Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Vabandan hilinemise pärast, kuivõrd olulised abivahendid, prillid jäid kabinetti, seepärast jooksin. Auväärt välisminister, ekstsellentsid, alustame Riigikogu täiskogu teisipäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Head kolleegid, kohalolijaks registreerus 74 Riigikogu liiget, puudub 27. Esmalt, head kolleegid, väike päevakorra täpsustus ja seejärel ka päevakorra täiendamine. 

Esmalt, päevakorra täpsustamine. Eilsel täiskogu istungil jäi menetlemata kaks arupärimist, ent arvestades tänase istungi päevakorda, auväärsete külaliste kohalolu ja ka tava, et arupärimiste menetlemine toimub esmaspäeval, ei ole ma istungi juhatajana kavandanud nende kahe päevakorrapunkti menetlemist tänasel täiskogu istungil. Ja tegelikult ka eileõhtuses meelsuses oli arusaadav, et arupärijate ootus on ka nende päevakorrapunktide aruteluks kas järgmisel või ülejärgmisel esmaspäeval. Ja teine ootus, mida ma kindlasti kavatsen järgida, on see, et need oleksid võimalikult eespool, need kaks arupärimist, mis jäid menetlemata. 

Ja nüüd, head kolleegid, päevakorra täiendamine. Riigikogu 28 liiget on esitanud umbusaldusavalduse nõude haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele ja tuginedes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 56 lõike 1 punktile 2 ja lõikele 2 on Riigikogu esimees täiendanud homse, 18. veebruari istungi päevakorda selle nõude aruteluga. See toimub 14. päevakorrapunktina. 

Ja nüüd, head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde. Aa, vabandust! Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head külalised! Eelmisel neljapäeval esitleti siin inimarengu aruannet, kus üheks väga oluliseks teemaks oli huvihariduse kättesaadavus ja huvihariduse väljakutsed. Seal tuli välja ka see, et näiteks kõrge sissetulekutasemega vanemate laste seas osaleb huvihariduses ligi 60% lastest, madalama sissetulekutasemega peredes vaid 37%. Või teine näide, kui linnades ja väikelinnades osaleb huvihariduses üle poole lastest ehk 52%, siis maal elavate laste seas on see protsent vaid 31. Sellest aruandest tulid välja veel mitmed olulised tähelepanekud huvihariduse kohta. 

Sellega seoses teeme Vabariigi Valitsusele ettepaneku Vabariigi Valitsusel töötada välja meetmed huvihariduse kättesaadavuse parendamiseks väga konkreetselt neljast vaatest. Kõigepealt, huvihariduse kättesaadavuse suurendamiseks sotsiaal-majanduslikult vähem kindlustatud perede laste jaoks. Teiseks, väljaspool maakonnakeskusi elavate laste jaoks. Kolmandaks, 16–19-aastaste noorte huvihariduse hõlmatuse suurendamiseks. Ja neljandaks, keelepõhise huvihariduse muutmine huvipõhiseks huvihariduseks, mis aitaks kiiremini kaasa segregatsiooni vähenemisele. Need konkreetsed ettepanekud on just toodud välja inimarengu aruande esitlusest. Aitäh!

Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu ühe otsuse eelnõu. Varro Vooglaid, küsimus istungi juhatajale, palun!

Suur tänu! Lihtsalt kantuna soovist aru saada, kuidas see kodu- ja töökord meil siin välja näeb, ma küsin, kas see lahendus, et eile õhtul menetlemata jäänud arupärimised nihkuvad lihtsalt järgmisesse nädalasse, on ikkagi kooskõlas kodu- ja töökorra seadusega. Esiteks, mina saan aru niimoodi – mul praegu konkreetset paragrahvi ees ei ole –, et kui istung saab läbi ja osa päevakorrapunkte jääb arutamata, siis järgmine istung jätkub nendesamade päevakorrapunktide arutamisega, mis arutamata jäid. Teiseks ütleb ju kodu- ja töökorra seaduse § 140 lõige 2, et arupärimistele peab vastama 20 istungipäeva jooksul. Kas te olete kontrollinud ka seda praegusel hetkel, et kui te nüüd nihutate nende arutamata jäänud arupärimiste menetlemise tulevasse nädalasse, siis ka see tähtaeg lõhki ei lähe või te lihtsalt ei hooli sellest?

Esiteks, hea kolleeg, tõepoolest tõde on see, et need, mis jäävad menetlemata, ka arupärimised, need kanduvad edasi, antud juhul teisipäevasele täiskogu istungile. Aga veel kord, ma selgitasin oma seisukohta. Esiteks, arvestades tänast päevakorda, arvestades auväärsete külaliste kohalolu ja teades seda, et tegelikult selle päevakorrapunkti menetlemine on võtnud ajaloos kuskil kolm ja pool tundi, isegi neli tundi, siis seetõttu ma ei pidanud paslikuks ega otsinud isegi võimalust ministritega nende arupärimiste menetlemist tänasel istungil. 

Ma rõhutan veel kord, Varro Vooglaid, ja sellega ma lõpetan nende protseduuriliste küsimuste vastuvõtmise: ka arupärijad ise – eile õhtul olid saalis nii Aivar Kokk kui ka keskfraktsiooni esindajad – ja nende arupärimised olid need, mis jäid menetlemata. Meil tekkis debatt pigem selle üle, millisel järjekohal nad võiksid olla, kas 23-ndal ehk siis järgmisel esmaspäeval või sealt nädal edasi. Nii et ma söandan väita, et arupärijate aktsept selleks, et nende menetlemine ei toimu tänasel istungil, oli selleks olemas. Ja veel kord, nagu ma ütlesin, ma olen valmis seda kindlasti tegema, et need arupärimised kas järgmisel esmaspäeval või sealt edasi oleksid arupärimiste hulgas eesotsas. 

Aga nüüd, head kolleegid, lõpetan sellega protseduuriliste küsimuste vastuvõtmise. Läheme tänase päevakorra juurde. Meil on väga oluline päevakorrapunkt ja ma ei taha aega raisata ja pole väärikas ka nende lugupeetud külaliste ees seda debatti pidada. Me oleme sellest rääkinud, olen oma seisukohad öelnud. (Hääled saalis.)

