Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 6. töönädala neljapäevast istungit. Kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks registreerus 51 Riigikogu liiget ja puudub 50.

Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Valdo Randpere, palun!

Lugupeetud kolleegid! Hea eesistuja! 2019. aasta veebruaris võeti toonase Riigikogu eelviimasel tööpäeval vastu üks eelnõu, millest sai seadus, mis seadustas Eestis mobiilsete kiiruskaamerate kasutamise. Selle menetluse käigus, mis toimus päris kiiresti, detsembrist kuni veebruarini, kinnitati nii komisjonis kui ka siin Riigikogu saalis, et mobiilsete kiiruskaamerate kasutamise puhul tuleb nende ette asetada osutusmärk, mis hoiatab autojuhte selle eest, et mõõdetakse kiirust. Riigikogule kinnitati, et sellise osutusmärgi paigutamine on kohustuslik. Justiitsministeerium – muide, minister oli sel ajal Urmas Reinsalu – avaldas arvamust, et juhul, kui sellist osutusmärki ei paigaldata, siis ei tohiks kiiruse mõõtmine olla isegi trahvi tegemise aluseks. 

Sellele vaatamata tekkis mõni aasta hiljem arusaam, et see hoiatusmärgi panemine on siiski vabatahtlik. Kaks aastat tagasi teatas PPA liiklusjärelevalve talituse juht, et näiteks Tallinnas neid osutusmärke enam ei pandagi. Seoses sellega tegime nüüd Madis Timpson, Marek Reinaas ja mina ühe eelnõu ja anname selle sisse liiklusseaduse muutmiseks nii, et see muudaks mobiilsete kaamerate ette asetatud hoiatusmärkide paneku kohustuslikuks. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ja juhatus otsustab selle edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. 

Läheme tänase päevakorra juurde. Tänases päevakorras on meil Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning Riigikogu liikmete Jaak Aabi, Ester Karuse, Andre Hanimäe, Züleyxa Izmailova ja Tanel Kiige algatatud erakonnaseaduse muutmise seaduse (oligarhia mõjuvõimu vähendamiseks poliitikas) eelnõu 752 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Lauri Läänemetsa.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud parlamendiliikmed! Tõesti, sotsiaaldemokraadid on sellise eelnõu esitanud. Aga mis puudutab erakondade rahastamist ja eesmärki suurendada demokraatliku poliitika usaldusväärsust, siis sotsiaaldemokraadid on varasemalt nii selles koosseisus kui ka varasemates parlamendikoosseisudes, nii palju kui mina mäletan, neid erinevaid algatusi teinud, mis on eesmärgiga samas suunas. Antud eelnõu eesmärk, nagu ma ütlesin, on suurendada usaldusväärsust demokraatliku poliitika vastu. Erakonnad on demokraatliku ühiskonna ja süsteemi üks oluline osa. See eelnõu taotleb läbipaistvust erakondade tegutsemises ja poliitikas. See eelnõu on ühtlasi käsitletud selle eesmärgiga, et vähendada võimalikku erakondade sõltuvust vähestest rahastajatest. 

Ma ütlen kohe siin alguses ära, et see eelnõu kindlasti ei ole suunatud nende isikute vastu, kes võivad olla rahastajad, ükstapuha kui edukad. Suure tõenäosusega enamik Eesti suurrahastajaid on ettevõtjad, ükstapuha, kui edukad ettevõtjad. Meie arvates on täiesti normaalne see, et kui inimene tahab mõnda maailmavaadet toetada, siis ta seda ka teha saab. Aga see eelnõu on suunatud sellele, et erakonnad ise ei satuks sõltuvusse mõnest rahastajast. Sellel eelnõul on kolm olulist osa. 

Kõigepealt, see eelnõu seab piiri füüsilise isiku annetustele ja selleks piiriks võiks olla 100 000 eurot ühes kalendriaastas ehk üks isik üle 100 000 euro ühe kalendriaasta jooksul ühele ja samale erakonnale annetada ei saaks. Selle juurde, et ei oleks võimalik sellest küsimusest mööda hiilida, käib ka ettepanek, et erakonna põhikirjas kehtestatud liikmemaksust suuremad summad loetakse annetuseks ja need kuuluvad samuti annetusele seatud ülempiiri alla. Ei ole võimalik annetusi teha liikmemaksude kaudu. See on tehtud eesmärgiga, et rahaliselt sõltuvusse jäänud erakond ei kujundaks poliitikat annetaja majanduslike huvide järgi, et ei väheneks erakonnaliikmete roll ja liikmeskonna kaasatus. Selleks, et vähendada korruptsiooniriski ja huvide konflikte ning et ei kahjustataks kodanike usaldust valimiste ja demokraatlike institutsioonide vastu. 

Kui me vaatame erinevaid maailmas viimasel ajal tehtud raporteid, mis puudutavad demokraatiat, siis näiteks G20 riigid said 2025. aasta lõpus valmis ühe raporti. Ja ka Oxfam, selline think tank organisatsioon enne Davosi suurt kohtumist avaldas ka ühe raporti. Need mõlemad raportid ütlevad, et maailma jõukamad inimesed või rikkamad inimesed lähevad järjest rikkamaks. Seal küll räägitakse reeglina miljardäridest ja seal osundatakse, et nende huvi poliitikasse sekkuda on suurenenud märgatavalt. Seal on välja toodud see, et kui sa oled väga rikas, siis sul on vähemalt tuhat korda suurem tõenäosus saada erakondadelt seda, mida sa tahad, ja neid erakondi mõjutada.

Ma arvan, et parim näide on Ameerika Ühendriikidest. Ameerika Ühendriigid on minu arvates siiamaani olnud väga tugeva demokraatia kultuuriga maa, kuigi peab ütlema, et viimase aja erinevad institutsioonid, mis ei ole erakondadest ja riigist sõltuvad, Ameerika Ühendriikidest endast, on hinnanud Ameerika demokraatia võimekust ja selle demokraatia langust päris märgatavalt. Ja viimane näide on selle kohta, et üks tänase administratsiooni suurtoetajaid Elon Musk tegelikult ostis ennast põhimõtteliselt suurte annetuste eest administratsiooni tippu. See, kuidas seda riiki juhiti või mida enda kasuks tehti, ma arvan, on päris kõnekas. Mitte keegi ei taha Eestis, et midagi sellist juhtuks. 

Teine ettepanek on seada miljonieurone valimiskulude ülempiir ehk Riigikogu valimistel üle miljoni euro kulusid teha ei tohiks. Selle ettepaneku on sotsiaaldemokraadid läbi aegade, erinevate parlamendikoosseisude kaudu esitanud. 

Ja kolmas ettepanek puudutab uuringute tegemist, kus küsitakse inimeste poliitilist eelistust. Kui keegi selliseid uuringuid teeb, siis kui need on rahastatud ühe isiku poolt ja ulatuvad üle 10 000 euro aasta jooksul, siis tuleb Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjonile teada anda, mis oli uuringu eesmärk ja üldjoontes põhiline sisu, mida uuritakse, ja kes on rahastaja. Et ei oleks sellist olukorda, kus, ütleme nii, et hiilitakse rahastamisreeglitest kõrvale ja mõni ettevõtja rahastab uuringufirmat, kes, ma ei tea, 100 000 või 200 000 või 500 000 euro eest tellib erinevaid uuringuid ja neid uuringuid antakse näha ainult ühele erakonnale. Sisuliselt on tegemist keelatud annetusega, aga praegu, tänaste reeglite järgi on sellele jälile jõudmine oluliselt keerulisem, kui ta siin võiks tegelikult olla. 

Nüüd, komisjonis on küsitud erinevaid küsimusi ja ma püüan mõnele kohe ära vastata. Esiteks, mis puudutab uuringuid, siis see ei pea olema suur bürokraatia, vabalt võib Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni kodulehele teha ühe väga lihtsa sellise vormi, kus kohta sisestad kolm lauset ja siis on see ülevaade asjast antud, rohkem polegi vaja teha. Ja see ei tohiks olla keeruline kellegi jaoks, ükstapuha, kas tegemist on ülikooli või mõne muu organisatsiooniga. Arvestatav kasu, mis sellest tuleb ühiskonnale, on kindlasti suurem kui see pisikene täitmise kohustus. 

Nüüd, mis puudutab seda summat, 100 000 eurot, et üle selle ei tohiks erakondi rahastada, siis me vaatasime läbi viimase kümne aasta kõigi Eesti erakondade, nii parlamendierakondade kui ka parlamendiväliste erakondade rahastamise ja annetused. Ja peab ütlema, et mõnel üksikul korral ulatus see summa üle 100 000 euro ühe erakonna puhul ühe rahastaja poolt. Nii et sellest lähtuvalt selle summa ettepanek on tehtud ka. 

Kui me vaatame teisi riike, siis teistes riikides on need summad oluliselt väiksemad. Näiteks on Soomes ühe annetaja ülempiiriks 30 000 eurot aastas, Iirimaal 7000 euro juures, Leedus on kehtestatud kümnekordne keskmine palk ehk umbes 10 000 eurot. Ma arvan, et see 100 000 eurot ei ole kindlasti väike. Kindlasti ei ole väike! Ja me lõppkokkuvõttes eeldame ja ma arvan, et me kõik võiks tahta seda, et poliitikas loeb see, kes sa inimesena oled ja kui hea sa oled, ja poliitikas loeb see, millised on su ideed, mitte kui palju on sul raha ja kui palju sa suudad selle raha eest reklaami osta. Ja siis selle eest sind ka valitakse. 

Kui me vaatame tagasi erinevatele Riigikogu valimistele, siis võib sealt tuletada ka selle, et suurema reklaamiarvega erakonnad on teinud ka valimistel parema tulemuse. Jah, võib ka teistpidi öelda, et loomulikult, kui sa parem ja populaarsem ja tublim oled, siis sind ka toetatakse rahaliselt rohkem ja sul on suurem kampaaniaeelarve. Tegelikkuses sedapidi, et mida rohkem on sul raha, seda parem tulemus on valimistel, see ka siiamaani kehtinud Eestis on. Ja ma arvan, et see ei ole õige. Ma arvan ja sotsiaaldemokraadid arvavad, et see ei ole õige, et lõppkokkuvõttes peaks olema valimised paremate ideede ja paremate inimeste omavaheline võistlus ja aus võistlus. Suur raha võib selle mitteausaks muuta. Ma kujutan ette ka seda, et on palju küsimusi, nii nagu komisjonis oli, et mis siis saab nendest erakondadest, kes ei ole täna parlamendis. Küsimus oli selles, et kas need erakonnad siis ei saagi omale annetusi koguda ja nad kuidagi parlamenti ei pääse. Ma arvan, et palju mõistlikum ja tasakaalukam on lahendada see küsimus riikliku erakondade rahastamise süsteemi muutmise läbi. Ehk siis need parlamendivälised erakonnad, kes on saavutanud 2%, 3% või 4% ja pole valimiskünnist ületanud, nende rahastust on võimalik suurendada. 

See ei tähenda seda, et me peame erakondade rahastamist suurendama, vaid see võiks tähendada seda, et me vähendame parlamenti pääsenud erakondade nn preemiafondi osa ja see preemiafond makstakse tavaliselt parlamendiliikmete kohtade arvu järgi. Ehk siis on kõigil enam-vähem võrdne baasosa, natukene võib-olla natukene juurde vastavalt kohtade arvule parlamendis, aga see ei pea kindlasti olema selline, nagu ta täna on. Ja kui me mõtleme sellele ka nende uute erakondade puhul, siis ma arvan, et on väga oluline, et Eestis kunagi ei tekiks sellist võimalust, mida me oleme erinevates maailma riikides näinud, kus mõni oligarh või väga rikas inimene või väga rikaste inimeste grupp otsustab, et talle see poliitika ei meeldi või tema asju siin riigis ei aeta, et neid tuleks ajada. Ta rahastab erakonna moodustamist või on selle moodustamise üks osaline ja lõpuks teeb sellise taskupartei – taskupartei, mis pääseb Riigikokku ja lõppkokkuvõttes võib ta valitsusse pääseda ja hakkabki ühe inimese huvides tegutsema.

Ja küsimus ei ole ainult laiapõhjaline, vaid suure tõenäosusega, kui me vaatame Lätit – Läti on meie kõige lähem näide siit kümme aastat tagasi –, siis Lätis oli väga suur probleem. Oli erakondi, kes sõltusid väga tugevalt mõnest rahastajast, Läti oligarhidest. Seal oli väga palju korruptsioonijuhtumeid, kus osteti ja mõjutati poliitikuid tegema seadusi, mis olid soodsad just neile ärimeestele. Kui tehakse seadusi ja seadusruumi, mis soodustab ühte või väheseid ettevõtjaid, siis see tähendab, et teised ettevõtjad kaotavad. Teiste ettevõtjate võrdseid konkurentsitingimusi sellega vähendatakse. See ei ole hea ei majandusele ega usaldusele valitsuse või üldse demokraatliku riigivõimu vastu. Loomulikult on Eestis ka neid erakondi, kes sõltuvad väga tugevalt mõnest üksikust rahastajast. Meil on olnud neid erakondi, kes on parlamendivälised ja parlamenti ei pääsenud, aga meil on ka tänaseid parlamendierakondi, ma rõhutan, see seadus ei ole ühegi erakonna vastu otseselt suunatud, aga meil on näha, et mõne erakonna eelmise Riigikogu valimiste pool kampaania eelarvest, peaaegu pool kampaania eelarvest tuli ainult ühe isiku käest. Kui keegi arvab, et sellel isikul ei ole mõju, siis mina olen teist meelt. Suure tõenäosusega, kui erakond ilma ühe või kahe inimese rahalise panuseta ei ole võimeline soovitud mahus kampaaniat tegema, siis ilmselgelt on neil isikutel võimalik ka öelda, millist poliitikat või vähemalt millist üksikjuhtumit nad soovivad üht- või teistmoodi lahendatuna näha. 

Lõpetuseks tuletan jätkuvalt meelde, et see eelnõu ja need ettepanekud on suunatud sellele, et demokraatia oleks läbipaistvam või erakondade rahastamine oleks läbipaistvam, et usaldus demokraatia vastu säiliks. Need ettepanekud, see seadus ei ole suunatud ühegi ettevõtja vastu. Sotsiaaldemokraatidel on väga hea meel, kui Eestis on väga edukaid, väga jõukaid inimesi, see tähendab, et neil on võimalus ka ühiskonda oluliselt tagasi anda. Aga see on suunatud kõigi erakondade, sealhulgas loomulikult Sotsiaaldemokraatliku Erakonna poole, selles mõttes, et meil kellelgi ei tekiks sõltuvust ühest või vähestest rahastajatest ja mitte ükski erakond ei peaks demokraatlikult teelt kõrvale kalduma. 

Ma ütlen ühte asja veel. Maailma praktika näitab, et mitte ükski erakond ei tahagi seda alguses. Need mured hakkavad sõltuvusest pihta. Ma toon lihtsa näite. Näiteks siis, kui see erakonna suur rahastaja peaks ühel hetkel sattuma pahuksisse õiguskaitseorganitega, tema suhtes algatatakse mingisugune menetlus. Maailma praktika näitab, et erakond, kes on saanud väga suuri annetusi, kes on sellises rahalises sõltuvuses ja juhtumisi on võimu juures, hakkab mõjutama õiguskaitseorganeid – prokuratuuri, politseid, lõpuks ka kohtuid – selles suunas, et see uurimisprotsess ei oleks enam erapooletu. Nii et me ei kahtlusta täna mitte kedagi selles, et keegi ei oleks aus. Vastupidi, minu arvates Eesti parlamendierakonnad ja Eesti erakonnad üldiselt on kõik ausad, aga me ei taha, et tulevikus mujal maailmast nähtu Eestisse jõuaks ja meid halvasti mõjutaks. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! See probleem, millele te osutate, on ju potentsiaalselt reaalne. On tõesti võimalik, et mõne rahastaja osakaal ühe või teise või kolmanda partei rahastamises muutub ebaproportsionaalselt suureks. Aga mõeldes sellele skeemile, mida te välja pakute, mulle tundub, mina näen siin kahte peamist probleemi ja mind huvitab, kuidas te seda kommenteerite. 

Esiteks, mulle tundub, et sellest piirangust on suhteliselt lihtne mööda minna. Kui partei kõrval tegutsevad mingisugused kodanikuühendused, siis võib see annetaja suunata 100 000 eurot aastas parteile, aga näiteks miks mitte pool miljonit või miljon eurot seal kõrval olevatele kodanikuühendustele, mis sisuliselt teevad sedasama asja, mida partei võib teha. 

