Tere päevast, austatud Riigikogu! Tervist, kõik, kes te jälgite tänast Riigikogu infotundi siit istungisaali rõdudelt ja ka sinise ekraani vahendusel! Me alustame 25. veebruari infotundi. Head kolleegid, mul on kõigepealt teile palve: teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 26 Riigikogu liiget, puudub 75. Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: haridus- ja teadusminister Kristina Kallas peaministri ülesannetes, kaitseminister Hanno Pevkur ja siseminister Igor Taro. Meie infotunni reeglid on ikka täpselt samasugused nagu varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks kolm minutit. Registreerunud Riigikogu liige saab esitada ühe täpsustava küsimuse ning lisaks selle konkreetse küsimuse raames saab üks Riigikogu liige võimaluse esitada ka lisaküsimuse. Kokku on meil üheksa registreeritud küsimust.

Neist kõige esimene on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele peaministri ülesannetes. Küsib Riigikogu liige Aleksandr Tšaplõgin ja teema on elekter ja küttehinnad. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Kütte- ja elektriarvedega seotud olukord on väga raske. Kui te ei istuks Stenbocki majas, vaid suhtleksite inimestega, oleksite kursis. Mõned riigid aitavad sellises olukorras inimesi. Näiteks Itaalias eemaldati elektriarvetelt CO₂ maks. Leedus kompenseerib riik küttearveid, kui need ületavad 10% pere sissetulekust. Minu küsimus on väga lihtne. Miks te midagi ei tee? 

Mind paluti esitada teile veel üks küsimus. Te siin hiljuti lubasite aidata peret, kellel on raskusi kommunaalarvete maksmisega. Aga kas te aitasite neid või ei?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma saan peret aidata siis, kui ma tean, kellest jutt käib. Niimoodi abstraktselt ma teile vastata ei oska, kellest täpselt jutt käib. 

Elektriarved on olnud siin juba pikemalt teema. Eestis on teadupärast toimetulekutoetuste süsteem, mis katab ära inimese elamiskulud juhul, kui muud kulud on muutunud, kui tal ei jää pärast teatud kohustuste tasumist enam elamiseks raha. Nii et toimetulekusüsteem toetab kõiki neid, kellel on raskusi elus kulude katmise toimetulekuga. Ennustame ette, et tõenäoliselt jaanuarikuu elektriarvetest tingituna toimetuleku saajate hulk kindlasti kasvab ja sealtkaudu on võimalik inimestele kompenseerida olukordi. 

Ennustus on praegu ka see, et veebruari hinnad, elektrihinnad tõenäoliselt langevad, tegemist on rohkem päikeseliste ilmadega, on läinud ka tuulisemaks, nii et me suudame toota ka kohapeal rohkem elektrit. 

Aga jaanuarikuu arvete puhul tõesti on vaja inimesi toetada. Inimesed pöördugu selleks tõesti kohaliku omavalitsuse poole. Reeglina sealt see inimeste toetamine läbi toimetulekutoetuse ja muude toetuste käib.

Suur tänu! Aleksandr Tšaplõgin, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Toimetuleku määr Eestis on 220 eurot kuus. Selle rahaga inimene hakkama ei saa, see on selge. Aga järgmine küsimus. Ma olen nii vana, et mäletan aega, millal elekter ei olnud meil luksus. See oli tegelikult üsna hiljuti, aastal 2012. Siis viis Andrus Ansip meid börsile, seejärel hakkas Taavi Rõivas põlevkivienergeetikat hävitama. Pärast seda kiitis Kaja Kallas heaks CO₂ kvoodid. Tulemust näeme oma arvetel. 

Teen ettepaneku minna tagasi, loobuda CO₂ maksust, taastada põlevkivielektrijaamad, lahkuda elektrienergia börsilt, taastada tariifide riiklik reguleerimine. No kahe minutiga ma näitasin, miks täna on kõik halvasti ja kuidas teha nii, et oleks hea. Teil on neli minutit, et tõestada, et ma eksin. Aitäh!

Aitäh küsimuse eest! Te tõepoolest eksite. Põhjus, miks meil täna on nii kõrged elektrihinnad, on see, et meil endal ei ole piisavalt elektritootmist Eestis. Miks meil ei ole piisavalt elektritootmist? Kahjuks ei saa seda üles ehitada ühe aastaga, kahe aastaga, isegi mitte kolme aastaga. Selleks on vaja oluliselt pikemat plaani. Kui kümme aastat tagasi jäid otsused tegemata, siis tänaseks me oleme sellises olukorras, nagu me oleme. Investeeringud on tegemata tegelikult ka põlevkivikateldesse. Nii et meil ei ole täna lihtsalt tootmisvõimsusi. Me oleme teinud otsuseid nii gaasielektrijaamade, tuuleparkide, päikeseparkide kui ka salvestuste ehitamiseks. Ka tuumajaamaga liigume edasi. 

Nii et tänane elektri hind on pikka aega otsustamatuse tulemus. Midagi pole teha, peame sellega kõik kinni maksma. Ja tõepoolest on valitsusel vaja olla toetav inimeste suhtes, kes ei pea seda koormat kandma, vaid peaks olema võimalik inimestel Eestis ikkagi elada, ilma et ta elektrivõlglaseks jääb elektriarveid maksmata.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Peeter Ernits. Palun!

Hea juhataja! Auväärt valitseja! Aasta tagasi olite kolmekesi ühel pühapäeval, poolteist tundi pidasite nõu ja tulite välja siis teatega, et Eesti energeetika tulevik on paika pandud – meretuulepargid ja ligi kolmemiljardilised investeeringud ja nii edasi. Pärast seda visati üks teie koalitsioonierakonna juht ja koalitsioonierakond sealt välja – sotsiaaldemokraadid. Minu küsimus on teile, auväärt valitseja, et kas teil on kahju sellest, et see uhke plaan, mille te heaks kiitsite kolmekesi, vastu taevast lendas ja üks hea partner selle tulemusena valitsusest välja visati.

Aitäh selle küsimuse eest!

Nüüd, ühtegi plaani ei ole prügikasti visatud. Sellest plaanist, mis me toona kokku leppisime kolme partneri vahel, on välja jäetud meretuuleparkide põrand-lagi toetusskeemi kehtestamine. Kõik muud tegevused, selleks et meil oleks Eestis energia tootmine väga mitmekesine, et meil oleks varustuskindlus, et me suudaksime hinna alla tuua, et see tootmine, energia oleks meil ka loodussõbralik ja taastuvatest energiaallikatest – kõik need tegevused jätkuvalt toimivad. Ehk siis, tuumajaama planeeringutega minnakse edasi, tuule, maismaatuule vähempakkumistega minnakse edasi. Ühe me oleme välja kuulutanud juba 2023. aastal; teine pakkumine on ettevalmistamisel. Energiasalvestuste loomine on ülihädavajalik, selleks et oleks see elektrienergia oleks vähegi juhitavam, ehk siis, see juhuelektri maht teatud tundidel ikkagi need tipud ära lõikaks, need kallid hinnad. Selleks on vaja ka meil salvestust –– ka sellega me liigume edasi.

Nii et sellest plaanist, millest te räägite, mitte midagi pole prügikasti visatud, välja arvatud üks kokkulepe sellest, mis on väike osa sellest, mis on meretuuleparkide lagi-põrand hinnapakkumiste kokkulepe. See on ainuke asi, mis sealt ei toiminud, sellepärast et kõik arvutused näitasid, et see ei saa olema soodne; ehk siis, meretuul sellises mahus, nagu algselt planeeritud oli, turule ei mahu.

Aitäh!

Suur tänu! Sellega lõpetame meie tänase esimese küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane teine küsimus on samuti haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele peaministri ülesannetes. Küsib Riigikogu liige Tiit Maran ja teema on plaanitav metsaseaduse muudatus. Tiit Maran, palun!

Aitäh, auväärt eesistuja! Hea minister! Küsimus on suunatud teile kui peaministri rollis olevale inimesele. Nagu teada, Kliimaministeerium on metsaseaduse muutmise seadusega päris kaugele jõudnud. Selle ideedega, mis sinna on sisse kirjutatud, on üsna palju seotud peaminister, endine kliimaminister ja Riigikantselei – arvestades, et riigikantsler on endine Kliimaministeeriumi kantsler –, aga tundub, et ka ettevõtjate nõukogu. 

Selles seaduseelnõus, mida ma olen uurinud, on kolm põhilist valupunkti. Üks on see, et 70% Eesti metsadest plaanitakse muuta majandusmetsadeks. Teine punkt on see, et metsanduse arengukava koostamisest kiputakse loobuma – see on see dokument, mis võimaldaks tasakaalustatud strateegilist lähenemist metsadele üldse. Ja kolmas on trahvimäärad juhtudel, kui metsade majandamisel esineb kuritarvitust. 

Mu küsimus on üsna lihtne, puudutan ainult esimest tulipunkti, et 70% metsadest tuleb majandusmetsadeks muuta. Miks seda vaja on? Mis on selle eesmärk? 

Aitäh! Seal on teine pool vastu, ehk siis 30% kaitstavat metsamäära, ja seda on vaja selleks, et seda 30% saaks kaitsta. Ehk siis selle mahu fikseerimine, et meil ei oleks neid lõputuid vaidlusi, mis ei võimalda meil ei ühelt poolt loodust kaitsta, aga teiselt poolt majanduses majandada, et need vaidlused Eestis tegelikult lõplikult kokku leppida. 

Ja meil on vaja seda kokkulepet. Me peame selle kokkuleppeni jõudma ja selle 30% osa on just see kõige olulisem osa sellest metsaseadusest. 

See mure, mis on seda metsapoliitika vaidlust pikka aega kaasas kandnud, on olnud seotud sellega, et Eestis on võrreldes väga paljude teiste riikidega väga palju kaitstavat metsa, mis on meie väärtus, mis on ka meie rahvana sõnastatud väärtus, mida me peame kaitsma. Küll aga on need vaidlused selle üle, kust läheb see kaitstuse piir, väga pikka aega metsandusvaldkonda ja ka majandust räsinud. 

Me võiksime täna ka selles metsandusseaduses selle vaidluse lõpuks kompromissina sõnastada, et kõikidel osapooltel oleks kindlus selle üle, et mets on kaitstud sellises ulatuses, nagu ta meil täna Eestis on, et me ei vähenda Eesti metsa varusid. Ja samal ajal ka see mets, mis vajab väärindamist, et ka see mets on kättesaadav ja et me ei vähendaks taas kord Eesti metsa varusid. 

Väga peamine ülesanne kogu selle asja juures on Eesti metsa varude mittevähendamine. Me peame selle nimel töötama, sest järgnevatele põlvedele ei saa me edasi anda märkimisväärselt vähenenud metsavarusid. Mets on väärindatav, taastatav varu ja samal ajal on tal ka Eesti ühiskonnas Eesti inimeste jaoks, Eesti identiteedi jaoks, Eesti riigi jaoks väga oluline väärtus. Seetõttu need metsaseaduse muudatused täpselt sellist kompromisskokkulepet praegu sõnastavad.

Tiit Maran, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Mul on teist natukene kahju. Esiteks ma korrigeerin natukene. Meie metsade puidu hektari tagavara juba praegu väheneb ja see seadus selles suhtes ei muuda midagi. Keegi on teid väga tugevalt eksitanud, sest metsaseadus sätestab ainult ühe poole, 70% Eesti metsadest tulundusmetsadeks. 30%-st ei räägita, 30% tuleb hoopis looduskaitseseadusest. Ja nüüd pange tähele, see on oluline. 70% on võetud kogu Eesti metsamaast, mis on kogu Eesti territoorium, aga 30% tuleb looduskaitseseadusest, mis puudutab kogu Eestimaad. Need protsendid on võetud erinevatest asjadest. See on umbes sama, kui rääkida, et saun, mis on 60-kraadine ja 40-kraadine viin, sobivad omavahel hästi kokku lihtsalt sellepärast, et kokku tuleb 100%. 

Seetõttu nüüd uuesti see küsimus, aga natukene teisest vormist. Kuna 70% on välja toodud, peab majandusmetsaks minema, siis mis alusel see 70% on ikkagi kokku pandud? Kas on olemas mingid uurimused, andmed või analüüsid, millest see põhineb? Rõhutan, see on enam kui kaks kolmandikku kogu Eesti metsadest ja kuhugi siin jääb vahele kõik see mets, mis peaks olema inimestel käimiseks ja toimetamiseks. Nii et mis alustel on paika pandud see 70%, aga mitte näiteks 60%, 65% või 85%?

Aitäh! Siiski täpsustan, et jah, metsaseadus reguleerib seda 70%, aga 30% on teadupärast meil selles looduskaitseseaduses. Nüüd, 70% sees on ka omakorda piirangud. Need 70% ei ole mitte kuidagi piirangutest vabad, need tulenevad väga paljudest teistest piirangutest. Suur osa majandusmetsadest on Eesti rohevõrgustiku osa, kus kohalikud omavalitsused on seadnud majandamistingimuste piiranguid ja muinsuskaitseseadusest tulenevad piirangud. See ei ole ainult mets, mis läheb otseselt raiumise alla, vaid erinevate metsaliikide ja metsatüüpide reeglite seadmine. Nii et sealt on tulnud see põhimõte, et kui looduskaitseseadus reguleerib ära looduse kaitse all oleva metsa osa, siis ülejäänud mets on majandamismets, aga seal omakorda kehtivad väga paljud muud piirangud. 

Veel kord, selle kokkuleppe eesmärk, selle kompromissi eesmärk on kaitsta Eesti metsavara ehk seda, et Eesti metsavarud ei väheneks, et meil oleksid selged piirid ja kokkulepped olemas. Sest see kõige suurem oht ei ole mitte vaidlus selle üle, milline on majandusmets ja milline on loodusmets, vaid kõige suurem oht on Eestis see, et meil metsavarud vähenevad. 

Aitäh!

Ja lisaküsimuse esitab Züleyxa Izmailova. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! 

