esiteks, igal inimesel on vastutus oma suuõõne tervise eest ja hügieeni eest. Nendele inimestele, kes tervislikel põhjustel ei saa oma suuõõne eest hoolitseda, näiteks on rasked vaimse tervise häired või füüsilise tervise häired, on elu lõpuni hambaravi kaetud Tervisekassa poolt. Riik on oma panust suurendanud. Alates 1. jaanuarist 2024 tõsteti täiskasvanute hambaravihüvitis 40 eurolt 60 eurole ehk omaosalus on seal 50%. Hambaravihüvitis tõusis ka suurenenud hambaravivajadusega inimestele, näiteks rasedad, alla üheaastase lapse emad, osalise või puuduva töövõimega inimesed, vanaduspensionärid jne, 85 euro pealt 105 eurole ning langetati ka omaosalust 15%-lt 12,5%-ni. Proteesihüvitis. Tervisekassa hüvitab vanaduspensionäridele, töövõimetuspensionäridele ning üle 63-aastastele 260 eurot hambaproteeside eest kolme aasta jooksul. 

2026. aastal on Tervisekassa fookuses suuõõnehaiguste, sh traumade ennetusse panustamine kogu elukaare vältel. Töötame välja selgelt patsiendi raviteekonnad. Eesmärk on lihtne: ennetus ja parem ravikorraldus aitavad ära hoida probleeme enne, kui need lähevad kalliks raviks. Lähiajal võtame ette ka kaks konkreetset sammu. Esiteks tahame suurendada väikelaste hambaraviteenuse kasutamist, teiseks jälgime, et ortodontia e-konsultatsioon jõuaks laiemalt päriselt igapäevasesse kasutusse. Täiskasvanute puhul on fookus hambaravihüvitise süsteemi uuendamisel. Eesmärk on, et just vähem kindlustatud inimesed jõuaksid vähemalt iga kahe aasta tagant hambaarsti juurde suutervise kontrolli. Nii saame varakult märgata ja ennetada ka tõsisemaid probleeme, sh suuõõne vähieelseid muutusi. 

Neljas küsimus on, kas ministeerium on analüüsinud võimalust suurendada täiskasvanute hambaravihüvitist või muuta see sissetulekust sõltuvaks, et paremini toetada madalama sissetulekuga inimesi ja noori täiskasvanuid. Me ei tegele omaosaluse vähendamisega ainult hambaravihüvitiste puhul, vaid üldse tervishoius ja sotsiaalsüsteemis üldisemalt. Fookus on sellel, et inimese rahaline koormus vastaks päriselt tema vajadustele ja võimalustele. Selleks oleme koos Justiits- ja Digiministeeriumiga käivitanud ühise projekti. Eesmärk on väga lihtne: saada parem ülevaade sellest, kui palju abi üks pere tegelikult vajab, ja teha abi kättesaamine võimalikult automaatseks ning bürokraatiavabaks. Sel aastal tellime põhjaliku analüüsi, mis aitab välja töötada lahendused, kuidas kasutada riigi andmebaase nii, et inimene ei peaks ise pidevalt tõendeid koguma ega abi lunima, süsteem peaks ise märkama ja pakkuma. Oluline on ka see, et nii sotsiaal- kui ka tervisevaldkond kasutaks samu põhimõtteid. Nii jõuab abi õigel ajal just nende inimesteni, kes seda kõige rohkem vajavad. Riik saab andmeid targemalt kasutada ning teenuseid omavahel paremini kokku sobitada. 

Viies küsimus on, milline on laste hambaravi rahastuse olukord 2025. aastal. Kui palju vahendeid on eraldatud ja kas Tervisekassa hinnangul jätkub neid kõigi ravivajaduste katmiseks aasta lõpuni? Kui mitte, siis milliseid samme kavandatakse rahapuuduse leevendamiseks? Laste hambaravi aastamaht oli 2025. aasta eelarves 52 259 000 eurot, aasta enne seda 50 413 000 eurot. Tegelik täitmine oli pisut suurem, need summad sisaldavad ka ennetust. Küsimus oli küll 2025. aasta kohta, aga kuna on juba vahepeal arupärimisest möödas aega ja on uus aasta, toon siis ka käesoleva aasta andmed. Eelarve maht on jäänud samaks: 52 miljonit eurot, 2026. aastal. Ortodontiasse on planeeritud 12% eelarve kasvu ehk 17 miljonit eurot kokku. Kasv planeeriti seoses residentide tööleasumisega, et tagada ortodontilise ravi parem kättesaadavus. 2026. aasta esimese poolaasta lepingute täituvus on 15. veebruari seisuga 25%. Ennaktempos, 39%, on täitunud paari asutuse lepingud. Jälgime jooksvalt lepingute täituvust, suhtleme raviasutustega ja suuname vabaneva ressursi uuesti lepingutesse. Lisaks aitavad raviarvetele rakendatud kontrollid korrastada hambaraviteenuse tasumiseks esitamist. Võrreldes eelmise aasta sama perioodiga on lepingute täituvus langenud 5%. Koostöös erialaseltsidega otsime võimalusi hambaraviteenuse efektiivsemaks toimimiseks eelkõige suuõõnehaiguste ennetamise vallas. 

Kuues küsimus on, kas Sotsiaalministeerium plaanib üle vaadata hambaraviteenuse hinnakirja või hüvitamissüsteemi, et vältida olukorda, kus kliinikud lõpetavad laste tasuta ravi pakkumise enne aasta lõppu rahapuuduse tõttu. Hetkel lähitulevikus suuri hinnamuutusi me ei plaani, kuid vastavalt vajadusele Tervisekassa loomulikult muudatusi sisse viib. Näiteks, 11. detsembril valitsuses kinnitatud tervishoiuteenuse loeteluga laiendati narkoosisamba ravi osutamise teenuste loetelu ja vähendati seniseid piiranguid. Seni oli väga piiratud loetelu, mida narkoosis sai teha Tervisekassa rahastusega. Ettepanekuid hinnakirja muutmiseks saavad teha erinevad osapooled, suurem osa ettepanekutest tuleb erialaühendustelt või teenuseosutajate ühendustelt. Tervisekassal on üle lepingumahu tehtud ravi eest teenuse osutajatele maksmiseks kindel kord ja see on partneritele teada. Paindlikkus on olemas ja ükski laps ilma vajaliku ravita jääda ei tohiks. 

Seitsmes küsimus. Kas valitsus kaalub hambaravi sidumist tervisekindlustuse üldsüsteemiga laiemalt, nii et hambaravi oleks käsitletud samaväärselt teiste esmatasandi tervishoiuteenustega ning rahastatud stabiilselt? Hetkel ei ole praeguse tulubaasi juures hambaravihüvitiste hüppeline tõstmine või hüvitatavate teenuste loetelu laiendamine võimalik ilma muude teenuste kättesaadavust halvendamata. Küll aga on plaanis panna enam rõhku suutervisealasele ennetustööle ja teadlikkuse tõstmisele, et parandada elanike suutervise olukorda. Täiskasvanute suutervise parandamiseks on sellel aastal plaanis hambaravihüvitiste teenuste paketi ümbervaatamine suunitlusega suuõõnehaiguste ennetamiseks. 

Kaheksas küsimus: kuidas plaanib riik suurendada elanike suutervise ennetust ja teadlikkust, et vähendada kallite raviprotseduuride vajadust näiteks kooliprogrammide, tööandjate toetuste või tasuta ennetuskontrollide kaudu. Teaduslikult on tõestatud, et enamik suuõõnehaigusi on ennetatavad heal tasemel suuhügieeniga ja tervisliku käitumise tagamisel. Ennetavate tegevustega tuleb alustada võimalikult vara ja suunata tegevusi enam lapsevanema teadlikkuse tõstmisele. 

Mida me siis plaanime? See loetelu ei ole täielik. Selle aasta algusest alustasime lapse teise aasta sünnipäevaga sünkroonselt meili teel lapsevanematele teavituse saatmist, milles tuletame meelde hambaarsti külastuse vajadust. Seesama teavitus tuleb ka perearstide poolt, kui on lapse teise eluaasta tervisekontroll. Selle aasta teisest poolaastast soovime edasi liikuda kolmeaastaste laste vanemate suunal kordusteavitustega. Tulevikuvaates peame oluliseks teenuste efektiivistamise eesmärgil viia ennetusteenus hambaarstiga koos töötava spetsialisti pädevusse, kes on näiteks assistent või õde. 

Alustame piloteerimist Tartu Ülikooli Kliinikumis keskastme õe ennetusteenuse rakendamiseks. Pilootprojektis nõustatakse vanemaid lapse esimesel eluaastal suutervise teemadel, nõustaval ennetusteenusel hinnatakse lapse suutervise olukorda, nõustatakse lapsevanemat ja tehakse koos lapsevanemaga läbi praktilised hügieenitoimingud. Suukool viib läbi juhendatud hambapesuprogramme lasteaedades. Projekti raames luuakse uusi teadlikkuse tõstmise materjale, korraldatakse loenguid ja viiakse läbi juhendatud hambapesuprogrammi, nagu mainitud, lasteaedades, loenguid haridusasutustes, kampaaniaid ja terviseüritusi jne. 

Seni on olnud edendustegevused suunatud enam lastele ja lapsevanemad on jäänud konkreetsetest tegevustest kõrvale. Edaspidi kaasatakse enam lapsevanemad koos lapsega, mis annab otsese kontakti kaudu edasi praktilist teavet ja tähtsustab lapsevanema rolli. Ortodontia teenuse kättesaadavuse parandamiseks on kavas ortodondi e-konsultatsiooni kohustuslikuks muutmine alates järgmisest aastast. 

Kokkuvõtteks ma ütlen, mida on ka arupärimise esitajad ise toonitanud, et suuõõnehaiguste puhul on kõige-kõige olulisem ennetus. Ja kui ikkagi on haigusel lastud minna liiga kaugele, siis tõepoolest võib tekkida olukord, kus muud moodi ei saa, kui peab laenu võtma, isegi kui sissetulek on päris hea. Ma tänan! Kui on küsimusi, siis hea meelega vastan neile.

Suur tänu, lugupeetud minister! Küsimusi tõepoolest on. Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Aitäh, lugupeetud minister, selle ettekande eest! Ütleme niimoodi, et ennetamine ja teadvustamine on kõik väga olulised asjad, aga ma arvan, et põhiprobleem on ikkagi pigem see, mis on nende teenuste hind või maksumus. Me räägime sellest, et 1. jaanuarist 2024 on täiskasvanute jaoks seesama hambaravihüvitis 60 eurot. Aga näiteks Euroopa majandusprognoos ütleb Eesti kohta konkreetselt, et selle kahe aasta jooksul, mis siin vahepeal on olnud, tõusid hambaraviteenuste hinnad 12–18%. Kui me räägime näiteks, et viimased kümme aastat tõus oli peaaegu 50%, siis pole ime, et inimesed lükkavad ravi kogu aeg edasi või ignoreerivad neid probleeme. Kas oleks ikkagi mõistlik ja realistlik tõsta hambaravihüvitis 60 eurot pealt, ma ei tea, 80 või 110 peale? 

Aitäh! Nagu ma juba enne ütlesin, siis me peame hakkama vaatama, mis teenuseid me mujalt kokku tõmbame. Need summad on ikkagi päris suured ja tervishoius, nagu siin saalis on öeldud, "kõigest 1 miljon" on tegelikult väga suur summa, suur raha. Tervisekassa on hetkel väga suures miinuses. Ma ei näe võimalust, et me laiendame teenuseid ilma väga põhjaliku analüüsita, mida see kaasa toob. Kui on miski, mida on võimalik ennetada, siis keskendume esialgu ennetamisele. Kui avanevad võimalused rahastuse parendamiseks, siis kindlasti ma arvan, et see on hea mõte.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Meil on siin päris hulk vange ja nendele on hambaravi tasuta. Nüüd tuleb meile veel hulk sõpru Rootsist, mõrvareid ja vägistajaid, ja neile tuleb ka see tasuta. Vanglate hambaravis on öeldud, et kui on midagi tõsisemat, siis tuleb vange viia ka välja – tõenäoliselt proteeside puhul. Ma ei tea, kuidas Rootsi külalistega on. Aga kui palju kulub nende vangide tasuta hambaraviks? Tegin mingeid arvestusi, arvestades, et keskmiselt meil on see hüvitis 60, aga vajadus, nagu ma aru saan, on 200 või 300. Siis joonistub ikka üks miljonikene tasakesi välja. On teil täpsemaid andmeid?

Aitäh küsimuse eest! Mul kahjuks täpseid andmeid ei ole vangide hambaravi kohta, aga vangidele üldiselt on seni tervishoiuteenuseid osutatud veidi piiratumas mahus kui teistele Eesti kodanikele. Praegu, kui on tulnud vanglameditsiini rahastus ka Tervisekassa alla, vaadatakse teenuseid üle. Kindlasti ei saa vangid hammastele iluravi, näiteks hammaste valgendamine, võib-olla ka teatud, ma ei tea, implantaadid, ma ei oska täpselt öelda. Need teenused on kindlasti ääretult põhjendatud. Vangidele on hambaravi tasuta seetõttu, et neil ei ole võimalik teenida endal raha. Seetõttu on neile tagatud hambaravi ilma rahata. Mis puudutab Rootsi vange, siis Rootsi maksab ise nende raviteenuste eest, seal ei ole Eesti maksumaksjale mingit koormat.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Kõigepealt ma väga tahan tänada arupärijaid hästi olulise teema toomise eest ja muidugi teid põhjalike vastuste eest, eriti mis puudutas ja mis oli hea kuulda, mis oli ennetuse osa ja mis väikelastega tehakse. Aga minu küsimus puudutab tegelikult juba seda osa, kus ennetusega enam midagi ei tee, vaid jutt on proteesidest. Ja proteesi maksumus või kompensatsioon, mis on riigi poolt, on 260 eurot, see on seisnud aastaid muutmata, aga samas kõik materjalid ja kõik muu on läinud väga kalliks. Eakate, noh, pensionitõus kindlasti ei ole võrdne sellise kiirusega, paljudel lihtsalt haigusest tulenevalt, sest suuõõnehaigustest algavad kõik muud haigused ka, ja põletikulised haigused, mida Tervisekassa peab moel või teisel ravima. Mõnikord ongi ainuke soovitus, et hambad välja tõmmata teatud osas ja ka proteesid. Kas on mõeldud või on plaanitud kuidagi proteesiosa suurendada?

Aitäh küsimuse eest! Minul ka tegelikult on väga hea meel, et selline teema on tõstatatud, sest hambaravi ja eriti hammaste ennetuse teema on väga tõsine teema. Kui mainisite siin väikelapsi, siis tõepoolest, meil väikelapsed ei jõua piisavalt õigel ajal hambaarsti juurde. 

Aga proteeside puhul ma natuke vaidlen vastu selles, et päris kõik haigused ei alga kindlasti suuõõnest, aga kindlasti suuõõne põletikulised protsessid mõjutavad haigusi ja süvendavad neid. Ja lisaks mõjutab kindlasti ka see, kas inimene suudab näiteks toitu mäluda. Kui hambaid ei ole, siis ta ei suuda. Selles mõttes proteesid on väga oluline osa inimese tervise tagamisel. 

Proteesihüvitise tõstmise kohta saan ma öelda kahjuks sedasama, mida ka hambaravihüvitise kohta. Praegu oleme me selles seisus, et kui me soovime investeerida suuri summasid kuhugi, siis peame me kuskilt mujalt kokku tõmbama. Me ei ole seda põhjalikult analüüsinud. Võimalik, et Tervisekassas midagi on mõeldud, aga ma ei oska sellest rääkida hetkel. Aga ei, meil ei ole plaanis seda, sest hetkel Tervisekassa eelarve on väga pingeline.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Minister! Piinlik on kuulata sellist vihjavat süüdistamist, et inimeste hambad on selle pärast, olukord on nii hull selle pärast, et nad ei pese hambaid. Eestlaste kuvand maailmas ongi varsti hambutu. Teie ilus sõnasalat, mida me kuulsime siin, ei aita neid inimesi, kes ei suuda oma hambaravi eest maksta, kannatavad valu, kaotavad hambaid ega ole kunagi materiaalselt võimelised endale uusi hambaid suhu saama. Absoluutses vaesuses ja ka muidu vaesuses elavate Eesti inimeste arv kasvab iga aastaga, eriti maapiirkondades, kus on kahju vaadata neid noori naisi ja mehi, kes varjavad rääkides oma suud ega julge naeratada, sest neil pole enam hambaid.

Te ütlesite, et 1 miljon on suur raha. Aga näete, 11 miljonit tšekk läks praegu Michalilt taas Eestist välja, rääkimata miljarditest Rail Balticule, tuuleparkidele ja mujale. Aga tuleme väiksemate summade juurde. Kui palju maksavad need kampaaniad, millest te rääkisite, need projektid, loengud hambapesust? Kui suur seltskond seda teavituskampaania raha pööritab ja kui mitme Eesti naise või mehe suu vaat selle raha eest saaks korda teha, täiesti reaalselt?

Aitäh küsimuse eest! Ma ei oska tuua nende kampaaniate, üksikute ridade maksumusi. Kui on vaja, siis võin need andmed saata. Aga ma arvan, et needsamad kampaaniad aitavad ennetada oluliselt rohkem probleeme kui ravida neid probleeme, mis on juba tekkinud. Meil tervishoius valitseb paraku kuldreegel, et ennetus on kokkuvõttes alati soodsam kui ravi, eriti tüsistuste ravi. Hambaarstide sõnul on tõepoolest enamik suuprobleeme ennetatavad hambapesuga ja tervisliku toitumisega. Ma arvan, et ma neid nõuandeid ei pea siin hakkama ütlema, inimesed üldiselt teavad seda. Ma väga soovitan ikkagi pühenduda ka ennetusele.

Pluss, lapseeas on hambaravi täielikult Tervisekassa poolt rahastatud. Enne tõi arupärija välja väga hästi selle, et eelkõige on mures oma hammaste pärast noored inimesed. Just nendesamade noorte inimeste, kes praegu peavad võtma laenu, suutervis kujuneb just nimelt lapseeas, kui nii ravi kui ka ennetus on täiesti tasuta. Ma tõesti soovitan eelkõige lapsevanematel käia hambaarsti juures regulaarselt oma lapsega alates teisest-kolmandast eluaastast ja harjutada lapsele sisse tervisliku toitumise harjumused, hammaste eest hoolitsemise harjumused. Tervislik toitumine toob meile veel teisigi häid tagajärgi või tulemusi.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Mina küll kiidan neid erinevaid meetmeid, mida te välja tõite, ja ka neid ennetusi, sealhulgas ka ühte meie kolleegi tehtud väga head lastelugu, mis lastele meeldib, kuidas õpetada hambaid pesema. Suurepärased asjad ja need on kindlasti vajalikud. Aga hambaauke ennetab kindlasti ka sirge rivi hambaid. Sellega seoses ma küsin ortodontia kohta. Tegelikult selle kohta on olnud väga palju muresid. Isegi kui on teada mured, siis sinna aja saamine võtab vahest aastaid. Te tõite küll välja selle e-konsultatsiooni, aga ma arvan, et see tegelikult kõiki küsimusi ju ei lahenda. Aga ma mäletan, et oli juttu vahepeal sellest, et hambaarstid võiksid saada mõningaid õigusi juurde seoses ortodontias erinevate asjadega. Teiselt poolt ka seda küsin, kas on mingeid mõtteid olnud, kuidas neid ortodonte rohkem koolitada Eestile. Neid on ilmselgelt puudus.

Aitäh! Mina ka tänan kolleegi laulu eest. Ka minu lapsed on õppinud selle laulu saatel hambaid pesema. Väga soovitan vaadata, YouTube'is laul täiesti olemas. 

Mis puutub ortodontiasse, siis ortodontias, jah, me plaanime järgmisest aastast teha kohustuslikuks e-konsultatsiooni. See tähendab seda, et sinna saab suunata hambaarst ainult e-konsultatsiooni kaudu. Tavasaatekiri enam ei aita, vähemalt mitte Tervisekassa rahastatud hambaravi või ortodontia puhul. See on siis selle tõttu, et see on tegelikult tulnud ortodontide endi poolt, kuna hambaarstid ei ole ju ka eksperdid ortodontias, mistõttu nad ju edasi suunavadki. Üle poole nendest vastuvõtule suunatud inimestest tegelikult ei vajanud ortodondi konsultatsiooni. Mistõttu nüüd, kui ortodontiasse tehti e-konsultatsioon minu mäletamist mööda eelmise aasta alguses ja selle kasutamine oli väga edukas, oluliselt edukam kui e-konsultatsioon muudel tervishoiu erialadel. Mida see siis tähendab? See tähendabki, et hambaarst vaatab inimese suhu, kirjeldab seal nähtut, teeb võib-olla fotod, mida iganes on vaja, teeb hambakaardi ja saadab selle ortodondile, kes vaatab selle üle ja annab teada, kas on vaja ortodondi konsultatsiooni või mitte, kui on vaja, siis kui kiiresti, sest mõnikord vajavad ortodontilised probleemid ka päris kiiret sekkumist, teinekord jälle võib-olla öeldaksegi, et vaatame aasta pärast uuesti. Selles mõttes e-konsultatsioon on selline lahendus, mis aitab neidsamu järjekordi ikkagi reguleerida ja aitab vastuvõtule eelkõige need inimesed, kes päriselt vajavad ortodonti.

Mis puutub koolitamisse, siis ortodondi koolitamine võtab ka väga kaua aega, ikkagi umbes ka kümmekond aastat, nagu teistel eriarstidel. Kui oli juttu hambaarstidele lisanduvatest õigustest, siis tegelikult see on nüüd see koht, kus erialaseltsid peavad ise omavahel kokku leppima. Kui nad jõuavad kokkuleppele, millised on need kriteeriumid, mille alusel võib hambaarstile anda näiteks sellesama kaperavi või mingi muu pädevustunnistuse, siis meie oleme valmis seda tunnustama. Ma olen ise ortodontidega korduvalt kohtunud, samamoodi hambaarstidega, ja see on olnud kokkulepe, et kui nad omavahel … Sest ministeerium ei hakka erialasesse praktikasse sekkuma. Ministril, isegi kui minister on arst, ei ole õigust öelda näiteks hambaarstile, et te peate kaperavi tegema, või ortodondile, et te peate tunnustama seda kaperavi. Siin ikkagi on vaja, et arstid omavahel jõuaksid kokkuleppele ja otsustaksid, millistel kriteeriumidel õigusi juurde võib anda.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Mitu korda oli viide sellele, et Tervisekassa eelarve on suures defitsiidis, ja siin oli ka küsimus, kui palju igasugusele sisuturundusele ja reklaamile kulub raha. Need andmed, mis on minu käes, näitavad, et näiteks viimase seitsme kuu peale on kulunud pool miljonit eurot reklaamile, rääkimata muudest asjadest, näiteks 400 000 eurot äri- ja juhtimisnõustamisele ja räägime veel poolest miljonist erinevate ürituste korraldamiseks. Ma vaatangi, et näiteks Tervisekassal on oma podcast, see podcast oli vahepeal ka Postimehes. Kas üldse nõukogus on kordagi arutatud, kui palju tegelikult tagasi toob kas või seesama podcast, kus muu hulgas üks teema on olnud hammaste pesu, mis on võib-olla rohkem noortele suunatud? Kui palju see tegelikult tagasi toob? Kas poleks olnud mõistlikum tõesti see raha – kõik need üritused, meediareklaam ja ärijuhtimisnõustamine – suunata reaalsetele teenustele? 

