Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Suur rõõm on teid kõiki näha ja ma tänan kõiki Riigikogu liikmeid, kes osalesid aktiivselt Eesti Vabariigi 108. sünniaastapäeva tähistamisel. Ma arvan, et see on iga Riigikogu liikme kohus. Väga vahva oli näha ka paljude Riigikogu liikmete sotsiaalmeediapostitusi sel teemal. Kohaloleku kontroll, palun! 

Üks hetk. Kas ma katkestan kohaloleku kontrolli? Varro Vooglaid, küsimus istungi juhatajale, palun!

Suur tänu! Ma loodan, et ma nüüd ei katkesta. Mul ei olnud soovi midagi katkestada. Ma ennetavalt registreerisin oma protseduurilise küsimuse, kuna ma ei kuulnud, mida te alguses ütlesite. Te rääkisite, kui ma õigesti kuulsin, midagi Riigikogu liikmete kohustustest seonduvalt vabariigi aastapäeva tähistamisega. Ma tahtsin küsida, kas perekondlik tähistamine läheb ka selle kohustuse täitmise alla või on mingid muud kohustused.

Otse loomulikult läheb. Otse loomulikult läheb! Aga ma arvan, et Riigikogu liikmed ka avalikus linnaruumis on väga teretulnud nii-öelda. Nii et kõik läheb sinna alla. Kõigile on Eesti Vabariigi sünnipäev ja ma tahtsin ainult väga heas mõttes tänada kõiki Riigikogu liikmeid, kes on sinna panustanud. No Peeter Ernits, teile ka [võimalus esitada protseduuriline küsimus], siis rohkem ma neid enam ei võta, head kolleegid.

Jaa. Hea juhataja! Head töönädala jätku! Aga minu meelest siin see seltskond natukene sumiseb ja kuuldavus on [kehv]. Te võiksite nagu ennast kehtestada. Võiks olla nii, et sel ajal, kui sa juhid vägesid, ei lobiseta liiga kõvasti. Varro, ma saan aru, et teie ei kuulnud, mina ka ei kuulnud. Selline tore vestlus oli.

Ma väga tänan! Ma suurima heameelega võtan selle siiralt karmilt täitmiseks. Mul ongi tuge vahel vaja, muidu Riigikogu liikmed lobisevad liiga palju. Aga nüüd, head kolleegid, veel kord, vabandan, teeme kohaloleku kontrolli uuesti, kuna ma katkestasin selle. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreerus 77 Riigikogu liiget, puudub 24. 

Nüüd, head kolleegid, on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Anti Allas, palun! Palun vaikust, head kolleegid!

Austatud aseesimees! Head kolleegid ja kõik, kes jälgivad istungit kaugemalt! Nagu öeldakse, rauda tuleb taguda siis, kui see on tuline. Nimelt, meie president tõstis eile oma aastapäevakõnes nähtavale väga olulise küsimuse, mis puudutab kaugtöövõimalusi meie riigis – selle, mis on minu ja paljude teiste kaugemate piirkondade eluvõimaluste üle muretsevate poliitikute teravas fookuses. President ütles, tsiteerin: "Paindlik töökorraldus ja kaugtöö ei ole pelgalt perede vajadus. See on eeldus, et elu säiliks ka maal ja väiksemates kohtades, kus igapäevane sõit keskustesse on kurnav ja kallis." 

Sellest tulenevalt esitamegi peaministrile arupärimise selle kohta, mis samme astub praegune valitsus kaugtöö prioriteetsuse ja selle arengu toetamiseks. Uurime, kas riik on selles valdkonnas suunanäitaja ja mida räägivad reaalsed numbrid avalikus sektoris kaugtöövõimaluste edenemise kohta. Arvestades Eesti demograafilisi ja regionaalseid väljakutseid, on ju riigi enda käitumine tööandjana otsustava tähtsusega. Uurime ka, kas riigi strateegilistes dokumentides on kaugtöövõimaluste areng piisava jõulisusega kajastatud ja kas seadusruumis on lünki, mis tuleks kaugtöövõimaluste kiirema arengu nimel likvideerida. Samuti uurime, kas kaugtöövõimaluste aluseks olev valguskaabli vedamine kaugematesse piirkondadesse on jätkuvalt prioriteet ja kas 2030. aastaks võetud eesmärk katta 90% Eestist kiire internetiga on jätkuvalt jõus. 

Aitäh! 

Kokku on meil kaheksa detailset küsimust, millele ootame põhjalikke vastuseid. Aitäh!

Madis Kallas, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head külalised! Mina soovin anda sotsiaaldemokraatide nimel üle arupärimise kultuuriministrile. Arupärimine on noorte kultuuri- ja spordisündmuste ning laiemalt kultuurivaldkonna tegevuste kättesaadavuse kohta. 

Oma sissejuhatuses toome taas ära viited inimarengu aruandele, mis üheselt näitab, et nii huvihariduse kui ka kultuuri ja spordi kättesaadavus sõltub väga palju regionaalsest paiknemisest – esiteks sellest, kuskohas konkreetselt inimesed elavad, ja teisel puhul sellest, millised on perekonna sotsiaal-majanduslikud võimalused. Seda on meie hinnangul sümboolne teha just praegu, kuna pühapäeval pandi punkt olümpiamängudele, mis sageli ühendavad Eesti rahvast rohkem kui miski muu. Eile toimus see ka Eesti Vabariigi sünnipäeva tähistamise valguses, kus kogu kultuuri temaatika tõstetakse alati mõnevõrra rohkem päevavalgusesse. 

Peamiselt on need kuus küsimust üles ehitatud sellises formaadis, et esimeses osas soovime ülevaadet sellest ...

Härra Reinsalu ja härra Martin Helme! Viidates Peeter Ernitsale, ma palun vaikust!

... kuidas, mismoodi me saame tagada koolides huviringide, kultuuri- ja spordisündmuste pakkumise. Seda selles valguses, et koolidel ei ole enam lubatud – õigustatult – küsida lapsevanematelt kohustusliku hariduse eest raha. Arupärimise teine osa puudutab regionaalseid toetusi sündmuste, teatrite ja laiemalt teiste tegevuste rahastamisel. Aitäh!

Head kolleegid! Olen võtnud vastu kaks arupärimist. 

Nüüd saame minna tänase päevakorra juurde. Päevakorra esimene punkt: Riigikogu liikmete Lauri Hussari, Kalle Laaneti, Enn Eesmaa, Ando Kivibergi, Tanel Teini, Kadri Tali, Diana Ingeraineni, Toomas Uibo, Juku-Kalle Raidi, Lauri Läänemetsa, Reili Ranna, Irja Lutsari, Kalev Stoicescu, Anti Allase, Madis Kallase, Heljo Pikhofi, Riina Solmani, Jüri Jaansoni, Stig Rästa, Maido Ruusmanni, Anti Haugase, Annely Akkermanni, Kristina Šmigun-Vähi, Maria Jufereva-Skuratovski, Mait Klaasseni, Toomas Järveoja, Peeter Tali, Vilja Toomasti, Signe Kivi, Mario Kadastiku, Mati Raidma, Madis Timpsoni, Tarmo Tamme, Hanah Lahe, Riina Sikkuti, Kersti Sarapuu ja Andre Hanimäe algatatud Vabariigi Presidendi valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 684 kolmas lugemine. Juhin siinkohal kohe teie tähelepanu ka sellele, et selle seaduse vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. 

Avan läbirääkimised. Eesti 200 fraktsiooni nimel Ando Kiviberg, palun!

Suur tänu, lugupeetud härra istungi juhataja! Austatud kolleegid! Head inimesed, kes te seda ülekannet jälgite! Alustuseks lubage mul siiralt tänada kõiki häid kolleege, kes on selle eelnõu valmimisele kaasa aidanud, kaasa mõelnud ja aidanud seda paremaks teha. Muidugi tänan ka kõiki neid, kes on leidnud, et see seadusemuudatus on nende poolthäält väärt. 

Eesti riigipea valimise reeglite täpsustamine, protsessi senisest märksa läbipaistvamaks muutmine ja kandidaatidele oma vaadete tutvustamiseks valijate ees võrdse kohustuse seadmine ei ole tehnilised ega kosmeetilised muudatused, need on vägagi sisulised. Näituseks on ju märgatav vahe, kas kandidaat saab enesele toetust küsides igas fraktsioonis parasjagu kuulajaile sobivat – ja võimalik, et ka igal pool erinevat – juttu rääkida, või tuleb tal tõestada enese ja ühiskonna ühendamise võimekust kogu valijaskonna ees. Ma olen päris kindel, et me kõik siin saalis saame selle uue reegli tähendusest ja väärtusest hästi aru. 

Kandidaatide esitamise tähtaja märksa varasemaks nihutamine on ju samuti mõjus samm valimisprotsessi parema läbipaistvuse ja ühiskonna vähema eksitamise suunas. Need ei ole tühised eesmärgid ega ka tühised muudatused. 

Seepärast tänan veel kord kõiki häid kolleege koostöö eest ning kinnitan siinkohal, et põhiseaduskomisjon on valmis eest vedama ka lahenduse leidmist valijameeste kogu moodustamise aluse probleemile ehk sellele küsimusele, mida kolleegid Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja Isamaa Erakonna fraktsioonist on tõstatanud, kuid millele meil seni Riigikogus fraktsioonideülest kokkulepet ei ole õnnestunud leida. Senised konsultatsioonid eri fraktsioonide esindajatega lubavad siin esineda lootusega, et meil õnnestub selline kokkulepe siiski veel Riigikogu praeguse koosseisu vältel saavutada. 

Nii et ma tänan veel kord kõiki ja loodan, et me ka käesoleva seaduse lõpphääletuse üksmeeles ja positiivselt läbi viime. Aitäh teile!

Suur tänu teile aja säästliku kasutuse eest! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid, vaatajad ja kuulajad! Sotsiaaldemokraatide nimel on mul esmalt hea meel tõdeda, et nii nagu eelkõneleja ütles, me tõesti tegime ühe põhimõttelise muudatuse. See muudatus oli ajendatud ennekõike sellest, et kui me räägime siin Riigikogu saalis 101 saadikust, kellele on põhiseaduses antud roll ja kohustus presidenti valida. Kui see aga mingil põhjusel ebaõnnestub, siis liigub hääletus valijameeste kogusse, kuhu kuuluvad ka Riigikogu saadikud. Siit aga tulenebki meie jaoks suurim murekoht. Me teame, kui palju on muutunud valijameeste arv just regionaalse kaetuse mõttes peale haldusreformi – varem oli meil üle 200 kohaliku omavalitsuse, nüüd on meil 78 kohalikku omavalitsust. Ükskõik, kuidas me seda matemaatikat ei teeks ja kuidas me ka ei arvestaks, praegu on valijamehi proportsionaalselt selgelt vähem, kui neid oli varem. Meie hinnangul on see kindlasti üks samm, mis läheb vales suunas. Kui Riigikogu ühel või teisel moel ei saa otsuseid tehtud ja presidenti valitud, siis võiks regionaalne kaetus olla ikkagi suurem, nii et kohalikel omavalitsustel oleks presidendivalimistel suurem roll. 

Aga üldjuhul on meie toetus täna tulemas, sest kõigis teistes punktides, mis sisse lähevad, on tegelikult tehtud vajalikud parandused. Me olime ka ise algatajate hulgas ja panime oma allkirja. Aga olgu veel kord üle rõhutatud, et meie soov oli – ja on jätkuvalt –, et tulevikus arutataks uuesti seda, mis puudutab valijameeste hulga suurenemist, lähtudes just kohalike omavalitsuste elanikkonna vaatest. Aitäh!

Suur tänu teilegi tõhusa ettekande eest! EKRE fraktsiooni nimel Martin Helme. (Saalist öeldakse midagi.) Aga kuulame Lauri ära vahepeal, kui teile sobib. Võtame siis vahepeal Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid ja head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Eesti Keskerakonna fraktsioon seda kosmeetilist eelnõu ei toeta. Eesti Keskerakond on alati seisnud selle eest, et meil Eesti riigis toimuksid presidendi otsevalimised, ja selle nõudmise juurde me ka jääme. 

Mis puudutab seda eelnõu, siis kahjuks peab ütlema, et see ongi kosmeetiline. Opositsioonierakondadelt tulnud ettepanekud, mis puudutasid valijameeste koguarvu suurendamist, kahjuks ei läinud läbi. Kui need oleks läinud läbi, siis me oleksime kindlasti kaalunud selle eelnõu toetamist. 

Siin räägiti hästi palju kaasamisest ja läbipaistvusest. Aga teate, ma arvan, et peale vabariigi aastapäeval kõlanud presidendi kõnet ongi paslik sellest rääkida. President ütles, et meil puudub suuresti dialoog, on vaid monoloog. Mul on väga kahju, et eelmisel nädal läks rahanduskomisjonis prügikasti petitsioon käibemaksu langetamise kohta, mille oli allkirjastanud 100 000 inimest. Nii et 100 000 inimese hääl läks prügikasti rahanduskomisjonis. Praegune koalitsioon ei julgenud seda küsimust isegi siia saali tuua. 

Hea kolleeg, meil on teine eelnõu. 

Just nimelt, lähtuvalt sellest ma arvan, et kogu süsteem peabki olema läbipaistvam, mitte ei tuleks teha ainult kosmeetilisi [parandusi], nagu on tehtud ka selles eelnõus. Aitäh!

Tänan teid – samuti tõhusa ettekande eest! EKRE fraktsiooni nimel Martin Helme, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Jaa. No tegemist on täpselt seda sorti eelnõuga, mida me ootaksime Eesti 200 ja Reformierakonna petukauplejatelt. See on ju hale silmamoondus, millega teeseldakse, et midagi tehakse paremaks. Tegelikult on see valijate mõnitamine ning põhiseaduse mõtte ja sõna jalge alla trampimine. 

Põhiseadus ütleb, et kõrgeima võimu kandja on rahvas. Kuidas rahvas teostab oma võimu? Valimistega. Aga näe, presidenti valida ei anta, rahvahääletusi pidada ei võimaldata. Kord nelja aasta tagant saab parlamenti valida ja siis ka tõstetakse e-hääletusega hääled ümber. Selles mõttes selle presidendivalimiste, ütleme, silmamoondusega minu meelest lihtsalt irvitatakse inimeste üle. Ja sellist seadust ei ole, minu meelest me kulutame täiesti mõttetult aega, kulutame siin oma närve ja püüame – koalitsioonisaadikud püüavad – kuidagi inimestele muljet avaldada, ütleme, et midagi on paremaks tehtud. Ei ole mitte midagi paremaks tehtud. Sama jama jätkub. Selles mõttes ei ole vaja seda toetada.

Suur tänu teile! Teil jäi hulk aega kasutamata, aga eks siis järgmine kord. Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Õnne Pillak, palun! (Saalist öeldakse midagi, juhataja naerab.) Ta küsis kaheksa [minutit], selle pärast. Aga ma olen väga tänulik, Martin. 

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Öelge veel, et Eesti mees on tuim! Kui ma vaatan siin viimast kahte sõnavõttu, siis seda särtsu jätkus küll ja veel, on ju. 

Aga see eelnõu, mida me nüüd kohe hakkame hääletama – me võime ju vaielda, on ju, aga ikkagi – muudab presidendivalimised läbipaistvamaks, selgemaks, ja mis kõige olulisem, tegelikult toob need ka inimestele lähemale, sellepärast et debatti pidada ja oma seisukohti tutvustada saavad presidendikandidaadid edaspidi teha pikema aja jooksul. 

See, et me toome kandidaatide esitamise tähtaja varasemaks, paneme paika selge raami, et kõigil oleks piisav aeg kandidaatide seisukohtadega tutvuda ja nende üle sisuliselt arutleda enne hääletamist, on minu meelest samm õiges suunas. Sellega me tegelikult väldime ka seda olukorda, kus kandidaadid tulevad vahetult enne valimisi ning ühiskonnal ei ole võimalik nende tausta ja vaadetega põhjalikumalt tutvuda ega ka neid hinnata. Ma mõtlen, et see on oluline, kui presidendikandidaadid saavad oma vaateid pikemalt tutvustada, nii et tekib ka laiem avalik debatt.

Kuid arusaadavalt ei saa ma mööda minna ka sellest – kolleeg Lauri Laats nimetas seda küll nõudmiseks, aga [mina ütleksin, et see on pigem ettepanek või idee] –, kas [peaks saama] presidenti otse valida. Vaadake, me oleme tegelikult kõik siin saalis olnud oma riigi järjepidevuse üle uhked. Seda on erinevate arutelude juures korduvalt rõhutatud. Minu meelest see on väärtus, mida hoida. Presidendi otsevalimised ei ole lihtsalt debatt selle üle, et me muudame ühte valimisprotseduuri, vaid see on palju sügavam debatt, sellepärast et sellega me muudaksime Eesti riigi aluspõhimõtteid. Eestis on olnud ja on parlamentaarne demokraatia. Ma arvan, et see on miski, mida tasub hoida just järjepidevuse mõttes.

Kokku võttes ma usun, et see muudatus tõstab kogu presidendivalimiste protsessi usaldusväärsust, toob selle protsessi inimestele lähemale ja aitab kaasa sellele, et Eestil on president, kes kõnetab ja ühendab ühiskonda kas täielikult või vähemalt paremini. Nii et ma kutsun teid kõiki seda eelnõu toetama. Aitäh!

Suur tänu teile, hea kolleeg, samuti tõhusa ettekande eest! Isamaa fraktsiooni nimel Helir-Valdor Seeder, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh! Head kolleegid! See eelnõu, mida me praegu arutame, on iseenesest muidugi oluline eelnõu, sest reguleerib ju riigipea valimist. Selles ei ole kellelgi kahtlust, et see on ülimalt oluline. 

Aga siiski peab nõustuma nendega, kes on kriitilised selle pärast, et me piirdume ainult kosmeetiliste muudatustega, kuigi me teame, et korduvalt eelnevatel valimistel on ju tõstetud üles need kitsaskohad, mis on tegelikud kitsaskohad, aga mitte ühtegi neist me käesoleva eelnõuga ju ei puuduta. On see siis tühjade sedelite valimiskastidesse laskmine – sellega on ka korduvalt üks või teine valimisvoor läbi kukutatud kas parlamendis või valimiskogus. See on üks arutelukohti. See võib nii jääda, aga see ei pruugi nii jääda. Aga see on teema, millele on väga palju viidatud ja kus on ka, jah, ma möönan erinevad seisukohad. Aga see on sisulise teema arutelu, millest me libisesime ju täiesti mööda. 

Teine teema on valimiskogu. Sellekohase ettepaneku tegid nii sotsiaaldemokraadid kui ka Isamaa, ehkki veidi erineval kujul ja veidi erinevas proportsioonis. See on teine väga sisuline ja, ma ütleks, väga põhimõtteline muudatus, see on väga põhimõtteline probleem. Aga ka siin me tegelikult sisulist arutelu ei avanudki – ei põhiseaduskomisjonis ega siin suures saalis. 