Hea minister! Ma pole küll teie käsitlusega nõus, mille kohaselt 30% metsamaa kaitsmiseks on vaja 70% metsi ja elupaiku ära hävitada. Ja teatavasti metsaelustik ei taastu nii, nagu puit seda teeb. See, millest teie rääkisite, see on puit, mitte mets. Mets on palju rohkemat kui ainult puit. 

Aga minu küsimus on, käib ka selle majandusmetsa mõiste kohta, mis on teatavasti saanud keskseks küsimuseks selles muudetavas metsaseaduses. Ja sellega seonduvalt soovingi teie seisukohta, et kas see on teie meelest lubatav ja kas see on hea seadusloome, kui seaduses kasutatakse selles defineerimata mõistet või kui mõiste sisu delegeeritakse rakendusakti, valitsusmääruse tasemele. Sest just nii on juhtunud mõistega "majandusmets". 

Palungi teie selgitust eelnõus kavandatu kohta. Kas see, kuidas seadusemuudatusega toimitakse praegu, on teie arust lubatav?

Aitäh!

Aitäh selle küsimuse eest! 

Nüüd, ma absoluutselt ei ole nõus selle teie eeldusväitega, mida te esitasite, et 70% Eesti metsast hävitatakse. Ma tahaks näha seda metsaomanikku, kelle huvides on ära hävitada mets, mis tal on. Vara, mis on tema peamine vara, selle vara hävitamine – ükski ettevõtja, ükski inimene ei oma vara selleks, et seda vara ära hävitada. Inimene omab seda vara selleks, et seda vara kasvatada. 

Ja täpselt sama on ka eramaja metsaomanikega, riigina kui metsaomanikuna: selle eesmärk on selle vara väärtuse kasvatamine. Selle vara väärindamine on tegelikult inimeste eesmärk. Oleks ikka väga rumal ettevõtja, kes läheks ja hävitaks oma vara ära – põletaks oma maja näiteks maha või tassiks oma ettevõtte varadest tühjaks. Täpselt samamoodi on ka metsaga: ta läheb ja hävitab selle ära. Ma arvan, et see ei ole tegelikult ju tema eesmärk. Tema eesmärk on selle metsa ja oma vara väärtustamine. 

Mis puudutab nüüd neid detaile – te küsisite seaduseelnõude ja määruste vahel – jään siin vastuse võlgu kahjuks. Teinekord küsige kirjalikult, ma oskan teile siis täpsemalt vastata. Kuna ma olen siin praegu peaministri ülesannetes ja sellist detailset küsimust ei olnud, siis ma sinna juriidikasse täna teiega kahjuks laskuda ei saa, sest mul lihtsalt ei ole selle kohta piisavalt infot, et ma oskaksin teile seal vastuseid anda. 

Aga veel kord – selle seaduse eelnõu ja seaduseelnõu muudatuste eesmärk on Eesti metsa tagavara säilitamine ja kasvatamine ja Eesti metsa väärindamine nii eraomanike poolt kui ka riigi poolt, selleks et meil oleks seda metsa, mida me saaksime pärandada järgnevatele põlvkondadele.

Aitäh!

Suur tänu! Lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise. Enne, kui me liigume kolmanda küsimuse juurde, on käsi püsti kolleeg Tiit Maranil. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, Tiit Maran, palun!

Mul on taoline küsimus: kui sellises infotunnis selgub, et mõningad jutuosad lähevad täiesti lappama, siis kuidas sellises olukorras seda probleemi lahendada? Ma saan aru, et auväärt minister ei tea kõiki detaile, aga tegelikult seesama metsaseadus üheselt määratleb, et majandusmetsas kehtivad ainult metsaseadused. Seal ei saa kehtida ei planeeringud ega ükski muinsuskaitseseadus ega ükski teine seadus, juhul kui see sõnastus jääb selliseks. Kuidas sellises olukorras käituda?

Kõigepealt, seda saab lahendada sisuliselt, mitte protseduuriliselt. Kindlasti protseduuriline küsimus ei ole see, millega oleks sellist olukorda võimalik lahendada. Seda küsimust on võimalik esitada uuesti, kui on vastav teema arutelu all. Juhul kui me oleme täna kõik küsimused jõudnud ära käsitleda, siis on võimalik veel nobedate näppude voorus esitada täiendav küsimus. Teil on võimalik esitada kirjalik küsimus Vabariigi Valitsuse liikmetele, teil on võimalik uuesti infotundi tagasi tulla nende küsimustega, teil on võimalik esitada arupärimine. Nii et võimalusi Riigikogu liikmetel oma kontrollikohustust ellu viia on väga-väga palju. See on minu konkreetne vastus. 

Aga liigume edasi. Tõesti, kolmas küsimus on siseminister Igor Tarole. Küsib Riigikogu liige Anti Poolamets ja teema on elanikkonna kaitse. Anti Poolamets, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Meil on üks tõsisemaid teemasid, millega teie ja ka riigikaitsekomisjon ja paljud ametkonnad peavad tegelema, see on elanikkonnakaitse arendamine. Aga hiljuti tuli välja kuidagi märgiline juhtum, kuidas me tegelikult küllaltki tavalistes oludes ei saa hakkama. Nimelt, tavaline olukord on see, et talvel siiski meri jäätub, külmad ilmad ei ole lõppenud, hoolimata nendest, kes kuulutavad ülemaailmselt inimtekkelist mastaapset soojenemist. 

Ehk siis avastatakse ootamatult olukorras, kus näiteks Prangli juhtumil, Prangli saare juhtumil toit hakkab otsa saama saarel, ei ole millegagi kohale viia, sest liinilaev on remondis ja ta ei saa sellest jääst läbi. Siis avastatakse, et kütus on otsas, inimeste liikumine ja transport on raskendatud. Kohalikud elanikud ütlevad, et vald ega riik ei ole saare rahvale appi tulnud. See on kummaline, et selliseks olukorraks valmis ei olda, ütleb Prangli elanik Avo Klemmer, sest pole ju esimene ega tõenäoliselt viimane külm talv. Nojah, eks saamegi kuidagi hakkama, aga kogu see toidukaup vedeleb külma käes, ega seal kartulitest midagi järele ei jää. Ta on ise parasjagu mandril käimas ega tea millal koju saarele pääseb. 

Ehk siis juba see saarelisuse teema on ju meil kohustuslik läbi mõelda. See teema seondub ka helikopterite puudusega, teema, millele te esmaspäeval vastasite. Meil võib neid ootamatuid olukordi, mida saaks lahendada just helikopteritega, võib-olla ka hõljukite ja muude vajalike sõidukitega, väga palju ette tulla. Aga kuidas neid olukordi siis hakata lahendama ja kas või sellist saart varustada. Kuidas me saame oma helikopteripargi nii normaalseks, et me elementaarseid asju suudame hakata lahendama?

Aitäh, austatud Riigikogu liige, selle küsimuse eest! Mis elanikkonnakaitset puudutab, siis võib-olla üks väga oluline põhimõte on see, nagu te välja tõite väga õigesti, et saarelisuse olemus ei saa meile tulla üllatusena ja eriti ei saa see tulla üllatusena ka saarte põliselanikele. On erinevaid ilmastikuolusid, on erinevaid aastaaegu. 

Mis puudutab neid keerulisi olusid, mis sellel aastal seoses karmi talveilmaga kujunesid ja veepealset transporti pärssisid, siis juba eelnevalt pöördus taristuminister minu poole, kui oli näha, et saarte varustamisega võib tekkida probleem. Ta pöördus küsimusega, kas vajaduse korral oleksid PPA inimesed valmis kopteriga toetama väikesaari. Ta sai kohe vastuse, et jah, see võimalus on olemas, seda on ka varasemalt tehtud, kui tekib hädavajadus. Kopter ei ole loomulikult ju suur kaubaauto, ta ei ole praam, tal on teatud piirangud, kui palju ta üldse kaupa saab peale võtta. Kui hädavajadus on olemas, siis saab seda kopterit kasutada ja on alati saanud ka kasutada. 

Ma ei ole nüüd kursis, kui palju reaalselt pöörduti selle vajadusega ja kui palju kopter lendas, aga põhimõtteliselt see praktika toimib. Kui ilmastik on kopterilennuks sobiv ja vajadus on, siis kopter lendab välja. Me muide oleme ka kopteri valmisoleku astet eelmisest aastast oluliselt tõstnud. Kui varem oli niimoodi, et see lendas tunni aja jooksul välja, siis eelmise aasta lõpust reageerib kopterimeeskond 15 minutiga. See tähendab, et nad on kohapeal kogu aeg valves, seal PPA lennusalgas lennujaamas. Nii kui kutse tuleb, siis kohe lennatakse. Selles mõttes ei saa öelda, et see oleks kuidagi uudiseks. 

Aga elanikkonnakaitse kohta ma tahaksin seda kindlasti rõhutada. Elanikkonnakaitse on väga oluline ja eriti oluline on siin silmas pidada, et see ei ole selline toode, mis keegi saadab sulle nagu karbiga valmis. Elanikkonnakaitses on ikkagi igaühe vastutus päris oluline. See on see iseenda jaoks läbimõtlemine, kus ma elan, millistes tingimustes, millised on riskid ja kas see on isiklik vastutus, et neid riske võimalikult hajutada.

Suur tänu! Anti Poolamets, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Lugupeetud minister! Siin tuleb ilmselt üks küsimus veel konkreetselt helikopterite teemal. Ma arvan, et sest aitab. 

Aga ma arvan, et üks küsimus, millele te siiski suudate vastata ilma eraldi ettevalmistuseta, on see, mis eile juhtus nimelt tõrvikurongkäigul. See jäi minule väga kripeldama. Ma korraks tuletan meelde, et kunagi, kui Indrek Tarand käis siin laamendamas ja ühte suurt meeleavaldust provotseerimas ja oli paras tüli, siis seal isegi siseminister oli maja ees, itsitas pihku ja lootis, et äkki tuleb – ma ei pidanud teid silmas, see oli Katri Raik –, et äkki tuleb mingi kakelus, et sotsiaaldemokraadid olid igale poole meeleavalduses läinud provotseerima. Minu meelest oli see äärmiselt ohtlik käitumine, lihtsalt väga ohtlik käitumine, mis võib sisemisi tülisid tekitada riigis. 

Ja mida me nägime tõrvikurongkäigul, kus olid tuhanded inimesed ülevas meeleolus vabariigi aastapäeva tähistamas väga palju lapsi, kes hüüdsid: "Palju õnne Eestile!"? Ja siis me näeme, et keegi on lahkesti lubanud provokaatorid kogu seda suurt hulka inimesi provotseerima. See, muide, toimub igal aastal. Sel aastal oli see eriti agressiivne. Osa inimesi oli päris ärritatud. Mulle tundub, et keegi meelega provotseerib konflikti, et millal saaks, millal saaks mingisuguse tüli välja ajada, millal läheksid nad omavahel kokkupõrkesse. Sellepärast mul oli tõsiselt mure, kui ma mäletan, et Katri Raik oli itsitades sedasama provokatsiooni ise korraldamas. 

Ma loodan, et teil on natuke kõrgemad moraalsed standardid ja võiksite selle peale mõelda, et meeleavalduste provotseerimine, kusjuures loosungitega, mis kuuluvad Vene FSB lemmiksõnavarasse, et natsid maha ja natsidele valu, kus plakatid on kaasas, et jalgadega trambitakse pikali kukkunud inimese peal, nendel nii-öelda vastumeeleavaldajatel. See on provokatsioon. (Juhataja: Teie aeg!) Ja ma näen, et Prantsusmaal on asi jõudnud inimeste tapmiseni juba. (Juhataja: Aitäh!) Ja see võib vallandada meeleavaldused ja tohutud sisekonfliktid. 

Aitäh! Härra minister, palun!

Aitäh teile selle küsimuse eest! Mulle tundub, et see on üks teema, mida ka Vabariigi President on mõnevõrra käsitlenud oma eilses kõnes, kui ta seda pidas. Osad inimesed kuulas, osad olid siis kusagil mujal. See puudutas tõesti arvamuste väljendamise vabadust või võimalust Eestis kõikidele osapooltele.

Ma eeldan, et mõlema sündmuse puhul oli tegu kooskõlastatud avaliku üritusega. Avaliku ürituse korraldajatele kehtivad ka ühtsed reeglid ja kõik osapooled peaksid sellega arvestama. 

Mina ise tähistasin eile ka vabariigi aastapäeva terve päeva läbi. Alustasin hommikupoolikul, varahommikul Narvast, mis oli iseenesest väga huvitav kogemus. Mõelge siis selle koha peale, kus Narva on, kus algab meie Eesti, meie Euroopa, meie vabadus. Muide, seal ei tekkinud mingit tüli selle vabariigi aastapäeva tähistamise käigus. Oli väga palju inimesi Narva linnuses, õnnelikke inimesi, sinimustvalgega lehvitasid, tundsid tõesti rõõmu selle vabariigi aastapäeva puhul. Sellest tulenevalt on tõesti kurb, kui tekib selline pinnas mingisuguse tüli võrsumiseks. 

Seda, muide, president eile ka oma kõnes käsitles, nagu ma juba mainisin, et kui ühelt poolt tuleb väga jõuline, selline, ütleme, võib-olla mitte kõige korrektsem väljendus, väga terav, siis teine pool võib jääda vait. Ja mitte sellepärast, et seda teist arvamust ei ole, vaid sellepärast, et tunneb ennast ohustatuna. Ma leian, et kõik osapooled peaksid olema võimelised oma seisukohti väljendama niimoodi, et see oleks üksteisest lugupidav ja kõiki arvestav. 

Samamoodi nagu avalike ürituste puhul, eks me oleme seda näinud, erinevatelt pooltelt provotseerivat käitumist, sõnumeid, mis lõhestavad ühiskonda. See kindlasti ei tule ühiskonnale kasuks. Ma arvan, et argumenteeritult võib arutleda erinevate maailmavaateliste teemade üle, aga peaks jääma nendesse piiridesse, et kõik oleks turvaline ja keegi ei tunneks ennast ohustatuna. Ka avalike ürituste kooskõlastamise reglement eeldab, et seda jälgitakse. 