Aitäh! Ma ei nimetaks seda sisuturunduseks või reklaamiks. Reklaam on ikkagi kommertsiaalsel eesmärgil üldiselt. Ennetuskampaaniat – ma võin ka öelda, ma reklaamin hambapesu. Seda võib ka nii sõnastada, aga kindlasti tuleks siin eristada kommertseesmärkidel tehtud turundust ja edenduseesmärkidel tehtud turundust. 

Mul ei ole kohe käepärast konkreetseid andmeid. Oleks ma enne teadnud, ma oleksin kindlasti need välja võtnud. Aga Tervisekassa on analüüsinud küll oma kampaaniate edukust ja efektiivsust. Lisaks ehitatakse kampaaniad üles mujal maailmas tõendust leidnud metoodikatele. Need ei ole lihtsalt niisama kuskil välja mõeldud. Seesama Tervisekassa podcast on minu meelest suurepärane vahend, kuidas inimesteni jõuda tegelikult väga väikese ressursiga. Ma ainult kiidan Tervisekassa proaktiivset tegevust terviseedenduse ja ennetuse valdkonnas. Kui on huvi, siis jah, ma võin saata mingisuguseid konkreetseid andmeid. 

Aga hetkel ma tean, et Tervisekassa igatahes analüüsib tulemusi ja on leitud ka kindlat metoodikat, mis päriselt on tõenduspõhine, ja neid etenduskampaaniates rakendatakse. Tegelikult on terviseedendus täiesti eraldi teadusharu, mida ka kõik arstid õpivad ülikoolis ja millel on omad kindlad reeglid. Tervisekassa – ma võin seda arstina öelda – järgib neid põhimõtteid, mis üldiselt teaduslikult on tõendatud.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Te vastasite küsimustele ja tõite välja erinevad numbrid, mis puudutab ka hõivatust. Me saime teada, et 3–19‑aastased noored kasutavad keskeltläbi 65% hambaraviteenust, aga mis puudutab täiskasvanuid, siis vahemikus, aastatel 2023–2025 keskeltläbi umbes 400 000. Mis on teie hinnang kogu sellele olukorrale? Kas need numbrid pakuvad rõõmu? Et jah, me oleme täitnud oma eesmärgid, hõivatus on meie jaoks positiivne, või vastupidi, see on negatiivne. Ja kui see on üks või teine stsenaarium, siis mis on teie võimalikud käigud, lähtudes sellest stsenaariumist? 

Ja teine pool. Mitte kõige suurem, aga märkimisväärne probleem puudutab noori, kes on sunnitud praeguses olukorras minema võtma kiirlaenu, selleks et oma hambad korda teha. Kas me saame mingisugust abimeedet sinna suunata või mitte?

Aitäh! Mulle rõõmu valmistaks loomulikult, kui oleks 100% hõlmatus, et inimesed tõeliselt tegeleksid ennetustööga või ennetusega ja tõeliselt hoolitseksid oma suuõõne tervise eest. Seda on väga palju rõhutanud ka hambaarstid ise, et see on üks kõige olulisemaid faktoreid, mis aitab ennetada hilisemaid probleeme. Ma arvan, et kui see oleks 100%, siis kindlasti oleks vähem ka neid noori, kes on hiljem hädas.  

Nagu ma enne välja tõin, lapseeas alguse saanud harjumused ja lapseeas ravitud hambad on aluseks hilisemale suuõõne tervisele. Ekslikult arvatakse, et piimahambad võivad olla katki, aga hambaarstid on päris palju rääkinud sellest, et ka ka lasteaiaeas, juba väikelapseeas tuleb käia korralikult kontrollis ja kui hambas on mõned kaariese märgid, siis tuleb neid kohe ravida. Ja toonitan endiselt, et lapseeas, kuni täisealiseks saamiseni ja isegi natuke kauem, kuni 19. eluaastani on kogu hambaravi tasuta. Ma siiralt soovitan inimestel kasutada seda võimalust ja viia oma lapsed hambaarsti juurde, õpetada neile hammaste eest hoolitsemist ja õpetada neile tervislikke eluviise.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Muidugi peab lapsi kasvatama ja õigesti toitlustama ja hambaid pesema, aga eks selle toitlustusega on nii, kuidas ta on. Paljud inimesed ostavad ju seda, mis odavam on, ja see, mis on punase lipikuga või kollase lipikuga, see on väga vaieldav küsimus. Aga samas, oma hügieeni ja hambaravi eest loomulikult vastutab – te ütlesite õigesti – iga inimene ise, aga eks need geenid ole ka ikkagi igal inimesel erinevad. Mõnele aitab see toitlustus ja hambapesemine, aga mõnele üldse ei aita. Üks 70-aastane inimene käib võib-olla kümme korda aastas arsti juures, teine ei käi eluaeg. Aga mis teha nendega, kes ikkagi omaga hakkama ei saa ja ei ole neid vahendeid, et hambaarsti juures käia? See on üks küsimus. 

Ja võib-olla teine, selline natuke utreeritud. Väga paljud inimesed käivad praegu Türgis hambaid ravimas. Komponendid ju ühed kõik ja ravim on ju üks. Miks siis seal nii odav on, koos lennupiletiga on see odavam kui meil Eestis?

Aitäh! Nii, päris pikk küsimus oli. Kõigepealt, te ütlesite, et inimesed ostavad ikka seda, mis on odavam. Hambaarstid soovitavad hammaste tervise hoidmiseks ja muuseas ka ortodontiliste probleemide ennetamiseks tugevalt närida. Lisaks jah hambapesule. Mul on hea meel, et kolleeg Moonika Helme on jõudnud lõpuks arusaamisele, et hambaid tuleb pesta. Aitäh! (Vahelehüüe.) Mul on väga keeruline rääkida, kui saalis ebaviisakad sõnad kõlavad.

Head kolleegid, katsume nüüd sõbralikult selle aruteluga edasi liikuda.

Jaa. Ma arvan ka, et konstruktiivsus teeb meile kõigile au.

Kuulame vastajaid, kuulame küsimusi ja katsume mitte vahele hõigata. Palun, proua minister!

Aitäh! Ühesõnaga, tänapäeva inimesed söövad toorest hästi vähe ja kui see toores on, siis see sageli on riivitud-hakitud. Hambaarstid on soovitanud eriti lastele anda närida näiteks toorest porgandit, toorest kaalikat. Need on tegelikult poes ka väga soodsa hinnaga igal ajal. Ja loomulikult õunad, mis samamoodi panevad närima ja puhastavad hambaid. Muidugi see ei tähenda, et ta peab päev otsa seda tegema, aga toidu kõrval kindlasti võiks olla ka midagi toorest. 

Kui me nüüd räägime geenidest, siis geenid on tõepoolest sageli, mõjutavad meie tervist, mitte ainult hammaste puhul, vaid ükskõik, mõnel on infarkti perekonnas rohkem, teisel teist tüüpi diabeeti. Mida suurem mõju, mida suuremalt on meil geneetiline eelsoodumus mõnele haigusele, seda enam on oluline hoida oma tervist ja säilitada tervislikud eluviisid. Geenid küll mõjutavad meid, aga väga oluliselt mõjutavad ka tervislikud eluviisid. Nende inimeste jaoks, kes ei saa iseendaga hakkama, nende jaoks on meil olemas Tervisekassa all meede. Kui inimesel on näiteks vaimne puue, et ta ei tule selle peale, et hambaid pesta, ei oska, või tal on füüsiline puue, näiteks tal pole sõrmi, või mis iganes probleem, et ta ei saa hambaid pesta, siis on olemas selline asi nagu kogu elu kestev hambaravi. Ja see hambaravi makstakse kinni Tervisekassa poolt. 

Üks küsimus oli lõpus veel, aga mul kahjuks, kolleeg ... Jah, mis asi? (Selgitus saalist.) Aa, Türgi, jah. Türki ei minda ravima tavalisi väikesi auke, vaid sageli ikkagi minnakse hambaid implanteerima, valgendama, sellist nagu, ka iluravi muu hulgas, ja teinekord ka näo mingisugust korrigeerimist, mis juba läheb esteetilise kirurgia alla. Implanteerimise puhul ka ikkagi, kui inimesed hoiavad oma hambaid, kui see auk on tulnud, siis tuleb kiiresti pöörduda. Kui inimene käib kontrollis kas või, siis ei jõua kaaries niivõrd tugevalt hambaid kahjustada, et hammas nii palju hävib, et on vaja koos juurega asendada. Üldiselt kasutatakse neid kaugeid maid ikkagi ülikallite protseduuride jaoks, mis on tõesti näiteks implanteerimine. Mina väga soovitan ikkagi siis kliinikut valida või valida mõni Euroopa Liidu hambaraviasutus, kuna seal on kvaliteedinõuded ühtlased meiega.

Helle-Moonika Helme, teil on käsi püsti. Protseduuriline küsimus, palun!

Oi, aitäh nii ruttu mulle sõna andmast! Ma nagu ei oodanudki, et ma nii ruttu sõna saan. Aga ma lihtsalt protseduuriliselt küsin. Te kindlasti kuulsite seda vahepealset väikest intsidenti siin. Ma ütlesin suhteliselt vaikselt omaette sõna hambapesu. Selle peale sain ministrilt puldist sellise paraja sõnavalingu. Ja ta ütles ka, et mina olla öelnud midagi ebaviisakat. Kuidas teile tundub, kas sõna hambapesu on kuidagi ebaviisakas? Või see, et tema osundas siin minu suunal, et ma olen lõpuks aru saanud hambapesu tähtsusest. Kes siin nagu ebaviisakas oli?

Aitäh, hea kolleeg! Kui nüüd väga konkreetselt hinnata, siis ühelt poolt minister reageeris teie öeldule, aga ütleme nii, et tõenäoliselt oleks arutelu kvaliteedile olnud parem, kui reaktsioon oleks olnud vaoshoitum. Aga kindlasti kõik vahelehõikamised siin saalis ühel hetkel viivad ka mõtted mujale. Selles mõttes ma tegin märkuse mõlemale poolele. Kui te panite tähele, siis ma tegin märkuse mõlemale poolele. Katsume üksteisest lugupidavat arutelu siinkohal jätkata.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Tänan! Lugupeetud minister, ma küsin terava probleemi kohta. Öösel ja nädalavahetusel on peaaegu võimatu saada hambaraviabi. Ma ei tea, võib-olla Tallinnas see ei ole probleem, Tartus ei ole probleem, aga Ida-Virumaal kindlasti on see suur-suur mure. Mis võiks olla lahendus? Mida ministeerium võiks pakkuda inimestele, et nemad saaksid abi igal ajal?

Aitäh! No see, kuidas üks või teine hambaarst või hambaarstiteenust pakkuv ettevõte oma teenust kujundab, ei ole ministeeriumi otsustada. Küll aga saavad kohalikud omavalitsused, kui neil on huvi ja nad näevad vajadust, läbi rääkida ja arutada, kuidas oma kohalikele inimestele sellist teenust pakkuda. Ministeerium ei ütle, kus ja millal peab hambaravi olema avatud. Seda peavad ikkagi teenuseosutajad ise otsustama ja koos kohalike omavalitsustega.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Te vist jäite siin vastuse võlgu, kui palju kulub raha hambahügieeni propageerimisele ja teavitusele. Anastassia aitas teid olukorrast välja. Anastassia Kovalenko-Kõlvart ütles, et selleks kulub 500 000 eurot.

Minu küsimus ongi, et hambaproteeside hüvitis pensionäridele on 2017. aastast 260 eurot ja see on kolme aasta jooksul kättesaadav. Kas on arutluse all olnud, et tõsta hambaproteeside hüvitist, arvestades tõesti, kui suur on viimasel ajal olnud inflatsioon ja kui palju need hinnad on kallinenud? Sellega ei kata enam neid kulusid.

Aitäh! Proua Kõlvart viitas siin tegelikult hangetele, mis on tehtud mitte tingimata hambaravi propageerimiseks, vaid muudele hangetele. Ma ei oska teile peast öelda, millised summad täpselt on läinud hambaravi propageerimiseks Tervisekassa eelarvest. Kui on vaja ja kui teil on soovi, siis saab neid Tervisekassast küsida.

Proteesihüvitise kohta küsimus juba kõlas, aga ma vastan siis veel kord. Hetkel meil ei ole plaanis ühtegi hambaravihüvitise summat tõsta, sest see on väga suur lisakulu Tervisekassale, mille eelarve on niigi päris suures miinuses. Kui me tahame tõsta mõnda hüvitist, siis see tähendab, et me peame kusagilt mujalt teenuseid kärpima. Hetkel me ei ole selles vaates analüüsinud.

Kui me vaatame inimeste peamiste tervisehäirete ja ka surma põhjuste statistikat, siis nr 1 kohal on meil südame-veresoonkonna haigused, nr 2 on vähid ja väga suured on ka vaimse tervise mured. Me vaatame ikkagi sinnapoole, kus on suuremad vajadused, ja kui meil on võimalik, siis me suuname sinna. Aga ma möönan, et jah, hinnad on tõusnud, kindlasti see proteesihüvitis ei ole enam see, mis ta oli mõned aastad tagasi. Mul oleks endal hea meel, kui on võimalik seda tõsta, aga hetkel me peame vaatama lihtsalt teisi kuluridasid rohkem.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Ja enne, kui me läheme läbirääkimiste juurde, siis Aleksei Jevgrafov, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Ma tahan täpsustada. Ma tegin lahti päevakorrapunktid ja mõne punkti all puudub mingi dokument või arupärimine. Kas see on tehniline viga või mis probleem on?

(Paus.) Kindlasti on see arupärimine tehtud kättesaadavaks, ta on olemas prinditud kujul seal saali tagaotsas olemas, ta on ka EMS-is olemas. Kui ta nüüd siin selles lahenduses ei ole, siis tõenäoliselt see võib olla mingi väike tehnoloogiline möödapanek. Aga kui on soov seda arupärimist veel saada, siis ka taga, istungisaali tagaotsas on ta väljaprindituna olemas. 

Nii, aga järgnevalt avame läbirääkimised ja arupärijate esindajana palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Väga oluline teema. Nendele küsimustele saime tegelikult valdavalt selliseid vastuseid ja infot, mida me oleks tõenäoliselt saanud iga ministeeriumi ametniku käest, kes tegeleb antud alaga. Oleks tegelikult soovinud ministri poolt sisulist arutelu: ettepanekud, analüüs, sisuline vaade teemasse sisse – seda siin ei olnud. Ja sellest on loomulikult kahju. 

Ma arvan, et neid inimesi, kes igal aastal saavad arstiabi – neid on keskeltläbi, kui me räägime täiskasvanutest, umbes 400 000 –, on vähe. Seda on vähe! Ja väga paljud nendest ei lähe lihtsalt hambaarsti juurde seetõttu, et ei ole raha. Ja see väike toetus, mis on ette nähtud arstivisiidiks riigi poolt – loomulikult me saame aru, et see on küll abiks, aga ta ei kata tegelikke vajadusi. Ma ise külastan hambaarsti kaks korda aastas. Kindlasti ma soovitan ka kõikidel teistel käituda samamoodi. Aga kahjuks ma saan aru, et väga-väga paljudel inimestel ei ole seda võimalust ja see jääb raha taha. Ja see on probleem. Seda probleemi tuleb lahendada ja neid lahendusi siin välja ei pakutud. 

Aga mis veel teeb muret? Muret teevad noored. Nii, nagu ka siin on hiljutises Luminori uuringus välja toodud, noored vanuses 18–29, kes, kui vähegi jaksab, nutti on ja raha ei ole, lähevad ja võtavad laenu, aga teevad ikkagi hambad korda. Aga ka neid noori tegelikult ei ole ju palju, kellel oleks selline finantsvõimekus, kas või ajutiselt see kiirlaen ära võtta. See probleem tuleb koheselt lahendada, see ei ole jätkusuutlik. 

Ja nii nagu siin ka öeldud, väga paljud haigused hakkavad ikkagi ju suuhügieenist pihta. Ja mitte ainult, väga paljud hakkavad ka peast ehk meeleseisundist. Ja arvestades viimaseid aastaid, ega see meeleseisund meil terve ei ole. Inimesed on tihtipeale šokis, on erinevad kriisid, üks kriis lõpeb ja teine algab. Vaimne tervis kindlasti mõjutab füüsilist tervist. Ja ka selles osas on meil probleeme. 

Nii et ma saan praegu tänada ministrit selle eest, et ta vastas nendele küsimustele, aga tal ei olnud mingisugust soovi sinna teemasse süveneda ja tuua n-ö köögipoolt välja ja pakkuda lahendusi. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua minister soovib sõna? Proua minister ei soovi sõna? Ei soovi. Siis sulgen läbirääkimised ja lõpetame meie teise päevakorrapunkti käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kolmas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Evelin Poolametsa, Rain Epleri, Arvo Alleri, Anti Poolametsa, Mart Helme, Helle-Moonika Helme ja Martin Helme poolt majandus- ja tööstusminister Erkki Keldole esitatud arupärimine Põhjamaade-Balti vesinikutaristu riigi eriplaneeringu kohta. Palun siia Riigikogu kõnetooli arupärimist tutvustama Riigikogu liikme Evelin Poolametsa. Palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Tõepoolest, oleme esitanud Riigikogu liikmete nimel arupärimise majandus- ja tööstusminister Erkki Keldole ja seoses Põhjamaade-Balti vesinikutaristu riigi eriplaneeringuga. 

Elering AS on esitanud 1. detsembril 2025 Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile taotluse algatada Põhjamaade-Balti vesinikutaristu Eesti osa riigi eriplaneering ning keskkonnamõju strateegiline hindamine. Planeeringutaotluse esitamisest kuni algatamiseni on planeerimisseaduse järgi 90 päeva. Nähtavasti on ministeerium juba tänaseks selle otsuse teinud, kas nad algatavad või ei algata, ja kindlasti saame sellest ka ministrilt teada. 

Selle vesinikutaristu puhul on tegemist väga suure ruumilise mõjuga, piiriülese taristuprojektiga, justkui omamoodi Rail Baltic nr 2, eks ole, mille võimalikud trassid läbivad Eestis 24 omavalitsust, sealhulgas Lääneranna, Põhja-Pärnumaa, Tori ja Saarde valda ning Pärnu linna, Kuusalu, Jõelähtme, Raasiku, Saue, Rapla, Türi, Viljandi, Tõrva ja paljud teised valdasid. 

Riigi planeeringu koostamise eelduseks on suur riiklik huvi. See riiklik huvi peaks väljenduma ka strateegilistes dokumentides, nagu arengukavad, strateegiad, Vabariigi Valitsuse tegevusprogramm ja muud dokumendid, milles riik on oma huvid selgesõnaliselt määratlenud. Avalikkusele esitatud teave ei võimalda aga üheselt hinnata, kas ja millisel kujul on kavandatav vesinikukoridor Eesti riiklikes strateegilistes dokumentides määratletud kui Eesti enda oluline huvi või kas Eesti roll piirdub valdavalt transiidifunktsiooniga teiste riikide tarneahelas. Ongi vastukäiv info. Mõningatel juhtudel räägitakse, et Eesti on ainult transiidikoridor, Soomes toodetav vesinik läbib Eestit, Leedut, Poolat ja jõuab välja Saksamaale, kus siis toimub tarbimine. Aga teistes dokumentides on jälle viidatud, et ka Eestis võib see tootmine olla, kui meil tekib vastav võimekus. 

Me olemegi soovinud ministrilt teada, millisel viisil on hinnatud, et rahvusvaheline huvi kaalub üles Eesti-sisese ruumilise, keskkondliku ja võimaliku finantsriski, mis kaasneb riigi eriplaneeringu algatamisega. Tuletan ka meelde, et selle planeeringu omaosalus Eesti riigile on 50%. Aga eks minister oskab ka siin täpsemalt nendele küsimustele vastata. Palungi ministrilt kõigile nendele kümnele küsimusele vastus anda. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo. Palun! 

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Head küsijad! Ütlen kohe ka sissejuhatuses ära, et vastuse koostamisel on andnud oma sisendi ka Kliimaministeerium ja Elering AS. Kuna küsimusi oli hästi palju, siis ma loen need ette, et oleks parem ülevaade ka kõigil.

Esimene küsimus oligi, et millistes Eesti riigi strateegilistes dokumentides (arengukavad, strateegiad, valitsuse tegevusprogramm või muud dokumendid) on Põhjamaade-Balti vesinikukoridori Eesti osa või selle sisuliselt vastav taristu määratletud kui Eesti riiklik huvi, arvestades, et vesiniku peamine tootmine ja tarbimine paiknevad väljaspool Eestit. See on suur riiklik huvi, vastan siis, tuleneb Eesti pikaajalistest kliima- ja energiapoliitika eesmärkidest. See on kajastatud mitmetes strateegilistes dokumentides. Selleks on näiteks "Eesti 2035", mis sai juba mitmeid valitsusi tagasi vastu võetud ja kus oli ka EKRE esindatud. Selle tegevuskava seab eesmärgiks ülemineku kliimaneutraalsele energiatootmisele ja tarbimisele, energiajulgeoleku tagamise ning uute tehnoloogiate, sealhulgas vesiniku kasutuselevõtu toetamise. See on siis "Eesti 2035". 

2026. aasta jaanuaris kinnitati ka energiamajanduse arengukava ehk ENMAK 2035, mis käsitleb vesinikutemaatikat energiamajanduse pikaajaliste sihtide ning gaasivarustuse tegevuskava raames. Taastuvgaaside soodustamise poliitika instrumendina on arengukavas muu hulgas ette nähtud vesiniku ülekande taristu eriplaneeringu algatamine, vesinikualaste õigusaktide loomine ja ülevõtmine, vesinikusüsteemihalduri määramine, vesiniku transiittaristut puudutava info vahetus Läänemere piirkonna riikidega ning biometaani, vesiniku ja muude taastuvgaaside tootmise suurendamine. 