Ma tuletan, head kolleegid, teile meelde, et me oleme läinud sellega natukene ka vastuollu nii põhiseaduse mõtte ja vaimuga kui ka rahva tahtega, sellepärast et selle esialgse proportsiooni presidendivalimiste seaduses me kehtestasime 1992. aastal põhiseaduse vastuvõtmisega, mis võeti vastu rahvahääletusel. Nii et tegelikult selle esialgse proportsiooni presidendivalimistel on rahvas rahvahääletuse kaudu heaks kiitnud. Tänaseks on see proportsioon muutunud enam-vähem valimiskogu ja parlamendi vahel üks ühele ehk võrdseks. Esialgu oli valimiskogus kohalike omavalitsuste esinduskogu osakaal kolm korda suurem. 

Nii et need muudatused, millest siin räägiti ja kus, ma julgen küll öelda, on püütud sääsest elevant teha, et me muudame selle oluliselt läbipaistvamaks ja märkimisväärselt parandame ja nii edasi – see kõik on retoorika, mis tegelikkusele ei vasta. Tegemist on ju kolme muudatusega. Üks on see, et tulevane riigipeakandidaat saaks parlamendi või valimiskogu ees kümneminutilise sõnavõtu. Ilmselt me kõik sellega nõustume, see midagi ju halvemaks ei tee, vaieldamatult teeb paremaks. 

See, et esimese vooru eel pikendatakse kandidaatide ülesseadmise aega üheksalt päevalt 12-le, on siis see suur muudatus, millest räägitakse. Iseenesest see ju ka justkui midagi halvemaks ei tee, ühtegi probleemi see ka ei lahenda. Teatud mõttes ma siiski näen siin ohtu, millega me võime ka karuteene osutada, sest järgmiste voorude puhul sellist aega ei ole ja me tekitame olukorra, kus esimese vooru eel tutvustatakse presidendikandidaate, aga järgmiste voorude ajal võivad poliitikud, erinevad erakonnad, esitada kandidaate nii-öelda etteteatamisajata ja siis tekib ühiskonnas ja laiemas auditooriumis arusaamatus, miks niimoodi. 

Nii et kahjuks on need muudatused kosmeetilised ja seetõttu on Isamaa väga kriitiline. Loomulikult, me toetame, kuna iseenesest midagi ju halvemaks ei muutu. Aga siinkohal ma pean küll kahetsusega tõdema, et kahjuks me ei suutnud enamat teha. Minu arvates on karuteene see, et me ise nüüd ilmselt mõtleme, et oleme presidendiseaduse ära remontinud, ja vaevalt selle juurde tagasi pöördume. Siin võib ju üksikuid sõnavõtte kuulda ja mõned poliitikud on avaldanud arvamust, et me hakkame nüüd kohe jälle uuesti seda seadust muutma ja tuleme selle valimiskogu teema juurde tagasi. Ilmselt me anname kõik endale aru, et vähem kui aasta või umbes aasta on jäänud järgmiste valimisteni, ei hakka see koosseis enam seda tegema. Järgmise koosseisu eest ei ole meil volitusi rääkida, aga rahuloluga saame öelda, et näete, üle pika aja me muutsime selle seaduse ära ja likvideerisime puudused. Tegelikult me ei likvideerinud mitte midagi. 

See, mis puudutab põhiseadust, on tõesti juba hoopis teine ja laiem arutelu. Seda ju seadusemuudatusega teha ei saa, nii et selle eelnõu raames seda muuta ei saa. See eeldab Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmist ja siis ka hoopis teistsuguse eelnõu esitamist. Nii et see on ka kindlasti arutelukoht, aga mitte selle eelnõu raames. 

Isamaa saadikurühm toetab selle eelnõu vastuvõtmist, aga suurt rahulolu me sellest ei tunne. Aitäh!

Suur tänu teilegi aja tõhusa kasutamise eest! Küsisite aega juurde, aga jäi aega ülegi tänu sellele. Aga nüüd, head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 684 lõpphääletus ja saalikutsungi järel me seda teeme.

Väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Juhin veel kord tähelepanu sellele, et selle eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen lõpphääletusele Riigikogu liikmete Lauri Hussari, Kalle Laaneti, Enn Eesmaa, Ando Kivibergi, Tanel Teini, Kadri Tali, Diana Ingeraineni, Toomas Uibo, Juku-Kalle Raidi, Lauri Läänemetsa, Reili Ranna, Irja Lutsari, Kalev Stoicescu, Anti Allase, Madis Kallase, Heljo Pikhofi, Riina Solmani, Jüri Jaansoni, Stig Rästa, Maido Ruusmanni, Anti Haugase, Annely Akkermanni, Kristina Šmigun-Vähi, Maria Jufereva-Skuratovski, Mait Klaasseni, Toomas Järveoja, Peeter Tali, Vilja Toomasti, Signe Kivi, Mario Kadastiku, Mati Raidma, Madis Timpsoni, Tarmo Tamme, Hanah Lahe, Riina Sikkuti, Kersti Sarapuu ja Andre Hanimäe algatatud Vabariigi Presidendi valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 684. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 64 Riigikogu liiget, vastu 6, erapooletuid oli 1. Eelnõu 684 on seadusena vastu võetud.

Saame minna teise päevakorrapunkti juurde. Vabariigi Valitsuse algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (taastuvenergia direktiivi muudatuste ülevõtmine) eelnõu 697 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. EKRE fraktsiooni nimel Rain Epler, palun!

Aitäh, hea juhataja! Ma esialgu lisaaega ei küsi, aga kui hoogu satun, siis annan märku. 

Ma olen selle eelnõu teemal tegelikult juba sõna võtnud, aga proovin lühidalt kokku võtta mõned asjad veel. Meie elektritootmise puhul peaks väga selge prioriteet olema baaskoormuse ja juhitava võimsuse muredega tegelemine. Nagu me nägime valitsuse energiamajanduse arengukava arutamisel, ei ole seda sätestatud seal arengukavas. Ja nüüd ka see seaduseelnõu, mis otseselt võib-olla laialt elektrisüsteemi ei vaata, minu arust sellest põhilisest eesmärgist, et meil oleks piisavalt juhitavat [võimsust] ja baaskoormust – sellest peaks lähtuma ka kõigis tegevustes – ei lähtu. Ja minu arust tuleks selgelt välja öelda, et kõik, mis olukorda halvemaks muudavad või kas või tähelepanu sellelt peamiselt hajutavad, tuleks saata prügikasti või vähemasti panna sahtlisse ootama aegu, kui põhiküsimused on vastuse saanud. 

See eelnõu lihtsustab juhitamatu elektri tootmisvõimsuste turule tulekut. See tähendab, et see muudab elektrisüsteemi olukorda halvemaks. Nii et selle võiks rahulikult saata prügikasti.

Aspekte, miks selle võiks saata prügikasti, on teisigi. Ettevõtete säästlikkusnõuete kohustusele allumise piiri nihutatakse oluliselt madalamale. Ja kui me räägime koostootmisjaamadest, kes kasutavad meie kohalikku kütust – pean silmas puitu valdavalt –, siis nendel bürokraatia kasvab. Ka oma esimesel lugemisel peetud kõnes ma ütlesin, et siin võiks korraks endalt küsida, millise suure energiakontserni poole seda muditud on, selleks et väiksematel elu raskemaks muuta, et siis oleks lihtsam neid konsolideerida. Nii et taas muudetakse meie koostootmisjaamade – see on oluline kohalikul ressursil töötav nii kütte- kui ka elektritootmisvõimsus – elu raskemaks.

Lisaks allutatakse veel selgemalt Euroopa kliimapoliitikale kogu meie metsamajandust ja maakasutust puudutav. Nii et ka need on selgelt põhjused, miks selle eelnõu seaduseks muutmise poolt ei tohiks hääletada. 

Lõpetuseks ütlen, et nagu siin ajakirjanduse vahendusel võib aru saada, inimesed Eesti 200-st püüavad Reformierakonnale kaikaid kodaraisse loopida selles osas, mis puudutab tuuleenergeetika arendamist. Ma ütleksin, et siin on hea võimalus üks väike kaigas visata – hääletage teiegi selle eelnõu vastuvõtmise vastu. Aitäh!

Suur tänu ka teile aja tõhusa kasutuse eest! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel hea kolleeg Jaak Aab, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Käesoleva eelnõu eesmärk on kiirendada taastuvenergia arendamist, lihtsustada loamenetlusi, luua ühine kontaktpunkt menetlusteks, täpsustada säästlikkuse kriteeriume ning parandada taastuvelektri lõimimist elektrisüsteemi. Seletuskirjas rõhutatakse, et eelnõu taotlus on aidata kaasa Euroopa rohelise kokkuleppe sihtidele, suurendada taastuvenergia osakaalu, parandada energiajulgeolekut ning soodustada taskukohaseid energia hindu.

See kõik on põhimõtteliselt õige ja vajalik, kuid põhiküsimus ei ole selles seaduseelnõus, vaid meie energeetika tegelikus olukorras. Küsimus on selles, miks meil viimastel aastatel on reaalseid investeeringuid ja tootmisvõimsusi lisandunud väga vähe. 

Eesti majandus ja inimesed vajavad paremat elektrivarustuskindlust, energiajulgeolekut ja ka taskukohast elektri hinda. Eelmisel aastal importis Eesti circa 40% tarbitud elektrist, ka aasta varem oli see näitaja umbes samasugune. Ja sõltuvus välismaisest elektrist lähiaastatel aina kasvab, sest kodumaiseid uusi võimsusi pole kuskilt juurde tulemas. 

Viimasel paaril aastal oleme vastu võtnud ka siin saalis terve rodu seadusemuudatusi, mis reguleerivad elektri tootmist ja tarbimist, elektrivõrkusid ja nii edasi. Õigusaktide muutmine on oluline, aga ükski seadus ei tooda kahjuks ühtegi kilovatt-tundi elektrit. Vaid investeeringud uutesse tootmisvõimsustesse toovad rohkem elektrit turule. Ja neid tehakse vaid siis, kui valitsus suudab teha majanduspoliitilisi otsuseid.  

Viimased aastad on Eesti energiapoliitikas olnud otsustamatuse aastad. Energiamajanduse arengukavas aastani 2035, mille valitsus võttis vastu eelmise aasta lõpus, vähendasid need versioonid järjest ambitsiooni ja plaane uute tootmisvõimsuste turule toomiseks, viimane versioon oli nendest veel kõige kõhnem ja see siis vastu võeti. Tegelikult on see dokument ehe näide otsustusjulguse puudumisest. Kuna valitsus ei suuda teha vajalikke otsuseid, siis see valitsus lihtsalt vähendab plaane. Nii ongi! 

Taastuvenergia koda [uuendas oma pikaajalist mudelit elektri hinna prognooside ja taastuvenergia võimekuse kohta] – kui keegi hakkab kedagi süüdistama kallutatuses, siis Eesti Energia tegi umbes samasuguse arvutuse –, sellest räägiti hiljuti Delfi energeetikakonverentsil. Arvutati välja, et näiteks kui Eestis oleks olnud olemas üks 800 megavati võimsusega tuulepark, siis oleks elektri hind selle aasta jaanuaris olnud ligi poole võrra väiksem. Tarbijad, nii pered kui ka ettevõtted, oleksid maksnud elektri eest 75 miljonit eurot vähem. 75 miljonit eurot ühe kuu jooksul! See ei ole ainult teoreetiline number, see on otsene kulu Eesti inimestele ja ettevõtetele. See on raha, mis jäi peredel kulutamata muudele vajadustele. See on raha, mis vähendas ettevõtete konkurentsivõimet. 

See näide tõestab selgelt, et probleem ei ole regulatsioonis. Probleem on selles, et otsuseid ei ole tehtud õigel ajal. Viimane tuulepargi ehitusluba anti välja pea kuus aastat tagasi ja uued projektid on takerdunud vaidlustesse, veninud menetlustesse ja poliitilisse kemplusse. Me ei saa lihtsalt öelda, et protsessid on keerulised. 

Reformierakonna käes on olnud neli viimast aastat energeetika eest vastutava ministri portfell ja juba viis aastat peaministriportfell. Vastutus ei ole hajus, see on konkreetne ja poliitiline. Kui Eestis on oma tootmisvõimsust vähe, siis sõltume importelektrist ja tihti ka kallimatest tootmisviisidest. See tähendab kõrgemat hinda. Seega, küsimus ei ole ainult kliimapoliitikas, nagu siin tahetakse väita. Küsimus ei ole ideoloogiline, vaid küsimus on meie majanduse konkurentsivõimes. 

Kui meie tööstus maksab ... 

Palun kolm minutit lisaaega! 

Kolm minutit lisaks. 

… elektri eest rohkem kui meie lähemad või kaugemad naabrid, siis investeeringud liiguvad sinna, kus energia on odavam ja stabiilsem ning seda on lihtsalt rohkem. Kui meie perede eelarvest kulub suur osa elektriarvele, siis väheneb ka muude kaupade ja teenuste tarbimine ning see omakorda mõjutab tarbimist ja majanduskasvu. 

Me ei saa piirduda ainult seadusemuudatustega. Nii nagu ütlesin, neid on olnud päris palju viimase paari aasta jooksul. Meil on vaja poliitilisi otsuseid, mis, esiteks, kiirendavad reaalselt tuuleparkide rajamist maismaal ja merel, teiseks, tagavad võrguühenduste väljaehitamise, kolmandaks, loovad investeerimiskindluse, ja neljandaks, toovad turule täiendavaid kiirelt juhitavaid elektrijaamu.

Sotsiaaldemokraatide seisukoht on selge: Eesti peab liikuma kiiremini taastuvenergia arendamisel, sest see on energiajulgeoleku küsimus, hinna stabiilsuse küsimus, majanduse konkurentsivõime küsimus ja ka perede toimetuleku küsimus. Sotsiaaldemokraadid toetavad selle eelnõu vastuvõtmist seadusena, aga need seadusemuudatused üksi ei tooda ühtegi kilovatt-tundi elektrit. Eesti vajab energeetikas selget, kiiret ja otsustavat juhtimist. Kui me ei taha näha järgmistel talvedel samasuguseid rekordilisi elektriarveid, siis tuleb tegutseda nüüd ja kohe. Lugupeetud valitsus, asuge ükskord ometi tööle ja tehke vajalikud otsused! Aitäh!

Tänan teid! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laats, palun! (Kõneleja soovib igaks juhuks lisaaega.) Igaks juhuks kolm minutit lisaks, kaheksa kokku.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid ja inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Räägime täna taastuvatest energiaallikatest, taastuvast energiast. Ausalt öeldes ma ei saa aru, millal praegusel valitsusel ja ka sotsiaaldemokraatidel ükskord meel muutub ja nad saavad aru, mis selle rohemajandusega Euroopas ja üldse maailmas tegelikult toimub. 

Ma püüan natukene püüan lahti seletada. Võib-olla on sellest kasu. Püüan seda teha hästi lihtsalt. Kui me vaatame kõiki neid otsuseid, mis Euroopas on vastu võetud ja mis puudutavad roheenergiale üleminekut, siis sel hetkel, kui neid otsuseid tehti, tõenäoliselt, arvestades aega, võeti õige suund. Selle suuna juures seati ka eesmärgid ja võeti kohustused. Ühelt poolt sooviti tagada uued elektritootmisvõimsused, mis pidid olema ehitatud nii tuule- kui ka päiksepaneelide baasil, jaamade baasil, teiselt poolt püüti tagada ka tarbimine, uued tarbijad, kaasa arvatud needsamad elektriautod, mida väga palju reklaamitakse. Läbi selle taheti saavutada ka Euroopas suuremat majanduslikku edu. See oli uus suund, see oli midagi teistmoodi. Kindlasti oli see teistmoodi, kui ülejäänud maailm tol ajal toimis, majandusmudeli alusel. 

Kui seda kõike hakati rakendama, siis tekkisid kohe tõrked. Kogu selle idee juures pidid Euroopasse olema rajatud ka nendesamade tuulikute ja päiksepaneelide tehased, kus neid toodetaks. Sellel ajal, kui me kõike seda Euroopas vastu võtsime, igasuguseid erinevaid akte, seadusi, määrusi, otsuseid ja nii edasi, võttis Hiina selle [idee] aluseks ja tuli turule. Ehk Hiina rajas endale tehased, kes hakkasid kiiresti arendama nii päiksepaneele kui ka kõiki muid vajalikke tarvikuid selleks, et roheenergia oleks tagatud. Teiselt poolt tagasid nad tarbimise meie ja kogu maailma jaoks, kui rääkida näiteks nendestsamadest elektriautodest. Ka elektriautod pidid olema ju Euroopa tulevik ja suuremal määral pidi kogu autotööstus [nende tootmisele] üle minema, just nimelt selleks, et tagada tarbimine. 

Mis juhtus? Juhtus see, et Euroopas ei ole võimsusi selleks, et ehitada tehaseid, mis [toodaksid] päiksepaneele, tuulikuid ja akusid. See [tootmine] on kõik Aasias. Teiselt poolt, seesama Aasia võttis meilt ära ka tarbimise poole. Väga lihtne näide: needsamad elektriautod. Ehk see majandusmudel, mida taheti rakendada tol ajal, oli hea mõte, aga seda ei suudetud rakendada. Ja seda ei olegi võimalik rakendada, ka edaspidi mitte, sellepärast et Hiina on selle turu juba hõivanud. 

Nüüd me näeme tagasisidet. Me näeme, kuidas Euroopa majandus on tegelikult languses juba pikemat aega. Me näeme selgelt, et Euroopa suurriikidelt on hakanud tulema signaale, olgu Saksamaalt – viimane uudis – või Itaalia, kus soovitakse CO₂-komponent elektri maksumusest lahti siduda. Riik võtab praegu selle kohustuse enda kanda 3 miljardi ulatuses. Aga see levib ja see jõuab kõikidesse teistesse riikidesse ka. See on aja küsimus. 

Aga meie siin miskipärast ei saa aru sellest, et asjad on muutunud, ja ajame ikka seda rohepöörde [juttu] edasi. Mõtleme natukene peaga ka, head kolleegid! See, mis on toonud meid siia, ei vea meid edasi. Ja seda Euroopa juba näeb. Nii nagu ma ütlesin, tol ajal, kui hakati ajama kogu seda rohepöörde asja, uut rohemajanduse suunda, siis oli see hea mõte. Aga see ei toimi, seda ei suudetud rakendada, sellepärast et meid mängiti üle. Kuid meie oleme ikka siin ja räägime rohemajandusest. Aitäh!

Suur tänu teile! Isamaa fraktsiooni nimel Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Ma arvan, et mõistus peaks nüüd ükskord koju tulema ja [me peaksime] aru saama, et juhitamatu elektriga me Eestis ikkagi talvel ei küta ega valgust ei paku. See jutt, et põlevkivielekter on kallim kui tuule- või päikeseenergia – need inimesed, [kes nii arvavad], võiksid minna kuuendasse klassi tagasi ja natuke arvutada. Väga selge on täna see, et kui põlevkivielektri [lõpphinnast] juba kaks kolmandikku on CO₂-kvoodi [kulu] ja taastuvenergia [tootjatele] me maksame hommikust õhtuni toetust, siis need asjad ei ole kuidagi võrreldavad.

Me teame väga hästi, et kümme aastat tagasi me suutsime põlevkivielektrit toota rohkem, kui Eesti ise tarbis. Täna ma kuulan, kuidas mõni räägib, et kui tuuleparke veel merre ka ehitada ja riik võiks selle eest miljardeid dotti anda, siis tuleks õnn meie õue peale. No ei tule. Ei tule! Tootmisvõimsust on kuus korda rohkem, kui arvestada tuule- ja päikeseparke. Aga palju näiteks eile toodeti? Kuus korda vähem. Seda ainult siis, kui päike paistab või kui on natuke tuult. No Eesti ei ole – õnneks – tuulekoridoris olev riik. Ja päikest kahjuks ei ole aastaringselt. Lume all ei tooda päikesepargid meile elektrit ei tooda, öösel nad ei tooda.

