Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu liikmed, külalised rõdul ja inimesed ekraani taga! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 5. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt kohaloleku kontroll. 

Kohalolijaks registreerus 42 Riigikogu liiget, puudub 59. 

Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Tiit Maran, palun!

Aitäh, auväärt eesistuja! Auväärt kolleegid! Mul on võimalus üle anda üks eelnõu ja see tuleneb tegelikult päris pikast ajaloost. 23. septembril 2023 "Pealtnägija" saates ilmusid kaadrid, milline on meie puurikanade seisund. Seda saadet korrati teises vormis laiendatavalt oktoobris 2024. Pärast seda on inimesed avaldanud väga tugevat soovi, et puurikanade selline pidamine lõppeks. Vastav eelnõu töötati välja Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumis, see läbis ka kooskõlastusringi ja anti valitsusele üle eelmise aasta oktoobris, aga siis jäi see püsima. Viimasel ajal on tore olnud see, et ettevõtjad on avaldanud oma head soovi sellega liituda. Nii et selle eelnõuga, kui me selle siin vastu võtame ja kui meil on küllaldaselt poliitilist tahet, saaksime selle protsessi viia lõpuks ka seaduslikkuseks. Aitäh!

Rain Epler, palun!

Ma annan üle kaks arupärimist.

Siis on kaks korda kaks minutit.

Jaa! Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Nagu ma olen varasemaltki erinevate teemade üle arutades olen öelnud, aina rohkem saab kinnitust see, et probleemiks või probleemide põhjuseks erinevates valdkondades on poliitilise juhtimise nõrkus või kohatine puudumine. Järjekordne valdkond või koht, kus see mure minu ja mu kolleegide arvates avaldub, on meie Riigimetsa Majandamise Keskus. Minul on tekkinud tõsine mure selle pärast, mis seal toimub. 

No kui te mäletate, siis Ukraina sõda oli kestnud umbes pool aastat, kui ootamatult otsustas ametist lahkuda luurejuht. Huvitaval kombel see kuigi suurt arutelu meedias ei tekitanud. Olid mõned intervjuud, ka tänane aseesimees Kivimägi väljendas üllatust ja mõningast nördimust. Ja inimene asus tööle RMK juhina. Ma ei tea, kas see, mis RMK-s täna toimub, tulenebki sellest, et inimesel puuduvad teadmised ja kogemused ning arusaamine sellest eesmärgist, milleks Riigimetsa Majandamise Keskus on loodud, ja ka sellest vastutusest, mida see asutus kannab. Või on tegemist sellega, et sellise üleüldise ideoloogilise ja poliitilise raamistiku mõjutuse tõttu ta ongi valinud vale suuna RMK-le. 

Nii ma ise, kui ma räägingi siin, ütleme, kogenud metsameeste ja kogenud RMK töötajatega, eks nemadki tunnistavad, et ka eelmise juhtkonnaga murti piike erinevatel teemadel. Aga mille osas on üksmeel, on selle osas, et tol ajal RMK väga selgelt tegutses vastavuses oma nimega, mis on Riigimetsa Majandamise Keskus. Tegutseti nii, et meie üks olulisim loodusvara kasvaks ja säiliks, et meie lapselapsed oleksid rikkamad. Täna liigutakse vastupidises suunas. Toogem kas või näide sellest eilsest uudisest, kus on RMK-sse nüüd ilmunud inimene, kes on otsustanud Eesti riigi suure varaga minna, ma ütleksin, loteriid mängima.

Kas see nüüd on esimene arupärimine?

Kohe jõuan esimese lõpuni ja lähen teise juurde.

Aga siis on ainult minut jäänud.

Jaa! Ühesõnaga, see loterii on selles, et tahetakse siseneda süsinikukvootide vabatahtlikule turule. Sellega seoses me anname koos kolleegidega üle kaks arupärimist, mitte veel selle CO₂ teemaga veel. Aga üks konkreetne asi: RMK koondab enda metsakasvatustöötajaid, läheb üle eeldatavalt, nende poolt eeldatuna odavamale tööde sisseostule. Samas tundub see kokkuhoid olevat täpselt see maksuraha, mis täna tööjõumaksudelt makstakse, ehk riik tõstab raha ühest taskust teise. Pluss, võib eeldada, et metsatööde kvaliteet oluliselt langeb, sest tänane kogemus näitab väga suurt kvaliteedivahet oma töötajate ja sisseostetud tööde vahel. 

Teine arupärimine puudutab seda, et RMK on täna aina rohkem muutumas looduskaitset eestvedavaks ja riigimetsa majandamist takistavaks organisatsiooniks. Nii et sellega seoses ja just selle poliitilise juhtimise kohta esitame küsimused kliimaminister Andres Sutile, et kas see kõik ikka peaks nii olema. Aitäh!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ja kaks arupärimist ning juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. 

Läheme tänase päevakorra juurde. Täna on päevakorras üks punkt, milleks on rahanduskomisjoni algatatud olulise tähtsusega riiklik küsimuse "Kuidas ohjeldada küberkuritegevust finantsvaldkonnas. Tasakaal turvalisuse ja põhiõiguste vahel" arutelu. Enne kui tuleb ettekandjaks rahanduskomisjoni esimees Annely Akkermann, ma räägin natuke ka selle menetlemise korrast. Meil on kokku neli ettekannet. Kõige esimene on rahanduskomisjoni esimees Annely Akkermann, kelle ettekanne on kuni 10 minutit ja küsimused-vastused kuni 10 minutit. Peale seda on Swedbank AS-i finantskuritegude tõkestamise divisjoni direktor Raul Vahtra ettekanne kuni 20 minutit ja küsimused-vastused samuti kuni 20 minutit. Sellele järgneb advokaadibüroo WIDEN nõuniku, banking and finance valdkonna juhi Siim Tammeri ettekanne kuni 20 minutit ja küsimused-vastused samuti 20 minutit. Ettekande lõpetab Tartu Ülikooli õigusteaduskonna direktor ja külalisprofessor Priit Pikamäe ettekanne kuni 20 minutit ja küsimused-vastused samuti 20 minutit. Iga Riigikogu liige võib igalt esinejalt küsida ühe suulise küsimuse ja peale seda algavad läbirääkimised, kus esmalt oleksid fraktsioonide esindajad. Saame minna ettekandjate juurde. Kõigepealt palun rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni.

Tere hommikust, austatud juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud külalised ja istungi jälgijad ka teisel pool ekraane! Eesti on digiriik. Me oleme harjunud kasutama nii avalikke kui ka erasektori e-teenuseid. Küllap on paljud juba võtnud oma viis minutit e-maksuametis e-tuludeklaratsiooni esitamiseks. Tõsi, maksuameti digikanalid ei tulnud ka sel aastal esimeste tulu deklareerimispäevade suure nõudlusega toime. Otto Oliver Olgo arvates on Eesti tõenäoliselt ainus riik maailmas, kus tekib vaimustus maksude deklareerimisest. Võib-olla tõesti. 

Pangad on olnud erasektori digiteenuste arengu eestvedajad ja ilmselt on juba paljud meist täna kasutanud mõnda digipangandusteenust. Me oleme saanud digiteenuseid usaldada ja me soovime neid kasutada üha rohkem. Eesti on digiriik, me oleme sellega rahul ja selle üle uhked. Teised riigid imetlevad meid, me võtame vastu väliskülalisi ja tutvustame neile e-riigi võimalusi. E-riigi Akadeemia teeb koostööd enam kui 300 organisatsiooniga 147 riigist. Kõik see on väga hea. 

Aga kus on usaldust, seal on ka usalduse kuritarvitamist. Riigi Infosüsteemide Ameti, RIA aastaraamatus öeldakse, et küberruumis oli eelmine aasta pettuste aasta. 2025. aastal registreeritud kelmuskuritegude kahjudeks on kokku arvutatud 29 miljonit eurot. Kurjategijad on võtnud kasutusele tehisaru kõikvõimalike petukirjade, -sõnumite ja -lehtede loomiseks. Muidugi, pettusekindluse loomisel on tähtsaim ennetus, selles pole kahtlust, eelkõige ohtudest teadlikud ja ettevaatlikud inimesed. Kuid sellest jääb ilmselgelt väheseks. Pettuse tehnoloogiagi areneb pöörase kiirusega ning selle õnge langevad nii finantsvaldkonna tippspetsialistid kui ka ülikoolide õppejõud. 

Prokuratuuri aastaraamatust leidsin küberkuritegevuse definitsiooni, mille siinkohal välja toon. Küberkuritegu on kuritegu, mis pannakse toime arvutisüsteemi abil ja mille vahetu sihtmärk on arvutisüsteem või elektrooniline sidevõrk. Tegemist on eeskätt kuritegudega, mis pannakse toime arvutivõrgu abil arvutisüsteemi ebaseadusliku sisenemise teel, millega kas sekkutakse arvutiandmetesse või takistatakse arvutisüsteemi toimimist, samuti sellise kuriteo ettevalmistamine. See mõiste on küllaltki lai. 

Ja kui nüüd liikuda lähemale küberkuritegevusele rahandusvaldkonnas, siis tuleb öelda, et see ei ole sugugi probleem, millega seni ei ole tegeletud. Pettuste või muul kuritegelikul viisil omandatud raha vajab nii-öelda puhtaks pesemist, mis on ise samuti üks kuriteoliik. 2022. aastal läbis Eesti MONEYVAL-i hindamise, mis on Eesti rahapesu tõkestamise süsteemi hindamine. Eesti läbis selle hindamise üldjoontes positiivselt, kuid tõdeti, et Eesti vajab jätkuvalt tõhusamaid süsteeme ja võimestatud asutusi rahapesu tõkestamisel. Samuti on Eestil leping USA-ga 48 miljoni euro kasutamiseks riigiinstitutsioonide ja korrakaitseasutuste pettuste ja rahapesuvastase võimekuse tõstmisel. 

Aga miks on siiski pettused ja rahapesu pandeemiliselt kasvav kuriteoliik? Vastan ise. Sest see on nii tulus. Finantskuritegevuse mahtu ei osata hästi hinnata. Registreeritud pettuste kahjud liideti eelmisel aastal kokku ja saadi 29 miljonit. See on üks asi. Koos rahapesuga hinnatakse finantskuritegevuse mahtu nii suures vahemikus nagu 150–450 miljonit. Aga täpselt on riigil teada, kui palju finantskuritegevuse tulust õnnestus konfiskeerida. Ja see number on täpselt nii väike nagu 4 miljonit eurot. Ehk kui vaadata vahemikke, kui suureks finantskuritegevuse mahtu hinnatakse, siis risk tulust ilma jääda on kurjategijatele suhteliselt olematu, 1–4%. Ja kui me maksukuritegevuse ohjeldamisel seame eesmärgiks ja ütleme, et maksudest kõrvale hoidmine ei tohi olla riskivaba ega kasumlik, siis vaadates arve, on küberkuritegevus madala riskitasemega ja ülikasumlik. 

Küberkuritegevus on tänases Eesti õigusruumis karistatav, see ei ole küsimus. Küsimus on selles, kas meie õiguskaitseorganid suudavad küberkurjategijad kohtu ette tuua ja kas nende kuritegelikul teel omandatu saab ära võtta. Praktika, see tõe kriteerium, ütleb, et ei suuda. Kolleeg Riina Sikkut tõdes rahanduskomisjonis nukralt – rahanduskomisjonis me oleme neid teemasid omajagu juba arutanud –, et küberkurjategijaid binokli ja märkmikuga ei püüa. Tõepoolest, küberkurjategijad kasutavad parimat tehnoloogiat, neile ei kehti andmekaitse, vähemasti nende endi arvates. 

Korrakaitsjad saadavad rahapesukahtluse korral pangale kirja ja pank mõne päeva jooksul vastab. Aga kuritegelik raha on selleks ajaks teinud juba mitu tiiru ümber maakera, jooksnud lahku ja siis uuesti kokku, ning palju kordi omanikku vahetanud. Me peame andma korrakaitseorganitele jälitamisel sarnased võimalused, kui on küberkurjategijatel rahaga minema saamiseks. Me peame korrakaitseorganeid ja digirahanduses tegutsejaid võimestama seadusandlike õiguste ja kohustustega. Me peame kaaluma, mida ühiskond on nõus taluma. Me peame uues olukorras uuesti mõtestama põhiõiguse riivet ja seda proportsionaalselt. Kõik selleks, et varastatud raha oleks võimalik jälitada ja tagasi tuua. Me peame panema kurjategijate kasutatava tehisaru vastu korrakaitsjate tehisaru. 

Head kolleegid! Õigupoolest, kui robot vaatab isiku finantsandmeid, kas see ikka riivab selle füüsilise isiku õigusi või toimub privaatsuse riive siis, kui roboti kogutud andmeid, tehisaru kokku pandud andmeid vaatab teine inimene. Ja mitte lihtsalt teine inimene, vaid inimene, kellel on volitused ja põhjendused ning kelle vaatamisest jääb maha logi. 

Eesti on digiriik, eesrindlik digiriik. Seetõttu seisame me küberkuritegevuse eesliinil ka finantsvaldkondades. Me seisame uute olukordade ees ja me vajame uusi reegleid. Ja nagu ütles Eesti mereväe ülem hoopis teises kontekstis, mere- ja merealuste taristu, merekaablite turvalisuse kontekstis, kui me midagi ehitame, siis me peame olema valmis seda ka kaitsma. Me peame tõepoolest õppima paremini kaitsma digiriiki, tegema seda digitaalselt. See on minu poolt kõik. Suur tänu kuulamast!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Te rääkisite nüüd sellest, mida me peaksime tegema ja kus me oleme, aga mul on opositsioonile kohaselt kriitiline küsimus, et mida siis tehtud on. Te olete ju ise olnud rahandusminister, teie erakond on kandnud seda positsiooni nüüd suurusjärgus viis aastat, nii nagu peaministri positsioonigi. Mis on need konkreetsed sammud, mida on tehtud koostöös loomulikult teiste ministeeriumide, allasutuste ja finantssektoriga nendesamade küberkuritegude ja kogu selle finantspetturluse ohjeldamiseks? See on esimene küsimuse pool. 

Teine, me näeme, et meil on ju selle Riigikogu koosseisu jäänud üks aasta veel. Mis iganes ideid, ettepanekuid me nüüd teeme, siis nende elluviimine tuleb teha väga tempokalt. Põhimõtteliselt, kui me nüüd kevadel midagi ei algata, siis loota, et sügisel ja talvel jõuame siin valimismöllus olulisi otsuseid teha, ei pruugi õnnestuda, siis on ka riigieelarve ja muud teemad. Mis siis on meil plaanis selle kevadise istungjärgu jooksul konkreetselt seadusandlikult teha või on need probleemkohad hoopiski muudes õigusaktides näiteks valitsuse tasandil?

Jah, MONEYVAL-i hindamine toimus 2001.–2022. aastal. Ma olin siis rahandusminister ja ma ütlesin ka, et üldjoontes rahuldavalt see läbiti. Teisisõnu öeldes, ei kukutud halli tsooni. Aga selles, et me ei kukkunud halli tsooni, oli ka küllalt palju kavatsustel ja plaanidel, kuidas rahapesu eelkõige ohjeldada ja tõkestada. Me andsime ka päris palju lubadusi ja seadsime endale päris palju eesmärke. Teine, mida me teeme, on leping Eesti riigil ja USA-l 48 miljoni euro väärtuses, millega korraldatakse erinevaid koolitusprojekte väga suurele ringile korrakaitseasutustest, politsei, piirivalve ja prokuratuur. Ma peast ei hakka neid nimetama. Tegelikult see töö muidugi käib. 

Mis nüüd Riigikogus praegu toppab ja mida me korra juba menetlesime, aga presidendi juurest tuli tagasi, me arutame uuesti rahapesu tõkestamise seaduse muudatusi. Me peame kaaluma, kas me peame täpsemalt kirjeldama neid andmeid, mida me kogume, ja mis tingimustel me tohime neid vaadata. Küsimus taandub ikkagi põhiõiguste riivele ja selle proportsionaalsusele. Küsimuse esimese poolega me oleme tegelenud aastaid pidevalt ja konkreetne küsimus – me soovime selle eelnõu, mille president tagasi saatis, uuesti läbi mõelda ja korda teha.

Kersti Sarapuu, palun! 

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt suur tänu väga sisulise ja väga konkreetse ettekande eest! Aga minu küsimus on järgmine. Mida sina arvad, kuidasmoodi leitakse kõik need haavatavad isikud, need kannatajad ja need, kes on kahju saanud, ja kuidas teatakse üldse seda tausta, et neilt on ka midagi võtta? Kas sul on mingisugust arvamust selle kohta?

Me kohtusime rahanduskomisjonis ka Keskkriminaalpolitsei nende inimestega, kes finantskuritegevust uurivad. Samuti oli RIA küberturvalisuse aastaraamatus kirjas, et ka küberkurjategijad kasutavad tehisaru, kasutavad avalikke andmeid, koguvad andmeid ja analüüsivad neid, teevad andmekogumeid, mida nad analüüsivad, ja valivad välja need haavatavad inimesed. Aga rahapesu tõkestamise seaduses on selle tuum ka tegelikult ju andmebaasi loomine ja õpetatud tehisaruga andmete analüüsimine. Selles mõttes kurjategijad juba ammu teevad seda, mille jaoks meie siin loome alles seadusandliku ruumi.

Aivar Sõerd, palun! 

Austatud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Küberkuritegevus on ilmselgelt äärmiselt ühiskonnaohtlik kuritegevuse vorm ja nii tekitab inimestele ohte ja kahju, ka riigile finantsvaldkonna nõrgestamise kaudu ja täiendavate riskide finantsvaldkonnale kaudu. Ilmselgelt on see organiseeritud kuritegevuse vorm. Organiseeritud kuritegevus liigubki soodsatesse kohtadesse. Kunagi oli organiseeritud kuritegevuse keskmes näiteks maksupettused. Tookord oli lähenemine selline, et organiseeritud kuritegevuse puhul tuleb fookus panna organiseerijatele. Selline hoiak oli. Tookord andis see maksupettuste tõkestamisel tulemusi ja edu. Kas praegu võiks samamoodi läheneda, et kõigepealt teadvustada, et tegemist on äärmiselt ühiskonnaohtliku organiseeritud kuritegevuse vormiga, teha see prioriteediks ja keskenduda organisaatoritele? 

Teie aeg!

Jah. Kas-küsimusele saab muidugi vastata sõnaga "jah". Ja kahtlemata, hea kolleeg, te olete väga palju tegelenud maksupettuste ja organiseeritud kuritegevusega maksupettuste valdkonnas. See tõepoolest on organiseerunud ja loomulikult tuleb keskenduda organiseerijate kättesaamisele, aga see ei ole nii lihtne. Aga kahtlemata tuleb see võtta prioriteediks ja sellele keskenduda. Nii et ma olen teiega täiesti nõus.

Irja Lutsar, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Minu küsimus lähtub enam-vähem ka just karistamisprotsessist. Ma tean, et rahanduskomisjon ei pea karistusi otsustama, aga kui me vaatame sellel nädalal või eelmisel nädalal Eesti Ekspressis avaldatut, saadi kätte isegi viis rahamuula, mis oli väga tore, siis nendel kõigil on riigile tagasi maksta niisugused summad, mida neil ei ole. Ühelt vist leiti üks föön ja teiselt vist 2003. aasta Audi. Aga sellest sadu tuhandeid tagasi ei maksa. Kuidas rahanduskomisjon ka õiguskomisjoniga koos töötab, et inimesed saaksid ka karistused, mis tõesti panevad teinekord neid mõtlema, kas ma ikkagi hakkan selleks rahamuulaks või mitte? Need inimesed, vähemalt seda, keda televiisoris näidati, ta teab, et ta ei suuda 200 000 eurot niikuinii kunagi oma eluajal tagasi maksta. Missugused teie suhted õiguskomisjoniga on?

Me õiguskomisjoniga konkreetselt ei ole seda arutanud. Aga tõsi, ma olen ka nüüd vaadanud neid saateid ja lugenud artikleid nendest rahamuuladest. Ma juhtusin ka "Pealtnägijat" vaatama. Paistab, et ega nad ise nagu ei saa arugi, et nad osalevad organiseeritud kuritegevuses. Nad esinevad laia naeratusega, ilma häbenemata. Tõenäoliselt peaks karistusõigus märku andma, et nad on organiseeritud kuritegevuse grupi liikmed, aga ma ei oska karistusõiguse seisukohalt üldse sõna võtta, sest mul puudub igasugune pädevus sellel teemal.

Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Me piltlikult öeldes tegeleme siin saalis ühe väga suure pandeemia raviga. Me sätime reegleid, kuidas me suudaksime selle organismi terveks teha. Aga ma nüüd trügin natukene eelküsija valdkonda ja küsin su käest hoopis teisest rakursist. Kas me tegeleme ka selle vaktsiini leiutamisega, mis näiteks selle halli veebi võtaks enda kontrolli alla ja tõkestaks juba eos selliste protsesside edasiarendamise just veebi poole pealt? See ei ole sinu komisjoni ega ettekande teema, aga kas sa oled kuulnud midagi sellel teemal?

Jah, ma lugesin RIA, riigi infosüsteemi küberturvalisuse aastaraamatust, et sellega tegeldakse. Ma olen ka lugenud, et sideoperaatorid loovad süsteeme, mis suudavad tuvastada petukõnesid, petulehekülgi. Aga ka selles RIA aastaraamatus oli öelda, et kui nad ühe tuvastavad, blokeerivad ja sulgevad, siis tekivad väga kiiresti uued. See on tõepoolest pandeemiline, lihtsalt väga kiiresti tekivad uued.

Küsimusteks-vastusteks antud aeg on läbi saanud. Aitäh ettekandjale, aitäh küsijatele! Läheme edasi teise ettekande juurde. Selle esitaja on Swedbank AS-i finantskuritegude tõkestamise divisjoni direktor Raul Vahtra. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Head kuulajad! Me oleme siin Eestis aastaid nautinud elamist tegelikult maailma ühes turvalisemas riigis. Täna on see turvatunne kõikuma löönud. Mitte tänavatel, ma tahan selle ära täpsustada. Tänavatel on endiselt turvaline. Aga me ei tunne enam ennast turvaliselt digikeskkonnas. Me oleme sattunud massilise pettuste rünnaku alla. 

