Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Suur rõõm on teid kõiki näha ja ma tänan kõiki Riigikogu liikmeid, kes osalesid aktiivselt Eesti Vabariigi 108. sünniaastapäeva tähistamisel. Ma arvan, et see on iga Riigikogu liikme kohus. Ja väga vahva oli näha väga paljude Riigikogu liikmete sotsiaalmeediapostitusi sel teemal. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kas ma katkestan kohaloleku kontrolli? Varro Vooglaiul … Oeh. Varro Vooglaid, küsimus istungi juhatajale, palun!

Suur tänu! Ma loodan, et ma nüüd ei katkesta. Mul ei olnud soovi midagi katkestada. Ma ennetavalt registreerisin oma protseduurilise küsimuse, kuna ma ei kuulnud, mida te alguses ütlesite. Te rääkisite, kui ma õigesti kuulsin, midagi Riigikogu liikmete kohustustest seonduvalt vabariigi aastapäeva tähistamisega. Ma tahtsin küsida, kas perekondlik tähistamine läheb ka selle kohustuse täitmise alla või on mingid muud kohustused.

Otse loomulikult läheb, otse loomulikult läheb. Aga ma arvan, et Riigikogu liikmed ka avalikus linnaruumis on väga teretulnud nii-öelda. Nii et kõik läheb sinna alla, kõigile, kellel on Eesti Vabariigi sünnipäev, ma tahtsin ainult väga heas mõttes tänada kõiki Riigikogu liikmeid, kes on sinna panustanud. No Peeter Ernits, teile ka ja siis rohkem ma ei võta, head kolleegid.

Hea juhataja! Head töönädala jätku! Aga minu meelest seltskond on natukene väga sumisev ja kuuldavus on … Võiks nagu ennast kehtestada. Sel ajal, kui sa juhid vägesid, ei lobiseta liiga kõvasti. Nii et Varro, ma saan aru, et te ei kuulnud, mina ka ei kuulnud. Selline tore vestlus.

Ma väga tänan! Ma suurima heameelega võtan selle siiralt karmilt täitmiseks. Mul ongi tuge vahel vaja, muidu Riigikogu liikmed lobisevad liiga palju. Aga nüüd, head kolleegid, veel kord, vabandan, teeme kohaloleku kontrolli uuesti, kuna ma katkestasin selle. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreerus 77 Riigikogu liiget, puudub 24. Nüüd, head kolleegid, on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Anti Allas, palun! Palun vaikust, head kolleegid!

Austatud aseesimees! Head kolleegid! Kõik, kes jälgivad istungit kaugemalt! Nagu öeldakse, rauda tuleb taguda siis, kui see on tuline. Nimelt, meie president tõstis eile oma aastapäevakõnes nähtavale väga olulise küsimuse, mis puudutab kaugtöövõimalusi meie riigis – see, mis on minu ja paljude teiste kaugemate piirkondade eluvõimaluste üle muretsevate poliitikute teravas fookuses. President ütles, tsiteerin: "Paindlik töökorraldus ja kaugtöö ei ole pelgalt perede vajadus. See on eeldus, et elu säiliks ka maal ja väiksemates kohtades, kus igapäevane sõit keskustesse on kurnav ja kallis."

Sellest tulenevalt esitamegi arupärimise peaministrile kaugtöö prioriteetsuse ja selle arengut toetavate sammude kohta praeguse valitsuse poolt. Uurime, kas riik on selles valdkonnas suunanäitaja ja mida räägivad reaalsed numbrid avalikus sektoris kaugtöövõimaluste edenemise kohta. Arvestades Eesti demograafilisi ja regionaalseid väljakutseid, on ju riigi enda käitumine tööandjana otsustava tähtsusega. Uurime ka, kas riigi strateegilistes dokumentides on kaugtöövõimaluste areng piisava jõulisusega kajastatud ja kas seadusruumis on lünki, mis vajaksid kaugtöövõimaluste kiiremaks arenguks likvideerimist. Samuti uurime, kas kaugtöövõimaluste aluseks olev valguskaabli vedamine kaugematesse piirkondadesse on jätkuvalt prioriteet ja kas 2030. aastaks võetud eesmärk katta 90% Eestit kiire internetiga on jätkuvalt jõus. 

Kokku kaheksa detailset küsimust, millele ootame põhjalikke vastuseid. Aitäh!

Madis Kallas, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head külalised! Mina soovin üle anda sotsiaaldemokraatide nimel arupärimise kultuuriministrile. Arupärimise sisu on seotud noorte kultuuri- ja spordisündmuste ning laiemalt kultuurivaldkonna tegevuste kättesaadavuse kohta. Oma sissejuhatuses toome välja viited ka inimarengu aruandele, mis üheselt viitab, et nii huvihariduse kui ka kultuuri ja spordi kättesaadavus sõltub väga palju regionaalsest paiknemisest, kuskohas konkreetsed inimesed elavad, ja teisel puhul sellest, millised on perekonna sotsiaal-majanduslikud võimalused. Seda on meie hinnangul sümboolne teha just praegu, kui pühapäeval pandi punkt olümpiamängudele, mis sageli ühendavad Eesti rahvast rohkem kui miski muu. Eile toimus see ka Eesti Vabariigi sünnipäeva tähistamise valguses, kus kultuuri- ja kogu see temaatika tõstetakse alati mõnevõrra rohkem päevavalgusesse. 

Peamiselt on need kuus küsimust üles ehitatud sellises formaadis, et esimeses osas soovime ülevaadet just ...

Härra Reinsalu ja härra Martin Helme! Viidates Peeter Ernitsale, ma palun vaikust!

... on üles ehitatud just selles vaates, kuidas ja mismoodi me saame tagada koolides huvihariduse, kultuuri- ja spordisündmuste pakkumise. Seda selles valguses, et õigustatult koolidel ei ole lubatud enam kohustusliku hariduse eest küsida lapsevanematelt raha. Teine osa puudutab regionaalseid toetusi nii sündmuste, teatrite kui ka laiemalt teiste tegevuste rahastamisel. Aitäh!

Head kolleegid, olen võtnud vastu kaks arupärimist. Nüüd saame minna tänase päevakorra juurde.

Päevakorra esimene punkt. Riigikogu liikmete Lauri Hussari, Kalle Laaneti, Enn Eesmaa, Ando Kivibergi, Tanel Teini, Kadri Tali, Diana Ingeraineni, Toomas Uibo, Juku-Kalle Raidi, Lauri Läänemetsa, Reili Ranna, Irja Lutsari, Kalev Stoicescu, Anti Allase, Madis Kallase, Heljo Pikhofi, Riina Solmani, Jüri Jaansoni, Stig Rästa, Maido Ruusmanni, Anti Haugase, Annely Akkermanni, Kristina Šmigun-Vähi, Maria Jufereva-Skuratovski, Mait Klaasseni, Toomas Järveoja, Peeter Tali, Vilja Toomasti, Signe Kivi, Mario Kadastiku, Mati Raidma, Madis Timpsoni, Tarmo Tamme, Hanah Lahe, Riina Sikkuti, Kersti Sarapuu ja Andre Hanimäe algatatud Vabariigi Presidendi valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu, 684 SE kolmas lugemine. Juhin kohe siinkohal teie tähelepanu ka sellele, et selle seaduse vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Avan läbirääkimised. Eesti 200 fraktsiooni nimel Ando Kiviberg, palun!

Suur tänu, lugupeetud härra istungi juhataja! Austatud kolleegid! Head inimesed, kes te seda ülekannet kõik jälgite! Alustuseks lubage mul kõiki häid kolleege siiralt tänada, kes selle eelnõu valmimisele kaasa on aidanud, kaasa on mõelnud, aidanud paremaks teha, ning muidugi ka kõiki neid, kes on leidnud, et see seadusemuudatus on nende poolthäält väärt. 

Eesti riigipea valimise reeglite täpsustamine, protsessi senisest märksa läbipaistvamaks muutmine, kandidaatidele oma vaadete tutvustamiseks valijate ees võrdse kohustuse seadmine tegelikult ei ole tehnilised ega kosmeetilised muudatused, nad on vägagi sisulised. Näituseks on ju märgatav vahe, kas kandidaat saab enesele toetust küsides igas fraktsioonis parasjagu kuulajaile sobivat, ja võimalik, et ka igal pool erinevat juttu rääkida, või tuleb tal tõestada enese ja ühiskonna ühendamise võimekust kogu valijaskonna ees. Ma olen päris kindel, et me kõik siin saalis saame selle uue reegli tähendusest ja väärtusest hästi aru. 

Kandidaatide esitamise tähtaja märksa varemaks nihutamine on ju samuti mõjus samm valimisprotsessi parema läbipaistvuse ja ühiskonna vähema eksitamise suunas. Need ei ole tühised eesmärgid ega ka tühised muudatused. 

Seepärast tänan veel kord kõiki häid kolleege koostöö eest ning kinnitan siinkohal, et põhiseaduskomisjon on valmis võtma eest vedada lahenduse leidmisele ka valijameeste kogu moodustamise aluse probleemile ehk siis sellele küsimusele, mida kolleegid Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja Isamaa Erakonna fraktsioonist on tõstatanud, kuid mille osas meil Riigikogus seni fraktsioonideülest kokkulepet ei ole õnnestunud leida. Senised konsultatsioonid erinevate fraktsioonide esindajatega lubavad siin esineda lootusega, et meil õnnestub selline kokkulepe siiski Riigikogu käesoleva koosseisu vältel veel saavutada. 

Nii et ma tänan veel kord kõiki ja loodan, et me üksmeeles ka käesoleva seaduse lõpphääletuse positiivselt läbi viime. Aitäh teile!

Suur tänu teile ka aja säästliku kasutuse eest! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid, vaatajad ja kuulajad! Sotsiaaldemokraatide poolt on mul esmalt hea meel tõdeda, et nii nagu eelkõneleja ütles, me tõesti tegime ühe põhimõttelise muudatuse. See muudatus oli ajendatud ennekõike sellest, et kui me räägime siin Riigikogu saalis 101 saadikust, kellele on põhiseaduses antud roll ja kohustus presidenti valida, aga kui see mingil põhjusel ebaõnnestub, siis ta liigub valijameeste kogusse, kuhu kuuluvad ka Riigikogu saadikud. Ja siit tulebki meie jaoks suurim murekoht sellest lähtuvalt. Me teame, kui palju on muutunud valijameeste arv just regionaalse kaetuse vaates peale haldusreformi, kus meil oli üle 200 kohaliku omavalitsuse, antud hetkel on meil 78 kohalikku omavalitsust. Ükskõik, kuidas me seda matemaatikat praegusel juhul ei arvestaks ja ei teeks, selgelt on valijamehi vähem proportsionaalselt, kui neid oli varasemalt. Meie hinnangul on see kindlasti üks samm, mis läheb vales suunas. Kui Riigikogu ühel või teisel moel ei saa neid otsuseid tehtud ja presidenti valitud, siis võiks ikkagi regionaalne kaetus olla suurem ja kohalikel omavalitsustel läbi selle suurem roll ka presidendivalimistel. 

Aga üldjuhul on meie poolt täna toetus tulemas, sest kõigis teistes punktides, mis sisse lähevad, on tegelikult vajalikud parandused. Me olime ka ise algatajate hulgas, kes oma allkirja panid, aga olgu veel kord üle rõhutatud, et meie soov oli ja on jätkuvalt, et kas või tulevikus arutatakse uuesti seda, mis puudutab valijameeste hulga suurenemist just kohalike omavalitsuste elanikkonna vaatest lähtuvalt. Aitäh!

Suur tänu teilegi tõhusa ettekande eest! EKRE fraktsiooni nimel Martin Helme. (Saalist öeldakse midagi.) Aga kuulame Lauri ära vahepeal, kui teile sobib. Võtame siis vahepeal Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid ja head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Eesti Keskerakonna fraktsioon seda kosmeetilist eelnõu ei toeta. Eesti Keskerakond on alati seisnud selle eest, et meil Eesti riigis toimuksid presidendi otsevalimised, ja selle nõudmise juurde me ka jääme. 

Mis puudutab seda eelnõu, siis kahjuks peabki ütlema, et see on kosmeetiline. Ja need ettepanekud, mis tulid opositsioonierakondade poolt, mis puudutavad valijameeste koguarvu suurendamist, kahjuks ei läinud läbi. Kui need oleks läinud läbi, siis me kindlasti oleks kaalunud selle eelnõu toetamist. 

Siin räägiti hästi palju kaasamisest ja läbipaistvusest. Aga teate, ma arvan, et paslik on ka peale vabariigi aastapäeva ja presidendi kõnet rääkidagi sellest. President ütles, et meil puudub suuresti dialoog, vaid on monoloog. Mul on väga kahju, et eelmine nädal rahanduskomisjonis, kui 100 000 inimest, kes allkirjastasid petitsiooni käibemaksu langetamise kohta – nende hääl, 100 000 inimese hääl, läks prügikasti rahanduskomisjonis. Praegune koalitsioon ei julgenud seda küsimust isegi siia saali tuua. 

Hea kolleeg, meil on teine eelnõu. 

Ja just nimelt lähtuvalt sellest ma arvan, et peabki olema läbipaistvam kogu süsteem ja mitte kosmeetilised ettepanekud, nii nagu ka see eelnõu. Aitäh!

Tänan teid – samuti tõhusa ettekande eest! EKRE fraktsiooni nimel Martin Helme, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Jaa. No tegemist on täpselt seda sorti eelnõuga, mida me ootaksime Eesti 200 ja Reformierakonna petukauplejatelt. See on ju hale silmamoondus, millega teeseldakse, et midagi tehakse paremaks. Tegelikult on see valijate mõnitamine ja põhiseaduse mõtte ja sõna jalge alla trampimine. 

Kui põhiseadus ütleb, et kõrgeima võimu kandja on rahvas, siis kuidas rahvas teostab oma võimu? Valimistega. Aga näe, presidenti valida ei anta, rahvahääletusi pidada ei võimaldata. Kord nelja aasta tagant saab parlamenti valida ja siis ka e-hääletusega tõstetakse hääled ümber. Selles mõttes selle presidendivalimiste, ütleme, silmamoondusega minu meelest lihtsalt irvitatakse inimeste üle. Ja sellist seadust ei ole, minu meelest me kulutame täiesti mõttetult aega, kulutame oma siin närve ja püüame nagu kuidagi inimestele muljet avaldada, või ütleme siis, koalitsioonisaadikud, et midagi on paremaks tehtud. Ei ole mitte midagi paremaks tehtud. Sama jama jätkub. Selles mõttes ei ole vaja seda toetada.

Suur tänu teile! Teil jäi hulk aega kasutamata, aga järgmine kord. Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Õnne Pillak, palun! (Saalist öeldakse midagi, juhataja naerab.) Ta küsis kaheksa minutit, selle pärast. Aga ma olen väga tänulik, Martin. 

Aitäh, lugupeetud kolleegid! Öeldakse veel, et Eesti mees on tuim! Kui ma vaatan siin viimast kahte sõnavõttu, siis siin seda särtsu jätkus küll ja veel, on ju. 

Aga see eelnõu, mida me nüüd kohe hakkame hääletama – me võime ju vaielda, on ju, aga see eelnõu muudab presidendivalimisi läbipaistvamaks, selgemaks ja mis kõige olulisem, tegelikult toob ka inimestele lähemale. Sellepärast et see debatt ja oma seisukohtade tutvustamist presidendikandidaadid saavad teha pikema aja jooksul. 

See, et me toome kandidaatide esitamise tähtajad varasemaks, paneme paika selge raami, et kõigil oleks piisav aeg kandidaatide seisukohtadega tutvuda ja nende üle sisuliselt arutleda enne hääletamist, on minu meelest samm õiges suunas. Sellega me tegelikult väldime ka seda olukorda, kus kandidaadid tulevad vahetult enne valimisi ning ühiskonnal ei ole võimalik nende tausta ja vaadetega põhjalikumalt tutvuda ja ka mitte hinnata. Ma mõtlen, et see on oluline, et presidendikandidaadid saavad oma vaateid pikemalt tutvustada ja tekiks ka suurem avalik debatt.

Kuid arusaadavalt ei saa ma mööda minna ka sellest – kolleeg Lauri Laats nimetas seda küll nõudmiseks, aga pigem ettepanekust või ideest, et presidenti otse valida. Vaadake, me oleme olnud oma riigi järjepidevuse üle uhked, ja seda kõik siin saalis tegelikult. Seda on erinevate arutelude juures korduvalt rõhutatud. Ja minu meelest see on väärtus, mida hoida. Presidendi otsevalimised ei ole lihtsalt debatt selle üle, et me muudame ühte valimisprotseduuri, vaid see on palju sügavam debatt, sellepärast et sellega me muudame Eesti riigi aluspõhimõtteid. Eestis on olnud ja on parlamentaarne demokraatia. Ma arvan, et see on miski, mida tasub hoida just järjepidevuse mõttes.

Kokku võttes ma usun, et see muudatus tõstab kogu presidendi valimise protsessi usaldusväärsust, toob selle valimisprotsessi inimestele lähemale ja aitab kaasa sellele, et Eestil on president, kes kõnetab ja ühendab ühiskonda kas siis täielikult või vähemalt paremini. Nii et ma kutsun teid kõiki seda eelnõu toetama. Aitäh!

Suur tänu teile, hea kolleeg, samuti tõhusa ettekande eest! Isamaa fraktsiooni nimel Helir-Valdor Seeder, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh! Head kolleegid! See eelnõu, mida me praegu arutame, on muidugi oluline eelnõu iseenesest, sest reguleerib ju riigipea valimist. Selles ei ole kellelgi kahtlust, et see on ülimalt oluline. Aga siiski peab nõustuma nendega, kes on kriitilised, et me piirdume ainult kosmeetiliste muudatustega, kuigi me teame, et korduvalt eelnevatel valimistel on ju tõstetud üles need kitsaskohad, mis on tegelikud kitsaskohad. Ja mitte ühtegi neist me käesoleva eelnõuga ju ei puuduta. 

On see siis nende tühjade sedelite valimiskastidesse laskmine – sellega on ka korduvalt üks või teine valimisvoor läbi kukutatud kas parlamendis või valimiskogus. See on üks arutelukohti. See võib nii jääda, aga see ei pruugi nii jääda. Aga see on teema, millele on väga palju viidatud ja kus on ka, jah, ma möönan erinevad seisukohad, aga see on sisuline teema, arutelu. Aga sellest me ju libisesime täiesti mööda. 

Teine on valimiskogu, mille ettepaneku tegid nii sotsiaaldemokraadid kui ka Isamaa veidi erineval kujul, veidi erinevas proportsioonis. Aga see on teine väga sisuline ja, ma ütleks, väga põhimõtteline muudatus ja väga põhimõtteline probleem. Ka siin me tegelikult sisulist arutelu ei avanudki ei põhiseaduskomisjonis ega siin suures saalis. 

Ma tuletan, head kolleegid, teile meelde, et me oleme läinud sellega natukene ka vastuollu nii põhiseaduse mõtte ja vaimuga kui ka rahva tahtega, sellepärast et selle esialgse proportsiooni presidendivalimiste seaduses me kehtestasime 1992. aastal põhiseaduse vastuvõtmisega, mis võeti vastu rahvahääletusel. Nii et tegelikult selle esialgse proportsiooni presidendivalimistel on rahvas rahvahääletuse kaudu heaks kiitnud. Tänaseks on see proportsioon muutunud enam-vähem valimiskogu ja parlamendi vahel üks ühele ehk võrdseks. Esialgu oli valimiskogus kohalike omavalitsuste esinduskogu osakaal kolm korda suurem. 