Ja teiseks, mulle tundub, et see teie lahendus eirab ühte fundamentaalsematki probleemi, mis seisneb selles, et tegelikult peaksid ju parteid ka tegutsema kodanikuühendustena ja olema ikkagi peamiselt rahastatud kodanike poolt, mitte peamiselt rahastatud riigi poolt. Mulle tundub, et te vaatate selle medali ühte külge, aga jätate tähelepanuta selle teise külje, et tegelikult parteid ei sõltugi enam kodanike rahastusest, kuna nad saavad peamise osa oma rahast riigilt.

Suur aitäh! Kõigepealt, sellele esimesele küsimusele vastus on selline, et see eelnõu on esitatud kontekstis, kus meil on täna erakonnaseaduse muudatused ka Riigikogus menetluses, küll valitsuselt tulnud, aga seal on päris palju täna olemasolevaid probleeme plaanitud lahendada. Sealhulgas peaks olema ka sidusorganisatsioonide ja kõrval tegutsevate MTÜ-de küsimus, mis ongi päris keeruline, ma tunnistan. Sellepärast pole meie seda sellesse eelnõusse pannud, teadmises, et seda küsimust lahendatakse juba menetluses oleva eelnõuga. See on esimene vastus. 

Ja teine vastus. Ma olen täiesti nõus, et erakonnad peaksid olema võimalikult paljude poolt rahastatud. See esiteks näitab erakonna usaldust, inimeste seas usku. Muidugi, ideaal oleks, et mida vähem sõltuks ka erakond riigist, seda parem. Muu maailma praktika, ma ütleks, on selline, et loomulikult valimisteks korjatakse, minu arvates suudetakse korjata eraannetusi just selliste väiksemate annetustega paremini kui Eestis, aga enamus riikides on olemas ka riiklik rahastus. Seda selle mõttega, et lõppkokkuvõttes on erakonna tööks vajalikud kulud vaja katta ja meie kõigi huvides on see, et erakond ei tegutse ainult Riigikogu fraktsioonina, vaid oleks piirkondlik esindatus, et toimuks inimestega suhtlemine, info vahetamine ja lõpuks oleks erakonna erinevad allorganisatsioonid nii võimekad, et nad ei kuula lihtsalt erakonna, ma ei tea, Riigikogu saadikuid või ministreid, kes neil külas käivad, vaid ütlevad neile, mida selles piirkonnas nende arvates oleks vaja teha, ehk seavad vastupidiselt ootusi, mis Eestis on nagunii juba meie väikesusest tulenevalt probleem. Kui ma olen Saksa kolleegidega rääkinud, siis neil on küll niimoodi, et kui minister või parlamendisaadik läheb oma erakonna liikmetega kuskile piirkonda kohtuma, siis seal ei ole seda, et kuulatakse, mida ta arvab, vaid öeldakse, mida tegelikult teha on vaja, esitatakse ootusi. 

Et kõike, sellist süsteemi üleval pidada, see lõpuks vajab raha. Ja maailma praktikas tegelikult ikka lõppkokkuvõttes see riiklik rahastus on tulnud osalt sellepärast ka, et ta teistpidi käest ei läheks: kas seda raha ei suudeta ka teistes riikides sellisena koguda, nii nagu te selle ideaali sõnastasite, või võib juhtuda see, et tõesti mõned suured rahastajad lõpuks saavad erakonda toetama ja omavad seal liiga suurt võimu.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Väide, et mida rohkem raha, seda parem tulemus, nagu näitab praktika või eelmised kohalikud valimised näitavad, ta ei pea vett alati. Keskerakonna tulemus miinuseelarvega andis ka hea tulemuse. 

Kui me räägime demokraatiast, siis kas selle demokraatia halvustamine ei ole see, et kui inimene tahab annetada no seal 100 000 või 110 000 näiteks, mida selle eelnõu järgi ei tohiks teha. See on ju vaba valik, kas teie kui erakonna esimees võtate seda vastu või ei võta. See on ju demokraatia. Ja neid nähtusi oli ka olnud, et Eesti poliitikas, kus suuri annetusi vastu ei võta, samamoodi Keskerakond mõni aasta tagasi ka ei võtnud suure kopsaka annetuse vastu. Kas me selle eelnõuga ei pane sellelesamale demokraatiale rangid kaela ja ta jääb juhitavaks demokraatiaks?

Jah, aitäh! Kindlasti me ei pane raame selliselt, et ta jääks kuidagi juhitavaks demokraatiaks. 100 000 eurot Eesti kontekstis on väga suur. Sellessamas eelnõus on ka sees ju ettepanek valimiskuludele ülempiir seada. See teeb automaatselt kõigi erakondade kandideerimist või valimistel osalemist palju võrdsemaks. Muidu on niimoodi, et ühed, kes saavad palju riigieelarvest raha, kaasavad veel annetajate raha, neil on rahaline eelis, väga suur rahaline eelis ja võimalus teha parem tulemus. Raha mõju ei peaks üldse nii suur olema. See eelnõu ei piira annetamist. 100 000 eurot, ma ütlen, ka Euroopa kontekstis on tegelikult väga suur annetus ühe isiku kohta aasta jooksul. Selliseid piiranguid see eelnõu kindlasti ette ei näe. 

Lõppkokkuvõttes me oleme öelnud, et me hea meelega arutaks teiste erakondadega. Kuna ta puudutab erakondade rahastamist, kuna ta puudutab erakondi, siis see ei ole ka ainult sotsiaaldemokraatide asi öelda, mismoodi lõpuks see peab olema. Ja loomulikult parlamendis sotsiaaldemokraadid lõpuks ei otsusta ka selle eelnõu saatust ainuisikuliselt. Me oleme nõus heal meelel arutlema ja leidma seda kohta, kas see on 100 000. Näiteks justiitsminister, justiits- ja digiminister ütles mulle, et Eesti 200 toetab seda põhimõtet ja tema arvates peab olema summa 50 000. Me oleme nõus ka allapoole tulema, ka selliseid arvamusi on parlamendis. Nii et ma arvan, et me võiks ühiselt leida selle summa ja selles kokku leppida. Ja lõpuks võib ka kokku leppida, kas siin on mingi koefitsient, et ta ei ole seadusesse igaveseks raiutud. Komisjonis vastasin ka sellele küsimusele, et mõistlik see 100 000 on sellepärast, et see on oluliselt suurem ühe isiku kohta kui väga paljudes Euroopa riikides ja et isegi inflatsiooni korral nii-öelda teiste riikide tase jõuab ikka kümnete aastate pärast alles selle 100 000 euroni. Ja ma arvan, et meil kellelgi ei tohiks midagi selle vastu olla, kui poliitikas otsustab inimese nagu nutikus ja inimeseks olemine ja tema ideed, mitte raha.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma ei tea, kui palju teie erakonna liikmeid maksab liikumaksu, see protsent ei ole just eriti kõrge. Aga praegu mulle tundub, et selline proletaarne vaim lehvib teie eelnõu kohal. Vaadake, Parvel Pruunsild on vana parteilane. Ma vaatasin, aastast 1999 – 26 aastat. Margus Linnamäe ja Aivar Linnamäe on veel vanemad parteilased, 1990. Ja nad ei varja oma parteilist kuuluvust. Teil Oleg Ossinovski millegipärast ei ole parteisse astunud ja teil selliseid väga jõukaid inimesi erakonnas ei ole millegipärast. Minu meelest, kas ei ole siin väike vahe selles, et kui sa oled erakonna liige, eriti veel väga staažikas liige, siis on ju selge, et sa oma erakonda toetad. Ja kas sa toetad, ma ei tea, siin 5 euro või 50 000 või 100 000 euroga …

Küsimus! Aitäh, teie aeg! 

Kas teile ei tundu, et võiks nii olla? Miks teil ei ole jõukaid inimesi erakonnas? 

Aitäh! Kõigepealt esimene vastus. Sotsiaaldemokraadid, kui ma nüüd õigesti mäletan, peaks olema protsentuaalselt liikmeskonnast kõige rohkem annetusi koguv erakond – ma mõtlen, protsentuaalselt liikmete arv – või seal eesotsas. Selles mõttes me ei pea kindlasti häbenema selle küsimuse osas. Meie erakonna liikmed võrreldes paljude teiste erakondadega usuvad sellesse, mida sotsiaaldemokraadid teevad, ja nad neid annetusi teevad ning liikmemakse nad ka maksavad. 

Teil on täiesti õige küsimus ja see ongi arutelu koht ka, kas see piirab mõne liikme võimalust või mitte. Ma arvan, et me peamegi kõrvutama neid kahte küsimust. Üks on erakondade sõltuvus ja raha mõju erakonnale, hiljem poliitikale ja hiljem riigi juhtimisele. Teine küsimus on inimese vabadus annetada nii palju, kui ta tahab. Neid tulebki kõrvutada ja see on täiesti õige. 

Meie nägemuses tuleb demokraatiat kaitsta ja hoida ning meie nägemuses kaalub aus konkurents poliitikas natukene üle selle vabaduse, kui palju ma tahan annetada või kui palju ma võiksin annetada. Loomulikult on see täiesti normaalne, et kui sa oled jõukas, varakas liige, siis sa pead annetama – või tähendab, mitte ei pea, vabandust, vaid võid annetada.

Aga ma arvan, et see teine väärtus on see, et meil ühiskonnas oleks võrdsed võimalused kõigil poliitilistel jõududel. Ja raha teeb selle ebavõrdsuse sisse tahes või tahtmata. Raha muudab väga palju sinu nähtavust ja lõpuks seda, kuidas inimesed oma valimisotsuse teevad. Ma arvan, et see on olulisem, et kõigil oleks võrdsed võimalused, kõigil Eesti inimestel. Ja ma arvan, et see on olulisem, et kõigi valijate hääl maksaks rohkem igas erakonnas kui selle erakonna rahastaja hääl. Raha ei tohi mõjutada, raha ei tohi anda neid võimalusi või eeliseid üksikutele, sest Eesti demokraatia, põhiseadus ja kogu see loogika ei ole üles ehitatud sellele, et mõni, kes on lihtsalt tublim, peaks kõike otsustama. Ei, meie demokraatia on ehitatud sellele, et inimesed on need, kes peaks ütlema, määrama ja otsustama.

Andre Hanimägi, palun!

Lugupeetud aseesimees! Lugupeetud esimehest ettekandja! Valimistel on ka kandidaatidel võimalus ise panustada ja osta endale reklaami. Seda tehakse väga palju, see on kõik ERJK-s avalikult üleval ja need summad on tihtipeale päris suured. Tegelikult on ju võimalus ka eraisikule annetada, see tuleb sinna kirja panna. Põhimõtteliselt võib ettevõtja teha ka 10 000 või 100 000 eurot annetuse üksikkandidaadile või kandidaadile, kes osaleb erakonna kampaanias valimistel. Kuidas see eelnõu seda kohta reguleerib või kuidas te seda näete, et see ei saaks olema selline auk, kust saab tegelikult mööda pääseda ja sisuliselt erakonnale siiski annetada?

Aitäh selle küsimuse eest! Tõesti, kolmas võimalus annetada ühele konkreetsele kandidaadile on leppida kokku ja öelda, kirjutada, kellele annetus läheb, ja see annetus erakonnale teha. Tavaliselt erakonnad sellest soovist ka kinni peavad. Lõppkokkuvõttes asetub see ikka tänasesse rahastamise ja rahastamise läbipaistvuse ja reeglite loogikasse, mis ütleb, et kui annetamistel on 100 000 eurot ülempiir, siis ei tohiks üks isik ühte või teist või kolmandat moodi seda annetust teha, mis on suurem. Ja kui see on suurem, siis meie eelnõu näeb ette, et see raha, mis osutub keelatud annetuseks, mitte ei tule tagastada sellele isikule, vaid tuleb kanda riigieelarvesse. Ja peab seda järgima nii see, kes annetusi teeb, kui ka see, kes annetusi vastu võtab. Kui erakonna liige on erakonna osa, siis see on erakonna sisemise töökorralduse küsimus.  

Aga seadus lõppkokkuvõttes ei kehti ainult erakondadele, vaid ka annetajatele. Ma usun, et kui Eestis seadus sellisena on jõustunud ja kehtiks, siis kõik annetajad oskavad lugeda, kui palju nad raha ühe erakonna liikmele otse või erakonna kontole kannavad ja annetusi teevad. Ma arvan, et seal seda probleemi tegelikkuses ei kehti, sest lõppkokkuvõttes neid isikuid, kes nii suurtes summades on võimelised Eestis annetama, on suhteliselt vähe. Minu teada on nad kõik väga pädevad seaduse tundmisel ja sellised kodanikud, kes ühiskonna protsesse ja ka erakondade rahastamise küsimusi kindlasti järgivad või on nende asjadega kursis.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Sa mainisid korra ettekandes, et tegelikult ei ole see midagi erakorralist, selliste piirangute sättimine demokraatlikes riikides Euroopas ja üle maailma. Võib-olla sa näitlikustamiseks nimetad mõned riigid ja need piirid, mis on siis seatud nendes riikides. Arenguseire Keskus minu teada hiljuti avaldas ühe teemalehe selle kohta, uuringu. Seal on ka tõenäoliselt neid andmeid leida ja põhjalikumalt, aga võib-olla sa siin ka saali jaoks tood mõne näite.

Jaa, aitäh! Ma tegelikult isegi rääkisin enne sellest, et Soomes tõesti on 30 000 eurot see piir ühe annetaja kohta, Iirimaal jääb see 7000 euro juurde, Leedus 10 000 euro juurde, Leedus on siis kümnekordne keskmine palk, Portugalis seal umbes 12 000 eurot. Kõige viimane riik, kes sellise ülempiiri seadis, oli Austraalia. Seal summad on suuremad, ma peast ei mäleta neid, ja süsteem natukene keerulisem, kuna riik ise on väga suur. Ja ma arvan, et see riigi suurusest tulenev loogika on ka tegelikult oluline. Ma tõden seda, väga paljud on küsinud, miks 100 000 eurot, ja ma tõden tõesti, et 100 000 eurot on ka väga suur summa ülejäänud maailma riikide võrdluses.  

Komisjonis küsiti ka seda küsimust, kas siis ei ole võimalik ära peita, et hakata kuidagi mustalt või mingite skeemide kaudu rahastama. Jah, vastus on, on küll, on küll loomulikult võimalik teha, et ühtepidi anda oma abikaasale või lapsele seda raha, teistpidi tuttavale, mingite äriskeemide kaudu ettevõtete vahel raha liigutada, siis jah, seda saab teha. Seda saab ka täna teha. Seda me oleme näinud läbi ajaloo, et seda on ka tehtud, aga see on keelatud. Selline kellegi teise raha annetamine erakonnale enda nimelt ei ole lubatud Eestis. Selle puhul, kui see ülempiir on kehtestatud ja tõesti sellist skeemi hakatakse tegema, on loomulikult õiguskaitseorganitel ja Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjonil on võimalik lõppkokkuvõttes selliseid asju tuvastada. Ja reeglina, kui sa tead, et selline skeem või skeemitamine on seotud riskiga, siis pigem sa seda riski ei võta kui see, et sa lähed riskima. Ja kui võetakse, ma ütlen, et selliste suurte summade puhul reeglina lõpuks jäävad jäljed maha ja seda on võimalik vaadata ja tuvastada. 

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Sa kindlasti oled läbi töötanud kogu Euroopa Liidu riikide vastava lähenemise. Kas sa oskad öelda, kui paljud Euroopa Liidu riigid arvuliselt reguleerivad seda ülempiiri? Kas on olnud ka praktikaid, et mõni riik on tagasi pööranud selle praktika, kui on pandud piirmäärad peale, ülempiir, ja mis põhjustel? 

Ja küsimus on ka, kas te olete mõelnud ka näiteks meedia kättesaadavuse reguleerimisele. Raha on vahend, millega valimiste eel ostetakse valdavalt erinevat reklaami erinevates kohtades. Võib-olla pigem on see koht hoopis, kuidas meedia kättesaadavus oleks suhteliselt aus – aus on suhteline mõiste, aga suhteliselt ühtlaselt kättesaadav. Olete te neid asju ka mõelnud?