Ma olen 30 aastat tegelenud kuritegude tõkestamisega, 26 aastat politseis ja viis aastat Eesti suurimas pangas. Sellist massilist rünnakut kurjategijate poolt inimeste suunas ei ole mina enne näinud. Aga see ei puuduta ainult Eestit, see toimub igal pool üle maailma. Ja nagu enne juba siin ka öeldud, pettused on muutunud ülemaailmseks pandeemiaks. Seda ilmestavad ka numbrid. Globaalselt hinnatakse küberkuritegevusega tekitatud kahju ulatuseks triljonid dollarid. On isegi väidetud, et tegemist on hetkel maailma suuruselt kolmanda majandusega USA ja Hiina järel. 

Euroopa Komisjoni tehtud Euroopa tarbijate uuringust selgus, et 2024. aastal on 45% Euroopa Liidu tarbijatest puutunud kokku pettusekatsega. Me näeme nende numbrite tõusu ka Eestis. Politsei registreeris eelmisel aastal 3700 pettusekuritegu. Ametlikud kahjud ulatasid 29 miljoni euroni. Aga ma tahan juhtida tähelepanu sellele, et need ei kajasta tegelikku olukorda. Mitte kõik inimesed ei lähe politseisse avaldust tegema, sest nad häbenevad. Nad ei usu ka sellesse, et neil on võimalus raha tagasi saada, ja nad ei usu, et politsei suudab kurjategijateni jõuda. 

Mis on siis viinud selle olukorrani? Mis on selle põhjus? Põhjus on hästi lihtne. Nii nagu inimühiskond on liikunud analoogühiskonnast digitaalühiskonda, on seda teinud ka kurjategijad. Kuritegevus on käinud inimkonnaga kaasas kogu inimkonna eksistentsi ajal. Ja kurjategijad on homo economicus, nad on majanduslikult mõtlevad inimesed. Kui traditsiooniliselt on organiseeritud kuritegevus tegelenud narkoäriga, prostitutsiooni vahendamisega, salakaubaveoga ja muude väljapressimistega, siis nüüd on nad leidnud enda jaoks väga tugeva potentsiaali just eelkõige pettuste toimepanemises ja küberkuritegevuses. Miks? Vastus on hästi lihtne. Kurjategijat huvitab tulu ja kuriteo toimepanemisel arvestab ta tegelikult kahte asja: saadavat kasu ja vahelejäämise riski. Paraku on olukord praegu selline, et vahelejäämisrisk on üsna väike võrreldes traditsiooniliste kuritegudega, mida nad siiani on toime pannud, aga kasu on kordades suurem. On juba öeldud, et pettustest ja küberkuritegevusest saadud tulu ületab juba ammu narkokuritegevusest saadud tulu. Seega, nendel on olemas motivatsioon – väga-väga tugev motivatsioon. 

Ja mis teeb mind eriti murelikuks, on see – nüüd on mul teile halb uudis –, et see olukord ei lähe paremaks, see olukord läheb veel hullemaks. AI tulekuga tekib kuritegelikel ühendustel täiendavaid võimalusi. Neil on ressursse, et endal AI-d lubada ja seda koolitada. Täna kasutatakse seda lihtsateks eesmärkideks, tehakse väga veenvaid veebilehti, petulinke, investeerimiskeskkondi. Aga varsti võime me oodata ka näiteks deepfake'il põhinevaid kõnesid. Võib-olla osa teist on juba näinud, et deepfake'i on kasutatud ka Eesti presidendina. Eesti president on pandud reklaami, mis kutsub investeerima pettuse keskkonnas. See on veel esialgu üsna kehva kvaliteediga, aga uskuge mind, tehnoloogia arenedes on meil tulevikus väga-väga keeruline vahet teha, mis on pettus ja mis ei ole pettus. 

Head Riigikogu liikmed! Selleks, et aru saada, kuidas pettus toimib, tahaksin ma teile selgitada selle pettuse ahelad. Väga sageli on jäänud kõlama see, et pettuste tõkestamine on pigem kas politsei või pankade probleem, aga tegelikult on see ahel palju pikem. Ja enne, kui me jõuame mõtete juurde, kuidas oleks kõige efektiivsem pettusi tõkestada, tahaksin ma teile natuke sellest ahelast rääkida. 

Esimene aste – siin juba kõlas ka see küsimustest – on tegelikult andmete kogumine. Me näeme seda ka Swedbankis. Eelmine aasta oli väga selge trend, kus me nägime, et kurjategijad sihivad tegelikult juba jõukamat elanikkonda ja ka näiteks ettevõtjaid. Tekib küsimus, kust kohast nad need andmed saavad, kust nad teavad, kes on ettevõtja, mis on tema nimi, mis on tema ettevõtted, mis on tema kasumlikkus ja nii edasi. Vastus on hästi lihtne. Nad kasutavad ära meie avatud digiühiskonda, juurdepääsu meie Eesti avalikele registritele. Samuti saavad nad informatsiooni dark web'ist, kuhu on üle kantud need andmed, mis on meilt kõigilt varastatud, üle maailma, või on lekkinud ebapiisavate turvemeetmete tõttu erinevatelt ettevõtetelt ja ka riigiasutustelt. Me teame, et ka Eestiga on seotud päris mitu suurt andmelekkeskandaali. Need andmed on dark web'is olemas, väikese raha eest on neid võimalik saada. 

Teine etapp, mis toimub paralleelselt esimesega, on nii-öelda lõksude seadmine. Inimesi meelitatakse petukirjade ja reklaamide kaudu õngitsuslehtedele, investeerimiskeskkondadesse ja ka e-poodide keskkondadesse, mida majutavad on-line- ja sotsiaalmeediaplatvormid. See on hästi oluline, on-line- ja sotsiaalmeediaplatvormid. Ja nende platvormide eesmärk on välja meelitada inimeste PIN-koodid, isikuandmed, petta välja raha ja pangakaartide andmed, et siis hiljem pangakaardid tühjendada. 

Kolmas aste pettuses on ohvriga kontakteerumine. Seda tehakse tavaliselt sideettevõtjate kanalite kaudu, telkosid kasutades, kas SMS-e saates või kõnesid tehes. Me oleme näinud, et kõnesid tehakse spoof'itud numbritelt, mis tähendab, et need numbrid on muudetud. Võidakse kasutada ükskõik kelle meie telefoninumbrit kõne tegemiseks. Selleks kasutatakse tehnoloogiliselt ka Eesti kõnekaarte. Kes luges uudiseid, see teab, et eelmisel aastal peeti kinni meie naaberriigis Lätis üks kuritegelik ühendus, kes oli ostnud Eestist kokku kümneid tuhandeid kõnekaarte, mida kasutati keskuses, kus renditi välja teenust kuritegelikele ühendustele, kes Eestisse kõnesid teevad. Kui ohvriga oleks ühendust saanud, algab ohvri mõjutamine ehk jõutakse inimeseni. Eesmärk on viia inimene stressiseisundisse, sellepärast et stressiseisundis kaob kaine mõtlemine ja inimene teeb ebaratsionaalseid otsuseid. Eesmärk on saada inimeselt kätte tema PIN-koodid ja panga kasutajatunnused ning seeläbi jõuda pankade kontodele, kanda ära kogu tema raha, võtta veel inimeste nimel veel lisalaenusid – nii palju, kui võimalik on, nii kiiresti, kui saab – ja seejärel kas otse või ühe põrkega saata raha Eestist kiiresti minema välismaale. Viimane etapp on kriminaalmenetlus. See on juba reageerimine toimunud teole. 

Mida me siis tegema peaksime, head Riigikogu liikmed? Me peame tegema põhimõttelised otsused. Me peame tegema valikud põhiõiguste, vabaduste ja kohustuste vahel. Me peame silmas pidama ühte asja: mugavus ja turvalisus on alati kaalu erinevatel vaekaussidel. 

Kõigepealt andmete kogumisest. Me peame esitama endale küsimuse, kas me soovime säilitada avatud digiühiskonda ja piiramatut juurdepääsu Eesti registritele, sealhulgas välismaalastele, või muudame meie Eesti andmekogudesse logimise identifitseerimispõhiseks. Pluss anname neile õiguse blokeerida kahtlast tegevust ja teavitada sellest kahtlasest tegevusest ka pädevaid organeid. Me peame küsima endalt, kas me jätame on-line- ja sotsiaalmeediaplatvormidele vabad käed igasuguse sisu avaldamiseks, sealhulgas petturite sisu avaldamiseks, või me paneme on-line- ja sotsiaalmeediaplatvormidele kohustuse rakendada pettuse ennetamise meetmeid, eemaldada oma platvormidelt ja serveritest pettusega seotud sisu, sulgema neid petukeskkondasid ja teavitama sellest ka pädevaid ametiasutusi. 

Me jõuame sideettevõtjate juurde. Täna teevad sideettevõtjad, Eesti kolm suuremat telkot meeletuid pingutusi pettuse tõkestamiseks. Eelmine aasta tõkestasid Eesti kolm suuremat telekomiettevõtet kokku 35 miljonit petukõnet. Me võime ette kujutada, kui nad seda ei oleks teinud, milline oleks siis olnud petukõnede surve Eesti ühiskonnale olnud siis. Värskelt tuli uudis, et nad arendavad oma süsteeme edasi. Nad arendavad süsteeme, et veel efektiivsemalt tõkestada ka pettusega seotud sõnumeid, samuti tuvastada õngitsuskirju ning blokeerida juurdepääsu õngitsuskirjades peituvatele veebilinkidele. Aga ma juhin teie tähelepanu ühele asjale. Neil ei ole täna selleks seadusega mitte ühtegi kohustust, nad teevad seda vabast tahtest. Ja nüüd me peame otsustama, kas me soovime anda telkodele ka sellekohase kohustuse koos õigusega neid petulehti sulgeda, blokeerida selliseid kõnesid ja teavitada sellest ka õiguskaitseorganeid. Sest meil ei ole ainult need kolm suuremat telkot, telkosid on veel. Ja kui neil kohustusi ei ole, siis ma võin teile juba ette lubada, et kurjategijad hakkavad kasutama neid, kelle kaudu nad saavad Eesti inimesteni jõuda. 

Ja nüüd inimesed. Ohver, potentsiaalne ohver ehk Eesti inimene on selle ketilüli kõige olulisem osa. Me peame endalt küsima, kas me oleme teinud maksimumi selleks, et pettusalane teadlikkus on jõudnud iga Eesti inimeseni. Iga Eesti inimeseni! Vaadates statistikat, ilmselgelt oleme me läbi kukkunud. Pettusekampaaniad teevad paljud – pangaliit, pangad ise, telkod, riigiasutused. Meedias – mina isiklikult, ma astun kõik kutsed, kus mul on võimalik pettusest rääkida Eesti rahvale. Aga sellest ei piisa. Kuidagi tundub, et me ikka ei jõua inimesteni. Me peame pingutama veel rohkem. Seda tuleks teha koordineeritult, leppida kokku, kes teeb mida ja kuidas me jõuame kõigini, alates lastest ja lõpetades pensionäridega, olenemata nende emakeelest. 

Nüüd pangatehingud. Pankadel õnnestub ära hoida pool kuni kolmveerand pettusekahjudest. Pankadesse on loodud pettuse tõkestamise üksused, töötavad süsteemid, mis tuvastavad kahtlaseid makseid. Aga pankadel on ka väljakutseid. Väljakutseks on näiteks Euroopa Liidus eelmisel aastal vastu võetud välkmaksete regulatsioon, mis tegelikult kohustab pankasid tegema makseid hiljemalt kümne sekundi jooksul. Praktikas toimuvad maksed sekunditega. Ja sekundite jooksul toimub paralleelselt pankades sadu ja tuhandeid makseid, mille puhul pank peab üles leidma ja tuvastama juhtumi, kas tegemist võib olla sanktsiooni rikkumisega, kas tegemist võib olla terrorismi rahastamisega, kas tegemist võib olla pettuse kahtlusega või rahapesuga. 

Täna ei ole tegelikult pankadel ka seadusest tulenevat õigust pettuse kahtlusega makset peatada. Rahapesukahtlusega makset saab peatada, aga mitte pettuse kahtlusega. Meil ei ole ka täna õigust – pankadel – teavitada kahtlastest maksetest pettuse kahtlusega maksetest otse politseid. Informatsioon liigub täna läbi rahapesu andmebüroo, sest nii näeb seadus ette. Täna ei ole meil ka õigust pettuse kahtlusega tehingu teostamiseks. Meil on olnud juhtumeid, kus inimesed tulevad pangakontorisse ja soovivad välja võtta kõik oma säästud. Me saame aru, et see inimene on parasjagu pettuse ohver, et ta on petturiga ühenduses. Me kulutame tunde, et inimest veenda: "Ära tee seda. Ära võta seda raha välja!" Aga inimene ütleb. "Mul on õigus. Teie olete käsunditäitja, te peate tegema, mida mina tahan, sest see on minu raha." Ta võtab raha välja ja kahe päeva pärast on ta pisarates tagasi ja ütleb: "Teil oli õigus, tõepoolest, ma sattusin pettuse ohvriks." Nii et me peame mõtlema, kas me tahame anda ka pankadele õiguse selliseid tehinguid tõkestada. 

Ja lõpuks jõuame kriminaalmenetluse juurde. Siit käis ka enne küsimustest läbi, kas politseil on piisavalt õigusi. Täna on väljakutseks see, et info ei jõua piisavalt kiiresti politseini. Ma ütlen endise politseinikuna seda: selleks, et politsei saab olla edukas, selleks, et me saaksime kurjategijateni jõuda, on vaja täita paar eeldust. Esiteks peavad selleks olema ressursid, teiseks peab olema kiire informatsioon, kolmandaks peab olema võimalus kiiresti alustada jälitustegevust. Näiteks nendesamade sularahakullerite püüdmiseks, kes käivad inimeste ukse taga sularaha ja pangakaarte võtmas ja neid hiljem postiautomaatidesse panemas. Kui see informatsioon tuleb, siis on kaks võimalust. Kas sa saad nad patrulli kohale ja pead nad kinni, aga siis sa ei jõua kuritegevuse juhtfiguurideni, nendeni, kes neid inimesi juhivad. Selleks oleks vaja kiiresti teha jälitustegevust. See on minutite küsimus. Nii et siin on mõttekoht. 

Head Riigikogu liikmed! Head kuulajad! Minu aeg hakkab varsti läbi saama. Lõpetuseks sooviksin välja tuua kolm punkti, mis minu hinnangul on väga olulised, et pettusi tõkestada. 

Esiteks, kui me päriselt tahame pettusi tõkestada – ma tõmban siin joone alla sõnale "tõkestada" –, siis seda tuleb teha pettuse toimepanemise igas etapis. Sellepärast ma andsin teile nendest etappidest ülevaate. Me peame panema kohustuse kõikidele neile, kellel on võimalus pettusi tõkestada, aga andma ka paralleelselt õigused, et neil oleks võimalik pettuse kahtlusega sisu eemaldada ja petturite tegevust tõkestada. Ainult niimoodi saame me viia kurjategijate jaoks pettuse õnnestumise miinimumini ja suurendada nende vahelejäämise riski. See on see, mis kurjategijaid heidutab. Selleks kutsun ma teid üles üle vaatama kehtivat õigusraamistikku, et kaaluda tehtud ettepanekut. 

Teiseks on meil vaja õnnestumiseks väga selgelt riigipoolset strateegiat ja koordineerimist. Täna on päris mitmeid erinevaid töögruppe, kus pettuste teemasid arutatakse. Alles värskelt loodi ka politseisse juhtgrupp, kus on tegelikult kõikide nende ketilülide esindajad olemas. Meil on head mõtted olemas, aga kui neid töögruppe on mitu, siis on ka oht, et joostakse eri suundades. Sellepärast on hästi tähtis, et me saaksime riigis strateegiliselt kokku leppida, kuhu me tahame jõuda, mida me selleks teeme, kes teeb mida, ja koordineerida seda. 

Ja kolmandaks – võib-olla on see isegi kõige olulisem –, me peame tõstma Eesti rahva teadlikkust pettusest. Me peame mõtlema, võib-olla me peame selle isegi panema kooliprogrammidesse, vaatama, kuidas me jõuame pensionärideni. Kasutame ära kõik kanalid, et inimesteni jõuda. Samamoodi peame tegema seda otsustavalt ja koordineeritult. Selleks, et edu saavutada, on vaja arutelusid ja otsustamisjulgust, aga meil ei ole aega. Iga päev satub pettuse ohvriks kümneid inimesi. Pettuse ohvriks võivad langeda ka kõikide erakondade valijad, olenemata erakondlikust eelistusest. 

Nii et kui me tahame pettustega Eestis võidelda ja petturid Eestist välja suruda, siis peame tegutsema kõik koos, koordineeritult, ühise eesmärgi nimel ja teades, mida tegelikult Eesti suudab ära teha. Kui me tahame seda teha, siis ma usun, et me suudame need petturid siit välja suruda. Üheskoos muudame Eesti jälle maailma kõige turvalisemaks riigiks, sealhulgas digikeskkonnas. Aitäh teile tähelepanu eest!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Maria Jufereva-Skuratovski.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja, esiteks ma tänan väga põhjaliku ettekande eest! Ma tean, et pangad juba teevad väga tublisti tööd, üritavad inimesi informeerida ja öelda, et tegemist on pettusskeemiga. Minu küsimus on selline, et kuidas te arvate, kas see aitab, et pangaülekanded muutuvad aeglasemaks. Millised võivad olla tulemused ja milline võiks olla inimeste reaktsioon? Kas meie Eesti inimesed on nõus leppima sellega, et võib-olla kogu pangandus muutub aeglasemaks, et tõepoolest tõkestada pettusi?

Aitäh küsimuse eest! Esiteks, üks väljakutse seondub Euroopa Liidu regulatsiooniga, seesama välkmaksete regulatsioon, mis on kõikidele euroala pankadele otsekohalduv, ütleb seda, et euromaksed peavad liikuma vähemalt kümne sekundiga kõikides Euroopa Liidu riikides. Kahjuks tuleb see regulatsioonist, see on seadusest tulenev nõue. Mida tegelikult pangad on teinud, sealhulgas ka Swedbank? Meil on tegelikult olemas võimalus. Inimene saab internetipangas iseenda välkmakse välja lülitada ja siis nad liiguvad tavakiirusega. Me peame pingutama ja tegelikult, millega me töötame, on see, et viia see teadmine inimesteni. See on oluline. Kui välkmaksed ei ole olulised, siis me julgustame kliente seda valikut tegema. Aeglasemaid makse on tõesti võimalik teha, hetkel küll mitte eurodes. Aga see on jälle valikute ja otsustamise koht. Arvestades, et meil on umbes kümme pettusohvrit päevas, aga meil on sadu tuhandeid inimesi, kes tahavad ja ootavad kiireid makse, siis see on võib-olla see koht, mida me peamegi ka siin ruumis arutama. Jällegi, see on valikute küsimus: turvalisus versus kiirus.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Aitäh huvitava ettekande ja olulise eest! Aga selline küsimus. Te ütlesite, et AI tulekuga muutub asi senisest veelgi hullemaks, ja rääkisite siin mingitest kõnedest minu näoga või teie või presidendi näoga. Aga kas te natuke maaliksite seda pilti ja natuke täpsustaksite, mismoodi see välja näeb või võiks näha, ütleme, paari aasta pärast. Ja teine asi, et kui need rünnakud tulevad, siis kas on teil teada, kust kohast nad tulevad, kas see on kuidagi ära jagatud? Maailm on lai, aga et Eesti turg on jäetud mingitele rühmitustele, ma ei tea, kus riigist või regioonist, saab nii küsida üldse?

Aitäh küsimuse eest! Alustan vastamisest teisele küsimusele. Tõepoolest, tegelikult on pettuste ja kübekuritegude toimepanemine jaotunud üle maailma. On üksiküritajaid, on väiksemaid rühmitusi, näiteks Aasias tegutsevad grupeeringud töötavad võib-olla rohkem inglise keelt emakeelena kõnelevate ühiskondade suunas. Eesti puhul me näeme täna seda, et peamiselt sellega, mis puudutab kõnepettusi, tegelevad Ukrainas paiknevad kuritegelikud ühendused, kelle palgal on tuhandeid inimesi. Tuhanded inimesed tulevad iga päev tööle ja hakkavad helistama nendel numbritel ja nimedel, mis on neile eelnevalt ette antud, ehk siis nendele, kelle kohta on andmeid kogutud. Igasuguseid petulinke, nii-öelda kalastamist võib toime panna ükskõik kes üle maailma ehk nad on laiali. Üks asi on selge. Vähemalt meie politsei, keskkriminaalpolitsei ei ole praegu märganud seda, et sellises mastaabis pettusi koordineeritakse Eestist. See on kõik rahvusvaheline kuritegevus.

Teisele küsimusele vastates ma peaksin võib-olla tooma ühe näite. Ma praegu esinen siin teie ees ja see salvestatakse. Sellest salvestusest saavad kurjategijad teha koopia ja sööta selle vastavatesse AI-põhistesse algoritmidesse. Ja edaspidi on võimalik teha kõnesid Eesti inimesele Raul Vahtra näoga ja Raul Vahtra häälega. See tehnoloogia on juba täna olemas. Ja varsti ma lihtsalt kardan, et neidsamu asju – kuigi täna sellise kõne peaks nii-öelda ette valmistama ja salvestama, siis varsti võimaldab tehnoloogia seda teha online'is. Ehk siis kurjategija ise räägib mikrofoni taga või telefoniga ja see jutt ja see pilt, mida ohver näeb, kuulub tegelikult Raul Vahtrale. See on see, mida ma kardan. 

