Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreerus 73 Riigikogu liiget, puudub 28. 

Nüüd, head kolleegid, on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Varro Vooglaid, palun!

(Mikrofon ei tööta.) … siinsamas saalis võeti vastu otsus asutada Venemaa mõjutustegevuse uurimisele suunatud uurimiskomisjon mandaadiga tegutseda kuni järgmise aasta veebruari alguseni, mil antakse üle lõppraport. Sellest sammust inspireerituna me langetasime otsuse anda Riigikogu menetlusse ka teise erakorralise komisjoni moodustamise otsuse eelnõu. Tegu on Riigikogu otsuse rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjoni moodustamise eelnõuga. Nagu te kõik jällegi kindlasti teate, Eesti seisab silmitsi väga tõsise demograafilise kriisiga. Sündide arv on langenud registreeritud statistika ajaloo kõige madalamale tasemele. Sarnaselt selle hiljuti moodustatud komisjoniga see komisjon, mille loomise meie ette paneme, keskendukski nendele probleemidele ja annaks oma parima panuse, et koostada samamoodi 1. veebruariks lõppraport, kus oleks kaardistatud demograafilise kriisi peamised põhjused ning tehtud ettepanekud kas kriisi ületamiseks või leevendamiseks. See ei ole muidugi ainukene mandaat, millega see komisjon tegutseks. Tal oleks ka muid ülesandeid, mida ma ei jõua selle lühikese ajaga, mis mulle siin on ette nähtud, teile lähemalt tutvustada. Aga sellega ongi põhiline öeldud. Aitäh teile!

Urmas Reinsalu, palun!

Nii, kallis parlament! Kümme arupärimist Isamaa fraktsioonilt. Need käsitlevad väga suurt paletti probleeme Eesti ühiskonnas ja valitsuse tegevuses. Rida neid arupärimisi – ma vaatan siin nõudlikult Riigikogu juhatuse liikme poole – on meile tagastatud parlamendi juhatuse poolt, põhjusel, et meil ei olevat õigust neid küsimusi küsida. Andke andeks! Siin ei kaaluta parlamendiliikmete häält. Me oleme siin kõik võrdsed, kes on valitud parlamenti, ja meil on parlamendiliikmetena õigus neid arupärimisi esitada. Te kardate meie küsimusi. Kümme arupärimist on meile tagastatud, aga me ei loobu oma õigusest neid küsimusi esitada. Me hakkame neid arupärimisi esitama ja teeme seda, kuni need võetakse menetlusse. Valitsuse liikmed, kellel on põhiseaduse järgi kohustus, tulevad siia parlamendipulti ja annavad parlamendile ja selle kaudu Eesti rahvale rahvaesinduse kõnetooli kaudu aru nende tõsiste probleemide kohta.

Hea kolleeg! Nagu te armastate öelda, viilu kaupa, ehk siis 43 sekundit on esimese arupärimise üleandmiseks. Palun!

Jaa, jaa. Kokku on mul neid 20 minutit ja me hakkame neid probleeme avama. Esiteks, arupärimine – hirmuga lahkub koalitsioon, ma näen, et põgeneb koalitsioon – automaksu mõjude kohta. Kallis koalitsioon, miks te ei taha kuulata arupärimist automaksu mõjude kohta? Naaske, rahunege, parlamendiliikmed! Ja selle kohta, millised on automaksu ja sõidukite registreerimistasu mõju automüüjatele, majandussektorile, automaksu ja sõidukite registreerimistasu mõju autoomanikele ja maksulaekumised riigieelarvesse, selle kohta ootaksime selgitusi rahandusminister Jürgen Ligilt. Segadus ja tohuvabohu selles valdkonnas on ilmselgelt igale mõistusega inimesele nähtavad, mille valitsus on korraldanud. 

Aitäh! 

Teine küsimus puudutab rahandusminister Jürgen Ligile esitatud teemat ja on seotud elektrisüsteemi sagedusreservide kuludega. Meie jaoks on oluline teada saada, kui palju on sagedusreservide eest tasu makstud, kuidas on see tasumine olnud lähtudes õigusaktide täitmisest korraldatud, kuidas on kulude kandmine olnud üles ehitatud 2025. aasta kohta. Energeetikateema on ülimalt aktuaalne. Ma arvan, et käsitlus selle kohta, et ka täiendav kohustus, täiendav koormus, mis on tekkinud elektrienergia tarbijatele, nii kodutarbijatele kui ka tööstustarbijatele, mind üllatab parlamendi juhatuse käsitlus, et valitsuse liikmed ei peaks selle probleemi kohta aru andma. Härra Jürgen Ligi teostab Eesti Energia üldkoosoleku õigusi valitsuse liikmena. Ja ma arvan, et on igati asjakohane, kui meil on tekkinud uus valitsuse kinnitatud lisakoormus energeetika valdkonnas, et siis seda küsimust avada. Mis selles siis halba on, mis selles kohatut on, et me kõigepealt kodanikena toime, avalikkus saab teada, täiendava koormuse kohta elektriturul.  

Nüüd järgmine arupärimine ... 

Aitäh! Teine on vastu võetud. Kolmas. 

Jaa. Just. Nii, see puudutab ETS2 süsteemi rakendumist mootorikütustele. Vaadake, peaministrilt ma küsisin siin infotunnis selle kohta, milline on Eesti valitsuse positsioon ETS-süsteemi kohta. Mida mulle vastas peaminister? Peaminister ütles, et härra Reinsalu, kõnelege sellest Ursula von der Leyeniga. Milline võiks olla Eesti seisukoht, esindage seda, veenge komisjoni presidenti. Ma olen komisjoni presidendiga kohtunud jaanuaris kohtunud, ma kindlasti olen ka sellel teemal arutanud ja ma teen seda. Aga meie jaoks on oluline tegelikkuses ETS-i süsteemi kohta teada saada vastused valitsuselt. Ja mis on väga huvitav? On see, et ETS2 süsteemis ei ole veel siseriiklikku õiguskorda implementeeritud, aga samas on valitsus ette näinud osavalt ja kavalalt selle juba riigi eelarvestrateegiasse aastateks 2026–2029. Täiendavalt 330 miljonit eurot on ette nähtud mootorikütuste üleeuroopalise maksustamise tuluna Eesti Vabariigile aastatel 2026–2029. Näete, milline vaikselt Brežnevi pakikene on tehtud, mis tähendab ekspertide hinnangul kuni 40-sendist mootorikütuse lõpphinna tõusu, kuna jutt on diisli- ja bensiinikütusest.

Nüüd järgmine teema ...

Nii et kolmandaga saime ühele poole.

Saime.

Nüüd tuleb neljas ja paneme jälle aja kaks minutit tiksuma.

Just. Arupärimine vajaduspõhise reformi kohta. Nimelt plaanib valitsus, tuleb välja, kui lugeda riigi eelarvestrateegiat 2026–2029, vajaduspõhist reformi. Mis asi on vajaduspõhine reform, kallis parlament? Härra Kruuse loeb seal ennastunustavalt kirju. Milles seisneb vajaduspõhine reform? Mina ei tea. Aga teie ka ei tea, ma oletan. Keegi ei tea. Aga vaadake, milleks see oluline on. Jällegi, pärast meid tulgu või veeuputus. Valitsus on riigile tulu planeerinud vajaduspõhisest reformist 100 miljonit eurot 2028. aastaks. Panete tähele, pärast Riigikogu valimisi 2027. Mitte keegi Eestis ei tea, mis asi on vajaduspõhine reform. Kas see tähendab mingite toetuste selektiivseks, ennekõike sissetulekuga seotuks või vajadustega seotuks muutmist, või tähendab see midagi muud? Me ei tea. Vaadake, kuidas on riigi rahandus meil korraldatud. On kirjutatud sisse rida, et vajaduspõhine reform – 100 miljonit eurot.  

Isamaa saadikud küsivad heauskselt, armsad mehed ja naised – lugupeetav proua Joller, teie eelarvereale on planeeritud see tulu 100 miljonit eurot –, mis asi on vajaduspõhine reform. Avage parlamendile! Parlamendi juhatus, targad mehed, soliidsed mehed, tulevad kokku ja ütlevad, et Eesti rahval ei ole õigust teada seda siin parlamendisaalis, me ei aruta seda küsimust, et Joller tuleks ja peaks aru andma vajaduspõhise reformi kohta. Näete, missugune salastatud riigipoliitika tekib. Parlamendisaalis ei tohi poliitikud, parlamendi esindajad küsida proua Jollerit. 100 miljonit eurot planeeritakse Eesti rahvalt vajaduspõhise reformina, aga mis asi see on? Niisugune konstruktsioon on välja mõeldud, aga seda õigust küsida siin ei ole. No kuulge! Ei ole normaalne see olukord, härra Riigikogu juhatuse liige.  

Läheme edasi järgmise arupärimise juurde.

Viies.

See puudutab kasutamata riigieelarvevahendeid. Pingeline on riigi rahanduslik olukord ja sellel ajal on meil 2024. aastal üle 2 miljardi euro jäänud riigi raha kasutamata. Üle 2 miljardi euro! Ja tekkis üks niisugune probleemistik. Rahandusminister kinnitab, et palku ta Rahandusministeeriumis ei tõsta, aga on teinud väga huvitava – panete tähele! – hookuspookuse. See on tsirkuseartistile omane stiil, et see operatsioon viidi läbi.  

Milline on rahandusminister Jürgen Ligi operatsioon, et tegelikult tõsta palku nõnda, et paberi peal otsekui palku ei ole tõstetud? Nimelt on rahandusminister suvel 2025 tõstnud 3,2 miljonit eurot 2024. aastal kasutamata riigieelarvevahendeid 2025. aastasse ning muutnud nende sihtotstarvet ja vormistanud selle palgarahaks personalikulude uue sihtotstarbena. See on haruldane trikk! See eeldab juba rahvakunstniku vilumust, et niisugune operatsioon läbi viia, et avalikkusele jätta muljet, et palgaraha ei tee, ja siis tehakse niisugune täringuvise ajas ja funktsiooni muutmisega samal ajal. Kui ühte elementi sellest operatsioonist oleks muudetud, ei oleks õnnestunud Ligil see vigur läbi viia. Aga näete, Ligi viis selle viguri läbi!  

Meil on õige küsimus kodanikena, maksumaksjate poolt küsida, et deklareerite meile, et valitsemiskulud on samad või vähendatakse, ja tegelikult viite meie silmade all seadusandja tahte väliselt – seadusandja niisugust mandaati ei andnud – niisuguseid mustkunstniku operatsioone läbi. Ma arvan, et parlamendil, kes kinnitab riigieelarve, on õigus seda küsida ja parlamendi juhatusel, kes ütleb, et seda küsimust ei tohiks parlamendisaalis arutada, ei ole õigus. See ei ole kooskõlas meile põhiseadusega antud mandaadiga. Me küsime härra Ligilt ja palume selgitust selle kohta. 

Järgmine küsimus puudutab …

Kuues.

Kuues, just! … puudutab tõsist teemat, mis on seotud riigikaitsega. Meile on valitsus kinnitanud Kaitseministeeriumi arengukava suvel 2025 ja on kinnitatud ka riigi eelarvestrateegia 2026–2029. Kuid milles on küsimus? Nimelt, need ei lähe omavahel kokku. Riigi eelarvestrateegia on muidugi riigi rahalise planeerimise mõttes ülimuslikum dokument kui Kaitseministeeriumi valdkondlik arengukava. Nimelt, veerand miljardit eurot on Kaitseministeeriumi arengukavaga võrreldes riigieelarves aastateks 2026–2027 riigikaitsekulusid vähendatud. Näete, sahtel kinni, sahtel välja. Samal ajal tehti operatsioon läbi Kaitseministeeriumi arengukava ja esitati valitsuse poolt riigi eelarvestrateegia. Seda nimetas tegelikult RES, riigi eelarvestrateegia, kui me uurisime põhjendust sellele, et vajadus on kaitsekulusid hajutada. 

Ja vaadake, ka see on uus mõiste. Eelmine mõiste, mis tekitati, oli meil "vajaduspõhine reform". Me ei tea, mis see on. Aga nüüd on valitsus võtnud käsitlusele uue mõiste "kaitsekulude hajutamine". Leiab see aset maastikul, õiguskonstruktsioonina või eelarveliselt – kaitsekulude hajutamine. Parlamendiliikmetena me küsime, mida tähendab kaitsekulude hajutamine, mida läbi viiakse. Kas see oli kaitseministri ettepanek või oli see valitsuse kollegiaalne otsus ja milles seisneb süsteemselt kaitsekulude hajutamise rakendamine? Ma arvan, et parlamendiliikmetel on õigus küsida riigikaitse rahastamise kohta. See puudutab veerand miljardit eurot. Need ei ole väikesed summad, need on põhimõttelised valikud.  

Ja võtame järgmise arupärimise.

Seitsmes.

See arupärimine puudutab riigi investeeringuid. Näete, jällegi, 100 miljonit eurot ja jällegi valimistejärgne aeg. Valimistejärgsesse aega, on väitnud riigi eelarvestrateegias valitsus, näeb ette 100 miljonit eurot riigi tuludena aastal 2029 investeeringurevisjonina. Panete tähele, jälle uus mõiste! Näete, kaitsekulude hajutamine, vajaduspõhine reform ja nüüd on investeeringurevisjon. Me ei tea, mida see tähendab. Kas keegi parlamendis teab? Proua Akkermann teab, mida tähendab investeeringurevisjon? 

Kui teoreetiliselt tuletada, et riik saab 100 miljonit eurot 2029. aastal tulusid investeeringurevisjonist, siis ma kujutaks ette, et see tähendaks näiteks RKAS-i kulude kokkuhoidu. Aga RKAS-i finantsplaan näeb ette – ma võtsin RKAS-i finantsplaani ette – 2029. aastal kulusid jooksvalt 21 miljonit eurot ehk üle nelja korra vähem. Ja siis korraga 100 miljonit eurot investeeringurevisjon!  

Sisustamata õigusmõisted, valimistejärgsesse aega. Keegi neid mõtleb välja. Näete, kui lihtne on loopida raha! 100 miljonit. 100 miljonit! Me palume rahandusministril vastata, milliseid investeeringukulusid vähendatakse või investeeringutulusid suurendatakse niisuguse maheda sõnaga nagu "investeeringurevisjon" 2029. Kui niisugune ilus luksuslik asi on olemas, et 100 miljonit eurot vedeleb maas, investeeringurevisjon, siis miks me seda ära ei tee sellel aastal? Proua Lahe, näete, ehitame suurt maja, maailma suurim palkmaja tuleb, 70 miljonit eurot, eks ole, prioriteedina.

Aitäh! Nüüd saime sellega ühele poole, härra Reinsalu.

Ja nüüd korraga investeerime ...

Mitmes see oli juba? Seitsmes oli. Või läks teil ka sassi?

See oli seitsmes.

Kaheksas palun!

Nüüd on kaheksas arupärimine. Küsimus on kas 100 miljoni euro investeeringurevisjoni kohta, selle edasilükkamise kohta, või tegelikult me ju saame aru, miks valitsus kardab neid küsimusi. See on bluff ja hämamine! Nad ei julge tulla siia parlamendi ette, sellepärast et neil pole midagi öelda nende uute absurdsete mõistete kohta, millega väidetakse, et sadade miljonite eurode kaudu on löödud katet riigi eelarvestrateegiasse valimistejärgsesse aega. On moodustatud niisugune Atlandi vall parlamendijuhatuse näol, kellele on antud ülesanne … Ma ei tea, miks härra Aller seal kaasa mängib. Härra Aller, selg sirgu, te olete opositsiooni esindaja seal juhatuses! Härra Aller lööb kulpi. Miks lööb kulpi? Niisugune allohvitseri käitumine. Atlandi vallina lüüakse tagasi parlamendiliikmete arupärimised. Me ei saa niisugust asja aktsepteerida.  

Nüüd, teema puudutab vangide siia toimetamist. Vägagi aktuaalne teema, parlament arutab siin lepingut ja seadusemuudatusi Rootsi vangide kohta. Meile demonstreeritakse seda Rootsi vangide küsimust kui suurt tuluprojekti. Tartu saab rikkaks, Tartu on leidnud naftat. 30 miljonit eurot. Samas, salastatud või ametkondlikuks tunnistatud PricewaterhouseCoopersi analüüs räägib, et kulu vangide kohta jooksval aastal on kuskil 28 miljonit eurot. Hästi, see delta on tõenäoliselt see kasumiosa, mille nimel seda operatsiooni läbi viiakse. Aga huvitav on see, et kui kulud vangide kremplist on ette nähtud juba 2026. aasta eelarvesse, siis Eesti Vabariigi eelarve ei näe ette mingisuguseid tulusid nende vangide lepinguga, küll aga näeb ette, et vangla ümberehitamise kulud on 2026. aastal 6 miljonit eurot. Ja ka riigi eelarvestrateegia ei näe ette sentigi tulusid riigile selle vanglalepingu pealt. Tekib küsimus, miks siis riigieelarves kajastuvad sellel aastal hoopis kulud seoses vangidega, aga tulu, mida meile eksponeeritakse kui röögatut tuluprojekti, ei juleta välja tuua. Me teame seda põhjust, sellepärast et siis tegelikult paljastuks see vale, et see on otsekui röögatu tuluprojekt, kuna see salastatud PricewaterhouseCoopersi analüüs ütleb, et 30 miinus 28 võrdub ainult 2 miljonit eurot.

Aitäh, hea kolleeg! Ka nüüd sai see järgmine kaks minutit otsa.

Jah!

Jäänud on üheksas arupärimine.

Jäänud on üheksas arupärimine. Näete, milline niisugune bluff. Ma arvan, et parlamendiliikmetel on õigus seda küsida. Me langetame siin otsuseid. Inimeste elugi osas – näete, kus järgmistel aastatel peavad, ma ei tea, Süüria kodanikud oma elu veetma, Süüria kodanikke puudutavate saatuslike küsimuste puhul. Nendes küsimustes on meil õigus teada, milline on mõju maksumaksjatele. Meil ei lase ennast, ühiskonda ära hämada mingite väidetega, mis osutuvad võltsideks. See oli Rootsist toodavate välisvangide kohta.  

Aga ei jõudnud veel tint meie arupärimisel kuivada, kui tuli uudis Belgia vangide toomise kohta. Vaadake, ka Belgia vangide kohta käis spetsiifiline hämamine. Kõigepealt, Justiitsministeerium üldse ei avalikustanud, et grupiviisiliselt on Belgia valitsuse liikmed Eesti territooriumil leppimas kokku dokumentidega immigrantkurjategijate paigutamist Eesti territooriumile. Tuleb välja, et Belgia lehtedest kuulsime seda, maailma… oli täis, eks ole. Proua Pakosta teatas, et ei-ei, läbirääkimisi ei ole, mis te nalja teete, me leppisime kokku ainult tehnilised läbirääkimised – mida iganes see tähendab. Kuid tõde laskis meile siiski avada ennast Belgia parlamendis toimunud arutelul. Belgia parlamendis tuli välja arutelu, et Belgia ministrid olid küll jutukamad ja, mulle tundub, avameelsemad kui Eesti justiitsminister, kes teatas, et loomulikult, käimas on läbirääkimised, tehnilised toimuvad. Ma arvan, et meil on õigus küsida Eesti ühiskonna huvides justiitsministrilt aru. Mingitel põhjustel Riigikogu juhatus leidis, et ei tohi küsida Belgia vangide kohta – mis Eesti rahvas siia puutub, miks Eesti rahval vaja teada on? Nendel salajastel läbirääkimistel, mis siin toimusid Belgia ministritega Belgia vangide üle … Belgias on tõesti probleem, neid dokumenteerimata immigrantkurjategijaid on 4000 Belgia territooriumil, neile – pärast seda Belgia ministrid läksid vist Albaaniasse, Kosovosse – on õige otsida neid kohti, eks ole.

Aitäh! Kümnes!

Nii, kümnes arupärimine. See puudutab loomulikult niisugust tõsist teemaderingi ja väikest summat nagu pool miljardit eurot võimalikku Eesti põllumajanduse toetamiseks minevat raha. See puudutab Euroopa Liidu mitmeaastase finantsraamistiku jõukuspõhise rahastuspiiri ehk prosperity gap vahendite kasutamist ja planeerimist. Kõigi Eesti põllumeeste, toidutootjate küsimus nr 1, mis neid huvitab, on see, kas neid kohtleb valitsus Euroopa Liidu vahendite planeerimisel õiglaselt või mitte. See huvitab neid! Olete maapiirkondades käinud ja põllumeestega-talumeestega rääkinud? See on aktuaalne küsimus! See puudutab nende konkurentsivõimet, see puudutab nende hakkamasaamist niisuguses segadikus, nagu meil praegu on. Milline on Eesti positsioon? Eesti valitsuse positsioon. Ja meie, näete, meil oli jultumust küsida peaministrilt selle kohta, milline on Eesti Vabariigi valitsuse positsioon küsimuses, mis huvitab probleemina nr 1 – talupojad ja põllumehed peavad tegema oma otsuseid pikaajaliselt –, küsida peaministrilt, et siia parlamendisaali tuua see teema. 

Jällegi, Riigikogu juhatus leidis, et pool miljardit eurot ja see, et see huvitab kõiki Eesti toidutootjaid ja põllumehi, ei ole piisav põhjendus, olemasoluõigustus, et Isamaa saadikutel oleks õigus seda küsimust siin parlamendisaalis küsida peaministrilt. Ja siis härra Hussar, härra Kivimägi ja härra Aller, kolm hommikumaa tarka, tulid kokku ja otsustasid, et ka selle, meie kümnenda arupärimise lükkame me tagasi. Ja see tagasilükkamise otsus on loomulikult vastuolus nii põhiseadusega kui ka Riigikogu kodukorra seaduse algsete põhimõtetega, mis on parlamendi liikme kõige suveräänsem õigus – õigus nõuda aru ministritelt! See on demokraatia eeldus parlamendis. Ja siis tullakse lagedale, näete, kümme arupärimist ühiskondlike probleemide kohta. Ja öelge mulle üks inimene siin saalis, kes täie vastutustundega ütleb …

Aitäh! Teie aeg!

… et need ei ole olulised küsimused.

Teie aeg, hea kolleeg! Aitäh!

Me esitame need ja ma kutsun üles juhatust põhiseadust austama. Aitäh!

Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu ühe otsuse eelnõu ja kümme arupärimist. Ja kasutan seekord lauset, mida ma tavapäraselt ei kasuta: juhatus või Riigikogu esimees otsustavad nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. 

Ja nüüd, head kolleegid, ma pean siiski vajalikuks ilma debatti avamata mõne kommentaari ütlema selle kohta. Nimelt, mul on väga kahju, et väga kogenud Riigikogu liige Urmas Reinsalu ei ole omandanud ikka veel Riigikogu kodu- ja töökorra seadust. Ja ma loen siit ette leheküljelt 491 järgmised laused. Arupärimine on lubatav, kui Riigikogu liige soovib adressaadilt selgitust, kuidas ta täidab õigusakte, mille täitmise kohustus on talle pandud põhiseaduse või seadusega. Arupärimise esitamine eeldab, et Riigikogu liikme arvates esineb õigusaktide täitmisega seoses probleem, mida tuleks Riigikogu istungil avalikult käsitleda, näiteks on midagi jäetud tegemata või ei ole tehtud nõuetekohaselt. Arupärimist ei saa esitada siis, kui Riigikogu liige soovib saada informatsiooni asjade seisu kohta mingis küsimuses või faktilise olukorra kirjeldust. Nii lihtne see lugu ongi, härra Reinsalu. 

Teiseks, mul on väga kahju, et te vähemalt kümme korda laimasite Riigikogu juhatust. Riigikogu juhatus pole tagasi saatnud mitte ühtegi arupärimist. Arupärimiste tagasisaatmine ei ole Riigikogu juhatuse pädevuses, seda teeb Riigikogu esimees. Aga ma antud juhul kaitsen ka Riigikogu esimeest neil samal eelpool nimetatud põhjustel, et Riigikogu esimees on käitunud vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. Nii et võiks tutvuda mõnevõrra ja natuke ka algallikatega. 

Ja kolmandaks, te olete laimanud korduvalt oma selle ülesastumisega Vabariigi Valitsuse liikmeid, sellepärast et ma ei ole kohanud mitte ühtegi Vabariigi Valitsuse liiget, kes ei julgeks tulla parlamendi ette. Nendeni, auväärt Urmas Reinsalu, ei ole need arupärimised jõudnudki, kuivõrd Riigikogu esimees on need tagastanud. Nii et te laimate tegelikult oma väljaütlemisega Vabariigi Valitsuse liikmeid selle tõttu, et nemad ei tule. Nemad ei olegi neid arupärimisi saanud, mis ei ole arupärimisteks kvalifitseerunud. 

Võtan algse protseduurilise küsimuse, mille soovis esitada Peeter Ernits. Mul on teema teadmata, aga kuna te olite juba enne nende arupärimiste üleandmist kirjas, siis kuulan teid.

Hea juhataja! Ma panin selle arupärimise peale kolleeg Reinsalu esinemist. Ma olen siin ka üsna pikalt olnud ja mul ei ole nii palju neid, mida on tagasi saadetud, aga neid on ka kolmandik, kui ma praegu mäletan. Võrreldes teiste arupärimistega, millele siin lugupeetud ministrid on vastanud, ei ole mingit sisulist vahet, on olemas ka selle kohta analüüs. Ja minu küsimus on, kui palju selliseid arupärimisi, kas Reinsalu, minu või kellegi teise poolt, on tagasi lükatud. See on protseduuriline küsimus, te juhatuse liikmena kindlasti oskate öelda. Kui paljud ei tea siis, kuidas küsida? Härra Reinsalu ei tea, mina ei tea. Kui palju neid veel on?

Hea kolleeg, kalambuuritsedes, ma kindlasti ei tea, kui palju neid on tagasi saadetud, sellepärast et mina ei saada neid tagasi. On päris selge, et mõned Riigikogu liikmed – ma ei hakka neid nimesid nimetama – mängivadki selle peale, et esitada arupärimist, tegelikult ei ole arupärimised. 

Kuna ma lubasin terve rida repliike Urmas Reinsalu aadressil, siis võtan ka viimase protseduurilise küsimuse Urmas Reinsalult ja siis läheme tänase istungi päevakorra juurde. Palun, Urmas Reinsalu!

Aitäh, Toomas! Kuigi ma ei tea, mis Brežnevi limiit see on, et nagu pipetiga antakse sõnavõtuks aega ja siis peab olema armulik ja tänulik, et üldse parlamendis sõna saad, eks ole. Aga ma ütlen selle eest aitäh, näete, et niisugune ratsionaalne … jagamine on. 

Hea kolleeg … 

Aga minu küsimus, õigemini repliik puudutab kodukorraseaduse tõlgendamist. Härra istungi juhataja! Me ju suurepäraselt teame, et see tõukub tegelikkuses parlamendi inimpõlve jooksul välja kujunenud traditsioonide väänamisest, mis siin parlamendisaalis on aset leidnud viimastel aastatel ning on olnud üks poliitilise vastasseisu ja usalduskriisi põhjuseid. See on demonstratiivne. Need teemad, mida on välja toodud, on olulised – riiki, rahandust ja muid selliseid asju puudutavad teemad – ja neid olulisi küsimusi peabki parlament arutama. Teate, kogu lugupidamise juures, see mõttekäik, et õigusaktide täitmise üle peab arutama, tuletab mulle meelde Riigiduuma esimees Grõzlovi, kes ütles, et parlament ei ole rääkimise koht, et Riigiduumas ei tohi rääkida. Need küsimused, mida meie peame oluliseks parlamendiliikmetena, kuna need on esitatud väärikal moel, ongi meie määratlus sellest, mille kohta peaksid parlamendivalitsuse liikmed aru andma. 

Ja põhiseadus ütleb, et Eesti Vabariigi parlamendi liikmel on õigus esitada arupärimine – ja nii on see kõigis demokraatlikes parlamentides –, kus parlamendiliikmed küsivad ministritelt aru. Nende kaudu küsivad Eesti kodanikud, Eesti rahvas küsib ministritelt aru, olgu vangide, olgu nende sadade miljonite eurode bluffimise, kaitsekulude või muude teemade kohta. Nii et see küsimus, et meil ei ole mõtet ju mängida selle formaalsusega, te ütlete, et ministrid ei tea midagi, nad kangesti tahaksid nendele arupärimistele vastata – tegelikkuses see on ju tahtlik poliitiline enesekehtestamine. Ja teiseks, teie jaoks – see on ju põhjus, miks te seda teete – ebamugavate teemade vältimine ja kotti surumine. Me lihtsalt ei aktsepteeri seda. See on minu sõnum selle kohta. 

Aitäh, hea kolleeg! Ma ei ole nende tavadega liiga palju kursis, küsisin oma kolleegilt vasakult käel. Seda seisukohta on kantud vähemalt kümmekond aastat, see ei ole mitte viimast aastat, seda seisukohta kanti ka siis, kui teie olite koalitsioonis, ka siis saadeti tagasi arupärimisi. Me võib-olla ei provotseerinud neid arupärimisi mitte arupärimistena esitades, mistõttu neid saadeti tagasi võib-olla vähem, aga täpselt sama põhimõte on kehtinud vähemalt viimased kümmekond aastat. Nii et see ei ole mitte midagi uut. 

Ja teiseks, hea kolleeg Urmas Reinsalu, seda kõneaega ei ole nüüd küll mitte kellelgi piiratud. Me ei suuda neid arupärimisi menetledagi, me teeme siin esmaspäeviti kella 12-ni ja jääb ikka neid üles, menetlemata. Nii et selles mõttes ei ole teil põhjust kurta küll selle üle, et sõna ei saa ega sõna ei ole antud. Ma ei taha küll lasta džinni pudelist välja, aga protseduurilise küsimuse aeg ei ole mitte kuidagi piiratud, välja arvatud loomulikult sellega, et see peab olema protseduuriline küsimus. Kui ei ole, siis loomulikult on juhatajal õigus sekkuda.  

Aga, head kolleegid, ma väga tänan, et siinkohal me selle debati praegu lõpetame. Ja kui on täiendavaid küsimusi või soove, siis otse loomulikult, istungiosakond on valmis nõustama ja abistama, et teha vahet, kust maalt on arupärimine, kust maalt on kirjalik küsimus. Null pahatahtlust. Ma ei taha sendi eestki ajada seda nagu kantselei kaela. Ma olen, Urmas, 99% veendunud, et seda, kas üks arupärimine kvalifitseerub arupärimiseks või mitte, ei otsusta Lauri Hussar, vaid selle ettepaneku ja arvamuse esitab tegelikult kantselei. Aga ma ei võta vastutust Lauri Hussarilt ega võtaks ka endalt, sellepärast et otsusele kirjutab alla Lauri Hussar. Nii et selles mõttes on see Lauri Hussari seisukoht, kas see on protseduuriline või mitte. Aga veel kord: siin ei ole mitte vähimatki poliitilist survet, Urmas, nii et ma palun väga seda kindlasti mõista. 

Head kolleegid! Nüüd aga saame minna tänase päevakorra juurde. Päevakorra esimene punkt on ka natukene mitte tavapärane, aga väga meeldiv. Nimelt, Riigikohtu liikme Martin Triipani ametivanne. Palun!

Austatud Riigikogu! Annan kohtuniku ametivande. Tõotan jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. Tõotan mõista õigust oma südametunnistuse järgi kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse ja seadustega. Aitäh! (Aplaus.)

Nüüd päevakorra teise punkti juurde. Vabariigi Valitsuse algatatud reklaamiseaduse ja isikuandmete kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu 696 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. EKRE fraktsiooni nimel Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No siin eelnevate lugemiste käigus on tegelikult kõik oluline juba välja öeldud, aga lihtsalt enne lõpphääletust tasub veel kord meelde tuletada, et tegemist on sellise tüüpilise näitega seadusest, mille me võtame vastu täies teadmises, et seda, esiteks, ei ole vaja Eesti ühiskonnas, ja teiseks, et see regulatsioon, mis on ette pandud, on tegelikult sisuliselt vale ja vastuvõetamatu. Ainuke põhjus, miks see seadus saab vastu võetud – ja ma arvan, et praktiliselt keegi vist siit saalist ei vaidle mulle vastu –, on see, et lihtsalt Euroopa Liidus on võetud vastu vastavasisuline määrus, mis on kehtestanud teatavad kohustused, ja need kohustused tuleb kirjutada sisse ka Eesti Vabariigis kehtivatesse seadustesse. 

Ma tõtt-öelda isegi erakordsel moel käitudes tänaksin koalitsiooni esindajatest kolleeg Marek Reinaasa, kes on komisjoni arutelusid vahendades erakordse aususega tunnistanud samamoodi, et siin on tegemist seadusega, mis ei ole tegelikult toetusväärne. Ma ei pane sõnu suhu, ma ei mäleta, kuidas täpselt on need väljendid olnud, aga põhimõtteliselt on ju tunnistatud, et midagi pole teha, lihtsalt ei ole hea regulatsioon, ei ole hea seadus, aga midagi teha ka ei ole, vastasel juhul saame lihtsalt endale menetlused kaela. 

Ilma minemata pikemalt detailidesse, ma lihtsalt markeerin ära kaks peamist probleemi meie vaatest, mis on selle seadusega. Esimene probleem seisneb selles, et ei ole aru saada, mida on peetud silmas poliitreklaami all. On nähtud ju ette väga tõsised karistused selle eest, kui poliitreklaam ei ole nõuetekohaselt tähistatud, aga samal ajal, kui me vaatame, mida on poliitreklaami all silmas peetud, siis öelge mulle palun, kes on suutelised selle määratluse alusel ütlema, mida siis pidada poliitreklaamiks. See on võib-olla isegi lihtsam, teatud asjad lähevad, eks ole. Kui on Tõnis Lukase plakat enne valimisi üles pandud, siis see on ilmselgelt poliitreklaam, kui ta kandideerib Riigikogusse. Aga pigem on küsimus selles, mida mitte pidada ehk kust tõmmata see piir sinna vahele, mis on poliitreklaam ja mis enam ei ole poliitreklaam. 

Ma loen teile ette lihtsalt mõistete osa määrusest 2024/900, kus antakse määratlus selle kohta, mis on poliitreklaam. Alustame artikli 3 punktist 3, mis ütleb, et poliitreklaam on mis tahes viisil avaldatud, edastatud või levitatud poliitreklaami tegemise juhtum. Kujutate ette, poliitreklaami tegemise juhtum! Nii, loomulikult tekivad küsimused, aga mis on siis poliitreklaami tegemine. Selle kohta on antud eraldi määratlus. Kohe alguses, mõisted, on öeldud niimoodi, punkt 2: poliitreklaami tegemine – kuulake nüüd tähelepanelikult, et midagi kõrvust mööda ei läheks! – on sõnumi ettevalmistamine ning selle edendamine, avaldamine, edastamine või levitamine mis tahes viisil tavaliselt tasu eest või asutusesisese tegevusena või poliitreklaami kampaania raames. Pange tähele, et tavaliselt, mitte ainult. 

Siis on antud kaks kriteeriumi, mis on alternatiivsed. Mõlemad ei pea olema esinevad, aga üks neist vähemalt peab esinema. Esiteks, kui seda tehakse poliitikas osaleja poolt, jaoks või nimel, välja arvatud juhul, kui sõnum on puhtalt eraviisilist või ärilist laadi. Või – nüüd on b – kui see sõnum võib mõjutada valimiste või rahvahääletuse tulemust, hääletamiskäitumist või seadusandlikku või regulatiivset protsessi liidu-, riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil ja on selleks mõeldud. Kujutate ette, võib mõjutada valimiste või rahvahääletuse tulemust, hääletamiskäitumist või seadusandlikku või regulatiivset protsessi riiklikul või kohalikul tasandil või on selleks mõeldud? 

Kas te nendele kriteeriumidele tuginedes oskate mulle selgitada, palun, mis kvalifitseerub ja mis ei kvalifitseeru poliitreklaamina? Näide, mille ma tõin siin vist esimese lugemise ajal peetud kõnes … Palun lisaaega kolm minutit! 

Kolm minutit lisaks. 

… seisnes näiteks meeleavalduses. Kodanike ühendus. Näiteks oletame, et see ühendus, kes seisab siin kanade puuris pidamise vastu, korraldab meeleavalduse kas parlamendi ees või Stenbocki maja ees või kusagil mujal. No öelge mulle, kas see on poliitreklaam. No võiks öelda, et see on suunatud seadusandliku protsessi mõjutamisele või regulatiivse protsessi mõjutamisele. Aga mina küll aru ei saa, milles see poliitreklaam seisneb, mida nad siis reklaamivad või keda nad reklaamivad. 

Mina saan aru, et neid erakondi, kes pooldavad kanade puuris pidamise keelamist, on Riigikogus õige mitmeid. Ma ei tea, ma eeldan, et sotsid pooldavad. Ma ei oska teiste kohta öelda. Eesti 200 võib-olla pooldab, võib-olla Reformierakond pooldab. Kellele siis reklaami tehakse ja millisel moel? Kuidas jaotub see, kui palju läks nüüd sotside reklaamiks, kui palju läks Eesti 200 reklaamiks, kui palju läks Reformierakonna reklaamiks? Milles üldse reklaam seisneb, kui kodanikud avaldavad meelt seistes endale oluliste põhimõtete eest? Mina küll ei oska öelda. 

Ja nüüd ongi küsimus, et kui nad ei tähista oma reklaamplakateid või muid asju sellisel viisil, nagu Euroopa Liidu määrus 2024/900 nõuab, siis võib neid karistada. Ja nüüd jõuame teise põhimõttelise probleemini, mis seisneb selles, et kas te teate, kui palju see karistuse määr on, mida seaduseelnõuga ette nähakse? Kui suure trahvi võib neile määrata? (Saalist öeldakse "20 miljonit".) 20 miljonit eurot, nagu kolleeg Urmas Reinsalu ütles. See on diferentseerimata. Ei ole nii, et kui on väike rikkumine, siis kuni nii palju, kui on, ma ei tea, keskmise suurusega rikkumine, mis on kuidagipidi kriteeriumide kaudu määratletud, siis nii palju, ja kui on suur rikkumine suurte korporatiivsete subjektide poolt, siis kuni 20 miljonit. Ei, lihtsalt on öeldud, et kui on rikkumine, siis võib määrata trahvi kuni 20 miljonit. 

Tõsi, seadusesse on lisatud selline kriteerium, et kui tegu ei ole olulise rikkumisega, siis ei peaks üldse menetlust alustama. Võib alustada, aga ei pea alustama. See on ametnike diskretsiooni otsus, kas nad tahavad alustada või mitte. Aga kujutate ette, diskretsiooni otsus on nüüd see, et nendele kanade puurispidamise vastu protestijatele võib seaduse kohaselt määrata trahvi kuni 20 miljonit eurot. Mille eest? Selle eest, et nad ei olnud kuskile plakati äärele kirjutanud, tähistanud seda nii-öelda reklaami, mis polegi mingi reklaam nõuetekohaselt. 

Ma ütlen veel kord, me kõik saame aru, et see on jabur. Siin tegelikult ju vaidlusmomenti meil ei olegi. Ma ei vaidle siin mitte kellegagi. Ma eeldan, et kõik on nõus sellega. Aga jama on lihtsalt selles, et me oleme riigina jõudnud sellisesse olukorda, kus me koputamegi parlamendis ära seadusi täies teadmises, et need ei ole, esiteks, vajalikud, meil ei ole mingit ühiskondlikku probleemi, mida me siin lahendame, ja teiseks, see regulatsioon, mis saab kehtestatud, on lihtsalt selgelt ebamõistlik. Ja minu hinnangul mitte ainult ebamõistlik, vaid sellisena ka vastuolus põhiseadusega, vastuolus õigusriikluse põhimõttega, mille osaks on ka keelatud tegude määratletuse põhimõte. See peab olema keskmisele mõistlikule inimesele arusaadav, millised teod on lubatud, millised on keelatud ehk millised teod on karistatavad. Antud juhul see nõue ei ole täidetud. Aitäh! 

Suur tänu teile! Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Isamaa hääletab selle eelnõu vastu. Ma arvan, et see ei ole naljategemine. Me tekitame niisuguse olukorra, kui me räägime praegu … Ütleme, üks asi on segased õigusmõisted selle määruse tekstis, mis on pigem Prantsuse halduskultuuri stiilis, nagu Euroopa õigusaktidel on, formuleeritud. Ja nüüd me implementeerime need Eesti õiguskorda ainult selliselt, et me ütleme, et täidesaatev võimuasutus või riigiasutus, tehnilise järelevalve amet hakkab meil langetama seda järelevalvet. 

Sellises olukorras, kus määruse nõuete rikkumine – ilma mingisuguse eristamiseta, mida need määruse nõuded kujutavad –, siis antud juhul sisuliselt rikkumise alla langevad meediaplatvormid, reklaami tellijad, reklaami vahendajad, meediaettevõtted, kogu see ahel. Ja näete, ilma mingi kaalumisõiguseta, kuni 20 miljonit eurot, pidades silmas, ütleme, 4% juriidilisel isikul tema ülemaailmsest käibest – kui on kontserniga tegemist – või füüsilisel isikul 6% – panete nüüd tähele, poliitikud, härra Randpere – eelmise aasta teenitud tulust. Näete, niisugused Eesti õiguskultuuris. Tegemist on ju ülidrakoonilise karistusega, kui me asetame selle Eesti loogikasse. Need … miljonit eurot on ju sisuliselt lagi, mis on Eesti karistusõiguses üldse juriidilise isiku karistamine. Efektiivselt me teame erakondade puhul, et kui niisuguseid karistusi kohaldatakse, siis see tähendab tegelikult organisatsiooni sundlõpetamist. See toob selle kaasa, sellises ulatuses trahvi määramine. Ja panete tähele, et trahvi määrab üks asutus, kellel on hoopis teine profiil, kui tegeleda niisuguste poliitsemiootika probleemidega selle määruse mõtestamisel? 

Siin on meil kaks tõsist põhimõttelist küsimust. Esimene küsimus: kas sellisel kujul on meie keskkonnas sellise normi kohaldamine Euroopas õnnestunult välja kukkunud ja Eesti peaks sellele tähelepanu juhtima? Paradoksaalselt me olimegi eelmistel kohalikel valimistel vist niisugune eksperimentlabor sellele määrusele ja me nägime, kuidas seda need meediaplatvormid tõlgendasid. Et seda kuidagi muuta. 

Teine küsimus. Veelgi enam, seadusandja ülesanne, valitsuse ülesanne selles olukorras, kus mööndakse, et tegemist on tobedusega Eesti keskkonnas või võib kaasa tuua kummalisi siirdeid, pehmelt öeldes, oleks tulnud õiguskorda monteerida sellisel maksimaalselt ohutustaval moel. Aga seda kahjuks tehtud ei ole. Tempel löödi peale, 6% tulust inimesele eelmise aasta kohta, 4% ettevõtte ülemaailmsest käibest või 20 miljonit eurot kogu ketis – see, kes vahendas, see, kes tegi, see, kes kujundas, see, kes ellu viis, eks ole, ja näete, ilma mingisuguse kaalumisloogikata. 

Kuulge, andke andeks! Need on ju Tšingis-khaani karistusmeetmed. Mis see on siis, detsimeeria või? Ütleme, igal kümnendal pea maha, reklaamidest, 20 miljonit eurot trahv poliitreklaamimääruse rikkumise eest. Olukorras, kus see on sõnastatud pehmelt öeldes ähmaselt, kõik poliitikud teavad, eks ole, kes neid reklaame tellisid – nii palju, kui ma aru saan, arutelus seal oli –, et kui nõutud on tegelikult professionaalsed reklaamiettevõtted, mis on lubatud ja mis on lubamata, sellises olukorras keegi ei tea. Näete, niisugune kuidagi orwellilik olukord. Keegi ei tea täpselt Eestis, ega see kontor ka ei tea, eks ole. Tehnilise järelevalve ameti inimesed tegelevad televiisorite ja niisuguste küsimustega, internetikaablite ja nende ühendustega, eks ole, või et kingad ei ole praak. Ja nüüd peab niisuguste küsimustega tegelema, sisustama praktikaga. Keegi ei tea. Karistused, tšingiskaanlikud. Ise ehitame praegu niisugust orwellilikku loogikat. Ebaküps on valitsuse käitumine, suruda see lihtsalt läbi, vaatame, mis juhtub. 

Niisugused asjad võivad käest väljuda täielikult, tekitada niisuguse halli ebamäärasuse, kus keegi ei saa enam heauskselt käitudes aru. Siis on ohutum muidugi mitte midagi teha, kui see on kellegi eesmärk või ettekujutus. Või teine loogika on, et mingisugusel käitumisel võib kaasa tuua kuni 20 miljonit eurot ja seda ei määra mitte kohus, vaid tubli, aga siiski keskastme eriala valdkonna ametnik hakkab niisuguseid trahve virutama või väänama. Kuulge, mis meil toimub? 

Nii et me ei toeta seda. Kutsume parlamenti üles taskurätinurgast võtma välja iseotsustamise julgus. See on olemas, ma tean. Ja härra Klaassen, elu näinud mees, mis nad suga ikka teevad, kui hääletad vastu. Hääleta maha see jama. Okei. 

Aitäh teile! Sõnavõtt kohapealt Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel, Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ka Eesti Keskerakond loomulikult seda seaduseelnõu toetada ei saa. Ja juba teise lugemise ajal me väljendasime oma selget seisukohta. See seadus tekitaks veelgi suuremat segadust. Arvestades, et meil on praegu päris hästi reguleeritud kogu reklaamindus, kaasa arvatud, millisel viisil ja mis tingimustel saavad seda reklaami osta ka erakonnad, siis loomulikult see seaduseelnõu, mis tuleneb Euroopa tahtel, on selge, et ülereguleerimine hakkab toimuma. Ja lisaks võib see tekitada väga suuri majanduskahjusid mitte ainult selle trahvi kaudu, mis on üüratu suur, 20 miljonit, vaid ka suurest teadmatusest, kus tegelikult eraturg võib tõesti võtta ennast koomale, tulevikus mitte pakkuda sellises mahus teenust, nagu ta on praegu pakkunud. Ja seda me näeme ju tegelikult näidete põhjal, mis puudutab nii Facebooki ehk sotsiaalmeediat kui ka Youtube'i ja nii edasi, kus juba kohalike valimiste ajal oli näha selgelt, et nende portaalide poolt või sotsiaalmeediast tulid selged reklaamikeelud, erakonnad ei saanud rohkem reklaami osta. Aga see ei puuduta ju ainult erakondi. Nii et me kutsume üles seda seaduseelnõu mitte toetama. Aitäh!

Tänan teid! Sulgen läbirääkimised. Protseduuriline küsimus istungi juhatajale. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Mul on väga tõsine protseduuriline küsimus praegu. Küsimus on selles – ma katsun hästi lühidalt teha –, et põhiseaduse § 11 ütleb, et õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. § 14 põhiseadusest ütleb, et õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku ehk parlamendi kohustus seda tagada. Ma olen veendunud, et siin saalis ei ole ühtegi inimest, kes ei ütleks seda, et see seaduseelnõu on põhiseadusvastane Eesti põhiseaduse mõttes. Ma tean, et te ütlete seda, et põhimõtteliselt määrus on meile otsekohalduv. Nüüd on minu küsimus teile. Tegelikult me peaksime praegu sellele määrusele ütlema igal juhul "ei" seetõttu, et see on põhiseadusvastane. Kui te nüüd ütlete teistpidi, siis jääb mul ikkagi küsimus, kas Eesti on veel riik, mis on iseseisev, või on meie tegelikuks ülemuseks juba Brüsseli pandud määrused.

Aitäh, hea kolleeg! Mul antud hetkel kindlasti pole voli ega võimalust hinnata selle konkreetse seaduseelnõu vastavust põhiseadusele või mitte. Ühesõnaga, ma loomulikult isiklikult eeldan, et ta seda on, aga otse loomulikult võivad ka teie väited olla põhjendatud. Aga veel kord, tänaseks me oleme kolmanda lugemiseni jõudnud. Parlament, kes toetavad ka teie seisukohti, võivad hääletada selle eelnõu vastu. Sellisel juhul jääb see eelnõu vastu võtmata. Teine võimalus on loomulikult see, et kui see saab ka parlamendis vastu võetud, siis, hea kolleeg, olete te pannud tähele, et korduvalt on ka Vabariigi President, kes teostab samuti järelevalvet selle üle, kas see vastab põhiseadusele või mitte, ja kui see ei vasta, siis on see esimene võimalus, kust see võib tulla tagasi. Ja loomulikult ka õiguskantsler saab seda teha. Nii et selles mõttes ei ole see täna veel viimane hetk, kus teie väiteid kontrollida ja paikapidavust kinnitada. 

Aga, head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 696 lõpphääletus ja saalikutsungi järel me seda teeme. Auväärt Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud reklaamiseaduse ja isikuandmete kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu 696. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 42 Riigikogu liiget, vastu 26, erapooletuid oli 0. Eelnõu 696 on seadusena vastu võetud.

Saame minna, head kolleegid, kolmanda päevakorrapunkti juurde. Selleks on Vabariigi Valitsuse algatatud avaliku teabe seaduse ja keeleseaduse muutmise seaduse eelnõu 759 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Rain Epler, palun!

Aitäh, hea Riigikogu juhataja! Head kolleegid! Ma pean oluliseks mõne aspekti ära markeerida selles eelnõus. Võib-olla sissejuhatuseks, et, kolleeg Reinsalu, enne eelmist eelnõu pidas Varro kõne. Varro on tuntud selle poolest, et ta oskab selgelt ja hästi asju kokku võtta, ja oligi mõju. Peale seda kõnet sa said aru, tulid pulti ja ütlesid, et ka Isamaa otsustas eelnõu vastu hääletada, mis on selles mõttes kiiduväärt. Ja veel imekspandavam: Varro suutis selle asja nii selgelt ära rääkida, et isegi sotsid hääletasid vastu. 

Ma mõtlesin, et vaat siin on järgmine eelnõu, kus tegelikult on ka terve hulk aspekte, millele tasuks tähelepanu juhtida. Püüan konkureerida Varroga selles, et teha seda selgelt ja loogiliselt, ja vaatame siis, kuidas hääletus läheb. Meil räägitakse siin teabeväravast ja tõlkeväravast. Ja tegelikult antakse seaduse tasandil selle tõlke- ja teabejutu kaudu väga laiaulatuslik luba töödelda suurt hulka andmeid, sealhulgas terviseandmeid, karistusandmeid, muid eriliigilisi ja tundlikke isikuandmeid, nagu näiteks poliitiline kuuluvus ja usulised veendumused. Ja lisaks annab seadus õiguse neid andmeid seal pikka aega ka hiljem säilitada. 

Me mäletame, et siin oli üks nii-öelda superandmebaasi seadus Riigikogus, mis ka ühiskonnas leidis päris laia kõlapinda. Aga siin me tegelikult liigume sarnase superandmebaasi poole, et me justkui täidame õilsat eesmärki, et inimesed saavad teabevärava kaudu igasugustele teenustele ligi ja ametnikud saavad kasutada infotehnoloogilisi vahendeid, et dokumente ja andmeid tõlkida. Aga selle kõigega käib kaasas suur hulk väga tundlikke isikuandmeid, mis jäävad ja kogunevad sinna, ma ütleks, vägagi analoogsesse superandmebaasi. Võib-olla neid ei kühveldata sinna kokku kohe sellisel viisil ja kõike korraga, nagu oli plaanis selle juba jutuks olnud superandmebaasi puhul, aga siiski. 

Nii et selle teabevärava puhul on probleemiks see, et andmekoosseis ja andmete kasutamise eesmärgid seotakse lahti, mis tuntavalt ähmastab minimaalse andmete kogumise nõude sisulist kontrolli. Ja tõlkevärava puhul on probleem see, et väga tundlikud saavad need andmed olla, mida võidakse andmekogus hoida, kusjuures kogutavate andmete täpsemat koosseisu ja muid korralduslikke küsimusi hakatakse sätestama Vabariigi Valitsuse määrusega. Nii et me liigume sellise superandmebaasi juurde, kus on kirjas ka andmed, mida tegelikult ühe või teise teenuse osutamiseks ei ole vaja. 

Üks vastuargumente on olnud see, et inimene peab andma nõusoleku oma andmete töötlemiseks, aga siin liigutakse jälle sellise andmete puhul riskantse lahenduse juurde, kus nõusoleku saab anda ühest kohast ja kõige kohta korraga. Siis seda müüakse sellise mugavusteenusena ja inimesed selle nõusoleku annavad, aga tegelikult nad ei tea, milliseid andmeid millal ja mille jaoks seal taustal saab kasutada. Sellest üks risk, mis tekib, on see, et kui toimub nii-öelda tehnoloogiline andmekogu kompromiteerimine ja need andmed lekivad ja kui need on kõik tsentraalselt ühes kohas, siis see leke on väga suure mõjuga. Teine mõju on nende andmete kuritarvitamine, kui selline hulk andmeid on kesksesse andmekogusse koondatud. 

Nii et meie fraktsioon kindlasti kavatseb hääletada eelnõule vastu. Ma loodan, et minu jutust oli võimalik korjata üles iva ka neil, kes päris selgelt ei teadnud, kuidas käituda. Nii et ootan tulemuslikku hääletust. Aitäh!

Suur tänu! Saime palju juhiseid. Eesti 200 fraktsiooni nimel Ando Kiviberg, palun!

Suur tänu, härra istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Head inimesed, kes te seda istungit jälgite! Näed, oligi kasu. Sümpaatne kolleeg Rain Epler tõi esile, et võib-olla ei ole kõik täna saalis viibivad kolleegid täpselt aru saanud, mis selle eelnõu eesmärk on ja mida sätestatakse. Ongi vaja rääkida. 

Avaliku teabe seaduse ja keeleseaduse muutmise seaduse eelnõu on Riigikogu töölauale jõudnud tingituna vajadusest muuta Eesti riigi digitööriistu tõhusamaks ning oma kodanikke ladusamalt teenivamaks. Tehnoloogia areng on maailmas kiire, me kõik näeme selle arengu mõjusid enda ümber iga päev. Näiteks tehisaru mõju ja kasutus on juba jõudnud meie igapäevaellu, kas me soovime seda või ei soovi. Muide, eelmisel nädalal avaldati Eurostati info, et Eestis kasutab pidevalt tehisaru 80% noortest. Seda on tervelt pea veerandi jagu rohkem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Lihtsalt huvitava faktina. 

Eestil on päris pika aja vältel olnud õnne olla kogu maailma silmis üheks innovaatilisemaks ja nutikamaks riigiks, kes infotehnoloogia võimalusi julgelt kasutusele on võtnud. Ometi juhivad paljud IT‑valdkonna asjatundjad tähelepanu sellele, et Eesti digitiiger kipub piltlikult öeldes tukkuma jääma. Öeldakse, et andmed on uus kuld, nafta ja lausa kallis kivid. See on reaalsus. Võib üldistatult öelda, et tänapäeval toimub enamik arengust andmete analüüsist tõukuvalt ja enamik otsuseid tehakse andmetele toetudes. Nii on see paratamatult ka meie väikses ja armsas riigis. 

Kohe lõpphääletusele jõudev avaliku teabe seaduse ja keeleseaduse muutmise seaduse eelnõu avab Eestile võimaluse teha järgmine pikk ja otsustav samm digiriigi arengus. Me loome ühelt poolt meie kodanikele senisest paremad ja mugavamad võimalused oma andmete üle kontrolli pidada, teisalt ehitame avaliku süsteemi, mis võimaldab nii üksikisikutel kui ka organisatsioonidel ametiasutustega asjaajamist oluliselt lihtsamaks ja ladusamaks muuta. Võiks öelda, et antud eelnõu seaduseks saades asetame paika personaalse riigi olulise vundamendikivi. 

Me kõik oleme märganud ja teame, et juba täna küsitakse meilt erinevate veebiteenuste kasutamiseks, olgu avalikud või erateenused, erinevaid nõusolekuid meie andmete kasutamiseks. Ma olen kindel, et enamikul meist ei ole tegelikult täit ettekujutust, kellele, millal ja milleks nad on oma nõusoleku andnud. Selle seaduse alusel loodav teabevärav ja andmenõusoleku süsteem võimaldab kõik riigile antavad volitused koondada ühte kohta. Kodanikud ja organisatsioonid saavad neid anda, neid näha ja vajaduse korral ka neist loobuda ühes portaalis, ühes vaates. Siinkohal tuleb rõhutada, et inimesi ei kohustata uue lahenduse rakendamisel mitte millekski. Nii teabevärava kasutamine kui ka nõusolekute andmine oma andmete kasutamiseks on rangelt vabatahtlik, nii nagu see Eesti põhiseaduse kohaselt peabki olema. 

On veel üks oluline arendus, mille käivitamine eelnõu vastuvõtmisega võimalikuks saab. See on nõndanimetatud tõlkevarav. Eesti loob riigiasutustele, ent ka erasektorile ühise, kontrollitud ja seega usaldusväärse keskkonna ametlike tekstide või tõlketööde tegemiseks ja haldamiseks, kasutades selleks arenenud, kaasaegseid tehnoloogilisi lahendusi ja keeletehnoloogilisi vahendeid, nagu elektroonilised terminibaasid ja tõlkemälud. Kuigi viimati kirjeldatud platvorm laiemat kodanikkonda ilmselt igapäevaselt ja otseselt ei puuduta, on see lahendus Eesti riigi arengu seisukohalt siiski väga oluline. Väikese ja ekspordile suunatud majandusena on meil kindlasti tarvis olla rahvusvahelistele investoritele ja ka turgudele võimalikult arusaadav ning mõistetav. See on Eesti tuleviku vaates just pika plaani tähenduses eluliselt oluline. Oluline ja tähelepanuväärne on ka see, et täna siin saalis lõpphääletusele jõudvad seadusemuudatused toetavad jõustumise korral lisaks avaliku sektori teenustele ka Eesti ettevõtete arengut. Meie seadused, meie õigusruum ... 

Ma palun ühe minuti lisaaega.

Jaa, üks minut lisaks. 

Meie seadused, meie õigusruum ja ametlik asjaajamine peab olema ladus ning tehnoloogiliste vahendite abil rahvusvahelistesse keeltesse hõlpsasti ümberpandav. Üksnes nii püsiv Eestil väljavaade rahvusvahelistes, piltlikult väljendudes, kaubandus-majanduslikes võistlustes edukas olla. On ütlematagi selge, et seda tõlketööd ei hakkaks meie eest mitte keegi teine maailmas ära tegema. 

Avaliku teabe seaduse ja keeleseaduse muutmise seaduse eelnõu võimaldab tugevdada inimeste kontrolli oma andmete üle, lihtsustab ettevõtjate ja riigi vahelist asjaajamist ning aitab oluliselt parandada Eesti e-teenuste kvaliteeti. Tähtis on veel kord rõhutada, et teenuste kasutamine jääb inimestele vabatahtlikuks ning senised õigused ei muutu. Me astume vajaliku, otsustava ja tasakaalustatud sammu Eesti digiriigi paremaks muutmisel. Ma kutsun Eesti 200 fraktsiooni nimel kõiki häid kolleege seda eelnõu lõpphääletusel toetama. Ja ma tänan teid ära kuulamast.

Suur tänu teile! Nii nagu eelmises, oli ka siin terve rida väärt nõuandeid ja mõtteid. Aga head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 759 lõpphääletus. Saalikutsungi järel me seda teeme. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud avaliku teabe seaduse ja keeleseaduse muutmise seaduse eelnõu 759. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 47 Riigikogu liiget, vastu 8, erapooletuid oli 1. Eelnõu 759 on seadusena vastu võetud.

Oleme jõudnud neljanda päevakorrapunktini, milleks on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja meetmed laste sotsiaalmeedia kasutamisest tulenevate vaimse tervise probleemide leevendamiseks" eelnõu 775. Juhin tähelepanu sellele, et selle otsuse eelnõu vastuvõtmiseks otsusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Madis Kallase.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head kuulajad-vaatajad! Sotsiaalmeedia ja laiemalt nutiseadmete mõju laste tervisele on kahjulik. Seda kinnitavad erinevad uuringud ja sellel põhjusel on mitmed riigid astunud ka väga konkreetseid samme laste sotsiaalmeedia piirangute üle. Näiteks keelas Austraalia sotsiaalmeedia alla 16-aastastele lastele. Lisaks on jõutud erinevatesse otsustusetappidesse Prantsusmaal, Hispaanias ja Taanis. Küsimus laste ja noorte tervise kohta on liikunud edasi aruteludelt juba konkreetsete otsusteni. 

Antud eelnõuga palume me töötada Vabariigi Valitsusel välja konkreetsed abinõud noorte terviseriskide vähendamiseks, mis on seotud just sotsiaalmeediast tulenevate ohtudega. Lisaks soovime, et Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet saaks juurde vajalikku ressurssi ja jõudu, et jõulisemalt rakendada Euroopa Liidu digiteenuste määrust. Meil toimus toetusrühma kohtumine selle esindajatega ja saime tegelikult mitmetele küsimustele selle kohta oluliselt täiendavat infot. 

Nüüd aga konkreetse eelnõu ja nende seitsme punkti juurde. Vaimse tervise probleemid: ärevus, depressioon, enesehinnang, sotsiaalfoobia. Uuringud näitavad, et liigne ekraaniaeg ja intensiivne sotsiaalmeediakasutus on seotud laste ja noorte vaimse tervise probleemide sagenemisega, sealhulgas suurem risk ärevusele, depressioonile, sotsiaalfoobiale ja madalale enesehinnangule. Lisaks näitavad uuringud, et passiivne ekraaniaeg, mis on üle nelja tunni päevas, on seotud depressiooni ja ärevuse sümptomite suurenemisega ning sotsiaalsete oskuste halvenemisega. Samuti märgivad eksperdid ja teadlased, et sotsiaalmeedias toimuvad võrdlused ja negatiivsed võrgukogemused võivad vähendada eneseväärikust ja suurendada üksildust. Laste psühholoogiline heaolu näib sõltuvat nii ekraaniaja mahust kui ka kasutuse sisust ja kontekstist. 

Teisena palume tähelepanu pöörata küberkiusamisele, mis on ennekõike seotud anonüümsuse ja kontrollimatusega. Digikeskkonnas on küberkiusamine üks tuntumaid riske, mida esile tuuakse, ja seda mitte ainult Eestis läbi viidud küsitlustes ja uuringutes, vaid ka üle Euroopa. Sotsiaalmeedia ja online-platvormid võimaldavad anonüümsust ja jälgimatust, mistõttu lastel on lihtsam saada solvavaid sõnumeid, levitada kuulujutte või kaasata teisi. Klassiruumis toimuv kiusamine ei lõpe, vaid võib jätkuda 24/7 online-ruumis, kus õpetajad ja vanemad ei pruugi toimuvat märgata. Samuti on korduvalt uuritud, et korduv küberkiusamine on seotud suurenenud depressiooni, ärevuse ja mitmete teiste negatiivsete sümptomitega laste tervisele. Eksperdid taas kord rõhutavad, et digitaalse kirjaoskuse, teadlikkuse ja vanema ja lapse avatud suhtluse tähtsust on selgelt vaja rohkem märgata ja selles osas tööd teha. 

Kolmandaks, mitteeakohane sisu, vägivald, äärmuslus. Online-keskkond pakub kõike, sealhulgas teismeliste arengule sobimatut sisu, vägivalda, seksuaalset või äärmuslikku materjali sisaldavat sisu. Intensiivne ekraaniaeg suurendab tõenäosust sattuda sellise sisuni, eriti kui algoritmid pakuvad nii-öelda järgmist klippi ilma vanema kontrollita. Pidev kokkupuude vägivaldse või sensatsioonilise sisuga võib muuta laste tajud normaalsusest, suurendada ärevust või suurendada emotsioone. Eksperdid rõhutavad vajadust vanemliku kontrolli, filtrite ja jututeemade õppetöö järele, et lapsed oskaksid sisu kriitiliselt hinnata ja mitte võtta ebaausa või ohtliku sisuga asju normina. Samas tuleb arvestada, et teine pool jälle proovib seda kõike nullida ning mitte heade eesmärkide nimel lapsi mõjutada. 

Neljandaks, uneprobleemid, see on liigne ja ka öine ekraanikasutus. Ekraanikasutuse aeg, eriti hilistel õhtutundidel, sekkub üheselt ja selgelt une bioloogilisse rütmi. Ekraanide sinine valgus takistab melatoniini tootmist, mistõttu lapsed jäävad hiljem magama ja uni pikeneb vähemaks. See omakorda on seotud kurnatuse, ärritavuse, tähelepanu ja mitmete teiste probleemidega. Eksperdid soovitavad taas kord keelata ekraanid tund aega enne magamaminekut ja säilitada regulaarne uneärkamise rutiin, mis tugevdab sisemist kella ja parandab päeva jooksul vaimset tasakaalu. Seejuures on võimendava und häiriva mõjuka sisu ehk isegi eakohane sisu nutiseadmes enne magamaminekut häirib siiski lastel normaalse une saavutamist. Sisuliselt ei ole küsimus ka selles, mida me vaatame, vaid une kohal on tähtis ka see, et ükskõik, mida me sealt vaatame, on ekraani kasutamine enne magamaminekut negatiivse mõjuga. 

Viiendaks, kehaline passiivsus ja kaaluprobleemid. Pika ekraaniaja ja vähese liikumise seos ülekaalu ja terviseriskidega on hästi dokumenteeritud ja jälle korduvalt-korduvalt erinevates analüüsides välja toodud. Taas kord on näha, et ekraaniaeg on üheselt seotud kehalise passiivsusega. Lapsed veedavad rohkem aega istudes, mis on seotud suurema kehakaalu, rasvumise ja sellest tulenevate terviseriskidega, näiteks diabeet, südame-veresoonkonna haigused. Jälle on mitmeid uuringuid, mis kinnitavad, et suur osa lastest veedab ekraani ees rohkem aega, kui arstid soovitavad, ega täida päevast soovituslikku 60-minutilist füüsilise aktiivsuse nii-öelda miinimumeesmärki. Ja siinkohal on oluline märkida, et asendades osa ekraaniajast aktiivsete mängude ja välitegevustega, on võimalik vähendada nii liikumisest tulenevat vaevust kui ka rasvumisest tulenevaid probleeme, aga mis on peamine, üldist tervist ja vaimset heaolu. 

Kuuendaks toome välja, et keskendumisvõime langus, süvenemisvõime langus, loovuslangus ja õpitulemuste langus. On üheselt jälle mitmetes uuringutes välja toodud seosed sotsiaalmeedia intensiivse kasutuse ja vähese tähelepanuga. Pidev teavitussüsteem, lühikesed videod ja kiire infovahetus õhutavad hüplikku tähelepanu. Pikem ekraaniaeg võib mõjutada ka süvenemisvõimet, mõjutades samal ajal nii loovust kui ka probleemide lahendamise oskust, kuna aju harjub pideva stiimuliga ja rahulikumad ülesanded tunduvad igavad. Siinkohal on välja toodud, et digitaalse tasakaalu tähtsus on ülimalt oluline. Struktureeritud õpperutiin, ekraaniaja piiramine ja vahelduvad tegevused võivad toetada paremat õppimist ja kogu kontsentratsiooni sellele tegevusele. 

Seitsmendana toome välja privaatsusriskid ja digijalajälje alahindamine. Erinevalt täiskasvanutest ei pruugi lapsed õiglaselt mõista, milliseid andmeid nad online jagavad või kuidas neid kasutatakse. Isegi lastesihiga rakendused, erinevad platvormid, mis on ehitatud just laste jaoks, koguvad sageli andmeid ja kasutavad jälgimistehnoloogiat, mis ületavad vastavaid vanusepiiranguid. Samuti võivad ebausaldusväärsed rakendused ja mängud jagada või luua turvariske, mis ohustavad üheselt ja selgelt laste privaatsust. Ja siinkohal ongi oluline, et laste vähene teadlikkus, näiteks arusaam online-jälgimisest või kampaaniate eesmärkidest, tähendab, et nad ei pruugi kahjulikke olukordi ära tunda ega selle eest olla ka kaitstud. On rõhutatud, et digitaalne kirjaoskus ja õpetus privaatsuse kohta on sama oluline kui turvafilter või vanemlik kontroll, aga kindlasti see ei ole üksi piisav. 

Kokkuvõttes on meil oluline kõiki neid probleeme tajuda ja mitte eirata ohte. Nii nagu on öelnud üks noor Eesti sisulooja Maria Rannaväli, et kunagi oli sotsiaalmeedia nagu turvaline kodu tagahoov, aga aastal 2026 on see nagu suurlinna ristmik, kus keegi kogu aeg karjub, reklaamid vilguvad, sõpru üles leida on keeruline, mürafoon on maksimaalne. Ehk me ei saa vaadata täiskasvanutel sellele probleemile otsa samadel alustel, nagu me vaatasime otsa sellele kümme aastat tagasi. Koduhoovis lastel me lubame endiselt toimetada, aga suurlinna ristmikel me peame olema kindlad, et nemad teavad, kuidas minna üle tee, kuidas hoida oma telefoni taskuvarast eest ja nii edasi ja nii edasi. 

Loodan sisukat arutelu ja rõhutan üle ka selle, et Eesti noored on ka ise tunnistanud, et sotsiaalmeedia on nende vaimsele tervisele ohuks ja vaja on mingeid sekkumisi. Millised sekkumised on kõige mõjukamad ja mõjusamad, seda on raske hinnata, aga kindlasti ei ole see tänase olukorra jätkumine. Vaja on reaalseid samme, et ennekõike eelmainitud seitsmest peamist kitsaskohta selgelt ja üheselt hakata lahendama. Oluline märksõna kogu selle probleemi tõstatamisel on ka see, et varem või hiljem me peame üha rohkem hakkama tegelema ka tehisaru pealetulekust tulenevate väljakutsetega. Ja milliseid ohte see meie noorte vaimsele tervisele võib endast kujutada, me täna veel üheselt ei oska öelda. 

