Tere päevast, austatud Riigikogu! Me alustame 18. veebruari infotundi. Ja nii nagu meil kombeks, kõigepealt teeme palun kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 17 Riigikogu liiget, puudub 84.

Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, haridus- ja teadusminister Kristina Kallas ja kultuuriminister Heidy Purga. Tere päevast, lugupeetud valitsuse liikmed! Ja tervist kõik, kes te jälgite tänast infotundi siin Riigikogu istungisaali rõdudel ning ka sinise ekraani vahendusel!

Meie infotunni reeglid on ikka täpselt samasugused nagu varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit ja vastamiseks kolm minutit. Riigikogu liige, kes on registreerunud, saab võimaluse esitada ühe täpsustava küsimuse, lisaks saab selle [teema] raames üks Riigikogu liige võimaluse esitada lisaküsimuse. Kokku on meil 12 registreeritud küsimust.

Kõige esimene [küsimus] on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Martin Helme ja teema on inimeste toimetulek. Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma taustaks võtan pisut Reformierakonna retoorikat lahata. Reformierakonna retoorika on selline, et elu on läinud paremaks, elu on läinud ilusamaks, sest te tegite maksualanduse, inimestele jääb rohkem raha kätte ja majandus kasvab. Tegelikkus on sellest muidugi kaugel. Ja siin tuleb teha tõsine märkus valitsusele ja eriti rahandusministrile, sest mindud on Statistikaameti kallale, et statistika oleks valitsusele soodsam. Selle üle on meil Eestis liiga vähe kisa olnud, et Statistikaametit on sunnitud muutma metodoloogiat, nii et see näitaks valitsust paremas valguses.

Aga isegi pärast seda, kui Statistikaametit on väänatud paremaid numbreid näitama, on Eesti jätkuvalt Euroopa kõige kõrgema inflatsiooniga riik ja viie rikkaima [riigi] hulka saamise asemel oleme langenud kõige madalama ostujõuga riigiks. Madalam ostujõud tähendab seda, et Eesti keskmine palgasaaja saab oma raha eest vähem, kui saab keskmine palgasaaja ükskõik millises teises Euroopa riigis.

Keskmine palk on ka probleem. Te räägite meile kogu aeg, et keskmise palga saajale jääb pärast tulumaksumuudatust 800 eurot aastas rohkem kätte, see on keskmiselt 66 eurot kuus. Jah, aga te jätate mainimata, et tegelikult Eestis ei saa keskmist palka isegi mitte pooled inimesed, nad saavad mediaanpalka. Pooltel inimestel on mediaanpalk, [mis on] väiksem kui keskmine palk. Keskmine palk jääb kättesaamatuks rohkem kui 60%-le Eesti inimestest.

Ja see 800 eurot aastas ehk 66 eurot kuus tegelikult kahvatub meie jaanuarikuiste sooja- ja elektriarvete kõrval. Olukord on muutunud sedavõrd traagiliseks, nagu me siin esmaspäeval rääkisime, et 11 inimest on oma kodus surnuks külmunud, sest neil lihtsalt polnud raha, et kütet peale keerata. Tänaseks päevaks on see number 13 peale kerkinud. Mina ikkagi tahaks teada – jätke kõrvale need makronumbrid ja öelge –, mida [jääb üle] teha inimesel, kellel ei ole raha, et kodu soojaks kütta, ja kes võib sinna ära külmuda.

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea küsija! Head kuulajad ja vaatajad! Püüan siis jõudumööda kommenteerida ja nendele küsimustele vastata. 

Kõigepealt, raha kätte ja kõik see, mis te rääkisite. Faktina on see siiski tõsi, [et rohkem raha jääb kätte], sest riik alandas makse. Maksukoormus oli eelmisel aastal 36,6% ja sellel aastal on 35,2%. Inimesele tähendab see seda, et keskmise palga puhul – see on lihtsalt hea arvestusühik – oleks ta muidu maksnud Isamaa, sotside ja Keskerakonna astmelise tulumaksu tõttu aastas 1800 eurot rohkem. Seda esiteks.

Teiseks, statistika ja Statistikaamet on muidugi sõltumatud. Statistikakorje meetodeid on nad ka ise kirjeldanud. Ma tean, et meie arvamused lahknevad [küsimuses], kui vajalik on ERR või kui sõltumatu on ERR, aga ma siiski juhin tähelepanu, et seal oli üks lugu, kus kirjeldati kenasti, kuidas statistika kogumine käib. Ja minu arusaamist mööda, nagu Statistikaameti juht Lee on ka öelnud, nad möönavad, et varasematel aastatel on hinnašokki tõesti veidi ülehinnatud, inflatsiooni on arvestatud suuremaks. See tähendab, et kõik muud otsused on ka seda puudutanud. Ehk on hea teada, et võib-olla hinnati seda muret suuremaks, kui ta oli. Oleks ilmselt olnud lihtsam, kui see info oleks olnud adekvaatsem. See tähendab ka seda, et erinevate statistiliste aluste kogumine peab olema sellele vastav. 

Nüüd edasi. Te mainisite, et [meil on] Euroopa Liidu kõige kõrgem inflatsioon. Te peate andmeid uuendama, sest Eestis on inflatsioon ja hinnatõus aeglustumas. Eesti Pank on sellele viidanud, ka kommertspangad on sellele viidanud – erinevad prognoosijad. Meist on minu mäletamist mööda Slovakkia ja Rumeenia juba mööda läinud. Ostujõud paraneb. Nii et ma kahtlustan, et kõik teie väited sellisel kujul kontrolli enam ei läbiks. Aga jätame need korraks kõrvale. Üldine pilt on majanduses ikkagi selline, et eelmisel aastal pöördus majandus pärast mitut aastat suhteliselt viletsat olukorda kasvule.

Oleme ausad, valitsus pingutab selle nimel – nii palju, kui oleme saanud; me oleme sellega kõvasti vaeva näinud – koos ettevõtjatega, et majandus pöörduks kasvule, kiiremale kasvule. Selle aasta [kasvu] prognoosid on 2%–2,5%, ka 3,5%. Kõige optimistlikumad prognoosid on Eesti Pangal ja Postimehe toimetusel: kuni 3,6%-line kasv. Eks siis aasta lõpus näeme, kelle prognoos kõige lähemale läks. Nii et jah, majandusel ja inimestel hakkab paremini minema.

Suur tänu! Martin Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

ERR-i sõltumatuse [lõppu] nägime me siis, kui Rein Veidemann võeti peaministri suunise peale [nõukogu] esimehe kohalt maha. Sellest ei ole meil pärast seda enam mõtet rääkida. Statistikaameti sõltumatus on samuti küsitav pärast seda, kui otsustati muuta tagantjärele statistikat, numbreid energiakriisi kohta, ja muuta metodoloogiat, et näidata inflatsiooni väiksemana, et Reformierakonnal oleks parem ilutseda. Sellest meil ei ole ka eriti mõtet rääkida. Ja see teeb kurvaks, sellepärast et kui meil ei ole adekvaatset statistikat, siis meil puudub juhtimisinfo majanduse kohta. 

Mis puudutab üleüldist inflatsioonistatistikat Euroopas, siis see, et meil on [inflatsioon] aeglustunud, on ka niisugune manipulatsioon. Aeglustumine tähendab seda, et jätkuvalt on kõrge inflatsioon, aga mitte lihtsalt nii kõrge, nagu see oli aasta või kaks tagasi, kui meil oli inflatsioon üle 10% aastas. Aga me oleme ikka veel [kiire inflatsiooniga], ka selle aeglustumise puhul. See aeglustub ka mujal, kogu Euroopas, sellepärast et Euroopa majandus on väga halvas seisus. Aga sellest hoolimata, et ka meil on see aeglustunud, me oleme ikka veel euroala kõige kõrgema inflatsiooniga. See sõltub muidugi sellest, millist perioodi me vaatame. Kui me vaatame mingit spetsiifilist kuud, siis võib see olla Slovakkias meiega võrdne või mõni komakoht kõrgem. 

Aga ma tahan majanduskasvu kohta öelda, et majanduskasv ei aita inimesi, eriti inimest, kellel lihtsalt ei ole raha, et maksta oma kodu küttearvet, ja ta külmubki seal surnuks. Selliseid inimesi on ametlikel andmetel Eestis sellel aastal ehk poolteise kuu jooksul olnud juba 13, kes on kodus surnuks külmunud, sest neil lihtsalt ei olnud raha, et kütet sisse lülitada. Rääkimata nendest inimestest, kes lähevad iga päev tühja kõhuga magama, sest lihtsalt ei ole raha, et süüa osta. Neid see majanduskasv ei aita, eriti arvestades seda, et majanduskasv on ju tegelikult ebaühtlane. See on makromajanduskasv ehk need inimesed, kes maksavad ära oma 800-eurose elektriarve, maksavad selle raha elektrifirmadele või elektribörsile, mis saavad jube suure tulu, ja see tulu tõepoolest kajastub SKP kasvus, aga tegelikult on inimesed vaesemad. Mida te ütlete nendele inimestele, kes on maksnud ennast nii vaeseks, et neil ei ole süüa ega võimalik kodu kütta?

Teie aeg!

Neid ju ei huvita see majanduskasvu jutt.

Aitäh! Enne kui te vastate, härra peaminister, tuletan ma kõigile Riigikogu liikmetele meelde, et küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit ja vastamiseks kolm minutit. Härra peaminister, palun!

Tänan! Õnneks vastajal on siin ajanäidik ikka olemas. Riigikogu liikmetele seda vist nii lahkelt pole jagatud, seetõttu kahe minuti sisse need [küsimused] ära ei mahugi. Mul õnneks [aeg] jookseb siin ilusti, ma saan vaadata.

Nüüd see, mida te mainisite. Mul on kahju, et te kasutasite sellist traagilist statistikat inimeste külmumise kohta oma esimese küsimuse, väite esitamiseks. 2003. aastast on seda statistikat [koostatud]. 20 aasta eest oli circa 150–160 külmumissurma aastas. Tänaseks on selliste surmade osakaal [väiksem], mõnikümmend juhtumit aastas. 2025. aastal oli kokku 34 külmumissurma, 7 naist ja 27 meest. Kindlasti on iga juhtum traagiline. Te üritasite panna seda kuidagi elektriarvete konteksti, aga kahjuks see ei päde. Meil ei ole ka infot selle kohta, kus täpselt midagi aset leidis. Seda esiteks.

Teiseks, selleks et inimesed saaksid toime, on olemas erinevad mehhanismid. Ma olen siin ka varem öelnud, et toimetulekutoetus võtab arvesse eluasemekulusid, küttekulusid ja kõike muud. See [toetus] on tõusnud ja seda tuleb veel tõsta. Ma eelmisel aastal ütlesin, et me tõstame toimetulekutoetust, ja olen juba korduvalt teie kolleegidele öelnud, et ilmselt tuleb seda eelarvega ka järgmisel aastal teha. Igal juhul tuleb neid samme astuda.

Inflatsiooni langemine – te ütlesite, et see kuidagi ei rõõmusta. Mina väidan ikkagi, et see rõõmustab, kui hinnatõusu [tempo] allapoole vajub. Hinnatõusu [tempo] on allapoole vajuma hakanud, seda hinnatakse umbes 3% kanti. Mõnel aastal on see olnud 19%, mõnel aastal 9%, eelmisel aastal jäi alla 5%, ennustati 5–6%. Igal juhul teeb see kõigil inimestel toimetamise lihtsamaks.

Te ütlesite, et majanduskasv ei lähe inimesele korda, see ei puuduta teda. Ma väidan ikkagi, et puudutab. Kui majanduses on lihtsamad ajad, siis läheb tänu jõukuse kasvule meil kõigil paremini. Kui meie tööl on kõrgem väärtus, on rohkem töökohti, on rohkem lisandväärtust, siis tegelikult läheb kõigil paremini. Saab teha ka investeeringuid, ettevõtjatel läheb paremini.

Seetõttu ma arvan, et teie väited on veidi … Kuidas ma ütlen? Vaatate [kõike] läbi poliitiliste prillide. Ei maksa nii pahatahtlik olla. Ja energeetika kohta ütlen – see on ligikaudne hinnang, täpset numbrit meil ei ole –, et umbes 70% inimestest on tänaseks võtnud fikspaketi. Nii et aastatagusest olukorrast me oleme [jõudnud] hoopis teise kohta.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Rain Epler. Palun!

Aitäh! No ma kõigepealt ütlen, et te ikkagi olete täbar peaminister. Selles mõttes, et kui vaadata varasemaid aegu Eestis, siis on olnud juttu sellest, et [meil on] väike ja dünaamiline majandus, ja on olnud sihid, on püritud edetabelite etteotsa. Nüüd te tulete siin närima sellise asja kallal, et [kas me oleme suurima näitajaga või mitte], kui me vaatame euroala inflatsiooni. Tõesti, euroalal on Slovakkial meist veidi kõrgem inflatsioon, aga teistel on selgelt madalam inflatsioon. Kui me vaatame majanduskasvu Euroopas, siis Eesti on sõltuvalt sellest, kas vaadata aastavõrdluses või kvartalivõrdluses, viimane või viimaste hulgas. Ja teie tulete siia rääkima sellest, kui hästi kõik on.

Aga kui me tegelikult vaatame, milline on dünaamika olnud kas 2023. aastast või, ütleme, 2021. aastast, kui Reformierakond riigijuhtimise üle võttis, siis sellest ajast alates on [kõik] kehvemaks läinud. Alguses [tegi seda] siin teie eelkäija ja siis teie ise pareerisite seda jutuga, et sõda on. Aga eks te nüüd olete lõpuks aru saanud, et sõja mõju Lätis, Leedus, Poolas ja mujalgi Euroopas on ju sama nagu siin. Vähemasti selle jutu te olete ära jätnud.

Ma olen oma kõnedes viimastel nädalatel ka seda maininud, et kuna te niikuinii olete juba nukraks muutunud ja käite morni näoga musta valgeks rääkimas, aga tegelikult häid uudiseid ei ole, siis eks te saate ise ka aru, et peaministri karjäär teil lähiajal lõpeb, ütleme, aastake on võib-olla jäänud. Haarake härjal sarvist! Saate peaminister olla, tehke nüüd lõpusirgel mõni hea otsus ka, et inimestel [elu] paremaks läheks. Mis te arvate sellest ettepanekust?

