Tere päevast, austatud Riigikogu! Me alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 7. töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, kõigepealt teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks on end registreerinud 79 Riigikogu liiget, puudub 22. 

Järgnevalt päevakorra täpsustamine ja kinnitamine. Teatavaks tehtud päevakorras on toimunud muudatus. Arupärijad paluvad arvata selle töönädala päevakorrast välja kultuuriministrile esitatud arupärimised nr 910 ja 922, millele vastamine oli kavandatud tänase istungi seitsmendaks ja üheksandaks päevakorrapunktiks. Päevakorra projektiga seoses ettepanekuid ei ole. Me asume päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Arupärijad paluvad päevakorrast välja arvata tänase istungi seitsmendaks ja üheksandaks punktiks kavandatud arupärimised nr 910 ja 922. Koos nende muudatustega panen hääletusele Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 7. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Päevakorra kinnitamise poolt on 80 Riigikogu liiget, vastu 1 ja erapooletuid ei ole. Päevakord on kinnitatud. 

Nüüd, head kolleegid, on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Kõigepealt ma palun siia Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Kaire Karbi. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab järgmised eelnõud. Vabariigi Valitsus algatab avaliku teenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister. Teine eelnõu: Vabariigi Valitsus algatab töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust majandus- ja tööstusminister. Seaduseelnõud on edastatud digitaalselt eelnõude infosüsteemi kaudu. Tänan!

Suur tänu! Järgnevalt kolleeg Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Head kolleegid! Ma usun, et vähemasti siin saalis ei ole kellelegi üllatuseks see, kui kiiresti Euroopa deindustrialiseerub, millised on probleemid eelkõige energeetikaga. Sellest tulenevalt on raskustes ka tööstus ja kogu majandus. Ega Eestigi pole sellest puutumata. Meil üritab valitsus jätkuvalt muresid leevendada asjadega, mis pigem neid süvendavad. Näen, et Jaak Aab vaatab mulle naeratades otsa – ka nemad töötavad koos Reformierakonna ja Eesti 200-ga selles liinis. 

Aga nagu te ehk olete uudistest lugenud, Saksamaa ja Itaalia hiljaaegu kohtudes Euroopa tööstusjuhtidega ütlesid vägagi otse, et kogu see CO₂-kvoodi kaubanduse süsteem tuleks ära kaotada või seda väga tõsiselt reformida. Kurb on kuulata meie peaministri ja ka energeetikaministri väljaütlemisi selles valguses. Peaminister teatavasti ütles, et jah, midagi ilmselt tuleks sellega teha küll, aga enne, kui me otsustame Eestis, mida teha, me ootame, mida Brüsselis öeldakse, mida me peaksime otsustama. No see on selline, kuidas ma ütlen, läbikukkunud keskastme juhi lähenemine elule. Ma olen neid näinud suurtes korporatsioonides, justkui nagu juhid midagi, aga tegelikult juhtida ei julge. 

Mina annan meie fraktsiooni poolt üle eelnõu, millega soovime kaotada CO₂-kvoodiühikute ostmise kohustuse meie ettevõtjatele, kellel see kohustus täna on. Ma usun, et Eesti on varemgi siin Euroopas näidanud, et on võimalik teha kiireid ja mõistlikke otsuseid. Ma loodan, kolleegid, et te mõtlete kaasa ja toetate seda eelnõu. Aitäh!

Järgnevalt Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud esimees! Head kolleegid! Ilmad on läinud soojemaks ja ma arvan, et paljud on pannud tähele, et tänavatele on jälle ilmunud punased pisimopeedid ja rohelised Bolti tõukerattad. Aga siiani ei ole tehtud regulatsiooni, et ikkagi vältida õnnetusi lastega, mis meil on olnud. Eriti palju tekkis neid eelmisel aastal, kui meil pisimopeedid tulid tänavatele ja väikesed lapsed hakkasid nendega sõitma igal pool, nii kõnniteedel kui ka sõiduteedel. 

See eelnõu on sarnane sellega, mille ma esitasin eelmisel aastal, aga mis kahjuks toetust ei leidnud. Aga valitsuselt pole jätkuvalt tulnud mitte mingit lahendust, samas kohalikud omavalitsused nõuavad, et see lahendus oleks olemas. See eelnõu on koostatud tulenevalt nendest regulatsioonidest, mis on vastu võetud teistes Euroopa riikides, kust on võtta väga head [eeskuju], näiteks Soome ja Saksamaa. 

Üks ettepanek on see, et kohalikul omavalitsusel peaks olema võimalus piirata, kui palju üleüldse neid kergliikureid tänavatel on – pisimopeede, aga võib-olla ka renditavaid jalgrattaid. Täna võib põhimõtteliselt igasugune teenusepakkuja tulla ja panna neid välja lõpmatuseni, ilma piirarvuta. Mitte miski seda ei reguleeri. Väga paljud näiteks Bolti tõukerattad pannakse välja ainult reklaami jaoks. Tegelikult neid nii palju tänavatel vaja ei ole. 

Aga muidugi ka teised momendid. Esiteks, et alaealised lapsed ei saaks nendega sõita, et oleks vanusekontroll. On ju väikesed lapsed, näiteks 8-aastased, 12-aastased, kes samamoodi sõidavad. Äpis peaks olema vanusekontroll, et nad ei saaks kasutada pisimopeede. Samuti peaks olema juhtimisõiguse kontroll ja ka kiivri rendi pakkumine. Aitäh!

Aitäh! Signe Riisalo, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Tulenevalt Eesti Ametiühingute Keskliidu ja Eesti Tööandjate Keskliidu vahel käesoleva aasta 17. veebruaril sõlmitud kollektiivlepingust, millega sotsiaalpartnerid leppisid kokku töötasu alammääras, muudab Vabariigi Valitsus töötasu alammäära alates 1. aprillist käesoleval aastal. Iseenesest on see positiivne uudis. Aga sellega on seotud vanemahüvitised, eeskätt vanemahüvitise alammäära suurus. Tulenevalt sellest algatame me sotsiaalkomisjoni poolt – otsus on tehtud tänasel istungil – perehüvitiste seaduse muutmise seaduse selleks, et ükski last kodus kasvatav vanem ei peaks ilma jääma sellest 60 eurost igal kuul, mille võrra alampalk meil 1. aprillist suureneb. Ma loodan, et selle menetlemine läheb Riigikogus piisavalt tempokalt, nii et me jõuame selle õigel ajal rakendada. Üle antud on see elektroonselt. Aitäh!

Jaanus Karilaid, palun!

Head kolleegid! Arupärijad on teinud arupärimise sellisel teemal nagu RMK kulutused, ja see on kliimaminister Andres Sutile. Kui me loeme Riigimetsa Majandamise Keskuse tegevuse eesmärke, siis on seal väga selgelt kirjas, et see on riigimetsa säästlik ja heaperemehelik majandamine, riigimetsa väärtuse säilitamine ja kasvatamine ning tulu teenimine riigile. Mitte kuskilt ei loe välja, et RMK peaks tegelema ka meelelahutuslike ülesannetega. 130 000 eurot on [aga selleks] maksumaksja raha kulutatud. Arupärimise koostajad on Priit Sibul, Aivar Kokk, Ants Frosch, Henn Põlluaas [ja Jaanus Karilaid]. Meil tekkis seda arupärimist koostades tõesti selline küsimus, et kas Eesti 200-l on õigus, et Eesti riigil on raha küll. Aga nendele küsimustele on võimalik vastata Andres Sutil. 

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikmete nimel soovin üle anda arupärimise peaminister Kristen Michalile. Teemaks on energia hinna tõusud ja inimeste toimetulek. Selge on see, et Lähis-Idas toimuv on meid juba praegu mõjutanud ja mõjutab ka edaspidi. Ma räägin loomulikult kütuse hindadest, ma räägin gaasi hinnast, mis kohe-kohe väljenduvad ka meie erinevate toodete, kaasa arvatud toidu hindades. Sellest lähtuvalt me soovime küsida, kas meie valitsusel on mingi plaan, kas on olemas analüüsid ja prognoosid, kuidas see kõik võib sisendhindu tõsta. Selge on see, et Pärsia lahes toimuv ja [muud] piirangud, mis [takistavad] kütuse liikumisest, mõjutavad kogu maailma ja meid samuti. 

Me pärimegi, kas on olemas juba prognoosid, kas on arusaadav, kuhu meie nafta ja gaasi hinnad liiguvad. Üks tänane uudis on, et Euroopas on gaas juba 30% [kallinenud]. Milliseid meetmeid kavatseb valitsus rakendada, et leevendada energia ja kütuse hindade tõusu mõju Eesti inimestele ja ettevõtetele? Kas valitsus on hinnanud, milline on kütuse hindade tõusu mõju toiduainetele ja muudele esmatarbekaupadele? Ja kas valitsus on analüüsinud 1. maiks kavandatud aktsiisitõusude mõju olukorras, kus energia hinnad on juba maailmaturu tõttu märkimisväärselt tõusmas? Kas on mingeid meetmeid, näiteks jäetakse 1. mail aktsiisitõusud ära? See on üks võimalus, kuidas pakkuda leevendust. 

Nii et väga tõsine teema ja sooviksime mitte ainult arupärimisele vastuseid saada, vaid tegelikult valitsus võiks kohe ja praegu tegutseda. Aitäh!

Aitäh! Urmas Reinsalu, palun!

Mul on kümme arupärimist.

Kümme arupärimist? Selge. Aga siis, Urmas Reinsalu, mul on palve, et iga arupärimise puhul kaks minutit, kui teil on soov see aeg täis rääkida. Aga te võite korraga kõik need üle anda, kui te suudate kahe minuti sisse jääda ja anda kümme üle. Siis on hästi. Aga ma saan aru, et te tahate iga arupärimist eraldi üle anda, ja olgu siis igaüks eraldi. Palun!

Arusaadav! Arupärimised puudutavad olukorda meie riigi täidesaatva võimu korralduses. Meil oli mäletatavasti [arupärimisi] reale erinevatele ministritele aktuaalsetes poliitika[küsimustes], mis puudutavad ministrite vastutust, sealhulgas kindlasti ministrite hoolsuskohustust, valitsuse seaduse ja muude õigusaktide täitmist. Ma andsin need – see oli pundar – Isamaa arupärimised üle. Ministrid, ma saan aru, ei soovi neile vastata – ebamugavad küsimused, keerulised küsimused. Aga ega vastutuse eest ei põgene. Ma ei tea, mis see parlamendi eest nii-öelda kaitsekraavi varjumine targem on. Riigikogu esimees on need varem tagastanud, me andsime need üle läinud nädalal juba tervikpaketina. Aga üllatus-üllatus, uuesti tagastati! Oli nii, härra Riigikogu esimees? Oli nii?

Jaa. Ma vastan teile, Urmas Reinsalu. Kuna te tekitasite praegu selle diskussiooni, siis ma vastan. Me tellisime ka õigus- ja analüüsiosakonna analüüsi nende arupärimiste kohta. Ja õigus- ja analüüsiosakonna analüüs ütles seda, et tegu on kirjalike küsimustega, mitte arupärimistega. Aga palun jätkake!

Aga härra Riigikogu esimees, meie tegutseme Eesti Vabariigi põhiseaduse alusel, mis näeb rahvaesindajatele ette õiguse esitada arupärimisi, ja Eesti Vabariigis kehtiva [Riigikogu] kodu- ja töökorra seaduse alusel, mis 30 aasta pikkuse praktika jooksul on määratlenud seda, et parlamendi liikmetel on õigus oma [tõeks]pidamise järgi esitada arupärimisi ministri võimkonda kuuluvate poliitiliste probleemide või valdkondlike korralduslike küsimuste kohta. Ja me oleme seda teinud. 

Meile tuli viide, et [arupärimine] peab kodu- ja töökorra seaduse alusel olema seotud ministri võimkonda reguleerivate õigusaktide täitmisega. Praegu on parlamendi töökavas küsimusi [selliste] õigusaktide täitmise kohta, näiteks proua Pakosta võimkonda puudutavalt kohtumaja probleemide kohta. Ma arvan, et ega kohtumaja probleeme puudutav arupärimine ei ole tõukunud sellest, et keegi kahtlustab, et proua Pakosta rikub seadust või justiitsministeerium rikub seadust selle kohta, millisel kinnistul ringkonnakohus Tallinnas tegutseb. See on avalikku tähelepanu pälvinud poliitiline küsimus, mille kohta peabki minister aru andma. Ma usun, et ta teeb seda meelsasti.

Ja nüüd, kui tõlgendus on nii kitsas, et [arupärimine] peab olema seotud ministri võimkonda reguleerivate õigusaktide täitmisega, siis me oleme kõiki neid kümmet arupärimist selle formuleeringuga täiendanud. Me soovime saada selgust ministri võimkonda puudutavate õigusaktide täitmise kohta ja loomulikult ka nende poliitiliste probleemide kohta. Me esitame need arupärimised tervikuna. 

Ma loodan, et parlamendi esimees täidab põhiseadust ja me saame vastused küsimustele, mis puudutavad riigi laokil olevat rahandust, valitsemiskulude kasvatamist valitsemiskulude vähendamise asemel, Rootsi vangide Eestisse toomise küsimust ja nõnda edasi ja nõnda edasi, ka elektrisüsteemi kulude kohta ja Euroopa Liidu finantsperspektiivi rahade kohta. Need on väga tervikliku vaatega probleemid. Parlament peabki neid küsimusi arutama. 

Ma annan need tervikuna üle, härra Riigikogu esimees. Ja ma loodan nüüd Isamaa fraktsiooni liikmete nimel, et meil areneb välja niisugune koostöö, et parlamendis on võimalik töötada nõnda, et seadust täidetakse. Näete, missugune jultumus Isamaa fraktsiooni poolt – nõuda põhiseaduse täitmist parlamentaarse järelevalve teostamiseks! Me esitame niisuguse, ma tajun, praeguses olustikus revolutsioonilise nõudmise. Jah, me nõuame, et Eesti Vabariigi põhiseadust täidetakse. See on meie kui parlamendi liikmete ühine seisukoht ja seetõttu esitame need arupärimised. 

Ja me kutsume ka teisi parlamendi liikmeid, kelle arupärimisi on tagasi lükatud, mitte alluma sellisele selektiivsele agendale. Sest vaadake, kuskil keegi valib neid arupärimisi välja. Keegi on võtnud endale niisuguse tsensori rolli – mitte järeltsensori, vaid eeltsensori rolli, tsensori rolli [otsustada], mida parlamendi liige tohib ministritelt küsida. Eesti Vabariigis, ütleb põhiseadus, ei ole tsensuuri. Ei ole! Eesti Vabariik on parlamentaarne riik ja parlamendi liikmetel on õigus nõuda ministritelt arupärimistele vastamist. Meie vaatest on nende poliitiline sooritus osutunud kehvapoolseks. 

Nii, härra Riigikogu esimees, ma annan nad patsahkamina üle. Olge hea!

Aitäh! Kolleeg Andres Metsoja, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Olukorras, kus mootorikütuse hind kerkib, kätte on jõudmas teede lagunemise aeg, ja olukorras, kus masinapark Eestis aina vananeb, on asjakohane taas pärida aru automaksu mõjude kohta. Me teeme seda nelja Isamaa saadikuga ja esitame rahandusminister härra Jürgen Ligile selged küsimused, mis puudutavad ühelt poolt maksulaekumist riigieelarvesse. Kõigest sellest johtuvalt, mida automaksuga seoses on tehtud, on avaldunud väga selge mõju riigieelarve laekumistele ja kahjuks negatiivses mõttes: ei ole need prognoosid majanduskeskkonna kohta täitunud ja automüük on ilmselgelt põrandast läbi kukkunud. Kindlasti küsime ka täpsemaid küsimusi sõidukite registreerimise tasu mõju kohta. Loodame, et aitame sellega kaasa, et valitsus saab aru, et automaks on olnud viga. See tuleb uue valitsuse ajal esimese otsusena kindlasti Isamaa eestvedamisel tühistada. Aitäh!

Aitäh! Ma pean tegema nüüd ühe väikese täpsustuse. Kas see nüüd on kümnes? Ei? See on üheteistkümnes. Siin me lugesime kokku, et enne oli üheksa arupärimist. Sellisel juhul me peame seda Urmas Reinsalu kümnendat taga otsima, kuhu kadus kümnes arupärimine. Selge, see on siis nii-öelda täiendav arupärimine. Aga praegu luges istungiosakonna juhataja üle ja sai üheksa arupärimist, mille Urmas Reinsalu üle andis. Sellisel juhul me peame seda ühte veel taga otsima hakkama. Aga need, mis on meie käes, on meie käes. 

Rain Epler, palun! Aitäh, Andres Metsoja! Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Head kolleegid! Ma loen Eesti Vabariigi põhiseaduse § 74, mis ütleb, et Riigikogu liikmel on õigus pöörduda arupärimisega Vabariigi Valitsuse ja tema liikmete, Eesti Panga nõukogu esimehe, Eesti Panga presidendi, riigikontrolöri ja õiguskantsleri poole. Arupärimisele tuleb vastata Riigikogu istungil 20 istungipäeva jooksul. 

Austatud juhataja, kuna te tänuväärselt avasite uue debatiformaadi Reinsalule vastates sellel ajal, kui siin käib eelnõude ja arupärimiste üleandmine, siis ma mõtlesingi, et see debatt Riigikogus on igati tänuväärne, selle formaadi avamine on hea. Ma nüüd [kasutan] ka seda formaati ja küsin teie käest. Siin on ju lihtsalt kirjas, ilma mingite piiranguteta, kellele tohib arupärimisi esitada. Ongi kogu lugu. Ehk te saate ka mulle vastata, kust te võtate endale selle voli kaasata õigusosakond ja hakata piirama Riigikogu liikmete õigust esitada arupärimisi nendele isikutele, kes on põhiseaduses üles loetud?

Aitäh, hea kolleeg! Ma nüüd tänan! Kas te tulite üle andma eelnõu või arupärimist?

Ei-ei, kuna te siin Reinsalule vastasite ja oli selline debatt, siis minagi ...

Aga sellisel juhul ma palun teil siit Riigikogu kõnetoolist lahkuda.

Kas ma saan õigesti aru, et …

Ei, ma palun teil siit lahkuda.

… osale saadikutele te vastate ja osale siis ei vasta või?

(Saalis reageeritakse.) Head kolleegid! Kõigepealt ma palun teil siit Riigikogu kõnetoolist lahkuda, sellepärast et te esitasite siin protseduurilise küsimuse ja sellel ei ole mitte mingisugust seost sellega, kas te saate üle anda eelnõu või arupärimise, kui teil seda plaanis ei ole. 

Head kolleegid! Ma jätkuvalt palun teil lugeda läbi Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 139 lõige 1, mis ütleb väga selgelt, et Riigikogu liikme arupärimine on küsimus, mis puudutab arupärimise adressaadi võimkonda reguleerivate õigusaktide täitmist. Kui arupärimine vastab nendele tingimustele, siis arupärimine ka edastatakse. Kui tegu on infopäringuga, siis ta liigitub kirjalikuks küsimuseks. See on väga selge põhjus ja põhjendus, mida nii istungiosakond esimesel korral kui ka õigus- ja analüüsiosakond teisel korral on edasi andnud. 

Me ei hakka, head kolleegid, seda diskussiooni siin väga pikalt [pidama], sellepärast et kodu- ja töökorra seadus ütleb väga selgelt, millega on tegu. Ja kui tegu on kirjaliku küsimusega, mis peaasjalikult on infopäring, siis tuleb see ka esitada kirjaliku küsimusena. Kui tegu on arupärimisega, mille puhul küsitakse väga konkreetselt võimkonda reguleerivate õigusaktide täitmise kohta, siis loomulikult see arupärimine edastatakse. 

Antud juhul nii istungiosakond kui ka õigus- ja analüüsiosakond on leidnud, et need arupärimised ei kvalifitseerunud arupärimistena, mõlemad leiavad, et tegu on kirjalike küsimustega, mis tuleb ka sellisel moel esitada. Kui neid on täiendatud – antud juhul mul ei ole praegu aega hinnata, kas neid on täiendatud –, siis me kindlasti analüüsime neid uuesti ja vaatame, kas nad kvalifitseeruvad arupärimisteks või mitte. 

Ma ei võtaks rohkem protseduurilisi küsimusi, sest see vaidlus on siin juba väga pikalt kestnud. Aga jätkuvalt ma ütlen, et me lähtume Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest, selle §-st 139, mis ütleb, millistele kriteeriumidele peab arupärimine vastama. Ma tõepoolest, head kolleegid, seda vestlust siin edasi ei pea, seda enam, et Rain Epler esitas ju selle küsimuse siin protseduurilisena Riigikogu kõnetoolist ära. 

Anti Poolamets … Ma ei saa aru, Anti Poolamets, kas te tahate tulla üle andma eelnõu või arupärimist? Ei soovi? Selge. 

Ma teen nüüd ühe kiire ülevaate ka, kui palju meile neid eelnõusid ja arupärimisi tuli. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud 5 eelnõu ja 12 arupärimist ning juhatus otsustab nende edasise menetlemise seaduses ettenähtud korras. 

Aga enne kui me läheme tänase päevakorra juurde, ma võtan need kolm protseduurilist küsimust. Ja siis me läheme tänase päevakorra juurde. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Protseduuriline küsimus. Sel ajal, kui kolleeg Reinsalu neid arupärimisi esitas, teie nägu oli selline – kuidas nüüd viisakalt öelda? –, see ei olnud naer, vaid oli selline irve. Kui kolleeg Reinsalu rääkis põhiseaduse täitmisest ja Riigikogu liikmete õigusest esitada järelepärimisi, siis teil oli selline nägu ees. Minu küsimus teile on, kas see oli juhuslikult selline nägu või näitas see suhtumist kolleeg Reinsalusse ja meisse kõigisse. 

Aitäh, hea kolleeg! Ma ei tea, mida te siin püüate praegu tõestada. Aga ma kokkuvõtvalt ütlen veel nii palju: arupärimine on parlamendi poliitilise kontrolli vahend ja see eeldab küsimust, mis puudutab adressaadi seadusest tulenevate ülesannete täitmist, oluliste probleemipüstituste olemasolu, mis vajab avalikku arutelu ja [on] laiema poliitilist tähendusega kui lihtsalt andmepäring. Kirjalik küsimus on mõeldud üksikküsimuste ja faktilise info saamiseks. Tehniliselt on piir arupärimise ja kirjaliku küsimuse vahel küll hinnanguline, kuid arupärimine peab sisaldama viidet probleemile, mitte pelka teabesoovi. Ehk kui on infopäring, siis on kirjalik küsimus, kui on arupärimine, siis peab see viitama probleemile konkreetse ministri võimkonnas. 

Helir-Valdor Seeder, palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta! (Saalist öeldakse midagi.) See ei puuduta protseduuri. Palun, Helir-Valdor Seeder!

Aitäh, auväärt Riigikogu esimees! Põhiseadus sätestab väga täpselt, mis õigused on Riigikogu liikmetel seoses arupärimisega ministritele ja [teistele] kõrgetele riigiametnikele. Ühegi seadusega ei ole võimalik põhiseaduses antud mandaati kitsendada. Aga praeguse tõlgenduse järgi, mille te kirjalikult olete Isamaa fraktsioonile saatnud, on seda kitsendatud, ja mitte isegi nii, nagu te siin praegu suures saalis ette lugesite, et arupärimisi võib esitada ministri võimkonda kuuluvate küsimuste kohta, vaid ma loen ette, mis põhjusel te lükkate tagasi kümneid Isamaa fraktsiooni või õigemini selle liikmete esitatud arupärimisi. Nimelt, põhjus on see, et ei selgu, millise neile seadusega pandud ülesande on valitsuse liikmed arupärijate hinnangul jätnud täitmata või ei ole seda täitnud nõuetekohaselt. Nii et te kitsendate veel, et arupärimise saab [vastu võtta] ainult sel juhul, kui on [ülesandeid] jäetud täitmata või ei ole täidetud nõuetekohaselt. 

Minu küsimus konkreetselt on. Ma isegi seda vaidlust ei jätka, see on lootusetu. Te olete omal seisukohal, mis ei ole absoluutselt põhiseadusega kooskõlas. Aga minu küsimus on nüüd, mis alusel te võtate vastu arupärimisi, mis teie enda hinnangul ei puuduta [ülesannete] täitmata jätmist või mitte nõuetekohaselt täitmist. Näiteks kas või tänane esimene päevakorrapunkt: on esitatud terve rea Riigikogu liikmete arupärimine Pärnu maantee 7 ajaloolise kohtumaja võõrandamise kavatsuse kohta. Ja nii edasi. Kui ma vaatan viimaste nädalate esitatud arupärimisi, siis ma leian, et selle tõlgenduse kohaselt te poleks pidanud vastu võtma üle poole nendest. Selgitage ikkagi seda valikuprintsiipi, miks osa eelnõusid, mis meie fraktsiooni saadikute poolt esitatakse, ei leia vastuvõtmist, aga teiste fraktsioonide saadikute analoogsed eelnõud leiavad. Võib-olla te selgitate, me püüame siis tulevikus õppida ja vormistada nii, nagu teised saadikud seda teevad. Aga mina sellest erisusest aru ei saa.

Aitäh, hea kolleeg! Veel kord ma rõhutan, et antud juhul need arupärimised olid infopäringud. Need ei viidanud probleemile selle konkreetse ministri võimkonnas, mistõttu nii istungiosakond kui ka õigus- ja analüüsiosakond leidsid, et need tuleks kas ümber vormistada arupärimistena – ma saan aru, et Urmas Reinsalu ütles, et ta on need ka ümber vormistanud – või siis esitada need kirjalike küsimustena. Need mõlemad võimalused on olemas. Kui te olete neid täiendanud ja selgelt pannud sisse viite ministri võimkonda puudutava probleemiga seoses, siis kindlasti need kvalifitseeruvad arupärimisteks. 

Martin Helme, palun!

Aitäh! No ma võin lohutada kolleeg Seedrit, et EKRE arupärimisi loobitakse samamoodi täiesti suvaliselt tagasi. Sa enne ütlesid, et tasub lugeda kodukorda, siis me teame, kuidas käituda. Vaat see meie mure ongi. Mina olen lugenud kodukorda palju ja põhjalikult ja juba eelmistes koosseisudes, aga sellest ei ole üldse kasu, sest meil maksab siin suvaõigus: täna nii, homme naa. Näe, enne lasid Reinsalul puldis rääkida ja hakkasid vestlust pidama, mingit diskussiooni avama. Siis kui sinna läks Rain teisest fraktsioonist, siis sa ütlesid, et ei, sellist formaati meil ei ole. Nii et mingisugused arupärimised, mis ei puuduta seaduserikkumist, lähevad läbi, aga teised arupärimised, mis selgelt puudutavad seaduserikkumist, visatakse meile üle leti tagasi. Selle asja nimi on suvaõigus. Suvaõiguse häda on selles, et täna on nii, homme naa. Ega sellest [kodukorra] lugemisest meil kasu pole olnud, lihtsalt kehv juhtimine on.

Aitäh! Siin ei olnud protseduurilist küsimust, oli hinnang. Ma toon lihtsalt … (Martin Helme räägib kohalt.) Ma toon meie kodu- ja töökorra seaduse § 139 kommentaarist välja veel ühe olulise täienduse: arupärimise esitamine eeldab, et Riigikogu liikme arvates esineb õigusaktide täitmisega seoses probleem, mida tuleks Riigikogu istungil avalikult käsitleda. "Probleem", sõbrad, on siin kirjas ja et seda tuleks Riigikogu istungil avalikult käsitleda (Saalist hõigatakse midagi.), näiteks kui midagi on jäetud tegemata või ei ole tehtud nõuetekohaselt. 

Siinkohal me jõuamegi tänase päevakorra juurde, sest meil on siin täna päris mitu arupärimist. Saame siis hinnata ka seda, kas arupärimised vastavad arupärimise statuudile või mitte. Minu hinnangul kõik need arupärimised vastavad arupärimise statuudile.

Meie tänane esimene päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Martin Helme, Helle-Moonika Helme, Mart Helme, Anti Poolametsa, Varro Vooglaiu, Arvo Alleri, Evelin Poolametsa, Rain Epleri ja Rene Koka poolt justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale esitatud arupärimine Tallinna Pärnu maantee 7 ajaloolise kohtumaja võõrandamise kavatsuse kohta. Palun arupärimist tutvustama siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Anti Poolametsa. Palun! 

Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud minister! Head Eesti inimesed, eriti kohtunikud! Tahan kõigepealt esitleda meie arupärimist. Nimelt plaanivad Justiits- ja Digiministeerium ning Riigi Kinnisvara AS lõpetada Eesti vanima, esinduslikema ja seejuures hästi, nõuetekohaselt toimiva, väga hästi ligipääsetava kohtumaja aadressiga Pärnu maantee 7 kohtuna kasutamise. Praegu tegutsevad hoones Tallinna Ringkonnakohus, Tallinna Halduskohus ja Riigikohtu Tallinna esindus. Hoone on spetsiaalselt kohtuks ehitatud juba 1893. aastal ning [hiljem] kaasajastatud. 

Praegu puudub selge analüüs, mis viitaks, et väidetav uue IT-maja rajamine, millest on kuulda olnud, kohtute kolimine kokku Lubja tänavale ja muud seesugused plaanid [õigustavad end]. Me soovime ministri täpsemat ülevaadet, kas selle kohta on ka adekvaatne analüüs. Sellele plaanile oma muuseas vastuseisu näidanud ka kohtute haldamise nõukoda. Nimelt, 12. detsembri 2025. aasta koosolekul väljendati selgelt: kohtute haldamise nõukoda leiab, et majast loobumise põhjendused ei kaalu üles ministri toodud argumente. 

Meil ongi teile kaheksa küsimust, üheksa saadiku allkirjastatud. Ennekõike tahame teada, miks nii väärtuslikust hoonest loobutakse ja kui tõsiselt kannatab seejuures ka ühe ajaloolise institutsiooni väärikus. Meil nii pika ajalooga institutsioone ühes hoones just palju ei ole. Toome siin näiteks Riigikogu: kuluks ära teie arvamus, kas äkki peaks siia majja ka mõne hotelli või IT-maja tegema. Meie nii ei arva. 

Ma tahan rõhutada veel seda, et samal seisukohal on olnud 101 kohtu töötajat, kes on oma allkirjaga väljendanud vastumeelsust Pärnu maantee 7 võõrandamise suhtes. Nemadki leiavad, et tegu on ajaloolis-kultuurilise maamärgiga, mis moodustab olulise osa meie linnapildist, õiguskultuurist ja ka Eesti riigi identiteedist. Aitäh! 

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta. Palun!

Aitäh! Austatud Riigikogu! Austatud kuulajad! Kuna me jagame küsijaga ka ajalooharidust, siis ma tuletan alustuseks siiski tagasihoidlikult meelde, et meie vanim säilinud kohtuhoone on siiski Tallinna raekoda 1[4]. sajandist. Ja vanim säilinud kohtuhoone Eestis on 1863. aastal ehitatud Vana-Kuuste kohtumaja. Lihtsalt fakti täpsustusena ütlen, et Pärnu maanteel ei ole vanim säilinud kohtuhoone. Aga see selleks, mitte seda te ju ei küsinud. 

Kõigepealt alustuseks, et Pärnu maantee 7 kinnistu on riigi omand, seda on RKAS ehk Riigi Kinnisvara AS kohtutele üürinud. Kogu selle küsimusega tegeleb Riigi Kinnisvara AS, mis on Rahandusministeeriumi haldusalas. Riigi Kinnisvara AS on see organ, kes on algatanud arutelud Pärnu maantee 7 hoone võimalikuks võõrandamiseks. Justiits- ja Digiministeerium ei tegele hoonete võõrandamisega, aga loomulikult me oleme sellesse protsessi kaasatud, kuna esimese ja teise astme kohtute haldamine kuulub praegu ministeeriumi valitsemisalasse. 

Riigi Kinnisvara AS on neid ettepanekuid tutvustanud, on neid tutvustanud nii puudutatud kohtujuhtidele kui ka Vabariigi Valitsusele. Ma rõhutan siinkohal üle, et need tutvustusringid on toimunud sugugi mitte esimest korda, aga konkreetset hoone müümist ei ole Vabariigi Valitsus sisuliselt arutanud ja loomulikult ei ole selle kohta ühtegi otsust tehtud. 

Nüüd sellest, mis on olnud need põhjendused. Te küsite, mis on ajendanud sellist plaani [välja käima]. Tõenäoliselt on meil kõigil ikkagi ühine huvi, et me maksumaksjat koormaksime maksudega võimalikult vähe, et rahva raha kasutamine oleks ökonoomne ja otstarbekohane ning sellega ei peetaks üleval tühje ruume. 

Pärnu maantee 7 hoone on Riigi Kinnisvara AS-i põhjenduste kohaselt hüpoteetiliseks müügiobjektiks saanud tulenevalt sellest, et seal on väga suur pinna ülejääk. Kui keskmiselt peaks Eestis büroopinda avalikus sektoris ühe töötaja kohta olema 12 ruutmeetrit uuematel pindadel ja 16 ruutmeetrit vanematel pindadel, siis Pärnu maantee 7 hoones on see keskmisest oluliselt suurem ehk 26,3 ruutmeetrit ühe täiskohaga töötaja kohta. Selline pinnakasutus on kaunis külluslik. 

Hoone renoveeriti pea 20 aastat tagasi. Hoone uue renoveerimise maksumuseks on Riigi Kinnisvara AS hinnanud 9 miljonit eurot ja järgmise 30 aasta vaates lisanduks sellele veel 6–8 miljonit eurot. 

Kohtud on otsustanud, et nad eelistavad kohtusüsteemis inimeste tööl hoidmist ja pindade kokkutõmbamist. Peamiselt on see otsus sündinud selle tõttu, et kohtupidamine on aja jooksul väga palju muutunud. Üle 80% kõikidest haldus- ja tsiviilasjadest lahendatakse kirjalikus menetluses. See tähendab seda, et inimesed tegelikult üle kohtumaja ukse ei astugi. Eriti suur on kirjalike menetluste osakaal just ringkonnakohtutes ja haldusasjades. Nii et tegelikult ka kohtusaalid seisavad seal ikkagi suuresti tühjana. 

Veel kord rõhutan, et pindade kokkutõmbamist on peetud eelistatud lahenduseks. Näiteks suleti eelmisel aastal Tartu Maakohtu Põlva kohtumaja ja Pärnus Rüütli tänaval asuv kohtumaja. Pärnus kolis kohus välja enam kui 100 aastat kohtuna tegutsenud hoonest kohtunike enda otsusel. See on lihtsalt mõistlik kaasajal. 

Ja see mõistmine ei ole tabanud mitte ainult Eesti kohtunikke. Kui me vaatame, mis laiemalt toimub näiteks Põhja-Euroopas, siis näeme, et Taani on vähendanud kohtumajade arvu 82 kohtumajalt 24 kohtumajale ja oluliselt on kohtutes pinda kokku tõmmanud ka teised riigid. See on tegelikult üldine tendents, et kohtumajade hulka vähendatakse. Lisaks müüs eelmisel aastal Riigi Kinnisvara AS Tartus spetsiaalselt kohtumajaks ehitatud hoone Veski tänav 32. Kohus kolis moodsasse uude kohtumajja. 

Nii Veski tänav 32 kui ka kõnealune Pärnu maantee 7 ehitati Vene tsaaririigi kohtureformi käigus, et näidata Eesti rahvale, kui võimas on Vene tsaar, missuguseid võimsaid kohtumaju ta ehitab. Tartus kolisid kõik kohtud kokku ühte majja koos prokuratuuriga ja see ajalooline tsaariajal ehitatud kohtuhoone eelmisel aastal müüdi. Oluliselt on pinda vähendanud ka kohtud Haapsalus, Viljandis ja Jõhvis. Eesmärk on ju selles, et inimestele, kes kohtus käivad, oleks hoone [hõlpsalt] ligipääsetav. Mugav viis kohtusse minemiseks peab olemas olema. See on kõige olulisem. 

Te küsite ka, millised asutused plaanitakse hoonesse kohtute asemele tuua. Ma pean ikkagi veel kord rõhutama, et kinnisvaraga tegeleb Riigi Kinnisvara AS ja hoone müüki ei ole otsustatud. Seega ei saa tegelikult sellele küsimusele vastata. 

Miks ei ole kohtumaja võõrandamise plaani puhul järgitud kohtute haldamise nõukoja seisukohta, küsite. Tegelikult on kohtute haldamise nõukojale tutvustatud, et Riigi Kinnisvara AS selliseid läbirääkimisi kohtutega peab. Ühtegi otsust langetatud ei ole, mingeid müügiprotsesse käimas ei ole. Tehnilises mõttes tegelikult ükski õigusakt ei nõua seda, et konkreetselt hoone müük vajaks kohtute haldamise nõukoja seisukohta, aga kohtute haldamise nõukoda on olnud sellesse kaasatud. Ka 13. märtsil järgmises kohtute haldamise nõukojas me seda küsimust põhjalikumalt arutame. 

Küsite ka, miks ei ole arvestatud kohtute töötajate pöördumises toodud argumentidega. Ega meil ei ole täna rohkem infot kui kohtujuhtidel. Kohtujuhtidega Riigi Kinnisvara AS kohtub, need arutelud käivad ja kõiki aspekte kindlasti vaadatakse. 

Te küsite ka, milline on majanduslik ja funktsionaalne analüüs, mis põhjendaks kohtute kolimist Pärnu maantee 7 hoonest ja väidetavalt IT-asutuste asemele toomist. Veel kord kordan, et need arutelud käivad, aga kindlasti ei ole plaanis IT-asutusi Pärnu maantee 7 hoonesse tuua. Ja kõige varem oleks Riigi Kinnisvara AS-i plaanide kohaselt see müük üleüldse võimalik 2029. aastal. 

Küsite ka seda, kuidas kavatseb minister tagada, et Riigi Kinnisvara AS ei riku hoonestusõiguse seadmisega Vabariigi Valitsuse poolt kokku lepitud tingimusi. Seda plaani tõesti ei ole. Nimelt, hoonestusõigusega koormamise nõusolek oli antud Vabariigi Valitsuse 9. oktoobri 2022. aasta korraldusega. Selle kohaselt on hoonestusõiguse seadmise tingimuseks Tallinnas Pärnu maantee 7 asuval kinnistul paikneva kohtumaja, garaaži, hoovi ja piirde rendile andmine justiitsministeeriumi valitsemisala asutusele hoonestusõiguse tähtaja kestel. Riigi Kinnisvara AS-i ettepanek pindade mõistlikumaks kasutamiseks on ikkagi tehtud ju eeldusel, et [müüa] saab ainult siis, kui kohtud on selle ettepanekuga nõus. Ja kui kohtud on selle ettepanekuga nõus, siis lõpetatakse üüri- ja hoonestusõiguse lepingud osapoolte kokkuleppel. Nii et see ei ole vastuolus Vabariigi Valitsuse korralduse mõttega. 

