Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreerus 73 Riigikogu liiget, puudub 28.  

Nüüd on aeg eelnõusid ja arupärimisi üle anda. Siim Pohlak, palun! Head kolleegid, palun vaikust! Kuuldavus on natuke kehvapoolne, kui rääkija on liiga vaikne.

Austatud juhataja! Head rahva teenrid! Annan Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna Riigikogu fraktsiooni nimel üle alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi ning käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. See on kiireloomuline ja vajalik, sest paljud Eesti inimesed, paljud Eesti ettevõtted seisavad silmitsi valusa küsimusega, kuidas käest lastud majanduskeskkonnas üldse toime tulla. (Juhataja helistab kella.)

Härra Reinsalu!

Elektriarved, toidu- ja kütusehinnad ning üldse esmatarbekulud on viimastel aastatel kasvanud oluliselt kiiremini kui Eesti inimeste ja ettevõtete sissetulekud. Hinnarallile on hoogu andnud Reformierakonna elluviidud enneolematud maksutõusud. Kõik see ei ole lihtsalt statistika, vaid karm reaalsus paljude Eesti perede ja ettevõtete jaoks. (Sumin saalis.)

Kas see käibemaksulangetus on oluline teema, kas kütuseaktsiis on oluline teema või jätkub see laat siin? (Juhataja helistab kella.) Ma sooviks eelnõu üle anda. 

EKRE ettepanek on lihtne ja mõistlik. Eestis kehtib praegu toiduainetele 24%-line käibemaks, mis on Euroopa Liidu üks kõrgemaid. Sama määraga maksustatakse ka kütust, muide, sealhulgas kütuseaktsiisi osa. Samal ajal rakendab enamik Euroopa riike toidule 5–12%-list maksumäära. Eestis maksustatakse elementaarselt eluks vajalikku maksimaalse võimaliku käibemaksumääraga. EKRE soovib seda muuta. Küsimus ei ole siin ainult maksudes, küsimus on selles, millist Eestit me tahame. Aitäh!

Aivar Kokk, palun! 

Hea juhataja! Head kolleegid! Eile me saime rõõmusõnumi, et peaminister arvab ka, et kütustel ja elektril tuleks aktsiisi langetada. Et Reformierakonnal ja Eestil 200-l oleks lihtsam seda teha, siis me tegime selle töö puhtalt valmis. Eilne oli sihuke lühem kokkulepe, aga tänane on nii selge, puust ja punaseks [tehtud]. Tunneme, et koalitsioon hakkab mõtlema nii, nagu Eesti inimestel ja ettevõtetel vaja on. Aitäh!

Liina Kersna, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Annan kultuurikomisjoni nimel üle kutseõppeasutuse seaduse muudatusettepanekud, [mis on tehtud] õigusselguse huvides. Nagu te mäletate, me menetlesime pikalt ja põhjalikult põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ja teiste seaduste muudatusi, selleks et viia ellu ja rakendada õpetajate karjäärimudelit. Parlament tegi selles seaduseelnõus olulised muudatuse, tuues alustava õpetaja astmesse sisse ka need õpetajad, kes alles omandavad õpetajaharidust või kellel on magistrikraad. Nendele alustavatele õpetajatele võib [maksta] õpetajate miinimumpalka. Parlamentaarne tahe oli see, et need põhimõtted kehtiksid ka kutseõppeasutuste õpetajatele. Sellest me siin suures saalis ka rääkisime. Kuid pärast [seaduse] vastuvõtmist ja õigusanalüüsi selgus, et õigusselguse huvides oleks paari asja vaja kutseharidust [käsitlevas] seaduses siiski täpsustada. Seda me selle eelnõuga ka teeme. Esitluskiri, eelnõu ja seletuskiri on juhatusele üle antud elektrooniliselt. Aitäh!

Suur tänu teile! Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ilmselt panite te kõik tähele, kui mõne nädala eest ütles välisminister Margus Tsahkna teleintervjuus, et Eestil ei oleks midagi selle vastu, kui meie territooriumile paigutataks tuumarelvad. Üle-eelmisel nädalal küsisime infotunnis selle kohta kaitseminister Hanno Pevkuri käest, kes ütles, et kui peetakse vajalikuks tuumarelvad Eesti territooriumile paigutada, siis on see selline küsimus, mida avalikult ei arutata, vaid seda arutatakse NATO tuumaplaneerimiskomitees või -komisjonis või kuidas selle nimi oligi. 

Meie arvates olid sellised kinnitused väga alarmeerivad, sest tuumarelvade Eesti Vabariigi territooriumile paigutamine on riigikaitse seisukohast strateegilise tähtsusega küsimus. See ei saa olla selline küsimus, mida valitsuse liikmed lihtsalt otsustavad, ilma igasuguse avaliku aruteluta, rääkimata parlamentaarsest arutelust. Selle otsusega loomulikult kaasneksid väga tõsised julgeolekuriskid, samuti keskkonnariskid. Kuna Riigikogu on põhiseaduse kohaselt see, kes peab langetama otsuseid riigielu kujundamise seisukohast põhimõttelise tähtsusega küsimuste suhtes, siis oleks kohane, kui ka selles küsimuses langetaks otsuse Riigikogu. 

Seda silmas pidades oleme koostanud ja anname täna üle Riigikogu otsuse eelnõu. See otsus kannab pealkirja "Tuumarelvade paigutamise kohta Eesti territooriumile". Põhimõtteliselt ütlebki see, et otsus lubada tuumarelvade rahuaegset paigutamist Eesti territooriumile eeldab Riigikogu kui rahvaesinduse eelnevat selgesõnalist nõusolekut ning sellest tulenevalt tuleb lähtuda põhimõttest, et Vabariigi Valitsus ei või ilma Riigikogu eelneva otsuseta anda nõusolekut rahuajal tuumarelvade Eesti territooriumile paigutamiseks. Loodame, et parlamendis toimub sisukas arutelu ning parlament näitab üles väärikust ja seisab selle eest, et tema langetaks kõige olulisemad otsused Eesti Vabariigis. Aitäh!

Suur tänu! Helmen Kütt, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslased! Annan 11 sotsiaaldemokraadi nimel üle arupärimise sotsiaalminister Karmen Jollerile erihoolekandeteenuse kättesaadavuse kohta. Väga paljud teist said täna kindlasti lugeda seda kurba lugu, mis oli avaldatud Postimehes: erihoolekandeteenust vajav inimene pendeldas kohtade puuduse tõttu aasta otsa erinevate teenusepakkujate vahel, [kusjuures need kohad] ei olnud täpselt tema vajadusele vastavad, ja see lõppes väga kurvalt, ta leiti surnuks külmununa. Täpselt sama suur oht on nende asutuste töötajatel rünnaku [alla sattuda], kui nad peavad pakkuma teenust inimestele, kes ei ole selle hooldekodu kliendid. Suur probleem on omavalitsustel, kes [inimestele neid] kohti otsivad. Ometi on erihoolekanne riiklik teenus, mida [riik] peaks tagama. 

Tulenevalt sellest ja 5. septembril 2025 avaldatud ülevaatest, mille tegi Riigikontroll, ja ka 20. veebruaril puuetega inimeste koja saadetud ettepanekutest erihoolekande valdkonnas valitsevate probleemide kohta, esitame üheksa küsimust, mis puudutavad nii järjekordade pikkust, [teenuse] kättesaadavust kui ka seda, kas kohtu poolt erihoolekandeteenusele suunamisel on järjekord või on see kadunud. Täna võib väga selgelt öelda, et erihoolekande valdkonnas valitseb kriis. Aitäh!

Suur tänu! Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Annan üle otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele uute elektritootmisvõimsuste rajamise kiirendamiseks Eestis" eelnõu. Veidi põhjendusi, nendest on siin Riigikogu saalis ammu räägitud. 

Eelmisel aastal toodeti Eestis vaid 40% siin tarbitud elektrist. 40%! See defitsiit süveneb ja kahjuks – kahjuks! –, kuna otsuseid pole eelnevatel aastatel tehtud, ei tule kuskil 2030. aastani Eestisse ühtegi suuremat elektritootmisvõimsust. See tähendab, et me kaotame majanduse konkurentsivõimes, me kaotame elektri hinnas. Olukord ei paista kuidagi paranevat. Sellepärast teeme valitsusele ettepaneku konkreetse tegevuskava elluviimiseks ja pakume välja ka konkreetsed sammud, mis selles tegevuskavas võiks olla.  

Me teeme ettepaneku, et hiljemalt 2026. aasta jooksul tuleks astuda järgmised konkreetsed sammud, teha otsused ja käivitada meetmed. Esiteks, planeerida riigieelarves taastuvenergia tasu maksmine riigile laekuvatest CO₂‑kvoodikaubanduse vahenditest uute taastuvenergiainvesteeringute toetuseks. See aitab vähendada ka hinnasurvet tarbijatele ja ettevõtetele. Teeme ettepaneku kuulutada välja vähempakkumised nii maismaatuuleparkide kui ka meretuuleparkide arendamiseks. Teeme ettepaneku töötada välja ja kehtestada selle aasta jooksul garantiimeede vesisalvesti rajamiseks ja samuti juhitavate tootmisvõimsuste turule toomiseks. 

Valitsus on võtnud vastu otsuse, kus puuduvad konkreetsed sammud.

Aitäh!

Ainuke konkreetne asi oli seal maismaatuule[parkide] vähempakkumine 1 teravatt-tund …

Aitäh!

… ja see esialgu ei aita.

Suur tänu! Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Esitan arupärimise taristuminister Kuldar Leisile seoses Rail Balticu kohalike peatuste asukohtadega. Rail Balticu projekti raames on kavandatud Eestisse 12 kohalikku peatust, mille asukohad pandi paika aastaid tagasi. Mitmed peatused paiknevad asulatest eemal. Näiteks asub Häädemeeste peatus ligikaudu 15 kilomeetrit Häädemeeste alevikust eemal, sisuliselt metsaalal, kuhu puudub ligipääs, seal puudub ka infrastruktuur. Peatuste juurde ei ole välja arendatud teid ega [liigu seal] ühistransport. Rail Baltic Estonia vanemprojektijuht Rauno Lee on avalikult kinnitanud, et peatuste toimima panek, ligipääsuteede rajamine, transpordiühenduste loomine ning peatuste ümbruse arendamine jääb suures osas kohalike omavalitsuste õlgadele. 

Sellega seoses on meil ministrile rida küsimusi. Me palume selgitust, millistele kriteeriumidele pidid vastama kohalike peatuste asukohad ja kuidas need määrati ning milliseid toetusi on plaanis anda omavalitsustele, kelle territooriumile Rail Balticu peatusi rajatakse, et oleks võimalik tagada vajalikud ühendused ja infrastruktuur. Aitäh!

Suur tänu! Olen, head kolleegid, võtnud vastu kolm seaduseelnõu, kaks otsuse eelnõu ja kaks arupärimist. Nende edasise menetlemise otsustab kas Riigikogu juhatus või Riigikogu esimees vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. 

Saame minna tänase päevakorra juurde. Päevakorra esimene punkt on keskkonnakomisjoni algatatud jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu 799 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Ligi 40 Eesti ettevõtlusorganisatsiooni on saatnud valitsusele märgukirja selle kohta, et majanduslanguse ajal ei tohi valitsus teha poliitilisi otsuseid, mis halvendavad meie majanduse väljumist seisakust. Valitsus on tegutsenud risti vastupidi, nagu Indrek Neivelt täna ütles, 180 kraadi vastupidi sellele, mida oleks tulnud teha. 

Jäätmereform on siin üks elemente. Tööandjate keskliit kutsus valitsust üles loobuma jäätmereformi sellisel kujul läbisurumisest, mis tooks ka toiduliidu hinnangul kaasa 5%-lise hinnatõusu ning lõpptulemusena täiendava koormuse tarbijatele, aga ka ettevõtlusele vastavas sektoris. Praegune eelnõu on selle jäätmereformi niinimetatud järelvanker. Isamaa seisukoht on, et me hääletame selle seaduse [vastuvõtmise] vastu.

Loetud päevad tagasi me andsime, armas Eesti rahvas, teada sellest, milline on, auditi kujul 44 leheküljel esitatult, Reformierakonna kolme aasta valitsemise rahandus- ja majanduspoliitika tulem. Peaminister nimetas seda dokumenti kapsaks, mida ta ei kavatse mitte mingil juhul lugeda. Kõike võib lugeda, kuid mitte seda dokumenti, sest seda dokumendi lugedes [oleks] Kristen Michal silmitsi nende tagajärgedega, mida kehv poliitika on põhjustanud meie majanduse väljavaadetele ning inimeste elatustasemele. 

Ma toon ühe indikaatornumbri. Valitsuse enda prognoosituga võrreldes on viimase kolme aastaga meie majandus kasvanud 4 miljardit eurot vähem. Näete, see on kvantitatiivne näitaja valitsuse poliitilise agenda kohta. Auditi leidude reas on muu hulgas osundus sellele, et ebakvaliteetseks on osutunud ka jäätmereformi menetlemine ning selle seaduse jõustamine. 

Meil on vaja tajuda ja mõtestada seda, kus meie majandus [arengu mõttes] praegu asetseb. Jah, peaminister ütleb, et vaadake, veidi küll, aga majandus on hakanud kasvama, reaalne SKP kasv oli möödunud aastal 0,6%. Kuid Swedbanki analüütik Tõnu Mertsina annab meile tegeliku ja realistlikuma hinnangu ka selle kohta, millistest elementidest see niinimetatud majanduskasv eelmisel aastal moodustus. 

Vaadake, esiteks, selle majanduskasvu põhiline indikaator, mida me peame hindama, on finants- ja mittefinantssektori ehk nii-öelda eramajanduse osakaal. See eelmisel aastal paraku ei kasvanud, vaid 2024. aastaga võrreldes hoopis langes 0,5%. 

See konsolideeritud majanduskasvu näitaja 0,6% moodustus kahest elemendist. Esimene element on tootjahindade kallinemine maksutõusude tõttu. Kas panete tähele? See väidetav arvuline majanduskasv tähendab tegelikult seda, et tootjahinnad on kallinenud, ja majanduskasvu formaalne number, mida peaminister käsitleb kui enda tööd, on tegelikkuses [tulenenud] maksutõusudest. Teine element tähendab, et riigivõla [suurenemise] tõttu valitsemiskulud kasvavad. Reaalse SKP arvestuses võetakse avaliku sektori majanduskasvu osa vastavalt sellele, kui [suur] avaliku sektori osa on, ja nii-öelda selle tarbimise kaudu. See tähendab, et laenurahaga suurendatakse valitsemiskulusid ja see omakorda toob kaasa tingliku majanduskasvu. 

Enesestmõistetavalt ei ole majanduse seisakust väljumist sellele üles ehitada realistlik. Nii et Isamaa üleskutse valitsusele on: vaadata tegelikkusele ausalt otsa. Teiseks [on vaja] ka valusat, kuid paratamatut ja kiretut hinnangut seni tehtule, et me saaksime poliitikavalikuid korrigeerida nende järgmiste kuude jooksul, mis on olemasolevale parlamendikoosseisule tegutsemiseks jäänud, aga ka pikemas vaates. 

Peaminister ütles täna infotunnis, et tema ei ole teadlik sellest, temale ei ole toodud ülevaateid selle kohta, milline oli näiteks automaksu mõju eelmisel aastal, milline oli turu elastsus selle toimimise suhtes. Kui ta ei suhtuks nii kergekäeliselt, nii üleolevalt ka Isamaa auditisse majandus- ja rahanduspoliitika kohta, siis ta saaks selle auditi leidude pinnalt teada, ühe elemendina käsitletakse ju auditi leide, et eelmisel aastal – mul oli just täna hommikul kohtumine autode maaletoojate ja [valdkonna] ettevõtete esindajatega – vähenes automüügisektor 50%, nominaalmahus suurusjärgus pool miljardit eurot. Näete, mis on selle polpotliku regulatiivse eksperimendi hind majandussektorile, mis 2025. aastal kasvas Lätis 20% ja Leedus 30%: Eestis oli langus 50%. Reformierakond, Eesti 200, sotsiaaldemokraadid – see on teie valede otsuste tulemus! See auditi hinnang võimaldab meil, ka ühiselt otsustajatel, poliitilisel juhtkonnal, tehtud vigadest õppida. 

Selle õppetunni hind, maksumus, on kallis ühiskonnale, ettevõtlusele ja üldisele usaldusväärsusele, aga see tähendab seda, et me peame nendest vigadest tegema piisava kvaliteediga järeldused. Seetõttu on ka auditi leidude järel toodud alates leheküljest 22 ära esmased, tähelepanekute pinnalt viivitamatut korrigeerimist vajavad poliitikaotsused. 

Võtame ennast kokku, ärme eitame tegelikkust! See on alus ja lähtekoht usalduse taastamiseks muu hulgas majandus- ja rahanduspoliitikas. Jõudes tagasi selle üksiku seaduse juurde: ma kirjeldasin, laiemat konteksti omistades, ka põhjuseid, miks me ei pea vajalikuks järgmiste minutite jooksul hääletusele tulevat seaduseelnõu lõpphääletusel toetada. Aitäh teile!

Aitäh, hea kolleeg! Ma siiski pean kohaseks teha pisikese märkuse. Ma tõenäoliselt ei kavatse ka edaspidi kõnesid katkestada, aga, ütleme, puutumus antud eelnõuga puudus siin tegelikult täiesti. See on natukene lugupidamatu teiste kolleegide suhtes, kui me tuleme pulti ja räägime millest iganes. Kui me kõik nii teeme, siis on väga raske järge pidada. Aga veel kord: see oli minu pisikene märkus. Ma tõepoolest ka edaspidi ei kavatse [kõnelejat] katkestada, sest ma iial ei tea, millal keegi lõpuks jõuab selle eelnõuni, millest parasjagu jutt käib. 

Võtan vahele, kuna ma tegin märkuse, kaks protseduurilist küsimust, Mart Helme ja seejärel Urmas Reinsalu [küsimuse]. Mart Helme, palun!

Jah, mul tekkis küsimus, kas on kätte jõudnud juba päevakorra ammendumine ja on esmaspäev ning on vaba mikrofon. Urmas Reinsalu peab siin sütitavaid kõnesid eelnõusse absoluutselt mittepuutuval teemal.

Hea kolleeg, ma siiralt tänan teid toetuse eest! Ma olen väga selgelt seda meelt, et me ei peaks niimoodi käituma. See ei ole lugupidav, ma ütlen veel kord, ennekõike ülejäänud 100 kolleegi suhtes, kes siin saalis istuvad. 

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Ma võtan selle märkuse, selle tähelepaneku arvesse, kuid pean tunnistama, et sama nõutus valdas mind 120 minutit tagasi, kui ma esitasin istungi juhatajale härra Hussarile sama küsimuse. Härra peaminister, [vastates] minu küsimusele, mis puudutas astmelise automaksu registreerimistasu jõustumist aastatel 2028–2031, selle [arvestuslikku] mõju eelarvestrateegias, seda, kui palju loodetakse sellest maksutulu saada, rääkis mulle kapsastest, köögiviljadest, Isamaa auditist ja sellest, et ta ei kavatse seda lugeda. Kõigest muust, kuid mitte sisust! Siis ma sain istungi juhatajalt, Riigikogu esimehelt, vastuse, et vastaja võib vastata, mida iganes tema soovib, nii nagu küsija võib ka küsida. Ma sain selle õppetunni kaks tundi tagasi Riigikogu esimehelt. Kellel siis on õigus, kas teil praegu mulle märkust tehes või Riigikogu esimehel 120 minutit tagasi? Andke mulle nõu, et me saaksime juhtohja!

Hea kolleeg, kui sa pead enda näidet halvaks eeskujuks, siis miks sa võtad eeskuju halvast näitest? Ma ei suutnud seda [arutelu] jälgida. (Protest saalis.) Ma rõhutasin, et kui sina pead seda [halvaks eeskujuks]. Tõepoolest, ma ei jälginud seda arutelu, nii et ma kindlasti ei saa selle kohta hinnangut anda. 

Aga nüüd jätkame läbirääkimisi. EKRE fraktsiooni nimel Arvo Aller, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Meil käivad läbirääkimised: eelnõu 799, jäätmeseaduse muutmine. Selle seaduse muutmine on järjekordne näide olemasoleva valitsuse saamatuse kohta. Nimetatud punktid olid sees ka eelmise aasta mais algatatud jäätmeseaduses, kuhu taheti sisse viia sisetehingute erisused. Aga kuna osapoolte vastuseis oli päris jõuline, siis valitsuskoalitsioon ja keskkonnakomisjon otsustasid need punktid seadusest välja võtta, et selle põhilise materjaliga edasi minna. Muudeti ka teisi seadusi. 

Et ei jäädaks ajale jalgu ja ei pidurdataks [muudatuste] vastuvõtmist, siis eelmise aasta 9. detsembril võeti vastu eelmine seadus, kus olid need punktid sees. Aga millegipärast valitsuse esindajad [tõid] keskkonnakomisjoni kaudu uuesti sisse jäätmeseaduse muudatuse, kus on praegu toodud välja kaks paragrahvi, või tähendab, üks paragrahv. Kaht punkti on vaja muuta kahes seaduses ning see [muudatus hakkab kehtima] 1. jaanuaril 2031. Põhjendustena on toodud, et nii jäetakse kohalikule omavalitsusele piisavalt aega reageerida ja ennast seadusega kurssi viia. Samas näen mina ja näevad paljud kohalikud omavalitsused, et see on bürokraatia suurendamine. 

Seaduseelnõu kontekstis on mitmed omavalitsused andnud mittetoetava nõusoleku, mis tähendab seda, et endiselt ei ole omavalitsused selle seadusega nõus. See toob neile lisakulusid, lisabürokraatiat, see võtab nende võimekust vähemaks, see vähendab nende osalust kohaliku elu parandamises ja nende tahet selleks. Kliimaministeerium ütleb, et põhiseaduse järgi on omavalitsusüksusel õigus otsustada ja korraldada kohaliku elu küsimusi, aga siis nenditakse, et samas on selle õiguse kasutamine piiratud lihtsa seaduse reservatsiooniga, mis tähendab, et riik võib kohaliku elu korraldamisse sekkuda. Ehk kui riik nii ütleb, siis kohalik omavalitsus leidku lahendid ja rahalised vahendid. Antud juhul ei anna riik kaasa mitte mingit rahalist tuge. 

Seaduseelnõu kontekstis on ka toiduliit mitmeid kordi väljendanud, et jäätmereformi rakendamine sellisel kujul teeb hinnad tarbijale kallimaks. Sellist kitsarinnalist seaduse jõustamist ei saa EKRE toetada. Toon välja, et Eesti Konservatiivne Rahvaerakond seda seaduseelnõu ei toeta. Aitäh!

Tänan teid teemakohase ettekande eest! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Tiit Maran, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh, auväärt eesistuja! Auväärt kolleegid! Viimasel ajal kipub olema niimoodi, et iga seaduseelnõu puhul, millest ma siia rääkima tulen, räägin ma [sama juttu] kolm korda. Aga võib-olla saab niimoodi mõningad asjad paremini selgeks. 

Ütlen etteruttavalt ära, et sotsiaaldemokraadid ei saa väga põhimõtteliselt seda seadusemuudatust toetada, kuigi jäätmereform iseenesest on väga mõistlik asi. [Me ei saa seda toetada] sellepärast, et sisuliselt ei ole seal mitte ühtegi punkti, mis kuidagi toetaks inimest või kohalikku omavalitsust. Isegi see on üsna arusaamatu, miks seda kõike nii järsku ja kiiresti pidi hakkama üldse korraldama. 

Teise poole pealt, kui me vaatame neid põhjendusi, siis siin on kaks asja: ettevõtjad olla ärevuses ja konkurents olla ohus. Aga miks peaksid ettevõtjad olema ärevuses ja kust see [oht] konkurentsile tuleb, kui turul on tegelikult paar suuremat ettevõtjat, kes on nagunii enam-vähem monopoolses seisundis? Samas öeldakse, et omavalitsused võivad [olukorda] kuritarvitada ja hinnad üles viia. Kui me vaatame, kuidas Eestis olukord on, siis [näeme, et] see nii ei ole. Siis väidetakse, et jaa, aga kuskil maailmas niimoodi on ja see võib täpselt samamoodi juhtuda ka Eestis. Kui ma hakkan vaatama neid väiteid, mis on välja toodud, siis selgub, et jällegi sellist asja ei ole. Saadetakse mingi Euroopa Liidu Kohtu otsus, mis nagu keelab sisetehingud, aga selgub, et see puudutab ainult korporatsioone, mitte omavalitsusi. Kõik see on väga kummaline informatsioon, mis eksitab. 

Edasi hakkas mind pikapeale huvitama, kuidas olukord mujal maailmas on. Selgus, et jah, tõepoolest, Leedus oli üks selline kaasus, aga see oli kartellileping erafirmade vahel, mitte riigiettevõtete vahel. Täpselt samasugust [olukorda on olnud] ka mujal, Austrias ja Austraalias. Aga nagu ma ütlesin, minu sissevaade oli väga põgus, kindlasti on [selliseid näiteid] rohkem. 

Jällegi, ma ei saa aru või me ei saa aru, miks sellist seadusemuudatust tarvis on. Veel, kui edasi vaadata, kuidas mujal maailmas on lahendatud jäätmekäitlus omavalitsuse kontekstis, siis selgub, et see, [mis meil praegu on,] on täiesti tavaline praktika. Ma eelmine kord ka ütlesin, et Saksamaal on segamudel, Taanis on põhiliselt munitsipaalmudel, Hollandis on põhiliselt munitsipaalmudel, Ühendkuningriigis on vedu munitsipaalne, Hispaanias on segamudel. Ei ole mitte mingit vajadust tuua sisse Euroopa Liidu õigust, sest Euroopa Liidu õigus ütleb väga täpselt, millistel puhkudel omavalitsus võib jäätmekäitlust ise läbi viia. Need tingimused, mis ma eelmine kord ette lugesin, neid on kolm, on Eestis kõik täidetud. Seda enam, et see on läbi käinud ka kohtupraktikast, see oli see nii-öelda Teckali case, mis näitas täpselt sama asja. Sisetehinguid kasutavad Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Rootsi ja Poola. 

Nii et see ei ole mõistlik seadusemuudatus. See ei too kasu ei inimestele, kogukondadele ega pikas perspektiivis ka elukeskkonnale. Seetõttu, nii kahju kui ka ei ole, sest jäätmereform iseenesest on mõistlik, aga seda muudatust sotsiaaldemokraadid lihtsalt ei saa toetada. Aitäh! 

Suur tänu teile! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Hanah Lahe, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Alustuseks: nii jäätmereformi eelnõu kui ka käesoleva eelnõu üle olid meil keskkonnakomisjonis väga sisulised arutelud. Kõikidest aruteludele kaasatud osapooltest olid just ettevõtjad need – neile on ka opositsioonisaadikud viidanud –, kes pidasid nii käesolevat seadusemuudatust kui ka jäätmereformi tervikuna väga oluliseks ja vajalikuks. Opositsioonierakondade esindajate hulgas on väga vähe neid, kes jäätmepoliitika arengut Eestis toetada ei tahaks. Detailide üle võib vaielda, aga üldpildis oleme me ju sama meelt, et prügist peab saama ressurss ning jäätmemajanduses peab valitsema aus ja läbipaistev konkurents. 

Muuseas, tasub tähele panna, kas jäätmereformi või antud eelnõu kritiseerivad saadikud opositsioonierakondadest, eriti siin minu paremal käel, kes on kõige häälekamad meedias ja ka siin saalis, on pakkunud sisulisi alternatiive. Huvitaval kombel ei ole vähemalt mina neid kuulnud. Näiteks Urmas Reinsalu kõnes ei kuulnud ma ühtegi ettepanekut, kuidas Eestis ringmajandusele hoogu anda. Ma ei ole seda kuulnud üheski tema varasemas kõnes, mis on seondunud jäätmemajanduse või jäätmepoliitika teemadega. Mul on sellest väga kahju, sest ma olen arvamusel, et ringmajanduse areng on kõikide erakondade jaoks oluline teema. 

Aga sisulise poole pealt: kui rääkida Eesti jäätmemajandusest, siis meil seisab ees väga konkreetne väljakutse. Meie eesmärk peab olema, et võimalikult suur osa jäätmetest jõuaks ringlusse ja leiaks uue kasutuse, mitte ei lõpetaks prügilas või põletusahjus. Euroopa Liidus oleme selleks seadnud ka ühised sihid, näiteks peab olmejäätmete ringlussevõtu määr ulatuma vähemalt 55%-ni aastaks 2025 ja 65%-ni aastaks 2035. 

Kuid tegelik küsimus on palju laiem kui lihtsalt numbrid või kohustused. Küsimus on selles, kas me suudame Eestis luua süsteemi, et jäätmed muutuvad ressursiks ning ringmajanduse loogika meie jäätmemajanduses aitab kasvatada nii majandust kui ka hoida keskkonda. See tähendab, et me ei saa jätkata samamoodi nagu seni. Me peame tugevdama ringlussevõtusüsteemi, parandama jäätmete liigiti kogumise taristut, tõstma inimeste motivatsiooni liigiti kogumiseks ning looma tervikuna tingimused selleks, et ringmajandus saaks Eestis päriselt areneda. 

Eelmise aasta lõpus vastu võetud jäätmereformi [otsus] on suur samm selles suunas ja tegelikult ka viimaste kümnendite suurim muudatus Eesti jäätmepoliitikas. Jäätmereformi keskne mõte on suunata olmejäätmeid senisest rohkem ringlusse ehk suurendada liigiti kogumist. Käesoleva eelnõu keskne mõte on tagada, et jäätmekäitluse turul oleks aus ja läbipaistev konkurents. Selleks piiratakse tulevikus sisetehingute kasutamist olukordades, kus kohalik omavalitsus tellib jäätmete taaskasutamise või kõrvaldamise teenust. 

Miks see on oluline? Sest konkurents loob arengut. Kui turule on võimalik siseneda erinevatel ettevõtetel, siis tekib erasektoril motivatsioon investeerida sorteerimis- ja ringlussevõtuvõimekusse, see tähendab innovatsiooni ettevõtluses, uusi tehnoloogiaid ja rohkem investeeringuid. Kui aga turg on suletud, võivad kvalifitseeritud ettevõtted jääda kõrvale. Sel juhul võivad jääda tegemata investeeringud, mida Eesti jäätmemajandus vajab. Suletud turu tõttu oleks riigil keeruline koostöös erasektoriga kestvat ja toimivat jäätmekäitluse taristut luua. Juba monopoolseks kujunenud jäätmemajandus Eesti ega eestlaste elu ning meie majanduse arengut edasi ei vii. 

On oluline rõhutada, et see seadusemuudatus, mis toob jäätmemajandusse läbipaistva ja ausa konkurentsi, ei ole tekkinud üleöö. Selleks, et toimuks kõiki osapooli arvestav üleminek uuele süsteemile, näeb seadus ette pika üleminekuaja. Sisetehingute piirang hakkab kehtima alles 2031. aasta 1. jaanuarist, mis annab kohalikele omavalitsustele piisavalt aega oma süsteemid ümber korraldada ning uue olukorraga kohaneda. 

Veel on väga oluline rõhutada, et seadusemuudatus ei tähenda seda, et omavalitsused kaotaksid võimaluse jäätmekäitluses osaleda. Omavalitsuste rajatud jäätmekäitluskeskused saavad jätkata oma tegevust ka edaspidi ning nad saavad hangetel osaleda samadel alustel nagu kõik teised turuosalised. Kui nende teenus on konkurentsivõimeline, saavad nad jäätmete käitlemist jätkata täiesti tavapäraselt. Seega ei võta see muudatus omavalitsustelt õigusi ära, vaid loob lihtsalt võrdsemad reeglid kõigile. 

Samas on tõsi, et mõnes kohas võib see tähendada vajadust ümber korraldada kohalike jäätmekäitluskohtade rahastamist või tegevusloogikat. Seadus annab võimaluse näiteks jäätmejaamade ülalpidamist rahastada nii-öelda saastaja-maksab-printsiibist lähtudes. Ehk kogu jäätmemajanduse arengut vaadates on oluline silmas pidada, et riik ei jäta üksi ei ettevõtjaid, kohalikke omavalitsusi ega kodanikke. Opositsioonierakondade esindajate vastupidine väide ei vasta tõele ning külvab kahjuks vaid segadust. 