Lisaküsimuse esitab Mart Helme. Palun! 

Aitäh! 

Lugupeetud härra Taro! EKRE pool korraldas tõrvikurongkäigu 13. korda.

Me oleme alati käitunud korrektselt, meil on alati ainult Eesti lipud, meil on alati ainult üks loosung: Eesti eest! Kui selles on midagi ebakorrektset, siis on Eesti Vabariigis asjad täiesti paigast ära. 

Küll oli aga teise poole käitumine agressiivne, tülinoriv. Me nägime Tartus 2. veebruaril, kui tähistati Tartu rahu aastapäeva, kuidas sama seltskond sõna otseses mõttes rinnaga tuli peale ja tahtis füüsilist konflikti provotseerida. Ma arvan, et teie alluvuses olevad asutused peaksid siin tegema oma uurimised, oma järeldused, ja ka oma tulevikustrateegia välja töötama, et seesugused konfliktid ei tule.

EKRE tõrvikurongkäigud ei ole kunagi olnud sellised, mis provotseeriks kedagi kaklema või füüsilist konflikti tekitama. 

Aga ma tulen tagasi tegelikult selle laiapindse riigikaitse juurde ja konkreetselt kopterite juurde. 

Vaadake, kui rahuajal ei suudeta tagada Tallinna külje all olevale väikesele saarele, kus on 109 elanikku, kõike eluks tarvilikku – samal ajal kiputakse meile tuumarelva tooma ja lubatakse Iisaku katedraal puruks pommitada –, siis missugusest riigikaitsest me saame rääkida? 

Meil on teine saar, Ruhnu, kus on kütuse … null liitrit kütust. Riik ei suuda viia sinna kütust, et inimesed saaksid tankida oma autosid, traktoreid, mida iganes neil võib vaja minna, et teid lahti lükata; ma ei tea, mis vajadused neil täpselt seal on. 

Meil on Kihnu, mis on sisuliselt mandri külje all, kus inimesed on pidanud veetma päevi mandril, sest nad ei saa saarele tagasi. 

Kui mina olin minister, siis mul oli töögrupp, kes töötas välja kopterite muretsemise ja kopterivõimekuse tagamise ja laiendamise strateegiad. 

Paluge, et teie alluvuses olevad ametnikud otsiksid need dokumendid üles. (Juhataja: "Teie aeg!") Need visati pärast prügikasti. 

Ma küsingi: missugune (Juhataja: "Aitäh!") on praegu nüüd nüüd plaan, et meie kopterivõimekus tõsta sellele tasemele, et me suudaksime ka oma väikesaared tagada vajaduse korral kõige (Juhataja: "Aitäh!") eluks tarvilikuga.

Aitäh!

Aitäh!

Härra minister, palun!

Aitäh selle küsimuse eest! 

Siin on siis kaks poolt: üks on see kopterite nii-öelda tagamise plaan ja teine pool on siis see saarelisus ja elanikkonnakaitse. 

Alustan sellest esimesest poolest. Tõepoolest, kopterite osas on meil olemas juba see võimelünkade analüüs, mis näitab seda, et kolme kopteriga kõikide ülesannete täitmine alati 24/7 365 päeva aastas ei pruugi olla teoreetiliselt võimalik. Ka teoorias see ei pruugi olla võimalik, sellepärast et meil on üks kopter tihtipeale väga pikas hoolduses Belgias tehases, teda ei ole üldse Eesti pinnal. Siis, teine kopter on sellises keskpikas hoolduses tihtipeale angaaris poolenisti lahtivõetuna, ehk siis ta ei ole samamoodi kiiresti töökorda seatav. Ja kolmas kopter, mis on lennus, see on see kopter, mida me saame teoreetiliselt siis igapäevaselt kasutada. 

Nüüd, mõnikord juhtub ka niimoodi, et ka sellel kopteril, mis on igapäevases kasutuses, võivad lennutunnid niimoodi otsa saada. Näiteks on järjest mitu sündmust, kas otsingu- või päästeoperatsiooni või mingit tagamisoperatsiooni, kus ta on lihtsalt nii pikalt kasutuses, et ta tuleb ööpäevaks kasutusest välja võtta ja siis teha talle selline ööpäevane hooldus ja kontroll. Nendest ohutusnõuetest ei saa kuidagi üle ega ümber. 

Ja nüüd me oleme analüüsi käigus aru saanud, et kui me tahaksime sellest üle saada, meil oleks vaja siis mitte kolme kopterit, vaid viit kopterit. Iseenesest see plaan on olemas, mitut kopterit meil tarvis on, mis see maksab. 

Vaatame, kui ajaperspektiivi soovite, siis arvestades tänaste kopterite eluiga ja nende vastupidavust, siis mitte hiljem kui aastal 2032 tuleb need kopterid välja vahetada, aga see on jällegi mitte hiljem. Praktikas me siiski sooviksime seda teha esimesel võimalusel. See kulu ei ole väike – see kulu on kusagil suurusjärgus 200 miljonit, et need uued kopterid Eestile hankida. Me teame ka täpset ajakava: kolm-neli aastat läheb alates hanke väljakuulutamisest. 

Nii et järgmisena PPA uuendab oma lennuvahendite arendamise plaani – see juhtub lähiajal –, kus siis saab samm-sammult ära kirjeldatud, kuidas see kopterite uuendamine toimub. Ja põhiülesanne, mis tuleb valitsusel teha – tuleb siis need vahendid planeerida riigi eelarvestrateegiasse. See on kindlasti üks teema, millega ma sinna RES-kõnelustele lähen. Prioriteedid sõltuvad olukorrast ja riigi võimalustest, aga valitsuskabinetis olen juba selle teema ära markeerinud.

Suur tänu! Sellega lõpetame tänase kolmanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane neljas küsimus on samuti siseminister Igor Tarole, küsib Riigikogu liige Lea Danilson-Järg ja teema on telefonipettused. Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Teie vastutusvaldkonna üks järjest süvenevaid probleeme on telefonipettused ja üldse küberturvalisus laiemalt. Ka eelmisel nädalal oli meil siin Riigikogu saalis olulise riikliku tähtsusega küsimuse arutelul just küberkuritegevus finantsvaldkonnas. Ma loodan, et te olete seda jälginud ja kuulanud ära need eksperdid, kes meil seal esinesid, pikaaegne Finantsinspektsiooni juhatuse liige, peajurist Siim Tammer ja ka Tartu Ülikooli õigusteaduskonnast oli Priit Pikamäe rääkimas. Väga asjalikud kõned olid. 

Tõepoolest, kõik need kõnelejad nimetasid seda olukorda pandeemiaks. Tegelikult see on väga tõsine probleem ja mitte ainult Eestis, vaid ka üleüldiselt. Aga Eestis on eelmisel aastal, nagu te ilmselt hästi teate, 30 miljonit läinud, inimestelt röövitud küberkuritegevuse kaudu. Tahangi selle tõttu küsida, kuidas teile tundub, kas teil on mingisuguseid spetsiaalseid plaane, kuidas sellises olukorras peaks politsei toimima. Kas te olete ressursse sellesse valdkonda juurde suunanud? Kas on midagi sellist, mida on veel puudu ja mida te näete oleks vaja ära teha? 

Tegelikult on mul ka kaks väga praktilist küsimust. Ma sain hiljaaegu ise ka ühe sellise petukirja, kus oli palutud Smart-ID kasutamise jätkamiseks ennast identifitseerida. Kiri oli väga usutavalt vormistatud. Kuhu ma selliste asjade laekumise puhul peaksin kirjutama või kuhu see edasi saata, et politsei oleks teadlik ja saaks ka teisi teavitada sellest, et niisugused uued petuskeemid on ja saaksid selle tõttu ennast kaitsta ja hoiduda?

Aitäh selle küsimuse eest! See on tõepoolest üks olulisemaid teemasid. See on üks fookusteemasid, millega mul tuleb sel aastal ja praegu tegeleda. Nagu te õigesti märkisite, pandeemia mõõtu on see tõesti võtnud. Üle-eelmise aastaga võrreldes eelmisel aastal juhtumite arv küll pisut vähenes, aga summa, mida Eesti inimesed kaotasid, praktiliselt kahekordistus. Nii et see paneb meid tegutsema järjest rohkem. 

Nüüd, kõigepealt see e-posti aadress, kuhu teavitada. Kui ma ei eksi, siis see peaks olema kelmused@politsei.ee Tasub muidugi järele kontrollida, aga kui mu mälu ei peta, siis kogu info, mis te saate, saate kahtlased kõned, screenshot'id nendest telefoninumbritest, nendest kirjadest ja sõnumitest, mis te näete. Alati tasub sinna edastada, sellepärast et PPA-s on hulk inimesi, kes sellega tegelevad. Need on keerulised menetlused, sellepärast et on suured võrgustikud, rahvusvahelised võrgustikud, ja need pannakse kild kildhaaval kokku, et kes millega on hakkama saanud, mis asjad on omavahel ühendatud. Selles mõttes on see teavitus hästi oluline. 

Siiamaani on PPA teinud seda tööd ja ta on ikkagi üpris tõhusat tööd teinud, lihtsalt kelmuste hulk on nii palju suurenenud, ka kaotuste hulk on suurenenud. Siiamaani nad tegid seda enda ressursist, ka üle-eelmisel aastal viisid läbi väga eduka rahvusvahelise operatsiooni. Ma olen siin saalis seda korduvalt maininud, mille eest saadi Europoli innovatsiooni auhind. Juba eelmisel aastal on aru saadud, et nii toimida ei saa. Tuleb teha ka struktuurimuudatusi ehk tuleb eraldada spetsiaalsed inimesed, kes ainult kelmuste problemaatikaga tegelevad – spetsiaalsed uurijad, spetsiaalsed analüütikud, ennetusspetsialistid, tehnoloogiaspetsialistid. 

Lisaks on PPA kokku võtnud spetsiaalse kelmuste juhtrühma, kus on ka erinevad sektorid – pangaliit, telekomid, samune, kes digiidentiteediga tegeleb. Kogu selle tegevuse baasilt me jõudsime lahenduseni, et aprilli algusest alustab tegevust eraldi üksus. Kui varem oli PPA plaan mõnevõrra teistsugune, nad tahtsid ainult oma vahenditest seda teha, siis leidsin ministeeriumi poolt võimaluse nende vahendeid duubeldada ja suurusjärgus 300 000 eurot saavad nad veel oma eelarvesse ministeeriumilt juurde, et seda struktuurimuudatust teha võimsamalt ja tõhusamalt. Eraldi üksus peaks tööd alustama ja ma usun, et me näeme ka tulemusi.

Aitäh! Lea Danilson-Järg, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Rõõm kuulda, et sinna valdkonda on plaanis ressursse juurde suunata. Aga üks praktiline küsimus veel, võib-olla oskate vastata. Üks probleem, mis inimestel tekib, on see, et petturid võtavad nende nimel laenu, kasutades nende ligipääsu kas Smart-ID või mobiil-ID kaudu. Kui inimene pöördub niisuguse murega politsei poole, siis mida tänase seisuga politsei soovitab nendel inimestel teha? Kas nad peaksid selle laenu ära maksma, mis nende nimel on võetud, või peaksid seda mitte tegema? Mis see politsei tegevusjuhis täna sellistel juhtudel on?

Aitäh! See on kogu selle temaatika päris oluline valdkond, et mis juhtub nende nii-öelda pettuslaenudega. Kuigi justiitsvaldkond otseselt minu vastutusala ei ole, siis niipalju kui ma tean, on Eestis ka kohtunikud väljendanud arvamust, et pettusega võetud laenusid tagasi maksma ei peaks. Tegelikult tuleb inimesel see nõue ilmselgelt vaidlustada. Vaidlustada kõigepealt laenuandjaga, nii-öelda tema suunas. Kui ta mingil põhjusel ei nõustu sellega, siis pöörduda kohtusse. Iseenesest ei ole kohtusse pöördumine Eestis kuigi keeruline. Lõivud ei ole suured, jutt on mõnekümnest eurost. Kui on tõesti suur kohustus koitmas, siis ilmselgelt on mõistlik seda teha ja see nõue kohtus vaidlustada. 

Kuna põhimõtteliselt on kohtunikkonnast see hinnang tulnud, eelhinnang, et ei peaks pettusega laene tagasi maksma, siis on see võimalus olemas. Me peamegi aru saama, et me võime juhtrühmades ja ka ennetustöös püüda igati luua täiendavaid tehnilisi barjääre, et seda ei juhtuks, näiteks telekomi kaudu blokeerida neid kõnesid ära. Sellega tegeldakse. Sellega, kuidas takistada digiidentiteedi kopeerimist, tegeldakse. Praegu on arutelu käigus ka teatud pangaoperatsioonid, näiteks ülekannete puhul, kui on pettuse kahtlus: teha selline rahunemispaus. Seda saab kindlasti ka nende kiirlaenude või tarbelaenude ettevõtetega samamoodi rakendada. Kindlasti võib kellelegi see ka tuska valmistada: ta tahaks oma tavapärast toimingut teha ja siis võib juhtuda, et talle öeldakse, et vaat, nüüd päris nii kiiresti ei saa, pead natuke ootama. 

Aga põhiline asi, mida me peame silmas pidama, on see, et kõige nõrgem lüli, mida kelmid ründavad, ei ole tehnoloogia, vaid see on inimene. Ehk põhifookus tuleb meil suunata sellele, et oleks teadlikkus. Selle kaudu me suudame neid juhtumeid võimalikult ennetada, sellepärast et ükskõik kui palju me tehnoloogilisi tõkkeid ei pane, inimene on see, kes lõpuks ära petetakse ja kes lõpuks selle otsuse langetab ja kelmile selle võimaluse annab.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Varro Vooglaid. Palun! 

Kindel, jah? No olgu. Ma siin, jah…

Jaa, Varro Vooglaid. Palun!