Lisaks käsitleb vesiniku rolli Eesti riiklik energia- ja kliimakava aastani 2030 ning teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ning ettevõtluse ehk nn TAIE arengukava aastateks 2021–2035 ning samamoodi üleriigilised ja merealaplaneeringud, mis rõhutavad Eesti energiavarustuse sidumist Läänemere piirkonna ja Põhjamaade energiaturgudega. Nii et väga mitmetes strateegiates ja arengukavades on vesinikule viidatud. 

Ka on toonud välja huvitatud isik, kelleks on Elering AS, et nende hinnangul, kui vesinik läbi Eesti ei liigu, jääb riik tulevikus paljudest võimalikest majanduslikest tehnoloogilistest võimalustest kõrvale. Nagu te juba mainisite sissejuhatuses, tegemist on Soome ja Saksamaa vahelise vesinikutaristu arendamisega, mille raames avaneb võimalus Eestisse – võimalus, mitte kohustus, seda kõike saabki arutada – rajada vesiniku baastaristu, mis looks eeldused muu hulgas transiiditulu teenimiseks ja pikemas vaates annaks see võimaluse liituda ka kohalike vesiniku tootjate ja tarbijatega, kui tehnoloogia sinnamaale jõuab, pakkudes uusi arenguvõimalusi nii ettevõtlusele kui ka piirkondadele. Seetõttu on taristu planeerimine oluline samm Eesti strateegiliste huvide elluviimisel. Ja kavandatav vesinikutaristu omakorda kannab nii Eesti-sisest kui ka rahvusvahelist huvi, toetades energiajulgeolekut ja majanduse pikaajalist arengut mõlemas vaates.

Teine küsimus: millisel viisil on hinnatud, et rahvusvaheline huvi kaalub üles Eesti-sisese ruumilise, keskkondliku ja võimaliku finantsriski, mis kaasneb riigi eriplaneeringu algatamisega? Vastus. Oluline on rõhutada, et juhul, kui riigi eriplaneering algatatakse – nii nagu te mainisite, jah, me olemegi nüüd ministeeriumis teinud ettepaneku valitsusele see eriplaneering algatada –, ei tähenda see automaatselt otsust taristu enda rajamiseks. Nii et riigi eriplaneering ongi õiguslik raamistik, mis annab võimaluse menetluslikult hinnata, kas ja millistel tingimustel on projekti elluviimine Eesti jaoks põhjendatud. 

Riigi eriplaneeringu algatamise protsess viiakse läbi vastavalt planeerimisseadusele. Elering AS ongi esitanud taotluse, et riigi eriplaneering algatada ja teha keskkonnamõjude strateegiline hindamine ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium teeb omakorda ettepaneku Vabariigi Valitsusele. Juhul kui Vabariigi Valitsus otsustab riigi eriplaneeringu algatada, hinnatakse planeerimise ja keskkonnamõju strateegilise hindamise käigus ruumilisi, keskkondlikke ja sotsiaal-majanduslikke mõjusid ja samamoodi ka võimalikke finantsriske. Ehk siis lühidalt kokku võttes, riigi eriplaneering on tööriist, mis annab võimaluse kõiki neid riske, mida te ka küsisite, reaalselt hinnata. 

Järgmine küsimus: milline on Eesti territooriumile kavandatava vesinikutaristu hinnanguline kogumaksumus, sh maismaatorustik, kompressorjaamad, jaotus- ja mõõtejaamad ning muu vajalik taristu? Vastus. Eesti territooriumile kavandatava vesinikutaristu täpne maksumus selgub alles teostatavusuuringute ja eelprojekti koostamise käigus. Seda ei ole veel tehtud, kuna ka riiklikku eriplaneeringut pole algatatud. Tõesti, esialgsete hinnangute kohaselt oleks kuue riigi territooriumi läbiva vesinikukoridori kogupikkus ligikaudu 2500 kilomeetrit ning taristu kogumaksumus jääks vahemikku 7–10 miljardit eurot. Nagu näete, vahemik on väga-väga suur, see kõik on alles hinnanguline, esialgne. See kõik sõltubki muu hulgas trassi pikkusest, valitud tehnilistest lahendustest ja ehitustingimustest.

Järgmine küsimus: kui suure osa investeeringust, sh planeeringutest, katavad Euroopa Liidu toetused ning kui suur osa jääb Eesti riigi kanda Eleringi, riigieelarve või laenude kaudu? Vastus. Eesmärk on katta osa investeeringust Euroopa Liidu kaasrahastuse abil sarnaselt käimasolevate teostatavusuuringutega, mida rahastabki Euroopa Liit 50% ulatuses, teine 50% tuleb Eleringilt. Eesti riigi lõplik rahaline panus sõltub Euroopa Liidu toetuste mahust, kulude jagamise kokkulepetest teiste projektipartneritega ning projekti lõplikust maksumusest. 

Järgmine küsimus: kuidas on korraldatud riski jaotus juhul, kui vesinikuturg ei käivitu prognoositud mahus või taristu jääb alakasutatuks? Kes sellisel juhul kannab püsikulud ja finantskahju? Ühesõnaga, ma alustan isegi sellest, kas kunagi investeerimise otsuseni jõutakse, on hetkel arvestatav aastal 2030 ehk siis nelja aasta pärast praegu. Selles mõttes on väga-väga keeruline vastata, aga ma proovin anda parimad vastused, mis võimalik. 

Pigem hetkel me olemegi raamistikus, kus tehakse üldse eelprojekte ja arusaamist, milline on turuolukord, milline oleks planeerimise mõju, aga riski jaotus kavandatakse viisil, mis minimeerib Eesti riigi ja maksumaksja pikaajalist finantskoormust. See hõlmab muu hulgas etapiviisilist arendust, pikaajalisi kasutuslepinguid vesiniku tootjate ja tarbijatega ning Euroopa Liidu tasandi riski jagamise instrumentide kasutamist. Juhul, kui vesinikuturg ei arene prognoositud mahus, hinnatakse lisameetmeid taristu alakasutuse riski maandamiseks. Kõiki riske ning võimalikke täiendavaid meetmeid kaalutakse enne lõpliku finantseerimisotsuse tegemist, mis parima prognoosi järgi tuleb alles nelja aasta pärast, kas tehakse finantsotsus või mitte. 

Seal hinnataksegi, mis on projekti tol hetkel jätkusuutlikkus ja kas selle elluviimine on finantsiliselt põhjendatud. Elering jõuabki eeldatavalt 2030. aastal pärast projekteerimise valmimist, ehitusmaksumuste ja võimalike abirahastuste selgumist ning kokkulepete saavutamist kulude jagamise ja tariifipõhimõtete osas, sealhulgas iga osaleva riigi panuse määratlemist. See läheb läbi kaheksa riigi, nagu sai varasemalt öeldud. Ja investeerimisotsuse eelduseks tol hetkel nelja aasta pärast peab olema piisav veendumus projekti majanduslikus tasuvuses ning toimivate kokkulepete ehk siis nendesamade tarnijate, tootjate ja kasutajate olemasolus. 

Järgmine küsimus: kas ja millistel tingimustel võivad projekti kulud kaudselt või otseselt kanduda Eesti tarbijatele või maksumaksjale näiteks võrgutasude, riigiettevõtte finantskoormuse või riigieelarvelise toe kaudu? Vastus. Konkreetselt saab Eesti projekti kaudu transiiditulu, millele te ka viitasite. Taristut arendatakse põhimõttel, et taristu kasutaja, kes kasutab reaalselt seda vesinikutaristut, tasub oma taristu kasutamise eest. Juhul kui Eestis puuduvad vesiniku tootjad või tarbijad, siis maksavad taristu kasutamise eest need ettevõtted näiteks Soomes ja Poolas, kes trassi tegelikult reaalselt kasutavad. 

Oluline on rõhutada, et ristsubsideerimist ei toimu. Eesmärk on vältida olukorda, kus vesinikutaristu kulud kanduksid otseselt või isegi kaudselt ebaproportsionaalselt Eesti tarbijatele või maksumaksjatele. Võimalikke mõjusid võrgutasudele või riigiettevõtete finantskoormusele hinnatakse eraldi ning vastavad otsused tehakse üksnes juhul, kui need on majanduslikult põhjendatud ja kooskõlas avalike huvipõhimõtetega. Miks konkreetsemaks aastal 2026 on keeruline minna? Nagu ma ütlesin, reaalse finantsotsuseni, kas seda teha, plaanitakse jõuda nelja aasta pärast. Sellepärast võib-olla jäävad vastused natukene üldsõnalisemaks. 

Järgmine küsimus: milline on valitsuse hinnangul Eesti otsene ja rahaliselt mõõdetav kasu sellest projektist võrreldes kulude ja riskidega? Vastus. Projektist tuleneb Eesti otsene ja rahaliselt mõõdetav majanduslik kasu taristu rajamisel. Vesinikutaristu rajamine toob Eestisse kaasinvesteeringuid ehitustegevusse, projekteerimisse ja erinevatesse kaasnevatesse teenustesse, luues töökohti ning majandusaktiivsust nii ehitussektoris kui ka sellega seotud valdkondades. 

Teine on finantstulu taristu opereerimisel. Taristu valmimisel tekib püsiv majanduslik kasu selle opereerimisest, hooldusest, haldamisest ning vesinikutransiidist laekuvatest tasudest. 

Kolmandaks, sektori areng ja riskide vähenemine. Lisaks otsesele finantsmõjule loob taristu eeldused vesiniku kasutuselevõtuks Eesti tööstuses ja energeetikas ning uute investeeringute ligimeelitamiseks. Samuti suureneb Eesti energiasüsteemi paindlikkus, pikaajaline varustuskindlus ja energiajulgeolek, mis on majanduslikult hinnatav riskide vähenemise kaudu.

Küsimus: millised konkreetsed Eesti ettevõtted või tööstusharud on realistlikult valmis vesinikku tarbima ja tootma ajavahemikus 2030–2035 ning millistes kogustes? Vastus. Plaanitava vesinikutaristu eesmärk on luua eeldused vesinikuga seotud tööstusharude tekkimiseks Eestisse pärast 2035. aastat. Ehk nüüd me läheme üheksa ja pluss aastat tulevikus ette. Ilma planeeritava taristuta kavandataks need tööstusharud tõenäoliselt teiste riikide territooriumile, mitte Eestisse. Ajavahemik 2030–2035 ei ole määrav, kuna taristu valmimine on eeldatavasti planeeritud alles pärast 2035. aastat. Nüüd me läheme veel kaugemale, kümme pluss aastat ajas. 

Küsimus: arvestades varasemaid taristukahjustusi Läänemeres, kuidas on tagatud, et vesinikutoru Soome lahes ja Eesti territooriumil ei ole haavatav sabotaažile või tahtlikule kahjustamisele ning millised konkreetsed kaitsemeetmed on kavandatud? Vastus. Arvestades varasemaid Läänemere taristu kahjustusi, kavandatakse vesinikutaristu projekteerimisel ja käitamisel kõrgendatud turva- ja seiremeetmeid. Need hõlmavad koostööd riiklike julgeolekuasutustega, tehnilist seiret, füüsilist kaitset ning rahvusvahelist infoturbe- ja kriisikoostööd. Juba torustiku asukoha valikul arvestatakse julgeoleku- ja erinevaid riskikriteeriume, et vähendada taristu haavatavust sabotaaži või tahtliku kahjustamise suhtes. 

Viimane küsimus: kuidas tagab valitsus, et trassi läbivate kohalike omavalitsuste ja maaomanike huvid on sisuliselt arvesse võetud ning millised on kompensatsioonipõhimõtted püsivate servituutide ja maakasutuspiirangute eest? Vastus. Riigi eriplaneeringu protsess iseenesest ongi see, mis tagab kohalike omavalitsuste ja maaomanike varajase ning sisulise kaasamise, kuna planeerimine hõlmab kohalike huvide arvestamist ning erinevate mõjude tasakaalustamist. Trassi valikul järgitakse planeerimisseaduse põhimõtteid, sh eelistatakse lahendusi, mis toovad minimaalselt maakasutuspiiranguid, ning püsivate servituutide eest nähakse ette rahaline kompensatsioon kehtivate õigusaktide kohaselt. Sarnaseid põhimõtteid on rakendatud ka teiste suurte gaasi- ja energiatrasside rajamisel Eestis. 

Ehk siis jah, lühidalt kokku võttes aitäh, et küsisite. See tõesti on väga suur projekt, me räägime siin minimaalselt tegevustest, mis hakkavad juhtuma nelja, viie kuni 10–15 aasta pärast. Aga et oleks võimalikult avatud ja inimesed saaks kaasa mõelda, on väga oluline, et küsisite, ja hea meelega vastan küsimustele nii palju, kui oskan. Aitäh! 

Suur tänu, lugupeetud minister! Küsimusi tõepoolest on. Martin Helme, palun!

Aitäh! Mainisid, et see on seotud meie kliimaeesmärkidega. 95–98% tänasest tööstuslikust vesinikust toodetakse fossiilkütustest. Kui ei toodeta, see vähene mõni protsent, mis ei toodeta, on tohutu keskkonnakahjuga, sest seal sisuliselt lõhutakse vett hirmsa kalli elektri hinnaga ja elekter on tavaliselt ka fossiilkütustest. 

Ma saan aru, et praegu kogu see projekt, mille kohta me küsime, meie ei hakka seda tootma, seda toodavad soomlased, meie oleme transpordikoridor. Transport on väga keeruline, vesinikumolekul on kõige väiksem molekul üldse, väga kergesti lekkiv, väga kergesti süttiv, saab transportida kõrge rõhu all või ülikülmalt ja see juba teeb kõik torud rabedaks ja plahvatusohtlikuks. Sellel puudub majanduslik iva, sellel lihtsalt ju puudub majanduslik iva. Toimub mingi rohepesu või mingisugune hurraa-pioneerlus. Ma küsin lihtsalt, kes kellele mida kinni maksab, et selle jobutusega tegeletaks.

Jaa, siin oli mitu küsimust või väidet. Ühesõnaga, seda, mis puudutab kliima- ja energiapoliitikat, ma mainisin sellepärast, et esimene küsimus oli, millistes erinevates arengukavades on see kirjas. Ma lihtsalt viitasin sellele, rääkimata ise sisuliselt kliima- või energiapoliitika eesmärkidest. See oli lihtsalt viide, kuna küsiti, millistes riiklikes arengukavades on, et see saaks olla riiklikult tähtis. 

Ja teine küsimus oli, kes mida kinni maksab. Jah, ühesõnaga, nagu öeldud sai, finantsotsused kui sellised tehakse vastavalt alles kõige kiiremalt nelja aasta pärast. Ehk praegu me oleme üldse etapis, kus algatatakse riiklik eriplaneering. Täpselt osaliselt ka nendele küsimustele, mida teie fraktsioon küsis, saate ka vastused. 

Kui sellel ei ole majanduslikku positiivset mõju, tehnoloogilised arengud ei ole kaasa tulnud, et vesinikku saab töötlev tööstus sisuliselt konkurentsieelisena kasutada, siis tõenäoliselt seda ei juhtu. Küll aga ma arvan, et Eesti riigi seisukohalt, et meil oleks potentsiaalne valmisolek … Hetkel, nagu me nentisime, jah, mingil määral kulu on, riikliku eriplaneeringu alati maksab kinni algataja. Hetkekulu on niimoodi, et 50% sellest riiklikust eriplaneeringust tasub Euroopa Liidu toetustega ja 50% algataja ehk Elering ise. See on hetkel riigi kulu. 

Aga saada need võimalikud vastused, kas ja millises mahus on see tehtav – ma toon näite, rääkides konkreetselt ka tööstustest. Ma eelmine aasta olin Hannoveri tööstusmessil, ma sain Boschi esindajatega kokku ja nemad vastupidiselt väga suure tööstusettevõtte esindajana ütlesid, et Euroopas vesinikku alahinnatakse. Näiteks Ameerikas ja Aasias vesinikuga teatud arendustegevused käivad palju kiiremini ja nemad on mures, et Euroopa sealt maha ei jääks. 

Mis nüüd see lõplik tõde on? Ma ei ole kuidagi energeetikateadlane ega suuda kindlasti objektiivselt hinnata, milline detailselt saab vesiniku potentsiaal olema, aga et meil oleks vähemalt valmisolek ja avalik debatt ühiskonnas, selle poolt ma olen ikka. Me võime selle arutelu ju läbi pidada.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Hea minister! See on ikka täielik utoopia, millega te nüüd olete tegelema hakanud. Selle maksumust te hindate kuni 10 miljardi peale ja siis on veel selle hoolduse ja julgeoleku tagamine. See ei ole üldse tervemõistuslik, mida te teete. Aga minu küsimus on see. Meil on ka maailmast eeskujusid võtta. Kas mujal maailmas on ka selliseid vesiniktorusid juba tehtud, mis ulatuvad sinna, mis ta oli, 2600 kilomeetrini? On meil kelleltki õppida, enne kui me nii suure projekti kallale asume?

Aitäh! Ma igaks juhuks täpsustan, et majandusministeerium on selles otsustuskohas, kus on tehtud ettepanek algatada riiklik eriplaneering. Mitte keegi ei räägi ei ehitamisest ega ühestki mingist finantsotsusest, vaid nii, nagu Eesti seadusandlus kohustab ja minu arust on väga tervitatav, et kui on kellelgi huvi – hetkeseisuga selle planeeringu ettepaneku algataja on AS Elering – arutada, et näha, millised on needsamad ruumilised mõjud, keskkonnamõjud, siis alles arutatakse riikliku eriplaneeringu ehk kogu ettevalmistava tegevuse tegemist. Ehitamisest ja mingist muust ... Nagu ma ütlesin, me saame rääkida võib-olla esimesest potentsiaalsest võimalikust finantsotsusest nelja aasta pärast. 

Majandusministeerium vastutab Eesti Vabariigis planeerimise eest, sh riikliku eriplaneeringu eest. Seadusest tulenev kohustus on meil seda menetleda. Me tegime ettepaneku see algatada, et saada aru, mida see protsess endas kõik kätkema saab. Vesinik, nagu ma ütlesin, Euroopa tasandil ja meil energiamajanduse arengukavaga, on üks võimalik potentsiaalne tuleviku energiaallikas. Kui tekib huvi ja see on majanduslikult mõttekas, mõistlik, siis meil oleks valmisolek olemas. Keegi ei räägi siin midagi ehitamisest, veel vähem 10 miljardi investeerimisest. See kõik on alles nelja pluss aasta pärast tehtavad potentsiaalsed finantsotsused.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Tavaliselt käivad need asjad ju sellisel viisil, et alguses öeldakse just nimelt, nagu teie meile praegu ütlete, et keegi ei kavanda siin praegu mingisugust ehitamist ega midagi muud sellist, et see on alles sellise riikliku eriplaneeringu faasiga, aga siis, kui aastad lähevad mööda ja jõutaksegi reaalselt ettevalmistavate sammudeni, et hakata ehitama, siis öeldakse, et no mis te nüüd kritiseerite, see õige aeg on ammu möödas, seda oleks pidanud planeeringute faasis tegema. Mulle küll tundub, et kahjuks midagi sellist ei ole sugugi välistatud ka antud seoses. 

Aga kuna te lugesite väga pikalt ja kiiresti neid vastuseid ette, siis võib-olla läks mul midagi kaotsi kõrvadest ka. Seetõttu ma küsin, et äkki te saate meile lihtsalt ja selgelt üle korrata, kas on võimalik kuidagi aru saada, mis oleks selle projekti puhul Eesti reaalne huvi. Sellise koridori loomisega põhjustatakse ju ilmselgelt väga suur keskkonnakahju ja muid ohtusid võib ka ette näha. Aga mida siis Eesti reaalselt sellest üldse võita saaks, et me peaksime hakkama niisugust asja planeerima?

Aitäh! Vabandust, kui väga kiiresti ette vuristasin. Lihtsalt, küsimusi oli palju ja aeg hakkas kohe-kohe otsa saama. Hästi lihtsustatult kokku võttes, mis on Eestile selle projekti potentsiaalne kasu. Küsimus on energiajulgeolekus. Me oleme täiendav energiakandja, milleks oleks tulevikus vesinik, millega me oleksime oma naabrite, liitlastega ühendatud. Lisaks elektrivõrgule ja gaasivõrgule potentsiaalselt ka vesinik, mis on ka energiakandja. Otsene transiittulu. Potentsiaalselt see, et kui meil tööstused tulevikus tahavad ennast ümber disainida vesiniku kasutajateks, siis nad saaksid täpselt samamoodi sellest torust energiat endale. Ehk otsene maksu-, majanduslik võimalus anda tööstusele sisendiks energiat, aga ka energiajulgeoleku praktika.

See on väga õigesti toodud. Ma ka ise ütlesin välja siin, et seda see riiklik eriplaneering, selle protsessi algatamine tähendabki, et käiakse üle kõik keskkonnamõjud, tehakse keskkonnamõjude strateegiline hindamine, kaasatakse kõik need omavalitsused, mida kolleeg Poolamets siin välja tõi. Selleks ongi ette nähtud see riiklik eriplaneering, mis on oma ajas väga pikk protsess, see kestab tihti isegi aastaid. Selles mõttes ongi see võimalus kõik need arutelud läbi pidada.

Rain Epler, palun!

Aitäh! No, Erkki, sa ka ilmselt tead, et maailmas on selliseid kuidagi püramiidseid äriprojekte, näiteks et inimestele tehakse koolitus, kuidas rikkaks saada. Me teame, et tegelikult seal koolituse tegijad teenivad palju raha läbi selle, et inimesed ostavad CD-plaate ja subscription'eid ja mingeid raamatuid jne. Kui me võtame kogu selle Euroopa rohepöörde ja selle raames siin igasugu tuule- ja päikeseenergeetika projektid ja muud, siis kindlasti on seal terve hulk neid, kes rikastuvad kas otse toetustest või siis midagi ehitades. Või tuleme kodule lähemale, suure hurraaga hakati raudteed Berliini tegema, nüüd tuleb ühe rööpmepaariga aeglane teivasjaamadega ühendus sinna kuskile Häädemeeste kanti. Kas siin on jälle nagu selle vesiniku puhul ka näha seda, et võetakse sihuke suur asi ette ja hakatakse ehitama? Eks ikka need inimesed, kes torusid kokku panevad ja betooni valavad, saavad palju raha. Kas mingit sellist tausta võib siin taga haista või kõik on aus ja puhas ja roheline ja nii edasi? 

Jaa, aitäh! Kahe nii-öelda otsaga küsimus oli teil või kahe teemaga. Ma alustan sellest teisest poolest. Uuesti, me oleme alles riikliku eriplaneeringu algatamisel, kus tulebki teha selgeks keskkonna-, ruumilised mõjud, majanduslikud mõjud. Selle aastate jooksul me näeme, millise arengu vesinikutehnoloogia ja vesiniku kasutamine üldse läbi teeb. Nagu öeldud, et üldse seal võimaliku finantsotsuseni kunagi jõuda, selleks on vaja majanduslikku mõju, selleks on vaja konkreetselt aru saada, et Eestis samamoodi ja meie partner-, naaberriikides oleks huvi seda vesinikku kasutada, ta oleks konkurentsivõimeline energiakandja. Selles mõttes me oleme kõik alles algusfaasis. 