Ma tänan fraktsiooni nimel kõiki neid osapooli, kes on osalenud erinevatel seminaridel, kus me oleme seda arutanud, on erinevaid algatusi teinud siin saalis ja ka teistesse formaatidesse väljaspool Riigikogu saali. Ma arvan, et see, et me selle probleemiga tegeleme ja siin Riigikogu saalis seda arutame, on juba väga-väga oluline ja suur samm edasi. Tänan ka juba ette, lugedes läbi komisjoni arutelu sellel teemal. Oli hea meel näha, et kõik fraktsioonide esindajad, kes komisjonis sõna võtsid, tegid seda sisuliselt argumenteerides. Oli tunda, et probleemi tõsidust siin saalis mitte ükski fraktsioon ei alahinda ja ollakse valmis ühiselt leidma lahendusi, mis iganes need siis ka lõpuks olema saavad. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile on küsimusi. Alustab Tanel Kiik. Palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Tegelikult tõesti oli see arutelu sotsiaalkomisjonis ka päris asjalik ja sisuline. Mul on tekkinud isegi võib-olla liiga optimistlik, aga siiski ootus, et äkki parlamendi enamus tõepoolest toetab seda otsuse eelnõu, sest tegelikult probleem on ju tõsine. Vaimse tervise kriis, millest on valdkonna eksperdid pikalt rääkinud, on aastatega süvenenud. Ja ma näen, et nüüd isegi vastutav minister on selle oma sõnavarasse võtnud. Tundub, et jää on hakanud liikuma. 

Aga ma küsin sinult niimoodi. Kui palju sa tegelikult oled oma senise töö ja praktikaga näinud, kui palju seni on Vabariigi Valitsus ja vastutavad ministeeriumid astunud neid samme, mida tegelikult on lastepsühholoogid ja muud eksperdid juba pikalt välja toonud ja mil määral tegelikult on seni olnud nad natuke nagu hüüdja hääleks kõrbes? Kui meenutada kas või meie asjalikku seminari, kus tundus, et psühholoogid ja haridusteadlased on pikalt sellest rääkinud, aga millegipärast pole neid seni kuulda võetud. Äkki sa oskad öelda midagi positiivset ka, et mida on juba ära tehtud, või pigem on tegelikult vaja nüüd hakata kiiresti tegutsema?

Aitäh! Mina võin öelda, et niipalju kui ma olen ka materjale lugenud ja tegelikult erinevate osapooltega kohtunud, olgu nendeks näiteks lastekaitse liit, Peaasi, ülikoolid, Tallinna Ülikool, Tartu Ülikool, siis tegelikult nemad on öelnud, et ministeeriumides, ükskõik milliste ministrite ajal, on töö selles suunas käinud, et kuidas just sinise ekraani mõju lastele vähendada, kuidas kogu seda temaatikat tuua rohkem avalikkuse ette. Ma olen selles mõttes pigem nagu optimistlik ja näen positiivselt asjadele tagasi. Tööd on palju tehtud ja sellepärast ma pigem täna minevikku isegi nii väga ei vaataks ja keskendukski just nendele, et praegu me oleme uues situatsioonis. Aastal 2020 või aastal 2024 olid sootuks teised olukorrad ja seda on kinnitanud ka eksperdid. Nüüd on vaja sekkuda, nüüd on vaja oluliselt teisi lahendusi kui võib-olla viis või kümme aastat tagasi. Aga ma, jah, väga kriitiline ei oleks. Ma arvan, et ministeeriumid on teinud päris tunnustavat tööd nii teie ministriks oleku ajal kui ka teiste ministrite oleku ajal, kes siin saalis on. Seetõttu on vaja nüüd lihtsalt astuda järgmised sammud.

No oli hea küsimus. Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tõesti aitäh, et selline eelnõu tuli, nagu ka Keskerakonnalt eile arupärimine peaministrile samal teemal. Nii et siin me oleme ühel rindel. Aga ma küsin, et eks see sotsiaalvõrgustik ole ju nagu iga asi kahe otsaga. Ühelt poolt ta annab teadmisi, aga teiselt poolt tema kaudu saab inimesi alandada, kiusamist saab teha. Ja mis on võib-olla kõige hullem, ka narkoäri on roninud, ta on lausa roninud sellesse valdkonda ja seal käib see kauplemine. Kuidas eristada seda positiivi ja negatiivi? Mis teie nägemus on: kas üldse keelustada või on mingisuguseid mehhanisme, millega saab neid teemasid kuidagi eristada?

Aitäh! Ma tänan ka Keskerakonda tõesti, et äärmiselt sisukas arutelu oli peaministriga esmaspäeval arupärimisele vastamisel. Oli hea ja sisukas arutelu. Mis puudutab seda, kuidas on võimalik eristada nii-öelda kasulikku ja kahjulikku sisu sotsiaalmeedias, siis eks see ongi äärmiselt keeruline. Me teame, et väga palju õppematerjali on tänapäeval võimalik leida nutiseadmest mingil määral ka sotsiaalmeediast. Ühtpidi öeldes, et kui lapsed ja noored seda tarbivad, seal loevad ja õpivad, siis see võiks olla kasulik, aga teistpidi jälle teadlaste seisukoht on olnud, et sotsiaalmeedias, ükskõik kui kasulikke või häid asju sa seal ka ei tee, ikkagi kogu algoritm on üles ehitatud sellele, et sa sealt välja ei saaks. Isegi kui sa lähed sinna midagi lugema, kõrval reklaamid vilguvad edasi, järgmine sisu, mis sulle ette söödetakse, võib olla hoopis mingist muust teemast. Seetõttu on öeldud, et tegelikult nii-öelda kasulikku sotsiaalmeediat on äärmiselt keeruline defineerida. Pigem sellist nii-öelda klassikalist kasulikku sotsiaalmeediat, vähemalt Eesti ekspertidega rääkides ma ei ole aru saanud, mis asi see on. 

Aga see, et õppetegevus, võib-olla ka mingi konkreetne suhtlus sõber sõbraga, tuttav tuttavaga võiks seal olla, see on igati loogiline ja tervitatav, aga kõik, mis sinna juurde tuleb, ehk see metafoor, mida ma kasutasin, et kui 2016. aastal nimetas üks YouTube'i kasutaja seda turvaliseks tagahooviks versus nüüd suurlinna ristmikuks, siis ma arvan, et seda võibki ülekantud tähenduses ka praegu võtta. Kui me teame, kellega me räägime, kui me teame, kes on selle artikli, video autor, ma arvan, et siis see oleks igati tervitatav, ei oleks nii kahjulik. Aga kahjuks me seda enam ei tea ja kahjuks teine pool annabki juba sellist infot, mida ei saa kontrollida ja mida ei saa adekvaatselt hinnata.

Jaanus Karilaid, palun! 

Aitäh juhatajale! Hea ettekandja! Kõigepealt ma ka tunnustan sotsiaaldemokraate väga adekvaatse probleemiasetuse eest. Ja loomulikult, sotsiaalmeedia kui sõltuvus on ju ikkagi mingisuguse tagajärjega tegelemine. See kõik, ennetustegevus ja ennetusmeetmed on ju strateegilise tähtsusega. Ja tõesti, ütleme, 10–19-aastaste noorte seas on vaimsete probleemide osakaal 47% suurenenud. Tegelikult meile vaatab meile vastu suur probleemide pundar ja eks seal on väga palju põhjuseid, miks see on nii läinud. Ja eks meie, poliitikute ülesanne on ju poliitikat nii kujundada, et neid probleeme oleks võimalikult vähe ühiskonnas, et ühiskonna stressitase oleks väiksem ja tegelikult oleks ka noorte tulevik perspektiivsem. Ma alustasin nüüd tunnustusega, aga teiselt poolt ma küsin, et kui sa vaataksid viimase nelja aasta poliitikavalikuid, siis kas sa midagi teeksid ka teisiti. Kas see on huvihariduse rahastamine? Kas need on laste- ja peretoetused? Sest tegelikult sotsiaaldemokraadid andsid järele Reformierakonna survele. Kas sa teeksid midagi teisiti?

Aitäh! Jah, mis puudutab konkreetselt noorte vaba aja veetmist ja sotsiaalmeediat, siis kindlasti olen mina alati seda meelt olnud – ja seda kinnitas ka siin neljapäeval toimunud inimarengu aruande tutvustus –, et huviharidusele on oluliselt suurem mõju, positiivne mõju laste nii hariduslikule arengule kui ka vaimse tervise probleemide vaates. Ma isiklikult eraldaks kindlasti rohkem vahendeid just maapiirkondade huviharidusele, kust tuli selge vahe välja. Teiseks, kindlasti vaataksin selgemalt ja ühesemalt üle selle, kuidas, mismoodi on võimalik toetada sotsiaal-majanduslikult võib-olla mitte nii heal järjel olevate perede laste huvihariduse tegevust. Need on jah konkreetsed sammud, sest huviharidus võiks olla üks väga selge meede ja huvihariduse parem kättesaadavus ka sotsiaalmeedia probleemide lahendamiseks, kui me räägime võimalikest lahendustest. Aga jah, huviharidusse täiendavate sihitud toetuste lisamine võiks olla see. 

Ma pean tunnistama, et ka sotsiaaldemokraadid on seda erinevatel aastatel, kui vähegi on koalitsioonis selles kokkulepe saavutatud, toetanud. Mäletan, vist 2016 või kusagil sealkandis, Indrek Saare ajal, kes oli kultuuriminister, tehti seda päris edukalt. Ma arvan, et siin on veel häid näiteid. Ja seda on kindlasti ka teiste erakondade puhul, kus on huviharidusse panustatud, olgu see Keskerakonna või Isamaa või Reformierakonna või Eesti 200 puhul ja ka EKRE puhul.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud ettekandja! Siiras tunnustus nii olulise teema süvendatult ja rahulikult eestvedamise eest! See tõesti on oluline. Aga, hea Madis, kas sa selgitaksid, et kui me siin Riigikogu saalis väga tihti kohati minu hinnangul tühja-tähja üle vaidleme pikalt ja arutame, siis kuidas me nii olulise teemani nii hilja oleme jõudnud terve ühiskonnana? Mis need põhjused võiks olla?

Aitäh! Ma arvan, et üks põhjus on see, et iga asi, mis jõuab siia saali, jõuab siia võib-olla peale teatud ühiskonna temperatuurini jõudmist. Ju siis ei olnud ühiskonnas veel piisavalt terav see probleem. Teine põhjus on kindlasti see, et meist suuremad riigid ja võib-olla ka pikema demokraatiaga riigid ja võib-olla ka pikemaaegselt sotsiaalmeediat kasutavad riigid on teinud juba selgeid otsuseid. Võtame Austraalia, kes keelas ära. See kindlasti on avaldanud mõju, miks me nüüd seda arutame. 

Aga ma arvan, et peamine probleem on ikkagi see – või mitte probleem, vaid peamine põhjus on see –, et me nii lapsevanematena kui ka täiskasvanutena lihtsalt näeme, et see olukord, mis meie ümber on, olgu see ühistranspordis, olgu see koolide ümber, olgu see huvihariduse eelnevalt või järgnevalt, et lihtsalt niivõrd paljud lapsed on kinni nutiseadmes. Ja lõpuks, ma arvan, kõigi silmad avanevad ja me peame reaalseid samme astuma. Jah, ju siis ei olnud aeg enne küps, aga ma arvan, et põhjus on peamiselt see, et meile on tulnud ka nüüd selged tõukefaktorid Austraalia, Prantsusmaa ja Taani riikide näol.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Täpselt samuti tänan selle väga hea eestvedamise ja nõupidamiste korraldamise, seminaride korraldamise eest. Mul on suur palve, et sa kordaksid siit kõnepuldist üle selle, mida me ka sotsiaalkomisjonis kinnitasime ja kordasime, et sotsiaaldemokraadid ei ole esitanud Riigikogu otsuse eelnõu mitte millegi ärakeelamiseks. See on laste kaitsmiseks ja nende lahenduste leidmiseks üle erakondade. See ei ole poliitiline, see on laste kaitsmiseks. Kas see on nii? Kas ma olen õigesti aru saanud? Ja oleks hea, kui see kordus oleks ka siit, et seda ei kasutataks selleks, et sotsiaaldemokraadid jälle midagi ära keelavad.

Aitäh! Aitäh ka heade sõnade eest! Tõesti on nii, et see otsuse eelnõu on ette valmistatud just selles valguses, et sotsiaaldemokraadid ei tule selgelt ütlema, mis on üks ja ainus lahendus. Me oleme teadlaste ja haritlaste abiga ära kaardistanud need seitse peamist probleemi, mis üheselt ja selgelt on välja joonistunud. Me oleme valmis igatepidi toetama ka Vabariigi Valitsust, et just nendele leida lahendused, mis on need parimad lahendused. Kui ühel hetkel, ma ei tea, kolme või kuue kuu pärast leitakse, et kõige tõhusam lahendus näiteks 12-aastaste laste sotsiaalmeedia negatiivse mõju vastu on mingisugused piirangud, siis on nii ja siis me arutame selle võimalikku rakendamist siin saalis arvatavasti. Aga antud juhul me oleme andnud need probleemid ette, kirjeldanud need ära, ilma et me ütleksime, et ainus võimalik tee on Austraalia tee.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja, minu poolt ka tunnustus! Ma olen näinud, kuidas sa seda teemat oled eest vedanud ja tõesti toonud laua taha väga palju teadmist, eksperte, kes oskavad selle probleemi sügavust hinnata ja välja tuua. Nüüd tuleks vaadata, kuidas leida lahendusi. Euroopa Liidu tasandil kehtib jah digiteenuste määrus, mis on [20]22. aastal vastu võetud. Aga miks see on just Euroopa Liidu tasandile oluline? Tegelikult nende suurte platvormide vastu tõenäoliselt ei hakka ühegi väiksema riigi või väiksema kogukonna tahe. Me teame neid vaidlusi, me teame ka teatud trahve, mis on tehtud, aga need asjad kahjuks ei liigu. Selle määruse põhimõtete täitmist peaks meil järgima Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet. Kas selles protsessis sa vestlesid ka selle ametiga ja mida nemad ütlevad? Millised nende probleemid on või kuhu nende käed ulatuvad? Kas neil on ressurssi selle jaoks? Mis see põhiprobleem nende poolt üles on tõstetud?

Aitäh! Tõesti, me kohtusime toetusrühmaga kusagil nädal tagasi, nii peadirektori kui ka vastava osakonna inimesega. Nad tõid välja kolm peamist probleemi. Esiteks see, et väga keeruline on jõuda nende suurkorporatsioonide otsustajateni. Eestis peaaegu esindajaid mitte ühelgi ei ole, kui rääkida suurtest sotsiaalmeedia platvormidest. 

Teiseks see, et see ei ole lihtsasti tõlgendatav probleem. See info, mis liigub sotsiaalmeedias ja mis lasteni jõuab, seda on äärmiselt keeruline … Need andmemahud on lihtsalt nii meeletud, et nad tõid välja, et selliseid usaldusväärseid teavitajaid ebasobiva sisu osas või mis iganes muude probleemide osas on ka Eestis veel pea olematu. See pidi toimima mingil määral pangandusega Eestis, aga näiteks lastele sobimatu sisu, ja selles vaates ütleski TTJA, et seal oleks meil veel päris suured sammud vaja edasi astuda, et kas seda rolli võiks täita mõni organisatsioon – juba mainisin enne lastekaitse liitu või mõnda teist organisatsiooni –, see oli nagu teise asjana. 

Ja midagi ei ole öelda, kolmandana tõid nad välja ikkagi klassikalise probleemi, mis on ressursipuudus. Kui vastas on suured korporatsioonid, kus me ei räägi tuhandetest inimestest, vaid kümnetest tuhandetest inimestest, kes tegelevad iga päev meie ja meie laste kinnihoidmisega sotsiaalmeedias, ja vastu on panna Euroopal … Nüüd loodi küll uus struktuuriüksus, minu mäletamist mööda oli seal 200 töötajat. Ma ei tea, kui paljud sealt konkreetselt Eestiga on seotud, aga Eestis oli vastavas üksuses minu mäletamist mööda tööl kolm inimest. See on selge, et me jääme siin juba stardipakkudel kaotajaks nende suurte vastu. Ehk jah, ressursse oleks vaja juurde ja võib-olla usaldusväärseid teavitajaid nii-öelda tekitada või selgitada välja Eestis, kes võiks olla see hea partner. Aga koostöös Euroopa Liiduga ma arvan, et liigutakse õiges suunas, mis puudutab just digiteenuste määrust. Aga ma arvan, et ressurssi 200 inimese asemel peaks seal olema võib-olla isegi 2000 inimest. Siis me räägiks võrdväärsemast võitlusest nende probleemide vastu.

Selle määruse vastuvõtmise aeg vajab vist stenogrammis täpsustust. Hea küsija, vaadake see pärast üle. Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Hea on näha, kuidas sa enda jaoks olulist teemat põhjalikult ette kannad ja kaitsed. Ma küsin veidi laiemalt. Kahtlemata on algoritmide juhitud sotsiaalmeedia, kus suure osa päevast noored veedavad, probleem, aga lisaks, kaasnevad mured on need veebipõhised mängud, kus toimub suhtlus ja noorte radikaliseerimine internetis. Kas sa võiksid kirjeldada lisaks platvormide vastutuse suurendamisele ja digiteenuste määruse rakendamisele ja nutiseadmete kasutamise reguleerimisele koolis veel viise, kuidas vanemad õpetajad ja teised osapooled saaksid toetada seda, et noored saaksid ennast paremini juhtida ja saaksid paremini aru, kuidas algoritmid töötavad? Kas meil on juba programme, mida rakendatakse, midagi, mida võiks laiendada, õpetada, koolitada, et selline laiapõhine ennetus meie noorte tervise nimel toimuks üle Eesti ja erinevad osapooled saaksid oma rolli võtta?

Aitäh! Ma arvan, et küsija viitas väga hästi ka sellele, millega Eestis tegelevad ... Ma kordan ennast juba mitu korda, aga tegelikult ma soovitan kõigil täiskasvanutel ja kui vähegi ka noored seda ülekannet vaatavad, külastada peaasi.ee lehte, kus on väga selged nii-öelda nutikad lahendused, mismoodi, kuidas võiksid õpetajad koolides asendada erinevaid tegevusi, mis just arendavad neid sotsiaalseid oskusi, neid tugevusi, mida on noortel vaja, et suuta ise sealt sotsiaalmeediast välja tulla. 

Samuti Lastekaitse Liidu algatatud erinevad projektid. Jälle, külastage nende kodulehte, näete ära, kui tänuväärset tööd on tegelikult juba aastaid tehtud, mida me kahjuks ei tea. Eile nendega kohtudes – ka küsija osales seal –, tuligi välja, et on paratamatus, et meil väga palju tehakse taustal, väga palju räägitakse, väga palju on huvitavaid ja sisukaid programme, aga reaalsus on see, et ikkagi see teine pool, kes soovib neid hoida sotsiaalmeedias, on niivõrd palju produktiivsem, niivõrd palju jõulisem, niivõrd palju tugevam, et sinna ikkagi paljud kohale ei jõua. Aga jah, on olemas väga nutikaid programme, mida õpetajad juba mitmetes koolides kasutavad, ja just sellest lähtuvalt, et meil ei ole mõtet lihtsalt rääkida, et sotsiaalmeedia on paha, minge selle asemel õue, tehke sporti, mängige klaverit, vaid seda tuleb teha ikkagi oluliselt nutikamalt ja teadlikumalt, et laste aju sellega harjuks ja nad tuleksid sellega kaasa.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Meil oli eelmise aasta lõpus üks perede ja laste sündimuse teema arutelu siin Riigikogu saalis. Praxise analüütik just tutvustas äsja valminud uuringut, mis kirjeldas, kuidas sotsiaalmeedia viib poisid sellistesse hoovustesse ja ruumidesse seal sotsiaalmeedias, kus nende väärtusruum läheb rohkem Rumeenia ja Poola moodi ning tüdrukutel rohkem Norra ja Rootsi moodi. Tulevikus on nii, et lihtsalt väärtusruumid ei kattu, ühist kodu enam ei looda, peret ei looda ja Eestis sünnib ka lapsi vähe. Hispaania on näiteks seda ja paljusid muid probleeme, mis sotsiaalmeediaga kaasnevad, mõistnud. Nemad plaanivad kriminaliseerida algoritmid, mis manipuleerivad noorte ja inimestega. See on sotsiaalmeedia platvormi enda vastutus. Kas ja kuidas te näete sellist Hispaania lähenemise võimalust? See ei ole ärakeelamine, aga öeldakse, mis tohib olla ja mis ei tohi olla.

Aitäh! Tegelikult kogu selle eelnõu ülesehitus ongi see, et me tahamegi, et oleks parimad praktikad. Kaks nädalat tagasi külastas Riigikogu ka väike grupp noori nii-öelda sisuloojaid, kellega me arutasime seda teemat, kuidas ja mismoodi võiks see välja näha. Nemad tõid välja huvitava lähenemise. Meile räägitakse, et Eesti noored on kõige nutiteadlikumad, me oleme e-riik, me oleme nii-öelda IT-riik. Kas mitte me ise riigina ei peaks ka sellest lähtuvalt hoopis nutikamaid lahendusi mängu tooma? Noored olid valmis ise kaasa mõtlema, sest nad teavad, et probleem on. Nad teavad, et üks alternatiiv on lauskeeld, mida 14–15-aastased iseenesest ei tahaks, nad tahaks seal edasi käia. 

Seetõttu ma arvan, et vastutus platvormidele rohkem panna on kindlasti õigustatud, lisaks ka reaalne virtuaalmaailma nii-öelda karistuste süsteem. Praegu me teame, et meil on ikkagi nii-öelda päris maailm ja virtuaalmaailm, aga see, mis ühes toimub, on meil sisuliselt hoomamatu ja haldamatu. Meil on Eestis tuhandeid politseinikke, aga ainult kümme virtuaalmaailmas toimetavat politseinikku. See ei ole võrreldav. Seetõttu ma arvan, et need näited, mis ka Hispaaniast on, on kindlasti arutamist väärt. Kindlasti on need midagi sellist, mis pigem näitavad riigi tugevust ja nutikust, ja seda ka noored on valmis ise tegema. 

Aga veel kord ma ütlen, et noored rõhutavad ja veel tugevalt rõhutavad seda, et probleem on väga tõsine. Mul oli tõesti hea meel kuulda, et keegi ei ütle, et mida te, täiskasvanud, siin nagu heietate mingi teemaga, et see ei ole mingi probleem, las me oleme seal, see on ajastumärk. Ei, noored ise ütlevad samamoodi, et nad tunnevad alati, kui nad on näiteks nelja tunni asemel päevas kaheksa tundi sotsiaalmeedias, siis nendel on oluliselt kehvem olla, oluliselt halvem tuju ja nii edasi ja nii edasi. Mitte et seda on hea kuulda, aga seda oli hea näha, et nad ise tunnistavad selle probleemi olemasolu.

Toomas Uibo, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Hea Madis! Äärmiselt tänuväärne teema, millega tegeleda. Aga ma küsin niimoodi. Kas sul on andmeid, kui suur protsent vaimse tervise hädadest, ütleme, eriti noortele ja lastele tekitab just sotsiaalmeedia? Ilmselt neid põhjuseid on ju rohkem kui sotsiaalmeedia. Kas sa ei ole mõelnud, et seda vaadata kuidagi suurema paketina, et me ei räägi ainult sotsiaalmeediast? Ja kas sa oled mõelnud sellele, et äkki peaks täiskasvanud inimestele ka mingeid piiranguid panema sotsiaalmeediale? Mul on tunne, et täiskasvanud suudavad isegi rohkem mõjutada kaaskodanike mentaalset tervist kui lapsed.

Aitäh! Küsimuse esimene pool: kindlasti on vaimse tervise probleemide ja selle probleemi süvenemise taga väga palju rohkem probleeme kui ainult sotsiaalmeedia. Ma olen ennekõike rääkinud psühholoogide ja valdkonnaeksperte, kes ütlevad, et sotsiaalmeedia eristub selgelt nendest teistest probleemidest, mis on võib-olla mõnevõrra leebema mõjuga, võib-olla mõnevõrra ka raskemini tuvastatavad. Aga sotsiaalmeedia puhul on selgelt erinevad uuringud näidanud, kuidas see üheselt ja selgelt suurendab, ma ei tea, uneprobleeme, suurendab ärritavust, suurendab mis iganes muid asju. Mina usun, kui nad on väitnud, et see on üheselt ja selgelt seotud sotsiaalmeediaga, mis pakub lõputut sisu, mis pakub lõputut kerimist, mis manipuleerib sisuga, mida noored ei suuda võib-olla sellisel kujul hallata. Ja nad ei kontrolli seal seda asja ise, vaid see söödetakse nendele ette, et nad oleksid seal võimalikult kaua ja võimalikult kiiresti saaksid oma selle nii-öelda eduelamuse või dopamiini annuse kätte. See on üks teema. Aga ma ei väida jah, et vaimse tervise probleemide taga on ainult ja ainult üks probleem, sotsiaalmeedia. See on laiem, aga kusagilt peaks alustama ja ma arvan, et sotsiaalmeedia on üks koht, kus võiks alustada. 

Mis puudutab täiskasvanute temaatikat ja sotsiaalmeediat, siis mina isiklikult proovin olla sealt eemal. Seni on see õnnestunud, ma ei tunne, et midagi sellest puudu oleks. Jah, kogu aeg küll survestatakse, et väga suur osa elust, ka poliitiku elust pidi olema sotsiaalmeedias, aga kes midagi asjalikku ka sotsiaalmeedias ütleb või teeb, see üldiselt kandub üle ka tavameediasse. Ja sealt ma saan ikka teada, mida inimesed räägivad või arvavad. Eks me peame ise ka olema mingil määral eeskujuks, rääkides noortele, et te olete liiga palju telefonis, liiga palju sotsiaalmeedias ja ise samal ajal seal kogu aeg istudes, tunde olles. Kes ei ole vaadanud, vaadake, enamikul telefonidel on sees nii-öelda screen timing ehk ekraaniaja ülevaade, vaadake, kui palju te olete meilis, kui palju te olete sotsiaalmeedias, kui palju te olete mingis teises telefonirakenduses. See on tegelikult karm tõde, mida tasub aeg-ajalt ka täiskasvanuna endale meelde tuletada. Aga et ei jääks kõlama vale sõnum, siis ma ütleksin, et täiskasvanutele erinevate piirangute või keeldude aeg on pigem minevikku jäänud. Ma arvan, et täiskasvanutena me peame olema piisavalt haritud, targad ja kompetentsed, et me suudame neid piire seada, olgu see alkohol, olgu see sotsiaalmeedia või midagi muud.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Mina nii radikaalne ei oleks, nagu Eesti 200 esindaja mõtleb. Ma saan aru, et nad tahavad sellise kontrolliva ühiskonna luua ja on selliseid totalitaarrežiimi tunnuseid, mida on siin järjest meie ette toodud, on see siis jälitamissüsteem kaamerate kaudu, mis on olnud suuresti ebaseaduslik, või on see superbaasi loomine. Me räägime ikkagi millestki muust. Me räägime sotsiaalmeediast ja ma arvan, et täiskasvanud inimesed sotsiaalmeediat võivad ja peavadki tarbima nii palju, kui nad soovivad. Kui näiteks praegu ei oleks vaadanud sotsiaalmeediat, siis jällegi ei oleks me saanud teada, et Lätis lihtsalt ei jagu raha isegi Rail Balticu muldkeha ehitamiseks. No see on see, millest me oleme siin pidevalt rääkinud kogu Rail Balticu kohta. Aga ma ikkagi küsin. 2024. aastal Eesti Keskerakond pakkus sama teema välja ja siis miskipärast sotsiaaldemokraadid ei olnud kaasas, ei toetanud meie ettepanekuid, et seda temaatikat, sinna süüvida, uurida ja pakkuda välja ka lahendusi, mis puudutab alaealisi. 

Aitäh! Nii nagu ma enne ka teie kolleegile härra Karilaiule ütlesin, loomulikult on koalitsioone, kus saab mingeid asju teha mingi erakond lihtsamini ja kiiremini, mingeid asju jälle raskemini. Ma tean, et küsija ja vastaja on ühel meelel näiteks selles osas, et Eestis võiks olla astmeline tulumaks. Me mõlemad oleme olnud võimul, aga seda ei ole ikka Eestis tehtud. Selles mõttes ongi, et alati ei suuda ka võimul olles koalitsioonides kõiki asju nii teha, nagu on soovi. Aga jälle, keegi siin enne küsis, miks on praegu aeg küpsem, kui aasta tagasi, kui Keskerakond esitas teatud eelnõu. Ju siis ei olnud ühiskonnas veel piisavalt tugev see foon ja see temperatuur, et sellega oleks laiem üldsus kaasa tulnud ka Riigikogu tasandil. Aga nii nagu ma enne ütlesin, ma kindlasti tervitan ja tänan, et ka teie erakond selle teema tõstatas. Kindlasti oli see oluline samm, et ka ajaloos tagasi vaadates keegi ei ütle, et te alustasite neid arutelusid alles, ma ei tea, kolm kuud tagasi või kuus kuud tagasi. Ei, me saame öelda, et me alustasime neid arutelusid juba viis või neli aastat tagasi. See on kindlasti oluline.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma kõigepealt soovin tänada kõiki saadikuid nii koalitsiooni kui ka opositsiooni poole pealt, kes näevad, et see on väga oluline teema ja tegelevad sellega. Suur siiras tänu teile! Mina kolme lapse emana oskan seda hinnata. Aga ma küsin teie käest selle eelnõu menetlusprotsessi kohta. Millal võiks olla esimene aeg, kui see eelnõu siin majas saab kõik vajalikud lugemised peetud ja me saame minna edasi nende sisutegevuste rakendamisega?

Aitäh! Seda on väga raske prognoosida, kõik sõltub ka tänasest hääletusest. See eelnõu peab saama täna vähemalt 51 Riigikogu liikme toetushäält, et see protsess üldse jätkuks. Aga ma võib-olla ennast ja ma arvan, et ka kõiki teisi pigem rahustan sellega, et sõltumata sellest, kuidas see eelnõu hääletus täna läheb. Ühel puhul ta läheks kiiremini edasi, aga ta kindlasti ei kuku maha. Needsamad seitse probleemi jäävad meid jätkuvalt kahjuks saatma, me tegeleme nendega edasi. Tegelesime eile, kohtudes partnerorganisatsioonidega, tegeleme järgmisel nädalal, kui on järgmised kohtumised juba nendega kokku lepitud. Raske on prognoosida, aga ma arvan, et oluline on tänane hääletus. Kui see on näiteks 51 pluss häälega edukalt läbitud, siis, ma arvan, saab juba oluliselt positiivsemalt vaadata ka konkreetse seadusandluse poole, et mida ja kuidas võiks valitsus välja pakkuda. 

Ja mis seda veel natukene toetab, on see, et tegelikult nii Lauri Läänemets kui ka võib-olla keegi teine tõi veel välja, et juba me saame erinevaid praktikaid Euroopa riikidest. Me ei ole ainult selle Austraalia mudelis kinni. Me teame, et juba mitmed riigid on selliseid mitte lauskeelde hakanud rakendama, natuke teisel kujul neid hakanud rakendama. Ma arvan, et juba on, millest ka Eesti saaks eeskuju võtta. Loodetavasti me suudame koos ekspertide ja noortega töötada välja ka ise mingisuguseid lahendusi, kus päriselt anda meie noortele see aeg tagasi. Ja nagu ütles vist Austraalia peaminister, miks te seda teete, et me soovime anda oma lastele lapsepõlve tagasi ja sellepärast me seda teeme. Aga jah, ootame, kuidas läheb tänane hääletus ja siis saab juba täpsemalt.

Head kolleegid, ma jätsin alguses ütlemata, et meil on tegemist lõpphääletusega. Nii et selles mõttes, kui see eelnõu saab täna vähemalt 51 poolthäält, siis sellisel juhul on see otsuse eelnõu otsusena vastu võetud ja valitsuse ülesande saanud. Vadim Belobrovtsev, palun!

Jaa. Hea kolleeg! Kui me olime sellel konverentsil, mida sa juba mitu korda mainisid täna, siis mis tunne sul tekkis? Kas on võimalik saavutada üleparteiline konsensus, et see teema vajab tegelikult tõsist arutamist ja analüüsimist ning valitsus võiks hakata sellega tegelema? Ja mis sinu arvates see meeleolu seal konverentsil oli, just kui kuulata neid eksperte, kes seal kõik esinesid? Vähemalt mul tekkis kindlasti selline tunne, et meie ühiskonnas on valmidus olemas minna seda teed, et ikkagi analüüsida ja hakata mingisuguseid tõsiseid samme ette võtma. Aga kuidas sulle tundub, kas on olemas ka poliitiline valmidus selleks?

Aitäh! Ma esmalt tänan istungi juhatajat selle täpsustuse eest, see annab veel suuremat lootust ja usku, et see teema saab kiiremini ka valitsuse laua peale. Aga sellel konverentsil, seminaril, jah, seal jäi ka minul selline tunne, et ollakse tegelikult valmis. Võib öelda, et kaheksa kümnest esinejast oli seda meelt, et peab hakkama jõulisi sekkumisi tegema oluliselt kiiremini, kui seni on planeeritud. Samas, ma pean siiski olema aus, oli ka paar ettekannet, mis üheselt ja selgelt tõid välja võimalikud ohukohad, kui me räägime näiteks Austraalia mudeli rakendamisest Eestis. Seetõttu on, ma arvan, aus selline 70–80% võib-olla see valmisolek, mis on ka tegelikult Austraaliast meile tulnud info, seal ühiskonna valmisolek oligi umbes selles protsendi suurusjärgus. 

Aga see ei tähenda, et isegi kui emba-kumba äärmusesse see otsus ei peaks kalduma – tänane olukord versus alla mingi ea keeld –, siis seal vahepeal ei oleks mingeid samme võimalik astuda. Ma arvan, et selles oleme kõik ühel meelel ja selles oldi ka seal konverentsil ühel meelel. Mõned lihtsalt tahaksid liikuda oluliselt kiiremini edasi kui teised, kes jälle tõid esile neid sotsiaalmeedia võimalikke kasulikke aspekte või vähemalt noorte suhtluse vaates kasulikke aspekte.

Suur tänu teile! Rohkem küsimusi ei ole. Ja nüüd, head kolleegid, on meil suurepärane võimalus kuulata arutelu juhtivkomisjonis. Sellekohase ettekande teeb meie hea kolleeg, sotsiaalkomisjoni esimees Signe Riisalo. Palun!

Aitäh, istungi juhataja! Head kolleegid! Tõepoolest, eelmisel nädalal, 10. veebruaril leidis arutelu aset ja sotsiaaldemokraatide otsuse eelnõu, mis annab Vabariigi Valitsusele ülesanded sotsiaalmeedia riskide vähendamiseks lastele, toimus. 

Tanel Kiik kandis ette algatajate eelnõu ja – nüüd repliigi korras, mis komisjoni ei puuduta – ta tegi seda väga hästi ja sisukalt, aga kuulates täna Madist, oleks olnud päris huvitav kuulata ka Madist, kes on läinud põhjani ja ennast väga-väga kurssi viinud. Proua Helmen Kütt täpsustas ja täiendas ka Taneli sissejuhatust ja siis läks komisjon arutelude juurde. 

Ma pean ausalt tunnistama, et need arutelud olid hästi üksmeelsed. Komisjonis vähemalt kohal olnud liikmed olid kõik seda meelt, et sotsiaalmeedia on risk ja mitte ainuke risk laste vaimsele tervisele, aga ka füüsilisele tervisele – kõik, mis puudutab liikumistunde. Inimene on üks tervik ja mõju on kindlasti laiem. 

Tuli üles küsimus huvihariduse teemal, kas seda tuge on avalikust sektorist piisavalt, ja Toomas Uibo tõi välja ka küsimuse, mis puudutab täiskasvanute sotsiaalmeedia tarbimist. Eelnõu algatajate esindajad rõhutasid korduvalt, et tegemist ei ole täna siin ja praegu absoluutse sotsiaalmeedia tarbimise keeluga mingisugusest vanusepiirist. Me räägime siiski nendest muudest meetmetest, mida on võimalik teha enne, kui kunagi jõutakse täieliku piiramiseni. 

Arutasime ka seda, et tõepoolest on tegemist üsna mitme ministeeriumi valitsemisalaga, mistõttu on ka oluline, et see otsuse eelnõu oleks suunatud Vabariigi Valitsusele laiemalt, mitte ühele ministeeriumile. Ma mainisin mõne sõnaga ka seda, mida tegelikult on, olgem ausad, mitukümmend aastat tehtud. "Targalt internetis" on Lastekaitse Liidu projekt, veebileht, kus on nii lapsevanematele kui ka lastele informatsioon väljas. Seda projekti on veetud koos infotehnoloogiaettevõtete liiduga. Seda projekti on rahastanud nii Eesti riik kui ka Euroopa. Veebipolitsei tegevusest. Täna oli siin juttu suurtest gigantidest, kes sotsiaalmeedia taga tegelikult on, kümnetest tuhandetest inimestest, rahanumbritest rääkimata, siis on täiesti arusaadav, et need meetmed, mida me oleme rakendanud, ei ole olnud piisavad ja meie lapsed ka riskis on. 

Rääkisin ka sellest, et Sotsiaalministeerium on tegelikult laste vaimse tervise nii-öelda teekaardi kokku pannud. Täna käis siin aruteludest läbi ka ministeeriumide roll ja see teekaart on kokku pandud absoluutselt kõikide ministeeriumide koostöös. Iga ministeerium näeb, teadvustab ja saab lugeda ka must valgel, millised on tema ülesanded laste vaimse tervise olukorra parandamiseks. Need tegevused on suuresti suunatud tulevikku, aga mitte ainult, vaid ka need tegevused, mida juba on tehtud või mida praegu tehakse. 

Selline oli see arutelu laias laastus. Toon välja veel vanema rolli, mis on hästi oluline ja mida ka Helmen Kütt märkis. Meie täiskasvanutena ja vanematena, eriti väikelastele, oleme eeskujuks. Ka vanemlusstiilid on hästi erinevad, mismoodi vanemad oma lapsi suunavad, kas alternatiive pakutakse ja lapsele toeks ollakse. Selge on aga see, et teismeliste baasiline soov on olla suhtluses eakaaslastega. See on olnud alati nii ja see ka ei muutu. Oluline on kuuluvustunne – ka see ei muutu. Aga küsimus on selles, et kogu see suhtlus ja kuuluvustunne on kolinud päris maailmast internetimaailma ja seal on riskid, mida noored oma väikese elukogemuse tõttu või väiksema elukogemuse tõttu ei pruugi aduda ja jäävad ohvriks kas otseselt või mängud, sõltuvus või sotsiaalmeedia ja sellega kaasnevad kõik muud riskid. 

Komisjon otsustas võtta eelnõu päevakorda täna, viia läbi lõpphääletus ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks mind, Signe Riisalot. Selline oli arutelu komisjonis ja olen valmis vastama teie küsimustele.

Suur tänu! Teile küsimusi on, üks põnevam kui teine. Alustab Helmen Kütt. Palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud komisjoni esimees! Hea ettekandja! Kõigepealt ma tahan väga-väga tänada ja tunnustada selle komisjoni juhtimise ja muidugi ka kõiki kolleege komisjonis selle väga sisuka ja hea arutelu eest. See oli tõesti arutelu, mis vääriks täiesti jätkamist. Ma väga loodan, nagu sai eelnevalt öeldud, et see ei ole erakonna eelnõu, vaid see on erakondadeülene teema. Ma väga loodan, et täna juhtub see ime. Ma ei tea, kas kunagi siin saalis seda on juhtunud, aga miks mitte ei võiks see olla see eelnõu, millega juhtub see ime, et need 51 häält tulevad, ja miks mitte ka rohkem, aga vähemalt 51 häält, et sellega edasi minna. Sa mainisid ära ja rääkisid natuke ka vanemate rollist, et tegelikult on mitmed vanemad pöördunud peale sellist arutelu, mis on toimunud läbi seminaride, et nad tunnevad ennast nagu kuidagi läbikukkununa, et nad ei oska oma lapsi aidata. Aga see ei ole mitte nende süü, vaid pigem on see süsteemi süü. Kas on nii?

Ma arvan, et iga vanema lugu, iga perekonna lugu on ainulaadne ja ega siin ei saa kõiki peresid ühetaoliselt käsitleda. Küll aga soovitan ma nendel vanematel, kes soovivad rohkem informatsiooni saada, kodustes oludes süveneda targalt internetis portaali, kus on suunised ja juhised lapsevanematele täiesti olemas. Mitte kunagi ei tasu ennast tunda läbikukkununa, vaid lapsevanemana me kõik teeme vigu. Tuleb lihtsalt mõista, et kui on läinud natukene valesti, tuleb seda tunnistada ja püüda paremini otsida lahendusi. Me oleme lapsevanematele tegelikult pakkunud universaalset vanemluskoolitust, mis on kättesaadav kohalike omavalitsuste kaudu. Ja neis omavalitsustes, kus on perepesad, on see ka perepesade kaudu kättesaadav, selleks et juba algusest peale kujundada laste harjumusi. Teismelist ringi ei muuda naljalt. Aga kui me väikelapsele anname alternatiivsed võimalused aja veetmiseks ja ka oskused aja veetmiseks õues, sportides, lihtsalt suheldes, siis tegelikult kujunevad sellest käitumisharjumused, mis on kasulikud ka teismeeas.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Jätkame peredega. Ma räägin teile ühe juhtumi, mis leidis aset kahe perekonnaga. Kiirabi kutsuti välja ühte perekonda, kus laps – ma ei hakka isegi vanust ütlema, et keegi ennast ära ei tunneks, nimest rääkimata – oli stressis, tal keelati telefoniga mängimine või suhtlemine. Ja lausa tuli kiirabi välja kutsuda, sest lapsel oli nii paha. See on selline sõltuvus. Nad käisid seal ära ja hetke pärast oli teine väljakutse, kus kiirabibrigaad päästis väikelapse elu. Kui nad oleksid kokku sattunud, need väljakutsed, siis võib-olla esimene juhtum, kus oli stress, ei oleks päästnud seda teist juhtumit, kus oli laps täitsa suremas, sest teisi brigaade hetkel ei olnud võtta. Kas see juhtum ei annaks inspiratsiooni, et selle teemaga edasi minna? Ja tegelikult, miks ma küsin …

Teie aeg! 

… ma ei saagi aru, milline see seisukoht siis komisjonis oli. 

Aitäh! Komisjon tõi selle suurde saali lõpphääletusele selle ja komisjonil selles olukorras puudub täiendava seisukoha võtmise kohustus. Kohe me läheme kindlasti ka läbirääkimiste juurde, kus eri erakonnad saavad oma positsiooni väljendada. Lõpphääletusel on siis näha, kas loodetud – ja mina tõesti seda loodan – 51 häält kokku saab. 

Mis puudutab teie kirjeldatud lugu ja küsimust, kas see võiks olla inspiratsiooniks, siis ma pigem soovin öelda, et sellised lood ei tohiks olla inspiratsiooniks. Inspiratsioon peab tulema oluliselt varem ja me ei pea ära ootama selliseid drastilisi juhtumeid. 

See, mida mina kirjeldasin, alates väikelapsest ja vanema rollist, et teismeeas oleksid need oskused iseennast juhtida ja mitte ohvriks, sõltuvusse langeda, on oluline koht. Tegelikult seda ka tehakse, võib-olla mitte piisavalt, kindlasti mitte piisavalt. Ja mida me veel ei oska teha, on märgata, kui see sõltuvus hakkab välja kujunema, vanemate, õpetajatena, kes lapse ümber on. Kui see sõltuvus on jõudnud sinnamaani, nagu teie kirjeldasite, siis on väga keeruline lihtsate meetmetega lapse käitumist ja hoiakuid muuta.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Kindlasti ühinen sinu tunnustusega mu kolleegile Madisele, kes ongi seda eelnõu pikalt eest vedanud seda valdkonda ja ma ei hakka kuidagimoodi konkureerima tema sõnavõttudega. Aga minu küsimus on natuke seotud selle murega, mis mitme muu eelnõu puhul on. Riigikogus on jäänud umbes üks aasta sellist aktiivset tööperioodi. Oleme ausad, see päris lõpusirge võib minna suhteliselt kampaaniakeskseks, nagu elu on näidanud. Aega ei ole palju. Nii et mu mõte ja küsimus sulle komisjoni juhina, endise ministrina: kui palju sa näed, et tegelikult jõuab nüüd Vabariigi Valitsus reaalselt selle aja jooksul ära teha? On need mingid konkreetsed seaduse algatused ja initsiatiivid, näiteks nende seksuaalsete sisuga võltsingute kriminaliseerimisest, on see seotud mingite ennetusprogrammide käivitamise või lisaraha suunamisega? Kui palju me jõuame tegelikult ära teha? Ja kuna sa oled ka koalitsiooni esindaja, siis kui suur see valitsuse valmisolek tegelikult on nüüd tegutsema hakata? Ma siin olen Madisest kriitilise ja ma arvan, et seni on vähe tehtud.

Aitäh küsimuse eest! Ma tõesti ei tahtnud kuidagi alahinnata sinu seaduseelnõu ette kandmist, aga Madis rääkis väga huvitavalt ja põnevalt detailidest. Vabandust, Tanel Kiik, selle pärast! Esimene asi, mida ma tahan öelda ja mis on täna siit puldist tegelikult juba kõlanud, on see, et ma siiralt loodan, et meie laste vaimne tervis, sõltuvus sotsiaalmeediast ja kahju sotsiaalmeediast, aga laiemalt internetist – lisaks sotsiaalmeediale on siin ka täna olnud juttu küberkiusamisest, mängusõltuvusest, neid asju on nagu enam – on erakondadeülene mure, et see on meie ühiskonna mure ja siin see valimisperiood meid segada ei tohiks. 

Mida ma saan kindlasti kinnitada Sotsiaalministeeriumi kui ühe valitsusasutuse soov laste vaimse tervisega tegeleda süviti ja põhjalikult on väga kõrge. Seda tehakse sõltumata sellest, milline on poliitiline suunis, sest see on töö taustal, mida tuleb kogu aeg horisontaalselt teha, sellest ei ole võimalik mitte kuidagi taganeda. Poliitiliselt on võimalik anda hoogu juurde ja võtta ka julgemaid ja ekstreemsemaid samme ette. See pool ettepanekutest, mis kõnealuses eelnõus on, puudutab sotsiaalmeedia sisu mõjutamist, mingisuguste piltide ja tekstide kättesaamatuks tegemist, läbirääkimisi ka suurte sotsiaalmeedia platvormidega. Selle koha pealt ma täna olen ausalt öeldes natukene skeptilisem, et me jõuame kuskile. Eesti on väike, seda on võimalik teha koos teiste Euroopa Liidu riikidega. Tegelikult me oleme ka väiksemas riikide tuumikus siin Euroopas, kus Prantsuse president Macron algatas laste turvalisuse internetis just nimelt nende algoritmide kontrollimise, võimalikkuse analüüsimise, ka vanuse tuvastamise, et tagada mittejuurdepääsu ebasobivale sisule. Eesti president sellega haakus, nii et mitmel rahvusvahelisel üritusel mina ministrina käisin, kus seda edendati. Aga ta peaks minema laiemalt Euroopa Liidu tegevuskavasse ja ta on lõpuks palju tehnilisem kui pelgalt lastekaitse ja vaimne tervis. Need taustad on seal päris keerukad.

Madis Kallas, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Esmalt tänusõnad. Väga hea oli lugeda seda protokolli. Kaks korda lausa lugesin, kuidas teie komisjoni juhina selle teema tõstatasite, kuidas te erinevaid olulisi aspekte välja tõite. Seda oli hea lugeda. 

Aga mul on küsimus. Võib-olla seda ei pandud protokolli kirja. Kas teile tuli aruteluks ka see, kuidas tänased ministeeriumid – te mainisite, et igal ministeeriumil on olemas oma puutepunktid vaimse tervise teemaga, mis puudutab just lapsi –, kas on näha selgeid ressursipuudusi? Ma mainisin siin TTJA-d, kes minu hinnangul ise ei tahtnud seda küll otseselt meile öelda, aga näha on, et kolme töötajaga jäädakse selgelt selle teemaga hätta. Kuidas te tunnetate teiste ministeeriumide vaates ja kas see tuli teil arutelule? Ja kui ei tulnud, siis võib-olla olete oma kogemusest nõus jagama, kas seal on ministeeriumidel – ennekõike Haridus- ja Teadusministeerium, Sotsiaalministeerium, miks mitte ka Siseministeerium ja Justiitsministeerium – seda ressursiga, inimressursiga.

Ei, me ei arutanud seda komisjonis sellisel kujul. Aga ma võin enda teadmisi ja kogemusi jagada. Kui me mõtleme nüüd ministeeriumi enda tasandit, siis ma usun, et nimetatud ministeeriumid – Siseministeerium, Sotsiaalministeerium ja haridusministeerium – on vast kõige paremini mehitatud nende küsimuste lahendamiseks, aga selge on ka see, et need on küsimused, mida ministeeriumi tasandil ei olegi võimalik lõpuni lahendada. Kui ministeerium loob strateegiaid, annab poliitikasoovitusi, suuniseid ja juhiseid, siis sagedasti praktilised asjad juhtuvad tegelikult rohujuuretasandil. Justiits- ja Digiministeeriumi kohta ma ei oska öelda, mul seda informatsiooni sellisel kujul ei ole. Põhjus, miks ma neid asju ministeeriumide tasandil tean, on see, et meil on ennetusnõukogu, mis on valitsuse nõukogu, kuhu kuuluvad pea pooled valitsuse ministrid. Ja selles ennetusnõukogus on laste temaatika kõikide riskide ennetamiseks pidevalt päevakorras olnud ja neid teemasid on arutatud. 

Kui nüüd rääkida ressursist laiemalt, et kas meil on piisavalt ressurssi selleks, et teha ennetustegevusi, aga siis ka minna läbi rääkima suurte sotsiaalplatvormidega või kutsuda ellu tehnilisi muudatusi, siis selge on see, et seda ressurssi meil napib. Ja see ei ole ainult raharessurss, see on inimeste ressurss, kompetentside ressurss. Me tegelikult tõenäoliselt ei oska väga hästi läbi rääkida sotsiaalmeediaplatvormidega ja esindada Eesti lapse ja noore huve seal. See on, ma arvan, suurem probleem.

Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh juhatajale! Hea ettekandja! On näha, et te vastate põhjalikumalt, kui oli komisjoni arutelu. Ma kasutan võimalust, ma kasutan seda võimalust kohe ära. Te mainisite ka huviharidust. Eestis on 78 kohalikku omavalitsust, kes tegelevad nii-öelda rohujuurega. Kuidas te hindate nende teenuste kontrastsust? Kui palju me suudame pakkuda ühtlast ja kvaliteetset huvihariduse teenust üle Eesti? See on esimene pool. Kas täna noorte probleemide puntra üks põhjustaja võib olla see, et Reformierakonna juhtimisel vähendati järsult huvihariduse rahastamist ning ka laste- ja peretoetusi? Kaks aspekti.

Mul oleks lihtne vastata muidugi, et me ei arutanud seda, aga sinu sissejuhatust arvesse võttes ma püüan sellele vastata. Ma alustan võib-olla lasterikaste perede toetusest. Muid lastetoetusi ei vähendatud ja lasterikka pere toetused tõusueelse ajaga võrreldes siiski tõusid. Ebastabiilsus on kindlasti halb sõnum peredele, antud juhul lasterikastele peredele. Ma arvan, et selles madalate sündide olukorras oli see kehvim sõnum, mida oli võimalik anda. Samal ajal tuleb jääda ratsionaalseks ka selles mõttes, millised on meie võimalused ja võimekused riigieelarve kontekstis. Siinkohal ma tahan ka kõikidele erakondadele südamele panna, et muidugi, sündimus on meie kõigi ühine, Eesti tuleviku murekoht, aga kui me teeme poliitikavalikuid, siis tasub jääda tasakaalukaks ja ratsionaalseks. Sest tuletan meelde, et toonane muudatus ei olnud ainult lasterikaste perede toetuse tõus, vaid ka sujuv väljumine lasterikka pere toetusest, indekseerimine, ja need summad, mida sinna vaja oli, olid sedavõrd suured, mis ei oleks olnud pikas perspektiivis kindlasti mitte jätkusuutlikud. 

Kas huvihariduse kättesaadavus 78 kohalikus omavalitsuses on ühetaoline? Huvihariduse tagamine ja korraldamine on kohaliku omavalitsuse ülesanne. Kohalikud omavalitsused on oma ülesannet täites autonoomsed ja seni, kuni ei ole riiklikku standardit ette nähtud, ongi 78 eriilmelist korraldust, mis minu hinnangul võiks olla üsnagi mõistlik. Seda eeldusel, et kohalikud omavalitsused hoolivad oma elanikest, oma lastest ja soovivad, et needsamad lapsed, kes seal sirguvad, oleksid ka tööealisena selle omavalitsuse elanikud ning sünnitaksid ja kasvataksid seal omi lapsi. 

Nii et omavalitsuste autonoomsusse väga sekkuda ei taha, küll aga on huvihariduse ja spordi rahastamise, kultuuri rahastamise allikaid ka teisi. Kui me räägime näiteks Kultuuriministeeriumist, siis kultuuriranitsa projekt, mis tegelikult jäi toppama vanemate omaosaluse mittekaasamise küsimuses, mis haridusministeeriumi selge seisukoht on olnud. Seni, kuni seda sõlme lahti ei raiuta, on kultuuriminister leidnud lahenduse, et muuseumid ei oleks lastest tühjad, siis rahastus käib otse läbi muuseumi, mitte enam läbi koolide. Oluline on, et kõik osapooled, kes selles mängus on laste ümber, püüaksid esikohale seada lapse huvid ja tagada, et lapsed saaksid maksimaalse enda arendamiseks.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma siin eelnevalt küsisin Madis Kallase käest, kuidas talle tundus konverentsil, mis oli siin Riigikogus peetud hiljuti, et mis on see meeleolu ja kas on võimalik saavutada selline üleparteiline konsensus selles küsimuses, et on vaja midagi ikkagi ette võtma hakata. Kas või alustame analüüsist ja siis juba räägime reguleerimisest või piirangutest. Kuidas teile tundus komisjonis, kas on selline konsensus saavutatav või kahjuks näiteks koalitsioonierakonnad või võib-olla mõni muu erakond seda praegu ei toeta?

Aitäh! Komisjoni arutelu oli väga üksmeelne, nagu siin täna on ka kõlama jäänud. Selle kohta, kuidas erinevad erakonnad hääletusprotsessis käituvad, mul kahjuks informatsiooni ei ole. Ma olen küll enda koduerakonna kohta vihje andnud ja vast me ka nendes kõnedes siin varsti kuuleme, millised need seisukohad on. Aga komisjon oli minu hinnangul väga üksmeelne. Vaatan ka komisjoni liikmetele ükshaaval otsa, kes saalis on, ja tundub, et nad minuga nõustuvad.

Ester Karuse, palun!

Aitäh! Soovin ka tunnustada selle teemaga tegelemise eest nii komisjonis kui ka algatajaid. Tõesti, see on oluline ja noored on meie tulevik. Seetõttu pidasin vajalikuks selle ära märkida. Aga minu küsimus on tegelikult tehnilist laadi. Kas komisjoni arutelust käis läbi ka see küsimus, kas võib tulla suurte meediahiidude poolt mingeid takistusi selle elluviimiseks? Ma küsin seda seetõttu, et näiteks reklaamiraha kättesaamine on olnud problemaatiline, sealt ei saa seda kätte ja seetõttu võib-olla nad selles küsimuses nii vastutulelikud ei pruugi olla, Meta või Google, ühesõnaga, kõik need suuremad sotsiaalmeedia platvormid. Kas oli ka sellest komisjonis juttu?

Väga sisukalt me seda tegelikult ei arutanud ja see on natukene ka sotsiaalkomisjoni pädevusest väljas, sest meil vastav kompetents puudub. Seetõttu ongi oluline, et see otsuse eelnõu on suunatud valitsusele tervikuna, mitte ainult ühele ministeeriumile, kus kompetents pigem on laste vaimne tervis, uni, tervislikud eluviisid, liikumine, kuigi neid eluvaldkondi, mille kaudu seda kõike lasteni viia, on oluliselt rohkem. 

Ma olen tegelikult täna seda põgusalt siin ka öelnud, et tõenäoliselt see ongi väga keeruline ja Eestile üksinda üle jõu käiv, et Google, Meta ja nii edasi, suurte gigantidega rinda pista. Seda tuleks teha Euroopas ühiselt meie kõigi laste kaitseks. Prantsuse president härra Macron on seda mõnevõrra algatanud, kaasates juba kohe ka needsamad nimetatud suured gigandid, kes on aidanud välja töötada erinevaid lahendusi, mida on mõnda ka katsetatud, aga suurt murrangulist muutust pole tulnud. Eeskätt näiteks seesama vanuse tuvastamine. Sa pead oma nägu näitama ja nende parameetrite järgi tuvastatakse su vanus ja siis võiks mingisugune sisu olla sinu jaoks ligipääsmatu. Aga need on tuleviku trendid.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Alustan ka tunnustusega. Väga tore on nii teie isiklikku toetust kuulda kui ka ridade vahelt välja lugeda, et on isegi lootust erakondade laiemale toetusele, et see eelnõu võiks vastu võetud saada. 

Aga minu küsimus viib sinna, et kui me esmaspäeval sellel teemal siin peaministrilt küsisime, siis oli tema väga püüdlik ära põhjendama, miks midagi ei peaks tegema ja ei saa teha. Kui täna see otsus vastu võetakse, siis selleni, et Eestis päriselt mingid piirangud või sammud rakenduma võiksid hakata, läheb omajagu aega. Kas sellel perioodil on võimalik näiteks suunata täiendavaid vahendeid tõesti vaimse tervise toele või huvitegevuse rahastust suurendada? Või mis me sellel vahepealsel perioodil, kui muutused juhtuma võiks hakata, veel saaksime teha laste heaks?

Aitäh! Vihjeid ma saan teha oma koduerakonna kohta, teiste fraktsioonide kohta ma vihjeid teha ei saa, nii et ma ei võta kindlasti enda vastutusele hääletustulemust. Mis puudutab peaministri seisukohti, siis küsimus on selles, mida täpselt küsiti ja mida täpselt arutati. Kui minu käest küsitakse, kas ma toetan sotsiaalmeedia keelustamist mingisugusest vanusest, eks ole, siis ilmselt oleksid ka vastused teistsugused, aga eeskätt, ma arvan, on peaminister selgitanud just nimelt seda, et nende suurte platvormidega koostöö, et mõistlike lastesõbralike lahendusteni jõuda, on aeganõudev ja keerukas.

Mis puudutab täiendavat rahalist ressurssi vaimsesse tervisesse, siis ainuüksi nende kärbete keskkonnas, kus me oleme viimased aastad olnud, sain ma ministrina vaimse tervise osakonna loomiseks. Juba on mitmed tegevused ellu viidud ja ka iga-aastane kindel toetusfondi kaudu rahasumma kohalikel omavalitsustel on madala intensiivsusega psühhosotsiaalsete teenuste jaoks. Jah, see võiks olla suurem. Jah, meil on seda arenguruumi veel, aga täna on siin ka kõlanud Peaasjad. Peaasjad on Tervisekassa partner ja Tervisekassa on mulle teadaolevalt öelnud, et ta võib teenuse mahtu suurendada. Minu andmetel on seal küsimus ainult teenuseosutajate kvalifikatsioonis. Kui nad leiavad inimesed, kes vastavad Tervisekassa rahastatud teenuste tingimustele ja nõuetele, siis on see kohe võimalik. 

Mis puudutab seda rahastust, mis on projektipõhine, siis ausalt, ma ütlen, me peaksime kõik tegema selleks, et meil projektipõhist rahastust ei oleks selles valdkonnas, sest me ehitame midagi üles, meie väga head eksperdid pakuvad lastele teenust ja siis see projekt lõpeb. See, mida me tegelikult vajame, on süsteemne lähenemine. See tähendab seadusemuudatusi, mida ma tean, et ministeerium planeerib, mis oleks madala intensiivsusega psühhosotsiaalsed teenused, et oleks ära reglementeeritud, mis on see tõenduspõhine, mida me lubame avaliku raha eest pakkuda ja millised on need kriteeriumid, millele peab vastama ka pakkuja. Kui me selle suudame ära lahendada, siis tegelikult Tervisekassal on osa teenuste jaoks ressurssi. Ja ka need arvutused, mida mina seni tean, need numbrid ei ole nii suured, et me ei suudaks neid avaliku raha eest rahastada. Aga meil on seda süsteemsust vaja ja sellega aktiivselt tegeldakse täna ja praegu.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma tahan tegelikult lihtsalt väljendada oma emotsiooni selle üle, et minu arust see on esimest korda, kui siin saalis on selle aja jooksul, kui mina Riigikogu liige olen olnud, olnud päriselt sisuline arutelu. Ma tahan tunnustada teid ka komisjoni juhina. Meil eelmise nädala lõpus õnnestus käia Võrus ja kohtuda erinevate õppeasutustes õpilastega. Ja ma pean ütlema, et minu kolleeg Tanel Kiik väga kiitis just sotsiaalkomisjoni tööd ja seda, kuivõrd sisuline see on alati. Ma soovin, et teisteski komisjonides oleksid sellised sisulised arutelud olulistel teemadel. Jõudu edaspidiseks!

Aitäh!

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud komisjoni esimees! Mul tärkas praegu küsimus selle kohta, et Austraalia teeb praegu esimese kahe kuu kokkuvõtteid sotsiaalmeedia keelust alla 16-aastastele. Seal on juba väga huvitavaid tähelepanekuid, need ei ole suured üldistused. Kas komisjonis seda teemat ka puudutati, et juhul kui see nüüd läbi läheb, see eelnõu läheb töösse, et nendega kontakti võetakse, kes on seda praktikat juba rakendanud? Tegelikult on neid üks.

Jaa, põgusalt puudutati ja põgusalt toodi välja ka see, et tõenäoliselt – lõpuni me ju täna ei tea, ei tea Austraalia isegi lõpuni välja, pealegi on see periood ikka väga-väga lühike olnud – neid arengukohti on Austraalial samamoodi. Teised riigid, kes on keelanud, sealt me tegelikult veel ei kuule mitte midagi. Osa riike on alles otsustusprotsessis, keda me teame, et on seda teed minemas, näiteks Hispaania. Ega meil tegelikult väga head rahvusvahelist ülevaadet ei ole. Aga kui me räägime sellest, et me päriselt hakkame ka ise kaaluma mingisuguseid rangemaid keelde või piiranguid, siis absoluutselt, Sotsiaalministeeriumi lastekaitse praktikast ma võin tuua, et rakendada soovime me ainult tõenduspõhiseid programme ja sekkumisi. Seda alates 2010. aastast, see on selge suund. Ka praegu kasutusel olevad tõenduspõhised programmid, nii vanemahariduse kui ka kasuvanemate koolitusprogrammid, on täpselt samamoodi sissehankimise korras toodud välisriikidest. Koolitajad on olnud välisriikidest. Nii et rahvusvaheline koostöö ja parima praktika üleskorjamine on kindlasti eesmärk omaette.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Eesti 200 fraktsiooni nimel Irja Lutsar, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks. 

Head riigikogulased! Hea juhataja! Selle eelnõuga tehakse valitsusele ettepanek töötada välja laste vaimse tervise kaitseks konkreetsed abinõud, mis ennetavad ja vähendavad sotsiaalmeedia kasutamisest tulenevaid probleeme. 

Kui me vaatame Tervise Arengu Instituudi andmeid, siis näeme, et noorte psühhiaatrilised haigused on alates 2021. aastast oluliselt suurenenud. Eriti plahvatuslikult on tõusnud aktiivsus‑ ja tähelepanuhäire või ATH sagenemine, seda eriti vanuses 15–24 aastat. Kui 2020. aastal registreeriti selles vanusegrupis 100 000 isiku kohta mõnikümmend haigusjuhtu, siis 2024. aastaks ulatus see juba üle 800. Samas on suurenenud vaimse tervise õdede ja psühholoogide hulk. Kui noorte vaimse tervise halvenemise põhjused pole täielikult teada, on siiski piisavalt andmeid, mis viitavad ühe võimaliku põhjusena sotsiaalmeedia laialdasele kasutusele. Seetõttu on mitmetes riikides noorte sotsiaalmeedia kasutust piirama hakatud. 

Olukord on uus ja ükski riik ei tea, mida täpselt teha nii, et ühelt poolt väheneks sotsiaalmeedia liig- ja väärkasutus, kuid teisalt ei tohiks entusiastlik piiramine takistada noorte arengut, õppimist, nende autonoomiat ja oskusi sotsiaalmeediaga hakkama saada. Euroopa Liit on juba kehtestanud sotsiaalmeediaplatvormidele terve rida nõudeid, näiteks lastele kahjuliku sisu piiramine või kõrgemad privaatsusstandardid alaealistele. Keelatud on suunatud reklaam alaealistele ja nõutud on süsteemsete riskide hindamist. Probleem on aga nende reeglite rakendamine ja nendest kinnipidamisi kontrollimine. Seega, alustama peaks juba praegu kehtivate nõuete järgimisest. 

Seevastu on riigid asunud mitmeid muid meetmeid testima ja rakendama, näiteks sotsiaalmeedia täielik keeld alla 16-aastastele, vanusepiirangute tugevdamine ja parem jõustamine, vanemliku järelevalve tõhustamine, sotsiaalmeediaplatvormide kohustuste suurendamine, tehnoloogiliste ja ajapiirangute rakendamine, teadlikkuse tõstmine ning ennetuskampaaniad. Kõigil neil meetoditel on omad plussid, aga on ka puudused. 

Ma ei tahaks hästi nõustuda kolleeg Kallasega, kes ütles, et sotsiaalmeediast mingit kasu ei ole. Sotsiaalmeedial on kindlasti ka positiivseid pooli. Sotsiaalmeedia täielik keeld kuni 16. eluaastani, mille mõni kuu tagasi rakendas Austraalia, on ilmselt kõige tõhusam. Samas on tehnoloogiliselt nutikad noored juba leidnud võimalusi sellest mööda hiilida. Lisaks vanusepiiri seadmisele 16. eluaastale ei lahendaks Eesti ATH-probleemi, mille esinemissagedus, nagu juba eespool mainisin, pole tõusnud mitte alla 16-aastaste hulgas, vaid vanusegrupis 15–24. 

Eesti suursaadiku sõnul olid Austraalia meetmed poliitiliste kokkulepete tulemus ja mitte tingimata põhinevad teaduslikel uuringutel. Siiski jälgib kogu maailm hoolega, mis Austraalias juhtuma hakkab. Loodetavasti on see meile kõigile õppetunniks ja me saame sealt ka oma olukorda parandada. 

Vastupidiselt täielikule keelule võiks kaaluda noorte teadlikkuse tõstmist ning sotsiaalmeedias tegutsemise oskuste parandamist. Sotsiaalmeedia on tulnud, et jääda, ja meil kõigil tuleb õppida temaga koos elama. Lisaks pahedele on sotsiaalmeedias ka palju positiivset. See võimaldab noortel maailmaga rohkem ja operatiivsemalt kursis olla ja oma sõpruskonda laiendada. Lisaks võib sotsiaalmeedia olla parem suhtlemisvõimalus neile, kellel on suhtlemisraskused. 

Samas ei kahtle keegi, et noored vajavad kaitset sotsiaalmeedia ohtude eest. See on ühelt poolt riigi, aga teiselt iga täiskasvanu kohustus. Inimene õpib eeskujude jäljendamisest mitte pelgalt vaid keeldudest ja käskudest. Lapse eeskuju on tavaliselt täiskasvanu, eriti populaarsed täiskasvanud, kas siis lapsevanemad, aga noortele sageli ka popstaarid ja suunamudijad.

Ja lõpetuseks. Kui tahame, et sotsiaalmeedia ei halvendaks meie laste vaimset tervist, peame ise täiskasvanutena eeskuju näitama. Vaevalt et noorte sotsiaalmeedia kasutamist vähendab olukord, kus laps tänu sotsiaalmeediakeelule diivani nurgas või oma toas igavleb, samas kui tema ema ja isa pilku tõstmata sotsiaalmeedias surfavad. Eesti 200 ei poolda totaalset sotsiaalmeedia keeldu, aga seda ka antud eelnõu ei nõua, see innustab nii valitsust kui ka igat kodanikku õppima sotsiaalmeediaga elama nii, et saaksime sellest maksimaalset kasu ja minimaalset kahju. Ja Eesti 200 toetab Riigikogu otsuse eelnõu. Aitäh!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel, ma loodan, et volitusega, Jaanus Karilaid. Palun!

Nii, [volitus] ilusasti olemas. Ole hea, anna mulle siis maksimaalne aeg.

Kolm minutit lisaks.

Ole sa tänatud! Aitäh juhatajale! Head kolleegid! Kõigepealt ma tänan Signe Riisalot eelkõige aususe eest. Minu küsimusele vastati ausalt, tunnistati meie rahvastiku ja sündimuse probleemi ja räägiti ka nendest põhjustest, miks neid poliitikavalikuid tehti. Ma kartsin, et tuleb niisugune poliitiline valvetekst, aga tegelikult räägiti asjast. Seda on harva nähtav. Ja muidugi kiita veel ka sellise poliitilise kultuuri eest, mida on siin eelnõu juures näha, et otsitakse argumente ja lahendusi. 

