Tere päevast, austatud Riigikogu! Me alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 7. töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, kõigepealt teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks on end registreerinud 79 Riigikogu liiget, puudub 22. 

Järgnevalt päevakorra täpsustamine ja kinnitamine. Teatavaks tehtud päevakorras on toimunud muudatus. Arupärijad paluvad arvata selle töönädala päevakorrast välja kultuuriministrile esitatud arupärimised nr 910 ja 922, millele vastamine oli kavandatud tänase istungi seitsmendaks ja üheksandaks päevakorrapunktiks. Päevakorra projektiga seoses ettepanekuid ei ole. Me asume päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Arupärijad paluvad päevakorrast välja arvata tänase istungi seitsmendaks ja üheksandaks punktiks kavandatud arupärimised nr 910 ja 922. Koos nende muudatustega panen hääletusele Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 7. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Päevakorra kinnitamise poolt on 80 Riigikogu liiget, vastu 1 ja erapooletuid ei ole. Päevakord on kinnitatud. 

Nüüd, head kolleegid, on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Kõigepealt ma palun siia Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Kaire Karbi. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab järgmised eelnõud. Vabariigi Valitsus algatab avaliku teenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister. Teine eelnõu. Vabariigi Valitsus algatab töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust majandus- ja tööstusminister. Seaduseelnõud on edastatud digitaalselt eelnõude infosüsteemi kaudu. Tänan!

Suur tänu! Järgnevalt kolleeg Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Head kolleegid! Ma usun, et vähemasti siin saalis ei ole kellelegi üllatuseks see, kui kiiresti Euroopa deindustrialiseerub, millised on probleemid eelkõige energeetikaga. Sellest tulenevalt on raskustes ka tööstus ja kogu majandus. Ega Eestigi pole sellest puutumata. Meil üritab valitsus jätkuvalt muresid leevendada asjadega, mis pigem neid süvendavad. Näen, et Jaak Aab vaatab mulle naeratades otsa – ka nemad töötavad koos Reformierakonna ja Eesti 200-ga selles liinis. 

Aga nagu te ehk olete uudistest lugenud, Saksamaa ja Itaalia hiljaaegu kohtudes Euroopa tööstusjuhtidega ütlesid vägagi otse, et kogu see CO₂ kvoodikaubanduse süsteem tuleks ära kaotada või seda väga tõsiselt reformida. Kurb on kuulata meie peaministri ja ka energeetikaministri väljaütlemisi selles valguses. Peaminister teatavasti ütles, et jah, midagi ilmselt tuleks sellega teha küll, aga enne, kui me otsustame Eestis, mida teha, me ootame, mida Brüsselis öeldakse, mida me peaksime otsustama. No see on selline, kuidas ma ütlen, läbikukkunudkeskastmejuhilik lähenemine elule. Ma olen neid näinud suurtes korporatsioonides, justkui nagu juhid midagi, aga tegelikult juhtida ei julge. 

Mina annan meie fraktsiooni poolt üle eelnõu, millega soovime kaotada CO₂ kvoodiühikute ostmise kohustuse meie ettevõtjatele, kellel see kohustus täna on. Ma usun, et Eesti on varemgi siin Euroopas näidanud, et on võimalik teha kiireid ja mõistlikke otsuseid. Ma loodan, kolleegid, et te mõtlete kaasa ja toetate seda eelnõu. Aitäh!

Järgnevalt Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud esimees! Head kolleegid! Ilmad on läinud soojemaks ja ma arvan, et paljud panid tähele, et tänavatele on jälle ilmunud punased pisimopeedid, rohelised Bolti tõukerattad. Aga siiani ei ole tehtud regulatsiooni, et ikkagi vältida õnnetusi, õnnetusi lastega, mis meil oli. Eriti palju tekkisid need eelmisel aastal, kui meil pisimopeedid tulid tänavatele ja väikesed lapsed hakkasid nendega sõitma igal pool, nii kõnniteedel kui lihtsalt sõiduteedel. See eelnõu on sarnane sellega, mis oli esitatud minu poolt ka eelmisel aastal ja mis kahjuks toetust ei leidnud. Aga kuna valitsuselt pole jätkuvalt tulnud mitte mingit lahendust, samas kohalikud omavalitsused nõuavad, et see lahendus oleks olemas, siis see eelnõu on koostatud tulenevalt nendest regulatsioonidest, mis on vastu võetud teistes Euroopa riikides, kus on ka täpselt väga head näited võtta, olgu see Soome või Saksamaa. Üks ettepanek on see, et esiteks peaks kohalikul omavalitsusel olema võimalus piirata, kui palju on üleüldse neid kergliikureid tänavatel, pisimopeede, aga võib-olla ka renditavaid jalgrattaid, sest täna põhimõtteliselt igasugune teenusepakkuja võib tulla ja panna põhimõtteliselt neid lõpmatuseni, ilma piirarvuta. Mitte midagi seda ei reguleeri. Väga paljud näiteks Bolti tõukerattad pannakse välja ainult reklaami jaoks. Tegelikult neid nii palju tänavatel vaja ei ole. Aga muidugi ka teised momendid. Esiteks, et alaealised lapsed ei saaks, et oleks vanuseline kontroll. Kui on väikesed lapsed, näiteks 8-aastased, 12-aastased, kes näiteks samamoodi sõidavad, et oleks vanuseline kontroll äpis, et nad ei saaks kasutada pisimopeede. Samuti et oleks juhtimisõiguse kontroll, aga ka kiivri rendi pakkumine. Aitäh!

Aitäh! Signe Riisalo, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Tulenevalt Eesti Ametiühingute Keskliidu ja Eesti Tööandjate Keskliidu vahel käesoleva aasta 17. veebruaril sõlmitud kollektiivlepingust, millega sotsiaalpartnerid leppisid kokku töötasu alammääras, muudab Vabariigi Valitsus töötasu alammäära alates 1. aprillist käesoleval aastal. Iseenesest on see positiivne uudis. Aga sellega on seotud vanemahüvitised ja eeskätt vanemahüvitise alammäära saamise suurus on sellega seotud. Tulenevalt sellest algatame me sotsiaalkomisjoni poolt – otsus on tehtud tänasel istungil – perehüvitiste seaduse muutmise seaduse selleks, et ükski last kodus kasvatav vanem ei peaks ilma jääma sellest 60 eurost igal kuul, mille võrra alampalk meil 1. aprillist suureneb. Ma loodan, et selle menetlemine läheb Riigikogus piisavalt tempokalt, et me jõuaksime seda ka õigel ajal rakendada. Üle antud on see elektroonselt. Aitäh!

Jaanus Karilaid, palun!

Head kolleegid! Arupärijad on teinud arupärimise sellisel teemal nagu RMK kulutused ja see on kliimaminister Andres Sutile. Kui me loeme Riigimetsa Majandamise Keskuse tegevuse eesmärke, siis on seal väga selgelt kirjas, et see on riigimetsa säästlik ja heaperemehelik majandamine, riigimetsa väärtuse säilitamine ja kasvatamine ning tulu teenimine riigile. Mitte kuskilt ei loe välja, et RMK peaks tegelema ka meelelahutuslike ülesannetega. 130 000 eurot on maksumaksja raha kulutatud ja arupärimise koostajad on Priit Sibul, Aivar Kokk, Ants Frosch ja Henn Põlluaas ning neil tekkis tõesti selline küsimus seda arupärimist koostades, et Eesti 200-l on õigus, Eesti riigil on raha küll. Aga nendele küsimustele on võimalik vastata Andres Sutil. 

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikmete nimel soovin üle anda arupärimise peaminister Kristen Michalile. Teemaks on energia hinna tõusud ja inimeste toimetulek. Selge on see, et Lähis-Idas toimuv on meid juba praegu mõjutanud ja see mõjutabki ka edaspidi. Ma räägin loomulikult kütuse hindadest, ma räägin gaasi hinnast, mis kohe-kohe väljenduvad ka meie erinevates toodetes, kaasa arvatud toidu hindades. Ja sellest lähtuvalt me sooviksime küsida, kas meie valitsusel on ka mingi plaan, kas on olemas juba analüüsid ja prognoosid, kuidas see kõik võib sisendi hindu tõsta. Selge on see, et Pärsia lahes toimuv, ka piirangud, mis on tulnud kütuse liikumisesse, mõjutab kogu maailma ja meid samuti. 

Me pärimegi, kas on olemas juba prognoosid, on arusaadav, kuhu meie nafta ja gaasi hinnad liiguvad. Sellepärast, et ka tänane uudis on, et Euroopas on gaas juba 30% tõusnud. Millised on meetmed kavatseb valitsus rakendada, et leevendada energiahindade ja kütusehindade tõusu mõju Eesti inimestele ja ettevõtetele? Kas valitsus on hinnanud, milline on kütusehindade tõusu mõju toiduainetele ja muudele esmakaupadele? Ja kas valitsus on analüüsinud 1. mail kavandatud aktsiisitõusude mõju olukorras, kus energiahinnad on juba maailmaturu tõttu märkimisväärselt tõusmas? Kas on mingeid meetmeid, näiteks jäetakse ära 1. mail aktsiisitõusud? See on üks võimalus, kuidas pakkuda leevendust. Nii et väga tõsine teema ja sooviksime mitte ainult arupärimisele vastuseid saada, vaid tegelikult valitsus võiks kohe ja praegu tegutseda. Aitäh!

Aitäh! Urmas Reinsalu, palun!

Mul on kümme arupärimist.

Kümme arupärimist? Selge. Aga siis, Urmas Reinsalu, mul on palve, et iga arupärimise puhul kaks minutit, kui teil on soov see aeg täis rääkida, aga te võite korraga kõik need üle anda. Kui te suudate kahe minuti sisse jääda ja anda kümme üle, siis on hästi. Aga ma saan aru, et te tahate iga arupärimist eraldi üle anda, siis igaüks palun eraldi üle anda. Palun!

Arusaadav. Arupärimised puudutavad olukorda meie riigi täidesaatva võimu korralduses. Meil oli mäletatavasti väga reale erinevatele ministritele aktuaalsetes poliitikateemades, mis puudutavad ministrite vastutust, sealhulgas kindlasti ministrite hoolsuskohustust, valitsuse seaduse ja muude õigusaktide täitmist. Ma andsin nad üle – see on pundar – Isamaa arupärimisi. Ministrid, ma saan aru, ei soovi neile vastata – ebamugavad küsimused, keerulised küsimused. Aga ega vastutuse eest ei põgene või ma ei tea, mis see nii-öelda kaitsekraavi varjumine siin targem on parlamendi eest. Riigikogu esimees on nad varem tagastanud, me andsime nad üle läinud nädalal juba tervikpaketina. Aga üllatus-üllatus, uuesti tagastati. Oli nii, härra Riigikogu esimees? Oli nii?

Jaa. Ma vastan teile, Urmas Reinsalu. Kuna te tekitasite praegu selle diskussiooni, siis ma vastan, et me tellisime veel ka õigus- ja analüüsiosakonna analüüsi nende arupärimiste kohta. Ja õigus- ja analüüsiosakonna analüüs ütles seda, et tegu on kirjalike küsimustega, mitte arupärimistega.

Aga palun jätkake! Aga, härra Riigikogu esimees, meie tegutseme Eesti Vabariigi põhiseaduse alusel, mis näeb ette arupärimise õiguse rahvaesindajatele, ja Eesti Vabariigis kehtiva kodu- ja töökorra seaduse alusel, mis 30-aastase praktika jooksul on määratlenud seda, et parlamendiliikmetel on õigus oma heakspidamise järgi esitada ministri võimkonda kuuluvate poliitiliste probleemide või valdkondlike korralduslike küsimuste kohta arupärimine. Ja me oleme seda teinud. 

Viide meile tuli, et see peab olema seotud kodu- ja töökorra seaduse alusel ministri võimkonda reguleerivate õigusaktide täitmisega. Praegu on parlamendi töökavas küsimusi õigusaktide täitmise kohta, näiteks proua Pakosta võimkonda puudutavalt kohtumaja probleemide kohta. Ma arvan, et ega ka kohtumaja probleeme puudutava arupärimise tõukekoht ei ole selles, et keegi kahtlustab, et proua Pakosta rikub seadust või Justiitsministeerium rikub seadust selle kohta, millisel kinnistul ringkonnakohus Tallinnas tegutseb. See on avalikku huvi tähelepanu pälvinud poliitiline küsimus, mille kohta peabki minister aru andma. Ma usun, et ta teeb seda meelsasti.

Ja nüüd, kui tõlgendus on nii kitsas, et peab olema seotud ministri võimkonda reguleerivate õigusaktide täitmisega, siis me oleme kõiki neid kümmet arupärimist selle formuleeringuga täiendanud. Me soovime saada selgust ministri võimkonda puudutavate õigusaktide täitmise kohta ja loomulikult ka nende poliitiliste probleemide kohta. Me esitame need arupärimised tervikuna. 

Ma loodan, et parlamendi esimees täidab põhiseadust ja me saame vastused küsimustele, mis puudutavad laokil olevat riigi rahandust, valitsemiskulude kasvatamist valitsemiskulude vähendamise asemel, Rootsi vangide Eestisse toomise küsimust ja nõnda edasi ja nõnda edasi, elektrisüsteemi kulude kohta, Euroopa Liidu finantsperspektiivide rahade kohta. Need on väga tervikliku vaatega probleemid. Parlament peabki neid küsimusi arutama. Ma annan need tervikuna üle, härra Riigikogu esimees, ja ma loodan nüüd Isamaa fraktsiooni liikmete nimel, et meil areneb välja niisugune koostöö, et parlamendis oleks võimalik töötada nõnda, et seadust täidetakse. Näete, missugune jultumus Isamaa fraktsiooni poolt – nõuda põhiseaduse täitmist parlamentaarse järelevalve teostamiseks! Me esitame niisuguse praeguses olustikus, ma tajun, revolutsioonilise nõudmise. Jah, me nõuame, et Eesti Vabariigi põhiseadust täidetakse, meie kui parlamendiliikmete ühise seisukohaga. Seetõttu esitame need arupärimised. 

Ja kutsume ka teisi parlamendiliikmeid, kelle arupärimisi on tagasi lükatud, mitte alluma sellisele selektiivsele agendale. Sest vaadake, kuskil keegi valib neid arupärimisi välja. Keegi on võtnud endale niisuguse tsensori rolli – mitte järeltsensori, vaid eeltsensori rolli, tsensori rolli, mida parlamendiliige tohib ministritelt küsida. Eesti Vabariigis, ütleb põhiseadus, ei ole tsensuuri. Ei ole! Eesti Vabariik on parlamentaarne riik ja parlamendiliikmetel on õigus nõuda ministritelt arupärimise kohta. Meie vaatest on nende poliitiline sooritus osutunud kehvapoolseks. Nii, härra Riigikogu esimees, ma annan nad patsahkamina üle. Olge hea!

Aitäh! Kolleeg Andres Metsoja, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Olukorras, kus mootorikütuse hind kerkib, kätte on jõudmas teede lagunemise aeg, ja olukorras, kus masinapark Eestis aina vananeb, on asjakohane taas pärida aru automaksu mõjude kohta. Me teeme seda nelja Isamaa saadikuga ja esitame rahandusminister härra Jürgen Ligile selged küsimused, mis puudutavad ühelt poolt maksulaekumist riigieelarvesse. Kõigest sellest johtuvalt, mida automaksu ümber on tehtud, on see ka avaldanud väga selgelt mõju riigieelarve laekumiste poole pealt ja kahjuks negatiivses mõttes: ei ole neid prognoose täidetud ja majanduskeskkond, automüük on ilmselgelt kukkunud põrandast läbi. Kindlasti küsime ka täpsemaid küsimusi sõidukite registreerimistasu mõjuosa kohta. Loodame, et aitame sellega kaasa, et istuv valitsus saab aru, et automaks on olnud viga. See tuleb uue valitsuse ajal esimese otsusena kindlasti Isamaa eestvedamisel tühistada. Aitäh!

Aitäh! Ma pean tegema nüüd ühe väikese täpsustuse. Kas see nüüd on kümnes? Ei? See on üheteistkümnes. Siin me lugesime kokku, et oli üheksa arupärimist. Sellisel juhul me peame seda Urmas Reinsalu kümnendat taga otsima, et kuhu kadus kümnes arupärimine. Selge, see on siis nii-öelda täiendav arupärimine. Aga praegu luges istungiosakonna juhataja üle ja sai üheksa arupärimist, mille Urmas Reinsalu üle andis. Sellisel juhul me peame seda ühte veel taga otsima hakkama. Aga need, mis on meie käes, on meie käes. 

Rain Epler, palun! Aitäh, Andres Metsoja! Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Head kolleegid! Ma loen Eesti Vabariigi põhiseaduse § 174, mis ütleb, et Riigikogu liikmel on õigus pöörduda arupärimisega Vabariigi Valitsuse, tema liikmete, Eesti Panga Nõukogu esimehe, Eesti Panga presidendi, riigikontrolöri ja õiguskantsleri poole. Arupärimisele tuleb vastata Riigikogu istungi 20 istungipäeva jooksul. 

Austatud juhataja, kuna te tänuväärselt avasite uue debatiformaadi siin Reinsalule vastates sellel ajal, kui siin käib nende eelnõude ja arupärimiste üleandmine, siis ma mõtlesingi, et kui see debatt Riigikogus on igati tänuväärne, nii et selles mõttes selle formaadi avamine on hea, siis ma võtan ka osa sellest formaadist ja küsin nüüd teie käest. Siin on ju lihtsalt kirjas, ilma mingite piiranguteta, et kellele tohib arupärimisi esitada, ja ongi kogu lugu. Kui te saate võtta ka mulle vastata, siis kust te võtate endale selle voli kaasata õigusosakond ja siis hakata piirama Riigikogu liikmete õigusi arupärimisi esitada nendele isikutele, kes on põhiseaduses ette loetud?

Aitäh, hea kolleeg! Ma nüüd tänan! Kas te tulite üle andma eelnõu või arupärimist?

Ei-ei, kuna te siin Reinsalule vastasite ja oli selline debatt, siis minagi ...

Aga sellisel juhul ma palun teil siit Riigikogu kõnetoolist lahkuda.

Kas ma saan õigesti aru, et …

Ei, ma palun teil siit lahkuda.

… osadele saadikutele te vastate ja osadele siis ei vasta või?

Head kolleegid! Kõigepealt ma palun teil siit Riigikogu kõnetoolist lahkuda, sellepärast et te esitasite siin protseduurilise küsimuse ja sellel ei ole mitte mingisugust seost sellega, kas te saate üle anda eelnõu või arupärimise, kui teil seda plaanis ei ole. 

Head kolleegid, ma palun teil jätkuvalt lugeda läbi Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 139 lõige 1, mis ütleb väga selgelt, et Riigikogu liikme arupärimine on küsimus, mis puudutab arupärimise adressaadi võimkonda reguleerivate õigusaktide täitmist. Ja kui arupärimine vastab nendele tingimustele, siis arupärimine ka edastatakse. Kui tegu on infopäringuga, siis ta liigitub kirjalikuks küsimuseks. See on väga selge põhjus ja põhjendus, mida nii istungiosakond esimesel korral kui ka õigus- ja analüüsiosakond teisel korral on edasi andnud. 

Ma ei hakka, head kolleegid, seda diskussiooni siin väga pikalt menetlema, sellepärast et kodu- ja töökorra seadus ütleb väga selgelt, millega on tegu. Ja kui tegu on kirjaliku küsimusega, mis puudutab peaasjalikult, mis on infopäring, siis tuleb see esitada ka kirjaliku küsimusena. Kui tegu on arupärimisega, mille puhul küsitakse väga konkreetselt võimkonda reguleerivate õigusaktide täitmise kohta, siis loomulikult see arupärimine edastatakse. Antud juhul nii istungiosakond kui ka õigus- ja analüüsiosakond on leidnud, et need arupärimised, mis ei kvalifitseerunud arupärimistena, leiavad mõlemad, et tegu on kirjalike küsimustega, mis tuleb ka sellisel moel esitada. Kui neid on täiendatud, ja antud juhul mul ei ole praegu aega hinnata, kas neid on täiendatud, siis me kindlasti analüüsime neid uuesti ja vaatame, kas nad kvalifitseeruvad arupärimisteks või mitte. 

Ma ei võtaks rohkem protseduurilisi küsimusi, sest see vaidlus on siin juba väga pikalt kestnud. Aga jätkuvalt ma ütlen, et me lähtume Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest ja selle §-st 139, mis ütleb, millistele kriteeriumidele peab arupärimine vastama. Ma tõepoolest, head kolleegid, seda vestlust siin edasi ei pea, seda enam, et Rain Epler esitas ju selle küsimuse siin protseduurilisena Riigikogu kõnetoolist ära. 

Anti Poolamets … Ma saan aru. Anti Poolamets, kas te tahate tulla üle andma eelnõu või arupärimist? Ei soovi? Selge. Ma teen nüüd ühe kiire ülevaate ka, kui palju meil neid eelnõusid ja arupärimisi tuli. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud viis eelnõu ja 12 arupärimist ning juhatus otsustab nende edasise menetlemise seaduses ettenähtud korras. 

Aga enne kui me läheme tänase päevakorra juurde, siis ma võtan need kolm protseduurilist küsimust ja siis me läheme tänase päevakorra juurde. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Protseduuriline küsimus. Sel ajal, kui kolleeg Reinsalu neid arupärimisi esitas, teie nägu oli selline – kuidas nüüd viisakalt öelda? –, see ei olnud naer, vaid oli selline irves. Kui kolleeg Reinsalu rääkis põhiseaduse täitmisest ja Riigikogu liikmete õigusest esitada järelepärimisi, siis teil oli selline nägu ees. Ja minu küsimus teile on, kas see oli juhuslikult selline nägu või näitas see suhtumist kolleeg Reinsalusse ja meisse kõigisse. 

Aitäh, hea kolleeg! Ma ei tea, mida te siin püüate praegu tõestada. Aga ma kokkuvõtvalt ütlen veel nii palju: arupärimine on parlamendi poliitilise kontrolli vahend ja see eeldab küsimust, mis puudutab adressaadi seadusest tulenevate ülesannete täitmist, oluliste probleemipüstituste olemasolu, mis vajab avalikku arutelu ja laiemat poliitilist tähendust kui lihtsalt andmepäringud. Kirjalik küsimus on mõeldud üksikküsimuste ja faktilise info saamiseks. Tehniliselt on piir arupärimise ja kirjaliku küsimuse vahel küll hinnanguline, kuid arupärimine peab sisaldama viidet probleemile, mitte pelka teabesoovi. Ehk kui on infopäring, siis on kirjalik küsimus, kui on arupärimine, siis peab see viitama probleemile konkreetse ministri võimkonnas. 

Helir-Valdor Seeder, palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta! Palun! 

Aitäh!

See ei puuduta protseduuri! Palun, Helir-Valdor Seeder!

Aitäh, auväärt Riigikogu esimees! Põhiseadus sätestab väga täpselt, mis õigused on Riigikogu liikmetel seoses arupärimisega kõrgetele ministritele ja riigiametnikele. Ühegi seadusega ei ole võimalik põhiseaduses antud mandaati kitsendada. Aga praeguse tõlgenduse järgi, mille te kirjalikult olete Isamaa fraktsioonile saatnud, on seda kitsendatud ja mitte isegi nii, nagu te siin praegu suures saalis ette lugesite, et arupärimisi võib esitada ministri võimkonda kuuluvate küsimuste kohta, vaid ma loen ette, mis põhjusel te lükkate tagasi kümneid Isamaa fraktsiooni esitatud või õigemini liikmete esitatud arupärimisi. Nimelt, põhjus on see, et ei selgu, millise neile seadusega pandud ülesande on valitsuse liikmed arupärijate hinnangul jätnud täitmata või ei ole seda täitnud nõuetekohaselt. Nii et te kitsendate veel, et arupärimise saab ainult sel juhul, kui on jäetud täitmata või ei ole täidetud nõuetekohaselt. 

Minu küsimus nüüd konkreetselt … Ma isegi seda vaidlust ei jätka, see on lootusetu. Te olete omal seisukohal, mis ei ole absoluutselt põhiseadusega kooskõlas. Aga minu küsimus on nüüd, mis alusel te võtate vastu arupärimisi, mis teie enda hinnangul ei puuduta täitmata jätmist või mitte nõuetekohaselt täidetud. Näiteks kas või täna esimene päevakorrapunkt, on esitatud arupärimine terve rea Riigikogu liikmete poolt Pärnu maantee 7 ajaloolise kohtumaja võõrandamise kavatsuse kohta. Ja nii edasi. Kui ma vaatan viimaste nädalate esitatud arupärimisi, siis ma leian, et selle tõlgenduse kohaselt üle poole nendest ei oleks pidanud te vastu võtma. Selgitage ikkagi nüüd seda valikuprintsiipi, miks sellised analoogsed eelnõud, mis meie fraktsiooni saadikute poolt esitatakse, ei leia vastuvõtmist, aga teiste fraktsioonide saadikute poolt leiab. Võib-olla te selgitate, me püüame siis tulevikus õppida ja vormistada nii, nagu teised saadikud seda teevad. Aga mina sellest erisusest aru ei saa.

Aitäh, hea kolleeg! Veel kord ma rõhutan, et antud juhul need arupärimised olid infopäringud. Need ei viidanud probleemile selle konkreetse ministri võimkonnas, mistõttu nii istungiosakond kui ka õigus- ja analüüsiosakond leidsid, et need tuleks kas ümber vormistada arupärimistena – ma saan aru, et Urmas Reinsalu ütles, et ta on need ka ümber vormistanud – või siis esitada neid kirjalike küsimustena. Need mõlemad võimalused on olemas. Kui te olete neid täiendanud ja selgelt pannud sisse viite ministri võimkonda puudutava probleemiga seoses, siis kindlasti need kvalifitseeruvad ka arupärimisteks. 

Martin Helme, palun!

Aitäh! No ma võin lohutada kolleeg Seedrit, et EKRE arupärimisi loobitakse samamoodi tagasi täiesti suvaliselt. Sa enne ütlesid, et tasub lugeda kodukorda, siis me teame, kuidas käituda. Vaat see meie mure ongi. Mina olen lugenud kodukorda palju ja põhjalikult ja juba eelmistes koosseisudes, aga sellest ei ole üldse kasu, sest meil käib siin suvaõigus – täna nii, homme naa. Näe, enne lasid Reinsalul puldis rääkida ja hakkasid vestlust pidama, mingit diskussiooni avama. Siis kui Rain läks sinna teisest fraktsioonist, siis ütlesid, et ei, sellist formaati meil ei ole. Nii et mingisugused arupärimised lähevad läbi, mis ei puuduta seaduserikkumist, ja teised arupärimised, mis selgelt puudutavad seaduserikkumist, visatakse meile üle leti tagasi. Ehk selle asja nimi on suvaõigus. Suvaõiguse häda on selles, et täna nii, homme naa. Ega sellest lugemisest meil kasu pole olnud, lihtsalt kehv juhtimine on.

Aitäh! Siin ei olnud protseduurilist küsimust, oli hinnang. Ma toon lihtsalt … (Martin Helme räägib kohalt.) Ma toon meie kodu- ja töökorra seaduse § 139 kommentaarist välja veel ühe olulise täienduse: arupärimise esitamine eeldab, et Riigikogu liikme arvates esineb õigusaktide täitmisega seoses probleem, mida tuleks Riigikogu istungil avalikult käsitleda – probleem, sõbrad, on siin kirjas –, mida tuleks Riigikogu istungil avalikult käsitleda, (Hääled saalis.) näiteks kui midagi on jäetud tegemata või ei ole tehtud nõuetekohaselt. 

Siinkohal me jõuamegi tänase päevakorra juurde, sest meil on siin täna päris mitu arupärimist. Saame siis hinnata ka seda, kas arupärimised vastavad arupärimise statuudile või mitte. Minu hinnangul need arupärimised vastavad siin kõik arupärimise statuudile.

Meie tänane esimene päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Martin Helme, Helle-Moonika Helme, Mart Helme, Anti Poolametsa, Varro Vooglaiu, Arvo Alleri, Evelin Poolametsa, Rain Epleri ja Rene Koka poolt justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale esitatud arupärimine Tallinna Pärnu maantee 7 ajaloolise kohtumaja võõrandamise kavatsuse kohta. Palun arupärimist tutvustama siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Anti Poolametsa. Palun! (Hääled saalis.)

Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud minister! Head Eesti inimesed, eriti kohtunikud! Tahan kõigepealt esitleda meie arupärimist. Nimelt plaanivad Justiits- ja Digiministeerium ning Riigi Kinnisvara AS lõpetada Eesti vanima, esinduslikuima ja seejuures hästi, nõuetekohaselt toimiva, väga hästi ligipääsetava kohtumaja aadressiga Pärnu maantee 7 kohtuna kasutamise. Praegu tegutsevad hoones Tallinna Ringkonnakohus, Tallinna Halduskohus ja Riigikohtu Tallinna esindus. Hoone on spetsiaalselt kohtuks ehitatud juba 1893. aastal ning samas kaasajastatud. 

Praegu puudub selge analüüs, mis viitaks, et väidetav uue IT-maja rajamine, millest on kuulda olnud, kohtute kolimine kokku Lubja tänavale ja seesugused plaanid, mille kohta me soovime täpsemalt ministri ülevaadet, kas selle taustal on ka adekvaatne analüüs. Muuseas on sellele plaanile oma vastuseisu näidanud ka kohtute haldamise nõukoda. Nimelt, 12. detsembri 2025. aasta koosolekul väljendati selgelt: kohtute haldamise nõukoda leiab, et majast loobumise põhjendused ei kaalu üles ministri toodud argumente. 

Nii et meil ongi teile kaheksa küsimust, üheksa saadiku on allkirjastatud. Ennekõike me tahame teada, miks nii väärtuslikust hoonest loobutakse ja kui tõsiselt kannatab ka ühe ajaloolise institutsiooni väärikus. Meil nii pika ajalooga institutsioone ühes hoones just palju ei ole. Toome siin näiteks Riigikogu – kuluks ära teie arvamus, kas äkki peaks siia majja ka mõne hotelli või IT-maja tegema. Meie nii ei arva. 

Ja tahaksin rõhutada veel seda, et samal seisukohal on olnud 101 kohtu töötajat, kes on oma allkirjaga väljendanud vastumeelsust Pärnu maantee 7 võõrandamise suhtes. Nemadki leiavad, et tegu on ajaloolis-kultuurilise maamärgiga, mis moodustab olulise osa meie linnapildist, õiguskultuurist ja ka Eesti riiklikust identiteedist. Aitäh! 

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta. Palun!

Aitäh! Austatud Riigikogu! Austatud kuulajad! Kuna me jagame küsijaga ka ajalooharidust, siis ma tuletan alustuseks siiski tagasihoidlikult meelde, et meie vanim säilinud kohtuhoone on siiski Tallinna Raekoda 13. sajandist. Ja vanim säilinud kohtuhoone Eestis on 1863. aastal ehitatud Vana-Kuuste kohtumaja. Lihtsalt fakti täpsustusena ütlen, et Pärnu maantee ei ole vanim säilinud kohtuhoone, aga see selleks, mitte seda te ju ei küsinud. 

Kõigepealt alustuseks, et Pärnu maantee 7 kinnistu on riigi omand, seda on RKAS ehk Riigi Kinnisvara AS kohtutele tagasi üürinud. Kogu selle küsimusega tegeleb Riigi Kinnisvara AS, mis on Rahandusministeeriumi haldusalas. Riigi Kinnisvara AS on see organ, kes on algatanud arutelud Pärnu maantee 7 hoone võimalikuks võõrandamiseks. Justiits- ja Digiministeerium ei tegele hoonete võõrandamisega, aga loomulikult me oleme sellesse protsessi kaasatud, kuna esimese ja teise astme kohtute haldamine kuulub praegu ministeeriumi valitsemisalasse. 

Riigi Kinnisvara AS on neid ettepanekuid tutvustanud, on neid tutvustanud nii puudutatud kohtujuhtidele kui ka Vabariigi Valitsusele. Ma rõhutan siinkohal üle, et need tutvustusringid on toimunud sugugi mitte esimest korda, aga konkreetset hoone müümist ei ole Vabariigi Valitsus sisuliselt arutanud ja loomulikult ei ole selle kohta ühtegi otsust tehtud. 

Nüüd korraks, mis on olnud need põhjendused. Te küsite, mis on ajendanud planeerimist. Tõenäoliselt on meil kõigil vist ikkagi ühine huvi, et me maksumaksjat koormaksime võimalikult vähe maksudega, et rahva raha kasutamine oleks ökonoomne ja otstarbekohane ning sellega ei peetaks üleval tühje ruume. 

Pärnu maantee 7 hoone on Riigi Kinnisvara AS-i põhjenduste kohaselt jõudnud hüpoteetiliseks müügiobjektiks tulenevalt sellest, et seal on väga suur pinna ülejääk. Kui keskmiselt peaks olema Eestis büroopinda avalikus sektoris ühe töötaja kohta 12 ruutmeetrit uuematel pindadel ja 16 ruutmeetrit vanematel pindadel, siis Pärnu maantee 7 hoones on see keskmisest oluliselt kõrgem ehk 26,3 ruutmeetrit ühe täiskohaga töötaja kohta. See pinnakasutus on kaunis külluslik. 

Hoone renoveeriti pea 20 aastat tagasi. Hoone renoveerimise maksumuseks on Riigi Kinnisvara AS hinnanud umbes 9 miljonit eurot ja järgmise 30 aasta vaates lisanduks sellele veel 6–8 miljonit eurot. 

Kohtud on otsustanud, et nad eelistavad kohtusüsteemis inimeste tööl hoidmist ja pindade kokkutõmbamist. Peamiselt on see otsus sündinud selle tõttu, et kohtupidamine on aja jooksul väga palju muutunud. Üle 80% kõikidest haldus- ja tsiviilasjadest lahendatakse kirjalikus menetluses. See tähendab seda, et inimesed tegelikult üle kohtumaja ukse ei astugi. Eriti suur on kirjalike menetluste osakaal just ringkonnakohtutes ja haldusasjades. Nii et tegelikult ka need kohtusaalid seisavad seal ikkagi suuresti tühjana. 

Veel kord rõhutan, et pindade kokkutõmbamist on pidanud eelistatud lahenduseks. Näiteks suleti eelmisel aastal Tartu Maakohtu Põlva kohtumaja ja Pärnus Rüüti tänaval asuv kohtumaja. Pärnus kolis kohus välja enam kui 100 aastat kohtuna tegutsenud hoonest kohtunike enda otsusel. See on lihtsalt mõistlik kaasajal. 

See mõistlikkus ei ole tabanud mitte ainult Eesti kohtunikke. Kui me vaatame, mis laiemalt toimub näiteks Põhja-Euroopas, siis näeme, et Taani on vähendanud kohtumajade arvu 82 kohtumajalt 24 kohtumajale ja oluliselt on kohtutes pinda kokku tõmmanud ka teised riigid. See on tegelikult üldine tendents, et kohtumajade hulka vähendatakse. Lisaks müüs eelmisel aastal Riigi Kinnisvara AS Tartus spetsiaalselt kohtumajaks ehitatud hoone Veski tänav 32, kus kohus kolis moodsasse uude kohtumajja. 

Nii Veski tänav 32 kui ka kõnealune Pärnu maantee 7 ehitati Vene tsaaririigi kohtureformi käigus, et näidata Eesti rahvale, kui võimas on Vene tsaar ja missuguseid võimsaid kohtumaju ta ehitab. Tartus tegelikult kõik kohtud kolisid ühte majja kokku koos prokuratuuriga ja see ajalooline samal ajal ehitatud kohtuhoone eelmisel aastal müüdi. Oluliselt on pinda vähendanud ka kohtud Haapsalus, Viljandis ja Jõhvis. Eesmärk on ju selles, et inimestel, kes kohtus käivad, oleks ligipääsetav ja mugav viis kohtusse minemiseks olemas. See on kõige olulisem. 

Te küsite ka, millised asutused plaanitakse hoonesse kohtute asemele tuua. Ma pean ikkagi veel kord rõhutama, et kinnisvaraga tegeleb Riigi Kinnisvara AS ja hoone müüki ei ole otsustatud. Seega ei saa tegelikult sellele küsimusele vastata. 

Miks ei ole kohtumaja võõrandamise plaani juures järgitud kohtute haldamise nõukoja seisukohta, küsite. Tegelikult on kohtute haldamise nõukojale seda tutvustatud, et Riigi Kinnisvara AS selliseid läbirääkimisi kohtutega peab. Ühtegi otsust langetatud ei ole, mingeid müügiprotsesse käimas ei ole. Tehnilises mõttes tegelikult ükski õigusakt ei nõua seda, et konkreetselt hoone müük vajaks kohtute haldamise nõukoja seisukohta, aga kohtute haldamise nõukojad on olnud sellesse kaasatud. Ka 13. märtsil järgmisel kohtute haldamise nõukojal me seda küsimust põhjalikumalt vaatame. 

Küsite ka, miks ei ole arvestatud kohtute töötajate pöördumises toodud argumentidega. Ega meil ei ole täna rohkem infot kui kohtujuhtidel. Kohtujuhtidega Riigi Kinnisvara AS kohtub, need arutelud käivad ja kõiki aspekte kindlasti vaadatakse. 

Te küsite ka, milline on majanduslik ja funktsionaalne analüüs, mis põhjendaks kohtute kolimist Pärnu maantee 7 hoonest ja väidetavalt IT-asutuste asemele toomist. Veel kord kordan, et need arutelud käivad, aga kindlasti ei ole plaanis IT-asutusi Pärnu maantee 7 hoonesse tuua. Kõige varem oleks Riigi Kinnisvara AS-i plaanide kohaselt see müük üleüldse võimalik 2029. aastal. 

Küsite ka seda, kuidas kavatseb minister tagada, et Riigi Kinnisvara AS ei rikuks hoonestusõiguse seadmisega Vabariigi Valitsuse kokkulepitud tingimusi. Seda plaani tõesti ei ole. Nimelt, hoonestusõigusega koormamise nõusolek oli antud Vabariigi Valitsuse 9. oktoobri 2022. aasta korraldusega. Selle kohaselt on hoonestusõiguse seadmise tingimuseks Tallinnas Pärnu maantee 7 asuval kinnistul paikneva kohtumaja, garaaži, hoovi ja piirde rendile andmine Justiitsministeeriumi valitsemisala asutusele hoonestusõiguse tähtaja kestel. Riigi Kinnisvara AS-i ettepanek pindade mõistlikumaks kasutamiseks on ikkagi tehtud ju eeldusel, et seda saab teha ainult siis, kui kohtud on selle ettepanekuga nõus, ja kui kohtud on selle ettepanekuga nõus, siis sellisel juhul lõpetatakse üüri- ja hoonestusõiguse lepingud osapoolte kokkuleppel. Nii et see ei ole vastuolus Vabariigi Valitsuse korralduse mõttega. 