Ja tegelikult esimesed näited on olemas. Täna näiteks pettuse toimepanemisel, mis toimub mitmeastmeliselt, on üks aste see, et peale kõnet pangast, kus, muuseas, juba täna kasutatakse minu nime. Väga paljudele Eesti inimestele helistatakse ja öeldakse, et ma helistan teile Swedbankist, ma olen Raul Vahtra, sinna pannakse video juurde, ja samamoodi tulevikus video juurde. Ja samamoodi siis ka politsei – täna kliendile, kes helistavad, öeldakse, et me teeme teile WhatsAppi kõne, sest see on turvaline, ja seal me näeme selles kõnes juba inimest, kes istub politseivormis ja politsei taustal. Tõsi küll, nägu ei ole veel hetkel politsei oma, aga varsti on sinna võimalik panna ka näiteks politsei peadirektori nägu. Ja see on see, mida mina kardan.

Jüri Jaanson, palun!

Tänan, istungi juhataja! Austatud ettekandja! Jah, meil on digiriik ja digiturvalisus on juba ühiskondlikul tasemel, turvatunne on tugevalt löögi alla sattunud. Tõepoolest, kaalukausil on kas vabadus või turvalisus, nagu te ütlesite. Aga mul on kaks küsimust. Ühiskondlikus vormis pankade ja telekomide poolt, kui palju on neid võimalusi tegelikult pettuste tõkestamiseks ja inimeste informeerimiseks ennetavalt ära kasutatud ja palju neid võimalusi veel oleks? Teiseks küsiksin, kas ühiskondlik töö tervikuna selle ennetamise võimalustest on juba hakanud ammendama, et seadusandlus jääb praegu piduriks. 

Aitäh küsimuse eest! Tõepoolest, ennetavaid sõnumeid anname me kõik, ka panga erinevates kirjades oma klientidele, mida me regulaarselt välja saadame, intervjuudes ja kodulehtedel. Täpselt sedasama teevad telkod. Aga jah, nagu ma enne ütlesin, mulle tundub, et me ikkagi ei jõua veel kõigi inimesteni. Ja siin võib-olla tulebki mängu selle küsimuse teine osa, see ühiskondlik töö. Ma arvan, et meil on veel kasutamata võimalusi. Võib-olla need kõik ei vajagi seadusandlikke muudatusi, need vajavad ühiskondlikku panustamist. Näiteks, kus kohas inimesed käivad tavaliselt? Me kõik käime kauplustes. Kas me oleme näiteks ära kasutanud võimalusi … Kauplustes müüakse küll erinevaid teenuseid, investeerimistooteid pakutakse, televisioonitooteid. Aga kas me oleme seal näinud inimesi rääkimas pettustest? Võib-olla see on üks mõttekoht, mida me saame ära kasutada. Sotsiaaltöötajaid, korteriühistud, kus inimesed elavad. Võimalusi on tegelikult palju. Aga see ongi see, miks ma mainisin, et me peame seda tegema keskselt, koordineeritult. Lepime kokku, kes teeb mida, otsime üles ka vabatahtliku, kes on nõus panustama. Koos ühiskonnana, ma usun, et me suudame seda teha. Aga kui me jätame selle ainult ametnike, riigi sõnumite või üksikute ettevõtete õlule, siis ma kardan, et me ei pruugi kõikideni jõuda.

Urmas Kruuse, palun! 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Meil olid siin hiljuti arutelud ka selle üle, kas digimaailm ja pärismaailm varsti jooksevad kokku ka juriidilises mõttes. Kui me vaatame seadusandlust, siis me peaksime ütlema täna, et digiriigi seadusandlus on selgelt tagapool kui võib-olla füüsilise keskkonna seadus ehk riigi, aga ühiskonna mõttes, ma arvan, on see ajaküsimus, kus me peame oma arvamust muutma, lähtuvalt sellest, milline on meie enda arusaam. 

Aga te viitasite väga selgelt seadusandlikule positsioonile, mida on vaja muuta. Ma saan sellest aru. Kuigi ka ettevõtete enda oluline panus lähtuvalt oma kliendile tekitatud usaldusväärsusest võiks ja peaks olema suurema mõjuga kui käsk ja keeld seadusandjalt, aga me ei välista seda, et me vajame nii preventiivses kui järelmenetluses seadusandlikku muudatust. Aga kui suureks te hindate isiku enda lõppfaasis tehtud otsuseid, mis mõjutab kõige rohkem, kas pettus läheb läbi või ei lähe? Avalikust meediast on kuulda, et enamik juhtumeid on see, kus inimesed lõpuks vabatahtlikult annavad oma PIN-koodid ära ja jäävad rahast ilma.

Ma arvan, et te tõite välja selle kõige olulisema punkti. Päeva lõpuks, nagu ma ka enne ütlesin oma ettekandes, kõige olulisem lüli on inimene ise, päeva lõpuks inimene ise teeb need otsused. Me võime seda tehnoloogiaga tõkestada, loomulikult. See on võimalik, teatud maani küll, aga ma kardan, et me päris sada protsenti tehnoloogiliste vahenditega ei suuda pettusi tõkestada. Mingisugune vastutus jääb päeva lõpuks ikkagi ka inimesele. Ja nüüd me jõuame teadlikkuse tõstmiseni. Selleks et inimene tunneb ära ja teab neid trende, ta oskab aru saada, et nüüd ta vestleb petturiga või oskab ära tunda petukeskkonnad, kui ta on sinna kuskil internetis sattunud. Aga see on see, mille nimel me peame pingutama.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh! Lugupeetud Raul Vahtra! Minu küsimus puudutab sellist asja nagu tumeveeb. Teades Europoli statistikat, näiteks kogu narkokaubandus enamasti liigub selle kaudu – info ja asi. Nüüd te mainisite oma ettekandes, et ka küberpettuste tegutsemine käib väga palju tumeveebis. Öelge mulle asjatundjana, kas on kuidagi võimalik saada see tumeveeb kontrolli alla või see on selline, et kus üks kaob, sinna tekib uus juurde. Mis selle perspektiiv on?

Jah, ta selles mõttes on nagu hüdra. Tõepoolest, lööd ühe pea maha, tehakse uus keskkond. Mida küll saab teha ja mida ka tehakse võimaluse piires on see, et tegelikult meil peab olema õiguskaitseorganitel, politseil võimalus infiltreeruda nendesse keskkondadesse. Me peame vaatama, kas neil on olemas selleks ka tehnilised võimalused ja seaduslikud alused. See on küll see võimalus, kust saab tegelikult väga olulist informatsiooni. Me näeme, mis seal toimub. Selle kaudu on võib-olla võimalik ka erinevaid kuritegusid tõkestada ja võimalusel ka loomulikult neid veebilehti võib-olla paremini sulgeda, aga me jõuame jälle ka nende platvormideni, mida ma mainisin. Tegelikult need lehed on ju üleval kuskil keskkonnas, aga täna ei ole ka nende keskkondade pidajatel mingisugust kohustust neid maha võtta. Nii et seal on potentsiaali, aga selge on see, et ma praegu ei näe ühtegi sellist kuldset võimalust kõiki selliseid tarkveebipõhiseid keskkondi kinni panna. Aga me saame neid pärssida, seda ma usun.

Pipi-Liis Siemann, palun!

Suur tänu! Aitäh, austatud ettekandja! Nagu te ka ise välja tõite, siis tõepoolest analüüsi on vaja teha. Te ütlesite ka, et vajadusel panna kohustused ja anda võimalused ja õigused nendele, kes saavad pettusi peatada. Tahtsingi viidata sellele, et ilmselt tõesti on vaja anda õigused, aga samal ajal tuleb paratamatult panna ka kohustused sinna, kus on võimalik neid pettusi tõkestada. Analüüsi selle kohta, kas me seda tahame ja vajame, ilmselt ei olegi niivõrd vaja teha. Aga küsimus ongi, et mis meid siis teie arvates täna takistab. Ilmselgelt on kurjategijad targad, aga me oleme alati ise olnud oma nutikuse üle uhked, me teame, kuidas automatiseerida protsessi, oskame samuti kasutada AI-d. Kas meil on võib-olla olemas juba teadmised ja oskused, et nõutava seadusruumi alusel automatiseerides neid pettusi suudaksid näiteks pangad takistada? On meil seal ees pigem tehnoloogilisi takistusi või on see seadusandlik mure?

Kindlasti on mõlemad. Pangad samamoodi võtavad kasutusele või ongi võtnud kasutusele ka erinevad algoritmid, liigutakse AI-põhiste algoritmide kasutuselevõtu suunas, mis suudavad juba teha kliendi puhul erisuse, kas tegemist on kliendi tavalise käitumismustriga või liigub see kliendi tegevus käitumismustrist välja. Selle nimel töötame. Ma lugesin eile lehest uudist, et näiteks üks suurim telekomiettevõte on tegelikult täpselt samamoodi võtnud kasutusele AI-lahendused, et piirata petusõnumite ja SMS-ide levikut, tuvastada linke võimalikele petulehtedele ja blokeerida Eesti inimeste juurdepääsu nendele. Selles suunas töö käib. Me kasutame ära kõik moodsad tehnoloogilised võimalused ja võtame need võimaluse korra tarvitusele. 

Aga mis puudutab politseid, siis võib-olla see on tõesti see koht, kus me peame mõtlema, kas politsei vajab selleks täiendavaid õigusi ja ka tehnoloogilisi võimalusi. Kui me eelmisel nädalal arutasime politsei juhtrühmas, vastloodud juhtrühmas erinevaid ideid, siis tõstatati ka seal üles selline hüpoteetiline küsimus, et kas näiteks politsei võiks rünnata neid kõnekeskusi. Me teame, ettevõtjate suunal pannakse toime DDoS-rünnakuid, millega tegelikult ujutatakse liiklus üle ja surutakse süsteemid maha. Pankade suhtes kurjategijad teevad seda iga päev, kogu aeg koputavad uksele, üritavad meie süsteeme maha saada ja uksi lahti murda. Kas politsei tohib seda täna vastu teha või kas me laskume samale tasandile? Need on need küsimused, mida ilmselt peab siin ruumis arutama.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Te tõite välja päris põhjaliku ülevaate neist probleemikohtadest. Kõik see andmete kättesaadavus, nende leke, võib öelda, ütleme siis, ka Euroopa Liidu nõuded, soov kõike teha kiirelt, mugavalt ja lihtsalt, mis automaatselt tähendab, et see muudab ka pettused kiireks, mugavaks ja lihtsaks. Aga ma küsin niipidi, et kas on mingeid selliseid samme või lähenemisi, mida me saaks heas mõttes proaktiivselt teha. Mulle tundub, et väga paljus kogu selles küberpettustega võitlemises me kogu aeg nagu longime nende kurjategijate sabas, keegi jälle mingi asja leiutab, mingi uue ukse, mingi uue võimaluse, on need AI-pettused, on need PIN-koodid, needsamad libakõned, millele te viitasite, ja siis me hakkame jälle neid sulgema. Aga võib-olla peaks kuidagimoodi püüdma piltlikult öeldes ennetada või mõelda samm ette, mis võiks olla järgmised käigud, mida nad teevad. Näiteks kas või tehisintellekti laialdasem kasutamine või elanike teavitamisel mingisuguse täiendava nõustamisvõimaluse loomine klientidele. Väga tihti, nagu ütlesite õigesti, inimesed teevad seda asja natukene emotsionaalselt laetud seisundis. Kui neil oleks kõrval kas teine inimene või isegi tehisintellekt, kes korra aitaks sisse-välja hingata, siis äkki sellest oleks abi.

Aitäh küsimuse eest! Ja tegelikult, olles ka endine politseinik, natukene võib-olla on ka selles kogemusi. Kui sa tahad kuritegu avastada, siis väga sageli peadki ennast panema kurjategija saabastesse, selleks et ennetada. See on tegelikult riskijuhtimise küsimus. Mis see riskijuhtimine oma olemuselt on, mida tegelikult ka telkodes ja pankades kasutatakse, on see, et sa üritad ette näha tulevikus võimalikke aset leidvaid juhtumeid. Sellega tegelikult tegeldakse, aga kurjategijate loovus on erakordne. Ma võin teile kinnitada, et näiteks Swedbankis – ma võin tuua meie panga näite –, kui me oleme neil mingisuguse ukse kinni pannud, siis nad istuvad maha, peavad nõu ja mõtlevad, kuidas see pank aru sai, et meie olime need, kes sinna kontole ligi said. Nad mõtlevad välja, kuidas meie mõtleme, teevad vastukäigu ja tulevad uue modus operandi'ga, mille peale jälle meie istume maha ja mõtleme, et okei, millise vastukäigu meie nüüd saame teha. Päevas vahel käib see mitu korda niimoodi. Kõigi kurjategijate mõtteid me ette lugeda ei oska, aga ma usun, et iga selline tehnoloogiaettevõte annab oma parima, et seda teha. Ja paraku seadusandluses ei ole midagi teha, see on käinud vist juba pikemat aega. Meil tulevad varsti järgmised ettekandjad, kes oskavad sellel teemal rohkem rääkida, aga vähemalt mulle on tundnud, et me alati seadusega reageerime mingisugustele toimunud sündmustele või ühiskondlikele arengutele.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te olete panga esindaja ja lähtuvalt sellest ma võib-olla küsin liiga spetsiifilise küsimuse, aga see puudutab internetipanka. Meil on kommertspangad ja internetipangad, mida kommertspangad pakuvad, seda teenust, seal on kaks autentimise võimalust. Üks autentimise võimalus on kasutajatunnuse kaudu ehk siis sa lööd, tipid selle sisse ja teine on isikukoodi alusel ehk ilma kasutajatunnuseta. Kumb variant on turvalisem? See on esimene küsimus. 

Ja teine küsimus on selline. Internetipanka kasutavad ka finantsinimesed, kellel on hästi palju, haldavad hästi palju erinevad juriidilisi isikuid. See võib osutuda päris suureks probleemiks, juhul kui selle raamatupidaja kasutajatunnus või paroolid saadakse kätte. Kas pangad pakuvad juba ka eraldi internetipanka teenust igale juriidilisele kehale eraldi, arvestades, et neid juriidilisi kehi haldab üks füüsiline isik?

Aitäh teile! Väga hea küsimus! Kõigepealt kasutajatunnus versus isikukood. Minu isiklik tunnetus on see, et kumb on tõenäolisem, kumba kurjategijad teavad. Isikukoodi, jah. Seega, minu isiklik arvamus on see, et kasutajatunnuse kasutamine on võib-olla turvalisem, sest praegu me näeme väga selgelt, et kurjategijad soovivad kasutajatunnuse kätte saada. 

Teine küsimus, mis puudutab – pigem te viitasite, ma arvan, raamatupidamise teenuse osutajatele, ja seda me oleme ka nüüd näinud. See on täpselt see info, mida kurjategijad on netist otsinud, ja on ka raamatupidajateni jõutud ja selle kaudu ka ettevõtjate kontodeni. See on ühelt poolt see avalike andmete küsimus. 

Teiselt poolt on täpselt see, et kuidas me siis ka pankade poolt saame seda riski maha juhtida. Mida me oleme teinud, on see, et me oleme loonud näiteks Swedbankis võimaluse ettevõtetele kasutada maksete tegemiseks nelja silma printsiipi. Iga ettevõte saab ise määrata, et teatud summast alates on vaja veel kellegi heakskiitu. See aitab tegelikult päris hästi maandada seda riski, et üks inimene saab tühjaks kanda kõik ettevõtte kontod. Aga jällegi, me ei saa seda otseselt peale sundida, selle võimaluse peab klient ise valima. Meie asi on viia see võimalus kliendini ja pakkuda seda. Ja seda me täna teeme.

Aitäh! Küsimusteks-vastusteks olev aeg on ammendunud. Aitäh ettekandjale, aitäh küsijatele ja aitäh vastuste eest! Aga nüüd enne järgmist esinejat on paar protseduurilist küsimust. Irja Lutsar, palun!

Aitäh protseduurilise küsimuse andmise eest! Mul on niisugune ettepanek, et ühe küsimuse raames me ei lülitaks kahte küsimust. Meil on see väga tavaliseks läinud, et mul on siin selle küsimuse raames esimene küsimus ja teine küsimus. Kas juhataja saaks seda garanteerida, et ikka igaüks saaks ainult ühe küsimuse küsida? Siis saaksid ka kõik teised Riigikogu liikmed oma küsimusi esitada, kes väga hoolega ootavad järjekorras.

Väga hea tähelepanek! Nii nagu ma algul seda protseduuri tutvustades ütlesin, igale ettekandjale on üks küsimus ja see üks küsimus sisaldab ühte minutit. Me oleme väga õppimisvõimelised, väga paljud saadikud kasutavad selle ühe minuti sees ka laiendatud küsimust. 

Varro Vooglaid, palun, protseduuriline küsimus!

Suur tänu! Mul oli mingitpidi sarnane küsimus. Esiteks on tähelepanuväärne, et Riigikogu liikmed on juba harjunud ütlema, et suur tänu teile, et te andsite võimaluse esitada protseduuriline küsimus, olgugi et see on meie seadusega ette nähtud õigus, mida tegelikult peaks alati austama. Aga see selleks. 

Sarnane küsimus selles mõttes, et kui meil on olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu ja Riigikogu liikmel ei avane võimalust esitada ühtainsatki küsimust, enne kui küsimuste esitamiseks aeg otsa saab, siis kas midagi on selle formaadiga äkki valesti. Kas te leiate samamoodi, et ehk tuleks natukene siin midagi kohendada?

Kohendamine ja see päevakava kokkupanek on küsimuse algatajal. Praegusel juhul rahanduskomisjon pani need ajaraamid paika, et selle 20 minuti jooksul. No nüüd on nagu ettekandja loominguline lähenemine, millisele küsimusele ta seal ühe küsimuse sees vastab. Kui on kaks küsimust, ettekandja on püüdlik ja väga laia silmaringiga, siis ta püüab mõlemale küsimusele vastata. Aga püüame jah järgmistel kordadel piirduda ühe küsimuse sees ühe küsimusega ja ühe minuti sees. 

Aga järgmiseks palun ettekandjaks advokaadibüroo WIDEN nõuniku, banking and finance valdkonna juhi Siim Tammeri.

Lugupeetud esimees! Austatud liikmed! Head kuulajad! Minu nimi on Siim Tammer, ma olen advokaadibüroo WIDEN nõunik. Mul on 16 aastat pangandus- ja finantsõiguskogemust, millest kuus aastat ma olen varem olnud ka Finantsinspektsiooni juhatuse liige. 

Ma ei hakka täna teile rääkima sellest ilmselgest, et Eestis on tõsine probleem finantspettustega. Kitsamalt võib seda nimetada ka küberkuritegevuseks. Küberkuritegevusena käsitlen ma tänases ettekandes kõiki tegevusi, mille eesmärk on kuidagi inimeselt raha välja petta, olgu selleks siis kas telefonipettused või interneti vahendusel väga hästi investeerimisvõimalusi pakkuvad koduleheküljed. Aga vaadake, paraku on pettused alati olnud ühiskonna ja elu osa. Antiikajal näiteks vähendati müntide kullasisaldust, kuid ringlusesse lasti mündid täie väärtusega. Keskajal levisid imerohud, mis ravisid kõiki inimesi. Tööstusrevolutsiooniga tulid kindlustuspettused. Ja alles see oli, kui levisid meil siin püramiidskeemid. Meil kõigil olid püramiidskeemid, ka Eestis. Ehk pettused on tegelikult ühiskonnas olnud kogu aeg. 

Täna on Eesti tugeva tehnoloogilise võimekusega e-riik, mille üheks nõrkuseks on tegelikult seesama tehnoloogia. Paraku on petturid Eesti maailma avarusest lihtsalt üles leidnud. Meid nii-öelda teenindatakse juba puhtas eesti keeles, mida räägib vaid 0,03% kogu maailma rahvastikust. Nii et see äri peab olema ikkagi väga-väga tulus ja hirm vahele jääda väga-väga väike, kui nad juba siia otsustasid tulla. 

Eesti Vabariigi põhiseaduse preambuli kohaselt on Eesti rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule. Rõhutan siinjuures, et põhiseaduse preambuli järgi algab see loend just teadlikult sedasi: vabadus, õiglus, õigus. Samuti on preambulil teine osa, mis räägib sisemisest kaitsest, peidab endas riigi kohustust tagada ka võitlust kuritegevusega. Paratamatult tõstatavad tänased valikud pettusega võitlemisel küsimusi, mida me ikkagi reguleerima asume ja mille arvel see tegelikult tuleb. Kas meie riik peab panema suurema rõhu ennetavale kodanike kaitsele, püüdes oma kodanike probleeme ennetavalt kuidagi ära hoida, olgu selle hinnaks kas või vabaduste vähenemine? Ma ei pea siinjuures silmas kodanike abistamisi ja harimisi, mis on ilmselge osa ühiskonnakorraldusest. Pigem selliseid riigipoolseid meetmeid, mis vähendavad meie kõigi põhiõigusi, näiteks õigust vabale eneseteostusele, õigust perekonna ja eraelu puutumatusele, omandi puutumatusele. 

Või siis peame panema suurema rõhu sellisele tavapärasemale riigi rollile, et karistada neid rikkujaid? Selles mudelis peaks ju kodanik eelkõige ise olema keskmisest hoolsam, kuid riik kontrollib läbi õigussüsteemi toimimise ja karistusaparaadi, et pettuse toime pannud isik saab kiiresti ja valusalt karistada, tagab reaalse võimaluse ka kahjude hüvitamiseks. Ehk karistus omab preventatiivset mõju uute pettuste korral. 

Sellist otsust ei saa teha emotsiooni pealt, sest müntidelt on kulda vähemaks lihvitud juba sadu aastaid, kuid see ei peaks kindlasti olema koht, kus kergekäeliselt asume kiiruga ja kohe vähendama kodanike vabadusi. Vabadustega lihtsalt on nii, et neid võib olla üsna kerge loovutada, kuid tagasi võtta on neid juba oluliselt keerukam. 

Teisalt on selge, et riik peab oma kodanikke kaitsma, ka turvalisus ei tohi väheneda. Seega on minu hinnangul esimene suurem küsimus selles, millisesse suunda me nüüd pettustega võitlemisel riigina liikuma hakkame. Mis on see hind, mida oleme nõus maksma, et pettureid eemale peletada? Ja selleks, et selline suunavalik hiljem kuidagi halva üllatusena ei tuleks, peatan tänase olulise arutelu teema puhul sellel, millised on praeguses olukorras kodaniku ja riigi esmased võimalused toime pandud pettustega võidelda. Mida nad üldse teevad? 