Esimene päevakorrapunkt on väliskomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimusena välispoliitika arutelu. Head kolleegid, tutvustan selle päevakorrapunkti menetlemise korda. Esmalt on välisminister Margus Tsahkna ettekanne kuni 30 minutit, seejärel on küsimused ja vastused kuni 90 minutit. Seejärel on väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoni ettekanne kuni 15 minutit ning küsimused ja vastused kuni 30 minutit. Iga Riigikogu liige võib esitada ettekandjatele kokku kuni kaks küsimust. Seejärel on läbirääkimised. Sõnavõttudega võivad esineda Riigikogu liikmed ning komisjonide ja fraktsioonide esindajad, aga algataja on teinud ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Arutelu lõpetamisel Riigikogu otsust vastu ei võta ja arutelu algataja on teinud ka ettepaneku pikendada vajaduse korral istungi aega kuni päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. 

Ja nüüd, head kolleegid, on mul au paluda Riigikogu kõnetooli auväärt välisministri Margus Tsahkna.

Austatud juhataja! Hea Riigikogu! Diplomaatiline korpus! Lugupeetud külalised! Aasta tagasi alustasin siinsamas saalis Eesti välispoliitika ettekannet tõdemusega, et maailmas on tunda 1930. aastate hõngu. Toona välispoliitikat arutades küsisime, kas laseme ohtudel kasvada, kuni on liiga hilja, või koondume otsustavalt väärtuste kaitsele. Nagu paljud teised tajusime ka meie suurte murrangute ajastu algust. Nüüd, 2026. aastal ei räägita enam ajastu lõpu hõngust. Räägitakse ajastu lõpust. Sellest, et varem kehtinud reeglid, kokkulepped ja tavad ei pruugi enam kehtida; et vana on läinud, kuid uus – selle asemele tulev – on veel ähmane.

"Nostalgia ei ole strateegia," ütles Kanada peaminister Mark Carney käesoleva aasta Davosi maailma majandusfoorumil peetud kõnes. Ja tõepoolest, mineviku taga nutmine teda tagasi ei too. Ja ega me olnut päris sellisena tagasi tahagi. Pool sajandit väldanud okupatsiooni ajal saime omal nahal tunda, mida tähendab reeglitel põhineva maailmakorra toimimises erandiks olemine, nõnda nagu teame hästi sedagi, et de jure tunnustus ei vähenda de facto aset leidva küüditamise valu. Mõistame neid, kes formaalselt kehtivate reeglite kiuste on pidanud oma vabaduste eest võitlema, ja oleme solidaarsed kõigiga, kes osundavad senise maailmakorra vastuoludele ning kohatisele silmakirjalikkuselegi.

Ajastute vahetumine pole maailma ajaloos esma- ega erakordne. Seda tuleb ikka ette, et vana asendub uuega. Minevikule järgneb tulevik koos oma reeglite, kokkulepete ja tavadega. Sedapuhku siseneb Eesti muutuste aega unikaalselt tugevas positsioonis – iseseisva riigina, kel kogenud välisteenistus ja sisse töötatud rahvusvahelised suhted. Nii tugev pole meie lähtepositsioon olnud kunagi varem. 

Head sõbrad! Karta pole midagi. Hoopis tööd peame tegema. Ja seda me teemegi. Tõdedes maailmakorra muutust peame välispoliitika mõtestamist alustama kõige üldisemast: meie välispoliitika eesmärgi sõnastamisest. Mis ta siis on, murdeajastule vastu mineva Eesti välispoliitika eesmärk? Selleks on vabadus – Eesti rahva ja riigi vaba areng. Vabadus Eestis kodus ja Eesti vabadus maailmas teiste riikide ja rahvaste keskel. Eesti vabadusse panustab meie ühiskonna sidusus ja majanduslik toimetulek, sõjaline kaitse ja elutähtsate teenuste toimepidevus, kuid peamiselt just selline rahvusvaheline keskkond, mis meie vabadust soosib. Siit koorubki meie välispoliitika peamine ülesanne ja eesmärk: me tahame selliseid rahvusvahelise elu reegleid, mis aitaks Eesti vabadust hoida.

Esmajoones on meie jaoks olulised muidugi riikide suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse põhimõtted, mis peavad jääma rahvusvahelise elu kandvateks sammasteks ka edaspidi. Eesti toetab neid põhimõtteid kaljukindlalt ja igal juhul, olles valmis oma sõnu ka tegudega kinnitama.

Kõige otsesemalt on territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse põhimõtted praegu rünnaku all Ukrainas, kus Venemaa taotleb endiselt oma muutumatuid eesmärke: kogu Ukraina allutamist ning Euroopa julgeoleku pea peale pööramist, et taastada Moskva juhitud impeerium.

Meie seda talle lubada ei saa ega ka kavatse. Jätkame Ukraina sõjalist abistamist ja poliitilist toetamist, ülesehitustegevust ning humanitaarabi andmist. 2027. aastal korraldame Ukraina ülesehituskonverentsi, mis toob Tallinna kokku kogu selle teemaga seotud maailma poliitilise ja majanduseliidi. Seegi näitab meie pühendumust. Ukraina saab olla Eestile kindel, sest meie poliitika taga pole vaid heatahtlik altruism. Ei! See poliitika lähtub kõige pragmaatilisemast huvist: vaba ning meie poolel olev Ukraina on oluline geopoliitiline kindlustus Venemaa agressiivse imperialismi vastu.

Niisiis, ärgem arvakem, et aitame Ukrainat vaid Ukraina pärast. Me teeme seda eelkõige Eesti pärast. Kui räägime oma vankumatust toetusest Ukraina territoriaalsele terviklikkusele, mõtleme me ju tegelikult ka enda piiride puutumatusele, ja rõhutades Ukraina suveräänsuse tähtsust, nõuame vabadust endale – õigust valida liitlaseid ja otsustada omal maal omi asju ise, välise diktaadita.

See, mil määral need põhimõtted kehtivad, sõltub suuresti sellest, milline rahu Ukrainasse lõpuks saabub. Nõnda nagu pole muutunud Putini eesmärgid, on samaks jäänud meie siht: me soovime rahu, kuid seda mitte Müncheni või Jalta variandis. Meie eesmärk on õiglane ja püsiv rahu, nii nagu Eesti valitsused seda ka varasemates välispoliitika aastakõnedes on järjepidevalt defineerinud.

Ukraina on kogu aeg tõestanud, et tema on rahuks valmis. Putin aga tõestab igapäevaselt hoopis vastupidist. Aga see, head sõbrad, on ka mõistetav. Kui läänest kostub pidevalt mõttekäike, mis põhjendavad praegu kokkuleppe taotlemist sellega, et kuue kuu või aasta pärast oleks Ukraina positsioon nõrgem, siis pole ju Venemaal ühtegi ratsionaalset põhjendust täna rahuga leppimiseks. See ongi praegu peamine takistus õiglase ja püsiva rahu teel: Putini usk, et aeg on tema poolel. Õiglase rahu saavutamiseks tuleb see usk teisipidi pöörata. Alles siis, kui Kremlis arvatakse aeg nende vastu pöördunud olevat, on Venemaa valmis oma kurssi muutma. Tõhus rahuplaan on seega kahepunktiline: toetuse suurendamine ohvrile ja surve kasvatamine agressorile.