Kui me räägime sellest, et laste vaimsete probleemide pundar on suur, siis tegelikult on see loetelu liiga pikk. See loetelu on liiga pikk. Kas on siis noorte vaimsed probleemid, kõik pöördumised ka vastava valdkonna arstide juurde, 47% kasvu on ikkagi kolossaalselt palju. Kui me räägime noorte ülekaalulisusest, kui me räägime noorte keskendumisraskustest, kui me räägime noorte keskendumisprobleemidest, lisaks veel ka narkoprobleemid ja veipprobleemid, kui me näeme, et sõltuvusi on väga palju tekkinud. Ja need on kõik tagajärjed, need on mingite probleemide tagajärjed. Kui me räägime, kuidas tekivad väärtushinnangud ja hoiakud, siis need kolm sammast on ju ammu olemas, need on kodu, kool ja huviringid. Kui me vaatame meie noorte probleeme ka võrdlevates tabelites, siis me näeme igal pool uuringutest, et sealt ei vaata meile vastu rõõmustavad tulemused. 

Ja ma olen ka varem rääkinud, et ega neid olukorra kirjeldusi ja analüüse on meil isegi liiga palju. Ma ei ole nõus selle üleskutsega, et teeme veel analüüse ja teeme veel seminare ja teeme veel konverentse. Tegelikult tulemused karjuvad meile näkku, probleemid karjuvad meile näkku. Me peaksime täna rääkima pigem meetmetest ja ka meetmete teemal ei peaks me tegema analüüse väga palju. Ka siin on analüüsid tehtud ja ka praktika ja empiirika on piisavalt hea, et näha, millised meetmed töötavad. 

Tuleb anda emadele, isadele ja peredele turvatunne, tuleb vastavaid meetmeid luua, selleks on olemas väga hulk poliitilisi meetmeid. Värskendan mälu. Ma toon ka välja, et see valitsus, kes huvihariduse programmi 2017 eelarvesse tõi, oli Keskerakond, sotsiaaldemokraadid ja Isamaa – 15 miljonit. Täna pole tõesti mõtet rääkida, milline erakond seal rohkem eesrinnas seda programmi kujundamisel surus. Tegelikult oli see programm tõhus. Selle programmi kärpimine oli probleem, järk-järgult. See on täna kukkunud 15 miljonilt eurot 7,5 miljonini. Kohalike omavalitsuste jaoks oli see väga tõhus meede ja see tõesti aitas probleeme lahendada. Sest on ju ilmselge, et meie soov on viia noored eneseteostuseni, õpinguteni ja oma huvihariduseni. Nii et ega neid meetmeid ju väga palju ei ole. On läbi huvihariduse rahastamise, on läbi kohalike omavalitsuste tulubaasi ja on laste- ja peretoetused, mille kaudu me loome turvatunnet. 

Komisjoni esimees tõi ausalt välja, et probleem meie ühiskonna poliitika kujundamisel on ebastabiilsus. Enne valimisi tehakse ühed poliitilised meetmed ja vahetult peale valimisi hakatakse neid meetmeid kärpima, likvideerima, vähendama. Seal on tegelikult kahekordne probleem sees. Kindlasti Isamaa ei toeta Austraalia teed üks ühele ülevõtmises. Üks asi, copy-paste ülevõtmised on väga ohtlikud. Vaadake, kuidas Austraalia parlament töötab: karjudes, lärmates, vahele segades. Me ju tegelikult ei taha seda. Me keelame noortele sotsiaalkonto omamise kuni 16 – ma arvan, et see ei lahenda probleemi. Hoiakud ja väärtushinnangud ning noorte soov tegutseda, õppida, peale kooli veel omada huviringi ja ennast pidevalt täiustada – see ikkagi ei tule keeldu ja käskudega, et me ei luba teil sotsiaalmeediasse minna ja hakkame teile ette kirjutama algoritme ja ärge sinna vaadake. Noored ikka vaatavad. See, mis on maailmas olemas, uudishimu on ikka niivõrd suur. 

Ka vanemate väärtushinnangud ei tule kindlasti joonlauaga mõõtes ja käskudega. Vanemlik vastutus ja vanemlik hool tekib kahtlemata ka omal viisil. Selleks on koolitused, selleks on üldine ühiskondlik väärtushinnang, surve, mis tähendab vastutustunnet emale ja isale, kuidas nad peavad ise hoolt kandma oma võsukeste arengu eest. 

Aga meie, poliitikute ainuke roll on töötada välja neid tugimeetmeid, kujundada välja need meetmed, mis aitavad. Ei ole häbiasi vaadata ka viimasele kolmele-neljale aastale, et revideerida, teha revisjoni, et näete, need poliitikavalikud tegelikult ei olnud õiged. Me oleksime pidanud jätkama, mitte ära võtma raha huvihariduselt, vaid juurde panema. See, et meil on puudu psühhiaatreid ja psühholooge, on ka tegelikult vana teema. See ei ole värske teema, ei ole avastust, pole vaja analüüsida. Küsimus on, miks on neid siis puudu. Miks on nii pikk järjekord tegelikult ja vaimse tervise kättesaadavus on niivõrd ebaühtlane? 

Isamaa toetab seda eelnõu, suure tõenäosusega lähteülesanne, arusaam lähteprobleemist on meil sarnane. Suure tõenäosusega me erineme võib-olla ainult metoodikates ja meetmete sihtimises ning oleme avatud sellele debatile, et ühiselt leida kõige tõhusamad meetmed. Koosmeelt on kahtlemata vaja, siin poliitiline võidujooks ei vii kuhugi. Kui me tahame mingit poliitikat rakendada, siis on meil vaja 51+ häält. Edu meile! Aitäh eelnõu algatajatele! 

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Signe Riisalo, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Viimasel perioodil, alates Kaja Kallase esimesest valitsusest, oleme olnud Reformierakonnana koalitsioonis kõikide erakondadega, välja arvatud EKRE. Need otsused, mida on olnud võimalik teha erinevate kriiside ja riigieelarve kokkuhoiu vajaduse keskel, on olnud vaimse tervise valdkonnale siiski suured otsused. 

Kui me vaatame taasiseseisvunud Eesti viimast perioodi, siis kuni vaimse tervise osakonna loomiseni ja natukene enne seda, algatuste alustamiseni, ministeeriumis oli rahvatervise osakonnas, mis on tervisevaldkond, üks inimene, kes selle temaatikaga tegeles. 

Vaatamata sellele, et vaimset tervist seostatakse suuresti tervisevaldkonnaga – psühhiaatria, kliiniline psühholoogia –, sain ma valitsusest piisavalt tuge, et sotsiaalkaitseministrina see osakond ja ka esmased tegevused ellu kutsuda. Ma olen selle üle väga-väga õnnelik, sest süsteemset muutust teisiti ei ole võimalik ellu kutsuda. Jah, projektipõhiseid tulekahjukustutamisi on võimalik teha, aga need ei muuda suurt pilti pikas perspektiivis. 

Et lihtsalt oleks ära märgitud, siis huviharidus on loomulikult üks osa lapse kindlustundest ja ka sellest, et ta saaks maksimaalselt oma huvisid ja andeid realiseerida ja arendada. Aga huvihariduse raha riigieelarvest vähenes koalitsioonis, kus me olime koos Keskerakonnaga. 

Ma tahan öelda, et need probleemid ja juurpõhjused, miks laste vaimne tervis on halb, ja seda mitte ainult Eestis, see on kõikide riikide ühine mure, ka nendes riikides, kus on palju rohkem suudetud teha, kui meie oleme suutnud teha, aga need põhjused on palju mitmekesisemad, kui seda on sotsiaalmeedia või ekraan kui selline oma sinise valgusega, mis vähendab uneaega. 

See on vähene liikumine, see on ebakohane toit, see on vanemlusstiilid, kuidas vanemad lapsi kasvatavad, see on lasteasutuste loodud keskkond, muuhulgas koolikius. Tehtud on kõikides valdkondades midagi, aga tuleb edasi teha. See, mida ma nüüd kirjeldasin, on selline universaalne baas, mida on alati vaja uute teadmiste ja uuringute valguses edendada ja arendada, et lastel oleks tugev vundament, millega minna täiskasvanu ellu. 

Aga kui me räägime vaimse tervise abist, siis senine Eesti praktika kuni mõtteviisi muutumiseni koos vaimse tervise osakonna loomisega oli usk psühhiaatriasse ja kliinilisse psühholoogiasse. Seda väljendavad kas või sellised tõsiasjad, et ka ohvriabi seaduse alusel said psühholoogiteenust pikka aega osutada ainult kliinilised psühholoogid. Ometigi on meil terve hulk väljaõppinud inimesi, kes kasutavad erinevaid tõenduspõhiseid teraapiaid, mida võiks inimestele pakkuda. 

Ja selleks, et sellelt tipult, psühhiaatrialt ja kliiniliselt psühholoogialt, saada survet maha, et nendele inimestele, kes väga vajavad intensiivset abi, kaasa arvatud statsionaarset abi …

Ma võtan aega juurde kolm minutit. 

Kolm minutit lisaks. 

Aitäh! … jääks spetsialistide ressurss, on tarvis ehitada redel või astmestik, et pakkuda astmelist abi viisil, et astmete vahel on võimalik kliendil/patsiendil liikuda üles ja alla. Kui psühhiaater diagnoosib, siis teraapiat võib anda ka madalama ettevalmistusega spetsialist. Nii on nendes riikides, kes on olnud edukamad kui meie. Selle süsteemi ülesehitamine on ülimalt oluline, aidates neid lapsi, kes juba on jõudnud sõltuvusse ja on hädas ka sotsiaalmeedia kahjudega enda isiklikule arengule, aga ka ennetada nende probleemide tekkimist või süvenemist. 

Ma ei hakka kordama seda, mis on targalt internetis infotehnoloogiaettevõtete liit, veebikonstaablid, vanemlusprogrammid, perepesad ja kõik muu selline, et ei ole olemas ühte viisi nende probleemide lahendamiseks. See on väga kompleksne. Väga paljud elualad ja valdkonnad peavad pingutama selleks, et meie lastel oleks turvaline ja vaimset tervist soosiv keskkond. 

Ma saan nüüd ka sõnaselgelt välja öelda, et Reformierakonnale on laste vaimne tervis ja sotsiaalmeedia kahjud väga-väga olulised. Seetõttu toetab meie erakond seda otsuse eelnõu ja me loodame, et valitsusel ja ka järgmistel valitsustel püsib see prioriteetide top'is, et saaks parem, ikka meie laste heaks. Aitäh teile!

Aitäh! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vadim Belobrovtsev, palun!

Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Rõõm on kuulda seda. Paistab, et täna siin saalis toimub peaaegu et unikaalne juhtum. Opositsiooni esitatud otsuse eelnõu saab heakskiidu, vähemalt koalitsiooni fraktsioonide esindajad lubasid, et nemad seda toetavad. Ja ma saan aru, et ka teised opositsioonierakonnad lisaks sotsiaaldemokraatidele, kes selle esitasid, on valmis seda toetama. 

Mis siin veel lisada on? Loomulikult ma tuletan veel kord meelde, et me esmaspäeval pidasime pika diskussiooni ka peaministri osalusel, kus oli meil vastav arupärimine sel teemal. Aga tuletan veel kord meelde, et Keskerakonna fraktsioon tuli analoogse initsiatiiviga välja siin saalis detsembris 2024. Tookord koalitsioonierakonnad ja ka sotsid seda ei toetanud. Nüüd möödus peaaegu poolteist aastat ja nüüd paistab, et silmad avanesid, sest olukord, ma ei ütleks, et oleks väga palju muutunud. Tegelikult oli see juba siis päris muret tekitav ja alarmeeriv. Lapsed ja noored juba siis kasutasid sotsiaalvõrgustikku ja sotsiaalmeediat niimoodi, et väga paljud psühholoogid, pedagoogid ja nii edasi tegelikult rääkisid, et me liigume väga vales suunas ja midagi peab kindlasti ette võtma. Omalt poolt pakkusime, et teeme valitsusele ettepaneku analüüsida olukorda ja pakkuda omalt poolt mingisuguseid meetmeid selles suunas. Siis ei olnud see initsiatiiv koalitsioonile vastuvõetav. 

Nüüd siis analoogne initsiatiiv lõpuks leidis või paistab, et leidis toetuse. Selle üle on väga hea meel, sellepärast et tõepoolest, üks asi on opositsioon, koalitsioon ja nii edasi, parlamentaarne kultuur, ja teine asi on ikka meie laste tervis ja vaimne tervis, meie laste tulevik. Kui tõepoolest see otsuse eelnõu saab heakskiidu ja valitsus saab ülesande hakata olukorda analüüsima ja meetmeid pakkuma, siis selle üle on väga hea meel. Ja tõepoolest on hea meel selle üle, et me kõik arvame ühtemoodi, et see on tänasel päeval vajalik või lausa möödapääsmatu. 

Sest me peame ju ausalt tunnistama, et laste ja noorte elu on suurel määral kolinudki sotsiaalmeediasse ja see ei ole enam pelgalt meelelahutus, sest platvormid on ehitatud nii, et hoida kasutajaid ekraani ees võimalikult kaua. Kahjuks lapsed ja noored ei saa sellest veel niimoodi aru, et see nii on. Nende jaoks see ongi selline meelelahutus, aga päeva lõpus see väga konkreetselt kahjustab nende vaimset tervist, see väga konkreetselt kahjustab nende õppimisvõimet. Tänu sellele langevad tulemused koolides ja ülikoolides. Nii et see on kindlasti see olukord, kus ka valitsus peab sekkuma. 

Nii et tänud eelnõu algatajatele! Tänud ka selle eest, et Riigikogu konverentsisaalis oli meil hiljuti peetud üks vastavateemaline konverents, kus väga paljud eksperdid väljendasid arvamust, et on vaja kindlasti teatud meetmed ette võtta, on vaja seda valdkonda reguleerida. Ja nüüd meie fraktsioon loomulikult toetab seda eelnõu, sellepärast et, nagu ma ütlesin, omal ajal andsime sisse analoogse eelnõu ja loomulikult meie arvamus vahepeal ei ole muutunud. Meie arvates peab valitsus kindlasti midagi ette võtma hakkama. Aitäh!

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Madis Kallas, palun!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head vaatajad-kuulajad! Esmalt tänan – nii nagu eelkõnelejad on juba mitu korda seda teinud – kõiki neid osapooli, fraktsioonide esindajaid, komisjoni juhte ja neid arutelusid ning muidugi ka kõiki eksperte, kes on neid sisendeid andnud. Sellist kompetentsi, ükskõik kui palju me ise oleme lugenud või ise oleme seda asja uurinud, meil ei saa olema, kui palju on olnud seda meile sisendeid saatnud ekspertidel, nagu oleme täna korduvalt kuulnud. 

Mul on väga hea meel, et me oleme ka reaalselt tunnistanud või tunnistamas – ilma ühegi erandita tuleb tänastest sõnavõttudest välja ka see, et kõik saavad sellest aru –, et probleem on tõsine. Kõik saavad aru, et vaimse tervise teemaga tuleb tegelda. Seda on tehtud, aga veel jõulisemalt tuleb sellega edasi tegelda. Ja me saame üheselt aru, et sotsiaalmeedial on negatiivne mõju laste aju arengule ja kõigile nendele sammudele, mis sealt edasi tulevad. 

Nüüd on aeg astuda konkreetseid samme ja konkreetseid tegevusi. Mul on hea meel, et täna on tulnud fraktsioonide sõnavõttudest välja, et nende sammudeni me loodetavasti peagi jõuame. Olgu need kas või esimesed sammud, miks mitte nutiseadmete keelu osas koolides, mis võiks olla üks konkreetne tegevus, miks mitte TTJA-le täiendava ressursi eraldamine, et nad saaksid paremini teha monitooringuid ja jälgimisi, mis puudutab seda elu, mis toimub virtuaalmaailmas. Tegelikult konkreetsed sammud on juba laual olemas, need tuleb lihtsalt jõustada. 

Üks oluline märksõna – ja siin ma nõustun taas eelkõnelejatega, kes on täna seda korduvalt maininud – on huviharidus. Ma arvan, et huviharidus ja täiendav tähelepanu pööramine huviharidusele on kindlasti üheks alternatiivseks tegevuseks, kui me räägime võimalikest lahendustest, mida võiksid noored teha sotsiaalmeedias ja nutiseadmes oleku asemel. Ma arvan, et Eestis on väga häid võimalusi pakkuda veel paremat huviharidust igas Eestimaa paigas. 

Tänan ka kõiki partnerorganisatsioone, kes on meiega sel teemal kohtunud ja ühel või teisel moel arutelusid pidanud. Näiteks Peaasi, Lastekaitse Liit, teadlased Tartu Ülikoolist ja Tallinna Ülikoolist, veebipolitseinikud ja mitmed-mitmed teised osapooled, kes nii eespool mainitud seminaril osalesid kui ka muidu on meid oma infoga aidanud. 

Ma tänan ka vähemalt ühte noort YouTube'i sisuloojat, kes on väga palju sisendeid meie toetusrühmale andnud, ta on käinud ka mitu korda Riigikogus seda teemat kajastamas. Ma arvan, et see on oluline, et noored ise ka kaasa räägivad. See on oluline, et noored ise annavad sisendeid, kuidas nemad näeksid, et selle teemaga tuleks edasi minna. 

Täna on korduvalt mainitud, et me ei peaks rääkima ainult lastest ja noortest, me peaksime rääkima ka täiskasvanutest. Ma arvan, et siinkohal me Riigikogu liikmetena saaksime olla kindlasti eeskujud, kui palju me veedame aega sotsiaalmeedias, kui palju me veedame aega sotsiaalmeedias ka selle eesmärgiga, kuidas kõnetada seal üha rohkem noori, kuidas meelitada sinna üha rohkem noori, kuidas neid noori seal kinni hoida, et nad just teie postitusi ja videoid vaataks. Ma arvan, et siin me peame ka olema ausad ja siirad selle koha pealt, kas see on päris see asi, mida me igapäevaselt nii suures mahus peaksime tegema. Võib-olla on ka mingid teised formaadid, kuidas noori kõnetada, ja teised formaadid, kuidas nendele oma sõnumeid viia. 

Ja mida me veel arvame ka fraktsioonina? Kui täna peaks eelnõu toetuse saama, siis meie kindlasti seda teemat kusagile kalevi alla ei aja, vaid me oleme valmis igapäevaselt edasi pingutama, edasi töötama, et ka päriselt see probleem ühiskonnas saaks nii palju, kui seda on võimalik teha, lahendatud. Sest sotsiaalmeedia on arvatavasti tulnud, et jääda. Nüüd on küsimus, kas ta on tulnud kõigi vanusegruppide jaoks ja piiramatu ajakasutusega kõigi jaoks. Ma arvan, et seda ta kindlasti ei ole. Ja sellega me peame edasi tegelema. Aitäh!

Aitäh! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Probleem on kahtlemata tõsine ja probleemi on teadvustatud üle maailma. Tegelikult ilmub aina rohkem uuringuid, mis toovad välja kahjuliku mõju, mida sotsiaalmeedia platvormid eelkõige, aga võib-olla selline üldse ajakasutusest ülisuurt ja aina suurenevat osa hammustav digiseadmete kasutamine kaasa toob. 

Maailma üks täna tunnustatumaid sotsiaalpsühholooge Jonathan Haidt on sellel teemal pidanud häid loenguid ja andnud häid intervjuusid. Mõned neist, ma arvan, jäävad sinna isegi tunni piiresse. Ma ise olen neid mitmeid tunde kuulanud, nii et kahtlemata soovitan neid kuulata. 

Ja kui lugeda eelnõu, siis tõepoolest, kõik need probleemid, mis siin on üles loetud, on tõsised ja me peaksime mõtlema, kuidas nendega tegeleda. Aga siin eelnõus, ma pean siiski ütlema, on üks lause, mis minu jaoks punase lipu üles tõstis. Sotsidel ongi tihtilugu kombeks mõni hea ja õilis teema võtta, aga siis siduda paar teemat kokku selle külge. Üldine lipukiri jätab mulje, et on ainult õilsad kavatsused, aga teinekord on eelnõudesse peidetud midagi, mis nii õilis ei ole. Nii ka siin. 

"Lisaks peab valitsus tagama, et Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet teostaks järelevalvet sotsiaalmeedia platvormide üle, nagu digiteenuste määrus ette näeb." Ja vaat nüüd, see on see devil in details. See Euroopa digiteenuste määrus on tegelikult eesti keeles öeldud tsensuurimäärus, on võib-olla parem sõna selle kohta. 

Mõned aspektid siis sealt. Kõigepealt algab asi pihta ebamäärastest mõistetest. Ebaseaduslik ja kahjulik sisu – selle puhul on definitsioonid ujuvad. Ja nagu ka sotsid rõhutavad, on ikkagi tehnilise järelevalve ja tarbijakaitse amet – see on väga Euroopa Liidule omane lähenemine, et bürokraadid saaksid defineerida ja otsustada. 

Läheme edasi, läheb veel, ma ütleksin, hullemaks: usaldusväärsed teatajad. Need usaldusväärsed teatajad on nüüd, kuidas ma ütlen, Euroopa Liidu tasemel, institutsionaalsel tasemel tahetakse teha sama asja, mida, ütleme siis, kui Facebook lendu tõusis, hakati tegema alguses USA-s ja siis ka Euroopas. See oli see nii-öelda faktikontrollijate süsteem. 

Esialgu see asi käis nii. Facebooki omanik on ise sellest rääkinud nüüd, kuidas Bideni administratsioon survestas neid, et nad sisu kontrollimisega tegeleksid. Ka Eestis oli ju Ekspress Grupp Facebooki partneriks faktikontrollimisel ja me teame neid faktikontrolle hästi. Nad ei olnud faktikontrollid, vaid nad olid tihti meelsuskontrollid. Kui mingisugune sõnum oli faktiliselt õige, aga ideoloogilisse narratiivi ei sobitunud, siis öeldi, et on faktiliselt vale. Selline suur tempel pandi peale, et "faktikontroll: vale". 

Ma ütleks, et ilma selle lauseta oleks see täiesti asjalik ja probleemidele tähelepanu osutav eelnõu ja kutsuks valitsust üles teemadega tegelema. Ma isikliku arvamuse lisan juurde, et ma liiga palju seda ei usu, et me anname valitsusele ülesande – võtame siit mõne aspekti – uneprobleemide lahendamiseks. Aga võib-olla mul on teistmoodi vaade valitsuse suunas. Ma ei kujuta hästi ette, kuidas minu laste uneprobleemidega valitsus hakkaks tegelema. Ma leian, et võib-olla isiklik vastutus perekondades ja vanematel on siin olulisem ja selleks isegi mulle vanemana näiteks ei pea valitsus midagi ütlema. Kui ma näen, et lastel on uneprobleemid, siis ma peaksin ise ka võib-olla iseseisvat mõtlemist ja otsustusvõimet kasutama. Nii et selline Brežnevi pakike – ei julge toetada. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 775 lõpphääletus. Peale kutsungit alustame hääletust.  

Head Riigikogu liikmed, juhin tähelepanu, et selle eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Ja panen lõpphääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja meetmed laste sotsiaalmeedia kasutamisest tulenevate vaimse tervise probleemide leevendamiseks" eelnõu 775. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Eelnõu poolt oli 66 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid 0. Eelnõu on otsusena vastu võetud. 

Liigume edasi tänase viienda päevakorrapunkti juurde. Vabariigi Valitsuse algatatud inimgeeniuuringute seaduse eelnõu 749 teine lugemine. Ettekandjaks palun sotsiaalkomisjoni liikme Irja Lutsari.

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Hea juhataja! (Juhataja helistab kella.) Mina nüüd räägin teile eelnõust, mis juba ette kanti või inimgeeniuuringute eelnõu. (Hääled saalis.)

Üks hetk, ettekandja! Lugupeetud kolleegid, austame ettekandjat ja kui tahame rääkida, siis räägime koridoris.

Eelnõu arutati esimese ja teise lugemise vahel kaks korda, esmalt 20. jaanuaril ja teist korda 9. veebruaril. Muudatusettepanekute tähtajaks oli 5. jaanuar ja ühtegi muudatusettepanekut eelnõu kohta ei esitatud. Seejärel pöördus komisjon eelnõu ettevalmistamisse kaasatud huvigruppide poole ja komisjon sai neist viielt tagasiside. Kõik arvamust avaldanud kaasatut osalesid ka komisjoni istungil. Komisjoni istungil osalesid Sotsiaalministeeriumi arendusosakonna nõunik Raili Sillart, juriidiline ekspert Nele Nisu, Andmekaitse Inspektsiooni jurist Irina Meldjuk, Tervisekassa tervishoiuteenuste arendamise portfelli teenusejuht Krista Kruuv-Käo, Eesti Personaalmeditsiini Seltsi ja Eesti Meditsiinikeetika Seltsi esindaja viimase president doktor Sander Pajusalu, soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Christian Veske.

Esmalt sai sõna Sander Pajusalu, kes nentis, et Eesti Meditsiinigeneetika Seltsi arvates on üks oluline punkt seotud hiljutise meediakajastusega, mis puudutas surnud isiku geneetilise info kättesaadavust. Ta lisas, et geneetikas mõnel juhul ei piisa vaid lapsele uuringute tegemisest ning vaja on uurida last ja vanemaid koos. Eesti Meditsiinigeneetika Selts soovis sellele teemale tähelepanu juhtida. Sander Pajusalu juhtis ka tähelepanu riiklike eetikakomiteede korraldusele. Ta nimetas, et alles jäävad asutusesiseseid eetikakomiteed, mis menetlevad peamiselt ilma välise rahastuseta läbiviidavaid uuringuid, näiteks tudengite bakalaureuse- ja magistritööd. 

Ta küsis, kas kõik inimgeene puudutavad küsimused liiguvad riikliku eetikakomitee pädevusse või jääb institutsionaalsetel komiteedel õigus neid uuringuid menetleda. Temale vastas Sotsiaalministeeriumist Raili Sillart, kes selgitas, et surnud isikute andmete kasutamise küsimust on põhjalikult arutatud ning sellise võimaluse andmine võib kaasa tuua usalduse kuritarvitamise. Sellise seisukoha kujundas ka Andmekaitse Nõukoda. Seega, kui inimene on elu jooksul andnud selgesõnalise tahteavalduse, võib tema andmeid kasutada järglaste tervise huvides. Kui sellist tahteavaldust aga pole, siis seda teha ei saa. Samuti selgitas Raili Sillart ühtse eetikakomitee vajadust ning kinnitas veel kord, et kõik uuringud, milles tegeldakse inimgeenide uurimisega, peavad saama loo Eesti Teadusagentuuri juures tegutsevalt eetikakomiteelt. 

Järgmisena tõstatas küsimuse Kalle Grünthal ja küsis, et kellele seda seadust tehakse. Tavainimese jaoks on eelnõu tekst väga keeruline ja raskesti jälgitav. Helmen Kütt nõustus Kalle Grünthaliga, et seaduse tekstist on tavainimesel raske aru saada. Temale vastas Nele Nisu Sotsiaalministeeriumist, et eelnõu vormistus lähtub hea õigusloome ja normitehnika eeskirjast. Eelnõus viidatakse Euroopa Liidu otsekohalduvatele õigusaktidele, mille nimetused on üsna pikad ja lohisevad. 

Järgmisena tundsin mina huvi andmeliikluse kohta, et kui andmed liiguvad tervishoiu infosüsteemist geenivaramu andmebaasi, siis kas puhastatud andmed liiguvad ka geenivaramust tagasi. Ja sellele vastas Raili Sillart, et andmete liikumine on vaid ühepoolne ja andmed tervise infosüsteemi tagasi ei liigu. Samas küsisin ma ka Margit Sutropi poolt Riigikogu täiskogul esitatud küsimuse, et kui andmeid kogutakse erinevatesse andmebaasidesse – nii tervise infosüsteemi kui ka geenivaramu andmebaasi –, siis kas sellega võib tekkida probleeme. Sellele kommenteeris Raili Sillart, et geenivaramu sisaldab isikute andmeid, kes on soovinud olla doonorid ja panustada laiemalt rahva tervisesse. Selleks, et teadustööd, statistikat ja inimesele antav tagasiside oleks ajakohane ja õige, peab neid inimese tervises toimunud muudatustega täiendama. Vastasel korral oleks teave vale. 

Järgmisena küsis Eero Merilind, millal võetakse kasutusele 2,5 aastat tagasi valminud ning 5 miljonit eurot maksnud personaalmeditsiini IT-taristu. Lisaks küsis ta Tervisekassa esindajalt geneetilise riskihindamise kohta, mainides, et arstil on kliiniline vastutus riski tõlgendada, patsienti nõustada ja otsuseid teha. Temale vastas Krista Kruuv-Käo arsti otsustustugede kohta, öeldes, et seaduse jõustumisel rakendub esimese teenusena 40-aastaste ja vanemate naiste polügeense riski hindamine rinnavähi puhul. Esimene otsustustoega teenus on plaanis ellu viia seoses farmakogeneetika informatsiooniga. IT-taristu kohta vastas ta, et taristut ei ole seni kasutatud, kuna see vajas tehnilisi arendusi. 

Signe Riisalo märkis, et kindlustustegevuse seaduses on sätestatud trahvid sooteguri kasutamise tingimuste rikkumise eest, et kas ei peaks kaaluma ka geneetiliste andmete kasutamise piirangute lisamist või oli geneetiliste andmete väljajätmine teadlik valik. Nele Nisu vastas, et jaa, see oli teadlik valik. 

Komisjon tegi ettepaneku nihutada seaduse jõustumise kuupäeva 1. jaanuarilt 2026 1. aprillile 2026. Teist korda arutati seaduseelnõu 9. veebruaril käesoleval aastal ja pärast seda, kui keeletoimetaja oli muutused teinud. Komisjon nõustus tehtud muudatustega. Komisjoni 20. jaanuari istungil otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 12. veebruaril – see otsus oli konsensuslik –, teha ettepaneku teine lugemine lõpetada – selle poolt oli 6, vastu 1 ja erapooletuks jäi 1 komisjoni liige. Ja kui lugemine lõpetatakse, siis teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 18. veebruaril käesoleval aastal. See viimane otsus oli konsensuslik. Mina tänan teid tähelepanu eest!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. (Irja Lutsar: "Ma tahaksin läbirääkimistel sõna võtta, aga ma ei saa kahes kohas korraga …) Jõuate. (Irja Lutsar: "Jõuan sinna ja siis tulen tagasi.") Jah, siis jääb nimi nähtavaks. Aega on meil. Läbirääkimistel saavad osaleda kõik soovijad. Irja Lutsar, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks. 

Ma väga vabandan, ma pean järgmise asja lihtsalt siit … (Otsib sülearvutist üles ettekande teksti.) See on erakordne juhtum. Lugupeetud kuulajad! Hea juhataja! See ettekanne tuleb nüüd Eesti 200-lt. Teaduspõhine meditsiin ja liikumine personaalmeditsiini suunas on üks võimalustest inimese tervise parandamisel. Eesti on sellel alal maailma liidrite, mitte sabassörkijate hulgas. 

Inimgeeniuuringute seadus parandab meie elu mitmes suunas. Esiteks luuakse 212 000 inimese terviseandmeid sisaldav andmekogu, kuhu koondatakse iga-aastaselt terviseandmed tervise heaolu andmebaasist ning lisaks sellele veel andmed 11 meditsiinilisest registrist. Sellele lisaks sisaldab andmekogu ka nende inimeste genotüpiseerimise andmeid ning bioloogilist materjali. Umbes 3000 isiku kohta on olemas ka täisgenoomi andmed. 

Andmekogu tugevuseks on see, et see sisaldab longituudseid andmeid ja võimaldab seega jälgida haiguse kulgu ja seostada seda geenidega mitmete aastate jooksul. Geenivaramu võimaldab teha väga head meditsiiniteadust, mis võib tulevikus parandada haigete käsitlemist ja lõppkokkuvõttes parandada meie kõigi tervist. Meil jääb üle ainult soovida, et Eesti riigil jätkuks uuringuteks raha ja piisavalt kõrgelt kvalifitseeritud meditsiiniteadlasi, keda praegu kahjuks napib. 

Teiseks võimaldab inimgeeniuuringute seadus geeniandmete liikumist geenivaramu andmebaasist tervishoiu infosüsteemi ja seega saab geeniteavet kasutada nii haiguste ennetamises kui ka igapäevases ravis. Viimane aga eeldab, et me oleme eelnevalt teadusuuringutesse piisavalt investeerinud ja et meil on olemas teadmised, kuidas geenid ja tervisenäitajad omavahel suhestuvad. See loob ühelt poolt võimaluse personaalmeditsiini igapäevaellu rakendada, aga teisalt täidab geenidoonorite aastatepikkusi ootusi, et doonoriks hakkamisest ka isiklikult kasu saaks. 

Samas tekkis pärast esimest lugemist küsimus, kas need inimesed, kes geenidoonorid pole, jäävad personaalsest ravist ilma. Personaalmeditsiini eksperdid aga kinnitasid, et olukord nii pole. Paljud geenitestid on juba tänapäeval igapäevameditsiinis kasutusel ja toovad kasu sõltumata sellest, kas inimene on geenidoonor või mitte. 

Iga eestlase kaasamine geenidoonoriks pole realistlik ega ka vajalik. 212 000 isiku tervise- ja geeniandmete haldamine on väga aja-, raha- ja tööjõumahukas. Kuigi käesoleva seadusega kehtestatakse ka hinnakiri andmete kasutamiseks, ei pruugi sellest ainuüksi piisata. Teatavasti taotleb geenivaramu ka ise aktiivselt teadusgrante, kuid ka see ei pruugi piisav olla, et nii suurt andmekogu hallata. Paratamatult peab riik jätkuvalt rahaliselt geenivaramusse panustama. Lisaks võiks otsida võimalusi, et tervise- ja geeniandmeid rahvusvahelisel turul väärindada. See oleks kindlasti positiivne, sest andmeid on mõtet koguda ainult siis, kui neid analüüsitakse ja inimeste elu parandamiseks ära kasutatakse. 

Teiseks, nagu juba öeldud, 212 000 isikut, mis on 16% Eesti elanikkonnast, on piisav, et head ja usaldusväärset teadust teha ja uusi teadmisi luua. Uute doonorite lisandumine ei pruugi selles osas enam lisandväärtust tuua. See muidugi ei tähenda, et tulevikus ei vaja geenivaramu andmebaas täiendust. 

Vähetähtis pole ka asjaolu, et meditsiinis on väga palju lahendamata probleeme, mis rahapuuduses vaevlevad. Seega peame riigiraha kasutuses olema väga ratsionaalsed. 

Inimgeeniuuringutega muudeti ka eetikakomitee lubade süsteemi. Teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seadusega loodi Eesti Teadusagentuuri juurde ühine eetikakomitee ja seega kõik uuringud, mis käsitlevad inimgeenide andmeid, peavad saama loa eespool nimetatud komiteest. Meil oli küll sotsiaalkomisjonis diskussioon, et see ei peaks sajaprotsendiliselt nii olema, kuid lõpuks toetas komisjon seaduses väljapakutud varianti. 

Kokkuvõttes leian, et tegemist on olulise seadusega, mis ühelt poolt võimaldab Eesti meditsiiniteadusel jõudsalt edasi arendada ja teisalt astub suure sammu personaalmeditsiini arenemise suunas. Eesti 200 soovitab parlamendiliikmetel nimetatud seadust toetada. Mina tänan teid kuulamast!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Selle eelnõu kohta on tehtud neli muudatusettepanekut ja alustame nende läbivaatamist. Muudatusettepanek nr 1, esitajaks sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitajaks sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, esitajaks sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Ja muudatusettepanek nr 4, esitajaks sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. 

Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 749 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Liigume kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (bürokraatia vähendamine) eelnõu 761 teine lugemine. Ettekandja on sotsiaalkomisjoni liige Mihkel Lees. Palun!

Aitäh, auväärt juhataja! Lugupeetud kolleegid! Käesoleva eelnõu esimene lugemine toimus selle aasta 13. jaanuaril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati 27. jaanuar ja Riigikogu liikmed, komisjonid ega fraktsioonid eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitanud. Samuti pöörduti eelnõu kohta arvamuse saamiseks nende osapoolte poole, kes olid eelnõu väljatöötamisse kaasatud, ja sealt saatis ainsana enda arvamuse eelnõu kohta komisjonile Eesti Linnade ja Valdade Liit, kes toetas eelnõu ilma märkusteta. 

Sotsiaalministeerium saatis küll eelnõu kohta enda arvamuse ja tegi ettepaneku sätestada seaduse jõustumise tähtajaks 2026. aasta 1. mai, et jõuda kenasti siin Riigikogus see eelnõu ära menetleda ja kaasata asjaomased partnerid eelnõu rakendusaktide muutmisesse, mis on selle eelnõuga seotud. 

Ja nüüd, pärast esimest lugemist valmistati teist lugemist sotsiaalkomisjonis ette 10. veebruaril ja 16. veebruaril. Esimesel koosolekul tutvustati seaduse jõustumise tähtaega puudutavat muudatusettepanekut, millest ma just rääkisin. Samuti kohtuti Eesti Linnade ja Valdade Liidu ning Sotsiaalministeeriumi esindajatega. Eesti Linnade ja Valdade Liit soovis siiski veel kord kinnitust, et ega need seadusemuudatused kuidagi ei tõsta kohalike omavalitsuste töökoormust. Lepiti kokku, et enne, kui me teeme teise lugemise kontekstis menetlusliku otsuse, saadame eelnõu saali. Linnade ja valdade liit ja Sotsiaalministeeriumi esindajad saavad siis kokku ja arutavad, Sotsiaalministeerium annaks siis ka kinnituse Eesti Linnade ja Valdade Liidule, et nende töökoormus ei tõuse. Me oleme saanud komisjonis kirjaliku kinnituse mõlemalt osapooltelt, et see kohtumine on toimunud, kokkulepped on leitud, ning linnade ja valdade liit leiab samuti, et nende töökoormus ei suurene.

Nii et menetluslikud otsused, jõuame sinnani. Kõigepealt, 10. veebruaril tehti konsensuslikud ettepanekud. Võtta eelnõu Riigikogu täiskogu päevakorda teiseks lugemiseks käesoleva aasta 18. veebruaril ja teine lugemine lõpetada. Samuti tegi komisjon 16. veebruari istungil ettepaneku juhul, kui käesolev lugemine lõpetatakse, tuua eelnõu Riigikokku kolmandaks lugemiseks 25. veebruaril ja viia läbi lõpphääletus. Loodan, et toetate. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta on tehtud kaks muudatusettepanekut. Läheme nende läbivaatamise juurde. 

Muudatusettepanek nr 1, esitajaks sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitajaks sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. 

Muudatusettepanekud on läbi vaadatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 761 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Liigume edasi seitsmenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse, jäätmeseaduse ja karistusregistri seaduse muutmise seaduse eelnõu 778 teine lugemine. Ettekandjaks palun keskkonnakomisjoni liikme Hanah Lahe. (Ettekandjat pole saalis. Saalis räägitakse.) Ja teist korda palun ettekandjaks keskkonnakomisjoni liikme Hanah Lahe. Eelnõu 778 teine lugemine.

Tere! Vabandan, austatud kolleegid! Head kuulajad! Tutvustan teile kohe – üks hetk! – selle seaduseelnõu arutelu komisjonis. Vabandust! Mul läheb üks hetk.

Ettekandeks on aega 20 minutit.

Ma nii kaua ka ei vaiki, kohe hakkan pihta. Tänan ootamast! Keskkonnakomisjon arutas eelnõu teisele lugemisele saatmist 9. veebruaril aastal 2026. Kutsutud olid erinevad eksperdid, näiteks Kliimaministeeriumi välisõhu osakonna nõunik Kaidi Kiil, ringmajanduse osakonna juhataja Peep Siim, ehitusjäätmete ja digitaliseerimise valdkonna juht Görel Grauding ning õigusosakonna nõunikud Helen Holtsmann ja Käthlin Oeselg. 

Esmalt valmistasime teist lugemist ette, käies läbi muudatusettepanekud ja neid hääletades. Eelnõu kohta esitati koostöös Kliimaministeeriumi ametnike ja keskkonnakomisjoni ametnikega 11 muudatusettepanekut, mis kõik võeti vastu konsensuslikult. Need puudutasid tehnilisi muudatusi. Kui muudatusi korraks kommenteerida, siis need on kõik üleminekuperioodi reguleerivat laadi, tehnilised, mis puudutab jäätmeseaduse muudatust. See ei ole sisuline jäätmepoliitika muudatus. 

Eesmärk on tagada õigusselgus ja vältida katkestust ohtlike jäätmete käitlemisel regulatiivses mõttes. Näiteks eemaldatakse viited varasemale § 117 regulatsioonile, kuna see on muutunud tarbetuks. Sisuline eesmärk on vältida olukorda, kus jäätmevedu või ohtlike jäätmete üleandmine jääks õigusliku ebaselguse tõttu seisma. See on väike vigade parandus, mis tekkis eelmisel aastal jäätmereformi eelnõuga. 

Sellest jäätmeseaduse muudatuse punktist veel, et põhiloogika on koondada kaks seni paralleelselt toimivat infosüsteemi üheks tervikuks tulevikus, kuna meil aastal 2027 tekib uus digitaalne platvorm, kus on järelevalve palju tõhusam ja automatiseeritum. See, et seaduses korraks selline lünk tekkis, ei tähenda, et järelevalve nõrgeneb, kuna jäätmeveod niikuinii toimuvad jäätmelubade alusel, ilma selleta vedu teha ei saa. Autoveoseadus ka juba ohtlike ainete vedu reguleerib. Aga see oli ettevõtjate ja teiste huvigruppide enda soov, et õigusliku selguse mõttes see regulatsioon ajutiselt taastada. 

Mis puudutab F-gaasidega seonduvaid muudatusi, siis see on otsekohalduv määrus Euroopa Liidu poolt. Eesmärk on, et Eesti õigus oleks ka vastavuses selle määrusega. Peamised muudatused on F-gaaside määruse ülevõtmisele lisaks rangem kontroll ja jälgitavus, kuna tegu on ohtlike ainetega. Kehtestatakse uued pädevus- ja koolitusnõuded, mis on samuti väga olulised selle valdkonna jaoks. Sisuline eesmärk on kiirendada üleminekut kliimasõbralikumatele tehnoloogiatele, parandada turujärelevalvet ja täpsustada selle seadusega määruse rakendamist Eesti praktikas. 

Ettepanek tehti komisjonis võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, 18. veebruaril. Ettepanek oli ka teine lugemine lõpetada, mida toetati konsensuslikult, ning kui teine lugemine lõpetatakse, siis teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 25. veebruaril sel aastal. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka vähemalt üks küsimus. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kui ma vaatan seda seaduseelnõu, siis näen, et oluline osa puudutab tegelikult muudatusi F-gaaside kasutamisel. Soovitakse F-gaaside kasutamise vähendamist ja see kindlasti parandab keskkonnahoidu. Ja selge on see, et kõik need muudatused, kaasa arvatud koolitused, kaasa arvatud kontroll ja F-gaaside kasutuse vähendamine, asendamine rohkem keskkonnasõbralike gaasidega. Ma lihtsalt tuletan meelde ka meie kuulajatele, et F-gaase kasutatakse külmaseadmetes elektritehnoloogias ehk siis alajaamades. On võetud keskkonnahoiu suund. Ma küsisin ka komisjonis, kas on olemas ka majanduslik mõju ja analüüs, kui palju see väljendub rahas ja kui palju lõpptarbijale kogu see lugu kallimaks läheb.

Suur tänu selle küsimuse eest! Ma saan näite tuua soojuspumpade näol, kus liigutakse üle propaanil põhinevatele lahendustele, need tulevad turule. Need on aastatega läinud palju odavamaks. Need on küll praegu kallimad kui tavaseadmed, aga selle eest nad ei ole ka nii energiatõhusad ja kliimasõbralikud kui uued seadmed. Samuti on uued seadmed vaiksemad. Nii et olulist hinnatõusu ei ole ette näha ja üleminek on ikkagi ka järkjärguline.

Vladimir Arhipov, palun!

Ma tahaksin täpsustada seda eelnevat küsimust. Te ütlesite, et olulist ei ole, mingi hinnamuudatus ikkagi tuleb. Mis tähendab, et järkjärguline, kas see hakkab aastatega tõusma?

Aitäh selle küsimuse eest! Me seda ajalist – üks hetk, ma korraks vaatan protokollist – ajalist üleminekut konkreetselt me sel komisjoni istungil ei käsitlenud, aga täpsustan oma eelmist sõnavõttu. Mu mõte oli see, et täna on alternatiivid kallimad kui olemasolevad lahendused, aga aja jooksul toob turg selle hinna ka alla, kuna need lähevad rohkem kasutusse.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma mäletan, et omal ajal kadunud Heiki Kranich tegeles sellega, küll väiksemate külmkappide ja sellega ja kirglikult toimusid keskkonnakomisjonis arutelud. Aga kui rääkida ettevõtjatest, siis kui paljusid ettevõtjaid see praegune eelnõu puudutab? Kui suur see ring on?

Tänan selle küsimuse eest! Seda me komisjonis ei arutanud konkreetselt, aga ma saan öelda, kui palju on kutsetunnistusi. Meil on Eestis ligi 500 spetsialisti, kes oskavad selles valdkonnas tegutseda. Kuna see eelnõu puudutab ka nende kutsetunnistuse uuendamist, et teadmisi täiendada, siis umbes selliste inimeste hulgaga tuleb arvestada. Aga loomulikult ettevõtted, kus need inimesed töötavad, täienduskoolituse läbiviimise ja maksmise eest ka vastutavad, kuna spetsialistid ikka peavad end aeg-ajalt harima. Ja see kutsetunnistuse uuendamine peab toimuma niikuinii vähemalt iga viie aasta tagant.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Aitäh selle vastuse eest! Alles hiljuti oli meil siin, ütleme, nüüd on need gaasispetsid, 500 kutsetunnistusega, aga mõni aeg tagasi oli meil siin maaparandusinseneridega samasugune asi ja viie aasta jooksul samasugune koolitus, et peavad olema kutsetunnistused. Aga viis aastat oli maha molutatud, midagi polnud tehtud. See oli vist enne 1. jaanuari, muidu ei oleks saanud enam kuidagi maid kuivendada ja nii edasi. Siis öeldi, et ei olegi vaja mingisuguseid kutsetunnistusi, pole vaja mingeid koolitusi. Nende inimeste arv oli samasugune. Kuidas siis sellised topeltstandardid? Maaparandusspetsidel ei ole vaja täiendkoolitusi, kuna Eesti on nii väike, turg on nii pisikene, ei ole mõtet pakkuda neile või pole pakkujaid. 

Teie aeg!

Muidugi, te ei arutanud seda komisjonis, aga kuidas tundub?

Aitäh! Teil on õigus, me seda komisjonis ei arutanud. Ma leian, et need on ka kaks täiesti erinevat valdkonda.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Selle eelnõu kohta on tehtud 11 muudatusettepanekut ja alustame nende läbivaatamist. 

Muudatusettepanek nr 1, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 5, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 6, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 7, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 8, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 9, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 10, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 11, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. 

Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 778 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Liigume edasi tänase kaheksanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku täiendamise seaduse eelnõu 773 esimene lugemine. Ettekandjaks palun justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta.

Aitäh! Austatud Riigikogu! Teie ees on eelnõu, mis võimaldab juhul, kui Eestil on vastav välisleping, viia Eesti vanglates täide välisriigi kohtus mõistetud vanglakaristusi. Need muudatused, mida ma teile siin tutvustan, on iseenesest mõistlik ära teha nii ehk naa. Meil on teatavasti juba varasem kokkulepe rahvusvaheliste kinnipeetavate hoidmiseks ja ka praegu on Tartu vanglas neli rahvusvahelist kinnipeetavat ehk sõjakurjategijat. Kui me näiteks rahvusvaheliste kokkulepete raames hakkame hoidma Vene sõjakurjategijaid, siis selle eesmärgi täitmiseks oleks eelnõu mõistlik menetleda. 

Tõsi on ka see, et see eelnõu seondub nende läbirääkimistega, mis on Riigikogu saalis seoses Rootsi riigiga leppe ratifitseerimisega. Aga ma veel kord rõhutan üle, et see seos ei ole otsene, vaid need muudatused, mis karistusseadustikus ja kriminaalmenetluse seadustikus siin teie ees on, oleks mõistlik ära teha nii ehk naa. 

Lühidalt tutvustan neid muudatusi. Kõigepealt, kriminaalmenetluse seadustikus pannakse kirja, kuidas menetletakse välisriigis tehtud kohtuotsuse alusel mõistetud vangistuse täideviimist, selle taotluse esitamist Eesti riigile, mis need reeglid on selliste taotluste esitamise puhul. Nende taotluste esitamine käiks läbi Justiits- ja Digiministeeriumi. 

Teiseks nähakse ette väga oluline punkt meie olulise turvalisuse küsimuse lahendamiseks. Praegu on niimoodi, et kui kinnipeetav saadetakse teise riiki, siis tema karistuse kandmine katkeb. Loomulikult ei ole see absoluutselt eesmärk, vaid vastupidi, juhul kui on sõlmitud välisleping ja kinnipeetav viiakse näiteks teise riiki tagasi, siis on välistatud see, et teda ennetähtaegselt üleüldse saaks vabastada või et teda üleüldse saaks Eestis karistuse kandmisest vabastada. 

Kolmas muudatus näeb ette seda, et juhul kui karistuse täideviitmise taotlus esitatakse ja ka Eestis on selline taotlus vastuvõetav – ehk tegemist ei ole sellise kuriteoga, mida Eestis näiteks ei karistata, vaid vastupidi, selline kuritegu on ka Eestis karistatav –, siis sellisel juhul kohtumäärus jõustub selle tegemisest. 

Neljas muudatus puudutab seda, et juhul kui Eesti vanglas kannab karistust väliskinnipeetav ja on tekkinud selline olukord, kus see väliskinnipeetav on vangistuses sooritanud uue kuriteo – seda vangistuses ikka tuleb ette, see on ka praegu Eesti-siseste kinnipeetavate puhul ette tulnud –, siis on võimalik menetleja kaalutlusotsus on saata selle kuriteo menetlemine asukohariiki, välja arvatud juhul, kui see kuritegu on toime pandud Eesti kodaniku vastu või kui see kuritegu ohustab Eesti julgeolekut. Sellisel juhul ei saa seda menetlust ei lõpetada ega ka teisele riigile üle anda. Lõpuks on selgemad alused, kuidas seda kriminaalmenetlust välisriigile üle antakse. 

Hästi lühidalt kokku võttes on siin kirjas meie punased jooned. Mitte ükski väliskinnipeetav ei tohi vabaneda Eesti ühiskonda ja selle välistamiseks on vajalikud need seadusmuudatused. Teiseks, me ei soovi kedagi siia, et jääks ka karistust kandma pikemalt, kui leping on seda ette näinud, ehk väliskinnipeetavad ei jääks siia võimalikku täiendavat karistust kandma. See on lühidalt selle eelnõu tutvustus. Suur tänu!

Teile on ka küsimusi. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma loen siit sellest seadusest, milleks seda vaja on võtta. Eesmärk on parandada riigi rahanduse jätkusuutlikku tagamiseks on see eelnõu teie arvates tehtud, sisuliselt Eesti riigile raha teenimise huvides. Aga samas on siin mitmeid momente. Näiteks, suure tõenäosusega psühhiaatreid ei hakka kohalikele, praegusel juhul Tartu elanikele ümbruskonnas jätkuma, sest neid on niigi vähe ja nende külalisvangide nõudlus psühhiaatrite suhtes tõstab seda nõudlust. Kuidas te tagate seda, et psühhiaatreid väljaspool vanglamüüre peale selle seaduse vastuvõtmist ka jaguks vajadusel?

Aitäh! Igati asjakohane küsimus. Küll ei puuduta seda eelnõu, aga ma siiski, kui te lubate, vastan sellele, kuigi, veel kord, seda eelnõu ei puuduta. Te peate silmas seda lepingut, mis on arutusel Rootsi Kuningriigiga. Seal on eraldi ette nähtud, et psühhiaatrilist abi väliskinnipeetavatele Eesti ei paku. Vajalikud psühhiaatrilised teenused toob Rootsi riik omal kulul täiendavalt siia sisse. Ja sellest saab väga hõlpsasti järeldada, et selle leppe ratifitseerimine mitte ühelgi moel ei mõjuta teenuste kättesaadavust Eestis. Ehk neid Eesti psühhiaatreid, kes on kodanikke meil siin teenindamas, ei kasutata kinnipeetavate aitamiseks.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud minister! Ameerika Ühendriikides avalikustatakse praegu miljoneid dokumente, mis on seotud ühe kuuma teemaga, ja seal ongi vastu võetud otsus, et kuna on suur avalik huvi, siis on avalikkusega jagatud seda teavet, mis riigil on olnud. 

Minu küsimus on selline. Me muudame seda seadust selleks, et oleks võimalik neid välisvange siia tuua. Kas valitsus on arutanud või oleks valmis avaldama Eesti julgeolekuasutuste hinnanguid, mis on seotud selle otsusega ja kus on välja toodud ka need riskid, mis kaasnevad sellega Eesti siseturvalisusele, Eesti ühiskonnale, Eesti riigile? Kas te olete mõelnud selle peale, et nende avaldamine tegelikult ei kahjustaks mitte kuidagi julgeolekuasutuste tööd, aga ma arvan, et ühiskonnale oleks selgem, mis on selle valitsuse otsuse tegelik hind? 

Aitäh! Riigikogu on andnud otsustamisõiguse selle üle, kas Kaitsepolitseiamet oma kinniseks kuulutatud dokumente avalikustab või mitte, Kaitsepolitseiametile, mitte valitsusele. Selle otsuse saab teha Kaitsepolitseiamet. Aga õiguskomisjon on seda temaatikat väga mitu korda pikalt ja põhjalikult arutanud. Ja õiguskomisjoni arutelu käigus on need Riigikogu liikmed, kes on soovinud selle ülevaatega tutvuda, saanud tutvuda ja on toonud ka komisjoni aruteludes välja, et tegelikult tõepoolest, asudes selle teemaga tegelema, oli üheks esimeseks sammuks see, et koostada võimalikult põhjalik võimalike riskide loetelu, et asuda seejärel neid riske maandama. Ja riskide loetelu on koondatud ja need riskid on maandatud. Sellest annab üsna põhjaliku ülevaate väga mitmel leheküljel see eelnõu seletuskiri, mis toob need riskid ja nende maandamise meetmed esile. Seal on piisava avalikustamise määraga tutvustatud neid riske ja nende maandamise meetmeid. Samuti on Siseministeeriumis toimunud pressikonverents, kus Kaitsepolitseiamet, Politsei- ja Piirivalveamet ja vanglateenistus on tutvustanud neid riske ja nende maandamise meetmeid. 

Ehk kokkuvõttes on see vastus – mis nüüd jällegi omakorda ei seondu küll selle eelnõuga – selles, et loomulikult tuleb riskid hinnata ja loomulikult tuleb need riskid ka maandada. Need riskide maandamise kirjeldused on eelnõu seletuskirjas – mitte küll selle eelnõu seletuskirjas, vaid ratifitseerimise eelnõu seletuskirjas – ja neid on avalikkusele tutvustatud nii eelnõu seletuskirja kaudu, eelnõu põhjalike arutelude kaudu õiguskomisjonis kui ka eraldi selleks korraldatud pressikonverentsil Siseministeeriumis. 

Selles konkreetses eelnõus on nii-öelda õiguslikud lahendused antud kahele teemale. Meie punane joon on olnud see, et mitte keegi ei vabane Eestisse. Selle eelnõu tulemusena see täpsustub, et mitte keegi ei vabane Eestisse. Ja teiseks on meie punane joon olnud see, et juhul, kui kinnipeetav Eestis vanglas olles sooritab uue kuriteo, siis ka see inimene saadetakse ikkagi menetlusse Rootsis ja tema karistuse pikenemine toimub ka Rootsis. Ja seda sellel põhjusel, et siia ei jääks kedagi pikemat karistust kandma, kui tal see lepingu kohaselt siiatuleku hetkel oli. Ehk see eelnõu sisaldab vähemalt kahte selget meedet, et tagada neid punaseid jooni, mis Eesti on võtnud turvalisuse tagamiseks. 

Nii et kui te küsisite tegeliku hinna kohta, siis need riskid on maandatud. Peamised riskide maandamise meetmed on see, et me ei võta võrgustunud kurjategijaid, me ei võta radikaliseerunud kurjategijaid, me ei võta neid, kellel on lähedased peresuhted Rootsis. Kõikidele külastajatele on võimaldatud külastus alles pärast taustakontrolli läbimist. Eesti teeb täiendava taustakontrolli, Eestil on õigus ka lepingu täitmise käigus kõik vähegi ebasobivad kinnipeetavad tagasi saata ja nii edasi. Kõik need riskid on väga põhjalikult maandatud.

Varro Vooglaid, palun! 

Ma arvan, et tegelikult oleks piisanud kolleeg Raimond Kaljulaiule vastamiseks sellest, et jah, tõepoolest võiks küll Kaitsepolitseiameti ohuhinnangu avalikustada. See oli vist teie sõnumi põhisisu. Mina olen ka sedasama meelt, mina olen ka tutvunud selle ohuhinnanguga. Ma ei näe mitte mingisugust põhjust, miks see peaks olema salajane. Ja tundub, et peamine põhjus, miks see on salajane, ongi see, et vastasel juhul avalikkus näeks, et ka kaitsepolitsei hinnangul seonduvad selle projekti elluviimisega väga tõsised riskid. 

Minu küsimus seisneb selles, et kas ma saan õigesti aru, et tegelikult seda seadusemuudatust rangelt võttes ei ole otseselt vaja, sellepärast et needsamad küsimused saab lahendada ka kahepoolsetes lepingutes nende riikidega, kust tuuakse vange vanglarendi käigus Eestisse. Miks ma nii arvan? Kui ei saaks seda nii teha, siis ei oleks saanud ka Jugoslaavia tribunali poolt süüdimõistetud vange Eestisse tuua, sest need seadusemuudatused oleks tulnud eelnevalt ära teha. Kuna nad on juba aastaid Eestis vanglas istunud, siis ma järeldan, et tegelikult otseselt tingimata neid seadusemuudatusi vaja ei ole.

Aitäh! Teatud osas ma nõustun teie seisukohaga, aga ma nõustun pigem sellest aspektist, et need muudatused oleks tulnud teha eelmist välislepet sõlmides ehk enne Jugoslaavia sõjakurjategijate siia toomist. Ma möönan, et kuna meil on neli väliskinnipeetavat, siis on arvukuse muutudes mõistlik see protsess ikkagi õigusselgelt lahti kirjutada. Ma arvan, et õigusriigis on karistusseadustik ja kriminaalmenetluse seadustikud ühed sellised seadustikud, kus kõik peaks ikkagi võimalikult täpselt ja selgelt kirjas olema, mitte ainult avalikkuse jaoks, vaid ka laiemalt ühiskonnakorralduse jaoks. Minu jaoks on see isiklikult oluline, et need kaks seadustikku ikkagi kirjeldaksid võimalikult täpselt toimuvat. See puudutab ju alati nende menetlusosaliste õigusi ja kohustusi ning mõistlik on neid kirjeldada. Aga ma möönan, et need muudatused oleks olnud mõistlikud teha juba enne. 

Küsimus oli selle kohta, et kas saab ka ilma. Ma möönan, et see on alati maitse küsimus, kui palju me mingit asja reguleerime. Minu arvates on mõistlik reguleerida, et meil oleks täiesti selge, et keegi ei saa siia jääda täiendavat karistust kandma, et mitte keegi ei vabane siia. Praegu tekiks siiski niisugune õiguslik vastuolu, et saates inimest üle piiri, tal nagu see karistuse iseloom muutuks tagasi saates. See on väga mõistlik ikkagi ära reguleerida, et meie punased jooned, mida me oleme tõmmanud, oleksid väga selgelt seaduses kirjas, ka siseriiklikus õiguses kirjas.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Olen lugenud küll Tartu Maakohtu juhi kui riigi peaprokuröri kui Tartu Ülikooli hinnanguid – no ei jõua kõiki neid ette lugeda siin, aga eriti positiivne see kõik ei ole. Näiteks on siin, et kui Rootsi külaliskurjategijad mingi kuriteoga siin hakkama saavad, siis nende menetlemine toimub nii-öelda pehmete kinnastega võrreldes kohalike kurjategijatega, kes saavad täie rauaga. Miks siis selline? Või on nii, et külalisi tuleb nagu leebemalt kohelda, olgu nad siis mõrtsukad või vägistajad või lastevägistajad?

Aitäh! See on nüüd selles mõttes väga hea küsimus, et ma püüan kiiresti vaadata, kust te selle informatsiooni võtate. Ma küll ei leia praegu siit sellist seisukohta. Ma leian siit seisukohad, et kohtud on … et Tartu Maakohus on see küsimus, mille … (Saalist täpsustatakse.) Nii. Tartu Maakohus. Tartu Maakohus on öelnud, et siin on ebaselgust arvestatud, eelnõu ja seletuskirja on vastavalt täiendatud. Küsimus on neil olnud selles, et kuidas kohus vangistuse ajutise täideviimise tunnustamiseta lubatavaks tunnistamist korraldab. Nad on öelnud, et seletuskiri sellele selget vastust ei anna ja see on nii eelnõu tekstis kui ka seletuskirjas täiendatud. Ma tuletan igaks juhuks meelde, et kooskõlastusringilt tulnud arvamused on eelnõus tõepoolest kõik välja toodud ja teine lahter ütleb seda, mis nende arvamustega on tehtud. Antud juhul on kirjutatud, et Tartu Maakohtu seisukohaga on täies ulatuses arvestatud, eelnõu ja seletuskirja on vastavalt täiendatud. Nii et küll ei ole mingisugust probleemi siin üles jäänud. 

Tartu Maakohus on küsinud selle kohta, kuidas kohtus teise riigi karistuse tunnistamine täpselt käib, ja seda osa on täpsustatud. Kuna me oleme silmas pidanud olukorda vastavalt põhiseaduspärasuse analüüsile, kus Eesti territooriumil kehtib ikkagi Eesti õigus, siis sellisel juhul on tõepoolest vajalik, et kohus eraldi tunnistab need kohtuotsused üle ehk kohus veendub selles, et sama kuritegu on ka Eestis karistatav. Selleks on ette nähtud kohtule täiendavad rahalised vahendid nende tunnistamiste tegemiseks. See summa oli ka seletuskirjas ja selle summa suurus oli kuskil 150 000 ja 200 000 euro vahel, kui ma peast ütlen. Tartu Maakohtule tekkiv lisakoormus on hinnanguliselt eraldada lisaressurssi suurusjärgus 170 000 eurot aastas kuni lepingu täitmise lõppemiseni. Kui see koormus läheb suuremaks, siis eraldatakse neid vahendeid loomulikult rohkem. Ma ei leia küll siit kuskilt sellist probleemi, nagu te välja tõite.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Kas ma saan õigesti aru, et selle eelnõuga te tegelikult loote justkui uue majandusharu Eestile, milleks on vanglakohtade rentimine? See ei pruugi ju piirduda ainult Rootsi vangidega, vaid Eesti hakkabki nüüd, ütleme, oma eksporti arendama sellega, et me muutumegi vanglarendi maaks ja me kasvatame oma SKP-d sellega, et me rendime vanglakohti välja. Kas te näete tõesti, et see majandusharu oleks Eestile perspektiivikas? Miks te seda teete?

Aitäh! Ma olen teile sellele küsimusele, mis antud eelnõuga ei seondu, korduvalt vastanud ja selgitanud teile, et esiteks, riigi tegevus ei ole majandusharu. Teiseks, me näeme Euroopa riikide praktikast, et kinnipeetavate arv tõuseb ja langeb, on ebaühtlase tasemega. Maksumaksjale on kahtlemata koormus nii kinnipeetav ise kui ka tühja koha hoidmine, aga veel suurem koormus oleks see, kui Tartus vanglahoone lammutada ja see tuleks uuesti üles ehitada. Mäletatavasti oli Tartu vangla ehitamisel juba ühe kinnipeetava kohta vangla ehituskulu, võrdlus tollel ajal umbes ühe eramaja ehituskuluga. Nii et vast siiski Eesti maksumaksjad ei vääri seda, et neile selliseid täiendavaid koormisi pannakse. Eesti seni väga edukat karistuspoliitikat silmas pidades ja rahvusvahelist turvalisusealast koostööd tehes on see praegu kõikidest lahendustest osutunud parimaks.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Minister! Vaata, mina loen siit välja eelnõu tutvustusest, et muudatuste eesmärk on võimaldada vastava välislepingu olemasolu korral viia Eesti vanglates täide välisriigi kohtus mõistetud vanglakaristusi. Mul on küsimus, kas see võimalus laieneb kõikidele välisriikidele. Me oleme siin kogu aeg rääkinud Rootsi vangidest, see protsess on käimas. Rootsi parlament peab sellele heakskiidu andma, aga kas annab, ei tea. Siis me kuulsime juba meediast, et käivad läbirääkimised ka Belgiaga. Aga siin käib mingi õudne hämamine, üks ütleb, et on, teine ütleb, et ei ole. Meedia rääkis juba kategoorilises imperatiivis. 

Aga mina ikkagi küsin, kas see muudatus – te olete selle seaduseelnõuga siin – annab siis edaspidi blankoveksli riigile võimaldada mis tahes riigiga neid kokkuleppeid teha, ilma et see läbiks avaliku arutelu, ilma et see läbiks arutelu Riigikogus. Kas sellega siis delegeeritaksegi ministeeriumi tasemele see otsustusõigus ja hakataksegi sussa-vussa meile kõikvõimalikest riikidest siia vange tassima?

Vastus teie küsimusele on ei. Igal juhul on vaja välislepingut.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Minu küsimus on jätkuks eelnevale küsimusele ja võib-olla ka Varro Vooglaiu esitatud küsimusele. Nimelt, kas seda seadusemuudatust siin vaja on? Te põhjendasite – ma panin lausa kirja, et olla täpne tsiteerimisel –, et kirjeldada võimalikult täpselt toimuvat. Selle pärast on põhjendatud selle seaduse muudatus, kuigi juba praegu on võetud välisvange, ilma et seda seadusemuudatust meil oleks jõustatud. Kui te tahate võimalikult täpselt kirjeldada, siis oleks ju olnud loogilisem, et te tulete selle lepinguga parlamenti ja parlament ratifitseerib seda välislepingut. Siis on meil kõigil selge ülevaade, nii saadikutel kui ka avalikkusel, et miks te ei valinud seda teed ja lähete nüüd seda nii-öelda kaheldava vajalikkusega seadusemuudatust ellu viima.

Ma väga vabandan, kui ma nüüd aru ei saanud, aga leping on Riigikogus. Ta on läbinud, jah … (Saalist räägitakse.)

Raimond Kaljulaid, palun! 

Aitäh! Olete kindel? Siin kolleegidel veel arutelu käib, äkki selgitame välja selle vastuse kõigepealt? Või olgu peale. Ma siis küsin, austatud härra esimees. Hea minister, te ütlesite, et selle teabe avaldamine on asutuse juhi otsustada. Kui ma seadust loen, siis mina saan nii aru, et kui teave on esitatud valitsusele otsustamiseks – ja antud juhul ma arvan siiski, et valitsus ju, kui ta otsustas selle kurjategijate Eestisse toomise skeemi käivitamise küsimuse, pöördus julgeolekuasutuste poole, paludes nende arvamust, ja julgeolekuasutused koostasid hinnangu ja esitasid selle valitsusele –, siis ütleb seadus, et selle otsuse avalikustamise kohta teeb Vabariigi Valitsus. Aga sõltumata sellest, kumb meist nüüd seadust õigesti tõlgendab, mu küsimus on teile kui ministrile. Kas teie isiklikult pooldate seda, et need hinnangud, mis on julgeolekuasutuste koostatud ja mis loetlevad neid riske, mis on seotud selle kurjategijate importimise otsusega, oleks avalikud? Mingit põhjust seda varjata ei ole, seal ei sisaldu midagi meetodite või isikute kohta. Kas te olete selle poolt, kui see nüüd valitsus tuleks arutusele, või annate siit sõnumi asutuse juhile, et avaldage palun see materjal, et ka Eesti avalikkus saaks sellega tutvuda, mitte ainult kinnises kambris Riigikogu liikmed?

Esiteks, eelnõu, mis puudutab konkreetselt seda välislepingut, selle seletuskiri avab väga pikalt ja põhjalikult neid küsimusi. Teiseks on Riigikogu õiguskomisjon igati avatult, väga pikalt ja põhjalikult neidsamu asju arutanud. Kolmandaks, me oleme korraldanud avaliku pressikonverentsi, kus Kaitsepolitseiameti juht ning Politsei- ja Piirivalveameti juht on kõikidele võimalikele avalikkuse küsimustele vastanud. Mina usun, et Eesti julgeolekuasutused tunnevad oma tööd ja oskavad seda teha ning neil on mingisugused teadmised selle kohta, millal ja mida nad avalikustavad või ei avalikusta. Ma usun, et nad teevad neid otsuseid professionaalselt. Mul ei ole ühtegi alust kõhkluse alla seada, et need asutused ei teeks oma tööd professionaalselt. 

Neid seisukohti on enneolematu avalikustamise ulatusega aktiivselt tutvustatud kõikides vormides. Kõik inimesed on saanud kõiki küsimusi väga põhjalikult küsida selle kohta. Ma isegi peast ei oska öelda, mitu õiguskomisjoni istungit on sellel teemal olnud. Neid on olnud tõesti mitu, kus seda on arutatud. Ja kui Riigikogul on soovi, siis Riigikogu saab ka, ma ei tea, julgeolekuasutuste järelevalve komisjoni raames või kõik võimalused on olemas ju selleks, et tsiviilkontrolli selle küsimuse üle rakendada. Valitsusele esitas Justiits- ja Digiministeerium kolm alternatiivi. Ka sotsiaaldemokraadid olid sellel hetkel valitsuses ja ka sotsiaaldemokraadid toetasid seda, et kolmest alternatiivist minnakse edasi vanglarendiga. Sotsiaaldemokraat oli sellel hetkel ka veel siseminister, kui see nii-öelda kinniseks kuulutati.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Me räägime inimestest, kes on mõistetud süüdi teises riigis, teistsuguse õigussüsteemi alusel, teistsuguse taustaga, kultuuriga ja nii edasi. Need tuuakse siia Eesti vanglasse. Te räägite, et te olete lõpuni arutanud julgeolekuriskid. Sellega võib nõustuda, aga mina sellega praegu küll ei nõustuks. Riskid on. Aga ma küsiksin teilt pigem, kas te näete riski, et siia võib tulla uus kriminaalne kultuur.