Nii et need muudatused, millest siin räägiti ja kus, ma julgen küll öelda, on püütud sääsest elevant teha, et me muudame selle oluliselt läbipaistvamaks ja märkimisväärselt parandame ja nii edasi – see kõik on retoorika, mis tegelikkusele ei vasta. 

Tegemist on ju kolme muudatusega. Üks on see, et tulevane riigipeakandidaat saaks parlamendi või valimiskogu ees kümneminutilise sõnavõtu. Ilmselt me kõik sellega nõustume, see midagi ju halvemaks ei tee, vaieldamatult paremaks. 

See, et esimese vooru eel pikendatakse kandidaatide ülesseadmise aega üheksalt päevalt 12-le, on siis see suur muudatus, millest räägitakse. Iseenesest see ju ka justkui midagi halvemaks ei tee, ühtegi probleemi see ka ei lahenda. Teatud mõttes ma siiski näen siin ohtu, millega me võime ka karuteene osutada, sest järgmiste voorude puhul sellist aega ei ole ja me tekitame olukorra, kus esimese vooru eel tutvustatakse presidendikandidaate ja järgmiste voorude ajal võivad poliitikud, erinevad erakonnad esitada nii-öelda etteteatamisajata kandidaadid ja tekib ühiskonnas ja laiemas auditooriumis arusaamatus, miks niimoodi. 

Nii et kahjuks on need muudatused kosmeetilised ja seetõttu on Isamaa väga kriitiline. Aga loomulikult me toetame, kuna ta iseenesest midagi ju halvemaks ei tee. Aga ma siin küll pean tõdema kahetsusega kahjuks, et me ei suutnud enamat teha. Minu arvates on karuteene see, et me ise nüüd ilmselt mõtleme, et oleme presidendiseaduse ära remontinud, ja vaevalt selle juurde tagasi pöördume. Siin võib ju üksikuid sõnavõtte kuulda ja mõned poliitikud on avaldanud arvamust, et me hakkame nüüd jälle uuesti kohe seda presidendiseadust muutma ja tuleme selle valimiskogu teema juurde tagasi. Ilmselt me anname aru, et vähem kui aasta on jäänud järgmiste valimisteni või umbes aasta on jäänud järgmiste valimisteni, ei hakka see koosseis seda tegema. Järgmise koosseisu eest ei ole meil volitusi rääkida, aga rahuloluga me saame öelda, et näete, üle pika aja me muutsime selle seaduse ära ja likvideerisime need puudused. Tegelikult me ei likvideerinud mitte midagi. 

See, mis puudutab põhiseadust, on tõesti juba hoopis teine arutelu, laiem arutelu. Seda ju seadusemuudatusega teha ei saa, nii et selle eelnõu raames seda muuta ei saa. See eeldab Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmist ja siis ka hoopis teistsuguse eelnõu esitamist. Nii et see on ka kindlasti arutelukoht, aga mitte selle eelnõu raames. 

Isamaa saadikurühm toetab selle eelnõu vastuvõtmist, aga rahulolu me sellest suurt ei tunne. Aitäh!

Suur tänu teile ja tänu teilegi aja tõhusa kasutamise eest! Küsisite aega juurde, aga jäi aega ka üle tänu sellele. Aga nüüd, head kolleegid, koos sellega sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 684 lõpphääletus ja saalikutsungi järel me seda teeme.

Väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Juhin veel kord tähelepanu sellele, et selle eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen lõpphääletusele Riigikogu liikmete Lauri Hussari, Kalle Laaneti, Enn Eesmaa, Ando Kivibergi, Tanel Teini, Kadri Tali, Diana Ingeraineni, Toomas Uibo, Juku-Kalle Raidi, Lauri Läänemetsa, Reili Ranna, Irja Lutsari, Kalev Stoicescu, Anti Allase, Madis Kallase, Heljo Pikhofi, Riina Solmani, Jüri Jaansoni, Stig Rästa, Maido Ruusmanni, Anti Haugase, Annely Akkermanni, Kristina Šmigun-Vähi, Maria Jufereva-Skuratovski, Mait Klaasseni, Toomas Järveoja, Peeter Tali, Vilja Toomasti, Signe Kivi, Mario Kadastiku, Mati Raidma, Madis Timpsoni, Tarmo Tamme, Hanah Lahe, Riina Sikkuti, Kersti Sarapuu ja Andre Hanimäe algatatud Vabariigi Presidendi valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 684. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 64 Riigikogu liiget, vastu 6, erapooletuid 1. Eelnõu 684 on seadusena vastu võetud.

Saame minna teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (taastuvenergia direktiivi muudatuste ülevõtmine) eelnõu 697 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. EKRE fraktsiooni nimel Rain Epler, palun!

Aitäh, hea juhataja! Ma esialgu lisaaega ei küsi, aga kui hoogu satun, siis annan märku. 

Ma olen selle eelnõu teemal tegelikult juba sõna võtnud, aga proovin lühidalt siis kokku võtta mõned asjad veel. Meie elektritootmise puhul peaks väga selgelt prioriteet olema sätestatud baaskoormuse ja juhitava võimsuse muredega tegelemisel. Nagu me nägime valitsuse energiamajanduse arengukava arutamisel, ei ole seda sätestatud seal energiamajanduse arengukavas. Ja nüüd ka see seadus, mis otseselt võib-olla laialt seda elektrisüsteemi ei vaata, minu arust sellest põhilisest eesmärgist, et meil oleks piisavalt juhitavat ja baaskoormust, ja sellest prioriteedist peaks lähtuma ka kõigis tegevustes, see eelnõu sellest ei lähtu. Ja minu arust tuleks selgelt välja öelda, et kõik, mis olukorda halvemaks muudavad või kas või tähelepanu sellelt peamiselt hajutavad, tuleks saata prügikasti või vähemasti panna sahtlisse ootama aegu, kui põhiküsimused on vastuse saanud. 

See eelnõu lihtsustab juhitamatu elektritootmisvõimsuste turule tulekut. See tähendab, et see muudab olukorda elektrisüsteemis halvemaks, nii et selle võiks rahulikult saata prügikasti.

Aspekte, miks selle võiks saata prügikasti, on teisigi. Kehtestatakse või õigemini nihutatakse säästlikkusnõuete kohustusele alluvate ettevõtete piiri oluliselt madalamale. Ja kui me räägime siin nüüd koostootmisjaamadest, kes kasutavad meie kohalikku kütust – pean silmas puitu valdavalt –, siis nendel bürokraatia kasvab. Ma ka oma esimese lugemise kõnes ütlesin, et noh, siin võiks korraks küsida endalt küsimuse, millise suure energiakontserni poolt seda selles suunas muditud on, et väiksematel elu raskemaks muuta, et siis oleks lihtsam neid konsolideerida. Nii et taas kord, meie koostootmisjaamad, oluline kohalikul ressursil töötav nii kütte- kui ka elektritootmisvõimsus, nende elu muudetakse raskemaks.

Lisaks allutatakse veel selgemalt Euroopa kliimapoliitikale kogu meie metsamajandust ja maakasutust puudutav. Nii et ka need on selgelt põhjused, miks selle eelnõu seaduseks muutmise poolt ei tohiks hääletada. 

Ma lõpetuseks ütlen, et nagu siin ajakirjanduse vahendusel võib aru saada, siis inimesed Eesti 200-st püüavad Reformierakonnale kaikaid kodaraisse loopida selles osas, mis puudutab tuuleenergeetika arendamist. Ma ütleksin, et siin on hea võimalus üks väike kaigas visata, hääletage teiegi selle eelnõu vastuvõtmise vastu. Aitäh!

Suur tänu ka teile aja tõhusa kasutuse eest! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel hea kolleeg Jaak Aab, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Käesoleva eelnõu eesmärk on kiirendada taastuvenergia arendamist, lihtsustada loamenetlusi, luua ühine kontaktpunkt menetlusteks, täpsustada säästlikkuse kriteeriume ning parandada taastuvelektri lõimimist elektrisüsteemi. Seletuskirjas rõhutatakse, et eelnõu taotlus on aidata kaasa Euroopa rohelise kokkuleppe sihtidele, suurendada taastuvenergia osakaalu, parandada energiajulgeolekut ning soodustada taskukohaseid energia hindu.

See kõik on põhimõtteliselt õige ja vajalik, kuid põhiküsimus ei ole selles seaduseelnõus, vaid meie energeetika tegelikus olukorras. Küsimus on selles, miks meil viimastel aastatel on reaalseid investeeringuid ja tootmisvõimsusi lisandunud väga vähe. 

Eesti majandus ja inimesed vajavad paremat elektrivarustuskindlust, energiajulgeolekut ja ka taskukohast elektri hinda. Eelmisel aastal importis Eesti circa 40% tarbitud elektrist, ka aasta varasemalt oli see number umbes samasugune. Sõltuvus välismaisest elektrist lähiaastatel aina kasvab, sest kodumaiseid uusi võimsusi pole kuskilt näha juurde tulemas. 

Viimasel paaril aastal oleme vastu võtnud ka siin saalis terve rodu seadusemuudatusi, mis reguleerivad elektri tootmist ja tarbimist, elektrivõrkusid jne. Õigusaktide muutmine on oluline, aga ükski seadus ei tooda kahjuks ühtegi kilovatt-tundi elektrit. Vaid investeeringud uutesse tootmisvõimsustesse toovad rohkem elektrit turule. Ja neid tehakse vaid siis, kui valitsus suudab teha majanduspoliitilisi otsuseid.  

Viimased aastad on olnud Eesti energiapoliitikas otsustamatuse aastad. "Energiamajanduse arengukavas 2035", mille valitsus vastu võttis eelmise aasta lõpus, vähendasid need versioonid järjest ambitsiooni ja plaane uute tootmisvõimsuste turule toomiseks. Viimane versioon oli nendest veel kõige kõhnem ja see siis vastu võeti. Tegelikult on see dokument ehe näide otsustusjulguse puudumisest. Kuna valitsus ei suuda teha vajalikke otsuseid, siis see valitsus lihtsalt vähendab plaane. Nii ongi! 

Taastuvenergia koda …  Kui keegi hakkab süüdistama kallutatuses, siis Eesti Energia tegi umbes samasuguse arvutuse. Sellest räägiti hiljuti Delfi energeetikakonverentsil. Arvutati välja selline näide, et kui Eestis oleks olnud olemas üks 800 megavati võimsusega tuulepark, oleks selle aasta jaanuaris olnud elektri hind ligi poole võrra väiksem. Tarbijad, nii pered kui ka ettevõtted, oleksid maksnud 75 miljonit eurot vähem elektri eest. 75 miljonit eurot ühe kuu jooksul! See ei ole ainult teoreetiline number, see on otsene kulu Eesti inimestele ja ettevõtetele. See on raha, mis jäi peredel kulutamata muudele vajadustele. See on raha, mis vähendas ettevõtete konkurentsivõimet. 

See näide tõestab selgelt, et probleem ei ole regulatsioonis. Probleem on selles, et otsuseid ei ole tehtud õigel ajal. Kui viimane tuulepargi ehitusluba anti välja pea kuus aastat tagasi ja uued projektid on takerdunud vaidlustesse, veninud menetlustesse ja poliitilisse kemplusse, siis ei saa me täna lihtsalt öelda, et protsessid on keerulised. 

Reformierakonna käes on olnud neli viimast aastat energeetika eest vastutava ministri portfell ja juba viis aastat peaministriportfell. Vastutus ei ole hajus, see on konkreetne ja poliitiline.  Kui Eestis on oma tootmisvõimsust vähe, siis sõltume importelektrist ja tihti ka kallimatest tootmisviisidest. See tähendab kõrgemat hinda. Seega, küsimus ei ole ainult kliimapoliitikas, nagu siin tahetakse rääkida. Küsimus ei ole ideoloogiline, vaid küsimus on meie majanduse konkurentsivõimes. Kui meie tööstus maksab ... 

Palun kolm minutit lisaaega! 

Kolm minutit lisaks. 

Kui meie tööstus maksab elektri eest rohkem kui meie lähemad või kaugemad naabrid, siis investeeringud liiguvad sinna, kus energia on odavam, stabiilsem ja seda on lihtsalt rohkem. Kui meie perede eelarvest kulub suur osa elektriarvele, siis väheneb ka muude kaupade ja teenuste tarbimine, kus see omakorda jälle mõjutab tarbimist, majanduskasvu. 

Me ei saa piirduda ainult seadusemuudatustega. Nii nagu ütlesin, neid on olnud päris palju viimase paari aasta jooksul. Meil on vaja poliitilisi otsuseid, mis esiteks kiirendavad reaalselt tuuleparkide rajamist maismaal ja merel, teiseks, tagavad võrguühenduste väljaehitamise, kolmandaks, loovad investeerimiskindluse ja neljandaks, toovad turule täiendavaid kiirelt juhitavaid elektrijaamu.

Sotsiaaldemokraatide seisukoht on selge. Eesti peab liikuma kiiremini taastuvenergia arendamisel, sest see on energiajulgeoleku küsimus, hinna stabiilsuse küsimus, majanduse konkurentsivõime küsimus ja ka perede toimetuleku küsimus. Sotsiaaldemokraadid toetavad selle eelnõu vastuvõtmist seadusena, aga need seadusemuudatused üksi ei tooda ühtegi kilovatt-tundi elektrit. Eesti vajab energeetikas selget, kiiret ja otsustavat juhtimist. Kui me ei taha näha järgmistel talvedel samasuguseid rekordilisi elektriarveid, siis tuleb tegutseda nüüd ja kohe. Lugupeetud valitsus, asuge ükskord ometi tööle ja tehke vajalikud otsused! Aitäh!

Tänan teid! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laats, palun! (Kõneleja soovib igaks juhuks lisaaega.) Igaks juhuks kolm minutit lisaks, kaheksa kokku.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Räägime täna siis taastuvatest energiaallikatest, taastuvast energiast. Ma ausalt öeldes ei saa aru, millal praegusel valitsusel ja ka sotsiaaldemokraatidel ükskord muutub meel ja tegelikult saavad aru, mis selle rohemajandusega Euroopas ja üleüldiselt maailmas toimub. 

Ma natukene püüan lahti seletada. Võib-olla on sellest kasu, püüan seda teha hästi lihtsalt. Kui me vaatame kõiki neid otsuseid, mis Euroopas on vastu võetud ja mis puudutavad roheenergia üleminekut, siis sel hetkel, kui neid otsuseid tehti, siis tõenäoliselt, arvestades aega, võeti õige suund. Küsimus, selle suuna juures võeti ka eesmärgid ja kohustused. Ühelt poolt sooviti tagada uued elektritootmisvõimused, mis pidid olema ehitatud nii tuule- kui ka päiksepaneelide baasil, -jaamade baasil, ja teiselt poolt püüti tagada ka tarbimine ehk siis uued tarbijad, kaasa arvatud needsamad elektriautod, mida väga palju reklaamitakse. Läbi selle tegelikult taheti saavutada ka Euroopas selline suurem majanduslik edu. See oli uus suund, see oli midagi teistmoodi, see oli kindlasti teistmoodi, kui ülejäänud maailm nagu toimis tol ajal, majandusmudeli alusel. Nüüd, kui seda hakati kõike rakendama, siis tekkisid kohe tõrked. Kogu selle nii-öelda idee juures pidid Euroopasse olema rajatud ka nendesamade tuulikute ja päiksepaneelide nii-öelda tehased, kes neid toodaks. Nüüd selle ajaga, kui me kõike seda Euroopas vastu võtsime, igasuguseid erinevaid akte, seadusi, määrusi, otsuseid jne, jne, siis Hiina võttis  selle aluseks ja tuli turule ehk siis rajasid endale tehased kiiresti, kes hakkasid kiiresti arendama nii päiksepaneele ja kõiki muid vajalikke tarvikuid, selleks et roheenergia oleks tagatud. Teiselt poolt tagasid ka tarbimise meie jaoks, ja kaasa arvatud kogu maailma. Me räägime näiteks nendestsamadest elektriautodest. Ka elektriautod pidid olema ju Euroopa tulevik ja suuremal määral pidi ju kogu see autotööstus üle minema selleks, et just nimelt tagada selle tarbimise. Mis juhtus? Juhtus see, et Euroopas ei ole võimsusi selleks, et ehitada päiksepaneele, tehaseid, tuulikuid ja ka neid akusid. See on kõik Aasias. Teiselt poolt, seesama Aasia võttis meilt ära ka selle nii-öelda tarbimise poole. Needsamad väga lihtsustatud näitel elektriautod. Ehk majandusmudel, mida taheti rakendada tol ajal, see oli hea mõte, aga ei suudetud rakendada ja seda ei olegi võimalik rakendada ka edaspidi, sellepärast et Hiina on selle turu juba ära hõivanud. Me nüüd näeme tagasisidet, me näeme, kuidas Euroopa majandus on tegelikult oleme ju languses juba pikemat aega. Me näeme selgelt, et Euroopa suurriikidelt on hakanud tulema signaale, on ta siis Saksamaa, see viimane uudis, või Itaalia, kus soovitakse lahti siduda CO₂-komponent elektri maksumusest. Riik võtab praegu selle kohustuse enda kanda 3 miljardi ulatuses, aga see levib ja see jõuab kõikidesse teistesse riikidesse ka. See on aja küsimus. 

Aga meie siin miskipärast ei saa sellest aru, et asjad on muutunud. Ja ikka ajame seda rohepööret edasi! Mõtleme natukene peaga ka, head kolleegid. See, mis antud juhul on toonud meid siia, see ei vea edasi ja seda juba Euroopa näeb. Nii nagu ma ütlesingi, kui hakati rakendama kogu seda rohepööret, uut rohemajanduse nii-öelda suunda, siis tol ajal see oli ka hea mõte, aga see ei toimi, seda ei suudetud rakendada, sellepärast meid mängiti üle. Ja meie oleme ikka siin ja räägime sellest rohemajandusest. Aitäh!

Suur tänu teile! Isamaa fraktsiooni nimel Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Ma arvan, et mõistus peaks nüüd ükskord koju tulema ja aru saama, et juhitamatu elektriga me ikkagi Eestit talvel ei küta ega valgust ei paku. See jutt, et põlevkivielekter on kallim kui täna tuule- või päikeseenergia – need inimesed võiks minna kuuendasse klassi tagasi ja natuke arvutada. Väga selgelt on täna selge, et kui põlevkivielektri tootmises on juba kaks kolmandikku CO₂-kvooti ja taastuvenergiale me hommikust õhtuni maksame peale toetust, siis need ei ole kuidagi võrreldavad.