Te küsite ka muinsuskaitse kohta, et kuidas vältida hoone sobimatut ümberehitamist. Justiits- ja Digiministeerium ei tegele hoonete üürimise, müügi ega ümberehitusega. Pärnu maantee 7 hoone müügi kohta otsust ei ole tehtud, aga kuna me jagame teiega põhjalikku huvi muinsuskaitse ja hoonete väärika kasutamise vastu, siis tõepoolest, kui me vaatame, mida on selliste 19. sajandi kohtuhoonetega mujal maailmas tehtud, mis on tühjaks jäänud, siis need on kasutusel kas mõneks muuks avaliku sektori otstarbeks, sinna on rajatud muuseume, või siis on need üle antud linnale. 

Tõepoolest, olen ka välja toonud, et kesklinnas on elanike arv kasvanud ja kui ükskord peaks sinna maani jõudma, siis kesklinna on planeeritud ligi 30 miljoni euro eest uue koolimaja ehitus. Seda tüüpi hoonetesse kool tegelikult väga hästi sobib. Võib-olla võiks Riigi Kinnisvara AS, olen ma kodanikuna arvanud, kaaluda, et seda linnale üle anda. Linn seda praegu taotlenud ei ole, müüki plaanis ei ole, ühtegi otsust selle kinnistu kohta tehtud ei ole. 

Te küsite lõpuks veel ajalooliste kohtumajade rolli kohta Eesti õiguskultuuris, riigi identiteedis ja kolmanda võimu nähtavas kohalolus pealinnas, südalinnas. Ma ei ole päris kindel, kas Vene tsaaririigi mälestusmärgid on Eesti Vabariigi identiteedi osad. Aga kindlasti ma pean oluliseks seda, et kohtu kättesaadavus inimestele on äärmiselt oluline. Äärmiselt oluline on mõistlik ja säästlik maksumaksja raha kasutamine. Äärmiselt oluline on see, et kohtud ise teevad neid otsuseid oma tõhusa töökorralduse kohta ja arvestavad sealjuures tegelikku mõju inimestele, et iga otsus, mis kohus teeb, parandaks ikkagi õigusemõistmise kvaliteeti ja usaldusväärsust.

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Martin Helme, palun!

Aitäh! Kui Liisa Pakosta räägib, siis vale tuleb sama kergesti kui hingamine. Tegelikult ikkagi kohtute seadus ütleb, et kohtute haldamise nõukogu annab nõusoleku kohtumaja täpse asukoha määramisele. Kui nemad ei ole nõus sealt ära kolima, siis nii on, aga teie väidate, et nad ainult annavad arvamuse. 

Korra oli juttu sellest, et tegelikult kõik taandub sellele, miks Liisa Pakosta seda teeb. Ja vastus mu meelest tuli siit ka välja, et teeb selle pärast, et lahendada tema enda ja enda laste kooli ruuminappust ehk Inglise kolledži ruuminappust. Ise käisite seal, lapsed on õppinud seal, ise olete hoolekogu liige olnud, ise olete ruuminappusega kogu aeg tegelenud. Nüüd tehakse selline mitmeetapiline asi, kõigepealt kästakse see RKAS-ele kohtu käest ära võtta ja siis annab RKAS selle linnale ja linn annab selle koolile. Ma ei hakka küsima, kas see on tõsi või ei, niikuinii valetad, aga ma küsin: kas see paistab teie arvates ilus välja, kui nii tehakse?

Ega see ka nüüd ilus välja ei paista, kui te ikkagi oma küsimuses lausaliselt valetate. Kõigepealt, ma ei ole seda väitnud, mida te ette tõite. Tõepoolest, kohtu asukoha aadressi määramisega kohtute haldamise nõukogu tegeleb, aga mitte hoone müügiga. Need on kaks erinevat asja. Ma ei ole kordagi väitnud seda, mida te mulle suhu panite, saate protokollist ilusti järele kontrollida. Teie seisukohavõtt oli laimav. 

Teiseks, minu lapsed on juba suured ja teie arvamus selle kohta, et ma mingit oma laste küsimust lahendan, on täiesti jabur. See on täiesti jabur! Ma seisan ikkagi selle eest, et Eesti Vabariigis oleks lastel üleüldiselt head ja ilusad ruumid õppimiseks. Mina näiteks kodanikuna väga toetaks ka seda, et Vanalinna Hariduskolleegiumile antaks üle endine põllumajandusministeeriumi hoone. Ma pean väga mõistlikuks, et vanu hooneid, mis sobivad kooli pidamiseks, kooli pidamiseks ka kasutatakse. See on väga mõistlik suund. Lapsed on ikkagi ühiskonnas kõige tähtsam, kõige olulisem ja neid ei tohi ära unustada. 

Lastele sobivate kooliruumide kättesaadavus oli ka inimarengu aruande kohaselt, mida siin hiljuti just Riigikogu saalis arutati, üks võtmeküsimusi. See on äärmiselt oluline. Mina kodanikuna arvan, et see on äärmiselt oluline, aga sellel ei ole mitte mingisugust seost ei teie lastega, ei minu lastega ega ühegi konkreetse lapsega, vaid sellel on seost sellega, et me peame Eesti Vabariigis lapsi oluliseks ja me peame seisma selle eest, et lastel oleks kõige paremad võimalikud tingimused. Seda, kas kohus sealt ära kolib või mitte, otsustab kohus ise.

Rene Kokk, palun!

Tervist, hea minister! Hea juhataja! Teiega on väga põnev siin alati rääkida, sellepärast et kunagi ei tea, kuhu vestlus välja viib. Hakkasime rääkima kohtumaja võõrandamise plaanist ja jõudsime sinna, et tegite ettepaneku hakata lõhkuma Eesti tsaariaegseid tooneid. Sisuliselt selline ettepanek nagu oli. Päris huvitav. 

Aga te rääkisite siin mitu korda sellest, et kohtunikud kangesti eelistavad inimeste tööle jätmist ja otsivad võimalusi. Aga te jätsite rääkimata, mis selle tinginud on. Tinginud on ju see, et te võtate neilt raha ära, te tõmbate kogu aeg raha koomale ja neil ei olegi valikut. Juba tänases olukorras, kus kohtud ei jõua meie asju menetleda, te panite nad fakti ette, et jah, kulusid maha tõmmata, siis valige ise, kas lasete inimese lahti ja teete töö ära või võtame teilt hooned käest ära. See ei ole nagu väga mõistlik, ja veel olukorras, kus teie valitsuse ülekantavad vahendid olid 2,11 miljardit – see on üks ajalooliselt suuremaid numbreid –, millest 1,7 miljardit ja peale kanti üle, mis on sisuliselt ministeeriumide raha, mida ei kasutatud ära. Kas te saate aru, et see ei ole ju okei?

Siin ma nüüd jälle pean ikkagi otseseid valesid ümber lükkama. Mitte kuidagi ei ole ma teinud ettepanekuid tsaariaegseid hooneid lammutada. Vastupidi, ma rõhutasin oma vastuses, et väga mõistlik on leida sellele uus väärikas kasutus, juhul kui see hoone peaks jääma tühjaks. Tõin ka näiteid, milliseid lahendusi on teistes Euroopa riikides vanadele kohtuhoonetele leitud. Kindlasti on väga oluline vana hoonet väärikalt edasi kasutada. 

Tõele ei vasta ka see, mis te ütlesite, et valitsus oleks justkui kohtutelt raha ära võtnud. Nelja viimase aasta jooksul on ühe kohtuasja kohta kasvanud personalikulu – ühe kohtuasja kohta – ligi 90%. Personalikulu on kasvanud ligi 90% ühe kohtuasja kohta, kusjuures kohtuasjade arv on jäänud laias laastus samaks. Kuidagi ei saa teie selle väitega nagu nõustuda. 

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister, arupärimise vastaja! See kõik taandub ju sellele, et te lükkate sujuvalt kogu vastutuse RKAS-i peale, nemad otsustavad ja nemad tahavad müüa ja teie nagu üldse ei puutu asjasse. Sama juhtum oli ka Jõhvi kohtumajaga kinnipaneku ootuses, et RKAS teeb selle otsuse ja pannakse kohtumaja kinni. Ja põhjendused olid üllatavalt täpselt samasugused: kohapeal istungeid ei toimu, toimuvad kaugistungid, külastatavus on väike, investeerime inimestesse, betooni pole vaja investeerida. Pigem just see, et on kohtute otsustada, kas nad tahavad palka saada või võtame maja ära. Kui tahate palka saada, siis maja käest ära. 

Ma ikkagi küsin, kas RKAS-i kasutamine sellises sundvõttes, et kohtunikud ei saa ju RKAS-ile öelda, et nemad siit ära ei läheks. Kas RKAS-i kasutamine on õigustatud või mitte?

Aitäh! Seda, kuidas RKAS-i kasutamine on õigustatud või mitte, saab hinnata vast kõige paremini Rahandusministeerium. Mina olen ministrina üle võtnud kohtumajad, mis kuuluvad RKAS-ile, ja me liigume selles olukorras edasi. Jõhvi näide, mille te tõite – tegelikult ma väga kiidan Jõhvi inimesi, Jõhvi tõmbas väga tõhusalt ja otstarbekalt ruumikasutust kokku, jättis inimesed tööle ja tegi väga mõistlikud otsused. Jõhvis renditakse ka kohut erasektorilt, kohtupinda. Selline vähendus oli väga mõistlik ja arukas viis. Ma tõesti usun, et ei teil ega kellelgi teisel ei ole ju eesmärki maksumaksja raha eest lihtsalt tühje ruume kütta. Kui saab hakkama mõistlikuma ruumikasutusega, siis seda on mõistlik teha. See nii on. RKAS teeb oma arvutused ikkagi faktidele tuginedes. Ja nagu ma alguses ka vastates välja tõin, Pärnu maantee 7 hoones on tühja pinda.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Proua minister! Ma nägin, et te olite siin istungi alguses ka, ootasite seda arupärimist ja siis ilmselt kuulsite oma erakonnakaaslase, Riigikogu juhataja interpretatsiooni sellest, millal tema arvates üldse Riigikogu liikmed võiksid arupärimise esitada ja millal mitte. Mul sellega seoses tekkis küsimus, et kas teil käis ka peast läbi, et teha enda elu kergemaks selle kaudu, et jättagi vastamata – kuna mulle tundub, et Hussari interpretatsioonis justkui seda arupärimist siin ei peakski menetlema –, ja teha meie elu kergemaks selles mõttes, et me ei peaks neid vastuseid kuulama, kus te siin peate loengut ajaloost ja muust, aga põhiküsimustest kõrvale hiilite. Kas käis läbi selline mõte peast?

Ma ei ole kindel, et ma nüüd sellest mitmekihilisest küsimusest päris õigesti aru sain. Kui te küsite, mis mõtted mul peast läbi käisid, siis esiteks, nii nagu ka üks eelkõneleja siin puldis ütles, ma tõepoolest pean väga oluliseks arupärimistele – ja mitte ainult arupärimistele, vaid küsimustele – vastamist ja hea meelega teen seda. Kui ka fraktsioonid kutsuvad mingit teemat avama, siis ma hea meelega tulen. See fakt leidis siin eespool vist härra Reinsalu poolt ka väljatoomist. Hea meelega vastan. 

Nüüd seda, kas küsimuse vastus vastab küsimusele – olen ikkagi püüdnud faktipõhiselt vastata. Kui teid häiris see, et ma alguses hea ajaloolasest kolleegiga pisut vaidlesin vanima kohtumaja üle, siis andke mulle see andeks. Aga ülejäänud osas olen ikkagi faktipõhiseid vastuseid ju täpselt küsimustele andnud. Kui midagi on jäänud veel segaseks, saate seda oma täiendava küsimusega ju täpsustada.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Fakti täpsusest rääkides, Raekoda ei ole kõige vanem säilinud kohtumaja, seal peeti ka kohut, aga põhimõtteliselt ei olnud see ju kohtumaja, ta oli ikkagi Raekoda, kus istus raad, võttis vastu linna puudutavaid küsimusi, otsuseid ja nii edasi. Nii et teie faktitäpsus ei ole faktitäpne – ajaloolasena ütlen seda. Veider on siin kuulata, kuidas hakatakse hurjutama just nagu küsijaid selles, et meie nagu ei hooliks lastest. Vaadake, siin istuvad reas paljulapselised vanemad. Reas istuvad paljulapselised vanemad! Ei ole siin midagi hurjutada, eriti veel ei saa seda teha valitsuse esindaja, kes on kõik lastetoetused, peretoetused, ematoetused ja asjad ära nudinud või päris ära nullinud. Nii et ärge lastest meile tulge rääkima! Me lapsevanematena teame väga hästi, kui hoolitsev praegune valitsus laste suhtes on.  

Aga minu küsimus on seotud ikkagi selle hoonega. Meil on Liivalaia tänaval üks lammutamist ootav kohtuhoone. Kas praegu on siis juba otsustatud ja välja valitud, kuhu see Pärnu maantee 7 kohtumaja personal peaks kolima? Juba müüme, juba jagame karunahka. Aga kas see on üldse otsustatud, kus see uus karu on, kelle nahk selga jääb? On teil selle kohta meile infot anda? 

Aitäh! Proua minister, palun!

Esiteks ütlen jälle üle, et ei ole kuidagi hurjutanud. Vastupidi, rõhutasin, et meil on ilmselt ühesugune arusaam sellest, et lapsed väärivad Eesti ühiskonnas parimat, mida meil pakkuda on. Ja ma usun, et vähemalt selles küsimuses meil võiks olla kõigil siin Riigikogu saalis ühesugune arusaamine. 

2018. aasta suvel avati Tallinnas Lubja tänav 4 uus kaasaegne kohtumaja. Põhimõtteliselt on selle kaugus umbes kaks kilomeetrit sellest teisest kohtumajast. Seda, kas see võiks olla sobiv lahendus, jällegi, otsustavad ikkagi peamiselt kohtunikud ise. Tartus peeti mõistlikuks seda, et kõik kohtud ja prokuratuur kolivad kokku ning ajalooline, samal ajal ehitatud kohtuhoone müüakse. Seda otsustasid kohtunikud ise.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Lugupeetud minister! Nagu kolleeg siin juba mainis, seesama Liivalaia 24 hoone seisab tühjana juba peaaegu kaheksa aastat. Oma esialgses sõnavõtus te mainisite, et kui riik tahab hea peremees olla, siis ei peaks olema neid tühjana seisvaid hooneid. Riik peab ikkagi hoolitsema selle eest, et midagi seal toimuks, et hoone ei seisaks lihtsalt niisama. Nüüd me näeme, et endine kohtumaja Liivalaia tänaval seisab tühjana niisama juba peaaegu kaheksa aastat. Minu küsimus on see, kas ikka on näha mingisugust arengut selles protsessis just selle hoone puhul. Küsimus nr 2: kas Pärnu maantee majast ei saa samasugust tühja seisvat maja?

Liivalaia hoone kohta oskab kommentaare anda rahandusminister, kelle haldusalas Riigi Kinnisvara AS, kes selle müügiga tegeleb, on. Minu info pärineb avalikest allikatest, meediast. Kui ma õigesti mäletan, siis nüüd nad on ikkagi mingisuguse ostja sinna leidnud. Hoone on olnud müügis pikka aega ehk ta ei ole mitte selles mõttes aktiivselt kasutuses olev tühi hoone. 

Mis puudutab seda, milleks kasutada ühte, teist või kolmandat hoonet, siis Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi eelmises hoones praegu remondi ajal tegutseb näiteks reaalkool. Veel kord, olen juba öelnud siin, et minu kui kodaniku arvates võiks ka põllumajandusministeeriumi hoone anda Tallinna linnale üle, mida Tallinnas kool on taotlenud. Selline 19. sajandi lõpu tsaaririigi kohtureformi ajal ehitatud kohtuhoone sobib tegelikult koolimajaks väga väikeste ümberehitustega. Seda on väga hästi näha Viljandis. Ka Viljandis tegutseb kohus samamoodi selles tsaaririigi kohtureformi ajal ehitatud hoones. Kohus tõmbas ennast kokku ja kohtuhoonesse koliski kool. 1. septembril eelmisel aastal avas seal kool oma uksed. Praegu on seal kool ja kohus koos ja kõik on väga rahul – Viljandi linn on rahul, Viljandi rahvas on rahul, kohus on pinda oluliselt kokku tõmmanud. Seal on tegelikult palju võimalusi.

Anti Poolamets, palun! 

Lugupeetud ettekandja! Ma osundan Pärnu maantee kohtumaja puhul ka sellele, et seal on tõesti uhked fuajeed, võimsad trepid. Kõik see annabki hoonele arhitektuuri kaudu institutsionaalset väärikust. Seda ei ole vaja häbeneda. Vaadake, Toompea loss on ka tsaariajal ehitatud, aga sinna on palju investeeritud. See on ilus maja ja kõlbab kenasti parlamendihooneks. Nii et rõhutame seda, et kui hoone on esinduslik, siis ta annab ka institutsioonile kaalu ja väärikust. 

Mind huvitab see, kuidas teil on olnud suhtlus nende 101 allkirjastajaga, kohtute töötajatega ja kohtunikega, kes on oma seisukoha kujundanud müügi vastu. Kas teil on olnud nendega kohtumisi ja mida teil nendele veel konkreetsemalt öelda on? Mitu teemat on siin küll läbi käinud riivamisi.

Aitäh! Parlamendihoone ehk hoone, kus me praegu just viibime, ei ehitatud küll mitte tsaariajal, vaid Eesti Vabariigi ajal. Tsaariajal ehitatud hoones tõepoolest tegutses ka kohus, kui me ajaloolastena siin võime selles osas üksteist toetada. 

Inimestega me ikka suhtleme. Nagu ma ütlesin, ma olen tutvustanud seda, et selline arutelu on alanud kohe esimesel võimalusel kohtute haldamise nõukojas. Midagi ei ole varjatult, midagi ei ole kuskil kinni. Kohtute haldamise nõukoda ka, mitte küll hääletamisel tekkinud seisukoha, aga sellise arvamuse, et võib-olla seda ei peaks tegema, väljendas ka kohe, spontaanselt. Täpsemad arutelud on ees järgmisel kohtute haldamise nõukojal, mis toimub 13. märtsil. Aga vahepeal oleme kohtunike endiga suhelnud ja oleme ka kirjavahetuses olnud. Veel kord, ühtegi otsust ilma kohtunike endita ei tule, aga selliseid lähemaid läbirääkimisi kohtunikega, kohtujuhtidega peab Riigi Kinnisvara AS.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma kasutan võimalust võtta teil sõnasabast kinni ja küsida: kas ma saan õigesti aru teie viimases lauses öeldust, et kui kohtunike haldamise nõukoda ei toeta selle maja võõrandamist, siis seda maja ka ei võõrandata? Te ütlesite, et ühtegi otsust ilma kohtunike nõusolekuta ei tule. Minu meelest võiks see nii olla. Sest kui me vaatame põhiseaduse § 4, mis räägib võimude lahususe põhimõttest, siis tundub ju mõistlik selline hoiak, et kui kohtunikkond ise tahab jätkata tegevust sellessamas majas, siis ka valitsus arvestab sellega ja ütleb, et siis jääb nii, nii on tõepoolest. Sain ma õigesti aru? Saate te meile selge vastuse anda?

Jaa, te saite põhimõtteliselt täiesti õigesti aru. Niimoodi see on ja niimoodi on see ka algusest peale olnud ja niimoodi on see ka kogu aeg olnud. Tõepoolest, seda otsustab lõpuks ikkagi kohus ise. 

Tehniliselt, kui õigusruumi vaadata, siis oleks võimalik selline samm, et hoone võõrandatakse, selleks ei ole vaja kohtu nõusolekut, aga kohus tegutseb seal edasi. Nii nagu hea kolleeg Arvo Aller tõi Jõhvi näite, siis Jõhvis näiteks kohus tegutseb erapinnal. See ei oleks sugugi pretsedenditu, aga kas see mõistlik on, on omaette küsimus. Ikkagi peab kohus ise vaatama, mis on kõige mõistlikum, kuidas nemad oma ruume korraldavad ja kuidas nemad oma asju korraldavad. 

Nagu ma ka alguses vastates ette lugesin, on kohus juba päris paljudel juhtudel otsustanud kas kohtumajad üldse sulgeda või kohtumajades oluliselt ruume kokku tõmmata. Ka selles Pärnu maantee 7 hoones võib ruumi üleküllust lahendada ju tegelikult niimoodi, et sinna kolib veel midagi juurde, et ruumikasutust muudetaks optimaalsemaks. Neid otsuseid teeb lõppkokkuvõttes ikkagi kohus ise, mitte ei tee keegi eraldiseisvalt.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Ma natuke laiendan seda teemat. Ma saan aru, et teie haldusalas on just kohtusüsteem ja antud hoone. Ma saan sellest probleemist ka aru, mispärast ta on siia toodud. Ma natukene tahaksin laiemalt rääkida ja pöörduda teile kui kabinetiliikme poole. Iseenesest iga hoone ja iga funktsioon, mis kesklinnast või vanalinnast välja viiakse, mõjutab üleüldiselt nii vanalinna kui ka kesklinna ja see mõjutab ka neid ärisid. Kui ministeeriumid on vanalinnast – ja neid ministeeriume oli palju – majandusministeerium, põllumajandusministeerium, Siseministeerium ja erinevad ametid, eks ole –, kui nad seal toimetasid, siis oli ka "elu". Ehk siis pagariärid toimisid, väikesed söögikohad toimisid, väikesed poed toimisid ja nii edasi. Kas riigil on olemas mingisugune suurem plaan kinnisvaraga? Kas saadakse aru, et kui mingisugune tegevus toimub – kas müük või väljakolimine –, siis kuidas see üleüldiselt elukeskkonda mõjutab ja mis on see võimalik majandusväljund? 

Aitäh! Väga hea küsimus. Tegelikult on Tallinna linn ju vanalinna elanikest tühjenemisega kui probleemiga pikki aastaid juba tegelenud. Tallinna vanalinna jaoks peetakse Tallinna linna poolt kõige olulisemaks seda, et seal oleks rohkem elanikke, et elanike arv Tallinna vanalinnas kasvaks. Nüüd, mis puudutab kinnisvaraotsuseid, kultuuriväärtuste kaitset ja muinsuskaitset, siis sellest ma hea meelega räägiksin kohe pikemalt ja suure kaasaelamisega. Aga kui ma ühe lausega kokku võtaksin, siis ideaalmaailmas riik ja linn teevad neid otsuseid koos, leides kõige paremad lahendused inimeste teenindamiseks ja nende aitamiseks. Tuleb lähtuda hoone olemasolevast arhitektuurist, et vajalikud ümberehitused oleks võimalikult vähesel määral, ja sellest, et hooned ei jääks tühjalt seisma, vaid vaadatakse üle mitte ainult riigi vajadused, vaid kohe ikkagi ka kohaliku omavalitsuse vajadused nende konkreetsete hoonete suhtes. Mina väga toetan sellist lähenemist.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, eesistuja! Hea minister! No vot, enese protsessist taandamine, selles arupärimises välja toodud teemast on tegelikult väga valelik üritus. Varro küsimusele vastates te tunnistasite, et kohtunike nõusolekut on vaja kohtumaja võõrandamiseks. Kohtunikud käisid meil fraktsioonis ja väga selgelt kommunikeerisid fakti, et minister igatepidi survestab neid ajaloolisest kohtumajast loobuma. Nad tõid välja isegi asjaolu, et minister keeldub ametisse nimetamast uusi kohtunikke, kuigi neist on väga suur puudus, kasutades ära just seda asjaolu, et välja pressida kohtunike nõusolekut Pärnu maantee 7 hoonest loobumiseks. Isegi kui RKAS sellega tegeleb, no see, et RKAS justkui kogu protsessi juhib, on varjude mäng, sest tegelikult on meile teada, miks ja kelle huvides see võõrandamine käib. 

Me saame kogu aeg asjadest aru, miks midagi on tehtud või miks asjad on nii läinud, nagu on läinud. Nii on Sirje Piht kirjutanud oma mälestustes, miks Liisa-Ly Pakosta Estline'ist omal ajal lahti lasti või miks Muinsuskaitseametis teie karjäär väga lühikeseks jäi. Ega me sellel teemal ka ilmselt saame kohtuhoone kohta tagantjärele teada, mis roll oli Liisa-Ly Pakostal. No ei ole mõtet siin niimoodi valetada ja keerutada ja pöörduda. Öelge kohe otse ära, mis teie roll selles on!

Kordan juba öeldut. Kinnisvaraga tegeleb Riigi Kinnisvara AS ja kohus, nii nagu teie hea kolleeg Varro Vooglaid väga täpselt selle asja kokku võttis, teeb ise otsused oma ruumikasutuse kohta. Justiits- ja Digiministeerium osaleb selles protsessis üksnes nii palju, kuni ei ole kohtuhaldus üle antud, mis on meie soov, tegelikult kohtutele täies ulatuses. Me jälgime, et inimestele on üldiselt kohtupidamine kättesaadav. Tallinna linnas ei ole ette näha, et kohtupidamise kättesaadavus ühel või teisel moel kuidagi halveneks. 

Aga selle konkreetse kohtumaja müügi suhtes, kui te nüüd kogu aeg üritate mulle kaela määrida mingisugust huvi selle vastu, siis minu huvi on ümmargune null. See on hulk tööd ja vaeva, mis tuleb ära teha. Aga veel kord: kohtud ise on üldiselt otsustanud, et nad soovivad ruume vähendada ja inimesi säästa, inimesi palgal hoida. See süüdistus, mis te ette lugesite, ei vasta küll ühelgi moel tõele. Ma ei ole mitte kuidagi mitte mingisuguse survestamisega tegelenud. See ei vasta tõele. Ma kordan sedasama lauset, et kui on üks perekond, perekonnal on piltlikult öeldes, ma ei tea, 100 eurot, ja perekond rendib pinda, kodu, mis on talle ilmselgelt liiga suur, siis on tal valikuvõimalus, kas ta kolib väiksemale pinnale, mis talle sobib, ja saab ülejäänud raha kasutada muudeks asjadeks. Aga seda otsustab see perekond ise, nii nagu ka kohus ise otsustab, kuidas tema oma rahakasutust õigemaks peab.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Jah, üsna arukas jutt, aga vaatame suurt pilti. Teie impeeriumis on umbes 3000 ametnikku, kui ma ei eksi, ja umbes 300 000 ruutmeetrit pinda. Nii et teie ametkonnas tuleb ühe ametniku või inimese kohta üle 100 ruutmeetri – ma ei tea, kui suur on teie kabinet – ja enamikus büroodes tuleb ametniku kohta 10, võib-olla 15 ruutmeetrit keskeltläbi. Te olete Tartu vanglat üritanud nüüd teenima panna, aga on teil muid plaane? Äkki peaks 3000 alluva ametniku arvu kuidagi vähendama või seda pinda, mis teil on tohutult? Või kuidas seda teenima panna? Rootsi vangid … Äkki võiks selle ringkonnakohtu maja kuidagi rentida mingi eksklusiivkaubamajaks ja teenida, kuigi see on praegu riigi kinnisvara all? Aga hea koht oleks selline ilus eksklusiivkaubamaja kallite kaupadega seal draamateatri kõrval või muid variante. Mida te mõtlete oma suure impeeriumi eesotsas? 

Teie aeg! Aitäh! Proua minister, palun!

Kõik plaanid, mis meil on, on avalikud. Tõsi on see, et me plaanime kokkutõstmist ka IT-majade osas, seal süsteemi oluliselt ökonoomsemaks tegemist. See on ka täiesti avalikult meie tööülesanne, kokku lepitud. Lisaks ametnikele on meil tõepoolest ka kinnipeetavad, see ei ole ainult ametnike pind, vaid suhteliselt suur osa sellest on siiski seotud kinnipeetavatega. Nii et mingit sellist äriajamist – see ei ole omaette eesmärk. Ka Tartu puhul me lahendame objektiivset probleemi, tegemist on sisuliselt tühja kompleksiga. Eesmärk ei ole mingisugust äri ajada, see ei ole riigi ülesanne.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mis te sellisest mõistest nagu institutsionaalne väärikus arvate? Asutusel peaks olema ikkagi väärikas asukoht, mitte mingi uus, uhke, klaasseintega moodne büroohoone. Mis te sellest arvate? 

Ja teiseks, siin oli Toompea lossist juttu. Pika Hermanni torni ei ehitatud ju ka kindlasti mitte Eesti iseseisvuse ajal. Samamoodi Toompea lossi esifassaad tegelikult valmis just nimelt Vene keisririigi ajal. Kas – sellest lähtudes, kuidas te oma ettekannet alustasite – selles on justkui midagi halba ja sellistest hoonetest tulekski vabaneda? Kas peaks Toompea lossi puhul ka lähtuma nendest mõtetest?

Mis puudutab institutsionaalset väärikust, siis kuidas te lähete ja vaatate otsa nendele väga tublidele ja väärikatele kohtunikele, kes Lubja tänava hoones töötavad? Kui te nüüd ütlete, et see hoone ei ole üldse väärikas, siis mida te nendele inimestele ütlete? Minu arust meie kohtunikud ikkagi töötavad väärikates töötingimustes ja on osalenud ju kogu selles protsessis, ka sinna Lubja tänavale kolimises, mis muuseas on asukohalt hästi ligipääsetav. 

Institutsionaalne väärikus on lihtsalt suurepärane asi senikaua, kuni inimesed on valmis seda kõike kinni maksma. Kui me küsime supermarketi kassas töötavalt inimeselt, kas ta on nõus, et tema maksud lähevad kõik sellesse, et kellelgi oleks võimalik nautida laiu uhkeid koridore, siis võib-olla tema arvamus päris selline alati ei ole. Institutsionaalne väärikus on loomulikult oluline, lihtsalt kohtupidamine on muutunud, enamik inimesi üle kohtumaja ukse ei astu. Üle 80% kõikidest tsiviil- ja haldusasjadest lahendatakse kirjalikus menetluses, mis tähendab seda, et inimene üldse üle kohtuhoone ukse ei astu. Ja ka kohtunik ei pea selleks kohtumajja minema, et kohtuasja lahendada, ta saab seda teha oma maakodust arvuti teel. 

Ma olen juba mitu korda vastanud, et mul ei ole kordagi olnud ettepanekut ja ma ei tee seda ka kunagi tulevikus, et vanu hooneid tuleks lihtsalt lammutada. Niisugust mõtet mul küll ei ole.

Aitäh, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Esimesena kutsun siia Riigikogu kõnetooli arupärijate esindajana kolleeg Anti Poolametsa. Palun!

Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud minister! Väga hea, et me need küsimused praegu välja tõime. Tegelikult käisid asjad küll vägagi sedamoodi, et info avalikkuseni tilkus. Nüüd me saime mõnevõrragi targemaks. Ma siiralt loodan, et mõned väited peavad siin ka vett, et see müük ei tule kuidagi ootamatult, vaid selleni läheb ikkagi loodetavasti mõnevõrra aega, et need argumendid saaksid settida. Ja veelgi rohkem ma loodan, et vahepeal vahetub valitsus.

No eks teie plaanid on sellised nagu ikka: hurraa-optimistlikud, eksperimentaalsed või siis kuidagi lusti pärast tehtud, et tõestada, et meil on väga kõva käega minister. Aga vaat pärast selgub, et sellest tööst ei olnud mitte mingit kasu, pigem kahju. Vaatame nüüd Tartu vangla saagat, sellel pikalt ei jõua peatuda, aga rumalamat plaani siin just meie justiitsajaloost annab üldse otsida. Ja mis on selle Tartu vangla plaani juures huvitav, on see, et kogu aeg tuleb infot juurde, mis tegelikult tõestab, et asi on veel hullem, kui me oleme siiani kohati käsitlenud. Muide, vanglate loo lõpuks on see, et Soome sai teada rohkem, et Eestis ikkagi on neid vanglakohti ja pakub Eesti vange kodumaale tagasi.

Ühel päeval ehk meil ikkagi on vaja ka esinduslikke kohtuid ja kas üldse on õige, et meil nii suures mahus toimub kirjalik menetlus, et meil nii vähe toimub näost näkku kohtuistungeid? Võib-olla peaks liikuma mõnevõrra tagasi selle liigse kirjaliku menetluse kasutamise juurest tavalisema, suulisema ja näost näkku kohtupidamise juurde.

Siin oli palju juttu institutsionaalsest väärikusest. Väga oluline on siinkohal asukoht. Nii nagu Toompea ümber käis kunagi ikkagi selline teema, et see on eestlastele oluline rahvuslik sümbol, see on meile oluline koht, mis siis, et vahepeal on siia ordu ehitanud oma lossi, eestlased pidid tagasi saama oma ajaloolise linnuse asukoha, oma auväärse paiga. Sama kehtib ju ka kohtute kohta. Kui me vaatame Tartut, siis tegelikult on päris kahju, et ringkonnakohus nüüd ümber liigutati.

Vaatame veel teie pingutusi. Regionaalpoliitiliselt äärmiselt kahjulik suund kaotada ära Jõhvi kohtumaja oli väga kahjulik. Õnneks on sellest seekord üle saadud. Loodame, et sellist kahju ei suuda järgmised tekitada. Aga samas, Jõhvi kohtumaja võit ju alles saavutati ja nüüd oleme olukorras, et ennäe, juba järgmist väga esinduslikku hoonet kangutatakse minema ratsionaliseerimise sildi all. Aga siis, kui me räägime näiteks rohepöördest, mida teie erakond kõige innukamalt ellu viib, siis 15 miljardit investeeringuid revolutsiooni toimepanekuks, mis meile kahju teeb, see raha tuleb kuskilt – kuskilt! – ja siis ei loe keegi mitte midagi. Nii et me tõepoolest näeme, et raha läheb igale poole, aga siis, kui on vaja riiklikke institutsioone alles hoida, hakatakse sente lugema.

Korraks veel tagasi minnes Pärnu maantee kohtuhoone juurde. See on tõesti pidulik. Kannataks siin Riigikogu liikmetel veel kord seda üle vaadata. See on suure fuajeega uhke hoone. Sellise hoone ülalpidamine on tõesti pisut kallim kui mõne kõige tavalisema kontorihoone pidamine, aga tõepoolest, väärikus loeb ka midagi.

Nii et igal juhul on see halb plaan, me laidame teie plaani ja loodame, et kohtunikud ja kohtute töötajad, kes ka on andnud oma allkirja Pärnu maantee kohtumaja säilimise eest, saavad võidu. Aitäh!

Suur tänu! Kolleeg Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Noh, tegelikult ei ole ju ainult küsimus Pärnu maantee 7 ajaloolises hoones, vaid nii, nagu ma ka juhtisin tähelepanu oma küsimuses, tegemist on üleüldise arusaamaga, et kui riik midagi müüb, kuskil soetab, kuskil ehitab, siis mis on see suurem pilt. Igal tegevusel on tagajärjed, tihtipeale nad on positiivsed või mõnikord negatiivsed või mõlemad koos. Ja mis puudutab Tallinna arengut ja vanalinna, siis need tegevused on pigem negatiivsed. 

Kui ehitati superministeeriumit, siis paljud ministeeriumid kolisid välja ka vanalinnast. Tõesti, mõned hooned on leidnud kasutust, mõned veel mitte, aga üleüldine riigipoolne eesmärk on olnud erakätesse maha müümine, nende hoonete. Ja on tõesti nii riigi kui ka Tallinna valitsuse vahel olnud selline vägikaika vedamine. Kui Tallinn on omalt poolt leidnud ja teinud ka ettepanekuid, et mõned hooned võiksid siis Tallinna linna bilanssi tulla, ei ole see tee olnud lihtne. 

Kui me vaatame teiste Euroopa riikide praktikat, siis tegelikult jah, ka seal on ju probleeme vanade hoonetega, aga miskipärast nad suudavad lahendusi leida. Nad suudavad need hooned renoveerida, nad suudavad hoonetele puhuda sisse uued tänapäevased lahendused, on ta siis lifti näol, ventilatsiooni näol ja nii edasi. Kasutatakse ära sisehoove. Meil on see probleem, et kui rääkida muinsuskaitsest, siis ei taheta üleüldiselt hoonet muuta. Samas teiste Euroopa riikide praktika näitab, et kui välisfassaad jäetakse väljastpoolt vaatena samaks, siis tegelikult sees on võimalik hästi palju erinevaid tänapäevalahendusi rakendada, kaasa arvatud selle hoone fassaadi tagumine osa leiab tihtipeale täielikku muutmist ja see on normaalsus. 

Miskipärast Eestis selliseid lahendusi ei soovita kasutada ja see on teinud meie riigi kinnisvara haldamise kallimaks. Me oleme võtnud suuna, et jah, me ehitame uued hooned, vanad hooned jätame sinna paika, heal juhul me müüme maha. Liivalaia puhul see ei ole siiamaani õnnestunud, seal on omad probleemid. Praegu on meil järgmine hoone müügis, sellepärast et ühelt poolt ma isegi ministeeriumist saan aru, et on vaja kulusid kärpida ja nii edasi, aga miks ma pöördusin ministri kui kabineti liikme poole, et ei ole sellist suuremat vaadet, milleni see kõik viib. 

Praeguses olukorras, kus me oleme, näiteks Tallinnas, on tegelikult suuresti ju vanalinna elu välja surnud. Needsamad ministeeriumi töötajad andsid ju oma majandustõuke, olid siis väikesed pagari töökojad, olid kohvikud, poed ja nii edasi. Need ju tegelikult toituvad nendest inimestest, kes seal viibivad, kes seal elavad, ja need võimalused on tegelikult ära võetud. Suuresti on seetõttu meil ju vanalinn kannatanud. Ehk siis me oleme võtnud selle normaalse keskkonna sealt ära ja püüdnud tekitada mingisugust kunstlikku teist keskkonda ja siis on välja tuldud, et vanalinn on mõeldud ka inimestele elamiseks. 

Loomulikult on, aga samas needsamad inimesed, kes seal elavad, tahavad ka ju teenuseid tarbida. Ja kui suuresti nähakse, et sul ei ole nii suurt käivet, kuna inimesi ei ole, töötajaid ei ole läbi riigiasutuste, kes enne seal kõik olid, siis ei ole ka neid ärisid seal. Niimoodi seesama vanalinna inimene vaatab: aga kuna ma ei saa siit teenuseid kätte, siis ma ka kolin välja sealt. Ehk siis me ise tekitame endale probleeme, mida me tulevikus peame lahendama, ja siis mingi hetk vaadatakse kõik Tallinna otsa. Aga miks Tallinn mitte midagi vanalinnaga ei tee? Samas on riik suuresti välja viinud kõik oma asutused valdavalt vanalinnast ja olemegi sellise lõhkise küna juures. Sellist olukorda on kahjuks pikalt vedanud erinevad valitsused. Aga ma kutsungi üles, et vaadake palun sisse, mõelge …

Kas soovite lisaaega? 

