Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreerus 73 Riigikogu liiget, puudub 28.  

Nüüd on aeg eelnõusid ja arupärimisi üle anda. Siim Pohlak, palun! Head kolleegid, palun vaikust! Kuuldavus on natukene kehvapoolne, kui on rääkija liiga vaikne.

Austatud juhataja! Head rahva teenrid! Ma annan käesolevaga Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna Riigikogu fraktsiooni nimel üle alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi ning käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. See on kiireloomuline ja vajalik, sest paljud Eesti inimesed, paljud Eesti ettevõtted seisavad täna silmitsi valusa küsimusega, kuidas käestlastud majanduskeskkonnas üldse toime tulla. (Juhataja helistab kella.)

Härra Reinsalu!

Elektriarved, toidu- ja kütusehinnad ning muud esmatarbekulud on viimastel aastatel kasvanud oluliselt kiiremini kui Eesti inimeste ja ettevõtete sissetulekud. Hinnarallile on hoogu andnud Reformierakonna poolt ellu viidud enneolematud maksutõusud ja see kõik eelnev ei ole lihtsalt statistika, vaid karm reaalsus paljude Eesti perede ja paljude Eesti ettevõtete jaoks. (Sumin saalis.) Kas see käibemaksulangetus on oluline teema, kas kütuseaktsiis on oluline teema või jätkub see laat siin? Ma paluks, ma sooviks eelnõu üle anda. 

EKRE ettepanek on lihtne ja mõistlik. Eestis kehtib praegu toiduainetele 24%-line käibemaks, mis on Euroopa Liidu üks kõrgemaid. Sama määraga maksustatakse ka kütust, muide, sealhulgas kütuseaktsiisi osa. Samal ajal rakendab enamik Euroopa riike toidule 5–12%-list maksumäära. Eestis maksustatakse kõige elementaarsemat eluks vajalikku maksimaalse võimaliku käibemaksumääraga. EKRE soovib seda muuta ja küsimus ei ole siin ainult maksudes, küsimus on selles, millist Eestit me tahame. Aitäh!

Aivar Kokk, palun! 

Hea juhataja! Head kolleegid! Eile me saime rõõmusõnumi, et peaminister arvab ka, et kütustel ja elektril tuleks aktsiisi langetada. Et Reformierakonnal ja Eestil 200-l oleks lihtsam seda teha, siis me tegime selle töö puhtalt valmis. Eilne oli sihuke lühem kokkulepe, aga tänaselt on nii selge, puust ja punaselt. Tunneme, et koalitsioon hakkab mõtlema nii, nagu Eesti inimestel ja ettevõtetel vaja on. Aitäh!

Liina Kersna, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Annan kultuurikomisjoni nimel üle kutseõppeasutuse seaduse muudatusettepanekud õigusselguse huvides. Nagu te mäletate, me menetlesime pikalt ja põhjalikult põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ja teiste seaduste muudatusi, selleks et viia ellu ja rakendada õpetajate karjäärimudelit. Parlament tegi olulised muudatused sellesse seaduseelnõusse, tuues alustava õpetaja astmesse sisse ka need õpetajad, kes alles omandavad õpetaja haridust või kellel on magistrikraad ja et nendele alustavatele õpetajatele võib ka tasuda õpetajate miinimumpalka. Parlamentaarne tahe oli see, et need põhimõtted kehtiksid ka kutseõppeasutuse õpetajatele, millest me siin suures saalis ka rääkisime. Kuid pärast eelnõu vastuvõtmist ja õigusanalüüsi selgus, et õigusselguse huvides oleks vaja paari asja siiski kutsehariduse seaduses täpsustada. Seda me selle eelnõuga ka teeme. Kõik esitluskiri, eelnõu ja seletuskiri on juhatusele üle antud elektrooniliselt. Aitäh!

Suur tänu teile! Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ilmselt panite te kõik tähele, et mõne nädala eest avaldatud teleintervjuus ütles välisminister Margus Tsahkna, et Eestil ei oleks midagi selle vastu, kui meie territooriumile paigutataks tuumarelvad. Üle-eelmisel nädalal küsisime  infotunnis selle kohta ka kaitseminister Hanno Pevkuri käest, kes ütles, et kui peetakse vajalikuks tuumarelvad Eesti territooriumile paigutada, siis on see selline küsimus, mida avalikult ei arutata, vaid seda arutatakse NATO tuumaplaneerimiskomitees või -komisjonis või kuidas see nimi oligi. 

Meie jaoks olid sellised kinnitused igal juhul väga alarmeerivad, sellepärast et tuumarelvade Eesti territooriumile paigutamine on riigikaitse seisukohast strateegilise tähtsusega küsimus. See ei saa olla selline küsimus, mida valitsuse liikmed lihtsalt otsustavad, ilma igasuguse avaliku aruteluta, rääkimata parlamentaarsest arutelust. Selle otsusega loomulikult kaasneksid väga tõsised julgeolekuriskid, samuti keskkonnaalased riskid. Kuna Riigikogu on põhiseaduse kohaselt see, kes peab langetama riigielu kujundamise seisukohast põhimõttelise tähtsusega küsimuste suhtes otsuseid, siis oleks kohane, kui ka selle küsimuse kohta langetaks otsuse Riigikogu. 

Seda silmas pidades me oleme koostanud ja anname täna üle Riigikogu otsuse eelnõu, mis kannab pealkirja "Tuumarelvade paigutamise kohta Eesti territooriumile". See eelnõu põhimõtteliselt ütlebki seda, et otsus lubada tuumarelvade rahuaegset paigutamist Eesti territooriumile eeldab Riigikogu kui rahvaesinduse eelnevat selgesõnalist nõusolekut ning sellest lähtuvalt tuleb lähtuda põhimõttest, et Vabariigi Valitsus ei või ilma Riigikogu eelneva otsuseta anda nõusolekut rahuajal tuumarelvade paigutamiseks Eesti territooriumile. Loodame sisukale arutelule parlamendis ja ka sellele, et parlament näitab üles oma väärikust ja seisab selle eest, et tema langetab kõige olulisemad otsused Eesti Vabariigis. Aitäh!

Suur tänu! Helmen Kütt, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslased! Annan 11 sotsiaaldemokraadi nimel üle arupärimise sotsiaalminister Karmen Jollerile erihoolekandeteenuse kättesaadavuse kohta. Väga paljud teist said täna kindlasti lugeda ka seda kurba lugu, mis Postimehes avaldati, kus erihoolekandeteenust vajav inimene pendeldas kohtade puuduse tõttu aasta otsa erinevate teenusepakkujate vahel, mis ei olnud täpselt tema vajadusele vastavad, ja see lõppes väga kurvalt temale. Tal leiti külmununa ja surnuna. Täpselt sama suur oht on asutuste töötajatel rünnakute osas, kui nad peavad pakkuma teenust inimestele, kes ei ole selle hooldekodu kliendid. Suur probleem on omavalitsustel, kes otsivad kohti, ometi riiklik teenus, erihoolekanne peaks seda tagama. 

Tulenevalt sellest ja 5. septembril 2025 avaldatud ülevaatest, mille tegi Riigikontroll, ja ka 20. veebruaril puuetega inimeste koja poolt saadetud ettepanekutest erihoolekande valdkonnas valitsevate probleemide kohta, esitame üheksa küsimust, mis puudutavad nii järjekordade pikkust, kättesaadavust kui ka seda, kas kohtu poolt erihoolekandeteenusele suunatud inimeste osas on järjekord või on see kadunud. Täna võib öelda väga selgelt, et erihoolekande valdkonnas valitseb kriis. Aitäh!

Suur tänu! Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Annan üle otsuse eelnõu "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele uute elektritootmisvõimsuste rajamise kiirendamiseks Eestis". Veidi põhjendusi, mida siin on ka Riigikogu saalis ammu räägitud. Eelmisel aastal toodeti Eestis vaid 40% siin tarbitud elektrist, 40%! See defitsiit süveneb ja kahjuks – kahjuks! –, kuna otsuseid pole eelmistel aastatel tehtud, ei tule kuskil 2030. aastani tegelikult ühtegi suuremat elektritootmisvõimsust Eestis. See tähendab, et me kaotame majanduse konkurentsivõimes, me kaotame elektri hinnas ja selline olukord ei paista kuidagi paranevat. Sellepärast me teeme valitsuse poolt ettepaneku konkreetse tegevuskava elluviimiseks ja pakume välja ka konkreetsed sammud, mis selles tegevuskavas võiks olla.  

Me teeme ettepaneku, et hiljemalt 2026. aasta jooksul tuleks astuda järgmised konkreetsed sammud, otsused ja käivitada meetmed. Esiteks, planeerida riigieelarves taastuvenergia tasu maksmine riigile laekuvate CO₂‑kvoodi kaubanduse vahenditest uute taastuvenergia investeeringute toetuseks. See aitab vähendada ka hinnasurvet tarbijatele ja ettevõtetele. Teeme ettepaneku kuulutada välja vähempakkumised nii maismaatuuleparkide arendamiseks kui ka meretuuleparkide arendamiseks. Me teeme ettepaneku töötada välja ja kehtestada selle aasta jooksul garantiimeede vesisalvesti rajamiseks ja samuti juhitavate tootlusvõimsuste turule toomiseks. Valitsus võttis vastu otsuse, kus puudusid konkreetsed sammud.

Aitäh!

Nii et ainuke konkreetne asi oli maismaatuule vähempakkumine 1 teravatt-tund …

Aitäh!

… ja see esialgu ei aita.

Suur tänu! Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Esitan arupärimise taristuminister Kuldar Leisile seoses Rail Balticu kohalike peatuste asukohtadega. Rail Balticu projekti raames on kavandatud Eestisse 12 kohalikku peatust, mille asukohad pandi paika aastaid tagasi. Mitmed peatused paiknevad asulatest eemal, näiteks Häädemeeste peatus asub ligikaudu 15 kilomeetrit Häädemeeste alevikust eemal, sisuliselt metsaalal, kus puudub ligipääs, ka infrastruktuur. Peatuste juurde ei ole välja arendatud teid ega ühistransporti. Rail Baltic Estonia vanemprojektijuht Rauno Lee on avalikult kinnitanud, et peatuste toimimapanek, ligipääsuteede rajamine, transpordiühenduste loomine ning peatuste ümbruse arendamine jääb suures osas kohalike omavalitsuste õlgadele. Ja sellega seoses on ministrile rida küsimusi, palume selgitust, millistele kriteeriumidele pidi vastama kohalike peatuste asukoht, kuidas need määrati ja milliseid toetusi on plaanis anda ka omavalitsustele, kelle territooriumile Rail Balticu peatus rajatakse, et tagada vajalikud ühendused ja infrastruktuur. Aitäh!

Suur tänu! Olen, head kolleegid, võtnud vastu kolm seaduseelnõu, kaks otsuse eelnõu ja kaks arupärimist. Nende edasise menetlemise otsustab kas Riigikogu juhatus või Riigikogu esimees vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. 

Saame minna tänase päevakorra juurde. Päevakorra esimene punkt on keskkonnakomisjoni algatatud jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu 799 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Ligi 40 Eesti ettevõtlusorganisatsiooni saatsid valitsusele märgukirja selle kohta, et majanduslanguse ajal ei tohi valitsus teha poliitilisi otsuseid, mis halvendavad meie majanduse väljumist seisakust. Valitsus on tegutsenud risti vastupidiselt, nagu Indrek Neivelt täna ütles, 180 kraadi vastupidiselt sellele, mida oleks tulnud teha. 

Jäätmereform oli üks elemente ning tööandjate keskliit kutsus üles valitsust loobuma sellisel kujul jäätmereformi läbisurumisest, mis toob kaasa ka toiduliidu hinnangul 5%-lise hinnatõusu, täiendava koormuse lõpptulemusena tarbijatele, aga ka ettevõtlusele vastavas sektoris. Ja praegune eelnõu on niinimetatud järelvanker sellest jäätmereformist. Isamaa seisukoht on, et me hääletame selle seaduse vastu.

Loetud päevad tagasi me andsime, armas Eesti rahvas, teada sellest, milline on auditi kujul 44 leheküljel Reformierakonna rahandus- ja majanduspoliitika tulem kolme aasta valitsemise kohta. Peaminister nimetas seda dokumenti kapsaks, mida ta ei kavatse mitte mingil juhul lugeda. Kõike võib lugeda, kuid mitte seda dokumenti, sest selle dokumendi lugemisel vaataks Kristen Michal silmitsi nende tagajärgedega, mida kehv poliitika on põhjustanud meie majanduse väljavaadetele ning inimeste elatustasemele. 

Ma toon ühe indikaatornumbri. Valitsuse enda prognoosituga võrreldes on selle viimase kolme aastaga meie majandus kasvanud 4 miljardit eurot vähem. Näete, see on kvantitatiivne näitaja valitsuse poliitilise agenda kohta. Auditi leidude reas me leiame muu hulgas osunduse sellele, et ebakvaliteetseks on osutunud ka jäätmereformi menetlemine ning selle seaduse jõustamine. 

Meil on vaja tajuda ja mõtestada seda, kus meie majandus praegu asetseb. Jah, peaminister ütleb, et aga vaadake, veidi küll, aga majandus on hakanud kasvama, reaalne SKP kasv 0,6% möödunud aastal. Kuid Swedbanki analüütik Tõnu Mertsina annab meile tegeliku ja realistlikuma hinnangu ka selle kohta, millistest elementidest see niinimetatud majanduskasv eelmisel aastal moodustub. Ja vaadake, esiteks, selle majanduskasvu põhiline indikaator, mida me peame hindama, on finants- ja mittefinantssektori ehk eramajanduse osakaal, see paraku eelmisel aastal ei kasvanud, vaid võrreldes 2024. aastaga hoopis langes 0,5%. See kokku konsolideeritud näitaja 0,6% moodustus kahest elemendist. 

Esimene element on tootjahindade kallinemine maksutõusude kaudu. Kas panete tähele? See majanduskasv, mida meile väidetakse, arvuliselt, tähendab tegelikult seda, et tootjahinnad on kallinenud ja majanduskasvu formaalne number, mida peaminister käsitleb kui enda tööd, on tegelikkuses maksutõusud. 

Ja teine element tähendab riigivõla kaudu valitsemiskulude kasvu, reaalse SKP arvestuses avaliku sektori majanduskasvu osa võetakse vastavalt sellele, kui palju avaliku sektori osa on, ja selle tarbimise kaudu. See tähendab seda, et laenurahaga suurendatakse valitsemiskulusid ja see omakorda toob selle tingliku majanduskasvu kaasa. Enesestmõistetavalt sellele majanduse seisakust väljumist üles ehitada realistlik. Nii et Isamaa üleskutse valitsusele on: vaadata tegelikkusele ausalt otsa. 

Teiseks, see tähendab ka valusat, kuid paratamatut ja kiretut hinnangut seni tehtule, et me saaksime poliitikavalikuid korrigeerida järgmiste kuude jooksul, mis on jäänud olemasoleval parlamendil tegutseda, aga ka pikemas vaates. 

Peaminister ütles täna infotunnis, et tema ei ole teadlik sellest, temale ei ole toodud ülevaateid selle kohta, milline on näiteks automaksu mõju eelmisel aastal, milline on olnud turuelastsus sellele toimimisele. Kui ta ei suhtuks nii kergekäeliselt, nii üleolevalt ka Isamaa auditisse majandus- ja rahanduspoliitika kohta, siis ta saaks tegelikkuses teada seda selle auditileidude pinnalt – ühe elemendina käsitletakse auditileide –, et eelmisel aastal – mul oli täna hommikul just autode maaletoojate ja ettevõtete esindajatega kohtumine – automüügisektor vähenes 50% ja suurusjärgus nominaalmahus pool miljardit eurot. Näete, mis on selle … regulatiivse eksperimendi hind suuta ühte majandussektorit, mis kasvab 2025. aastal Lätis 20%, Leedus 30% ja Eestis langus 50%. Reformierakond, Eesti 200, sotsiaaldemokraadid, see on teie valede otsuste tulemus! See hinnang auditis võimaldab meil, ka ühiselt otsustajatel, poliitilisel juhtkonnal õppida tehtud vigadest. 

Selle õppetunni hind, maksumus on kallis ühiskonnale, ettevõtlusele ja üldisele usaldusväärsusele, aga see tähendab seda, et me peame nendest vigadest tegema piisava kvaliteediga järeldused. Ja seetõttu on ka auditi leidude järel toodud ära alates leheküljest 22 esmased tähelepanekute pinnalt viivitamatut korrigeerimist vajavad poliitikaotsused. 

Võtame ennast kokku, ärme eitame tegelikkust. See on alus ja lähtekoht usalduse taastamiseks muu hulgas majandus- ja rahanduspoliitikas. Nii et laiemas kontekstis, jõudes tagasi selle üksiku seaduse juurde, ma kirjeldasin laiemas kontekstis ka põhjuseid, miks me ei pea vajalikuks järgmiste minutite jooksul hääletusele tulevat seaduseelnõu lõpphääletusel toetada. Aitäh teile!

Aitäh, hea kolleeg! Ma siiski pean kohaseks teha pisikese märkuse. Ma tõenäoliselt ei kavatse katkestada kõnesid ka edaspidi, aga, ütleme, antud eelnõuga puutumus puudus tegelikult täiesti. See on tegelikult natukene lugupidamatu teiste kolleegide suhtes, et me tuleme pulti ja räägime millest iganes. Kui me kõik nii teeme, siis on väga raske järge pidada. Aga veel kord, see oli minu poolt pisikene märkus. Ma tõepoolest ka edaspidi ei kavatse katkestada, sest ma iial ei tea, millal keegi jõuab lõpuks ka selle eelnõuni, millest parasjagu jutt käib. 

Võtan vahele, kuna ma märkuse tegin, kaks protseduurilist küsimust, Mart Helme ja seejärel Urmas Reinsalu. Mart Helme, palun!

Jah, mul tekkis küsimus, kas meil on kätte jõudnud juba päevakorra ammendumine ja meil on esmaspäev, et meil on vaba mikrofon. Urmas Reinsalu peab siin sütitavaid kõnesid absoluutselt eelnõusse mittepuutuval teemal.

Hea kolleeg, ma siiralt tänan teid selle toetuse eest! Ma olen väga selgelt seda meelt, et me sarnaselt ei peaks käituma. See ei ole lugupidav, ma ütlen veel kord, ennekõike ülejäänud 100 kolleegi suhtes, kes siin saalis istuvad. 

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Ma võtan selle märkuse arvesse, selle tähelepaneku arvesse, kuid ma pean tunnistama, et sama nõutus valdas mind 120 minutit tagasi. 120 minutit tagasi, kui ma esitasin istungi juhatajale härra Hussarile sama küsimuse. Härra peaminister minu küsimusele, mis puudutas astmelise automaksu registreerimistasu jõustumist aastatel 2028–2031, et milline on selle mõju eelarvestrateegias, kui palju loodetakse maksutulu sellest saada, rääkis mulle kapsastest, köögiviljadest, Isamaa auditist ja sellest, et ta ei kavatse seda lugeda. Kõigest muust, kuid mitte sisust! Ja siis ma sain istungi juhatajalt, Riigikogu esimehelt, vastuse, et vastaja võib vastata, mida iganes tema soovib, nii nagu küsija võib küsida. Ma sain selle õppetunni kaks tundi tagasi Riigikogu esimehelt. Kellel siis tegelikult on õigus, kas teil praegu mulle märkust tehes või Riigikogu esimehel 120 minutit tagasi? Andke mulle nõu, et saaksime sellest juhtohja!

Hea kolleeg, kui sa pead enda toodud näidet halvaks eeskujuks, siis miks sa võtad eeskuju halvast näitest? Ma ei suutnud jälgida tõepoolest seda – ma rõhutasin, kui sina pead seda. Tõepoolest, ma ei jälginud seda arutelu, nii et ma ei saa selle kohta kindlasti hinnangut anda. 

Aga nüüd jätkame läbirääkimistega. EKRE fraktsiooni nimel Arvo Aller, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Meil käivad läbirääkimised. Eelnõu 799, jäätmeseaduse muutmine. Aga selle seaduse muutmine on tegelikult järjekordne näide olemasoleva valitsuse saamatusest. Kuna nimetatud punktid olid sees ka eelmise aasta mais algatatud jäätmeseaduses, kuhu taheti sisse viia erisused sisetehingute osas, ja kuna osapoolte vastuseis oli päris jõuline, siis valitsuskoalitsioon ja keskkonnakomisjon otsustasid need punktid sealt seadusest välja võtta, et järgnevalt põhiseadusega – mitte põhiseadusega, vaid selle põhilise materjaliga edasi minna. Seal muudeti ka teisi seadusi. 

Et ei jääks ajale jalgu ja ei pidurdaks seaduse vastuvõtmist, siis eelmise aasta 9. detsembril võeti, ütleme, eelmine seadus vastu, kus olid need punktid sees. Aga millegipärast valitsuse esindajate näol keskkonnakomisjoni kaudu viidi uuesti sisse jäätmeseaduse muudatus, kus on praegu toodud välja kaks paragrahvi – tähendab, üks paragrahv –, kaht punkti on vaja muuta kahes seaduses ning see kehtib 1. jaanuaril 2031. Põhjendustena on toodud, et siis jäetakse kohalikule omavalitsusele piisavalt aega reageerida ja seadusega ennast kurssi viia. Samas näen mina ja paljud kohalikud omavalitsused näevad, et see on bürokraatia suurendamine. 

Antud seaduseelnõu kontekstis on mitmed omavalitsused andnud mittetoetava nõusoleku, mis tähendab seda, et endised omavalitsused ei ole nõus selle seadusega. See toob neile lisakulusid, lisabürokraatiat, see võtab nende võimekust vähemaks, see vähendab nende osalust ja nende tahet kohalikku elu parandada. Ehkki Kliimaministeerium ütleb, et põhiseadus ütleb, et omavalitsusüksusel on õigus otsustada ja korraldada kohaliku elu küsimusi, ja siis nenditakse, et samas on selle õiguse kasutamine piiratud lihtsa seaduse reservatsiooniga, mis tähendab, et riik võib kohaliku elu korraldamisse sekkuda. Ehk siis riik ütleb ja kohalik omavalitsus leidku lahendid, leidku rahalised vahendid. Ja antud juhul ei anna riik kaasa mitte mingit rahalist tuge. 

Antud seaduse kontekstis on ka toiduliit seda mitmeid kordi väljendanud, et jäätmereformi rakendamine sellisel kujul teeb kallimaks, teeb tarbijale kallimaks, teeb tarbijatele hinnad kallimaks. Nii et sellist kitsarinnalist seaduse jõustamist ei saa toetada EKRE. Ja siit toon välja selle, et Eesti Konservatiivne Rahvaerakond seda seaduseelnõu ei toeta. Aitäh!

Tänan teid väga teemakohase ettekande eest! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Tiit Maran, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh, auväärt eesistuja! Auväärt kolleegid! Viimasel ajal kipub niimoodi olema, et iga seaduseelnõuga, mida ma tulen rääkima, räägin ma seda kolm korda. Aga võib-olla saab niimoodi mõningad asjad paremini selgeks. 

Ütlen kohe etteruttavalt ära, et sotsiaaldemokraadid kohe väga põhimõtteliselt ei saa seda seadusemuudatust toetada, kuigi jäätmereform iseenesest on väga mõistlik asi. Seda sellepärast, et sisuliselt ei ole seal mitte ühtegi punkti, mis kuidagi toetaks inimest, kohalikku omavalitsust. Isegi see on üsna arusaamatu, kuidas seda nii järsku ja kiiresti pidi hakkama üldse korraldama. 

Teise poole pealt, kui me vaatame neid põhjendusi, siis on kaks asja: ettevõtjad olla ärevuses ja konkurents on ohus. Aga miks peaksid ettevõtjad olema ärevuses ja kust see konkurentsi [ohusolek] tuleb, kui meil turu peal on tegelikult nagunii enam-vähem monopoolses seisundis paar suuremat ettevõtjat?

Ja teise poole pealt öeldakse, et aga omavalitsused võivad ju kuritarvitada ja hinnad üles viia, vaatamata sellele, et kui me vaatame, kuidas Eestis olukord on, siis see nii ei ole. Siis väidetakse, et jaa, aga kuskil mujal maailmas niimoodi on ja see võib juhtuda täpselt samamoodi ka Eestis. Kui hakkan vaatama neid väiteid, mis on välja toodud, siis selgub, et jällegi sellist asja ei ole. Ja siis, kui saadetakse mingi Euroopa Liidu Kohtu otsus, mis keelaks sisetehingud, aga selgub, et see puudutab ainult korporatsioone ja mitte omavalitsusi. Kõik see on väga kummaline informatsioon, mis eksitab. 

Kui seda veel edasi vaadata, siis mind hakkas kohe pikapeale huvitama, kuidas need olukorrad mujal maailmas on. Ja siis selgub, et jah, tõepoolest, Leedus oli üks kaasus, aga see oli kartellileping erafirmade vahel, mitte riigiettevõtete vahel. Täpselt samasugust seisundit on mujal ka leitud, on leitud Austrias ja Austraalias, aga nagu ma ütlesin, minu sissevaade oli väga põgus, kindlasti on neid rohkem. 

Nii et jällegi, ma ei saa aru või me ei saa aru, miks sellist seadusemuudatust on tarvis. Ja veel, kui edasi vaadata, kuidas mujal maailmas on lahendatud jäätmekäitlus omavalitsuse kontekstis, siis selgub, et see on täiesti tavaline praktika. Ma olen seda eelmine kord ka ütelnud, et Saksamaal on segamudel, Taanis on põhiliselt munitsipaalmudel, Hollandis on põhiliselt munitsipaalmudel, Ühendkuningriigis on vedu munitsipaalne, Hispaanias on segamudel. Ja kui vaadata Euroopa Liidu õigust, siis ei ole mitte mingit vajadust sisse tuua Euroopa Liidu õigust, sest Euroopa Liidu õigus ütleb väga täpselt, millistel puhkudel omavalitsus võib jäätmekäitlust ise läbi viia. Ja need tingimused, mida ma eelmine kord ette lugesin – kolm tükki –, on tegelikult Eestis kõik täidetud. Seda enam, et see on ka läbi käinud kohtupraktikast, nii-öelda ….. case, kas näitas täpselt sama asja. Ja sisetehinguid kasutab Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Rootsi ja Poola. 

Nii et ei ole mõistlik selline seadusemuudatus. See ei too kasu ei inimestele, kogukondadele ega tegelikult pikas perspektiivis ka elukeskkonnale. Seetõttu, nii kahju kui see ka ei ole, on jäätmereform iseenesest mõistlik, aga seda muudatust sotsiaaldemokraadid lihtsalt ei saa toetada. Aitäh! 

Suur tänu teile! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Hanah Lahe, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Alustuseks, nii jäätmereformi eelnõu kui ka käesoleva eelnõu puhul olid meil keskkonnakomisjonis väga sisulised arutelud. Kõikidele aruteludele kaasatud osapooltest olid ettevõtjad needsamad, kellele ka opositsioonisaadikud on viidanud, just need, kes pidasid nii käesolevat seadusemuudatust kui ka jäätmereformi tervikuna väga oluliseks ja vajalikuks. Opositsioonierakondade esindajatest on tegelikult väga vähe neid, kes jäätmepoliitika arengut Eestis toetada ei tahaks. Detailides võib vaielda, aga üldpildis oleme ju tegelikult sama meelt, et prügist peab saama ressurss ja jäätmemajanduses peab valitsema aus ning läbipaistev konkurents. 

Muuseas, tasub tähele panna, kas jäätmereformi või antud eelnõu kritiseerivad saadikud opositsioonierakondadest, eriti siin minu paremal käel, kes on kõige häälekamad meedias ja ka siin saalis, on pakkunud sisulisi alternatiive. Huvitaval kombel ei ole minu vähemalt kuulnud. Näiteks Urmas Reinsalu kõnes ei kuulnud ma ühtegi ettepanekut, kuidas Eestis ringmajandusele hoogu anda. Ma ei ole seda kuulnud üheski tema varasemas kõnes, mis seondub jäätmemajanduse või jäätmepoliitika teemadega. Mul on sellest väga kahju, sest ma olen arvamusel, et ringmajanduse areng on kõikide erakondade jaoks oluline teema. 

Aga sisulise poole pealt, kui rääkida Eesti jäätmemajandusest, siis meil seisab ees väga konkreetne väljakutse. Meie eesmärk peab olema, et võimalikult suur osa jäätmetest jõuaks ringlusse ja leiaks uue kasutuse, mitte ei lõpetaks prügilas või põletusahjus. Euroopa Liidus oleme selleks seadnud ka ühised sihid, näiteks peab olmejäätmete ringlussevõtu määr ulatuma vähemalt 55%-ni aastaks 2025 ja 65%-ni aastaks 2035. 

Kuid tegelik küsimus on palju laiem kui lihtsalt numbrid või kohustused. Küsimus on selles, kas me suudame Eestis luua süsteemi, kus jäätmed muutuvad ressursiks ning kus ringmajanduse loogika meie jäätmemajanduses aitab kasvatada nii meie majandust kui ka hoida keskkonda. See tähendab, et me ei saa jätkata samamoodi nagu seni. Me peame tugevdama ringlussevõtu süsteemi, parandama jäätmete liigiti kogumise taristut ja tõstma inimeste motivatsiooni liigiti kogumiseks ning tervikuna looma tingimused selleks, et ringmajandus saaks Eestis päriselt areneda. 

Eelmise aasta lõpus vastu võetud jäätmereform on suur samm selles suunas ja tegelikult ka viimaste kümnendite suurim muudatus Eesti jäätmepoliitikas. Jäätmereformi keskne mõte on suunata olmejäätmed senisest rohkem ringlusse ehk suurendada liigiti kogumist. Käesoleva eelnõu keskne mõte on tagada, et jäätmekäitluse turul oleks aus ja läbipaistev konkurents. Selleks piiratakse tulevikus sisetehingute kasutamist olukordades, kus kohalik omavalitsus tellib jäätmete taaskasutamise või kõrvaldamise teenust. 

Ja miks see on oluline? Sest konkurents loob arengut. Kui turule on võimalik siseneda erinevatel ettevõtetel, tekib erasektoril ka motivatsioon investeerida sorteerimis- ja ringlussevõtuvõimekusse, see tähendab innovatsiooni ettevõtluses, uusi tehnoloogiaid ja rohkem investeeringuid. Kui aga turg on suletud, võivad kvalifitseeritud ettevõtted jääda kõrvale. Sel juhul võivad jääda tegemata investeeringud, mida Eesti jäätmemajandus tegelikult vajab. Ning suletud turuga on riigil keeruline koostöös erasektoriga luua kestev ja toimiv jäätmekäitluse taristu. Täna juba monopoolseks olukorraks kujunenud jäätmemajandus Eesti ega eestlaste elu ning meie majandus arengut edasi ei vii. 

On oluline veel rõhutada, et see seadusemuudatus, mis toob jäätmemajandusse läbipaistva ja ausa konkurentsi, ei tule üleöö. Selleks, et toimuks kõikide osapooltega arvestav üleminek uuele süsteemile, näeb seadus ette pika üleminekuaja. Sisetehingute piirang hakkab kehtima alles 2031. aasta 1. jaanuarist, mis annab kohalikele omavalitsustele piisavalt aega oma süsteemid ümber korraldada ning uue olukorraga kohaneda. 

Veel on väga oluline rõhutada, et käesolev seadusemuudatus ei tähenda seda, et omavalitsused kaotaksid võimaluse jäätmekäitluses osaleda. Omavalitsuste rajatud jäätmekäitluskeskused saavad jätkata oma tegevust ka edaspidi ning osaleda hangetel samadel alustel nagu kõik teised turuosalised. Kui nende teenus on konkurentsivõimeline, saavad nad jätkata jäätmete käitlemist täiesti tavapäraselt. Seega ei võta see muudatus omavalitsustelt õigusi ära, vaid loob lihtsalt võrdsemad reeglid kõigile. 

Samas on tõsi, et mõnes kohas võib see tähendada vajadust ümber korraldada kohalike jäätmekäitluskohtade rahastamist või tegevusloogikat. Seadus annab ka võimaluse näiteks jäätmejaamade ülalpidamist rahastada nii-öelda saastaja-maksab-printsiibist lähtudes. Ehk kogu jäätmemajanduse arengut vaadates on oluline silmas pidada ka seda, et riik ei jäta üksi ei ettevõtjaid, kohalikke omavalitsusi ega kodanikke. Opositsioonierakondade esindajate vastupidine väide siinkohal ei vasta tõele ning külvab kahjuks vaid segadust. 