Me teame väga hästi, et kümme aastat tagasi me suutsime põlevkivielektriga toota elektrit rohkem, kui Eesti ise tarbis. Täna ma kuulan, kuidas keegi räägib, et kui nüüd tuuleparke merre ka veel ehitada ja selle eest riik võiks miljardeid dotti anda, siis tuleb õnn meie õue peale. No ei tule! No ei tule! Tootmisvõimsust on kuus korda rohkem, eile, kui tuule- ja päikeseparke vaadata, aga palju toodeti? Kuus korda vähem. Seda ainult siis, kui päike paistab või kui on natuke tuult. No ei ole täna Eesti õnneks tuulekoridoris olev riik. Päikest kahjuks ei ole aastaringselt. Lume all ei tooda päikesepargid meile elektrit, öösel nad ei tooda.

Juhitamatu elektri hullus on jõudnud olukorda, kus Eesti peab ostma elektrit sisse juba praktiliselt 50%, selle asemel et ise toota. Kui täna ei oleks CO₂-kvooti, kui ei oleks neid ridasid seal elektriarvel, mis on tekkinud ja see aasta juurde tuli, 1. jaanuarist, kui põlevkivitootmisele ei oleks neid makse, mis tänane koalitsioon on teinud, siis oleks selgelt põlevkivielekter täna kõige odavam. Ja ta on juhitav. 

Räägivad need riigid, kellel ei ole endal midagi pakkuda või kellel on väga hea hüdroenergia. Loomulikult, nendel ei ole küsimus. Aga Eesti on lõõpides öeldes jumala poolt välja valitud riik, kus on oma põlevkivi. Meil on oma põlevkiviteadus ja me oskame sellest põlevkivist ja põlevkiviõlist elektrit odavalt toota. Meil on põlevkivi piisavalt veel mitmeks põlvkonnaks. Sel ajal võib-olla tõesti suudetakse välja mõelda erinevad võimalused, olgu selleks siis tuumaelektrijaam või midagi muud, aga täna alternatiivi põlevkivielektrile ei ole. 

See jutt, et gaasiturbiinid hakkavad meile väga tugevalt elektrit pakkuma. Jah, me võime ju siin toota ka mõne lehmalauda juures gaasi ja mõned bussid meil ka sõidavad. Vahepeal oli see hirm, et 2030 ei tohi isegi biogaasiga enam bussid sõita meil linnaliinidel. See hirm hakkab vähe vist ära kaduma. Aga oleme ausad, et Soome ja Eesti on ainukene, kes on suutnud biogaasi tootmises Euroopas tippu jõuda ja suudaks ka gaasi rohkem toota. Täna ei ole valitsus kordagi pakkunud seda ideed, et kõikide lehmalautade juures võiks olla lägahoidlatel biogaasi tootmine. Eesti 200 juht küll ütles, et Eestis on raha sitaks. Aga peab ütlema, et sitta on täna vähe, sest normaalsete lehmalautade juures on lägahoidlad, ei ole enam sitahunnikuid, nagu vanasti oli.

Nii et võtke nüüd mõistus pähe. Lõpetame selle CO₂-kvoodiga mängimise, sest see ei anna mitte midagi. Ja piinlik on kuulata, kui minister ja asekantsler räägivad, et kui äge on, 1,7 miljardit me oleme saanud CO₂-kvoodi ostust. Ühe aastaga võeti meil elektri hinna ja gaasi tõusuga 1,7 miljardit ära. See võetakse meie inimeste ja meie ettevõtete taskust, mitte see ei tule kuskilt. Tundub, et nagu kuskilt tuleb. Ei tule! Eesti Energia maksab halvematel aegadel 50 miljonit iga kuu selle CO₂-kvoodi eest, aga see hind jõuab ju lõpptarbijani. Nii et mõistus koju! Isamaa Erakond ei saa seda hullumeelsust mitte kuidagi toetada ja hääletab selle eelnõu vastu. Aitäh!

Aitäh! Tänan teidki aja säästliku ettekande eest, nagu ka Lauri Laatsi, kellele jäi see täna avaldamata. Ma selle punkti juures seda täna sarnaselt väljendan, edaspidi mitte. 

Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Mario Kadastik, palun!

No nagu ikka, kipub olema arutelu selline hästi üldfilosoofiline, mitte nii väga selle eelnõuga seotud. Eelnõu enda osa on peamiselt ikkagi ehitamise ja planeerimise lihtsustamine, parem arveldus, ülevaade, vähem raporteid, mitte korduvad raportid jne. Selles mõttes ma sellest suurest entusiastist seda konkreetset eelnõu mitte toetada väga hästi aru ei saa, aga ma mõistan seda üldist energeetikaarutelu, mis siin toimub. Selles kontekstis võib muidugi ärritada see, et kuna antud eelnõus on direktiivi raames tõesti ette nähtud taastuvenergia eelistusalade loomine ja seal kiirema planeeringu arvestamine tähtaegade mõttes, siis see kontekst siia tuleb. 

Nüüd, selles kontekstis, et mida siis see taastuvenergeetika poole pealt nii tohutult halb on või kas see on maailmas kõik ümber kukkumas, siis otseselt ei ole. Selles mõttes, et kui meie piirkonnana võtta kogu Baltikum, siis oleme me päris tohutus energiadefitsiidis. Me oleme defitsiidis seetõttu, et lihtsalt meie vana minevikku vaatav tehnoloogia ei ole konkurentsivõimeline, ja seda isegi mitte ainult CO₂ kvoodi tõttu. Isegi kui me selle CO₂ kvoodi võtaksime põlevkivijaamadest välja, ei oleks nad enamiku aastast konkurentsivõimelised. Nad lihtsalt ei mahuks turule, sest kõik ülejäänud meetodid on odavamad. Sellega me seda probleemi ei lahenda.

Ka Andrus Durejko on väga selgelt öelnud, et uute põlevkivijaamade rajamine on põhimõtteliselt kohe eos raamatupidamises mahakirjutamine. See investeering ei tule sealt mitte kunagi tagasi, sellepärast et lihtsalt need mahud, mida on vaja investeerida, on miljardites ja seda raha sealt tagasi ei tule. Seda raha ei anna ka keegi turult, sest pangad ei anna fossiilidele laenu. See on ka üks põhjus, miks on Enefiti krediidireiting mitte just kõige parem, ta peab endiselt neid üleval pidama.

See-eest aga me hoiame neid põlevkivijaamu endiselt elus, sellepärast et nad on täna, kus nende kapitalikulud on kaetud juba aastakümneid tagasi, odavamad kui näiteks gaasijaamad või muud asjad. Ehk selles kontekstis on nende elus hoidmine ilmselge ja meil on vaja mingit alternatiivi.

Selles mõttes ma olen Rainiga nõus, et juhitavatele tuleb rõhku panna küll. Jah, meil on vaja baaskoormust sinna juurde, see ei saa olla ainult taastuv. Seda on tegelikult ka ju arvestatud, et meil on vaja need ressursid tagada pikemalt kui aastani 2035. Me peame vaatama baaskoormuse ja juhitavate ressursside osas ka strateegiat. Mingis vaheetapis on see tõenäoliselt ka kaasas, lihtsalt midagi muud kiirelt võtta ei ole. Ja sealt edasi saab vaadata seda kui tuumajaama, mis on stabiilne koormus. 

Mis puudutab taastuvaid, siis ega keegi ei tee täna taastuva investeeringut sellisena, et ta müüb selle taastuva lihtsalt turule. Siis, kui tuul puhub, siis müüb, kui tuul ei puhu, ei müü. Tänased investeeringud tehakse ikkagi põhiliselt kõik hübriididena ehk siis võetakse sinna juurde ka salvestust, et see jaotada ühtlasemalt ööpäeva peal ära, et ei tekiks suurt võbelust. 

See, et on olemas täna need reservid, mis on ainult taastuva peal – ka neid järjest uuendatakse. See planeeringu menetlust muudab, sest teatud ehituslubaside, ümberehituslubaside osas lähevad need menetlusprotsessid lihtsamaks. Mitte kõikides ei ole vaja kõiki menetlusetappe läbi teha, on võimalik kas või tuua neid akuparke ja asju lihtsamini juurde. 

Nii et selles suhtes mina ei näe, et see oleks nüüd nii fundamentaalne, filosoofiline. See on peamiselt planeeringutega seotud. Siin on seotud ka näiteks biometaani käitlemise aspekte, siin on seotud ka elektriautode laadimise taristut, mis oleks võimeline töötama mitmet pidi. Mina leian küll, et see otseselt meil mingit ideoloogilist suurt vaidlust ei too, küll aga teeb planeeringuid ja ehitamist lihtsamaks. Seetõttu mina küll leian, et me võiks toetada seda eelnõu. Aitäh!

Suur tänu ka teile, hea kolleeg, tõhusa ettekande eest! Head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 697 lõpphääletus. Saalikutsungi järel me seda teeme.

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 697. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 50 Riigikogu liiget, vastu 25, erapooletuid 0. Eelnõu 697 on seadusena vastu võetud. 

Saame minna kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud inimgeeniuuringute seaduse eelnõu 749 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 749 lõpphääletus. Saalikutsungi järel, milleks on kaks minutit, me seda teeme.  

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud inimgeeniuuringute seaduse eelnõu 749. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 63 Riigikogu liiget, vastu 8, erapooletuid oli 1. Eelnõu 749 on seadusena vastu võetud. Head kolleegid, väike märkus. Ma olen kiire ja enda arvates ka efektiivne, aga kui te arvate, et ma olen liiga kiire, siis andke mulle märku, ma suudan olla ka aeglasem. Oleme jõudnud, head kolleegid, neljanda päevakorrapunkti juurde. See ei olnud irooniaga öeldud, see oli siiralt selles mõttes, et ...

Päevakorrapunkt number neli on Vabariigi Valitsuse algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (bürokraatia vähendamine) eelnõu 761 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. EKRE fraktsiooni nimel Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Meile on toodud eelnõu, millega muudetakse korraga atmosfääriõhu kaitse seadust, erakooliseadust, noorsootöö seadust, põhikooli- ja gümnaasiumiseadust, sotsiaalhoolekande seadust, rahvatervishoiu seadust, ravimiseadust ja turismiseadust. No anna armu! Kas see on siis hea õigusloome tava, see mitme ministeeriumi vahele ära jaotatud eelnõu? See on täielik seaduslik segapuder ja väga halb tava, kuigi on siia rasvaselt juurde kirjutatud, et tegu on bürokraatia vähendamisega. 

Kui siin saalis hakatakse valitsuse poolt bürokraatiat vähendama, siis tähendab see ennekõike seda, et kohalikest inimestest hakatakse kiirendatud korras üle sõitma, sõidetakse üle kogukondadest. Või siis, kui siin ka bürokraatiat tahetakse vähendada, püütakse oma ideoloogilisi projekte kiiremas korras ellu viia. Ja see eelnõu toetab seda. 

Aga bürokraatiast ei hoita tagasi, kui tuleb rakendada järjekordset Euroopa Liidu direktiivi või luua uusi aruandluskohustusi. Siis keeratakse vinti kaks korda tihedamalt peale.

Kui veel mõni aasta tagasi räägiti Eestist kui digiriigist, räägiti sellest eduloost ja räägiti ka majanduskasvust, siis viimased aastad Eesti majandus vindub, tööstus langeb, eksport nõrgeneb, ettevõtjate kindlustunne kukub. Ja inimesed näevad seda ka igapäevaselt oma elektriarvetelt, tunnevad selle mõju rahakotile poes, arveid makstes. Aga paar päeva tagasi peaminister Kristen Michal rääkis, vaidles, et Eesti ei olegi majandusnäitajatelt viimasel kohal, vaid hoopis eelviimasel kohal, nagu see oleks oluliselt parem tulemus. Ei, see ei ole oluliselt parem tulemus. 

Millega siis valitsus selle asemel tegeleb? Valitsus selleks, et majandust veel rohkem kurnata, keerab maksutõusud peale, siis veel ideoloogilised eksperimendid. Aga Eesti on väike ja avatud majandus. Sellises olukorras peaks olema riigi roll hoida energiakulud kontrolli all, tagada stabiilne ettevõtluskontroll, -keskkond. Aga me olemegi jõudnud oma elektri hinnaga Euroopa kallimate hulka, lisaks on meil kõrge inflatsioon ja kasvav maksukoormus.

Ja mitte ei ole meie energiapoliitika suurim probleem bürokraatia, vaid see, et meil tehakse seda energiapoliitikat valesti. Ka selle eelnõuga püütakse vähendada bürokraatiat, et saaks kiiremas korras või väiksemate kuludega tuuleparke rajada. Ja elekter läheb jälle kallimaks. Toon näite. 2023. aastal maksti taastuvenergia tootjatele toetusi 76 miljonit eurot, 2024. aastal 90 miljonit ja eelmisel aastal 72 miljonit. Ja siit tekibki küsimus, milleks on vaja toetada neid taastuvenergia projekte. Kui päike paistab ja tuul puhub, on elektri hind ju null. Milleks on vaja sinna veel juurde investeerida, milleks on vaja neid projekte nii-öelda edendada ja bürokraatiat vähendada? 

Leiangi, et see eelnõu, esiteks, on väga halb seadusloome tava panna kaheksa asja ühte kompotti, ja teiseks, me ei saa oma majandust tööle, kui me jätkame samal viisil nende ideoloogiliste projektide elluviimist ja selle toetamist. Viimane aeg oleks hakata tegelema päris asjadega, lõpetada taastuvenergia toetamine, keskenduda juhitava energia toetamisele. Ja küll siis ka majandus kasvama hakkab. Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Signe Riisalo, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Riigikogu liikmed! Hea tava on, et siin puldis läbirääkimiste ajal räägitakse menetluses olevast eelnõust, mida me kohe hääletama hakkame. Mul on tunne, et midagi on läinud sassi. Tegemist on olnud sotsiaalkomisjoni menetletava eelnõuga, mis kohe kindlasti energeetikaküsimusi ei puudutanud. Ja kui siin kõlas süüdistus, et pannakse kohustusi kogukondadele ja kohalikele omavalitsustele, siis meil olid komisjonis väga hästi ära kuulatud kohalikud omavalitsused, omavalitsuste ühendorganisatsioon, kelle palvel me ka otsustasime anda täiendavat aega ministeeriumile läbirääkimiseks linnade ja valdade liiduga. Ja alles siis, kui me olime saanud osapooltelt kinnituse, et üksteisest on saadud aru, saime me menetlusega minna edasi ja tulla siia saali ka täna lõpphääletusele. Veel kord: sotsiaalkomisjon energeetikaküsimusi ei arutanud, see ei olnud selle seaduse sisu ega eesmärk. Ma loodan, et me läbirääkimiste käigus püüame ikkagi rääkida sellest eelnõust, mis parasjagu päevakorras on. Tänan, kolleegid!

Väga suur tänu teile! Head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 761 lõpphääletus ja saalikutsungi järel me seda teeme. Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (bürokraatia vähendamine) eelnõu 761. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 49 Riigikogu liiget, vastu 8, erapooletuid 1. Eelnõu 761 on seadusena vastu võetud!

Oleme, head kolleegid, jõudnud tänase viienda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse, jäätmeseaduse ja karistusregistri seaduse muutmise seaduse eelnõu 778 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised, sest kõne vist sai juba peetud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 778 lõpphääletus, saalikutsungi järel me seda teeme.  

Tähelepanu võitmiseks on erinevaid võimalusi. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse, jäätmeseaduse ja karistusregistri seaduse muutmise seaduse eelnõu 778. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 50 Riigikogu liiget, vastu 9, erapooletuid oli 1. Eelnõu 778 on seadusena vastu võetud!

Oleme, head kolleegid, jõudnud kuuenda päevakorrapunktini, milleks on keskkonnakomisjoni algatatud jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu 799 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, keskkonnakomisjoni esimehe Yoko Alenderi.

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Menetleme jäätmeseadust selles punktis, mis puudutab sisetehinguid ehk seda protsessi, kuidas omavalitsused korraldavad jäätmete käitlust. Ma täpsustan veel kord just selguse huvides, et siin me räägime just käitlusest. Mis puudutab jäätmete vedu, siis seal me oleme juba keelustanud sisetehinguid ehk n-ö ilma hanketa oma omavalitsuse asutusega tehingu tegemise ilma hanget korraldamata me oleme juba keelustanud. Nüüd on kõne all sama keelu kehtestamine 2031. aastast ka jäätmekäitluses. 

Teema tõusetus kogu suure jäätmereformi paketi aruteludel. Ettevõtjad tõstatasid probleemi väga teravalt. Uurisime komisjoni poolt erinevaid õiguslikke arvamusi ja jõudsime tõepoolest järeldusele. Seetõttu sai eelnõu algatatud.

Esimene lugemine oli meil 28. jaanuaril, muudatusettepanekute esitamise tähtajaks neid ei laekunud. Me komisjonis arutasime eelnõu teiseks lugemise ettevalmistamiseks 20. jaanuaril ja 16. veebruaril. Ja enne seda saatsime eelnõu ka päris laiale huvigruppide ringile: kõikidele omavalitsustele, kõikidele jäätmekäitlusega tegelejatele ehk siis ringmajandusettevõtete liidule, samuti asjasse puutuvalt Konkurentsiametile ja Rahandusministeeriumile. Vahepeal andis oma toetava arvamuse eelnõu kohta ka valitsus, mis oli konsensuslik, ja Konkurentsiamet andis meile samutu teada, et toetab sisetehingute keelu üldreegli kehtestamist.

Toon siin välja veel selle, et see ei tähenda seda, et lepinguid oma asutustega üldse käitluses ei saaks edaspidi teha. See tähendab seda, et vahele peab tulema hanke korraldamine, mis tagab hinna ja kvaliteedi suhte kontrolli, et ka omavalitsusasutused osaleksid võrdsetel tingimustel. 

Me tutvusime 16. veebruaril pikemalt eelnõu kohta esitatud arvamustega. Meil tõusetus ka linnade ja valdade liidu saadetud ettepanek viia sisse erisus haljastusjäätmete osas, mis oleksid KOV-i enda tegevuse käigus tekkinud. Aga arutelu käigus tuli välja, et Rait Pihelgas, kes esindas liitu, pidas ikkagi silmas lausa kõiki jäätmeid, kuna tema arvamus oli, et jäätmed kuuluvad KOV-ile. Peale pikemat arutelu tuli välja, et ka biojäätmete käitluses on meil olemas korralik sertifitseeritud protsess, ja selleks, et see toimiks, peavad ka seal kehtima teatud nõuded, et me saaksime sellest kompostist kvaliteetse mulla. Komisjoni istungil leiti, et see haljastusjäätmete käitlemise erisuse sätestus ei ole asjakohane. 

Me vahepeal küsisime arvamuse ka Riigikogu õigus- ja analüüsiosakonna käest, kuna linnade ja valdade liit leidis oma arvamuses, et siin on kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse riive. Meie seda täpsustasime ja saime arvamuse Riigikogu õigus- ja analüüsiosakonnalt, kes leidis, et ei ole riivet, kuna see seadusemuudatus ei takista kohaliku omavalitsuse võimalust jäätmevaldkonda korraldada. 

Samuti on siin oluline välja tuua ka Kliimaministeeriumi toetavat seisukohta ja komisjoni istungil arutades tuli välja ka, et see, mida praegune olukord on sätestanud, ta on tegelikult sätestanud kohalikule omavalitsusele õiguse vaba turgu sulgeda. See ongi ju tegelikult kogu selle teema kõige olulisem sisuline probleem. Kui me jäätmereformi tulemusel ja meie n-ö parema sorteerimise tulemusel saame üha enam jäätmetest ressurssi, siis seda enam on meil vaja ka ringlussevõtu võimekust. Selleks, et seda ringlussevõtu võimekust tekiks, on vaja, et toimiks aus, läbipaistev ja võrdsetel tingimustel toimiv turg. Tegelikult kohalikul omavalitsusel seda n-ö turu sulgemise õigust ei peaks olema. 