Aitäh! See küsimus ei ole nüüd jällegi otseselt seotud antud eelnõuga, aga me oleme alati vastanud kõikidele küsimustele, mis vanglarenti puudutavad, ja me oleme pidanud avatud suhtlust selles teemas äärmiselt oluliseks. Ja seetõttu ma vastan hea meelega ka teie küsimusele. Loomulikult, selline risk on kirjeldatud ka eelnõu seletuskirjas ja on kirjeldatud ka maandamismeetmeid selleks, et seda ei juhtuks. 

Nüüd, võtame need sammud uuesti läbi. Esiteks, võrgustunud kurjategijaid Eesti üldse ei võta. Ei võta ka selliseid kurjategijaid, kelle suhtes on olemas kahtlus, et ta võib olla võrgustunud. Selleks teeb kõigepealt oma hinnangu Rootsi Kuningriik, kes ei ole ka absoluutselt huvitatud sellest, et mõni võrgustunud kurjategija nende silme alt välja lipsata saaks või et kuidagi jääks nende silme alt välja tema külastatavuse näiteks võimalik jälgimine või midagi sellist. Ehk Rootsi riigil mitte lihtsalt puudub huvi vähegi võrgustumiskahtlusega kurjategijaid siia saata, vaid see huvi on risti vastupidine. 

Samuti viib kontrolli läbi Eesti Kaitsepolitseiamet, kontrollides kogu võimalikku tausta. Kui tekib kahtlus, et seal võib olla tegemist mingisuguse võrgustumisega kuritegelikus sfääris, siis seda kinnipeetavat me ei võta. Rootsis on üle 11 000 kinnipeetava, me räägime sealt maksimaalselt 600 kinnipeetavast. 

Teine ohu maanduse meede on see, et juhul kui kinnipidamise käigus ilmneb mingeid kahtlusi, siis on õigus see kinnipeetav kohe tagasi saata. 

Kolmas täiendav meede on see, et kõik külastused saavad toimuda ainult vangla loal. Kõikidele nendele, kes külastada soovivad, viiakse samuti läbi taustakontroll. Juhul kui taustakontroll näitab, et tegemist võiks olla kuidagi võrgustunud kurjategijaga, siis seda külastust ei lubata. Praegu saab lennuki, laeva, autoga või bussiga Eestisse Euroopa Liidu siseselt vabaliikumise raames tulla inimesi turistina väga erineva taustaga, väga erineval moel, aga vangla külastamisest me räägime üksnes juhul, kui külastaja on läbinud taustakontrolli ja saanud loa üleüldse selleks külastuseks. Rõhutan üle, et ka Eesti pikemaajalist karistust kandvatel kurjategijatel, kes vanglakaristust kannavad, tegelikult valdaval enamikul üldse ühtegi külastajat ei käi. 

Lisaks nendele maandamismeetoditele on ka meie kriminaalhoolduse – vabandust, mitte kriminaalhoolduse –, vanglateenistuse tase – kriminaalhooldus on üks osa sellest, aga see ei puutu asjasse, mul sõna vääratas, vabandust – väga kõrge ja vanglateenistus on rahvusvaheliselt väga häid tulemusi saavutanud igasuguse vangla subkultuuri väljasuretamises ja lõpetamises. See on olnud ka see põhjus, miks meil on kuritegevus laiemalt ühiskonnas langenud olukorras, kus vangla praegu ei ole saanud üldse valida kinnipeetavaid. 

Ma rõhutan, et iga kinnipeetavaga peab Eesti olema nõus pärast neid taustakontrolle, mida me ka ise teeme, ja juhul, kui mõni kinnipeetav ikkagi ei sobi, ka siis, kui ta on juba siia kohale tulnud ja töö käigus ilmneb midagi, siis meil on õigus see kinnipeetav kohe tagasi saata. Mitte ühtegi külastajat me ei ole kohustatud laskma vanglasse, kellele taustakontroll näitab, et ta võiks mingisugust probleemi tekitada. 

Nii et need on väga tõhusad maandamismeetmed. Loomulikult tuleb veel kord üle korrata, et mitte ükski kinnipeetav Tartu linna peale käima ei lähe, mitte ükski Eestisse ei vabane. Need on kõik nii-öelda maandatud riskid just nende tegevuste kaudu.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud minister! Te esitate väga printsipiaalselt neid seisukohti, kuidas Eesti riik saab ise valida, kes siia tulevad. Võib-olla ongi kõige parem idee see, et me lõpuks ei valigi kedagi välja, aga Rootsi riik on sunnitud ikka meile 30 miljonit maksma. Aga tõenäoliselt nii ikkagi ei lähe. Tõenäoliselt neid vange hakkab siia tulema ja küllap ka osa loetakse siia sobivaks. 

Ma küsin teilt selle kohta. See seaduseelnõu on kahtlemata üldine, see ei puuduta ainult Rootsist tulevaid vange, aga valmistab ette massilist vangide toomist välismaalt, mida seni ei ole olnud. Siin on ka niisugune punkt, et need konkreetsed vangistuse taotlused on iga inimese kohta eraldi. Ministeerium kontrollib taotluse vastavust välislepingu nõuetele, tõlgib nõuetekohase taotluse eesti keelde ja saadab selle viivitamatult kohtule. Neid taotlusi tuleb sadade kaupa. Kas selleks tõlkimiseks ja lisaks veel, kui nad ise hakkavad kohtu poole pöörduma, tuleb need asjad kõik tõlkida, on selliseks massiliseks tõlkimise suurendamiseks vahendid olemas ministeeriumil?

Aitäh! Igati hea ja õigustatud küsimus. Nagu on ka korduvalt tutvustatud, juhul kui Riigikogu ratifitseerib selle lepingu Rootsi Kuningriigiga, siis järgmisena sõlmitakse ametkondade vahel täpsem tööplaan. Loomulikult peab see täpsem tööplaan olema jõukohane mõlemale poolele. Sadade kaupa korraga tulemist ei ole ette nähtud. Vanglateenistus on korduvalt tutvustanud seda, et alustatakse üldse kümne-paarikümne kaupa liikumist. 

Justiits- ja Digiministeerium teeb ju rahvusvahelist õigusalast koostööd, on teinud algusest peale. Teatavasti kuritegevus ei tunne riigipiire. Justiitsministeeriumis on meil terve osakond, kes kõikvõimalike rahvusvaheliste dokumentide tõlkimisega igapäevaselt tegeleb. Ka selle osakonna töökoormus on ju väga kõikuv, sõltuvalt sellest, mis parasjagu toimub, aga igatahes on seda tööd väga pikalt ja põhjalikult harjutatud. Ja rahvusvahelise justiitskoostöö talitus on äärmiselt kogenud sellise rahvusvahelise justiitskoostöö tegemiseks. Selline rahvusvahelise justiitskoostöö ja tõlkimise kogemus on tegelikult olemas kõikides riikides. Ka Eestist pärit kinnipeetavaid, Eesti kodakondsetest kinnipeetavaid on ju ka teiste riikide vanglates. Ka siis tõlgitakse need dokumendid. See on küllalt tavapärane rahvusvaheline praktika. Midagi enneolematut, uut või üle jõu käivat siin ei ole. 

Aga teie välja toodud risk on kavas maandada sellega, et niisugust kiireloomulist massilist liikumist ei toimu. Sellest ei ole kumbki riik ka kuidagi huvitatud.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Kui valitsus plaanib tuua kõikide potentsiaalsete riikidega sõlmitavad lepingud siia ratifitseerimiseks – Rootsi ja Belgia ja ma ei tea, võib-olla veel kolmandad-neljandad riigid –, siis ega ma ei saa aru, miks seda seadusemuudatust tingimata vaja on. Senised välisvangid on ju ilma välislepinguid sõlmimata siiski siia paigutatud, vist. Minu teada me siin ei ole ratifitseerinud ühtegi lepingut.  

Aga mul on küsimus. Hiljuti avaldas meedias ühe pikema kirjutise üks pika staažiga vangivalvur, kes on nii siin Eestis kui ka Soomes seda tööd teinud. See lugemine oli küllaltki kriitiline vangide siia toomise kohta. Nimelt ta väitis ka, et näiteks Rootsile tulijatele võimaldatakse Eestis tulenevalt praegustest kokkulepetest ja läbirääkimistest nikotiinipadjakesi ja Eesti Vabariigi poolt televiisor. Samal ajal on Eesti vangidele nikotiinipadjakesed keelatud ja televiisor tuleb osta ise ja nii edasi, seal on veel palju muid erisusi. Tekib kaks erinevat nii-öelda kultuuri ja süsteemi. Ja edasi, mis haakub ka teie tänaste vastustega: kui külastaja saabub Tartusse, aga teda mingil põhjusel vanglasse ei lasta, näiteks turvakaalutlustel, siis jääb ta Tartu peale laokile ja temast kujuneb täiendav turvarisk.

Teie aeg!

Kuidas te kommenteerite neid kogenud vangivalvuri väiteid?

Aitäh selle väga hea küsimuse eest! Ma veel kord kordan, et on tõesti äärmiselt oluline, et kõik küsimused saaksid vastused. Nikotiinipatjade teemast me ei ole mingisugust saladust teinud. See on tõesti erinevus Eesti ja Rootsi vahel. Eesti on üks maailma kolmest riigist, kus nikotiin on üldse olnud keelatud. Teatavasti on see vaidlus jõudnud Inimõiguste Kohtusse. Inimõiguste Kohus on otsustanud, et see vaidlus läheb ka seal edasi, et kas see keeld on olnud piisavalt põhjendatud. Aga nikotiini sisaldavate patjade teema on Rootsi jaoks olnud Euroopa Liidus sedavõrd oluline, et see on kajastatud isegi Euroopa Liidu aluslepingus. Rootsil on selline erand. 

Ma usun, et me oleme teiega ühte meelt selles, et kui on just nimelt selliseid rahvuslikke, kultuurilisi erandeid, mida üks rahvas on pidanud sedavõrd oluliseks, et ta on selle kirjutanud isegi Euroopa Liidu aluslepingusse, et Eestis ja muudes Euroopa Liidu liikmesriikides keelatud nikotiinipatju või põsktubakat oleks ikkagi Rootsis õigus kasutada, siis tulenevalt sellest on tõesti see erisus ette nähtud. Lahendus on selles, et oleks tagatud võrdne kohtlemine. Eesti kinnipeetavatele tõenäoliselt lubatakse tavapärased nikotiinipadjad, mis Eestis ei ole keelatud. Mõju on ühesugune. 

Nüüd, mis puudutab vangivalvuri kirjeldust, siis see toob tegelikult väga hästi esile selle, miks on Eesti vanglateenistus olnud kuritegevuse ohjamise sedavõrd oluline osa. Kui see lugupeetud vangivalvur meid siin praegu kuulab, siis ma kohe ütlen, et ärgu valesti aru saagu. See ei ole mitte kriitika, vaid see on selgitus. See konkreetne vangivalvur töötas Eestis Maardu vanglas. Kui vanematel inimestel on selle vanglaga olnud mingisugustki kokkupuudet või mingisugustki külastust sinna, siis te mäletate, et tegemist oli tõepoolest ühe kõige jubedama kohaga, mis Eestis üldse oli. See on ammu suletud, sinna piirkonda tehakse umbes turistiekskursioone. 

Selle edu, mille Eesti on saavutanud kuritegevuse ohjamisel, üks komponente on olnud see, et me oleme ehitanud nende vana tüüpi vanglate asemele endale väga moodsad uued kaasaegsed vanglad, mille arhitektuur ja kogu töökorraldus täiesti põhimõtteliselt erineb sellest kogemusest, mis sellel vangivalvuril oli. Samal ajal, kui Eestis on kolm täiesti moodsat ja kaasaegset vanglat, siis ei saa sedasama öelda näiteks Soome kohta. Ma nüüd peast ei oska öelda. Soomes on ligi 30 vanglat, nendest osad on veel ka vana tüüpi vanglad ja nendes vana tüüpi vanglates on vangivalvuri töö täiesti põhimõtteliselt teistsugune. Inimene väljendas oma isiklikke kogemusi, mis ei ole absoluutselt relevantsed või sobivad selle Tartu vangla teemaga seonduvalt. Nii et see võrdlus ei ole sisu poolest kuidagi absoluutselt õige. 

Ausalt öeldes see televiisorite küsimus ei seondu selle eelnõuga, mis meil täna menetluses on. Niivõrd olulises küsimuses, kui te lubate, ma saadan teile kirjaliku vastuse. Ma seda televiisoriteemat ei oska praegu detailsemalt kirjeldada.

Suur tänu! Loodetavasti saab Riigikogu liige oma televiisorite kohta konkreetse vastuse. Liigume küsimustega edasi. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! No see vangivalvur tegelikult … Minu lugesin ka selle artikli läbi ja ta räägib seal ikkagi palju laiemalt. Ta töötab Helsingis, aga ta räägib kultuurilistest erinevustest, ta räägib vangide spetsiifikast, just nimelt nendest vangidest, kes meile ... Ta räägib nagu sellest. Ja see langeb kokku ka nende küsimustega, mida Raimond Kaljulaid siin mitu korda puudutas, selle ohuhinnangu temaatikaga. 

Te ütlesite, et avalikkus on saanud küsida. Vaadake, avalikkus ei saa ju õigeid küsimusi küsida, kui neil puudub teadmine ohuolukorras sisalduva kohta. Kas te selle peale ei tule? Sellepärast, et meie siin olemegi saanud sellega tutvuda, Riigikogu liikmed ongi nüüd mures. Ongi sel põhjusel mures, et meie oleme seda näinud ja seetõttu me siin küsimegi ja üritame oma võimaluste piires seda protsessi pidurdada. Kui seda ohuhinnangut näidataks avalikkusele, siis ma arvan, et avalikkus saaks küsida hoopis teistsuguseid küsimusi. Miks te seda avalikkusele ei näita? Kas see ongi see põhjus, et te ei taha, et avalikkus saakski nendest päris ohtudest teada? Te ei saaks enam seda mulli siin meile ajada. Ja siis täiesti õigustatult langeks kogu see äri teil sinna, kõik need jutupunktid ju kokku. 

Teie aeg! 

Aitäh selle küsimuse eest! Ma iseenesest olen teie küsimuseasetusega nõus. Ma olen seda korduvalt selgitanud, et eelnõu seletuskiri katab neid ohtusid ja nende maandamise meetmeid väga põhjalikult. Tuletan veel kord meelde, kuidas see protsess on olnud. Protsess on olnud selline, et Kaitsepolitseiamet tegi kõigepealt võimalike ohtude loetelu. Järgnev tegevus oli selles, et koostöös Kaitsepolitseiameti ja Politsei- ja Piirivalveameti ning teiste turvalisusekspertidega need ohud kõik maandati. Sellele järgnes omakorda pressikonverents, kus Kaitsepolitseiamet ja Politsei- ja Piirivalveamet kinnitasid, et jah, need ohud on kõik maandatud. Sealjuures me kõik kordame üle, et ei jääks vale muljet, et vangla ikkagi tegeleb väga keeruliste inimestega. 

Ka see eelnõu, mis siin teie ees on, käsitleb ju võimalust, et vanglas sooritatakse uus kuritegu. See eelnõu toob välja lahenduse, et sellisel juhul, kui ei ole tegemist Eesti kodaniku vastu sooritatud kuriteoga ja kui ei ole tegemist Eesti julgeoleku vastu suunatud kuriteoga, siis kaalutlusotsus saab prokuratuurile olla see, et see menetlus suunatakse edasi Rootsi. See juba näitlikustab tegelikult seda, et ega lõpuni kõiki riske maandada ei saa. Jah, tõepoolest, üks risk on see, et vangla sees sooritatakse uus kuritegu. Seda juhtub küll harva, aga seda juhtub kõikides riikides. Sellisel juhul Eesti ei hakka seda pikemat karistust siin määrama ega seda pikemaks määratud karistuse kandmist siin realiseerima. Selle ohu maandamisega see konkreetne eelnõu tegeleb. 

Nüüd, mis puudutab seda kultuurilist erinevust, siis ega täna ju enamik kinnipeetavaid ei räägi ka seda keelt, mida räägivad vangivalvurid. Meil on see kultuuriline erinevus täna ka küllaltki silmapaistev.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma kõigepealt täpsustan ühe asja ära, mis on mulle väga lähedane. Nimelt, Maardu vangla on halvas olukorras ja jube. Kuna ma olen 33 aastat Maardut juhtinud erinevatel ametikohtadel, siis on mul väga tundlik see teema. Ma täpsustan, et Maardu linnal kui omavalitsusel ei ole mingit rolli selles vanglas, et inimesed teavad ka, muidu mõtlevad, mis õudus seal Maardus on. Aga küsimus on mul selline. Mul on praegu riigi peaprokuröri kiri, kus ta kirjeldab, et prokuratuur näeb siin ohtu vangidevahelistele suhetele, kus menetluste lõpetamised kuritegude ohjamisele hästi ei mõju ning loob pigem soodsa pinnase omavaheliseks arvete õiendamiseks ja kinnipeetava oma kultuuri tekkimiseks. Te väidate, et seal mingit probleemi kultuuriga ei ole ja ei teki, aga prokuratuur jälle räägib vastupidist. Kuidas ja keda siis uskuda?

Kõigepealt kinnitan üle, et munitsipaalvanglaid Eestis ei ole. Riik on tõepoolest tegelenud nende vanglate moderniseerimisega. Vanad vanglad on täies ulatuses maha jäetud ja uued, moodsad kolm vanglat ehitatud. 

Loen siit Riigiprokuratuuri hinnangut, see on kooskõlastustabelis kenasti välja toodud. Riigiprokuratuur on juhtinud tähelepanu sellele, et kriminaalmenetluse seadustiku § 474 lõikest 2 tulenev nõue kriminaaltoimiku või selle tõestatud koopia edastamise kohta on iganenud. Seaduses võiks anda ka selge võimaluse, et digitaalselt materjali edastada. Kui teha eraldi säte, siis tuleks arvestada, et Eesti liigub järjest rohkem ise digitaalsetele toimikutele, seega tuleks ka praegune sõnastus üle vaadata. Selle kohta on eelnõus öeldud, et täies ulatuses arvestatud ja menetluse üleandmise säte on ka vastavalt korrigeeritud. 

Ehk siis te tõenäoliselt puudutate mingisugust varasemat arutelu. Tõepoolest, selle eelnõuga nähakse ikkagi ette, et need menetlused antakse Rootsile üle ja prokuratuur saab vastava kaalutlusõiguse kaasa. Siin on küll selgelt näha prokuratuuri hinnang, see on nii-öelda tehnilisel moel täpsustust soovinud ja sellega on täies ulatuses arvestatud siin eelnõus.

Ja Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Parlamendi eksitamine on väga tõsine rikkumine ning mitmes demokraatlikus riigis toob see kaasa poliitilise vastutuse, sealhulgas ametist tagasiastumise. Te väitsite enne, et sotsiaaldemokraadid on toetanud vanglarenti siis, kui me koos valitsuses olime. Meie valitsuste delegatsioon toetas seda, et te analüüsiksite põhjalikult vanglarendiga seotud mõju, sealhulgas riigi rahalist koormust, tervishoiu-, julgeoleku- ja õiguslikke riske, kuna te paraku läksite selle plaaniga tollal valitsusse ilma, et te oleksite seda eelnevalt sisuliselt teiste ministeeriumidega läbi rääkinud. Kui sai aga selgeks selle ettepaneku mõju, on meie seisukoht olnud üks ja ühene, et me ei toeta vanglarenti. Ja olgu siis veel täpsustus, et ka konkreetne ettepanek, et Tartu vanglat välja rentima hakata, sündis ajal, kui sotsiaaldemokraadid valitsuses ei olnud. Minu küsimus tulenebki sellest, kas te kasutate praegu võimalust ja korrigeerite oma väidet ning ühtlasi palute vabandust parlamendi eksitamise eest.

Ma ei saanud teie küsimusest ausalt öeldes aru. Mina küll mäletan selgelt valitsuse istungit, kus me kaalusime üheskoos kolme varianti, kas Tartu vangla sulgeda ja müüa, kas Tartu vangla konserveerida või Tartu vangla välja rentida. Ja valitsus otsustas, et Tartu vangla välja rentida. Tõsi on ka see, mida te ütlesite, et erinevad valitsuseliikmed tõid välja neid küsimusi, mida väljarentimise puhul tuleks punaste joontena arvestada, ja nende kõigiga ka vastavalt arvestati. Nii et minu arust me oleme teiega ühel meelel.

Urmas Reinsalu, palun! 

No tere, Liisa! Jaa, tähendab, Belgia parlamendist tulevad rindeteated selle kohta, et peetakse läbirääkimisi grupiviisiliselt Belgia valitsuse liikmetega siia dokumentideta immigrantkurjategijate paigutamise üle. Ma saan aru, et sa viitasid Delfile, et on välja valitud üllatusena Viru Vangla, mida pärast valimisi ellu viia, niisugust lepingut, ja selle kohta on juba mingid tehnilised läbirääkimised alanud. Kirjelda palun seda oma tsitaati, et Viru Vangla on hoone tühi – konteksti, kus sa kommenteerisid läbirääkimisi Belgia ministritega – ja mis staadiumis need tehnilised läbirääkimised praegu Belgia vangide paigutamise üle on? Ka see kontekstualiseerib praegu seda eelnõu. 

Küsimuses sisaldus nüüd ridamisi, ma olen sunnitud ütlema, valeväiteid. Need väited, mis küsimuses sisaldusid, ei vastanud mitte ükski tõele. Punkt üks, mitte mingisuguseid läbirääkimisi Eesti ja Belgia vahel vanglarendiks ei ole. Seda on selgelt kinnitanud nii Belgia meedia kui ka Eesti meedia. Mõlema riigi ministrid on seda selgelt kinnitanud. Belgia minister oma kõige esimeses intervjuus, mida ta Belgia meedias andis, oli see, et nad tundsid huvi, aga nad lahkusid Eestist tühjade kätega. Samasuguse seisukoha on selgelt edastanud ka Eesti meedia, et Belgia ministrid lahkusid Eestist tühjade kätega, mitte mingisuguseid vanglarendi läbirääkimisi Eesti Belgiaga ei alusta. 

Ka mina olen ennast väljendanud täiesti selgelt, et juhul kui järgmisel valitsusel – rõhutan: järgmisel valitsusel – on huvi arutada mõne teise riigiga mingisuguseid rendiküsimusi, siis selleks olukorraks tõepoolest on järgmisel valitsusel võimalik kasutada Jõhvi vangla territooriumil olevat juba 2021. aastast tühjalt seisvat hoonet, mis on tänaseks tühjalt seismise tõttu pea täielikult amortiseerunud. Ehk seda Jõhvi vangla territooriumil asuvat tühja betoonhoonet oleme me kasutanud näitena selle kohta, miks tühjalt seisev hoone on maksumaksjale kahjulik. Ta amortiseerub väga kiiresti, tema remondikulud või kordaseadmise kulud kasvavad iga kuuga. Seega, tõepoolest, mitte ükski küsimuses toodud eeldus või väide tõele ei vastanud.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Veidi aega tagasi, eelmisel nädalal toimus õiguskomisjonis nii ministeeriumi delegatsiooni ja Tartu vangla esinduse ühelt poolt ning Tartu linna, nii linnavalitsuse ja volikogu esindajate ning muidugi õiguskomisjoni enda liikmete ühine koosolek, kus arutati seda. Ja eks see teema on niisugusel moel õiguskomisjoni tulnud, et ka Tartu delegatsioon kutsuti ikka selle tõttu, et suurel osal tartlastest on ärevus hinges, et toimub midagi, mis nende linna mainet puudutab ja kus kõik detailid peavad olema väga täpselt paigas, kus on ohtudele viidatud ka mitmes jõuametkonna raportis. Mis mulje teile jäi, milline Tartu linna juhtide seisukoht oli vangla rendilepingu suhtes?

Tartu linna seisukoht on ju kajastatud küllalt täpselt Tartu linnas sõlmitud koalitsioonileppes. Nii et mis mul seal ikka enam juurde kommunikeerida. 

Ma mõistan neid küsimusi ja ma veel kord rõhutan, et ma pean ka ise äärmiselt oluliseks seda, et kõik küsimused saaksid vastuse, et see arutelu oleks pikk ja põhjalik ja et ärevust oleks vähem. Nüüd, kindlasti ei vasta küll senises praktikas tõele, et rahvusvaheline maine Tartu linnal kuidagi kannataks. Rahvusvaheline meedia on seda teemat kajastades olnud ülevoolavalt kiitev Eestis valitseva turvalisuse osas ja Eesti vanglateenistuse erakordselt kõrge professionaalsuse osas. Samuti on olnud kiitvalt juttu sellest, et kuna Eesti on niivõrd turvaline riik, et siin on isegi tühjad vanglakohad, siis on siia ka väga turvaline reisida turistina. Tõesti, rahvusvaheline meedia on olnud sellel teemal nii Tartu linna suhtes kui ka Eesti Vabariigi suhtes tervikuna ülevoolavalt positiivne.

Urmas Reinsalu, palun! 

Aitäh! Liisa, mul on nüüd Delfi uudis. Ja tõesti, siin peavad olema faktid täpsed, ma olen nõus sinuga. Tähendab, Pakosta sõnul – tsiteerin uudist – lepiti belglastega kokku, et peale õigusruumi analüüsimise rohkem midagi ei tehta. Kokkulepe on sõlmitud. Mis õigusruumi te analüüsite? Milleks? Seleta palun, Liisa! 

Teiseks on küsimus selles. Sa viitad samas uudises, et veel teised riigid on pöördunud Eesti poole sooviga vanglaid rentida. Palun ütle, mis riikidega tegemist on. 

Ja kolmandaks, ma olen üllatunud, kuidas kommunikeerida Belgia asüüli- ja migratsiooniminister Anneleen Van Bossuyt' seisukohta – teie kohtumise järel tehtud seisukohta, teie kohtumise järel on see kommentaar –, et Belgia ja Eesti hakkavad läbi rääkima dokumentide ja kinnipeetavate jaoks Eestis vanglakohtade rentimise üle. Ja ka proua Bossuyt ütleb, et see võiks kõne alla tulla 2027. aastal, ja ka sina viitad sellele, et juba hoone on välja valitud. Kui palju neid Belgia vange pärast Riigikogu valimisi – kui eeldada, et 2027. aastal – sinna Jõhvisse siis mahuks? Mis su visioon on? Need põhinevad Eesti ajakirjanduses sinu enda kommentaaridel. Ma ei ole kuidagi siin mingit valeväidet teinud. Need tõukuvad ainult sinu või ka proua Bossuyt välja öeldud seisukohtadest.

Jaa, seekord ma olen täiesti nõus kõige sellega, mis küsimus oli. Ka teise riigi minister ütles, et võimalikud läbirääkimised saaksid alata üksnes järgmise valitsusega ja üksnes pärast järgmisi Riigikogu valimisi, mis teatavasti toimuvad 2027. aasta märtsi alguses. Selles mõttes me oleme kõik rääkinud täpselt ühte ja sama juttu. Meie oleme öelnud, et juhul, kui on soovi mingisuguseid läbirääkimisi pidada, saab neid pidada üksnes järgmise valitsusega. See valitsus rohkem mitte mingisuguseid vanglarendi läbirääkimisi ühegi teise riigiga ei pea. 

Nüüd teine küsimuse osa, mis puudutas seda, et Euroopa Liidus kaks riiki vaatavad seda, kuidas neil on vanglateenistus korraldatud. See on üsna tavapärane. Me vaatame alatasa, kuidas on kahes riigis korraldatud mingi karistusõiguse küsimuse lahendus. Praegu me vaatame väga tõsiselt näiteks seda, kuidas on eri liikmesriikides korraldatud näiteks digiidentiteedi vargused. Me just alustasime läbirääkimisi Poolaga, et teada saada rohkem ja analüüsida ka Eesti kontekstis nende ettepanekut rakendada digihiidudele 3%-list maksu. See on äärmiselt tavapärane praktika, et Euroopa Liidu liikmesriigid tutvuvad parimate praktikatega üksteisega vastastikku ja õpivad teineteiselt, mida ühes või teises riigis õigusruumis ühe või teise küsimuse lahendamiseks tehakse. Sellest küll mitte mingisuguseid muid järeldusi teha ei saa, kui et inimestele on väga ökonoomne tarkuse omandamise viis rääkida teistega, kellel on sama mure, ja küsida, kuidas teie olete seda lahendanud. 

Kolmas küsimus puudutas seda, mitu kohta on Jõhvi vanglas praegu vakantsed. Seda vastust ma ei oska öelda. Aga esialgne arvutus on tehtud ja see tähendab, et umbes 60 töökohta oleks võimalik luua Ida-Virumaale juurde. Aga jällegi rõhutan üle, nagu oleme korranud, et sellega tegeleb üksnes järgmine valitsus, juhul kui ta sellega tegeleda soovib.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Tõnis Lukas, ma ei saa teile kahjuks kolmandat küsimust anda. Meie infosüsteem ütleb, et te olete juba kaks küsimust ära küsinud ja kummalegi ettekandjale saab esitada kokku kuni kaks küsimust. Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli õiguskomisjonis toimunud arutelu tutvustama Riigikogu õiguskomisjoni liikme Vilja Toomasti. Palun!

Aitäh, härra esimees! Head Riigikogu liikmed! Õiguskomisjon arutas Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku täiendamise seaduse eelnõu 773 esimeseks lugemiseks ettevalmistamist 9. veebruari istungil. Ettekande tegi ka selles komisjonis, nagu ka tänagi, justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta. Komisjoni liikmete küsimused puudutasid põhimõtteliselt enam-vähem samu teemasid, mis siin juba on esile toodud. Ma mõningaid lihtsalt veel markeerin üle, et oleks ka komisjoni poolt kinnitust leidnud need teemad, mida minister püüdis teile täna seletada. Kuigi ma ütlen ka praegu algatuseks ära selle, et selles komisjonis me niivõrd enam ei käsitlenud välislepingut Rootsi vangide siia toomiseks, vaid tõepoolest, me keskendusime antud olevale seaduseelnõule. 

Mõned küsimused. Heljo Pikhof küsis, miks liigub minister nii kindlalt rendilepingu ratifitseerimise suunas, kui pole veel kindel, kas Riigikogu selle üldse ratifitseerib. Samuti uuris ta Belgiale antud vanglarendi lubaduste kohta. Liisa-Ly Pakosta vastas, et Tartu vangla on praegu veel Euroopa Liidu territooriumil ainus tühi vangla, samal ajal kui enamikus teistes riikides on vanglad ülerahvastatud ning raske kuritegevus on Euroopa Liidus jõudsasti kasvanud. Kuritegevuse kasvu põhjuseks on Europoli hinnangul eeskätt narkokuritegevusega seonduv. Belgiaga lepiti kokku see, et riikide ametkonnad kohtuvad omavahel ning tutvustavad vastastikku oma praktikat. Selline teabevahetus on Euroopa Liidu liikmesriikide vahel tavapärane. Minister rõhutas, et Belgia esindajad lahkusid kohtumiselt Eestist ilma täiendavate kokkulepeteta ja lubadusteta ning Eesti ei pea vanglarendi läbirääkimisi ühegi teise riigiga. Seda ka minister siin juba mitu korda teie küsimustele vastates üle rõhutas. 

Heljo Pikhof küsis veel kord täpsustusi Belgia vangide siia toomise kohta. Minister oli jälle valmis vastama, et sellist lootust ei ole Eesti andnud ning meedias on seda ka selgelt kajastatud. Ühtlasi kajastas Belgia enda meedias ilmunud esimene intervjuu seda, et Belgia ministrid lahkusid ilma lootuseta siin vanglakohti rentida. 

Varro Vooglaid palus selgitada, kuidas on kujunenud selline olukord, et Eesti on Euroopa Liidus ainus riik, kus suur vanglahoone seisab tühjana, ning kas see on tingitud sellest, et teistes riikides on vanglakohtasid osatud justkui paremini planeerida. Varro Vooglaid viitas ka kuuldustele, et Rootsi ei pruugi vanglarendi lepingut üldse ratifitseerida, ning uuris sellest tulenevalt, kas valitsus on vanglarendi täitmise kaudu loodetava tulu juba riigieelarvesse planeerinud ja kas see oleks kuludega kaetud juhul, kui seda loodetavat tulu ei tule. 

Liisa-Ly Pakosta seletas lühidalt, et Eesti eduloo on taganud mitme erineva otsuse koosmõju. Esiteks, Eestis on väga kaasaegsed vanglad ning ainuüksi vangla uudne arhitektuur on üks asjaolu, mis tagab seda, et edasine retsidiivsus väheneb ning taasühiskonnastamine läheb paremini. Teiseks, tõenduspõhiselt on Eestis põhjalikult käivitatud kriminaalhooldus samuti vähendanud kuritegusid tervelt poole võrra. Kolmandaks, Eesti fookus ennetusele ja edukas võrgustikutee, eriti alaealistega. Neljandaks, Eestil on võrreldes paljude teiste riikidega väga kõrge haridustasemega vanglateenistus, mis on andnud väga häid tulemusi. 

Minister kinnitas ka Varro Vooglaiule, et Eesti ei pea Belgia ega teiste riikidega täiendavaid läbirääkimisi vanglakohtade rentimiseks. Ta lisas Rootsi kuulduste kohta, et tuleb tõdeda, et ükski poliitik ei ole just õnnelik selle üle, et kinnipeetavatega tuleb tegeleda. Praegu on kõik seotud tulud ja kulud riigieelarves arvestatud reservi osas. 

Lea Danilson küsis, et kuna tutvustajad väidavad, et vanglarent on Eestile väga kasulik, sest toob riigile tulu ja loob töökohti, siis kas Eestil on plaanis ehitada ka uusi vanglaid juurde. Liisa-Ly Pakosta vastus oli väga selge, et seda ei ole plaanis teha. 

Peeter Ernits uuris, kas valitsus on arutanud seda võimalust, et suure tõenäosusega võib järgmine valitsus Rootsi vanglarendi lepingu hoopis tühistada ning käesolev eelnõu jääks seeläbi aastateks riiulisse. Minister vastas, et järgmisel valitsusel on kindlasti see võimalus riigieelarve ümber teha ning leida need puuduolevad 12 miljonit eurot tühja kompleksi ülalpidamiseks ja kanda muud täiendavad kulud. 

Nüüd ma olen siis üle korranud põhiliselt needsamad küsimused, mis siin saalis juba on kõlanud. Komisjoni esimees Madis Timpson hakkas tegema ettepanekuid menetluslike otsuste kohta. Esimees tegi ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada. Selle poolt hääletas viis komisjoni liiget ja vastu oli samamoodi viis komisjoni liiget, see tähendab, et see ettepanek ei leidnud toetust. Kuna oli tehtud ka teine ettepanek, siis komisjoni esimees pani hääletusele ka selle ettepaneku, et eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. See hääletustulemus oli täpselt samasugune: viis oli poolt ja viis oli vastu. Seetõttu komisjon otsust vastu ei võtnud, mis saab selle eelnõu esimese lugemise lõpetamise kohta. 

Teised menetluslikud otsused olid sellised, et võtta eelnõu täiskogu päevakorda 18. veebruaril – see oli konsensuslik – ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks Vilja Toomast – ja see oli ka konsensuslik. 

Nüüd ma natuke seletan seda olukorda, mis tekkis, et kui komisjon ei ole võtnud vastu otsust, mis siis edasi saama hakkab. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 98 lõige 6 ütleb, et kui juhtivkomisjon ega läbirääkimiste käigus ükski fraktsioon ei tee eelnõu tagasilükkamise ettepanekut, lõpetatakse eelnõu esimene lugemine ilma hääletamiseta. 

Ma vaatan, kas mul oli üks kommentaar veel selle kohta. Veel täienduseks sellele Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § [98] seletusele, et üldpõhimõte sellise patiseisu puhul on selline, et kui tavaliselt tuleb juhtivkomisjonil teha Riigikogule ettepanek, kas eelnõu esimene lugemine lõpetada või tagasi lükata, kui juhtivkomisjon mingil põhjusel sõnaselgelt kumbagi ettepanekut ei tee, komisjonis on tekkinud patiseis või soovitakse poliitilistel põhjustel jätta hääletamata, rakendub kommenteeritava ehk [98]. paragrahvi lõige 6 ja esimene lugemine lõpetatakse ilma hääletamiseta. Aitäh! 

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esindaja Raimond Kaljulaidi. Täpsemalt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja. Palun!

Ma tänan, austatud Riigikogu esimees, selle täpsustuse eest! Võib-olla alustama peab küsimusest, miks on Eestis vanglad tühjad. No kuidas nad siis ei ole tühjad, kui me loeme näiteks, et alaealiste vastu seksuaalkuriteo toime pannud mees saab tingimisi karistuse, kui Eestis võib südalinnas ööelus peksta kellegi läbi, põhjustada raskeid tervisekahjustusi, mille tõttu inimesel tekib puue, mis ei taastugi kunagi, karistuseks on väike šokivangistus, paar kuud. Neid juhtumeid on ju nii palju. Eesti on selline riik, kus kurjategijad käivad vabalt ringi, vanglad on tühjad. No nii, sellest on kujunenud riiklik probleem. 

Mis puudutab justiitsministri väidet, et sotsiaaldemokraadid on toetanud mõtet tuua Eesti vanglatesse välismaiseid kurjategijaid, siis see ei vasta tõele. Ei vasta tõele! Tõsi on see, et sel ajal, kui sotsiaaldemokraadid olid valitsuses, puhkes selles küsimuses teatud poleemika. Minister tutvustas valitsusele oma mõtteid, sai ülesande teemat analüüsida ja teemaga tegeleda. See analüüs valmis mõnda aega hiljem, aga otsus tehti ikka peale seda, kui sotsiaaldemokraadid ei olnud enam valitsuses. Kui sotsiaaldemokraadid oleksid olnud valitsuses, siis ei oleks seda otsust tehtud mitte mingil juhul. See ongi see, millele peaminister Kristen Michal siin on ka korduvalt viidanud, kuidas sotsid muudkui takistasid. Takistasid muu hulgas välismaised kurjategijaid Tartusse toomast, Andrus Ansipi kodulinna. 

Ma küsisin ministrilt kaks korda, kas tema on valmis avaldama need hinnangud, mis on andnud Eesti pädevad julgeolekuasutused selle kohta. Ma tänan kolleege, kes haakusid selle küsimusega. Hinnanguid, mis toovad välja, millised riskid sellega ühiskonnale kaasnevad. Midagi sellist nendes dokumentides ei ole, mille avalikuks tulemine kuidagi kahjustaks julgeolekuasutusi või nende tööd. Kaks korda minister hoidis vastusest kõrvale. Kõigepealt puges paragrahvi taha ja kui selgus, et see kaitse ei päde, siis ta lihtsalt ei vastanud. Aga minu meelest oleks kindlasti vaja, et Eesti inimesed, Eesti avalikkus ja kõik Riigikogu liikmed näeksid, millest me tegelikult räägime. 

Eestil on tänu taevale madal kuritegevus. Inimesed tunnevad ennast siin suhteliselt turvaliselt. Aga meie naaberriikides on suur kuritegevus. Ja mida me näeme, on see, et kui me konkreetselt räägime Rootsist – meile väga meeldib Rootsi ja me austame rootslasi ja Rootsi on meile väga lähedane koostööpartner paljudes valdkondades –, siis tõde on ka see, et me näeme Rootsi kuritegevuse mudeli kandumist teistesse piirkondadesse, sest allilm ka vahetab kogemusi ja õpib parimatest praktikatest. Ja nüüd soovib Eesti valitsus, Eesti 200, väga austatud minister soodustada nende praktikate kiiremat jõudmist Eesti Vabariiki, kuigi me tegelikult ju teame, et ka siin on oma riskid ja me peaksime tegelema sellega, et see kuritegevus meile siia sellisel kujul ei jõuaks, nagu ta osas Põhjamaades on. 

Kui tohib istungi juhatajalt paluda lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!  

Aitäh! Nüüd, me peame arvestama ka sellega, et selliste otsuste puhul kõiki tagajärgi ette ei näe, aga see otsus on pikaajalise mõjuga ja pole lihtsasti tagasipööratav. Otsuseid saabki võib-olla jagada kaheks. Ühed on sellised nagu pöördukse otsused, et kui sa teed midagi valesti, väga lihtne, parandatakse ära ja elu läheb edasi. Aga see otsus on selline, millel on pikaajalised mõjud ja pikaajalised tagajärjed. Nagu mõned meie naaberriigid on avastanud, nende minevikus tehtud otsustel on pikaajalised mõjud ja pikaajalised tagajärjed, mida on ülikeeruline pärast oma ühiskonnast, oma tänavatelt välja juurida. Ja väga raske on inimestel nende tagajärgedega toime tulla. 

Selle otsuse puhul on täiesti ilmne, et kui siin valesti lõigata, siis paraku pärast on väga keeruline sellest kangast enam midagi mõistlikku teha. Aga põhiprobleem on see, et avalikkus tegelikult ei tea kogu tõde, ei tea kõiki võimalikke tagajärgi. See ei ole isegi olukord, millele kunagi poliitik Tšernomõrdin viitas, et tahtsime parimat, aga välja kukkus nagu alati. Siin antud juhul isegi head tahet tegelikult ei ole ja on täitsa selge, et välja kukub halvasti. 

Seetõttu, austatud kolleegid, et ei oleks mingit kahemõttelisust siin, mida püüdis minister oma vastutuses tekitada, nagu oleks Sotsiaaldemokraatlik Erakond kuidagi toetanud tema avantüüri tuua Eestisse kurjategijaid, et ei jääks sellist arvamust, et me oleme kunagi sellega nõustunud, on mul siin üle anda dokument. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon teeb ettepaneku see algatatud eelnõu 773 esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh teile, austatud kolleegid!

Järgnevalt kolleeg Peeter Ernits Keskerakonna fraktsiooni volituse alusel.

Hea juhataja! Head kolleegid! See on suure asja väike algus. Rootsi rendikurjategijate saabumise leping on ratifitseerimise eel, aga see eelnõu sillutab teed uue majandusharu loomisele. Eelnõu algul on otse välja öeldud, ma tsiteerin, et see eelnõu aitab kaasa riigi rahanduse jätkusuutlikkuse tagamisele. Pikemalt ei räägi. Selle eelnõu nimi on karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku täiendamise seadus, tegelikult on see maakeeli külalisvangide seadus. 

Siin on palju huvitavaid asju, ma ei hakka detaile rääkima, aga ma räägin mõnest asjast. Kujutage ette, et Tartu Ülikooli õigusteaduskonna arvamuses on selline näide. Kaks kurjategijat. Üks on Vene päritoluga, kellel on Leedu päritolu naine. Kurjategija A istub ka kinni ja naine tuleb talle pikaajaliselt külla ja see vene päritoluga kurjategija, kes siin on, tekitab talle raskeid kehavigastusi. Ei ole öeldud, pussitab või midagi juhtub. Aga samal ajal on Tartu vanglas Rootsi päritolu kurjategija B, kellele tuleb tema Soome päritolu naine pikaajaliselt külla. Mõlemil on neli aastat veel istuda. Ja juhtub sama asi, tekitab raskeid kehavigastusi oma Soome päritolu naisele. Aga mida edasi ütleb Tartu Ülikooli õigusteaduskond? Ta ütleb, et eelnõu järgi on nii, et Rootsi kurjategija, kes oma naist, ma ei tea, kas pussitas või kägistas, pääseb kergemini kui Vene päritoluga kurjategija, kes tegi sama asja oma Leedu päritolu naisena. 

Ta toob veel teise näite – see on Tartu Ülikooli õigusteaduskonna analüüs –, kus kaks kurjategijat omavahel narkojoobes ja nii edasi kaklevad. Kurjategija A aga lööb kurjategija B maha. Aga vangivalvur, Eesti vangivalvur vaatab seda pealt ja millegipärast ei sekku, kuna see on tavaline asi, omavahel kurjategijad klohmivad ennast, aga seekord lõppes see kurvalt kurjategijale B, eks ju. Need on meie külalitskurjategijad, kes omavahel arveid klaarivad. Loomulikult peaks kriminaalasja algatama, aga see, kes maha tapeti, temaga ei ole mõtet tegelda. Aga see vaene Eesti vangivalvur saab täie rauaga, kuna tema ei takistanud kurjategijate või vangide omavahelist arveteklaarimist, mis lõppes seekord kurvasti. 

Nüüd on kaks näidet Tartu Ülikooli õigusteaduskonna analüüsist, mida tegelikult ei tohiks olla. Samale asjale viitab ka Tartu Maakohtu esimees Marek Vahing oma kommentaaris, et lugupeetud Rootsi rendivange käsitletakse pehmemate või noh, siidist kinnastega kui kohalikke vange. 

Ma ei jõua kõike tsiteerida, aga riigi peaprokurör Astrid Asi. Ma tsiteerin: prokuratuur näeb siin suurt ohtu vangidevahelistele suhetele, kus menetluse lõpetamised kuritegude ohjamisel hästi ei mõju ning loob pigem kaasa soodsa pinnase omavaheliseks arveteõiendamiseks ja kinnipeetavatele oma kriminaalse kultuuri tekkimiseks. 

Kas soovite lisaaega?

Jah, paluksin küll.

Kolm minutit lisaaega.

Ja samuti on see ebavõrdne – nüüd me jõuame tagasi nende kohalike vangide juurde – Eesti vangide kohtlemisega, mis võib vanglasüsteemis omakorda pingeid tekitada. Nii et seesama asi on niimoodi, et külalisvangidesse – praegusel juhul Rootsi, esialgu nad ei ole mitte Belgia omad – suhtutakse selle seaduse järgi nagu pehmemalt kui kohalikesse, meie oma vangidesse. 

Ja arvestades seda, et tõepoolest aasta on aega, kui tuleb uus valitsus. Urmas Reinsalu väga selgelt öelnud, ilmselt tulevane peaminister, et selle Eesti 200 pika plaaniga kaugemale edasi ei minda. See pikk plaan lõpeb kevadel 2027. Lõppeb nii selle rendilepinguga kallite – pidades silmas, et nad toovad sisse – Rootsi kurjategijate saabumisega, aga lõppeb ka sellesama majandusega, mida pika plaani erakond on üritanud või üritab selle eelnõuga siin luua. See, et need kulud, igasugused, kuna uued vangid on väga vaidlemishimulised ja kindlasti tekitavad palju tööd ka kohtutele – ma olin tunnistajaks Riigikohtu esimehe ja justiitsministri omavahelisele vestlusele. Kui Riigikohtu esimees küsis, aga kust see raha tuleb Rootsi vangide puhul, siis lugupeetud justiitsminister ütles: "Деньги будет!" Ma ei tea, miks ta kasutas vene keelt. Ja ma olin selle ainus tunnistaja. Nii et деньги будет. Selle koha pealt ma olen kindel, et nii Marek Vahing kui ka Riigikohus saavad need rahad kätte. 

Aga lõppkokkuvõttes on Keskerakond täpselt sama meelt, et see külalisvangide seaduse eelnõu tuleb tagasi lükata ja elektrooniline dokument peaks olema ka mu selja taga. Aitäh!

Aitäh! Suur tänu! Jah, digitaalselt allkirjastatud ettepanek on Riigikogu istungi juhatajale laekunud. Nii. Aga läheme läbirääkimistega edasi. Palun Isamaa fraktsiooni nimel siia Riigikogu kõnetooli kõnelema Tõnis Lukase. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister, ministrid, ja lugupeetud kolleegid! Tõepoolest, täna me arutame karistusseadustiku ja nii edasi – selle dokumendi nimetus on pikem – muutmist. Ja selle kohta – isegi viibisin õiguskomisjonis ühel istungil – ütles minister Liisa Pakosta, et see ei ole otseselt seotud Tartu vanglasse Rootsi vangide lepingu alusel toomisega. See seadus oleks tulnud niikuinii teha ja otsest sidet ei ole. Mõningast sidet minister möönis, aga otsest sidet ei ole. 

Kuulates tänast nii komisjoni esindaja raportit komisjoni istungist, mille alusel see karistusseadustiku muutmine siia saadeti, kui ka kõiki sõnavõtte ja küsimusi, on ilmne, et seos selle praeguse seaduseelnõu ja Tartu vanglasse Rootsist võõrvangide toomise lepinguga on olemas. Kuigi me praegu ei aruta siin konkreetse lepingu ratifitseerimist. Seda me jõuame veel järgmisel lugemisel teha ja üks lugemine on juba saalis olnud. Nii et see on üks ühene seos. 

Ja on täheldatav ka valitsuse päris suur entusiasm. Siin on toodud rahalisi põhjendusi, aga ka mitterahalisi. Näiteks tollel õiguskomisjoni istungil, kus ma viibisin, tõid küll koalitsioonisaadikud, aga siiski väga jõuliselt esile, et see on ka meie liitlassuhetele väga hea, et meil on Rootsiga head suhted ja need suhted on selle lepingu ettevalmistamise protsessi käigus paranenud päris mitmel moel ja mitmes valdkonnas, mitmel alal, teaduseni välja. Küllap need tõendusmärgid on olemas, aga igal juhul see on ka meie majandusele, teadusele ja kõigele muule väga kasulik, ja just liitlassuhete mõttes. Siis Rootsi on parema meelega valmis meid ilmselt igas olukorras kaitsma ja toetama. 

Kui vaadata seda tausta, et meil on üldse rõõm heade välissuhete üle ja üldse, kui meid keegi kiidab ja me tublid oleme, siis ega see informatsioon Belgia poliitikutega sama asja ajamisest ei langenud siis viljatusse mulda. Loomulikult, tõenäosus, et me väga lahkelt neid asju arutame, kuigi praegu on – usun küll, mis minister ütles – järeldus, et praegu mingeid läbirääkimisi ei käi. 

Aga selline entusiastlik lähenemine ja mõnutunne sellest, kuidas meid pannakse tähele ja kuidas meid kiidetakse, on kindlasti üks eeldus võib-olla ka Belgia headeks suheteks tulevikus, ja võib-olla tõepoolest ka signaalidele, et ka nendega lepingut võib tulevikus arutada, kui tuleb järgmine valitsus. No kui järgmises valitsuses on Isamaa, siis kindlasti seda lepingut ei arutata, sest praegu nende arutelude baasil, mis meil on Rootsi vangide lepinguga konkreetse seaduseelnõu puhul, võib selgelt öelda, et kõik küsimused ei ole vastuseid saanud. Isamaa on selle riikidevahelise lepingu vastu ja nende ettevalmistavate protsesside vastu. Me toetame ka selle eelnõu menetlusest väljaarvamist. 

Aga nüüd semantikast laiemalt. 

Palun kolm minutit lisaks.

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Me tahame olla korrektsed seal, kus me ei peaks tegelikult olema. Diskussioon, mis on kahtlemata ka avalikkuses, sest see teema on häiriv. Ka Liisa Pakosta on öelnud, et selle teemaga ei tahaks keegi eriti tegeleda. See ei ole kindlasti väga populaarne. Aga rahvas on ärevil. Tartus on samamoodi rahvas ärevil, sest paljud küsimused, ka jõuametkondade ja turvalisusega tegelevate ametkondade küsimused, ei ole saanud vastust või kui on saanud vastused, siis need dokumendid on salastatud.

Ka Tartu linnapea, kui me Tartu delegatsiooniga käisime õiguskomisjoni istungil, kurtis selle üle, et tema ei ole jõuametkondade raporteid saanud lugeda, tema ei ole sellest informeeritud, ja pidas seda ebanormaalseks. Ja nendes oludes olla kuidagi väga puudutatud, kui keegi oma ärevust näitab, nimetades asju mitte võib-olla igapäevaselt, aga igal juhul nende nimedega. Kui me teame, et suur osa nendest Rootsist toodavatest kurjategijatest ei ole algselt Rootsi päritolu, nad on moslemid, kui me teame, et nad on mõrvarid, kiremõrvarid, siis millegipärast, kui keegi ütleb, et tegemist on moslemitest kõrilõikajatega, siis see meid väga häirib. Kuidas? See on šokeeriv. Kuidas nii väljendatakse? Aga sõnakasutusena ei ole siin ju mingit liialdust. Meie oma rahva sõnastikus nimetame mõrvareid kõrilõikajateks. Ma ei pea silmas otsest meetodit, aga ka seda on kasutatud ju sellistel puhkudel. 

Nii et arvestades ka päris tuntud inimeste, näiteks kohtupsühhiaater Airi Värniku ja endise riigikohtuniku Eerik Kergandbergi, nüüd mitte nii tuntud, aga siiski pidevalt tegelenud vangivalvuri Lasse Liikase seisukohavõtte avalikus meedias, on oht nende subkultuuride imbumiseks või vähemalt mõjutamiseks, meie vangivalvurite ja nende edasise saatuse mõjutamisest rääkides – sest see töö ei ole kerge –, võib olla see tulemus raske ka meie ühiskonna jaoks. 

Rääkimata sellest, et kui näiteks mitmete valdkondade, meie asutuste koormusest rääkides ei ole meditsiiniteenuse osutamine, erimeditsiiniteenuse osutamine, mis muidugi valve all toimub, aga siiski, nii väga lihtne, teades, et ka meie Tartu kliinikumis on olnud juhtumeid, kus teisest usutunnistusest mehed on keeldunud naisarstiga asju ajamast, siis kahtlemata sellise psühholoogilise pinge alla pannakse ka meie tohtrid. Rääkimata tõesti ka sellest, et meie meelest ja paljude tartlaste meelest ei ole need täiendavad kulud, mis Eesti ühiskonnale tulevad, piisavalt hinnatud. 

Nii et jah, Tartu seisukohalt on Reformierakond entusiastlikum selle lepingu suhtes entusiastlikum. Isamaa selgelt vastu ja väljendab seda ka Riigikogu hääletustel. Aitäh! 

Suur tänu! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kõnelema Varro Vooglaiu. Palun!

Ma tänan! Algatuseks ütlen kohe ära, et Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel annan üle ettepaneku see eelnõu kohe esimesel lugemisel tagasi lükata. Põhjusi, miks me sellise ettepaneku teeme, on mitmeid, aga veidi lihtsustatult öeldes võiks neid taandada kahele. Esimene põhjus on see, et meie hinnangul ei ole need seadusemuudatused reaalselt vajalikud. Fakt on ju see, et Eestis on vanglas peetud juba aastaid Jugoslaavia sõjatribunali poolt süüdi mõistetud isikuid, täpsemalt nelja isikut, ja kui seda on tehtud, siis sellest ju nähtub, et reaalselt ei ole olnud tarvidust tingimata nende seadusemuudatuste järele. On saadud väga vabalt neid inimesi Eestis vanglas pidada, ka ilma et need seadusemuudatused oleksid tehtud. Ei ole ka raske mõista, miks see nii on. Need tingimused, millistel neid inimesi Eestis vanglas peetakse, saab ju kokku leppida selles lepingus, mille alusel need inimesed Eestisse tuuakse, ja nii ka Rootsi vanglarendi lepinguga. 

Kui me vaatame näiteks seda karistusseadustiku muudatust, mis on ette nähtud praegu eelnõuga 773, siis mul ei ole nüüd küll seda vanglarendilepingu projekti kaasas, jätsin selle kogemata praegu oma laua peale, aga kui te loete seda artiklit, mis käsitleb karistuse kandmise lõpetamist Eestis, siis te näete, et seal on seesama regulatsioon juba sisse kirjutatud. Põhiseaduse kohaselt teatavasti rahvusvahelised lepingud on osa Eesti õigussüsteemist. Kas see norm on nüüd kirjutatud sinna lepingusse või on ta kirjutatud sisse karistusseadustikku – sisulist vahet tegelikult ei ole, sest seda saab kohaldada nii ühel kui ka teisel puhul. Ma isegi ütleksin, et nende normide sissekirjutamine karistusseadustikku ja kriminaalmenetluse seadustikku ei pruugi olla mõistlik sellepärast, et välisriikide vangide Eesti vanglates pidamine ei ole mingisugune standardne olukord, see on pigem erandlik olukord. Kui meil näiteks enam ei ole rendilepingut, enam Rootsi vange Eestis ei peeta ja pole sõlmitud vastavat lepingut näiteks Belgia või mõne teise riigiga, siis need normid jäävad ju karistusseadustikku ja kriminaalmenetluse seadustikku sisuliselt ülearuseks, sest lihtsalt ei ole selliseid olukordi, millele neid rakendada. Nii et ajutisi olukordi ongi võib-olla mõttekam reguleerida ajutiste meetmetega, nagu vastav vanglarendileping seda on. Seda esiteks. 

Aga teiseks, me ei toeta seda sel lihtsal põhjusel, et keegi ei varjagi ju, et selle seaduseelnõu mõte on luua eeldusi Rootsiga selle vanglarendilepingu ratifitseerimiseks ja Rootsi vangide sadade kaupa Eestisse toomiseks. Meie, nagu oleme algusest peale öelnud, seda ühemõtteliselt ei toeta. Ma ei hakka siinkohal selgitama neid põhjuseid, miks me seda ei toeta, sellepärast et see ei ole otseselt selle eelnõu temaatika. Aga olgu öeldud lihtsalt väga kiiresti, et neid põhjuseid on mitu, terve rida, alates sellest, et see tõmbab ära siseturvalisuse valdkonnast inimesi seonduvalt vajadusega koolitada välja väga palju uusi vanglaametnikke. Teatavasti on Politsei- ja Piirivalveametis palju täitmata ametikohti, samuti Kaitseväes palju täitmata ametikohti. Kui tõmmata sinna neid inimesi ära, siis on Politsei- ja Piirivalveametis ja Kaitseväes veelgi raskem neid ametikohti täita. Ja nagu öeldud, neid põhjendusi on veel terve rida. Aga kuna me ei poolda seda lepingut põhimõtteliselt, siis me ei poolda ka seadusemuudatusi, mis loovad selle lepingu realiseerimiseks eeldusi. 

Aga nüüd väga põhimõtteline aspekt, millel ma tahaksin peatuda selle vanglarendi lepinguga seonduvalt, on see, et minu hinnangul seda lepingut sõlmides ei käituta Rootsi suhtes ausameelselt. Siin on koht, kus minu meelest võiksid teritada kõrvu nii Rootsi suursaadik Eestis kui ka Rootsi parlamendi liikmed, kui see kuidagi peaks nendeni jõudma. Asi on ju selles, et nagu meile justiitsminister selgitas õiguskomisjonis, kui ma vastavasisulise küsimuse esitasin, on Rootsi poolt väga suur ja laiapõhjaline huvi parlamendis selle lepingu sõlmimise vastu. Kas see vastab tõele või mitte, ma ei tea, aga ma lähtun eeldusest, et see, mida justiitsminister meile ütles, vastab tõele. Mitte ainult koalitsioonierakonnad ei poolda seda, vaid väidetavalt ka kaks suurimat opositsioonierakonda on selgelt ja avalikult öelnud, et nemad pooldavad seda. Kui see nii on, siis peab ütlema, et on laiapõhjaline toetus. Aga kuidas on lood Eestis? Kuidas on lood Eestis?

Ma palun lisaaega kolm minutit!

Kolm minutit lisaaega, palun!

Eestis on ju olukord täpselt vastupidine, sellepärast et vanglarendi lepingu sõlmimist toetavad ainult kaks koalitsioonierakonda, aga neli parlamendis esindatud opositsioonierakonda on kõik sellele selgesõnaliselt vastu, alates vasakpoolsest diapasoonist kuni parempoolse diapasooni lõpuni. Kõik on vastu. Ja mis muudab olukorra halvemaks, on ju see, et nendel neljal opositsioonierakonnal on küll parlamendis vähem kohti kui praegu koalitsioonierakondadel kahe peale, aga kõik märgid viitavad sellele, et aasta pärast toimuvatel valimistel see olukord muutub drastiliselt. Võib-olla ühiskonna hoiakud muutuvad selle aja jooksul, võib-olla uuesti Eesti 200 ja Reformierakond võtavad parlamendis enamuse, aga ma arvan, et me kõik saame aru, et see on pigem ebatõenäoline. Pigem on tõenäoline, et need neli erakonda, kes täna ütlevad, et nad on sellele vastu, on järgmises parlamendikoosseisus need, kes moodustavad enamuse. 

Selles olukorras minu meelest ei ole Eesti poolt ausameelne rootslaste suhtes sellesse lepingusse minna. Pigem võiks ju otsida laiapõhjalist toetust ka Eesti parlamendis, sest vastasel juhul tekitatakse ju teadlikult ja tahtlikult selline olukord, et sõlmime selle lepingu ära kiiresti, laseme rootslastel hakata oma vange Eestisse vedama ja siis aasta pärast valimisi Eesti pool teatab rootslastele, et teate, aga nüüd me tahame selle lepingu lõpetada, sest me oleme kogu aeg öelnud, et me ei poolda seda. See leping sõlmiti sellest hoolimata, opositsioonist üle sõites, aga meie seisukoht on selline ja me lähtume oma seisukohast. Ja no mõelge, milline on nöökimine! Rootslased on just vedanud oma vangid siia Eestisse, võib-olla kõik pole isegi kohale jõudnud veel selleks ajaks, ja nüüd öeldakse, et me algatame lõpetamise, võite hakata neid rahulikult kohe tagasi vedama. No see pole soliidne! See pole soliidne! Aga kelle poolt ei ole see soliidne? See ei ole ebasoliidne mitte tänase opositsiooni poolt, vaid see ei ole soliidne tänase koalitsiooni poolt, sest te ju teate, et me opositsioonis oleme deklareerinud, et me ei toeta seda. Ja veelgi enam, kui me saame võimule, siis me seisame selle eest, et see leping esimesel võimalusel lõpetada. Seda on selgelt öelnud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, seda on selgelt öelnud Isamaa fraktsioon. Peeter võib mind täiendada, minu meelest on seda öelnud selgelt ka Keskerakonna fraktsioon ja sotsid saavad iseenda nimel rääkida. Täna nad on igal juhul selgelt öelnud, et nad seda ei poolda. Kas nad seisavad ka selle lepingu lõpetamise eest? Noh, ma ei hakka teile praegu … (Hääl saalist: "Seisame!") Seisata! Näete, kinnitatakse ka sealt. Ühesõnaga kõik neli opositsioonierakonda ütlevad, et kõik seisavad pärast valimisi selle eest, et see leping lõpetada. Ma ütlen veel kord, et minu meelest ei ole mõistlik sellises olukorras sellesse lepingusse sisse minna. 

Päris viimase asjana ma mainin veel kahte asja. Esiteks, Kaitsepolitseiameti ohuhinnang, mis selle asjaga seonduvalt on koostatud, tuleks avalikustada. Mina olen selle dokumendiga tutvunud, ma arvan, et mitmed teised on ka tutvunud ja te jagate ilmselt minu seisukohta, et pole mingit põhjust, miks see peaks olema salastatud, välja arvatud see, et sellest nähtub, et selle ettevõtmisega seonduvadki väga tõsised julgeolekuohud. Kui see tuleks avalikuks, siis loomulikult oleks raskem seda projekti teil lõpuni suruda. Teine asi, justiitsminister on öelnud, et kui seda lepingut ei sõlmita, siis kaasneb sellega Eestile kulu 12 miljonit aastas. Suhtugem sellesse numbrist väga kriitiliselt. Õiguskomisjonis me kuulsime, et tegelikult tühja vanglahoone kütte-, elektri- ja veekulu on aastas ainult 420 000 eurot. Nii et need numbrid on kõvasti ülepaisutatud. Aitäh! 

Aitäh!

Annan üle siis selle.

Reformierakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Madis Timpsoni. Palun!

Aitäh, härra juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt ma vastan siin ühele küsimusele, miks meil on vanglad tühjad. Selle üks põhjus on kindlasti see, et meil rakendatakse ka oportuniteeti. Peale selle on meil väga hea vanglateenistus. Üldiselt on mul tunne, et enamik küsimusi siin saalis läks sellest konkreetsest eelnõust mõnevõrra mööda. Ma igaks juhuks tuletan meelde, et välisleping tuleb siia saali ratifitseerimisele ja siis saab neid küsimusi ja probleeme veel kord tõstatada. 

Aga kui jutt juba niimoodi üldiseks läks, siis ma markeerin ära, et Eesti on olnud viimastel aastatel väga edukas kuritegevuse vähendamisel ja meie kinnipeetavate arv on vähenenud. See ongi just tekitanud vaba pinna olemasolu meie vanglates. Ma vaatan nüüd järele, et umbes pool Eesti vanglakohtadest seisab täna tühjana, 3200 kohast umbes 1600 kohta on tühjad. See tähendab riigile püsikulusid. Tühjade vanglakohtade ülalpidamine on kallis ja see, et riik otsib võimalusi, kuidas neid välja rentida ning väljaõppinud vanglapersonali targalt ja jätkusuutlikult kasutada, ei tohiks olla midagi liiga halba. 

Üheks selliseks lahenduseks ongi väljarentimine teisele riigile ja minu arvates on see täiesti ratsionaalne suhtumine. Loomulikult, vanglarent võimaldab meil säilitada vanglateenistuse olemasolu ja kriitilise personali koosseisu ka olukorras, kus Eesti vangide arv on väike. Hästi koolitatud ametnikud ja kaasaegsed hooned on osa riigi sisejulgeoleku taristust. Nende hoidmine aktiivses kasutuses tagab, et me oleme valmis võimalikeks tulevikukriisideks, kui kinnipeetavate arv peaks tõusma. 

Loomulikult oli siin juttu ka rahvusvahelisest koostööst. Mina olen sellega nõus, et see tugevdab meie Eesti rolli rahvusvahelises koostöös. Ja kui Rootsi riik meid usaldab, siis on see ju märk usaldusväärsusest, meie professionaalsusest ja meie õiguskeskkonna stabiilsusest. Rootsi on valinud meid partneriks, kuna me suudame pakkuda just samaväärset, tegelikult isegi paremaid tingimusi, kui nendel endal on. 

Kõik kulud – räägiti ka kuludest –, mis on seotud välisriigi kinnipeetavate Eestis hoidmisega, maksab Rootsi riik kinni. Ja loomulikult see leping, kui lepingu juurde tulla, sisaldab ju ka kaudseid kulusid, mis makstakse kinni. Eesti riigile ja maksumaksjale see lisaraha ei too. Kui me praegu peaksime peale maksma nende vanglapindade eest, siis nüüd makstakse meile selle eest. 

Vaatasin ka mõned arvud. Rendilepingu rakendumisel suureneb Tartu Vangla töökohtade arv märgatavalt, seal hakkab tööle kuni 400 inimest, mis tähendab umbes 250 uue töökoha teket Lõuna-Eesti piirkonnas. Keskmine palk oli seal, kui mu mälu mindi ei peta, aga räägiti komisjonis 2400 ja natuke peale. See aitab säilitada konkurentsivõimelist tööturgu ja Lõuna-Eestis üldse. Rahvusvaheline koostöö toob töötajatele uusi kogemusi ja oskusi. Ja üldiselt ma arvan, et Eesti vanglateenistus on väga professionaalne, nad saavad sellega hakkama, ma olen selles peaaegu kindel. 

Loomulikult, riikidevahelise lepingu puhul on kõik need tingimused fikseeritud ja selgelt reguleeritud ning kõik välisriigi kinnipeetavad viiakse karistuse lõppedes tagasi oma koduriiki. Mitte keegi neist Eestisse ei jää, olge selles osas rahulikumad. Ja see projekt on minu jaoks tõesti osa laiemast strateegiast, et kasutada riigi ressursse tõhusalt. Palun lisaaega!

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Samal ajal me hoiame alles ka meie vanglateenistuse väga kõrge ja professionaalse taseme, kus on väljaõppinud personal ja kaasaegne taristu. Ja see vabade vanglakohtade rent aitab säilitada meie oma võimekust olukorras, kus meil võib-olla endil peaks neid vaja minema. Lühidalt, minu hinnangul meie sisejulgeolek suureneb, kui me vanglarendi lepingu sõlmime. 200 inimest tuleb valdkonda juurde, 250 inimest tuleb juurde. 

Siin räägiti ka sellest, nagu Tartu ja vanglalinn. Mina õppisin Tartu Ülikoolis siis, kui Tartu Vangla hakkas valmis saama. Mul küll ei tekkinud tunnet, et see oleks mind kuidagi seganud seal õppimast. Ei ole kuulnud ka pärastpoole, et keegi oleks jätnud siia tulemata selle pärast, et Tartus on vangla. Ükski vang pole Tartu Vanglast põgenenud selle 25 aasta jooksul, sest meie vanglateenistuse inimesed on oma ala profid. Mul on tunne, et kõik, kes räägivad sellest, et ülikoolilinn ja vangid ei sobi kokku, räägivad ajaloolist ülikoolilinna lihtsalt väiksemaks. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua minister soovib läbirääkimistel osaleda? Soovib. Jah, palun Riigikogu kõnetoolist! Enne kui te tulete, ma võtan Helle-Moonika Helme protseduurilise küsimuse ka ära. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Ma kuulasin seda reformierakondlase reibast juttu. Ma tahtsin, et te protseduuriliselt kinnitaksite üle, et kogu see debatt, mida me siin täna pidasime, kõik need kõned ja kõik need argumendid jäävad Riigikogu stenogrammi. Nii tuleviku ajaloolased kui ka need inimesed, kes tahavad tagasivaates tutvuda sellega, mida siin räägiti, saavad tulevikus veenduda, kellel oli õigus ja kes valetasid.

Aitäh, hea kolleeg! See on nii elementaarne küsimus, et ma ei hakka sellele isegi vastama. Palun, Liisa Pakosta!

