Tere päevast, austatud Riigikogu! Me alustame 18. veebruari infotundi. Ja nii nagu meil kombeks, kõigepealt palun teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 17 Riigikogu liiget, puudub 84. 

Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed, peaminister Kristen Michal, haridus- ja teadusminister Kristina Kallas ja kultuuriminister Heidy Purga. Tere päevast, lugupeetud valitsuse liikmed, ja tervist kõik, kes te jälgite tänast infotundi siin Riigikogu istungisaali rõdudel ning ka sinise ekraani vahendusel! 

Meie infotunni reeglid on ikka täpselt samasugused nagu varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit ja vastamiseks kolm minutit. Riigikogu liige, kes on registreerunud, saab võimaluse esitada ühe täpsustava küsimuse, lisaks saab selle küsimuse raames üks Riigikogu liige võimaluse esitada ka lisaküsimuse. Kokku on meil 12 registreeritud küsimust.

Neist kõige esimene on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Martin Helme ja teema on inimeste toimetulek. Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma taustaks pisut Reformierakonna retoorikat võtan lahata. Reformierakonna retoorika on selline, et elu on läinud paremaks, elu on läinud ilusamaks, tegite maksualanduse, inimestele jääb rohkem raha kätte ja majandus kasvab. Tegelikkus on muidugi sellest hoopis kaugel. Ja siingi tuleb teha tõsine, tõsine märkus valitsusele ja eriti rahandusministrile, et mindud on Statistikaameti kallale, et statistika oleks valitsusele soodsam. Selle üle on meil Eestis liiga vähe kisa olnud, et Statistikaametit on sunnitud muutma metodoloogiat, mis näitab valitsust paremas valguses. 

Aga isegi pärast seda, kui Statistikaametit on väänatud paremaid numbreid näitama, on Eesti jätkuvalt Euroopa kõige kõrgema inflatsiooniga riik ja viie rikkama hulka saamise asemel oleme me langenud kõige madalama ostujõuga riigiks. Madalam ostujõud tähendab seda, et see, mida keskmine palgasaaja Eestis saab oma raha eest, on väiksem, kui ükskõik millises teises Euroopa riigis keskmine palgasaaja oma riigis saab. 

Keskmine palk on ka probleem. Te räägite meile kogu aeg, kuidas keskmise palga saajale jääb pärast tulumaksumuudatust 800 eurot aastas rohkem kätte. No see on 66 eurot keskmiselt kuus, jah. Ja jätate mainimata, et tegelikult Eestis keskmist palka ju ei saa pooledki inimesed mitte, mediaanpalka saavad. Pooltel inimestel on mediaanpalk väiksem kui keskmine palk ehk see keskmine palk jääb niigi kättesaamatuks rohkem kui 60%-le Eesti inimestest. 

Ja nüüd see 800 eurot aastas ehk 66 eurot kuus tegelikult ju kahvatub meie jaanuarikuiste sooja- ja elektriarvetega. Olukord on muutunud sedavõrd traagiliseks, et tänase päeva seisuga me siin esmaspäeval rääkisime, et 11 inimest on oma kodus surnuks külmunud, sest neil lihtsalt pole raha, et kütet peale keerata. Tänaseks päevaks on see number 13 peale kerkinud. Ja mina ikkagi tahaks teada – jätke kõrvale need makronumbrid ja öelge, mida teha inimesel, kellel ei ole raha, et kodu soojaks kütta ja kes sinna ära külmub?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea küsija! Head kuulajad ja vaatajad! Püüan siis jõudumööda kommenteerida ja vastata nendele küsimustele. 

Kõigepealt, raha kätte ja kõik, mis te rääkisite. Faktina on see siiski tõsi, sest riik alandas makse. Maksukoormus eelmisel aastal numbrites 36,6% ja sellel aastal 35,2%. Inimesele tähendab see seda, et keskmise palgaga – see on lihtsalt hea arvestusühik – oleks ta muidu aastas maksnud 1800 eurot rohkem Isamaa, sotside ja Keskerakonna astmelise tulumaksu tõttu. Seda esiteks. 

Teiseks, Statistikaamet. Statistika ja Statistikaamet muidugi on sõltumatud. Statistikakorje meetodeid on nad ka ise kirjeldanud. Ma tean, et meie arvamused lahknevad selles, kui vajalik on ERR või kui sõltumatu ERR on. Ma siiski juhiks tähelepanu, et seal oli üks lugu, kus kenasti lahti kirjeldati, kuidas statistika kogumine käib. Ja minu arusaamist mööda, nagu Statistikaameti juht Lee on nüüd ka öelnud, nad möönavad, et varasematel aastatel on tõesti hinnašokki veidi ülehinnatud, inflatsiooni on arvestatud suuremaks. See tähendab seda, et kõik muud otsused on ka seda puudutanud. Nii et ehk on hea teada, et võib-olla hinnati seda muret suuremaks, kui ta oli, aga oleks ilmselt olnud lihtsam, kui oleks olnud see info adekvaatsem. Ja see tähendab ka seda, et erinevate statistiliste aluste kogumine peab sellele vastav olema. 

Nüüd siit edasi. Mis te mainisite, et Euroopa Liidu kõige kõrgem inflatsioon. Te peate sealgi andmeid uuendama, sest Eestis on inflatsioon ja hinnatõus aeglustumas. Eesti Pankki on sellele viidanud, kommertspangad on viidanud, erinevad prognoosijad. Meist on juba Slovakkia ja Rumeenia minu mäletamist mööda mööda läinud. Ostujõud paraneb. Nii et ma kahtlustan, et jah, teie sellised väited võib-olla kõik kontrolli enam sellisel kujul ei läbi. Aga jätame need korraks kõrvale. Üldine pilt on majanduses ikkagi selline, et eelmisel aastal majandus pöördus kasvule pärast mitut aastat suhteliselt viletsat olukorda. 

Oleme ausad, eks valitsus – nii palju, kui ta on saanud ja me oleme meelega sellega kõvasti vaeva näinud – pingutab selle nimel koos ettevõtjatega, et majandus pöördukski kasvule, ja kiiremale kasvule. Selleks aastaks on prognoosid 2%–2,5%, kuni 3,5%-ni. Kõige optimistlikumad prognoosid on Eesti Pangal ja Postimehe toimetusel – kuni 3,6%-lise kasvuni. Eks siis aasta lõpus näeme, kellel see prognoos kõige lähemale läks. Nii et jah, majandusel ja inimestel hakkab paremini minema.

Suur tänu! Martin Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

ERR-i sõltumatust nägime me siis, kui Rein Veidemann võeti esimehe kohalt maha peaministri suunise peale. Sellest ei ole meil pärast seda enam mõtet rääkida. Statistikaameti sõltumatus on samuti küsitav pärast seda, kui otsustati muuta tagantjärele statistikat energiakriisi numbrite kohta ja muuta praegu metodoloogiat, et näidata väiksemat inflatsiooni, et Reformierakonnal oleks parem ilutseda. Sellest meil ei ole ka eriti mõtet rääkida. Ja see teeb kurvaks, sellepärast et kui meil ei ole adekvaatset statistikat, siis meil puudub juhtimisinfo tegelikult majanduse kohta. Mis puudutab üleüldist inflatsioonistatistikat Euroopas, siis see, et meil on aeglustunud, on ka niisugune manipulatsioon. See aeglustumine tähendab seda, et jätkuvalt on kõrge inflatsioon, mitte lihtsalt nii kõrge, nagu ta oli aasta või kaks tagasi, kui meil aasta inflatsioon oli üle 10%. Aga me oleme ikka veel, ka selle aeglustumise puhul, aeglustub ta ka mujal, kogu Euroopas, sellepärast et Euroopa majandus on väga halvas seisus. Aga sellest hoolimata, et ka meil on ta aeglustunud, me oleme ikka veel euroala kõige kõrgema inflatsiooniga, sõltuvalt muidugi sellest, millist perioodi me vaatame. Võib-olla, kui me vaatame mingit spetsiifilist kuud, siis Slovakkias on meiega võrdne, mõni komakoht kõrgem. Aga ma tahan selle majanduskasvu kohta öelda, et see majanduskasv ei aita inimesi, eriti seda inimest, kellel ei ole raha lihtsalt, et maksta oma kodus küttearvet, ja ta külmubki seal surnuks. Selliseid inimesi ametlikel andmetel on Eestis sellel aastal ehk poolteise kuu jooksul olnud juba 13, kes on kodus surnuks külmunud, sest neil lihtsalt ei ole raha, et kütet sisse lülitada. Rääkimata nendest inimestest, kes lähevad iga päev tühja kõhuga magama, sest lihtsalt ei ole raha, et süüa osta. Neid see majanduskasv ei aita, eriti arvestades seda, et see majanduskasv on ju tegelikult ebaühtlane. See on makromajanduskasv, kus need inimesed, kes maksavad ära oma 800-eurost elektriarvet, maksavad ju selle raha elektrifirmadele või elektribörsile ja need saavad jube suure tulu ja see tulu tõepoolest kajastub SKT kasvus, aga tegelikult on inimesed vaesemad. Mida te ütlete nendele inimestele, kes on maksnud ennast nii vaeseks, et neil ei ole süüa ega kütta võimalik kodus? Neid ei huvita see majanduskasvu jutt ju.

Aitäh! Enne kui te vastate, härra peaminister, tuletan ma kõigile Riigikogu liikmetele meelde, et küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit ja vastamiseks kolm minutit. Härra peaminister, palun!

Tänan! Õnneks vastajal siin see ajanäidik ikka jookseb. Riigikogu liikmetele seda vist nii lahkelt pole jagatud, seetõttu kahe minuti sisse need väited ära ei mahugi. Mull õnneks jookseb siin ilusti, ma saan vaadata. Nüüd see, mida te ka enne mainisite. Mul on kahju, et te kasutate sellist traagilist statistikat nagu inimeste külmumised oma esimeses küsimuses väite esitamiseks. Näiteks, 2003. aastast on seda statistikat kogutud. 20 aasta eest rääkisime, et oli circa 150–160 külmumissurma aastas. Tänaseks on selliste surmade osakaal mõnikümmend juhtumit aastas. 2025. aastal oli kokku 34 külmumissurma, seitse naist ja 27 meest. Kindlasti on iga juhtum traagiline. Nii et jah, te üritate seda kuidagi panna elektriarvete konteksti, kahjuks see ei päde. Meil ei ole ka infot selle kohta, kus täpselt midagi aset leidis. Seda esiteks. 

Teiseks, selleks et inimesed saaksid toime, on erinevad mehhanismid olemas. Ma olen siin ka varem kirjeldanud, et toimetulekutoetus võtab arvesse eluasemekulusid, küttekulusid ja kõike muud. See on tõusnud ja seda tuleb tõsta veel. Ma eelmisel aastal ütlesin, et me tõstame toimetulekutoetust, ja olen juba korduvalt teie kolleegidele öelnud, et ilmselt tuleb seda ka selle eelarvega järgmisel aastal teha. Nii et igal juhul tuleb neid samme astuda. Inflatsiooni langemine – te ütlete, et see kuidagi ei rõõmusta. Mina väidan ikkagi, et rõõmustab. Kui hinnatõus allapoole vajub – ja hinnatõus on allapoole vajuma hakanud, hinnanguliselt hinnatakse umbes 3% kanti, kui on mõnel aastal olnud 19%, mõnel aastal 9%, eelmisel aastal jäi viie alla ehk ennustati viis kuni kuus –, siis igal juhul see teeb kõigil inimestel toimetamise lihtsamaks. Te ütlete, et majanduskasv ei lähe inimesele korda, see ei puuduta teda. Ma väidan ikkagi, et puudutab. Kui majanduses on lihtsamad ajad, siis läbi jõukuse kaudu läheb meil kõigil paremini. Kui meie tööl on kõrgem väärtus, on rohkem töökohti, on rohkem lisandväärtust, siis tegelikult kõigil läheb paremini. Saab teha ka investeeringuid, ettevõtjatel läheb paremini. Seetõttu ma arvan, et teie väited on veidi sellised, kuidas ma ütlen, poliitiliste prillide kaudu vaadatud. Ei maksa nii pahatahtlik olla. Ja energeetika poolelt ütlen nii, et see on ligikaudne hinnang, täpset numbrit meil ei ole, aga umbes 70% inimestest on tänaseks võtnud fikspaketi. Nii et aastatagusest olukorrast me oleme hoopis teises kohas.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Rain Epler, palun!

Aitäh! No ma kõigepealt ütlen, et te ikkagi olete täbar peaminister selles mõttes, et kui siin vaadata varasemaid aegu Eestis, siis on olnud juttu sellest, et väike ja dünaamiline majandus ja on olnud sihid ja on püritud edetabelites etteotsa. Nüüd te tulete siin närima sellise asja kallal, et kui me vaatame euroala inflatsiooni, siis tõesti, euroalal Slovakkial on meist veidi kõrgem inflatsioon, teistel on selgelt madalam inflatsioon. Aga kui me vaatame majanduskasvu Euroopas, siis Eesti on sõltuvalt sellest, kas vaadata aasta võrdluses või kvartali võrdluses, viimane või viimaste hulgas. Teie tulete siia rääkima sellest, kui hästi kõik on. 

Aga tegelikult, kui me vaatame, kuidas on dünaamika olnud, võtame siin kas 2023. aastast või, ütleme, 2021. aastast alates, kui Reformierakond riigijuhtimise üle võttis, siis sellest ajast alates on kehvemaks läinud. Alguses siin teie eelkäija ja teie ise pareerisite seda jutuga, et sõda on. Aga eks te nüüd olete lõpuks aru saanud, et see sõja mõju Lätis, Leedus ja mujalgi Euroopas, Poolas on ju sama nagu siin. Vähemasti selle jutu te olete ära jätnud. 

Ma olen oma kõnedes viimastel nädalatel ka seda maininud, et kui te niikuinii juba olete sihukeseks nukraks muutunud ja käite morni näoga musta valgeks rääkimas, aga tegelikult häid uudiseid ei ole, siis eks te saate ju ise aru, et peaministri karjäär nüüd lõpeb lähiajal, ütleme, aastake on võib-olla jäänud. Haarake härjal sarvist, saite peaminister olla, tehke nüüd siin lõpusirgel mõni hea otsus ka, et inimestel paremaks läheks. Mis te arvate sellest ettepanekust?

Aitäh! No milline suurepärane idee! Teie kõned muidugi, ma arvan, saate teiegi sellest anda välja kunagi hilisemalt raamatu. See saab olema kaunis õhuke, aga ehk saate sinna midagi üht-teist panna. 