Te küsite ka muinsuskaitse kohta, et kuidas vältida hoone sobimatut ümberehitamist. Justiits- ja Digiministeerium ei tegele hoonete üürimise, müügi ega ümberehitusega. Pärnu maantee 7 hoone müügi kohta otsust ei ole tehtud, aga kuna me jagame teiega [sügavat] huvi muinsuskaitse ja hoonete väärika kasutamise vastu, siis tõepoolest, kui me vaatame, mida on selliste 19. sajandi kohtuhoonetega mujal maailmas tehtud, [kui need] on tühjaks jäänud, siis need on kasutusel kas mõneks muuks avaliku sektori otstarbeks, sinna on rajatud muuseume, või siis on need üle antud linnale. 

Tõepoolest, olen ka välja toonud, et kesklinnas on elanike arv kasvanud ja kui ükskord peaks asi sinnamaani jõudma, siis kesklinna on planeeritud ligi 30 miljoni euro eest uue koolimaja ehitus. Seda tüüpi hoonetesse kool tegelikult väga hästi sobib. Võib-olla võiks Riigi Kinnisvara AS, olen ma kodanikuna arvanud, kaaluda, et see linnale üle anda. Aga linn seda praegu taotlenud ei ole, müüki plaanis ei ole, ühtegi otsust selle kinnistu kohta tehtud ei ole. 

Te küsite lõpuks veel ajalooliste kohtumajade rolli kohta Eesti õiguskultuuris, riigi identiteedi seisukohalt ja kolmanda võimu nähtava kohalolu seisukohalt pealinna südames. Ma ei ole päris kindel, kas Vene tsaaririigi mälestusmärgid on Eesti Vabariigi identiteedi osad. Aga kindlasti ma pean oluliseks seda, et kohus oleks inimestele kättesaadav, see on äärmiselt oluline. Äärmiselt oluline on ka mõistlik ja säästlik maksumaksja raha kasutamine. Äärmiselt oluline on see, et kohtud ise teevad otsuseid oma tõhusa töökorralduse kohta ja arvestavad sealjuures nende tegelikku mõju inimestele. Iga otsus, mis kohus teeb, peab tõstma õigusemõistmise kvaliteeti ja usaldusväärsust.

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Martin Helme, palun!

Aitäh! Kui Liisa Pakosta räägib, siis vale tuleb sama kergesti kui hingamine. Tegelikult ikkagi kohtute seadus ütleb, et kohtute haldamise nõukogu annab nõusoleku kohtumaja täpse asukoha määramisel. Kui nemad ei ole nõus sealt ära kolima, siis nii on, aga teie väidate, et nad ainult annavad arvamuse. 

Korra oli juttu sellest, et tegelikult kõik taandub sellele, miks Liisa Pakosta seda teeb. Ja vastus mu meelest tuli siit ka välja: teeb sellepärast, et lahendada tema enda laste kooli ruuminappust ehk inglise kolledži ruuminappust. Ise käisite seal, lapsed on õppinud seal, te olete hoolekogu liige olnud, olete ruuminappusega kogu aeg tegelenud. Nüüd tehakse selline mitmeetapiline asi: kõigepealt kästakse RKAS-il see hoone kohtu käest ära võtta ja siis annab RKAS selle linnale ja linn annab selle koolile. Ma ei hakka küsima, kas see on tõsi või ei, niikuinii sa valetad. Aga ma küsin: kas see paistab teie arvates ilus välja, kui nii tehakse?

Ega see nüüd ka ilus välja ei paista, kui te ikkagi oma küsimuses lausaliselt valetate. Kõigepealt, ma ei ole seda väitnud, mida te välja tõite. Tõepoolest, kohtu asukoha aadressi määramisega kohtute haldamise nõukogu tegeleb, aga mitte hoone müügiga. Need on kaks erinevat asja. Ma ei ole kordagi väitnud seda, mida te mulle suhu panite, saate protokollist ilusti järele kontrollida. Teie seisukohavõtt oli laimav. 

Teiseks, minu lapsed on juba suured ja teie arvamus, et ma mingit oma laste küsimust lahendan, on täiesti jabur. See on täiesti jabur! Ma seisan ikkagi selle eest, et Eesti Vabariigis oleks lastel üleüldiselt head ja ilusad ruumid õppimiseks. Mina kodanikuna väga toetaks näiteks ka seda, et Vanalinna Hariduskolleegiumile antaks üle endine põllumajandusministeeriumi hoone. Ma pean väga mõistlikuks, et vanu hooneid, mis sobivad kooli pidamiseks, kooli pidamiseks ka kasutatakse. See on väga mõistlik suund. Lapsed on ikkagi ühiskonnas kõige tähtsamad, kõige olulisemad ja neid ei tohi ära unustada. 

Lastele sobivate kooliruumide kättesaadavus oli ka inimarengu aruande kohaselt, mida hiljuti siin Riigikogu saalis arutati, üks võtmeküsimusi. See on äärmiselt oluline. Mina kodanikuna arvan, et see on äärmiselt oluline, aga sellel ei ole mitte mingisugust seost ei teie lastega, ei minu lastega ega ühegi konkreetse lapsega. Sellel on seos sellega, et me peame Eesti Vabariigis lapsi oluliseks ja me peame seisma selle eest, et lastel oleks [õppimiseks] kõige paremad võimalikud tingimused. Seda, kas kohus sealt ära kolib või mitte, otsustab kohus ise.

Rene Kokk, palun!

Tervist, hea minister! Teiega on väga põnev siin alati rääkida, sellepärast et kunagi ei tea, kuhu vestlus välja viib. Hakkasime rääkima kohtumaja võõrandamise plaanist ja jõudsime sinna, et tegite ettepaneku hakata lõhkuma Eesti tsaariaegseid hooneid. Sisuliselt selline ettepanek nagu oli. Päris huvitav. 

Aga te rääkisite mitu korda sellest, et kohtunikud kangesti eelistavad inimeste tööle jätmist ja otsivad selleks võimalusi. Aga te jätsite rääkimata, mis selle [probleemi] tinginud on. Tinginud on selle ju see, et te võtate neilt raha ära. Te tõmbate kogu aeg raha koomale ja neil ei olegi valikut. Juba tänases olukorras, kus kohtud ei jõua asju menetleda, te panite nad fakti ette, et jah, kulusid maha tõmmata, valige ise, kas lasete inimesi lahti ja teete töö ära või võtame teil hooned käest ära. See ei ole nagu väga mõistlik, ja veel olukorras, kus teie valitsuse ülekantavad vahendid olid 2,1[5] miljardit. See on üks ajalooliselt suurimaid numbreid, millest 1,7 miljardit ja peale kanti [tänavusse aastasse] üle. See on sisuliselt ministeeriumide raha, mida ei kasutatud ära. Kas te saate aru, et see ei ole ju okei?

Siin ma jälle pean ikkagi otseseid valesid ümber lükkama. Mitte kuidagi ei ole ma teinud ettepanekuid tsaariaegseid hooneid lammutada. Vastupidi, ma rõhutasin oma vastuses, et väga mõistlik on leida sellele uus väärikas kasutus, juhul kui see hoone peaks jääma tühjaks. Tõin ka näiteid, milliseid lahendusi on teistes Euroopa riikides vanadele kohtuhoonetele leitud. Kindlasti on väga oluline vana hoonet väärikalt edasi kasutada. 

Tõele ei vasta ka see, mis te ütlesite, et valitsus on justkui kohtutelt raha ära võtnud. Nelja viimase aasta jooksul on personalikulu ühe kohtuasja kohta – ühe kohtuasja kohta! – ligi 90%. Personalikulu on kasvanud ligi 90% ühe kohtuasja kohta, kusjuures kohtuasjade arv on jäänud laias laastus samaks. Kuidagi ei saa selle teie väitega nagu nõustuda. 

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister, arupärimisele vastaja! See kõik taandub ju sellele, et te lükkate sujuvalt kogu vastutuse RKAS-i peale: nemad otsustavad ja nemad tahavad müüa ja teie nagu üldse ei puutu asjasse. Samasugune juhtum oli ka Jõhvi kohtumajaga kinnipaneku ootuses, et RKAS teeb selle otsuse ja pannakse kohtumaja kinni. Põhjendused olid üllatavalt samasugused: kohapeal istungeid ei toimu, toimuvad kaugistungid, külastatavus on väike, investeerime inimestesse, betooni pole vaja investeerida. Pigem on kohtute otsustada, kas nad tahavad palka saada või võtame maja ära. Kui tahate palka saada, siis võtame maja käest ära. 

Ma ikkagi küsin RKAS-i kasutamise kohta sellises sundvõttes. Kohtunikud ei saa ju RKAS-ile öelda, et nad sealt ära ei läheks. Kas RKAS-i [niisugune] kasutamine on õigustatud või mitte?

Aitäh! Seda, kuidas RKAS-i kasutamine on õigustatud, saab hinnata vast kõige paremini Rahandusministeerium. Mina olen ministrina üle võtnud kohtumajad, mis kuuluvad RKAS-ile, ja me liigume selles olukorras edasi. Jõhvi näide, mille te tõite – tegelikult ma väga kiidan Jõhvi inimesi. Jõhvi tõmbas väga tõhusalt ja otstarbekalt ruumikasutust kokku, jättis inimesed tööle ja tegi väga mõistlikud otsused. Jõhvis renditakse kohtupinda ka erasektorilt. Selline vähendus oli väga mõistlik ja arukas viis. Ma tõesti usun, et ei teil ega kellelgi teisel ei ole ju eesmärki maksumaksja raha eest lihtsalt tühje ruume kütta. Kui saab hakkama mõistlikuma ruumikasutusega, siis seda on arukas teha. See nii on. RKAS teeb oma arvutused ikkagi faktidele tuginedes. Ja nagu ma alguses vastates ka välja tõin, Pärnu maantee 7 hoones on tühja pinda.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Proua minister! Ma nägin, et te olite siin istungi alguses ka, ootasite seda arupärimist ja siis ilmselt kuulsite oma erakonnakaaslase, Riigikogu juhataja interpretatsiooni sellest, millal tema arvates üldse Riigikogu liikmed võiksid arupärimise esitada ja millal mitte. Mul sellega seoses tekkis küsimus, kas teil käis ka peast läbi, et teeks enda elu kergemaks sel moel, et jätta vastamata. Mulle tundub, et Hussari interpretatsioonis justkui seda arupärimist siin ei peakski menetlema. Nii saanuks teha ka meie elu kergemaks selles mõttes, et me ei peaks kuulama neid vastuseid, kus te peate loengut ajaloost ja muust, aga põhiküsimustest hiilite kõrvale. Kas käis selline mõte peast läbi?

Ma ei ole kindel, et ma nüüd sellest mitmekihilisest küsimusest päris õigesti aru sain. Kui te küsite, mis mõtted mul peast läbi käisid, siis esiteks, nii nagu ka üks eelkõneleja siin puldis ütles, ma tõepoolest pean väga oluliseks arupärimistele – ja mitte ainult arupärimistele, vaid ka küsimustele – vastata ja ma hea meelega teen seda. Kui fraktsioonid kutsuvad mind mingit teemat avama, siis ma hea meelega tulen. See fakt leidis eespool vist härra Reinsalu poolt ka väljatoomist. Ma hea meelega vastan. 

Nüüd, kas küsimuse vastus vastab küsimusele – ma olen ikkagi püüdnud faktipõhiselt vastata. Kui teid häiris see, et ma alguses hea ajaloolasest kolleegiga pisut vaidlesin vanima kohtumaja teemal, siis andke see mulle andeks. Aga ülejäänud osas olen ikkagi faktipõhiseid vastuseid ju täpselt küsimustele andnud. Kui midagi on jäänud veel segaseks, siis saate seda oma täiendava küsimusega ju täpsustada.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Fakti täpsusest rääkides, raekoda ei ole kõige vanem säilinud kohtumaja. Seal peeti ka kohut, aga põhimõtteliselt ei olnud see ju kohtumaja. See oli ikkagi raekoda, kus istus raad, võttis vastu linna puudutavaid küsimusi, otsuseid ja nii edasi. Nii et teie faktitäpsus ei ole faktitäpne – ajaloolasena ütlen seda. 

Ja veider on siin kuulata, kuidas hakatakse hurjutama küsijaid selle eest, et meie nagu ei hooli lastest. Vaadake, siin istuvad reas paljulapselised vanemad. Siin reas istuvad paljulapselised vanemad! Ei ole siin midagi hurjutada! Eriti veel ei saa seda teha valitsuse esindaja, kes on kõik lastetoetused, peretoetused, ematoetused ja asjad ära nudinud või päris ära nullinud. Nii et ärge lastest meile tulge rääkima! Me lapsevanematena teame väga hästi, kui hoolitsev praegune valitsus laste suhtes on.  

Aga minu küsimus on seotud ikkagi selle hoonega. Meil on Liivalaia tänaval üks lammutamist ootav kohtuhoone. Kas praegu on siis juba otsustatud ja välja valitud, kuhu see Pärnu maantee 7 kohtumaja personal peaks kolima? Juba müüme, juba jagame karu nahka. Aga kas see on üldse otsustatud, kus on see uus karu, kelle nahk selga jääb? On teil selle kohta meile infot anda? 

Aitäh! Proua minister, palun!

Esiteks ütlen jälle vastu, et ei ole kuidagi hurjutanud. Vastupidi, rõhutasin, et meil on ilmselt ühesugune arusaam sellest, et lapsed väärivad Eesti ühiskonnas parimat, mida meil pakkuda on. Ja ma usun, et vähemalt selles küsimuses võiks meil kõigil olla siin Riigikogu saalis ühesugune arusaamine. 

2018. aasta suvel avati Tallinnas Lubja tänav 4 uus kaasaegne kohtumaja. Põhimõtteliselt on selle kaugus umbes kaks kilomeetrit sellest teisest kohtumajast. Seda, kas see võiks olla sobiv lahendus, jällegi, otsustavad ikkagi peamiselt kohtunikud ise. Tartus peeti mõistlikuks, et kõik kohtud ja prokuratuur kolivad kokku ning ajalooline, samal ajal ehitatud kohtuhoone müüakse. Seda otsustasid kohtunikud ise.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Lugupeetud minister! Nagu kolleeg siin juba mainis, seesama Liivalaia 24 hoone on seisnud tühjana juba peaaegu kaheksa aastat. Oma esialgses sõnavõtus te mainisite, et kui riik tahab hea peremees olla, siis ei tohiks olla tühjana seisvaid hooneid. Riik peab ikkagi hoolitsema selle eest, et midagi neis toimuks, et hooned ei seisaks lihtsalt niisama. Nüüd me näeme, et endine kohtumaja Liivalaia tänaval on tühjana seisnud juba peaaegu kaheksa aastat. Minu küsimus on see, kas on näha mingisugust arengut just selle hoone puhul. Ja küsimus nr 2: kas Pärnu maantee majast ei saa samasugune tühjalt seisev maja?

Liivalaia hoone kohta oskab kommentaare anda rahandusminister, kelle haldusalas Riigi Kinnisvara AS, kes selle müügiga tegeleb, on. Minu info pärineb avalikest allikatest, meediast. Kui ma õigesti mäletan, siis nüüd nad on ikkagi mingisuguse ostja leidnud. Hoone on olnud müügis pikka aega ehk [tõesti], see ei ole selles mõttes olnud aktiivselt kasutuses olev hoone. 

Mis puudutab seda, milleks kasutada ühte, teist või kolmandat hoonet, siis näiteks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi eelmises hoones tegutseb praegu kooli remondi ajal näiteks reaalkool. Ma olen juba öelnud, aga veel kord: minu kui kodaniku arvates võiks ka põllumajandusministeeriumi hoone anda üle Tallinna linnale, mida Tallinnas üks kool on taotlenud. Selline 19. sajandi lõpu tsaaririigi kohtureformi ajal ehitatud kohtuhoone sobib tegelikult koolimajaks väga väikeste ümberehitustega. 

Seda on väga hästi näha Viljandis. Ka Viljandis tegutseb kohus tsaaririigi kohtureformi ajal ehitatud hoones. Kohus tõmbas ennast kokku ja kohtuhoonesse koliski kool. 1. septembril eelmisel aastal avas seal kool oma uksed. Praegu on seal kool ja kohus koos ja kõik on väga rahul: Viljandi linn on rahul, Viljandi rahvas on rahul, kohus on pinda oluliselt kokku tõmmanud. Nii et tegelikult on palju võimalusi.

Anti Poolamets, palun! 

Lugupeetud ettekandja! Ma osundan Pärnu maantee kohtumaja puhul ka sellele, et seal on tõesti uhked fuajeed, võimsad trepid. Kõik see annabki hoonele arhitektuuri abil institutsionaalset väärikust. Seda ei ole vaja häbeneda. Vaadake, Toompea loss on ka tsaariajal ehitatud, aga sinna on palju investeeritud. See on ilus maja ja kõlbab kenasti parlamendihooneks. Nii et rõhutame seda, et kui hoone on esinduslik, siis ta annab ka institutsioonile kaalu ja väärikust. 

Mind huvitab see, kuidas teil on olnud suhtlus nende 101 allkirjastajaga, kohtute töötajatega, kohtunikega, kes on võtnud seisukoha olla müügi vastu. Kas teil on olnud nendega kohtumisi ja mida teil nendele veel konkreetsemalt öelda on? Mitu teemat on siin küll riivamisi läbi käinud.

Aitäh! Parlamendihoone ehk hoone, kus me praegu viibime, ei ehitatud küll mitte tsaariajal, vaid Eesti Vabariigi ajal. Tsaariajal ehitatud hoones tõepoolest tegutses ka kohus. Vahest me ajaloolastena võime siin selles osas üksteist toetada. 

Inimestega me ikka suhtleme. Nagu ma ütlesin, ma olen seda [kava] tutvustanud ja selline arutelu on kohe esimesel võimalusel kohtute haldamise nõukojas alanud. Midagi ei ole varjatud, midagi ei ole kuskil kinni. Kohtute haldamise nõukoda väljendas kohe mitte küll hääletamisel, vaid spontaanselt tekkinud seisukohta, et võib-olla seda ei peaks tegema. Täpsemad arutelud on ees järgmises kohtute haldamise nõukojas, mis toimub 13. märtsil. Aga vahepeal oleme kohtunike endiga suhelnud ja oleme ka kirjavahetuses olnud. Veel kord, ühtegi otsust ilma kohtunike endita ei tule, aga selliseid otsesemaid läbirääkimisi kohtunikega ja kohtujuhtidega peab Riigi Kinnisvara AS.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma kasutan võimalust võtta teil sõnasabast kinni ja küsida: kas ma saan õigesti aru teie viimases lauses öeldust, et kui kohtute haldamise nõukoda ei toeta selle maja võõrandamist, siis seda maja ka ei võõrandata? Te ütlesite, et ühtegi otsust ilma kohtunike nõusolekuta ei tule. Minu meelest võiks see nii olla. Sest kui me vaatame põhiseaduse § 4, mis räägib võimude lahususe põhimõttest, siis tundub ju mõistlik selline hoiak, et kui kohtunikkond ise tahab jätkata tegevust sellessamas majas, siis valitsus arvestab sellega ja ütleb, et siis jääb nii, nii on tõepoolest. Sain ma õigesti aru? Saate te meile selge vastuse anda?

Jaa, te saite põhimõtteliselt täiesti õigesti aru. Niimoodi see on ja niimoodi on see algusest peale olnud. Niimoodi on see kogu aeg olnud. Tõepoolest, seda otsustab lõpuks ikkagi kohus ise. 

Tehniliselt, kui õigusruumi vaadata, siis oleks võimalik selline samm, et hoone võõrandatakse – selleks ei ole vaja kohtu nõusolekut –, aga kohus tegutseb seal edasi. Nii nagu hea kolleeg Arvo Aller tõi Jõhvi näite, Jõhvis kohus tegutseb erapinnal. See ei oleks sugugi pretsedenditu. Aga kas see mõistlik on, on omaette küsimus. Ikkagi peab kohus ise vaatama, mis on kõige mõistlikum, kuidas nemad oma ruume korraldavad, kuidas nemad oma asju korraldavad. 

Nagu ma alguses vastates ette lugesin, kohus juba päris paljudel juhtudel otsustanud kas kohtumajad üldse sulgeda või kohtumajades oluliselt ruume kokku tõmmata. Ka selles Pärnu maantee 7 hoones võib ruumi ülekülluse lahendada ju tegelikult niimoodi, et sinna kolib veel midagi juurde, et ruumikasutus muudetaks optimaalsemaks. Neid otsuseid teeb lõppkokkuvõttes ikkagi kohus ise, mitte keegi eraldiseisvalt.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Ma natuke laiendan seda teemat. Ma saan aru, et teie haldusalas on just kohtusüsteem ja antud hoone. Ma saan sellest probleemist ka aru, mispärast see on siia toodud. Aga ma tahaksin natuke laiemalt rääkida ja pöörduda teie kui kabineti liikme poole. Iseenesest iga hoone, iga funktsioon, mis kesklinnas või vanalinnas on, mõjutab üleüldiselt nii vanalinna kui ka kesklinna. Ja nende funktsioonide väljaviimine sealt mõjutab ka sealseid ärisid. Kui ministeeriumid olid vanalinnas – ja neid oli palju – Majandusministeerium, Põllumajandusministeerium, Siseministeerium ja erinevad ametid, eks ole –, kui nad seal toimetasid, siis seal oli ka elu. Pagariärid toimisid, väikesed söögikohad toimisid, väikesed poed toimisid ja nii edasi. 

Kas riigil on olemas mingisugune suurem plaan oma kinnisvaraga? Kas saadakse aru, et kui mingisugune tegevus toimub, kas hoonete müük või väljakolimine, siis kuidas see üleüldiselt elukeskkonda mõjutab ja milline on võimalik majandusväljund? 

Aitäh, väga hea küsimus! Tegelikult on Tallinna linn vanalinna elanikest tühjenemisega kui probleemiga juba pikki aastaid tegelenud. Tallinna vanalinna jaoks peab Tallinna linn kõige olulisemaks seda, et seal oleks rohkem elanikke, et elanike arv Tallinna vanalinnas kasvaks. 

Mis puudutab kinnisvaraotsuseid, kultuuriväärtuste kaitset ja muinsuskaitset, siis sellest ma hea meelega räägiksin kohe pikemalt ja suure kaasaelamisega. Aga kui ma ühe lausega kokku võtan, siis ideaalmaailmas riik ja linn teevad neid otsuseid koos, leides kõige paremad lahendused inimeste teenindamiseks ja nende aitamiseks. Tuleb lähtuda hoonete olemasolevast arhitektuurist, et vajalikud ümberehitused tehtaks võimalikult vähesel määral, ja sellest, et hooned ei jääks tühjalt seisma, vaid vaadatakse üle mitte ainult riigi vajadused, vaid ikkagi ka kohaliku omavalitsuse vajadused nende konkreetsete hoonete suhtes. Mina väga toetan sellist lähenemist.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, eesistuja! Hea minister! No vot, enese protsessist taandamine, selles arupärimises välja toodud teemast taandamine, on tegelikult väga valelik üritus. Varro küsimusele vastates te tunnistasite, et kohtumaja võõrandamiseks on vaja kohtunike nõusolekut. Kohtunikud käisid meil fraktsioonis ja väga selgelt kommunikeerisid fakti, et minister igatepidi survestab neid ajaloolisest kohtumajast loobuma. Nad tõid välja isegi asjaolu, et minister keeldub ametisse nimetamast uusi kohtunikke, kuigi neist on väga suur puudus. Ta kasutab seda asjaolu ära, et välja pressida kohtunike nõusolekut Pärnu maantee 7 hoonest loobumiseks. Isegi kui RKAS sellega tegeleb – no see, et RKAS justkui kogu protsessi juhib, on varjude mäng. Tegelikult on meile teada, miks ja kelle huvides see võõrandamine käib. 

Me saame kogu aeg aru, miks midagi on tehtud või miks asjad on nii läinud, nagu on läinud. Nii on Sirje Piht oma mälestustes kirjutanud, miks Liisa-Ly Pakosta Estline'ist omal ajal lahti lasti või miks Muinsuskaitseametis teie karjäär väga lühikeseks jäi. Eks me saame ilmselt ka kohtuhoone puhul tagantjärele teada, mis roll oli Liisa-Ly Pakostal. No ei ole mõtet siin niimoodi valetada ja keerutada. Öelge kohe otse ära, mis teie roll selles on!

Kordan juba öeldut. Kinnisvaraga tegeleb Riigi Kinnisvara AS ja kohus, nii nagu teie hea kolleeg Varro Vooglaid väga täpselt selle asja kokku võttis, teeb ise otsused oma ruumikasutuse kohta. Justiits- ja Digiministeerium osaleb selles protsessis üksnes niikaua, kuni ei ole kohtuhaldus üle antud, mis on meie soov, tegelikult kohtutele täies ulatuses. Me jälgime, et inimestele on üldiselt kohtupidamine kättesaadav. Tallinna linnas ei ole ette näha, et kohtupidamise kättesaadavus ühel või teisel moel kuidagi halveneks. 

Aga selle konkreetse kohtumaja müügi puhul, kui te nüüd kogu aeg üritate mulle kaela määrida mingisugust huvi selle vastu, minu huvi on ümmargune null. See on hulk tööd ja vaeva, mis tuleb ära teha. Aga veel kord: kohtud ise on üldiselt otsustanud, et nad soovivad ruume vähendada ja inimesi säästa, inimesi palgal hoida. See süüdistus, mis te ette lugesite, ei vasta küll ühelgi moel tõele. Ma ei ole mitte kuidagi mitte mingisuguse survestamisega tegelenud. See ei vasta tõele. Ma kordan sedasama lauset, et kui on üks perekond ja perekonnal on piltlikult öeldes, ma ei tea, 100 eurot, ja perekond rendib koduks pinda, mis on talle ilmselgelt liiga suur, siis on tal valikuvõimalus kolida väiksemale pinnale, mis talle sobib, ja ta saab ülejäänud raha kasutada muudeks asjadeks. Aga seda otsustab see perekond ise, nii nagu ka kohus ise otsustab, kuidas tema peab õigeks oma raha kasutada.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Jah, arukas jutt, aga vaatame suurt pilti. Teie impeeriumis on umbes 3000 ametnikku, kui ma ei eksi, ja umbes 300 000 ruutmeetrit pinda. Nii et teie ametkonnas tuleb ühe ametniku või inimese kohta üle 100 ruutmeetri. Ma ei tea, kui suur on teie kabinet, aga enamikus büroodes on ametniku kohta keskeltläbi 10, võib-olla 15 ruutmeetrit. Te olete Tartu vanglat üritanud nüüd teenima panna, aga on teil ka muid plaane? Äkki peaks 3000 teile alluva ametniku arvu kuidagi vähendama või seda pinda, mida teil on tohutult? Või kuidas seda teenima panna? Rootsi vangid … Äkki võiks seda ringkonnakohtu maja rentida mingiks eksklusiivkaubamajaks ja selle pealt teenida, kuigi see on praegu Riigi Kinnisvara all? Aga hea koht oleks – selline ilus eksklusiivkaubamaja kallite kaupadega seal draamateatri kõrval. Või ehk on ka muid variante. Mida te mõtlete oma suure impeeriumi eesotsas? 

Teie aeg! Aitäh! Proua minister, palun!

Kõik plaanid, mis meil on, on avalikud. Tõsi on see, et me plaanime kokkutõstmist ka IT-majade puhul, seal süsteemi oluliselt ökonoomsemaks tegemist. See on täiesti avalikult meie tööülesanne, kokku lepitud. Lisaks ametnikele on meil tõepoolest ka kinnipeetavad, see ei ole ainult ametnike pind, suhteliselt suur osa sellest on seotud kinnipeetavatega. Mingi selline äriajamine ei ole omaette eesmärk. Ka Tartu puhul me lahendame objektiivset probleemi, tegemist on sisuliselt tühja kompleksiga. Eesmärk ei ole mingisugust äri ajada, see ei ole riigi ülesanne.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mida te sellisest mõistest nagu institutsionaalne väärikus arvate? [Sellisel] asutusel peaks olema ikkagi väärikas asukoht, mitte mingi uus ja uhke klaasseintega moodne büroohoone. Mis te sellest arvate? 

Ja teiseks, siin oli Toompea lossist juttu. Pika Hermanni torni ei ehitatud ju kindlasti mitte Eesti iseseisvuse ajal. Ja Toompea lossi esifassaad tegelikult valmis just nimelt Vene keisririigi ajal. Kas – küsin sellest lähtudes, kuidas te oma ettekannet alustasite – selles on justkui midagi halba ja sellistest hoonetest tulekski vabaneda? Kas peaks Toompea lossi puhul ka lähtuma nendest mõtetest?

Mis puudutab institutsionaalset väärikust, siis kuidas te lähete ja vaatate otsa nendele väga tublidele ja väärikatele kohtunikele, kes Lubja tänava hoones töötavad? Kui te nüüd ütlete, et see hoone ei ole üldse väärikas, siis mida te nendele inimestele ütlete? Minu arust meie kohtunikud ikkagi töötavad väärikates töötingimustes ja on osalenud ju kogu selles protsessis, ka sinna Lubja tänavale kolimises, mis muuseas on asukohalt hästi ligipääsetav. 

Institutsionaalne väärikus on lihtsalt suurepärane asi senikaua, kuni inimesed on valmis seda kõike kinni maksma. Kui me küsime supermarketi kassas töötavalt inimeselt, kas ta on nõus, et tema maksud lähevad kõik sellesse, et kellelgi oleks võimalik nautida laiu uhkeid koridore, siis võib-olla tema arvamus päris selline ei ole. 

Institutsionaalne väärikus on loomulikult oluline, lihtsalt kohtupidamine on muutunud, enamik inimesi üle kohtumaja ukse ei astu. Üle 80% kõikidest tsiviil- ja haldusasjadest lahendatakse kirjalikus menetluses, mis tähendab seda, et inimene üldse üle kohtuhoone ukse ei astu. Ja ka kohtunik ei pea selleks kohtumajja minema, et kohtuasja lahendada, ta saab seda teha oma maakodust arvuti teel. 

Mis puudutab [teie teist küsimust], siis ma olen juba mitu korda vastanud, et ma ei ole kordagi teinud ettepanekut ja ma ei tee seda ka kunagi tulevikus, et vanu hooneid tuleks lihtsalt lammutada. Niisugust mõtet mul küll ei ole.

Aitäh, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. 

Järgnevalt avan läbirääkimised. Esimesena kutsun siia Riigikogu kõnetooli arupärijate esindajana kolleeg Anti Poolametsa. Palun!

Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud minister! Väga hea, et me need küsimused praegu välja tõime. Tegelikult käisid asjad küll vägagi sedamoodi, et avalikkuseni info vaid tilkus. Nüüd me saime mõnevõrragi targemaks. Ma siiralt loodan, et mõned siin kõlanud väited peavad ka vett, et see müük ei tule kuidagi ootamatult, vaid selleni läheb loodetavasti mõnevõrra aega, et need argumendid saaksid settida. Ja veelgi rohkem ma loodan, et vahepeal vahetub valitsus.

No eks teie plaanid on sellised nagu ikka: hurraa-optimistlikud, eksperimentaalsed või siis kuidagi lusti pärast tehtud, et tõestada, et meil on väga kõva käega minister. Aga vaat pärast selgub, et sellest tööst ei olnud mitte mingit kasu, pigem kahju. 

Vaatame nüüd Tartu vangla saagat. Sellel pikalt ei jõua peatuda, aga rumalamat plaani meie justiitsajaloost annab otsida. Ja selle Tartu vangla plaani juures on huvitav see, et kogu aeg tuleb juurde infot, mis tegelikult tõestab, et asi on veel hullem, kui me oleme siiani käsitlenud. Muide, vanglate loo lõpuks ütlen, et Soome sai nüüd teada, et Eestis ikkagi vanglakohti on, ja pakub Eesti vange kodumaale tagasi.

Ühel päeval meil ehk ikkagi on vaja ka esinduslikke kohtuid ja kas üldse on õige, et meil nii suures mahus toimub kirjalik menetlus, et meil nii vähe toimub näost näkku kohtuistungeid? Võib-olla peaks liikuma mõnevõrra tagasi selle liigse kirjaliku menetluse kasutamise juurest tavalisema, suulisema ja näost näkku kohtupidamise juurde.

Siin oli palju juttu institutsionaalsest väärikusest. Väga oluline on siinkohal asukoht. Kunagi käis Toompea teemal [arutelu], et see on eestlastele oluline rahvuslik sümbol, see on meile oluline koht, mis siis, et vahepeal on siia ordu ehitanud oma lossi. Eestlased pidid tagasi saama oma ajaloolise linnuse asukoha, oma auväärse paiga. Sama kehtib ju ka kohtute kohta. Kui me vaatame Tartut, siis tegelikult on päris kahju, et ringkonnakohus ümber liigutati.

Vaatame veel teie pingutusi. Regionaalpoliitiliselt oli äärmiselt kahjulik [kava] kaotada ära Jõhvi kohtumaja. Õnneks on sellest seekord üle saadud. Loodame, et sellist kahju ei suuda ka järgmised [juhid] tekitada. Samas, Jõhvi kohtumaja võit ju alles saavutati, aga nüüd oleme olukorras, kus juba järgmist väga esinduslikku hoonet kangutatakse minema ratsionaliseerimise sildi all. Aga siis, kui me räägime näiteks rohepöördest, mida teie erakond kõige innukamalt ellu viib, tuleb kuskilt 15 miljardit investeeringuid, et panna toime revolutsioon, mis meile kahju teeb. See raha tuleb kuskilt – kuskilt! – ja siis ei loe keegi mitte midagi. Nii et me tõepoolest näeme, et raha läheb igale poole, aga siis, kui on vaja riiklikke institutsioone alles hoida, hakatakse sente lugema.

Lähen korraks veel tagasi Pärnu maantee kohtuhoone juurde. See on tõesti pidulik. Riigikogu liikmetel [soovitan] selle veel kord üle vaadata. See on suure fuajeega uhke hoone. Sellise hoone ülalpidamine on tõesti pisut kallim kui mõne kõige tavalisema kontorihoone pidamine, aga tõepoolest, väärikus loeb ka midagi.

Nii et igal juhul on see halb plaan. Me laidame teie plaani ja loodame, et kohtunikud ja muud kohtute töötajad, kes ka on andnud oma allkirja Pärnu maantee kohtumaja säilimise eest, saavad võidu. Aitäh!

Suur tänu! Kolleeg Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Noh, tegelikult ei ole ju küsimus ainult Pärnu maantee 7 ajaloolises hoones, vaid nagu ma juhtisin tähelepanu ka oma küsimuses, tegemist on üleüldise arusaamaga, et kui riik midagi müüb, kuskil soetab, kuskil ehitab, siis mis on see suurem pilt. Igal tegevusel on tagajärjed, tihtipeale need on positiivsed, mõnikord aga negatiivsed või mõlemad koos. Mis puudutab Tallinna arengut ja vanalinna, siis sageli on tegevus pigem negatiivne. 

Kui ehitati superministeeriumit, siis mitu ministeeriumi kolis vanalinnast välja. Tõesti, mõned hooned on leidnud kasutust, mõned veel mitte, aga üleüldine riigi eesmärk on olnud nende hoonete erakätesse maha müümine. Ja on tõesti riigi ja Tallinna valitsuse vahel olnud selline vägikaika vedamine. Kui Tallinn on omalt poolt teinud ettepanekuid, et mõned hooned võiksid Tallinna linna bilanssi tulla, siis ei ole see tee lihtne olnud. 

Kui me vaatame teiste Euroopa riikide praktikat, siis tegelikult jah, ka seal on probleeme vanade hoonetega, aga miskipärast nad suudavad lahendusi leida. Nad suudavad need hooned renoveerida, nad suudavad hoonetele sisse puhuda uued tänapäevased lahendused, on need siis lifti näol või ventilatsiooni näol. Kasutatakse ära sisehoove. Meil on see probleem, et kui rääkida muinsuskaitsega, siis ei taheta [lubada] üleüldiselt hoonet muuta. Samas teiste Euroopa riikide praktika näitab, et kui välisfassaad jäetakse väljastpoolt vaadatuna samaks, siis tegelikult sees on võimalik hästi palju erinevaid tänapäeva lahendusi rakendada. Ka hoone tagumine fassaad saab tihtipeale täielikult muudetud ja see on normaalsus. 

Miskipärast Eestis selliseid lahendusi ei soovita kasutada ja see on teinud meie riigi kinnisvara haldamise kallimaks. Me oleme võtnud suuna, et me ehitame uued hooned, vanad hooned jätame sinnapaika, heal juhul müüme maha. Liivalaia maja puhul see ei ole siiamaani õnnestunud, seal on omad probleemid. Ja nüüd me räägime, et praegu on meil järgmine hoone müügis. Ühelt poolt ma saan ministeeriumist aru, on vaja kulusid kärpida ja nii edasi. Ma pöördusin ministri kui kabineti liikme poole seepärast, et ei ole sellist laiemat vaadet, milleni see kõik viib. 

Praeguses olukorras on näiteks Tallinnas tegelikult suuresti ju vanalinna elu välja surnud. Needsamad ministeeriumide töötajad andsid ju tõuke majandusele: olid väikesed pagaritöökojad, olid kohvikud, poed ja nii edasi. Need ju tegelikult [toetusid] nendele inimestele, kes seal tööl käisid või elasid. Need võimalused on suurel määral ära võetud ja vanalinn on selle all kannatanud.

Me oleme normaalse keskkonna seal ära kaotanud ja püüdnud tekitada mingisugust kunstlikku teist keskkonda, tulles välja [loosungiga], et vanalinn on mõeldud ka inimestele elamiseks. Loomulikult on, aga needsamad inimesed, kes seal elavad, tahavad ka ju teenuseid tarbida. Aga kui ikkagi nähakse, et sul ei ole [vanalinnas] nii suurt käivet, kuna inimesi ei ole, riigiasutuste töötajaid ei ole, kes enne seal kõik olid, siis ei ole ka neid ärisid seal. Ja samamoodi seesama vanalinna elanik mõtleb, et kuna ta ei saa seal teenuseid, siis ta kolib sealt välja. 