Ringmajanduse edendamine laiemalt tähendab seda, et me ei käsitle jäätmeid enam lihtsalt probleemi ja prügina, vaid ressursina. Mida rohkem materjale suudame ringluses hoida, seda vähem koormame loodust uute ressursside kasutusele võtmisega. Ehk liigume järk-järgult välja nii-öelda lineaarmudelist jäätmemajanduses ringse mudelini, nii nagu see peakski olema. Seetõttu on oluline, et meie jäätmesüsteem oleks avatud, läbipaistev ja konkurentsipõhine. See eelnõu aitab meil selle sihini jõuda, toetamaks ka eelmisel aastal vastu võetud jäätmereformi eelnõu. 

Ja lõpetuseks, mul on väga hea meel, et viimase poole aasta jooksul on Riigikogus üle pika aja kuulda sisukat arutelu Eesti jäätmepoliitika tuleviku teemal ja et keskkonnakomisjoni initsiatiivil oleme jõudnud ka käesoleva eelnõuga nii kaugele. Ma soovin veel tänada ka kõiki huvigruppe, kes on nii käesolevasse eelnõusse kui ka jäätmereformi eelnõusse oluliselt panustanud oma tagasiside ja ettepanekutega. Ma tänan selle eest nii neid kui ka kolleege, kes on aidanud jäätmepoliitikat parandada siin Riigikogus. Minu üleskutse teile, head kolleegid, on seda eelnõu toetada. Aitäh!

Suur tänu teile! See näib küll lubamatu premeerimisena, aga vastusõnavõtt Isamaa fraktsiooni nimel, Urmas Reinsalu, palun!

Isegi inimesena, mitte fraktsiooni nimel eraldi võetuna. Ma lükkan tagasi proua Lahe väite. Esiteks, see kõlas selle kohta, otsekui see mõjus lausa groteskina, et jäätmereformiga viidi läbi kaasamist. Ma tuletan meelde tööandjate keskliidu protesti selle kohta, pretsedenditu, ka lubaduste murdmisele. Ma tuletan meelde toiduliidu protesti, ma tuletan meelde jäätmevaldkonna ettevõtete esindusorganisatsioonide protesti. Sõideti täies mahus üle nende organisatsioonide seisukohtadest. Isamaa on oma käsitluse esitanud ja selle lähtekoht on, esiteks, dialoog ettevõtetega. 

Teiseks, põhimõtteline lähtekoht, mille puhul ma sain Tooma käest tõreleda, kui ma asetasin ka need ettepanekud laiemasse rahandus- ja majanduskonteksti, aga meid praegu ei ole võimalik välja kiskuda sellest majandusseisaku keskkonnast, kus te täiendavat maksukoormust ja inflatsioonisurvet juurde tekitate. 

Ja kolmandaks, ma juhin tähelepanu, et ega see ei ole lahendus, nii-öelda ökoloogilise vaatega lahendus, kui me ütleme nüüd, et tuleb kümned, sajad, tuhanded uued täiendavad prügikastid üle Eesti paigaldada. Ma tuletan meelde, et lisaks, üks asi on niisugune plaanimajanduslik ülesehitus, nagu Reformierakond seda käsitleb, aga Isamaa vaade arvestab ka – andke andeks! –, koduomanikke, Eesti peresid, kelle õlgadele see täiendav koormus nende projektidega asetub.

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Küsimus istungi juhatajale. Hanah Lahe, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Minu küsimus puudutab eelkõneleja sõnavõttu. Küsimus teile: kas te ei leia, et Riigikogu liikmed enne valeväidete esitamist mingi eelnõu kohta võiksid tutvuda materjalide ja komisjonide protokollidega, et end päriselt olukorraga ja sisuteemaga kurssi viia? Mulle tundub, et härra Urmas Reinsalu ei ole seda teinud. Aitäh! See ongi mu küsimus.

Aitäh, hea kolleeg! Mina kindlasti ei ole see inimene, kes hakkab hindama, kuivõrd üks või teine kolleeg on tutvunud eelnõu materjalidega, või ka nende seisukohti ja hinnanguid. Aga veel kord, kuna te oma sõnavõtus väga üheselt Urmas Reinsalu mainisite, siis see vastusõnavõtt käis oma fraktsioonile, oli kollase raamatu järgi ette nähtud.  

Aga nüüd, head kolleegid, juhtivkomisjon on teinud ettepaneku viia läbi eelnõu 799 lõpphääletus ja saalikutsungi järel me seda teeme. 

Head kolleegid, palun tähelepanu! Panen lõpphääletusele keskkonnakomisjoni algatatud jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu 799. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 46 Riigikogu liiget, vastu 27, erapooletuid 0. Eelnõu 799 on seadusena vastu võetud.

Saame minna teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud Ukraina kahjunõuete rahvusvahelise komisjoni asutamise konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu 797 teine lugemine. Ja nüüd, hea kolleeg Urmas Reinsalu, teil on võimalus jätkata oma sõnavõttudega, aga seekord loodan, et ka päevakorra teemal. Ettekandjana väliskomisjoni liige, hea kolleeg Urmas Reinsalu, palun!

Nii, lugupeetav rahvaesindus! Kogu selle kire ja sisepoliitilise vastasseisu valguses, ma arvan, on ühiskonnale oluline anda signaali ühisosast ja koostööst nendes asjades, mis puudutavad meie välispoliitika järjepidevust, mis puudutavad ka rahvusvahelist Ukraina agressiooni tõkestamise erinevate tegevuste vallas tegevust. 

Sellest kantuna ongi Riigikogu väliskomisjon arutanud teise lugemise ettevalmistamisel seda rahvusvahelise lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu. Komisjon langetas konsensusliku otsuse ilma mingite täiendusteta parlamendiliikmete poolt tuua see seaduseelnõuna lepingu ratifitseerimine rahvaesinduse ette. Komisjoni ettepanek on lõpphääletusel seda lepet toetada. 

See on niisuguse strateegilise erikaaluga signaal. Üks asi on kutsuda üles ka kiiremalt ja laiemalt teisi riike sellega ühinema. Aga riikide ring, kes saavad selle leppega liituda, on lepingus endas määratletuna need riigid, kes 2022. aasta hilissügisel toetasid ÜRO Peaassamblee hääletusel Vene agressiooni hukkamõistu ja seda, et agressiooni eest tuleb Venemaal kahjutasu maksta. Kindlasti on tal ka eriline tähendus tulevases rahvusvaheliste suhete korras, ka rahvusvahelises õiguskorras, ka pikemas ajalises perspektiivis selle määratlusena ja rahvusvahelise hinnangu kujundamisel, kuidas rahvusvaheline kogukond ka pikema aja vaatel interpreteerib Venemaa rolli ja vastutust agressorriigina Ukraina vastu läbiviidud genotsiidisõja puhul. Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Aga kas komisjoni poolt oli ka menetluslik otsus, kui ma ei pannud äkki seda tähele? 

Komisjon ühehäälselt – ma formuleerisin seda, aga hea meelega kordan – tegi lõpphääletusel ettepaneku tuua see lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu ettepanekuga parlamendi täiskogule hääletada selle poolt. 

Suur tänu teile asjakohase ja efektiivse ettekande eest! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Henn Põlluaas, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Austatud eesistuja! Head kolleegid! See otsus, kui me selle täna vastu võtame, ühineda rahvusvahelise komisjoniga Ukraina kahjunõuete käsitlemiseks, on äärmiselt tervitatav. Paraku me teame kõik ka seda, et siin maailmas ei ole midagi uut ega uut päikese all, sest need probleemid on läbi aegade saatnud inimkonda. Eriti viimasel aastasajal on üheks nende probleemide, kannatuste ja sõdade algatajaks olnud just nimelt Venemaa, ükskõik mis nime ta kannab, kas Nõukogude Liit või Venemaa Föderatsioon. Nende imperialistlikud ambitsioonid on olnud samad, nende käitumismuster on olnud sama, nende julmus ja agressiivsus on olnud sama. See on kõikunud ehk vaid sedamööda, kes parasjagu võimul on. 

Kui me meenutame kas või seda, kuidas Lenin saadeti kunagi julmal, hirmsal tsaariajal, nagu bolševikud seda kirjeldasid, Siberisse, siis kirjutas ta sealt oma emale, et üldiselt on olukord talutav, aga teenijat on raske leida. Me teame, kuidas seesama nõukogude võim Lenini juhtimisel asutas GULAG-i süsteemi ja miljoneid ja miljoneid inimesi saadeti sinna, tapeti, mõrvati, lasti haigustesse surra, tapeti tööga. 

Kommunism hävitas maailmas ligi 100 miljonit inimest ja kahjuks ei ole ka Eesti rahvas sellest puutumata jäänud. Meenutagem kas või Tartu linna hävitamist Liivi sõja ajal venelaste poolt ja nii edasi, vabadussõja ajal, kommuuna korraldatud veresaunasid, massimõrvasid, Eesti okupeerimise järel eestlaste küüditamisi, arreteerimisi, tapmisi. Ainuüksi esimese punase aastaga kaotasime ligi 60 000 inimest, aga mõlema okupatsiooni ajal nende küüditamiste, tapmiste ja mõrvamiste, kõigi nende läbi me kaotasime umbes 150 000 inimest. Ja see on väga suur hulk, arvestades meie rahva väiksust. 

Maailmas on üks väga kiiduväärt printsiip, et kurjategijat tuleb alati karistada, kuritegu peab oma tasu saama, kannatanu peab saama kompenseeritud. Aga kahjuks see printsiip ei ole absoluutne ja me teame, et võitjate üle kohut ei peeta. Nii pääsesid venelane ja Venemaa ehk tollase nimega Nõukogude Liit teisest maailmasõjast puhta nahaga. Mehed, kes sooritasid Euroopas massimõrvu, tapsid, vägistasid ainuüksi Berliinis ja Saksamaal 2 miljonit naist, last ja ka vanainimest, tulid koju ja neid koheldi kuni nende elu lõpuni kangelastena. 

See suhtumine on jäänud ju tänapäevanigi, see ei ole muutunud. Teised riigid, teised rahvad tuleb allutada, kui nad ei ole nõus sellega, siis nad tuleb hävitada. Nüüd me nägime, kuidas ka ukrainlaste tohutuks üllatuseks kuulutati senine vennasrahvas lihtsalt selle eest, et nad tahtsid iseseisvust ja vabadust, kuulutati fašistideks, kuulutati, et sellist rahvast pole olemaski nagu ukrainlased ja nad tuleb hävitada. 

See on täpselt sama, mida Eestiski on tehtud – me oleme kõike seda kogenud – ja mida ka varem Ukrainas tehti, nõukogude ajal. Mitte midagi ei ole muutunud, ainult see, et täna on Gorbatšovi asemel, kes vähemalt püüdis lambanahka selga ajada, on Venemaal võimul kurjategijaks kuulutatud endine KGBiit Putin. Me teame, mida nad on teinud Butšas ja mida nad on teinud teistes anastatud Ukraina aladel. Piinamised, vägistamised, inimeste röövimised, mõrvamised, laste röövimine oma perede juurest, nende viimine Venemaale venestamiseks, nende Ukraina juurte läbilõikamiseks, et nad ei teaks, et nad on ukrainlased, et nad ei teaks ukraina kultuurist midagi, et nad ei oskaks enam ukraina keelt, et neist teha enda tööriistad. 

Me teame, milline on venestamissurve Venemaal kõikide väikerahvaste, sealhulgas soome-ugri rahvaste hulgas, kelle arv on vähenenud viimase 10–15 aasta jooksul ligi 20% või üle sellegi. Aga see tunne, see karistamatu tunne, sest kommunismi kuritegusid ei ole maailmas hukka mõistetud, kannab neid kahjuks edasi. Ei saa öelda mitte, et see oleks ainult juhtkonna, juhi ja Putini süü. Aega oleks olnud tervel rahval silmad lahti teha, see on terve rahva süü. 

Ja nüüd, kui tehakse see komisjon, siis ma tõesti loodan, et kõik maailma rahvad ja riigid ühinevad sellega. Kahjuks ei ole kõikidel nii selget arusaama maailma asjadest. Aga ka Eesti on ju omal ajal need okupatsioonikahjud kokku löönud. 2025. aastal avaldati valge raamat okupatsioonide repressiivpoliitika uurimise riikliku komisjoni poolt. Siin on ära toodud meie inimkaotused, siin on ära toodud meie looduse rüüstamine, majanduse rüüstamine ja nii edasi. Kokkuvõtlikult on siin leitud, et kahjud, mis tekitati Eesti riigile, olid ümmarguselt 100 miljardit dollarit. Aga siin ei ole ju tegelikult sees veel seda meie kümnete tuhandete inimeste orjatööd, mida nad tegid Siberis ja vangilaagrites, nende inimeste elude hinda, mida me kaotasime. 

See näitab seda, et kui me nõuame maailmas kurjategijate tegude heastamist ja Ukrainale nende kahjude kompenseerimist, siis ei saa me ka ise pead liiva alla peita. Läti ja Leedu on meist selles suhtes märksa kaugemal ja nemad on need kahjunõuded esitanud. Aga hoiame Ukrainale pöialt. Aitäh!

Kristo Enn Vaga, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! See konventsioon, mis teie ees on, ei ole lihtsalt järjekordne juriidiline tekst. See on vastus küsimusele, mis on Eestile kahjuks väga valusalt tuttav: kas agressorit saab vastutusele võtta? 1940. aastal okupeeris Nõukogude Liit Eesti, küüditati, hävitati ja varastati. Minu kolleeg just eelnevalt sellest rääkis. Aga kui Eesti 1991. aastal taas vabaks sai, jäi õhku üks küsimus: kes vastutab? Vastus oli: kahjuks mitte keegi. Täna on meil võimalus kaasa aidata sellele, et meie hea liitlase Ukrainaga ei juhtuks sama. 

Ukraina kahjunõuete komisjon loob mehhanismi, mille kaudu Venemaa agressiooni tekitatud reaalsed kahjud dokumenteeritakse, hinnatakse ja neile määratakse ka õiglane hüvitis. See ei ole minu ega paljude heade kolleegide jaoks, kes siin saalis on, kuidagi abstraktne teema. Paljud meist on käinud peale täiemahulist sõda korduvalt Ukrainas, näinud neid purukslastud linnu, maju, kodusid, kuulnud neid jubedaid lugusid peredest, kuulnud lugusid lastest, keda on küüditatud Ukrainast ära, ja neid on mitukümmend tuhat. 

Praeguseks on Ukraina kahjude registrisse kantud ligi 100 000 erinevat nõuet. Iga nõue on kuidagi kirjalikult mingil valgel paberil kirjas, aga selle nõude taga on jällegi kellegi kodu, kellegi laps, kellegi lähedane, kellegi elutöö, mis on ära hävitatud ja mis vajab õiglust. Konventsioon, mille ratifitseerimist arutame, ongi Venemaa vastutusele võtmise süsteemi teine sammas. See annab sellise õigusliku raamistiku kahjunõuete läbivaatamiseks ja ka hüvitise määramiseks. See on väga konkreetne vastus lääne ühiskonna poolt, rahvusvahelisesse õigusesse uskuvate riikide poolt, see on selline vastusamm Venemaa kuritegudele. 

Ja see komisjon ei ole sümboolne, selle otsused on lõplikud. See tähendab, et kui Venemaa vastutus tuvastatakse, siis see kohustus ei kao, seal ei ole mingit lõpptähtaega. Ja see aitab ka luua aluse, et tulevikus saab kasutada Venemaa külmutatud varasid Ukraina kahjude hüvitamiseks. See on see teema, mille puhul viimase nelja aasta jooksul ei ole ühtegi nädalat mööda läinud, kui me sellest teemast lääne ühiskonnas ei räägiks – Eesti on selle suur eestkõneleja olnud –, aga kahjuks meil endiselt veel lahendust ei ole, kuidas need külmutatud varad kasutusele võtta. 

Ja oluline on ka see, et Venemaa ei saa niisama selle süsteemiga ühineda. Ta saab ainult siis selle komisjoni süsteemiga ühineda, kui ta nõustub nende komisjoni otsustega ja tagab ka õiglase hüvitise maksmise nende kuritegude eest. 

Nagu ka eelkõneleja ütles, režiimid muutuvad, aga tekitatud kahjud jäävad. Põhjus, miks see süsteem on hea, on see, et see kohustus kuidagi ei kao ajaga ära, see ei haju, Venemaa võetakse vastutusele. See on väga selgelt meie väärtuste projekt. Eesti on alati seisnud rahvusvahelise õiguse, territoriaalse terviklikkuse ja väikeriikide õiguse eest elada vabana agressioonist. Selle komisjoni kaudu me näitamegi oma väärtusi. 

Austatud kolleegid! Head kuulajad! Ukraina võitleb täna ka meie eest. Eesti on Ukrainat toetanud esimesest sõjapäevast alates relvade, abi ja poliitilise toetusega – kõigega, mis meil on, me oleme proovinud oma liitlast aidata. See konventsioon on järgmine samm, sest relvi ja raha saab anda, aga õigust tuleb ehitada. Sõdu võidetakse rindel, rahu kindlustatakse õigluse kaudu. See konventsioon loobki selle raamistiku, mis paneb agressori ehk Venemaa vastutama. See ei ole kuidagi kingitus Ukrainale, see on kohustus meie iseenda ees. See on kohustus, et me usume rahvusvahelisse õigusesse. See on kinnitus, et me usume õiglusesse, mitte jõusse, mitte karistamatusesse. Ma loodan, et kõik seda toetavad. Aitäh!

Suur tänu teile! Peeter Tali, palun!

Austatav Riigikogu esimene aseesimees ja veel lugupeetavamad kolleegid! Kaks asja. Agressor peab oma kuritegude ja agressiooni eest maksma. Võib-olla me oleme võib-olla sellises seisus, kus me oleme, sellepärast, et Vene impeerium ei ole saanud mitte kunagi oma kuritööde eest karistada. Ja teine asi, mis ei ole mitte vähem tähtis, on see, et sõjakahjud peab kandma täpselt samamoodi agressor … (Hääled saalis. Juhataja helistab kella.) Et sõjakahjud peab täpselt samamoodi kandma agressor ja see on lihtsalt ebaõiglane, kui sõjakahjud kannavad näiteks liitlased. 

Ja kui me räägime nüüd Ukrainast, siis muidugi Venemaa peab maksma, mitte ei pea maksma Eesti, Jaapani või Ameerika Ühendriikide maksumaksjad nende sõjakahjude eest. Arusaadavalt on selle jaoks vaja ka juriidilist, vettpidavat ja rahvusvaheliselt kokkulepitud mehhanismi. See konventsioon, mille ratifitseerimist me siin arutame, seda lahendab ja seadustab. 

Nüüd, see konventsioon jõustub siis, kui selle on ratifitseerinud või vähemalt 25% allakirju… Parandan: kui selle on ratifitseerinud või heaks kiitnud vähemalt 25 allakirjutanut, kelle rahalised sissemaksed katavad kokku vähemalt 50% Ukraina kahjude registri eelarvest, eelmise aasta eelarvest, mis on 7,4 miljonit eurot. Riikide sissemakse suurus arvutatakse Euroopa Nõukogu liikmemaksu metoodika alusel. Ja mis on ka mitte vähetähtis, on see, et esimesed üheksa ratifitseerijat saavad koha ka komisjoni juhtorganis, komisjoni nõukogus. Konventsioonile on alla kirjutanud 33 riiki, hiljem liitus sellega Kreeka ja ka Euroopa Liit. Eesti on üks esimesi riike, kes on täna jõudmas selle ratifitseerimise juurde. 

Terviklikul Ukraina kompensatsioonimehhanismil on kolm sammast. Esimene on sõjakahjude register, mis registreerib nõudeid koos tõenditega. See on 2023. aasta mais juba asutatud ja toimib Euroopa Nõukogu raamistikus. Nüüd, nr 2 on kahjunõuete komisjon, mis kontrollib nõuete õiguspärasust ja määrab hüvitised. Seda me siin täna arutamegi. Ja kolmandaks, kompensatsioonifond, mis hüvitab kinnitatud nõudeid. Selle kompensatsioonifondi loomine, see töö ootab meid koos oma Euroopa liitlastega ees. 

Nüüd me jõuame selle komisjoni juurde uuesti. Komisjoni peamine tööpõhimõte on see, et Venemaa peab rahvusvahelise õiguse kohaselt hüvitama agressiooni tõttu Ukrainale põhjustatud kahju. Üks peamine töö tulemusi on tõenditel põhinev hinnang Venemaa agressiooniga põhjustatud kahju suuruse kohta. Kahjunõudeid saavad esitada füüsilised isikud, juriidilised isikud ja Ukraina riik. Tänaseks on esitatud juba üle 100 000 nõude, mille taga on Ukraina riigi, Ukraina kogukondade, perekondade ja inimeste väga isiklik tragöödia. See on üks väga oluline samm teel õigluse jalule seadmiseks ja teel selle juurde, et agressor peab tekitatud kahju hüvitama. 

Seepärast Eesti 200 toetab selle konventsiooni ratifitseerimist. Ja ma kutsun ka Eesti 200 nimel üles võimalikult kõiki rahvaesindajaid seda olulist konventsiooni toetama, sellega ühinemist toetama. Tänan!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Selle eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 797 lõpphääletus. Saalikutsungi järel me seda teeme.

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Ukraina kahjunõuete ja rahvusvahelise komisjoni asutamise konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu 797. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 68 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu 797 on seadusena vastu võetud. 

Saame minna kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on õiguskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti tegevust kontrolliva parlamentaarse ühiskontrolli töörühma liikmete nimetamine" eelnõu 809 esimene lugemine. Palun ettekandeks auväärt õiguskomisjoni esimehe Madis Timpsoni!

Aitäh, härra istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mul on siin hea meel seista teie ees ja esindada õiguskomisjoni eelnõu, millega nimetatakse Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti tegevust kontrolliva parlamentaarse ühiskontrolli töörühma liikmed. 

Õiguskomisjon esitas selle eelnõu 27. jaanuaril sellel aastal. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli 10. veebruar. Ühtegi ettepanekut ei laekunud. Komisjoni ettepanek oli nimetada selle töörühma liikmeteks Riigikogu liikmed Anti Haugas ja Andre Hanimägi – üks saadik koalitsioonist, teine opositsioonist. 

Lühidalt ka sellest, millega see töörühm üldse tegeleb. Selle peamine ülesanne on teostada poliitilist järelevalvet Europoli tegevuse üle, sealhulgas Europoli tegevuse tõttu füüsiliste isikute põhiõigustest ja ‑vabadustest tulenevate tagajärgede üle. See töörühm käsitleb ka Europoli eelarve aspekte, Europoli ülesehitust ning võimalike uute üksuste ja erikeskuste loomist. Töörühm arutleb vähemalt kord aastas Euroopa andmekaitseinspektoriga Europoli tegevuse üle ja tutvub Europoli aastaaruandega. Ja nii edasi. 

Natuke ajaloost ka. Riigikogu XIII koosseisus esindasid Riigikogu Raivo Aeg ja Kalle Laanet, XIV koosseisus Uno Kaskpeit ja Kalle Laanet, eelmises koosseisus Kalle Laaneti volitused peatusid, kuna temast sai minister, ja teda hakkas asendama Urve Tiidus, lisaks temale esindas Riigikogu Kert Kingo, täna aga ei ole proua Kingo enam parlamendi liige. Seetõttu on vaja nimetada uued liikmed. 

Nagu ma ütlesin, õiguskomisjon tegi ettepaneku nimetada töörühma liikmeteks Anti Haugas ja Andre Hanimägi. Seni on olnud selline hea tava: nimetada need liikmed õiguskomisjoni liikmete hulgast. Tuleb tunnistada, et suurt konkurentsi meil seal ei tekkinud. Kõik, kes avaldasid soovi, said. Ühesõnaga, meil komisjonis pikki arutelusid ei olnud. Protokoll on väga lakooniline. Küll aga leiti, et liikmed, kes meid seal töörühmas esindavad, võiksid edaspidi anda ka meie komisjonile väikese ülevaate sellest, mis seal töörühma kohtumistel toimub. Kõik õiguskomisjoni liikmed olid ka sellega nõus. 

Nagu ma ütlesin, muudatusettepanekuid Riigikogust eelnõu kohta ei esitatud. Kõik olid nende kandidaatidega nõus ja ka mina usun, et nad esindavad meid seal töörühmas väga väärikalt. Tegime oma 16. veebruari istungil järgmised menetlusotsused: võtta eelnõu täiskogu päevakorda 11. märtsil 2026. aastal, teha ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks Madis Timpson. Suur tänu!

Kolleeg Peeter Ernitsal on teile küsimus.

Jah! Hea juhataja! Hea Madis! Kas oleks hea idee, kui kolleeg Anti Haugas jutustaks meile ka seda, mida ta seal Küprosel tegi? Ta juba käis seal ja võib-olla lühemal kujul, kui kolleegid … Kuidas siis … kontroll käib.

Suur tänu! Suur tänu! See info on kindlasti väga vajalik. Ma ei ole kindel, kas Riigikogu formaat seda võimaldab. Komisjonis Anti, jah, tegi väga põhjaliku ülevaate sellest, mis seal toimus, aga ma ei ole kindel, et praegune formaat seda võimaldab. Aga kindlasti igasugune info on hea.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Mul on ka küsimus ülevaadete kohta. Ma mäletan, et eelmine kord viimane ülevaade oligi eelmises koosseisus Kalle Laanetilt. Kas siis tõesti vahepeal kolme aasta jooksul selle uue koosseisu ajal ei olegi ühtegi ülevaadet sellesama töörühma poolt olnud? Ma saan aru, et see viimane oligi juba uue liikme, Anti Haugase poolt.

Jaa, viimane oli Anti Haugase poolt õiguskomisjonile. Anti viibis seal koosolekul vaatlejana, kuna ta ametlikult veel ju ei olnud, ja tegi meile komisjonis selle ettekande. Kuidas enne on olnud, jään vastuse võlgu. (Saalist täpsustatakse.) Eelmisel aastal tehti ka. Jah, minu mälu sinnamaani ei ulatu. 

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Nagu ettekandja eespool ütles, muudatusettepanekuid selle otsuse eelnõu kohta ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 809 lõpphääletus. Saalikutsungi järel me seda teeme. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele õiguskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti tegevust kontrolliva parlamentaarse ühiskontrolli töörühma liikmete nimetamine" eelnõu 809. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 61 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu 809 on otsusena vastu võetud. Palju õnne valitutele!

Oleme jõudnud neljanda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud planeerimisseaduse ning ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 683 teine lugemine. Enne kui ma palun siia kõnetooli hea kolleegi, majanduskomisjoni liikme Tõnis Möldri, selgitan kahe sõnaga ka menetluskorda. Nimelt, kuivõrd juhtivkomisjon on teinud ettepaneku selle eelnõu teine lugemine katkestada, siis see ettepanek on nii püha, et see ei kuulu ka hääletamisele. See on täpselt nii, nagu komisjon ettepaneku tegi. Küll aga me vaatame läbi muudatusettepanekud, mis võib tähendada seda, et nende hääletus võib tulla, kui keegi seda hääletust taotleb. 

Aga nüüd palun siia Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, majanduskomisjoni liikme Tõnis Möldri.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Teie ees on planeerimisseaduse ning ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu, ettekanne teiseks lugemiseks. Nagu hea istungi juhataja ütles, tõepoolest, komisjoni konsensuslik otsus oli minna eelnõu teisel lugemisel katkestama. 

Eelnõu algatas Vabariigi Valitsus 19. juunil eelmisel aastal. Eelnõu eesmärk on muuta planeerimismenetlused selgemaks, kiiremaks ja paindlikumaks, suurendades õigusselgust ning vähendades halduskoormust. Eelnõu esimene lugemine toimus suures saalis 8. oktoobril 2025. aastal. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 22. oktoobriks 2025 esitasid muudatusettepanekuid tükki kolm Riigikogu liikmed Kristo Enn Vaga, Marek Reinaas ja Õnne Pillak. Lisaks esitasid eelnõu kohta arvamusi majanduskomisjonile Eesti Meediaettevõtete Liit, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Eesti Planeerijate Ühing, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Tuuleenergia Assotsiatsioon, KC Energy OÜ, Tallinna Linnakantselei, Tartu Maakohtu kinnistusosakond, Notarite Koda, Advokaadibüroo LOOR OÜ ning Eesti Tööandjate Keskliit, Eesti Ehitusettevõtjate Liit ja Eesti Kinnisvarafirmade Liit. Oma seisukohad eelnõu kohta esitas ka eelnõu algataja esindaja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, kes esitas komisjonile täiendavalt muudatusettepanekud. 

Majanduskomisjon arutas eelnõu teiseks lugemiseks ettevalmistamist kokku neljal komisjoni istungil. 13. jaanuari komisjonil, kus meil oli kaasatavate ring, ma teen lühidalt kokkuvõtte sellest, mis olid eelkõige enamiku kaasatavate probleemkohad või ka murekohad seoses selle eelnõuga. Kõik, mis oli positiivne, seda tagasisidet ma siin ei kajasta. 

Eesti Meediaettevõtete Liidu arvamus oli see, et kuna eelnõu esialgses versioonis nähti ette, et kohalikes maakonnalehtedes ja linna- ja vallalehtedes ei ole omavalitsusel otseselt kohustust enam planeerimisteadet väljastada, siis nende ettepanek oli ikkagi see, et selline teatekohustus jääks ka praeguses eelnõus kehtima ning et kõik huvitatud osapooled saaksid planeeringutoimingutest võimalikult operatiivselt teada. Etteruttavalt ütlen ka, et Eesti Meediaettevõtete Liidu ettepanekut komisjon toetas. 

ITL-i ehk Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu peamised ettepanekud olid just nimelt need, mis puudutasid planeeringumenetlust ja seal just nimelt sidevõrgu ehitamist ja rakendamist. Me teame, et enamiku planeeringute puhul on näiteks vesi, soojus ja sellised eluks tarvilikud asjad väga hästi planeerimisprotsessis rakendatud, aga neid sidevõrkusid ei ole seal praegu kajastatud. Selle eelnõu raames me ka seda ettepanekut arvestasime ja vastava muudatusettepaneku tegime. 

Eesti Planeerijate Ühingu jaoks oli kindlasti üks ettepanek, mis puudutas olulise ruumilise mõjuga ehitise ehk ORME mõiste täpsustamise vajadust seaduseelnõus, ja teiseks, milline saab olema tulevikus Maa- ja Ruumiameti roll menetluses ning millist konkreetset õiguslikku tagajärge nende otsused kaasa toovad. 

Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni ja KC Energy puhul võtaks tervikuna kokku see, et nende ettepanek puudutas eelkõige taastuvenergia projekte ja nende menetlemist kohalikes omavalitsustes. Nende laiem seisukoht oli see, et kui on tegemist riiklikult tähtsate objektidega, siis kohaliku omavalitsuse seisukoht ei peaks jääma kandma, vaid pigem riigi huvid. Komisjon seda ettepanekut ei toetanud, sest kohaliku omavalitsuse autonoomia on oluline. 

Tööandjate keskliidu arvates peaks üle vaatama detailplaneeringus nõutavate täpsustuste olulisuse, et seal ei nõutaks just nimelt väga detailseid ja võib-olla isegi ehitusprojekti sees käsitletavaid detaile. Seda ettepanekut ka majanduskomisjon arutas ja vastavasisulise muudatusettepaneku tegi. 

Eesti Kinnisvaraettevõtete Liidu jaoks oli küsimus selles, milline saab olema Maa- ja Ruumiameti järelevalve pool ja kuidas just nimelt neid järelevalve ettekirjutusi, kui Maa- ja Ruumiamet neid teeb, õiguslikult järgitakse ja rakendatakse.

Lisaks esitas Tallinna Linn arvamuse just nimelt selle kohta, et uue planeerimisprotsessi raames nähakse erinevaid võimalusi, kuidas planeerimisprotsessi kiirendada ning muuta seda menetlust arendaja jaoks hõlpsamaks ja kiiremaks, kuna me loome selle eelnõu raames erinevaid võimalusi ka projekteerimistingimuste ja detailplaneeringu muutmise kaudu protsessi kiiremaks menetlemiseks. 

Lisaks olid meil kutsutud Tartu Maakohtu ja Notarite Koja esindajad. Nende ettepanekud puudutasid just nimelt maakatastri seaduse muutmist, et teatud maatoiminguid oleks võimalik lihtsamini ja hõlpsamini teha. Aga tuleb tunnistada, et kuna tagasiside nendelt osapooltelt oli piisavalt negatiivne, siis komisjon otsustas kõik need, mis puudutavad maakatastri muudatusettepanekuid ja muudatusi seaduses, jätta sellest eelnõu menetlusest välja. 