Nüüd, tulles nende heade uudiste juurde, ma vastasin teie kolleegide küsimustele. Kui te tahate, et ma räägin headest uudistest, siis ma räägin hea meelega headest uudistest, pole küsimust. Kui me vaatame viimast paari aastat Eestis, siis on olnud päris keerulised ajad. Oleme ausad, ega ongi olnud päris palju seotud sellega, milline on julgeolekupilt ja kuidas on olnud inimeste kindlustunne. Tänaseks on väga palju asju muutunud ja muutunud paremaks. Tarbijakindlus, erinevate sektorite kindlustunne on viimase kahe-kolme aasta kõige kõrgemal tasemel. Osalt valitsuse tegevuse tõttu, sest meil on selle aasta algusest jaanuarist, millest ei ole just palju möödas, rakendunud Eesti ajaloo suurim maksulangetus 780 miljonit. See tähendab seda, et inimestele ja ettevõtjatele jääb palju-palju raha rohkem kätte iseenda teenistusest, et seda kasutada oma pere jaoks, oma investeeringute, oma tuleviku kindlustamise jaoks. 

Kui vaadata mis tahes numbreid, siis palgatõus on ületanud inflatsiooni ja see ületab ka sel aastal pensionitõusu. Ütleme nii, et üldine majanduspilt on ikkagi oluliselt positiivseks muutumas. Kui vaadata tagasisidet ettevõtjatelt, siis väga palju hinnatakse seda, mida me saame koos teha. Eestis on üsna hea ärikeskkond, et siia tulevikus investeerida, et bürokraatiat vähendada. Täna on tegutsemas seesama ettevõtjate majanduskasvu ja efektiivsuse nõukoda Viljar Arakase juhtimisel, seal on väga palju erinevaid osapooli, näiteks kaubanduskoda, tööandjad, väga paljud tippettevõtjad, metsandusest, puidust, start-up'idest ja nii edasi. Kõik nende ettepanekud on ka valitsuse majanduskabinetist läbi käinud, väga palju on siia tulnud, mõned oleme ka ära teinud, näiteks paindlikum tööaeg, aga palju on veel ees. Näiteks planeeringute lihtsustamine, mida ma pean väga oluliseks ja mida ka ettevõtjad peavad väga oluliseks. 

Nii et selle jutu mõte on see, et kui te soovitate härjal sarvist haarata ülekantud tähendusel, siis see on juba tehtud. Me teeme ärikeskkonda oluliselt lihtsamaks, me tõmbame koomale riigis bürokraatiat ja ametikohti. Sedagi on näha  – Maa- ja Ruumiametis on viiendiku võrra töötajaid vähem, Töötukassas viiendiku võrra inimesi vähem, läksid ise Töötukassasse ennast arvele võtma või mujale tööle. Statistikaametis pakitakse kokku ja kolitakse teise kohta – väga paljudes kohtades. Nii et see tegevus käib. Häid uudiseid on päris palju.

Suur tänu! Lõpetame tänase esimese küsimuse käsitlemise.

Tänane teine küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Lauri Laats ja teema on inimeste toimetulek. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea peaminister! Teie juttu kuulates jääb ainult üks küsimus, et mis te, inimesed, nurisete, elu on nagu lill, sellepärast et niimoodi ju peaminister ütleb. Aga vaatamata sellele rahvas ei usalda ehk peaministri reiting on madal, valitsust ei usaldata ja ka koalitsiooni ei usaldata. Rahvas teid ei usalda ja need ilusad valed, mis kõlavad teie suust, lihtsalt inimesi ei veena. See on fakt. 

Aga kuna te juba energeetikast hakkasite rääkima ja tegite väikese märkuse, et inimestel võiks olla rohkem fikseeritud elektripaketti, siis ma lihtsalt tuletan meelde, kuidas üleüldiselt on kogu meie elektrisüsteem üles ehitatud, mis puudutab eriti arveldusi. Me kunagi läksime üle Nord Pooli peale ja selle eesmärk oli tuua alla elektri hind. Nord Pool on ju börsipõhine süsteem. Kõikidele, kogu Eesti rahvale anti signaal, et olge nüüd börsipaketil ja kõik on hästi ja elekter ongi odav. 

Minnes nüüd edasi, siis vaadates ka ENMAK-it ehk energia arengukava, ei olnud alguses sõnagi seal selle kohta, et me vajame juhitavaid energiavõimsusi. Nüüd on tasapisi aru saadud, et neid on ikkagi vaja, ja on ka sisse kirjutatud osaliselt. 

Nüüd vaadates teie viimast visiiti, kus Saksa eestvedamisel on tõstatatud ETS-i küsimus ehk heitkoguse süsteemi, kauplemise süsteemi muutmine, siis ka teie praegu ütlesite, et tõesti võiksime selle siis üle vaadata. Aga kus te olite enne? Ehk siis miks ei ole ise Eesti proaktiivne, miks Eesti valitsus ei seisa Eesti inimeste eest? 

Ja sellest lähtuvalt ma küsingi: kui te juba mõtlete, et ETS-i süsteemi tuleb muuta, siis kas on olemas juba Eesti Vabariigi valitsusel arvutused, milline peaks olema CO2 kvoodi hind, ja kas neil on ka majanduslikult põhjendatud analüüsid tehtud? Tõenäoliselt Saksa valitsusel on need arvud juba olemas. Kas on ka meil?

Aitäh! No mitut asja. Kõigepealt, statistika, millest ma räägin, ja hinnangud pärinevad mitte valitsuse allikatest, vaid sõltumatutest. Kommertspangad teevad oma majandusprognoosid ise, keskpank teeb seda sõltumatult, Statistikaamet kogub seda ka ise. Ja Konjunktuuriinstituut. Nende näitajate järgi on tarbijate ja sektorite kindlustunne aegade kõrgeim. Ja alles hiljuti sai Konjunktuuriinstituudi juhist ju praktiliselt Keskerakonna ja Isamaa parteipere liige, nii et ehk suudate teda usaldada.  

Nüüd märkus, et rohkem fikspakette. Ei, ma ei teinud märkust. Ma ütlesin, et aegadega on asjad muutunud, selgitasin hoopis, et inimesed on valinud rohkem fikspakette. Ligikaudselt, ja ma rõhutan, et see on ligikaudne hinnang, sest täpseid numbreid meil ei ole, ligikaudselt hinnatakse, et umbes 70% inimesi on läinud fikspaketile, et enda hinnatundlikkust vähendada.  

Nüüd juhitavate vajadusest. Juhitavate vajadus on muidugi igas energiakavas olnud. Energeetikavaldkonna tegijana või tootjana te peaksite seda ka varem teadma. See jutt on küll täitsa mööda, et ei ole varem räägitud. Juhitavate vajadus on alati selge olnud taastuvate kõrval. Juhitavad reservid on praegu seniks põlevkivijaamad, kuniks tulevad uued gaasijaamad. Gaasijaamad on soodsamad kui põlevkivijaamad.  

Keskerakonna ja, mulle tundub, et nüüd ka Isamaa ühine idee, et teeks veel mõned Auvered juurde – ma võin öelda, et rahaliselt on see oluliselt kallim, kui uute gaasijaamade rajamine, ja töötavad nad ka oluliselt vähem. Auvere tööaeg on veidi üle poole sellest ajast, mis ta peaks töötama, ja keskmine tööl olnud selline aeg – vaatasin seda loendurit või träkkerit, mis on tehtud, ma ei tea, kas see on adekvaatne – oli umbes 17 päeva järjest ja nüüd on ta vist juba 13–14 päeva töötanud. Nii et loodame, et ta ikka külma perioodi lõpuni hakkama saab.  

ETS-ist ehk heitkogustega kauplemise süsteemist. Eesti on muidugi olnud proaktiivne, mina olin üks väheseid riigijuhte, alguses vist meid oli – ma ei oskagi nüüd mälu järgi öelda, võib-olla ma eksin numbriga – äkki neli, kes ütlesid, et ETS-2 võiks edasi lükata. Ma mäletan ka, kuidas Eesti ajakirjanikud ütlesid, et noh, te ei saa sellele toetust ju. Saime, lükkasime edasi. Võib-olla lükatakse veel edasi. ETS-2 mure on pigem see, et seal on väga suur bürokraatlik koormus, millest küll võib saabuda keskkonnakasu, aga see bürokraatlik koormus sellega suhtes ei ole. Nii et see lükati edasi.  

ETS-1 ehk praeguse heitkogustega süsteemi mõju Eestile, Eesti energeetikale ja Eesti tööstustele on Euroopa keskmisest ligikaudselt – ma ütlen ühe hinnangu järgi, mida ma olen komisjonilt näinud – poole väiksem. Ja koos Saksa kantsleriga – muuseas, koos! – me palusime komisjonil ka, nagu Eestis palutakse valitsusel, tulla välja oma ettepanekutega, kuidas seda süsteemi parandada.

Aitäh! Lauri Laats, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, aitäh! 

Mis ma tahtsin selle Nord Pooliga öelda? Kui esialgu süsteem oli täpselt sellisel viisil üles ehitatud nende teadmiste põhjal, mis tol ajal olid, et kõik peab olema turupõhine, kõik peab olema nii-öelda börsihinna põhine, siis – nagu te ise möönsite ka praegu – on olukord muutunud. Ja vot see küsimus lähtuvalt sellest, et on olukord muutunud, siis ka inimesed on hakanud fikseerima hindu, mis tähendab ka seda tegelikult, et me peaksime suuremas pildis ka kogu selle süsteemi üle vaatama ja kaasa arvatud ka Nord Pooli mõttekuse.

Inimene praegu vajab stabiilsust ja stabiilset hinda ja seda on võimalik saavutada erinevatel viisil, kaasa arvatud ka läbi selle, et me muudamegi ETS-i süsteemi, kus alandatakse CO₂ hinda, mis võimaldaks rohkem juhitavat energiat läbi põlevkivi põletamise tuua. 

Ja teine asi, et mis puudutab nüüd seda gaasi ja põlevkivi, siis teeme ühe asja selgeks: see, mis on meie maapõues, see on meie julgeolek; kõik, mis puudutab gaasi, see on väljastpoolt ostetav ja see on teistele riikidele töökohtade loomine. Sellest peab ikkagi Eesti riik lähtuma, et meie tööhõive oleks ikkagi tagatud kõikides sektorites. 

Nüüd, mis puudutab seda kohtumist ka koos Saksa kantsleriga –  jah, ma lugesin seda uudist, et te palusite, et tuuakse ette – eurokomisjoni ette siis – analüüsid. Aga ma küsisingi teie käest, kas teil on olemas, kas meie Eesti riigil on endal olemas mingisugune analüüs. Ja kui ei ole, siis olge hea, paluge see analüüs välja, et me saaksime ise ka aru, millest me peame tegelikult lähtuma ja mis seisukohti me peame kaitsma Euroopa Komisjonis. See on väga oluline, sellepärast et mina usun, et Saksa riigil ja valitsusel on need arvud olemas. 

Ja lõpetuseks ma ikkagi tahan ära märkida, et see olukord, mis puudutab miinimumpalga ostujõudlust – ma lihtsalt tahan meenutada teile: Eesti riik on 27. kohal Euroopa Liidus. Ja see niisama ei ole tekkinud; see on ikkagi praeguse fiskaal- ja majanduspoliitika tagajärg. Aitäh!

Aitäh!

Nüüd, mitu asja. Kõigepealt te ütlete, et inimesed vajavad stabiilset hinda. Jah, ma arvan, et kui inimene vajab stabiilset hinda, siis ta valibki endale sobiva paketi. Ja seetõttu on paljud inimesed valinud ka endale fikspaketi. Ja seda saabki teha, see on turul olemas. Nii et ma arvan, et te ei peaks ka võib-olla inimestesse nii üleolevalt suhtuma, et inimesed ei tee endale ise sobivaid valikuid, ehkki need on turul olemas. Inimesed saavad need valikud ise teha, mis on neile parimad. Kes soovib, valib selle paketi, mis talle endale sobivam on. 

Ma saan aru – energeetika tootja ja samal ajal parlamendiliikme toolil istumine on võib-olla sihuke kahel toolil istumine, aga püüdke siiski mõelda tarbija huvidest lähtuvalt. Inimene saab selle valiku teha ja see on kõige olulisem. Inimesed teevad oma valiku. 

Nüüd, teiseks, põlevkivi põletamine. Põlevkivitööstusele on juba ka veidi CO₂ kvoote tasuta eraldatud, nii edasi, neile on teatud erandeid tehtud, aga sellest hoolimata, vaadake, ettekujutus, et me rajaksime mõned Auvered veel – ma siiski soovitaks pikemat vestlust erinevate energeetikaspetsialistidega. Ja ma kardan, et need vestlused iga kord lõpevad samasse kohta, et uute põlevkivijaamade rajamine on energia vaatest oluliselt kallim. 

Ja kahjuks ka, nagu kuidas on läinud selle Auverega meil? Ta ikkagi on energeetikas – nagu energeetikute ringis seda hüütakse – suhteliselt kindlalt teadaolev vara, väga tihti ta ei tööta, nagu ma enne kirjeldasin. Nii et tarbijate huvides ei ole uute põlevkivielektrijaamade rajamine, sest nad pakuvad kallima hinnaga energiat kui gaasijaamad, kui taastuvad.

Kui me vaatame nüüd aastaid, siis sellessamas ERR-is – mida EKRE allikaks ei pea, aga ma teile ikka viitan, teie vast peate –, on ka kirjeldus sellest, et aastatel 2022 järel, 2023, 2024, 2025 energia hind on keskmisena alla tulnud. Miks ta alla tuleb? Sellepärast, et meil on tulnud uusi taastuvenergia tootmisi juurde. Sellepärast tuleb keskmine hind alla. Ja meie eesmärk peabki olema. 

Ja kui vaadata neid näitajaid, me oleme seadnud endale ka sellise sihi, et Läänemeremaade keskmisest hinnast oleks allpool, siis Andres Sutt ühe pikema loo sellel teemal avaldas – võin hiljem ka üles otsida, kui tahate, kui ise ei leia; ma arvan, et see oli vist Delfis –, kus ta kirjeldas seda, et kus me tegelikult asume. Ja väiketarbijatele meie hind siin on Läänemereriikide keskmisest juba allpool; suurtel tarbijatel on see keerulisem. 

Nii et seetõttu, jah, ma kardan, et te olete täitsa valel teel. 

Ja mis puudutab sedasama ETS-i, siis komisjon, nagu Eesti riigis valitsus, on see, kes teeb oma analüüsid, esitab – meil on oma mõtted olemas – ja selle järele see debatt toimub. Aga Eestis ETS-i mõju on oluliselt väiksem, kui see on Saksamaal või mõnes teises riigis, Euroopa keskmisest ka väiksem. Aitäh!