Aitäh! No milline suurepärane idee! Ma arvan, et te saate oma kõnedest kunagi hilisemalt raamatu välja anda. See saab olema kaunis õhuke, aga ehk saate sinna üht-teist ikka panna.

Nüüd tulen heade uudiste juurde. Ma vastasin teie kolleegide küsimustele. Kui te tahate, et ma räägiks headest uudistest, siis ma räägin hea meelega headest uudistest, pole küsimust. Kui me vaatame viimast paari aastat, siis Eestis on olnud päris keerulised ajad. Oleme ausad, see ongi olnud päris palju seotud sellega, milline on olnud julgeolekupilt ja inimeste kindlustunne. Tänaseks on väga palju asju muutunud, ja muutunud paremaks. Tarbijakindlus ja erinevate sektorite kindlustunne on viimase kahe-kolme aasta kõige kõrgemal tasemel, osalt valitsuse tegevuse tõttu, sest meil on selle aasta algusest, jaanuarist – sellest ei ole just palju möödas – rakendunud Eesti ajaloo suurim maksulangetus, 780 miljonit. See tähendab, et inimestele ja ettevõtjatele jääb iseenda teenistusest palju-palju rohkem raha kätte, et kasutada seda oma pere jaoks, investeeringute jaoks, tuleviku kindlustamise jaoks.

Kui vaadata mis tahes numbreid, siis palgatõus on ületanud inflatsiooni ja ületab ka sel aastal, ka pensionitõus ületab seda. Ütleme nii, et üldine majanduspilt on ikkagi oluliselt positiivsemaks muutumas. Kui vaadata ettevõtjate tagasisidet, siis väga palju hinnatakse seda, mida me saame koos teha. Eestis on üsna hea ärikeskkond, et siia tulevikus investeerida, [saab ka] bürokraatiat vähendada. 

Täna tegutseb Viljar Arakase juhtimisel ettevõtjate efektiivsuse ja majanduskasvu nõukoda. Seal on väga palju erinevaid osapooli, näiteks kaubanduskoda, tööandjad, väga paljud tippettevõtjad metsandus- ja puidu[sektorist], start-up'idest ja nii edasi. Kõik nende ettepanekud on valitsuse majanduskabinetist läbi käinud ja väga paljud on siia tulnud, mõned oleme ka teoks teinud, näiteks paindlikum tööaeg. Aga palju on veel ees, näiteks planeeringute lihtsustamine, mida ma pean väga oluliseks ja mida ka ettevõtjad peavad väga oluliseks.

Selle jutu mõte on see, et te soovitate härjal sarvist haarata ülekantud tähenduses, aga see on juba tehtud. Me teeme ärikeskkonda oluliselt [paremaks], me tõmbame riigis koomale bürokraatiat ja ametikohti. Sedagi on näha: Maa- ja Ruumiametis on viiendiku võrra vähem töötajaid, ka töötukassas on inimesi viiendiku võrra vähem – läksid ise töötukassasse ennast arvele võtma või mujale tööle. Statistikaametis pakitakse [asju] kokku ja kolitakse teise kohta. Väga paljudes kohtades see tegevus käib. Nii et häid uudiseid on päris palju.

Suur tänu! Lõpetame tänase esimese küsimuse käsitlemise.

Tänane teine küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Lauri Laats ja teema on inimeste toimetulek. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea peaminister! Teie juttu kuulates jääb ainult üks küsimus: mis te, inimesed, nurisete, elu on ju nagu lill? Sellepärast et peaminister niimoodi ju ütleb. Aga vaatamata sellele rahvas ei usalda [teid], peaministri reiting on madal, valitsust ei usaldata ja ka koalitsiooni ei usaldata. Rahvas teid ei usalda ja need ilusad valed, mis kõlavad teie suust, inimesi lihtsalt ei veena. See on fakt.

Aga kuna te juba hakkasite energeetikast rääkima ja tegite väikese märkuse, et rohkematel inimestel võiks olla fikseeritud [hinnaga] elektripakett, siis ma lihtsalt tuletan meelde, kuidas üleüldiselt kogu meie elektrisüsteem on üles ehitatud, eriti mis puudutab arveldusi. Me kunagi läksime üle Nord Pooli peale ja selle eesmärk oli tuua elektri hind alla. Nord Pool on ju börsipõhine süsteem. Kõikidele, kogu Eesti rahvale anti signaal, et olge nüüd börsipaketil, kõik on hästi, elekter ongi odav.

Lähme edasi. Ka ENMAK-is ehk energia[majanduse] arengukavas ei olnud alguses sõnagi selle kohta, et me vajame juhitavaid energiavõimsusi. Nüüd on tasapisi aru saadud, et neid on ikkagi vaja, ja see on sinna osaliselt sisse kirjutatud.

Nüüd vaatame teie viimast visiiti, kus Saksamaa eestvedamisel tõstatati ETS-i ehk heitkogustega kauplemise süsteemi muutmise küsimus. Ka teie praegu ütlesite, et tõesti võiksime selle üle vaadata. Aga kus te enne olite? Miks ei ole Eesti ise proaktiivne, miks Eesti valitsus ei seisa Eesti inimeste eest?

Ja sellest lähtuvalt ma küsingi: kui te mõtlete, et ETS-i tuleb muuta, siis kas Eesti Vabariigi valitsusel on juba olemas arvutused, milline peaks olema CO₂-kvoodi hind, ja kas teil on ka majanduslikult põhjendatud analüüsid tehtud? Tõenäoliselt on Saksa valitsusel need arvud juba olemas. Kas on ka meil?

Aitäh! No mitu asja. Kõigepealt, statistika ja hinnangud, millest ma räägin, pärinevad mitte valitsuselt, vaid sõltumatutest allikatest. Kommertspangad teevad oma majandusprognoosid ise, keskpank teeb neid samuti sõltumatult, Statistikaamet kogub ka [andmeid] ise. Konjunktuuriinstituudi näitajate järgi on tarbijate ja sektorite kindlustunne aegade kõrgeim. Ja alles hiljuti sai Konjunktuuriinstituudi juhist ju praktiliselt Keskerakonna ja Isamaa parteipere liige, nii et ehk suudate teda usaldada.

Nüüd teie märkus, et [ma soovitan] rohkem fikspakette – ei, ma ei teinud seda märkust. Ma ütlesin, et ajaga on asjad muutunud, selgitasin hoopis, et inimesed on valinud rohkem fikspakette. Ma rõhutan, et see on ligikaudne hinnang, sest täpseid numbreid meil ei ole: hinnatakse, et umbes 70% inimesi on läinud üle fikspaketile, et enda hinnatundlikkust vähendada.

Nüüd juhitavate [võimsuste] vajadusest. Juhitavate [võimsuste] vajadus on muidugi igas energiakavas [kirjas] olnud. Energeetikavaldkonna tegijana või tootjana te oleksite pidanud seda ka varem teadma. See jutt on küll täitsa mööda, et sellest ei ole varem räägitud. Juhitavate [võimsuste] vajadus taastuvate kõrval on alati selge olnud. Juhitavad reservid on praegu põlevkivijaamad, seniks kuni tulevad uued gaasijaamad. Gaasijaamad on soodsamad kui põlevkivijaamad.

Keskerakonna ja mulle tundub, et nüüd ka Isamaa idee on, et teeks veel mõned Auvered juurde. Ma võin öelda, et rahaliselt on see oluliselt kallim kui uute gaasijaamade rajamine ja töötavad need ka oluliselt vähem. Auvere tööaeg on veidi üle poole sellest ajast, mis ta peaks töötama, ja keskmine tööl olnud aeg – vaatasin seda loendurit või träkkerit, mis on tehtud, ma ei tea, kas see on adekvaatne – on umbes 17 päeva järjest. Nüüd on see vist juba 13–14 päeva töötanud, nii et loodame, et see ikka külma perioodi lõpuni hakkama saab.

ETS-ist ehk heitkogustega kauplemise süsteemist. Eesti on muidugi olnud proaktiivne, mina olin üks väheseid riigijuhte – alguses meid oli äkki neli, ma ei oska mälu järgi öelda, võib-olla ma eksin numbriga –, kes ütlesid, et ETS2 võiks edasi lükata. Ma mäletan, kuidas Eesti ajakirjanikud ütlesid, et noh, te ei saa sellele ju toetust. Saime, lükkasime edasi. Võib-olla lükatakse veel edasi. ETS2 mure on pigem see, et sellega [kaasneb] väga suur bürokraatlik koormus. Sellest võib küll saada keskkonnakasu, aga see bürokraatlik koormus selle [kasuga tasakaalus] ei ole. Nii et see lükati edasi.

ETS1 ehk praeguse heitkogustega [kauplemise] süsteemi mõju Eestile, Eesti energeetikale ja Eesti tööstustele on Euroopa keskmisest – ma ütlen seda komisjoni ühe hinnangu järgi, mida ma olen näinud – ligikaudu poole väiksem. Ja koos Saksa kantsleriga – muuseas, koos! – me palusime komisjonil, nagu Eestis palutakse valitsusel, tulla välja oma ettepanekutega, kuidas seda süsteemi parandada.

Aitäh! Lauri Laats, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, aitäh! Mis ma tahtsin selle Nord Pooli kohta öelda? Esialgu oli süsteem nende teadmiste põhjal, mis tol ajal olid, täpselt sellisel viisil üles ehitatud, et kõik peab olema turupõhine, kõik peab olema börsihinnapõhine, aga nagu te ise möönsite ka praegu, on olukord muutunud. Ja vot, mu küsimus lähtus sellest, et olukord on muutunud ja inimesed on hakanud hindu fikseerima. See tähendab tegelikult seda, et me peaksime suuremas pildis kogu selle süsteemi üle vaatama, kaasa arvatud Nord Pooli mõttekuse.

Inimesed vajavad praegu stabiilsust ja stabiilset hinda ja seda on võimalik saavutada eri viisil, kaasa arvatud nii, et me muudame ETS-i, kus alandatakse siis CO₂ hinda. See võimaldaks [toota] põlevkivi põletamise kaudu rohkem juhitavat energiat.

Ja teine asi puudutab gaasi ja põlevkivi. Teeme ühe asja selgeks: see, mis on meie maapõues, on meie julgeolek; mis puudutab gaasi, siis seda ostame väljastpoolt ja sellega loome töökohti teistele riikidele. Eesti riik peab lähtuma ikkagi sellest, et meil oleks kõikides sektorites tööhõive tagatud.

Mis puudutab seda kohtumist Saksa kantsleriga, siis jah, ma lugesin seda uudist, et te palusite, et eurokomisjoni ette toodaks analüüsid. Aga ma küsisin teie käest, kas teil, kas Eesti riigil endal on olemas mingisugune analüüs. Ja kui ei ole, siis olge hea, paluge see analüüs [teha], et me saaksime ise ka aru, millest me peame tegelikult lähtuma ja mis seisukohti me peame kaitsma Euroopa Komisjonis. See on väga oluline, sellepärast et ma usun, et Saksa riigil ja valitsusel on need arvud olemas.

Ja lõpetuseks ma tahan ära märkida selle olukorra, mis puudutab miinimumpalga ostujõudu. Ma lihtsalt tahan teile meenutada, et Eesti riik on Euroopa Liidus 27. kohal. Ja see ei ole niisama tekkinud, see on praeguse fiskaal- ja majanduspoliitika tagajärg. Aitäh!

Aitäh! Mitu asja. Kõigepealt te ütlesite, et inimesed vajavad stabiilset hinda. Jah, ma arvan, et kui inimene vajab stabiilset hinda, siis ta valib endale sobiva paketi. Ja seetõttu ongi paljud inimesed valinud endale fikspaketi. Seda saab teha, see on turul olemas. Nii et ma arvan, et te ei peaks inimestesse võib-olla nii üleolevalt suhtuma, et inimesed ei tee endale ise sobivaid valikuid, ehkki need on turul olemas. Inimesed saavad ise teha valikud, mis on neile parimad. Kes soovib, valib selle paketi, mis talle endale sobivaim on.

Ma saan aru, et energiatootjana parlamendi liikme toolil istumine on võib-olla kahel toolil istumine, aga püüdke siiski mõelda tarbija huvidest lähtuvalt. Inimene saab selle valiku teha ja see on kõige olulisem. Inimesed teevad oma valiku.

Teiseks, põlevkivi põletamine. Põlevkivitööstusele on juba veidi CO₂-kvoote tasuta eraldatud, sellele on teatud erandeid tehtud ja nii edasi. Aga sellest hoolimata, vaadake, ettekujutus, et me rajame mõned Auvered veel – ma siiski soovitaks pikemat vestlust erinevate energeetikaspetsialistidega. Ja ma kardan, et need vestlused lõpevad iga kord samas kohas: uute põlevkivijaamade rajamine on energia vaatest oluliselt kallim.

Kuidas on läinud meil Auverega? Kahjuks see on energeetikas ikkagi – nagu energeetikute ringis seda hüütakse – suhteliselt kindlalt teadaolev vara. Väga tihti see ei tööta, nagu ma enne kirjeldasin. Nii et tarbijate huvides ei ole uute põlevkivielektrijaamade rajamine, sest nad pakuvad kallima hinnaga energiat kui gaasijaamad, kui taastuvad [võimsused].

Kui me vaatame [möödunud] aastaid, siis ERR-is – mida EKRE [usaldusväärseks] allikaks ei pea, aga ma teile ikka viitan sellele, teie vast peate – on kirjeldus, kuidas aasta 2022 järel, 2023., 2024. ja 2025. aastal tuli keskmine energia hind alla. Miks see alla tuleb? Sellepärast, et meil on tulnud uusi taastuvenergia tootmisi juurde. Sellepärast tuleb keskmine hind alla. Ja meie eesmärk peabki see olema.

Vaatame näitajaid. Me oleme seadnud endale ka sellise sihi, et Läänemere maade keskmisest hinnast oleks [meie hind] allpool. Andres Sutt avaldas sellel teemal ühe pikema loo – võin selle hiljem üles otsida, kui tahate ja kui te ise ei leia; ma arvan, et see oli Delfis –, kus ta kirjeldas, kus me [riikide võrdluses] tegelikult asume. Hind väiketarbijatele on meil siin Läänemere riikide keskmisest juba allpool, suurtel tarbijatel on keerulisem. Nii et seetõttu ma kardan, et te olete täitsa valel teel.