Kui ma vaatan nüüd kõigepealt kodaniku poole pealt, siis petta saanud inimese esimene reaktsioon pärast petta saamist on selle edasine takistamine, kaotatu vähendamine, üsna tihti väljendub see kiirkorras suhtlemises oma pangaga, koodide vahetamine, ligipääsu piiramises erinevatele kohtadele, kus tal oma vara on, lootuses, et petturid ei ole võtnud uusi laene või teinud muid toiminguid tema nimel. 

Teine reaktsioon on pöördumine politsei poole, kuriteoteate esitamine. Eeldada, et isik hakkab ise muid õigusi väga tugevalt rakendama, näiteks hagema kahju tekitajat, keda ta tegelikult ei teagi, ei ole lihtsalt reaalne. Seega, tsiviilkorras oma raha tagasinõudmine ei ole praktiline ega asjakohane, see kõik peab käima ikkagi süüteo raames.

Seega algab täna suurem sekkumine pettuse korral laekunud kuriteatest. Selle menetluse kohustus on riigil, see menetlus on ka reaalne aken kahjude sissenõudmiseks kahju põhjustajalt. Mul puudub täpsem statistika, kui palju sellistest kuriteadetest on lõppenud süüdlase leidmise ja karistamisega, samuti sellest, kui palju üldse on loobunud inimesi politsei poole pöördumisest. Kuid oma erialal tegutsedes on mul pigem tekkinud arusaam, et enamik selliseid kuriteoteateid, ükskõik kui põhjalikud nad ei ole, lõpevad süüdlast leidmata ja vastutusele võtmata. Seda kinnitavad tegelikult ka uudisvood meedias, kus juba iga päev ilma erilise ja suurema emotsioonita näeme ja kuuleme lihtsalt tuima statistikat, kus teatatakse, et täna peteti välja miljon eurot, eile oli see 1,5 miljonit eurot. Need uudised on häirivad, kuna ma ei ole näinud selle järgi ühtegi uudist ega numbrit, kui palju neid konkreetseid pettureid siis täna ja eile kätte saadi. 

Ehk tegelikkuses vähemalt tundub nii, et paljudel juhtudel ei ole riigist selliste pettustega võitlemisel palju abi. See omakorda külvab hirmu ja motiveerib neidsamu pettureid. Aga kui me vaatame seda olukorda riigi poolt, siis karistusseadustiku kohaselt on meil olemas karistusnormid seda liiki petturitega tegelemiseks. Eelkõige on need seotud koosseisudega kelmus, karistusseadustiku § 209 ja järgnevad, investeerimiskelmus, arvutikelmus. Ma meenutan, et nende koosseisude maksimaalne karistusmäär on viis aastat reaalset vangistust. Samuti saab seda laadi rikkumiste puhul üsna tihti rakendada ka muid karistusõiguslikke koosseise, näiteks rakendada vastutust rahapesu eest, mille maksimaalne karistusmäär on kümme aastat reaalset vangistust. Rääkimata sellest, et kriminaaltulu on võimalik ka konfiskeerida. Aga see eeldab kõike ühte asja: kelmide kättesaamist. 

Detailidesse laskumata, usun, et meil ei ole karistusõiguslikult väga palju puudu nendest normidest, et tegeleda juba täna finantspettustega, tegeleda petturitega, kes on sihikule võtnud just Eesti. Samuti on meil olemas usaldusväärsed ja töötavad asutused, esmajärjekorras muidugi politsei ja prokuratuur, kes nii otse kui ka kaudselt peavadki seda laadi kuritegevusega võitlema. Kiire, tõhusa ja karmi karistuspoliitika heidutamine uusi võimalikke kurjameid siia mitte tulemast. Seega on minu vastus küsimusele, kas meil on olemas õiguskeskkond petturitega tegelemiseks: jah, on küll. Samuti on meil olemas ametkonnad ja neil on olemas õiguslikud pädevused. 

Kolmas teemade ring on kõige vahetum. Miks siis pettus ikkagi aset leiab ja millised on võimalused sellega võitlemiseks? Miks pettus aset leiab, on ühtepidi miljoni dollari küsimus, teistpidi jälle väga selge: see tasub ära, pole hirmu vahele jääda. Osundan mõnele hästi üldistatud punktile, mis on mu isiklik arvamus, millised väljakutsed petturitega võitlemisel meil täna siis ikkagi on. 

Esiteks, kuritegevus on muutunud. Karistusvõimekus, eelkõige protsessuaalne võimekus, ei pruugi olla vastavuses muutunud kuritegevusega. Pettusi on lihtne ja odav toime panna. Nagu me kuulsime, see on eraldiseisev äri. Ja väga raske on nende varasemate meetoditega, kus see kuritegevuse liik oli üsna lihtne, praeguseid kuritegevusi lihtsalt avastada. Ilma häbita võime küsida endalt, kas muutunud kuritegevusega võitlemiseks on jõustruktuuridel olemas piisav võimekus. Võime küsida ka seda, kas kogu karistusõiguslik protsess, mis seda laadi kuritegevuse puhul hõlmab kõiki maailmanurki, ikka tegelikult toimib. Kas see on teostatav nii, et süüteole järgneb kiire ja reaalne tagajärg? 

Teiseks, me oleme paljuski tehnoloogiale tuginev riik, mis samal ajal oma avatuses ka haavatav. Seda laadi pettuste toimepanemine keskkonnas, kus ülekandeid oleks võimalik teha näiteks ainult pangakontoris, perfokaartidel telleri sisestatud andmete alusel – ma usun, et me ei tegeleks selliste pettustega. Nii et õigustatud on küsida, kas tehnoloogiliste võimaluste loomisel oleme jätnud suurema tähelepanu alt välja ka riskidega tegelemise, sest me tegeleme ikkagi ju tagajärjega. 

Mõningast makseteenuste osaliste tugevdavat tõukamist seoses tehnoloogilise võimekuse tõstmise vajadusega tarbijate kaitse vallas on mõistnud ka Euroopa Liit. Olemas on juba eelmise aasta lõpus poliitiline kokkulepe kolmanda makseteenuste direktiivi suhtes. Ja see direktiiv tegelebki paljuski sellega, et makseteenuste osutajatel oleks paigas tugevamad pettusevastased meetmed. See raamistik tugevdab ka tarbijate õigusi sellistes oludes ennast kaitsta ja hageda võib-olla ka neid asutusi, kes neile teenuseid osutavad. Ehk Euroopa Liidu üleselt on suund selge: tuleb suunata makseteenuste osutajate aktiivsust, investeerida rohkem pettustega võitlemisse ja ka vastutusse. 

Ja kolmandaks, puudulik finantsharidus. Mingi piirini võis tõesti rääkida suurest finantshariduse vajadusest Eestis. Ka mina propageerisin ja propageerin ka täna finantsharidusega tegelemist. Mingil ajal oli see ka, ma julgeks öelda, hädavajalik. Aga nüüd, kui petturite skeemid on punutud eestikeelseks, ülitäpseks, ei saa me enam rääkida puudulikust finantsharidusest. Petturid on läinud nii nahaalseks, et nad ei kohku tagasi ka inimeste pikaaegsest jälgimisest, nendega sõbrustamisest, suisa kaaslaseks olemisest, kuni teatraalsete episoodideni osavalt ja nende väljamängimiseni, kuni pangaautomaatidest raha võtmiseni. Kas selliseid kavalusi üldse saab enam finantshariduse kaudu ennetada? 

Mina neile õhku visatud küsimustele täna ühest vastust anda ei saa, kuid need tuleb enne suuremate valikute tegemist selgeks saada, sest paljuski ka neist vastustest sõltub probleemi olemuse mõistmine ja sobivate meetmete leidmine riigi poolt. Põhiseaduse kohaselt peavad kõik riived meie põhiõigustes ja vabadustes olema kooskõlas põhiseadusega. Need peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. 

Lühidalt öeldes, mida rohkem riik oma võimuga asub piirama isikute põhiõigusi ja ennetama võimalikku kuritegevust, seda põhjendatumad ja vältimatud peavad olema ka kodanike õiguste ja vabaduste piirangud, sealhulgas meie kõigi igapäevaelu jälgimine ja vabadustesse intensiivne sekkumine. 

Toon teile ühe näite, mis nii mõnegi nurga alt evib üsna samalaadset olustikku. Kes mäletab, kiirlaenud kuni aastani 2015. Iga päev oli uudistes lugu mitmetest õnnetutest inimestest. Seda valu oli tunda, ma julgen öelda, läbi ühiskonna. Riigi lahenduseks ei olnud keelata inimestel võtta laenu, samuti ei olnud lahenduseks igaühe laekumiste ja maksete riiklik jälgimine. Töötav lahendus oli tegeleda probleemiga, tegeleda kiirlaenuandjatega. Mitmesajast kiirlaenuandjast sai umbes 60 laastatud ja reguleeritud pangavälist laenu andvat ettevõtet. Tekkis ka karistusõiguslik vastutus. Suurem probleem kadus üsna kiiresti kogu ühiskonnast, sest meede oli õige, me tegelesime probleemiga. 

Austatud Riigikogu! Head kuulajad! Minu roll täna teie ees kõneledes oli näidata ka neid kohti, kus tuleb olla eriti tähelepanelik, et riigi kodanike vabadusi ilma vältimatu vajaduseta oludes, kus kõiki olemasolevaid meetmeid justkui ei olegi veel rakendatud, ei piirataks. Samal ajal tuleks riigil ehk hoopis mõelda sellele, kuidas makseteenuste ja telekomi vallas suunata turuosalisi leidma uusi tehnoloogilisi lahendusi pettustega võitlemiseks. 

Mis on jäänud täna lihtsalt ütlemata, on see, et teenuseosutajad, kui me nimetame neid, siis kas või pangad ja tehnoloogiaettevõtted, siis meil on nendega leping, nad hoiavad meie vara. See, et nad ei lase seda vara pangast füüsiliselt ära võtta, peaks tähendama ka seda, et nad ei lase seda vara ka elektrooniliselt pangast ära võtta. Nad peavad tagama kaitse igal juhul. Teine asi on see, et võib-olla on vaja leida lisaressursse, et politseil oleks parem võimekus seda laadi keeruliste rahvusvaheliste petturitega tegeleda. Organiseerijad tuleb lihtsalt kätte saada, nad tuleb Eestisse tuua, neile kiire ja karm karistus mõista ning pooltühja Tartu vanglasse viia. Aitäh! 

Aitäh! Ja teile on ka küsimusi. Tanel Kiik, üks minut, üks küsimus.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Mul ei lähe isegi minutit. Austatud ettekandja, te viitasite sellele, et vajalik õigusruum on olemas. Samas, vaadates ka eelmist ettekannet, jääb ikkagi mulje, et omajagu selliseid, ütleme, kitsendusi või reegleid tuleb Euroopa Liidu tasandilt. Ma küsin teilt kui juristilt, kus täna see kitsaskoht on, kui jätame kõrvale kogu selle nii- öelda administratiivse võimekuse. Kas õiguslikult on see murekoht pigem Eesti seadustes või tegelikult oleks vaja Euroopa Liidu tasandil mingeid täiendavaid muudatusi, selleks et muuta nende pettuste avastamine, kättesaamine ja kurjategijate vastutuse võtmine lihtsamaks?

Aitäh! Ega ma nii täpselt selle kohta teile muud moodi öelda ei oska kui seda, et see kuritegevus on kõvasti muutunud. Küsimus on pigem selles, kas meie jõustruktuurid suudavad sellise muutunud kuritegevusega tegeleda. Minu sihuke tagasihoidlik tunnetus selles osas on, et pigem ei suuda. Sellepärast et neid inimesi, kes kuritegevust organiseerivad, kes sellest tulu saavad, ma väga ei ole kogenud, et neid oleks kuidagi karistatud või neid oleks toodud Eestisse või nendega oleks tegeldud viisil, et ka ühiskond saaks aru, et selline kuritegevus ei tasu ära. Sest kui inimene saadakse kätte ja ta tuuakse Eestisse, ta üle mõistetakse kohut ja ta on selle kuritegevuse organiseerija, siis ka need inimesed, kes on kannatanud, saavad selle inimese varast oma nõuded realiseerida. See on tänane loogiline süsteem kuriteole reageerimisel.

Jüri Jaanson, üks minut ja üks küsimus. 

Aitäh! Tänan, austatud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Eelmises ettekandes kõlas üks väga suur hoiatus, et see, mis täna siin toimub, läheb tegelikult palju hullemaks, kordades hullemaks. Mu küsimus siit tulebki, kuidas teie juristi, advokaadina vaatate kogu ühiskonnapõhiselt, kuidas teie sellisele hoiatusele otsa vaataksite ja mida te selle raames kujutate ette, mida on nüüd vaja teha. Loetleks sellised mõtted ette.

Aitäh küsimuse eest! Esimene asi on leida need kohad, miks me neid inimesi, kes organiseerivad kuritegevust, ei ole kätte saanud. Ma arvan, et see on üks esimesi kohti, kus on need puudused kas protsessis. Sest karistusraamistikus ei ole ju probleem, meil on tegu ja meil on tagajärg. Kui kellegi üle mõistetakse kohut, siis kuni kümme aastat rahapesu rikkumise eest võib ta Eestis kohtu alla anda, kohtusse saata. Küsimus ei ole selles, et meil seda raamistikku ei oleks. Ma arvan, et küsimus on see, kuidas see piiriülene kuritegevus, kuidas see organiseeritud kuritegevus ikkagi allutada meie jõustruktuurile, kuidas nad saaksid kuritegevuse vastu võidelda nii, et need kurjategijad ka kätte saada. Ma arvan, et see on üks võtmeküsimusi. Ma arvan, et selles tänases ühiskonnas, kus raha liigub sekunditega, kui mitte kiiremini, inimesed liiguvad riikidest riikidesse ka väga kiiresti, näiteks ka nende identiteedid, et lihtsalt kuidas seda kõike kätte saada, kuidas neid inimesi tuvastada, kuidas neid Eestisse tuua, kuidas nende üle õigust mõista. Ma arvan, et see on esimene koht. Seda, et me hakkaksime mõtlema nii, et me ennetame seda laadi kuritegevust, saab loomulikult teha mingi piirini, aga kuritegevusel on tavapäraselt selline suund, et esiteks, nad on kiiremad, ja teiseks, nad leiavad jälle uued kanalid. Ainult ennetusest ei piisa, sest lõpuks me oleme olukorras, kus inimeste põhiõigused peavad väga palju kannatama. Ma räägin, et perfokaardid võib see lõpp olla, sest tehnoloogia on alati midagi sellist, mis võimaldab kuritegevusel lihtsalt uusi viise leida.

Peeter Ernits, palun! 

Aitäh! Aitäh huvitava ettekande eest! Meil on siin lootus olnud siin või vähemalt katse vähemalt anda Rahapesu Andmebüroole erilised volitused nii-öelda superandmebaasi loomisel, millest finantsvaldkond on ainult üks väike osa. Aga mis on teie hinnang, kas see mõte nii-öelda uuest maailmast, globaalsest maailmast, kus tuleks minna tagasi nii-öelda perfokaartide peale, on see hea mõte, sellise superandmebaasi loomine, millest üks osa on finantsosa, ülejäänud tervis ja kes kellega käib ja …

Aitäh küsimuse eest! Andmete liikumine ja analüüsimine on kindlasti tulevikuteema. Ma arvan, et selles ei olegi küsimust. Pigem on küsimus, kuhu need piirid tõmmata, kui palju ja kes mida näeb. Ja seal ongi küsimus vabadustes ja vabaduste piirangutes ja proportsionaalsuses. Oludes, kus me ei ole täna – kui me räägime nüüd konkreetselt pettustest – tegelenud selle osaga, et me oleksime pettureid Eestisse toonud ja neid karistanud, on väga raske öelda, kas mingi muu meede ka veel töötaks. Ma arvan, et see süsteem ise eeldab, et kui see enam ei tööta, et petturid enam karistust ei karda, siis me peaksime rääkima ka väga suurtest muudest meetoditest, kuidas edasi minna. Aga info liikumine, töötlus – see on kindlasti küsimus tulevikus. Ma usun, et üks hetk me oleme ikka nende küsimuste juures. Pigem on küsimus, kas me oleme enne, kui Euroopa Liit nende regulatsioonidega tuleb, või me oleme pärast. Finantssektoris olles ma olen aru saanud, et väiksel riigil on mõistlik tegeleda nende suurte ja globaalsete küsimustega, nagu informatsioon, selle kogumine ja töötlemine, samal ajal, kui ka Euroopa Liit tegeleb, sest muidu me hakkame jälle ümber tegema neid asju, mis me ise oleme kokku pununud. Üsna pea on ka Euroopa Liidu tasandil kohustus meil hakata tegelema andmete töötlemise ja selliste andmebaaside loomisega.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud Siim Tammer! Te tõite siin ühe võrdluse kiirlaenukontoritega ja ütlesite, et päris niimoodi asju lahendada ei saa. Tookord oli mingisugune lahendus. Ma küsin niisugust asja, et kas on võimalik, et me piirame andmete nii-öelda avalikku levitamist. Üks on isikukood. Ma löön internetis lahti oma lähedased inimesed, kõigi isikukoodid leiab mingitest äriregistritest. Oleks väga lihtne ära keelata või piirata seda, kinni panna need andmed. Kas teie arvates oleks see üks väikene samm kuritegevuse ohjamisel?

Aitäh! Eesti on üsna vaba ühiskond selles osas, tõesti, et iga inimese isikukood on sisuliselt üsna kiiresti kohe nähtav. Samamoodi ka vara, mis inimestel on, on üsna lihtsasti nähtav. Ma arvan, et me sellega isegi eristume üsna paljudest riikidest. See võib olla üks koht, mida mõelda, sest ega igaüks ei pea isikukoodi tõesti teadma. See on üks nendest kohtadest, mida tasub tõsiselt kaaluda. 

Elu lihtsalt Euroopas laiemalt pigem ei toeta seda. On riike, kus isikukood on väga oluline selline informatsioon isiku kohta ja neid hoitakse ka ikkagi varjul. Ehk et selliste asjadega tulebki tegeleda, et mõelda, mis me oleme täna. Ja see ei ole ju ka nii suur põhiõiguslik riive, kui isikukoodi kõik inimesed ei näe. Sellistest asjadest ja selliseid ideid, ma usun, riigi poolt, et leida veel kohti, mis võib-olla teevad keerulisemaks seda laadi pettustes isikukoodi kasutada ja inimesi identifitseerida, loomulikult.

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Teie olete hästi pikalt tegutsenud finantsjärelevalve valdkonnas ja seetõttu ma küsin just selle kohta. Siin oli väga häid mõtteid, mida võiks muuta. Aga mida just spetsiifiliselt võiks finantsvaldkonna regulatsioonides muuta? Mida sa soovitaksid muuta, et neid pettusi paremini ennetada, just finantsvaldkonna regulatsioonides?

Finantsvaldkond on hästi lai. Iseenesest neid teenuseid on finantsvaldkonnas hästi palju. Kui hakata mõtlema, mida seal muuta vaja on, siis ma arvan, et riigina võiks esmalt küsida, kas me oleme ka neid makseteenuste osutajaid ja telekome kuidagi suunanud võib-olla hoolsamad olema kliendi vara hoidmisel ja kliendi vara käsutamisel. Loomulikult, kui makseteenuste osutaja näiteks arvab, et riik peaks hästi palju tegelema, siis temal on ju kulu null sellega, riik tegeleb selle probleemiga ära, millega võib-olla ta ise peab tegelema. Ehk ma pigem esitaks küsimuse sinnapoole, et kas selline suunamine makseteenuste osutajatele ja telekomidele – me ju maksame tasu neile ka ju selle eest, mis teenuseid me saame. Kui vaadata Euroopa keskmist, siis need tasud ei ole mitte kõige väiksemad. Kas see tasu piirdub ainult sellega, et meie vara hoitakse kuskil seifis, või see tasu piirdub ka sellega, et tänapäevaselt võideldakse ka tehnoloogiliste lahendustega selle eest, et sellele varale väga ligi ei saadaks? Mina alustaks sealt.

Peeter Tali, palun!

Austatav juhataja! Hea ettekandja! Me, inimesed, kord oleme sellised, et meile meeldib muinasjutte rääkida, kuulata ja uskuda igasuguseid asju. Aga mu küsimus on natuke filosoofiline. Kuidas teile tundub? Te olete selle teemaga tegelenud väga pikalt. Kas see on ainult Eesti probleem või see on laiem Euroopa Liidu ja maailma probleem? Ma siin väga vabandan doktor Lutsari ees, muidu võib jääda mulje, et selline pettusteasi on ainult Eesti epidemioloogiline laine miskitpidi. Ja siit ka teie soovitus, kuidas me peaksime käituma, et oma mõnusat elulaadi säilitada.

Aitäh! Lühike vastus on, et kindlasti ei ole pettus ainult Eesti probleem. See on, ma arvan, kogu Euroopa probleem. Aga mis mind eksperdina selles valdkonnas murelikuks teeb, on see, et need summad on ikkagi, arvestades meie 1,3 miljonit kodanikku, suured, ja arvestades ka intensiivsust, kui intensiivselt tegeldakse Eesti kodanike pettustega. Ma arvan, et see on suur ohumärk. Mulle tundub, et see teema, mis meil ka täna siin Riigikogus on, on ikkagi väga oluline. Väga paljud inimesed saavad petta. Ma ei oska seda protsenti tuua, kuidas see nüüd teiste riikidega suhestub, aga Eesti kodanikuna, vaadates neid uudiseid ja andmeid, siis ma arvan, et see on ikkagi tõsine probleem. 