Juhitamatu elektri hullus on jõudnud olukorda, kus Eesti peab juba peaaegu 50% elektrist sisse ostma, selle asemel et ise seda toota. Kui täna ei oleks CO₂-kvooti, kui elektriarvel ei oleks neid ridasid, mis sellel aastal juurde tulid, 1. jaanuarist, kui põlevkivitootmisele ei oleks neid makse, mis praegune koalitsioon on [kehtestanud], siis oleks põlevkivielekter selgelt kõige odavam. Ja ta on juhitav. 

[Roheenergia juttu] räägivad need riigid, kellel ei ole endal midagi pakkuda või kellel on väga hea hüdroenergia. Loomulikult, nendel ei ole küsimus. Aga Eesti on – lõõpides öeldes – jumala välja valitud riik, kus on oma põlevkivi. Meil on oma põlevkiviteadus ning me oskame põlevkivist ja põlevkiviõlist odavalt elektrit toota. Meil on põlevkivi piisavalt veel mitmeks põlvkonnaks. Selle aja peale võib-olla tõesti suudetakse välja mõelda erinevad võimalused, olgu tuumaelektrijaam või midagi muud, aga täna meil põlevkivielektrile head alternatiivi ei ole. 

See jutt, et gaasiturbiinid hakkavad meile väga tugevalt elektrit pakkuma. Jah, me võime ju toota ka mõne lehmalauda juures [sõnnikust] gaasi. Mõned bussid meil ka sõidavad [kohalikul biometaanil]. Vahepeal oli õhus hirm, et aastal 2030 ei tohi meil linnaliinidel olla isegi biogaasil sõitvaid busse, [sest uued linnaliinibussid pidid selleks ajaks olema täielikult heitmevabad]. No see hirm hakkab nüüd vist ära kaduma. Aga oleme ausad, Soome ja Eesti on ainukesed, kes on suutnud biogaasi tootmises Euroopas tippu jõuda, ja me suudaksime seda gaasi rohkemgi toota. Valitsus ei ole kordagi pakkunud seda ideed, et kõikide lehmalautade lägahoidlate juures võiks olla biogaasi tootmine. Eesti 200 juht küll ütles, et Eestis on raha sitaks. Aga peab ütlema, et sitta on siiski vähe, sest normaalsete lehmalautade juures on nüüd lägahoidlad, ei ole enam sitahunnikuid, nagu vanasti oli.

Nii et võtke nüüd mõistus pähe. Lõpetame selle CO₂-kvoodiga mängimise, sest see ei anna mitte midagi. Ja piinlik on kuulata, kui minister ja asekantsler räägivad, kui äge on see, et me oleme 1,7 miljardit saanud CO₂-kvoodi ostust. Ühe aastaga võeti meilt elektri hinna ja gaasi tõusuga 1,7 miljardit ära. See võetakse meie inimeste ja meie ettevõtete taskust, mitte see ei tule kuskilt. Tundub, nagu see kuskilt tuleb. Ei tule! Eesti Energia maksab halvematel aegadel iga kuu 50 miljonit CO₂-kvoodi eest, aga see hind jõuab ju lõpptarbijani. Nii et mõistus koju! Isamaa Erakond ei saa seda hullumeelsust mitte kuidagi toetada ja hääletab selle eelnõu vastu. Aitäh!

Aitäh! Tänan teidki aja säästliku ettekande eest, nagu ka Lauri Laatsi, kellele jäi see tänu avaldamata. Ma selle punkti juures seda täna sarnaselt väljendan, edaspidi mitte. Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Mario Kadastik, palun!

No nagu ikka kipub arutelu olema selline hästi üldfilosoofiline, mitte nii väga selle eelnõuga seotud. Eelnõu enda osa on peamiselt ikkagi ehitamise ja planeerimise lihtsustamine, parem arveldus, ülevaade, vähem raporteid, mitte korduvad raportid ja nii edasi. Selles mõttes ma sellest suurest entusiasmist seda konkreetset eelnõu mitte toetada väga hästi aru ei saa, aga ma mõistan seda üldist energeetikaarutelu, mis siin toimub. Selles kontekstis võib muidugi ärritada see, et kuna selles eelnõus on direktiivi raames tõesti ette nähtud taastuvenergia eelistusalade loomine ja seal kiirema planeeringu arvestamine tähtaegade mõttes, siis see kontekst siia tuleb. 

Nüüd, selles kontekstis, et mis siis taastuvenergeetika poole peal nii tohutult halb on või kas see on maailmas kõik ümber kukkumas, peab ütlema, et otseselt ei ole. Selles mõttes, et kui meie piirkonnana võtta kogu Baltikum, siis oleme me päris tohutus energiadefitsiidis. Defitsiidis oleme lihtsalt seetõttu, et meie vana minevikku vaatav tehnoloogia ei ole konkurentsivõimeline, ja seda isegi mitte ainult CO₂ kvoodi tõttu – isegi kui me võtaksime CO₂ kvoodi välja, ei oleks põlevkivijaamad enamiku aastast konkurentsivõimelised. Nad lihtsalt ei mahuks turule, sest kõik ülejäänud meetodid on odavamad. Sellega me seda probleemi ei lahenda.

Ka Andrus Durejko on väga selgelt öelnud, et uute põlevkivijaamade rajamine on põhimõtteliselt kohe eos raamatupidamises mahakirjutamine. See investeering ei tule sealt mitte kunagi tagasi, sellepärast et lihtsalt need mahud, mida on vaja investeerida, on miljardites ja seda raha sealt tagasi ei tule. Seda raha ei anna ka keegi turult, sest pangad ei anna fossiil[kütustega seotud tegevusteks] laenu. See on ka üks põhjus, miks ei ole Enefiti krediidireiting just kõige parem: ta peab endiselt neid [jaamu] üleval pidama.

See-eest aga hoiame me põlevkivijaamu endiselt elus, sellepärast et nad on nüüd, kui nende kapitalikulud on kaetud juba aastakümneid tagasi, odavamad kui näiteks gaasijaamad või muud asjad. Ehk selles kontekstis on nende [jaamade] elus hoidmine ilmselgelt [õige], sest meil on vaja mingit alternatiivi.

Selles mõttes ma olen Rainiga nõus, et juhitavatele võimsustele tuleb rõhku panna küll. Jah, meil on vaja baaskoormust juurde, ei saa olla nii, et on ainult taastuv [energia]. Seda on tegelikult ka arvestatud, et meil on vaja need ressursid tagada pikemalt kui aastani 2035. Me peame mõtlema ka baaskoormuse ja juhitavate ressursside strateegiale. Mingis vaheetapis on see tõenäoliselt vajalik, sest lihtsalt midagi muud kiirelt võtta ei ole. Ja sealt edasi saab [valmistuda rajama] tuumajaama, mis on stabiilne koormus. 

Mis puudutab taastuvat energiat, siis ega keegi ei tee investeeringut sellisena, et ta müüb taastuva [elektri] lihtsalt turule. Siis, kui tuul puhub, siis müüb, kui tuul ei puhu, ei müü. Investeeringud tehakse ikkagi põhiliselt kõik hübriididena ehk siis võetakse sinna juurde ka salvestust, et see jaotada ühtlasemalt ööpäeva peal ära, et ei tekiks suurt võbelust. 

Ka neid reserve, mis on praegu ainult taastuva peal, järjest uuendatakse. See muudab planeeringumenetlust, sest teatud ümberehituslubade menetlusprotsessid lähevad lihtsamaks. Mitte kõikidel juhtudel ei ole vaja kõiki menetlusetappe läbi teha, on võimalik kas või tuua akuparke ja muid selliseid asju lihtsamini juurde. 

Nii et selles mõttes mina ei näe, et see [eelnõu] oleks nüüd nii fundamentaalselt filosoofiline. See on peamiselt seotud planeeringutega. Siin on ka näiteks biometaani käitlemise aspekte, sellega on seotud ka elektriautode laadimise taristu, mis oleks võimeline töötama mitut pidi. Mina leian küll, et see otseselt meil mingit ideoloogilist suurt vaidlust ei too, küll aga teeb planeeringuid ja ehitamist lihtsamaks. Seetõttu mina küll leian, et me võiksime toetada seda eelnõu. Aitäh!

Suur tänu ka teile, hea kolleeg, tõhusa ettekande eest! Head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 697 lõpphääletus. Saalikutsungi järel me seda teeme.

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 697. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 50 Riigikogu liiget, vastu 25, erapooletuid 0. Eelnõu 697 on seadusena vastu võetud. 

Saame minna kolmanda päevakorrapunkti juurde. See on Vabariigi Valitsuse algatatud inimgeeniuuringute seaduse eelnõu 749 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 749 lõpphääletus. Saalikutsungi järel, mis kestab kaks minutit, me seda teeme.  

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud inimgeeniuuringute seaduse eelnõu 749. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 63 Riigikogu liiget, vastu 8, erapooletuid oli 1. Eelnõu 749 on seadusena vastu võetud. 

Head kolleegid, väike märkus. Ma olen kiire ja enda arvates ka efektiivne, aga kui te arvate, et ma olen liiga kiire, siis andke mulle märku, ma suudan olla ka aeglasem. 

Oleme jõudnud, head kolleegid, neljanda päevakorrapunkti juurde. See ei olnud irooniaga öeldud, see oli siiralt selles mõttes, et ... 

Päevakorrapunkt number neli on Vabariigi Valitsuse algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (bürokraatia vähendamine) eelnõu 761 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. EKRE fraktsiooni nimel Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Meile on toodud eelnõu, millega muudetakse korraga atmosfääriõhu kaitse seadust, erakooliseadust, noorsootöö seadust, põhikooli- ja gümnaasiumiseadust, sotsiaalhoolekande seadust, rahvatervishoiu seadust, ravimiseadust ja turismiseadust. No anna armu! Kas see on siis hea õigusloome tava, selline mitme ministeeriumi vahel ära jaotatud eelnõu? See on täielik seaduslik segapuder ja väga halb tava, kuigi siia on rasvaselt juurde kirjutatud, et tegu on bürokraatia vähendamisega. 

Kui valitsus hakkab siin saalis hakatakse bürokraatiat vähendama, siis tähendab see ennekõike seda, et kohalikest inimestest hakatakse kiirendatud korras üle sõitma, sõidetakse üle kogukondadest või kui siin ka tahetakse bürokraatiat vähendada, siis püütakse oma ideoloogilisi projekte kiiremas korras ellu viia. Ja see eelnõu toetab seda. Aga bürokraatiat ei hoita tagasi, kui tuleb rakendada järjekordset Euroopa Liidu direktiivi või luua uusi aruandluskohustusi. Siis keeratakse vinti kaks korda tihedamalt peale.

Veel mõni aasta tagasi räägiti Eestist kui digiriigist, räägiti selle eduloost ja ka majanduskasvust, aga viimastel aastatel on Eesti majandus vindunud, tööstus langenud, eksport nõrgenenud ja ettevõtjate kindlustunne kukkunud. Inimesed näevad seda oma iga[kuistel] elektriarvetel, tunnevad selle mõju rahakotile poes käies ja arveid makstes. Aga paar päeva tagasi peaminister Kristen Michal rääkis meile siin vaieldes, et Eesti ei olegi majandusnäitajatelt viimasel kohal, vaid on hoopis eelviimasel kohal, nagu see oleks oluliselt parem tulemus. Ei, see ei ole oluliselt parem tulemus. 

Millega siis valitsus selle asemel tegeleb? Valitsus selleks, et majandust veel rohkem kurnata, keerab maksutõusud peale, siis veel ideoloogilised eksperimendid. Aga Eesti on väike ja avatud majandus. Sellises olukorras peaks olema riigi roll hoida energiakulud kontrolli all, tagada stabiilne ettevõtluskeskkond. Aga me olemegi jõudnud oma elektri hinna poolest Euroopa kallimate riikide hulka, lisaks on meil kõrge inflatsioon ja kasvav maksukoormus.

Ja meie energiapoliitika suurim probleem ei ole mitte bürokraatia, vaid on see, et meil tehakse seda energiapoliitikat valesti. Ka selle eelnõuga püütakse vähendada bürokraatiat, et saaks kiiremas korras või väiksemate kuludega tuuleparke rajada. Ja elekter läheb jälle kallimaks. Toon näite. 2023. aastal maksti taastuvenergia tootjatele toetusi 76 miljonit eurot, 2024. aastal 90 miljonit ja eelmisel aastal 72 miljonit. Seepeale tekibki küsimus, milleks on vaja toetada neid taastuvenergia projekte. Kui päike paistab ja tuul puhub, on elektri hind ju null. Milleks on vaja sinna veel juurde investeerida, milleks on vaja neid projekte nii-öelda edendada ja bürokraatiat vähendada? 

Leiangi esiteks, et see eelnõu on väga halb seadusloome tava, sest siin pannakse kaheksa asja ühte kompotti, ja teiseks, me ei saa oma majandust tööle, kui me jätkame samal viisil selliste ideoloogiliste projektide elluviimist ja toetamist. Viimane aeg oleks hakata tegelema päris asjadega, lõpetada taastuvenergia toetamine ja keskenduda juhitava energia toetamisele, küll siis ka majandus kasvama hakkab. Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Signe Riisalo, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Riigikogu liikmed! Hea tava on, et siin puldis läbirääkimiste ajal räägitakse menetluses olevast eelnõust, mida me kohe hääletama hakkame. Mul on tunne, et midagi on läinud sassi. Tegemist on sotsiaalkomisjoni menetletava eelnõuga, mis kohe kindlasti energeetikaküsimusi ei puudutanud. 

Siin kõlas süüdistus, et pannakse kohustusi kogukondadele ja kohalikele omavalitsustele. Aga meil olid komisjonis väga hästi ära kuulatud kohalikud omavalitsused, omavalitsuste ühendorganisatsioon, kelle palvel me otsustasime anda lisaaega ministeeriumile läbirääkimiseks linnade ja valdade liiduga. Ja alles siis, kui me olime saanud osapooltelt kinnituse, et üksteisest on saadud aru, saime me menetlusega edasi minna ja tulla täna siia saali lõpphääletusele. 

Veel kord: sotsiaalkomisjon energeetikaküsimusi ei arutanud, see ei olnud selle seaduse sisu ega eesmärk. Ma loodan, et [edaspidi] me läbirääkimiste käigus püüame ikkagi rääkida sellest eelnõust, mis parasjagu päevakorras on. Tänan, kolleegid!

Väga suur tänu teile! Head kolleegid! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 761 lõpphääletus ja saalikutsungi järel me seda teeme. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (bürokraatia vähendamine) eelnõu 761. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 49 Riigikogu liiget, vastu 8, erapooletuid oli 1. Eelnõu 761 on seadusena vastu võetud.

Oleme, head kolleegid, jõudnud tänase viienda päevakorrapunktini. See on Vabariigi Valitsuse algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse, jäätmeseaduse ja karistusregistri seaduse muutmise seaduse eelnõu 778 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised, sest kõne vist sai juba peetud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 778 lõpphääletus, saalikutsungi järel me seda teeme.  

Tähelepanu võitmiseks on erinevaid võimalusi. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse, jäätmeseaduse ja karistusregistri seaduse muutmise seaduse eelnõu 778. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 50 Riigikogu liiget, vastu 9, erapooletuid oli 1. Eelnõu 778 on seadusena vastu võetud.

Oleme, head kolleegid, jõudnud kuuenda päevakorrapunktini. Keskkonnakomisjoni algatatud jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu 799 teine lugemine. Palun ettekandjaks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, keskkonnakomisjoni esimehe Yoko Alenderi.

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Menetleme jäätmeseadust selles punktis, mis puudutab sisetehinguid ehk seda protsessi, kuidas omavalitsused korraldavad jäätmete käitlust. Täpsustan veel kord, selguse huvides, et siin me räägime just käitlusest. Mis puudutab jäätmete vedu, siis ilma hanketa sisetehingud ehk omavalitsusasutusega tehingu tegemise ilma hanget korraldamata me oleme juba keelustanud. Nüüd on kõne all sama keelu kehtestamine 2031. aastast ka jäätmekäitluses. 

Teema tõusetus kogu suure jäätmereformi paketi aruteludel. Ettevõtjad tõstatasid probleemi väga teravalt. Uurisime komisjoniga õiguslikke arvamusi ja jõudsime tõepoolest oma järeldusteni. Seetõttu sai eelnõu algatatud.

Esimene lugemine oli meil 28. jaanuaril, muudatusettepanekuid tähtajaks ei laekunud. Me komisjonis arutasime eelnõu teiseks lugemise ettevalmistamiseks 20. jaanuaril ja 16. veebruaril. Enne seda saatsime eelnõu ka päris laiale huvigruppide ringile – kõikidele omavalitsustele, kõikidele jäätmekäitlusega tegelejatele ehk ringmajandusettevõtete liidule, samuti asjassepuutuvatele Konkurentsiametile ja Rahandusministeeriumile. Vahepeal andis oma toetava arvamuse eelnõu kohta ka valitsus, see otsus oli konsensuslik, ja Konkurentsiamet andis meile teada, et toetab sisetehingute keelu üldreegli kehtestamist.

Toon siinkohal välja veel selle, et see ei tähenda seda, et lepinguid oma asutustega üldse käitluses ei saaks edaspidi teha. See tähendab seda, et vahele peab tulema hanke korraldamine, mis tagab hinna ja kvaliteedi suhte kontrolli, et ka omavalitsusasutused osaleksid võrdsetel tingimustel. 

Me tutvusime 16. veebruaril pikemalt eelnõu kohta esitatud arvamustega. Meil tõusetus ka [arutelu] linnade ja valdade liidu saadetud ettepaneku üle viia sisse erisus haljastusjäätmetele, mis on KOV-i enda tegevuse käigus tekkinud. Aga arutelu käigus tuli välja, et Rait Pihelgas, kes meil komisjonis liitu esindas, pidas silmas lausa kõiki jäätmeid, kuna tema arvamus oli, et jäätmed kuuluvad KOV-ile. Peale pikemat arutelu tuli välja, et ka biojäätmete käitluses on meil olemas korralik sertifitseeritud protsess, ja selleks, et see toimiks, peavad ka seal kehtima teatud nõuded, et me saaksime kvaliteetse kompostmulla. Komisjoni istungil leiti, et see haljastusjäätmete käitlemise erisuse säte ei ole asjakohane. 

Vahepeal küsisime arvamust ka Riigikogu õigus- ja analüüsiosakonna käest, kuna linnade ja valdade liit leidis oma arvamuses, et siin on kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse riive. Meie seda täpsustasime ja saime arvamuse Riigikogu [Kantselei] õigus- ja analüüsiosakonnalt, kes leidis, et ei ole riivet, sest see seadusemuudatus ei takista kohaliku omavalitsuse võimalust jäätmevaldkonda korraldada. 