Ja mis puudutab ETS-i, siis [Euroopa] Komisjon, nagu Eesti riigis valitsus, on see, kes teeb analüüsid, esitab need – meil on oma mõtted olemas – ja seejärel toimub debatt. Aga Eestis on ETS-i mõju oluliselt väiksem, kui see on Saksamaal või mõnes teises riigis, väiksem ka Euroopa keskmisest.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Peeter Ernits. Palun! 

Hea juhataja! Auväärt valitseja! Me just rääkisime professor Konistiga tund aega nendelsamadel teemadel. Kuidas nüüd viisakalt öelda? Te ajate puhast populistlikku rohepropagandajuttu. Aga see selleks.

Eesti inflatsioon, ma vaatasin, on Euroopa [riikide võrdluses] teie juhtimisel ikkagi nii-öelda rekordtasemel, 4%. Soomel on 1%. Ja nii edasi ja nii edasi. Nagu ma kuulsin, auväärt valitseja, teie valitsemise ajal on vist 42 või 43 inimest kodus surnuks külmunud. Aga minu küsimus on see. Teie palk on praegu 9013 eurot. Kas on lootust, et aprillis tõuseb teie palk 10 000-ni või jääb see natuke alla selle? See on ka toimetulekuga [seotud], see aitab toime tulla, kuigi mulle tundub, et teil jääb toimetulekust natuke üle ka.

Aitäh, hea küsija! Õnneks valitsuse liikmete palgatõusul on piirang peal, need [palgad] tõusevad vähem, kui oli algselt planeeritud. Parlamendis ja mujal tõusevad palgad reipamalt. Eks me siis hakkame lugema sellest palgatõusust ja küsime, kuidas see põhjendatud on. Seda esiteks.

Teiseks, inflatsioon on langemas – juhuks kui te ei järginud varasemat debatti, te vist ei olnud saalis. See on pigem hea uudis. Varasematel aastatel on hinnatõus olnud Eestis vist 19%, on olnud ka 9%. Eelmiseks aastaks ennustati, et tuleb 6% tuuri, tuli veidi alla 5%, ja selleks aastaks on ennustus umbes 3%. Nii et jah, hinnatõus on langemas, see on hea uudis.

Alar Konistiga olen minagi vestelnud. Ma arvan, et ta on igati tubli teadur ja mõtleb õigeid mõtteid, otsib lahendusi küsimustele, millele veel häid lahendusi ei ole. Probleem on ikkagi see, kui energeetikas kasutada tooret, millel on väga suur saastejälg. Näiteks põlevkiviõli tootmises on põlevkivi kasutamine vähemalt seni olnud finantsiliselt põhjendatum – vähemalt arvude järgi ja nendes tööstustes, kus see töötab – kui energeetikas. Põlevkivi häda energeetikas on praegu see, et saaste on suur ja hind on kallis. Tarbijate seas ei ole mina näinud ühtegi gruppi, kes ütleks, et andke mulle põlevkivienergiat, [mis siis, et] see on kallis, peaasi et oleks põlevkivienergia. Inimeste soov on ikkagi saada võimalikult soodsat energiat ja soodne energia tuleb järjest rohkem taastuvatest [allikatest]. Seetõttu ma kutsuksin teid pigem [toetama] päikese- ja tuuleparkide rajamist. See toob inimeste jaoks hinda alla, see aitab inimestel toime tulla. 

Näiteks on hea vaadata ka seda, et akupargid tulevad Eestisse turutingimustel. Tean, et ettevõtjatel on veel mõtteid erinevate salvestuslahenduste loomiseks. See kõik tegelikult näitab seda, et Eestis erinevad plaanid energeetikas täitsa toimivad. Lisaks tulevad ühendused ning tuumajaama esimene, eriplaneeringu etapp on algatatud ja loodetavasti jõuame tuumaseaduseni. Nii et väga palju erinevaid asju on ees ja seda just selle jaoks, et inimestel ja ettevõtjatel oleks mõistlikum energia hind. Suurtele ettevõtjatele tuleb taastuvenergia erand, mis tuleb parlamenti, ja on väga palju muid asju. Ja ma siiski juhin tähelepanu, et aastate vältel – 2022, 2023, 2024 ja 2025 – on hind vaikselt läinud soodsamaks just tänu sellele, et me oleme uusi tootmisi saanud. Nii et oleme ikka optimistlikud edasi.

Suur tänu! Lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi kolmanda küsimuse juurde. Kolmas küsimus on kultuuriminister Heidy Purgale. Küsib Riigikogu liige Priit Sibul ja teema on ajakirjanike õpetamine. Priit Sibul, palun!

Aitäh, Riigikogu esimees! Suur rõõm, proua minister, teid näha ja teilt küsida! Aga enne veel, kui küsimuse juurde lähen, tasub meid kõiki õnnitleda eilsete uudiste valguses, et hasartmänguettevõtted otsustasid riigile siiski annetuse teha ning kultuur ja sport saavad raha. Nii et kõigil neil inimestel on rõõm.

Aga küsimus – tõenäoliselt te saate ka aru– [on selle kohta, millest] kirjutati 23. jaanuaril Postimehes. See puudutab Euroopa Liidu Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi finantseeritud 315 000-eurost programmi, mille [korraldaja] planeerib Kultuuriministeerium hankega [leida]. Seal hankes on kirjas, et muutuvas ühiskonnas, kus elab üha enam eri keele- ja kultuuritaustaga inimesi, on oluline tugevdada kohalike meediakanalite võimekust tasakaalukalt kajastada mitmekesisuse, rände ja lõimumise teemasid. See aitab ühiskonna sidusust toetada ja luua sildu erinevate kogukonnagruppide vahel.

Kui ma vaatan, mis Euroopas toimub – Saksamaal saadetakse põgenikke tagasi, prantslased tegelevad nende tõrjumisega –, siis mulle tundub, et meie tegevus on veidi teises suunas. Me teame, et meedia on väga võimas relv. Me mäletame 2015. aasta septembrit, kui Türgi rannikult leiti väikese Süüria poisi Aylan Kurdi elutu keha, [mille fotot] tiražeeriti tohutu hulga lehtede esikaantel. See mõjutas Euroopa rändepoliitikat väga-väga palju – seesama üks foto.

Minu küsimus on, kuhupoole me liikuda püüame selles küsimuses. Ka varasemalt on Euroopas olnud kriise ja keerulisi aegu. Näiteks pärast talvesõda pidid Rootsis inimesed üle lugema, mitu voodit neil on, mitu soomlast võiks nende laua taha mahtuda. Arutati väga reaalselt, kui palju nad kedagi isiklikult suudavad aidata. Nüüd on kõik institutsionaalne. Ma püüan aru saada, mida see programm teie meelest õpetama peaks.

Aitäh küsimuse eest, lugupeetud Priit Sibul! Mul on hea meel, et te hoiate kultuuriteemadel silma peal. Meil on teiega alati olnud väga meeldiv omavahel viisakalt siin Riigikogus vestelda.

Ma tahan tõesti sellest hankest rääkida. Kõigepealt pean ütlema, et Kultuuriministeerium ei korralda koolitust ajakirjanike "suunamiseks" ega ka maailmavaate kujundamiseks. Ajakirjanduse sõltumatus on Eesti põhiseaduslik väärtus. Riik ei sekku toimetuste sisulistesse valikutesse ega hakka ette kirjutama, kuidas teatud teemadest kirjutada. Isiklikult pean ma endise ajakirjanikuna lugu faktist, et Eesti on ajakirjandusvabaduse tabelis maailmas esimeste seas.

Tõesti, see küsimus, millest me siin praegu räägime, on kriitikat väärt. Ka minus tekitas antud hankedokument väga palju lisaküsimusi ja seetõttu olen ma palunud selle hanke puhul aja maha võtta, kutsuda konsulteerimiseks laua taha meediaeksperdid, osapooled, keda see puudutab, ja need, kellele sellest hankest päriselt kasu võiks olla, see tähendab ennekõike ülikoole. Ilma ülikoolideta, ilma meediaõppejõududeta ja ilma meediaettevõtete esindajateta ei saa me seda teha, nemad peaksid olema siin peamised partnerid, mitte ministeerium. Teinekord tuleb kasuks enne, kui edasi astuda, korraks peatuda ja vajadusel astuda ka paar sammu tagasi. Mulle tundub, et praegu on selle hankega see hetk käes. Ma olen palunud hanke sisu ja ootused võimalikule koolitusprogrammile erinevate osapoolte koostöös üle vaadata.

Kui te küsite, mis saab edasi, siis hetkel tähendab see hanke edasilükkamist, aga kui selle sisu ei muutu arutelude käigus professionaalsemaks ja selgemaks, siis võib see tähendada ka hanke ärajätmist. Sellel hankel on mõte ainult siis, kui see meie ajakirjanikke aitab, nii nagu ütlesin. Aga ajakirjanikele ega kellelegi teisele õigesti mõtlemise õpetust me riigina ei tee ega hakka tegema. Täiendavate professionaalsete koolitusprogrammide tegemist ajakirjanikele ma printsiibis loomulikult toetan, nii nagu seda on väljendanud näiteks meediauurijad Ragne Kõuts-Klemm ja Marju Himma. Õhtulehes ilmus alles hiljaaegu päris hea arvamus[lugu] ajakirjanikelt, kes olid antud teemal nendelt arvamust [küsinud].

Suur tänu! Ja Priit Sibul, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Suur tänu! Hea minister! Oli hea kuulda teie vastust, et see [hange] on maha võetud. Aga nii nagu ma oma esimeses küsimuses ütlesin, meedial on tohutu võim. Ma ei räägi ega eeldagi, et me riiklikult suudame hakata ajakirjanikke kallutama või toimetama. Aga ma esimeses küsimuses tõin selle [Aylan Kurdi] pildi puhul näiteks, kuidas see mõjutab mitte ainult ajakirjanikku, vaid kogu ühiskonda ja kõiki poliitikuid, kes lähevad hüsteeriasse ega kaalu, millised on meie võimalused ühiskonnana kedagi aidata, vaid nii-öelda mängitakse meie tunnetega.

Aga mul on teine näide ka. Ma loen Douglas Murray raamatut "Euroopa kummaline surm". Seal on toodud üks näide Inglismaalt, kus Londoni Ülikooli kolledži rände uurimise ja analüüsi keskus on teinud ühe vähestest dokumentidest – see puudutab seda aega, kui see raamat kirjutati, vist 2015 või midagi – sisserände mõjude kohta Ühendkuningriigi eelarvele. Selle ühest osast tehti väike spinn, loomulikult seda spinni jagati meedias ja isegi BBC tegi sellest juhtkirja. Hiljuti Ühendkuningriiki saabunud immigrandid on netomaksjad, oli see BBC suur uudis.

Aga raporti lõpptulemus oli risti vastupidine. Raporti lõpptulemus oli see, et tegelikkuses on rändajate kontekstis kogu Ühendkuningriigi ühiskond maksnud sadu miljoneid peale, mis tundub loogiline, aga sellest ei teinud enam mitte keegi uudist. Ühesõnaga, me ei saa öelda, et keegi oleks ajakirjandust mõjutanud, aga sellest teaduslikult uuringust võeti välja üks lõik, mis sobis, sellest tehti uudised, mida kajastati spinnina, ja nii edasi. 

Ega polegi kellelegi midagi ette heita, aga ma ütlen, et kogu selle teema kajastamine on väga ideoloogiline. Mina ei kujuta ette, kuidas seda on võimalik mõistlikult teha.

Jah, see on väga teoreetiline küsimus. Me võime paljude teemade kohta ajakirjanduses põhimõtteliselt sama väita, et justkui võetakse midagi kontekstist välja. Aga teinekord, ennekõike ehk välismaal, on selge, et mõnedel eraõiguslikel meediaorganisatsioonidel on [kindlad] maailmavaatelised hoiakud, mida nad uudist kontekstist välja võttes inimestele paista lasevad, millest nad lugeda lasevad ja mida nad ka võimendavad.

Aga tulen tagasi meie väikese Eesti juurde. Meil on väga konservatiivne rändepoliitika. Ja kui te soovite täpsemaid küsimusi [küsida], siis siseminister on kindlasti valmis neile rändega seotud küsimustele täpsemalt vastama.

Aga veel kord Eesti meediaväljaannete juurde jõudes, seesama ajakirjandusvabaduse ehk pressi[vabaduse] indeksi tabelis kohal nr 2 olemine ei ole naljaasi. See tähendab seda, et me peame kaitsma oma vaba ajakirjandust tugevalt, ütleme niimoodi, et mis iganes hinnaga. Seetõttu on Eesti Rahvusringhäälingu teema äärmiselt oluline, et ühiskonnas üldiselt oleks uudised vabalt või tasuta kättesaadavad ja oleks uudiste neutraalne kajastamine – objektiivne kajastamine, mitte neutraalne, "objektiivne" öeldakse ajakirjanduses. Nii et ma arvan, et meil on veel pigem hästi, viidates ka sellele ajakirjandus[vabaduse] indeksile, press on meil vaba.

Aga tulen nüüd selle hanke juurde tagasi. Vaat selliste juhtumite puhul tulebki aeg maha võtta, et me ei laseks juhtuda halvimal. Euroopas – ma ei taha siin tsiteerida, sest ma tean, et see läheks lendu – on väga kehvasid näiteid, mis on selliste hangetega juhtunud ja kuidas neid enam tagasi kutsuda ei saa.

Ja lisaküsimuse esitab Tõnis Lukas. Palun! 

Aitäh! Lugupeetud minister! No ajal, mil valitsus kavatseb sisserännet soodustada ja suurendada, on niisuguse uudise puhul kindlasti oht, et hakatakse rääkima korrektsusest. Ajakirjanike õpetamine tähendab seda, nagu me teistest ühiskondadest teame, et näiteks kriminaalstatistikas või ka üksikute juhtumite puhul ei tohi välja tuua usulist tausta, migratsioonitausta, rahvuslikku tausta, selliseid asju. See on justkui neutraalsus, et mitte tekitada võõraviha, korrektsuse huvides jäetakse osa informatsiooni ütlemata. Aga see iseenesest ei ole objektiivsus, kui enne on olnud ajakirjanduses traditsioon sellist informatsiooni öelda. See on muutus ja see on mõnes mõttes ohtlik.