Aitäh selle küsimuse eest! Mul ei oska täpselt seda suhtarvu, ei oska seda tuua ja see on natuke keeruline ka. Meie räägime praegu siin füüsiliste isikute annetusest, sest juriidiliste omad on keelatud. On Euroopa riike, kus on ka juriidiliste isikute annetused lubatud. Ehk see loogika, kohe kui seesama ettevõtja – me räägime summade ülempiiridest – tahab annetada, siis ta saab seda teha oma ettevõtte alt. Ehk sealt läheb natukene hägusamaks või laiali see ära. 

Meil on Euroopas riike, kus need ülempiirid on väga kõrged, või mõni riik, kus neid ka ei ole. Meil on Euroopas päris palju riike, kus näiteks kuni umbes 1000-eurost annetust üldse deklareerima ei pea, alates mingist summast pead sa deklareerima hakkama ja seal on ülempiir olemas. See praktika on erinev, aga julgelt pooled riigid on ka füüsiliste isikute, või ühesõnaga, on annetustele ühte- või teistpidi ülempiiri pannud, julgelt pooled riigid või rohkem.

Mis puudutab meediat, siis ei, me seda ettepanekut ei ole siin teinud. Varasemalt, ma mäletan, ka põhiseaduskomisjonis on neid arutelusid olnud. Mis puudutab võrdseid tingimusi kõigile, nii parlamendierakondadele kui ka parlamendivälistele erakondadele avalikus ruumis silma paista, siis on riikide näiteid, kus on ka olnud, ma ei tea, öeldud, et sul ongi mingid omavalitsuse reklaamtahvlid, kõigil ühesuurused, igaüks saab selles linnaosas umbes kaks tükki. Mingisuguseid selliseid reguleerimisi on ka olnud maailmas. Ma arvan, et see võib-olla on ikka päris kõvasti ülereguleerimine. Seal neid argumente ühte- ja teistmoodi on.

Lõppkokkuvõttes meediat ja kõike seda – ma ei kujuta ette, et oleks võimalik neid võrdseid võimalusi sinna tagada. Ja lõpuks on raha see, mille eest sa reklaami ostad. Kui rahaliselt on sul enam-vähem võrdne seis, siis ma kujutan ette, et see on juba erakonna või kandidaadi enda valik, kas ta kasutab seda raha ajalehes või sotsiaalmeedias reklaami ostmiseks või teeb mingisuguseid kampaaniasündmusi.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lauri, kui me ajalukku vaatame, siis me mäletame, et Reformierakond lahendas asja nii, et kilekottidega inimesed jooksid parteikontori vahet. Kui me nüüd sinu enda viimase aja tegevust siin vaatame, sularaha šokolaadikarbis, siis ma ütleksin, et tundub, et sul seda tüüpi skeemide vastu, kus sularaha liigub natuke varjatult, isiksusena on teatav selline tõmme. Mu küsimus tulebki sellest, et teades, et sa võid kiusatustele järele anda ja võib-olla ka su kolleegid sotsiaaldemokraatidest. Kas teil on tekkinud tunne, et näiteks Oleg Ossinovski enne järgmisi valimisi tahab üle 100 000 teile annetada, et kiusatusi vältida ja et teistega mänguväli võrdsem oleks, et seda kiusatust ei tekiks, seda piirata. Või mis see täpne ajend oli teil selle eelnõu jaoks?

Aitäh selle küsimuse eest! Tegelikult ei ole küsimus ju ühes inimeses või ühes erakonnas. Me muretseme selle pärast ka, et EKRE pahale teele ei satuks. Ma kujutan ette – te naeratate nii kõvasti –, et ka teile pakuks rõõmu, kui, ma ei tea, Oleg Ossinovski või keegi teine annetaks. Ja lõpuks annetamine iseenesest ei ole ju probleem. See ei ole probleem, et keegi raha annetab. Probleem on selles, kui erakond jääb vähestest annetajatest sõltuvusse. Probleem ei ole selles, kui on palju annetajaid, kes igaüks annetab mis iganes x summa, x võrra väiksema protsendi kogu erakonna aastaeelarvest või kampaaniaeelarvest. Selles ei ole mitte mingisugust probleemi, see kõik on väga normaalne. Aga ma arvan, et mure on siis, kui ühe annetaja käest tuleb kaks kolmandikku kogu erakonna valimiskampaania mahust või pool, ligi pool. Isegi veerand, ma julgeksin öelda, on suur, kui me parlamendis pikemat aega olnud erakondade puhul ütleksime, et need kampaaniad on ju miljon eurot pluss. Ka 250 000 eurot juba miljonieurosest kampaaniast on väga oluline summa. Ilmselgelt on keegi väga tänulik sellise annetuse eest. Me teame kõik, et on annetusi, mis tehakse lihtsalt ilma ühegi ootuseta ja võib-olla ilma kellegagi rääkimata. 

Me teame tegelikult, et suured annetused on reeglina ka sellised, kus on enne ikka erakonnaliikmete ja annetajate vahel mingisugune suhtlus olnud. See tähendab, et juba ainuüksi see võib kujundada olukorra, kus tunde järgi jäädakse tänu võlgu. Tänu võlgu! Ja kui sinu poliitiline karjäär ja sinu edukus sõltub sellest, et keegi on seda rahaliselt toetanud ja seda rahaliselt edasi viinud, siis loomulikult sa hakkad mõtlema, kuidas oma karjääri mitte kiirelt lõpetada, vaid seda jätkata. Ilmselgelt sa tahad võib-olla järgmine kord parlamenti saada, võib-olla järgmine kord hea tulemuse teha ja siis valimistevahelisel ajal, eriti kui sa võimu teostad. Loomulikult on kerge tulema see. Ma ei mäleta, kes see poliitik või ajakirjanik kunagi ütles, et sa oskad nagu selle rahastaja mõtteid lugeda või aimata, oli see vist lause. Ta ei peagi midagi ütlema, aga mõnikord piisab sellest, kui sa oskad aimata. Nii et see kõik on selles suunas mõeldud.

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ärihuvide mõju poliitikale on kahtlemata oluline teema. Aga kui me vaatame Eesti tänast reaalset olukorda, siis ma kardan, et teie pakutud lahendus ei aita. Me ju kõik teame, et teatud ettevõtetel on täna reaalselt väga suur mõju meie rändepoliitikale. Ka näiteks taastuvenergia valdkonnas me teame, et see mõju on olemas. Rääkimata sellest, milline farss meil hiljuti toimus hasartmängumaksu vähendamisega, kus on väga selgelt ärihuvi taga. Kuidas neid probleeme tegelikult lahendada annaks, mis meil täna reaalselt on olemas? 

Aitäh! Demokraatias on nii, et kõiki asju ei saa ega peakski reguleerima. On ette nähtud ja mõeldud, et rahvas teeb valimistel oma otsuse, kas või sellesama, ma ei tea, hasartmängumaksu seaduse kohta. Minu arvates see on hea näide. Ma arvan, et selle pealt tehakse oma otsus. See ei tähenda, et mina ütleksin, et seal mingi rahastamismudel taga on. See on täiesti normaalne, et ühel erakonnal on paremad suhted ühtede ettevõtjatega, teistel teistega. Ühtedel on kinnisvara-ärimeestega, teistel põllumeestega, kolmandad võib-olla saavad paremini läbi ametiühingutega. Ja kõigil neil on poliitikale mõju.

Me ju tahame, et neil oleks mõju. Me tahaksime, et mitte ainult ettevõtjatel oleks mõju. Me tahaksime, et ka inimestel, kes kaitsevad naiste võimalusi ja õigusi, oleks poliitikutele mõju. See on positiivne mõju, me seda tahaks.  

Aga oluline on see, kas sa suudad veenda ja tekitada, ma ei tea, ühiskondliku arvamuse muutuse või suudad erakonna liikmeid veenda oma mingis idees või probleemipüstituse suudad õigesti üles panna. See on üks versioon. Ja teine on see, et sa rahaga mõjutad. See on teine.  

See, millest meie täna räägime ja mida meie oma demokraatias õigeks ei pea, on see, kui rahaga omatakse mõju, mitte ideede läbi või nägemuste läbi või probleemipüstituste läbi. Nii et ma arvan, et need on erinevad asjad. Me tahaks, et lõppkokkuvõttes poliitikud oleksid avatud ja kuulaks, ja see juba ongi mõju. Aga me ei taha, et mõju saavutatakse ja kuulatakse sellepärast, keegi kedagi on rahastanud. 

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Iseenesest on positiivne, et seda tüüpi eelnõu siin laialdast, ma ei tea, arutelu ja ka ühiskonnas arutelu põhjustab, see tulekski läbi rääkida.

Ma arvan, et on kaks aspekti, mis on jäänud seni tähelepanuta. Üks on see, mida sa oma kõnes mingil määral ju ka kajastasid, et me tegelikult ei taha, et igal erakonnal oleks suured rahastajad. See eesmärk ei ole mitte see, et me peaks liikuma sinnapoole, kus kõik 100 000 kaupa annetusi vastu võtavad, vaid pigem tõepoolest see, et rahastamine oleks mitmekesine ja ei domineeriks ühe osapoole huvid. 

Meie jaoks on võib-olla teine aspekt see, et üllatav, kui väikesed on annetuste laed nii eraisikutele kui ka juriidilistele isikutele suures osas Euroopa Liidu liikmesriikides. 18 liikmesriiki on päris rangelt reguleerinud, mõnel pool, kas Belgias, lagi on 2000 eurot, aga Slovakkias 300 000 eurot. Enamik piirdub paarikümne tuhande euroga, ükskõik, kas tegemist on juriidilise isiku või eraisiku annetajaga. Kas sa näed, et see tegelikult muudaks ka meil pilti?

Suur tänu! See oli väga hästi sõnastatud, see küsimuse algus. Loomulikult, ma arvan, et meil kellelgi ei peaks olema eesmärk, et võimalikult suured annetused laekuvad, vaid lõpuks on eesmärk, et palju väikeseid annetusi, ja eesmärk on, et raha ei peaks otsustama, kui edukas on poliitik ja kui hea on tema idee, vaid ikka sisu, idee sisu, ühiskonna vajadus, inimene ise, tema usutavus, tema võimekus poliitikat teha, tema võimekus ideede eest seista peaks olema ju demokraatia kese ja seal ei tohiks eriti raha vaja olla. Jah, loomulikult on ideed vaja tänases maailmas kohale viia, on vaja seletada, rahvaga kohtumisi on vaja teha. Jah, see kõik maksab, aga see ei pea maksma ühe inimese puhul sadu tuhandeid või erakonna puhul miljoneid eurosid. Oluliselt väiksemate summadega saab ka kõike seda teha. Nii et see on tõesti selle nagu eelnõu või selle muudatusettepaneku nagu tuum. 

Ja ma ei mäleta peast, minu arvates Prantsusmaal oli ka üle mõistuse väikene summa. Prantsusmaa, mis riigina Eestist on ikka kordades-kordades suurem, summa on seal 4000 – aitäh, Riina Sikkut! – eraisiku nii-öelda lagi. 4000 eurot Prantsusmaal! Kui palju on Prantsusmaal seda rikkust või miljonäre või kõiki neid inimesi! Ja 4000 eurot! Ja juriidiline isik oli seal alla 10 000. 

Meie räägime siin 100 000. Selle arutelu käigus me võiksime jõuda sinnamaale, et see 100 000 on ikka liiga suur summa tegelikult, on ju. Aga et oleks mingisugune selline konsensuse koht, ma arvan, et pigem väiksemate sammudega liikumine selle kõige poole oleks oluliselt mõistlikum.  

Nii et jah, täpselt, küsimus oli hea ja ma arvan, et siin me probleemi ei peaks nägema. Ja võib-olla, kui enne olid mitmed küsimused sellest, kas me peaks tahtma, et väikeseid annetusi erakonnaliikmed ja inimesed teeks rohkem ja oleks võib-olla rohkem siis nii-öelda poliitikaga seotud või mõtleks kaasa, siis loomulikult, kui meil suuri summasid saab vähe annetada, siis see tähendab, et erakonnad peavadki pingutama, et neil oleks rahva seas selline usaldus, et inimesed teeksid neid väiksemaid annetusi. Ma arvan, et seal on ka väga otsene seos, et kui sa saad oma enamuse rahast, valimisteks vajaminevast rahast kätte mõne, paari inimese käest, kahe-kolme inimese käest, no mis pingutust sa siis pead tegema, et inimesi kuulata! Mina ütleks, et palju rohkem sa pead suhtlema siis nendega, kes rahastajad on, ja palju vähem inimestega, on ju. Sa võid teha lihtsalt reklaami ja näidata, et sa oled ilus ja tore, ja vähem seda demokraatia poolt edendada.

Andre Hanimägi, palun!

Härra aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Tegelikult te ka enda ettekandes seda puudutasite ja praegu Riina Sikkutile vastates ka, aga kuna me oleme siin nüüd tükk aega juba rääkinud sellisest tehnilisest poolest, siis ma usun, et vaatajatele oleks natuke vaja ka selgitust selle kohta. Kindlasti väga paljud, kes tänast ülekannet jälgivad, mõtlevad, et see on ju hea asi, kui erakonnad saavad hoopis eraisikutelt, mitte riigilt raha. Ega nende erakondade maine ei ole ju väga hea – ma räägin siinkohal kõikidest erakondadest –, võtame hoopis riigilt ära ja las nad ise vaatavad, kuidas nad eraisikutelt ja ettevõtjatelt raha kokku kraabivad. Äkki te toote veel kord välja, mis tegelikult need ohud on, kui me läheme nüüd seda teed, et võtame riikliku rahastuse ära ja las kõik otsivad endale ettevõtjaid? Mida see tegelikult võiks teie hinnangul kaasa tuua Eesti demokraatiasse ja Eesti poliitilisel maastikul?

Aitäh! See ju oleneb kontekstist. Kui me lepime kokku, et üle 100 000 euro valimistele ei kuluta, siis ma arvan, et me saame kõik hakkama. Kui seda ülemist piiri ei ole ja valimiskampaania kulu on miljon või 2 miljonit eurot ja riiklikku rahastust ei ole, siis see tähendab, et sul on rohkem kuskilt mujalt vahendeid vaja. Kui liikmed ei maksa nii palju liikmemaksu ja annetusi, siis loomulikult pead sa neid reeglina pigem ettevõtjatelt küsima. Ja see lõpuks viibki selleni, et ühtpidi võid sattuda sellesse olukorda, kus oled kellestki suures sõltuvuses. 

Aga ma arvan, et demokraatias oluline ja ka selle riigi toetuse oluline mõte peaks olema see, et ta hoiab erakonnad töös ja ta hoiab erakonnad inimestega suhtlemas. Ma võin lihtsalt ministritööst tuua kunagise näite, et tihti jõuavad läbi riigisüsteemi mingisugused asjad ministrite ja valitsuse lauale, mis on alati mingisuguse teatava üldistusastmega, sest reeglina valitsus üksikküsimusi väga detailselt ei lahenda ja võib-olla ei peakski lahendama alati. Aga kui ei oleks erinevates piirkondades ja muideks mitte ainult enda erakonna inimesi, vaid teistel erakondadel samamoodi, kes võtavad ühendust ja ütlevad midagi – minul ministri ametiajal EKRE-st päris mitu inimest tegelikult aitas lahendada Eestis mõnda olulist probleemi või Keskerakonnast keegi võttis ühendust –, kohalikud piirkonna inimesed. Ja sa mõistad, et ametnike üldistus võib olla ühes suunas, aga tegelikult seal on midagi olulist sees selle piirkonna jaoks, mida sa selles üldistuses ei näe. Tänu sellele sa võid mõista, et seal on mingi probleem, mis vajab hoopis teistsugust lahendust või selle küsimuse uuesti arutamist.