Ehk siis me ise tekitame endale probleeme, mida me tulevikus peame lahendama. Ja siis mingi hetk vaadatakse Tallinna otsa. Aga miks Tallinn mitte midagi vanalinnaga ei tee? Samas on riik viinud peaaegu kõik oma asutused vanalinnast välja ja olemegi sellise lõhkise küna ääres. Sellist olukorda on kahjuks pikalt vedanud erinevad valitsused. Ma kutsungi üles, et vaadake palun sisse, mõelge …

Kas soovite lisaaega? 

Ei, aitäh! Jõudu!

Aitäh! Järgnevalt Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud minister! No me oleme muidugi sundharjumuses, et kui ministrid tulevad vastama, siis me saame tegelikult pigem süüdistusi – kaudseid süüdistusi, tihtipeale küll mitte otseseid süüdistusi. Süüdistatakse meid, justkui me oleksime milleski süüdi, et me neid küsimusi esitame. 

Ei, meie ei ole süüdi. Meie ei ole süüdi! Meie ei ole süüdi selles, et praegune valitsus ei ole lastesõbralik valitsus, ehkki minister väitis vastupidist. Ei ole meie selles süüdi! Praegune valitsus on selles süüdi, et ta on kõikvõimalikud toetused ära kärpinud või üldse ära võtnud, et majanduskasv on olnud negatiivne juba neli aastat või viis aastat järjest, et inflatsioon on sõna otseses mõttes tappev, et Eesti on langenud kõikide näitajate poolest Euroopas täiesti lõppu, põhja.

No mis te vangutate pead? Mis te vangutate pead? Tahate mulle öelda, et ei ole nii või? Te ju armastate statistikat. Tuleb Michal meile siia ja hakkab meile statistikat laduma – täiesti väänatud statistikat, mis tegelikult ei näita seda pilti, mis meil Eestis on. 

Ja nii on praegu ka. Mis te siis meile nüüd ütlesite? Moonika Helme küsis väga selgelt: meil käisid kohtunikud ja kohtunikud ütlesid, et minister survestab neid. Kas te tahate öelda, et need kohtunikud valetasid või? Kui palju neid kohtunikke oligi, kes meil käisid – kas need neli või viis inimest kõik valetasid? Kõik olid kokku leppinud, et nad valetavad? Ma ei usu seda. Ma ei usu seda! 

Ma usun pigem seda, et minister tõesti survestab, et see maja tühjaks teha ja võtta kasutusele, ma ei tea, Tallinna Inglise Kolledži tarvis või mingi muu asja tarvis. Seda ma usun, sest praktika Eesti Vabariigis, mis on üdini korrumpeerunud riik, näitab seda, et just nii need asjad meil käivad – mitte õigluse järgi, mitte inimeste huvide järgi, vaid kokkulepete ja korruptiivsete sobingute järgi. Te loomulikult eitate ja ütlete, et me valetame ja laimame. Aga ausalt öeldes mul jookseb külgi mööda maha, mida teie ütlete, sest te ajasite meile siin sõna otseses mõttes lihtsalt demagoogiat ja lükkasite [juttu] õige teema pealt mingisuguse kõrvalteema peale. 

Ma olen venelastega läbirääkimisi pidanud ja tean väga hästi, et kui sa venelastele esitad ebamugava teema läbirääkimisteks, siis nad muudavad teemat, siis nad hakkavad rääkima millestki muust: aga teie olete nüüd teinud niimoodi ja teie olete nüüd süüdi selles ja kuna teie olete süüdi selles, siis räägime parem sellest, aga mitte sellest, mida me tegelikult peame siin arutama. Vaat, te käitute täpselt nii nagu Vene diplomaadid. Mul on sellega aastatepikkuseid kogemusi, nii et ei maksa mulle tulla rääkima, et ma ei tea, millest ma räägin. 

Te räägite meile ajaloost. Mis ajaloost me siin räägime? Meil on konkreetne küsimus, kas see kohtumaja tehakse tühjaks, mis põhjusel ta tehakse tühjaks ja mis tuleb asemele. Tuleb välja, et asemele ei tule mitte midagi. Seda kohta, kuhu nad kolima peaksid, ei ole olemas. Te hakkate meile ajama mingit käojaani sellest, et [kõik jääb samaks] seni, kuni riik on nõus kinni maksma tühje koridore. Ah et riik on nõus? Ja see riik olete teie või? Et teie pole nõus enam mingit tühja koridori kinni maksma ja kasige minema siit! No see on ju täiesti ennekuulmatu häbematus, aga teie muidugi ei saa aru. Häbematud inimesed ei saa kunagi aru, et nad on häbematud. 

Ja kui rääkida nüüd sellest, et lugupeetud kolleegid Keskerakonnast, just Lauri Laats, tõstatasid selle vanalinna küsimuse, siis jah, ma töötasin mitu aastat Pikal tänaval Põllumajandusministeeriumis, mis [hiljem muudeti] Maaeluministeeriumiks. Me kõik käisime seal ümberkaudsetes kohvikutes ja restoranides söömas. Me võtsime tihtipeale vastu külalisi, ka väliskülalisi, ja läksime nendega samuti välja sinnasamasse, kas Laiale tänavale või Pikale tänavale või kusagile, kus oli selline kena viisakas koht. 

Paluks lisaaega! 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Ja põhimõtteliselt seesama kehtib ka teiste ministeeriumide kohta. Nüüd nad on kõik sealt tasapisi välja suitsetatud. Aga mis siis asemele on tulnud? 

Ma muidugi viskan kivi ka Keskerakonna kapsaaeda. Kes on aidanud kaasa sellele, et vanalinn inimestest tühjeneb? Seda on teinud pikka aega linna juhtinud Keskerakond. Need rendihinnad, need üürihinnad – ma olen rääkinud paljudega, me ju tunneme inimesi, kes ettevõtjad on, nad ju oigavad. Parkimisprobleem on selline, et politsei ajab sind vanalinna tänavatel taga: kas sul sissesõiduluba on, kas sa siin viis minutit seista tohid? Mingisugune poolteist tundi hommikuti sa võid seal kaupa vedada, aga see ei lahenda ju küsimust. Nii et teil on endal ka väike patukene selles mõttes hinge peal, et Tallinnas on asjad nii, nagu on. 

Aga kokku võttes tahan ma öelda seda, et ärge tulge meile rääkima, et meie oleme just nagu süüdi selles, et teie pole nõus kinni maksma rohkem tühje koridore. Kui teie olete teinud riigi nii vaeseks, et teil pole enam raha kohtumaja ülalpidamiseks, siis ei ole EKRE fraktsioon selles süüdi, ei ole Keskerakonna fraktsioon selles süüdi, ei ole üldse terve Riigikogu selles süüdi. Selles on süüdi saamatu, abitu, valesti majandav, ideoloogiliselt pime valitsus. Nii see lihtsalt on. 

Lõpetuseks tahan ma öelda veel seda, et seni, kuni see valitsus jätkab, lähevad Eestis asjad ainult halvemaks. Ainult propaganda ja kritiseerijate süüdistamine läheb üha valjemaks. Ja juba me kuulemegi, et igasugune kriitika on riigivaenulikkus. Kujutad sa ette?! Kui me ütleme, et lõpetage see kohtunike türanniseerimine ja jätke see kohtumaja sinna, kus ta on olnud – olgu peale, et tsaariajast alates –, siis me oleme riigi vaenlased! 

Vaat nii kaugele on jõudnud see demokraatlik, euroopalikel väärtustel põhinev Eesti Vabariik oma valitsuse liikmetega, oma koalitsioonipoliitikutega. Ausalt öeldes sellist Eestit inimesed Balti ketis seistes küll ei tahtnud. Sellist ministrit, kes nii jultunult julgeb inimestele näkku öelda, nad kindlasti ei tahtnud. Aga noh, teie aeg lõpeb varsti. Aitäh! 

Järgnevalt Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Noh, sugestiivselt rääkida ongi rahvasaadiku võime või oskus. Mart siin just rääkis – taas sugestiivne jutt, aga kahjuks tõele vastavus oli üsna tagasihoidlik. Noh, konkreetne näide Tallinna linnavõimu tegevusest või süüdimatust tegevusest, nagu kolleeg Helme rääkis siin, [pidades silmas] ettevõtjaid, kelle kontorid on vanalinnas. Ma ise ei ole tõepoolest Tallinna ametnik, aga kolleeg Vadim juhtis [sellele teemale minu] tähelepanu, kuna tal võimalust rääkida ei olnud. 

Aga ma tahaksin rääkida, et teistpidi ma olen jälle Mart Helmega nõus. Olukord on tõesti [selline, et] agoonia on täielik. Riigijuhtide usaldus on olematu või naeruväärne, aga samas on mõned ministrid nagu traktorid. Ma ei tahaks solvata, aga justiitsminister ongi nagu naistraktor või -buldooser, tohutu võimas. Üks tema erakonnakaaslane on ka sama võimas, ainult teine valdkond. Aga jälle, usaldust ei ole taga. 

Ma mäletan, justiitsministril on kombeks reedeti oma alamaid kostitada isiklike kirjadega, nad saavad lugeda lugupeetud ministri mõtetest. Sealt tuli välja ka, kui ma õigesti mäletan, selle ringkonnakohtu maja saatus, et sinna tuleb kool. Ja siis olidki spekulatsioonid, et kuna ministriproua oli kunagi inglise kolledži hoolekogus, siis küllap ta tahab omadele lastele kraapida selle pinna. Aga seda on juba piisavalt ümber lükatud ja ma ei taha seda puutuda. 

Ent kui rääkida ka ministriproua üliaktiivsest tegevusest Rootsi vägistajate ja mõrvarite Tartusse meelitamiseks, et tühje pindu vähendada ja panna need kuidagi teenima, siis siin on tõemoment tõepoolest sees. Nagu ma siin enne lühidalt ütlesin, justiitsministri alluvuses ja valdkonnas on tõesti tohutu palju pinda. Tohutu palju pinda! Loomulikult see on enamasti Riigi Kinnisvara AS-i käes, aga ametnikke ja inimesi – vangid moodustavad suure osa tema alamatest, kui nii võib öelda – ja pinda on palju. Nagu ma ütlesin, ühe näo kohta kusagil üle 100 ruutmeetri. Üle 100 ruutmeetri! Ma vaatasin, et isegi ministeeriumis tuleb vist ka ikka tublisti üle 100 ruutmeetri – parandage mind, kui ma eksin! – ühe inimese kohta. Seal vange ei ole. Tõepoolest, miks neid ruume kütta ja tühje koridore vaadata? Selle koha pealt tõesti võiks midagi ette võtta. See puudutab ka seda ringkonnakohtu maja. 

Aga küsimus on palju laiem. Jüri Raidla on läbi aegade rääkinud väsimuseni sellest, et ametnikke on liiga palju, ka justiitsministeeriumi alluvuses. Ametnikke on rohkem kui vaja, saaks rahulikult kokku tõmmata, lisaks saaks ka pindu kokku tõmmata. Aga sellega ei ole tahetud eriti palju tegeleda või õigemini, võib-olla ei ole saanudki tegeleda, kuna vastuseis on võib-olla liiga suur. 

Ja kogu see pilt projitseerub praegusesse poliitilisse olukorda. Ükskõik, millest me siin räägime, ükskõik, millega praegused valitsejad välja tulevad, olgu nad Reformierakonnast või Eesti 200-st – kõik see lendab nagu vastu tuult. Usaldus puudub. Usaldus puudub täielikult! Isegi head mõtted, millega praegused valitsejad välja tulevad  – ei saa öelda, et kõik, millega nad välja tulevad, on täielik jama. 

Kas soovite lisaaega?

Jah, paar minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Olukord ongi selline, et need mitte kusagile ei jõua. Ja veel aasta otsa jätkub selline agoonia. 

Jah, varsti saabuvad, enne järgmist ramadaani, Tartusse Rootsi vägistajad ja mõrvarid. Me oleme siin saalis ennegi öelnud, et tegelikult tuleks Rootsi kolleegidele juba ausalt ette ära öelda, et järgmise valitsuse ajal tuleb neile suure tõenäosusega vangide killavoor: need lennukid peavad võtma kursi tagasi Rootsi poole. 

Selle koha pealt, auväärt ministriproua, me ei soovitaks selle vangide teemaga tegeleda, kuigi me peame hakkama siin õige pea seda ratifitseerima. See on tegelikult Rootsi kolleegide, võiks öelda, mõnitamine ja lollitamine. Me anname neile lootusi, aga tegelikult lootuse andmist ei tohiks praegu lubada. 

Aga kõik see taandub jälle sellele, et praegused valitsejad on toredad inimesed, aga nende usalduskrediit on täielikult kadunud. Tulgu nad või suurepäraste ideedega, olgu need siis vangid või mis iganes, või kaugkasiinod, millega siin on kiiruga tegeldud – kõik see maandub ühte kohta. Usaldust pole. Nii et parem võiks rahulikult mitte midagi teha või püüda tegelda nende asjadega, mis jäävad püsima. See kõik kahjuks ... 

Ja kohtureformist ei jõudnudki rääkida. Sellest võiks pikalt rääkida, mida lugupeetud minister on siin ajanud. Mõningaid asju on tagasi võetud tänu kohtunike üksmeelsele survele. Aga nagu ma aru saan, meie väsimatu justiitsminister jätkab oma võitlust. Võib-olla nii peabki, elu ongi võitlus, isegi siis, kui peaga vastu seina jooksed. Aitäh!

Suur tänu! Nüüd kolleeg Vadim Belobrovtsev, sõnavõtt kohalt.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma kuidagi ei saa nõustuda selle süüdistusega – nimetame seda siis niimoodi –, mis tuli EKRE fraktsiooni esindajalt, kui ta puldist rääkis. Iseenesest ma pean meelde tuletama, et see äri, mis on siiamaani olemas Tallinna vanalinnas, on väga paljuski just tänu Tallinna võimu tegevusele koroonaajal üldse ellu jäänud. Me kõik ju mäletame, et siis turism oli põhimõtteliselt nullilähedane, turiste eriti ei olnudki Tallinnas. Siis just Tallinna võim Keskerakonnaga eesotsas tegi hästi palju selleks, et kõik restoranid, suveniiripoed, baarid ja nii edasi, väga palju eri ettevõtteid, üldse ellu jäid. Siis võeti terve rida igasuguseid meetmeid kasutusele. Näiteks oli rent 80–100% väiksemaks keeratud ja see kestis tegelikult vähemalt kaks aastat, kui ma õigesti mäletan. Tagastati ka osa maksust, mis oli tööjõumaks. Neid meetmeid oli tegelikult hästi palju ja mina julgen väita, et tollel ajal selles keerulises olukorras tegi linnavõim väga palju selleks, et elu Tallinna vanalinna jääks.

Aga mis puudutab praegust momenti, siis elu seal käib, aga mõned tendentsid on lihtsalt muutunud. Me teame, et näiteks ööklubid räägivad kogu aeg, et rahvas aina vähem käib seal. Ühesõnaga, siin peab mõtlema, mida ette võtta, aga kindlasti ei ole õige süüdistada Keskerakonna [juhitud] Tallinna võimu selles, et millegipärast elu on vanalinnast kuidagi kadunud. Ei ole kadunud ja Keskerakond tegelikult mitte midagi pole sellega valesti teinud. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua minister soovib osaleda läbirääkimistel? Ei soovi. Ma sulgen läbirääkimised ja lõpetan meie tänase esimese päevakorrapunkti käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane teine päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Anastassia Kovalenko-Kõlvarti, Lauri Laatsi, Aleksei Jevgrafovi, Vladimir Arhipovi, Andrei Korobeiniku ja Vadim Belobrovtsevi poolt taristuminister Kuldar Leisile esitatud arupärimine Rail Balticu aktsiaseltsi ametnike vastutuskindlustuse kohta. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Austatud minister! Tõesti, selline arupärimine sai sisse antud jaanuaris. Me uurisime kolme Balti riigi ühisettevõtet, mille nimetus on Aktsiaselts RB Rail. See aktsiaselts vastutab Rail Balticu projekti eest. Nemad kuulutasid hiljuti välja riigihanke, millega soovitakse kindlustada nii endised, praegused kui ka tulevased juhid ja ametnikud, aga ka nende pereliikmed erinevate projekti elluviimisega seotud nõuete vastu. Seejuures ei ole niimoodi, et võetakse arvesse näiteks see aasta või eelmine aasta, vaid see kindlustus peaks katma olukordi, otsuseid ja isegi rikkumisi tagasiulatuvalt ehk alates aastast 2014. Kui vaadata, mis summad võivad minna kindlustuse alla, selle hüvitise alla, siis on välja toodud selles hankes, et kindlustus peaks katma kuni 20 miljonit eurot ühe nõude kohta. Ehk kui näiteks nõudeid on rohkem, siis võib see ulatuda, eks ole, kümnetesse-kümnetesse, isegi sadadesse miljonitesse. 

Ja kui vaadata veel lähemalt, siis üks asi on see, et tahetakse kindlustada mõningate valede otsuste vastu, aga see ei ole ainus asi. Näiteks on eraldi hankes kirjas sellised asjad, et kindlustus peaks katma kahjud ja kulud, mis on seotud isegi toime pandud rikkumistega, nagu hooletus, kohustuste rikkumine, huvide konflikt, tegevusetus, volikirja kuritarvitamine, valeväited, valed soovitused, raamatupidamislikud ebatäpsused. Ehk siis selle kohta võib ju öelda, et põhimõtteliselt peaaegu et kriminaalset tegevust justkui soovitakse kindlustada. 

Ma mäletan, et mina esimene kord lugesin sellest Läti meediast, kui Läti peaminister tegelikult väga otsekoheselt võttis sõna ja palus Läti transpordiministril kohe sisse vaadata sellesse hankesse. Sellest tuli tegelikult Lätis suuremat sorti skandaal. Ja sellest tulenevalt, kuna meie kuulume sinnasamma aktsiaseltsi, mis vastutab Rail Balticu eest, ja täpselt samamoodi, eks ole, seda makstakse ka Eesti maksumaksja raha eest, olid ka erinevad küsimused esitatud taristuministrile. Kas tema oli sellest kindlustusest teadlik? Mis ta sellest arvab?

Aga muidugi kõige suurem küsimus on selline praktika, et ametnike pereliikmeid kindlustatakse. Kas see on tavapärane praktika? Eraldi veel teema, mida see üldse laiemas plaanis tähendab, mis sõnum see on tegelikult avalikkusele, kui selline kindlustus tehakse. Kas see tähendab, et ametnikud, juhid, kes on olnud seotud Rail Balticuga, juba täna saavad aru, et see projekt ei saa valmis – 2030 kindlasti ei saa valmis – ja hakatakse esitama kahju hüvitamise nõudeid? Me teame, et praegu on selles aktsiaseltsis erinevad lepingud, mis kohustavad raha tagasi maksma, kui mingid osad jäävad ehitamata või kui on mingid rikkumised. Kas see tähendab, et juba valmistatakse selleks ette? Kas meil on juba lähiajal oodata mingeid rikkumismenetlusi? Tahakski hinnangut, kui tavapärane selline praktika on. 

Mina peaministri suust olen juba kuulnud, et erasektoris võib sellist praktikat täheldada. Aga ma korra tuletan meelde, et tegemist ei ole erasektoriga. Selle kõige eest maksavad maksumaksjad. Ma loodan, et saamegi täna selle arupärimise ja selle arutelu käigus ka vastused sellesama vastutuskindlustuse kohta. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli taristuminister Kuldar Leisi. Palun!

Hea juhataja! Hea Riigikogu koosseis! Saime arupärimise ja vastan. 

Esiteks: "Kas Teie kui valdkonna eest vastutav minister olite teadlik AS RB Rail kavatsusest selline hange korraldada ning kas Teid on selle hanke tingimustest ja mahust ametlikult teavitatud?" Vastus. Vastutuskindlustuse olemasolu on ettevõtluses tavapärane praktika. Selle hankimine ja lepingu sõlmimine on ettevõtte igapäevase juhtimise küsimus, seda nii AS-i RB Rail kui ka teiste riigiettevõtete puhul. Selliseid tegevusi ei kooskõlastata ministriga. Kuna minister ei ole AS-i RB Rail juhtimisorgani liige, ta ei osale aktsiaseltsi töö juhtimises, korraldamises ega juhtimisotsuste tegemises, siis riigiettevõttel ei ole kohustust ministrit ettevõtte juhtimisotsustest informeerida ega neid temaga kooskõlastada. 

Teine küsimus. "Kas Teie hinnangul on 20 miljoni euro suuruse hüvitislimiidiga ühe nõude kohta vastutuskindlustuse hankimine riigiettevõtte ametnikele, mis laieneb tagasiulatuvalt kuni aastasse 2014 ning hõlmab ka ametnike pereliikmeid, tavapärane ja eetiline praktika maksumaksja raha kasutamisel?" Vastus. RB Rail AS-i juhatuse ja nõukogu liikmete vastutuskindlustus ei ole uus ega erakorraline meede, see on osa tavapärasest riskijuhtimisest suurte ja pikaajaliste projektide puhul. AS-i RB Rail antud selgituse kohaselt on vastutuskindlustus olnud kehtiv alates 2015. aastast ning seda on järjepidevalt uuendatud. Tegemist on rahvusvaheliselt laialdaselt kasutatava praktikaga nii era- kui ka riigi osalusega äriühingutes. Tagasiulatuv kindlustuskate on vastutuskindlustuse puhul tavapärane õigustehniline lahendus. See võimaldab katta nõudeid, mis võivad olla seotud varasemate otsustega, kuid mille esitamine toimub hiljem. RB Raili poliisid on kindlustusperioodi jooksul kogu aeg olnud tagasiulatuva kattega. 

Kolmandaks: "Mida tähendab, et ka ametnike pereliikmetele laieneb vastutuskindlustus?" Vastus. Kuna ma ei ole kõnealuse vastutuskindlustuse lepingu osapool, ei ole ma ka pädev konkreetse lepingu täpseid õigusi ja kohustusi tõlgendama. Üldiselt on rahvusvahelises praktikas pereliikmete hõlmamine kindlustustingimustes tavapärane ning seotud juhatuse või nõukogu liikme võimaliku isikliku varalise vastutusega. See ei tähenda pereliikmete tegevuse iseseisvat kindlustamist. 

Neljandaks: "Arvestades, et kindlustus peab katma vastutust selliste rikkumiste eest nagu hooletus, kohustuste rikkumine, huvide konflikt ja volikirja kuritarvitamine, siis kas see hange viitab sellele, et projektis on tuvastatud olulised riskid, mis võivad lähiajal realiseeruda või on juba realiseerunud?" Vastus. Vastutuskindlustus on rahvusvaheliselt laialdaselt kasutatav praktika, seda nii era- kui ka riigi osalusega äriühingutes. RB Rail AS-il on vastutuskindlustus olnud aastast 2015. Kindlustustingimustes loetletud riskid kirjeldavad üldiselt tüüpilisi nõudeid, mida juhatuse või nõukogu liikmete vastu võidakse esitada. Nende loetlemine ei tähenda, et sellised rikkumised oleks tuvastatud, vaid see määratleb olukorrad, mille puhul kindlustus võib katta vaidlusega seotud kulusid. Kliimaministeeriumile teadaolevalt ei ole RB Rail AS-i suhtes algatatud ega lähiajal algatatavaid rikkumismenetlusi või muid küsimuse kontekstis olulise mõjuga nõudeid. Vastutuskindlustuse olemasolu ei tähenda menetluse olemasolu ega eelda selle peatset algatamist. Kindlasti hindab ka kindlustusandja kõnealuseid riske väga põhjalikult, kuna tavapäraselt sõltuvad sellest kindlustustasud. Teisisõnu, kui kindlustusandjal oleks teada viidatud riskide suur tõenäosus, siis kindlustusandja kindlustuskaitset üldse ei pakuks või teeks seda vastuvõetamatult kõrge tasu eest. 

Viiendaks: "Kuidas põhjendab ministeerium vajadust kindlustada ametnike otsuseid ja olukordi tagasiulatuvalt viimase 12 aasta lõikes (alates 2014. aastast)?" Vastus. Nagu eelnevalt viitasin, on tagasiulatuv kindlustuskate vastutuskindlustuse puhul tavapärane õigustehniline lahendus. See võimaldab katta nõudeid, mis võivad olla seotud varasemate otsustega, kuid mis esitatakse hiljem. RB Raili kindlustuspoliisid on kogu kindlustusperioodi jooksul olnud tagasiulatuva kattega. 

Kuuendaks: "Kas teile teadaolevalt on lähiajal oodata mõnda rikkumismenetluse algatamist AS RB Rail suhtes?" Vastus. Nagu öeldud, Kliimaministeeriumile teadaolevalt ei ole RB Raili AS-i suhtes algatatud ega lähiajal algatatavaid rikkumismenetlusi või muid küsimuse kontekstis olulise mõjuga nõudeid. 

Seitsmes: "Kas te kavatsete suhelda Läti ja Leedu kolleegidega sellest probleemist ning nõuda AS-ilt RB Rail antud riigihanke tühistamist?" Vastus. Nagu eelnevalt selgitasin, tegemist ei ole probleemiga, vaid rahvusvaheliselt laialdaselt kasutatava praktikaga nii era- kui ka riigi osalusega äriühingutes. See on osa tavapärasest riskijuhtimisest suurte ja pikaajaliste projektide puhul. Tegemist on ettevõtte juhtimisotsusega ja neisse minister ei sekku. Arvestades, et vastutuskindlustus on RB Railis olnud kasutusel üle kümne aasta, puudub põhjus käsitleda kindlustuse hankimist erakorralise või õigusvastase tegevusena. Seetõttu puudub ka vajadus hanke või hankelepingu tühistamiseks või sellekohaseks konsultatsiooniks Läti või Leedu kolleegidega. 

Ja kaheksas: "Kas Rail Balticu trass saab valmis aastal 2030 ning kas 2031. aastal on võimalik trassil sõita rongidega?" Vastus. Kõigi kolme Balti riigi peaministrid ja taristuministrid on ametlikult kinnitanud, et eesmärk on Rail Balticu esimese etapi valmimine 2030. aastaks ning kõik osapooled töötavad selle eesmärgi saavutamise nimel. Aitäh!

Tänan teid väga väga konkreetsete vastuste eest! Aga teile on küsimusi. Alustab Aleksandr Tšaplõgin. Palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! No ma vaatan, mis toimub Rail Balticus, ja kuulan, mida te siin räägite. Ja mul tekkis üks väga lihtne küsimus. Millal te tulete siia kõnetooli ja ütlete ausalt: "Raha on otsas. Kuhu see kadus, ei tea keegi. Mingeid ronge ei tule. Andke andeks, ma enam nii ei tee."?

Aitäh küsimuse eest! Rail Balticu ehitus käib, nagu plaanitud. Mul ei ole midagi lisada, kõik käib nagu plaanitud. (Naerab.)

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te vastasite ka, et eesmärgiks on pandud kõigil kolmel Balti riigil aasta 2030. Eesmärkide täitmine ja [plaanide] teostamine on täitsa erinevad asjad. Praegu me ju kõik teame, et vähemalt see lõik Tallinna piirist kuni Riiani valmis ei saa. Kas need juhatuse liikmed ja nende pered on ka kindlustatud või mille kohta see kindlustus käib? Kas see [hõlmab] kohustust kogu Rail Balticu [plaani] täitmise eest, mille maksumus on 24 miljardit, või ainult oma lõigu eest?

Aitäh! Nagu ma ütlesin, kolm riiki eesotsas peaministritega on kinnitanud, et aastaks 2030 on eesmärk Rail Baltic valmis ehitada. Aga see on praegu päris hea näide, et vastutuskindlustus võib päästa juhtkonna, kui poliitikud lihtsalt võtavad järgmisel perioodil raha ära. Siis ei saa juhtkond seda edasi enam ehitada. Küll aga ei päästa vastutuskindlustus selle eest, kui on tegemist kriminaalse teoga. Näiteks kui mõni erakond teeb midagi kriminaalset, siis vastutuskindlustus ei päästa. 

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Praegu on juba enam-vähem selge, et isegi kui meie saame hakkama sellega, et ehitame oma osa Lätini välja aastaks 2030, siis Läti selleks ajaks oma osaga hakkama ei saa. Sellest räägivad ka erinevad Läti ametnikud, kaasa arvatud äsja tagasi astunud Läti osa ehituse juhtimise eest vastutav isik, kes ütles konkreetselt, et aastaks 2030 nad hakkama ei saa. Mis siis saab edasi sellest projektist ja mida meie siis teeme aastal 2030, kui meie oma osa oleme valmis ehitanud, aga Läti ei ole ja tegelikult ei paista seda lähiaastatel tulevat? Mida siis teeb Eesti selles olukorras?

Aitäh! Ametlikud kanalid ütlevad, et aastaks 2030 kõigis kolmes riigis ja ka Poolas – Poolatki hõlmab trass osaliselt – saab Rail Baltic valmis. Nii et me lähtume sellest. Ja seda enam peab Eesti minema praeguses tempos edasi, näitamaks järgmiseks Euroopa Liidu rahastuse vooruks, mis algab aastal 2028, et me liigume lubatud tempos edasi. See on ainuvõimalik tee, et Eesti liigub oma plaaniga edasi nii, nagu on kokku lepitud, tagamaks selle, et aastaks 2030 saab valmis esimene etapp. Siin vahepeal oli juttu juba 24 miljardist. See puudutas teist etappi, mille kohta ei ole otsustatud, kas ja millal see tuleb. Nii et seda ei ole mõtet praegu käsitleda. Ma räägin ikka esimesest etapist ühe rööpmepaariga Varssavini välja.

Lauri Laats, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma teie vastusest lugesin vastutuskindlustuse kohta välja järgneva. Ma saan aru, et vastutuskindlustus kehtib juba alates 2015. aastast. Iga aasta või mingi teatud perioodi tagant on seda vastutuskindlustust uuendatud ehk sõlmitud uus leping sellise klausliga, et leping haarab kindlustatud isikute ja nende pereliikmete [ühist vara ka tagasiulatuvalt] eelnevatele perioodidele. Ehk siis, praegu me oleme aastas 2026, aga tegelikult see kindlustus, mis haarab kogu tegevust, [hõlmab] perioodi kümme pluss aastat. Kas on see loogika? Ja teine pool: kas need pereliikmed tulid nüüd uue klausli tingimustega või on nad [hõlmatud] olnud 2015. aastast? Ja lisaks, lihtsalt ma tahaks teid parandada: mis puudutab omaniku otsust, siis kui omanik otsustab selle projektiga mitte edasi minna, ega siis juhtkond ei vastutata ja seda ei kata ka vastutuskindlustus. 

Jaa, see vastutuskindlustus on nagu rulluv, iga järgmine kindlustus katab ka eelmist perioodi. Nii et need ei ole kattuvad, aga on kaetud kuni alguseni välja ehk siis aastast 2014. Pereliikmed – ma ei oska öelda, kas nad on ka hõlmatud algusest peale või mitte. Ma võin selle kohta üle küsida, aga ma pigem arvan, et on. Need tingimused on olnud ühesugused. Aga seda võib üle küsida, ma peast praegu ei vasta. Ent arvan, et pigem on olnud samasugused tingimused.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! 

Aitäh! Minu kõrva riivas see lause, mis te ütlesite, et selliseid tegevusi ei kooskõlastata ministriga või põhimõtteliselt ministeeriumiga, et ei ole kohustust neid informeerida ega teavitada, kui on sellised hanked. See on palju laiem küsimus. Täna olid just prokuratuuri esindajad korruptsioonivastases erikomisjonis, kes ütlesid, et tegelikult meil on väga suur probleem, et meil ministeeriumid, valitsus, riik ei teosta järelevalvet riigiettevõtete üle. Ja see laieneb ka erinevatele suurtele riiklikele projektidele. Üks on see aspekt. Milline on teie hinnang sellele järelevalvele – sellele, et põhimõtteliselt on meil eraldi selline aktsiaselts, mis ei teavita ministeeriumi suurtest asjadest? Teine aspekt on ikkagi see, et tõesti, [hõlmatud] on ka pereliikmed. Minu info kohaselt on see perekonnaliikmete teema lisandunud nüüd selle hanke raames. Ja te jätsite sellele arupärimise küsimusele vastamata, mida see ikkagi tähendab, et laieneb pereliikmetele.

Aitäh! Ministrit ei pea informeerima selliste teemade puhul, sest see on ettevõtte juhtimisküsimus ja sellega peab kursis olema nõukogu. Kuna nõukogus on nii Eesti, Läti kui ka Leedu esindajad, siis see on täiesti piisav sellise teema puhul nagu vastutuskindlustus. Nii et täiesti normaalne olukord ja siin midagi eriskummalist ei ole. 

Mis puudutab pereliikmeid, siis lihtne näide on selline, et kui on ühisvara ja minnakse kohtusse ja juhil on ühisvara pereliikmega, siis see kindlustuskate laieneb ka sellele ühisvarale, mis on koos selle pereliikmega, mitte ei laiene selle pereliikme enda tegevusele. Siin ongi see vahe. Kui pereliige on kuskil mujal ametis, siis see ei kata selle pereliikme tegevust, vaid laieneb ühisvarale.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma üllatusega kuulsin, et sa nagu ei tea, kuidas Rail Balticus nende ametnike ja nende naiste ja laste vastutuskindlustusega lood on, et ei ole kombeks nagu sekkuda. Aga minu küsimus. Sa ütlesid, et see on nii levinud. Kui paljudes sinu alluvuses olevates või üldse sinu teada olevates ettevõtetes, mis on riigiga seotud, on see vastutuskindlustus olemas? Ja kuidas vastutab, kui sina näiteks oleks Rail Balticus, sinu naine või lapsed või ämm? Neid inimesi on päris palju, muuseas, kuni 800 tükki – mitte tükki, vaid täisinimest. Milline nende süü võib sellisel juhul olla, et neid on vaja tagantjärele kindlustada? No praktiliselt. Seleta meile!

Jaa! Aitüma! Ma ei oska öelda, kui paljudes ettevõtetes on vastutuskindlustus, sellepärast et see ongi juhtimisküsimus, mille üle otsustab nõukogu. See on nõukogu pädevus, mitte ministri ehk üldkoosoleku pädevus. See on nõukogu pädevus. See on täiesti tavapärane tegevus suurtes firmades, nii et minister ei sekku sinna. 

Teiseks, pereliikmetele laienemine. Seletan veel ühe korra siis lihtsalt. Kui mina oleksin RB Railis ja mu naine on kuskil mujal ettevõttes ja teeb midagi muud, siis ükskõik, mis tema korda saadab, see vastutuskindlustus talle ei laiene. Küll aga, kui mina saadan midagi korda ja meil on ühisvara naisega või lastega või mis iganes, siis ei võeta seda vara ära. See kindlustus laieneb ka varale, mis on meil ühiselt. Ehk siis naine või lapsed või kes iganes ei kannata selle tõttu, kui minu tegevuse üle on uurimine.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Te ütlesite, et vastutuskindlustus on tavapärane asi, aga ütlesite ka, et vastutuskindlustus ei päästa, kui tegemist on kriminaalse juhtumiga. No Rail Baltic pidi algselt lubatu kohaselt viima meid kahesuunaliselt 5,8 miljardi eest Berliini. Nüüd on see maksumus tõusnud mitmekordseks, 23,8 miljardit, ja seda ühe rööpapaari eest. See kõik on riigile ja maksumaksjale tekitatud lisakulu, suur rahaline kulu ning samaaegselt suur osa lubatust ei saa teoks. Ma nüüd küsingi: selgitage mulle, kas see, et Eesti maksumaksja ei saa lubatud ajal lubatud maksumuse eest ja lubatud tingimustel sõita Berliini ooperisse, on kriminaalne või mitte.

Aitäh! Ei ole. Maksumuse kohta ma täpsustan, et 24 miljardit on kahe rööpmepaari korral. Ühe rööpmepaari korral on 15 miljardit kolme riigi peale kokku.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No me oleme seda Rail Balticut ju peaaegu 15 aastat juba ehitanud. Inimesed on palgal ja mingisugused projekteerimised käivad ja kuskil keegi kaevab midagi. Geoloogilised uuringud, keskkonnauuringud ja kõik muu. See kõik maksab raha, aga raudteed ei ole. Peaaegu 15 aastat on tehtud Rail Balticut, aga raudteed ei ole. Nüüd loeme ajakirjanduse vahendusel, et Pärnus hakatakse ehitama mingit perrooni ja mingit jaamahoonet. (Naerab.) See on ju väga tore, aga raudteed ei ole. Minu küsimus on selline. Äkki oskate meile öelda, kui palju, mitu miljonit hinge kohta see olematu raudtee on seni Eestis maksma läinud? Lööte kiiresti peast kokku, Eesti rahvaarv on teada, enam-vähem kogu aeg mingi 1,3 miljonit, ja ütlete täpselt, kui palju miljardeid on nüüd magama pandud selle 15 aasta jooksul. Mitu miljonit olete te minu käest selle raudtee mitteehitamiseks ära võtnud?

Aitäh!

Aitäh! Ma ei hakka siin peast arvutusi tegema, aga Eesti osamaksumus on 3,1 miljardit eurot, millest 70–80% tuleb toetusena Euroopa Liidust. Nii et võib kokku lüüa, kui palju on Eesti riigi raha ja kui palju on Euroopa raha. Kusjuures arvutused näitavad, et Eesti riigi panus on natuke väiksem, kui maksudena tuleb tagasi Eesti riigi eelarvesse.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Olen siin, minister! Tere-tere! Teie kolleeg, energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt ütles, et Eesti seisukohast on CO₂ emissiooni kaubanduse süsteemil olnud majanduslikult positiivne mõju. Aastast 2013 on liikuvusse suunatud 750 miljonit eurot, seal on uued rongid, raudtee arendamine ja Rail Balticu ehitamine. See on muidugi tore, kuid selle taga on juhitava energeetika ja põlevkivitööstuse hävitamine ning kõrged elektri hinnad. Kas uute rongide soetamine ja Rail Balticu ehitamine on seda väärt?