Nüüd ma küsin. Iga päev me kõik õpime midagi ja kui uudisajakirjanik tuleb ministri juurde, siis ta saab vastavast valdkonnast, mida ta ise pole ennem võib-olla väga uurinud, ka midagi teada. Nii et minister õpetab teda, annab informatsiooni. Eile te kommenteerisite seda, et Haridus- ja Teadusministeerium on keelanud ära võtta [õpilase] vanematelt täiendavalt raha, kui on tegemist kultuuriekskursiooniga, näiteks muuseumi-, teatri-, võib-olla ka kontserdikülastusega. Seni see lahendati kooli piires niimoodi, et selle sõidu [jaoks küsiti raha], olgu see siis õppekavaga seotud või väljaspool seda, lihtsalt nii-öelda humanistlik hariduskäsitlus, silmaringi laiendamine, mindi teatrisse ja muuseumisse. Aga nüüd on koolid hakanud oma tellimusi ja broneeringuid [tühistama]. See on muuseumide ja teatrite eelarvetele ja rahva kultuursusele halvasti mõjunud. Mida te saaksite teha, et te leiaksite Haridus- ja Teadusministeeriumiga ühise keele ning me ei hoiaks koole ja õpilasi teatrist ja muuseumist eemale?

Aitäh küsimuse eest, härra Lukas! Kõigepealt ma harin teid, kui tohib. Eelmisel aastal rännati Eestist rohkem välja, kui rännati sisse. See on fakt.

Aga nüüd tulen kultuurihariduse juurde. Minu jaoks on see probleem. Meil on Kultuuriministeeriumis selline meede, selline kultuurihariduse programm, mille nimi on Kultuuriranits. Selle eelarve on väike, aga see on väga tõhus: 1,5 miljoni euro eest on saanud 136 000 põhikooliõpilast üle Eesti – tõesti üle Eesti, ka igast väiksemast külast ja koolist, kes selle programmi vastu on huvi tundnud – ühe õppeaasta jooksul osa mõnest külaskäigust, mis on seotud õppeprogrammiga, [minna] kas muuseumisse, kontserdimajja, teatrisse või kinno.

Jah, ma pean väga kahetsusväärseks seda annetuste lugu ja me püüame Haridus- ja Teadusministeeriumiga selle kitsaskoha lahendada. Aga mida ma olen juba teinud, et mitte lasta sel teemal päris maha kukkuda? Muuseumites ja teistes kultuuriasutustes on aja jooksul väga head haridusprogrammid välja töötatud. Muuseumiprofessionaalid ja teised kultuuriasutustes töötavad inimesed on südamega seda tööd teinud. Olen ise käinud ka isiklikult uurimas, milles need seisnevad ja millised on teatris käies nende laste emotsioonid, kes satuvad mõnest väiksemast külast võib-olla tõesti esimest korda teatrisse Vanemuine. Need on haruldased ja väga südamesse minevad lood.

Ma olen ka käivitanud pilootprogrammi Kultuuriharidus, et suunata selleks perioodiks, kui me lahendust otsime, enda sihtasutuste kaudu kultuurivaldkonnas – 500 000 on selle eelarve suurus – raha kultuuriharidusprogrammidesse, et sihtasutused saaksid ise koolidega suhelda. Seda ma olen juba teinud. Nojah, see on praegu tõesti ainult sihtasutuste jaoks. See on ajutine, seniks kuni me lahenduse leiame. Minu jaoks on see tähtis ja ma kindlasti ei lase sel teemal maha kukkuda.

Suur tänu! Me lõpetame tänase kolmanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane neljas küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Tanel Kiik ja teema on noorte kõrge töötuse leevendamine. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Me teame, et eelmisel aastal oli Eesti üldine töötuse määr 7,5% juures, kuid 15–24-aastaste noorte seas oli see ligi kolm korda kõrgem, 20,7%. Eraldi torkas veel silma töötuse kasv just 15–24-aastaste meeste hulgas, see oli 3,6 protsendipunkti, mis vedas ka üldist noorte töötuse kasvu.

Tegemist on tegelikult, võib öelda, viimase viie-kuue aastaga välja kujunenud süsteemse, struktuurse probleemiga, millel on pikaajalised mõjud nii noortele endale kui ka meie majanduse arengule ja ühiskonnale tervikuna. Selle probleemi lahendamine, et noorte tööpuudust leevendada, eeldab haridus- ja tööturupoliitika ülevaatamist, aktiivseid meetmeid ning koostöös noorte esindajate, ametiühingute ja tööandjatega väga selgete tegevuste ja mõõdetavate eesmärkide, sihtide kokkuleppimist.

Mind huvitab, milline on teie juhitava valitsuse plaan noorte tööpuuduse vähendamiseks lähiaastatel. Mis on peamised meetmed, mida te ette näete, ja mis on mõõdikud? Mida mõõdetakse, on see noorte tööhõive, NEET-noorte osakaalu muutus, töötukassa meetmete tõhusus? Ja samamoodi, milliseid samme kavandatakse noorte õppimis- ning täiend- ja ümberõppe võimaluste parandamiseks? Võib-olla on murekoht hoopiski seal.

Igatahes on kõrge noorte tööpuudus miski, mis ei ole tegelikult Eestile omane olnud. Kui me võtame varasema, COVID-i kriisi eelse aja, siis Eesti noorte tööpuudus oli tänasega võrreldes ligi kaks korda madalam. Me olime Euroopa Liidu riikide seas alati pigem mõõdupuu heal poolel ehk meid võeti pigem eeskujuks, aga eelmise aasta mingites kvartalites olime hoopiski Euroopa Liidu tipus. See on, ma arvan, päris põhimõtteline ja väga suure mõjuga muutus, millele valitsus peab kindlasti reageerima. Ootan teie ettepanekuid.

Aitäh, hea küsija! Ma arvan, et see on asi, millega tuleb kindlasti tegeleda, selles me oleme ilmselt ühel nõul. Ma küsisin ka uusi numbreid töötukassalt ja sain [teada], et jaanuaris on need numbrid paremaks läinud. Aga see kindlasti ei ole piisav ega rahuldav, tuleb edasi minna.

On olemas üsna põhjalik ülevaade ja programm, ma kirjeldan neid. 2025. aasta jaanuaris oli 8001 noort vanuses 16–24 töötukassas registreeritud, selle aasta jaanuaris oli 7905, nii et väike langus on juba olnud. Aga veel kord, sellega kindlasti ei saa rahulduda ja tuleb edasi minna. Töövaldkond ja seal erinevate pingutuste tegemine on Eesti riigis MKM-i ehk Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kätte usaldatud. Ma saan teile kirjeldada – tegelikult on üsna põhjalik ülevaade – kokkuvõtlikult viit punkti ja küllap me siis seda debatti homme jätkame.

Esiteks, töötukassa. Neil on strateegiline siht. Nende eesmärk on tõsta end töötuna arvele [võtnud] noortele töö, praktika või oskuste täiendamise võimaluse pakkumist 55,7%-lt 70%-ni aastaks 2029. See tähendab kasvu, see tähendab numbrites igal aastal ligi 3700 noore aitamist aktiivsesse [töö]ellu.

Teiseks, üle-eestiline tugisüsteem. Euroopa Liidu toel on loodud noortegarantii. Selle tugisüsteemiga on liitunud kõik Eesti kohalikud omavalitsused ning see võimaldab tuvastada mitteõppivaid ja -töötavaid noori. MKM, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, toetab omavalitsusi spetsialistide palkamisel.

Kolmas, esimese töökogemuse [varasem saamine]. Me suuname lisaraha õpilasmalevatele, et juba sellel, 2026. aastal, luua 1000 lisakohta. Strateegiline eesmärk on tõsta töökogemust omavate 13–17-aastaste osakaal 24%-lt 30%-le aastaks 2029.

Seadusandlik paindlikkus on neljas punkt. See tähendab seda, et töölepingu seadust tuleb muuta, et vähendada bürokraatiat ning lihtsustada alaealiste töötamist näiteks koolivaheaegadel. Selle üle on ühiskonnas palju debatte olnud.

Ja viies on haridusreformide tugi. Toetame õppimiskohustuse [ea] tõstmist ja kutseharidusreformi, et [parandada] kutse- ja kõrghariduse sidusust tööturu tegelike vajadustega.

Suur tänu! Tanel Kiik, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Austatud peaminister! Kahtlemata on need tegevused, mida te loetlesite, mõistlikud ja vajalikud, aga vaatame nüüd seda trendi pikemalt. Tegelikult see ei ole ju muutunud üleöö, see on mitu aastat kestnud, see on järk-järgult süvenenud. Ilmselt on olnud siin COVID-i kriisi mõju, võib-olla ka majanduse üldise jahenemise mõju. Aga tegelikult on iga noore puhul, kes jääb kõrvale õppimisest ja tööhõivest, tema igapäevane tegevus ühiskonna vaates otsene väljakutse. Ma viitan sellele, et mida rohkem noori näeb, et neil ei ole siin riigis kohta, hakkab keegi neist mõtlema väljarände peale, hakkab keegi kaotama mõnes mõttes usku Eesti riiki, võimalustesse siin toime tulla ja tegutseda.

Mõte on selles, et meil ei ole aega raisata. Ei saa olla niimoodi, et me teeme pikad plaanid ja strateegiad ja [peame] arutelusid. Tegelikult see kriis ei ole ju üleöö tekkinud, kõrge noorte töötuse määra kriis on järk-järgult süvenenud. Nüüd me oleme jõudnud juba Euroopa Liidu tippu. Ja teie erakonna juhitud valitsus on olnud ametis juba aastaid.

Nii et mul on ikkagi mure ja natuke kriitikat, miks me alles nüüd oleme selle teemani jõudnud. Te kirjeldasite, mis on plaanid ja seatud mõõdikud. Aga kuhu on need sekkumise meetmed varem jäänud? Ja ikkagi, kas te näete ka mingisuguse sihitatud tegevuse vajadust just nimelt majandus- ja tööstusministri ning haridus- ja teadusministri ühisel eestvedamisel, et vaadata üle kõik täiend- ja ümberõppe võimalused, selleks et suunata neid noori, keda täna meeste hulgas on juba iga viies või isegi iga neljas, kas õppima või tööle, et ei tekiks olukorda, kus need noored riigis pettuvad?

Aitäh, hea küsija! Jah, ma olen teiega päri, et põhjuste hulgas, mida mainitakse [seoses] noorte tööpuuduse kasvuga, on toodud COVID-i mõju. See mõjutas just palju noortekeskseid sektoreid. Suleti tegevus valdkondades, kus töötas palju noori, ja kui need sektorid taas avanesid, oli olukord veidi muutunud: kas ettevõtted olid töö ümber korraldanud või noored olid vahepeal edasi liikunud. See on kindlasti üks põhjus.

Teine [põhjus] on kindlasti töötegemise viiside muutus. Noored töötavad teistmoodi. Me näeme ju igal pool sisu loomist internetis. Osaletakse ka rahvusvahelistes projektides, noorte osakaal on seal tavapärasest suurem. See on muutnud tööturu struktuuri ja noorte positsiooni selles.

Ja kolmandaks võib mainida seda, et noored on kindlasti varasemast teadlikumad oma õigustest ja võimalustest ning seetõttu ilmselt võetakse ennast töötuna kiiremini arvele.

Need viis tegevust, mille ma ette lugesin, ongi suunatud sellele, et konkreetne tegevus juba nüüd kohe käiks, et noori tööturule tagasi tuua, neile töö leida. Nagu ma mainisin, õpikohustuse ea tõstmine. Mida paremini noor omandab hariduses tööoskusi, seda suurem on tõenäosus, et ta hiljem leiab töö, seda väiksem on pikaajalise töötuse risk.

Sellel aastal on töötukassa võtnud fookusse just noorte tööturule jõudmise toetamise ja lastele esimese töökogemuse andmise. See on väga konkreetne tegevus. Töötukassa soovib pakkuda lastele ja noortele karjäärinõustamist ja kandideerimise toetamist, muu hulgas [õpetada] CV koostamise oskust. On ka palgatoetuse meede tööandjatele, töökohtade vahendus noortele, tööpraktika ja paljud koolitused oskuste arendamiseks.

Lisaks muudetakse alaealiste töötamine paindlikumaks, see tähendab töölepingu seaduse muudatusi. Minister Keldo allkirjastas selle eelnõu 17. veebruaril. See liigub valitsusse ja seejärel Riigikokku, nii et te saate siin sellele kindlasti kaasa aidata. 

Lisaks toetab MKM noortegarantiide tugisüsteemi, et kohalikul tasandil oleks võimalik leida abi vajavaid noori ja toetada nende jõudmist vajalike teenusteni. 

Ja viimasena, enne kui aeg otsa saab, mainin, et Harno on saanud 700 000 eurot, et luua noortele 1000 uut malevakohta. Seda ma mainisin juba enne ka. Nii et on konkreetne plaan ja töö käib.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Riina Sikkut. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Seda on kahtlemata rõõm kuulda, et noorte tööturule ja ka õppesse aitamise tegevusi ei ole kärbitud.

Samas, noortegarantii süsteem kehtib meil aastast 2013. Siis me hakkasime mittetöötavaid ja -õppivaid noori kindlaks tegema ning nendega spetsiifiliselt tegelema, et nad ei [jääks] pikaajaliselt töötuks. Ja aastast 2022 on see tugisüsteem, millele ka teie viitasite. Samas on aastast 2013 ja aastast 2022 nii NEET-noorte arv kui noorte tööpuudus edasi kasvanud.

Me küsimegi selle olulise teema kohta seetõttu, et seni rakendatud meetmed ei ole osutunud piisavaks. Ja me arvame, et kuna tööjõunappus on Eestis oluline probleem, siis on tegemist niivõrd kriitilise teemaga, et seda võiks valitsuse tasandil arutada.

Need killud, mis Riigikokku jõuavad, on pigem murettekitavad. Minister Keldo, kes vastutab tööturupoliitikate eest, nentis ka siin puldis, et 20 000 NEET-noore seast võiks leida 250 noort, kes lähevad Tartu vanglasse Rootsi vange valvama. Kahtlemata on see karjäärivõimalus ka noortele, aga see lahendab mure vaid veidi rohkem kui protsendi NEET-noorte jaoks.