Seetõttu jääb meie jõupingutuste keskmesse agressiooni hinna tõstmine. Kehtestame Venemaale uusi sanktsioone ning tõkestame sanktsioonidest kõrvale hiilimist. Juba veebruaris soovime heaks kiita järjekordse Euroopa Liidu sanktsioonipaketi, mille osana tahame kehtestada täieliku mereteenuste keelu Venemaa naftat vedavatele laevadele.

Püsivus peab iseloomustama ka meie pikaajalist Venemaa-poliitikat. Venemaa ei kao kuhugi, ta jääb Euro-Atlandi julgeolekuruumi ohustama ka siis, kui sõda Ukrainas peaks läbi saama. Seega vajame Venemaa heidutamise poliitika osana ühiseid väga praktilisi samme ohu ohjeldamiseks. Üks selline näide on Eesti algatatud Euroopa-ukse sulgemine Venemaa agressioonisõjas osalevate isikute ees. Me ei taha näha tänaseid roimareid homsete turistidena oma tänavatel. Me kutsume kõiki Euroopa Liidu liikmesriike tegema meiega koostööd Venemaa võitlejate lisamisel Schengeni musta nimekirja, et oleks üheselt selge: ainus sihtkoht Euroopas, kuhu agressori võitlejaid oodatakse, on kohtupink Haagis. Ja me räägime sadadest ja sadadest tuhandetest ekskombatantidest.

Muidugi seisame ka varem selgelt välja öeldud põhimõtete taga: ei midagi Ukrainast Ukrainata ja ei midagi Euroopast Euroopata. See viimane ei tähenda pürgimist iga kõnelustelaua taha, vaid vastupidi: meie kindlat veendumust, et meid puudutavat saame otsustada meie ise. See ongi suveräänsuse põhimõtte sisu. Olgu siinkohal veel kord rõhutatud: lääne Venemaa-poliitika probleem pole mitte dialoogikanalite, vaid kindlameelsuse defitsiit. Me ei poolda agressori ennatlikku integreerimist maailma majandusse, ammugi mitte Euroopa julgeolekusse.

Austatud rahvaesindajad! Sama kindlalt, kui soovime uude ajastusse kaasa võtta territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse põhimõtted, tahame me minevikku jätta impeeriumi ja mõjusfääride idee. Me ei tunnista kunagi ühegi riigi õigust tema rahvusvaheliselt tunnustatud piiridest kaugemale ulatuvaks privilegeeritud huvide tsooniks. Me ei soovi tulevikku kaasa võtta ka sisulist karistamatust, kus agressor pareerib vastutust vetoõigusega ja selle valla päästnud riigijuht kaitseb end kohtupidamise eest immuniteediga.

Kui agressoriks on julgeolekunõukogu alaline liige, on ÜRO ja kogu sellel põhinev reeglite ja organisatsioonide süsteem teovõimetu. Eesti ei taha ÜRO lammutamist. Vastupidi, tahame ÜRO usaldusväärsust taastada. Selleks on Eesti seisnud kindlalt ÜRO reformi eest. Pingutame ka selle nimel, et käesoleva aasta lõpuks valitav ÜRO uus peasekretär ei kohkuks tagasi musta mustaks ning valge valgeks nimetamise ees.

Kokkulepitud reeglite järgimise nõudmine pole idealism. Vastutuse kindlustamine lähtub paradigmast ja pragmatismist: kui soovime maailmas stabiilsust, peab reeglite rikkumisel olema ka tagajärg. Eesti jätkab rahvusvahelise kriminaalkohtu toetamist ning tööd Ukraina vastu suunatud agressioonikuriteo eritribunali moodustamiseks. Möödunud aastal saavutasime läbimurde, kui Euroopa Nõukogu raames lepiti kokku agressiooni eritribunali moodustamises. Tänan Riigikogu selle eest, et te kiitsite äsja heaks Eesti liitumise tribunaliga. See annab meile võimaluse nõuda teistelt sama. Seda ka teha kavatseme, kuna kahetsusväärselt on tribunali tegelik tööle rakendumine takerdunud tehnilistesse aruteludesse. Eesti mõistab, et saatan võib tihti olla detailides, kuid osundab siiski, et agressioonikuriteo puhul on saatan kindlasti ka karistamatuses. Me ei tohi tribunali tööle hakkamisega kauem venitada. See ei ole tehniline küsimus. See on tuleviku maailmakorra küsimus. Ja meie ei kavatse karistamatust aktsepteerida.

Head kolleegid! Eesti vabadust kindlustava rahvusvahelise korra ehitamine on suur ülesanne. Üksi ei suuda seda ka suurriik. Meie ei ole suur riik. Aga õnneks me pole ka üksi. Meil on liitlasi, kes jagavad ülalnimetatud põhimõttelisi eesmärke: suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse põhimõtet, impeeriumi ja mõjusfääride eitamist ning karistamatuse vastu võitlemist. Eesti kõige lähedasemad mõttekaaslased asuvad siin, meie naabruskonnas, Põhjala- ja Balti riikide näol. NB8 koostöövõrgustik on kujunenud meie välispoliitika peamiseks koordinatsiooniformaadiks ja kontaktpunktiks, millelt muu maailmaga ühisel jõul lävime. Koos moodustame maailma suuruselt üheksanda majanduse, oleme suurimad Ukraina toetajad ning samameelsed pea kõigis põhimõttelise iseloomuga rahvusvahelise elu küsimustes. 33 miljonit inimest on tänaseks andnud 33 miljardit eurot väärt abi Ukrainale. Seda on väga palju.

Sel aastal on Eesti Põhjala ja Balti riikide koostöövõrgustiku eesistuja. Soovime endale usaldatud rolli kasutada lisaks välispoliitika koordineerimisele ka siinse regiooni tihedamaks lõimiseks praktikas. Oleme küll praegugi üks Euroopa tihedamalt seotud piirkondi, kuid koostööpotentsiaal on kaugeltki ammendamata. Soome ja Rootsi liitumine NATO-ga loob uusi võimalusi kaitsekoostööks. Meie tugevused digiriigi arendamisel annavad võimaluse kujundada piirkondlik konkurentsieelis tehisintellekti ajastul. Tihedam koostöö kultuuri, hariduse ja innovatsiooni vallas aitab tugevdada ühiskondlikku vastupanuvõimet. Eesti eesistumise eesmärk on viia need võimalused praktilisteks, tulevikku vaatavateks algatusteks.