Samuti on oluline siin välja tuua Kliimaministeeriumi toetav seisukoht. Nimelt tuli komisjoni istungil arutades välja see, et praeguses olukorras on sätestatud kohaliku omavalitsuse õigus vaba turgu sulgeda. See ongi ju tegelikult kogu selle teema puhul kõige suurem sisuline probleem. Kui me jäätmereformi tulemusel ja parema sorteerimise tulemusel saame üha enam jäätmetest ressurssi, siis on meil järjest rohkem vaja ka ringlussevõtu võimekust. Selleks, et ringlussevõtu võimekus tekiks, on vaja, et toimiks aus, läbipaistev ja võrdsetel tingimustel toimiv turg. Tegelikult kohalikul omavalitsusel selle turu sulgemise õigust ei peaks olema. 

Samamoodi ei nõua põhiseadus kehtiva regulatsiooni muutumatuna säilitamist. Õiguspärane ootus ja õiguskindlus ei tähenda õigust senisele regulatsioonile, kui avalik huvi ja süsteemne probleem nõuab muudatusi. Riigil on õigus ja kohustus õigusakte [muuta] põhiseadusega kooskõlas olevate legitiimsete eesmärkide saavutamiseks. 

Vaatan siit, mis veel [mainimata] jäi. (Lehitseb pabereid.) Väga palju rääkisime ka sellest – meil oli istungitel kohal ka praktikuid, kes jäätmekäitlusega tegelevad –, kui palju [ilma hanketa tehinguid] üldse on. Kaheksa ilma hanketa sisetehingut on kõikides meie 79 omavalitsuses kokku. Toodi ka välja, et senise praktika kohaselt ei saa öelda, et see teeks hinna Eesti ühes kohas erinevaks kui teises kohas. Samas, teiste riikide praktika näitab, et tõepoolest sisetehingu puhul on hinnad kõrgemad ja hange justkui tagab hinna-kvaliteedi kontrolli. 

Ettevõtjate pool loomulikult toetab väga selle muudatuse sisseviimist. Tegelikult ka COBALT-i jurist, kes oli kohal, selgitas, et Euroopa õigusruum pigem soosib lahendust, kus ikkagi hankeid korraldatakse ja süsteem põhineb ausal konkurentsil. Need käitluskohad, mis praegu sisetehingu alusel toimivad – praktikud leidsid, et nendele kõigile leiab kindlasti kasutust ka edaspidi. Toonitan veel kord, et üleminekuaeg annab kohalikele omavalitsustele siiski võimaluse otsustada, kuidas nad edasi toimetavad. Aitäh! Vastan meeleldi küsimustele.

Suur tänu teile! Teile on mõned küsimused. Alustab Reili Rand. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Teie ülevaate peale ma saan väga hästi aru, mis probleemi see eelnõu ettevõtja vaatest lahendab. Aga Eesti inimeste ja riigi vaatest ma päris hästi sellest aru ei saa. Te ütlesite, et probleem on KOV-i [õigus] vaba turgu sulgeda. Aga kuidas see eelnõu siis lahendab nende KOV-ide [probleemi], kes maadlevad selle murega, et neil on turul heal juhul üks pakkuja? Tegelikult seal see ju suurendab ja tugevdab juba tekkinud monopoli. Tõsi, kaheksa kohalikku omavalitsust, sealhulgas näiteks Hiiumaa ja Saaremaa, on välja toonud, et see ju kitsendab KOV-ide võimekust oma piirkonnas kõige mõistlikumalt jäätmehaldust korraldada. Võib-olla [annate] selle kohta kommentaari. Mina päris hästi ei saa aru, kuidas sellega Eesti inimeste jaoks midagi paremaks läheb.

Aitäh, hea küsija! Väga hea küsimusepüstitus. Kui see jäi ebaselgeks, siis ütlen, et see, mille kohta te küsite, ongi väga otseselt selle eelnõu tuum. Selle eelnõu eesmärk ongi see, et igal Eesti inimesel oleks kindlus, et tema jäätmeid käideldakse kõige parema hinna ja kvaliteedi suhte alusel, mitte mingite muude kokkulepete alusel. 

Mis puudutab seda kohalikku omavalitsust, kellele tuleb üks pakkumine hankel, mis on see üks, tema enda ettevõte – kui see tema enda ettevõte selle hanke võidab, siis järelikult seal piirkonnas see ongi kõige parem pakkumine. Sellest me tegelikult rääkisime väga palju ka praktikutega komisjoni koosolekul. See, et hange korraldatakse, ongi see meetod, mis loob võimaluse, et ka uus ja võib-olla paremat hinna ja kvaliteedi suhtega teenust pakkuv ettevõte saab tulla turule. Just niimoodi tulebki konkurentsi juurde. See ongi kogu selle asja põhimõte. Aga kui piirkonnas tõesti [pakub teenust] omavalitsuse enda asutus, siis ta ilmselt võidab selle hanke.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Mina ei ole küll aru saanud, mis teie koalitsiooni probleem on. Te tahate kõiki asju kallimaks teha. Praegu on minul kui kodutarbijal 120-liitrine biokonteiner, ma maksan 2 eurot kuus, ja segaolmeprügi konteiner on 240-liitrine, selle eest maksan 3 eurot. Mulle ei oleks küll vaja mitte ühtegi seadust teha, sest 5 eurost odavamaks te ju midagi ei tee. Te teete kõiki asju kallimaks. Kõikide eelnõudega te [teete midagi kallimaks]. 

Ja toodate seda, mida ei tohiks toota: plastmassist konteinereid. Mina ei ole aru saanud, kuidas see keskkonnasõbralik on, kui te ainult plastmassist konteinereid toodate, ehkki kogu aeg räägitakse, et [plastikut kasutada] ei tohi. Ja siis ma kuulen, kuidas peaks kasutama biokilekotte. No ma proovisin. Läheb kaks päeva, siis on see prügi juba sealt vahelt läbi kukkunud, selle kotiga prügikastini mitte kordagi ei jõua, ma pean tunnistama. Lähed ikka tavalise kilekotiga ja siis valad selle lihtsalt sinna biojäätmesse ära.

Aitäh!

Miks te seda teete?

Aitäh! Siin oli väga palju küsimusi, mis nüüd eelnõusse otseselt ega ka kaudselt ei puutu. Aga selle biojäätmete korralduse kohta, mis te olete endale valinud, et te kallate ainult jäätmed sinna konteinerisse, ma võin isikliku arvamusena öelda, et see on hea praktika. See on mõistlik, ei ole vaja seda kotti sinna panna. 

Ma loodan, et Isamaa kui erakond, mis siiski on parempoolne erakond, ettevõtlust toetab. Ja ma usun, et oleks loogiline, et Isamaa toetab ka eelnõu, mis annab garantii hanke kaudu, nii et toimub hinna ja kvaliteedi kontroll ehk inimesed saavad kõige parema hinnaga endale ka jäätmete käitluse. Komisjonis on meil olnud Isamaaga hea koostöö.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Ettekandja! Jah, ühelt poolt on tagatud konkurents ja kõik on suurepärane. Aga kuidas te igasuguse muru, lehtede, oksade, võib-olla ka koerasõnnikuga, mis seal vahel on, ja kõige sellega käitute? Kas on ikkagi majanduslikult arukas panna keegi, mingi eraettevõte, kes seda menetleb, sinna vahele ja pärast komposti tagasi osta? Kas see ei ole [ebamõistlik]? Kuidas see lahenes?

Aitäh! Jaa, seesama küsimus tõusetus tõepoolest ka komisjoni koosolekul. Argo Luude praktikuna seletas väga lihtsalt ja loogiliselt, et ega ka kohalikule omavalitsusele seda nii-öelda sertifitseeritud kompostimist, kui see võimekus peaks olemas olema, ka ju tasuta ei tehta. Nii nagu selle võimekuse loomine on kulu ettevõttele, nii on see ka KOV-ile. Ja tegelikult kõige selle puhul, mis puudutab kompostimist ja biogaasi, on läheduse printsiip loomulikult väga oluline. Ilmselt just nimelt selles valdkonnas turu avamisega tuleb sellekohast võimekust juurde.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, hea Toomas! Austatud komisjoni esimees! Minu küsimus on kaudselt seotud selle eelnõuga. Me oleme hästi palju rääkinud jäätmete ringlusse võtmisest ja teisesest toorainest, millest valmivad tooted. Tegelikult on peamine küsimus ju see, et teisesest toorainest valmistatud tooted on sageli kallimad kui esmasest toorainest tehtud tooted. Riik peaks pigem ju reguleerima seda viimast otsa, et see toode jõuaks turule, mitte ei peaks tegelema kogu aeg selle esimese otsaga. Me tahame ringlussevõttu suurendada, aga riigihangete seaduses näiteks avaliku sektori vaates mingit sellist nõuet sisse ei pane. Näiteks võiks olla nõue, et kui sa uut hoonet ehitad, siis sa kasutad tõepoolest jäätmetest tehtud toorainet, mis on igati sobilik ehitusmaterjal. Äkki me tegeleme liiga [palju] selle esimese otsaga ja kohutavalt vähe tagumise otsaga? Küllap turuosalised suudaksid ise teha paremini valikuid.

Aitäh! Põgusalt vist isegi oli ka komisjoni koosolekul just sellest teisese toorme kasutusest juttu, aga vastan hea meelega, kuna see teema on nii huvitav. 

Tõepoolest, praegusel juhul me tegeleme nii-öelda esimese otsaga. Me peamegi ju pidama silmas, et meil on tegelikult majanduses toimumas väga suur muutus, me läheme lineaarsest majandusest – toodeti, kasutati ja visati ära – rohkem üle ringsele ja looduspõhisele läheminemisele. Selles mõttes on väga oluline, et teisese materjali kasutamise soosimine on protsess, mis peab igas valdkonnas läbi käima, kuna see on nii põhimõtteline majandusmudeli muudatus. Ja kui ma olen õigesti informeeritud, siis minu teada on minister Erkki Keldo seda riigihangete seaduse punkti meieni toomas. Võib-olla on see ka rahandusminister, kes seda teeb. Aga sellega tegeldakse. Ja tõesti, seda on ettevõtjad näiteks kliimakindla majanduse seaduse väljatöötamise puhul väga soovinud, et ka see teine pool tuleks järele.

Tiit Maran, palun!

Aitäh! Te ütlesite õigesti, et omavalitsustel on võimalik selle seaduseelnõu muudatuse tulemusel hankes kindlasti osaleda. Aga siit tekib mul paratamatult küsimus. Kui me kujutame ette, et omavalitsus, kes on Euroopa Liidu rahalisel toel ja muudel tugedel välja ehitanud endale vastava infrastruktuuri jäätmete käitlemiseks, satub ühel hetkel olukorda, kus tal on turul vastas kas monopol või kaks monopoli, kes seavad hankes tingimusi, millega ta ei saa kooskõlas olla, seega ta kaotab selle hanke, teised võidavad. Selle tõttu on omavalitsusel ühel hetkel olemas infrastruktuur, mida ta ei saa rakendada. Loomulikult, ta võib selle välja rentida – sellest on meile ka räägitud –, või siis teine võimalus on see, et ta müüb selle lihtsalt eraettevõttele maha. Kas te saate samamoodi aru nagu mina, et selle eelnõu [rakendumisel] paratamatult omavalitsustel kaob üldse võimalus tulevikus jäätmemajanduses kaasa lüüa?

Aitäh, austatud juhataja! Hea küsija! Ei, mulle tundub, et te selle eelnõu puhul olete saanud täiesti teisiti aru. Sellepärast, et hanketingimusi koostabki just nimelt kohalik omavalitsus. See ongi tema roll selles jäätmekäitluse korraldamise protsessis. Ehk siis neid tingimusi ei saa kuidagi dikteerida üks ega teine ettevõte. Seetõttu ongi kohaliku omavalitsuse õigused tagatud. Sellest oli ka komisjonis põhjalikult juttu. Ja selle eelnõu eesmärk on ikka see, et konkurentsi tekiks juurde, selle turu avamine.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Tegelikult on ju turul välja kujunenud ikkagi selline olukord, et sisuliselt on meil kaks suurt jäätmemonopoli. Ja Eesti turg on piisavalt pisike. Ma saan nendest põhjendustest aru, et omavalitsused sisetehingu korras ei saa [jäätmeveo teenust] korraldada ja peavad tegema hanke, kus nad küll võivad ise osaleda, see tähendab omavalitsuse ettevõte, eks ju. Aga ikkagi on omavalitsused arvanud, et probleem võib olla selles, et lõppude lõpuks ikkagi need kaks suurt määravad ära selle turu ja määravad ära ka need hinnad, mis turul on. Ehk selles mõttes ju konkurents ei pruugi üldse paraneda. Muidugi, keegi täpselt ennustada ei oska, kuidas see läheb, aga ma ütleksin, et see oht on olemas. Kas selle üle oli komisjonis arutelu?

Aitäh! Austatud juhataja! Hea küsija! Väga konkreetselt tõid ettevõtjad ise välja, et Eestis ei ole mitte kaks jäätmekäitlejat, vaid meil on olemas üle saja jäätmekäitleja. Jäätmeliike on väga palju ja tõepoolest, fookus on olnud justkui väga kitsas, paaril ettevõttel, aga tegelikult seda tegevust toimub palju rohkem. Ja kui me konkurentsi avame, kui me kaotame piirangud, kui me kaotame eelisõiguse teatud omandiga ettevõtete jaoks, siis see pigem igasuguse loogika kohaselt avab turgu ja toob konkurentsi juurde.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Nii nagu eelküsija ütles, tegelikult on kaks suuremat tegijat. Ma vaatasin omanike ja nõukogu liikmete nimesid, kes seal on, ja ootamatult tuli välja, et AS-i Eesti Keskkonnateenused nõukogus on ka teie erakonna endine esimees, endine peaminister. Kas see ei tekita küsimusi?

Aitäh, hea küsija! Austatud juhataja! Ei oska öelda, keda te silmas peate. (Hääl saalist.) Meil on palju endisi peaministreid, aga üks selle suurima ettevõtte juht ja põhiline omanik on siiski Erakonna Isamaa liige.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Jah, loomariigis on ka väga palju neid, kes jäätmeid ümber töötlevad, näiteks raisamardikad ja muud sellised. Oli rõõm kuulda, et Eestis on vähemalt sada [jäätmekäitlejat], mitte paar tükki. Aga ikkagi, kas see haljastusjäätmete erand – ma ei ole aru saanud eelmistest vastustest – tuleb sellesse seadusesse sisse või läheb kõik ühte väravasse: läbipaistvus ja konkurents on õilis? Konkreetset vastust ootan. 

Aitäh! Komisjon otsustas, et sellist erandit ei ole otstarbekas teha. Siin toodi välja ka see, et tegelikult juba praegu on enamikus omavalitsustes kenasti korraldatud nii inimeste juurest biojäätmete äravedu kui ka haljastusjäätmete äravedu. Näiteks biogaasi tootmisel ja komposti tootmisel see, et lähevad eri liiki biojäätmed ja haljastusjäätmed kokku, tagab tegelikult kogu selle protsessi sisulise tulemuslikkuse.

Toomas Järveoja, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma saan aru, et see eelnõu puudutab põhimõtteliselt ainult kaheksat omavalitsust, mitte rohkemaid. Ütleme nii, et seal, kus mina elan, on olukord kontrolli all, seal ei juhtu midagi.

Aitäh! Väga õigesti saate aru, täpselt nii see on. Samas võib ikkagi öelda, et see puudutab kõiki. See puudutab ettevõtjaid, kes tulevikus tahavad tegutseda, ja see puudutab meid kõiki. [Tähtis on,] et me saaksime parima, kõige läbipaistvama ja ausa konkurentsi tingimustes toimiva jäätmekäitluse turu.

Andres Metsoja, palun! 

Aitäh! Eelneva küsimuse vastusest võis [järeldada], justkui oleks kaheksas omavalitsuses midagi halvasti. See ei vasta ju tõele, et kaheksas omavalitsuses on midagi halvasti ja sellepärast on vaja seda eelnõu seadusena rakendada. 

Aga ma tulen Peeter Ernitsa küsimuse juurde tagasi. Teie, hea komisjoni esimees, vastasite, et Eesti Valdade ja Linnade Liidu ettepanekut otsustati. Mulle jäi see segaseks, kuidas me siis ikkagi otsustasime. See ettepanek laekus, aga tegelikult hääletus[tulemust] selles küsimuses isegi ei saanud tekkida, sellepärast et hääletusele see ettepanek ju päriselt ei jõudnud. Äkki te täpsustate? 

Aitäh! Me arutasime seda teemat pikalt ja põhjalikult. Samamoodi oli linnade ja valdade liidul ettepanek üldse mitte seda eelnõu algatada ja mitte selle teemaga tegeleda. Aga sellist muudatusettepanekut ükski erakond ega ükski komisjoni liige tegelikult ei teinud, seega me ei saanud seda ka hääletada.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma küsin hästi lihtsalt selle arutelu peaaegu kokkuvõtteks. Miks siis need kõnealused kohalikud omavalitsused, keda see muudatus kõige rohkem puudutab – räägime näiteks Pärnust, Hiiumaast või Saaremaast, mis mulle kohe ette tulevad –, olenemata sellest, et nad on sellesse debatti kaasatud, ei tunne, et nende inimeste jaoks see eelnõu kuidagi olukorda parandaks? Kust see ebakõla siis tuleb?

Aitäh! Ma arvan, et me kõik oleme tegutsenud olukorras, mis on kehtiv, ja teinud investeeringuid. Võib-olla on inimesele loomuomane see, et ta tahaks, et asjad jätkuksid samamoodi. Aga ma arvan, et nendes aruteludes me oleme nii põhjalikult saanud selgeks selle, et siin ei ole tegelikult ei õiguslikku riivet ega ka mitte sisulist tegutsemispiirangut. Tõepoolest, siia lisandub hange, mis toob sisse hinna-kvaliteedi suhte kontrolli ja avab konkurentsi. Ma loodan, et need omavalitsused ka selle pika üleminekuaja jooksul saavad oma tegevuse korraldada nii, nagu nad õigeks peavad.

Tiit Maran, palun!

Aitäh! See konkurentsiteema. Te ütlesite, et meil on turul hästi palju neid, kes konkureerivad, eri valdkondade jäätmemenetlejad. Bioloogina ma hakkan mõtlema kohe selle peale: selleks, et toimuks konkurents, peaks olema üks kindel ressurss, mille peale konkureeritakse, näiteks taimne toit. Ja kui taimse toidu see osa, mida kasutatakse, on erinev, näiteks [see, mida sööb] põder ja mida mügri, siis põder ja mügri ei saa kuidagi omavahel konkureerida. Küsimus on see: kuidas see konkurents nüüd toimub, kui meil on jäätmekäitluses väga spetsiifiliste, erinevate jäätmete peale spetsialiseerunud firmad? Kuidas nende omavaheline konkurents toimub?

Aitäh, hea küsija! Siin oli väga täpne algus küsimusele. Selles ju kogu selle eelnõu mõte ongi, et kohalik omavalitsus ei paneks teiste ettevõtete ees eos kinni seda ressurssi, mis on need kokku korjatud ja sorteeritud jäätmed. See ongi selle eelnõu mõte, et sellele ressursile oleks parima hinna ja kvaliteedi suhtega just sellistele tingimustele vastav käitluslahendus, nagu omavalitsus seda hanke kaudu ette näeb.