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Peeter Ernits. Palun! 

Hea juhataja! Auväärt valitseja! Me just tund aega rääkisime professor Konistiga nendelsamadel teemadel. Kuidas nüüd viisakalt öelda, et te ajate sellist puhast populistlikku rohepropagandajuttu. Aga see selleks. Eesti inflatsioon, ma vaatasin, on Euroopas ikkagi teie juhtimisel n-ö rekorditasemel, 4%. Soomel on 1% ja nii edasi ja nii edasi. Nagu ma kuulsin, auväärt valitseja, teie valitsemise ajal oli vist 42 või 43 inimest kodus surnuks külmunud. Aga minu küsimus on, et teie palk on praegu 9013 eurot. Kas on lootust, et nüüd aprillis tõuseb teie palk 10 000-ni või jääb see natuke alla? See on ka toimetulek, see aitab toime tulla, kuigi mulle tundub, et teil jääb sellest toimetulekust natuke üle ka.

Aitäh, hea küsija! Õnneks valitsusliikmete palgatõusul on piirang peal, nad tõusevad vähem, kui algselt planeeritud. Parlamendis ja mujal tõusevad palgad reipamalt. Eks me siis hakkame lugema seda palgatõusu ja küsime, kuidas see põhjendatud on. Seda esiteks. Teiseks, inflatsioon on langemas, juhul kui te ei järginud varasemat debatti, te vist ei olnud saalis. See on pigem hea uudis. Varasematel aastatel on hinnatõus olnud Eestis vist 19%, isegi üheksa. Eelmisel aastal ennustati, et tuleb sinna kuue tuuri, tuli veidi alla viie, ja sellel aastal on ennustus, et umbes 3% kanti. Nii et jah, hinnatõus on langemas, see on hea uudis. Alar Konistiga olen minagi vestelnud. Ma arvan, et ta on igati tubli teadur ja mõtleb õigeid mõtteid, otsib lahendusi küsimustele, millele veel häid lahendusi ei ole. Probleem on ikkagi selles, et kui sa kasutad energeetikas tooret, millel on väga suur saastejälg. Näiteks põlevkiviõli tootmises põlevkivi kasutamine on vähemalt seni olnud finantsiliselt põhjendatum, vähemalt arvudes ja nendes tööstustes, kus see töötab, kui energeetikas. Energeetika häda põlevkivi juures on praegu selline, et ta saastenumber on suur ja hind on kallis. Tarbijatena ei ole mina näinud ühtegi inimgruppi, kes ütleks, et andke mulle põlevkivienergiat, sest see on kallis, aga peaasi, et oleks põlevkivienergia. Inimeste soov on ikkagi saada võimalikult soodsat energiat ja soodne energia tuleb ikkagi järjest rohkem taastuvatest. Seetõttu ma kutsuksin teid pigem advokeerima erinevate päikeseparkide rajamist, erinevate tuuleparkide rajamist. See toob inimeste jaoks hinda alla, see aitab inimestel toime tulla. Näiteks on hea vaadata ka seda, et akupargid tulevad Eestisse turutingimustel. Tean, et ettevõtjatel on veel mõtteid erinevate salvestuslahendite loomisel. See kõik tegelikult kirjeldab seda pilti, et Eestis on energeetikas erinevad plaanid täitsa toimivad. Lisaks tulevad ühendused, tuumajaama esimene eriplaneeringu etapp on algatatud, loodetavasti jõuame tuumaseaduseni. Nii et väga palju erinevaid asju on siin ees ja seda just selle jaoks, et inimestel ja ettevõtjatel oleks mõistlikum energia hind. Suurtele ettevõtjatele tuleb taastuvenergia erand, mis tuleb parlamenti, nii et väga palju muid asju. Ja aastate vältel – ma siiski juhin tähelepanu – 2022, 2023, 2024 ja 2025 on hind vaikselt läinud soodsamaks just tänu sellele, et me oleme uusi tootmisi saanud. Nii et oleme ikka optimistlikud edasi. Aitäh!

Suur tänu! Lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi kolmanda küsimuse juurde. Kolmas küsimus on kultuuriminister Heidy Purgale. Küsib Riigikogu liige Priit Sibul ja teema on ajakirjanike õpetamine. Priit Sibul, palun!

Aitäh, Riigikogu esimees! Suur rõõm, proua minister, teid näha ja teilt küsida! Aga enne veel, kui küsimuse juurde lähen, tasub eilsete uudiste valguses meid kõiki õnnitleda, et hasartmängu ettevõtted otsustasid riigile siiski annetuse teha. Kultuur ja sport saavad raha, nii et kõigil neil inimestel on rõõm. 

Aga küsimus, tõenäoliselt millest te ka aru saate, kirjutati 23. jaanuaril Postimehes. See puudutab Euroopa Liidu varjupaiga-, rände- ja integratsioonifondi finantseeritud 315 000 eurost programmi, mida Kultuuriministeerium planeerib hankida. Seal hankes on kirjas, et muutuvas ühiskonnas, kus elab üha enam eri keele- ja kultuuritaustaga inimesi, on oluline tugevdada kohalike meediakanalite võimekust tasakaalukalt kajastada mitmekesisuse, rände ja lõimumise teemasid. See aitab ühiskonna sidusust toetada ja luua sildu erinevate kogukonnagruppide vahel. 

Ma vaatan, mis Euroopas toimub. Saksamaal saadetakse põgenikke tagasi, prantslased tegelevad nende tõrjumisega. Mulle tundub, et meie tegevus on siin veidi teises suunas. Me teame, et meedia on väga võimas relv. Me mäletame 2015. aasta septembrit, kui Türgi rannikult leiti väikese Süüria poisi Aylan Kurdi elutu keha, mida tiražeeriti tohutute hulka lehtede esikaantel. See mõjutas Euroopa rändepoliitikat väga-väga palju – seesama üks foto. 

Minu küsimus ongi, kuhupoole me liikuda püüame selles küsimuses. Ka varasemalt on Euroopas olnud kriisi ja keerulisi aegu ja näiteks pärast talvesõda pidid Rootsis inimesed üle lugema, mitu voodit neil on, mitu soomlast võiks nende laua taha mahtuda. Arutati väga reaalselt, kui palju meie kedagi suudame isiklikult aidata, nüüd on kõik institutsionaalne. Ma püüangi aru saada, mida see programm teie meelest õpetama peaks.

Aitäh küsimuse eest, lugupeetud Priit Sibul! Mul on hea meel, et te hoiate kultuuriteemadel silma peal. Meil on alati olnud väga meeldiv omavahel viisakalt siin Riigikogus vestelda. 

Ma tahan rääkida tõesti sellest hankest. Kõigepealt pean ütlema, et Kultuuriministeerium ei korralda ajakirjanike "suunamiseks" ega ka maailmavaate kujundamiseks koolitust. Ajakirjanduse sõltumatus on Eesti põhiseaduslik väärtus. Riik ei sekku toimetuste sisulistesse valikutesse ega hakka ette kirjutama, kuidas neist teemadest kirjutada. Isiklikult, endise ajakirjanikuna ma pean lugu ka faktist, et Eesti on ajakirjandusvabaduse tabelis maailmas esimeste seas. 

Nüüd edasi. See küsimus on olnud kriitika vääriline, millest me siin praegu räägime. Ka minus tekitas antud hankedokument väga palju lisaküsimusi ja seetõttu olen ma palunud antud hanke osas aeg maha võtta. Kutsuda laua taha ja konsulteerida meediaekspertidega, osapooltega, keda see puudutab ja need, kellele sellest hankest päriselt kasu võiks olla. See tähendab ülikoole ennekõike. Ilma ülikoolideta, ilma meediaõppejõududeta, ilma meediaettevõtete esindajateta ei saa me seda teha, nemad peaksid olema siin peamised partnerid, mitte ministeerium. Teinekord tuleb kasuks enne, kui edasi astuda, korraks ka peatuda ja vajadusel astuda ka paar sammu tagasi. Mulle tundub, et praegu on selle hankega see hetk käes. Ma olen palunud hanke sisu ja võimaliku koolitusprogrammi ootused erinevate osapoolte koostöös üle vaadata. 

Kui te küsite, mis saab edasi, siis hetkel tähendab see hanke edasilükkamist, aga kui selle sisu ei muutu professionaalsemaks, arutelude käigus ja selgemaks, siis võib see tähendada ka hanke ära jätmist. Sellel hankel on mõte ainult siis, kui see meie ajakirjanikke aitab, nii nagu ütlesin. Aga ajakirjanike ega kellegi muu õigesti mõtlemise õpetust me riigina ei tee ega hakka tegema. Ajakirjanikele ma täiendava professionaalsete koolitusprogrammide tegemist printsiibis loomulikult toetan, nii nagu seda on väljendanud näiteks meediauurijad Ragne Kõuts-Klemm või ka Marju Himma. Õhtulehes alles hiljaaegu ilmus neilt ka päris hea arvamus ajakirjanikelt, kes olid antud teemal nendelt arvamusi võtnud.

Suur tänu! Ja Priit Sibul, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Suur tänu! Hea minister! Teie vastust oli hea kuulda, et see on maha võetud. Aga nii nagu ma oma esimeses küsimuses ütlesin, meedial on tohutu võim. Ma ei räägi ja ei eeldanudki, et me riiklikult suudame ajakirjanikke hakata kallutama või toimetama. Aga nii nagu ma esimese küsimuse puhul tõin näite sellest pildist, kuidas see mõjutab mitte ainult ajakirjanikku, vaid kogu ühiskonda ja kõiki poliitikuid, kes lähevad hüsteeriasse ega kaalu, millised on meie võimalused ühiskonnana kedagi aidata, vaid nii-öelda mängitakse meie tunnetele. 

Aga mul on teine näide ka. Ma loen seda Douglas Murray raamatut "Euroopa kummaline surm". Seal on toodud üks näide Inglismaalt, kus Londoni Ülikooli kolledži rände uurimise ja analüüsi keskus on teinud ühe vähestest dokumentidest – see küll puudutab seda aega, 2015, midagi siis, kui see raamat kirjutati – sisserände mõjude kohta Ühendkuningriigi eelarvele. Sellest tehti, nii-öelda ühest osast tehti väike spinn ja loomulikult seda spinni jagati meedias ja ka BBC tegi sellest isegi juhtkirjana loo. Hiljuti Ühendkuningriiki saabunud immigrandid on netomaksjad, oli see BBC suur uudis. 

See, et raporti lõpptulemus oli risti vastupidine, raporti lõpptulemus oli see, et tegelikkuses, rändajate kontekstis, kogu Ühendkuningriigi ühiskond on maksnud sadu miljoneid tegelikult peale, mis tundub loogiline. Aga sellest ei teinud enam mitte keegi uudist. Ühesõnaga, me ei saa öelda, et keegi oleks ajakirjandust mõjutanud, aga sellest uuringust, teaduslikult uuringust võeti välja üks lõik, mis sobis, sellest tehti uudised, mida kajastati spinnina, ja nii edasi. Ega meil polegi kellelegi midagi ette heita, aga ma ütlen, et kogu selle teema kajastamine on väga ideoloogiline. Mina ei kujuta ette, kuidas seda on võimalik mõistlikult teha.

Jah, see on selline väga teoreetiline küsimus. Me võime paljude teemade kohta põhimõtteliselt ajakirjanduses ju sama väita, et võetakse kontekstist justkui midagi välja. Aga teinekord, välismaa poole vaadates ehk ennekõike, on selge, et mõnedel eraõiguslikel meediaorganisatsioonidel on ka selged maailmavaatelised hoiakud, mida nad antud uudist kontekstist välja võttes inimestele paista lasevad, lugeda lasevad ja seda ka võimendavad. Seetõttu tulen korraks tagasi meie väikese Eesti juurde. Esiteks, meil on väga konservatiivne rändepoliitika. Ja kui te soovite täpsemaid küsimusi, siis meil on siseminister kindlasti valmis täpsemalt neile rändega seotud küsimustele vastama. 

Aga veel kord, Eesti meediaväljaannete juurde jõudes, seesama ajakirjandusvabaduse ehk pressindeksi tabelis kohal number 2 olemine – see ei ole naljaasi. See tähendab seda, et me peame kaitsma oma vaba ajakirjandust tugevalt, ütleme niimoodi, mis iganes hinnaga. Seetõttu ka seesama Eesti Rahvusringhäälingu teema ühiskonnas üldiselt vaba uudise või tasuta uudiste kättesaamisel on äärmiselt oluline, ja uudiste neutraalsel kajastamisel, objektiivsel kajastamisel, mitte neutraalsel, "objektiivsel", öeldakse ajakirjanduses. Nii et ma arvan, et meil on pigem veel hästi, ka sellele ajakirjandustabeli indeksile viidates, et press on meil vaba. 

Aga vaat selliseid juhtumeid, tulen nüüd selle hanke juurde tagasi, tulebki siis aeg maha võtta, et me ei laseks juhtuda halvimat. Euroopas – ma ei taha siin seda tsiteerida, sest ma tean, et see läheb lendu – aga Euroopas on väga kehvasid näiteid, mida on selliste hangetega juhtunud ja kuidas seda enam tagasi kutsuda ei saa.

Ja lisaküsimuse esitab Tõnis Lukas. Palun! 

Aitäh! Lugupeetud minister! No ajal, mil valitsus kavatseb sisserännet soodustada ja suurendada, kindlasti niisuguse uudise puhul on oht, et hakatakse rääkima korrektsusest. See nende ajakirjanike õpetamine tähendab seda – nagu me teistest ühiskondadest teame –, et näiteks kriminaalstatistikas ei tohi välja tuua – või ka üksikute juhtumite puhul – usulist tausta, migratsioonitausta, rahvuslikku tausta – selliseid asju. See neutraalsus justkui, et mitte tekitada võõraviha, selle korrektsuse huvides jäetakse osa informatsiooni ütlemata, mis iseenesest ei ole objektiivsus, kui enne on olnud ajakirjanduses vastav traditsioon sellist informatsiooni öelda. See on muutus ja see on mõnes mõttes ohtlik. 

Nüüd, ma küsin, iga päev me õpime kõik midagi ja kui ajakirjanik tuleb ministri juurde, uudisajakirjanik, siis ta saab vastavast valdkonnast, mida ta ise pole väga uurinud võib-olla ennem, ka midagi teada, nii et minister õpetab teda, annab informatsiooni. Eilegi teie kommenteerisite seda, et Haridus- ja Teadusministeerium on keelanud ära võtta vanematelt täiendavalt raha, kui on tegemist kultuuriekskursioonidega, näiteks muuseumikülastusega, teatri-, võib-olla ka kontserdikülastusega. 