Hästi! Küsin siis lisaks eelnevale seda, kas nende telefonipettuste mahu väiksemaks muutmiseks või ka suures osas nende välistamiseks ei võiks rakendada teatavaid konkreetseid abinõusid, mille peale ma ise olen mõelnud siin eelmisel nädalal, kui see arutelu siin saalis toimus. Ja selle tõttu ma küsingi, kas te olete mõelnud näiteks selliste meetmete peale, et inimestele võiks anda võimaluse blokeerida neile telefonikõnede tegemine välismaalt ja kõnekaartidelt. Kui näiteks on vanemad inimesed, kes teavad, et tal ei ela ühtegi sõpra ega tuttavat ega last ega kedagi mujal välismaal ja tema tutvusringkonnas ei ole kedagi, kes kasutaks kõnekaarte, siis ta saaks telefonioperaatorile teha taotluse, et palun minu numbrile blokeerida kõik kõned, mis tulevad kas välismaalt või siis kõnekaartide pealt. Ja ma arvan, et sellega juba saaks üsna suure diapasooni välja lõigata, et näed, sellele inimesele enam ligipääsu ei ole nendelt peamistelt kanalitelt, kust need rünnakud siis tulevad. 

Teine asi, mida ma olen mõelnud, et kas ei võiks anda inimestele võimalus määrata veebipangas – ja seda võiks ka tegelikult seadusega kohustada pankasid tegema – sellist asja, et minu maksed teostatakse ainult 24-tunnise viivitusega. Et ei saa niimoodi, et keegi logib sinna veebipanka sisse ja siis ütleb, et ma muudan seadetes kiiresti ära, et nüüd saab teha kiiresti maksed, vaid tõesti 24 tundi. Ja kui seda tahta muuta, siis näiteks peab, ma ei tea, füüsiliselt minema pangakontorisse või kusagile mujale, et seda seadistust ümber teha. See võtaks ka ära selle võimaluse, et kiiresti need maksed lähevad. 

Kolmas meede, mida võiks minu meelest kaaluda, on see, et keelata laenulepingute sõlmimine ilma füüsiliselt või vähemalt biomeetriliselt isikut tuvastamata. Ehk kui näiteks kellegi ID-kaardi koodidele on ligi pääsenud ja nende abil on laenulepingud sõlmitud, siis riik ütleb, et aga sellised lepingud ei ole tegelikult jõustatavad. See on siis selle laenuandja enda risk, kui ta sellisel viisil neid lepinguid sõlmib. 

Aitäh! Kõik teemad, mis välja tõite, on väga olulised ja tegelikkuses on ka kelmustevastases juhtrühmas arutelu all, kuna kõik need teemad seonduvad nende osapooltega, kes seal osalevad. 

Nüüd kõnede piiramisest. Selline operaatoritepoolne kõnede piiramine puudutab massiivseid kõnevoogusid. Kui nad analüüsis näevad, et kuskilt hakkab tulema väga suur hulk spämmkõnesid, siis neil on võimalik tehnoloogiliselt seal pidur peale panna. 

Aga tegelikkuses on mul nõuanne, et see on võimalik ka igal inimesel minu teada oma telefonis sättida. Telefonis on võimalik teha nii must nimekiri numbritest, kust sa ei soovi kõnesid saada, blokeerida, kui ka peaks olema funktsioon, et on ka valge nimekiri. Ehk vastupidi, sulle tulevad ainult need kõned läbi ja sa saad kas või teavituse või telefonihelina niimoodi sättida, et sul on numbrid grupeeritud kontaktide listist. Kui me räägime eakatest inimestest, kelle suhtlusvõrgustik ei ole nii suur, et neil oleks sadu numbreid, kust neilt kogu aeg tuleb, peaks olema juba praegu kindlasti vähemalt osade telefonide puhul võimalik ka seda niimoodi sättida, et sa määrad kõnegrupid. Minu arust see võimalus oli juba enne nutitelefoni tulekut, et sa grupeerid need kontaktid ära ja lubad lihtsalt teatud kontaktidelt neid teavitusi. 

Nüüd, mis puudutab makseid 24 tunni viivitusega – tõepoolest, praegu see on ikkagi seadusandliku muudatuse taga. Hetkel on nii, et kui teller on pangas ja inimene tuleb ja tahab kõik oma raha petturitele üle kanda, ja teller saab isegi aru, et see on täielik jama, et see ei ole õige, tal ei ole õiguslikku võimalust hetkel seda kuidagi takistada. Nii et sellega me tegeleme. See on igal juhul mõistlik anda võimalus tõesti endal ka sättida see rahunemispausi võimalus. 

Mis puudutab laenulepingute keelamist ilma biomeetriata – tundub ka mõistlik lahendus. Ma küll kunagi ei ole ise üritanud sellist laenu võtta, kus ma kellegagi ei suhtle, vaid ikkagi on olnud mingisugune kas või veebikohtumine pangatöötajaga sellessamas pangakeskkonnas. Ma arvan, et see on ka täiesti teostatav. Küll aga siis me peame kõik ühiskonnana aru saama, et mõned võimalused, mis meil varem tulid selle tehnoloogiaga – teha asju hästi kiiresti, välkmaksete ja välkoperatsioonide põhimõttel –, ilmselt me mõnedest peame loobuma või natuke taganema teatud juhtudel.

Aitäh!

Ja sellega lõpetame tänase neljanda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi.

Tänane viies küsimus. Ja see on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele peaministri ülesannetes. 

Küsib Riigikogu liige Madis Kallas ja teemaks on valitsuse plaan sotsiaalmeedia kahjulike mõjude leevendamisest lastele. 

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees!  

Hea minister, hea haridus- ja teadusminister peaministri ülesannetes! Eelmisel kolmapäeval, täpselt nädalaga tagasi toimus siin Riigikogu saalis väga tervitatav arutelu seoses sellega, mis puudutab sotsiaalmeedia kahjulikke mõjusid lastele. Ja 66 häälega see otsus võeti vastu ja piirid läksid loomulikult sellise häältehulga puhul üle opositsiooni ja koalitsiooni piiride.  

Samas oli see ainult esimene samm ja kindlasti see otsuse vastuvõtmine iseenesest veel mingeid rakendusi kaasa ei too. Nüüd me ootamegi pidevat dialoogi jätkumist valitsusega, et mida ja kuidas selles osas edasi kavatsetakse teha.  

Samal ajal tuleb pidevalt erinevaid sõnumeid erinevatest riikidest. Korduvalt on räägitud siin Austraalia mudelist, mis on olnud päris jõuline keeldude osas; lisaks Prantsusmaa, Hispaania, Taani. Hiljuti oli ka uudis Leedu parlamendist, kus sarnased arutelud on avatud.  

Ja mul oli hea meel, et ka eile toimunud presidendi vastuvõtu etenduse lavastaja Priit Võigemast ütles ühes ERR-i vestlussaates, et ta keskendub etenduses väga suures osas just ühiskonna ärevuse ja mõnes mõttes ka nutisõltuvusele. Ja see tuli sealt etendusest ka välja, mida ta tahtiski esile tuua.  

Ja eelnevalt ajendatuna ma küsiksin, et kas valitsus on juba arutanud konkreetsete ja väga selgete sammude väljatöötamist, et mis aitaksid leevendada neid süvenevaid probleeme, nii nagu eelmisel nädalal Riigikogu ka konkreetse otsusena seda väljendas. Sest kuigi sellest otsusest on möödas seitse päeva, siis tegelikult me oleme siin arupärimiste, infotunni küsimuste ja ka mitmete teiste formaatidega seda teemat arutanud juba mitmeid ja mitmeid kuid.  

Kas on juba mingid konkreetsed sammud Vabariigi Valitsusel selles osas astutud või seatud? Aitäh!

Suur tänu taas kord selle teema tõstatamise üle! Ja ilmselgelt haridusministrina olen ma selle teemaga pidanud siin viimased kaks aastat päris palju tegelema. 

Nüüd, ma võtaks selle korra lahti, sellepärast et kui me räägime nutisõltuvusest, siis, jah, teatud vanuses noored ja lapsed on eriti tundlikud selle sisu osas ja nende algoritmide ja selle haavatava sisu osas, mis sealt tuleb ja mille suhtes nad kaitstud ei ole, aga täpselt samaväärselt on sellest nutisõltuvusest sõltuvuses ka täiskasvanud inimesed. Ja lõpuks on ikkagi täiskasvanud inimene see, kes teatud hoiakute ja väärtuste ja käitumisega ka noortele eeskuju annab. 

Nii et kui me räägime sellest sotsiaalmeedia kahjulikust mõjust inimeste ärevusele, sellistele aina süvenevale vaimse tervise probleemidele tulenevalt sellest, et inimeste ärevushäired on kasvanud, inimeste paanikahood on sagedamad, inimestel on tekkinud mured tavalise igapäevase sotsiaalse suhtluse osas, kuna see enesehinnangu küsimused ja üldse see infomaailm, milles inimene elab, on tihti meile kohati isegi teadmata. Me tihti ei teagi, mis on see inforuum, milles meie keegi lähedane või sõber või keegi tuttav üldse eksisteerib, et kust tema infot saab, kuidas ta tunnetab ennast. Nii et minu jaoks on see natuke laiem teema kui ainult lapsed, kuigi lapsed ja noored on haavatavamad. 

Aga ta on laiem teema selle tõttu, et tegelikult need rahvusvahelised suured korporatsioonid, nende vastutuselevõtmine selle sisu ja ärimudelite osas on minu arust see asi, mida peab Euroopa Liidu tasandil väga jõuliselt tegema. Me võime ju lastele ära keelata, aga Austraalia näide on tegelikult tänaseks juba näidanud, et see keeld nii massiliselt ei tööta – on kõikvõimalikud viisid sellest keelust mööda kõndida ja lapsed jäävad ikkagi kaitseta. Ikkagi nad on selles keskkonnas sees, ikkagi nad jäävad kaitseta. 

Nii et see Euroopa digiteenuste seadus, mis ju olemas Euroopa Liidus on, aga mille jõustamine on jäänud praegu minu arust liiga vaevaliseks Euroopa tasandil, kuigi Euroopa Liit teatud sammudega on hakanud seda jõustama. Näiteks sellesama ROK-i suhtes, eks ole, mis alastipilte tehisaru toel on hakanud levitama, seal on ikkagi Euroopa Liit seda jõustama hakanud. Aga just nimelt nende suurte rahvusvaheliste korporatsioonide ärimudelite suhtes reeglite kehtestamine on, ma arvan, ülioluline samm. Ja selles suunas Eesti riik koos Euroopa Liiduga peab jõuliselt samme astuma, sest ilma selleta, ma väidan, me tegelikult seda nutisõltuvust ja ka seda vaimse tervise probleeme ära ei lahenda. 

Keelud ei lahenda. Keelud … või mitte keelud, aga, ütleme nii, et kasutamise reeglid on olulised. 

Ja 2025. aastal me muutsime ära ka koolide määruse, kus me kehtestasime koolidele tegelikult kohustuse sätestada koolis nutitelefonide kasutamise reeglid. Ja on olemas ka juhend koolidele, mismoodi neid nutitelefonide kasutamise reegleid kehtestada, soovitusega vähendada võimalikult laste nutitelefonide kasutamist vähemalt (Juhataja: "Teie aeg!") koolis oldud aja jooksul. Aitäh!

Madis Kallas, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Ma võib-olla kasutaks veel võimalust, et see jutt, mis te kindlasti rääkisite – ma kirjutan alla ja olen nõus –, see probleem on palju laiem kui laste ja noorte vaimne tervis ja sealt tulenevad negatiivsed mõjud. Me oleme keskendunud just hetkel lastele. 

Aga mul on ikkagi küsimus, kas valitsus on seda ka arutanud. Ma tean, et on erinevaid AI-tehisaru koosolekud kõige kõrgemal tasemel, on erinevaid majandustöörühmi, majanduskomisjone Vabariigi Valitsuse juures, kes arutavad. Mind huvitab, kas sellel teemal on ka Vabariigi Valitsus mingeid üleseid, mitte ainult ministeeriumide siseseid koosolekuid ja arutelusid teinud või ta on jäänud ikkagi praegu pigem, ma ei tea, Sotsiaalministeeriumi, Haridus- ja Teadusministeeriumi pärusmaale ja sinna. Meid just huvitab see, kas Vabariigi Valitsus tervikuna on seda teemat kuidagi kõrgemale tõstnud nii nagu eespool nimetatud riigid on teinud seda tegelikult kõige kõrgemal tasemel. Näiteks Prantsusmaal on selle teema eeskõneleja olnud Prantsusmaa president, härra Macron. Austraalias oli selle teema eeskõneleja peaminister. Just see oli minu küsimus. 

Aga lühidalt lõpuks veel see, et te mainisite ka valdkonnaministrina koolides võimalike nutiseadmete piirangute sisseseadmist. Kas see võiks olla üks konkreetne lahendus, et ikkagi ministeeriumi tasandilt tuleks see otsus ja see keeld, et vähemalt kooliaeg oleks see aeg, kus lastel ei ole õppetööväliselt vaja nutiseadmeid kasutada? Me lapsevanematena ja täiskasvanutena teame, et vähemalt viis kuni üheksa tundi päevast on see aeg, kus laps ei käi nutiseadmes.

Aitäh selle küsimuse eest! Ei ole plaanis ministeeriumi tasandilt keeldu kehtestada ja väga olulisel põhjusel. Sellel põhjusel, et ülevalt poolt alla kehtestatud keelud reeglina tekitavad alt üles vastutöötamise jõu ja nad ei toimi, nad toimivad ainult piiratud ulatuses. Ei ole isiklikult keeldude usku, ülevalt alla tulevate keeldude usku. Ma küll olen aga seda usku, et kooli tasandil kokkulepete sõlmimine toimib kõige efektiivsemalt. 