Ei, aitäh! Jõudu!

Aitäh! Järgnevalt Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud minister! No me oleme muidugi sundharjumuses, et kui ministrid tulevad vastama, siis me saame tegelikult pigem süüdistusi, kaudseid süüdistusi, tihtipeale küll mitte otseseid süüdistusi. Süüdistatakse meid, justkui me oleksime milleski süüdi, et me neid küsimusi esitame. Ei, meie ei ole süüdi. Meie ei ole süüdi! Meie ei ole süüdi selles, et praegune valitsus ei ole lastesõbralik valitsus, ehkki minister väitis vastupidist. Ei ole meie selles süüdi! Praegune valitsus on selles süüdi, et ta on kõikvõimalikud toetused ära kärpinud või üldse ära võtnud, et majanduskasv on olnud negatiivne juba neli aastat või viis aastat järjest, et inflatsioon on sõna otseses mõttes tappev, et Eesti on langenud kõikide näitajate poolest Euroopa täiesti lõppu, põhja. No mis te vangutate pead? Mis te vangutate pead? Tahate mulle öelda, et ei ole nii või? Te ju armastate statistikat. Tuleb Michal meile siia ja hakkab meile statistikat laduma, täiesti väänatud statistikat, mis tegelikult ei näita seda pilti, mis meil Eestis on. Ja nii on praegu ka. 

Mis te siis meile nüüd ütlesite? Moonika Helme küsis väga selgelt: meil käisid kohtunikud ja kohtunikud ütlesid, et minister survestab neid. Kas te tahate öelda, et need kohtunikud valetasid või? Kui palju neid kohtunikke oli – neli-viis inimest, kes meil käisid –, et nemad kõik valetasid? Kõik olid kokku leppinud, et nad valetavad? Ma ei usu seda. Ma ei usu seda. Ma usun pigem seda, et minister tõesti survestab, et see maja tühjaks teha ja maja võtta kasutusele siis, ma ei tea, Tallinna Inglise Kolledži tarvis või mingi muu asja tarvis. Seda ma usun, sest praktika Eesti Vabariigis, mis on üdini korrumpeerunud riik, näitab seda, et just nii need asjad meil käivad – mitte õigluse järgi, mitte inimeste huvide järgi, vaid kokkulepete ja korruptiivsete sobingute järgi. Te loomulikult eitate ja ütlete, et me valetame ja laimame. Aga ausalt öeldes mul jookseb külgi mööda maha, mida teie ütlete, sest te ju ajasite meile siin sõna otseses mõttes lihtsalt demagoogiat ja lükkasite teemat õige teema pealt mingisuguse kõrvalteema peale. 

Ma olen venelastega läbirääkimisi pidanud ja tean väga hästi, et kui sa venelastele esitad ebamugava teema läbirääkimisteks, siis nad muudavad teemat, siis nad hakkavad rääkima millestki muust: aga teie olete nüüd teinud niimoodi ja teie olete nüüd süüdi selles ja kuna teie olete süüdi selles, siis räägime parem sellest, aga mitte sellest, mida me tegelikult peame siin arutama. Vaat, te käitute täpselt nii nagu Vene diplomaadid. Mul on sellega aastatepikkuseid kogemusi, nii et ei maksa mulle tulla rääkima, et ma ei tea, millest ma räägin. 

Te räägite meile ajaloost. Mis ajaloost me siin räägime? Meil on konkreetne küsimus, kas see kohtumaja tehakse tühjaks, mis põhjusel ta tehakse tühjaks ja mis tuleb asemele. Tuleb välja, et asemele ei tule mitte midagi. Seda kohta, kuhu nad kolima peaksid, ei ole olemas. Te hakkate meile ajama mingit käojaani sellest, et seni, kuni riik on nõus kinni maksma tühje koridore. Ah et riik on nõus? Ja see riik olete teie või? Et teie pole nõus enam mingit tühja koridori kinni maksma ja: kasige minema siit! No see on ju täiesti ennekuulmatu häbematus, aga teie muidugi ei saa aru. Häbematud inimesed ei saa kunagi aru, et nad on häbematud. 

Ja kui rääkida nüüd sellest, et lugupeetud kolleegid Keskerakonnast ja Lauri Laats tõstatasid selle vanalinna küsimuse, siis jah, ma töötasin mitu aastat tollal põllumajandus-, nüüd Maaeluministeeriumis, Pikal tänaval. Me kõik käisime seal ümberkaudsetes kohvikutes ja restoranides söömas. Me võtsime vastu tihtipeale külalisi, väliskülalisi, ja läksime samuti nendega välja sinnasamasse, kas Laiale tänavale või Pikale tänavale või kusagile, kus oli selline kena ... 

Paluks lisaaega! 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Ja põhimõtteliselt seesama kehtib ka teiste ministeeriumide kohta. Nüüd nad on kõik sealt tasapisi välja suitsutatud. Aga mis siis asemele on tulnud? 

Ma muidugi viskan kivi ka Keskerakonna kapsaaeda. Kes on aidanud kaasa sellele, et vanaliin inimestest tühjeneb? Pikaajaliselt linna juhtinud Keskerakond. Need rendihinnad, need üürihinnad – ma olen rääkinud paljudega, me ju tunneme inimesi, kes ettevõtjad on, nad ju oigavad. Parkimisküsimus on selline, et politsei ajab sind vanalinna tänavatel taga, kas sul sissesõiduluba on, kas sa siin viis minutit seista tohid. Mingisugune poolteist tundi hommikuti sa võid seal kaupa vedada, aga see ei lahenda ju küsimust. Nii et teil on endal ka väike patukene selle suhtes hinge peal, et Tallinnas on asjad nii, nagu on. 

Aga kokku võttes tahan ma öelda seda, et ärge tulge meile rääkima, et meie oleme just nagu süüdi selles, et teie pole nõus kinni maksma rohkem tühje koridore. Kui teie olete teinud riigi nii vaeseks, et teil pole enam raha kohtumaja ülalpidamiseks, siis ei ole EKRE fraktsioon selles süüdi, ei ole Keskerakonna fraktsioon selles süüdi, ei ole üldse terve Riigikogu selles süüdi. Selles on süüdi saamatu, abitu, valesti majandav, ideoloogiliselt pime valitsus. Ja nii see lihtsalt on. 

Lõpetuseks tahan ma öelda veel seda, et seni, kuni see valitsus jätkab, lähevad Eestis asjad ainult halvemaks. Ainult propaganda ja kritiseerijate süüdistamine, vaat see läheb üha valjemaks. Ja juba me kuulemegi, et igasugune kriitika on riigivaenulikkus. Kujutad sa ette? Kui me ütleme, et lõpetage see kohtunike türanniseerimine ja jätke see kohtumaja sinna, kus ta on olnud – olgu peale, et tsaariajast alates –, siis me oleme riigi vaenlased. Vaat nii kaugele on jõudnud see demokraatlik, euroopalikel väärtustel põhinev Eesti Vabariik oma valitsuse liikmetega, oma koalitsioonipoliitikutega. Ausalt öeldes sellist Eestit inimesed Balti ketis seistes küll ei tahtnud. Sellist ministrit, kes nii jultunult julgeb inimestele näkku öelda, nad kindlasti ei tahtnud. Aga noh, teie aeg lõpeb varsti. Aitäh! 

Järgnevalt Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea kolleegid! Noh, sugestiivselt rääkida, see ongi rahvasaadiku võime või oskus. Mart rääkis enne, taas sugestiivne jutt, aga kahjuks tõele vastavus oli üsna tagasihoidlik. Noh, konkreetne näide Tallinna linnavõimu tegevusest või süüdimatust tegevusest, nagu kolleeg Helme rääkis siin ettevõtjatest ja nendest, kelle kontorid on vanalinnas. Ma ise ei ole tõepoolest Tallinna ametnik, aga kolleeg Vadim juhtis siin tähelepanu, kuna tal võimalust rääkida ei olnud. 

Aga ma tahaksin rääkida … Ja ma olen teistpidi jälle Mart Helmega nõus. Olukord on tõesti, agoonia on täielik, riigijuhtide usaldus on olematu või naeruväärne, aga samas on mõned ministrid nagu traktorid. Ma ei tahaks nagu solvata, aga justiitsminister ongi nagu naistraktor või buldooser, tohutu võimas. Teine, tema erakonnakaaslane on ka sama võimas, teine valdkond ainult. Aga jälle usaldust ei ole taga. 

Ma mäletan, justiitsministril on kombeks reedeti oma alamaid kostitada isiklike kirjadega, nad saavad lugeda lugupeetud ministri mõtetest. Sealt tuli välja ka, kui ma õigesti mäletan, selle ringkonnakohtu maja saatus, et tuleb kool, Ja siis olid spekulatsioonid, et kuna ministriproua oli kunagi Inglise kolledži hoolekogus, siis küllap tahab omadele, lastele kraapida selle pinna, aga seda on juba piisavalt ümber lükatud ja ma ei tahaks seda puutuda. 

Aga kui rääkida ka ministriproua tegevusest, üliaktiivsest tegevusest Rootsi vägistajate ja mõrvarite Tartusse meelitamiseks, et vähendada neid tühje pindu ja panna nad kuidagi teenima, siis siin on tõemoment tõepoolest sees. Ja nagu ma siin enne lühidalt ütlesin, justiitsministri alluvuses ja valdkonnas on tõesti tohutu palju pinda. Tohutu palju pinda! Loomulikult nad on enamasti Riigi Kinnisvara AS-i käes, aga ametnikke ja inimesi – vangid moodustavad suure osa tema alamatest, kui nii võib öelda – , aga pinda on ka palju. Ja nagu ma ütlesin, ühe näo kohta kusagil üle 100 ruutmeetri. Üle 100 ruutmeetri! Ma vaatasin, et isegi ministeeriumis tuleb ka ikka tublist vist üle 100 ruutmeetri – parandage mind, kui ma eksin – ühe inimese kohta. Seal vange ei ole. Tõepoolest, miks neid kütta ja tühje koridore vaadata? Selle koha pealt tõesti võiks midagi ette võtta. See puudutab ka seda ringkonnakohtu maja. 

Aga küsimus on palju laiem. Jüri Raidla on läbi aegade rääkinud väsimuseni sellest, et ametnikke on liiga palju, ka Justiitsministeeriumi alluvuses. Ametnikke on rohkem kui vaja, saaks rahulikult kokku tõmmata, peale selle, et saaks ka pindu kokku tõmmata. Aga sellega ei ole tahetud eriti palju tegeleda või õigemini, võib-olla ei ole saanudki tegeleda, kuna vastuseis on võib-olla liiga suur. 

Ja kogu see pilt projitseerub praegusesse poliitilisse olukorda. Ükskõik, millest me räägime siin, ükskõik, millega praegused valitsejad välja tulevad, olgu nad Reformierakonnast või Eesti 200-st – kõik see läheb, lendab nagu vastu tuult. Usaldus puudub. Usaldus puudub täielikult. Isegi head mõtted, millega praegused valitsejad välja tulevad ... Ei saa öelda, et kõik, millega nad välja tulevad, on täielik ... 

Kas soovite lisaaega?

Jah, paar minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Olukord ongi selline, et need mitte kusagile ei jõua. Ja veel aasta otsa jätkub selline agoonia. 

Jah, varsti saabuvad, enne järgmist ramadaani Tartusse Rootsi vägistajad ja mõrvarid. Me oleme siin saalis ennegi öelnud, et tegelikult tuleks Rootsi kolleegidele juba ausalt enne ära öelda, et järgmise valitsuse ajal tuleb suure tõenäosusega vangide killavoor, need lennukid peavad võtma kursi tagasi Rootsi poole. 

Selle koha pealt, auväärt ministriproua, me ei soovitaks selle vangide teemaga lihtsalt tegeleda, kuigi me peame hakkama siin õige pea seda ratifitseerima. See on tegelikult Rootsi kolleegide, võiks öelda, mõnitamine ja lollitamine, et anname neile lootusi, aga tegelikult lootuse andmist ei tohiks praegu lubada. 

Aga kõik see taandub jälle sellele, et praegused valitsejad on toredad inimesed, aga nende usalduskrediit on täielikult kadunud. Tulgu nad olgu või suurepäraste ideedega, olgu nad siis vangid või mis iganes, või kaugkasiinod, millega siin on kiiruga tegeldud – kõik see maandub ühte kohta. Aga usaldust pole, nii et parem võiks rahulikult mitte midagi teha või püüda tegelda nende asjadega, mis jäävad püsima. See kõik kahjuks ... Ja kohtureformist ei jõudnudki rääkida. Sellest võiks pikalt rääkida, mida lugupeetud minister on siin ajanud. Mõningaid asju on tagasi võetud tänu kohtunike üksmeelsele survele. Aga nagu ma aru saan, meie väsimatu justiitsminister jätkab oma võitlust. Aga võib-olla nii peabki, elu ongi võitlus, isegi siis, kui peaga vastu seina jooksed. Aitäh!

Suur tänu! Nüüd kolleeg Vadim Belobrovtsev, sõnavõtt kohalt.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma kuidagi ei saa nõustuda selle süüdistusega – nimetame seda siis niimoodi –, mis tuli EKRE fraktsiooni esindajalt, kui ta puldist rääkis. Iseenesest ma pean meelde tuletama, et näiteks see äri, mis on siiamaani olemas Tallinna vanalinnas, on väga paljuski just tänu Tallinna võimu tegevusele koroonaajal üldse ellu jäänud. Me kõik ju mäletame, et siis turism oli põhimõtteliselt nullilähedane, turiste eriti ei olnudki Tallinnas. Siis just Tallinna võim Keskerakonnaga eesotsas tegi hästi palju selleks, et kõik restoranid, suveniiripoed, baarid ja nii edasi, väga palju eri ettevõtteid, jäid siis üldse ellu. Siis oli terve rida igasuguseid meetmeid kasutusele võetud. Näiteks oli rent 80–100% väiksemaks keeratud ja see kestis tegelikult vähemalt kaks aastat, kui ma õigesti mäletan. Siis tagastati ka osa käibemaksust, mis oli tööjõumaks. Neid meetmeid oli tegelikult hästi palju ja mina julgen väita, et tollel ajal selles keerulises olukorras tegi linnavõim hästi palju selleks, et elu Tallinna vanalinna jääks.

Aga mis puudutab praegust momenti, siis see elu seal käib, aga mõned tendentsid on lihtsalt muutunud. Me teame, et näiteks ööklubid räägivad kogu aeg sellest, et rahvas aina vähem käib seal. Ühesõnaga siin peab kindlasti mõtlema, mida ette võtta, aga kindlasti ei ole õige süüdistada Keskerakonna Tallinna võimu selles, et millegipärast see elu on vanalinnast kuidagi kadunud. Ei ole kadunud ja Keskerakond tegelikult mitte midagi pole sellega valesti teinud. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua minister soovib osaleda läbirääkimistel? Ei soovi. Ma sulgen läbirääkimised ja lõpetan meie tänase esimese päevakorrapunkti käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane teine päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Anastassia Kovalenko-Kõlvarti, Lauri Laatsi, Aleksei Jevgrafovi, Vladimir Arhipovi, Andrei Korobeiniku ja Vadim Belobrovtsevi poolt taristuminister Kuldar Leisile esitatud arupärimine Rail Balticu aktsiaseltsi ametnike vastutuskindlustuse kohta. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Austatud minister! Tõesti, selline arupärimine sai sisse antud jaanuaris. Me uurisime kolme Balti riigi ühisettevõtet, mille nimetus on RB Rail AS. See aktsiaselts vastutab Rail Balticu projekti eest. Nemad kuulutasid hiljuti välja riigihanke, millega soovitakse kindlustada nii endised, praegused kui ka tulevased juhid ja ametnikud, aga ka nende pereliikmed projekti elluviimisega seotud nõuete vastu. Ja seejuures ei ole niimoodi, et võetakse arvesse näiteks see aasta või eelmine aasta, vaid see kindlustus peaks katma olukordi, otsuseid ja isegi rikkumisi tagasiulatuvalt ehk alates aastast 2014. Kui vaadata, mis summad võivad minna kindlustuse alla, selle hüvitise alla, siis on välja toodud selles hankes, et kindlustus peaks katma kuni 20 miljonit eurot ühe nõude kohta. Ehk kui näiteks nõudeid on rohkem, siis võib see ulatuda, eks ole, kümnetesse, isegi sadadesse miljonitesse. 

Ja kui vaadata veel lähemalt, siis üks asi on see, et tahetakse kindlustada mõningate valede otsuste vastu, aga see ei ole ainus asi. Näiteks on eraldi hankes kirjas sellised asjad, et kindlustus peaks katma kahjud ja kulud, mis on seotud isegi toime pandud rikkumistega, nagu hooletus, kohustuste rikkumine, huvide konflikt, tegevusetus, volikirja kuritarvitamine, valeväited, valed soovitused, raamatupidamislikud ebatäpsused. Ehk siis selle kohta võib ju öelda, et põhimõtteliselt peaaegu et justkui kriminaalset tegevust, isegi peaaegu et seda soovitakse kindlustada. 

Ma mäletan, et mina esimene kord lugesin sellest Läti meediast, kui Läti peaminister tegelikult väga otsekoheselt võttis sõna ja palus Läti transpordiministril kohe sisse vaadata sellesse hankesse. Sellest tuli tegelikult Lätis suuremat sorti skandaal. Ja sellest tulenevalt, kuna meie kuulume sinnasamma aktsiaseltsi, mis vastutab Rail Balticu eest, ja täpselt samamoodi, eks ole, seda makstakse ka Eesti maksumaksja raha eest, olid ka erinevad küsimused algatatud, tehtud taristuministrile. Kas tema oli sellest kindlustusest teadlik? Mis ta sellest arvab?

Ja muidugi kõige suurem küsimus on selline praktika, et ametnike pereliikmeid kindlustatakse. Kas see on tavapärane praktika? Eraldi veel muidugi see teema, et mida see üldse laiemas plaanis tähendab, mis sõnum see on tegelikult avalikkusele, kui selline kindlustus tehakse. Kas see tähendab, et ametnikud, juhid, kes on olnud seotud Rail Balticuga, juba täna saavad aru, et see projekt ei saa valmis – 2030 kindlasti ei saa valmis – ja hakatakse esitama kahju hüvitamise nõudeid? Me teame, et praegu on see aktsiaselts, mis on loodud, seal on erinevad lepingud, mis kohustavad raha tagasimaksmiseks, kui mingid osad jäävad ehitamata, siis, kui on mingid rikkumised. Ja kas see tähendab, et juba valmistatakse selleks ette? Kas me saame juba lähiajal oodata mingeid rikkumismenetlusi? Tahakski sellist hinnangut, kui tavapärane selline praktika on. 

Mina peaministri suust olen juba kuulnud, et erasektoris võib sellist praktikat täheldada. Aga korra tuletan meelde, et tegemist ei ole erasektori kaasusega. Selle kaasuse eest maksavad maksumaksjad. Ma loodan, et saamegi täna selle arupärimise ja selle arutelu käigus ka vastuseid sellesama vastutuskindlustuse kohta. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli, taristuminister Kuldar Leis. Palun!

Hea juhataja! Hea Riigikogu koosseis! Saime arupärimise ja vastan. Esiteks, kas teie kui valdkonna eest vastutav minister olite teadlik AS-i RB Rail kavatsusest selline hange korraldada ning kas teid on selle hanke tingimustest ja mahust ametlikult teavitatud? Vastus. Vastutuskindlustuse olemasolu on ettevõtluses tavapärane praktika. Selle hankimine ja lepingu sõlmimine on ettevõtte igapäevase juhtimise küsimus, seda nii AS-i RB Rail kui ka teiste riigiettevõtete puhul, ja selliseid tegevusi ei kooskõlastata ministriga. Kuna minister ei ole AS-i RB Rail juhtimisorgani liige, ta ei osale aktsiaseltsi töö juhtimises, korraldamises ega juhtimisotsuste tegemises, siis riigiettevõttel ei ole kohustust ministrit ettevõtte juhtimisotsustest informeerida ega neid temaga kooskõlastada. 

Teine küsimus. Kas teie hinnangul on 20 miljoni euro suuruse hüvitislimiidiga ühe nõude kohta vastutuskindlustuse hankimine riigiettevõtte ametnikele, mis laieneb tagasiulatuvalt kuni aastasse 2014 ning hõlmab ka ametnike pereliikmeid, tavapärane ja eetiline praktika maksumaksja raha kasutamisel.? Vastus. RB Rail AS-i juhatuse ja nõukogu liikmete vastutuskindlustus ei ole uus ega erakorraline meede, see on osa tavapärasest riskijuhtimisest suurtes ja pikaajalistes projektides. AS-i RB Rail antud selgituse kohaselt on vastutuskindlustus olnud kehtiv alates 2015. aastast ning seda on järjepidevalt uuendatud. Tegemist on rahvusvaheliselt laialdaselt kasutatava praktikaga nii era- kui ka riigi osalusega äriühingutes. Tagasiulatuv kindlustuskate on vastutuskindlustuse puhul tavapärane õigustehniline lahendus. See võimaldab katta nõudeid, mis võivad olla seotud varasemate otsustega, kuid mille esitamine toimub hiljem. RB Raili poliisid on kogu kindlustusperioodi jooksul olnud tagasiulatuva kattega. 

Kolmandaks, mida tähendab, et ka ametnike pereliikmetele laieneb vastutuskindlustus? Vastus. Kuna ma ei ole kõnealuse vastutuskindlustuse lepingu osapool, ei ole ma ka pädev konkreetse lepingu täpseid õigusi ja kohustusi tõlgendama. Üldiselt on rahvusvahelises praktikas pereliikmete hõlmamine kindlustustingimustes tavapärane ning seotud juhatuse või nõukogu liikme võimaliku isikliku varalise vastutusega. See ei tähenda pereliikmete tegevuse iseseisvat kindlustamist. 

Neljandaks, arvestades, et kindlustus peab katma vastutust selliste rikkumiste eest nagu hooletus, kohustuste rikkumine, huvide konflikt ja volikirja kuritarvitamine, kas see hange viitab sellele, et projektis on tuvastatud olulised riskid, mis võivad lähiajal realiseeruda või on juba realiseerunud? Vastus. Vastutuskindlustus on rahvusvaheliselt laialdaselt kasutatav praktika, seda nii era- kui ka riigi osalusega äriühingutes. RB Rail AS-il on vastutuskindlustus olnud aastast 2015. Kindlustustingimustes loetletud riskid kirjeldavad üldiselt tüüpilisi nõudeid, mida juhatuse või nõukogu liikmete vastu võidakse esitada. Nende loetlemine ei tähenda, et sellised rikkumised oleks tuvastatud, vaid määratleb olukorrad, mille puhul kindlustus võib katta vaidlusega seotud kulusid. Kliimaministeeriumile teadaolevalt ei ole RB Rail AS-i suhtes algatatud ega lähiajal algatatavaid rikkumismenetlusi või muid küsimuse kontekstis olulise mõjuga nõudeid. Vastutuskindlustuse olemasolu ei tähenda menetluse olemasolu ega eelda selle peatset algatamist. Kindlasti hindab ka kindlustusandja kõnealuseid riske väga põhjalikult, kuna tavapäraselt sõltuvad sellest kindlustustasud. Teisisõnu, kui kindlustusandjal oleks teada viidatud riskide suur tõenäosus, siis kindlustusandja kindlustuskaitset üldse ei pakuks või teeks seda vastuvõetamatult kõrge tasu eest. 

Viiendaks, kuidas põhjendab ministeerium vajadust kindlustada ametnike otsuseid ja olukordi tagasiulatuvalt viimase 12 aasta lõikes ehk alates 2014. aastast? Vastus. Nagu eelnevalt viitasin, on tagasiulatuv kindlustuskate vastutuskindlustuse puhul tavapärane õigustehniline lahendus. See võimaldab katta nõudeid, mis võivad olla seotud varasemate otsustega, kuid mille esitamine toimub hiljem. RB Raili kindlustuspoliisid on kogu kindlustusperioodi jooksul olnud tagasiulatuva kattega. 

Kuuendaks, kas teile teadaolevalt on lähiajal oodata mõnda rikkumismenetluse algatamist AS-i RB Rail suhtes? Vastus. Nagu öeldud, Kliimaministeeriumile teadaolevalt ei ole RB Raili AS-i suhtes algatatud ega lähiajal algatatavaid rikkumismenetlusi või muid küsimuse kontekstis olulise mõjuga nõudeid. 

Seitsmes: kas te kavatsete suhelda Läti ja Leedu kolleegidega sellest probleemist ning nõuda AS-ilt RB Rail antud riigihangete tühistamist? Vastus. Nagu eelnevalt selgitasin, tegemist ei ole probleemiga, vaid rahvusvaheliselt laialdaselt kasutatava praktikaga nii era- kui ka riigi osalusega äriühingutes. See on osa tavapärasest riskijuhtimisest suurtes ja pikaajalistes projektides. Tegemist on ettevõtte juhtimisotsusega, millesse minister ei sekku. Arvestades, et vastutuskindlustus on RB Railis olnud kasutusele üle kümne aasta, puudub põhjus käsitleda kindlustuse hankimist erakorralise või õigusvastase tegevusena. Seetõttu puudub täna ka vajadus hanke või hankelepingu tühistamiseks või sellekohaseks konsultatsiooniks Läti või Leedu kolleegidega. 

Ja kaheksas: kas Rail Balticu trass saab valmis aastal 2030 ning kas 2031. aastal on võimalik trassil sõita rongidega? Kõigi kolme Balti riigi peaministrid ja taristuministrid on ametlikult kinnitanud, et eesmärk on Rail Balticu esimese etapi valmimine 2030. aastaks ning kõik osapooled töötavad selle eesmärgi saavutamise nimel. Aitäh!

Tänan teid väga väga konkreetsete vastuste eest! Aga teile on küsimusi. Alustab Aleksandr Tšaplõgin. Palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! No ma vaatan, mis toimub Rail Balticus, ja kuulan, mida te siin räägite. Ja mul tekib üks väga lihtne küsimus. Millal te tulete siia kõnetooli ja ütlete ausalt, et raha on otsas, kuhu see kadus, ei tea keegi, mingeid ronge ei tule, andke andeks, ma enam nii ei tee?

Aitäh küsimuse eest! Rail Balticu ehitus käib nagu plaanitud. Ja mul ei ole midagi lisada, kõik käib nagu plaanitud. (Naerab.)

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te vastasite ka, et eesmärkideks on pandud kõikidel kolmel Balti riikidel aastal 2030. Eesmärkide täitmine ja teostamine on täitsa erinevad asjad. Ja praegu me ju kõik teame, et vähemalt see lõik Tallinna piirist kuni Riiani valmis ei saa. Kas need juhatuse liikmed ja need pered on selles ka kindlustatud või mille kohta see kindlustus käib? Kas kohustus kogu Rail Balticu täitmised, mille maksumus on umbes 24 miljardit või ainult oma lõigu eest?

Aitäh! Nagu ma ütlesin, kolm riiki eesotsas peaministritega on kinnitanud, et aastal 2030 on eesmärk Rail Baltic valmis ehitada. Aga see on praegu päris hea näide, et vastutuskindlustus võib päästa juhtkonna, kui poliitikud lihtsalt võtavad järgmisel perioodil raha ära, siis ei saa juhtkond seda edasi enam ehitada. Küll aga ei päästa vastutuskindlustus selle eest, et kui on tegemist kriminaalse teoga, näiteks mõni erakond kriminaalselt midagi teeb, siis vastutuskindlustus seal ei päästa. 

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Praegu on juba enam-vähem selge, et isegi kui meie saame hakkama sellega, et ehitame oma osa Lätini välja aastaks 2030, siis Läti selleks ajaks oma osaga hakkama ei saa. Sellest räägivad ka erinevad Läti ametnikud, kaasa arvatud äsja tagasi astunud Läti osa ehitamise juhtimise eest vastutav isik, kes ütles konkreetselt, et aastaks 2030 me hakkama ei saa. Mis siis saab edasi sellest projektist ja mida meie siis teeme aastal 2030, kui näiteks meie oma osa oleme valmis ehitanud, aga Läti ei ole ja tegelikult ei paista seda nii-öelda lähiaastatel tulevat? Mida siis teeb Eesti selles olukorras?

Aitäh! Ametlikud kanalid ütlevad, et aastaks 2030 on kõik kolm riiki ja ka Poola, ehk siis ka Poolat hõlmab trass osaliselt, saab Rail Baltic valmis. Nii et me lähtume sellest. Ja seda enam peab Eesti minema praeguses tempos edasi, näitamaks ka järgmise rahastuse vooru jaoks, mis algab aastal 2028, Euroopa Liidu rahastusvoor, et me liigume lubatud tempos edasi. Nii et see on ainuvõimalik tee, et Eesti liigub oma plaaniga edasi nii, nagu on kokku lepitud, tagamaks selle, et aastaks 2030 saab valmis esimene etapp. Kui siin vahepeal oli juttu juba 24 miljardist, see puudutas seda teist etappi, mille kohta ei ole otsustatud, kas ja millal see tuleb – nii et seda ei ole mõtet praegu käsitleda. Ma räägin ikka esimesest etapist ühe rööpmepaariga Varssavini välja.

Lauri Laats, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma teie vastusest lugesin välja järgneva, mis puudutab vastutuskindlustust. Ma saan aru, et vastutuskindlustus kehtib juba alates 2015. aastast. Iga aasta või teatud perioodi tagant on seda vastutuskindlustust uuendatud ehk sõlmitud uus leping sellise klausliga, et ka eelnevatel perioodidel, mille puhul olid kindlustatud antud isikud, kaasa arvatud pereliikmed, haarati selle lepinguga ka eelnevad perioodid. Ehk siis, kui me oleme praegu aastaks 2026, siis tegelikult see kindlustusperiood, mis on kindlustatud kogu tegevuse osas, on kümme pluss aastat. Kas see on see loogika? Ja teine pool, kas need pereliikmed tulid nüüd uue klausliga, tingimustega või on nad kaasas olnud 2015. aastast? Ja lisaks, lihtsalt ma tahaks teid parandada: mis puudutab omaniku otsust, siis kui omanik otsustab mitte selle projektiga edasi minna, ega siis juhtkond ei vastutata ja see ei kata ka vastutuskindlustus. 

Jaa, see vastutuskindlustus on aastatel rulluv, iga järgmine kindlustus katab ka eelmist perioodi, nii et nad ei ole kattuvad, aga on kaetud sinna kuni alguseni välja. Ehk see oli aastast 2014. Pereliikmed – ma ei oska öelda, kas see on ka algusest peale või mitte. Ma võin selle kohta üle küsida, aga ma pigem arvan, et on. Need tingimused on olnud ühesugused, aga seda võib üle küsida, jah, ma peast ei vasta. Aga ma pigem arvan, et on olnud samasugused tingimused.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! 

Aitäh! Minu kõrva riivas see lause, mis te ütlesite, et selliseid tegevusi ei kooskõlastata ministriga või põhimõtteliselt ministeeriumiga, et ei ole kohustust neid informeerida ega teavitada, kui on sellised hanked. See on palju laiem küsimus. Täna olid just prokuratuuri esindajad korruptsioonivastases erikomisjonis, kes ütlesid, et tegelikult meil on väga suur probleem, et meil ministeeriumid, meil valitsus, riik ei teosta järelevalvet riigiettevõtete üle, aga see laieneb ka erinevatele suurtele riiklikele projektidele. Üks on see aspekt, teie hinnang järelevalvele, ikkagi sellele, et põhimõtteliselt on meil eraldi selline aktsiaselts, mis ei teavita ministeeriumi suurtest asjadest. Teine aspekt on ikkagi see, et tõesti, pereliikmed. Minu info kohaselt on see perekonnaliikmete teema nüüd lisandunud selle hanke raames. Ja te jätsite sellele arupärimise küsimusele vastamata, mida see ikkagi tähendab, et laieneb pereliikmetele.

Aitäh! Ministrit ei pea informeerima selliste teemade puhul, sest see on ettevõtte juhtimislik küsimus ja sellega peab kursis olema nõukogu. Kuna nõukogus on nii Eesti, Läti kui ka Leedu esindajad, siis see on täiesti piisav selliste teemade puhul nagu vastutuskindlustus. Nii et täiesti normaalne olukord ja siin midagi eriskummalist ei ole. 

Mis puudutab pereliikmeid, siis lihtne näide on selline, et kui on ühisvara, kui minnakse kohtusse ja juhil on ühisvara pereliikmega, siis see kindlustuskate laieneb ka sellele ühisvarale, mis on koos selle pereliikmega, mitte ei laiene selle pereliikme enda tegevusele. Siin ongi see vahe. Kui pereliige on ise kuskil mujal ametis, siis see ei kata selle pereliikme tegevusi, vaid ühisvara puhul laieneb.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma üllatusega kuulsin, et sa nagu ei tea, kuidas Rail Balticus nende ametnike ja nende naiste ja laste vastutuskindlustusega lood on, et ei ole ka kombeks nagu sekkuda. Aga minu küsimus. Sa ütlesid, et see on nii levinud. Kui palju siis sinu alluvuses või üldse sinu teada olevat ettevõtetes, mis on riigiga seotud, on see vastutuskindlustus olemas? Ja näiteks, kuidas vastutab, kui sina näiteks oleks Rail Balticus ja sinu naine või lapsed või ämm, kuidas … Neid on päris palju, muuseas, kuni 800 tükki – mitte tükki, vaid täisinimest. Kuidas nende süü võib sellisel juhul olla, et neid on vaja juba tagantjärele kindlustada? No praktiliselt. Seleta meile!

Jaa! Aitüma! Ma ei oska öelda, kui paljudes ettevõtetes on vastutuskindlustus, sellepärast et see ongi juhtimislik küsimus, mille üle otsustab nõukogu. See on nõukogu pädevus, mitte ministri ehk mitte üldkoosoleku pädevus, vaid nõukogu pädevus. See on täiesti tavapärane tegevus suurtes firmades, nii et minister ei sekku sinna. 

Teiseks, pereliikmetele laienemine. Seletan veel ühe korra siis lihtsalt. Kui mina oleksin RB Railis ja mu naine on kuskil mujal ettevõttes ja teeb midagi muud, siis ükskõik, mis tema korda saadab, see vastutuskindlustus talle ei laiene. Küll aga kui mina saadan midagi korda ja meil on ühisvara naisega või lastega või mis iganes, siis ei võeta seda vara ära. See kindlustus laieneb ka varale, mis on meil ühiselt, ehk naine või lapsed või kes iganes ei kannata selle tõttu, kui minu üle on uurimine.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Te ütlesite, et vastutuskindlustus on tavapärane asi, aga ütlesite ka, et vastutuskindlustus ei päästa, kui tegemist on kriminaalse juhtumiga. No Rail Baltic pidi algselt lubatu kohaselt viima meid kahesuunaliselt 5,8 miljardi eest Berliini. Nüüd on see maksumus tõusnud mitmekordseks, 23,8 miljardit, ja seda ühe rööpapaari eest. See kõik on riigile ja maksumaksjale tekitatud lisakulu, suur rahaline kulu ning samaaegselt suur osa lubatust ei saa teoks. 

Ma nüüd küsingi, selgitage mulle, kas see, et Eesti maksumaksja ei saa lubatud ajal lubatud maksumuse eest ja lubatud tingimustel sõita Berliini ooperisse, on kriminaalne või mitte.

Aitäh! Ei ole. Maksumuse kohta ma täpsustan, et 24 miljardit on kahe rööpmepaariga, ühe rööpmepaariga on 15 miljardit kolme riigi peale kokku.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No me ehitame seda Rail Balticut ju peaaegu 15 aastat juba. Inimesed on palgal ja mingisugused projekteerimised käivad ja kuskil keegi kaevab midagi. Geoloogilised uuringud, keskkonnauuringud ja kõik muu. See kõik maksab raha, aga raudteed ei ole. Peaaegu 15 aastat on tehtud Rail Balticut, aga raudteed ei ole. Nüüd loeme ajakirjanduse vahendusel, et Pärnus hakatakse ehitama mingit perrooni ja mingit jaamahoonet. (Naerab.) See on ju väga tore, aga raudteed ei ole. Minu küsimus on, et äkki oskate meile öelda – lööte kiiresti peast kokku, Eesti rahvaarv on teada, enam-vähem kogu aeg mingi 1,3 miljonit, ja teate täpselt, kui palju miljardeid on nüüd magama pandud selle 15 aasta jooksul – kui palju, mitu miljonit hinge kohta see olematu raudtee on seni Eestis maksma läinud? Mitu miljonit olete te minu käest selle raudtee mitteehitamiseks ära võtnud?

Aitäh!

Aitäh! Ma ei hakka siin peast arvutusi tegema, aga Eesti osamaksumus on 3,1 miljardit eurot, millest 70–80% tuleb toetusena Euroopa Liidust. Nii et võib kokku lüüa, kui palju on Eesti riigi raha ja kui palju on Euroopa raha. Kusjuures arvutused näitavad, et Eesti riigi panus on natuke väiksem, kui maksudena tuleb tagasi Eesti riigi eelarvesse.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Olen siin, minister! Tere-tere! Teie kolleeg, energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt ütles, et Eesti seisukohast on CO₂ emissioonikaubanduse süsteemil olnud majanduslikult positiivne mõju. Aastast 2013 on liikuvusse suunatud 750 miljonit eurot, sealhulgas uued rongid, raudtee arendamine ja Rail Balticu ehitamine. See on muidugi tore, kuid selle taga on juhitava energeetika ja põlevkivitööstuse hävitamine ning kõrged elektrihinnad. Kas uute rongide soetamine ja Rail Balticu ehitamine on seda väärt?