Ja Eesti Linnade ja Valdade Liidu puhul keskendus ka tagasiside eelkõige just nimelt sellele, milline peaks olema Maa- ja Ruumiameti roll, kui ta teostab järelevalvet kohaliku omavalitsuse menetluste üle.

See oli 13. jaanuari kaasamise koosolek. 

19. veebruaril, 23. veebruaril ja 9. märtsil vaatasime me üle kõik muudatusettepanekud, mida kokku on siia tabelisse kantud 21. Ma annan lühidalt kiire ülevaate kõigist muudatusettepanekutest, siis on ka hääletamine ehk selle võrra kiirem. 

Kõigepealt, esimene muudatusettepanek, tegemist on pealkirja muudatusega ja tehnilise muudatusega. Teine muudatusettepanek puudutab seda, et planeeringute menetlused ei jääks venima. Siin me paneme konkreetsed tähtajad sellele, et ka kohaliku omavalitsus, planeeringu menetleja, võib panna erinevatele osapooltele arvamuse saamiseks konkreetsed tähtajad, et see protsess ei jääks venima. Seda ettepanekut komisjon täielikult arvestas. Kolmas muudatusettepanek on planeeringute andmekogu rakendamise kohta ehk meil oleks võimalik seda võimalikult hõlpsasti rakendama asuda. See puudutab kogu selle rakendamise protsessi. Neljas ja viies muudatusettepanek, neid tuleks vaadata koos, tervikuna. Esimese ja neljanda esitasid Riigikogu liikmed Kristo Enn Vaga, Marek Reinaas ja Õnne Pillak. Komisjon otsustas selle pinnalt teha viienda muudatusettepaneku, mis käsitleb eelkõige Maa- ja Ruumiametile õiguste andmist ehk tähtaegade kontrollimist kogu planeerimisprotsessi juures, sealhulgas selle õiguse, kes saab nende poole erinevate taotlustega pöörduda, eelkõige planeeringu algataja, et Maa- ja Ruumiameti poolt ei tekiks lihtsat vaidluskeskkonda, ja ka seda, milliste tähtaegade jooksul Maa- ja Ruumiamet peab põhistatud taotluse tagastama või vastavasisulised ettekirjutused tegema. Nii et ma arvan, et haldusjärelevalve poolelt on see viies muudatusettepanek väga oluline. 

Kuues muudatusettepanek on pigem tehnilist laadi. Seitsmes muudatusettepanek puudutab riigi eriplaneeringute koostamist. Korraldaja võib planeeringu käigus esitatud kirjalikule arvamusele vastata koondvastusena. See tähendab seda, et kui samasisulisi ettepanekuid või tagasisidesid tuleb sellise planeeringu puhul tavaliselt väga palju, siis kohalikud omavalitsused on nendele vastamisel suhteliselt tugeva menetluskoormuse all, aga vastava muudatusettepaneku puhul on samasisulistele küsimustele võimalik anda ka tervikuna koondvastuseid. Ja siin me vaatasime üle ka selle tähtaja, mis aja jooksul need vastused peavad kohalikult omavalitsuselt laekuma. 

Kaheksas muudatusettepanek on see, millel ma eelnevalt juba peatusin. See on infotehnoloogia liidu tehtud muudatusettepanek, mis puudutab just nimelt sidevõrgu arendamist. Üheksas on redaktsiooniline muudatus. Kümnes on Eesti Meediaettevõtete Liidu tehtud muudatusettepanek, et kogu menetlusprotsess oleks kajastatud üleriigilise levikuga ja maakonnalehtedes, et võimalikult suur hulk inimesi oleks planeerimisprotsessidest teadlikud.

Siis 11. muudatusettepanek ja 12. muudatusettepanek, neid tuleb samamoodi vaadata koos. See puudutab konkreetset eesmärki: detailplaneeringu nõudest loobumine ei loo lisandväärtust. See on minu meelest taas võimalus planeerimisprotsessi kiirendada ja asendada teatud planeerimisprotsessi projekteerimistingimustega. 13. muudatusettepanek on Eesti Kinnisvaraettevõtjate Liidu tehtud ettepanek, mis puudutab just nimelt seda, millise täpsusastmega võib kohalik omavalitsus detailplaneeringu menetluse faasis küsida andmeid. Ja siin me täpsustame veel kord selle üle, et igasugused ehituslikud küsimused tuleb lahendada ehitusprojektis ja kõik need, mis on seotud detailplaneeringu menetlusega, tuleb seal käsitleda. 14. muudatusettepanek ei kuulu hääletamisele. 

Ja 15. muudatusettepanek, siin nähakse ette võimaluse anda inimestele koondvastus ja selle aja määramine. 16. muudatusettepanek on, et detailplaneeringu kehtestamise või kehtestama jätmise otsus tehakse hiljemalt kolme aasta möödumisel detailplaneeringu algatamise taotluse esitamisest. Kui praegu on esimeses sõnastuses olnud just nimelt algatamisest, siis täna me räägime algatamise taotlusest, sest teinekord on selle taotluse menetlemise protsess ise juba aastaid kestnud. Nii et ma arvan, et tegemist on põhimõttelise ja positiivse muudatusettepanekuga. 

Nüüd, 17. muudatusettepanek on uue detailplaneeringu liigi seadusesse kirjutamine, see on detailplaneeringut muutva detailplaneeringu seadusesse kirjutamine. See lühendab eelkõige planeerimisprotsessi olukorras, kus detailplaneering on kehtestatud ja ka üldplaneering on kehtiv. Kui kehtivas detailplaneeringus soovitakse teha muudatusi ja need muudatused on kooskõlas detailplaneeringu ja üldplaneeringu põhimõtetega, siis on võimalik selle protsessi abil saavutada kiirem menetlemine. Tallinna linn, kes seda konkreetset ettepanekut väga toetas, ütles, et nende jaoks oleks tegemist väga hea ja kiire tööriistaga just nimelt erinevate menetluste osas. 

18. muudatusettepanek on ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse muutmine. See puudutab eelkõige tuuleenergia assotsiatsiooni ettepanekut, mille kohaselt praegu menetluses olevate eriplaneeringute menetlemine lõpetatakse. See on õigusselguse küsimus. 19. muudatusettepanek on tehnilist laadi. Ka 20. muudatusettepanek on pigem tehnilist laadi, see puudutab seda, et kuna see otsus on juba jõustunud, siis seda me siin seaduseelnõus ei menetle. Viimane, 21. muudatusettepanek on see, et Maa- ja Ruumiameti need õigused, mis puudutavad seda kontrolli, rakenduksid 2027. aasta 1. jaanuarist. 

Majanduskomisjoni otsused, mida ma siin ette lugesin, olid konsensuslikud. Ettepanek oli tõesti võtta see eelnõu tänaseks Riigikogu täiskogu istungi päevakorda ja eelnõu teine lugemine katkestada. Aitäh! 

Teile küsimusi ei ole. Suur tänu teile väga sisuka ja täpse ettekande eest! Avan läbirääkimised. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Tunnustan komisjoni otsust teine lugemine katkestada. Ma ei peatu põhjustel, mille tõi komisjoni esindaja välja, vaid peatun kõige olulisemal teemal, mida komisjoni esindaja üldse ei maininud. 

Eelnõu seletuskirjast loeme, et planeerimispõhimõtteid ajakohastatakse ja seadusesse lisatakse kohustus arvestada kliimamuutustega. Aga mida tähendab see Eesti inimese jaoks? See tähendab seda, et tulevikus saab peaaegu iga ruumiotsuse puhul öelda, et nüüd tuleb lähtuda kliimast, nüüd tuleb midagi leevendada, midagi piirata, midagi kohandada. Aga kes otsustab, mida see kohalikule inimesele tähendab, mida see tähendab maaomanikule ja kogukonnale? Selle otsuse teeb kliimaideoloogiline masinavärk. 

Just siin peitubki selle eelnõu tegelik probleem. Kliimaideoloogia tuuakse seadusesse sisse uue survevahendina. Kui seni tuli planeeringutes kaaluda erinevaid huve, siis nüüd lisatakse sinna veel üks ideoloogiline ülakorrus, mille najal saab kogukondadest üle sõita. 

Tõsine probleem on ka avalikkuse kaasamine. Meile räägitakse, et ühiskond on digitaalne ja seetõttu ei ole 14-päevane etteteavitamine enam vajalik. Tõesti või? Kas me päriselt usume, et Eesti inimesed jälgivad iga päev planeeringute andmekogusid ja kohaliku omavalitsuse veebilehti? Ei jälgi. Tavaline inimene saab sageli oma kodukoha arendustest teada alles siis, kui kopp on maasse löödud. Kui teavitamist kärbitakse, ajalehtedes avaldamist vähendatakse, menetlusaega lühendatakse, siis ei suurenda see demokraatiat, vaid vähendab inimeste võimalust kaasa rääkida. 

Kolmas probleem puudutab otseselt tuuleenergiat. Seletuskiri ütleb must valgel, et kohaliku omavalitsuse eriplaneering kaotatakse, aga pooleliolevad menetlused, mis on peamiselt seotud tuuleparkidega, viiakse lõpuni vana korra alusel, et vältida negatiivset mõju taastuvenergia eesmärkidele. See on väga paljastav lause. See näitab, et kui kaalul on tuuleparkide rajamine, siis muutub kogu jutt õigusselgusest ja menetlusloogikast teisejärguliseks. 

Kas tõesti ei tohi 300 meetri kõrgustele tuulemonstrumitele olla enam mingeid sisulisi takistusi? Tuuleenergia tootmine on suure ruumilise mõjuga tööstuslik tegevus. See muudab maastikku, mõjutab inimeste elukeskkonda, tekitab pingeid kogukondades ja hõlmab suuri maa-alasid. Kõige selle juures on tuuleenergia olemuslikult ilmast sõltuv. Kui ei ole tuult, ei ole ka tootmist, kui on tuult palju, võib hind kukkuda nulli. See ei ole töökindla energiasüsteemi vundament, vaid osa selle ebastabiilsusest. 

Me ei saa heaks kiita planeerimisseadust, mis allutaks kliimaeesmärkidele ja tuulearenduste kiirendamisele. Planeerimisseadus peab kaitsma tasakaalu, õiguskindlust, kohalike inimeste huve ja omandiõigust. Planeerimist ei saa pisendada pelgalt bürokraatlikuks vormitäiteks. Planeerimine on otsus selle üle, millises Eestis me elame 10, 20 või 50 aasta pärast. 

Meie, konservatiivid, oleme vastu sellele, et kliimapoliitikast saab õigustus kohalike kogukondade tahte eiramiseks. Me ei nõustu sellega, et suured ruumiotsused tehakse aina kiiremini, aina vähemate piduritega ja aina väiksema avaliku kontrolliga. Tuuleparkide massiline rajamine ei ole midagi paratamatut ega vaidlustamatut. Selle eelnõuga ei saa nõustuda. Väga hea mõte oli selle teine lugemine katkestada. Aitäh!

Tänan teid igati täpse sõnakasutuse eest! Kalle Grünthal, palun!

Lugupeetud kolleegid! Hea Eestimaa rahvas! See, et praegune planeerimisseadus ning ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise muutmise seadus nii-öelda peatati komisjoni poolt, on ainult tervitatav. Ma tänan muidugi ka Tõnis Möldrit väga põhjaliku ja sisulise ettekande eest, kus toodi välja need probleemid, miks selle seadusega edasi ei minda. Väga hea kõne oli minu meelest ka Evelin Poolametsal, kes andis EKRE poolt väga põhjaliku ülevaate, mida see seaduse rakendamine oleks kaasa toonud. 

Aga mida ta oleks siis kaasa toonud? Ta oleks kaasa toonud samasuguse situatsiooni, nagu omal ajal oli Nõukogude Liidus sundkollektiviseerimine, kus talupoegadelt võeti maa ära ja ülikõrgete maksudega suunati nad kolhoosidesse. Täpselt sama olukord, ainult natuke teises kontekstis. Ja tulemus oleks ikka olnud sama, kui tollel ajal oli, et kulak ja rott hävitavad vilja. Praegusel hetkel oleks olnud teistsugune olukord, et kliima me peame päästma ja selle üle vaidlust ei oleks olnud – uus sundkollektiviseerimine. 

Aga kui te nüüd arvate, et siin Riigikogus või Riigikogu komisjonis tehti see asi ära, siis ei. Ma tahan kõige suuremat tänu avaldada huvigruppidele, kõikidele nendele, kes andsid kriitikat selle planeerimisseaduse ning ehitusseadustiku, planeerimisseaduse rakendamise seaduse valede järelduste üle, sest sellega oleks Eestimaal tekitatud väga hull olukord. Teie antud tugev kriitika mõjutas tegelikult valitsust ja Riigikogu selle seadusega mitte praegu edasi minema. See on tegelikult väga suur panus teie poolt. Teie tahe ja rahva tahe jäi praegu peale. Ainult julgust ja jõudu veel juurde teile selleks, et öelda ausalt ja otsekoheselt välja, et selle valitsuse poliitika on vale. Ma tänan teid veel kord kõiki, kes kritiseerisid seda eelnõu. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Nagu eespool öeldud, eelnõu kohta on esitatud 21 muudatusettepanekut ja vaatamata sellele, et juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu teine lugemine katkestada, peame need muudatusettepanekud läbi vaatama. 

Muudatusettepanek nr 1, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, selle on samuti esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, sellegi on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, selle on esitanud Riigikogu liikmed Kristo Enn Vaga, Marek Reinaas ja Õnne Pillak, juhtivkomisjoni otsus on arvestada osaliselt ja viidatud muudatusettepanekule nr 5. Muudatusettepanek nr 5, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 6, sellegi on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 7, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 8, esitajaks majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 9, sellegi on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 10, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 11, selle on esitanud Riigikogu liikmed Kristo Enn Vaga, Marek Reinaas ja Õnne Pillak, juhtivkomisjoni otsus: arvestada osaliselt, viitega muudatusettepanekule nr 12. Muudatusettepanek nr 12, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 13, sellegi on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 14, selle on esitanud Riigikogu liikmed Kristo Enn Vaga, Marek Reinaas ja Õnne Pillak, juhtivkomisjoni otsus on jätta arvestamata ja see ettepanek ei kuuluks ka hääletamisele vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2. Muudatusettepanek nr 15, esitajaks majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 16, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 17, esitajaks majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 18, esitajaks majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 19, esitajaks majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 20, esitajaks majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Ja muudatusettepanek nr 21, selle on esitanud samuti majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada seda täielikult. 

Head kolleegid, oleme vaadanud läbi kõik eelnõu 683 kohta esitatud muudatusettepanekud. Juhtivkomisjoni otsus on eelnõu 683 teine lugemine katkestada. See otsus ei kuulu saalis hääletamisele. Eelnõu 683 teine lugemine on katkestatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 25. märts kell 17.15. Oleme neljanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Oleme jõudnud viienda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud korrakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu 774 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, õiguskomisjoni liikme Anti Haugase.

Aitäh! Head kolleegid! Me komisjonis arutasime seda eelnõu kokku kolmel korral, aga eks ta valdavalt keerles ikkagi eelnõu sisu ümber. Küsiti täpsustavaid küsimusi ja tuldi nende teemade juurde tagasi. 

Aga lihtsalt meenutuseks, millele see eelnõu keskendub. Korrakaitseseaduse § 44 täiendamise eelnõu algatas Vabariigi Valitsus 8. detsembril 2025 ja selle eelnõu eesmärk on kitsalt tegelemine lähisuhtevägivallaga ning primaarselt lähisuhtevägivalla ohvrite kaitse. Eelnõu näeb ette, et lähisuhtevägivalla juhtumite väljaselgitamise korral on õigus politseil ja ametnikel kehtestada isiku või asukoha suhtes kuni 72-tunnine viibimiskeeld. 

Meil komisjonis oli päris palju arutelu selle üle, kas see ei ole mitte liialt inimese põhiõigusi piirav, kui tal takistatakse 78 tunniks koju tulla. Eelnõu kohta on päris põhjalik põhiseaduspärasuse analüüs. Ka enamik meie komisjoni liikmeid, kaasa arvatud Siseministeerium, oli seisukohal, et eelnõu on põhiseadusega kooskõlas. 

Ma toon eraldi välja, et kõiki meetmeid rakendades – seda tõi välja ka PPA – peavad politseiametnikud lähtuma ka põhiseaduse §-st 11, mis näeb ette, et kõik meetmed peavad olema proportsionaalsed. Vaikimusi ei tähenda kindlasti seda, et kui on olulise või kõrgendatud ohu kahtlus ning politsei peab selle võimaliku ohu välja selgitama ning kehtestatakse viibimiskeeld, siis koheselt seatakse viibimiskeeld 78 tunniks. See eelnõu näeb ette, et viibimiskeelu pikkus on kuni 72 tundi. 

Sel teemal oli meil tõesti päris palju arutelusid ja ei ole ka saladus, et justiitsministeerium jäi selles osas lõpuni eriarvamusele, aga komisjoni liikmed kui Siseministeerium leidsid ning ka eelnõuga tegelenud juristid, kes on teinud põhiseaduspärasuse analüüsi, leiavad, et siiski põhiseadusega see kooskõlas on. Tuletan meelde, et eelkõige kehtestatakse viibimiskeeld isikute kaitseks, lähisuhtevägivalla ohvrite kaitseks. 

Eelnõu kohta algatas komisjon kolm muudatusettepanekut, kuna muudatusettepanekute tähtajaks neid ise ei laekunud. Need muudatusettepanekud, mis heaks kiideti, komisjoni poolt andsid sisendi nii Siseministeerium kui ka justiitsministeerium. Need ettepanekud, need kolm tükki, eelnõu sisu ei muutnud, küll olid nad redaktsioonilised ja muutsid osaliselt eelnõu numeratsiooni. 

Komisjon tegi eilsel ehk siis kolmandal vahepealsel komisjoni istungil, 10. märtsi istungil ettepaneku teine lugemine lõpetada. Selle poolt hääletas 7 ja vastu oli 3 komisjoni liiget. Ühtlasi tegi komisjon otsuse, et kui teine lugemine lõpetatakse, siis teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 18. märtsil. Ka selle poolt oli 7 ja vastu 3 komisjoni liiget. Muudatusettepanekud, mis jõudsid ettepanekute nimekirja, võeti komisjonis toetus vastu konsensuslikult. Aitäh teile!

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Signe Riisalo, palun!

Suur aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Vaat jaanalinnu kombel pead liiva alla panna ei saa, kui me räägime lähisuhtevägivallast, ja me ei tee ka seda. Lähisuhtevägivallaga on meil ühiskonnas laiemalt mitmeid probleeme. Me teame ohvriabitöö kaudu ja ka naiste varjupaikade kaudu, et tegelikult meil on ohvreid rohkem, kui nad jõuavad õiguskaitsesüsteemi, ja kahetsusväärselt rohkem ka, kui nad jõuavad abisaajate ringi. 

Ja sellepärast on sotsiaalkomisjon teinud ettepaneku Arenguseire Keskusele viia läbi uuring, et saada aru nendest põhjustest, miks inimesed ei pöördu abi saamiseks lähisuhtevägivalla olukorras. Eks me võime aimata. Lootusetus abi saada, õiglast õigusemõistmist saada on üks nendest põhjustest, aga mitte ainult. Lähisuhtevägivald on sedasorti vägivalla liik, kus sagedasti ohver tunneb süüd ja häbi ning see pärsib tegelikult ka abi otsimist. 

Parim viis lähisuhtevägivalla ringist pääsemiseks on täiesti arusaadavalt ennetus. Vaatamata sellele, kui palju jõupingutusi ükskõik milline ühiskond on ennetuseks teinud, ei tea mina, et täna oleks sellist riiki või ühiskonda, kus lähisuhtevägivald oleks välja juuritud. Kahjuks oleme me ka Eesti ühiskonnas kaugel sellest olukorrast, kus me ainult ennetusega suudaksime toime tulla. See tähendab seda, et me peame olulist tähelepanu pöörama abistamisele ja ka julgustamisele, et esimesed sammud abi otsimisel oleksid turvalised. 

Ohvri abistamine ei korva mitte kunagi neid kannatusi, mida lähisuhte ohver on läbi elanud, ega ka mitte neid hilisemaid tagajärgi, mis võivad olla posttraumaatilise stressihäire näol, pärssivad nii tööturul toimetulemisel kui ka paarisuhete loomisel, laste kasvatamisel. 

Alati, kui peres on rohkem liikmeid, on tegemist ka teiseste või sekundaarsete ohvritega. Ja kahetsusväärselt on need teisesed ohvrid lapsed. Ma osalesin kunagi traumakoolitusel, kus tutvustati ühte uuringut, mis ütles, just lastest ja väikelastest rääkides, et pidev vägivalla pealtnägemine, mis kodus vanemate või partnerite vahel võib aset leida, võib olla lapse aju arengule palju hävituslikuma mõjuga kui ise ühekordselt ohvri rollis olemine. See on minu meelest ka üks oluline koht, et see vägivallaring, mis kipub ka üle generatsioonide laienema või edasi minema, tuleb katkestada. 

See 72 tunni meede on ainult üks täiendav võimalik viis ohvrit kaitsta nendel esimesel 72 tunnil ja sedagi ainult seaduses ettenähtud juhtudel tegevusteks ja ka tinglikult: võib, ei pea. 

Lähisuhtevägivald on kas füüsiline, aga kui ta on füüsiline, siis sellele kindlasti lisandub vaimne, sagedasti majanduslik vägivald, tegelikult sõltuvus. See on ka põhjus, mille pärast lähisuhtevägivalla ohvritel on raske välja murda. Sagedasti sõltuvad nad majanduslikult, sissetulekute tõttu, mis pruugivad ohvril olla väiksemad või puuduvad. Sageli on küsimus ka ühises eluasemes ... 

Tahaks natuke aega juurde.

Jaa, meelsasti. Kolm minutit lisaks.

... alternatiivi ei ole, kuhu kolida. Aga mitte väheoluline ei ole seesama vaimne vägivald. Vaadake, kui paarisuhte alguses tundub väga romantiline, et teine pool on nii huvitatud sinu käimistest, ta on valmis sulle igale poole vastu tulema, sind igale poole ära viima, siis see on üks nendest väikestest märkidest, mis võivad näidata, et tegemist on kontrolliva käitumisega, millest võib hullemal juhul areneda ka lähisuhtevägivald. Ja sellel hetkel, kui sellest meeldivast džentelmenist on saanud kaaslane, kes ei luba sul üksinda liikuda ja viib sind kõikidesse kohtadesse, muu hulgas tööle, kontrollides, mis kell sa töölt tuled, ja nii edasi, siis see on üks näide vaimsest vägivallast, mis lähisuhte puhul olla võib. Sagedasti sellele kontrollivale ja domineerivale käitumisele lisanduvad juba nimetatud majanduslik vägivald ja halvematel juhtudel ka füüsiline, sealhulgas seksuaalne väärkohtlemine. 

Minu tunnetus on küll, et vähim, mida me ohvrite kaitseks teha saame, on üks täiendav meede, mida politsei saab vajaduse korral õigustatult rakendada selleks, et ohvril oleks aega järele mõelda turvaliselt oma kodus, oma lastega, ilma et ta peaks pelgama, et kohe tuleb koju vägivallatseja ja see ring hakkab otsast peale. Aitäh kuulamast!

Suur tänu teile! Jätkab hea kolleeg Lea Danilson-Järg. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Selle eesmärgi poolest väga tänuväärse eelnõu puhul olen ma täiesti kimbatuses. Ma olen õiguskomisjoni liikmena selle menetluse juures osalenud ja ei ole ju kahtlust, et selle eelnõu eesmärk on väga hea ja õilis: kaitsta lähisuhtevägivalla ohvreid, anda politseile juurde võimalusi sekkuda ja tagada ohvrile 72-tunnine periood, kus ta saab endale ohtlikust olukorrast väljuda ja leida endale lahendusi enda elu ja olukorda parandada ja ennast kaitsta. 

Aga kahjuks see, kuidas selle eelnõu menetlemine on toimunud, ja siin täna siiski komisjoni ettekandja jutust ei tulnud täpselt nii välja, nagu see seal oli. Tegelikult me oleme seda eelnõu menetlenud mitte kolmel, vaid viiel korral. Esimesed kolm korda olid niisugused sisulised ja järgmised kaks olid sellised, kus me otsustasime oma juba tehtud otsuseid ringi teha. Eelviimasel komisjoni istungil me otsustasime, kusjuures konsensuslikult, et selle eelnõu menetlemine tuleks katkestada, kuna selle juriidiline kvaliteet ei ole veel piisav ja seda oleks vaja täpsustada. Ja miskipärast järgmisel päeval toimus erakorraline komisjoni istung, kus otsustati ikkagi edasi liikuda. 

Tõepoolest, selle menetlemise käigus olen ma näinud ka seda, et kaks ministrit on risti vastupidisel arvamusel. Üks arvab, et eelnõu on juba piisavalt hea, ja teine arvab, et see eelnõu vajaks täiendamist. Me oleme seda pikalt ja sisuliselt arutanud ja minu arvates lõpuks jõudsime ka arusaamisele, mis siis täpsemalt puudulik on ja kuidas seda võiks parandada. Isegi leidsime ja asusime seda justkui parandama teist lugemist katkestades, aga siis millegipärast tuli muutus. 

Ma väga lühidalt võib-olla räägin ka sellest, milles see probleem on. Nimelt tahab eelnõu anda politseile võimaluse kehtestada viibimiskeeld ka ainuüksi ohu väljaselgitamiseks. Eelnõus on märgitud just nimelt "väljaselgitamine", mitte näiteks "ohukahtlus", et ohukahtluse korral oleks võimalik viibimiskeeldu rakendada. Kuigi see, kuidas me kuulsime politsei esindajaid selgitamas seda olukorda, miks seda viibimiskeelu võimalust on vaja, siis see pigem tekitas arusaamise, et tegelikult ikkagi soovitakse seda viibimiskeeldu rakendada olukorras, kus midagi ei ole veel juhtunud, aga on oht, et juhtub. Seetõttu see viibimiskeeld sellele potentsiaalsele ohuallikale kehtestatakse. Aga väljaselgitamisega on seal väga vähe pistmist. Väljaselgitamine, kas mingi oht üldse on või ei ole, peaks ju toimuma enne seda. Nii et siin jäi meil selline küsimus õhku. Kindlasti, kui sellist viibimiskeeldu rakendada ohu väljaselgitamiseks, siis 72 tundi on ilmselgelt liiga palju selleks. Ohu väljaselgitamine kindlasti ei võta nii kaua aega. 

Aga seal oli ka teisi asju, millele ma ka komisjonis tähelepanu juhtisin. Nimelt, sellise 72-tunnise viibimiskeelu võimalusega jääb tegelikult seadusesse alles ka üldine paragrahv, mis käsitleb praegu kehtivat kuni 12-tunnist viibimiskeeldu, mida politsei võib rakendada. Seda võib pikendada kas prefekti või muu korrakaitseorgani juhi loal. See säte jääb sinna seadusesse ka alles. Meil tekib nagu kaks teed: üks on seotud lähisuhtevägivallaga, kus on võimalik kehtestada kuni 72 tunniks viibimiskeeld, ja siis on teine tee, mis on 12 …

Palun veel kolm minutit!

Kolm minutit lisaks.

… teine tee, mis võimaldaks 12 tundi pluss piiramata ajaks pikendamise võimalusega. Ma leian, et ka lähisuhtevägivalla puhul võib olla ju põhjendatud viibimiskeeldu pikemalt kui 72 tundi kehtestada ja seal peaks kindlasti olema ka pikendamise võimalus, mida tänases eelnõus kahjuks ei ole ja mida ma olen ka korduvalt komisjonis välja toonud. 

Lisaks, kui veel välja tuua, mis on problemaatiline, on see, et viibimiskeeld on eelnõu järgi võimalik kehtestada ohvriga seotud kohas. See on nii lai määratlus, et see võib olla tegelikult mis iganes koht, aga me ei saa lubada ka sellist olukorda, et keegi on läinud külla ja eluaseme omanik aetakse korterist minema ja külalisel on õigus sinna jääda, kuna on ohuolukorraga tegemist. Üldiselt peaks ikkagi viibimiskeeldu rakendama sel juhul, kui ohuolukord on tekkinud sellises kohas, kus võimalik ohver reaalselt elab, et tal ei ole võimalik näiteks oma koju minna ja selle kaudu ohtu vältida. Nii et neid küsimusi oli. 

Mitte kellelgi ei olnud meil komisjonis kahtlust, et perevägivalla ohvreid on vaja paremini kaitsta ja politseile on vaja selleks lisavahendeid anda. Aga ma leian, et tegelikult peaks ikkagi eelnõusid menetlema nii kaua, kuni need saavad ka juriidiliselt korrektseks. See on ilmselt kõige kiirem viis üldse tagada, et need meetmed jõuavad pärisellu rakendamiseni võimalikult kiiresti. Sest kui me seda täna nii üle jala teeme, siis me ei saa kindlad olla, et president selle kõik heaks kiidab ja et me ei pea hakkama uuesti sellega tegelema, nagu selle Riigikogu koosseisu jooksul on ju korduvalt eelnõudega juhtunud, et nad tulevad presidendi juurest tagasi ja sellega me kaotame veel täiendavalt aega. 

Nii et Isamaa poolt on mul küll ettepanek, et teeme üks kord ja teeme korralikult, võtame selle paar nädalat lisaks, vaatame otsa ja parandame need puudused ära. Siis saame kindlad olla, et tõesti on kvaliteetne eelnõu ja otsus ning selle saab kiiresti ellu rakendada. Nii et annan Isamaa poolt üle teise lugemise katkestamise ettepaneku.

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Kolleegid! Palju on siin ära räägitud, aga otse, nii nagu maal, ei ole räägitud. Selge see, et see on väga vajalik eelnõu, siin pole mingit kahtlust. 

Me oleme põhiliselt viimased kuud õiguskomisjonis keskendunud koduvägivallale ja nüüd ka seksile, vägivaldsele. Need arutelud on olnud kohati päris skolastilised, aga olulised. Ja valik on olnud laialt ühendatult see, kas anda politseile, kes tegeleb nende juhtumitega, kui kodusõda on puhkenud kusagil nelja seina vahel ja jõuab sinna kohale. Või teiselt poolt, kas see tegevus ja viibimiskeeld, selle pikendamine 72 tunni peale, kuidas see põhiseadusega kokku läheb, kui me niimoodi teeme. Piltlikult, nagu justiitsminister ütles, et mees on valdavalt vägivaldne nendes lugudes – mitte alati –, ja ta tõstetakse 78 tunniks Tamsalus lumehange. See on nüüd täpne määratlus. 

Aga need olid sellised arutelud. Lea vist juhtis siin tähelepanu, et ega tihti eelnõu arutusel niimoodi ei ole, et tulevad kaks ministrit, pealegi veel ühest erakonnast, ja seisukohad on risti vastupidised. Selle loo puhul oli see praegu väga ilmekas, kogu aeg oli nii. Siseminister Taro toetas seda politsei ettepanekut, 12 tunnilt 72 tunni peale, ja justiitsminister küsis, kas see on ikkagi proportsionaalne ja mis selle mehega juhtub, kui ta 78 tunniks lumehange tõstetakse. Ühesõnaga, see on nüüd väga laia pintsliga tõmmatud, selline valik oli suhteliselt lihtne.

Loomulikult oli siis mõisted, et oht, ohu kahtlus ja ohu väljaselgitamine, ja sellest ei jõua kõike rääkida. Taust oli ka see, et kohati muutus see arutelu isegi natukene tragikoomiliseks. Justiitsminister oli alati kohal, aga siseministri kohta seda öelda ei saa. Eelviimasel istungil ütlesid ministeeriumi ametnikud otse välja, et kuna minister sai justiitsministri seisukoha alles nädalavahetusel – vist oli pühapäeval –, siis ta ei pidanud vajalikuks kohale tulla. 

Eile oli lõpuks veel erakorraline istung ka enne suurt seksiarutelu nii-öelda jah-seaduse üle. Siis otsustati siiski selle eelnõuga siia tulla, sest üks parandusettepanek, nii-öelda öö varjus, ilmselt tehti justiitsministrile selgeks, et ta peab sellest parandusettepanekust loobuma. Selle tulemusena me olemegi nüüd siin praegu selle aruteluga. 

Aga need on need sõjad. Me siin ühtepidi räägime pidevalt, et me oleme rinderiik ja tuleb oma nahk turule tuua, aga teiselt poolt me ei pööra piisavalt tähelepanu nendele lahingutele, mis käivad nelja seina vahel. Need lahingud on piltlikult öeldes väga verised, psühholoogilised – majanduslik sõltuvus, nagu siin viidatud oli, seksuaalne ja kõik need muud asjad. 