Samamoodi ei nõua põhiseadus kehtiva regulatsiooni muutumatuna säilitamist. Õiguspärane ootus ja õiguskindlus ei tähenda õigust senisele regulatsioonile, kui avalik huvi ja süsteemne probleem muudatusi nõuab. Riigil on igasugune õigus ja kohustus neid õigusakte põhiseadusega kooskõlas olevate legitiimsete eesmärkide saavutamiseks. 

Vaatan siit, mis meil veel jäi. Väga palju rääkisime ka sellest, kuna meil oli istungitel kohal ka praktikuid, kes jäätmekäitlusega tegelevad, et kui palju neid siis üldse on. Kaheksa sellist ilma hanketa sisetehingut on kõikides meie 79 omavalitsuses kokku. Toodi ka välja, et tänase praktika kohaselt ei saa Eestis öelda, et see ühes või teises suunas teeks hinda kuidagi erinevaks. Samas, teiste riikide praktikat on, kus tõepoolest sisetehingu puhul hinnad on kõrgemad ja hange justkui tagab selle n-ö hinna kvaliteedi kontrolli. Ka ettevõtjate pool loomulikult toetab väga selle muudatuse sisseviimist ja tegelikult ka COBALT-i jurist, kes oli kohal, selgitas, et Euroopa õigusruum pigem soosib lahendust, kus ikkagi hanked korraldatakse ja süsteem on n-ö ausal konkurentsil põhinev. Ja need käitluskohad, mis praegu sisetehingu alusel toimivad, leidsid praktikud, et nendele kõigile on kindlasti kasutust ka edaspidi. Veel kord toonitan üle, et üleminekuaeg annab kohalikele omavalitsustele võimaluse otsustada, kuidas nad edasi teemaga toimetavad. Aitäh! Vastan meeleldi ka küsimustele.

Suur tänu teile! Teile on mõned küsimused. Alustab Reili Rand. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Teie ülevaatest ma saan väga hästi võib-olla ettevõtja vaatest aru, mis probleemi see eelnõu lahendab, aga Eesti inimeste ja riigi vaatest ma päris hästi ei saa. Te ütlesite sellise lause, et probleemiks on vaba turu sulgemine KOV-i poolt. Aga kuidas see eelnõu lahendab nende KOV-ide poolt, kes täna maadlevad sellega, et neil on turul heal juhul üks pakkuja? Tegelikult seal see ju suurendab ja tugevdab seda juba tekkinud monopoli. Vaadata seda, et tõsi, kaheksa kohalikku omavalitsust, näiteks Hiiumaa ja Saaremaa sealhulgas, on välja toonud, et see ju kitsendab KOV-ide võimekust oma piirkonnas kõige mõistlikumalt jäätmete haldust ja korraldust korraldada. Võib-olla seda kommentaari siis. Mina päris hästi ei saa aru, kuidas see Eesti inimeste jaoks paremaks läheb.

Aitäh, hea küsija! Väga hea küsimuse püstitus. Kui see jäi ebaselgeks, siis see on väga otseselt selle eelnõu tuum, mille kohta te küsite. Selle eelnõu eesmärk ongi see, et igal Eesti inimesel oleks kindlus, et tema jäätmed käideldakse kõige parema hinna ja kvaliteedi suhte alusel, mitte mingite muude kokkulepete alusel. 

Mis puudutab nüüd seda kohalikku omavalitsust, kellele tuleb üks pakkumine hankel, mis on üks tema enda ettevõte, kui see tema enda ettevõte selle hanke võidab, siis järelikult seal piirkonnas see ongi kõige parem pakkumine. Seda me tegelikult rääkisime väga palju ka praktikutega komisjoni koosolekul, et see, et hange korraldatakse, ongi see meetod, mis loob võimaluse ka uue ja võib-olla paremat hinna ja kvaliteedi suhet, teenust pakkuva ettevõtte tulemist turule. Just niimoodi tulebki konkurentsi juurde. See ongi kogu selle asja põhimõte. Aga juhul, kui piirkonnas see tõesti on omavalitsuse poolt omatud asutus, ega siis ta ilmselt võidab selle hanke.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Mina ei ole küll aru saanud, mis teie koalitsioonil probleem on. Te tahate kõiki asju kallimaks teha. Tänasel hetkel minul kui kodutarbijal on 120-liitrine biokonteiner, ma maksan 2 eurot kuus, ja segaolmeprügi on 240-liitrine, maksan 3 eurot. Mul ei oleks küll vaja mitte ühtegi seadust teha, et 5 eurot odavamaks ju ei tee. Te teete ju kõiki asju kallimaks. Kõikide eelnõudega te toodate seda, mida ei tohiks toota: plastmassist konteinerid. Mina ei ole aru saanud, kuidas see keskkonnasõbralik on, ainult plastmassi toodate, mis kogu aeg räägitakse, et ei tohi. Ja siis ma kuulen, kuidas peaks kasutama biokilekotte. No proovisin. Kaks päeva, siis on see prügi sealt vahelt läbi kukkunud, sellega prügikastini ei jõua mitte kordagi, ma pean tunnistama. Lähed ikka tavalise kilekotiga ja siis valad selle lihtsalt sinna biojäätmesse ära.

Aitäh!

Miks te seda teete?

Aitäh! Siin oli väga palju küsimusi, mis nüüd eelnõusse otseselt ega ka kaudselt ei puutunud. Aga selle biojäätmete korralduse, mis te olete endale valinud, et te kallate ainult jäätmed sinna konteinerisse, seda ma võin isikliku arvamusena öelda, et see on hea praktika, see on mõistlik, ei ole vaja seda kotti sinna panna. 

Ma loodan, et Isamaa kui erakond, mis siiski on parempoolne erakond, ettevõtlust toetab, ja ma usun, oleks loogiline, et toetab ka eelnõu, mis annab garantii hanke kaudu, et toimub hinna- ja kvaliteedikontroll ehk siis inimesed saavad kõige parema hinnaga endale ka jäätmete käitluse. Komisjonis on olnud meil hea koostöö Isamaaga.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Ettekandja! Jah, ühelt poolt konkurents ja kõik on suurepärane, et tagada selle. Aga kuidas te igasuguse muru ja lehed ja oksad ja võib-olla ka koerasõnniku, mis seal vahel on, sellega käitute? Kas on arukas ikkagi ka majanduslikult panna keegi nii-öelda vahele sinna, eraettevõte, kes seda menetleb, ja pärast komposti tagasi osta? Kas see ei ole nagu … Kuidas see ettepanek lahenes?

Aitäh! Jaa, seesama küsimus tõusetus tõepoolest ka komisjoni koosolekul ja siin Argo Luude praktikuna seletas seda väga lihtsalt ja loogiliselt, et ega ka kohalikul omavalitsusel selle nii-öelda sertifitseeritud kompostimise, kui tal täna peaks need olemas olema, ega neid ka ju tasuta ei anta. Nii nagu selle võimekuse loomine on kulu ettevõttele, nii on see ka KOV-ile. Ja tegelikult ka, mis puudutab kompostimist ja biogaasi, siis loomulikult on läheduse printsiip väga oluline. Ilmselt just nimelt selles valdkonnas selle turu avamisega tuleb seda võimekust juurde.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, hea Toomas! Austatud komisjoni esimees! Minu küsimus on kaudselt seotud selle eelnõuga. Me oleme hästi palju rääkinud jäätmete ringlusse võtmisest, teisesest toorainest, millest valmivad tooted. See on ju tegelikult peamine küsimus. Need tooted on sageli kallimad kui esmasest toorainest valminud tooted. Riik peaks pigem ju reguleerima seda viimast otsa, et see toode jõuaks turule, mitte tegelema kogu aeg selle esimese otsaga. Me tahame ringlussevõttu suurendada, aga riigihangete seaduses näiteks avaliku sektori vaates nõuet sisse ei pane. Kui sa uut hoonet ehitad, siis kasutad tõepoolest võib-olla jäätmetest tehtud toorainet, mis on igati sobilik ehitusmaterjal. Äkki me liiga kaua tegeleme selle esimese otsaga ja kohutavalt vähe tegeleme selle tagumise otsaga? Küllap turuosalised suudaksid teha siis paremini valikuid.

Aitäh! Põgusalt vist isegi oli ka komisjoni koosolekul just sellest teisese toorme kasutusest juttu, aga vastan hea meelega, kuna see teema on nii huvitav. Tõepoolest, antud juhul me tegeleme selle n-ö esimese otsaga. Me peamegi ju pidama silmas, et meil on tegelikult toimumas väga suur muutus majanduses lineaarsest majandusest, kus toodeti, kasutati, visati ära, ringsele rohkem, looduspõhisele läheminemisele, kus kõik on ringne. Selles mõttes on väga oluline, et selle teisese materjali kasutamise soosimine on protsess, mis peab igas valdkonnas tegelikult läbi käima, kuna see on nii põhimõtteline majandusmudeli muudatus. Ja kui ma olen õigesti informeeritud, siis minu teada Erkki Keldo ministrina on toomas … Võib-olla on see ka rahandusminister, kes riigihangete seaduse seaduse punkti on meieni toomas. Aga sellega tegeldakse. Ja tõesti, seda on ka ettevõtjad näiteks kliimakindla majanduse seaduse väljatöötamisel väga soovinud, et ka see teine pool tuleks järele.

Tiit Maran, palun!

Aitäh! Te ütlesite õieti, et omavalitsustel on võimalik selle seaduseelnõu muudatuse tulemusel hankes kindlasti osaleda. Aga siit mul paratamatult tekib nüüd küsimus. Kui me kujutame ette omavalitsust, kes on Euroopa Liidu rahalistel tugedel ja muudel tugedel välja ehitanud endale vastava infrastruktuuri nende jäätmete käitlemiseks, ta satub ühel hetkel olukorda, kui tal on vastas kas monopol või kaks monopoli turul ja kes seavad siis hankes tingimusi, millega ta ei saa kooskõlas olla, et ta kaotab selle hanke ja teised võidavad. Selle tulemus on see, et ühel hetkel omavalitsusel on olemas infrastruktuur, mida ta ei saa rakendada. Loomulikult ta võib välja rentida, seda meile oli ka räägitud, või siis teine võimalus on see, et ta müüb need lihtsalt eraettevõttele maha. Kas te saate ka samamoodi aru nagu mina, et selle eelnõu tulemusel paratamatult omavalitsustel kaob üldse võimalus tulevikus jäätmemajanduses kaasa lüüa?

Aitäh, austatud juhataja! Hea küsija! Ei, mulle tundub, et te selle eelnõu puhul olete saanud täiesti teisiti aru. Sellepärast et hanketingimusi koostabki just nimelt kohalik omavalitsus. See ongi tema roll selles jäätmekäitluse korraldamise protsessis. Ehk siis neid tingimusi kuidagi ei saa dikteerida üks ega teine ettevõte. Seetõttu ongi kohaliku omavalitsuse õigused tagatud ja sellest ka komisjonis oli põhjalikult juttu. Selle eelnõu eesmärk on ikka see, et seda konkurentsi tekiks juurde, selle turu avamine.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Tegelikult on turul välja kujunenud ikkagi selline olukord, et sisuliselt on meil kaks suurt jäätmemonopoli. Eesti turg on piisavalt pisike. Ma saan ju nendest põhjendustest aru, et kui omavalitsused sisetehingu korras ei saa seda korraldada ja peavad tegema hanke, kus nad küll võivad ise osaleda või see tähendab omavalitsuse ettevõte, eks ju. Aga ikkagi on omavalitsused arvanud, et probleem võib olla selles, et lõppude lõpuks ikkagi need kaks suurt määravad ära selle turu ja määravad ära ka need hinnad, mis turul on. Ehk siis selles suhtes ju konkurents ei pruugi üldse paraneda. Muidugi keegi täpselt ennustada ei oska, kuidas see läheb, aga ma ütleksin, et see oht on olemas. Kas selle üle oli arutelu komisjonis?

Aitäh! Austatud juhataja! Hea küsija! Väga konkreetselt tõid ettevõtjad ise välja, et mitte kaks jäätmekäitlejat ei ole Eestis olemas, vaid meil on olemas üle saja jäätmekäitleja. Jäätmeliike on väga palju ja tõepoolest, siin justkui see fookus on olnud kuidagi väga kitsas ja paaril ettevõttel, aga tegelikult seda tegevust toimub palju rohkem. Ja kui me konkurentsi avame, kui me kaotame piirangud, kui me kaotame eelisõiguse teatud omandiga ettevõtete jaoks, siis see pigem igasuguse loogika kohaselt turgu avab ja toob konkurentsi juurde.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Nii nagu eelkõneleja küsis, tegelikult on kaks suuremat tegijat. Siis ma vaatasin omanike ja nõukogu liikmete nimesid, kes seal on, ja ootamatult tuli välja, et Eesti Keskkonnateenuste aktsiaseltsi nõukogus on ka teie endine erakonna esimees ja peaminister. Kas see ei tekita küsimusi?

Aitäh, hea küsija! Austatud juhataja! Ei oska öelda, keda te silmas peate. (Hääl saalist.) Meil on palju endisi peaministreid, aga ühe selle suurima ettevõtte juht ja põhiline omanik on siiski Erakonna Isamaa liige.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Jah, loomariigis on ka väga palju neid, kes jäätmeid ümber töötlevad, näiteks raisamardikad ja muu selline. Oli rõõm kuulda, et 100 on Eestis vähemalt, mitte paar tükki. Aga ikkagi, kas see n-ö haljastusjäätmete erand – ma ei ole aru saanud eelmistest vastustest –, see erand tuleb sellesse seadusesse või on ühte väravasse kõik, et läbipaistvus ja konkurents on õilis? Konkreetset vastust ma ootan. 

Aitäh! Komisjon otsustas, et sellist erandit ei ole otstarbekas teha. Siin toodi välja ka see, et tegelikult juba täna on enamikus omavalitsustes kenasti korraldatud nii inimeste juurest biojäätmete äravedu kui ka haljastusjäätmete äravedu. Ja näiteks biogaasi tootmisel ja komposti tootmisel see, et lähevad erinevat liiki biojäätmed, haljastusjäätmed kokku, tagab tegelikult kogu selle protsessi sisulise tulemuslikkuse.

Toomas Järveoja, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma saan aru, et see eelnõu puudutab põhimõtteliselt ainult siis kaheksat omavalitsust. Et ega rohkem, ütleme nii, et seal, kus mina elan, seal on asi, olukord kontrolli all, seal ei juhtu midagi.

Aitäh! Väga õigesti saate aru, et täpselt nii see on. Samas võib ikkagi öelda, et see puudutab ikkagi kõiki. See puudutab kõiki ettevõtjaid, kes tulevikus tahavad tegutseda. See puudutab meid kõiki, et me saaksime parima, kõige läbipaistvama ja ausa konkurentsi tingimustes toimiva jäätmekäitluse turu.

Andres Metsoja, palun! 

Aitäh! Eelneva küsimuse vastusest võis eeldada tegelikult seda, et justkui kaheksas omavalitsuses on midagi halvasti. See tegelikult ei vasta tõele, et kaheksas omavalitsuses on midagi halvasti ja sellepärast on vaja seda seaduseelnõu seadusena rakendada. Aga ma tulen Peeter Ernitsa küsimuse juurde tagasi. Te, hea komisjoni esimees, vastasite, et Eesti Valdade ja Linnade Liidu ettepaneku üle otsustati. Mulle jäi see segaseks, kuidas me ikkagi otsustasime. See ettepanek laekus, aga tegelikult hääletust selles küsimuses isegi ei saanud tekkida, sellepärast et hääletusele see ettepanek ju päriselt ei jõudnud. Äkki te täpsustate? 

Aitäh! Me arutasime teemat pikalt ja põhjalikult. Samamoodi oli linnade ja valdade liidul ettepanek üldse mitte seda eelnõu algatada ja üldse selle teemaga mitte tegeleda. Aga sellist muudatusettepanekut ei ühegi erakonna poolt ega ka ühegi komisjoni liikme poolt tegelikult ei tõstatatud, seega me ei saanud seda hääletada.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma küsin hästi lihtsalt selle arutelu peaaegu kokkuvõtteks. Miks siis need kõnealused kohalikud omavalitsused, keda see muudatus kõige rohkem puudutab – räägime näitena Pärnust, Hiiumaast või Saaremaast, kes mul kohe ette tulevad –, miks nemad olenemata sellest, et nad on selles debatis olnud kaasatud, ei tunne, et nende inimeste jaoks see eelnõu kuidagi olukorda parandaks? Kust siit see ebakõla siis tuleb?

Aitäh! Ma arvan, et kõik oleme tegutsenud olukorras, mis on kehtiv, ja teinud investeeringuid. Võib-olla on ka inimesele loomuomane see, et tahaks, et asjad jätkuksid samamoodi. Aga tegelikult ma arvan, et nendes aruteludes me oleme nii põhjalikult saanud selgeks selle, et siin ei ole ei õiguslikku riivet ega tegelikult ka sisulist tegutsemispiirangut. Tõepoolest, siia lihtsalt lisandub hange, mis toob sisse hinna-kvaliteedi suhte kontrolli ja avab konkurentsi. Ma loodan, et need omavalitsused ka selle pika üleminekuaja jooksul saavad oma tegevuse korraldada nii, nagu nad seda õigeks peavad.

Tiit Maran, palun!

Aitäh! See konkurentsiteema. Te ütlesite, et meil on turul hästi palju neid, kes konkureerivad, erinevate valdkondade jäätmemenetlejad. Bioloogina ma hakkan mõtlema kohe selle peale, et selleks, et toimuks konkurents, peaks olema üks kindel ressurss, mille peale konkureeritakse, näiteks taimne toit. Ja kui see taimse toidu see osa, mida kasutatakse, on erinev, näiteks põder ja mügri, siis põder ja mügri ei saa kuidagi omavahel konkureerida. Küsimus on see, et kuidas ikka see konkurents nüüd toimub, kui meil on jäätmekäitluses väga spetsiifiliste, erinevate jäätmete peale spetsialiseerunud firmad. Kuidas nende omavaheline konkurents toimub?

Aitäh, hea küsija! Siin väga täpne algus küsimusele. Selles ju kogu selle eelnõu mõte ongi, et kohalik omavalitsus ei paneks teiste ettevõtete ees seda ressurssi eos kinni, seda ressurssi, mis on need kokku korjatud ja sorteeritud jäätmed. See ongi selle eelnõu mõte, et sellele ressursile oleks parimale hinna ja kvaliteedi suhtele ja just sellistele tingimustele vastav käitluslahendus, nagu omavalitsus seda hanke kaudu ette näeb.

Väga suur tänu teile! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Alustab Tiit Maran. (Kõneleja soovib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh, auväärt eesistuja! Head kolleegid! Ma ei tea, kuidagi juhtub viimasel ajal nii, et ma pean ühe ja sama eelnõu teemal korduvalt siin puldis teie aega viitma. Nii ka sellega. 