Üle 80% Eesti koolidest on sõlminud kooli tasandil kokkulepped, millesse on kaasatud ka lapsevanemad, kooli hoolekogu, kooli vanematekogu, kus on konkreetselt kokku lepitud nutitelefonide kasutamise reeglid. Reeglina on nende kasutamist piiratud ja need reeglid toimivad. Kui nad on kogukonna tasandil kokku lepitud, ülevalt alla saadetud keeld tekitab altpoolt üles vastutöötamise ja see tähendab seda, et tavalisel kooli tasandil nad reeglina tööle ei hakka. Need 20% koole, kes tänaseks veel reegleid kehtestanud ei ole, vajavad ministeeriumi nõustamist ja abi. Me sellega töötame. Me soovime tõesti seda, et igal koolil oleks reeglistik paigas. Soovitavalt selline reeglistik, et koolipäeva jooksul lapsel, välja arvatud olukorras, kus õpetaja kasutab seda nutiseadet õppetööks, muul ajal laps seda nutiseadet ei kasuta. 

Mis puudutab valitsuse arutelusid, siis kabinetiistungil me seda arutanud ei ole, aga ministeeriumide üleselt on arutanud erinevad nõukogud. Meil on olemas ennetusnõukogu, me oleme arutanud seda ka sotsiaalministriga koos vaimse tervise teemasid, kui me noorte vaimse tervise küsimusi arutasime. Jällegi, me jõuame alati ühte kokkuleppesse. See on see, et lauskeeld, mida teised riigid on minu arvates kiirustades ja ilma tõenduspõhisuseta kehtestanud, me näeme, et see ei toimi, sellepärast et noored ikkagi kasutavad sotsiaalmeediat. Keeld ei ole see, mis lahendaks ära meie vaimse tervise mured, mis meil lastega on, vaid just nimelt see, et me peaksime ühelt poolt koolikeskkonnas suutma seda reguleerida ja teiselt poolt ikkagi nende suurte korporatsioonidega tegeleda. See on sarnane sellega, mis on televisiooni või muu sisu kättesaadavuses. Sisutootja ja sisuedastaja ikkagi vastutavad selle eest, milline see sisu on, mida ta edastab, ja tal on reaalne kohustus vastutada selle sisu eest. Täna nad ei vastuta. 

Aitäh! Ja lisaküsimuse esitab Tanel Kiik. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Minu küsimus ja mure on tegelikult natuke laiem. Te laiendasite juba esimeses vastuses kogu sotsiaalmeedia ja nutisõltuvuse temaatika mitte ainult lastele, vaid ka täiskasvanutele, mis iseenesest on kahtlemata tõene. Aga ütlesite õigesti, et suurima rõhu peaksime panema haavatavamate sihtrühmade ehk üldjuhul ikkagi laste, alaealiste kaitsele, kelle puhul see võimekus alati neid otsuseid ise teha või ennast reguleerida, enda ajakasutust reguleerida ja hinnata, mis on neile sobiv ja mis ei ole sobilik sisu, ongi mõnevõrra nõrgem lihtsalt tulenevalt vanusest ja elukogemusest. 

Aga minu küsimus või mure on see. Nagu ka Kiusamisvaba Kool pöördus hiljuti Riigikogu poole, tegelikult me näeme selliseid ilminguid laiemalt ka poliitikute hulgas, poliitilises, ütleme, sotsiaalmeedias ja kõnepruugis. Sotsiaalmeedia väga tugevasti võimendab ju seda, mida ütlevad poliitikud, võimendab seda, mida ütlevad suunamudijad või on nad, mis see sõna on, streamer'id või midagi muud taolist. Tegelikult see teravik kiusamise puhul kahtlemata peab olema laiem, aga sotsiaalmeedia võimendavat rolli ei saa siin kuidagimoodi pisendada. 

Nii et minu küsimuse mõte on, et kui palju te näete, et valitsusel on võimalik koostöös samade sotsiaalmeediahiidudega just nimelt suunata oma tähelepanu ja ressurssi sellele, et vähendada küberkiusamist, vähendada mingeid lõhestavaid ühiskonnagruppe või konkreetseid isikuid alandavate sõnumite levikut sotsiaalmeedias, on ta siis erinevate sotsiaalmeedia platvormidega koostöös, on ta Euroopa Liidu tasandil järelevalve raames. Kahtlemata kõike, ma ei tea, AI loodut ja muud taolist, pole võimalik kontrollida, aga see, mis tegelikult sotsiaalmeedias toimub ja kui palju seal on täna nii üksikisiku tasandil kui ka gruppide kaupa sildistamist, alandamist, pisendamist, kiusamist, on tegelikult väga muret tekitav.

Aitäh! Alustame täiskasvanutest endist ja täiskasvanute loodud sisust, mida sotsiaalmeedia võimendab ja millele te viitasite. See, et teatud ühiskonnagruppidelt nii-öelda moraalse kaitse või üldse õiguskaitse mahavõtmine ühiskonnas ongi võimalik hävitada, nende eksistents üldse küsimärgi alla seada, on asi, mille vastu tuleb ühiskonnas seista kõikide vahenditega, mitte ainult sotsiaalmeedia keeluga noortele, vaid sellega, et sellised hoiakud ja väärtushinnangud üleüldiselt ei leviks. 

Paraku on nad viimasel kümnendil siiski aina hoogu juurde saanud. Ma olen väga nõus, et sotsiaalmeedias need võimenduvad ehk sellised hoiakud jõuavad inimesteni kiiremini, kui nad oleks võib-olla jõudnud möödunud sajandil. Aga sotsiaalmeediahiidude või nende suurkorporatsioonide vastutus sisu osas, see, mismoodi toimivad nende algoritmid, millist sisu kellelegi ette kantakse, kes üldse saab või millist sisu on võimalik levitada – see vastutus ka Euroopa digituruteenuste seadusega ju kehtib neile. Täna on küsimus selle jõustamises Euroopa Komisjoni poolt. Ehk siis Euroopa turul toimimiseks selle seaduse jõustamisel Euroopa Komisjon astub praegu esimesi samme, aga ma arvan, et tuleb lihtsalt jõulisemalt toimetada. Iseenesest on Euroopas seadus olemas, mis nii algoritmide reeglite avalikustamise kui ka sisu levitamise vastutuse suurkorporatsioonidele paneb. Ja loodetavasti on ka esimesi juhtumeid, kus sadadesse miljonitesse ja miljarditesse ulatuvad trahvid siiski korporatsioonidele kehtestatakse. 

Teine teema on kiusamine üldiselt. Jah, tänapäeva maailmas, tehnoloogiamailmas kiusamine ei ole ainult koolipäevas sees olev olukord, vaid see jõuab lapsega ka koju kaasa. Ta nagu ei saagi seda ruumi, kus ta saaks olla kaitstud. Küber-kaudu tuleb see kiusamine temaga kaasa. Üks asi on see sotsiaalkorporatsioonide teema, aga samas, küberkiusamine käib läbi suhtlusäppide ehk suhtlusgruppide, mis ühelt poolt laste suhtlust võimestavad, teiselt poolt on osadele lastele ikkagi väga hävitavad. Hästi oluline on, et lapsevanemad, aga ka kool ise, teaksid ja märkaksid sellist olukorda, mis küberkeskkonnas laste kiusamisega toimub. See ei ole mingi eraldi maailm, see on ikkagi sama maailm, millele Kiusamisvaba Kool ja muud sekkumismehhanismid tähelepanu pööravad. Laste käitumine kübermaailmas või küberruumis ja sotsiaalmeediaruumis on kasvatuse puhul täpselt sama oluline kui see, mis toimub füüsilises keskkonnas.

Suur tänu! Sellega lõpetame tänase viienda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kuues küsimus on kaitseminister Hanno Pevkurile. Küsib Riigikogu liige Varro Vooglaid ja teema on tuumarelvade Eestisse paigutamine. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Nagu küsimuse teemagi ütles, hiljuti saime kuulda välisminister Margus Tsahkna esituses üsna ehmatavat avaldust, et Eesti on valmis olema nõus ka sellega, et Eesti territooriumile paigutatakse liitlaste tuumarelvi. Selle taustaks peab muidugi meelde tuletama, et ka juba eelmise aasta juunikuus saime lugeda uudist, et Eesti on valmis võõrustama ka tuumarelvi kandvaid liitlaste lennukeid, jutt käib brittide F-35A tüüpi hävitajatest, mis suudavad kanda nii tavarelvastust kui ka Ameerikas toodetud taktikalisi tuumapomme. Ja nüüd siis nädalapäevad tagasi välisministrilt juba eelnevalt osutatud avaldus. Ma tsiteerin: "Tuumarelva siia meie territooriumile tuua, me ei ole sellele vastu. Meil ei ole sellist doktriini, kus me oleksime kuidagi välistanud, kui NATO peab vajalikuks vastavalt meie kaitseplaanidele paigutada ka näiteks meie territooriumile tuumarelva." 

Ja selle taustaks on teadmine, et veidi varem Deutsche Wellele antud intervjuus rääkis Tsahkna ju sellest, kuidas Eesti on valmis andma ka Venemaa sügavustesse raketilööke. Sõnastuslikult ei saanudki täpselt aru, kas siis, kui Venemaa juba tungib Eesti territooriumile, või tuli seda tõlgendada nii, et me ei oota, kuni Venemaa tungib Eesti territooriumile ja seda oleks valmis tegema isegi ennetavalt. 

Kõike seda silmas pidades ma tahaksingi küsida, kas tegemist oli välisministri soologa, tema isikliku mõttevälgatusega, või on valitsuses reaalselt arutatud mõne teise riigi tuumarelvade Eestisse paigutamise valmidust. Kui on sellist küsimust arutatud ja kui on ka vastavaid otsuseid langetatud, siis millise riigi tuumarelvadest käib jutt ja kas on mõeldav, et selle valitsuse ametisoleku ajal paigutatakse Eestisse mõne teise riigi tuumarelvad, ilma et seda küsimust oleks eelnevalt Riigikogus arutatud või koguni ilma, et sellest oleks üleüldse avalikkust eelnevalt teavitatud?

Aitäh, hea küsija! Tuumaheidutus on väga oluline teema, mida ei saa käsitleda lihtsalt ühe sõnakõlksu või ühe tsitaadi raames. Tuumaheidutus on alati olnud NATO ühine positsiooni kujundamine. Ja loomulikult, tuumariikidel on alati enda positsioon ka, kui me räägime NATO liikmesriikidest, siis Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia ja Prantsusmaa tuumariikidena suudavad loomulikult ja omavadki loomulikult oma positsioone. 

Liitlaste ühine positsioon ja tuumaheidutus on midagi, mida planeeritakse NATO-s – seda nimetatakse NATO tuumaplaneerimise grupiks ehk Nuclear Planning Group – ja seal loomulikult on kõik liitlased laua taga. Kui liitlased on laua taga, siis neid teemasid, kuidas tuumaheidutus parimal viisil toimiks, arutatakse. On selge, et osa tugevast tuumaheidutusest on ka ettearvamatus. Nii et teie teine pool küsimusest oli see, kas Eesti valitsus on seda arutanud, kas paigutada Eestisse ja kui, siis millise riigi, siis sellele on vastus ei. Valitsus ei ole arutanud, kas mõne konkreetse riigi tuumarelvastust võiks paigutada Eesti territooriumile. Kui küsida, kas Eesti ametkonnad ja valitsuse liikmed osalevad tuumaplaneerimise grupis, siis loomulikult me osaleme ja seal on meil ka omad seisukohad. Need seisukohad loomulikult avalikkusega arutamisele ei kuulu, see on riigi saladus ja sellest me kinni hoiame. 

Nii et üldiselt ei soovi mina olla välisministri suuvooder ja eks ta peab ikka ise ütlema, mida ta täpselt mõtles. Ma tean küll seda, et kui ta rääkis ka Venemaa sügavustesse löökide andmisest, siis see on midagi, mida ühe sõja planeerimises ja sõjaplaanide koostamises ju alati tuleb arvestada, et millised on sinu võimalused vastast mõjutada, millised on need võimalused nende võimalike stsenaariumide elluviimiseks. Loomulikult muidu me ei soetaks endale süvalöögivõimet. Meil ei ole mõtet soetada HIMARS-it erinevate moonadega ja meil ei ole mõtet soetada teisi relvasüsteeme, kui me ei oleks valmis vastase territooriumile lööke andma. 

Seetõttu on süvalöögivõime arendus Eesti kaitseväe üks prioriteete. Sellega me jätkame. Mis puudutab tuumaküsimusi ja tuumaheidutust, siis siinkohal ma soovitaks kõigil võtta rahulikumalt ja lasta liitlastega koos seda tööd teha meil NATO tuumaplaneerimise grupis. 

Aitäh! Varro Vooglaid, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Suur tänu! Seda on väga raske rahulikult võtta, sellepärast et need on nii kriitilised küsimused, millest võib väga vabalt sõltuda Eesti saatus. Kui astutakse samme Eesti julgeoleku tagamiseks, millel on potentsiaal põhjustada ka väga suuri julgeolekuohte, siis nendele tulebki meil väga tõsist tähelepanu pöörata, muu hulgas opositsiooniliikmetena, et saada nendes küsimustes selgust. 

Te mainisite siin näiteks HIMARS raketisüsteemide soetamist, et millistel tingimustel on sellel üldse mõtet või mitte. Aga tõsiasi on ju see, et isegi HIMARS raketiheitja või raketid on suutelised kandma ka taktikalisi tuumapäid. See on ju avalik teave, see ei ole mingisugune saladus. Kui nüüd kombineerida seda, et me ühelt poolt soetame väga võimekaid ameeriklaste raketiheitjaid, teiselt poolt avaldame valmidust paigutada meie territooriumile ka tuumarelvi, siis kombinatsioonis see tekitab põhjendatud küsimuse, milline võib olla sellele ka venelaste reaktsioon. 

Me saame ju väga hästi aru, et ameeriklased ei taluks seda mitte mingil tingimusel, et hiinlased, venelased paigutaksid oma tuumarelvad kas Kuubale või Mehhikosse või Kanadasse nende piiri taha. Aga pole mitte mingisugust põhjust arvata, et venelased peaksid seda kuidagi rohkem taluma, kui näiteks ameeriklaste tuumarelvad paigutatakse nende piiri taha siia Eestisse. 