Ma tuletan meelde, et üheks värvikamaks maskotiks selle seaduse puhul oli Tarmo Nõost. Kas te mäletate seda meest, kes oli pika kriminaalse ajalooga, kes oli oma elukaaslasi pussitanud, ühe inimese kunagi noorpõlves ka ära tapnud ja jätkas oma tegevust? 

Soovite lisaaega? 

Jah, paluks küll. 

Palju me anname? 

Nii palju, kui saab. 

Kolm minutit lisaks. 

Ja selle Tarmo, kui te mäletate, see lõppes täiesti süütu ja suvalise inimesega – ma oleks võinud ka olla sel hetkel sellel teeristil, mida ma tihti läbin –, lihtsalt sõitis nagu enesetapjalik surnuks, täiesti asjasse puutumatu inimese, olles eelnevalt oma naist ähvardanud ja pussitanud ja kõike muud. 

Politseipealik näitas meile ühel viimase istungil selle Tarmo kuritegeliku tegevuse ja politsei pikka nimekirja. See oli üle kahe meetri pikk, kujutage ette, selline pikk rull. Loomulikult ta on AK-märgiga, ma ei saa sellest lähemalt rääkida. Siis joonistus välja politsei võimetus sellistes kodusõjasituatsioonides, kus olukord on tavaliselt nelja silma all, sõna sõna vastu. Sellel ühel juhul lõppes asi surmaga, täiesti suvalise inimese surmaga, üldse isegi mitte tuttava omaga. See oli see põhiline eesmärk, mille kohta komisjoni esimees Madis Timpson korduvalt ütles, et eesmärk on 12 tunnilt 72 tunni peale. Nii lihtne see asi oli, et anda politseile võimalus reaalselt tegutseda nendes kodusõja keerulistes lahingutes. Loomulikult, kui politsei sinna saabub ja kui valdavalt mees, kellest sageli tema elukaaslane sõltub majanduslikult ja on ka hirmuatmosfääris, siis loomulikult kes hakkab seal ütlema ... Muidugi, need lahingud toimuvad nädalavahetusel, esmaspäev kaasa arvatud, ja väga raske on neid siin selgitada. 

Aga see on üks näide, mida me oleme siin väga põhjalikult arutanud. Need arutelud on väga põhjalikud, detailsed, ei jõua arutada, protokollid isegi ei kajasta neid täies ulatuses, nagu seal oli. See teema on väga oluline, ülioluline teema, aga praegu on see tõesti natukene ülepeakaela läinud ja seda annaks igatpidi korrastada. Aga üldiselt on see läinud õigesse suunda. Nii et kui lahingud käivad, ei ole aega mõelda liiga palju sellele, kas ta langeb nagu ilusasti või kas siis, kui inimene upub, on teda ilus vaadata.

Rohkem lisaaega ma teile anda ei saa. 

Ei, rohkem ma ei soovigi, igal juhul ... 

Teie aeg sai otsa. 

Jah, aitäh teile! 

Aitäh! Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud kolleegid! Kuna esimene lugemine sai juba mõni aeg tagasi siin saalis tehtud ja need põhipostulaadid said ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna poolt ära öeldud ja ma usun, et tuleb ka kolmas lugemine, vaatamata sellele tagasilükkamisele, mida me ei toeta, siis eks seda kõike saab uuesti üle korrata. Aga mõned põhipunktid, mis on siit ka läbi kõlanud. 

Meil tuleb kindlasti arvestada sellega, et lähisuhtevägivald on oma olemuses ülimalt keerukas juhtum, mida politseil lahendada ja millest ka aru saada ohvril ja perekonnal endal. Tihtipeale see tõdemus, mis tegelikult on toimunud, jõuab hilinemisega, seetõttu et inimene on tihtipeale kellegi teise kontrolli all nii majanduslikult kui ka näiteks laste kaudu või mis iganes muul moel. Nii et me peame alati arvestama kogu seda eelnõu arutades, et lähisuhtevägivald ei ole tavapärane ja väga lihtne mustvalge juhtum. Seal on vaja inimesel aega, nii nagu ka politsei ja praktikud on korduvalt välja toonud. Põhjus, miks seda aega on vaja, on ühelt poolt emotsionaalne, kuid teiselt poolt ka täiesti praktiline, näiteks olukordades, kus enamasti nii ongi, et lähisuhtevägivald toimub nädalavahetuseti ja võib-olla ei pruugi kõik need tugisüsteemid olla piisavalt kättesaadavad. See on üks asi. 

Ma puudutan ka seda, et kaks ministrit on olnud eri arvamusel. Iseenesest mulle isiklikult on see väga sümpaatne, kui kaks ministrit on eri arvamusel. Las siis parimad argumendid võidavad. Tõepoolest, nii nagu välja toodi, õiguskomisjon leidis, et siseministril on praegu õigus, et tegelikult tuleks neid muudatusi teha lähisuhtevägivalla ohvrite kaitseks. 

Teisalt ma mõistan ka justiitsministri argumente, mida me tõepoolest oleme õiguskomisjonis korduvalt arutanud. Eelkõige on olnud küsimus ohu väljaselgitamises. Nüüd, politsei ja tegelikult ka selgituskiri, mille peale muidugi võib öelda, et selgituskiri ei asenda eelnõu ja seaduse teksti, mis on ka õige, aga selgituskiri tegelikult ütleb, et ohu väljaselgitamiseks peab olema ikkagi kahtlus, millele saab järgneda väljaselgitamine ja ohu olemasolu korral selle tõrjumine. Ehk siis tegelikult politsei on ka ise korduvalt öelnud, et see päris nii – ja jumal tänatud – ei saa olla, et ainult kellegi kaebuse peale. Tuleb kusagilt kaebus ja öeldakse, et aga me arvame, et siin on lähisuhtevägivald, Pere ütleb, et ei, siin küll ei ole miskit, ja politsei viib koduomaniku 72 tunniks kodust eemale. 

Loomulikult see nii ei ole. Politseil on omad instrumendid, mil moel üleüldse hinnata selle väljakutse tõsiseltvõetavust. Sealhulgas mõjutavad näiteks sellised tegurid, et kas varasemalt on olnud lähisuhtevägivalda või lähisuhtevägivalla kutsungeid, erinevaid kohtuotsuseid ja nii edasi. Nii nagu ka kohtus, tuleb kõiki tõendeid hinnata kogumis. Ja kui keegi tunneb, et tema põhiseaduslikku õigust on rikutud – loomulikult on kodu püha –, siis on võimalik pöörduda ka kohtusse. 

Selle raames me loomulikult peame arutama alati, nii nagu kõikide eelnõude puhul, et kas see on põhiseaduspärane. Ja kui me vaatame, kas see eesmärk on legitiimne, siis kahtlemata on see legitiimne. Nii nagu on kodu oluline ja kodus viibimine on igaühe õigus, on täpselt igaühe õigus ka olla terve, olla kehaliselt puutumatu. Seda õigust riik saab kindlasti tagada, sealhulgas viibimiskeelu kaudu. 

Nüüd, kas see on proportsionaalne? Jah, selle üle on meil õiguskomisjonis olnud päris mitu vaidlust. Ma arvan ja usun, et see on proportsionaalne, sest nagu ma selgitasin, selleks et inimest välja tõsta ja selleks et ohtu välja selgitada, on ikkagi väga konkreetsed meetmed ja instrumendid, mida tuleb järgida. Kui selle vastu eksitakse, siis on võimalik kohtusse minna. 

Palun üks minut lisaaega! 

Üks minut lisaks.

Nii et kui me vaatame neid argumente kogumis, nii nagu kohtus tihtipeale tehakse, siis ma usun, et me oleme selle eelnõuga õigel teel. Kas seda oleks saanud kuidagi veel paremini? Ma pean tunnistama, et kõik eelnõud, mis õiguskomisjonist läbi käivad, me alati tõdeme, et seda sõnastust saaks veel paremini teha. Ma arvan, et see on selline erialaline tõdemus kõikidel, nii kohtunikel, advokaatidel kui ka Riigikogul endal, et alati tundub, et midagi saaks paremini teha, aga alati ei ole see võimalik ja alati on meil nii-öelda kaalukauss, kus me peame tegema mingisuguse otsuse. 

Ja kui panna täna sellele kaalukausile see, et meil on lähisuhtevägivalla ohvreid vaja kaitsta, sealhulgas sellesama viibimiskeelu mõjul, siis ma usun, et see kaalukauss kindlasti toetab seda, et me selle eelnõuga liiguksime edasi. Aitäh!

Aitäh! Anti Haugas, palun!

Aitäh! Tulenevalt läbirääkimistel peetud kõnedest pean vajalikuks mõnda punkti täpsustada. Aitäh Andre Hanimäele, kes päris mitmed vajalikud täpsustused küll ära tegi! 

Ma kindlasti toonitan üle, et ei jääks kuidagi kõlama, kuulates Peeter Ernitsa sõnavõttu, et viibimiskeeld on kuidagi iseenesest eesmärk. Ei, viibimiskeelu kehtestamine on Politsei- ja Piirivalveameti jaoks üks paljudest töövahenditest. See ei tähenda alati seda, et kui on lähisuhtevägivalla juhtum ja on olemas ohver, siis rakendatakse alati sel juhul viibimiskeeldu, veel vähem seda, et see on alati 72 tundi. Alati leitakse töövahend, mis on antud olukorras kõige paslikum, proportsionaalsem ja legitiimsem. Tihti võib piisata ka sellest, et rahustatakse olukord maha, viiakse ohver näiteks sündmuskohalt eemale ja mingit viibimiskeeldu ei rakendata. Viibimiskeeldu rakendatakse siis, kui see on vajalik ohu väljaselgitamiseks, ohu kõrvaldamiseks, selle väga pingelise situatsiooni maharahustamiseks. Sest kui ametnik tegelikult neid otsuseid peab tegema, siis ta on tihtipeale väga kõrges pingesituatsioonis ja seda aega on tõesti vaja nii subjektidel, kelle vastu seda viibimiskeeldu kehtestatakse, kui ka seda aega on vaja politseinikel. 

Toodi ka välja, et on oht, et keegi tõstetakse 78 tunniks lumehange. Ma võin kinnitada, et see oleks kindlasti ebaseaduslik ja politsei seda ei tee ega hakka tegema ei selle eelnõu raames ega, ma usun, et mitte ka tulevikus. Politsei alati isikule alati, kes peab viibimiskeeldu järgima, ta suhtleb temaga. Vaadatakse, kas inimene on piisavalt soojalt riides, kas ta on piisavalt adekvaatses seisundis, et leida endale muu ajutine viibimiskoht. Vajaduse korral politsei aitab ka transpordiga. See on politsei töö igapäevane osa. Ma usun, et selle pärast ei maksa muretseda. Politsei kaitseb kõiki Eesti riigi elanikke, siin viibijaid ja kodanikke. 

Korraks toodi välja ka, et meil komisjonis oli arutelu, kas see peaks olema ohu kahtluse korral. Ma toon igaks juhuks välja, et korrakaitseseadus näeb ette, et ohu väljaselgitamisele peabki eelnema ohu kahtlus. Ehk siis, kui viibimiskeeld kehtestatakse ohu väljaselgitamiseks, siis see tähendab ka seda, et peab olema olulise või kõrgendatud ohu kahtlus, mitte suvalise ohu kahtlus. See tähendab, et on olemas olulise või kõrgendatud ohu kahtlus ning siis saab ka ohu väljaselgitamiseks viibimiskeeldu kehtestada. 

Loomulikult peab see olema proportsionaalne ja see ei ole väga pinnapealne. Selle eelnõuga tuleb juurde ka tarvidus täita rohkem dokumente. See protsess muutub ka pisut bürokraatlikumaks. Aga mis on, ma arvan, õiguste kaitseks oluline: esiteks, viibimiskeelu kehtestamine peab toimuma ainult kirjalikult, seda ei saa teha enam suuliselt, teiseks, politsei kasutab eelnevalt ka hindamisinstrumente, milleks on lähisuhtevägivalla infoleht, mida ka rahvusvaheliste teadlastega pidevalt täiendatakse. Loomulikult vaadatakse otsa ka varasematele andmetele, mis on politseist kättesaadavad, ning kõik need toimingud dokumenteeritakse. Juhul, kui keegi leiab, et tema õigusi on rikutud, siis, nagu ka kolleeg Andre Hanimägi ütles, on võimalik pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. 

Muud osa ma ei vaidlusta. Mul on väga hea meel, et Riigikogu on suhteliselt konsensuslikult päri, et seda eelnõu on vaja ja et ka ohvreid on vaja kaitsta. Ja kindlasti ma tänan ka selle eest, et juhitakse tähelepanu, et on vaja kaitsta kõiki, ka neid, kelle suhtes viibimiskeeldu kehtestatakse. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. 

Eelnõu kohta on tehtud kolm muudatusettepanekut. Läheme nende muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Muudatusettepanek nr 1, esitajaks on õiguskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitajaks on õiguskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, esitajaks on õiguskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanekud on läbi vaadatud. 

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 774 teine lugemine lõpetada, kuid meile on tulnud Isamaa fraktsiooni ettepanek eelnõu 774 teine lugemine katkestada ning seda me hääletama ja teeme seda peale saalikutsungit.

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud korrakaitseseaduse § 44 täiendamise seaduse eelnõu 774 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 8 Riigikogu liiget, vastu 49, erapooletuid 1. Ettepanek ei leidnud toetust. Teine lugemine on lõpetatud.

Liigume edasi tänase kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Isamaa fraktsiooni algatatud mootorsõidukimaksu seaduse kehtetuks tunnistamise ja liiklusseaduses sõiduautode registreerimistasu kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu 782 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Aivar Koka.

Hea juhataja! Head kolleegid! No me oleme aru saanud, et on ainult üks väga halb seadus ja see on mootorsõidukimaksu seadus. On veel palju halbu, aga see on selline seadus, mis näitab, et ühtegi poliitikat ega poliitikut ei tohi usaldada. Eesti 200 ütles oma valimiskampaanias väga selgelt, et mootorsõidukimaksu ei tule, nad seda ei toeta, ja Reformierakond ütles, et uusi makse ei tule. 

Nüüd on näha, kui natuke üle aasta on mootorsõidukimaks Eestis olnud, et vahepeal murega tehti juba eelmise aasta lõpus parandusi, et toetada lastega peresid. Aga selge on see, et kui vaadata neid ootusi ja lootusi, mis selle seadusega loodeti ja milliseid rahanumbreid loodeti saada riigieelarvesse, siis nüüd on näha, et registreerimistasuga ei ole riigieelarvesse praktiliselt raha tulnud. Laekumata on jäänud käibemaks, on kadunud töökohad, mille pealt on jäänud saamata maksud. Ühesõnaga, on tehtud üks seaduseelnõu, mille algatasid kolm osapoolt: Reformierakond, Eesti 200 ja sotsid. Me oleme kuulnud endise rahandusministri Mart Võrklaeva jutust, et sotsid nõudsid, et nüüd oleks maks poole suurem, kui alguses plaaniti, ja sellisena see siin vastu võeti. 

Isamaa Erakond tegi kõik selleks, et see eelnõu seaduseks ei saaks. Esimesel lugemisel palusime eelnõu tagasi võtta, teisel lugemisel katkestada, kolmandal lugemisel hääletasime vastu ja siis tegime ka kirja presidendile palvega mitte seda seadust välja kuulutada. 

Me saame väga hästi aru, et selle seaduse tekkega oleme viinud meie inimesed veelgi raskemasse olukorda. Meie pered, meie eakad ja inimesed väiksema sissetulekuga on viidud tänu sellele maksule veelgi keerulisemasse olukorda. Ma võin teile tuua ühe hea näite. Kahjuks seda härrasmeest ei ole praegu saalis, kes saaks seda kinnitada. Selle aasta alguses kirjutas üks ema, kes on väga raskelt haige, sõna otseses mõttes voodihaige, kellel on kaks erivajadusega täiskasvanud last ja üks alaealine laps, palvega, et tema ümberehitatud erivajadustega bussi aastamaksu mitte korraga välja ei nõutaks, et tal oleks võimalik seda jupiti maksta. Aga mis on selle tulemus? Maksuamet lihtsalt pani kinni tema pangaarve, nii et ta, vaene inimene, ei saanud isegi oma ette nähtud pensioni kätte. No see mure on tänaseks meil kahe mehe peale ära lahendatud, see aastamaks on makstud ja arve on avatud ja natuke veel on teda toetatud. Aga neid inimesi on meil riigis sadu, tuhandeid, kes täna seda abi vajaksid. 

Ma loodan väga tõsiselt, et eile me andsime üle aktsiiside tõusu peatamise eelnõu ehk 1. maist ei tõuseks bensiini-, diisli-, gaasi- ja elektriaktsiisid. Jumalik päike paistis peaministri peale ja ta teatas, et homme valitsuse istungil väga tõsiselt selle üle arutatakse. Ta ütles sinna juurde, et "ja võib-olla veel midagi". Ma usun, et seesama "võib-olla veel midagi" ongi seesama mootorsõidukimaks, mida võiks ka homme valitsuses selgelt arutada. Aga täna võiks koalitsioonipoliitikud olla ausad ja toetada selle esimese lugemise lõpetamist, et seda oleks võimalik menetleda kiirkorras siin Riigikogu saalis. 

Meie ettepanek on väga selge: see maks tuleb sel aastal tagasiulatuvalt tühistada, nii et see seadus hakkaks kehtima 2026. aasta 1. jaanuarist, sest tänaseks ei ole seda maksu peale registreerimismaksu ju makstud, kuna maksetähtaeg on alles suvel. Nii et ma loodan siiralt, et need poliitikud, kes valimistel lubasid, et seda maksu ei tule, teiste sõnadega praktiliselt kõik erakonnad, kes siin saalis on, selle lubaduse andsid, täidavad nüüd selle tagantjärele ja annavad Eesti inimestele võimaluse ise hakkama saada, mitte käia omavalitsustes ja paluda sotsiaaltoetust, et kuidagigi hakkama saada. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Aivar, sa oled ise rahanduskomisjoni liige ja rahandusasjadega oled pikalt tegelenud ka eelmistes koosseisudes. Täna jällegi tuli välja uudis, et Eesti riigil jäi kasutamata päris suur hulk raha. Ehk me räägime ikkagi riigieelarvest, kus on kasutamata üle 2 miljardi. Mida see sulle ütleb? Teiselt poolt me arutame siin automaksu ja meie positsioon oli ka algusest peale, et me seda maksu ei toeta ja me saame täiesti aru, mis on selle maksu tagajärg inimestele. Ehk siis selles valguses, et meil on ühest küljest kooritud juba tükk aega inimestelt erinevaid makse maksutõusude kaudu, uute maksude kehtestamise kaudu, teiselt poolt riik näitab, et tegelikult me ei suudagi ära kasutada ja see summa, mis on välja tulnud, on märkimisväärne ja see ei ole esimest korda. Mida see üleüldiselt ütleb kogu selle olukorra kohta? 

Aitäh! No oleme ausad, kõik maksutõusud ja uued maksud tehti ju ainult ühel põhjusel: sooviti tulumaksuvabastust kõigile, sõltumata sissetulekust. Ja mis on tulem? Makse on tõstetud, uusi makse on tehtud. Eesti riik on Euroopas juba üle kolme aasta majanduses punane latern ehk majandus ei tõuse. Ja tulem on see, et selle aasta riigieelarves võeti laenu 1,7 miljardit, millega kaetakse tulumaksuvabastust ja kaitsekulud. Ja ei midagi muud. Mootorsõidukimaks on väga selgelt läbi kukkunud. On aus see, et see 2,5 ja natuke peale miljardit on see raha, kus on ka näiteks 600 miljoni eest CO₂ kasutamata raha, aga seal on vabavahendeid piisavalt. Me oleme näinud viimastel aastatel väga selgelt, et rahanduskomisjoni tullakse eelarve arutelule ja öeldakse, et raha pole üldse, ja järgmise aasta lõpus selgub, et kõik on üle. Nii nagu meile ühe erakonna esinaine ütles – ma jätan selle sõna esimese poole ütlemata –, aga raha on … Nii et raha on.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! No kõik teavad, et automaks on kõige ebaõnnestunum maks ja sellest veel ebaõnnestunum on registreerimistasu. Aga nagu ma siit eelnõust loen, automaksu omaaegse läbisurumise näol oli tegemist ka suurejoonelise valijate petmisega, kuna ükski valitsuskoalitsiooni erakond ei lubanud enne valimisi selle maksu kehtestada. Praegu valitsuskoalitsioon õigustas sellega, et olukord on muutunud ja Euroopas käib sõda ja energiakriis ja veel mingisugused kriisid. Aga kuidas teie arvate, kui õigustatud need maksud on? Kas oleks saanud teistmoodi teha, näiteks pangamaksu sisse viia? Miks just selline maks valiti?

Aitäh! Ma usun, et nii Eesti 200, Reformi kui ka sotsiaaldemokraatide Riigikogu liikmed ja valitsusliikmed on täna selgelt aru saanud, et see oli kõige suurem viga, mida nad oma poliitikakarjääri jooksul teinud on. Mitte keegi neist ei uskunud, et see viib nende karjääri põhja, nende reitingu. Eesti 200-l, nagu me täna naersime, ei ole midagi teha, reiting tõusis 10%, 2%-lt 2,2% peale. Reformi reiting on üle kahe korra väiksem, kui see oli valimiste ajal. See oli üks halvemaid otsuseid. Meil on alati hea näide tuua 2020. aasta lisaeelarvest, kui me makse vähendasime, toetasime ettevõtteid ja järgmisel kahel aastal oli Eesti riik Euroopas kõige kiiremini kasvav majandus. Tulite võimule, kolm erakonda, ja sellest ajast, hetkest peale on Eesti riik olnud kogu aeg oma majandusega miinuses.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Lugupeetud ettekandja! Nii Keskerakond kui ka Isamaa on siin korduvalt öelnud, et kui nemad saavad võimule, siis tühistatakse see automaks. Olgem realistid, ei torma siia praegu koalitsioonisaadikud saali, kui tuleb hääletus, et toetada seda eelnõu. Kõik saavad aru, mis toimub, ja kõik saavad aru, et põhimõtteliselt järgmiste Riigikogu valimisteni see automaks jääb. 

Aga laseme natuke mõttel lennata. Näiteks kui Isamaa ja Keskerakond tulevad võimule, siis see automaks tühistatakse. Aga mis juhtub, kui pärast valimisi 2027. aasta kevadel tulevad võimule teised erakonnad? Mis see olukord siis olla võib?

Aitäh! Täna on selge, et Isamaa Erakonna lubadus on väga selgelt, et kui tänane see seaduseelnõu ei saa seaduseks, siis järgmisel aastal peale valimisi, kui Isamaa Erakond peaks olema koalitsioonis, siis tagantulatuvalt 2027. aasta 1. jaanuarist see seadus tühistatakse. Aga kui Reformierakond jätkab võimu, siis me näeme – te olete selle seaduseelnõu läbi lugenud –, et 2028 ja 2031 on nende maksude tunduvalt suurenemine võrreldes tänasega. Sellesse seadusesse on sisse kirjutatud väga selgelt nii-öelda maksude tõus. Ja mis selle tulem on? Tulem on see, et meie tänavatel ja teedel sõidavad veelgi vanemad autod, uuemaid autosid suudavad endale lubada rikkamad inimesed. 

Tegelikult keskkonnasäästmist ei ole, vaid reostus on palju suurem. See, millega alguses, selle mootorsõidukimaksuga tuldi, et see on keskkonnasõbralikum. Me näeme seda keskkonnasõbralikumat. Me näeme, et ühistranspordiga läheb asi iga päevaga hullemaks. Maainimestel on see maksukoorem kaela peal, nad peavad saama ise tööl käia, lapsed kooli viia, lasteaeda huviharidust saama. Praegune valitsus on koos sotsidega teinud karuteene Eestimaa inimeste jaoks. Ja oleme ausad, me oleme siia valitud ainult ühel eesmärgil: kaitsta oma inimesi, mitte viia neid laenuorjusesse.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Idee on loomulikult suurepärane, siin ei ole midagi arutada. Aga sina kogenud rahanduskomisjoni juhina, paiguta ennast valitseja nahka, kellel on ka pikk kogemus siin Riigikogus. Praegune olukord, toetust ei ole, aasta on veel aega. Praegu Hormuzi väinas on meremiinid, tõenäoliselt kütusehinnad veel kasvavad. Ja tõenäoliselt valitseja otsustab homme 1. mai kingituse ära jätta. Aga mida sina teeks tema nahas, kui selline olukord oleks? Kas sa oleksid näiteks sellise ettepaneku poolt, et jah, tühistame selle, viime selle 782 ellu? Või sa ei saaks seda teha lihtsalt tänu sellele, et tal ei ole kusagile pääsu, ta on nagu pantvang, kes istub seal oma võimu otsas?

Aitäh! Kui see minu otsustada oleks, siis kindlasti me tühistaks mootorsõidukimaksu. Me tegime seda aastal 2020, meil oli enne seda aktsiise tõstetud ja me nägime, et majanduse elavdamiseks ei ole teist võimalust, kui aktsiise langetada, ettevõtjaid toetada palgatoetusega. Täna on täpselt seesama asi. Usalduse puudumine on see, mis on tegelikult Eesti riigi kõige suurem probleem. Keegi ei usalda täna valitsejaid, keegi ei taha investeerida Eestisse. Me kuuleme hüüdlauseid, kuidas siia tulevad sajad miljonid, ja järgmine päev kuuleme, et ei tea, kas tulevad, aga keegi oli arutanud kusagil. Praegu anda ettevõtjatele ja inimestele usk on kõige olulisem. Mina loodan küll, et Reformierakond ja Eesti 200 on väga tõsiselt seda teemat arutanud ja teevad täna otsuse selle eelnõuga edasi minna. Ma loodan, et neljapäeval valitsuse istungil tehakse need otsused ära, et 1. maist ei tõsteta aktsiise ja tühistatakse mootorsõidukimaks.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Aivar! Siin üle-eelmine küsimus Keskerakonnalt oli, et kui võimule tulevad teised erakonnad, siis mis automaksust saab. Aga räägiti ainult Isamaast ja Keskerakonnast. Ma loodan, et see oli eksitus, kogemata, sest meil on Riigikogus kolm erakonda, kes on väga selgelt kommunikeerinud, et kui nad saavad võimule, siis automaks ja ka registreerimismaks täies mahus kaovad. Need on EKRE, Keskerakond ja Isamaa. Ma väga soovitan kõikidel vaatajatel ja kuulajatel hoolega jälgida, et see ei oleks mingi selline mäng. Sest me teame, et võib juhtuda ka nii, et kui EKRE ei saa sinna seltskonda, kes hakkab automaksu ära kaotama, siis Keskerakond ja Isamaa koos mingi kolmanda koalitsioonipartneriga, kes on selle automaksu loonud, seda automaksu ära ei kaota. Nii lihtne see ongi. 

Aga räägi sellest indekseeritud automaksust ja registreerimismaksust. On ju nii, et kui teie saate võimule ja kui Keskerakond saab võimule ja kui ka EKRE saab võimule, me oleme kõik kolm lubanud selle ära kaotada? On ju nii?

Jah, ma saan öelda väga selgelt Isamaa Erakonna seisukohalt, et meie seisukoht on väga selge: me ei lähe sellesse koalitsiooni, kus ei ole võimalik mootorsõidukimaksu tühistada. Teiselt poolt on väga selge, et tänaste tulemite järgi Isamaa Erakond on järgmine kord valitsuses. Ja ma saan öelda ka seda, et kolm erakonda – Isamaa, Keskerakond ja EKRE – on kõik lubanud tühistada, kui nad saavad koalitsiooni, selle seaduse. 

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Mul on küsimus selle kohta, et Eesti on oma strateegilistes eesmärkides seadnud sihiks, et kõik inimesed ei koliks Tallinnasse, et meil oleks regioonides ka elu ja tegevus. See on oluline meie jaoks nii julgeoleku aspektist kui ka sündimuse aspektist, sest väljaspool linnasid on sündimus suurem ja see on see, kust tuleb Eesti järelkasv. Kuidas nüüd see mootorsõidukimaks ja selle kaotamine on regionaalarenguga seotud? See on ka kindlasti, ma arvan, oluline aspekt selle mootorsõidukimaksu tühistamises, et me tõepoolest liiguksime nende regionaalsete eesmärkide suunas.

Aitäh! Loomulikult, tänapäeval ilma sõiduvahendita maal praktiliselt ei ole võimalik elada. Kui sa tõesti kuskil keskuses, kus kõik on olemas, aga me teame näiteks, et postkontoridki on maakonnas praktiliselt enamikus ainult ühes kohas. Kui sul on vaja ka seda teenust, siis on väga keeruline. Riik on ühel hetkel tõmmanud palju asju kokku ja viinud ühte kohta. Hea, kui see on veel maakonnakeskuses, aga palju on ka regionaalselt viidud, Lõuna-Eestist on palju viidud ju ainult Tartusse. 

Ma pean tunnistama, et see ei ole ainult regionaalne probleem. Ka Tallinna inimene, kellel on lapsed, ühistranspordi peale loota ei saa. Ma olen siin ka vahel maininud, et ma elan prantsuse lütseumi kõrval ja igal hommikul on seal autode rida, tuuakse lapsi kooli, sest väike esimese ja teise klassi laps ühistranspordiga kooli, enamik vanemaid ikkagi ei riski sellega ja kui vähegi võimalik, siis tuuakse koju. Aga maapiirkondades ei ole üldse võimalik mitte kuidagi. Kui ma vaatan kas või oma lapsi, siis nende töökohad on nii kaugel, et kui ühistranspordiga sõita, siis pool päeva läheb selleks aega. 

Ma veel kord ütlen, et kui Reformierakond on, nagu nad on, aga ma Eesti 200-st tunnen küll kahju. Nad andsid selgelt lubaduse. Valimiskampaania hääled tulid kahest kohast: Ukraina sõjast ühe daami eestvedamisel ja teine asi oli, ma arvan, usk, et seda mootorsõidukimaksu ei tule. Täna nad on oma reitingu näidanud selle valelikkusega, täpselt sama Reformil. 

Ma veel kord ütlen, et ma loodan, et teil peale hommikust peaministrit silmad avanesid. Ta saab aru, et aasta pärast tõesti ongi valimised juba läbi. Ta peab pöörduma näoga Eestimaa inimeste poole. Ja kui soov on vähegi kergendada meie inimeste olukorda, siis on mõistlik ka mootorsõidukimaks tühistada. 

Anti Poolamets, palun!

Hea ettekandja! Eestis tõi automaks kaasa Euroopa suurima automüügikrahhi. Sellel on ju tugev mõju ka eelarvele, käibemaksu laekumisele. Ehk ei ole veel üldse selge, et meie krahh on stabiliseerunud, pigem kipub siin veel hullemaks minema. Autod vananevad ja kõigel sellel on tagajärg. Kui me nägime, et see nõndanimetatud majanduskasv tuleb võib-olla riigisektori mõningatest kulutustest ehk siis tegelikult mingit majanduskasvu ei ole, seisame paigal, siis kas, kui me kaotaksime ära automaksu, oleks loota, et sealt ikkagi hakkab peale tulema riigieelarvesse jõuliselt? Sest inimesed on jälle mitu aastat end tagasi hoidnud autode ostmisel.

No loomulikult, autode müügist kas või puhtalt see 24%-line käibemaks on see, mis toob juba riigieelarvesse korraliku raha, rääkimata sellest, et on töökohad. Aga sealjuures on ka see, et uued autod on ohutumad liikluses, inimesi jääb ellu. See kõik on see positiivne pool. Me näeme, et praegune seadus ei ole päiksekiirt ju kuskile toonud, vaid seda tulubaasi ei ole peale iga-aastast automaksu, mida sa lihtsalt oled sunnitud maksma. Aga uute autode ost – siin naljatades ju öeldi, et jaanuarikuus oli parem kui aasta tagasi. Aasta tagasi autosid ei müüdud. Loomulikult, ka kui on üks auto müüdud, on see juba päris suur protsent. Täna on selge, et mõistlikud inimesed ei osta ka sellel aastal autosid, vaid nad teavad, et järgmine aasta peale kevadet on võimalik osta auto ilma registreerimistasuta. Ja ma loodan, et automüüjad on ausad ka järgmine aasta, mitte ei tõuse auto [hind] plaksti salongis selle võrra, mis on täna automaksuks määr pandud. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Tegelikult need probleemid, mida me täna näeme, olid ju ennustatavad. Me teadsime, et inimesed ei osta enam autosid sellises mahus nagu varem, et ostetakse vanemaid autosid ja et autoturg kannatab selle all. Kõiki neid asju me nägime ette, aga ikkagi valitsus ei kuulanud, mida Riigikogu talle rääkis. Toodi välja erinevaid põhjusi, et küll on vaja käitumisharjumust muuta, küll on vaja inimesi ühistransporti suunata. Aga minu küsimus teile on, miks valitsus ikkagi kehtestas selle automaksu. Kas seal oli majanduslik argument taustaks või oli see lihtsalt rohepoliitika osa?