Aitäh! On küll seda väärt, sest CO₂ raha tõesti suunatakse tagasi eelkõige säästliku liikuvuse teemadesse ja kõigesse sellesse, mis aitab keskkonnahoidu viia paremasse seisu. Lisaks rongidele ja maanteedele ka näiteks korterelamute rekonstrueerimisse, mis on väga suures osas käinud CO₂ raha eest ja mis on Eestis kahjuks küll väga ebaühtlaselt toimunud. Näiteks väiksemates linnades, nagu Tõrva või Elva või Põlva või Rakvere, on absoluutne enamus korterelamutest rekonstrueeritud, aga Narvas oleme me praktiliselt nullis, sest kohalikku initsiatiivi ei ole. Me just kohtusime eelmisel nädalal Narva linnapeaga ja volikogu aseesimehega, et tõugata tagant, et ka Narva saaks selle kohta uue hingamise, et korterelamute rek seal käima läheks. See kõik käib ka CO₂ raha eest, aga siin peab olema ise ka initsiatiivikas kohapeal, et seda käima lükata.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Head kolleegid, siin on rida arupärijaid. Kas Anastassia jätkab arupärijate esindajana ehk esimesena või on keegi teine? Ma ei tea, kuidas see volitus on. Esmalt palun siia Riigikogu kõnetooli Anastassia Kovalenko-Kõlvarti, kes räägib nii iseenda kui ka arupärijate nimel laiemalt. (Kõneleha palub lisaaega.) Kaheksa minutit. 

Aitäh! Head kolleegid! Rail Balticut aastaks 2030 ei tule ja Riiga me kindlasti sellega sõita aastal 2030 ei saa. Vaatame tõele näkku. Väga paljud ametnikud, poliitikud, kes olid nende otsuste juures ja kes on täna nende otsuste juures, saavad sellest suurepäraselt aru. Sest miks muidu on vaja teha selline kindlustus, et kindlustatakse endisi, praeguseid, tulevasi juhte ja ametnikke, aga ka nende pereliikmeid erinevate võimalike kahjunõuete vastu ja kindlustatakse tagasiulatuvalt erinevate nõuete vastu, mis suudavad tulla nende otsuste, aga ka rikkumiste eest, mis olid vastu võetud aastast 2014. 

Ja nüüd see selgitus, mida ma juba mainisin, mis tuli peaministrilt, täpselt sama selgitus, iga vastus, mis kõlas taristuministrilt – see on tavapärane praktika, 20 miljonit eurot kindlustust ühe nõude kohta, no erasektoris pidevalt kasutatakse selliseid kindlustusi. Vabandust väga! See pole erasektori projekt. See on maksumaksja raha eest ehitatav projekt, miljardeid ja miljardeid maksev projekt. Ja nüüd sellesama maksumaksja raha eest te kindlustate end selle vastu, et laristate selle maksumaksja rahaga ja tekitate maksumaksjale kahju. Väga õigesti kirjutavad mulle sotsiaalmeedias need paljud inimesed, kes küsivad: "Aga kuidas meie saaksime samamoodi kindlustada end valitsuse valede ja laristamise vastu?" Väga õigesti inimesed küsivad. Ja teiseks, kust kohast on see ikkagi adekvaatne, et kindlustatakse ka pereliikmeid? Mis praktika see selline on? Ma tahaksin küsida, kas meil teistes riiklikes ettevõtetes on täpselt samasugused kindlustused. Ma arvan, et see on asi, mida peaks nüüd eraldi uurima. 

Muidugi, eraldi riivas mu kõrva see, kui minister ütles, et selliseid tegevusi ei kooskõlastata ministritega, ei ole kohustust erinevatest tegevustest informeerida ja teavitada. Kuidas see võimalik on? Ma juba mainisin, et täna käis prokuratuur korruptsioonivastases erikomisjonis ja ütles, et meil absoluutselt mitte mingit järelevalvet ei ole riigiettevõtete üle. Riik on olnud väga halb omanik riigiettevõtetele ja see toimub meil ka suurte projektide puhul. Kaks lennufirmat läks pankrotti, Rail Balticuga lähevad miljardid ei tea kuhu. Minu arvates on see väga suur probleem, et nõukogu on sellise asja läbi lasknud – seesama kindlustusküsimus. 

Ja nüüd, laiem probleem on see, et täna peaminister, valitsuse liikmed, aga tegelikult ka teiste Balti riikide juhid ei taha tunnistada, et seda raudteed aastaks 2030 ei tule, sinna pumbatakse raha edasi. Miks niiviisi petetakse rahvast? Ja sellest veel hullem on see, et meie siin oleme valmis 3,6 miljardi eest ehitama raudtee, mis sõidaks ainult Läti piirini, Iklani välja. Ja siis igal aastal kulutame veel 30 miljonit, võib-olla isegi rohkem, selle ülevalpidamiseks. 

Sest vaatame tõele näkku. Mul on kõik need faktid ees, sest erikomisjonis on seda arutatud nii palju. Lätis on tänase seisuga ehitatud täpselt null kilomeetrit. Null kilomeetrit! Ja nüüd veel mõningad tsitaadid, mis on hiljuti meediast läbi käinud. Läti Rail Balticu projektijuht, tema tsitaat: "Praktiliselt ehituslikust vaatenurgast ei näe ma praegu võimalust Rail Balticu esimese etapi valmimiseks 2030. aastaks. See ei lähe sujuvalt ja ilusti." Kuidas see saab minna sujuvalt ja ilusti, kui raha pole? Ja nüüd huvitav fakt. See inimene on tänaseks tagasi astunud. Ja mina olen saanud vihje, et tal paluti tagasi astuda pärast seda esinemist Läti televisioonis, kus ta rääkis tõtt. 

Räägime siin ka Eesti numbritest. Eesti on praegu Rail Balticule kulutanud suurusjärgus 600–700 miljonit, aga projekt läheb maksma 3,6 miljardit. Ja teate, mis on kõige hullem? See on kärbitud versioon. See on kärbitud versioon projektist ehk ühe rööpapaariga projekt. Ja nüüd see jutt, et meil on puudu 1,7 miljardit – meil on puudu palju rohkem raha. Ja pole absoluutselt mitte mingit kindlust, et Euroopa Liit meile selle puuduoleva raha annab. Aga Eesti maksumaksja ei suuda seda kinni maksta. 

Ja võib-olla ka nendest kuludest, kuidas nad on kasvanud. Kunagi, ma tuletan meelde, meile räägiti, et Eestis läheb maksma 1,3 miljardit kogu see täiskomplekt. Ja nüüd tuleb välja, et 3,6 miljardit maksab meil kärbitud versioon, kus on üks rööpapaar, kus ei ehitata päris mitut viadukti välja, mis mõjutab kohalike inimeste mobiilsust. Kusjuures, ma ei ole siiani näinud mitte ühtegi tasuvus- ega mõjuanalüüsi sellele uuele kärbitud versioonile. Kuidas me siis selle raha tagasi saame? Me lihtsalt ei saagi seda raha tagasi. Rääkimata sellest, et me ehitame oma osa valmis Läti piirini. Sest praegu on kõige suurem oht selles, millest ma pidevalt räägin, et mis juhtub siis, kui meie ehitame oma osa valmis, aga Läti enda poolt vastu ei tule. Nemad ehitavad, jah, tõesti, neil ongi palju parem ehitada see oma lõuna pool valmis, neil on Euroopa ja Leeduga ühendus olemas. Neil hakkab majandus kasvama, meie oleme siin üksi, sõidame 3,6-miljardilise raudteega Läti piiril asuvasse alkopoodi heal juhul.

Seetõttu ma ütlen, et me peaksime juba praegu mõtlema, kuidas siis sellisel juhul me saame oma majanduslikku kahju hüvitada. Juba täna peavad need küsimused üleval olema, ja seda mitte meie maksumaksjate arvel. Ma tuletan korra meelde ka seda, et meil on kolme riigi vahel sõlmitud ja kolme riigi parlamendi ratifitseeritud leping, mille järgi raudtee peab valmis saama 2025. aastal ja 2026. aastal me peaksime seda kasutama. Ehk siis praegu me peaksime tegelikult juba saama sõita Varssavisse Rail Balticuga. Ehk nüüd, kui aasta läheb mööda, kui tuleb uus aasta, siis see leping kaotab oma kehtivuse. Nii et põhimõtteliselt mitte keegi ei vastuta enam mitte millegi eest ega vastuta ka kahju tekitamise eest. Need, kes vastutavad, on endale juba kindlustuse ära teinud, ärge muretsege. 

Nii et ainus, keda soovitakse vastutama ja maksma panna, on kahjuks meie maksumaksja. Minu soovitus jällegi: aitab loosungitest ja vaatame otsa faktidele, mis meil reaalselt toimub. Aitäh!

Suur tänu teile! Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Rail Balticu ametnike soov kindlustada end kõigi võimalike riskide vastu kinnitab meie kõige halvemaid kahtlusi. See projekt oli algusest peale kavandatud kui rikastumise allikas teatud isikutele ja poliitilistele jõududele. 

Meile on algusest peale valetatud. Esialgu räägiti, et põhja-lõuna suunal on piisavalt reisijaid ja kaubavedu, et projekt hakkaks kasumit tootma. Hiljem muutus laul ja selgus, et tegemist on puhtalt sõjalise ettevõtmisega – hakatakse vedama tanke. Selle aja jooksul, mil meile neid muinasjutte räägiti, on projekti maksumus kasvanud mitu korda. Aga see pole veel lõpp, sest inimesed, kes selle projekti taga seisavad, on huvitatud sellest, et projekti hind kasvaks edasi. Mida kallimaks Rail Baltic muutub, seda suuremad on kellegi kasumid. 

Ootan suure huviga, millal meie prokuratuur lõpuks selle kahtlase projekti vastu huvi tunneb. Ametnike soov end riskide vastu kindlustada on tegelikult kaudne süü tunnistamine – Rail Balticu rahakasutusega ei ole kõik korras. Ainus väljapääs selles olukorras on projekti kiire külmutamine ja selle täielik audit. See afäär läheb meie maksumaksjatele liiga kalliks maksma ja kogu see lugu haiseb väga halvasti. Aitäh!

Aitäh teile! Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Kolleegid! Jah, ma mäletan, kuidas Rail Balticu lood algasid. Oli üks piiratud kohtumine halli ülikonnaga meeste juuresolekul, kus tutvustati uut superprojekti. Sellest palju rääkida ei tohtinud, aga seal räägiti, kust kohast tuleb kaup ja kust tuleb inimesed. Pildistada ei tohtinud selles ruumis. 

Põhiline voog tuli idast, ida poolt tuli, siis tuli Soomest ka, ülevalt, aga põhiline juga tuli sealtpoolt. Ma pärisin toona, et kust selline uljas idee ja kas ikka tuleb, ja kinnitati, et tuleb-tuleb. Noh, idast ei tule midagi, vähemalt Rail Balticusse, ja Soomest tuleb, aga kas tuleb nii palju, kui vaja. Aga see selleks. 

Ja kui vaadata nüüd lugupeetud ministri juttu, et jah, see on tavaline ettevõtetes, aga samas jälle, kui ma küsisin, hea Kuldar, kas tema alluvuses või ta teab mingeid ettevõtteid, mis tegelevad riigi asjadega, kus taolised asjad on, siis ministrihärra jäi häbelikult vait ja ütles, et jah, nõukogu otsustab, tema ei tea. Aga huvitav oleks teada. 

Näiteks, ma ei tea, kas RMK juhtkond on samuti samasuguse vastutusega kaetud. Hiljuti tegid uhke peo oma 400 töötajale, aga mul andmeid ei ole, võib-olla minister härra teab või teab mõnda veel. Kas Maanteeametis või kusagil mujal on samasugused värgid olemas? 

Noh, ma vaatasin, kui palju neid, keda kindlustatakse või on kindlustatud juba tagantjärele ja ette ka. Noh, kusagil 1000–1800 inimest ja pooled neist, kusagil 400–800 pereliiget, naised, lapsed, ämmad, ma ei tea, kes veel. Selline suur seltskond! Ja ka Māris Dzelme, Läti Rail Balticu juht, kes kuu aega või natuke vähem tagasi astus, nende seas. Nii et väga mõnus elu, ette ja taha kindlustatud. 

Ja huvitav oleks teada, kus koha peal Eestis tegelevad Eesti riigi asjadega veel samasugune kindlustuspadi on tagatud nendele ametnikele, juhtidele ja nende naistele, lastele ja kellele veel. Nii et see võiks ühiskonnale rohkem huvi pakkuda. 

Natukene vaadates, keda see puudutab, tegelikult taolised asjad on mitmel pool Euroopas ja maailmas – kui nüüd rääkida nii-öelda riikidega, mitte erafirmadest – üsna laialt levinud, Soomes, Rootsis, Saksamaal, Prantsusmaal ja nii edasi. Ja mõnel pool on isegi jõutud sinnapoole, et isegi Kuldar Leisi sugused mehed, ministrid, ma pean silmas, võivad olla samasuguse kindlustusega kaetud, üllatusega sain teada. Aga üldiselt poliitilised ministrid ei ole sellise kindlustusega kaetud, neile jääb see poliitiline vastutus ja kriminaalvastutus ka, kui mingil hetkel vaja on. 

Aga tegelikult sellist vastutust paljud ametnikud ihkavad, hea meelega tahaks saada. Ja tänu sellele, et seda ei ole, on paljud asjad, mille kohta öeldakse, haldusparalüüs, diagnoos. Ei taheta otsuseid kergesti langetada, igaks juhuks, mine tea. Liiga pikk kooskõlastamine on tunnusmärgid. Aga see jutt käib eelkõige muudest Euroopa riikidest, kus seda on rakendatud või on tahetud rakendada. Selle järgi võib arvata, et see kehtib ka meil Eestis. 

Näiteks detailplaneeringud, tuulepargid, igasugused load venivad hästi pikalt ja ametnikud pelgavad. Kõige kuulsam asi selline oli omal ajal VEB Fond, millele on juhitud tähelepanu, kus koha peal vastu pükse said Eesti inimesed.

Härra Ernits, mulle tundub, et teil on veel mõtteid, mida jagada. Kas soovite lisaaega? 

Mul on jaa, aga kõiki mõtteid ma välja ei käi täna siin. 

Aga kas võtame lisaaega kaks minutit? 

Paar minutit küll. Jaa, jaa, aga mitte rohkem. Aitäh! Nii et tegelikult see on väga hea teema, mida Anastassia siin esitas, ja sellele võiks avalikkus palju suuremalt, ka ajakirjandus, tähelepanu pöörata. Vaadata, kas RMK-l on samasugune või mis riigiasutused pruugivad samasuguseid heldeid turvapatju endale ja oma naistele. Edasi tuleks analüüsida, kus koha peal peaks tõesti veel kasutama, et haldusparalüüsist jagu saada mitmetes kohtades, kus asjad võib-olla ei liigu nii kiiresti, nagu peaksid. Ja ikkagi, kui vaadata praegu, et sellest 1800 või 1700 inimesest, keda see pehme padi praegu puudutab, on alla poole nende naised ja lapsed, kes on samuti selle padjaga kaetud. Võiks nagu väga huvitavaid lugusid kirjutada, mu head kunagised kolleegid! Nii et julgustan teid, väga huvitav oleks. Aitäh!

Tänan teid! Mart Helme, palun!

Härra eesistuja! Kolleegid ja vaatajad ja jälgijad! Nagu ma oma küsimuses ka juba tõstatasin selle teema, meil see Rail Balticu ehitamine käib siin juba peaaegu poolteist kümnendit, aga raudteed ei ole. Raha on pandud magama miljardites. Nagu me kuulsime praegu härra Ernitsa käest, mingi 1700 inimest istub palgal, nad on kindlustatud, nad mitte millegi eest ei vastuta. Täitsa huvitav, millega nad tegelevad. 1700 inimest lähevad hommikul tööle, ütleme, et kella üheksaks, töötavad palehigis kella viieni ja resultaati ei ole. Ja niimoodi juba enam kui kümme aastat! No see on ju ennekuulmatu, kulla sõbrad! Kulla minister, see on ennekuulmatu! 

Ma meenutan siin ühte väikest ja tõesti ebaolulist seika. Esimene Eesti Vabariik sündis pärast seda, kui sakslased 1918 lahkusid, olles Eesti sisuliselt paljaks riisunud. Paljaks riisunud! Kõik sead ja lehmad, keda vähegi andis maha tappa või kaasa võtta, tapeti maha ja võeti kaasa, vili võeti kaasa, inimesi võeti kaasa. Ja seesama Eesti Vabariik, mis sündis 1918, kümnendi lõpuks, 1920. aastate lõpuks ehitas välja üle kogu Eesti, kogu Eesti territooriumi katva kitsarööpmelise raudteevõrgustiku. Vähem kui kümne aastaga! 

Aga millega teie hakkama olete saanud? Reformierakond tegi Eesti korda. Oi, kui tore! Oi, kui tore, kaske-kaske! Tegime Eesti korda, kaske-kaske. Rahvalt koorisime naha maha, kaske-kaske. Laulame rahvalaulu lausa ja tantsime ka selle juurde. 

Vaadake, siin on poliitilise vastutuse ja ametkondliku vastutuse küsimus. Need inimesed, kes ehitasid välja kogu Eestit katva kitsarööpmelise raudteevõrgustiku, tundsid seda vastutust, mis neil oli, tundsid seda ootust, mis neil oli, tahtsid anda oma panuse maksimaalselt, et Eesti majandus käima läheks. Aga meil: rahva rahaköis, las lohiseb. 

Ma küsisin, kui mitu miljonit olete te võtnud ära minu raha, minu laste raha, minu lastelaste, täiskasvanud lastelaste raha. Kui mitu miljonit te olete selle projektiga võtnud ära iga Eesti inimese raha, mis on sisuliselt kuskile mutta tambitud? Mina ei oska seda peast praegu välja arvutada, aga see on miljonites, iga hinge kohta miljonites selle aja jooksul. Ja te ütlete selle peale: aga 80% sellest on Euroopa Liidu raha. Kuule, Euroopa Liidu raha on ka meie raha. See on meile, Eestile antud raha, selle eest me peame saama avalikke teenuseid, selle eest me peame saama infrastruktuuri arendust. Aga me ei ole saanud. See on täiesti võltslohutus, et see on Euroopa raha. See on meie raha, kulla mees! See ei ole Euroopa raha! Me armastame ju korrutada kogu aeg, et me oleme ka Euroopa. Ja kui me oleme Euroopa, siis järelikult see on meie raha, mitte kellegi teise, kolmanda, neljanda või viienda raha. Ja isegi kui me selle 80% maha võtame, siis ka see 20% on nii suur raha, et te olete kõikide meie käest riisunud ära miljonites. Miljonite eest on inimestel jäänud saamata palkasid, sotsiaalseid tagatisi, infrastruktuuri arendamist, kindlustusi, mida kõike.

Aga keegi, Kuldar Leis, minister, keegi on selle raha saanud. Kes on selle raha saanud? Kes on saanud need sajad miljonid, miljardid? Mis ta on nende rahadega teinud? Mida ta on andnud ühiskonnale vastu selle eest, et ta need rahad on saanud? Vaat see on ikka tegelikult täiesti kriminaaluurimise asi. 

Ma paluks paar minutit lisaaega!

Kaks minutit lisaks, palun!

Minu abikaasa küsis, kas see on kriminaalne, ja minister vastas väga lakooniliselt, et ei ole. Aga mina ütlen, et see on kriminaalne. See on kriminaalne, et me oleme enam kui kümme aastat kulutanud miljardites raha projektile, mida ei ole, ja need miljardid on keegi saanud ühiskonnale tegelikult vastu andmata. See on kriminaalne! 

Ajakirjandus on meil õueajakirjandus tänapäeval üha rohkem ja rohkem, korrumpeerunud, kinni makstud ja ideoloogiliselt aktivistlik. Nii et ajakirjanduse peale ma ei loodaks Eesti Vabariigis. Mulle on jäänud mulje, et meil Riigikontroll siiski püüab täita oma rolli, ehkki võim püüab talle seda nii hapuks teha, kui vähegi võimalik. Riigikontroll – mulle on jäänud mulje – ikkagi püüab. Nii et tegelikult Riigikontroll peaks võtma ikkagi algusest peale kuni tänase päevani, mis summa on läinud mille peale, kes on selle summa saaja, kes on kasusaaja, kas see on investeeritud, kui see on investeeritud, missugune on see investeeringu kasum, ja nii edasi. Siin ei ole ju mingit raketiteadust, taevas hoidku küll! Kõige lihtsam raamatupidaja, väikefirma raamatupidaja saab ka sellega hakkama. Aga ei tehta. Ei tehta! 

Ja tuimalt taome edasi! Lätlased meie poole ei ehita raudteed, meie taome edasi: kiirrongiga Iklasse ooperisse. Üherealise kiirrongiga! Ma ei tea, kui sealt tagasi hakkame tulema, siis põrkame kokku teise rongiga, mis läheb järgmist etendust vaatama või? See on nii naeruväärne kõik. Tõsise näoga tulla rääkima siia! Räägib meile peaminister sellest ja räägib meile üks minister ja teine minister ja kolmas minister. 

Vaadake, Karl Ernst von Baer kirjutas toreda raamatukese eestlaste endeemilistest haigustest. Üks eestlaste endeemiline haigus – ja see on väga selgelt välja tulnud, eriti viimase viie aasta jooksul – on lapsemeelsus. Lapsemeelsus ja selline kujutelm, et seni, kuni otseselt minu taskusse ei ole kätt pistetud ja sealt minu viieeurost välja võetud, ei ole ma kahju kannataja. Kui see on riigieelarvest läinud, siis pole minu asi, mis sellest, et ma olen selle võrra vaesemaks jäänud. Aga vaata, minu taskust kui te tulete võtma otseselt seda viimast viit eurot ära, siis ma pahandan. Aga seni, kuni te võtate viis miljonit minu taskust ära riigieelarve kaudu – see pole nagu minu asi. Vaadake, see on lapsikus ja kahetsusväärselt meie ministrid esindavad sedasama lapsikust. Aitäh!

Aitäh! Lauri Laats, palun!

Igaks juhuks võtan kolm minutit juurde.

Igaks juhuks kolm minutit lisaks!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Ma alustaks hea kolleegi Aleksei Jevgrafovi küsimusest, mille ta esitas siinsamas selle arupärimise menetluse ajal. Tema küsimus oli järgmine. Teie kolleeg, energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt ütles, et Eesti seisukohast on emissioonikaubanduse süsteemil olnud majanduslikult positiivne mõju. Aastast 2013 on liikuvusse suunatud 750 miljonit eurot, seal on uued rongid, raudtee arendamine ja Rail Balticu ehitus. Ja küsimus. See on tore, kuid selle taga on juhitava energeetika ja põlevkivitööstuse hävimine ning kõrged elektrihinnad. Kas uute rongide soetamine ja Rail Balticu ehitamine on seda väärt? Ja hea minister ütles: jah, on küll. See on stenogrammis leitav. Ehk siis ma kordan üle. Küsimus oli: kas põlevkivitööstuse hävimine ning kõrged elektrihinnad, kas uute rongide soetamine ja Rail Balticu ehitamine on seda väärt, kui samal ajal hävitati põlevkivitööstus ja sellest lähtuvalt meie hinnad energeetikas kasvasid, kas see oli kõike seda väärt? Jah oli küll – ministri vastus. Kas minister ei saanud sellest küsimusest aru? Või kui isegi sai ja niimoodi vastas, siis see tekitab kindlasti hämmingut. Kahju, kui minister niimoodi mõtleb. 

Nüüd, kui me räägime Rail Balticust, siis tõesti, see projekt on keeruline. Selge on see, et selles projektis on tehtud väga palju muudatusi, mis on kajastanud praegu ka hinnas. Ka Euroopa Kontrollikoda on oma raportis need asjaolud välja toonud ja on toonud välja, et see meie objekt on teiste Euroopa Liidu riikide kõige kallim objekt ehk ta on kõige suurema kallinemisega. See tähendab, punkt üks, et algetapis ei osatud sellega arvestada, ja punkt kaks, tõesti, selle projekti raames on tehtud muudatusi. Ja kui oleks juba algetapis projekteeritud või ideena olnud üleval seesama praegune projekt, mis soovitakse realiseerida ministri väitel 2030. aastaks, mil me saame juba Euroopat külastada. Noh, paljud ütlevad, et me saame 2030. aastaks selle suure raha eest väga kallilt minna Iklasse seenele ja mitte kaugemale. Tõenäoliselt see enam-vähem niimoodi kujuneb. See on üleüldine probleem, et ei osatud pidurit peale panna. Siin on ju aastaid läinud, enne kui see kopp maha läks. Juba mõnda aega tagasi oli teade, et need esialgsed numbrid ei vasta tegelikkusele ja see koormus selle objekti kallinemise kaudu on tegelikult märkimisväärselt suurenenud või suureneb. 

Eks see meenutab natukene seda rohepöörde teemat kogu Euroopas. Ma ei ütle, kas mõttena oli see isegi hea või mitte, kas tol ajal oleks võinud otsuse võtta ja välja ehitada kõik riigimaanteed läände, idasse ja lõunasse neljarealiseks, kas see oleks andnud meile rohkem regionaalset mõõdet, rohkem sisekäivet, rahvaliikumist ja nii edasi. Praegu me oleme täpselt sellises olukorras, et Rail Balticut ehitatakse Iklani ja varsti läheme sinna kallilt seenele. Kas on võimalik seda olukorda praeguses etapis pidurdada, seisma jätta, see on eraldi küsimus. Aga miks ma räägin, et Rail Balticu projekt meenutab kogu seda Euroopa rohepöörde mudelit ja selle läbikukkumist, siis ma tahan natuke meenutada. 

Euroopa rohemajanduse areng sai ju alguse väga lihtsast ideoloogiast. Punkt üks on see, et täidame kliimaeesmärke, vähendame heitgaase, ja teiseks, selle kaudu tõstame Euroopa majandust. Euroopas pidi olema välja arendatud tööstusharu, mis toodaks meile ohtrasti seadmeid, millega on võimalik roheenergiat toota, ja teiselt poolt ohtrasti tarbijaid, seadmeid ja nii edasi, millega kaetakse ära see tarbimise pool. Iseenesest oli see ideena ju täitsa tore ja hea ja oleks võinudki realiseeruda, aga kahjuks seda ei juhtunud. Ja seal on olemas erinevad põhjused, miks see nii läks. Aga selge on see, et Euroopa on suuresti sõltuv imporditavast energiast ja see on probleem. Seda ka loomulikult taheti Euroopas lahendada. Aga niikaua, kuni me otsisime lahendusi ja koostasime pabereid, nii nagu Euroopas see tihtipeale käib, tagas Hiina meile selle roheenergia kui tootena, teiselt poolt roheenergia tootmiseks vajalikud komponendid ja siis tagatipuks ka tarbimise seadmed, näiteks samad elektrisõidukid. Nii et Euroopal rohkem ei olnud võimalust areneda. 

Aga vaatamata sellele, vaatamata sellele, et need asjaolud olid teada ju päris ammu aega tagasi, kui nähti, kui jõudsasti hakkas Hiina sellega tegelema, Euroopa sõitis edasi, klapid peas. Seetõttu ma ütlengi, et see meenutab natuke Rail Balticu projekti, mille puhul on tegelikult ju teada – oleme ausad –, et 2030. aastaks me kaugemale Iklast ei lähe, kui sedagi. Heal juhul läheme metsadesse seenele väga kalli raha eest. Teine pool, meil ei ole häid suhteid … Vaatamata sellele, et meil on sõbralikud suhted Läti ja Leeduga, meil ei ole kindlust, et meie naabrid saavad projektidega üldse hakkama. Me ei räägi siin 2030. aastast. Vaatamata sellele me ikkagi läheme sellega edasi. 

Ja selleks, et vähegi maandada riske, juhtida riske ehk siis ettevõtte juhtida riske, me paneme nendele vastutuskindlustuse ka peale: kui midagi läheb viltu, siis vähemalt need inimesed ei kannata. Ma täiesti saan sellest isegi aru, aga kahjuks – kahjuks! – on see ebaõiglane meie maksumaksjate suhtes, kes tegelikult ju näevad, millisel viisil asju tehakse, millises olukorras on nad praegu. Tahes-tahtmata pead sa kogu selles valguses nii rohepoliitiku kui ka Rail Balticu projekti osas rääkima inimeste toimetulekust. See igal juhul mõjutab, kõik on seotud. 

Nii et, head kolleegid, praegu on täpselt selline olukord, nagu on. Me konstateerime neid fakte, reaalsust, kus me praegu oleme. Ma näen ka siin valitsuses, mida ma olen pidevalt rääkinud, et meil ei ole valmisolekut vaadata nii-öelda kastist välja, meil ei ole valmisolekut kaitsta ennast Euroopas. See puudutab väga erinevaid teemasid. Aitäh!

Aitäh! Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Täna räägime projektist, mis on selgelt rahvavaenulik. Ei piisa sellest, et see on ebaefektiivne, siin on küsimus ka läbipaistmatuses ja vastutuse jagamises. Rail Balticu eestvedajad kinnitavad oma projektide õnnestumist, aga samal ajal on seal loodud süsteem, kus juhtide ja isegi nende pereliikmete vastutuskindlus katab võimalikud kahjud. Teisisõnu, kui projekt ebaõnnestub, ei kanna juhid isiklikult mingit vastutust. See on täiesti vastuvõtmatu. 

Küsimus on ju lihtne: miks peab kindlustusraha teenima kaitset, mis tegelikult julgustab riski ilma tagajärgedeta? Kui projekt läbi kukub, kannab selle maksumaksja, mitte juhid ega nende perekond. Selline süsteem raputab avaliku sektorit usaldust ja sööb igaühe motivatsiooni teha tööd ausalt ja läbipaistvalt. Me ei saa lubada, et läbikukkunud projektid kaetakse kindlustuse juhtidele. Me peame küsima, kas see on õige ja kas see on õiglane ja kas selline lähenemine aitab Eesti inimeste huve kaitsta. Vastus on ju selge: ei. 

Me peame nõudma täielikku aruandlust ja läbipaistvust. Kui juhid võtavad riske, peab ka vastutus olema isiklik, alles siis saab meil olla kindlus, et meie raha kasutatakse mõistlikult ja meie huvid on kaitstud. Kõige hullem võib-olla selle juures on see, et tegelikult meil on neid teisi projekte ja küll ja küll – veemajandusprojektid, maanteeprojektid. Siis võib iga juhatuse liige öelda, et miks ma pean siin pingutama. Ehk on seal mingisugune kas vertikaal- või horisontaalprojekt tegemata – polegi vaja teha, ma niikuinii selle eest ei vastuta, kuna kindlustus on ära ja lähevad untsu ka kõik teised projektid. Nii et me anname sellega väga halva signaali. Ja sellega loomulikult leppida ei saa. Aitäh!

Aitäh teile! Mart Maastik, palun! Ma loodan, et selle päevakorrapunkti juures, mitte järgmiseks juba valmis pannud. Teid näeb korduvalt siin. Palun!

Jaa, suur tänu! Aitäh, Toomas! Head vähesed saalisviibijad ja võib-olla mõned inimesed, kes meid vaatavad! Peab ütlema, et see arupärimine Keskerakonna poolt on esitatud tegelikult õiges võtmes. Ma saan aru küll, et selline vastutuskindlustuse tegemine ettevõtte juhtidele, justkui nemad ei peaks millegi eest vastutama, teeb küsimärke. 

Aga sellel asjal on kaks poolt. Üks pool on see, et kui need ettevõtte juhid ei ehita tähtajaks valmis neile ette antud raudteelõike või kvaliteet kannatab, siis see vastutus peaks igal juhul olema iga ettevõtte juhil. Kuid Rail Baltic on ikkagi poliitikute tehtud otsus ja täideviijatel võib olla probleeme sellega, et poliitikutel ei ole anda neile rahastust ja nemad ei saa kuidagi vastutada selle eest, et Läti pool näiteks neile teise haruga vastu ei tule, seega see vastutuspool, mis puudutab üleüldist Rail Balticu toimimist kogu trassil, ei saagi neile esitada neid nõudeid. See on minu arvamus. 

Aga minu arvates on suurem probleem kogu Rail Balticu juures üldse see, et kogu see rahastusmudel Euroopa Liidus on ju täiesti vildakas. Kui järgmiseks perioodiks küsitakse raha, siis eelkõige pead sa hakkama juba enne sisuliselt tegema lepinguid ja rahastus tuleb tagantjärele. Uus rahastusperiood näeb ette nii, et kuigi eelmine rahastusperiood lõpeb ära 2026, oli vist õige, siis 2027 rahastuse otsused ja edasi otsused tulevad alles heal juhul augustikuus, aga ehitama peab juba hakkama jaanuarist edasi. See tähendab, et riik või, ütleme, kes on tellija, peab võtma neid otsuseid vastu varem. Ja kui see potentsiaalne rahastus ei tule, siis on ju see kõik selle riigi ehk maksumaksja kanda. 

Kui nüüd rääkida natuke ka ETS-ist ehk süsinikukauplemise süsteemist, mille kohta praegu on osa suuremate riikide esitatud problemaatilise küsimusena Euroopa Liidus, et kas sellega jätkata ja mismoodi sellega jätkata, siis on arusaadav, et see süsteem ei toimi. Ja kui sellel ei ole isegi hinnalage, siis selline meeletult kõrge süsinikukvoot tapab konkurentsi. 

Aga miks ei taha tegelikult väga paljud riigid, kaasa arvatud Eesti, kes ei olnud ei poolt ega vastu sellele süsinikukvootide vähendamisele, mida on teinud suured riigid, vaid oli lihtsalt erapooletu, on ju tegelikult see, et see raha laekub riigieelarvesse, mis tuleb sellest süsinikukvootide müügist. Ja see on väga suur summa. Ja kui nüüd seda summat enam ei tule, siis ei ole ka raha, millest ehitada Rail Balticut Eesti-poolsete maksetega, sest viimastel aastatel on just lõviosa sellest rahast läinud Rail Balticu ehitusse. See tähendab seda, et kui kaovad ära süsinikukvoodi raha, siis Eesti riigil tuleb leida see raha kuskilt mujalt. See on sisuliselt ju inimeste maksustamine, mida öeldakse justkui, et see on Euroopa Liidu poolt ette kirjutatud ja nagu paratamatus, kõik seda kiruvad, aga reaalselt selle kadumist ka keegi ei taha. Siis ei ole enam raha. 

Seega, ütleme nii, et kuna selle arupärimise sisu oli küll ametnike vastutuskindlus, siis minu arvates peaks vastutama mitte ainult need ametnikud, vaid just nimelt needsamad poliitikud, kes neid otsuseid praegu siin teevad. Ma saan aru, et see ei ole kerge, sellepärast et kui mingi objekt on pooleli ja kui seda on nii rumalalt üles ehitatud juba Euroopa Liidu poolt, et seda niimoodi kolmeaastaste perioodidega rahastatakse ainult jupphaaval … Ma kohe lõpetan või jõuan. Siis olemegi raskes seisus. 

Mida siis teha. Kas jätta pooleli? No mis me siis teeme nende viaduktide ja tammidega, mis on valmis ehitatud? Võib-olla tõesti mõistlik oleks vähemalt Pärnuni valmis ehitada ja vaadata, mis edasi saab. Aga selge on see, et minu arvates peaks ikka mõtlema selle peale, et mitte ainult vastutus nendele ametnikele või ettevõttejuhtidele selles suhtes, vaid just ka poliitikud vastutaksid nende rumalate otsuste eest, mis ka, ma ei tea, tükk aega tagasi on tehtud. Aitäh!

Suur tänu teile! Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Rail Balticu küsimusse ei saa suhtuda kergekäeliselt. Kõigepealt, asi puudutab praegu rahastamise perspektiivi reaalse ressursiga tagamist. Huvilistel on võimalik tutvuda ka härra Leisi panusega kinnitatud riigi eelarvestrateegiaga aastateks 2026–2029. Kui me vaatame Rail Balticu Eesti AS-i probleemipüstitust, et see projekt realiseerida täies mahus Eesti trassi ulatuses aastaks 2030, siis tegelikkuses on puudu võrreldes kinnitatud riigi eelarvestrateegiaga 1,3 miljardit eurot. Seda raha ei ole. Me võime kõneleda sellest ootuste lävendist, mis puudutab järgmise Euroopa Liidu eelarve perspektiivini võimalike vahendite avanemist, kuid me teame, et isegi juhul, kui me päädime positiivse otsusega, avatakse konkurss ja ressursi kasutamise otsus langetatakse 2028. aasta lõpul. Ainuüksi 2027. aastal, härra Kivimägi, on riigieelarves järgmise aasta vaates puudu 200 miljonit eurot. Näete, milline rahanduslik olukord. Valitseb tegelikult segadus.

200 on väga väike number ju, meil paarist on miljardist puudu. 

Näete, 200 on väike number, ütleb julgustades mulle härra Kivimägi. 

Riigieelarve puudujääk on mõnevõrra suurem kui 200 …

Näete, 200 miljonit on väike raha. Aga, härra Leis, mul on teile ettepanek. Te pärast mind kasutate ära ka võimaluse, eks ole, vastavalt kodukorraseadusele tulete pulti ja esitlete nüüd oma käsitluse puuduoleva ressursi loogikas. Olukord on milline? Rahandus on lagastatud. Sellega me oleme ühes paadis, eks ole, härra Kivimägi.

Kahjuks mitte. 

Neli ja pool protsenti defitsiiti! Ja ka see Eesti lähiajaloo sügavaim defitsiit on kokku blufitud selles loogikas, et tegelikult on sügavam. Sisse on kirjutatud katteta numbreid, need on seal sees. Ja nüüd me oleme olukorras, kus 1,3 miljardit on veel puudu sellest loogikast. 

Härra Leis, teie ametnikud ütlesid, et valitsus kavatseb kaaluda positiivset lisaeelarvet, muu hulgas ka Rail Balticu koha pealt. Andke seadusandjale informatsiooni, kas see vastab tõele, et praeguses defitsiidiolukorras kavatsetakse teha positiivne lisaeelarve. 

Ja teiseks, milline on siis käsitlus 2030. aastaks Eesti trassi võimaliku valmimise puhul? Kust see kate tegelikult tekib, kui me kõneleme nendest piiriaastatest, 2027 ja 2028? Teine vaade puudutab kogu projekti ratsionaalsust, mis puudutab tervikuväärtust. Projekt omab tähendust ka üleeuroopalise trassina ju loogiliselt selles, kui ta on terviklik. Kui üks element saab valmis, siis on ta täpselt samamoodi, nagu kett on nii tugev kui tema nõrgim lüli. 

Selle koha pealt on mul vägagi muret tekitav see, mis on tegelikkuses arusaam Läti trassiosa valmimisest. Mida ütles meie riigikontrolör? Ta avaldas nõutust, miks ei ole meil kahepoolset kokkulepet Läti Vabariigiga arusaama puhul, et nii-öelda usalda, aga kontrolli, meie paneme mingit ressurssi, et samamoodi oleks see kaetud ka Läti poolt rahaliste vahenditega. Ametnike, valitsuse esindajate vastus oli: aga meie usaldame 2017. aastal alla kirjutatud lepingut. Kuulge, reaalsust on vaja! Kaetud on muldkeha ehitamine 50 kilomeetri näol Läti trassil ja see on Riiast lõuna poole. Vaja oleks arusaama, milliseid samme valitsus astub selleks, et ka Läti osa oleks tegelikult rahaga kaetud, selleks et meil oleks arusaam, et see projekt oleks võimalik realiseerida ka 2030. aasta vaates Läti vaates.