Väga suur tänu teile! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Alustab Tiit Maran. Palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh, auväärt eesistuja! Head kolleegid! Ma ei tea, kuidagi juhtub viimasel ajal nii, et ma pean ühe ja sama eelnõu teemal korduvalt siin puldis teie aega viitma. Nii ka seekord. 

Väga lühidalt sellest, mis ma enne rääkisin. Esiteks, see küsimus, miks seda eelnõu üldse tarvis on ja miks seda nii kiiresti tarvis on, sest sellest suurest muudatusest on möödas ainult ju lootusetult väikene aeg. Ja põhjendus, miks seda tarvis, on see, et ettevõtjad on ärevuses ja konkurents on uus. 

Miks nad siis on ärevuses? Sest et millegipärast väikene osa omavalitsusi võivad neilt ära võtta selle konkurentsivõime ja viia hindu kuritegelikult üles. Samal ajal me teame, siin on korduvalt seda öeldud, et omavalitsustel on käitlus enam-vähem samas hinnas, kõigub samamoodi nagu eraettevõtluses, nii et vahet ei ole. Ja no siis selgitatakse, et konkurentsi peab toetama, sest seda peab rohkem olema. Aga kui me võtame ära siin ühe ettevõtlustüübi ehk omavalitsuse võimekuse oma ettevõtlust toimetada, siis me tegelikult ju teeme seda ettevõtlusmaastikku märkimisväärselt ühetaolisemaks. Spetsiifilise käitlusega ettevõtted ei suurenda konkurentsi, seda me siin juba rääkisime. See on vale, see on lihtsalt erinevate ressursside peale paika pandud. 

Aga vahepeal toimus meil veel üks komisjoni koosolek ja toon mõningad nopped sellest, mis võiks huvitav olla. Küsisin seal ühelt eraettevõtet esindavalt advokaadibüroo esindajalt, kes rääkis, kuidas meil on väga vaja turul konkurentsi toetada – ikka mitu osalist peaks turul olema selleks, et oleks konkurents. Ausalt öelda vastus jahmatas mind: üks ettevõte, siis pidavat tulema kõik teised ettevõtted ka, kuna siis ta on kasulik. Aga me ju kõik teame, mis tähendavad monopolid ja kuidas nad end kaitsevad. Juhul kui see jutt on tõene, siis ma esitaks küsimuse, et äkki me hoopis oma maksumaksja raha kulutame ilmaasjata, sest miks me peame üleval Konkurentsiametit ja tegeleme siin konkurentsi tagavate seadustega. Aga see selleks. 

Siis tuli veel juttu sellest, et maailmas on palju näiteid, kuidas omavalitsused viivad hindu kõrgele ja on selles suhtes hullud tegelased. Üheks selliseks näiteks toodi Leedu, seal olevat olnud nii juba kümme aastat tagasi. Selle peale mul tekkis huvi vaadata, kuidas maailmas üldse toimub see kõik, millest me räägime siin kui sisetehingutest, ja kas tõesti kuskil on näiteid sellest, et omavalitsused on hullusti toimetanud. 

Esiteks, Leedu. Ma leidsin tõepoolest, et  2014–2016 oli Marijampolė piirkonnas skandaal. Aga skandaal oli kahe erafirma, Ecoservice ja Marijampolės Švara vahel, kes olid omavahel kartellikokkuleppe sõlminud. Ma ei leidnud mitte ühtegi sõna selle kohta, et omavalitsus oleks seal oma positsiooni kuidagi kuritarvitanud. 

Siis ma uurisin, kas kuskil mujal on olnud ka selliseid juhtumeid, kus just erafirmad jäätmekäitluses moodustavad kartelle. Selgus, et peale Leedu on neid olnud veel vähemalt Austrias ja Austraalias. 

Siis hakkas see teema mind huvitama juba laiemalt – mis toimub rahvusvahelisel tasandil ja kui tavaline Euroopas üldse on see, et omavalitsused toimetavad jäätmekäitluses. Saksamaal – segamudel, mõlemad toimetavad, Taani – põhiliselt munitsipaalmudel, Holland – põhiliselt munitsipaalmudel, Ühendkuningriik – vedu munitsipaal, Hispaania – segu. 

Kuidas Euroopa õigus üldse sellesse suhtub? Siin jäi mulje, et see ei ole eriti positiivne. Tegelikult ma vaatasin järele, riigihanke direktiiv 2014. aastast lubab, esiteks, omavalitsustel sõlmida lepingu oma kontrollitava äriühinguga ilma hanketa isegi juhul, kui omavalitsus teostab ettevõtte üle sarnast kontrolli nagu oma teiste ettevõtlusüksuste üle; teiseks, kui ettevõte teeb üle 80% oma tegevuses kontrollitavate omavalitsuste heaks; ja kolmandaks, kui ettevõttel puudub erakapital või et see on täiesti tühine. Seesama tuleneb ka nii-öelda Teckali kohtupraktikast – see, mis nüüd tuli välja internetist uurides. Kus kasutatakse üldse sisetehinguid? Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias, Rootsis ja Poolas. 

Seega ma ei näe mitte mingit sisulist põhjendust, miks meil on vaja sellist seadusemuudatust sisse viia. Pigem võivad sellega kaasneda riskid. Seetõttu on mõistlikum nii inimestele, kogukondadele kui lõpuks ka elukeskkondadele, et see seaduseelnõu kõrvale lükatakse ja teine lugemine katkestatakse. Sellelaadse ettepaneku teevad sotsiaaldemokraadid. Aitäh! 

Tänan teid! Andres Metsoja, palun!

Ma tänan, auväärt istungi juhataja! Head kolleegid! Jah, me justkui lahendame hästi suurt probleemi ajaperspektiivis 1. jaanuar 2031. Selle probleemi keskmes ei ole mitte Eesti jäätmeturg, vaid kaheksa omavalitsust, kes justkui on kasutanud keelatud võtteid ja loonud konkurentsieelise. See kirjeldab lühidalt kokkuvõetuna probleemi, mida selle eelnõuga püütakse lahendada. 

Aga oluline on vast ära mainida veel see, et juba pikemat aega on meie jäätmevaldkonna õigusruum üles ehitatud niimoodi, et jäätmevedu on kõikide turuosaliste teenus, mille [pakkumine käib] hankemenetluse kaudu. Ja käitluspool on üldjuhul lahendatud sarnaselt, aga seal on võimalik selline erand, et kui hankemenetluse kaudu ei leita jäätmekäitlejat, siis on võimalik sõlmida justkui otseleping ehk minna sellest hankemenetlusest mööda. Olgu kohe ära öeldud, et tegelikult seda õigusruumi kohta on kasutanud näiteks minu kodumaakond, Pärnu linna näitel – hange on [korraldatud] ja tegelikult ei ole isegi olnud vaja kasutada seda vormi ehk minna kuidagi otse, hankemenetlusest mööda, sest pakkumisi on turule tulnud ja pakkumiste hulgast on jäätmekäitluskoht välja valitud.

Olgu öeldud ka see, et meie jäätmeseaduse regulatsioon on selline, et kõigepealt hangitaksegi jäätmekäitluskoht, siis tulevad turuosalised veoteenust pakkuma ja nad lähtuvad juba sellest teadmisest, kuhu nad peavad läheduse printsiipi arvestades jäätmeid vedama. Siin on minu meelest väga oluline mõista omavalitsuste protesti, sest omavalitsused ei võta jäätmekäitlust kui lihtsalt veo osa, vaid nad võtavad seda oma läheduse printsiipi silmas pidades ja tegelikult ka tööstuse arengut vaadates. Sest mis need jäätmed tegelikult on? See on ju tooraine, millest midagi toota. Ja kui ühel hetkel on omavalitsused otsustanud, et nad loovad enda maakonna territooriumile ladestusala ehk selle ala – vanas keeles prügimäe –, kuhu lähevad kõik need jäätmed, mida ei ole võimalik ringlusse võtta. Aga sellelsamal territooriumil peab olema tööstus, mis sorteerib ja võimaluse korral, tulevikku vaatavalt, valmistab sellest teisesest toorainest toote, mida saaks juba reaalselt näiteks ehitusturul kasutada. Ja ma arvan, et omavalitsusel on tõepoolest põhiseaduslik õigus selliselt käituda, sest talle on pandud kohustused, aga talle on pandud ka vastutus. 

Me räägime siin puldis väga sageli sellest, et kohalik omavalitsus peaks midagi tegema selleks, et ettevõtlust arendada. Minu meelest on see klassikaline viis, kuidas saab öelda – tuginedes Riigikohtu väidetele –, et jäätmed on kohaliku omavalitsuse omand. Riigikohus on selle kunagi Tahkuranna valla vaidluste näitel sätestanud, see on kohaliku omavalitsuse omand. 

Siis tekib küsimus, miks ta siis ei tohi seda omandit kuidagi suunatult kasutada, mitte niimoodi, et ta lihtsalt ütleb, et vaata, minu jäätmekogumispunkti hind on selline, vaid see ikkagi kujuneb välja turureeglite alusel. Ja veelgi enam, kui see ettevõte kuulub omavalitsusele, näiteks võtame sellesama Paikre näite, ta ongi omavalitsusse kuuluv ettevõte, aga ta maksab ka omavalitsusele dividenditulu. Ta ei ole kuidagi sotsiaal-majanduse osa. Tegelikult ta käitub ju nende reeglite järgi nagu eraomand. Ükski omanik ei pane oma raha lihtsalt sotsiaal-majanduslikku projekti, vaid ta näeb, et see peab teenima ka omanikule tulu. 

Ma palun lisaaega kolm minutit. 

Jaa, hoog on sees. Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Ja tõepoolest, kogu selles kaasuses on ühtepidi arusaamatu, miks on see praegu kõige tähtsam probleem. Omavalitsused ütlevad, et hea küll, me tuleme kaasa, aga tulge siis vähemalt nii palju vastu, et biojäätmed – me räägime aiandusjäätmest –, lehed ja kõik see seonduv võiks olla selle menetluse alt väljas. No siin läheb asi tõepoolest palju keerulisemaks. Jällegi, mul on lihtne tuua Pärnu näidet, sest seal on see olukord, kus meil on palju parke ja kogu see biolagunev materjal, mis sealt kokku kogutakse, lähebki lähedase prügila alale või jäätmekäitlus- ja kogumispunkti, kui kasutada moodsat mõistet, ja seal see komposteeritakse. 

Nüüd peaks tegelikult jõudma olukorda, kus seda ei tohi teha. Ma ei tea, mida me sellega lahendame. Võib teha ka läbi hankemenetluse. Kas see on vajalik ja mida see bürokraatia tegelikult annab? Näiteks see aspekt, mis puudutab meie avalikku randa, eelkõige meie külalisi, kes tulevadki Pärnusse rannamõnusid nautima. Ühel hetkel jääb sinna mingi kogus prügi maha ja seda on seni lahendatud läbi haldusteenuste. Ettevõte peab jäätmed varahommikuks kõige hiljem kokku koguma, ära transportima ja seda tehakse jälle hankeväliselt. Aga ma ei tea, kas see on nüüd Eesti õigussüsteemi kõige suurem probleem. Minu meelest kohaliku omavalitsuse vastutus ongi tagada, et linn on puhas. Ja kui prügila on territooriumil olemas, et teha nüüd seda väikest osa avaliku funktsiooni täitmiseks ilma hankemenetluseta, näiteks kehtestatud hinnakirja alusel, siis mis probleemi me ikkagi lahendame?

Kokku võttes oleks mõistlik lasta ikkagi sellel jäätmeseadusel uuel kujul rakenduda. See on vastu võetud eelmise aasta detsembris. Vaatame, mis probleemid on. Ilmselt on probleeme rohkem kui see, mida me hetkel käsitleme. Jäätmeseaduse juurde tuleb tagasi tulla nii või naa. Seetõttu teeb ka Isamaa fraktsioon ettepaneku algatatud jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine katkestada. Aitäh! 

Suur tänu teile, auväärt kolleeg! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Aivar Koka.

Hea juhataja! Head kolleegid! Vahest tekib küsimus, kelle või mille jaoks midagi tehakse. Kuidagi kiirustades ja pingutades püütakse teha seaduseelnõu, mis jõustub tegelikult alles järgmise kümnendi alguses ehk 1931. aasta 1. jaanuaril. Kui omavalitsused ehk valdade ja linnade liit ei toeta seda, siis tekib küsimus, kelle jaoks.

Mina kui tavakodanik ei toeta ka seda. Ma ei näe siin mitte ühtegi momenti, mis teeb minu elu paremaks. Viimastel kuudel siin saalis toimunud prügimajanduse eelnõude arutelude peale ma näen, et tegelikult tekitatakse väga ohtlikku prügi juurde. Mina ei tea, kelle huve kaitstakse. 

Soovitakse, et igas kodus peab olema neli prügikonteinerit – see ei ole küll seotud konkreetselt selle eelnõuga –, aga mitte keegi ei vasta mulle, kelle huve siin kaitstakse. Eestis selliseid [konteinereid] ei toodeta. Plassmassist räägitakse kui kõige halvemast asjast, jumala pärast ei tohi ühte ega teist. Küll on meil nüüd pudelitele korgid peale pandud nii, et need sealt ära ei tuleks, plastikust kõrsi ega topse ei tohi enam kasutada, ühekordsed nõud ei tohi olla ja ei tea mis kõik veel. 

Prügimajandus on meil praegu väga hästi lahendatud. Prügi [äravedu] ei maksa kodutarbijale peaaegu midagi. Täna saab rääkida, et meie perel on see kulu 5 eurot ja enamiku prügist saab tasuta ära anda. Sellest ma küll ei ole aru saanud, miks tuleb mul lõigatud muru ja okste eest päris korralikult maksta, kui ma soovin need viia kuhugi keskkonnateenuste kogumiskohta. Selle eest tuleb tasuda. Teine võimalus on osta koju suurem konteiner ja suvel [aiajäätmed] sinna panna.  

Aga milleks sellist seadust tehakse? Kelle jaoks seda tehakse? Mitte keegi ei osanud siin öelda, küsijad ei saanud ettekandjalt vastuseid, mida see paremaks teeb. Kelle jaoks see midagi paremaks teeb? Räägitakse, et seda on vaja kaheksale omavalitsusele. Aga ma kuulasin siin kolleegide küsimusi ja sain aru, et sealsed piirkonnad ei soovi seda seadust. Aga ikka teeme! Jumala pärast, äkki saaks midagi teha, äkki paberi peal saaks midagi rohelisemaks! Tegelikult ei saa ju rohelisemaks. Tegelikkuses oleks kõige odavam kogu see prügi ära põletada, sellest soojust ja elektrit saada. Kõik mured oleks lahendatud, siis ei tekiks ka prügimägesid. Nendest biojäätmetest, mis ma ära annan – tegelikult peab keegi selle eest maksma –, võiks biogaasi toota. Ehk ma võiksin need tasuta ka ära anda. Aga selle üle keegi ei arutle. Kuhugi [need jäätmed] viiakse.

Ma pean tunnistama, et see kompost, mida nendest jäätmetest püütakse toota, [ei sobi eriti kuhugi]. Jumala pärast, inimesed, ärge seda komposti oma aiamaale küll pange! Sinna pannakse ju kõik see, mida sa oma koduaias komposti ei pane. Alustame sellest, et kui roosilehtedele tekib haigus, siis sa paned need lehed ju sinna konteinerisse, mitte oma kompostihunnikusse. See haigus ei kao ära. Mõni arvab, et kui väga hästi komposti teha ja segada teatud aja jooksul, siis kuumus võib-olla hävitab taimehaigused. Aga mina küll ei soovitaks seda enda kodus ühegi taime ega peenra peale panna. 

Me laseme ametnikel hommikust õhtuni tekitada mingeid eelnõusid. Ma saan aru, et kellelgi on vaja [oma töö vajalikkust] tõestada ja oma palk [välja teenida]. Aga kas meie, Riigikogu liikmed, peame iga lollusega kaasa minema? Kas tõesti on meie eesmärk see, et saaks kuhugi linnukese märkida ja arvestada, mitu seadust Riigikogu on vastu võtnud, selle asemel et mõelda, kuidas oleks võimalik Eestis asju ajada mõistlikult – nii, et ettevõtjate ja inimeste elu kallimaks ei läheks? 

Ettevõtted karjuvad oma prügimajanduse käes, see tõstab lõpptarbija hinda. Inimesed ei saa aru, mille jaoks mul peaks olema mingi seadus, mis ei muuda mitte midagi. Alles hiljuti me võtsime siin vastu seaduse, mille järgi väravatasu tõusis kaks korda. Kelle või mille jaoks? On konkurents, on parim pakkuja, ja olukord olekski lahendatud nii, nagu see praegu toimib. 

Kas te soovite lisaaega? 

Jaa, palun kolm minutit.  

Kolm minutit lisaks.  

Kuna süsteem ei toimi, sest prügi pole nii palju, et sellega peaks tegelema kümme ettevõtet, siis konkurentsi lihtsalt seda ei jätku. Sellepärast ongi kaks suurt ja spetsiifilisi väikseid, kellele turu peal lihtsalt ei ole konkurentsi ega ole ka seda, mida kokku osta. Eelkõnelejadki on öelnud, et mitte kuidagi ei saa odavamalt toota nõndanimetatud prügist tooteid. Need lähevad lõppkokkuvõttes kallimaks. 

Püüaks siin majas nüüd kaks jalga maa peale panna ja lõpetada lihtsalt seaduste tootmine sellepärast, et keegi tahab seda. Ma olen korduvalt öelnud, et ametnikke on palju ja tundub, et ka Riigikogu liikmeid on palju. See 101 tundub olevat palju, päris siiralt. Nii nagu ka 24 000 ametnikku, valgekraed, sealhulgas meie, on palju Eesti riigile ja Eesti maksumaksjatele. Nagu te teate, maksumaksjaid on suurusjärgus 630 000 ja 150 000 on neid, kelle palk tuleb maksumaksjatelt, ja neist 24 000 oleme meie. Võtaks sealt rahulikult 25% vähemaks. Selle võrra tuleks ka võib-olla seaduseelnõusid, mida ei ole vaja, vähendada. Ettevõtjad saaksid tegeleda ettevõtlusega ja tavakodanik saaks hakkama, sest ei tule juurde uusi seadusi, mis teeksid meie elu kallimaks.  

Nii et väga selgelt, nii nagu Andres, eelkõneleja, ütles, mitte kuidagi ei ole võimalik seda eelnõu sellisena toetada. Ma toetan ka seda, et eelnõu teine lugemine tuleb katkestada. Aitäh!

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Ma mäletan, kui ma olin keskkonnakomisjoni liige ja Rainer Vakra, kadunukene – tähendab, Riigikogust ära läinud –, juhtis seda innukalt. Me tegelesime üle pooleteise aasta, ligi kaks aastat, aga kusagile ei jõudnud. Nüüd on Yoko Alender siin jõuliselt tegutsenud ja tegutseb edasi. 

Jah, jäätmeseaduse vastuvõtmisest ei ole palju aega möödunud. Mind natukene painab selline kerge arusaamatus. Ühelt poolt konkurents, läbipaistvus – jah, ma olen nõus, ka meie Keskerakonna kolleegidega toetame seda. Aga teiselt poolt, kui jäigalt punnitada iga hinna eest ja ilma igasuguste eranditeta ei ole minu meelest ka arukas. Needsamad puulehed ja muru ja kõik muu seal, oksad ja koeraess ka. Linnade ja valdade liidul oli ettepanek, et võiks olla nii-öelda muruerand. Aga nagu ma aru sain – ma komisjonis ei ole –, seda seal isegi ei hääletatud ega arutatud. Minu meelest oleks selline asi siiski realistlik ja arukas. Ei saa kõiki ühe vitsaga lüüa kõiki. 