Aga kuidas sellest välja tulla? Ma arvan, et need kolm asja, mida ma ka puudutasin, on muutunud kuritegevuse vastu uute meetodite kaalumine ja kasutuselevõtmine riigi poolt on kindlasti esimene teema. Teine teema, mis on ka Euroopa trend, on see, et kogu see makseteenuste osutajate pool peaks ka ise oma hoolsust tõstma, sest nad on ikkagi ju teenuse osutajad, nad peavad selle vara hoidma. Ma arvan, et need on need asjad. Ja kolmas on ikkagi see tehnoloogiline pool. Aus on ju küsida, kas see tugev tehnoloogiline riik on ikkagi teinud oma maksimumi, et ka tehnoloogilist kaitset meie kodanikele pakkuda. Ma arvan, et need on need kohad, aga nendele vastused saavad olema kindlasti väga keerulised.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No minu meelest on selles finantsvaldkonnas turvalisuse tagamisega olulises osas mindud juba kaugelt liiga kaugele. Kui me üldiselt riigis räägime sellest, et me lähtume süütuse presumptsioonist, siis finantsvaldkonnas süütuse presumptsiooni absoluutselt ei eksisteeri. Vastupidi, eksisteerib süü presumptsioon. Pank ütleb sulle, et tõenda, et sa oled saanud oma finantsvahendid seaduspäraselt, vastasel juhul me paneme su konto kinni. Eeldatakse, et sa oled süüdi, ja kui sa ei tõenda oma süütust, siis ongi kõik. See on minu meelest väga problemaatiline. 

Aga küsimus teile seisneb selles, et vanarahvas teatavasti ütles, et loll saab kirikus ka peksa. Kas sellest ei saaks järeldada antud kontekstis ka seda, et tõsi, on pettuseid, mis on väga peenekoelised ja, ütleme niimoodi, keerulised, aga valdav osa neist taandub ikkagi suhteliselt lihtsatele skeemidele? Selle keskmes on see, et inimesed ise annavad välja informatsiooni, millega pääseb ligi nende kontole või millega saab nende nimel lepinguid sõlmida. Kui teavituste kaudu saaks nii palju selgeks, et ei tohi anda välja seda infot, siis oleks lõviosa probleemist juba lahendatud. Kas ma saan õigesti aru?

Aitäh küsimuse eest! Ma saan sellele vastata ühe näitega, mida ma olen kuulnud jõustruktuuridest. Tuleb inimene, kes on investeerinud, ütleme, 10 000 eurot, ja ütleb politseile, et ta enam seda raha kätte ei saa. Politsei teeb kiire päringu, ütleb inimesele, et need on tagaotsitavad inimesed, me teame, et nad on Interpoli kaudu juba üleval, see on suur võrgustik. Kodanik läheb siis ära ja tuleb nädala aja pärast uuesti. Ja nädala aja pärast uuesti tulles politseinikud küsivad, et noh, mis nüüd siis juhtus. Ta ütleb, et aga nad lubasid, et ma teenin veel 5000 eurot, kui ma panen 1000 kontole. Ma arvan, et see võib-olla on mingi asi, millele te osundate, ka selles on tõetera kindlasti sees. Aga ma tulen ikkagi tagasi sinna, et pigem see maht, mis täna kuidagi on tabanud meie kodanikke, on ikkagi ebaproportsionaalselt suur.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tulen teie kõne alguse juurde. Tõesti, pettused on kogu aeg olemas olnud. Minu lapsepõlves, kui sa olid hea suhtlusoskusega, väikse psühholoogiaalase teadmisega, siis eks õnnestus vestluse kaudu välja selgitada, kellel on vara, kes elab üksi, kes millal kodus ei ole. Aga nüüd, kui me tõesti hindame välkmakseid, mugavust, digiteenuseid, siis mida see ütleb meie kui inimeste kohta või selle kohta, milliseid vabadusi me hindame? Nüüd me tahame, et kõik teaksid, kus me töötame, keda me tunneme, millal me reisil oleme. Ja kui see info on väljas, siis see lugu, millega meid tullakse petma, on nii usutav, et me ise läheme ka õnge. Aga kas see on ka vabaduse piiramine, kui me ütleme, et ärge siis, ma ei tea, oma töökohavahetusi, kõiki sõpru ja sugulasi üles reastage, on see siis sotsiaalmeediaplatvormis, Genis või hoopis mõnes teises keskkonnas, siin on ka äriregistrit mainitud?

Aitäh küsimuse eest! Juristina on sellele võib-olla isegi keerulisem vastata, see läheb filosoofia valdkonda. Tegelikult see puudutab seda eelmist küsimust isegi sama palju ja see vastus võiks olla enam-vähem samas võtmes. Loomulikult, see piirab iga inimese õigust, kui riik peaks keelama mul kellegagi suhtlemise, kui me hakkame nüüd rääkima hästi juriidilisest keeles. Ma loodan, et me kunagi sinna ei jõua, et riik nagu sellisesse kohta läheb. Aga selline üldine arusaamine ka sellest, mis jõud on allkirjal, mis jõud on lepingul, mis jõud on informatsioonil, mida ma avaldan täna-homme. Smart-ID – ma arvan, et see on üks väga hea näide selle kohta, kes on teinud näiteks telekomilepinguid –, kui lihtne on minna telekomiettevõttesse. Ja nii kui sa ütled, et tahaks teilt mingit teenust, siis sul käib juba piiks-piiks telefonis, paned koodi ja juba sa oled lepingu sõlminud. Nii lihtne on inimesel lasta ennast ka heas mõttes ära petta, ta on juba võtnud kohustuse. Võib-olla me oleme natukese ka ise teinud selle kasutaja mugavusvaliku paljude teenuste puhul, aga selliste kasutaja mugavusvalikute puhul on probleem see, et selle äravõtmine on ju ka üsna problemaatiline.

Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kui tihti te puutute kokku oma töös juhtumitega, kui inimene väidab, et tema nimele on vormistatud kiirlaen ja ta tahab seda vaidlustada, et mitte maksta? Milline on sel juhul selle inimese jaoks teekaart, kuidas ta peab toimetama?

Aitäh! Ma oma igapäevatöös selle osaga väga palju kokku ei puutu, aga ma usun neid juhtumeid. Ma olen lihtsalt lugenud seda meedia vahendusel. Neid juhtumeid on kindlasti palju ja on ka kohtuvaidlusi selles osas, et kuidas sellisel viisil on võimalik lepinguid sõlmida ja kas need kehtivad või ei kehti. 

Aga üks asi, millele ma lihtsalt osundaksin, on see, et kui me selle lepingu sõlmimise ka kuidagi väga nõrgaks teeme ehk et sõlmitud lepingust võib väga lihtsakäeliselt inimene välja astuda, mida ta mõne panga või muu laenu andva asutusega on teinud, siis see tegelikult tähendab seda, et äritegevuse risk suureneb märgatavalt. Ükski leping ei pruugi olla enam selles mõttes nii õiguskindel, kui see meil täna on. Seal on ka see teine pool alati. Kui me lihvime liiga lihtsaks sellistest kohustustest vabastuse inimestele, siis tegelikult me kõik maksame lõpuks selle pangateenuste näol kinni.

Rene Kokk, palun!

Tänan, hea juhataja! Hea ettekandja, väga huvitava ja sisulise ettekande eest! Te olete pikalt finantssektoris olnud ja Finantsinspektsioonis olnud juhatuse liige. Ma küsin sedasi, kuidas te tunnetate, kui palju sektori poolt seda infot ja sisendit aastate jooksul, näiteks viimase kolme aasta jooksul, on antud seadusandja poole ja riigi poole ja ministeeriumide poole, kes peaks selle problemaatikaga tegelema. Me oleme täna kuulnud siin päris mitmeid ettepanekuid, mida peaks tegema. Aga mina ka Riigikogu liikmena vaatan seda, et selleks, et me saaksime midagi teha, peaks sektorilt tulema konkreetsed ettepanekud. Siin on väga palju spetsialiste erinevatel aladel 101 liikme seas, aga paljud ei praktiseeri tänapäeval või kohe praegu mingit asja. Selleks, et me saaksime minema hakata, me eeldame konkreetseid ettepanekuid sektorilt, et palun, seda ja seda on vaja teha. Kui palju neid ettepanekuid on riigile sektorilt tehtud ja kui palju on neid ka arvesse võetud? Või te näete, et kuidagi oleme siin loiud ega liiguta nii, nagu vaja on?

Aitäh! Neid ettepanekuid, ma arvan, et kui nüüd kolm aastat oli see aeg, siis vähemusest maksimaalsuseni tõenäoliselt, kui me hakkame täna vaatama, on erinevaid töögruppe tekkinud ja selle üle tõesti arutatakse, mida teha. Ma usun, et me oleme faasis, kus neid valikuid tulebki hakata tegema ja riik peaks justkui neid valikuid tegema hakkama ja teie hakkate neid kindlasti üks hetk otsustama. Seetõttu ma ka ettekandes ütlesin, et neid otsuseid tehes on alati mõelda ka teist poolt, et mida me siis ikkagi ära võtame. Aga vastus on see, et ma loodan, et riik neid õigeid valikuid ikkagi nüüd hakkab realiseerima.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Küsimusteks ette nähtud aeg sai ka otsa. Tänan kõiki küsijaid, kes piirdusid ühe minuti ja ühe küsimusega. Aitäh Irjale tähelepanu juhtimast! Kui saalist tuleb hääl, siis seda ka kuulatakse. Kui juhataja ütleb, siis üldjuhul seda millegipärast ei kuulata. Aitäh Irjale ja Varrole selle eest! Aga läheme tänase viimase ettekandja juurde. Tartu Ülikooli õigusteaduskonna direktor ja külalisprofessor Priit Pikamäe. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Juba täna kõlanud ettekannete loomuliku jätkuna on siinkõneleja ülesanne visandada need põhiseadusest tulenevad raamid, millega seadusandja finantsvaldkonna küberkuritegevusega võitlusse asudes peaks arvestama. Olgu kohe öeldud, et saame seda teha siiski üksnes väga jämedate pintslitõmmetega, kuivõrd ilma konkreetse reguleerimisettepanekuta pole ühe või teise lahenduse põhiseaduspärasuse pelk teoreetiline hindamine võimalik ega otstarbekas. Üksiku seadusliku lahenduse põhiseaduspärasus võib otsustavalt sõltuda sellest, kuidas see on üksikasjades formuleeritud. Nendele teguritele vaatamata võime siiski abstraktselt visandada mõned kesksed põhiseaduslikud juhtmõtted, millest finantsvaldkonna küberkuritegevuse vastase võitluse kavandamisel lähtuda. 

Minu eelkõneleja juba viitas põhiseaduse preambulile. Põhiseaduse preambul nimetab muu hulgas tõesti teatud püsiva iseloomuga ülesanded, mida Eesti riik on kohustatud täitma. Neist ühe olulisemana tõstab preambul esile riigi ülesande kaitsta sisemist ja välist rahu ühiskonnas. Valitseva arusaama järgi tuleb sisemise rahu all mõista kõiki neid ohte, mis ähvardavad ühiskonda nii-öelda seestpoolt, sealhulgas kuritegevust. Tõrjumaks sisemist rahu häirivaid ohte, suunab põhiseadus riiki looma asjakohaseid institutsioone ja õiguslikke regulatsioone. Riigil on seega põhiseaduse preambulist tulenev sekkumiskohustus sisemise rahu kindlustamiseks. 

Selle kõrval paneb põhiseaduse põhiõiguste, vabaduste ja kohustuste peatükk riigile veel eraldi kohustuse kaitsta inimesi kolmandate isikute rünnete eest. Seejuures on otseselt põhiseaduse tekstist endast tuletatav riigi eriline kaitsekohustus, kui kõne all on inimese elu ning omand. Kokkuvõttes nõuab põhiseadus seega riigilt sellist normatiivset ja faktilist tegevust, mis võimaldab üksikisikute kaitset erinevate rünnakute vastu. 

Olemasolevas põhiseaduslikus raamistikus on riigi kaitsekohustuse teostamine võimalik eeskätt parlamendi seaduste vahendusel. Nagu nähtub juba eelnenud ettekannetest, on finantsvaldkonna küberkuritegevuse näol tegemist äärmiselt kompleksse ja ulatusliku nähtusega. Sellevastase võitluse abinõude rakendamisel tekib paratamatult põhiõiguste piiramise vajadus. 

Pikaaegse põhiseaduslikkuse järelevalve praktika kohaselt peab vabaduspõhiõiguste piiramiseks esinema, esiteks, legitiimne eesmärk ning teiseks peab valitud abinõu olema eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ning proportsionaalne. Seejuures ei seo mõõdukuse ehk proportsionaalsuse põhimõte põhiseaduse järgi mitte ainult seadusandjat asjakohaste regulatsioonide kehtestamisel, vaid kõiki avaliku võimu kandjaid, sealhulgas neid, kelle pädevusse hakkab hiljem kuuluma vastavate normide rakendamine. Täiendavalt tuleb muidugi arvestada ka Euroopa Liidu õiguse nõuetega. 

Eelduslikult aktualiseerub finantsvaldkonna küberkuritegevuse vastaste meetmete kehtestamisega eeskätt valitud vahendite proportsionaalsuse küsimus, sest vaevalt et keegi selleks ebasobivaid või mittevajalikke abinõusid kehtestama hakkab. Seda järeldust kinnitab ka Riigikohtu väljakujunenud praktika, mille kohaselt ongi reegeljuhtumil põhiõiguste riive põhiseaduspärasuse raskuspunkt, nimelt valitud vahendi proportsionaalsuse juures. On alust arvata, et nii saab see olema ka finantsvaldkonna küberkuritegevuse vastases võitluses. 

Siinkõneleja arvates on sellega kaasnevate põhiõiguste riive proportsionaalsust etteruttavalt hinnates oluline tähele panna kõnealust nähtust eeskätt kriminoloogiliselt iseloomustavaid asjaolusid. Neist keskseim on taolise kuritegevuse organiseeritud olemus ja äärmine laiahaardelisus, mille tõttu pole selle eest kaitstud mitte keegi. Organiseeritud kuritegevusest lähtuv ohupotentsiaal puudutab avalikku julgeolekut ja rahu iseäranis intensiivselt, sest sellele on tüüpiliselt omased mitmetasandiline tegutsemine, eri allüksuste koostöö, ülesannete jaotus ja rahvusvahelistumine. Need kõik kogumis muudavad sellevastase võitluse iseäranis keeruliseks. Orienteeritus infotehnoloogiliste vahendite kasutamisele võimaldab samasuguse kuriteo üheaegset toimepanemist tervete ühiskonnagruppide suhtes. Ohustatud on seega ühiskond tervikuna, mitte ainult mõned selle segmendid. 

Määrav tähtsus on samuti küberkuritegevusega tekitatud kahjude erakordselt suurel ulatusel, mis ainuüksi Eestis, nii nagu siin täna juba korduvalt on kõneks olnud, küündis möödunud aastal kümnetesse miljonitesse eurodesse. Tihti jäävad küberkuritegevuse ohvrid ilma igasugustest elatusvahenditest, mistõttu löögi all on nende igapäevane toimetulek ja seeläbi ühiskonna majanduslik julgeolek laiemalt. Täiendavalt ei saa jätta arvestamata ka kahju, mida küberkuritegevuse tekitatud väärettekujutused põhjustavad ühiskondlike institutsioonide usaldusväärsuse kohta tervikuna. 

Lõpuks ei saa ega tohi ka mööda vaadata asjaolust, et kuna küberkuritegevus ei tunnista mingeid riigipiire, siis on kurjategijate tabamine äärmiselt keeruline ja pikaajaline protsess ning kannatanute väljavaated neile tekitatud kahju sisse nõuda on reeglina perspektiivitud. 

Kokkuvõttes ei saa finantssektori küberkuritegevusest lähtuvat ohtu ühiskonnale hinnata teisiti kui suureks ja vahetuks. Seega on asjasse puutuvate põhiõiguste riive põhjendatav väga kaalukate teguritega. Milliseid abinõusid täpselt konkreetse küberkuritegevuse ohjeldamiseks kasutada, on mõistagi seadusandja poliitiliste valikute küsimus. Põhiseadusest tulenev kaitsekohustus ei kirjuta parlamendile ette, milliseid vahendeid täpselt rakendada, sest see kaitseõigus ei anna põhiõiguse kandjale õigust nõuda ühte kindlat abinõu. Finantssektori küberkuritegevuse olemust arvestades saab siiski väita, et rõhk peab olema asetatud selliseid kuritegusid ärahoidvatele ehk preventiivsetele meetmetele. 

Teisest küljest on parlament ka finantssektori küberkuritegevuse vastu astudes seotud põhiseadusest tuleneva olulisuse põhimõttega. Selle kohaselt peab Riigikogu ise seadusega ära otsustama seda enam küsimusi, mida põhiõigustundlikum on konkreetne reguleerimisvaldkond. Ehk parlament ei saa nende küsimuste lahendamist ära delegeerida näiteks täitevvõimule. Kuna finantssektori küberkuritegevus ründab eeskätt omandiõigust, siis on tähtis, et seadusandja reguleeriks võimalikult üksikasjalikult ise seaduse tasandil ära vastavate abinõude alused ja korra. 

Kuna küberkuritegevus, nagu juba selle nähtuse nimigi osutab, tähendab kuritegude toimepanemist, siis väärib eraldi esiletõstmist ehk karistusõiguslike vahendite roll selle tõrjumisel. Sõltumata täpsemast valdkonnast on küberkuritegevus kuritegude sooritamine spetsiifiliste infotehnoloogiliste vahendite abil. Nagu juba täna kõlanud ettekannetest järeldub, põimuvad siin väga erinevate kriminaalkuritegude koosseisud, millest kesksemad on varavastased süüteod, eeskätt kelmus, aga samuti erinevad arvutikuriteod, kuritegeliku ühendusega seotud kuriteod ja muidugi rahapesu. Seega on valdav enamus neid tegusid, mida me täna käsitleme kui finantsvaldkonna küberkuritegevust, juba kriminaliseeritud ehk karistatavaks kuulutatud. 

Kuna infotehnoloogia ärakasutamine kuritegude toimepanemiseks ulatub ajas sama kaugele, kui infotehnoloogia laialdasem kasutuselevõtt ise, siis on seadusandjad kõikjal juba aastakümnete eest jõudnud selle kuritegevuse valdkonna esilekerkimisele reageerida. Nõnda on see ka Eestis. Esimesed arvutikuritegude koosseisud lülitati meie karistusõigusesse juba 1997 ning edaspidi on neid järjepanu modifitseeritud ja edasi arendatud, selleks et käia kaasas infotehnoloogia valdkonna kiire arenguga. Viimane ulatuslikum arvutikuritegude ülevaatamine karistusõiguses toimus 2015. aastal ühe osana toona läbiviidud karistusseadustiku eriosa üldisemast revisjonist. 

Neil põhjustel pole meil täna ühelgi juhul põhjust rääkida mingist karistatavuslüngast seoses küberkuritegevusega. Finantsvaldkonna küberkuritegevuse, nii nagu me seda täna näeme, muudab niisiis eriliseks mitte niivõrd selle karistusõiguslik tematiseeritus, vaid eeskätt selle pandeemiline levik. Juhtumid, millest avalikkus üha sagedamini kuuleb, eeskätt niinimetatud telefonikelmused, on kuritegudena karistatavad. Välistada ei saa siiski vajadust karistusseadustikus täpsustada mõningaid kuriteokoosseise ning kriminaalmenetluse seadustikus täiendada menetlustoimingute ringi ja nende toimetamise aluseid. 

Karistusõiguslikus kontekstis väärib osutamist, et kuriteo tõkestamist ja selle avastamist käsitleb põhiseaduse põhiõiguste kataloog läbivalt ise põhiõiguste piiramise alusena. Sellest tulenevalt on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve praktikas järjekindlalt rõhutatud seadusandja eriti ulatuslikku otsustusruumi nimelt kriminaalpoliitika kujundamisel, sest vaid vahetult rahva poolt legitimeeritud esindusorgan on pädev väljendama ühiskonna sellekohaseid väärtushinnanguid. Sellest tulenevalt on Riigikogul laialdane otsustusõigus küsimuses, milliseid materiaal- või menetlusõiguslikke korrektiive kehtiv karistusõigus finantsvaldkonna küberkuritegevuse ohjeldamiseks vajab. 

Kokkuvõttes nõuab finantsvaldkonna küberkuritegevuse ohjamine põhiõiguskorra vaates seadusandjalt aktiivset tegutsemist. Kuna ühe isiku põhiõiguste kaitse võib kaasa tuua teise isiku põhiõiguste piiramise, siis tuleb nende kahe vahel leida mõistlik tasakaal. Pole välistatud, et parlamendi vaade eri põhiõiguste tasakaalu suhtele ei leia üleüldist aktsepteerimist ning mõnest abinõust johtuv põhiõiguste piiramine vaidlustatakse kohtus. 

Taolise võimaluse realiseerumist ei saa siiski käsitleda parlamendi tegevuse taunimisena, veelgi enam põhjusena igasugusest otsustamisest sootuks loobuda. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus on põhiseaduse endaga kehtestatud eri riigiorganite kooskõlastatud tegevus, üks nende vormidest, mille eesmärgiks on tagatud, et vastuvõetud õigustloovad aktid oleksid põhiseadusega kooskõlas. Konkreetse seadusandliku lahenduse kohtulik kontroll mitte ainult ei võimalda tagada põhiõiguste realiseerimist üksikjuhtumil, vaid arendab ka meie põhiseaduslikku kultuuri kõige üldisemas tähenduses. Mida enam meil kujuneb põhiseaduslikkuse järelevalve praktikat, seda enam saavad selgeks põhiseadusega lubatu piirid, suureneb õiguskindlus ning areneb Eesti riigi õigus. Seega tuleb parlamendi kehtestatud normide põhiseaduspärasuse kontrollis näha seadusandliku menetluse loomulikku osa. 

Lõpetuseks soovin rõhutada, et kõikide märkide järgi oleme täna tunnistajateks Eesti ühiskonna vastu suunatud iseäranis suure ulatusega ja küünilisele kuritegevuse lainele. Tegemist on ilmselgelt rünnakuga ühiskonna sisemisele rahule, mis nõuab riigilt põhiseaduse järgi otsustavat sekkumist, sealhulgas parlamendilt vajaduse korral asjakohaste seaduste kehtestamist. Iga tegutsemisega viivitatud päev suurendab taas küberkuritegevuse ohvriks langenud inimeste ringi ja ühiskonnale tekitatud kahju. Seega soovin Riigikogule otsustavust finantssektori küberkuritegevuse vastu astumisel. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Urve Tiidus, palun!