Aitäh! Ma pean siiski tõesti mõningaid asjaolusid kohendama, mis siin kõnedes on välja tulnud. Esiteks, me võime vaielda selle üle, kas 2008. aastal sõlmitud leping rahvusvaheliste sõjakurjategijate Eestis kinnipidamiseks oleks pidanud tooma juba siis kaasa seadusemuudatused, aga selge on see, et Eestil on turvalisem, kui need on täna tehtud. See eelnõu suurendab Eesti inimeste turvalisust ja viib absoluutsesse nulli selle võimaluse, et välisriigist pärit kurjategija karistus siin ei lõppeks või et ta Eesti territooriumile vabaneks. 

Eelkõneleja Madis Timpson tõi väga hästi välja seda objektiivset probleemi. Tuletan siiski sotsiaaldemokraatidele meelde, seda on igaühel võimalik meediast kontrollida. 16. septembril 2024. aastal ilmub Eesti Rahvusringhäälingus lugu, kus tutvustan Eesti Rahvusringhäälingule seda, et valitsus hakkab arutama kolme alternatiivi. Üks alternatiiv on see, et vangla sulgeda ja konserveerida, teine alternatiiv on see, et vangla üldse maa müüa, ja kolmas alternatiiv on see, et vangla rentida ja et me läheme küsima poliitilist otsust nende kolme alternatiivi vahel. 26. septembril 2024. aastal sotsiaaldemokraatide osalusel on valitsuse see, valitsuskabinetis toimub nõupidamine ja valitsuskabinet tõepoolest otsustab, et nendest kolmest alternatiivist minnakse edasi eelläbirääkimistega vanglarendi küsimustes. Need on faktiliselt kontrollitavad asjaolud, mis on avalikus meedias kenasti ilmunud. 

Põhjus, miks see otsus tehti, tugines objektiivsetele asjaoludele. Kui võtta see kabinetiotsus lahti, siis tollel hetkel oli kümne aastaga vähenenud vangide arv 3026-lt 1822-le, sealhulgas 1740 süüdimõistetut, ja tänaseks päevaks on meil 1621 süüdimõistetut. (Saalist hüütakse midagi vahele.) Sotsiaaldemokraatidele vastasin siin praegu. See vastab tõele, et Isamaad ei olnud sellel hetkel valitsuses. 

Järgmine asi. Pikaajalised mõjud ja tagajärjed senistel vanglarendi lepingutel ei ole olnud mitte ühelgi juhul negatiivsed. Seda ajaloos välja kujunenud fakti tuleb meil kõigil siiski ühiselt tunnistada. Samuti on tõsi see, siin härra Ernits jagas kohtuotsuseid juba ette ära, Tartu Ülikool on tõesti viidanud sellele, et Eestis ja Rootsis on osa karistusi erinevad. See on täiesti tavapärane, et Euroopa Liidu liikmesriikides on osa karistusi erinevad. Aga see eelnõu, head Riigikogu liikmed, mis teie ees on, toobki ju selle selgelt välja, et juhul, kui kinnipeetav Eestis sooritaks uue kuriteo, ta saadetakse ikkagi Rootsi kohtu ette, kes karistuse määrab, ja ta seda täiendavat karistust kannab Rootsis. 

Nüüd tuleme ka ikkagi faktiliste asjaolude juurde. Kui Kaitsepolitseiamet on pannud AK-märke peale, siis avaliku teabe seaduse § 38 lõige 3 ei luba ministril seda teavet jagama hakata. Selle otsuse saab sama paragrahvi lõike 4 kohaselt teha üksnes asutuse juht. 

Rõhutan üle ka selle, et Eestil endal võib siiski ka sarnast abi vaja minna teistelt riikidelt, ärme seda unustame. Nüüd, väga palju on olnud juttu negatiivsetest mõjudest. Ma tõesti soovitan teil tutvuda, need materjalid on avalikult kättesaadavad. 

Ferdinand Grapperhaus oli 2018. aasta kevadel Hollandi justiitsminister. Hollandi justiitsminister otsustas mitte pikendada vanglarendi lepingut Norraga. Vaadake neid Hollandi parlamendi arutelusid. Ma rõhutan ka selle lepingu üle. Õige on kõikidel nendel siin saalis, et ka see leping, millest me mitte täna ei räägi, aga millest me räägime lepingu ratifitseerimisel, ühel heal päeval lõpeb. Ma olen absoluutselt kõigiga nõus, et see leping ühel heal päeval lõpeb, nii nagu lõppes ka 31. augustil 2018. aastal Norra ja Hollandi vaheline Hollandi territooriumil olnud Norgerhaveni vangla rendileping. Hollandi parlament oli justiitsminister Ferdinand Grapperhausi suhtes äärmiselt kriitiline, et justiitsminister oli lasknud sellisel kasulikul lepingul lõppeda. Kaks lauset lõpetuseks. Holland kaotas 239 töökohta. Kuna selle lepinguga oli kõik väga hästi läinud ja kohalik kogukond oli väga rahul, siis Hollandi parlament nõutas, et justiitsminister ikkagi leiaks mõne muu rahvusvahelise partneri, kellega edasi minna. 

Ehk need jutud, et igal juhul läheb halvasti, ajaloolise tõendusmaterjali põhjal tegelikult senimaani küll nii öelda ei saa.

Suur tänu! Ja nüüd on üleval veel kaks sõnavõtusoovi. Raimond Kaljulaid, ma küll ei kuulnud teie nime mainitavat justiitsministri ettekandes. (Saalist räägitakse.) Jah, aga see, sotsiaaldemokraadid ei ole sõnavõtus sisaldanud seisukohta. (Saalist räägitakse.) Jah, vastab tõele. Tõesti, härra Vooglaid viitas teie seisukohtadele, nii et sellega ma olen nõus. Vastusõnavõtt kaks minutit. Palun!

Ma tahan tänada Riigikogu esimeest selle võimaluse eest lükata ümber minister Pakosta vale. Minister Pakosta valetas praegu Riigikogule. Ta viitas 16. septembril ERR-is ilmunud uudisele, justkui viitaks see sellele, et sotsiaaldemokraadid toetasid seda kurjategijate siia toomise skeemi. Selle uudise pealkiri on, et Pakosta ja Läänemets suhtuvad erinevalt kongide välisriikidele rentimisse. Selles uudises tuuakse väga selgelt välja, et meid valitsuses esindanud siseminister Lauri Läänemets kahtleb rendisüsteemi turvalisuses. Läänemets juhib tähelepanu, et eri riikide, erinevate elualade kuritegelikud grupeeringud saavad seal vanglamüüride vahel kokku eestlastega, sõlmivad seal kokkulepped ja pärast vabanemist või oma kontaktide kaudu alustavad mingisuguseid kuritegelikke tegevusi. See võib muuta Eesti oluliselt ebaturvalisemaks riigiks, leidis Läänemets. Sellest uudisest luges minister Pakosta välja, justkui oleksime me tema poliitikat toetanud. No on ju otse vastupidi, see on ilmselge. Ma arvan, ka härra Reinsalule on ilmselge, et nii on. Nii et ma kutsuksin tõesti üles Riigikogu mõtlema selle peale. Siin on ministrid ka seetõttu pidanud tagasi astuma, et nad on Riigikogule esitanud valeinfot. Ja praegu on minister Pakosta korduvalt esitanud valeinfot, justkui oleks sotsiaaldemokraadid toetanud Tartu vanglasse võõramaiste ohtlike vägivaldsete kurjategijate toomise plaani. Aitäh!

Urmas Reinsalu, vastusõnavõtt kaks minutit.

Aitäh, Lauri! Tähendab, siin on võetud poliitiline agenda valitsuse poolt, et teha Eestist imagoloogiliselt rahvusvahelises mõttes, aga ka sisejulgeoleku valikute mõttes Euroopa vanglarendi maa. Ma arvan, et see on väga tähendusrikas, mida ütles ju Belgia immigratsiooniminister. Belgia ministrid siit Eestist, nagu ma sain aru, läksid edasi Albaaniasse ja Kosovosse tutvuma nende ideedega. Nüüd on juba uus hoone välja valitud Viru vangla territooriumil ja ma saan aru, et viide oli, et täiendavalt 60 töötajat tuleb palgata ka võimaliku Belgia immigrantkurjategijate paigutamise puhul sinna. See ilmselt tähendab ka arvuliselt sadu vange. 

Sõnum selle kohta, et niisuguseid eksperimente läbi viiakse, siin öeldakse, et on salastatud kapo analüüsid. Aga ma olen ka julgeolekuametnikega ju rääkinud, ma tean, mis selle sisu on. Siin, ütleme, tohib rääkida, ei tohi rääkida. Julgeolekuasutused ei soosi niisugust käsitlust, see sisaldab meil väga ulatuslikke riske. Vaadake, lugesite, mida kirjutas pika vanglateenistuse kogemusega Helsingi üks vangivalvur või vanglateenistuja, ka Eestis töötanud. Hoiatas nende asjade eest. See ei ole nali. 

Nüüd surutakse seda läbi enne valimisi olukorras, kus enamik, ühiskondliku toetuse perspektiivis – mitte et ma sellega eraldi vehkleks, aga me näeme ju –, politseijõud ei toeta. EKRE-st sotsiaaldemokraatideni ja teised parteid ütlevad, et nad ei toeta seda. Mis mandaat teil on sellega sahmerdamiseks? Miks tekitada segadust ka suhetes meie hea naabri Rootsi Kuningriigiga? 

Mu üleskutse valitsusele on see, et lükake see edasi valimistejärgsesse aega. Las siis valimistel läbi arutatakse ja kui tulevad need jõud, kes soovivad seda vanglarendimaaks kujundada, siis viivad oma initsiatiivid ellu. See leping omab eluõigust väga lühikest aega ja see pööratakse tagasi pärast 2027. aasta valimisi, Liisa. Nii lihtne see ongi. Müüa belglastele ka mingisugust, et pärast valimisi tuleb siia Viru vanglasse mingisugune kontor – sellel ei ole mingit legitiimsust. Miks me anname valesignaale Euroopa riike pidi?

Aitäh, teie aeg!

Kust tuleb see kosmiline jultumus?

Urmas Reinsalu, teie aeg! Peeter Ernits, teie nime mainiti, saate vastusõnavõtu.

Ma ei ütleks, et justiitsminister kogu aeg valetab, aga kohati ta osavalt kommunikeerib niimoodi, et võib öelda, et ta tegelikult sirge pilguga ei räägi päris tõtt. Siin oli hea näide, kui ta ütles, et ei ole kriminaalsest kultuurist juttu, ja siis ma andsin oma kolleegile peaprokuröri kirja, kus on otseselt räägitud kriminaalse kultuuri maaletoomisest selle eelnõuga. Nii et asi on natukene keerulisem, aga realistina me saame aru, pika plaani erakonnal ei ole pikka pidu. Aga see, et siin eelnevalt oli sotsiaaldemokraatide välja käidud ettepanek valitsusele, sai ka laia toetuse. Ma olen väga skeptiline, et koalitsioon praegu sellist sammu teeb, arukat sammu, et ei tekita meie Rootsi kolleegidel sellist piinlikku olukorda. Lepime ja siis saadame kõik need kurjategijad suure hurraaga tagasi. 

Nii et see on poliitilise kultuuri küsimus, kuidas käituda praegu siin. Ma loodan, et Madis Timpson, reformierakondlased ja ka Eesti 200 saavad aru, et nad võiksid natukene riigimehelikult käituda praegu, mitte punnida siin. Omavaheline purelemine, ma arvan, juba käib riigikaitsekomisjonis, kes esitab mingit asja. Meil õiguskomisjonis on ju olnud ka lugupeetud kaks ministrit, ühte erakonda, mida me siin eile arutasime, risti vastupidisel arvamusel. Nii et selline purelemine, närvilisus enne kosest allaminekut on mõistetav, aga võiks riigimehelikult käituda ka praeguse tagasilükkamise üle.

Aitäh, teie aeg! Aitäh teile! Väike palve ka, Peeter Ernits, et kui te kohapealt räägite ja kui te liiga kaugele nõjatate mikrofonist, siis me lihtsalt enam ei kuule. Kui te liigselt nõjatate eemale, siis ühel hetkel see heli lihtsalt ei jõua meieni. 

Nii, Stig Rästa, teie nime ei mainitud läbirääkimistel. Samas mainiti … (Saalist räägitakse.) Te tegite siin, Varro Vooglaid, muidugi kätega väga kujundliku liigutuse ja rääkisite kogu spektrist. Hästi, Stig Rästa, kui te praegu võtate selle vastusõnavõtu soovi, siis ma annan selle vastusõnavõtu veel ka teile ja siis sulgen läbirääkimised ja me liigume edasi protseduuridega. Stig Rästa, palun!

Aitäh! Siin riigimehelikult ma kuulen opositsiooni poolt tõesti palju valeväiteid, et tegelikult ikkagi Rootsi vangid viiakse Rootsi, kui nad vabastatakse või nende vangi kandmise aeg läbi saab. Ja teine asi, see väide, et Eesti ja Rootsi kriminaalid hakkavad koos mingit asja punuma, mõtteid ja suhteid looma, et koos midagi ette võtta, siis see ei ole tõsi, sest nad ei satu isegi kokku kordagi vanglas. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Komisjoni ettepanekut ei olnud selle eelnõu kohta, küll aga on kolm ettepanekut fraktsioonidel. Need on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt, Eesti Keskerakonna fraktsioonilt ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt. Kõik need on identsed. Nimelt tehakse ettepanek tehakse Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku täiendamise seaduse eelnõu 773 esimesel lugemisel tagasi lükata. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.  

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku täiendamise seaduse eelnõu 773 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt on 21 Riigikogu liiget, vastu 41, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 773 esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 5. märts kell 17.15.  

Liigume edasi. Tänane üheksas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kriminaalmenetluse seadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduse ning politsei ja piirivalve seaduse muutmise seaduse eelnõu 784 esimene lugemine. Ja palun Riigikogu kõnetooli ettekandjaks siseminister Igor Taro. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Nagu ikka, kui mina siin seisan, siis räägime sellisest olulisest asjast nagu turvalisus.

Üks hetk, lugupeetud minister! Head kolleegid, me ei kuule ministri ettekannet. Kui teil on soov arutada olulisi teemasid, siis tehke seda palun saalist väljaspool. Aga, härra minister, jätkake!

Kas kutsume kordniku? 

Räägime siis meie inimeste turvalisusest. Ausalt öeldes on see selline teema, kus riik peab alati olema tugev, kiire ja tark. Ja täna on põhjust rääkida ka pettustest ja kelmustest. Need on plahvatuslikult kasvanud – telefonipettused, investeerimiskelmid, identiteedivargused –, inimeselt võetakse elusäästud. Väga kurjad inimesed teevad seda. Sageli istuvad nad teises riigis, kasutavad veel kolmanda riigi kontosid ja neljanda riigi servereid. Kui meie politsei ei saa kiirelt infot, on raha läinud ja inimesed kannatavad. Täna on kuritegevus rahvusvaheline. Kurjategijad liiguvad üle piiride nagu turistid, ainult et nemad ei tule puhkama, nad tulevad varastama, petma ja ära kasutama. Ja kui riigid omavahel infot ei jaga, siis nemad võidavad. 

Aga mina ütlen: aitab küll! (Hääl saalist: "Õige!") Ütlen ministrina ja ka kodanikuna: aitab küll! Me ei lase kurjategijatel süsteemi üle kavaldada! See eelnõu, mida me arutame, teeb ühe väga lihtsa ja selge asja. See paneb Euroopa riigid infot päriselt jagama – mitte aeglaselt, mitte bürokraatia taha peitudes, vaid kiiresti, ööpäevaringselt ja turvaliselt. Me loome tugeva süsteemi, kus on kindel kontaktpunkt Politsei- ja Piirivalveametis, mis töötab 24/7. Kui info on olemas, liigub see kohe, kui teisel riigil on vaja hoiatust, siis ta saab selle. See on nagu naabrivalve, aga terve Euroopa mastaabis. Selle eelnõuga saab Eesti politsei kiiremini teada, kas sama kelm tegutseb näiteks Lätis, Soomes või Saksamaal, ja nemad saavad meie käest sama infot. See tähendab, et petturite elu läheb raskemaks ja ausate inimeste elu turvalisemaks, ja täpselt nii see peabki minema. 

Me paneme paika ka väga selged tähtajad. Mitte niimoodi, et võib-olla kunagi vastatakse päringutele, aga kiire asjaga läheb ainult kaheksa tundi. Sellise kiire päringuga, mis nõuab lisainfo hankimist, võib minna kuni kolm päeva ja mitte kiirete, tavaliste päringutega võib minna ainult kuni seitse päeva aega. Nii et see on selline tempo, mis aitab kuritegusid päriselt ennetada, mitte ainult tagantjärele menetleda. 

Ma tahan kindlasti ka rõhutada, et andmekaitse ei kao kuhugi. Vastupidi, me kasutame turvalist SIENA võrku, kus kõik on logitud, jälgitav, kontrollitav, selged reeglid, selged piirid ja selged vastutajad. Õigusriik jääb igal juhul õigusriigiks. Lõppkokkuvõttes ongi küsimus lihtne: kas meie oleme kiiremad ja targemad kui kurjategijad? See eelnõu aitab teha nii, et oleme. Tugev riik kaitseb oma inimesi, tugev riik teeb koostööd liitlastega ja tark riik kasutab infot õigel ajal. See eelnõu liigub just selles suunas. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on vähemalt üks küsimus. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Praegu on siin nagu kerge selline Rootsi õhtu ja nüüd me oleme jõudnud Rootsi direktiivini või mis selle asja nimi on. Aga äkki te valgustate teistele ka, miks see on Rootsi direktiiv? Rootsi kardinad on ka selline mõiste. Kust see tuleb?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma just ise mõtlesin, kas peaks mainima, et Rootsi direktiivil ei ole eelmise päevakorrapunktiga mitte mingit seost. Tõepoolest ei ole, sest see nimetus on tulnud lihtsalt sellest, et Rootsi riik on olnud vastavalt rotatsioonile selle direktiivi põhimõtete üks eestvedajaid, et need saaksid Euroopa Liidu tasandil kokku lepitud. Sellepärast jäi sellele külge selline nimetus nagu Rootsi direktiiv.

Urmas Reinsalu, palun! 

Oi jah, härra siseminister! Muidugi tuleb julgeolekuküsimustega tegeleda. Te viitasite praegu veebipettustele, telefonipettustele. See on muidugi tõsine probleem, inimeste sääste sulid petavad välja. Ja meie rahapesu andmebüroo on tulnud esile, et seda raha, mis inimestelt nende netipettustega ja telefonipettustega välja tuuakse, pestakse. Üks suurimaid riske on see, et netikasiinode kaudu pestakse raha eks ole. Te olete kindlasti kursis. Meil on ka praegu siin need netikasiinod, kes litsentsi omavad Eestis, Venemaa ja Valgevene äriseostega, mille on toonud välja ka Investigate Europe projekt. Miks me seda veebikasiinondust praegu, kui ta tegeleb niisugusel moel, nagu me näeme, rahapesuga, mis puudutab Eesti inimeste raha väljapetmisest, soovime toetada veel nende makse laiendades? See ju töötab õiguskuulekuse loogikale hoopis nagu mingit pidi äraspidiselt vastu. Me peaksime hoopis vastupidi reeglistikke ju jäigemaks muutuma. Kuidagi on asi läinud meil kummuli, härra siseminister.

Aitäh selle küsimuse eest! Paraku ei saa ma päris hästi aru, kuidas see mõttekäik antud eelnõuga haakub. Eelnõu räägib infovahetusest uurimisorganite vahel ja sellega eelnõu tegeleb, selleks et rahvusvahelist kuritegevust ohjeldada.

Peeter Ernits, palun! 

Aitäh! No seal luuakse selline Eesti tugipunkt, kus hakkavad ametnikud 24/7 istuma või lamama või passima. Ma palun valgusta ka kolleegidele, kui suur see tugipunkt saab olema ja kui palju ta maksma läheb ja kui palju on neid ametnikke, kes peavad sidet, ja milliste riikidega on kõige raskem olnud saada infot võimalikult kiiresti, et saaks võidelda. See eelnõu, ma arvan, on täitsa asjalik ja mina vähemalt toetan seda.

Aitäh selle küsimuse eest! Hea meelega räägin pikemalt lahti. Selle kontaktpunkti sisseseadmine tähendab seda, et PPA-l on vaja arvestuslikult seitse inimest juurde palgata nende ülesannete peale, et see ööpäevaringselt ja iga päev töötaks. Lisaks tuleb neil teha mõnevõrra selliseid infosüsteemi arendusi, mis maksab umbes pool miljonit eurot. Aga arvestades seda, kui suur on kuritegeliku tulu käive Eestis – seda on umbes pool miljardit –, on need kulud lihtsalt vältimatud selleks, et esiteks ohjata rahvusvahelist kuritegevust efektiivsemalt ja teiseks, et me jõuaks sinnani, et me suudaksime kuritegelikku tulu oluliselt suuremas mahus konfiskeerida, kui me nendele võrgustikele jälile jõuame. Igal juhul see on riigi seisukohast mõistlik algatus ja mõistlikud kulutused on need, mis tagavad inimeste turvatunde.

Urmas Reinsalu, palun! Aa, võtsite küsimuse maha. Selge. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Minu küsimus on, miks te nii kaua ootasite, miks te lasite inimestelt 40 miljonit ära varastada. Eelmine aasta inimesed kaotasid petukõnedele ja internetipettustele ja kelmustele just nii palju raha. Kunas see teadmine nüüd siis tekkis, et inimestele on vaja appi tulla?

Aitäh selle küsimuse eest! See teadmine on olnud meil kogu aeg ja sellega on kogu aeg tegeldud. Politsei- ja Piirivalveamet on juba üle-eelmisel aastal saanud korda väga eduka rahvusvahelise operatsiooni PhishOFF, mille eest nad said Europoli innovatsiooni auhinna. Ligi 20 riigis tehti ligi 40 vahistamist. See oli suur rahvusvaheline võrgustik, mis maha võeti, et saavutada märkimisväärseid tulemusi. 

Tõsi on see, et kurjategijad arendavad kogu aeg oma süsteeme. Tegelikkuses loomulikult me kogu aeg katsume lisada sinna täiendavalt tehnoloogilisi tõkkeid. PPA on juba operatiivtasandil võtnud kokku telekome ehk mobiilioperaatoreid, on võtnud kokku pankasid, on võtnud kokku meie identiteediga, digiidentiteediga tegelevaid ettevõtteid, et kaardistada, kust saab järgmisi tehnoloogilisi barjääre üles seada. Neid on vahepeal juba üles seatud. Mobiilioperaatorid on hakanud blokeerima neid spämm- ja masskõnesid meie võrkudes. Aga kindlasti see tegevus lihtsalt vajab laiendust. 

Kui ma siin eelmise aasta sügisel või aasta lõpu poole sarnasel teemal arupärimisele vastasin, ütlesin, et PPA-l on juba plaanis ka struktuurimuudatused. Me näeme, et olemasolevas struktuuris selle probleemiga tegelemine ei ole piisavalt tõhus. Kui te ei tea, siis lihtsalt toon näiteks, et ühel uurijal on laua peal tegemisel 40–50 asja, millega ta tegeleb, ja need võivad olla täiesti seinast seina, alates, ma ei tea, tõukeratta vargusest kuni vägistamiseni või mingi LSV-juhtumini, ja seal on mõned kelmused näiteks sees. Selleks, et see asi oleks palju tõhusam, ongi mõistlik, et me paneme parima kompetentsi kokku. Sellel aastal, olles näinud, millise kohutava pöörde see trend on võtnud, meil on juhtumite arv küll pisut langenud võrreldes üle-eelmise aastaga, aga summa, mida Eesti inimesed on kaotanud, on praktiliselt kahekordistanud. Olles seda statistikat näinud, tegin otsuse, et ministeeriumi poolt duubeldame, kahekordistame neid vahendeid PPA-le, et nad saaksid luua korraliku eriüksuse, panna sinna parimad uurijad, kes tegelevad ainult selle teemaga, parimad analüütikud, ennetusinimesed, kes aitavad asju ennetada. Nii et me tegeleme nii avastamisega kui ka ennetamisega ja ka sellega, et saaks ka seda raha rohkem tagasi. 

Selles mõttes kindlasti ei ole olnud sellist hetke, et keegi oleks arvanud, et kelmuste teemaga ei peaks tegelema. See eelnõu on üks osa sellest suurest puslest, mis aitab palju efektiivsemalt edasi toimetada. 

Mulle tuli nüüd meelde, et ma kolleeg Peeter Ernitsa küsimusele, siin ühele küsimusele jätsin vastamata. Ma kasutan juhust ja mainin, kuna see tegelikult selle küsitud teemaga seondub, et rahvusvaheline mõõde on siin väga oluline. Rahvusvahelise mõõtmega me oleme alati tegelenud. Peeter Ernits küsis, milliste riikidega on olnud see keerukus. See keerukus on alati selliste hästi suurte riikidega, kus on palju juhtumeid, palju oma probleeme, palju muresid. Ja kui meie oma päringuga tuleme ja neil on soovituslikud tähtajad, siis nad ei pruugi alati meie päringuid prioritiseerida. See eelnõu aitab kaasa sellele, et need päringud saavad kindla tähtajaga vastatud, tähtajad on üsna sobivad operatiivtasandi jaoks, nagu ma enne mainisin. Nii et jah, tulevikus läheb see kõik veelgi tõhusamaks ja paremaks. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, eesistuja! Hea minister! Te sissejuhatuses pidasite väga kirgliku kõne teemal, kuidas nüüd hakatakse ometi tegelema nende rahvusvaheliste telefonipetturitega, kes Eesti inimestelt kümneid miljoneid on välja petnud. Mulle tuli täna järjest kõnesid Dubai, Iisrael, Valgevene ja Leedu numbritelt. Ma loen, et see on Euroopa Liidu sisene. Aga vaat, siin oligi Dubai, Iisrael ja Valgevene – need on ju kõik Euroopa Liidu välised riigid, kust need telefoninumbrid pärit on. "Laser" tegi ju terve saate, kuidas Ukrainas paljastati kõnekeskuste võrgustik, eurooplastelt peteti välja 10 miljonit eurot. Kas me ka Euroopa Liidu väliselt ka saame selle direktiivi alusel hakata midagi välja selgitama, neid inimesi karistama? Või käib see ainult nende kurjategijate kohta … Ütleme, kui kõne tuleb näiteks Leedu numbrilt, kui see on Euroopa Liidu sees?

Aitäh! Selle teemaga tulebki tegeleda väga kirglikult nii Euroopa Liidu sees kui ka Euroopa Liidust väljas. Üks meie korrakaitsjate iseloomujoon on see, et kõigil silmad säravad, mõnel lihtsalt säravad natukene rohkem kui munder – kui vorm on aastatega pisut kulunud. 

Aga teie küsimusepüstitus on absoluutselt adekvaatne. See konkreetne eelnõu tegeleb küll puhtalt Euroopa Liidu sisese infovahetusega, kuna eurodirektiiviga me saame seada kohustusi eelkõige ikkagi liikmesriikidele. Aga see ei tähenda seda, et me Ukraina koostööd kuidagi vähem tähtsaks peame. Peame seda endiselt väga oluliseks. See koostöö käib. Me hoiame igal juhul näppu peal sellel, kuidas Ukraina sellega tegeleb, kuidas nad oma kõnekeskusi sulgevad. Mul on kindlasti kavas ka sinna minna ja sealse ministriga suhelda sel teemal, nii-öelda üle kontrollida, kas nad vajavad meie poolt mingisugust lisainfot, aga ma tean, et see koostöö on tõhus. 

Nüüd, mis puudutab eri riikide telefoninumbreid, mida teile telefonile kuvatakse, siis ega see kõne tegelikkuses ei pruugi üldse sellest riigist tulla. Suure tõenäosusega sellega, kui me suudame Euroopa Liidu ära katta selle infovahetusega, tõhusa infovahetusega, võtta mõned kolmandad riigid juurde, eriti kui need on näiteks Euroopa Liidu kandidaatriigid – kandidaatriikidele saab alati seada samu tingimusi või sarnaseid tingimusi mida ka liikmesriikidele, just nimelt ühe tingimusena, et nad saaksid edeneda –, ma arvan, et me saavutame edu.

Rohkem teile küsimusi ei ole. Nüüd palun kaasettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt õiguskomisjoni liikme Anti Haugase, kes tutvustab arutelu juhtivkomisjonis ja seal langetatud otsuseid.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Komisjon arutas antud eelnõu 9. veebruaril 2026. Minister Taro tegi väga põhjaliku ülevaate sellest väga positiivsest eelnõust, mis aitab tõkestada rasket kuritegevust ka Eesti Vabariigis. Toon välja mõned olulisemad küsimused, mida komisjonis küsiti ja mis said ka ammendavad vastused. 

Lea Danilson-Järg uuris, kas direktiiv võetakse üle miinimumnõuetel. Ott Aarma vastas lühidalt, et jah. Peeter Ernits uuris, kuna tegelikult see aitab ju kuritegevust tõkestada, kas kaaluti ka laiemat ülevõtmist. Ott Aarma vastaselt oleks see teoreetiliselt võimalik, aga hetkel on fookus ainult raskete kuritegude vastasel võitlusel. Mina küsisin selle kohta, milline on see statistika, mille kohta peamiselt infot vahetatakse, ja kuidas see infovahetus välja näeb. Siseministeeriumi esindaja selgitas, et peamiselt need infopäringud sisaldavad küsimust, kas neil on antud isiku x kohta informatsiooni. Kui see vastus on jaatav, siis tihti järgnevad ka täiendavad küsimused. 

Lea Danilson uuris AKI viidatule seoses andmekaitsega. Ott Aarma vastas, et ka AKI-ga tihe koostöö käib. Peamiselt on küsimus andmete säilitamise teemal, aga teatud küsimustes on tõesti neid andmeid mõistlik kauem säilitada, kui tegemist on näiteks teadmata kadunud isikutega. Varro Vooglaid küsis paar kontrollküsimust, kas see suurendab põhiõiguste riivet. Vastus tuli, et tõesti, tegemist on pigem eelnõuga, mis seab tähtaegu info andmisele, mis on eelkõige kasulik Eestile, kuna Eestile on tihti ka suurte riikide käest teabe kättesaamine ajakulukas. Ehk siis need piiratud tähtajad info kättesaamisel on igal juhul meile kasulikud ja nagu siin seletuskirjas ka oli, päris pikk põhiseaduspärasuse analüüs. Varrol üks küsimus oli vee: kas seadusemuudatusejärgselt avaneks välisriikide õiguskaitseorganitele senisest avaram ligipääs Eesti kodanike isikuandmetele? Ott Aarma vastas eitavalt. 

Kuna need vastused olid nii Siseministeeriumi kui ka ministri poolt päris ammendavad, siis otsustati konsensuslikult viia eelnõu täiskogu päevakorda 18.02, tehti konsensuslikult ettepanek esimene lugemine lõpetada ning konsensuslikult määrati juhtivkomisjoni esindajaks Anti Haugas. Aitäh!

Suur tänu teile ettekande eest! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 784 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 5. märts kell 17.15. 

Oleme jõudnud kümnenda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud Ukraina kahjunõuete ja rahvusvahelise komisjoni asutamise konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu 797 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli auväärt välisministri Margus Tsahkna.

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu! Teie ees on seaduseelnõu, mille eesmärk on ratifitseerida Ukraina kahjunõuete rahvusvahelise komisjoni asutamise konventsioon. Loodav komisjon hakkab hindama Venemaa Föderatsiooni agressiooniga Ukrainale põhjustatud kahjusid ja määrab nende kahjude osas hüvitamisele kuuluvad summad. Komisjon asutatakse Euroopa Nõukogu raamistikus, kuid selle liikmesus on avatud ka Euroopa Nõukogu välistele riikidele. Komisjoni asukoht saab olema Haagis, Hollandis ning ka Kiievis asub harukontor. 

Komisjon on osa terviklikust Ukraina kompensatsioonimehhanismist, millel on kolm sammast. See konkreetne eelnõu käsitleb seda teist sammast. Esimene sammas on sõjakahjude register, mis registreerib nõuded koos tõenditega. See asutati juba 2023. aasta mais ning toimub ja toimib Euroopa Nõukogu raamistikus. Teine sammas on seesama kahjunõuete komisjon. Selle ülesanne lühidalt on kontrollida nõuete õiguspärasust ja määrata ka hüvitised. See siis asutatakse just sellesama konventsiooniga. Kolmas sammas saab tulevikus olema kompensatsioonifond, mis hüvitab kinnitatud nõuded. Töö selle fondi loomiseks on ees, kui see samm siin on tehtud. Ja see on võib-olla kõige keerulisem, kuna see fond peab sisaldama ka vahendeid, mis peaks tulema tegelikult agressorilt. Aga sinna on veel tükk aega minna. 

Komisjon lähtub sellest põhimõttest, et Venemaa peab rahvusvahelise õiguse kohaselt hüvitama agressiooni tulemusena Ukrainale põhjustatud kahjud. Komisjoni töö üheks tulemuseks on tõenditel põhinev hinnang Venemaa agressiooniga põhjustatud kahju suuruse kohta. Kahjunõudeid saavad esitada füüsilised isikud, juriidilised isikud ja ka Ukraina riik. Tänaseks on kahjude registrile esitatud juba üle 100 000 kahjunõude. 

Komisjoni asutamise konventsioon võeti vastu 16. detsembril 2025. aastal Haagis toimunud diplomaatilisel konverentsil ja seal kirjutasid konventsioonile alla 33 riiki, samuti lisaks Euroopa Liit. Eesti kirjutas ka seal sellele konventsioonile alla. Eestil on praegu ajalooline võimalus olla esimene riik, kes selle konventsiooni ratifitseerib, kui Riigikogu seda õigeks peab. Välisministeeriumi poolt peame oluliseks, et Eesti oleks konventsiooni esimeste ratifitseerijate seas. Meile on poliitiliselt oluline olla Ukraina toetajate esirinnas, nagu me oleme alati olnud, ning näidata sellega eeskuju ka teistele riikidele, et nad selle konventsiooni ratifitseeriks. 

Aga siin on ka üks praktiline aspekt. Nimelt, üheksa esimest ratifitseerijat saavad koha kahjunõuete komisjoni juhtorganis ehk nõukogus. Nõukogu esimeses koosseisus olemine tähendab võimalust komisjoni tegevust ja valitavaid suundi oluliselt mõjutada, kuna nõukogu töötab välja komisjoni sisulist tööd reguleerivad täpsemad alusdokumendid. See sisaldab endas kodukorda, nõuete menetlemise korda ja kõike seda praktilist poolt. Nii et Eesti, kui me selle ratifitseerime esimese üheksa seas, võib-olla isegi kõige esimesena, see sõltub nüüd Riigikogust, siis see annab meile kaaluka positsiooni kujundada nõukogu liikmena kogu selle komisjoni tulevikku. Samuti on nõukogu peamine otsustusorgan kahjunõuete lahendamisel, nii et tulevikus see nõukogu hakkab ka reaalseid otsuseid langetama. 

Konventsioon jõustub, kui selle on ratifitseerinud või heaks kiitnud vähemalt 25 allakirjutanut, kelle rahalised sissemaksed katavad kokku vähemalt 50% Ukraina kahjude registri 2025. aasta eelarvest. Registri 2025. aasta eelarve oli kokku ligikaudu 7,4 miljonit eurot. Komisjoni eelarve tulud moodustuvad selle liikmete rahalistest sissemaksetest, mis arvutatakse Euroopa Nõukogu liikmemaksu metoodika alusel. Eesti sissemakse kaetakse Välisministeeriumi eelarvest ja selle eeldatav suurus komisjoni esimesel tegevusaastal on samas suurusjärgus, mis praegu Eesti panus kahjude registri eelarvesse. Kuna kahjude register viiakse komisjoni koosseisu üle, siis topeltliikmemaksustamist ei toimu. 

Ja et oleks täpselt teada, siis arvutuslikult Eesti sissemakse kahjude registri 2026. ehk käesoleva aasta eelarvesse on 27 437 eurot. Nagu ma mainisin, see on kõik arvestatud juba Välisministeeriumi eelarvelisse kulusse. Nii et kuskilt lisaraha ei ole vaja leida. Komisjoni eelarve sissemakse täpne summa sõltub sellest, mitu liiget komisjonil on konventsiooni jõustumise hetkel – ehk mida rohkem on liikmeid, seda väiksem on ka sissemakse – ning milline on nende riikide osamakse suurus vastavalt Euroopa Nõukogu liikmemaksu metoodikale. 

Mis on järgmiseks sammuks? Järgmise sammuna, selleks et kahjuhüvitised saaksid tulevikus reaalselt välja makstud, tuleb luua ka kompensatsioonifond, millest ma varem rääkisin, kolmanda sambana. Me oleme Välisministeeriumi poolt juba astumas esimesi samme, et lükata kompensatsioonifondi loomise protsess käima. Fondi rahastamine on poliitiliselt laetud teema, nagu ma ka enne mainisin, üks kõige keerulisemaid, kuid lõppeesmärk on leida viis, kuidas seda Venemaa kui agressori arvel teha. Eeltoodut arvesse võttes teen Riigikogule ettepaneku seaduseelnõu vastu võtta. Suur tänu!

Suur tänu teile! Teile küsimusi ei ole. Ja nüüd juba kannatamatult ootab oma kõnejärge kolleeg Urmas Reinsalu, kes teeb väliskomisjoni ettekande seal arutatud ja langetatud otsuste kohta. Nüüd on teie kord, härra Reinsalu. 

Lugupeetav rahvaesindus! Nagu ütleb poeet välisministri eelneva kõne kohta: ta rääkis hästi, mis seal rääkida. Ta tõepoolest avas sisuliselt selle konventsiooni sisu. Väliskomisjon arutas seda lepet ja leidis, et valitsuse ettepanek selle leppega ühineda on asjakohane ja toetas ühehäälselt selle leppe ratifitseerimist ja langetas selle kohta menetluslikud otsused selle edasise menetlemise kohta, mis on päädinud selle praeguse aruteluga siin esimesel lugemisel. 

On selge, et eks see mõjub paradoksaalsena, et meie lepe lähtub sellest, et Venemaa ise on valmis need kahjud hüvitama. Loomulikult oma poliitilist hoiakut ja jätkuvat hävitussõda silmas pidades ei ole see ju tänase päeva realiteete silmas pidades kuidagi eeldatav Venemaa tänase poliitilise juhtkonna valmidusena sellise konventsiooni nõudega kaasuda. Ma usun, et meie jaoks on just nimelt rahvusvahelise õiguse kujundamine tuleviku vaates tähtis. Riikidevahelised suhted kujunevad, võidakse sõlmida ükskõik millist tüüpi lepinguid, ka sõja lõpetamise kontekstis, kuid tähtis on, et niisugused raamistavad rööpad, mis annavad objektiivsuse, käsitluse rahvusvahelises õiguses, on paika asetatud ja selle sõja seniidis on seda igati asjakohane teha. 

See leping ütleb ju välja, et Venemaa vastutab nende kahjude eest ja rahvusvahelise tavaõiguse järgi peab ta need kahjud kompenseerima ning luuakse ka vastav mehhanism. Üks asi on praegu Venemaa Föderatsiooni enda aktiivne tegevus, mis eeldab enesestmõistetavalt poliitilist valmidust Venemaa Föderatsiooni juhtkonna poolt seda teha. Aga teine asi, mis omab praktilisemat tähtsust praeguses olustikus, eriti ka Eesti õiguskorda silmas pidades, on tegelikult Venemaa Föderatsiooni või ka sanktsioneeritud isikute varade küsimus, mis on efektiivselt ka muu hulgas konventsiooni osalisriikide kontrolli all. See konventsioon on avatud kõigile riikidele ühinemiseks, kes vist 2022. aasta novembrikuus ÜRO Peaassamblee hääletusel seda sellesisulist resolutsiooni toetasid. 

Ja siis on tegelikult võimalik, et sellega luuakse meil praktilise tähendusena see mehhanism, kuidas neid rahasid hakata pööratama väljamakseteks. Me mäletame, et ka me ise oleme Eestis loonud niisuguse õigusliku konstruktsiooni, kus meil on sanktsioneeritud vara külmutatud, mõnekümne miljoni euro ulatuses oli see vara, aga iseenesest on seda kahepoolse leppe kaudu selle mehhanismi dünaamika järgi võimalik asuda realiseerima. See register ei ole ainult õiguslik poos, mida samameelsed riigid võtavad, vaid seda on võimalik ka praktiliste sammude kaudu realiseerida nii palju, kui riikidel julgust, poliitilist tahet ja õiguslikku mõistmist oma riigi õiguses selleks on. 

Nii et kutsun üles parlamendisaadikuid seda toetama. See on mõistlik samm ja õiges suunas. Ma arvan, et see, et Eesti tahab kaasuda seal ka nõukogus ja neid rolle võtta, on vägagi küps ja mõistlik valik. Paradoksina võib öelda, et see konventsioon näeb ette ka võimaluse, et Venemaa Föderatsioon saab ühineda selle lepinguga. Eks ka see on niisugune musta huumori valguses praegu, aga see eeldab Venemaa Föderatsioonis teatud spetsiifilist deklaratsiooni oma tegevuse kuritegelikkuse määratlemise kohta. Aga kes teab, kes teab, võib-olla tõuseb kunagi ka solgipangest päike, kasutades jälle poeedi sõnu. Aitäh!

Lugupeetud ettekandja, ma väga vabandan, kui ma ei pannud tähele, aga kas menetluslikest otsustest oli juttu. Ma väga vabandan, kui ma ei pannud tähele.

Jaa, ma ütlesin, et menetluslikud otsused olid toetada selle lepingu heakskiitmist, sealhulgas selle lepingu esimese lugemise lõpetamist. Miks me ei peaks seda tegema?

Aga selge. Teile on üks küsimus. Ando Kiviberg, palun!

Ma tänan, härra istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma pean teid kiitma, võrreldes tavapärase teie esinemislaadiga täna olid märksa mahedamad ja, kuidas öelda, sellised pastelsemad toonid teie etteastetes. Aga miks ma küsin? Panin tähele, et teie komisjoni ettekandjana pühendasite umbes 15 sekundit sellele, mis komisjonis toimus, aga ülejäänud ajast kuulsime teie isiklikke arvamusi ja tunnetusi sellel teemal. Kas tõesti komisjonis midagi märkimisväärset ei sündinud, mida oleks sobilik oma kolleegidele siin saalis vahendada – mõnda mõtteavaldust, mõnda tähelepanuväärset märkust, mida oleks kolleegidel hea äkki teada?

Teate, ega midagi väga ülemäära dramaatilist seal komisjoni koosolekul ei juhtunud. Ma tegelikult ei reeda vist suurt saladust. Härra Mihkelson vaatab veidi kortsus kulmul. Aga üldiselt sündmused võib-olla toimuvad teinekord kuluaarides isegi rohkem kui komisjonis plenaarkoosolekul. Ma vaatan, et niisugust kirge, nagu ma loen riigikaitsekomisjoni protokollidest, meil ei esine. Ma olen ka ise öelnud, et meil on mõistlik niisugusele teatud konsensusloogikale apelleerida. See torm ja tung, mis ikka päevapoliitikat saadab mingites asjades, mida me oleme suutnud hoida ühisosana, on kindlasti garantii sellele, et head mõistlikud suunad jätkuvad 2027. aasta valimiste järel. Härra Vaga noogutab. 

Nüüd, mida tegi seal komisjonis härra Tsahkna? Härra Tsahkna suures joones, suures plaanis esitas oma käsitluse, nii nagu ta tegi seda ka siin eelnevalt, asjatundlikult avas selle konventsiooni sisu ja Eesti ootusi selle konventsiooni sisustamisele. Seda võiks lühidalt öelda. Aga kas need minu mõtted olid? Noh, ma mõtlesin nende teemade üle sellel arutelul, aga tõesti, ma ei koormanud komisjoni liikmeid oma mõttekäikudega komisjoni istungil.

On üks küsimus veel. Rain Epler, palun!

Härra juhataja! Hea kolleeg Reinsalu! Kuna Kivimägiga kunagi ei tea, kas protseduurilise küsimuse esitamise võimalus tekib või ei teki, aga kuna minu küsimus on ikkagi ka selle aruteluga seotud, siis ma mõtlesin, et sina oled kogenud kolleeg, ma loen ette § 98, eelnõu arutamise korda esimesel lugemisel. Punkt 1: algataja või ka juhtivkomisjon võib esitada lugemisele muudetud kujul. Punkt 2: eelnõu esimesel lugemisel toimub eelnõu üldpõhimõtete arutelu. Punkt 3: esimene lugemine algab eelnõu algataja või esitaja või tema esindaja ettekandega, seejärel esineb ettekandega juhtivkomisjoni esindaja. Aita mind selles valguses. Siin istungi juhataja natukene sekkus ja ütles, et sa peaksid veel mõnest asjast rääkima, ja ka Kiviberg andis vihje, et sa justkui ei rääkinud millestki. Aga siin öeldakse, et toimub selline üldine arutelu ja minu hinnangul võivad mõlemad ettekandjad rääkida enam-vähem sellest, mis nad tunnevad, et oluline on rääkida. Aita mind, kolleeg Urmas! Kuidas see menetluse käik meil peaks käima, siis edaspidi on kõigil lihtsam?

Aga mis sa mõtlesid selle repliigiga, kui sa ütlesid? (Rain Epler seletab kohapealt.)

Asi hakkab käest ära minema, ma vaatan. Siin on päris need algteadmised läinud kaduma. Aga Urmas Reinsalu, kindlasti on väga ... 

Ma mõistan, ma mõistan. Tegelikult ma ei tõlgenda seda pahatahtlikuna, ma arvan, Toomas Kivimäe repliiki. See oli teatud määral patroneeriv, nagu see stiil on olnud siin praegu parlamendikoosseisu ajal. Aga me elame selle üle ja me seisame iseenda õiguste ja seisukohtade eest. Ma arvan, et siin on oluline … Üks asi on meie päevapoliitiline tung, teemad on olulised, meie välispoliitilise hoiaku hoidmine, aga ma arvan, et meil ei ole mõtet seda energiat üle kanda sellesse konventsiooni. See konventsioon ei ole maksimaalne tulemus, seda, mida me oleksime soovinud näha, et see saavutatakse ÜRO mandaadi alusel, see, et see oleks selline, et võimaldaks kõiki arestitud varasid selleks kasutada. Suures plaanis on ressurssi, mida Venemaa Föderatsiooni subjektidel või Venemaa Föderatsioonil endal on sanktsioneeritud või kinni peetud, väga palju, mida üle maailma oleks võimalik kasutada kompensatsioonimehhanismi tegemiseks. Me oleme astunud suure sammu. Rida riike, ennekõike Euroopa riike ju ühineb sellega, aga see, ma arvan, on tähtis just nimelt pikema tuleviku vaates, kui me hakkame tegema järeldusi selle sõja raamistamise kohta rahvusvahelise kogukonnana. Aga see konventsioon iseenesest on ka element rahvusvahelise õiguse naasmiseks või loomiseks. See on üks element nendest.

Suur tänu teile, lugupeetud ettekandja! Ma saan kinnitada teile, et minu küsimus oli sada protsenti heatahtlik, vältimaks Rain Epleri võimalikku küsimust, miks komisjoni ettekandja ei tutvustanud menetluslikke otsuseid. (Urmas Reinsalu kommenteerib midagi Epleri provokatsiooni kohta.) 

Head kolleegid! Avan läbirääkimised. Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Kristo Enn Vaga, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Väga elav debatt oli siin, aga ma liiguks tagasi selle eelnõu sisu juurde ja käiks üle need peamised postulaadid. Miks see eelnõu on väga tähtis ja miks Reformierakonna fraktsiooni vaatest Reformierakond peaministri ja kaitseministri erakonnana näeb, et see on väga oluline samm Ukraina abistamisel? 

See konventsioon, mis koosneb 37 artiklist ja 26 leheküljest juriidilisest tekstist, ei ole pelgalt dokument niisama. See on rahvusvahelise kogukonna vastus küsimusele, mida oleme iseendale esitanud pea pool sajandit. Kas agressoreid saab vastutusele võtta? Aastal 1940 okupeeris Nõukogude Liit Eesti. Küüditati, hävitati, varastati. Ja kui me 1991. aastal vabaks saime, küsisime, kes maksab, kes vastutab, kes hüvitab need aastad, need elud, meie varastatud tuleviku. Rahvusvaheline kogukond ei suutnud luua mehhanismi, mis oleks Nõukogude Liitu ja hiljem Venemaad vastutusele võtnud. Me saime vabaks, kuid meie kahjud jäid hüvitamata. 

Ukraina kahjunõuete komisjoni loomisega on meil võimalus teha kindlaks, et Venemaa saab lõpuks endale karistuse ja vastutab oma tegude eest. Ma olen isiklikult pärast täiemahulise sõja algust käinud Ukrainas pea kümme korda, nii humanitaarabi viimas kui ka poliitilist toetust näitamas, nagu ka paljud kolleegid siin saalis. See ei ole minu jaoks olnud kuidagi statistika iseenesest, vaid väga lähedane pilt õudsest reaalsusest, mis seal iga päev toimub. Olen olnud nendes pimedates varjendites, kus pered on veetnud kuid minimaalse toidu ja lakkamatu hirmu keskel. Olen kuulnud lugusid naistelt, kes on paari kuu jooksul kaotanud oma poja, isa, abikaasa, kõik Ukraina vabaduse nimel. Aga muidugi kõige valusamad lood on nendest lastest, kelle Venemaa on küüditanud. Ukraina vanematelt varastatakse laps, vanemad vangistatakse või hukatakse, laps viiakse Venemaa territooriumile, antakse uus nimi, uus identiteet, õpetatakse Kremli propagandat. Ja hinnanguliselt on selliseid lapsi pea 20 000, täna vist kahjuks rohkem. Mitte ükski süütu laps ei peaks midagi sellist oma elus kogema. 

Praeguseks on Ukraina kahjude registrisse kantud ametlikult ligi 100 000 kahjunõuet 13 erinevas kategoorias. Iga nõue ei ole niisama mingi kirjutis kuskil paberil, vaid see tegelikult tähendab kellegi hävinenud kodu, purunenud perekonda või kaotatud elutööd. Kahjuks see register iga päev täieneb. 

See konventsioon, mille ratifitseerimist me täna arutame, loob mehhanismi, mis kontrollib nõudeid, hindab nende õiguspärasust ja määrab hüvitisi. See on kolmesambalise süsteemi teine sammas, nagu ka auväärt välisminister siin eelnevalt tutvustas. Esimene on juba toimiv register Haagis, kolmas on tulevane kompensatsioonifond nende kahjude hüvitamise eest. Ehk see ei ole mingi suvaline ja rahvusvaheline projekt, see on konkreetne vastus Venemaa kuritegudele. 

Venemaa alustas 24. veebruaril 2022 täiemahulist sõda Ukraina vastu. See oli agressioon ÜRO harta artikkel 2 lõike 4 tähenduses. See oli räige ja endiselt on räige rahvusvahelise õiguse rikkumine. Rahvusvaheline õigus ütleb väga selgelt, et rikkuja peab kahju hüvitama. Nüüd on meil võimalus teha nii, et see põhimõte ei jää ainult paberile. See komisjon, mille loomise poolt me oleme ja mille poolt, ma loodan, kogu Riigikogu on, ei ole sümboolne žest. See on õiguslik instrument, millega me võtame Venemaa vastutusele. 

Esiteks, komisjoni otsused on lõplikud. Artikli 3 lõige 5 sätestab selgelt, et määratud hüvitissummad on lõplikud. See tähendab, et kui komisjon tuvastab, et Venemaa võlgneb ... 

Palun aega juurde! 

Jah, kolm minutit lisaks.

… võlgneb Ukraina kodanikele või ettevõtetele konkreetse summa, siis see võlg eksisteerib rahvusvahelises õiguses ja see ei kao. 

Teiseks, konventsioon loob aluse Venemaa külmutatud varade kasutamiseks. Praegu kasutame ainult intresse, aga komisjoni otsused loovad juriidilise aluse, mis võimaldavad tulevikus liikuda põhiosa kasutamise suunas, ja see on peaaegu 210 miljardit eurot Venemaa keskpanga reserve.

Ja kolmandaks, Venemaa tõesti saab konventsiooniga ühineda, aga ainult ühel tingimusel. Artikkel 28 on selles osas väga ühemõtteline. Venemaa peab tunnistama vastutust agressiooni eest, nõustuma komisjoni otsustega ja tagama hüvitiste maksmise. See tähendab, et iga tulevane Venemaa valitsus, kes soovib rahvusvahelisse kogukonda naasta, peab selle künnise ületama – mitte läbirääkimiste teel, vaid vastutuse võtmise teel. Režiimid muutuvad, aga kahjud jäävad. 

Meie ülesanne ei ole ennustada, millal Venemaa muutub. Nagu ütles Reinsalu ilusti, et äkki solgiämbrist tuleb ka ükskord päike. Aga meie ülesanne on tagada, et kui see päev saabub, on õiguslik raamistik enda tekitatud kahjude hüvitamiseks olemas. Kahjud on dokumenteeritud, summad on määratud ja agressori võlg on fikseeritud. Ja meil on ka võimalus teha nii, et ajalugu ei korduks ja Venemaa võetakse vastutusele. 

Konventsiooni allkirjastas Haagis 33 riiki ja Euroopa Liit, jõustumiseks on vaja 25 ratifitseerijat, kelle sissemakseid katavad vähemalt 50% registris 2025. aasta eelarvest. See on investeering, mis tasub end ära mitte ainult Ukraina, vaid kogu demokraatliku ja õiguspõhise maailmakorra jaoks. 

Austatud kolleegid! Ukraina võitleb ka meie eest. Nad kaitsevad territooriumi, mille meie kaotasime baaside lepinguga. Ukrainlased maksavad igapäevaselt verega, et seista Venemaa vastu. Eesti on Ukrainat toetanud esimesest sõjapäevast. Me oleme andnud relvi, laskemoona, humanitaarabi. Me oleme võtnud vastu põgenikke, me oleme koolitanud Ukraina sõdureid. Me oleme olnud Euroopa Liidus ja NATO-s üks kõige häälekamaid Ukraina toetajaid. Proportsionaalselt oma suurusega oleme andnud rohkem kui peaaegu keegi teine. 

See konventsioon on järgmine samm, sest relvi ja raha saab anda, aga õigust tuleb ehitada. Sõda võidab rindel, aga rahu võidab läbirääkimiste laua taga. Ja selle laua taga peab olema juriidiline raamistik, mis paneb agressori vastutama. See konventsioon ei ole kuidagi kingitus Ukrainale, see on kohustus iseenda ees. See on kinnitus, et me usume õigusesse, mitte jõusse, vastutusse, mitte karistamatusse – tulevikku, kus agressorid saab vastutusele võtta. Aitäh!

Suur tänu teile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Eesti on olnud ja on olnud väsimatu Ukraina toetaja ja kindel partner ning sellesse on panustanud Vabariigi Valitsuse kõik viimased koosseisud, Vabariigi President, Riigikogu liikmed, Välisministeeriumi, Kaitseministeeriumi ja paljude teiste ministeeriumide töötajad, Eesti kodanikuühendused ja kogu Eesti rahvas. 

Eelkõnelejad on selle käsitletava küsimuse kohta väga palju sisuliselt juba ära öelnud. Aga punkt, millel mina kindlasti sooviksin peatuda, on see, kuidas me vahel kuuleme justkui vastuargumenti, et milleks üldse nende küsimustega tegeleda, Venemaa nagunii oma süüd ei tunnista, vastutusele võtta neid ei sõjakuritegude ega tekitatud kahjude eest pole võimalik ja nad nagunii mingeid kompensatsioone kunagi hüvitama ei hakka. 

Tegelikult ajalugu näitab, et on võimalik võtta agressiooni valla päästnud riike vastutusele. Kui me vaatame konkreetselt sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude küsimust, siis tegelikult viimased teise maailmasõja aegsete kuritegude kohtuprotsessid toimusid veel 2020. aastatel. Tõepoolest, sel hetkel on väga kõrges eas, ligi 100-aastaseid või isegi üle 100-aastaseid inimesi kohtu alla antud ja süüdi mõistetud koletute kuritegude ees, mida nad panid toime väga pikka aega tagasi, olles näiteks koonduslaagris sekretäriks või valvuriks. Ometi on õigusemõistmine ka nendeni jõudnud. 

Samuti, kui me vaatame seda, kui kaua on eelmise sajandi sõdade agressorriikidel tulnud maksta hüvitisi ja hüvitada kahjusid, siis esimese maailmasõja kahjud said hüvitatud 2010. aastateks. Aega võttis 90 aastat, aga ära maksti ikkagi. Saksamaa tasub tegelikult veel siiamaani holokaustiohvritele ja mõnedele teistele sihtgruppidele ja jätkab seda tasumist veel mõnda aega. 

Mis puudutab seda, kas Venemaad õnnestub maksma panna, siis jah, härra Reinsalu tabavalt ütles, et kas selles solgiämbris päike tõuseb. Ega ei peagi tingimata tõusma. Venemaal vahetus eelmisel sajandil riigikord kaks korda. Venemaa Keisririigist sai läbi mõne vaheetapi Nõukogude Liit, Nõukogude Liidust omakorda Venemaa Föderatsioon. Tinglikult võib öelda, et 1990. aastate keskpaigas vahetus seal riigikord uuesti. See ajutine demokraatia kestis võib-olla mõned aastad ja võib öelda, et kolm korda on seal riigikord vahetunud. Aga igal juhul on selge, et Venemaa kui totalitaarne, autoritaarne riik on ebastabiilne – ebastabiilsem, kui on seda demokraatlikud riigid – ja pole välistatud, et ajalugu annab meile uue murrangu ja uue võimaluse sundida Venemaad neid kahjusid hüvitama. 

1990. aastatel oli Venemaa majandus kokku kukkunud ja väga sõltuv lääneriikide antavast abist. Venemaa sai ainuüksi IMF-ilt üle 20 miljardi USA dollari. Ameerika Ühendriikidel olid eraldi miljarditesse ulatuvad programmid Venemaa tuumarelvastusega seoses. Euroopa Liit omalt poolt andis Venemaale palju raha. Mõistagi, Venemaalt küsiti ja saadi järeleandmisi selle eest, et nad seda rahalist toetust said.

Kui tohib paluda lisaaega ühe minuti.

Jah, kolm minutit lisaks.

Kolm minutit. Väga helde. Loomulikult ei saadud kõike, mida oleks tulnud küsida, aga näiteks Eestist Venemaa vägede väljaviimine 1994. aastal ilmselt ei oleks saanud võimalikuks, kui sel hetkel ei oleks olnud Ameerika Ühendriikide administratsioonil ja president Bill Clintonil isiklikult seda jõuõlga sundida Jeltsinit nendes küsimustes võetud kohustusi täitma. Me ei saa välistada seda, et ajalooratas pöördub, ja lootmata venelaste mingile erilisele heale tahtele või sellele, et neile äkitselt tekib südametunnistus, mida neil pole oma 1000-aastase ajaloo jooksul kordagi veel siiamaani ilmnenud, siis võib tekkida olukord, kus Ukraina sõpradel ja Ukrainal on võimalus sundida Venemaad kahjusid hüvitama. Ikkagi ei maksa unustada, et veel on lahendamata Venemaa külmutatud varade küsimus, mis annab meile ka selle võimaluse, et olgu, kui teatud riigid ei ole valmis neid varasid lihtsalt pöörama ja võtma Ukraina kasuks, siis võib-olla saab selle siduda tulevikus kahjude hüvitamisega. Kui Venemaa asub kahjusid hüvitama, siis asutakse osaliselt ka nende varasid lahti külmutama. 

Nii et igal juhul see, et me selle küsimusega tegeleme ja et Eesti Vabariik selle küsimusega tegeleb ja et Eesti Välisministeerium ja välisminister sellega tegelevad, on ülioluline. See on tõesti Eesti poolt isetu panus ja sõprade aitamine. Ma usun, et kui selline asi nagu karma on olemas, siis igal juhul see otsus siin, mida me täna arutame, kujutab endast midagi sellist, mille eest võiks Eesti Vabariik head karmat vastu saada. Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti 200 fraktsiooni nimel Peeter Tali.

Austatav Riigikogu esimehe esimene asetäitja ja veel lugupeetavamad kolleegid! Kuidas me oleme jõudnud sellisesse julgeolekupoliitilisse olukorda, kus me täna oleme? Me oleme jõudnud sinna seepärast, et Vene impeerium ei ole saanud oma agressioonikuritegude eest mitte kunagi karistada ega ole ka maksnud. Kreml elab ikka ja tegutseb Katariina II sõnade järgi. Need sõnad olid – tsiteerin –, et võitjate üle kohut ei mõisteta. Ehk esimene ja teine maailmasõda, mille ka lugupeetavad kolleegid välja tõid, selles sõjas ja eelnevates sõdades agressioonikuritegude eest ei saanud Vene impeerium karistada ega pidanud ka maksma, vaid vastupidi, ta kasseeris raha sisse – raha, varud, asjad – kaotajatelt. 

Kuidas rahvusvaheline kogukond üritas siis tagada rahu maailmas? Viidi läbi protsessid, Nürnbergi ja Tokyo tribunalid. Aga sellist protsessi ei ole Venemaa agressioonikuritegude üle mitte kunagi olnud. Nädal tagasi me langetasime siin suure häälteenamusega ka otsuse, mis on kindel tahe ja märk, et seekord rahvusvaheline kogukond seda nii ei jäta. 

Miks see on Eestile ülioluline? Ma kordan üle viis põhimõtet või sihti, mille üle me siin eile ka arutlesime. Eestile on ülioluline põhiväärtus suveräänsus ja territoriaalne terviklikkus. Me peame seda jälgima ja kaitsma järjekindlalt ja eranditeta. Ukraina toetamine on Eesti julgeolekuhuvi ja me peame Ukrainat toetama, nagu me saame. See on geopoliitiline kindlustus agressiivse Venemaa vastu, aga me aitame Ukrainat ka meie enda turvalisuse pärast. Venemaa agressiooni hinda tuleb tõsta. Eile rääkis välisminister siin targalt ka sanktsioonidest, varilaevastikust ja Venemaa võitlejate ja kombatantide liikumise piiramisest Euroopas. Nende liikumine ja olemine Euroopas on ka otsene julgeolekuoht meie sisejulgeolekule. 

Ja rahu peab olema õiglane ja püsiv, mitte München, mitte Teheran, mitte Jalta ega mitte ka Potsdam. Rahu saab tulla vaid siis, kui agressor kaotab usu, et ta võiks veel midagi teha, ja saab karistada. Ja karistamatus ei saa olla vastuvõetav. Sellepärast me toetame esiteks seda eritribunali, kuidas me oskame, ja teiseks on rahvusvahelise komisjoni asutamine, mis loob võimaluse panna agressor tõesti ka raha maksma. Sellepärast, et see on ju täiesti ebaõiglane, et kui Venemaa peksab Ukraina segamini, siis selle sõja kahju peavad kinni maksma ukrainlased ise. Ja siis Euroopa, Ameerika Ühendriikide ja Kanada ... 

Palun veel kaks minutit! 

Kolm minutit lisaks. 

Tänan! ... Jaapani, Austraalia ja miks mitte ka Lõuna-Korea maksumaksjad. See on lihtsalt meie suhtes ebaõiglane. Agressor peab maksma ja ta peab aru saama, et meil on tõsi taga. Ja selles mõttes me peame oma strateegilises kommunikatsioonis olema väga selged. Mis teeb kommunikatsioonist strateegilise kommunikatsiooni? Sõnade, tegude ja piltide ühtsus, sihipärane kasutamine püstitatud eesmärgi saavutamiseks. 

Ja sellepärast ongi väga oluline, et me võimalikus üksmeeles kiidaks heaks, ratifitseeriks selle Ukraina kahjunõuete rahvusvahelise komisjoni asutamise. Seepärast ma Eesti 200 nimel kutsun tervet Riigikogu olema otsustav ning näitama sõnades ja tegudes, et me kaitseme vabadust ja toetame Ukrainat. Tänan väga!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. (Saalist öeldakse midagi.) Ma väga tänan, härra Reinsalu! Küll on küsimus istungi juhatajale. Juku-Kalle Raid, palun! Või protseduuriline.

Aitäh! See tegelikult võib-olla otseselt protseduuri kohta ei puutu, kuid aga hea tavade juurde. Näiteks kui Urmas Reinsalu, kes oskab jube hästi levitada kuulujutte, läheb pulti ja tsiteerib mingeid poeete ning siis tulevad järgmised kõnelejad, kes omastavad need sõnad Reinsalule, siis ma faktoloogilise ja protokollilise tähelepanu huvides juhatan tähelepanu, Urmas, sulle. Esimene luuletus, mida sa parafraseerid, oli siiski Juhani Viidingult, ja teine on Vikerkaarest aastal 1989 ja luuletaja nimi on ATS. Muidu me hakkame arvama, et Urmas Reinsalule kuuluvad kõik geniaalsed luulesõnad, mis on täielik jama.

Suur tänu teile! Ma arvan, et see täpsustus oli igati kohane, aga samas selliseid poeetilisi momente oma sõnavõttudesse tuua lisab samuti värvi ja väärikust. Aga jah, jutt oli viidetest, nii et … (Saalist räägitakse.) Absoluutselt.

Head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 797 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 5. märts kell 17.15.

Oleme jõudnud 11. päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (taastuvenergia direktiivi muudatuste ülevõtmine) eelnõu 697 teine lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt majanduskomisjoni liikme Mario Kadastiku.

Aitäh! Head kuulajad! Head saalis viibijad! Eelnõu 697 esimene lugemine toimus 15. oktoobril eelmisel aastal. Muudatusettepanekute tähtajaks, mis oli 29. oktoober, Riigikogu liikmed, fraktsioonid ega teised komisjonid muudatusettepanekuid ei esitanud. Juhtivkomisjon küsis ka huvirühmade arvamusi ning küsis seisukohti ka keskkonnakomisjonilt, kes seda toetas. 

Majanduskomisjoni töörühm valmistas antud komisjoni menetluseks nõupidamistel ette 5. detsembril ja 21. jaanuaril koos Kliimaministeeriumi esindajatega. Kliimaministeerium pani kokku muudatusettepanekute paketi, mida arutati kahel majanduskomisjoni istungil: 10. veebruaril ja 16. veebruaril. Kokku on sisse kantud 28 muudatusettepanekut, mida kõiki komisjon toetas täielikult. 

Arutelu komisjonis oli järgmistest temaatikatest. Üks küsimus oli osa huvirühmade ettepanekute mittearvestamise kohta. Selle kohta seletas ministeerium, et mitmed nendest temaatikatest, eriti need, mis puudutavad transpordisektorit, tegelikult vajavad pikemat täiendavat arutelu ja turuosaliste nägemuste osas on veel endiselt lahknevusi, mistõttu, kuna niikuinii on planeeritud just transpordisektori kohta eraldi eelnõu, liigutatakse need ettepanekud sinna. Seesama puudutas ka üldisemalt RED III ajakava, mille kohta on teada, et see eelnõu on valmimas. 

Muudatus tuli ka veeldatud biometaani kohta. Selle kohta Rene Kokk küsis Rahandusministeeriumi ajajoont aktsiisivabastuste teemal ja Alexela ettepanekuid. Siin on arutelud alles käimas ja kuna transpordisektori osa vajab terviklahendust, siis see liigutati teise tuleviku eelnõusse. 

Nutilaadimise üle toimus arutelu, kuna selles eelnõus on ka see, kus direktiivi ülevõtmisel reglementeeritakse, mis tingimustel neid autost võrku või autost majja laadijaid paigaldatakse. Siin jäi lõplik versioon selline, et soovi korral peab elektrivõrguettevõte väljastama tingimused, nii et me ei võta seda üle kohustuslikus korras, vaid soovituslikus korras. Ehk kui on soovi, siis saab kahepoolseid laadijaid paigaldada, mitte me ei sea sundi paigaldada kõikjale kodudesse ja töökohtadesse kahepoolseid laadijaid. 

Ja kokkuvõttes võeti vastu otsused: võtta antud eelnõu teiseks lugemiseks täiskogu päevakorda täna ja teine lugemine lõpetada; kui teine lugemine lõpetatakse, siis võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks päevakorda 25. veebruaril ja viia läbi lõpphääletus. Kõik need olid, kui ma õigesti mäletan, konsensusega. Aitäh!

Tänan teid väga-väga täpse ja väga tõhusa ettekande eest! Aga paar küsimust on. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Lugupeetud ettekandja! No jälle taastuvenergia. No vaat, hiljuti ma uurisin, et Eesti tuuleparkide koguvõimsus on 710 megavatti. Praeguste külmade ilmadega tootsid need tuulepargid vaid 1 megavati elektrit – vähem kui 1% oma võimsusest. Hinnad tõusid taevasse. Millisest taastuvenergiast te üldse räägite?

No taastuvenergia alla läheb näiteks ka biometaan. Selles mõttes see ei ole ainult üks konkreetne energiaallikas. Taastuvenergia liike on veel. Aga selles eelnõus on väga palju just energiatõhususe ja muid elemente, see ei ole ainult taastuvenergia direktiiv.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma tahaks teada, millist mõju see seadusemuudatus tegelikult Eesti energiahinnale osutab ja kas see teeb tarbijale odavamaks või kallimaks. Mis mõju sellel on?

Siin on rohkem sellist, vähendab mingil määral bürokraatiat ja selliseid eelisarendusalasid. See ei ole selles mõttes konkreetse mõjuga, et sealt tuleks kohe mingit hinnatõusu või hinnalangust. Rohkem läbipaistvust, ettevõtetele vähem bürokraatiat, teatud raportite korduv raporteerimine kaob ära, saab lihtsamate meetoditega tehtud, päritolutunnistuste sertifikaatide süsteem läheb selgemaks. See on rohkem selline selgust loov, sealt ei tule konkreetset … Selle selgema õigusruumi kaudu tehtavad investeeringud võivad teha mingeid muudatusi, aga muus osas see niimoodi otse mõju ei oma.

Rain Epler, palun!