Kui seni see lahendati kooli piires niimoodi, et see sõit, kas see oli siis õppekavaga seotud või ka väljaspool, lihtsalt nii-öelda humanistlik selline hariduskäsitlus, laiem silmaring, mindi teatrisse ja muuseumisse, siis nüüd on koolid hakanud neid ära ütlema, neid oma tellimusi ja broneeringuid. Ja see on muuseumide ja teatrite eelarvetele ja kultuursusele, rahva kultuursusele halvasti mõjunud. 

Mida te saaksite teha, et te Haridus- ja Teadusministeeriumiga leiaksite ühise keele, et me ei hoiaks eemale koole ja õpilasi teatrist ja muuseumist? Aitäh!

Aitäh küsimuse eest, härra Lukas! 

Kõigepealt ma harin teid, kui tohib. Eelmisel aastal rändas Eestist rohkem välja kui sisse. See on fakt. 

Aga nüüd kultuurihariduse juurde tulles, minu jaoks on see probleem, et meil Kultuuriministeeriumis on selline meede nagu Kultuuriranits ja selline kultuurihariduse programm, mille nimi on Kultuuriranits. Selle eelarve on väike, aga ta on väga tõhus: 1,5 miljonit, mille eest põhikooliõpilased üle Eesti – ja üle Eesti tõesti igas väiksemas külas ja koolis, kes sellest programmist on huvi tundnud –, 136 000 õpilast on saanud osa ühe õppeaasta jooksul mõnest külaskäigust, mis on seotud õppeprogrammiga – kas muuseumisse, kontserdimajja, teatrisse või kinno. 

Nüüd, jah, ma pean väga kahetsusväärseks seda annetuste lugu ja püüame Haridus- ja Teadusministeeriumiga selle kitsaskoha lahendada. Aga mida ma olen teinud juba, et mitte lasta päris maha kukkuda sel teemal? Sest muuseumites ja teistes kultuuriasutustes on väga head haridusprogrammid juba välja töötatud selle aja jooksul. Muuseumiprofessionaalid, erinevad kultuuriasutustes töötavad inimesed on südamega seda tööd teinud. Ja olen ise käinud uurimas ka isiklikult, milles need seisnevad, millised on laste emotsioonid teatris käies, kes tõesti võib-olla mõnest väiksemast külast esimest korda satuvad teatrisse Vanemuine. Need on haruldased ja väga südamesseminevad lood.

Ma olen käivitanud pilootprogrammi Kultuuriharidus, et suunata praegu selleks perioodiks, kus me lahendust otsime, läbi enda sihtasutuste kultuurivaldkonnas – 500 000 on see eelarve suurus – raha nendesse kultuuriharidusprogrammidesse, et sihtasutused saaksid ise koolidega suhelda. Seda ma olen juba teinud. No, jah, see on tõesti praegu ainult sihtasutuste jaoks, see on ajutine, seniks, kuni me selle lahenduse leiame. Ja minu jaoks on see tähtis ja ma kindlasti ei lase sel teemal maha kukkuda. Suur tänu!

Suur tänu! Sellega me lõpetame tänase kolmanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane neljas küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Tanel Kiik ja teema on noorte kõrge töötuse leevendamine. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Me teame, et eelmisel aastal oli Eesti üldine töötuse määr 7,5% juures, kuid 15–24-aastaste noorte seas oli see ligi kolm korda kõrgem, 20,7%. Eraldi torkas silma veel noorte töötuse kasv just 15–24-aastaste meeste hulgas, see oli 3,6 protsendipunkti, mis vedas ka üldist noorte töötuse kasvu. 

Tegemist on tegelikult, võib öelda, viimase viie-kuue aastaga välja kujunenud süsteemse probleemiga, struktuurse probleemiga, millel on pikaajalised mõjud nii noortele endale kui ka meie majanduse arengule ja ühiskonnale tervikuna. Ja selle probleemi lahendamine, et noorte tööpuudust leevendada, eeldab nii haridus- ja tööturupoliitika ülevaatamist, aktiivseid meetmeid ning koostöös noorte esindajate, ametiühingute ja tööandjatega väga selgete tegevuste ja nende mõõdetavate eesmärkidega sihtide kokkuleppimist. 

Mind huvitabki see, et milline on teie juhitava valitsuse plaan noorte tööpuuduse vähendamiseks lähiaastatel. Mis on need peamised meetmed, mida te ette näete, ja mis on need mõõdikud, mida mõõdetakse, on see siis noorte tööhõive, NEET-noorte osakaalu muutus, töötukassa meetmete tõhusus, ja samamoodi, milliseid samme kavandatakse noorte õppimist täiend- ja ümberõppe võimaluste parandamiseks. Võib-olla küsimuse murekoht on hoopiski seal. 

Igatahes see noorte kõrge tööpuudus on miski, mis ei ole tegelikult Eestile olnud omane. Kui me võtame varasemalt selle COVID-i kriisieelse aja, siis Eesti noorte tööpuudus oli tänasega võrreldes ligi kaks korda madalam. Me olime pigem Euroopa Liidu riikides alati nii-öelda heal pool mõõdupuud ehk meid pigem võeti eeskujuks, aga nüüd on mingites kvartalites eelmine aasta oleme olnud hoopiski Euroopa Liidu tipus. Nii et see on päris põhimõtteline ja väga suure mõjuga muutus, mille puhul valitsus peab kindlasti reageerima. Ootaks teie ettepanekuid. Aitäh!

Aitäh, hea küsija! Ma arvan, et see on asi, millega tuleb kindlasti tegeleda, seda esiteks. Seal me oleme ilmselt ühel nõul. Ma küsisin ka uusi numbreid töötukassalt. Sain ma veidi, et jaanuaris on need numbrid paremaks läinud. Aga see kindlasti ei ole piisav ega rahuldav, tuleb edasi minna. 

On üsna põhjalik ülevaade ja programm ka olemas, ma kirjeldan. 2025. aasta jaanuaris oli 8001 noort vanuses 16–24 töötukassas registreeritud, selle aasta jaanuaris 7905, nii et väike langus siin nüüd juba on. Aga veel kord, tulles selle juurde, et sellega kindlasti ei saa rahulduda, tuleb edasi minna. Nüüd, töövaldkond ja erinevate pingutuste tegemine on Eesti riigis MKM-i ehk Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kätte usaldatud. Ma saan teile kirjeldada – siin on tegelikult üsna põhjalik ülevaade – sellist viit punkti kokkuvõtlikult ja küllap me siis seda debatti ju homme jätkame. 

Esiteks, töötukassa, neil on strateegiline siht. Nende eesmärk on tõsta töötuna arvele tulnud noortele töö, praktika või oskuste täiendamise võimaluse pakkumist 55,7%-lt 70%-ni aastaks 2029, see tähendab kasvu. See tähendab numbrites igal aastal ligi 3700 noore aitamist aktiivsesse ellu. Seda esiteks. 

Teiseks, üle-eestiline tugisüsteem. Euroopa Liidu toel on loodud noortegarantii. Selle tugisüsteemiga on liitunud kõik Eesti kohalikud omavalitsused ja see võimaldab tuvastada mitteõppivaid ja -töötavaid noori. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium toetab omavalitsusi spetsialistide palkamisel. 

Kolmas punkt, esimese töökogemuse laiendamine. Me suuname lisaraha õpilasmalevatele, et 2026. aastal, juba sellel aastal, luua 1000 lisakohta. Strateegiline eesmärk on tõsta töökogemust omavate 13–17-aastaste osakaalu 24%-lt 30%-le aastaks 2029. 

Seadusandlik paindlikkus oleks neljas punkt. See tähendab seda, et töölepingu seadust tuleb muuta, et vähendada bürokraatiat, lihtsustada alaealiste töötamist ka näiteks koolivaheaegadel. Sellestki on ühiskonnas palju debatti olnud. 

Ja viies on haridusreformide tugi – õppimiskohustuse tõstmist toetame – ja kutseharidusreformi, et kutse- ja kõrghariduse sidusus tööturu tegelike vajadustega koos käiks. Aitäh!

Suur tänu! Tanel Kiik, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Austatud peaminister! Kahtlemata on need tegevused, mida te loetlesite, mõistlikud ja vajalikud, aga vaatame nüüd seda trendi pikemalt. Tegelikult see ei ole ju muutunud üleöö, see on mitu aastat kestnud, see on järk-järgult süvenenud. Ilmselt on siin olnud COVID-i kriisi mõju, võib-olla ka üldise majanduse jahenemise mõju. Aga tegelikult iga noore jaoks, kes jääb kõrvale õppimisest ja tööhõivest, on otsene igapäevane tegevus ja toimetamine ühiskonna vaates väljakutse. Ma viitan sellele, et mida rohkem noori näeb, et neil ei ole siin riigis kohta, hakkab keegi mõtlema väljarände peale, hakkab keegi kaotama mõnes mõttes usku sellesse Eesti riiki, ka võimalustesse siin toime tulla, tegutseda. Mõte on selles, et meil ei ole siin aega raisata. Ei saa niimoodi olla, et me teeme pikad plaanid ja arutelud ja strateegiad. Tegelikult see kriis ei ole ju üleöö tekkinud, see kriis on järk-järgult süvenenud, see noorte töötuse kõrge määr. Nüüd me lihtsalt oleme jõudnud juba Euroopa Liidu tippu ja teie juhitud valitsus ja teie erakonna juhitud valitsus on olnud ametis juba aastaid. Nii et mul tegelikult ikkagi mure ja kriitika natuke on, miks me alles nüüd oleme selle teemani jõudnud. Te kirjeldasite, mis on siin plaanid ja mõõdikute seadmised, kuhu on võib-olla jäänud varem need sekkumise meetmed. Ja ikkagi, kas te näete siin ka mingisugust sihitatud tegevuse vajadust just nimelt majandus- ja tööstusministri ning haridus- ja teadusministri ühisel eestvedamisel, et üle vaadata ka kõik need täiendõppe ja ümberõppe võimalused just selles vaates, et suunata neid noori, keda täna meeste hulgas on juba peaaegu iga viies või isegi iga neljas, kas õppima või tööle, et ei tekiks olukorda, kus need noored riigis pettuvad.

Aitäh, hea küsija! Jah, ma olen teiega selles päri, et põhjuste hulgas, mida mainitakse seoses noorte tööpuuduse kasvuga, on toodud COVID-i mõju, mis mõjutas just palju noortekeskseid sektoreid. Ta sulges tegevuse valdkondades, kus töötas palju noori, ja kui need sektorid taas avanesid, oli olukord veidi muutunud – kas ettevõtted olid töö ümber korraldanud või noored olid vahepeal edasi liikunud. See on kindlasti üks põhjus. Teine on kindlasti töötegemise viiside muutus. Noored töötavad teistmoodi, meiegi näeme ju igal pool sisu loomist internetis, osaletakse rahvusvahelistes projektides, noorte osakaal on seal tavapärasest suurem. See on muutnud tööturu struktuuri ja noorte positsiooni selles. Ja kolmandaks võib mainida seda, et noored kindlasti on ka varasemast teadlikumad oma õigustest ja võimalustest ning seetõttu ilmselt võetakse ennast ka töötuna kiiremini arvele. Need viis suunda ja tegevust, mida ma ette lugesin, ongi suunatud sellele, et konkreetne tegevus juba praegu, nüüd kohe käiks, et noori tööturule tagasi tuua ja neile töö leida. Nagu ma veel kord mainisin, seesama õppija kohustuse tõstmine, et mida paremini noor omandab hariduses tööoskusi, seda suurem on tõenäosus, et ta hiljem leiab töö, seda väiksem on pikaajalise töötuse risk. Sellel aastal on töötukassa võtnud fookusse just noorte tööturule jõudmise, toetamise ja lastele esimese töökogemuse andmise. See on väga konkreetne tegevus. Töötukassa soovib pakkuda lastele ja noortele erinevat karjäärinõustamist, kandideerimise toetamist, näiteks muu hulgas CV koostamise oskust. Palgatoetuse meede tööandjatele, töökohtade vahendus noortele, tööpraktika, paljud erinevad koolitusmeetmed oskuste arendamiseks. Lisaks muudetakse alaealiste töötamise paindlikumaks, see tähendab töölepingu seaduse muudatusi. Minister Keldo allkirjastas selle eelnõu 17. veebruaril. See liigub valitsusse ja seejärel Riigikokku, nii et te saate siin kindlasti aidata kaasa. Lisaks toetab MKM noortegarantiide tugisüsteemi, et kohalikul tasandil oleks võimalik leida abivajavaid noori ja toetada nende jõudmist vajalike teenusteni. Ja viimasena, enne kui aeg otsa saab, mainin, et Harno on saanud ka 700 000 eurot, et luua 1000 uut malevakohta noortele. Seda ma juba mainisin enne ka. Nii et konkreetne plaan on ja töö käib. 

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Riina Sikkut. Palun!

Aitäh, hea juhataja! 

Lugupeetud peaminister! Seda on kahtlemata rõõm kuulda, et noorte tööturule ja – ma ei tea –  ka õppesse aitamise tegevusi ei ole kärbitud. 

Samas noorte garantiisüsteem kehtib meil aastast 2013 ja siis me hakkasime mittetöötavaid ja -õppivaid noori kindlaks tegema, nendega spetsiifiliselt tegelema, et nad ei jõuaks pikaajalisse töötusse. Ja aastast 2022 on see tugisüsteem, millele ka teie viitate. Samas on aastast 2013 ja aastast 2022 nii NEET-noorte arv kui noorte tööpuudus edasi kasvanud.

Me küsimegi selle olulise teema kohta seetõttu, et seni rakendatud meetmed ei ole osutunud piisavaks. Ja me arvame, et tegemist on niivõrd kriitilise teemaga, kuna tööjõunappus on Eesti jaoks oluline probleem, et seda võiks valitsuse tasandil arutada. 

Need killud, mis Riigikokku jõuavad, on pigem murettekitavad. Minister Keldo, kes vastutab tööturupoliitikate eest, ka siin puldis nentis, et 20 000 NEET-noore seast võiks leida need 250 noort, kes lähevad Tartu vanglasse Rootsi vange valvama. Kahtlemata see on karjäärivõimalus ka noortele, aga see lahendab mure vähem kui või veidi rohkem kui protsendi NEET-noorte jaoks. 

Ja teisalt, välistööjõu küsimusi arutades tõesti siin saalis jääb mulje, et me toome 80% sektori keskmisest palgast töötasu aktsepteerivad välistöötajad Eestisse täitma rolle, mis oleksid muidu kättesaadavad ka meie enda inimeste jaoks. 