Mulle tundub jah, et selles küsimuses kõlas läbi sihuke skepsis tulenevalt erinevatest Euroopa Liidu ühisprojektidest, milleks on ühendatavus. Hea kolleeg, ma arvan, et seal me tõesti võib-olla jäämegi erimeelsusele, on see raudteeühendused, on need energiaühendused, ükstapuha millised ühendused meie sõprade ja liitlastega, mida rohkem ühendusi väikeriigil nagu Eesti on, siis minu arvates on see positiivne. On need lennuühendused, elektriühendused, raudteeühendused – me oma sõprade ja liitlastega oleme ühendatud. On selleks ka raudtee, mis annab võimaluse siseriiklikult jõuda 50 minutiga Tallinnast Pärnusse ja tulevikus sealt edasi. Ma just alles kaks nädalat tagasi käisin Raplamaal kohtumas. Väga mitmed Rapla ettevõtjad ootavad samamoodi, et nad saaksid mingit kaupa hakata otse tegelikult ka läbi raudtee vedama, saaks transpordilogistika kulud alla. Pärnumaal samamoodi. Ma saan aru, et teil on ajalooliselt sisse see skeptitsism jäänud ühendustega, aga jah, ma arvan, et igal pool saatanat ei tasuks otsida. Küll aga, mis puudutab vesinikutoru, tõesti, need arutelud on ju kõik alles ees, sest algatatakse planeerimisprotsess, mitte ehitamise ega finantseerimise.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud minister! Meil ongi ajalooliselt skepsis sisse jäänud nõukogulikest mitte taristu-, vaid laristuprojektidest. See on laristu! Selles asi ongi. Ka Rail Baltic oleks ammu valmis, sõidaks 160 kilomeetrit tunnis kenasti läbi Valga Riia poole, pandi sõiduplaanid klappima ja asi on korras. Te laristate ja laastate loodust, selles ongi asi.

Sellesama toruga on sama lugu. Antud juhul toruga on selline probleem, siin juba mainiti, et vesinik on lihtsalt mütoloogiline abivahend, väga ebaefektiivne energiakandja. Muidugi, temaga võib kuskil siin ja seal katsetada, aga selline laristu läheb väga kalliks maksma. Aga nüüd ma küsin konkreetselt selle kohta, kas te olete kursis, et väga palju turvalisusprobleeme on vesinikutorudega. See on väga kergelt lekkiv, süttiv ja plahvatusohtlik. Kas see teema on ka kuidagi põhjalikult läbi analüüsitud?

Aitäh! Kuna see oli ka üks küsimustest, siis ma sellele vastasin. Kõik, mis puudutab võimalikke keskkonnamõjusid, julgeolekuriske, seda kõike riikliku eriplaneeringu raames ja kaasamise raames käiakse kohalike omavalitsuste, kogukondade ja julgeolekuasutustega läbi. Sellepärast ongi, uuesti kordan, riiklik eriplaneering selles mõttes täitsa tavaline protsess Eesti Vabariigis. On need näiteks suuremad maantee-ehitused või mõned suuremad tuumajaama potentsiaali arutelud – see ongi osa sellest, kuidas kohalike kogukondadega, erinevate huvitatud osapooltega seda viisakalt läbi rääkida, tutvustada, mõjusid hinnata. Selleks tulebki riiklik eriplaneering algatada. Riikliku eriplaneeringu algatamine ei anna mingit eeldust või mingit õigustatud ootust, et ühtegi finantsotsust tehakse, vaid lihtsalt selleks, et üldse saada projekti mastaabist, mõjudest aru, avalikkusele selgitada, suhelda, saada tagasisidet, riiklik eriplaneering ongi, ei muu.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Tõepoolest, nagu te ütlesite, eriplaneering annab võimaluse kõiki asju ettepoole mõelda ja sealtkaudu leida ka nõndanimetatud majanduslik kasu. Aga ma küsin selles kontekstis ja selles vaates, et tõesti, Eesti on innovatiivne, hakkame eriplaneeringut tegema, ja neid partnereid teistes riikides on ju teised. Eesti Elering ei ehita ju kuni Saksamaani välja seda. Minu küsimus on seotud sellega, et olete Läti kolleegiga ka kindlasti arutanud seda, et pärast ei ole situatsioon selline nagu Rail Balticuga, et me ehitame piirini välja, paneme pimeda ette ja kaugemale ei jõuagi. Kas on see oht sealtpoolt olemas ja kui kaugele on jõudnud lätlased ka oma planeeringutega? Kas nad on valmis planeerima või nad ei ole valmis planeerima?

Jaa, konkreetselt selle projekti raames kolleegiga rääkinud ei ole. Selles mõttes, nagu ma ütlesingi, planeering on, nagu te ise ka mainisite, iga riik planeerib oma territooriumil ise vastavalt taotluste või tema seadusandluse järgi. Planeeringu tegemine meile ühtegi investeeringuotsust ei tee. Nii nagu oli, kui tulevikus see on majanduslikult mõistlik, siis sinna finants- nii-öelda valemisse kindlasti arvestatakse ka erinevad Euroopa Liidu võimalikud toetused. Kui need tulevad, need on kindlasti seotud eesmärkidega, mis tuleb täita. Kas või tulles tagasi selle raudteeviitele, samamoodi ka ju Läti riik ja valitsus on võtnud kohustuse 2030. aastaks Rail Baltic välja ehitada. Kui mitte, me ei saa lätlaste eest rääkida, meie saame Eesti Vabariigi eest rääkida nende kohustuste võtmisel. Kui lätlased neid ei täida, Rail Baltica puhul peavad nemad tegelema Euroopa võimalike, ma ei tea, vastumeetmetega. Aga siin hetkel tõesti me oleme alles nii algatusjärgus, et valitsus ei ole veel isegi riiklikku eriplaneeringut heaks kiitnud. Kõigepealt see, teeme enda riigis ära ja siis kindlasti jooksvalt ka hakatakse suhtlema kas siis poliitika kujundajate tasandil, nagu ma ütlesin, meie tegeleme planeerimisega, poliitika kujundamine, energiapoliitika, tuleb Kliimaministeeriumist, energiaministrilt.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Minister! Seda teemat on siin natukene juba puudutatud. Te olete siin oma jutus suhteliselt ettevaatlik, et kõik on alles, ma ei tea, mingisuguses jutu faasis ja debati faasis. Aga kas te ikkagi päriselt ka teate, kui ohtlik vesinik gaasina on? Ja see toru on planeeritud – praeguse seisuga see on planeeritud – läbi Pärnu. Ja kui peaks tekkima plahvatus, siis mis Pärnu linnast järele jääb? Ainuüksi mõte selles suunas võiks teid sellele ideele tegelikult pidurit tõmbama panna. Kas te sellele olete mõelnud?

Aitäh! Ohutus on alati ennekõike kõikides nendes projektides. Kui tulevikus tuleb kas see toru või midagi muud, siis erinevad gaasid, on nad gaasilises või vedelas olekus, on päris plahvatusohtlikud. Meil ka praegu kasutatakse erinevaid gaase, ma ei tea, maagaasi, biogaasi. Selles mõttes on vastavad asutused, mis peavad tagama erinevate gaaside kasutamise n-ö tehnilised omadused, aga ka julgeoleku- ja ohutusküsimused. Selles mõttes ma arvan, et me ei ole kuidagi eri meelt. 

Miks ma ütlen, et me oleme algfaasis? Seda me faktiliselt olemegi. Nagu ma ütlesin, igaks juhuks tuletan meelde, et valitsus pole isegi veel riiklikku eriplaneeringut algatanud. Riiklik eriplaneering kui selline ongi vorm, kus kogu neid arutelusid päris mitu aastat peetakse. Ja nagu ma ütlesin, kõige optimistlikumad ajaraamid, kas teha siduv esimene finantsotsus, on siia toodud Eleringi poolt alles nelja aasta pärast. Aga enne seda, ma usun, ka avalikkus tõesti tahakski aru saada, millised on võimalikud majanduslikud positiivsed mõjud, millised on mõjud ruumile, keskkonnale. Riiklik eriplaneering kui protsess ongi välja mõeldud, et kõikidele nendele küsimustele vastused saada.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Kui nüüd tulla nii-öelda praktilise elu juurde, siis kustkohast see jäme toru – ma ei tea, kui jäme ta üldse on – peaks tulema? Kas kusagilt sealt Paldiski kandist ja minema piki Rail Balticut kas maa all või hoopis torude või postide otsas või hoopis läbi Tartu kusagile sinna Valga poole? On mingisugune selgus või vähemalt nägemus? Kuigi see ei ole õige sõna, aga võiks olla. Kui jäme, kuskoha peal maa all, üleval piki Rail Balticut, trassi või kusagilt hoopis Tartu kandist või Võrtsu juurest? 

Aitäh! N-ö konkreetset nägemust veel ei ole, selleks ongi riiklik eriplaneering, mis hakkab trassi ja asukoha sobivust valima, hindama mitmete võimalike koridoride vahel just sellepärast, et kus, millises koridoris on minimaalne negatiivne mõju. Aga üldine lähenemine, nii nagu siin ka varem räägitud on, et ta tuleb Soomest ehk siis ilmselgelt meie põhjakaldalt maabub, läheb ta läbi meie läänekalda Pärnu, sealt Lätti. See on see üldine. Ta liigub põhjast lõuna poole, natukene läbi lääneranniku. Aga kus need täpsed trassikoridorid hakkavad olema, see kõik ongi riikliku eriplaneeringu protsessi loogika. Vastasel juhul, kui oleks ette teada, et kindlalt see on see trass, siis sellisel juhul ei oleks mõtet teha suurust. Ma peast ei tea. Kui on huvi, siis me saame selle kindlasti üle küsida. Aga ma ütlesin, et meie hetkel tegeleme planeeringu algatamisega. Kõik, mis puudutab konkreetselt energiapoliitilisi detaile, on niikuinii Kliimaministeeriumi ehk energeetikaministri vastutusalas, aga mis see täpne toru laius on, selle ma jään võlgu.

Suur tänu, härra minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Helle-Moonika Helme, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Nii, siin ministri ettekandest me saime juba aimu, et tegemist on taas kord ühe suure ja utoopilise projektiga. Me ühte siin juba suure hurraaga rajame ja seda me oleme siin ka täna maininud. Ma räägin ka ise siin Rail Balticust.

No vesinikutoru osas oli jutt küll mõnevõrra ettevaatlik, et hakkame alles avalikku debatti pidama, räägime siinkohal alles riiklikust eriplaneeringust. Aga me teame, et kui Reformierakond millestki räägib, siis seal taga juba mingisugune susserdamine käib. Minister rääkis siin rahalisest maksumusest ja käis läbi arv 10 miljardit. Aga Rail Balticu näitel me näeme, kuidas Rail Balticu algsest maksumusest, mis pidi olema 5 miljardit, on saanud praeguseks neli korda kallim projekt. Nii et korrutame ka selle 10 miljardit kohe nelja või viiega ära. Kohalike rahapesijate silmad igatahes, ma saan aru, juba säravad.

Mul on hea meel, et me just täna meie erakonna eestvedamisel selle debati siin algatasime, sest Riigikogu stenogrammide kaudu jääb see arutelu ajalukku. Kui hoolimata kõigist ohtudest see kõik ikka käima läheb, siis jääb ajalukku ka, et oli üks erakond, kes ei karjunud hurraa.

Lisaks sellele, nagu ma juba osundasin ka oma küsimuses, on vesinik äärmiselt plahvatusohtlik. No näiteks Norra peatas vesinikutanklate rajamise pärast seda, kui Oslo lähedal üks õhku lendas, ja Taani sulges kõik oma võrgus olevad vesinikutanklad täpselt samal põhjusel, et see osutus reaalses elus plahvatusohtlikuks, see taristu muutus ohtlikuks. No kujutage ette, et see toru, mis tegelikult läheb läbi Eestimaa, läheb läbi asulate ja linnade lähistelt ning isegi mingi praeguse eriplaneeringu plaani kohaselt läheb läbi Pärnu linna – no kujutage ette, kui see plahvataks. 

Ma ise olen pärit Lõuna-Eestist, ma olen ise pärit Missost ja ma mäletan, kuidas Nõukogude ajal rajati Pihkva–Riia gaasitoru ja see läks läbi minu asula kohe sealt kõrvalt. Ma mäletan seda rajamise aega: need suured torud, see suur ettevõtmine, see suur ehitamine. Ja see toru plahvatas ka üsna meie asula lähistel. See suur tulesammas, mis sealt tõusis, see oli tegelikult päris suur õnnetus. See ei olnud lihtsalt niisama ja päris pikka aega gaas seal torus ka ei voolanud. Mis seal praegu toimub, seda ma ei tea. 

Kui AI käest küsida vesinikutaristu kohta, siis tegelikult ka AI ütleb, et ohutus on rangete standarditega küll hallatav, aga lekked ja plahvatused jäävad alati potentsiaalseks riskiks. See on asi, millest tegelikult need inimesed peaksid lähtuma, sest nemad võtavad vastutuse, kui midagi juhtub.

Aga mis kõige olulisem, maailmas on suured vesinikutootmisprojektid peatatud või tühistatud, seda eelkõige majanduslike kaalutluste tõttu. Täna on siin räägitud pikalt, kuidas see toob, ma ei tea, majanduslikku kasu ja kellele kõik veel. Aga need on peatatud, sest vesinikutootmine ja kasutus ei ole olnud seni piisavalt elujõuline. Ma arvan ka, et kõik, kes on põhikoolis õppinud energia jäävuse seadust, saavad aru, et see nii ka jääb. Ei ole tegelikult ikkagi Jaan Tatika kombel võimalik leiutada massinat, millega paekivist otse sealiha saab teha. Arvaku siis kohalikud Jaan Tatikad, et saab, või siis kohalikud kass Basiliod ja Buratinod, kes lihtsalt rahapuud sellest taristust rääkides kasvama tahavad panna. Tegelikult selle kõik keegi maksab ju kinni.

Kaudselt mõjutab see kõiki neid inimesi, kelle elukeskkonnast see järgmine trass peale Rail Balticu trassi läbi rammitakse. Rääkimata sellest, et vesinikutootmine vajab tohutul hulgal energiat ja vett. Siin me räägime meie kõigi ühisest ressursist, meie põhjaveest, meie puhtast veest. Muinasjutumeistrid on juba pannud ühte võrrandisse kogu Eestit täitvad hiigeltuulikud ja meie põhjavee, millest lõppkasu saaksid plaani kohaselt Saksamaa ja teised Lõuna-Euroopa suurriigid, no nagu minister ka juba vihjas, pannes selle muidugi plusspoole. Aga tegelikult röövitakse meid taas kord lihtsalt paljaks.

Tegelikult üks, ütleme, juba mitmes oluline asi kogu selle taristu rajamise juures on veel. Vaadake, energiaärimehed võtavad varsti üle päris suure osa Eesti Vabariigi territooriumist. Tuuleärimeestele kõigi planeeringute kohaselt on kavas eraldada 2059 ruutkilomeetrit – see on meri ja maismaa koos –, päikeseparkidele kuni 200 ruutkilomeetrit. Nüüd tahetakse energiaärimeeste kasutusse selle vesinikutoruga planeerida 38 ruutkilomeetrit maad, Eestimaad. Ja see tuleb sellest, et kui me võtame 320 kilomeetrit selle toru pikkuseks ja 120 meetrit lai on maismaakoridor, mis on see keeluvöönd, siis see kõik kokku annabki 38 ruutkilomeetrit. Ja kui me paneme kõik selle kokku, siis me saame sama suure territooriumi, mis läheb energiaärimeeste kasutusse Eesti Vabariigi territooriumist, nagu terve Saaremaa. Ja see omakorda teeb kokku 5,9% Eesti Vabariigi territooriumist. Ja see omakorda on juba rohkem, kui okupeerib praegu, Tartu rahu järgselt Eesti Vabariigi territooriumi Vene föderatsioon.

Ehk siis Reformierakonna valitsused ja Euroopa Liit oma hullude rohepoliitikatega lähevad kahjuks Eesti Vabariigi ajalukku kui uus energiaärimeeste räkiti okupatsioon, anastades ja muutes seejuures elamiskõlbmatuks otseselt 5,9% praegusest Eesti Vabariigi territooriumist. 5,2% oleme kaotanud Vene föderatsioonile ja 5,9% kokku, kui kõik plaanid neil õnnestuvad, kaotame energiaärimeestele. See on meie maa, see on meie kõigi maa. Vene föderatsiooni käest ei ole me midagi saanud kompensatsiooniks, aga energiaärimeeste käest saame lisaks elukeskkonna ja looduse hävitamisele ka kõrged energiahinnad, majanduse ja terve riigi allakäigu. Mõelgem selle üle! Aitäh!

Aitäh teile! Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Mina pean seda huumoriprojektiks ja pean seda huumoriprojektiks, meie elektrimolekulivalitsuse, ütleme, saavutuseks. Neile suudeti siis selline huumor maha müüa, et teeme vesinikutoru. Oh, vesinik, roheline! Oled siin ja kuulad neid vastuseid ja mõtled, kas ei ole saadud õpetusi. Või kus on meie teadlased, kes ütlevad, stopp, mehed, te lähete üle piiri, et see on jabur, mida te siin välja pakute. 7–10 miljardit, teeme pika toru Soomest Saksamaale! Ma ei tea, Eesti osa on 7 miljardit või 10 miljardit, kui palju see Läti, Leedu ja kõikide muude maadega, mis sinna vahele jääb, maksma läheb. Aga sobib ju rääkida, kliimaeesmärk, paneme aga sildi külge ja saame müüa mis tahes jaburuse. Lõpuks hakkame ka Kuule tahtma, et nagu muinasjutt. 

Minister muidugi, vahest on ka ministrit kiidetud, ta pidi olema Reformierakonna valitsuse kõige taibukam minister. Igaühel on oma arvamus, aga et jäi ka jänni ja ütles, et me ainult planeerime, ega me ehitama veel ei hakka, sest planeeringukski on hulk raha ette nähtud, mitu miljonit.

Räägime siis natukene vesinikust. Martin Helme ka juba küsis, kuidas te üldse mõtlete seda transportida, vedeldatult või gaasiliselt. Gaasiliselt! Kõige kergemat gaasi kõige väiksema molekuli mõõduga, hakatakse transportima läbi jämeda toru. Vesinik imbub läbi materjalide ja ka nende materjalide, mis on näiteks teistele gaasidele täiesti läbimatud. Ja malmtoru ei saa kasutada, see peab olema roostevaba teras, süsinikteras, ei tohi kasutada ka keermeid, peavad olema keevisõmblustega selline ääretult tihe materjal, et vesinik jalutama ei läheks. Sest vesinik lisaks sellele on väga plahvatuslembeline, piisab seal 4% õhust ja ta plahvatab ise, ei olegi vaja sinna sädemeid või leeki juurde. See kõik on ääretult ohtlik ja tegelikult on see ju teostamatu. 

Küsisin ka ministrilt, kas on midagi eeskujuks tuua, kui me siin jälle Eestis midagi erakordset leiutama hakkame. Siis tegelikult maailmast ei olegi näiteid tuua. Korra on proovitud Austrias ja Saksamaal teha selline, ütleme, projekt, kus siis segati vesinikku natukene maagaasi hulka, väike protsent, ja siis kasutati maagaasitorustikku. Nähtavasti ei töötanud, üks projekt ja sinnapaika see jäi. Aga meie plaanime, ehitame, riik võtab vastu riikliku eriplaneeringu. 

Arusaamatu, kuidas meil sellest, Eesti riigil kasu on. Ei ole meil tootjaid, ei ole meil tarbijaid, aga 50% on meil omaosalust sellest Euroopa Liidu rahast. Ja muudkui planeerime, ehitame ja teeme hinnanguid. Taga on jälle Eesti ettevõte Elering AS. Me mäletame neid Utah' projekte, millega Eesti rahva raha läbi Eesti Energia sinna kõrbesse maeti. Nüüd tullakse uue ideega. Homme tulete ideega, et hakkame aga liivast köit keerutama, et näete, kliimaeesmärke täidab, CO₂ ei teki. 

Tegelikult on väga kurb vaadata, mida te Eesti riigiga teete. Tulete oma ühe rumala projektiga teise otsa, räägite kõigest, et oi, see täidab kliimaeesmärke ja makske, andke raha. Riik kaotab konkurentsivõimes, meie majandus langeb ja ikka tullakse rumalustega lagedale. Tõesti, anna armu! Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Oleme kolmanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Oleme jõudnud neljanda punkti juurde: Riigikogu liikmete Aivar Koka, Helir-Valdor Seederi, Mart Maastiku, Andres Metsoja, Urmas Reinsalu, Henn Põlluaasa, Lea Danilson-Järgi ja Tõnis Lukase poolt regionaal‑ ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele esitatud arupärimine pensionäride ja lastega perede majandusliku olukorra halvendamise kohta. Arupärimine kannab numbrit 889. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Lea Danilson-Järgi.

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Täna on muidugi niisugune olukord siin, et arupärimine on tehtud ammu. Täna loen ERR‑ist, et vahepeal on valitsus natuke teistsugustele seisukohtadele asunud, kuid see tegelikult ei muuda kuidagi meie arupärimist mitteasjakohaseks. Osa küsimusi on endiselt tõhus ja tegelikult kogu see olukord on ju püsinud pikalt arusaamatu ühiskonna jaoks. Nimelt, jutt on regionaalminister Hendrik Johannes Terrase plaanist kaotada pensionäride ja laste tasuta sõidu õigus maakondlikus transpordis. Selge see, et kui mingi tasuta hüve muutub tasuliseks, siis see halvendab nende inimeste majanduslikku olukorda. Lapsed ja eakad on kindlasti see rühm, kes on niisuguste tasude tekkimisele või tõusudele väga tundlikud, sest nende sissetulekud ei sõltu neist endast eriti palju ja nad on valdavalt ikkagi ülalpeetavad. Pensionärid peavad pensioniga hakkama saama.

Arvestades ka seda, et tegelikult automaksu kehtestamisega lubas ju valitsusliit rahvale paremaid võimalusi ühistranspordis. See kindlasti ei käi kokku sellega, et meil ühistranspordivõimalused halvenevad, et tekib tasu maksmise kohustus neile, kes varem ei ole seda maksnud. Samuti tasub meenutada, et Eesti 200 erakond, kust on ka minister Terras pärit, on lubanud automaksu tühistada, aga ei ole seda siiamaani teinud. Nüüd oli hoopiski tükk aega üleval sõiduõiguse lastele ja pensionäridele tasuliseks muutmine. 