Aitäh! Ei, seal ei olnud rohepoliitikast suurt mitte midagi. See oli ikkagi väga selge, et Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid lootsid sealt saada raha, mida kuhugi ümber tõsta. Eelkõige oli Reformierakonnal vaja tulumaksuvabastuse raha pool miljardit kokku kuidagi korjati ja sotsid lootsid sealt omale katuserahasid saada. Me oleme siin kuulnud, kuidas kaks selle erakonna Riigikogu liiget käisid ja kauplesid ja nii see mootorsõidukimaksu summa kahekordistus. (Saalist öeldakse midagi.) Jah, me võime siin öelda, et Anti, kes istub siin, ja teine, tänaseks on ka Kastre vallavanemaks saanud, nii et kaks meest on Mart Võrklaeva jutu järgi olnud need, kes olid nende läbirääkimiste laua taga, kui see summa kahekordistus.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! 22. mail 2022. aastal ilmus Eesti Ekspressis selline artikkel Klaus Schwabi sõnadega: kui sul midagi ei ole, siis oled sa õnnelik. Selles artiklis maaliti suurepärane pilt tulevikust, kus me elame rendimajades, me kasutame rendisõidukeid ja nii edasi, ja nii edasi. Kui vaadata seda aastatetagust pealkirja Eesti Ekspressis, siis näeme, et kõik ongi läinud niimoodi: kõrged maksud, elekter on hullumeelse hinnaga, kütuse, ja nii edasi, ja nii edasi, maksud. Ja nüüd ma kuulan teie juttu, te räägite seda, et valitsus, Reformierakond tahab midagi paremaks teha. Ma annan teile vastuse: ei taha. Eesmärk ongi Eesti rahvalt kogu varandus ära võtta. Öelge mulle, kas valitsuses saab olla nii palju lolle, kes ei saa aru, et tegelikult see on ju Eesti majandust hävitav. Lükake mu väide ümber!

Aitäh! Ma pean küll kõigepealt ütlema, et selle seaduseelnõuga ei olnud see küsimus nüüd küll mitte kuidagi seotud, enda vabandamiseks, et mitte nii rasketel küsimustel vastata. Ma pean küll tunnistama, et jah, vaata, meil valitsuses on täna see mure, et kui sa oskad öelda neid inimesi, kes tegelikkuses on seal ettevõtlusega tegelenud, kes tegelikult ise teavad, mida tähendab iga päev ettevõtluses raha teenimine, siis oleks meil palju lihtsam. Ka vahel siin Riigikogus tekib aruteludel küsimusi, et majandusest ja ettevõtlusest arusaajaid ja teadjaid inimesi on saalis tihti vähe. Eks täna see mure ongi.

Ma mäletan väga hästi 2020. aasta lisaeelarve ajal, kui väga paljud ütlesid, et aktsiisi langetamine on hullumeelsus. Aga me nägime kahe kuu järel, et piirikaubandus lõppes ja see rahavoog tuli Eestisse tagasi. Täpselt seesama on see täna, et me oleme maksukoormusega viinud Eesti riigi suhteliselt pankrotti. Me oleme jõudnud sellele tasemele, et me võtame laenu selleks, et teha tulumaksutagastust. Riik võttis laenu selleks, et teha tulumaksutagastus 700 eurost kõigile. Ja me teame, et sellest võit on väga väikesele osale. Suurem osa pensionärid ja kuni 1200-eurost palka saavad inimesed ei võitnud sellest tulumaksuvabastusest mitte ühtegi senti. Rõhutan: mitte ühtegi senti!

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Ma loodan, et kõik mäletavad, kuidas tänane Reformierakonna juhitud valitsus ja ka eelmised viisid meie majanduse langusele 8%-liselt tõusult 5%-lisesse miinusesse. Kogu see Reformierakonna ja nende kaasajooksikute tegutsemine majandusvaldkonnas on sõna otseses mõttes hämmastav. Tehakse kõik selleks, et majandus langeks, kriisi ajal tõstetakse makse ja nii edasi. Aga äkki sa oskad välja tuua lihtsalt piltlikustamiseks, et inimestel oleks silme ees, milline on automüügi olukord meie naaberriikides Lätis ja Leedus, kus ei ole sellist automaksu, kus automüük ei ole mitte langenud poole võrra, vaid vastupidi?

Aitäh! Nende andmete põhjal, mis mul on, on küll selgelt välja lugeda, et Euroopa Liidus ülejäänud riikides on autode ost kasvanud. Eesti on ainukene, kus see on suures miinuses. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Küsisin teie käest oma arust väga lihtsa küsimuse, aga lugupeetud ettekandja ütles, et väga raske küsimus. Ma püüan selle lihtsamalt sõnastada. Aastal 2022 ilmus Eesti Ekspressis artikkel Klaus Schwabi sõnadega, et kui sul midagi ei ole, siis oled sa õnnelik. Tulevik maaliti meile: elukohad, mis renditakse, autod, mis renditakse, ja nii edasi. Kuidas seda saavutada? Ainult maksude tõstmisega, et rahvalt raha ära võtta. Kas te olete nõus sellega, et praegune Reformierakonna valitsus liigub sellel kursil, et viia ellu seda Klaus Schwabi tsitaati, et kui sul midagi ei ole, siis oled sa õnnelik, ja teeb seda kõike maksude tõstmise näol ehk hävitab tahtlikult Eesti riiki kui sellist ja majanduslikku iseseisvust?

Aitäh! Ma saan öelda oma arvamust siin. Minu arvamus on küll see, et mootorsõidukimaks on ka üks põhjus selleks, et mõni rendifirma, autorendifirma väga hästi hakkama saaks ja elada. Selge, et tänane koalitsioon on seisukohal, et peale meid tulgu kas või veeuputus. See maksukoormus ja laenukoormus, mis on Eesti riigile tekitatud viimase kolme aasta jooksul, on viinud riigi väga raskesse olukorda. Väga raskesse olukorda! Järgmine koalitsioon – ükskõik, kes seda teevad – on viidud sellisesse seisu, et järgmised neli aastat tuleb seda sügavat auku täita, et inimestel … (Hääl saalist.) Miks seda tehti? Kui kellelgi on soov viia Eesti pankrotti lootuses, et sponsorid väga hästi tasuvad, siis ma ei tea. Mina pole nende läbirääkimiste juures olnud. Erinevaid jutte räägitakse nii ajakirjanduses kui ka tagatubades. Aga selge on see, et maksukoormusega on Eesti inimesed viidud väga selgelt vaesuse serva peale. Väga suur hulk Eesti inimesi ei ela enam palgast, palgapäevani ära oma sissetulekutega. Eriti raske olukord on lastega peredel ja pensionäridel. Kuidas saab usaldada kolme erakonda – sotse, Eesti 200 ja reformi –, kes esimese asjana võtavad ära lastetoetused ja teise asjana vähendasid pensione? Keskmise pensioni tulumaksuvabastuse ärajätmine tähendab sellel aastal pensionäridele üle 30 miljoni euro vähem raha kättesaamist, sõna otseses mõttes. Kui vaadata seda seaduseelnõu seletuskirja, mis siin vastu võeti mõned aastad tagasi, siis keskmine pension ei ole enam tulumaksuvaba. Kas see on teadlik või rumalusest tehtud, aga aus vastus on, et kahtlused on ja kõhklused ka.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! No filosofeerime veidikene. Kui suureks tõenäosuseks sa pead seda, et ühel päeval tuleb peaminister ja ütleb, et jaa, me hakkame otsustama automaksu kaotamist. Meil oli meeltesegadus, sotsid surusid meile nii hirmsasti peale, Eesti 200 ka, ja tegelikult Reformierakonnast ei tahtnud keegi peale Mart Võrklaeva automaksu. Äkki ongi nii, et homme tuleb see arutelule, valimiste tulles on Reformierakonda tabanud kirgastus ja saab aru, et nüüd on kõik teised jälle süüdi. Kui vaadata seda, mis KOV-i valimiste ajal toimus Tallinnas, kui ebaadekvaatne käitumine see oli, siis kuidas sa seda hindad? Kas me võime jälle näha uut levelit ka sellises ebaadekvaatses käitumises?

Aitäh, Rene! No ma arvan, et me kõik, kes me siin saalis oleme – ma ei tea, mida Annely mõtleb, aga ülejäänud – loodame ju sellele, et see kirgastumine tuleb. Eile nägime seda kirgastumist. ERR ei saanud isegi aru sellest kirgastumisest, et kaks erakonda olid andnud eelnõu sisse ja peale seda see kirgastumine tuli. Nemad arvasid, et peaministrile tuli see äkki iseenesest. Ei, no äkki iseenesest ei tule midagi, see kirgastumine tuleb ikka kellegi abiga. Täna on ju väga selgelt näha, nagu Mart Võrklaev kõva häälega ütleb, et kaks sotsi on ikka põhiliselt süüdi, et pool kulu juurde tuli. Kui oleks poole väiksem see maks olnud, siis äkki poleks nii palju pahandust olnud. Aga seda peab küsima Reformierakonna käest. See, mida meie teeksime, on üks arusaamine.  

Rahanduskomisjoni arutelude käigus ma seda kirgastumist veel ei näinud. Aga peale eilset kirgastumist peaministri juures võib unistama hakata ja lootma hakata. Kas see unistus ka realiseerub? Enamus unistusi kahjuks ei realiseeru. Aga kui väga kaua unistada, siis äkki see kirgastumine tekib. Ja kui see tõesti enne ei teki, siis me saame siin selgelt lubada, et kolm erakonda kuuest on väga selgelt öelnud, et mootorsõidukimaks tuleb tühistada. Me teame, et koalitsioonis olev Eesti 200 ja Reformierakond siiamaani ei ole sellega nõustunud ja sotsid on öelnud, et see on päris hea eelnõu. Natukene peaks muutma, äkki saaks veel kruvi peale keerata. 

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! No me praegu arutame küll automaksu kehtetuks tunnistamist, aga arvestades olukorda ja vaadates, mis toimub meil praegu kütusejaamades ja hinnapostide vaates, siis hinnad on kasvanud, ja päris tublisti. Ja põhjus on ju arusaadav – kõik, mis toimub Pärsia lahes ja Hormuzi väina tagajärjed ka veel. Nii Keskerakond kui ka Isamaa tegid ettepaneku peatada aktsiisitõus, mis on ette nähtud 1. maist. Keskerakond tegi ka kiired arvutused, et see viib näiteks bensiini või diisli hinna alla kuni 4 senti. Lisaks tegi Keskerakond käibemaksu alandamise ettepaneku 13% peale, mille mõju on riigieelarvele umbes 200 miljonit. Kuidas te arvate, et kiiresti ära lahendada see olukord, mis meil praegu tekib, arvestades, et kütuse hind tegelikult ju kandub kõikidele teistele toodetele ka? 

Teie aeg!  

Kas valitsus peaks mõlemad ettepanekud kaaluma või mis teie arvamus on?

Aitäh! See ei ole küll selle seadusega mitte kuidagi aruteluteema. Aga et kõigil kuulajatel oleks ühesugune arusaamine, et aktsiis on kindel number kütuses, see ei sõltu hinnast, käibemaksusumma sõltub hinnast. Kui me jätame aktsiisitõusu ära, siis tegelikult käibemaksuga, kuna hind on kõrgem, ei kaota riik tegelikkuses kogusummana mitte midagi. Kui me nüüd hakkame vähendama käibemaksu, siis ma arvan, et me peaksime väga tõsiselt arutama, mille käibemaksu me tegelikult soovime vähendada. Ma arvan, et siin saalis on väga paljud valmis toetama toiduainete käibemaksu langetamist. Kõike käibemaksul langetada lõpmatuseni ei saa, kuskil on see koht, kus riik oma maksud kokku korjab. Viga oli lihtsalt see, et ühel hetkel sellest 20%-st tehti 22% ja siis tehti 24% ja sinna kõrvale tehti tulumaksu tõstmine ka veel 10%, 20%-lt 22%-le. Need otsused olid selgelt valed otsused. Oleks pidanud olema nii, nagu alguses oli arutelu, et mingiks perioodiks tehakse mingeid asju kaitsekulude katteks ja olekski suunatud laekuv raha kaitsekuludeks. Seda ei tehtud. Täna me ei tea, mis kütuseturul tegelikult juhtub. Vaatame, et ühe päeva sees on hinna kõikumine üle 30–40%. Nii et mis paari nädala pärast tanklates on? Täna on kütusemüüjad või sees. Sisse on ostetud odav kütus, aga tanklates on hind juba kõrgustesse läinud. Ma vaatasin, et mõningad ajad tagasi olid kütused veel kallimad kui täna tanklates. Aga õige otsus on see, et midagi tuleb ära teha ja sinna taha tuleb vaadata ka numbreid. Kindlasti on täna aktsiisi ja käibemaksu osa kütusel üle poole, vähemalt 50%. Ükskõik kust otsast me vähendama hakkame, see aitab väga selgelt Eesti inimesi ja ettevõtteid. Ja me teame, et kütuse hind jõuab absoluutselt igasse asja, toiduainetest alates kuni mööblitüki ostmiseni. Kõik need kohad, kus on võimalik kulusid kokku hoida, oleks minu arvates esimene eesmärk. Üks on see, kus me räägime erinevate maksude alandamisest, aga minu arvates peaks täna valitsus olema siin laua taga ja rääkima sellest, milliseid kulusid kokku hoitakse. Me eile nägime uudistest, kuidas nüüd hakatakse jagama 50 000 eest mingeid kaupu. Siseminister, me näeme, et igas ministeeriumis on raha uute üllatuste tegemiseks, sest valimised lähenevad. Ja ma ei tea, mis jõuab sügiseks, kui äkki peaks keegi kolmas sinna valitsusse sattuma, mis siis pudrumägesid lubatakse ja kui suureks need laenukoormused lähevad. Meil on täna häda lihtsalt see, et laenu võetakse püsikuludele, mitte investeeringute peale. 

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Nagu räägitakse mingi halva asja kohta, et ainult laisk ei kiru. Aga seda automaksu kirub isegi laisk. Aga kuidas, võib-olla õpetate siit puldist valitsuskoalitsiooni, kuidas ja millega saab seda automaksu asendada, ütleme, kas või, nagu teiegi eelnõus on, riigi efektiivseks muutmine. Te rääkisite ka sellest 50 000-st – ma räägin nendest preemiatest, mis on ilmselt lubatud nüüd ametnikele. Kas see on ka efektiivsema riigi nägemine valitsuskoalitsioonis? Kui see ära jääb ja teised sellised ebaefektiivsed asjad, kas sellega saab asendada ka automaksu?

Aitäh! Isamaa Erakonnal on küll väga selge arusaamine, kuidas kulusid kokku hoida. Me teame, et maksumaksja palgal on 140 000 pluss inimest ja sellest 24 000 on valgekraed, sealhulgas ka meie 101 Riigikogu liiget. Ja kui siit kokku hoida 20–25%, siis ma ütleks, et elanikkond ei saa sellest üldse aru ja ettevõtjad oleksid õnnelikud, sest nende käest küsitakse vähem jaburaid asju. 

Me näeme väga selgelt, kuidas töötukassa suutis paari kuuga oma seltskonda vähendada. Me näeme siin järgmisi ja järgmisi organisatsioone, kus tegelikult sõna otseses mõttes valgekraede poolt vähendatakse. Meil on hästi palju sihtasutusi, MTÜ-sid ja kõike muud, mis on kõik riigi palgal ja mis kasvavad. Tänasel hetkel on ju väga selge, et Eestis on suurusjärgus 630 000 maksumaksjat ja kui sellest ühe neljandiku palk tuleb nendest kolme neljandiku maksudest, siis on ikka väga keeruline ettevõtjatel seda maksukoormust kanda. Nii et selge on see, et tuleb teha kokkulepe, mis on need teenused, mida riik pakub, ja millise raha eest neid teenuseid pakutakse. 

Täna on selge, et ametkond on kasvanud. Väga tublid ametnikud, keegi ei saa öelda, et ametnikud on halvad, aga meil ei ole nii palju ametnikke kindlasti vaja. Me saame tunduvalt väiksema seltskonnaga hakkama. Sa küsisid, kas 50 000-lised preemiat on head või halvad. 50 000-lised preemiad on väga head, aga seal peab olema teine klausel ka juures: need, kes kahju teevad, maksavad selle kahju ka kinni. Ei saa olla nii, et üks pool on, aga teist poolt ei ole. 

Me näeme väga selgelt, milliseid huvitavaid asju tehakse. Needsamad peod. Kas pidu on halb või mitte? Kas sa oma ettevõttele teed tänuürituse või mitte? Küsimus ei ole näiteks RMK 130 000 euros, vaid küsimus on selles, kas 300 eurot näo peale on vähe või palju ja kas peab tegema 1,2 miljoni eest lepinguid, et selliseid üritusi korraldada. Kui suur ja millistel tingimustel seda lubatakse? Võib-olla, ütleme, maksude optimeerimise mõistes on sihuke üritus päris kasulik ettevõttele ja inimestel võib-olla ongi hea tuju, aga me näeme, et see summa on ju utoopiline ühe inimese kohta. 

Täna peale küsimust infotunnis saadeti RMK juhi poolt tabel, et mul on need numbrid, mis ja kus ja mis alusel ja miks seda tehakse. Me kõik ettevõtjana teeme, aga kui Oleg Gross kirjutab ajalehes, et tema suudab küll tunduvalt odavamalt ühe inimese kohta sellist üritust korraldada, ja tema üritus oli kindlasti kordades uhkem, kui RMK seda tegi.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Kui siin juba ajalootunniks läks, siis võiks nagu jätkata, protokollid fikseerivad selle. Äkki oli hoopis niimoodi, et auväärt valitsejale sunniti peale seda automaksu? Mart Võrklaev ja kolleeg Anti Allas ja kadunud Priit Lomp ja võib-olla veel keegi surusid selle lihtsalt läbi ja nüüd valitsejal viisaka inimesena ei jää muud üle. Kes olid need võtmetegelased sinu andmetel ajaloo jooksul?

Aitäh! Mina nende arutelude juures ei olnud ja ma ei saa kuidagi rohkemat öelda, mida Mart Võrklaev on mulle öelnud nimeliselt, kes seal juures olid. Eks siis olid valitsuses teised inimesed ja siis olid ka sotsid, täna sotse seal ei ole. Aga sotsid on oma kõnedes sellesama mootorsõidukimaksu juures ju väga selgelt öelnud, et nemad toetavad seda endiselt. Ka komisjonis ei näinud me seda käe tõstmist, et oleks selle eelnõu poolt olnud. Ma arvan, et paljud koalitsiooniliikmed tahaks selle eelnõu poolt hääletada, aga ka võimul on alati hea olla ja pigistatakse võib-olla kuskilt silm kinni. Ma küll usun, et järgmine koosseis, kes siin Riigikogus on, siis ka nendest erakondadest, kes täna selle eelnõu poolt ei hääleta, järgmine kord enamus hääletavad, sest väga selgelt saadakse aru, et majandus ei ole lihtsalt üks poliitiline tuulelipp. Majanduses tehakse mõistlikke otsuseid, aga viimasel kolmel aastal poliitikas ei ole tehtud kahjuks mõistlikke otsuseid, tänu millele on Eesti majandus kogu selle perioodi ajal olnud väga raskes olukorras. Maksude tõusudega ei ole mitte ükski riik rikkaks saanud, aga targa maksupoliitikaga on küll.

Rene Kokk, palun! 

Aitäh! Oma eelmise iroonilise küsimuse jätkuks, Eesti rahvas ootab seda, et mis iganes moel äkki võiks tulla see otsus valitsuselt enne, tuleb mõistus pähe, et see seadus tuleb tühistada, siis see oleks ainult positiivne. Ükskõik, keda oma partneritest süüdlaseks pärast maalitakse, kes selle vastu võttis, siis tegelikult on väga vaja, et see kohe-kohe tühistatakse. Ja pärast järgmisi valimisi EKRE ja Isamaa selle kindlasti tühistavad. Aga kas sa oskad öelda, kui palju on Eesti riigil jäänud saamata erinevaid makse, riigil selle seaduse pealt. Üks asi see pool, mida meile näidatakse tulupoolena, mis on viinud juba hulga inimesi maksuvaesusesse, kes on maksuametis maksuvõlglased, arved on kinni ja nii edasi, aga tegelikult kõik käibemaksud, tööjõumaksud ja kõik selle pealt, mis sektor on kannatanud, kas sa oskad seda numbrit öelda?

Aitäh! No meil must valgel sellist paberit ei ole, aga on erinevad arvutused olnud ja see number küündib sinna 100 miljoni juurde, mis tegelikkuses on riigil saamata tulul. Terve sektor on seal poole pealt. Ja teiselt poolt on see, et ka uute autodega oleks saastepool väiksem, ohutuse koha pealt. See on väga lai ampluaa, kuhu see arvutus peaks mahtuma. Kahjuks meil riigis selliseid arvutusi väga korralikult ei taheta teha, aga novembris-detsembris ringlesid need arvutused ja see number oli 100 miljoni juures.

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma üritan aru saada, kes veel tegelikult toetab seda automaksu. Kui me vaatame eelmisele aastale otsa, siis näiteks Reformierakonna esimehe ja peaministri käest küsiti, kuidas selle automaksuga on, siis tema ütles nii: "Ainuke inimene, keda ma arvan, kes võiks seda mootorsõidukimaksu omaks tunnistada, on Jevgeni Ossinovski. Ühtegi teist mõistlikku inimest ma ei tea, kes seda kana-põtra omaks tahaks tunnistada." Ja siis ta ütles: "Minu meelest ei ole see teab mis õnnestunud maks ka, ma olen seda alati öelnud."

Eesti 200, jällegi, eelmise aasta septembris Eesti 200 juht Kristina Kallas ütles, et ta teeb eelarvekõnelustel peaminister Kristen Michalile ettepaneku automaks ära kaotada. Ta ütles, et ta nõustub peaministriga, et automaks on ebaõnnestunud maks, ja nii edasi. Ma saan aru, et kuna me siin juba rääkisime ja saime aru, et kolm opositsioonierakonda ehk Keskerakond, Isamaa ja EKRE ei toeta automaksu ja tahavad seda tühistada esimesel võimalusel, siis jäävadki ainult sotsid. Kas siis sotsid hoiavad tervet valitsust ja riiki vangis, olles praegu ka opositsioonis?

Aitäh! No sellele küsimusele saab natukese aja pärast, kui kõned on lõppenud ja hääletamiseks läheb, kiirelt vastuse, kes seda mootorsõidukimaksu toetavad. Minu arvates tulebki meie inimesi teavitada nendest, kes väga selgelt kas ei tule hääletama või kes ei toeta mootorsõidukimaksu tühistamist. Aga eks seda on varemgi öeldud, et ärge käige minu tegude, vaid käige mu sõnade järgi. Nii on need kaks erakonna esimeest öelnud, et nad ei toeta mootorsõidukimaksu, aga millegipärast fraktsioonid käituvad Riigikogus teistpidi. 

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No kahtlemata on see väga hea, et nii Keskerakond, Isamaa kui ka EKRE on väga selgelt välja öelnud, et kui õnnestub võimule tulla, siis seistakse kindlalt selle eest, et mootorsõidukimaks ja ka registreerimistasu tühistataks. Mitte ainult see tuleks tühistada, vaid loomulikult tuleks tühistada ka abielu väärastamise seadus, mis on väärtusdimensioonis mõõtmatult suurem sigadus, mis selle koosseisu jooksul on toime pandud. 

Aga minu küsimus seisneb selles, et kas avalikkus võib loota sellele, et Isamaa positsioon mootorsõidukimaksu ja registreerimistasu tühistamisega seonduvalt on sedavõrd kindel, et kui näiteks pärast valimisi peaks ilmnema, et minnakse koalitsiooni mõnega praegustest või endistest koalitsioonierakondadest, siis seda käsitletakse punase joonena. Ehk öeldakse, et meie oleme nõus koalitsiooni tulema üksnes tingimusel, et mootorsõidukimaks ja registreerimistasu saavad tühistatud. Kas sa saad sellise kinnituse Isamaa Erakonna nimel anda?

Aitäh! Ma olen selle kinnituse juba täna siin andnud ja võin selle uuesti anda. Aga ma tahan rõhutada, et Isamaa Erakond on siin saalis ainukene erakond, vähemalt alates 2011. aastast, kui mina olen Riigikogus, on oma Riigikogu valimiste pealubadused täitnud. Ma võin sulle julgelt öelda, et mootorsõidukimaksu tühistamine on kindlasti üks meie erakonna pealubadusi. Ja ma julgen öelda, et kui mina peaksin aasta pärast siin saalis istuma, siis on kindel see, et meie erakond ei lähe sellisesse koalitsiooni, mis ei tühista mootorsõidukimaksu. Ma julgen arvata ka seda, et siin saalis ei istu aasta pärast neid inimesi väga palju, kes toetavad mootorsõidukimaksu. No võib-olla parempoolsed ja sotsid, aga ülejäänud erakondadega võib olla väga keeruline, kui need erakonnad peaksid siin saalis olema.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Kui automaks kehtestati, siis räägiti siin pikalt sellest, et kasutage ühistransporti. Aga nüüd on regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras käinud välja plaani, et seni tasuta maakonnabussides sõitnud lapsed ja pensionärid peaksid tulevikus ostma kuukaardi või üksikpileti. Aruteludes on räägitud näiteks 15–20-eurosest kuukaardist ja eriti valusalt lööb see just maapiirkondi. Kui nüüd lisaks automaksule hakatakse tasuliseks muutma ka maakonnabusse, siis see tähendab, et maainimeselt võetakse korraga mitu nahka. Kuidas te kommenteerite valitsuse tegevust just regionaalpoliitika seisukohast?

Aitäh! Ma loodan, et te mäletate neid arutelusid, kui mootorsõidukimaksu siin saalis arutati. Siis oli üks mootorsõidukimaksu tekkimise põhjus ju ühistranspordi parandamine. Ühistransporti tänaste rahastamiste ideede süsteemis ei ole võimalik parandada. Kõige parem näide on ju eelmisest aastast, kui erabussifirma pani bussiliinid Tartu ja Riia vahel sõitma ja mingil hetkel küsis, et kui kõik korrad väljuda, äkki linn annaks 7000 eurot toetust, siis selle peale pani riik sinna rongi sõitma. Kõigepealt uuris poole miljoni eest ja nüüd selle rongiliikluse peale makstakse miljon ja see miljon makstakse ju lätlastele, sest eestlased ehk Valga poole pealt inimesed ju said sellega veel vasta pükse, sest nüüd rong liigub sellel ajal, kui neile ei sobi. Nii et Eesti riik toetab Lätit, jätab enda inimesed toetamata. Seda tuuakse kui suure võiduna. Selle asemel, et võib-olla natuke toetada erabussifirmat, oleks pandud veel paar-kolm liini juurde sama päeva, et oleks võimalik saada Riia lennujaamast Tartusse või tagasi. Eks meil ole kogu majandussüsteemi arusaamine nii. Ma küsisin siin nädal tagasi haridusministrilt, kes oli peaministri ülesannetes. Nagu Rail Balticugagi. Kui me täna teame, et Läti on väga selgelt öelnud, et nende eelarves raha ei ole, et Riiast hakata ehitama Eesti poole, siis meie omad raporteerivad väga tugevalt, et meie ehitame ikka. Paljudele oli uudiseks eile, minule juba pikemat aega see, et Rail Baltic on ehitatud nii, et raudteejaamad on sellistes kohtades, kus ei ole ühtegi inimest. Ja ma võin teile öelda, et ei ole projekteeritud mitte ühtegi projekti, kuidas sellest raudteejaamast saada keskustesse, piirkonnakeskustesse. Seda täna ei ole. Ja eilne uudis on see, et Rail Balticu juhid arvavad, et selle peaks kohalik omavalitsus ära tegema. See on ju väga hea, et ehitad 15 kilomeetrit endale teid sohu või midagi muud. See majanduslik arusaamine. No väga selge on täna, et Rail Balticut ei ole võimalik mitte kuidagi majandada. Teda saab majandama hakata heal juhul siis, kui oleks Helsingi ja Tallinna vahel tunnel, et Põhjamaad ühendatakse kellegigi või millegagi. Eesti raudteetransiit on täna olematu.

Priit Sibul, palun! 

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Siin on head kolleegid rääkinud erinevaid nüansse. Kui automaksu kehtestati, siis küll räägiti ideoloogilisest autode vähendamisest, küll olid need eesmärgid eelarve ……. Ma mõtlen, kas sulle meenub, mis kontekstis või mis põhjusel see registreerimistasu astmeliseks tehti. Nähes, kuidas selle maksu laekumine on, kas rahanduskomisjonis on kellelegi tulnud pähe ikkagi arutada, et kui maks niigi ei laeku ja mõne aja pärast veel tõuseb, siis need planeeritud summad sinna eelarvesse mitte kunagi laekuma ei hakka või sellist arutelu rahanduskomisjonis aset leidnud ei ole?

Aus vastus on see, et komisjonis ei ole peale eelnõu algse arutamise teemat laua peal olnud. Minul on küll mulje, et sellesse seadusesse pandi 2028 ja 2031 tõusud sellepärast, et RES-i natuke ilusamaks teha, näidata laekumise poolt ja viia inimesed veel vaesemaks, sest ka registreerimistasu kasvab. See on hea näide, see muudatus, mis tehti eelmise aasta lõpus, et iga lapse pealt 100 eurot aastamaksu vähendada – see on naljakas, et kolme lapsega perelt võeti 2023. aastal otsusega ära 2400 eurot ja nüüd tulid head inimesed ja andsid 300 eurot tagasi. See tuletab meelde Juku anekdooti. Kui Juku käest küsitakse, et kuidas sa nii rikkaks saad, no mis sul on, noh, mis on, tead, et 1% panen juurde, ongi, 1 euroga ostan ja 2 euroga müün. Eks see on täpselt sama asi, et ühest taskust sa võtad ikka 2400 eurot ära nendelt peredelt, kellel on kõige keerulisem. Lastega peredel on kõigil, olgu see üks, kaks, kolm või enam lapsi, kõigil on raske. Kõigil on raske! Ja me oleme siin vähendanud ju ka sellest aastast emapalka. Nii et tublid emad, ettevõtjad või palgatööl, minnes lapseootele ja lapsega koju, kaotavad oma palgas kordades. Kas see on meie eesmärk? Meie eesmärk pidi olema ju see, et kuidagigi toetada peresid, anda neile usku. Aga mootorsõidukimaks on ka üks see, mis on võtnud selle usu ära, et kui sul valimistel raudselt öeldakse, et sellist maksu ei tule ja läheb natukene aega mööda ja see maks tuleb. Või see, kuidas lasterikastel peredel siinsamas saalis 2023. aasta veebruaris kõik erakonnad toetasid ja kahe kuu pärast koalitsioon ütles, et see oli kõik vale otsus, võtame sealt raha ära.

Varro Vooglaid, palun! 

Jaa, suur tänu! No Isamaa esindajad, teie kaasa arvatud ja ka teie erakonna esimees Urmas Reinsalu kaasa arvatud, on tõepoolest korduvalt kinnitanud, et võimule pääsedes seistakse mootorsõidukimaksu ja registreerimistasu tühistamise ehk nende tagasipööramise eest. On räägitud ka mitmete muude asjade tagasipööramisest. Aga millest ei ole kordagi räägitud, on see, et kavatsetakse tagasi pöörata ka abielu väärastamine ehk niinimetatud homoabielu seadustamine. Sellega seonduvalt ma küsingi teie käest, mispärast Isamaa jaoks on olulisem pöörata tagasi mootorsõidukimaksu kehtestamine ja registreerimistasu kehtestamine, mitte aga abielu loomuseadusliku tähenduse taastamine. Saate te meile lihtsalt selgitada, kuidas teie enda väärtustunnetuses ja erakondlikus väärtustunnetuses on mootorsõiduki tagasipööramine niivõrd palju olulisem kui abielu loomuseadusliku tähenduse taastamine? 