Jah, ma rääkisin – mis see oli? – üle-eelmisel kuul, jaanuari lõpul Läti peaministriga. Ta ütles mulle: "Jah, mina olen Eesti valitsuse juhile teatanud, et 2030. aastal selle projekti valmimine on ebarealistlik." Härra Leis, tulge pulti järgmisena, mul on üleskutse teile, ja andke ülevaade, milline on kahepoolne hoolsuskohustus kahe riigi vahel. Ja kolmandaks, milline on teie käsutuses olev informatsioon Läti Vabariigi valitsuselt? Milline on siis Läti Vabariigi valitsuse seisukoht? Kas on Läti Vabariigi valitsus esitanud ka informatsiooni meie valitsusjuhile või valitsuse liikmetele, et 2030. aasta vaates selle valmimine ei pruugi olla realistlik? 

Nii et nendes suurtes asjades me ei saa opereerida nii, et pärast meid tuleb või veeuputus. 2027. aastal paneme ukse lukku, tõmbame joone alla ja vaadaku siis kes iganes, kuidas selle asjaga tegutseda saab. Härra Leis, te olete veel kuid ametis, hoolsuskohustus valitsuse liikmena, eks ole. Ja niimoodi elukogenud mehena härra Leis, vana mänedžerina. Katsume nüüd ühiselt jõul kokku võtta ja vaadata, mis asjad on nüüd tegemata ja milline on meie asjade seis. 

Kolm asja. Esiteks, härra Leis, tulge palun parlamendi ette, andke käsitlus, mis tähendab seda puudujäävat ressurssi 2030. aasta valguses, aastate lõikes. Teiseks andke palun käsitlus, mis on teie käsutuses olev informatsioon ja tegevus, mida on tehtud koostööks Läti Vabariigiga, ja teadmine, milline on selle trassi valmimise osa Läti poolt vaadates. Meil on vaja saada nendes asjades mingisugunegi raskuspunkt. Ka Rail Balticu mänedžerid, ka töötajad ettevõttes ootavad tegelikult niisugust käsitlust. Praegu võib kergelt tekkida olukord, kus meile jääb mulje, et me loome mitte reaalsusele vastavat situatsiooni. Ma arvan, et see ei ole asjakohane.

Nii et sellega ma tänaksin omalt poolt parlamendiliikmeid ja annaksin võimaluse härra Leisile tulla ja öelda oma mehesõna elukogenud mehena selles asjas. Katsume harutada seda lõngakera ühiselt siin täna õhtul lahti, sest ega meil sellest pääsu ei ole, härra Leis. Pigem tuleb asjadele otsa vaadata, kui seda varem ei ole tehtud, täna, kui seda mitte teha. See on oluline asi, juhtimisväärtus on tegelikult objektiivne informatsiooni kogumine. Nii et ma loodan, et ma saan öelda, et sõna on härra Leisil. Aitäh!

Suur tänu teile! Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole, kuigi istungi juhataja tahaks küll ka kangesti rääkida, aga seda võimalust ta praegu kasutada ei saa. Nüüd tekkis meil muidugi täiesti uus formaat, hea kolleeg Urmas Reinsalu, et arupärimise menetlemise käigus esitati uus arupärimine. Neil oli lausa mitu neid küsimusi. Aga nüüd, kui kellelgi on veel sõnasoovi … Sulgen läbirääkimised. Oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Oleme jõudnud kolmanda päevakorrapunkti juurde. Riigikogu liikmete Mart Maastiku ja Helir-Valdor Seedri poolt taristuminister Kuldar Leisile esitatud arupärimine talviste ühenduste kohta saartega. Arupärimine kannab numbrit 918. Palun ettekandeks taas kord Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Mart Maastiku. Loodame, et selle punktiga läheb libedamalt.

Ma arvan küll, et kuna tegemist on jääteedega, siis võiks libedalt küll minna. Austatud Riigikogu aseesimees ja liikmed ja inimesed, kes vaatavad! Ja härra minister ka, kes vastab! Ma ei hakka neid küsimusi siin ette lugema, sest ma loodan, et härra minister ise loeb need ette. 

Aga põhimõte on ju selge. Kui meil on väga külmad talved, nagu nüüd üle pika aja juhtus, viimati vist 2011, kui meil oli nii külm talv, et olid jääteed isegi avatud kõikide saarte vahel, sai sõita mandrilt Hiiumaale, Hiiumaalt Saaremaale ja Saaremaalt tagasi mandrile. Aga kurb on see, et vahepeal kadusid üldse riigieelarvest ja strateegiast isegi need summad ära, mis olid ette nähtud nende jääteede tegemiseks. Nagu see talv ka näitas, jää läks nii paksuks ja osa neid laevu läks rikki ka, et ei suudetud enam teenindada saari. Saartel oli tõsine häda, ei jätkunud enam kütust isegi mingitel saartel ja ei pääsetud lihtsalt koju ja kodunt tagasi. 

Need on tegelikult olulised asjad. Öeldakse küll, et päris kallis on see jäätee rajamine. Siin väidetavalt ühe jäätee rajamine maksis kuni 100 000 eurot. Aga samas, kui vaadata seda, kui palju kajastust sai see jäätee, mida avati küll lühikeseks ajaks – noh, seda oleks võinud muidugi varem avada –, üle maailma meedias. Ma tean, vähemalt kuulasime uudiseid, et Poolast tulid autod kohale, et saaks üle jäätee sõita, see on nii unikaalne asi. Ma arvan, et see reklaam, Eesti riigi reklaam oli igati väärt – kas või võtame seda sellise positiivse noodina. 

Aga ma loodan, härra minister, et te võtate sellest tänasest talvest nagu šnitti. Ma ei saa öelda, et oleks halvasti läbi viidud seda protsessi. Jääteed isegi ju rajati, aga natukene hilja ja oleks võinud selleks lihtsalt valmis olla. Loodetavasti te küsimustele vastates oskate ka neid küsimusi meile paremini või leida neile lahendusi. Aitäh!

Suur tänu teile ettekande eest! Nüüd palun Riigikogu kõnetooli taaskord taristuminister Kuldar Leisi. Nii kaua, kui härra minister saabub, ma arvan, et need jääteed tõesti võiks konkureerida aasta turundusteo tiitlile sel aastal Eestis. Ministril on oma osa selles. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Arupärimise esimene küsimus: miks ei ole käesoleva aasta eelarves ega ka riigi eelarvestrateegias planeeritud vahendeid vajalike jääteede rajamiseks? Vastus: otsused jääteede rajamise kohta tehakse lähtuvalt konkreetsetest oludest, ohutusest ning saartega ühenduse tagamise vajadusest. Saarte ja mandri vahelised ühendused hoitakse toimivana avaliku teenusena laevaliikluse kaudu ning selle rahastus on kavandatud nii riigi eelarvestrateegias kui ka riigieelarves. Jääteed rajatakse eelkõige veeteeühenduse katkemisel või katkemise ohu korral ning siis, kui ilmastiku- ja jääolud seda võimaldavad. Erandlikel juhtudel, nagu tänavune talv, mis on olnud viimase 25 aasta üks külmemaid, ning ka madal veetase on põhjustanud häireid praamiliikluses. Siis rajatigi jääteed operatiivselt ja vastavalt tegelikule vajadusele. Riigi eelarvestrateegia kavandamisel ei lähtuta eesolevate talvede erandlikest ilmaoludest ega seata eeldustena mere veetasemete anomaalseid kõikumisi või olulisi häireid laevaühenduste toimepidevuse tagamisel. Olukorras, kus enamikus talvedest ei ole esinenud jääteede rajamise otstarbekust ega selleks ka sobilikke ilmastikuolusid, on mõistlik jääteid rajada ja rahastada juhtumi- ja vajaduspõhiselt, näiteks kas Vabariigi Valitsuse reservist või teehoiuks ettenähtud vahenditest ning jäätee rajamise ja hoiu tegelikele kuludele vastavalt. Selliselt on lahendatud ka tänavuse talveperioodi jääteede rajamine ja rahastus. 

Teine küsimus on, kas te kavatsete tühistada püsiasustusega väikesaarte seaduse § 8 lõikes 2 sätestatud kohustuse, et transporditeenust korraldatakse ühistranspordiseaduses sätestatud korras, lähtudes väikesaare püsielanike liikumisvajadusest; kui te ei kavatse seda kohustust tühistada, siis kuidas kavatsete seaduses nõutud transporditeenust korraldada. Vastus. Alustuseks juhin tähelepanu, et ühistranspordiseaduse kohaselt korraldab mandri ja väikesaarte vahelise laeva- ja lennuliine Regionaal- ja Põllumajandusministeerium. Teiseks, mitte ühelgi ministril ega ka Vabariigi Valitsusel ei ole õigust seadusi kehtestada ega neid tühistada. Põhiseadusega on selline pädevus antud Riigikogule. Seega, senisest koostööst regionaal- ja põllumajandusministriga saan vaid kinnitada Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi pühendumist Eesti Vabariigi seaduste täitmisele. Teisisõnu, nii nagu seni korraldatakse ka edaspidi saartega transpordiühendusi püsiasustusega väikesaarte seaduse ning ühistranspordiseaduse alusel. Ja üldjuhul tehakse seda avaliku teenindamise lepingute alusel, mis on sõlmitud transporditeenust osutavate ettevõtjatega. 

Kolmandaks, kas tellitud viies parvlaev, mis hakkab teenindama suursaari, on piisava jäävõimekusega raskete jääolude jaoks? Vastus, et uus ehitatav viies parvlaev on planeeritud jääklassiga 1B, mis vastavalt Soome ja Rootsi jääklassi reeglitele peab suutma opereerida kuni 60 sentimeetri paksuses jääs. Transpordiameti poolt 2023. aastal tellitud jäämurdeteenuse uuring näitas, et maksimaalne jääpaksus Väinameres võib vaid üksikutel, see tähendab kõige raskematel talvedel jõuda paiguti 60 sentimeetrini ning sedavõrd raskete talvede osakaal on aastatel 2030–2055 vaid 3%. Uuringus esitatud niinimetatud keskmise talve puhul jääb jääpaksus Väinameres vahemikku 10–20 sentimeetrit. Riigilaevastikule on antud riigi poolt ülesanne tuua liinile uus viies parvlaev, mis oleks maksimaalselt energiaefektiivne ja madalama süvisega võrreldes olemasolevate laevadega. Uus parvlaev on planeeritud CO₂-neutraalsena, täiselektrilisena ning kui ehitada see 1A jääklassi nõuetele, siis tuleb märkimisväärselt suurendada laeva võimsust ja ka akude hulka. Akupanga suurendamine vastavalt vajaliku võimsuseni suurendab ühtlasi ka laeva massi, misjärel suureneb ka süvis. Seda täiendavat massi, mis on vajalik täiendava võimsuse saavutamiseks ainult eriolukordades, tuleb kaasas vedada ka siis, kui lisavõimsust vaja ei ole. Kui tugineda eelnevale, on minu hinnangul viienda parvlaeva hankes seatud jääklass 1B piisav, et tagada aastaringne laevaliiklus Väinameres, arvestades veel, et uus, viies parvlaev ei jää liinile üksi opereerima, vaid jäävad ka teised laevad, mis rasketes jääoludes aitavad liinikoridore lahti hoida. 

Need olid küsimused, aga ma siia kirsiks tordile tooks värsked numbrid ka. Just on kokku löödud tänavuse talve tulemused jääteede rajamise kohta nii autodes, päevades kui ka numbrites. Autode puhul võiks esimese koha välja anda Saaremaa ja Hiiumaa vahelisele jääteele, 2449 sõidukit. See sai 11 päeva olla lahti. Kui esialgne lepingu maksumus oli 98 000 eurot, siis tegelik oli 77 000 ilma käibemaksudeta. Ja lepingu maksumus on selle tõttu väiksem, et leping tehti 30 päevaks, aga tegelikult sai ainult 11 päeva lahti olla. 

Kihnu jäätee, 12 kilomeetrit, sai 2100 autot, 2104. Maksumus oli 47 000 eurot, mis oli ka väiksem kui planeeritud, planeeritud oli 83 000 eurot. Vormsi jäätee sai tegelikult teise koha autode numbrilt, 2332 sõidukit ja oli kümme päeva lahti ehk kaks päeva rohkem kui Kihnu. Maksumus oli 48 000 eurot ja leping oli 78 000 eurot ehk ka vähem kui lepingusumma, sest päevi oli vähem. 

Ehk kogukulu kokku oli 172 943 eurot ja 86 senti, millele tuleb käibemaks otsa lisada. Tunnistan samuti, et jääteed olid selle aasta üks häid turundustegusid, mis sai võimalikuks tänu erakordsele külmale talvele üle hulga aja. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile on mõned küsimused. Alustab Reili Rand. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Kuulan teid ja mul on siiralt kahju, et mul on ainult üks küsimus. Peaaegu iga lause kohta tahaks midagi kommenteerida või öelda, aga õnneks on läbirääkimised. Aga minu küsimus on selle esimese väga eeskujuliku ametkondliku selgituse kohta, mille te siin püüdlikult ette lugesite, kuidas vastavalt oludele ja vajadustele jääteed rajatakse. Selge on see, et ilma jää olemasoluta keegi jäätee rajamist ei kavanda. Aga siiski, ma usun, et te nõustute minuga, et selleni jõudmine oli natuke piinlik protsess. Saarte elanikud pidid ikkagi väga valjuhäälselt nõudma, et riik midagi teeks. Eriti valus oli see Vormsi vaates, kus tõesti ka ühendus ju tegelikult katkes. Kas te näete, et selle protsessi muutmiseks saab midagi teistmoodi teha? Me oleme esitanud ka eelnõu, et edaspidi selline valmisoleku raha eelarves ette näha. Kas te seda toetate? Ja mis saab selle aasta kuludest? Kas neid kaetakse valitsuse reservist või hetkel on see Transpordiameti eelarvest tulnud, mis vähendaks riigiteede hoolde raha? 

Aitäh! Hakkame lõpust pihta. Selle aasta rahastuse me oleme teinud reservist taotluse. Seda veel läbi vaadatud ei ole. Nii et kui tuleb reservist, siis on üks variant, kui mitte, siis Transpordiameti eelarvest. Mis puudutab järgmisi aastaid, siis jah, me kindlasti selle süsteemi üle vaatame, kuidas järgmistel aastatel oleks seda mõistlikum lahendada. Üks variant on ka see, et kohalikel omavalitsustel ehk nende saarte KOV-idel, juhtidel on hoopis endal see õigus ja kohustus rajada. Ehk siis anname selle kohustuse koos rahaga üle. Aga see on üks variantidest, kuidas see oleks tulevikus paindlikum. Seda me saame lähikuude jooksul ka saartega arutada.  

Aga tulles nüüd küsimuse alguse juurde, siis kokkuvõttes ma arvan, et me ikkagi saime väga kiiresti lahendatud, arvestades seda, et tõesti seitse aastat vist ei ole jääteid olnud. Iga saarega või iga jääteega oli erinev case, Saaremaa ja Hiiumaa vahel tuli selle pärast luua, et oli oht – mitte reaalsuse, vaid oht –, et Hiiumaaga kaob ühendus ära. Vormi puhul ei osanud Regionaalministeerium ega keegi ette aimata, et praam katki läheb ja kui kauaks, kui pikaks ajaks läheb. Nii et nii nagu need reaalsused ilmsiks tulid, nii ka väga kiiresti käitusime Transpordiametile ja kõigile asjaosalistele suur tänu! Ja ma arvan, et ka need iga esmaspäevased koosolekud, mis olid hommikuti Teamsis väikesaartega, olid vajalikud, et tulevikuks paremini valmis olla. 

Mart Maastik, palun!

Aitäh! Härra minister! Ei, peab ütlema, et kui te tegutsema hakkasite, siis peab küll kiitma, et tegelikult see asi ikka sai suhteliselt kiiresti. Probleem on lihtsalt selles, et väga pikka aega tagasi, varem oleks võinud seda teha lihtsalt, ei oldud valmis. 

Aga küsimus on see, et kui nüüd järgmisteks kordadeks planeerite neid jääteid, kas on mõeldud ka sellist varianti, et eraettevõtjad võivad ju ka neid teha vastavalt, ma ei tea, mingisugusele lepingule. Ja kas näiteks ei võiks ju panna, et kulu oleks väiksem, ka piletihinna? Kui praamiga sõidad, on sul ka piletihind. Jäätee tegemine maksab. No ma ei tea, kui 2000 autot sõitis üle, siis 10 eurot auto eest koos inimestega, võiks ju ka juba 20 000 tagasi tulla. Kas see on võimalik? 

Ja teine asi, miks see laev peab olema elektrilaev? Te ütlesite, et süvis on seal oluline, ta peab olema kerge, ta ei tohi sisse vajuda. Teatavasti need akud kaaluvad meeletult. See teeb just vastupidi raskemaks selle laeva ja see vajub sügavamale vette.

Aitäh! Kõigepealt sellest süsteemist, kuidas jääteid rajada. Siin tõesti on vaja need erinevad versioonid järgmisteks aastateks läbi arutada. Üks variant on, et kohalikud omavalitsused on hoopis eestvedajad, teine ongi see, et erafirmad, aga siis ka peab keegi tellija olema ja keegi peab olema vastutaja. Vot siin on vastutuse teema oluline. Kui Transpordiametis tegi, siis oli ka riigitee ja siis kindlustused ja kõik tavaliselt riigiteel kehtivad. Kui erafirma teeb omal algatusel, siis selliseid garantiisid ei ole. Küll aga on ka minu tahe või suund see, et kas saaks teha nii, et mitte saareelanike käest, vaid just turistide käest raha küsida selle jäätee kasutamise eest. Ja seda ei ole võimalik, kui see on Transpordiameti tehtud riigitee, siis ei ole seaduse järgi võimalik seda raha küsida. Aga kui erafirma teeks, siis oleks ja vastutaks. Ma olen ka seda meelt, et kui võimalik, siis need huvilised, kes ikka hinnanguliselt oli 80–90% jäätee kasutajatest olid nii-öelda huvilised, et nende käest olekski õigus raha küsida. 

Ma käisin ise, remargina, Munalaius, kui jäätee oli kinni, aga sain rääkida selle haldajaga seal. Ja oligi nii, et kui näiteks Poolast oli mingisuguse treileriga mehed kohal, kes olid oma Ferrariga kohale tulnud, tahtsid jää peale minna driftima ja drooniga filmima, siis selliste käest tulebki raha küsida tulevikus, kui järgmise seitsme aasta jooksul veel jäätee sobilik ilm tuleb. 

Oota, aga teine küsimus. Ahah, see elektrilaev. See otsus on tehtud juba aastaid tagasi, et viies parvlaev tuleb elektriline või alternatiivkütusega. Ka selle rahastus on 70% – ei, ma protsente peast ei kinnita, aga ühesõnaga, osaline rahastus on Euroopa Liidust selle tõttu, et on mitte fossiilkütusel põhinev praam. Ja teistpidi, Eesti-poolne rahastus on ka CO₂ rahast, mille puhul samuti eeldus on see, et see on mitte fossiilkütusel liikuv praam.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma Reili Ranna küsimusest ajendatuna vaatasin huvi pärast üle ka selle aegjada, kuidas need uudised liikusid. Mina olen küll selles mõttes kriitiline ikkagi Transpordiameti suhtes. Tegelikult 20. jaanuaril ERR-is Transpordiamet kinnitab, et tänavu ühtegi jääteed ei avata. 31. jaanuaril oli Maalehes, et riik tänavu ühtegi jääteed ei ava. Me tegelikult ju teame saarlastena – vähemalt meie Reiliga, kes me oleme seal sündinud ja üles kasvanud –, et tegelikult siis tehakse nad ise. Ka mina olen päris palju sellel aastal näinud, kuidas käiakse väikesaartel omal vastutusel. Pigem tulevikuks lihtsalt soovitus. Tegelikult on meid väga rahuldav vastus ka see, et jälgime olukorda, kui on võimalus, siis me hakkame kaaluma. Aga miks pidi ütlema Transpordiamet nii resoluutselt, kui kohalikud teadsid, et olustikud võivad olla sellised, kus saab jääteed kasutada?

Aitäh! Eks siin, ma arvan, põhirolli mängiks see ennustamatus, kas külmad ilmad jätkuvad ja mis see tegelik vajadus on. Vormsi oligi hea näide, kus põhjuseks oli, et praam oli remondis, ja Hiiumaa puhul see, et oli liiga madal veetase, oli oht, et kaob ühendus üldse ära. Aga see on sellel hetkel, kus tegelikult ju ei tea, mis lähipäevad või lähinädalad toovad. Selle tõttu – ma tulen uuesti eelmise küsimuse vastuse juurde – me peame selle otsustamise ja kogu organiseerimise tulevikuks ümber vaatama, et mis oleks operatiivsem. Ja kui kohalikud on seda paremad tegema ja saavad teha nii, et on vastutus olemas, siis saab paremini, jah.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Austatud minister samuti! Saartega ühenduste tagamine on riigi ülesanne, iga tegematajätmine on aga eriti valusalt tunda. Oleme näinud seda siis, kui laevateid ei süvendata õigel ajal, kui parvlaevade tellimisel tehakse otsuseid, mis vähendavad küll eelarvekulu, aga seeläbi ka laevade võimekusi, või kui jääteede rajamist käsitletakse pigem erakorralise projektina kui loomuliku taristu osana. See talv on need küsimused taas väga selgelt avalikkuse ette toonud.

Alustan jääteedest. Peab ausalt ütlema, et see, kuidas jääteede avamine sel talvel toimus, on olnud piinlik. Soovi korral saab selle argumendi ilmestamiseks üle vaadata kolleeg Madis Kallase sõnavõtu või küsimuse just vahetult, kus ajatelg sai väga ilusti välja joonistatud. Veel mõni aeg tagasi oli aga riigil lihtne ja loogiline süsteem. Transpordiameti eelarves olid olemas vahendid eeltöödeks ja valmisolekuks. See tähendas, et kui jääolud ja ilm seda vähegi võimaldasid, siis jäätee avati. Otsus põhines loodusoludel ja ohutusel, mitte sellel, kas eelarves parajasti leidub mõni vaba rida või poliitiline tahe on piisav. Tunnustan siin aga ministrit, kes oma vastuses tõi esile, et selle aasta kogemusest õpiti ja otsitakse lahendusi edasivaatavalt. 

Nägime selle talve jooksul ka olukordi, kus jäätee ei olnud lihtsalt alternatiiv, vaid ainus sisuline toimiv ühendus. Näiteks Vormsi elanike jaoks kujunes enam kui nädalase parvlaevaliikluse katkemise perioodil jääteest ainus võimalus saarelt mandrile ja vastupidi pääsemiseks. Ma loodan, et see talv aitas meil kõigil meenutada, et jääteed ei peaks olema ainult erakorraline projekt, need on osa Eesti ühendustaristust, täpselt nii nagu talvine lumetõrje või laevaliiklus. Ja ärme unustame, et kui neid ei tehta kontrollitult, siis sünnivad jääteed ise hoopis suuremate riskide ja ka võimalike hindadega. 

Oleme sotsiaaldemokraatidega esitanud otsuse eelnõu, millega teeme valitsusele ettepaneku taastada jääteede rajamiseks ja hooldamiseks eelarvevahendid. Samuti on oluline saada selgust selle aasta tehtud kuludes. Esitasime rahandusministrile samuti kirjaliku küsimuse, kas selle aasta jääteede rahastamiseks on plaanis kasutada Vabariigi Valitsuse reservfondi vahendeid. Miks see on oluline? Just seetõttu, et täiendavat raha eraldamata võetakse enam kui 100 000, isegi üle 200 000, nagu minister siin numbreid ette luges, kogumaksumusest niigi pingeliste riigiteede hooldusrahade hulgast. Nii et ma loodan, et valitsuskabinetis jõutakse selles osas siiski kokkuleppele.

Kui vaadata kasutusnumbreid, siis on selge, et jääteed ei ole pelgalt sümboolne lahendus. Need arvud näitavad kahte asja. Esiteks, jäätee on päriselt kasutatav ühendus nii saarte elanike kui ka külastajate jaoks, ja teiseks on sellel ka laiem rahvusvaheline mõõde. Hiiumaa ja Saaremaa vaheline jäätee jõudis vaid mõne päevaga maailma meediasse. Kajastusi tuli Soomest ja isegi araabia maadest ning jäätee videod levisid sotsiaalmeedias üle maailma. Lugusid tegid The Guardian, Euronews, ABC News, Der Spiegel, Stern, Die Welt ja paljud teised. Associated Pressi videolugu jõudis telekanalite kaudu miljonite inimesteni. See näitab, et jäätee on erakordselt mõjus lugu Eesti tutvustamisel maailmas. 

Siin on huvitav võrdlus. Kui minister tõi esile jääteede kogumaksumusi ja mõeldes, kui mitut eesmärki need jääteed täitsid, siis samal ajal maksis eelmisel aastal üks turundusprojekt – maailmakuulsa juutuuberi Tallinna külastus ja kohtumine peaministriga – umbes 30 000 eurot. See paneb meelde tuletama, et vahel toob kõige mõjusama rahvusvahelise tähelepanu hoopis päriselu ja toimiv taristu. 

Palun kaks minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks. 

Teine oluline teema on parvlaevaühenduste ilmastikukindlus. See talv on jälle näidanud, kui oluline on, et parvlaevad oleksid võimelised keerulistes jääoludes liikuma. Just sellistes olukordades selgub, kas meie ühendus saartele on piisavalt vastupidav. Seetõttu tekitab küsimusi, et uue, viienda parvlaeva hankes on jääklassi nõudeid alandatud. Saarteühenduste puhul ei saa me lubada, et pikaajalised otsused tehakse lühiajalise kokkuhoiu nimel. Laevu ei ehitata ideaaltingimuste, vaid ka keeruliste jääolude jaoks. Käesolev talv on taas näidanud, et jääolud võivad olla ettearvamatud ning vajavad suuremat tehnilist valmisolekut, mitte selle vähendamist. Jääklassi alandamine vähendab ka süsteemisisest paindlikkust ja võtab ära võimaluse laevadega operatiivselt vangerdada. Olgu taas kord üheks õpetlikuks näiteks Vormsi liin, kus teenuse katkestuse korral oli asenduslaeva leidmine ääretult keeruline, sest olemasoleval liini asenduslaeval ei ole piisavalt jääklassi. Samal ajal olid ka jäämurdjad hõivatud teistes piirkondades ning nende kaasamine ei olnud operatiivselt võimalik. 

Lõpetuseks ei jää mainimata parvlaevaühenduste kindluse puhul ka laevateede regulaarne korrashoid. Panen siinkohal ka taristuministrile südamele, et laevateede süvendamiseks jätkuvalt regulaarselt eelarves vahendeid ette nähtaks. Nii et lõpetuseks, ma loodan, et möödunud talv oli meile hea meeldetuletus, mis võimalusi ja ka väljakutseid külm ja jäine talv meie ühendustes tuua võivad. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Oleme kolmanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. 

Oleme jõudnud neljanda päevakorrapunkti juurde. Riigikogu liikmete Reili Ranna, Madis Kallase, Jaak Aabi, Andre Hanimäe, Helmen Küti, Tanel Kiige, Kersti Sarapuu, Enn Eesmaa ja Lauri Läänemetsa poolt taristuminister Kuldar Leisile esitatud arupärimine teehoiurahastuse kohta. Arupärimine kannab numbrit 938. Taas kord on suur rõõm paluda Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Reili Ranna. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Jääteedest oleme jõudnud riigiteedeni ja kruusateedeni. Oleme esitanud arupärimise tõesti taristuministrile seoses hiljuti just kinnitatud teehoiukavaga. 

Eesti regionaalne ebavõrdsus ei sünni üksnes töökohtade või teenuste kadumisest konkreetsetest piirkondadest, vaid ka sellest, millises seisukorras on inimeste igapäevased ühendused. Paljude maapiirkondade, sealhulgas saarte elanike jaoks algab ja lõppeb ligipääs haridusele, arstiabile, töökohtadele ja ettevõtlusele paratamatult tihti just kruusateedega. Eriti problemaatiline on olukord piirkondades, kus kruusateed on igapäevases kasutuses koolibusside, hooldusautode, ettevõtjate ja kiirabide poolt ning kus tolm ja halb läbitavus mõjutavad otseselt inimeste tervist ja elukvaliteeti. 

Sellel aastal on riik otsustanud suurendada teehoiurahastust mootorsõidukimaksust laekuvate tuludega. Avalikkusele on antud selge sõnum, et rohkem raha tähendab paremaid teid üle Eesti. Tegelikkuses näitab aga kehtiv teehoiukava, et osa maakondi ei saa kruusateede mustkatte alla viimiseks järgmisel kolmel aastal ühtegi kilomeetrit investeeringuid. Inimesed maksavad automaksu kõikjal Eestis, aga siiski ei näe kõik oma kodukohas selle tulemust. 

Sellest tulenevalt olemegi esitanud kokku neli küsimust. Ei hakka neid hetkel ette lugema, vaid ootame ministrilt sisukaid ja põhjendatud vastuseid. Aitäh!

Suur tänu teile tõhusa ettekande eest! Nüüd palun Riigikogu kõnetooli taas kord hea kolleegi, taristuminister Kuldar Leisi, vastamaks arupärijate küsimustele.

Hea juhataja! Hea Riigikogu seltskond! Kruusateed väga paljusid, tundub, et ei huvita, aga neid, keda huvitab, nende üle on rõõm. Alustan lühidalt sellest, kuidas teehoiukava koostatakse ja mille alusel valitakse välja objektid eri meetmete nimekirjadesse. Teehoiuobjektide nimekiri saab paika põhimõtete järgi, mis on kirjas teehoiukavas, ja kinnitatakse vastavalt Vabariigi Valitsuse korraldusega. Teehoiukava sisaldab erinevaid meetmeid, näiteks teede ehitamist ja rekonstrueerimist, kattega teede remonti, kruusateede tolmuvabaks tegemist ning liiklusohtlike kohtade ümberehitamist. 

Iga meetme puhul on olemas oma valikukriteeriumid ja metoodika, mille järgi objektid nimekirja valitakse. Meetmete nimekirjad koostatakse vastavalt valikukriteeriumidele, mis varieeruvad vastavalt meetme eesmärgist, kuid läbivalt olulised kriteeriumid on tee seisukord, liiklussagedus ja liikluse iseloom. Samuti arvestatakse transpordipoliitika laiemate eesmärkidega, mis on kirjas transpordi ja liikuvuse arengukavas ning Euroopa Liidu TNT-määruses. Sellise lähenemise eesmärk on suunata piiratud vahendid sinna, kus investeeringud annavad kõige suurema kasu liiklejatele ja kaudselt ka majandusele tervikuna. Nüüd küsimuste juurde. 

Esimene küsimus: "Kuidas põhjendate olukorda, kus osa maakondi (Hiiumaa, Läänemaa, Raplamaa, Lääne- ja Ida-Virumaa) ei saa kolme kuni nelja aasta jooksul ühtegi uut investeeringut kruusateede mustkatte alla viimiseks?" Vastus. Kruusateede tolmuvabade katete alla viimise puhul lähtutakse transpordi ja liikuvuse arengukava eesmärgist viia 2030. aastaks tolmuvaba katte alla kõik riigi kruusateed, kus keskmine ööpäevane liiklussagedus on üle 50 auto. Samas on oluline märkida, et sotsiaal-majanduslikult tasuvaks peetakse kruusateele katte ehitamist alates umbes 200 autost ööpäevas ehk ligikaudu 60% riigi kruusateedest on nii väikese liiklusega, et seal sõidab keskmiselt alla 50 auto ööpäevas. 

Objektide valikul arvestatakse lisaks liiklussagedusele ka teisi tegureid: raske liikluse osakaalu, tolmu mõju teeäärsetele majapidamistele, teede kasutajaid ning bussiliinide olemasolu. Pingerea koostamisel võetakse arvesse ka kohalike omavalitsuste ettepanekuid. Järgmise nelja aasta investeeringud kruusateede katete ehitamiseks on suunatud eelkõige maakondadesse, kus kruusateid on rohkem ja kus liikluskoormus on suurem. 

Küsimuses nimetatud maakondades on nii kruusateede kogupikkus kui ka liiklussagedus väiksem võrreldes mitme teise maakonnaga. Näiteks ei ole Lääne-Virumaal kruusakattega riigiteid, mistõttu seda meedet seal rakendada ei ole võimalik. 

Teine küsimus: "Kas peate õigeks ja õiglaselt põhjendatuks, et samal ajal kui mootorsõidukimaksu peavad maksma kõik autoomanikud, ei too see nende maakondades kaasa ühtegi nähtavat paranemist teede seisukorras ning investeeringute jaotus ei taga kõigile piirkondadele võrreldavat tähelepanu ja arenguvõimalust?" Vastus. Riigiteedesse investeeritakse aastatel 2026–2027 erinevate teehoiukava meetmete kaudu kõigis Eesti maakondades. See tähendab, et teehoiuinvesteeringud jõuavad igasse piirkonda. Teehoiukava objektide nimekirju vaadatakse igal aastal üle ja järgmiste aastate kavades neid vajadusel täpsustatakse. Muudatused sõltuvad näiteks teede seisukorrast, liikluskoormusest, projektide valmidusest ja teehoiurahastuse muutustest. Seetõttu ei ole teehoiuinvesteeringud igal aastal maakondade vahel täpselt samas mahus, kuid eesmärk on suunata vahendid sinna, kus need parandavad liiklejate jaoks teede seisukorda ja ohutust kõige rohkem. 

Kolmas küsimus: "Kuidas on kruusateede investeeringute jaotus kooskõlas riigi regionaalpoliitika eesmärgiga hoida elu kõikides maakondades ning millise sõnumi annab selline jaotus väiksematele ja hõredama asustusega piirkondadele?" Vastus. Kruusateede investeeringute planeerimisel lähtutakse põhimõttest, et teehoiuvahendid suunatakse sinna, kus need parandavad kõige enam inimeste liikumisvõimalusi, liiklusohutust ja piirkondade ühendatust. Objektide valikul arvestatakse tee seisukorda, liiklussagedust, raske liikluse osakaalu ning seda, kui palju inimesi ja ettevõtteid konkreetne tee teenindab. Teehoiukava nimekirjad vaadatakse igal aastal üle, et vajaduse korral teha muudatusi vastavalt teede seisukorra muutumisele, liikluskoormusele ja projektide valmidusele. 

Eesti maakonnad on väga erinevad nii pindala, teedevõrgu, asustustiheduse kui ka liiklusvoogude poolest. Seetõttu ei saa investeeringuid jagada lihtsalt võrdselt või elanike arvu alusel, sest selline lähenemine ei arvestaks teede tegelikku kasutust ega liiklusohutust ning ei tagaks ka raha kõige tõhusamat kasutamist. Teehoiuinvesteeringud jõuavad kõigisse maakondadesse, kuid meetmed ja mahud erinevad piirkonniti, sõltuvalt teede seisukorrast ja vajadustest. Samuti ei ole kõik meetmed igas maakonnas rakendatavad. Näiteks Lääne-Virumaal ei ole kruusakattega riigiteid, mistõttu ei ole seal võimalik ka kruusateedele katte ehitamist, et seda meedet kasutada. Eesmärk on tagada, et teehoiuinvesteeringud toetavad inimeste igapäevast liikumist ja piirkondade arengut võimalikult tõhusalt üle Eesti. 

Neljas küsimus: "Kuidas kavatsete vältida olukorda, kus riigiteede rahastus suurendab regionaalset ebavõrdsust, sest osa piirkondi jääb lisarahast süsteemselt ilma? Kas olete valmis muutma rahastuspõhimõtteid nii, et igas maakonnas oleks tagatud regulaarne ja prognoositav investeeringute tase, mitte aastatepikkune ooteaeg?" Vastus. Riigiteedevõrk on Eesti eri piirkondades väga erinev. Näiteks Lõuna-Eestis on teedevõrk tihedam ja kruusateid rohkem, mistõttu on seal ka investeerimis- ja hooldusvajadus suurem. Samas on maakondi, kus teatud tüüpi teid lihtsalt ei ole, näiteks Lääne-Virumaal puuduvad kruusakattega riigiteed, mistõttu ei saa ka seal kruusateede katte ehitamise meedet rakendada. 

Teehoiuinvesteeringute planeerimisel lähtutakse eelkõige tee seisukorrast, liiklussagedusest, liikluse iseloomust ja mõju ulatusest. Selline lähenemine aitab tagada, et piiratud ressursid suunatakse sinna, kus need parandavad kõige rohkem liiklusohutust ja inimeste liikumisvõimalusi. 

Ma saan kinnitada, et aastatel 2026–2027 investeeritakse riigiteedesse erinevate teehoiukava meetmete kaudu kõigis Eesti maakondades. Riigiteede puhul on Transpordiameti ülesanne jälgida teede tegelikku seisukorda ja vajadusi ning suunata investeeringud eelkõige sinna, kus need on liiklejate jaoks kõige vajalikumad. Selline vajaduspõhine lähenemine aitab vältida ka olukordi, kus teehoiuraha jaotuks formaalse võrdsuse alusel, kuid ei parandaks tegelikult teede seisukorda ega liiklusohutust. Aitäh!

Aitäh! Suur tänu teile! On aeg küsimusteks. Taas kord, Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Jubedalt tahaks oma küsimust alustada nii: kumb on enne, kas muna või kana? Kumb tuleb enne, kas nii-öelda korrastatud mustkattega tee ja siis tulevad sõitjad, vähemalt 50 inimest päevas, või enne tulevad 50 sõitjat sinna teele ja siis tuleb mustkate? Ma julgen väita, et mõnes maakonnas ei ole liiklussagedust nendel riigiteedel seetõttu, et selle tee seisukord ei ole selline, mis võimaldaks vähemalt 50 autol ööpäevas seal liikuda. Ma oskan vähemalt ühte teed tuua välja Hiiumaalt, see on 7-kilomeetrine lõik, kus taga on enam kui 50 töötajaga ettevõtet, mis tooks piirkonna ettevõtete töötajate töölkäimisele olulise ajalise ja ka rahalise võidu sinna jõudmiseks. Ma julgen väita, et selliseid näiteid jõuab tuua ka mujalt maakondadest. Äkki selle 50 kasutaja ööpäevas argumendi kõrval võiks veel vaadata mingeid nüansse? Kumb tuleb siis enne, kas kasutajad või tee seisukord?