Väga lühidalt siis see, mis ma varasemal hetkel rääkisin. Esiteks, see küsimus, miks seda eelnõu üldse tarvis on ja miks seda nii kiiresti tarvis on, sest sellest suurest muudatusest on möödas ainult ju lootusetult väikene aeg. Ja põhjendus, miks seda tarvis, on see, et ettevõtjad on ärevuses ja konkurents on uus. 

Ja miks nad on siis ärevuses? Sest et millegipärast väikene osa omavalitsusi võivad neil ära võtta selle konkurentsivõime ja viia hindu kuritegelikult üles. Samal ajal me teame, siin on korduvalt seda öeldud, et omavalitsuste poolt on käitlus enam-vähem samas hinnas, kõigub samamoodi nagu eraettevõtluses, nii et vahet ei ole. Ja noh, siis selgitatakse, et konkurentsi peab toetama, et seda peab rohkem olema. Aga kui me võtame ära siin ühe ettevõtlustüübi ehk omavalitsuse võimekuse oma ettevõtlust toimetada, siis me tegelikult ju teeme seda ettevõtlusmaastikku märkimisväärselt ühetaolisemaks. Spetsiifilise käitlusega ettevõtted ei suurenda konkurentsi, seda me siin juba rääkisime. See on vale, see on lihtsalt teiste, erinevate ressursside peale paika pandud. 

Aga nüüd vahepeal toimus meil veel üks komisjoni koosolek ja mõningad nopped sellest, mis võiks huvitav olla. Küsisin seal ühelt eraettevõtet esindavalt advokaadibüroo esindajalt, kes rääkis, kuidas väga on vaja meil turul konkurentsi toetada, et ikka mitu osalist peaks turul olema selleks, et on konkurents. Ausalt öelda vastus jahmatas mind: üks ettevõte, et siis pidavat tulema kõik teised ettevõtted ka, kuna siis ta on kasulik. Aga me ju kõik teame, mis tähendab monopolid ja kuidas nad end kaitsevad. Juhul kui see jutt on tõene, siis ma esitaks küsimuse, et äkki me hoopis oma maksumaksja raha kulutame ilmaasjata, sest miks me peame üleval Konkurentsiametit ja tegeleme siin konkurentsi tagavate seadustega. Aga see selleks. 

Siis tuli veel jutt sellest, et maailmas on palju näiteid, kuidas omavalitsused viivad hindu kõrgeiks ja on selles suhtes hullud tegelased. Üheks selliseks näiteks toodi Leedut, mis olevat olnud kümme aastat tagasi. Selle peale mul tekkis üldse huvi vaadata, kuidas maailmas toimub siis see kõik, mida me räägime siin sisetehingutest, ja kas tõesti kuskil on näiteid sellest, kus omavalitsused on väga hullusti toimetanud. Esiteks Leedu. Leedus ma leidsin tõepoolest, et  2014–2016 oli Marijampolė piirkonnas skandaal. Aga skandaal oli kahe erafirma, Ecoservice ja Marijampolės Švara vahel, kes olid omavahel kartellikokkuleppe sõlminud. Ma ei leidnud mitte ühtegi sõna, et seal oleks kuidagi omavalitsus oma positsiooni kuritarvitanud. 

Siis ma uurisin, et kas kuskil mujal on olnud ka selliseid juhtumeid, kus just erafirmad jäätmekäitluses moodustavad kartelle. Selgus, et peale Leedu on neid olnud veel vähemalt Austrias ja Austraalias. 

Siis hakkas see teema mind huvitama juba laiemalt, et mis toimub rahvusvahelisel tasemel, kui tavaline on üldse see, et omavalitsused toimetavad Euroopas jäätmekäitluses. Saksamaal segamudel, mõlemad toimetavad, Taani – põhiliselt munitsipaalmudel, Holland – põhiliselt munitsipaalmudel, Ühendkuningriik – vedu munitsipaal, Hispaania – segu. 

Kuidas siis Euroopa õigus sellesse suhtub üldse? Siin jäi mulje nagu, et ta ei ole eriti positiivne. Tegelikult ma vaatasin järgi, et kui me vaatame meie riigihanke direktiivi 2014. aastast, siis see lubab omavalitsustel sõlmida lepingu oma kontrollitava äriühinguga ilma hanketa isegi juhul, kui omavalitsus teostab ettevõtte üle sarnast kontrolli nagu oma teiste ettevõtlusüksuste üle, teine, kui ettevõte teeb üle 80% oma tegevuses kontrollitavate omavalitsuste heaks, ja kolmas, kui ettevõttel puudub erakapital või et see on täiesti tühine. Seesama tuleneb ka nii-öelda Teckali kohtu praktikast, see, mis nüüd tuli välja internetis uurides. Kus kasutatakse üldse sisetehinguid? Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias, Rootsis ja Poolas. 

Seega ma ei näe mitte mingit sisulist põhjendust, miks meil on vaja sellist seadusemuudatust sisse viia. Pigem võivad sellega kaasneda riskid. Seetõttu on mõistlikum nii inimestele, kogukondadele ja lõpuks ka elukeskkondadele, et see seaduseelnõu kõrvale lükatakse ja teine lugemine katkestatakse. Sellelaadse ettepaneku teevad sotsiaaldemokraadid. Aitäh! 

Tänan teid! Andres Metsoja, palun!

Ma tänan, auväärt istungi juhataja! Head kolleegid! Jah, me justkui lahendame hästi suurt probleemi ajaperspektiivis 1. jaanuar 2031. Ja selle probleemi keskmes ei ole mitte Eesti jäätmeturg, vaid just kaheksa omavalitsust, kes justkui on kasutanud keelatud võtteid ja loonud konkurentsieelist. See on lühikokkuvõttes see probleemi kirjeldus, mida antud eelnõuga püütakse lahendada. 

Aga oluline vast on ära mainida veel see, et juba pikemat aega on meie õigusruum niimoodi üles ehitatud jäätmevaldkonnas, et jäätmevedu on kõikide turuosaliste teenus, mis lahendatakse ära läbi hankemenetluse. Ja käitluspool üldjuhul on lahendatud sarnaselt. Aga seal on see erandi võimalus, et tõepoolest, kui hankemenetluse kaudu ei leita siis seda jäätmekäitlejat, siis on võimalik sõlmida ka justkui otseleping ehk minna sellest hankemenetlusest mööda. Ja olgu kohe ära öeldud, et tegelikult seda õigusruumi kohta näiteks minu kodumaakond on kasutanud Pärnu linna näitel, kus hange on viidud läbi ja tegelikult ei ole isegi olnud vaja kasutada seda vormi ehk minna kuidagi otse, hankemenetlusest mööda. Sest pakkumisi on tulnud turule ja pakkumiste kontekstis jäätmekäitluskoht on ka välja valitud.

Olgu ka öeldud see, et meie jäätmeseadus annab selle regulatsiooni. Kõigepealt hangitaksegi jäätmekäitluskoht ja siis sellest lähtuvalt tulevad turuosalised veoteenust pakkuma ja nad juba lähtuvalt sellest teadmisest, kuhu nad peavad läheduse printsiipi arvestades jäätmeid vedama. Ja siin on minu meelest väga oluline mõista omavalitsuste protesti, sest omavalitsused ei võta jäätmekäitlust kui lihtsalt veo osa, vaid nad võtavad seda oma läheduse printsiipi silmas pidades ja ka tegelikult kui tööstuse arengut vaadates. Sest just me tegelikult räägime sellest, et mis need jäätmed on, see on tooraine, see on tooraine millekski, millest midagi toota. Ja kui ühel hetkel on omavalitsused otsustanud, et nad loovad enda maakonna territooriumile ladestusala ehk selle ala, vanas keeles prügimäe, kuhu lähevad kõik need jäätmed, mida ei ole võimalik ringlusse võtta. Aga sellel samal territooriumil peab olema tööstus, mis sorteerib ja võimalusel ka tulevikku vaatavalt tegelikult sellest teisesest toorainest valmistab toote reaalselt, mida saaks juba ehitusturul näiteks kasutada. Ja ma arvan, et see tõepoolest on omavalitsuse põhiseaduslik õigus selliselt käituda, sest talle on pandud kohustused, aga talle on pandud vastutused. Ja kui me räägime siin puldis väga sageli sellest, et kohalik omavalitsus peaks midagi tegema selleks, et ettevõtlust arendada, siis minu meelest on see klassikaline viis, kus ta tegelikult saab öelda Riigikohtu väidetele tuginevalt, et jäätmed on kohaliku omavalitsuse omand. Riigikohus on selle kunagi Tahkuranna valla vaidluste näitel ka sätestanud, see on kohaliku omavalitsuse omand. 

Siis tekib küsimus, miks ta seda omandit siis ei tohi kuidagi suunatult kasutada ja mitte niimoodi, et ta lihtsalt ütleb, et vaata, minu jäätmekogumispunkti hind on selline, vaid see ikkagi kujuneb välja turureeglite alusel. Ja veelgi enam, kui see ettevõte kuulub omavalitsusele, näiteks võtame sellesama Paikre näite jällegi, ta ongi omavalitsusse kuuluv ettevõte, aga seesama Paikre maksab ka omavalitsusele dividenditulu. Ta ei ole kuidagi sotsiaal-majanduse osa. Tegelikult käitub nende reeglite alusel, nii nagu ka eraomand. Ükski omanik ei pane oma raha lihtsalt sotsiaal-majanduslikku projekti, vaid ta näeb, et see peab teenima ka omanikule tulu. 

Ma palun lisaaega kolm minutit. 

Jaa, hoog on sees, kolm minutit lisaks.

Aitäh! Ja tõepoolest, kogu selles kaasuses on ühtepidi arusaamatu, miks see on täna kõige tähtsam probleem. Omavalitsused ütlevad ja toovad veel välja, et hea küll, me siis tuleme kaasa, aga tulge siis vähemalt nii palju vastu, et biojäätmed – me räägime aiandusjäätmest –, lehed ja kõik see seonduv võiks olla selle menetluse alt väljas. Noh, siin tõepoolest läheb asi palju keerulisemaks. Jällegi, mul on lihtne tuua seda Pärnu näidet, kus on see olukord, kus meil on palju parke ja kogu see biolagunev materjal, mis sealt kokku kogutakse, lähebki lähedasele n-ö prügilaalale või jäätmekäitlus- ja kogumispunkti. Moodne n-ö kasutatav mõiste. Ja seal see komposteeritakse. Nüüd peaks tegelikult jõudma olukorda, et seda ei tohi teha. Ma ei tea, mida me sellega lahendame. Võib teha ka läbi hankemenetluse. Kas see on vajalik ja mida see bürokraatia tegelikult annab? Näiteks see aspekt, mis puudutab meie avalikku randa, eelkõige meie külalisi, kes tulevadki Pärnusse rannamõnu nautima. Ühel hetkel jääb sinna mingi kogus prügi maha ja see on lahendatud läbi haldusteenuste. Ettevõte peab tegelikult selle jäätme varahommikuks kõige hiljem kokku koguma, ära transportima ja seda tehakse jälle hankeväliselt, aga ma ei tea, kas see on nüüd Eesti õigussüsteemi kõige suurem probleem. Minu meelest ongi see kohaliku omavalitsuse vastutus, et tagada, et linn on puhas. Ja kui prügila on territooriumil olemas, et teha nüüd seda väikest osa avaliku funktsiooni täitmiseks ilma hankemenetluseta, näiteks kehtestatud hinnakirja alusel, siis mis probleemi me ikkagi lahendame?

Kokkuvõtteks oleks mõistlik lasta ikkagi sellel jäätmeseadusel uuel kujul rakenduda. See on vastu võetud eelmise aasta detsembris. Vaatame, mis need probleemid on. Ilmselt neid probleeme on rohkem kui neid, mida me hetkel käsitleme. Jäätmeseaduse juurde tuleb tagasi tulla nii ja naa. Seetõttu teeb ka Isamaa fraktsioon ettepaneku algatatud jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine katkestada. Aitäh! 

Suur tänu teile, auväärt kolleeg! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Aivar Koka.

Hea juhataja! Head kolleegid! Vahest tekib küsimus, kelle või mille jaoks midagi tehakse. Kuidagi kiirustades ja pingutades püütakse teha seaduseelnõu, mis jõustub tegelikult alles järgmise kümnendi alguses ehk 1931. aasta 1. jaanuaril. Kui omavalitsuste ehk valdade ja linnade liit ei toeta seda, siis tekib küsimus, kelle jaoks.

Mina kui tavakodanik ei toeta ka seda. Ma ei näe mitte ühtegi momenti, mis teeb paremaks minu elu. Viimased kuud siin saalis prügimajanduse eelnõude aruteludes ma näen, et tegelikult tekitatakse väga ohtlikku prügi juurde. Mina ei tea, kelle huve kaitstakse. Kui soovitakse, et igas kodus peab olema neli prügikonteinerit – see ei ole küll seotud konkreetselt selle eelnõuga –, aga mitte keegi ei vasta mulle, kelle huve siin kaitstakse.

Eestis neid ei toodeta. Plassmassist räägitakse, et see on kõige halvem asi, jumala pärast ei tohi ühte ega teist. Küll on meil nüüd pudelitel korgid nii, et need ära ei tuleks, ja kõrred enam ei tohi olla ja topsid ei tohi ja ühekordsed nõud ei tohi olla ja ei tea mis kõik veel. 

Prügimajandus on täna väga hästi lahendatud. Prügi kodutarbijale ei maksa praktiliselt midagi. Täna saab rääkida, et meie perel on prügikulu viis eurot ja enamiku prügi saab tasuta ära anda. Sellest ma küll ei ole aru saanud, miks lõigatud muru ja oksade eest tuleb päris korralikult maksta, kui ma soovin viia selle kuhugi keskkonnateenuste kogumise kohta. Selle eest tuleb tasuda. Teine võimalus on koju suurem konteiner osta ja suvel sinna panna.  

Mille jaoks sellist seadust tehakse? Kelle jaoks seda tehakse? Mitte keegi ei osanud siin öelda, küsijad ei saanu ettekandjalt vastuseid, mida see teeb paremaks. Kelle jaoks teeb paremaks? Need, kelle jaoks nagu räägitakse, et kaheksale omavalitsusele – ma kuulasin siin kolleegide küsimusi ja ma saan aru, et sealsed piirkonnad ei soovi seda seadust. Aga ikka teeme! Jumala pärast, äkki saaks midagi teha, äkki paberi peal saaks midagi rohelisemaks! Tegelikult ei saa ju rohelisemaks. Tegelikkuses oleks kõige odavam kogu see prügi ära põletada, sellest soojust ja elektrit saada. Kõik mured oleks lahendatud, ei tekiks prügimägesid. See, et ma biojäätmeid täna annan, selle eest tegelikult peaks keegi maksma, sellest võiks biogaasi toot. Vähemalt tasuta ma võiks selle ära anda. Aga selle üle keegi ei arutle, kuhugi see viiakse. 

Ma pean tunnistama, et see, mida nendest jäätmetest püütakse toota ehk komposti – jumala pärast, inimesed, ärge seda komposti küll oma aiamaale pange. Sinna pannakse ju kõik see, mida sa oma koduaias komposti ei pane. Alustame sellest, et kui roosidel tekib lehtedel haigus, siis sa paned selle ju sinna konteinerisse, mitte oma kompostihunnikusse. See haigus ei kao ära. Kui keegi arvab, et kui väga hästi komposti teha ja segada teatud aja jooksul, siis selle kuumusega võib-olla hävitab ära. Aga mina küll ei soovitaks seda enda kodus ühegi taime ega peenra peale panna. 

Me hommikust õhtuni laseme ametnikel tekitada seda, et mingi eelnõu tuleks. Ma saan aru, et kellelgi on vaja tõestada oma palka. Aga kas meie, Riigikogu liikmed, peame iga lollusega kaasa minema? Kas tõesti on eesmärk meil see, et kuhugi linnuke teha, mitu seadust on Riigikogul vastu võetud, selle asemel et mõelda sellele, kuidas oleks võimalik mõistlikult Eestis asju ajada nii, et ettevõtjate ja inimeste elu kallimaks ei läheks? 

Ettevõtted karjuvad oma prügimajanduses, et see tõstab lõpuks lõpptarbija hinda. Inimesed ei saa aru, mille jaoks mul peaks olema mingi seadus, mis ei muuda mitte midagi. Siin alles hiljuti võtsime vastu seaduse, kus väravatasu tõusis kaks korda. Kelle või mille jaoks? On konkurents, on parim pakkuja, ja olukord olekski lahendatud nii, nagu see praegu toimib. 

Kas te soovite lisaaega? Kolm minutit lisaks. 

Kuna süsteem ei toimi, sest prügi pole nii palju, et siin oleks konkurentsis kümme ettevõtet. Lihtsalt seda ei jätku. Sellepärast ongi kaks suurt ja spetsiifilisi väikseid, kellel lihtsalt turu peal ei ole konkurentsi ega ole ka seda, mida kokku osta. Eelkõnelejadki on öelnud, et ega mitte kuidagi ei saa odavamalt toota nõndanimetatud prügist tooteid. Need lähevad lõppkokkuvõttes kallimaks.

Püüaks siin majas nüüd kaks jalga maa peale panna ja lõpetada lihtsalt seaduste tootmine selle jaoks, et keegi tahab seda. Ma olen korduvalt öelnud, et ametnikke on palju ja tundub, et ka Riigikogu liikmeid on palju. See 101 tundub olevat palju – päris siiralt. 24 000 ametnikku, valgekraed, sealhulgas meie – seda on palju Eesti riigile ja Eesti maksumaksjatele. Nagu te teate, maksumaksjaid on suurusjärgus 630 000 ja 150 000 on neid, kelle palk tuleb maksumaksjatelt. Sellest 24 000 oleme meie, võtaks sealt rahulikult 25% vähemaks. Selle võrra tuleks ka võib-olla seaduseelnõusid, mida ei ole vaja, vähem. Ettevõtjad saaksid tegeleda ettevõtlusega ja tavakodanik saaks hakkama, sest ei tule uusi seadusi, mis teevad meie elu kallimaks. 

Nii et väga selgelt, nii nagu Andres ees ütles, mitte kuidagi ei ole võimalik seda eelnõu sellisena toetada. Ma toetan ka seda, et see teisel lugemisel katkestada. Aitäh!

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Ma mäletan, kui ma olin keskkonnakomisjoni liige ja Rainer Vakra, kadunukene, tähendab Riigikogust, juhtis seda innukalt. Me tegelesime üle pooleteise aasta, ligi kaks aastat, aga kusagile ei jõudnud. Ja nüüd on Yoko Alender siin jõuliselt tegutsenud ja tegutseb edasi. 

Jah, jäätmeseaduse vastuvõtmisest ei ole palju aega möödunud. Mind natukene painab selline kerge arusaamatus. Et ühelt poolt konkurents, läbipaistvus – jah, ma olen nõus, ka Keskerakond kui kolleegid ja meie toetame seda. Aga teiselt poolt jäigalt punnitada iga hinna eest ja ilma igasuguste eranditeta minu meelest ei ole ka arukas. Needsamad puulehed ja muru ja kõik muu seal, oksad ja koeraess ka. Linnade ja valdade liidu ettepanek, et võiks selline nii-öelda muruerand nagu olla. Aga nagu ma aru sain, ma komisjonis ei ole, jah, et seda isegi ei hääletatud ja ei arutatud. Minu meelest selline asi võiks nagu siiski olla realistlik ja arukas. Ühe nii-öelda vitsaga lüüa kõiki ... 