Kas te oskate kirjeldada midagi veel valitsuse lähiaja otsustest, mis ei tähenda olemasolevate programmide pikendamist või Eestis vabade töökohtade täitmist välismaalt tulevate inimestega? Aitäh!

Jah, aitäh, hea küsija!

Siin nüüd oli mitu sellist suunda selles küsimuses. Püüan kommenteerida. 

Kõigepealt, aitäh muretsemast ja kaasa mõtlemast! Arvan, et teema on oluline. 

15–24-aastaseid NEET-noori – ehk siis, ilma slängita, need noored, kes ei õpi ja ei tööta –, oli 2025. aasta kolmandas kvartalis Statistikaameti andmetel umbes 21 000; umbes, nagu mainitud. Ja uuemaid andmeid meil ei ole. 

Kõik nüüd neist ei pea tööd otsima hakkama – osa neist on nüüd koolikohustuslikus eas uue seaduse järgi. Nüüd, alla 18-aastased peaksid esmalt oma haridusteed jätkama, kui see neil on pooleli jäänud. 

Siis, NEET-noorte arvu vähendamiseks oleme eraldanud neljaks aastaks 12 miljonit eurot kohalikele omavalitsustele, et toetada üle Eesti 90 noorte heaolu spetsialisti tööd. Ja nende ülesanne siis on märgata kohalikul tasandil abivajajaid noori, nendeni jõuda, pakkuda siis vajavat tuge – kas siis jätkata haridusteed või siis liikuda tööturule.

Nüüd, praktikavõimalusi noortele pakuvad koolid koos tööandjatega, et seda praktikat täita. Ja töötutel noortel on nüüd võimalik saada praktika ja töökogemus ka Töötukassast – selline võimalus on ka. 

Ja need, mis ma mainisin ka siin eelnevalt, et erinevad täiendavad lisarahad, näiteks õpilasmalevatele, sellel aastal 1000 lisakoha loomine, uued seadusandlikud algatused, seesama tööturu paindlikkus, mis eelnõu alles tulemas on – need kõik on täiendavad sammud selleks, et vähendada noorte tööpuudust ja tõsta noorte aktiivsust ja võimekust tööturul hakkama saada. 

Nii et me astume pidevalt samme ja oleme lisanud ka uusi vahendeid ja samme selleks, et noori aidata.

Aitäh!

Suur tänu! Sellega lõpetame tänase neljanda küsimuse käsitlemise. Liigume edasi. 

Tänane viies küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Helle-Moonika Helme ja teemaks on olukord riigis. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Peaminister! No mina tahaks tulla ikka selle teema juurde, mis siin kirgi kütab tulenevalt sellest, et tegemist on Reformierakonna valitsuse mõttes sajandi maksukäkiga, ja me räägime siin taas automaksust. Nüüd on selgunud, et inimesed lihtsalt ei suuda automaksu maksta, 19 300 inimest. Neil on võlg üleval ja neist 1700 on praeguseks maksuvõla ajatanud. Ka juriidilistel isikutel on maksuvõlad. Mootorsõidukimaksu võlgnevusi on 3100 ja ajatanud on oma võla 900. Mootorsõidukimaksu võlgnevuste tõttu on Maksu- ja Tolliamet arestinud üle 1700 eraisiku ja üle 1200 juriidilise isiku pangakontod. Kõik see on reaalsuskontroll teie käpardlikule valitsusele ja selle tegevusele. Mina tõesti küsin, kas kontode arestimine aitab kuidagi kaasa ettevõtluse edenemisele või inimeste toimetulekule? 

Lisaks on selgunud, et automaks inimestel ka sel aastal tõusis. Kas see on indekseeritud ja tõusebki igal aastal? Rääkige nüüd Eesti rahvale see ka ära, et inimesed teaksid, et riik hakkab igal aastal neilt sellesama auto eest, mis neil on, järjest suuremat maksu võtma. 

Nüüd on välja tulnud ka, et autoregistrist kustutamise lõiv on 800 eurot. Lisaks kõigele inimesed on avastanud, et kui nad müüvad oma sõiduki ära 2026. aasta alguseks, siis kuigi neil puudub oma auto suhtes igasugune omandiõigus või vastutus, tuli neile ikkagi 15  jaanuari seisuga maksuteade, millega määrati kogu 2026. aasta automaks tasumiseks, tuginedes 1. jaanuari registriseisule. Kuidas on selline asi võimalik, et 2026. aastal ei kanna selle sõiduki automaksu kohustust mitte selle tegelik omanik ja kasutaja, vaid isik, kellele sõiduk enam ei kuulu? Sellises absurdses olukorras Eesti inimesed on. 

Kuidas on sellised lahendused kooskõlas proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõttega ja miks ei ole mingeid erandeid ette nähtud olukordades, kus –nagu see viimane näide – omamine on aasta alguses selgelt lühiajaline? (Juhataja: Teie aeg!) Jaa, rääkige inimestele need asjad nüüd lahti!

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Siin oli nii palju erinevaid väiteid ja küsimusi. Kõigepealt, maksuvõla puhul on olenemata maksuliigist EMTA-ga suhtlemine kindlasti alati see põhiline, ja teiseks võimalus ajatada. See on alati see võimalus, maksuametiga suhelda. Ma julgeksin öelda, et Eesti maksuamet on üks selline asutus, millest peetakse lugu, sest seal on inimlikku suhtlemist ka. 

Automaks. Sellest maksutõusust – ma ei tea, millele te täpselt viitate, võib-olla saate oma küsimuses seda täpsustada või saan ma kuidagi pärast selle info. 

Mis puudutab lõivu, autoromu registrist kustutamise lõivu, siis eelmisel aastal oli see tasuta, sellel aastal 15 eurot. Mõte on ikkagi olnud, et me saaksime Eestimaa, ilusa Eestimaa romudest puhtaks, et inimesed seda võimalust kasutaks. Muidu, vastasel korral jäävad romud vedelema ja inimesed peavad maksma millegi eest, mida nad enam ammu ei kasuta. See on võimalikult lihtsaks tehtud. Me ju nägime kõvasti vaeva ja vähemalt mulle tulnud tagasiside põhjal inimesed pigem hindasid seda, et nad said oma romudest, vanadest romudest kiiremini lahti, need arvelt maha võtta ja kõike muud. Ka tulevikus jääb nii, et kui sul on lammutustõend, siis selle sõiduki registrist kustutamine jääb lõivuvabaks. See kuidagi ei muutu. Kui sa võtad lammutustõendi ja lased oma sõiduki registrist kustutada, siis sellel pole lõivu. Mõte on sellel ikka see, et Eestis need romud – veel kord – Eesti ilusat, puhast loodust ei reostaks ja kuskil ei seisaks, et inimestelt lihtsalt raha ei küsitaks. Nii et romude mahavõtmine, ma arvan, on pigem positiivne vaade nii inimeste kui ka Eesti pealt. 

Aitäh! Helle-Moonika Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Maksu- ja Tolliametis on võib-olla tõesti inimlikku suhtumist rohkem kui teie valitsuses, selles ma ei kahtle. Me oleme siin elektri hinda juba arutanud, aga räägime nüüd natukene mõned asjad uuesti lahti. Auveresid ei ole tõesti sellisel kujul mõtet ehitada, sest see ehitati kivisöejaamana ja seetõttu see ei töötagi, nagu peab. Ehitada tuleks päris põlevkivielektrijaamu. Aga räägime elektri hinnast veidi teise nurga alt. Oleme siin vaielnud korduvalt teemal, kuidas elektri hind Eestis alla läheks. Eesti inimesed ja ettevõtted kannatavad kõrge elektrihinna all. Teie ise ja kõik valitsuse vastava valdkonna ministrid on meile ja avalikkusele korrutanud, et rohkem tuule- ja päikeseparke Eesti kaunisse ja puhtasse loodusesse ning inimeste kodude lähedusse on see ainukene võluvõti, mis toob kõigile taskukohase odava elektri. Seda te täna siin kordasite ise ka taas üle. Aga paar päeva tagasi oli Õhtulehes kogu seda valet põrmustav artikkel, kus tehti täiesti puust ja punaselt selgeks, kuidas elektri börsihinda ei saa Eesti mitte kuidagi mõjutada, ükskõik, mida siin tehakse või ei tehta. Tõde on see, et börsihinna arvutab algoritm, mille sisendid pole avalikud ning mille eesmärk ei ole leida Eestile soodsamat hinda. See oli seal kirjas. Elektri hind börsil – me kõik sõltume börsist, nii majandus kui ka eraisikud, arvutatakse kokku nii, et Eesti olukord või Eesti inimeste toimetulek ja heaolu, olgem ausad, ei huvita seal mitte kedagi. Mis puutub odavasse tuule- ja päikeseenergiasse, mis tooks teie sõnul hinna alla, ja õnne õuele, siis üks kõige kõrgem megavatt-tunni hind augustis paar aastat tagasi tekkis muuseas sellest, et seesama algoritm ei aktsepteerinud ega lasknud seda Eestis toodetud odavat päikest ja tuult üldse börsiturule. Nii et miks te valetate, et rohkem tuuleparke ja rohkem päikeseparke Eestisse tooks hinna alla? See ei ole ju tegelikult nii.

Aitäh! Ma ei teagi, kuidas sellele küsimusele vastata, ausalt öeldes. Miks te valetate? No ma ju ei valeta. Faktina on tõsi, et taastuvenergia on toonud meil keskmist hinda alla, mida rohkem neid on. Kui meil on tuulevaiksed päevad, siis panete isegi tähele, paljud inimesed ja uudistetoimetused minu hinnangul kajastavad seda väga hästi, nii Postimees kui ka Delfi ju pidevalt monitoorivad seda ja kirjeldavad, et need päevad, kus on tuul vaiksem ja päikest pole, siis hind läheb üles ja Eesti inimesed on sellest samamoodi aru saanud. Pigem on vaja kõigepealt uusi taastuvaid rajatisi, et keskmist hinda aasta lõikes alla suruda. Teiseks on vaja erinevaid salvestusvõimsusi. Mida on hea vaadata, on see, et uued akupargid tulevadki täiesti turutingimustel. Ettevõtjad on kaalumas ka vesisalvestit, see on üks võimalus. Lisaks maismaatuulikutele tuleb lahendada küsimus, kas tuleb tuumajaam, merepark ja millised valikud meil on lähikümnenditel. Lisaks, reservid on tagatud põlevkivijaamadega ja need tõepoolest ei ole teab mis töökindlad, Auvere näitel, isegi kui need on uued. Müts maha energeetikute ees, nad suudavad seda masinat nii palju käimas hoida, kui vähegi võimalik on. Ja lisaks põlevkivijaamadele, mis on reservis, peavad ühel hetkel vaikselt asemele tulema gaasijaamad, sest need on ikkagi soodsamad, neid on soodsam rajada ja soodsam kasutada. Ehk jah, fossiilid gaasina on kindlasti kallimad. Kui te küsite börsi kohta, siis ma enne ka kolleegidele vastates meenutasin või kirjeldasin, et ega ma täpset numbrit täna ei tea – see on ligikaudne hinnang, rõhutan, et umbes 70% inimesi on valinud endale fikspaketi. See on ligikaudne. Aastaid tagasi see nii ei olnud. Ja see tähendab seda, et inimesed saavad turult valida endale kõige sobivama energiapaketi. Nad valivad selle, mis neile on vajalik, kas nad võtavad stabiilsema hinnaga paketi või nad on valmis ka suuremaks hinnakõikumiseks, saades aasta läbi ilmselt börsilt sellevõrra jälle soodsamalt. Ma näen neid debatte pidevalt ka sotsiaalmeedias, et mis pakett on aasta lõikes soodsam olnud. Need, kes on börsil, ütlevad, et aasta lõikes see on soodsam, aga kõikumine teatud kahel-kolmel külmal kuul, mis Põhjamaades ei ole tavatu, on suurem. Nii see valik on. Loomulikult saab mõjutada seda, mis meie regioonis toimub, ja seda saab mõjutada uute tootmiste juurdetulekuga. Loomulikult on meie mõjutusvõime suures süsteemis väiksem, aga mida rohkem kohapealset tootmist on, seda rohkem on valikut nende energiaallikate vahel.

Lisaküsimuse esitab Rene Kokk. Palun!

Aitäh, juhataja! Hea peaminister! No vot, siin me nüüd oleme. Mootorsõidukimaks on kahtlemata üks viimaste aastate suurimaid seaduskäkke, mis siit majast välja on läinud. Viimasel ajal on neid kahjuks lisandunud veel, üht ja teist. Aga oleme ausad, ikkagi ei ole ju normaalne olukord, kus auto omamine võib tekitada olukorra, kus sind menetletakse vaesusesse. Helle-Moonika Helme just enne tõi välja selle, kui mitmeid tuhandeid inimesi täna, nii eraisikuid kui ka ettevõtjaid, on maksuvõlglased ja neil on kontod kinni pandud. See ei ole normaalne olukord, täpselt sama nagu elektriturul. Need naljad ei ole enam üldse naljakad, et miks sa siin tänavale oled sattunud, et läksin kodust ära poodi süüa ja unustasin lambi põlema. See ei ole normaalne. 

Ja siit seesama küsimus nüüd edasi selle 800 euro kohta, mis puudutab 2027. aastast auto registrist kustutamist. Hästi, kindlasti on hulk inimesi, kes õigel ajal said oma auto ära kustutada 15 euro eest, aga kindlasti on päris palju ka olukordi, kus näiteks mõne pärandi jagamise probleemiga ühel hetkel saab pärandi vastu võttes kaasa auto, mida ei ole olemas. Ma täna küll ei näe võimalust, kuidas riik näeks erisust ette. Lõpuks said oma pärandi lahendatud ja see juhtus järgmise aasta alguses ja said omale 800-eurose kohustuse riigi ees olukorras, kus sa nagu ei ole mitte kuidagi süüdi selles. 

Kas on plaanis see kuidagi üle vaadata? See ei ole normaalne käitumine, see ei ole normaalne. Seda kõike sai arutatud omal ajal, kui me automaksu arutasime, aga kahjuks opositsiooni ettepanekuid lihtsalt ei kuulatud. Neid hakati kuulama siis, kui õiguskantsler meie ettepanekutega siia pulti jõudis.