Põhjendused on olnud kergelt öeldes väheveenvad. On vaja paremaid andmeid, et ühistransporti reformida. Kindlasti on andmete saamiseks ka teisi võimalusi kui maksustada lapsi ja pensionäre. Jääb mulje, miks üldse arutati niisugust võimalust. Tõesti, see oleks inimeste liikumisvõimalust piiranud. 

Meil on olnud siin hulk küsimusi selle plaaniga seoses, mis oli pikalt tõhus. Esiteks, kindlasti see, mis need sisulised põhjendused olid. Kas on olnud mõjuanalüüse, kuidas see mõjutab pensionäre ja lastega peresid, nende majanduslikku olukorda? Ja kui sellised mõjuanalüüsid on, siis nüüd tagantjärele ikkagi sooviks neid mõjuanalüüse saada. Kas Riigikogu liikmed võiksid need endale ka saada? 

Samuti, kas on analüüsitud, kuidas tasuta sõiduõiguse kaotamine mõjutab just maapiirkondade peresid ja pensionäre, kellel alternatiivsed võimalused liikumiseks puuduvad?

Samuti, kuidas see on kooskõlas Eesti regionaalpoliitiliste eesmärkidega, et hoida elu ja teenuseid väljaspool suuri linnu, ja kas on analüüsitud ka riski, et sõiduõiguse kaotamine suurendab sotsiaalset isolatsiooni eakate seas ning vähendab laste osalemist näiteks huvihariduses või ka kogukonnaelus?

Samuti oleme küsinud, kuidas on plaanitud tagada, et lapsed ja eakad ei jääks ilma ligipääsust arstiabile, koolile, huviringidele, sotsiaalsetele teenustele, kui tekiks tasu, ja ka, milline oli planeeritav rahaline kokkuhoid, mis sellise pileti kehtestamisega oli plaanitud riigil saavutada. 

Me soovisime teada ka seda, kas on arutatud pensionäride, lastega perede ja esindusorganisatsioonidega, millised need läbirääkimiste tulemused on. 

Muidugi soovisime teada, kas Eesti 200 on valmis toetama Isamaa ettepanekut tühistada automaks ja hääletada Riigikogus ka vastava Isamaa eelnõu poolt. Sellised küsimused. Aitäh!

Suur tänu teile! Arupärijate küsimustele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, auväärt regionaal‑ ja põllumajandusministri Hendrik Johannes Terrase.

Hea istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Vastus esimesele küsimusele. Ministeerium ei ole otsustanud laste ja pensionäride tasuta sõidu õigust kaotada. Arutelu käib selle üle, kuidas tagada maakondlikus ühistranspordis parem teenus ja kestlikum rahastus. Küsimuse keskmes ei ole pileti olemasolu ise, vaid see, kas ühendus päriselt toimib. 

Teine küsimus. Ministeeriumil on olemas analüüsid tasuta maakonnabusside mõju ja rahastamise kestlikkuse kohta. Need näitavad, et kulud on kasvanud kiiremini kui teenuse kasutus ning piletitulu osakaal on tunduvalt langenud. Kui jõutakse konkreetse sooduspiletivariandini, hinnatakse selle mõju eakatele ja peredele enne otsuse tegemist eraldi. 

Kolmas küsimus. Maapiirkondades ei ole peamine probleem enamasti piletihind, vaid see, et ühendus ei sobi inimeste tegelike liikumisvajadustega. Kui buss ei käi õigel ajal, ei saa samal päeval käia arsti juures, poes ega huvitegevuses. Just seda puudjääki tuleb esmajärjekorras lahendada. 

Neljandaks. Regionaalpoliitika seisukohalt on määrav see, kas ühendus päriselt toimib. Tasuta teenus, mis ei vii inimest vajalikku kohta õigel ajal, ei hoia elu maal ega tugevda piirkondade elujõudu. Eesmärk on teha liikumine päriselt võimalikuks, mitte üksnes formaalselt tasuta. 

Viies küsimus. Sotsiaalset isolatsiooni süvendab eeskätt see, kui ühendused on harvad, ebakindlad või ajaliselt sobimatud. Laste osalemist huvitegevuses ja eakate iseseisvat toimetulekut toetab toimiv ühendus, mitte nullhind. Võimaliku omaosaluse puhul peab see jääma väikseks ega tohi kedagi teenusest välja tõrjuda. 

Kuues küsimus. Kui sooduspiletilahendus liigub edasi, kujundatakse see sihtrühmadele jõukohaseks. Peamine ülesanne on parandada teenuse kvaliteeti, sealhulgas suurendada sagedust, pikendada teenindusaega ja muuta ühendused loogilisemaks. Seal, kus tavaliinivõrk sellest ei piisa, tuleb kasutada paindlikumaid lahendusi koos kohalike omavalitsustega. 

Seitsmendaks. Selle meetme eesmärk ei ole riigieelarve kokkuhoid. Eesmärk on leida teenuse jaoks stabiilsem rahastus, et olemasolevat liinivõrku hoida ja parandada. Võimalik lisatulu tuleb suunata teenustesse, mitte kärbetesse. 

Kaheksandaks. Lõplikke lahendusvariante ei ole veel otsustatud, seetõttu ei ole võimalik pidada lõplikke läbirääkimisi. Kuid olen kohtunud nii pensionäride ühinguga kui ka suurperede eestkosteorganisatsioonidega, kes mõlemad minu hinnangul üsna mõistlikult seda probleemi käsitledes saavad aru sellest võtmekohast, et tähtis on see, et buss sõidaks ja väike sooduspileti hind tegelikult seda ei kahjustaks. Pigem on olulist selle kestlikkuse edasikandmisega. 

Viimane küsimus on automaks, aga see ei ole selle arupärimise teema. Maksupoliitilisi küsimusi arutatakse eraldi menetluses ja eraldi eelnõude raames. Praegu räägime maakondliku ühistranspordi toimimisest ja rahastusest. 

Ma niipalju pean veel ütlema, et kui tuuakse ühendus, et see pilet ise teeb teenust kehvemaks, siis see on minu hinnangul natuke meelevaldne seos. Teenuse kvaliteedi tõstmiseks on vaja tihedamaid ühendusi, rohkem liine, sisuliselt väga lihtsalt öeldes, mis käivad õigel ajal õigesse kohta. Ja see on kõik kulu. Kuidas neid kuluallikaid kaetakse, see on see küsimus. Hetkel meil selle osas kokkulepet ei ole, aga kõiksugused võrdusmärgid pileti hinna ja teenuse kvaliteedi languse vahel minu hinnangul on meelevaldsed. Aitäh!

Teile on ka mõned küsimused. Alustab Vladimir Arhipov. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Kuidas see valitsuses niimoodi toimub, et teie räägite ühte ja peaminister räägib teist ja pärast õnneks jääb see pileti hind ära pensionäridele ja koolilastele? Kuidas see protsess käib? Ja teiseks, te hakkate ju liinikilomeetreid niikuinii kärpima. On tänaseks päevaks teada ka, mitu tuhat liinikilomeetrit te maha võtate? 

Aitäh! Protsessi mõttes on kindlasti oluline see, et me toome välja kitsaskohad, pakume neile välja lahendusi. Kui lahenduste osas poliitilist kokkulepet ei saavutata, siis tuleb mõelda järgmiste lahenduste peale. Variante on kaks: kas, nagu te mainisite, vähendada liinikilomeetreid, mida ma ei soovita, või tuua riigikassasse täiendav rahastus. Eks see arutelu seisab meil ees augustikuus ja vastavalt sellele saame planeerida, mis sellest liinivõrgust edasi saab. Hetkel kindlasti see, mis te välja tõite, on ennatlik. Liinivõrgu kokkutõmbamine sõltub ikkagi sellest, kui palju rahalisi võimalusi on, ja selle osas oleme targemad siis, kui riigieelarve vastu võetakse järgmise aasta detsembris.

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Kui ma vaatan siin ERR-i uudist, siis siin on öeldud, et ministeerium loobus õpilastele ja eakatele bussipileti kehtestamisest. Teie vastusest siin arupärimisele jäi mulle mulje, ma ei tea, kas ministeerium on loobunud, aga mulle tundub, et minister ise vist ei ole loobunud. Mulle tundus, et ikkagi nendest vastustest kajas läbi see hoiak, et tegelikult võiks ikkagi piletil hind olla. Kas ministeerium ja minister tegutsevad kuidagi eraldiseisvalt? Sest tegelikult täna vastas siin sarnasele arupärimisele ka peaminister, kes ütles ka, et ta täiesti välistas selle, et pilet kehtestatakse õpilastele ja eakatele maakonnaliinidel. Ka varem on siin olnud nii, et teie räägite ühte juttu ja peaminister räägib teist juttu. Kuidas siis nüüd ikkagi kõigist nendest asjadest aru saada? Peaministril on, ministeeriumil on mingi seisukoht ja siis teil endal on seisukoht. Keda siis inimesed peaksid nüüd uskuma ja arvestama?

Aitäh! Nagu ma ütlesin, selle kohta meil poliitilist kokkulepet ei ole, seda ei tule, meil on järele jäänud ainult kaks varianti. Aga nagu te ise ka välja tõite enda tutvustuses, see arupärimine on sisse antud varem. Ma ikkagi lähtusin sellest, et ma vastan nendele küsimustele. Ja kuna siin on teie poolt palutud põhjendusi selle mõttekäigu osas, siis seda mineviku vormis teha tundus mulle loogiline.

Ants Frosch, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Alles hiljuti olime me tunnistajaks ju sellele, kui te käisite Valgas klaarimas Riia rongiühenduse kaasnähtena tekkinud olukorda, kus ei ole võimalik enam Valgast Tartusse hommikul saada. Ja väga paljud kooliõpilased, aga ka need Valga vanainimesed, kes Tartusse haigemajja käivad, ei oma enam mingit lahendust, ja rakendati siis bussiliini. See näitab, et see Tartu–Riia rongiühendus ei olnud korralikult läbi mõeldud ja mõjud olid negatiivsed, nii et te pidite hakkama sekkuma seal.  

Aga minu küsimus on seotud Kagu-Eesti bussiliiklusega. Kui te nüüd augustiks, käesoleva aasta augustiks tahate saada omal ministeeriumis pilti ette …

Aitäh!

… kas on plaanis ka kohalike omavalitsustega seda teemat arutada?

Aitäh! Selle Tartu–Riia rongi osas on meil täna isegi eraldi arupärimine plaanis, nii et kui te soovite seda diskussiooni seal jätkata, siis see oleks väga teretulnud. Käesolevalt kindlasti me suhtleme tegelikult ju iganädalaselt kohalike omavalitsustega või nende all toimetavate ühistranspordikeskustega, et neid liinivõrke planeerida. Reaalsus on see, et ühistranspordikeskused annavad sisse iga-aastaseid taotlusi, et liinivõrku laiendada, aga sellele rahalist katet ei ole. Ehk siis me kindlasti arutame seda, aga kogu see töö on piiratud ressurssidega.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Te ütlesite, et lastel ja pensionäridel on vaja sõit tasuliseks teha, et saada teada ja selgeks teha kitsaskohad ja paremini liine paika panna. Mul tekib tõesti väga sügav küsimus, kas teil ministeeriumis ei olegi üleüldse mingisugust ülevaadet sellest, millised on need kitsaskohad. Ma arvan, et igaüks siit saalist võiks neid ette lugeda terve hulga. Kas ei tundu teile – vähemalt minule tundub – väga küüniline, et nende nii-ütelda kitsaskohtade selgeks tegemiseks te lähete kõige haavatavamate inimeste kallale, laste ja vanainimeste kallale, olukorras, kus te olete niikuinii, teie valitsus, lastetoetused ära kaotanud, laste huvihariduse raha vähendanud ja nii edasi? Kas see ei ole küüniline ja inetu?

Aitäh!

Aitäh! Eks selliseid hinnanguid nagu küüniline või inetu saab iga inimene ise anda. Faktuaalsed need ei ole. Pigem on andmete põhjal – ma selgitan nüüd siin saalis, ma pakun, juba kümnendat korda – asi selles, et kui üks teenus on tasuta ja teine on tasuline, siis see moonutab tarbimist nende teenustega, puudub kliendisuhe. Ja kindlasti on see andmete pool erinevalt lahendatud erinevates ühistranspordikeskustes, mõnes kohas paremini, mõnes halvemini, aga reaalsus on see, et see on kitsaskoht. Seda tuleb siis adresseerida teistmoodi. Kõige olulisem on see, et kui tekib kliendisuhe, tekib ootus teenusele ja on võimalik seda paremini majandada.

Evelin Poolamets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Pensionärid on väga mures selle pärast, mida te plaanite, et ühistransport läheb tasuliseks. Pensionäridel on iga sent praeguses olukorras arvel. Kas teistmoodi ei saa neid asju lahendada, mida te välja pakute? Miks peab selle hinna kehtestama just pensionäridele ja õpilastele?

Aitäh selle küsimuse eest! Aga me ju ei kehtesta seda piletit. Aga kindlasti, kui te räägite pensionäride eest, siis ka mina olen suhelnud esindusorganisatsioonidega, ka pensionäridega üldiselt. Läbiv seisukoht või murekoht, mis tegelikult on, et jumala eest buss ära ei kaoks. Veel parem oleks see, kui buss käiks tihemini. Ja sooduspileti teemal vähemalt selles vestluses, mis mul on olnud, nad on olnud vastuvõtlikud.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Lea Danilson-Järg, aga ma eeldan, et mitte kohapeal, vaid tahate äkki pulti tulla? Siis võiks üles proovida ennast panna. Jah, nüüd on kõik kenasti.

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Hea minister! Noh, ütleme niimoodi, et minu meelest nendele küsimustele vastates läks olukord hoopis arusaamatumaks, mis siis tegelikult ikkagi toimub. Veel arusaamatum on muidugi see kontekstis, et meil tulevad valimised, ja mulle tundub, et siin võib-olla päris tõsiselt ei saa neid seisukohti ka üleüldse võtta, et mis peale valimisi tehakse ja mis piletihinnad või mis lahendused siis tulevad, et see võib kõik olla midagi muud. Võib-olla ebameeldivatel teemadel ei taheta praegu lihtsalt otsuseid vastu võtta.

Aga eelkõige ebaselgeks muutus asi selles, et mõjuanalüüse, ma sain ministrist aru, et tegelikult ei olegi tehtud, et kuidas pileti kehtestamine üldse eakaid ja lapsi mõjutaks, nende liikumisvõimalusi ja nende majanduslikku olukorda arvestaks. See on muidugi kummaline, sest enne peaks ikkagi aru saama, mis selle sihtrühma olukord on, enne kui üldse mingisugust tasu arutada. 

Ja kui rääkida selle tasu vältimatusest, siis täna me kuulsime siin ka peaministrit, kes tegelikult ütles, et piletitulu on üldiselt transpordi ülalpidamisest väga väike osa. Kui ma õigesti sain aru, siis ainult 3 miljonit või midagi sarnast oli see, mis siis piletihinnast laekuks. Sellele nüüd minister ise ei vastanud, aga jah peaministri suust siin ikkagi mingid numbrid läbi käisid. Nii et tõepoolest on küsimus, kas see summa peaks ikkagi just nimelt laste ja eakate käest siis võetama, et neid liine säilitada ja alles hoida ja parandada. 

Siis ministri suust kõlas ka seisukoht, et hind ei olegi oluline, et ainult liinivõrk ja kättesaadavus on oluline. Siin ma kindlasti nagu nõustuda ei saa. Ikkagi hind on ka väga oluline ja eelkõige on ka oluline, kes seda hinda maksab. Siin, ma arvan, ei saa ainult lähtuda sellest, et on nagu ühesuunaline ainult see kaalutlusruum. Vastasel korral me saaksime ju teha väga laiaulatusliku liinivõrgu ja küsida selle eest suurt hinda. Ilmselt see on ikkagi hinna ja selle liinivõrgu tasakaalu küsimus. 

Muidugi kahju on sellest, et minister ei vastanud automaksu kohta, sest tõepoolest Eesti 200 on olnud seisukohal, et automaks tuleks tühistada. Me muidugi Isamaast väga tervitaksime seda. Siiamaani ei ole me praktilisi samme näinud. Me oleme tulnud mitmel korral eelnõuga ja tänagi andsime üle uuesti eelnõu mootorsõidukimaksu ehk selle automaksu tühistamiseks. Varasemalt on see siin saalis maha hääletatud, sealhulgas Eesti 200 häältega. Nii et praktilist valmisolekut me ei ole siin näinud, et automaks tühistada. Loodame, et äkki nüüd sel korral see toetus meie eelnõule tuleb ka Eesti 200 poolt. 

Nii et tõepoolest, keeruline olukord. Siin ei teagi, sündmused muutuvad kogu aeg. Peaminister räägib ühte juttu, ministeeriumi suunalt tulevad mingisugused sõnumid, minister räägib jällegi mingit muud juttu. Väga keeruline aru saada, kas siis see pilet tuleb või ei tule ja kui palju siis neid liine kärbitakse. See tekitab inimestes väga suurt ebakindlust. Nii et ma arvan, et selline segane olukord tuleks ikkagi ära lahendada ja inimestele anda see kindlus, et mis siis lõpuks tuleb. Otsustagem siis ära nii või naa, aga selline otsuste edasilükkamine ja lihtsalt niisugune hämamine, see absoluutselt ei ole Eesti inimeste huvides. Nii et võtke vastu otsused ja öelge selgelt välja, mis see seisukoht on, kas tuleb pilet või ei tule, kuidas jäävad liinivõrgud. Inimesed ootavad selgust. Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised, kuna rohkem kõnesoove ei ole. Oleme neljanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Ja oleme jõudnud viienda [punkti] juurde: Riigikogu liikmete Reili Ranna, Madis Kallase, Heljo Pikhofi, Jaak Aabi, Anti Allase, Riina Sikkuti ja Raimond Kaljulaidi poolt regionaal- ja põllundusminister Hendrik Johannes Terrasele esitatud arupärimine regionaalsete lennuühenduste jätkusuutlikkuse, piletihindade mõju ning reisijate arvu languse kohta. Arupärimine kannab numbrit 893. Ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Reili Ranna.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Hea regionaalminister! Möödunud 2025. aasta tõi kaasa olulise ja muret tekitava languse regionaalsete lennuühenduste kasutamises nii Hiiumaa kui ka Saaremaa suunal. Kui Kärdla lennujaama langus oli circa kolmandik, siis ka Kuressaare lennuliinil on täheldatud märkimisväärselt, vähemalt viiendiku võrra reisijate arvu vähenemist. 

Mõlemal liinil tuuakse peamise põhjusena välja just nimelt lennupileti hinna tõusu. Pileti hinna muutus on muutnud lennuühenduse paljudele inimestele, eestkätt peredele ja eakatele, aga ka regulaarselt töösõitude ja ka ravisõitude tegijatele selgelt vähem kättesaadavaks. See on otseses vastuolus regionaalpoliitika eesmärgiga hoida saared mandriga ühendatuna. 

On oluline meenutada, et kui viimast hinnatõusu kavandati, siis anti kohalikele kogukondadele selge lubadus, et kolme kuu möödudes hinnatakse pileti hinna tõusu mõju ning vajaduse korral vaadatakse otsus üle. Kuna pärast seda valitsuskoalitsioon muutus, siis küsisin ma õige pea siinsamas selle Riigikogus üle tänaselt regionaal- ja põllumajandusministrilt, kes on kinnitanud selle kokkuleppe olemasolu ja seda lubadust kogukondadele. 

Kahjuks me teame, et seda ülevaatamist toimunud ei ole või vähemalt mitte kogukondadele soovitud suunas. Numbrid näitavad selgelt, et mõju hinnatõusule on olnud negatiivne, reisijate arv on langenud, ühendus on muutunud vähem kasutatavaks ja selle tulemusena on ju riik ise kaotanud, sest piletitulu laekub riigile ja väiksem reisijate arv tähendab otseselt väiksemaid tulusid. 

Sellest tulenevalt esitasime me regionaal- ja põllumajandusministrile küsimusi nii tagasivaate kohta, kas ministeerium on hinnanud viimast otsust ja selle mõju nii transpordiühenduse kasutatavuse mõttes kui ka laiemalt regiooni arengule, ja lootusrikkalt ka tuleviku kohta, kas ja milliseid muudatusi plaanitakse omalt poolt teha. Täpseid küsimusi ma hetkel ette lugema ei hakka, ma usun, et minister seda järgemööda ise teeb. Aitäh! 

Suur tänu teile! Taas kord on arupärijate küsimustele vastamas auväärt regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras. Palun!

Hea istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Läheme esimese küsimuse juurde. Kärdla ja Kuressaare liinide reisijate arvu vähenemine on mitme teguri koosmõju. Oluline tegur on olnud piletihinna tõus, kuid sama oluline on ka lennuühenduse rolli muutumine saarte ühendussüsteemis. Lennuühendus ei ole tavapärane igapäevane transport, vaid kiire ühendus juhtudeks, kus ajavõit on määrav. 

Teiseks, ministeerium täpsustab regionaalsete lennuühenduste sotsiaal-majanduslikku analüüsi. See analüüs valmib aasta teises pooles. Selle eesmärk on selgitada, millist liikumisvajadust lennuühendus tegelikult katab ja millisel kujul on riigi sekkumine põhjendatud. Senised andmed näitavad, et hinnatõus on olnud oluline tegur, kuid tervikpilt täpsustub selle mõjuanalüüsi tulemusel. 

Kolmandaks, pean tunnistama, et jah, piletihinna tõus ja selle hinna muutus on mõjutanud reisijate arvu, samas ei ole regionaalse lennuühenduse eesmärk konkureerida hinnas parvlaeva ja bussiga. Küsimus on selles, millist ühendust riik avaliku teenindamise kohustusega tagab. 

Neljandaks, valitsusel ei ole kavatsust saarte lennuühendusi lõpetada. Edasised otsused piletihinna või teenuse mahu kohta peavad põhinema tervikanalüüsil, mitte üksikutel kuudel või poliitilisel survel. Kui korrigeerimine on põhjendatud, siis seda tehakse. Selleks meil hankeprotsess igatahes käib ja aasta teises pooles peaks see selginema. 

Viiendaks, ministeeriumi lähtekoht on, et saarte ühendusi tuleb hinnata tervikuna. Lennuühendust ei saa vaadata lahus parvlaeva, bussi- ja muust ühendusvõrgust. Otsused peavad lähtuma inimeste tegelikest vajadustest ja regionaalse sidususe eesmärgist.