Näiteid, kuidas on oluline see, et erakonnad toimiks kaasajana ja teistpidi oma nägemuse seletajana üle Eesti, mitte ainult suurlinnades, ja oleks võrgustik. Mida suurem see võrgustik on, seda rohkemate inimesteni ta ulatub, mida suurem see võrgustik on, seda rohkem ta suure tõenäosusega suudab ootusi esitada neile, kes on erakonna eesotsas, parlamendis või valitsuses, ja ma arvan, et seda parem. Me kindlasti ei tahaks keegi ühtegi sellist erakonda, kes mingis väikses grupis, väga väikses grupis, pigem mitte erilise regionaalse haardega midagi nagu kuskil nurgas pusib. Me tahaksime pigem erakondi, kes toimivad demokraatia loogikas niimoodi, et nad suudavad inimestega mõelda, nad suudavad kaasata, nad suudavad arutada, nad suudavad ka seletada. Tihtilugu vahet ei ole, kes valitsuses või koalitsioonis on, peab tegema otsuseid, mis ühtedele meeldivad ja teistele mitte, või on arusaamatu, et neid tuleb alati seletada, et ka aru saadaks. Nii et see peaks olema minu arvates riikliku rahastuse peamine eesmärk, et erakonnad toimiks organisatsioonina ja nad oleksid inimeste jaoks olemas.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Tõepoolest, see on väga hea, et sa seda eelnõu, mis sotsiaaldemokraadid on esitanud, nii hästi lahti seletad. Siin on erinevaid küsimusi olnud. Aga on ju räägitud ka valimiskampaania maksumuse piiramisest, seda siis eelkõige erakondade tasandil, aga ka üksikisiku tasandil. Mis sa arvad, kas võiks ka selline lähenemine sobida meile Eestis?

Aitäh! Tõesti, selles eelnõus on see miljoni euro piir Riigikogu valimistele ka ettepanekuna tehtud. Ma pean tunnistama, et põhiseaduskomisjonis oli väga hea arutelu selle koha pealt. Ja ma ütlesin ka eelnõu algatajate poolt, et me oleme nõus selle ettepaneku ka sealt praegu välja võtma, kui see peaks takistama ülejäänud eelnõuga edasiliikumist, sest küsimus lihtsalt tekkis, et mida siis hinnastatakse sellesse ülempiiri. Me pole seda lahti kirjutanud nii täpselt. Kui see peaks olema juhuslikult nii, et ka kandidaadi enda panus arvutatakse rahasse ja lõpuks on ka erakonnaliikmed, kes teevad ju kampaania ajal päris palju tööd, et kui hakatakse arvutama pärast nende panust, siis me satume väga keerulistesse olukordadesse. Ma ütlen, et Eestis vahepeal õiguskaitseorganid on väga võimekad igasuguseid asju nagu ära hindama ja sinna sisse lugema, kui me oleme teinud liiga lahtise või üldise seaduse. Aga üldine põhimõte, mis sotsiaaldemokraadid, vist, Heljo Pikhof, sa mäletad isegi paremini kui mina, seda, mis ajast, minu arvates mingi 2013 või 2012 juba oleme neid ettepanekuid teinud, et raha mõju erakondadele, raha mõju valimistele peaks olema oluliselt väiksem, erakondade sõltuvus erinevatest rahastajatest tegelikult võiks olla väiksem. Jah, see on meil see järjepidev tegevus olnud, nii me seda maailma näeme. Parem oleks, kui ikka loeks, kes sa inimesena oled, millised on su ideed, mitte see, kui palju sa reklaami saad osta. 

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lauri, sa rääkisid oma kõnes enne ka sellest nii-öelda taskuparteide küsimusest, kuidas rikkad inimesed teevad nii-öelda taskupartei endale. Sa kirjeldasid seda tegelikult nii täpselt. Kui sa oleksid mänginud kellegagi "Aliase" mängu, siis ma arvan, et isegi algkoolilaps oleks kohe öelnud Eesti 200. Seal ei olnud keeruline aru saada, millisest erakonnast sa räägid. Nagu me teame, neile ei piisanud ainult sellest, et see rikas inimene selle partei tegi. Nad kasutasid ära ka Eesti inimeste heatahtlikkust, tahet ukrainlasi aidata ning varastasid nii terve hulga hääli kui ka raha. Ka Reformierakond ei olnud seal patust puhas, sest hiljem on välja tulnud, et nende tipus oli teada, et see Ukraina annetuste asi on kahtlane. 

Mu küsimus tuleb nüüd sotsidele. Kas teil siis peale valimisi ei käinud peast läbi mõtet näidata põhimõttekindlust, näidata seda, et nii ei ole õige, ja mitte minna valitsust tegema selliste erakondadega?

Aitäh! Teate, see on nagu presidendi kõnega vabariigi aastapäeval, et iga poliitik erinevast erakonnast kuulis erinevat asja ja keegi ei kuulnud, et temast räägiti. Tundus, et hoopis teistest räägiti. Mina ei rääkinud Eesti 200-st. See oli huvitav, et teie tundsite Eesti 200 ära, aga enda koha pealt mingit tunnet ei tekkinud. Ja teine asi, ma arvan, et see on ebaõiglane ja te teete siin Eesti 200-le liiga selle kohta, mis puudutab Johanna-Maria Lehtme annetuste asja. Arvestades, kui hilja või vahetult enne valimisi inimene erakonda kandideerima kutsuti, umbes sellel hetkel, kui nimekirju esitati, siis raske on erakonna seost sinna luua ja minu arvates pole seda ka keegi Eestis kuidagi tuvastanud, peale Uute Uudiste. Ja vist oli veel mõni selline portaal, kus sellest räägitud on. Nii et jah, ütleme nii – mis see oligi? –, et vanarahvas ütles, et pindu näed teise silmas, aga palki enda silmas ei näe. 

Aga lõppkokkuvõttes ma ütlen, et loomulikult tänasel hetkel see eelnõu puudutaks kindlasti mõnda erakonda, kes parlamendis on, ja mõnda parlamendivälist erakonda. Aga selle eelnõu eesmärk on ju suunatud tulevikku, et meist keegi ei satuks mingisugusesse sõltuvusse, kaasa arvatud EKRE. Nii et ma arvan, et teie poolt oleks mõistlik seda toetada, sest ma arvan, et te ise ka pole märganud väga palju neid olukordi, kus sotsiaaldemokraadid EKRE huvide eest nii tugevalt seisavad.

Nii, aga siin on üks protseduuriline vahepeal laekumas. Ando Kiviberg, palun, küsimus istungi juhatajale! Palun!

Härra istungi juhataja, suur tänu! Ma kutsun teid nüüd üles kolleeg Eplerit korrale kutsuma. Sellepärast et see, mis ta suust kuuldavale tuli praegu, mis puudutas, ma ei tea, lausa varastamissüüdistust, annetuste varastamise süüdistust ühele erakonnale, on lihtsalt kohatu, väga inetu, laimav, mitte kuidagi põhjendatud. Ma leian, et siin saalis sellisele sõnakasutusele kohta ei tohiks olla.

Aitäh! Tegelikult ettekandja juhtis ka sellele tähelepanu, et Eesti 200-ga ei saa kuidagi seostada seda küsimust. Seda ütles ettekandja ja nüüd mina ei saa küsimuse poole pealt sekkuda, kui ta seda nimetab. Kuulasime küsimuse ära, ettekandja tegi seal omad märkused ja teie reageerisite ka koheselt. 

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Te tõite siin näiteid mõningatest riikidest, kus on teatud lagi annetustele seatud. Kahtlemata ei ole nende riikide rahvaarv vist Eestiga võrreldav. Nende võimalus erakonna liikmemaksudest erakonna tegevust rahastada on ilmselt hoopis teistsugune kui Eestis. Aga see selleks.  

Ma tahan küsida, kas teil on infot, milline on nendes riikides riigi poolt erakondade rahastamise süsteem. Täna on meil Eestis ju selline süsteem, et valimiste võitjad on riigi rahaga justkui võimu juurde tsementeeritud. Kui me võrdleme, eks ole, et kui Reformierakond saab aastas peaaegu 2 miljonit eurot riigilt, siis seal ei ole üldse küsimust. Selle eelnõuga, mida te siin pakute, et saaks kuidagi ära lahendada mingisugust sõltuvust, sest nad ei sõltugi mitte kellestki. Neil on riigi raha ja nad saavad selle raha eest endale uuesti valimistel hea tulemuse teha. Riik ise on see kõige suurem annetaja. Kuidas nendes teistes riikides on? Kas seal on ka sellised süsteemid? 

Teie aeg! 

Kas nad tsementeerivad ka kuidagi olemasolevat võimu või mitte? Kuidas selle vastu võidelda?

Aitäh selle küsimuse eest! Väga hea küsimus! Nii täpselt ma ei oska neid riiklikke rahastamise süsteeme öelda. On täpselt nii ja naa. Aga reeglina Euroopa riikides see riigipoolne erakondade rahastamine on.  Nüüd, küsimuse alguses oli teil väga õigesti küsitud, et riigid on suured, seal võib olla palju inimesi, kes neid toetavad, ja tänu sellele saadakse kokku. Aga seal on ka niimoodi, et kui riik on suur, siis organisatsioon on suurem, valimiskampaania peab olema suurem, et nende inimesteni jõuda. See seos on olemas.  

Kui me vaatame siia Soome või Lätisse, Leedusse, ümberkaudsetesse riikidesse, siis need füüsilise isiku annetuse piirid on oluliselt madalamad kui see 100 000 euro ettepanek. Seal on tunnetus, et saadakse hakkama.  

Ma arvan, et see küsimus on ka täiesti õige ja õigustatud. Mina olen seda küsinud ja olen öelnud nii põhiseaduskomisjonis kui ka meediale, kuidas me näeme, et seda võiks lahendada. Riiklik erakondade rahastamise süsteem ei peaks nii palju premeerima saadud parlamendimandaatide arvu järgi, vaid see baasosa, kui sa oled parlamenti saanud, võiks olla kõigil sarnane. Ja võib-olla väga pisikene koefitsient siis annab juurde nende parlamendikohtade arvu järgi. 

Ma tõin selle näite ka viimaste valimiste pealt. Umbes on niimoodi, et kui Isamaa sai kaheksa mandaati valimistel, siis see rahastus on umbes 400 000 euro juures aastas riiklik – jah, kuskile sinna, isegi natuke vähem. Ja Reformierakonnal on poolteist miljonit. Loomulikult on see ebavõrdne – jah, üle poolteise miljoni euro. 

Mina vabalt näeks seda ideaalis niimoodi, et tõmbame ühel vähemaks ja tõstame teisele juurde. Lõppkokkuvõttes võib see olla niimoodi, et mõlemal on 700 000 või 600 000 juures. Ma arvan, et see oleks aus.  

Ja osa sellest premeerimise osakust, mis rahast üle jääb, ma pigem suurendaks nende erakondade rahalist toetust, kes on saanud valimistel 2%, 3% või 4% ja pole parlamendikünnist ületanud. Sest see õigustatud küsimus on, et kui soovitakse mingit uut poliitilist liikumist teha, siis tal ikka mingit raha on vaja, et valimistel osaleda ja seda erakonnaorganisatsiooni jooksutada. Ja kui on seatud annetustele ülempiir, siis see raha kuskilt mujalt peab tulema. Nii et ma arvan, et aus ja mõistlik demokraatiat hoidev oleks see, et see tuleb riigi käest.

 Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Vaadake, kui huvitav debatt siin saalis on. Tegelikult me tahaks ju sellist arutelu enne valimisi ka ühiskonnas, sisulist arutelu. Kui me räägime täna arutluse all olevast eelnõust, siis minu jaoks nii see reklaamikulude ülempiir kui ka annetuste ülempiir käivad kokku. Sest praegu on surve suurte annetuste kogumisele, aga valija saab selle eest vastu – ma ei tea, Riina Sikkut, Peeter Ernits, Urmas Reinsalu ja Martin Helme – suuremad ja sähvivamad reklaamid, pikemad reklaamid, rohkem eriefekte. Aga kas see aitab kuidagi demokraatiat edasi, kas see tekitab sisulist arutelu? Tegelikult ei tekita. Seda, et me kogume erakondadena rohkem annetusi ja suuname neid suurematesse plakatitesse ja telereklaamidesse, see iseenesest on ju rumal. Aga see on suund, kuhu kõik paratamatult on läinud. Kui nüüd reklaamikampaania suurus on piiratud, ta võtab annetuste kogumiste survet vähemaks, sest meil ei ole sellist eetriajavõistlust, ja tugevdab seda sisulist debatti. Aga ma olen samuti nõus, et lisaks peaks kaaluma seda, et ka riigipoolne toetus võiks olla kuidagi ühtlasem …

Teie aeg!

… kõigile organisatsioonidele, kes poliitikas tegelevad.

Jaa, aitäh! Olen teiega sada protsenti nõus, saan öelda, teie kui eelnõu algatajaga. Ja see nii tõesti on, et reklaami tehakse sellepärast, et reklaamil on mõju. Need reklaamid, mida me valimiste ajal näeme, mis tulevad telest või tulevad sotsiaalmeediast, valdav osa neist on sellised, et mõjutada inimest siis kellegi vastu või kellegi poolt hääletama. Valdav osa neist ei edasta eriliselt mingit sõnumit, edastatakse loosungit. Ma arvan, et paljud kolleegid siin kohe oskavad meenutada, et kui ei oleks olnud ühel erakonnal ilusaid reklaame, Reformierakonnal näiteks, ja oleks ausalt räägitud sellest, mis nad maksudega teha tahavad, et oleks võib-olla see valimistulemus hoopis teistsugune olnud. Nii et ma arvan, et see on üks parimaid näiteid sellest, kuidas suur raha poliitikas reklaamides mõjutab valijat tegema otsust ja ei taga seda, et räägitakse sellest, mida erakond lubab, valimisprogrammist või millestki muust. Ehk siis tõesti – jätkuvalt ma kordan seda nüüd mitmes kord –, kõige parem, kui otsuseid või valikuid tehakse selle alusel, milline sa oled inimesena, kui võimekas, millised on sinu või sinu erakonna ideed ja lubadused või varasem käitumismuster, ja mitte selle järgi, kui palju on sul olnud rahalist võimekust reklaami osta.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! See arutelu meenutab parteikiusu eelnõu. Aga ma küsin, kas Isamaa edu oleks ka nii suur olnud, kui Parvel Pruunsild, Margus Linnamäe, Aivar Linnamäe ja teised jõukad inimesed, kes on pikaajalised partei liikmed – ma rõhutan –, ei oleks oma parteid nii tublisti panustanud. Ja ühelt poolt mulle Parvel Pruunsilla initsiatiiv meeldib, demograafilise situatsiooni parandamisele suunatud. 

Aga kui näiteks sotsidel oleks keegi selline jõukas ärimees, kes tahaks panustada siiralt kväär- või transinimeste või meretuuleparkide arengusse, kas siis oleks sotsiaaldemokraadid kõige populaarsem erakond siin ja teie oleks kõige populaarsem võimalik peaministrikandidaat, mitte Urmas Reinsalu praegu? On see kuidagi seotud? Et kui nüüd muutuks teistmoodi, siis oleks asjad teistpidi, teie oleks esikohal, teie erakond?

Aitäh! Kõigepealt ma pean selle täpsustuse tegema. Reeglina, kui keegi on öelnud mulle, miks ta sotsiaaldemokraate toetanud on annetustena, siis peamised põhjused on regionaalpoliitika; inimeste võrdsed võimalused igale poole elus, ühiskonnas jõuda, kui nad on tublid ja pingutavad; loomulikult asjakohane ja sisuline lähenemine; ka meie vaated majandusküsimustele, mis puudutavad erinevate tehnoloogiaettevõtete võimalusi või tehnoloogia arengut või ühiskonnas kasutusele võtmist; loomulikult energeetikavaade, et Eestis oleks palju odavat elektrit; ja kõik muud asjad sinna juurde. Need on peamised põhjused, miks sotsiaaldemokraate toetatud on. 

Te muidugi unustasite ära mainida, et sotsiaaldemokraate on toetatud ja toetatakse ka praegu sellepärast, et ka meile läheb korda, kas ja kui palju Eestis lapsi sünnib, ja mitte ainult see, vaid kuidas neid on võimalik üles kasvatada ja et lõppkokkuvõttes oleks igal lapsel võimalus ühiskonnas kuskile jõuda. See on ka põhjus, miks me pidevalt räägime ja tunneme muret, et meil on väga palju absoluutses vaesuses elavaid lapsi ja kõik sinna.

Mis puudutab Parvel Pruunsilda, huvitav, et te tahate kogu aeg Parvel Pruunsillast ja Linnamäest rääkida. Teie sihik on millegipärast sinna suunatud. Mis puudutab härra Pruunsilda ja tema nägemust ja kaasamõtlemist sündide teemal, siis see on minu arvates väga õige ja hea. Ja mis puudutab Linnamäed näiteks, tema muret Eesti metsade pärast, minu arvates ka väga õige ja hea. Sotsiaaldemokraatide vaated sealkohal kindlasti kattuvad nende isikutega. Mis puudutab nende isikute mõju, siis kui te nii arvate, et neil on väga suur mõju oma annetuste kaudu, siis jah, ma ei vaidle vastu, see võib täpselt niimoodi olla. Ma seda täpselt kommenteerida ei oska, aga see tõesti võib selliselt olla. 