Koos Poola ja Saksamaaga kuuluvad kõik Põhjala ja Balti riigid Läänemeremaade Nõukokku. Möödunud aastal, mil ka selle koostööraamistiku roteeruv juhtimine kuulus Eestile, langetasime üheskoos otsuse keskenduda Läänemeremaade Nõukogus senisest enam julgeolekule, kuna ka selles ringis on meie vaated äravahetamiseni sarnased. Tänavune Poola eesistumine on seda mõtet edasi arendanud ning ühisest tegutsemisest on sündimas tõeline Uus Põhjala – kokku umbes 160 miljonit inimest hõlmav koordineeritud tegevusega jõukese. Uus Põhjala mõistab, et Euroopa peab tõusma jalule. Euroopa ei saa enam eeldada, et keegi teine meie ülesanded meie eest ära lahendab. Nõrk ja killustatud Euroopa ei suuda tagada meie vabadust ega seista vastu mõjusfääride ideele. Nõrk ja killustatud Euroopa olekski impeeriumi taotlejate üheks mänguplatsiks, kus mõjusfääre jagada, ja selline Euroopa ei tagaks turvalisust meie ühisele vabadusele.

Sõbrad! Euroopa valdav enamus on selle mõttega päri. Ühendkuningriik ja Prantsusmaa, kellele me oleme muu hulgas tänulikud selle eest, et nad panustavad oma vägedega meie julgeolekusse siin Eestis, juhivad Ukrainale julgeolekugarantiisid välja töötavat tahtekoalitsiooni. Muidugi on selle tegevus oluline otseselt just Ukraina julgeoleku mõttes, kuid seda tööd tuleb näha laiemaltki – see on märk Euroopa strateegilise enesekindluse kasvust, märk sellest, et saame aru enda vastutusest Euroopa julgeoleku tagamisel. Euroopa riikide kaitsekulutused suurenevad. Euroopa on enamuses vabanenud ja vabaneb peagi täielikult sõltuvusest Venemaa energiast aastaks 2027. See tekitas haavatavusi ja kammitses iseseisvust. Tänase Euroopa poliitiline peavool – sõltumata parteilisest kuuluvusest või ideoloogilisest paiknemisest parem-vasak-skaalal – on lahti öelnud schröderlikust Venemaa-käsitlusest. Eesti seisab selle eest, et see käsitlus enam kunagi peavoolu ei naaseks.

Hea Riigikogu! Sõda ja ebastabiilsus on Euroopas ikka alanud niinimetatud hallidest aladest vaba Euroopa ja muu maailma vahel. Nende hallide alade kustutamine – see tähendab, Euroopa Liidu, aga ka NATO laienemine – on Eesti kõige vahetumates julgeolekuhuvides. Ukraina kuulub Euroopasse. Euroopal on sama palju Ukrainat vaja tulevikus kui Ukrainal praegu meid. 

Euroopa Liidu laienemine peab põhinema liituda soovivate riikide poolsel nõuete täitmisel, kuid Eesti on avatud ideedele, kuidas Euroopa Liidu laienemist kiirendada. Hoiame seejuures kindlalt kinni kahest põhimõttest: liituda sooviv riik peab olema õigel kursil demokraatia ja õigusriigi osas ning ta peab jagama mööndusteta meie välis- ja julgeolekupoliitika põhisuundi. Praegu laienemisarutelusid iseloomustavast paigalseisust tuleb aga igal juhul välja tulla. 

Tugevam ja enesekindlam Euroopa on vajalik ka Atlandi-üleste suhete jaoks. See pole enam ammu pelgalt koormajagamise küsimus. Jõupoliitikale kalduvas maailmas peame ka meie eurooplastena näitama, et suudame vajaduse korral enda eest seista. NATO on Atlandi-ülese kaitse peamine sammas ja peab selleks ka jääma, kuid NATO raamistikus tuleb eurooplastel võtta senisest olulisem ja suurem roll. 

Täpselt sama on meile korduvalt rõhutanud USA. See on ka mõistetav, sest vajab ju liitlassuhe vastastikuse austuse ja usaldusväärsuse kõrval seda, et kumbi suhte osapool ei peaks seda ühekülgseks. Võrdsete partnerlus on sellest kaugelt stabiilsem. Euroopa jalule tõusmine – ka strateegilistes küsimustes – on seega Eesti hinnangul vajalik nii Euroopale endale kui ka Atlandi-ülestele suhetele.

Kui Euroopa kaitsekulud tõusevad tõepoolest nii, nagu eelmisel aastal Haagi tippkohtumisel lubati, siis saame jaluletõusmisega ka hakkama. Selleks tuleb aga lubadused täita. Eesti on NATO-s võetud kohustusi alati täitnud ja me nõuame sedasama teistelt. Vähem hädaldamist ja rohkem tegusid – see peab olema praeguse aja Euro-Atlandi ruumi julgeolekupoliitika leitmotiiv. Just nende põhimõtete kinnitamise eest seisab Eesti NATO 2026. aasta tippkohtumisel Ankaras.

Euroopa jõud ei piirdu muidugi vaid sõjaliste võimetega, õigupoolest ongi Euroopa Liidu supervõime kusagil mujal: selleks on meie ennustatavus ja sõnapidamine – teadmine, et meiega sõlmitud kokkulepetele võib kindel olla. Segasel ajal on Euroopa Liidu pakutav stabiilsus kujunenud kasvava väärtusega valuutaks. Kõige selgemalt on see nähtav kaubanduses, mis on tänapäeval saanud muidugi millekski kaugelt enamaks kui vaid majandusküsimuseks. Euroopa Liidu kaubanduslepped Mercosuri ning Indaga on tähenduslikud just strateegilises vaates. See on Euroopa Liidu pingutus meie ühist vabadust kaitsva rahvusvahelise reeglistiku loomiseks.

Eesti toetab neid leppeid ja järgmiste ettevalmistusi tugevalt. Strateegiliselt peame suhtuma ka oma maavarade valitsemisesse. Kriitilised toormed on, nagu nimigi ütleb, tuleviku majanduse ülalpidamiseks kriitilise tähtsusega. Võib liialduseta öelda, et see, kes kontrollib ligipääsu kriitilistele toormetele, kontrollib ka tulevikku. Meie soovime oma tuleviku üle otsustada ise ja see tähendab vajadust vältida tarneahelate kinnistumist kellegi teise kontrolli alla. Selleks on vajalik Euroopa Liidu ühtsus ja strateegiline vaade. Eestil on kriitiliste toormete osas tugev positsioon – oleme tänu siinsele tööstusele oluline ja võib-olla isegi määrav osa globaalsest tarneahelast. Kavatseme oma tööstust hoida ja kasvatada nii meie majanduse kui rahvusvahelise positsiooni kindlustamiseks, et ka toorme väärindamine toimuks maksimaalses ulatuses siin, Eestis. Eestist peab saama kriitiliste toormete innovatsioonikeskus kogu maailmas. Meil on selleks nii eeldused kui ka oskusteave.