Kui vaadata Venemaa tuumadoktriini, millega te olete kaitseministrina kindlasti kursis, siis seal on ju kirjeldatud neid olukordi, mida käsitletakse sellise strateegilise julgeolekuohuna, mille kõrvaldamiseks ollakse valmis kasutama ka omapoolset tuumaarsenali. Jutt käib maailma suurimast tuumariigist. Ja sealt võib lugeda – vaba tõlge praegusel hetkel – üks punkt, see on siis, ma ei mäleta, punkt 15e vist, kus on kirjutatud, et "peamised sõjalised riskid, mis sõltuvalt sõjalis-poliitilise ja strateegilise olukorra muutustest võivad kujuneda sõjalisteks ohtudeks Venemaa Föderatsioonile (agressiooniohud) ning mille neutraliseerimine on kavandatud tuumaheidutuse rakendamise kaudu, on järgmised", ja siis punkt e – "tuumarelvade ja nende kandevahendite paigutamine mitte-tuumariikide territooriumidele". 

Ja nüüd siit küsimus, et kas te olete tegelikult strateegiliselt läbi mõelnud, millist julgeolekuohtu võiks sellise sammu astumine, mida Tsahkna kirjeldab, Eesti Vabariigi julgeolekule endast kujutada?

Aitäh! Muidugi ma väga loodan, et me ei pea tegelema siin Venemaa doktriinidega ja et sellega tegeleb Venemaa selles mõttes kogu aeg ise. Nii Kremli ruupor Peskov kui ka välisminister Lavrov on juba oma kommentaare meediale andnud, aga ma arvan, et ei peaks küll parlamendiliikmed kuidagi Peskovi ja Lavrovi sõnumeid võimendama. 

Mis puudutab pikamaatuld ja pikamaavõimet, siis, nagu ma ütlesin, on meie enda riigikaitse huvides, et Eestil oleks süvalöögivõime. Ja me soetame neid süvalöögivõimeid erinevaid. Lisaks HIMARS-ile oleme sõlminud lepingu Chunmoo'de soetamiseks Hanwha korporatsioonilt. Me oleme arendamas koos Eesti kaitsetööstusega oma tiibraketivõimekust. Selles mõttes neid sõjalisi võimeid, millega mõjutada vastast vastase territooriumi, me arendame tulenevalt oma kaitseplaanidest, mitte sellest, mida Venemaa meist arvab või ei arva. 

Ja see, kui Venemaa soovib kedagi NATO liitlastest rünnata, siis see ettekääne, uskuge mind, ei oma mitte mingit tähtsust. Ettekäände nad leiavad alati, leidsid ettekäände selleks, et rünnata Ukrainat, leidsid ettekäände selleks, et rünnata Gruusiat või Georgiat, leidsid ettekäände selleks, et rünnata Tšetšeeniat. Nii et selles ei ole Venemaal küll kunagi olnud takistust, kui ta soovib rünnata või kui ta on võtnud pähe, et rünnata mõnda naabrit. See, kas selleks on ettekääne, et HIMARS ja HIMARS-i raketid suudavad kanda ka tuumalõhkepead, või selleks on ettekääne, et Eestil on oma tiibrakett, või selleks on ettekääne, et siin on näiteks liitlaste õhuturbemissioonid, mida on läbi viinud ka F-35 hävitajad, siis selleks ei ole Venemaale küll ühtegi ettekäänet vaja. 

Ärme loome endale illusioone, et see on kuidagi mingisugune argument, millest Venemaa lähtub. Venemaad on meil vaja heidutada ja see heidutus saab olla usutav ainult siis, kui see on kaetud tugevate sõjaliste võimetega. Nende tugevate sõjaliste võimete arendamiseks on meil enda tegevused pluss liitlaste tegevused. Nii et keskendume sellele, mida me ise teeme selleks, et Eesti riiki hoida vabana ja selleks, et Eesti rahvas oleks vaba. Ja see, mida teeb Venemaa, me loomulikult seda infot kogume, seda infot, mida te ka lugesite, me loomulikult teame. Aga see ei tähenda seda, et me oma kaitsetegevuses peame lähtuma sellest, et me ei tohi midagi osta sellepärast, et see äkki Venemaale ei meeldi. Me teeme oma heidutust vastavalt sellele, mida meie peame õigeks koos oma liitlastega.

Aitäh! 

Ja lisaküsimuse esitab Mart Helme. Palun!

Aitäh! No tuleb välja, et me lihtsalt ignoreerime Vene duuma doktriini ja, noh, Venemaa on tähtsusetu arvamuse avaldaja – no see on ju naeruväärne seisukoht. Me ignoreerime Venemaa ohtu meile; see nagu meil ei lähe korda. Ja oleme valmis omalt poolt nii-öelda enda kaitsmiseks ründama Venemaad. No kuulge, need asjad ei ole loogiliselt kooskõlas.

Ja minu küsimus on ikkagi enam-vähem sama, mis oli Varro Vooglaiul: millal kavatsetakse seda teemat arutada Eesti rahvaga ja konkreetselt Eesti rahva esindusega ehk Riigikoguga? 

Eesti on, põhiseaduse kohaselt kõrgeima võimu kandja on meil rahvas. Me kuuleme teie suust, et meil on NATO tuumaplaneerimiskomisjon või -komitee, mis otsustab justnagu Eesti rahva eest ära, kas siia tuleb tuumarelv või siia ei tule tuumarelva.  Ja teie olete nagu mingid mõisnikud, mis ütlevad siis, et, jaa, me teeme selle asja ära. Üks mõisnik meil praegu Kiievis andis 11 miljonit jälle Ukrainale, ilma et Eesti rahval oleks poolt sõnaõigustki olnud. Meil inimesed külmuvad surnuks, saari ei suudeta varustada toidu ja kütusega, aga me vasaku käega viskame kuskile kaardilauas nagu mingisuguse uue panuse käiku. 

Minu küsimus on, et ei ole nii, et tuumaplaneerimiskomisjon – või -komitee, vabandust – otsustab Eesti rahva eest, mis on Eesti rahvale hea ja kuidas Eesti rahvast kaitstakse. Seda otsustab Eesti rahvas ja teie kohustus on tuua see Eesti rahva ette aruteluks ja hinnangu andmiseks ja otsuse langetamiseks. Ärge mängige bossi seal loožis! Te ei ole boss – te olete rahva teener. 

Ja tulla siia rääkima meile, kuidas me peame valmistuma – muidugi peame, aga me valmistume väga halvasti. Viis aastat juba kulutate tohutut raha, aga võimekused on kasvanud ebaproportsionaalselt aeglaselt. 

Nii et minu küsimus on: millal te toote Eesti rahva ette konkreetselt Riigikogu saali kaudu tuumaplaneerimiskomitee arutelud selles tähenduses, mis ootab ees Eesti rahvast seoses sellega, mida planeerib tuumaplaneerimiskomitee oma aruteludes Eesti Vabariigi valitsusega. Ei ole nii, et Eesti Vabariigi valitsus otsustab Eesti rahva eest. 

Ja palun vastake mulle, kas te saate mu mõttekäigust aru ja kas te olete nõus sellega, et kõrgeima võimu kandja on Eestis rahvas, mitte Hanno Pevkur, Kristen Michal (Juhataja: "Aitäh! Teie aeg!") või keegi kolmas. 

(Juhataja: "Aitäh! Teie aeg! Teie aeg!") 

Jah, minu aeg on läbi.

Nii. Aitäh! 

Ja, härra minister, palun!

Tänan! Põhiseadus on nii sätestanud, et kõrgeima võimu kandja on rahvas. Sellest tuleb loomulikult lähtuda. 

Põhiseadus küll ei ole sätestanud, et kõrgeima võimu esindajana rahva väljendus on Mart Helme. Kui Mart Helme saab mandaadi rahvalt siia saali valituks – nagu ka mina olen saanud mandaadi siia saali valituks –, ja kui moodustatakse koalitsioon, siis esindusdemokraatia põhimõte on ka see, et täitevvõimu teostab valitsus, seadusandlikku võimu parlament. Ühel päeval olete teie siin loožis – te olete ka olnud –, teisel päeval olen mina, kolmandal päeval keegi kolmas, neljandal päeval neljas – see ongi demokraatia võlu ja valu. Vahest ei ole ka kindlasti teie valijad rahul sellega, mida valitsus teeb; vahest ei ole meie valijad rahul, mida teie teete – see ongi demokraatia. Sellega tuleb arvestada. 

Nüüd, kui te räägite sellest, et meie ründame Venemaad – kuulge, mis Kremli juttu te siin jälle hakkate ajama, no ja hakkate hirmutama mingi Venemaa … et äkki see heidutab või äkki see on hirmus jutt Venemaale, et Eesti ründab. 

Kui … Esiteks: see on NATO kaitse allianss. Ja kui Venemaa peaks ründama Eestit – mis te arvate, et me jääme sinna passima siin või? Loomulikult me lööme vastu. Loomulikult! See on Eesti rahva, just nimelt Eesti rahva huvides, et me ei jääks passima, vaid lööksime vastu. Ja kui me lööme vastu, siis me lööme vastu Venemaa sügavusse – nii sügavale kui ulatame. Ei ole mingit kahtlust selles. Eesti kaitsevägi on niimoodi üles ehitatud, et Eesti rahvast ja riiki kaitsta. Mitte see, et "oi, meid rünnati ja me ei tee mitte midagi". Loomulikult teeme!

Nii et loomulikult me kaitsevõime arendamisel soetame endale ka võimed, millega rünnata vastase sügavust. Seda ei oleks teistmoodi võimalik isegi üles ehitada.

Nii et siin on põhimõtteline veelahe, kuidas me saame aru Eesti rahva kaitsmisest. 

Meie saame aru, et Eesti rahva kaitsmise huvides on see, et Eesti territooriumil, esiti, et sõda ei oleks. Ja me teeme kõik selleks, et seda sõda ära hoida ja heidutada Venemaad. 

Ja teiseks see, et kui meil peaks olema vajadus Eesti riiki ja rahvast relvaga kaitsta, siis on meil olemas nii enda võimed kui liitlaste võimed selleks, et vastast mõjutada tema territooriumil, mitte pidada võitlusi siin kallil Eestimaal. See ongi põhimõtteline vahe.

Ja mis puudutab tuumaheidutust, siis veel kord: tuumaheidutus ei ole mingisugune lihtne arutelu, et hakkame arutama kõik üheskoos seda, kuidas heidutada Venemaad tuumaküsimuses. Neid küsimusi ei arutata Ameerika Ühendriikides rahva ees, ei arutata Prantsusmaal rahva ees, ei arutata Suurbritannias rahva ees. Tuumaheidutus on miskit, mida tehakse nii, ja ta on kõige efektiivsem siis, kui sellest ei räägita. Aitäh!

Aitäh! Sellega lõpetame tänase kuuenda küsimuse käsitlemise. Enne, kui edasi läheme, on käsi püsti Varro Vooglaiul. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Suur tänu teile protseduurilist võimaldamast! Ma lihtsalt ütlen, ilma pikemalt aega raiskamata, et tegelikult ma arvan, et see on selline koht, kus istungi juhataja võiks korrigeerida. Kui minister ütleb, et meie suur erinevus ongi see, et meie arvame, erinevalt teist, eks ole, et kui Venemaa Eestit ründab, siis Eesti ei peaks ennast kaitseväega kaitsma – no see ei ole ausameelne. See lihtsalt ei ole ausameelne! Sellist seisukohta pole mitte keegi väljendanud ja me kindlasti sellisel viisil ei arva. Ärge selliseks farsiks seda arutelu pöörake! Niisugust asja pole mitte keegi väitnud. Vabandust, istungi juhataja, kui te peate seda kuritarvituseks, aga ma arvan, et sellistel hetkedel peaks märkuse tegema.

Aitäh! Ma pean muidugi lugema seda sisuliseks kommentaariks, sellepärast et see ei olnud istungi läbiviimise protseduuri kohta. Antud juhul ma ei pidanud vajalikuks ka kaitseministri vastusesse sekkuda, sellepärast et ta vastas täpselt samasugusel viisil, nagu see küsimus oli talle esitatud. Ta vastas sellele küsimusele ja nii kaua, kui püsitakse teemas ja ei minda sellest teemast välja ja jäädakse seejuures korrektseks ja viisakaks, nii kaua ka ei sekku istungi juhataja.

Aitäh, head kolleegid! Me liigume edasi. Tänane seitsmes küsimus on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele peaministri ülesannetes. Küsib Riigikogu liige Aivar Kokk ja teema on raudteetaristu. Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Austatud haridus- ja teadusminister peaministri kohustustes! Mu küsimus on Rail Baltica trassi ehitusest ja selle maksumusest. 19. juunil 2017 ratifitseeriti see eelnõu siin Riigikogu saalis. Ma pean kohe mainima, et ma ise viisin selle ratifitseerimise läbi majanduskomisjoni esimehena ja hääletasin selle vastu. Ma hääletasin vastu ka põhjendusega, et see number, mis seal oli tol hetkel kirjas – selle maksumus on natuke üle 700 miljoni –, tegelikult kasvab kordades. Täna on selge, et kui soov ehitada see trass nii, nagu algselt planeeriti, kahe rööpapaariga, siis võib juba 7 miljardi juurde minna Eesti-poolse ehituse maksumus. 

Mul on teile küsimus. Me teame täna väga selgelt, et Läti pool on ausalt öelnud, et vähemalt enne 2035. aastat ei saa valmis nende poolt Riiast Eesti piiri poole ehitatav raudtee. Kuidas teie suhtute sellesse, kas täna Eesti valitsus peaks tegema otsuse, et me ehitame valmis raudtee Tallinnast Pärnusse, kuid Pärnust edasi ehitamine peaks olema koostöös Läti poolega? Kui Läti hakkab Riiast ehitama piiri poole, Häädemeeste poole, siis Eesti hakkab Pärnust edasi ehitama? Või teie arvate, et me võiks piiri peale ära teha, siis oleks lihtne seal piiri peal käia rongiga ja siis teistpidi tagasi sõita? 