Ringmajanduse edendamine laiemalt tähendab seda, et me ei käsitle jäätmeid enam lihtsalt probleemi ja prügina, vaid ressursina. Mida rohkem materjale me suudame ringluses hoida, seda vähem koormame loodust uute ressursside kasutusele võtmisega. Ehk me liigume jäätmemajanduses järk-järgult nii-öelda lineaarmudelist ringse mudelini, nii nagu see peakski olema. Seetõttu on oluline, et meie jäätmesüsteem oleks avatud, läbipaistev ja konkurentsipõhine. See eelnõu aitab meil selle sihini jõuda, toetades ka eelmisel aastal vastu võetud jäätmereformi eelnõu. 

Lõpetuseks. Mul on väga hea meel, et viimase poole aasta jooksul on Riigikogus üle pika aja olnud kuulda sisukat arutelu Eesti jäätmepoliitika tuleviku teemal ja et keskkonnakomisjoni initsiatiivil oleme jõudnud ka käesoleva eelnõuga nii kaugele. Ma soovin tänada kõiki huvigruppe, kes on nii käesolevasse eelnõusse kui ka jäätmereformi eelnõusse oluliselt panustanud oma tagasiside ja ettepanekutega. Ma tänan selle eest nii neid kui ka kolleege siin Riigikogus, kes on aidanud jäätmepoliitikat parandada. Minu üleskutse teile, head kolleegid, on seda eelnõu toetada. Aitäh!

Suur tänu teile! See näib küll lubamatu premeerimisena, aga vastusõnavõtt Isamaa fraktsiooni nimel, Urmas Reinsalu, palun!

Isegi inimesena, mitte fraktsiooni nimel, eraldi võetuna. Ma lükkan tagasi proua Lahe väite, mis mõjus lausa groteskina, et koos jäätmereformi [eelnõu menetlemisega] viidi läbi kaasamist. Ma tuletan meelde tööandjate keskliidu protesti pretsedenditu lubaduste murdmise vastu, ma tuletan meelde toiduliidu protesti, ma tuletan meelde jäätmevaldkonna ettevõtete esindusorganisatsioonide protesti. Täies mahus sõideti üle nende organisatsioonide seisukohtadest. 

Isamaa on oma käsitluse esitanud. Selle esimene lähtekoht on dialoog ettevõtetega. 

Teiseks on põhimõtteline lähtekoht – ma sain Tooma käest tõreleda, kui ma asetasin need ettepanekud laiemasse rahandus- ja majanduskonteksti –, et seda [teemat] ei ole võimalik välja kiskuda sellest majandusseisaku keskkonnast, kus te täiendavat maksukoormust ja inflatsioonisurvet juurde tekitate. 

Kolmandaks juhin ma tähelepanu, et see ei ole lahendus, ökoloogilise vaatega lahendus, kui me ütleme, et üle Eesti tuleb paigaldada kümneid, sadu, tuhandeid uusi prügikaste. Ma tuletan meelde, et üks asi on niisugune plaanimajanduslik ülesehitus, nagu Reformierakond seda käsitleb, aga Isamaa vaade arvestab ka – andke andeks! – koduomanikke, Eesti peresid, kelle õlgadele see täiendav koormus nende projektide tõttu asetub. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Küsimus istungi juhatajale. Hanah Lahe, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Minu küsimus puudutab eelkõneleja sõnavõttu. Küsimus teile: kas te ei leia, et Riigikogu liikmed võiksid enne mingi eelnõu kohta valeväidete esitamist tutvuda materjalide ja komisjonide protokollidega, et end päriselt olukorra ja sisuteemaga kurssi viia? Mulle tundub, et härra Urmas Reinsalu ei ole seda teinud. See ongi mu küsimus.

Aitäh, hea kolleeg! Mina kindlasti ei ole see inimene, kes hakkab hindama, kuivõrd üks või teine kolleeg on tutvunud eelnõu materjalidega, [ma ei hakka hindama] ka nende seisukohti ja hinnanguid. Aga veel kord: kuna te oma sõnavõtus väga üheselt Urmas Reinsalu mainisite, siis see vastusõnavõtt oli Isamaa fraktsioonile kollase raamatu järgi ette nähtud.  

Aga, head kolleegid, on juhtivkomisjon teinud ettepaneku viia läbi eelnõu 799 lõpphääletus. Saalikutsungi järel me seda teeme. 

Head kolleegid, palun tähelepanu! Panen lõpphääletusele keskkonnakomisjoni algatatud jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu 799. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt hääletas 46 Riigikogu liiget, vastu 27, erapooletuid oli 0. Eelnõu 799 on seadusena vastu võetud.

Saame minna teise päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud Ukraina kahjunõuete rahvusvahelise komisjoni asutamise konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu 797 teine lugemine. Nüüd, hea kolleeg Urmas Reinsalu, on teil võimalus jätkata oma sõnavõtuga, aga loodan, et seekord päevakorra teemal. Ettekandja on väliskomisjoni liige, hea kolleeg Urmas Reinsalu. Palun!

Nii, lugupeetav rahvaesindus! Kogu selle kire ja sisepoliitilise vastasseisu valguses, ma arvan, on oluline anda ühiskonnale signaal ühisosast ja koostööst nendes asjades, mis puudutavad meie välispoliitika järjepidevust, mis puudutavad ka rahvusvahelist tegevust Ukraina-[vastase] agressiooni tõkestamise erinevate tegevuste vallas. 

Sellest kantuna ongi Riigikogu väliskomisjon arutanud, valmistades ette teist lugemist, seda rahvusvahelise lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu. Komisjon langetas konsensusliku otsuse, ilma mingite täiendusteta parlamendiliikmete poolt, tuua see ratifitseerimine seaduseelnõuna rahvaesinduse ette. Komisjoni ettepanek on lõpphääletusel seda lepet toetada. 

See on strateegilise erikaaluga signaal. Üks asi on kutsuda üles teisi riike kiiremalt ja laiemalt selle leppega ühinema. Riigid, kes saavad selle leppega liituda, on lepingus endas määratletuna need, kes 2022. aasta hilissügisel toetasid ÜRO Peaassamblee hääletusel Vene agressiooni hukkamõistmist ja seda, et agressiooni eest tuleb Venemaal kahjutasu maksta. Kindlasti on [sel konventsioonil] eriline tähendus tulevikus rahvusvaheliste suhete [toimimises] ja rahvusvahelises õiguskorras, ka pikemas ajalises perspektiivis, samuti [on see oluline] rahvusvahelise hinnangu kujundamisel, kuidas rahvusvaheline kogukond pikemas vaates interpreteerib Venemaa rolli agressorriigina Ukraina vastu läbi viidud genotsiidisõjas ja tema vastutust selle eest. Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Aga kas komisjonil oli ka menetluslik otsus? Ma ei pannud seda tähele.

Komisjon ühehäälselt – ma formuleerisin selle, aga hea meelega kordan – tegi ettepaneku tuua see lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu parlamendi täiskogu ette ettepanekuga hääletada selle poolt. 

Suur tänu teile asjakohase ja efektiivse ettekande eest! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Henn Põlluaas, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Austatud eesistuja! Head kolleegid! See otsus – kui me selle täna vastu võtame – ühineda Ukraina kahjunõudeid käsitleva rahvusvahelise komisjoniga, on äärmiselt tervitatav. Paraku me teame kõik ka seda, et siin maailmas ei ole midagi uut, ei ole midagi uut päikese all, need probleemid on inimkonda saatnud läbi aegade.  

Eriti viimasel aastasajal on üheks nende probleemide, kannatuste ja sõdade algatajaks olnud just nimelt Venemaa, ükskõik mis nime ta siis on kandnud, kas Nõukogude Liit või Venemaa Föderatsioon. Nende imperialistlikud ambitsioonid on olnud samad, nende käitumismuster on olnud sama, nende julmus ja agressiivsus on olnud sama. See on kõikunud ehk vaid sedamööda, kes parasjagu võimul on olnud.  

Meenutame kas või seda, et kui Lenin saadeti kunagi julmal, hirmsal tsaariajal, nagu bolševikud seda kirjeldasid, Siberisse, siis kirjutas ta sealt oma emale, et üldiselt on olukord talutav, aga teenijat on raske leida. Me teame, kuidas seesama Nõukogude võim Lenini juhtimisel asutas Gulagi süsteemi. Miljoneid ja miljoneid inimesi saadeti sinna, kus neid tapeti, mõrvati, neil lasti haigustesse surra, neid tapeti tööga. Kommunism hävitas maailmas ligi 100 miljonit inimest. 

Kahjuks ei ole ka Eesti rahvas [sellisest hävitustööst] puutumata jäänud. Meenutagem kas või Tartu linna hävitamist Liivi sõja ajal venelaste poolt ja nii edasi, vabadussõja ajal kommuuna korraldatud veresaunasid, massimõrvasid, Eesti okupeerimise järel eestlaste küüditamisi, arreteerimisi, tapmisi. Ainuüksi esimese punase aastaga kaotasime ligi 60 000 inimest, aga mõlema okupatsiooni ajal me kaotasime kõigi nende küüditamiste, tapmiste ja mõrvamiste läbi umbes 150 000 inimest. See on väga suur hulk, arvestades meie rahva väiksust. 

Maailmas on üks väga kiiduväärt printsiip: kurjategijat tuleb alati karistada, kuritegu peab [karistuse] saama ja kannatanu peab saama kompenseeritud. Aga kahjuks ei ole see printsiip absoluutne. Me teame, et võitjate üle kohut ei peeta. Nii pääsesid venelased ja Venemaa, tollase nimega Nõukogude Liit, teisest maailmasõjast puhta nahaga. Mehed, kes sooritasid Euroopas massimõrvu, tapsid, vägistasid Berliinis ja kogu Saksamaal 2 miljonit naist, last ja ka vanainimest, tulid koju ja neid koheldi nende elu lõpuni kangelastena. 

See suhtumine on jäänud [kestma] ju tänapäevani, see ei ole muutunud: teised riigid, teised rahvad tuleb allutada ning kui nad ei ole sellega nõus, siis nad tuleb hävitada. Nüüd me nägime, kuidas ka ukrainlaste tohutuks üllatuseks kuulutati senine vennasrahvas [ukrainlased] lihtsalt selle eest, et nad tahtsid iseseisvust ja vabadust, fašistideks, kuulutati, et sellist rahvust nagu ukrainlased pole olemaski ja nad tuleb hävitada.  

See on täpselt sama, mida Eestiski on tehtud – me oleme kõike seda kogenud – ja mida tehti ka Ukrainas varem, Nõukogude ajal. Mitte midagi ei ole muutunud, ainult see, et täna on Gorbatšovi asemel, kes vähemalt püüdis lambanahka selga ajada, Venemaal võimul kurjategijaks kuulutatud endine kagebiit Putin. Me teame, mida tehti Butšas ja mida on tehtud teistel anastatud Ukraina aladel: piinamised, vägistamised, inimeste röövimised, mõrvamised, laste röövimine oma pere juurest, nende viimine Venemaale, et neid venestada, nende ukraina juured läbi lõigata, et nad ei teaks, et nad on ukrainlased, et nad ei teaks ukraina kultuurist midagi, et nad ei oskaks enam ukraina keelt, et neist teha enda tööriistad.  

Me teame, milline on Venemaal kõikide väikerahvaste, sealhulgas soome-ugri rahvaste venestamise surve, kusjuures nende arv on viimase 10–15 aasta jooksul vähenenud ligi 20% või üle sellegi. Aga see tunne, see karistamatuse tunne, sest kommunismi kuritegusid ei ole maailmas hukka mõistetud, kannab seda [suhtumist] kahjuks edasi. Ei saa öelda, et see oleks ainult juhtkonna, juhi ja Putini süü. Tervel rahval oleks olnud aega silmad lahti teha, see on terve rahva süü.  

Kui tehakse see komisjon, siis ma tõesti loodan, et kõik maailma rahvad ja riigid ühinevad sellega. Kahjuks ei ole kõikidel nii selget arusaama maailma asjadest. Aga ka Eesti lõi ju omal ajal okupatsioonikahjud kokku. 2025. aastal avaldati valge raamat okupatsioonide repressiivpoliitika uurimise riikliku komisjoni poolt. Seal on ära toodud meie inimkaotused, meie looduse rüüstamine, majanduse rüüstamine ja nii edasi. Kokkuvõtlikult on seal leitud, et Eesti riigile tekitati ümmarguselt 100 miljardi dollari eest kahju. Aga seal ei ole ju sees kümnete tuhandete inimeste orjatööd, mida nad tegid Siberis ja vangilaagrites, nende inimeste kaotatud elu hinda.  

See näitab, et kui me nõuame maailmas kurjategijate tegude heastamist ja Ukrainale kahju kompenseerimist … 

Aitäh!

… siis ei saa me ka ise pead liiva alla peita. Läti ja Leedu on meist selles suhtes märksa kaugemale [jõudnud], nemad on need kahjunõuded esitanud. Aga hoiame Ukrainale pöialt. Aitäh!

Kristo Enn Vaga, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! See konventsioon, mis teie ees on, ei ole lihtsalt järjekordne juriidiline tekst. See on vastus küsimusele, mis on Eestile kahjuks väga valusalt tuttav: kas agressorit saab vastutusele võtta? 1940. aastal okupeeris Nõukogude Liit Eesti, küüditati, hävitati ja varastati. Kolleeg just eelnevalt sellest rääkis. Aga kui Eesti 1991 taas vabaks sai, jäi õhku küsimus: kes vastutab? Vastus oli, et kahjuks mitte keegi. Täna on meil võimalus kaasa aidata sellele, et meie hea liitlase Ukrainaga ei juhtuks sama. Ukraina kahjunõuete komisjon loob mehhanismi, mille kaudu Venemaa agressiooni tekitatud reaalsed kahjud dokumenteeritakse ja hinnatakse ning nende eest määratakse ka õiglane hüvitis. 

See ei ole minu ega paljude heade kolleegide jaoks, kes siin saalis on, kuidagi abstraktne teema. Paljud meist on käinud peale täiemahulise sõja [algust] korduvalt Ukrainas, näinud purustatud linnu, maju, kodusid, kuulnud jubedaid lugusid peredest, kuulnud lugusid lastest, kes on Ukrainast ära küüditatud, neid lapsi on mitukümmend tuhat. 

Praeguseks on Ukraina kahjude registrisse kantud ligi 100 000 nõuet. Iga nõue on kirjalikult kuidagi mingil valgel paberil kirjas, aga selle nõude taga on jällegi kellegi kodu, kellegi laps, kellegi lähedane, kellegi elutöö, mis on hävitatud ja mis vajab õiglust. 

Konventsioon, mille ratifitseerimist me arutame, ongi Venemaa vastutusele võtmise süsteemi teine sammas. See annab õigusliku raamistiku kahjunõuete läbivaatamiseks ja ka hüvitiste määramiseks. See on väga konkreetne vastus lääne ühiskonna poolt, rahvusvahelisse õigusesse uskuvate riikide poolt, see on vastusamm Venemaa kuritegudele. 

See komisjon ei ole sümboolne, selle otsused on lõplikud. See tähendab, et kui Venemaa vastutus tuvastatakse, siis see kohustus ei kao, sellel ei ole mingit lõpptähtaega. See aitab ka luua aluse, et tulevikus saaks Venemaa külmutatud vara kasutada Ukraina kahjude hüvitamiseks. Viimase nelja aasta jooksul ei ole mööda läinud ühtegi nädalat, kui me sellest teemast lääne ühiskonnas ei oleks rääkinud – Eesti on selle suur eestkõneleja olnud –, aga kahjuks ei ole endiselt veel lahendust, kuidas see külmutatud vara kasutusele võtta. 

Oluline on ka see, et Venemaa ei saa niisama selle süsteemiga ühineda. Ta saab ainult siis selle komisjoni süsteemiga ühineda, kui ta nõustub komisjoni otsustega ja tagab ka õiglase hüvitise maksmise [oma] kuritegude eest. 

Nagu eelkõneleja ütles, režiimid muutuvad, aga tekitatud kahjud jäävad. Põhjus, miks see süsteem on hea, on see, et see kohustus ei kao kuidagi ajaga ära, see ei haju. Venemaa võetakse vastutusele. See on väga selgelt meie väärtuste projekt. Eesti on alati seisnud rahvusvahelise õiguse, territoriaalse terviklikkuse ja väikeriikide õiguse eest elada vabana agressioonist. Selle komisjoni kaudu me näitamegi oma väärtusi. 

Austatud kolleegid! Head kuulajad! Ukraina võitleb täna ka meie eest. Eesti on Ukrainat toetanud esimesest sõjapäevast alates relvade, abi ja poliitilise toetusega. Kõigega, mis meil on, oleme me proovinud oma liitlast aidata. See konventsioon on järgmine samm. Relvi ja raha saab anda, aga õigust tuleb ehitada. Sõdu võidetakse rindel, rahu kindlustatakse õiguse kaudu. See konventsioon loobki selle raamistiku, mis paneb agressori ehk Venemaa vastutama. See ei ole kuidagi kingitus Ukrainale, see on meie kohustus meie enda ees. See on kohustus uskuda rahvusvahelisse õigusesse. See on kinnitus, et me usume õiglusesse, mitte jõusse, mitte karistamatusesse. Ma loodan, et kõik seda toetavad. Aitäh!

Suur tänu teile! Peeter Tali, palun!

Austatav Riigikogu esimene aseesimees ja veel lugupeetavamad kolleegid! Kaks asja. Agressor peab oma kuritegude ja agressiooni eest maksma. Võib-olla me oleme sellises seisus, nagu me täna oleme, just sellepärast, et Vene impeerium ei ole mitte kunagi oma kuritööde eest karistada saanud. Teine asi, mis ei ole mitte vähem tähtis, on see, et sõjakahjud peab kandma täpselt samamoodi agressor … (Jutuajamine saalis. Juhataja helistab kella.) Sõjakahjud peab täpselt samamoodi kandma agressor ja see on lihtsalt ebaõiglane, kui neid kannavad näiteks [ohvri] liitlased. 

Kui me räägime nüüd Ukrainast, siis muidugi peab maksma Venemaa. Nende sõjakahjude eest ei pea maksma Eesti, Jaapani või Ameerika Ühendriikide maksumaksjad. Arusaadavalt on selle jaoks vaja juriidilist, vettpidavat ja rahvusvaheliselt kokkulepitud mehhanismi. See konventsioon, mille ratifitseerimist me siin arutame, seda [küsimust] lahendab ja [selle mehhanismi] seadustab. 

See konventsioon jõustub siis, kui selle on ratifitseerinud või heaks kiitnud vähemalt 25 allakirjutanut, kelle rahalised sissemaksed katavad kokku vähemalt 50% Ukraina kahjude registri eelmise aasta eelarvest, mis oli 7,4 miljonit eurot. Riikide sissemakse suurus arvutatakse Euroopa Nõukogu liikmemaksu metoodika alusel. Vähetähtis ei ole see, et esimesed üheksa ratifitseerijat saavad koha ka komisjoni juhtorganis, komisjoni nõukogus. Konventsioonile on alla kirjutanud 33 riiki, hiljem liitusid sellega Kreeka ja ka Euroopa Liit. Eesti on üks esimesi riike, kes on jõudmas selle ratifitseerimise juurde. 

Terviklikul Ukraina [kahjunõuete] kompensatsioonimehhanismil on kolm sammast. Esimene on sõjakahjude register, mis registreerib nõudeid koos tõenditega. See asutati juba 2023. aasta mais ja toimib Euroopa Nõukogu raamistikus. Number 2 on kahjunõuete komisjon, mis kontrollib nõuete õiguspärasust ja määrab hüvitised. Seda me siin täna arutamegi. Kolmandaks on kompensatsioonifond, mis hüvitab kinnitatud nõudeid. Selle kompensatsioonifondi loomise töö ootab meid koos meie Euroopa-liitlastega ees. 

Nüüd me jõuame uuesti selle komisjoni juurde. Komisjoni peamine tööpõhimõte on see, et Venemaa peab rahvusvahelise õiguse kohaselt hüvitama agressiooni tõttu Ukrainale põhjustatud kahju. Töö üks peamisi tulemusi on tõenditel põhinev hinnang Venemaa agressiooniga põhjustatud kahju suuruse kohta. Kahjunõudeid saavad esitada füüsilised isikud, juriidilised isikud ja Ukraina riik. Tänaseks on juba esitatud üle 100 000 nõude, mille taga on Ukraina riigi, Ukraina kogukondade, perekondade ja inimeste isiklik tragöödia. See on üks väga oluline samm teel õigluse jaluleseadmise ja selle poole, et agressor peab tekitatud kahju hüvitama. 

Seepärast Eesti 200 toetab selle konventsiooni ratifitseerimist. Ma kutsun Eesti 200 nimel võimalikult kõiki rahvaesindajaid üles seda olulist konventsiooni toetama, sellega ühinemist toetama. Tänan!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Selle eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 797 lõpphääletus. Saalikutsungi järel me seda teeme. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Ukraina kahjunõuete rahvusvahelise komisjoni asutamise konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu 797. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 68 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid oli 0. Eelnõu 797 on seadusena vastu võetud. 

Saame minna kolmanda päevakorrapunkti juurde: õiguskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti tegevust kontrolliva parlamentaarse ühiskontrolli töörühma liikmete nimetamine" eelnõu 809 esimene lugemine. Palun ettekandjaks auväärt õiguskomisjoni esimehe Madis Timpsoni.

Aitäh, härra istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mul on hea meel seista siin teie ees ja esindada õiguskomisjoni eelnõu, millega nimetatakse Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti tegevust kontrolliva parlamentaarse ühiskontrolli töörühma liikmed. 

Õiguskomisjon esitas selle eelnõu 27. jaanuaril sellel aastal. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli 10. veebruar. Ühtegi ettepanekut ei laekunud. Komisjoni ettepanek oli nimetada selle töörühma liikmeteks Riigikogu liikmed Anti Haugas ja Andre Hanimägi, üks saadik koalitsioonist, teine opositsioonist. 

Lühidalt ka sellest, millega see töörühm üldse tegeleb. Selle peamine ülesanne on teostada poliitilist järelevalvet Europoli tegevuse üle, sealhulgas Europoli tegevuse tõttu füüsiliste isikute põhiõigustele ja vabadustele tulenevate tagajärgede üle. See töörühm käsitleb ka Europoli eelarve aspekte, Europoli ülesehitust ning võimalike uute üksuste ja erikeskuste loomist. Töörühm arutleb vähemalt kord aastas Euroopa andmekaitseinspektoriga Europoli tegevuse üle ja tutvub Europoli aastaaruandega. Ja nii edasi. 

Natuke ajaloost ka. Riigikogu XIII koosseisust esindasid seal Riigikogu Raivo Aeg ja Kalle Laanet, XIV koosseisust Uno Kaskpeit ja Kalle Laanet, eelmise koosseisu ajal Kalle Laaneti volitused peatusid, kuna temast sai minister, ja teda hakkas asendama Urve Tiidus, lisaks temale esindas Riigikogu Kert Kingo, täna aga ei ole proua Kingo enam parlamendi liige. Seetõttu on vaja nimetada uued liikmed. 

Nagu ma ütlesin, õiguskomisjon tegi ettepaneku nimetada töörühma liikmeteks Anti Haugas ja Andre Hanimägi. Seni on olnud hea tava nimetada need liikmed õiguskomisjoni liikmete hulgast. Tuleb tunnistada, et suurt konkurentsi meil seal ei tekkinud. Kõik, kes soovi avaldasid, [liikmeks] said. Ühesõnaga, komisjonis pikki arutelusid ei olnud. Protokoll on väga lakooniline. Küll aga leiti, et liikmed, kes meid seal töörühmas esindavad, võiksid edaspidi anda ka komisjonile väikese ülevaate sellest, mis töörühma kohtumistel toimub. Kõik õiguskomisjoni liikmed olid sellega nõus. 

Nagu ma ütlesin, muudatusettepanekuid Riigikogust eelnõu kohta ei esitatud. Kõik olid nende kandidaatidega nõus ja ka mina usun, et nad esindavad meid seal töörühmas väga väärikalt. Tegime 16. veebruari istungil järgmised menetlusotsused: võtta eelnõu täiskogu päevakorda 11. märtsil 2026. aastal, teha ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks Madis Timpson. Suur tänu!

Kolleeg Peeter Ernitsal on teile küsimus.

Jaa, hea juhataja! Hea Madis! Kas oleks hea idee, kui kolleeg Anti Haugas jutustaks meile ka seda, mida ta seal Küprosel tegi? Ta juba käis seal. Võib-olla [rääkida] lühemal kujul, kui kolleegid [on nõus], et kuidas siis Europoli kontroll käib.

Suur tänu! Suur tänu! See info on kindlasti väga vajalik. Ma ei ole kindel, kas Riigikogu formaat seda võimaldab. Komisjonis Anti, jah, tegi väga põhjaliku ülevaate sellest, mis seal toimus, aga ma ei ole kindel, et praegune formaat seda võimaldab. Aga kindlasti on igasugune info hea.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Mul on ka küsimus ülevaadete kohta. Ma mäletan, et viimane ülevaade oligi eelmises koosseisus Kalle Laanetilt. Kas siis tõesti kolme aasta jooksul, selle uue koosseisu ajal ei olegi ühtegi ülevaadet sellesama töörühma poolt olnud? Ma saan aru, et see viimane oligi juba uue liikme, Anti Haugase poolt.

Jaa, viimane oli Anti Haugase [ülevaade] õiguskomisjonile. Anti viibis seal koosolekul vaatlejana, kuna ta ametlikult veel ju ei olnud [liige], ja tegi meile komisjonis selle ettekande. Kuidas enne on olnud, jään vastuse võlgu. (Saalist täpsustatakse.) Eelmisel aastal tehti ka. Jah, minu mälu sinnamaani ei ulatu. 

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Nagu ettekandja ütles, muudatusettepanekuid selle otsuse eelnõu kohta ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 809 lõpphääletus. Saalikutsungi järel me seda teeme. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele õiguskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti tegevust kontrolliva parlamentaarse ühiskontrolli töörühma liikmete nimetamine" eelnõu 809. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 61 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid oli 0. Eelnõu 809 on otsusena vastu võetud. Palju õnne valitutele!

Oleme jõudnud neljanda päevakorrapunktini: Vabariigi Valitsuse algatatud planeerimisseaduse ning ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 683 teine lugemine. Enne kui ma palun siia kõnetooli hea kolleegi, majanduskomisjoni liikme Tõnis Möldri, selgitan kahe sõnaga menetluskorda. Nimelt, kuivõrd juhtivkomisjon on teinud ettepaneku selle eelnõu teine lugemine katkestada, siis see ettepanek on nii püha, et see ei kuulu hääletamisele. See läheb täpselt nii, nagu komisjon ettepaneku tegi. Küll aga vaatame me läbi muudatusettepanekud, mis võib tähendada seda, et [muudatusettepaneku] hääletus võib tulla, kui keegi seda hääletust taotleb. 

Aga nüüd palun siia Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, majanduskomisjoni liikme Tõnis Möldri.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Teie ees on planeerimisseaduse ning ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu, [käsil on] teise lugemise ettekanne. Nagu hea istungi juhataja ütles, tõepoolest, komisjoni konsensuslik otsus oli eelnõu teine lugemine katkestada. 

Eelnõu algatas Vabariigi Valitsus 19. juunil eelmisel aastal. Eelnõu eesmärk on muuta planeerimismenetlused selgemaks, kiiremaks ja paindlikumaks, suurendades õigusselgust ning vähendades halduskoormust. Eelnõu esimene lugemine toimus suures saalis 8. oktoobril 2025. aastal. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 22. oktoobriks 2025 esitasid muudatusettepanekuid, tükki kolm, Riigikogu liikmed Kristo Enn Vaga, Marek Reinaas ja Õnne Pillak. Lisaks esitasid eelnõu kohta majanduskomisjonile arvamuse Eesti Meediaettevõtete Liit, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Eesti Planeerijate Ühing, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Tuuleenergia Assotsiatsioon, KC Energy OÜ, Tallinna Linnakantselei, Tartu Maakohtu kinnistusosakond, Notarite Koda, Advokaadibüroo LOOR OÜ, Eesti Tööandjate Keskliit, Eesti Ehitusettevõtjate Liit ja Eesti Kinnisvarafirmade Liit. Oma seisukohad eelnõu kohta esitas ka eelnõu algataja esindaja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, kes esitas komisjonile täiendavalt muudatusettepanekuid. 

Majanduskomisjon arutas eelnõu, seda teiseks lugemiseks ette valmistades, kokku neljal komisjoni istungil. 13. jaanuaril oli komisjoni [istungil kohal] kaasatavate ring. Ma teen lühidalt kokkuvõtte sellest, mis olid enamiku kaasatavate arvates probleemkohad või ka murekohad seoses selle eelnõuga. Kõige selle kohta antud tagasisidet, mis oli positiivne, ma siin ei kajasta. 

Eesti Meediaettevõtete Liit avaldas arvamust selle kohta, et eelnõu esialgses versioonis nähti ette, et omavalitsusel ei ole otseselt kohustust enam maakonnalehtedes ning linna- ja vallalehtedes planeerimisteadet [avaldada]. Nende ettepanek oli, et selline teatamiskohustus jääks eelnõus kehtima, et kõik huvitatud osapooled saaksid planeeringutoimingutest võimalikult operatiivselt teada. Etteruttavalt ütlen, et Eesti Meediaettevõtete Liidu ettepanekut komisjon toetas. 

ITL-i ehk Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu peamised ettepanekud puudutasid planeeringumenetlust ning just nimelt sidevõrgu ehitamist ja rakendamist. Me teame, et enamiku planeeringute puhul on näiteks vee- ja soojus[võrgud] ning muud sellised eluks tarvilikud asjad väga hästi planeerimisprotsessis [arvesse võetud], aga sidevõrkusid ei ole [seaduses] praegu kajastatud. Selle eelnõu raames me seda ettepanekut arvestasime ja vastava muudatusettepaneku tegime. 

Eesti Planeerijate Ühingu jaoks oli kindlasti [oluline see] ettepanek, mis puudutas olulise ruumilise mõjuga ehitise ehk ORME mõiste täpsustamise vajadust seaduseelnõus, ja teiseks see, milline saab olema tulevikus Maa- ja Ruumiameti roll ning millise konkreetse õigusliku tagajärje nende otsused kaasa toovad. 

Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni ja KC Energy puhul võtaks tervikuna kokku, et nende ettepanek puudutas eelkõige taastuvenergiaprojekte ja nende menetlemist kohalikes omavalitsustes. Nende laiem seisukoht oli see, et kui on tegemist riiklikult tähtsate objektidega, siis võib-olla ei peaks kandvaks jääma kohaliku omavalitsuse seisukoht, vaid ikkagi pigem riigi huvi. Komisjon seda ettepanekut ei toetanud, sest kohaliku omavalitsuse autonoomia on oluline. 

Tööandjate keskliidu arvates peaks üle vaatama detailplaneeringus nõutavad täpsustused, et ei nõutaks väga detailseid [täpsustusi] ja võib-olla isegi ehitusprojekti sees käsitletavaid detaile. Seda ettepanekut majanduskomisjon arutas ja vastava muudatusettepaneku tegi. 

Eesti Kinnisvara[firmade] Liidu jaoks oli küsimus selles, milline saab olema Maa- ja Ruumiameti järelevalvepool ja kuidas järelevalve ettekirjutusi, kui Maa- ja Ruumiamet neid teeb, õiguslikult järgitakse ja rakendatakse.

Lisaks esitas Tallinna linn arvamuse selle kohta, et uue planeerimisprotsessi raames nähakse erinevaid võimalusi, kuidas planeerimisprotsessi kiirendada ning muuta menetlust arendaja jaoks hõlpsamaks ja kiiremaks. Me loome selle eelnõu raames erinevaid võimalusi ka projekteerimistingimuste ja detailplaneeringu muutmise kaudu protsessi kiiremaks menetlemiseks. 

Kohale olid kutsutud ka Tartu Maakohtu ja Notarite Koja esindajad. Nende ettepanekud puudutasid just maakatastriseaduse muutmist, nimelt seda, et teatud maatoiminguid peaks olema võimalik lihtsamini ja hõlpsamini teha. Aga tuleb tunnistada, et kuna tagasiside nendelt osapooltelt oli piisavalt negatiivne, siis komisjon otsustas kõik selle, mis puudutas maakatastri kohta käivaid muudatusettepanekuid ja muudatusi seaduses, jätta sellest eelnõust välja. 