Strateegilise tähtsusega on ka küsimus riigi ühendatusest. Eesti kuulumine Euroopasse pole ju vaid poliitilise määratluse teema, see sõltub reaalsetest ühendusteedest, mis meid muu Euroopaga liidavad. Ühendused muu maailmaga – ka digitaalsed – on meie majanduse arter, aga ka julgeoleku alustala. Neid ühendusi tuleb kaitsta, tugevdada ja ka juurde ehitada – nii vee all, maa peal kui ka õhus. Seda, et Balti riikide ühendatus ei ole veel sel tasemel nagu ülejäänud Euroopas, on mõistnud ka teised liikmesriigid, ja seetõttu on ühisest eelarvest eraldatud märkimisväärseid summasid meie ühendatuse parandamiseks. 

Selle näited on Rail Baltic, Via Baltica ning Eesti energiaühendused Soome ja Lätiga. Need ühendused pole mõeldud kohaliku tähtsusega projektidena, nende eesmärk on liita Eesti, Läti ja Leedu ülejäänud Euroopaga. Kui Rail Baltic lõpeb meie poolt vaadates Eesti-Läti piiril ja Läti poolt rööpaid vastas pole, siis oma strateegilist eesmärki ta täita ei suuda. Seetõttu on ülimalt oluline, et ka kõik Balti riigid enda lubatu tähtaegselt teoks teeksid. Küsimuse all pole pelgalt meie usaldusväärsus, vaid strateegiline ühendatus muu maailmaga.

Lugupeetud Riigikogu! 21. sajandi rahvusvaheliste suhete reeglid peavad arvestama tehnoloogia arenguga. Tehisaru tugevnedes muutub nii see, kuidas inimestena omavahel suhtleme, kui ka see, kuidas tööd teeme. Kõik see saab maailma raputama. Tehnoloogiahaldus ei ole seetõttu enam pelgalt tehniline teema, vaid julgeolekuküsimus, mis määrab, kelle reeglite järgi kujuneb tuleviku maailm. Kui lubame tehnoloogia arengut suunavad reeglid kirjutada totalitaarset kontrolli eelistavatel otsustajatel, muutub vabaduse säilimine küsitavaks. Seetõttu peame ka ise tehnoloogia valitsemises kaasa lööma. Seda Eesti ka teeb, olles käesoleval aastal valitud koos El Salvadoriga ÜRO Globaalse AI Dialoogi hõlbustajaks, et suunata maailma riikide arutelu vastutustundliku, kaasava ja läbipaistva tehisaru valitsemise poole.

Alates käesoleva aasta algusest oleme valitud ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmeks. Me võtame seda kohustust tõsiselt ja näitame seda häbenemata ka välja, keskendudes oma tegevuses naiste õigustele, laste õigustele, meediavabadusele, aga uue teemana ka digiõigustele.

Reaktsioonina Iraani võimude kohutavale tegevusele oma rahva vastu, aga ka laiemale destabiliseerivale tegevusele maailmas, kiitis Riigikogu mõni nädal tagasi heaks tugeva avalduse, milles käsitleme Iraani Islami Revolutsioonilist Kaardiväge terroristliku organisatsioonina. Vaid mõni päev hiljem saavutasime sama käsitluse ka Euroopa Liidu tasandil.

Toetame Valgevene demokraatlikku opositsiooni ning juhime järjepidevalt tähelepanu Lukašenka režiimi kuritegudele, seistes Euroopa Liidu sanktsioonide säilimise eest. Kommunistliku terrori ikkest vabanenud rahvana on meie vabaduse taastamise lugu inspireeriv ka teistele. Seetõttu hoogustame suhtlust Kuuba demokraatliku opositsiooniga, et toetada neid, kes elavad kommunistliku rõhumise all.

Meie erilise tähelepanu all on Venemaa poolt Ukrainast küüditatud lapsed. Laste küüditamine on võikaim inimsusevastane kuritegu. Eesti seisab selle eest, et küüditatud lapsed jõuaksid tagasi koju ja et nende küüditajad saaksid karistuse, võtku see aega palju tahes. Euroopa Liit valmistab hetkel ette küüditatud laste teemalist tippkohtumist ning Eesti on selle ettevalmistamises juhtrollis. Meie eesmärk on selge: nähtavus, surve ja vastutus. 

Silmist ei tohi kaduda meie tegevuse tegelik siht: Eesti vabaduse jaoks turvalise maailma loomine. See on ka meie arengukoostöö laiem eesmärk: aidata kaasa arengule mujal nii, et sellest sünniks kasu ka siin, Kodu-Eestis. Eksportides Eesti e-valitsemise kogemust, panustame maailma kestlikku arengusse, kuid anname samal ajal oma ettevõtetele parema võimaluse osaleda teiste riikide e-lahenduste loomises. Panustades Ukraina ülesehitusse, aitame taastada sõjas purustatud riiki. Samal ajal loome oma ettevõtetele stardipositsiooni protsessis, millest saab sõja eduka lõpu korral selle sajandi suurim strateegiline majandusprojekt kogu Euroopas. Väikeriigi eelis ongi kiirus ja paindlikkus. Me peame olema kohal enne teisi, looma suhted ja saavutama tuntuse. Nii on võimalik hilisemas võidujooksus edukalt osaleda. Just selliseid võimalusi loob Eesti majandusele meie arengukoostöö.

Vaid mõni aasta tagasi asutatud Eesti rahvusvahelise arengukoostöö keskus on tänaseks tõestanud, et suudame viia lubatu tõhusalt ellu ka keerulistes tingimustes. Oleme rajanud peremaju ja taastanud haigla intensiivraviosakonna, ehitanud silla ja renoveerinud sisepõgenike korterelamuid. See on toonud meile rahvusvahelise tunnustuse ja partnerite usalduse, mis väljendub selles, et ainuüksi möödunud aastal sõlmis EstDev enam kui 26 miljoni euro ulatuses selliseid lepinguid, kus mõni välisriik annab oma arenguraha eest projektide elluviimise meie vedada. See välismaalt toodud raha annab meie inimestele tööd ja jätab siia maksuraha, aidates samal ajal rahvusvaheliselt kaasa kestlikule arengule ja Eesti maine tugevnemisele.