Jah, siin oli nüüd mitu nüanssi ja püüan neile jõudumööda vastata. Kõigepealt, energeetika puhul jah, faktid kirjeldavad seda, et keskmine hind on siiski tulnud veidi alla. Jaanuar ja veebruar on Eestis külmad kuud, meil on 25 aasta kõige külmem aeg. Tuues näite, siinsamas, kus me asume, Tallinnast, kodusooja hind ei ole ju kasvanud, aga kuna me tarbime rohkem, külmaga on vaja rohkem kütta – see on ju iga tervemõistusliku inimese aru saada Eestis –, siis see arve on ka mõnevõrra suurem. Ja ega see meile meeldima ei pea, see on lihtsalt külmade ilmaolude tõttu. See ei sõltu ei Riigikogust ega valitsusest, me seda kahjuks muuta ei saa. Seda esiteks. See oli lihtsalt fakt, et ega ma rohkem sellest ei nendi. 

Teiseks, siin uudises – ma saan aru, et EKRE-l ei lubata ERR-i allikana kasutada, teie kolleegid ei luba, aga ehk teil lubatakse – on alles hiljutine uudis, minu meelest oli eile ERR-is uudis, mis räägib nendest autoromude kustutamisest. Eelmisel aastal oli selliste hävinenud või kadunud sõidukite ilma lammutustõendita registrist kustutamine tasuta. Eesmärk oli võimalikult palju romusid kustutada ja registrist välja saada. Saame neist Eestimaa puhtaks. Sellel aastal on see riigilõiv 15 eurot. Noh, ilmselt ei murra konti, aga see on samm selles suunas, et sellega toimetatakse. 

Lammutustõendi alusel, ma rõhutan, jääb sõiduki registrist kustutamine lõivuvabaks ka edaspidi. Siin on eraldi kirjeldatud transpordiinimesed, Margus Tähepõld siin ka kirjeldab, kuidas seda lammutustõendit saab taotleda ja mis aja peale, millisel viisil see kõik kehtib. Nii et kellel on täpsem huvi või mure, selle pärast saab kindlasti küsida. Ma tean, et Transpordiamet on väga avatud nendele selgitustele ja liiklusregistriga alati on võimalik suhelda, kui mingis asjas kahtlusi on. Mina puutusin omal ajal just selle poolega kokku, kuidas tagada romude Eestimaalt kokku korjamine või kuidas see puhtamaks teha. Ma arvan, et need lahendused, mida me oleme pakkunud, on olnud kaunis mõistlikud. 

Romude teemal ei ole keegi – te viitasite õiguskantslerile – ühtegi täiendavat protesti esitanud. Pigem on debatt olnud selle üle, kas hävinenud vara eest tuleb automaksu tasuda. Siin asus ju kogu saal – koalitsioon ja opositsioon – ühiselt samale seisukohale, et selleski tuleb õiguskantsleri positsiooni tunnustada. Me tegelikult oleme ka muudatused teinud. See viimane debatt, mille õiguskantsler tegi, oli pigem selle üle, kas sealt makstakse midagi veel täiendavalt tagasi ning millise aja ja millise reeglistikuga see kehtib. Aga seal, ma tean, rahanduskomisjon ja õiguskantsler suhtlevad omavahel, nii et loodetavasti Rahandusministeeriumis jõutakse kuhugi. Kui ei jõuta, siis saab selle juristide abiga selgeks vaielda. Aitäh!

Aitäh! Sellega lõpetame tänase viienda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane kuues küsimus samuti peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Aleksandr Tšaplõgin ja teemaks on energiakriis. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! 

Lugupeetud peaminister! 

Jaanuari elektriarved osutusid rekordiliselt suurteks. Paljud pidid kommunaalkulude tasumiseks laenu võtma. 

Ja siis küsitakse kliimaministrilt, miks on tariifid nii kõrged. Vastuseks ütleb ta, et peab kõigepealt välja selgitama, miks on elekter meil kallim kui Soomes. See tähendab, et Eesti on juba 13 aastat elektriturul, kuid valitsus ei tea, kuidas hinnad kujunevad. 

Kas teie arvates on see normaalne? Esiteks. 

Ja teiseks võin vihjata: börsihindu kujundavad spekulandid. See tähendab, et Eesti rahvas maksab kinni kellegi ülikasumit. 

Kas olete kindel, et sellist börsi on Eestile vaja? 

Aitäh!

Aitäh! 

Ma oskan teile ka soovitada seda, mida ma võib-olla pakkusin siin kolleegidele, et kui te võtate Delfi lahti, ma arvan, et seal oli Andres Suti lugu, mis puudutas võrdlust meie energiahindu teiste riikidega. Ja seal on, minu meelest olid seal ka kaunis head graafikud. Kui te sealt ei leia, ma võin enda omast jagada, siin on ilusti joonised olemas.

Läänemere-äärsete riikide keskmine elektrihind, see on võetud siis selleks nii-öelda võrdlusbaasiks, et kus me siis selles asume. Ja väiksema tarbimisega, kaks-pool kuni viis megavatt-tundi aastase tarbimisega kodutarbija lõpphinnas me oleme siinkandis hinnalt oluliselt tagumises otsas. Leeduga koos on meie hind kõige madalam sellise tarbimismahuga Läänemere-äärsetest riikidest siis – ma mõtlen Leedut, Eestit, Poolat, Rootsit, Lätit, Soomet, Taanit. 

Siis, keskmise, kui ma vaatan keskmist sellist hinda või keskmist tarbimise gruppi, siis 200–499 megavatt-tundi aastas – igaüks saab ise vaadata – äritarbija lõpphinnas me oleme ka tagumises pooles. Rootsi, Soome on meist siin tagapool, siis oleme meie ja meist kallimad on Taani, Läti, Leedu ja Poola. 

Ja 70–150 gigavatt-tundi aastase tarbimisega elektrihind – see on aastast 2024 statistika – oleme me ka Läänemere-äärsetest riikidest keskmised. Soome, Rootsi, Taani on … Soome, Rootsi on kõige väiksem, aga Taani, Eesti, Leedu, Läti on enam-vähem, aga me oleme tagumises pooles, ja Poola on kõige kallim. 

Nii et ma ei tea, jah, kes teile ütles. Needsamad joonised koos kulukomponentidega minu meelest on ka kuskil avaldatud ja kui ei ole, saan hea meelega jagada. Siin on kenasti välja toodud ka, millistest kulukomponentidest nad koos on.

Jah, öelda, et energeetikutel ei ole ülevaadet sellest, kuidas need hinnad kokku saavad või millistest kulukomponentidest nad kokku käivad, ei ole õige või on siis teile jäänud väär mulje. Nendest kulukomponentidest on ülevaade kenasti olemas. 

Börsist endast –  me siin veidi rääkisime, et börsist on ja sellest Nord Poolist on ka palju kirjutatud. Ma ütleks niimoodi, et kui inimene soovib endale fikseeritud paketti võtta – ja õnneks turul neid pakutakse palju ja võib-olla tuleb valida siis nagu võimalikult soodne ajahetk endale selle fikspaketi võtmiseks –, siis ta saab sellega, selle fikspaketiga endale fikseeritud hinna, et ta ei pea kuidagi sõltuma sellest börsihinnast. Nii et 70% inimesi on juba seda teinud ja nad on endale fikseerinud hinna, nii et siis ei ole selles börsis ka kinni.

Aitäh!

Suur tänu! Aleksandr Tšaplõgin, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, no ma kõigepealt enne pean vastama. Esiteks, see, mida ma rääkisin Andres Sutist ja Soome elektri hinnast, oli otsene tsitaat ERR-ist. Seda ma ei mõelnud välja. Teiseks, fikseeritud paketid on ka kallid just sellepärast, et keskmine börsihind on kallis. See on vastus. 

Ja nüüd on järgmine küsimus. Tuuleparkide koguvõimsus Eestis on 710 megavatti. Kõige külmematel päevadel andsid kõik meie tuulepargid kokku ühe megavati ehk vähem kui 1% oma võimsusest. Selle tulemusel tõusid hinnad lakke. Kliimaministrilt küsiti, kuidas hindu alandada. Vastuseks teatas ta, et tuleb ehitada veel rohkem tuuleparke. Kas te olete kindlad, et teie minister saab aru, millest ta räägib? Võib-olla selgitate, miks roheenergia meie kliimas ei taha toimida.

Hea küsija, ma proovin tõesti selgitada. Ilmselt kliimaminister oma väljaütlemistes oli napim ja ta oleks võinud – eetrisse kõike ka ei panda, muidu ta oleks võinud – ilmselt pikemalt selgitada. 

Lugu on selles, et igal energiatootmisel on oma tootmiskarakteristikud, kuidas ta toodab. Näiteks, maismaa- ja meretuulepargid on erinevad. Tuuleolud on erinevad, tootmisvõimsused on erinevad, tootmise seadmed, tingimused, paljud asjad on erinevad. Isegi kui nad tunduvad samasugused, aga nad on veidi erinevad. Ka päikeseparkidel on oma tootmistsükkel, me saame seda kõik jälgida. Teatud ilmaga, teatud päikesega, teatud nurgaga on see parem, teatud ilmaga kehvem. Ja nii edasi. 

Nii et taastuval on loomulikult oma koht olemas ja tänu taastuvale energiale oleme me saanud keskmist hinda, nagu ma ka enne kirjeldasin, aastatega 2022, 2023, 2024 ja 2025 kenasti allapoole. Keskmine hind ongi tulnud allapoole. 

Nüüd, kui te küsite külmade ilmade kohta, siis külmade ilmade puhul on lugu selles, et lihtsalt tuulepargi puhul ei pruugi alati tuult olla. Kui te panete tähele, siis Eestis tihtipeale on nii, et kui väga külmaks läheb, siis tuult ka tingimata ei puhu. Sellepärast nad ei tööta. Või nagu pimedal ajal ei tööta ka päikesepark, mis on taas jälle täiesti loogiline klimaatiline olukord. Siin ei ole isegi tegemist mingi keerulisema vandenõuga, vaid lihtsalt klimaatilised tingimused on sellised ja teatud tingimustel teatud tootmisviisid töötavad. 

Võrdlusena näiteks juhitavad jaamad võivad töötada igal ajal, igal viisil, kõigil on oma tootmise eripärad. Näiteks põlevkivijaamade häda on nende kallis hind, gaasijaamade puhul on hind juba madalam, aga siiski fossiilsete hind on kõrgem. Täna me oleme algatanud – mitte täna, vaid hiljuti – tuumajaama eriplaneeringu. Ka sellel on oma karakteristikud, aga lõppkokkuvõttes taandub kõik energias sellele, mis on mingi energiaühiku tootmise hind. Nii et sellest see pilt kõik kokku saab. 

Kui te küsite, kas taastuval energial on koht energeetikaportfellis, siis absoluutselt. See toob keskmist hinda allapoole. Ma arvan, et see on hea. Ka toimetused tihti ju kirjutavad, miks meil täna on näiteks kallis hind või mingil hetkel on hind kõrgem. Kui taastuvenergiat ei tule võrku, siis hind lähebki üles. Nii et seetõttu, jah, teie küsimus, ma arvan, osutab õigele kohale, et mida rohkem on taastuvenergiat, näiteks tuult puhub, seda madalam on meie energia hind. Nii et hoidke pöialt, et oleks rohkem selliseid tootmisi, mis suudavad toota soodsamat energiat, siis meil kõigil on lihtsam.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Mul on selline laiem küsimus – miks riik ei taha, valitsus ei taha võtta vastutust selle eest, mis on elektri lõpphind tarbijale? Sest kui me vaatame, mis on kirjutatud omaniku ootustes Eesti Energiale, riigile kuuluvale ettevõttele, siis seal pole mitte mingit sõna konkurentsivõimelise hinna tagamisest, meie tarbijale mõistliku hinna tagamisest, vaid räägitakse eelkõige tulu toomisest riigieelarvesse. See on lausa esimene strateegiline eesmärk, esimene punkt, et teenida stabiilset dividenditulu. Ma tuletan meelde, kelle arvelt seda nii-öelda dividenditulu ja kasumit teenitakse – meie tarbijate, inimeste ja ka meie ettevõtjate arvelt. Kuidas on võimalik, et see on esmane riiklik strateegiline eesmärk, mitte see, kuidas ikkagi riiklik ettevõte saaks meie inimestele, meie ettevõtetele tagada elektrit niiviisi, et meie inimesed ei peaks viimsegi sendi selle eest ära maksma? 

Ja tegelikult seda teemat, debatti on tõstatanud ka Eesti Energia endine juht Hando Sutter. Ta on öelnud, et kogu energiapoliitika debatis on tegelikult väga vähe räägitud energia lõpphinnast tarbijatele ja kuhu me nende erinevate valikutega jõuame. Tema ütlebki, et meil on paigas praegu vastutus varustuskindluse ja vastutus rohepöörde eest, kuid see, kes vastutab meil konkurentsivõimelise energia hinna tagamise eest, seda vastutajat meil täna pole. Seda vastutajat ei saagi olla, sest riik pole omanike ootustes seda isegi eraldi märkinud. Ja mul ongi küsimus, miks see pole kujunenud esmaseks strateegiliseks eesmärgiks ja eraldi märgitud omanike ootustes?

Aitäh, hea küsija! Võib-olla aitab teil seda mõista, et Eesti Energia on üks ettevõtetest, paljudest ettevõtetest, mis müüb regiooni turule oma energiat. Tegemist on eraettevõttega, eraõigusliku ettevõttega. 

Energiapoliitikat kujundab siiski riik läbi oma erinevate arengukavade. Seesama ENMAK ehk energiamajanduse arengukava on võtnud hinna nii-öelda verstapostiks Läänemere äärsete riikide keskmise elektri hinna. Ja selle alla käivad kolm Balti riiki, Poola, Rootsi, Soome ja Taani. Ja oluline ongi märkida seda – ma kordan ka teile, kuna te võib-olla enne seda ei kuulnud –, et täna on see pilt umbes selline. See on nüüd aasta 2024 andmed, mul parajasti uuemaid ei ole. 2,5–5 megavatti tunnis aastase tarbimisega kodutarbijate elektri lõpphinnas – sellesama võrdluse vastu, Läänemere äärsete riikide keskmine – oleme meie sellest keskmisest allpool. Eesti väikeste tarbijate hind on soodsam kui Läänemere äärsete riikide keskmine. See on võetud selleks võrdluse aluseks. Läänemere äärsete riikide keskmine on umbes 26 senti kilovatt-tunni kohta, Eestis on see 22–22,5. Ja me oleme kõige soodsamad koos Leeduga. Meist kallimad on näiteks Poola, Rootsi, Läti, Soome ja Taani. Lihtsalt tuua näide. 