Eesti Linnade ja Valdade Liidu tagasiside keskendus ka eelkõige sellele, milline peaks olema Maa- ja Ruumiameti roll, kui ta teostab järelevalvet kohaliku omavalitsuse menetluste üle.

See oli siis 13. jaanuari kaasamiskoosolek. 19. veebruaril, 23. veebruaril ja 9. märtsil vaatasime me üle kõik muudatusettepanekud, mida kokku on tabelisse kantud 21. Ma annan lühidalt kiire ülevaate kõigist muudatusettepanekutest, siis on ka hääletamine ehk selle võrra kiirem. 

Kõigepealt, esimene muudatusettepanek. Tegemist on pealkirja muutmisega, tehnilise muudatusega.

Teine muudatusettepanek puudutab seda, et planeeringute menetlused ei tohi jääda venima. Me paneme siin konkreetsed tähtajad, ka kohalik omavalitsus, planeeringu menetleja, võib panna erinevatele osapooltele arvamuse saamiseks konkreetsed tähtajad, et see protsess ei jääks venima. Seda ettepanekut komisjon täielikult arvestas. 

Kolmas muudatusettepanek on planeeringute andmekogu rakendamise kohta, et meil oleks võimalik seda hõlpsasti rakendama asuda. See puudutab kogu selle rakendamise protsessi. 

Neljandat ja viiendat muudatusettepanekut tuleks vaadata koos, tervikuna. Neljanda ettepaneku esitasid Riigikogu liikmed Kristo Enn Vaga, Marek Reinaas ja Õnne Pillak. Komisjon otsustas selle pinnalt teha viienda muudatusettepaneku, mis käsitleb eelkõige Maa- ja Ruumiametile õiguste andmist ehk tähtaegade kontrollimist kogu planeerimisprotsessi juures, sealhulgas [määratakse kindlaks], kes saab nende poole erinevate taotlustega pöörduda, eelkõige [on see] planeeringu algataja. Maa- ja Ruumiametist ei [tohiks saada] lihtsalt vaidluskeskkond. [Kindlaks määratakse] ka see, milliste tähtaegade jooksul Maa- ja Ruumiamet peab põhistatud taotluse tagastama või vastavasisulised ettekirjutused tegema. Nii et ma arvan, et haldusjärelevalve poolelt on see viies muudatusettepanek väga oluline. 

Kuues muudatusettepanek on pigem tehnilist laadi. 

Seitsmes muudatusettepanek puudutab riigi eriplaneeringute koostamist. Korraldaja võib planeeringu käigus esitatud kirjalikule arvamusele vastata koondvastusena. Kuna samasisulisi ettepanekuid või tagasisidet tuleb sellise planeeringu puhul tavaliselt väga palju, siis kohalikud omavalitsused on nendele vastamisel suhteliselt tugeva menetluskoormuse all. Muudatusettepaneku järgi on samasisulistele küsimustele võimalik anda ka koondvastuseid. Me vaatasime üle ka selle, mis aja jooksul need vastused peavad kohalikult omavalitsuselt laekuma. 

Kaheksandal muudatusettepanekul ma eelnevalt juba peatusin. See on infotehnoloogia liidu tehtud muudatusettepanek, mis puudutab just sidevõrgu arendamist. 

Üheksas on redaktsiooniline muudatusettepanek. 

Kümnes on Eesti Meediaettevõtete Liidu muudatusettepanek, [mis näeb ette,] et kogu menetlusprotsess oleks kajastatud üleriigilise levikuga ja maakonnalehtedes, et võimalikult suur hulk inimesi oleks planeerimisprotsessist teadlikud.

11. ja 12. muudatusettepanekut tuleb samamoodi vaadata koos. Need puudutavad konkreetset eesmärki: detailplaneeringu nõudest loobumine [olukorras], kus see ei loo lisandväärtust. See on minu meelest taas võimalus planeerimisprotsessi kiirendada ja asendada teatud planeerimisprotsessis [detailplaneering] projekteerimistingimustega. 

13. muudatusettepanek on Eesti Kinnisvara[firmade] Liidu ettepanek, mis puudutab just nimelt seda, millise täpsusastmega võib kohalik omavalitsus detailplaneeringu menetluse faasis andmeid küsida. Siin me täpsustame veel kord üle selle, et igasugused ehituslikud küsimused tuleb lahendada ehitusprojektis ja kõiki neid, mis on seotud detailplaneeringu menetlusega, tuleb käsitleda seal. 

14. muudatusettepanek ei kuulu hääletamisele. 

15. muudatusettepanekus nähakse ette võimalus anda inimestele koondvastus ja määratakse selle andmise aeg. 

16. muudatusettepanek: detailplaneeringu kehtestamise või kehtestama jätmise otsus tehakse hiljemalt kolme aasta möödumisel detailplaneeringu algatamise taotluse esitamisest. Kui esimeses sõnastuses oli just nimelt "algatamisest", siis täna me räägime algatamise taotlusest, sest teinekord on selle taotluse menetlemise protsess ise juba aastaid kestnud. Nii et ma arvan, et tegemist on põhimõttelise ja positiivse muudatusettepanekuga. 

17. muudatusettepanek [näeb ette] uue detailplaneeringuliigi seadusesse kirjutamist, see on detailplaneeringut muutev detailplaneering. See lühendab planeerimisprotsessi olukorras, kus detailplaneering on kehtestatud ja ka üldplaneering on kehtiv. Kui kehtivas detailplaneeringus soovitakse teha muudatusi ja need muudatused on kooskõlas detailplaneeringu ja üldplaneeringu põhimõtetega, siis on võimalik selle protsessi abil saavutada kiirem menetlemine. Tallinna linn, kes seda konkreetset ettepanekut väga toetas, ütles, et nende jaoks oleks tegemist väga hea ja kiire tööriistaga just nimelt erinevate menetluste jaoks. 

18. muudatusettepanek [näeb ette muuta] ehitusseadustikku ja planeerimisseaduse rakendamise seadust. See puudutab eelkõige tuuleenergia assotsiatsiooni ettepanekut, mille kohaselt praegu menetluses olevate eriplaneeringute menetlemine lõpetatakse. See on õigusselguse küsimus. 

19. muudatusettepanek on tehnilist laadi. 

Ka 20. muudatusettepanek on pigem tehnilist laadi. Kuna see otsus on juba jõustunud, siis seda me siin seaduseelnõus ei menetle.

Viimane, 21. muudatusettepanek [näeb ette], et Maa- ja Ruumiameti need õigused, mis puudutavad kontrolli, rakenduksid 2027. aasta 1. jaanuarist. 

Majanduskomisjoni otsused, mida ma siin ette lugesin, olid konsensuslikud. Ettepanek oli võtta see eelnõu tänaseks Riigikogu täiskogu istungi päevakorda ja eelnõu teine lugemine katkestada. Aitäh! 

Teile küsimusi ei ole.

Kui kahju!

Suur tänu teile väga sisuka ja täpse ettekande eest! Avan läbirääkimised. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Tunnustan komisjoni otsust teine lugemine katkestada. Ma ei peatu põhjustel, mille tõi välja komisjoni esindaja, vaid peatun kõige olulisemal teemal, mida komisjoni esindaja üldse ei maininud. 

Eelnõu seletuskirjast loeme, et planeerimispõhimõtteid ajakohastatakse ja seadusesse lisatakse kohustus arvestada kliimamuutustega. Aga mida tähendab see Eesti inimese jaoks? See tähendab seda, et tulevikus saab peaaegu iga ruumiotsuse puhul öelda, et nüüd tuleb lähtuda kliimast, nüüd tuleb midagi leevendada, midagi piirata, midagi kohandada. Aga kes otsustab, mida see tähendab kohalikule inimesele, mida see tähendab maaomanikule ja kogukonnale? Selle otsuse teeb kliimaideoloogiline masinavärk. 

Just siin peitubki selle eelnõu tegelik probleem. Kliimaideoloogia tuuakse seadusesse sisse uue survevahendina. Kui seni tuli planeeringutes kaaluda erinevaid huve, siis nüüd lisatakse sinna veel üks ideoloogiline ülakorrus, mille najal saab kogukondadest üle sõita. 

Tõsine probleem on ka avalikkuse kaasamine. Meile räägitakse, et ühiskond on digitaalne ja seetõttu ei ole 14-päevane etteteatamine enam vajalik. Tõesti või? Kas me päriselt usume, et Eesti inimesed jälgivad iga päev planeeringute andmekogusid ja kohalike omavalitsuste veebilehti? Ei jälgi. Tavaline inimene saab oma kodukoha arendustest sageli teada alles siis, kui kopp on maasse löödud. Kui teavitamist kärbitakse, ajalehtedes avaldamist vähendatakse, menetlusaega lühendatakse, siis ei suurenda see demokraatiat, vaid vähendab inimeste võimalust kaasa rääkida. 

Kolmas probleem puudutab otseselt tuuleenergiat. Seletuskiri ütleb must valgel, et kohaliku omavalitsuse eriplaneering kaotatakse, aga pooleliolevad menetlused, mis on peamiselt seotud tuuleparkidega, viiakse lõpuni vana korra alusel, et vältida negatiivset mõju taastuvenergia eesmärkide saavutamisele. See on väga paljastav lause. See näitab, et kui kaalul on tuuleparkide rajamine, siis muutub kogu jutt õigusselgusest ja menetlusloogikast teisejärguliseks. 

Kas tõesti ei tohi 300 meetri kõrgustele tuulikumonstrumitele olla enam mingeid sisulisi takistusi? Tuuleenergia tootmine on suure ruumilise mõjuga tööstuslik tegevus. See muudab maastikku, mõjutab inimeste elukeskkonda, tekitab pingeid kogukondades ja hõlmab suuri maa-alasid. Kõige selle juures on tuuleenergia olemuslikult ilmast sõltuv. Kui ei ole tuult, ei ole ka tootmist, kui tuult on palju, võib hind kukkuda nulli. See ei ole töökindla energiasüsteemi vundament, vaid osa selle ebastabiilsusest. 

Me ei saa kiita heaks planeerimisseadust, mis allutaks [planeerimise] kliimaeesmärkidele ja tuuleenergiaarenduste kiirendamisele. Planeerimisseadus peab kaitsma tasakaalu, õiguskindlust, kohalike inimeste huve ja omandiõigust. Planeerimist ei saa pisendada pelgalt bürokraatlikuks vormitäiteks. Planeerimine on otsus selle üle, millises Eestis me elame 10, 20 või 50 aasta pärast. 

Meie, konservatiivid, oleme vastu sellele, et kliimapoliitikast saab õigustus kohalike kogukondade tahte eiramiseks. Me ei nõustu sellega, et suuri ruumiotsuseid tehakse aina kiiremini, aina vähemate piduritega ja aina väiksema avaliku kontrolliga. Tuuleparkide massiline rajamine ei ole midagi paratamatut ega vaidlustamatut. Selle eelnõuga ei saa nõustuda. Väga hea mõte oli selle teine lugemine katkestada. Aitäh!

Tänan teid igati täpse sõnakasutuse eest! Kalle Grünthal, palun!

Lugupeetud kolleegid! Hea Eestimaa rahvas! See, et planeerimisseadus ning ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse muutmise seadus nii-öelda peatati komisjoni poolt, on ainult tervitatav. Ma tänan muidugi ka Tõnis Möldrit väga põhjaliku ja sisulise ettekande eest, kus toodi välja need probleemid, miks selle seadusega edasi ei minda. Väga hea kõne oli minu meelest ka Evelin Poolametsal, kes andis EKRE poolt väga põhjaliku ülevaate, mida selle seaduse rakendamine oleks kaasa toonud. 

Aga mida ta oleks siis kaasa toonud? Ta oleks kaasa toonud samasuguse situatsiooni, nagu oli omal ajal Nõukogude Liidus, sundkollektiviseerimise ajal, kui talupoegadelt võeti maa ära ja ülikõrgete maksude abil [sunniti] nad kolhoosidesse. Täpselt sama olukord, ainult natuke teises kontekstis. Tulemus oleks ikka olnud sama. Kui tollel ajal [öeldi] nii, et kulak ja rott hävitavad vilja, siis praegu oleks [öeldud] teistmoodi, et kliima me peame päästma, selle üle vaidlust ei oleks olnud. Uus sundkollektiviseerimine. 

Aga kui te nüüd arvate, et siin Riigikogus või Riigikogu komisjonis tehti see asi ära, siis ei. Ma tahan kõige suuremat tänu avaldada huvigruppidele, kõikidele nendele, kes [tegid] kriitikat selle planeerimisseaduse ning ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse valede järelduste suhtes, sest muidu oleks Eestimaal tekitatud väga hull olukord. Teie tugev kriitika mõjutas valitsust ja Riigikogu selle seadusega praegu mitte edasi minema. See on väga suur panus teie poolt. Teie ja rahva tahe jäi praegu peale. Ainult julgust ja jõudu veel juurde teile selleks, et öelda ausalt ja otsekoheselt välja, et selle valitsuse poliitika on vale. Ma tänan veel kord kõiki, kes seda eelnõu kritiseerisid. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Nagu eespool öeldud, eelnõu kohta on esitatud 21 muudatusettepanekut. Vaatamata sellele, et juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu teine lugemine katkestada, peame need muudatusettepanekud läbi vaatama. 

Muudatusettepanek nr 1, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, selle on samuti esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, sellegi on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, selle on esitanud Riigikogu liikmed Kristo Enn Vaga, Marek Reinaas ja Õnne Pillak, juhtivkomisjoni otsus: arvestada osaliselt, viitega muudatusettepanekule nr 5. Muudatusettepanek nr 5, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 6, sellegi on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 7, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 8, esitajaks majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 9, sellegi on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 10, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 11, selle on esitanud Riigikogu liikmed Kristo Enn Vaga, Marek Reinaas ja Õnne Pillak, juhtivkomisjoni otsus: arvestada osaliselt, viitega muudatusettepanekule nr 12. Muudatusettepanek nr 12, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 13, sellegi on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 14, selle on esitanud Riigikogu liikmed Kristo Enn Vaga, Marek Reinaas ja Õnne Pillak, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. See ettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2. Muudatusettepanek nr 15, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 16, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 17, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 18, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 19, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 20, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 21, selle on esitanud samuti majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. 

Head kolleegid, oleme vaadanud läbi kõik eelnõu 683 kohta esitatud muudatusettepanekud. Juhtivkomisjoni otsus on eelnõu 683 teine lugemine katkestada. See otsus ei kuulu saalis hääletamisele. Eelnõu 683 teine lugemine on katkestatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 25. märts kell 17.15. Oleme neljanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Oleme jõudnud viienda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud korrakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu 774 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, õiguskomisjoni liikme Anti Haugase.

Aitäh! Head kolleegid! Me komisjonis arutasime seda eelnõu kokku kolmel korral, aga eks [see arutelu] valdavalt keerles ikkagi eelnõu sisu ümber. Küsiti täpsustavaid küsimusi ja tuldi nende teemade juurde tagasi. 

Aga lihtsalt meenutuseks, millele see eelnõu keskendub. Korrakaitseseaduse § 44 täiendamise seaduse eelnõu algatas Vabariigi Valitsus 8. detsembril 2025 ja selle eelnõu eesmärk on kitsalt [võitlemine] lähisuhtevägivallaga ning primaarselt lähisuhtevägivalla ohvrite kaitse. Eelnõu näeb ette, et lähisuhtevägivalla juhtumite väljaselgitamise korral on politseil ja ametnikel õigus kehtestada isiku või asukoha suhtes kuni 72-tunnine viibimiskeeld. 

Komisjonis oli päris palju arutelu selle üle, kas see ei ole mitte liialt inimese põhiõigusi piirav, kui tal takistatakse 72 tunniks koju tulla. Eelnõu kohta on tehtud päris põhjalik põhiseaduspärasuse analüüs. Enamik meie komisjoni liikmeid, samuti Siseministeerium, olid seisukohal, et eelnõu on põhiseadusega kooskõlas. 

Ma toon eraldi välja, et kõiki meetmeid rakendades – seda tõi välja ka PPA – peavad politseiametnikud lähtuma ka põhiseaduse §-st 11, mis näeb ette, et kõik meetmed peavad olema proportsionaalsed. Vaikimisi ei tähenda see [eelnõu] kindlasti seda, et kui on olulise või kõrgendatud ohu kahtlus ning politsei peab selle võimaliku ohu välja selgitama ning kehtestatakse viibimiskeeld, siis kohe seatakse viibimiskeeld 72 tunniks. See eelnõu näeb ette, et viibimiskeelu pikkus on kuni 72 tundi. 

Sel teemal oli meil tõesti päris palju arutelusid. Ei ole ka saladus, et justiitsministeerium jäi selles lõpuni eriarvamusele, aga nii komisjoni liikmed kui ka Siseministeerium, samuti eelnõuga tegelenud juristid, kes on teinud põhiseaduspärasuse analüüsi, leiavad, et see siiski põhiseadusega kooskõlas on. Tuletan meelde, et eelkõige kehtestatakse viibimiskeeld isikute kaitseks, lähisuhtevägivalla ohvrite kaitseks. 

Eelnõu kohta algatas komisjon ise kolm muudatusettepanekut, kuna tähtajaks [teisi] muudatusettepanekuid ei laekunud. Nende muudatusettepanekute jaoks, mis komisjoni poolt heaks kiideti, andsid sisendi nii Siseministeerium kui ka justiitsministeerium. Need kolm ettepanekut eelnõu sisu ei muutnud, küll olid nad redaktsioonilised ja muutsid osaliselt eelnõu numeratsiooni. 

Komisjon tegi eilsel ehk kolmandal vahepealsel komisjoni istungil, 10. märtsi istungil ettepaneku teine lugemine lõpetada. Selle poolt hääletas 7 ja vastu oli 3 komisjoni liiget. Ühtlasi tegi komisjon otsuse, et kui teine lugemine lõpetatakse, siis teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 18. märtsil. Ka selle poolt oli 7 ja vastu 3 komisjoni liiget. Muudatusettepanekud, mis jõudsid ettepanekute nimekirja, võeti komisjonis vastu konsensuslikult. Aitäh teile!

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Signe Riisalo, palun!

Suur aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Jaanalinnu kombel pead liiva alla panna ei saa, kui me räägime lähisuhtevägivallast, ja me ka ei tee seda. Lähisuhtevägivallaga on meie ühiskonnas laiemalt mitmeid probleeme. Me teame ohvriabitöö ja ka naiste varjupaikade kaudu, et ohvreid on rohkem kui need, kes jõuavad õiguskaitsesüsteemi, ja kahetsusväärselt on neid rohkem kui need, kes jõuavad abisaajate ringi. 

Sellepärast on sotsiaalkomisjon teinud Arenguseire Keskusele ettepaneku viia läbi uuring, et saada aru nendest põhjustest, miks inimesed lähisuhtevägivalla olukorras ei pöördu [kuhugi] abi saamiseks. Eks me võime [neid põhjusi] aimata. Puudub lootus abi ja õiglast õigusemõistmist saada – see on üks nendest põhjustest, aga mitte ainus. Lähisuhtevägivald on seda sorti vägivallaliik, kus ohver tunneb sagedasti süüd ja häbi ning see pärsib ka abi otsimist. 

Parim viis lähisuhtevägivalla ringist pääseda on täiesti arusaadavalt ennetus. Vaatamata sellele, kui palju jõupingutusi ükskõik milline ühiskond on ennetuseks teinud, ei tea mina, et oleks sellist riiki või ühiskonda, kus lähisuhtevägivald oleks välja juuritud. Kahjuks oleme me ka Eesti ühiskonnas kaugel olukorrast, kus me saaksime ainult ennetusega toime tulla. See tähendab, et me peame tähelepanu pöörama abistamisele ja ka julgustamisele, sellele, et esimesed sammud abi otsimisel oleksid turvalised. 

Ohvri abistamine ei korva mitte kunagi neid kannatusi, mida lähisuhte[vägivalla] ohver on läbi elanud, ega ka mitte hilisemaid tagajärgi, kui posttraumaatiline stressihäire võib pärssida nii tööturul toimetulemist kui ka paarisuhete loomist ja laste kasvatamist. 

Alati, kui peres on rohkem liikmeid, on tegemist ka teiseste või sekundaarsete ohvritega. Kahetsusväärselt on need teisesed ohvrid lapsed. Ma osalesin kunagi traumakoolitusel, kus tutvustati ühte uuringut. Selles öeldi, just lastest ja väikelastest rääkides, et kui laps pidevalt näeb pealt vägivalda, mis kodus vanemate või partnerite vahel aset leiab, siis see võib lapse aju arengule olla palju hävituslikuma mõjuga kui ise ühekordselt ohvri rollis olemine. See on minu meelest üks oluline koht, [mis näitab,] et see vägivallaring, mis kipub ka ühelt generatsioonilt teisele edasi minema, tuleb katkestada. 

See 72 tunni meede on ainult üks täiendav võimalik viis ohvrit kaitsta nende esimese 72 tunni jooksul, sedagi ainult seaduses ettenähtud juhtudel ja tinglikult: võib, aga ei pea. 

Lähisuhtevägivald võib olla füüsiline. Kui ta on füüsiline, siis sellele kindlasti lisandub vaimne, sagedasti majanduslik vägivald, tegelikult sõltuvus. See on ka põhjus, mille pärast lähisuhtevägivalla ohvritel on raske sealt välja murda. Sagedasti on nad majanduslikult sõltuvad, sissetulekud võivad ohvril olla väiksemad või puududa üldse. Sageli on küsimus ka ühises eluasemes. 

Tahaks natuke aega juurde.

Jaa, meelsasti. Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Ei ole alternatiivset [kohta], kuhu kolida.

Aga väheoluline ei ole seesama vaimne vägivald. Vaadake, paarisuhte alguses võib tunduda väga romantiline, kui teine pool on nii huvitatud sinu käikudest, et ta on valmis sulle igale poole vastu tulema ja sind igale poole ära viima. See on aga üks nendest väikestest märkidest, mis võivad [viidata] kontrollivale käitumisele, millest võib hullemal juhul areneda välja ka lähisuhtevägivald. Kui sellest meeldivast džentelmenist on saanud kaaslane, kes ei luba sul üksinda liikuda ja kes viib sind kõikidesse kohtadesse, muu hulgas tööle, kontrollides, mis kell sa töölt tuled, ja nii edasi, siis see on näide vaimse vägivalla kohta, mis lähisuhtes olla võib. Sagedasti lisanduvad sellele kontrollivale ja domineerivale käitumisele juba nimetatud majanduslik vägivald ja halvematel juhtudel ka füüsiline, sealhulgas seksuaalne väärkohtlemine. 

Minu tunnetus on küll, et vähim, mida me ohvrite kaitseks teha saame, on üks täiendav meede, mida politsei saab vajaduse korral – vajaduse korral – õigustatult rakendada selleks, et ohvril oleks aega järele mõelda, olles turvaliselt oma kodus, koos oma lastega, ilma et ta peaks pelgama, et kohe tuleb koju vägivallatseja ja see ring hakkab otsast peale. Aitäh kuulamast!

Suur tänu teile! Jätkab hea kolleeg Lea Danilson-Järg. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Selle eesmärgi poolest väga tänuväärse eelnõu puhul olen ma täiesti kimbatuses. Ma olen õiguskomisjoni liikmena selle menetluses osalenud. Ei ole ju kahtlust, et selle eelnõu eesmärk on väga hea ja õilis: kaitsta lähisuhtevägivalla ohvreid, anda politseile juurde võimalusi sekkuda ja tagada ohvrile 72-tunnine periood, mille jooksul ta saab ohtlikust olukorrast väljuda ja leida lahendusi, kuidas enda elu ja olukorda parandada ning ennast kaitsta. 

Aga see, kuidas selle eelnõu menetlemine toimus, ei tulnud komisjoni ettekandja jutust välja siiski kahjuks täpselt nii, nagu see oli. Tegelikult me menetlesime seda eelnõu mitte kolmel, vaid viiel korral. Esimesed kolm korda olid sisulised ja järgmised kaks olid sellised, kui me otsustasime juba tehtud otsused ringi teha. Eelviimasel komisjoni istungil me otsustasime, kusjuures konsensuslikult, et eelnõu menetlemine tuleks katkestada, kuna selle juriidiline kvaliteet ei ole veel piisav ja seda oleks vaja täpsustada. Miskipärast toimus järgmisel päeval erakorraline komisjoni istung, kus otsustati ikkagi edasi liikuda. 

Tõepoolest, menetlemise käigus olen ma näinud ka seda, et kaks ministrit on risti vastupidisel arvamusel. Üks arvab, et eelnõu on juba piisavalt hea, ja teine arvab, et eelnõu vajaks täiendamist. Me oleme seda pikalt ja sisuliselt arutanud ning minu arvates jõudsime lõpuks ka arusaamisele, mis siis täpsemalt puudulikuks on jäänud ja kuidas seda võiks parandada. Me isegi asusime eelnõu justkui parandama, teist lugemist katkestades, aga siis tuli millegipärast muutus. 

Ma väga lühidalt räägin ka sellest, milles see probleem on. Nimelt tahab eelnõu anda politseile võimaluse kehtestada viibimiskeeld ka ainuüksi ohu väljaselgitamise korral. Eelnõus on just nimelt "väljaselgitamine", mitte näiteks "ohukahtlus", et ohukahtluse korral oleks võimalik viibimiskeeldu rakendada. Kuigi, kui me kuulsime politsei esindajaid selgitamas, miks seda viibimiskeeluvõimalust on vaja, siis see tekitas pigem arusaamise, et tegelikult soovitakse viibimiskeeldu rakendada ikkagi olukorras, kus midagi ei ole veel juhtunud, aga on oht, et juhtub, ja seetõttu see viibimiskeeld sellele potentsiaalsele ohuallikale kehtestatakse. Väljaselgitamisega on seal väga vähe pistmist. Väljaselgitamine, kas mingi oht üldse on või seda ei ole, peaks ju toimuma varem. Nii et siin jäi meil küsimus õhku. Kindlasti, kui viibimiskeeldu rakendada ohu väljaselgitamise korral, siis 72 tundi on ilmselgelt liiga palju. Ohu väljaselgitamine ei võta nii kaua aega. 

Aga oli teisigi asju, millele ma ka komisjonis tähelepanu juhtisin. Nimelt, selle 72-tunnise viibimiskeelu võimaluse kõrval jääb seadusesse alles ka üldine paragrahv, mis käsitleb kehtivat kuni 12-tunnist viibimiskeeldu, mida politsei võib rakendada ja mida võib pikendada kas prefekti või muu korrakaitseorgani juhi loal. See säte jääb seadusesse alles. Meil tekib nagu kaks teed: üks on seotud lähisuhtevägivallaga, mille puhul on võimalik viibimiskeeld kehtestada kuni 72 tunniks, ja siis on teine tee …

Palun veel kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

… teine tee, mis võimaldaks [viibimiskeeldu kehtestada] 12 tunniks, piiramata ajaks pikendamise võimalusega. Ma leian, et ka lähisuhtevägivalla puhul võib olla ju põhjendatud kehtestada viibimiskeeld pikemaks ajaks kui 72 tundi ja peaks kindlasti olema ka pikendamise võimalus, mida eelnõus kahjuks ei ole. Seda ma olen korduvalt komisjonis välja toonud. 

Lisaks, kui veel välja tuua seda, mis on problemaatiline, siis viibimiskeeldu on eelnõu järgi võimalik kehtestada ohvriga seotud kohas. See on nii lai määratlus, see võib olla mis iganes koht. Me ei saa lubada sellist olukorda, kus keegi on läinud külla ja siis selle eluaseme omanik aetakse sealt korterist minema, aga külalisel on õigus sinna jääda, kuna on tegemist ohuolukorraga. Üldiselt peaks viibimiskeeldu rakendama ikkagi sel juhul, kui ohuolukord on tekkinud selles kohas, kus võimalik ohver reaalselt elab, tal ei ole võimalik oma koju minna ja nii ohtu vältida. Nii et küsimusi oli. 

Mitte kellelgi ei olnud komisjonis kahtlust, et perevägivalla ohvreid on vaja paremini kaitsta ja politseile on vaja selleks lisavahendeid anda. Aga ma leian, et eelnõusid peaks ikkagi menetlema nii kaua, kuni need saavad ka juriidiliselt korrektseks. See on ilmselt kõige kiirem viis üldse tagada, et need meetmed jõuavad päriselus rakendamiseni võimalikult kiiresti. Kui me seda täna nii ülejala teeme, siis ei saa me olla kindlad, et president selle kõik heaks kiidab ja me ei pea hakkama uuesti sellega tegelema. Selle Riigikogu koosseisu jooksul on ju korduvalt eelnõudega juhtunud nii, et nad on tulnud presidendi juurest tagasi ja me oleme veel täiendavalt aega kaotanud. 

Nii et Isamaa poolt on mul küll ettepanek, et teeme üks kord ja teeme korralikult, võtame paar nädalat lisaks, vaatame [eelnõule] otsa ja parandame need puudused ära. Siis saame olla kindlad, et see on tõesti kvaliteetne eelnõu ja otsus ning selle saab kiiresti ellu rakendada. Nii et annan Isamaa poolt üle teise lugemise katkestamise ettepaneku.

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Kolleegid! Palju on siin juba ära räägitud, aga otse, nii nagu maal, ei ole räägitud. Selge see, et see on väga vajalik eelnõu, siin pole mingit kahtlust. 

Me oleme viimased kuud õiguskomisjonis keskendunud koduvägivallale ja nüüd keskendume seal ka seksile, vägivaldsele. Need arutelud on olnud kohati päris skolastilised, aga olulised. Valik on olnud, kui laialt öelda, see: kas anda [sellise viibimiskeelu kehtestamise õigus] politseile, kes tegeleb nende juhtumitega, kui on puhkenud kodusõda kusagil nelja seina vahel, ja politsei jõuab sinna kohale, või teiselt poolt, kuidas see tegevus, viibimiskeelu pikendamine 72 tunni peale, põhiseadusega kokku läheb, kui me niimoodi teeme. Piltlikult ütles justiitsminister, et mees – valdavalt on nendes lugudes ju vägivaldne mees, mitte küll alati – tõstetakse 72 tunniks Tamsalus lumehange. See oli täpne määratlus. 

Aga need olid sellised arutelud. Vist Lea juhtis siin tähelepanu, et ega tihti eelnõu arutelul niimoodi ei ole, et tulevad kaks ministrit, pealegi veel ühest erakonnast, aga seisukohad on risti vastupidised. Selle [arutelu] puhul oli see väga ilmekas, kogu aeg oli nii. Siseminister Taro toetas seda politsei ettepanekut, et 12 tunnilt 72 tunni peale, ja justiitsminister küsis, kas see on ikkagi proportsionaalne ja mis selle mehega juhtub, kui ta 72 tunniks lumehange tõstetakse. Ühesõnaga, see oli nüüd väga laia pintsliga tõmmatud, valik oli suhteliselt lihtne.

Loomulikult olid [kõne all] mõisted: oht, ohukahtlus ja ohu väljaselgitamine. Sellest ei jõua kõike rääkida. Taust oli ka see, et kohati muutus see arutelu isegi natukene tragikoomiliseks. Justiitsminister oli alati kohal, siseministri kohta seda öelda ei saa. Eelviimasel istungil ütlesid ministeeriumi ametnikud otse välja, et kuna minister sai justiitsministri seisukoha alles nädalavahetusel, vist pühapäeval, siis ta ei pidanud vajalikuks kohale tulla. 

Eila oli lõpuks veel erakorraline istung ka enne suurt seksiarutelu selle nii-öelda jah-seaduse üle. Siis otsustati siiski selle eelnõuga siia tulla, sest oli üks parandusettepanek ja nii-öelda öö varjus ilmselt tehti justiitsministrile selgeks, et ta peab sellest parandusettepanekust loobuma. Selle tulemusena me olemegi nüüd praegu selle aruteluga siin. 

Aga need on need sõjad. Me siin ühtepidi räägime pidevalt, et me oleme rinderiik ja tuleb oma nahk turule tuua, aga teiselt poolt ei pööra me piisavalt tähelepanu nendele lahingutele, mis käivad nelja seina vahel. Need lahingud on piltlikult öeldes väga verised, ka psühholoogilised, seal on majanduslik sõltuvus, nagu siin viidati, seksuaalne [vägivald] ja kõik need muud asjad. 