Aitäh! Lugupeetud Priit Pikamäe! Täna on siin saalis mitu korda kõlanud küberkuritegevuse pandeemiline levik ja sõna "pandeemia". See on termin ühest teisest valdkonnast, mille vastu aitab immuniseerimine ehk immuunsus. Kui te nüüd võtate oma ettekande kokku ja mõtlete natuke selle valdkonna üle üldisemalt, siis mis sammud oleksid kolm esimest, et seda immuunsust suurendada ühiskonnas?

Aitäh selle küsimuse eest! Nii nagu siin ka minu eelkõnelejate ettekannetest ja minu ettekandest välja tuleb, peaksid need sammud olema eeskätt preventiivsed. Me peaksime astuma neid samme, mis võimaldavad neid kelmusi ära hoida juba eos, sest karistusõigus on alati ju mingisugune reaktiivne tegutsemine, tagantjärele reageerimine juba aset leidnud faktile, kus kahju on tekkinud. Ma usun, et minu eelkõnelejate ettekannetest tuli ju põhimõtteliselt välja ka nende võimalike meetmete loetelu. Ehk üks, mida siin mainiti, on seesama mingisuguse ajahetke andmine pankadele, ikkagi kontrollimaks, kas tegemist ei ole pettuse mõjul tehtud ülekandega. Ehk kõik needsamad meetmed, mida on juba telefonioperaatorid kasutusele võtnud selleks, et petukõnesid tõkestada, neid üldse mitte inimesteni ei lasta jõudagi. Ma kujutan ette, et see on terve nende meetmete kompleks, mille üle ma muidugi täpsema otsustamise jätaksin spetsialistide hooleks. 

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja, tänan sellise, ma ei tea, julgustava ja tegutsemisele kutsuva ettekande eest! Tõepoolest ei peaks olema liiga ettevaatlik ja kindlustama pikaajalise protsessiga seda, et kõik see, mida me otsustame, kindlasti rakendub. Tõesti, tuleb jätta sellist aruteluruumi ka hilisemaks. 

Aga küsin selle kohta. Te ilusti tõite välja, et sellise mahuga pettused ja suur ohvrite hulk õõnestab tegelikult meie institutsioonide usaldusväärsust. Kuidas ei tule siis politsei toime kurjategijate tabamisega või kohtud nende süüdimõistmisega? Eraldi küsiksin e-riigi kohta. Eelmised ettekandjad nentisid ka, et me eelistame mugavust. Eesti ühiskond justkui juba üle 30 aasta tagasi otsustas, et see viis, kuidas meie tahame riiki üles ehitada, see oluline komponent on digitaalne infrastruktuur – nii me suhtleme, nii me allkirjastame, nii me asju ajame. Kas teil on ka tunne, et see on lisaks põhiseaduslikele institutsioonidele samuti löögi all? Ja kui kaob usaldus digiriigi vastu, siis meil ei ole võimalik ajada asju nii, nagu me omal ajal kokku leppisime.

Aitäh selle küsimuse eest! Jah, kindlasti olen ma seda meelt. Tõsi küll, rääkides siin nüüd ühiskonna institutsioonidele tekitatud usaldusväärsuse kahjust, ei pidanud ma niivõrd mitte silmas seda, et me ei jõua neid asju ära menetleda või ei suuda kurjategijaid tabada, vaid pigem seda, et kui kurjategijad esinevad ikkagi näiteks politseiametnikena või pangatöötajatena, siis selle kaudu ju usaldusväärsus politsei ja pangatöötajate vastu kahaneb. Me ju enam ei tea, kas see, kes meile helistab või kes meil teisel pool ekraani on, on ka tegelikkuses see, kellena ta esineb. Ehk see iseenesest on juba väga ohtlik tendents, mis minu arvates lõppastmes võib mõjutada riigi toimimist tervikuna. 

Aga teiselt poolt see küsimus digiriigiga kaasas käivast mugavusest – sellest on siin juba täna juttu olnud. Need kaks asja ongi paratamatult omavahel seotud. See, mis ühelt poolt annab meile ikkagi toimingute hõlpsuse, on teiselt poolt seesama vahend kurjategijate käes, et neid finantsvaldkonna kuritegusid toime panna. Ehk see seos on minu meelest ühene. Arvestades seda olukorda, kuhu me oleme tänaseks nende kuritegudega välja jõudnud, võib-olla mõningane tagasitõmbamine või asjakohane konservatiivsus oleks hea. Võib-olla ei pea kõik käima sekundite jooksul, nagu siin mainiti, ja kibekiiresti. Võib-olla selline rahunemisaeg või järelemõtlemine oleks siin praegu nende kuritegude ärahoidmisel ikkagi oluline tegur.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Mu küsimus on tegelikult sarnane Riina Sikkuti omale, mõnevõrra isegi veel laiem, arvestades ka teie enda pikaajalist tööstaaži ja tausta, arusaamist riigi toimimisest. Ma küsin nii, et kas võib-olla me oleme üldse kontorite koomale tõmbamisega – mitte ainult erasektor, vaid ka riigiasutused – ja kõigi teenuste nii-öelda digitaalseks viimisega mõnes mõttes ise avanud selle ukse kõikvõimalikele pettustele ja kelmustele. Toon lihtsa näite, et kui inimene peaks minema näiteks pangakontorisse või ka, ma ei tea, Politsei- ja Piirivalveametisse, siis tõenäosus, et ta seal aru ei saa, kas tegemist on pangatöötaja või politseinikuga, on praktiliselt olematu. Sa lähed konkreetsele aadressile ja saad kokku, suure tõenäosusega keegi ei suuda sulle luua illusiooni, et ta on keegi, keda ta ei ole, või vastupidi. Aga interneti teel võib-olla samade deepfake'ide ja AI kaudu seda kõike luua on ju kordades lihtsam. Kas me peaksime just nimelt nende riskide vältimiseks ja vähendamiseks rohkem taastama kas või maakonnakeskustes füüsilisi kontoreid, füüsilisi kohtumisvõimalusi, et neid riske maandada?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan laias laastus, et jah, muidugi ei saa kunagi välistada ka seda, et füüsiline kontor ise osutub pettuse toimepanemise kohaks. Minu meelest on ka välisriikidest teada selliseid näiteid, kus petturid ongi nimelt püsti pannud näiteks konkreetselt notaribüroo, osutanud seal "notariteenust", kasseerides sisse notaritasudena selle kuritegelikul teel saadud tulu. Nii et selles mõttes, ega see piiri tõmbamine ei pruugi alati käia siit sedapidi, et digitaalne või kohapealses kontoris mittedigitaalne. Nende inimeste kujutlusvõime on siiski piiritu, ma ütleks. Aga laias laastus, kui palju siin aktsepteerida neid riigi poolt ja üldse avaliku võimu poolt osutatavaid digitaalseid teenuseid ja kui palju sellist kohapeal ikkagi kohalike osakondade kaudu osutatavaid, eks see on ka lõpuks ju parlamendi otsus. Ehk kus see piir siin tõmmata, see on ka seadusandja reguleerimise küsimus. Nii on.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Kasutades ära sinu kompetentsi, ma küsin niimoodi, et kui sa oleksid siin, istuksid siin ühena 101-st. Sa ütlesid, et põhiseaduse piirangute tegemise õigus on meil siin, et see oleks ka proportsionaalne ja nii edasi. Lähtudes sellestsamast küsimusest, mida me täna arutame, siis mida sina teeks nende põhiseaduse piirangute vallas, mida ilmselgelt oleks vaja praegu teha? Oskad sa meile soovitada? Me oleme väga tänulikud.

Tänan selle küsimuse eest! Eks need soovitused on siin juba kõlanud ka minu ettekandele eelnenud ettekannetes, aga siin tuleb minu meelest ikkagi silmas pidada ühte asja. Ehk kokkuvõttes igasugune regulatsioon, mille parlament kehtestab, on mõne põhiõiguse riive või selle piiramine. See tuleneb lihtsalt juba ainuüksi nendest põhiõiguste enda olemustest, mis on ikkagi riigi vastu suunatud õigustena sätestatud võimalikult laiaulatuslikult ja ka selliselt, et mitmete põhiõiguste kaitsealad kattuvad. 

Eesmärk on ikkagi olnud üksikisiku võimalikult lai kaitse riigi tegevuse vastu, aga see ei tähenda seda, et põhiõigused ei oleks piiratavad. Ega me keegi ei kujuta ette sellist ühiskonda, kus kõik põhiõigused oleksid sajaprotsendiliselt realiseeritud. Mis iganes regulatsiooni parlament kehtestab, see igal juhul riivab mõnda põhiõigust. Võtame kas või kõige lihtsama näite: keelates punase fooritulega tänava ületamise ka ju liiklusseadus riivab isiku tegutsemisvabadust. Küsimus on ju selles, et see riive on siiski ju põhiseaduspärane, keegi isegi ei kahtle selle põhiseaduspärasuses, sest selle taga on suurem üldisem huvi, see on ikkagi liiklusturvalisus ja inimeste ohutus. 

Teisisõnu, mulle tundub, et teinekord on siin ka üks terminoloogiline probleem. Põhiõiguse riive ja rikkumine on kaks ise asja. Põhiõiguse riive käib iga regulatsiooniga kaasas, nii nagu ma juba ütlesin. Mida ei tohi olla, on rikkumine. Ehk see tuleb päevakorda ikkagi siis, kui tõesti seadusandja on kehtestanud mingi abinõu, mis on ebaproportsionaalne saavutatava eesmärgi suhtes. Aga kui me nüüd vaatame ka meie põhiseaduslikkuse järelevalve praktikat, siis öelda, et neid juhtumeid oleks nüüd erakorraliselt palju, ju ei saa. 

Ja lõppeastmes tuleb tähele panna ju ka seda, et seadusandja ikkagi mingit küsimust reguleerib sellisel abstraktsel tasandil, pidades silmas sellist üldist suurt pilti. Ei ole midagi kummastavat selles, kui konkreetses kohtuasjas näiteks see suur pilt natukene teisendub ja tuleb välja, et nüüd konkreetse isiku suhtes on siiski see piirang mingil põhjusel ebaõiglane. See on see, mida kohtud teevad igapäevaselt konkreetses normikontrollis, ja siis võibki välja tulla, et vot selles üksikus osas – ja tõesti, selles osas – on see piirang tunnistatud põhiseadusega mitte kooskõlas olevaks. 

Nii et ma ütleksin, et see on kogumis, nii nagu ma ettekandes ju alla kriipsutasin, seadusandliku protsessi loomulik osa. See käibki selle põhiseadusliku korraga paratamatult kaasas, nii nagu see meie põhiseadusest tuleneb. Midagi eriskummalist siin ka rahvusvahelises võrdluses ei ole. 

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Aitäh, hea ettekandja! Ma küsin, kas te täna olete kaasatud kuidagi ka riigi poolt mõnes töögrupis, mis tegeleb sellega vastavalt teie valdkonnas, et pettusi ja kelmusi vähendatakse. Kas riik on teid kaasanud sinna? Kas varasemalt näiteks Tartu Ülikooli õigusteaduskonna poolt on tehtud ettepanekuid, mida peaks muutma, et väga kriitiline probleem, neid asju meie vaates oleks vaja muuta? Kas see on värske teema, mida me siin arutame, või ikkagi on seda sisendit antud ka riigile varasemalt? Ja kas te olete ka täna kaasatud probleemi lahendamisse ja lahenduste otsimisse?

Aitäh selle küsimuse eest! Saan vastata, et mina isiklikult ei ole kaasatud. Küll aga on kaasatud Tartu Ülikooli õigusteaduskond juba eelmisest aastast. Siseministeerium on välja kuulutanud või kuulutas välja ühe riigihanke kelmusevastase strateegia väljatöötamiseks. Selle tulemusena osutus edukaks Tartu Ülikooli õigusteaduskonna pakkumine ja Tartu Ülikooli õigusteaduskond on seda projekti praegu ellu viimas. Kui ma õigesti mäletan, siis oli see kavandatult lausa kaheaastane projekt, mis koostöös Siseministeeriumiga on praegu elluviimisel. Ma jään praegu vastuse võlgu, millises staadiumis täpselt need tegevused seal on, aga ma olen veendunud, et see on edasi liikumas ja tulemusteni jõutakse. 

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Tänast arutelu kuulates mulle tundub, et põhimõttelised meetmed, mida parlament võiks kaaluda, peaksid langema ühte kahest kategooriast. Üks on täiendavate ennetuslike meetmete sisseseadmine seadusandlike muudatuste kaudu, näiteks telkodele ja pankadele täiendavate kohustuste kehtestamine, millel võib olla selgelt ka põhiõigusi riivav dimensioon, eks, ilmselt ongi. Ja teine on õiguskaitseorganitele täiendavate võimekuste loomine seadusandlikul tasandil, et nad saaksid tõhusamalt toime pandud kuritegusid menetleda. Sellepärast, et nagu te õigesti ütlesite, põhimõttelised kuriteokoosseisud on ju kõik olemas. 

Näiteks, kui keegi inimene loovutab oma koduvõtmed kellelegi, kes talle helistab ja ütleb, et meil on vaja teie gaasiseadmed üle vaadata, ja pärast ta läheb koju ja avastab, et kodu on tühjaks tehtud, siis küsimus ei ole selles, et karistusseadustikus poleks kohaseid koosseise, vaid on ikkagi selles, kas inimene on ise käitunud vastutustundlikult, ja nüüd edasi on küsimus selles, kas õiguskaitseorganitel on piisavad meetmed kuriteo toimepanija tuvastamiseks ja karistamiseks. Kas te olete sellise vaatega põhimõtteliselt nõus?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma olen selle vaatega absoluutselt nõus. Ma võib-olla rõhutan veel eraldi seda, et see, mis teeb selle küberkuritegevuse eriti ohtlikuks ja eriti rõhutab just preventiivsete meetmete vajadust, on ikkagi rahvusvahelistumine. Ehk nii nagu me siin täna kuulsime, tihti asuvad need nn telefonikeskused hoopis kaugetes välisriikides, nad ei ole isegi mitte Eesti jurisdiktsiooni all. 

See tähendab seda, et kokkuvõttes nende kurjategijate tabamine nõuab ikkagi riikidevahelist koostööd, mis on teadupärast ju pikaajaline ja sugugi mitte lihtne protsess, eriti kui kõne all on veel Euroopa Liidu suhtes kolmandad riigid. Seda esiteks. 

Teiseks, muidugi ohvrite või kannatanute seisukohast tähendab seda, et ka seda tekitatud kahju neil sisse nõuda on väga raske – kelle vastu sa esitad hagi, millisesse riiki sa esitad hagi ja millised on üldse selles riigis kehtivad nõuded hagi esitamisele? 

See kõik on ju selline olukord, mis isegi kvalifitseeritud juristile osutub tihti ülimalt keeruliseks. Ja pange nüüd sellesse olukorda lihtne inimene, kes peab sealt kahju hagema. Seda kõike kogumis arvestades mulle tundub, et siin ikkagi just nimelt nendel ennetavatel preventiivsetel meetmetel peab olema põhiline raskuskese.

Irja Lutsar, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Aitäh ilusa ettekande eest! Ettekandja, minu küsimus seekord haakub natukene sellega, mida Varro just praegu küsis. Siin on nimetatud pandeemiat ja vaktsineerimist. Vaktsineerida saab ikka ainult juurpõhjuse vastu, mitte lihtsalt üldiselt. Ma kontrollisin ka härra Vaheri käest, et selle küberkuritegevuse bossid või juhtfiguurid ei asu Eesti Vabariigis. Need asuvad väljaspool Eesti Vabariiki meile sõbralikes ja mittesõbralikes riikides. Minu küsimus ongi, kui palju on Eesti riigil võimekust või mida meie Riigikogus seadusandjana teha saaksime, et nende juurpõhjustega tegeleda või nende juhtfiguuride tasemele saada, sest seal on ju see, kus juhtimine käib. Need siin on ju väikesed tegijad.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma küll suunaks sellele küsimusele vastust otsima erialavaldkonna spetsialistide käest. See küsimus tuleks eeskätt adresseerida politsei vastava valdkonna uurijatele ja prokuratuurile. Nemad oskavad kindlasti teile kohe kirjeldada, millised need juurpõhjused on ja mida oleks vaja karistusseadustikus või kriminaalmenetluse seadustikus vastavalt kohendada. Aga see, et need põhilised kuritegude toimepanijad asuvad välisriikides, osutab sellele, et võib-olla peaks üle vaatama ka kriminaalmenetluse seadustikus meie rahvusvahelise koostöö mehhanismid, mis meil on teiste riikidega ette nähtud. Tihtipeale see muidugi eeldab ka sellist pikaajalist protsessi nagu rahvusvaheliste lepingute sõlmimine, et seda koostööd praktiliselt ellu viia, mis ei pruugi ka olla väga lihtne. See ongi kogu selle finantsvaldkonna küberkuritegevuse, nii nagu me täna näeme, üks põhiline keerulisus. Need inimesed, kes neid tegusid toime panevad, ei ole tihti üldse Eesti jurisdiktsiooni all. Ja see ongi infotehnoloogia selline võlu ja valu, et see võimaldab ikkagi väga pikalt distantsilt midagi toimetada, mis teinekord on ju ülimalt vajalik ja kasulik, aga nagu me näeme, võimaldab see teiselt poolt ikkagi õigusvastaste tegude toimepanemist. Just see globaalne ulatus teeb selle fenomeni vastu võitlemise keeruliseks. Ja kui siin eelnevalt oli juba juttu ka sellest, et kunagi 1990-ndatel olime me silmitsi suurte selliste maksukuritegude organiseeritud levikuga, siis see eripära nende kahe nähtuse vahel peitubki selles, et see organiseeritud maksukuritegevus ikkagi lähtus valdavalt Eesti territooriumilt. Tema vastu ka meetmete rakendamine oli selles mõttes palju lihtsam. Täna me oleme silmitsi fenomeniga, mis lähtub kuskilt mujalt. Seetõttu tihtipeale mitte ainult Eesti riigi, vaid ka teiste riikide õiguskaitseorganite, ma ei taha öelda, et käed jäävad lühikeseks, aga see nõuab tõesti erilisi jõupingutusi. Tõesti erilisi jõupingutusi! 

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, hea juhataja, esimees! Hea ettekandja! Tegelikult olid need viimased küsimused täiesti analoogsed sellega, mida ma soovisin küsida. Ma vaatan ka seda, et siin on tegemist nagu maffiaga, kes on nüüd oma võrgustiku ja püramiidskeemid üle Euroopa ja muidugi veel teistessegi riikidesse ulatanud, väljaspool Euroopat. Kas te saate mulle öelda mingit rahvusvahelist kokkulepet? Te ütlesite, et lepingute sõlmimine on keeruline. Kas mingeid lepinguid on hakatud juba tegema? Sest tõepoolest, neid valitsetakse ju püramiidi tipust ja seal on kindlad isikud. Kas nende vastu on hakatud ka mingisugust väga konkreetset tegevust tegema rahvusvahelisel või üleeuroopalisel liinil?

Aitäh selle küsimuse eest! See on tõesti äärmiselt oluline ja aktuaalne probleem, aga ma pean tunnistama, et ma siin vastuse jään võlgu. Ma ei ole viimase hetke seisuga kursis, aga ma kujutan ette, et see on vältimatult vajalik. Ehk nii nagu me näeme erinevate Euroopa institutsioonide tasandil, nagu Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liit, siis just nimelt need konventsioonid, mis on välja töötatud erinevate kuritegevuse avaldumise vormide vastu võitlemiseks, on tihtipeale toonud edu, koordineerinud riikidevahelist koostööd, pannud alused selle koostöö arendamiseks. Siis peaks nüüd lausa vaatama, kas see küberkuritegevuse vastane võitlus mahub juba mõlema olemasoleva instrumendi kohaldamisalasse või on selleks vaja midagi uut ja innovatiivset. See on ilmselt täiesti eraldi analüüsi teema. Ma siin selle viimase hetke seisuga tõesti praegu kursis ei ole.

Suur tänu, lugupeetud professor! Rohkem küsimusi teile ei ole. Enne kui ma avan läbirääkimised, head kolleegid, ma küsin, kui suur läbirääkimissoov on. Me ei ole veel viinud läbi istungi pikendamise hääletust, nimelt vajaduse korral, kui on tarvidus, saame istungit pikendada kuni kella 14-ni. Kas te saate märku anda, kui suur see läbirääkimiste soov on? Üks, kaks, kolm, neli, viis. Anneli ka? Ei? Jätame siis praegu selle pikendamise hääletuse ära. Kui vajadus on, siis me saame täitsa lõpus veel seda teha. Selge. Aga siis ma avan läbirääkimised ja esimesena palun siia Riigikogu kõnetooli Lea Danilson-Järgi. Esimesena on fraktsioonide esindajad. Lea Danilson-Järg, Isamaa fraktsiooni nimel, palun! (Lea Danilson-Järg küsib: "Kas on viis minutit?") No võib ka pikemalt. Me suudame praegu veel raami jääda, aga kui te suudate viie minutiga hakkama saada, siis ma oleksin väga tänulik.

Loodame. Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed ja head külalised, kes on täna esinenud väga sisukate ettekannetega! Tänase aruteluteema kokkuvõtteks sobiks ehk parafraseerida tuntud reklaami, et piiks-piiks ja raha läinud. On kurb statistika, mida me siin oleme täna juba korduvalt välja toonud. Möödunud aastal õnnestus kelmidel Eesti inimestelt välja petta umbes 30 miljonit eurot. See on see kahju, mille kohta me teame, aga kindlasti on osa kahju ka selline, millest me mitte midagi ei tea, sest sellest ei ole raporteeritud. 