Aitäh! Selle seaduseelnõuga ei ole see nüüd küll mitte kuidagi seotud. Aga vastus on ju lihtne. Mootorsõidukimaks tegelikult peaaegu kõiki Eesti elanikke mõjutab, praktiliselt kõiki. Ja väga selgelt on Isamaa Erakonna seisukoht see, et mootorsõidukimaks tuleb tühistada.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh veel kord sõna andmast! Kui siin juba lubaduste andmiseks läks, hea Aivar, et need ei oleks pärast nagu see "lugege mu huultelt", siis tuleks kategoorilise imperatiivina ka mõned teised asjad võib-olla tõesti ära sõnastada. 

Varro siin ühte asja juba küsis, aga üks teine teema on ka, mis hävitab ju tegelikult meie majandust ja ettevõtlust. See on ju meie juhuelekter. Isamaa on ääriveeri olnud ju selles tuulikutevastases teemas sees. Ja selge on see, et Eesti odav elekter saab tulla ainult põlevkivist, ja Isamaa räägib põlevkivist siin suht positiivselt. Aga samas näiteks on ta pööranud kenasti nina omavalitsuses juba selle miljoni euro suunas, mida Reformierakond omavalitsusele lubab, kui nad lubavad tuulikud oma territooriumile. Ma ütlen, et kui siin juba lubaduste andmiseks läks ja nendest teistest teemadest ka räägime, sest kõik – kõik! – see halvab Eesti majandust ja ettevõtlust, siis räägi paari sõnaga ära, mis on Isamaa seisukoht nende tuulikute teemal on, juhul kui te peaksite saama võimule.

Meil on taastuvenergia puhul olnud alati üks ja sama arusaamine. Kui on ettevõtjaid, kes soovivad taastuvenergiat kuhugi rajada, ja kui see piirkond on valmis ja soovib, et see on seal piirkonnas olemas, siis – ja ma tahan siin kolmanda poole kindlasti juurde rõhutada – ja seda tehakse oma kuludega ja ei oodata pärast riiklikku toetust, siis on see üks pool. Aga me oleme siin alati juurde pannud, et me ei toeta seda, et see oleks juhitamatu, vaid peaks olema juhitav. Ehk kui keegi tahaks tuulikut või päikeseparki püsti panna, siis ta peaks ka selle teise poole lahendama, kuidas see juhitavaks saaks. 

Keegi räägib täna akupangast, aga akudega, ma kardan, seda ei lahendata. Ehk nad peaksid maksma põlevkivienergia tootjale täna obrokit, sest täna tegelikult põlevkivielekter on see, mis päästab selle ära, et Eestis oleks juhitav elekter. See on see koht, kus tuleb … Me oleme väga seisukohal olnud, et CO₂ kvoot tuleks sellisel moel tühistada. Ja taastuvenergiat, kui keegi soovib ja kõik osapooled on selleks valmis, siis sellele ei peaks peale maksma, vaid elektritootmine peaks olema tavalises konkurentsis.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Liigume edasi juhtivkomisjonis toimunud arutelu juurde ja selleks palun ettekandjaks rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni.

Tere õhtust, austatud juhataja ja head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas Isamaa fraktsiooni algatatud eelnõu, mida Aivar Kokk siin põhjalikult tutvustas, 16. veebruaril. Sisusse ma rohkem ei lähe, annan teada, et valitsus eelnõu ei toeta. Komisjon langetas järgmised menetlusotsused: võtta eelnõu päevakorda 11. märtsil ja eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Muidugi otsustati ka see, et juhtivmenetleja on siinkõneleja. See on minu poolt kõik.

Aitäh! Teile on vähemalt üks küsimus. Urmas Reinsalu, palun! 

Annely, ma mõistan sinu kimbatust, see on praegu vägagi delikaatne olukord. Aga ma palun sul siiski, mõeldes tagasi kogu selle registreerimistasu ja automaksu menetlemisele, anda parlamendile informatsiooni. Avalikkuses on välja tulnud, et meid ootab ees ajas astmeliselt erinevatele platoodele tõusev registreerimistasu, täiendavalt registreerimistasu kasv aastatel 2028–2031. Kui palju see kogumõjus, kui registreerimistasu kerkib, laekumist riigieelarvesse suurendab? Kas seda komisjon on ka arutanud selles loogikas? Ma arvan, et avalikkuse jaoks on see tulnud välja vägagi häiriva uue informatsioonina, et see ei ole veel kõik, nagu Eesti 200 valimisloosung oli, et meiega on kõik võimalik. Meiega on kõik võimalik, on võimalik veel see, et registreerimistasu ajas kasvab. See on kutsunud esile ka häiriva reaktsiooni automüügisektorilt, arusaadavalt, see on täiendav destabiliseeriv element.

Praegu ei ole rahanduskomisjonis olnud arutlusel mootorsõidukimaksu ja registreerimistasu tõusu. Küll on siin saalis vastu võetud seaduses need tõusud ette nähtud. Autosektor oli selle seaduseelnõu arutellu kaasatud ja ma arvan, et automüügisektor ei ole sugugi üllatunud. See oli eelnõus sees, see arutati saalis läbi, võeti vastu, see on kehtestatud. Aga ma saan aru, et poliitilised jõud soovivad seda näidata nii, nagu see oleks täna või eile esile kerkinud. See on vastu võetud seaduses juba nüüd poolteist aastat.

Urmas Reinsalu, palun!

On poolteist aastat vastu võetud seadus. Ma küsisin täna lõuna ajal seda ka peaministrilt siin infotunnis. Peaminister ütles majandusliku mõju kohta, rahandusliku mõju kohta. Peaminister vaatas mulle otsa nagu kassipoeg, nii süütu näoga ja ütles, et tema ei tea küll mitte midagi, kui palju on. Kuskil seal analüüsitakse, keski seal arvutab, palju see on. Ma küsin siis, Annely, sinult – vanalt finantsistilt, vanalt kogenud rahandusinimeselt –, kui palju seda raha juurde laekub. Kui see on teada ja arvestatud, et täiendav astmeline maksutõus tuleb aastatel 2028–2031, siis kui palju selles nominaalsummas riigi eelarvestrateegia perspektiivis on ette nähtud? See strateegia on ju kinnitatud aastateks 2026–2029 vähemasti.

Kahtlemata on need numbrid riigi eelarvestrateegias arvesse võetud, aga kuna selle eelnõu raames me seda ei arutanud, siis ma neid andmeid siia kõnepulti kaasa ei võtnud. Pähe ma kindlasti seda ei jätnud. Avage riigi eelarvestrateegia ja veenduge ise. Mis puudutab minu vanust, hea kolleeg, siis ma olen teist võib-olla kolm-neli aastat vanem, aga ma arvan, et meil ei ole põhjust üksteist vanaks kutsuda.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te ütlesite, et automüüjatele ei tohiks üllatusena tulla see, et on veel täiendav automaksu ja registreerimistasu tõus tegelikult salaja sisse kirjutatud. Ma usun, et Eesti inimeste jaoks oli see küll väga halb üllatus, täpselt nagu ka Reformierakonna poolt üldse automaksu kehtestamine ilma selleks valimistel mandaati küsimata. Kas te olete minuga nõus, et tegelikult see on ju olnud pettus Eesti inimeste suhtes ja see pettus jätkub, kuni automaks tõuseb? Ehk siis tühistame ikkagi selle automaksu ära, lõpetame ära selle jama. Mida te olete sinna veel sisse kirjutanud? Eesti inimesed ei ole teile selleks mandaati andnud, nüüd tuleb välja, et seal on veel mingi tagauks, kuidas see maks muudkui jätkuvalt tõuseb. Kas te olete minuga nõus, et tühistame ära selle automaksu, lõpetame ära selle jama?

Ei, ma ei ole nõus nende väidetega, ei ole mingisugustki tagaust ega saladust. Seda seadust võib Riigi Teatajast lugeda igaüks ja menetlusdokumente Riigikogu kodulehelt võib samuti igaüks vaadata.

Nii, aga vahepeal on tekkinud üks protseduuriline küsimus istungi juhatajale. Urmas Reinsalu, palun!

Ma tahtsin siin vahepeal õiendada või õigemini vabandada, kui minu repliigist, mis oli pigem tunnustus kogemusele ja kompetentsile rahandusvaldkonnas, jäi mõjuma, et ma kuidagi osataks kellegi iga. Ma kindlasti ei pidanud seda kuidagi silmas. 

Aga ma olen siiski kimbatuses, lugupeetav istungi juhataja, jättes kõrvale selle stiililise osunduse ja korrektsiooni. Proua Akkermann ütleb, et lugege riigi eelarvestrateegiat. Mina lugesin, aga ma ei leidnud sellest vastust. Selles ju häda ongi, see ongi see üllatuse asi. Riigi eelarvestrateegias oli meil kirjas, et registreerimistasu laekub 2025. aastal vist 137 miljonit, ligikaudu 140 miljonit eurot. Tegelikult laekus üle kahe korra vähem, nagu annab meile teada Transpordiamet. Meil on numbrid, valitseb täielik peataolek, täielik laokilolek ja seetõttu me ei leia vastuseid rahandusvaldkonna baasjuhtimisdokumentidest. 

Ma küsin proua Akkermannilt ja küsin peaministrilt, aga ma ei saa vastuseid. Lugupeetav Riigikogu juhatuse liige, kuhu ma peaksin pöörduma, et saada neid vastuseid?

Eks need küsimused on kõik asjakohased nii peaministrile kui ka ettekandjale. Aga vastustest ettekandja saab rääkida eelnõust 782, mis toimus komisjonis, ja nagu ettekandja ütles, tal ei ole neid dokumente kaasas. 

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Hea ettekandja! Tahan küsida, kuidas teil siis menetlemise puhul seekord huvirühmadega kohtumine oli. Kas Eesti Autoomanike Liit oli kutsutud, kas teised organisatsioonid olid kutsutud, automüüjad, ja milline tagasiside neilt laekus, kui te nendega suhtlesite? Petitsioon on ikka veel siin uhkelt üleval, tohutu hulga allkirjadega.

Eelnõu 782: täna toimub esimene lugemine ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg antakse, kui esimene lugemine lõpetatakse, ja siis kutsutakse komisjoni organisatsioonid, keda see puudutab. Aga praegu on meil käimas esimene lugemine ja kui esimene lugemine lõpetatakse, siis toimub kaasamine, nagu me kõik hästi Riigikogu kodukorda teame. Enne esimest lugemist ei ole kaasatud loomulikult mitte kedagi.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Te soovitate siis Eesti inimestel minna Riigi Teatajat lugema, et saada teada, mis saladusi või tagauksi te oma maksueelnõudesse olete veel pannud. Ma usun, et Eesti inimestel ja ka ettevõtjatel on praeguses majandusolukorras oluliselt kriitilisemad probleemid, mida lahendada, kui käia Riigi Teatajast otsimas Reformierakonna salasepitsusi maksueelnõudes. Täiesti absurdne loogika. Aga ma küsin siis vähemalt, kas te minuga vähemalt selles osas nõustute, et tegelikult automaksu ja registreerimistasu tühistamine aitaks Eesti majanduse uuesti kasvama panna ja toetaks Eesti inimeste toimetulekut.

Ei nõustu. Ja enne, kui ma siia pulti tulin, ma lugesin viimaseid uudiseid Postimehe koduleheküljelt ja seal oli uudis, et Eesti automüük kasvas jaanuarikuus võrreldes eelmise aastaga 155%. (Hääled saalis.) Ja ärge naerge! Vaadake enne neid graafikuid, vaadake Rahandusministeeriumi kodulehekülje pealt. 2024. aasta oktoobrikuust kasvasid väga kiiresti autoostunumbrid ja see on kõikide maksutõusude eel, et varutakse ette, ostetakse ette ära. Detsembris osteti tõenäoliselt kaks korda rohkem autosid kui tavaliselt detsembris ja jaanuaris osteti kaks korda vähem. Nüüd on näha tegelikult turu stabiliseerumist. Selle aasta jaanuaris langes terves Euroopas automüük, eriti Prantsusmaal ja Saksamaal. Leedus, millega te alati armastate võrrelda, jäi samaks. Lätis kasvas 12% ja Eesti automüük kasvas 155%. See on 2,5 korda, mis näitab turu taastumist. 

Ka selles artiklis, mis Postimehes oli, ütleb SEB Liisingu juht, et automüüjad võtavad registreerimistasu enda kuluks ja autoostjad saavad praegu väga soodsaid ostu- ja liisingupakkumisi. Mis tekitab turul ebakindlust, on see, et räägitakse kogu aeg, et äkki tühistame, äkki tühistame, äkki tühistame. Ja siin saalis ka selle eelnõu arutelul toimub nagu koalitsioonilepingu sõlmimine Isamaa, Keskerakonna ja EKRE vahel, et kas automaksu tühistame, kas kooseluseaduse tühistame. Uudised, mida annavad välja sektoris töötavad inimesed oma nime ja allkirjaga – ma lugesin Postimehest –, on hoopis teistsugused, kui te praegu siin arutate.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Oli ainult üks protseduuriline küsimus. Nüüd ta jäi, jah, aga härra Reinsalul oli protseduuriline küsimus. Midagi ei olnud teha, tõesti ei olnud Aivar Koka nime enne, kui ettekandja ära läks. Aitäh! Nii, avan läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laats, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Noh, peab alustama Annely Akkermanni sõnumist, mis oli suunatud automüüjatele, et teil on ju kõik hästi. Seda kinnitab ju postimees.ee. Aga vaadates majandusaruandeid, on pilt hoopis teine. Eks nende numbritega saab siin ju mängida küll. Tõusis niipalju, aga see on võrreldes eelmise aastaga, aga siis on ka aus öelda, kui palju oli eelmine aasta langus, mitu protsenti, müügi osas. 

Loomulikult on see mõjutanud kogu automüügisektorit, ka -hooldust. Need on loomulikult töökohad, need on täiendavad maksud, mis on tegelikult riigi poolt selle aja jooksul saamata. Tulumaks, käibemaks, sotsiaalmaks ja nii edasi. See on auk, mis on tekitatud. 

Teiselt poolt ei ole saadud kätte ka esialgset eesmärki, mis puudutab seda maksulaekumist. Kui ma olen küsinud rahandusministrilt, kui palju siis eelmine aasta laekus nii auto- kui ka registreerimismaksu, siis siiamaani ei ole ma neid arve saanud. Täpselt samamoodi ei osanud Annely Akkermann praegu vastata väga paljudele küsimustele. 

Tõstatub üleüldiselt väga suur küsimus, aga mida me sealt eelarvest või eelarvestrateegiast üldse saame välja lugeda, kui seal neid arve lihtsalt ei ole. See selgelt viitab sellele, et meil ongi nii eelarve kui ka eelarvestrateegia osas väga suured arusaamatused. See on probleem, millele me oleme mitmeid kordi juhtinud tähelepanu, et seda eelarvet, mis koostatakse, ei ole võimalik lugeda. See info on isegi tulnud ka osa Reformierakonna saadikute poolt. Vaatamata sellele, mitte keegi praegustest valitsuse liikmetest ei soovi neid muudatusi ellu viia, et oleks arusaadav, mis siis tegelikult meil Eesti riigis toimub. 

See tänane uudis jällegi, et üle 2 miljardi jäi üle jälle raha, on ju tõestus sellele, et valitsebki korralagedus ja keegi seda riiki praegusel juhul situatsioonis ei juhi. See on loomulikult Reformierakonna ja Eesti 200 süü. 

Nüüd, kui me räägime automaksust, siis loomulikult tuleb tuletada meelde, kelle süü see kõik on. See on sotside, Reformierakonna ja Eesti 200 töö. See on nende maks, mis sündis väga suurte valudega. Tuletame meelde, kuidas püüti peita seda maksu keskkonnaküsimuste taha, muude küsimuste taha, ja siis lõpuks tunnistati, et jah, tõesti me tahame saada lisamaksu, ja see keskkonnateema jäi kõrvale. 

Aga kui isegi keskkonnaküsimusest rääkida, siis see arusaam, et elektriauto on keskkonnasõbralikum ja me elektriautot seetõttu ei pea maksustama, siis andke andeks, see teadmine, kuidas elektriautod kokku pannakse, mis komponentidest ja mis toormest ja kuidas seda tooret hangitakse, on puudulik, kui keegi väidab, et elektriauto on tunduvalt keskkonnasõbralikum kui sisepõlemismootoriga. Ja see ongi praegune valitsuse arusaam.

Miks ma räägin, et kes on selles süüdi? Sellepärast, et süüdi olid need kolm erakonda ja needsamad kolm erakonda ei ole tegelikult oma suhtumist muutnud automaksu. Vaatamata sellele, et siin peaminister on midagi välja öelnud, vaatamata sellele, et ka Eesti 200 esimees on midagi välja öelnud. Selge on see, et 2027. aasta märtsikuus, kui toimuvad valimised, needsamad kolm erakonda kindlasti lähevad selle automaksuga edasi. Ja siin on olemas saalis kolm erakonda, kes on selgelt öelnud, et ei, me lõpetame selle asja ära. See ongi meie heade inimeste valik, mis tee nad valivad, kas nad valivad neid erakondi, kes toetavad automaksu jätkamist ja juurutamist ja maksu tõstmist, või neid erakondi, kes on sellele vastu ja näevad selgelt, et see põhjustab perekondades probleeme, see tekitab üldist koormust nii ettevõtetel kui ka perekondadel, toimetulekuküsimused ja nii edasi. Sellega ei saa jätkata. 

Praeguses olukorras, kus me oleme, ja arvestades Lähis-Ida konflikti, sõda, peab riik võtma lisaks automaksu kaotamisele ka täiendavad meetmed, et tuua kütus alla. Selleks on üks võimalus ära jätta 1. maist kehtima hakkavad aktsiisimaksud, aga sellest ei piisa. Sellest ei piisa! Arvutused näitavad, et kui ära jätta aktsiisitõusud, siis see langetab kütuse hinda 4–5 senti liitri pealt. See ei ole praegu piisav, sest kütuse hind on võrreldes kahe nädala taguse hinnaga märgatavalt tõusnud. 

Seetõttu tegi Keskerakond ettepaneku langetada mootorikütustele käibemaksu määra 13% peale. Sealt tuleks tunduvalt suurem abi. Kui me räägime riigieelarve kontekstis, siis umbes 200 miljonit oleks see paketi hind, mis otseselt läheks ettevõtlusse, sellepärast et tänu sellele jääks ettevõtetes ja majapidamises raha üle, mida saaks kulutada teistes sektorites, kaasa arvatud toidu ostmiseks. 200 miljonit oleks see pakett, mille valitsus peaks praegu vastu võtma lisaks aktsiisimaksu tõusu peatamisele. Kogu see pakett oleks Keskerakonna arvutuste järgi umbes 240 miljonit kokku. 

See oleks tõesti praegu abiks, arvestades ka tänaseid uudiseid, mis on Hormuzi väinas toimunud. On juba pihta saanud laevad ja see kestab veel, ma arvan, väga kaua aega. Me peame valmistuma selleks, et meil tekib energiakriis, meil tekib kriis, kus energiakandjate hinnad lähevad veelgi üles, ja selleks on vaja kiiresti-kiiresti reageerida. 

Selleks ma veel kord kutsun üles valitsust, punkt üks, väga tõsiselt vaatama üle mootorsõidukimaksu kehtetuks tunnistamist, toetama seda siinsamas saalis, ja teine pool, väga tõsiselt võtma ette ka mootorikütuse hinna ohjeldamise meetmed. Ja selleks on Keskerakonna poolt need meetmed esitatud siinsamas saalis. See on siis, kordan üle, punkt üks, mootorikütuse käibemaksu langetamine 24%-lt 13% peale, mille kogumaksumus, täiendav raha suunamine ettevõtlusse ja keskkonda on umbes 200 miljonit, ja peatama kõik aktsiisimaksud, mis on lubatud 1. maist tõsta. Selle paketi hind oleks umbes 40 miljonit ja kokku 240 miljonit. Aitäh! 

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks. 

Armas rahvas! Mul on siin kaasas peegel kolmele parteile, kes on viimase kolme aasta jooksul riigi poliitikat kujundanud, sealhulgas majandus- ja rahanduspoliitikat. See on Isamaa audit Reformierakonna kolme valitsemisaasta majandus- ja rahanduspoliitika läbikukkumiste kohta. Näete seda peeglit? Ja selle peegli valgus on nii ere, et peaminister täna teatas, et tema ei kavatse seda ealeski lugeda. Ja ma näen, et selle saali read on tühjad. Siin ei ole ühtegi Reformierakonna saadikut, siin ei ole ühtegi Sotsiaaldemokraatliku Erakonna saadikut, ammugi ei ole siin Eesti 200 saadikuid. 

Olukord on muidugi keerukas meie majanduse väljavaateid silmas pidades. Valitsuse käpardlik majandus- ja rahanduspoliitika on tegelikult meie majandusseisakut võimendanud. Vaadake, kiretu hinnang ütleb seda, et just nimelt regulatiivselt selle mootorsõidukimaksu ja registreerimistasuga suutis valitsus läbi viia globaalsel tasemel, demokraatlikes riikides, majanduskeskkonnas, eksperimendi: vähendada ühte sektori mahtu 50% võrra, poole miljardi euro võrra. Eesti SKP oleks eelmisel aastal olnud 1,5%, kui tegelikkuses seda maksu eksperimendina ei oleks olnud. 

Kõneleme sellest ja vaatame, mis oli põhjendus. Korrastame riigi rahanduse. See korrastamine tähendab seda, et rahandus on täielikult lagastatud, nagu annab hinnangu ka eelarvenõukogu. Me vaatame praegu seda, et lubati, et laekub sellest maksust konsolideeritult 235 miljonit eurot. Tegelikkuses selle sektori kokkutõmbumise tulemusena, maksušoki tulemusena on laekumata üle 120 miljoni euro käibemaksu tulusid. Sajad inimesed on eelmisel aastal töö kaotanud, nendelt on jäänud laekumata tööjõumaksud ja kogutuluna ei laekunud mitte 137 miljonit eurot registreerimistasust, nagu lubati, vaid üle kahe korra vähem. 

Me peame lõpetama need majanduseksperimendid. Proua Akkermann siin eelnevalt viitas, otsekui Isamaa algatatud eelnõu tagasiulatuvalt 1. jaanuarist 2026 tühistada mootorsõidukimaks ja registreerimistasu annaks täiendava destabiliseeriva signaali majanduskeskkonnale. Ei, vastupidi! See on selguse signaal. Kui praegu valitsusel oleks vähegi oidu, siis nad realiseeriksid selle Isamaa abikäe majanduse ja ka inimeste toimetuleku, perede toimetuleku vaates. Ja me tegelikkuses jätaksime vahele ka niisuguse küsimärgi, mis paratamatult ühiskonna ees on, et mis siis tegelikult saab 2027. aastal. 

Meil oli väga tõsine vestlus ka täna hommikul autode maaletoojatega. Inimesed on nõutud, ettevõtjad on nõutud, mis saab edasi. Ka nende sõnum oli, vaadake, et nad tahavad selgust saada, et võimalikult kiiresti, ka kui see jääb 2027. aasta kevadesse, selle maksu tühistamine. Kui seda ei ole võimalik teha praegu, käesoleva parlamendi volituste ajal, siis tuleks teha seda kiiresti, mitte jätta niisugust auku vahele ehk öelda, et järgmisest eelarveaastast ehk 2028. aastast seda teha, sest siis jääks jõustumise vahele veel üks aasta ebastabiilsust ja turu suretamist. 

Järelikult … Ja saabub esimene automaksuarhitektide projekti meeskonna liige, härra Allas. Lugupeetavad parlamendiliikmed, üks esindaja võtab enda peale selle saalis oleku au. Aga vaadake, seetõttu me kindlasti, kui me vaatame ka valimistele vastu, näeme, et Isamaa nägemus on, et on mõtet järgmiste parlamendivalimiste järel rahandus- ja majanduspoliitilise kavana esimese saja päeva jooksul tõepoolest ellu viia need seadused, mis on tarvilikud, ka majanduse elavdamiseks. See tähendab seda, et ühena esimestest sammudest on meil põhjust algatada seaduseelnõu, juhul kui Eesti inimesed toetavad ka seda poliitikavalikut juba valimispäeval, siis tagasiulatuvalt 1. jaanuarist 2027 need õnnetud ja läbikukkunud eksperimendid kuulutada veaks ja õppetunniks ühiskonnale tuleviku tarbeks. 

Sest vaadake, meid ootab ees veel kaks šokilainet, millest proua Akkermann osava ja vilunud poliitikuna libises üle, ütles, et lugege dokumentidest, kui palju täiendav tulu ehk teisisõnu sellega korrespondeeruv kulu autoomanikele ja ettevõtlusele on. See puudutab registreerimistasu kavalat nii-öelda astmelisust. Registreerimistasu peaks kerkima veel 2028. aastast ja omakorda 2031. aastast. Riigi eelarvestrateegiast – proua Akkermann hiilis kõrvale sellest küsimusest, samuti hiilis härra peaminister kõrvale – me ei leia vastuseid, kui palju tegelikult seda registreerimistasu sellise spiraalina juurde tuleks. Vastupidi, riigi eelarvestrateegiasse on sisse kirjutatud mootorikütuste täiendav maksustamine niinimetatud ETS2 süsteemi näol, mis peaks jõustuma valitsuse nägemuses 2028. aastast. Lisaks praegusele mootorikütuseaktsiisi koormusele, automaksule ja registreerimismaksule on riigi eelarvestrateegia perspektiivis asetada 330 miljonit eurot täiendavat koormust autoga liiklevatele inimestele. Liiga suur koormusmaht! See ei ole ühiskondlike kulutuste mõttes otstarbekohane, sellele ei ole ühiskondlikku kodanike ausa kahekõnearutelu mandaati, mis puudutab valimisi. See on osutanud ka majanduslikus mõttes mitte eelarvet täiendavate tuludega kasvatavaks, vaid vastupidi, ühte sektorit sisuliselt hävitavaks aktsiooniks. 

Isamaa sõnum on üks: me peame käituma rahandus- ja majanduspoliitika valikutes ratsionaalselt. Ja teiseks, kodanikud peavad teadma – see on minimaalne hoolsuskohustus, et poliitikud annavad teada oma tegelikest kavatsustest, mis puudutavad maksupoliitilisi samme, mis puudutavad inimeste toimetulekusamme. Mis oli see põhiprobleem? Lisaks majanduslikule ja ühte majandusvaldkonda hävitavale ja majandususaldust lõhkuvale loogikale oli tegelikult see, et see tuli šokina. Enne valimisi öeldi: lugege me huultelt, maksud ei tõuse. Eesti 200 käis välja programmilise keskse lubaduse – ei automaksule! – ja see kõik osutus valeks. 

Aga valetava poliitika aeg siin saalis peab lõppema! Automaksu tühistamine on tegelikult signaal sellest, kas me tänases parlamendikoosseisus suudame ennast kokku võtta ja poliitikat korrigeerida või annavad Eesti mehed ja naised sellele oma hinnangu – karmi ja nõudliku hinnangu – juba märtsis 2027. Head parlamendiliikmed! Olge üle ka sellest poliitilisest kammitsast võimuliidus ja hääletage selle eelnõu poolt! Sest ma ennustan teile, et 2027. aastal – kes iganes siin saalis on – see seadus võetakse vastu ilma ühegi vastuhääleta. Aitäh! 

Järgnevalt kolleeg Rene Kokk, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Head kolleegid siin saalis ja kõik, kes meid vaatavad! No vot, siin me nüüd oleme. Arutame täna jälle järjekordselt mootorsõidukimaksu ja registreerimismaksu kehtetuks tunnistamist. Ja ega siin ei ole näha eriti neid selle maksuarhitekte. Üks julge siin vahepeal tuli välja sotsidest. Eks näha ole, kas hakatakse varsti musta valgeks rääkima siin pärast mind, miks see maks hea on. 

Aga siia tulles ma mõtlesin, et millest ma täna räägin. Ma olen siin puldis automaksuga käinud päris mitmeid ja mitmeid kordi ja rääkinud neid asju. Ma võtsin täna välja oma varasemad kõned, millest automaksumenetluse juures sai juba räägitud, ja vaatasin neid punkte, mida kõike sai välja toodud. 

EKRE oli sellele maksule vastu, kui me seda hääletasime. Me tegime komisjonis ettepanekuid, mis välistasid automaksu kehtima hakkamise. Me oleme õiguskantsleri poole pöördunud, mille peale õiguskantsler siia tuli, ja arutasime teemat, mis saab varastatud ja hävinud autodest. Me oleme enda poolt kõik teinud ja ma luban ka, et EKRE, olles valitsuses järgmisel aastal, lõpetab selle automaksu ära. Sellepärast et see on lihtsalt niivõrd vale asi, et seda näitab ka see pilt, kuidas need arhitektid tegelikult siia saali pole julgenud tulla. Nad peaksid täna siin olema ja koos arutama seda asja, aga neid ei ole siin. See on see põhjus, et see maks lihtsalt on niivõrd vale!

Eriti kahju on see, et siin oli enne rahanduskomisjoni esinaine Annely Akkermann, kes rääkis suurest eduloost, kuidas ta täna vaatas uudiseid Postimehest, kuidas väga hästi on. Automüüjad ütlevad, et väga tore on ja tegelikult on hästi kõik. Aga jättis rääkimata selle poole, mis on referentsnumbrid, millega võrreldakse. Tuuakse välja suured edunumbrid võrreldes aastakuudega, kui üldse praktiliselt müüki polnud, sest enne osteti autod ära. Täiesti hämmastav, ei peaks üldse sellist juttu üldse rääkimagi, peaks häbi olema. See on üks asi. 

Teine asi, jäetakse rääkimata see, kui palju on täna maksuametis juriidilistel ja füüsilistel isikutel võlad üleval automaksust, kui suurel hulgal inimestel on selle pärast kontod kinni pandud. Inimesed ei saa normaalselt oma igapäevaelu elada, sellepärast et kontod on kinni pandud, automaksu pärast. Selle menetluse käigus ma kunagi küsisin ministrite käest, kuidas siis on, millal ära hakatakse võtma kortereid, maju ja muid varasid. Automaksu eest jääte võlgu, noh, tuleb ju ära võtta käest, et ei saa, te olete riigile võlgu automaksu. 

Aga nüüd natuke vaatame neid aspekte, mida sai siin automaksu menetluse ajal välja toodud ja mille kohta öeldi, et ei, need asjad ei realiseeru, ja see on kõik üks opositsiooni hirmujutt. Vaatame siis seda: maapiirkondade inimeste raskem seis transpordi kättesaadavusega, mis läheb inimestele kallimaks. Jaa! Öeldi, et ei, ei ole probleemi. Rahandusministeeriumi ametnikud ja ilmselt ka minister ei näinud probleemi transpordi kättesaadavuses, kas see on Tallinna kesklinn või maapiirkond. Seda ühes komisjonis selgelt vastati. Ma olen seda siin puldis mitu korda ka tsiteerinud. 

Tegelikkus on see, et inimesed on väga hädas, inimesed ei jõua oma autosid üle pidada, niigi nad ei jõua osta enam täna rehve. Kui me vaatame elektri hinda, kui me vaatame kogu seda elukallidust, mis toimunud on, siis lisaks sellele, et inimesed on üleüldse väga raskes olukorras, eriti maapiirkonnas, kus sul on autot vaja, on tulnud välja geeniused ettepanekuga hakata maksustama veel pensionäre ja lapsi. Transport on juba nagunii kättesaamatu, liinid on väga hõredad. Siis tuleb meil regionaalminister, kes peaks seisma inimeste liikumisvõimaluste eest ja inimeste eest, tuleb ja teeb ettepaneku, et hakkame maksustama veel pensionäre ja lapsi, et saada teada, kui palju inimesi meil bussiga või rongiga sõidab. Tule taevas appi! 

Ettevõtjad, väikeettevõtjad eriti, on saanud suure põntsu ja tegelikult kõik need lisakulud on ju läinud meie igapäevateenistusse. Kõik meie teenused on läinud selle võrra kallimaks. See oli ju kohe aru saada ja see on praktiliselt elus juba sinnamaani jõudnud, et kõik tarbija maksab selle kinni. Lisaks sellele me riigis kogu aeg nihutame kõik teenused kuskile suurematesse keskustesse ja räägime edulugudest, kuidas nüüd on väga hästi, riik on õhem, riik on ökonoomsem. Aga jätame rääkimata selle, et kogu see kulu on lükatud inimese kaela. Inimene peab hakkama käima sõitma suuremaid vahemaid kas arsti juurde või mõne muu teenuse kättesaamiseks. Jälle, kulu pannakse inimesele ja kinni maksame selle tarbijatena meie kõik. 