Jah, Pärnu linn on, nagu te teate, maailma üks suurimaid linnu, mitte elanike poolest, vaid pindala poolest. Paljud maailma linnad jäävad alla talle ja see tähendab, et seal on ka palju haljasalasid ja kõike muud, muru ja lehti ja kõike muud. Parkides ja lehtmetsades tekib biojäätmeid ikka erakordselt palju. Aga seal on ka terve suur, kui Yoko Alender rääkis, et on sadakond firmat, kes tegelevad, siis loodusteadlasena ma tean, et neid, kes huumust loovad, on veelgi rohkem, kõik need tuhatjalgsed ja kakandid ja vihmaussid jne, jne. Ja nad tegutsevad rahulikult, sõltumata sellest, milline omavalitsus on ja kas neil on millised lepingud, kas omavalitsus ise tegeleb sellega või tuleb leida mingisugune erafirma, kes hakkab seda vihmausside ja kakandite tegevust äriks muutma.  

Aga tegelikult võiks olla palju paindlikum ja anda omavalitsustele suurema õiguse. Noh, Pärnust mitte kaugel on Kihnu saar ja praegu on ta väga aktuaalne. Jäätee on seal, mitte see, mida me joome, vaid see, mille mööda võib sõita. Aga kihnlased, eila nii-öelda rääkides Kihnu juhtidega, küsisid, et miks te sellist lollust teete. 100 000 läheb Kihnu jäätee peale. 100 000! Miks Kihnu mehed ei võiks ise seda teha? Miks on vaja mingi hanget? Noh, jääteed ei ole kaua aega olnud, eks ju, ja kõik need värgid, aga nemad saaksid palju odavamalt hakkama. Ja Kihnu elu elavdamiseks talvisel ajal, kui inimesi on vähe, oleks see ülimalt oluline. Seal Kihnu memmed on küpsetanud pirukaid ja oma ilusaid tikandeid ja rahvariideid või neid asju, mida sealt paljud on ise ostnud ja võib-olla kavatsevad osta. Oleks võimalik ka talvel suuremat nii-öelda elevust tekitada, ka majanduslikku tegevust, sest praegu on jää peal ja inimeste liikumine on sinna. Aga kui vahepeal oli mingi, nagu mulle öeldi, 600 autot päevas, Kihnusse läks, aga nüüd, nojah, mingid jäälõhed ja läänetuuled ja kõik muu. Aga Kihnu inimesed ei saa aru, miks ei usaldata, riik praegusel juhul ei usalda omavalitsust. Mitte praegu Pärnu linna praegu, aga Kihnu väikest saart, mis annaks võimaluse paremini hakkama saada ka sel ajal, kui turiste praktiliselt ei ole seal. 

See on selline väike detail, mis ei puutu loomulikult sellesse seadusesse, aga annab nagu laiema pildi, mida tegelikult võiks nagu arvestada. Ei maksa kõiki ühe teerulliga ja ühe vitsaga lüüa.

Küsin, kas te soovite lisaaega.

Jah, paar minutit, aga mitte rohkem.

Kolm minutit lisaks. Meil on jäätmeseaduse muutmine.

Jaa, loomulikult. Aga see on laiem pilt sellest lähenemisest. Jah, praegu ma saan aru, et Yoko on aktiivne ja tegutseb aktiivselt. Minu meelest võiks nagu vähem aktiivsemalt tegutseda. Maailma lõppu ei tule. Me oleme siin rohepöördega vahepeal jooksnud rongi ees, et päästa maailma soojussurmast. Ei tule seda, unustage ära see. Ameeriklased on väga hästi sellest aru saanud juba ja meie hakkame ka, meile pekstakse pähe seda, et ei hakka tulema seda. Ei tule seda ja ei maksa liiga aktiivselt tegutseda. Ja see, et ametnikke on palju – muidugi on palju, väga palju. Sellest on nii palju räägitud. Aga nemad tegelevadki nende eelnõude ja kõikide muudega. Yoko siis juhib seda väge praegu. 

Nii et kahetine. Ühelt poolt Keskerakond toetab seda läbipaistvust ja neid hankeid, aga teiselt poolt väiksed küsimused tekivad, et kas maksab ühteviisi nii-öelda ühe vitsaga lüüa ja nii aktiivselt tegutseda maailma päästmise koha pealt. Aitäh!

Aitäh! Yoko Alender, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud kolleegid! Ei saa mitte vaiki olla, kui juba nii sunnitakse ja kutsutakse üles mitte tegutsema. Ma arvan siiski, et tegelikult see eelnõu on päris oluline eelnõu, see ei ole pisiasi. Tegelikult ma arvan, et on väga hea, et Riigikogu keskkonnakomisjon siin selle algatuse, kui ma ei eksi, siis tol korral, kui me selle ette võtsime, ühehäälselt võttis.

Kelle huve me kaitseme siin, küsis kolleeg Isamaast. See seaduseelnõu kaitseb eelkõige just nimelt inimese huve, kes oma jäätmed ilusti sorteerib ja käitlusse loodab, et need lähevad, sest see tagab selle, et tekib hinna ja teenuse kvaliteedi suhte kontroll. Loomulikult kaitseb ta ka ettevõtete huve, sest ta lõpetab ära selle vahepeal kehtinud kohaliku omavalitsuse õiguse jäätmekäitluses turg sulgeda. 

Kuidas on kaitstud kohaliku omavalitsuse huvid? On kaitstud. Kohalik omavalitsus on ka suure jäätmereformi paketiga saanud omale oluliselt õigusi juurde ise jäätmekäitlust korraldada. See, mida see eelnõu teeb, on lihtsalt see, et ta seab võrdsed konkurentsitingimused, et, nagu siin öeldi, ettevõtjad saaksid tegeleda ettevõtlusega. 

Ja ametnikega ei ole selle eelnõu puhul tõepoolest ka kuidagi puutumust. Ma kordan üle, et ehkki ametnikud Kliimaministeeriumist on olnud meile väga heaks abiks, andnud meile andmeid ja aidanud õigusloome poolega, siis tõepoolest on see komisjoni liikmete algatus, mida ka ettevõtjad on väga oodanud ja ka mitmed suured omavalitsused, enamus omavalitsusi, 71. Tegelikult oli niimoodi, et kümnes omavalitsuses on hõlmatud need kaheksa tehingut. Aga ikkagi valdav enamus sedasama hankesüsteemi täna ka kasutab, teeb seda väga tulemuslikult ja hästi.

Ehk siis me lihtsalt seame sammud tulevikuks, kus – tõepoolest, mina olen seda meelt – mida enam me suudame oma jäätmeid sorteerida ja neid ka võtta uuesti kasutusele, seda parem. Omast kogemusest näen viimastel aastatel, kuidas tõepoolest eelkõige pakendite hulk tohutult kasvab. Mis puudutab haljastusjäätmeid, toon võib-olla välja, võib-olla ei öelnud piisavalt selgelt komisjoni ettekandes: see, miks ei pidanud ka praktikud põhjendatuks seda erandi tegemist, on just nimelt see, mis siit välja tuli. Isegi kolleeg Aivar Kokk ei soovitanud sellist kompostimulda, kus oleksid ainult need haljastusjäätmed, mis olid kohalikul omavalitsusel kokku kogutud, oma rooside peale panna.

Küsimus on tõepoolest just nimelt nii kompostimise kui ka biogaasi, mida Eestis üha enam õnneks toodetakse, selle kvaliteedis ja kogu selle tegevuse mõttekuses. Seda me usume, Reformierakonna poolt toetab siiski kõige enam, et tegevus oleks mõistuspärane ja mõttekas. Seda toetab läbipaistvus ja aus konkurents ja nii me saame parima hinna ja parima kvaliteedi. Aitäh teile! Loodan, et toetate siiski eelnõu.

Aitäh! Jäätmeseaduse muutmise arutelul veel Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks. 

Kuulge, see on ju pöörane, mis meil toimub! Eelkõneleja räägib siin ettevõtjate huvidest. Ettevõtlusorganisatsioonid pöördusid palvega valitsusliidu poole. Näete, pöörduti palvega: ärge tehke palun selle räätmereformi läbisurumisel! Ärge tõstke toiduainete hinda! Ärge tõstke kogu majanduses tegelikult täiendavat sisendihinda! Ei kuulatud seda! Võeti vastu nii räpakalt veel, et ohtlike jäätmete saatekirjad jäid seadusest välja. 

Nüüd on see jäätmereformi seadus transformeerunud viiludeks ja siin on üks viil, jällegi n-ö ebakindluse loogikast kantud viil esile tulnud. Tuleb katkestada see asi! Jäätmereformile tuleb ettevõtjaid kuulates uuesti otsa vaadata.

Mida president eile kõneles?

Proua Alender, määramatus, prognoosimatus, segadus meie majanduses! See ei ole aktsepteeritav. See on täiendav heidutus, mis kaasneb meie ettevõtluskeskkonnaga. Proua Kallas teatab, et maismaatuuleparkide oksjon võib olla sadades miljonites, mis maksab maksumaksjale, ja tegelikult elektri hinda võib veel tõstagi. Panite tähele? Näete!

Mis on käimas praegu? Avalikkus ju teab seda: on käimas jällegi taastuvenergia tööstuskompleksi ärihuvides kauplemine. Reformierakond on alustanud uuesti meretuuleprojekti läbisurumist ja riigi garantii instrumendi leidmist. Eesti 200 on oma ärihuvide loogikas vastu seadnud n-ö salvestusseadme projekti, mis on ka vajalik, kui minnakse ettekujutuse järgi üle taastuvenergiapõhisele energeetikakeskkonnale. Käib vastastikku väljapressimine. 

Seesama aasta tagasi toimunud suur energeetikakokkulepe – mäletate, istusid laua taga härra Läänemets, proua Kallas ja peaminister Michal. Ja öeldi, et geniaalne kokkulepe tehti. Siis öeldi see üles avalikkuse survel ja nüüd nurga tagant on asutud vastastikku ärihuvide keskkonnas välja pressima. Seesama maismaa tuuleparkide hange seisab ka selle loogika taga, et mida suudab Reformierakond teha ja mida omakorda on vetostanud, loomulikult mitte et sisuliselt energia hind kellelegi juhtidest korda oleks läinud sekundikski, vaid selle ettekäändega seda kinni hoida.

Niisugused mängud toimuvad meil praegu, loetud kuud enne valimisi. Mis mandaadiga te praegu kauplete niisugustes põhimõtetes, aastate perspektiivis olevates asjades? Energiamajanduse arengukava on läbi kukkunud, seda ütleb teile tööandjate keskliit oma kiretus mittekooskõlastavas hinnangus. Ja nii nagu oli viga jäätmeseaduse või jäätmereformi vastuvõtmine, on ka viga niisuguste enne valimisi ilma sisulise demokraatliku mandaadita rabedate, aga miljarditesse eurodesse riigi potentsiaalseid kohustusi sisaldavate projektide läbisurumine. Pärast meid tulgu või veeuputus! Ei tohi niiviisi! Hakkame haritud rahvaks, nagu härra president eile õpetas, targaks rahvaks! Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Antud eelnõule muudatusettepanekuid ei esitatud ja juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 799 SE teine lugemine lõpetada, kuid on tulnud kaks samasisulist ettepanekut Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt ja Isamaa fraktsioonilt, et eelnõu 799 SE teisel lugemisel katkestada. Neid ettepanekuid me peame hääletama ja alustame sellega peale saalikutsungit.  

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepaneku eelnõu 799 SE teisel lugemisel katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 18 Riigikogu liiget, vastu 43, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Sellega on teine lugemine lõpetatud.  

Liigume edasi tänase seitsmenda päevakorrapunkti juurde, milleks on riigikaitsekomisjoni algatatud kaitseväeteenistuse seaduse muutmise seaduse (ajateenistuse keelenõue) eelnõu (825 SE) esimene lugemine. Ettekandjaks palun riigikaitsekomisjoni liige Peeter Tali.

Austatav istungi juhataja! Head kolleegid! Olen teie ees taas kaitseväeteenistuse seaduse muutmise seadusega. See kaitseväeteenistuse seadus kuidagi on nii lähedane, et kaitseväeteenistuse seadus on mu elu kuidagi korraldanud üle 25 aasta juba ja sealt etteulatuvalt või tagasiulatuvalt ka. Aga see konkreetne seaduseelnõu on nüüd kaitseväeteenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse ehk seaduse eelnõu 664 SE järelm. 

Ja tuletan meelde, et kaitseväeteenistuse seaduse muutmise eesmärk oli reageerida muutustele julgeolekuolukorras ja peaasjalikult leevendada kaitseväe personaliprobleemi. Seadusemuudatus lõi siis vabatahtliku teenistuse, aga ühtlustas ka ajateenistust, teenistust reservis ja tegevteenistust, just et tingimused teenistuseks oleks võimalikult ühetaolised. 

Seadusemuudatused olid tingitud ka üleminekust uuele ajateenistusmudelile. Ehk siis 2027. aasta algusest on plaan, et kaitsevägi läheb üle 6 + 6 mudelile ehk siis pool aastat väljaõppes ja pool aastat lahingvalves. Kuna meile tulevad uued relvasüsteemid, mis on tolleks ajaks relvastuses, ja meil on vaja reageerida otsekohe, kuna ettehoiatusaeg on jäänud väiksemaks, aga reageerida ka siis maaväekomponendis.

Ja nüüd veel, et 19. november Riigikogu kiitis seaduseelnõu 664 heaks, aga riigikaitse kõrgeim juht jättis selle 5. detsembril välja kuulutamata. Riigikaitse kõrgeim juht on siis Vabariigi President, kes väitis, et keelenõude kehtestamine tasemele B1 on põhiseadusega vastuolus. 17. detsembril otsustas Riigikogu minna seaduse muutmise teed. 28. jaanuaril sel aastal kiitis täiskogu kaitseväeteenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse heaks 60 häälega. Ja siis oli seaduseelnõu nimi 664 UA. 

Ja mis oli vahepeal muutunud? Me otsustasime riigikaitsekomisjonis tõsta selle ajateenijatele kehtestatava keelenõude välja, aga see probleem on jätkuvalt olemas. Riigikogu riigikaitsekomisjon oma töös lähtus edasi riigikaitse kõrgeima juhi, Vabariigi Presidendi Alar Karise kahest seisukohast. Esimene oli, et ajateenijad peavad ikkagi eesti keelt oskama, sellepärast et muidu ei ole võimalik neid kuue kuuga välja õpetada ja panna lahingvalvesse. See teine seisukoht oli, et kohustust eesti keelt õpetada ei saa tänases muutunud julgeolekupoliitilises olukorras panna kaitseväe õlule. 

Ja hea uudis oli ka see – ma tsiteerin iseennast –, ütlesin, et riigikaitsekomisjoni esimees härra Kalev Stoicescu on öelnud, et tuleks võimalikult kiiresti panna kokku eelnõu, mis vajaliku keelenõude kehtestab ja et see jõuaks ka suurde saali. Siis ma ütlesin, et ei ole siin täna küll põhjust tema sõnades kahelda, väga suure tõenäosusega nii ka see läheb. Siin me selle eelnõuga nüüd oleme. 

Ja riigikaitsekomisjon siis oma konsensusliku otsusega algatas 16. veebruaril selle seaduseelnõu. Eelnõu töötas välja riigikaitsekomisjoni esimehe Kalev Stoicescu meisterlikult juhitud töörühm, kuhu kuulusid lisaks riigikaitsekomisjoni liikmetele ka Kaitseministeeriumi, Haridus- ja Teadusministeeriumi, Kultuuriministeeriumi, Kaitseressursside Ameti, Haridus- ja Noorteameti, Integratsiooni Sihtasutuse ning muidugi ka Kaitseväe esindajad ja Justiits- ja Digiministeeriumi esindajad. Selles seletuskirjas, mida te olete kindlasti kõik tähelepanelikult lugenud, ei ole nimetatud Kaitseväge, Justiits- ja Digiministeeriumi. Seepärast ma seda selles ettekandes ka täpsustasin. 

Eelnõu teksti ja seletuskirja vormistasid töörühmast saadud arutelude tulemusel Kaitseministeeriumi õigusosakonna ametnikud ja riigikaitsekomisjoni nõunik-sekretariaadijuhataja härra Aivar Engel. Dokumentide hulgas on ka Kaitseministeeriumi ametnike koostatud põhiseaduspärasuse analüüs, mis on kättesaadav seletuskirja lisana. 

Nüüd väga lühidalt eelnõu üldpõhimõtetest, et see on keskendunud ainult keelenõudele. Seal ei ole nagu põhimõtteliselt, mis nüüd puudutab tegevväelasi, reservväelasi ja ajateenijaid, ei ole erisust, vaid ka tegevväelastele on kehtestatud keelenõue, mis nooremallohvitseridele, sõduritele, madrustele ongi seesama B1, millest juttu on. 

Eelnõu järgi peavad kõik ajateenistusse asuvad kutsealused oskama alates 2027. aasta 1. jaanuarist vähemalt B-tasemel eesti keelt. Kui kutsealune ei ole haridust omandanud eesti keeles või tema haridust ei ole olemasolevate andmekogude põhjal võimalik tuvastada, peab ta kohustuslikus korras tegema B1-keeletaseme eksami. Eelnõu näeb ette, et kui kutsealune ei soorita B1-tasemel eksamit, peab ta läbima ühe aasta jooksul Integratsiooni Sihtasutuse korraldatava keelekursuse ning tegema uue eksami. Esmakordse keeleõppe tasumise kulud kannab riik. 

Ja nüüd, tasemeeksamile mitteilmumisel või keelekursusel mõjuva põhjuseta mitteosalemisel näeme Kaitseressursside Ametile ette õiguse rakendada kutsealuse suhtes kaitseväeteenistuse seaduse kohaseid haldussunnimeetmeid, milleks on kõigepealt ettekirjutus, ja kui see ei anna tulemust, siis määratakse sunniraha, ja kui ka see ei anna tulemust, siis on võimalik rakendada erinevate lubade, näiteks juhtimisõiguse peatamist või juhiloa väljaandmisest keeldumist. Selles haldussunnis ei ole mitte midagi erakordset, sest samu meetmeid rakendatakse nende kutsealuste puhul, kes eiravad tervisekontrolli, terviseseisu hindamist, või hoiavad kõrvale ajateenistuskohustuse täitmisest, et ei anna kätte ennast. 

See eelnõu ei vabasta mitte kedagi ajateenistuskohustusest, vaid loob tingimused, et kõik ajateenijad saaksid kaitseväelase väljaõppe täies ulatuses, alates esimesest päevast, kui nad kaitseväkke sisse tulevad. 

Ja miks see uuesti vajalik on? Kordan ka selle üle. Et ei oleks esiteks neid ohtlikke olukordi, kus keeleoskamatuse tõttu võib tekkida oht iseendale või oma jao- ja rühmakaaslastele. Teine põhjus on ikkagi seesama, kordan veel kord üle, 1. jaanuar 2027, millal siis Eesti Kaitsevägi läheb üle ajateenijate mõttes ka lahingvalvele. Ehk siis senine 11-kuuline väljaõppeperiood, üksuste ja meeskondade kokkuharjutamise periood on nüüd surutud kokku kuue kuu peale. See on juba väga suur ajaline surve. 