Jah, Pärnu linn on, nagu te teate, maailma üks suurimaid linnu, mitte elanike poolest, vaid pindala poolest. Paljud maailma linnad jäävad alla. See tähendab, et seal on ka palju haljasalasid, seega ka muru, lehti ja kõike muud sellist. Parkides ja lehtmetsades tekib biojäätmeid ikka erakordselt palju. Yoko Alender rääkis, et on sadakond firmat, kes sellega tegelevad. Mina loodusteadlasena tean, et neid, kes huumust loovad, on veelgi rohkem – kõik tuhatjalgsed, kakandid, vihmaussid ja nii edasi. Ja nad tegutsevad rahulikult, sõltumata sellest, milline omavalitsus on võimul ja millised lepingud tal on, kas omavalitsus ise tegeleb sellega või tuleb leida mingi erafirma, kes hakkab seda vihmausside ja kakandite tegevust äriks muutma.  

Aga tegelikult võiks olla palju paindlikum ja anda omavalitsustele suurema õiguse. Pärnust mitte kuigi kaugel asub Kihnu saar. Praegu on see väga aktuaalne, sest seal on jäätee, mitte see, mida me joome, vaid see, mille mööda võib sõita. Aga kihnlased küsisid eile, kui ma rääkisin Kihnu juhtidega, miks te sellist lollust teete. 100 000 eurot läheb Kihnu jäätee peale. 100 000! Miks Kihnu mehed ise ei võiks seda teha? Miks on vaja mingi hanget? No jääteed ei ole kaua aega olnud, eks ju, ja kõik need värgid, aga nemad saaksid palju odavamalt hakkama. Ja Kihnu elu elavdamiseks talvisel ajal, kui inimesi on vähe, oleks see ülimalt oluline. Seal Kihnu memmed on küpsetanud pirukaid ja teinud oma ilusaid tikandeid ja rahvariideid või asju, mida paljud on sealt ostnud ja võib-olla kavatsevad osta. Oleks võimalik ka talvel suuremat elevust tekitada, ka majanduslikku tegevust elavdada, sest praegu on jää mere peal ja inimeste liikumine sinna on lihtsalt. Vahepeal läks Kihnu, nagu mulle öeldi, 600 autot päevas, aga nüüd on mingid jäälõhed ja läänetuuled ja muud [takistused]. Aga Kihnu inimesed ei saa aru, miks riik ei usalda omavalitsust – mitte Pärnu linna, vaid Kihnu, väikese saare omavalitsust. See annaks võimaluse paremini hakkama saada ka sel ajal, kui turiste saarel eriti ei käi. 

See on selline väike detail, mis ei puutu loomulikult sellesse seadusesse, aga annab nagu laiema pildi, mida tegelikult võiks arvestada. Ei maksa kõigist ühe teerulliga [üle sõita] ja kõiki ühe vitsaga lüüa.

Küsin, kas te soovite lisaaega.

Jah, paar minutit, aga mitte rohkem.

Kolm minutit lisaks. Meil on jäätmeseaduse muutmine.

Jaa, loomulikult. Aga see on laiem pilt sellest lähenemisest. Jah, praegu ma saan aru, et Yoko on aktiivne ja tegutseb aktiivselt. Minu meelest võiks vähem aktiivsemalt tegutseda. Maailmalõppu ei tule. Me oleme siin rohepööret [ellu viies] vahepeal justkui jooksnud rongi ees, et päästa maailma soojussurmast. Ei tule seda, unustage see ära! Ameeriklased on juba väga hästi sellest aru saanud ja meie hakkame ka aru saama. Meile pekstakse seda pähe, aga seda ei tule. Ei maksa liiga aktiivselt tegutseda. 

See, et ametnikke on palju – muidugi on palju, väga palju. Ja sellest on väga palju räägitud. Nemad tegelevadki eelnõude ja kõikide muude asjadega. Yoko juhib seda väge praegu. 

Nii et kahetine. Ühelt poolt Keskerakond toetab läbipaistvust ja neid hankeid, aga teiselt poolt tekivad väiksed küsimused, kas ikka maksab ühtviisi toimida, nii-öelda ühe vitsaga lüüa ja nii aktiivselt tegutseda maailma päästmise koha pealt. Aitäh!

Aitäh! Yoko Alender, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud kolleegid! Ei saa mitte vaiki olla, kui juba sunnitakse ja kutsutakse üles mitte tegutsema. Ma arvan siiski, et tegelikult see eelnõu on päris oluline eelnõu, see ei ole pisiasi. Ma arvan, et on väga hea, et Riigikogu keskkonnakomisjon tegi selle algatuse, ja kui ma ei eksi, tol korral me võtsime selle [otsuse] vastu ühehäälselt.

Kelle huve me kaitseme, küsis kolleeg Isamaast. See seaduseelnõu kaitseb eelkõige selle inimese huve, kes oma jäätmed ilusti sorteerib ja loodab, et need käitlusse lähevad, sest see tagab selle, et tekib teenuse hinna ja kvaliteedi suhte kontroll. Loomulikult kaitseb see ka ettevõtete huve, sest ta lõpetab ära selle vahepeal kehtinud kohaliku omavalitsuse õiguse jäätmekäitluses turg sulgeda. 

Kuidas on kaitstud kohaliku omavalitsuse huvid? Need on kaitstud. Kohalik omavalitsus saab suure jäätmereformi paketiga juurde õigusi ise jäätmekäitlust korraldada. See eelnõu seab lihtsalt võrdsed konkurentsitingimused – nii nagu siin öeldi, selleks et ettevõtjad saaksid tegeleda ettevõtlusega. 

Ja ametnikega ei ole sellel eelnõul tõepoolest mingit puutumust. Ma kordan üle, et ehkki ametnikud Kliimaministeeriumist on olnud meile väga heaks abiks, nad on andnud meile andmeid ja aidanud õigusloome poolega, on see eelnõu tõepoolest komisjoni liikmete algatus, mida on väga oodanud ka ettevõtjad ja mitmed suured omavalitsused, enamik omavalitsusi, 71. Tegelikult oli niimoodi, et kümnes omavalitsuses on hõlmatud need kaheksa tehingut. Aga ikkagi, valdav osa kasutab juba praegu sedasama hankesüsteemi, teeb seda väga tulemuslikult ja hästi.

Ehk me lihtsalt seame samme tulevikuks. Tõepoolest, mina olen seda meelt, et mida enam me suudame oma jäätmeid sorteerida ja võtta neid uuesti kasutusele, seda parem. Oma kogemusest tean öelda, et viimastel aastatel on eelkõige pakendite hulk tohutult kasvanud. 

Mis puudutab haljastusjäätmeid, siis võib-olla ma ei öelnud seda piisavalt selgelt välja komisjoni ettekandes, aga [põhjus], miks praktikud ei pidanud erandi tegemist põhjendatuks, on just nimelt see, mis siit [arutelust samuti] välja tuli. Isegi kolleeg Aivar Kokk ei soovitanud sellist kompostmulda, kus on ainult need haljastusjäätmed, mis kohalik omavalitsus on kokku kogunud, oma rooside peale panna.

Küsimus on tõepoolest just nimelt nii kompostimise kui ka biogaasi, mida Eestis üha enam õnneks toodetakse, selle kvaliteedis ja kogu selle tegevuse mõttekuses. Seda me usume. Reformierakond toetab siiski kõige enam seda, et tegevus oleks mõistuspärane ja mõttekas. Seda toetab läbipaistvus ja aus konkurents. Nii me saame parima hinna ja parima kvaliteedi. Aitäh teile! Loodan, et toetate siiski eelnõu.

Aitäh! Jäätmeseaduse muutmise arutelul kõneleb veel Urmas Reinsalu. Palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks. 

Kuulge, see on ju pöörane, mis meil toimub! Eelkõneleja räägib siin ettevõtjate huvidest. Ettevõtlusorganisatsioonid pöördusid palvega valitsusliidu poole. Näete, pöörduti palvega: ärge tehke palun selle jäätmereformi läbisurumist! Ärge tõstke toiduainete hinda! Ärge tõstke [jäätmekäitluse kulusid, mis mõjutavad] kogu majandust [ja tõstavad lõpphindu]! Aga [neid hoiatusi] ei kuulatud. Võeti vastu, ja veel nii räpakalt, et ohtlike jäätmete saatekirjad jäid seadusest välja. 

Nüüd on see jäätmereformi seadus transformeerunud viiludeks ja siin on nüüd jällegi üks viil, ebakindluse loogikast kantud viil esile tulnud. Tuleb katkestada see asi! Jäätmereformile tuleb ettevõtjaid kuulates uuesti otsa vaadata.

Mida president eile kõneles, proua Alender? Määramatus, prognoosimatus, segadus meie majanduses! See ei ole aktsepteeritav. See on täiendav heidutus, mis kaasneb meie ettevõtluskeskkonnaga. Loen täna lehest, et proua Kallas teatab, et maismaatuuleparkide oksjon võib maksumaksjale maksma minna sadu miljoneid ja elektri hinda võib see tegelikult veel tõstagi. Panite tähele? Näete!

Mis on käimas praegu? Avalikkus ju teab seda: käimas on jällegi taastuvenergia tööstuskompleksi ärihuvides kauplemine. Reformierakond on alustanud uuesti meretuuleprojekti läbisurumist ja riigigarantii instrumendi leidmist. Eesti 200 on oma ärihuvide loogikas vastu seadnud salvestusseadmete projekti, mis on ka vajalik, kui minnakse üle taastuvenergiapõhisele energeetikakeskkonnale. Käib vastastikune väljapressimine. 

Seesama aasta tagasi toimunud suur energeetikakokkulepe – mäletate, laua taga istusid härra Läänemets, proua Kallas ja peaminister Michal. Öeldi, et tehti geniaalne kokkulepe. Siis öeldi see üles – avalikkuse survel. Ja nüüd on justkui nurga tagant asutud ärihuvide keskkonnas vastastikku välja pressima. Seesama maismaatuuleparkide hange seisab ka selle loogika taga, et mida suudab Reformierakond teha, sest selle on omakorda vetostanud [Eesti 200] – loomulikult mitte sellepärast, et energia hind kellelegi juhtidest sekundikski oleks korda läinud, seda kasutatakse vaid ettekäändena [protsessi] kinni hoidmiseks.

Niisugused mängud toimuvad meil praegu, loetud kuud enne valimisi. Mis mandaadiga te praegu kauplete niisuguste põhimõtete, aastate perspektiivis tähtsate asjade üle? Energiamajanduse arengukava on läbi kukkunud, seda ütleb teile tööandjate keskliit oma kiretus mittekooskõlastavas hinnangus. Ja nii nagu oli viga jäätmereformi vastuvõtmine, on viga ka niisuguste enne valimisi tehtud, ilma sisulise demokraatliku mandaadita, rabedate, aga miljardeid eurosid riigi potentsiaalseid kohustusi sisaldavate projektide läbisurumine. Pärast meid tulgu või veeuputus!? Ei tohi niiviisi! Hakkame haritud rahvaks, nagu härra president eile õpetas, targaks rahvaks. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud ja juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 799 teine lugemine lõpetada, kuid on tulnud kaks samasisulist ettepanekut, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt ja Isamaa fraktsioonilt, eelnõu 799 teisel lugemisel katkestada. Neid ettepanekuid me peame hääletama ja alustame seda peale saalikutsungit.  

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepaneku eelnõu 799 teisel lugemisel katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 18 Riigikogu liiget, vastu 43, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Sellega on teine lugemine lõpetatud.  

Liigume edasi tänase seitsmenda päevakorrapunkti juurde, riigikaitsekomisjoni algatatud kaitseväeteenistuse seaduse muutmise seaduse (ajateenistuse keelenõue) eelnõu 825 esimene lugemine. Ettekandjaks palun riigikaitsekomisjoni liikme Peeter Tali.

Austatav istungi juhataja! Head kolleegid! Olen teie ees taas kaitseväeteenistuse seaduse muutmise seadusega. Kaitseväeteenistuse seadus on mulle kuidagi nii lähedane, et see on mu elu korraldanud tagasiulatuvalt juba üle 25 aasta. See konkreetne seaduseelnõu on kaitseväeteenistuse seaduse [muutmise ja sellega seonduvalt] teiste seaduste muutmise seaduse ehk seaduseelnõu 664 järelm. 

Tuletan meelde, et kaitseväeteenistuse seaduse muutmise eesmärk oli reageerida julgeolekuolukorra muutustele ja peaasjalikult leevendada Kaitseväe personaliprobleemi. Seadusemuudatusega loodi vabatahtlik teenistus ning ühtlustati ajateenistuse, reservteenistuse ja tegevteenistuse tingimusi, et need oleks võimalikult ühetaolised. 

Seadusemuudatused olid tingitud ka üleminekust uuele ajateenistusmudelile. Plaani kohaselt läheb Kaitsevägi 2027. aasta alguses üle 6 + 6 mudelile – pool aastat väljaõppes ja pool aastat lahingvalves –, kuna selleks ajaks tulevad relvastusse uued relvasüsteemid ja meil [peab olema valmisolek] otsekohe reageerida, [sealhulgas] reageerida ka maaväekomponendis, kuna hoiatusaeg jääb lühemaks.

Nüüd, 19. novembril kiitis Riigikogu seaduseelnõu 664 heaks, aga riigikaitse kõrgeim juht jättis selle [4]. detsembril välja kuulutamata. Riigikaitse kõrgeim juht, Vabariigi President väitis, et B1-tasemel keele[oskuse] nõude kehtestamine on põhiseadusega vastuolus. 17. detsembril otsustas Riigikogu minna seaduse muutmise teed. Selle aasta 28. jaanuaril kiitis täiskogu kaitseväeteenistuse seaduse [muutmise ja sellega seonduvalt] teiste seaduste muutmise seaduse heaks 60 häälega. Selle seaduseelnõu nimi oli 664 UA. 

Mis oli vahepeal muutunud? Riigikaitsekomisjon otsustas tõsta ajateenijatele kehtestatava keelenõude [eelnõust] välja. Aga probleem on jätkuvalt olemas. Riigikogu riigikaitsekomisjon lähtus oma edasises töös riigikaitse kõrgeima juhi, Vabariigi Presidendi Alar Karise kahest seisukohast. Esimene [seisukoht] oli, et ajateenijad ikkagi peavad eesti keelt oskama, sellepärast et muidu ei ole võimalik neid kuue kuuga välja õpetada ja lahingvalvesse panna. Teine seisukoht oli, et eesti keele õpetamise kohustust ei saa tänases muutunud julgeolekupoliitilises olukorras panna Kaitseväe õlule. Hea uudis oli ka. Ma tsiteerin iseennast: ütlesin, et riigikaitsekomisjoni esimees härra Kalev Stoicescu on öelnud, et võimalikult kiiresti tuleks kokku panna ja suurde saali [saata] eelnõu, mis kehtestab vajaliku keelenõude. Ma ütlesin, et täna küll ei ole põhjust tema sõnades kahelda, sest väga suure tõenäosusega see nii ka läheb. Siin me selle eelnõuga nüüd oleme. 

Riigikaitsekomisjon 16. veebruaril konsensusliku otsusega selle seaduseelnõu algatas. Eelnõu töötas välja riigikaitsekomisjoni esimehe Kalev Stoicescu meisterlikult juhitud töörühm, kuhu kuulusid lisaks riigikaitsekomisjoni liikmetele ka Kaitseministeeriumi, Haridus- ja Teadusministeeriumi, Kultuuriministeeriumi, Kaitseressursside Ameti, Haridus- ja Noorteameti ja Integratsiooni Sihtasutuse esindajad ning muidugi ka Kaitseväe ning Justiits- ja Digiministeeriumi esindajad. Selles seletuskirjas, mida te olete kindlasti kõik tähelepanelikult lugenud, ei ole Kaitseväe ega Justiits- ja Digiministeeriumi [esindajaid] nimetatud. Seepärast ma seda ka täpsustasin. 

Eelnõu teksti ja seletuskirja vormistasid töörühma arutelu tulemusest [lähtuvalt] Kaitseministeeriumi õigusosakonna ametnikud ja riigikaitsekomisjoni nõunik-sekretariaadijuhataja härra Aivar Engel. Seletuskirjale on lisatud Kaitseministeeriumi ametnike koostatud põhiseaduspärasuse analüüs. 

Väga lühidalt eelnõu üldpõhimõtetest. Eelnõu keskendub ainult keelenõudele. Tegevväelastele, reservväelastele ja ajateenijatele põhimõttelist erisust [ette nähtud] ei ole. Tegevväelastele on kehtestatud B1-[tasemel] keele[oskuse] nõue, nooremallohvitseridele, sõduritele ja madrustele samamoodi. 

Eelnõu kohaselt peavad kõik ajateenistusse asuvad kutsealused alates 2027. aasta 1. jaanuarist oskama eesti keelt vähemalt B-tasemel. Kui kutsealune ei ole haridust omandanud eesti keeles või tema haridust ei ole olemasolevate andmekogude põhjal võimalik tuvastada, peab ta kohustuslikus korras tegema [eesti] keele B1-taseme eksami. Eelnõu näeb ette, et kui kutsealune B1-taseme eksamit ei soorita, peab ta ühe aasta jooksul läbima Integratsiooni Sihtasutuse korraldatava keelekursuse ning tegema [kordus]eksami. Esmakordse keeleõppe kulud kannab riik. 

Tasemeeksamile ilmumata jätmise korral või keelekursusel mõjuva põhjuseta mitteosalemise korral on Kaitseressursside Ametil õigus rakendada kutsealuse suhtes kaitseväeteenistuse seaduse kohaseid haldussunnimeetmeid. Kõigepealt [on võimalik teha] ettekirjutus. Kui see ei anna tulemust, määratakse sunniraha. Ja kui ka sunniraha määramine ei anna tulemust, on võimalik rakendada erinevate lubadega [seotud piiranguid], näiteks peatada juhtimisõigus või keelduda juhiloa väljaandmisest. Haldussund ei ole mitte midagi erakordset, sest samu meetmeid rakendatakse nende kutsealuste puhul, kes eiravad [kutset] tervisekontrolli, terviseseisundi hindamisele, või hoiavad kõrvale ajateenistuskohustuse täitmisest ehk ei anna ennast kätte. 

See eelnõu ei vabasta mitte kedagi ajateenistuskohustusest, vaid loob tingimused, et kõik ajateenijad saaksid kaitseväelise väljaõppe täies ulatuses, alates esimesest päevast, kui nad kaitseväkke tulevad. 

Miks see on vajalik? Kordan ka selle uuesti üle. [See on vajalik selleks,] et ei oleks esiteks neid ohtlikke olukordi, kus keeleoskamatuse tõttu võib tekkida oht iseendale või oma jao- ja rühmakaaslastele. Teine põhjus on ikkagi see, kordan üle, et 1. jaanuaril 2027 läheb Eesti Kaitsevägi ka ajateenistuse puhul üle lahingvalvele. Senine 11-kuuline väljaõppeperiood, üksuste ja meeskondade [koostöö] harjutamise periood surutakse kokku kuue kuu peale. See on väga suur ajaline surve. 