Hetkel me teame, et riigieelarves ei ole kummist, raha piisavalt ei ole, kuigi te olete ühes vastuses öelnud, et seda on rohkem kui vaja. Aga kuidas te täna arvate, kas see arutelu valitsuses üldse on olnud, et hetkel ikkagi selgelt valmis ehitada Pärnu–Tallinna trass ja edasi ehitama hakata siis, kui Läti on otsustanud, et nemad ehitavad Riiast Eesti poole, mitte nii, et me jätaks trassi kuskil piiri peal, peaks tegema muldvalli, kust rongi enam edasi ei saa minna, sest teisel pool ei ole raudteed?

Aitäh, lugupeetud küsija! Erinevalt teist ei ole minul informatsiooni, mis kindlalt väidaks, et Läti pool on kuskil kindlalt öelnud, et nende trass aastaks 2030 või 2035 valmis ei saa. Läti valitsus on meile korduvalt ametlikult kinnitanud, et nad teevad kõik endast sõltuva selleks, et see trass ka Läti poolelt valmis saaks. 

Aga ma kasutaksin võimalust arutada natuke laiemalt. Ma kuulasin eile, vabariigi aastapäeval ühte intervjuud Saksa endise liidukantsleri Olaf Scholziga, kes ütles, et teate mis Euroopa majanduse üks suurimatest probleemidest. Tema kui juuraharidusega inimene tunnistas ausalt, et selle taga on lõputud juriidilised vaidlused kõikide suuremate taristuehitusprojektidega. Kui Hiina ja teised kiiresti arenevad riigid ehitavad pikki trasse, kiireid raudteid ja suuri taristuid viie aastaga või kuue aastaga, siis meie suudame kümne aastaga ehitada 20 kilomeetrit ühte raudteed, sellepärast et me vaidleme juristidega, inimesed omavahel. Meie võimekus oma heaolu kasvatada on selle taha kinni jäänud. Kõik meie projektid – mitte ainult Eesti projektid, vaid ka Euroopa tasemel – on jube aeglased. Põlvkondade kaupa ehitatakse raudteetrasse, kilomeetri kaupa ehitatakse teid, ehitatakse hooneid, renoveeritakse koolimaju väga aeglaselt. 

Nii et praegune valitsus, meie valitsus, töötab selle nimel, et Rail Baltic saaks aastaks 2030 valmis kogu trassi ulatuses. Me oleme riigi valitsusena teinud selle kohta riigieelarvelisi otsuseid, investeerinud sinna raha ja Läti valitsusega väga intensiivselt töötanud, et see trass ka Läti poolelt valmis saaks. See on absoluutne eesmärk, sest Rail Baltic ei ole ainult majandustaristu, see on ka Eesti julgeolekutaristu, Euroopaga seotuse taristu. Nii et me töötame selle nimel tegelikult väga prioriteetselt, et see taristu valmis saaks. Ja mul ei ole mitte mingisugust alust praegu väita või kinnitada teie väidet, et see Rail Baltica trass Läti poolt valmis ei saa.

Suur tänu! Aivar Kokk, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Mul on muidugi väga kurb, et te ei tea, et isegi Läti ametnikud on käinud siin Riigikogus alles mõnda aega tagasi ja selgelt väljendanud, et 2030. aastaks ei saa mitte kuidagi Riiast Eesti poole trass valmis. Parimal juhul nad pakuvad selle 2035. 

Aga ma küsin teise küsimuse. 2024. aasta sügiseks pidi olema valmis Tallinna–Tartu raudtee elektrifitseerimine ja seoses sellega on tellitud ka rongid. Täna on 2026. aasta ja me päris kindlad ei ole selles, kas selle aasta lõpuks saab valmis või mitte. Korduvalt ka eelmine aasta lubati kõigepealt septembriks ja siis detsembriks see raudtee valmis. Kellegi süü tõttu on kaks aastat raudtee-ehitus edasi lükkunud. Mina olen ettevõtja ja mul on ka ehitusettevõte ja mul on selline leping, et kui ma ehitaks tunduvalt kauem, siis on leppetrahvid. Mina ei ole siiamaani vähemalt kuulnud ega näinud, et oleks kellegi käest küsitud leppetrahvi. Selle asemel me toetame riigieelarvest Eesti Raudteed ja Elroni lihtsal põhjusel: raudtee peal inimesed ei taha väga sõita, kui vahepeal peab bussiga sõitma. Kas te oskate öelda, kas valitsuses on kordagi arutatud seda teemat, et miks ja kelle süül ei ole lepingut täidetud ja see leping on veninud tänase seisuga praktiliselt kaks aastat juba?

Aitäh selle küsimuse eest! Väga hea, on küll arutatud ja korduvalt on arutatud. Annan siis seda informatsiooni, mis on ka minule juba teada olnud. Raudtee on Tallinnast Tartuni elektrifitseeritud, raudtee-ehitus on valmis. Eeldused kiiruste tõstmiseks, näiteks taristuõgvendused, on Eesti Raudtee poolt tehtud, kuid uute elektrirongide käikupanemist ja kiiruste tõstmist takistab liiklusjuhtimissüsteemi paigaldustööde venitamine. Liiklusjuhtimissüsteemi töid teostab Eesti Raudteega sõlmitud hankelepingu alusel Siemens. Hankelepingus ettenähtud tööde valmimise tähtajast üleminek on põhjustatud olulises osas objektiivsetest põhjustest, eelkõige COVID-ist, aga ka Ukraina sõja mõjutustest, muu hulgas seetõttu, et Siemensi üks tarnetehaseid asus Ukrainas maa-alal, mis teadaolevalt on Venemaa poolt tänaseks annekteeritud. 

Eesti Raudtee ja Siemens lepivad märtsi alguseks kokku lõplikult realistlikud ajakohastatud tähtajaga tegevused teekaardil ja tänases teadmises saab uus liiklusjuhtimissüsteem Tartuni, sealhulgas Jõgeva osas, paigaldatud hiljemalt selle aasta neljandas kvartalis, peale mida saavad uued elektrirongid plaanitud mahus graafikutega töösse ehk 160 kilomeetrit tunnis. 

Miks Siemensiga hankelepingut enne tähtaega lõpetatud ei ole, kuigi oli teada, et tarneviivitus on? On väga loogilised põhjused. Sellepärast et eesmärk on ju ikkagi lõpuks tegevused ellu viia. Vastasel korral ei oleks ka 2026. aasta tähtaeg saavutatav, kui see hankeleping praegu lõpetada ja alustada uut hankelepingut. Sellega kaasneksid lepingulised vaidlused, näiteks, et kas esines force majeure'i asjaolu või ei esinenud, kohtutes ja arbitraažides, mis kestaks aastaid. Samal ajal tuleks leida uus alltöövõtja – kui kohus esmast õiguskaitset Siemensile ei kohalda –, kes peaks pakkuma ka omapoolse uue tehnilise lahenduse, mis omakorda peab ühilduma juba Siemensi paigaldatud tehnoloogiaga. Samas on Eesti Raudtee Siemensile esitanud ka lepingulised trahviteated ja hoiatused koos vastava arvepidamisega ja kõnealused lepingulised lahkhelid lahendatakse hankelepingus ettenähtud tööde lõpetamisel. 

Lihtsalt, jah, tõepoolest, poolteist aastat on veninud liiklusohutuse ja signalisatsioonisüsteemi paigaldamine. Tehnoloogiliste lahendustega kipub niimoodi olema – tean omast kogemusest –, et nad õigeks ajaks valmis ei saa.

Aitäh! Aivar Kokk, ma pean kahjuks andma sõna Mart Helmele, kuna üks lisaküsimus, kui taotlus on, siis see läheb teisele Riigikogu liikmele. Juhul kui ei oleks olnud ühtegi küsimuse taotlust, siis ma oleksin saanud teile kolmanda küsimuse anda. Aga Mart Helme, palun, teil on lisaküsimus!

Jaa, ma saan aru, et see on väga kahjuks, et mulle see küsimus tuli. Aga ma küsin natukene teistpidi, seoses küll ka raudteetaristuga. On selge, et Rail Baltica asjad lükkuvad edasi. Me juba enam-vähem 15 aastat ehitame seda, kuigi kaugele jõudnud ei ole. Läti pool on teatanud, et kui nad ehitama hakkavad, siis nad ehitavad kõigepealt lõuna suunas, Leedu poole. Sõites pidevalt Pärnu vahet autoga ma näen, missugune tohutu rekade ja kolonnide laviin seda maanteed mööda sõidab. Kas ei oleks mõistlik teha väike korrektsioon valitsuse plaanides ja ehitada kiirkorras välja Via Baltica? 

Isegi kui me ehitame Iklani välja Rail Baltica, on see tupiktee. Seda mööda kaubad liikuma ei hakka, see on tupiktee. Kaubad liiguvad mööda maanteed ja maanteed mööda liiguvad üle Läti piiri ja Lätist lähevad edasi Leetu ja Poola ja kuhu nad kõik lähevad. Igasugune terve mõistus ütleb, et selleks, et meil oleks kiired ühendused või võimalikult sujuvad ühendused lõuna suunas, oleks vaja välja ehitada Via Baltica. Aga me muudkui kulutame ja kulutame raha ja energiat raudtee peale, mis sisuliselt on ettenähtavas tulevikus tupik. Minu küsimus on, millal langetab valitsus tervemõistusliku otsuse Via Baltica kiirkorras väljaehitamiseks.

Aitäh selle küsimuse eest! No vot, ma ei tea, mille baasilt te nüüd väidate, et kaubad liiguvad maanteed pidi ja mitte keegi kaupa raudtee peale panna ei taha. Mina selle väitega kindlasti nõus ei ole. Kui on võimalik kaupa liigutada mööda raudteed, siis see kaup ka mööda raudteed tegelikult liigub. 

Me oleme ka Via Baltica ehitamiseks sellele aastale eraldanud lisaraha, nii et me teeme mõlemad paralleelselt, ehitame välja Pärnusse raudtee. Nii et kui te täna olete mures, et te peate seal rekade vahel sõitma, siis lähiaastatel valmiv Rail Baltic võimaldab teil Pärnusse rongiga sõita. Väga turvaline. Kasutage rongi, sõitke Pärnusse rongiga. On kiire, on turvaline sõit, ei pea rekade vahel Via Baltica peal sõitma. Aga investeeringuid saavad mõlemad. Tänavu on pandud ka maanteele täiendavad investeeringud, et välja ehitada lõigud neljarealiseks. 

Aitäh! Lõpetame tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise. Nii, aga kuidas me nüüd teeme, Mart Helme: te tahate praegu protseduuriliselt küsida, aga samal ajal on teil järgmine küsimus. Kuidas me selle olukorra lahendame? Hästi, ma annan teile küsimuse istungi läbiviimise protseduuri kohta ja siis me läheme teie küsimuse juurde. Aga tõesti, Mart Helme, ärge esitage mulle siin vastulauset. Kui teil on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, siis palun!

Jaa, kuna minu küsimus, mis on meil täna kavas, on teisele ministrile, siis ma ikkagi esitan küsimuse. Minu arvates on see protseduuriline. Kas infotunni formaat näeb ette, et vastama tulnud ministrid tulevad küsijaid õpetama ja neile peale lugema sõnu, kuidas on õigem? Et ära sõida autoga, sõida rongiga, mida ei ole, ära seikle seal rekade vahel. Ei ole ju normaalne, et minister tuleb mulle lugema moraali selles suhtes, mida ma pean oma elus prioritiseerima: kas ma sõidan autoga, sõidan rongiga, lendan lennukiga, ostan endale helikopteri. Kas see formaat on ikkagi selline?

Aitäh, hea kolleeg! Infotunni formaat näeb ette seda, et Riigikogu liige küsib ja minister vastab. Aitäh!

Nii, me läheme kaheksanda küsimuse juurde. Kaheksas küsimus on kaitseminister Hanno Pevkurile. Küsib Riigikogu liige Mart Helme ja teema on julgeolek. Mart Helme, palun!

Aitäh! Kõigepealt ma muidugi teen märkuse Pevkuri eelmise vastuse kohta. Ei ole Mart Helme öelnud, et me ei peaks Eestit kaitsma. Ei ole Mart Helme öelnud, et meil ei peaks olema iseseisvat heidutusvõimet. Ma ei ole mitte midagi taolist öelnud, ei öelnud seda ka Varro Vooglaid. Ei ole vaja jälle panna meile suhu enda väljamõeldud mõtteid. Ei ole vaja!

Loomulikult peab meil olema heidutus, kaitsevõime, relvastus, kõik – aga see ei tähenda seda, et me peaksime Eesti rahva tahte vastaselt astuma samme, mis on sisuliselt Eestile eksistentsiaalselt ohtlikud. Ma ei saa kuidagi olla ministriga nõus selles, et meie anname Venemaa sügavusse lööke, aga venelased vahivad näpp suus ja Eesti pihta lööke ei anna. Kuulge nalja, teete või? Venelastel on varus umbes 30 000 erinevat raketti, sealhulgas tuumalõhkepea kandevõimega rakette väga palju. Te arvate, et kui meie anname siit lööke, siis nemad vastu ei anna. See on ju lapsik arvamus. 

Minu küsimus on ikkagi selline: milline on Eesti –kuidas ma ütlen – valmisolek selleks, et kaitsta elanikkonda juhul, kui me toome Eesti territooriumile tuumarelva, ja ma ei tea, preventiivselt või Venemaa provokatsioonist tulenevalt, anname omapoolsed löögid Venemaale? Kuidas me kaitseme Venemaa löökide eest oma elanikkonda, varustame neid eluks tarvilikuga, evakueerime neid nii, et riik sellega toime tuleb? Missugune see valmisolek ikkagi on reaalse sõja puhuks, kui meil lõhkevad võib-olla ka taktikalised tuumapead siin? Missugune see valmisolek on?

No jaa. Tundub, et teile on kõik lubatud ja meie siit teile vastata millegagi ei tohi. Teie muudkui ütlete, mida mina mõtlen. (Hääl saalist.) Ma nüüd praegu räägin. Teie kogu aeg ütlete, korduvalt, selles ühes küsimuses te ütlesite kogu aeg, et see on lapsik, või te ütlete nii või te arvate nii. Kui te eeldate seda, et meie teile ei või ühtegi vastust anda, siis äkki võtate ise sellesama seisukoha. Kuulake ise oma vastus või küsimus üle nüüd pärast ja lugege stenogrammist, ja siis vaadake, kui mitu korda te selles küsimuses ütlesite, mida mina väidetavalt ütlesin, mida ma pole kordagi öelnud. Aga küllap me jäämegi siin eri arvamustele. 