Tere! Aitäh! Ja palju õnne preemia puhul! Aga selle preemia asjast ma alustangi. Minu arvates oli Nassim Taleb see, kes on öelnud, et kui maailmas ringi vaadata, siis see on täitsa hämmastav, kuidas näiteks teadlane, kes on mingil oma alal täitsa tipus, mõnest täitsa lihtsast asjast üldse aru ei saa. Ja mõnes mõttes on see arusaadav, et on inimesed, kes on sellised generalistid ja enam-vähem saavad igast asjast üldiselt aru, siis keegi kuskil saab mingist hästi keerulisest asjast aru. Ma vaatan, et eelnõu eesmärk on suurendada taastuvenergia osakaalu ja tagada energiajulgeolek. Minu arust on see täiesti paradoksaalne ja üksteisele vastu käivad eesmärgid, aga ühes eelnõus niimoodi kenasti koos ühes lauses. Mul ongi nüüd küsimus, Mario, kas sina ka tajud siin paradoksi või sa ei saa üldse aru, et siin mingi vastuolu on.

No siin energiajulgeoleku aspekti, ma arvan, peamiselt on sellega, et saab potentsiaalselt rajada rohkem tootmist. Ja kui siis üks element, kust ta veel juurde tuleb, on tegelikult need kahepoolsed elektriautode laadijad. Tegelikult meil on elektriautosid, millele kaasas sõidavad kogu aeg akud, see annaks võimaluse inimestele näiteks voolukatkestuse korral oma koduautoakust jooksutada. Kuna need akud on üpris suured, siis tegelikult see annab päris arvestatava mahu. Isegi kui sul aku on pooles mahus, on sul võimalik sellega potentsiaalselt päris palju tunde oma maja valge ja külmkapid töös ja kõik muud asjad hoida. Seda elementi ta kindlasti annab. Muus osas on selline üldisem küsimus, et kui taastuvenergeetikat ehitada, siis kohapealne tootmine ja nii edasi. Ma arvan, et mingit fundamentaalset energiajulgeoleku suurt hüpet ta ise ei tee. Sellega ma olen nõus. Aga ta ei tee seda ka halvemaks, pigem on elemente, mis seda parandavad. Aga ma olen nõus selle kontekstiga, et see võib-olla ei ole prioriteetne fookus, mis sellel eelnõul on.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma saan aru küll, et see on planeeringud ja lihtsustab seda teemat just taastuvenergiajaamade ja taristu rajamist. Aga mul on ikkagi küsimus. Kui meil on oma põlevkivi olemas ja maavarud on olemas, siis milline selle roll teil ette nähtud on, kas täitsa maha matta või ikkagi jätta mingisugusel moel hingama?

Siin ma võiksin hästi lihtsalt öelda, et seda me komisjonis ei arutanud. Aga ma selles mõttes nii palju vastan, et põlevkivi roll on olla olemas ja tagada meile see, et meil ei teki seda olukorda, et meil lähevad tuled kustu. Põlevkivi tänasel kujul, kus need jaamad on amortiseeritud ja nad töötavad, on mõnes mõttes kõige odavam meetod, kuidas seda varustuskindlust täna hoida. Uued gaasijaamad aitavad meil seda riski vähendada, et need põlevkivijaamad, kui need katki lähevad, ei ole olemas, aga nad ei tee elektri hinda otseselt, gaas, ei tee seda odavamaks. Sellisel kujul on põlevkivi, mis ta juba olemas on ja amorditud on, soodsaim meetod seda varustuskindlust hoida ja seda me igal juhul peame hoidma senikaua, kuni meil on olemas adekvaatne alternatiiv, olgu selleks siis tuumajaam või midagi muud. Aga uued põlevkiviinvesteeringud ei ole mitte ühegi meetodiga ratsionaalsed. Selleks esiteks ei tule kuskilt raha, ükski pank selleks raha ei anna. Ja kui seda teha puhtalt riigi rahaga, siis see kulu on tohutu ja see on efektiivselt korstnasse kirjutamine, seda ei teeni mitte kunagi tagasi. Põlevkivi ei ole sedasi odav, kui sa teed uued investeeringud. Need, mis täna on, need on enam-vähem parim, mis saab olla. Jah, kui tuleb ETS-süsteemis või kuskil CO₂ kvootides mingeid muudatusi, siis võib tulla hind natukene alla, aga põhimõtteliselt uusi investeeringuid ei ole siin midagi mõtet teha. Küll aga hoiame me selle, mis on, nii kaua kui vähegi võimalik, kuni on olemas adekvaatne alternatiiv. Keegi ei ole planeerinud põlevkivi, vups, ära kaotada ja siis jääda ootama. See on see, nagu öeldakse, et enne ära sülita vanasse kaevu, kui sul ei ole uut. See põlevkivi meil on, selleks ongi meil saartalitlustasu, et hoida põlevkivijaamad eluvõimelised, aga sinna investeerida suurte rekonstruktsioonide jaoks, sellel ei ole ratsionaalset meetodit. Aga ma rohkem ei tahaks sellest teemast kõrvale kalduda, mis on päevakorrapunkt.

Rain Epler, palun!

Aitäh! No räägime sellest energiajulgeolekust siis veel. Biomassi säästlikkuse kriteeriumid tuuakse nüüd kõvasti allapoole. Kõvasti väiksemad jaamad saavad korraliku bürokraatia endale kukile ja ma näen, et need on pigem kohalikud ja biomassi kasutavad nii-öelda kombijaamad, mis saavad toota koos nii sooja kui ka elektrit. Seda piirmäära nihutatakse üle kahe korra allapoole. No võib-olla annan sulle võimaluse arutleda sellel teemal, kuidas see seda energiajulgeolekut ja et kohalikul tasemel oleks energiatootmisvõimekus. Teise küsimuse küsin sinna juurde, et kes selle pügala sinna ostnud on. Noh, siit on võimalik näha ju seda varianti, et väiksed on võimalik sundida konsolideeruma kuskile suuremasse kohta. Need kaks küsimust siis.

Alustan võib-olla lõpu poole. Ma küll ei tea, et keegi oleks kuhugi ostnud. Ma tean, et siin on mitmeid erinevaid huvisid olnud sellega, et saaks kuidagiviisi kas lihtsustada või midagi imporditava biometaani osas, elemente. See on natukene selline koht, kus siin seda lihtsustusaspekti väga ei tahaks teha või see läkski eraldi transpordi poole peal eraldi eelnõusse arutamiseks. Aga siin on küsimus rohkem selles, et rohkem konsolideerida kokku ühtsemasse süsteemi see arusaam, kust ja mil moel see gaas pärit on. See puudutab pigem just impordiaspekte, et ei tekiks seda olukorda, kus näiteks Lätis osa kasvuhoonegaaside eesmärke täidetakse täpselt sama biometaaniga, mis imporditakse siis meile. See on paberimajanduse kordajamise aspekt. Seda, mis puudutab seda väiksemat osa, me konkreetselt sellisel kujul komisjonis ei arutanud ja ma niimoodi praegu peast jään sulle vastuse võlgu. Pigem seda võib üritada uurida ja siis eraldi vastata.

Urmas Reinsalu, palun!

Kuulge, lugupeetav ettekandja! Palju õnne ka preemia puhul! Aga ma vaatasin nüüd tegelikult seda eelnõu, kuidagi eufemistlik on see seletuskiri. Siin on öeldud, et eelnõu kohta esitasid arvamust mitmed äriorganisatsioonid ja saadeti teadmiseks ka reale organisatsioonidele, ütleme, asjasse oletatavalt puutuvatele organisatsioonidele sai teadmiseks, et selline eelnõu on menetluses. Aga äkki te toote esile… Kui ma vaatan nüüd seda olukorda, et siin ei selgu, mis seisukohti ettevõtlusorganisatsioonid või ettevõtjad väljendasid. Mis ettepanekuid või seisukohti komisjon ei võtnud arvesse? Kirjeldage see ära. On väga oluline see teada saada, sest üks asi on see kontuur, kuhu me oleme jõudnud, meil praegu olnud see tulem, eks ole. Aga mis on see skulptori tulemus, mis on nii-öelda eemaldatud sellest töödeldavast materjalist?

No laias laastus need, mis eemaldati, lõviosas – seal oli päris mitmeid ettevõtteid, kes sarnaseid ettepanekuid esitasid – need, mis ei läinud siia sisse, olid need, mis puudutasid veeldatud biometaani ehk peamiselt transpordisektoriga seotud arutelud. Kuna menetluses on ka üks teine direktiivi temaatika, siis osa ettevõtjaid üritasid neid teemasid, mis seal on vaidluskohtadena, tuua juba siia eelnõu juurde, aga kuna need selgelt puudutavad transpordisektori poolt, milleks on eraldi direktiivi ülevõtmise eelnõu menetluses, siis seda vaidluskohta või kohta, kus ka sektoril ei olnud ühtset seisukohta, siia eelnõusse ei võetud. Selle osa arutelu jäeti veel püsti, kuna seal on veel debatiaspekte, seal ei ole selget seisukohta. Oleks sektoril olnud selge seisukoht, oleks selle saanud siia sisse võtta, aga need on pikemad ja laiemad küsimused ega puuduta otseselt ka selle eelnõu eesmärke. Seetõttu nemad lähevad sellesse transpordidirektiivi ülevõtmise arutelusse. Ja sellest tegelikult on sektor ka teadlik, sektor on selles ka Kliimaministeeriumiga aktiivselt suhtluses olnud ja on teadlik, et seda temaatikat arutatakse endiselt nendega läbi ja üritatakse leida ühtne lahendus.

Urmas Reinsalu, teine küsimus, palun!

Härra ettekandja! Tähendab, siin on, ma loen ka neid väga spetsiifilisi, kuna see puudutab raha, siin liigutatakse kümneid miljoneid eurosid, eks ole, sadu miljoneid eurosid, see on niisugune taastuvenergia tööstuskompleksi nii-öelda äriliste huvide realiseerimine. Aga mu küsimus nüüd on tegelikkuses, et kui te võtate selle kokku – siin küsiti ka varasemalt, eks ole –, milline on selle eelnõu sisuline mõju meie energeetika hinnatasemele. Millist täiendavat koormust tekitavad taastuvenergia valdkonna muudatused elektrienergia tarbijatele? Kas te suudate püüda üldistada selle eelnõu mõju? Sest see koosneb meeletust hulgast, nüansseeritud aspektidest, mida on tervikpildina raske hoomata. Kuna seletuskiri, ma juhin tähelepanu, teiseks lugemiseks puudutab ainult mõnda repliiki, et arutati…

Aitäh!

… aga mida arutati, kus arutas, kes arutas, mis seisukohad võeti, seal ei puudutata. Sotsiaal-majanduslik käsitlus …

Aitäh!

… ka arutelust on täiesti puudu teise lugemise tekstis.

Jaa, sellepärast et nii detailset sotsiaal-majanduslikku käsitlust ka teise lugemise ettevalmistamisel komisjonis ei olnud. Aga aspektidest. Ma arvan, et selle peamine aspekt on ikkagi see, et me vähendame bürokraatiat ja ühtlustame neid süsteeme. Varem oli mitmeid erinevaid – mul ei ole need täpsed süsteemi nimed peas, aga mingi GO ja muud baasid, mida pidi erinevaid raporteid esitama ettevõtjad. Nüüd ühtlustatakse ära, et kui sa ühe esitad, siis teist ei ole enam vaja esitada ja nii edasi. Suures osas on see selline ühtlustamine, reeglistiku ühtlustamine, mis võiks pikemas perspektiivis pigem ettevõtete jaoks teha olukorda ühtlasemaks ja lihtsamaks.  

Ma siit ei näe, et eksisteeriks sellist konkreetset mõju elektri hinnale või soojuse hinnale. Pigem on siin energia efektiivsuse ja rekonstrueerimise ja muude asjade aspektides. Võib-olla mingi uue rekonstrueerimise osas on mingeid mõjusid, aga mitte selliseid, mida oleks siin sügavalt lahatud või oleks näha olnud, et sellel on mingeid suuri mõjusid. Pigem on see bürokraatia efektiivistamine.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole.

Aitäh!

Avan läbirääkimised. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Taastuvenergia on praeguse külma talve tingimustes täielikult tõestanud oma ebapiisavat töövõimet. Selle asemel, et lihtsustada rohelise energia ettevõtjatele uute tuuleparkide rajamist, tuleb enne, kui on hilja, pöörduda tagasi põlevkivienergeetika juurde. Elekter ei olnud Eestis luksus enne aastat 2013, mil Andrus Ansip viis meid börsile. Elekter ei olnud Eestis luksus enne seda, kui Taavi Rõivas kuulutas välja rohepöörde. Elekter ei olnud Eestis luksus enne seda, kui Kaja Kallas hakkas kogu riiki tuuleparkidega täis ehitama. 

Siin on, mida tuleb teha. Esiteks tuleb loobuda rohepöördest, sest karmil talvel ei suuda tuulepargid ja päikesepaneelid töötada piisava efektiivsusega. Seejärel tuleb alustada põlevkivielektrijaamade renoveerimist, loobudes samal ajal CO₂ heitmete tasust, mis muudab põlevkivi kalliks kütuseks. Kui Narva Elektrijaam ja Eesti Elektrijaam töötavad täisvõimsusel, suudame end täielikult vajaliku elektrienergiaga varustada. Pärast seda tuleb teha otsus lahkuda elektribörsilt ning alustada elektri ostmist otse meie elektrijaamadelt. Ja lõpuks on aeg naasta elektritariifide riikliku reguleerimise juurde, nagu see oli enne aastat 2013. See aitaks nii inimesi kui ka ettevõtteid. Põlevkivist toodetud energia omahind on 2–3 senti kilovatt-tunni kohta. Sellele lisanduvad kulud elektri edastamisele ning jaamade töökorras hoidmisele. Aitäh!

Tänud! Urmas Reinsalu, palun!

Isamaa fraktsioon arutas seda eelnõu väga tõsiselt. Sellel on oma mõju meie energiaportfellile, nendele elementidele. Me kõnelesime ekspertidega, erinevate ettevõtjatega. Ja meie diagnoos praeguses kujunenud olukorras on, et me teeme ettepaneku selle eelnõu teine lugemine katkestada. 

Kui me panime tähele, kuidas komisjoni ettekandja liugles üle teise lugemise ettevalmistamisest, siis tegelikkuses see ei olnud piisav käsitlus, kui me langetame energiapoliitilisi valikuid niisuguse müriaadvalangutega õigusloomega taastuvenergia portfellipõhiseks Eesti energeetika kujundamisel. Meil käivad pakkide kaupa taastuvenergia eelnõud praegu paralleelmenetlused. Juba ainuüksi puhttehniliselt – Jaak, elu näinud mees, tead – hoomata üldse tegelikult ühe seaduse, mis muudab teist seadusi tervikuna, on paralleelselt menetluses, see ei ole normaalne situatsioon. 

Alustame oma energiapoliitika käsitlust põhiküsimustest ja põhivalikutest. Härra Leis, tuleb tunnistada, et ka teie osalusel välja töötatud ja valitsuse heaks kiidetud energiamajanduse arengukava ei ole piisav, see on osutunud läbikukkumiseks. Kolm viimast aastat energeetikast on olnud läbikukkumiste jada. Ja nüüd me kuuleme, et selles kvartalis on alustatud ettevalmistamiseks niinimetatud rahastamisinstrumenti – valitsus kavatseb selles kvartalis sellega jälle välja tulla – meretuuleparkide rahastamiseks. 

Küsisin selle kohta infotunnis härra peaministrilt, et andke aru, mis instrumendiga lagedale tullakse, mis rahastamisskeem jälle meretuuleparkide puhul aset leiab. Aasta tagasi käidi see välja kui alternatiivitu plaan. Härra Kadastik ütles, mäletate, et alternatiivi ei ole sellele kavale, mille kohta parteijuhid kokku leppisid, mille partei ja valitsus kokku leppisid kuskil metroos – hiljem tuli välja, ajakirjandus kirjutas. Oli vist proua Kallas seal metroos, näete, lepiti kokku. Ja nüüd, sama veenvusega, sama kosmilise enesekindlusega surutakse meile uusi kavasid kaela. 

Teate, sellel ei ole veenvust, pole autoriteeti. Samad isikud, sama energilisus ja sama enesekindlus – niisugune retsidiivne joonis. Ja see ongi põhjus, miks tööandjate keskliit esitas 28 muudatusettepanekut, kui ma õigesti mäletan, energiamajanduse arengukava kohta. Ja kui palju võttis arvesse härra Leis? Null! Näete, null on ka number, null ettepanekut Eesti tööandjate organisatsioonilt energiamajanduse arengukava kohta. Ja see oli arusaadav, mida vastasid tööandjad sellisele arrogantsile. Nad ei kooskõlastanud energiamajanduse arengukava. Meie ettevõtluse keskne organisatsioon leidis, et see on osutunud ebakvaliteetseks, sisulisi vastuseid mitte pakkuvaks, lihtsalt poeesiaks, hämaks. 

Ja nüüd oleme olukorras, kus nende müriaadidega, taastuvenergia põhisusega tullakse järjekordselt lagedale. Kuulge, aga miks meil on niisugune olukord, et meil on praegu tuuleelektri põhine praegu …? Vaadake, milline on tarbimisvajadus. Seoses kliimaga, seoses ilmaoludega on tekkinud tarbimisvajadus. Korraga meil on hoopis olukord, kus me liigume vastupidiselt. Tuuleenergia tootmine on vähenenud detsembris versus jaanuaris 66%, ka veebruaris millegipärast hoopis tootmine väheneb, mitte ei kasva. See ongi sesoonne, tõepoolest, me saame aru, see on sesoonne tehnoloogia. 

Aga selle tehnoloogiasoorituse peale ehitada üles kogu Eesti energeetikakortfell – andke andeks, me olemegi sellises looduskeskkonnas, siin asetseme – ei ole vastutustundlik. Ettekujutus kogu tsüklit arvestades nendest arvestustest, et see odavdab hinda – kuulge, see on osutunud ju paraku blufiks. Kaardimaja – öeldi, et kümne aasta pärast ennustatakse kümnendiksendi täpsusega elektrienergia hinda –, see lagunes ju laiali. Ekspertide, avalikkuse kriitika, lõpuks tuli välja, et oli blufitud, tuimalt blufitud. Kuulge, aasta tagasi suruti läbi mitme miljardi eurost vekslit Eesti maksumaksjatele. 

Meretuuleparkide kohta on nüüd tulnud signaal, et kavatsetakse edasi minna. Teisiti ei oska ma interpreteerida seda esimese kvartali lubadust selle instrumendi väljatöötamise kohta. Milleks seda siis välja töötada, kui ei ole huvi energiaportfelli üles ehitada selle pinnalt? 

Teiseks, ma kuulsin, nagu me oleme tähele pannud, maismaatuuleparkide hange. Jällegi, 300 miljoni euro kohustuse võtmine elektrienergia tarbijatele. Vaadake, kui kiirelt see käib, kui energiliselt see käib, need otsused. Seda olukorras, kus meil on baasvalikutes, mis on meie energiapoliitiline huvi, meie energiapoliitiline vajadus, aga ka taju Euroopa muutuvatest energiapoliitilistest trendidest, lähtekoht ENMAK-ile. Ma ei tea, kliimaseadus, millega tegeldakse, muud ei ole – kliimaseadus, kliimaseadus, kolm aastat kirjutatakse kliimaseadust, hoitakse niisugust groteskset õigusloomelist agendat. Ja nüüd tegelikkuses rajaneb see ETS-süsteemil, mis on selgroog selles loogikas. 

Aga see dünaamika on muutumises, me näeme vitaalset poliitilist debatti Euroopas. Me ei pea mitte olema siin lohisejad, ütlema, et las komisjon pakub midagi välja, vaatame, mis juhtub. Eestil peab olema oma arusaam. Enda rahvuslik energiapoliitiline vaade, konkurentsipoliitiline vaade – see on ka majandusküsimus ja see on ka julgeolekuküsimus. Kui me räägime kaitsetööstusest ja selle arendamisest, siis mis meil praegu on? Deindustrialiseerimine. Vaadake Antwerpeni tulemusi, Euroopa töösturite hinnang eelmise aasta Euroopa konkurentsivõime indikaatorite kataloogi – 84% indikaatoritest me näeme kas stagnatsiooni või langemist. Asjad ei ole hästi. See eeldab meilt ühist pingutust, aga mitte ideoloogilise energiapoliitika kavaga jätkamist. 

Selles laiemas kontekstis me teeme ettepaneku selle eelnõu menetlemine katkestada. Meie üleskutse valitsusele on loobuda vigade tegemisest. On olnud väga pikk ja vaevarikas valitsuse survestamine mõistlikule rajale. Härra Kadastik teab seda, eks ole, omast käest. Kõige ohtlikumaid asju me oleme suutnud ära hoida, ma toon näiteks sellesama meretuuleparkide agenda. Kuid jätkuvalt on see ikkagi valesuunaline ja seetõttu meile olemuslikke energiapoliitilisi riske sisaldav käsitlus valitsuse energiapoliitikas. Valitsusel oleks mõistlik hoiduda jätkuvate vigade tegemisest. Olid valusad sõnad, ma tean, härra Kadastik, aga andke andeks, teisiti ei osanud. Näete, tuleb hakata elama tões, nagu õpetas härra Carney – oli nii? –, Kanada peaminister. Aitäh!

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head kuulajad! Miks me peame jälle tormama täitma ideoloogilisi direktiive, ilma et kõigepealt küsiksime, kas see on Eestile kasulik. Meile öeldakse, et peame suurendama taastuvenergia osakaalu, lihtsustama tulubaasi, ehitama rohkem tuulikuid, teeme lubadusi, rohkem päikeseparke, rohkem süsteeme. See kõlab väga ilusalt, progressiivselt, Euroopa-meelselt, aga kus on arutelu selle üle, mida see maksab ja mida see Eestile toob. 

Eesti on Euroopas riik, kellel on oma strateegiline maavara, ja see on põlevkivi. Just see on energiajulgeolek. See on kindlus, et kui torm lõhub merekaablid või kui naaberriikides hinnad lakke tõusevad, ei jää Eesti pimedaks. 

Meile räägitakse kliimaeesmärkidest, aga samal ajal impordime elektrit riikidest, kus toodetakse seda kivisöest siiamaani. Kas see on siis moraalselt puhtam? Kas CO₂ muutub kuidagi rohelisemaks, kui see tuleb üle piiri? Soome toodab veel. Nad küll lubasid 2029. aastal lõpetada, aga mine tea. Poola paneb täie auruga. 

Tegelik küsimus ei ole see, kas taastuvenergia on halb. Küsimus on tasakaalus. Küsimus on selles, miks me ehitame uut süsteemi nii, et vana, toimiv süsteem lammutatakse varem või hiljem. Süsteem, mis annab meile energiajulgeoleku. Põlevkivi annab Ida-Virumaal tööd tuhandetele peredele, see annab maksutulu ja me jätame oma raha siia. Kui me hakkame välismaalt ostma, siis keda me toidame? Välismaa firmat. 

Tuul ja päike on head abilised, aga nad ei ole juhitavad. Nad ei tööta siis, kui neid kõige rohkem vaja on: külmal ja tuulevaiksel talveõhtul. Nagu mu kolleeg Aleksandr tõi välja, eelmine kuu tootsid tuul ja päike alla 1% vajalikust energiast. 

Kas me oleme valmis riskima oma tööstuse konkurentsivõimega? Kas me oleme valmis leppima kallima elektriga lihtsalt selleks, et saaksime Brüsselis linnukese kirja? Eesti energiapoliitika peab lähtuma Eesti huvist, mitte ideoloogilisest survest; mitte sümboolsetest eesmärkidest, vaid kainest arvestustest, mis hoiab meie majanduse töös, mis hoiab hinnad kontrolli all ja mis tagab, et valgus põleb igas kodus. Rohepööre ei tohi olla hüpe tundmatusse, see peab olema sammsammuline, realistlik ja Eesti inimestega arvestav ja neid toetav. Meil on oma maavara, meil on oma kogemus, meil on oma vastutus tulevate põlvkondade ees. Kasutame siis neid! Aitäh! 

Aitäh! Reili Rand, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Eesti energiapoliitika on olnud heitlik ja poliitilise vastutuse eest põiklev. Arengukavad on vastu võetud, eesmärke on sõnastatud, kuid otsused on olnud poolikud ja ebajärjekindlad. Tulemus on see, et investeeringuid ei tule ja tootmisvõimsusi ei lisandu. 

2025. aastal tuli üle 40% Eesti elektrist impordist. See tähendab, et meie majandus, ettevõtted ja inimesed sõltuvad üha enam teiste riikide tootmisest ja hinnakujundusest. Praegu võib elektri hind mõne päevaga mitmekordistuda. See ei ole normaalne majanduskeskkond, eriti olukorras, kus elekter on muutunud kogu majanduse vereringeks. 

Tööstust ei saa sellistes tingimustes planeerida. Ettevõtjad ei saa teha pikaajalisi investeeringuid. Pered ei saa olla kindlad, milline on järgmise kuu arve. Kui elektri hind on ettearvamatu, muutub ettearvamatuks kogu majandus. See ei ole enam pelgalt energiapoliitika küsimus, see on riigi konkurentsivõime küsimus. Kui senine suund ja otsustamatus jätkub, kaotame veel järgmised, heal juhul viis kuni kümme aastat, aja, mille jooksul oleks saanud rajada uusi võimsusi, vähendada impordisõltuvust ja stabiliseerida hindu. 

Kuigi valitsus on vastu võtnud energiamajanduse arengukava, liigub Eesti tegelikkuses vastupidises suunas. Maismaa tuulepargid seisavad planeeringuvaidlustes, meretuuleprojektid venivad ja uusi võimsusi lähiaastatel liitumas ei ole. Uute gaasijaamade rajamine käivitus alles hiljuti ning võtab aega veel aastaid. Akusalvestid aitavad vähendada hinnakõikumisi, kuid ei muuda keskmist hinnataset märkimisväärselt, kui tootmisvõimsusi tervikuna napib. 

Samas kasvab tarbimine ja põlevkivi roll kõrgest hinnast tulenevalt väheneb. Kui tootmise puudujääk püsib ning sõltuvus impordist jääb suureks, korduvad ka tipphinnad. Ükski välisühendus, ka kaua oodatud EstLink 3, ei lahenda seda probleemi lähikümnendil ning ka tulevikus ei saa eeldada, et naaberriikidel on meile odavat elektrit pakkuda, sest nii Soome kui ka Rootsi arendavad jõudsalt oma roheenergial baseeruvat tööstust ja tarbimine kasvab ka seal. Seetõttu ei saa Eesti rajada oma energiajulgeolekut ootusele, et keegi teine meie puudujäägid katab. 

Selline olukord suurendab ettevõtete kulusid, vähendab konkurentsivõimet ja suurendab perede väljaminekuid. See muudab Eesti majanduse kriiside suhtes haavatavaks. Kõrge ja kõikuv elektri hind tähendab, et ettevõtted ei investeeri, see tähendab, et uued töökohad ei sünni ja regionaalsed lõhed süvenevad. Kõrget hinda maksab õpetaja, väikeettevõtja, pensionär. 

Sotsiaaldemokraatide jaoks on energiapoliitika osa tööstuspoliitikast. Küsimus on selles, kas Eestis sünnivad uued investeeringud või lähevad need teistesse riikidesse, kas töökohad tekivad ka väljaspool suurlinnu või koonduvad veelgi kitsamalt. Kui tahame, et tulevikutalved ei raputaks meid taas kõrgete elektrihindadega, vajame süsteemset ja pikaaegset lahendust. 

Esiteks tähendab see rohkem kaasaegseid ja konkurentsivõimelisi tootmisvõimsusi, mis katavad meie enda tarbimise. See tähendab täiendavat taastuvenergia tootmist, mis hoiab hinna madalamal ajal, kui tuul puhub ja päike paistab. See tähendab vähempakkumiste väljakuulutamist, meretuuleprojektide investeerimiskindluse loomist. Arvutused näitavad, et kui käesoleva aasta jaanuaris oleks meil olnud üks 800-megavatine meretuulepark näiteks Liivi lahes, oleks see meie elektri hinna tarbijatele toonud poole madalamaks. 

Teiseks tähendab see ka tippude tasandamiseks juhitavaid gaasi- ja biogaasijaamu, mis tagavad varustuskindluse siis, kui taastuvenergiat ei ole piisavalt. Juurde on vaja ka sihipärast toetust otseliitumiste rajamiseks, et tööstusinvesteeringud saaks tekkida ka väljaspool suuri keskusi. 

Kolmandaks peab riik oluliselt tugevdama omavalitsuste võimekust planeeringute ja lubade menetlemisel ning looma motivatsioonipaketi arendustega jätkamiseks. Ummikseis planeeringutega maksab meile veel aastaid kõrgemat elektri hinda. 

Austatud kolleegid! Praegune otsustamatus ei ole neutraalne, see on poliitiline valik, mille hinna maksavad inimesed ja ettevõtted. Iga kaotatud aasta suurendab meie sõltuvust väljast ja vähendab meie enda otsustusruumi. Kui me täna vastutust ei võta, maksame selle eest homme kõrgemat hinda nii majanduses kui ka inimeste heaolus. Aitäh!

Suur tänu teile! Mario Kadastik, palun!

Ei plaaninud tulla rääkima, aga siis tuli Urmas pulti ja hakkas valetama. Kahjuks on sellega ikkagi niimoodi, et ma mõtlesingi, et kas ma hakkan talle kõikidele nendele asjadele vastu vaidlema. Aga ausalt öeldes see on selline tuuleveskitega võitlemine, kui me siin temaatiliselt üldse võtame. 

Mõtlesin, et ma teen parem sedapidi. Urmase lemmikorganisatsiooniks on tööandjate keskliit, see on absoluutse tõe tarkuste aluseks. Veidi vähem kui aasta tagasi me siin menetlesime sagedusreservide turu jaoks eelnõu, see oli 556 või midagi sellist. Mõni aeg pärast seda, kui me seda menetlesime, siis Urmas rääkis siin suure hurraaga seda, kuidas nüüd on kõik läbi, sagedusreservide hind läheb kordades üles, ei ole see 60 miljonit või 65 miljonit, mida riik prognoosis. See tuleb vähemalt 120 miljonit kuni 200 miljonit. Seda ütles talle tööandjate keskliit Hando Sutteriga. 

Eelmise aasta numbrid on koos. Elering just sel nädalal näitas meile. Läks täpselt nii, nagu mina saalis talle vastu väitsin, et ei, see oli käivituskuude, kus oli vähe pakkumist, probleem, see aasta jooksul tasandub ja hind tuleb alla. Täpselt nii ka läks. Aasta kokku oli 74 miljonit, just suuresti tulenevalt esimeste kuude ootamatust kõrgusest. Aga aasta lõpuks kulus sagedusreservidele alla miljoni kuus, detsembrikuus, kokku 74 miljonit. Ehk siis Urmase allikad, mida tema rõhutab, on maailma parimad, väitsid 120–200 miljonit. Mina ütlesin, et tõenäoliselt tuleb võib-olla natukene üle selle 65 miljoni, ja nii ka läks. Ehk siis võib-olla ei tasuks ikkagi ainult ühe lobigrupi aspekte, mida Urmas siin alati leierdab, võtta puhta kullana, vaid vaataks ikkagi ratsionaalsete argumentide baasil. 

Mis puudutab hindu, siis tegelikult, kuigi jaanuarikuu elektriarved olid kindlasti võrreldes eelnevate kuudega oluliselt kõrgemad enamusele, siis börsi keskmine hind jaanuaris oli 151 eurot megavatt-tunni eest. Tuletaks meelde, et universaalteenus, mis baseerus kõige efektiivsematel põlevkivijaamadel, oli üle 160 euro megavatt-tund. Ehk isegi sel perioodil suutis börs tagada odavama elektri kui see, kui me oleksime puhtalt põlevkivi põletanud. 

Ma nõustun selles mõttes eelkõnelejatega, et meil on vaja importi vähendada. See on tõepoolest riigist välja voolav raha. Seda mainisid mitmed saadikud. Ma olen sellega täiega nõus, aga sellel on täpselt üks meetod. Meil on vaja kohapealset tootmist, ükskõik millist, meil on vaja kohapealset tootmist juurde saada. Ja lühikeses perspektiivis ei ole seal väga palju alternatiive lihtsalt. Meil ongi laias laastus gaasijaamad ja tuulikud. Päikest on meil nii palju, et seda tõesti ainult oma tarbeks juurde, seda üldmõttes ei ole. Seal ei ole palju valikuid lühikeses perspektiivis. Pikas perspektiivis jah, tuumajaam ja muud asjad – meil on olemas valikuid. Põlevkivijaamadesse investeeringud on absurdselt kõrged, mis ei tooda ennast mitte kunagi tagasi. Ma olen rääkinud Enefit Poweriga, kui palju see maksab. Need summad on lõpuks mitmetes miljardites, et seda asendada. See lihtsalt ei tööta. Üks Auvere-laadne oleks täna umbes 1,5 miljardit, aga ühest ei piisa. Selles suhtes, et need on ikka suured summad. 

Ja veel viimane kommentaar akude kohta. Tegelikult akud toovad keskmist hinda ikkagi alla, sellepärast et meil hinnakõver ei ole lineaarne. Odavamas otsas on palju rohkem elastsust kui selles kõrges otsas ehk sama maht all ja üleval, ülevalt toob rohkem alla, kui ta alt üles tõstab. See natukene toob seda alla. Aga see ei ole imerelv, sellepärast et akud on netotarbijad, mitte tootjad.

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Head kolleegid, selle eelnõu kohta on esitatud 28 muudatusettepanekut. Asume nende läbivaatamise juurde. Ma tänan mõnda kolleegi siin saalis pärast nimeliselt ja kättpidi. 

Muudatusettepanek nr 1, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 5, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 6, ka selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 7, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 8, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 9, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 10, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 11, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 12, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 13, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 14, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 15, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 16, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 17, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 18, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 19, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 20, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 21, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 22, selle esitaja on majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 23, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 24, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 25, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 26, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 27, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Ja muudatusettepanek nr 28, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. 

Head kolleegid, oleme kõik muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 697 teine lugemine lõpetada, aga meile on laekunud ettepanek Isamaa fraktsioonilt eelnõu 697 teine lugemine katkestada. Saalikutsungi järel me seda hääletame.

Head kolleegid, palun teie tähelepanu! Panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (taastuvenergia direktiivi muudatuste ülevõtmine) eelnõu 697 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 18 Riigikogu liiget, vastu 39, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Sellega, head kolleegid, on eelnõu 697 teine lugemine lõpetatud. 

Oleme jõudnud 12. päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu 798 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli auväärt taristuministri Kuldar Leisi.

Austatud Riigikogu juhataja! Head Riigikogu liikmed!

Head kolleegid, meie istung jätkub. Olgem tähelepanekud!

Tore on teid üllatuslikult nii paljusid siin näha. Tutvustan teile liiklusseaduse muudatust, millega soovime lubada Eesti liiklusesse eriloa alusel senisest pikemad ja raskemad autorongid. Eesmärk on suurendada kaubavedude efektiivsust ja konkurentsivõimet ning vähendada transpordisektori keskkonnajalajälge. Kehtiva korra järgi tohib jagatavat veost üldjuhul vedada autorongiga, mille maksimaalne pikkus on poolhaagisega kuni 16,5 meetrit ning täis-, kesk- või tugihaagisega kuni 18,75 meetrit. Suurim lubatud tegelik mass on kuni 44 tonni, sõltuvalt autorongi koosseisus olevate sõidukite telgede arvust. Erandina võib jagatavat veost vedada raskeveosena kuni 52-tonnise tegeliku massiga autorongiga. 

Eelnõuga teeme kaks peamist muudatust. Esiteks lubame eriloa alusel raskeveol kasutada kuni 20,75 meetri pikkuseid autoronge ning suurendame nende suurima lubatud tegeliku massi kuni 60 tonnini. Selleks, et suurem mass ja lisapikkus ei koormaks teid rohkem kui praegused 52-tonnised autorongid, kehtestame pikematele ja raskematele autorongidele rakendusaktiga tehnilised lisanõuded. See tähendab, et viimastel peab olema kaheksa telge ning kõik teljed peale juhttelgede peavad olema paarisratastega. Samuti määrame minimaalse kauguse esimese ja viimase telje vahel, et lisanduv mass hajuks teel piisaval määral ega kahjustaks teekatendit. Sellised koosseisud saavad liigelda samades teekoridorides nagu tänased eriloaga 48- ja 52-tonnise tegeliku massiga autorongid. 

Teiseks loome eelnõuga võimaluse võtta kasutusele eriloa alusel Euroopa moodulkontseptsioonile vastavad EMS-i autorongid, mis on kuni 25,25 meetrit pikad ja samuti kuni 60 tonni rasked. Tegemist on autorongiga, kus veokiga on ühendatud mitu haagist, kuid veok ja haagised ise on standardsed ning vastavad liiklusseaduses kehtestatud nõuetele. Selliseid autoronge kasutatakse juba mitmes Euroopa riigis, eriti Skandinaavias, ning nende riikide kogemus näitab, et tegemist on otstarbeka lahendusega. EMS-i autorongid saavad liikuda ainult Transpordiameti kaardistatud trassikoridorides, milleks on peamiselt Eesti suuremad põhimaanteed. Nii EMS-i autorongide kasutuselevõtt kui ka raskeveol suurema massi ja pikkuse võimaldamine aitavad sama kaubakoguse ära vedada väiksema arvu sõitudega. Näiteks suudavad kaks EMS-i autorongi ära vedada sama koguse kaupa, milleks muidu on tarvis kolme tavakoosseisus autorongi. 

Muudatused tõstavad veondussektori efektiivsust ja konkurentsivõimet, nende tulemusel väheneb keskkonnamõju ning kui veokeid on teedel vähem, toetab see ka liiklusohutust. Lisaks aitavad muudatused leevendada autojuhtide puudust veondussektoris. Muudatused on kooskõlas ka transpordi ja liikuvuse arengukavaga 2021–2035, mille üks põhieesmärke on suurendada transpordisüsteemi konkurentsivõimet, arendades seda säästvalt, nutikalt ja kulutõhusalt ning vähendades samal ajal keskkonnajalajälge ning parandades liiklusohutust. 

Eelnõuga korrastame muu hulgas eriloasüsteemi, näiteks seome eriveo eritasu sõiduki lisaohutussüsteemidega ning täpsustame loa andmise ja kehtetuks tunnistamise aluseid. Loa võib jätta andmata, kui varasema loa eest on tasu maksmata, ning tunnistada kehtetuks, kui eriloa nõudeid rikutakse. Lisaks kehtestame niinimetatud jahtumisperioodi ehk kui vedaja eriluba on nõuete rikkumise tõttu kehtetuks tunnistatud ning ta taotleb uut eriluba, siis võib uue loa andmisega oodata kuni ühe aasta vastavalt rikkumise raskusele. 

Austatud Riigikogu liikmed! Kokkuvõttes aitavad muudatused suurendada kaubavedude efektiivsust ja konkurentsivõimet ning vähendada transpordisektori keskkonnajalajalge. Palun teil eelnõu toetada ja võimaldada selle sujuv menetlus. Olen valmis vastama küsimustele. Aitäh! 

Suur tänu teile! Mõned küsimused on. Alustab Vladimir Arhipov. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Kindlasti loodusele loodetavasti see mõjub hästi, aga küsimus on, kas asfaltkatted kannatavad seda välja, kas nad vajavad lisainvesteeringuid, kas asfaldi paksus peab olema suurem ja kas pöördekohad on ka sellised, kus on keelatud, või kuidas seda reguleeritakse, kas sillad peavad vastu. Saate meile kirjeldada, kuidas see võimalik on praegu?

Aitäh! Tõesti, kõiki neid teemasid on uuritud ja käsitletud, kas või seesama pöörangute teema, et meie ringteed või ka põhimaanteedelt mahapööramised ja pealepööramised võimaldaksid pikki autoronge kasutada. Vastava kandevõimega sillad on nendel teedel olemas, kuhu on mõeldud need pikad autorongid peale lasta. Asfaldile või, ütleme, teekattele ei mõju nad rohkem kui tavalised veokid, sest telgi on rohkem ning telgede vahe ja raskus teljele on arvestatud nii, et see ei ületa praeguste autorongide teljekoormust.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma sain peaaegu et vastuse. Meil 13 aastat tagasi, jah, keskkonnakomisjoni eestvedamisel me tegime raporti. Jutuks olid metsaveokid, 40 tonni lubamine, aga konkurentsivõime võrreldes soomlaste ja rootslastega, kus 70–80 tonni oli võimalik. Põhiküsimus oli selles, et ka need põhimaanteed, ka see neljarealine osa, mis siia Tallinnasse tuleb, tuli välja, et on projekteeritud peaaegu et Nõukogude-aegse GOST-i järgi ja ei olnud võimeline kandma selliseid koormaid. Kui te ütlete, et hajutate telgede vahel niimoodi ära, et mass ei suurene ruutmeetri kohta, siis võib-olla. Aga kas see diskussioon läks praegu ladusalt või oli seal ikkagi teravaid vastuolusid ka?

Aitäh! Ma ütleksin, et läks ladusalt, sest seda seadusemuudatust on oodatud päris kaua aega. Nagu te ütlesite, juba 13 aastat tagasi või võib-olla veel kauem on sellest juttu olnud. Nüüd on tehtud ka kaks uuringut, esimene oli 2024. aastal, mille viis läbi T-Konsult, ja teine 2025. aastal, mille tegid Tallinna Tehnikaülikool ja Tallinna Tehnika Kõrgkool. Ka need uuringud näitasid, et on mõistlik Eesti teedele, just nendele teedele, mis on põhimaanteed ja kus tee suurus ja kvaliteet võimaldab, lasta pikad autorongid. Me arutasime seda teemat ka valitsuse liikluskomisjonis, kus on ka kõik spetsialistid, mitte ainult Transpordiamet, vaid on ka teadlased ja muud liiklusspetsialistid. Otsus oli see, et on mõistlik seadusemuudatus ja teeme ära. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! No ilus jutt. Väga kenasti on kokku pandud seda huvigruppidele vastutuleku eelnõu esitlemisel. Aga rääkige seda ilusat juttu pärast ka nendele inimestele, kelle lähedased võib-olla hakkavad hukkuma möödasõitudel nendest pikkadest autorongidest. Olgem ausad, liiklusohutuse seisukohalt, kui me võtame Pärnusse ja Tartusse suunduvatel põhimaanteedel, kus olukorda ei ole juba praegu kiita nendest praegustest rekadest möödasõitmisel. Kui need suured, veelgi pikemad autorongid hakkavad seal teedel nüüd liikuma, siis kuidas tavalised pereemad, pereisad, lastega pered, kes kõik üritavad saada Tallinnast Pärnusse ja Tallinnast Tartusse, mismoodi nemad seal siis mööda saavad? Liiklusohutuse olukord tegelikult ju halveneb kõvasti veelgi. Rääkige te, mida tahate. Reaalne elu tegelikult saab olema täiesti teistsugune.

Aitäh! Nagu ma ütlesin ka, nad hakkavad liikuma põhimaanteedel, millest osa on juba 2+2 teed, kus möödasõit on, nagu ikka, teisest autost teises reas. Need, kus on 1+1 teed, siis tõesti, möödasõiduks on vaja kuni 100 meetrit pikemat maad, aga igasugune möödasõit veokitest on selline, kus peab arvestama liiklusoludega. Kas see on nüüd viis meetrit pikem või lühem, siis see suurt rolli ei mängi. Ka seda uurisid mõlemad tehtud uuringud, nii et otsus oli, et see ei suurenda märkimisväärselt liiklusohutust.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Me näeme küll eelnõus, et rongid liiguvad mööda Eesti maanteid. Kas on võimalik, et nad sõidavad ka Euroopa Liidus, kas või Lätis ja Leedus, või kui ei ole praegu seda võimalust, siis mida selleks vaja on? Nagu ma aru saan, mingisugust ühtlast tonnaaži Euroopas ju ei ole, isegi Saksamaa ja Prantsusmaa on erinevad, kuigi nad on ka naaberriigid.

Riigiti on nõuded erinevad, aga see, mis nüüd Eesti vastu võtab, samasugused või isegi veel leebemad nõuded on Skandinaavia maades ehk Soome, Rootsi ja Norra pluss ka Lätis. Nii et me võtame üle oma naabrite kogemuse ja sealne kogemus on näidanud, et ohutusega probleeme ei ole. Aga mida ta veel on näidanud, on see, et need pikad autorongid ei tule kohe ja palju teedele, vaid see on pikk protsess ja aja jooksul neid tuleb juurde, sest saadakse aru, et kui vähegi võimalik, siis see on mõistlikum lahendus kasutada kui mitu lühikest. Ehk siis, nagu ma enne ütlesin, kaks pikka täidab ära kolme rolli. Ja kui nüüd meie teedele tahavad tulla transiidina kas Soome või Läti veokid, siis nad taotlevad samasuguse eriloa Transpordiametist ja saavad kasutada samu maateid samadel tingimustel mis Eesti veokid.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Te enne ütlesite, et selle eelnõu menetlus on ladusalt läinud. No väga ladusalt ei ole, see on umbes kümme aastat aega võtnud, võib-olla isegi rohkem. Erinevad riigiasutused on mõelnud välja kõikvõimalikke takistusi, miks sellega mitte minema saada. Aga iseenesest minule see eelnõu meeldib ja ma olen seda ka varem toetanud. Lõpuks oleme selle liikuma saanud. Aga minu küsimus teile on see, mis saab olema see vahemaa nendest põhimaanteedest, mida te nimetasite, nende kohtadeni, mis on laadimiskohad. Me komisjonis ka arutasime seda, seal oli natuke, et umbes nii kaugel, kui näed. Nägemise ulatus on inimestel erinev, nii silmanägemisest tulenevalt kui ka sellest, kas mets on ees või ei ole. Kui kaugele on võimalik saada load vedajatel nendest põhimaanteedest, et nad saaksid kaupa ka peale võtta ja minna põhimaanteede peale?

Aitäh! Kõigepealt see, et on läinud ladusalt. Ma mõtlesin, et nii-öelda minu ajal on see ladusalt läinud. Kui me eelmise aasta kevadel alustasime, siis sealtmaalt on tõesti tempo olnud päris hea. See, mis on varem olnud, jah, ma tean, et see on üle kümne aasta võtnud. Aga põhimaanteedelt kaugemale sõites on reegel selline, et on vaja teeomaniku luba ehk kas on riigimaantee sealt edasi või on kohaliku omavalitsuse maantee, siis on vaja võtta selle marsruudi ja veoki jaoks eriluba. Meil oli komisjonis selles mõttes hea näide, et kui Järvakandi klaasitehased tahaksid kasutada, siis tulebki see marsruut määrata. Kui on kohaliku omavalitsuse tee, siis KOV peab ütlema, kas sealt on võimalik sõita selliste veokitega või mitte. Nii et iga selline täiendava tee kasutamist on vaja Transpordiameti ja kohaliku omavalitsusega, kui see on KOV-i tee, läbi rääkida. Aga kui üks luba on juba antud mingile lõigule, siis saavad seda teised ka kasutada, kui nad seda küsivad.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea minister! Jah, muidugi ta annab efektiivsust ja ilmselt hoiab seda CO₂ kokku. Ma ei tea, kui palju see võiks olla, efektiivsus, mingi veerandi võrra või mis need numbrid on. Aga konkreetne küsimus: kui ma Tartusse sõidan, siis kui palju selliste rongidega tuleb arvestada keskmiselt päevas, millest ma pean nüüd mööda sõitma? Oskad öelda?

Aitäh! Efektiivsus on hästi üldistatult, et kolmandiku saab kokku hoida, sest kolme veoki asemel on võimalik vedada kahe veokiga see kogus või maht ära. Aga mis puudutab lähitulevikku, siis lähiriikide kogemus on näidanud Soomest, Lätist ja Rootsist, et need pikad veokid tekivad aja jooksul, sest enne kui harjutakse, enne kui need autofirmad üldse muretsevad endale need haagised, see kõik võtab aega. Nii et lähiaasta jooksul ilmselt võib juhtuda nii, et ei näegi neid, aga vähemalt see võimalus on olemas.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma ei kujuta ette, kuidas on võimalik Pärnu–Tallinna maantee peal nii pikkadest autorongidest mööda sõita. Te hakkate nagu valest otsast pihta. Ma arvan, et kõigepealt tuleks muuta see maantee neljarealiseks ja siis hakata neid autoronge kasvatama. Kas see on mõne ettevõtja tellimusel tehtud eelnõu või tulite ise selle peale? 

Aitäh! Ei, ma ise ei tulnud, seda on üle kümne aasta aetud. Pärnu suund ongi nendest põhimaanteedest kõige keerulisem, sellepärast ka Tallinna–Pärnu maanteed me neljarajaliseks nüüd esmase prioriteedina rajame. Tööd on ka käima läinud ja 45 kilomeetrit on lähima kahe-kolme aasta jooksul valmimas. Pärnu suunal võib tulevikus olla küll nii, et kui on tihe liiklus just tipptundidel, siis on võimalik mitte anda kogu ööpäevaks seda luba. Ma ei räägi ainult Pärnu suunast, vaid ka teistel teedel, kus on tihe liiklus, siis on võimalik ka ajaliselt piirata pikkade autorongide liikumist. Seda me ei näe praegu ette, et me hakkaks kohe sellist reeglit tegema, aga kui see tekib, siis saab seda piirangut arvestada.

Anti Haugas, palun!

Aitäh teile! Hea minister! Mul on väga hea meel, et te esimesele lugemisele selle eelnõuga olete tulnud. Viimase kolme aasta jooksul on ka minu poole nii transpordisektor kui ka tootjad-eksportijad pöördunud päris palju. Kohati tuuakse igasuguseid näiteid, kuidas on senimaani pidanud näiteks sadamas ühe haagise pealt teisele ümber laadima, kui on näiteks Soome eksport ja nii edasi, ja nii edasi. Ise ka öeldakse, et lõpuks on see kokkuhoid võib-olla mõnisada eurot veose kohta, aga ikkagi ettevõtetele väga suur tugi. Ma olen igal juhul väga tänulik selle eest.  

Mu küsimus – te vist siin küll vastasite, aga võite võib-olla üle kinnitada –, et kui näiteks ei ole põhimaanteede ääres oluline eksportiv sektor või suurtootja, siis kas ma ei saa aru, et ühekordse asjaajamisega saab selle loa taotleda. See oli esimene küsimus. Teine küsimus puudutas pisut proua Poolametsa küsimust. Te ilmselt kindlasti olete lugenud uuringuid. Kas näiteks tipptunni ajal Tallinna ja Pärnu vahel rekadest möödasõite tehes saab olulise ajavõidu …

Aitäh!

… või piisab sellest, kui sõita 90-ga selles liiklusvoos.

Aitäh! Kõigepealt nendest lubadest. Nendega on niimoodi, et kui on ainult riigitee, siis on Transpordiamet, kes annab – see on ka e-keskkond, nii et digitaalselt saab selle loa taotleda. Kui on seal ka kohaliku omavalitsuse tee, siis on kaks võimalust: kohalik omavalitsus saab ise anda selle loa või kohalik omavalitsus volitab Transpordiametit enda eest seda luba andma. Praegu on mõlemad variandid olnud, osa kohalikke omavalitsusi on ära volitanud Transpordiametile ja siis nad ei puutu ise asjasse. Nii et see on nende otsus.  

Ja nüüd teine küsimus, et kas Pärnu maanteel või kus iganes, et kui palju saab kiiremini sõita. Jah, ongi nii, et 90-ga või natuke alla selle on liiklusvoog kõige optimaalsem. Möödasõite tuleb teha üllatavalt vähe, kes suudavad seda kiirust pidada. (Saalist öeldakse midagi.)

Jah, ma tahaks rääkida, aga ei tohi. Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Minu arust mõistlik eelnõu ja väärib toetamist. Aga küsin, kas selle eelnõu väljatöötamise käigus ei tulnud arutluse alla niisugune ajalooline pidev üksteise petmine, mis Eestis käib. Möödasõitudel võiks olla mingi tolerants ikkagi kiiruse ületamise suhtes pisut suurem. Täna ei tohi kiirust ületada mööda sõites, kuigi, nagu me teame – ma ei hakka, kolm punkti. Ega nende pikemate autorongide puhul ei tulnud, et äkki võiks seda tolerantsi lihtsalt kasvatada?

Ei tulnud, vähemalt nii palju, kui minu kõrvadeni ulatus. Ma loodan, et seda teemat ei tõstatatud, sest selle piiri tõmbamine on väga keeruline. Eks politsei ju nagunii menetleb kiiruseületajaid ja see on nende pärusmaa, kui suur see tolerants siis kellelgi kuskil on. Aga selle eelnõuga ei tulnud seda teemat esile. 

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma tahan teada, mis selle aja jooksul on järsku muutunud. Nii nagu ka hea kolleeg Rene ütles, kümme aastat on ametnikud sellele vastu olnud. Ja on erinevaid põhjusi: taristud ei ole sobivad, ristmikuprobleem, ringristmikud, sillad, linnatänavad, liiklusohutus oli väga suureks teemaks, üleüldiselt nii-öelda piirangud massi osas, lõhuvad teid. Aga lisaks oli ka see, et turumaht ja vajadus võib-olla ei olegi see, mis tahaks kogu seda teenust saada. Mis siis nende ametnikega nüüd juhtus, et nad järsku muutsid meelt? Või on ikkagi küsimus ministris? Minister tuli ja lõi korra majja.

Aitäh. Ma väga suure käega ei ole. Ma arvan, et siin üks põhiline põhjus on see, et tehti uuringuid. Ikkagi on kaks korralikku uuringut tehtud. Üks on T-Konsulti poolt 2024. aastal, mille nimi oli "Raskemate ja pikemate veoste mõju arvutamine riigiteede taristule", ja teine oli 2025. aastal tehnikakõrgkooli uuring "EMS autorongide Eesti teedele lubamise liiklusohutusalane analüüs". Kas need uuringud mõjusid ametnikele või kellele veel, aga lõpptulemus on see, et on mõistlik see seadusmuudatus teha.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Mind ajab siin natukene muigama see, kuidas Reformierakonna noored mehed siin räägivad, kuidas nemad küll 90-ga sõidavad Tallinnast Tartusse ja Pärnusse. No heakene küll! Aga loomulikult, transpordisektor toetab seda eelnõu, kui kulude kokkuhoid veoste mahu suurendamisel tuleb. Aga võib-olla pakuks transpordisektorile kulude kokkuhoidu rohkem näiteks kütuse …… näol. Kas te selle peale ei tule? Veoste mahtu hoiame kokku, aga inimelusid ei hoia. Minule isiklikult selline seisukoht ja hoiak siin kohe üldse ei meeldi. Tuleme nende möödasõitude juurde. Me teame, et kui praegu juba rekad sõidavad üksteise järel ja sealt hakatakse mööda sõitma, siis on võimalus ikkagi sinna vahele minna, seega inimelusid kokku hoida, aga kui need suured autorongid seal on, siis ei ole sul nagu kuhugi minna. Me tegelikult hakkame nägema väga palju neid liiklusohtlikke olukordi. Kas see aspekt ikkagi oli selles arutluses päevakorral või räägite ainult sellest, et ainult hoiame veoste mahtu kokku, aga inimelud nagu ei loe?

Aitäh! Oli ikka ja siin ma jälle ütlen, et need uuringud näitavad, et ei ole probleemi. Ja teiseks, seda näitab ka nende riikide kogemus, kus on pikad autorongid juba aastaid olnud. Need on meie head naabrid nii põhjapool kui ka lõunapool. Nii et nende kogemusele tuginedes saab ka Eesti lõpuks Põhjamaade ja isegi Läti hulka. Ma veel selle väljatöötamise kohta ütlen, et ega seaduste väljatöötamine ei ole mitte ametnike tahe, vaid siin peavad poliitikud oma sõna ütlema. Ja kui see seaduseelnõu on senimaani sellise toetuse saanud, siis järelikult on ka poliitiline tahe olemas. 

Noormees Rain Epler, palun!

Aitäh! Kohe rõõmus oli vaadata seda pärnakast istungi juhataja rõõmuhelki silmis, kui ta lasi silme eest läbi neid rekade vahel Tallinnast Pärnusse tiksumisi selles viisis, nagu Võrumaa mees Põlva kolleegilt küsis, et on ju, pärnakad võiks rekade vahel rahulikult Pärnu vahet sõita. Kui veel matemaatika juurde tulla, siis kolleeg Haugusele lihtsalt ütlen, et ka kui 80-ga rivi sõidab, siis ka möödasõit, kui sa ainult ühest mööda saad, ajavõitu ei anna, ja kui 60-ga sõidab, ka ei anna. Selles mõttes ma sellest teoreetilisest arutlusest ja selle vajalikkusest aru ei saanud. 

Aga ma tulen sinna Põlva- ja Võrumaale. Kui need laiemad ja suuremad haagised on küll põhimaanteedel nüüd lubatud, aga kui näiteks metsamasinaid on vaja viia ühelt poolt Tartu maanteed teisele poole seda Tartu maanteed, eks ole, või seda Tartu–Võrut, siis kui suur see bürokraatia nendel juhtidel seal olema saab, nendel vedajatel seoses nende lubadega, mis kõigi nende ristuvate teede ja erinevate valdade läbimisega tulevad? 

Aitäh! Kui on riigitee, siis saab elektrooniliselt taotleda Transpordiametist, kui on KOV-i tee, siis on kaks varianti: kas KOV on juba selle volituse teinud Transpordiametile või KOV annab ise selle loa. Nii et ei ole bürokraatiat rohkem kui see, et heal juhul on ainult üks digitaalne avaldus ja halvemal juhul tuleb KOV-ist luba küsida. Aga iseküsimus on, kas siis antakse, mis teed need siis tegelikult on. 

Lauri Laats, palun teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Uuring on tehtud ja sellest lähtuvalt tekib järsku ka õigustatud küsimus. Kui see teema on tegelikult olnud meil üleval kümme aastat pluss-miinus, siis milliseid järeldusi või millest ametnikud tegid järeldusi eelnevalt, kui ei kooskõlastanud vastavaid ettepanekuid? Oskate te selle kohta ka vastust anda? Selgelt oli ju, et erasektor soovis seda. Seda soovi on tegelikult juba päris pikaaegselt väljendatud, et me võiksime pikemad autorongid teedele lasta, ja alati olid takistused. Te mainisite, et 2024. aastal tehti uuringuid ja vist natuke hiljem ka. Aga miks siis eelnevad ja millest need eelnevad eitavad vastused tulid, eelkõige ka Transpordiametist?

Aitäh! Ega ma seda ajalugu täpselt ju ei tea, sest ma ei olnud sellega seotud. Aga ma arvan, et siin ei olnud sellist poliitilist tahet, et vot, et nüüd see teema on selline, et tehke need uuringud või mis iganes tegevused ära ja tooge see Riigikokku. Ju siis ei olnud sellist selget tahet ja kokkulepet varasemalt. Aga nüüd see on ja mul on hea meel, et tegelikult need uuringud on osaliselt tehtud enne minu tegemise algust, nii et see tahe oli ilmselt juba enne olemas.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Nagu ma aru sain, sa ei tea, miks see kümme aastat molutati. Aga nüüd on läinud tuhinal edasi. Nagu ma aru saan, Rail Baltic läheb ka tuhinal edasi. Aga kuidas nende rongidega on? Ronge veel pikemaks või pole meil nii palju midagi vedada? Ja ma kasutan võimalust: kas Rail Balticuga ikka saab õigel ajal Berliini või vahepeal lätlased ei saa nagu hakkama? Või tuleb kanda neid auto peal?

Aitäh! Ma ei oska seda praegu kuidagi pikkade autorongidega siduda. Aga rongid on igal juhul tulevikus väga palju pikemad kui need pikad autorongid, nii et kuhu iganes nad sõidavad, kui neil kuhugi sõita on. Praegu neid Eestis praktiliselt ei sõida, sest transiiti pole. Seda transiiti, mis tuli muidu üle Venemaa piiri, enam peaaegu ei ole, mis on iseenesest väga-väga kurb, sest igal juhul raudteevedu ja ka merevedu on eelistatum kaubaveoliik kui maanteetransport. Nii et kui meil on võimalik tulevikus kasutada rohkem meretransporti ja raudteetransporti, siis seda me igal juhul kõikidele vedajatele soovitame.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Ma kõigepealt ütlen kolleeg Laatsile, et ta võiks tulla külla Võrumaale ja Põlvamaale meile, ma hea meelega teen ekskursiooni. Sa, Lauri, sõidad küll võrdlemisi suure autoga, aga tegelikult maal inimesed sõidavad väga suurte autodega ja veavad väga suuri masinaid. Nende kõrval see sinu auto isegi kahvatub ja selleks on vaja neid suuri haagiseid, et neid masinaid liigutada. 

Aga ministri käest ma küsiksin, et teil kolleeg Terras siin hiljaaegu tuli initsiatiiviga, et teeks sellise riikliku piletisüsteemi, kuigi eraasjad on juba olemas. Kas teil selle eelnõu raames ei tulnud … See Terrase idee ei olnud hea minu arust, aga kuna siin erasüsteemi selle lubade jaoks ei ole – load on sihuke riiklik asi –, siis oleks selline lubade süsteem, et tahad Otepäält hakata selle metsamasinaga minema kuskile Moostesse. Seal jääb õige palju valdasid vahele ja nii edasi. Paned algus- ja lõpp-punkti sisse, taotle luba, ja kas siis saad või ei saa, aga et protsess oleks lihtne. Kas see vähemalt arutluses oli, kuidas see lubade asi kuidagi efektiivselt ära manageerida? 

Aitäh! No tulevik hirmsasti ongi see, et kohalikud omavalitsused saavad aru, et kuna see pikkade autorongide ja ka raskete autorongide teema ei ole mingi teenimise koht, vaid on see, et meil majandus elavneks veel rohkem, siis ilmselt kohalikud omavalitsused delegeerivad selle lubade andmise ära Transpordiametile. Nii et siis on see nagu ühest kohast. Aga praegu osa on delegeerinud, osa mitte. Ju need, kus on rohkem vaja taotleda, hakkavad seda riigile ära volitama, delegeerima. Nii et ma ei näe siin probleemi.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Hea minister! Teatud mõttes me oleme ju Eestis harjunud nende pikkade autorongidega. Kui tavaliselt rekad üksteisele sabas sõidavad, siis võib-olla paar meetrit on ainult vahet. Aga ma küsingi, kas siis nende uute, kõige pikemate autorongide puhul on reglementeeritud ka see, kui tihedalt nad üksteise järel võivad mitu tükki sõita, et neid tõesti ohtlikke olukordi päriselt ei tekiks ja inimesed ikkagi mõistlikult liikuda saaksid.

Aitäh! Siin ei ole erisust pikkade autorongide ja tavaliste veokite vahel, aga eks see on liikluskultuuri küsimus. Ma küll oma kogemusest võin öelda, et selles osas kultuur on läinud oluliselt paremaks, veokijuhid ikkagi jätavad selle pikivahe niimoodi, et saab sõiduautoga ka sinna vahele tulla möödasõidu jaoks. Aga eks siin need üksikud veokijuhid, kes seda pikivahet ei hoia, rikuvadki kogu pildi ära. Ei taha küll olla pealekaebaja, aga ma arvan, et nende kohta, kes on selgelt näha, et ei hoia pikivahet, on mõistlik ka politseile teavitust teha.

Rene Kokk.

Aitäh! See viimane oli teil õige osutus, et pikivahet peavad hoidma täna kõik, nii veoautod kui ka sõiduautod ja muud liiklusvahendid, et sinna vahele saaks minna siis, kui vaja on reastuda. Nii et see on selge nii või teisiti. Aga nüüd selline väike huumoriküsimus ka. Kuidas teie Rail Balticu kolleegid suhtuvad sellesse, et me laseme suuremad ja raskemad transpordivahendid teedele olukorras, kus teie erakond on maha müünud meile siin pikka aega asja, kuidas Rail Baltic päästab maailma ja kogu transport läheb sinna, hakkame vedama Rail Balticuga? Kas ei ole tekkinud kuidagi tagasisidet, et äkki ajate valet asja siin?

Aitäh! Ei ole tekkinud ja ei teki ka. Nagu ma ütlesin, siin ei ole tegelikult tegemist massilise pikkade autorongide maanteedele tulekuga piltlikult homme hommikust peale. Homsest nad ei saagi veel, enne tuleb vastu võtta, aga naaberriikide kogemus on näidanud, et pikkade autorongide kasutamine tuleb ikka järk-järgult ja aastate jooksul. Nii et see ei ole probleem. Teistpidi, ega kaupa on nii palju, kui on, lihtsalt veetakse ära vähemate autodega, nii et kaubakogus jääb ikka samaks.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Liigume edasi juhtivkomisjonis toimunud arutelu juurde ja selleks palun ettekandjaks majanduskomisjoni liikme Mario Kadastiku.

Aitäh! Majanduskomisjonis toimus arutelu selle eelnõu üle 9. veebruaril, kus minister kandis samamoodi ette. Tuleb tunnistada, et väga suur osa arutelust oli suhteliselt sama, mida me siin saalis just pidasime, samadel teemadel. 

Põhilised küsimused puudutasidki esiteks sedasama erilubade taotlemist, mis moel see tuleb, kas tuleb lisabürokraatia või mitte. Vastused olid samad. Põhimaanteede osa on Transpordiametil, loodetavasti tuleb delegeeritud ka KOV-ide oma ja eesmärk on jõuda ühe aknani efektiivselt. Samamoodi oli küsimus just nende erilubade puhul ka see osa, mis puudutab igasuguseid mahasõite ja pealesõite, ehk seda osa, mis KOV-idel on teistmoodi. Oli ka küsimusi linnades pikemate trollide ja busside kasutamise kohta. Nende trollide ja busside kohta, kunagi olid pikemad bussid Tallinnas tõepoolest kasutusel, praegu ei ole indikeeritud uut vajadust, seetõttu seda ei ole siin kaalutud. Maanteeameti senine testimine näitab, et ristmike geomeetria võimaldab ka 25-meetriseid autoronge väga ilusti, pöörderaadiused ja kõik on väga okeilt olemas. 

Teiseks oli küsimus taristu sobivuse kohta ehk siis selle kohta, mida ka siin adresseeriti, koormuse vastupidavus, sillad, viaduktid, kas kandevõimete aspektid kannatavad. Varasemalt on see olnud probleem. Toodi välja, et kuna tegemist on väga konkreetse võrgustikuga, kus see lubatud on, siis selles võrgustikus on kõik üle kontrollitud, et ka need raskemad veokid, mis on 60 tonni koormusega, kannataksid seal võrgustikus välja. Kui kuskil selgub, et on ikkagi mingisugune osa teest, mis nendele tingimustele ei vasta, siis see võetakse sellest lubatud pilootpiirkonnast välja. 

Küsimus oli ka välisvedajate kohta, et kas see rakendub ainult Eesti vedajatele või ka teistele. Ja vastus oli, et metodoloogia on sama, nii et põhimõtteliselt, kui tuleb Skandinaaviast keegi sellise suurema veokiga, siis ta võib täpselt samasuguse loa taotleda. 

Küsimus oli ka, kui palju see tekitab KOV-idele halduskoormust. Üldiselt oli vastus, et KOV saab, kui ta soovib selle loa väljastamise menetlemise delegeerida Transpordiametile, siis ta muutubki selleks ühe akna opereerimiseks ehk KOV-il on võimalik see täies mahus ära delegeerida. Peamiselt ongi küsimus nende mahasõitude ja logistikakeskuste terminalide juurde. See on aspekt, mis KOV, kui soovib, võib jätta endale, aga eesmärk oleks saada tegelikult üks kontaktpunkt. 

Järelevalve aspekti puhul teostab seda PPA. See on koht, kus KOV-id ei kanna kogu infot alati ühtsesse andmebaasi, mistõttu Transpordiamet arendab registrit, mis oleks info lihtsamini kättesaadavaks selle kohta, kas kõik load on olemas konkreetsetele veokitele. 

Teljekoormuse küsimus oli just seesama, mida ka Tõnis Lukas enne adresseeris, mis puudutas metsaveokeid. Ja seal oligi see vastus sama, mida minister juba vastas teljekoormuste ärajaotamise kohta, ma ei hakka seda siin üle korrutama. 

Ka see, mida Helle-Moonika Helme küsis – ohutuse koha pealt möödasõidud –, oli küsimus, mis tõstatus ka komisjonis. Vastus oli, et põhirisk on jah pikemas möödasõidus, kuna autorong on pikem, mistõttu on kaks asja. Esiteks, kõik sellised autorongid peavad olema varustatud spetsiaalse märgisega taga, mis ütleb, et tegemist on pika autorongiga, et inimene oleks enne möödasõitu teadlik, et tegemist on pikema rongiga. Lisaks sellele peavad need autorongid olema varustatud ka spetsiaalse hädapidurdussüsteemiga. Just nimelt selle mõttega, et kui on näha, et tekib ohtlik olukord, siis oleks võimalik see autorong kiirelt seisma saada. 

Oli ka küsimus, kas selliste autorongidega peaks kaasas käima saateautod. Vastus oli, et ei, saateautosid ei ole planeeritud, ongi see sildimeede. Teekatte ja teekoormuse kohta oli küsimus, kas see vajab lisaarendusi. Vastus oli, et kuna üldjuhul käib teehooldus reeglite alusel ja siin on ka arvestatud teljekoormuste osas standarditele vastavust, siis see ei tohiks teehoolduse olukorda muuta. 

Järelhindamise kohta küsis ka komisjoni ametnik, kas on plaanitud hilisemate mõjuanalüüside järelhindamist otse seadusesse kirjutada. Vastus oli, et seadusesse ei kirjuta otseselt, aga Transpordiamet teostab jooksvat järelevalvet ja hindamist. Ja kui selgub, et on vaja rakendada mingeid meetmeid, siis seda ka tehakse. 