Aitäh! On küll seda väärt. CO₂ raha tõesti suunatakse tagasi eelkõige säästliku liikuvuse teemadesse ja kõigesse sellesse, mis aitab keskkonnahoidu viia paremasse seisu. Lisaks rongidele ja maanteedele on näiteks korterelamute rekonstrueerimine väga suures osas käinud CO₂ raha eest. Eestis on see kahjuks küll väga ebaühtlaselt toimunud. Väiksemates linnades, nagu näiteks Tõrva või Elva või Põlva või Rakvere, on absoluutne enamus korterelamutest rekonstrueeritud, aga Narvas oleme me praktiliselt nullis, sest kohalikku initsiatiivi ei ole. Me just kohtusime eelmisel nädalal Narva linnapea ja volikogu aseesimehega, et tõugata tagant, et ka Narva saaks selle koha pealt uue hingamise, et korterelamute rekonstrueerimine seal käima läheks. See kõik käib ka CO₂ raha eest, aga peab ise kohapeal initsiatiivikas olema, et seda käima lükata.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Head kolleegid, siin on rida arupärijaid. Kas Anastassia jätkab arupärijate esindajana esimesena või teeb seda keegi teine? Ma ei tea, kuidas see volitus on. Esmalt palun siis siia Riigikogu kõnetooli Anastassia Kovalenko-Kõlvarti, kes räägib nii iseenda kui ka laiemalt arupärijate nimel. (Kõneleja palub lisaaega.) Kaheksa minutit. 

Aitäh! Head kolleegid! Rail Balticut aastaks 2030 ei tule ja Riiga me kindlasti selle rongiga sõita aastal 2030 ei saa. Vaatame tõele näkku. Väga paljud ametnikud ja poliitikud, kes olid nende otsuste juures ja kes on täna nende otsuste juures, saavad sellest suurepäraselt aru. Miks muidu on vaja teha selline kindlustus, et kindlustatakse endisi, praeguseid ja tulevasi juhte ja ametnikke, aga ka nende pereliikmeid erinevate võimalike kahjunõuete vastu, [seejuures] ka tagasiulatuvalt nõuete vastu, mis võivad tulla nende otsuste, aga ka võimalike rikkumiste eest, mis on tehtud aastast 2014. 

Nüüd aga sellest selgitusest. Nagu ma juba mainisin, peaministrilt tuli täpselt sama selgitus. Igas vastuses, mis taristuminister andis, kõlas: see on tavapärane praktika. 20 miljonit eurot kindlustust ühe nõude kohta – no erasektoris pidevalt kasutatakse selliseid kindlustusi. Vabandust väga! See pole erasektori projekt. See on maksumaksja raha eest ellu viidav projekt, miljardeid ja miljardeid maksev projekt. Ja nüüd sellesama maksumaksja raha eest te kindlustate end selle vastu, et laristate maksumaksja rahaga ja tekitate maksumaksjale kahju! 

Väga õigesti kirjutavad mulle sotsiaalmeedias paljud inimesed, kes küsivad: "Aga kuidas meie saaksime samamoodi kindlustada end valitsuse valede ja laristamise vastu?" Väga õigesti inimesed küsivad! Ja teiseks, kustkohast on see ikkagi adekvaatne, et kindlustatakse ka pereliikmeid? Mis praktika see selline on? Ma tahaksin küsida, kas meil teistes riigiettevõtetes on täpselt samasugused kindlustused. Ma arvan, et see on asi, mida peaks eraldi uurima. 

Veel riivas mu kõrva see, kui minister ütles, et selliseid tegevusi ei kooskõlastata ministritega, ei ole kohustust neid erinevatest tegevustest informeerida. Kuidas see võimalik on?! Ma juba mainisin, et täna käisid korruptsioonivastases erikomisjonis prokuratuuri esindajad ja ütlesid, et meil absoluutselt mitte mingit järelevalvet riigiettevõtete üle ei ole. Riik on oma ettevõtetele väga halb omanik ja see kehtib ka suurte projektide puhul. Kaks lennufirmat läks pankrotti, Rail Balticuga lähevad miljardid ei tea kuhu. Minu arvates on see väga suur probleem, et nõukogu on sellise asja läbi lasknud – seesama kindlustusküsimus. 

Ja veel: laiem probleem on see, et peaminister, muud valitsuse liikmed, aga tegelikult ka teiste Balti riikide juhid ei taha tunnistada, et seda raudteed aastaks 2030 ei tule. Aga sinna pumbatakse raha edasi. Miks niiviisi rahvast petetakse? Ent veel hullem on see, et meie siin oleme valmis 3,6 miljardi eest ehitama raudtee, millel rong sõidaks ainult Läti piirini, Iklani. Ja siis igal aastal kulutame veel 30 miljonit, võib-olla isegi rohkem, selle ülalpidamiseks. 

Vaatame tõele näkku! Mul on kõik need faktid ees, sest erikomisjonis on seda arutatud nii palju. Lätis on tänase seisuga ehitatud täpselt null kilomeetrit. Null kilomeetrit! Ja nüüd [üks] tsitaat, mis on hiljuti meediast läbi käinud. Läti Rail Balticu projektijuht, tema tsitaat: "Praktilisest ehituslikust vaatenurgast ei näe ma praegu võimalust Rail Balticu esimese etapi valmimiseks 2030. aastaks. See ei lähe sujuvalt ja ilusti. Kuidas see saab minna sujuvalt ja ilusti, kui raha pole?" Ja nüüd huvitav fakt. See inimene on tänaseks tagasi astunud. Ja mina olen saanud vihje, et tal paluti tagasi astuda pärast seda esinemist Läti televisioonis, kus ta rääkis tõtt. 

Räägime ka Eesti numbritest. Eesti on praegu Rail Balticule kulutanud suurusjärgus 600–700 miljonit, aga projekt läheb maksma 3,6 miljardit. Ja teate, mis on kõige hullem? See on kärbitud versioon! See on kärbitud versioon projektist ehk ühe rööpapaariga projekt. Ja nüüd see jutt, et meil on puudu 1,7 miljardit – meil on puudu palju rohkem raha! Ja pole absoluutselt mitte mingit kindlust, et Euroopa Liit meile selle puuduoleva raha annab. Aga Eesti maksumaksja ei suuda seda kinni maksta. 

Võib-olla ka sellest, kuidas need kulud on kasvanud. Kunagi, ma tuletan meelde, meile räägiti, et Eestis läheb kogu see täiskomplekt maksma 1,3 miljardit. Nüüd tuleb välja, et 3,6 miljardit maksab meil kärbitud versioon, kus on üks rööpapaar ja kus jääb päris mitu viadukti välja ehitamata, mis mõjutab kohalike inimeste mobiilsust. Kusjuures ma ei ole siiani näinud mitte ühtegi tasuvus- ega mõjuanalüüsi selle uue kärbitud versiooni kohta. Kuidas me ikkagi selle raha tagasi saame? Me lihtsalt ei saagi seda raha tagasi. 

Rääkimata sellest, et me ehitame oma osa valmis Läti piirini. Praegu ongi kõige suurem oht, millest ma pidevalt räägin, et mis juhtub siis, kui meie ehitame oma osa valmis, aga Läti enda poolt vastu ei tule. Nemad ehitavad [lõuna poole]. Tõesti, neil ongi palju targem ehitada see oma lõunaosa valmis, neil on siis Euroopa ja Leeduga ühendus olemas. Neil hakkab majandus kasvama, meie aga oleme siin üksi, sõidame 3,6-miljardilisel raudteel Läti piiril asuvasse [Super]Alko poodi heal juhul.

Seetõttu ma ütlen, et me peaksime juba praegu mõtlema, kuidas me sellisel juhul saame oma majanduslikku kahju hüvitada, ja seda mitte meie maksumaksjate arvel. Juba täna peavad need küsimused üleval olema. Ma tuletan korra meelde ka seda, et meil on kolme riigi vahel sõlmitud ja kolme riigi parlamendis ratifitseeritud leping, mille järgi raudtee peab valmis saama 2025. aastal ja 2026. aastal me peaksime saama seda kasutada. Ehk siis praegu me peaksime tegelikult juba saama sõita Varssavisse Rail Balticu rongiga. Nüüd, kui aasta läheb mööda, kui tuleb uus aasta, siis see leping kaotab oma kehtivuse. Nii et põhimõtteliselt mitte keegi ei vastuta enam mitte millegi eest ega vastuta ka kahju tekitamise eest. Need, kes vastutavad, on endale juba kindlustuse ära teinud, ärge muretsege. 

Nii et ainus, kes soovitakse vastutama ja maksma panna, on kahjuks meie maksumaksja. Minu soovitus on jällegi: aitab loosungitest ja vaatame otsa faktidele, mis meil reaalselt toimub. Aitäh!

Suur tänu teile! Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Rail Balticu ametnike soov kindlustada end kõigi võimalike riskide vastu kinnitab meie kõige halvemaid kahtlusi. See projekt oli algusest peale kavandatud kui rikastumise allikas teatud isikutele ja poliitilistele jõududele. 

Meile on algusest peale valetatud. Esialgu räägiti, et põhja-lõuna suunal on piisavalt reisijaid ja kaubavedu, et projekt hakkaks kasumit tootma. Hiljem laul muutus ja selgus, et tegemist on puhtalt sõjalise ettevõtmisega: hakatakse vedama tanke. Selle aja jooksul, mil meile neid muinasjutte räägiti, on projekti maksumus kasvanud mitu korda. Aga see pole veel lõpp, sest inimesed, kes selle projekti taga seisavad, on huvitatud sellest, et projekti hind kasvaks edasi. Mida kallimaks Rail Baltic muutub, seda suuremad on kellegi kasumid. 

Ootan suure huviga, millal meie prokuratuur lõpuks selle kahtlase projekti vastu huvi tunneb. Ametnike soov end riskide vastu kindlustada on tegelikult kaudne süü tunnistamine: Rail Balticu rahakasutusega ei ole kõik korras. Ainus väljapääs selles olukorras on projekti kiire külmutamine ja selle täielik audit. See afäär läheb meie maksumaksjatele liiga kalliks maksma ja kogu see lugu haiseb väga halvasti. Aitäh!

Aitäh teile! Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Head kolleegid! Jah, ma mäletan, kuidas Rail Balticu lood algasid. Oli üks piiratud kohtumine halli ülikonnaga meeste juuresolekul, kus tutvustati uut superprojekti. Sellest palju rääkida ei tohtinud, aga seal räägiti, kust tuleb kaup ja kust tulevad inimesed. Pildistada ei tohtinud selles ruumis. 

Põhiline voog tuli idast, ida poolt tuli. Tuli Soomest ka, ülevalt, aga põhiline juga tuli sealtpoolt. Ma pärisin toona, et kust selline uljas idee ja kas ikka tuleb, ja kinnitati, et tuleb-tuleb. Noh, idast ei tule midagi, vähemalt Rail Balticusse. Soomest tuleb, aga kas tuleb nii palju, kui vaja? Aga see selleks. 

Kui vaadata nüüd lugupeetud ministri juttu, et jah, see on tavaline ettevõtetes. Samas, kui ma küsisin healt Kuldarilt, kas tema alluvuses on või ta teab mingeid riigiettevõtteid, kus ka taolised asjad on, siis ministrihärra jäi häbelikult vait ja ütles, et nõukogu otsustab, tema ei tea. Aga huvitav oleks teada. 

Näiteks ma ei tea, kas RMK juhtkond on samuti samasuguse vastutus[kindlustusega] kaetud. Hiljuti nad tegid uhke peo oma 400 töötajale. Mul andmeid ei ole, võib-olla ministrihärra teab või teab mõnda [sellist] veel. Kas Maanteeametis või kusagil mujal on samasugused värgid olemas? 

Noh, ma vaatasin, kui palju on neid, keda kindlustatakse või on juba kindlustatud – tagantjärele ja ette ka. Noh, kusagil 1000–1800 inimest ja pooled neist, 400–800, on pereliikmed: naised, lapsed, ämmad, ma ei tea, kes veel. Selline suur seltskond! Ja ka Māris Dzelme, Läti Rail Balticu juht, kes kuu aega või natuke vähem tagasi astus, nende seas. Nii et väga mõnus elu, ette ja taha kindlustatud. 

Huvitav oleks teada, kus koha peal neile, kes Eestis tegelevad Eesti riigi asjadega, veel samasugune kindlustuspadi on tagatud – nendele ametnikele, juhtidele ja nende naistele, lastele ja kellele veel. See võiks ühiskonnale rohkem huvi pakkuda. 

Vaatame natuke, keda see puudutab. Tegelikult taolised asjad on mitmel pool Euroopas ja mujal maailmas – kui nüüd rääkida nii-öelda riikidest, mitte erafirmadest – üsna laialt levinud, näiteks Soomes, Rootsis, Saksamaal, Prantsusmaal ja nii edasi. Ja mõnel pool on jõutud selleni, et isegi Kuldar Leisi sugused mehed – ma pean silmas ministreid – võivad olla samasuguse kindlustusega kaetud, nagu ma üllatusega teada sain. Aga üldiselt ministrid ei ole sellise kindlustusega kaetud, neile jääb poliitiline vastutus ja kriminaalvastutus ka, kui mingil hetkel vaja on. 

Aga tegelikult sellist vastutus[kindlust] paljud ametnikud ihkavad, hea meelega tahaks saada. Ja kuna seda ei ole, on paljusid asju [tabanud] haldusparalüüs. Nii selle kohta öeldakse, selline diagnoos on. Ei taheta otsuseid kergesti langetada – igaks juhuks, mine tea. Liiga pikk kooskõlastamine on selle tunnusmärk. Aga see jutt käib eelkõige muudest Euroopa riikidest, kus seda on rakendatud või on tahetud rakendada. Selle järgi võib arvata, et see kehtib ka meil Eestis. 

Näiteks detailplaneeringud, tuulepargid, igasugused load venivad hästi pikalt, sest ametnikud pelgavad. Kõige kuulsam selline asi oli omal ajal VEB Fond, millele on juhitud tähelepanu ja kus Eesti inimesed vastu pükse said.

Härra Ernits, mulle tundub, et teil on veel mõtteid, mida jagada. Kas soovite lisaaega? 

Mul on jaa, aga kõiki mõtteid ma välja ei käi täna siin. 

Aga kas võtate lisaaega kaks minutit? 

Paar minutit küll. Jajaa, aga mitte rohkem. Aitäh! 

Nii et tegelikult see on väga hea teema, mille Anastassia siin esitas, ja sellele võiks avalikkus ja ka ajakirjandus palju suuremat tähelepanu pöörata. Näiteks võiks vaadata, kas RMK-l on samasugune [kindlustus] või mis riigiasutused pruugivad samasuguseid heldeid turvapatju endale ja oma naistele. Edasi tuleks analüüsida, kus koha peal veel peaks seda tõesti kasutama, et haldusparalüüsist jagu saada mitmel pool, kus asjad võib-olla ei liigu nii kiiresti, nagu peaksid. 

Ja ikkagi, kui vaadata praegu, et sellest 1700 või 1800 inimesest, keda see pehme padi praegu puudutab, on alla poole nende naised ja lapsed, kes on samuti selle padjaga kaetud, siis võiks nagu väga huvitavaid lugusid kirjutada mu head kunagised kolleegid. Nii et julgustan teid, väga huvitav oleks. Aitäh!

Tänan teid! Mart Helme, palun!

Härra eesistuja! Kolleegid ja muud vaatajad ja jälgijad! Ma oma küsimuses ka juba tõstatasin selle teema, et meil see Rail Balticu ehitamine on käinud juba peaaegu poolteist kümnendit, aga raudteed ei ole. Raha on pandud magama miljardites. Nagu me kuulsime praegu härra Ernitsa käest, mingi 1700 inimest istub palgal, nad on kindlustatud, nad mitte millegi eest ei vastuta. Täitsa huvitav, millega nad tegelevad. 1700 inimest läheb hommikul tööle, ütleme, et kella üheksaks, töötavad palehigis kella viieni, aga resultaati ei ole. Ja niimoodi juba enam kui kümme aastat! No see on ju ennekuulmatu, kulla sõbrad! Kulla minister, see on ennekuulmatu! 

Ma meenutan siin ühte väikest ja tõesti ebaolulist seika. Esimene Eesti Vabariik sündis pärast seda, kui sakslased 1918 lahkusid, olles Eesti sisuliselt paljaks riisunud. Paljaks riisunud! Kõik sead ja lehmad, keda vähegi andis maha tappa või kaasa võtta, tapeti maha või võeti kaasa, vili võeti kaasa, inimesi võeti kaasa. Ja seesama Eesti Vabariik, mis sündis 1918, kümnendi lõpuks, 1920. aastate lõpuks ehitas üle kogu Eesti, kogu Eesti territooriumi katva kitsarööpmelise raudteevõrgustiku. Vähem kui kümne aastaga! 

Aga millega teie hakkama olete saanud? Reformierakond tegi Eesti korda. Oi, kui tore! Oi, kui tore, kaske-kaske! Tegime Eesti korda, kaske-kaske! Rahvalt koorisime naha maha, kaske-kaske! Laulame rahvalaulu lausa ja tantsime ka selle juurde! 

Vaadake, siin on poliitilise vastutuse ja ametkondliku vastutuse küsimus. Need inimesed, kes ehitasid välja kogu Eestit katva kitsarööpmelise raudteevõrgustiku, tundsid seda vastutust, mis neil oli, tundsid seda, mida neilt oodati, ja nad tahtsid anda oma panuse maksimaalselt, et Eesti majandus käima läheks. Aga meil: rahva rahaköis, las lohiseb. 

Ma küsisin, kui mitu miljonit olete te võtnud ära minu raha, minu laste raha, minu täiskasvanud lastelaste raha. Kui mitu miljonit te olete selle projektiga võtnud ära iga Eesti inimese raha, mis on sisuliselt kuskile mutta tambitud? Mina ei oska seda peast praegu välja arvutada, aga see on miljonites, iga hinge kohta miljonites selle aja jooksul. 

Ja te ütlete selle peale: aga 80% sellest on Euroopa Liidu raha. Kuule, Euroopa Liidu raha on ka meie raha! See on meile, Eestile antud raha! Selle eest me peame saama avalikke teenuseid, selle eest me peame saama infrastruktuuri arendust. Aga me ei ole saanud. See on täiesti võltslohutus, et see on Euroopa raha. See on meie raha, kulla mees! See ei ole Euroopa raha! 

Me armastame ju korrutada kogu aeg, et me oleme ka Euroopa. Ja kui me oleme Euroopa, siis järelikult see on meie raha, mitte kellegi teise, kolmanda, neljanda või viienda raha. Ja isegi kui me selle 80% maha võtame, siis ka see 20% on väga suur raha ja te olete kõikide meie käest seda riisunud miljonites. Miljonite eest on inimestel jäänud saamata palkasid, sotsiaalseid tagatisi, infrastruktuuri arendamist, kindlustusi – mida kõike.

Aga keegi, Kuldar Leis, minister, keegi on selle raha saanud. Kes on selle raha saanud? Kes on saanud need sajad miljonid, miljardid? Mis ta on nende rahadega teinud? Mida ta on andnud ühiskonnale vastu selle eest, et ta need rahad on saanud? Vaat see on ikka tegelikult täiesti kriminaaluurimise asi. 

Ma paluks paar minutit lisaaega!

Kaks minutit lisaks, palun!

Minu abikaasa küsis, kas see on kriminaalne, ja minister vastas väga lakooniliselt, et ei ole. Aga mina ütlen, et see on kriminaalne. See on kriminaalne, et me oleme enam kui kümme aastat kulutanud miljardites raha projektile, mida ei ole, ja need miljardid on keegi saanud ühiskonnale tegelikult vastu andmata. See on kriminaalne! 

Ajakirjandus on meil õueajakirjandus tänapäeval üha rohkem ja rohkem, korrumpeerunud, kinni makstud ja ideoloogiliselt aktivistlik. Nii et ajakirjanduse peale ma ei loodaks Eesti Vabariigis. Mulle on jäänud mulje, et meil Riigikontroll siiski püüab täita oma rolli, ehkki võim püüab talle seda nii hapuks teha, kui vähegi võimalik. Aga Riigikontroll – mulle on jäänud mulje – ikkagi püüab. Nii et tegelikult Riigikontroll peaks võtma ikkagi algusest peale kuni tänase päevani, mis summa on läinud mille peale, kes on selle summa saaja, kes on kasusaaja, kas see on investeeritud, kui see on investeeritud, missugune on see investeeringu kasum. Ja nii edasi. Siin ei ole ju mingit raketiteadust, taevas hoidku küll! Kõige lihtsam raamatupidaja, väikefirma raamatupidaja saab ka sellega hakkama. Aga ei tehta. Ei tehta! 

Ja tuimalt taome edasi! Lätlased meie poole ei ehita raudteed, meie taome edasi: kiirrongiga Iklasse ooperisse. Üherealisel teel kiirrongiga! Ma ei tea, kui sealt tagasi hakkame tulema, siis põrkame kokku teise rongiga, mis läheb järgmist etendust vaatama või? See on nii naeruväärne kõik! Tõsise näoga tulla rääkima siia! Räägib meile peaminister sellest ja räägib meile üks minister ja teine minister ja kolmas minister. 

Vaadake, Karl Ernst von Baer kirjutas toreda raamatukese eestlaste endeemilistest haigustest. Üks eestlaste endeemiline haigus – ja see on väga selgelt välja tulnud, eriti viimase viie aasta jooksul – on lapsemeelsus. Lapsemeelsus ja selline kujutelm, et seni, kuni otseselt minu taskusse ei ole kätt pistetud ja sealt minu viieeurost välja võetud, ei ole ma kahju kannataja. Kui see on riigieelarvest läinud, siis pole minu asi, mis sellest, et ma olen selle võrra vaesemaks jäänud. Aga vaata, kui te otseselt minu taskust tulete võtma seda viimast viit eurot ära, siis ma pahandan. Ent seni, kuni te võtate viis miljonit minu taskust ära riigieelarve kaudu, see pole minu asi. Vaadake, see on lapsikus ja kahetsusväärselt meie ministrid esindavad sedasama lapsikust. Aitäh!

Aitäh! Lauri Laats, palun!

Igaks juhuks võtan kolm minutit juurde.

Igaks juhuks kolm minutit lisaks!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Ma alustaks hea kolleegi Aleksei Jevgrafovi küsimusest, mille ta esitas siinsamas selle arupärimise menetluse ajal. Tema küsimus oli järgmine. "Teie kolleeg, energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt ütles, et Eesti seisukohast on CO₂ emissiooni kaubanduse süsteemil olnud majanduslikult positiivne mõju. Aastast 2013 on liikuvusse suunatud 750 miljonit eurot, seal on uued rongid, raudtee arendamine ja Rail Balticu ehitamine." Ja küsimus: "See on muidugi tore, kuid selle taga on juhitava energeetika ja põlevkivitööstuse hävitamine ning kõrged elektri hinnad. Kas uute rongide soetamine ja Rail Balticu ehitamine on seda väärt?" Ja hea minister ütles: "Jah, on küll." See on stenogrammist leitav. Ehk siis ma kordan üle. Küsimus oli: kas põlevkivitööstuse hävimine ning kõrged elektri hinnad, kas uute rongide soetamine ja Rail Balticu ehitamine on seda väärt, kui samal ajal on hävitatud põlevkivitööstus ja sellest lähtuvalt on meie hinnad energeetikas kasvanud? Kas see on kõike seda väärt? "Jah, on küll," oli ministri vastus. Kas minister ei saanud sellest küsimusest aru? Kui sai ja niimoodi vastas, siis see tekitab kindlasti hämmingut. Kahju, kui minister niimoodi mõtleb. 

Nüüd, kui me räägime Rail Balticust, siis tõesti, see projekt on keeruline. On selge, et selles projektis on tehtud väga palju muudatusi, mis on kajastunud ka hinnas. Ka Euroopa Kontrollikoda on oma raportis need asjaolud välja toonud ja märkinud, et see meie objekt on Euroopa Liidu riikide kõige kallim objekt. Seejuures on see ka kõige suurema kallinemisega. See tähendab, punkt üks, et algetapis ei osatud sellega arvestada, ja punkt kaks, tõesti, selle projekti [elluviimisel] on tehtud muudatusi. [Kõik oleks teisiti,] kui oleks juba algetapis projekteeritud või ideena olnud üleval seesama praegune projekt, mis soovitakse realiseerida ministri väitel 2030. aastaks, mil me saame juba Euroopat külastada. Noh, paljud ütlevad, et me saame 2030. aastaks selle suure raha eest väga kallilt minna Iklasse seenele, ja mitte kaugemale. Tõenäoliselt see enam-vähem niimoodi kujuneb. See on üleüldine probleem, et ei osatud pidurit peale panna. Siin on ju aastaid läinud, enne kui kopp maasse läks. Juba mõnda aega tagasi oli teada, et need esialgsed numbrid ei vasta tegelikkusele ja koormus selle objekti kallinemise tõttu on märkimisväärselt suurem. Eks see meenutab natukene seda rohepöörde teemat kogu Euroopas. 

Ma ei ütle, kas mõttena oli see hea või mitte, kas tol ajal oleks võinud teha otsuse välja ehitada kõik riigimaanteed läände, idasse ja lõunasse neljarealiseks, kas see oleks andnud meile rohkem regionaalset mõõdet, rohkem sisekäivet, rahva [võimalusi] liikuda ja nii edasi. Praegu me paraku oleme sellises olukorras, et Rail Balticut ehitatakse Iklani ja varsti läheme sinna kallilt seenele. Kas on võimalik seda praeguses etapis pidurdada või see seisma jätta, on eraldi küsimus. 

Aga miks ma räägin, et Rail Balticu projekt meenutab kogu seda Euroopa rohepöörde mudelit ja selle läbikukkumist? Ma tahan natuke meenutada. Euroopa rohemajanduse areng sai ju alguse väga lihtsast ideoloogiast. Punkt üks on see, et täidame kliimaeesmärke, vähendame heitgaase. Ja teiseks, selle abil tõstame Euroopa majandust. Euroopas pidi olema välja arendatud tööstusharu, mis toodaks meile ohtrasti seadmeid, millega on võimalik roheenergiat toota. Ja teiselt poolt pidi meil olema ohtrasti tarbijaid, ka [vastavaid] seadmeid ja nii edasi, millega kaetakse ära see tarbimise pool.

Iseenesest oli see ideena ju täitsa tore ja hea ja oleks võinudki realiseeruda, aga kahjuks seda ei ole juhtunud. Ja sellel on olemas erinevad põhjused, miks see nii läks. Aga selge on see, et Euroopa on suuresti sõltuv imporditavast energiast, ja see on probleem. Seda ka loomulikult taheti Euroopas lahendada. Aga niikaua, kuni me otsisime lahendusi ja koostasime pabereid, nii nagu Euroopas see tihtipeale käib, tagas Hiina meile selle roheenergia tootena, teiselt poolt roheenergia tootmiseks vajalikud komponendid ja tagatipuks ka tarbimise seadmed, näiteks elektrisõidukid. Nii et Euroopal rohkem ei olnud võimalust areneda. 

Aga vaatamata sellele, et need asjaolud olid teada ju päris ammu aega tagasi, kui nähti, kui jõudsasti hakkas Hiina sellega tegelema, Euroopa sõitis edasi, klapid peas. Seetõttu ma ütlengi, et see meenutab natuke Rail Balticu projekti, mille puhul on tegelikult ju teada – oleme ausad! –, et 2030. aastaks me kaugemale Iklast ei sõida, kui sedagi. Heal juhul sõidame sinna metsadesse seenele väga kalli raha eest. 

Teine pool, meil ei ole häid suhteid. Vaatamata sellele, et meil on sõbralikud suhted Läti ja Leeduga, meil ei ole kindlust, et meie naabrid saavad oma projektidega üldse hakkama. Me ei räägi siin 2030. aastast. Ent vaatamata sellele me ikkagi läheme sellega edasi. 

Ja selleks, et vähegi maandada riske, juhtida ettevõtte juhtide riske, me [võimaldame] neile vastutuskindlustust: kui midagi läheb viltu, siis vähemalt need inimesed ei kannata. Ma täiesti saan sellest isegi aru, aga kahjuks – kahjuks! – on see ebaõiglane meie maksumaksjate suhtes, kes tegelikult ju näevad, millisel viisil asju tehakse, millises olukorras ollakse praegu. Tahes-tahtmata tuleb kogu selles valguses nii rohepoliitika kui ka Rail Balticu projekti puhul rääkida inimeste toimetulekust. See igal juhul mõjutab, kõik on seotud. 

Nii et, head kolleegid, praegu on täpselt selline olukord, nagu on. Me konstateerime neid fakte, reaalsust, kus me praegu oleme. Ma näen ja olen sellest pidevalt rääkinud, et meie valitsusel ei ole valmisolekut vaadata kastist välja, meil ei ole valmisolekut ennast Euroopas kaitsta. See puudutab väga erinevaid teemasid. Aitäh!

Aitäh! Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Täna räägime projektist, mis on selgelt rahvavaenulik. Vähe sellest, et see on ebaefektiivne, siin on küsimus ka läbipaistmatuses ja vastutuse jagamises. Rail Balticu eestvedajad kinnitavad oma projektide õnnestumist, aga samal ajal on seal loodud süsteem, kus juhtide ja isegi nende pereliikmete vastutuskindlustus katab võimalikud kahjud. Teisisõnu, kui projekt ebaõnnestub, ei kanna juhid isiklikult mingit vastutust. See on täiesti vastuvõtmatu. 

Küsimus on ju lihtne: miks peab kindlustusraha teenima kaitset, mis tegelikult julgustab riskima ilma tagajärgedeta? Kui projekt läbi kukub, kannab selle kahju maksumaksja, mitte juhid ega nende perekond. Selline süsteem raputab avaliku sektorit usaldust ja sööb igaühe motivatsiooni teha tööd ausalt ja läbipaistvalt. Me ei saa lubada, et läbikukkunud projektide [kahju] kaetakse nii, et nende juhtidel on kindlustus[kaitse]. Me peame küsima, kas see on õige, kas see on õiglane ja kas selline lähenemine aitab Eesti inimeste huve kaitsta. Vastus on ju selge: ei!   

Me peame nõudma täielikku aruandlust ja läbipaistvust. Kui juhid võtavad riske, peab ka vastutus olema isiklik. Vaid sel juhul saab meil olla kindlus, et meie raha kasutatakse mõistlikult ja meie huvid on kaitstud. 

Kõige hullem selle juures on võib-olla aga see, et tegelikult meil on teisigi projekte küll ja küll: veemajandusprojektid, maanteeprojektid. Iga juhatuse liige võib öelda, miks ma pean siin pingutama. Ehk on kusagil mingisugune vertikaal- või horisontaalprojekt tegemata – polegi vaja teha, ma niikuinii selle eest ei vastuta. Kindlustus katab ära ja las lähevad untsu ka kõik teised projektid. Nii et me anname väga halva signaali. Ja sellega loomulikult leppida ei saa. Aitäh!

Aitäh teile! Mart Maastik, palun! Ma loodan, et selle päevakorrapunkti juures, mitte järgmiseks juba valmis pannud. Teid näeb korduvalt siin. Palun!

Jaa, suur tänu! Aitäh, Toomas! Head vähesed saalis viibijad ja võib-olla veel mõned inimesed, kes meid vaatavad! Peab ütlema, et see arupärimine Keskerakonna poolt on esitatud tegelikult õiges võtmes. Ma saan aru küll, et selline vastutuskindlustuse tegemine ettevõtte juhtidele, justkui nemad ei peaks millegi eest vastutama, tekitab küsimärke. 

Aga sellel asjal on kaks poolt. Üks pool on see, et kui need ettevõtte juhid ei ehita tähtajaks valmis neile ette antud raudteelõike või kvaliteet kannatab, siis see vastutus peaks igal juhul olema iga ettevõtte juhil. Kuid Rail Baltic on ikkagi poliitikute tehtud otsus ja täideviijatel võib olla probleeme sellega, et poliitikutel ei ole anda neile rahastust. Ja siis nemad ei saa kuidagi vastutada näiteks selle eest, et Läti pool neile teise haruga vastu ei tule. Seega see vastutuspool, mis puudutab üleüldist Rail Balticu toimimist kogu trassil, ei saagi [neisse puutuda], ei saagi neile esitada neid nõudeid. See on minu arvamus. 

Aga minu arvates on suurem probleem kogu Rail Balticu juures üldse see, et kogu see rahastusmudel Euroopa Liidus on ju täiesti vildakas. Kui järgmiseks perioodiks küsitakse raha, siis sisuliselt pead sa hakkama juba enne lepinguid tegema ja rahastus tuleb tagantjärele. Uus rahastusperiood näeb ette nii, et kuigi eelmine rahastusperiood lõpeb ära 2026 – oli vist nii –, siis 2027 rahastuse ja sellest edasi otsused tulevad alles heal juhul augustikuus. Aga ehitama peab juba hakkama jaanuarist. See tähendab, et riik või, ütleme, kes on tellija, peab need otsused vastu võtma varem. Ja kui see potentsiaalne rahastus ei tule, siis on see kõik riigi ehk maksumaksja kanda. 

[Tahan] nüüd rääkida natuke ka ETS-ist ehk süsinikuga kauplemise süsteemist, mis praegu on osa suuremate riikide poolt esitatud problemaatilise küsimusena arutusel Euroopa Liidus: kas sellega jätkata ja kui, siis mismoodi sellega jätkata? On arusaadav, et see süsteem ei toimi. Ja kui sellel ei ole isegi hinnalage, siis selline meeletult kõrge süsinikukvoodi hind tapab konkurentsi. 

Aga miks ei taha tegelikult väga paljud riigid, kaasa arvatud Eesti, kes ei olnud ei poolt ega vastu, seda süsinikukvootide vähendamist, mida on teinud suured riigid? Eesti oli lihtsalt erapooletu. Ja põhjus on tegelikult see, et see raha, mis tuleb süsinikukvootide müügist, laekub riigieelarvesse. Ja see on väga suur summa. Kui nüüd seda summat enam ei tule, siis ei ole ka raha, millest ehitada Rail Balticut Eesti-poolsete maksetega. Viimastel aastatel on just lõviosa sellest rahast läinud Rail Balticu ehitusse. See tähendab seda, et kui kaob ära süsinikukvoodi raha, siis Eesti riigil tuleb leida see raha kuskilt mujalt. See on sisuliselt inimeste maksustamine, mis oleks justkui Euroopa Liidu poolt ette kirjutatud ja nagu paratamatus. Kõik seda kiruvad, aga reaalselt selle kadumist keegi ei taha. Siis ei ole enam raha. 

Seega, selle arupärimise sisu oli küll ametnike vastutuskindlustus, aga minu arvates peaks vastutama mitte ainult need ametnikud, vaid just nimelt ka needsamad poliitikud, kes neid otsuseid praegu siin teevad. Ma saan aru, et see ei ole kerge. Kui mingi objekt on pooleli ja kui see on Euroopa Liidu poolt nii rumalalt üles ehitatud, et seda rahastatakse kolmeaastaste perioodide kaupa ainult niimoodi jupphaaval, siis olemegi raskes seisus. Ma kohe lõpetan. 

Mida siis teha? Kas jätta pooleli? No mis me siis teeme nende viaduktide ja tammidega, mis on valmis ehitatud? Võib-olla tõesti oleks mõistlik vähemalt Pärnuni valmis ehitada ja vaadata, mis edasi saab. Aga minu arvates on selge, et peaks ikka mõtlema selle peale, et vastutus ei langeks ainult nendele ametnikele või ettevõtte juhtidele, vaid et just ka poliitikud vastutaksid nende rumalate otsuste eest, mis juba tükk aega tagasi on tehtud. Aitäh!

Suur tänu teile! Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Rail Balticu küsimusse ei saa suhtuda kergekäeliselt. Kõigepealt, asi puudutab praegu rahastamise perspektiivi reaalse ressursiga tagamist. Huvilistel on võimalik tutvuda ka härra Leisi panusega kinnitatud riigi eelarvestrateegiaga aastateks 2026–2029. Kui me vaatame Rail Balticu Eesti [osaühingu] probleemipüstitust realiseerida see projekt täies mahus Eesti trassi ulatuses aastaks 2030, siis tegelikkuses on puudu võrreldes kinnitatud riigi eelarvestrateegiaga 1,3 miljardit eurot. Seda raha ei ole. 

Me võime kõneleda ootuste lävendist, mis puudutab järgmise Euroopa Liidu eelarve perspektiivi võimalike vahendite avanemist, kuid me teame, et isegi juhul, kui see päädib positiivse otsusega, avatakse konkurss ja ressursi kasutamise otsus langetatakse 2028. aasta lõpul. Ainuüksi 2027. aastal, härra Kivimägi, on riigieelarves järgmise aasta vaates puudu 200 miljonit eurot. Näete, milline rahanduslik olukord! Valitseb tegelikult segadus.

200 on väga väike number ju, meil on paar miljardit puudu. 

Näete, 200 on väike number, ütleb mulle julgustuseks härra Kivimägi. 

Riigieelarve puudujääk on mõnevõrra suurem kui 200 miljonit.

Näete, 200 miljonit on väike raha! Aga, härra Leis, mul on teile ettepanek. Te pärast mind kasutate ära ka võimaluse, eks ole, tulete vastavalt kodukorraseadusele pulti ja esitate oma käsitluse puuduoleva ressursi loogikas. Olukord on milline? Rahandus on lagastatud. Selle [arvamusega] me oleme ühes paadis, eks ole, härra Kivimägi?

Kahjuks mitte. 

Neli ja pool protsenti defitsiiti! Ja ka see Eesti lähiajaloo sügavaim defitsiit on kokku blufitud – selles loogikas, et tegelikult on see sügavam. Sisse on kirjutatud katteta numbreid, need on seal sees. Ja nüüd me oleme olukorras, kus 1,3 miljardit on selles loogikas veel puudu. 

Härra Leis, teie ametnikud ütlesid, et valitsus kavatseb kaaluda positiivset lisaeelarvet, muu hulgas ka Rail Balticu koha pealt. Andke seadusandjale informatsiooni, kas see vastab tõele, et praeguses defitsiidiolukorras kavatsetakse teha positiivne lisaeelarve! Ja teiseks, milline on siis käsitlus 2030. aastaks Eesti trassi võimaliku valmimise osas? Kust see kate tegelikult tekib, kui me kõneleme nendest piiriaastatest 2027 ja 2028? 

Teine vaade puudutab kogu projekti ratsionaalsust [trassi] kui terviku väärtuse [seisukohast]. Projekt omab üleeuroopalise trassina tähendust [ju vaid] siis, kui ta on terviklik. Kui [vaid] üks element saab valmis, siis [kehtib] täpselt samasugune [põhimõte], et kett on nii tugev kui tema nõrgim lüli. 