Arengukoostöö teostamine toob ka lisateadmised – olles ehitanud pommivarjendeid Ukrainas, saab EstDev jagada seda oskust ka Eestis. Arengukoostöö võimendab seega ühtviisi nii Eesti majandust kui ka välispoliitilisi sõnumeid. Väikeriigile hädavajalikku võimendust ammutame ka aktiivsest väliseestlaste toest, tänu kelle silmapaistvale tegevusele oma asukohariikides on Eesti selgelt Eestist suurem. Toetame eestluse säilimist välismaal ja avame käesoleval aastal Toronto KESKUSe, mis on suurepärane näide väliseestlaskonna enda initsiatiivist ja seda toetavast riigist. Peagi avalikkuse ette jõudvas üleilmse eestluse tegevuskavas on fookuses nimelt noorte kaasamine. Nõnda vaatame tulevikku ja hoolitseme selle eest, et eestlus ei hääbuks ka välismaal.

Tulevikku vaatab ka meie äridiplomaatia, mille teostamises osaleb kogu Eesti välisteenistus ja kõik meid vabatahtlikult toetavad aukonsulid kokku 95 riigis. Möödunud aastal teenindas Välisministeerium üle tuhande erineva ettevõtte. Käisin isiklikult enam kui 40 välisvisiidil, neist enamuses oli ka tugev äridiplomaatia komponent. Sama aktiivselt tegutseme ka sel aastal. Kokku on juba praegu selleks aastaks planeeritud rohkem kui 30 äridelegatsiooniga visiiti, mida juhib kas mõni valitsuse liige või kõrgem riigiametnik. Nende kõikide eesmärk on avada ettevõtetele uksi kaugematel turgudel, et nii mitmekesistada meie eksporditurge.

Me tahame, et Eesti oleks esimene valik äritegemiseks kõikidele kasvuambitsiooniga rahvusvahelistele ettevõtetele. Meil on jätkuvalt maailma parim maksusüsteem ja bürokraatiavabamaid äritegemise keskkondi. Selle kinnituseks on eelmisel aastal lisandunud enam kui 13 000 e-residenti, kes tõid möödunud aastal Eesti riigikassasse 125 miljonit eurot maksutulu.

Head kolleegid! 

Suur tänu!

Hea juhataja! Äkki üks minut lisaaega? 

Jah, me oleme väikseid erandeid teinud, nii nagu sõnavõttude puhul. Üks minut. 

Siin kohe lõpeb ka, aga see on oluline sõnum. 

Jah. Palun!

Eesti vabadust soosiva rahvusvahelise korra loomine eeldab aktiivset diplomaatiat ja kohalolu. Käesoleva aasta alguses on meie välisteenistus lisaks Tallinnale kohal 45 asukohapunktis ja selle aasta lõpuks on neid punkte 50. Tänu Riigikogule ja teie toetusele avame uued saatkonnad Jerevanis, Bakuus, Chisinaus, Brasilias ning Nairobis. Välisministrina jätkan aktiivset visiidipoliitikat ning toetan tugevalt ka Riigikogu samasugust aktiivsust.

Muidugi peame hoidma ka sisemist ühtsust ja sõnumiselgust. Välispoliitikat peab arutama, omavahel vaidlusedki maha pidama, et maailma ette minnes saaksime ajada Eesti asja üheskoos ja kogu hingest. Ma tänan Riigikogu ja kõiki parlamendi poliitilisi jõudusid selle eest, et me pole läinud libedale teele, kus välispoliitilised küsimused kistakse sisepoliitilise mõõduvõtmise areenile, ja soovin sama vastutustundlikku lähenemist ka eelolevaks aastaks.

Ärgem unustagem, et meie välispoliitika veenvus tõukub meie tegudest. Oleme aastate jooksul tegudega tõestanud: meile võib olla kindel. Eesti teeb, mis Eesti lubab. Eesti on julgeoleku tootja, mitte tarbija. Eesti on liitlaste eest verd valanud. Me mäletame igavesti välisoperatsioonides Eesti eest oma elu andnud kaitseväelasi ja tunnustame neid, kes naasid sõjakoldest vigastustega.

Head sõbrad! Lõpetuseks. Mulle tundub aeg-ajalt Eestis ringi vaadates, et me elame ebareaalses maailmas, kus nagu ei käikski meie lähistel sõda, ja me loodame, et äkki läheb Venemaa-oht meist iseenesest mööda. Lubatakse endale mõtisklusi, justnagu oleks Venemaa agressioon Ukraina vastu vaid sõjafilm, (Juhataja annab märku, et aeg on täis.) millest tüdinedes saab tellida uue, rohkem meeldivama. 1930. aastate lõpus viis selline suhtumine meid baaside lepinguteni, okupatsioonini. Venemaa agressiivsed plaanid ei ole aga film, vaid reaalsus ning murranguajast vabana läbitulemine nõuab meilt tarkuse kõrval ka julgust ja enesekindlat tegutsemist. 

Auväärt välisminister, ma väga vabandan, aga lisaminut on möödas ja sellest 40 sekundit ülegi. Me peame neid reegleid ikkagi austama.

Jah. Seetõttu ma tänan teid ja olen valmis vastama küsimustele. Aitäh!

Aitäh! Suur tänu teile! Auväärt minister, teile on ridamusi ja küsimusi. Alustab kolleeg Lauri Laats. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea välisminister! Eesti riigi usaldusväärsus, meie partnerid, ühtsus – need on loomulikult võtmesõnad ja need kõlasid ka teie kõnes. Aga ma sooviksin arutada väga olulist teemat, sooviksin arutada teie käitumist Eesti Vabariigi presidendi suhtes. Tsiteerides julgeolekueksperti Erkki Koorti, siis ta ütles Kuku raadios järgmist. Koort ütles, et loomulikult on Kremlil igasugune ühtsuse murenemise pärast hea meel – ehk ta räägib sellest olukorrast, mis meil siin Eestis tekkis –, kuid Karis oma ütlustega seda ei teinud. Ja ta ütles ka seda, et vinti on keeranud üle Välisministeerium välisministri näol. Ja küsimusele, kes vinti keerab üle, siis välisminister ise, märkis Koort. Tema jaoks on veider vaadata, kuidas keskharidusega minister doktoriharidusega presidendile turja kargab. Esiteks, see ei sobi ja teiseks, välisminister ise neid jutupunkte välja ei mõtle. Sellest küsimus: kuidas te kommenteerite ja kas see olukord, mis tekkis, sobis sellisel viisil seda lahendust ja kuidas tegelikult oleks võinud lahendada seda olukorda?