Lennuühenduste puhul hetkel riik doteerib igast lennusõidust 80%, omaosalus on umbes 20%. Ja tõepoolest, viimasel paaril aastal enne minu ametisse astumist neid hindu tõsteti, aga samas enne seda oli see tõus, kui ma ei eksi, siis ligi kümme aastat ei olnud see piletihind muutunud, kuigi kõik kulud on samal ajal tõusnud. Ehk siis see tasakaalukoha otsimine on kindlasti asjakohane. Mul on usku, et see sotsiaal-majanduslik analüüs selle tasakaalupunkti meile kätte toob. Aitäh!

Aitäh! Teile on paar küsimust. Alustab Tiit Maran.

Aitäh selle ülevaate eest! Nüüd on küsimus, et kui tõesti need hinnad läksid kallimaks lennuühendustel, siis see ilmselgelt näitab, et kohalikel elanikel on eriti keeruline see probleem. Seda enam, et tegelikult enamik reisijaid ju ei ole kohalikud elanikud, aga ikkagi kuskilt mujalt, kas turismiga seotud või mingil muudel põhjustel. Küsimus on, kas te ei ole kaalunud mingit kompensatsioonimehhanismi tekitamist saareelanikele, et neil oleks sellises olukorras natukenegi soodsam lennureise teha? Nagu te ise ütlesite, need on pakilised, kui tekib vajadus kiirelt mingil põhjusel minna.

Aitäh! See kompensatsioonimehhanism on olemas. See kompensatsioonimehhanism on iga reisija pealt 120 eurot, mis praegu riik maksab selle eest, et inimene lennukiga lennata saab. Lennuühendus kindlasti just nendeks juhtudeks on tarvilik, selle omaosalus on 20%. Tegemist kindlasti ei ole igapäevase ühistransporditeenusega, see pigem ongi erijuhtudeks.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Omal ajal, kui need Saaremaa ja Hiiumaa lennukid, mis lendasid, vahetati välja suuremate vastu riigi soovil, siis kerkis üles ka diskussioon kuluefektiivsusest. Täna oleme olukorras, kus lennukid on pooltühjad. Kas te olete arutanud ka seda, et vahetada lennukid välja väiksemate vastu, mis teeks need kulud oluliselt väiksemaks? Selle arvelt saaks alandada ka piletihinda inimestele ja võib-olla ka see summa, mida riik peaks kompenseerima, on siis väiksem. Kas te peate selliseid diskussioone ka üleüldse või lihtsalt vaatate pealt ja leiate, et kõik on väga ilus?

Aitäh selle küsimuse eest! Kindlasti uute lennukite hankimine või väiksemate lennukite toomine praegu seda hinnavõitu ei tooks nii kiiresti. Pigem ongi selle lennupileti hinna küsimus tasakaalupunkti otsimises ja seda vaadatakse professionaalselt üle sotsiaal-majandusliku analüüsi käigus, et kuskohas see tasakaalupunkt on, kus on see piisavalt kättesaadav, aga et samas lennukid ei oleks tühjad, aga et samas see hind ei konkureeriks ka bussiühendusega või parvlaenuühendusega.

Reili Rand, palun!

Aitäh! Ma küll kuidagi ei suuda mõista seda teie mõttekäiku, et lennuühenduse tähtsus või roll on ajas muutunud pärast seda hinnatõusu. Ma ei tea, kui hästi te olete kursis. Ma oskan Hiiumaa näitel lihtsalt tuua, kes on peamised lennukite kasutajad. See ei ole ainult erakorralisest vajadusest tingitud. Kui mandri poolt Hiiumaale tulevad näiteks eriarstid, kes võtavad vastu patsiente Hiiumaal, siis vastupidi, mandrile liiguvad arsti juurde need inimesed, kes peavad olema näiteks hommikul vara mõnel protseduuril, sest ühistranspordiga ei ole võimalik kella üheksaks Tallinnasse muul viisil jõuda. Vastasel juhul pead sa tulema eelmisel õhtul ja maksma ka majutuskulud ja see on igal juhul väga tihti veel kallim. Need näited ei ole ainult need, et nüüd järsku on erakorraliselt vaja lennata. Meil on ka regulaarselt linnas tööl käijaid, mis tegelikult aitab ühe piirkonna püsielanikke hoida tänu sellele, et on olnud stabiilne ja kindel ühistransport. Aga minu küsimus – väga kiirelt, vabandust, võtan kokku – on see, et kohalikud omavalitsused on minu teada pakkunud ka muid alternatiive, näiteks edasi-tagasipileti soodustus. Kas need arutelud ametkonnaga on täna täiesti tühja läinud?

Aitäh selle küsimuse eest! Need arutelud ei ole tühja läinud. Ma ei tea, kust te seda võtate. See kindlasti teeks regulaarsete kasutajate jaoks elu paremaks. Seda kindlasti tasub kaaluda. 

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Me oleme siin päris palju sellel teemal siin rääkinud ja arutlenud ning tegelikult mina ka iganädalane lennukikasutaja, nagu on ka Reili Rand. Ka täna hommikul me mõlemad, küll eri suundadest, tulime siia. Tunnetan väga hästi, et see varasem praktika, kus lennuk oli kogu aeg täis esmaspäeva hommikuti, on asendunud nüüd pooltühjade lennukitega. Mina küll ühtegi muud põhjust sellele ei tea kui see, et kohalik elanikkond, kes tööalaselt käib väga palju Tallinna vahet, on selle hinna lugenud liiga kalliks. Kui me teame, et pileti hind on läinud niivõrd palju kallimaks ja väga palju on reisijaid ära kukkunud, siis tegelikult ka riigil siit suurt tulu ei ole tulnud, kui üldse on tulu tulnud. Ma ei saa ikkagi aru, mis asi see regionaalpoliitika siis on, kui see ei ole see, et see ongi pileti doteerimine, see ongi see 80–20 suhe, see ongi see, et igalt poolt Eestist saaks kiiresti ka Tallinnasse. Ma ei saa ikkagi aru, miks ei saa mingisugust vahevarianti siis teha.

Ma ei ole päris kindel, mida te vahevariandi all mõtlete, aga ma arvan, et siin tuleb ka otsida tasakaalupunkti, kus see on piisavalt jätkusuutlik, et seda rahastust tagada. Samas, kui lennukid on pooltühjad, siis tõepoolest … Enne seda oli väga laialt levinud probleem see, et inimesed ei mahtunud lennukisse ära, eriti esmaspäeviti ja reedeti, sest lennukid olid täis. Nüüd on probleem teistpidine ja vaatame sellele tervikuna otsa saarte ühenduste sotsiaal-majandusliku analüüsi põhjal ja selle põhjal saamise otsustada, kus see tasakaalupunkt on.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Erinevalt Madis Kallasest ja Reili Rannast, kes siia nüüd kodust lendasid, mina jalutasin. Kui oleks tahtnud ühistranspordiga tulla, see oleks ka tasuta olnud. 

Kuidas teie ise näete, mis see eesmärk on piirkondlike ühenduste puhul, mida riik peab tagama? Kui nüüd lennukipileti hind tõusis ja kohalikud elanikud peavad seda liiga kalliks, et näiteks regulaarselt vajaduse tõttu Tallinnas käia kas ravi saamiseks või tööalastel kohtumistel, siis nad lähevad, ma ei tea, auto peale, praami või bussiühenduse peale. Kui lennukipileti hind tõusis, kas siis kohalikele elanikele kompenseerimiseks nähti ette, et nad lähevad mõne muu transpordiliigi peale üle ja seal on neil see liikumine soodsam? Või millised on need alternatiivid nendele inimestele, kes enam hinna tõttu lennukile ei lähe?

Aitäh! Jah, tõepoolest, see liikumine on läinud lennuki pealt üle peaasjalikult praamile, mis on taskukohasem võimalus saada mandrile. Inimesed on läinud sinna, mis on odavam.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud juhataja! Te räägite sellest, et kuna need muudatused toimusid, piletihinda tõsteti, siis kõik nagu said siin aru, et lubati ka otsa vaadata, kuidas see kõrgem piletihind on siis mõjunud. Tulemus on ju selge, et tublisti on vähendanud lennureisijaid saarte ja mandri vahel. Kui kaua siis võtab see sotsiaal-majanduslik analüüs nüüd aega, et kindlaks teha, mis oleks see tasakaaluhind? Kuigi mina ütleksin ka, et regionaalseid erisusi vähendades, vahemaid vähendades võiks öelda, et tegelikult peaks olema see võimalikult soodne. Ja kui on ikka suur lennuk, siis äkki võiks olla selline piletihind, mis paneb ka selle lennuki täis.

Aitäh! Selle analüüsi hankeprotsess käib hetkel ja ma eeldan, et ta saab valmis kuskil kolmandas kvartalis. 

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu, austatud juhataja! Austatud minister! Kuulan siin teid ja mul tekib küsimus, kas te seda varianti pole kaalunud, kas riigi jaoks ei oleks mõistlik luua piletisoodustus ja seeläbi suurema reisijate arvu abil saada enam piletitulu. Praegusel juhul tundub teie käitumine või teie suund hoopis teistsugune.

Aitäh! Eks seda saab igaüks ise subjektiivselt hinnata. Ühistranspordis võtab reisijate käitumise muutumisega ja sellega harjumisega natukene aega. See on tavapärane trend, et piletihinna tõustes reisijate arv väheneb, tasapisi see taastub. See periood on praegu olnud poolteist aastat, mida vaadeldakse, ja selle vaatluse põhjal ja analüüsi põhjal saame teha otsuseid, kus kohas on tasakaalupunkt, kui palju see pilet peaks maksma. Tunnetuslikult ma pean nõustuma, et tõenäoliselt oleks mõistlik seda piletihinda natukene langetada, aga seda ei taha teha lihtsalt tunde pealt või poliitilise surve tõttu, vaid ootame ära selle sotsiaal-majandusliku analüüsi ja selle põhjal saab selle otsuse langetada.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Alustan märkusega. Ärge pahandage, teil on tavaliselt komme vastata hästi pikalt ja põhjalikult ja niimoodi, tuua mingeid näiteid ja tuua välja oma seisukohti ja eelistusi, aga hetkel tundub mulle, et te vastate lühemalt, kui keskmine küsimus kestab. Ma ei ütle, on see hea või halb, see on lihtsalt selline eripära. Ma püüan aru saada, kas siis selles konkreetses küsimuses teil ei ole selliseid tugevaid seisukohti, teil ei ole positiivseid sõnumeid tuua või te ei jaga siis seda parlamendiliikmete muret. Sest ma isiklikult ka poolsaarlasena – tõsi, mitte igapäevaselt edasi-tagasi lendava inimesena – väga hästi tajun seda saareelanike tõsist eksistentsiaalset küsimust, kuidas sa korraldad oma tööelu, pereelu ja kõiki muid plaane, kui tegelikult need ühendused mandriga lähevad liiga kalliks. Nii või naa me peame alati arvestama viiteaegade, muude probleemide ja ilmastikuoludega, aga kui see hind läheb ka veel kättesaamatuks. Ehk küsimus teile on, olete te tegelikult suhelnud tavaliste Saaremaa elanikega nendel teemadel, et võib-olla mitte nüüd siin teha mingeid otsuseid poliitilise surve tagajärjel, nagu te ütlesite, et te tegema ei taha hakata, vaid tegema ikkagi just nimelt …

Aitäh!

… regionaalpoliitilises vaates saareelanike ootustest lähtuvalt.

Aitäh selle küsimuse eest! Eks me oleme nii omavalitsustega suhelnud kui ka inimestega. See mure on täiesti arusaadav. Ma selle lahenduse saan välja pakkuda pärast seda, kui see analüüs on lõppenud. Selle info põhjalt saame selle tasakaalupunkti üles leida, et kuskohas, missuguse hinnaga oleks mõistlik lennuühendust pakkuda saartele. Saaremaa näitelt on see lennuühendus raskesti doteeritud ja piletihind, mis ei olnud muutunud pikka aega, konkureeris bussiühendusega, mis lõpuks väljus sinna, et sul ei ole mõtet bussiga lennukiga konkureerida, sest lennuk on kiirem. Ja kui bussiühendus kaob, mis ei ole riiklik teenus, mis on eraturul, siis tegelikult saarlaste, ütleme, Saaremaa konkreetselt ja ka Muhumaa, kus see buss peatub, liikumisvõimalused vähenevad tunduvalt. Seda olukorda ka ei taha tekitada, aga seda tulebki vaadata tervikpildina, mitte ainult eraldiseisvana.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Kui riik on võtnud oma ülesandeks korraldada lennuühendust ja doteerib seda, siis ei peaks meie eesmärk olema mitte üksi kallim pilet või suurem omaosalus, vaid eelkõige täis lennuk. Ja kui reisijate arv kukub kolmandiku võrra, siis tuleb ausalt küsida, kas tehtud otsus täidab üldse oma eesmärki. 

Saartel elavate inimeste jaoks ei ole ühendus mandriga pelgalt transpordiküsimus. See on küsimus sellest, kas igapäevaelu on üldse võimalik korraldada nii, et töö ja avalikud teenused oleksid päriselt kättesaadavad. Niigi käib saareeluga sageli kaasas väga praktiline küsimus: kas mandrile minek üldse õnnestub? Kas ilm lubab, kas graafikud klapivad vajadustega või tuleb lahkuda juba päev varem, leida mandrile majutus ja katta kõik sellega kaasnevad täiendavad kulud? 

Need on mõtted inimestelt, kes käivad mandril arsti juures, samuti üha enam tuleb neid neilt, kelle töö võimaldab elada saarel, kuid kellel tuleb olulistel kohtumistel käia pealinnas. Just sellised inimesed aitavadki hoida elu saartel elujõulisena: nad töötavad, maksavad makse ja kasvatavad oma lapsi seal, kus nad päriselt tahavad elada. 

Samuti ei tohi me unustada, et näiteks Hiiumaa haigla sõltub suures osas mandrilt saarele tööle käivatest arstidest. Nende leidmine on niigi keerukas. Kui kohalejõudmine muutub veel aeganõudvamaks või ebakindlamaks, muutub see probleem ainult suuremaks. Ehk on raske nõustuda, et lennuühenduse tähtsus aastavaates on muutunud. Pigem on tähtsuse muutuse toonud paratamatus, et hind ei ole jõukohane. 

Ei saa mainimata jätta tänahommikust tagasivaadet, sest ka täna hommikul, nagu kiuste, jõudis 8.30 Kärdlast väljuv lend Tallinnasse alles veidi pärast poolt kahtteist päeval. See tähendab, et poole tunni pikkusest lennust võib päriselus kujuneda praktiliselt pool päeva kestev reis. Sellises olukorras on väga keeruline niigi planeerida tööpäeva, kohtumisi või ammugi kauaoodatud arstivisiiti. 

Ja siis lisame siia kallima piletihinna. Jah, riigile on saartega ühenduse tagamine kulu, aga samal ajal tuleb ausalt öelda, et piletihind ei mõjuta ju riigi dotatsiooni suurust. Aga piletitulu tuleb riigile tagasi ning kui reisijaid on vähem, tähendab see lihtsalt seda, et riik saab vähem tulu riigieelarvesse tagasi. 

Enne hinnatõusu lepiti kokku, et paari kuu möödudes vaadatakse täituvus üle ja vajaduse korral korrigeeritakse otsuseid. Seda kokkulepet tollaste vallajuhtide ja piirkonna Riigikogu liikmetega on minister korduvalt kinnitanud. Paraku ei ole seda lubadust tänaseks täidetud, kuigi numbrid näitavad juba enne täna palju viidatud sotsiaal-majandusliku mõju analüüsi tellimist selgelt, et reisijate arv on langenud ja riik ei ole oodatud lisatulu saanud. 

Ma tean, et saarte kohalikud omavalitsused on valmis lahendusi otsima, kaasa mõtlema ja tegelikult on päris mitmeid sisulisi ettepanekuid teinud, kuidas eelkõige püsivalt saartel elavatele inimestele lennukipilet taskukohasemaks teha. Ehk küsimus ei ole selles, kas lahendusi kitsastes eelarvetingimustes üldse oleks võimalik leida. Küsimus on pigem selles, kas riik on valmis neid otsima ja langetama. 

Regionaalne sidusus ei saa olla ainult tühi sõna strateegiadokumentides, see peab väljenduma otsustes, mis mõjutavad inimeste igapäevaelu. Kui faktid näitavad, et varem valitud tee ei tööta, siis on tark poliitika see, mis julgeb oma otsused üle vaadata. Sellest lähtuvalt lõpetuseks kutsukski regionaal- ja põllumajandusministrit kiiremini leidma lahendusi saarte lennuühenduse jätkusuutlikkuse tagamiseks. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Koos sellega oleme lõpetanud viienda päevakorrapunkti menetlemise. 

Oleme jõudnud kuuenda päevakorrapunkti juurde ja selleks on Riigikogu liikmete Reili Ranna, Tiit Marani, Anti Allase, Tanel Kiige, Riina Sikkuti, Helmen Küti, Enn Eesmaa, Vladimir Arhipovi ja Kersti Sarapuu poolt regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele esitatud arupärimine Nuudi hobitalu linnugripi juhtumi kohta. Arupärimine kannab numbrit 903 ja taas on meil suurepärane võimalus kuulata meie head kolleegi Riigikogu liiget Reili Randa.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Olgu alustuseks tegelikult kõigepealt öeldud, et saartel elamises on väga palju rõõme ja erilisust, mida me võib-olla tihti unustame nende vajaduste juures esile tuua. 

Aga kahjuks on ka järgmine arupärimine seotud pigem murega, ja murega selle pärast, kuidas üks riigi ametkond on keerulise linnugripijuhtumi valguses toimetanud. Hiiumaal on eelmisest aastast tegutsema hakanud Nuudi hobitalu olnud paljudele Hiiumaa peredele ja ka saare külalistele rõõmu pakkunud koht, kus loomade heaolu ja hooliv suhtumine on olnud alati esikohal. Sealne keskkond on pakkunud lastele, peredele ja kogukonnale turvalist ja harivat kokkupuudet loomade ja maaeluga. Just eeltoodust lähtudes on Nuudi hobitalus toimunu puudutanud paljusid inimesi ning tekitanud avalikkuses küsimusi mitte niivõrd loomatauditõrje vajalikkuse kohta, kuivõrd ametkondade käitumise, info vahetamise ja otsustusprotsessi läbipaistvuse kohta. 

Kõnealune arupärimine on esitatud Nuudi hobitalus toimunud juhtumi kohta, kus Põllumajandus- ja Toiduamet hukkas lindude gripitõrje käigus kümneid ja kümneid kodulinde. Ma soovin veel kord rõhutada, et selle arupärimise keskmes ei ole küsimus, kas loomatauditõrjet kui sellist peaks sellisel juhtumil tegema. Küsimus on eelkõige selles, kuivõrd läbipaistvalt, kuivõrd kaasavalt ja kuivõrd hoolivalt neid otsuseid tehti ning milliseid samme selles protsessis tuleks ehk põhjalikumalt ja täpsemalt arvestada. Ja samamoodi, kas ka väiketalusid ja selliseid hobitalusid võiks käsitleda teistmoodi kui näiteks toiduainetööstuses toimetavaid tootmisi. 

Ehk siis palumegi ministri tagasisidet ja kommentaare erinevatele küsimustele, millele loodame järgemööda vastuseid saada. Aitäh!

Suur tänu teile! Ja taas kord on arupärijate küsimustele vastamas regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras.

Austatud Riigikogu liikmed! Tõepoolest, tegemist oli äärmiselt kahetsusväärse ja kurva juhtumiga, eriti kuna linde peeti ka nii-öelda lemmikloomadena, isegi mitte toiduloomadena, siis on side kindlasti suurem. Aga samas, tegemist oli ka linnugripi eriti ohtliku versiooniga. Tuleb ka ära öelda, et linnugripp levib ka inimestele. Linnugripil on olnud surmavaid juhtumeid, küll mitte Eestis õnneks. Aga selles olukorras … See ongi hästi kehv olukord, mis tuleb kokku. Ühelt poolt on arusaadav, et omanikule on see kindlasti väga keeruline olukord, kus olla, see on vaimselt väga rusuv. Teiselt poolt on Põllumajandus- ja Toiduameti ülesanne see taudikolle likvideerida, et ta ei kanduks edasi inimestele, teistele loomadele, et ta ei jõuaks ka tööstusesse.

Esimese küsimuse juurde tulles, Põllumajandus- ja Toiduamet tegutseb loomataudide korral kehtiva õigusraamistiku, situatsiooniplaani ja tegevusjuhendite alusel. Eriti ohtlike loomataudide puhul ei ole hukkamisotsus vabalt kaalutav, vaid tuleneb kehtivatest nõuetest. Nuudi hobitalu juhtumis lähtuti labori tulemusest, kliinilisest pildist ja epidemioloogilisest riskist seda otsust vastu võttes.

Teiseks, loomapidajat teavitati nii kahtlusest, diagnoosi kinnitamisest kui ka hukkamise otsusest. Seda tehti nii suuliselt kui ka kirjalikult vastavalt kehtivale korrale. Samas tuleb tunnistada, et nii raske olukorra puhul ei pruugi inimene kogu seda teavet kohe vastu võtta, mis on täiesti arusaadav.

Kolmandaks, Põllumajandus- ja Toiduametil ei ole eraldi üksnes suhtlemisele keskenduvat juhendit. Olemas on tauditõrjeplaanid, tegevusjuhised, situatsiooniplaanid ja staabitöö kord ning töötajaid koolitatakse ka suhtlusolukordadeks. Ministeeriumi hinnangul tuleb suhtluse ja toe poolele edaspidi senisest rohkem tähelepanu pöörata. Selle väga kahetsusväärse juhtumi valguses tõi ta välja selle kitsaskoha küll. 

Neljandaks, loomade heaolu eest vastutab kuni hukkamiseni loomapidaja koostöös ametiga. Hukkamise juures viibib ameti järelevalveametnik ning tegutsetakse kehtivate nõuete järgi. Eesmärk on tagada võimalikult kiire ja loomade heaolu arvestav hukkamine.

Viies küsimus. Juhtumi järel tehakse sisemine analüüs nii menetluse kui ka korralduse kohta. Selle juhtumi puhul on amet suhelnud ka kohaliku omavalitsusega ning juhtinud tähelepanu vajadusele pakkuda loomapidajale abi. Riik peab hoidma korraga nii tõhusat tauditõrjet kui ka inimlikku suhtlust. 

Sellest loomaaia näitest, kus on võimalik taotleda eriluba: Nuudi hobitalu ei ole loomaaed ega oma loomaaia tegevusluba. Seetõttu ei saa selle suhtes kohaldada loomaaedale ette nähtud erandeid, mis on seotud liikide säilitamise või teadustööga. Tavapärase loomapidamiskoha puhul sellist võimalust kehtiv õigus ette ei näe. 