Aitäh! Jah, kui ma juba varasemalt sellega kokku puutusin, enne ministriks saamist, siis tunduski, et seal, kus olla, sealt vaadates tundubki imelik, miks selline number on võetud aluseks. Aga tegelikult mingisuguse numbri peab aluseks võtma. Praegune olukord on see, kus meil on veel väga palju selliseid teid, kus on 100 autot päevas või rohkemgi. Nii et me peame kõigepealt lahendama ikkagi need kõige suurema liiklussagedusega lõigud, mis on vaja mustkatte alla viia, ja siis jõuame ju allapoole ka. Eks põhipõhjus on olnud ka see, et viimastel aastatel on ikkagi kruusateede ümberehitust mustkatte alla olnud väga vähe. Näiteks 2024. aastal oli lausa null kilomeetrit ja ega enne seda ka midagi kiita ei olnud. Nii et nüüd me teeme ka seda vahepealset aega tagasi. Ja sellel aastal näiteks tuleb peaaegu 150 kilomeetrit kruusateede tegemist mustkatte alla. Me liigume väga heas tempos ja siis jõuame ka ükskord sinna, kus alla 50 auto ööpäevas kruusateed tuleb ära mustkatte alla viia. Aga tõesti, kõigepealt ikkagi need teed, kus on suurem liiklustihedus.

Aitäh! On näha head meeskonnatööd. Helmen Kütt, palun järgmisena!

Jaa, suur aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Osaliselt oleksin ma küsinud sama selle 50 sõitja kohta ööpäevas, aga ma küsin sarnaselt: kas teehoiukava nimekirjades, mida koostatakse ja iga-aastaselt ka üle vaadatakse, nii nagu te ka kõnelesite, kaasatakse või arvestatakse kohalike omavalitsuste või, kuidas ma ütlen, omavalitsusliitude arvamust, palvet, häält? Mitte ainult seda 50 sõitjat ööpäeva jooksul, sest tegelikult tühi maa on riigi julgeoleku küsimus. Inimesed, kes elavad, elavad kohtades, kus nad pääsevad liikuma, kus lapsed saab kooli viia, ja kui tee on sinna tehtud, siis sinna võib-olla läheb ka rohkem inimesi elama. Kas kaasatakse omavalitsusliitude arvamust ja arvestatakse nende ettepanekutega? Nemad ju teavad võib-olla rohkem, millised piirkonnad pakuvad huvi inimestele, et sinna elama asuda.

Aitäh! Jah, kaasatakse küll. Transpordiamet on korduvalt kinnitanud, et kohalike omavalitsustega räägitakse. Küll aga tuleb praegu arvestada seda, et kuna tõesti viimased aastad on null või ülivähe kilomeetreid tehtud – kruusateid mustkatte alla –, siis sisuliselt me praegu tegeleme viimaste aastate kompenseerimisega. Ehk need otsused, millised teed praegu teha mustkatte alla, on tehtud juba kolm, neli või viis aastat tagasi. Võib olla küll muudatusi seoses liiklussageduse või muude teguritega, aga enamjaolt on need juba varasemalt paika pandud teed.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Esmalt tänan ka paari varasema arupärimise heade vastuste eest. Kuna ma küsin nende kohta, siis ma juba eelnevalt annan teada. Kõigepealt, te mainisite enne siin ka mitmes vastuses Rail Balticu kohta, et see ei ole seotud või neid ei saa omavahel siduda, mis puudutab teehoiukava vahendeid, võimalike Eesti-siseste teedeehituste võimalike vahendeid, need on kaks eraldi asja ja Euroopa Liit on üheselt ja selgelt paika pannud, kuhu seda raha saab kasutada. Kas te selle saate veel kord üle kinnitada või ümber lükata? Ja teine pool, mis puudutab mootorsõidukimaksu. Kui see kehtestati, siis räägiti väga palju sellest, et väga olulises osas läheb see ka teede parendamisse. Kuidas sellega lood on? Kas te tunnete, et sealt on seda tuge tulnud või ei ole?

Aitäh! Jah, esimene osa vastusest oli, et seda niinimetatud Euroopa raha saab kasutada ikkagi teatud tegevusteks. See on Rail Baltic ja see on need 2 + 2 teed Pärnu suunal ja Tartu suunal, nii et seda ei saa panna piltlikult kruusateede viimiseks mustkatte alla või hoolduseks või remondiks. Nii et see on reglementeeritud. Aga teistpidi, mida rohkem me saame Euroopa raha, seda rohkem jääb meil oma raha kohalike teede – või mitte kohalike, vaid ütleme, väiksemate riigiteede – hoolduseks või remondiks. Nii et igal juhul on see Euroopa raha väga-väga suur tugi. 

Ja teine pool, automaksu kasutus. Jah, kokkulepe on see, et aastamaks, mis on 85 miljonit eurot keskmiselt aastas, läheb täiendavalt teedesse, aga seda ei ole määratud niimoodi, et me paneme täpselt kruusateedesse või 2 + 2 teedesse. Ehk siis see on vaja koostöös Transpordiametiga paika panna, kuhu ja mis rea peale ta teehoiukavas läheb. Ma ütlen lihtsamalt, et ta jaguneb erinevate meetmete vahele – mitte vahele, vaid peale laiali. Nii et saavad nii kruusateed kui ka asfaltteed remonti ja 2 + 2 teed. Nii et igale poole. Ja liiklusohtlikud kohad, mida ka eelmine aasta minimaalselt tehti ümber, sellel aastal 6 miljonit läheb ka sinna rahastust, et liiklusohtlikke kohti teha vähem liiklusohtlikeks.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Tõepoolest, kõik need kriteeriumid, mis võtavad arvesse mõjutatud inimeste arvu, liikluskoormust või sellised mahupõhised mõõdikud, no seal me jõuame alati järeldusele, et raha tuleks panna Tallinnasse ja Tartusse. Õnneks on jutt kruusateedest, neid Tallinnas ja Tartus ei ole, siis osa sellest rahast liigub maapiirkondadesse. Aga ma paluksin nendest kriteeriumidest, mis praegu paigas on, ja pingereast, mis on koostatud, lahti lasta ja mõelda sellele, et kui me sooviksime teehoiuraha kasutada piirkondlike erinevuste vähendamiseks, siis kas on midagi, mida võiks nendes kriteeriumites muuta. Sest praegu näen ma küll Hiiumaa jaoks ainult võimalust, et hiidlased lepivad kokku, et sel aastal kasutavad nad kõik seda kruusateed, ükskõik kui suur ring see nende jaoks on, ja ümberkaudu elavad inimesed hakkavad tolmu üle kaebama ja vald otsustab ka bussiga seda teed pidi sõitma käia ja siis on praeguste kriteeriumide alusel võimalik see tee musta katte alla viia. Aga kui sellist näitemängu teha ei saa, siis kas on võimalik ka kriteeriume muutes saavutada tulemused, et hiidlased tunnevad, et nad saavad õiglaselt midagi vastu automaksu eest, mida nad maksavad? 

Aitäh! No ma arvan, et minu käitumisest ja väljaütlemistest on suhteliselt tihti saanud välja lugeda, et ega Tallinnasse väga palju ikkagi toetusraha ei ole mõistlik suunata, kui me arvestame regionaalpoliitikat. Nii et me oleme kõigiti käitunud sedamoodi, et meie väikses riigis oleks ühtlasem areng, kui see senimaani on olnud, kaasa arvatud taristu osas. Aga me ei saa ka hakata eelistama ühte maakonda teisele või ühte piirkonda teisele. Kui me nüüd Tallinna või Tartu välja jätame, siis peamegi teehoiukavas, õigemini Transpordiameti reeglite järgi vaatama, mis siis tegelikud seisud on kuskil maakondades. Mul on ees tabel, kus näiteks Hiiu maakonnas on 33 kilomeetrit selliseid teid, kruusateed, kus üle 50 auto sõidab ööpäevas. Samas, Viljandi maakonnas on 226 kilomeetrit või teisena Põlva maakonnas 222 kilomeetrit. Nii et kindlasti Transpordiamet vaatab kogu Eestit just kruusateede viimisel mustkatte alla süsteemselt, et oleks ühtlane töö üle Eesti.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud minister! Austatud Riigikogu aseesimees! Hea kolleegid! Ausalt öeldes tekib väga mitme valitsuse poliitika puhul paratamatult küsimus, kas asi on tahtes, asi on võimekuses midagi teha, näiteks Transpordiameti puhul, või asi on tegelikult rahapuuduses. Tahakski teilt ausat vastust saada. Neid mõõdikuid võime sättida vastavalt sellele, kui palju raha on, näiteks panna niimoodi, et rohkem ei saagi teha, sest mõõdikud ei luba. Aga tegelikkuses väga paljud meie teehoiuinvesteeringud, mitte ainult kruusateed, vaid ka laiemalt, jäävad ikkagi selle taha, et valitsus on otsustanud näiteks kaotada maksuküüru, selleks et anda jõukamatele lisaraha, selle asemel et kasutada sama raha näiteks erihoolekande valdkonna probleemide lahendamiseks, tervishoidu suunata ja miks mitte ehitada välja ka vajalikke teid nii väiksemates kohtades kui …… piirkondades? Kui palju tegelikult valitsuse sisupoliitika jääb täna selle taha, et on ellu viidud sellist jõukaid soosivat maksupoliitikat, mis pole jätnud võimalust vajalikke investeeringuid ja ka vajalikke kulutusi muudes valdkondades teha?

Aitäh! Ma alustan sellega, et ma vastan uuesti Madis Kallase küsimuse ühele osale, mis puudutas automaksu või automaksu aastamaksu laekumist või arvestamist teehoiukava hulka. Mul jäi enne vastamata, et jah, see oli väga õige otsus ja see annab väga palju juurde teehoiukava täitmisele ja nii uute teede ehitusele kui ka olemasolevate remontimisele. Selle tõttu ma ei kujuta ette, et kui mõni erakond lubab võimule tulles kohe automaksu ära kaotada, eriti selle aastamaksu, kust see asendus leitakse, kas siis tõesti võetakse teehoiukavast uuesti see 85 miljonit eurot aastas maha. Ma väga loodan, et seda ei tehta või siis tõesti kuskilt mujalt tuleb see raha asemele. 

Nii et tulles küsimuse juurde tagasi, ma arvan, et praegune teehoiurahastus on optimaalne. Kui me võtame kokku Rail Balticu ehitust, 2 + 2 teede ehitust, pluss kogu teehoiukava rahastust ja ehitust, siis praegu ehitatakse ikkagi lähiaastatel Eestis väga palju nii teid kui ka raudteed. Võib jääda mulje, et hoolduse peale ei lähe nii palju raha, kui on mõistlik või vajalik, aga kui me võrdleme lähiaastaid ja eelmisi aastaid, siis teehoidu, teehoiukavasse on väga palju rahastust juurde tulnud. Ma olen selle tõttu väga rahul, et nii on valitsus käitunud. 

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Ma tulekski selle teehoiu üldnumbri juurde. Ka teehoiukavas on konstateeritud ju fakti, et tegelik vajadus olemasoleva seisukorra säilitamiseks riigiteedel ja mõningaseks parendamiseks oleks iga-aastaselt vaja arvestuslikult 217 miljonit eurot. Kui me vaatame seda nelja-aastast teehoiukava, siis seal on aastas teehoiu peale keskmiselt 137 miljonit eurot. Ja ka majanduskomisjonis me oleme kuulnud, Transpordiamet on käinud rääkimas, et see vajak on pidevalt olemas. See võib tähendada lihtsalt seda, et meie riigiteed lähevad järjest ikkagi kehvemasse seisu. Ehitusplaanid nüüd tulid juurde, aga hoiuplaane eriti palju ei tulnud, see kasv on väga minimaalne. Mis saab, kui meie teede olukord muutub nende aastatega veel hullemaks?

Aitäh! Filosoofiliselt öeldes on alati raha vähe. Ükskõik kui palju seda on, küll leitakse põhjus, et kuhugi on ikka juurde vaja. Aga kui me võrdleme eelmisi aastaid, siis olukord on parem ja Transpordiamet ka seda tunnistab ja teedeehitajad tunnistavad. Nii et kõik on sihuke võrdlemise küsimus, mida omavahel võrrelda. Ühesõnaga, kokkuvõttes me oleme rahul teedehoiu rahastusega ja samas loomulikult töötame selle nimel, et see veel suureneks. Ma loodan, et ka järgmistel aastatel ei tule mingeid poliitilisi ümbervaatamisi selles osas ja teehoiurahastus jätkub sellel määral ja veel tõuseb.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister, hea Kuldar! Minu sihuke väike konstateering on, et valimised peaksid olema tihedamini, siis saaks neid kruusateid rohkem korda tehtud. Selles suhtes on muidugi positiivne, et näiteks meie ühisesse piirkonda Kagu-Eestisse jõuab see seekord tublisti ja see on iseenesest väga tore. 

Aga ma küsin, nali naljaks, aga niimoodi pikemas vaates, et kuidas sa isiklikult hindad teehoiupoliitika hüplikkust, mis on toimunud. Ma mäletan väga hästi, kui ma praeguse rahandusministriga, tookord kolleegiga siit Riigikogust rääkisin, siis ta ütles, et praegu on keerulised ajad ja teehoidu ei tohi üldse raha panna. Tegelikult läks majandus 2023. aastal kolinal alla – vastupidi, oleks pidanud investeerima. Ja kui nüüd jõuab aeg sinna, siis enne valimisi pannakse palju raha, see tõstab ju hinnad normaalses majandusloogikas alati üles ja lõpuks me saame ühiku kohta teha vähem tööd. 

Kas tulevikus võiks ikka niimoodi olla, kui ka Reformierakond on valitsuses, et see raha on jagatud kogu perioodi peale võrdselt, sest teed vajavad ju kordategemist ...

Teie aeg!

Aitäh! Siin ongi selles mõttes väga hea olukord, et mitte ei ole neid otsuseid tehtud vastu valimisi, vaid tegelikult seesama mootorsõidukimaksu aastamaksu panek teedesse on tehtud ju eelmise aasta juunikuus, kas mais või juunis, mis tähendab, et siis oli valimisteni väga palju veel aega. Nii et see ei ole valimistega seoses. 

Samas, mootorsõidukimaksu panek just teedesse, see on 85 miljonit aastas, see annabki stabiilsuse. Seda väga ka tee-ehitusfirmad või teehooldusfirmad hindavad, täpselt see, mis te ütlesite, et see on stabiilne. Nad teavad ette juba järgnevateks aastateks, kui palju nad saavad, piltlikult, asfaltitehaseid tööle panna või autosid osta. Nii et ma väga loodan, et ka tulevikus jääb stabiilne rahastus alles. 

Loomulikult tuleb siin kõikumisi. Kas või Rail Balticu puhul on hea näide, et ühtepidi on see umbes 500 miljonit, mis meil on aastas Rail Balticu jaoks vaja, et lõpuni ehitada, teistpidi jälle, kui Euroopa rahastus hakkab jälle aastal 2028–2029 suuremal jaol pihta, siis me valmistumegi selleks, et tuleb suurem rahastus, ja anname sellest ka ehitusfirmadele ja kogu sektorile teada. Nii et jah, see on õige lähenemine ja me proovime jätkata, et teede rahastus oleks stabiilne.

Raimond Kaljulaid, palun! 

Aitäh! Austatud minister! Jätkan natuke sealt, kus kolleeg Anti just lõpetas. Tõesti, valimiste eelne aasta on alanud ja ikka on selline kokkuvõtete tegemise aeg. Teie valitsuses esindate Reformierakonda ja see portfell, kus on taristuehitus ja teedeehitus, on olnud viimase Riigikogu valimistest alates enamasti Reformierakonna käes. Võib-olla te aitaksite meelde tuletada nii Riigikogu liikmetele kui ka Eesti avalikkusele, mis olid selles valdkonnas, teedeehituses Reformierakonna peamised lubadused enne valimisi, mis osas need on täidetud, mis osas need täidetakse veel alles jäänud aasta jooksul ja mis jääb täitmata olulisematest lubadustest selle nelja-aastase tsükli jooksul.

Aitäh! Neid nelja aasta taguseid Reformierakonna lubadusi mul küll peas ei ole. Aga teistpidi ma ütlen, et see ministriportfell on olnud ka Vladimir Sveti käes, kes oli esimene taristuminister. Nii et me oleme seda sõbralikult jaganud. Ja mul on hea meel, et võtsin üle korralikult hoitud portfelli. 

Aga kui nüüd mõelda tuleviku peale, siis ma toonitan uuesti seda mootorsõidukimaksu suunamist teedesse. Muidu, kui kõiki makse piltlikult vihatakse – ja vihatakse seda ka endiselt –, siis teistpidi, väga selgelt andes sellele maksule eesmärgi, kuhu see läheb, rahustas see väga olulise osa publikust maha. Ja kui on selge, et see läheb teedesse, siis need, kellelt seda korjatakse, saavad selle ka osaliselt tagasi. Nii et see oli hea otsus.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Jätkates Raimondi küsimust, ma arvan, et ta vihjas ka sellele, et nende aastate jooksul olete nii mõndagi korda saatnud. Olete ka deklareerinud oma manifestis, et Eesti on nüüd korda tehtud. Nüüd jääb ainult unistada, nii nagu Hiiumaa inimestel jääb ainult unistada nendest korralikest teedest, mida te olete siin pikalt juba kolme aasta jooksul lubanud. Aga teie väidete kohaselt on ju kõik hästi ja korras ja võit on ära toodud.  

Miks raha on puudu? No ma ei tea, keda uskuda. Üks minister ütleb, et raha on nagu s…, aga teie ütlete, et raha on ikkagi vähe ja see vähegi pisku, mis tuleb automaksu kaudu, mis on nii tore, et see nüüd läheb teedesse.  

Ma lihtsalt tahaks meelde tuletada, et me maksame kõik aktsiisi. Kütuseaktsiisi laekumine on umbes pool miljardit. Kui me ostame kütust tanklatest, siis meie ehk autoomanikud maksame ka käibemaksu, ja see käibemaks on kütuse pealt umbes 380 miljonit. Ehk natukene alla miljardi tegelikult laekub autoomanikelt. Pluss, kui me paneme automaksu juurde, juba miljard. Ja teie ütlete, et teie seda raha ei taha suunata teedesse. Kas ministrina valitsuskabinetis olete kordagi …

Teie aeg!

… tõstnud küsimust üles, et suunaks ka aktsiisist suurema osa teede korrashoidu? 

Aitäh! Maksud ei lähe sihtotstarbeliselt, vaid lähevad üldisesse riigieelarvesse. Selles mõttes on see mootorsõidukimaksu aastamaks hea näide teisest praktikast, aga ülejäänud maksud lähevad riigieelarvesse, siin muudatusi ette näha ei ole. 

Küll aga ma tooksin veel vastuseks Raimond Kaljulaidile välja 2 + 2 teede taasehitamise alustamise eelmisel aastal. See on suur muutus, just Pärnu suunal, kus 45 kilomeetrit on tänaseks töös, lepingud on tehtud, ja Tartu suunal ligi 20 kilomeetrit läheb töösse. Kuna vahepealsetel aastatel oli 2 + 2 teede ehitus null, siis see on suur muutus. Kui on kuskil käinud jutud, et selleks rahastust ei ole, siis on küll, kuna juba on lepingud tehtud ja tööd käivad, siis nende kilomeetrite osas on rahastus olemas.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! No teil on tõesti praegu suured summad eraldatud põhimaantee ehitamisele, aga samas teehooldusele, mis vajab statistika järgi 217 miljonit eurot, nagu ütles mu kolleeg Jaak Aab, tegelikult eraldatakse 137 miljonit ja siis see vahe 80 miljonit iga aastaga kasvab: sel aastal 80 miljonit, järgmisel aastal 80 miljonit. Me jääme niimoodi maha. Kas me ei kiirusta neid ka vajalikke neljarealisi maanteid ehitama, aga jättes need väiksemad maanteed absoluutselt katmata? Ja õige märkus ka Laatsi poolt, et aktsiisiraha võiks kõik suunata kas või kruusateede katmiseks, et nii Hiiumaal 130 kilomeetrit kruusateed oleks kui ka Pärnumaal ja teistes Eestimaa kohtades. Kas üldse on kruusateede väljaehitamise ja musta kattega katmise plaan olemas? Vanasti see plaan oli olemas.

Aitäh! Jah, plaan on endiselt olemas. Kruusateed, millel on ööpäevane liiklustihedus rohkem kui 50 autot, tuleb mustkatte alla viia. Aga maksumuudatusi selle lähema aasta jooksul plaanis ei ole, nii et aktsiisi või mingi muu maksu otsekulutamist teedesse või kuhugi mujale, seda plaani ei ole. Mis puudutab teehoiurahastust, siis see vahe on, see vahe on vähenenud võrreldes eelmiste aastatega. Kui me lööme kokku kõik numbrid, mis on teehoiukavas, siis koostöös Transpordiametiga on praegune teehoiukava optimaalne, arvestades seda rahastust, mis meil käsutada on.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Oleme läbinud tänase neljanda päevakorrapunkti.

Liigume edasi viienda päevakorrapunkti juurde. See on Riigikogu liikmete Vadim Belobrovtsevi, Lauri Laatsi, Peeter Ernitsa, Vladimir Arhipovi ja Anastassia Kovalenko-Kõlvarti kultuuriminister Heidy Purgale esitatud arupärimine Eesti teatrite rahastamise kohta (nr 867). Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Vadim Belobrovtsevi.

Aitäh! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Meie arupärimine on küll nüüd juba natuke vanemaks läinud, sest andsime selle sisse 8. detsembril 2025, nii et kolm kuud on möödunud. Aga äkki on tekkinud mingi uus informatsioon, mida proua kultuuriminister tahaks meiega jagada. 

Igatahes, kui võtta kokku lühidalt, milles probleem on meie vaatevinklist, siis viimastel kuudel – kirjutasime me detsembris – on tulnud avalikkuse ette mitmed probleemid seoses Eesti teatrite, eriti era- ja munitsipaaletendusasutuste rahastamisega. Näiteks, aastal 2024 jagas Kultuuriministeerium erateatritele tegevustoetust 4,57 miljoni euro ulatuses, kuid aastateks 2025 ja 2026 sai ette nähtud vaid 4,14 miljonit eurot, mis on kindlasti palju-palju vähem. Samal ajal taotlusi laekus oluliselt rohkem, kui eelarve võimaldas. Selle tulemusena mitmed teatrid, näiteks Theatrum või elektron.art võisid jääda esialgu tegevustoetusest ilma. See on tõstatanud omakorda küsimuse rahastusotsuste läbipaistvuse, järjepidevuse ja kultuuripoliitiliste prioriteetide kohta. 

Avalikes väljaütlemistes on nii teatrite esindajad kui ka kultuuriminister ise rõhutanud, et olemasolev rahastussüsteem vajab muutmist, sealhulgas vajadust ülemineku meetmete järele, et vältida järske rahvusliku tähtsusega teatritegevuse katkestusi. Samal ajal osutas Kultuuriministeerium sellele, et raha jaotab ekspertkomisjon ning minister saab komisjoni ettepaneku kas kinnitada või erandkorras korrigeerida, kasutades seejuures ministeeriumi reservi. Tekkinud olukord tekitas palju küsimusi, et milline on ministeeriumi pikem plaan, mis tagaks Eesti teatrivõrgu jätkusuutlikkuse, ning mis oleks prognoositav rahastamine kooskõlas kultuuripoliitika eesmärkidega. 

Nii et palusimegi vastata küsimustele. Kuidas kultuuriminister üldse hindab kujunenud olukorda? Milliseid konkreetseid muudatusi Kultuuriministeerium plaanib teha etendusasutuste rahastamise süsteemis, et vältida tulevikus sarnaseid olukordi, millest ma äsja rääkisin? Milline oleks ministri visioon niinimetatud üleminekumeetmete sisustamiseks, et teatrid ei satuks järsku olukorda, kus tegevustoetus väheneb või isegi kaob, nii et see seab ohtu püsiva loomingulise tegevuse? Kuidas ministeerium kavatseb tagada rahastusotsuste suurema läbipaistvuse ja prognoositavuse? Mis on ministeeriumi pikema perspektiiviga plaanid Eesti teatrite rahastamise kogumahu suhtes, arvestades piletitulu piiratust, kulude kasvu ning kultuuripoliitilist eesmärki hoida pileti hind sellisel tasemel, et teater oleks kättesaadav võimalikult laiale elanikkonnale. Aitäh! 

Aitäh! Ja nüüd palun arupärimisele vastama kultuuriminister Heidy Purga.

Tere õhtust, head kolleegid! Mul on hea meel vastata arupärimisele, mille kohta te olete esitanud kokku viis küsimust. Ja asun kohe asja juurde. 

Esimene küsimus: kuidas hindate teie kui kultuuriministri kujunenud olukorda, kus mitmed kvaliteeti ja järjepidevust tõestanud etendusasutused on sattunud ellujäämisraskustesse riigieelarveliste vahendite vähendamise ja jaotusotsuste tõttu. Jah, me oleme seisnud riigina olukorra ees, kus me peame kasvavaid kulusid kriitiliselt üle vaatama. Eelarve korrastamine on olnud selles kontekstis vajalik samm, et hoida meie riik tugevana ja tagada ka riigi valmisolek tulevikuks. See on üldine info andmine, et lihtsalt täpsustada seda, meelde tuletada, et me oleme kokkuhoiupoliitikas, kus püüame ka tasakaalu hoida erinevate valdkondade vahel. Sellest tulenevalt oleme pidanud üle vaatama ka Kultuuriministeeriumi eelarveread. Täpselt samamoodi nagu kõik teised ministeeriumid on tõesti ka Kultuuriministeerium pidanud oma eelarvet kokku tõmbama. Aga me oleme teinud seda nii, et ükski asutus meie haldusalas ei ole pidanud oma uksi sulgema. 

Meie eesmärk on olnud hoida valdkond elujõulisena, mida ta ka on. Käesoleval aastal tõusid kultuuritöötajate palgad, nii miinimum kui ka palgafond näiteks riigi kaasasutatud sihtasutustel. Ma tuletan meelde, et me tõesti püüdsime valdkonda aidata ja saime palgatõusu jaoks kokku 9 miljonit eurot. 

Teine küsimus on, milliseid konkreetseid muudatusi plaanib Kultuuriministeerium teha etendusasutuste rahastamise süsteemis, sealhulgas taotlusvoorude tingimustes, toetusliikides, mitmeaastase rahastuse põhimõtetes, et vältida tulevikus sarnaseid olukordi, kus toimuvad järsud ja ettearvamatud rahastuskärped. Ütlen vastuseks, et Kultuuriministeerium on alati olnud oma valdkonnaga dialoogis ja oleme püüdnud ühendada riigi võimalused ning siinjuures ka valdkonna soovid. Ka teatrite rahastamist reguleeriv määrus on loodud koostöös valdkonna esindusorganisatsioonidega. See on nüüd see määrus, mille üle küsimused tõusetusid. Aga kolme aasta eest lõin ma valdkonna esindajate ettepanekul esmakordselt võimaluse taotleda munitsipaal- ja etendusasutuste tegevustoetuse taotlusvoorust kolmeaastast toetust, mis oli tollel aastal uuendus ja mis on andnud viiele teatrile nendest eraetendusasutustest, näiteks Kanuti Gildi Saal, Von Krahli teater, Ekspeditsioon, Tartu Uus Teater ja R.A.A.A.M., pikemaajalise kindluse ja stabiilsus oma tegevuse planeerimisel. 

Valdkonnal on soov oma senist rahastamissüsteemi täiendada, mille tõttu on Kultuuriministeerium kokku kutsunud töögrupi. See on nüüd alguse saanud peale eelmist etendusasutuste rahastusvooru. Töögrupp on koostatud, seal on esindatud etenduskunstide huvikaitse organisatsioonid, kellega koos me oleme asunud üle vaatama nii era- kui ka munitsipaalteatrite ja laiemalt teatrite rahastamise süsteemi. Etendusasutuste liiduga on olnud meil väga aktiivne dialoog erateatrite rahastamise teemadel üldse viimase aasta jooksul, kuid nüüdseks on töögrupp meil laienenud. Me oleme kaasanud ka teatriliidu ja liitu mittekuuluvad erateatrid, mida varem ei olnud, ja seda selleks, et kõikide hääl saaks kõlada. See laiendatud töögrupp on praeguseks hetkeks kohtunud kaks korda: 16. detsembril ja 6. jaanuaril. 

Kuna aruteludega alles alustati, siis mul on hetkel vara öelda, millised muudatused konkreetselt ellu viiakse, sest töögruppide arutelude tulemusena selguvad täpsed kitsaskohad ja ettepanekud nende parandamiseks nüüd selle kevade lõpuks või suve alguseks. Suures plaanis on valdkonna soov vaadata üle teatrite rahastamine laiemalt, sealhulgas leida töötav süsteem. Meil on tellitud analüüs. Eesti Teatri Agentuuri teatriinfo toimetaja Tiia Sippol, teatriteadlane Ott Karulin ning endine teatrijuht ja Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali liige Raivo Põldmaa on need isikud, kes seda analüüsi teostavad teatrite töömahu hindamiseks. 

Nii et see töö, mille me oleme ette võtnud, on üsna põhjalik. Nagu ma mainisin, kaks koosolekut on olnud ja me liigume sellega edasi, et teha seekord tõesti põhjalikult ja et see määrus ei vajaks kiiresti taas ümbervaatamist. Ka eelmist tehti umbes sarnases olukorras, aga taas koos valdkonnaga. Fakt on see, et aeg muutub vahepeal nii kiiresti, et ongi tark määruseid üle vaadata ja koos valdkonnaga neid paremaks teha. Aga väiksema grupiga jätkatakse munitsipaal- ja erateatrite hindamismetoodika parandamist. Ehk siis vaatame korraga suurt süsteemi ja vaatame määrust, mida me saame määruses kiiremini parandada järgmiseks korraks, ja samal ajal tegeleme suure pildiga. 

Küsimus nr 3: milline on teie visioon niinimetatud üleminekumeetmete sisustamiseks, et teatrid ei satuks järsku olukorda, kus tegevustoetus väheneb või kaob ühe otsusega nii, et see seab ohtu püsiva loomingulise tegevuse, tööandja kohustuste täitmise ja pikaajalised repertuaariplaanid? Sügisene on olukorda, sinna tagasi vaadates, munitsipaal- ja eraetendusasutuste tegevustoetuse taotlusvooruga on meile lauale toonud mitmed uued küsimused, millele seesama töögrupp püüab nüüd lahendusi leida. Eelmises vastuses olin põhjalikum. Ka üleminekumeetme vajadus selgus sellel sügisel ning töögrupi arutelude käigus selguvad ka võimalikud lahendused, aga fakt on see, et enamik on sellele kui väga vajalikule osale määrusest viidanud. Seal on väga palju plusspooli, miks see üleminekuetapp oleks vajalik. Aga las eksperdid seda edasi selgitavad. 

Neljas küsimus: kuidas kavatseb ministeerium tagada rahastusotsuste suurema läbipaistvuse ja prognoositavuse nii komisjoni töö, hindamiskriteeriumide kui ka ministri võimalike erandotsuste, näiteks reservist antava toetuse puhul. Hindamismetoodikat ja -kriteeriumide sõnastust täpsustatakse, ja seda selleks, et need oleksid üheselt arusaadavad ja mõistetavad. Aga hindamiskriteeriumid tulenevad etendusasutuste seadusest, kus on välja toodud tingimused riigieelarvest tegevustoetuse määramiseks. Samuti on oluline rõhutada, et munitsipaal- ja erateatrite tegevustoetuse hindamise komisjon koosneb etenduskunstide valdkonna esindusorganisatsioonide nimetatud liikmetest. Komisjoni on nimetanud oma esindajaid nii Eesti Etendusasutuste Liit, Eesti Tantsunõukogu, Eesti Teatriliit kui ka Eesti Teatri Agentuur. Lisaks on oluline tähelepanek: ka ministril on võimalus kuni 4% taotlusvooru mahust toetuse saajate vahel ümber jagada, et tegevustoetuse langus või tõus võrreldes eelmise aastaga ei oleks ebaproportsionaalselt suur. Sellel aastal seda võimalust ei olnud. Tegelikult ma peaksin rääkima eelmisest aastast, kuna see arupärimine jääb eelmisesse aastasse, sest kõikide toetuste saajate toetused ju tõusid, lävend tõusis ja toetuste summa ühe küsija kohta ka tõusis. 

Küsimus nr 5: millised on ministeeriumi pikema perspektiivi plaanid Eesti teatrite rahastamise kogumahu suhtes, arvestades piletitulu piiratust, kulude kasvu ning kultuuripoliitilist eesmärki hoida piletihind sellisel tasemel, et teater oleks kättesaadav võimalikult laiale elanikkonnale? Kultuuriprogrammis 2025–2028 on kirjas riigi eesmärk, mis on olnud hoida teatrikülastuste arv 900 000 juures ehk 0,9 miljoni juures. Aastal 2024 oli teatrikülastuste arv üle 1,2 miljoni ja aastal 2023, aasta enne seda, oli see üle 1,3 miljoni. 2024. aastal oli teatristatistika andmetel keskmine piletihind 20 eurot pluss käibemaks. Selleks, et teater jõuaks linnadest välja ka väiksematesse kohtadesse, oleme seadnud riigi asutatud sihtasutustena toimivatele etendusasutustele eesmärgi külalisetenduste andmiseks üle Eesti. See on sõnastatud ja kehtiv. Lisaks toetab regionaalset etendustegevust ka Eesti Rahvakultuuri Keskuse all olev meede nimega "Teater maal". 

Kultuuriministeerium korraldab iga kolme aasta tagant kultuuris osalemise uuringut, millega kogutakse andmeid Eesti elanike kultuuriasutustes käimise, kultuuri kättesaadavuse, kultuuriharrastuste ning üldiste kultuuri puudutavate hoiakute kohta. Viimane uuring ütles, et kui "Kultuur 2030" eesmärk on, et kultuurielus osaleks 80% elanikkonnast, siis tänaseks oleme jõudnud juba 79%-ni. Kui aasta 2030 on strateegiapaberisse pandud 80%, siis täna see on juba 79%. Me oleme siiski hästi suutnud seda tasakaalu hoida siiski ja need numbrid, mida ennist kirjeldasin, räägivad ise enda eest. Aga tõesti, selleks et hoida valdkonda elujõulisena, oleme me hoidnud oma sihtasutusi ka suuremast kokkuhoiust. Lisaks tõusis 2026. aastast kultuuritöötajate miinimumpalk, see on selle aasta 1. jaanuarist, ja ka Kultuurkapitali vahendid on alates 2023. aastast kasvanud kultuurile kokku umbes 10 miljonit. 

Üks otsus Kultuurkapitali seaduse muutmisel oli nihutada hasartmängumaksult laekuvat protsenti nii-öelda betooni poolelt sisusse. See tähendab seda, et käesolevast aastast läheb varasema 60,6% asemel 52% kultuuriehitisteks. See on andnud meile võimaluse ka Kultuurkapitali vahendite kaudu rohkem sisulisi tegevusi toetada ja valdkonnale ressurssi juurde saada. See otsus – miks ma sellest räägin? – annab lihtsalt ka Etenduskunstide Sihtkapitalile suure rahatõusu, mille abil saab toetada valdkonna organisatsioone, kuid näiteks ka vabakutselisi loovisikuid. Nende otsuste tulemusena on viimase viie aastaga näitekunsti sihtkapitalide vahendid tõusnud 1,8 miljonilt 2,8 miljoni euroni. 

Nii et püüame oma asutusi kindlasti hoida ja tegutseme kultuuripoliitiliste otsuste langetamisel nõnda, et see oleks valdkonnaga kooskõlas ja vastaks ootustele. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Kõigepealt kummardus, et te oma ekspertide kogule nende otsust ei aktsepteerinud. Nii et aitäh selle eest! Aga küsimus. Siin eelnevalt, et kuidas neid teid, raha on vähe, teed on tolmused ja kus koha peal asfalti panna, aga siin on natukene delikaatsem asi. Eesti teatri suurkuju Lembit Petersonile andsid teie need eksperdid nii-öelda, kuidas nüüd viisakalt öelda, sellise hinnangu – kuidas nad ütlesid? –, et tema kunstiliste ambitsioonide filosoofia ja ambitsioonid on puudulikud. Kuidas neid 75 punkti siis ikkagi kätte saada, kui luik, siga, kägu ja kui piltlikult öeldes kõik on suured eksperdid, peavad punkte hakka andma nii peenel asjal, nagu looming on selle? Kuigi need kategooriad, mis need on, senine kunstiline tase ja uute kunstiliste huvitavuse ja veenvuse kohta ja kõik muu selline, et 75 punkti kätte saada.

Teie aeg!

Jah! Kuidas sellise kübaratrikiga üldse hakkama saada, et õigus ka jääks?

Ma ei ole kübaratrikke harrastanud, ma ei oska teie sellele küsimusele vastata, aga ma saan aru, kuhu te sihita, härra Ernits. Neid kitsaskohti selles määruses, millele te irooniaga viitasite, on nii mõnedki. Sellest oli ka avalikkuses juttu. Toimus väga mitmeid jutusaateid, avalikke arutelusid, debatte teatrite rahastamise teemal peale seda, kui see otsus sündis, ja tegelikult ka enne seda. Sest dokument oli ju avalik ka vaheseisu kohta, et kes saab raha eraetendusasutuste voorust ja kui palju. Seda saab paremaks muuta ja sellele ma viitasin nendele küsimustele vastates siin teie ees. Laseme valdkonna ekspertidel ise otsustada, kas näiteks välismaal käimine ja maal käimine peab olema ühe etendusasutuse jaoks eesmärk või me võiksime vaadata, millega see etendusasutus ise kõige paremal moel tegeleb või kus ta kvaliteet, edu ja hea hakkamasaamine seisneb. Me peaksime neid vastukäivaid nüansse, ütleme, me peaksime nendest loobuma või neid vähendama. Seal on vasturääkivusi, mida saab paremaks teha.

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Aitäh, proua minister! Tõepoolest, uut infot oli palju ja paistab, et positiivsed muutused on ikkagi tulemas, mille üle on loomulikult hea meel. Aga räägime ikka numbrite keeles. Nagu me oma arupärimises välja tõime, aastal 2024 oli tegevustoetus, mida Kultuuriministeerium erateatritele jaganud, 4,57 miljonit eurot ja aastatel 2025 ja 2026 oli ette nähtud vaid 4,14 miljonit eurot. Kas sellise sammuga on võimalik kuidagi parandada teatrite olukorda või siis tuleb mingi lisaraha sinna juurde? Kuidas hakkab välja nägema olukord aastal 2027, mis on juba põhimõtteliselt järgmine aasta, ja sealt edasi?