Nii. Ja siis riigikaitsekomisjoni menetluslikud otsused, mis olid konsensuslikud. Selle aasta 16. veebruaril riigikaitsekomisjon otsustas teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada arutluse all olev seaduseelnõu esimeseks lugemiseks Riigikogu istungi päevakorda täna ja teha Riigikogule ettepanek esimene lugemine lõpetada. Eelnõu komisjonipoolseks ettekandjaks määrati mind ja eelnõule muudatusettepanekute esitamise tähtajaks on Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest tulenevalt kümme tööpäeva. Ma loodan, et see kiire ja hea töö annab võimaluse kõigil kolleegidel seda eelnõu toetada. Tänan!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mitu noort peab praegu läbima eesti keele kursuse ja sooritama testi? Ja veel tahaksin küsida: kui see seadus jõustub ainult järgmisel aastal ehk 2027. aastal, siis kuidas on plaanis aidata neid noori, kes ei oska piisavalt eesti keelt, aga on juba astunud ajateenistusse?

Tänan selle küsimuse eest! Sõltuvalt aastakäigust on täiendavat keeleõpet sissekutsutavatest vajanud kuni 10% ehk vahemikus 200–400, mida on Kaitseväes tehtud. See teine küsimus oli, et miks siis alles.

Meil on üks küsimus ja teise küsimuse võimalus on ka. Aga saite teada, mida veel taheti teada?

Nendega, kes sel aastal sisse kutsutakse, põhimõtteliselt keeleprobleemi ei ole. Me oleme seda siin ka varem rääkinud, et sel aastal kutsutakse sisse pluss-miinus 1200 kaitseväelast ja see aasta on üleminekuaasta. Kui muidu on plaan võtta sisse 4000, siis sisuliselt sel aastal lähevad teenima ainult vabatahtlikud, sisuliselt – mõned, kes kutsutakse, aga need, kes on ise vabatahtlikud. Me ei näe, et seal oleks keeleprobleem. Ühesõnaga, Kaitseressursside Amet – parandan – ei näe, et seal võiks olla selline probleem.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Käime korraks selle protseduurika läbi! Ma saan aru, et kutsealune tuleb, tehakse kindlaks, et ta ei valda keelt, ta peab tegema selleks eksami. Ja peale seda on arusaadav, et ta ei valda keelt ja ta läheb õppesse, keeleõppesse, ja aasta aja pärast tuleb tagasi, peab eksami ära tegema. Selle kõik katab riik. Nüüd, kui ta seda eksamit ära ei tee, siis see järgmine eksam ja õpe on tema kanda. Kas ta saab uuesti aasta aega pikendust või see on lühem periood? Ja sellest edasi: kui ta juba teist korda, ka enda raha eest ei suuda keelt selgeks teha ja seda eksamit ära anda, kas siis tuleb ka kolmas-neljas kord ehk millal rakendub see sunniraha? Ja mida siis selliste noorte inimestega teha? No lihtsalt keel ei hakka külge. Inimesele teadmised külge ei hakka, kas ta hakkabki kogu aeg seda sunniraha maksma või kuidas need küsimused on ära reguleeritud?

Tänan! Kõigepealt, Kaitseressursside Amet päris algusest lähtub andmekogudest ehk siis, kui inimene on juba lõpetanud põhikooli eestikeelse õppeprogrammi järgi, siis tal juba see B1 on. Aga kui ta tõesti ei oska, siis on täpselt nii, nagu te kirjeldasite. Ta peab lihtsalt uuesti õppima ja eksami tegema. Ongi, jah, iga aasta. (Saalist küsitakse midagi.) Ei, õpib, õpib, õpib. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Üldiselt on mehed need, kes eriti ei taha ennast arendada võrreldes naistega, ükskõik mis alal. Aga nüüd, kui eesti keel B-tasemele viia, siis ma vaatasin üle kursuste hinnad. 200 tundi peaks olema ja grupi hind 2500 näkku, aga eksamiks mingi 1500. Mille järgi on arvestatud, mitu tundi tuleb siis nendel poistel õppida ja kas see on see kõige parem hind, mis tuleb välja kõikidel järgmistel aastatel?

Sellepärast oleme nüüd leidnud sellise lahenduse, et seda keelt õpetabki Integratsiooni Sihtasutus juba olemasolevate kursuste põhjal. Ja nüüd, kui see riigi poolt pakutud kursus ja eksam on läbi, siis inimene saab ikkagi ise valida, kuidas ta seda keelt õpib, aga ta peab tõestama, et ta on keelt õppinud, ja siis tegema ka muidugi eksami seal, kus on aktsepteeritav see keeleeksam. Nii see käib.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Mina näen siin ikka mitu probleemi selle eelnõuga. Siiamaani on olnud kord, et ikkagi võeti kõik Kaitseväkke. Iseenesest see töötas, töötas ka päris hästi just lõimumise vaatevinklist, keeleõppe vaatevinklist. Nii et nüüd siis otsustati, et peab teistmoodi olema, ja sellega toodi sisse hästi palju küsitavaid tingimusi, kas või näiteks ebavõrdne kohtlemine. Kõiki Kaitseväkke kutsutud ajateenistujaid koheldakse ebavõrdselt. Kas see ikka vastab põhiseadusele, on küsimus nr 1. Ja küsimus nr 2: kas ikka pidi seda kõike nüüd hakkama niimoodi muutma võrreldes sellega, kuidas see siiamaani on olnud ja väidetavalt töötas?

Pidi, sellepärast et, ma jällegi seletan, Kaitsevägi on ajalise surve all. Selles mõttes on kõik enam-vähem nõus sellega, et see integratsiooni osa on väga hea ja tore, aga Kaitsevägi ei saa teha ära haridussüsteemi tegemata tööd. Sellepärast et, nagu ma ka seletasin, nüüd peab üksus, meeskond olema valmis kuue kuuga, mitte üheksa või üheteistkümnega. Seda aega on lihtsalt vähem. Kuna need üksused lähevad lahinguvalvesse, siis see on ka teine põhimõtteline muudatus, et kui varem õpetati kompanii, pataljon valmis, siis see käis õppusel Siil ja pandi riiulisse. Kui mingisugune oht tekib, siis mobiliseeriti. Võtad riiulist välja pataljonid, teed neist brigaadid, oled valmis. Aga nüüd kuue kuuga õpetad välja ja peab olema järgmised kuus kuud valmis sõdima, õhku kaitsma, ma ei tea, laevu hävitama, võib-olla veel midagi tegema. See on täiesti teine olukord. Sellepärast ongi seda muudatust vaja.

Õnne Pillak, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Just viimasele küsimusele vastates jõudsime sinna, mille kohta ma tahtsin küsida teie käest. Selle eelnõuga lahendatav probleem näitab väga ilmekalt seda, miks on vaja, et Eestis oleks ühtne eestikeelne haridus alates lasteaiast. See on ju tegelikult see alus. Meil on kolleege, kes ka varasemalt ühtsele eestikeelsele haridusele ülemineku vastu olnud, ka siin saalis on seda ettepanekut maha hääletanud, aga võib ju tunduda, et see kõik on minevik. Aga tegelikult see ju päris nii ei ole, sellepärast et kõige suurem linn Tallinn on otsustanud, et nemad edaspidi lähevad eestikeelsele õppele üle erinevatel kiirustel, hoiavad lapsi erinevates koolides. On need, kes eesti keelt oskavad, ja need, kes vajavad järeleaitamist. Minu küsimus puudutabki sedasama erinevat kiirust, mis tegelikult on ju üks Keskerakonna soov alati olnud. Kas te näete ohtu, et sellisel kahel kiirusel üleminek … 

Teie aeg!

… loob teadlikult olukorra, ent meil tuleb juurde neid noori, kes enne ajateenistusse astumist ei valda riigikeelt?

Proua Pillak, ma väga loodan, et te eksite, aga see oht võib olla tõesti olemas. Olgem ausad, me oleksime pidanud eestikeelsele haridusele ammu juba üle minema. Me kuuleme kogu aeg, et muidu on hea plaan, aga ärme seda praegu küll teeme, et praegu ei ole sobiv ja meil ei ole õpetajaid ka ja lükkame seda edasi jne, jne, jne. Kristina Kallas on muidugi ülivõimekas haridus- ja teadusminister, aga Tallinna linnas ja lühikese ajaga ei suuda isegi tema imet teha. Ma väga loodan, et see protsess on pöördumatu. Ja mis puudutab Kaitseväge, siis mingi viie-kuue aasta pärast võib-olla seda lisakeeleõpet nii palju enam vaja ei olegi. Me oskame juba kõik eesti keeles piisavalt hakkama saada. Ma rõhutan veel üle, et vastavalt keeleseadusele on ikkagi Kaitseväes ja Kaitseliidus mõlemas töö- ja käsukeel eesti keel. Midagi ei ole teha. Nii on. 

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Lihtsalt remargina selle kohta, mis puudutab Tallinna ja Tallinna püüdlust, siis tegelikult tahetakse tagada see, et kõik lapsed saaksid kindlasti kvaliteetse hariduse. Praegune süsteem on mitte kõige paremal viisil mõjutanud eesti keelt valdavate laste haridust ehk nende kvaliteet on pigem languses. Aga see selleks, see Tallinna teema on hoopis eraldi. 

Ma ikkagi jõuan selle seaduse rakendamise juurde. See küsimus, mille ma püstitasin esimeses pooles, et kas tõesti see lõpmatus jääbki kestma. See oli see küsimus, millal rakendub see sunniraha, kas peale teist eksamit, kolmandat eksamit või neljandat. Ehk siis põhimõtteliselt teie esimese vastuse järgi võis ju välja lugeda, et kui noormees või tütarlaps ei tee seda eksamit ära, siis ta läheb järgmisele eksamile, järgmisele eksamile, järgmisele eksamile, nii kaua, kuni n-ö see aeg saab täis ja rohkem ta ei olegi kutsealune. Või ikkagi rakendub mingi hetk see sunniraha, mille te siin seaduses olete välja toonud?

Nii kaua ta õpib, aga ta peab maksma oma kursuste, õppimise ja eksami eest ise. Ehk siis motivaator on see, et tee ühe aastaga keel selgeks, tee see B1 ära ja siis mine rahulikult teeni edasi. See sunniraha mõte on, et see tekib alles siis, kui on ikkagi süsteemne kõrvalehoidmine, sest ega sunniraha ei kehtestata ka kohe, kõigepealt ikka räägitakse.

Maria Jufereva-Skuratovski, palun! 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu vanem poeg on läbinud ajateenistuse ja tema kinnitas, et nendel, kes ei osanud piisavalt eesti keelt, oli väga-väga keeruline. Nende keeleoskus ajateenistuse jooksul sisuliselt ei paranenud. Aga ma küsin: kas see situatsioon, et nii palju noori ei valda piisavalt eesti keelt, on muutunud viimastel aastatel keerulisemaks? Näiteks milline seis oli viis kuni kümme aastat tagasi? Kas oli seesama 10% või protsent nendest, kes ei vallanud eesti keelt, oli ikkagi väiksem? Miks nii kaua oodati, et pakkuda välja selline seadusemuudatus?

Jah, see on nüüd ebastandardne vastus, aga ma ei oska vastata küsimusele, kuidas see aja lõikes on muutunud. Aga mis on juhtunud: see põlvkond on läinud väiksemaks. Need aastakäigud, keda sisse võetakse, tuleb protsentuaalselt rohkem noori mehi võtta ja loomulikult vabatahtlikke tütarlapsi ka. See valik, mille hulgast valida, on väiksem. Võimalikult kõik peavad tulema teenistusse. Lisaks muudele asjadele on ka haridus- ja tervisenõuded. Tervis ei lähe samuti paremaks, sellepärast ongi vaja võimalikult palju inimesi sisse kutsuda.

Aga mis see trend aastates on? Ma usun, et nüüd viimastel aastatel see vahemik ongi umbes 200–400, sõltuvalt jälle aastakäigust, kes seda õpet vajab. Aga jällegi, see sõltub väga palju ka sellest, mida inimesed ise tahavad. Kui nad ise väga tahavad, siis nad saavad. Ma olen rääkinud ka noorte meeste ja naistega, kes juba gümnaasiumis riigikaitseõpetuses teadsid, et nad peavad oma oskusi lihvima, selles mõttes, et nad tahavad ajateenistusse minna, ja nad läksid ka ajateenistusse. Osast on saanud ka elukutselised kaitseväelased, mis on ka tore.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt ettekandja! Ma ei ole kindel, et Integratsiooni Sihtasutuse kaudu keeleõpe nii efektiivselt toimib ja nii, nagu te algatajatena olete seda mõelnud. Kogu see haldussunni rakendamine, sunniraha sissenõudmine ja samas, nii nagu te siin näiteid tõite, juhtimisõiguse loa peatamine või lausa mitteväljastamine – see nii hakkab rakenduma. Mu küsimus on kõigepealt, kas selline juhtimisõiguse loa peatamine või mitteväljastamine on õiguslikult üldse võimalik, on kooskõlas meie põhiõigustega. Miks ainult see? Me teame, et on võimalik muude kutse- ja ametitunnistustega ka saada nii kutseharidussüsteemis kui kursuste kaudu. Kas neid ka siis ei väljastata? See on omaette küsimus. 

Ja ikkagi, seletage lahti see n-ö sunniraha rakendamine. Kui ikkagi noor ei taha õppida ja väidab, et tal ka raha ei ole, siis kuidas seadusejärgselt peaks see olukord lahenema?

Tänan küsimuse eest! Järgemööda. Mitte kohe sunniraha ja mitte kohe juhiload, vaid enne ikka ettekirjutus, üks või kaks. Tegelikult selle eelnõu mõte on see, et ta on täpselt samalaadne, nagu kasutatakse nende suhtes, kes hoiavad kõrvale arstlikust komisjonist või teenistusest ehk ei anna ennast Kaitseressursside Ametile kätte. See mehhanism on täitsa õiguspärane. Kui teiste asjade puhul seda rakendatakse, siis miks seda keelenõude järgimisel ei saa rakendada? Sest vaadake, inimese tervisega võib ju ka nii olla, et ta lihtsalt tervisenõuetele ei vasta ja mingil hetkel hakkab vastama. Või kui ta ei vasta haridusnõuetele, ei ole käinud kuus talve koolis ja ühel hetkel lõpetab põhikooli ära, siis ta vastab ja teda hakatakse kutsuma sisse. Selles mõttes mina Kaitseressursside Ametit selles küsimuses küll ei alahinda, sellepärast et nad suudavad töötada andmebaasidega. Neil on ka sissekutsumise suhtes a) administratiivne suutlikkus ja b) neil on ka kogemus, kuidas seda kõike teha. 

Ma olen jälle selles mõttes väga kindel, et Integratsiooni Sihtasutus saab suurepäraselt keelekursustega hakkama, sellepärast et ta teeb seda kogu aeg. Ja see ongi täiskasvanute õpe, mis on korraldatud ka nii, et inimene saab näiteks tööl käia või midagi muud teha ja keelt õppida. Seal on erinevad võimalused. Integratsiooni Sihtasutuse juht käis mitu korda komisjonis ja rääkisin temaga ka eraldi. See, vastupidi, on väga loogiline.

Enn Eesmaa, palun!

Aitäh! Hea kolleeg! Ma esitan oma küsimuse ennekõike nende nimel, kes mõtlevad kaasa ja jälgivad seda ülekannet võib-olla isegi kodus. Kas selle seaduseelnõu raami mahub ka senisest laiem võimalus neid inimesi, kes ei ole keeleoskajad, rohkem kasutada alternatiivteenistuses?

Ei, see on ikkagi mõeldud ajateenistuseks. See on ikkagi mõeldud ajateenistuseks. Aga alati on võimalik esitada muudatusettepanekuid. See seaduseelnõu ei tegele nüüd sellise abstraktse riigiteenistusega, mida on ka arutatud, et võiks olla relvaga teenistus ja mitterelvateenistus. Asendusteenistus on põhiseaduses sätestatud ja seal on ainult kaks põhjust. See on kas usuline või veendumuslik põhjus, et ma ei kanna relva.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma enne küsisin, aga sa nagu ei vastanud, mitu tundi on ette nähtud. Ja sellel B1-l on ka mitu taset, B1.1 ja B1.2. Küsimus on selline: mida selle kursuse lõpetamisel nõutakse, kas seda B1.1 või B1.2, ja mitu tundi on ette nähtud selle B1 omandamiseks?

B1-tasemel kursus kestab, sõltuvalt intensiivsusest võib kesta seitse kuni üheksa kuud ja see on 250 akadeemilist tundi, mida Integratsiooni Sihtasutus pakub. See on siin seletuskirjas ka kirjas. (Hääl saalist.) Siin on B1.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Meil on viimasel ajal jõudnud Riigikogu suurde saali omajagu selliseid eelnõusid, kus oli väga suur kahtlus, et see ei ole kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega, ja hiljem näiteks Eesti Vabariigi president ei ole neid välja kuulutanud just selle pärast ja õiguskantsler on hästi palju kriitikat esitanud. Selle eelnõu puhul on selge, et siin on olemas põhiseaduse riive. Sellest, ma saan aru, räägib ka seesama seaduslik analüüs, mis on lisatud sellele eelnõu tekstile. Kas eelnõu algatajatel on ikkagi see kindlus olemas, et siin ei ole vastuolu põhiseadusega ja see eelnõu läheb läbi, või ikkagi juhtub nii, nagu on juhtunud nendesamade eelnõudega, millest ma olen eelnevalt rääkinud?

Tänan selle küsimuse eest! Jah, on.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma tunnen huvi selle vastu, kas on tehtud statistikat ja proovitud aru saada, kes need keskmised 200 keeleoskamatut on, millistest koolidest nad tulevad, miks on jäänud keel omandamata. Tuleb minna ka juurte juurde ja jälgida nende koolide eksamite korraldust, kuidas lastakse neid läbi, kuidas on võimalik nii, et mitte millestki mitte midagi aru ei saa peale pikka aega n-ö eesti keele õppimist koolis. See on tegelikult omamoodi hariduskorruptsioon, et sellised inimesed lastakse koolist läbi, kuigi seal on eesti keele tunnid. Ja kui sellist olukorda ei oleks, siis meil ei olekski vaja seda seadust ju õieti menetleda, kui ausalt õpetataks vähemalt kolmemehed ka ära. Kuidas minna juurte juurde ja kas on teada, millise taustaga nad on ja millised piirkonnad on kõige probleemsemad?

Härra Poolamets, tänan selle küsimuse eest! Täitsa tõsine küsimus, aga ma ei oska sellele vastata. Mul ei ole neid andmeid, millistest koolidest ja kust nad on. Aga sellega ma olen ka enam kui nõus, et kui inimesed on koolidiplomiga lõpetanud ja nad päriselt eesti keelt ikkagi ei oska mingisuguselgi tasemel, siis see on tõsine probleem, millega nüüd kuidagi proovib saada asjad normaalsesse käiku Ida-Virumaa kutsehariduskeskuse direktor härra Agur, kes on seal sisse viinud ka intensiivse keeleõppe, et õpetada eesti keeles. Talle saab soovida ainult jõudu.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kas nendel kutsealustel, kellel on B1 olemas ja kes ise leiavad, et nende keeleoskus ei ole piisav, et Kaitseväes teenistust pidada, on ka võimalus see kursus läbida?