Ja teisalt, välistööjõu küsimusi arutades jääb siin saalis tõesti mulje, et me toome 80% sektori keskmisest palgast töötasuna aktsepteerivad välistöötajad Eestisse täitma rolle, mis oleksid muidu kättesaadavad ka meie enda inimestele.

Kas te oskate kirjeldada valitsuse lähiaja otsustest veel midagi, mis ei tähenda olemasolevate programmide pikendamist või Eesti vabade töökohtade täitmist välismaalt tulevate inimestega?

Aitäh, hea küsija! Selles küsimuses oli mitu suunda, püüan kommenteerida. Kõigepealt, aitäh muretsemast ja kaasa mõtlemast! Arvan, et teema on oluline.

15–24-aastaseid NEET-noori – ehk siis, ilma slängita, neid noori, kes ei õpi ega tööta – oli 2025. aasta kolmandas kvartalis Statistikaameti andmetel umbes 21 000. Umbes, nagu mainitud. Ja uuemaid andmeid meil ei ole. Kõik neist ei pea tööd otsima hakkama, sest osa neist on nüüd uue seaduse järgi koolikohustuslikus eas. Alla 18-aastased peaksid esmalt haridusteed jätkama, kui see neil on pooleli jäänud.

NEET-noorte arvu vähendamiseks oleme eraldanud kohalikele omavalitsustele neljaks aastaks 12 miljonit eurot, et toetada üle Eesti 90 noorte heaolu spetsialisti tööd. Nende ülesanne on märgata kohalikul tasandil abi vajavaid noori, nendeni jõuda ja pakkuda vajalikku tuge, et [nad saaks] kas jätkata haridusteed või liikuda tööturule.

Praktikavõimalusi pakuvad noortele koolid koos tööandjatega, [kelle juures saab] praktika [läbida]. Ja töötutel noortel on nüüd võimalik saada praktika- ja töökogemus ka töötukassast. Selline võimalus on ka. 

Ja nagu ma mainisin siin eelnevalt, on täiendav lisaraha, näiteks õpilasmalevatele, et sellel aastal 1000 lisakohta luua, ning uued seadusandlikud algatused, näiteks tööturul paindlikkuse [loomiseks] – see eelnõu on alles tulemas. Need on kõik täiendavad sammud selleks, et vähendada noorte tööpuudust, tõsta noorte aktiivsust ning võimekust tööturul hakkama saada. 

Nii et me astume pidevalt samme ja oleme lisanud ka uusi vahendeid, selleks et noori aidata.

Suur tänu! Lõpetame tänase neljanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane viies küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Helle-Moonika Helme ja teema on olukord riigis. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Peaminister! Mina tahaks tulla ikka selle teema juurde, mis kütab kirgi tulenevalt sellest, et tegemist on Reformierakonna valitsuse, ma ütleks, sajandi maksukäkiga – me räägime taas automaksust. Nüüd on selgunud, et inimesed lihtsalt ei suuda automaksu maksta. 19 300 inimesel on võlg üleval ja neist 1700 on praeguseks maksuvõla ajatanud. Ka juriidilistel isikutel on maksuvõlad. Mootorsõidukimaksu võlgnevusi on 3100 ja ajatanud on oma võla 900 inimest. Mootorsõidukimaksu võlgnevuste tõttu on Maksu- ja Tolliamet arestinud üle 1700 eraisiku ja üle 1200 juriidilise isiku pangakonto. Kõik see on reaalsuskontroll teie käpardlikule valitsusele teie tegevuse kohta. Ma küsin, kas kontode arestimine tõesti aitab kuidagi kaasa ettevõtluse edenemisele või inimeste toimetulekule.

Lisaks on selgunud, et automaks inimestel sel aastal ka tõusis. Kas see on indekseeritud ja tõusebki igal aastal? Rääkige nüüd Eesti rahvale see ka ära, et inimesed teaksid, et riik hakkab igal aastal neilt sellesama auto eest, mis neil on, järjest suuremat maksu võtma.

Nüüd on ka välja tulnud, et auto registrist kustutamise lõiv on [2027. aastast] 800 eurot. Lisaks kõigele on inimesed avastanud, et kui nad müüsid oma sõiduki 2026. aasta alguses ära, siis kuigi neil puudub selle auto suhtes igasugune omandiõigus või vastutus, tuli neile 15. jaanuari seisuga ikkagi maksuteade, et kogu 2026. aasta eest määrati neile tasumiseks automaks, tuginedes registri 1. jaanuari seisule. Kuidas on selline asi võimalik, et 2026. aastal ei kanna selle sõiduki automaksu kohustust mitte selle tegelik omanik ja kasutaja, vaid isik, kellele sõiduk enam ei kuulu? Sellises absurdses olukorras on Eesti inimesed.

Kuidas on sellised lahendused kooskõlas proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõttega? Ja miks ei ole mingeid erandeid ette nähtud olukordadeks, nagu see viimane näide, kus [sõiduki] omamine on aasta alguses lühiajaline?

Teie aeg!

Rääkige inimestele need asjad nüüd lahti.

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Siin oli nii palju erinevaid väiteid ja küsimusi. Kõigepealt, maksuvõla puhul on olenemata maksuliigist EMTA-ga suhtlemine kindlasti alati põhiline, ja teiseks on võimalus [võlg] ajatada. Alati on võimalus maksuametiga suhelda. Ma julgeksin öelda, et Eesti maksuamet on selline asutus, millest peetakse lugu, sest seal on ka inimlikku suhtumist.

Automaksu tõus – ma ei tea, millele te täpselt viitate. Võib-olla saate oma küsimuses seda täpsustada või saan ma kuidagi pärast selle info.

Mis puudutab autoromu registrist kustutamise lõivu, siis eelmisel aastal oli see tasuta ja sellel aastal on 15 eurot. Mõte on ikkagi see, et me saaksime ilusa Eestimaa romudest puhtaks ja et inimesed seda võimalust kasutaks. Vastasel korral jäävad romud vedelema ja inimesed peavad maksma millegi eest, mida nad enam ammu ei kasuta. See on võimalikult lihtsaks tehtud. Me nägime kõvasti vaeva ja vähemalt mulle tulnud tagasiside põhjal inimesed pigem hindasid seda, et nad said oma vanadest romudest kiiremini lahti, need arvelt maha võtta ja kõike muud.

Ka tulevikus jääb nii, et kui sul on lammutustõend, siis jääb sõiduki registrist kustutamine lõivuvabaks. See kuidagi ei muutu. Kui sa võtad lammutustõendi ja lased oma sõiduki registrist kustutada, siis sellel pole lõivu. Mõte on ikka see, et need romud, veel kord, Eesti ilusat puhast loodust ei reostaks ega kuskil ei seisaks ning et inimestelt lihtsalt raha ei küsitaks. Nii et romude mahavõtmine [registrist], ma arvan, on pigem positiivne nii inimeste kui ka Eesti [looduse] koha pealt. 

Aitäh! Helle-Moonika Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Maksu- ja Tolliametis on tõesti inimlikku suhtumist rohkem kui teie valitsuses, selles ma ei kahtle. Me oleme siin elektri hinda juba arutanud, aga räägime nüüd mõned asjad uuesti lahti. Auveresid ei ole tõesti sellisel kujul mõtet ehitada, sest see ehitati kivisöejaamana ja seetõttu see ei töötagi, nagu peab. Ehitada tuleks päris põlevkivielektrijaamu.

Aga räägime elektri hinnast veidi teise nurga alt. Oleme siin vaielnud korduvalt teemal, kuidas elektri hind Eestis alla läheks. Eesti inimesed ja ettevõtted kannatavad kõrge elektrihinna all. Teie ise ja kõik valitsuse vastava valdkonna ministrid on meile ja avalikkusele korrutanud, et rohkem tuule- ja päikeseparke Eesti kaunisse ja puhtasse loodusesse ning inimeste kodude lähedusse on ainukene võluvõti, mis toob kõigile taskukohase, odava elektri. Seda te täna ise kordasite siin taas.

Aga paar päeva tagasi oli Õhtulehes kogu seda valet põrmustav artikkel, kus tehti täiesti puust ja punaselt selgeks, kuidas elektri börsihinda ei saa Eesti mitte kuidagi mõjutada, ükskõik mida siin tehakse või ei tehta. Tõde on see, et börsihinna arvutab algoritm, mille sisendid pole avalikud ning mille eesmärk ei ole leida Eestile soodsamat hinda. See oli seal kirjas. Elektri hind börsil – me kõik sõltume börsist, nii majandus kui ka eraisikud – arvutatakse nii, et Eesti olukord või Eesti inimeste toimetulek ja heaolu, olgem ausad, ei huvita mitte kedagi.

Mis puutub odavasse tuule- ja päikeseenergiasse, mis tooks teie sõnul hinna alla ja õnne õuele, siis üks kõige kõrgem megavatt-tunni hind tekkis paar aastat tagasi augustis muuseas sellest, et seesama algoritm ei aktsepteerinud ega lasknud Eestis toodetud odavat päikese- ja tuule[energiat] üldse börsiturule. Nii et miks te valetate, et rohkem tuuleparke ja rohkem päikeseparke Eestis tooks hinna alla? See ei ole ju tegelikult nii.

Aitäh! Ma ei teagi ausalt öeldes, kuidas vastata sellele küsimusele, miks te valetate. No ma ju ei valeta. Faktiliselt on tõsi, et taastuvenergia on toonud meil keskmist hinda alla, mida rohkem seda on. Kui meil on tuulevaiksed päevad, siis panete [kõrgemat hinda] isegi tähele. Paljud inimesed ja uudistetoimetused kajastavad minu hinnangul seda väga hästi. Nii Postimees kui ka Delfi pidevalt monitoorivad ja kirjeldavad seda, et nendel päevadel, kui on tuul vaiksem ja päikest pole, läheb hind üles. Eesti inimesed on sellest samamoodi aru saanud.

Pigem on vaja kõigepealt uusi taastuv[energia]rajatisi, et keskmist hinda aasta lõikes alla suruda. Teiseks on vaja erinevaid salvestusvõimsusi. Hea on vaadata seda, et uued akupargid [tehakse] täiesti turutingimustel. Ettevõtjad kaaluvad ka vesisalvestit, see on üks võimalus. Lisaks maismaatuulikutele tuleb lahendada küsimus, kas tuleb tuumajaam või merepark ja millised valikud meil lähikümnenditel on.

Lisaks, reservid on tagatud põlevkivijaamadega. Need tõepoolest ei ole teab mis töökindlad, näiteks Auvere, isegi kui need on uued. Müts maha energeetikute ees, et nad suudavad seda [jaama] nii palju käimas hoida, kui vähegi võimalik on. Ja põlevkivijaamade asemele, mis on reservis, peavad ühel hetkel vaikselt tulema gaasijaamad, sest need on ikkagi soodsamad, neid on soodsam rajada ja soodsam kasutada. Ehkki jah, fossiil[kütus] gaasina on kindlasti kallim.

Te küsisite ka börsi kohta. Ma enne teie kolleegidele vastates ütlesin, et ega ma täpset numbrit ei tea – see on ligikaudne hinnang, rõhutan –, aga umbes 70% inimesi on valinud endale fikspaketi. See on ligikaudne. Aastaid tagasi see nii ei olnud. See tähendab seda, et inimesed saavad valida turult endale kõige sobivama energiapaketi. Nad valivad selle, mis on neile vajalik, võtavad kas stabiilsema hinnaga paketi või kui nad on valmis ka suuremaks hinnakõikumiseks, siis saavad ilmselt aasta läbi [energiat] börsilt seevastu soodsamalt. Ma näen pidevalt ka sotsiaalmeedias debatte selle üle, mis pakett on aasta lõikes soodsam olnud. Need, kes on börsil, ütlevad, et aasta lõikes see on soodsam, aga kõikumine teatud kahel-kolmel külmal kuul, mis Põhjamaades ei ole tavatu, on suurem. Nii see valik on. 

Loomulikult saab mõjutada seda, mis meie regioonis toimub, ja seda saab mõjutada uute tootmiste [tegemisega]. Loomulikult on meie mõjutusvõime suures süsteemis väiksem, aga mida rohkem on kohapealset tootmist, seda suurem on valik energiaallikate vahel.

Lisaküsimuse esitab Rene Kokk. Palun!

Aitäh, juhataja! Hea peaminister! No vot, siin me nüüd oleme. Mootorsõidukimaks on kahtlemata üks viimaste aastate suurimaid seaduskäkke, mis siit majast välja on läinud. Viimasel ajal on kahjuks lisandunud veel üht ja teist. Aga oleme ausad, ei ole ju normaalne, et auto omamine võib tekitada olukorra, kus sind menetletakse vaesusesse. Moonika just enne tõi välja selle, kui mitmed tuhanded inimesed, nii eraisikud kui ka ettevõtjad, on täna maksuvõlglased, neil on kontod kinni pandud. See ei ole normaalne olukord, täpselt sama nagu elektriturul. Need naljad ei ole enam üldse naljakad: miks sa tänavale oled sattunud – läksin kodust ära, poodi süüa ostma ja unustasin lambi põlema. See ei ole normaalne.

Ja nüüd seesama küsimus selle 800 euro kohta, mis puudutab 2027. aastast auto registrist kustutamist. Hästi, kindlasti on hulk inimesi, kes saavad õigel ajal oma auto 15 euro eest sealt ära kustutada, aga kindlasti on päris palju ka olukordi, kus näiteks pärandi jagamise probleemi järel saadakse ühel hetkel pärandit vastu võttes kaasa auto, mida ei ole olemas. Ma küll ei näe võimalust, kuidas riik näeks erisuse ette. [Näiteks], lõpuks saad pärandiasja lahendatud, see juhtub järgmise aasta alguses, ja saad ka 800-eurose kohustuse riigi ees olukorras, kus sa ei ole mitte kuidagi selles süüdi.

Kas on plaanis see kuidagi üle vaadata? See ei ole normaalne käitumine. See ei ole normaalne! Seda kõike sai räägitud omal ajal, kui me automaksu arutasime, aga kahjuks opositsiooni ettepanekuid lihtsalt ei kuulatud. Neid hakati kuulama siis, kui õiguskantsler meie [omadega samasuguste] ettepanekutega siia pulti jõudis.