Teie küsimus oli suunatud sellele, et eelmine kord annetasid need isikud väga palju erakonnale Isamaa ja valimistulemus ei olnud annetustega korrelatsioonis. Jah, nii võib ka juhtuda. Aga nii nagu me siin just kolleegiga siit eestpingist natuke aega tagasi arutlesime, on jälle Reformierakonna puhul see rahastamise korrelatsioon olemas. Nii et see võib olla niipidi või naapidi. Lõppkokkuvõttes mõnikord sõltuvad ka valimistulemused, inimeste käitumine või hoiak valimistel ka mingitest muudest asjadest, aga reeglina rahal on seal suur mõju.

Urmas Reinsalu, palun!

Teil on oligarhiavastane seadus, eks ole, ja oligarhid on meil ennekõike Venemaal. Euroopa Liit on nimetanud Putini lemmikoligarhiks Ališer Usmanovi. Ajal, kui te olite Eesti siseminister, teie suur annetaja Oleg Ossinovski, kellelt te võtsite vastu kümneid tuhandeid eurosid täiemahulise Ukraina sõja ajal, vedas Usmanovi metalli kusagil kolmveerand miljardi euro ulatuses – te olite siseministrina teadlik nendest dokumentidest –, võtsite vastu sanktsioneeritud Vene oligarhi röögatus koguses metalliveolt teenitud raha. Tõsi küll, osa firmast vormistati pärast, te olete kursis, eks ole, Veronika Ossinovskaja nimele, kes elab praegu Venemaal, ja võtsite selle raha vastu. Miks teie seadus jätab avatuks niisugused asjad, Vene oligarhide teenitud raha, et sotsidele selline annetamine saaks jätkata? Mis on teie moraalne hinnang sellisele tegevusele? Ja teiseks, miks te ei ole soovinud piirata seda, et Vene oligarhidega äritegevuselt raha teenivad inimesed annetavad siin Eesti poliitikas, nagu praegu on näha, vähemasti sotsiaaldemokraatide näitel, selle kaudu teostavad võimekust? (Juhataja: "Aitäh!") Kas see ei ole ohtlik seos?

Aitäh selle küsimuse eest! See oli juba päris ammu, kui see annetus tehti. Minu teada pole Oleg Ossinovski vahepeal annetanud sotsiaaldemokraatidele. Mul pole ka teadmist, et ta seda teha plaanib. Aga huvitav, et te selle teema tõite. Ma saan aru, et te tunnete siis ikka ennast puudutatuna, justkui me räägiksime Parvel Pruunsillast ja tema väga suurest mõjust Isamaa üle. Vaadates nüüd kõikide erakondade annetusi ja seda eelnõu ette valmistades, härra Pruunsild annetas ligi poole eelmise Riigikogu valimiste ajal Isamaa kampaania rahast. Ilmselgelt see sõltuvus on väga suur. Võib-olla te tunnete ennast puudutatuna seoses sellega, et see kahtlustus, mis Isamaale on esitatud, seal on seosed Parvel Pruunsilla ja teiste rahastajatega ja sealt ju joonistub, vähemalt võiks joonistuda välja selle kahtlustuse järgi – mulle vähemalt meediapildi järgi tundus –, et rahastati seda, kes saab Isamaa juhtideks ja valitakse juhatusse, sest see puudutas osaliselt juhtide valimisi. Teil võib-olla on see tunne, et siis on väga otsene seos, et Parvel Pruunsild on erakonda rahastanud ja valinud raha toel, aidanud erakonnal juhatusse inimesi saada. Ja nüüd, kui nad lähevad valitsusse, siis tervel Eestil on küsimus, kelle kasuks need inimesed siis otsuseid teevad. Ma olen seda küsimust ise ka küsinud. Kas Parvel Pruunsild saab öelda ka näiteks, kui Isamaa on järgmises valitsuses, kes kahe aasta pärast selleks kapo juhiks saab või ei saa? 

Ma saan aru, et see küsimus oli mulle siia ettekandjana tingitud sellest tundest, mis teil on. (Saalist kostab protesti.) Aga vaadake, mina nende küsimustega nii tugevalt ei tegele. Jaa, te tahate väita siseministrile, et kõigi kohta memod. Loomulikult, kui minister oleks tahtnud, siis oleks neid memosid tehtud, aga jah, ma lugesin. Vastus on see, et jah, ma lugesin meediat. Jah, ma nägin, mis seal kirjutati. Jah, täpselt samal ajal. Kui te nüüd võtaks ka lahti meedia, siis ma olen ka öelnud selle kohta oma arvamuse, et kõik, mis on keelatud tegevus, ei lähe meie väärtusruumi ega meie seadustega kokku. See minu arvates ei olegi normaalne asi. (Urmas Reinsalu kõneleb kohalt.)

Martin Helme, palun!

Aitäh! No Lauri, sinu ja sotside põhimure on ikkagi see, et te olete üdini võltsid. Te ühtegi head asja kunagi ei algata ja ei tee, kui te valitsuses olete, olgu see toiduainete käibemaksu langetus või automaksuvastasus. Valitsuses olles see teile kõik meeldis, alati hääletasite poolt, siis kui opositsiooni tulete, siis hakkate võitlema nendesamade asjade vastu, mis te tegite, kui te olite võimul. 

Noh, ütlesid ennem siin Urmase küsimuse peale Vene oligarhide raha kohta, et see oli ammu. Aga sa praegu ka ei kasutanud võimalust, et seda kuidagi hukka mõista või sellest distantseerida. 

Vahel on kasutatud EKRE kohta väljendit "pereäri", aga tegelik pereärierakond Eestis ongi ju sotsid. Seal on Oleg Ossinovski ja Jevgeni Ossinovski ja Oleg tegi suuri annetusi ennem seda, kui Jevgeni sai esimeheks, eks ole. Kokku on nad andnud kahe peale kümne aasta jooksul üle 350 000 euro või 350 000 eurot, puhas pereäri. Ja kui üldse Eestis keegi on oligarhi nimega tituleeritud, siis mitte Parvel Pruunsild või isegi Sõõrumaa, ikka Ossinovskid on meil oligarhid. Miks te nii võltsid olete?

Aitäh! No ma ise ei tunne seda sellisena. Me ennem siin pidasime arutelu, et tihti kipub poliitikas niimoodi olema, et teise silmas pindu näed, aga enda silmas palki ei näe. (Hääl saalist.) Teiega seal EKRE-s on kahjuks täpselt samamoodi. 

Ja huvitav, et te oligarhidesse nii nagu emotsionaalselt suhtute. Ma olen aru saanud, et tegevuses, mis toimub Ameerika Ühendriikides Donald Trumpi administratsioonis, seal on väga oligarhilisi nagu tunnuseid ja minu arvates need pole üldse kuigi demokraatlikud, mis seal aset leiavad. Hoopis selle pärast peaks muret tundma (Hääl saalist.) ja peaks muret tundma selle pärast, et see kõik võib ühel hetkel Eestisse jõuda. 

Lõppkokkuvõttes see eelnõu ei ole ju suunatud ei Urmas Reinsalu hirmude suunas, ma mõtlen, et Parvel Pruunsilla rahastus, on ju, või kuskile mujale, vaid see eelnõu on suunatud, kaitsmaks ja hoidmaks Eesti demokraatiat ja et seda mõjuvõimu ei oleks nii palju.  

Ma küsiksin vastu, kui nüüd Urmas Reinsalu on siin juba teine nagu küsija, siis mina küsiksin Urmas Reinsalult vastu, et oleks päris parlamentaarne debatt, et aga miks te ei taha, et oleks – muidugi, Martin Helme võiks ka varsti vastata, teile ka küsimus –, et aga miks te ei taha, et rohkem loeks poliitikas ideed ja inimesed ning vähem raha ja raha mõju, ja miks te olete selle vastu. Tegelikult jah, me võime sellest Olegi Ossinovskist ja kõigest rääkida. Ma küsin, aga miks te sisust ei taha rääkida, miks te seda ei toeta. Kas need käed on nii kõvasti seotud juba või on seal mingisugune muu põhjus või ideoloogiline nägemus? Ma esitan teile vastuküsimuse, teil on oma küsimuse küsimisel võimalik mulle ka teada anda sellest.

Jaak Valge, palun!

Suur tänu, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ega ma ei taha seda algatust tegelikult alahinnata üldse, aga möönge nüüd ise ka, et see eelnõu on teil ikkagi väga kitsapiiriline. Umbes selline, et kui mõni teine erakond teeks eelnõu selle kohta, et kui selgub, et mõni on kuluhüvitistest maksnud toimetamisteenuse eest sularahas, siis selle eest tuleks hoopis kõvemini karistada. Aga põhiseaduskomisjonis jäi mulle mulje, et juhul, kui see eelnõu menetlusse jääb, siis te kavatsete seda täiendada veel muude regulatsioonidega ka. Ma küsingi, et kui see mulje oli mul õige, siis missuguseid muudatusettepanekuid te sinna veel teeksite juurde, et see oleks süsteemsem.

Aitäh selle küsimuse eest! Vaadake, see ei ole kitsalt niimoodi esitatud eelnõu. Sellepärast et ta on esitatud kontekstis, kuskohas meil on juba parlamendis menetluses erakonnaseaduse muutmine, mis puudutab rahastamist, ERJK tegevust, ERJK õiguste täiendamist, sidusorganisatsiooni ja kõike muud. See kõik on juba olemas. 

Me oleme esitanud nüüd sinna nii-öelda täienduse, mis sealt meie arvates puudub. Selles mõttes see ei ole kuidagi väga kitsalt esitatud. Vastupidi, kontekst on, et me katame nende kahe eelnõuga lõppkokkuvõttes ära väga palju selliseid puudujääke või lünki. 

Ma ütlesin komisjonis mitte, et me oleme valmis seda täiendama, vaid pigem, mis puudutab seda miljoni euro ülempiiri. Me jätkuvalt arvame, et see on mõistlik, et ülempiir oleks, aga need küsimused, see arutelu komisjonis oli selles mõttes õige, et siin võib tõlgendada. Lõpuks võivad õiguskaitseorganid või rahastamise järelevalve komisjon seda tõlgendada selliselt, nagu me ette ei kujuta. Selle koha pealt peaks seadus olema selgelt ja konkreetselt arusaadav. See, mida ma seal ütlesin ja siin ka, et me hea meelega võime uuesti esitada selle täiendatud kujul ja me võime välja võtta selle siit eelnõust, et see ei takistaks kuidagi selle eelnõu edasiliikumist.

Urmas Reinsalu, palun!

Jah, Lauri, see ligi 800 miljonit eurot Usmanovi metallimaaki, metalli- ja terasetooteid oli üle 1% toonasel aastal Venemaa kogu maailma kaubavahetusest. Ja nüüd see äri, mis tegelikult seda korraldas logistiliselt Venemaa Putini lemmikoligarhi puhul, oli tegelikult siis, nagu sa ütlesid, sa olid sellest teadlik, et härra Ossinovski sellega tegeles. Te võtsite sõja ajal, kui sa olid siseminister, sotsiaaldemokraatide partei, ulatuslikke summasid. Nüüd sa ütled, et see oli ammu. 

Aga see seaduseelnõu kõneleb tegelikult oligarhidest. Minu küsimus on. Selle parlamendikoosseisu ajal on teie parteid rahastatud sellest rahast, mida teeniti – vähemalt, rahal nime ei ole, aga tuludest –, mis tegelikult oli siis Usmanovi metalli vedu Euroopasse. Kas a) selline metalliveo korraldamine on eetiline, b) ja kas selle rahaga Eesti poliitika finantseerimine peaks olema takistatud, piiratud?

Teie aeg! Aitäh!

Aitäh selle küsimuse eest! Kui ma õigesti mäletan, siis see tõesti ei olnud selle parlamendikoosseisu ajal. See oli eelmise parlamendikoosseisu ajal minu mäletamist mööda. (Saalist öeldakse midagi.) Nüüd, parlamendikoosseisudest me räägime ikka. Ja jätkuvalt me räägime siin selle eelnõu kontekstis raha mõjust poliitikale ja sellest, et erakonnad võivad jääda sõltuvusse. Ma jätkuvalt küsin teilt vastu. Ma ütlen selle ära, et ei, mulle see ei meeldi. Ma pigem olen teiega ühte meelt selles küsimuses, mis te küsisite siin selle kohta, kui, ma ei tea, Venemaal keegi kuidagi teenib suurt raha. (Pahane hääl saalist. Juhataja helistab kella.)  

Aga, härra Reinsalu, ma saan aru, miks te seda küsimust küsite. See võib-olla on teise debati teema, aga te küsite seda küsimust sellepärast, et mitte vastata minu küsimusele ja sellele, mis siin parlamendis praegu arutlusel on. See küsimus on see, miks te ei taha raha mõju Eesti poliitikale vähendada. Meil parlamendierakonnad lõpuks ju ostavad reklaamidega väga palju oma valimistulemust. Aga teine asi, ta viib lõpuks, nii nagu me näeme erinevate riikide näidetelt – Läti ja Läti oligarhid –, selleni, et erakond oma otsustes pole vaba. Ja see sõltuvus ühest või kahest rahastajast – ma räägin sõltuvusest –, seda … Sotsiaaldemokraatide rahastust te võite vaadata, seal on kümned tuhanded, võib-olla keegi on kunagi 50 000 (Pahane hääl saalist.) kõige rohkem annetanud. Seda sõltuvust sotsiaaldemokraatidel ei ole, aga te ei taha sellele vastata. Ma mõistan, härra Pruunsild on Isamaad toetanud miljoniga umbes eelmistel valimistel. Ma mõistan seda. (Pahane hääl saalist.) Aga meil oli siin …

Härra Reinsalu, laseme ettekandjal vastata.

No näe, härra Reinsalu läks kohe, kui ma Parvel Pruunsilda mainisin, hüsteeriasse. Ma saan aru, et loomulikult see mõjutab, loomulikult see võib puudutada teid isiklikult. Ma seda mõistan ja saan aru, aga lõppkokkuvõttes, ma arvan, me mõistame kõik eesmärki ka, et ei peaks olema ühest isikust sõltuv.

Härra Reinsalu tundis muret, kust siis saada valimiskampaaniaks raha, kui härra Pruunsild enam nii palju annetada ei saa ühe aasta jooksul. Me oleme sellest ka rääkinud. Üks asi, teeme riikliku rahastamise süsteemi ümber, ei pea nagu premeerima kohtade järgi. Teine asi, paneme valimiskuludele ülempiiri, me ei pea üldse nii palju kulutama. Mina pole aru saanud, miks peab tegema miljonite eurode eest valimiskampaaniat. Ma küsin siis, mida võimalikult paljude telereklaamide näitamine meile annab. Või kustkohast … Kujutage ette, ühte ja sama reklaami näidatakse sadu kord, seal on loosung ja näidatakse inimeste pilte. Võib-olla veel inimeste piltidest saan aru. Millist sisulist sõnumit sellega edastatakse? Ei, tegelikult see on nagu pesupulbri reklaam. Me teame, et pesupulbri reklaami tehakse sellepärast, et see mõjub ja inimesed ostavad seda pesupulbrit rohkem. Täpselt samamoodi kehtib see ka poliitikas.

Ma ütleks, härra Läänemets, et kui te küsite, siis Riigikogu liige ei saa teile vastata, sest temal on minut aega küsimuse teile esitamiseks. Ma saan selle debati olulisusest aru, aga jääme selle juurde, et Riigikogu liige küsib teie käest antud eelnõu kohta. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma arvan, et Keskerakond on viimaste valimiste ajal näidanud väga hästi, kuidas on võimalik tööd teha ja tulemust saavutada ilma reklaamita. Ja need kulud, mis meil tõesti on läinud kampaaniate peale, on olnud väga väikesed. 

Sellest lähtuvalt ma ikkagi küsin, miks te olete selle eelnõuga siin, kui te ise praegu ütlesite, et üks võimalus on seada reklaami eetriajale, väljaannetele piirang ehk piirata mingisuguse teatud summaga. Ja siis on kõik erakonnad võrdsed. Ja nüüd on see teine pool, et te tahate seada piirangu n-ö toetustele, annetustele. Kas see on õige tee? Võib-olla ongi vastupidi, see tulebki teha läbipaistvaks sellisel viisil, et lasta ka juriidilistel isikutel annetada. Ja siis on juba selge, kes kelle huve esindab. Nii näiteks, nagu ka sotsiaaldemokraadid praegu esindavad pigem tuulikute ehitajate huve. Näiteks Kristjan Rahu on üks nimi.