Ma tuletan meelde, et üheks värvikaimaks maskotiks selle seaduse puhul oli Tarmo Nõost. Kas te mäletate seda meest, kes oli pika kriminaalse ajalooga, ta oli oma elukaaslasi pussitanud, ühe inimese kunagi noorpõlves ka ära tapnud ja jätkas oma tegevust? 

Kas soovite lisaaega? 

Jah, paluks küll. 

Kui palju me anname? 

Nii palju, kui saab. 

Kolm minutit lisaks. 

Selle Tarmo [lugu], kui te mäletate, lõppes täiesti süütu suvalise inimese [surmaga]. Ma oleks võinud ka olla sel hetkel sellel teeristil, kust ma tihti läbi sõidan. See Tarmo lihtsalt sõitis enesetapjalikult surnuks täiesti asjassepuutumatu inimese, olles eelnevalt oma naist ähvardanud ja pussitanud ja kõike muud teinud. 

Politseipealik näitas meile ühel viimasel istungil politsei pikka nimekirja selle Tarmo kuritegeliku tegevuse kohta. See oli üle kahe meetri pikk, kujutage ette, selline pikk rull. Loomulikult oli see AK-märkega, ma ei saa sellest lähemalt rääkida. Sellest joonistus välja politsei võimetus sellistes kodusõjasituatsioonides, sest [kõik see toimub] tavaliselt nelja silma all, sõna on sõna vastu. Sellel ühel juhul lõppes asi surmaga, täiesti suvalise inimese surmaga, isegi mitte tuttava inimese surmaga. 

See oli põhiline eesmärk, nagu komisjoni esimees Madis Timpson korduvalt ütles, et 12 tunnilt 72 tunni peale. Nii lihtne see asi oligi, selleks et anda politseile võimalus reaalselt tegutseda nendes keerulistes kodusõjalahingutes. Loomulikult, kui politsei kohale saabub ja kui [vägivalda on kasutanud] mees, nagu see valdavalt on, kellest tema elukaaslane sageli sõltub majanduslikult ja seal on ka hirmuatmosfäär, siis kes hakkab seal midagi ütlema. Muidugi, need lahingud toimuvad [peamiselt] nädalavahetusel, esmaspäev kaasa arvatud. Väga raske on neid siin selgitada. 

Aga see on üks näide, mida me oleme väga põhjalikult arutanud. Need arutelud olid väga põhjalikud, detailsed, ei jõudnud kõike arutadagi, isegi protokollid ei kajasta täies ulatuses seda, millised nad olid. See teema on väga oluline, ülioluline. Praegu on see tõesti natukene ülepeakaela läinud ja seda annaks korrastada, aga üldiselt on see läinud õigesse suunda. Kui lahingud käivad, ei ole aega mõelda liiga palju sellele, kas [inimene] langeb nagu ilusasti, või kas siis, kui inimene upub, on teda ilus vaadata.

Rohkem lisaaega ma teile anda ei saa. 

Ei, rohkem ma ei soovigi, igal juhul ... 

Teie aeg sai otsa. 

Jah, aitäh teile! 

Aitäh! Andre Hanimägi, palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Esimene lugemine sai juba mõni aeg tagasi siin saalis tehtud ja siis said need põhipostulaadid ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna poolt ära öeldud. Ma usun, et tuleb ka kolmas lugemine, vaatamata sellele [katkestamise ettepanekule], mida me ei toeta, ja eks siis saab seda kõike uuesti üle korrata. Aga nüüd mõned põhipunktid, mis on siit ka juba kõlanud. 

Meil tuleb kindlasti arvestada, et lähisuhtevägivald on oma olemuselt ülimalt keerukas juhtum politseil lahendada ning ka ohvril endal ja perekonnal on keeruline sellest aru saada. Tihtipeale jõuab see tõdemus, mis tegelikult on toimunud, kohale hilinemisega, sest inimene on teise kontrolli all majanduslikult või näiteks laste kaudu või mis iganes muul moel. Nii et me peame seda eelnõu arutades alati arvestama, et lähisuhtevägivald ei ole tavapärane ja väga lihtne mustvalge juhtum. Selle puhul on inimesel vaja aega. Nii nagu ka politsei ja praktikud on korduvalt välja toonud, põhjus, miks seda aega on vaja, on ühelt poolt emotsionaalne, kuid teiselt poolt ka täiesti praktiline. Näiteks enamasti ju nii ongi, et lähisuhtevägivald toimub nädalavahetusel ja võib-olla ei pruugi kõik tugisüsteemid olla siis piisavalt kättesaadavad. See on üks asi. 

Ma puudutan ka seda, et kaks ministrit on olnud eri arvamusel. Iseenesest on mulle isiklikult väga sümpaatne, kui kaks ministrit on eri arvamusel. Las siis parimad argumendid võidavad. Tõepoolest, nii nagu välja toodi, õiguskomisjon leidis, et siseministril on õigus ja tuleks teha muudatusi lähisuhtevägivalla ohvrite kaitseks. 

Teisalt mõistan ma ka justiitsministri argumente, mida me tõepoolest oleme õiguskomisjonis korduvalt arutanud. Eelkõige on olnud küsimus ohu väljaselgitamises. Politsei on öelnud ja ka seletuskirjas on – selle peale võib muidugi öelda, et seletuskiri ei asenda eelnõu ja seaduse teksti, mis on ka õige –, et ohu väljaselgitamiseks peab olema ikkagi kahtlus, millele saab järgneda väljaselgitamine ja ohu olemasolu korral selle tõrjumine. Politsei on ka ise korduvalt öelnud, et see päris nii ei saa olla – ja jumal tänatud –, et [viibimiskeeldu kasutataks] ainult kellegi kaebuse peale. Tuleb kusagilt kaebus, milles öeldakse, et aga me arvame, et on lähisuhtevägivald, pere ütleb, et ei, ei ole miskit, aga politsei viib koduomaniku siiski 72 tunniks kodust eemale – loomulikult see nii ei käi. Politseil on omad instrumendid, mil moel üleüldse hinnata väljakutse tõsiseltvõetavust. Sealhulgas mõjutavad seda näiteks sellised tegurid, kas varasemalt on olnud [sellest kohast väljakutseid] lähisuhtevägivalla tõttu, erinevaid kohtuotsuseid ja nii edasi. Nii nagu kohtus, tuleb ka sel puhul kõiki tõendeid hinnata kogumis. Kui keegi tunneb, et tema põhiseaduslikku õigust on rikutud – loomulikult on kodu püha –, siis on võimalik pöörduda ka kohtusse. 

Loomulikult me peame arutama, nii nagu kõikide eelnõude puhul, kas see on põhiseaduspärane. Kui me vaatame seda, kas see eesmärk on legitiimne, siis kahtlemata on see legitiimne. Nii nagu kodu on oluline ja kodus viibimine on igaüheõigus, on igaüheõigus ka olla terve, olla kehaliselt puutumatu. Seda õigust saab riik kindlasti tagada, sealhulgas viibimiskeelu abil. 

Kas see on proportsionaalne? Selle üle on õiguskomisjonis olnud päris mitu vaidlust. Ma arvan ja usun, et see on proportsionaalne, sest nagu ma selgitasin, selleks et inimest välja tõsta ja selleks et ohtu välja selgitada, on ikkagi väga konkreetsed meetmed ja instrumendid, mida tuleb järgida. Kui nende vastu eksitakse, siis on võimalik kohtusse minna. 

Palun üks minut lisaaega. 

Üks minut lisaks.

Nii et kui me vaatame neid argumente kogumis, nagu kohtus tihtipeale tehakse, siis ma usun, et me oleme selle eelnõuga õigel teel. 

Kas seda oleks saanud teha kuidagi veel paremini? Pean tunnistama, et kõigi eelnõude puhul, mis õiguskomisjonist läbi käivad, me alati tõdeme, et sõnastust saaks veel paremaks teha. Ma arvan, et see on erialaline tõdemus kõikidel, nii kohtunikel, advokaatidel kui ka Riigikogul endal. Alati tundub, et midagi saaks paremini teha, aga alati ei ole see võimalik ja alati on meil nii-öelda kaalukausid, mille abil me peame tegema mingisuguse otsuse. Kui panna ühele kaalukausile see, et on vaja lähisuhtevägivalla ohvreid kaitsta, sealhulgas sellesama viibimiskeelu abil, siis ma usun, et see kindlasti toetab seda, et me selle eelnõuga edasi liiguksime. Aitäh!

Aitäh! Anti Haugas, palun!

Aitäh! Tulenevalt läbirääkimistel peetud kõnedest pean vajalikuks mõnda punkti täpsustada. Aitäh Andre Hanimäele, kes päris mitmed vajalikud täpsustused küll juba ära tegi! 

Ma kindlasti toonitan üle, et ei jääks kuidagi kõlama, [nagu võis juhtuda] Peeter Ernitsa sõnavõttu kuulates, et viibimiskeeld on kuidagi iseenesest eesmärk. Ei, viibimiskeelu kehtestamine on Politsei- ja Piirivalveameti üks paljudest töövahenditest. See ei tähenda seda, et kui on lähisuhtevägivalla juhtum ja on olemas ohver, siis alati sel juhul rakendatakse viibimiskeeldu, veel vähem seda, et see on alati 72 tundi. Alati leitakse töövahend, mis on olukorras kõige paslikum, proportsionaalsem ja legitiimsem. Tihti võib piisata ka sellest, et rahustatakse olukord maha, viiakse ohver näiteks sündmuskohalt eemale ja mingit viibimiskeeldu ei rakendata. Viibimiskeeldu rakendatakse siis, kui see on vajalik ohu väljaselgitamiseks, ohu kõrvaldamiseks, selle väga pingelise situatsiooni maharahustamiseks. Kui ametnik peab neid otsuseid tegema, siis on ta tihtipeale väga suure pinge all. Seda aega on tõesti vaja subjektidel, kelle vastu seda viibimiskeeldu kehtestatakse, aga seda on vaja ka politseinikel. 

Toodi ka välja, et on oht, et keegi tõstetakse 72 tunniks lumehange. Ma võin kinnitada, et see oleks kindlasti ebaseaduslik. Politsei seda ei tee ega hakka tegema ei selle eelnõu [alusel] ega, ma usun, ka mitte tulevikus. Politsei suhtleb alati selle isikuga, kes peab viibimiskeeldu järgima. Vaadatakse, kas inimene on piisavalt soojalt riides, kas ta on adekvaatses seisundis, et leida endale ajutine viibimiskoht. Vajaduse korral aitab politsei ka transpordiga. See on politsei töö igapäevane osa. Ma usun, et selle pärast ei maksa muretseda. Politsei kaitseb kõiki Eesti riigi elanikke, siin viibijaid ja kodanikke. 

Korraks toodi välja, et komisjonis oli arutelu, kas ei peaks olema juttu ohukahtlusest. Ma toon igaks juhuks välja, et korrakaitseseadus näeb ette, et ohu väljaselgitamisele peabki eelnema ohukahtlus. Ehk kui viibimiskeeld kehtestatakse ohu väljaselgitamiseks, siis see tähendab seda, et peab olema olulise või kõrgendatud ohu kahtlus, mitte suvalise ohu kahtlus. On olemas olulise või kõrgendatud ohu kahtlus ning siis saab ka ohu väljaselgitamiseks viibimiskeelu kehtestada. 

Loomulikult peab see olema proportsionaalne ja seda ei tehta väga pinnapealselt. Selle eelnõuga tuleb juurde ka tarvidus täita rohkem dokumente. See protsess muutub ka pisut bürokraatlikumaks, aga see on, ma arvan, õiguste kaitseks oluline. Esiteks, viibimiskeelu kehtestamine peab toimuma ainult kirjalikult, seda ei saa teha enam suuliselt, teiseks, politsei kasutab eelnevalt ka hindamisinstrumenti, milleks on lähisuhtevägivalla infoleht, mida rahvusvahelises koostöös koos teadlastega pidevalt täiendatakse. Loomulikult vaadatakse otsa ka varasematele andmetele, mis on politseist kättesaadavad, ning kõik need toimingud dokumenteeritakse. Juhul, kui keegi leiab, et tema õigusi on rikutud, siis, nagu ka kolleeg Andre Hanimägi ütles, on võimalik pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. 

Muud ma ei vaidlusta. Mul on väga hea meel, et Riigikogu on suhteliselt konsensuslikult päri, et seda eelnõu on vaja ja et ohvreid on vaja kaitsta. Kindlasti tänan ma selle eest, et juhitakse tähelepanu, et on vaja kaitsta kõiki, ka neid, kelle suhtes viibimiskeeld kehtestatakse. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. 

Eelnõu kohta on tehtud kolm muudatusettepanekut. Läheme nende muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Muudatusettepanek nr 1, esitaja on õiguskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitaja on õiguskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, esitaja on õiguskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanekud on läbi vaadatud. 

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 774 teine lugemine lõpetada, kuid meile on tulnud Isamaa fraktsiooni ettepanek eelnõu 774 teine lugemine katkestada. Seda me peame hääletama ja teeme seda peale saalikutsungit.

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud korrakaitseseaduse § 44 täiendamise seaduse eelnõu 774 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 8 Riigikogu liiget, vastu 49, erapooletuid oli 1. Ettepanek ei leidnud toetust. Teine lugemine on lõpetatud.

Liigume edasi tänase kuuenda päevakorrapunkti juurde. See on Isamaa fraktsiooni algatatud mootorsõidukimaksu seaduse kehtetuks tunnistamise ja liiklusseaduses sõiduautode registreerimistasu kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu 782 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Aivar Koka.

Hea juhataja! Head kolleegid! No me oleme aru saanud, et on ainult üks väga halb seadus ja see on mootorsõidukimaksu seadus. On veel palju muid halbu seadusi, aga see on seadus, mis näitab, et ühtegi poliitikat ega poliitikut ei tohi usaldada. Eesti 200 ütles oma valimiskampaanias väga selgelt, et mootorsõidukimaksu ei tule, nemad seda ei toeta, ja Reformierakond lubas, et uusi makse ei tule. 

Nüüd on [selle tulemused] näha. Natuke üle aasta on mootorsõidukimaks Eestis [kehtinud]. Vahepeal tehti juba parandusi, eelmise aasta lõpus, et toetada lastega peresid. Aga selge on see, et kui vaadata, mida selle seadusega loodeti [saavutada] ja milliseid rahanumbreid loodeti saada riigieelarvesse, siis on näha, et registreerimistasuga ei ole riigieelarvesse praktiliselt üldse raha tulnud. Laekumata on jäänud käibemaks, kadunud on töökohad, mille pealt on jäänud maksud saamata. Ühesõnaga, tehti üks seadus, mille algatasid kolm osapoolt: Reformierakond, Eesti 200 ja sotsid. Nagu me endise rahandusministri Mart Võrklaeva jutust oleme kuulnud, nõudsid sotsid, et [maks] oleks poole suurem, kui alguses plaaniti, ja sellisena see siin vastu võetigi. 

Isamaa Erakond tegi kõik selleks, et see eelnõu seaduseks ei saaks. Esimesel lugemisel palusime eelnõu tagasi [lükata], teisel lugemisel katkestada, kolmandal lugemisel hääletasime vastu ja tegime ka kirja presidendile palvega seda seadust mitte välja kuulutada. 

Me saame väga hästi aru, et selle seaduse [vastuvõtmisega] me oleme viinud oma inimesed veelgi raskemasse seisu. Meie pered, meie eakad ja väiksema sissetulekuga inimesed on viidud selle maksuga veelgi keerulisemasse olukorda. 

Ma võin teile tuua ühe hea näite. Kahjuks seda härrasmeest, kes saaks seda kinnitada, ei ole praegu saalis. Selle aasta alguses kirjutas üks ema, kes on väga raskelt haige, sõna otseses mõttes voodihaige. Tal on kaks erivajadusega täiskasvanud last ja üks alaealine laps. Ta kirjutas ja palus, et tema erivajadusteks ümberehitatud bussi aastamaksu ei nõutaks välja korraga, vaid et tal oleks võimalik seda jupiti maksta. Aga mis oli tulemus? Maksuamet pani tema pangaarve lihtsalt kinni, nii et ta, vaene inimene, ei saanud isegi oma pensioni kätte. No see mure on meil tänaseks kahe mehe peale ära lahendatud: aastamaks on makstud, pangaarve on avatud ja natuke veel on teda toetatud. Aga selliseid inimesi on meil riigis sadu, tuhandeid, kes täna abi vajaksid. 

Ma loodan väga tõsiselt[, et valitsus seda arutab]. Eile me andsime üle eelnõu aktsiiside tõusu peatamiseks, et bensiini-, diisli-, gaasi- ja elektriaktsiis 1. maist ei tõuseks. Jumalik päike paistis peaministri peale ja ta teatas, et homsel valitsuse istungil arutatakse seda väga tõsiselt. Ta lisas "ja võib-olla veel midagi". Ma usun, et seesama "ja võib-olla veel midagi" ongi seesama mootorsõidukimaks, mida võiks ka homme valitsuses arutada. Aga täna võiksid koalitsioonipoliitikud olla ausad ja toetada selle eelnõu esimese lugemise lõpetamist, et seda oleks võimalik siin Riigikogu saalis kiirkorras menetleda. 

Meie ettepanek on väga selge: see maks tuleb sel aastal tagasiulatuvalt tühistada, nii et see seadus hakkaks kehtima 2026. aasta 1. jaanuaril, sest seda maksu, kui registreerimistasu välja arvata, ei ole ju veel makstud, kuna maksetähtaeg on alles suvel. Nii et ma loodan siiralt, et need poliitikud, kes valimistel lubasid, et seda maksu ei tule – praktiliselt kõik erakonnad, kes siin saalis on, selle lubaduse andsid –, täidavad nüüd selle lubaduse tagantjärele ja annavad Eesti inimestele võimaluse ise hakkama saada, mitte käia omavalitsustes ja paluda sotsiaaltoetust, et kuidagigi hakkama saada. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Aivar, sa oled rahanduskomisjoni liige ja oled rahandusasjadega pikalt tegelenud ka eelmistes koosseisudes. Täna tuli välja uudis, et Eesti riigil jäi jälle päris suur hulk raha kasutamata. Me räägime riigieelarvest, millest jäi kasutamata üle 2 miljardi euro. Mida see sulle ütleb? Teiselt poolt me arutame siin automaksu. Ka meie positsioon on algusest peale olnud see, et me seda maksu ei toeta, ja me saame täiesti aru, mis on selle maksu tagajärg inimestele. Ehk siis [ma küsin] selles valguses, et ühest küljest on meil juba tükk aega inimesi kooritud erinevate maksudega maksutõusude kaudu, uute maksude kehtestamise kaudu, teiselt poolt aga näitab riik, et tegelikult me ei suudagi seda [raha] ära kasutada. See summa, mis on välja tulnud, on märkimisväärne ja see ei ole [juhtunud] esimest korda. Mida see üleüldiselt ütleb kogu selle olukorra kohta? 

Aitäh! No oleme ausad, kõik maksutõusud ja uued maksud tehti ju ainult ühel põhjusel: sooviti tulumaksuvabastust kõigile, sõltumata sissetulekust. Ja mis on tulem? Makse on tõstetud, uusi makse on tehtud. Eesti majandus on juba üle kolme aasta Euroopas "punase laterna" rollis ehk majandus ei tõuse. Ja tulem on see, et selle aasta riigieelarve puhul võetakse 1,7 miljardit laenu, millega kaetakse tulumaksuvabastust ja kaitsekulusid, ja ei midagi muud. 

Mootorsõidukimaks on väga selgelt läbi kukkunud. Aus vastus on see, et selle kahe ja natuke üle selle miljardi euro sees on ka näiteks 600 miljonit CO₂‑raha, mis jäi kasutamata, aga seal on ka vabu vahendeid piisavalt. Me oleme viimastel aastatel väga selgelt näinud, kuidas rahanduskomisjoni eelarvearutelule tulles väidetakse, et raha pole üldse, kuid järgmise aasta lõpus selgub, et kõik on üle. Nii nagu ühe erakonna esinaine meile ütles – ma jätan selle [teise] poole ütlemata –, meil on raha … Nii et raha on.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! No kõik teavad, et automaks on kõige ebaõnnestunum maks. Sellest veel ebaõnnestunum on registreerimistasu. Ma loen siit eelnõu [seletuskirjast], et automaksu omaaegse läbisurumise näol oli tegemist ka suurejoonelise valijate petmisega, kuna ükski valitsuskoalitsiooni erakond ei lubanud enne valimisi sellise maksu kehtestamist. Praegu õigustab valitsuskoalitsioon end sellega, et olukord on muutunud, Euroopas käib sõda ja on energiakriis ja veel mingisugused muud kriisid. Mis teie arvate, kui õigustatud need maksud on? Kas oleks saanud teistmoodi teha? Näiteks pangamaksu sisse viia. Miks valiti just selline maks?

Aitäh! Ma usun, et nii Eesti 200, Reformierakonna kui ka sotsiaaldemokraatide hulka kuuluvad Riigikogu liikmed ja valitsuse liikmed on tänaseks aru saanud, et see oli kõige suurem viga, mida nad oma poliitikukarjääri jooksul on teinud. Mitte keegi neist ei uskunud, et see viib nende reitingu põhja. Eesti 200‑l, nagu me täna naersime – no midagi ei ole teha –, tõusis reiting 10%: 2%-lt 2,2% peale. Reformierakonna reiting on üle kahe korra väiksem, kui see oli valimiste ajal. See oli üks halvimaid otsuseid. Meil on alati hea näiteks tuua 2020. aasta lisaeelarvet: vähendasime makse, toetasime ettevõtteid ja järgmisel kahel aastal oli Eesti Euroopa kõige kiiremini kasvava majandusega riik. Tulite võimule, kolm erakonda, ja sellest hetkest peale on Eesti riigi majandus olnud kogu aeg miinuses.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Lugupeetud ettekandja! Nii Keskerakond kui ka Isamaa on siin korduvalt öelnud, et kui nemad saavad võimule, siis automaks tühistatakse. Olgem realistid, ei torma need koalitsioonisaadikud siia saali, kui hääletus tuleb, et seda eelnõu toetada. Kõik saavad aru, mis toimub, ja kõik saavad aru, et kuni järgmiste Riigikogu valimisteni jääb automaks alles. 

Aga laseme mõttel natuke lennata. Kui Isamaa ja Keskerakond tulevad võimule, siis automaks tühistatakse. Aga mis juhtub siis, kui pärast valimisi 2027. aasta kevadel tulevad võimule teised erakonnad? Milline see olukord siis võib olla?

Aitäh! Isamaa Erakonna lubadus on väga selge: kui meie seaduseelnõu ei saa seaduseks, siis järgmisel aastal peale valimisi, kui Isamaa Erakond peaks olema koalitsioonis, tühistatakse see seadus tagasiulatuvalt alates 2027. aasta 1. jaanuarist. Aga kui Reformierakond jääb võimule, siis näeme aastatel 2028 ja 2031 – kui te olete selle seaduse läbi lugenud, [siis te teate seda] – nende maksude tuntavat suurenemist võrreldes tänasega. Seadusesse on maksude tõus väga selgelt sisse kirjutatud. 

Ja mis selle tulem on? Tulem on see, et meie tänavatel ja teedel sõidavad veelgi vanemad autod ja uuemaid autosid suudavad endale lubada vaid rikkamad inimesed. Tegelikku keskkonna säästmist ei ole ja reostus on palju suurem. Alguses, kui selle mootorsõidukimaksuga tuldi, [oli selle eesmärk] keskkonnasõbralikkus. Me näeme seda keskkonnasõbralikkust. Me näeme, et ühistranspordi [olukord] läheb iga päevaga aina hullemaks. Maainimestel on see maksukoorem kaela peal, nad peavad saama ise tööl käia, lapsed kooli, lasteaeda ning huvi[ringidesse] viia. Praegune valitsus on koos sotsidega teinud Eestimaa inimestele karuteene. Olgem ausad, me oleme siia valitud ainult ühel eesmärgil: kaitsta oma inimesi, mitte viia neid laenuorjusesse.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Idee on loomulikult suurepärane, siin ei ole midagi arutada. Aga kogenud rahanduskomisjoni juhina, paiguta ennast valitseja nahka, kellel on ka pikk kogemus siin Riigikogus. Praegune olukord: toetust ei ole, aasta on veel [jäänud], Hormuzi väinas on meremiinid ja tõenäoline on, et kütusehinnad kasvavad veelgi. Tõenäoliselt otsustab valitseja homme 1. mai kingituse ära jätta. Mida sina teeksid tema nahas olles, kui selline olukord oleks? Kas sa oleksid selle ettepaneku poolt, et jah, tühistame selle [maksu], viime eelnõu 782 ellu? Või sa ei saaks seda teha, lihtsalt seetõttu, et sul ei ole kusagile pääsu, sa oled nagu pantvang, kes istub seal oma võimu otsas?

Aitäh! Kui see minu otsustada oleks, siis me kindlasti tühistaks mootorsõidukimaksu. Me tegime seda aastal 2020. Enne seda oli aktsiise tõstetud. Me nägime, et majanduse elavdamiseks ei ole teist võimalust, kui aktsiise langetada ja toetada ettevõtjaid palgatoetusega. Täna on täpselt sama asi. Usalduse puudumine on see, mis on tegelikult Eesti riigi kõige suurem probleem. Keegi ei usalda täna valitsejaid, keegi ei taha Eestisse investeerida. Me kuuleme [loosungeid], kuidas siia tulevad sajad miljonid, ja siis järgmine päev kuuleme, et ei tea, kas tulevad, aga keegi oli kusagil seda arutanud. Praegu on kõige olulisem anda ettevõtjatele ja inimestele usku. Mina loodan küll, et Reformierakond ja Eesti 200 on seda teemat väga tõsiselt arutanud ja teevad täna otsuse selle eelnõuga edasi minna. Ma loodan, et neljapäeval valitsuse istungil tehakse need otsused ära, et aktsiise 1. maist ei tõsteta ja mootorsõidukimaks tühistatakse.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Aivar! Siin üle-eelmine küsimus Keskerakonnalt oli, et mis saab automaksust siis, kui võimule tulevad teised erakonnad. Aga räägiti ainult Isamaast ja Keskerakonnast. Ma loodan, et see oli eksitus ja juhtus kogemata, sest meil on Riigikogus kolm erakonda, kes on väga selgelt kommunikeerinud, et kui nad saavad võimule, siis automaks ja ka registreerimistasu täies mahus kaovad. Need on EKRE, Keskerakond ja Isamaa. Ma soovitan kõikidel vaatajatel ja kuulajatel väga hoolega jälgida, et see ei oleks mingi mäng, sest me teame, et võib juhtuda ka nii, et kui EKRE ei saa sinna seltskonda, kes hakkab automaksu ära kaotama, siis Keskerakond ja Isamaa koos mingi kolmanda koalitsioonipartneriga, kes on selle automaksu loonud, seda maksu ära ei kaota. Nii lihtne see ongi. 

Aga räägi sellest indekseeritud automaksust ja registreerimistasust. On ju nii, et kui teie saate võimule ja kui Keskerakond saab võimule ja kui ka EKRE saab võimule, siis me kõik kolm oleme lubanud selle ära kaotada? On ju nii?

Jah, ma saan öelda Isamaa Erakonna seisukoha. Meie seisukoht on väga selge: me ei lähe sellisesse koalitsiooni, kus ei ole võimalik mootorsõidukimaksu tühistada. Teiselt poolt on väga selge, et tänaste [reitingute] järgi on Isamaa Erakond järgmises valitsuses. Ja ma saan öelda ka seda, et kolm erakonda – Isamaa, Keskerakond ja EKRE – on kõik lubanud selle seaduse tühistada, kui nad saavad koalitsiooni. 

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Mul on küsimus selle kohta, et Eesti on oma strateegilistes eesmärkides seadnud sihiks, et kõik inimesed ei koliks Tallinnasse, et meil oleks regioonides ka elu ja tegevus. See on meile oluline nii julgeoleku aspektist kui ka tegelikult sündimuse aspektist, sest väljaspool linnasid on sündimus suurem ja sealt tuleb Eesti järelkasv. Kuidas on mootorsõidukimaks ja selle kaotamine seotud regionaalarenguga? See on ka kindlasti üks oluline aspekt selle mootorsõidukimaksu tühistamise juures, et me tõepoolest liiguksime nende regionaalsete eesmärkide suunas.

Aitäh! Loomulikult, tänapäeval pole maal ilma sõiduvahendita praktiliselt võimalik elada, kui sa [just ei ela] kuskil keskuses, kus kõik on olemas. Me teame, et isegi postkontorid on maakondades enamjaolt ainult ühes kohas. Kui sul on seda teenust vaja, siis on väga keeruline. Riik on ühel hetkel palju asju kokku tõmmanud ja viinud ühte kohta. Hea, kui see koht on maakonnakeskus, aga palju asju on viidud ka [kaugemale]. Lõuna-Eestist on palju viidud ju Tartusse. 

Ma pean tunnistama, et see ei ole ainult regionaalne probleem. Ka Tallinna inimene, kellel on lapsed, ei saa ühistranspordi peale loota. Ma olen siin vahel maininud, et ma elan prantsuse lütseumi kõrval. Igal hommikul on seal autode rivi, tuuakse lapsi kooli, sest enamik vanemaid ikkagi ei riski sellega, et väike esimese või teise klassi laps ühistranspordiga kooli [saata], ja kui vähegi võimalik, siis tuuakse koju ka. Aga maapiirkondades ei ole see mitte kuidagi võimalik. Kui ma vaatan kas või oma lapsi, siis nende töökohad on nii kaugel, et kui ühistranspordiga sõita, siis läheb [sõidu peale] pool päeva. 

Ma veel kord ütlen, et Reformierakonnaga on, nagu on, aga Eesti 200-st on mul küll kahju. Nad andsid selgelt lubaduse. Valimiskampaanias tulid hääled kahest kohast: Ukraina [abistamisest] ühe daami eestvedamisel ja teine asi oli, ma arvan, usk, et mootorsõidukimaksu ei tule. Täna on nad oma reitingu [maha mänginud] selle valelikkusega, täpselt sama [on juhtunud] Reformierakonnaga. 

Ma veel kord ütlen, et ma loodan, et peale peaministri hommikust [esinemist] teil silmad avanesid. Ta saab aru, et aasta pärast ongi valimised juba läbi. Ta peab pöörduma näoga Eestimaa inimeste poole. Kui on soov vähegi kergendada meie inimeste olukorda, siis on mõistlik ka mootorsõidukimaks tühistada. 

Anti Poolamets, palun!

Hea ettekandja! Eestis tõi automaks kaasa Euroopa suurima automüügikrahhi. Sellel on ju tugev mõju ka eelarvele, käibemaksu laekumisele. Ja ei ole veel sugugi selge, kas see krahh on [möödas], pigem kipub siin veel hullemaks minema. Autod vananevad ja kõigel sellel on tagajärg. Me näeme, et see nõndanimetatud majanduskasv tuleb võib-olla riigisektori mõningate kulutuste toel ehk siis tegelikult mingisugust majanduskasvu ei ole, seisame paigal. Kas siis, kui me automaksu ära kaotaksime, oleks loota, et [sellest sektorist] hakkab riigieelarvesse jõulisemalt peale tulema? Inimesed on end autode ostmisel mitu aastat tagasi hoidnud.

No loomulikult, kas või puhtalt see 24%-line käibemaks, mis autode müügist laekub, tooks riigieelarvesse juba korraliku raha, rääkimata sellega seotud töökohtadest. Aga selle juures on ka see [aspekt], et uued autod on ohutumad, inimesed jäävad liikluses ellu. See kõik on positiivne pool. Me näeme, et praegune seadus ei ole päiksekiirt toonud – peale iga-aastase automaksu, mida ollakse lihtsalt sunnitud maksma, pole [loodetud] tulubaasi [tekkinud], sest uute autode ost [kiratseb]. Siin naljatades öeldi, et jaanuarikuus oli [autode müük] parem kui aasta tagasi. Aga aasta tagasi autosid ei müüdud! Loomulikult, isegi ühe auto müük on juba üsna suur protsent. On selge, et mõistlikud inimesed ei osta autot ka sellel aastal, sest nad teavad, et peale järgmise aasta kevadet on võimalik osta auto ilma registreerimistasuta. Ma loodan, et automüüjad on järgmisel aastal ausad ega tõsta salongis auto [hinda] plaksti selle [summa] võrra, mis täna [tuleb maksta registreerimistasuna]. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Tegelikult need probleemid, mida me täna näeme, olid ju ennustatavad. Me teadsime, et inimesed ei osta enam autosid sellises mahus nagu varem, et ostetakse vanemaid autosid ja et autoturg kannatab selle all. Kõiki neid asju me nägime ette, aga ikkagi valitsus ei kuulanud, mida Riigikogu talle rääkis. Toodi välja erinevaid põhjusi: küll on vaja käitumisharjumusi muuta, küll on vaja inimesi ühistransporti suunata. Aga minu küsimus teile on selline. Miks valitsus ikkagi kehtestas automaksu? Kas selle taustaks oli majanduslik argument või oli see lihtsalt rohepoliitika osa?