Jah, eks jällegi viitan eespool antud vastustele. Me seda rahastamissüsteemi ju samuti arutame koos valdkonna ekspertidega, aga toon siia juurde ka enda statistika teile võrdluseks. Rahvusooper Estonia – 11 500 000 eelarve, riigi asutatud sihtasutused – 23 300 000, munitsipaal- ja eraetendusasutused – 4,1, sealhulgas Tallinna Linnateater – 821 692 eurot. Ja siis Theatrum ja elektronile läks see summa kokku 2026. aasta tegevustoetustest, millega me toetasime kokku 25 etendusasutust. Jah, olukord on pingeline, sellepärast me neid lahendusi otsimegi. Aga need numbrid ei ole kõige halvemad, ma tahan öelda.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ka mina tänan teid ilusaste vastuste eest. Aga tahaks täpsustada. Te ütlesite, et väiksematel munitsipaalteatritel on kavas muuta rahastamismetoodikat. Milline metoodika praegu on ja kuidas üldse mingi väiksema asula või linna teater saab seda rahastust? Kuidas see sinna ree peale üldse hüppab?

Selleks me peame vist terve õhtu võtma siin puldis olles, te tahate ülevaadet saada. Seda on nii pikalt välja töötatud. Jällegi tulen tagasi eespool antud vastuse juurde. Kui me räägime nüüd sellest määrusest, millega oli rahulolematust möödunud sügisel … (Vladimir Arhipov täpsustab saalist.) Aa, mida väike teater peab tegema? Eestis on mitu võimalust. Kõigepealt on kindlasti väga hea võimalus tugev kohalik omavalitsus. Teiseks on kultuurkapital, millele ma viitasin. Ja kolmandaks on olemas ka eraetendusasutuste toetusvoor Kultuuriministeeriumis. Selleks peab tegema silmapaistvaid tükke väga heade näitlejatega ja hea käsikirja alusel. Nii et ega mul muud võlusõna siin öelda ei ole. Eksperdid hindavad nähtut ja ütlevad, kes sinna vooru kas jõuavad või mitte kõigepealt ja siis millisele rahastuspulgale.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma kasutan siin meie arupärimise viiendat küsimust, kus on ära märgitud, milliselt plaanib ministeerium rahastust suurendada, arvestades, et teatritel on piletitulu piiratus ja pidev kulu kasv. Te kindlasti teate, kui palju on teatripiletid nende viie aasta jooksul tõusnud, ma mõtlen hinda. Ma ise külastan päris tihti erinevaid teatreid ja ma kogu aeg märkan, et piletihind on ikka pidevalt tõusnud. Kas oskate selle valdkonna eest vastutava inimesena öelda, mis see suurusjärk see nii-öelda protsendiliselt on, keskeltläbi pileti hinna kasv? Mis te arvate, mis on need põhitegurid, mis on olnud selle tõukeks?

Piletihinnad varieeruvad väga vastavalt piirkonnale, etendusasutusele, sellele ruumile, kus antakse etendust, ja muudele asjaoludele. Üldiselt on etendusasutused püsinud sellise kirjutamata kokkuleppe juures, et teatripilet võiks olla kuskil 1% juures keskmisest palgast. Etendusasutused müüvad väga erineva hinnaga pileteid pensionäridele, õpilastele, lastele, peredele ja ka erinevatele etendustele on piletihindu väga erinevaid saada vastavalt sellele, kas midagi müüakse väga kiiresti läbi või millisesse ritta pilet ostetakse. Mingit kallinemist kindlasti on, aga paraku on kallinenud kõik teenused Eestis. Sellega võrreldes on teatripiletite kallinemine olnud siiski tagasihoidlik.

Madis Kallas, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! On täna käinud korduvalt läbi mitmed sõnad, mis teevad südame soojaks, nagu "teater maale", "regionaalsed nii-öelda teatrid" või – kuidas siin nimetati? – "väiksemate asustusüksuste teatrid". Esmalt ma tänan teid ja tänan ka eelkäijaid selles ametis, kes tegelikult on pidanud oluliseks, et Eestis igas piirkonnas – küll mitte igas maakonnas, aga igas piirkonnas – on võimalik professionaalset teatrit kohapeal hoida. Ma arvan, et paljud inimesed ei adu tegelikult tähtsust selle piirkonna jaoks, kui oluline on see, et seal on kultuuritegijad kohapeal, seal on teater, kes pakub kas iga nädal või vähemalt mingi perioodi vältel väga häid tükke. Minu küsimus on, kas selles osas on mingeid plaane ka rahastuse muutmise vaates või läheb nende kaugemate piirkondade teatritega rahastuse mõttes samamoodi edasi nagu praegu.

Tänan küsimuse eest! Me kindlasti peame oluliseks seda asjaolu, et teater maale jõuaks. Võib-olla me saame seda paremaks teha. Loodame nende ekspertide arutelude tulemusele, nende ettepanekuteni. Me ei ole seda vähendanud. See on juba fakt iseenesest, et Kultuuriministeeriumil ei ole olnud kõige lihtsam eelarve kokkuhoius hakkama saada. Aga me oleme. Me oleme suutnud ka säästa selliseid nõrgemaid ja toetust vajavaid toetusi või sihtgruppe, ütleme, ennekõike. Teater maal seda kahtlemata on. Me hoiame sellel silma peal.

Tõnis Lukas, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud minister! Sellest arupärimise esitamisest on mõnda aega juba möödas ja teil on siin uusi uudiseid rahastamise kohta olnud. Aga vahepealsel ajal on teatrimaastikul veel üks asi juhtunud. Nimelt, Vanemuise teater on saanud Rahvusteatriks Vanemuine või õigemini on vastava kaubamärgi kaitsnud ja kutsub ennast – minu meelest õigusega – Rahvusteatriks Vanemuine. See õigus tuleneb sellisest kohast või rollist Eesti teatri ajaloos ja ka sellest, et ollakse tõepoolest ajalooline kolme žanri teater. 

Aga ma küsin teilt, kuidas ministeeriumi dokumentatsioonis, näiteks ka rahastamistabelites, seda hinnatakse. Kõigepealt, mis nime te kasutate ametlikult ministeeriumi dokumentatsioonis? Ja kas Rahvusteater Vanemuine järgnevatel hooaegadel võib ka rahastamismudelis mingeid muudatusi oma kasuks oodata?

Aitäh küsimuse eest! Nimemuudatusega seotud uus info jõuab meie dokumentidesse õigeaegselt. Rahastamisotsuseid, ma usun, see esialgu ei puuduta, vähemalt lähiajal mitte. Eks see siis selgub riigieelarve läbirääkimiste ajal nii nagu ikka. Aga esialgu meil ei ole plaanis erakorralist eelarvetõusu seoses nimemuudatusega Vanemuisele. 

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole.

Aitäh!

Avan läbirääkimised. Arupärijate esindajana Vadim Belobrovtsev, palun!

Jaa, aitäh! Nagu ma oma eelmises sõnavõtus ütlesin, arupärimine ise tehti eelmise aasta detsembrikuu alguses. Nii et kolm kuud on möödas ja paistab, et tõepoolest, selle ajaga on siin juhtunud nii mõndagi. Mul on hea meel tõdeda, et vähemalt ministri sõnade järgi on asi liikumas õiges suunas. Võib öelda, et jää on liikuma hakanud. 

Ja tõepoolest, kui on moodustatud selline töörühm selleks, et seda olukorda lahendada, siis tahaks lihtsalt loota, et ei juhtu niimoodi, nagu siin vahepeal öeldakse, et kui sa tahad mingit asja maha matta, siis lihtsalt loo töörühm ja siis töörühm hakkab sellega tegelema. Kuigi minister mainis, et üks nendest inimestest, kes selle töörühmaga tegeleb, on Raivo Põldmaa. Selle üle on mul igati hea meel, sellepärast et tegu on tõepoolest ühe tubli teatriinimesega, kes kindlasti ei hakka kuuluma mingisugusesse töörühma niisama, vaid kui ta juba seal on, siis kindlasti see asi ka liigub. 

Nii et hoiame pöialt ja loodame, et tõepoolest lahendused on tulemas. Sest olgem ausad, probleem on olemas, probleem ei ole uus. Sellest on räägitud juba päris pikalt. Just eelmise aasta viimastel kuudel on Eesti teatrimaastikul puhkenud selline elav arutelu, mis ei puuduta mitte ainult üksikuid teatreid, vaid kogu meie kultuuripoliitika loogikat, et kas riigiteatri rahastamise süsteem on õiglane, läbipaistev ja jätkusuutlik. 

Me siin mitu korda mainisime, et erateatrite tegevustoetus on viimastel aastatel vähenenud. Kui aastal 2024 oli see 4,57 miljonit eurot, siis eelmisel aastal ja selleks aastaks on ka planeeritud vaid 4,14 miljonit eurot. Minister küll mainis, mis summad lähevad erinevatele teatritele ja asutustele, aga raske on uskuda, et kui summat vähendatakse nii otsustavalt – rohkem kui 400 000 on see vahe –, siis asjad hakkavad paremuse poole liikuma. Ikkagi tahaks loota, et vähemalt järgmisel aastal ja sealt edasi on olukord parem ja raha, mis eraldatakse teatritele, on ka suurem.

Nii et siin kindlasti jälgime seda protsessi ja vaatame, kuidas näiteks järgmise aasta eelarve hakkab välja nägema siis, kui eelarveläbirääkimised tulevad. Selleni on veel aega. Ja enne seda kindlasti tahaks selle töörühma töötulemusi ka näha ja kuulda. Siin ei peaks väga pikalt tegutsema. Nii et lõpuks tahaks lihtsalt öelda, et hea, et nii minister kui ka vastava valdkonna inimesed näevad seda probleemi, tajuvad seda probleemi ja on valmis sellega tegelema. See on kindlasti positiivne signaal, sest tihtipeale, kui me siin pöördume tähelepanu ühele või teisele murele, mis meil riigis on, siis võib üks või teine minister vastata, et tema küll probleemi ei näe. Selliseid teemasid on meil siin palju olnud. 

Ma arvan, et … 

Võtaks natuke lisaaega juurde, paar minutit.

Kaks minutit lisaks.

Kõige värskem näide on arvatavasti demograafiline kriis, kus põhimõtteliselt me räägime sellest, et see kriis on aina süvenemas ja tegelikult need tagajärjed võivad olla Eesti jaoks lihtsalt katastroofilised. Aga valitsus, eelkõige peaministri näol, vastab, et praegu on kõikjal Euroopas niimoodi, et arenenud riigid, võib-olla välja arvatud Iisrael, on sellised, kus praegu see iive on negatiivne ja paranemismärke näha ei ole. Aga see ei ole vastus küsimusele, mis edasi saab. 

Nii et tunnustus kultuuriministrile selle eest, et ta teemaga tegeleb. Loodame, et see töörühm ei käi koos niisama, vaid sealt tulevad väga konkreetsed vastused ja see süsteem muutub, sellepärast et praegusel hetkel ei ole see teatrite jaoks, eriti erateatrite jaoks, jätkusuutlik. 

Teater ei ole teatavasti ainult kultuur, see on osa identiteedist, see on osa keelest ja see on osa avalikust ruumist. Kui me tahame, et Eesti teatrid areneksid, jõuaksid publikuni ka tulevikus ja et hinnad ei oleks mäekõrgused, siis me peame looma süsteemi, mis on õiglane, läbipaistev ja stabiilne. Nii et liigume selles suunas. Aitäh!

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja kolleegid! Kui ma sügisel kuulsin seda, et lugupeetud ekspertide kogu on andnud hundipassi Eesti teatri suurkujule Lembit Petersonile ja tema Theatrumile, siis võttis see lausa tummaks. Ma mäletan väga hästi, kui Lembit ja kadunud Sulev "Popi ja Huhuud" mängisid, ja mõtlesin, et kui kaugele on võimalik minna. Aga lõpptulemus oli äärmiselt positiivne. Ma tänan veel kord lugupeetud ministrit, punktide mehaanilise lugemisega võib kunstilist taset mõõta, aga see ei saa olla lõplik tõde. 

75 punkti võib igatpidi saada kokku. Võtame suvalise näite, Arvo Aller, lugupeetud kolleeg ja põllumajanduskonsulent, kui keegi hakkaks hindama mingite tabelite järgi tema taset, kas ta tunneb teraviljasorte või mõistab õigesti Euroopa Liidu järgmist põllumajanduspoliitikat või midagi muud sellist, ja mingisugune lugupeetud seltskond, eks ju, siga, kägu, hobune ja luik annavad punkte, siis neil võib olla ühtepidi õigus, aga kuidagi ei saa öelda, et Arvo Aller ei jaga põllumajandust ja kõike muud seda. Või Lembit Peterson ei kvalifitseeru, kuna tema tase, kunstiline ambitsioonide ja filosoofiliste ambitsioonide tase on puudulik. 

Selle koha pealt oli positiivne kuulda, et selline komisjon ja et on hakatud üle vaatama neid punktiandjaid ja seda, kuidas punkte on võimalik saada. Kas peab arvestama, kui palju punkte on võimalik saada maal käies mingites kultuurimajades teatritrupis või kusagil mujal? Kunst on natukene peenem märk kui mingi tee asfalteerimine, tolmuse tee, mis mõlemad on olulised. Kõige olulisem on muidugi see, et kui ei ole ,kultuuri, eestikeelset kultuuri, siis milleks neid teid üldse asfalteerida. Inimesi tuleb siia, kindla peale tulevad. Ükskõik, mis keelt nad räägivad ja kust nad tulevad siia, on nende silmalõige nii nagu meil või natukene rohkem pilus või nahavärv teine. Aga Eesti riigi mõte on siiski eesti kultuur ja selle mitmekesisuse säilitamine läbi aegade. 

Ma lasin tehisarul Lembit Petersoni kohta midagi öelda. Loen ette. Lembit Peterson on üks Eesti teatrikunsti tunnustatumaid lavastajaid ja pedagooge, kelle loomingut iseloomustab sügav tekstide mõtestatus, nüansirikas näitlejatöö juhtimine ja rahvusvaheline avatus. Tema kunstiline tase on professionaalselt väga kõrge ning ta on oluliselt mõjutanud Eesti teatrikunsti arengut. Ei hakka kõike siit pikalt ette lugema, aga ma palusin ka, et miks siis niimoodi läks. Vabandust, et ma keskendun ainult Theatrumile, see probleeme tekitanud küsimus ei puudutanud ainult Theatrumit. 

Aga loen ette siin, mida tehisaru selle kohta ütles. Ütleb niimoodi, et kas ikka kõik teatritüübid ja kunstilised lähenemised peaksid olema ühtedel tingimustel hinnatavad. No sellele ministriproua ka viitas. Järgmine: hindamiskomisjoni masinlikult punktide alusel tehtud otsus ei ole kõige adekvaatsem. Nõus. Veel üks lause: isegi kõrge kunstiline tase ei garanteeri toetust, kui hindamisprotsess määrab madala tulemuse. 

Nii et ma lugesin praegu ette tehisaru kokkuvõtet paarist küsimusest, aga samamoodi on ka need punktid, mida võib samamoodi anda. Kõik mõistlikud, kogenud, teatriga kokku puutunud eksperdid võivad anda, aga 75 punkti ei pruugi kokku tulla. Sellistes oludes ongi kasulik või väga hea, kui on olemas veel keegi, praegusel hetkel minister, kes mingil hetkel võib öelda, et kuulge, vaatame natuke laiemalt. Aga vaatame, kuidas järgmine aasta kujuneb, kuidas 75 punkti kätte saada. Aitäh!

Aitäh! Kas minister soovib seda täiendada? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Oleme läbinud tänase viienda arupärimise ja päevakorrapunkti juurde.

Liigume edasi kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Tõnis Lukase, Priit Sibula ja Helir-Valdor Seedri poolt kultuuriminister Heidy Purgale esitatud arupärimine ajakirjanike koolitamise kohta (nr 907). Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Tõnis Lukase.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Väga austatud stenogramm! On Euroopa ajaloos olnud mitmeid laineid, kui rahvad liiguvad. Kahetsusväärselt ei ole tulevikku alati hästi ette nähtud. Loomulik on see, et põgenikelainetel tuleb aidata naabreid, ka Euroopa peab aitama oma naabreid. Ja see on üldhumanistlik küsimus. Põgenikelained on toonud Euroopasse päris palju inimesi, kaasa arvatud tööjõudu. Ja nii võib ütelda, et asjata on vahepeal korraldatud ise majandusmigrantide suuri voogusid siia, arvestades, et siis sellistel juhtudel on tulijatel alati olnud valik, kas lahkuda oma kodust, tulla siia või mitte. Põgenike puhul tihti seda valikut ei ole. Ma ütlesin veel kord, et humanistlik printsiip käseb põgenikke aidata. Nii et ma ei pane siin kõne alla üldist immigratsiooni erinevatel põhjustel erinevat käitumist. 

Aga nüüd selle tõlgendamist. Meedia käes on väga suur võim. Selliste südantlõhestavate piltide tiražeerimine või ka Skandinaavia variandis, me teame, seriaalides ja filmides poolkohustuslikus korras migratsiooni helgete momentide näitamine kindlasti mõjutab masse ja teeb tihti võimatuks keerulistes olukordades teistsuguste argumentide esitamise. Nii sattus Euroopa surve alla 2015. aastal suure migratsioonilaine puhul, millega saabus siia põgenike kõrval selles sõiduvees tegelikult väga palju majandusmigrante. Aga jällegi, ka seda protsessi ilmestasid ajakirjanduses ilmuvad südantlõhestavad pildid ja see, et muu argumentatsioon lihtsalt võeti meedia jõuga maha. 

Kultuuriministeerium on kavandanud ajakirjanike teadlikkuse kasvatamiseks massiivseid koolitusi rände ja lõimumise teemadel. Planeeritud projekt kestab kolm aastat ning kavas on valgustada 250 ajakirjanikku ja kommunikatsioonitöötajat. Kultuuris oleks muidki valdkondi tõenäoliselt tänagi kõneletud. Mõned kultuurivaldkonnad, näiteks teatrite rahastamine ja mõned asjad veel, kus ajakirjanikke ja kommunikatsioonitöötajaid võiks valgustada. Kultuuris on selliseid valikulisi tahke, kus lisaharidus on alati tänuväärt ju hulga. Aga ikkagi, valitud on hoopis sisseränne ja multikultuursus. Kavandatud riigihanke abil soovitakse leida sellise koolitusprogrammi pakkuja. 

Me küsimegi, kas Kultuuriministeerium soovib kindlustada, et massilist sisserännet ja multikultuursust kajastataks meedias ja muus suhtluses tulevikus õigesti, see tähendab nii, nagu valitsus soovib. Kas vastava koolitusprogrammi käivitamine on seotud valitsuse kavaga suurendada niinimetatud töörännet Eestisse? Me teame, et töörände lihtsustamine on valitsuse kavas ja osaliselt on seda juba ka ellu viima asutud. Siin kindlasti Eesti elanikud, nähes, et me ei suuda sisserännet alati integreerida oma ühiskonda, on küllaltki tõrksad. See tähendab, et meedia kaudu tuleks teha enne soojendavat kihutustööd, et positiivsemalt vastu võetaks ka töörändelaine. Kas sellise rahaga ajakirjanike mõjutamine sobib kuvandiga, et Eestis me taotleme ajakirjanduslikku tasakaalukat kajastust kõigil teemadel? Kas lisaks mainitud teemadel on veel valdkondi, kus valitsus kavatseb ajakirjanikke õigesti mõtlema õpetada? Need on meie küsimused.

Aitäh! Ja arupärimisele palun vastama kultuuriminister Heidy Purga.

Suur tänu, hea kolleeg, küsimuse eest! Ootasin huviga, millal jõuate, hea Tõnis Lukas, selle küsimuse sisuni. Te alustasite pikalt rändest ja rändekvootidest rääkides. Me võime sellest statistikast ka rääkida, me oleme juba alustanud seda vestlust ühes paar nädalat tagasi toimunud infotunnis. Aga võib-olla räägiks selle arupärimise sisust, mille te olete esitanud ja mille kohta teil küsimused on. 

Vastan nõnda. Mõnikord on tarvis üks samm tagasi astuda, et hiljem kaks sammu edasi liikuda. See hange, millele te viitate, on tänasega tühistatud, seda ei tule. Tänase seisuga on tõesti riigihange "Koolitusprogramm kohalike meediakanalite töötajatele" tühistatud. Hetkel kehtib hanke kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustusaeg ja see kehtib kuni 13. märtsini, see on juba sellel nädalal. Peale seda saab edasi liikuda. Hetkel me tõesti panime selle koolitusprogrammi tellimise pausile. Mida me edasi teeme, on küsimus. Me konsulteerime uuesti osapooltega, ennekõike teadusasutustega, ennekõike Tartu Ülikooliga, keda meil partnerina koolitajaks ja heaks partneriks üldiselt oleks väga tarvis. Nii et see on aus hetkeseisu kirjeldus ja loodan, et ammendav. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Nii palju rõõmsaid uudiseid pole kaua kuulnud ühe ministri suust. Aga siiski, te võib-olla natuke valgustate meid, miks astuti selline ootamatu samm, poliitkorrektne idee hakata ajakirjanikke suurel hulgal koolitame rände positiivsest rollist, sai ootamatult tagasilöögi. Kuidas see juhtus? Kellel kannatus katkes? Kas keegi kaebas või rahvahulgad ei olnud rahul? Millal see juhtus ja miks?

Tänan selle küsimuse eest, hea kolleeg Peeter Ernits! Selle kuupäeva kohta ma jään teile küll hetkel vastuse võlgu. Ma seda kuupäeva ei tea, millel see muudatusotsus sündis. Aga see sündis diskussioonide tagajärjel või peale diskussioone. Endise ajakirjandusinimesena raadiost ja meediamajast – Eesti Rahvusringhääling kas või näiteks – ma pean ajakirjandusest väga lugu. Ja ministrina tundus mulle samuti, et seda oleks saanud teha paremini.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh! Tõesti, väga hea uudis ja mõned asjad tulebki selgeks mõelda, võib-olla ümber mõtestada ja tagasi pöörata. Selliseid tagasipööramisi on ajaloos mitmel olulisel teemal ennegi juhtunud ja sellest ei ole suurt pahandust üldse sündinud. Eelnevate otsusteta on saanud elada küll, kuigi alguses on tundunud, et siin on vaja olla ikkagi väga kaasaegne, progressiivne ja kedagi koolitada. Samas, te ütlesite, et Tartu Ülikooli oleks koolitajat ikkagi väga tarvis. Mis te sellega silmas pidasite, kas seda, et Tartu Ülikooli teadlased on head koolitajad – mis on loogiline – ja siis otsitakse vastavat teemat, või oleks siiski just sellel teemal ehk rändepoliitikas koolitust vaja? Ja siis, sellisel juhul, kellele seda vaja oleks?

Tänan küsimuse ja täpsustuse eest! Ma viitasin tegelikult siiski rohkem ülikoolile kui partnerile selle küsimusega edeneda ja selle võimalusega täpsemalt tegeleda. Nii Ragne Kõuts-Klemm kui ka teised Tartu Ülikooli meediaspetsialistid on öelnud, et ega koolitamises kui sellises ei ole ju midagi halba, seda tehakse ajakirjanikele ja sellist teenust või võimalust pakutakse ajakirjanikele päris tihti. Ja see on ka tarvilik. Küsimus on selles, milles neid koolitatakse, kuidas tellimust esitatakse ja kes seda läbi viib. 

Aitäh! Selle formaadi juures on üks küsimus ja rohkem küsimusi ministrile ei ole. Avan läbirääkimised. Peeter Ernits, palun! Praegu arupärijate esindajat ei ole registreeritud. Nii et Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Ma mõtlesin, et arupärija võiks nagu algul rääkida. Aga endise ajakirjaniku ja ajakirjandusjuhina ja kodanikuna on see muidugi äärmiselt positiivne uudis, mida ma täna siin kuulsin, et poliitkorrektset rände…, kuidas rännet, migratsiooni käsitleda, ei tulegi. 13.-ni, järgmise nädalani on võimalik veel seada selle kahtluse alla. Ma loodan, et seda ei juhtu, aga kui juhtub, siis vaatame edasi. See oli igal juhul erakordselt positiivne uudis. 

Aga tulen tagasi mu eelmise elu juurde, kui ma juhtisin suuri ajakirjandusväljaandeid ja ka Eesti Ajakirjanike Liitu aastaid. Ajakirjanikud loomulikult vajavad koolitusi, nii nagu kõik. Maaparandajad vajavad koolitusi. Me siin vahepeal pidime seadust muutma, maaparandajatele ei olnud viie aasta jooksul võimalik leida korralikku koolitust ja siis tuli kiiresti seadust muuta. Nii et koolitused kuluvad kõigile ära, küünetehnikutele, maaparandajatele ja ajakirjanikele samuti. 

Ma saan aru, miks selle koolitusega välja tuldi. On mingisugused sellised, mis tunduvad mingil hetkel nii-öelda poliitkorrektsed. Rohepööre on ju klassika. Vaatamata sellele, et Ameerikast on hoopis muud tuuled hakanud puhuma juba mõnda aega ja need tuuled on jõudnud ilma selleta, et merre suuri tuulikuid ehitatakse, ka Eestimaa randadele ja Tallinnasse. Kuidas mõista rohepööret, kuidas tagada, et rohepööre saavutab oma maksimaalse tugevuse – neid koolitusi ei ole enam arukas korraldada. Sellest saavad aru mitte ainult ameeriklased, vaid ka eurooplased ja Eesti kolleegid. 

Aga mida koolitada, on ajakirjanikke just nimelt. Neid teemasid on tohutult palju. Ma loen iga päev väga erinevaid väljaandeid maailmast. Mõni päev jääb vahele ka. Ja vanast rasvast vaatan ka Delfit ja Postimeest, Õhtulehte, Äripäeva. Ma olen seda vist varem korduvalt öelnud, et ma elan hoopis teises reaalsuses, teises inforuumis. Tavaliselt öeldakse seda nende kohta, kes vaatavad Vene uudiseid. Mina ei ole Vene uudiseid vaadanud juba, ma ei tea, mitu aastat. Aga ma jälgin igapäevaselt lääne, Ameerika, Saksa, Prantsuse, Hispaania, Briti ja paljude teiste ja mitmete mõttekodade analüüse nii siin- kui ka sealpool ookeani. Ja see reaalsus on seal sootuks teistsugune kui mu endised kolleegid – mõned on veel, kellega me koos töötasime, paljud on uued tulnud –, mida nad käsitlevad. See on hoopis teistsugune maailm, mida kirjeldavad minu Ameerika juhtivad kolleegid, ajakirjanikud Euroopas. Aga meie oleme siin oma mingis munas ja kuuleme Rainer Saksa iga päev või loeme ja mitmeid teisi veel. 

Nii et tegelikult sellist koolitust, kuidas maailma mõista, oleks hädasti vaja mu ajakirjanikest kolleegidele. Kuidas tagada Eesti rahvusriigi säilimine? Kuidas mõista kultuuri? Seesama, millest me enne rääkisime siin, kuidas mõõta, kas Lembit Peterson kvalifitseerub 75 punkti peale ja tema teater või mitte. Neid teemasid on väga-väga palju. Või uuemal ajal, kuidas mõista maailma, kuhu ta tänasel päeval on jõudnud. Endised reeglid ei kehti, uusi reegleid ei ole paika veel loksutatud ja nii edasi. Nii et koolitusi oleks hädasti vaja ja loomulikult ka ... 

Kas teil oleks ka lisaaega vaja?

Jah, paar minutit.

Paar minutit, kaks minutit lisaks.

Jah. Nii et, lugupeetud minister, taolisi koolitusi oleks hädasti vaja. Kas neid koolitajad on Tartu Ülikooli või kusagilt piiritagused inimesed, hädasti oleks vaja, aga mitte ajale jalgu jäänud endise maailma probleemide käsitlemisele pühendatud. Näiteks nii nagu see ränne, rohepööre – rohkem ei hakka ütlema.  

Nii et koolitust oleks hädasti vaja. Ja jõudu nende mõtete kogumisel, millest koolitusi korraldada 250 ajakirjanikule, 500-le, 100-le! Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd arupärijate esindajana Tõnis Lukas, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Väga austatud minister! See ajakirjanike ja kommunikatsioonitöötajate teadlikkuse kasvatamine lõimumise ja rände alal on tõepoolest teemana selline lakmus. On teada moevoolud, niisugused hood progressiivse ja sobiva teema rahvale selgitamisel käivad ikka meie ühiskonnas kui vappekülmad aeg-ajalt peal. Korrektsus on see, mis tekitab ka sisemise filtri kodanikule ja ajakirjanikule, sisemise tsensori – ei tea, kas sobib ühest või teisest asjast praegu nii rääkida, nagu ma seda näen, sest tegelikult korrektne, vot, koolitajad räägivad, et seda asja peab käsitlema hoopis teisiti, see on inimlikum ja sügavam asi, korrektne oleks teisiti.

Kui meie kodanikena tahame saada tõest informatsiooni, siis alati ei tohi seda propagandafiltrist läbi lasta. Ses mõttes on väga hea, et Kultuuriministeerium esimesena propagandasõtta tormavaid propagandasõdureid – kas nad on ametnike hulgas või on nad kusagil mujal – on nüüd veidi taltsutanud ja selle konkreetse koolitusprogrammi hanke peatanud, tagasi kutsunud. See on hea märk. 

Kindlasti on vaja mõelda, nii nagu Peeter Ernits kõneles, ka ajakirjanike koolitamisele, mitte ainult ülikoolide baasil. Kõik eluvaldkonnad vajavad täienduskoolitust ja ükski valdkond ei saa olla nii-öelda eluaeg professionaal, ühegi valdkonna inimesed, kes ei vajaks aeg-ajalt teadmiste värskendamist ja võib-olla ka uuemate lähenemiste selgitamist. 

Selle tõttu ma tahaks tegelikult ministeeriumi seisukohta ka selle kohta, et ajakirjanikel puuduvad üle-eestilised hoovad neutraalsete koolitusprogrammide tellimiseks. Kõigil kanalitel on muidugi oma teatavad võimalused, samas maakonnalehtedel, väiksematel kommertskanalitel on need võimalused kahtlemata väiksemad. Aga ma küsin näiteks ajakirjanike liidu rolli kohta. Kas on vaibunud arutelu selle üle, et ajakirjanike liit registreerida ka loomeliiduna? 

Tõepoolest, siin on oma juriidilised takistused, võib-olla ka takistused ajakirjanike ühtsuses kõiki neid ühe tsunfti liikmetena näha. Võib-olla nad kõiki ei näegi üksteist ühe ja sama tsunfti liikmetena. Aga loomingulised liidud on ju need, kes käivitavad väga tihti mitmesuguseid täienduskoolitusprogramme ja annavad stipendiume. Võib-olla oleks see ajakirjanikele abiks. On diskussiooni all olnud Kultuurkapitalis vastava sihtkapitali tegemine, mis on ka peatunud. 

Nii et ma küsikski, selles valguses, kui ministeerium aeg-ajalt näeb, temaatiliselt, aga tõenäoliselt mitte kinnisideena ainult selle teema kohta, et ajakirjanikke ja kommunikatsioonitöötajaid on vaja koolitada, kas siis mitte luua sellised püsivad mehhanismid, mitte lihtsalt poliitiliste programmidega seda teha, vaid anda tõepoolest tuge ajakirjanikele loomeliiduna ja siis nad saavad seda korraldada juba ise nendesamade põhimõtete alusel, nagu teiste loomevaldkondade inimestel on moeks ja viisiks. Aitäh!

Aitäh! Henn Põlluaas, palun!

Austatud eesistuja! Hea minister! Head kolleegid! See tänane teema on tegelikult üsna oluline, sest see tegelikult peegeldab ajakirjanduse muutunud rolli läbi aegade. Kunagi oli ajakirjaniku ülesanne ja kohustus uudiste edastamisel olla objektiivne, olla erapooletu, rääkida asjadest nii, nagu nad on, ilma enda hinnanguta, nii nagu Tartu Ülikoolis Juhan Peegel õpetas tudengeid. 

Tänapäeval on olukord ja ajakirjanike töö ja kohustus nende enda meelest eeskätt muutunud drastiliselt. Seda sellepärast, et enamik neist leiab, et nende kohustus on olla rahva valgustajad, edastada uudiseid ja sündmusi läbi enda isikliku ja ka ideoloogilise prisma, ilma et tegelikult avataks erapooletult kõiki tahke mingist sündmusest. See teeb tegelikult ajakirjanduse väga kallutatuks. 

Euroopa Liit on ju tegelikult seda läbi aastate kogu aeg süvendanud, rõhutades kogu aeg vajadust, võitlust tõese ja õige ajakirjanduse ja informatsiooni eest. Aga samas on seesama tõene ja õige informatsioon ideoloogiline, see on täiesti selgelt neomarksistlik vasakpoolne ideoloogia, mida omakorda ju enamik ülikoolidest viljeleb ja kuhu suunas tudengeid mõjutatakse. 

Seda on näidanud mitmed uuringud. Alles hiljuti lugesin Soome ajakirjandusest ühte uuringut. Kui meil mingisugune ajakirjanike koolitus korraldatakse, siis see peaks olema just nimelt see, kuidas edastada adekvaatselt reaalset maailma, nii nagu ta on. Aga olgem ausad, eks sellegi hanke taga oli eesmärk koolitada ajakirjanikke just vastupidi, kuidas rohepööret ja muid selliseid ideoloogilisi asju veelgi rohkem rahvale vastuvõetavaks teha. 

Nii et me oleme tegelikult väga suure probleemi ees. See ei puuduta muidugi arvamusartikleid, ka ajakirjanikel on õigus arvamusartikleid kirjutada, aga see peab olema ausalt välja toodud, et see on tema isiklik seisukoht, mitte ei tohi seda tuua viimse tõe pähe ja tegelikkust moonutades. Seekord jäi see kursus ära, aga küllap see tuleb varsti uuesti, kui samad erakonnad meil valitsuses on. 

No andke andeks, väidetavalt oleme me ju palju realistlikumalt rohepöördele lähenemas, aga samas tegelikult jätkatakse kõiki neidsamu suundumusi ja samme. Ka Reformierakond ju kuulutab, kuidas maksud vähenevad, aga samas me teame, et ainuüksi see aasta lisandub 11 seadust ja nii edasi. 

Mina loodan, et Juhan Peegli põhimõtted ja see, et ajakirjandus ei edasta mitte mingisuguseid ideoloogiliselt kallutatud seisukohti, vaid erapooletult, objektiivselt kajastab kõike, see aeg tuleb tagasi, sest eks me ju tea, kuidas ajaloos sündmused ja asjad toimuvad spiraalselt, kord liigub pendel ühele poole ja kord teisele poole. Küllap ta kuskil millalgi peaks ehk keskele seisma jääma, vähemalt ajakirjandus. Aitäh!

Aitäh! On ministril soovi täiendada? Ei ole. Sulgen läbirääkimised. Oleme läbinud kuuenda päevakorrapunkti. Seitsmes päevakorrapunkt on välja arvatud. 

Läheme kaheksanda päevakorrapunkti juurde. Selleks on Riigikogu liikmete Heljo Pikhofi, Tanel Kiige, Jaak Aabi, Helmen Küti, Anti Allase, Reili Ranna, Riina Sikkuti, Helle-Moonika Helme, Andre Hanimäe, Enn Eesmaa ja Ester Karuse poolt kultuuriminister Heidy Purgale esitatud arupärimine Rahvusooper Estonia juurdeehituse kohta nr 916. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Heljo Pikhofi.

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud kultuuriminister! Üksteist Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liiget on esitanud teile arupärimise Rahvusooper Estonia juurdeehituse kohta. Võib-olla mõne sõna ka sisust. Rahvusooper Estonia on rahvusooperi seaduse alusel tegutsev avalik-õiguslik juriidiline isik, mille tegevusega on seotud riiklik kultuuripoliitika. Riiklikult tähtsa kultuuriobjekti elluviimise korraldus kuulub Kultuuriministeeriumi valitsemisalasse Vabariigi Valitsuse seaduse § 62 alusel, mille eest vastutab kultuuriminister. 

Riigikogu on Rahvusooper Estonia juurdeehituse osas väljendanud korduvalt selgelt poliitilist tahet ning teinud vastavaid otsuseid. Riigikogu kinnitas 13. septembril 2021. aastal riiklikult tähtsate kultuuriehitiste nimekirja, kuhu kuulub ka Rahvusooper Estonia praeguse hoone juurdeehitus. Riigikogu võttis 7. mail 2024. aastal vastu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele leida lahendus rahvusooper Estonia juurdeehituse rajamiseks". Sellega tehti Vabariigi Valitsusele ettepanek leida juurdeehituse rajamiseks sisuline lahendus ning vaadata selleks üle piirangud, mis välistavad juurdeehituse elluviimise, ja vajadusel algatada eriplaneering. Kultuuriminister teatas 5. mail 2025. aastal, et kutsus koos Rahvusooper Estoniaga kokku töögrupi, mille eesmärk on jõuda muinsuskaitselisi ja linnaruumilisi vajadusi arvestava ooperimaja juurdeehituse arhitektuurikonkursini ning mille esmane ülesanne on koostada arhitektuurikonkursi ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste lähteülesanne. 

Avalikus ruumis on kajastatud UNESCO maailmapärandi kontekstis UNESCO-t nõustava organisatsiooni ICOMOS seisukohti, sealhulgas ICOMOS-e tehnilist hinnangut kuupäevaga 10. maist 2024. See puudutab Rahvusooper Estonia juurdeehituse võimalikku mõju Tallinna vanalinna maailmapärandi väärtusele. Arvestades Riigikogu väljendatud poliitilist tahet ja 7. mai 2024. aasta otsuses sisalduvat selget suunist, ei ole täna avalikkusele ega Riigikogule selge, kas Rahvusooper Estonia juurdeehituse projekt liigub sisuliselt edasi või on see takerdunud muinsuskaitseliste ja UNESCO maailmapärandiga seotud küsimuste taha.

Lisaks tuleb märkida, et pärast 5. mai 2025. aasta pressiteadet ei ole Kultuuriministeeriumi dokumendiregistrist olnud võimalik leida avalikku viidet töögrupi moodustamise õiguslikule alusele, koosseisule, töökorraldusele, protokollidele ega töö tulemustele. Seetõttu ei ole Riigikogul võimalik hinnata, millises ulatuses on töögrupi töö tegelikult käivitunud ja milliseid tulemusi see on andnud. Lähtuvalt eeltoodust palume teil vastata Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 139 alusel kaheksale küsimusele. Ma ei hakka neid siinkohal ette lugema, minister teeb seda kindlasti ise. Aitäh!