Suur tänu! Tõesti, härra Laats, teie kolleeg ütles, et Keskerakond viimastel valimistel tegi miinuseelarvega. Ma ei tea, mis see tähendab, et te jäite suurde miinusesse, aga miinuseelarvega suutsite sellise hea tulemuse teha. Ma arvan, et see ongi hea näide, et eelarvega … Aga te olete võlgu. Keskerakonnal on see mure, et te olete palju võlgu. Lõppkokkuvõttes see tähendab ikka ühel hetkel sõltuvust või otsuste tegemist, mõeldes sellele, et kes võiks tahta annetada. Ma arvan, et see Keskerakonna näide on just väga hea selle eelnõu kontekstis. 

Aga mis puudutab ülempiiri seadmist neile reklaamidele, siis me ei arva, et seda on võimalik kuidagi reguleerida, kui mitu reklaami võib Facebookist tellida või mis summa eest. Me seda ettepanekut tegema ei hakka. Aga siin on ettepanek, et üldistele valimiskuludele ehk siis need reklaamikulud peavad ka väiksema summa sisse mahtuma. Jah, see on siin olemas, te võite seda toetada. Aga minu mäletamist mööda te pole varasemates parlamendikoosseisudes seda ettepanekut toetanud. See on hea, et te seda tegema asute. 

Ja kui te nüüd meenutaks, mis seal lõpus oli, üks küsimus oli teil veel? (Saalist öeldakse midagi.) Aa, küsimus oli, jah, ettevõtted. Vaadake, ettevõttel ei ole maailmavaadet, inimesel on maailmavaade, ettevõtte omanikul on maailmavaade. Ja ma arvan, et see on väga põhimõtteline asi. Miks meil peaks inimesed, kes on ettevõtjad, kes tahavad annetada, peitma ja varjama ennast mõne ettevõtte taha. Ei pea! Väga hea oleks teada, kes erakondadele annetab. Kujutage ette ettevõtet, millel on mingi viis omanikku, ma ei tea, enam-vähem võrdse osakaaluga, kes siis annetas neist, kui see ettevõte peaks tegema selle annetuse? Kas me saame siis aru, kes tegelikult annetas? Vastupidi, minu arvates läheb kõik segasemaks ja hägusemaks. Võib-olla on olemas ettevõtteid, kellel on oluliselt rohkem omanikke, aktsionäre, kuidas siis see ettevõte selle annetuse tegi? Ja kas kõik omanikud olid ikka seda meelt, et nemad ka tahavad toetada või mitte? Ma arvan, et see teeb oluliselt hägusamaks ja oluliselt rohkem varjatumaks selle isiku, kes tegelikult erakonda toetab. Mõnes küsimuses on see aga väga oluline, et me mõistaks ja saaks aru, kes selle annetuse tegemise taga on. 

Täpselt nii, et kui me räägime sellest, et kellelgi on mingid ärihuvid ja et me kõik näeks ja teised erakonnad näeks, sellesama erakonna puhul ka avalikkus näeks, ajakirjandus näeks, mõistaks seda, kas see ärihuvi siin on või mitte. Mõnest ettevõttest ei pruugi see välja paista. Aga kui isik teeb annetuse, siis see joonistub paremini välja. See on üks osa järelevalvesüsteemist, mis baseerub avalikkusel.

Martin Helme, palun!

No ega ma ei saand ennem vastust sellele küsimusele, miks sa võlts oled, aga see võltslus jätkus edasi. Sa siin hurjutasid Urmast, et miks ta võtab isiklikult, kui ta küsib teie erakonnale Vene oligarhi äriajamisega tulnud raha teie enda erakonna toetajalt. Teil on ikka probleem sellega, see ei ole kellegi teise probleem, et Ossinovskid ajavad äri Vene oligarhidega, annavad raha parteile. Aga see ei ole ainus näide, eks ju. Raimond Kaljulaid võttis Vene krüptoärimeestelt raha. Vene krüptoärimees tähendab tegelikult Vene rahapesijat. No see võltslus on ikka väga jube.  

Ja siis veel esitada küsimusi, et äkki te näete palki enda silmis. Aga mis see palk on minu silmis? Mul ei ole ühtegi palki. Vähemalt kirjelda ära, mis see palk olema peaks. Me oleme siin sulle kirjeldanud neid palke üle.  

Ma küsin nüüd selle eelnõuga seoses päris konkreetse küsimuse. Okei, tahad ära keelata annetused, aga mida ette võtta selliste olukordadega, kus sotsiaaldemokraadist linnapea Jevgeni Ossinovski annab sotsiaaldemokraatide asutatud erakoolile, munitsipaliseerib selle, seal õpib 16 õpilast ja linna rahaga pannakse 14 miljonit hakkama. See rahastamine on ju see, millega sotsid kõige usinamalt tegelevad ja selle kõrval varjutuvad …

Teie aeg!   

… kõik Pruunsilla rahad.

Suur aitäh teile! Ma arvan, et nii teie erakonnas kui ka teistes erakondades, erinevates, on neid inimesi, kes tõesti on saanud annetuse isikutelt, kelle puhul hiljem – hiljem, ma rõhutan – selguvad asjaolud. Vahet ei ole, kas mingi seotus äridega siin nagu mandril või mõnel teisel mandril. Tagantjärgi, rahad on ära kasutatud, valimised on toimunud, aastaid on mööda läinud või aasta on mööda läinud, mis iganes. Päris keeruline on neid inimesi hukka mõista ja öelda, et te ju teadsite. Vot ei teadnud! Teil on mingisugune selline kinnisidee, et on mingi ametkond, kes kuskil tegutseb, ja siis on sotsiaaldemokraadid, kes teavad kõigest kõike, ja ma ei tea, Siseministeeriumist tuleb meile siiamaani informatsiooni ja tuli enne valitsusse minekut informatsiooni, et me teadsime juba, kelle suhtes mingi uurimine on nii-öelda algatatud, on ju, ja midagi käib. Kustkohast? Ega teie ei tea, ei tea meie ka. Me oleme selles mõttes võrdsel positsioonil. (Hääl saalist.) Me oleme selles võrdsel positsioonil. 

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Ma küsin siis sellisel viisil. Erakonnad on üks meie riigi demokraatia osa ja jumal tänatud, et see nii on. Eks igaüks püüab erakondades kõnetada oma toetajaskonda ja selleks on olemas erinevad võimalused, kaasa arvatud vahendid. Ühed vahendid on ette nähtud riigi poolt. Kui teie olite koalitsioonis – kui ma nüüd ei eksi, vähemalt see oli teie haldusalas, erakondade rahastamise eelarve –, siis võeti vastu otsus, et seda tuleb vähendada. 

Teiseks, te rääkisite, et tuleks ka annetuste poolt vähendada. Siin on hea näide, kahjuks nii juhtus, et Eesti 200 sattus siia Riigikokku ja ka annetuste najal. Ja nüüd on see küsimus, et kui uued erakonnad, noh, ma ei tea, parempoolsed ja võib-olla tulevad veel mõned, soovivad samuti sellest poliitmaastikust osa võtta, siis kui annetusi ei ole, kuidas see siis võimalik on. Kas te ei arva, et see pärsib võimalikke tulevasi poliitilisi jõude (Juhataja: "Teie aeg!") tulla poliitmaastikule?

Aitäh! Väga õige küsimus. Ja sellepärast me oleme teinud ettepaneku valimiskuludele ülempiir seada. Siis ei ole nii palju raha vaja, seda probleemi ei ole. Te peate rohkem jalgadega tööd tegema. Ma usun, et Keskerakonnas teatakse seda väga hästi, mida see tähendab, rohkem inimestega suhtlema, rohkem seletama, mida te arvate, rohkem nende arvamust küsima, rohkem kaasa mõtlema. Sellele on see eelnõu ja need ettepanekud suunatud. 

Teie küsimus on, miks ma ei saa nii palju või väga palju raha kulutada. Ma arvan, et ei, miljonit eurot on väga-väga palju. Vabalt, me hea meelega teeksime ettepaneku 700 000 eurot kulude ülempiiriks Riigikogu valimistel seada, aga on miljon, sellepärast et võib-olla meil õnnestub siin kokkuleppele jõuda ühiselt. Selles mõttes see probleem laheneb kohe, kui me lepime kokku, et me ei peagi nii palju kulutama. Siis te ei pea rohkem muretsema. 

Nüüd, mis puudutab neid võimalikke uusi erakondi, kes pole täna parlamendis, või erakondi, kes on vahepeal seal olnud ja siis läinud korra ära, siis ma olen seda meedias ja täna siin saalis mitu korda seletanud, et vabalt me võiksime teha tänase erakondade rahastamise süsteemi ümber, et vähendada seda komponenti, mis annab erakonnale preemiat erakonnale Riigikogu liikmete arvu pealt. Ja, ütleme, lepime kokku, et meil on baas ja siis Riigikogu liikmete arvu pealt saab väga väikese osa. Siis kohe n-ö läheb võrdsemaks ja ühe osa suunaks sellest rahast neile erakondadele, kes on parlamendivälised, kes on saanud 2%, 3% või 4% enne viimastel Riigikogu valimistel ja pole seda künnist ületanud. Ja ma arvan, et ta ongi ju sellega seotud, et kui me selle eelnõu vastu võtame, siis on põhjus ka see muudatus ära teha. Sammhaaval tuleb liikuda. Ja ma loodan, et ka erakonnaseadus, mis täna menetluses on, võetakse vastu, et need reeglid lähevad selgemaks ja kontroll erakondade tegevuse üle paremaks.

Kalev Stoicescu, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Oligarhi eristab tavalisest annetajast see, et ta annetab palju ja ta sekkub poliitikasse. Ta sisuliselt dikteerib erakondade poliitikat, ja mida rohkem ta annetab, seda rohkem ta mõjutab poliitikat. Sellepärast ta ongi oligarh. 

Minu küsimus on see, kas erakonnad ei peaks välja tooma, visuaali mõttes eksponeerima rohkem neid annetajaid. Ma ei mõtle nagu sportlased, kes kannavad mütsidel-dressidel oma sponsorite logosid ja nimesid. Aga ütleme nii, et toogu välja siis interneti koduleheküljel, reklaamides need nimed, näiteks alates 10 000 eurost. Ja mida rohkem keegi annetab, seda suurem peab olema see nimi välja toodud. Ja kui keegi annetab erakonnale x või y, ütleme, 70, 80 või 90% selle erakonna rahadest, siis tema nimi peab olema seal sama suur, kui selle erakonna nimi on, sest nad on suhteliselt võrdsed ju. Mis te sellest arvate?

Aitäh! Ma ei oska öelda lõpuks, kuidas seda lahendada, aga see mõttekäik oli väga huvitav. Ja selle läbipaistvuse ja kaasamõtlemise osas ma ütlen, et mulle isegi sümpatiseerib see mõte. Võib-olla pole mõtet siis teha sellist kokkulepet, et igaüks, kes 100 eurot on annetanud, siis seda peab eksponeerima. Aga tõesti, kui need summad on väga suured ja see mõju võib olla seal, teie küsimus ju lähtubki sellestsamast printsiibist või loogikast, mida avalikum kõik on, mida läbipaistvam kõik on, seda parem on kogu avalikkuse, meedia, teiste erakondade ja kõigi teiste nii-öelda järelevalve erakondade üle. Nii et ma ütlen, et see sümpatiseerib. Ma pole seda kunagi ise sellisena läbi mõelnud, aga minu arvates tasub ju kaalumist. Vaatan, et põhiseaduskomisjoni esimees istub siin ees, teie erakonnakaaslane. Võib-olla me saame siis varsti seda komisjonis kuulda ja arutada.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Sotsiaaldemokraadid paistavad silma demokraatia sildi all diktatuuri kehtestamisega. Te loote jälgimisühiskonda, piirate sõnavabadust vihakõne kaudu, tekitate olukorda, kus demokraatia sildi all surutakse seadusega maha niinimetatud valed arvamused, piirate ettevõtlusvabadust maksude ja regulatsioonidega, võrdsuse nimel vähendate inimeste õigust otsustada, mida oma rahaga teha, nõuate tarbimispiiranguid, tõstate makse õige käitumise suunamiseks. Hariduses ja keelepoliitikas suurendate ideoloogilist survet koolides ja lasteaedades, juurutate niinimetatud õiget maailmavaadet. Perepoliitikas ja identiteedipoliitikas surute maha ühiskondlikku debatti inimõiguste sildi all, marginaliseerite traditsioonilisi vaateid ja väärtusi. Ja nii edasi ja nii edasi. Kõik see on nii olnud ja paistab, et jätkub. Teie arust riik teab paremini kui inimene ise. Nüüd siis tahate piirata ja keelustada erakondade rahastamist. Kas te saate aru, et see ei ole demokraatia? Kas te üldse teate, mis asi on demokraatia?

Teie aeg!

Aitäh! See oli päris huvitav küsimus. Ma kuulasin teid ja mulle meenus kuidagi niimoodi, et ma olen filmidest näinud ja raamatutest ka natukene lugenud, kuna ma ise sellel ajal elanud ei ole, sihuke Nõukogude Liidu vaib oli teil, kui te rääkisite, sihuke totaalse, tota… Issand jumal, ma ei suuda hääldada praegu, vabandust. (Saalist öeldakse midagi.) Totalitarism, jah, täpselt. Te rääkisite selles kontekstis. Teate, ma isegi ei oska nii mõelda, aga Nõukogude Liidus oli see kõik olemas. Ma ei tea, kas te olete parteikoolis käinud või kus kohas te olete käinud, aga mulle meenub, et varem minuga alati püüdis selles keeles rääkida Mart Helme. Ta on nagu nii läbi imbunud sellest Nõukogude Liidust, ta kõnepruugis ja ka teie kõnepruugis, teie mõtteviisis, selles, kuidas te näete parlamentaarses demokraatias teisi erakondi – te ei oska näha ja mõista, et on erinev arusaamine –, te näete ainult Nõukogude Liitu. See on hästi huvitav. 

Ma ei tea, kas te selle mõtteviisi järgi ka hääletate või otsuseid teete. Mulle tundub, et Mart Helme vahepeal nagu tegi. Te püüate omistada mulle midagi, mida ma pole oma elus näinud, kogenud, mida minus ei ole, aga mis on teis. See on inimeste puhul hästi huvitav, et mõnikord hinnatakse teist mitte selle järgi, kes teine on, või teist erakonda antud juhul, vaid hoopis selle järgi, kes sa ise oled, ja sa oskad ainult enda vaatevinklist vaadata. Teie küsimus mind väga üllatas, ma ei oskagi sellele muud vastata. 

Ma võiks ju lahti võtta kõik need väited, mida te ütlesite, ja neile vastata eraldi. Aga üldine vastus on pigem see, et ei, sotsiaaldemokraatide nägemus ühiskonnast on see, et kõigil on võimalus. Selle jaoks on vaja reegleid ja selle jaoks on vaja kokkuleppeid. Ma arvan, et regionaalpoliitika on kõige parem näide. Ma usun, et te nõustute, et seal on ju mingisuguseid reegleid ja riigi tegevust vaja, sest muidu kogu elu koonduks Tallinnasse ja Tartu ümbrusesse. 

Aga ei, me teeme mingeid reegleid, me teeme rahastuses. Näiteks koolide rahastussüsteemis on ju reegel, et me ebavõrdselt tegelikult ju rahastame koole, maapiirkondadesse anname rohkem, seal on see valem sees. Te kritiseerite seda valemit ja näete, et see kuidagi paha on, aga tegelikult see ju loob neile lastele ja maapiirkonnas elavatele inimestele võimalusi. Selles mõttes selliste võimaluste loomine olla, kes sa tahad, elada, kus sa tahad, ja et sul oleks võimalus pingutuse korral kuhugi jõuda – ma arvan, et see on ülioluline. Ärge kuidagi olge selle peale pahane.