Aitäh! Ei, seal ei olnud rohepoliitikaga suurt midagi [pistmist]. On selge, et Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid lootsid sealt saada raha, mida kuhugi ümber tõsta. Eelkõige oli Reformierakonnal vaja tulumaksuvabastuse [katteks] kuidagi pool miljardit kokku korjata ja sotsid lootsid sealt omale katuserahasid saada. Me oleme siin kuulnud, kuidas kaks selle erakonna Riigikogu liiget käisid ja kauplesid, ja nii see mootorsõidukimaksu summa kahekordistus. (Saalist öeldakse midagi.) Jah, me võime öelda, et need olid Anti, kes istub siin, ja teine [mees] on tänaseks Kastre vallavanemaks saanud. Need kaks meest on Mart Võrklaeva jutu järgi need, kes olid läbirääkimiste laua taga, kui see summa kahekordistus.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! 22. mail 2022. aastal ilmus Eesti Ekspressis artikkel Klaus Schwabi sõnadega: kui sul midagi ei ole, siis oled sa õnnelik. Selles artiklis maaliti suurepärane pilt tulevikust, kus me elame rendimajades, kasutame rendisõidukeid ja nii edasi. Kui vaadata seda aastatetagust pealkirja Eesti Ekspressis, siis näeme, et kõik ongi läinud niimoodi: kõrged maksud, elekter on hullumeelse hinnaga, kütus, ja nii edasi, ja nii edasi. Ja nüüd ma kuulan teie juttu. Te räägite, et valitsus ja Reformierakond tahab midagi paremaks teha. Ma annan teile vastuse: ei taha! Eesmärk ongi Eesti rahvalt kogu varandus ära võtta. Öelge mulle, kas valitsuses saab olla nii palju lolle, kes ei saa aru, et see on ju Eesti majandust hävitav. Lükake mu väide ümber!

Aitäh! Ma pean kõigepealt ütlema, et selle seaduseelnõuga ei olnud see nüüd küll mitte kuidagi seotud – enda vabandamiseks, et mitte nii rasketele küsimustele vastata. Ma pean küll tunnistama, et jah, meie valitsuses on täna see mure, et seal [napib] inimesi, kes oleks ettevõtlusega tegelenud ja kes teavad, mida tähendab iga päev ettevõtluses raha teenida. [Kui neid inimesi oleks,] siis oleks meil palju lihtsam. Ka siin Riigikogus tekib vahel arutelude puhul see küsimus, et majandusest ja ettevõtlusest arusaajaid ja teadjaid inimesi on saalis liiga vähe. Eks täna see mure ongi.

Ma mäletan väga hästi, kuidas 2020. aasta lisaeelarve [arutelu] ajal väga paljud ütlesid, et aktsiisi langetamine on hullumeelsus. Aga juba kahe kuu pärast nägime, et piirikaubandus lõppes ja rahavoog tuli Eestisse tagasi. Täna on täpselt sama [lugu], me oleme maksukoormuse [tõstmisega] viinud Eesti riigi [peaaegu] pankrotti. Me oleme jõudnud sellele tasemele, et me võtame laenu selleks, et teha tulumaksutagastust. Riik võttis laenu selleks, et teha 700-eurone tulumaksu[vabastus] kõigile. Me teame, et sellest võidab väga väike osa. Suurem osa, pensionärid ja kuni 1200 eurot palka saavad inimesed, ei võitnud sellest tulumaksuvabastusest mitte ühtegi senti. Rõhutan: mitte ühtegi senti!

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Ma loodan, et kõik mäletavad, kuidas tänane Reformierakonna juhitud valitsus ja ka mõned eelmised on viinud meie majanduse langusesse: 8%-liselt tõusult 5%-lisesse miinusesse. Reformierakonna ja nende kaasajooksikute tegutsemine majandusvaldkonnas on sõna otseses mõttes hämmastav. Tehakse kõik selleks, et majandus langeks: kriisi ajal tõstetakse makse ja nii edasi. Äkki sa oskad välja tuua, lihtsalt piltlikustamiseks, et inimestel oleks silme ees, milline on automüügi olukord meie naaberriikides Lätis ja Leedus, kus ei ole sellist automaksu? Seal pole automüük mitte poole võrra langenud, vaid vastupidi.

Aitäh! Nendest andmetest, mis mul on, võib küll selgelt välja lugeda, et ülejäänud Euroopa Liidu riikides on autode ost kasvanud. Eesti on ainukene, kus see on suures miinuses. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Küsisin teie käest enda arust väga lihtsa küsimuse, aga lugupeetud ettekandja ütles, et see oli väga raske küsimus. Ma püüan selle lihtsamalt sõnastada. Aastal 2022 ilmus Eesti Ekspressis artikkel Klaus Schwabi sõnadega, et kui sul midagi ei ole, siis oled sa õnnelik. Meile maaliti tulevik: elukohad, mis renditakse, autod, mis renditakse, ja nii edasi. Kuidas seda saavutada? Ainult maksude tõstmisega, et rahvalt raha ära võtta. Kas te olete nõus sellega, et praegune Reformierakonna valitsus liigub sellel kursil, et viia ellu Klaus Schwabi [sõnu], et kui sul midagi ei ole, siis oled sa õnnelik, ja teeb seda kõike maksude tõstmise näol ehk hävitab tahtlikult Eesti riiki kui sellist ja meie majanduslikku iseseisvust?

Aitäh! Ma saan öelda oma arvamuse. Ma arvan, et üks põhjus, miks mootorsõidukimaks on tehtud, on see, et mõni rendifirma, autorendifirma saaks väga hästi elada. On selge, et tänane koalitsioon on seisukohal, et peale meid tulgu või veeuputus. See maksukoormus ja laenukoormus, mis Eesti riigile viimase kolme aasta jooksul on tekitatud, on viinud riigi väga raskesse olukorda. Väga raskesse olukorda! Järgmine koalitsioon – ükskõik, kes selle teevad – on [pandud] sellisesse seisu, et järgmised neli aastat tuleb seda sügavat auku täita, et inimestel … (Hääl saalist.) Miks seda tehti? Kui kellelgi on soov viia Eesti riik pankrotti lootuses, et sponsorid väga hästi tasuvad, siis ma ei tea. Mina pole nende läbirääkimiste juures olnud. Erinevaid jutte räägitakse siin nii ajakirjanduses kui ka tagatubades.

Aga selge on see, et maksukoormuse [suurendamisega] on Eesti inimesed viidud vaesuse [äärele]. Väga suur hulk Eesti inimestest ei ela enam oma sissetulekutest palgapäevani ära. Eriti raske on lastega perede ja pensionäride olukord. Kuidas saab usaldada kolme erakonda – sotse, Eesti 200 ja Reformi –, kes esimese asjana võtsid ära [peretoetused] ja teise asjana vähendasid pensione? Keskmise pensioni tulumaksuvabastuse ärajätmine tähendab pensionäridele sellel aastal üle 30 miljoni euro vähem raha, sõna otseses mõttes. Kui vaadata selle seaduseelnõu seletuskirja, mis siin mõned aastad tagasi vastu võeti, siis keskmine pension ei ole enam tulumaksuvaba. Kas see oli teadlik [otsus] või rumalusest tehtud [valik], aga aus vastus on, et kahtlused on ja kõhklused ka.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! No filosofeerime veidikene. Kui suureks pead sa tõenäosust, et ühel päeval tuleb peaminister ja ütleb, et jah, me hakkame [kaaluma] automaksu kaotamist, meil oli meeltesegadus, sotsid surusid seda meile nii hirmsasti peale, Eesti 200 ka, ja tegelikult ei tahtnud Reformierakonnast seda automaksu keegi peale Mart Võrklaeva? Äkki ongi nii, et homme tuleb see arutelule. Valimiste [lähenedes] on Reformierakonda tabanud kirgastus ja nüüd on kõik teised jälle süüdi. Kui vaadata, mis toimus KOV-i valimiste ajal Tallinnas, kui ebaadekvaatselt käituti, siis kuidas sa seda hindad? Kas me võime nende ebaadekvaatses käitumises näha uut level'it?

Aitäh, Rene! No ma arvan, et me kõik, kes me praegu siin saalis oleme – ma ei tea, mida Annely mõtleb, aga kõik ülejäänud –, loodame, et see kirgastumine tuleb. Me eile nägime seda kirgastumist. ERR ei saanud selle kirgastumise puhul aru, et see tuli pärast seda, kui kaks erakonda olid andnud sisse eelnõu. Nemad arvasid, et peaministri kirgastumine tuli äkki iseenesest. Einoh, iseenesest ei tule midagi, kirgastumine tuleb ikka kellegi abiga. On ju väga selgelt näha – nagu Mart Võrklaev kõva häälega räägib –, et põhiliselt on ikkagi kaks sotsi süüdi selles, et [automaksule] pool juurde tuli; kui see maks oleks olnud poole väiksem, siis äkki poleks nii palju pahandust olnud. Aga seda peab küsima Reformierakonna käest. See, mida meie teeksime, on meie arusaam.  

Rahanduskomisjoni arutelude ajal ma seda kirgastumist veel ei näinud. Aga peale eilset peaministri kirgastumist võib unistama ja lootma hakata. Kas see unistus ka realiseerub? Enamik unistusi kahjuks ei realiseeru. Aga kui väga kaua unistada, siis äkki see kirgastumine tekib. Ja kui see tõesti ei teki, siis ma saan [kinnitada], et kolm erakonda kuuest on väga selgelt öelnud, et mootorsõidukimaks tuleb tühistada. Me teame, et koalitsioonis olevad Eesti 200 ja Reformierakond ei ole siiamaani sellega nõustunud, sotsid on öelnud, et see on päris hea eelnõu, aga natukene peaks muutma, äkki saaks [vinti] veel peale keerata. 

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Me küll arutame automaksu kehtetuks tunnistamist, aga kui vaadata seda olukorda, mis toimub meil praegu kütusejaamades ja hinnapostidel, siis näeme, et hinnad on kasvanud, ja päris tublisti. Selle põhjus on ju arusaadav – kõik see, mis toimub Pärsia lahes, ja Hormuzi väina [sulgemise] tagajärjed ka veel. Nii Keskerakond kui ka Isamaa tegid ettepaneku peatada aktsiisitõus, mis oli ette nähtud 1. maiks. Keskerakond tegi ka kiired arvutused, et see alandaks bensiini või diisli hinda kuni 4 senti. Lisaks tegi Keskerakond ettepaneku alandada käibemaksu 13% peale. Selle mõju oleks riigieelarvele umbes 200 miljonit. Mis te arvate, kas selleks, et lahendada kiiresti see olukord, mis meil praegu võib tekkida, arvestades, et kütuse hinna [tõus] kandub edasi ka kõikidele teistele toodetele … 

Teie aeg!  

… peaks valitsus kaaluma mõlemaid ettepanekuid või mis teie arvamus on?

Aitäh! See teema ei ole küll mitte kuidagi selle eelnõuga seotud. Aga et kõigil kuulajatel oleks ühesugune arusaamine, [siis selgitan,] et aktsiis on kindel number, mis ei sõltu kütuse hinnast, käibemaksusumma sõltub hinnast. Kui me jätame aktsiisitõusu ära, siis tänu [suuremale] käibemaksu[laekumisele], kuna hind on kõrgem, ei kaota riik kogusummas mitte midagi. Kui me hakkame vähendama käibemaksu, siis me peame väga tõsiselt arutama, mille käibemaksu me tegelikult soovime vähendada. Ma arvan, et siin saalis on väga paljud valmis toetama toiduainete käibemaksu langetamist. Aga lõpmatuseni me kõikidel asjadel käibemaksu langetada ei saa, sest kuskilt peab ju riik oma maksud kokku korjama. Viga oli see, et ühel hetkel tehti sellest 20%‑st 22% ja siis 24% ja lisaks tõsteti veel tulumaksu 10% võrra: 20%‑lt 22%‑le. Need olid selgelt valed otsused. Oleks pidanud olema nii, nagu alguses arutati, et mingiks perioodiks tehakse mingeid asju kaitsekulude katteks, ja olekski suunatud laekuv raha kaitsekuludeks. Seda ei tehtud. 

Me ei tea, mis kütuseturul tegelikult juhtuma hakkab. Ühe päeva sees on hinnad kõikunud üle 30–40%. Aga mis paari nädala pärast tanklates toimub? Täna on kütusemüüjad või sees. Sisse on ostetud odav kütus, aga tanklates on hind juba kõrgustesse läinud. Ma vaatasin, et mõni aeg tagasi oli kütuse hind veel kallim kui täna tanklates. Aga õige otsus on see, et midagi tuleb teha. Ja tuleb vaadata ka numbreid. Täna moodustab aktsiisi ja käibemaksu osa kütuse hinnast üle poole, vähemalt 50%. Ükskõik millisest otsast me vähendama hakkame, see aitab Eesti inimesi ja ettevõtteid. Me teame, et kütuse hinna [tõus] jõuab absoluutselt igasse asja, alates toiduainetest kuni mööblitükini. 

Esimese [asjana] tuleks minu arvates [üles leida] kõik need kohad, kus on võimalik kulusid kokku hoida. Üks asi on see, kui me räägime erinevate maksude alandamisest, aga minu arvates peaks täna valitsus olema siin laua taga ja rääkima sellest, milliseid kulusid kokku hoitakse. Me eile nägime uudistest, kuidas 50 000 euro eest hakatakse jagama mingisuguseid kaupu. Me näeme, et igas ministeeriumis on olemas raha uute üllatuste tegemiseks, sest valimised lähenevad. Ma ei tea, mis saab sügiseks, kui valitsusse peaks veel keegi kolmas sattuma – mis pudrumägesid meile siis lubatakse ja kui suureks see laenukoormus läheb. Meie häda on täna see, et laenu võetakse püsikuludeks, mitte investeeringuteks. 

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mingi halva asja kohta öeldakse, et ainult laisk ei kiru. Aga seda automaksu kirub isegi laisk. Võib-olla õpetate siit puldist valitsuskoalitsiooni, millega ta saaks seda automaksu asendada? Kas või riigi efektiivsemaks muutmisega, nagu teie eelnõus kirjas on. Te rääkisite ka sellest 50 000‑st – mina räägin nendest preemiatest, mis on nüüd ametnikele lubatud. Kas see on siis valitsuskoalitsiooni nägemus efektiivsemast riigist? Kas automaksu saaks [kompenseerida] sellega, kui [need preemiad] ja teised sellised ebaefektiivsed asjad ära jätta?

Aitäh! Isamaa Erakonnal on väga selge arusaam, kuidas kulusid kokku hoida. Me teame, et maksumaksja palgal on 140 000 pluss inimest ja nendest 24 000 on valgekraed, sealhulgas ka meie, 101 Riigikogu liiget. Kui [riigipalgalisi] 20–25% kokku hoida, siis elanikkond ei saaks sellest üldse arugi ja ettevõtjad oleksid õnnelikud, sest nende käest küsitaks vähem jaburaid asju. 

Me nägime, kuidas töötukassa suutis paari kuuga oma seltskonda vähendada. Me näeme üha enam ja enam organisatsioone, kus sõna otseses mõttes valgekraede osa vähendatakse. Meil on hästi palju sihtasutusi, MTÜ‑sid ja kõike muud, mis on kõik riigi palgal ja kasvavad. Täna on Eestis suurusjärgus 630 000 maksumaksjat ja kui ühe neljandiku palk tuleb selle kolme neljandiku maksudest, siis sellist maksukoormust on ettevõtjatel ikka väga keeruline kanda. Nii et tuleb teha kokkulepe, mis on need teenused, mida riik pakub, ja millise raha eest neid teenuseid pakutakse. 

Täna on selge, et ametkond on kasvanud. Väga tublid ametnikud, keegi ei saa öelda, et ametnikud on halvad, aga meil ei ole kindlasti nii palju ametnikke vaja. Me saame tunduvalt väiksema seltskonnaga hakkama. Sa küsisid, kas 50 000‑lised preemiad on head või halvad. 50 000‑lised preemiad on väga head, aga seal juures peab olema klausel: need, kes kahju tekitavad, maksavad selle kahju ka kinni. Ei saa olla nii, et üks pool on, aga teist poolt ei ole. 

Me näeme, milliseid huvitavaid asju tehakse. Needsamad peod. Kas pidu on halb või mitte? Kas sa oma ettevõttele teed tänuürituse või mitte? Küsimus ei ole RMK [kulutatud] 130 000 euros, vaid küsimus on selles, kas 300 eurot näo peale on vähe või palju ja kas peab tegema 1,2‑miljonilisi lepinguid, et selliseid üritusi korraldada. Millistel tingimustel seda lubatakse? Maksude optimeerimise mõttes võib selline üritus olla ettevõttele päris kasulik ja inimesed võib-olla [saavadki] hea tuju, aga ühe inimese kohta on see ju utoopiline summa. 

Täna peale infotunni küsimust saatis RMK juht tabeli, nii et mul on need numbrid olemas, mis ja kus ja mis alusel ja miks seda tehakse. Kõik me ettevõtjatena teeme [selliseid üritusi], aga kui Oleg Gross kirjutab ajalehes, et tema suudab sellist üritust korraldada ühe inimese kohta tunduvalt odavamalt, ja tema üritused on kindlasti kordades uhkemad kui see RMK oma[, siis ei tundu see asi õige].

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Kui siin juba ajalootunniks läks, siis võiks nagu jätkata, protokollid fikseerivad selle. Äkki oli hoopis niimoodi, et auväärt valitsejale sunniti peale seda automaksu? Mart Võrklaev ja kolleeg Anti Allas ja kadunud Priit Lomp ja võib-olla veel keegi surusid selle lihtsalt läbi ja nüüd valitsejal viisaka inimesena ei jää muud üle. Kes olid need võtmetegelased sinu andmetel?

Aitäh! Mina nende arutelude juures ei olnud ja [tean osalejate kohta vaid seda], mida Mart Võrklaev on mulle rääkinud. Valitsuses olid siis teised inimesed ja olid ka sotsid, täna sotse seal ei ole. Aga sotsid on oma kõnedes sellesama mootorsõidukimaksu juures ju väga selgelt öelnud, et nemad toetavad seda endiselt. Ka komisjonis ei olnud näha, et nad oleksid kätt tõstnud, et selle eelnõu poolt [hääletada]. Ma arvan, et paljud koalitsiooniliikmed tahaksid selle eelnõu poolt hääletada, aga kuna võimul on alati hea olla, siis pigistatakse silm kinni. 

Mina küll usun, et järgmises Riigikogu koosseisus hääletab enamus selle poolt, ka nende erakondade liikmed, kes täna selle eelnõu poolt ei hääleta, sest saadakse aru, et majandus ei ole lihtsalt üks poliitiline tuulelipp. Majanduses tehakse mõistlikke otsuseid, aga kahjuks viimasel kolmel aastal pole poliitikas mõistlikke otsuseid tehtud, mistõttu on Eesti majandus kogu selle perioodi olnud väga raskes olukorras. Maksutõusudega ei ole mitte ükski riik rikkaks saanud, aga targa maksupoliitikaga küll.

Rene Kokk, palun! 

Aitäh! Oma eelmise iroonilise küsimuse jätkuks ütlen, et Eesti rahvas ootab seda [otsust], mis iganes moel [see tuleb]. Äkki tuleb see otsus valitsuselt? Neile tuleb mõistus pähe [ja nad saavad aru], et see seadus tuleb tühistada. See oleks ainult positiivne, ükskõik keda oma partneritest pärast süüdlaseks maalitakse. Tegelikult on vaja, et see kohe-kohe tühistataks. Pärast järgmisi valimisi EKRE ja Isamaa selle kindlasti tühistavad. 

Kas sa oskad öelda, kui palju on selle seaduse tõttu jäänud Eesti riigil erinevaid makse saamata? Üks asi on see pool, mida meile tuluna näidatakse ja mis on juba palju inimesi maksuvaesusesse viinud, nad on maksuametis maksuvõlglased, arved on kinni ja nii edasi, aga [peale selle on ju veel] käibe- ja tööjõumaksud, [mis on jäänud saamata], kuna sektor on kannatanud. Kas sa oskad seda numbrit öelda?

Aitäh! No meil must valgel seda [kirjas] ei ole, aga on olnud erinevaid arvutusi ja see number küündib sinna 100 miljoni juurde. See on riigil saamata jäänud tulu. Seal [on arvestatud] tervet sektorit. Aga teiselt poolt veel see [aspekt], et uute autode puhul oleks saaste väiksem, ohutus [suurem]. See on väga lai ampluaa, mida see arvutus peaks [hõlmama]. Kahjuks meie riigis selliseid arvutusi väga ei taheta teha, aga novembris-detsembris ringlesid arvutused, mille kohaselt see number oli 100 miljoni juures.

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma üritan aru saada, kes veel toetab seda automaksu. Kui Reformierakonna esimehe ja peaministri käest eelmisel aastal küsiti, kuidas selle automaksuga on, siis ta ütles nii: "Ainuke inimene, keda ma arvan, kes võiks seda mootorsõidukimaksu omaks tunnistada, on Jevgeni Ossinovski. Ühtegi teist täiemõistuslikku inimest ma ei tea, kes seda kana-põtra omaks tahaks tunnistada." Ja ta lisas: "Minu meelest ei ole see teab mis õnnestunud maks ka, ma olen seda alati öelnud."

Eesti 200. Eelmise aasta septembris ütles Eesti 200 juht Kristina Kallas, et ta teeb eelarvekõnelustel peaminister Kristen Michalile ettepaneku automaks ära kaotada. Ta ütles, et ta nõustub peaministriga, et automaks on ebaõnnestunud maks, ja nii edasi. 

Kuna – nagu me siin rääkisime – kolm opositsioonierakonda ehk Keskerakond, Isamaa ja EKRE ei toeta automaksu ja tahavad selle tühistada esimesel võimalusel, siis jäävadki ainult sotsid. Kas siis sotsid hoiavad tervet valitsust ja riiki [pant]vangis, isegi praegu opositsioonis olles?

Aitäh! No sellele küsimusele, kes seda mootorsõidukimaksu toetavad, saab natukese aja pärast, kui kõned on lõppenud ja hääletamiseks läheb, kiirelt vastuse. Minu arvates tulebki meie inimesi teavitada nendest [Riigikogu liikmetest], kes ei tule hääletama või kes ei toeta mootorsõidukimaksu tühistamist. Aga eks seda on varemgi öeldud, et ärge käige minu tegude, vaid minu sõnade järgi. Need kaks erakonnaesimeest on öelnud, et nad ei toeta mootorsõidukimaksu, aga millegipärast fraktsioonid Riigikogus käituvad teistpidi. 

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No kahtlemata on see väga hea, et nii Keskerakond, Isamaa kui ka EKRE on väga selgelt välja öelnud, et kui neil õnnestub võimule tulla, siis seistakse kindlalt selle eest, et mootorsõidukimaks ja ka registreerimistasu tühistatakse. Mitte ainult see seadus ei tuleks tühistada, vaid loomulikult tuleks tühistada ka abielu väärastamise seadus, mis on väärtusdimensioonis mõõtmatult suurem sigadus, mis selle koosseisu jooksul on toime pandud. 

Aga minu küsimus seisneb selles, et kas avalikkus võib loota sellele, et Isamaa positsioon mootorsõidukimaksu ja registreerimistasu tühistamisega seonduvalt on sedavõrd kindel, et kui näiteks pärast valimisi peaks ilmnema, et minnakse koalitsiooni mõnega praegustest või endistest koalitsioonierakondadest, siis seda käsitletakse punase joonena ning öeldakse, et meie oleme nõus koalitsiooni tulema üksnes sel tingimusel, et mootorsõidukimaks ja registreerimistasu saavad tühistatud. Kas sa saad sellise kinnituse Isamaa Erakonna nimel anda?

Aitäh! Ma olen selle kinnituse juba täna siin andnud, kuid võin seda uuesti teha. Ma tahan rõhutada, et Isamaa Erakond on siin saalis ainukene erakond – vähemasti alates 2011. aastast, kui mina Riigikogus olen olnud –, kes on oma peamised valimislubadused täitnud. Ma võin sulle julgelt öelda, et mootorsõidukimaksu tühistamine on kindlasti üks meie erakonna pealubadusi. Ma julgen öelda, et kui mina peaksin aasta pärast siin saalis istuma, siis on kindel, et meie erakond ei lähe sellisesse koalitsiooni, mis ei tühista mootorsõidukimaksu. Ma julgen arvata, et siin saalis ei istu aasta pärast väga palju inimesi, kes mootorsõidukimaksu toetavad. No võib-olla parempoolsed ja sotsid, aga ülejäänud erakondadel võib olla väga keeruline, kui need erakonnad peaksid siin saalis olema.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Kui automaks kehtestati, siis räägiti siin pikalt sellest, et kasutage ühistransporti. Nüüd on regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras käinud välja plaani, et seni maakonnabussides tasuta sõitnud lapsed ja pensionärid peaksid tulevikus ostma kuukaardi või üksikpileti. Aruteludes on räägitud näiteks 15–20-eurosest kuukaardist. Eriti valusalt lööb see just maapiirkondi. Kui nüüd lisaks automaksule hakatakse ka maakonnabusse tasuliseks muutma, siis see tähendab, et maainimeselt võetakse korraga mitu nahka. Kuidas te kommenteerite valitsuse tegevust just regionaalpoliitika seisukohast?

Aitäh! Ma loodan, et te mäletate neid arutelusid, kui siin saalis mootorsõidukimaksu arutati. Üks mootorsõidukimaksu [kehtestamise] põhjus oli ju ühistranspordi parandamine. Ühistransporti ei ole praeguse rahastamissüsteemi korral võimalik parandada. Kõige parem näide on ju eelmisest aastast, kui erabussifirma pani Tartu ja Riia vahele sõitma bussiliini ja läks mingil hetkel küsima, et kui kõik korrad väljuda, siis äkki linn annaks neile 7000 eurot toetust. Selle peale pani riik sinna rongi sõitma. Kõigepealt uuris poole miljoni eest ja nüüd makstakse selle rongiliini [käigushoidmise] peale miljon eurot ja see miljon makstakse ju lätlastele. Eestlased ehk Valga inimesed said ju sellega veel vasta pükse, sest nüüd liigub rong sellisel ajal, mis neile ei sobi. Nii et Eesti riik toetab Lätit ja jätab enda inimesed toetamata, ja seda tuuakse suure võiduna. Selle asemel oleks võinud natuke toetada erabussifirmat, panna päevas paar-kolm liini juurde, et oleks võimalik saada Riia lennujaamast Tartusse ja tagasi. 

Eks meil ole kogu majandussüsteemist selline arusaamine. Ma küsisin siin nädal tagasi haridusministrilt, kes oli peaministri ülesannetes, Rail Balticu kohta. Me teame, et Läti on väga selgelt väitnud, et neil eelarves selleks raha ei ole, et hakata Riiast Eesti poole ehitama, aga meie omad raporteerivad väga tugevalt, et meie ehitame ikka. Paljudele oli see eile uudis, aga minule on see teada juba pikemat aega, et Rail Baltic on ehitatud nii, et raudteejaamad on sellistes kohtades, kus ei ole ühtegi inimest. Ma võin teile öelda, et ei ole tehtud mitte ühtegi projekti, kuidas sellest raudteejaamast saada keskustesse, piirkonnakeskustesse. Sellist projekti täna ei ole. Eilne uudis oli selle kohta, et Rail Balticu juhid arvavad, et selle osa peaks kohalik omavalitsus ära tegema. Väga hea, ehitad 15 kilomeetrit teid sohu või midagi muud! No on ju väga selge, et Rail Balticut ei ole võimalik mitte kuidagi majandada. Seda saaks majandada heal juhul siis, kui meil oleks Helsingi ja Tallinna vahel tunnel, et Põhjamaid kellegagi või millegagi ühendada. Aga Eesti raudteetransiit on täna olematu.

Priit Sibul, palun! 

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Head kolleegid on siin [maininud] erinevaid nüansse. Kui automaks kehtestati, siis oli juttu küll ideoloogilisest autode vähendamisest, küll eelarve täitmise eesmärgist. Kas sulle meenub, mis kontekstis või mis põhjusel see registreerimistasu astmeliseks tehti? Me näeme, milline on selle maksu laekumine. Kas rahanduskomisjonis ei ole kellelegi tulnud pähe seda arutada? Kui maks niigi ei laeku ja see mõne aja pärast veel tõuseb, siis ei hakka need planeeritud summad mitte kunagi eelarvesse laekuma. Kas rahanduskomisjonis [on seda arutatud] või ei ole seal sellist arutelu aset leidnud?

Aus vastus on see, et seda teemat ei ole komisjonis peale eelnõu algset arutamist laua peal olnud. Minul on küll mulje, et 2028. ja 2031. aasta tõusud pandi seadusesse selle pärast, et RES-i natuke ilusamaks teha, laekumise poolt [ilusamana] näidata ja teha inimesed veel vaesemaks, sest registreerimistasu kasvab. Hea näide on see muudatus, mis eelmise aasta lõpus tehti, et iga lapse pealt 100 euro võrra aastamaksu vähendada. Naljakas selle juures on see, et 2023. aasta otsusega võeti kolme lapsega perelt ära 2400 eurot ja nüüd tulid head inimesed ja andsid 300 eurot tagasi. 

See meenutab Juku anekdooti. Juku käest küsitakse, kuidas sa rikkaks saad. Noh, tead, 1% panen juurde: 1 euroga ostan ja 2 euroga müün. Eks see on täpselt sama asi: ühest taskust sa võtad ikkagi 2400 eurot ära nendelt peredelt, kellel on kõige keerulisem. Lastega peredel – olgu seal üks, kaks, kolm või enam last – on kõigil raske. Kõigil on raske! 

Me oleme ju sellest aastast vähendanud ka emapalka. Tublid emad, olgu nad ettevõtjad või palgatöölised, kaotavad lapseootele ja lapsega koju jäädes oma palgas kordades. Kas see on meie eesmärk? Meie eesmärk pidi olema ju see, et kuidagigi toetada peresid, anda neile usku. Mootorsõidukimaks on üks neid asju, mis on neilt selle usu ära võtnud. Valimistel öeldi, et sellist maksu raudselt ei tule, läks natukene aega mööda ja see maks tuli. Või see [näide], kuidas 2023. aasta veebruaris toetasid lasterikkaid peresid siinsamas saalis kõik erakonnad, aga kahe kuu pärast ütles koalitsioon, et see oli vale otsus, võtame neilt raha ära.

Varro Vooglaid, palun! 

Jaa, suur tänu! No Isamaa esindajad, teie kaasa arvatud ja teie erakonna esimees Urmas Reinsalu kaasa arvatud, on tõepoolest korduvalt kinnitanud, et võimule pääsedes seistakse mootorsõidukimaksu ja registreerimistasu tühistamise ehk nende tagasipööramise eest. On räägitud ka mitmete muude asjade tagasipööramisest, aga kordagi ei ole räägitud sellest, et kavatsetakse tagasi pöörata ka abielu väärastamine ehk niinimetatud homoabielu seadustamine. Sellega seonduvalt ma küsingi teie käest, mispärast Isamaa jaoks on olulisem pöörata tagasi mootorsõidukimaksu ja registreerimistasu kehtestamine, mitte aga abielu loomuseadusliku tähenduse taastamine. Saate te meile selgitada, kuidas teie enda väärtustunnetuses ja erakondlikus väärtustunnetuses on mootorsõidukimaksu tagasipööramine niivõrd palju olulisem kui abielu loomuseadusliku tähenduse taastamine? 