Nii. Ja nüüd riigikaitsekomisjoni menetluslikud otsused, mis olid konsensuslikud. Selle aasta 16. veebruaril otsustas riigikaitsekomisjon teha Riigikogu juhatusele ettepaneku lülitada arutluse all olev seaduseelnõu esimeseks lugemiseks Riigikogu [täiskogu] tänasesse päevakorda ja teha Riigikogule ettepanek esimene lugemine lõpetada. Eelnõu komisjonipoolseks ettekandjaks määrati mind ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks on Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest tulenevalt kümme tööpäeva. Ma loodan, et see kiire ja hea töö annab võimaluse kõigil kolleegidel seda eelnõu toetada. Tänan!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kui palju on neid noori, kes peavad läbima eesti keele kursuse ja sooritama testi? Ja veel üks küsimus. See seadus jõustub alles järgmisel aastal ehk 2027. aastal. Kuidas on plaanis aidata neid noori, kes on juba astunud ajateenistusse, aga ei oska eesti keelt piisavalt?

Tänan selle küsimuse eest! Sõltuvalt aastakäigust on Kaitseväkke kutsutavatest täiendavat keeleõpet vajanud kuni 10% ehk vahemikus 200–400 [kaitseväelast]. Mis see teine küsimus oli?

Üks küsimus [on küsitud], võimalus on veel teine küsimus küsida. Aga kas saite teada, mida veel taheti teada?

Põhimõtteliselt nendel, kes sel aastal sisse kutsutakse, keeleprobleemi ei ole. Me oleme seda siin ka varem rääkinud, et sel aastal kutsutakse sisse pluss-miinus 1200 kaitseväelast ja see aasta on üleminekuaasta. Kui muidu on plaan võtta sisse 4000 [kaitseväelast], siis sel aastal lähevad teenima sisuliselt ainult vabatahtlikud – mõned kutsutakse, aga [peamiselt] lähevad vabatahtlikud. Me ei näe – parandan –, Kaitseressursside Amet ei näe, et neil võiks selline probleem olla.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Käime korraks selle protseduurika läbi. Ma saan aru, et kui kutsealune tuleb, tehakse kindlaks, [kas ta valdab] keelt. Kui ta ei valda keelt, peab ta tegema eksami. Kui peale seda on arusaadav, et ta ei valda keelt, läheb ta õppesse, keeleõppesse. Aasta pärast tuleb ta tagasi ja peab eksami ära tegema. Selle kõik katab riik. Nüüd, kui ta [kordus]eksamit ära ei tee, siis järgmise eksami ja õppe [kulud peab] ta ise kandma. Kas ta saab uuesti aasta pikendust või siis on lühem periood? Ja kui ta ka enda raha eest ei suuda keelt selgeks [saada] ja seda eksamit ära teha, kas siis tuleb ka kolmas ja neljas kord? Millal see sunniraha rakendub? Ja mida selliste noorte inimestega teha, kellele keel lihtsalt ei hakka külge? See on iseenesest probleem, kui inimesele teadmised külge ei hakka. Kas ta [jääbki] seda sunniraha maksma või kuidas on need küsimused ära reguleeritud?

Tänan! Kõigepealt, Kaitseressursside Amet lähtub andmekogudest. Kui inimene on juba lõpetanud põhikooli eestikeelse õppeprogrammi järgi, siis tal juba on see B1-[tase]. Aga kui ta tõesti ei oska, siis on täpselt nii, nagu te kirjeldasite. Ta peab lihtsalt veel õppima ja eksami uuesti tegema. Ongi, jah, iga aasta. (Saalist küsitakse midagi.) Ei, õpib, õpib, õpib. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kui võrrelda mehi naistega, siis üldiselt on mehed need, kes eriti ei taha ennast arendada, ükskõik mis alal. [Plaan on kehtestada] B-tasemel [keeleoskuse] nõue. Ma vaatasin üle kursuste hinnad: [õppe maht] peaks olema 200 tundi, [õppe]grupis [osalemise hind] on 2500 eurot näkku, eksam mingi 1500 eurot. Mille järgi on arvestatud, mitu tundi tuleb nendel poistel õppida ja kas see on see kõige parem hind, mis tuleb välja [käia] kõikidel järgmistel aastatel?

Sellepärast oleme nüüd leidnud sellise lahenduse, et keelt õpetab Integratsiooni Sihtasutus juba olemasolevate kursuste põhjal. Kui riigi pakutud kursus on läbitud, [aga] eksamit [ei ole sooritatud], saab inimene ise valida, kuidas ta keelt edasi õpib. Ta peab tõestama, et ta on keelt õppinud, ja muidugi tegema ka keeleeksami seal, kus see on aktsepteeritav. Nii see käib.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Mina näen selle eelnõu puhul mitut probleemi. Siiamaani on olnud kord, et kõik võeti Kaitseväkke. Iseenesest see töötas, töötas päris hästi ka lõimumise vaatevinklist, keeleõppe vaatevinklist. Nüüd otsustati, et peab teistmoodi olema. Tuuakse sisse hästi palju küsitavaid tingimusi, ka näiteks ebavõrdne kohtlemine. Kõiki Kaitseväkke kutsutud ajateenistujaid koheldakse ebavõrdselt. Küsimus nr 1: kas see ikka vastab põhiseadusele? Ja küsimus nr 2: kas ikka pidi seda kõike niimoodi muutma hakkama? Väidetavalt see [süsteem], mis siiamaani on olnud, ju töötas.

Pidi, sellepärast et, ma jällegi seletan, Kaitsevägi on ajalise surve all. Kõik on enam-vähem nõus sellega, et see integratsiooni osa on väga hea ja tore, aga Kaitsevägi ei saa teha ära haridussüsteemi tegemata tööd. Nagu ma seletasin, peab üksus, meeskond saama valmis kuue kuuga, mitte üheksa või üheteistkümne [kuuga]. Aega on lihtsalt vähem, kuna need üksused lähevad lahingvalvesse. See on teine põhimõtteline muudatus. Kui varem õpetati kompanii, pataljon välja, [saadeti] õppusele Siil ja pandi [pärast seda] riiulisse – kui mingisugune oht tekkis, siis mobiliseeriti: võeti pataljonid riiulist välja, tehti neist brigaadid ja oldi valmis –, siis nüüd [kestab välja]õpe kuus kuud ja järgmised kuus kuud peab olema valmis sõdima, õhku kaitsma, ma ei tea, laevu hävitama, võib-olla veel midagi tegema. See on täiesti teine olukord. Sellepärast ongi seda muudatust vaja.

Õnne Pillak, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Viimasele küsimusele vastates jõudsite selleni, mille kohta ma tahtsin teie käest küsida. Probleem, mida selle eelnõuga lahendatakse, näitab väga ilmekalt, miks on vaja, et Eestis oleks ühtne eestikeelne haridus alates lasteaiast. See on ju tegelikult see alus. Meil on kolleege, kes on varasemalt ühtsele eestikeelsele haridusele ülemineku vastu olnud ja ka siin saalis seda ettepanekut maha hääletanud. Võib ju tunduda, et see kõik on minevik, aga tegelikult see ju päris nii ei ole. Kõige suurem linn – Tallinn – on otsustanud, et nemad lähevad eestikeelsele õppele üle erineval kiirusel ja [jagavad] lapsed erinevatesse koolidesse [keeleoskuse alusel]: need, kes eesti keelt oskavad, ja need, kes vajavad järeleaitamist. Minu küsimus puudutab sedasama erineval kiirusel [eestikeelsele õppele üleminekut], mis on ju tegelikult alati üks Keskerakonna soov olnud. Kas te näete, et sellisel kahel kiirusel üleminek … 

Teie aeg!

… loob teadlikult olukorra, et juurde tuleb neid noori, kes ajateenistusse astudes ei valda riigikeelt?

Proua Pillak, ma väga loodan, et te eksite, aga see oht võib tõesti olla. Olgem ausad, me oleksime pidanud eestikeelsele haridusele juba ammu üle minema. Me kogu aeg kuuleme, kuidas [öeldakse], et muidu on hea plaan, aga ärme seda praegu küll teeme, sest praegu ei ole sobiv [aeg], meil ei ole õpetajaid ja lükkame seda edasi, ja nii edasi. Kristina Kallas on muidugi ülivõimekas haridus- ja teadusminister, aga Tallinna linnas ja lühikese ajaga ei suuda isegi tema imet teha. Ma väga loodan, et see protsess on pöördumatu. Ja mis puudutab Kaitseväge, siis viie-kuue aasta pärast võib-olla seda keeleõpet nii palju enam vaja ei olegi – me kõik saame eesti keeles [rääkimisega] piisavalt [hästi] hakkama. Ma rõhutan, et vastavalt keeleseadusele on nii Kaitseväes kui ka Kaitseliidus töö- ja käsukeel eesti keel. Midagi ei ole teha. Nii on. 

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Lihtsalt remark selle kohta, mis puudutab Tallinna ja Tallinna püüdlust. Tegelikult tahetakse tagada, et kõik lapsed saaksid kvaliteetse hariduse. Praegune süsteem on mitte kõige paremal viisil mõjutanud eesti keelt valdavate laste haridust ehk nende [hariduse] kvaliteet on pigem languses. Aga see selleks, Tallinn on hoopis eraldi teema. 

Ma ikkagi tulen selle seaduse rakendamise juurde. Ma püstitasin küsimuse, kas see lõpmatus tõesti jääbki kestma. Küsisin, millal rakendub sunniraha, kas peale teist, kolmandat või neljandat eksamit. Põhimõtteliselt võis teie esimesest vastusest välja lugeda, et kui noormees või tütarlaps ei tee eksamit ära, [peab] ta [tegema kordus]eksami, nii kaua [teeb] neid eksameid, kuni ta enam ei ole kutsealune. Või ikkagi rakendub mingi hetk see sunniraha, mille te siin [eelnõus] olete välja toonud?

Nii kaua ta õpib, aga ta peab kursuste, õppimise ja eksami eest ise maksma. Ehk siis motivaator on see, et tee ühe aastaga keel selgeks, tee see B1[-taseme eksam] ära ja mine teeni rahulikult edasi. See sunniraha mõte on, et see [määratakse] alles siis, kui on süsteemne kõrvalehoidmine. Ega sunniraha ei [määrata] ka kohe, kõigepealt ikka räägitakse.

Maria Jufereva-Skuratovski, palun! 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu vanem poeg on läbinud ajateenistuse ja tema kinnitas, et nendel, kes ei osanud eesti keelt piisavalt [hästi], oli väga-väga keeruline. Nende keeleoskus ajateenistuse jooksul sisuliselt ei paranenud. Aga ma küsin: kas see situatsioon, et nii palju noori ei valda eesti keelt piisavalt [hästi], on muutunud viimastel aastatel keerulisemaks? Milline oli seis 5–10 aastat tagasi? Kas ka siis ei vallanud 10% [teenistusse kutsututest] eesti keelt või oli see protsent väiksem? Miks nii kaua oodati selle seadusemuudatuse väljapakkumisega?

Jah, see on nüüd ebastandardne vastus, aga ma ei oska vastata, kuidas see on aja jooksul muutunud. Aga mis on juhtunud? Põlvkond on läinud väiksemaks. Nendest aastakäikudest, keda sisse võetakse, tuleb protsentuaalselt rohkem noori mehi võtta ja loomulikult vabatahtlikke tütarlapsi ka. See valik, mille hulgast valida, on väiksem. Võimalikult paljud peavad tulema teenistusse. Lisaks sellele on ka haridus- ja tervisenõuded. Tervis ei lähe samuti paremaks, sellepärast ongi vaja võimalikult palju inimesi sisse kutsuda.

Milline on trend aastate lõikes? Viimastel aastatel on seda õpet vajanud sõltuvalt aastakäigust umbes 200–400 [inimest]. Aga jällegi, see sõltub väga palju ka sellest, mida inimesed ise tahavad. Kui nad ise väga tahavad, siis nad saavad. Ma olen rääkinud noorte meeste ja naistega, kes juba gümnaasiumis riigikaitseõpetust [saades] teadsid, et nad peavad oma oskusi lihvima, [enne kui nad] ajateenistusse lähevad, ja nad ka läksid ajateenistusse. Osast neist on saanud elukutselised kaitseväelased, mis on ka tore.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt ettekandja! Ma ei ole kindel, kas Integratsiooni Sihtasutuse kaudu [korraldatav] keeleõpe [hakkab] nii efektiivselt toimima, nagu algatajad on mõelnud, ning kas haldussundi, mille [rakendamise] kohta te siin näiteid tõite – sunniraha sissenõudmine, juhtimisõiguse peatamine või lausa [juhi]loa väljastamata jätmine –, hakatakse rakendama. Mu küsimus on, kas juhtimisõiguse peatamine ja juhi[loa] väljastamata jätmine on õiguslikult üldse võimalik, kas see on meie põhiõigustega kooskõlas. Ja miks ainult see? Me teame, et on võimalik saada ka muid kutse- ja ametitunnistusi nii kutseharidussüsteemi kui ka [muude] kursuste kaudu. Kas neid siis ka ei väljastata? See on omaette küsimus. 

Ja ikkagi, seletage lahti[, mida tähendab] sunniraha rakendamine. Kui noor ei taha õppida ja väidab, et tal raha ei ole, siis kuidas peaks seaduse kohaselt see olukord lahenema?

Tänan küsimuse eest! [Vastan] järgemööda. Mitte kohe sunniraha ja mitte kohe juhiload, vaid enne ikka ettekirjutus, üks või kaks. Tegelikult selle eelnõu mõte on [kehtestada] samalaadne [süsteem], mida kasutatakse nende suhtes, kes hoiavad kõrvale arstlikust komisjonist või teenistusest ehk ei anna ennast Kaitseressursside Ametile kätte. See mehhanism on täitsa õiguspärane. Kui teiste asjade puhul seda rakendatakse, siis miks seda keelenõude [täitmise tagamiseks] ei või rakendada? Sest vaadake, inimesel võib ju ka nii olla, et [ühel hetkel] ta tervise[seisund] tervisenõuetele ei vasta, aga mingil teisel hetkel vastab. Või kui [inimesel põhiharidust ei ole], ta ei ole kuus talve koolis käinud, ei vasta tema [haridus] haridusnõuetele, aga kui ta põhikooli ära lõpetab, siis ta [haridus] vastab [nõuetele] ja teda [saab kaitseväkke] kutsuda. Mina Kaitseressursside Ametit selles küsimuses küll ei alahinda, sellepärast et nad suudavad töötada andmebaasidega. Neil on sissekutsumiseks a) administratiivne suutlikkus ja b) neil on kogemus, kuidas seda kõike teha. 

Ma olen väga kindel, et ka Integratsiooni Sihtasutus saab suurepäraselt keelekursustega hakkama, sellepärast et ta teeb neid kogu aeg. See on täiskasvanutele [suunatud] õpe, mis on korraldatud nii, et inimene saab [samal ajal], kui ta [kursusel] keelt õpib, näiteks tööl käia või midagi muud teha. Seal on erinevad võimalused. Integratsiooni Sihtasutuse juht käis mitu korda komisjonis, rääkisin temaga ka eraldi. Vastupidi, see on väga loogiline.

Enn Eesmaa, palun!

Aitäh! Hea kolleeg! Ma esitan oma küsimuse ennekõike nende nimel, kes mõtlevad kaasa ja jälgivad seda ülekannet võib-olla isegi kodus. Kas selle seaduseelnõu raami mahub ka võimalus kasutada neid inimesi, kes ei ole keeleoskajad, senisest rohkem alternatiivteenistuses?

Ei, see on ikkagi mõeldud ajateenistuseks. See on ikkagi mõeldud ajateenistuseks. Aga alati on võimalik esitada muudatusettepanekuid. See seaduseelnõu ei tegele abstraktse riigiteenistusega. Seda on ka arutatud, et võiks olla relvaga teenistus ja relvata teenistus. Asendusteenistus on põhiseaduses sätestatud ja seal on [nimetatud] ainult kaks põhjust, miks relva kandmisest [võib keelduda]: usuline põhjus ja veendumuslik põhjus.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma enne küsisin, mitu tundi on ette nähtud, aga sa ei vastanud. Sellel B1-[tasemel] on [omakorda] mitu taset: B1.1 ja B1.2. Küsimus on selline: millist [taset] selle kursuse lõpetamisel nõutakse, kas B1.1 või B1.2? Mitu tundi on B1[-taseme] omandamiseks ette nähtud?

Integratsiooni Sihtasutuse pakutav B1-taseme kursus võib sõltuvalt intensiivsusest kesta 7–9 kuud ja selle [maht] on 250 akadeemilist tundi. See on siin seletuskirjas ka kirjas. (Hääl saalist.) Siin on B1.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Meil on viimasel ajal jõudnud Riigikogu suurde saali omajagu selliseid eelnõusid, mille puhul on olnud väga suur kahtlus, et need ei ole kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega. Eesti Vabariigi president ei ole neid just selle pärast välja kuulutanud ja õiguskantsler on hästi palju kriitikat esitanud. 

Selle eelnõu puhul on selge, et siin on põhiseaduse riive. Sellest, ma saan aru, räägib ka seesama [põhiseaduspärasuse] analüüs, mis on lisatud sellele eelnõu tekstile. Kas eelnõu algatajatel on kindlus, et siin ei ole vastuolu põhiseadusega ja see eelnõu läheb läbi, või [juhtub] sellega nii, nagu juhtus nendesamade eelnõudega, millest ma eelnevalt rääkisin?

Tänan selle küsimuse eest! Jah, on.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma tunnen huvi selle vastu, kas on tehtud statistikat ja proovitud aru saada, kes on need keskmised 200 keeleoskamatut – millistest koolidest nad tulevad ja miks neil on jäänud keel omandamata. Tuleb minna juurte juurde ja jälgida, kuidas on nendes koolides eksamid korraldatud, kuidas lastakse neis [koolides õpilased] läbi. Kuidas on võimalik, et [inimene] mitte millestki mitte midagi aru ei saa peale seda, kui ta on koolis pikka aega eesti keelt õppinud? See on tegelikult omamoodi hariduskorruptsioon, et sellised inimesed lastakse koolist läbi, kuigi seal on eesti keele tunnid. Kui sellist olukorda ei oleks, kui ausalt õpetataks vähemalt kolmemehedki ära, ei oleks meil õieti vaja seda [eelnõu] menetleda. Kuidas minna juurte juurde ja kas on teada, milline on nende taust ja millised piirkonnad on kõige probleemsemad?

Härra Poolamets, tänan selle küsimuse eest! Täitsa tõsine küsimus, aga ma ei oska sellele vastata. Mul ei ole andmeid, millistest koolidest ja [piirkondadest] nad on tulnud. Aga sellega ma olen enam kui nõus, et kui inimene on kooli diplomiga lõpetanud ja ta [sellest hoolimata] eesti keelt mingisuguselgi tasemel ei oska, siis see on tõsine probleem. Kuidagi proovib saada asjad normaalsesse käiku Ida-Virumaa kutsehariduskeskuse direktor härra Agur, kes on sisse viinud intensiivse keeleõppe, et [oleks võimalik] eesti keeles õpetada. Talle saab ainult jõudu soovida.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kas nendel kutsealustel, kellel on B1[-tase] olemas, aga kes leiavad, et nende keeleoskus ei ole piisav, et Kaitseväes teenistust pidada, on ka võimalus see kursus läbida?