Iga päev jäävad meil inimesed ilma oma säästudest, nende nimele võetakse suuri laene, osa jääb ilma ka oma kodust. See olukord on ammu väljunud nendest piiridest, kus piisaks ainuüksi politsei jõupingutustest. Ka tänaste ettekandjate kõnedes nimetati seda olukorda korduvalt pandeemiaks. Üsna selge on, et niisuguse massiivse digiröövimise saaks peatada ainult väga tõhus koostöö eri valdkondade esindajate vahel. Kindlasti, ma arvan, on vaja ka seadusi muuta, siin ilmselt ei ole sellest ka pääsu. 

Riigikogu telefonipettuste ennetamise töörühmal, mille liige ma olen, toimus hiljuti kohtumine, kus osalesid telekomide, pangaliidu ja politsei esindajad. Saime hea ülevaate, et tegelikult koostööd ka juba tehakse. Aga minu hinnangul on muidugi valitsuse töö olnud küll üsnagi leige ja justkui selline hoiak on siiamaani olnud, et äkki läheb mööda. No näeme, et ei lähe. Tegelikult tuleks vaadata ka seadustesse ja kindlasti tugevdada politsei võimekust neid kuritegusid avastada ja ka menetleda. Nii et väga ootan siia saali niisuguseid eelnõusid, mis seda probleemi adresseerivad. 

Aga tahan kindlasti tänu avaldada meediale, kes on telefonipettuste teemat aina rohkem kajastanud. Mida rohkem seda kajastatakse, seda teadlikumaks inimesed saavad. Kui me siiamaani oleme arvanud, et pettuste teema puudutab ainult eakaid inimesi, siis statistika näitab, et need pettused on levinud absoluutselt kõigis vanuserühmades. Inimesed kahjuks tunnevad tihti valehäbi ega julge nendest olukordadest, kuhu nad on sattunud, rääkida. Seetõttu on eriti tunnustamist vääriv see, kui inimesed tulevad välja ja räägivad. See võib päästa ja aidata teisi inimesi. 

Petturid on väga osavad inimeste psühholoogiat ära kasutama. Nad teavad, kus need haavatavused on, mõtlevad järjest keerulisemaid, huvitavamaid ja usutavamaid skeeme välja. Tõepoolest, minul on ka olnud võimalus rääkida ühe kannatanuga. Ma sain sellest teha ainult ühe järelduse, et igaüks meist võib langeda nende skeemide ohvriks, sest tõesti, petturid ju harjutavad iga päev tuhandete inimeste peal ja leiavad need nipid, kuidas just sind mõjutada tegema valesid otsuseid. 

Üldiselt on neid petuskeeme kahesuguseid: on selliseid, kus tõesti inimene ei teagi, et teda röövitakse, ja on ka selliseid, kus inimesest saab kaasosaline, teda kutsutakse osalema investeerimisel või politseioperatsioonil. Aga mõlemal juhul on kindlasti vastumeetmeid olemas. Tegeleda tuleb kõikide nende pettuselülidega, näiteks telefonikõnesid vahendavate ettevõtetega, finantsasutustega, krediidiandjatega, aga tegelikult ka riigi enda infosüsteemid peavad sellega tegelema. 

Siiski ma võtaksin kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaaega.

Aitäh! Esimene lüli on muidugi petukõnede tõkestamine. Selleks tegelikult on telekomiettevõtted meil juba võtnud kasutusele tehnilisi lahendusi, aga kindlasti on oluline, et kõik teenusepakkujad oleksid selles osalised. Mida siin saaks ära teha? Kindlasti see, et helistaja number on hästi näha ekraanil, et seda nii-öelda spoofing'ut ei saaks kasutada, et kõnekaardilt helistamine oleks märgistatud ja vastuvõtja saaks aru, et talle helistatakse kõnekaardilt. 

Oluline turvarisk on tegelikult ka meie enda eesti.ee-portaal, kuhu saab väga lihtsasti sisse logida. Just nimelt, täna oli meil juttu isikukoodist. Vaat sinna portaali saabki just isikukoodiga, mitte kasutajatunnusega sisse logida. Isikukoodid on meil ju kõigile teada. 

Samuti on olnud suur probleem Smart-ID-ga, mida on väga mugav kasutada, aga kahjuks on see mugav ka petturitele. Just sellepärast, et kui näiteks ID-kaardi puhul saab seda kasutada ainult selle valdaja ja ka mobiil-ID puhul on see autentimise võimalus konkreetselt ühes telefonis, kus on see SIM-kaart, siis Smart-ID-d saab ringi tõsta ükskõik millisesse telefoni ja pettur saab seal oma telefonis edasi tegutseda ja ohvri nimel laenu võtta. 

Kindlasti tuleks küsida, kas ka laenu peaks meil ikkagi saama niimoodi võtta, et kohtuvad ainult koodid, mitte inimesed. Krediidiasutustel on ju tegelikult seaduse järgi kohustus oma kliente tunda ja juba ainuüksi põgus veebivestlus või näotuvastusega lepingu allkirjastamine võimaldaks niisuguseid laenupettusi ära hoida. Aga praegu seadus seda muidugi ei nõua. Notari ja kliendi videosilla teel toimuvate tehingute puhul kasutatakse ju täna edukalt Veriffiga isikutuvastust. Iseküsimus on, täna oli juttu ka, et AI areneb, nii et ei tea, kas ka see teenus võib tulevikus turvaliseks jääda. 

Pakutud on pettuste ennetamiseks ka nii-öelda rahunemispause. Suuremad summad, maksed pannakse pausile, kui on mingi kahtlus. Aga kindlasti ka siin saaks kaaluda, et teatud juhtudel kasutada tugevamaid autentimise võimalusi, nagu biomeetria või ID-kaart. Saaks ikkagi need kiired maksed ära teha. 

Mida täna siit tasub meelde jätta, on see, et kindlasti peavad ka karistused olema proportsionaalsed. Ja võimalik, et me peame üle vaatama ka koosseisud, võib-olla just nimelt suurema karistusmääraga peaks olema niisugune võrgustunud pettuste süsteemides osalemine. Kuritegevus ei tohi kindlasti olla tasuv. 

Kindlasti tuleks üle vaadata ka abi pettuseohvritele. Praegu meil on ohvriabisüsteem, kuid ma ei ole küll kindel, et see just nendele pettuseohvritele suudab vajalikke teenuseid pakkuda. Tihti ei saa need pettuseohvrid ka politseist abi. Näiteks, kui nende nimele on võetud laenu, siis ei osata öelda, mida nende laenudega teha, kas need ära maksta või mitte. Siin on vaja tõhusat õiguslikku tuge ohvritele. 

Ühesõnaga, teha on kokkuvõttes palju. Eelkõige on see ülesanne siseministrile ja justiitsministrile. Nii et kutsun ministreid üles tunnetama oma vastutust, olema tegusad, astuma vajalikke samme, et inimesi petturite eest kaitsta. Ideid, mida teha ja mida muuta, on täna siin saalis kõlanud väga palju. Lahendused on olemas ja nüüd on vaja tegutseda. Aitäh!

Suur tänu! Head kolleegid, selleks et ma saaks kõiki Riigikogu liikmeid võrdselt käsitleda, me peame ikkagi selle pikendamise hääletuse tegema. See võtab aega paar minutit, aga see oleks lihtsalt aus kõigi suhtes. Kui kõik küsivad kaheksa minutit, siis me päris poole tunni sisse ära ei mahu, arvestades seda, kes meil järjekorras praegu on.  

Varro Vooglaid, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Ma just mõtlesin, et alternatiiv on ju ka härrasmehelik kokkulepe, et kõik nõustuvad kõnelema kuni viis minutit ja ongi korras.

Jaa, aga kui keegi ikkagi on valmistanud ette pikema kõne ja tunneb, et ta tahab pikemat kõnet pidada, siis teeme nii, et teeme selle kolm minutit hääletuse ära. See ei muuda midagi, aga see lihtsalt annab võimaluse, et me ei sea kellelegi piire. Kõik saavad rahulikult oma kõne ära pidada. Me asume selle istungi pikendamise hääletuse ettevalmistamise juurde.  

Austatud Riigikogu, panen hääletusele arutelu algataja ettepaneku pikendada istungi aega kuni päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt on 17 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Ettepanek leidis toetust. Meie tänane istung on pikendatud.  

Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli läbirääkimiste raames Eesti 200 fraktsiooni esindaja Diana Ingeraineni. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Pea igaüks meist teab kedagi, pereliiget, sõpra või kolleegi, kes on langenud petukõne, kelmuse või sotsiaalmeedia kaudu toime pandud kuriteo ohvriks. Need ei ole üksikud juhtumid, see on igapäevane reaalsus. Ja me tegeleme suures osas tagajärgedega. Lohutame, keda teame, me menetleme, me otsime süüdlasi. Kuid isegi siis, kui kurjategija on tuvastatud, ei jõua varastatud raha enamasti ohvrini tagasi. Veel vähem suudame heastada vaimset kahju, usalduse kaotust, ärevust, turvatunde kadumist. Seetõttu peaks mõtlema, kas tagajärgedega tegelemine on piisav. Vastus on ei, me peame liikuma ennetuse suunas.  Ennetuse olemusest. Näiteks, Eestis on ennetatav suremus 100 000 inimese kohta 267 inimest. See tähendab, et kui me tegeleksime süsteemselt riskikäitumise vähendamisega, jääks igal aastal pea Põltsamaa suuruse linna jagu inimesi elama. Ennetus päästab elusid ja see toimib ainult siis, kui ta on sihipärane, tõenduspõhine ja süsteemne. Tervishoius me kogume andmeid, patsientide kaebusi, uuringuid, diagnoose. Meil on kokku lepitud reeglid, kes ja kuidas tohib neid andmeid kasutada. Me mõistame, et ilma andmeteta ei ole võimalik haigusi ennetada. Küberkuritegevuse ja finantspettuste puhul on tegelikult olukord üsna sarnane. Kui me soovime ennetada kuritegusid, siis me peame suutma märgata mustreid, ja selleks on vaja seirata finantstehinguid turvaliselt, anonüümselt, selgete reeglite alusel.  Mina tunnetan ühiskonnas usaldamatust ja ärevust. Kindlasti on selle põhjuseks sõda Ukrainas, kindlasti on sotsiaalmeedias leviv viha õhutamine ning hirm sildistamise ees. Kuid hirm ei saa halvata meie otsustusvõimet. Kui patsient ei räägi arstile oma alkoholi või tubaka tarvitamisest, võib diagnoos hilineda. Kui me aga keeldume finantstehingute süsteemsest seirest, ei saa me ennetada finantskuritegusid. Ühest küljest ootavad inimesed riigilt kaitset pettuste ja kelmuste eest, teisest küljest aga peljatakse selgeid reegleid ja andmete esitamist. Minul tekib küsimus, miks. Professor Lutsar on pakkunud põhjuseks peitteo, kuriteo olemuse. Me ei näe otseselt laipasid. Toona, kui rahapesu andmebürood loodi, oli suures osas tegemist narkokuritegevusega ja need üledoosi surnud laibad olid nähtavad. Täna me otseselt neid inimesi ei näe ja võib-olla ka sellepärast ei taju selle teema prioriteetsust.  Aga iga päev kaotavad Eesti inimesed pettuse tõttu tuhandeid eurosid. Küberkuritegevusest on kujunenud rahvusvaheline must tööstusharu. See on organiseeritud, süsteemne ja tehnoloogiliselt arenenud. Selle kuritegevuse vastu ei piisa pehmetest meetmetest või lihtsalt aruteludest. Meil on vaja selgeid seadusandlikke raame, mis võimaldavad finantstehingute sihipärast ja proportsionaalset jälgimist, et tuvastada kuritegelikke mustreid ja reageerida viivitamatult. See ei ole küsimus üksnes rahast. See on küsimus usaldusest, usaldusest riigi vastu, see on inimeste turvatunde küsimus. Minu arvates meie kohustus on kaitsta oma rahvast ja hoida oma inimesi siin ja kohe. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt Reformierakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Maris Lauri. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Öeldakse, et pahad on alati headest samm või kaks eespool. See on mõnes mõttes loogiline, sest pahad kasutavad võimalusi viisil, mida seaduskuulekas inimene ei tee. Headele jääb võimalus ainult reageerida. Nii on ka meil, kui me vaatame praegu olukorda küberkuritegevusega, pettustega finantsmaailmas. 

Neid olukordi on Eestis olnud erinevaid mustreid ju varemgi erinevate asjadega. Kõige kaugemast ajast meile räägiti seda, et oli roolilukk ja öeldi, et ärge jätke asju autosse, mis on ahvatlevad. Mõnele tuleb endiselt meelde tuletada. Siis räägiti sellest, et kui te lähete kuskile välismaale, siis ärge tehke sotsiaalmeediasse postitust, et me läheme nüüd perega Sajusaartele puhkama. See oli märk selleks, et vargad teaksid, kuhu tulla. 

Aga ikka me teeme seda. Aga me teeme vähem, võib-olla paljud kaalutlevad sealjuures. Nii et see viis, inimeste teavitamine, soovitamine, millised käitumisviisid on mõistlikud ja milliseid asju tuleb vältida, on täiesti adekvaatsed. Jah, kahjuks on tihtipeale nii, et osale inimestele jõuab reaalsus kohale siis, kui nad saavad ise nii-öelda näpistada või keegi nende lähedal.

Ehk siis ennetamise juurde, see teadmiste andmine, käitumise muutmine, et ei jaga oma andmeid, kuidas käitume tundmatute telefoninumbritega. Võib-olla meie eakas sugulane ei peaks võtma tundmatuid telefoninumbreid vastu. Ma tean inimesi, kes on seda soovitanud. Ainult tuttavad telefoninumbrid. Linkidele klõpsimine, PIN-koodide jagamine. Lingid, vanasti tõid ja ka seni toovad igasuguseid viirusi arvutitesse, aga sellest oleme kuidagi enam-vähem jagu saanud, aga PIN-koode ikka kipume jagama. Ma loodan, et me oleme ise tähelepanelikumad, süsteemsemad terve ühiskonnana. 

Aga kindlasti on küsimus ka see, kuidas me selle pettuste ja selle kuritegevusega – ma lihtsalt ütlen, et pettused kõlavad siin väga pehmelt, tegemist on organiseeritud rahvusvahelise kuritegevusega –, kas me hakkame ajama iga tehingut taga ja siis me tõesti midagi suurt ei saavuta. Aga nagu kolleeg Sõerd ütles, me peaksime sihtima neid, kes panevad kuritegusid toime. Jah, nad on peidus, sest tegemist on peitkuritegevusega. Aga me tegelikult teame, milliste seltskondadega on tegemist – organiseeritud kuritegevus, rahvusvaheline, tavalised kurjategijad. 

Aga tänapäeval on järjest rohkem levinud ka kuritegijate poolt nii-öelda teenuste ostmine, kus üks grupp võtab kätte ja ostab teistelt gruppidelt erinevaid teenuseid, alates sellest, et kes teeb telefonikõned, kes korjab raha üles, kes peseb selle raha puhtaks, siis me tegelikult alati ei tea, kes neid tellimusi teeb, me teame, kes kuriteo realiseerib. Aga kes selle taga on? Selle taga võivad olla nii-öelda tavaliste kurjategijate, kes tahavad lihtsalt raha ja vara saada, ka need, kellel on meie ühiskonna vastu mingid teised ja halvemad mõtted. 

Kui tekib ühiskonnas usaldamatus, ebastabiilsus, siis ka meie riigile vaenulikele riikidele on see huvitav tegevus. Nii nagu statistikast on näha, andmetest on teada, et selliseid asju teha. Ma võtaksin kolm minutit, palun!

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Kuidas selliseid mustreid kätte saada? Kui eakas pensionär läheb tegema ootamatult suurt ülekannet Sajusaartele, siis me ilmselt saame ja pangast saadakse aru, et midagi on viltu. Ja nii nagu panga esindaja ütles, üritatakse sekkuda, kui on võimalik. 

Aga on ju ka selliseid mustreid, kus inimene võtab kätte, avab kümnes või kahekümnes kohalikus ja välismaises pangas konto ja hakkab sinna sisse viima niisuguseid väikseid sularahasummasid – me ei räägi siin mitte 20 eurost, vaid mõnevõrra suuremast –, aga selliseid, mis on põhjendatavad. Üks pank ei näe seda asja. Ta ei saa aru, et midagi toimub. See raha jõuab sinna kontole, siis tehakse ülekanne, võib-olla kohe, võib-olla natukese aja pärast, siis ostetakse krüptot ja nii edasi ja nii edasi. 

Aga kui on võimalus näha seda mustrit laiemalt, siis on võimalik tuvastada, et see inimene on osa mingisugusest grupist, kes korjab kokku raha, sularaha, mida saab põhjendada üksnes kuriteoga. See on lihtsalt sularahapesu nii-öelda esimene etapp. Nii et selles mõttes on meil vaja ka laiemat analüüsi. Loomulikult peab see olema ülimalt täpselt turvatud, et sellele keegi pahatahtlikult sisse ei pääse. 

Rahanduskomisjon käis sel nädalal RAB-is. Ma julgen öelda, et siin saalis töötavatest inimestest ilmselt paljud keelduksid seal töötamast, mitte sellepärast, et nad ei ole kompetentsed, vaid lihtsalt töötingimused või töökeskkond nõuab äärmist avatust, äärmist kontrolli. Jah, rääkimata sellest, et võib-olla kõik Riigikogu liikmed ei läbiks ka eelnevat turvakontrolli. 

See, kuidas saab kõike logida, see, kuidas kõike saab kontrollida, need süsteemid on olemas, need on läinud ajas paremaks. Me peame tunnistama, et meil on olnud Eestis probleeme andmetega, aga riiklikud andmebaasid on praegu ikkagi üldiselt palju paremini kaitstud kui erasektori andmebaasid. Erasektorist varastatakse ikka veel kahjuks. Riigisektorist küll tehakse rünnakuid, aga sisse ei ole saadud enam, vähemalt viimastel aegadel. 

Nii et täpselt piiritletud, täpselt ette seatud ülesanded selleks, et leida üles need kuritegelikud organisatsioonid – ja seda on võimalik leida selle järgi, kuidas nad raha üle kannavad –, on minu arvates ka põhjendatud. Nii et me võiksime kaaluda siin eespool nimetatud eelnõuga, mis puudutab rahapesu, edasiminekut. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu! Vastavalt oma eelnevale üleskutsele katsun ise mahtuda oma sõnavõtuga viie minuti piiresse. 

Praegu seda survet enam ei ole.  

Ei, survet ei ole, aga ma asetan iseendale selle surve, vabatahtlikult. Esiteks, suur tänu arutelu korraldajatele ja ka tänastele kõnelejatele! Probleem on kahtlemata reaalne ja vajab tõsist tähelepanu. See, mis siin täna toimus, on igati kohane osa sellele tähelepanu osutamisest. 

Aga nüüd mõned kiired tähelepanekud teemaga seonduvalt. Esiteks on loomulikult tõsi ja keegi ei vaidle sellele vastu, et tuleb tegeleda valdkonna kuritegude ennetusega ja tuleb tegeleda ka sellega, et luua nende kuritegude menetlemiseks paremaid võimalusi riiklikele struktuuridele. Ennetusega tuleb tegeleda nii telkodel, pankadel kui ka riigil, lisaks on menetlus riigi kohustus, loomulikult. Aga minule tundub küll, olles kõike seda kuulanud, et esmane tasand peaks siiski probleemiga tegelemisel ja probleemi põhjuste tuvastamisel seisnema selles, et tuleb apelleerida inimeste omavastutusele. Tuleb teha ära kõik sellel tasandil, et inimesed ise oleksid suutelised oma vara kaitsma ja sealt edasi toetuksid sellele, et ka teised pingutavad selle nimel, et nende vara kaitsta. 

Meile ju sageli meeldib rääkida sellest, et Eesti rahvas on ikka üks tark rahvas, me oleme haritud rahvas, eks ole, see tõstab meid esile. Aga kui samal ajal näiteks seesama rahvas või suur osa sellest rahvast ei ole võimeline aru saama nii lihtsast asjast, et ära anna oma kasutajatunnuseid, PIN1 ja PIN2 koode, kas siis ID-kaardi koode või Smart-ID koode võõrastele, kes sulle helistavad, siis ma väga vabandan, aga ei saa mitte kuidagi öelda, et meil on tegemist haritud rahvaga. See ei ole nüüd mingisugune keeruline asi, millest aru saada. Ei ole keeruline asi! Kui sulle helistab võõras inimene, siis sa ei anna talle mitte mingil tingimusel ei oma kasutajatunnuseid ega PIN1 ja PIN2 koode. Kas on raske aru saada? Sellest võib olla väga raske aru saada. Kui on väga raske aru saada, siis peab ütlema, et tegemist ei ole intellektuaalselt väga võimekate inimestega. 

Ja nüüd ütleme nii, et kui inimesed näiteks ei tea seda – üks asi on see, et tead, aga ei saa aru, teine asi on see, et ei tea –, siis siin on ju väga selge esmane tasand see, et saaks korraldada ka riiklikke teavituskampaaniaid. Näiteks ERR-i vahendusel. Ma ei ole suur televiisori vaataja või veel vähem olen raadiokuulaja, aga ma ei ole kuulnud, et süstemaatiliselt kampaania vormis inimesi teavitatakse nendest ohtudest ja sellest, mida tuleks teha, et neid ohtusid neutraliseerida. 

Esimene tasand, siin on see koht, kus tuleks midagi teha. Enne kui me hakkame siin põhjalikult arutama, milliseid seadusandlikke samme tuleks astuda selleks, et piirata täiendavalt inimeste põhiseaduslikke õigusi ja vabadusi, millele tänane arutelu suures osas vähemalt keskendus. Ja veel kord: kui näiteks inimene saab telefonikõne ja talle öeldakse, et palun jätke oma koduvõtmed sellesse ja sellesse kohta, sellepärast et me tahame tulla üle vaatama teie kütteseadmeid – eks me oleme siin, ma ei tea, Tehnilise Järelevalve Ametist või kust iganes, eks ole, see on seadusest tulenev kohustus, te peate meile võimaldama ligipääsu –, te võite jätta meile lihtsalt sellele aadressile kuskile postkasti võtmed ja me siis tegeleme selle asjaga ja pärast paneme teie võtmed kuskile teise kohta tagasi, kust te saate need kätte. Kui inimene teebki nii ja pärast avastab, et tema kodu on tühjaks tehtud, siis ei ole tegelikult kedagi teist süüdistada. Ei ole selles asi, et parlament pole piisavalt kehtestanud seadusi või keegi teine ei ole tema jaoks midagi teinud, vaid küsimus on ikkagi isiklikus vastutuses ennekõike. 