Aitäh! Selle seaduseelnõuga ei ole see nüüd küll mitte kuidagi seotud. Aga vastus on ju lihtne. Mootorsõidukimaks mõjutab peaaegu kõiki Eesti elanikke, praktiliselt kõiki. Ja Isamaa Erakonna väga selge seisukoht on see, et mootorsõidukimaks tuleb tühistada.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh veel kord sõna andmast! Kui siin juba lubaduste andmiseks läks, hea Aivar, siis võib-olla tuleks kategoorilise imperatiivina ära sõnastada ka mõned teised asjad, et ei oleks pärast nii nagu selle [lubadusega, et] "lugege mu huultelt". 

Varro siin ühe asja kohta juba küsis, aga on üks teine teema ka, mis hävitab meie majandust ja ettevõtlust: see on meie juhuelekter. Isamaa on selles tuulikutevastases teemas ääri-veeri sees olnud. On selge, et Eesti odav elekter saab tulla ainult põlevkivist. Isamaa räägib põlevkivist suht positiivselt, aga samas on ta näiteks omavalitsustes pööranud nina kenasti juba selle miljoni euro suunas, mida Reformierakond on omavalitsustele lubanud, kui nad tuulikud oma territooriumile lubavad. Kui siin juba lubaduste andmiseks läks ja nendest teistest teemadest ka räägime, sest kõik – kõik! – see halvab Eesti majandust ja ettevõtlust, siis räägi paari sõnaga, milline on Isamaa seisukoht tuulikute teemal, juhul kui te peaksite saama võimule.

Meil on taastuvenergia puhul olnud alati üks ja sama arusaamine. Kui meil on ettevõtjaid, kes soovivad taastuvenergia[tootmist] rajada, ja see piirkond on valmis ja soovib, et seal see [tootmine] oleks, ja kolmanda asjana tahan kindlasti rõhutada, seda tehakse oma kuludega ja ei oodata pärast riiklikku toetust, siis see on asja üks pool. Aga me oleme alati sinna juurde lisanud, et me ei toeta seda, et see oleks juhitamatu, vaid see peaks olema juhitav. Ehk siis, kui keegi tahaks tuulikut või päikeseparki püsti panna, siis peaks ta lahendama ka selle teise poole, kuidas see juhitavaks [muuta]. On räägitud akupankadest, aga ma kardan, et akudega seda ei lahenda. Ehk siis, nad peaksid põlevkivienergia tootjale täna obrokit maksma, sest tegelikult on põlevkivielekter see, mis [tagab], et Eestis oleks juhitav elekter. 

Me oleme olnud seisukohal, et CO₂‑kvoot tuleks sellisel moel tühistada. Ja taastuvenergia tootmisele, kui keegi soovib seda teha ja kõik osapooled on selleks valmis, ei peaks peale maksma, elektritootmine peaks toimuma tavalises konkurentsis.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Liigume edasi juhtivkomisjonis toimunud arutelu juurde. Selleks palun ettekandjaks rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni.

Tere õhtust, austatud juhataja ja head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas Isamaa fraktsiooni algatatud eelnõu, mida Aivar Kokk siin põhjalikult tutvustas, 16. veebruaril. Sisusse ma rohkem ei lähe, annan teada, et valitsus eelnõu ei toeta. Komisjon langetas järgmised menetlusotsused: võtta eelnõu päevakorda 11. märtsil ja eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Muidugi otsustati ka see, et juhtivmenetleja on siinkõneleja. See on minu poolt kõik.

Aitäh! Teile on vähemalt üks küsimus. Urmas Reinsalu, palun! 

Annely, ma mõistan sinu kimbatust, sest olukord on praegu väga delikaatne. Aga ma palun sul siiski mõelda registreerimistasu ja automaksu menetlemisele ja anda parlamendile informatsiooni. Avalikkuses on välja tulnud, et meid ootab ees ajas astmeliselt erinevatele platoodele tõusev registreerimistasu, registreerimistasu tõus aastatel 2028 ja 2031. Kui palju see kogumõjus suurendab registreerimistasu laekumist riigieelarvesse? Kas komisjon on seda arutanud? Ma arvan, et avalikkusele on see tulnud vägagi häiriva informatsioonina, et see ei ole veel kõik. See on nagu Eesti 200 valimisloosung, et meiega on kõik võimalik. Meiega on kõik võimalik, on võimalik ka see, et registreerimistasu ajas kasvab. See on arusaadavalt kutsunud esile ka automüügisektori [valulise] reaktsiooni, kuna tegu on täiendava destabiliseeriva elemendiga.

Praegu ei ole rahanduskomisjonis mootorsõidukimaksu ja registreerimistasu tõusu arutusel olnud, küll aga on siin saalis vastu võetud seaduses need tõusud ette nähtud. Autosektor oli selle seaduseelnõu arutellu kaasatud ja ma arvan, et automüügisektor ei ole sugugi üllatunud. [Need tõusud] olid eelnõus sees, arutati saalis läbi, võeti vastu ja on kehtestatud. Aga ma saan aru, et poliitilised jõud soovivad näidata, nagu see oleks täna või eile esile kerkinud. [Need tõusud] on juba poolteist aastat tagasi seadusega vastu võetud.

Urmas Reinsalu, palun!

Seadus on poolteist aastat tagasi vastu võetud. Ma küsisin täna lõuna ajal ka peaministrilt siin infotunnis selle majandusliku mõju või rahandusliku mõju kohta. Peaminister vaatas mulle otsa nagu kassipoeg, nii süütu näoga, ja ütles, et tema ei tea küll mitte midagi, kuskil seal analüüsitakse ja keski seal arvutab, kui palju see on. Ma küsin siis, Annely, sinult kui vanalt finantsistilt, vanalt kogenud rahandusinimeselt, kui palju raha rohkem laekub. Kui on teada, et aastatel 2028 ja 2031 tuleb täiendav astmeline maksutõus, siis kui [suurt laekumist] nominaalsummas on riigi eelarvestrateegia perspektiivis ette nähtud? See strateegia on ju kinnitatud vähemasti aastateks 2026–2029.

Kahtlemata on neid numbreid riigi eelarvestrateegias arvesse võetud, aga kuna selle eelnõu raames me seda ei arutanud, siis ma neid andmeid siia kõnepulti kaasa ei võtnud. Pähe ma seda kindlasti ei ole jätnud. Avage riigi eelarvestrateegia ja veenduge [nendes numbrites] ise. 

Mis puudutab minu vanust, hea kolleeg, siis ma olen teist võib-olla kolm-neli aastat vanem, aga ma arvan, et meil ei ole põhjust üksteist vanaks kutsuda. (Urmas Reinsalu selgitab saalist.)

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te ütlesite, et automüüjatele ei tohiks see tulla üllatusena, et seadusesse on täiendav automaksu ja registreerimistasu tõus salaja sisse kirjutatud. Ma usun, et Eesti inimeste jaoks oli see küll väga halb üllatus, nagu üldse automaksu kehtestamine Reformierakonna poolt ilma selleks valimistel mandaati küsimata. Kas te olete minuga nõus, et tegelikult on see olnud Eesti inimeste petmine ja see petmine jätkub, sest automaks tõuseb? Ehk siis, tühistame selle automaksu ja lõpetame selle jama ära! Mida te olete sinna veel sisse kirjutanud? Eesti inimesed ei ole teile selleks mandaati andnud. Nüüd tuleb välja, et seal on veel mingi tagauks ja see maks muudkui tõuseb. Kas te olete minuga nõus, et tühistame selle automaksu ja lõpetame selle jama ära?

Ei, ma ei ole nõus nende väidetega. Ei ole mingisugustki tagaust ega saladust. Kõik võivad seda seadust Riigi Teatajast lugeda ja samuti vaadata menetlusdokumente Riigikogu kodulehelt.

Nii, aga vahepeal on tekkinud üks protseduuriline küsimus istungi juhatajale. Urmas Reinsalu, palun!

Ma tahtsin siin vahepeal ära õiendada või, õigemini, vabandada, kui minu repliigist, mis oli pigem tunnustus kogemustele ja kompetentsile rahandusvaldkonnas, jäi [mulje], et ma kuidagi osutaks kellegi vanusele. Ma kindlasti ei pidanud seda silmas. 

Aga jättes kõrvale selle stiililise osunduse ja korrektsiooni, olen ma siiski kimbatuses, lugupeetav istungi juhataja. Proua Akkermann ütles, et lugege riigi eelarvestrateegiat. Ma lugesin, aga ma ei leidnud sealt vastust. Selles ju häda ongi! See ongi see üllatus[moment]. Riigi eelarvestrateegias on meil kirjas, et 2025. aastal laekub registreerimistasu 137 miljonit – oli vist nii? –, ligikaudu 140 miljonit eurot. Tegelikult laekus üle kahe korra vähem, nagu annab meile teada Transpordiamet. Meil on numbrid, aga valitseb täielik peataolek, täielik laokilolek ja seetõttu me ei leia rahandusvaldkonna baasjuhtimisdokumentidest vastuseid. 

Ma küsisin proua Akkermannilt ja küsisin peaministrilt, aga vastuseid ei saanud. Lugupeetav Riigikogu juhatuse liige, kuhu ma peaksin pöörduma, et saada vastuseid?

Eks need küsimused on kõik asjakohased nii peaministrile kui ka ettekandjale. Aga oma vastustes saab ettekandja rääkida eelnõust 782 ja sellest, mis toimus komisjonis. Nagu ettekandja ütles, tal ei ole neid dokumente kaasas. 

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Hea ettekandja! Tahan küsida, kuidas teil menetlemise ajal huvirühmadega kohtumine toimus. Kas Eesti Autoomanike Liit oli kutsutud? Kas teised organisatsioonid ja automüüjad olid kutsutud? Milline tagasiside neilt laekus, kui te nendega suhtlesite? Petitsioon on ikka veel siin uhkelt üleval, tohutu hulga allkirjadega.

Eelnõu 782 puhul toimub täna esimene lugemine. Kui esimene lugemine lõpetatakse, antakse muudatusettepanekute esitamise tähtaeg ja siis kutsutakse komisjoni organisatsioonid, keda see [eelnõu] puudutab. Praegu on meil käimas esimene lugemine ja kui esimene lugemine lõpetatakse, siis toimub kaasamine, nagu me kõik Riigikogu kodukorra põhjal teame. Enne esimest lugemist ei ole kaasatud loomulikult mitte kedagi.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Te soovitate Eesti inimestel minna Riigi Teatajat lugema, et teada saada, mis saladusi või tagauksi te oma maksuseadustesse veel olete pannud. Ma usun, et Eesti inimestel ja ka ettevõtjatel on praeguses majandusolukorras oluliselt kriitilisemaid probleeme, mida lahendada, kui käia Riigi Teatajast otsimas Reformierakonna salasepitsusi maksuseadustes. Täiesti absurdne loogika. Aga ma küsin selliselt. Kas te minuga vähemalt selles osas nõustute, et tegelikult aitaks automaksu ja registreerimistasu tühistamine Eesti majanduse uuesti kasvama panna ja toetaks Eesti inimeste toimetulekut?

Ei nõustu. Enne kui ma siia pulti tulin, lugesin viimaseid uudiseid Postimehe koduleheküljelt ja seal oli uudis, et Eesti automüük kasvas jaanuarikuus võrreldes eelmise aastaga 155%. (Hääled saalis.) Ärge naerge! Vaadake enne neid graafikuid, vaadake Rahandusministeeriumi kodulehekülje pealt. Alates 2024. aasta oktoobrikuust hakkasid autoostunumbrid väga kiiresti kasvama. Nii on see kõikide maksutõusude eel, et varutakse ette, ostetakse ette ära. Detsembris [2024] osteti tõenäoliselt kaks korda rohkem autosid kui tavaliselt detsembris ja jaanuaris [2025] osteti kaks korda vähem. 

Nüüd on näha turu stabiliseerumist. Selle aasta jaanuaris langes automüük terves Euroopas, eriti Prantsusmaal ja Saksamaal. Leedus, millega te alati armastate meid võrrelda, jäi [müük] samaks, Lätis kasvas 12%. Eesti kasvas automüük 155% ehk 2,5 korda, mis näitab turu taastumist. 

Selles artiklis, mis Postimehes oli, ütleb SEB Liisingu juht, et automüüjad võtavad registreerimistasu enda [kanda] ja autoostjad saavad praegu väga soodsaid ostu- ja liisingupakkumisi. Turul tekitab ebakindlust see, et kogu aeg räägitakse, et äkki tühistame, äkki tühistame, äkki tühistame. Selle eelnõu arutelu ajal siin saalis on toimunud nagu koalitsioonilepingu sõlmimine Isamaa, Keskerakonna ja EKRE vahel, et kas automaksu tühistame, kas kooseluseaduse tühistame. Uudised, mida annavad välja sektoris töötavad inimesed oma nime ja allkirjaga – ma lugesin Postimehest –, on hoopis teistsugused, kui see, mida teie siin praegu arutate.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole.

Suur tänu!

(Hääl saalist.) Oli ainult üks protseduuriline küsimus. Nüüd see jäi, jah, aga härra Reinsalul oli protseduuriline küsimus. Midagi ei ole teha, tõesti ei olnud Aivar Koka nime enne, kui ettekandja ära läks. Aitäh! Nii, avan läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laats, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Noh, peab alustama Annely Akkermanni sõnumist, mis oli suunatud automüüjatele, et teil on ju kõik hästi, seda kinnitab postimees.ee. Kui vaadata majandusaruandeid, siis näeme, et pilt on hoopis teine. Eks nende numbritega saab siin ju mängida. Tõusis niipalju, aga see on ju võrreldes eelmise aastaga. Sel juhul oleks ka aus öelda, kui palju müük eelmisel aastal langes, mitu protsenti. Loomulikult on see mõjutanud kogu automüügisektorit, ka -hooldust. Loomulikult, need on töökohad; need on maksud, mis on riigil jäänud selle aja jooksul saamata: tulumaks, käibemaks, sotsiaalmaks ja nii edasi. On tekitatud auk. 

Teiselt poolt ei ole [saavutatud] ka seda esialgset eesmärki, mis puudutab maksulaekumist. Ma olen rahandusministrilt küsinud, kui palju automaksu ja registreerimistasu eelmisel aastal laekus, aga siiamaani ei ole ma neid arve saanud. Täpselt samamoodi ei osanud Annely Akkermann praegu vastata väga paljudele küsimustele. 

Tõstatub väga suur küsimus: mida me saame eelarvest või eelarvestrateegiast üldse välja lugeda, kui seal neid arve ei ole? See viitab sellele, et meil ongi nii eelarve kui ka eelarvestrateegia puhul väga suured arusaamatused. See on probleem, millele me oleme mitmeid kordi tähelepanu juhtinud, et seda eelarvet, mida koostatakse, ei ole võimalik lugeda. Sellist infot on tulnud isegi osalt Reformierakonna saadikutelt, aga vaatamata sellele ei soovi mitte keegi praeguse valitsuse liikmetest neid muudatusi ellu viia, et oleks arusaadav, mis siis tegelikult meil Eesti riigis toimub. 

Tänane uudis, et üle 2 miljardi euro jäi jälle üle, on ju tõestus sellest, et valitsebki korralagedus ja et keegi seda riiki praeguses situatsioonis ei juhi. See on loomulikult Reformierakonna ja Eesti 200 süü. 

Kui me räägime automaksust, siis loomulikult tuleb meelde tuletada, kelle süü see kõik on. See on sotside, Reformierakonna ja Eesti 200 töö. See on nende maks, mis sündis väga suurte valudega. Tuletame meelde, kuidas seda maksu püüti peita keskkonnaküsimuste taha ja muude küsimuste taha, ja siis lõpuks tunnistati, et jah, tõesti me tahame saada lisa[raha], ja see keskkonnateema jäi kõrvale. 

Kui keskkonnaküsimustest rääkida, siis arusaam, et elektriauto on keskkonnasõbralikum ja seetõttu me elektriautot ei peaks maksustama, on [ekslik]. Kui keegi väidab, et elektriauto on tunduvalt keskkonnasõbralikum kui sisepõlemismootoriga auto, siis tema teadmised sellest, kuidas elektriautot kokku pannakse, mis komponentidest ja mis toormest ja kuidas seda tooret hangitakse, on, andke andeks, puudulikud. Ja see ongi praeguse valitsuse arusaam.

Miks ma räägin sellest, kes selles süüdi on? Sellepärast, et süüdi olid need kolm erakonda ja needsamad kolm erakonda ei ole tegelikult oma suhtumist automaksu muutnud, vaatamata sellele, et peaminister on siin midagi välja öelnud, ja vaatamata sellele, et ka Eesti 200 esimees on midagi välja öelnud. Selge on see, et 2027. aasta märtsikuus, kui toimuvad valimised, lähevad needsamad kolm erakonda kindlasti selle automaksuga edasi. Aga siin saalis on kolm erakonda, kes on selgelt öelnud, et meie lõpetame selle asja ära. See ongi meie heade inimeste valik, mis tee nad valivad, kas nad valivad neid erakondi, kes toetavad automaksuga jätkamist ja maksu tõstmist, või neid erakondi, kes on sellele vastu, sest näevad, et see põhjustab perekondades probleeme, [tõstab] nii ettevõtetele kui ka perede üldist koormust, [tekitab] toimetuleku[probleeme] ja nii edasi. Sellega ei saa jätkata. 

Praeguses olukorras, kus me oleme, arvestades ka Lähis-Ida konflikti ja sõda, peab riik lisaks automaksu kaotamisele võtma täiendavaid meetmeid, et tuua kütuse [hind] alla. Üks võimalus selleks on jätta ära 1. mail kehtima hakkavad aktsiisi[tõusud], aga sellest ei piisa. Sellest ei piisa! Arvutused näitavad, et kui aktsiisitõusud ära jätta, siis see langetab kütuse hinda 4–5 senti liitri pealt. See ei ole praegu piisav, sest kütuse hind on võrreldes kahe nädala taguse ajaga märgatavalt tõusnud. 

Seetõttu tegi Keskerakond ettepaneku langetada mootorikütuste käibemaksu määr 13% peale. Sealt tuleks tunduvalt suurem abi. Kui me räägime riigieelarve kontekstis, siis selle paketi hind oleks umbes 200 miljonit eurot, mis otseselt läheks ettevõtlusse, sellepärast et tänu sellele jääks ettevõtetes ja majapidamistes raha üle, mida saaks kulutada teistes sektorites, kaasa arvatud toidu ostmiseks. 200 miljonit oleks selle paketi hind, mille valitsus peaks praegu vastu võtma lisaks aktsiisitõusu peatamisele. Kogu see pakett maksaks Keskerakonna arvutuste järgi kokku umbes 240 miljonit eurot. 

See oleks tõesti praegu abiks, arvestades tänaseid uudiseid selle kohta, mis toimub Hormuzi väinas. Juba on laevad pihta saanud. Ma arvan, et see kestab veel väga kaua aega. Me peame valmistuma selleks, et meil tekib energiakriis, meil tekib kriis, kus energiakandjate hinnad lähevad veelgi üles, ja selle [tõkestamiseks] on vaja kiiresti-kiiresti reageerida. 

Ma kutsun veel kord üles valitsust, punkt üks, väga tõsiselt [kaaluma] mootorsõidukimaksu kehtetuks tunnistamist, toetama seda siinsamas saalis, ja [punkt] kaks, väga tõsiselt võtma ette ka mootorikütuse hinna ohjeldamise meetmed. Keskerakond on need meetmed siinsamas saalis esitanud. Kordan need üle, punkt üks, langetada mootorikütuse käibemaks 24%-lt 13% peale, mille kogumaksumus, täiendav raha, mis suunatakse ettevõtlusse ja keskkonda, on umbes 200 miljonit, ja [punkt kaks], peatada kõik aktsiisi[tõusud], mis [hakkavad kehtima] 1. mail. Selle paketi hind oleks umbes 40 miljonit. Kokku 240 miljonit. Aitäh! 

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks. 

Armas rahvas! Mul on siin kaasas peegel (Näitab analüüsi pealkirjaga "Reformierakonna kolmeaastase valitsemise majanduspoliitika audit 2023–2026".) kolmele parteile, kes on viimase kolme aasta jooksul kujundanud riigi poliitikat, sealhulgas majandus- ja rahanduspoliitikat. See on Isamaa audit Reformierakonna kolme valitsemisaasta majandus- ja rahanduspoliitika läbikukkumiste kohta. Näete seda peeglit? Selle peegli valgus on nii ere, et peaminister täna teatas, et tema ei kavatse seda ealeski lugeda. Ma näen, et selle saali read on tühjad. Siin ei ole ühtegi Reformierakonna saadikut, siin ei ole ühtegi Sotsiaaldemokraatliku Erakonna saadikut, ammugi ei ole siin Eesti 200 saadikuid. 

Olukord on muidugi meie majanduse väljavaateid silmas pidades keerukas. Valitsuse käpardlik majandus- ja rahanduspoliitika on meie majandusseisakut võimendanud. Vaadake, kiretu hinnang ütleb, et selle mootorsõidukimaksu ja registreerimistasu [kehtestamisega] suutis valitsus demokraatliku riigi majanduskeskkonnas läbi viia [ainulaadse] eksperimendi: vähendada ühe sektori mahtu 50% võrra, poole miljardi euro võrra. Eesti SKP oleks eelmisel aastal olnud 1,5%-ga plussis, kui seda maksueksperimenti ei oleks olnud. 

Vaatame, mis oli selle põhjendus. Korrastame riigi rahanduse! See korrastamine tähendab seda, et rahandus on täielikult lagastatud. Sellise hinnangu annab ka eelarvenõukogu. Lubati, et sellest maksust laekub konsolideeritult 235 miljonit eurot. Tegelikult jäi selle sektori kokkutõmbumise ja maksušoki tulemusena laekumata üle 120 miljoni euro käibemaksu, sajad inimesed kaotasid eelmisel aastal töö ja nende pealt jäid laekumata tööjõumaksud. Kogutuluna ei laekunud registreerimistasu mitte 137 miljonit eurot, nagu lubati, vaid üle kahe korra vähem. 

Me peame lõpetama need majanduseksperimendid! Proua Akkermann viitas siin eelnevalt, otsekui annaks Isamaa algatatud eelnõu, mille eesmärk on tühistada mootorsõidukimaks ja registreerimistasu tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2026, täiendava destabiliseeriva signaali majanduskeskkonnale. Ei, vastupidi! See on selguse signaal. Kui valitsusel oleks praegu vähegi oidu, siis ta [võtaks] Isamaa abikäe [vastu] ning majanduse ja ka inimeste toimetuleku, perede toimetuleku huvides realiseeriks selle. Siis jääks kõrvale ka niisugune [küsimus], mis ühiskonnas on paratamatult [tekkinud], et mis saab aastal 2027. 

Meil oli täna hommikul väga tõsine vestlus autode maaletoojatega. Inimesed ja ettevõtjad on nõutud, mis saab edasi. Ka nende sõnum oli, et nad tahavad saada selgust, et kui seda maksu pole võimalik praeguse parlamendi[koosseisu] volituste ajal tühistada ja see jääb 2027. aasta kevadesse, siis tuleks seda teha kiiresti, mitte jätta sinna niisugust auku vahele, öeldes, et seda tehakse [alles] järgmisest eelarveaastast ehk 2028. aastast, sest siis jääks jõustumise vahele veel üks aasta ebastabiilsust ja turu suretamist. 

Saabub automaksuprojekti arhitektide meeskonna liige härra Allas. Lugupeetavad parlamendiliikmed, üks esindaja võtab saalis oleku au enda peale!

Kui me vaatame valimistele vastu, siis Isamaa nägemus on, et järgmiste parlamendivalimiste järel on rahandus- ja majanduspoliitilise kava osana esimese saja päeva jooksul mõtet viia ellu need seadused, mis on tarvilikud ka majanduse elavdamiseks. See tähendab seda, et ühe esimese sammuna on meil põhjust algatada seaduseelnõu – juhul kui Eesti inimesed sellist poliitikavalikut valimispäeval toetavad –, mis tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2027 kuulutab need õnnetud ja läbikukkunud eksperimendid veaks ja ühiskonna õppetunniks tuleviku tarbeks. 

Vaadake, meid ootab ees veel kaks šokilainet, millest proua Akkermann osava ja vilunud poliitikuna üle libises, ütles, et lugege dokumentidest, kui suur täiendav tulu ehk teisisõnu korrespondeeriv kulu autoomanikele ja ettevõtlusele sellega [kaasneb]. See puudutab registreerimistasu kavalat nii-öelda astmelisust. Registreerimistasu peaks kerkima 2028. aastast ja 2031. aastast. Riigi eelarvestrateegiast – proua Akkermann hiilis sellest vastusest kõrvale, samuti hiilis sellest kõrvale härra peaminister – me ei leia vastuseid, kui palju tegelikult registreerimistasu sellise spiraalina juurde tuleks. Vastupidi, riigi eelarvestrateegiasse on sisse kirjutatud mootorikütuste täiendav maksustamine niinimetatud ETS2 süsteemi [rakendumise korral]. See peaks valitsuse nägemuse kohaselt jõustuma 2028. aastal ning asetama lisaks praegusele mootorikütuse aktsiisile, automaksule ja registreerimistasule riigi eelarvestrateegia perspektiivis veel 330 miljonit eurot täiendavat koormust autoga liiklevate inimeste õlule. See on liiga suur koormus! See ei ole ühiskondlike kulutuste mõttes otstarbekohane, sellele ei ole ausas [ühiskondlikus debatis valijatelt mandaati saadud]. Majanduslikus mõttes ei ole see osutunud mitte eelarvet kasvatavaks, vaid vastupidi, ühte sektorit sisuliselt hävitavaks aktsiooniks. 

Isamaa sõnum on üks: me peame rahandus- ja majanduspoliitilisi valikuid tehes käituma ratsionaalselt. Ja teiseks, kodanikud peavad [eesolevaid maksupoliitilisi samme] teadma. See on minimaalne hoolsuskohustus, et poliitikud annavad teada oma tegelikest kavatsustest, mis puudutavad maksupoliitilisi samme ja inimeste toimetulekut. Mis oli põhiprobleem lisaks majanduslikule, üht majandusvaldkonda hävitavale ja majandususaldust lõhkuvale loogikale? See, et see tuli šokina. Enne valimisi öeldi: lugege me huultelt, maksud ei tõuse. Eesti 200 keskne programmiline lubadus oli "Ei automaksule!", ja see kõik osutus valeks. 

Valetava poliitika aeg siin saalis peab lõppema! Automaksu tühistamine on tegelikult signaal, [mis näitab,] kas me praeguses parlamendikoosseisus suudame ennast kokku võtta ja poliitikat korrigeerida või [mitte]. Eesti mehed ja naised annavad sellele oma hinnangu – karmi ja nõudliku hinnangu – juba märtsis 2027. Head parlamendiliikmed! Olge võimuliidu poliitilisest kammitsast üle ja hääletage selle eelnõu poolt! Ma ennustan, et 2027. aastal – kes iganes siin saalis on – võetakse see seadus vastu ilma ühegi vastuhääleta. Aitäh! 

Järgnevalt kolleeg Rene Kokk, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Head kolleegid siin saalis ja kõik, kes meid vaatavad! No vot, siin me nüüd oleme. Arutame järjekordset mootorsõidukimaksu ja registreerimistasu kehtetuks tunnistamise [eelnõu]. Selle maksu arhitekte siin näha eriti ei ole. Sotsidest tuli üks julge siin vahepeal välja. Eks saame näha, kas pärast mind hakatakse siin musta valgeks rääkima [ja selgitama], miks see maks hea on. 

Aga siia tulles ma mõtlesin, et millest ma täna räägin. Ma olen siin puldis käinud automaksust rääkimas päris mitmeid ja mitmeid kordi. Võtsin välja oma varasemad kõned, et vaadata, millest sai automaksu menetlemise ajal räägitud ja milliseid punkte välja toodud. 

EKRE oli sellele maksule vastu, kui seda hääletati. Me tegime komisjonis ettepanekuid, et välistada automaksu kehtima hakkamine. Me pöördusime õiguskantsleri poole, mille peale õiguskantsler tuli siia ja me arutasime, mis saab varastatud ja hävinud autodest. Me oleme omalt poolt kõik teinud ja ma luban, et EKRE, olles järgmisel aastal valitsuses, lõpetab selle automaksu ära, sellepärast et see on lihtsalt niivõrd vale asi. Seda näitab ka see, et selle [maksu] arhitektid pole julgenud siia saali tulla. Nad peaksid täna siin olema ja me peaksime seda asja koos arutama, aga neid ei ole siin. Põhjus on see, et see maks on lihtsalt niivõrd vale.

Eriti kahju on, et siin puldis oli enne rahanduskomisjoni esinaine Annely Akkermann, kes rääkis suurest eduloost, mida ta täna Postimehe uudistest oli [lugenud]. Kõik on väga hästi, automüüjad ütlevad, et väga tore on ja tegelikult on kõik hästi. Aga ta jättis rääkimata, milliste referentsnumbritega võrreldakse. Tuuakse välja suured edunumbrid võrreldes [aastataguste] kuudega, kui müüki praktiliselt polnudki, sest autod olid ette ära ostetud. Täiesti hämmastav! Sellist juttu ei peaks üldse rääkimagi. Häbi peaks olema! See on üks asi. 

Teine asi, jäetakse rääkimata, kui paljudel juriidilistel ja füüsilistel isikutel on automaksu [tasumata jätmise tõttu] maksuametis võlad üleval, kui suurel hulgal inimestel on selle pärast pangakontod kinni pandud. Inimesed ei saa enam normaalselt oma igapäevaelu elada, sellepärast et kontod on automaksu[võla] tõttu kinni pandud. Automaksu menetlemise ajal ma küsisin ministrite käest, kuidas siis on, millal hakatakse kortereid, maju ja muud vara ära võtma, kui [inimene] jääb automaksu eest võlgu. Noh, tuleb ju [vara] käest ära võtta, ei saa nii, et olete riigile automaksu võlgu. 

Aga vaatame nüüd natuke neid aspekte, mida siin automaksu menetluse ajal välja toodi ja mille kohta öeldi, et ei, need asjad ei realiseeru, see kõik on opositsiooni hirmujutt. Vaatame siis neid aspekte.

Maapiirkondades transpordi[võimaluste halvenemine, transport] muutub inimestele kallimaks. Jaa! Öeldi, et ei ole probleemi. Rahandusministeeriumi ametnikud ja ilmselt ka minister ei näinud transpordi kättesaadavuses probleemi, [ei ole vahet], kas on Tallinna kesklinn või maapiirkond. Niiviisi ühes komisjonis selgelt vastatigi. Ma olen seda siin puldis mitu korda tsiteerinud. 

Tegelikult on inimesed väga hädas, nad ei jõua oma autosid üleval pidada, niigi ei jõua nad täna enam rehve osta. Vaatame elektri hinda, vaatame kogu seda elukalliduse [tõusu], mis meil on toimunud. Lisaks sellele, et inimesed on üleüldse väga raskes olukorras, eriti maapiirkonnas, kus autot on vaja, on geeniused tulnud välja ettepanekuga hakata maksustama veel pensionäre ja lapsi. Transport on juba nagunii kättesaamatu, liinid on väga hõredad, ja siis tuleb regionaalminister, kes peaks seisma inimeste liikumisvõimaluste [parandamise] eest, ja teeb ettepaneku, et hakkame maksustama pensionäre ja lapsi, et teada saada, kui palju inimesi meil bussiga või rongiga sõidab. Tule taevas appi! 

Ettevõtjad, eriti väikeettevõtjad, on saanud suure põntsu. Kõik need lisakulud on läinud ju meie igapäevaste teenuste sisse ja kõik teenused läinud selle võrra kallimaks. Seda oli ju kohe aru saada, et tarbija maksab selle kõik kinni, ja nii on see ka [praktikas juhtunud]. Lisaks sellele me nihutame riigis kogu aeg kõik teenused kuskile suurematesse keskustesse ja räägime edulugudest, kuidas nüüd on väga hästi, riik on õhem, riik on ökonoomsem. Aga jätame mainimata, et kogu kulu on nüüd lükatud inimese kaela. Inimene peab sõitma suuremaid vahemaid, et arsti juurde või mõne muu teenuseni jõuda. Jälle, kulu [jääb inimese kanda] ja tarbijatena maksame selle kõik kinni. 