Aitäh! Ma kindlasti ei kommenteeri, mida üks või teine inimene on välja öelnud. Küll aga ütlen ma veel kord üle, kui te juhtumisi ei kuulanud minu eelnevat kõnet, mis on Eesti välispoliitiline joon. Eesti välispoliitika üheks põhisisuks praktilise poole pealt, et tagada territoriaalse terviklikkuse printsiip, et tagada suveräänsuspõhimõtted kogu maailmas, on Venemaa agressiooni vastu seismine. Ja Eesti välispoliitika on kõik need aastad seisnud väga selgelt selle eest, et Venemaa agressioon peatada nii Ukrainas kui ka laiemalt, et Putin ei tahaks enam oma agressiooni kunagi Euroopa suunal jätkata. Ja selleks on ainuõige tee, mida on korduvalt kinnitatud ka siin Riigikogus rahvaesindajate näol, Venemaale surve tõstmine ja Ukraina toetamine. Mõtisklused selle üle, et äkki võiks anda ära territooriume, äkki oleme selles kohas, kus suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse printsiip enam ei olegi meile oluline, on väga ohtlik tee. Mõtisklused selle üle, et äkki otsekõnelused Putiniga aitaksid kuidagimoodi leida teed õiglase rahuni – see on vale tee ja seda on mõistetud ka Euroopas. 

Nii et just nimelt need konkreetsed seisukohad on minu kui Eesti Vabariigi valitsuse välisministri ülesandes selgitada. Välispoliitikat kujundab Eestis Eesti Vabariigi valitsus koordinatsioonis Riigikoguga, koordinatsioonis presidendiga. Seetõttu on väga tähtis, et meil on ka selge sõnumi selgus rahvusvahelises plaanis. Me ei ole oma välispoliitikat muutnud ja me ei kavatse nendes elulistes küsimustes, mis tagavad meie riigi, meie rahva, Euroopa, aga ka Ukraina iseseisvust, territoriaalset terviklikkust ja vabadust, me ei kavatse muuta.

Mihkel Lees, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus läheb nüüd küll Eestist veidikene kaugemale, läheb Ameerikasse. Me näeme, et USA välispoliitika, muu hulgas ka Euroopa suunal, on selgelt muutunud. Me näeme seda Ameerika uues julgeolekustrateegias, me näeme seda USA igapäevastes tegevustes ja sõnumites. Aga poliitika on ju teadupärast dünaamiline: vahetuvad riigijuhid, vahetuvad valitsevad parteid. 

Ma küsin teie käest, mis te arvate, millised tänastest USA välispoliitilistest suundadest on säärased, mis on pigem Donald Trumpi ja tema lähikondlaste ja partei suund ning võib-olla võiksid muutuda pärast seda, kui Ameerikas ühel või teisel hetkel võim võiks vahetuda. Ja mis osa USA tänastest välispoliitilistest suundadest on teie hinnangul säärased, milles on ka seal ühiskonnas niivõrd lai konsensus, et me peame nende muutumatusega arvestama ka näiteks viie või 15 aasta pärast? Ehk millised on sellised muutused USA suunalt, mis on tulnud, et jääda?

Aitäh! Hea küsimus! Eks selle üle mõtlevad ja mõtisklevad kõik Euroopa ja muu maailma nii välispoliitika poliitikud kui ka eelkõige analüütikud, et milline saab tulevikumaailm välja nägema, kuna Ameerika Ühendriigid on paratamatult juhtiv jõud ja selleks ka jääb. Seda, milliseks täpselt kujuneb ka Ameerika välispoliitika 10–15 aasta pärast, on täna väga keeruline ju öelda. 

Küll aga me näeme, et seesama murrangu aeg, millest ma oma kõnes rääkisin, on tulnud. Minu isiklik arvamus on see, et sellist maailma, nagu mõned aastad tagasi oli ja millega me olime harjunud, enam tagasi ei tule sellisel kujul, nagu ta oli. Samamoodi on see minu isiklik arvamus, et kui me räägime Ameerika Ühendriikidest, siis vaatamata sellele, milline poliitiline partei saavutab enamuse või milline president tulevikus saab olema, päris sellist Ameerikat samas tagasi ei tule, nagu oli. Ja seetõttu ka minu kõnes on minu üleskutse nii Eestile kui ka Euroopale, eelkõige välis- ja julgeolekupoliitikas, mõelda ja tegutseda aktiivselt oma tugevustega ning sõnastada seesama järgmine tasand välis- ja julgeolekupoliitikas, mille keskmeks ikkagi on needsamad põhiväärtused, milleks on territoriaalne terviklikkus, suveräänsus – kõik need põhimõtted, mis just nimelt väiksematel riikidel, aga ka suurtel riikidel aitavad oma iseseisvust säilitada ja mis hoiaks maailma võimalikult rahulikult. 

See, mis on kindlasti tulevikus erinev, on puhtalt presidendi enda isikust tulenev, kuna ka Ameerika Ühendriikide presidendil on väga laialdased võimuhoovad. Ehk siis võib-olla see tehingupõhisus, võib-olla ka retoorika, mis väga tihti ka meid siin Eestis ja laiemalt maailmas nii riigijuhte kui ka poliitikuid, aga ka tavainimesi endast välja viivad. Minu sõnum on olnud ka siin Eestis alati väga selge, et säilitame rahu, ärme läheme kaasa selle emotsionaalsema poolega, aga kontsentreerume sellele, mida me ise saame teha. 

Ja kindlasti, kui me vaatame murranguaja poole ja kui me vaatame ka meid šokeerivaid hetki, mida Ameerika Ühendriigid on Euroopa suunal eelkõige teinud ja astunud, siis tegelikult seal on ka oma positiivne pool. Sest Euroopa on ju olnud selline pisut laisk ja võib-olla ka pisut ülekaaluline, muidu suhteliselt heas vormis olev tegelane, kes on kuidagi mõelnud, et keegi teine, kui meid oht varitseb, tuleb ja meie eest hoolitseb. Eesti on ju aastaid rääkinud, et Euroopa peab rohkem panustama omaenda kaitsevõimesse. Eesti on rääkinud aastaid, et koorma jagamine Ameerika Ühendriikide ja Euroopa liitlaste vahel NATO-s tuleb võrdsustada. Te ju ise olete siin saalis väga paljude mitmete koosseisude jooksul vastu võtnud riigieelarveid, kus me oleme rohkem panustanud. Ausalt öeldes see ongi asja mõte, et Euroopa peab ise rohkem tegema, Euroopa peab ise rohkem vastutust võtma, peab olema ise rohkem valmis. Ja siis tegelikult on ka meie suhted tugevamad Ameerika Ühendriikidega. 