Aitäh! Enne vastamist ma täpsustan, et arupärimise on esitanud üheksa sotsiaaldemokraati, üks erakonnatu ja üks EKRE liige. Nii et palun arupärimisele vastama (Saalist öeldakse midagi.) kultuuriminister Heidy Purga.

Tänan arupärijaid huvi tundmast Estonia käekäigu vastu ja annan nüüd vastused teie esitatud küsimustele. 

Esimene küsimus: "Kas kultuuriminister kinnitab, et Rahvusooper Estonia juurdeehituse planeerimine ja projekteerimine on sisuliselt seiskunud ning ei liigu edasi järgmisse etappi?" Ma pean sellele küsimusele vastama, et planeerimine ei ole seiskunud. Ma jõuan kohe põhjendusteni ka või edasise juurde teise teie esitatud küsimuse kaudu, mis kõlab: "Kui kultuuriminister ei kinnita, et protsess on seiskunud, siis palun nimetada üks konkreetne menetlus või dokument, mis on täna reaalselt käimas ja mille tulemusena on võimalik liikuda arhitektuurikonkursi väljakuulutamiseni." Vastan. Rahvusooper Estonia on lähiajal välja kuulutamas ruumiprogrammi hanget. Estonia vajab kõigepealt analüüsi, mille tulemuseks on ooperiteatri uut ja vana osa ühe tervikuna käsitletavat ruumiprogrammi ja mahulisi ettepanekuid ning ka ülevaadet erinevate stsenaariumidega kaasnevatest plussidest ja miinustest. Samuti on leitud detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste koostaja. Seda persooni me otsisime sinna töögruppi, kes oleks nõus muinsuskaitse eritingimusi koostama ja kellel oleks ka vastav sertifikaat. See inimene on leitud ning ta on oma töö teinud. 

Selle analüüsi teostamisel lähtutakse ka kolmest erinevast stsenaariumist. Esimene on juurdeehitus olemasoleva saali ümberehitamisel ja lava laiendamisel vastavalt muinsuskaitse eritingimustele. Sellest on avalikkuses räägitud, et muinsuskaitse saab eritingimusi luua, kui Estonia teatri sisse minna ja sealt natukene ka juurdeehitust suuremaks teha väljastpoolt. Teiseks, juurdeehitus uue saali ja lavaga uue turuplatsipoolsel hoone küljel. Ja kolmandaks, maa-aluse ühendusega juurdeehitus uue saali ja lavaga eraldiseisvas hoonemahus teatriväljakul. Teatriväljak asub teadupärast Solarise kõrval Estonia vastas ja on mõeldud tunneliga ühendamist sellele platsile. Need on kolm versiooni, mida ruumiprogrammiliselt läbi hanke hakatakse raalima, milline neist võiks vastata kõige paremini Estonia nõudmistele ja tingimustele. 

Kolmas küsimus: "Kas kultuuriminister kinnitab, et peamine põhjus, miks Riigikogu 7. mai 2024 otsuse sisuline elluviimine ei ole seni viinud arhitektuurikonkursi väljakuulutamiseni, on seotud muinsuskaitseliste piirangutega?" See ei ole päris täpne väide – ma vastan siin sellele küsimusele –, sellepärast et eelnevalt, enne arhitektuurikonkurssi on tarvis teha põhjalik ruumiprogrammi analüüs. Sellele viitasin oma eelmises vastuses, kolm versiooni. Hange läheb kohe välja, töö on nagu nii kaugele jõudnud. Ma kohtusin hiljaaegu ka Ott Maateni ning Ivari Iljaga ja küsisin üle, kas kõik osapooled on rahul töögrupi otsusega ja saavad edasi liikuda. Jah, on, kõlas vastuseks. See andis kindlust, et see hange ka lähiajal välja läheb. Meile on jah oluline, et Estonia vajadused sellisel moel, et lahendus oleks kooskõlas ka kvaliteetse ruumi ja muinsuskaitse põhimõtetega, kindlasti saab sellise ruumiprogrammi kaudu detailse analüüsi ja vastuse. 

Küsimus nr 4: "Milline on sellest tulenev kultuuriministri otsus muinsuskaitselise takistuse ületamiseks? Kas on kaalutud muinsuskaitseliste piirangute leevendamist või eriplaneeringu algatamist?" Vastan. Muinsuskaitselised piirangud tulenevad muinsuskaitseseadusest ja Tallinna Vanalinna muinsuskaitseala põhimäärusest ja hetkel meil ei ole teadmist, et neid oleks tarvis muuta, kui ma tulen nüüd tagasi ruumiprogrammi lahenduste juurde. 

Valminud on Tallinna muinsuskaitseala kaitsekord, kuid me oleme selle menetluse praegu pannud pausile ja seda just Estonia juurdeehituse tõttu. Kaitsekorraga on kavas küll edasi liikuda, kui on selge, millise stsenaariumiga siis Estonia puhul edasi liigutakse. Eriplaneeringu algatamisega ei võimalda planeerimisseadus seda küsimust üldse lahendada. Seda on kahel korral Riigikogu kultuurikomisjonis selgitanud ka Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi ruumilise planeerimise osakonna juhataja Heddy Klasen. Juurdeehituse kavandamiseks olemasolevast mahust üle 33% on vaja algatada detailplaneering. 

Ja küsimus nr 5: "Mis kuupäevaks valmib töögrupi koostatud arhitektuurikonkursi ja detailplaneeringu muinsuskaitseliste eritingimuste lähteülesanne ning kes selle ametlikult kinnitab?" Töögrupi kokkupandud lähteülesanded on valmis tänaseks. Tellija ehk hankija on Rahvusooper Estonia, kes on ka muinsuskaitseliste eritingimuste ametlik kinnitaja. 

Küsimus nr 6: "Kõik seni laual olnud Rahvusooper Estonia juurdeehituse eskiisid viitavad vajadusele, et tuleb hoonestada Rahvusooper Estonia kõrvalkinnistu või kinnistuid. Kas on alustatud selles osas läbirääkimisi Tallinna linna kui kinnistu omanikuga nende kinnistute omandamise või vahetamise asjus?" Linna esindajad on olnud sellesse töögruppi kaasatud, millest ma siin eespool rääkisin. Samuti on Rahvusooper Estonia linnaga kohtunud ja arutanud kõiki neid variante. Minu teadmisel ei ole linnal seni olnud huvi strateegiliselt niivõrd olulist linnaruumi osa riigile anda, müüa või vahetada. 

Küsimus nr 7: "Kas kultuuriminister käsitleb ICOMOS 10.05.2024 tehnilist hinnangut [‑‑‑] Rahvusooper Estonia juurdeehituse osas Eesti riigile õiguslikult siduva piiranguna või nõuandva arvamusena?" Vastan. ICOMOS leidis oma 2024. aastal koostatud tehnilises seisukohas, et olemasoleva teatrihoone juurdeehituse võimalikkust peaks analüüsima pärandi mõju hinnangu abil, mis on maailmapärandi konventsioonist lihtsalt tulenev kohustus. Muinsuskaitseameti tellimusel koostatud pärandi mõju hinnang on ühtlasi üks alusdokumente edasises menetlusprotsessis, mida tuleb arvestada koosmõjus kõigi teiste planeerimist, ehitamist ja muinsuskaitset reguleerivate nõuetega. Seetõttu on oluline tagada pidev dialoog UNESCO-ga kõikides protsessi etappides ja seda ka tehakse järjepidevalt. 

Viimane küsimus, nr 8: "Millisel õiguslikul või sisulisel põhjusel ei ole Kultuuriministeerium avaldanud dokumendiregistris töögrupi moodustamise otsuse, koosseisu ja töö tulemusi ning mis kuupäevaks need dokumendid tehakse avalikult kättesaadavaks?" Vastan. Selle töögrupi loomisel pakkus Kultuuriministeerium oma abi selle töögrupi kokkukutsumisel, aga see ei asu meie all, sest see on Estonia huvi ja nende tegemine. Aga see töögrupp annab nõu Rahvusooper Estoniale ja tegutses teatri juures, on oma tööga lõpule jõudnud, hanked lähevad kohe välja, nii et meil on põhjust rõõmustada. See protsess on võtnud aega, aga arusaadavatel põhjustel. Ütlen veel lisakommentaariks, et parem teha seda põhjalikult, kui pärast ümber teha. Aitäh!

Aitäh! Ja teile on ka mõned küsimused. Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister, aitäh teile vastuste eest! Minule on valdkond selles mõttes tundmatu, aga teie vastustest sain päris palju teada ja ma usun, et meid telesilla kaudu jälgivad inimesed, aga võib-olla ka hiljem stenogrammi lugejad tahaksid teada, et kui selle töögrupi korral ministeerium pakkus abi, siis kes tegelikult sinna kuuluvad veel. Kas teil on informatsiooni, kes sellesse töögruppi kuuluvad? Ja kas sellel töögrupil on mingi selline ajaline kestusperspektiiv või tegevuskava?

Jaa, ikka võib küsida. Aitäh küsimuse eest! Ühe inimese ma ka nimetasin, eritingimuste koostaja. Temal oli tegelikult ka keskne roll selles lähteülesandes, mida ma kirjeldasin siin äsja antud vastustes. Arhitektide liit, kõik esindus- ja huvikaitseorganisatsioonid, kes antud küsimuses peaksid ühe laua taga istuma. Linn loomulikult, Estonia Selts, Rahvusooper Estonia. Jah, see on see kirjeldus, kes töögruppi kuulusid. Ma jään, ütleme nii, et kuupäevalise detailsusega vastuse võlgu, millal see töögrupp lõpetab, aga ma usun, et praegune lähteülesanne selle täitmise järel on neil, esmane ülesanne, ühesõnaga, täidetud. Hoiame silma peal. Peale hanke väljakuulutamist kindlasti on neil ka oma sõna sekka öelda nende hanketulemuste juures.

Raimond Kaljulaid, palun! 

Aitäh! See, et see otsus eelmises koosseisus tehti, on minu meelest väga oluline. Vähemalt minule tundub see väga õige. Ma toona seda toetasin ja olen olnud pisut kurb ja hämmingus, et kuidagi selle elluviimine võtab nii kaua aega. Ma kuulen, et alles praegu, ma saan aru, et viis aastat hiljem hakatakse arutama, mis ruume see teater vajab. Ma mõtlen, et huvitav, kuidas omal ajal sai üldse otsust teha, kui ei olnud teadmist, milliseid ruume see teater vajab, millises mahus ja mis on see õige lahendus. Aga mis siis vahepealse viie aastaga on tehtud, on minu küsimus. Kui me nüüd jõuame sinna kohani, mis see ruumivajadus siis tegelikult on. Tegelikult konkreetsem küsimus on mul see, teine küsimus on see, et mis aastanumber on see, kus teatrisõber saab istuda uues saalis, laiendatud saalis maha ja kuulata seda, et palun lülitage oma mobiiltelefon välja, nüüd algab kontsert. Mis aastal see juhtub? Palun öelge mulle vastus sellele küsimusele. Ma arvan, et see on see, mis huvitab kõige rohkem Eesti inimesi.

Aitäh teile, hea kolleeg, küsimuse eest! Peaasi, et see juhtub, on mu vastus, mitte millal juhtub. Kindlasti juhtub. Aga see ei ole ainus kultuuriehitis, mille ettevalmistamine on Eesti Vabariigi lähiajaloos aega võtnud. Mõned protsessid on väldanud veel pikemalt. Ja kui ma lähen nüüd teie loal tagasi korraks sellesse ajahetke, kus Riigikogu kinnitas need viis olulist kultuuriobjekti, siis tuleb nentida, et seal ei olnudki Estonia projekti esitluse juures väga detailset ettepanekut, kuidas antud olukorda lahendada, vaid me kõik teadsime, et seda tuleb lahendada. Ja me kindlasti lahendame selle ära. See teema on olnud ka, ütleme nii, et tundlik just muinsuskaitse küsimustes lahendusi üheskoos otsides. Ja ma arvan, et me väikese rahvana peaksime rohkem just üksteist toetama, mitte võib-olla kaevikutesse kaevuma ja eriarvamustele jääma. Nii me liigume lihtsalt koos kiiremini edasi. Nii et ma loodan, et Estonia protsess liigub nüüd kiiremini edasi.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Kultuurikomisjonis, kui mina veel olin seal liige ja esimees, me arutasime seda teemat tõesti kordi, kordi ja kordi. Aga nüüd jäi mulje, et kogu see teema on muutunud järjekordseks ametnikkondlikuks protsessis, see venib ja venib ja venib. Kõige murettekitavam oli muidugi see, et selle vaidluse relvaks muutusid rahvusvahelised organisatsioonid. Ärme unustame, et UNESCO-t nõustava organisatsiooni ICOMUS hinnangut on kasutatud argumentidena, justkui oleks tegemist lõplike ja vaieldamatute otsustega. Tegelikult tekitasid need hinnangud meil komisjonis väga palju küsimusi ja ka avalikkuses. Ka avalikkuses on ju toodud esile, et mõjuhinnangud on kallutatud, kriitilised arvamused on jäänud arvestamata ning kogu protsess ei vasta Euroopa hea halduse tavale. Kuidas sa seda kommenteerid?

Hea Heljo Pikhof! Me oleme selle teekonna läbi käinud väga põhjalikult seda arutades. Me oleme leidnud ka pääsetee, või ühesõnaga, tee, kuidas edasi üheskoos liikuda, ja me oleme praegu sellel teel. See dokument, millele te viitasite – kinnitan –, ei saa takistuseks Rahvusooper Estonia juurdehituse rajamisel.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Ma saan aru niimoodi, et selle töörühma otsustasite kokku kutsuda teie või ministeerium või Estoniaga koostöös. Vaadates seda ajahorisonti, mis nüüd on olnud sellest Riigikogu otsusest peale, kui see objekt kinnitati sinna nimekirja, siis kas see töörühma moodustamine on aidanud seda edasi viia ja kas on saanud selgemaks, milliseid lahendusi võib olla? Lõpetuseks ütlen, et ma olen vastava toetusrühma liige, nii et kindlasti toetan, et saaks sellele lahenduse.

Aitäh! Selles küsimuses oli ka vastus, nii et ma ei oskagi kuidagi kommenteerida, kui lihtsalt kiita teie tublit tööd. Tänan! Oleme edasi liikunud küll tänu sellele töögrupile, see vastab tõele. Mul on hea meel selle üle.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma ei küsi Raimond Kaljulaidi eeskujul, millal pileteid osta saab või kas Estonia juurdeehitus valmib enne või pärast Rail Balticut. Aga kas te oskate tõesti öelda, mis need järgmised konkreetsemad sammud on? Kas on mingisuguse arhitektuurikonkursi mingi väljakuulutamise tähtaeg või kas me räägime aastasest perspektiivist, kaheaastasest perspektiivist? Mis on need käegakatsutavad tulemused, mida võiks lähiajal näha?

Suur tänu küsimuse eest! Mäletate, vastasin kolme versiooniga ruumiprogrammi lahenduste otsimise hankele viidates, kus on arvesse võetud mahtusid ja Estonia vajadusi, kõiki tingimusi. Lähiajal see hange kuulutatakse välja. Ma arvan, et see juhtub lähinädalatel, kohe põhimõtteliselt. Ollakse siiski valmis jõutud tubli töö tulemusena. Suur tänu sellele töörühmale! Ja siis läheb kõik vastavalt protseduuridele: kaua see hange üleval on, tähtajad, ülevaatamine ja väljavalimise järel arhitektuurikonkurss. See ruumiprogramm on tegelikult väga oluline, ehk kõige olulisemgi antud hetkel, et teada saada, millise lahendusega edasi liikuda, ja siis anda sõna juba arhitektidele, kes selle saavad visioneerida kenaks arhitektuurseks lahenduseks.

Madis Kallas, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Ma kuulasin eelmisel aastal lihtsalt puhtalt huvist ära pea kümneid tunde intervjuusid ja saateid seoses Estonia juurdeehitusega. Ja ausalt öelda, ära kuulates olime alguses tagasi, kõik olid omavahel kuidagi vaenujalal, lahendust ei olnud näha. Kuni see aasta – või oli see eelmise aasta lõpus? – tuli variant, millest te ka rääkisite, ehk võimalik lahendus Solarisele ja vist oli Teatri väljak selle nimi. Minu küsimus on, kuidas on tulnud tagasisidet – võib-olla te mainisite ja ma ei pannud tähele – praegustelt Tallinna linna juhtidelt just selle kohta, kas see võiks olla edasiminekuks ikkagi see parim tee ehk see kolmas variant. Lihtsalt mulle tundus, et nende kahe esimese puhul oli nii palju vastu- ja pooltargumente mõlemal pool, et nendega edasi liikuda on äärmiselt keeruline.

Tänan küsimuse eest, hea kolleeg! See kolmas variant on neist kahest tõesti kõige värskem. Seda on küll arutatud, aga mitte nii pikalt kui neid teisi ettepanekuid, mis on sisse ja natuke välja või rohkem välja. Nii et see Teatri väljaku poole on lihtsalt alternatiiv, mida tuleb kindlasti kaaluda, linnaruumilisest aspektist lähtudes ka. Kõiki ettepanekuid ja spetsialistide esitatud nägemusi, mis on osutunud kokkuvõttes töögrupi arvates heaks lahenduseks, mida tasuks ruumiprogrammiliselt kaaluda, tulebki kaaluda. Ei tasu sahtlisse pühkida ja sahtlit kinni hoida. Võib-olla sealt tuleb mingi üllatus või parim lahendus, kes teab. Anname selle ruumiprogrammi nüüd spetsialistidele kirjeldada. 

Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate esindajana Heljo Pikhof, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head ametikaaslased! Ma ei räägi üksnes Rahvusooper Estonia juurdeehitusest, aga tegelikult räägin ma millestki veel – Riigikogu otsuste usaldusväärsusest. Loodan väga, et Riigikogu otsustel on ka päriselt tähendus. 

2021. aasta sügisel otsustas Riigikogu väga selge poliitilise konsensusega, et Rahvusooper Estonia juurdeehitus on riiklikult tähtis kultuuriehitus. See ei ole olnud kitsalt parteiline otsus, see oli Riigikogu ühine arusaam Eesti kultuuri arengust. Ja kui keegi arvas, et see oli juhuslik otsus, siis tuletan meelde, et 2024. aasta mais kinnitas Riigikogu seda poliitilist tahet uuesti. Me tegime valitsusele selge ettepaneku leida lahendus Estonia juurdeehituse rajamiseks ning vajaduse korral algatada eriplaneering. Niisiis, Riigikogu on oma otsuse teinud ja seda kahel korral. 

Aga mis on vahepeal juhtunud? Selle asemel, et liikuda projekti elluviimisega edasi, oleme sattunud olukorda, kus ametkonnad vaidlevad omavahel ning kultuuriminister on loonud töögrupi, mille töö tulemused ei ole Riigikogule ega avalikkusele selged. Täna me siin küll kuulsime, aga kuskilt neid lugeda ei saa. Meil on räägitud töögrupist, mille eesmärk on viia projekt arhitektuurikonkursini, kuid avalikkuses puudub selgus, millisel õiguslikul alusel see töögrupp moodustati, kes sinna kuuluvad, milline on selle mandaat ja milliseid otsuseid seal tegelikult tehakse. Kui Riigikogu on teinud poliitilise otsuse, siis ei saa selle elluviimine muutuda lihtsalt järjekordseks ametkondlikuks protsessiks, mis venib aastaid. 

Ja veelgi murettekitavam on see, et selle vaidluse relvaks on muutunud rahvusvahelised organisatsioonid. UNESCO-t nõustava organisatsiooni ICOMOS hinnanguid on kasutatud argumentidena, justkui oleks tegemist lõplike ja vaieldamatute otsustega. Tegelikult on need hinnangud tekitanud palju küsimusi. Ärme unustame, et avalikkuses on toodud esile, et mõjuhinnangud on kallutatud, kriitilised arvamused on jäänud arvestamata ning kogu protsess ei vasta Euroopa hea halduse tavadele. 

Head kolleegid! Lõppkokkuvõttes, me ei ehita seda maja UNESCO-le, me ehitame seda Eesti rahvale. Me ehitame kodust kultuurikoda, kus Eesti publikul oleks võimalik kogeda maailmatasemel ooperi- ja balletikunsti. Paraku tuleb tunnistada, et täna väga suur osa sellisest repertuaarist on Eesti inimestele sisuliselt kättesaamatu, sest praegune saal ei võimalda seda lavale tuua. Probleem ei ole ainult akustikas, probleem on siin lava mõõtmetes, lavatehnoloogias, tagalava puudumises, orkestripaigutuses ja tantsijate töötingimustes. See tähendab, et märkimisväärne osa rahvusvahelisest ooperi- ja balletitrupi repertuaarist ei ole praegustes tingimustes lihtsalt lavastatav. Teisisõnu, küsimus ei ole ainult hoones. Küsimus on selles, kas Eesti inimesed saavad oma rahvusooperis kogeda maailmatasemel ooperit ja balletti või mitte. 

Head ametikaaslased! Estonia teatrimaja arendamine ei ole kunagi olnud lihtne. Juba tsaariajal, enne esimest maailmasõda, jõuti küll Estonia Seltsi teatrimaja valmis ehitada, kuid tõeliseks ooperimajaks seda arendada ei jõutud. Nüüd on meil võimalus see ajalooline võlg lõpuks tasuda. Rahastamine kultuurkapitali kaudu on olemas. Uuringud näitavad, et laiendatud teatri ülalpidamine ei oleks riigile ülemäära koormav ning omatulude kasvupotentsiaal on selgelt olemas. Aga kõige suurem probleem ei ole raha ega arhitektuur. Kõige suurem probleem on otsustamatus. 

Kolm minutit, palun!

Kolm minutit lisaks.

Kui Riigikogu nimetab midagi riiklikult tähtsaks kultuuriehituseks, siis ei saa riigi vastus olla lõputu töögruppide ja hinnangute ring. Valitsus peab lõpuks näitama poliitilist juhtimist. Riigikogu on oma otsuse teinud, nüüd on valitsuse kord see ellu viia. Sest kui me ei suuda realiseerida isegi sellist projekti, mille üle on Riigikogus olnud nii lai üksmeel, siis tekib õigustatud küsimus, milleks me üldse neid otsuseid teeme. Rahvusooper Estonia väärib tulevikku ja Eesti kultuur väärib seda samuti. Aitäh!

Aitäh! Raimond Kaljulaid, palun!

Austatud kolleegid! Mõnda aega tagasi oli mul au osaleda meie piirkonna, Ida- ja Kesk-Euroopa ühe suurema välispoliitika mõttekoja ja instituudi GLOBSEC-i delegatsiooni koosseisus, millega me külastasime Singapuri ja Taipeid. Seda delegatsiooni juhtis Ameerika Ühendriikide merejalaväe erukindral John Allen, kes on üks austatumaid Ameerika Ühendriikide sõjaväelisi juhte ja täitnud väga mitmeid enda riigi strateegilisi sõjalisi ülesandeid, juhtinud vägesid Afganistanis, juhtinud terroriorganisatsiooni ISIS vastast võitlust ja nii edasi. See oli tõesti erakordne reis ja kindral Allani juhtimisel töötamine oli kindlasti väga õpetlik kogemus. Üks asi, mida kindral Allan kõigil kohtumistel Singapuris ja Taiwanis rõhutas, oli see, et digitaalses tänapäeva maailmas ei ole riikide suurus võib-olla enam nii määrav, kui me räägime nende konkurentsivõimest või ka sõjalisest julgeolekust ja kaitsevõimest, vaid suurte ja väikeste riikide asemel me peaksime rääkima kiiretest ja aeglastest riikidest. Need, kes on kiired, kiired kohanema, kiired arenema, kiired innovatsioonis, kiired tehnoloogiliste lahenduste loomisel nii sõjanduses kui ka tavapärases erasektoris ja majanduses, võidavad. Ja neil, kes on aeglased, on palju keerulisem. 

Ja sealt tagasi lennates ja täna ka seda arutelu kuulates – see ei ole nüüd kuidagi mõeldud isiklikult kultuuriministrivastase kriitikana, aga see on lihtsalt selline üldisem tähelepanek. Tõepoolest, minu elu või täiskasvanuks oleku ajal oli üks suurimaid projekte siin mainitud Rail Baltic, mis algselt pidi valmima 2024. Siis mulle meenub, et minu hea sõber Taavi Aas sai vahepeal majandusministriks ja teatas, et, kui ma ei eksi, aastaks 2027 valmib Rail Balticu muldkeha. Mina ei ole taristuehitaja, ma ei tea täpselt, mida see muldkeha tähendab, kas ma mööda seda muldkeha kuidagi Berliini saan või ei saa, aga igal juhul päris sama asi kui raudtee vist see muldkeha ei ole. Nüüd räägitakse aastast 2030, aga ma arvan, et ei siin saalis ega valitsuses vist ei ole kedagi, kes julgeks mürki võtta või lubade mürki võtta või oma mütsi ära süüa, kui Rail Baltic aastaks 2030 ei valmi. 

Meil on riigikaitses mitmed olulised projektid, mis ka niimoodi kulgevad rahulikus tempos, hoogsalt erinevate töögruppide aruteludes ja vaidlustes, ka kohtuvaidlustes. Mõne näite võib tuua, näiteks Eesti riigi loodud kaitsefond, kuhu riik suunas 100 miljonit eurot maksumaksja raha, et arendada kaitsetööstusettevõtteid ja tehnoloogiaid. See kaitsetööstusfond käivitus eelmise aasta alguses, 100 miljoni eurosest fondist tehti tema esimesel tegutsemisaastal üks 10 miljoni eurone investeering. Nüüd, selle aasta jooksul on arenenud tegevus tormiliselt, on tehtud kaks investeeringut, üks 7 miljoni eurone ja üks, mille summa pole täpselt teada, aga see on vähem kui 7 miljonit. Nii et pisut enam kui aastaga on investeeritud 20% sellest fondist, rahast on jõudnud kaitsetööstusesse. Ülejäänud on minister Keldol kusagil ilusasti riiulis ja ootab, ootab ilmselt julgeolekuolukorra teravnemist, kus meil tekib vajadus arendada kodumaist kaitsetööstust. 

Siis mõned mineviku asjad. Rahvusringhäälingu uus maja. See pidi tulema kõigepealt Tuisu tänavale ja siis ta ei pidanud tulema Tuisu tänavale ja nüüd lõpuks ehitatakse. Väga hea, väga kaua võttis aeg. Veel varasemast ajast meenub mulle Eesti Kunstiakadeemia. 

Kas tohib, härra juhataja, pisut lisaaega paluda? 

Saab ikka, kolm minutit lisaks.

Jaa! Eesti Kunstiakadeemia. Seal oli lugu veel huvitavam, seal võeti vana maja maha, ilma et oleks teadmine, millal, kuhu ja millises mahus ehitatakse uus maja. Kunstiakadeemia oli tükk aega kodutu, mööda linna laiali käisid kunstnikud oma molbertite ja muude vahenditega. Iseenesest huvitav kogemus. Nüüd on uus maja olemas Põhja-Tallinnas, olen väga rõõmus selle üle. 

Linnahall. Aastal 2016, kui ma ei eksi, leppisid Tallinna linn ja Vabariigi Valitsus kokku, et linnahall rekonstrueeritakse. Maksumus oli midagi üle 100 miljoni euro, raha pidi selleks olema olemas. Minu teada linnahallis kontserte praegu ei toimu ega toimuda ei saa. 

Siis kriisi- ja riigikaitse seadus, mis algatati, et viia Eesti seadusandlusesse sisse kroonviiruse pandeemia õppetunnid. Ma ei hakka isegi meenutama, mul on natukene piinlik, mis aastal oli see pandeemia, mille õppetunde me Eesti seadusandluses soovime rakendada. Vahepeal algas täiemahuline sõda Ukrainas, lisandus ülesanne ka selle õppetunnid Eesti seadusandlusesse sisse viia. Selle seaduse olulisuse ja märgilisuse rõhutamiseks juhtis peaminister isiklikult selle seaduse menetlust valitsuse poolt. Seadus on siiamaani Riigikogu menetluses. Loodetavasti võetakse see selles koosseisus vastu, kuigi kindel selles päris olla ei saa, sest osa Riigikogu liikmeid sooviksid selle seaduse raames arutada veel ka maavanemate taastamisi ja muid selliseid põnevaid intellektuaalseid küsimusi, mis kahtlematult väärivad tähelepanu, kui austatud kolleegid on need tõstatanud. 

Mis ma tahan sellega öelda, austatud sõbrad, teatrisõbrana, balleti- ja ooperiaustajana ja klassikalise muusika austajana? Ma tahan öelda seda, et tõesti, nagu ma ka oma küsimuses rõhutasin, mul oli suur au, et ma sain omal ajal selle otsuse langetamises osaleda, kuigi lihtsalt ainult hääletades, ma ei ole selles komisjonis liige olnud. Aga ma väga toetan seda. Ja ma väga toetan seda, et see teater saaks need tingimused. 

Ja võib-olla tõesti, minister ka viitas varasemalt, ma saan aru, et Kumu ehitus otsustati samamoodi riiklikult tähtsa objektina aastal 1996, valmis 2006. Aga kui ma nüüd mõtlen, siis kuidas on nii, et 1990-ndatel, kui meie riigi võime ja rahastus ja kõik oli palju madalamal tasemel, me ikkagi kümne aastaga jõudsime tulemuseni, aga praegu me päris täpselt vist ei julge isegi tähtajaga välja käia. 

Lihtsalt tulles tagasi selle alguse juurde – jällegi, see ei ole mõeldud kellelegi isiklikult etteheitena, ma arvan, et me kõik oleme siin omajagu valitsuses olnud vahepealsel ajal –, lihtsalt selle John Alleni küsimuse juurde tulles, et on kiired riigid ja aeglased riigid. Nüüd ma küsin, milline neist kahest on tänane Eesti Vabariik. Kas me oleme kiired, head kolleegid, või me oleme aeglased? Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua minister soovib sõna? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised ja lõpetan meie kaheksanda päevakorrapunkti käsitlemise. 

Liigume edasi. Me olemegi jõudnud vaba mikrofonini. Head kolleegid, pärast haamrilööki on kõigil soovijatel võimalik end registreerida vabas mikrofonis. Kõnesoove on. Ma palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Tiit Marani. Palun!

Eile toimus suur kontsertüritus "Kus oled sina?". Vastukajasid sellele üritusele on olnud seinast seina nagu ikka sellistele üritustele, mis kasutavad "Ühtse Eesti suurkogu" vormi ja keelt. Me võime kindlasti vaielda ürituse üle vindi keeratud kunstilise keele üle, aga vaevalt keegi julgeb meist väita, et üritusel kõneldu ei puudutanud. Üks on kindlasti selge, et see üritus peegeldas üsna täpselt kogu seda skisofreeniat, milles metsade püsimise eest seisjad on pidevalt elanud. Ja seda nii teadlased kui ka vabaühendused. 

Ma tõstaks üles üritusest mõningad olulised kohad. Esiteks, puit ei ole kaugeltki mitte ainult puit. Loomulikult seda ka, aga ta on midagi muud. Ta on samuti varjupaik, ta on kodu, ta on puhkepaik, ta on mälestus, ta on lõõgastus, ta on rahu, ta on kindlus, ta on lapsepõlv – kõik see, millest koosneb identiteet. Ja seda arusaama kandsid naised oma ääretult isiklike vahetute mälestustega, mis olid valusalt lõikavad. Lisaks sellele on ta ka elupaik meist erinevatele eluvormidele, kes teevad meie enda elamise ja püsimise võimalikuks. Seda selgitasid teadlased. 

Ning sellega tugevas kontrastis on kõik see, mis puudutab metsade ülekasutamist. Meid on liiga kaua eksitatud ja vassitud metsaosas toimuvaga, esitades pooltõdesid ja lausvalesid sellisel viisil, et inimesed on segaduses, nad ei saa aru, mis on õige ja mis mitte, keda uskuda ja keda mitte. Ja vaevalt et keegi julgeb väita, et nii võib. Muuseas, eelmisega seotult, kui inimene näeb midagi, mis on vale, aga pidev kogemus sisendab talle, et ta ei saa selle vastu midagi teha, siis tekib apaatsus. Ah, mis ikka, teha pole ju midagi, sest seda enam, et kriiside käes meie ümber on selline kirjurägastik. 

Ja see kõik sarnaneb millegagi bioloogiavaldkonnas – katsetega, mis on tehtud koertega, rottidega ja teiste loomadega. Katse sisu on lihtne: panna loom olukorda, kus tal pole võimalik vältida soovimatut, siis õpib ta enese eest mitte seisma. Loomade puhul olid selleks elektrilöögid ja selle vältimine, väljaarenev õpitud abitus. 

Inimese puhul on täpselt samasugune olukord oma südaväärtuste eest seismisel. Kui sa näed, et midagi kogu aeg muutub ja sa ei saa midagi teha, siis tekib apaatia ja tunne, et ei saa midagi teha. Olen sageli kuulnud arvamust, et ah, mis sest metsast, et teha pole ju midagi, kõik see, mis toimub, käib kuskil kaugel üle meie peade. Aga armsad sõbrad, nii ei tohi! Ei tohi järele anda õpitud abitusele. 

Just selles osas on kontsertetendusel üks eriline väärtus. Kontsertetenduse meeskond ja esinejad tegid seda kõike tasuta ja oma vabast ajast. Miks? Sest mets oli neile oluline. Sellel kontsertetendusel oli oluline tähendus. See tähendus oli, et jah, me saame oma väärtuste eest seista siis, kui teeme seda kõik koos, üksteist toetades. Ja meid on tegelikult palju, päris-päris-päris palju. Aga olgu, kui kellelegi ürituse selline provokatiivne vorm võib-olla ei meeldi, siis las olla, maitse üle ju ei vaielda, samas ei muuda see sisu. 

Loomulikult, metsast saab ja peab rääkima selles vormis ja teistes vormides. Ja ma ütlen teile, et selleks tuleb võimalus. Nimelt, 27. märtsil toimub siin Riigikogu saalis metsateemaline rahvusvaheline konverents, et mets ei läheks metsa. Arutame metsa erinevate funktsioonide olulisuse üle, seisundi üle, tööstuse üle, aga ka selle üle, kui hästi ikka on meil lood Soomes ja Rootsis metsaga. Arutame rahulikult ja akadeemiliselt. Märkige kuupäev üles. Uus täpne informatsioon on järgnemas õige pea. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt kolleeg Madis Kallas, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head kuulajad ja vaatajad! Ma olen jälle teie ees teemaga, mis puudutab Eesti regionaalset elu, mis puudutab seda elu, kuidas Eestis kaugemates piirkondades elatakse. 

Ma sõitsin eelmisel nädalal läbi pea kõik Saaremaa lasteaiad ja koolid. Jah, kõigisse ma ei jõudnud, neid õnneks on veel palju, aga omajagu, üle kümne jõudsin ma kahe päeva jooksul ära külastada. Mis mulle sealt vastu vaatas, olid väga head tingimused, ma arvan, ühed parimad sportimistingimused, väga head mänguväljakud ja kõik see, mis ühe lasteaia ja kooli juurde peab kuuluma. Aga veel rohkem rõõmu valmistasid mulle need rõõmsad lapsed, kes nendest lasteaedadest vastu vaatasid, nende õpetajad ja kõik teised, kes ühte- või teistmoodi neid lasteaedu aitasid ülal pidada. Samuti jäi meelde auväärne ajalugu: pea kõigis kohtades oli lasteaia lähedal kirik, pea kõigis kohtades oli lasteaia lähedal lauluväljak. See kõik näitas, missugune on selle piirkonna ajalugu olnud, missugune on olnud selle piirkonna minevik. 

Aga milline on selle piirkonna tulevikuperspektiiv, on see, millel ma täna soovin peatuda. Nimelt, üha rohkem lasteaedu, üha rohkem koole ja üha rohkem seal elavaid inimesi ei julge enam unistada, ei julge enam näha, kas nende kool, nende lasteaed seal piirkonnas ka kolme aasta pärast, viie aasta pärast või kümne aasta pärast võiks olla. Ja kui me oleme selle perspektiivi nendelt röövinud, olgu need siis kohaliku omavalitsuse mingisugused tegevused või riigi mingisugused tegevused või õigem oleks öelda kohaliku omavalitsuse või riigi tegematajätmised, siis see teeb kurvaks. See, et mitmes piirkonnas ka Saaremaal arutatakse selle üle, kas mingi lasteaed jätkab seal tegevust või kool jätkab seal tegevust, kas mingid kooliastmed tuleks sulgeda nüüd ja kohe, on, ma arvan, väga vale tee. 

Ja seetõttu ongi minu soov, et enne, kui me ükskõik millist otsust teeksime, mis mõjutab selle piirkonna laste tulevikku, selle piirkonna arenguperspektiivi, me mitte seitse korda ega ka sada korda ei mõtle, vaid tuhat korda mõtleksime enne, millist mõju see avaldab selle piirkonna tulevikule nii pikemas kui ka tegelikult lühemas perspektiivis. 

Kui ikkagi ühe kooli sulgemine või planeeritav sulgemine tähendaks tulevikus seda, et sealt piirkonnast on lastel lähima koolini näiteks 27 kilomeetrit, siis kujutage nüüd ette neid noori peresid, kes sooviksid sinna piirkonda kolida. Kui nad oma päevaplaane läbi arutavad ja mõtlevad, et lähima esimese klassini või lähima viienda klassini saab olema tulevikus 27 kilomeetrit, siis ma arvan, et väga paljud otsustavad, et me siiski jätkuvalt jääme ainult suvel seda kohta külastama. 

Seetõttu palun kõigil, ükskõik millises Eesti piirkonnas kohalikud omavalitsused neid otsuseid planeerivad või neid volikogu eelnõusid teevad, veel kord mõelda, mida me saavutame sellega, kui me kusagilt mõne väikse kooli, kas teise kooliastme ära lõikame või käsime teha kooli ainult liitklassid, et mida me sellega saavutame. Ma arvan, et me ei saavuta mitte midagi peale selle, et me võtame sellelt piirkonnalt usu, perspektiivi ja kõik selle, mis on seda piirkonda hoidnud – mõnel juhul 335 aastat kooliharidust, mõnel puhul 200 aastat kooliharidust. Seda ei tohi võtta ühe või kahe volikogu otsusega. Mõtleme, sest iga Eesti piirkond väärib kooli ja lasteaeda ning kogu Eesti saab olla täpselt nii tugev, kui on tema iga pisem küla või alevik. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen vaba mikrofoni. Sellega on lõppenud ka meie tänane istung.