Seda me arutasime ja selle võimaluse võiks neile pakkuda küll, jah.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt ettekandja! Ega ma oma esimesele küsimusele vastust ei saanud, aga ma esitan teise küsimuse, mitte korrates esimest küsimust. Aga natukene jätkuks sellele, mida kolleeg Enn Eesmaa küsis. Meie põhiseadus jätab siiski piisavalt suure vabaduse tegutseda seadustega nii, et me ei välju põhiseaduse raamidest, ei mõttest ega ka sätest. Jutt on nimelt alternatiivteenistusest, mitte tingimata asendusteenistusest, mida on võimalik sätestada nii, et põhiseaduse riivet ei teki. Teine võimalus on näha ette pikem teenistusaeg nendele, kes keelt ei valda. Kontrolli all teenistuses olevana on kindlasti intensiivõpet palju efektiivsem korraldada ja tulemus tuleb palju kiiremini kätte. See ka ei motiveeri noori teenistusest kõrvale hiilima või pikendama, kui nad teavad, et nad peavad läbima pikema teenistuse koos keeleõppega. Kas niisuguseid alternatiive kaaluti?

Tänan, härra Seeder! Tegelikult te küsisite eelmine kord umbes kolm küsimust ja ma kõigile väga kohusetundlikult vastasin. Mis puudutab põhiseadust, siis põhiseadus ütleb üsna üheselt, mis see asendusteenistus on. Kui nüüd rääkida alternatiivteenistusest või mingisugusest muust teenistusest, siis selle me saame ikkagi sisse viia, kui me siin peaksime seda otsustama, mingite järgmiste seadustega. Kaitseväeteenistuse seaduse muutmisest, ma kardan küll, ütlen niimoodi puusalt tulistades, ei piisa. 

Jah, arutati paljusid erinevaid variante, aga jällegi need kaks seisukohta, mida ütles riigikaitse kõrgeim juht: Vabariigi President on väljendanud, et keeleõpe ei pea olema Kaitseväe õlul. Seda eriti arvestades seda, et 2027. aastast kaitseväeteenistus sisuliselt muutub. Üks osa on kogu aeg valmisolekus. Ja teine asi: inimestel, kes peavad sisse tulema, peaks olema ikkagi elementaarne keeleõpe. Ja sellepärast pärast arutelu ja võib-olla isegi vaidlusi me jõudsime kõik arusaamisele, koosmeelele, et see on kõige valutum ja lihtsam variant, nagu me välja pakume. Kõik teevad seda, mida nad kõige paremini oskavad, ehk siis Integratsiooni Sihtasutus õpetab täiskasvanuid. 

Ja nüüd, kui te räägite motiveerimisest, härra Seeder, siis see nii ongi, et kui sa õpid, siis sa ühe aastaga õpid keele selgeks ja siis läheb kõik nii, nagu minema peab. Kui sa ühe aastaga ei õpi, siis sa pead ise selle eest maksma, mis ei pruugi olla väga odav. Ja kui sa siis ei taha õppida, siis tuleb juba Kaitseressursside Amet ettekirjutuste ja sunnirahaga. Minu meelest on see selline pehme, aga väga motiveeriv lähenemine.

Kalev Stoicescu, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea ettekandja! Minu küsimus on sulle see, et mida sa ütleksid kokkuvõtvalt sellesse seaduseelnõusse kõhklejatele või suisa vastastele, kuidas saab eesti keele õpe nendele kõnealustele noortele, kutsealustele olla neile mittekasulik, samas ka riigikaitsele, kogu ajateenistuse protsessile, kogu Eesti riigile. Teiseks, kuidas see saab üldse riivata kedagi teist, kui me tegelikult ju aitame neid noori, aitame riigikaitset, me kedagi teist ei riiva, ei diskrimineeri? Ja lõpuks, miks me peaksime selles kontekstis rakendama mingisuguseid muid meetmeid, mis on juba seaduses ette nähtud, kui on teistsugustel puhkudel tegemist ajateenistusest kõrvalehoidumisega?

Tänan! Sellele küsimusele ongi väga keeruline vastata, sest ma tahaksin ka väga uskuda, et kõik Eesti kodanikud on läbi mõelnud selle, kui ma ütlen, et põlevad soovist aega teenida, võib-olla siis see on liiga kõlav, aga kõik Eesti kodanikud saavad aru, et see ajateenistus on üks Eesti riigis elamise ja olemise osa. Ja selles mõttes ma tõesti ei saa aru, et kui nüüd jällegi see riik, mille kohta öeldakse, et nii ja naa, aga ütleme siis, jah, seesama riik ulatab tegelikult inimestele abikäe, kes ei ole mingil põhjusel saanud eesti keelt nii selgeks, et nad tunneksid ajateenistuses ennast kindlalt, kui neil ei ole seda B1, et miks see peaks siis riivama kedagi teist või neid. See on ju vastupidi. Tundub, et nagu kõik võidavad. Võidavad noored inimesed, võidab kaitsevägi ja võidab integratsiooni mõttes ka ühiskond laiemalt.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma lõpuni ei saanud aru. Tegelikult peavad gümnaasiumi lõpetanud valdama eesti keelt B2-tasemel. Meie haridus- ja teadusminister Kristina Kallas väidab, et gümnaasiumid töötavad hästi, kõik sujub hästi, õpetajad on olemas, metoodikad on olemas ja nemad saavad hakkama. Nüüd selgub, et armee nõuab B2-taset ja see on probleem, et poisid tulevad ja ei oska keelt. Kas gümnaasiumid ei saa hakkama ja meie haridusminister valetab?

Eesti haridusminister on väga aus ja räägib täpselt nii, nagu on. Aga nüüd ma vaatan siit seletuskirjast, et olla ise ka täpne, et need, kes lõpetavad nüüd eestikeelsele haridusele üle läinud gümnaasiumi ja põhikooli, et juba põhikooli lõpetamine on B1 ja nendega selles mõttes ei tegeleta, et andmepõhiselt lähevad siis aega teenima. Ja nüüd aastaks – ma vaatan, kus see koht on siin –, aastaks 2030 pidi olema üleminek eestikeelsele haridusele täielik. Kõik, kes lõpetavad põhikooli ja gümnaasiumi, oskavad eesti keelt. (Lehitseb pabereid.) Jaa, see on siin. Eeldatavalt omandavad alates 2030. aastast kõik põhikooli- ja gümnaasiumilõpetajad eesti keele vähemalt B1-tasemel. Aga üleminekuperioodil on ikkagi vajalik vajadusel suunamine täiendavatele keelekursustele. Ma rõhutan jällegi, et järkjärgulist üleminekut eesti keele õppele alustasime alles 1. septembril 2024. Just.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Jah. Ida-Virumaa inimesena ma võin öelda seda, et tunnistus on tunnistus, see on hea, aga päris tihti on nõnda, et inimestel, kellel on tunnistus olemas, puudub see igapäevane suhtlus ja tegelikkuses nemad ei valda eesti keelt piisaval tasandil. Ja kui nad tulevad näiteks teenistusse, võib juhtuda nõnda, et B1-kategooria on olemas, aga inimene ei oska väljendada ennast eesti keeles. Kuidas sellises olukorras käituda?

Kõigepealt ju inimestega suhtleb Kaitseressursside Amet. Me siin enne ka arutasime seda, ma kellegi küsimusele vastasin, et kui inimene tunneb ennast ebakindlalt, siis tal on võimalik tasuta keeleõpet saada läbi selle Integratsiooni Sihtasutuse. Riik maksab selle kinni. 

Nüüd, teine asi, millele viitas ka siin kolleeg Poolamets, on see, et kui ikkagi inimene lõpetab kooli, siis peab olema kindlus, et see kool selle B1-taseme ka nagu päriselt annab. Kui sa teed nagu matemaatikaeksami, siis loetakse punktid kokku, kui sa teed keeleeksami, siis peab ju täpselt samamoodi olema. Õppeaine on õppeaine, mis seal vahet on. Selles mõttes peab see toimima. Need on need lahendused. 

Kaitsevägi võimete piires, kellel see B1 on, et siis sõbrad ja teenistuskaaslased aitavad järgi ka, aga kui tal seda B1 ei ole, siis on ikka väga-väga raske. Tegelikult ka. Proovige panna ennast, vabandust, noorte nooremseersantide, nooremveeblite ja nooremleitnantide rolli. Mis nad teevad siis, räägivad inglise keeles või? Pole ka päris normaalne. Nemad ju ei oska näiteks vene keelt. Kuidas nad siis hakkama saavad? Me peame vaatama ikkagi tervikut. Ja jällegi, see tasuta keeleõppe võimalus ongi see abikäsi, mis aitab selle asja ära lahendada, mida me välja pakume.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Nüüd avan läbirääkimised fraktsioonidele. Kõigepealt Isamaa fraktsiooni nimel Helir-Valdor Seeder, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Head kolleegid! Kõigepealt ma kohe ütlen, et Isamaa fraktsioon toetab selle eelnõu esimese lugemise lõpetamist, sest praegu kujunenud olukord on keeruline. Loomulikult peavad keelt oskama kõik need noormehed, kes kaitseväeteenistuses selle kohustusliku ajateenistuse läbivad. Seetõttu, vaatamata sellele, et me oleme natuke skeptilised või õigemini päris skeptilised selle lahenduse osas, mis praegu on algatatud eelnõus välja pakutud, me toetame selle menetlemist. Me loodame, et me leiame eelnõu menetlemise käigus, julgen öelda, toimivad ja paremad lahendused, kui praegu siin välja pakutud on. Aga seda saab loomulikult ainult sel juhul, kui me esimese lugemise ära lõpetame. Nii et me kindlasti toetame seda. 

Algatajate nimel esinenu ütles, et kohustust eesti keelt õpetada ei saa panna Kaitseväe õlgadele ja Kaitsevägi ei saa ära teha kellegi teise tööd. Noh, ega me niisugust ideaalset ühiskondlikku tööjaotust ei saavuta mitte kunagi. Lasteaed teeb ideaalselt oma töö ära, kodu teeb ideaalselt oma töö ära, kool teeb ideaalselt oma töö ära, Kaitsevägi piirdub ainult oma ülesannetega, teeb seda ideaalselt jne. Kõige selle juures inimene ise ka veel valmistab ennast nii vaimselt kui ka moraalselt ja füüsiliselt ette kaitseväeteenistuseks. Sellist olukorda me ei saavuta mitte kunagi. See on väga eluvõõras lähenemine, kui me sellest eeldusest lähtume ja arvame, et praktika niimoodi elus toimibki. Ei toimi, kahjuks.

Tegelikult ei ole keeleprobleem üldse mitte kõige suurem probleem selles ettevalmistusahelas või kutsealuste valmisolekus kaitseväeteenistuseks. Palju-palju suurem probleem on füüsiline ettevalmistus, kordades palju suurem probleem on füüsiline ettevalmistus. Nende minimaalsete elementaarsete füüsiliste katsete või normatiivide täitjate protsent on kordades väiksem kui keeleoskajate probleem. Seda puudust, mida meil kool, n-ö koolilõpetaja, kes Kaitseväkke tuleb, ei suuda teha. Me ei ju mingisuguseid füüsilisi laagreid, et viia konsistentsi need kaitseväelased, kes ei ole võimelised tegelikult täitma seda väljaõppeprogrammi. Absoluutselt ei ole võimelised täitma! Ma tean, mida ma räägin. Mul on neli poega, kellest kolm on äsja läbinud kaitseväeteenistuse, üks on hetkel kohustuslikus kaitseväeteenistuses. Ma tean, milline olukord see on. See on veel rohkem vajalik kui keeleoskus, kui sa ei suuda maastikul täita elementaarseid nõudeid, mis puudutavad relvadega ümberkäimist jne. Aga ometigi me ei ütle, et keegi teine peab selle töö ära tegema. Rääkimata sellest, et mul on põhimõtteline erimeelsus – ma vaatan siin Riigikogus olevate endiste auväärsete ohvitseridega, kes on tänaseks erru läinud –, et kaitsetahte, lojaalsuse ja teadlikkuse koolitus on kindlasti kohustuslik ja väga oluline osa kaitseväeteenistuse läbimisest. Sinna ma mahutan ka keeleoskuse täiendamine ja lõimumine kõige laiemas mõttes. See on kindlasti Kaitseväe üks olulisemaid ülesandeid, spetsiifiliselt muude ülesannete kõrval. Kindlasti on see üks kõige olulisemaid ülesandeid ja rolle. Näha kaitseväeteenistuses niivõrd kitsast rolli, et me toodame ainult n-ö kahuriliha – see on ülimalt kitsas ja ma ütleksin väga lühinägelik nägemus kohustuslikust ajateenistusest. 

Nüüd, ma olen skeptiline ka selles osas, et me saame haldussunni korras peatada välja antud juhtimisõiguse luba või üldse mitte väljastada, kui inimene täidab kõik nõuded ja sooritab eksami. Ja see küsimus on üldse, miks siis ainult juhilubade puhul. Kas ka teised ameti- ja kutsetunnistused, mida me väljastame, peatatakse ja kes, kuidas, millisel kujul ja milliste tagajärgedega see saab olema? Ja ma ei saanud tegelikult vastust, kas meil on olemas kindel veendumus, et see mahub meie tänase põhiseaduse raamidesse. Tahaks väga teada, kas ka õiguskantsler nii arvab. Ega ei saanud ka täpselt aru sellest sunniraha rakendamise põhimõttest, et tulevad hoiatused ja nii edasi. Kuidas ikkagi on, kui inimene ei taha õppida? Ma ei pea siin silmas, et ta ei ole võimeline keelt omandama, vaid ta ei taha – ma arvan, et neid siiski on –, lootuses, et siis pääseb ära kaitseväeteenistusest ja väidab, et tal ka raha ei ole ja ei olegi raha. Kuidas me siis lahendame seda? Me sunniraha sel juhul ka kätte ei saa.

Nüüd, keeleprobleem. Ka täna võib Integratsiooni Sihtasutus neid noori koolitada, süsteem ei toimi. Ka täna võiksid nad Integratsiooni Sihtasutuse kaudu koolitada ennast, keeleoskust täiendada, et olla valmis kaitseväeteenistuseks. Millegipärast need, kes seda vajaksid, seda täna ei tee. Ja nüüd ma tulengi selle juurde, mida küsisin mina ja mida küsis ka kolleeg Enn Eesmaa ja mida on siin erinevatel aruteludel käsitletud. On kaks alternatiivset lahendust, või, ütleme, mitte alternatiivset. Ma ei ole üldse selle vastu, kui see võimalus haldussunni kaudu seadusesse jääb, aga kui me selle kõrval näeme ka võimalust alternatiivteenistust – mitte palun võrdusmärki asendusteenistusega panna –, siis ütleme, alternatiivseid lahendusi, kuidas mitte vabastada neid mittekeeleoskajaid, vaid suunata siiski alternatiivselt läbima kursusi, kas või kodust käies kontrolli all. Nii et tal ei ole vabadust mitte midagi teha või vabadust samal ajal teenida kopsakat raha nende asemel, kes teenivad Eesti riiki, või alternatiivina minna õppima. Me siiski väga selgelt ütleme, et keele mitteoskamine ei vabasta ega anna mitte mingisugust eelist ja vabadust sulle, ka vaba aastat või vaba paari aastat, ja vaadata, mis siis edasi saab, vaid see on vältimatult kohustuslik. Seda tuleb kaaluda väga tõsiselt.

Ja teiseks, pikem teenistusaeg. Kui ikkagi lähed Kaitseväkke ja tulevikus 12 kuu asemel pead läbima 15- või 18-kuulise teenistuse, aga esimesed kolm või kuus kuud on intensiivne keeleõpe, mida ei pea tegema ohvitserid, kes selleks ei ole koolitatud, vaid kas või needsamad inimesed, kes hakkaksid seda tegema Integratsiooni Sihtasutuses – needsamad inimesed – ja sama raha eest. Sel juhul, ma arvan, motivatsioon vältida kohustuslikku kaitseväeteenistusse tulekut oluliselt väheneb. Ma olen kindel, et selline kombineeritud lahendus on tunduvalt efektiivsem.

Ja lõpuks ma ütlen, et kuna siin eelnõu algataja rääkis 4000-st pluss kohustuslikust kaitseväeteenistuses osalejast tulevikust, siis ma tuletan meelde, et meil sellel aastal sündis napilt üle 9000 inimese, nendest pooled ehk neli ja pool tuhat on poisid. No tulevikus ei maksa unistada 4000-st. Hea, kui me sellest poolegi suudame täita. Hea, kui me sellest poolegi suudame! See on tänane reaalsus, vaadates paarkümmend aastat ette.

Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Mati Raidma, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Reformierakonna fraktsioon on kindlal seisukohal, et keelenõue ajateenistusse astujatele on oluline ja vältimatu ning mõjutab väga otseselt Eesti kaitsevõime arengut. Kaitseväele ja sealhulgas ajateenistusele seatud sõjalise kaitse valmiduse ja väljaõppe eesmärgid ei võimalda enam keeleõppeks vajalikku aega ega ressurssi Kaitseväes. Keeleoskuse väljakutse tuleb lahendada enne ajateenistust. 

Samas olgu üle korratud, et keeleoskuse puudulikkus ei vabasta isikut ajateenistuse kohustusest. Presidendi poolt kaitseväeteenistuse seaduse tagasilükkamisel puudustena välja toodud teema, keelenõudega seotud korra raamistik, oli põhjendatud ja vajalik. Tegelikult see eelnõu ka täpselt seda väljakutset adresseerib. 

Meie põhiseaduse § 124 ütleb, et Eesti kodanikud on kohustatud osa võtma riigikaitsest seaduses sätestatud alusel ja korras. Kutsealuse roll on osa kodaniku riigikaitsekohustuse täitmisest, ta on kaitseväekohuslane. Selle eelnõuga luuakse regulatsioon, mis sätestab ühelt poolt mehhanismi enne ajateenistust keeleoskuse taset vajaduse korral kontrollida ja teisalt võimaldab kaitseväekohuslastest kutsealustel seda saavutada. 

Ma tunnustan erinevate ametkondade, ministeeriumide eksperte, Integratsiooni Sihtasutust ja riigikaitsekomisjoni, kes selleks eraldi loodud töörühmas väga heas koostöös ja heas tempos töötas välja kaitseväeteenistuse seaduse täiendamise ja meie käesoleva eelnõu. Ja mida on oluline veel kord rõhutada: see eelnõu loob lisaks ajateenistusse astuja keelenõudele ka võimaluse ja mehhanismi selleni jõudmiseks.

Reformierakonna fraktsioon toetab käesoleva eelnõu jätkuvat menetlemist. Jõudu meile kõigile ja häid ideid selle menetluse käigus seda eelnõu veel paremaks teha ning see ka lõpuks vastu võtta.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 825 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 11. märts kell 17.15. Oleme edukalt läbinud kõik tänased päevakorrapunktid ja sellega on istung lõppenud.