Seda me arutasime ja seda võimalust võiks neile pakkuda küll, jah.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt ettekandja! Ega ma oma esimesele küsimusele vastust ei saanud. Aga ma ei korda esimest küsimust, vaid esitan teise küsimuse, mis natukene jätkab seda, mille kohta küsis kolleeg Enn Eesmaa. Meie põhiseadus jätab siiski piisavalt suure vabaduse tegutseda seadustega nii, et me ei välju põhiseaduse raamidest – ei mõttest ega ka sättest. Jutt on nimelt alternatiivteenistusest, mitte tingimata asendusteenistusest, mida on võimalik sätestada nii, et põhiseaduse riivet ei teki. Teine võimalus on näha ette pikem teenistusaeg nendele, kes keelt ei valda. Teenistuses olijatele on kontrolli all intensiivõpet kindlasti palju efektiivsem korraldada ja tulemus tuleb palju kiiremini kätte. Noored ei ole motiveeritud teenistusest kõrvale hiilima või seda pikendama, kui nad teavad, et nad peavad läbima pikema teenistuse koos keeleõppega. Kas niisuguseid alternatiive kaaluti?

Tänan, härra Seeder! Tegelikult te küsisite eelmine kord umbes kolm küsimust ja ma kõigile väga kohusetundlikult vastasin. Mis puudutab põhiseadust, siis põhiseadus ütleb üsna üheselt, mis see asendusteenistus on. Kui nüüd rääkida alternatiivteenistusest või mingisugusest muust teenistusest, siis selle me saame, kui me siin peaksime seda otsustama, sisse viia mingite järgmiste seadustega. Kardan, et kaitseväeteenistuse seaduse muutmisest, ütlen niimoodi puusalt tulistades, ei piisa. 

Jah, arutati erinevaid variante, aga [kõlama on jäänud] kaks seisukohta. Ka riigikaitse kõrgeim juht, Vabariigi President on väljendanud, et keeleõpe ei pea olema Kaitseväe õlul. Seda eriti seetõttu, et 2027. aastast kaitseväeteenistus muutub sisuliselt: üks osa on kogu aeg valmisolekus. Ja teine asi: inimestel, kes peavad sisse tulema, peaks ikkagi olema elementaarne keele[oskus]. Ja sellepärast me jõudsime pärast arutelu – oli isegi vaidlusi – arusaamisele, koosmeelele, et see, mida me välja pakkusime, on kõige valutum ja lihtsam variant. Kõik teevad seda, mida nad kõige paremini oskavad ja Integratsiooni Sihtasutus õpetab täiskasvanuid. 

Ja nüüd, kui te, härra Seeder, räägite motiveerimisest, siis nii ongi, et kui sa õpid ja saad ühe aastaga keele selgeks, siis läheb kõik nii, nagu minema peab. Kui sa ühe aastaga [keelt ära] ei õpi, siis sa pead ise selle eest maksma, see ei pruugi olla väga odav. Ja kui sa ei taha õppida, tuleb Kaitseressursside Amet ettekirjutuste ja sunnirahaga. Minu meelest on see selline pehme, aga väga motiveeriv lähenemine.

Kalev Stoicescu, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea ettekandja! Minu küsimus sulle on see: mida sa ütleksid kokkuvõtvalt neile, kes selles seaduseelnõus kahtlevad või on suisa selle vastu? Kuidas saab eesti keele õpe nendele kõnealustele noortele, kutsealustele – ka riigikaitsele, kogu ajateenistuse protsessile, kogu Eesti riigile – olla mittekasulik? Teiseks, kuidas see üldse saab kedagi riivata? Me tegelikult ju aitame neid noori, aitame riigikaitset, me ei riiva kedagi, ei diskrimineeri. Ja [kolmandaks], miks me peaksime selles kontekstis rakendama mingisuguseid muid meetmeid, [mitte neid,] mis juba on seaduses ette nähtud, kui on tegemist teistsugustel puhkudel ajateenistusest kõrvalehoidumisega?

Tänan! Sellele küsimusele ongi väga keeruline vastata, sest ma väga tahaksin uskuda, et kõik Eesti kodanikud on selle [teema] läbi mõelnud – öelda, et nad põlevad soovist aega teenida, on võib-olla liiga kõlav – ja kõik Eesti kodanikud saavad aru, et ajateenistus on üks osa Eesti riigis elamisest ja olemisest. Ja selles mõttes ma tõesti ei saa aru, et kui riik – selle kohta küll öeldakse nii ja naa, aga ütleme siis, jah, seesama riik – ulatab abikäe neile inimestele, kes ei ole mingil põhjusel saanud eesti keelt nii selgeks, et nad tunneksid ennast ajateenistuses kindlalt – neil ei ole seda B1[-taset] –, siis miks see peaks neid või kedagi teist riivama. Vastupidi, tundub, et kõik võidavad sellest: võidavad noored inimesed, võidab Kaitsevägi ja võidab integratsiooni mõttes ka ühiskond laiemalt.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma ei saanud lõpuni aru. Tegelikult peavad gümnaasiumilõpetajad valdama eesti keelt B2-tasemel. Meie haridus- ja teadusminister Kristina Kallas väidab, et gümnaasiumid töötavad hästi, kõik sujub, õpetajad on olemas, metoodikad on olemas ja nemad saavad hakkama. Nüüd selgub, et armee nõuab B1-taset ja see on probleem, et poisid tulevad ja ei oska keelt. Kas gümnaasiumid ei saa hakkama ja meie haridusminister valetab?

Eesti haridusminister on väga aus ja räägib täpselt nii, nagu on. Aga ma vaatan siit seletuskirjast, et olla ise ka täpne, et neil, kes lõpetavad eestikeelsele haridusele üle läinud gümnaasiumi ja põhikooli, on B1[-tase] olemas ja nendega selles mõttes ei tegeleta. Nemad lähevad aega teenima siis, kui [nad on kutse saanud]. Aastaks – ma vaatan, kus see koht siin on –, aastaks 2030 peab olema täielikult eestikeelsele haridusele üle mindud. Kõik, kes lõpetavad põhikooli ja gümnaasiumi, [peavad] oskama eesti keelt. (Lehitseb pabereid.) Jaa, see on siin. Eeldatavalt omandavad alates 2030. aastast kõik põhikooli- ja gümnaasiumilõpetajad eesti keele vähemalt B1-tasemel. Aga üleminekuperioodil ikkagi suunatakse vajaduse korral täiendavatele keelekursustele. Ma jällegi rõhutan, et järkjärgulist üleminekut eesti keele õppele alustasime alles 1. septembril 2024. Just.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Jah. Ida-Virumaa inimesena ma võin öelda, et tunnistus on tunnistus. See on hea, aga päris tihti on nõnda, et inimesed, kellel on tunnistus olemas, aga kes igapäevaselt ei suhtle [eesti keeles], tegelikkuses ei valda eesti keelt piisaval tasemel. Ja võib juhtuda, et teenistusse tuleb inimene, kellel küll on B1-[tase] olemas, aga kes ei oska ennast eesti keeles väljendada. Kuidas sellises olukorras käituda?

Kõigepealt ju suhtleb inimesega Kaitseressursside Amet. Me siin enne ka arutasime – ma enne vastasin kellegi küsimusele –, et kui inimene tunneb ennast ebakindlalt, siis tal on Integratsiooni Sihtasutuse kaudu võimalik tasuta keeleõpet saada. Riik maksab selle kinni. 

Nüüd, teine asi, millele viitas ka kolleeg Poolamets, on see, et kui inimene lõpetab kooli, siis peab olema kindel, et see kool on talle selle B1-taseme päriselt andnud. Matemaatikaeksamil loetakse punktid kokku [ja pannakse hinne]. Keeleeksamil [tehakse] ju täpselt samamoodi. Õppeaine on õppeaine, mis seal vahet on. Selles mõttes peab see toimima. Need on need lahendused. 

Kaitsevägi võimete piires [tegeleb nendega], kellel see B1[-tase] on, sõbrad ja teenistuskaaslased aitavad järgi ka. Aga kui seda B1[-taset] ei ole, siis on ikka väga-väga raske. Tegelikult ka. Proovige panna ennast, vabandust, nooremseersantide, nooremveeblite ja nooremleitnantide rolli. Mis nad teevad siis, räägivad inglise keeles või? Pole ka päris normaalne. Nemad ju võib-olla ei oska vene keelt. Kuidas nad siis hakkama saavad? Me peame ikkagi vaatama tervikut. Tasuta keeleõpe, mida me välja pakume, ongi see abikäsi, mis aitab selle asja ära lahendada.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Nüüd avan läbirääkimised fraktsioonidele. Kõigepealt Isamaa fraktsiooni nimel Helir-Valdor Seeder, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Head kolleegid! Kõigepealt ma kohe ütlen, et Isamaa fraktsioon toetab selle eelnõu esimese lugemise lõpetamist, sest kujunenud olukord on keeruline. Loomulikult peavad keelt oskama kõik need noormehed, kes kaitseväeteenistuses kohustusliku ajateenistuse läbima [peavad]. Seetõttu, vaatamata sellele, et me oleme natuke skeptilised või õigemini päris skeptilised selle lahenduse suhtes, mis on algatatud eelnõus välja pakutud, me toetame selle menetlemist. Me loodame, et me leiame eelnõu menetlemise käigus, julgen öelda, toimivamad ja paremad lahendused, kui praegu siin välja pakutud on. Aga loomulikult saab seda [teha] alles siis, kui me oleme esimese lugemise lõpetanud. Nii et me kindlasti toetame seda. 

Algatajate nimel esinenu ütles, et eesti keele õpetamise kohustust ei saa panna Kaitseväe õlgadele ja Kaitsevägi ei saa ära teha kellegi teise [tegemata] tööd. Noh, ega me niisugust ideaalset ühiskondlikku tööjaotust ei saavuta mitte kunagi, et lasteaed teeb ideaalselt ära oma töö, kodu teeb ideaalselt ära oma töö, kool teeb ideaalselt ära oma töö, Kaitsevägi piirdub ainult oma ülesannetega, [täidab] neid ideaalselt, ja nii edasi. Kõige selle juures valmistab ka inimene ise ennast nii vaimselt kui ka moraalselt ja füüsiliselt ette kaitseväeteenistuseks. Sellist olukorda me ei saavuta mitte kunagi. See on väga eluvõõras lähenemine. Me [ei saa] eeldada ja arvata, et elu niimoodi praktikas toimib. Ei toimi, kahjuks.

Tegelikult ei ole keeleprobleem üldse mitte kõige suurem probleem selles ettevalmistusahelas või kutsealuste valmisolekus kaitseväeteenistuseks. Palju-palju suurem probleem on füüsiline ettevalmistus. Kordades suurem probleem on füüsiline ettevalmistus! Neid, kes [läbivad] minimaalsed elementaarsed füüsilised katsed ja täidavad need normatiivid, on kordades vähem kui [neid, kellel on] probleem keeleoskusega. Seda ei suuda teha koolilõpetajad, kes Kaitseväkke tulevad. Me ju ei [korralda] mingisuguseid laagreid, et kaitseväelaste füüsilist [vormi parandada]. Nad ei ole võimelised täitma seda väljaõppeprogrammi. Absoluutselt ei ole võimelised täitma! Ma tean, mida ma räägin. Mul on neli poega, kellest kolm on äsja läbinud kaitseväeteenistuse, üks on hetkel kohustuslikus kaitseväeteenistuses. Ma tean, milline see olukord on. [Need oskused] on vajalikumad kui keeleoskus. [Probleem on see], kui sa ei suuda maastikul täita elementaarseid [ülesandeid], mis puudutavad relvadega ümberkäimist, ja nii edasi. Aga ometigi me ei ütle, et keegi teine peab selle töö ära tegema. Rääkimata sellest, et mul on põhimõtteline erimeelsus. Ma vaatan siin Riigikogus olevaid endisi auväärseid ohvitsere, kes on tänaseks erru läinud. Kaitsetahte, lojaalsuse ja teadlikkuse koolitus on kindlasti kohustuslik ja väga oluline osa kaitseväeteenistuse läbimisest. Sinna ma mahutan ka keeleoskuse täiendamise ja lõimumise kõige laiemas mõttes. See on kindlasti Kaitseväe üks olulisemaid ülesandeid muude spetsiifiliste ülesannete kõrval. See on kindlasti üks kõige olulisemaid ülesandeid ja rolle. [Pidada] kaitseväeteenistuse rolliks ainult nii-öelda kahuriliha tootmist – see on ülimalt kitsas ja väga lühinägelik nägemus kohustuslikust ajateenistusest. 

Nüüd, ma olen skeptiline ka selles osas, et me saame haldussunni korras juhtimisõiguse, [juhi]loa [kehtivuse] peatada või loa väljastamata jätta, kui inimene on täitnud kõik nõuded ja sooritanud eksami. Ja küsimus on, miks ainult juhiload. Kas ka teiste väljastatavate ameti- ja kutsetunnistuste [kehtivust võib] peatada ning kes, kuidas ja millisel kujul saab seda [teha] ning millised on tagajärjed? Ja ma tegelikult ei saanud vastust, kas meil on kindel veendumus, et see mahub meie tänase põhiseaduse raamidesse. Väga tahaks teada, kas ka õiguskantsler nii arvab. Ega ei saanud täpselt aru ka sellest sunniraha rakendamise põhimõttest, et tulevad hoiatused ja nii edasi. Mis saab siis, kui inimene ei taha õppida? Ma ei pea silmas neid inimesi, kes ei ole võimelised keelt omandama, vaid neid, kes ei taha [keelt õppida] – ma arvan, et neid on – lootuses, et siis pääseb kaitseväeteenistusest. [Mis saab siis, kui inimene] väidab, et tal ei ole raha, ja kui tal [tegelikult] ei olegi raha? Kuidas me siis seda lahendame? Sunniraha me sel juhul ka kätte ei saa.

Nüüd, keeleprobleem. Ka täna võib Integratsiooni Sihtasutus neid noori koolitada, aga süsteem ei toimi. Ka täna võiksid nad Integratsiooni Sihtasutuse kaudu ennast koolitada, oma keeleoskust täiendada, et kaitseväeteenistuseks valmis olla. Millegipärast need, kes seda vajaksid, seda ei tee. Ja nüüd ma tulengi selle [teema] juurde, mille kohta ma küsisin ja mille kohta küsis ka kolleeg Enn Eesmaa ja mida on siin erinevatel aruteludel käsitletud. On kaks alternatiivset lahendust, või, ütleme, mitte alternatiivset. Ma üldse ei ole selle vastu, kui see võimalus haldussunni kaudu seadusesse jääb, aga selle kõrval [võiks pakkuda] ka alternatiivteenistuse võimalust – palun mitte panna võrdusmärki [alternatiivteenistuse ja] asendusteenistuse vahele – või alternatiivseid lahendusi, et neid, kes keelt ei oska, mitte [teenistusest] vabastada, vaid suunata alternatiivsetele kursustele, [kus saaks] käia kas või kodust, [aga teha seda] kontrollitult. Nii et tal ei oleks vabadust teha, mida tahab, või vabadust teenida kopsakat raha [võrreldes] nendega, kes samal ajal Eesti riiki teenivad, või alternatiivina minna õppima. Me väga selgelt ütleme, et keele mitteoskamine ei vabasta [teenistusest], ei anna mitte mingisugust eelist, vabadust ega ka üht või paari vaba aastat, et vaadata, mis pärast saab. See on vältimatult kohustuslik. Seda tuleb väga tõsiselt kaaluda.

Ja teiseks, pikem teenistusaeg. Lähed Kaitseväkke ja pead 12 kuu asemel läbima 15- või 18-kuulise teenistuse, sest esimesed kolm või kuus kuud on intensiivne keeleõpe. Seda ei pea tegema ohvitserid, kes ei ole selleks koolitatud, vaid seda võiksid teha kas või needsamad Integratsiooni Sihtasutuses [töötavad] inimesed ja sama raha eest. Sel juhul, ma arvan, motivatsioon vältida kohustuslikku kaitseväeteenistusse tulekut oluliselt väheneb. Ma olen kindel, et selline kombineeritud lahendus on tunduvalt efektiivsem.

Ja lõpetuseks. Eelnõu algataja rääkis, et tulevikus on 4000 pluss kohustuslikus kaitseväeteenistuses osalejat. Ma tuletan meelde, et meil sündis sellel aastal napilt üle 9000 inimese, nendest pooled ehk 4500 on poisid. No tulevikus ei maksa unistada 4000-st. Hea, kui me sellest poolegi suudame täita. Hea, kui me sellest poolegi suudame! See on tänane reaalsus, kui vaadata paarkümmend aastat ette. Aitäh!

Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Mati Raidma, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Reformierakonna fraktsioon on kindlal seisukohal, et keelenõue ajateenistusse astujatele on oluline ja vältimatu ning mõjutab väga otseselt Eesti kaitsevõime arengut. Kaitseväele, sealhulgas ajateenistusele seatud sõjalise kaitse valmiduse ja väljaõppe eesmärgid ei võimalda enam Kaitseväe aega ega ressurssi keeleõppeks [kasutada]. Keeleoskuse väljakutse ajateenistuses tuleb lahendada, [aga probleemiga tuleb tegeleda varem].

Samas olgu üle korratud, et keeleoskuse puudulikkus ei vabasta isikut ajateenistuse kohustusest. Kaitseväeteenistuse seaduse [välja kuulutamata jätmisel] keelenõude [kehtestamise] korra raamistikuga seotud puuduste väljatoomine presidendi poolt oli põhjendatud ja vajalik. Tegelikult see eelnõu täpselt seda väljakutset adresseerib. 

Meie põhiseaduse § 124 ütleb, et Eesti kodanikud on kohustatud osa võtma riigikaitsest seaduses sätestatud alusel ja korras. Kutsealuse roll on osa kodaniku riigikaitsekohustuse täitmisest, ta on kaitseväekohuslane. Selle eelnõuga luuakse regulatsioon, mis sätestab mehhanismi, mis ühelt poolt võimaldab ajateenistusse [astujate] keeleoskuse taset vajaduse korral kontrollida ja teisalt [annab] kaitseväekohuslastest kutsealustele võimaluse [nõutud tase] saavutada. 

Ma tunnustan erinevate ametkondade ja ministeeriumide eksperte, Integratsiooni Sihtasutust ja riigikaitsekomisjoni, kes loodud töörühmas väga heas koostöös ja heas tempos töötasid välja [põhimõtted, kuidas] kaitseväeteenistuse seadust täiendada, ja käesoleva eelnõu. Ja on oluline veel kord rõhutada, et lisaks keelenõude [kehtestamisele] luuakse selle eelnõuga mehhanism, mis võimaldab ajateenistusse astujatel [nõutud tasemele] jõuda.

Reformierakonna fraktsioon toetab käesoleva eelnõu menetlemise jätkamist. Jõudu meile kõigile ja häid ideid, kuidas seda eelnõu menetluse käigus veelgi paremaks teha, et see ka lõpuks vastu võetaks. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 825 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 11. märts kell 17.15. Oleme edukalt läbinud kõik tänased päevakorrapunktid. Istung on lõppenud.