Selle koha pealt tekitab vägagi suurt muret see, milline on tegelikkuses arusaam Läti trassiosa valmimisest. Mida ütles meie riigikontrolör? Ta avaldas nõutust, miks ei ole meil arusaama puhul, et nii-öelda usalda, aga kontrolli, kahepoolset kokkulepet Läti Vabariigiga, et meie paneme mingi ressurssi ja samamoodi on see ka Läti poolt rahaliste vahenditega kaetud. Ametnike, valitsuse esindajate vastus oli: aga meie usaldame 2017. aastal alla kirjutatud lepingut. Kuulge, reaalsust on vaja! Kaetud on muldkeha ehitamine 50 kilomeetri ulatuses Läti trassil, ja see on Riiast lõuna poole. Vaja oleks arusaama, milliseid samme valitsus astub selleks, et ka Läti osa oleks tegelikult rahaga kaetud. Siis meil oleks arusaam, et see projekt oleks võimalik realiseerida 2030. aastaks ka Läti vaates.

Ma rääkisin – millal see oli? – üle-eelmisel kuul, jaanuari lõpul Läti peaministriga. Ta ütles mulle: "Jah, mina olen Eesti valitsuse juhile teatanud, et 2030. aastal selle projekti valmimine on ebarealistlik." Härra Leis, tulge pulti järgmisena, mul on üleskutse teile, ja andke ülevaade, milline on kahepoolne hoolsuskohustus kahe riigi vahel. Ja kolmandaks, milline on teie käsutuses olev informatsioon Läti Vabariigi valitsuselt? Milline on siis Läti Vabariigi valitsuse seisukoht? Kas on Läti Vabariigi valitsus esitanud ka informatsiooni meie valitsuse juhile või valitsuse liikmetele, et 2030. aasta vaates selle valmimine ei pruugi olla realistlik? 

Nii et nii suurte asjade puhul me ei saa opereerida mõeldes, et pärast meid tulgu või veeuputus. 2027. aastal paneme ukse lukku, tõmbame joone alla ja vaadaku siis kes iganes, kuidas selle asjaga edasi tegutseda saab. Härra Leis, te olete veel kuid ametis, teil on hoolsuskohustus valitsuse liikmena, eks ole. Ja te olete elukogenud mees, härra Leis, vana mänedžer. Katsume nüüd ühiselt jõu kokku võtta ja vaadata, mis asjad on tegemata ja milline on meie asjade seis. 

Kolm asja. Esiteks, härra Leis, tulge palun parlamendi ette ja [esitage] aastate lõikes käsitlus, mis puudutab seda puudujäävat ressurssi 2030. aasta valguses. Teiseks, [esitage] palun [ülevaade], milline on teie käsutuses olev informatsioon selle kohta, mida on tehtud koostööks Läti Vabariigiga. Ja milline on teie teadmine selle trassi valmimisest Lätis? Meil on vaja nendes asjades saada mingisugunegi raskuspunkt. Ka Rail Balticu mänedžerid, ka töötajad ettevõttes ootavad tegelikult niisugust käsitlust. Praegu võib kergesti tekkida olukord, kus meile jääb mulje, et me loome mitte reaalsusele vastavat situatsiooni. Ma arvan, et see ei ole asjakohane.

Nii et ma tänan omalt poolt parlamendi liikmeid ja annaksin võimaluse härra Leisile tulla pulti ja öelda elukogenud mehena oma sõna selle asja kohta. Katsume selle lõngakera ühiselt siin täna õhtul lahti harutada. Ega meil sellest pääsu ei ole, härra Leis. Pigem tuleb asjadele otsa vaadata. Kui seda varem ei ole tehtud, siis teeme täna. See on oluline asi, juhtimise puhul on suur väärtus tegelikult objektiivse informatsiooni kogumine. Nii et ma loodan, et ma saan öelda, et sõna on härra Leisil. Aitäh!

Suur tänu teile! Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole, kuigi istungi juhataja tahaks küll ka kangesti rääkida, aga seda võimalust ta praegu kasutada ei saa. Nüüd tekkis meil muidugi täiesti uus formaat, hea kolleeg Urmas Reinsalu, et arupärimise menetlemise käigus esitati uus arupärimine. Oli lausa mitu neid küsimusi. Aga nüüd, kui kellelgi on veel sõnasoovi … Sulgen läbirääkimised. Oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Oleme jõudnud kolmanda päevakorrapunkti juurde. Riigikogu liikmete Mart Maastiku ja Helir-Valdor Seedri poolt taristuminister Kuldar Leisile esitatud arupärimine talviste ühenduste kohta saartega. Arupärimine kannab numbrit 918. Palun ettekandeks taas kord Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Mart Maastiku. Loodame, et selle punktiga läheb libedamalt.

Ma arvan küll, et kuna tegemist on jääteedega, siis võiks libedalt minna. Austatud Riigikogu aseesimees ja liikmed ja inimesed, kes meid vaatavad! Ja härra minister ka, kes vastab! Ma ei hakka küsimusi siin ette lugema, sest ma loodan, et härra minister loeb need ise ette. 

Aga põhimõte on ju selge. Meil on üle pika aja väga külm talv. Viimati oli vist 2011, kui meil oli nii külm talv, et isegi jääteed olid kõikide saarte vahel avatud, sai sõita mandrilt Hiiumaale, Hiiumaalt Saaremaale ja Saaremaalt tagasi mandrile. Aga kurb on see, et vahepeal kadusid riigieelarvest ja isegi [riigi eelarve]strateegiast need summad ära, mis olid ette nähtud jääteede tegemiseks. Nagu see talv näitas, läks jää väga paksuks ja osa laevu läks rikki, mistõttu ei suudetud enam saari teenindada. Saartel oli tõsine häda, mingitel saartel ei jätkunud isegi enam kütust ja ei pääsetud koju. 

Need on tegelikult olulised asjad. Öeldakse küll, et jäätee rajamine on päris kallis. Ühe jäätee rajamine maksis väidetavalt kuni 100 000 eurot. Aga samas, vaadake, kui palju ülemaailmset meediakajastust see jäätee sai, mis avati küll lühikeseks ajaks – selle oleks võinud muidugi varem avada. Kuulsime uudistest, et Poolast tulid autod kohale, et saaks üle jäätee sõita. See on nii unikaalne asi. Ma arvan, et see oli Eesti riigile igati hea reklaam – võtame seda kas või sellise positiivse noodina. 

Ma loodan, härra minister, et te võtate tänavusest talvest [õppust]. Ma ei saa öelda, et see protsess oleks halvasti läbi viidud. Jääteid isegi ju rajati, aga natukene hilja, oleks võinud selleks valmis olla. Loodetavasti oskate te küsimustele vastates lahendusi [välja pakkuda]. Aitäh!

Suur tänu teile ettekande eest! Nüüd palun Riigikogu kõnetooli taas kord taristuminister Kuldar Leisi. Enne kui härra minister siia saabub, [ütlen vahemärkusena], et jääteed võiks tõesti konkureerida aasta turundusteo tiitlile sel aastal Eestis. Ministril on oma osa selles. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Arupärimise esimene küsimus: miks ei ole käesoleva aasta eelarves ega ka riigi eelarvestrateegias planeeritud vahendeid vajalike jääteede rajamiseks? Vastus. Otsused jääteede rajamise kohta tehakse lähtuvalt konkreetsetest oludest, ohutusest ning saartega ühenduse tagamise vajadusest. Saarte ja mandri vahelised ühendused hoitakse toimivana avaliku teenusena laevaliikluse kaudu ning selle rahastus on kavandatud nii riigi eelarvestrateegias kui ka riigieelarves. Jääteed rajatakse eelkõige veeteeühenduse katkemisel või katkemise ohu korral ning siis, kui ilmastiku- ja jääolud seda võimaldavad. Erandlikel juhtudel on jääteid rajatud operatiivselt ja vastavalt tegelikule vajadusele. Tänavune talv on olnud viimase 25 aasta üks külmemaid ning madal veetase on põhjustanud häireid praamiliikluses. Riigi eelarvestrateegia kavandamisel ei lähtuta eesolevate talvede erandlikest ilmaoludest ega eeldata mere veetaseme anomaalseid kõikumisi või olulisi häireid laevaühenduste toimepidevuse tagamisel. Olukorras, kus enamikul talvedest ei ole jääteede rajamine olnud otstarbekas ega ole olnud selleks sobilikke ilmastikuolusid, on mõistlik jääteid rajada ja rahastada juhtumi- ja vajaduspõhiselt, näiteks Vabariigi Valitsuse reservist või teehoiuks ettenähtud vahenditest ning jääteede rajamise ja [tee]hoiu tegelikele kuludele vastavalt. Selliselt on lahendatud ka tänavuse talveperioodi jääteede rajamine ja rahastus. 

Teine küsimus: kas te kavatsete tühistada püsiasustusega väikesaarte seaduse § 8 lõikes 2 sätestatud kohustuse, et transporditeenust korraldatakse ühistranspordiseaduses sätestatud korras, lähtudes väikesaare püsielanike liikumisvajadusest? Kui te ei kavatse seda kohustust tühistada, siis kuidas kavatsete seaduses nõutud transporditeenust korraldada? Vastus. Alustuseks juhin tähelepanu, et ühistranspordiseaduse kohaselt korraldab mandri ja väikesaarte vahelise laeva- ja lennuliine Regionaal- ja Põllumajandusministeerium. Teiseks, mitte ühelgi ministril ega ka Vabariigi Valitsusel ei ole õigust seadusi kehtestada ega neid tühistada. Põhiseadusega on selline pädevus antud Riigikogule. Seega, senisest koostööst regionaal- ja põllumajandusministriga saan vaid kinnitada Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi pühendumist Eesti Vabariigi seaduste täitmisele. Teisisõnu, nii nagu seni korraldatakse ka edaspidi saartega transpordiühendusi püsiasustusega väikesaarte seaduse ning ühistranspordiseaduse alusel. Üldjuhul tehakse seda avaliku teenindamise lepingute alusel, mis on sõlmitud transporditeenust osutavate ettevõtjatega. 

Kolmas [küsimus]: kas tellitud viies parvlaev, mis hakkab teenindama suursaari, on piisava jäävõimekusega raskete jääolude jaoks? Vastus. Ehitatav viies parvlaev on planeeritud jääklassiga 1B, mis vastavalt Soome ja Rootsi jääklassi reeglitele peab suutma opereerida kuni 60 sentimeetri paksuses jääs. Transpordiameti 2023. aastal tellitud jäämurdeteenuse uuring näitas, et maksimaalne jää paksus Väinameres võib vaid üksikutel, see tähendab kõige raskematel talvedel jõuda paiguti 60 sentimeetrini ning sedavõrd raskete talvede osakaal on aastatel 2030–2055 vaid 3%. Uuringus esitatud niinimetatud keskmise talve puhul jääb jää paksus Väinameres vahemikku 10–20 sentimeetrit. Riigilaevastikule on antud riigi poolt ülesanne tuua liinile uus, viies parvlaev, mis oleks maksimaalselt energiaefektiivne ja madalama süvisega võrreldes olemasolevate laevadega. Uus parvlaev on planeeritud CO₂-neutraalsena, täiselektrilisena ning kui ehitada see [vastavalt] 1A jääklassi nõuetele, siis tuleb märkimisväärselt suurendada laeva võimsust ja ka akude hulka. Akupanga suurendamine vastavalt vajaliku võimsuseni suurendab ühtlasi ka laeva massi, misjärel suureneb ka süvis. Seda täiendavat massi, mis on vajalik täiendava võimsuse saavutamiseks ainult eriolukordades, tuleb kaasas vedada ka siis, kui lisavõimsust vaja ei ole. Kui tugineda eelnevale, on minu hinnangul viienda parvlaeva hankes seatud jääklass 1B piisav, et tagada aastaringne laevaliiklus Väinameres, arvestades, et uus, viies parvlaev ei jää liinile üksi opereerima, vaid jäävad ka teised laevad, mis aitavad rasketes jääoludes liinikoridore lahti hoida. 

Need olid küsimused, aga kirsiks tordile toon ma värsked numbrid ka. Just on kokku löödud tänavuse talve tulemused jääteede rajamise kohta nii autodes, päevades kui ka numbrites. Autode puhul võiks esimese koha välja anda Saaremaa ja Hiiumaa vahelisele jääteele, [mida kasutas] 2449 sõidukit. See sai lahti olla 11 päeva. Kui esialgne lepingu maksumus oli 98 000 eurot, siis tegelik [maksumus] oli 77 000, ilma käibemaksuta. Lepingu maksumus on selle tõttu väiksem, et leping tehti 30 päevaks, aga tegelikult sai [jäätee] ainult 11 päeva lahti olla. 12-kilomeetrist Kihnu jääteed [kasutas] 2104 autot. Maksumus oli 47 000 eurot, mis oli ka planeeritust väiksem [summa], planeeritud oli 83 000 eurot. Vormsi jäätee sai teise koha autode [arvu] poolest, [seda kasutas] 2332 sõidukit ja see oli kümme päeva lahti ehk kaks päeva rohkem kui Kihnu [jäätee]. Maksumus oli 48 000 eurot ja leping oli 78 000 eurot ehk vähem kui lepingusumma, sest päevi oli vähem. Ehk kogukulu kokku oli 172 943 eurot ja 86 senti, millele tuleb käibemaks otsa lisada. Tunnistan samuti, et jääteed olid selle aasta üks häid turundustegusid. See sai võimalikuks tänu erakordselt külmale talvele üle hulga aja. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile on mõned küsimused. Alustab Reili Rand. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Kuulan teid ja mul on siiralt kahju, et mul on [võimalik esitada] ainult üks küsimus. Peaaegu iga lause kohta tahaks midagi kommenteerida või öelda, aga õnneks on veel läbirääkimised. Minu küsimus on selle esimese väga eeskujuliku ametkondliku selgituse kohta, mille te siin püüdlikult ette lugesite, kuidas vastavalt oludele ja vajadustele jääteid rajatakse. Selge on see, et ilma jää olemasoluta keegi jäätee rajamist ei kavanda. Aga siiski, ma usun, et te nõustute minuga, et selleni jõudmine oli natuke piinlik protsess. Saarte elanikud pidid ikkagi väga valjuhäälselt nõudma, et riik midagi teeks. Eriti valus oli see Vormsi vaates, kus tõesti ühendus ju tegelikult katkes. Kas te näete, et selle protsessi muutmiseks saab midagi teistmoodi teha? Me oleme esitanud eelnõu, et edaspidi oleks valmisoleku [rahastusmudel] eelarves ette nähtud. Kas te toetate seda? Ja mis saab selle aasta kuludest? Kas need kaetakse valitsuse reservist? Hetkel on need tulnud Transpordiameti eelarvest, mis vähendab riigiteede hooldamise [rahastust].

Aitäh! Hakkame lõpust pihta. Selle aasta rahastuseks me oleme teinud [valitsuse] reservist taotluse. Seda veel läbi vaadatud ei ole. Nii et kui see tuleb reservist, siis see on üks variant, kui mitte, siis see tuleb Transpordiameti eelarvest. Mis puudutab järgmisi aastaid, siis jah, me vaatame kindlasti selle süsteemi üle, kuidas järgmistel aastatel oleks mõistlikum seda lahendada. Üks variant on see, et kohalikele omavalitsustele ehk nende saarte KOV-ide juhtidele [määratakse] hoopis see õigus ja kohustus [jääteid] rajada. Ehk siis me anname selle kohustuse koos rahaga üle. Aga see on üks variant, kuidas see saaks tulevikus paindlikum olla. Seda me saame lähikuude jooksul ka saartega arutada.  

Aga kui tulla nüüd küsimuse alguse juurde, siis kokkuvõttes, ma arvan, me saime [olukorra] ikkagi väga kiiresti lahendatud, arvestades seda, et tõesti seitse aastat vist ei ole jääteid olnud. Iga saare või iga jääteega oli erinev case, Saaremaa ja Hiiumaa vahel tuli selle pärast [jäätee] luua, et oli oht – mitte reaalsus, vaid oht –, et Hiiumaaga kaob ühendus ära. Vormsi puhul ei osanud regionaalministeerium ega keegi teine ette aimata, et praam katki läheb, [samuti ei teatud,] kui pikaks ajaks see katki jääb. Nii et kui see reaalsus ilmsiks tuli, [tegutsesime] väga kiiresti. Suur tänu Transpordiametile ja kõigile asjaosalistele! Ma arvan, et ka need igaesmaspäevased koosolekud, mis hommikuti Teamsis väikesaartega toimusid, olid vajalikud, et tulevikuks paremini valmis olla. 

Mart Maastik, palun!

Aitäh! Härra minister! Kiituseks peab ütlema, et kui te tegutsema hakkasite, sai see tegelikult ikka suhteliselt kiiresti [lahendatud]. Probleem oli lihtsalt selles, et selleks ei oldud valmis. Seda oleks võinud varem teha.

Aga küsimus on see, et kui te nüüd järgmisteks kordadeks jääteid planeerite, kas on mõeldud sellisele variandile, et ka eraettevõtjad võiksid neid teha, vastavalt, ma ei tea, mingisugusele lepingule. Kas ei võiks [kehtestada] piletihinna, et kulu oleks väiksem? Kui praamiga sõidad, on ka piletihind. Jäätee tegemine maksab. No ma ei tea, kui 2000 autot sõitis üle, 10 eurot auto eest koos inimestega, võiks ju 20 000 tagasi tulla. Kas see on võimalik? 

Teine asi on see. Miks see peab olema elektrilaev? Te ütlesite, et süvis on seal oluline, ta peab olema kerge, ta ei tohi sisse vajuda. Teatavasti need akud kaaluvad meeletult. See teeb just raskemaks laeva ja see vajub sügavamale vette.

Aitäh! Kõigepealt sellest süsteemist, kuidas jääteid rajada. Siin tõesti on vaja need erinevad versioonid järgmisteks aastateks läbi arutada. Üks variant on, et seda veavad eest kohalikud omavalitsused, teine [võimalus] on erafirmad, aga siis peab keegi olema tellija ja keegi vastutaja. Vot siin on vastutuse teema oluline. Kui seda teeb Transpordiamet, siis on see riigitee ja riigiteel kehtib tavaliselt kindlustus ja muu selline. Kui selle teeb erafirma omal algatusel, siis selliseid garantiisid ei ole. Küll aga on ka minu [küsimus] see, kas saaks teha nii, et küsida jäätee kasutamise eest raha mitte saareelanike käest, vaid just turistide käest. Seda ei ole võimalik teha, kui see on Transpordiameti tehtud riigitee – siis ei ole seaduse järgi võimalik raha küsida. Aga kui erafirma selle teeks, siis oleks see tema [võimalus] ja vastutus. Ma olen seda meelt, et kui võimalik, siis võiks [küsida raha] nendelt huvilistelt. Hinnanguliselt 80–90% jäätee kasutajatest olid huvilised, nende käest olekski õigus raha küsida. 

Remargi korras [ütlen], et ma käisin Munalaiul, kui jäätee kinni oli, ja sain rääkida selle haldajaga seal. Poolast olid treileri ja Ferrariga mehed kohale tulnud, kes tahtsid minna jää peale driftima ja drooniga filmima. Selliste käest tulebki raha küsida tulevikus, kui järgmise seitsme aasta jooksul veel jäätee jaoks sobilik ilm tuleb. 

Oota, aga teine küsimus. Ahah, elektrilaeva kohta. See otsus tehti juba aastaid tagasi, et viies parvlaev tuleb elektriline või alternatiivkütusega. Ka selle rahastus 70% – ma protsenti peast ei kinnita – on [saadud] osaliselt Euroopa Liidult selle tõttu, et see on mitte fossiilkütusel põhinev praam. Eesti-poolne rahastus on ka CO₂ -rahast, mille puhul eeldatakse samuti, et see on mitte fossiilkütusel liikuv praam.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma vaatasin Reili Ranna küsimusest ajendatuna huvi pärast üle selle, mis ajal need uudised ilmusid. Mina olen küll selles mõttes kriitiline Transpordiameti suhtes. 20. jaanuaril Transpordiamet kinnitab ERR-is, et tänavu ühtegi jääteed ei avata. 31. jaanuaril oli Maalehes [uudis], et riik tänavu ühtegi jääteed ei ava. Me tegelt ju teame saarlastena – vähemalt meie Reiliga, kes me oleme seal sündinud ja üles kasvanud –, et tegelikult tehakse need siis ise. Ka mina olen päris palju sellel aastal näinud, kuidas väikesaartel käiakse omal vastutusel. Pigem on tulevikuks lihtsalt soovitus. Tegelikult on meid väga rahuldav vastus ka see, et jälgime olukorda, kui on võimalus, siis me hakkame kaaluma. Aga miks pidi ütlema Transpordiamet nii resoluutselt, kui kohalikud teadsid, et olustik võib olla selline, kus saab jääteed kasutada?

Aitäh! Eks siin, ma arvan, mängis põhirolli ennustamatus, kas külmad ilmad jätkuvad ja mis see tegelik vajadus on. Hea näide on Vormsi, kus [jäätee sulgemise] põhjus oli see, et praam oli remondis, ja Hiiumaa puhul see, et oli liiga madal veetase, oli oht, et ühendus kaob üldse ära. Aga sellel hetkel tegelikult ju ei teadnud, mida lähipäevad või lähinädalad toovad. Selle tõttu – ma tulen uuesti eelmise küsimuse vastuse juurde – me peame otsustamise ja kogu organiseerimise tulevikus ümber vaatama, et [tegutseda] operatiivsemalt. Kui kohalikud omavalitsused saavad seda teha nii, et [selge] vastutaja olemas, siis saab seda teha paremini, jah.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Austatud minister! Saartega ühenduste tagamine on riigi ülesanne, iga tegematajätmine on aga eriti valusalt tunda. Oleme näinud seda siis, kui laevateid ei süvendata õigel ajal, kui parvlaevade tellimisel tehakse otsuseid, mis vähendavad küll eelarvekulu, aga seeläbi ka laevade võimekust, ja kui jääteede rajamist käsitletakse pigem erakorralise projektina kui loomuliku taristu osana. See talv on need küsimused taas väga selgelt avalikkuse ette toonud.

Alustan jääteedest. Peab ausalt ütlema, et see, kuidas jääteede avamine sel talvel toimus, on olnud piinlik. Soovi korral saab selle argumendi ilmestamiseks üle vaadata just vahetult [enne mind kõnelenud] kolleeg Madis Kallase sõnavõtu või küsimuse, kus ajatelg sai väga ilusti välja joonistatud. Veel mõni aeg tagasi oli riigil lihtne ja loogiline süsteem. Transpordiameti eelarves olid olemas vahendid eeltöödeks ja valmisolekuks. See tähendas, et kui jääolud ja ilm seda vähegi võimaldasid, siis jäätee avati. Otsus põhines [ilmastiku]oludel ja ohutusel, mitte sellel, kas eelarves leidus parajasti mõni vaba rida või kas poliitiline tahe oli piisav. Tunnustan siin aga ministrit, kes oma vastuses tõi esile, et selle aasta kogemusest õpiti ja otsitakse edasivaatavalt lahendusi. 

Nägime selle talve jooksul olukordi, kus jäätee ei olnud lihtsalt alternatiiv, vaid ainus sisuline toimiv ühendus. Näiteks Vormsi elanike jaoks kujunes enam kui nädalase parvlaevaliikluse katkemise perioodil jääteest ainus võimalus saarelt mandrile pääsemiseks ja vastupidi. Ma loodan, et see talv aitas meil kõigil meenutada, et jääteed ei peaks olema ainult erakorraline projekt, need on osa Eesti ühendustaristust, täpselt nii nagu talvine lumetõrje või laevaliiklus. Ärme unustame, et kui neid ei tehta kontrollitult, siis sünnivad jääteed ise hoopis suuremate riskide ja ka võimaliku [kalli] hinnaga. 

Oleme sotsiaaldemokraatidega esitanud otsuse eelnõu, millega teeme valitsusele ettepaneku taastada jääteede rajamiseks ja hooldamiseks eelarvevahendid. Samuti on oluline saada selgust sellel aastal tehtud kulude kohta. Esitasime rahandusministrile samuti kirjaliku küsimuse, kas selle aasta jääteede rahastamiseks on plaanis kasutada Vabariigi Valitsuse reservfondi vahendeid. Miks see on oluline? Just seetõttu, et täiendavat raha eraldamata võetakse enam kui 100 000, isegi üle 200 000, nagu minister siin numbreid ette luges, niigi pingeliste riigiteede hooldusrahade hulgast. Nii et ma loodan, et valitsuskabinetis jõutakse selles siiski kokkuleppele.

Kui vaadata [jääteede] kasutamise numbreid, siis on selge, et jääteed ei ole pelgalt sümboolne lahendus. Need arvud näitavad kahte asja. Esiteks, jäätee on päriselt kasutatav ühendus nii saarte elanike kui ka külastajate jaoks, ja teiseks on sellel ka laiem rahvusvaheline mõõde. Hiiumaa ja Saaremaa vaheline jäätee jõudis vaid mõne päevaga maailma meediasse. Kajastusi tuli Soomest ja isegi Araabia maadest ning videod jääteedest levisid sotsiaalmeedias üle maailma. Lugusid tegid The Guardian, Euronews, ABC News, Der Spiegel, Stern, Die Welt ja paljud teised. Associated Pressi videolugu jõudis telekanalite kaudu miljonite inimesteni. See näitab, et jäätee on erakordselt mõjus lugu Eesti tutvustamisel maailmas. 

Siin on huvitav võrdlus. Kui minister tõi esile jääteede kogumaksumusi, siis mõelgem, kui mitut eesmärki need jääteed täitsid. Samal ajal maksis eelmisel aastal üks turundusprojekt – maailmakuulsa juutuuberi Tallinna külastus ja kohtumine peaministriga – umbes 30 000 eurot. See paneb meelde tuletama, et vahel toob kõige mõjusama rahvusvahelise tähelepanu hoopis päriselu ja toimiv taristu. 

Palun kaks minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks. 

Teine oluline teema on parvlaevaühenduste ilmastikukindlus. See talv on jälle näidanud, kui oluline on, et parvlaevad oleksid võimelised keerulistes jääoludes liikuma. Just sellistes olukordades selgub, kas meie ühendus saartega on piisavalt vastupidav. Seetõttu tekib küsimus, miks uue, viienda parvlaeva hankes on jääklassi nõudeid alandatud. Saarte ühenduste puhul ei saa me lubada, et pikaajalised otsused tehakse lühiajalise kokkuhoiu nimel. Laevu ei ehitata [üksnes] ideaaltingimusi, vaid ka keerulisi jääolusid [arvestades]. Käesolev talv on taas näidanud, et jääolud võivad olla ettearvamatud ning vajavad suuremat tehnilist valmisolekut, mitte selle vähendamist.

Jääklassi alandamine vähendab ka süsteemisisest paindlikkust ja võtab ära võimaluse laevadega operatiivselt vangerdada. Olgu taas kord üheks õpetlikuks näiteks Vormsi liin, kus teenuse katkestuse korral oli asenduslaeva leidmine ääretult keeruline, sest olemasoleval liini asenduslaeval ei ole piisavalt [kõrget] jääklassi. Samal ajal olid ka jäämurdjad hõivatud teistes piirkondades ning nende kaasamine ei olnud operatiivselt võimalik. 

Lõpetuseks ei jää mainimata parvlaevaühenduste kindluse puhul ka laevateede regulaarne korrashoid. Panen siinkohal taristuministrile südamele, et laevateede süvendamiseks jätkuvalt regulaarselt eelarves vahendeid ette nähtaks. Nii et lõpetuseks, ma loodan, et möödunud talv oli meile hea meeldetuletus, mis võimalusi ja ka väljakutseid külm ja jäine talv meie ühendustes tuua võivad. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Oleme kolmanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. 

Oleme jõudnud neljanda [päevakorrapunkti] juurde. Riigikogu liikmete Reili Ranna, Madis Kallase, Jaak Aabi, Andre Hanimäe, Helmen Küti, Tanel Kiige, Kersti Sarapuu, Enn Eesmaa ja Lauri Läänemetsa poolt taristuminister Kuldar Leisile esitatud arupärimine teehoiu rahastuse kohta. Arupärimine kannab numbrit 938. Taas kord on suur rõõm paluda Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Reili Ranna. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Oleme jõudnud jääteedest riigiteedeni ja kruusateedeni. Oleme esitanud arupärimise taristuministrile seoses just hiljuti kinnitatud teehoiukavaga. 

Eesti regionaalne ebavõrdsus ei sünni üksnes töökohtade või teenuste kadumisest konkreetsetest piirkondadest, vaid ka sellest, millises seisukorras on inimeste igapäevased ühendused. Paljude maapiirkondade ja saarte elanike jaoks algab ja lõpeb ligipääs haridusele, arstiabile, töökohtadele ja ettevõtlusele paratamatult tihti just kruusateedega. Eriti problemaatiline on olukord piirkondades, kus kruusateid kasutavad iga päev koolibussid, hooldusautod, ettevõtjad ja kiirabi ning kus tolm ja halb läbitavus mõjutavad otseselt inimeste tervist ja elukvaliteeti.

Sellel aastal on riik otsustanud suurendada teehoiu rahastust mootorsõidukimaksust laekuvatest tuludest. Avalikkusele on antud selge sõnum, et rohkem raha tähendab paremaid teid üle Eesti. Tegelikkuses näitab aga kehtiv teehoiukava, et osa maakondi ei saa kruusateede mustkatte alla viimiseks järgmisel kolmel aastal ühtegi kilomeetrit investeeringuid. Inimesed maksavad automaksu kõikjal Eestis, aga siiski ei näe kõik oma kodukohas selle tulemust. 

Sellest tulenevalt olemegi esitanud kokku neli küsimust. Ma ei hakka neid hetkel ette lugema, vaid ootame ministrilt sisukaid ja põhjendatud vastuseid. Aitäh!

Suur tänu teile tõhusa ettekande eest! Nüüd palun Riigikogu kõnetooli taas kord hea kolleegi, taristuminister Kuldar Leisi, vastamaks arupärijate küsimustele.

Hea juhataja! Hea Riigikogu seltskond! Tundub, et kruusateed väga paljusid ei huvita, aga nende üle, keda huvitab, on mul rõõm. Alustan lühidalt sellest, kuidas teehoiukava koostatakse ja mille alusel eri meetmete puhul objektid nimekirja valitakse. Teehoiuobjektide nimekiri saab paika põhimõtete järgi, mis on kirjas teehoiukavas, ja kinnitatakse vastavalt Vabariigi Valitsuse korraldusega. Teehoiukava sisaldab erinevaid meetmeid, näiteks teede ehitamist ja rekonstrueerimist, kattega teede remonti, kruusateede tolmuvabaks tegemist ning liiklusohtlike kohtade ümberehitamist. 

Iga meetme puhul on olemas oma valikukriteeriumid ja metoodika, mille järgi objektid nimekirja valitakse. Meetmete nimekirjad koostatakse vastavalt valikukriteeriumidele, mis varieeruvad vastavalt meetme eesmärgist, kuid läbivalt olulised kriteeriumid on tee seisukord, liiklussagedus ja liikluse iseloom. Samuti arvestatakse transpordipoliitika laiemate eesmärkidega, mis on kirjas transpordi ja liikuvuse arengukavas ning Euroopa Liidu TEN-T määruses. Sellise lähenemise eesmärk on suunata piiratud vahendid sinna, kus investeeringud annavad kõige suurema kasu liiklejatele ja kaudselt ka majandusele tervikuna. Nüüd asun küsimuste juurde. 

Esimene küsimus: "Kuidas põhjendate olukorda, kus osa maakondi (Hiiumaa, Läänemaa, Raplamaa, Lääne- ja Ida-Virumaa) ei saa kolme kuni nelja aasta jooksul ühtegi uut investeeringut kruusateede mustkatte alla viimiseks?" Kruusateede tolmuvaba katte alla viimise puhul lähtutakse transpordi ja liikuvuse arengukava eesmärgist viia 2030. aastaks tolmuvaba katte alla kõik riigi kruusateed, kus keskmine ööpäevane liiklussagedus on üle 50 auto. Samas on oluline märkida, et sotsiaal-majanduslikult tasuvaks peetakse kruusateele katte ehitamist alates umbes 200 autost ööpäevas ehk ligikaudu 60% riigi kruusateedest on nii väikese liiklusega, et seal sõidab keskmiselt alla 50 auto ööpäevas. Objektide valikul arvestatakse lisaks liiklussagedusele ka teisi tegureid: raskeliikluse osakaalu, tolmu mõju teeäärsetele majapidamistele, teede kasutajaid ning bussiliinide olemasolu. Pingerea koostamisel võetakse arvesse ka kohalike omavalitsuste ettepanekuid. Järgmise nelja aasta investeeringud kruusateede katete ehitamiseks on suunatud eelkõige maakondadesse, kus kruusateid on rohkem ja kus liikluskoormus on suurem. Küsimuses nimetatud maakondades on nii kruusateede kogupikkus kui ka liiklussagedus väiksem võrreldes mitme teise maakonnaga. Näiteks ei ole Lääne-Virumaal kruusakattega riigiteid, mistõttu seda meedet seal rakendada ei ole võimalik. 

Teine küsimus: "Kas peate õigeks ja õiglaselt põhjendatuks, et samal ajal kui mootorsõidukimaksu peavad maksma kõik autoomanikud, ei too see nende maakondades kaasa ühtegi nähtavat paranemist teede seisukorras ning investeeringute jaotus ei taga kõigile piirkondadele võrreldavat tähelepanu ja arenguvõimalust?" Riigiteedesse investeeritakse aastatel 2026–2027 erinevate teehoiukava meetmete kaudu kõigis Eesti maakondades. See tähendab, et teehoiuinvesteeringud jõuavad igasse piirkonda. Teehoiukava objektide nimekirju vaadatakse igal aastal üle ja järgmiste aastate kavades neid vajadusel täpsustatakse. Muudatused sõltuvad näiteks teede seisukorrast, liikluskoormusest, projektide valmidusest ja teehoiu rahastuse muutustest. Seetõttu ei ole teehoiuinvesteeringud igal aastal maakondade vahel täpselt samas mahus, kuid eesmärk on suunata vahendid sinna, kus need parandavad liiklejate jaoks teede seisukorda ja ohutust kõige rohkem. 

Kolmas küsimus: "Kuidas on kruusateede investeeringute jaotus kooskõlas riigi regionaalpoliitika eesmärgiga hoida elu kõikides maakondades ning millise sõnumi annab selline jaotus väiksematele ja hõredama asustusega piirkondadele?" Kruusateede investeeringute planeerimisel lähtutakse põhimõttest, et teehoiuvahendid suunatakse sinna, kus need parandavad kõige enam inimeste liikumisvõimalusi, liiklusohutust ja piirkondade ühendatust. Objektide valikul arvestatakse tee seisukorda, liiklussagedust, raskeliikluse osakaalu ning seda, kui palju inimesi ja ettevõtteid konkreetne tee teenindab. Teehoiukava nimekirjad vaadatakse igal aastal üle, et vajaduse korral teha muudatusi vastavalt teede seisukorra muutumisele, liikluskoormusele ja projektide valmidusele. Eesti maakonnad on väga erinevad nii pindala, teedevõrgu, asustustiheduse kui ka liiklusvoogude poolest. Seetõttu ei saa investeeringuid jagada lihtsalt võrdselt või elanike arvu alusel, sest selline lähenemine ei arvestaks teede tegelikku kasutust ega liiklusohutust ning ei tagaks raha kõige tõhusamat kasutamist. Teehoiuinvesteeringud jõuavad kõigisse maakondadesse, kuid meetmed ja mahud erinevad piirkonniti, sõltuvalt teede seisukorrast ja vajadustest. Samuti ei ole kõik meetmed igas maakonnas rakendatavad. Näiteks Lääne-Virumaal ei ole kruusakattega riigiteid, mistõttu ei ole seal võimalik kruusateedele katte ehitamise meedet kasutada. Eesmärk on tagada, et teehoiuinvesteeringud toetavad inimeste igapäevast liikumist ja piirkondade arengut võimalikult tõhusalt üle Eesti. 

Neljas küsimus: "Kuidas kavatsete vältida olukorda, kus riigiteede rahastus suurendab regionaalset ebavõrdsust, sest osa piirkondi jääb lisarahast süsteemselt ilma? Kas olete valmis muutma rahastuspõhimõtteid nii, et igas maakonnas oleks tagatud regulaarne ja prognoositav investeeringute tase, mitte aastatepikkune ooteaeg?" Riigi teedevõrk on Eesti eri piirkondades väga erinev. Näiteks Lõuna-Eestis on teedevõrk tihedam ja kruusateid on rohkem, mistõttu on seal ka investeerimis- ja hooldusvajadus suurem. Samas on maakondi, kus teatud tüüpi teid lihtsalt ei ole, näiteks Lääne-Virumaal puuduvad kruusakattega riigiteed, mistõttu ei saa ka seal kruusateede katte ehitamise meedet rakendada. Teehoiuinvesteeringute planeerimisel lähtutakse eelkõige tee seisukorrast, liiklussagedusest, liikluse iseloomust ja mõju ulatusest. Selline lähenemine aitab tagada, et piiratud ressursid suunatakse sinna, kus need parandavad kõige rohkem liiklusohutust ja inimeste liikumisvõimalusi. 

Ma saan kinnitada, et aastatel 2026–2027 investeeritakse riigiteedesse erinevate teehoiukava meetmete kaudu kõigis Eesti maakondades. Riigiteede puhul on Transpordiameti ülesanne jälgida teede tegelikku seisukorda ja vajadusi ning suunata investeeringud eelkõige sinna, kus need on liiklejate jaoks kõige vajalikumad. Selline vajaduspõhine lähenemine aitab vältida olukordi, kus teehoiu rahastus jaotuks formaalse võrdsuse alusel, kuid ei parandaks tegelikult teede seisukorda ega liiklusohutust. Aitäh!

Aitäh! Suur tänu teile! On aeg küsimusteks. Taas kord, Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Jubedalt tahaks alustada küsimusega, kumb oli enne, kas muna või kana. Kas enne tuleb mustkattega tee ja alles siis sõitjad, vähemalt 50 inimest päevas, või enne tuleb 50 sõitjat sellele teele ja siis tuleb mustkate? Ma julgen väita, et mõnes maakonnas ei ole riigiteedel [suurt] liiklussagedust seetõttu, et selle tee seisukord ei ole selline, mis võimaldaks vähemalt 50 autol ööpäevas seal liikuda. Ma oskan välja tuua vähemalt ühe tee Hiiumaal, see on 7-kilomeetrine lõik, [mida kasutab] kaks enam kui 50 töötajaga ettevõtet. [Teede korrastamine] tooks piirkonna ettevõtete töötajatele olulise ajalise ja ka rahalise võidu töölkäimisel. Ma julgen väita, et selliseid näiteid saab tuua ka mujalt maakondadest. Äkki selle 50-kasutajat-ööpäevas-argumendi kõrval võiks vaadata veel mingeid nüansse? Kumb siis tuleb enne, kas kasutajad või tee seisukord?