Aitäh! Teile küsimusi rohkem ei ole. Ma tuletan meelde, et härra Põlluaas rääkis sotsiaaldemokraatidest ja esineja hakkas Henn Põlluaasaga otse suhtlema. Püüame teineteise suhtes käituda väärikalt ja Mart Helmet pole üldse saalis. Aga protseduuriline küsimus, Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja, selle remargi eest! Ma tahtsingi sellele tähelepanu pöörata, et Lauri Läänemets, sotside esindaja siin, selle asemel et küsimusele vastata, hakkas mind solvama. Ta väitis, justkui ma oleksin olnud Nõukogude ajal kommunist ja parteis ning käinud parteikoolis, mis on täiesti alatu laim ja vale. Ei ole ma iialgi sellesse parteisse kuulunud. Minu küsimuse sisu oli selles, et me näeme läbi aastate, kuidas oma erinevate ettepanekute, käitumiste ja otsustega ka valitsuses on sotsiaaldemokraadid just nimelt demokraatia sildi all loonud totalitaarset autoritaarset režiimi, mida ei saa mingil juhul heaks kiita ja mida ei saa ammugi mitte demokraatiaks nimetada. Aga tegelikult sisulist vastust ma kahjuks ei saanud.

Istungi juhatajana ma tõepoolest juhtisin ettekandja tähelepanu peale seda, et küsimus oli hoopis milleski muus. 

Aga nüüd läheme edasi. Juhtivkomisjonis toimunud arutelu, palun ettekandjaks põhiseaduskomisjoni esimees Ando Kiviberg.

Suur tänu, lugupeetud härra istungi juhataja! Austatud kolleegid ja head inimesed, kes seda ülekannet jälgivad! Ma annan loodetavasti lühidalt ülevaate selle kohta, mis toimus antud eelnõu arutelu käigus põhiseaduskomisjoni istungil ja mis otsused langetati.

Niisiis, istung toimus 17. veebruaril. Arutluse all oli siis Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Riigikogu liikmete Jaak Aabi, Ester Karuse, Andre Hanimägi, Züleyxa Izmailova ja Tanel Kiige algatatud erakonnaseaduse muutmise seaduse (oligarhia mõjuvõimu vähendamiseks poliitikas) eelnõu (752 SE) esimese lugemise ettevalmistamine. 

Kõigepealt algatajate esindajana astus üles härra Läänemets ja tutvustas eelnõu kuulajale ja siis järgnes tõesti päris palju küsimusi. Need kolleegid, kes siin saalis äsja lõppenud debatti jälgisid, tegelikult on juba enamiku nende küsimustega ka kursis, sest need siin saalis just äsja ka kõlasid. 

Näiteks oli küsimus selle kohta, et kui eelnõu algataja lähtub eeldusest, et ühe annetaja puhul on võimalik seada ülempiir 100 000 eurole kalendriaastas, kuidas siis tagada, kui on annetajatel või annetajal soov piirangust kõrvale hiilida, siis ta võib ju lihtsalt leida endale sõpru, kelle vahel siis see nii-öelda soovitav summa ära jagada, kuidas selle probleemi tekkimist vältida. Läänemets vastas, et selline olukord ei ole mitte ainult teoreetiliselt, vaid ka praktiliselt elus võimalik, kuid seadusega on see keelatud. Keegi ei tohi annetada teise isiku raha. Kuigi finantstehingute kaudu on võimalik sellist tegevust ka varjata, kaasneb sellega märkimisväärne risk, sest maha jäävad jäljed ja neid on võimalik tuvastada. 

Siis oli küsimus selle kohta, et eelnõu jätab mulje, otsekui oleks tegemist üheainsa konkreetse juhtumi lahendamiseks või käsitlemiseks tehtud. Küsimus oli siis, et kuidas on ette kujutatud see valimiskampaania ülempiiri kontrolli mehhanism. Härra Läänemets selgitas, et tagasivaade erakondade annetuse praktikatele näitab, et küsimus ei puuduta kindlasti ainult ühte juhtumit. Tema hinnangul on neid olnud vähemalt kolm või rohkem ning seetõttu ei ole eelnõu üles ehitatud ühe konkreetse olukorra põhjal. Need seisukohad lähtuvad põhimõttest, et valimistel peab otsustama eelkõige valija hääl, et valimiste keskmes peaksid olema ideed ja kandidaadid, mitte reklaamid. Valimiskampaania ülempiiri puhul on kontrollimisel lähtutud lihtsast loogikast, kus iga erakond on suuteline ise oma kulusid arvestama ning teab, millises mahus kulutusi tehakse. Arvestuslike andmete põhjal on võimalik jälgida ka seatud ülempiirist kinnipidamist.

Siis oli küsimus selle kohta, kuidas tuleks tõlgendada eelnõus sätestatud 100 000 euro suuruseid piiranguid. Juhiti tähelepanu, et tekstis on märgitud nii annetuse ülempiir kui ka liikmemaksu võimalus, mis ulatub samuti 100 000 euroni. Sõnastusest võib jääda mulje, justkui oleks võimalik maksimaalselt annetada 100 000 eurot ning lisaks maksta kuni 100 000 eurot ka liikmemaksuna, mis kokku annaks siis 200 000 eurot kalendriaastas. Paluti selgitust, kuidas algataja on seda mõelnud, ja rõhutati, et sõnastus peaks olema ühemõttelisem, et vältida topelttõlgendusi. Härra Läänemets vastas sellele, et algataja eesmärk on vältida olukorda, kus annetust püütakse peita liikmemaksu sisse. Vajaduse korral saab sõnastust täpsustada ning kokku leppida põhimõttes, et see ei oleks liikmemaks pluss 100 000 eurot, kui näiteks kehtestatud liikmemaks on 20 eurot. Võib ka kehtestada, et kokku liikmemaksu sees ei tohi olla üle 100 000 euro. Tema hinnangul oleks loogiline, et liikmemaks ei saa olla suurem kui 100 000 eurot. 

Ma rõhutan veel kord, et küsimusi oli hästi palju. Ma ei hakka neid kõiki teile ette lugema. Paljud nendest küsimustest on siin eelnevalt debati käigus juba tegelikult käsitlemist leidnud. 

Nüüd oli küsimus ka selle kohta, miks eelnõu esitaja ei ole kaalunud terviklahendust, mis välistaks vajaduse tulevikus samadele summapiiridele uuesti tagasi tulla. Inflatsiooni mõjul võib näiteks 100 000 euro piiri seades teatud aja möödudes osutuda ebapiisavaks, mistõttu tekiks vajadus seda Riigikogus uuesti ja uuesti arutada ning selle üle vaielda. Miks ei ole kaalutud lahendust, mis seoks piirangud mõne indekseeritava näitajaga, näiteks miinimumpalga või keskmise palgaga? Härra Läänemets vastas sellele, et kui vaadata teiste Euroopa riikide praktikat, siis on ülempiirid paljudes riikides oluliselt väiksemad kui 100 000 eurot. Tema hinnangul ei ole tõenäoline, et inflatsioon suudaks lähikümnendi jooksul viia Eesti olukorra tasemele, kus 100 000-eurone piir muutuks teiste riikidega võrreldes ebamõistlikult madalaks. Samas möönis ta, et põhimõtteliselt on võimalik arutada ka lahendust, kus ülempiir seotakse koefitsiendina mõne indekseeritava näitajaga. 

Küsiti ka selle kohta, et kuivõrd praegune erakondade rahastamise mudel koosneb liikmemaksudest, annetustest ja riigipoolsest panusest, kuidas siis tulevikus uued erakonnad poliitikasse siseneda saavad. Toodi välja, et kui sotsiaaldemokraatide pakutav regulatsioon oleks olnud kehtiv juba varem, siis näiteks jälle Eesti 200 puhul oleks tekkinud kahtlus, kas see erakond oleks sellistes tingimustes üldse poliitilisele maastikule jõudnud. Viidati ka Parempoolsetele, kelle esilekerkmine on olnud võimalik suuresti tänu annetustele. Väljendati kahtlust, kas selline piirang on laiemas pildis soovitav, kuigi nenditi, et võib-olla sotsiaaldemokraadid seda ka niimoodi just sooviksid. Härra Läänemets vastas sellele, et sotsiaaldemokraadid ei näe takistust eelkõneleja ettepanekus erakondade riigipoolset rahastamist suurendada ning selles osas probleemi ei ole. Kogu eelnõu eesmärk on vähendada erakondade sõltuvust ühest, kahest või kolmest rahastajast. Selline olukord võib soodustada korruptiivseid praktikaid. 

Nüüd jõuame ka valitsuse seisukohani. Seda tutvustas meile Signe Teiv, Justiits‑ ja Digiministeeriumi avaliku õiguse talituse nõunik. See kõlas järgmiselt, et Vabariigi Valitsus arutas seda kõnealust eelnõu 5. veebruaril ning otsustas mitte toetada, valitsus küll toetab eelnõu eesmärki vähendada varjatud mõju avalikele otsustele ja riigi poliitikale ja soovitab nüüd siis seda küsimust käsitleda juba menetluses oleva erakonnaseaduse juures. 

Ja nüüd, kui järgnes küsimus Vabariigi Valitsuse esindajale, et mis need argumendid olid, miks Vabariigi Valitsus kõnealust eelnõu sellisel kujul toetada ei soovinud, siis seda arutluskäiku ei osanud Vabariigi Valitsuse esindaja meile selgitada. Mille peale tegime komisjonipoolse märkuse, et edaspidi kindlasti tuleks valitsuse esindajad viia hoolikalt kurssi arutluskäikudega, et valitsuse esindaja oskaks selgitada neid argumente, miks ühel või teisel viisil valitsus otsuse langetas. 

Ja jõudsime menetluslike otsuste juurde. Kõigepealt, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 25. veebruaril 2026. aastal, konsensuslikult, siis teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Muide, sellega oli huvitav lugu. Eelnevatest sõnavõttudest jäi mulje, et kõik komisjoni liikmed arvavad seda, et tasuks esimene lugemine ikkagi lõpule viia, et saada küsimustes selgust, aga siis kui hääletusele tuli otsus panna, siis läks järgmiselt, et esimese lugemise lõpetamise poolt oli 5 komisjoni liiget, vastu oli 3 ja 1 oli erapooletu. Samuti otsustas komisjon määrata juhtivkomisjoni esindajaks Ando Kivibergi. Kogu lugu! Tänan kuulamast!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on vähemalt üks küsimus. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea komisjoni esimees, kaasettekandja! Ma sain niimoodi aru, et kui vaadata valitsuse arvamuse poole või nende arvamuste poole, mida komisjonis väljendati, siis tegelikult enamik ju arvas, et kuidagi seda rahastamist reguleerima peaks. Peaks nagu sellest mudelist võib-olla edasi minema, täiendama jne, jne. Aga hääletamise juures selgus hoopis see, et osa on vastu, osa on erapooletuid. Kas te väljendasite oma seisukohta ka selle eelnõu suhtes komisjoni koosolekul ja milline see oli, austatud esimees?

Mina toetasin esimese lugemise lõpetamist. Ja veel kord, nagu ma siin äsja ütlesin, ka eelneva arutelu käigus mulle istungi juhatajana jäi mulje, et see on kõigi üksmeelne seisukoht. Seda kuni viimase hetkeni, kui üks komisjoni liige vahetult enne hääletusele panekut tegi ettepaneku esimene lugemine katkestada või õigemini esimesel lugemisel tagasi lükata. 

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja Isamaa fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli Urmas Reinsalu. Palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun.

Muidugi on rahastamisel oma mõju poliitikas, see on selge. Isamaa on praegu nagu Taavet, kes võitleb Koljatiga, st nende võimuparteidega, kes saavad maksumaksja raha miljoneid eurosid, ja praegu lähevad vastu 2027. aasta Riigikogu valimistele. Rahastamisskeem on üles ehitatud nõnda, et valetava poliitika poolt heausksete inimeste häälte abil seda veel doteeritakse maksumaksja rahaga. See on praegune olukord. Enesestmõistetavalt Sotsiaaldemokraadid ei tee, ükskõik kui kõrgeid, barokseid sõnu siin kasutatakse, saladust sellest, et selle eesmärk ongi valimistega manipuleerimine, et ennekõike lüüa ja tegelikult kahjustada Isamaa toetust, sest Isamaal on toetajaid, kes on valmis kodanikena ka meie poliitikat täiendavalt rahastama. Loomulikult on see nende selge mõte, et enne valimisi muuta valimisolukorda ühelt, teiselt ja kolmandalt poolelt. 

Ja mis on kõige grotesksem, kui te panite tähele, siis ma küsisin härra Läänemetsalt selle kohta, oligarhide kohta oli seal seaduses sõna. Tõepoolest, oligarhide seos Eesti poliitikaga on ilmnenud just nimelt kõige selgemalt 2023. aastal täiemahulise Vene-Ukraina sõja ajal. Meie oleme, avalikkus on sellest Eesti Ekspressi vahendusel teada saanud – see oli üle 1% toonasel aastal Venemaa välismajanduse käibest –, et Ališer Usmanovi terasetooteid vedas Oleg Ossinovski ettevõte, mille ta vormistas hiljem oma õe Veronika Ossinovskaja nimele, Venemaalt Euroopasse. Niisugune süsteemne ulatuslik äri. Ja seesama Oleg Ossinovski, kes teenis väga ulatuslikku tulu, Ališer Usmanovi, Putini lemmikoligarhi, nagu Euroopa Liidu sanktsioonimääruses on teda iseloomustatud, varadega opereerimisega Metalloinvesti toodanguga ja nende tütarettevõtetega opereerimisega, on rahastanud ulatuslikult ja samal ajal ka sõja ajal Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda. See aspekt on kindlasti asjaolu, mis väärib ka õiguslikult täiendavat tähelepanu, et reguleerida ja piirata võimalust, kus Vene oligarhide tegevusest tulu saavad isikud rahastavad Eesti poliitikat. Sellekohaseid ettepanekuid me kindlasti kavatseme selle eelnõu kohta teha.

Kuid loomulikult ei saa me nõus olla selle mõttega või käsitlusega, kui kujutatakse ette, et enne valimisi keegi muudab valimisreegleid ettekujutusega, et need võiksid olla Isamaale antud juhul kuidagi piiravad selles loogikas. See enne valimisi reeglite enda kasuks painutamine on sümptomaatiline ja muret tekitav. Minu kätte sattus just nimelt seaduseelnõu, mis on praegu minu andmetel peaministri laual, ringhäälinguseaduse muutmine. Mida kavatseb valitsusliit, koalitsioon teha? Kavatseb nimetada seitse nn eksperdist ringhäälingu nõukogu täiendavat liiget 2026. aastal enne valimisi ringhäälingu nõukogusse, viies selle tegelikult ükskõik millise poliitilise tasakaalu mõttes tasakaalust välja. Väga ohtlikud mängud. Ma kutsun üles niisugustest initsiatiividest enne valimisi loobuma, et mängureegleid painutada enda kasuks või kellegi kahjuks. 

Me näeme praegu sellist n-ö "pärast meid tulgu või veeuputus" dramaatikat. Meil on lahkunud sotsiaaldemokraadid, selle eelnõu kaitsjad. Kõneletakse siin praegu enne valimisi mingite äriotsuste, äriinitsiatiividele kasulike otsuste langetamisest. Me kõik mäletame 2025. aasta nn suurt energiaplaani, kus teatud taastuvenergia tööstuskompleksi huvisid esindasid seal erinevates tööstussektorites Reformierakond, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraadid. Miljardid meretuuleparkidele, mille eest nagu bengali tiigrid seisid sotsiaaldemokraadid ärihuvidega, mis oleks tulnud maksumaksjate arvelt. Kõneleme siin ärihuvidest ja selle isoleerimisest poliitikas. Ja see probleem oma ulatuselt ei ole kuhugi kadunud. Ühiskond peab olema väga valvas nende ärihuvide pinnalt enne valimisi läbi surutud otsuste puhul. 

Me lugesime sellel nädalal, et Kristina Kallas teatas, et oi, maismaa tuuleparkide lisandumine hoopis tõstab elektrienergia hinda. Praegu käib samuti n-ö teki all või kardinate taga kauplemine, milliseid riigigarantiisid ja riigisoodustusi erinevates ärisektorites kehtestada – loetud kuud enne valimisi. Andke andeks! Julmad mängud! Kui me kõneleme näiteks energiasalvesti puhul sadade miljonite eurode garantii andmisest. 

Ja ärihuvide kõige praktilisem realiseerimine oli siin ju üsnagi kummalise etüüdina ellu viidud ainukene maksulangetus, mis siin tehtud on viimaste kuude jooksul, on kaughasartmängumaksu langetamine. Me kõneleme siin ärihuvidest ja nende elluviimisest siin parlamendisaalis.