Nüüd sealt edasi minnes, kui te küsite, kus me asume ja milline see võrdlusbaas siis on.  200 kuni 491 9-megavatise aastase tarbimisega äritarbija võrdluses Läänemere äärsete riikidega, mis on Eesti võrdlusbaas, oleme me tagantpoolt kolmandad ehk tabeli endiselt soodsamas pooles. Meist soodsamad on Soome ja Rootsi, siis oleme meie, ja meist kallimad on Taani, Läti, Leedu ja Poola. Ja meie hind on siiski 2024. aastal siingi Läänemere-äärsete riikide keskmisest allpool. See on see võrdlusbaas. 

Nüüd, kõige suurem, klassis 70–150 gigavatt-tundi tarbimisega äritarbija elektri hinnas, selle võrdlus Läänemere äärsete riikide keskmisega – kõige soodsamad on Soome ja Rootsi ja siis tuleb edasi grupp, kus me oleme koos Taani, Leedu ja Lätiga. Selles me oleme täpselt keskel selles riikide arvestuses. Kõige kallim on Poola ja selles me oleme natukene üle Läänemere-äärsete riikide keskmise. Nii et selle grupiga on vaja hinnabaasis veel tööd teha. Selle hinna eesmärgi määratlebki seesama ENMAK ja kõik needsamad riigi erinevad energiakavad.

Suur tänu! Lõpetame tänase kuuenda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Ka tänane seitsmes küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Urmas Reinsalu ja teema on energeetika. Urmas Reinsalu, palun!

Härra peaminister, vaatan teid ja imestan, kogu austuse juures. Ammuks see oligi, kui meil oli aasta tagasi – proua Kallas loeb süvenenult seal dokumente – koos kolmekesi oli, kus oli sotsiaaldemokraatide toonane esimees, istusite maas aasta tagasi ja ütlesite, et teete energiakava Eestile, mis nägi ette nende miljardite maksmist meretuuleparkidele. Ja ühiskondlik nõutus, ettevõtjate surve niisugusele täielikule ja riskantsele energiaagendale sundis teid taktikaliselt tagasi tõmbuma. 

Nüüd ma panen tähele, et te olete kirjutanud sisse uue finantsinstrumendi, mille valitsus selle aasta esimeses kvartalis kavatseb esitada. See on meretuuleparkide rajamise finantsinstrument. Härra peaminister, avage parlamendile, milles see uus, te nüüd lähete uuele etüüdile välja. Te lugesite ette niisuguseid suhtelisi mõisteid energia hinna nii-öelda madaluse kohta, tahate ära tõestada. Kuulge, jaanuarikuus oli meil Eesti ajaloo nominaalhinna mõttes kõrgeim hinnatase Eestis ja veebruar tuleb kõrgem kui jaanuar. 

Praegu teie vastus on ainult, kui ma vaatan ka ENMAK-i loogikat, taastuvenergia põhine. Te kõnelete siin seda, aga mu küsimus on – see on retooriline –, et miks siis oli, kui taastuvenergia toob hinda alla ja pakub võimsusi, 66% väiksem tootmine jaanuaris versus detsember. Ja me näeme, et veebruaris on tootmismaht veelgi kukkunud. See käib kuidagi tagurpidiselt. 

Ja nüüd te räägite, et lahendus on jällegi maismaatuuleparkide oksjon, dotatsioonid ja meretuuleparkide oksjon. Ma küsiksin teilt ka laiemalt selle kohta, milline on Eesti valitsuse positsioon praegu ETS-süsteemi üle, kui me räägime laiemalt. Üks on segadus meie enda rahvusliku energiaturu loogikas, aga teine on ka Euroopa konkurentsivõime probleem energeetikas. Milline on valitsuse positsioon ETS-süsteemi reformimise üle? Kirjalikud tekstid pärinevad alles 2022. aasta jaanuarist. Härra peaminister, andke aru rahvale, andke aru parlamendile!

Nii, härra peaminister, palun!

Mõtlesin, kes siin juhatab koosolekut.

Härra peaminister, palun teie kord vastata!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea arupärija! Nii, mitu erinevat küsimust oli siin ja ma vastan neile ka järjest. Esiteks, loomulikult taastuvad toovad hinna alla, selles te olete õigel teel. Hind on läinud aastate vältel 2022, 2023, 2024 ja eelmisest 2025 madalamaks, kuna meil on uued tootmised. Ajakirjandus kirjeldab seda ka kenasti, vaadates nii Postimeest kui ka Delfit, et uute võimsuste tulemisel hinnad langevad ja tihti ka kirjeldatakse, kui on hinnatõus, sinna juurde ka põhjusena, et näiteks parajasti on taastuvat tootmist vähem. 

Nüüd, mis puudutab sedasama hinnaretoorikat, siis ma siiski meenutan ka seda, et meil on 25 aasta kõige külmemad jaanuar ja veebruar ilmselt. Hoolimata sellest, et näiteks toasoe, mis mõnel arvel tõenäoliselt on näiteks siin piirkonnas Tallinnas suurem kui isegi elektriarve, ei ole tõusnud, me tarbime seda kogusena rohkem ja see on meie arvel paratamatult suurem number. Märtsist edasi on see kindlasti jälle kõik teisiti. 

Nüüd, mis puudutab energeetikat, siis jah, ma arvan, et te nüüd midagi ajate sassi, kui viitate Andres Sutti väljapakutule, aga seda ta on ka erinevates avalikes ülesastumistes tutvustanud käendusmeetmele. Seda käendusmeedet, mida praegu arutatakse laiemalt avalikkuses ettevõtjatega, saab kasutada erinevate energiarajatiste tegemiseks, ka tuumajaama tegemiseks ja kõigeks muuks. Selle üle käib debatt praegu. Kui see valmis on, siis saavad energeetika- ja keskkonnaminister seda kenasti tutvustada. 

Nüüd ETS-süsteemi juurde tulles, jah, mina koos teiste riigijuhtidega, muu hulgas ka Saksa kantsleriga, kes kuulub teile armsasse EPP-gruppi, kes on ju olnud tegelikult valdavalt tüüri juures kogu selle ETS-süsteemi loomisel, jõudsime sellisele positsioonile, et kuna selles süsteemis on palju spekulatiivseid elemente, siis me palusime komisjonil – mis Eesti vaatest on, nagu valitsusel palutakse erinevaid ettepanekuid esitada. Komisjon esitab oma ettepanekud, kuidas selles süsteemis vähendada hinna kõikumist. Valikuid on erinevaid, väga palju erinevaid. Üks on, mis vähendaks ühikute hinna tõusu, teine on ühikute lisamine. Kindlasti on veel häid lahendusi selleks. Eesti tööstuste energia hinnas on ETS-süsteemi mõju muidugi keskmisest väiksem, kui ma vaatan Euroopa keskmist nendel andmetel, mis me komisjonilt saime. 

Ma ootan need ettepanekud ja analüüsi ära ning ootan ettepanekuid, kuidas selles süsteemis see volatiilsus väheneks. Aitäh!

Aitäh! Urmas Reinsalu, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Ma ei saanud aru, härra peaminister, kogu austusega. Kui ma loen valitsuse tegevuskava või tööplaani, siis seal on kirjas, et meretuuleparkidele selle aasta esimeses kvartalis luuakse instrument, tullakse sellega välja. Ja mu küsimus oli selles, et kui tehakse mingisugune instrument meretuuleparkide arendamiseks, siis kas valitsus naaseb nüüd meretuuleparkide arendamise juurde energeetikas ja milles see instrument seisneb? Kui pool aastat tagasi targad mehed ja naised leppisid kokku valitsuse koalitsioonileppes, siis oli teil ju mingisugune eesmärk võetud, kui te nüüd olete selle lagedale toonud. Kirjeldage seda parlamendile! Ma siiski olen üllatunud, et te ütlete, et Euroopa Komisjon võiks välja pakkuda oma käsitluse ETS-süsteemi muutmise kohta. Euroopa Komisjonil on oma vaade ja ka erinevate liikmesriikide poliitikutel on oma vaade, ka liikmesriikidel on oma vaade. Nagu me näeme ka kommentaaridest, ükskõik millisesse poliitilisse perekonda nad kuuluvad või oma riigi või energeetika positsioone omavad. See ei ole ju mingisugune saladus. Nüüd on küsimus selles, et mis on Eesti vaade, härra peaminister. Teie ei ole ju Euroopa Komisjoni ametnik. Siis te võiksite vastata parlamendile, Eesti ühiskonnale, et ETS-süsteemi töötab komisjon välja ja menetleb. Milline on teie kui Eesti valitsusjuhi seisukoht? Kas ETS-süsteem vajab reformimist ja millisel kujul reformimist? Te ütlete, et ETS-süsteemil ei ole mingisugust suurt tähendust ja mõju praegu Eesti majandusmaastikul. Kuulge, kui me vaatame praegu jaanuarikuu energeetikat, siis me võime arutada, mis tootmisvõimsused seal n-ö hinnatippe tekitasid, aga tõsiasi on, et pool sellest energeetikahinnast, kui me võtame sealt keskmise hinna, mis oli jaanuarikuus, moodustas ju tegelikult ETS kaubanduse makse. Võimatu on ju ignoreerida seda käsitlust. Ja vaadake, miks see on oluline, härra peaminister. ETS-süsteemi jaotamise pinnalt olete te üles ehitanud ka energiamajanduse arengukava, mida ei kooskõlastanud, ma tuletan meelde, tööandjate keskliit. Need on põhimõttelised valikud Euroopa kogu energiaportfellis ja need on ka Eesti energeetika põhimõttelised valikud. Ja see algab sellest, et me ise suudame oma positsiooni määratleda. Milline on Eesti positsioon, härra peaminister?

Aitäh! Teie aeg! Teie aeg!

Aitäh! 

Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu juhataja! 

Mitu asja. 

Esiteks, kõigepealt, jah, ma arvan, et te räägite endiselt sellestsamast käendusmeetmest, millest Andres Sutt ka on rääkinud. See ei puuduta ühtegi konkreetset tehnoloogiat; selle alla sobib tuumajaam, mis tahes muu lahendus. Seda ta on ka varem ja avalikult kirjeldanud, seal ei ole mingit üllatust ega salapära. 

Teiseks, nojah, vaadake, seesama teie poliitperekond ehk EPP, mille esindaja – ehk Euroopa Rahvapartei, jah, on õige nimetus eesti keeles –, mille esindaja on Ursula von der Leyen, ongi meile sellesama ETS-süsteemi loonud, nagu te ütlete, mida tuleb reformida. 

Ja kui te küsite, et kas seda tuleks muuta – mina küll arvan, et selle spekulatiivsust tuleks vähendada. Loodan, et te vestlete oma poliitperekonnas sellesama süsteemi, mille te olete loonud, ja nüüd heaks ei pea, muutmise kasulikkusest. Sest ma mäletan, et kui ETS-2 ehk selle uuema süsteemi nii-öelda ettepanekutega tuldi, siis mina vist olin üks neljast – ma olin neljast, viiest võib-olla – peaministrist, kes ütlesid, et igal juhul tuleks see edasi lükata ja ära tühistada, kui võimalik. 

Alguses Eesti ajakirjandus, ma mäletan, siin oli inimesi, kes arvasid, noh, et see ju teil ei õnnestu, teid on nii vähe – õnnestus, lükkasime edasi. Tõenäoliselt lükatakse veel edasi – südamest loodan – ja võib-olla jääb ka ära. 

ETS-1 samamoodi, nagu ma kirjeldasin, eesmärk peaks olema seal spekulatiivsust vähendada ja etteaimatavust suurendada. Ja ma, jah, ütlen, et nii-öelda Euroopa keskmisega võrreldes meie tööstusele selle mõju on keskmisest väiksem, aga see ei tähenda seda, et sealt ei tuleks spekulatiivsust välja võtta ja seda tõusunurka täpsemalt prognoosida. Aga seal ma ka ei üllata kedagi selle seisukohaga. Nii et ma pigem olen üllatunud teie teeseldud üllatuse üle. Aitäh!

Aitäh!

Rohkem küsimusi ei ole. 

Sulgen … Lõpetan täpsemalt siis selle küsimuse menetlemisega. 

Urmas Reinsalu, teil on käsi püsti. 

Küsimusi istungi läbiviimise protseduuri kohta. Palun!

Vaadake, härra spiiker, ma tahaksin nüüd seda olukorda, mis kujunes välja, täpsustada. Peaminister vastas mulle, aga tavapärane on, et me esitame küsimusi ja saame siis valitsuse esindajalt vastuse, meeldib see kellelegi või mitte. See on, noh, reaalsus.

Teema raames.

Jah, teema raames, just. Noh, ja see siis on tegelikult ju ka vastaja hinnata.  

Aga nüüd oli mul hoopis olukord tagurpidine. Peaminister, kui ma palusin tal kirjeldada Eesti riigi positsioone, ei suutnud seda teha, aga andis mulle korralduse, et mina peaksin rääkima Ursula von der Leyeniga ja Eesti positsioone siis väljendama.  

Ma võin öelda härra peaministrile: ma olen rääkinud Ursula von der Leyeniga, väljendanud siis Isamaa Erakonna positsioone, mis on ETS-süsteemi reformimise kohta. Aga milline see mandaat mul nüüd oli härra peaministri poolt antud? Et kui tema ise ei ole võimeline Eesti positsioone välja kujundama, kas mul on siis mandaat nüüd ka valitsuse nimel praeguse – tõsi küll, veel ametisoleva – valitsuse poolt teha?  

Kuidas ma peaksin, härra spiiker, tõlgendama peaministri antud niisugust juhtimissuunist, et seda korrektselt ellu viia, (Juhataja: "Aitäh!") mitte ületada volitusi?

Aitäh! Kindlasti retooriliselt väga oskuslikult esitatud protseduuriline küsimus, aga see väljub jätkuvalt selle istungi protseduuri raamidest. Mõlemat pidi see kõlas väga põnevalt ja retooriliselt, aga see kindlasti ei olnud küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.  

Aga liigume edasi. Tänane kaheksas küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Züleyxa Izmailova ja teema on samuti energeetika. Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Teie erakond on peaministri portfelli kandnud nüüd juba viis aastat ja energeetikaministri oma neli. Aga kui me vaatame valitsuse energiapoliitikat, siis minu arust see laperdab. Ja see ei laperda mitte ainult minu arust, vaid me näeme selle poliitika tulemusi. Strateegilises juhtimises nimetatakse seda lahustunud fookuseks ja see on kindel retsept läbikukkumiseks. Eile väitsid Delfi energiakonverentsil nii Utilitas kui ka Eesti riigiettevõte Enefit, et nad eelistaksid rajada tuuleparke Eestisse, kuid planeeringute aegluse tõttu liiguvad investeeringud Leetu. Samal konverentsil viitas Timo Tatar, et lõpptarbijale konkurentsivõimelise elektrihinna saavutamiseks on vaja jõuda 70–80%-ni taastuvenergia osakaaluni turul. Palun loetlege, milliseid konkreetseid seadusandlikke ja halduslikke samme kavatseb teie valitsus astuda, et kiirendada tuuleparkide planeeringuid ja vältida olukorda, kus Eesti kaotab strateegilised energiaprojektid naaberriikidele.