Ma saan aru, et teie ülesanne on esindada siinkohal rahvast ja arvate, et teie oletegi ainult rahvas. Üllataval kombel see nii ei ole. On teil valijad, on meil valijad ja see ongi demokraatlikus riigis ainuvõimalik, et meil on õnneks mitu erakonda siin, õnneks mitmed maailmavaated siin parlamendisaalis esindatud. See tagabki selle, et me saame parimal võimalikul moel oma riigi eest hoolt kanda. 

Mis puudutab Eesti kaitseplaane, siis jällegi, kui teie ütlete, et mina arvan, et Venemaa ei löö meid vastu – vabandust, teie algne positsioon oli see, et meie lööme ja siis Venemaa justkui. Mina ütlesin, et kui Venemaa meid ründab, siis meie ründame vastu. See oli see, mida ma ütlesin. Ja ma arvan, et see on see põhimõtteline seisukohtade vahe, kus teie räägite kogu aeg sellest, mida kõike Venemaa teeb, ja meie räägime sellest, mida meie teeme selleks, et ennast kaitsta. (Hääl saalist.) Tõsi, meie valmisolek on täpselt nii hea, kui on meie ühiskonna terviku valmisolek. Loomulikult, sõjalised võimed arenevad kogu aeg. Me oleme ühiskonnana arenenud, me oleme praeguseks aru saanud – kui te vaate aastat 2022, millal algas täiemahuline sõda Ukrainas, siis sellest hetkest on kaitse-eelarve kasvanud enam kui kolm korda. Esiteks. 

Teiseks, need sõjalised võimed. Väga paljusid oli võimalik eile Vabaduse väljakul näha. Tõsi, teie seal ei olnud, ja eks teil on omad tegemised, aga tasub siiski kursis olla, mida Eesti kaitsevõime arendamiseks on tehtud. 

Kolmandaks soovitan lugeda Delfis eile ilmunud pikka analüüsi selle kohta, kui palju on Eesti kaitsevõime ja kaitsevalmidus kasvanud. See on vastus teile. Me igapäevaselt pingutame selle nimel üheskoos, muuseas ka teie – endale võib-olla teadmata – siin saalis ikkagi annate oma väikese panuse – ma küll ei tea, kas see on negatiivne või positiivne, aga oma panuse – selleks, et Eesti riigi kaitsevõime siiski areneks.

Suur tänu! Mart Helme, teil on täpsustav küsimus, palun!

Võtke lisaküsimus keegi. Jaa, mul on täpsustav küsimus, sest vastust ma ei saanud. Sain hulgaliselt igasuguseid süüdistusi. No eks see ongi poliitika, et opositsioon ja koalitsioon vastastikku pingpongitavad. 

Aga küsimus on ikkagi selles, et me oleme praegu teinud suure hanke, ma ei mäleta peast, kas 600 mingit varjendit kuskile kagupiirile. Kas see oli Eesti üksinda või oli see koos Lätiga? Täpsustage. Aga minu küsimus on, missugust konkreetset kasu me näeme nendest varjenditest ja missugust konkreetset kasu me näeme sellest mingisugusest tankitõrjekraavist, mida kavatsetakse seal rajada või juba rajatakse. 

Ma olen siin lugenud mingisuguseid analüüse – ja mitte ainult vene analüüse, ehkki ma loen ka vene analüüse, mis on tihtipeale muidugi, tuleb tunnistada, rohkem propaganda kui analüüsid –, et tegelikult ikkagi venelased panustavad kauglöökide andmisele ja kauglöökide kaudu meie kaitsevõime ja ka ründevõime halvamisele. Kas te sellest seisukohast võite selgitada nende kaitserajatiste tegelikku efekti, et meie sõjaline võimekus nende kauglöökide kaudu ei saaks sedavõrd kannatada, et me tegelikult oleme rivist väljas? Aga samal ajal on meil mingid punkrid, millest sisuliselt kasu pole olnud. Võib-olla te natuke selgitate seda tehnilist poolt.

Aitäh! Nojah, no vot, see ongi see lugu, kui igapäevaselt lugeda vene analüüse ja mitte meie analüüse. Aga …

Ma ju ütlesin, et ma loen erinevaid. Ära hakka jälle ajama seda propagandat. Ma loen vene omasid, ma loen ameerika omasid …

Kas ma saan pärast selle aja juurde või? Härra spiiker, kas ma saan sellele vastamise aja pärast juurde?

Aitäh! Head kolleegid, teeme nüüd nii, et härra minister vastab küsimusele.

Aga sa ei vasta ju, sa süüdistad.

Ma ei ole kordagi süüdistanud. Kõigepealt kaitseliinist. Kui te loete erinevaid analüüse, siis soovitakse vaadata ka seda, mis Ukrainas toimub. Ukrainas on kaitseliinidel väga oluline roll. Kaitseliini peamine roll loomulikult on takistada maaväe liikumist. Äkki sa kuulad siis korraks, ühekorragi? Kui sa tahad vastust, siis ole hea, kuula. (Hääled saalist)

Head kolleegid, teeme nii, et härra kaitseminister vastab ja siis me läheme selle küsimuse arutamisega edasi. (Hääled saalist) Ei, Mart Helme, te oma püsivate vahelehõigetega ei lase kaitseministril lõpetada oma vastust. Las kaitseminister vastab küsimusele. Palun, härra kaitseminister!

Tänan! Ma alustasin vastamist. Ja alustuseks ütlesingi, et tasub vaadata, kuidas Ukrainas kaitseliinid töötavad ja milline roll nendel on. Kaitseliini peamine roll on maaväe pidurdamine. Maaväe pidurdamiseks, te mainisite ka kaugtuld ja kauglööke. Tõsi, kauglöökidel on oluline osakaal, täna tehakse kauglööke ka droonidega. Ja see efektiivne territoorium seal, kus on nii-öelda must maa või hall tsoon või surmatsoon, kuidas iganes keegi seda nimetab, on 30–40 kilomeetrit. Kui keegi soovib maa-ala kontrollida, siis maa-ala kontrollimiseks ei piisa ainult kauglöökidest ja kaugtulest. Selleks on vaja ka maaväe kontrolli territooriumil. Ja kui me võtame meie kaitse ülesehituse, siis loomulikult need ei ole mitte varjendid, nagu te mainisite, vaid tegemist on rühma- ja kompaniipositsioonidega, mis on üks osa kogu kaitseliinist. Kaitseliini osana on ka tõkestusvahendid, okastraadid, draakonihambad ja nii edasi, samamoodi tõkestuskraavid. See moodustab ühe terviku, selleks et Eesti territooriumi kaitsta, ja see on üks osa kogu meie kaitselahendist. 

Loomulikult ei lähe me siin selles debatis sügavuti Eesti sõjalise kaitse tegevuse kavaga, aga see nähtav osa, mida me teeme – punkrid, kaitsekraavid, tõkestusvahendid, eelpaigutatud tehnika ja kõik see, samamoodi moonasoetus, samamoodi relvastuse soetus –, kannab kõik ühte eesmärki selleks, et me oleksime suuteline Eesti riiki kaitsma ja seda tegema efektiivselt. Seetõttu on meie enda kaitseplaanis nii see osa, kuidas me kaitseme Eestit kui territooriumi, kui ka see osa, kuidas me kaitseme Eestit, mõjutades vastast vastase territooriumil. Need on need tegevused, mida me teeme. Ma arvan, et väga hea ülevaate selle kohta, mida on soetatud ja mis on veel soetamisel, selle ülevaate andis eile Delfi Meedia oma väga pikas ja analüütilises loos. 

Aitäh! Lisaküsimus, Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma tulen siiski eelneva teema juurde tagasi. Esiteks ütlen kommentaariks teie poolt meile öeldule, et loomulikult me peame vaatama, mida sätestab Venemaa tuumadoktriin. See, et me vaatame Venemaa tuumadoktriini, analüüsime seda ja võtame seda ka arvesse, ei näita mitte kuidagipidi mingisugust venemeelsust või midagi muud sellist, vaid see näitab kainet mõtlemist. 

Just samuti nagu ameeriklased ei taluks oma piiri taga venelaste tuumarelvi, on ju täiesti mõistuspärane, et ka teine maailma suurim tuumariik ei kavatse taluda oma piiri taga teiste tuumariikide tuumarelvi. See on ju loogiline. Ja kui kirjutatakse Venemaa tuumastrateegias täiesti selgesõnaliselt, et Venemaa käsitleb seda strateegilise julgeolekuohuna, kui mittetuumariikide territooriumidele, mis paiknevad nende piiri ääres, paigutatakse mõne tuumariigi tuumarelvad, mille suhtes nad kasutavad omapoolset tuumavõimekust, siis see on asi, mida me peame reaalselt arvesse võtma omapoolseid käike planeerides. 

See ei ole ju sellisel viisil, nagu te eelnevalt ütlesite, et kuidagi naiivne on arvata, et Venemaa tegevus meie suhtes sõltub sellest, milliseid käike meie ise astume. Loomulikult sõltub. Loomulikult sõltub! Ja seda on meile must valgel ka öeldud. See ongi see põhjus, miks me oleme murelikud nende avalduste pärast, millega Tsahkna on esile tulnud ja mille tõttu me ka teilt kui kaitseministrilt küsime, et kuidas nende asjadega on. 

Aga et nüüd asi oleks päris selge, lõpetuseks. Te olete küll vastanud nendele küsimustele, aga võib-olla on natukene jäänud lahtiseks, et mis see positsioon siis ikkagi on. Kas me saame õigesti aru täna teie poolt väljendatust, et on täiesti võimalik, et selle valitsuse ametisoleku ajal võidakse Eesti territooriumile paigutada tuumarelvad, ilma et avalikkus sellest üleüldse teakski midagi? Et ainult tagantjärele võib-olla kuuldakse, kui sedagi, aga mingisugust põhimõttelist otsust, millest ka avalikkusele teavitatakse, ei pruugigi tulla. See on teie positsioon. Kas me saame õigesti aru?

Aitäh! Kõigepealt klaarime ära selle Venemaa doktriinide lugemise. Loomulikult … (Hääled saalis.) Jõuame, jõuame sinna ka. Mul on kolm minutit aega. Loomulikult me teame, mis on Venemaa doktriinides kirjas, ja kui teie neid loete, ega siis … Loomulikult on meie ülesanne teada, mida vastane mõtleb, kuidas mõtleb ja mida ta teeb ja mida ta planeerib. Küll ei tähenda see seda, et meie oma tegevusi peame hakkama kuidagi seetõttu vähendama või põlve maha panema kellegi plaanide suhtes. Kui Venemaa ütleb, et talle ei meeldi üks, teine või kolmas asi, siis see ei muuda meie planeerimist. See ei muuda ka seda, mida me liitlastega koos planeerime. Meie planeerime oma kaitsetegevust vastavalt oma vajadustele ja loomulikult ka selle järgi, mida Venemaa on oma erinevates, mitte ainult tuumadoktriinis, vaid ka oma kaitsetegevuse kavades … Šoigu plaan on avalikkuses läbi käinud, kui palju neil on plaan Eesti ja NATO liitlaste piiride taga oma kohalolu suurendada. Me peame sellele reageerima, saatma Venemaale heidutussõnu. See, kuidas me reageerime, millised on need vahendid, millised on liitlaste vahendid siin, kui palju siin liitlasi on ja kõik, on osa meie heidutusest Venemaa suunas. 

Nüüd, kui me räägime tuumaheidutusest, siis veel kord: tuumaheidutus ei ole midagi, mille üle me lihtsalt kusagil avalikkuses debateerime. Tuumaheidutus töötab teistmoodi. Tasub meenutada, et kui Ukrainas oli Venemaa ähvardus 2022. aastal, et nad kasutavad taktikalist tuumarelva, siis see jutt kadus üsna kiiresti ära. Kas selleks toimus mingisugune avalik debatt Ukrainas või Ameerika Ühendriikides või Venemaal? Ei, need kanalid on teistsugused, kuidas tuumaheidutusest räägitakse ja mida räägitakse. Nii et seetõttu tegelikult ei ole mõtet spekuleerida selle üle.

Kui me räägime üldiselt kaitseplaanidest, siis jah, me teeme neid kaitseplaane vastavalt oma vajadustele, mitte sellepärast, et oi, see kas meeldib Venemaale või ei meeldi. Meie huvides on ehitada üles Eesti kaitse nii, et see töötaks, koos liitlastega. Nii et selle tõttu, veel kord, ärme lasku sinna debatti, kas see meeldib Venemaale või milline võiks olla Venemaa reaktsioon sellele. 

Veel kord, Varro, meil ei ole mõtet eeldada seda, et kui meie siin teeme mingi sammu, siis kas see provotseerib Venemaad meid ründama rohkem või vähem. Kui Venemaal on poliitiline otsus, ükskõik, kas Soomet või Lätit või läbi Valgevene Leedut või Poolat rünnata, siis selleks ei ole vaja otsida mingeid põhjendusi. Selle põhjenduse nad mõtlevad käigupealt välja, seda on ajalugu näidanud korduvalt ja korduvalt. Nii et seetõttu keskendume sellele, mida on meil vaja teha tulenevalt ka Venemaa plaanidest ja selleks, et heidutada Venemaad, ja kui vaja, siis ka tuumaheidutada.

Aitäh! Me lõpetame tänase kaheksanda küsimuse käsitlemise. Kuna meil on küsimuseks kaks minutit ja vastamiseks kolm minutit, siis meil ei ole enam aega, et järgmist küsimust avada. Ma tänan kõiki valitsuse liikmeid, tänan Riigikogu liikmeid aktiivse osaluse eest tänases infotunnis! Me jätkame täpselt kell 14 algava Riigikogu täiskogu istungiga.