Aitäh! Kui ma varasemalt selle [teemaga] kokku puutusin, enne ministriks saamist, siis tunduski [väljastpoolt] vaadates imelik, miks just selline number on aluseks võetud. Aga mingisuguse numbri peab aluseks võtma. Praegune olukord on selline, et meil on veel väga palju selliseid teid, kus [sõidab] 100 autot päevas või rohkemgi. Nii et me peame kõigepealt lahendama ikkagi kõige suurema liiklussagedusega lõigud, mis on vaja mustkatte alla viia, ja siis jõuame ju allapoole ka. Eks põhipõhjus on olnud ka see, et viimastel aastatel on ikkagi väga vähe kruusateid mustkatte alla viidud. Näiteks 2024. aastal [viidi mustkatte alla] lausa null kilomeetrit ja ega enne seda ka midagi kiiduväärset ei olnud. Nii et nüüd me teeme seda vahepealset aega tasa. Sellel aastal näiteks viiakse peaaegu 150 kilomeetrit kruusateid mustkatte alla. Me liigume väga heas tempos ja jõuame ükskord ka sinna, et kruusateed, mida [kasutab] alla 50 auto ööpäevas, saavad mustkatte alla viidud. Aga tõesti, kõigepealt [on plaanis teha korda] need teed, kus on suurem liiklustihedus.

Aitäh! On näha head meeskonnatööd. Järgmisena Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Osaliselt oli mu küsimus 50 sõitja kohta ööpäevas. Ma küsin, kas teehoiukava [objektide] nimekirja puhul, mida koostatakse ja iga-aastaselt üle vaadatakse, nii nagu te kõnelesite, kaasatakse kohalikke omavalitsusi ja arvestatakse omavalitsuste liitude arvamust, palvet, häält. Mitte ainult [ei arvestata] seda 50 sõitjat ööpäeva jooksul, sest tegelikult tühi maa on riigi julgeoleku küsimus. Inimesed elavad kohtades, kust nad pääsevad liikuma, kust saab lapsed kooli viia. Kui sinna on tee tehtud, siis läheb sinna võib-olla rohkem inimesi elama. Kas kaasatakse ka omavalitsuste liite ja arvestatakse nende arvamuse ja ettepanekutega? Nemad teavad võib-olla paremini, millised piirkonnad inimestele huvi pakuvad ja kuhu nad tahaksid elama asuda.

Aitäh! Jah, kaasatakse küll. Transpordiamet on korduvalt kinnitanud, et kohalike omavalitsustega räägitakse. Küll aga tuleb praegu arvestada seda, et kuna, tõesti, viimastel aastatel on null kilomeetrit või ülivähe kilomeetreid kruusateid mustkatte alla viidud, siis sisuliselt me tegeleme praegu viimaste aastate [puudujääkide] kompenseerimisega. Ehk need otsused, millised teed mustkatte alla viia, on tehtud juba kolm, neli või viis aastat tagasi. On olnud küll muudatusi seoses liiklussageduse või muude teguritega, aga enamjaolt on need juba varasemalt paika pandud teed.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Esmalt tänan paarile varasemale arupärimisele antud heade vastuste eest. Kuna ma küsin nende kohta, siis ma annan juba eelnevalt teada. Kõigepealt, te mainisite enne siin mitmes vastuses Rail Balticu kohta, mis puudutab teehoiukava vahendeid ja Eesti-siseste teede ehituseks mõeldud vahendeid, et neid ei saa omavahel siduda, need on kaks eraldi asja, ja Euroopa Liit on üheselt ja selgelt paika pannud, kus seda raha kasutada saab. Kas te selle saate veel kord üle kinnitada või ümber lükata?

[Küsimuse] teine pool puudutab mootorsõidukimaksu. Kui see kehtestati, siis räägiti väga palju sellest, et väga oluline osa sellest läheb teede parendamisse. Kuidas sellega lood on? Kas te tunnete, et sealt on tuge tulnud või mitte?

Aitäh! Esimene osa vastusest on, et seda niinimetatud Euroopa raha saab kasutada ikkagi teatud tegevusteks. Need on Rail Baltic ja 2 + 2 teed Pärnu suunal ja Tartu suunal, nii et seda [raha] ei saa kasutada piltlikult öeldes kruusateede viimiseks mustkatte alla või [tee]hoolduseks või -remondiks. Nii et see on reglementeeritud. Aga teistpidi, mida rohkem me saame Euroopa raha, seda rohkem jääb meil oma raha väiksemate riigiteede hoolduseks või remondiks. Nii et igal juhul on see Euroopa raha väga-väga suur tugi. 

[Küsimuse] teine pool [puudutab] automaksu kasutust. Jah, kokkulepe on see, et aastamaks, mis on 85 miljonit eurot keskmiselt aastas, läheb täiendavalt teedesse, aga see ei ole täpselt kindlaks määratud, kui palju me paneme kruusateedesse või 2 + 2 teedesse. Ehk siis see on vaja koostöös Transpordiametiga paika panna, kuhu ja mis rea peale see teehoiukavas läheb. Ma ütlen lihtsamalt: see jaguneb erinevate meetmete peale laiali. Nii et [mootorsõidukimaksust laekuv raha suunatakse] nii kruusateede kui ka asfaltteede remonti ja 2 + 2 teede [ehitusse]. Nii et [raha läheb] igale poole. Liiklusohtlike kohtade ümberehituseks, mida eelmine aasta tehti minimaalselt, läheb sellel aastal 6 miljonit, et muuta liiklusohtlikke kohti vähem liiklusohtlikuks.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Tõepoolest, kõik need kriteeriumid, mis võtavad arvesse mõjutatud inimeste arvu ja liikluskoormust, sellised mahupõhised mõõdikud – seal me jõuame alati järeldusele, et raha tuleks panna Tallinnasse ja Tartusse. Õnneks on jutt kruusateedest, neid Tallinnas ja Tartus ei ole, osa sellest rahast liigub maapiirkondadesse. Aga ma paluksin nendest kriteeriumidest, mis praegu paigas on, ja pingereast, mis on koostatud, lahti lasta ja mõelda sellele, et kui me sooviksime teehoiuraha kasutada piirkondlike erinevuste vähendamiseks, siis kas on midagi, mida võiks nende kriteeriumide puhul muuta. Sest praegu näen ma küll Hiiumaa jaoks ainsana võimalusena seda, et hiidlased lepivad kokku, et sel aastal kasutavad nad kõik seda kruusateed, ükskõik kui suur ring see nende jaoks on, ja ümberkaudu elavad inimesed hakkavad tolmu üle kaebama ja vald otsustab ka bussiga seda teed pidi sõitma hakata. Siis on praeguste kriteeriumide alusel võimalik see tee mustkatte alla viia. Aga kui sellist näitemängu teha ei saa, siis kas on võimalik kriteeriume muutes saavutada sellised tulemused, [mis paneksid] hiidlased tundma, et nad saavad õiglaselt midagi vastu automaksu eest, mida nad maksavad? 

Aitäh! No ma arvan, et minu käitumisest ja väljaütlemistest on suhteliselt tihti saanud välja lugeda, et ega Tallinnasse väga palju toetusraha ei ole mõistlik suunata, kui me arvestame regionaalpoliitikat. Nii et me oleme igati käitunud sedamoodi, et meie väikses riigis oleks ühtlasem areng, kui see senimaani on olnud, kaasa arvatud taristu osas. Aga me ei saa ka hakata eelistama ühte maakonda teisele või ühte piirkonda teisele. Kui me nüüd Tallinna või Tartu välja jätame, siis peamegi teehoiukavas, õigemini Transpordiameti reeglite järgi vaatama, mis siis tegelikud seisud on kuskil maakondades. Mul on ees tabel, kust [on näha,] et näiteks Hiiu maakonnas on 33 kilomeetrit selliseid kruusateid, kus sõidab üle 50 auto ööpäevas. Samas, Viljandi maakonnas on 226 kilomeetrit ja Põlva maakonnas on 222 kilomeetrit [selliseid teid]. Nii et kindlasti Transpordiamet vaatab kruusateede viimisel mustkatte alla kogu Eestit süsteemselt, et seda [tehtaks] ühtlaselt üle Eesti.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud minister! Austatud Riigikogu aseesimees! Hea kolleegid! Ausalt öeldes on väga mitme valitsuse poliitika puhul tekkinud paratamatult küsimus, kas asi on tahtes või võimekuses midagi teha, näiteks Transpordiameti puhul, või asi on rahapuuduses. Tahakski teilt ausat vastust saada. Neid mõõdikuid võime sättida vastavalt sellele, kui palju raha on, näiteks niimoodi, et rohkem ei saagi teha, sest mõõdikud ei luba. 

Aga tegelikkuses väga paljud meie teehoiuinvesteeringud – mitte ainult kruusateedesse, vaid ka laiemalt – jäävad [maksupoliitika] taha. Näiteks on valitsus otsustanud kaotada maksuküüru, selleks et anda jõukamatele lisaraha, selle asemel et kasutada sama raha näiteks erihoolekande valdkonna probleemide lahendamiseks, suunata [raha] tervishoidu ja ehitada välja vajalikke teid nii väiksemates kohtades kui suuremates piirkondades. Kui palju tegelikult valitsuse sisupoliitika jääb täna selle taha, et on ellu viidud sellist jõukaid soosivat maksupoliitikat, mis pole jätnud võimalust vajalikke investeeringuid ja ka vajalikke kulutusi muudes valdkondades teha?

Aitäh! Ma alustan sellega, et ma vastan uuesti Madis Kallase küsimuse ühele osale, mis puudutas auto aastamaksu laekumist või selle [suunamist] teehoidu. Mul jäi enne vastamata. Jah, see oli väga õige otsus ja see annab väga palju juurde teehoiukava täitmisele ja nii uute teede ehitusele kui ka olemasolevate remontimisele. Selle tõttu ma ei kujuta ette, et kui mõni erakond lubab võimule tulles kohe automaksu ära kaotada, eriti selle aastamaksu, kust see asendus leitakse, kas siis tõesti võetakse teehoiukavast uuesti see 85 miljonit eurot aastas maha. Ma väga loodan, et seda ei tehta, või siis tuleb see raha tõesti kuskilt mujalt asemele. 

Nii et tulles küsimuse juurde tagasi, ma arvan, et praegune teehoiu rahastus on optimaalne. Kui me võtame kokku Rail Balticu ehituse, 2 + 2 teede ehituse, pluss kogu teehoiukava rahastuse ja ehituse, siis lähiaastatel ehitatakse Eestis väga palju teid, sealhulgas raudteid. Võib jääda mulje, et hoolduse peale ei lähe nii palju raha, kui on mõistlik või vajalik, aga kui me võrdleme eelmisi aastaid, siis teehoidu, teehoiukavasse on väga palju rahastust juurde tulnud. Ma olen seetõttu väga rahul, et valitsus on nii käitunud. 

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Ma tulekski selle teehoiu üldnumbri juurde. Teehoiukavas on konstateeritud ju fakti, et tegelik vajadus olemasoleva seisukorra säilitamiseks riigiteedel ja mõningaseks parendamiseks oleks iga-aastaselt arvestuslikult 217 miljonit eurot. Kui me vaatame nelja-aastast teehoiukava, siis aastas [kulub] teehoiule keskmiselt 137 miljonit eurot. Majanduskomisjonis me oleme kuulnud – Transpordiamet on käinud rääkimas –, et see vajak on pidevalt olemas. See võib tähendada lihtsalt seda, et meie riigiteed on ikkagi järjest kehvemas seisus. Ehitusplaanid nüüd tulid juurde, aga [tee]hoiuplaane eriti palju ei tulnud, see kasv on väga minimaalne. Mis saab, kui meie teede olukord muutub nende aastatega veel hullemaks?

Aitäh! Filosoofiliselt öeldes on alati raha vähe, ükskõik kui palju seda on. Küll leitakse põhjus, kuhugi on ikka juurde vaja. Aga kui me võrdleme eelmisi aastaid, siis olukord on parem ja Transpordiamet tunnistab seda ja teedeehitajad tunnistavad ka. Nii et küsimus on selles, mida omavahel võrrelda. Ühesõnaga, kokkuvõttes oleme me teehoiu rahastusega rahul ja samas töötame loomulikult selle nimel, et see veel suureneks. Ma loodan, et järgmistel aastatel ei tule mingeid poliitilisi ümbervaatamisi selles osas ja teehoiu rahastus jätkub sellel määral ja tõuseb veelgi.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister, hea Kuldar! Minu sihuke väike konstateering on, et valimised peaksid olema tihedamini, siis saaks rohkem kruusateid korda tehtud. On muidugi positiivne, et meie ühisesse piirkonda Kagu-Eestisse jõutakse seekord tublisti, see on iseenesest väga tore. 

Aga nali naljaks. Ma küsin niimoodi pikemas vaates, et kuidas sa isiklikult hindad teehoiupoliitika hüplikkust. Ma mäletan väga hästi, et kui ma rääkisin praeguse rahandusministriga, tookordse kolleegiga siit Riigikogust, siis ta ütles, et praegu on keerulised ajad ja teehoidu ei tohi üldse raha panna. Tegelikult läks majandus 2023. aastal kolinal alla – oleks pidanud [teehoidu] investeerima. Kui nüüd jõutakse valimiste-eelsesse aega, siis pannakse sellesse palju raha, see tõstab ju hinnad normaalses majandusloogika järgi alati üles ja lõpuks me saame ühiku kohta teha vähem tööd. 

Kas tulevikus võiks olla niimoodi – siis kui ka Reformierakond on valitsuses –, et see raha on jagatud kogu perioodi peale võrdselt, sest teed vajavad ju kordategemist?

Teie aeg!

Aitäh! See ongi selles mõttes väga hea olukord. Neid otsuseid ei ole tehtud mitte vastu valimisi. Seesama [otsus] panna mootorsõiduki aastamaksust [laekuv tulu] teedesse tehti eelmise aasta juunikuus, kas mais või juunis, kui valimisteni oli veel väga palju aega. Nii et see [otsus] ei ole seotud valimistega.

Samas, mootorsõidukimaksust [laekuva tulu] panek just teedesse – see on 85 miljonit aastas – annabki stabiilsuse. Seda hindavad väga ka tee-ehitusfirmad või teehooldusfirmad. Täpselt nii, nagu te ütlesite, et see [rahastus] on stabiilne. Nad teavad ette juba järgnevateks aastateks, kui palju nad saavad piltlikult öeldes asfalditehaseid tööle panna või autosid osta. Nii et ma väga loodan, et ka tulevikus jääb stabiilne rahastus alles. 

Loomulikult tuleb siin ette kõikumisi. Rail Baltic on hea näide sellest, et ühtepidi on meil vaja umbes 500 miljonit aastas, et [raudtee] lõpuni ehitada, teistpidi jälle, kui Euroopa rahastus hakkab suuremal jaol pihta aastatel 2028–2029, siis me valmistumegi selleks, et tuleb suurem rahastus, ja me anname sellest ka ehitusfirmadele ja kogu ehitussektorile teada. Nii et jah, see on õige lähenemine ja me proovime jätkata, et teede rahastus oleks stabiilne.

Raimond Kaljulaid, palun! 

Aitäh! Austatud minister! Jätkan sealt, kus kolleeg Anti just lõpetas. Tõesti, valimiste-eelne aasta on alanud ja on kokkuvõtete tegemise aeg. Teie valitsuses Reformierakonda ja see portfell, kus on taristuehitus ja teedeehitus, on olnud Riigikogu viimastest valimistest alates enamasti Reformierakonna käes. Võib-olla te aitaksite meelde tuletada nii Riigikogu liikmetele kui ka Eesti avalikkusele, mis olid selles valdkonnas, teedeehituses Reformierakonna peamised lubadused enne valimisi, mis osas need on täidetud ja mis osas need täidetakse veel alles jäänud aasta jooksul ja mis jääb täitmata olulisematest lubadustest selle nelja-aastase tsükli jooksul.

Aitäh! Neid nelja aasta taguseid Reformierakonna lubadusi mul küll peas ei ole. Aga teistpidi, ma ütlen, on see ministriportfell olnud ka Vladimir Sveti käes, kes oli esimene taristuminister. Nii et me oleme seda sõbralikult jaganud. Mul on hea meel, et võtsin üle korralikult hoitud portfelli. 

Aga kui nüüd mõelda tuleviku peale, siis ma toonitan uuesti seda mootorsõidukimaksu suunamist teedesse. Muidu, kui kõiki makse piltlikult öeldes vihatakse – ja vihatakse neid endiselt –, siis teistpidi, andes väga selgelt sellele maksule eesmärgi, kuhu see läheb, rahustas see väga olulise osa publikust maha. Kui on selge, et see läheb teedesse, siis need, kellelt seda korjatakse, saavad selle osaliselt tagasi. Nii et see oli hea otsus.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Jätkates Raimondi küsimust, ma arvan, et ta vihjas ka sellele, et nende aastate jooksul olete nii mõndagi korda saatnud. Olete deklareerinud oma manifestis, et Eesti on nüüd korda tehtud. Nüüd jääb meil ainult unistada, nii nagu Hiiumaa inimestel jääb ainult unistada nendest korralikest teedest, mida te olete siin pikalt juba kolme aasta jooksul lubanud. Aga teie väidete kohaselt on ju kõik hästi ja korras ning võit on koju toodud.  

Miks raha on puudu? No ma ei tea, keda uskuda. Üks minister ütleb, et raha on s…, aga teie ütlete, et raha on ikkagi vähe, ja see pisku, mis tuleb automaksu kaudu, mis on nii tore, läheb nüüd teedesse.  

Ma lihtsalt tahaks meelde tuletada, et me maksame kõik aktsiisi. Kütuseaktsiisi laekumine on umbes pool miljardit. Kui me ostame tanklast kütust, siis meie ehk autoomanikud maksame ka käibemaksu, ja käibemaksu [laekub] kütuse pealt umbes 380 miljonit. Ehk natukene alla miljardi laekub autoomanikelt. Pluss, kui me paneme automaksu juurde, siis juba miljard. Aga teie ütlete, et teie ei taha seda raha teedesse suunata. Kas olete ministrina valitsuskabinetis kordagi …

Teie aeg!

… tõstatanud küsimust, kas võiks suunata ka aktsiisist suurema osa teede korrashoidu? 

Aitäh! Maksud ei lähe sihtotstarbeliselt [kasutusse], vaid lähevad üldisesse riigieelarvesse. Selles mõttes on mootorsõiduki aastamaks hea näide teistsugusest praktikast, aga ülejäänud maksud lähevad riigieelarvesse, siin muudatusi ette näha ei ole. 

Küll aga ma tooksin välja, vastates Raimond Kaljulaidile, 2 + 2 teede ehituse alustamise eelmisel aastal. See on suur muutus just Pärnu suunal, kus 45 kilomeetrit on tänaseks töös, lepingud on tehtud. Tartu suunal läheb ligi 20 kilomeetrit töösse. Kuna vahepealsetel aastatel oli 2 + 2 teede ehitus null, siis see on suur muutus. Kui kuskil on käinud jutud, et selleks rahastust ei ole, siis [ma ütlen, et] on küll, lepingud on juba tehtud ja tööd käivad, rahastus on nende kilomeetrite osas olemas.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! No praegu on tõesti suured summad põhimaanteede ehitamiseks eraldatud, samas teehooldusele, mis vajab statistika järgi 217 miljonit eurot, nagu ütles mu kolleeg Jaak Aab, eraldatakse 137 miljonit. See vahe, 80 miljonit, kasvab iga aastaga: sel aastal 80 miljonit, järgmisel aastal 80 miljonit. Me jääme niimoodi maha. Kas me ei kiirusta neid vajalikke neljarealisi maanteid ehitama, jättes väiksemad maanteed absoluutselt katmata? Härra Laatsilt tuli õige märkus, et aktsiisiraha võiks suunata kas või kruusateede katmiseks, et Hiiumaal oleks 130 kilomeetri [pikkuses] kruusateid [kaetud] ning Pärnumaal ja teistes Eestimaa kohtades samuti. Kas on üldse kruusateede väljaehitamise ja musta kattega katmise plaan olemas? Vanasti oli see plaan olemas.

Aitäh! Jah, plaan on endiselt olemas. Kruusateed, millel on ööpäevane liiklustihedus rohkem kui 50 autot, tuleb mustkatte alla viia. Aga maksumuudatusi lähema aasta jooksul plaanis ei ole. Nii et aktsiisi või mingi muu maksu [tulu suunamist] teedesse või kuhugi mujale – seda plaani ei ole. 

Mis puudutab teehoiu rahastust, siis see vahe on vähenenud võrreldes eelmiste aastatega. Kui me lööme kokku kõik numbrid, mis on teehoiukavas, siis koostöös Transpordiametiga on praegune teehoiukava optimaalne, arvestades rahastust, mis meie käsutada on.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Oleme läbinud tänase neljanda päevakorrapunkti.

Liigume edasi viienda päevakorrapunkti juurde. See on Riigikogu liikmete Vadim Belobrovtsevi, Lauri Laatsi, Peeter Ernitsa, Vladimir Arhipovi ja Anastassia Kovalenko-Kõlvarti poolt kultuuriminister Heidy Purgale esitatud arupärimine Eesti teatrite rahastamise kohta (nr 867). Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Vadim Belobrovtsevi.

Aitäh! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Meie arupärimine on küll nüüd juba natuke vanaks läinud, sest andsime selle sisse 8. detsembril 2025, nii et kolm kuud on möödunud. Aga võib-olla on see hea, äkki on tekkinud mingi uus informatsioon, mida proua kultuuriminister tahaks meiega jagada. 

Igatahes, kui võtta kokku lühidalt probleem meie vaatevinklist, siis kirjutasime detsembris, et viimastel kuudel on tulnud avalikkuse ette mitmed probleemid seoses Eesti teatrite, eriti era- ja munitsipaaletendusasutuste rahastamisega. Aastal 2024 jagas Kultuuriministeerium erateatritele tegevustoetust 4,57 miljoni euro ulatuses, kuid aastateks 2025 ja 2026 oli ette nähtud vaid 4,14 miljonit eurot, mis on juba palju-palju väiksem [summa]. Samal ajal laekus taotlusi oluliselt rohkem, kui eelarve võimaldas. Selle tulemusena mitmed teatrid, näiteks Theatrum või elektron.art jäid esialgu tegevustoetusest ilma. See on tõstatanud omakorda küsimuse rahastusotsuste läbipaistvuse, järjepidevuse ja kultuuripoliitiliste prioriteetide kohta. 

Avalikes väljaütlemistes on nii teatrite esindajad kui ka kultuuriminister ise rõhutanud, et olemasolev rahastussüsteem vajab muutmist, sealhulgas rõhutas ta vajadust üleminekumeetmete järele, et vältida rahvusliku tähtsusega teatritegevuse järske katkestusi. Samal ajal osutas Kultuuriministeerium sellele, et raha jaotab ekspertkomisjon ning minister saab komisjoni ettepaneku kas kinnitada või seda erandkorras korrigeerida, kasutades seejuures ministeeriumi reservi. Tekkinud olukord tekitas palju küsimusi. Milline on ministeeriumi pikem plaan, mis tagaks Eesti teatrivõrgu jätkusuutlikkuse, ning prognoositav rahastus, mis oleks kooskõlas kultuuripoliitika eesmärkidega?

Nii et palusimegi vastata nendele küsimustele. Kuidas kultuuriminister hindab kujunenud olukorda? Milliseid konkreetseid muudatusi Kultuuriministeerium plaanib teha etendusasutuste rahastamise süsteemis, et vältida tulevikus sarnaseid olukordi, millest ma äsja rääkisin? Milline oleks ministri visioon niinimetatud üleminekumeetmete sisustamiseks, et teatrid ei satuks järsku olukorda, kus tegevustoetus väheneb või isegi kaob, nii et see seab ohtu püsiva loomingulise tegevuse? Kuidas ministeerium kavatseb tagada rahastusotsuste suurema läbipaistvuse ja prognoositavuse? Mis on ministeeriumi pikema perspektiiviga plaanid Eesti teatrite rahastamise kogumahu suhtes, arvestades piletitulu piiratust, kulude kasvu ning kultuuripoliitilist eesmärki hoida pileti hind sellisel tasemel, et teater oleks kättesaadav võimalikult laiale elanikkonnale? Aitäh! 

Aitäh! Nüüd palun arupärimisele vastama kultuuriminister Heidy Purga.

Tere õhtust, head kolleegid! Mul on hea meel vastata arupärimisele, mille kohta te olete esitanud kokku viis küsimust. Asun kohe asja juurde. 

Esimene küsimus: "Kuidas hindate Teie kui kultuuriminister kujunenud olukorda, kus mitmed kvaliteeti ja järjepidevust tõestanud etendusasutused on sattunud ellujäämisraskustesse riigieelarveliste vahendite vähendamise ja jaotusotsuste tõttu?" Jah, me seisame riigina olukorra ees, kus me peame kasvavaid kulusid kriitiliselt üle vaatama. Eelarve korrastamine on olnud selles kontekstis vajalik samm, et hoida meie riik tugevana ja tagada riigi valmisolek tulevikuks. See on üldine info andmine, et lihtsalt tuletada meelde, et püüame kokkuhoiupoliitikast [lähtuvalt] erinevate valdkondade vahel tasakaalu hoida. Sellest tulenevalt oleme pidanud üle vaatama ka Kultuuriministeeriumi eelarveread. Täpselt samamoodi nagu kõik teised ministeeriumid on tõesti ka Kultuuriministeerium pidanud oma eelarvet kokku tõmbama. Aga me oleme teinud seda nii, et ükski asutus meie haldusalas ei ole pidanud oma uksi sulgema. 

Meie eesmärk on olnud hoida valdkond elujõulisena, mida ta ka on. Käesoleval aastal tõusid kultuuritöötajate palgad, nii miinimum kui ka palgafond, näiteks riigi kaasasutatud sihtasutustel. Ma tuletan meelde, et me tõesti püüdsime valdkonda aidata ja saime palgatõusu jaoks kokku 9 miljonit eurot. 

Teine küsimus: "Milliseid konkreetseid muudatusi plaanib Kultuuriministeerium teha etendusasutuste rahastamissüsteemis (sh taotlusvoorude tingimustes, toetusliikides, mitmeaastase rahastuse põhimõtetes), et vältida tulevikus sarnaseid olukordi, kus toimuvad järsud ja ettearvamatud rahastuskärped." Ütlen vastuseks, et Kultuuriministeerium on alati olnud oma valdkonna [esindajatega] dialoogis ja oleme püüdnud siinjuures ühendada riigi võimalused ja valdkonna soovid. Ka teatrite rahastamist reguleeriv määrus on loodud koostöös valdkonna esindusorganisatsioonidega. See on nüüd määrus, mille üle küsimused tõusetusid. Aga kolme aasta eest lõin ma valdkonna esindajate ettepanekul võimaluse esmakordselt taotleda munitsipaal- ja etendusasutuste tegevustoetuse taotlusvoorus kolmeaastast toetust, mis oli tollel aastal uuendus ja mis on andnud eraetendusasutustest viiele teatrile, näiteks Kanuti Gildi Saalile, Von Krahli teatrile, Ekspeditsioonile, Tartu Uuele Teatrile ja R.A.A.A.M.-ile, pikemaajalise kindluse ja stabiilsuse oma tegevuse planeerimisel. 

Valdkonna [esindajatel] on soov oma senist rahastamissüsteemi täiendada, mille tõttu on Kultuuriministeerium kokku kutsunud töögrupi. See sai alguse peale eelmist etendusasutuste rahastusvooru. Töögrupp on koos, selles on esindatud etenduskunstide huvikaitse organisatsioonid, kellega koos me oleme asunud üle vaatama nii era- kui ka munitsipaalteatrite ja laiemalt teatrite rahastamise süsteemi. Etendusasutuste liiduga on meil olnud väga aktiivne dialoog erateatrite rahastamise teemadel viimase aasta jooksul ning nüüdseks on töögrupp laienenud. Me oleme kaasanud ka teatriliidu ja liitu mittekuuluvad erateatrid, keda varem ei olnud, ja seda selleks, et kõikide hääl saaks kõlada. See laiendatud töögrupp on praeguseks hetkeks kohtunud kaks korda: 16. detsembril ja 6. jaanuaril. 

Kuna aruteludega alles alustati, siis mul on hetkel vara öelda, millised muudatused konkreetselt ellu viiakse, sest töögruppide arutelude tulemusena selguvad täpsed kitsaskohad ja ettepanekud nende parandamiseks selle kevade lõpuks või suve alguseks. Suures plaanis on valdkonna [esindajate] soov vaadata üle teatrite rahastamine laiemalt, sealhulgas leida töötav süsteem. Meil on tellitud analüüs. Eesti Teatri Agentuuri teatriinfo toimetaja Tiia Sippol, teatriteadlane Ott Karulin ning endine teatrijuht ja kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali liige Raivo Põldmaa on need isikud, kes teostavad teatrite töömahu hindamiseks analüüsi. 

Nii et see töö, mille me oleme ette võtnud, on üsna põhjalik. Nagu ma mainisin, kaks koosolekut on olnud ja me liigume edasi, et teha seda seekord tõesti põhjalikult, et see määrus ei vajaks kiiresti taas ümbervaatamist. Ka eelmist tehti umbes sarnases olukorras, aga koos valdkonna [esindajatega]. Fakt on see, et aeg muutub vahepeal nii kiiresti, et ongi tark määruseid üle vaadata ja koos valdkonna [esindajatega] neid paremaks teha. Väiksema grupiga jätkatakse munitsipaal- ja erateatrite hindamismetoodika parandamist. Me vaatame korraga suurt süsteemi ja seda määrust: mida me saaksime järgmiseks korraks määruses kiiresti parandada, ja samal ajal tegeleme suure pildiga. 

Küsimus nr 3: "Milline on Teie visioon nn üleminekumeetmete sisustamiseks, et teatrid ei satuks järsku olukorda, kus tegevustoetus väheneb või kaob ühe otsusega nii, et see seab ohtu püsiva loomingulise tegevuse, tööandja kohustuste täitmise ja pikaajalised repertuaariplaanid?" Sügisesele olukorrale tagasi vaadates on munitsipaal- ja eraetendusasutuste tegevustoetuse taotlusvoor meile lauale toonud mitmed uued küsimused, millele seesama töögrupp püüab nüüd lahendusi leida. Eelmises vastuses olin põhjalikum. Üleminekumeetme vajadus selgus sellel sügisel ning töögrupi arutelude käigus selguvad võimalikud lahendused, aga fakt on see, et enamus on sellele kui väga vajalikule osale määrusest viidanud. Sellel üleminekuetapil on väga palju plusspooli, mis [kinnitavad] selle vajalikkust. Aga las eksperdid selgitavad seda edasi. 

Neljas küsimus: "Kuidas kavatseb ministeerium tagada rahastusotsuste suurema läbipaistvuse ja prognoositavuse – nii komisjoni töö, hindamiskriteeriumide kui ka ministri võimalike erandotsuste (nt reservist antavad toetused) puhul." Hindamismetoodikat ja -kriteeriumide sõnastust täpsustatakse, ja seda selleks, et need oleksid üheselt arusaadavad ja mõistetavad. Hindamiskriteeriumid tulenevad etendusasutuste seadusest, kus on välja toodud tingimused riigieelarvest tegevustoetuse määramiseks. Samuti on oluline rõhutada, et munitsipaal- ja erateatrite tegevustoetuse hindamise komisjon koosneb etenduskunstide valdkonna esindusorganisatsioonide nimetatud liikmetest. Komisjoni on nimetanud oma esindajaid nii Eesti Etendusasutuste Liit, Eesti Tantsunõukogu, Eesti Teatriliit kui ka Eesti Teatri Agentuur. Lisaks on oluline tähelepanek: ministril on võimalus kuni 4% taotlusvooru mahust toetuse saajate vahel ümber jagada, et tegevustoetuse langus või tõus võrreldes eelmise aastaga ei oleks ebaproportsionaalselt suur. Sellel aastal seda võimalust ei olnud. Tegelikult ma peaksin rääkima eelmisest aastast, kuna see arupärimine jääb eelmisesse aastasse, sest kõikide toetuste saajate toetused ju tõusid, lävend tõusis ja toetuste summa ühe küsija kohta ka tõusis. 

Küsimus nr 5: "Millised on ministeeriumi pikema perspektiivi plaanid Eesti teatrite rahastamise kogumahu suhtes, arvestades piletitulu piiratust, kulude kasvu ning kultuuripoliitilist eesmärki hoida piletihind sellisel tasemel, et teater oleks kättesaadav võimalikult laiale elanikkonnale?" Kultuuriprogrammis 2025–2028 on kirjas riigi eesmärk: hoida teatrikülastuste arv 900 000 juures ehk 0,9 miljoni juures. Aastal 2024 oli teatrikülastuste arv üle 1,2 miljoni ja aastal 2023, aasta enne seda, oli see üle 1,3 miljoni. 2024. aastal oli teatristatistika andmetel keskmine piletihind 20 eurot pluss käibemaks. Selleks, et teater jõuaks linnadest välja ka väiksematesse kohtadesse, oleme seadnud riigi asutatud sihtasutustena toimivatele etendusasutustele eesmärgi külalisetenduste andmiseks üle Eesti. See on sõnastatud ja kehtiv. Lisaks toetab regionaalset etendustegevust ka Eesti Rahvakultuuri Keskuse all olev meede nimega "Teater maal". 

Kultuuriministeerium korraldab iga kolme aasta tagant kultuuris osalemise uuringut, millega kogutakse andmeid Eesti elanike kultuuriasutustes käimise, kultuuri kättesaadavuse, kultuuriharrastuste ning üldiste kultuuri puudutavate hoiakute kohta. Viimane uuring ütles, et kui "Kultuur 2030" eesmärk on, et kultuurielus osaleks 80% elanikkonnast, siis tänaseks oleme jõudnud juba 79%-ni. Kui aasta 2030 on strateegiapaberisse pandud 80%, siis täna see on juba 79%. Me oleme siiski hästi suutnud seda tasakaalu hoida siiski ja need numbrid, mida ma ennist kirjeldasin, räägivad ise enda eest. Aga tõesti, selleks et hoida valdkonda elujõulisena, oleme me [säästnud] oma sihtasutusi suuremast kokkuhoiust. Lisaks tõusis 2026. aastal, selle aasta 1. jaanuaril, kultuuritöötajate miinimumpalk ja ka kultuurkapitali vahendid on alates 2023. aastast kasvanud kokku umbes 10 miljoni võrra. 

Üks otsus kultuurkapitali seaduse muutmisel oli nihutada hasartmängumaksust laekuvat protsenti nii-öelda betoonilt sisule. See tähendab, et käesolevast aastast läheb varasema 60,6% asemel 52% kultuuriehitiste [rajamiseks]. See on andnud meile võimaluse kultuurkapitali vahendite kaudu rohkem sisulisi tegevusi toetada ja valdkonda ressurssi juurde saada. Miks ma sellest räägin? See otsus annab ka Etenduskunstide Sihtkapitalile suure rahalise tõusu, mille abil saab toetada valdkonna organisatsioone, kuid näiteks ka vabakutselisi loovisikuid. Nende otsuste tulemusena on viimase viie aastaga näitekunsti sihtkapitalide vahendid suurenenud 1,8 miljonilt 2,8 miljoni euroni. 

Nii et püüame oma asutusi kindlasti hoida ja tegutseme kultuuripoliitiliste otsuste langetamisel nõnda, et see oleks valdkonnaga kooskõlas ja vastaks ootustele. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Kõigepealt kummardus selle eest, et te oma ekspertide kogu otsust ei aktsepteerinud. Nii et aitäh selle eest! 

Aga küsimus on see. Siin eelnevalt [küsiti], kuidas teid teha, kui raha on vähe, aga teed on tolmused, ja kus koha peale asfalti panna, aga [praegune aruteluteema] on natukene delikaatsem. Eesti teatri suurkuju Lembit Petersonile andsid teie need nii-öelda eksperdid, kui proovida nüüd viisakalt öelda, sellise hinnangu – kuidas nad ütlesid? –, et tema kunstilised ja filosoofilised ambitsioonid on puudulikud. Kuidas 75 punkti siis ikkagi kätte saada, kui piltlikult öeldes luik, siga, kägu – kõik suured eksperdid – peavad andma punkte nii peenele asjale, nagu seda on looming? Kuidas nendes kategooriates – mis need olid? –, nagu kunstiline tase ja kunstiline huvitavus, veenvus ja kõik muu selline, 75 punkti kätte saada?

Teie aeg!

Jah! Kuidas sellise kübaratrikiga üldse hakkama saada, et õigust veel ülegi jääks?

Ma ei ole kübaratrikke harrastanud, ma ei oska teie sellele küsimusele vastata, aga ma saan aru, kuhu te sihite, härra Ernits. Selles määruses, millele te irooniaga viitasite, on nii mõnedki kitsaskohad. Sellest on ka avalikkuses juttu olnud. On toimunud väga mitmeid jutusaateid, avalikke arutelusid ja debatte teatrite rahastamise teemal peale seda, kui see otsus sündis, ja tegelikult ka enne seda. Dokument vaheseisu kohta oli avalik – kes saab raha eraetendusasutuste voorus ja kui palju. [Rahastust] saab paremaks muuta ja sellele ma ka viitasin nendele küsimustele vastates siin teie ees. Laseme valdkonna ekspertidel enestel otsustada, kas välismaal käimine ja maal käimine on ühe etendusasutuse jaoks [omaette] eesmärk. Me võiksime vaadata, millega etendusasutus kõige paremini hakkama saab või milles seisneb tema kvaliteet ja edu. Me peaksime nendest vastukäivatest nüanssidest loobuma või neid vähendama. Seal on vasturääkivusi, mida saab [kõrvaldada].