Jah, siin oli nüüd mitu nüanssi, püüan neile jõudumööda vastata. Kõigepealt, energeetika puhul faktid kirjeldavad seda, et keskmine [elektri] hind on siiski tulnud veidi alla. Jaanuar ja veebruar on Eestis külmad kuud ja meil on 25 aasta kõige külmem aeg. Toon näite siitsamast, kus me asume, Tallinnast: kodusooja hind ei ole ju kasvanud. Aga kuna me tarbime rohkem, sest külmaga on vaja rohkem kütta – see on ju Eestis igale tervemõistuslikule inimesele arusaadav –, siis on arve ka mõnevõrra suurem. Ega see meile meeldima ei pea, see on lihtsalt külmade ilmaolude tõttu. See ei sõltu ei Riigikogust ega valitsusest, seda me kahjuks muuta ei saa. Seda esiteks. See oli lihtsalt fakt, ega ma rohkem sellest ei räägi.

Teiseks – ma saan aru, et EKRE-l ei lubata ERR-i allikana kasutada, teie kolleegid ei luba, aga ehk teil lubatakse – on alles hiljutine, minu meelest eilne ERR-i uudis, mis räägib autoromude kustutamisest [registrist]. Eelmisel aastal oli selliste hävinenud või kadunud sõidukite ilma lammutustõendita registrist kustutamine tasuta. Eesmärk oli võimalikult palju romusid registrist kustutada, et saada Eestimaa neist puhtaks. Sellel aastal on see riigilõiv 15 eurot – noh, ilmselt ei murra konti – ja see on samm selle suunas, et sellega toimetataks.

Lammutustõendi alusel, ma rõhutan, jääb sõiduki registrist kustutamine lõivuvabaks ka edaspidi. Seda on eraldi kirjeldanud transpordiinimesed, Margus Tähepõld siin [artiklis] ka kirjeldab, kuidas lammutustõendit saab taotleda ja mis aja jooksul millisel viisil see kehtib. Ja kellel on täpsem huvi või mure selle pärast, saab kindlasti küsida. Ma tean, et Transpordiamet on väga avatud selgitama ja ka liiklusregistri [teemal] on alati võimalik suhelda, kui mingis asjas kahtlusi on. Mina puutusin omal ajal kokku just sellega, kuidas tagada romude Eestimaalt kokkukorjamine ja kuidas [loodus] puhtamaks teha. Ma arvan, et need lahendused, mida me oleme pakkunud, on olnud kaunis mõistlikud.

Romude teemal ei ole keegi – te viitasite õiguskantslerile – ühtegi täiendavat protesti esitanud. Pigem on debatt olnud selle üle, kas hävinenud vara eest tuleb automaksu tasuda. Siin asus ju kogu saal, koalitsioon ja opositsioon, ühiselt samale seisukohale, et tuleb õiguskantsleri positsiooni tunnustada, ja me oleme ka muudatused teinud. See viimane debatt, mille õiguskantsler [tõstatas], on pigem selle üle, kas siis makstakse midagi veel tagasi ning millise aja [jooksul] ja millise reeglistikuga see kehtib. Aga ma tean, et rahanduskomisjon ja õiguskantsler suhtlevad omavahel, nii et loodetavasti Rahandusministeeriumis jõutakse kuhugi. Kui ei jõuta, siis saab selle juristide abiga selgeks vaielda.

Aitäh! Lõpetame tänase viienda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane kuues küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Aleksandr Tšaplõgin ja teema on energiakriis. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Jaanuari elektriarved osutusid rekordiliselt suureks. Paljud pidid kommunaalkulude tasumiseks laenu võtma. Ja siis küsitakse kliimaministrilt, miks on tariifid nii kõrged. Vastuseks ütleb ta, et peab kõigepealt välja selgitama, miks on elekter meil kallim kui Soomes. See tähendab, et Eesti on juba 13 aastat elektriturul olnud, kuid valitsus ei tea, kuidas hinnad kujunevad. Kas teie arvates on see normaalne? Esiteks.

Ja teiseks võin vihjata, et börsihindu kujundavad spekulandid. See tähendab, et Eesti rahvas maksab kinni kellegi ülikasumit. Kas olete kindel, et sellist börsi on Eestile vaja?

Aitäh! Ma oskan teile ka soovitada seda, mida ma pakkusin siin kolleegidele: võtke lahti Delfi, ma arvan, et seal on Andres Suti lugu, mis puudutab meie energiahindade võrdlust teiste riikidega. Minu meelest olid seal ka kaunis head graafikud. Kui te sealt ei leia, siis ma võin enda omasid jagada, mul on joonised ilusti olemas.

Läänemere-äärsete riikide keskmine elektri hind on võetud võrdlusbaasiks, et [näha], kus me siis asume. Väiksema tarbimisega, 2,5–5 megavatt-tundi aastas, kodutarbija lõpphinna poolest me oleme siinkandis täitsa tagumises otsas. Leeduga koos on meie hind sellise tarbimismahu puhul Läänemere-äärsetest riikidest kõige madalam. Ma mõtlen Leedut, Eestit, Poolat, Rootsit, Lätit, Soomet ja Taanit.

Kui ma vaatan keskmise tarbimisega gruppi, 200–499 megavatt-tundi aastas – igaüks saab ise vaadata –, siis sellise äritarbija lõpphinna poolest me oleme ka tagumises pooles. Rootsi ja Soome on meist tagapool, siis oleme meie ja meist kallimad on Taani, Läti, Leedu ja Poola. 

Ja aastase tarbimisega 70–150 gigavatt-tundi on meie elektrihind – see on aasta 2024 statistika – Läänemere-äärsete riikide seas keskmine. Soomes ja Rootsis on see kõige väiksem; Taanis, Eestis, Leedus ja Lätis on enam-vähem, aga me oleme tagumises pooles; ja Poolas on kõige kallim.

Nii et ma ei tea, kes teile ütles seda, [millest te rääkisite]. Needsamad joonised koos kulukomponentidega on minu meelest kuskil avaldatud ja kui ei ole, siis ma hea meelega jagan neid. Siin on kenasti välja toodud, millistest kulukomponentidest need koosnevad. Öelda, et energeetikutel ei ole ülevaadet sellest, kuidas või millistest kulukomponentidest hinnad kokku [tulevad], ei ole õige, võib-olla on teile jäänud väär mulje. Nendest kulukomponentidest on ülevaade kenasti olemas.

Börsist endast me siin veidi rääkisime. Börsist ja Nord Poolist on ka palju kirjutatud. Ma ütleks niimoodi, et kui inimene soovib endale fikseeritud [hinnaga] paketti võtta – ja õnneks turul pakutakse neid palju, võib-olla tuleb valida siis võimalikult soodne ajahetk endale fikspaketi võtmiseks –, siis ta saab fikspaketiga endale fikseeritud hinna ja ta ei pea kuidagi sõltuma börsihinnast. 70% inimesi on seda juba teinud, nad on fikseerinud endale hinna, nii et siis ei ole [hind] börsis kinni.

Suur tänu! Aleksandr Tšaplõgin, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, no ma ennekõike pean vastama. Esiteks, see, mida ma rääkisin Andres Sutist ja Soome elektri hinnast, oli otsene tsitaat ERR-ist, ma ei mõelnud seda välja. Teiseks, fikseeritud [hinnaga] paketid on ka kallid just sellepärast, et keskmine börsihind on kallis. See on vastus.

Ja nüüd on järgmine küsimus. Eesti tuuleparkide koguvõimsus on 710 megavatti. Kõige külmematel päevadel andsid kõik meie tuulepargid kokku 1 megavati [energiat] ehk vähem kui 1% oma võimsusest. Selle tulemusel tõusid hinnad lakke. Kliimaministrilt küsiti, kuidas hindu alandada. Vastuseks teatas ta, et tuleb ehitada veel rohkem tuuleparke. Kas te olete kindlad, et teie minister saab aru, millest ta räägib? Võib-olla selgitate, miks roheenergia meie kliimas ei taha toimida.

Hea küsija, ma proovin tõesti selgitada. Ilmselt kliimaminister oli oma väljaütlemistes napim ja eetrisse kõike ka ei panda, muidu ta oleks võinud ilmselt pikemalt selgitada.

Lugu on selline, et igal energiatootmisel on oma karakteristikud, kuidas ta toodab. Näiteks maismaa- ja meretuulepargid on erinevad. Tuuleolud on erinevad, tootmisvõimsused on erinevad, tootmise seadmed ja tingimused, paljud asjad on erinevad. Isegi kui nad tunduvad samasugused, nad on veidi erinevad. Päikeseparkidel on oma tootmistsükkel, me saame seda kõik jälgida: teatud ilmaga, teatud päikesega, teatud nurgaga on [tootmine] parem, teatud ilmaga kehvem. Ja nii edasi.

Taastuval on loomulikult oma koht olemas, tänu taastuvale energiale oleme saanud keskmist hinda, nagu ma enne kirjeldasin, aastatega 2022, 2023, 2024 ja 2025 kenasti allapoole. Keskmine hind on tõesti tulnud allapoole.

Kui te küsite külmade ilmade kohta, siis külmade ilmade puhul on see lugu, et tuulepargile lihtsalt ei pruugi alati tuult olla. Ehk olete tähele pannud, et Eestis on tihtipeale nii, et kui väga külmaks läheb, siis tuul tingimata ei puhu. Sellepärast [tuulepargid] ei tööta. Pimedal ajal ei tööta päikesepark, mis on klimaatilise olukorra tõttu jälle täiesti loogiline. Siin ei ole tegemist mingi keerulisema vandenõuga, vaid lihtsalt klimaatilised tingimused on sellised ja teatud tootmisviisid töötavad teatud tingimustel.

Võrdluseks: juhitavad jaamad võivad töötada igal ajal, igal viisil. Aga kõigil tootmistel on oma eripärad. Näiteks põlevkivijaamade häda on nende kallis hind. Gaasijaamade puhul on hind madalam, aga fossiilsete [energiaallikate] hind on siiski kõrgem. Hiljuti oleme algatanud tuumajaama eriplaneeringu. Ka sellel [jaamal] on oma karakteristikud. Aga lõppkokkuvõttes taandub kõik energeetikas sellele, mis on mingi energiaühiku tootmise hind. Nii et sellest saab kokku kogu pildi.

Kui te küsite, kas taastuval energial on koht energeetikaportfellis, siis absoluutselt. See toob keskmist hinda allapoole. Ma arvan, et see on hea. Ka toimetused tihti kirjutavad, miks meil täna on näiteks kallis hind või mingil hetkel on hind kõrgem. Kui taastuvenergiat ei tule võrku, siis hind lähebki üles. Nii et jah, teie küsimus, ma arvan, osutab õigele asjale, et mida rohkem on taastuvenergiat, näiteks kui tuul puhub, seda madalam on meie energia hind. Hoidke pöialt, et oleks rohkem selliseid tootmisi, mis suudavad toota soodsamat energiat, siis on meil kõigil lihtsam.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Mul on selline laiem küsimus, et miks riik, valitsus ei taha võtta vastutust selle eest, mis on elektri lõpphind tarbijale. Kui me vaatame, mis on kirjutatud omaniku ootustes Eesti Energiale, riigile kuuluvale ettevõttele, siis seal pole mitte ühtki sõna konkurentsivõimelise hinna tagamisest, tarbijale mõistliku hinna tagamisest, vaid räägitakse eelkõige tulu toomisest riigieelarvesse. See on lausa esimene strateegiline eesmärk, esimene punkt, teenida stabiilset dividenditulu. Ma tuletan meelde, kelle arvelt seda dividenditulu ja kasumit teenitakse: meie tarbijate, [eraisikute] ja ka ettevõtjate arvelt. Kuidas on võimalik, et see on esmane riiklik strateegiline eesmärk, mitte see, kuidas riiklik ettevõte saaks meie inimestele ja ettevõtetele tagada elektrit niiviisi, et nad ei peaks viimsetki senti selle eest ära maksma? 

Tegelikult on sellel teemal debati tõstatanud ka Eesti Energia endine juht Hando Sutter. Ta on öelnud, et kogu energiapoliitika debatis on väga vähe räägitud energia lõpphinnast tarbijatele ja sellest, kuhu me erinevate valikutega jõuame. Tema ütleb, et meil on praegu paigas vastutus varustuskindluse ja ka rohepöörde eest, kuid seda vastutajat, kes vastutab konkurentsivõimelise energia hinna tagamise eest, meil täna pole. Seda vastutajat ei saagi olla, sest riik pole omaniku ootustes seda isegi eraldi märkinud. Ja mul ongi küsimus, miks see pole kujunenud esmaseks strateegiliseks eesmärgiks ja eraldi märgitud omanike ootustes.

Aitäh, hea küsija! Võib-olla aitab teil seda mõista see, et Eesti Energia on üks paljudest ettevõtetest, mis müüb regiooni turule oma energiat. Tegemist on eraettevõttega, eraõigusliku ettevõttega.

Energiapoliitikat kujundab siiski riik oma erinevate arengukavadega. ENMAK ehk energiamajanduse arengukava on võtnud hinna puhul nii-öelda verstapostiks Läänemere-äärsete riikide keskmise elektrihinna. Need on kolm Balti riiki ning Poola, Rootsi, Soome ja Taani. Oluline on märkida seda – ma kordan seda teile, kuna te võib-olla enne ei kuulnud –, milline see pilt umbes on. Need on 2024. aasta andmed, mul parajasti uuemaid ei ole. 2,5–5-megavatt-tunnise aastase tarbimisega kodutarbijate elektri lõpphinna võrdluses – sellesama Läänemere-äärsete riikide keskmisega [võrreldes] – oleme me keskmisest allpool. Eesti väikeste tarbijate hind on soodsam kui Läänemere-äärsete riikide keskmine, mis on võetud võrdluse aluseks. Läänemere-äärsete riikide keskmine on umbes 26 senti kilovatt-tunni kohta, Eestis on see 22–22,5. Me oleme kõige soodsamad koos Leeduga. Meist kallimad on Poola, Rootsi, Läti, Soome ja Taani. Lihtsalt tõin näite.