Ja seitsmendaks, ministeeriumi eesmärk on, et tauditõrje oleks lisaks õiguslikule ja veterinaarsele korrektsusele ka selgemalt inimlik. Eriti oluline on see väiketalude ja hobipidajate puhul, kelle jaoks on selline olukord sageli väga raske. Vajalik on leida parem tasakaal kiire tegutsemise ning samas arvestava ja selgitava suhtluse vahel. Aitäh!

Aitäh! Teile on küsimusi. Alustab Riina Sikkut. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Me oleme Nuudi hobitalus toimunu kohta, ma ei tea, ülevaadet meedias jälginud ja tõepoolest tekib inimestel küsimusi, kuidas see on võimalik. Kas need reeglid, mis riik on seadnud, sobivadki ka suurtalude ja teiste ettevõtete, näiteks hobitalude, väiketalude või peretalude puhul? On ju eripärasid, kui tegemist ei ole tööstusliku tootmisega. Kas me peaks neid reegleid rakendama kõigile ühtemoodi või peaks seal olema mingisugune, ma ei tea, suhtumise erinevus, midagi sellist, mis arvesse võtab, et tegemist ei ole erialainimestega, kes tegelevad kitsalt spetsialiseeritud valdkonnas oma toodangu maksimeerimisega? Neil on teised väljundid, väljavaated, viisid, kuidas oma äri aetakse. 

Aitäh! Noh, arusaadavalt on need suhtumised erinevad, inimesed on erinevad. Hobitalude puhul kindlasti on tegemist, ma ütleksin, lemmikloomadega paljude jaoks ja see on emotsionaalselt kõvasti raskem. Teisest küljest Põllumajandus- ja Toiduamet tegeleb tauditõrjega. Neil on eeskiri, millisel linnul kas tööstuses või hobitalus on linnugripp. Ka sealt talus, kui lõpuks, nagu ma aru saan, pererahvas tagasi jõudis, olid juba pooled linnud ära surnud sellesse grippi. 

Taudikolde likvideerimine peab toimima kiiresti. Kindlasti, ma tunnistan, saab paremini suhelda ja võib-olla tõesti suhtutaks ka teistmoodi. Peaks suhtuma teistmoodi, arvestavamalt, seda emotsionaalset seisukohta arvestades. Aga tauditõrje protsessi kui sellist ei saa kindlasti pikale venitada, sest see omab riske teiste lindude, ka majandusüksuste suhtes ja inimeste suhtes, kellele see haigus võib levida. Ehk selles osas on see kiiruse ja läbirääkimise, kuni see kohale jõuab, mis hakkab toimuma, ja seda aktsepteeritakse – see protsess on kindlasti pikem, kui see tauditõrje jaoks vajalik on.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Te natuke seda viitasite, aga ikkagi püüan aru saama, kuidas ministeeriumi hinnang ja võib-olla ka nagu tagantjärelevaade ikkagi on Põllumajandus- ja Toiduameti suhtlusele sellesama Nuudi hobitalu pidajatega. Kas on mingeid täiendavaid samme plaanis, et kriisiolukordades oleks infovahetus selgem, kiirem ja selles mõttes ka inimlikum? Paratamatult, nagu ütlesite õigesti, siin ei ole tegemist kellegi jaoks sellise lihtsalt ressursiga, eks ole, vaid tegemist on loomadega, elus hingedega. Sellised kiired, radikaalsed otsused, mis võib-olla tõesti on vajalikud – ma ei ole selle valdkonna ekspert, ma neid ei sea kahtluse alla –, mis võib olla vajalikud, on ikkagi inimlikult väga raske taluda või väga rasked leppida. Millised on need võib-olla siis järeldused, edasised sammud? Kas meil on vaja mingeid täiendavaid koolitusi teha, on vaja natuke ringi mõelda seda kommunikatsiooniloogikat, kuidas sarnaseid olukordi tulevikus ennetada ja vältida?

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest, see osutas sellele kitsaskohale, et tuleb leida see tasakaal selle vahel, et tuleb kiiresti reageerida. Muidugi, see on seadusest tulenev kohustus, aga teisest küljest, inimestele tuleb teha selgitustööd. Kõik need etapid käidi selles mõttes läbi, et protseduurist üle ei astutud, küll aga ongi siin tegemist sellega, et kui on nii emotsionaalne asi, et see vastuvõtuvõime, olukorrast arusaamine ja ka olukorraga leppimine kindlasti ei ole nihuke tundide küsimus. See ongi väga keeruline olukord, millega me peame tulevikus ka arvestama sarnaste juhtumite puhul. Ja selle jaoks olemegi koostöös Põllumajandus- ja Toiduametiga võtnud eesmärgiks ka täiendavaid koolitusi personalile, eriti neid, kes tegelevad taudikollete likvideerimisega, kuidas sellistes olukordades oleks kõige mõistlikum ja inimlikum toimetada.

Tiit Maran, palun!

Aitäh! Ma kordan eelmisi küsimusi natukene teise nurga alt. Kaheldamatult on tegemist väga kahetsusväärse juhtumiga, kus ühelt poolt sattusid kokku Nuudi hobitalu õnnetud omanikud ja teiselt poolt need, kes olid täiesti ette valmistamata selliseks situatsiooniks, mis psühholoogiliselt oli neile ääretult keeruline ja raske. Aga teise poole pealt ka nendele ametnikele, kes suhtlesid, ei olnud ette antud täpset protokolli, kuidas käituda, kuidas informatsiooni jagada just sellest aspektist, mis on psühholoogiline. Seadust nad ilmselt täitsid täpselt. Te juba viitasite sellele, aga ma küsin üle, kas selle tulemusena praegu võiks tekkida teatud protokoll või täpne käitumisjuhis, kuidas sellistes situatsioonides käituda. Sest juhus on keskpärane, aga sellest peab õppima, et järgmine kord sama ebameeldivaid situatsioone ei tekiks.

Aitäh selle küsimuse eest! Nagu ma ka enne viitasin, kindlasti tuleb sellest õppida. Selles mõttes, et tuleb eristada või teha protokoll selle puhul, kui loomad omavad pererahva jaoks suurt emotsionaalset sidet, või kui, ütleme, linnu või looma ja pidaja vahel on side, siis seda kindlasti tuleb käsitleda teistmoodi kui siis, kui tegemist on tööstusliku tootmisega. Selle me oleme ka plaani võtnud.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Ma küsiks nii, et milline oli siis täpne otsustusprotsess, mille tulemusel otsustati Nuudi talus kogu linnukari hukata. Kas kaaluti ka teisi võimalusi, näiteks isolatsiooni, seiret või muid meetmeid? Ja millised olid need põhjused, et need välistati?

Sellises olukorras, kuna tegemist on eriti ohtliku loomataudiga, mis levib ka inimestele, on see protokoll ühtne: kui loomal tuvastatakse haigus ja labor seda kinnitab, siis tuleb see protseduur läbi viia. Lihtsalt nii inimeste, loomade kui ka toiduohutuse vaatenurgast laiemalt ei ole seal lõtku erinevateks suundadeks.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Ma ka esmalt tunnustaksin võib-olla nii ministeeriumi kui ka tegelikult Põllumajandus- ja Toiduametit, kes on pidanud viimase paari aasta jooksul päris suurte väljakutsetega vastamisi seisma. Kui me võtame seakatkujuhtumid, nüüd seesama linnugripitemaatika, selles osas ükskõik, kuidas selleks ette ei ole valmistatud või ükskõik, mis selleks on varasemalt tehtud, siis praktika selgub sel hetkel, kui see on käes, ja sel hetkel, kui tuleb neid päris karme otsuseid tegema hakata. 

Aga mul on ka sarnane küsimus, mis siin eelkõnelejad juba on tegelikult küsinud. Kuidas ja mismoodi on sellest tehtud võib-olla õppetunde? Kas näiteks selline eelkaardistus just ennetuse osas on ka saavutanud võib-olla mingi parema taseme, kuidas vältida selliseid olukordi tulevikus nii kommunikatsiooni kui tegelikult miks mitte ka nendesamade nakatumiste vaates? Viimasel ajal ei ole kuulda olnud vähemalt, et midagi sellist oleks kusagil olnud.

Aitäh selle küsimuse eest! Kindlasti Põllumajandus- ja Toiduamet kaardistab siis neid asukohti, kus on rohkem loomi-linde koos, millel on pigem hobieesmärk ja kus on tegemist lemmikloomadega, et seda ülevaadet saada ja vastavalt sellele ka reageerida seal teistmoodi.

Ester Karuse, palun!

Aitäh! Austatud minister! Mina ei ole ka loomapidamise ekspert, aga see teema selles mõttes siiski puudutab meid kõiki, meie toidujulgeolekut. Kas te oskate öelda, milline on täna seis hüvitiste maksmisel ja millal võib see talu ehk Nuudi talu oodata kompensatsiooni juba hävitatud lindude eest? Ja teine küsimus: kas ministeerium on ka selle peale mõelnud, et kui loomapidaja on juba sattunud majanduslikku kriisi, siis äkki kuidagimoodi lihtsustada seda hüvitiste menetlust ministeeriumi poolt?

Aitäh selle küsimuse eest! Praegusel hetkel on hüvitiste koha pealt see pall loomapidaja käes, kes peab esitama loomade osas dokumentatsiooni, et selle alusel hüvitist saada. See dokumentatsioon ei ole veel laekunud, nii et me seda hetkel ootame.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Minu küsimus läheb hetkel korraks Nuudi hobitalust kaugemale, see läheb Hiiumaa rannikule Tahkuna poolsaarel, kuna möödunud nädalalõpp tõi ametlikes kanalites ka teavituse, et on leitud üle paarikümne või mõnikümmend seal hukkunud luike, kellel on tuvastatud linnugripp. Kahjuks on see jälle näide sellest, et kogukonnas levis info oluliselt kiiremini kui ametkondlikku teed pidi. Kuidas te näete kogu sellist teavitustegevust, kogukonna teavitamist? Kuidas seda protsessi saaks teha paremaks, et võimalikult kiirelt tõesti reageerida sellises olukorras?

Aitäh selle küsimuse eest! Eks see linnugripp, taud võtab ka laiemaid mõõtmeid. Väga palju metsikuid linde sureb sellesse üle Eesti, mitte ainult ühel poolsaarel, vaid ka mujal. Eks sellele reageeritakse operatiivselt, aga neid täpseid käike ma ei oska sihukesel tasemel kommenteerida. Küll aga kindlasti kogukondades tihtipeale levibki info kiiremini, keegi leiab ja varsti kõik kuulevad. Hea on, kui see info jõuaks ka ametkonnani. Igal pool ei ole võimalik seda katust ametkonnast teha, nii et see info liikumine ka teistpidi oleks väga teretulnud. Kui on info, mida kogukond kindlasti vajab, ehk siis on linnugripi oht, siis seal me teeme koostööd Sotsiaalministeeriumiga, et inimesi teavitada.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud juhataja! Siin oli juttu, et Aafrika seakatku juhtumid olid meil alles hiljuti ja nüüd ka linnugripijuhtumeid kipub olema järjest rohkem. Kas ministeerium ja amet on teinud mingisuguseid järeldusi nendest olukordadest? Kas kuidagipidi on seda tõrje strateegiat arendatud või muudetud? Ma saan aru, et seadustes on teatud reeglid kirjas, kuidas peab talitama, aga niisugune praktiline tegevus. Kas on sellist arutelu olnud ministeeriumis ja ametis? Kas on kuidagipidi tehtud ka mingisuguseid otsuseid, et kuidagi teisiti reageerida?

Aitäh selle küsimuse eest! Kõikidest nendest juhtumitest tehakse väga põhjalikud järelhinnangud ja analüüsid, kuidas asju parandada. Need on üsna mastaapsed. Kui te tahate detailselt teada, mis on õppetunnid nendest tauditõrjetest, siis te olete kindlasti oodatud ministeeriumisse või Põllumajandus- ja Toiduametisse, kus antakse teile ülevaade, mis seal täpselt juhendis muutnud on. See on üsna mastaapne. 

Aitäh teile! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised ja alustab taas kolleeg Reili Rand. Täna on teie päev.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Nuudi hobitalu juhtum on puudutanud väga paljusid inimesi mitte ainult Hiiumaal, vaid Eestis laiemalt. See juhtum pole lugu ainult linnugripist ja kõnealusest linnukarjast, vaid ka lugu inimeste tööst, hoolest ja kõige rohkem sellest, kuidas riik kriisiolukorras inimestega suhtleb. 

Tahan veel kord öelda selgelt, et loomatauditõrje on vajalik. Kui levib ohtlik haigus, peab riik tegutsema kiiresti ja otsustavalt. Aga samal ajal on oluline ka see, kuidas neid otsuseid tehakse ja kuidas neid inimestele selgitatakse. Pean ausalt ütlema, et mul on südamest kahju olnud näha selle pere läbielamisi. Inimestena, kes on oma talu loomi ja linde hoidnud ja hoolitsenud nende eest nagu pereliikmete eest, kes on sellesse paika pannud palju tööd ja armastust, neile oli see väga valus ja laastav kogemus. Sellest perest ei ole kordagi jäänud muljet, et neile ei läheks korda reeglid või et nad sooviksid seadustest mööda vaadata. Vastupidi, nad on küsinud selgitusi, püüdnud aru saada, miks on reeglid just sellised, ja uurinud, kas oleks veel teisi võimalusi. Nad on tahtnud siiralt mõista ja kaasa mõelda, mis on selles olukorras võimalik. 

Ma arvan, et see ongi ka see põhjus, miks see juhtum on nii paljusid inimesi puudutanud. Kui inimene seisab silmitsi olukorraga, kus tema aastatepikkune töö hävib ühe otsuse tõttu, siis ei piisa ainult korraldusest, paberil olevast määrusest. Sellisel hetkel on väga oluline, et suhtlus oleks selge, lugupidav ja inimlik. 

See on, ma arvan, hea meeldetuletus, et hoolival riigil on sellistes olukordades alati võimalus, aga ka kohustus teha rohkem. Täites reegleid ja järgides ettekirjutusi, saab ja peab riik jääma inimlikult hoolivaks ja toetavaks. Sest usaldus riigi vastu ei sünni ainult nendest kirjapandud reeglitest, see sünnib sellest, et inimesed tunnevad, et nende muret võetakse tõsiselt ja nendega räägitakse ausalt.

Me ei saa kõnealust juhtumit enam tagasi pöörata, küll aga saame sellest õppida, õppida, kuidas teha nii, et kriisiolukordades oleks otsuste kõrval rohkem selgust, paremat koostööd ja inimlikumat ja läbipaistvamat suhtlust. 

Siit tõesti ka ettepanek tulevikku, et Põllumajandus- ja Toiduamet mitte ainult sisemiselt ei analüüsiks tehtu siis kitsaskohti, vaid lepiks ka üheselt kokku protsessid ja käitumisjuhised taolistes olukordades toimimiseks, ja seda siis mitte ainult tauditõrje enda aspektidest, vaid ka asjaajamise vaatest. Loodetavasti mõnel järgmisel linnugripijuhtumil ei pea loomaomanikud tundma, et nad ei saa aru, millest lähtuvalt ja kuidas riik otsustab ja toimib. Aitäh!

Suur tänu teile! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Oleme lõpetanud ka kuuenda päevakorrapunkti menetlemise.

Ja [oleme] jõudnud tänase viimase arupärimise juurde. Selle on esitanud Riigikogu liikmed Ester Karuse, Züleyxa Izmailova, Tanel Kiik, Tiit Maran, Riina Sikkut, Anti Allas, Madis Kallas, Heljo Pikhof, Helmen Kütt ja Jaak Aab. Arupärimine on regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele ja see puudutab Valga-Tartu rongiühenduse sõiduplaani muudatuste mõju Lõuna-Eesti elanikele. Arupärimine kannab numbrit 921. Riigikogu kõnetooli on juba jõudnud hea kolleeg, Riigikogu liige Ester Karuse. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister ja austatud kolleegid! Kuigi arupärimise nimi annab tegelikult aimu, millega tegu, siis ma tuletan meelde ja teen sellest väikese ülevaate. See puudutab Valga–Tartu rongiühenduse sõiduplaani muudatusi ja selle mõju mitte ainult Valga, vaid tegelikult laiemalt Lõuna-Eesti inimestele. 

Selle aasta alguses jõustunud muudatuste tulemusel kadus sõiduplaanist hommikune rong, mis väljus Valgast ligikaudu kell 7.30 ja jõudis Tartusse enne kella üheksat. See on olnud ühendus, millele on toetunud kogu piirkonna igapäevane liikumine, inimesed sõitsid selle rongiga tööle, kooli, ülikooli või näiteks arsti juurde. Nagu ma juba mainisin, ei ole tegemist ainult Valga linna küsimusega, vaid seesama rong teenindas ka mitmeid vahepealseid peatusi, näiteks Sangaste, Keeni, Mägiste, Puka, Palupera, Elva, Peedu, Tõravere ja Nõo. Seega me räägime tegelikult terve piirkonna ühendusest Tartuga. 

See rong kadus sõiduplaanist siis, kui liinil alustas tööd Tartu–Riia rong. Tekkis olukord, kus inimesed lihtsalt ei jõua mõistlikul ajal Tartusse. Jah, on küll olemas väga varajane väljumine ning järgmine rong jõuab Tartusse alles poole 12 paiku. Selline graafik lihtsalt ei sobi töötajatele, õpilastele ega ka tudengitele. See lihtsalt ei võimalda inimestel kasutada avalikke teenuseid mugavalt. Lõuna-Eesti jaoks on need avalikud teenused koondunud just Tartusse. 

Ma isiklikult arvan, et Tartu–Riia rongiühendus on igati tore, aga rahvusvahelise rongiühenduse arendamine ei tohi kindlasti toimuda regionaalsete ühenduste arvel. Otepää, Tõrva ja Valga omavalitsusjuhid pöördusid ühiselt ministeeriumi poole, juhtides sellele tähelepanu. Me räägimegi sageli sellest, et elu peab olema võimalik igas Eesti nurgas. Me räägime tasakaalustatud arengust ning sellest, et inimesed ei peaks kolima suurtesse keskustesse ainult selleks, et minna tööle või õppima. 

Aga kui puuduvad päriselt toimivad ühendused, siis muutuvadki need põhimõtted tegelikult ju tühiseks sõnakõlksuks. Rongiühendus ei ole meie jaoks luksusteenus ega turismiprojekt, see on päriselt elutähtis avalik teenus, mis võimaldab inimestel elada ka väljaspool suuri linnu ning samal ajal osaleda tööturul ja hariduses. 

Just seetõttu olemegi esitanud ministrile mitmeid küsimusi. Me soovime teada, millistel põhjustel see rong sõiduplaanist eemaldati, kas otsuste tegemisel viidi läbi ka mõjuanalüüsid kohalike elanike liikumisvajaduste kohta ning kas hinnati ka mõju õpilastele, töötajatele ja peredele, kelle igapäevane liikumine sellest ühendusest päriselt sõltub. Samuti on oluline küsimus, kas ministeerium peab võimalikuks taastada hommikuse rongiühenduse, mis võimaldaks jõuda Tartusse enne töö- ja koolipäeva algust. Selles ju tegelikult küsimuse iva ongi, kas meile tuleb see rong nüüd tagasi või mitte. 
Aga teate, küsimus ei ole ainult ühes rongis, vaid küsimus on tegelikult selles, kas meie regionaalpoliitika toimib päriselt või on see ainult paberil nii. Nii et ootame vastuseid. Aitäh!

Suur tänu teile! Rongi kohta ei oska öelda, aga tagasi tuleb Riigikogu kõnetooli igal juhul regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras ja tema teab kindlasti ka rongi kohta rohkem.

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Sain tõepoolest kirja Valgamaa omavalitsusjuhtidelt, käisime ka nendega kohtumas. Ühiselt arutasime kõiki käesolevaid muresid, ka tulevikuküsimusi, ja lahendusena panime käima ühe lisabussi.

Aga nüüd küsimuste juurde tulles, Valga-Tartu hommikuse rongi ajutise ärajätmise peamine põhjus on veeremi nappus. Olukorda süvendasid lühikese aja jooksul toimunud raudteeõnnetused, mille tõttu langes kaks rongikoosseisu pikemaks ajaks rivist välja. Olemasoleva ressursiga ei olnud võimalik kõiki ühendusi samal kujul säilitada. Otsuse tegemisel hinnati liini kasutust ja alternatiivsete ühenduste olemasolu. Samas näitas kohalike omavalitsuste ja elanike tagasiside selgelt, et töö- ja koolipäeva alguseks Tartusse jõudmise vajadus vajab tugevamat arvestamist. Ainult statistilisest vaatest ei piisa. Selle järgi pandi siis lisabuss käima. Mõju hinnati selle järgi, kas inimestel säilib tegelik võimalus hommikul Tartusse jõuda. Kuna olemasolevad alternatiivid ei olnud kõigi jaoks piisavad, otsustati käivitada asendusbuss. See oli vajalik ajutine leevendus.

Hommikuse ühenduse taastamine on eesmärk. Ärajätmine ei olnud mõeldud püsiva lahendusena, vaid ajutise sammuna erakorralises olukorras. Ühendus tuleb taastada niipea, kui veeremi ringlus seda võimaldab. Ehk siis, kui meil tulevad uued rongid liinile, siis kohe taastatakse seesama ühendus. 

Rahvusvaheliste ühenduste arendamine ei tohi toimuda Eesti-siseste regionaalsete ühenduste arvel. Käesoleval juhul ei olnud tegemist teadliku eelistusega, vaid ajutise veeremi puudusega. Pikemas vaates tuleb planeerida rohkem varu nii veeremisse kui ka taristusse. See kitsaskoht on meil seal. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile on paar küsimust. Alustab Jaak Aab.

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Te ütlesite, et mingil hetkel pandi kompensatsiooniks bussid käima. Kas seda olukorda ei saanud ennetada? Kui tegelikult just sellisel kellaajal väljuv rong oli nii oluline terve piirkonna inimeste jaoks, siis võib-olla oleks pidanud sellele reageerima kiiremini või nägema ette sellist olukorda? Kas see oleks olnud võimalik?

Aitäh! Eks seda mõju hinnatigi selle põhjal, et neid ühendusi, eriti Valga ja Tartu vahel, on sarnastel aegadel võrdlemisi palju. Praegu see asendusbuss pandi hommikul käima suhteliselt sarnases lõtkus ühe teise bussiga, mis läheb Tartusse. Kokkulepe oli ka kohaliku omavalitsuse poolt initsieerituna, vaatame testperioodi ajal, kui palju see täitumise vajadus tegelikult on. Pigem ikkagi inimesed tahaksid rongiga sõita, tegutseme selle nimega, et rongid kiiresti liinile saaksid.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Lõuna-Eesti rongiühendusega nii hästi kursis ei ole, aga on aru saada …

Absoluutselt!