Maksutulud, mis vähenevad. Siin rebiti särki ja räägiti, et ei, võib-olla natuke alguses väheneb, aga tegelikult on see ikka tohutu suur tuluprojekt. Tegelikkus on see, et oleme saavutanud hulga juriidilisi isikuid ja eraisikuid, kes on täna maksuametile võlgu ja kelle kontod on kinni. Tegelikult oleme ära hävitanud sektori, automüügisektori. Ja sealt on läinud ära töökohad, sealt on läinud maksulaekumised. Ja mis me saanud oleme? Saanud oleme me ühe ebaadekvaatse ja ebausaldusväärse maksukeskkonna ja oleme saavutanud selle, et inimesed ei usalda oma riigijuhte absoluutselt kopika eestki. Sellepärast, et me kõik mäletame seda "Lugege mu huultelt: maksud ei tõuse!" 

Autopargi vananemine. Mäletame kõik seda lugu, kuidas räägiti, et missugune edulugu on, nüüd hakkame suruma automaksuga kõiki sõitma uute autodega, keskkond läheb puhtamaks ja kõik on väga hästi. Tegelikkus on ju see, et Eesti autode keskmine vanus on paari aasta võrra vanemaks läinud. Kui see varasemalt oli 13–14 aasta juures, siis nüüd me oleme jõudnud umbes 15 aasta juurde, kusjuures Euroopa keskmine aasta autode vanus on 12–12,5 kandis. Saastame palju rohkem, sest inimesed ostavad vanu autosid selleks, et kuidagi üldse hakkama saada ja väiksemat maksu maksta. 

Ja siinjuures keskkonnahoiust jutt on ikka väga-väga mage, see nagu ei lenda mitte kuidagimoodi. Ja selles mõttes on kahju, et kui eelnõu tegijad ka midagi tulevad päriselt läbi suruma, siis rääkige, miks te seda teete, rääkige kohe ausalt ära. Aga ei, tullakse ja räägitakse siin keskkonnahoiust ja midagi täiesti nonsenssi. Kurb! 

Nüüd, lisaks sellele veel saame siin iga päev uudiseid, mis tegelikult ilmselt siin saalis olijatele ei olnud uudised, aga mida on kiivalt varjatud, et automaksu ja registreerimistasu tõusud on sisse planeeritud juba 2028. aastaks ja 2031. aastaks märkimisväärselt, mis on täna juba täiesti ebareaalselt suured. On sisse planeeritud veel lisatõusud. 

Või siis võtame näiteks selle markantse asja, et kui sa romu tahad nüüd 2027. aastast minna arvelt maha võtma, mida sul ei ole, oled mingil põhjusel unustanud seda teha, siis hakkad selle eest maksma 800 eurot. 800 eurot! Tule taevas appi! Auto eest, mida sul ei ole ja mingil põhjusel on jäänud maha võtmata, hakkad siis maksma 800 eurot. Kui täna saad seda teha veel 15 euro eest, siis järgmine aasta hakkad selle eest 800 eurot maksma. Täiesti ebareaalne! 

Lõpetuseks peab ütlema, et loodame siis, nagu Annely Akkermann ütles, et kõiki huvigruppe kaasatakse menetluse käigus, mida ei ole praegu tehtud, sellepärast et esimene lugemine on, nagu ta tähtsalt ütles siin. Tahaks ikkagi näha, et see eelnõu saab edasi minna, et täna seda katkestamist või tagasilükkamist ei tehta ja need huvigrupid saavad kõik tulla ja kaasatud olla ja rääkida, mida nad automaksust arvavad. Aitäh!

Suur tänu! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Anti Allase. Palun!

Hea eesistuja! Austatud kolleegid! Automaks tekitab sihukest hoogu. Isamaa esimees tahaks nagu lausa läbi lae lennata. Vahel on selline tunne, et kõrvatroppe oleks vaja, muidu hääl lõhuks nagu rohkem, kui traktori peal sõidaks. Aga see selleks. 

Lihtsalt mõne sõnaga sellest, mida Eesti inimesed räägivad, kui nendega automaksust suhelda, nendega, küsida, mis nad arvavad. Paljud neist ütlevad, et aastamaks – mõistlikus määras, ma veel rõhutan –, mida on väga paljudes Euroopa riikides, ei olegi kõige hullem. Kindlasti ei kostu sealt ainult see, et läbinisti on halb, sest mõnes mõttes ta ikkagi suunab tarbimist ja ei ole kõige hullem. 

Aga muidugi on väga selgelt halvasti läinud see, mis puudutab registreerimistasu. Olen ise ka selles suhtes sada protsenti veendunud, et registreerimistasu peaks kaotama. Ja tõenäoliselt ka täna selle tõttu, et kuna ma olen korduvalt oma arvamust avaldanud, et automaks oleks vaja üle vaadata, oleks vaja teha mõistlikuks, et Eesti riigis oleks üldse vaja hakata tegema mõistuslikku ja arukat poliitikat, mitte sellist äärmusest äärmusesse poliitikat. 

Seetõttu ma sellist Isamaa populistlikku poliitikat mitte kunagi toetama ei hakka. Sisuliselt kõik me ju näeme, et meil on vaja maksutulusid selleks, et oma inimestele kvaliteetseid teenuseid pakkuda näiteks Võrumaal, võib-olla Ida-Virumaal ja saartel. Ja tegelikult see maksukeskkond, millesse ka näiteks Isamaa on panustanud, seda ei võimalda, et ajada sellist regionaalpoliitikat, et varasem poliitika ei ole võimaldanud, et elu jätkuks ka igal pool Eestis. Ja seetõttu tuleb ausalt rääkida asjadest nii, nagu nad on. 

Olen väga veendunud, et automaks tuleks teha mõistlikuks, automaksust saadav tulu tuleb sihtotstarbeliselt – see oli muidugi väga selge viga – suunata nendesse kohtadesse, kus inimene tunneb, et ta saab tagasi selle, et teed on korras, kõik sellega seonduv. Kuna inimene tarbib seda ikkagi, ta tahab, et tema auto oleks terve, et ta ei sõidaks selle mõne saja tuhande kilomeetri pealt, on juba auto praktiliselt läbi. Ega Eesti inimene nii loll ei ole, et ta ei saa aru, et kui me tahame midagi tarbida, siis sellega kaasnevad kulud ja mitte keegi kolmas neid kinni ei maksa. Eks me siis peame riigis kokku leppima, milline on teenuste tase ja millist kvaliteeti me tahame saada. See ei peaks olema emotsiooni tekitav teema, millest ei saa rahulikult ja mõistlikult rääkida.

Eks siis, nagu maksud on, Eestis on täna tööjõumaksud ülikõrged, vaesemad inimesed maksavad liiga palju. Eks sellesse on ka näiteks Isamaa väga palju aastate jooksul panustanud. Nii ta paraku on. (Saalist räägitakse.) Isamaa pole kunagi ütelnud selgelt välja, et ta toetab õiglast astmelist tulumaksu, millega (Naer saalis.) Õiglast astmelist tulumaksu. Maksuküür ei ole õiglane astmeline tulumaks. Ma räägin õiglasest astmelisest tulumaksust. (Saalist öeldakse midagi.) Jah, vot.

Need on need mõtted. Eesti inimesed ootavad mõistlikke otsuseid. Registreerimistasu tuleb kaotada, see ei toimi. Ka automaksu puhul tuleb tuua sisse regionaalne komponent ehk kaugema piirkonna inimesed maksavad vähem. Ja kui need asjad ära teha, siis tegelikult võiks elada edasi küll, et maksame pisut rohkem, aga saame tunduvalt rohkem paremaid teenuseid, eriti neid paremaid teenuseid saavad need piirkonnad, kus täna on väga kehvasti. Aitäh!

Aitäh! Urmas Reinsalu, vastusõnavõtt.

Armas Anti, ma kuulan sind ja oh heldene aeg! Tähendab, rahvas nõuab automaksu, tuli välja hoopis, maapiirkondadest just. Tead, ma ütlen sulle, Anti, et meie oleme ka inimestega suhelnud. See mure ei ole tulnud tühjusest praegu. Vaata, meil ülekaalukas osa inimestest, ennekõike just suhteliselt väiksema sissetulekuga inimestest, ka maapiirkondades töötavatest inimestest, eakatest inimestest, tegelikult leiavad, et see maks tuleks tervikuna tühistada. 

Nüüd väide selle kohta, et see on nagu solidaarsust tekitav maks ja võimaldab mingeid muid riigi ülesandeid tekitada. See maks või õigemini selle maksu tagajärjel hävitatud autosektor, sellest jäi saamata eelmisel aastal 125 miljonit eurot käibemaksu. Kus on see raha? Anti, maksa tagasi! Tähendab, makske tagasi see raha, ütleme, need, kes hääletasid selle asja poolt. 

Ja nüüd küsimus, mis puudutab maksupoliitikat ja vajalikku inimeste toimetulekut ka maapiirkondades, suhteliselt väiksema sissetuleku tasemega inimeste puhul. Mis see maksupoliitika viimase kolme aasta jooksul on olnud? Käibemaksu tõus 4%, abikaasade täiendava maksuvaba tulu tühistamine, laste tulumaksuvabastuse tühistamine, eluasemelaenu intresside maksuvabastuse tühistamine, erinevate ressursitasude kehtestamine, majutusasutuste käibemaksu tõus, ajalehtede käibemaksu tõus, üksikisiku tulumaksu tõus, juriidiliste isikute tulumaksu tõus, erinevate aktsiiside tõusud, riigilõivude tõusud, erinevad koormised elektrienergiale, selle aasta algusest kodualuse maa maksu üleriigilise vabastuse tühistamine. Need on kümned ja kümned koormised, mis tegelikkuses oma põhiloogikalt on läinud just nimelt tavalise korraliku Eesti inimese õlgadele, elagu ta Võrus või Saaremaal, kes peab oma peret ülal pidama ja peab sellises virvarris toime tulema. Lisaks on toimunud inflatsioon, mis on täiendavalt maksutõusude tõttu löönud valusalt inimesele …

Teie aeg!

… kes oma sissetuleku viib kauplusesse, arusaadavalt, ja maksab eluasemekulude eest. Nii et see maksupoliitika, mis kolm aastat ka sotsidega koostöös on aetud, ei vasta kuidagi Eesti inimeste huvidele ega ka meie majanduse huvidele.

Aitäh! Nii, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa. Mul oleks selline protseduuriline küsimus, tõepoolest. Mina olen aru saanud, et meil tulevad eelnõud Riigikokku nii, et nad on üldjuhul, mitte üldjuhul, vaid ongi valitsuse laualt korduvalt läbi käinud ja eriti koalitsioonipoliitikud, kes valitsuse eelnõude poolt meil siin hääletavad, tunnevad ja teavad neid eelnõusid läbi ja lõhki. Seda viimast sõnavõttu silmas pidades ma olen üliväga imestunud, et üks selle maksu, mida me siin arutame, arhitekte Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast – sotsid olid ju sada protsenti selle automaksu poolt, hääletasid, surusid siin – nüüd tuleb ja räägib, et automaks mõistlikumaks, registreerimistasu üle vaadata. Kas siin on mingi kognitiivne dissonants või on tegemist millegi veel hullemaga? Äkki te annate mingi hinnangu või olen ma millestki valesti aru saanud?

Ma ei saa seda lugeda protseduuriliseks küsimuseks, see ei ole kuidagi istungi läbiviimise protseduuri kohta. Selles mõttes ta ei liigitu ühelgi moel protseduuriliseks küsimuseks. 

Urmas Reinsalu, kui teil on tõesti küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, siis küsige seda, aga kui teil ei ole, siis jätke see küsimata. Tõesti. Urmas Reinsalu, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Me hakkame hääletama, kui ma õigesti aru saan, meil seisab ees hääletuse, kuna komisjon on teinud tagasilükkamise ettepaneku. On vist nii? Minu andmetel väljendus proua Akkermann niimoodi, eks ole. Ma tahan selle hääletuse kohta küsida. (Istungi juhataja kinnitab, et nii on.) Minu arusaamise järgi on parlamendiliige hääletuses vaba. Kas on nii, härra Riigikogu esimees? 

Parlamendiliige on oma hääletuses absoluutselt vaba. 

Jaa. Ja mu küsimus on, et kui te hääletate – ma kuulen ka härra Allase seisukohta, et tegelikult registreerimistasu tuleks kaotada ja nõnda edasi –, te olite ka Eesti 200 esimees, kui see maks vastu võeti, kas te olete tegelikult siiralt vaba, kui te hakkate seda tagasi lükkama. Või te peate siiski alluma koalitsiooni distsipliinile? Kas te ise seda maksu usute? Kas see tegelikult on veenev, see maks või see segadus ja kaos?

Aitäh, Urmas Reinsalu! 

Ma tahaksin saada kinnitust, et te olete tõesti selles hääletuses vaba, kuna härra Allas … teatud küsimärgi. 

Ma esitasin teile väikese palve. Kui teil on tõesti küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, siis esitage see küsimus. Ja te ikkagi ei esitanud. Te ei esitanud, te küsisite sisulise küsimuse protseduurilise küsimuse asemel. Mul ei ole võimalik sellele küsimusele vastata, nii et selles mõttes, see ei olnud protseduuriline küsimus. (Urmas Reinsalu räägib saalist kohapealt.)

Nii, ja nüüd on Anti Allas sooviga teha vastusõnavõtt. Aga hea kolleeg, praegu me oleme selles olukorras, kus teid mainitakse või teie seisukohti mainitakse nendes läbirääkimistel peetud kõnedes, siis ma saan … Enne? (Saalist räägitakse.) Aa, õige! Õige! Just sellel hetkel ma sisenesin saali ja te ütlesite, et Anti Allas sisenes ka saali samal hetkel. Väga õige, aitäh meelde tuletamast! Aga loomulikult, Anti Allas, teid mainiti, teil on võimalus vastusõnavõtuks. Kaks minutit. Palun!

Aitäh, hea esimees! Tegelikult mind mainiti siin kõnedes korduvalt, ju ma siis olen nii populaarne. Aga kui tohib, siis mõni mõte. Tegelikult on ju olukord selline, et kui automaksu tegemine oli – ja mind korduvalt siin süüdistatakse –, siis esimene kord ma automaksu poolt ei hääletanud. Lihtsalt sellepärast, et ma nägin juba siis, et seal on nii palju probleeme sees. Ja kui automaks võeti vastu ja president selle tagasi lükkas, siis teisel korral oli mul võimalik seda automaksu – kuna ta oli juba ilma minuta vastu võetud – vähemalt paremaks muuta. Ja tänu sellele näiteks … (Saalis on sumin.) Äkki oleks võimalik rääkida?

Head kolleegid! Head kolleegid, las Anti Allas … Lubage Anti Allasel palun oma sõnavõtt lõpetada. Palun, Anti Allas!

Aitäh! Tänu sellele, et teisel korral oli võimalik, on täna registrist ajutiselt kustutatud sõidukid maksuvabad. Kui ei oleks ka seda, siis … Lihtsalt sellepärast, et kuna minu hääl ei lugenud, siis teinekord ma sain teda veidike paremaks teha. Ja sellepärast ma tulin ka täna pulti ütlema, et automaks on vaja teha mõistlikuks ja mitte käia kraavist kraavi. 

Head kolleegid, kes te siin olete ja arvate, et poliitika on alati kõigest üles. Tegelikult lõpuks inimesed päris lollid ei ole, nad saavad aru, et Eestit tuleb juhtida mõistlikult ja targalt. Aitäh!

Aitäh! Ma selgituseks Anti Allasele ütlen, et vastusõnavõtule vastusõnavõttu anda ei saa, aga kuna teid mainiti kõnes, siis loomulikult oli põhjendatud vastusõnavõtu andmine. Selles mõttes ma tänan ka Urmas Reinsalut selle meeldetuletuse või vihje eest, et tõepoolest Anti nime mainiti kõnes. 

Head kolleegid, aga nüüd tõepoolest, kui on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, siis ma neid võtan. Kui on soov esitada vastusõnavõttu või sisulist seisukohta, siis need kindlasti protseduurilised küsimused ei ole. Peeter Ernits, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Hea juhataja! Ma tulin oma kabinetist tagasi ja minu sõnum on see, et ärge Antit pekske. Aga praegu jäi mulje, et mees, kes automaksu eest võitles, nüüd tahetakse teda tappa. Ärge tapke!

Aitäh! Praegu just kõik olid väga mõistvad Anti Allasega seoses. Ma küll ei saa päris hästi aru, mida te silmas pidasite, aga kõik on saanud oma seisukohad väljendada. Urmas Reinsalu, mul on siiras palve: kui teil on nüüd küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, siis küsige, aga kui teil on soov natukenegi sisulisem küsimus esitada, siis see täna kindlasti see koht ei ole. Urmas Reinsalu, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Ma arvan, et ma ütleksin nõnda või teeksin teie ettepaneku ka, et ma olen nõus, et niisugune heatahtlik stiil peab parlamendisaalis valitsema. Ütleme, et ei jääks kõlama see ... Ma avaldan ka toetust härra Ernitsale, tema repliigi stiilile, et kindlasti ei jääks muljet, et me kedagi kuidagi isiklikult ründama. Ka minu repliik ei olnud isiklikult ründav, vaid see oli maailmavaateline. Ma tahaksin anda selle signaali, et kõigil on võimalik kehva poliitika kaitsmise rindejoon ületada ja taganeda sellest poliitikast. Ma arvan, et see on väga oluline. Võimalus eksida ja võimalus ka eksimusest õppida, tegelikult käib, ma arvan, poliitika edasiviimise juurde. Nii et ma ennustan, et härra Allas ei jää viimaseks, kes hakkab nendelt läbikukkunud poliitika kaitsejoontelt taganema. Pange, Riigikogu esimees, minu sõnu tähele, aasta enne valimisi!

Aitäh, hea kolleeg! Ma ei saa lugeda seda jälle protseduuriliseks küsimuseks, see ei olnud seda. 

Aga rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 787 esimesel lugemisel tagasi lükata. Täpsustan: juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 782 esimesel lugemisel tagasi lükata. Ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 782 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 42 Riigikogu liiget, vastu 22, erapooletuid ei ole. Eelnõu 782 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Tänane seitsmes päevakorrapunkt on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud Riigikogu liikme staatuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 791. See on selle esimene lugemine. Ma palun siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Olen teie ees seaduseelnõuga, mis reguleeriks Riigikogu liikme staatuse seadust ja selle muutmist. Nimelt, see teema on väga oluline, ma arvan, et päevakohane ning kindlasti tagab see inimeste õiglustunde. 

Ma tulen korraks tagasi eelmise punkti juurde, kus hea kolleeg sotsiaaldemokraat ütles, et Eesti riik vajab raha ja see automaks ei olegi halb, seda tuleb ikka koguda, aga natukene muuta. Ma arvan, et seesama maks on väga palju õiglustunnet riivanud meie inimestel, arvestades ka olukorda, kus tegelikult meil on olemas juba automaks, enne kui see automaks kehtestati, ehk siis aktsiisimaks. Kui vaadata, kui palju aktsiisimaksu laekub ja kui palju laekub aktsiisimaksust veel lisaks käibemaksu, mis tuleb kütuste müügist, siis see summa on ligikaudu üks miljard. Üks miljard on see summa, mida autoomanikud tagavad riigile maksudena kütuseostu kaudu. Ja loomulikult see, mis puudutab lisaautomaksu, mida sotsid toetavad palavalt koos Reformierakonnaga ja Eesti 200 erakonnaga, siis see riivab väga paljusid, rääkimata toimetulekust, õiglustunnet riivab. 

Ja õiglustundest räägib ka meie seaduseelnõu, mis ütleb selgelt, mida me tahame selle muudatusega saavutada. Need muudatused on järgmised. Riigikogu liikmele palga maksmisel arvestatakse tema osalemist täiskogu ning komisjoni töös. Kui Riigikogu liige osaleb vähemalt 85% täiskogu istungitest ja komisjonide koosolekust, mille liige ta on, makstakse talle 100% palgast. Kui liige osaleb vähem kui 85% istungitest ja komisjoni koosolekutest, vähendatakse talle makstav ametipalk 15%. Kui osalemine langeb alla 70%, vähendatakse tema palka vastavalt 30%, kui osalemine langeb alla 50%, vähendatakse tema palka 50%. Töös osalemise arvestuse aluseks on täiskogu ja komisjoni hääletuste protokollid, välja arvatud põhjendatud puudumised, mis sätestatakse Riigikogu juhatuse kehtestatud korras. 

Teine ettepanek on järgmine. Riigikogu liikmele hüvitatakse kuludokumentide alusel tööga seotud kulutused kuni 30% ulatuses Riigikogu liikme ametipalgast Riigikogu juhatuse kehtestatud korras. Täpselt samamoodi viiakse see vastavusse reaalsele palganumbrile ehk sellest lähtuvalt, et kui Riigikogu liige käib vähem kohal, siis ta saab vähem palka ja vastavalt sellele protsendile ta peaks vähem saama ka kuluhüvitisi. 

Sellist praktikat on väga paljudes riikides rakendatud, Euroopaski on lausa 11 riiki, kes kasutavad erinevaid meetodeid, kus võetakse protsent maha, protsendid maha, kus võetakse teatud summad maha lähtuvalt sellest, kas saadik on teinud tööd või ei ole teinud tööd, kuskil kärbitakse kuluhüvitisi. Ehk neid süsteeme on tegelikult erinevaid. Ei ole vaja väga kaugele minna, seda kasutavad nii meie naabrid nii Soomes kui ka Lätis ja Leedus. 

Meie ettepanek lähtub valdavalt Belgias kehtivast korrast, kus seda on küll natukene protsendiliselt muudetud, aga enam-vähem astmed on samad. Parlamendisaadik saab vastavalt oma osalemisele töös palka ja kui ta osaleb teatud arv vähem, siis vastavalt sellele ka langetatakse, vähendatakse palka. 

Ma arvan, et see distsiplineeriks meid. Ma arvan, et see kindlasti tagaks inimestele õiglustunde. Selge on ju see, et sellist töökohta, mis on meile siin neljaks aastaks tagatud, ei ole põhimõtteliselt rohkem mitte kuskil Eesti riigis. Ehk siis meil on täpselt nii, nagu ta on, et saadik on küll vaba hääletamisel, vaba oma sõnas – vähemalt on see niimoodi meil seadusesse sisse kirjutatud –, aga täpselt samamoodi on saadikul õigus käia istungil ja osaleda töös ning õigus mitte seda teha. Ja see ongi see ebaõiglus, mis on meie seadustesse sisse kirjutatud, sellepärast et arst, medõde, kooliõpetaja ja teisedki ametikandjad – neil ei ole sellist privileegi. Ja meil ka ei peaks olema. 

Ja seetõttu ma arvan, et on igati mõistlik selline kord kehtestada, et ka meil oleks arusaam, et kui töö on tehtud, palk on saadud, töö on tegemata, siis ei ole ka õigust palka saada. Minu arust on see ju loogiline ja arusaadav. Ma olen selle eelnõuga siin vist kolmandat korda. Ühtegi korda see ei ole leidnud toetust eelkõige koalitsiooni poolt, ka sotside poolt. Ju siis selline kord sobib ja meeldib. 

Jah, siin on olemas palju agasid. Nii nagu ka, head kolleegid, te olete eelmised korrad küsinud, et aga mis siis saab ja kuidas on ära reguleeritud puhkuse küsimused, kuidas on ära reguleeritud see olukord, kui Riigikogu liige jääb haigeks ja nii edasi. Jah, need küsimused ongi kõik praegu reguleerimata, aga need tuleks ära reguleerida. Ma arvan, et selline esimene samm, mida tulekski teha, on minna selle seaduseelnõuga edasi ja juba need head ettepanekud, mis võivad saalist ja teilt tulla, arutada seda juba komisjonis, teha vastavaid ettepanekuid ja muudatusi ning tulla teisele lugemisele. Sellest seaduseelnõust tegelikult saaks hea eelnõu koos kõigi teie ettepanekutega, millele te olete ka varem tähelepanu juhtinud, just nimelt nendest aspektidest, mis ma esile tõin. Aga selleks on vaja samm teha ja selleks peab olema tahe. Ja kui teil seda tahet ei ole, siis see esimesest lugemisest edasi ei lähe. Ja nii lihtne ongi. 

Nii et mõelge selle peale. Ma kutsun kindlasti teid üles seda eelnõu toetama ja viima selle edasi järgmisele lugemisele. Sellisel viisil me võiksime seda menetleda. Aitäh! 

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Anti Haugas, palun!

Aitäh, Lauri! Eelnõu on väga huvitav. Ja nagu sa oled tähele pannud, ma olen väga pingsalt alati kaasa mõelnud, kui sa räägid sellest, et kui te tööd ei tee, siis palka ei peaks saama. Viimati küsisin ka selle kohta, kuidas teil Keskerakonna fraktsioonis on lood töötegemise ja palgaküsimustega ja kas te olete selle lahendanud. 

Aga näiteks ma võtan siin statistika, et selle istungjärgu 25 istungist on Andrei Korobeinik 25-st puudunud 13-l, Tšaplõgin näiteks 11-l. Kas saate täpsustada, kui palju peaks nende palka vähendama? Ma mäletan, et ühes sõnavõtus – kui üle poole on puudunud – ka mainisite, et tähtis on ka see sisu ja need sõnavõtud, et peab ka sõna võtma. Mulle tuleb meelde üks sõnavõtt, kus Andrei Korobeinikuga tegite lauasahtli lahti ja siis tegite sõnavõtu, et kas keegi saaks aidata sahtli kinni panna. Kas ka selliste sõnavõttude eest peaks palka saama? Ja mis on lihtsalt osalemise küsimus? Mul tekkis täna küsimus, et Kovalenko küsis, kas komisjonis seda arutati. Aga ma mäletan, et kui me neid punkte arutasime, siis tihti Anastassia tuli koosolekule kohale ja läks sealt kohe minema. Ja kui asi asjani jõudis, siis ta jäi tegelikult sellest infost ilma. Ma olen sellega nõus, et ainult osavõtt ei näita seda, et sa tööd teed.

Teie aeg! Aitäh!

Aitäh, hea kolleeg Anti! No vaata, nii palju küsimusi – nii palju küsimusi! –, ja see on ju hea. Lihtsalt, kui praegu oleks kehtinud see seadus, mida me siin ka menetleme, siis neid küsimusi rohkem ei tekiks. Ei tekiks ju! Ja see ongi see eesmärk, milleni me tahame jõuda: et neid küsimusi ei tekiks. Kindlasti on olemas saadikuid erinevates fraktsioonides, kes käib vähem, kes käib rohkem. Praegu, kui kehtiks see seadus, siis need saadikud, kellel on põhjendamatud puudused, saaksidki tunduvalt vähem palka, ja see ongi õiglane! Ja see ongi see, mida ma taotlen! See on ju arusaadavas keeles, ütlen, see on ka kirjutatud siia. Ja kui see seadus kehtiks, siis see nii olekski!

Juku-Kalle Raid, palun!

Aitäh! See on üsna huvitav ettepanek, aga küsimus nimelt puudutab erinevaid komisjone ja töö iseloomusid. Näiteks on meil väliskomisjon ja kaitsekomisjon, kes mitte ainult ei eelda, vaid need inimesed teevadki tööd väljaspool Eestit. Mismoodi sa selle kohalolekuga suudaksid, ma ei tea, enda arust seda kodanluse iket parandada? See on ju täiesti jabur. Riigikogus on erinevad distsipliinid ja erinevad kohad. Minu meelest on see täiesti lõhkine küna.

Aitäh, hea kolleeg! Ei, see ei ole jabur. Küsimus on ju väga lihtne. Nii nagu meil siin on välja toodud ja nii nagu siin on must valgel kirjas, põhjendatud puudumised on lubatud ja need reguleeritakse ära Riigikogu juhatuse korraga. Väga lihtne. Loomulikult on arusaadav, et Riigikogu liikmetel on välislähetused, Riigikogu komisjonide liikmetel on välislähetused ja tihtipeale tehaksegi tööd väljaspool Riigikogu hoonet ja nii edasi ja nii edasi. See on kõik lihtsasti reguleeritav, see kindlasti ei ole mingisugune takistus. Ma veel kord ütlen, et kõik puudumised, mis ei ole põhjendatud puudumised – see on inimeste õigluse tagamine. Kui Riigikogu liige, puudub ja tal ei ole mitte mingisugust põhjust, siis ta palka ei pea saama. Kui ta istungilt või komisjonilt puudub, aga ta on töölähetuses, siis ta tegelikult töölt ei puudu, on ju nii? 

Irja Lutsar, palun!

Aitäh, Lauri! Lugupeetud ettekandja! Mina põhimõtteliselt vana kooli inimesena ka arvan, et kui inimene saab täiskohaga palka, siis peab ta ka täiskohaga tööl käima. Sellega olen ma väga nõus. Aga kuna meil on nii, mida sa juba mainisid, et kui näiteks keegi on lapsehoolduspuhkusel või keegi on haige pikemat aega, ta ei saa töövõimetuslehte võtta või vanematoetust saada, siis see on paratamatus. Sa ütlesidki, et neid saab kõiki töö käigus reguleerida. Minu ettepanek oleks, et kui sa nüüd neljandat korda tuled sellega, siis teeks need asjad ära – need on ju tuntud ja teatud asjad, sa tead neid paremini kui mina –, et kui tulla juba Riigikogu ette, siis on nagu täispakett, mitte poolik, ja vaatame siis, kuidas me edasi saame. Aitäh!

Jaa, aitäh! Tihtipeale, ja kui me vaatame ka praegust praktikat, mis seadustega siia tullakse esimesele lugemisele ja kui palju tegelikult … Noh, ma räägin ka valitsuse poolt, mis on suunanud seaduseelnõud, kaasa arvatud komisjonide algatatud seaduseelnõud, siis tegelikult ju selle protsessi käigus neid muudetakse. Parandatakse, muudetakse, tehakse paremaks ja nii edasi. Eeldus on see, et on olemas tahe. Tahe! Ehk siis, kui ta läbib esimese lugemise, järelikult on tahe sellega tegeleda, järelikult on tahe teha seda asja paremaks, seadusandlust parandada ja seda mõtet juurutada. Ja kui seda tahet ei ole … Noh, ma võin neljandat korda ju siia tulla palju paksema pakiga, aga siis ikkagi selgub, et seda tahet ei ole. Ja selleks, et see oleks arusaadav, et see tahe on olemas, jah, me saame selle seaduseelnõuga edasi minna, siis hakkamegi seda parandama juba teise lugemise ajal. 

Aga kui tehakse see suur töö ära ja siis tullaksegi esimesele lugemisele uuesti tagasi, on see siis neljandat või viiendat korda, ja tulemus on ikka sama, mis tõenäoliselt juhtub ka täna eelmisi kordi arvestades, siis ei ole ju mõtet seda suurt pakki siia tuua. See on ju tegelikult meie tööaeg, see on meie juristide tööaeg ja nii edasi. See on ju ressurssi raiskamine. Aga kui te täna ütlete, et jah, me oleme nõus, aga sinna on vaja sisse kirjutada kõik need puhkuseteemad, haiguse kajastamise teemad ja nii edasi, siis see oleks kindlasti suund, et lõpetame esimese lugemise ära ja teise lugemise eel teeme need muudatused ära.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Kas teie oskate selgitada, miks eelkõige koalitsioonipoliitikud on niivõrd vastu sellele muudatusele? Mõeldakse välja igasuguseid vabandusi, et ei soovita siis sellist nii-öelda solidaarsust ühiskonnaga. Muidu tavaliselt räägitakse, et teate, praegu, kriisi ajal peavad kõik olema solidaarsed, aga samas, kui jutt läheb Riigikogu liikme palkadele, meie palkadele, siis äkitselt see solidaarsus enam ei loe. Võib-olla teie olete aru saanud, miks siis ei taheta võtta üle sedasama praktikat, mis on näiteks teistes Euroopa riikides, mis on Euroopa Parlamendis. Kas teie olete võib-olla koridorides saanud mingit infot, kust selline vastuseis tuleb?

Aitäh, hea kolleeg! Peab ju tunnistama, et tõenäoliselt on Keskerakonna fraktsioon ikkagi ainuke fraktsioon täie koosseisuga, kes toetab seda eelnõu. Tõenäoliselt on inimesi ka teistes fraktsioonides, ka Irja Lutsar praegu ütles, et printsiibis on ju nõus, agasid on palju, ja tõenäoliselt Eesti 200 fraktsioon seda eelnõu või seda mõtet lihtsalt ei toeta, rääkimata Reformierakonnast, kellele samuti ei lähe see teema nagu korda. Jah, see on õiglustunde, see on solidaarsus ja sellest siin väga palju räägitakse, aga käitutakse hoopis teistmoodi, ja see on probleem. 