Komisjon tegi ka kolm otsust. Kõik otsused olid konsensuslikud. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja, võtta see tänasesse päevakorda ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Liigume edasi läbirääkimiste juurde. Esmalt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Anti Allas, palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Kuna on hiline aeg, siis teen hästi lühidalt. Sotsiaaldemokraadid kindlasti seda eelnõu toetavad, kuna see tõstab ettevõtete konkurentsivõimet. Näiteks on Põhjamaades vastavad autorongid nii massi kui ka pikkuse mõttes juba ammu olnud lubatud ja väga suurt probleemi sellest pole tekkinud. Samuti on lihtne aru saada, et kui väiksema hulga autodega on efektiivsemalt võimalik liigutada suurem hulk kaupa, siis on ka mõju keskkonnale väiksem. Minule isiklikult on kõige olulisem selle juures ka see, et tihtipeale on kaugemates Eesti piirkondades vaja kaupa vedada ja sellel on ka väga selge regionaalpoliitiline mõõde, et toetada sealse ettevõtluse jätkusuutlikkust. 

Ma täna hommikul uurisin ka Transpordiameti vastavatelt isikutelt, kas sildade kandvuse ja kõigega on asjad korras, siis nendel põhitrassidel, kus peamiselt need autorongid hakkavad sõitma, seda ei ole. Tõesti, nagu siin ka varasemalt on öeldud, kõige olulisem risk on just ohutuse pool ja liiklejate mugavus nendest autorongidest möödumisel. Seal tõesti aitavad neid riske minimaliseerida vastavad reeglid, mis nendele kehtestatakse, nii tähistamise kui ka kõige muu osas. 

Nagu ma enne siin küsimuste ja vastuste voorus ütlesin, võib-olla teatud juhtudel võiks tulevikus ikkagi arutada, kas möödasõite oleks võimalik mingi veidike suurema tolerantsi kiirust ületades kas viis kilomeetrit tunnis teha, et selle tõttu veel ei saaks karistust. 

Mul on hea meel ka selle üle, et seda on nüüd kaks taristuministrit järjest teinud. Vladimir Sveti ajal alustati nende uuringutega, mis olidki aluseks, et tänane eelnõu sai siia tulla, et olla kindel, et saab sellega edasi minna. Aitäh! 

Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 798 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 5. märts kell 17.15.

Oleme sujuvalt jõudnud tänase 13. päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Jaak Valge ja Leo Kunnase algatatud Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmise seaduse eelnõu 757 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Jaak Valge.

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid, Eesti mehed ja Eesti naised! Ma alustan sellega, et vaevalt oleks võimalik kahelda selles, et parlamendi osatähtsus riigielus on meil alates iseseisvuse taastamisest aina kahanenud. Aga me Leo Kunnasega julgeme väita ka seda, et parlamentarism, vähemalt kui seda mõista klassikaliselt, tähendab niimoodi, et parlament juhib riigi poliitikat ja parlamendi otsused sünnivad mitte vastasseisus, vaid koostöös – vot see parlamentarism on ummikusse jooksnud. 

Esitan ka väikese statistika. VII Riigikogus moodustasid kõigist vastuvõetud õigusaktidest Riigikogu liikmete, komisjonide või fraktsioonide algatatud õigusaktid 36%, aga IX Riigikogus 21%, XII Riigikogus 14% ja XIV Riigikogus 9%. Usun, et ma üldse ei pane mööda, kui ütlen, et selles koosseisus on see osakaal veelgi vähenenud. Aga see on ainult üks näitaja. Ma ei hakka siin teisi parameetreid tooma. 

Igatahes on selge, et kui vaatame ka opositsiooni esitatud ja vastu võetud eelnõude osakaalu, siis on need samamoodi suhteliselt kiiresti langenud. Tõesti, reservi veel on ja päris null see ei ole, nagu ka üks tänane eelnõu, aga see on ikkagi erand. Ja veel, Riigikogu ei usalda või pigem ei usalda 60% kodanikest, seda usaldust on palju vähem kui valitsusel või Euroopa Liidul, rääkimata politseist või presidendist. 

Ma möönan muidugi, et Riigikogu ongi mõnevõrra teistsugune institutsioon oma olemuselt kui politsei või president ja päris samade parameetrite järgi ei ole seda usaldust õige mõõta. Aga igatahes vajaks kogu see olukord põhjalikumat analüüsi ja selleks, et taas normaalsena rajale saada, tuleks teha erakondadeülene kokkulepe. Loomulikult ei peaks see piirduma ainult Riigikogu kodukorra muutmisega. Eesti parlamentarismi taastamiseks oleks vaja muuta samamoodi terve rida teisi õigusakte. 

Nii, aga kusagilt tuleb alustada. Tutvustan enda ja Leo Kunnase esitatud eelnõu mõtteid. Kõigepealt, esiteks lähtub see eelnõu väga selgest põhiseaduslikust lähtekohast: kõik Riigikogu liikmed on oma mandaadis võrdsed. Põhiseadus ei tee vahet parteilisel ja parteitutel saadikutel ega sea ka fraktsiooni moodustamise õigust sõltuvusse valimisnimekirjast. Ometi ei ole Riigikogu kodu- ja töökorra seadus seda põhimõtet seni täielikult järginud. Ma kohe möönan ka seda, et meie eelnõus pakutud lahendus ei ole üldsegi täielik, aga see parandab ikkagi olukorda või hüpoteetilist olukorda ja kindlasti ei tee ka midagi kahju. 

Ja selle meie eelnõuga tekib fraktsioonide moodustamises ja toimimises kaks muudatust. Esiteks kaob ära nõue, et fraktsioon lõpeb, kui jääb alles vähem kui viis liiget, ja teiseks, erakonnaväliselt Riigikokku valitud saadikutele tekib õigus moodustada oma fraktsioon. Komisjonis arvati ka, et selle muudatusega tekiks võimalus ühe erakonna nimekirjast valitud saadikutel moodustada mitu fraktsiooni, näiteks Reformierakonnal tekiks siis seitse fraktsiooni. Aga nii see ei ole, sest eelnõuga ei muudeta Riigikogu kodu- ja töökorra sätet, millega ühe erakonna valimisnimekirjast valitud saadikud saavad moodustada ühe fraktsiooni. 

Teile aga lihtsalt veel informatsiooniks, et Eesti ajal ehk kahe maailmasõja vahel, demokraatia ajal sai fraktsiooni või tolleaegses kõnepruugis rühma moodustada kolm Riigikogu liiget, kes olid valitud ühes nimekirjas, ja kuus Riigikogu liiget said moodustada fraktsiooni, kui see fraktsioon tekkis Riigikogus. 

Nii. Teiseks, meie eelnõu käsitleb Riigikogu tööaja korraldust. Vaat see praegune praktika, kus hääletused on hajutatud kõikidele päevadele ja sageli nad katkestavad muud tööprotsessid, ei ole kuidagi ratsionaalne ega ole minu arvates ka avalikkusele arusaadav. Kui me koondaksime kõik kolmandate lugemiste lõpphääletused neljapäevale, siis me looksime selge rütmi, vähendaksime töö killustatust ja parandaksime ka Riigikogu liikmete töötingimusi. Kahtlemata oleks see puhtalt ratsionaalne ja annaks võimaluse keskenduda tööle dokumentidega või millele iganes Riigikogu liikme tööga seotud tegevustele. Ega see ausalt öeldes ei ole kuigivõrd meeldiv vaatepilt, kuidas need väärikad rahvasaadikud siin regulaarselt sörkjooksu teevad, et sellele nupule vajutama tulla. 

Eesti ei oleks selles mõttes mingi erand. Üks hääletuspäev on näiteks Euroopa Parlamendis ja niinimetatud hääletusplokid on paljude Euroopa riikide parlamentides, näiteks Prantsusmaal, Hispaanias ja Saksamaal. 

Kolmandaks puudutab eelnõu arupärimistele vastamise korda. Ja arupärimine ei peaks olema etendus ega selline retooriline rituaal, ta peaks olema ikkagi järelevalveinstrument täitevvõimu üle. Ma ütleksin isegi, et kõige olulisem järelevalveinstrument.

Kui need vastused siin arupärimistele sünnivad improviseeritult ja ilma, et küsijad või teised saadikud oleksid nende vastustega varem tutvunud, siis kindlasti selle debati kvaliteet kannatab. Eelnõus on nõue esitada kirjalik vastus arupärimisele vähemalt 24 tundi enne suulist vastamist. See loob eeldused sisuliseks aruteluks ja vähendab pinnapealset vastandumist, mis paraku ongi muutunud tavapäraseks. 

Neljandaks ja võib-olla kõige olulisemaks on see, et eelnõus käsitletakse kodanike kollektiivsete pöördumiste menetlemist. Riigikogu on ikkagi põhiseaduse järgi rahvaesindus ja kui kümned tuhanded kodanikud pöörduvad oma esindajate poole, siis ei ole tegelikult üldse aktsepteeritav, et see vastamine lükatakse rutiinselt maksimaalse võimaliku tähtaja taha. Praegu otsustab Riigikogu juhatus kollektiivse pöördumise menetlusse võtmise 30 kalendripäeva jooksul ja komisjon peab arutama kolme kuu jooksul ja otsuse teeb kuue kuu jooksul. Tihti on selle aja vältel juba kollektiivse pöördumise sisu oma aktuaalsuse kaotanud. Ja see kümne tööpäeva nõue pöördumise arutamiseks komisjonis taastab ka austava suhtumise kodanikesse kui tegelikult Riigikogu tööandjatesse. 

Lisaks kehtestab eelnõu selge ja proportsionaalse eristuse pöördumiste vahel. Kui pöördumisel on 50 000 või rohkem allkirja, siis peab Riigikogu algatama olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu. See kindlasti parlamendi otsustusvabaduste piira, aga tagab, et see märkimisväärne ühiskondlik huvi ei jää formaalsete protseduuride taha kinni. 

Vähendatud on eelnõus ka seda aega, millal võib esitada sisult kokku langeva pöördumise, praeguselt kahelt aastalt poolele aastale. 

Nüüd ma edastan meie põhiseaduse põhiautori Jüri Adamsi mõtteid, mida ta meie omavahelises arutelus väljendas mulle ja Leo Kunnasele. Ka tema toonitab uue kodukorra vajadust, näidates, et praeguse kodukorra algpõhimõtted pärinevad tegelikult Eesti NSV Ülemnõukogu kogemustest ja edasi on seda kodukorda järk-järgult muudetud. Seejuures on ühe muutmise suunaks olnud opositsiooni ja Riigikogu liikmete õiguste ja vabaduste järjekordne vähendamine. Kehtiva seaduse alusel lubatud niinimetatud sundfraktsioonid on muutunud Riigikogu nii-öelda sisulisteks algelementideks. Muidugi tagavad need sundfraktsioonid valitsuskoalitsioonile nende liikmete vastuvaidlemata sõnakuulelikkuse. Niimoodi Adams lõpetab. Meie Leo Kunnasega lisame, et see vastandub parlamentarismi vaimule. 

Lisan veel, et juba eelnõu senise arutamise käigus tekkis rida uusi ettepanekuid. Näiteks ei ole Riigikogu komisjonil mitte mingit põhjust küsida iga eelnõu puhul valitsuse arvamust. See on tegelikult seadusandja alandamine. Samuti on selge, et tuleks täpsustada arupärimise mõistet, et oleks selge, mis on arupärimine ja mis ei ole arupärimine.

Ja lõpetan taas Jüri Adamsi mõttega, millega me Leo Kunnasega ühineme. Peaksime püüdma sinnapoole, et saavutada kokkulepe, et ellu kutsuda uut kodukorda ettevalmistav organ, kus oleksid tippeksperdid ka väljastpoolt Riigikogu. Aitäh! 

Aitäh! Teile on ka küsimus. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, Jaak! Ma tahan sind ja Leod siiralt tunnustada. Ma arvan, et see on niisugune värske pilk ja vaade sellele, ütleme, sumbunud poliitilisele keskkonnale, mis meil on. Meil on praegu olukord, tuleb ausalt tunnistada, et riigi tegeliku juhtkonna jaoks on parlament muutunud ebamugavaks ja formaalseks instrumendiks, barokseks ilustuseks. See on meie väga tõsine probleem demokraatias ja usalduskriisis. Ja minu küsimus on, Jaak, sellest kantud. Kõigi nende elementidega, ma arvan, on mõistlik neid kaaluda ja see uue kodukorra idee on tervitatav. Aga nüüd on minu küsimus praeguse usalduskriisi kohta. Kas sa oled hinnanud, et võiks olla ka mingi element põhiseaduslikus skeemis, kuidas ennetähtaegseid parlamendivalimisi Eesti riigis esile kutsuda? Ja millisel moel see võiks realiseeruda?

Aitäh! Kõigepealt aitäh selle tunnustuse eest! Kas ma saan aru, et siin võib vastata kahe aspektiga? Kõigepealt, kui minna nüüd selle juurde, et ka põhiseadust tuleks muuta, selleks et erakorralisi valimisi esile kutsuda, siis tuleks minu arvates muuta ka seda, et kodanikud saaksid ise algatada rahvahääletusi, mis hoiaks iseenesest Riigikogu kui rahva teenrit, nii-öelda käituks Riigikogu, peaks käituma korralikumalt. Teine asi on tõepoolest, et oleks loogiline, kui põhiseaduses oleks mingisugune mehhanism, mis lubaks sedavõrd madala toetusega, kui praegu valitsusel on, erakorralisi valimisi esile kutsuda. Tõenäoliselt see peaks olema hõlpsam presidendi poolt või ka kombineerituna kodanike või presidendi … (Saalist öeldaks midagi.) Jah, Läti mudel. Seda küll. Aga meie Leoga, meid on kaks, mitte 21, ja me ei ole saanud teha põhiseaduse muudatust.

Urmas Reinsalu, palun!

Tead, Jaak, ma vajusin mõttesse. Ma panin tähele, et Riigikogu juhatus on vist kutsunud 26. veebruaril kokku niisuguse parteide formaadi arutelu võimalikust ka ühisosa otsimises presidendikandidaatide puhul. Noh, kes oleks. Kuid sinna minu andmetele ei ole kutsutud nii-öelda fraktsioonitute parlamendiliikmete esindajaid. Kas sa, Jaak, olete omavahel arutanud, et võib-olla oleks mõistlik ka nii-öelda usalduse kasvatamiseks leida idee, et ka fraktsioonitutel parlamendiliikmetel – olgugi et neil on kindlasti erinevad vaated – oleks oma usaldusväärne esindaja, esindajad, kes nendes aruteludes osaleksid seal fraktsioonide kõrval? Mina oleksin küll valmis selle sõnumi sinna vanematekogusse kohale viima. Et kas see oled sina, Enn Eesmaa või keegi teine, et te saaksite otseinformatsiooni mitte nii-öelda intrigeerivalt kuluaarides parteide käest ja osaleda ka arutelus. Sest ka teie hääl on võrdne hääl, see on see võrdsuse printsiip demokraatias.

Jah, jälle tänan selle pakkumise eest! Kindlasti oleks see olukorda leevendav fraktsioonitutele saadikutele. Aga lõppkokkuvõttes oleks see nüüd üks ad hoc, selline hea tahte märk, eks ole, aga kogu seda olukorda see ikkagi ei lahendaks. Aitäh!

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Läheme edasi juhtivkomisjonis toimunud arutelu juurde ja selleks palun ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liikme Pipi-Liis Siemanni.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid ja kõik, kes meid ülekandes jälgivad! Põhiseaduskomisjon menetles siin jutuks olevat eelnõu esmaspäeval, 9. veebruaril. Ja nii nagu siin andis ka meie komisjonis Jaak Valge kena ülevaate eelnõu eesmärkidest ja mõtetest, mis on viinud nende väljapakutud lahenduskäikudeni. 

Komisjoni liikmetel oli ka küsimusi. Need kõik keskendusid peamiselt just nimelt fraktsioonide loomise võimaluse laiendamisele. Toodi välja loomulikult seda, et sama teemat on arutatud ka varem, sellist poliitilist toetust varem ei ole olnud. Oli ka küsimus, kas eelnõu koostajad on hinnanud rahalist mõju võimalikule muudatusele. Jaak Valge selgitas, et detailset kuluhinnangut ei ole tehtud, kuid kulu ei oleks kuigi suur, jäädes mõnekümne tuhande euro juurde aastas. Ta lisas, et demokraatia toimimine eeldabki teatud kulusid. 

Nii nagu enamik komisjoni liikmetest leidis ka Helir-Valdor Seeder, et kodukorra muutmine on sisuliselt vältimatu ja see on ulatuslik vajadus. Lisaks toodi välja see, et täiesti sõltumatud liikmed ehk fraktsioonitud liikmed on praegu igaüks omaette toimivad. Kuidas siis oleks võimalik nendest fraktsioonides moodustada? Kas nad peaksid moodustama ühe? On neil võimalik vastavalt miinimumarvule moodustada mitu eraldi fraktsiooni? Ja kuidas oleks näiteks asendusliikmete korral, millise fraktsiooniga peaks siis asendusliige liituma? 

Päris palju sai räägitud ka valijate hoiakute küsimusest. Kas valija mõistab seda, et ta on ühe nimekirja kandidaadile oma hääle andnud ja see võib hakata toetama teisi seisukohti? Aga siin vaba mandaadi põhimõte tõepoolest kehtib. Ja lisaks toodi välja kõikvõimalikud siingi kõlanud arvamused selle kohta, kuidas üldse meil üldse koalitsiooni ja opositsiooni omavaheline koostöö toimib. 

Komisjon tegi ka menetlusotsused. Tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 18. veebruaril, konsensuslikult. Komisjon teeb ettepaneku eelnõu tagasi lükata. Poolt oli 5 komisjoni liiget ja vastu 2, erapooletuid 1. Komisjon määras esindajaks siinkõneleja. 

Lisaks siin kõlanud arutelule on tegelikult olemas ka aastast 2005 üks põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus, kus samalaadse küsimusega on pöördutud ja palutud põhiseaduslikkust hinnata. Selles kohtulahendis on väga toredasti lahatud vaba mandaadi põhimõtte ja võrdsuspõhimõtte järgimist ja ka seda, millistel puhkudel on oma töökorraga põhiseaduslik õigus seda piirata, ja leitud, et päris nii, et ainult ülimuslik oleks vaba mandaadi ja võrdsuspõhimõtte järgimine ei ole. Põhiseaduslikkuse riivet siin kindlasti võib näha, aga ka põhiseaduslikkuse riive on teatud põhiseadusest tulenevatel juhtudel siiski aktsepteeritav ja võimalik. Nii et nii palju siis veel võib-olla seda taustajuttu siia juurde. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Ja Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Kasutan Isamaa fraktsiooni nimel kõigepealt võimalust tunnustamissõnadeks Jaak Valgele ja Leo Kunnasele. Ma usun, et meie parlamentarism vajab tugevdamist. Ma arvan, et see võiks olla lähtekoht. Ma arvan, et ka algatajad soovivad sellega signaali anda, kuid tegelikud võimalused ja nende realiseerimine ja ka selle parlamendi vastasseisu ja sumbunud poliitika kriisi, usalduskriisi, järelduste tegemine ja asjade õigesse joonde seadmine – selle võimalus on tegelikult 2027. aasta valimiste järel. Seda tuleb möönda. Käsitleme seda esimese kiirena veel pimeduses. 

Teiseks, ma arvan, et probleem, mis puudutab parlamendiliikmete võrdsust, on vägagi praktiliselt ilmnenud. 2023. aasta valimistulemused ei peegelda ei ühiskondliku ootuse vastu, ütleme, rahulolematuse kontekstis ega ka poliitiliste jõudude tegeliku kuulumise osas enam ulatuslikul määral valijate tahet. See on reaalsus, seda ei ole mõtet ignoreerida. Ja see tähendab seda, et sisuliselt on suur osa positsioone muutnud parlamendiliikmeid kaotanud ka võrdse võimaluse töös osaleda. Meil oli siin poleemika kas või istumiskohtade järgi, niisuguste pisikeste küsimuste järgi, millega peaks viie sekundiga normaalses tööõhkkonnas tegelema. On siin olnud pikka poleemikat ja see on olnud maitsetu. 

Vaadake, varem on see tabanud ennekõike opositsiooniparteisid, nüüd tuleb tunnistada, et lähemate kuude jooksul leiavad aset ümberpaiknemised Eesti 200 ja Reformierakonna poliitikute puhul. Ma arvan, et erinevatel kaalutlustel inimesed jõuavad arusaamale – ma mõistan neid selles olukorras –, et see poliitika ei ole osutunud piisavalt kvaliteetseks ja kanda seda rolli ka 2027. aasta valimiste eel ei ole asjakohane. Ma arvan, et see seisukoht, selleni jõudmine on kindlasti mõistetav. Nii et selles loogikas oleks mõistlik ka ratsionaalselt need muudatused parlamendiliikmete tegeliku võrdsuse üle, töövõimaluste üle jõustada. 

Teine ettepanek, mille ma teeksin, puudutab tõesti seda presidendivalimiste küsimust. Parlamendi poliitilistel jõududel on 26. veebruaril nii-öelda vanematekogu laiendatud formaadis kogunemine. Ma arvan, et me peaksime kaasama ka fraktsioonitute saadikute oskusi ja teadmisi, ka nemad on võrdsed parlamendiliikmed. Ma teen siinkohal tõesti üleskutse, et nemad ei kuuleks võrdsete parlamendiliikmetena nii-öelda kuluaaridest poliitiliste jõudude informatsiooni, vaid et ka fraktsioonitud parlamendiliikmed valiksid oma esindajad, kes annaks neile vahetut informatsiooni, siis on võimalik ka nende seisukohti peegeldada poliitiliste jõudude arutelus. Ma arvan, et see mõjub tervistavalt ka meie poliitilisele dialoogikultuurile. 

Ma teen selle ettepaneku parlamendi juhatusele. Astuge üks samm ka lõpuks dialoogi soodustavas suunas. Kogu aeg on ainult keelamised, lubamised, kärkimised, mingisugune patroneeriv hoiak, et mõtled valesti, istud valesti, räägid valesti. Mis meil toimub siin niisugune olukord? 

Ma arvan, et kolmanda elemendina selles arutelus ma tooksin esile tõepoolest selle teekonna, kuidas me usalduskriisist 2027. aasta valimiste perspektiivis peame tegema pingutuse väljuda. Ma arvan, et see ei ole ainult poliitilise eliidi teekond, võtame selle lähtekohaks, vaid see on just nimelt meie kultuuriavalikkusega, politoloogilise, sotsiaalteadusliku kogemusega, ühiskonna elukogemust, autoriteeti omavate inimestega dialoogis teatud põhimõtteliste muudatuste lähtekoha formuleerimine. See võiks olla meie ühisosa, nendel jõududel, kes on huvitatud ja näevad probleemi, tajuvad probleemi ja soovivad sinna panustada, et need ei oleks üksnes parteipoliitilisest lähtekohast kantud seisukohad. 

Esimene lähtekoht on see, kuidas me suudame tagada demokraatias selle, et sellist usalduskriisi, et me võtame selle õppetunni kaasa tulevikku, mis meil on aset leidnud või praegu vältavalt toimub, et me suudame luua oma demokraatia arendamises sellise mehhanismi, et seda tulevikus vältida. Me pingutame, me ütleme, et meil peaks olema ... Eelkõneleja viitas Jüri Adamsile. Väga olulised sõnad. Ma rääkisin ka Jüri Adamsiga ja ta tõesti tunnistas, et Põhiseaduse Assamblees, siinsamas saalis ju arutelu all, eks ole, 1991. ja 1992. aastal, jäi läbi töötamata piisavalt ennetähtaegsete valimiste küsimus. Ja nüüd me oleme tegelikult siin kimbatuses. Istub üks seltskond võimul. Reformierakond kardab, et kaotab oma enamuse, on alustanud pakkumiste tegemist sotsiaaldemokraatidele. Väike eelmetafoor oli seesama sotsiaalmeedia eelnõu toetamine, pisikene küsimus. Sotsiaaldemokraadid oma panuseid tõstavad. Ja meid ootab ees poliitilise juhtimise mõttes – Laats, andke andeks, niisugune võib-olla toores kujund – aga kaotatud aasta. Kaotatud aasta! Meie ühiskond ei vääri seda kaotatud aastat selles segaduses, tohuvabohus. 

Täna rääkisin Rektorite Nõukogu liikmetega. Teadmatus! Sunnitakse lepinguid alla kirjutama, millele valitsuse poolt katet ei ole, halduslepingud. Huvitav eksperiment! Rail Balticu rahastamine, rahastamiskavas aastatel 2026–2029, selles ei ole mingit saladust, ka 2030. aastani, mingit raha riigieelarves ei oleks ette nähtud, et 2030. aastaks Rail Baltic välja ehitada. Vajaka on miljard, miljardit eurot ei ole eelarves sees. Tuimalt tegutsetakse, opereeritakse. Pärast meid tulgu või veeuputus! 

Näete, milline mõttekäik sai alguse niisugusest süütust ja elegantsest eelnõust, mille esitasid kaks sõltumatut parlamendiliiget. Meil on palju ühiselt teha. Me peame ennast kokku võtma, olema nõudlikud ja heatahtlikud, aga mitte kõike lubavad ja lodevad. Jõudu ja jätame selle eelnõu menetlusse!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 757 esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda ettepanekut me peame hääletama ja teeme peale saalikutsungit. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 757 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 30 Riigikogu liiget, vastu 12, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust ja eelnõu langeb menetlusest välja.

Liigume edasi tänase viimase päevakorrapunkti juurde. Selleks on 28 Riigikogu liikme esitatud kirjalik nõue umbusalduse avaldamiseks haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele. Kõigepealt ettekandjaks palun Riigikogu liikme Vadim Belobrovtsevi.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Inimesed, kes te meid jälgite interneti kaudu! Praegu on kell juba peaaegu 11 õhtul. Ausalt öeldes on hästi kahetsusväärne ja ma isegi ütleksin, et taunitav see, kuidas pannakse nii oluline punkt viimase punktina päevakorda. Ja need, kes seda teevad, teavad väga hästi, et me hakkame seda arutama nii hilja õhtul. Tehakse seda, nagu me teame, valitsuse ettepanekul, teeb seda Riigikogu juhatus. 

Miks nad seda teevad? On mõned mõtted olemas. Äkki arvatakse, et opositsioon väsib ära ega tule kohale nii hilja õhtul. Aga opositsioon on siin olemas, vähemalt selle eelnõu algatajad. Võib-olla mõeldakse selle peale, et meedia tähelepanu nii hilja õhtul ei ole enam see. No loodetavasti meedia ikka kannab seda üle ja homme kindlasti räägib sellest natuke rohkem. Aga sõltumata sellest, mis need põhjused on, on see ikkagi natuke inetu. Sest kunagi oli selline ilus komme, et kui oli umbusaldusavaldus, siis ikkagi pandi see päevakorra esimeseks punktiks. Kahjuks me näeme, et viimasel ajal see niimoodi enam ei ole. Ja see ei ole ilus. 

Aga vaatamata sellele on eelnõu algatajad ja eelnõu toetajad siin saalis olemas. Ja see on minu meelest kõige olulisem. See tähendab seda, et me teame, et teeme õigeid asju. See ei ole esimene kord, kui Riigikogu opositsioon avaldab umbusaldust haridusminister Kristina Kallasele. Eelmine kord arutati umbusaldusavaldust selles saalis 2024. aasta mais. Tuleb tunnistada, et sellest ajast saati mitte ainult et olukord haridusvaldkonnas pole paranenud, vaid on, vastupidi, halvenenud. 

On ilmne, et mitme reformi samaaegne käivitamine oli lühinägelik ja liiga ambitsioonikas samm. Üks meie haridussüsteemis ilmapaistvaid eksperte on välja arvutanud, et põhimõtteliselt on Haridus- ja Teadusministeerium üheaegselt käima pannud kokku kaheksa või lausa üheksa reformi. See on aga viinud selleni, et ministeerium ei tule oma ülesannetega toime, protsessid takerduvad ja õppekvaliteet kahaneb. Minister aga üritab samal ajal jätta muljet, et kõik on korras ja kontrolli all. Paraku näevad kohalikud omavalitsused, koolide ja kõrgkoolide juhid, haridusspetsialistid, õpetajad ning lapsevanemad hulgaliselt probleeme. Nad räägivad neist ka avalikult, kuid kahjuks kurtidele kõrvadele. 

Eesti hariduspoliitika on Kristina Kallase eestvedamisel jõudnud seisu, kus lakkamatu reformimine kurnab süsteemi, kuid ei paranda kvaliteeti. Haridusministri sõnul aitavad käimasolevad reformid lahendada inimarengu aruandes välja toodud probleeme. Me kõik kuulsime sellest, millest inimarengu aruanne räägib. Oleme kuulnud, kui palju probleeme on meil tegelikult haridussüsteemis olemas. Aga selline ministri seisukoht jätab mulje, et ministeerium ei taotle algatatud reformidega mitte kvaliteedi parandamist, vaid pigem külvab segadust ja ebakindlust. 

Viimastel nädalatel on ilmnenud mitmed märgid koolijuhtide, õpetajate ja ka õpilaste ning nende perede rahulolematusest selle rabistamise suhtes, mis iseloomustab Haridus- ja Teadusministeeriumi koolikorralduslikke algatusi ja nende tehnilist teostust. Tegelikult käib see sümptomaatiliselt juba paari viimase aasta kohta, mil ministeerium tundub olevat poliitiliste algatuste konveieriks, mille vajalikkus ja tempo jääb ühiskonnale tihti arusaamatuks. 

Oleme nüüd jõudnud faasi, mil vastutuse tekkinud segaduse pärast peab võtma minister. On ju nii, et ministeerium on väga põhimõttekindel, nõudes vastutust koolijuhtidelt, kui nende koolides leitakse midagi laita. Aga nüüd on aeg olla meil Riigikogus nõudlikud ka ministri suhtes. 

Eesti Koolijuhtide Ühendus tegi eelmisel nädalal avalduse, milles rõhutatakse, et koolijuhid väljendasid juba sügisel Haridus- ja Teadusministeeriumile muret, et õpikohustuse ea tõstmine 18-aastaseks saamiseni on küll rakendunud, aga sellega kaasnevad praktilised lahendused on lõpuni läbi mõtlemata. Põhikooli lõpetamise tingimused avaldati nende sõnutsi alles teisel jõulupühal. Lisaks koolijuhtidele on pöördunud HTM-i poole ka Eesti Õpilasesinduste Liit ning Eesti Lastevanemate Liit selge sõnumiga: põhikooli lõpetamise gümnaasiumidesse ning kutsekoolidesse vastuvõtmise tingimused peavad olema selged õppeaasta alguses. 

Et ka õpilaste hulgas, keda muudatused otseselt puudutavad, on tekkinud ebakindlus seoses süsteemi ebaselgusega, paluti lükata muudatused edasi järgmisesse õppeaastasse. Ministeerium aga – vaatamata sellele, et ei suutnud ise ettevalmistustöödes oma lubadustest kinni pidada, algatada õpilaskandidaatide sisseastumiseks koolieelistuste äramärkimise võimaldamiseks seadusemuudatus, seadistada aegsasti vastuvõtu sisseastumise infosüsteem SAIS3, kinnitada aegsasti kutseõppe riiklikud õppekavad – ei võtnud muudatuste objektiks muutunud partnerite ettepanekuid isegi arutelu alla. Niisiis hakkasid koolid uusi viimase hetke tingimusi õpilastele ja nende perekondadele tutvustama, kui tuli ootamatult HTM-i otsus, et ministeeriumi enda poolt seni kõigile kohustuslikuks kuulutatud sisseastumise infosüsteemi uuendus SAIS3 ei valmi isegi viimaseks antud tähtajaks ning omavalitsused ja koolid peavad nüüd ikkagi vastuvõtukorraldusega igaüks oma äranägemisel hakkama saama. 

Kõike seda tuleb nüüd omakorda uuesti õpilastele ja nende peredele selgitama hakata. Arvestades, et koolielus on väga palju teemasid, millega igapäevaselt tegeleda tuleb, on ministeeriumi inimeste entusiastlik uute ja uute korralduste täitmine lisakoormaks. Seni tehtud tööst aga tuleb osa korstnasse kirjutada. Tuleb nõustuda Eesti koolijuhtide ühenduse öelduga, et haridussüsteemi ei saa ehitada üles poliitiliste loosungite ja tormamisega. 

Tasub meelde tuletada, et see ei ole esimene kord, kui ministeerium astub oma digiarenduste rakendamisega kolinal ämbrisse. Eelmise suure probleemi põhjustas eksamite infosüsteem EIS 2024. aasta aprillis, kui süsteem tõrkus just kõige tundlikumal hetkel – ajal, mil õpilased pidid sooritama e-teste ja katseeksameid. 6. aprillil tuli Tallinna ja Harjumaa riigigümnaasiumide ühiskatsete tegemine EIS-i tõrgete tõttu sisuliselt katkestada ning 9. aprillil 2024 muutus EIS eesti keele katseeksami ajal sedavõrd aeglaseks, et korraldaja pidi testi sooritamise aega pikendama, samal ajal kui tõrgete põhjuseid alles välja selgitati. Kriitiliselt vaadates oli kõige problemaatilisem see, et ajal, kui ministeerium panustas tugevalt e-hindamise suunale, ei pidanud põhisüsteem koormusele ja koolide vajadustele vastu. 

Kui digilahendus ei tööta just siis, kui otsused ja pinged on suurimad, kahandab see usaldust nii õpilastes, lapsevanemates kui ka koolides ning jätab mulje, et suuri hariduse IT-projekte juhitakse kiirustades ja ebapiisava riskijuhtimisega. Vägisi jääb mulje, et ministeerium ei ole tollest juhtumist järeldusi teinud. 

Ei saa mainimata jätta ka hiljuti teravnenud olukorda kõrghariduses, mille kujunemises on oluline roll HTM-i tegevusetusel ja otsustamatusel. Eesti ülikoolide rektorid on viimastel aastatel korduvalt pöördunud murega ministeeriumi poole, juhtides tähelepanu kõrghariduse kroonilisele alarahastamisele. Riigi toetus ei kata kasvavaid kulusid, õppejõudude palku, taristu, ülalpidamist ega teadustegevuse jätkusuutlikku arendamist. Rektorite hinnangul on süsteem jõudnud punkti, kus kvaliteedi hoidmine ilma lisarahastuseta muutub üha keerulisemaks ning surve õppemaksude laiendamiseks kasvab. 

Probleem ei seisne üksikutes projektides, vaid rahastamismudeli struktuurses puudulikkuses, mis seab ohtu tasuta kõrghariduse põhimõtte ja Eesti ülikoolide konkurentsivõime. Adekvaatset vastust ei ole rektorid ministeeriumilt siiamaani saanud. Lisaks ei suuda HTM selgelt kinnitada, et kõrgharidus jääb Eestis ka edaspidi tasuta, kuna ministeeriumil puudub selge jätkusuutlik visioon selle rahastamiseks. 

Krista Kallas on öelnud, et juba aastal 2027 on vaja 30 miljonit eurot lisaraha, et tasuta kõrgharidus säiliks, ning täiendava rahastuse vajadus ei piirdu ühe aastaga. Küsimus, kust see raha tuleb, on aga jäänud vastuseta. Üha sagedamini kõlab aruteludes mõte, et mingi osa kõrgharidussüsteemist võib muutuda tasuliseks. See kindlasti ei lisa kindlustunnet ei praegustele ega tulevastele üliõpilastele. 

Kuna tekkinud segaduse eest vastutab kõiki neid muudatusi kavandanud ja täitmata lubadusi jaganud minister, algatasid Isamaa, Keskerakonna ja EKRE Riigikogu fraktsioon Eesti Vabariigi põhiseaduse ning Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse alusel minister Kristina Kallase umbusaldamise. Mulle jääb ausalt öeldes arusaamatuks, miks ei ole selle algatusega ühinenud sotsiaaldemokraadid, kes vähemalt formaalselt on samuti opositsioonierakond. Võib-olla leiavad nad, et Eesti haridussüsteemis on kõik väga hästi ning minister saab oma tööga suurepäraselt hakkama, kuid sel juhul tuleb tunnistada, et me elame eri reaalsustes. Meie arvates tammub meie haridusvaldkond paigal, reformid takerduvad ja neid on korraga algatatud liiga palju, probleemid kuhjuvad ja ministeerium ei paku lahendusi. Haridusminister peab selles olukorras poliitilist vastutust kandma. Aitäh! 

Aitäh! Enne kui ma annan ministrile sõna, siis ma natuke selgitan selle päevakorra täiendamist, et Vadimile oleks ka selge. Päevakorda täiendab Riigikogu esimees, kui valitsus ei nõua varem kui poolteist päeva peale esitamist. Nii et sellega saab Riigikogu esimees täiendada. 

Aga nüüd annan sõna haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Eesti inimarengu aruanne, mis siin eelmisel nädalal teie ees oli, osutas minu arust väga õigesti sellele, et Eesti haridusest on väga pikalt räägitud edulugu. See edulugu baseerub meie tugeval haridussüsteemil, mis väga tugevasti orienteerub nii-öelda oivalisusele ehk headele teadmistele ja kõrgetele saavutustele. See on toonud ka selle tulemuse, et Eesti lapsed tõepoolest 15-aastastena rahvusvahelises võrdluses teevad suurepäraseid teadmiste ja oskuste testi tulemusi. Meie lapsed tõepoolest olümpiaadidel, rahvusvahelistel olümpiaadidel saavutavad kõrgeid tulemusi. Meie noored näitavad ka täiskasvanute PISA uuringus suurepäraseid tulemusi rahvusvahelisel tasandil. 

Aga nii nagu ka inimarengu aruanne näitas, selle oivalisuse eduloo taga on tegelikult väga palju varje. Üks suuremaid varje on olnud aastakümneid see, et seal taga on iga-aastaselt hunnik lapsi, kes haridussüsteemist 16-aastaselt välja kukuvad selle tõttu, et nad ei ole selgeks saanud eesti keelt. Nad kaovad ära pildilt, nad ilmuvad veel võib-olla mingil hetkel tööturul olukorras välja, kus nad on töötukassa ukse taga ja küsivad tegelikult eesti keele õppe kursuseid. Selle varjus on ka lapsed, kes 16-aastaselt väljuvad põhikoolist puudulike hinnetega, õpioskusteta, õpimotivatsioonita. Nad ei ole omandanud tegelikult isegi põhikooli tasemel riiklikku õppekava, edasi õppida nad ei saa, gümnaasiumide ja kutsekoolide uksed on nende jaoks kinni. Need lapsed täiendavad meil iga aasta NEET-noorte ridasid. 

Selle oivalisuse eduloo varjus on Euroopa üks suuremaid NEET-noorte osakaaluga riike. Meil on väga palju noori vanuses 16–26, kes ei õpi, kes ei tööta, ja kahjuks nende seas suur hulk on neid, kes on põhiharidusega. Selle oivalisuse eduloo varjus on veel need lapsed, kes on põhikoolis õppimise ajal jäänud hätta sellega, et neil on võib-olla vaimse tervisega probleeme, neil on õpiraskused, nad ei ole saanud piisavalt tuge. Ka nende jaoks on gümnaasiumi või kutsekooli uksed olnud seni lukus. 

Selle olukorra reaalsus on tegelikult see, et kui me nende lastega ei tegele, kui me ainult jätkame sellega, et me keskendume tugevatele ja nendele, kes suudavad ja saavad ise, ning tõepoolest ka heade õpetajate toel, siis ma arvan, et Eesti riik on lati alt läbi jooksnud. See on ka see põhjus, miks me oleme algatanud õppimiskohustuse pikendamise protsessi. Selle õppimiskohustuse pikendamise protsessi eesmärk ei ole mitte kedagi sundida istuma koolipingis kuni 18. eluaastani. Sellesama protsessi eesmärk on täpselt see, mida ma kirjeldasin: leida varjust välja need lapsed, kes kaovad meil ära 16-aastaselt. Nad kaovad tegelikult meil juba varem ära. Ja ilmuvad meil uuesti välja, mõni neist ilmub välja 20-aastaselt, mõni 26-aastaselt. Aga paljud neist hakkavad välja ilmuma 45-aastaselt või 50-aastaselt, kui neil ei ole enam tugevat tervist, kui neil on vaja tegelikult ühiskonna abi, aga neil ei ole alusharidust all, selleks et nad saaksid ümber õppida, neil ei ole keeleoskust, selleks et nad saaksid ümber õppida. Nad on sel hetkel eluraskustes, aga me oleme nad alt vedanud siis, kui nad olid 16, mitte siis, kui nad on 50. Ja see on see põhjus, miks õppimiskohustuse reform on käsil. 

Jah, te ütlete, et miks praegu. Meil käib ju eestikeelsele õppele üleminek, et samal ajal teha õppimiskohustuse reformi on koolidele natuke liiga palju. Võib-olla, aga mitukümmet aastat me veel ootame? Mitukümmet aastat? Mitu põlvkonda lapsi peab veel 16-aastaselt haridussüsteemist lahkuma ja 50-aastaselt oma murega üksi olema, kui nad tegelikult ei saa enam edasi õppida? Kui kaua me veel ootame? Mina arvan, et meil ei ole tegelikult mandaati enam oodata. Me oleksime pidanud seda juba väga ammu tegema. 

Väga paljud riigid meie ümber on liikunud varasematel aastatel õppimiskohustuse pikendamisele, sest aru on saadud sellest, et 16-aastane ei ole küps selleks, et tööturul teha endale elukaarepikkuseid olulisi otsuseid. Ja teiseks ka sellepärast, et tänane tööturg vajab palju enamat kui üheksat talve koolis käimist. Palju enamat! Nii et mina ütlen, et viimane aeg on olnud selle õppimiskohustuse reformiga pihta hakata, sellega, et meil tekivad lastel võimalused pärast põhikooli lõppu edasi õppida vastavalt nende võimetele. 

Õppimiskohustuse reformi kõige suurem fookus on selles, et luua õppimisvõimalused nendele lastele, kes täna ennast haridussüsteemist üles ei leia pärast põhikooli lõppu. See tähendab kutsehariduses palju suuremate valikute loomist, palju erineva ilmega õppimisvalikute loomist. See tähendab ka erinevat tüüpi õppimisversioonide loomist, näiteks vaimse tervise probleemidega laste jaoks on vaja erinevat tüüpi õppimisviisi, selleks et nad saaksid tuge, ja me ei pane lihtsalt uksi nende järel kinni pärast põhikooli, aga gümnaasiumi ja kutsekooli uks on nende jaoks suletud. 

Tulles nüüd õppimiskohustuse reformi juurde, nende nüansside juurde, mille osas, ma saan aru, on ühiskonnas stressitase üleval, sest need on nüüd kõik kulmineerunud 2026. aasta kevadel. 2024. aasta lõpul võttis Riigikogu selle seaduse vastu. Kogu 2025. aasta on olnud selle reformi ettevalmistuse aasta ja praegu, 2026. aasta kevadel on selle protsessi kulminatsioon. Ja kuna toimub selle protsessi kulminatsioon, siis on arusaadav, et pinge on jõudnud koolidesse. See muutus ja pinge on täna jõudnud koolidesse. Ta on jõudnud Riigikogu menetlusest, haridusministeeriumi ettevalmistusprotsessist täna koolidesse. 

See on see, kus on tekkinud üks tõesti ka minu jaoks väga halb üllatus, aga infosüsteemidega kipub nii olema, et haridusministeerium ei saanud valmis selleks hetkeks, kui oli vaja, et see valmis saaks, infosüsteemi, mis võimaldaks nendel õpilastel, kes täna koolis on, teha oma valikuid teadlikumalt, olla paremini informeeritud õppimisvõimalustest ja vähendada seda stressi, mis meil on seotud sellega, et järgmisesse kooliastmesse astumine täna on seni toimunud väga erinevaid kanaleid pidi. 

Üheksanda klassi lõpetajad, näiteks Tartu näitel – võib-olla ma tean seda kõige paremini. Kui õpilane on tahtnud Tartus esitada avalduse Tartu gümnaasiumidesse, Tartu kutsekooli ja võib-olla lähedal asuvasse maakonna teise gümnaasiumisse igaks juhuks, sest teadupärast on Tartu gümnaasiumides väga kõrge konkurss, siis ta on pidanud kasutama kolme erinevat infosüsteemi. Maakonnakoolidesse tõenäoliselt saatma e-mail'i attachment'iga, kus tal on manusesse lisatud avaldus, kutsekooli on pidanud avalduse esitama läbi SAIS-i süsteemi ja Tartu gümnaasiumidesse läbi Stuudiumi omava ettevõtte sisseastumine.ee süsteemi ja jälgima kõiki neid protsesse sellest kolmest erinevast süsteemist. Üks käib e-mail'iga, üks käib SAIS-is, kolmas käib sisseastumine.ee-st. 

Tõepoolest, haridusministeeriumi soov oli see infosegadus ja tegelikult päris palju pinget tekitav olukord noorte jaoks lõpetada. Et meil on üks portaal, kuhu noor sisse logib, seal on tal kõikide koolide valikud, tal on õppekava valikud, tal on õpivalikud, tal on suundade valikud, ta saab teha seal oma valikud, ta teeb need valikud ära. Selle portaali kaudu saab ta pärast ka teada, millistesse koolidesse on talle õppekohtade pakkumine esitatud, seal ta need õppekohapakkumised kinnitab. Selleks on tal piltlikult öeldes jaanipäevaks stress maas ja kõik õpilased on tegelikult saanud endale õppimiskoha. 

Kahjuks, ja siin on tõesti, midagi pole öelda peale selle, et siiras vabandus kõigi õpilaste ees, et me seda infosüsteemi valmis ei saanud. Selle infosüsteemi puhul sai saatuslikuks koormustest, mis küll teatud funktsioonide juures töötas, aga teatud funktsioonide juures koormusele vastu ei pidanud. Nii et meie soov on järgmiseks kevadeks see infosüsteem saada kindlaks, aga see tähendab seda, et see infosüsteem peab töövalmis olema septembrikuuks 2026. aastaks. Seni kasutavad ka sellel aastal üheksandikud seda süsteemi, mida kasutasid eelmisel aastal üheksandikud, üle-eelmisel aastal üheksandikud ja üleüle-eelmisel aastal üheksandikud. 

Nii et ma pean väga oluliseks seda, et me õppimiskohustuse reformi teeme nende laste pärast, kes peavad saama võimaluse õppida, võimaluse kasvada, võimaluse areneda ka siis, kui nad on 16, ka siis, kui neil on õppimisraskused, ka siis, kui nad ei oska eesti keelt, ka siis, kui neil on vaimse tervise probleemid, ka siis, kui neil on muud tervise probleemid, et neil oleks võimalus jätkata oma õpinguid, omandada kas kutseharidus või keskharidus või siis saada tegelikult lisa-aastat aega selleks, et tegeleda oma õpilünkadega. Kõige suurem mure meil tõepoolest on nende lastega, kes väljuvad üheksandast klassist ilma eesti keele oskuseta. Nende nii-öelda eesti keele oskuseta õpe ja tööturul liikumine kahjuks kestab Eestis täna jätkuvalt, näeme seda täna ka Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuse saagast. 

See, miks me teeme nii palju reforme, on vastus sellele, et minu arvates ei ole meil enam mandaati oodata ja veel lasta põlvkondadel lastel kukkuda välja haridussüsteemist. Tänapäeval ei ole piisav üheksa talve koolis käimine ja see on põhjus, miks me 2026. aasta üheksandikklassi lastele oleme loonud need õppimisvõimalused. Jah, see on uus koolide jaoks, jah, see on uus informatsioon, see on muutus, see on kohanemine, see on uue informatsiooni selgeks saamine, see on uue olukorraga õppimine. See tõesti on igasugune õppimine ja muutusega kohanemine on pinge, keegi seda üldse ei vastanda. Samal ajal käib meil eestikeelsele õppele ülemineku reform ja ka kutsekoolid peavad olema valmis võtma senisest suuremat hulka õppureid vastu, sest õppimiskohustusega õppurid nende poole suunduvad. 

Jah, see on olnud pingeline periood, aga ma usun, et paari aasta pärast, kui me oleme selle muutuse sisse ära setitanud sisse, me oleme harjunud mõtlema, et kõik õpilased peavad saama võimaluse edasi õppida ja neil on sobilik õppekoht ja õppimisviis nende jaoks kuni kutseoskuste omandamiseni, siis me võib-olla tagantjärele tulevikus mõtleme, kas oli vaja tegelikult nii palju kära, sest eesmärk on ju tegelikult meil teada. Me teame, miks me seda reformi teeme ja kelle nimel me seda teeme. 

Meil on haridusministeeriumis üks harjutus ametnikega. Iga kord, kui me oleme ummikus selle mõttega, mida me peaksime tegema selles või teises olukorras, siis meil on ettekujutatav laps, ta nimi on Mark, ta on kaheksa-aastane ja tema on see, kelle üle me peaksime mõtlema, kui me mingeid otsuseid teeme. Kas see kaheksa-aastane Mark, kes ei oska tegelikult eesti keelt, tema kodus ei räägita eesti keelt, tal on võib-olla ainult üks lapsevanem, kes teda kasvatab, kellel ei ole endal kõrgharidust, kellel ei ole võib-olla isegi Eestis omandatud haridust, ta on mingi osa sellest haridusest saanud kuskil hoopis teises riigis teisel ajastul. Kas sellel lapsel on täna haridussüsteemis olemas kõik need toed ja võimalused, et ta saaks oma maksimaalset potentsiaali rakendada ja kasvada – kasvada tegelikult tugevaks ja õnnelikuks inimeseks? Aitäh!

Aitäh! Ja teile on ka küsimusi. Urmas Reinsalu, palun! 

Aitäh! Proua Kallas! Kuulge, teil on mõned kuud jäänud olla, see aasta on jäänud olla. Lõpetage palun laamendamine haridusvaldkonnas! Tõesti. Ma vaatan, et praegu te poete nagu laste taha, poete nagu selle taha, et Eesti lapsed ja õpetajad on tublid. Aga miks te tekitate niisugust stressi ja segadust? Ja vaadake, ma ei viita praegu poliitilisele platvormile. Ma loen, et kutsekoolide ühenduse juht ütleb: segadused, koolijuhtide ühenduse juht ütleb: segadused. Isegi haridusjuhid Eestis ei tea enam, missugused normid üldse kehtivad. Kõik on segaduses. Ja vaadake, täna hommikul ma rääkisin rektorite nõukogu esindajatega. Täielik segaduse tekitamine, destabiliseerimine, mis puudutab kõrgkoolide rahastamist. Olukorras, kus kõrgkoolide rektorid ei ole siiamaani sõlminud halduslepinguid – ma saan aru, et te surute neile kaela, et sõlmida halduslepingud kolmeks aastaks, millel ei ole rahalist katet –, see on niisugune eksperimenteeriv agenda. Kuulge, te viitasite siin, et inimarengu aruandes kõnelete haridusest. Inimarengu aruanne ...

Teie aeg!  

... keskseid kriitikaid oli suunatud isiklikult teie vastu, viitega, et on mõttetu juhtimismüra reformidega. Ma lihtsalt kutsun teid heatahtlikult Eesti kodanikuna ...

Teie aeg on läbi. Aitäh! 

... taltuge mingiks ajaks.

Küsimust ei olnud. Ei olnud! (Urmas Reinsalu räägib kohapealt.) Kõrgkoolide rektoritega halduslepingute läbirääkimised kestavad. See on meil ühine kokkulepe, et me neid niipea praegu veel ei sõlmi, sellepärast et meil on tööprotsess, kus me lepime kokku kõrghariduse strateegia aastani 2035, see on rektoritega laias laastus kokku lepitud. Seal on rakenduskõrgkoolide direktorid ja ülikoolide rektorid. Ja 2027. aastast alates on meil tõenäoliselt lisaraha vajadus orienteerivalt 13 miljonit. Kui võtta ainult need valdkonnad, kus meil on kasvuvaldkondi vaja, siis on see 10 miljonit. See on riigieelarve läbirääkimiste kokkuleppe küsimus järgmiseks neljaks aastaks ette, nii et rektoritega meil mitte mingisugust tüli ei ole. Me oleme nendega suhteliselt meeskonnamängus selles, mis puudutab halduslepingute protsessi läbirääkimisi, rahalisi küsimusi.

Martin Helme, palun!

Ei, nad ei ole mind süüdistanud sõnamurdlikkuses ega valetamises. Ei ole.

Martin Helme! (Urmas Reinsalu räägib vahele.) Härra Reinsalu, järgmine küsimus tuleb. Martin Helme, palun!

No kui mitte Oscari, siis võib-olla kehvema Emmy vääriline performance oli küll praegu siin meil. Dramaatilisus, ärritatus, kõrgendatud nördimus, südikas ind ebaõiglasele süsteemile vastu hakata. Braavo! Ainult et terav silm tabas muidugi ära, et tegemist oli nõrga veenvusega, teatava formalistliku etteastega – sünteetiline, ma ütleksin –, mis ei aita varjata asjaolu, et teie oletegi see süsteem, kes lapsi alt veab. Teie oletegi see ärritaja ja nörritaja, kes meie lastel elu halvaks teeb. Selle etenduse te võiksite esitada peegli ees ja siis pärast küsida: "Kes tegi? Ise tegi." Ma muidugi nõustun sellega, mida siin Reinsalu enne ütles, et ärge tehke. 1% partei laamendab ja ülbitseb ka veel kõigele lisaks sinna otsa. Ärge tehke! Aga sellest te muidugi aru ei saa. Ma küsin hoopis teisest ooperist lõpuks.

Teie aeg!

Kas teiega ministrina ka kokku lepiti, millal te siia saali tulete, või lihtsalt Hussar pani selle kellaaja?

Ei, see lepiti minuga kokku. Kuna mul oli täna teaduspreemiate tseremoonia, kahjuks ma pidin teaduspreemiaid jagama, siis ma ei saanud siia varem tulla. Ma väga vabandan!

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma soovin, et Markil läheb hästi, ja ma usun, et temal läheb hästi, kuna tema vanus oli kaheksa aastat. Ma arvan, et ta on kuskil teises klassis. Nendel, kes läksid esimesest klassist eesti keelele üle, praegu on nad teises klassis, nendel läheb hästi. Halvasti läheb nendel, kes läksid neljandas klassis üle, neljas, viies klass. Väga paljud, ilmselt teate seda väga hästi, et nad ei tea ei keelt ega ainet siiamaani. Ja üks põhjustest on see, et ei ole õpetajaid. Ma saan aru, et te praegu ütlete, et omavalitsused peavad sellega tegelema. No peavad, aga neid ei ole lihtsalt võtta. Te saate väga hästi aru, et praegu on üle poole õpetajaid juba paljudes koolides tavaliselt tudengid, esimeselt ja teiselt kursuselt, mis ei tea sellest kõppu ega kippu. Kuidas sellest olukorrast välja tulla, et see põlvkond, mis on neljas, viies ja pärast kuues, seitsmes, üheksas, ei kaoks meil ära?

Aitäh selle küsimuse eest! Neljandate klasside lastel, kes läksid 2024. aasta septembris neljandasse klassi, oli tõepoolest väga suur muutus õppimisprotsessis. Muutus õppekeel ja sellest tulenevalt pidid nad päris palju aega kohanema uue õppimisstrateegiaga, kuidas õppida olukorras, kus õppekeelt ei osata. Võib-olla muutus neil ka õpetaja, sellepärast et neil võis olla klassi ees uus õpetaja, kes rääkis nendega eesti keeles, eelmine õpetaja, kes õpetas vene keeles, klassi ees ei ole. Nendel lastel on haridussüsteemis minna täna veel kaheksa aastat. Kaheksa aastat! Kui nad oleksid jätkanud vene keeles need kaheksa aastat, siis me tegeleks kaheksa aasta pärast Markiga, kes eesti keelt ei oska, kes edasi õppida ei saa ja kes tööturul varem või hiljem on töötukassa ukse taga ja palub eesti keele kursust. See on paraku olnud väga suure osa Eesti venelaste põlvkondade probleem, et eesti keele oskuseta väga kiiresti langetatakse nii haridussüsteemist välja kui ka tööturul piirduvad karjääritegemise võimalused väga väikeste osadega. See on olnud päriselt selle põlvkonna traagika. Nad ei ole saanud koolist neid oskusi ja neid teadmisi, millega neil oleks võimalik konkurentsivõimeliselt Eesti tööturul ja ka oma elu heaolu parandamiseks ise asju teha. Need lapsed, kes käivad veel kaheksa aastat koolisüsteemis, saavad selle kaheksa aasta jooksul selgeks nii õppeained kui ka tegelikult eesti keele. Ma väga loodan, et kui me uuesti vaatame nendele lastele otsa ja siis on aasta 2032 või 2033, kui nemad lõpetavad oma kohustusliku koolitee, siis nad oskavad matemaatikat, nad on enesekindlad, nad usuvad endasse, nad saavad eluga hakkama, neil on olemas õpioskused ja nad oskavad eesti keelt.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud minister! Mina sain hiljuti haridusšoki, täpselt nii. Laps tõi mulle ühe kontrolltöö, kaheksanda klassi kontrolltöö, kuhu oli lapse käega kirjutatud vastused inimeseõpetuse teemal. Oli hulk küsimusi sotsiaalsete sugude kohta, näiteks, mis asi on panseksuaalsus, küsiti kaheksanda klassi lastelt. Ma pidin istuma ja lugema, sest muidu oleks võinud tasakaalu kaotada. Igal juhul me oleme ikkagi edasi sellessamas olukorras, kus te varem olite ja teadusministrina põhjendasite, et see on teaduslik konsensus, et on sotsiaalsed sood olemas. Mina ikka ei usu seda, eriti kui maailma üks suuremaid riike on presidendi tasemel öelnud, et USA-s on nüüd ainult kaks sugu nagu enne. Minu jaoks ikkagi meenutab see olukord Põhja-Korea diktaatori Kim Chŏng-uni tegevust. Kuidas te võite sellist jama lastele kaela määrida?

Aitäh!

Aitäh! Mina kahjuks seda kontrolltööd ette ei valmistanud ega läbi viinud, mille tõttu ei oska mina kommenteerida, miks õpetaja sellise kontrolltöö tegi. Aga see, et on olemas sotsiaalne sugu versus bioloogiline sugu, ja see, et USA president ei ole teadupärast teaduskonsensuse esindaja – ma arvan, et selle vaidluse me oleme teiega juba mitu korda siin saalis ära pidanud.

Priit Sibul, palun! 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Te ütlesite, et kõrghariduses on puudu 13 miljonit, kui võtta kasvuerialad, siis 10. Ma vaatasin, et kui vaadata seda kokkulepet, mis varem oli ministeeriumil ülikoolidega, siis sealt on puudu pigem 40 miljonit eurot. Te ütlesite, et see on normaalne protsess, lepinguid veel ei ole, valmistate ette, läbirääkimised käivad. Aga ülikoolid peavad ette valmistama vastuvõtte. Ja kui me täna ei tea, kui palju ja keda sügisel saab vastu võtta – ja vastu võtta saab nii palju, kui ülikoolidel on teadmine oma tuleviku kohta, ehk neil oleks lepingud, sest arstiteaduskonda võetakse üliõpilane vähemalt kuueks aastaks –, siis ülikool ei saa võtta ju neid üliõpilasi vastu, kui ei ole teadmist. Ja meil on see ajaaken üsna lühike. Kunas need lepingud teie hinnangul sõlmitakse?

Aitäh selle küsimuse eest! Ülikoolide jaoks ei ole esimest korda see, kui kõrghariduse tegevustoetus terve kümnendi ei kasva. Ma tuletan igaks juhuks meelde, et kõrghariduse tegevustoetus ei kasvanud 2013–2023. Ehk siis terve kümnendi praktiliselt kõrghariduse tegevustoetus oli sama summa. See oli ka põhjus, miks ülikoolid lõpuks keeldusid halduslepingutele alla kirjutamast, sest kümne aasta jooksul ei leidnud mitte ükski valitsus, kes oli toona võimul, võimalust kõrghariduse tegevustoetust tõsta. Ülikoolides palgad olid juba konkurentsivõimes meeletult vabalanguses. 2023–2024 tõsteti kummalgi aastal 15% tegevustoetust, 2025–2026 on tegevustoetus tõusnud 10%, ka sellel aastal kõrgkoolide tegevustoetus tõuseb. Nüüd on küsimus 2027, 2028, 2029 ja 2030, sest järgmised neli aastat, 2027. aastast alates tulevad meile ülikooli ka suured gümnaasiumide lõpetajate arvud. Nii et meil on vaja valitsuses kokku leppida kõrghariduse rahastus 2027–2030, mitte 2026, 2026. aasta 10%-line tegevustoetuse tõus on olemas ja see on ülikoolidele täna garanteeritud. 

Ülikoolide mure on täiesti arusaadav, et kui nad täna, 2026. aasta sügisel hakkavad kedagi vastu võtma, siis 2027.–2030. aastani ei ole neile RES-is garanteeritud tegevustoetuse tõusu. Jaa, selle tõttu on ka need läbirääkimised täna sellises faasis, et tõenäoliselt 2026. aasta septembris saab suurendada vastuvõttu ainult nendel erialadel, mis on halduslepingutes eelnevalt kokku lepitud ja kuhu on sihtfinantseeringuga lisaraha antud, näiteks õpetajakoolitus, aga nendel erialadel, mis vajaksid kasvu, need tulevad 2027. aastast.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Vastuses minu päringule te tunnistasite, et haridusreformile, st eesti keelele üleminekule kulutatakse 500 miljonit eurot. Kuhu see raha läks, kui pole ei õppematerjali, õppekavasid ega õpetajaid? Kas teil ei ole tunne, et te olete tekitanud riigile eriti suures ulatuses rahalist kahju?

Aitäh küsimuse eest! See on nüüd väga resoluutne ja, ma arvan, puhas vale, et ei ole õpetajaid, ei ole õppekavasid, ei ole õppematerjale. On olemas õppekavad, on olemas õppematerjalid ja on olemas ka õpetajad. Iga klassi ees seisab õpetaja, kes räägib eesti keelt. Suurem osa õpetajaid on ka pedagoogilise haridusega, väiksem osa õpetajaid täna ei ole pedagoogilise haridusega, vaid vajavat metoodilist tuge. Ka haridusministeeriumi koolituste arv, kuhu õpetajad saaksid minna koolituma, lõimitud aine keeleõppes pole ajaloos vist nii palju olnud.  

Murekoht on loomulikult see, et on väga palju koole, kust õpetajad koolitusse mingil põhjusel ei jõua. Me oleme eraldi finantseerinud asendusõpetaja programmi. Selleks, et kui õpetaja peab minema koolitusele, on võimalik saada asendusõpetaja, kes tuleb ja annab tunnid ära sel hetkel, kui õpetaja on koolitusel.  

Nüüd, kuhu läheb 500 miljonit? 500 miljonit läheb Ida-Virumaa lasteaia, põhikooli ja gümnaasiumi õpetajate ja tugispetsialistide palgakoefitsiendi maksmiseks. See on üle kümnete miljonite aastas. Järgmised kaheksa aastat makstakse palgakoefitsienti. Raha läheb õpetajakoolitusele tudengitele stipendiumi maksmiseks. 400 eurot kuus makstakse stipendiumi 80%-le tudengitele, kes õpivad õpetajakoolituses. Meil on üle 3000 tudengi, kes õpivad õpetajakoolituses. Raha läheb õpetajakoolituses täiendavate õppekohtade suurendamiseks. Me oleme suurendanud õpetajakoolitusse rohkem kui tuhande võrra vastuvõttu. Ülikoolid on saanud tänu sellele sihtfinantseeringut ja see ei ole üks aasta, see on kõik järgmised kuus aastat. Raha läheb nendesamade õppematerjalide, nendesamade koolituste tegemiseks. Meil on kõik juhendmaterjalid neljandatele klassidele, viiendatele klassidele, kirjandusetund ka kuuendatele klassidele, tuleb kuuendate klasside ajaloo juhendmaterjalid õpetajatele. Raha on läinud kõikidele venekeelsetele koolidele õpikute ja õppematerjalide ostmiseks 100 eurot lapse kohta, mis on mitu korda suurem raha, kui eestikeelsed koolid õpikute ostmiseks saavad. Ka sinna läheb raha. Raha läheb eestikeelsetele koolidele nende laste toetuseks, kes õpivad eestikeelses koolis ja kes ei valda eesti keelt. See on eriraha. Need on need loetelud. Seal on veel väga palju asju, kuhu see raha läheb, aga ainuüksi Ida-Virumaa lasteaiaõpetajate ja kooliõpetajate palgatoetus moodustab valdava enamuse sellest summast. 

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh! Austatud minister! Väga tore, et te eelmises vastuses olete rääkinud palgakoefitsientide ja palgatoetuse kohta. 8. jaanuaril olen ma esitanud teile kirjaliku küsimuse just sel teemal, et ministeerium venitab ja meie Ida-Virumaa õpetajad ei saanud lisatasu kätte ega saa lisatasu siiamaani kätte. Oma vastuses te olete kirjutanud mulle, et taotlusvoor on juba avatud ja viimane taotluste esitamise päev on 31. jaanuar. Ettevalmistused taotluste menetlemiseks on tehtud ning taotlused menetletakse lühima võimaliku ajaga. Positiivse otsuse korral saavad omavalitsused täiendavad töötasud haridustöötajatele välja maksta. See on teie vastus. Narva linn näiteks esitas oma taotluse 23. jaanuaril. Täna on peaaegu juba 19. veebruar ja otsus puudub. Kas te oskate vastata, miks see otsus puudub ja mida on oodata meie õpetajatel?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma kahjuks ei oska vastata, selles mõttes, et ma pean selle üle küsima, mille tõttu see otsus seisab. Kas on küsimus selles, et vaadatakse läbi ja vaieldakse mingite õpetajate juhtumite üle, mis tavaliselt on see juhtum seal, mingid taotlused on vaidluskohad. Aga ma küsin kindlasti üle, sest ka minu jaoks on tegelikult see üllatus, et see otsus ikkagi venib. Jaa, ma võin homme vastata teile.

Tõnis Lukas, palun!

Lugupeetud minister! Kui te kirjeldasite oma tegevuse ja pingutuste keskpunktina just kirjeldatud seisus olevat Marki, siis tõesti, meie vaated haridussüsteemis mõnevõrra erinevad. Ma vaatan neid asju palju laiemalt. Ja probleemid, millele me osutasime, ei ole ekstra sellised ja Eesti keskmiselt niisugused, nagu te kirjeldasite. 

Aga ma räägin teile juhtimissegadusest ja tehnilise võimekuse mittearvestamisest, mis nende uuendustega, mis te olete välja kuulutanud, kaasneb. SAIS-süsteem, sisseastumise infosüsteem 3, mis ka gümnaasiumidele laieneks, ei saanud valmis, aga SAIS-süsteemi peal olid kutsekoolid siiamaani. Nemad on saanud konsortsiumilt kirja, et sellel aastal ei ole SAIS-süsteem võimeline lihtsamaid liigutusi teha, mis seni oli võimalik. Kõik tuleb käsitsi sisestada, ei ole võimalik eristada koolieksameid, põhikooli lõpueksameid, koolieksameid, riiklikke eksameid. 

Teie aeg! 

Need asjad tuleb ise avastada. See on vastuvõtu korraldamisel kutsekoolides väga kõva tagasilöök. Miks on selline segadus tekkinud selle SAIS-iga koolides, kus SAIS juba ammu eksisteeris?

Aitäh küsimuse eest! Veel kord, mina seda ei tea. Mina kuulen seda täna teie käest esimest korda, et SAIS 2 puhul on käsitsi sisestamise kohustus, aga ma igaks juhuks ütlen, et koolieksameid meil enam ei ole. Koolieksameid ei pea enam keegi tõenäoliselt sisestama ega neid eristama. 

Henn Põlluaas, palun!

Küll on tore kuulata, kui hästi kõik on teie juhtimisel ja läheb üha paremaks. Aga Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuses on 500 noort, kes ei ole suutelised õppetöös osalema, sest nad ei oska eesti keelt. Kool leidis lahenduse, 500 õpilast, nendele tehti eesti keele intensiivkursused, aga paraku viiendik või 100 õpilast selles ei osale, nad ei täida oma hariduskohustust. Te ütlesite, et ei saa lasta noortel välja langeda haridussüsteemist, kuid haridusministrina ei ole te mitte midagi selle takistamiseks teinud. Tundub, et teid ei huvita, et need noored langevad ju välja ka haridusturult. Ilusad sõnad ei maksa mitte midagi. Kas te tõesti arvate seda, et neile peaks jääma viisud ja balalaika, nagu te kunagi ütlesite, et eestlastele aitab pasteldest ja kandlest küll? Miks te midagi ei tee?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma nüüd selgitan, millega on tegemist. Need lapsed, kes ei ole osalenud eesti keele õppes, ei ole need, kes lihtsalt pole üldse sinna välja ilmunud. Tegemist on intensiivse eesti keele õppega, kõik päevad, viis päeva nädalas, 26 tundi nädalas toimub eesti keele õpe. Kui laps on terve nädala haige, siis ta jääb tegelikult väga suurest osast, 26 tunnist eesti keele õppest ilma. Ta ilmub järgmisel nädalal välja, ta on olnud nädal aega haige või mingil põhjusel puudunud, ta ilmub välja, aga tal on väga suur lünk juba eesti keele õppesse sisse tulnud.  

Hendrik Agur pöördus lapsevanemate poole ja ütles, et palun saatke lapsed kooli vähemalgi võimalusel, kui haiged on, siis mitte, aga lihtsalt niisama põhjuseta puududa, palun ärge tehke puudumist, sellepärast et te jääte väga ruttu maha sellest intensiivsest eesti keele õppest. Seda tõlgendati tõesti niimoodi, et viiendik lapsi lihtsalt hoiab kõrvale. Küsimus ei ole mitte selles, et lapsed hoiavad kõrvale, vaid erinevad lapsed erinevatel aegadel ei ilmu välja õppetööle väga erinevatel põhjustel. See oli ka koolijuhi palve, et palun, lapsevanemad, ärge hoidke lapsi kodus, ärge kergekäeliselt neid õppetööst kõrvale hoidke, sest meil on intensiivne eesti keele õpe, väga intensiivne eesti keele õpe.  