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Aitäh, proua minister! Tõepoolest, uut infot oli palju ja paistab, et positiivsed muutused on ikkagi tulemas, mille üle mul on loomulikult hea meel. Aga räägime numbrite keeles. Nagu me oma arupärimises välja tõime, aastal 2024 oli tegevustoetus, mida Kultuuriministeerium erateatritele jagas, 4,57 miljonit eurot ja aastatel 2025 ja 2026 oli ette nähtud vaid 4,14 miljonit eurot. Kas sellise sammuga on võimalik parandada teatrite olukorda või tuleb mingi lisaraha juurde? Kuidas hakkab välja nägema olukord aastal 2027, mis on juba põhimõtteliselt järgmine aasta, ja sealt edasi?

Jällegi, viitan eespool antud vastustele. Me seda rahastamissüsteemi arutame ju samuti koos valdkonna ekspertidega, aga toon võrdluseks siia juurde ka enda statistika. Rahvusooper Estonia eelarve on 11 500 000 eurot, riigi asutatud sihtasutused – 23 300 000 eurot, munitsipaal- ja eraetendusasutused – 4,1 [miljonit] eurot, sealhulgas Tallinna Linnateater – 821 692 eurot. Theatrum ja elektron.art said [raha] 2026. aasta tegevustoetusest, millega me toetasime kokku 25 etendusasutust. Jah, olukord on pingeline, sellepärast me neid lahendusi otsimegi. Aga need numbrid ei ole kõige halvemad, ma tahan öelda.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ka mina tänan teid ilusate vastuste eest. Aga tahaksin täpsustada. Te ütlesite, et väiksematel munitsipaalteatritel on kavas muuta rahastamismetoodikat. Milline metoodika praegu on ja kuidas üldse mingi väiksema asula või linna teater saab rahastust? Kuidas ta sinna ree peale üldse hüppab?

Selleks me peaksime vist terve õhtu võtma siin puldis, kui te tahate ülevaadet saada. Seda on nii pikalt välja töötatud. Jällegi tulen tagasi enne antud vastuse juurde. Räägime nüüd sellest määrusest, mille suhtes oli rahulolematust möödunud sügisel. (Vladimir Arhipov täpsustab saalist.) Aa, mida väike teater peab tegema? Eestis on mitu võimalust. Kõigepealt on kindlasti väga hea võimalus tugev kohalik omavalitsus. Teiseks on kultuurkapital, millele ma viitasin. Kolmandaks on olemas eraetendusasutuste toetusvoor Kultuuriministeeriumis. Selleks peab tegema silmapaistvaid tükke väga heade näitlejatega hea käsikirja alusel. Nii et ega mul muud võlusõna siin öelda ei ole. Eksperdid kõigepealt hindavad nähtut ja ütlevad, kes sinna vooru jõuavad, ja siis [otsustavad,] millisele rahastuspulgale.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma [toetun] siin meie arupärimise viiendale küsimusele, kuidas plaanib ministeerium rahastust suurendada, arvestades teatrite piletitulu piiratust ja pidevat kulude kasvu. Te kindlasti teate, kui palju on teatripiletite hind viie aasta jooksul tõusnud. Ma külastan päris tihti erinevaid teatreid ja ma olen märganud, et piletihind on ikka pidevalt tõusnud. Kas oskate selle valdkonna eest vastutava inimesena öelda, mis see suurusjärk protsendiliselt keskeltläbi on, piletihinna kasvu mõttes? Mis te arvate, mis on need põhitegurid, mis on olnud selle tõukeks?

Piletihinnad varieeruvad väga vastavalt piirkonnale, etendusasutusele, sellele ruumile, kus antakse etendust, ja muudele asjaoludele. Üldiselt on etendusasutused püsinud kirjutamata kokkuleppe juures, et teatripilet võiks olla kuskil 1% juures keskmisest palgast. Etendusasutused müüvad väga erineva hinnaga pileteid. Pensionäridele, õpilastele, lastele, peredele [kehtib soodushind] ja erinevate etenduste piletihind [varieerub] vastavalt sellele, kas [etendus] müüakse väga kiiresti läbi või millisesse ritta pilet ostetakse. Mingit kallinemist on kindlasti [märgata], aga paraku on kallinenud kõik teenused Eestis. Muuga võrreldes on teatripiletite kallinemine olnud siiski tagasihoidlik.

Madis Kallas, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Täna on korduvalt käinud läbi mitmed sõnad, mis teevad südame soojaks, nagu "Teater maale", "regionaalsed teatrid" – või kuidas neid nimetati? –, "väiksemate asustusüksuste teatrid". Esmalt ma tänan teid ja tänan ka eelkäijaid selles ametis, kes on pidanud oluliseks, et igas Eesti piirkonnas – küll mitte igas maakonnas, aga igas piirkonnas – oleks võimalik professionaalset teatrit kohapeal hoida. Ma arvan, et paljud inimesed ei adu tegelikult tähtsust selle piirkonna jaoks, kui oluline on see, et seal on kultuuritegijad kohapeal, seal on teater, kes pakub kas iga nädal või vähemalt mingi perioodi vältel väga häid tükke. Minu küsimus on, kas on mingeid plaane rahastuse muutmise vaates või rahastatakse nende kaugemate piirkondade teatreid samamoodi edasi nagu praegu.

Tänan küsimuse eest! Me kindlasti peame oluliseks seda asjaolu, et teater maale jõuaks. Võib-olla me saame [rahastust] paremaks teha. Loodame nende ekspertide arutelude tulemusel jõuda nende ettepanekuteni. Me ei ole seda vähendanud. See on juba fakt iseenesest, et Kultuuriministeeriumil ei ole olnud kõige lihtsam eelarve kokkuhoiu tõttu hakkama saada. Aga me oleme [hakkama saanud]. Me oleme suutnud säästa ennekõike selliseid nõrgemaid ja toetust vajavaid sihtgruppe. "Teater maal" seda kahtlemata on. Me hoiame sellel silma peal.

Tõnis Lukas, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud minister! Sellest arupärimise esitamisest on mõnda aega juba möödas ja teil on olnud siin uusi uudiseid rahastamise kohta. Aga vahepealsel ajal on teatrimaastikul veel üks asi juhtunud. Nimelt, Vanemuise teatrist on saanud Rahvusteater Vanemuine või õigemini on see vastava kaubamärgi kaitsnud ja kutsub ennast – minu meelest õigusega – Rahvusteater Vanemuiseks. See õigus tuleneb selle kohast või rollist Eesti teatri ajaloos ja ka sellest, et ollakse tõepoolest ajalooline kolme žanri teater. 

Aga ma küsin teilt, kuidas ministeeriumi dokumentatsioonis, ka rahastamistabelites, seda hinnatakse. Kõigepealt, mis nime te kasutate ametlikult ministeeriumi dokumentatsioonis? Kas Rahvusteater Vanemuine järgnevatel hooaegadel võib ka rahastamismudelis mingeid muudatusi oma kasuks oodata?

Aitäh küsimuse eest! Nimemuudatusega seotud uus info jõuab meie dokumentidesse õigeaegselt. Rahastamisotsuseid, ma usun, see esialgu ei puuduta, vähemalt lähiajal mitte. Eks see selgub riigieelarve läbirääkimiste ajal nii nagu ikka. Aga esialgu meil ei ole plaanis erakorralist eelarve [suurendamist] seoses Vanemuise nimemuudatusega. 

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate esindajana Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Nagu ma oma eelmises sõnavõtus ütlesin, arupärimine anti üle eelmise aasta detsembrikuu alguses. Nii et kolm kuud on möödas ja paistab, et tõepoolest, selle ajaga on siin juhtunud nii mõndagi. On hea meel tõdeda, et vähemalt ministri sõnade järgi on asi liikumas õiges suunas. Võib öelda, et jää on liikuma hakanud. 

Tõepoolest, kui on moodustatud selline töörühm selleks, et olukorda lahendada, siis tahaks loota, et ei juhtu niimoodi, nagu siin vahepeal öeldakse, et kui sa tahad mingit asja maha matta, siis lihtsalt loo töörühm ja töörühm hakkab sellega tegelema. Minister mainis, et üks nendest inimestest, kes on selles töörühmas, on Raivo Põldmaa. Selle üle on mul igati hea meel, sellepärast et tegu on tõepoolest ühe tubli teatriinimesega, kes kindlasti ei kuulu niisama mingisugusesse töörühma. Kui ta juba seal on, siis kindlasti see asi liigub. Nii et hoiame pöialt ja loodame, et lahendused on tõepoolest tulemas. Olgem ausad, probleem on olemas, probleem ei ole uus. Sellest on juba päris pikalt räägitud. Just eelmise aasta viimastel kuudel puhkes Eesti teatrimaastikul elav arutelu, mis ei puudutanud mitte ainult üksikuid teatreid, vaid kogu meie kultuuripoliitika loogikat, seda, kas riigiteatri rahastamise süsteem on õiglane, läbipaistev ja jätkusuutlik. 

Me siin mainisime mitu korda, et erateatrite tegevustoetus on viimastel aastatel vähenenud. Kui aastal 2024 oli see 4,57 miljonit eurot, siis eelmisel aastal eraldati vaid 4,14 miljonit eurot ja selleks aastaks on planeeritud [sama palju]. Minister küll mainis, mis summad lähevad erinevatele teatritele ja asutustele, aga raske on uskuda, et kui summat vähendatakse nii otsustavalt – rohkem kui 400 000 on see vahe –, siis asjad hakkavad paremuse poole liikuma. Tahaks loota, et vähemalt järgmisel aastal ja sealt edasi on olukord parem ja raha, mis teatritele eraldatakse, on suurem.

Nii et kindlasti jälgime seda protsessi ja vaatame, kuidas järgmise aasta eelarve hakkab välja nägema siis, kui eelarveläbirääkimised tulevad. Selleni on veel aega. Enne seda tahaks kindlasti selle töörühma töötulemusi näha ja kuulda. Siin ei peaks väga pikalt tegutsema. 

Nii et lõpuks tahaks lihtsalt öelda, et hea, et nii minister kui ka vastava valdkonna inimesed näevad seda probleemi, tajuvad seda probleemi ja on valmis sellega tegelema. See on kindlasti positiivne signaal, sest tihtipeale, kui me siin pöörame tähelepanu ühele või teisele murele, mis meil riigis on, siis võib üks või teine minister vastata, et tema küll probleemi ei näe. Selliseid teemasid on meil siin palju olnud. Ma arvan, et … 

Võtaks natuke lisaaega juurde, paar minutit.

Kaks minutit lisaks.

Kõige värskem näide on arvatavasti demograafiline kriis, mille puhul me põhimõtteliselt räägime sellest, et see kriis on aina süvenemas ja need tagajärjed võivad olla Eesti jaoks lihtsalt katastroofilised. Aga valitsus, eelkõige peaminister, vastab, et praegu on kõikjal Euroopas niimoodi, et arenenud riikides – välja arvatud Iisraelis – on iive praegu negatiivne ja paranemismärke näha ei ole. Aga see ei ole vastus küsimusele, mis edasi saab. 

Nii et tunnustus kultuuriministrile selle eest, et ta selle teemaga tegeleb. Loodame, et see töörühm ei käi koos niisama, vaid sealt tulevad väga konkreetsed vastused ja see süsteem muutub, sellepärast et praegusel hetkel ei ole see teatrite, eriti erateatrite jaoks, jätkusuutlik. 

Teater ei ole teatavasti ainult kultuur, see on osa identiteedist, see on osa keelest ja osa avalikust ruumist. Kui me tahame, et Eesti teatrid areneksid, jõuaksid publikuni ka tulevikus ja et hinnad ei oleks mäekõrgused, siis me peame looma süsteemi, mis on õiglane, läbipaistev ja stabiilne. Nii et liigume selles suunas. Aitäh!

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja head kolleegid! Kui ma sügisel kuulsin, et lugupeetud ekspertide kogu on andnud hundipassi Eesti teatri suurkujule Lembit Petersonile ja tema Theatrumile, siis võttis see lausa tummaks. Ma mäletan väga hästi, kui Lembit ja kadunud [Urmas Kibuspuu] "Popi ja Huhuu" [lavastuses] mängisid. Ma mõtlesin, et kui kaugele on sellega võimalik minna. Aga lõpptulemus on äärmiselt positiivne. Ma tänan veel kord lugupeetud ministrit! Punktide mehaanilise lugemisega võib kunstilist taset mõõta, aga see ei tähenda lõplikku tõde. 75 punkti võib igatpidi kokku saada. 

Võtame suvalise näite. Arvo Aller, lugupeetud kolleeg ja põllumajanduskonsulent. Kui keegi hakkaks hindama mingite tabelite järgi tema taset, [et teha kindlaks], kas ta tunneb erinevaid teraviljasorte ja mõistab Euroopa Liidu järgmist põllumajanduspoliitikat või muud sellist, ja mingisugune lugupeetud seltskond – siga, kägu, hobune ja luik – annab punkte, siis neil võib olla ühtepidi õigus, aga kuidagi ei saa öelda, et Arvo Aller ei jaga põllumajandust ja kõike muud. [Samuti ei saa öelda, et] Lembit Peterson ei kvalifitseeru, sest tema kunstilised ambitsioonid ja filosoofilised ambitsioonid [ei ole piisavad]. 

Selle koha pealt oli positiivne kuulda, et on [loodud töörühm] ja hakatud üle vaatama neid punktiandjaid ja seda, kuidas punkte saadakse. Kas teatritrupiga peab käima maal mingites kultuurimajades või kusagil mujal, et punkte saada? Kunst on natukene peenem märk kui mingi tolmuse tee asfalteerimine, ehkki mõlemad on olulised. Kõige olulisem [küsimus] on muidugi see, et kui ei ole eestikeelset kultuuri, siis milleks neid teid üldse asfalteerida. Inimesi tuleb siia, kindla peale tuleb, ükskõik, mis keelt nad räägivad või kust nad siia tulevad, kas nende silmalõige on nii nagu meil või on natukene rohkem pilukil või on nahavärv teine. Aga Eesti riigi mõte on siiski eesti kultuur ja selle mitmekesisuse säilitamine läbi aegade. 

Ma lasin tehisarul Lembit Petersoni kohta midagi öelda. Loen ette. "Lembit Peterson on üks Eesti teatrikunsti tunnustatumaid lavastajaid ja pedagooge, kelle loomingut iseloomustab sügav tekstide mõtestatus, nüansirikas näitlejatöö juhtimine ja rahvusvaheline avatus. Tema kunstiline tase on professionaalselt väga kõrge ning ta on oluliselt mõjutanud Eesti teatrikunsti arengut." Ei hakka kõike siit pikalt ette lugema, aga ma küsisin ka, miks siis niimoodi läks. Vabandust, et ma keskendun ainult Theatrumile, küsimus ei puuduta ainult Theatrumit. Loen ette, mida tehisaru selle kohta ütles. "Kas ikka kõik teatritüübid ja kunstilised lähenemised peaksid olema ühtedel tingimustel hinnatavad?" No sellele viitas ka ministriproua. Järgmine [lause]: "Hindamiskomisjoni masinlikult punktide alusel tehtud otsus ei ole kõige adekvaatsem." Nõus. Veel üks lause: "Isegi kõrge kunstiline tase ei garanteeri toetust, kui hindamisprotsess määrab madala tulemuse."

Nii et ma lugesin praegu ette tehisaru kokkuvõtte paarist küsimusest. Aga samamoodi on punktide andmisega. Kõik mõistlikud ja kogenud, teatriga kokku puutunud eksperdid võivad [punkte] anda, aga 75 punkti ei pruugi kokku tulla. Sellistes oludes ongi kasulik või väga hea, kui on olemas veel keegi, praegusel hetkel minister, kes võib mingil hetkel öelda, et kuulge, vaatame natuke laiemalt. Aga vaatame, kuidas järgmine aasta kujuneb, kuidas 75 punkti kätte saada. Aitäh!

Aitäh! Kas minister soovib täiendada? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Oleme läbinud tänase viienda arupärimise ja viienda päevakorrapunkti.

Liigume edasi kuuenda päevakorrapunkti juurde, mis on Riigikogu liikmete Tõnis Lukase, Priit Sibula ja Helir-Valdor Seedri poolt kultuuriminister Heidy Purgale esitatud arupärimine ajakirjanike koolitamise kohta (nr 907). Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Tõnis Lukase.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Väga austatud stenogramm! Euroopa ajaloos on olnud mitmeid laineid, kui rahvad liiguvad. Kahetsusväärselt ei ole tulevikku alati hästi ette nähtud. Loomulik on see, et põgenikelainega [silmitsi seisvaid] naabreid tuleb aidata, ka Euroopa peab oma naabreid aitama. See on üldhumanistlik küsimus. Põgenikelained on toonud Euroopasse päris palju inimesi, kaasa arvatud tööjõudu. Võib ütelda, et asjata on vahepeal korraldatud majandusmigrantide suuri voogusid siia, arvestades, et tulijatel on alati olnud valik, kas lahkuda oma kodust ja tulla siia või mitte. Põgenikel seda valikut tihti ei ole. Ma ütlen veel kord, et humanistlik printsiip käsib põgenikke aidata. Nii et ma ei pane siin [kahtlusele] alla üldise immigratsiooni puhul erinevatel põhjustel erinevat käitumist. 

Aga nüüd selle tõlgendamisest. Meedia käes on väga suur võim. Selliste südantlõhestavate piltide tiražeerimine või, Skandinaavia variandis, nagu me teame, seriaalides ja filmides poolkohustuslikus korras migratsiooni helgete momentide näitamine mõjutab kindlasti masse ja teeb tihti võimatuks keerulistes olukordades teistsuguste argumentide esitamise. Nii sattus Euroopa 2015. aastal surve alla suure migratsioonilaine ajal, millega saabus siia põgenike sõiduvees väga palju majandusmigrante. Aga jällegi, ka seda protsessi ilmestasid ajakirjanduses ilmunud südantlõhestavad pildid. Muu argumentatsioon lihtsalt suruti meedia jõuga maha. 

Kultuuriministeerium on kavandanud ajakirjanike teadlikkuse kasvatamiseks massiivseid koolitusi rände ja lõimumise teemal. Planeeritud projekt kestab kolm aastat ning kavas on valgustada 250 ajakirjanikku ja kommunikatsioonitöötajat. Tõenäoliselt võiks nii mõneski kultuurivaldkonnas – [mõnest neist on] tänagi kõneletud –, näiteks teatrite rahastamises ja mõnes asjas veel, ajakirjanikke ja kommunikatsioonitöötajaid valgustada. Kultuuris on selliseid valikulisi tahke, mille puhul lisaharidus on alati tänuväärt. Aga valitud on hoopis sisseränne ja multikultuursus. Kavandatud riigihanke abil soovitakse leida sellise koolitusprogrammi pakkuja. 

Me küsimegi, kas Kultuuriministeerium soovib kindlustada, et massilist sisserännet ja multikultuursust kajastataks meedias ja suhtluses tulevikus õigesti, see tähendab nii, nagu valitsus soovib. Kas vastava koolitusprogrammi käivitamine on seotud valitsuse kavaga suurendada niinimetatud töörännet Eestisse? Me teame, et töörände lihtsustamine on valitsusel kavas ja osaliselt on seda juba ka ellu viima asutud. Eesti elanikud, nähes, et me ei suuda sisserändajaid alati oma ühiskonda integreerida, on küllaltki tõrksad. See tähendab, et meedia kaudu tuleks teha enne kihutustööd, et ka töörändelaine positiivsemalt vastu võetaks. Kas ajakirjanike rahaga mõjutamine sobib kuvandiga, mille järgi me taotleme Eestis tasakaalukat ajakirjanduslikku kajastust kõigil teemadel? Kas lisaks mainitud teemadele on veel valdkondi, kus valitsus kavatseb ajakirjanikke õigesti mõtlema õpetada? Need on meie küsimused.

Aitäh! Arupärimisele palun vastama kultuuriminister Heidy Purga.

Suur tänu, hea kolleeg, küsimuse eest! Hea Tõnis Lukas, ma ootasin huviga, millal jõuate selle küsimuse sisuni. Te rääkisite algul pikalt rändest ja rändekvootidest. Me võime sellest statistikast ka rääkida, me juba pidasime sellel teemal vestlust ühes paar nädalat tagasi toimunud infotunnis. Aga võib-olla räägiks selle arupärimise sisust, mille te olete esitanud ja mille kohta teil küsimusi on. 

Vastan nõnda. Mõnikord on tarvis üks samm tagasi astuda, et hiljem kaks sammu edasi liikuda. See hange, millele te viitate, on tänasega tühistatud, seda ei tule. Tänase seisuga on tõesti riigihange "Koolitusprogramm kohalike meediakanalite töötajatele" tühistatud. Hetkel kehtib hanke kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustusaeg ja see kehtib kuni 13. märtsini, see on juba sellel nädalal. Peale seda saab edasi liikuda. Hetkel me tõesti panime selle koolitusprogrammi tellimise pausile. Küsimus on, mida me edasi teeme. Me konsulteerime uuesti osapooltega, ennekõike teadusasutustega, ennekõike Tartu Ülikooliga, keda meil koolituspartnerina ja hea partnerina üldiselt on väga tarvis. Nii et see on aus hetkeseisu kirjeldus ja ma loodan, et see oli ammendav. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Nii palju rõõmsaid uudiseid pole kaua kuulnud ühe ministri suust. Aga siiski, võib-olla te natuke valgustate meid, miks astuti selline ootamatu samm. Poliitkorrektne idee hakata suurel hulgal ajakirjanikke koolitama rände positiivsest rollist sai ootamatult tagasilöögi. Kuidas see juhtus? Kelle kannatus katkes? Kas keegi kaebas või rahvahulgad ei olnud rahul? Millal see juhtus ja miks?

Tänan selle küsimuse eest, hea kolleeg Peeter Ernits! Kuupäeva kohta ma jään teile küll hetkel vastuse võlgu. Ma seda kuupäeva ei tea, millal otsus selleks muudatuseks sündis. Aga see sündis diskussioonide tagajärjel või peale diskussioone. Endise ajakirjandusinimesena, [olles töötanud] raadios ja meediamajas, pean ma ajakirjandusest väga lugu, Eesti Rahvusringhäälingust kas või näiteks. Ministrina tundus mulle, et seda oleks saanud teha paremini.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh! Tõesti väga hea uudis! Mõned asjad tulebki selgeks mõelda, ümber mõtestada ja tagasi pöörata. Selliseid tagasipööramisi on ajaloos mitmel olulisel teemal ennegi olnud ja nendest ei ole suurt pahandust üldse sündinud. Eelnevate otsusteta on saadud elada küll, kuigi alguses on tundunud, et on vaja olla ikkagi väga kaasaegne ja progressiivne, on vaja kedagi koolitada. Samas, te ütlesite, et Tartu Ülikooli oleks koolitajana ikkagi väga tarvis. Mida te sellega silmas pidasite? Kas seda, et Tartu Ülikooli teadlased on head koolitajad – mis on loogiline –, ja otsitakse vastavat teemat, või oleks siiski just sellel teemal ehk rändepoliitika teemal koolitust vaja? Kui jah, siis kellele seda vaja oleks?

Tänan küsimust täpsustamast! Ma viitasin tegelikult siiski rohkem ülikoolile kui partnerile selles [konkreetses] küsimuses, [millised on] täpsemad võimalused sellega edasi tegeleda. Nii Ragne Kõuts-Klemm kui ka teised Tartu Ülikooli meediaspetsialistid on öelnud, et ega koolitamises kui sellises ei ole ju midagi halba, ajakirjanikele pakutakse sellist teenust või võimalust päris tihti. See on ka tarvilik. Küsimus on selles, milles neid koolitatakse, kuidas tellimust esitatakse ja kes seda läbi viib. 

Aitäh! Selle formaadi puhul on [ette nähtud] üks küsimus ja rohkem küsimusi ministrile ei ole. Avan läbirääkimised. Peeter Ernits, palun! Praegu arupärijate esindajat ei ole registreeritud. Nii et Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Ma mõtlesin, et arupärija võiks alguses rääkida. [Minu kui] endise ajakirjaniku, ajakirjandusjuhi ja kodaniku jaoks on see äärmiselt positiivne uudis, mida ma täna siin kuulsin, et poliitkorrektset rände[teemalist koolitusprogrammi sellest], kuidas migratsiooni käsitleda, ei tulegi. 13. [märtsini] on võimalik veel seda [otsust] kahtluse alla seada. Ma loodan, et seda ei juhtu, aga kui juhtub, siis vaatame edasi. See oli igal juhul erakordselt positiivne uudis.

Aga ma tulen tagasi oma eelmise elu juurde, kui ma juhtisin aastaid suuri ajakirjandusväljaandeid ja ka Eesti Ajakirjanike Liitu. Ajakirjanikud loomulikult vajavad koolitusi, nii nagu kõik. Ka maaparandajad vajavad koolitusi. Me siin vahepeal pidime seadust muutma, sest maaparandajatele ei olnud võimalik leida viie aasta jooksul korralikku koolitust ja siis tuli kiiresti seadust muuta. Nii et koolitused kuluvad kõigile ära, ka küünetehnikutele, maaparandajatele ja ajakirjanikele. 

Ma saan aru, miks selle koolitusega välja tuldi. On mingisugused sellised [ideed], mis tunduvad mingil hetkel nii-öelda poliitkorrektsed. Rohepööre on ju klassika. Vaatamata sellele, et Ameerikast on juba mõnda aega hoopis muud tuuled puhunud ja need tuuled on jõudnud ilma merre suuri tuulikuid ehitamata ka Eestimaa randadele ja Tallinnasse. Kuidas mõista rohepööret? Kuidas tagada, et rohepööre saavutab oma maksimaalse tugevuse? Neid koolitusi ei ole enam arukas korraldada. Sellest saavad aru mitte ainult ameeriklased, vaid ka eurooplased ja Eesti kolleegid. 

Aga neid teemasid, milles just nimelt ajakirjanikke koolitada, on tohutult palju. Ma loen iga päev väga erinevaid väljaandeid üle maailma. Mõni päev jääb vahele ka. Vanast harjumusest vaatan ka Delfit ja Postimeest, Õhtulehte ja Äripäeva. Ma olen seda vist varem korduvalt öelnud, et ma elan hoopis teises reaalsuses, teises inforuumis. Tavaliselt öeldakse seda nende kohta, kes vaatavad Vene uudiseid. Mina ei ole Vene uudiseid vaadanud juba, ma ei tea, mitu aastat. Aga ma jälgin igapäevaselt lääne – ameerika, saksa, prantsuse, hispaania, briti – ja paljude teiste mõttekodade analüüse nii siin- kui ka sealpool ookeani. See reaalsus on seal sootuks teistsugune kui see, mida mu endised kolleegid käsitlevad. Mõni on veel [alles], kellega me koos töötasime, palju uusi on tulnud. See on hoopis teistsugune maailm, mida kirjeldavad minu Ameerika juhtivatest ajakirjanikest kolleegid Euroopas. Aga meie oleme siin oma mingis munas ja kuulame või loeme iga päev Rainer Saksa ja mitmeid teisi veel. 

Nii et tegelikult sellist koolitust, kuidas maailma mõista, oleks hädasti mu ajakirjanikest kolleegidele vaja. Kuidas tagada Eesti rahvusriigi säilimine? Kuidas mõista kultuuri? [Võtame kas või] sellesama [teema], millest me enne rääkisime siin: kuidas mõõta seda, kas Lembit Peterson ja tema teater [ületavad lävendi, mis on] 75 punkti, või mitte. Neid teemasid on väga-väga palju. Või uuemal ajal [on küsimus], kuidas mõista maailma, kuhu ta tänasel päeval on jõudnud? Endised reeglid ei kehti, uusi reegleid ei ole paika veel loksutatud ja nii edasi. Nii et koolitusi oleks hädasti vaja, ja loomulikult ka ... 

Kas teil oleks lisaaega vaja?

Jah, paar minutit.

Paar minutit, kaks minutit lisaks.

Lugupeetud minister, taolisi koolitusi oleks hädasti vaja, olgu need koolitajad Tartu Ülikoolist või inimesed kusagilt piiri tagant. Selliseid [koolitusi] oleks hädasti vaja, mitte [selliseid], mis on ajale jalgu jäänud ja pühendatud endise maailma probleemide käsitlemisele, näiteks rändele ja rohepöördele – ma rohkem ei hakka [nimetama]. Nii et koolitust oleks hädasti vaja. Jõudu nende mõtete kogumisel, millest koolitusi korraldada neile 250-le, 500-le või 100-le ajakirjanikule! Aitäh!

Aitäh! Nüüd [kõneleb] arupärijate esindajana Tõnis Lukas. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Väga austatud minister! Ajakirjanike ja kommunikatsioonitöötajate teadlikkuse kasvatamine lõimumise ja rände alal on tõepoolest teemana justkui selline lakmus. On teada, et niisugused moevoolud – progressiivse ja sobiva [nurga alt] teemade selgitamise hood – käivad ikka meie ühiskonnas aeg-ajalt peal kui vappekülmad. [Poliit]korrektsus tekitab kodanikule, ka ajakirjanikule, sisemise filtri, sisemise tsensori. Ta ei tea, kas sobib ühest või teisest asjast nii rääkida, nagu tema seda näeb, sest koolitajad räägivad, et tegelikult oleks korrektne seda asja käsitleda hoopis teisiti, sest see on inimlikum ja sügavam asi.

Kui meie kodanikena tahame saada tõest informatsiooni, siis ei tohi seda alati propagandafiltrist läbi lasta. Ses mõttes on väga hea, et Kultuuriministeerium esimesena propagandasõtta tormavaid propagandasõdureid – kas nad on ametnike hulgas või on nad kusagil mujal – on nüüd veidi taltsutanud ja selle konkreetse koolitusprogrammi hanke peatanud, tagasi kutsunud. See on hea märk. 

Kindlasti on vaja mõelda, nii nagu Peeter Ernits kõneles, ajakirjanike koolitamisele, ja seda mitte ainult ülikoolide baasil. Kõigi eluvaldkondade [esindajad] vajavad täienduskoolitust, ühegi valdkonna [esindaja] ei saa olla eluaeg professionaal. Kõigi valdkondade inimesed vajavad aeg-ajalt teadmiste värskendamist ja uuemate lähenemiste selgitamist. 

Seetõttu ma tahaks teada ministeeriumi seisukohta selle kohta. Ajakirjanikel puuduvad üle-eestilised hoovad neutraalsete koolitusprogrammide tellimiseks. Kõigil kanalitel on muidugi teatavad võimalused, samas maakonnalehtedel ja väiksematel kommertskanalitel on need võimalused kahtlemata väiksemad. Aga ma küsin ajakirjanike liidu rolli kohta. Kas on vaibunud arutelu selle üle, et ajakirjanike liit võiks end loomeliiduna registreerida? Tõepoolest, siin on juriidilised takistused, ka ajakirjanike ühtsuse mõttes. Võib-olla nad kõik ei näegi üksteist ühe ja sama tsunfti liikmetena. Loomingulised liidud on ju need, kes käivitavad väga tihti mitmesuguseid täienduskoolitusprogramme ja annavad stipendiume. Võib-olla oleks see ajakirjanikele abiks. Diskussiooni all on olnud kultuurkapitalis vastava sihtkapitali tegemine, aga see on peatunud. 

Nii et ma küsingi selles valguses. Kui ministeerium näeb, et [mingil] teemal – mitte kinnisideena ainult sellel teemal –, oleks vaja ajakirjanikke ja kommunikatsioonitöötajaid koolitada, siis kas ei tuleks luua sellised püsivad mehhanismid, mitte lihtsalt teha seda poliitiliste programmide abil, vaid anda tõepoolest tuge ajakirjanikele loomeliidu kaudu, et nad saaksid seda korraldada nendesamade põhimõtete alusel ning sellisel moel, nagu seda teevad teiste loomevaldkondade inimesed. Aitäh!

Aitäh! Henn Põlluaas, palun!

Austatud eesistuja! Hea minister! Head kolleegid! Tänane teema on tegelikult üsna oluline, sest see peegeldab ajakirjanduse muutunud rolli läbi aegade. Kunagi oli ajakirjaniku ülesanne ja kohustus uudiste edastamisel olla objektiivne, olla erapooletu, rääkida asjadest nii, nagu nad on, ilma enda hinnanguta, nii nagu Tartu Ülikoolis Juhan Peegel tudengeid õpetas. 

Tänapäeval on ajakirjanike [arusaamad oma] tööst ja kohustustest drastiliselt muutunud. Sellepärast et enamik neist leiab, et nende kohustus on olla rahva valgustaja, edastada uudiseid ja sündmusi läbi enda isikliku ja ka ideoloogilise prisma, ilma et avataks erapooletult kõiki tahke mingist sündmusest. See teeb tegelikult ajakirjanduse väga kallutatuks. 

Euroopa Liit on ju tegelikult seda läbi aastate süvendanud, rõhutades kogu aeg vajadust tõese ja õige ajakirjanduse ja informatsiooni järele, aga ka võitlust selle nimel. Samas on seesama tõene ja õige informatsioon ideoloogiline, see on täiesti selgelt neomarksistlik vasakpoolne ideoloogia, mida viljeleb enamik ülikoolidest ja kuhu suunas tudengeid mõjutatakse. 

Seda on näidanud mitmed uuringud. Alles hiljuti lugesin Soome ajakirjandusest ühe uuringu kohta. Kui meil mingisugune ajakirjanike koolitus korraldatakse, siis peaks see just nimelt [keskenduma sellele], kuidas edastada adekvaatselt reaalset maailma nii, nagu ta on. Aga olgem ausad, eks sellegi hanke taga oli eesmärk [panna] ajakirjanikke [mõtlema] just vastupidi: kuidas rohepööret ja muid selliseid ideoloogilisi asju rahvale veelgi vastuvõetavamaks teha. 

Nii et me oleme tegelikult väga suure probleemi ees. See ei puuduta muidugi arvamusartikleid, ajakirjanikel on õigus arvamusartikleid kirjutada, aga siis peab olema ausalt välja toodud, et see on tema isiklik seisukoht, mitte ei tohi seda esitada tõe pähe ja tegelikkust moonutades. Seekord jäi see kursus ära, aga küllap see tuleb varsti uuesti, kui samad erakonnad meil valitsuses on. 

No andke andeks, väidetavalt oleme me ju palju realistlikumalt rohepöördele lähenemas, aga samas jätkatakse tegelikult kõiki neidsamu suundumusi ja samme. Reformierakond ju kuulutab, kuidas maksud vähenevad, aga samas me teame, et ainuüksi see aasta lisandub 11 [maksu], ja nii edasi. 

Mina loodan, et tuleb tagasi see aeg, [mil kehtis] Juhan Peegli põhimõte, et ajakirjandus ei peaks edastama mingisuguseid ideoloogiliselt kallutatud seisukohti, vaid kajastama erapooletult, objektiivselt kõike. Sest eks me ju teame, et ajaloos toimuvad sündmused ja asjad spiraalselt, kord liigub pendel ühele poole ja kord teisele poole. Küllap ta kuskil jääb ehk keskele seisma, vähemalt ajakirjandus. Aitäh!

Aitäh! Kas ministril on soovi täiendada? Ei ole. Sulgen läbirääkimised. Oleme läbinud kuuenda päevakorrapunkti. Seitsmes päevakorrapunkt on välja arvatud. 

Läheme kaheksanda päevakorrapunkti juurde. See on Riigikogu liikmete Heljo Pikhofi, Tanel Kiige, Jaak Aabi, Helmen Küti, Anti Allase, Reili Ranna, Riina Sikkuti, Helle-Moonika Helme, Andre Hanimäe, Enn Eesmaa ja Ester Karuse poolt kultuuriminister Heidy Purgale esitatud arupärimine Rahvusooper Estonia juurdeehituse kohta, nr 916. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Heljo Pikhofi.

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud kultuuriminister! Üksteist Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liiget on esitanud teile arupärimise Rahvusooper Estonia juurdeehituse kohta. Võib-olla mõne sõnaga sisust. Rahvusooper Estonia on rahvusooperi seaduse alusel tegutsev avalik-õiguslik juriidiline isik, kelle tegevusega on seotud riiklik kultuuripoliitika. Riiklikult tähtsa kultuuriobjekti elluviimise korraldus kuulub Kultuuriministeeriumi valitsemisalasse Vabariigi Valitsuse seaduse § 62 alusel, mille eest vastutab kultuuriminister. 

Riigikogu on Rahvusooper Estonia juurdeehituse suhtes väljendanud korduvalt selgelt poliitilist tahet ning teinud vastavaid otsuseid. Riigikogu kinnitas 13. septembril 2021. aastal riiklikult tähtsate kultuuriehitiste nimekirja, kuhu kuulub ka Rahvusooper Estonia praeguse hoone juurdeehitus. Riigikogu võttis 7. mail 2024. aastal vastu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele leida lahendus rahvusooper Estonia juurdeehituse rajamiseks". Sellega tehti Vabariigi Valitsusele ettepanek leida juurdeehituse rajamiseks sisuline lahendus ning vaadata selleks üle piirangud, mis välistavad juurdeehituse elluviimise, ja vajadusel algatada eriplaneering. Kultuuriminister teatas 5. mail 2025. aastal, et kutsus koos Rahvusooper Estoniaga kokku töögrupi, mille eesmärk on jõuda muinsuskaitselisi ja linnaruumilisi vajadusi arvestava ooperimaja juurdeehituse arhitektuurikonkursini. Selle esmane ülesanne on koostada arhitektuurikonkursi ja detailplaneeringu muinsuskaitseliste eritingimuste lähteülesanne. 

Avalikus ruumis on kajastatud UNESCO maailmapärandi kontekstis UNESCO-t nõustava organisatsiooni ICOMOS seisukohti, sealhulgas ICOMOS-e tehnilist hinnangut kuupäevaga 10. mai 2024. See puudutab Rahvusooper Estonia juurdeehituse võimalikku mõju Tallinna vanalinna maailmapärandi väärtusele. Arvestades Riigikogu väljendatud poliitilist tahet ja 2024. aasta 7. mai otsuses sisalduvat selget suunist, ei ole täna avalikkusele ega Riigikogule selge, kas Rahvusooper Estonia juurdeehituse projekt liigub sisuliselt edasi või on see takerdunud muinsuskaitseliste ja UNESCO maailmapärandiga seotud küsimuste taha.

Lisaks tuleb märkida, et pärast 5. mai 2025. aasta pressiteadet ei ole Kultuuriministeeriumi dokumendiregistrist olnud võimalik leida avalikku viidet töögrupi moodustamise õiguslikule alusele, koosseisule, töökorraldusele, protokollidele ega töö tulemustele. Seetõttu ei ole Riigikogul võimalik hinnata, millises ulatuses on töögrupi töö tegelikult käivitunud ja milliseid tulemusi see on andnud. Lähtuvalt eeltoodust palume teil vastata Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 139 alusel kaheksale küsimusele. Ma ei hakka neid siinkohal ette lugema, minister teeb seda kindlasti ise. Aitäh!