Aitäh, hea küsija! Kõigepealt selle mitteprotseduurilise kohta üks lause. Meil on positsioonid olemas, me oleme palunud ETS-süsteem üle vaadata. Urmas Reinsalu peab oma rahva ja partei sees, kes selle süsteemi loomise juures on olnud kõige mõjukam, vestlema, et miks see nii läks. Nüüd tulen tuuleparkide ja muude asjade juurde. Selleks, et neid lihtsam teha oleks, tuleb muuta planeerimine võimalikult lihtsaks. Me esitame erinevaid planeeringumuudatusi, mis puudutavad ka energeetikarajatisi ja kaitserajatisi. Mul on üsna korralik tabel selle kohta, kuidas nende rajamine erinevates omavalitsustes edeneb. Tunnistan, et ilmselt on seesama konservatiivse tiiva võitlus tuuleparkide, soodsama energia ja uute tootmiste vastu omavalitsustes olnud päris hoogne. Kui ma vaatan omavalitsusi, kus tuuleparke peaks ju rajatama ja kes planeeringuid läbi viivad, siis paljudes kohtades ma näen, et näiteks Isamaa koos EKRE-ga, mõnes Isamaa koos valimisliiduga, või siis on valimisliit ja teised erakonnad, mõnes on isegi Reformierakond, õnneks vähemuses, need kõik on üldiselt negatiivselt meelestatud ja väga paljud seisavad. Positiivselt meelestatud omavalitsusi on siiski ka päris mitu, päris hulga, kus on lootust, et tuleks taastuvenergiat juurde. Miks ma sellest räägin? Räägin sellepärast, et nende tuuleparkide rajamise teel on tihtipeale just see, mis puudutab kiiremat planeerimist, kiiremat planeeringute menetlemist. Ja ma räägin seda selle tagamõttega, et kui meil tulevad ettepanekud, mille kohta te küsisite, et kuidas planeerimine muutuks lihtsamaks, siis aidake sellele parlamendis kaasa, mitte ärge visake sellele kaikaid kodaratesse, sest mida lihtsam on planeerida, seda kiiremini saab rajada erinevad taastuvenergia objektid, aga nagu muud olulise mõjuga ehitised, mida me vajame. See on kindlasti üks osa. Teine osa on erinevad vähempakkumised. Needsamad vähempakkumised on planeerimisel, mis puudutab tuuleparkide tulekut, aga nagu ettevõtjad ka ise võivad öelda, nad on ka avalikult öelnud, et isegi kui nad on osalenud eelmistel vähempakkumistel, siis tihtipeale on olnud nii, et omavalitsustes planeeringute menetlemine ei ole üldse läinud selle kiirusega, mida nad on oodanud. Nii et ma arvan, et eks seal on see põhiline kitsaskoht tegelikult, kui te küsite. Nii et planeerimine tuleb lihtsamaks teha ja teil on siin oma võimalus ja roll.

Hea Züleyxa Izmailova, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Selle valitsuse tegevusetusega, mis toimub Eesti energiapoliitikas, olete te nendele poliitmoosekantidele ise nende veskitele vett juurde valanud. 

Aga minu küsimus on tegelikult järgmine. Kuna Eesti energiapoliitilised otsused on Eestis valdavalt teinud meeste poolt ja homogeenses ringis sündinud otsused pole kõigi näitajate lõikes ilmselgelt edule viinud, siis küsin. Eile te osalesite Delfi Meedia energeetikakonverentsil, kuhu ka teie lavale astusite. Seal oli esinejateks 25 meest ja üks naine. Kas te kaalusite sellise koosseisuga konverentsi boikoteerimist või tegite vähemalt korraldajale märkuse naiste vähese kaasatuse kohta? 

Teine küsimus veel. Paar nädalat tagasi ma küsisin soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise ühendseadusega venitamise kohta, kuna teie enda minister Liisa-Ly Pakosta on siinsamas Riigikogu saalis väitnud, et see ei ole selle valitsuse prioriteet. Te lubasite, toona ütlesite, et te ei saa küll kinnitada, et võrdõiguslikkuse teemad teie valitsuses olulised pole, ja ütlesite, et küsite Pakosta käest järele, mis seis sellega on. Ma küsingi, kas te küsisite ja mis te saite vastuseks?

Aitäh, hea küsija! Ma olin nüüd vahepeal ise sõidus, aga homme ma näen Liisa Pakostat, loodetavasti, kui tema sõidus ei ole. Nii et ma kindlasti vestlen temaga. 

Teiseks, konverentsi kohta. Ma arvan, et see pilt, mis teil seal lehel oli, oli vist eelmise või üle-eelmise konverentsi pilt, kus ma ekspertide paneelis osalesin. Seekord, jah, ma tegin seal avasõnavõtud ja läksin tööle tagasi. Aga osalejate arvu ja soolist kuuluvust ma tõepoolest ei tea. Ma olen kindel, et selle korraldajad võtavad vastu erinevaid soovitusi. Seda teiseks. 

Kolmandaks, minu esimene valitsus oli Eesti ajaloos esimene valitsus, kus oli mehi ja naisi pooleks. Ma arvan, et nii see peakski olema, kui vähegi õnnestub.

Neljandaks, koalitsioonipartneriga me teeme neid otsuseid koos ja need ei ole kuidagi ainult mehised otsused. Me peame omavahel siiski kokkuleppele saama, et need otsused tehtud saaks, kui nii võib öelda. 

Viiendaks, see, mida te siin räägite valitsuse tegevusetust – pole viimati nii ammu, kui ma mäletan veel sotsiaaldemokraate sellest valitsusest, vist selle kevadeni. Nii et eks te peate veidi mõtlema, mis see siis täpselt on. Pärast sotsiaaldemokraatide lahkumist me oleme energeetikas teinud näiteks otsuse tuumajaama eriplaneeringu algatamisest, mida oleks Eestile vaja ja mis kindlasti on puhtama energia poolel kui põlevkivi ja fossiilid. Nii et pigem peaksite te seda toetama ja rõõmustama. 

Ja planeeringute muutmine, millest ma ka enne rääkisin, ja planeeringute lihtsam tegemine on kindlasti oluline, sest see võib tunduda triviaalne, see võib tunduda normatiivne tegevus, aga väga palju Eesti inimeste ja ettevõtjate puhul on see teemaks. Kuhu iganes ma lähen, öeldakse, et me tahaksime oma asju kiiremini teha, meil on huvi investeerida, meil on huvi teha erinevaid asju, aga planeeringud ei liigu tihtipeale kohalikul tasandil. Eks me nägime ju, et kohalikel valimistel oli ka neid, kes otsustasid tuulikute juurde sõita ja tuulikutele needust peale panna, nagu me mäletame. Meile siin võib tunduda see kõik humoorikas, aga kahjuks selliseid asju on. Aga samas Eesti ju vajab soodsamaid tootmisvõimsusi. Ega ilmaasjata ajalehed ei kirjuta muidu, et kui energia hind üles läheb, siis sellel ajal meil parajasti tuul ei puhu või päike ei paista. Kohe, kui päike paistab ja tuul puhub, läheb energia hind jälle alla. Nii et need on need asjad, mida oleks vaja teha.

Ma näen, et Züleyxa Izmailoval on käsi püsti, aga ma võtan enne Jaak Aabi küsimuse ära ja siis lõpus tegeleme protseduuriga. Jaak Aab, palun lisaküsimus!

Tänan, austatud esimees! Kui me räägime elektritootmisvõimsustest, siis mõned numbrid, mis ei valeta, on sellised, et üle-eelmine aasta me importisime umbes kolmandiku Eestis tarbitud elektrienergiast aasta jooksul. Eelmine aasta on see minu teada juba umbes 40%. 

Tegelikult on perspektiivne vaade selles, et mõningate aastate pärast ei ole küsimus isegi enam hinnas, vaid varustuskindluses ja elektrienergia kättesaadavuses. Meie regioonis on väga palju kuulda investeeringutest, ka energiamahukatest investeeringutest. Kui me räägime Rootsis ja Soomes, kus siis praegu läbi linkide meil ju ikkagi täiendavat energiat tuleb ja see hoiab teatud määral ka hinna ohjes. Aga ilma uute elektritootmisvõimsusteta me kaotame lihtsalt ka naaberriikidele, konkurentidele. 

Eks endiselt on soodne rajada tööstusi – isegi mitte väga energiamahukaid tööstusi – nendesse kohtadesse, kus on elektritootmisvõimsusi, näiteks tuulepark või päikesepark, näiteks osta otseliitumise kaudu fikseeritud hinnaga elektrit. Seda on näidanud ka praegune praktika nii lähiriikides kui ka maailmas. Praegu kipuvad esialgu need investeeringud just energiatootmisvõimsusteks, nii nagu räägivad siin Utilitas või Enefit Green või Eesti Energia. Praegu saavad nad neid investeeringuid paremini teha siia Lätti või Leetu, kes on seda protsessi kõvasti kiirendanud. Soomes on juba 9000 megavatti tuuleparke. 

Miks me siis ei ole saanud teha neid otsuseid, mis ikkagi on valitsuse vastutus, on nende ministrite vastutus? Te ise olite kliimaminister. Miks need asjad meil nii palju toppavad? Võib rääkida küll sellest tuulikusõjast, mis on siin kohalikes omavalitsustes, aga lõpuks on see riigi vastutus leevendada neid mõjusid, minna edasi ja tuua need tootmisvõimsused turule.

Aitäh, hea küsija! Ma arvan, et selles küsimuses oli paar päris head viidet. 

Esiteks, see teie viide sellele, et me päris hulga energiat impordime, on päris oluline. Mulle tundub, et erinevate debattide käigus – eriti just neil, kes kipuvad rääkima, et raiume need ühendused läbi ja neid ei ole vaja – kipub ununema. Sest kui meil neid ühendusi ei oleks ja me uusi ühendusi ei rajaks, siis me peaksime tõenäoliselt esimese asjana ära otsustama, millised omavalitsused, asulad ja ettevõtted me esimesena sellesse pimeduse nimekirja paneme. Ma arvan, et see oli hea viide. Seda tasuks nendes debattides ka tihemini meenutada, et meil siiski on ühendusi vaja, et hoida energiat võrgus. 

Ja teiseks, otseliini viide on ka kohane, et ettevõtjad kasutavad otseliini rajamist. Erinevate rajatiste puhul on debateeritud isegi selle üle, et omal ajal sai see vist kuus kilomeetrit tehtud ja see võiks olla pikem, 15 kilomeetritest räägitud. Ütleme nii, et kõik on arusaadav ja mõistetav. 

Nüüd tootmiste rajamisest. Ma ütleksin nii, et see, mida ma mainisin ka teie kolleegile Züleyxa Izmailovale vastates, et meil on planeerimine nii seatud, et omavalitsusel on ülesanne oma territooriumil planeeringud ära teha. Me püüame seda planeerimist teha loomulikult kiiremaks ja lihtsamaks. Ma siiski meenutan, et meil on Eestis nii palju erinevaid kaasusi. Ma arvan, et see on hea debatt, seda debatti tuleb pidada. Mina siin parlamendis pigem paluksin, et vestelge ka oma kolleegidega, ka sotsiaaldemokraadidest, et kui me järgmine kord tuleme ettepanekuga planeerimist lihtsamaks muuta, siis toetage seda, sest vastasel korral me oleme sellises olukorras, kus me arutame, et me ei saa Nursipalu laiendada, ehkki meil on vaja julgeoleku jaoks Kaitseväel harjutusi teha, sellepärast et kõik küllap leiavad hea põhjuse. Või siis me ei saa rajada tuulikuid sellepärast, et on põhjusi. 

Ma väga austan nende inimeste muret, kes ütlevad, et nad ei taha oma kodu lähedale, sest nad päriselt elavad seal. Aga mind teeb valvsaks just needsamad nii-öelda sisserännanud tegelased, kes käivad igal pool erinevatel sündmustel kohal ja korraldavad protestiaktsioone ainult ühe eesmärgiga – Eestit lõhestada. 

Samasugust debatti, ma eeldan, hakkab tulema ka järgmiste sammudega. Aga seesama tuumajaama võimalus on ju tegelikult suur, puhas energia võimalus, üks võimalustest palju. Kindlasti tuleb uusi tuuleparke, ettevõtjad näevad nendegagi vaeva investeeringutena, kindlasti ka nende juures tuleb. Ma arvan, et me peame ühiskondlikult ka ise tajuma seda, et võib-olla teinekord, kui küsitakse, kas reeglid peaksid olema lihtsamad, et asjad liiguks kiiremini, äkki nad võiksid seda olla. Ja valitsuselt tulevad planeeringute lihtsustamise ettepanekud. Ma loodan, et te siis peate ka meeles seda debatti, mida me täna pidasime. 

Aitäh! Lõpetame tänase kaheksanda küsimuse käsitlemise. Züleyxa Izmailova, teil on käsi püsti. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Hea istungi juhataja! Mul on teile suur palve. Rääkige palun, näiteks hiljem peaministriga ja paluge talt, et ta räägiks ausalt ka siin Riigikogu ees. Need on faktid. Tema avas eile energeetikakonverentsi, kus esinesid 25 meest ja üks naine. Ka see on fakt. Selle dokumendi, Eesti energiamajanduse arengukava, võttis vastu Reformierakonna juhitud valitsus ilma sotsiaaldemokraatideta. Nii et ei saa süüdistada teisi kõiges, mis on halvasti. Palun rääkige selle inimesega, kes on täna meie peaminister, et ta oleks aus.

Ma ei saa seda kuidagi lugeda protseduuriliseks küsimuseks. Te saate neid küsimusi ja seisukohti esitada Riigikogu saalis, teil on võimalik esitada ka kirjalik küsimus ja arupärimine. Kõik need võimalused on teil olemas, aga kindlasti istungi juhataja ei saa olla sõnumitooja ühel või teisel moel. Seda peate ikkagi kõik Riigikogu liikmed ise tegema. Tänan kõiki Vabariigi Valitsuse liikmeid ja Riigikogu liikmeid aktiivse osaluse eest tänases infotunnis. Me jätkame täpselt kell 14 algava Riigikogu täiskogu istungiga.