Nüüd edasi, kui teid [huvitab], kus me asume ja milline on see võrdlusbaas. 200–499-megavatt-tunnise aastase tarbimisega äritarbija [hinna] võrdluses Läänemere-äärsete riikide [keskmise hinnaga], mis on võrdlusbaas, oleme me tagantpoolt kolmandad ehk endiselt tabeli soodsamas pooles. Meist soodsamad on Soome ja Rootsi, siis oleme meie ja meist kallimad on Taani, Läti, Leedu ja Poola. Meie seegi hind oli 2024. aastal Läänemere-äärsete riikide keskmisest allpool, see on võrdlusbaas.

Nüüd kõige suurema tarbimisega, 70–150 gigavatt-tundi, äritarbija elektri hinna võrdlus Läänemere-äärsete riikide keskmisega. Kõige soodsamad on Soome ja Rootsi ning siis tuleb grupp, kus me oleme koos Taani, Leedu ja Lätiga. Selles riikide arvestuses me oleme täpselt keskel. Kõige kallim on Poola ja meie [hind] on natukene üle Läänemere-äärsete riikide keskmise. Nii et selle grupi hinnabaasiga on vaja veel tööd teha. Selle hinnaeesmärgi määratleb seesama ENMAK ja kõik erinevad riigi energiakavad.

Suur tänu! Lõpetame tänase kuuenda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Ka tänane seitsmes küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Urmas Reinsalu ja teema on energeetika. Urmas Reinsalu, palun!

Härra peaminister, vaatan teid ja imestan, kogu austuse juures. Ammu see oli, aasta tagasi – proua Kallas loeb süvenenult seal dokumente –, kui te kolmekesi koos, [üks] oli sotsiaaldemokraatide toonane esimees, istusite maha ja ütlesite, et teete Eestile energiakava, mis näeb ette miljardite maksmise meretuuleparkidele. Aga ühiskondlik nõutus ning ettevõtjate surve niisuguse täielikult riskantse energiaagenda puhul sundis teid taktikaliselt tagasi tõmbuma.

Nüüd ma panen tähele, et te olete [tööplaani] sisse kirjutanud uue finantsinstrumendi, mida valitsus kavatseb selle aasta esimeses kvartalis esitleda. See on meretuuleparkide rajamise finantsinstrument. Härra peaminister, avage parlamendile, milles see uus [instrument seisneb]. Te nüüd tulete uue etüüdiga välja. Te lugesite ette suhtelisi mõisteid energia hinna nii-öelda madaluse kohta, tahate ära tõestada, [et hind on madal]. Kuulge, jaanuarikuus oli meil Eesti ajaloo nominaalhinna mõttes kõrgeim hinnatase ja veebruaris tuleb see kõrgem kui jaanuaris.

Praegu on teie vastus, kui ma vaatan ka ENMAK-i loogikat, ainult taastuvenergiapõhine. Te kõnelete siin sellest. Aga mu küsimus on – see on retooriline –, et kui taastuvenergia toob hinda alla ja pakub võimsusi, miks siis oli jaanuaris detsembriga [võrreldes] 66% väiksem tootmine. Ja me näeme, et veebruaris on tootmise maht veelgi kukkunud. See käib kuidagi tagurpidiselt. Aga nüüd te räägite jälle, et lahendus on maismaatuuleparkide oksjon, dotatsioonid ja meretuuleparkide oksjon.

Ma küsin teilt laiemalt selle kohta, milline on praegu Eesti valitsuse positsioon ETS-i puhul, kui me räägime laiemalt. Üks on segadus meie enda rahvusliku energiaturu loogikas, aga teine on Euroopa konkurentsivõime probleem energeetikas. Milline on valitsuse positsioon ETS-i reformimise kohta? Kirjalikud [seisukohad] pärinevad 2022. aasta jaanuarist. Härra peaminister, andke aru rahvale, andke aru parlamendile! (Vaikus.) Nii, härra peaminister, palun!

Mõtlesin, kes siin koosolekut juhatab.

Härra peaminister, palun! Teie kord vastata.

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea arupärija! Nii, siin oli mitu küsimust ja ma vastan neile järjest. Esiteks, loomulikult taastuv[energia] toob hinna alla, selles te olete õigel teel. Hind on läinud aastate 2022, 2023, 2024 vältel ja eelmisest, 2025. aastast madalamaks, kuna meil on uued tootmised. Ajakirjandus kirjeldab seda ka kenasti, nii Postimees kui ka Delfi, et uute võimsuste tulemisel hinnad langevad. Kui on hinnatõus, siis tihti kirjutatakse sealjuures põhjusena näiteks, et parajasti on taastuvat tootmist vähem.

Mis puudutab seda hinnaretoorikat, siis ma siiski meenutan seda, et meil oli 25 aasta kõige külmem jaanuar ja ilmselt on ka veebruar. Hoolimata sellest, et toasooja [hind], mille arve on mõnel näiteks siin Tallinna piirkonnas tõenäoliselt isegi suurem kui elektriarve, ei ole tõusnud, on see number meie arvel paratamatult suurem, sest me tarbime seda koguseliselt rohkem. Märtsist edasi on kindlasti jälle kõik teisiti.

Nüüd, mis puudutab energeetikat, siis ma arvan, et te ajate midagi sassi või viitate Andres Suti välja pakutud käendusmeetmele, mida ta on ka erinevates avalikes ülesastumistes tutvustanud. Seda käendusmeedet, mida praegu arutatakse avalikkuses laiemalt ettevõtjatega, saab kasutada erinevate energiarajatiste tegemiseks, ka tuumajaama tegemiseks ja kõigeks muuks. Selle üle käib debatt praegu. Kui see on valmis, siis saab energeetika- ja keskkonnaminister seda kenasti tutvustada.

Nüüd tulen ETS-i juurde. Jah, koos teiste riigijuhtidega, muu hulgas Saksa kantsleriga – ta kuulub teile armsasse EPP gruppi, kes on olnud tegelikult valdavalt tüüri juures kogu ETS-i loomisel – jõudsime sellisele positsioonile, et kuna selles süsteemis on palju spekulatiivseid elemente, siis palume komisjonil [ettepanekud teha]. Eesti vaatest on see [sama], nagu kui valitsusel palutakse erinevaid ettepanekuid esitada. Komisjon esitab ettepanekud, kuidas vähendada selles süsteemis hinna kõikumist. Valikuid on erinevaid, väga palju erinevaid. Üks on see, mis vähendaks ühikute hinna tõusu, teine on ühikute lisamine. Kindlasti on veel häid lahendusi.

Eesti tööstuste energiahinnale on ETS-i mõju muidugi keskmisest väiksem, kui ma vaatan Euroopa keskmist nendel andmetel, mis me komisjonilt saime. Ma ootan need ettepanekud ja analüüsi ära, ootan ettepanekuid, kuidas selles süsteemis volatiilsus väheneks.

Aitäh! Urmas Reinsalu, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Ma ei saanud aru, härra peaminister, kogu austusega. Kui ma loen valitsuse tegevuskava või tööplaani, siis seal on kirjas, et meretuuleparkidele luuakse selle aasta esimeses kvartalis instrument, sellega tullakse välja. Ja mu küsimus oli, et kui tehakse mingisugune instrument meretuuleparkide arendamiseks, siis kas valitsus naaseb meretuuleparkide arendamise juurde energeetikas ja milles see instrument seisneb. Kui pool aastat tagasi leppisid targad mehed ja naised kokku valitsuse koalitsioonileppes, siis oli teil ju mingisugune eesmärk võetud, ja selle te olete nüüd lagedale toonud. Kirjeldage seda parlamendile!

Ma siiski olen üllatunud, et te ütlete, et Euroopa Komisjon võiks välja pakkuda oma käsitluse ETS-i muutmisest. Euroopa Komisjonil on oma vaade ja liikmesriikidel on oma vaade, ka erinevate liikmesriikide poliitikutel on oma vaade, nagu me näeme ka kommentaaridest, ükskõik millisesse poliitilisse perekonda nad kuuluvad või [milliseid] positsioone nad oma riigis või energeetikas [esindavad]. See ei ole ju mingisugune saladus.

Nüüd on küsimus selles, mis on Eesti vaade, härra peaminister. Teie ei ole ju Euroopa Komisjoni ametnik. Te võiksite siis vastata parlamendile, Eesti ühiskonnale, et ETS-i [muudatusi] menetleb ja töötab välja komisjon. Aga milline on teie kui Eesti valitsusjuhi seisukoht? Kas ETS vajab reformimist ja [kui jah, siis] millisel kujul?

Te ütlete, et ETS-il ei ole praegu mingisugust suurt tähendust ega mõju Eesti majandusmaastikule. Kuulge, vaatame energeetikat jaanuarikuus. Me võime arutada, mis tootmisvõimsused seal hinnatippe tekitasid, aga tõsiasi on, et kui me võtame jaanuarikuu keskmise [energia]hinna, siis pool hinnast moodustas tegelikult ETS-i kaubanduse makse. Võimatu on ju ignoreerida seda käsitlust.

Vaadake, miks see on oluline, härra peaminister. ETS-i [kvootide] jaotamise põhjal olete te üles ehitanud ka energiamajanduse arengukava, mida ei kooskõlastanud, ma tuletan meelde, tööandjate keskliit. Need on põhimõttelised valikud kogu Euroopa energiaportfellis ja need on ka Eesti energeetika põhimõttelised valikud. Ja see algab sellest, et me ise suudame oma positsiooni määratleda. Milline on Eesti positsioon, härra peaminister?

Aitäh! Teie aeg! Teie aeg! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu juhataja! Mitu asja. Esiteks, jah, ma arvan, et te räägite endiselt sellestsamast käendusmeetmest, millest Andres Sutt ka on rääkinud. See ei puuduta ühtegi konkreetset tehnoloogiat, selle alla sobib ka tuumajaam ja mis tahes muu lahendus. Seda ta on varem avalikult kirjeldanud, seal ei ole mingit üllatust ega salapära.

Teiseks, nojah, vaadake, teie poliitperekond EPP – Euroopa Rahvapartei on õige nimetus eesti keeles –, mille esindaja on Ursula von der Leyen, ongi meile sellesama ETS-i loonud, mida, nagu te ütlete, tuleb reformida. Te küsisite, kas seda tuleks muuta. Mina arvan küll, et selle spekulatiivsust tuleks vähendada. Loodan, et te vestlete oma poliitperekonnas sellesama süsteemi, mille te olete loonud, aga mida nüüd heaks ei pea, muutmise kasulikkusest. 

Ma mäletan, et kui ETS2 ehk selle uuema süsteemi ettepanekuga välja tuldi, siis ma olin üks vist neljast, võib-olla viiest peaministrist, kes ütlesid, et igal juhul tuleks see edasi lükata ja kui võimalik, tühistada. Alguses Eesti ajakirjanduses, ma mäletan, oli inimesi, kes arvasid, et meil see ei õnnestu, sest meid on nii vähe. Õnnestus, lükkasime edasi. Tõenäoliselt lükatakse veel edasi – südamest loodan – ja võib-olla jääb see ära.

ETS1 puhul peaks samamoodi, nagu ma kirjeldasin, eesmärk olema spekulatiivsust vähendada ja etteaimatavust suurendada. Jah, ma ütlen, et Euroopa keskmisega võrreldes on meie tööstusele selle mõju keskmisest väiksem, aga see ei tähenda, et ei tuleks sealt spekulatiivsust välja võtta ja seda tõusunurka täpsemalt prognoosida. Aga ma ka ei üllata kedagi selle seisukohaga. Ma pigem olen üllatunud teie teeseldud üllatuse üle.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Lõpetan selle [teema] menetlemise. Aga Urmas Reinsalu, teil on käsi püsti. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Vaadake, härra spiiker, ma tahaksin nüüd täpsustada seda olukorda, mis kujunes välja. Peaminister vastas mulle, aga … On tavapärane, et me esitame küsimusi ja saame siis valitsuse esindajalt vastuse, meeldib see kellelegi või mitte. See on, noh, reaalsus.

Teema raames.

Jah, teema raames, just, aga noh, see on tegelikult ju ka vastaja hinnata. Aga nüüd oli olukord hoopis tagurpidine. Kui ma palusin kirjeldada Eesti riigi positsioone, ei suutnud peaminister seda teha, vaid ta andis mulle korralduse, et mina peaksin rääkima Ursula von der Leyeniga ja Eesti positsioone väljendama. Ma võin öelda härra peaministrile, et ma olen rääkinud Ursula von der Leyeniga ja väljendanud Isamaa Erakonna positsioone ETS-i reformimise kohta.

Aga millise mandaadi nüüd härra peaminister mulle andis? Et kui tema ise ei ole võimeline Eesti positsioone välja kujundama, kas mul on siis nüüd mandaat praeguse valitsuse – tõsi, veel ametis oleva valitsuse – nimel seda teha? Kuidas ma peaksin, härra spiiker, tõlgendama niisugust peaministri antud juhtimissuunist, et seda korrektselt ellu viia …

Aitäh!

… ja mitte ületada volitusi?

Aitäh! Kindlasti retooriliselt väga oskuslikult esitatud protseduuriline küsimus, aga see väljub selle istungi protseduuri raamidest. Igatpidi kõlas see väga põnevalt ja retooriliselt, aga see kindlasti ei olnud küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aga liigume edasi. Tänane kaheksas küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Züleyxa Izmailova ja teema on samuti energeetika. Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Teie erakond on peaministri portfelli kandnud nüüd juba viis aastat ja energeetikaministri oma neli. Aga kui me vaatame valitsuse energiapoliitikat, siis minu arust see laperdab. Ja minu arust see mitte ainult ei laperda, vaid me ka näeme selle poliitika tulemusi: strateegilises juhtimises nimetatakse seda lahustunud fookuseks ja see on kindel retsept läbikukkumiseks.

Eile väitsid Delfi energiakonverentsil nii Utilitase kui ka Eesti riigiettevõtte Enefit [esindajad], et nad eelistaksid rajada tuuleparke Eestisse, kuid planeeringute aegluse tõttu liiguvad investeeringud Leetu. Samal konverentsil viitas Timo Tatar, et lõpptarbijale konkurentsivõimelise elektrihinna saavutamiseks on vaja jõuda 70–80%-lise taastuvenergia osakaaluni turul.