Aitäh! Enne vastamist ma täpsustan, et arupärimise on esitanud üheksa sotsiaaldemokraati, üks erakonnatu ja üks EKRE liige. Nii et palun arupärimisele vastama (Saalist öeldakse midagi.) kultuuriminister Heidy Purga.

Tänan arupärijaid huvi tundmast Estonia käekäigu vastu ja annan nüüd vastused teie esitatud küsimustele. 

Esimene küsimus: "Kas kultuuriminister kinnitab, et Rahvusooper Estonia juurdeehituse planeerimine ja projekteerimine on sisuliselt seiskunud ning ei liigu edasi järgmisse etappi?" Ma pean sellele küsimusele vastama [eitavalt]: planeerimine ei ole seiskunud. Ma jõuan kohe põhjendusteni või edasise juurde teie teise küsimuse kaudu, mis kõlab nii: "Kui kultuuriminister ei kinnita, et protsess on seiskunud, siis palun nimetada üks konkreetne menetlus või dokument, mis on täna reaalselt käimas ja mille tulemusena on võimalik liikuda arhitektuurikonkursi väljakuulutamiseni." Rahvusooper Estonia on lähiajal välja kuulutamas ruumiprogrammi hanget. Estonia vajab kõigepealt analüüsi, mille tulemuseks on ooperiteatri uut ja vana osa ühe tervikuna käsitletav ruumiprogramm ja mahulised ettepanekud ning ka ülevaade erinevate stsenaariumidega kaasnevatest plussidest ja miinustest. Samuti on leitud detailplaneeringu muinsuskaitseliste eritingimuste koostaja. Me otsisime sinna töögruppi persooni, kes oleks nõus muinsuskaitselisi eritingimusi koostama ja kellel oleks vastav sertifikaat. See inimene on leitud ning ta on oma töö ära teinud. 

Selle analüüsi teostamisel lähtutakse kolmest erinevast stsenaariumist. Esiteks, juurdeehitus olemasoleva saali ümberehitamiseks ja lava laiendamiseks vastavalt muinsuskaitse eritingimustele. Sellest on avalikkuses räägitud, et saab luua muinsuskaitselisi eritingimusi, kui Estonia teatri sisse minna ja juurdeehituse kaudu seda seestpoolt natukene suuremaks teha. Teiseks, juurdeehitus Uue turu platsi poolsele hoone küljele, [mis hõlmab] uut saali ja lava. Kolmandaks, maa-aluse ühendusega juurdeehitus uue saali ja lavaga eraldiseisvas hoonemahus Teatri väljakul. Teatri väljak asub teadupärast Solarise kõrval Estonia vastas. On mõeldud ühendada see plats tunneliga. Need on kolm versiooni, mida hakatakse ruumiprogrammiliselt läbi hanke raalima: milline neist võiks vastata kõige paremini Estonia nõudmistele ja tingimustele. 

Kolmas küsimus: "Kas kultuuriminister kinnitab, et peamine põhjus, miks Riigikogu 7. mai 2024 otsuse sisuline elluviimine ei ole seni viinud arhitektuurikonkursi väljakuulutamiseni, on seotud muinsuskaitseliste piirangutega?" Ma vastan sellele küsimusele. See ei ole päris täpne väide, sellepärast et enne arhitektuurikonkurssi on tarvis teha põhjalik ruumiprogrammi analüüs. Sellele viitasin ma oma eelmises vastuses, on kolm versiooni. Hange läheb kohe välja, töö on nii kaugele jõudnud. Ma kohtusin hiljaaegu Ott Maateni ning Ivari Iljaga ja küsisin üle, kas kõik osapooled on rahul töögrupi otsusega ja saavad edasi liikuda. Jah, on, kõlas vastuseks. See andis kindlust, et see hange läheb lähiajal välja. Meile on oluline, et Estonia vajadused sellisel moel, et lahendus oleks kooskõlas kvaliteetse ruumi ja muinsuskaitse põhimõtetega. Kindlasti saab sellise ruumiprogrammi kaudu detailse analüüsi ja vastuse. 

Küsimus nr 4: "Milline on sellest tulenev kultuuriministri otsus muinsuskaitselise takistuse ületamiseks? Kas on kaalutud muinsuskaitseliste piirangute leevendamist või eriplaneeringu algatamist?" Muinsuskaitselised piirangud tulenevad muinsuskaitseseadusest ja Tallinna vanalinna muinsuskaitseala põhimäärusest ja hetkel meil ei ole teadmist, et neid oleks tarvis muuta, kui ma tulen nüüd tagasi ruumiprogrammi lahenduste juurde. 

Valminud on Tallinna muinsuskaitseala kaitsekord, kuid me oleme selle menetluse praegu pannud pausile ja seda just Estonia juurdeehituse tõttu. Kaitsekorraga on kavas küll edasi liikuda, kui on selge, millise stsenaariumiga Estonia puhul edasi liigutakse. Eriplaneeringu algatamisega ei võimalda planeerimisseadus seda küsimust üldse lahendada. Seda on kahel korral Riigikogu kultuurikomisjonis selgitanud ka Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi ruumilise planeerimise osakonna juhataja Heddy Klasen. Kui kavandatud juurdeehitus ületab 33% olemasolevast mahust, on vaja algatada detailplaneering. 

Küsimus nr 5: "Mis kuupäevaks valmib töögrupi koostatud arhitektuurikonkursi ja detailplaneeringu muinsuskaitseliste eritingimuste lähteülesanne ning kes selle ametlikult kinnitab?" Töögrupi poolt kokkupandud lähteülesanne on tänaseks valmis. Tellija ehk hankija on Rahvusooper Estonia, kes on ka muinsuskaitseliste eritingimuste ametlik kinnitaja. 

Küsimus nr 6: "Kõik seni laual olnud Rahvusooper Estonia juurdeehituse eskiisid viitavad vajadusele, et tuleb hoonestada Rahvusooper Estonia kõrvalkinnistu või kinnistuid. Kas on alustatud selles osas läbirääkimisi Tallinna linna kui kinnistu omanikuga nende kinnistute omandamise või vahetamise asjus?" Linna esindajad on olnud sellesse töögruppi kaasatud, millest ma siin enne rääkisin. Samuti on Rahvusooper Estonia linna [esindajatega] kohtunud ja arutanud kõiki neid variante. Minu teadmise järgi ei ole linnal seni olnud huvi strateegiliselt niivõrd olulist linnaruumi osa riigile anda, müüa või vahetada. 

Küsimus nr 7: "Kas kultuuriminister käsitleb ICOMOS 10.05.2024 tehnilist hinnangut [‑‑‑] Rahvusooper Estonia juurdeehituse osas Eesti riigile õiguslikult siduva piiranguna või nõuandva arvamusena?" ICOMOS-e 2024. aastal koostatud tehnilise [hinnangu] järgi peaks olemasoleva teatrihoone juurdeehituse võimalikkust analüüsima pärandimõju hinnangu abil, mis on maailmapärandi konventsioonist tulenev kohustus. Muinsuskaitseameti tellimusel koostatud pärandimõju hinnang on ühtlasi üks alusdokumente edasises menetlusprotsessis, mida tuleb arvestada koosmõjus kõigi planeerimist, ehitamist ja muinsuskaitset reguleerivate nõuetega. Seetõttu on oluline tagada pidev dialoog UNESCO-ga protsessi kõikides etappides, ja seda ka tehakse järjepidevalt. 

Viimane küsimus, nr 8: "Millisel õiguslikul või sisulisel põhjusel ei ole Kultuuriministeerium avaldanud dokumendiregistris töögrupi moodustamise otsuse, koosseisu ja töö tulemusi ning mis kuupäevaks need dokumendid tehakse avalikult kättesaadavaks?" Selle töögrupi loomisel pakkus Kultuuriministeerium oma abi, aga see [töögrupp] ei asu meie all, sest see on Estonia huvi ja [puudutab] nende tegevust. Aga see töögrupp on andnud Rahvusooper Estoniale nõu, tegutsenud teatri juures ja on oma tööga lõpule jõudnud, hanked lähevad kohe välja, nii et meil on põhjust rõõmustada. See protsess on võtnud aega, arusaadavatel põhjustel. Ütlen veel lisakommentaariks, et parem on teha seda põhjalikult, kui pärast ümber teha. Aitäh!

Aitäh! Teile on mõned küsimused. Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister, aitäh teile vastuste eest! Minule on valdkond tundmatu, aga teie vastuseid kuulates sain päris palju teada ning ma usun, et meid telesilla kaudu jälgivad inimesed ja hiljem ka stenogrammi lugejad tahaksid teada, kes kuuluvad sinna töögruppi, mille [moodustamisel] pakkus ministeerium abi. Kas teil on informatsiooni, kes sellesse töögruppi kuuluvad? Kas sellel töögrupil on mingi ajaline perspektiiv või tegevuskava?

Jaa, ikka võib küsida. Aitäh küsimuse eest! Ühe inimese ma nimetasin – eritingimuste koostaja. Temal oli keskne roll selle lähteülesande puhul, mida ma kirjeldasin siin äsja antud vastustes. Antud küsimuses peaksid ühe laua taga istuma arhitektide liit, kõik esindus- ja huvikaitseorganisatsioonid, linn loomulikult, Estonia Selts, Rahvusooper Estonia. Jah, see on kirjeldus sellest, kes sellesse töögruppi kuulusid. Ma jään kuupäevalise detailsuse mõttes vastuse võlgu, millal see töögrupp lõpetab, aga ma usun, et praegune esmane lähteülesanne on neil täidetud. Hoiame silma peal. Peale hanke väljakuulutamist on neil kindlasti [võimalus] oma sõna sekka öelda nende hanke tulemuste [teemal].

Raimond Kaljulaid, palun! 

Aitäh! See, et see otsus eelmises koosseisus tehti, on minu meelest väga oluline. Vähemalt minule tundub see väga õige. Ma toetasin seda toona ja ma olen olnud pisut kurb ja hämmingus, et selle elluviimine nii kaua aega on võtnud. Ma saan aru, et alles praegu, viis aastat hiljem, hakatakse arutama, mis ruume see teater vajab. Ma mõtlen, et huvitav, kuidas omal ajal sai üldse seda otsust teha, kui ei olnud teadmist, milliseid ruume ja millises mahus see teater vajab ja mis on see õige lahendus. Minu küsimus on, mida selle vahepealse viie aastaga tehtud on, kui me alles nüüd jõuame [selgusele], mis see ruumivajadus tegelikult on. 

Mu teine küsimus on konkreetsem: mis aastanumber see on, kui teatrisõber saab istuda uues laiendatud saalis maha ja kuulata seda [teadet], et palun lülitage oma mobiiltelefon välja, nüüd algab kontsert. Mis aastal see juhtub? Palun vastake sellele küsimusele. Ma arvan, et see on see, mis huvitab Eesti inimesi kõige rohkem.

Aitäh teile, hea kolleeg, küsimuse eest! Peaasi et see juhtub, on mu vastus. [Ma ei oska öelda,] millal see juhtub, aga kindlasti see juhtub! Aga see ei ole ainus kultuuriehitis, mille ettevalmistamine on Eesti Vabariigi lähiajaloos aega võtnud. Mõned protsessid on väldanud veel pikemalt. Kui ma lähen nüüd teie loal korraks tagasi sellesse ajahetke, kui Riigikogu kinnitas need viis olulist kultuuriobjekti, siis tuleb nentida, et Estonia [juurdeehituse] projekti esitlemisel ei tehtud väga detailset ettepanekut, kuidas antud olukorda lahendada, aga me kõik teadsime, et see tuleb lahendada. Ja me kindlasti lahendame selle ära. See on olnud tundlik teema, ütleme nii, just muinsuskaitse küsimustes, oleme otsinud üheskoos lahendusi. Ma arvan, et me peaksime väikese rahvana rohkem üksteist toetama, mitte võib-olla kaevikutesse kaevuma ja eriarvamustele jääma. [Üksteist toetades] liigume me koos kiiremini edasi. Nii et ma loodan, et Estonia protsess liigub nüüd kiiremini edasi.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Kui mina olin veel kultuurikomisjoni liige ja esimees, siis me arutasime seda teemat tõesti kordi, kordi ja kordi. Aga nüüd jäi mulje, et kogu see teema on muutunud järjekordseks ametkondlikuks protsessiks, mis venib ja venib ja venib. Kõige murettekitavam oli muidugi see, et selle vaidluse relvaks muutusid rahvusvahelised organisatsioonid. Ärme unustame, et UNESCO-t nõustava organisatsiooni ICOMOS hinnangut on kasutatud argumentidena, justkui oleks tegemist lõplike ja vaieldamatute otsustega. Tegelikult tekitasid need hinnangud meil komisjonis ja ka avalikkuses väga palju küsimusi. Ka avalikkuses on ju toodud esile, et mõjuhinnangud on kallutatud, kriitilised arvamused on jäänud arvestamata ning kogu protsess ei vasta Euroopa hea halduse tavale. Kuidas sa seda kommenteerid?

Hea Heljo Pikhof! Me oleme selle teekonna läbi käinud väga põhjalikult seda arutades. Me oleme leidnud pääsetee, või ühesõnaga, tee, kuidas edasi üheskoos liikuda, ja me oleme praegu sellel teel. See dokument, millele te viitasite – kinnitan –, ei saa takistuseks Rahvusooper Estonia juurdeehituse rajamisel.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Ma saan aru niimoodi, et selle töörühma otsustasite kokku kutsuda teie või ministeerium või [seda tehti] Estoniaga koostöös. Kui vaadata ajahorisonti alates sellest Riigikogu otsusest, kui see objekt sellesse nimekirja kinnitati, siis kas selle töörühma moodustamine on aidanud seda [protsessi] edasi viia ja kas on saanud selgemaks, milliseid lahendusi võib olla? Lõpetuseks ütlen, et ma olen vastava toetusrühma liige, nii et ma kindlasti toetan seda, et see saaks lahenduse.

Aitäh! Selles küsimuses oli ka vastus, nii et ma ei oskagi seda kuidagi kommenteerida. Lihtsalt kiidan teie tublit tööd. Tänan! Oleme edasi liikunud küll tänu sellele töögrupile, see vastab tõele. Mul on hea meel selle üle.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma ei küsi Raimond Kaljulaidi eeskujul, millal saab osta pileteid või kas Estonia juurdeehitus valmib enne või pärast Rail Balticut. Kas te oskate öelda, mis need järgmised konkreetsed sammud on? Kas on [teada] arhitektuurikonkursi väljakuulutamise tähtaeg ja kas me räägime aastasest või kaheaastasest perspektiivist? Mis on need käegakatsutavad tulemused, mida võiks lähiajal näha?

Suur tänu küsimuse eest! Kui te mäletate, siis ma viitasin kolmele versioonile ruumiprogrammi lahenduste otsimise hankes. Selles on arvesse võetud mahtusid, Estonia vajadusi, kõiki tingimusi. Lähiajal kuulutatakse hange välja. Ma arvan, et see juhtub lähinädalatel, kohe põhimõtteliselt. See valmis tubli töö tulemusena. Suur tänu sellele töörühmale! Edasi läheb kõik vastavalt protseduuridele: [kõigepealt määratakse,] kui kaua see hange üleval on, [seejärel pannakse paika] tähtajad, vaadatakse üle pakkumised ja [hanke võitja] väljavalimise järel [toimub] arhitektuurikonkurss. See ruumiprogramm on tegelikult väga oluline, see on vaat et kõige olulisem antud hetkel, et teada saada, millise lahendusega edasi liikuda, ja anda siis sõna arhitektidele, kes saavad visioneerida kena arhitektuurse lahenduse.

Madis Kallas, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Ma kuulasin eelmisel aastal lihtsalt puhtalt huvist pea kümneid tunde intervjuusid ja saateid Estonia juurdeehituse teemal. Ausalt öelda, olles need läbi kuulanud, [sain ma aru,] et olime jõudnud tagasi algusse: kõik olid omavahel vaenujalal, lahendust ei olnud näha. Aga sel aastal – või oli see eelmise aasta lõpus? – tuli jutuks variant, millest ka teie rääkisite, ehk üks võimalik lahendus on [rajada juurdeehitus] Solarise kõrvale Teatri väljakule – oli vist selline nimi. Minu küsimus on, kas on tulnud tagasisidet – võib-olla te mainisite, aga ma ei pannud tähele – praegustelt Tallinna linna juhtidelt selle kohta, kas see kolmas variant võiks edasiminekuks olla parim tee. Mulle tundus, et nende kahe esimese [variandi] puhul oli nii palju vastu- ja pooltargumente, et nendega edasi liikuda on äärmiselt keeruline.

Tänan küsimuse eest, hea kolleeg! See kolmas variant on neist kahest tõesti kõige värskem. Seda on küll arutatud, aga mitte nii pikalt kui neid teisi ettepanekuid – [ehitada Estonia teater ümber] seestpoolt või [laiendada] seda rohkem väljastpoolt. Nii et [juurdeehitus] Teatri väljaku poolele on lihtsalt alternatiiv, mida tuleb kindlasti kaaluda, ka linnaruumilisest aspektist lähtudes. Kõiki ettepanekuid ja spetsialistide esitatud nägemusi, mis on osutunud kokkuvõttes töögrupi arvates heaks lahenduseks, mida tasuks ruumiprogrammiliselt kaaluda, tulebki kaaluda. Ei tasu seda sahtlisse pühkida ja sahtlit kinni hoida. Võib-olla sealt tuleb mingi üllatus või parim lahendus, kes teab. Anname selle ruumiprogrammi nüüd spetsialistidele kirjeldada. 

Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate esindajana [kõneleb] Heljo Pikhof. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head ametikaaslased! Ma ei räägi üksnes Rahvusooper Estonia juurdeehitusest, vaid ma räägin millestki veel – Riigikogu otsuste usaldusväärsusest. Loodan väga, et Riigikogu otsustel on ka päriselt [kaalu]. 

2021. aasta sügisel otsustas Riigikogu väga selge poliitilise konsensusega, et Rahvusooper Estonia juurdeehitus on riiklikult tähtsa kultuuri[objekti] ehitus. See ei ole olnud kitsalt parteiline otsus, see oli Riigikogu ühine arusaam Eesti kultuuri arengust. Kui keegi arvas, et see oli juhuslik otsus, siis ma tuletan meelde, et 2024. aasta mais kinnitas Riigikogu seda poliitilist tahet uuesti. Me tegime valitsusele selge ettepaneku leida lahendus Estonia juurdeehituse rajamiseks ning vajaduse korral algatada eriplaneering. Niisiis, Riigikogu on oma otsuse teinud, ja seda kahel korral. 

Aga mis on vahepeal juhtunud? Selle asemel et liikuda projekti elluviimisega edasi, oleme sattunud olukorda, kus ametkonnad vaidlevad omavahel ning kultuuriminister on loonud töögrupi, mille töö tulemused ei ole Riigikogule ega avalikkusele selged. Täna me siin küll kuulsime neist, aga kuskilt nende kohta lugeda ei saa. Meile on räägitud töögrupist, mille eesmärk on viia projekt arhitektuurikonkursini, kuid avalikkuses puudub selgus, millisel õiguslikul alusel see töögrupp moodustati, kes sinna kuuluvad, milline on selle mandaat ja milliseid otsuseid seal tegelikult tehakse. Kui Riigikogu on teinud poliitilise otsuse, siis ei saa selle elluviimine muutuda lihtsalt järjekordseks ametkondlikuks protsessiks, mis venib aastaid. 

Veelgi murettekitavam on, et selle vaidluse relvaks on muutunud rahvusvahelised organisatsioonid. UNESCO-t nõustava organisatsiooni ICOMOS hinnanguid on kasutatud argumentidena, justkui oleks tegemist lõplike ja vaieldamatute otsustega. Tegelikult on need hinnangud tekitanud palju küsimusi. Ärme unustame, et avalikkuses on toodud esile, et mõjuhinnangud on kallutatud, kriitilised arvamused on jäänud arvestamata ning kogu protsess ei vasta Euroopa hea halduse tavadele. 

Head kolleegid! Lõppkokkuvõttes, me ei ehita seda maja UNESCO-le, me ehitame seda Eesti rahvale. Me ehitame kodust kultuurikoda, kus Eesti publikul oleks võimalik kogeda maailmatasemel ooperi- ja balletikunsti. Paraku tuleb tunnistada, et täna on väga suur osa sellisest repertuaarist Eesti inimestele sisuliselt kättesaamatu, sest praegune saal ei võimalda seda lavale tuua. Probleem ei ole ainult akustikas, probleem on lava mõõtmetes, lavatehnoloogias, tagalava puudumises, orkestri paigutuses ja tantsijate töötingimustes. See tähendab, et märkimisväärne osa rahvusvahelisest ooperi- ja balletitrupi repertuaarist ei ole praegustes tingimustes lihtsalt lavastatav. Teisisõnu, küsimus ei ole ainult hoones. Küsimus on selles, kas Eesti inimesed saavad oma rahvusooperis kogeda maailmatasemel ooperit ja balletti või mitte. 

Head ametikaaslased! Estonia teatrimaja arendamine ei ole kunagi olnud lihtne. Juba tsaariajal, enne esimest maailmasõda, jõuti küll Estonia Seltsi teatrimaja valmis ehitada, kuid tõeliseks ooperimajaks seda arendada ei jõutud. Nüüd on meil võimalus see ajalooline võlg lõpuks tasuda. Rahastus kultuurkapitali kaudu on olemas. Uuringud näitavad, et laiendatud teatri ülalpidamine ei oleks riigile ülemäära koormav ning omatulude kasvupotentsiaal on selgelt olemas. Kõige suurem probleem ei ole raha ega arhitektuur. Kõige suurem probleem on otsustamatus. 

Kolm minutit juurde, palun!

Kolm minutit lisaks.

Kui Riigikogu nimetab midagi riiklikult tähtsaks kultuuriehitiseks, siis ei saa riigi vastus olla lõputu töögruppide ja hinnangute ring. Valitsus peab lõpuks näitama poliitilist juhtimist. Riigikogu on oma otsuse teinud, nüüd on valitsuse kord see ellu viia. Sest kui me ei suuda realiseerida isegi sellist projekti, milles on Riigikogus olnud nii suur üksmeel, siis tekib õigustatud küsimus, milleks me üldse neid otsuseid teeme. Rahvusooper Estonia väärib tulevikku ja Eesti kultuur väärib seda samuti. Aitäh!

Aitäh! Raimond Kaljulaid, palun!

Austatud kolleegid! Mõnda aega tagasi oli mul au osaleda meie piirkonna, Ida- ja Kesk-Euroopa ühe suurema välispoliitika mõttekoja ja instituudi GLOBSEC-i delegatsiooni koosseisus, millega me külastasime Singapuri ja Taipeid. Seda delegatsiooni juhtis Ameerika Ühendriikide merejalaväe erukindral John Allen, kes on üks austatumaid Ameerika Ühendriikide sõjaväelisi juhte ja täitnud väga mitmeid enda riigi strateegilisi sõjalisi ülesandeid, juhtinud vägesid Afganistanis, terroriorganisatsiooni ISIS vastast võitlust ja nii edasi. See oli tõesti erakordne reis ja kindral Alleni juhtimisel töötamine oli kindlasti väga õpetlik kogemus. Üks asi, mida kindral Allen kõigil kohtumistel Singapuris ja Taiwanis rõhutas, oli see, et tänapäeva digitaalses maailmas ei ole riikide suurus võib-olla enam nii määrav, kui me räägime nende konkurentsivõimest või ka sõjalisest julgeolekust ja kaitsevõimest, ehk suurte ja väikeste riikide asemel me peaksime rääkima kiiretest ja aeglastest riikidest. Need, kes on kiired kohanema, kiired arenema, kiired innovatsioonis, kiired tehnoloogiliste lahenduste loomisel nii sõjanduses kui ka erasektoris ja majanduses, võidavad. Neil, kes on aeglased, on palju keerulisem. 

Sealt tagasi lennates ja täna ka seda arutelu kuulates – see ei ole nüüd kuidagi mõeldud isiklikult kultuuriministrivastase kriitikana – on mul lihtsalt selline üldisem tähelepanek. Tõepoolest, minu täiskasvanuea üks suurimaid projekte on Rail Baltic, mis algselt pidi valmima 2024. Mulle meenub, et minu hea sõber Taavi Aas sai vahepeal majandusministriks ja teatas, et aastaks 2027  – kui ma ei eksi – valmib Rail Balticu muldkeha. Mina ei ole taristuehitaja, ma ei tea täpselt, mida muldkeha tähendab, kas ma mööda seda muldkeha kuidagi Berliini saan või ei saa, aga igal juhul ei ole muldkeha vist päris sama asi mis raudtee. Nüüd räägitakse aastast 2030, aga ma arvan, et siin saalis ega valitsuses ei ole vist kedagi, kes julgeks mürki võtta või lubaks oma mütsi ära süüa, et Rail Baltic valmib aastaks 2030. 

Meil on riigikaitses mitmed olulised projektid, mis kulgevad rahulikus tempos, hoogsalt erinevate töögruppide aruteludes ja vaidlustes, ka kohtuvaidlustes. Näiteks võib tuua Eesti riigi loodud kaitsefondi, kuhu riik suunas 100 miljonit eurot maksumaksja raha, et arendada kaitsetööstusettevõtteid ja tehnoloogiaid. See kaitsetööstusfond käivitus eelmise aasta alguses, 100 miljoni eurosest fondist tehti tema esimesel tegutsemisaastal üks 10 miljoni eurone investeering. Selle aasta jooksul on arenenud tegevus tormiliselt, on tehtud kaks investeeringut, üks 7 miljoni eurone ja üks, mille summa pole täpselt teada, aga see on vähem kui 7 miljonit. Nii et pisut enam kui aastaga on 20% investeeritud rahast jõudnud kaitsetööstusesse. Ülejäänu on minister Keldol kusagil ilusasti riiulis ja ootab ilmselt julgeolekuolukorra teravnemist, kui meil tekib vajadus arendada kodumaist kaitsetööstust. 

[Toon] veel mõned [näited] minevikust. Rahvusringhäälingu uus maja. See pidi tulema kõigepealt Tuisu tänavale ja siis ta ei pidanud tulema Tuisu tänavale ja nüüd lõpuks seda ehitatakse. Väga hea! See võttis väga kaua aega. Veel varasemast ajast meenub mulle Eesti Kunstiakadeemia. 

Kas tohib, härra juhataja, pisut lisaaega paluda? 

Saab ikka, kolm minutit lisaks.

Eesti Kunstiakadeemia puhul on lugu veel huvitavam. Vana maja võeti maha, ilma et oleks olnud teada, millal, kuhu ja millises mahus uus maja ehitatakse. Kunstiakadeemia oli tükk aega kodutu, kunstnikud pidid käima oma molbertite ja muude vahenditega mööda linna laiali [paisatud õppehoonetes]. Iseenesest huvitav kogemus. Nüüd on uus maja olemas, Põhja-Tallinnas, ma olen väga rõõmus selle üle. 

Linnahall. Aastal 2016, kui ma ei eksi, leppisid Tallinna linn ja Vabariigi Valitsus kokku, et linnahall rekonstrueeritakse. Maksumus oli üle 100 miljoni euro, raha pidi selleks olemas olema. Minu teada linnahallis kontserte praegu ei toimu ega saa toimuda. 

Siis algatati [tsiviil]kriisi ja riigikaitse seadus, et viia Eesti seadusandlusesse sisse [muudatused] koroonaviiruse pandeemiast saadud õppetundide põhjal. Ma ei hakka isegi meenutama – mul on natukene piinlik –, mis aasta see oli, kui me soovisime pandeemiast saadud õppetunde Eesti seadusandluses rakendada. Vahepeal algas täiemahuline sõda Ukrainas ning tekkis [omakorda vajadus] viia saadud õppetundide põhjal Eesti seadusandlusesse sisse [muudatused]. Selle seaduse olulisuse ja märgilisuse rõhutamiseks juhtis peaminister isiklikult valitsuse nimel selle seaduse menetlust. Seadus on siiamaani Riigikogus menetluses. Loodetavasti võetakse see selles koosseisus vastu, kuigi päris kindel selles olla ei saa, sest osa Riigikogu liikmeid sooviks selle seaduse raames arutada veel ka maavanemate taastamist ja muid selliseid põnevaid intellektuaalseid küsimusi, mis kahtlematult väärivad tähelepanu, kui austatud kolleegid on need tõstatanud. 

Mida ma tahan sellega öelda, austatud sõbrad? Teatrisõbrana, balleti ja ooperi austajana ning klassikalise muusika austajana ma tahan öelda seda, et tõesti, nagu ma ka oma küsimuses rõhutasin, mul oli suur au, et ma sain omal ajal selle otsuse langetamises osaleda, kuigi ainult hääletades – ma ei ole selle komisjoni liige olnud. Aga ma väga toetan seda, et see teater saaks need tingimused. 

Võib-olla tõesti, nagu ka minister varasemalt viitas … Ma saan aru, et Kumu kui riiklikult tähtsa objekti ehitus otsustati aastal 1996, see sai valmis aastal 2006. Aga kui ma nüüd järele mõtlen, siis kuidas saab olla nii, et 1990-ndatel, kui meie riigi võimekus ja rahastus ja kõik muu oli palju madalamal tasemel, jõudsime me ikkagi kümne aastaga tulemuseni, aga praegu me vist ei julge isegi päris täpset tähtaega välja käia. 

Tulen tagasi selle [küsimuse] alguse juurde. Jällegi, see ei ole mõeldud kellelegi isikliku etteheitena, ma arvan, et me kõik oleme siin vahepealsel ajal omajagu valitsuses olnud. Ma tulen tagasi selle John Alleni [mõtte] juurde, et on kiired riigid ja aeglased riigid. Nüüd ma küsin, milline neist kahest on tänane Eesti Vabariik. Head kolleegid, kas me oleme kiired või me oleme aeglased? Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua minister soovib sõna võtta? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised ja lõpetan meie kaheksanda päevakorrapunkti käsitlemise. 

Liigume edasi. Me olemegi jõudnud vaba mikrofonini. Head kolleegid, pärast haamrilööki on kõigil soovijatel võimalik end registreerida [sõnavõtuks] vabas mikrofonis. Kõnesoove on. Ma palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Tiit Marani. Palun!

Eile toimus suur kontsertüritus "Kus oled sina?". Vastukajad sellele üritusele on olnud seinast seina nagu ikka sellistele üritustele, mis kasutavad "Ühtse Eesti suurkogu" vormi ja keelt. Me võime kindlasti vaielda ürituse üle vindi keeratud kunstilise keele üle, aga vaevalt julgeb keegi meist väita, et üritusel kõneldu neid ei puudutanud. Üks on kindlasti selge: see üritus peegeldas üsna täpselt kogu seda skisofreenilist [olukorda], milles metsade püsimise eest seisjad on pidevalt elanud, nii teadlased kui ka vabaühendused. 

Ma tõstan selle ürituse esile mõningad olulised kohad. Esiteks, puit ei ole kaugeltki mitte ainult puit. Loomulikult on ta seda ka, aga ta on ka midagi muud. Ta on varjupaik, ta on kodu, ta on puhkepaik, ta on mälestus, ta on lõõgastus, ta on rahu, ta on kindlus, ta on lapsepõlv – kõik see, millest koosneb identiteet. Seda arusaama [peegeldasid] naised oma ääretult isiklike vahetute mälestustega, mis lõikasid valusalt. Lisaks sellele on ta ka elupaik meist erinevatele eluvormidele, kes teevad meie elu ja püsimise võimalikuks. Seda selgitasid teadlased. 

Sellega tugevas kontrastis on kõik see, mis puudutab metsade ülekasutamist. Liiga kaua on vassitud ja meid eksitatud seoses metsas toimuvaga, esitades pooltõdesid ja lausvalesid sellisel viisil, et inimesed on segaduses, nad ei saa aru, mis on õige ja mis mitte, keda uskuda ja keda mitte. Vaevalt et keegi julgeb väita, et nii võib. Muuseas, eelmisega seotult, kui inimene näeb midagi, mis on vale, aga pidev kogemus sisendab talle, et ta ei saa selle vastu midagi teha, siis tekib apaatsus. Ah, mis seal ikka, teha pole ju midagi, seda enam, et kriiside käes [vaevleja] ümber on selline kirju rägastik. 

See kõik sarnaneb millegagi bioloogiavaldkonnas – katsetega, mis on tehtud koerte, rottide ja teiste loomadega. Katse sisu on lihtne: panna loom olukorda, kus tal pole võimalik vältida soovimatut. Nii õpib ta enese eest mitte seisma. Loomade puhul olid selleks elektrilöögid ja selle vältimine ning välja arenes õpitud abitus. 

Inimene on täpselt samasuguses olukorras oma väärtuste eest seismisel. Kui sa näed, et midagi kogu aeg muutub ja sa ei saa midagi teha, siis tekib apaatia ja tunne, et ei saa midagi teha. Olen sageli kuulnud arvamust, et ah, mis sest metsast, et teha pole ju midagi, kõik see, mis toimub, käib üle meie peade. Aga armsad sõbrad, nii ei tohi! Ei tohi anda järele õpitud abitusele. 

Just seetõttu on sellel kontsertetendusel üks eriline väärtus. Kontsertetenduse meeskond ja esinejad tegid seda kõike tasuta ja oma vabast ajast. Miks? Sest mets oli neile oluline. Sellel kontsertetendusel oli oluline tähendus. See tähendus oli, et jah, me saame oma väärtuste eest seista siis, kui teeme seda kõik koos, üksteist toetades. Meid on tegelikult palju, päris-päris-päris palju. Aga olgu, kui kellelegi ürituse provokatiivne vorm ei meeldi, siis las olla, maitse üle ju ei vaielda, samas ei muuda see sisu. 

Loomulikult, metsast saab rääkida ja peab rääkima – selles vormis ja teistes vormides. Ma ütlen teile, et selleks tuleb võimalus. Nimelt, 27. märtsil toimub siin Riigikogu saalis rahvusvaheline metsateemaline konverents, et mets ei läheks metsa. Arutame metsa erinevate funktsioonide olulisuse üle, seisundi üle, tööstuse üle, aga ka selle üle, kui hästi on lood metsaga Soomes ja Rootsis. Arutame rahulikus ja akadeemilises [õhkkonnas]. Märkige see kuupäev üles. Uus täpne informatsioon on järgnemas õige pea. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt kolleeg Madis Kallas, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head kuulajad ja vaatajad! Ma olen teie ees jälle teemaga, mis puudutab Eesti regionaalset elu, mis puudutab elu Eesti kaugemates piirkondades. 

Ma sõitsin eelmisel nädalal läbi pea kõik Saaremaa lasteaiad ja koolid. Jah, kõigisse ma ei jõudnud, neid on õnneks omajagu, aga ma jõudsin kahe päeva jooksul külastada üle kümne [lasteaia ja kooli]. Mis mulle sealt vastu vaatas? Olid väga head tingimused, ma arvan, ühed parimad sportimistingimused, väga head mänguväljakud ja kõik see, mis ühe lasteaia ja kooli juurde peab kuuluma. Aga veel rohkem rõõmu valmistasid mulle rõõmsad lapsed, kes nendest lasteaedadest vastu vaatasid, nende õpetajad ja kõik teised, kes ühte- või teistmoodi neid lasteaedu ülal pidada aitavad. Samuti jäi meelde auväärne ajalugu: pea kõigis kohtades oli lasteaia lähedal kirik, pea kõigis kohtades oli lasteaia lähedal lauluväljak. See kõik näitas, missugune on olnud selle piirkonna ajalugu, missugune on olnud selle piirkonna minevik. 

Aga ma soovin täna peatuda sellel, milline on selle piirkonna tulevikuperspektiiv. Nimelt, üha rohkem lasteaedu, üha rohkem koole ja üha rohkem seal elavaid inimesi ei julge enam unistada, et nende kool või lasteaed seal piirkonnas ka kolme, viie või kümne aasta pärast võiks olla. Kui me oleme selle perspektiivi neilt röövinud, kas kohaliku omavalitsuse tegevuste või riigi mingisuguste tegevuste tõttu, või õigem oleks öelda kohaliku omavalitsuse või riigi tegematajätmiste tõttu, siis see teeb kurvaks. Saaremaal arutatakse mitmes piirkonnas selle üle, kas mingi lasteaed või kool peaks jätkama seal oma tegevust, kas mingis kooliastmes tuleks [klassid] sulgeda nüüd ja kohe. Ma arvan, et [nende sulgemine] on väga vale tee. 

Seetõttu ongi minu soov, et enne kui me teeme ükskõik millise otsuse, mis mõjutab selle piirkonna laste tulevikku ja selle piirkonna arenguperspektiivi, ei mõtleks me mitte seitse korda ega ka sada korda, vaid tuhat korda sellele, millist mõju see avaldab selle piirkonna tulevikule nii pikemas kui ka lühemas perspektiivis. 

Kui ühe kooli sulgemine [mingis] piirkonnas tähendaks seda, et seal on lastel lähima koolini näiteks 27 kilomeetrit, siis kujutage nüüd ette neid noori peresid, kes sooviksid sinna piirkonda kolida. Kui nad oma plaane läbi arutavad ja mõtlevad sellele, et lähima [koolini], kus [saab õppida] esimesest viienda klassini, on tulevikus 27 kilomeetrit, siis ma arvan, et väga paljud otsustavad [sinna mitte kolida], vaid käia seda kohta ainult suvel külastamas. 

Seetõttu palun kõigil, ükskõik millises Eesti piirkonnas kohalikud omavalitsused otsuseid planeerivad või volikogu eelnõusid teevad, veel kord mõelda, mida me saavutame sellega, kui me kusagil mõnes väikses koolis näiteks teise kooliastme ära lõikame või käsime teha kooli ainult liitklassid. Mida me sellega saavutame? Ma arvan, et me ei saavuta mitte midagi peale selle, et me võtame sellelt piirkonnalt usu, perspektiivi ja kõik selle, mis on seda piirkonda hoidnud – mõnel juhul 335 aastat kooliharidust, mõnel puhul 200 aastat kooliharidust. Seda ei tohi võtta ära ühe või kahe volikogu otsusega. Mõtleme nii, et iga Eesti piirkond väärib kooli ja lasteaeda ning kogu Eesti saab olla täpselt nii tugev, kui tugev on tema pisem küla või alevik. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen vaba mikrofoni. Meie tänane istung on lõppenud.