Nüüd, kui küsida minu käest, miks eelkõige koalitsiooni Riigikogu liikmed ei toeta seda, siis eks tuleb otse nende käest küsida. Väga raske on – minu jaoks küll väga raske on sellest aru saada. Mind on kogu aeg õpetatud, tee töö ära, saa palk kätte. Tööd ei tee, palka ei saa. Sellest ma olen ka lähtunud oma tegemistes. Siin on võib-olla natukene teised arusaamad, aga need arusaamad ei lähe kokku rahva tahtega. Kindlasti peab olema selles küsimuses aus rahvaga ja peab olema see õiglustunne. 

Kui ma tuleksin siia teemaga – mida mina isiklikult arvan, et see on õige, aga me ei ole seda teemat Keskerakonnas arutanud –, siis mina vähendaksin Riigikogu koosseisu poole võrra. 51 piisaks küll. Noh, mis siin 101-l teha on? Ma arvan, et see on veel tunduvalt valusam teema kui see väike eelnõu, mis korrastaks meil lihtsalt töökorda. No andke andeks! Seda, mida ma olen näinud siin kolm aastat – jah, ma olen uus Riigikogu liige, esimest korda. Ma ütlen kindlalt Riigikogu liikmena, et siin 101-le kohta ei ole. Saame tunduvalt vähema hulgaga hakkama. See on see efektiivne lähenemine. See on see, mida on ka kõik erakonnad siin välja käinud, et me peaksime riigiaparaadi tegema efektiivseks. No alustame siis Riigikogust. Aga noh, see ei ole täna teema. Aga ma arvan, et kindlasti ka see teema ei leiaks siit positiivset tagasisidet, vähemalt enamuselt.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Suurepärane ettekanne! Aga üks põhilisi küsimusi läbi aastate ja rahvaga kohtudes on see: "Kui meie teeme tööluusi, saame kinga, kui me toodame praaki, saame kinga, aga miks teie seal panete tööluusi, teete praaki, aga istute nagu rahumeeli edasi?" Ja teine asi ka: kas peaks äkki juurde panema selle, et töökohustuste täitmisel ei tohiks purjus olla? Mis sa arvad sellest?

Aitäh, hea kolleeg! Alustame sellest viimasest poolest. Ma arvan – siin on ka lennundusspetsialiste –, et selge on see, et keegi purjus peaga lennukit juhtima ei lähe, kui isegi läheks, siis kindlasti võetakse see lennujuht või kapten maha. Ja ka teistes töökohtades. Mul on pikalt olnud kogemus Tallinna Linna Transpordi AS‑iga, kus ma olin mõnda aega nõukogus. Seal on viidud sisse selline kord, et iga juht, on ta siis trammijuht, bussijuht või ka trollijuhid – muide, trollid tulevad Tallinnase tagasi, see on väga hea uudis, trollid tulevad sellest aastast juba tagasi –, siis nendel oli administraatori juures masin või on siiamaani masin, kus kõik enne tööle tulekut puhuvad. Kõik puhuvad! Ehk siis sind enne rooli lastagi, kui sa oled selle testi ära teinud. Eks selliseid töökohti on veel. Selge on see, et tegelikult seesama bussijuht kannab ju suurt vastutust, tal on bussis võib-olla 20–100 inimest. Ja see, mis võib bussiga juhtuda, tõepoolest, ta ju vastutab selle eest. 

Aga mul on selline tunne, et vähemalt osa Riigikogu liikmeid ei saa aru, mis vastutust nad kannavad. Seetõttu nad tulevad ka – ma ei ütle, et tihtipeale või mõnikord, aga tulevad – purjuspäi tööd tegema. See kindlasti ei ole kohane, rääkimata sellest, et tegemist on Riigikogu liikmega, kellel on oma staatus ja nii edasi. Siis võib öelda, et see on ju peegelpilt. Ei ole! Peegelpilt see ka ei ole, ühiskonna peegelpilt, sellepärast et need inimesed, kes tulevad tööandja juurde purjus peaga, saadetakse esimesel korral koju ja teist korda pingile – või mitte pingile, vaid saadetakse töölt minema, vallandatakse. Meil sellist korda ei ole, aga sellise mõtte võiks ju sisse kirjutada, kui eelnõu läheb teisele lugemisele. 

Nüüd, Peeter, aita mind. Mis see küsimuse esimene pool oli? Tööluus, jah. No ütleme niimoodi, et selle kohta võib öelda, kui olla poliitiliselt korrektne, et demokraatia ongi kallis. Ehk siis see on see mudel, mis ei ole kõige odavam, aga teist mudelit me ei tahaks ka. Aga see, et seda mudelit kasutab ära osa inimesi, on probleem. Ja sellega tuleb tegeleda. Ja see ongi see, mispärast see seaduseelnõu on siin, et seda probleemi välja juurida, et neid küsimusi, mis ka healt kolleegilt Antilt siin kõlasid, ei kõlaks enam kunagi. Miks üks või teine Riigikogu liige, mis põhjusel ta puudub, miks ta ei käi tööl? Ja nii edasi. Neid küsimusi ei oleks lihtsalt. Ja selleks ongi see eelnõu. 

Juku-Kalle Raid, palun! 

Suur aitäh! Lauri! Kuule, siin on üks minu meelest lokse jah. Ma vaatasin ka korraks vahepeal statistikat. Tõepoolest, Keskerakonna puudumisest võiks ju alustada, eks. Ma saan aru, aga need on tõepoolest märkimisväärsed.

Ent mind huvitab hoopis üks teine asi veel. See sinu muudatus, mulle tundub, on sihukene, et sa võid olla punase lipsuga ja halli pintsakuga üsna rumal inimene ja kui sa istud lihtsalt siin Riigikogu saalis, siis justkui oleks töö tehtud. Aga me teame, et tegelikult käib töö komisjonides, päriselt komisjonides ja seadusloomes, mitte ei käi lihtsalt siin nuppu vajutades. Mulle tundub see raju populismina. Kas see on see mõte, et meeldida valijale? Kõik punased lipsud ette, pintsak selga ja kohale, mistõttu võib hoopistükkis töö tegemata jätta.

Aitäh! Mulle eriti punaseid lipse ei meeldi kanda ja sellepärast ma kannan kas roosat või lillat või sinist, on ju. Aga noh, kas see on hall või sinine või tumesinine ülikond – see on hoopis teine teema ja maitseküsimus. 

Aga kui minna sisusse, siis ei ole ju tegelikult tegemist populismiga, vaid tegemist on eelnõuga, mis kindlasti parandaks olukorda ja kindlasti parandaks seda olukorda ka meie valijate silmis. On väga inetu näha seda pilti, mis tihtipeale siin avaneb, kus mõni saadik, väsinud teatud tegevusest, magab laua taga, ja mitte lugemisest, vaid pigem ikkagi – no ma ütlen välja – napsutamisest. See ei ole ilus pilt. See ei ole ilus pilt! Ma arvan, et see ei ole see pilt, mida meie valija või meie riigi elanik sooviks näha. Aga see eksisteerib siin ja see on probleem. Ta ei soovi näha, et siin saalis on tühjad pingid. Meie inimene ei soovi näha, et ka komisjonides töö ei käi. Selles mõttes on sul õigus, et suurem töö tehakse komisjonides ära. Ka see küsimus on selle seaduseelnõuga reguleeritud. See räägib nii komisjonide tööst kui ka istungite tööst.

Aitäh! Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Esiteks, sinuga saab üksnes nõustuda sellega seonduvalt, et piisaks, kui Riigikogus oleks 51 liiget. Siin tõesti mina absoluutselt vastu ei vaidle. 101 on liialdus, eriti meie rahvaarvu väiksust arvestades. Teine asi, millega saab sinuga kindlasti nõustuda, on see, et oluline on, et Riigikogu liikmed panustaksid parlamendi töösse, tegevusse. Aga siit edasi on juba natukene raskem nõustuda. Ma selgitan, miks ma nii arvan. See kriteerium, mille sa oled välja pakkunud, on väga formaalne ja tegelikult ei mõõda adekvaatselt seda, milline on kellegi panus parlamendi tegevusse päriselt. Kui võtta selline formaalne kriteerium, siis me hindame ju tegelikult seda, kui tihti inimesed istungi alguses viibisid kohal ja vajutasid kohaloleku kontrollis nuppu "Märgi end kohalviibijaks". See tegelikult absoluutselt nende tööpanust ei näita. Samuti küsimuste ja kõnede arv ei näita, sest see ei ütle midagi nende kõnede ja küsimuste sisukuse kohta. Kas sa ei leia, et äkki sellepärast ongi siiamaani see küsimus jäänud reguleerimata, et pole lihtne leida sellist kriteeriumi, mille alusel päriselt hinnata inimeste panust parlamendi töösse? 

Aitäh! Esiteks tänan kaasamõtlemast ja seisukohtade toetamise eest, mis ma ka välja ütlesin. Aga tõsi ta on – tõsi ta on –, et leida see kriteerium, mis kõnetaks kõiki, ongi raske, sellepärast et inimeste panused ongi erinevad. Kes rohkem peab kõnet, kes rohkem töötab paberitega, mida ei ole ju tegelikult väga paljuski näha, kes teeb muidki tegevusi, kes esindab Eesti riiki läbi väliskomisjoni või ELAK-i ja nii edasi. 

Ma toon siis paralleele erasektorist. Kui sul on töötajaid 101, siis selle 101 töötaja seas – ükskõik, mis erasektori me võtame praegu – on kindlasti tublimaid ja vähem tublimaid. 101 töötajast, mitte Riigikogu liikmest. Aga tõenäoliselt selles ettevõttes, kus töötab 101 inimest, on erinevad palgaastmed. Meil seda ei ole. Teine pool, kindlasti on nendel inimestel erinevad ülesanded. Igat ülesannet nad peavad täitma sajaprotsendiliselt ehk tulema tööle ja tegema oma asja ära. Kui võrrelda erasektorit ja meid – kui sellest 101 inimesest osa oma tööga hakkama ei saa ehk nende teadmised ei küündi, siis nad saadetakse koju, aga kui see inimene ei tule tööle, siis saadetakse niikuinii koju. Meil on küsimus selles, et inimene ei tule tööle, et ta ära saata. Ma arvan, et kui me alustame sellest mõõdikust, siis see oleks samm edasi. Meil seda mõõdikut praegu ei ole ja meil ei ole mitte mingisugust eneseregulatsiooni selles osas, kas inimene ühel päeval tuleb tööle või mitte, kas ta ühel päeval tuleb kainelt või mitte, kas ta magab siin täis peaga või mitte. No meil ei ole mitte ühtegi regulatsiooni selle kohta. Aga need tuleb ära reguleerida.

Toomas Uibo, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Pean väga nõustuma Varro Vooglaiuga selles, et tõepoolest, siin saalis istumine ei näita mitte kuidagi, mitte mingisugusel moel inimese panust riigi asjade ajamisel ja töö tegemisel. Tänuväärne oleks kindlasti, kui eelnõu esitaja inimestele selgitaks, et see tegelikult ei näita tööpanust. 

Tööpanust kindlasti näitab eelnõu kvaliteet, see, kui läbi mõeldud see on, eks ole. See näitab seda panust. Mida kvaliteetsem eelnõu, seda parem. Ma vaatasin, et see seadus jõustub 1. jaanuarist 2027. Põhiseaduse § 75 aga ütleb, et Riigikogu liikme tasu ning piirangud muu töötulu saamisel sätestab seadus, mida tohib muuta Riigikogu järgmise koosseisu kohta. Kuidas teil see väike apsakas sisse tuli?

Aitäh! Ja tänan selle kuupäeva tähelepanu juhtimise eest! Tõesti, teil on õigus, me saaksime vastu võtta seaduse, mis hakkaks kehtima järgmises koosseisus. Ka seda kuupäeva on võimalik ju enne teist lugemist muuta ja parandada. Selle jaoks need kolm lugemist meil ju ongi, et need oma mõtted ja seadus paremaks teha. Selle jaoks on vaja aega võtta. Ja selleks, et aega võtta, on meil vaja esimene lugemine ära lõpetada. Aga kui esimest lugemist lihtsalt ära ei lõpetata, siis ei ole ju tegelikult tahtmist midagi muuta. Need on väga erinevad asjad. 

Mis puudutab kvaliteeti, siis tõesti, ega meil ei ole sellist võimekust, nagu on valitsusel ja ministeeriumidel, meil ei ole sellist võimekust, nagu on komisjonidel, kes on ka ju seaduse algatajad. Miks Riigikogu liikmel ei ole selliseid võimekusi? See on omaette küsimus, see on hoopis teine küsimus. Kas me tahaksime endale võimekust luua? Kindlasti tahaksime. Ma arvan, et kõigi soov on see. Kui 101 Riigikogu liikmelt küsida, kas me peaksime looma endale veel võimekust näiteks juristi näol ja nii edasi, siis seda on vaja. 

Ja kui vaadata erinevate riikide praktikat, siis on välja toodud ka palgasüsteemid erinevates parlamentides, kui palju on mingi suhe kuluhüvitisega, lisaks, kas parlamendiliikmel on õigus palgata endale nõunikud või mitte. See on kõik ära reguleeritud ja osas riikides on täiesti normaalne, et ka Riigikogu liikmetel on olemas nõunikud. Aga meil seda süsteemi ei ole. Ja ma arvan, et praeguse arvu juures, et Riigikogus on 101 liiget, me ei saagi seda endale lubada. Aga kui me ühelt poolt efektiivistame saali tööd, siis teisest küljest tekib meil ressurss, et me saaksime palgata endale ka nõunikke. 

Kui Riigikogu liige tahab saada sellist juriidilist dokumenti – noh, tavaliselt tulevad need ikkagi juristidelt, ja kui endal juristi palgal ei ole, siis tuleb see ju erasektorist tellida –, siis kuluhüvitistest tellitakse sellised tööd. Aga ma lihtsalt tuletan meelde – see oli vist kaks aastat tagasi, võib-olla te parandate mind –, et me võtsime ju kõik siin koos vastu otsuse, et me vähendame enda kuluhüvitisi. Ja seda me tegimegi. See tähendab seda, et tegelikult meil on vähem ressursse Riigikogu liikmena tegeleda seadusloomega, mis tuleb fraktsioonidelt ja Riigikogu liikmetelt. See on meie elu natuke keerulisemaks teinud. 

Minu arust ka seesama halb näide, mis puudutab hasartmängumaksu seadust, kus viga tuli sisse. Viga tuli sisse ju lugemiste ajal. Ja kui see viga tuli välja, siis tegelikult mitte ükski fraktsioon seda ei märganud – oli see koalitsiooni fraktsioon või opositsiooni fraktsioon. Selle asemel, et mõelda selle peale, mis võis olla see põhjus, miks me seda ei näinud, hakati siin üksteist süüdistama, et miks nii tehti ja miks naa ei tehtud ja miks üks ei lugenud või teine ei lugenud läbi ja nii edasi. Aga see aparaat on ju nii õhuke siin, et meil ei ole ühtegi sellist abimeest, valdavalt. Nii et ka need küsimused tuleb lahendada.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Tegelikult seda lebralõhna ja kakerdamist on ajaga ikka palju vähemaks jäänud siin majas. Ajakirjanikuna kunagi siin ringi liikudes oli selliseid kakerdisi päris palju, nüüd on ainult mõni üksik, kes magab. Aga minu küsimus on selline. Ma olen tuttav Ukraina Ülemraada tegevustega. Seal mõõdetakse iga rahvasaadikut üsna detailselt. Seal on olemas isegi pildid üleval, mul ei ole praegu kaasas seda. Seal ei ole sugugi mitte ainult nii, kas ta istungil kohal oli ja noka lahti tegi, vaid seal on see palju põhjalikumalt olemas. Peale selle on neil keskmiselt iga rahvasaadiku kohta kuus abi. Mõnel on 30 ka, aga kuus on keskmine. Parlament on jah, natukene korruptiivsem kui meie oma ja aeg on ka teine. Aga kas ei võiks Ukraina parlamendist natukene õppust võtta, kas või mõne asja koha pealt? Sellesama iga rahvasaadiku profiili, kui adekvaatne see on, aga igal juhul on see palju adekvaatsem ja palju põhjalikum kui meil siin.

Aitäh, hea kolleeg! Tegelikult on neid näiteid ju erinevates riikides. Need materjalid on meie käes ja need materjalid on leitavad ka Riigikogust. Siin on välja toodud peaaegu kõik Euroopa Liidu liikmesriigid, kaasa arvatud näiteks Norra. Siin on selgelt välja toodud, kui palju parlamendiliikmed saavad palka ja mis on võimalikud kärped selles osas, kas parlamendiliige osales töös või ei osalenud töös. See on ära reguleeritud. Siis on ära reguleeritud konkreetselt kuluhüvitiste teemad ja on ära reguleeritud ka personaliküsimus. Näiteks Saksa parlamendiliikmel on lubatud võtta endale nõunik tööle parlamendiliikme palgast 30% suuruses ehk ulatuses. Need küsimused on ära reguleeritud paljudes Euroopa riikides. Meil ei ole. Meil ei ole! Me oleme päris pikalt sellise seadusega teinud tööd, mis siiamaani ju kehtib, ja tegelikult seda tulebki muuta. Seda tulebki muuta, lähtudes nendest näidetest, mis on kasutusele võetud teistes riikides. Seesama näide, mille ka teie tõite, tuleb ka sinna sisse vaadata. Kas Eesti parlamendiliikmel peab olema kuus nõunikku? Kindlasti mitte. Mis puudutab Riigikogu liikmete arvu, siis selle kohta ma juba ütlesin välja, et meid on siin liiga palju. Kas me vajame lisaks abijõudu? Jah, ma arvan, et me kindlasti vajaks. Aga võib-olla, kui Riigikogu liikmete arvu vähendada, siis – andke andeks, et ma nii ütlen – võib-olla ka kvaliteet kasvab. Ärge võtke seda isiklikult, see on praegu selline subjektiivne väljaütlemine.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No kas ei või olla, et üks vääritimõistmise põhjustest seisneb ka selles, et Riigikogu liikme tööd, kui nii võib väljenduda, ei saagi tegelikult nagu päriselt tööl käimiseks nimetada, sellepärast et meil ei ole ju näiteks töölepingut, meile ei kehti töö- ja puhkeaja seadus, meil ei ole ülemust – mina vähemalt ei tea, et mul oleks ülemus siin majas kusagil olemas –, ametijuhendit ei ole, midagi sellist ei ole. Mina isiklikult küll käsitlen ennast rohkem ikkagi rahvaesindajana ja sellena, et ma käin siin esindamas valijate huve, mitte ei käi tööl rangelt võttes. 

Sellega seonduvalt ma küsin sinu hinnangut minu mõttele. Minu hinnangul on meil tegemist palju tõsisema probleemiga seonduvalt sellega, et parlamendi liikmed kuidagi võõrduvad päris ühiskondlikust elust läbi selle, et nad on justkui elukutselised poliitikud, palgatöölised justkui. Mulle oleks palju sümpaatsem selline lahendus nagu Šveitsis, et käiakse neljal korral kolmeks nädalaks aastas koos ja ülejäänud ajal minnakse oma palgatööle tagasi. Kui sa oled oma palgatöölt ära, siis seda hüvitatakse sulle riigi poolt, aga muul ajal sa pead ikkagi ise oma palga välja teenima. Äkki see oleks parem lahendus. Mis sa arvad?

Aitäh! See tähendaks seda, et me peaksime ikkagi päris radikaalselt muutma oma seadust ja üleüldist, mitte ainult seadust, vaid kogu süsteemi ehk siis riigiaparaati. Tõenäoliselt, kui sellise muudatuse viiks siin sisse, siis need muudatused ju ei piirduks ainult selle majaga, vaid need leviks edasi ja vastavalt nendele muudatustele oleks vaja tegelikult ka teistes institutsioonides teha need muudatused ära. 

See on, ütleme, heaoluühiskonna, ma arvan, üks hea näide. Šveits on kindlasti see riik, kus inimeste toimetuleku osas on nad tunduvalt paremas olukorras kui meie riik. Eks see vajabki läbiarutamist, see vajabki hoopis teist lähenemist. Aga ma arvan lihtsalt, et kui me ei suuda isegi selle väikse asja ära teha – see on üpriski väike asi tegelikult siin, need muudatused –, lihtsalt väga lihtsustatult öelda, et kui Riigikogu liige valitakse siia neljaks aastaks, siis ta saab selle nelja aasta eest nii palju palka, kui ta teeb tööd … See on ju suures plaanis väga lihtsustatult eesmärk, mida see seaduseelnõu täidab. 

Kas siit saab edasi nende küsimustega minna ja arendada veelgi paremaid mudeleid ja nii edasi? Loomulikult saab. Aga kui me ei taha isegi algust teha – ja ma ei saa aru ausalt öeldes, mis see põhjus on, miks me ei taha seda algust teha, arvestades ka veel sellega, et see seadus hakkaks kehtima ju järgmisele koosseisule –, siis mis on need kas või inimlikud aspektid, miks siis ei võiks seda seaduseelnõu toetada?

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma jätkan sealt, kuhu jäi kolleeg Varro Vooglaid. Iseenesest on Riigikogu liikmetel ülemus olemas, selleks on rahvas, sest kõrgeima riigivõimu kandja Eestis on teatavasti rahvas. Aga minu küsimus sulle on see, et mida peab rahvas ülemusena tegema, juhul kui rahvas näeb, et Riigikogu liige tööl ei käi, siia saali ei ilmu, võib-olla komisjonis ka ei käi. Kuidas on võimalik selles olukorras rahvaesindajal, inimestel, midagi teha, et ikkagi kuidagi seda olukorda mõjutada? Teatavasti tagasi kutsuda rahvasaadikut ei ole võimalik.

Aitäh, hea kolleeg! Kõige lihtsam on öelda, et tuleb kinga anda. Kinga anda, aga selle jaoks on olemas omad ajad ja tähtajad. Ja selleks on Eesti Vabariigis valimised. See võimalus tekib juba 8. märtsil 2027, kus rahvas ütlebki, et need saadikud, kes on käitunud ebaväärikalt, kes ei ole täitnud tegelikult rahva tahet, ei ole teinud tööd, ei ole õigustanud nende usaldust, nendele tuleb king anda, mitte hääletada nende poolt. Aga see süsteem ongi praegu, mis meil ju kehtib, ehk siis see on see, mis meil on praeguses seadusesse sisse kirjutatud. Neli aastat on see mandaat, iga nelja aasta tagant on valimised, valitakse siia inimesed, lootuses, et need inimesed täidavad ka kohustusi, mis tulenevad mandaadist. Ja siis selgub, et need inimesed ei täida, ei käi tööl või on ebakaines olekus ja nii edasi. Ja tõesti, praeguse seaduse järgi ei saa isegi palka kärpida.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! 

Aitäh! Tegelikult see on rohkem selline protseduuriline küsimus. Tegelikult ei ole väga meeldiv istuda, kui selline alkoholilehk on tunda lausa siia esimesse ritta, aga see selleks. Üks teine asi pakub natukene nalja. Koalitsioonisaadikud on nüüd hakanud väga palju rääkima sisulisest tööst, sisulisest reaalsest panusest Riigikogu töösse, justkui see muudatus kuidagi ei muudaks koalitsioonisaadikute niinimetatud sisulist tööd, mis on siiani üldiselt olnud ikkagi ja seisneb selles, et lihtsalt tullakse kohale ja vajutatakse seda õiget nuppu, mida ette öeldakse. Nad saavad sellega väga hästi jätkata ju ka pärast selle eelnõu vastuvõtmist. Aga mul on küsimus Riigikogu usaldusest. Riigikogu on see institutsioon, mida inimesed usaldavad kõige vähem. Kas te näete veel lisaks sellele eelnõule, kuidas seda usaldust võiks rahva seas paremaks ja suuremaks muuta?

Aitäh! No ma arvan, et see on väga oluline küsimus, see, mis puudutab usaldust. Selge on see, et Riigikogu institutsiooni rahvas suuresti ei usalda, ei usalda ei koalitsiooni ega opositsiooni, eelkõige lähtudes sellest, mis otsuseid on koalitsioon vastu võtnud, ja teine pool, kuidas Riigikogu liikmed käituvad. Tegelikult on ju kõik näha, eriti tänapäeval, kus on otseülekanded, vaatamata hilistele aegadele inimesed ikka meid vaatavad, saadavad sõnumeid, helistavad pärast, tunnevad muret, tunnevad kaasa, mis teil siin toimub ja kuidas see ikka võimalik on. Ma arvan, et mitte ühtegi Riigikogu liiget ei ole, kes ei saaks peale igat istungit, igat tööpäeva mõne kõne või sõnumi või mõne kirja. Ja kui on selliseid saadikuid, kes ei saa kirju, kõnesid, siis tõenäoliselt need inimesed, kes teid siia on usaldanud, on löönud juba käega, lihtsalt ei suhtle teiega. Sellest tekibki võib-olla see probleem, nagu öeldakse, et rahvas ei usalda valitsust, rahvas ei usalda parlamenti, aga valitsus ei usalda ka rahvast ja võib-olla ka osa parlamendiliikmeid ei usalda rohkem rahvast. Aga see on juba suur probleem, kui rahva ja saadikute vahel kommunikatsiooni ei ole. Loomulikult, ainult suhtlemisega, ainult eeskuju näitamisega me saame tõsta usaldusväärsust, parlamendi usaldusväärsust. Ja kõik need juhtumid, mis on toimunud siin majas saadikute osalusel või kuskil välismaal saadikute osalusel, kindlasti ei tee meile head, vaid ainult halba. Nii et loomulikult, usaldust saab tõsta ainult sellega, et me teeme siin tööd selleks, et meie rahval läheks paremaks, et me näitame ka oma käitumisega, et me oskame väärikalt käituda mitte ainult sõnades, vaid ka tegelikkuses. Ja selleks on vaja meil ühist jõupingutust, mida tihtipeale siin kahjuks ei ole.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Põhiseaduskomisjonis toimunud arutelu palun nüüd siia Riigikogu kõnetooli tutvustama Riigikogu liikme Timo Suslovi. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Annan lühikese ülevaate komisjonis toimuvast. Komisjon toimus esmaspäeval, 23. novembril käesoleval aastal ja teiste punktide hulgas oli ka antud eelnõu esimese lugemise ettevalmistamine. Nii nagu ka eelnev kõnepidaja rääkis siin, tegelikult tõesti on samasisulist eelnõu juba menetletud kolmel korral, 2025. ning samuti 2024. aasta detsembris. Nii et samasisuline jutt on siin tegelikult juba kõlanud.

Komisjonis oli mõnevõrra teine ettekandja eelnõul, aga põhjendused ja kavandatav lahendus, mida eelnõus ka härra Laats nimetas, olid samasugused. Nimetan ära lihtsalt, et 85%-line osalemine tähendab, et 100%-liselt säilib töötasu. Ja muu on siin tegelikult Lauri Laats juba ära nimetanud. 

Kuulates ettekannet, on siin tegelikult läbi käidud palju asju, mis ka juba komisjonis olid, muu hulgas komisjonide teema, et kuidas seal, juhul kui võetakse või ei võeta osa, see panus on. Samamoodi oli sellele vastus, täpselt nii nagu ka Lauri Laats siin ütles, et ka siis toimuks vähenemine vastavalt protsentidele.

Tunti huvi, härra Kiviberg küsis, et see oleks kuidagi, võtan õige sõna kohe … Tema meelest vaba mandaadi põhimõtte küsimus on olnud varasemalt üheks põhjuseks, miks selliseid muudatusi ei ole saanud teha. Ebaselgeks on jäänud see, kuidas osalemine täpselt fikseerida või mõõta. Ka sellele on vastus. Eelnõu esitaja rõhutas, et selline lähemine ei ole kuidagi vastuolus vaba mandaadi teostamisega, vaid toetab õiglast seost kohaloleku ja tasumise vahel.

Samuti oli küsimus, kuidas peaks fikseerima eemalviibimist, kas see põhjus oli kaalukas või mitte. Komisjonis oli selle koha pealt vastus, et seda võiksid teha fraktsiooni nõunikud.

Selline lühikene kokkuvõte. Lihtsalt tõin välja need, mis olid samamoodi siin juba kõlanud ja võib-olla ka olulised selle koha pealt. Tehti samuti kolm menetluslikku otsust: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 11. märtsil käesoleval aastal, see oli konsensuslikult; teha ettepanek eelnõu tagasi lükata, poolt 4, vastu 2, erapooletuid 0, ei hääletanud 1; ja määrati juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni liige Timo Suslov. Selline lühikene kokkuvõte. Aitäh!

Suur tänu! Teile on ka vähemalt üks küsimus. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Hea ettekandja, tänan selle sisulise ettekande eest! Küsimus on selline. Sa ütlesid, et neli olid tagasilükkamise poolt, kaks olid vastu. Aga mis need argumendid olid, miks seda eelnõu peab tagasi lükkama?

Jaa, selles mõttes, et Riigikogu liikmed väljendasid oma seisukohta ja selliselt nad hääletasid. Eks kõigil olid omad põhjendused, siin mina neid põhjendusi komisjoni protokollis ei näe.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tegelikult on meil Riigikogus täitsa pretsedent olemas, kus me vähendasime kuluhüvitisi Riigikogu liikmetele. Kuidas see protsess tol korral käis, et läks nagu läbi, ja milline on erinevus just praegu? Miks me praegu ei saa kas või midagigi sellest eelnõust välja võtta?

Aitäh, hea küsimus, aga seda me komisjonis tõepoolest ei arutanud.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole.

Me oleme jõudnud läbirääkimiste juurde. Avan läbirääkimised ning Keskerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Hea Eesti rahvas! Ma pikalt ei räägi, aga lihtsalt tahaksin täpsustada mõnd konkreetset väidet, mis siin saalis täna kõlasid. Ma ei saa kuidagi nõustuda sellega, et see, mis siin saalis toimub, on kuidagi teisejärguline, kuigi põhitöö käib komisjonides või veel kuskil mujal. Ma arvan, et Riigikogu liikme töö koosnebki mitmest komponendist ja need komponendid on kõik omamoodi olulised. Ja kindlasti need debatid, hääletused, küsimused-vastused, esinemised, mis siin saalis toimuvad, on hästi olulised. Mina küll ei hakkaks ütlema, et see ei ole tähtis, mis siin toimub.

Teiseks, siin mainiti, et see, kui sa lihtsalt käid kohal või tuled, vajutad nuppu ja pärast lähed ära, ei räägi sellest, et sa päriselt tööd teed. Sellega ma olen nõus. Aga siinkohal ma kutsungi kõiki Eesti inimesi jälgima seda statistikat, mis on saadaval Riigikogu kodulehel. Sealt on võimalik jälgida, kui palju inimesi on kohal käinud, kui palju nad on istungitest osa võtnud, kui palju nad on esinenud sõnavõtuga, küsimusega ja nii edasi, ja siis saab teha oma järeldused. Tõepoolest on olemas inimesed, kes kogu aeg käivad kohal, aga siin suudki lahti ei tee, või siis on inimesed, kes käivad ja ikkagi võtavad sõna, räägivad. Ma arvan, et see on hästi oluline. 

Mis puudutab tööd komisjonides, siis loomulikult on see oluline. Me kõik oleme jagatud komisjonide vahel, Ja sellest räägib ka meie eelnõu. Me ei räägi ainult sellest, mis toimub siin suures saalis, vaid me kindlasti pöörame tähelepanu ka sellele, mis toimub komisjonides. Nii et kui on lihtsalt selline ettepanek, et võiks rohkem tähelepanu pöörata just osavõtule komisjonide istungitest, siis loomulikult me võime seda teha. Siis tuleb muudatusettepanekuid teha ja liikuda sellega edasi, aga selleks on vaja, et see eelnõu läbiks esimese lugemise. Nii et ma kutsun kõiki seda toetama. 

Nii et teeme ikkagi tööd nii, nagu meie valijad meilt ootavad. Ma arvan, et ükski valija ei ole väga õnnelik, kui tema valitud Riigikogu liige kohal ei käi, siin sõnavõtuga ei esine, võib-olla ka komisjonides eriti ei käi ja komisjonide tööst osa ei võta. Esiteks kutsun kõiki Riigikogu liikmeid ikkagi kaitsma oma valijate huve ja õigustada nende ootusi, sest nemad kindlasti seda tahaksid. Ja teiseks kutsun jällegi kõiki Eesti inimesi tegema oma järeldusi, vaatama, kui palju tööd teeb üks või teine rahvasaadik, eriti see rahvasaadik, kelle poolt te olete valimistel hääletanud, ja siis tegema järeldusi järgmisteks valimisteks. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 791 esimesel lugemisel tagasi lükata. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. Austatud ametikaaslased, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 791 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 36 Riigikogu liiget, vastu 7, erapooletuid 1. Eelnõu 791 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 

Head kolleegid, meie tänane Riigikogu istung on lõppenud.