Maksutulud vähenevad. Siin rebiti särki ja räägiti, et ei, võib-olla alguses natuke väheneb, aga tegelikult on see tohutu suur tuluprojekt. Tegelikkus on see, et meil on täna hulk juriidilisi ja eraisikuid, kes on maksuametile võlgu ja kelle kontod on kinni. Me oleme hävitanud automüügisektori. Sealt on [kadunud] töökohad ja [vähenenud] maksulaekumised. Ja mida me oleme saavutanud? Ebaadekvaatse ja ebausaldusväärse maksukeskkonna ja selle, et inimesed ei usalda oma riigijuhte kopika eestki. Me kõik mäletame [lubadust:] "Lugege mu huultelt: maksud ei tõuse!" 

Autopargi vananemine. Me kõik mäletame seda edulugu, mida automaksu puhul räägiti, et sellega me surume inimesi uute autodega sõitma, keskkond läheb puhtamaks ja kõik on väga hästi. Tegelikult on Eesti autode keskmine vanus paari aasta võrra [tõusnud]. Kui varasemalt oli see 13–14 aasta juures, siis nüüd oleme jõudnud umbes 15 aasta juurde, kusjuures Euroopa keskmine on 12–12,5 aasta kandis. Saastame palju rohkem, sest inimesed ostavad vanu autosid, et üldse kuidagi hakkama saada ja väiksemat maksu maksta. 

Jutt keskkonnahoiust on seejuures ikka väga-väga mage, see ei lenda mitte kuidagimoodi. Selles mõttes on kahju. Kui eelnõu tegijad tulevad midagi läbi suruma, siis rääkige, miks te seda teete, rääkige kohe ausalt ära. Aga ei, tullakse ja räägitakse keskkonnahoiust. Täielik nonsenss! Kurb! 

Lisaks sellele [kuuleme] siin iga päev uudiseid – siin saalis olijatele ei ole see ilmselt uudis, aga seda on kiivalt varjatud –, kuidas 2028. ja 2031. aastal on plaanis automaksu ja registreerimistasu märkimisväärselt tõsta. Vaatamata sellele, et need maksud on juba praegu täiesti ebareaalselt suured, on seadusesse sisse planeeritud lisatõusud. 

Või võtame näiteks selle markantse asja, et kui sa tahad minna arvelt maha võtma autoromu, mida sul ei ole, sa oled mingil põhjusel unustanud seda teha, siis aastast 2027 maksad sa selle eest 800 eurot. 800 eurot! Tule taevas appi! Auto eest, mida sul ei ole ja mis mingil põhjusel on jäänud arvelt maha võtmata, hakkad maksma 800 eurot. Praegu saad sa seda teha 15 euro eest, aga järgmisel aastal hakkad maksma 800 eurot. Täiesti ebareaalne! 

Lõpetuseks peab ütlema, et loodame siis, nagu Annely Akkermann ütles, et kõiki huvigruppe menetluse käigus kaasatakse. Praegu ei ole seda tehtud, sellepärast et on esimene lugemine, nagu ta siin tähtsalt ütles. Tahaks ikkagi näha, et selle eelnõuga minnakse edasi, mitte ei lükata seda täna tagasi, ning kõik huvigrupid saavad tulla ja rääkida, mida nad automaksust arvavad. Aitäh!

Suur tänu! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Anti Allase. Palun!

Hea eesistuja! Austatud kolleegid! Automaks tekitab sihukest hoogu, et Isamaa esimees tahaks lausa läbi lae lennata. Vahel on selline tunne, et kõrvatroppe oleks vaja, muidu lõhub [kuulmist] rohkem, kui traktori peal sõites. Aga see selleks. 

Lihtsalt mõne sõnaga sellest, mida Eesti inimesed räägivad, kui nendega automaksu teemal suhelda ja küsida, mida nad sellest arvavad. Paljud neist ütlevad, et mõistlikus määras aastamaks – ma rõhutan: mõistlikus määras! –, mis on väga paljudes Euroopa riikides, ei olegi kõige hullem. Kindlasti ei kostu sealt ainult seda, et see on läbinisti halb. Mõnes mõttes see ikkagi suunab tarbimist ja ei ole kõige hullem. 

See osa, mis muidugi on halvasti läinud, puudutab registreerimistasu. Ma olen ise ka sada protsenti veendunud, et registreerimistasu peaks kaotama. Ma olen korduvalt avaldanud arvamust, et automaks oleks vaja üle vaadata ja mõistlikuks teha. Üldse oleks vaja Eesti riigis hakata tegema mõistuslikku ja arukat poliitikat, mitte sellist äärmusest äärmusesse poliitikat. 

Seetõttu ma sellist Isamaa populistlikku poliitikat mitte kunagi toetama ei hakka. Me ju kõik näeme, et meil on vaja maksutulu selleks, et oma inimestele kvaliteetseid teenuseid pakkuda, näiteks Võrumaal, võib-olla ka Ida-Virumaal ja saartel. See maksukeskkond, millesse ka näiteks Isamaa on panustanud, ei võimalda meil – varasem poliitika ei ole võimaldanud – ajada sellist regionaalpoliitikat, et elu jätkuks igal pool Eestis. Ja seetõttu tuleb asjadest rääkida ausalt, nii nagu need on. 

Ma olen [seisukohal], et automaks tuleks teha mõistlikuks ja automaksust saadav tulu suunata sihtotstarbeliselt – see oli muidugi väga selge viga[, et seda ei tehtud] – kohtadesse, kus inimene tunneb, et ta saab selle tagasi, [näeb,] et teed on korras, ja muu sellega seonduv. Inimene tahab ikkagi, et tema auto oleks terve, et ei oleks nii, et pärast mõndsada tuhandet kilomeetrit on auto juba praktiliselt läbi. Eesti inimene ei ole nii loll, et ta ei saa aru, et kui me tahame midagi tarbida, siis sellega kaasnevad kulud ja mitte keegi kolmas neid kinni ei maksa. Me peame riigis kokku leppima, milline on teenuste tase ja millist kvaliteeti me tahame saada. See ei peaks olema emotsioone tekitav teema, millest ei saa rahulikult ja mõistlikult rääkida.

Eks maksud on, nagu on. Eestis on täna tööjõumaksud ülikõrged, vaesemad inimesed maksavad liiga palju. Sellesse on ka näiteks Isamaa aastate jooksul väga palju panustanud. Nii ta paraku on. (Saalist sekkutakse.) Isamaa pole kunagi selgelt välja öelnud, et ta toetab õiglast astmelist tulumaksu, millega … (Naer saalis.) Õiglast astmelist tulumaksu. Maksuküür ei ole õiglane astmeline tulumaks. Ma räägin õiglasest astmelisest tulumaksust. (Saalist öeldakse midagi.) Jah, vot.

Need on need mõtted. Eesti inimesed ootavad mõistlikke otsuseid. Registreerimistasu tuleb kaotada, see ei toimi. Automaksu puhul tuleb sisse tuua regionaalne komponent, et kaugema piirkonna inimesed maksaksid vähem. Ja kui need asjad ära teha, siis tegelikult võiks edasi elada küll, maksame pisut rohkem, aga saame tunduvalt rohkem paremaid teenuseid, eriti need piirkonnad, kus täna on väga kehvasti. Aitäh!

Aitäh! Urmas Reinsalu, vastusõnavõtt.

Armas Anti! Ma kuulan sind ja oh heldene aeg! Tuli välja hoopis, et rahvas nõuab automaksu, eriti just maapiirkondades. Tead, ma ütlen sulle, Anti, et meie oleme ka inimestega suhelnud. See mure ei ole praegu tekkinud tühjalt kohalt. Vaata, ülekaalukas osa inimestest, ennekõike just suhteliselt väiksema sissetulekuga inimesed, ka maapiirkondades töötavad inimesed ja eakad leiavad, et see maks tuleks tervikuna tühistada. 

Nüüd väide selle kohta, et see on nagu solidaarsust tekitav maks ja võimaldab mingeid muid riigi ülesandeid tekitada. Selle maksu tagajärjel hävitatud autosektorist jäi eelmisel aastal saamata 125 miljonit eurot käibemaksu. Kus on see raha? Anti, maksa tagasi! Makske tagasi see raha – need, kes te selle asja poolt hääletasite!

Ja nüüd küsimus, mis puudutab maksupoliitikat ja inimeste toimetulekut, sealhulgas maapiirkondades elavate ja suhteliselt väiksema sissetulekuga inimeste toimetulekut. Milline meie maksupoliitika viimase kolme aasta jooksul on olnud? Käibemaksu tõus 4%, abikaasa eest täiendava maksuvaba tulu [mahaarvamise] tühistamine, laste eest [täiendava] tulumaksuvabastuse tühistamine, eluasemelaenu intresside tulumaksutagastuse tühistamine, erinevate ressursitasude kehtestamine, majutusasutuste käibemaksu tõus, ajalehtede käibemaksu tõus, üksikisiku tulumaksu tõus, juriidilise isiku tulumaksu tõus, erinevad aktsiisitõusud, riigilõivude tõusud, erinevad koormised elektrienergiale, selle aasta algusest üleriigilise kodualuse maa maksuvabastuse tühistamine. 

Need on kümned ja kümned koormised, mis on pandud just nimelt tavalise korraliku Eesti inimese õlgadele, elagu ta Võrus või Saaremaal, kes peab ülal pidama oma peret ja selles virvarris toime tulema. Lisaks inflatsioon, mis koos maksutõusudega lööb valusalt inimesi …

Teie aeg!

… kes viivad oma sissetuleku kauplusesse, arusaadavalt, ja maksavad eluasemekulude eest. Nii et see maksupoliitika, mida kolm aastat ka koostöös sotsidega on aetud, ei vasta kuidagi Eesti inimeste huvidele ega ka meie majanduse huvidele.

Aitäh! Nii, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa, mul oleks protseduuriline küsimus, tõepoolest. Mina olen aru saanud, et meile tulevad eelnõud Riigikokku nii, et nad on üldjuhul, mitte üldjuhul, vaid ongi valitsuse laualt korduvalt läbi käinud ja koalitsioonipoliitikud, kes siin valitsuse eelnõude poolt hääletavad, tunnevad ja teavad neid eelnõusid läbi ja lõhki. Seda viimast [kõnet] silmas pidades ma olen üliväga imestunud, et üks selle maksu arhitekte Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast – sotsid olid ju sada protsenti selle automaksu poolt, hääletasid ja surusid selle siin läbi – tuleb ja räägib nüüd, et automaks tuleb teha mõistlikumaks ning registreerimistasu üle vaadata. Kas siin on mingi kognitiivne dissonants või on tegemist millegi veel hullemaga? Äkki te annate mingi hinnangu või olen ma millestki valesti aru saanud?

Ma ei saa seda lugeda protseduuriliseks küsimuseks, sest see ei olnud istungi läbiviimise protseduuri kohta, see ei liigitu ühelgi moel protseduuriliseks küsimuseks. 

Urmas Reinsalu, kui teil on tõesti küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, siis küsige, aga kui ei ole, siis jätke küsimata. Urmas Reinsalu, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Kui ma õigesti aru saan, siis me hakkame hääletama, meil seisab ees hääletus, kuna komisjon on teinud tagasilükkamise ettepaneku. On vist nii? Minu andmetel väljendus proua Akkermann niimoodi. Ma tahan selle hääletuse kohta küsida.

Jaa, küsige hääletuse kohta.

Minu arusaamise järgi on parlamendiliige hääletamisel vaba. Kas on nii, härra Riigikogu esimees? 

Parlamendiliige on hääletamisel absoluutselt vaba. 

Minu küsimus on, et kui te hääletate … Ma kuulasin ka härra Allase seisukohta, et tegelikult tuleks registreerimistasu kaotada ja nõnda edasi. Te olete Eesti 200 esimees ja olite seda ka siis, kui see maks vastu võeti. Kas te olete tegelikult siiralt vaba, kui te hakkate seda eelnõu tagasi lükkama, või peate te siiski alluma koalitsiooni distsipliinile? Kas te ise usute sellesse maksu? Kas see maks on ka tegelikult veenev või see segadus ja kaos, mis on tekkinud …

Aitäh, Urmas Reinsalu! 

Ma tahaksin saada kinnitust, et te olete tõesti hääletamisel vaba, kuna härra Allas tekitas minus teatud [kahtlused].

Urmas Reinsalu, ma esitasin teile väikese palve, et kui teil on tõesti küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, siis esitage see küsimus, ja te ikkagi ei esitanud. (Urmas Reinsalu vaidleb vastu.) Te ei esitanud … Ei, te küsisite sisulise küsimuse protseduurilise küsimuse asemel. Mul ei ole võimalik sellele küsimusele vastata, see ei olnud protseduuriline küsimus. (Urmas Reinsalu räägib kohapealt.)

Nii, ja nüüd on Anti Allasel vastusõnavõtu soov. Aga hea kolleeg, praegu me oleme sellises olukorras, et kui teid või teie seisukohti mainiti läbirääkimistel peetud kõnedes, siis ma saan … Enne? (Urmas Reinsalu selgitab.) Aa, õige! Õige! Ma sisenesin just sel hetkel saali, kui te ütlesite, et Anti Allas sisenes ka saali. Väga õige! Aitäh meelde tuletamast! Loomulikult, Anti Allas, teid mainiti, teil on võimalus vastusõnavõtuks. Kaks minutit. Palun!

Aitäh, hea esimees! Tegelikult mainiti mind siin kõnedes korduvalt, ju ma siis olen nii populaarne. Aga kui tohib, siis mõni mõte. Tegelikult on ju olukord selline, et kui automaksu tehti – mind on siin korduvalt süüdistatud –, siis ma esimene kord selle poolt ei hääletanud. Lihtsalt sellepärast, et ma nägin juba siis, et seal on nii palju probleeme sees. Kui automaks oli vastu võetud ja president selle tagasi lükanud, siis teisel korral – kuna automaks oli juba ilma minuta vastu võetud – oli mul võimalik seda vähemalt paremaks muuta. Ja tänu sellele näiteks … (Saalis on sumin.) Äkki oleks võimalik rääkida?

Head kolleegid! Head kolleegid, las Anti Allas … (Saalis käib arutelu.) Palun lubage Anti Allasel oma sõnavõtt lõpetada. Palun, Anti Allas!

Aitäh! Tänu sellele, et teisel korral oli võimalik seda [muuta], on registrist ajutiselt kustutatud sõidukid maksuvabad. Kui ei oleks ka seda, siis … Lihtsalt sellepärast, et kuna minu hääl ei lugenud, siis teisel korral ma sain seda veidike paremaks teha. Ja sellepärast ma tulin ka täna pulti ja ütlesin, et automaks on vaja mõistlikumaks teha, mitte käia kraavist kraavi. 

Head kolleegid, kes te siin olete ja arvate, et poliitika on alati kõigest üle. Tegelikult inimesed päris lollid ei ole, nad saavad aru, et Eestit tuleb juhtida mõistlikult ja targalt. Aitäh!

Aitäh! Ma Anti Allasele selgituseks ütlen, et vastusõnavõtule vastusõnavõttu anda ei saa, aga kuna teid mainiti kõnes, siis loomulikult oli vastusõnavõtu andmine põhjendatud. Ma tänan Urmas Reinsalut meeldetuletuse või vihje eest, et Anti nime mainiti kõnes. 

Head kolleegid, nüüd tõepoolest, kui on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, siis need küsimused ma võtan. Kui on soov esitada vastusõnavõttu või sisulist seisukohta, siis need kindlasti ei ole protseduurilised küsimused. Peeter Ernits, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Hea juhataja! Ma tulin oma kabinetist tagasi ja minu sõnum on: ärge Antit pekske! Praegu jäi mulje, et meest, kes automaksu eest võitles, tahetakse tappa. Ärge tapke!

Aitäh! Praegu olid kõik Anti Allase suhtes väga mõistvad. Ma ei saa küll päris hästi aru, mida te silmas pidasite. Aga kõik on saanud oma seisukohta väljendada. Urmas Reinsalu, mul on siiras palve: kui teil on nüüd küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, siis küsige, aga kui teil on soov natukenegi sisulisem küsimus esitada, siis see ei ole see koht. Urmas Reinsalu, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Ma ütleksin nõnda, ja teeksin ettepaneku ka. Ma olen nõus, et parlamendisaalis peaks valitsema niisugune heatahtlik stiil. Et ei jääks kõlama see … Ma avaldan ka toetust, härra Ernitsa repliik oli stiili kohta. Et ei jääks muljet, et see oli kuidagi isiklikult ründav, [siis kinnitan, et] minu repliik ei olnud isiklikult ründav, vaid see oli maailmavaateline. Ma tahaksin anda signaali, et kõigil on võimalik kehva poliitika kaitsmise rindejoon ületada ja sellest poliitikast taganeda. Ma arvan, et seda on väga oluline [rõhutada]. Eksimine ja eksimusest õppimine käib, ma arvan, poliitika edasiviimise juurde. Ma ennustan, et härra Allas ei jää viimaseks, kes läbikukkunud poliitika kaitsejoonelt taganema hakkab. Pange minu sõnu tähele, Riigikogu esimees, 12 kuud enne valimisi!

Aitäh, hea kolleeg! Ma ei saa seda jälle lugeda protseduuriliseks küsimuseks, see ei olnud seda. 

Aga rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 787 esimesel lugemisel tagasi lükata. (Paus.) Täpsustan: juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 782 esimesel lugemisel tagasi lükata. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 782 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 42 Riigikogu liiget, vastu 22, erapooletuid ei ole. Eelnõu 782 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Tänane seitsmes päevakorrapunkt on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud Riigikogu liikme staatuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 791. See on selle esimene lugemine. Ma palun siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Olen teie ees seaduseelnõuga, mille eesmärk on muuta Riigikogu liikme staatuse seadust. Nimelt, see teema on väga oluline, ma arvan, et päevakohane ja kindlasti tagab see inimeste õiglustunde [arvestamise]. 

Ma tulen korraks tagasi eelmise punkti juurde. Hea kolleeg sotsiaaldemokraat ütles, et Eesti riik vajab raha ja see automaks ei olegi halb, seda tuleb ikka koguda, aga natukene muuta. Ma arvan, et see maks on riivanud väga palju meie inimeste õiglustunnet, arvestades olukorda, kus tegelikult meil oli juba enne, kui see automaks kehtestati, automaks ehk siis [mootorikütuse]aktsiis. Kui vaadata, kui palju seda aktsiisimaksu laekub ja kui palju laekub veel lisaks käibemaksu, mis tuleb kütuste müügist, siis see summa on ligikaudu üks miljard. Üks miljard on see summa, mille autoomanikud tagavad riigile mootorikütust ostes. Ja loomulikult see, mis puudutab lisaautomaksu, mida sotsid toetavad palavalt koos Reformi ja Eesti 200 erakonnaga, riivab väga paljude õiglustunnet, rääkimata inimeste toimetulekust. 

Ja õiglustundest räägib ka meie seaduseelnõu, mis ütleb selgelt, mida me tahame selle muudatusega saavutada. Need muudatused on järgmised. Riigikogu liikmele palga maksmisel arvestatakse tema osalemist täiskogu ning komisjonide töös. Kui Riigikogu liige osaleb vähemalt 85%-l täiskogu ja selle komisjoni istungitest, mille liige ta on, makstakse talle 100% palgast. Kui Riigikogu liige osaleb vähem kui 85%-l istungitest, vähendatakse talle makstavat ametipalka 15%. Kui osalemine langeb alla 70%, vähendatakse tema palka 30%, kui osalemine langeb alla 50%, vähendatakse tema palka 50%. Töös osalemise arvestuse aluseks on täiskogu ja komisjoni hääletuste protokollid, välja arvatud põhjendatud puudumised, mis sätestatakse Riigikogu juhatuse kehtestatud korras. 

Teine ettepanek on järgmine. Riigikogu liikmele hüvitatakse kuludokumentide alusel tööga seotud kulutused kuni 30% ulatuses Riigikogu liikme ametipalgast Riigikogu juhatuse kehtestatud korras. Täpselt samamoodi viiakse see vastavusse reaalse palganumbriga ehk kui Riigikogu liige käib vähem kohal, siis ta saab vähem palka ja vastavalt sellele protsendile ta peaks vähem saama ka kuluhüvitisi. 

Sellist praktikat on väga paljudes riikides rakendatud. Euroopaski on lausa 11 riiki, kes kasutavad erinevaid meetodeid: kus võetakse palgaprotsendid maha, kus võetakse teatud summad maha lähtuvalt sellest, kas saadik on teinud tööd või ei ole teinud tööd, kuskil kärbitakse kuluhüvitisi. Neid süsteeme on tegelikult erinevaid. Ei ole vaja väga kaugele minna, seda kasutavad näiteks meie naabrid nii Soomes kui ka Lätis ja Leedus. 

Meie ettepanek lähtub Belgias kehtivast korrast. Seda on küll natukene protsendiliselt muudetud, aga enam-vähem astmed on samad. Parlamendisaadik saab palka vastavalt oma osalemisele töös. Kui ta osaleb istungitel teatud kordi vähem, siis vastavalt sellele vähendatakse palka. 

Ma arvan, et see distsiplineeriks meid ja kindlasti [arvestaks] inimeste õiglustunnet. On selge, et sellist töökohta, mis on meile siin neljaks aastaks tagatud, Eesti riigis põhimõtteliselt rohkem mitte kuskil ei ole. Meil on täpselt nii, nagu ta on. Saadik on hääletamisel vaba ja vaba ka oma sõnas – vähemalt on see niimoodi meil seadusesse sisse kirjutatud –, aga täpselt samamoodi on saadikul õigus käia istungil ja osaleda töös ning ka õigus mitte seda teha. See ongi see ebaõiglus, mis on meil seadusesse sisse kirjutatud. Näiteks arst, medõde, kooliõpetaja ja kõik teisedki – neil ei ole sellist privileegi. Ja meil ka ei peaks olema. 

Seetõttu ma arvan, et on igati mõistlik selline kord kehtestada, et ka meil oleks arusaam, et kui töö on tehtud, saab ka palka, kui töö on tegemata, siis ei ole ka õigust palka saada. Minu arust on see loogiline ja arusaadav. Ma olen selle eelnõuga siin vist kolmandat korda. Ühtegi korda see ei ole toetust leidnud, eelkõige koalitsiooni poolt, aga ka sotside poolt. Ju siis selline kord sobib ja meeldib. 

Jah, siin on olemas palju agasid. Te, head kolleegid, olete eelmistel kordadel küsinud, kuidas on reguleeritud puhkuse küsimused, kuidas on reguleeritud olukord, kui Riigikogu liige jääb haigeks, ja nii edasi. Jah, need küsimused on kõik praegu reguleerimata, aga need tuleks ära reguleerida. Ma arvan, et esimene samm, mis tuleks teha, on minna selle seaduseelnõuga edasi. Ja neid häid ettepanekuid, mis võivad saalist tulla, saab arutada komisjonis. Saab teha ettepanekuid ja muudatusi ning tulla teisele lugemisele. Sellest seaduseelnõust tegelikult saaks hea eelnõu koos kõigi teie ettepanekutega, millele te olete ka varem tähelepanu juhtinud, just nimelt nendest aspektidest, mis ma esile tõin. Aga on vaja esimene samm teha ja selleks peab olema tahe. Kui teil seda tahet ei ole, siis eelnõu esimesest lugemisest edasi ei lähe. Nii lihtne see ongi. 

Nii et mõelge selle peale! Ma kutsun teid üles seda eelnõu kindlasti toetama ja viima selle edasi järgmisele lugemisele. Sellisel viisil me võiksime seda menetleda. Aitäh! 

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Anti Haugas, palun!

Aitäh, Lauri! Eelnõu on väga huvitav. Ja nagu sa oled tähele pannud, ma olen väga pingsalt alati kaasa mõelnud, kui sa räägid sellest, et kui te tööd ei tee, siis palka ei peaks saama. Viimati küsisin ka selle kohta, kuidas teil Keskerakonna fraktsioonis on lood töötegemise ja palgaküsimustega ja kas te olete selle lahendanud. 

Näiteks ma võtan siin statistika, et selle istungjärgu 25 istungist on Andrei Korobeinik puudunud 13-l, Tšaplõgin näiteks 11-l. Kas sa saaks täpsustada, kui palju peaks nende palka vähendama, kui nad üle poole või veidi vähem on puudunud? Ja ma mäletan, et ühes sõnavõtus sa ka mainisid, et tähtis on ka see sisu, sõnavõtud, et peab ka sõna võtma. Mulle tuleb ka meelde üks sõnavõtt, kus te Andrei Korobeinikuga tegite lauasahtli lahti ja siis tegite sõnavõtu, kas keegi saaks aidata sahtli kinni panna. Kas ka selliste sõnavõttude eest peaks palka saama? Ja ka lihtsalt see osalemise küsimus. Mul tekkis täna küsimus, et Kovalenko küsis, kas komisjonis seda arutati. Aga ma mäletan, et kui me neid punkte arutasime, siis tihti Anastassia tuli koosolekule kohale ja läks sealt kohe minema. Ja kui asjani jõuti, siis ta jäi tegelikult sellest infost ilma. Ma olen sellega nõus, et ainult osavõtt ei näita seda, et sa tööd teed.

Teie aeg! Aitäh!

Aitäh, hea kolleeg Anti! No vaata, nii palju küsimusi – nii palju küsimusi! –, ja see on ju hea. Lihtsalt, kui praegu kehtiks see seadus, mille eelnõu me siin menetleme, siis neid küsimusi rohkem ei tekiks. Ei tekiks ju! Ja see ongi see eesmärk, milleni me tahame jõuda: et neid küsimusi ei tekiks. Kindlasti on fraktsioonides erinevaid saadikuid: kes käib kohal vähem, kes käib rohkem. Kui praegu kehtiks see seadus, siis need saadikud, kellel on põhjendamatud puudumised, saaksid tunduvalt vähem palka, ja see olekski õiglane! See ongi see, mida ma taotlen! See on ju arusaadavas keeles siia kirjutatud. Ja kui see seadus kehtiks, siis see nii olekski!

Juku-Kalle Raid, palun!

Aitäh! See on üsna huvitav ettepanek, aga küsimus nimelt puudutab erinevaid komisjone ja töö iseloomusid. Näiteks on meil väliskomisjon ja kaitsekomisjon, kelle puhul mitte ainult pole eeldatav, vaid need inimesed teevadki tööd väljaspool Eestit. Mismoodi sa selle kohaloleku [nõudega] suudaksid, ma ei tea, enda arust seda kodanluse iket [leevendada]? See on ju täiesti jabur. Riigikogus on erinevad distsipliinid ja erinevad kohad. Minu meelest on see täiesti lõhkine küna.

Aitäh, hea kolleeg! Ei, see ei ole jabur. Küsimus on ju väga lihtne. Nii nagu meil siin on välja toodud, nii nagu siin on must valgel kirjas, põhjendatud puudumised on lubatud ja need reguleeritakse ära Riigikogu juhatuse [kehtestatud] korraga. Väga lihtne! Loomulikult on arusaadav, et Riigikogu liikmetel on välislähetused, Riigikogu komisjonide liikmetel on välislähetused ja tihtipeale tehaksegi tööd väljaspool Riigikogu hoonet. Ja nii edasi ja nii edasi. See on kõik lihtsasti reguleeritav, see kindlasti ei ole mingisugune takistus. Ma veel kord ütlen, et [pean silmas] puudumisi, mis ei ole põhjendatud puudumised. Eesmärk on inimeste õiglustunde [arvestamine]. Kui Riigikogu liige puudub ja tal ei ole selleks mitte mingisugust põhjust, siis ta palka ei peaks saama. Kui ta [täiskogu] või komisjoni istungilt puudub, sest on töölähetuses, siis ta tegelikult töölt ei puudu, on ju nii? 

Irja Lutsar, palun!

Aitäh, Lauri! Lugupeetud ettekandja! Mina põhimõtteliselt vana kooli inimesena ka arvan, et kui inimene saab täiskohaga töö eest palka, siis peab ta ka täiskohaga tööl käima. Sellega olen ma väga nõus. Aga kuna meil on nii, mida sa juba mainisid, et kui näiteks keegi on lapsehoolduspuhkusel või keegi on haige pikemat aega, siis ta ei saa töövõimetuslehte võtta või vanematoetust saada, siis see on paratamatus. Sa ütlesidki, et seda saab kõike töö käigus reguleerida. Minu ettepanek ongi, et kui sa nüüd neljandat korda tuled sellega, siis oleks need asjad ära tehtud – need on ju tuntud ja teatud asjad, sa tead neid paremini kui mina. Ja kui tulla juba Riigikogu ette, siis on nagu täispakett, mitte poolik, ja vaatame siis, kuidas me edasi läheme. 

Jaa, aitäh! No tihtipeale, kui me vaatame senist praktikat, mis eelnõudega siia tullakse esimesele lugemisele ja kui palju tegelikult hiljem muudetakse … Noh, ma [pean silmas] ka valitsuse poolt siia saadetud seaduseelnõusid ja komisjonide algatatud seaduseelnõusid. Neid tegelikult ju selle protsessi käigus muudetakse: parandatakse, tehakse paremaks ja nii edasi. Eeldus on see, et on olemas tahe. Tahe! Kui eelnõu läbib esimese lugemise, järelikult on tahe sellega tegeleda, järelikult on tahe teha asja paremaks, seadusandlust parandada ja seda mõtet juurutada. Kui seda tahet ei ole … Noh, ma võin ju neljandat korda siia tulla palju paksema pakiga, aga ikkagi võib selguda, et seda tahet ei ole. Ja selleks, et oleks arusaadav, et see tahe on olemas, et me tahame selle seaduseelnõuga edasi minna, [see ongi esitatud]. Ja siis hakkame seda enne teist lugemist parandama. 

Aga kui tehakse see suur töö ära ja tullakse uuesti esimesele lugemisele, on see siis neljandat või viiendat korda, ja tulemus on ikka sama, mis tõenäoliselt juhtub ka täna, kui eeldada eelmiste kordade põhjal, siis ei ole ju mõtet seda suurt pakki siia tuua. See on ju tegelikult meie tööaeg, see on meie juristide tööaeg ja nii edasi. See on ressurssi raiskamine. 

Aga kui te täna ütlete, et jah, me oleme nõus, aga sinna on vaja sisse kirjutada kõik need puhkuseteemad, haiguse arvestamise teemad ja nii edasi, siis see oleks kindlasti otsus selles suunas, et lõpetame esimese lugemise ära ja teise lugemise eel teeme need muudatused ära.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Kas teie oskate selgitada, miks eelkõige koalitsioonipoliitikud on niivõrd vastu sellele muudatusele? Mõeldakse välja igasuguseid vabandusi, et ei soovita sellist nii-öelda solidaarsust ühiskonnaga. Muidu tavaliselt räägitakse, et praegu, kriisi ajal peavad kõik olema solidaarsed, aga kui jutt läheb Riigikogu liikme palkadele, meie palkadele, siis äkitselt see solidaarsus enam ei loe. Võib-olla teie olete aru saanud, miks siis ei taheta võtta üle sedasama praktikat, mis on teistes Euroopa riikides, mis on ka Euroopa Parlamendis. Kas teie olete võib-olla koridorides saanud mingit infot, kust selline vastuseis tuleb?

Aitäh, hea kolleeg! Peab tunnistama, et tõenäoliselt on Keskerakonna fraktsioon ikkagi ainuke fraktsioon, kes täies koosseisus toetab seda eelnõu. Tõenäoliselt on inimesi ka teistes fraktsioonides, ka Irja Lutsar praegu ütles, et printsiibilt ta on ju nõus, ent agasid on palju. Ja tõenäoliselt Eesti 200 fraktsioon seda eelnõu või seda mõtet ei toeta, rääkimata Reformierakonnast, kellele samuti ei lähe see teema korda. Jah, asi on õiglustundes ja solidaarsuses ja sellest siin väga palju räägitakse, aga käitutakse hoopis teistmoodi. Ja see on probleem. 

Kui küsida minu käest, miks eelkõige koalitsiooni kuuluvad Riigikogu liikmed ei toeta seda, siis eks tuleb tegelikult otse nende käest küsida. Väga raske on minul sellest aru saada. Mind on kogu aeg õpetatud, et tee töö ära ja siis saa palk kätte. Tööd ei tee, palka ei saa. Sellest ma olen oma tegemistes ka lähtunud. Siin on võib-olla natukene teised arusaamad ja need arusaamad ei lähe kokku rahva tahtega. Kindlasti peab selleski küsimuses rahva vastu aus olema ja arvestama [inimeste] õiglustundega. 