Isamaa on vastu sellele, et mängureegleid püütakse enne valimisi painutada. Teiseks, me ei ole vastu selle eelnõu menetlusse jätmisele, küll aga me teeme sinna muudatusettepaneku, mis põhimõtteliselt selle kohta, mis puudutab Vene oligarhide mõju. Vähemalt reeglitepõhiselt seda raha ei oleks võimalik kasutada Eesti poliitikas, sest panite tähele, härra Läänemets ei olnud võimeline vastama sellele küsimusele, miks seda küsimust ei ole eelnõus käsitletud. Ta ütles, et see on juba vana asi. Aga samas, kui te panite tähele, härra Läänemets ei eitanud, ta oli teadlik. See tähendab, samal ajal, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimehena, kui võeti vastu Oleg Ossinovski raha suures ulatuses 2023. aastal, oli härra Läänemets teadlik ja tõepoolest ta oli ka ametis olev siseminister toona, sellest, et samal ajal härra Ossinovski koos oma perega tegeles Ališer Usmanovi üle 700 miljoni euro ulatuses terasetoodete toimetamisega Venemaalt Euroopasse. Moraalset hinnangut me temalt ei kuulnud, ammugi veel diagnoosi selle kohta, kas õiguslikult see peaks olema tolereerimatu. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Martin Helme, palun!

Jah, no sotsidega see häda on, et kui suu lahti teeb, siis hakkab vale tulema. See võltspoos, mis siit meile sellest ettekandest jäi, on lihtsalt õudne! Mingisugustest enda vigadest absoluutselt ei saada aru ja muudkui heidetakse ette teistele, et teil on oligarhid ja teil on mingisugused palgid silmades, aga ühtegi palki ei kirjeldata. Neil on ainult oma probleemid, millega nad maadlevad ja mida ei tunnistata.

See on ikkagi Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees, kes tuli võltsitud arvega Riigikogu raamatupidamisse, võttis sularaha välja, maksis kommikarbis selle maksusid maksmata ja teise töö eest, kui ta oli seda kusagil mujal rääkinud. Niisugust skeemitamist ei ole ühegi teise erakonna juht teinud. 

See oli Sotsiaaldemokraatlik Erakond, kelle esimeheks tõsteti Jevgeni Ossinovski tema isa oligarh Oleg Ossinovski rahadega. Kahe peale kokku on nad viimase kümne aasta jooksul suurusjärgus 335 000 eurot andnud erakonnale, aga kõige rohkem sel ajal, kui Jevgenit erakonna esimeheks upitati. 

See on Sotsiaaldemokraatlik Erakond, kes mitte nii väga ei tee poliitikat annetuste toel, vaid teeb poliitikat maksuraha toel. Kui me mõtleme selle peale, et Tallinnas oldi võimul mitte väga kaua, aga selle aja jooksul sotside tehtud erakool munitsipaliseeriti, võeti linnale. See on kool, kus käib 16 õpilast, kõik need õpilased on seotud sotsidega. Ja siis järsku sinna suunatakse 14 miljonit maksumaksja raha, Tallinna maksumaksja raha! Sellega võrreldes igasugused annetused, on nad Parvel Pruunsillad, Urmas Sõõrumaad või isegi Oleg Ossinovskid, kõik kahvatuvad sellega võrreldes. Selle avaliku ressursi kõrvaletoimetamisega nad absoluutselt ei tegele, sellest nad isegi ei räägi. 

Need on sotsid, kelle kandidaat Raimond Kaljulaid võttis vastu Vene krüptoärimeeste raha. Aga Vene krüptoärimees tegelikult on ju koodsõna "Vene rahapesijad" ja kui sa Venemaal raha pesed, siis sa suure tõenäosusega teed seda riigi katusega ehk organite või struktuuride heakskiiduga. Ehk siis tegelikult on see minu hinnangul Vene luure raha, mida meil n-ö krüptoärimehed sotsidele andsid. 

Need on sotsid,  ja siis nad tulevad siia võitlema mingisuguse kahtlase rahaga poliitikas. Jumal hoidku, enam kahtlasemat erakonda, enam kahtlasema rahaga erakonda kui sotsid Eestis ei olegi, pole olemas! On otseselt oligarhid, otseselt on mingisugused Vene krüptorahad, on Vene oligarhidega äri ajavad Eesti oligarhid, kes sotse rahastavad. Ja siis siin tehakse mingeid poose sellest, kuidas meie oleme mures selle pärast, et poliitika ei ole ikka piisavalt puhas. 

Ma võin teile öelda, et EKRE rahaasjad on puhas nagu prillikivi. Sotsid on need, kes peavad omaenda asjadega tegelema, aga selle seadusega muidugi midagi paremaks ei tehta. Lihtsalt sellest seadusest paistab välja veel üks sotside igiomane omadus: kõike tuleb keelata ja käskida, kõigil teistel tuleb kogu aeg urgitseda, nina nokkida. Ja reeglid, keelud-käsud, mis siis tehakse – tuleb välja, on sellised, mis aitavad neid. 

Ma olen nõus, me ka ei tee praegu tagasilükkamise ettepanekut. Ma loodan, et see eelnõu sureb teisel lugemisel. Aga sinna ikkagi võiks sisse kirjutada veel ühe paragrahvi, siis võib-olla hakkaks isegi seda seadust tõsiselt võtma. Paragrahvi, mis kohustab Delfit ja ERR-i hakkama tegema sama palju propagandat EKRE-le, kui ta täna teeb sotsidele. Siis mul raha enam üldse vaja ei läheks erakonna juhina. Mul enam ei oleks mingit raha vaja poliitika tegemiseks, sest näe, Delfi ja ERR teevad juba ära kõik minu töö. Mis nii viga on käia ringi ja öelda, et ideed peavad lugema?! Ideed peavad lugema! No teil isegi koos ERR-iga, koos Ossinovski rahaga, koos Delfiga, koos äravirutatud kuluhüvitistega protsent kuidagi ei kasva. Nii et ei ole teil need ideed ka midagi väärt.

Aitäh! Reformierakonna fraktsiooni nimel kolleeg Margit Sutrop, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Ja kõik pealtvaatajad, armas Eesti rahvas! Reformierakond toetab seda algatust, mis võiks käivitada ühiskonnas laiema arutelu, sest peame eetilist poliitikat ja suuremat läbipaistvust demokraatia kestmise eeltingimuseks. Eetikuna pean eriti oluliseks, et poliitilised otsused sünniksid läbipaistvalt ning oleksid avalikkusele kontrollitavad. Poliitika usaldusväärsus ei sünni loosungitest, vaid reeglitest, mis on selged, jõustatavad ja kõigile võrdselt kehtivad. Kui ühiskonnas tekib tunne, et otsuseid kujundab mitte argument, vaid varjatud mõju, siis kannatab lõpuks kogu demokraatia, sealhulgas need, kes ise ausalt tegutsevad. 

Demokraatias on paratamatu ja isegi vajalik erinevate maailmavaadete konkurents, kuid selle konkurentsi edendajad peavad olema valmis tulema avalikkuse ette oma näo ja nimega. Kui keegi soovib poliitikat suunata, peab ta olema valmis oma seisukohti avalikult põhjendama, vaidlema ja, mis kõige olulisem, taotlema mandaati rahvalt selle teostamiseks. Mõju, mis jääb varju, on demokraatiale ohtlikum kui mõju, mis tuleb avalikkuse ette ja on vaidlustatav. Poliitikas ei tohi kõnelda raha, vaid eetika. Raha roll saab olla toetav, mitte otsuseid määrav. 

Eetikuna tahan rõhutada, et voorused pole ainult inimeste, vaid ka institutsioonide omadus. Seega, küsimus ei ole ainult, kui vooruslikud on poliitikud, keda teatavasti rahvas eriti ei usalda, vaid ka kui vooruslikud on institutsioonid, sealhulgas Riigikogu. Institutsioonid peavad võimaldama elada inimestel nende väärtuste järgi, mida inimene oluliseks peab. Sedasama ütleb ka teaduskirjandus, ka poliitilise eetika kohta: voorus ei ole ainult isikuomadus, vaid vajab institutsionaalset tuge. Näiteks on filosoof Alasdair MacIntyre öelnud, mispärast institutsioonide voorused on tähtsad. Ta ütleb, et ilma nendeta, ilma õigluse, julguse ja tõe rääkimiseta ei suudaks head praktikad vastu seista institutsioonide korrumpeerivale jõule. 

Selle eelnõu eesmärk on tugevdada Eesti demokraatia toimimist ning vähendada ühe konkreetse isiku või huvirühma liikme ülemäärast mõju ja oma huvi ning nende kaudu mõju poliitilistele otsustele. Oluline on aga, et arutelu ei taanduks üksikutele isikutele, nagu siin täna kahjuks saalis oli, vaid küsimus on põhimõtetes ja süsteemis. See on meie väärtusvalik, kas usaldame demokraatiat kui avalikku ja kontrollitavat otsustusruumi või lubame kujuneda olukorral, kus mõju liigub varjatult ja vastutus hajub. Selle eelnõu puhul on mitu konkreetset sammu ette pandud, mis aga vajavad veel sisulist ja laiemat arutelu. 

Ütleme ausalt, just seetõttu, et tegemist on demokraatia niinimetatud mängureeglitega, vajab see eelnõu laiemat arutelu ja hoolikat kaalumist. Peame analüüsima, kuidas kavandatud ülempiirid ja avalikustamise nõuded toimivad päriselus, kuidas neid jõustatakse ning kas need on proportsionaalsed ja kooskõlas põhiõigustega. Ka headel eesmärkidel loodud reeglid peavad olema täpsed, et vältida kõrvalmõjusid, mis näiteks võiksid vähendada kodanikuühiskonna tegutsemisruumi või looksid ebavõrdseid võimalusi. Küsimus ei ole ainult normis, vaid ka selles, kas norm on selge, kontrollitav ja praktikaga kooskõlas. 

Aga põhimõtteline suund on õige, läbipaistvus peab suurenema. Mida rohkem on valijal infot rahastuse, mõjutuskanalite ja kampaaniate kohta, seda tugevam on demokraatia. Ja mida vähem sõltub poliitika üksikutest rahavooludest, seda kindlam on, et otsuste aluseks on avalik huvi. Seetõttu toetab Reformierakond seda algatust ning soovib, et menetluse käigus toimuks sisuline ja avatud arutelu eesmärgiga viia Eesti poliitiline kultuur suure sammu võrra edasi. Rohkem ausust, rohkem läbipaistvust ja rohkem vastutust! Seda me toetame ja palume toetada ka seda esimest lugemist. Aitäh teile!

Suur tänu! Järgnevalt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel kolleeg Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Tänane arutelu on tegelikult väga tõsisel teemal. See räägib demokraatia olemusest, see räägib ka põhimõttest, et kumb siis kaalub ülesse poliitika mõjutamise, kas rahalised ressursid ja laiemalt võimalikud kampaaniavahendid või ideed, seisukohad, mille eest seistakse ja millele mandaati taotletakse. Sotsiaaldemokraatide seisukoht on kahtlemata see, et olulisem peab olema poliitika sisu, erakondade programmilised seisukohad, konkreetsed ettepanekud, maailmavaatelised positsioonid, millele toetust küsitakse, mitte see, kes suudab teha kallima, uhkema kampaania, rohkem otsepostitusi, telereklaami, internetireklaami ja muud tellida. Ehk valimiste põhiküsimus peab olema ikkagi see, et otsustatakse suund, kuhu riigina liigutakse, mida rahvas eelistab, mitte valimiste põhiküsimus ei pea olema see, kes ostab suurema plakati või kelle kampaaniaeelarve on siis piiritu. 

Meie seisukohad ja ettepanekud selles konkreetses seaduseelnõus on põhjendatud, on adekvaatsed. Me ei eelda seda, et me kuidagimoodi lõpetame, ma ei tea, poliitiliste erakondade annetuste kogumise või et me lõpetame ära valimiskampaaniad. Loomulikult need peavad olema, aga need peavad olema mõistlikus mahus, adekvaatses ulatuses ja tegelikult mõnevõrra ühtlustatud nagu mänguväljakul. 

Konkreetne ettepanek, mis puudutab annetuste ülempiiri 100 000 eurot aastas, ei ole väike summa. 100 000 eurot on väga suur raha tegelikult ja see on ühe konkreetse füüsilise isiku kohta. Loomulikult, kui on mõnel erakonnal annetajaid rohkem, neli, viis, võib-olla kümme, siis see kogutud annetuste maht saabki olla kasvav. Aga meie huvi ja ma arvan, et tegelikult Eesti riigi huvi on see, et ükski erakond ei satuks poliitilisse sõltuvusse üksikannetajatest, mis tahes ta nimi siin on. Siin kiputakse alati keskenduma ühele või teisele isikule. Küsimus ei ole selles, küsimus on printsiibis. 

Paradoksaalsel kombel see ettepanek tegelikult kaitseb ka neid erakondi, kellel täna see sõltuvuse kujundamise risk on. Ehk iga erakonna enda, erakonna liikmete huvides ja valijate huvides on ka see, et otsuste tegemine oleks läbipaistev, kantud liikmete seisukohtadest, erakonna põhikirjast, programmilistest vaadetest, mitte ühe või teise rahastaja eelistustest, puudutab ta siis mõne inimese edutamist, puudutab ta mingi konkreetse poliitika meetmete väljakujundamist, puudutab mis tahes poliitilisi otsuseid, mida erakond paratamatult nii opositsioonis kui ka koalitsioonis olles tegema peab. Ehk see on kõigile ühetaoline. 

Kolleeg Margit Sutrop ütles õigesti, et küsimus pole siin ühes või teises inimeses, küsimus ongi printsiipides ja põhimõtetes, milles võiksime kokku leppida. 

Samamoodi, kui me räägime sellest valimiskampaania ülempiirist: miljon eurot – kordan ennast – ei ole väike raha. Aga lihtsalt see, et kulutada mõnes mõttes miljoneid, eks ole, valimistele, seeläbi avalikku arvamust mõjutada soovitud suunas, siin tekib see küsimus, et kui ühe erakonna võimekus on näiteks, parlamendivälisel erakonnal võib-olla 100 000 või paarsada tuhat, ja teine erakond paneb sinna 2 miljonit – erinevus on kümnekordne –, kas see tegelikult on siis valija tahet austav, kas see on tegelikult demokraatlik või tähendab see seda, et raha ja ressursid hakkavad domineerima põhimõtete ja väärtuste ees. Seda kindlasti sotsiaaldemokraadid õigeks ei pea. 

Meil on siin mitmeid väiksemaid ettepanekuid, mis puudutavad uuringute tellimist ja nende läbipaistvust – ka see on oluline põhimõte – ja muid selliseid erakonna tegevusse suunatud või tegevust toetavaid tegevusi. See on iseenesest ka mõistlik reguleerida, et kõik see oleks läbipaistvam, oleks selgem, oleks ühetaolisem ja valimistel domineeriks ja otsustaks ikkagi erakondade seisukohad, erakondade põhimõtted, mitte see, kui palju on ühel või teisel erakonnal kas siis avalikku, varjatud rahastust, annetusi, mingeid täiendavaid mõjutegevusi, mis ka valimistulemust kuidagimoodi võimestavad

Nii et kutsun loomulikult üles parlamenti seda eelnõu toetama nii esimesel, teisel kui ka kolmandal lugemisel, vajadusel tegema siia muudatusettepanekuid ja täiendusi. Me oleme debatiks kindlasti avatud ja valmis. Ma arvan, et see põhimõte tegelikult ei ole siin kuidagimoodi ühe erakonna poolt või vastu. See põhimõte on kõigi erakondade, see on demokraatia poolt. Et oleksid selged ühetaolised mängureeglid, oleks läbipaistev rahastamissüsteem, ei oleks ühelgi füüsilisel isikul ülemäära suurt mõju mingi erakonna, veel vähem siis parlamendierakonna üle nende otsuste kujundamisel, ja tegelikult, et oleks ka valimiskampaaniate puhul teatud mahupiirang, mis annab ka võimaluse paremini läbi mõelda neid tegevusi, teha nutikamaid ja targemaid kampaaniaid, mitte püüda valijate toetust lihtsalt rahaga ja massiga osta. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 752 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 12. märts kell 17.15. Head kolleegid, meie tänane istung on lõppenud.