See ongi see printsiip, mida ma tahaksin rõhutada. Me peaksime ikkagi pidevalt lähtuma sellisest hoiakust vabas ühiskonnas, et ennekõike me apelleerime inimeste isiklikule vastutusele. Kui isiklikust vastutusest rääkida, siis on ju ka mitmesuguseid meetmeid, mida saaksid näiteks pangad rakendada, ilma et kellegi vabadusi tegelikult piirataks, näiteks pakkuda inimestele välja võimalus määratleda ülekande tegemise aeg. Kas sellise baasprintsiibina, et mina oma pangakontoris või internetipangas ütlen: mina tahan, et minu tehingud ei realiseeritaks kiiremini kui 12 tunni jooksul, 24 tunni jooksul või 48 tunni jooksul. Ma usun, et see ei tohiks tehnoloogiliselt olla eriti keeruline baasprintsiibina. Ei tohiks ilmselt olla isegi väga keeruline teha makse juurde väike eraldi lahter: palun see makse realiseerida kas kohe 12 tunni jooksul või 48 tunni jooksul. Ja vastavalt sellele ongi juba tagatud täiendav turvakihistus, mille jooksul pank jõuab ühtlasi kontrollida, kas tegemist on õiguspärase tehinguga või mitte. 

Teine konkreetne meede, mida saaks rakendada inimene ise: öelda, et näiteks minu pangakontole saab sisse logida ainult biomeetriliste andmete tuvastamise korral. See võib eeldada ka mingit täiendavat teenustasu, aga see ongi see, mis sa paned selleks, et sinu konto oleks paremini turvatud. Nii et võib-olla peakski keskenduma ennekõike nendele asjadele, mida inimesed saaksid ise teha, ja sealt edasi meetmetele, mida riik saab inimeste hüvanguks teha. Aitäh!

Suur-suur tänu! Ma korra küsin nüüd veel üle, kas keegi soovib veel fraktsiooni nimel sõna võtta. Peeter Ernits, teil ei ole fraktsiooni volitust? Selge! Sellisel juhul Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Riina Sikkuti. Palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud kolleegid! Mul on hea meel, et selline ajakohane ja väga tugevalt sisuline arutelu on siia suurde saali jõudnud. Nii et tänan tõesti kõiki ettekannete tegijaid. Minu arust moodustas terviku, käsitlesime, ma ei tea, filosoofilistest, õiguslikest kuni tehnoloogiliste küsimusteni. Ja tõesti eraldi tänan komisjoni esimeest, kes selle arutelu siia saali on toonud. Kuna eelkõneleja lõpetas sellise usalduse, ennetuse ja teadlikkuse tõstmise teemal, siis ma jätkan samamoodi. 

Kahjuks meil ei ole olukord, kus meil on, ma ei tea, kurjategija versus kodanik ja targem võidab. Meil on väga hästi inimpsühholoogiat tundvad organiseerunud petised, kellel on hea tehnoloogia ja kes suudavad usutavaid lugusid esitada. Ja kui me kogu aeg taasiseseisvunud Eestis ütleme, et usaldus ühiskonnas on tähtis – aita teist, aita naabrit, hooli oma lähedastest, märka, sekku, pane tähele, usalda teisi, teeme koostööd, aga selle peale ehitavad ka petturid. Tõesti, küsitlused näitavad, et usaldame politseid, usaldame Kaitseväge, usaldame üldiselt riiklikke institutsioone – no poliitikuid ei usalda, aga suhteliselt paljud teised Eestis omavad suurt usaldust kodanike silmis. Kui keegi pöördub nendest institutsioonidest ja palub abi, palub teenet, palub infot, siis on täiesti loomulik, et kui me oleme sellist ühiskonda ehitanud ja sedasi inimesi kasvatanud või lapsi kasvatanud, siis muidugi nad annavad seda infot. 

Eraldi tahaksin välja tuua, et kui tõepoolest internetis kättesaadava info põhjal on kelmid loonud loo, siis inimesel, kes hoolib oma sõpradest ja on valmis aitama, või hoolib oma lähedastest, käivitatakse selline emotsioon, et see kaine mõtlemine kaob ära. Kuidas vanaema, kes ei ole kunagi internetti kasutanud, peaks jääma külmaks sellisele loole, kus keegi palub abi tema lapselapse nimel? Muidugi ta mõtleb, et tead, mul ju on see raha, ma saan midagi teha, äkki lähebki paremaks. Seda tausta me peame ju arvesse võtma ka siis, kui me otsustame, kas on vaja näiteks õigusloomeliselt sekkuda. 

Ma väga tervitan ettekandjaid, kes pigem rõhusid meie vastutusele, et ka meie peame nüüd oma osa ära tegema, nii seda arutelu pidama kui ka välja käima seadusandlikud muudatused, et sellise massiivse petukampaaniaga Eesti saaks toime tulla. Vaatamata sellele, et see füüsiline ja virtuaalne ei ole nii erinev – kuritegu on ikka kuritegu, õiguses meil on karistus olemas –, me oleme seni selle vastutuse määramisel ja võtmisel käsitlenud neid kuidagi teistmoodi. Tõesti, raha pangakeldris kaitstakse, nagu Siim Tammer ütles, aga virtuaalkontol või see kontol olev raha on justkui inimese enda vastutus. Tegelikult see olukord ei ole nii erinev. See, kes seda raha kaitsma peab, on ikkagi pank. Täpselt sama kehtib sideettevõtjate kohta. 

Igal lülil, mida pettuses kasutatakse, on oma vastutus ja selge õigusruum, mis selle vastutuse paika paneb, on kahtlemata vajalik, et me sellises mahus pettustega saaksime toime tulla, vaatamata sellele, et vara välja petta, varastada, erinevaid skeeme inimestele müüa, on kogu aeg olnud võimalik. Ka praegu kasutatakse neid psühholoogilisi nippe, mida varem otsesuhtluses. Aga tehnoloogia areng on võimaldanud selle skaala rahvusvaheliseks venitamist, mahtude väga kiiret kasvatamist ja distantsi tekitamist kurjategija ja inimese vahele. Varem oli väga keeruline tuhandeid inimesi petta, kui sa pead kõigiga ükshaaval kohtuma ja nad üksikult ära veenma. Praegu saab seda lasta teha AI-l või masinatel. Nii et tehnoloogia areng on ohvrite arvu kasvatanud …

Palun kolm lisaminutit! 

Kolm lisaminutit, palun! 

… ja kahjud ühiskonna jaoks palju suuremaks viinud. Nii et kahtlemata neile, kes tegelevad finantskuritegude tõkestamisega, avastamisega, menetlemisega, tuleb samamoodi need tehnoloogilised võimalused anda. Nad peavad tehnoloogiliselt samal mänguväljal mängima, avastama neid mustreid, blokeerima, on need siis spoofing-kõned või ülekanded, millel on pettuse tunnused. Ka sellise tehnoloogilise võimekuse andmine erinevatele osapooltele õigusruumis on tegelikult meie ülesanne. Kuna tegemist ei ole üksiküritajatega, vaid rahvusvahelise äriga, siis koostöö ka teiste liikmesriikidega, ka platvormidele vastutuse panek on samavõrra tähtis kui selline selge rollijaotus meil siseriiklikult. 

Viimaks tuleksin ma selle ennetuse juurde. Muidugi on ennetus tähtis. Nii nagu me südamehaiguste puhul ei suuda südamehaigustesse suremist vähendada kardiokirurgide arvu suurendamise kaudu, samamoodi, ükskõik kui karmilt ja kiirelt me menetleme organiseeritud rühmitusi, kes pettustega tegelevad, on see lõpuks ainult jäämäe pealmine osa. Me peame seda ennetama ja seal on inimese enda vastutus tähtis. Nii nagu inimene ise otsustab, mida ta ostukorvi paneb, kellele ta PIN-e jagab, aga me peame aru saama, et ega keegi ei taha rahast ilma jääda, ja nad ju teavad, et seda raha tagasi ei saa. Ei ole mingit põhjust uskuda, et inimene juba praegu ei võta ette mõistlikke meetmeid, et oma raha kaitsta või sellest mitte ilma jääda. 

Jah, tehnoloogia areneb, nipid muutuvad, teavitamist tuleb teha, on see siis veebis või rahvusringhäälingu kanalites või tõesti selliste pettuste ohvriks langenud inimeste enda suu läbi, nende lugude kaudu. Aga me ei saa üle ega ümber sellest, et nii nagu laste tervise puhul me peame kujundama ka keskkonda. See, et koolilõuna oleks tervislik, see, et koolis tegeldakse kiusuennetusega ja koolitee oleks turvaline – need kõik on vajalikud sammud. Ja selline keskkonna loomine ka finantsvaldkonnas, kus me ei luba, ma ei tea, kas andmete kättesaadavust registritest, massilist petukõnede tegemist, numbri peitmist, seda, et pank ei saa pettuseriskiga ülekandest teada anda või seda peatada, tegelikult see keskkond ei toeta seda, et meil inimeste raha oleks kaitstud ja ohvreid oleks vähe. Nii et ma arvan, et meie vastutus on see keskkond luua ja teha see järgmine samm, et Eesti ei oleks finantskurjategijatele meie arenenud digitaristut arvestades mugav paik, kus oma kuritegusid ellu viia, kus need võidud ei oleks suured ja kus karistamatuse tunne pigem meelitaks neid siia tulema, mitte karistada saamise hirm ei suunaks neid kuhugi mujale oma pingutust viima. 

Nii et ma loodan, kolleegid, et me koostöös suudame selle aasta jooksul ära menetleda need meetmed või sammud, mida me õigusruumis tahame muuta, et oleks võimalik ennetada küberkuritegevust, luua keskkond, kus inimeste raha on paremini kaitstud ja tehnoloogiat saab kasutada ka nende kuritegude ennetamiseks ja avastamiseks. Aitäh!

Järgnevalt Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud esimees! Head kolleegid! Eesti inimesed! Kui vaatame digipettusi laiemas plaanis, siis avaneb väga muret tekitav pilt. Need ei tähenda üksnes inimeste rahalisi kaotusi ega isiklikke tragöödiaid, petturid ründavad järjepidevalt meie riigi ja erasektori toimivaid struktuure, testides nende vastupidavust ja usaldusväärsust. Iga selline rünnak õõnestab usaldust pankade, telekommunikatsiooniettevõtete, elutähtsaid teenuseid osutavate asutuste ja politsei vastu. Just nende nimel petturid end sageli esitlevad. Eelmisel aastal ulatus otsene rahaline kahju ligikaudu 30 miljoni euroni. Tegelik kahju võib olla veelgi suurem, sest paljud ohvrid ei pöördu häbi või hirmu tõttu politseisse. 

Petturid arenevad kiiresti. Ka õigusruum peab nendega sammu pidama. Rahandusministeerium valmistab ette eelnõu, mis parandab pankadevahelist infovahetust ja võimaldab kahtlasi tehinguid senisest tõhusamalt kontrollida. Samas tuleb karistuspoliitika viia vastavusse kuritegevuse tegeliku ulatusega. Organiseeritud rahvusvahelises pettuses osalemise eest ette nähtud maksimaalne karistus viis aastat vangistust vajab kriitilist võrdlust meie liitlasriikide praktikaga. 

Põhiseadus kohustab riiki hoidma ühiskonnas sisemist rahu. Digitaalses maailmas tähendab see ka inimeste kaitsmist finantspettuste eest. Kuid iga uue turvameetme puhul peame hoolikalt kaaluma, kui palju kontrolli on põhjendatud ja vajalik, et turvalisus kasvaks, ent inimeste õigused ja privaatsus püsiksid kaitstud. 

Head kolleegid! Küberkuritegevusest on saanud globaalne ärimudel. Petturlike kõnekeskuste võrgustikud tegutsevad üle maailma. Neid on tuhandeid ning nende sulgemine on pidev ja kurnav töö. Politsei hinnangul teenib see kuritegevus rohkem kui narkokaubandus. Petturid kasutavad ära just neid tegevusi, mille üle oleme digiriigina uhked: kiireid makseid, mugavaid teenuseid ja andmete kättesaadavust. See tähendab, et küberkuritegevuse tõkestamine ei saa olla ühe asutuse ülesanne. See on vältimatult sektoriteülene riiklik pingutus. 

Täna muutub võitlus petturitega pankade, telekommunikatsiooniettevõtete, politsei, Riigikogu, valitsuse ja kodanikuühiskonna tasandil üha koordineeritumaks ning see koostöö on juba andnud esimesi tulemusi. Politsei teavitab regulaarselt uutest skeemidest. Keskkriminaalpolitsei juurde luuakse eriüksus digipettuste vastu võitlemiseks. Telekommunikatsiooniettevõtted blokeerivad üha enam petukõnesid. Pangad peatavad kahtlaseid tehinguid ja hoiatavad kliente. Rahandusministeerium, nagu ütlesin, valmistab ette muudatusi, mis parandavad andmevahetust ja võimaldavad pettusi ennetada juba panga tasandil. Humanitaarorganisatsioonid töötavad haavatavate sihtrühmadega. 

See ongi koordineeritud koostöö, millest täna räägiti, kuid suurem turvalisus ei sünni ilma hinnata. Rohkem turvalisust tähendab paratamatult rohkem kontrolli, mõnikord aeglasemaid makseid ja rangemat järelevalvet. See võib tekitada ebamugavust. Just siin tulebki mängu proportsionaalsus. Iga meede peab olema põhjendatud, vajalik ja läbipaistev. 

Liiga sageli usaldavad inimesed endiselt tundmatuid helistajaid, kes esinevad pankade, politsei või riigiasutuste nimel ja paluvad koode või raha kontrollimiseks üle anda. Kõik need skeemid järgivad sama mustrit – luuakse usaldus, tekitatakse hirm ja survestatakse kiiresti tegutsema. 

Veel üks minut, palun! 

Ja minut lisaaega, palun!

Kui inimene satub paanikasse, kaob kriitiline mõtlemine. Seetõttu ei saa ükski seadus ega tehnoloogiline lahendus toimida ilma teadliku kodanikuta. Paljud neist kuritegudest oleksid välditavad ühe lihtsa otsusega, kui kõne lõpetatakse õigel hetkel. Digipettustevastane võitlus on korraga õiguse, julgeoleku ja ühiskondliku teadlikkuse küsimus. Turvalisus ja põhiõigused peavad selles protsessis käima käsikäes. Selleks on vaja tugevat seadusandjat, tihedat koostööd riigi ja erasektori vahel ning teadlikku ühiskonda. Ma tänan!

Suur tänu! Järgnevalt kolleeg Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Kaks head kolleegi ja inimesed, kes veebis jälgivad! Ma räägin teile loo Venemaalt Burjaatiast, Ulan-Ude pealinnast. Tuli, elab vanainimene, elas, tähendab, vist oli Maria nimi, mingi 80-le läheneb, vaatas televiisorit, oli Putini valija ja nii edasi. Talle tuli kõne, et kodumaa on ohus, et kohalikud politseinikud on korrumpeerunud, et oleks vaja midagi, kodumaa palub abi, salajane. Samal ajal tuli kõne ühele kullakaevanduses töötavale buldooserijuhile, vist oli mingi Mihhail, aga pole vahet, umbes tuhande kilomeetri kaugusel Taigas. Sama jutt. Ja ühel hetkel said nad kokku Ulan-Udes, pensionär Maria köögis paneelmajas, ja valmistasid kokku viis Molotovi kokteili, kaks täiesti võõrast, tundmatut inimest 1000 kilomeetri kauguselt. Üks oli mingisugune 45-aastane, täies elujõus, jättis oma pere sinna veel ja ütles, et on vaja salaja minna Ulan-Udesse. Läksidki kohaliku värbamise komisjoni maja juurde – kahekesi, vanainimene ja kullakaevur – ja viskasid viis Molotovi kokteili sinna, kuna ülesanne oli selline. Loomulikult püüti kinni, terrorismis kahtlustus ja süüdistus ja kõik muu selline. 

Aga miks ma räägin selle? Neilt ei tahetud, Marialt ja Mihhaililt ei tahetud saada mingit koodi, vaid anti neile ülesanne. See ei olnud see, et haigekassast helistatakse või saadetakse sõnum, et on vaja ühendust võtta, või pangast helistab keegi. Tegelikult see ampluaa on palju laiem. Ja kui rääkida, et ainult vanainimesed on kerge saak, kelmid ja kes tunnevad psühholoogiat, pole vahet, oled sa noor, vana, kõrgesti haritud, kõrgesti tasustatud või vastupidi. Psühholoogia on universaalne siin, kus iganes. See on esimene asi. 

Need kõned, muuseas, kui minna selle loo juurde tagasi, tulid Ukrainast. Kõigepealt ma tahan tänada rahanduskomisjoni suurepärase ja väga asjakohase arutelu eest. Endine rahapesu andmebüroo juht, kes ka meil siin esines, märkis sellise asja, mida politseinikud teavad, aga võib-olla ei ole päris poliitkorrektne rääkida. Kuigi Eesti on globaalne, avatud turg ja petukõned võivad tulla kust iganes, Uus-Meremaalt või Uus-Guineast või Ameerikast või kust iganes. Aga suur osa tuleb Ukrainast. See on seesama riik, keda me oleme nii palju aidanud. Aga seal on peale beebifarmide ka rahvusvahelisi kõnekeskusi väga palju. Ma ei ütle, et turg oleks ära jagatud, aga politsei andmetel tuleb suur osa sellest sealt. Nüüd on küsimus selles, et mida siis teha. 

Ja kui siin rääkida kompetentsete inimestega, siis tegelikult kõige olulisem on teadlikkus. Ka endine rahapesu andmebüroo juht ja praegune Swedbanki selle võitluse divisjoni juht ütles, et peab jõudma kõikide inimesteni – ükskõik, kes nad on, on nad 15-aastased või 105-aastased –, nendeni peab jõudma see info, et me elame ülimalt ohtlikul ajal. Mitte sõjalises mõttes, et me oleme rinderiik või ei ole, vaid me oleme avatud globaalne riik ja AI tulekuga on ohud veelgi suurenenud. Peab olema teadlik, peab olema kõigini jõutud, et oht on erakordselt suur. Aga kui see info sinna jõuab, tambitakse kõigile pähe, siis võimalused selleks vähenevad. 

Ja oluline on see, et kogu maailm on ju turg nendele …

Kas soovite lisaaega? 

Jah, paluks küll. 

Kolm minutit lisaaega. 

… sellistele jõududele, kes siin kalastavad ja püüavad raha teenida. Oluline on see, et muuta see turg ebaatraktiivseks. Siia ei ole mõtet tulla, kasutegur, nende kõnedega peab liiga palju panustama ja maailm on palju suurem. See on esimene asi ja see on täiesti tehtav. 

Teine asi, nagu ma aru saan, on see, et pankade tulemüür on juba suhteliselt kõrge. Jah, siin võib, nagu kolleeg Varro või keegi teine on öelnud, veel mingisuguseid asju anda mingisugusel hetkel vabatahtlikult, et minu ülekanded kohe ei läheks momentaanselt, natuke pikenevad, aga need on tehnoloogilised asjad. See on teine asi. 

Aga peab olema muidugi valvel, et see, mis täna on, ei pruugi homme juba tänu AI nii imekiirele võidukäigule olla, olukord võib olla oluliselt muutunud. Kolmas asi, kui rääkida Ukraina teemast, siis omal ajal, kui Aafrika suured rändevood ründasid Tuneesiast ja tulid Euroopasse, siis Euroopa Liit, Frontex otsustas, et tegelikult võiks Euroopa piiri natukene nihutada lõunasse, Saheli, selle Sahara kõrbe lõunaossa. Tuleks hakata aitama sealseid riike, et kust need migrandid tulevad. No nii tehtigi ja saadigi need vood vähemalt mõneks ajaks pidama. Samamoodi tõenäoliselt peaks ka Ukrainat, Ukraina politseid aitama, sest on ju fakt, et ka sealsed kõnekeskused on kohalike võimude, raskesti korrumpeerunud tihti, ja politsei ei kontrolli all. Aga midagi muud pole teha, võitlema peab seal, kust oht on kõige suurem.

Veel üht asja peaks mainima, mida meie – mitte mina küll – võeti vastu siin kaughasartmänguseadus. Noh, selline terroristlikel meetoditel, pommivööga, aga ei hakka kordama. Ma kordan uuesti, et see on väga suur oht rahapesule ja kõigele sellele. Loomulikult minnakse juba krüptovaldkonda, kus on raskem, kus on nagu hallim ala ja kus on võimalik palju paremini teha. Nii et me oleme tegelikult ka ohtu suurendanud, kuigi on oluline teada, et rahapesu sihtriigina – omal ajal voolas läbi Swedbanki metsikud hulgad Vene ja mitte ainult Vene raha – me oleme saavutanud selle, et ei ole enam atraktiivne. Maailmas on veel mitusada riiki, mis on palju atraktiivsemad. 

Tegelikult, kuigi algul jäi siin esinejate juttu kuuldes mulje, et asi on ülimalt lootusetu, siis praegu mulle tundub, et asi ei ole lootusetu. Loomulikult, me peaksime teatud seadusi täiendama ja ma arvan, et siin ei ole erakondlikke erinevusi, ükskõik mis lipud lehvivad. Aga lootusetu, see esimesel pilgul see täitsa lootusetu asi ilmselt seda ei ole siiski. Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Head kolleegid, enne kui me istungi lõpetame, ma soovitan teil minna õue ja vaadata, kuidas lumehelbed sillerdavad päikese käes. Täiesti lummav vaatepilt! Aga selle hea sooviga on meie tänane istung lõppenud.