Rääkisin eile hommikul Hendrik Aguriga. Ta andis mulle selle info, et ei pea muretsema, need ei ole kroonilised puudujad, need ei ole õppest loobujad, need on lihtsalt viiendik lapsi – praegu on ka haiguste periood –, kes ei osale õppetöös. Igaühega töötatakse individuaalselt. Kui laps on tõesti pikaajaliselt puudunud kas haiguse tõttu või mingil muul põhjusel, siis saab ta teha järelosa selles eesti keele õppes, peaasi, et ta eesti keele õppes ikkagi lõpuks osaleks ja eesti keele ka selgeks saaks. Koolijuhiga on räägitud ja koolijuht ütleb väga selgelt, et see ei ole selline probleem, kus on üks viiendik välja kukkunud õppest. Need inimesed on jätkuvalt õppes, aga kuna tegemist on väga intensiivse eesti keele perioodiga, siis sealt puudumine võib olla selles mõttes halb, et jäädakse väga kiiresti maha. 

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Värske inimarengu aruanne ütleb selgelt, et Eesti haridus on küll tugev, kuid samal ajal süveneb ebavõrdsus, kasvab laste vaimse tervise kriis ning üha rohkem määrab pere majanduslik toimetulek lapse tulevikku. Aruanne toob ka esile, et huviharidus on üks olulisi kaitsetegureid, millel on laste arengus, heaolus ja riskikäitumise ennetamisel ülioluline roll. 

Minu küsimus sellest tulenevalt ongi teile, et milline on ministeeriumi plaan, tagamaks, et huviharidus oleks kättesaadav ka maapiirkondades ja väiksema sissetulekuga perede lastele, kuna viimased otsused on pigem seda ligipääsu halvendanud. Kas teil on plaanis ka mingeid konkreetseid samme plaanis selleks, et huviharidus oleks paremini formaalharidusega seotud?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma nüüd igaks juhuks kordan üle – me oleme sotsiaaldemokraatidega seda debatti päris kaua pidanud –, huvihariduse kättesaadavuse probleem ei ole maa–linn. Ei ole nii, et maalapsed ei saa ligi ja linnalapsed saavad ligi. Huvihariduse kättesaadavuse probleem on reaalselt seotud lapse sotsiaal-majandusliku taustaga, ja mitte ainult lapsevanema rahalise sissetulekuga, vaid ka sellega, kui palju lapsevanem tegelikult utsitab ja toetab lapse osalemist huvihariduses. See on ikka traditsiooniline asi, kas huvihariduses osalemist peetakse ka peres oluliseks. Kui peetakse oluliseks, siis laps osaleb ja leiab ka selle nii-öelda mitte väga kalli huvihariduse endale üles. Aga paraku on Eestis tõesti niimoodi, et päris märkimisväärne hulk noori ja lapsi huvihariduses ei osale. 

Kuidas seda probleemi lahendada? Üks parimaid riike, kes omal ajal tegi huvihariduse reformi tulenevalt sellest, et noored huvihariduses ei osalenud, noorte kuritegevus kasvas, noorte alkoholismi probleemid süvenesid, oli teadupärast Island. Ja mida nad tegid, oli see, et nad viisid pearahapõhiseks huvihariduse korralduse. Igal lapsel oli seesama huvihariduse vautšer, mille pealt ta sai. Põhimõtteliselt viis selle vautšeri huviringi, kust ta huvihariduse endale sai. 

Oleme ministeeriumis praegu tegemas analüüsi, kui segamini see süsteem lööks praeguse huvihariduse korralduse Eestis. Me teame, et ta töötab, sest Islandi näide näitab, et ta töötab, aga see keeraks pea peale ikkagi päris palju seda, kuidas täna huviharidus Eestis korraldatud on, sest meil on väga tugev munitsipaalkorralduslik huviharidus. Nii et meil on hetkel siiski pigem see analüüs selles suunas, et kui me võtaksime Islandi kogemuse, empiirilise kogemuse, et ta nii töötab, siis mida see tähendaks tegelikult Eesti huvihariduse korraldusele kui sellisele kohalikul tasandil. Ja kuna mulle siin heidetakse ette, et ma teen liiga palju muutusi, siis ma selle muutusega kindlasti hetkel ei kiirusta, aga me hetkel seda analüüsi huvihariduse kohta teeme. 

Loomulikult, mis puudutab huvihariduse rolli formaalhariduses, siis me oleme tegelikult seadusemuudatuse juba teinud. Meil on põhikooli- ja gümnaasiumihariduses formaal- ja mitteformaalhariduse lõimingu õigus täna olemas. Nüüd on küsimus nende kahe maailma koostöös ja kokkutöötamises. Me liigume ka sinna suunda, et huvihariduse õpetajatele kvalifikatsiooninõuded sätestada, sellepärast et formaalhariduse peamine kriitika huvihariduse suhtes on, et kui me neid arvestame hariduse osana, siis peab olema mingi kvaliteedi kriteerium, mille alusel me ütleme, et huviharidus tõesti on haridus. Seal on kaua oodatud need huvihariduse õpetajate ja noorsootöötajate kvalifikatsiooninõuded, mis peaksid seadusega tulema peagi ka Riigikokku.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud minister! Teie ministriks oleku aja jooksul on minu poole pöördunud umbes kümme koolijuhti ja kurtnud ühte sellist nähtust, et ministeeriumist tulevad plaanid on nagu liiga tormakad, läbi mõtlemata. Võib-olla idee mõttes pole need pahad, aga koolid ei suuda neid sellise tempoga rakendada ja see tekitab koolides väga suuri pingeid. See tundub olevat muster. Öeldakse, et tehke ometi midagi, et sellist kiirustamist, ülepeakaela tegemist pidurdada. Kas te ise tajute ka seda ja millest see võib olla tingitud? Kas see on ka midagi ministeeriumi sees toimuvat? Kas te olete selle jaoks midagi ette võtnud või te ei taju seda üldse niimoodi?

Aitäh selle küsimuse eest! Jaa, tõepoolest, muutusi on palju olnud juba COVID-i ajast. Kui mina ministriks sain, siis juba toona koolijuhid palusid, et ei oleks muutusi, sest neil olid õppekava muudatused vahetult enne tehtud, nad pidid adopteerima uued õppekavad. Neil olid B-võõrkeele muudatused tehtud, nad olid sunnitud COVID-i ajal väga palju muudatusi tegema. Neil oli ees juba kolm aastat päris palju muutusi, mis päris kiire tempoga olid sisse tulnud. Venekeelsetele koolidele tuli peale veel ka eestikeelsele õppele üleminek ja nüüd siis sinna otsa omakorda õppimiskohustuse pikendamine. 

Aga nagu ma oma kõnes ütlesin, tõepoolest, mingil ajahetkel kontsentreeruvad need muutused ühele ajahetkele väga palju. Alternatiiv oleks olnud õppimiskohustuse reformi mitte teha. See oleks olnud alternatiiv, seda mitte teha, lükata see edasi, jätta see tegemata. Siis ei oleks põhikooli lõpetamisega ühtegi muutust pidanud ette võtma ei eksamite mõttes, ajagraafiku mõttes ega järeleksamite ärajätmise mõttes. Siis ei oleks üldse puutunud seda põhikooli lõpetamise ja gümnaasiumisse, kutsekooli astumise olukorda, poleks ilmselt teinud ka kutsehariduses nii suurt muutust õppekavade osas, aga õppimiskohustuse reformist tulenevalt on need muutused nüüd 2025. ja 2026. aasta perioodi kulmineerunud.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! No teid on ikka huvitav kuulata, te raporteerite rõõmsal häälel, et SAIS3 ei saanud valmis, nagu kõik oleks kõige paremas korras. On investeeritud 800 000 eurot. Ja oli ju ka hankedokumentides kõik sees, koormusnõuded, kasutajate arv ja kõik oli teada, aga ikkagi ei saanud see õigeks ajaks valmis. Mis juhtus? Kas raha läks kaduma? Ikkagi tahaks teada, miks ei saanud valmis, mis selle taga on ja kes vastutab.

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest, hankedokumentides ja hanketingimustes lähteülesandes oli ilusti koormuste mahud peal. Selle teadlikkusega arendaja, kes hankega arendamiseks valiti, ka seda eeldatavasti arendas. Funktsionaalsused süsteemil töötavad, neid hakkasid koolid tegelikult juba ka 19. jaanuarist kasutama. Aga kui tehti samal nädalal koormustestid erinevatele funktsionaalsustele, siis selgus, et osa nõutavale koormusele need funktsionaalsused ei vasta. Ehk siis teatud koormuste puhul süsteem muutus aeglaseks või jooksis kinni või andis veateate. 

See oli see hetk, kus me otsustasime, et isegi kui me oleksime võtnud kaks nädalat või kolm nädalat veel aega, mis meil oli ajagraafikus justkui aega enne, kui SAIS oleks pidanud kasutusse minema, et me saaksime need koormustestid või koormusevõimekused peale tuunida. Aga meie jaoks oli siiski see liigne kiirustamine ja suur risk. Tol hetkel tehti otsus, et me seda sellel kevadel siiski kasutusse ei lase. Meil on umbes kaks kuud vaja täiendavat aega, et need koormusvõimsused selles arenduses ära teha. Ma loodan, et meil on tegelikult juunikuuks suhteliselt selgus majas selle süsteemi kohta. 

Nii et 800 000 eurot pole mitte kuskile maha kukkunud, SAIS ei ole katki. Me oleme lihtsalt kahe kuu tõttu pidanud küsima pikendust, et arendaja saaks selle süsteemi välja ehitada. Kas süsteemi viga on arendaja poolt? Seda me täna veel ei tea. Ma ootan tegelikult täpselt samamoodi seda raportit, et kas koormusviga tuli sisse arendaja arendusest või on seal kuskil mujal tegelikult viga sisse tulnud, aga fakt oli see, et see oli koormustesti teema.

Jaanus Karilaid, palun! 

Aitäh juhatajale! Hea minister! Loomulikult, ega siis hästi arendatud huviharidus ei sõltu ainult haridusministeeriumist, vaid see sõltub väga palju ka kohalikest omavalitsustest ja valikutest, mis kohapeal tehakse. Eestis on 78 kohalikku omavalitsust ja kõik sõltub ka sellest, kuidas kohalikud koalitsioonid nendes kokku lepivad. Isamaa näiteks Lääne-Nigulas esitas ka huvihariduse eelnõu, mille hind oli 130 000, ja olid just sotsid, kes selle vastu hääletasid, maha hääletasid. Aga loomulikult on olemas ka riigi keskne roll. 2017. aastal eraldati 15 miljonit.  

Aga ma loen ette inimarengu aruandest ühe lõigu. Eesti inimarengu aruanne osutab, et laste arenguvõimalused, huvitegevuse kättesaadavus erinevad piirkonniti ning elukoht mõjutab laste võimalusi. See viitab regionaalsetele ebavõrdsustele. Ja ma küsingi, mida te olete ministrina teinud, mis meetmeid, et ebavõrdsust vähendada.

Aitäh selle küsimuse eest! Kui ma nüüd teie küsimusest õigesti aru saan, siis te eeldate, et haridusminister peaks kuidagi reguleerima seda, kuidas omavalitsused huvihariduse peale raha kulutavad, sest see regionaalne ebavõrdsus tuleneb omavalitsuste otsustest, mis on erinevad. Üks omavalitsus paneb nii palju, teine omavalitsus paneb nii palju. Ma siiski olen seisukohal, et ma hea meelega ei sekkuks omavalitsuse otsusesse, kuidas ta huviharidust rahastab. Küll aga saan ma sekkuda huvihariduse kvaliteedi ja kättesaadavuse regulatsioonidesse, eks ole, sellesse, kas pakutaval huviharidusel peaksid olema kvaliteedinõuded, milline on huvihariduse kvaliteet, mis on meie järelevalve ülesanne, haridusministeeriumi järelevalve ülesanne. Me oleme saanud kaebusi ja meil on ka järelevalvejuhtumeid olnud, kus lastele on pakutud huviharidust, mis tegelikult on olnud laste jaoks problemaatiline. Selle ettepaneku, et me viime sisse tegelikult huvihariduse õpetajate puhul ka kvalifikatsiooninõuded, olen ma teinud. 

See, kas huviharidus on kõigile lastele võrdselt kättesaadav, on meil tegelikult seadustes täna kirjas. Küsimus on ju kohaliku omavalitsuse puhul selle korralduses, et mida tähendab võrdselt kättesaadav. Tasuta huviring on põhimõte, mis on väga suures osas Eesti omavalitsustes olemas, aga laps ei jõua sinna. Miks ta sinna ei jõua, miks ta seal ei käi? Ei, see ei ole ju mitte sellepärast, et tal ei oleks, mida valida, vaid seal on tihti ka mingid muud põhjused, transport, võib-olla ta elab kaugel, ta käib koolis, kus ta peab sõltuma koolibussist, mis lahkub sel kellaajal, kui trenni enam jääda ei saa, tal ei ole lapsevanematel võimalust teda vedada ühest ringist teise. See on väga tugev kohaliku tasandi korralduse küsimus. Ma ei näe siin seda võimalust, kuidas ministeerium või minister riigi tasandil hakkab sekkuma kohalikku omavalitsusse ja ütlema, kui palju tuleks rahastada ja kuidas tuleks transporti korraldada. Ma arvan, et see võiks olla nõudlikkus ka kohalikul tasandil valijatel oma omavalitsuse suhtes, mis puudutab huviharidust.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Jah, siin on palju juttu olnud küll infosüsteemi probleemist, neid on juhtunud ka varem, mitte ainult Haridus- ja Teadusministeeriumis, vaid ka teistel ministeeriumidel teatud arendustega kipub juhtuma. Eks neidki annab ennetada. Aga siiski, kõrvalt jääb nagu mulje ja koolijuhtide kriitika ministeeriumi suunas on ka see, et püsitööde või ülesannetega ei saa hakkama. Kutsehariduskoolide juhid on öelnud, et jälle viibivad riiklikud õppekavad kutsehariduses. Nii et väga raske on planeerida vastuvõttu, teha ka reklaami nendele õppekavadele, kui ei saa neid riiklikke õppekavasid normaalsel ajal kätte. Eelmine aasta oli vist 4. aprill ja praegu vist on need ka kuskil veel kooskõlastusringil.

Ei, juba allkirjastatud kaks nädalat tagasi.

Ah nii! Okei, siis on hästi. Aga ikkagi, tegelikult on see teatud muster ja mõistetav kriitika ka nende ...

Teie aeg!

Jah, kutsekeskhariduse uue 19 õppekava puhul meil teadupärast 12 õppekava juba eelmisel aastal kehtestati. Uue 19 õppekava puhul tõepoolest venis meil liiga pikaks viimane kooskõlastusring ja vaidlus Justiitsministeeriumiga. Justiitsministeeriumi soov oli muuta nende õppekavade puhul seda, et digiõppe ja tehnoloogiaõppe pädevus võiksid suuremad olla. Me vaidlesime päris pikalt ja sinna läks kahjuks see aeg nende õppekavade kinnitamisel. Nad kinnitati küll kaks nädalat tagasi ära, nii et nad on selles mõttes allkirja saanud. 

Ma pean ühe asja ära klaarima, kui tohib. Lugupeetud rahvasaadik Belobrovtsevi ettekandest ja ka koolijuhid on viidanud põhikooli lõpetamise tingimuste muutmisele. Ma siiski ajalooõigluse huvides sõnastan korra ära selle, et palve põhikooli lõpetamise tingimusi muuta tuli koolijuhtidelt endilt. See palve, et jätta ära järeleksamid, eriti olukorras, kus hakkab kehtima õppimiskohustus, et ei ole mõistlik minna edasi järeleksamite tegemisega, tuli koolijuhtidelt. 

Koolijuhtidega leppisime me kokku eelmise aasta aprillikuus, et me läheme seda muudatust sel juhul tegema ja teeme selle niimoodi, et see hakkaks kehtima 2026. aasta kevadel. Oli teada juba aprillikuus, et see muudatus langeb kooliaasta keskele. Me ei jõua seda muudatust varem ära teha, sellepärast et meie esialgne teadmine oli, et me peame lausa seadust muutma. Kui selgus, et seadust muutma ei pea, me peame muutma üksnes põhikooli ja gümnaasiumi riiklikku õppekava, siis ometigi on tegemist protseduuriga, kus on vaja kooskõlastusringe teha ja kus on lõpuks vaja valitsuse otsust. Nii et see, et selle peale läks viis kuud ja see sai lõpuks 10. detsembril ka allkirjad, on loogiline. Koolijuhid olid toona, kui me aprillis selle kokkuleppe tegime, nõus, et see jääb kooliaasta keskele, puhtalt selle tõttu, kuna leevendatakse põhikooli lõpetajate heaks lõpetamise tingimusi. Leevendatakse, mitte ei karmistata. 

Ma tunnistan, et nüüd on minu jaoks üllatus see, et nad ei ole rahul sellega, et need muutmised tulid õppeaasta keskel, kuigi nendega oli tegelikult kokkulepe, et me teeme selle 2026. aasta kevadeks, sellepärast et me leevendame põhikooli lõpetamise tingimusi, mitte ei karmista põhikooli lõpetamise tingimusi.

Martin Helme, palun!

2024. aastal proovisime umbusaldada haridusministrit Kristina Kallast selle pärast, et eksami infosüsteem jooksis kokku. Proovime nüüd, 2026. aasta alguses umbusaldada haridusminister Kristina Kallast, sest sisseastumise infosüsteem SAIS ei hakanud tööle pärast seda, kui ministeerium sundis koole seda kasutusele võtma ja loobuma vanast süsteemist. On selline ütlus – ja see minu meelest käib nüüd küll selle olukorra kohta –, et tark õpib teiste vigadest ja loll ei õpi enda omadest ka mitte. Mul on lihtsalt küsimus, kas ei ole tulnud peale seda tunnet, et pärast seda, kui te esimesel korral läbi kukkusite ja ei õppinud ja teisel korral tegite samuti vea ja see kukkus kõikidele inimestele kaela, siis äkki te ei ole piisavalt tark, et haridusministri ametit pidada. Äkki te lihtsalt ei ole piisavalt tark, et selle ametiga hakkama saada, ja tuleks ära minna?

Aitäh küsimuse eest! Vaadake, Tartust Tallinnasse ei saa jätkuvalt elektrirongiga kiiresti sõita. Teate miks või? Sellepärast, et Siemens juba poolteist aastat pikendab kogu aeg oma signaalisüsteemi arenduse lepingu tähtaega. Nad ei saa siiamaani seda valmis, nad ei ole poolteist aastat seda valmis saanud. Paraku on IT-süsteemidega nii, et ka kõige parema tahtmise juures, kõige paremate soovide juures ja kõige parema pingutuse juures võib juhtuda see, et IT-süsteem ei saa valmis või tal on nii suured riskid sees, mille tõttu tema rakendamine tuleb edasi lükata. Ma ütlen ausalt, Jaak Aab ütles, et see ei ole esimene ministeerium ega tõenäoliselt ka viimane ministeerium, kus seda juhtub.

Nüüd, tõepoolest on väga kahju, et see valmis ei saanud, sest laste jaoks oleks see olukorda kergendanud kordades võrreldes selle olukorraga, mis on kehtinud senimaani. Väga tugevasti oleks see kergendanud. Aga sellega ei ole juhtunud midagi katastroofilist. Kui me oleksime selle süsteemi sellisena käiku lasknud ja ta oleks sellel hetkel, kui lapsed seda kasutasid, hanguma hakanud, siis ma arvan, et see stress oleks olnud kordades suurem. 

Me õppisime EIS-i süsteemist, et ei tasu süsteemi tööle panna, kui ei ole korralikult koormust testitud, kui kasutatakse süsteemi mitte eesmärgipäraselt, nagu EIS-iga juhtus, ehk võeti kasutusele seal, milleks EIS loodud ei olnud. Õppisime sellest süsteemist ja tegime juba piisavalt varakult otsuse, et me ei lase seda käiku.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Minu küsimus puudutab kohustuslikke ajateenijaid, kes ei valda piisavalt eesti keelt, et ajateenistust läbida. Riigikaitsekomisjon on välja töötanud lahenduse, mis peaks seda olukorda parandama ja muutma nii, et kaitseväkke läheksid noored, kes oskavad piisavalt eesti keelt, vähemalt B1-le. Kas see lahendus, mis on riigikaitsekomisjonis välja töötatud ja pakutud, on teiega kooskõlastatud? Olete te sellest teadlikud? Kas see on ka teie arvates tegelikult lahendus, mis on ressurssidega piisavalt kaetud, et see hakkab kohe tööle? Tegelikult probleem on akuutne lähiaastateks. Loodame, et kaugemas tulevikus eestikeelsele haridusele üleminek lahendab, aga see peab n-ö kohe tööle hakkama. Kas olete kursis ja arvate, et see toimib?

Aitäh küsimuse eest! Olen kursis üldjoontes, millise kompromissini jõuti. Tean, et eesti keele õppe kursuseid hakkab pakkuma Integratsiooni Sihtasutus Kultuuriministeeriumi rahastuse all. Ma loodan, et see läheb tööle, et need noored tegelikult ka nendele kursustele lähevad. Aga ma ei ole lihtsalt detailidega kursis päris selleks, et öelda. Ma sain täna informatsiooni oma inimeste käest, kes selles töörühmas osalesid, mis on üldraamides kokku lepitud, ja ma loodan, et see tõesti läheb tööle. Kaitseväe ülesanne ei ole teha haridussüsteemi vigade parandusi. Kaitseväe ülesanne on õpetada lapsi selle eeldusega, et nad tulevad eesti keele oskusega haridussüsteemist, aga kui nad sealt ei tule eesti keele oskusega, siis peavad nii kutsekool, kaitsevägi kui ka ülikool tegema väga palju eesti keele õppes vigade parandusi kahjuks.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Te siin avakõnes rääkisite väga emotsionaalselt ainult vene emakeelega lastest kui kannatajatest senises haridussüsteemis. Eestikeelsele haridusele üleminek peaks eelkõige nende jaoks olukorda parandama, ma saan aru. Paljud lapsevanemad aga tunnevad, et üleminekuga on fookus läinud vene emakeelega laste toetusele, samal ajal kui eesti laste õppetaseme hoidmine on jäänud tagaplaanile. Paljud eesti pered tunnevad, et nende laps on jäetud süsteemis teisejärguliseks. 

Kas see on teie hinnangul õiglane? Ressursse ja lisatoetusi on ülemineku raames antud vene emakeelega õpilastele, aga milliseid lisatoetusi on antud eesti lastele, kelle õppetöö kvaliteet on segaklassides kannatanud? Miks peab eesti laps tegema hariduses järeleandmisi, et riik saaks ülemineku poliitiliselt ära vormistada? Eesti lapsed ei saa nüüd ka enam oma potentsiaali haridussüsteemis rakendada. Nutate siin vene laste pärast, aga eesti lapsed … No me teame, et eestlastele pididki ainult pastlad ja kannel jääma. Teie olete ka öelnud, et põhiseadusest tuleks rahvuse mõiste välja võtta. No kogu revolutsioon käibki siin ainult vene laste nimel, ma olengi sellest aru saanud.. Aga teie oletegi ju tegelikult internatsionalist.

Mina ei jaga lapsi vene lasteks ja eesti lasteks. Need on Eesti Vabariigi lapsed, Eesti lapsed. Osal Eesti lastel on kodune keel vene keel, osal Eesti lastel eesti keel, osal Eesti lastel täna ukraina keel. Nad on kõik Eesti lapsed, nad on Eesti haridussüsteemis käivad lapsed, nad vajavad selles haridussüsteemis erinevat tuge. Selleks, et nad kasvaksid, selleks, et nad areneksid, nad vajavad erinevat tuge. Seda erinevat tuge eesti kool suudab täna neile pakkuda ja selleks on erinevatel koolidel erinevat tuge vaja. 

Need koolid, kus on eesti kodukeelega ja vene kodukeelega lapsed, saavad erituge. Need koolid, kus on ainult vene kodukeelega lapsed, saavad erituge. Tegelikult ka need koolid, kus on ainult eesti kodukeelega lapsed, aga nad vajavad õppes erituge, olgu see matemaatika õpiabi või eesti keele õpiabi või tegelemine muude hariduslike erivajadustega, üldtoega, toestatud õppega – nad saavad seda tuge. 

Jah, meil on pingeline ressurssidega, väikeses riigis ei suuda me igal hetkel parimat tuge pakkuda. Meil ei ole piisavalt inimesi, meil ei ole piisavalt rahalisi ressursse. Aga uskuge mind, õpetajad, tugispetsialistid ja koolijuhid pingutavad selle nimel, et kõik lapsed – nii eesti kodukeelega lapsed, vene kodukeelega lapsed kui ka ukraina kodukeelega lapsed – saaksid tuge. 

Ja nüüd igaks juhuks statistika, et me ei vaidleks ilma faktideta. 2015. aastal, kümme aastat tagasi, oli vene kodukeelega laste osakaal eestikeelsetes koolides 4%. Nii et 4% eestikeelsetes koolides olid vene kodukeelega lapsed. 2025. aastal, kümme aastat hiljem, pärast seda, kui algas eestikeelsele õppele üleminek, on vene kodukeelega laste osakaal eesti koolides 8%. Jah, kaks korda kasvanud, aga 8%. 90% lapsi eesti koolides on eesti kodukeelega, 1% on ukraina kodukeelega ja 1% on muu kodukeelega ehk mitte vene ega ukraina kodukeelega. Nii et jah, vene laste või vene kodukeelega laste osakaal on kasvanud, aga siiski 90% eesti lapsi õpib sellises koolis, kus on ainult eesti kodukeelega lapsed.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Kui protsentides rääkida, siis mõnes Eesti koolis on ka 70% vene lapsi. Aga see selleks. Ma tahaksin teie käest küsida, kuidas te hindate eesti keelele üleminekut. Aga ma vastan kõigepealt ise sellele küsimusele, et teie kuuleksite, kuidas mina hindan. Mina hindan niimoodi, et lasteaiad läksid üle hindega 5+. Väga hästi need tublid õpetajad ja direktorid said sellega hakkama. Esimesed klassid, teised klassid – ah, umbes hinne 4 või 4–. Sinna tulevad lasteaialapsed ja nemad juba saavad hakkama. 

Aga mis on läbi kukkunud? Läbi kukkunud on neljas-viies klass. Te teate seda väga hästi. Kui te ütlesite minu kolleegile, et õpetajaid on küll, siis õpetajaid tegelikult ei ole. Laste ees klassis seisavad tublid noored plikad ja poisid, kes veel ei tea ainest midagi, aga vähemalt püüavad midagi teha. Nii et magistrikraadiga õpetajad on kenasti Maximas kas koristajad või müüjad.  Millal see olukord lõpeb? Millal need õpetajad ikkagi tulevad? Kuidas teie prognoosite seda? 

Teie aeg! 

Aitäh! Ma vastan juba teist korda samale küsimusele, mida te küsisite. Neljandate ja viiendate klasside lastel on veel kaheksa või seitse aastat Eesti haridussüsteemis õppida. Kogu selle aja jooksul suudavad need lapsed omandada õppeained ja õppimisoskused. Selle ajaga, seitsme-kaheksa aastaga haridussüsteemis suudavad nad omandada õpioskused, eesti keele oskused, matemaatikateadmised, bioloogiast, keemiast ja füüsikast, selleks et õppida edasi pärast ülikoolis. Kui nad oleksid edasi õppinud vene keeles – härra Arhipov, te ju nõustute minuga –, kui nad oleksid edasi õppinud vene keeles, siis nad pärast üheksandat klassi ei oleks mitte kuhugi edasi saanud õppima minna. Suur osa neist! Nii on juhtunud 30 aastat. Ja me teame ka Riigikontrolli aruandest, et vene kodukeelega lapsi jõuab 20% vähem kõrgharidusse puhtalt selle tõttu, et nad üheksanda klassi lõpus enam edasi õppida ei saa, sest nad ei oska eesti keelt.

 Kahjuks on tegelikult niimoodi, et  vene keeles on ka matemaatika õppimise tulemused nõrgemad kui eestikeelsetes koolides ehk neil ei ole ei akadeemilisi tulemusi matemaatikas, isegi kui nad seda emakeeles õpivad. Neid tulemusi ei ole. Me teame ka seda, et inglise keele oskus on neil nõrgem kui eestikeelsetes koolides. Need lapsed jäävad igas mõttes haridussüsteemis hammasrataste vahele, ükskõik mis keeles nad õpivad. 

Aga eestikeelne õpe tähendab seda, et neil on veel seitse-kaheksa aastat minna, selleks et nad omandaksid nii aineoskused kui ka eesti keele oskuse, selleks et saaks edasi õppima minna.

Nii, härra Arhipov, protseduuriline küsimus istungi juhatajale.

Protseduuri kohta küsin. Kas ma saan vastata või ei saa?

Ei, vastata sellele ei saa kindlasti. Aga läheme edasi. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja, nii aseesimees kui esimees! Hea minister! Minu küsimus on veidi laiem. Ühiskonnas ikka väga pikka aega on räägitud järjest rohkem sellest, et meil on nii-öelda elukestev õpe ja ei saa, nii-öelda omandatud erialaga ei pruugi terve elu hakkama saada. Aga mingil põhjusel meie üldharidussüsteem nihkub järjest rohkem sinna, et otsused tuleb teha võimalikult madalal kooliastmel. Ma ei suuda aru saada, kuidas need asjad mõistlikult omavahel seotud on. Ma mõtlen, ma arvan, et see aeg, kui meie teiega koolis käisime, isegi gümnaasiumi lõpetamine oli niisugune, et mõtlesid, mis edasi teha, aga praegult nagu põhiraskus on üheksanda klassi lõpetamisel. Sellele kindlasti on kaasa aidanud see eelmisel aastal läbikukkund eksamisüsteem, nüüd sisseastumine, kus tegelikult ei arvestata neid lapsi ja on tekkinud koolihirm. Koolist väljalangemine on endiselt probleem. Ma ei näe, et ükski nendest süsteemidest, mida te olete rakendand, aitaks neid probleeme lahendada.

Aitäh! Ma nüüd ei tea, millise väite pealt te väidate, et meil on aina nooremaks läinud valikute tegemine. Kui meie teiega koolis käisime, siis pidi ka üheksanda klassi lõpus tegema valiku, kas minna kutsekooli ametit õppima või gümnaasiumisse. Täpselt samasugune valik on ka täna ja see ei ole mitte kuidagi varasemaks tulnud. Nii et täpselt samamoodi üheksanda klassi lõpus teevad noored valiku, kuhu nad edasi õppima lähevad. Lihtsalt selle aasta üheksanda klassi noortel on oluliselt suurem valik võrreldes selle valikuga, mis oli siis, kui meie teiega õppisime, ja võrreldes selle valikuga, mis oli eelmine aasta. Ehk siis on täiendavalt, meil on 32 uut kutsekeskhariduse õppekava, uut ametit, uut valdkonda, kus nad saavad õppida. Lisaks sellele on veel ka ettevalmistav õpe nendele, kes ei taha otsust teha, kes tunnevad, et nad ei ole valmis täna otsust tegema, või kes ei ole nii-öelda näiteks puuduliku eesti keele oskuse tõttu võimelised edasi õppima.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud umbusaldatav! Te olete ise öelnud, et valdavas enamuses koolides ehk 56 koolis ehk vähemalt iga viies laps B1-taset, keeletaset ei saavuta ja väga suurtes koolides ei saavuta pooled lapsed või üle poole lastest B1-tasemel eesti keele oskust. Ja olete öelnud, et võtate eritähelepanu alla just üleminekukoolide koolijuhtide atesteerimise, tagasisidestamise, ja analüüsite koolijuhtimise tasandil tehtud otsuseid. 

Minule on aastaid olnud mõistatuslik see, kuidas ikkagi õpilasi läbi lohistatakse nendelt eksamitelt. Vanasti võidi ka kursust kordama panna, kui vaja. Et mõnes mõttes on ju olnud tegu pettusega. Ehk siis lapsed ei ole võimelised keelt rääkima, neile pannakse mingi hinne ära ja ongi kõik. See on ju lausa hariduslik kelmus. Kas kuidagi, kuidas teie näete ikkagi, et seda võimalikult kiiresti ära lõpetada, et need eksamid oleks ka ausad, et lapsi ei lohistataks läbi?

Aitäh küsimuse eest! Eksamid on väga ausad, sellepärast et 9. klassi lõpus teevad lapsed eesti keele riigieksami. Selle tõttu me teame, et pooled neist riigieksamil B1-taset ei saavuta. Nad saavad lõputunnistuse kätte, kus on kirjas, et nad ei ole B1-taset saavutanud. Seal ei ole mingit valetamist eksamil. Nii et selles mõttes, et selle teadmisega väljuvad nad koolist.  

Miks see nii on? Ma arvan, et tuleks küsida kõikidelt nendelt, kes on Eesti hariduselu juhtinud 30 aastat, et miks me oleme täna sellises seisus, kus aastal 2026 lõpetavad ka 9. klassi noored, kes eesti keelt ei oska isegi mitte B1-tasemel. Ma arvan, et see on aus küsimus. Nii koolijuhid, kes vastutavad selle eest, nii omavalitsusjuhid, kes selle eest vastutavad, ja mingil määral loomulikult ka riigijuhid, kes selle eest vastutavad. Minu arust on see aus küsimus, et miks ei ole nii, miks me alles nüüd tegelikult tegeleme eestikeelsele õppele üleminekuga, nüüd, 30 aastat hiljem.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, lugupeetud minister! Uskuge mind, palju muhedam oleks küsimustele vastata siin Riigikogus, kui vastaja tunneks koolikorraldust. Põhikooli eksameid võivad sooritada ka põhikooli lõpetajad, kes õpivad lihtsustatud õppekava alusel, lihtsustatud õppes. Mina küsisin teilt just selle kohta, miks kutsehariduses SAIS-i süsteemis ei ole ära näidatud koolieksamite lihtsustatud õppekava järgi tegijate, näiteks matemaatikaeksami tulemuste ja riiklike matemaatikaeksamite tulemuste vahe. Kõigil läheb see lihtsalt ühtse lindina. Vastuvõttev kool ei saa aru, kas see on tehtud lihtsustatud õppekava järgi või tavalise õppekava järgi. Seetõttu on vastuvõtt kooli igal juhul takistatud.

Aga ma küsin teilt, et te lubasite, et nüüd see uus määrus, mis on justkui vana määrus, lubab teha vanas korras neid vastuvõtte gümnaasiumisse, tuleb valitsusest kohe-kohe. Omavalitsused nõudsid koolidelt ka, et tehke näiteks märtsi alguseks oma uued korrad vanamoodi ümber. Aga nüüd tuleb välja, et valitsusest see määrus tuleb ikkagi alles 6. või 7. märtsil. Jälle koolid ootavad valitsuse järel. Miks see nii on?

Lugupeetud küsija, kui te räägite koolieksamitest, siis koolieksamid on väga erinevat tüüpi. (Tõnis Lukas ütleb midagi saalist.) Minu vastus teile oli nende koolieksamite kohta, mida tavaliselt nimetatakse järeleksamiteks, mida kool korraldab ja kus järgmine kooliaste kindlasti tahab eraldust. Kas õpilane on õppinud lihtsustatud õppekava või riikliku õppekava järgi, saab ka ilma eksamita teada. See ei ole ainult eksami küsimus. Aga seda, et koolieksam on tehtud järeleksamina, seda täna enam ei ole ja selle tõttu ei ole enam vaja selle osas eristada. 

Nüüd, mis puudutab seda määrust, siis kõik need määruse muudatused me rääkisime nüüd kaks nädalat koolidega detailselt läbi, selleks et koolid annaksid meile sisendit ja me nendega kokku lepiksime, et selline ajagraafik ja sellised otsused on neile sobivad. Me ei kiirustanud selle määruse kiire muutmisega kohe, vaid koolijuhtide ja kooliesindajatega on see määrus täna läbi räägitud. See läks täna välja majast, aga koolijuhid ja koolipidajad peaksid täna seda määrust teadma, sest nendega on see väga detailselt läbi räägitud. (Tõnis Lukas ütleb midagi vahele.) Kooskõlastusele! See on juriidiline protseduur. Me ei saa ilma kooskõlastusringita Eesti Vabariigis seadusi vastu võtta. Kaks nädalat! 

Aitäh! Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma ei usu, et te tõesti usute, et üleminek eestikeelsele haridusele kulgeb normaalselt. 70% neljandate klasside lõpetajatest ei valda ei keelt ega õppeaineid. Lapsed on stressis, vanemad on stressis, õpetajad on stressis. Kas see on teie meelest normaalne? Ma ei ütle, et üleminek eestikeelsele õppele ei ole vajalik. Ma ütlen, et see on halvasti korraldatud teie juhtimise all. 

Aitäh küsimuse eest! Ma nüüd igaks juhuks selle 70% puhul ütlen, et minul on teised andmed. Eesti keele kui teise keele esimese kooliastme tasemetöö neljandates klassides. Need lapsed, kes 2024. aastal tegid neljandates klassides eesti keele teise keelena tasemetöö: A1-taset ei sooritanud 44% lapsi. A1-1-taseme sooritas 22%, A1-2-taseme sooritas 34% lapsi. 2025. aastal neljandad klassid – nemad õppisid kolmandas klassis küll veel vene keeles, aga palju suurema hulga eesti keele tundidega: neljandate klasside eesti keele teise keele tasemetöö ei sooritanud 38% õpilastest neljandates klassides, nii et vähem lapsi võrreldes 2024. aastaga. 

Muidugi tahaks, et kõik lapsed sooritaksid neljanda klassi tasemetöö A1-tasemel. Nad on kolm aastat õppinud eesti keelt ja kolme aasta tulemusel ei jõua nad A1-tasemele. Väga kurb, et lapsed ei jõua A1-tasemele pärast kolme aastat eesti keele õppimist, aga siiski on olukord paranenud. Laste arv, kes ei soorita A1-tasemel eesti keele testi, on langenud, neid on 5% vähem. Nii et on paremaks läinud. Matemaatikateste nad tegid veel ka emakeeles ja seal tegelikult ma ei näe suuri muutusi võrreldes eestikeelse või muukeelse kooliga. Muukeelses koolis on natuke nõrgemad tulemused, aga mitte märkimisväärselt võrreldes eestikeelse kooliga.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Inimarengu aruandes on välja toodud väga karmilt, aga minu meelest väga õiglaselt teema, mis puudutab erivajadustega lapsi. Seal on välja toodud see, et erivajadustega lastele ei ole loodud sobivaid õppimisvõimalusi. Kaasav haridus on küll paberil ilus, aga praktikas kukkus läbi ressursipuudusel. Te algatasite ka ühe erivajadustega laste haridust puudutava reformi. Mitmed koolid, kes just tegelesid erivajadustega lastega, mitte kaasava hariduse mõistes, aga lihtsalt koolitasid ja õpetasid neid lapsi nii eluks kui ka toimetulekuks, et viidi ühe juhtimise alla. Võimalik, et praegu on veel vara mingeid tulemusi rääkida, aga kuidas see on läinud, see reform? Sellepärast, et sellele oli päris suur vastuseis ja sellele oli päris suur mure nende laste vanemate poolt. Kuidas see on seni läinud?

Aitäh küsimuse eest! Ei ole hetkel konkreetset informatsiooni öelda, et oleks läinud kuidagi hetkel halvasti. Reformi eesmärk – ma ei nimetaks seda reformiks, see oli ümberkorraldus, see oli koolivõrgu ümberkorraldus. Selle reformi eesmärk oli ju see, et lapsevanem ei peaks enam ise otsima 14 koolis endale sobilikku kohta, vaid ta esitab taotluse sellele koolile ja sealt koolist öeldakse, kus on tegelikult võimalik sellel lapsel õppida, millises kohas kõige mugavamalt. Täna oli see, et lapsevanem pidi nende 14 kooli seast siis ise otsima, eks ole, seda lapsele oma õppekohta. Samamoodi tugipersonal ja pädevuste õpetamise ja õppimise pädevuste ressursid on täna, reformi eesmärk oli see, et nad oleksid rohkem efektiivsemalt kasutuses, et kõik koolid saaksid kasutada neid pedagoogilisi ressursse, mis olid kooliti väga erinevad. Osadel koolidel oli, osadel koolidel ei olnud. Ühtse juhtimise all täna siiski loodetavasti on kõigil koolidel kättesaadav ka see nõustamine ja tugipersonalis need tugiinimesed, kes tegelikult oskavad seda õppeprotsessi üles ehitada erivajadustega laste koolides. Aga ma küsin järgi, kuidas on läinud.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea juhataja! Väga austatud minister! Ka mina küsin inimarengu aruande kohta. Nüüd on see värskelt läbi loetud. Kas ja kui, siis kuidas ministeerium reageerib selles peeglis nähtule?

Aitäh küsimuse eest! See ei ole haridusministeeriumile esitatud peegel üksinda. Hariduskorraldus on Eestis oluliselt laiem kui haridusministeerium. Ma arvan, et seal on küsimusi, mida peaksid küsima enda käest koolipidajad, lapsevanemad, koolijuhid, haridusministeerium, kõrgharidusjuhid. See on sissevaade kogu Eesti haridussüsteemi. No seal ei ole midagi konkreetselt, seal on ikkagi kogu haridussüsteemi kui terviku vaade. 

Ma küsisin täna Eneli Kindsiko käest, sellepärast et seal oli üks konkreetne lause, mille kohta ma tundsin, et äkki see on haridusministeeriumi suunal. See lause oli midagi sellist, et me teame, mis haridussüsteemist tuleks vähemaks võtta, et õpetajate ja õpilaste koormust vähendada. Et me ju teame seda, aga ometigi neid otsuseid ei tehta. Ma küsisin ta käest, et aga kes teab, sest meie oleme õpetajate ja koolijuhtidega selle ringi ära teinud, me oleme teinud kõik need aruteluringid, et mis on need asjad, mida me võiksime koolist vähemaks võtta, et neid ei peaks enam tegema. Siis sealt tuli meile üks ettepanek: ärge tehke kohustuslikuks koolidele arengukavade koostamist, kui koolil on olemas kooli enda õppekava. No see ei ole midagi keerulist, selle muudatuse saab ju ära teha, aga see ei muuda koolis koormust. Koolid ise … Koolijuhtide poolt ja õpetajate poolt ei ole tulnud meile seda nimekirja, mis on need üleliigsed asjad, mida koolis ei peaks tegema. Kui ma Eneli Kindsiko käest küsisin, et kui te räägite sellest, kas teil on mingi uuring, mis ütleb, et selline-selline koormus võiks selles aspektis vähemaks võtta, siis ta ütles, et ei, meil otseselt uuringut ei ole, see on üldine tunnetus, mis on tulnud õpetajatelt ja mujalt, et on liiga suur koormus. 

Aga kas haridusministeerium ei ole teinud? Me oleme teinud. Me oleme palunud, analüüsinud, palunud tagasisidet, mis on need asjad, mida me võiksime vähemaks võtta kohustustena koolipidajatelt, koolijuhtidelt ja õpetajatelt kooli tööprotsessis. Sealt ei ole täna väga palju tagasisidet tulnud.

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma siis jätkan selle Eesti inimarengu aruande teemaga. See väidab, et Eestis kasutab eraõpetajaid 28% kõikidest peredest, ja sama näitaja pärineb ka Arenguseire Keskuse raportist. Ma ise julgen oletada, et see protsent on praegu juba suurem, sellepärast et paljud venekeelsed õpilased peavad eraõpetajate teenuseid rohkem kasutama, kuna muidu nad ei saa oma õpingutega hakkama. See põhimõtteliselt tähendab seda nagu, et vanemad maksavad oma taskust kinni riigi tegemata tööd. Kuidas te arvate, kas see protsent on vastuvõetav, normaalne, või ikkagi peab siin midagi ette võtma?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma ei oska seda protsenti teile hinnata, sellepärast et ma ei tea, kas see 28% on püsivalt ja pidevalt eraõpetajate kasutamine, või nagu ma arvan, et tõenäoliselt on suur osa, kasutavad eksamiteks ettevalmistamisel eraõpetajaid. See küsimus oli ilmselt selles, kas te olete kasutanud eraõpetajaid, mitte see, et kas te kasutate neid kogu aeg ja kui kaua te neid kasutate. Ka mina olen oma lastele üheksanda klassi lõpueksamite ettevalmistamiseks eraõpetajaid kasutanud lühikese aja jooksul, kolme-nelja nädala jooksul, sest eksamite ettevalmistamine on väga pingeline periood. Ilmselt ma oleks ka seal küsitluses vastanud, et jah, ma olen kasutanud, aga ainult kolm-neli nädalat kogu 12 klassi jooksul tegelikult. Nii et ma ei saa hinnangut anda, enne kui ma teaksin, millistel juhtudel ja miks ja kui pikalt eraõpetajaid kasutatakse. See, et kasutatakse eesti keele õppimiseks eraõpetajaid, on olnud väga pikalt teada asi. See ei ole tulnud eestikeelsele õppele üleminekuga, see on olnud kogu aeg, sellepärast et haridussüsteem ei ole eesti keelt selgeks õpetanud nendele õpilastele. Haridussüsteem on neid õpilasi alt vedanud sellega, et nad ei ole seda keelt selgeks saanud. Päris palju lapsevanemaid on pidanud eraõpetajaid kasutama, kui neil on olnud motivatsioon, et lapsed saaksid edasi õppida. See on tõesti see viga, mis tuleb haridussüsteemis ära parandada, sest see ei ole minu arvates aktsepteeritav, et lapsevanem peab oma rahakotist kinni maksma selle, mis haridussüsteemis tegemata jääb.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Jätkan ka inimarengu aruandega, mille autorid siis toovad välja, et Eesti haridust ei kurna mitte teadmatus, vaid algatuste üleküllus. Iga uus minister, ametnik või komisjon algatab järjekordse programmi, kuid keegi ei küsi, mis kõik veel teoksil ja millest võiks loobuda. See tähendab, et hariduses tehakse otsuseid, mida ei testita ega mõõdeta ega hinnata. Ka teie ise olete toonud rida reforme. Kas mõne reformi puhul te olete nagu hinnanud ka seda mõju või testinud, et kas see siis ka päriselt töötab?

Aitäh selle küsimuse eest! No te viitasite just nimelt sellele kohale, mida ma ka inimarengu aruande toimetajalt küsisin. Kui te ütlete, et kaaluda seda, millest loobuda, siis me oleme kaalunud sellest, millest loobuda. Me oleme seda koolijuhtide ja õpetajatega mitu ringi arutelusid teinud, et mis on need asjad, millest me peaksime koolis loobuma. Me ei ole saanud sealt tegelikult tunnetust, et õpetajatel oleks tunne, et millestki peaks loobuma, sellepärast, et kõik, mida, iga aineõpetaja peab oma ainet oluliseks, iga õpetaja, kes õpetab mingeid oskusi, teadmisi, peab seda oluliseks, keegi ei ole nõus ju mitte millestki loobuma. Kõik, mis õppekavas kirjas on, on õpetajate hinnangul vajalik ja seda tuleks teha. 

Võib-olla on paar asja. Koolijuhtidega me lõpuks leppisime kokku, et me järeleksamitest loobume, me neid enam ei pea tegema. See on koormuse vähendamine koolidele kevadel, kui on eriti pingeline periood, eksamiperiood. Koolid ei pea veel ise koostama koolieksameid, laskma neil järeleksamitega ära teha. Täna neil ei ole tegelikult nendel järeleksamitel ka otseselt funktsiooni, sellepärast et kui õpilane läheb edasi õppima, siis ta läheb õppima edasi nende eksamitulemustega, mis ta riigieksamitel saab. 

Teine oli ettepanek kooli arengukavade tegemise kohustuslikkus maha võtta, sest kool teeb õppekava niikuinii ja seal ta niikuinii sõnastab ära oma pikaajalised eesmärgid, õppe-eesmärgid ja nii edasi. 

Kolmas ettepanek, mis oli siis järelvastamiste õiguse piiramine. See, mis tekitab õpetajatele koormust juurde näiteks, on see, et koolist puudutakse, mitte vaheajal ja mitte haiguse tõttu, vaid suusareisidel ja muudel reisidel. Õpetajatel on päris suur koormus tegemata tööde järelvastamiste korraldamisele. Nad peavad neid õpilasi ühekaupa järelvastamistele lubama. Meil ei ole piiratud järelvastamiste hulk ega järelvastamiste aeg. Nii et õpetajad on selle tagasiside andnud, et võib-olla peaks kuidagi reguleerima järelvastamiste mahtu, et õpetajad ei pea tegema neid igasuguse puudumise puhul näiteks. Ma toon lihtsalt näiteid. 

Mis puudutab reforme, siis reformid ei ole seotud õppekavasse millegi juurdepanemisega. See viimane aeg, kui õppekavasse midagi juurde pandi, oli minu teada siis, kui Tõnis Lukas viis sisse B-võõrkeele, kahe võõrkeele kohustuse B-võõrkeeles, see tekitas õppekavale nagu koormust juurde, aga koolid on minu arust täna sellega väga hästi hakkama saanud. Ja hispaania keele õppe pakkumine näiteks Eesti koolides on kasvanud 380%. Vene keel on asendatud hispaania keelega. Nii et see on minu teada viimane muutus, mis kunagi tehti õppekava mahu suurendamise osas koolides.

Rain Epler, palun! 

Aitäh, härra juhataja! Proua minister! Kuulus Võrumaa mees Pulga Jaan kirjutas mõned aastad tagasi artikli võrukeelses lehes. Eesti keeles lühidalt kokku võttes see artikkel rääkis uuringute mõttekusest. Seal oli toodud näide, et vald korraldas 11 000 eest uuringu, kuidas valla kulusid kokku hoida, ja Jaan soovitas, et oleks võinud talle helistada, ta oleks öelnud, et jätke see uuring tegemata. 

Te ka siin rõhutate nende uuringute olulisust, aga kas teinekord ei oleks lihtsam ja otsesem tee see, et niikuinii te kohtute koolijuhtidega, õpetajatega ja mõnikord selline kogenud inimene ütleb, et kuulge, jätke see tegemata või tehke seda. Siis ei ole vaja poisse ja tüdrukuid ministeeriumis panna korraldama uuringut. Õpetajatel niigi on paberimajandust palju ja siis neile saabub meil ministeeriumist, et olge hea, vastake küsimustikule. Kas te olete mõelnud sellise lihtsamale teele? Ma saan aru, et see on ohtlik, siis ei saa öelda, et teaduspõhine ja uuring, aga ehk võtta risk, kuulata kogenud inimest ja öelda, et selge, proovime, või proovime teie koolis?

Teate, kui ma küsiksin teie käest arvamust ja käituksin selle järgi, mida teie arvate, siis ma arvan, et… (Rain Epler reageerib saalis.) Aga ma võtan näite. Kui me võtame teie arvamuse, siis see ei pruugi minna kokku siinse arvamusega. See tähendab seda, et ühiskonnas tekib kohe konflikt, kuna minister on kuulanud ainult ühte inimest, mitte kuulanud kõiki inimesi, kes tegelikult selles valdkonnas on. Selle tõttu tehakse uuringuid, selleks et aru saada, mis on kogu valdkonna sees olev hoiak. Ühe inimese kuulamisest ei pruugi tulla tegelikult väga tasakaalustatud ettepanek, mis ei tähenda seda, et seda inimest ei tasuks kuulata. Ma arvan, et meil on väga palju kogenud koolijuhte ja õpetajaid, keda tasub alati kuulata, aga see ei tähenda seda, et see on representatiivne seisukoht ja et see kõikidele mõjub ühtemoodi. Ühes koolis mõjub see otsus nii, teisele koolile võib see otsus mõjuda hoopis negatiivselt ja selleks on tegelikult mõju-uuringuid vaja teha. Nii et me ei pääse nendest uuringutest. Kui me tahame teha teadmistepõhiselt ja niimoodi, et keegi pihta ei saa ja me teeme võimalikult väiksemat kahju, siis me peame tegema uuringuid.

Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh juhatajale! Hea minister! Tegelikult uuringuid on tehtud juba piisavalt palju. Jätkame laste huvihariduse teemal. Ka sealt tulevad välja otsesed seosed huvihariduse rahastuse ja laste vaimse tervise häirete vähenemise vahel. 

Aga kõigepealt, ma olen nõus, et kohaliku omavalitsuse autonoomiat ei tohi puutuda. Autonoomia on püha ja seda tuleb hoida ja kaitsta. Aga teiselt poolt ma ei ole nõus sellega, et haridusministril ei ole regionaalpoliitilist vaadet. Kogu see huvihariduse kättesaadavus ja kvaliteet on tegelikult ülioluline. Ja see, kuidas te seda poliitikat kujundate – kas te suhtlete regionaalministriga või on teil valitsuskabinetis mingi nägemus, aga transpordi rahastamine või siis see ... Ma toon praktilise näite, et Haapsalu muusikakoolis lapsevanem maksab poole vähem kui naabervalla lapsevanem muusikakoolis ühe ringi eest. See on ebanormaalne tegelik olukord ja inimene peab sõltuma sellest, milline poliitiline võim parasjagu on omavalitsuses. Seal on tegelikult olemas küll selliseid regionaalpoliitilisi meetmeid, et omavalitsuse autonoomia säiliks: kas lisarahastus, kas transpordirahastus, kas vaesemate omavalitsuste toetamine või mingi standardi loomine. Tegelikult peab olema mingisugune lahendus. Ei saa nii olla, et te vaatate ainult uuringut ja fakti konstateerite, aga tegelikult lahendust välja ei paku ega tööta lahenduse kallal. 

Aitäh! No muidugi, lisarahastus tundub olevat kõikide probleemide lahendus, aga tegelikult ei ole. Lisarahastus ei ole Eestis lahendanud kõiki probleeme ära, isegi kui seda raha sinna juurde pandud on. Nii nagu ma vastasin sotsiaaldemokraatide küsimusele seoses huviharidusega, ma arvan, et selle regionaalpoliitilise ja tegelikult ka Tallinna linna sees oleva huvihariduse ebavõrdsuse, mis on laste vaates ühe omavalitsuse sees, võib olla ka lastele ebavõrdne ligipääs huviharidusele. Selle üks lahendus on teiste riikide näitel see, mida Island tegi – pearahapõhine, vautšeripõhine huvihariduse rahastus. Selle süsteemi ümbertegemine eeldab kohaliku omavalitsuse autonoomia kallale minemist väga tugevasti. Nii et seda analüüsi me praegu teeme ja mina pean regionaalpoliitikat alati silmas. Hariduspoliitikat teistmoodi ei ole võimalik kujundada.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea umbusaldatav! ERR-i portaalis on 9. veebruaril niisugune pealkiri, tsiteerin, et HTM ei tea, kelle süül SAIS3 arendus valmis ei saanud. Kui see läbi lugeda, siis tundub tõesti päris selge olevat, et protsess ei olnud kuidagi juhitud ministeeriumi poolt, sellepärast et seda segadust, mis siit välja tuleb, on ikka päris palju. Ja nüüd tahakski teada, kas te olete algatanud majas mingisuguse uurimise, et saada selgeks, kas ikkagi oli ministeeriumi poolt piisav kaasatus. Sest varasemalt rääkides ka IT-inimestega, siis ütlevad, et tihti pärast seda, kui leping ära sõlmitakse mõne riigiasutusega, ei kipu sealt enam tulema sisendit, tulevad suvepuhkused vahele, ametnikel on teha kõikvõimalikke asju ja vahel jäetakse see arendaja üksinda. See on ikka kurioosum, et me alles nüüd selles lõppfaasis hakkame testima. Kusjuures peaks olema täielikult teada, kui palju meil õpilasi on siin ja seal. Siin on küll vaja aru saada, kas mõni ametnik ei ole lati alt läbi läinud, sest see on ikkagi teie vastutusalas väga tõsine probleem.

Aitäh! Väga nõus. Ma olen algatanud selle siseuurimise, kantsler on õigemini selle algatanud. Kas see on juhtimise probleem, kas see on meiepoolse sisendi puudumise probleem või on see arendusprotsessis arendaja poolt? Me ei tea seda veel, tähendab, mina ei tea, sest minuni seda raportit veel jõudnud ei ole.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Kuulan teie vastuseid ja mulle jääb küll mulje, et te elate oma ladusas, aga väga pealiskaudses mullis. Ma küsin, kas keegi ka vastutab. Ma ei mõtle isegi mitte Eesti riigis laiemalt, vaid haridusministeeriumis. Ei vastutatud seal minister Kersna ajal, ei vastutatud 2024. aastal, kui süsteemid kokku kukkusid. Nüüd kukkus SAIS3 kokku, keegi ei vastuta. Te ütlete, et rongid ka ei sõida ja lennukid ei lenda, miks see SAIS3-gi peab siis töötama. Ministeeriumist on tegelikult tulnud informatsioon, et ka SAIS2 keskkond ei pruugi töötada ja ka sisseastumist toetada. Võib-olla tuleb see teile ka üllatusena. Kõik see on üks lõputu ebaõnnestumiste jada, aga te siin ladusalt vastate pealiskaudselt, justkui kõik oleks väga korras. Ma isegi ei oota sellele küsimusele vastust. Ma pigem ootan teilt vastust sellele, kuidas te kommenteerite Katri Raigi reaktsiooni sellele, et … Hendrik Agur teeb minu arust väga head tööd seal Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuses. Katri Raik on see inimene, kes peaks vastutama Narvas eestikeelsele haridusele ülemineku eest, ja tema reaktsioon minu jaoks oli ikka, ma ütleksin, väga suur pettumus.

Teie aeg! Aitäh!

Aitäh küsimuse eest! Oli ka minule ausalt öeldes, ma ei nimetaks seda pettumuseks, aga segadust tekitav, sest ma tunnen Katrit. Ma tean teda hästi. Ma tean, mille eest ta Narvas võitleb, miks ta seal on, mis on tema südameasi. Haridus on tema südameasi. Narva haridus on tema südameasi. Narva lapsed, et nad eesti keele selgeks saaksid, on tema südameasi. Selle tõttu olin ma üllatunud selle reaktsiooni peale. Pean tunnistama, et olin üllatunud.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud umbusaldatav! Te rääkisite regionaalpoliitikast, aga kõik need teie toodud sammud, või tähendab, teod, mis on tehtud, küll ei toeta regionaalpoliitikat. Siin on väikekoolide kinnipanekud ja maagümnaasiumide kinnipanekud ja nõndanimetatud rahaga äraostmine, et pange gümnaasium kinni ja hakkame ehitama uut põhikooli. Selles suhtes siin pole regionaalpoliitikaga küll mingit pistmist. Gümnasistid lähevad ühte kooli, kus nad peavad hakkama sõitma bussiga. Siis ongi küsimus, et kuidas jääb huviharidusega. 

Aga selle huvihariduse osas, et millised edasised sammud on näiteks ministeeriumil selleks, et tagada nendesamade teie mõistes regionaalpoliitiliste sammudega, kus väikekoolid kinni pannakse, et neil tekiks võimalus kasutada neid huvihariduslikke tegevusi, et oleks edaspidi võimalik nii eesti keeles, kuidas siis öelda, eestikeelset huviharidust saada.

Aitäh! Ma ei ole oma ametisoleku jooksul mitte ühtegi väikekooli kinni pannud, mitte ainsatki. Ma olen seisnud ka Metsküla kooli eest. Metsküla koolil siiamaani koolitusluba kehtib, nii et ma loodan, et kui nad nüüd uuesti munitsipaalkooliks saavad, siis nad saavad kasutada seda koolitusluba, mida mina ei tühistanud, sest ma ei olnud selle otsusega tegelikult päri. 

Kui te vihjate Toila Gümnaasiumile, siis iseenesest muidugi võib küsida ka nii Tõnis Lukase kui Liina Kersna käest, kes neid Euroopa Liidu meetmeid välja töötasid. Nende ajal need välja töötati, mis selliseid meetmeid tegid. Ma selles mõttes, mõlemad on nende meetmete väljatöötamise juures olnud, nii et küsimus on laiem, koolivõrgu korrastamisest. Ma ei kritiseeri neid meetmeid, muuseas, ma igaks juhuks ütlen, vaid ma ütlen, et mina neid meetmeid välja ei töötanud. Aga ma arvan, et koolivõrgu korrastamiseks Ida-Virumaa jaoks on need meetmed head, et nad korrastavad selle koolivõrgu ära. 

Nüüd huviharidus. Teie küsimus oli eestikeelsele huviharidusele ligipääsu kohta. Igal pool Eestis, välja arvatud Ida-Virumaal ja teatud piirkondades Tallinnas, on ligipääs eestikeelsele huviharidusele, aga Ida-Virumaal ja teatud piirkondades Tallinnas ei ole. Venekeelsed lapsed – eriti puudutab see Narva linna, Sillamäe linna, mingil määral ka Kohtla-Järve linna – ei saa käia eestikeelses huvihariduses. Seda on vähe, kui seda üldse on, ja see ei toeta tõesti nende eesti keele õpet koolis. Meil on nii-öelda huvihariduse tegevustoetus, mida me omavalitsustele täna maksame, kus me oleme omavalitsustele tegevustoetust makstes andnud väga tugeva vihje, et seda tegevustoetust tuleks kasutada eestikeelse huvihariduse arendamiseks kohalikul tasandil.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, lugupeetud eesistuja! Austatud minister! Ma jätkan erivajadustega inimeste murede teemal. Võib-olla te ei ole jõudnud täna veel tutvuda sellega, et avaldati muret tekitav artikkel "Hääletu kriis: viipekeeletõlkide põud võib jätta kurdid hädaolukorras abita". Eesti Kurtide Liit toob välja siin mure ja ta tegelikult väga loodab, et Haridus- ja Teadusministeerium võtaks tõsiselt kaalumisele viipekeeletõlke eriala taasavamise, selle riikliku rahastamise ülikoolis. Kas te selle valguses, kui te ennast kurssi viite sellega – kuigi ma eeldan, et te teate, et see õpetamine lõpetati, ilmselt nüüd saite teada ja saate lugeda ka seda …

Ei-ei, see ei ole lõpetatud.

Riiklik rahastamine selle osas lõpetati. Kas te plaanite kohtuda nendega ja arutada seda muret? Meil on tegelikult täna kvalifitseeritud tõlke 24 ja neist kümme on kaugtõlketeenusega seotud. On selge, et nende haridustee võib katkeda sellise tõlketeenuse puuduse tõttu.

Aitäh küsimuse eest! Siiski on vaja täpsustada fakte. Viipekeeletõlkide rahastamist ei ole riik mitte kunagi lõpetanud, Tartu Ülikool otsustas selle eriala kinni panna. Meil ei ole eraldi viipekeeletõlkide rahastust. Viipekeeletõlke rahastati tegevustoetusest ja Tartu Ülikool otsustas selle kinni panna. Ja siis rääkis haridusministeerium eraldi läbi Tallinna Ülikooliga, kus avati viipekeeletõlke osakond. Seal on olemas viipekeeletõlke professor ja seal on olemas viipekeeletõlke osakond. Ehk siis Tallinna Ülikoolis on olemas viipekeeletõlke osakond. On olemas, Tallinna Ülikoolis. (Saalist öeldakse midagi.) On ikka riikliku rahastusega, see on Tallinna Ülikooliga sõlmitava halduslepinguga riikliku rahastusega tegevustoetuse kaudu. On ikka. Ülikoolide tegevustoetuse. Aga see ei ole käima läinud sellisel moel, nagu me sooviksime. (Saalist öeldakse midagi.)

Ma veel kord kordan, et Tallinna Ülikoolile pandi see ülesanne, Tallinna Ülikool selle ülesande võttis, Tallinna Ülikool on seda ülesannet halduslepinguga täitnud. Aga see ei ole käima läinud sellises mahus, nagu Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt ja ka viipekeeletõlkide poolt on see vajadus olnud. Me oleme Haridus- ja Teadusministeeriumis arutanud viipekeeletõlkide õppekohtade tekitamist tegelikult rakenduskõrgharidusse seal, kus on praegu tervishoiuvaldkond. Kuna rakenduskõrghariduses on see ilma teaduskohustuseta, praktiline õpe, mis tegelikult viipekeeletõlkide puhul on, siis kas me saaksime minna alternatiivina rakenduskõrgharidusse viipekeeletõlkide õppe üleviimisele.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh! Kõigepealt, oli väga rõõm kuulda, et härra Seeder tunneb huvi Narvas toimuva vastu. Suur tänu! Aga minu küsimus on peaaegu sama, sama vaidluse kohta, mis tekkis Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuse juhi Hendrik Aguri ja Narva linnapea Katri Raigi vahel. Selle vaidluse sisu on eesti keele õppe reform ja kuidas see viiakse ellu just kutseõppekoolis. Narva linnapea väga teravalt kritiseeris seda, kuidas see toimub seal. Küsimus on järgmine: mis on teie seisukoht, keda te toetate selles vaidluses ja mis põhjusel?

Minu seisukoht ei ole kellelegi saladus. Ma olen algusest peale toetanud seda, mida Hendrik Agur kutseõppekeskuses teeb. See oli ka üks põhjus, miks me Hendrik Aguri sinna kutseõppekeskuse juhiks valisime. Kui te mäletate, siis kolm aastat tagasi Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuse riiklik järelevalve tuvastas, et eestikeelset õpet ei toimu. Kooli juhtkond ei olnud seadust täitnud. Juba toona oli kohustus kutsekeskhariduses 60% ulatuses õpetada eesti keeles, seda ei toimunud seal koolis. Tänaseks on kutsehariduskeskus kolm aastat suurendanud samm-sammult kogu aeg eestikeelse õppe mahtu. Hendrik Aguri üks eesmärke oli viia kutsehariduskeskus täienisti üle eestikeelsele õppele. See oli ka põhjus, miks ta tegelikult selle kooli juhtimise ülesande endale võttis ja haridusministeerium talle selle ülesande andis. 

Nii et mina arvan, et see, mida Hendrik Agur Ida-Virumaal teeb, on õige, on vajalik. See tuleb läbi raskuste, see tuleb alati Ida-Virumaal läbi raskuste. Aga ma ennustan, et umbes kaheksa aasta pärast ei tule meile enam need raskused meelde, sellepärast et kutsehariduses õpivad õpilased eesti keeles ja neile tundub see iseenesestmõistetavana.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea haridusminister! Ma olen kuulanud kogu seda teie öist juttu. Kõik see on selline lõputu ilus, vulisev oja. Jälgides teid – te olete suur sebija, tegelete sellega. Aga kas te olete mõelnud, mis jälg teist jääb? Te olete oma erakonna viinud absoluutsesse mudaliigasse, olete kõvasti panustanud, et ka valitsus on jõudnud sinnasamasse. Aga kas te olete mõelnud, et võib-olla peaks vähem sekkuma, laskma koolijuhtidel, kui nad on head koolijuhid, tegutseda ise? Võib-olla tuleks rohkem tolku sellest? Praegu te sebite, tegelete, reformide lõputu kaskaad, aga võib-olla saaks vähemaga ja saaks parema tulemuse? Olete mõelnud selle peale?

Aitäh küsimuse eest! Muidugi, ministriametit on võimalik pidada ka nii, et sa mitte midagi selles ametis ei tee, sest haridussüsteem sellest kokku ei kuku. Aga need lapsed, kellest ma tegelikult täna rääkisin – nii need lapsed, kes eesti keelt ei oska, kui ka need lapsed, kes tegelikult pärast põhikooli lõppu endale õppekohta ei leia ja edasi ei õpi –, nende laste elu oleks läinud samamoodi edasi, nagu ta seni on läinud 30 aastat Eesti Vabariigis, kui me ei oleks neid muutusi teinud. Ma oleksin võinud muidugi, loomulikult on võimalik ministriametit ka nii pidada, et võtad palka, aga praktiliselt mitte midagi ei tee.

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Ma siin oma sõnavõtus rääkisin ka sellest, et liiga palju reforme on ühel ja samal ajal ette võetud. Kui vaadata niimoodi jooksvalt, siis näeme, seesama üleminek eestikeelsele õppele, õppimiskohustuse pikendamine, kutseharidusreform ja rakendusgümnaasiumid, õpetajate karjäärimudel, hariduslepe, koolijuhtide atesteerimine, põhikooli lõpueksamid ja SAIS jne, jne. Selles mõttes, kas teie arvates nagu ei tekkinud nagu seda, et lihtsalt liiga palju asju korraga ja siis on hästi keeruline jõuda progressini, ütleme niimoodi, et see lihtsalt niimoodi ei tööta?

Aitäh küsimuse eest! Te nüüd lugesite ühe reformi seitse erinevat muutust eraldi reformidena. Õppimiskohustuse pikendamine, kutsehariduse õppekavad, SAIS ja põhikooli tingimuste lõpetamine on kõik üks ja sama asi (Naerab.) ehk siis ühe ja sama reformi lihtsalt erinevad tahud. Õppimiskohustuse reform tähendabki seda, et põhikooli lõpetamise tingimused muutuvad, see tähendab seda, et kutsehariduses tulevad uued õppekavad ja uued õppimisviisid, see tähendab seda, et SAIS tuleb kasutusele. Nii et see ongi õppimiskohustuse pikendamine. Õpetajate karjäärimudel ja direktorite atesteerimine. Õpetajate karjäärimudel tuli õpetajate streigist tehtud kokkuleppest ja õpetajate soovist omada karjäärimudelit, mida Eestis ei ole. Need selles mõttes üksteist ei sega, et õpilaste õppimiskohustuse pikendamine ja õpetajate karjäärimudel mitte kuidagi üksteist ei sega. Ma arvan, et see, et õpetajad täna, vanemõpetajad, meisterõpetajad, saavad täna alates 1. märtsist, nendel, kellel täna juba on kvalifikatsioon olemas, saavad kõrgemat alammäära, ma arvan, et see on õige suund selleks, et motiveerida õpetajaid karjääriastmel liikuma ja koolis karjääri valima.