Palun loetlege, milliseid konkreetseid seadusandlikke ja halduslikke samme kavatseb teie valitsus astuda, et kiirendada tuuleparkide planeeringuid ja vältida olukorda, kus Eesti kaotab strateegilised energiaprojektid naaberriikidele.

Aitäh, hea küsija! Kõigepealt selle mitteprotseduurilise [küsimuse] kohta üks lause. Meil on positsioonid olemas, me oleme palunud ETS-i üle vaadata. Urmas Reinsalu peab oma rahvapartei sees, kes on selle süsteemi loomisel olnud kõige mõjukam, vestlema sellest, miks see nii läks.

Nüüd tulen tuuleparkide ja muude asjade juurde. Selleks, et neid lihtsam teha oleks, tuleb muuta planeerimine võimalikult lihtsaks. Me esitame erinevaid planeeringu muudatusi, mis puudutavad ka energeetikarajatisi ja kaitserajatisi. Mul on üsna korralik tabel selle kohta, kuidas [tuuleparkide] rajamine erinevates omavalitsustes edeneb. Tunnistan, et ilmselt on konservatiivse tiiva võitlus tuuleparkide, soodsama energia ja uute tootmiste vastu olnud omavalitsustes päris hoogne. Kui ma vaatan omavalitsusi, kus tuuleparke peaks rajatama ja kes planeeringuid läbi viivad, siis paljudes kohtades, ma näen, [on võimul] näiteks Isamaa koos EKRE-ga, mõnes Isamaa koos valimisliiduga või siis on valimisliit ja teised erakonnad, mõnes on isegi Reformierakond, õnneks vähemuses. Need kõik on üldiselt negatiivselt meelestatud ja väga paljud [projektid] seal seisavad. Positiivselt meelestatud omavalitsusi on siiski ka päris mitu, päris hulgi, ja on lootust, et sealt tuleb taastuvenergiat juurde.

Miks ma sellest räägin? Sellepärast, et tuuleparkide rajamise teel on ees tihtipeale just see, mis puudutab kiiremat planeerimist, kiiremat planeeringute menetlemist. Ja ma räägin seda selle tagamõttega, et kui tulevad ettepanekud, kuidas planeerimine muuta lihtsamaks, mille kohta te küsisite, siis aidake sellele parlamendis kaasa, mitte ärge visake kaikaid kodaratesse. Sest mida lihtsam on planeerida, seda kiiremini saab rajada erinevad taastuvenergia objektid, aga ka muud olulise mõjuga ehitised, mida me vajame. See on kindlasti üks osa.

Teine osa on erinevad vähempakkumised. Need vähempakkumised, mis puudutavad tuuleparkide [rajamist], on planeerimisel. Aga nagu ettevõtjad ise võivad öelda ja on ka avalikult öelnud, kui nad on eelmistel vähempakkumistel osalenud, siis tihtipeale on olnud nii, et omavalitsustes planeeringute menetlemine ei ole läinud üldse sellise kiirusega, nagu nad olid oodanud. Ma arvan, et seal on tegelikult põhiline kitsaskoht. Nii et planeerimine tuleb lihtsamaks teha ning teil on siin oma roll ja võimalus [aidata].

Züleyxa Izmailova, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Valitsuse tegevusetusega Eesti energiapoliitikas olete te nende poliitmoosekantide veskitele ise vett juurde valanud.

Aga minu küsimus on järgmine. Küsin, kuna energiapoliitilised otsused on Eestis valdavalt tehtud meeste poolt ja homogeenses ringis sündinud otsused pole kõigi näitajate järgi ilmselgelt edule viinud. Eile te osalesite Delfi Meedia energeetikakonverentsil, kus te ka lavale astusite. Seal olid esinejateks 25 meest ja üks naine. Kas te kaalusite sellise koosseisuga konverentsi boikoteerimist või tegite vähemalt korraldajale märkuse naiste vähese kaasatuse kohta?

Teine küsimus veel. Paar nädalat tagasi ma küsisin teilt soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise ühendseadusega venitamise kohta, kuna teie enda minister Liisa-Ly Pakosta on siinsamas Riigikogu saalis väitnud, et see ei ole valitsuse prioriteet. Te toona ütlesite, et te ei saa küll kinnitada, et võrdõiguslikkuse teemad teie valitsuses olulised pole, ja lubasite, et küsite Pakosta käest järele, mis seis sellega on. Ma küsingi, kas te küsisite ja mis te saite vastuseks.

Aitäh, hea küsija! Ma olin vahepeal ise sõidus, aga homme ma näen Liisa Pakostat loodetavasti, kui tema sõidus ei ole. Nii et ma kindlasti vestlen temaga.

Teiseks, konverentsi kohta. Ma arvan, et see pilt, mis teil seal lehel oli, on eelmisest või üle-eelmisest konverentsist, kus ma osalesin ekspertide paneelis. Seekord ma tegin seal avasõnavõtu ja läksin tööle tagasi. Osalejate arvu ja soolist kuuluvust ma tõepoolest ei tea. Aga ma olen kindel, et selle korraldajad võtavad vastu erinevaid soovitusi. Seda teiseks.

Kolmandaks, minu esimene valitsus oli Eesti ajaloos esimene valitsus, kus oli mehi ja naisi pooleks. Ma arvan, et nii see peakski olema, kui vähegi õnnestub.

Neljandaks, me teeme otsuseid koos koalitsioonipartneriga ja need ei ole kuidagi ainult mehised otsused. Me peame omavahel siiski kokkuleppele saama, et need otsused tehtud saaks, kui nii võib öelda. 

Viiendaks, te rääkisite siin valitsuse tegevusetusest. No see pole nii ammu, viimati oli, kui ma [õigesti] mäletan, veel sotsiaaldemokraatidega valitsuses, vist selle kevadeni. Nii et eks te peate veidi mõtlema, mis see siis täpselt on. Pärast sotsiaaldemokraatide lahkumist me oleme energeetikas teinud näiteks otsuse tuumajaama eriplaneering algatada. Seda [jaama] oleks Eestile vaja ja see on kindlasti puhtam energia kui põlevkivi- ja muu fossiil[energia]. Nii et pigem peaksite te seda toetama ja rõõmustama.

Planeeringute muutmine, millest ma ka enne rääkisin, ja planeeringute lihtsamaks tegemine on kindlasti oluline. See võib tunduda triviaalne, see võib tunduda normatiivne tegevus, aga väga paljude Eesti inimeste ja ettevõtjate jaoks on see [tähtis] teema. Kuhu iganes ma lähen, mulle öeldakse: me tahaksime oma asju kiiremini teha, meil on huvi investeerida, meil on huvi teha erinevaid asju, aga kohalikul tasandil planeeringud tihtipeale ei liigu. Me ju nägime ja mäletame, et kohalike valimiste [ajal] oli ka neid, kes otsustasid tuulikute juurde sõita ja tuulikutele needuse peale panna. Meile siin võib tunduda see kõik humoorikas, aga kahjuks selliseid asju on. Samas vajab Eesti soodsamaid tootmisvõimsusi. Ega ajalehed ilmaasjata ei kirjuta, et kui energia hind üles läheb, siis sellel ajal meil parajasti tuul ei puhu või päike ei paista. Kohe, kui päike paistab ja tuul puhub, läheb energia hind jälle alla. Nii et need on need asjad, mida oleks vaja teha.

Ma näen, et Züleyxa Izmailoval on käsi püsti, aga ma võtan enne Jaak Aabi küsimuse ära ja siis lõpus tegeleme protseduuriga. Jaak Aab, palun, lisaküsimus!

Tänan, austatud esimees! Kui me räägime elektritootmisvõimsustest, siis mõned numbrid, mis ei valeta, on sellised: üle-eelmine aasta me importisime umbes kolmandiku Eestis aasta jooksul tarbitud elektrienergiast, eelmine aasta oli see minu teada juba kuskil 40%.

Tegelikult on perspektiivne vaade selline, et mõningate aastate pärast ei ole küsimus isegi enam hinnas, vaid varustuskindluses ja elektrienergia kättesaadavuses. Meie regioonis on väga palju kuulda investeeringutest, ka energiamahukatest investeeringutest. Kui me räägime Rootsist ja Soomest, siis praegu tuleb läbi [Est]linkide meile sealt ju täiendavat energiat ja see hoiab hinna teatud määral ohjes. Aga ilma uute elektritootmisvõimsusteta me kaotame lihtsalt ka naaberriikidele, konkurentidele.

Endiselt on soodne rajada tööstusi – isegi mitte väga energiamahukaid tööstusi – nendesse kohtadesse, kus on elektritootmisvõimsus, näiteks tuulepark või päikesepark, et osta näiteks otseliitumise kaudu fikseeritud hinnaga elektrit. Seda on näidanud praegune praktika nii lähiriikides kui ka [ülejäänud] maailmas. Esialgu kipub nende energiatootmisvõimsuste investeeringutega [olema] just nii, nagu räägivad Utilitas või Enefit Green või Eesti Energia, et nad saavad neid investeeringuid paremini teha Lätti või Leetu, kes on seda protsessi kõvasti kiirendanud. Soomes on juba 9000 megavatti tuuleparke.

Miks me siis ei ole saanud teha neid otsuseid, mis on ikkagi valitsuse vastutus, ministrite vastutus? Te ise olite kliimaminister. Miks need asjad meil nii palju toppavad? Võib rääkida küll sellest tuulikusõjast, mis on kohalikes omavalitsustes, aga lõpuks on see riigi vastutus leevendada neid mõjusid, minna edasi ja tuua need tootmisvõimsused turule.

Aitäh, hea küsija! Ma arvan, et selles küsimuses oli paar päris head viidet.

Esiteks, teie viide sellele, et me päris [suure] hulga energiat impordime, on päris oluline. Mulle tundub, et erinevate debattide käigus see kipub ununema, eriti just neil, kes kipuvad rääkima, et raiume need ühendused läbi, neid ei ole vaja. Kui meil neid ühendusi ei oleks ja me uusi ühendusi ei rajaks, siis me peaksime tõenäoliselt esimese asjana ära otsustama, millised omavalitsused, asulad ja ettevõtted me esimesena pimeduse nimekirja paneme. Ma arvan, et see oli hea viide. Seda tasuks nendes debattides tihemini meenutada, et meil siiski on ühendusi vaja, et hoida energiat võrgus. 

Ja teiseks, otseliini viide on ka kohane, ettevõtjad kasutavad otseliini rajamist. Erinevate rajatiste puhul on debateeritud isegi selle üle, et see võiks olla pikem. Omal ajal sai see vist 6 kilomeetrit tehtud, aga on räägitud 15 kilomeetrist. Ütleme nii, et see kõik on arusaadav ja mõistetav.

Nüüd tootmiste rajamisest. Ma ütleksin seda, mida ma mainisin ka teie kolleegile Züleyxa Izmailovale vastates, et meil on planeerimine seatud nii, et omavalitsusel on ülesanne oma territooriumil planeeringud ära teha. Me püüame loomulikult teha seda planeerimist kiiremaks ja lihtsamaks. Ma siiski meenutan, et meil on Eestis palju erinevaid kaasusi. Ma arvan, et see on hea debatt, seda debatti tuleb pidada. Mina siin parlamendis pigem paluksin, et vestelge oma kolleegidega, ka sotsiaaldemokraatidega, sellest, et kui me järgmine kord tuleme ettepanekuga planeerimist lihtsamaks muuta, siis te toetaks seda. Vastasel korral me oleme sellises olukorras, kus me arutame, et me ei saa Nursipalu laiendada, ehkki Kaitseväel on vaja julgeoleku jaoks harjutusi teha, sellepärast et küllap kõik leiavad hea põhjuse, või me ei saa rajada tuulikuid, sellepärast et on põhjusi.

Ma väga austan nende inimeste muret, kes ütlevad, et nad ei taha [tuulikut] oma kodu lähedale, sest nad päriselt elavad seal. Aga mind teevad valvsaks just needsamad nii-öelda sisserännanud tegelased, kes käivad igal pool erinevatel sündmustel kohal ja korraldavad protestiaktsioone ainult ühe eesmärgiga: et Eestit lõhestada.

Samasugust debatti, ma eeldan, hakkab tulema ka järgmiste sammude üle. Aga tuumajaama võimalus on ju tegelikult suur – võimalus [saada] puhast energiat, üks paljudest võimalustest. Kindlasti tuleb uusi tuuleparke, ettevõtjad näevad nende investeeringutega vaeva, kindlasti tuleb ka neist [puhast energiat]. Ma arvan, et me peame ühiskondlikult tajuma seda, et teinekord, kui küsitakse, kas reeglid peaksid olema lihtsamad, et asjad liiguks kiiremini, siis äkki nad võiksidki seda olla. Ja valitsuselt tulevad planeeringute lihtsustamise ettepanekud. Ma loodan, et te siis peate ka meeles seda debatti, mida me täna pidasime. 

Aitäh! Lõpetame tänase kaheksanda küsimuse käsitlemise. Züleyxa Izmailova, teil on käsi püsti. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Hea istungi juhataja! Mul on teile suur palve. Rääkige palun näiteks hiljem peaministriga ja paluge talt, et ta räägiks ausalt siin Riigikogu ees. Need on faktid, et tema avas eile energeetikakonverentsi ning seal esinesid 25 meest ja üks naine. Ka see on fakt, et selle dokumendi, Eesti energiamajanduse arengukava, võttis vastu Reformierakonna juhitud valitsus ilma sotsiaaldemokraatideta. Nii et ei saa süüdistada teisi kõiges, mis on halvasti. Palun rääkige selle inimesega, kes on täna meie peaminister, et ta oleks aus.

Aitäh! Ma ei saa seda kuidagi lugeda protseduuriliseks küsimuseks. Te saate küsimusi ja seisukohti esitada Riigikogu saalis, teil on võimalik esitada ka kirjalik küsimus ja arupärimine. Kõik need võimalused on teil olemas. Aga istungi juhataja kindlasti ei saa olla sõnumitooja ühel või teisel moel. Seda peate, kõik Riigikogu liikmed, ikkagi ise tegema. 

Tänan kõiki Vabariigi Valitsuse liikmeid ja Riigikogu liikmeid aktiivse osaluse eest tänases infotunnis. Me jätkame täpselt kell 14 algava Riigikogu täiskogu istungiga.