Ma [võiksin] tulla siia ka teise teemaga. Mina isiklikult arvan, et see oleks õige, aga me ei ole seda teemat Keskerakonnas arutanud. Nimelt, mina vähendaksin Riigikogu koosseisu poole võrra. 51-st piisaks küll. Noh, mis siin 101-l teha on? Aga ma arvan, et see on veel tunduvalt valusam teema kui see väike eelnõu, mis meil lihtsalt töökorda korrastaks. No andke andeks! Mida ma olen näinud siin kolm aastat? Jah, ma olen uus Riigikogu liige, esimest korda, aga ütlen kindlalt Riigikogu liikmena, et siin 101-le kohta ei ole. Saaksime tunduvalt vähema hulgaga hakkama. See oleks efektiivne lähenemine ja selle on ka kõik erakonnad siin välja käinud, et me peaksime riigiaparaadi tegema efektiivseks. No alustame siis Riigikogust! Aga noh, see ei ole täna teema ja ma arvan, et kindlasti ka see [ettepanek] ei leiaks siin positiivset tagasisidet, vähemalt enamuselt.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Suurepärane ettekanne! Üks põhilisi küsimusi läbi aastate rahvaga kohtudes on olnud see: "Kui meie teeme tööluusi, saame kinga. Kui me toodame praaki, saame kinga. Miks teie seal teete tööluusi ja toodate praaki, aga istute nagu rahumeeli edasi?" Ja teine asi ka: kas peaks äkki juurde panema selle, et töökohustuste täitmisel ei tohiks purjus olla? Mis sa arvad sellest?

Aitäh, hea kolleeg! Alustame sellest viimasest poolest. Ma arvan – siin saalis on ka lennundusspetsialiste –, et selge on see, et keegi purjus peaga lennukit juhtima ei lähe. Ja kui läheks, siis kindlasti võetaks see lennukijuht või kapten maha. Ja nii ka paljudes teistes töökohtades. Mul on pikalt olnud kogemus Tallinna Linnatranspordi AS‑iga, kus ma olin mõnda aega nõukogus. Seal on viidud sisse selline kord, et kõik juhid, olgu trammijuht, bussijuht või trollijuht – muide, trollid tulevad Tallinnase tagasi, see on väga hea uudis, trollid tulevad juba sellel aastal tagasi –, enne tööle tulekut puhuvad. Administraatori juures on selline masin. Kõik puhuvad! Ehk siis sind enne rooli lastagi, kui sa oled selle testi ära teinud. Eks selliseid töökohti on veel. Selge on see, et tegelikult bussijuht kannab ju suurt vastutust, tal on bussis võib-olla 20–100 inimest. Ja selle eest, mis võib bussiga juhtuda, ta ju tõepoolest vastutab. 

Samas mul on selline tunne, et vähemalt osa Riigikogu liikmeid ei saa aru, mis vastutust nad kannavad. Seetõttu nad tulevad ka – ma ei ütle, et tihtipeale, aga tulevad mõnikord – purjuspäi tööd tegema. See kindlasti ei ole kohane. Tegemist on ju Riigikogu liikmetega, kellel on teatud staatus ja nii edasi. Kas võib öelda, et see on ju peegelpilt ühiskonnast? Ei ole! See ei ole ühiskonna peegelpilt, sellepärast et need inimesed, kes [mujal] tulevad tööle purjus peaga, saadetakse esimesel korral koju ja teisel korral pingile. Õigemini mitte pingile, vaid saadetakse töölt minema, vallandatakse. Meil sellist korda ei ole, aga sellise mõtte võiks ju sisse kirjutada, kui eelnõu läheb teisele lugemisele. 

Nüüd, Peeter, aita mind! Mis see küsimuse esimene pool oli? (Peeter Ernits vastab saalist.) Tööluus, jah. No ütleme niimoodi, et selle kohta võib öelda, kui olla poliitiliselt korrektne, et demokraatia ongi kallis. Ehk siis see on mudel, mis ei ole kõige odavam, aga teist mudelit me ei tahaks ka. Aga see, et osa inimesi kasutab seda mudelit ära, on probleem. Ja sellega tuleb tegeleda. See ongi põhjus, mispärast see seaduseelnõu on siin. Me soovime seda probleemi välja juurida, et neid küsimusi, mida me [kuulsime] siin ka healt kolleegilt Antilt, ei kõlaks siin enam kunagi. Miks üks või teine Riigikogu liige puudub? Mis põhjusel ta puudub, miks ta ei käi tööl? Ja nii edasi. Neid küsimusi ei oleks lihtsalt. Ja selleks ongi see eelnõu. 

Juku-Kalle Raid, palun! 

Suur aitäh! Lauri, kuule, siin on minu meelest üks lokse. Ma vaatasin ka korraks vahepeal statistikat. Tõepoolest, Keskerakonna puudumistest võiks ju alustada, eks. Ma saan aru, et need on tõepoolest märkimisväärsed. 

Ent mind huvitab hoopis üks teine asi veel. See sinu muudatus, mulle tundub, on sihukene, et sa võid olla punase lipsu ja halli pintsakuga üsna rumal inimene, aga kui sa istud lihtsalt siin Riigikogu saalis, siis justkui oleks töö tehtud. Aga me teame, et tegelikult käib töö komisjonides, päriselt komisjonides ja seadusloomes, mitte lihtsalt siin nuppu vajutades. Mulle tundub see raju populismina. Kas selle mõte on meeldida valijale? Kõik punased lipsud ette, pintsak selga ja kohale, mistõttu võib hoopistükkis töö tegemata jääda?

Aitäh! Mulle eriti punaseid lipse ei meeldi kanda. Sellepärast ma kannan kas roosat või lillat või sinist. Aga noh, kas hall või sinine või tumesinine ülikond – see on hoopis teine teema ja maitseküsimus. 

Aga kui minna sisusse, siis ei ole ju tegelikult tegemist populismiga. Tegemist on eelnõuga, mis kindlasti parandaks olukorda, seejuures ka meie valijate silmis. On väga inetu pilt, mis tihtipeale siin avaneb. Mõni saadik, väsinud teatud tegevusest, magab laua taga, ja mitte lugemis[väsimusest], vaid pigem ikkagi – no ma ütlen välja – napsutamisest. See ei ole ilus pilt. See ei ole ilus pilt! Ma arvan, et see ei ole pilt, mida meie valijad või meie riigi elanikud sooviks näha. Aga see eksisteerib siin ja see on probleem. Valijad ei soovi näha, et siin saalis on tühjad toolid. Meie inimesed ei soovi näha, et ka komisjonides töö ei käi. Selles mõttes on sul õigus, et suurem töö tehakse komisjonides ära, ja ka see küsimus saaks selle seaduseelnõu kohaselt reguleeritud. See räägib nii komisjonide tööst kui ka täiskogu istungitest.

Aitäh! Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Esiteks, sinuga saab üksnes nõustuda sellega seonduvalt, et piisaks, kui Riigikogus oleks 51 liiget. Siin tõesti mina absoluutselt vastu ei vaidle. 101 on liialdus, eriti meie rahvaarvu väiksust arvestades. Teine asi, millega saab sinuga kindlasti nõustuda, on see, et oluline on, et Riigikogu liikmed panustaksid parlamendi töösse, tegevusse. 

Aga siit edasi on juba natukene raskem nõustuda. Ma selgitan, miks ma nii arvan. See kriteerium, mille sa oled välja pakkunud, on väga formaalne ja tegelikult ei mõõda adekvaatselt seda, milline on kellegi panus parlamendi tegevusse päriselt. Kui võtta selline formaalne kriteerium, siis me hindame ju tegelikult seda, kui tihti inimesed istungi alguses viibisid kohal ja vajutasid kohaloleku kontrollis klahvile "Kohal". See tegelikult absoluutselt nende tööpanust ei näita. Samuti küsimuste ja kõnede arv ei näita, sest see ei ütle midagi nende kõnede ja küsimuste sisukuse kohta. Kas sa ei leia, et äkki selle pärast ongi siiamaani see küsimus jäänud reguleerimata, et pole lihtne leida sellist kriteeriumi, mille alusel päriselt hinnata inimeste panust parlamendi töösse? 

Aitäh! Esiteks tänan kaasa mõtlemast ja nende seisukohtade toetamise eest, mis ma välja ütlesin. Aga tõsi ta on – tõsi ta on! –, et leida see kriteerium, mis kõnetaks kõiki, on raske. Inimeste panused ongi erinevad. Kes peab rohkem kõnesid, kes töötab rohkem paberitega, mida ei ole ju tegelikult suurt näha, kes teeb muidki tegevusi, kes esindab Eesti riiki väliskomisjoni või ELAK-i liikmena ja nii edasi. 

Ma toon paralleele erasektorist. Kui sul on töötajaid 101, siis nende 101 töötaja seas – ükskõik, mis erasektori me võtame – on kindlasti tublisid ja vähem tublisid. Räägin 101 töötajast, mitte Riigikogu liikmest. Aga tõenäoliselt selles ettevõttes, kus töötab 101 inimest, on erinevad palgaastmed. Meil seda ei ole. 

Teine pool: kindlasti on nendel inimestel erinevad ülesanded. Igat ülesannet nad peavad täitma sajaprotsendiliselt ehk tulema tööle ja tegema oma asjad ära. Kui võrrelda erasektorit ja meid, siis kui sellest 101 inimesest osa oma tööga hakkama ei saa – ehk nende teadmised ei küündi selleni –, siis nad saadetakse koju. Aga kui osa inimesi ei tule üldse tööle, siis nad saadetakse niikuinii koju. Meil on küsimus selles, et kui inimene ei tule tööle, siis ta võiks ära saata. 

Ma arvan, et kui me alustame sellest mõõdikust, siis see oleks ka samm edasi. Meil seda mõõdikut praegu ei ole. Meil ei ole mitte mingisugust eneseregulatsiooni selles osas, kas inimene mingil päeval tuleb tööle või mitte, kas ta tuleb tööle kainelt või mitte, kas ta magab siin täis peaga või mitte. No meil ei ole mitte ühtegi regulatsiooni selle kohta. Aga need asjad tuleb ära reguleerida.

Toomas Uibo, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Pean väga nõustuma Varro Vooglaiuga selles, et tõepoolest, siin saalis istumine ei näita mitte kuidagi, mitte mingisugusel moel inimese panust riigiasjade ajamisel ja töö tegemisel. Tänuväärne oleks kindlasti, kui eelnõu esitaja inimestele selgitaks, et see tegelikult ei näita tööpanust. 

Tööpanust kindlasti näitab eelnõu kvaliteet, see, kui läbi mõeldud see on, eks ole. See näitab seda panust. Mida kvaliteetsem eelnõu, seda parem. Ma vaatasin, et see seadus peaks jõustuma 1. jaanuaril 2027. Põhiseaduse § 75 aga ütleb, et Riigikogu liikme tasu ning piirangud muu töötulu saamisel sätestab seadus, mida tohib muuta Riigikogu järgmise koosseisu kohta. Kuidas teil see väike apsakas sisse tuli?

Aitäh! Tänan sellele kuupäevale tähelepanu juhtimise eest! Tõesti, teil on õigus, me saaksime vastu võtta seaduse, mis hakkaks kehtima [alates] järgmisest koosseisust. Ka seda kuupäeva on võimalik ju enne teist lugemist muuta. Selle jaoks need kolm lugemist meil ju ongi, et oma mõtteid [jagada] ja [eelnõu] paremaks teha. Selle jaoks on vaja aega võtta. Ja selleks, et aega võtta, on meil vaja esimene lugemine ära lõpetada. Aga kui esimest lugemist ära ei lõpetata, siis ei ole ju tegelikult tahtmist midagi muuta. Need on väga erinevad asjad. 

Mis puudutab kvaliteeti, siis tõesti, ega meil ei ole sellist võimekust, nagu on valitsusel ja ministeeriumidel, meil ei ole sellist võimekust, nagu on komisjonidel, kes on ka ju seaduste algatajad. Miks Riigikogu liikmetel ei ole sellist võimekust? See on omaette küsimus, see on hoopis teine küsimus. Kas me tahaksime endale võimekust luua? Kindlasti tahaksime. Ma arvan, et kõigi soov on see. Kui 101 Riigikogu liikme käest küsida, kas me peaksime looma endale veel võimekust näiteks juristi näol ja nii edasi, siis [arvatakse], et seda on vaja. 

Ja kui vaadata erinevate riikide praktikat, siis on välja toodud ka palgasüsteemid erinevates parlamentides, milline on [palga ja] kuluhüvitise suhe ja kas parlamendi liikmetel [on] nõunikud või mitte. See on kõik ära reguleeritud ja osas riikides on täiesti normaalne, et [parlamendi] liikmetel on olemas nõunikud. Aga meil seda süsteemi ei ole. Ja ma arvan, et praegu, kui Riigikogus on 101 liiget, me ei saagi seda endale lubada. Aga kui me ühelt poolt efektiivistame saali tööd, siis teisest küljest tekib ressurss, et meile saaks palgata ka nõunikke. 

Kui Riigikogu liige tahab saada mingit juriidilist dokumenti – noh, tavaliselt tulevad need ikkagi juristidelt ja kui meil juristi palgal ei ole, siis tuleb see erasektorist tellida –, siis kuluhüvitiste arvel tellitakse sellised tööd. Aga ma lihtsalt tuletan meelde – see oli vist kaks aastat tagasi, võib-olla te parandate mind –, et me võtsime ju kõik siin koos vastu otsuse, et me vähendame enda kuluhüvitisi. Ja seda me tegimegi. See tähendab seda, et tegelikult meil on vähem ressursse Riigikogu liikmena tegeleda seadusloomega, mis tuleb fraktsioonidelt ja Riigikogu liikmetelt. See on meie elu natuke keerulisemaks teinud. 

Toon ka sellesama halva näite, mis puudutab hasartmängumaksu seadust, kus viga tuli sisse. Viga tuli sisse ju lugemiste ajal. Ja kui see viga oli sisse tulnud, siis tegelikult mitte ükski fraktsioon seda ei märganud – oli see koalitsiooni fraktsioon või opositsiooni fraktsioon. Ja selle asemel, et mõelda, mis võis olla see põhjus, miks me seda ei näinud, hakati siin üksteist süüdistama: miks nii tehti ja miks naa ei tehtud, ja miks üks ei lugenud või teine ei lugenud läbi ja nii edasi. Aga see aparaat on meil siin ju nii õhuke. Meil valdavalt ei ole ühtegi sellist abimeest. Nii et ka need küsimused tuleb lahendada.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Tegelikult seda lebralõhna ja kakerdamist on ajaga ikka palju vähemaks jäänud siin majas. Ajakirjanikuna kunagi siin ringi liikudes nägin selliseid kakerdisi päris palju, nüüd on ainult mõni üksik, kes magab. Aga minu küsimus on selline. Ma olen tuttav Ukraina Ülemraada tegevustega. Seal mõõdetakse iga rahvasaadikut üsna detailselt. Seal on olemas isegi pildid üleval, mul ei ole praegu seda kaasas. Seal ei ole sugugi mitte ainult pilt sellest, kas inimene istungil kohal oli ja noka lahti tegi, vaid seal on see info palju põhjalikumalt olemas. 

Peale selle on neil iga rahvasaadiku kohta keskmiselt kuus abi. Mõnel on isegi 30, aga kuus abi on keskmine. Parlament on jah, natukene korruptiivsem kui meie oma, ent aeg on ka teine. Aga kas ei võiks Ukraina parlamendist natukene õppust võtta, kas või mõne koha pealt? [Teeks] sellesama iga rahvasaadiku profiili. Kui adekvaatne see küll on, aga igal juhul on see pilt palju adekvaatsem ja palju põhjalikum kui meil siin.

Aitäh, hea kolleeg! Tegelikult on neid näiteid erinevates riikides. Need materjalid on meie käes ja need materjalid on leitavad ka Riigikogust. Siin on välja toodud peaaegu kõik Euroopa Liidu liikmesriigid, samuti Norra. Siin on selgelt välja toodud, kui palju parlamendi liikmed saavad palka ja millised on võimalikud kärped, kui parlamendi liige ei ole töös osalenud. See on ära reguleeritud. Veel on ära reguleeritud konkreetselt kuluhüvitised ja on ära reguleeritud ka personaliküsimus. Näiteks Saksamaal on parlamendi liikmel lubatud võtta endale nõunik, kellele makstakse palka parlamendi liikme palgast 30% ulatuses. Need küsimused on ära reguleeritud paljudes Euroopa riikides. 

Meil ei ole. Meil ei ole! Me oleme päris pikalt teinud tööd sellise seaduse alusel, mis siiamaani kehtib, aga tegelikult seda tuleks muuta. Seda tulebki muuta, lähtudes nendest [regulatsioonidest], mis on kasutusele võetud teistes riikides. Seesama näide, mille ka teie tõite – tuleb ka sinna sisse vaadata. Aga Kas Eesti parlamendi liikmel peab olema kuus nõunikku? Kindlasti mitte. Mis puudutab Riigikogu liikmete arvu, siis selle kohta ma juba ütlesin, et meid on siin liiga palju. Kas me vajame lisaks abijõudu? Jah, ma arvan, et kindlasti vajame. Aga võib-olla, kui Riigikogu liikmete arvu vähendada, siis – andke andeks, et ma nii ütlen – võib-olla kvaliteet tõuseb. Ärge keegi võtke seda isiklikult, see on praegu selline subjektiivne väljaütlemine.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No kas ei või olla, et üks vääritimõistmise põhjustest seisneb ka selles, et Riigikogu liikme tööd, kui nii võib väljenduda, ei saagi tegelikult nagu päriselt tööl käimiseks nimetada. Meil ei ole ju näiteks töölepingut, meile ei kehti töö- ja puhkeaja seadus, meil ei ole ülemust – mina vähemalt ei tea, et mul oleks ülemus siin majas kusagil olemas –, ametijuhendit ei ole. Midagi sellist ei ole. Mina isiklikult küll käsitan ennast rohkem ikkagi rahvaesindajana ja ma käin siin esindamas valijate huve, mitte ei käi tööl rangelt võttes. 

Sellega seonduvalt ma küsin sinu hinnangut minu mõttele. Minu hinnangul on meil tegemist palju tõsisema probleemiga seonduvalt sellega, et parlamendi liikmed kuidagi võõrduvad päris ühiskondlikust elust, kuna nad on justkui elukutselised poliitikud, justkui palgatöölised. Mulle oleks palju sümpaatsem selline lahendus nagu Šveitsis, et käiakse neljal korral kolmeks nädalaks aastas koos ja ülejäänud ajal tehakse oma palgatööd. Kui sa oled oma palgatöölt ära, siis see hüvitatakse sulle riigi poolt, aga muul ajal pead ikkagi ise oma palga välja teenima. Äkki see oleks parem lahendus. Mis sa arvad?

Aitäh! See tähendaks seda, et me peaksime ikkagi päris radikaalselt muutma oma seadust ja mitte ainult seadust, vaid kogu süsteemi ehk siis riigiaparaati. Kui me sellise muudatuse siin sisse viiksime, siis tõenäoliselt muudatused ei piirduks ainult selle majaga. Nende mõju leviks edasi ja vastavalt nendele muudatustele oleks vaja ka teistes institutsioonides [palju] muuta. 

[Teie näide] on hea näide, ütleme, heaoluühiskonna kohta. Šveits on kindlasti riik, mis inimeste toimetuleku poolest on tunduvalt paremas olukorras kui meie riik. Eks see vajabki läbiarutamist, seejuures hoopis teist lähenemist. Aga ma arvan lihtsalt, et [on kurb], kui me ei suuda isegi sellist väikest asja ära teha. On üpriski väike asi tegelikult teha, kui väga lihtsustatult öelda, muudatus, et kui Riigikogu liige valitakse siia neljaks aastaks, siis ta saab selle nelja aasta eest nii palju palka, kui ta teeb tööd. See on suures plaanis ja väga lihtsustatult öeldes eesmärk, mida see seaduseelnõu teenib. 

Kas siit saab nende küsimustega edasi minna ja arendada veelgi paremaid mudeleid ja nii edasi? Loomulikult saab. Aga kui me ei taha isegi algust teha, siis ma ei saa ausalt öeldes aru, mis see põhjus on, miks me ei taha seda algust teha, arvestades ka veel sellega, et see seadus hakkaks kehtima ju järgmisele koosseisule. Mis on need kas või inimlikud aspektid, millest lähtudes ei võiks seda seaduseelnõu toetada?

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma jätkan sealt, kuhu kolleeg Varro Vooglaid jõudis. Iseenesest on Riigikogu liikmetel ülemus olemas. Selleks on rahvas, sest kõrgeima riigivõimu kandja Eestis on teatavasti rahvas. Aga minu küsimus sulle on see. Mida peab rahvas ülemusena tegema, juhul kui rahvas näeb, et Riigikogu liige tööl ei käi, siia saali ei ilmu, võib-olla komisjonis ka ei käi. Kuidas on võimalik selles olukorras rahvast esindavatel inimestel midagi teha, et ikkagi kuidagi seda olukorda mõjutada? Teatavasti tagasi kutsuda rahvasaadikut ei ole võimalik.

Aitäh, hea kolleeg! Kõige lihtsam on öelda, et tuleb kinga anda. Kinga anda! Aga selle jaoks on olemas omad tähtajad. Nendeks on Eesti Vabariigis valimised. See võimalus tekib juba 8. märtsil 2027, kus rahvas ütlebki, et nendele saadikutele, kes on käitunud ebaväärikalt, kes tegelikult ei ole täitnud rahva tahet, ei ole teinud tööd, ei ole õigustanud nende usaldust, tuleb kinga anda, mitte hääletada nende poolt. Aga see süsteem, mis meil praegu kehtib, on meil seadusesse sisse kirjutatud. Neli aastat kehtib see mandaat. Iga nelja aasta tagant on valimised ja siia valitakse inimesed lootuses, et need inimesed täidavad oma kohustusi, mis tulenevad mandaadist. Aga võib selguda, et need inimesed ei täida oma kohustusi, ei käi tööl või on siin ebakaines olekus ja nii edasi. Ja tõesti, praeguse seaduse järgi ei saa neil isegi palka kärpida.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! 

Aitäh! Tegelikult see on rohkem selline protseduuriline küsimus. Tegelikult ei ole väga meeldiv istuda, kui alkoholilehk on tunda lausa siia esimesse ritta. Aga see selleks. Üks teine asi teeb natukene nalja. Koalitsioonisaadikud on nüüd hakanud väga palju rääkima sisulisest tööst, sisulisest reaalsest panusest Riigikogu töösse, justkui see kuidagi muudaks koalitsioonisaadikute niinimetatud sisulist tööd, mis on siiani üldiselt seisnenud selles, et lihtsalt tullakse kohale ja vajutatakse seda õiget nuppu, mis ette öeldakse. Nad saavad sellega väga hästi jätkata ju ka pärast selle eelnõu vastuvõtmist. 

Aga mul on küsimus usaldusest Riigikogu vastu. Riigikogu on institutsioon, mida inimesed usaldavad kõige vähem. Kas te näete lisaks sellele eelnõule veel võimalust, kuidas seda usaldust võiks rahva seas suuremaks muuta?

Aitäh! Ma arvan, et see on väga oluline küsimus – see, mis puudutab usaldust. On selge, et Riigikogu kui institutsiooni rahvas suuresti ei usalda, ei usalda ei koalitsiooni ega opositsiooni. Seda eelkõige lähtudes sellest, mis otsuseid on koalitsioon vastu võtnud, aga ka sellest, kuidas Riigikogu liikmed käituvad. Tegelikult on ju kõik näha, eriti tänapäeval, kui on otseülekanded. Vaatamata hilistele aegadele inimesed ikka meid vaatavad, saadavad sõnumeid, helistavad pärast, tunnevad muret, tunnevad kaasa, mis teil seal toimub ja kuidas see ikka võimalik on. 

Ma arvan, et mitte ühtegi Riigikogu liiget ei ole, kes ei saaks peale igat istungit, igat tööpäeva mõne kõne või sõnumi või mõne kirja. Ja kui on selliseid saadikuid, kes ei saa kirju ja kõnesid, siis tõenäoliselt need inimesed, kes teda on usaldanud, on löönud juba käega, lihtsalt ei suhtle oma saadikuga. Ka sellest tekib võib-olla see probleem, et rahvas ei usalda valitsust, rahvas ei usalda parlamenti. Paraku valitsus ei usalda jälle rahvast ja võib-olla ka osa parlamendi liikmeid ei usalda rahvast. See on suur probleem, kui rahva ja saadikute vahel kommunikatsiooni ei ole. 

Loomulikult, ainult suhtlemisega, ainult eeskuju näitamisega me saame tõsta parlamendi usaldusväärsust. Kõik need juhtumid, mis on toimunud siin majas saadikute osalusel või kuskil välismaal saadikute osalusel, kindlasti ei tee meile head. Need teevad ainult halba. Nii et loomulikult, usaldust saab tõsta ainult sellega, et me teeme siin tööd selle nimel, et meie rahval läheks paremini. Me peame seda näitama ka oma käitumisega, me peame oskama väärikalt käituda mitte ainult sõnades, vaid ka tegelikkuses. Ja selleks on vaja ühist jõupingutust, mida tihtipeale siin kahjuks ei ole.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Põhiseaduskomisjonis toimunud arutelu palun nüüd siia Riigikogu kõnetooli tutvustama Riigikogu liikme Timo Suslovi. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Annan lühikese ülevaate komisjonis toimunust. Komisjoni istung toimus esmaspäeval, 23. [veebruaril] käesoleval aastal ja teiste punktide hulgas oli ka antud eelnõu esimese lugemise ettevalmistamine. Nii nagu ka eelnev kõnepidaja rääkis siin, tegelikult tõesti on samasisulist eelnõu menetletud ka 2025. [aasta lõpus] ning samuti 2024. aasta detsembris. Nii et samasisuline jutt on siin tegelikult juba kõlanud.

Komisjonis oli teine ettekandja, aga põhjendused ja kavandatav lahendus, mida ka härra Laats täna [tutvustas], olid samasugused. Nimetan lihtsalt ära, et vähemalt 85%-line osalemine tähendab, et 100%-liselt makstakse töötasu. Muu on siin tegelikult Lauri Laats juba ära [rääkinud]. 

Tänasest ettekandest on läbi käinud palju asju, mis ka komisjonis [kõneks] olid, muu hulgas komisjonide teema, et kuidas seal see panus on, juhul kui istungist võetakse või ei võeta osa. Samamoodi, täpselt nii nagu Lauri Laats ka siin ütles, ta selgitas, et siis toimuks [palga] vähenemine vastavalt protsentidele.

Tunti huvi, härra Kiviberg [märkis], et see oleks kuidagi (Otsib protokollis.), leian õige sõna kohe … Tema meelest vaba mandaadi põhimõte on olnud varasemalt üheks põhjuseks, miks selliseid muudatusi ei ole saanud teha. Ebaselgeks on jäänud, kuidas osalemist täpselt fikseerida või mõõta. Ka sellele anti vastus. Eelnõu esitleja rõhutas, et selline lähemine ei ole kuidagi vastuolus vaba mandaadi teostamisega, vaid toetab õiglast seost kohaloleku ja tasumise vahel.

Samuti oli küsimus, kuidas peaks eemalviibimise puhul hindama, kas selle põhjus oli kaalukas või mitte. Komisjonis anti selle kohta vastus, et seda võiksid teha fraktsiooni nõunikud. 

Selline lühikene kokkuvõte. Lihtsalt tõin välja [küsimused], mis samamoodi siin juba kõlasid, aga võib-olla olid need selle koha pealt olulised. 

Tehti kolm menetluslikku otsust. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 11. märtsil käesoleval aastal, see oli konsensuslik. Teha ettepanek eelnõu tagasi lükata – poolt 4, vastu 2, erapooletuid 0, ei hääletanud 1. Juhtivkomisjoni esindajaks määrati põhiseaduskomisjoni liige Timo Suslov. Selline lühikene kokkuvõte. Aitäh!

Suur tänu! Teile on ka vähemalt üks küsimus. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Hea ettekandja, tänan selle sisulise ettekande eest! Küsimus on selline. Sa ütlesid, et neli inimest oli tagasilükkamise poolt, kaks oli vastu. Aga mis need argumendid olid, miks selle eelnõu peab tagasi lükkama?

Jaa, selles mõttes, et Riigikogu liikmed väljendasid oma seisukohta ja selliselt nad hääletasid. Eks kõigil olid omad põhjendused, aga mina neid põhjendusi komisjoni protokollis ei näe.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tegelikult on meil Riigikogus täitsa pretsedent olemas: me vähendasime kuluhüvitisi Riigikogu liikmetele. Kuidas see protsess tol korral käis, et läks nagu läbi? Ja milline on erinevus praeguse eelnõuga? Miks me praegu ei saa kas või midagigi sellest eelnõust [heaks kiita]?

Aitäh, hea küsimus, aga seda me komisjonis tõepoolest ei arutanud.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Me oleme jõudnud läbirääkimiste juurde. Avan läbirääkimised ning Keskerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Hea Eesti rahvas! Ma pikalt ei räägi, aga lihtsalt tahaksin täpsustada mõnd konkreetset väidet, mis siin saalis täna kõlasid. 

Esiteks, ma ei saa kuidagi nõustuda sellega, et see, mis siin saalis toimub, on kuidagi teisejärguline, et põhitöö käib komisjonides või veel kuskil mujal. Ma arvan, et Riigikogu liikme töö koosnebki mitmest komponendist ja need komponendid on kõik omamoodi olulised. Ja kindlasti need debatid, hääletused, küsimused-vastused, esinemised, mis siin saalis toimuvad, on hästi olulised. Mina küll ei hakkaks ütlema, et see ei ole tähtis, mis siin toimub.

Teiseks, siin mainiti, et see, kui sa lihtsalt käid kohal, tuled, vajutad nuppu ja pärast lähed ära, ei räägi sellest, et sa päriselt tööd teed. Sellega ma olen nõus. Aga siinkohal ma kutsungi kõiki Eesti inimesi jälgima seda statistikat, mis on saadaval Riigikogu kodulehel. Sealt on võimalik jälgida, kui palju inimesi on kohal käinud, kui palju nad on istungitest osa võtnud, kui palju nad on esinenud sõnavõtuga, küsimustega ja nii edasi. Ja siis saab teha oma järeldused. Tõepoolest on olemas inimesed, kes kogu aeg käivad kohal, aga siin suud lahti ei tee, ja on inimesed, kes käivad kohal ja ka võtavad sõna, räägivad. Ma arvan, et see on hästi oluline. 

Mis puudutab tööd komisjonides, siis loomulikult on see oluline. Me kõik oleme jagatud komisjonide vahel ja ka sellest räägib meie eelnõu. Me ei räägi ainult sellest, mis toimub siin suures saalis, vaid me kindlasti pöörame tähelepanu ka sellele, mis toimub komisjonides. Nii et kui on lihtsalt selline ettepanek, et võiks rohkem tähelepanu pöörata just osavõtule komisjonide istungitest, siis loomulikult me võime seda teha. Siis tuleb muudatusettepanekuid teha ja liikuda sellega edasi. Aga selleks on vaja, et see eelnõu läbiks esimese lugemise. Nii et ma kutsun kõiki seda toetama. 

Nii et teeme ikkagi tööd nii, nagu meie valijad meilt ootavad. Ma arvan, et ükski valija ei ole väga õnnelik, kui tema valitud Riigikogu liige kohal ei käi, siin sõnavõttudega ei esine, võib-olla ka komisjonides eriti ei käi ja komisjonide tööst osa ei võta. Ma kutsun kõiki Riigikogu liikmeid ikkagi kaitsma oma valijate huve ja õigustama nende ootusi, sest nemad kindlasti seda loodavad. Ja teiseks kutsun kõiki Eesti inimesi tegema oma järeldusi, vaatama, kui palju tööd teeb üks või teine rahvasaadik, eriti see rahvasaadik, kelle poolt te olete valimistel hääletanud, ja siis tegema järeldusi järgmisteks valimisteks. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 791 esimesel lugemisel tagasi lükata. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud ametikaaslased, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 791 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 36 Riigikogu liiget, vastu 7, erapooletuid 1. Eelnõu 791 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 

Head kolleegid, tänane Riigikogu istung on lõppenud.