… et graafiku muutus ja rongi ärajäämine oluliselt inimeste elu on halvendanud. Haapsalu inimesed on oodanud rongi juba mitukümmend aastat, selle oluga olen ma rohkem kursis. Ma loodan, et te ei pane pahaks, et ka minu küsimus on Rohukülla rongi jõudmise perspektiivi kohta. Nimelt ma usun, et teie lauale see veel ei ole jõudnud. Nii et eelhoiatus on see, et Haapsalu raudtee toetusrühm teile ka kirjutas uue perioodi Euroopa Liidu vahendite vaates. Võib-olla hetkel, kui te paljuks ei pea, küsimus, kas te näete, et ka üks hetk Haapsalu inimestele rong võiks kohale jõuda ja näiteks uue perioodi Euroopa finantsvahendid võiksid üheks katteallikaks olla?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma tunnistan, et see tuleb umbes kaks tundi liiga hilja meie tavalise rütmi kohta, aga kindlasti teadsin, et see täna tuleb. Iseenesest Haapsalu raudtee on ju hea mõte. Ma arvan, et meil on Eestis lihtsalt need suunad, viis suunda on töös, need lähevad järjekorras ehk siis praegu on Tartu ja Narva suund töös. Järgmise perioodi jooksul, kui on võimalik vahendeid panna Haapsalu raudtee väljaarendamisse, mis on seal kavas olemas, ma arvan, et see on mõistlik mõte. Kuigi see on teise ministri haldusalas, mina pean pigem mõtlema selles vaates selle peale, kuidas sinna veeremit tagada, et meil oleks veeremit ka reservis. 

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Mina tahan teid hoopis kiita, ja kiita selle pärast, et Viljandis rong, mis võeti hommikune ära, sai siiski taastatud, kuna Viljandis ei olnud hommikul sellist bussi, mis oleks jõudnud samaks ajaks, sest bussiliiklus oli viidud hoopis, alates Lux Expressist, kes võttis oma transpordid ära. Nii et selle eest suur aitäh! Ja inimesed on teile kindlasti selle eest väga tänulikud.

Aga muret tekitab mulle see, et teie nimetuses ongi "regionaal-" sees, aga regioonid jäävad järjest-järjest rohkem hätta. Meil alles siin oli vastamas minister, kelle valdkonda käib teederemont, ja seal on ka nii, et 50 sõiduautot, siis see tee kuulub nagu, et võiks musta katte alla minna. Need on nagu muna ja kana teemad. Kui on halb tee, siis seal ei sõida autod, kui on parem tee, sõidab rohkem autosid. Kas te ikkagi jälgite valitsuses ka seda, et regionaalpoliitika oleks erilise tähelepanu all? See on muide ka demograafiline probleem, sest tavaliselt lapsi sünnib maal rohkem.

Aitäh!

Aitäh! Me siit Tartu-Riia ühendusest läksime ikkagi võrdlemisi kaugele. Ma hoiaks seda teemat siin fookuses. Ja kindlasti taristuminister oskab paremat ülevaadet anda teede olukorrast.

Ester Karuse, palun!

Aitäh kõigepealt teemat selgitamast ja aitäh siiralt ka selle eest, et te leidsite aega minna Valgamaa omavalitsusjuhtidega kohtuma! Siiralt, see on väga hea märk, sest Tallinnast Valka on sama tee mis Valgast Tallinnasse, eks ole. See on hästi tore, ma usun, et te saite sealt palju sisendit. Aga minu küsimus on tulevikuperspektiivi kohta. Kas te võite kinnitada, et 2027. aasta alguses tuleb seitse väljumist Valga–Tartu suunal? Ma olen kusagilt kuulnud seda. Kas te võite seda kinnitada, et kuna need uued rongid tulevad, siis saab olema seitse väljumist?

Jah, need seitse väljumist on hetkel plaanis.

Tiit Maran, palun!

Aitäh! Kuulates ühelt poolt seda, mis seal Lõuna-Eesti pool toredas kandis toimub, ja seda, mis oli Viljandimaal, tekib mul küsimus või tahaks teada, kuidas üldse selliste otsustuste protsessid käivad. Ma eeldaks, et seal on enne olemas mingisugune põhjalik analüüs, kui palju ühte või teist ühendust on tarvis, ja selle põhjal otsustatakse, kas seda saab teha või ei saa teha. Aga nüüd tuleb välja niimoodi, et kui ühel hetkel hakatakse rääkima, et kuulge, meil on seda liini ikka tarvis, siis te ütlete, et jah, on tõesti tarvis, ja panete selle tagasi. See on lihtsalt aja- ja energiakulukas protsess. Kas enne ei oleks mõtet neid analüüsida? Või kui need analüüsid on tehtud, siis miks sellised olukorrad üldse tekivad?

Aitäh! Nagu ma ütlesin ka enne, see otsus ei tulenenud sellest, et me tahame seda liini ära kaotada, vaid see tulenes sellest, et meil rongid läksid lihtsalt katki. See ei ole plaaniline liinivõrgu kokkutõmbamine. See on eriolukord, kus meil on kaks rongi paranduses, üks jäi auto ette ja teisele sõitis mingisugune tõstuk sisse, ja need remondid võtavad kaua aega. See on paratamatu. Hetkel meil tulevad õnneks samal ajal uued rongid liinile, nii kiiresti kui võimalik, loodetavasti sügiseks, ja siis me saame kohe selle ka taastada. See ei ole kindlasti plaaniline kokkutõmbamine. Ja arvestati ka seda, et Valgast on neid alternatiive tegelikult busside näol mitmeid, kuidas inimesed saaks ikkagi liikuma. Vajadusele ei vastanud täpselt, nüüd me panime lisabussi käima.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma küsin nüüd pooleldi kõrvalküsimuse, aga see on otsapidi seotud ikka Valga ja raudteega. Ettevõtjad Lõuna-Eestis räägivad sellest, et neil oleks hädasti vaja taastada kaubavedudeks liin, mis läheb Valgast Võrru ja Võrust Põlvasse. Tööstusel on oma kaupa logistiliselt kallis mööda maanteed vedada ja pealegi need teed-tänavad on kitsad. Mul on küsimus selle kohta. See on ettevõtjate mure tegelikult Lõuna-Eestis ja nad on päris arvestatavad puiduettevõtjad, metallitööstusega tegelevad ettevõtjad. Ilmselgelt, kui selline rong liikuma hakkaks, oleks neid teisi ettevõtjaid veel. Väga mõistlik on regionaalarengu mõttes ja majanduse mõttes toetada seda. Kas nüüd see raudtee vajab korrastamist, mis seal Valga ja Võru vahel on ja mis on ka Võru ja Põlva vahel? Kas seal on mingisugune plaan ettevõtluse vaatevinklist?

Aitäh selle küsimuse eest! Ausalt öeldes ei ole see varem üles kerkinud, ma ei oska nii täpselt sellele praegu vastata. Küll aga ma näen seda, et raudteetaristu korrastamine ja hoidmine on kulukas. Elron konkreetselt tegeleb ühistranspordiga, mitte kaubaveoga. Kui see vajadus on nii suur, siis ma arvan, et kindlasti taristuminister oskab kaasa mõelda sel teemal rohkem.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Ma arvan, et paljud on jälginud, kui innustunult te olete tegelenud just rongiliikluse reklaamimisega või selle headuse tutvustamisega Eesti rahvale. Ma olen täitsa nõus sellega. Kiired ühendused, kui me vaatame maailmapraktikat, on tulnud ennekõike läbi rongiühenduste. Võtame näiteks Šveitsi ja mitmed teised, küll meist jõukamad riigid, aga siiski, rongid on need, mis on rahvast viinud töökohtadele lähemale ja teinud riigi mõnevõrra väiksemaks. Mul on küsimus ka sellest vaatest, et me oleme näinud, et päris palju on olnud erinevaid arutelusid seoses bussitransport versus rongitransport. Mismoodi te olete vaadanud näiteks hinnastamist, et ei juhtuks see, et näiteks rongipileti hind läheb liiga kalliks või, vastupidi, liiga odavaks ja see mõjutab omakorda bussitransporti? Kas teil on ka mingid arutelud selle üle käinud või kas seal on probleeme näha?

Aitäh! Bussi hinnastamise üle on kindlasti arutelud käinud ühiskonnas mitu kuud. Seal on suur hinnavahe sees. 70% inimestest, kes sõidavad bussis, sõidavad praegu tasuta. See kindlasti seda pilti moonutab, nagu ma olen ka varem välja toonud. Eesmärk ongi, et rongid sõidavad, et tagada kiired ühendused suurte linnade vahel, ja bussid veavad rongidele ette, et oleks võimalik seal sõita. Aga tänasest on mul hea meel jagada seda, et Harjumaal saab sõita rongi ja bussiga ühenduses ja ühe piletiga, ei pea mitut piletit ostma. See on üks samm lähemale sellele eesmärgile, et on ettevedu rongile ja rong viib kiiresti kohale.

Ja tänane viimane küsimus, kuna rohkem võimalusi ei ole. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Kunagi ei tasu tormata, kunagi ei tea. Tavaliselt alati siis küsimused ikka tekivad, kui öeldakse, et miski on viimane. Aga püüame! 

Minu jaoks on tegelikult suurem nagu murekoht on siin, et hakkabki kujunema mitte ainult selles küsimuses, vaid ka sellesama nii-öelda laste ja õpilaste ja eakate võimaliku piletitasu kehtestamise küsimuses selline tunne, et meil on natuke sihuke suure Peetri ja väikse Peetri ühiskond. Kui on mingid rasked ajad või on probleemid, siis esimesena me läheme kuidagi selle väikse Peetri leivakoti kallale ehk vaatame, kas saaks äkki lastelt või eakatelt piletitasu küsida. Siis me läheme ja vaatame, kas saaks äkki kuskilt Valgast või väiksematest kohtadest neid ühendusi vähemaks võtta, äkki keegi ei pane tähele, äkki pole hullu. Äkki te aitate mind kaasa või järgi, teie regionaalministrina? Ma usun, et te olete aru saanud, et teie roll ja vastutus on just nimelt seista selle eest, et kogu Eesti elaks, et samades väikestes kohtades oleksid ühendused ja et nii õpilastel, eakatel kui ka kogu Eesti elanikkonnal oleks tegelikult ligipääs vajalikele teenustele, apteegist töökohani.

Aitäh! Ma selle hinnanguga päris ei nõustu, et niimoodi minnakse. Ka ühistranspordi puhul kehtestati eelisjärgus pilet tööealisele inimesele. Praegu on vist 70% sõitjatest nendes kategooriates. Ja liini puhul on see, et kuna ronge on puudu, sest rongid läksid katki, siis paratamatult ühe liini, ühe väljumise pidi maha võtma. Ja seal arvestati mitte seda, et võtame kuskilt, mitte ainult mahu pealt, vaid arvestati ka seda, kui palju on alternatiivseid vahendeid. Kuna Valgast peaasjalikult liigutakse Tartusse ja Valga ja Tartu vahel bussiühendus on väga hea, siis seal oli see kõige väiksemalt kahjustava mõjuga, kui me räägime alternatiividest, mida paljudes teistes linnades lihtsalt ei ole.

Suur tänu! Rohkem küsimusi ei ole. Ja selgitus kolleeg Tanel Kiigele: minu repliik tugines sellele, et kõik saalis olijad olid juba küsinud. Kuna on üks küsimus võimalik, siis … (Saalist öeldakse midagi.) Jaa, loomulikult oleks jõudnud veel kuskilt, sealt Mustamäelt ka, siia, kui oleks tarvis.

Aga nüüd, head kolleegid, avan läbirääkimised. Ester Karuse, palun!

Aitäh, austatud kolleegid! Täna arutasime Valga-Tartu rongiühenduse sõiduplaani muudatuste mõju. Mõne jaoks võib see tunduda väike muudatus, aga tegelikult on mõju inimeste igapäevaelu korralduses ja liikumises päris suur. Loodetavasti aitas see arutelu kaasa sellele, et tulevikus tehakse selliseid otsuseid rohkem läbimõeldult ja ehk ka kohalikke inimesi päriselt kaasates. 

Ühistransporditeema ei ole ainult logistika, sest, nagu ma juba ütlesin, see puudutab tegelikult ju inimeste igapäevaelu. Kui need ühendused ei toimi, siis muutub elu maapiirkondades keerulisemaks. Ja lõpuks on need otsused, mis mõjutavad otseselt seda, kas inimesed saavad oma kodukohas elada ja samal ajal töötada või õppida, või siis ei saa. Paraku, nagu me juba kuulsime ühe hea kolleegi küsimusest, see ei olnud ju ainus juhtum. Sarnane olukord tekkis ka Viljandis, kus rong võeti liinilt ning inimesed said sellest teada alles mõned päevad varem või üldse siis, kui see juhtus. See tekitab paratamatult küsimuse, kas otsuste tegemisel on ikkagi piisavalt kuulatud kohalikke kogukondi ja hinnatud muudatuste tegelikku mõju. Ma mõistan, et neid otsuseid ei tee ju minister ise, aga ehk saab ta selle ootuse seada vastavatele teenusepakkujatele, et päriselt ka kõiki mõjusid ikkagi hinnataks ja arvestataks reaalset elu ehk kohalikke käimisi ja liikumisi. 

Aga Valga on ajalooliselt olnud raudteelinn. Raudtee- ja rongiühendused on mänginud Valga arengus väga suurt rolli ning mängivad seda rolli ka täna. Hea rongiühendus ei tähenda ju ainult mugavamat transpordiviisi, vaid paremaid võimalusi õppimiseks, töötamiseks ja ettevõtluseks Tartu või Tallinna suunal. Regionaalpoliitiliselt on äärmiselt oluline, et Valga ja kogu Lõuna-Eesti oleksid hästi ühendatud nii Tartu, Tallinna kui ka Riia suunaga. Just sellised ühendused aitavad hoida elu väljaspool suuri keskusi.

Seetõttu loodame väga, et Valga rongiühenduse tulevik saab igal juhul olema helge. On räägitud ju sellest, et uuest aastast võiks Valga-Tartu suunal olla kuni seitse väljumist päevas. Me saime minu arusaamise kohaselt ka täna ministrilt kinnituse, et tõepoolest, uuel aastal on seitse väljumist päevas, mis on väga positiivne. See on väga oluline samm parema ühenduvuse suunas ning annaks kindlasti kindlustunde nii kohalikele elanikele kui ka ettevõtjatele. Nii et Valga on raudteelinn, hoidkem rööpad töös ja rongid liikumas. Jõudu tööle!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Tänan kõiki väga sisuka selle päevakorrapunkti menetlemise eest! Oleme kaheksanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. 

Nüüd on haamrilöök ja nüüd on mikrofon vaba. Helmen Kütt, palun! 

Helmen Kütt, palun ava mikrofon!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslased ja telesilla kaudu istungi jälgijad! Homme, 17. märtsil tähistatakse rahvusvahelist sotsiaaltöö päeva. Seda päeva tähistatakse igal aastal märtsikuu kolmandal teisipäeval liikuva pühana. 

Sotsiaalvaldkonnas töötavad inimesed on viimaseid aastaid olnud eesliinil, alates kroonviiruse põhjustatud tervisekriisist, aga ka seoses majanduskriisi ja turvalisuse kriisiga, mille on tinginud Vene agressioon, sõda Ukrainas ning sellest tulenev põgenikevool ja nende inimeste mured. Lisandunud on toimetulekuraskustes inimesed ja erihoolekannet vajavate perede ja omastehooldajate mured. 

Sotsiaaltöötajad peavad tegelema lisaks sotsiaaltööle ka abi vajavate inimeste vaimse tervise probleemidega, ja seda kogu elukaare väärtel, alustades lastest kuni eakateni. Seda ikka selleks, et turvatunne, mis on väga keerulises välispoliitilises olukorras kõikuma löönud, saaks märgatud ja toetatud. 

Just sotsiaaltöötaja on see, kellest tihti sõltub ühiskonna nõrgemate või hätta saatnud inimeste toimetulek. Nende tööpäev ei lõpe mitte kell 5 õhtul, vaid on tihtipeale tunduvalt pikem, seda ka nädalavahetustel. Ja töö tuleb tihti koju kaasa, mured ei lase isegi öösel magada. Sotsiaaltööd ei tehta palga pärast, sest palk pole paljude teiste ameti töötasudega võrdluses konkurentsivõimeline. Seda tänuväärsem on see, et üha rohkem kohalikke omavalitsusi on sotsiaalvaldkonnas töötavaid inimesi tunnustama asunud ja nendest hoolivad. 

Kunagi varem ei ole erihoolekande töötajad, selle teenuse pakkujad ja kliendid tulnud Riigikogu ette avalikule kõnekoosolekule meelt avaldama, aga eelmise aasta 25. septembril see toimus. Avaldan siin tunnustust erihoolekandeteenuse pakkujate liidule, sest vaikimisega olukorda ei paranda. Täpsustuseks neile, kellele see valdkond võõras on, et erihoolekande näol on tegemist riikliku teenusega. Suur tänu ka Eesti Puuetega Inimeste Kojale, kes oma toetuse erihoolekandeteenuse kriisis on edastanud nii valitsusele, Riigikogule pöördumise näol kui ka konkreetsete ettepanekute korral. 

Täpselt samal päeval, 25. septembril anti käesoleva aasta riigieelarve üle ja see tekitas päris suure kingituse neile, kellele palk – väga suur, nõndanimetatud maksuküürust kätte jääv raha – tegi kindlasti rõõmu. Aga seda rõõmu ei olnud sotsiaalvaldkonnas töötavatel inimestel ja eriti neil, kes ootavad jätkuvalt riigi poolt erihoolekande kohta. 

Õnnitlen juba täna kõiki endisi ja praeguseid sotsiaaltöötajaid, omastehooldajaid ja kõiki seda ilusat ametit õppivaid inimesi homse rahvusvahelise sotsiaaltöö päeva puhul. Soovin kõigile tervist, vastupidavust ja märkamist, ja seda mitte ainult ühel päeval aastas! Sellepärast soovingi kõigile ka rahulikke argipäevi ning rõõmu tööst ja abi vajavate inimeste aitamisest. 

Head kolleegid! Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon, mis asutati 2004. aasta juunis ja mis on sadade sotsiaalala töötajate eestkõnelejaks, korraldab homme Jõhvi kontserdimajas tänuürituse, et tunnustada tublisid sotsiaalvaldkonnas töötavaid inimesi. Suur tänu Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsiooni juhatusele ja kõigile, kes tänuürituse korraldamisega läbi erinevate pikkade aastate on olnud seotud! 

Soovin kõigile seda imelist tööd tegevatele inimestele ja omastehooldajatele, sest tihti seisab väga suur osa sotsiaaltööst ja hooldustööst just omastehooldajate õlul, head sotsiaaltöö päeva ja ühtehoidmist ning kevadet nii õue kui põue. Aitäh! 

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head vaatajad-kuulajad! Mina räägin taas kord regionaalpoliitikast ja täna just ennekõike läbi ühistranspordi. 

Meil olid siin pikad arutelud sellest vaatest, kuidas ja mismoodi on korraldatud meil suursaartevaheline lennuühendus. Me kuulsime, kuidas on korraldatud rongiliiklus ja missugused on need peamised väljakutsed. Igas Eesti paigas peab saama elada ja üheks peamiseks eelduseks on see, et sinna viivad head ühendused. Mõnes paigas on bussid, mõnes paigas on rongid. Saarte puhul on väga olulisteks transpordiühendusteks ka lennukid ja praamid.

Mida me näeme tänases situatsioonis, on see, et need lennukid, mis veel aasta tagasi olid vähemalt esmaspäeviti, neljapäeviti ja reedeti pea kogu aeg täis, on jäänud pooltühjaks või mõnevõrra rohkem isegi. Samuti oleme näinud ja kuulnud väga palju kogukondadest nii Saaremaalt kui ka Hiiumaalt, et inimesed, kes varasemalt lendasid, ei lenda enam, sest lennupileti hind on liiga kallis ja ei ole mitte ühtegi teist põhjust, miks nad ei lenda. Pileti hind on lihtsalt ületanud teatud kriitilise piiri. Samas on need inimesed, kes on lennanud varasemalt ja lendavad ka praegu väga palju seoses just tööreisidega, töösõitudega, olgu kas või riigiametnikud, spetsialistid, ettevõtjad, arstid, õppejõud, aga ka väga suured grupid on ära kukkunud. Näiteks ka mina isiklikult pea iganädalase lendajana ei ole näinud enam üliõpilasi, ei ole näinud enam ka nii palju arsti juures käijaid, kui seda oli varasemalt.

Oluline on mõista, et regionaalpoliitika ongi kallis. Soovides tagada igal pool Eestis elu, me peame sellega lihtsalt arvestama. Taas kord oli võib-olla kurb kuulata, kui palju ja kui suures osas piletihinnast moodustab juba riigi dotatsioon ja kui vähe peavad maksma inimesed ise. See kõik on tegelikult tühipaljas jutt just sellest vaatest, et küsimus ei ole ju selles, kui palju mingi pilet maksab, või küsimus ei ole selles, kui palju mingi teenus riigile läheb maksma. Küsimus on selles, kui palju kohalikud inimesed saavad seda kasutada ja kui palju kohalikud inimesed saavad sellest kasu. Kui meil on mingis piirkonnas tekkinud ikkagi teenus, mis n-ö näiliselt on olemas, aga selle hind on liiga kalliks kujunenud, siis kas me riigina sellist teenust vajame või miks me oleme sellise teenuse disaininud?

Tänasest lennupileti hinnast ei võida sisuliselt mitte keegi. Vähem inimesi saab lennata, vähem saarte inimesi saab kasutada seda kiiret ühendust, mis nelja tunni asemel on üks tund. Riigikassasse laekub samuti sisuliselt sama summa, mis laekus varasemalt, ka riigieelarvesse ei tule suures osas midagi juurde. 

Aga mis teeb võib-olla head meelt, on see, nagu ka minister täna, 16. märtsil lubas, et hinnad vaadatakse üle. Ja loodame, et need hinnad vaadatakse üle ikkagi suunaga allapoole, sest meie kõigi ühine eesmärk võiks olla, et rohkem saarte inimesi ja saartel käivaid inimesi saaksid lennukiga lennata ja samal ajal tulud riigieelarvesse sellest ei väheneks. Ühendused on regionaalpoliitika selgroog, ühendused on regionaalpoliitika elu aluseks. Ja palun teeme need otsused, mis puudutavad lennupiletite hinda, oluliselt kiiremini. Need arutelud on kõik juba ammu peetud, need näited on kõik juba ammu olemas, mismoodi ja kuidas lennupiletite kallim hind mõjutab lennukite täituvust. Seda ei oleks vaja enam kuid – loodetavasti mitte aastaid – arutada. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sellega on istung lõppenud.