Üks asi, mis, ma arvan, tagasi ei tule, ongi see, et Ameerika Ühendriikide ja Euroopa suhted on tingimusteta, vaid need on tingimuslikud. See ongi meile võib-olla natuke ootamatu, aga me peame aru saama, et neid tingimusi kujundame ka meie ise. Seesama enesekindluse tekkimine Euroopas, ka meie endis ja siinsamas Eestis on väga tähtis, aga see ei tähenda, et Euroopa ja Ameerika Ühendriikide suhted oleksid nõrgad või nad kuskile kunagi kaoksid. Sellepärast, et nii nagu Euroopa vajab Ameerikat, vajavad tegelikult Ameerika Ühendriigid ka Euroopat, eelkõige kui me vaatame majandusnumbreid, aga ka julgeolekukriitiliselt. Nii et väga raske on öelda täpselt, mis saab 15 aasta pärast, aga väga tähtis on see, et me täna aru saame, mis on toimumas. Nagu ma ütlesin ka, ärme hädaldame, ärme vingume, vaid tegutseme, oleme ise tugevad, siis on ka meie suhted Ameerika Ühendriikidega tugevad. 

Peeter Tali, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetav härra välisminister! Tänan teid jõulise, ent samas optimistliku vaate eest! Aga mul on ikkagi küsimus. Eestile on kombeks üks välispoliitika korraga ja on ju täitsa selge, et meil on üks välispoliitika. Mõnest opositsioonierakonnast erinevalt ma tõesti seda usun. Aga viimasel ajal on erinevatel põhjustel palju kisa-kära selle ümber olnud, justkui oleks kuskil ka mingisugused alternatiivsed arvamused. Kas te oleksite nii kena ja nüüd selgitatakse, kuidas on see Eesti ametlik välispoliitika ühtne? Kust ta tuleb, kuidas ta sünnib, mis formaadis seda arutatakse ja kui tihti ja millistes raamides te seda arutate ka Vabariigi Presidendiga? Aitäh!

Aitäh! Jah, mõnes mõttes on kummaline, et peab need asjad üle käima siin Riigikogu saalis peale seda, kui me üle 30 aasta juba oleme iseseisev riik. Ja muuseas, oleme ausad, Eestit ka rahvusvahelisel tasemel on just nimelt hinnatud seetõttu, et meil on olnud väga selge, ühtne ja koordineeritud välispoliitika ja julgeolekupoliitika. Ma räägin eelkõige sõnumi selgusest. 

Aga veel kord kinnitan üle, et Eesti välissuhtlus on paika pandud Eesti Vabariigi põhiseadusega ja välissuhtluse seadusega. See on see formaalne pool. Siin on väga selgelt paika pandud ka need rollid, mida üks või teine meie institutsioon kannab ning millised pädevused ja kompetentsid siin on. Ja siin ongi erinevad tegelased, erinevad institutsioonid, alates Riigikogust, valitsusest, Välisministeeriumist ja ka Vabariigi Presidendist. 

Aga tõepoolest, ka välissuhtluse seaduse järgi ja ka põhiseaduse järgi on kokku lepitud meie ühiskonnas nõndamoodi, et Vabariigi Valitsus on see, kes töötab välja, kes koordineerib ja viib ellu Eesti Vabariigi välispoliitikat, ja seda koordinatsioonis nii Riigikogu kui ka presidendiga ja ka teiste välissuhtlust ellu viivate institutsioonidega. Nii et välispoliitikat tegelikult töötab välja ja ellu viib Vabariigi Valitsus ning see vastutus valitseb valitsusel ja seega valitsuse liikmena, välisministrina osaliselt ka minul. 

Ma tahangi veel kord rõhutada, et meie välispoliitika ja meie välispoliitiline liin ei ole kuidagi muutunud. Hetkel on pigem olnud küsimus sõnumi selguses, mis seni on meil olnud väga hästi koordineeritud, kuid on läinud natukene teistmoodi. Aga ma loodan, et sõnumi selgus taastub, kuna kindlasti ei saa keegi kurta selle üle, et ei ole keegi informeeritud või et ei teata, kuidas ja kus otsustatakse ja arutatakse välispoliitilisi seisukohti. 

Meil on väga palju erinevaid formaate. Alustame siit Riigikogust, siis seesama suur saal, alates tänasest formaadist, aastakõnest ja arutelust. Meil on väliskomisjon, meil on kaitsekomisjon, meil on Euroopa Liidu asjade komisjon. Meil on Vabariigi Valitsus, meil on Vabariigi Valitsuse julgeolekukabinet, kus on alati kohal ka presidendi esindaja. Meil on omavahelised suhtluskanalid 24/7 avatud kõikide nende institutsioonide vahel. Samamoodi on presidendi kantselei kogu aeg seotud meie välispoliitiliste aruteludega. Ka Välisministeeriumi poolt on sinna lähetatud vähemalt kaks välispoliitilist nõunikku, diplomaati. 

Probleem ei ole selles, et üks või teine institutsioon ei tea, mis on meie välispoliitika, eriti mis puudutab neid põhimõttelisi küsimusi, mida me oleme ka siin saalis minu mälu järgi juba vähemalt neli aastat üle korranud. See on surve Venemaale, see on toetus Ukrainale, see on territoriaalse terviklikkuse põhimõte. Kõik need teemad on kõigile ka sellest saalist väljas viibivatele inimestele selged. 

Nii et nii nagu ma oma kõnes ka ütlesin, meil ei ole probleem selles, et meil ei oleks kohti ja võimalusi omavahel arutada. Kui vaja, vaidleme, aga teeme seda nendes formaatides, ärme teeme seda välja minnes, üllatades ka kõiki neid, kes hoiavad Eesti välispoliitilist liini, Eesti välispoliitikas kokku lepitud sõnumeid. Nii et aitäh, hea küsija, neid formaate on palju ja kasutame neid!

Aleksandr Tšaplõgin, palun! 

Aitäh! Lugupeetud minister! USA uus riikliku julgeoleku strateegia seab eesmärgiks muuta Euroopa Liidu poliitilist kurssi. USA kavatseb eraldada toetusi organisatsioonidele, mis töötavad selle nimel, et muuta EL-i poliitilist kurssi ja vahetada välja meie poliitiline eliit. Kas teile ei tundu, et see on jäme sekkumine Euroopa Liidu siseasjadesse?

Aitäh, hea küsija! Mul ei ole sellist informatsiooni, et Ameerika Ühendriigid eraldavad vahendeid – ma isegi ei oska öelda, millistele organisatsioonidele –, et muuta Euroopa eliiti või juhtkonda. Küll aga peame meie ise Euroopas olema tugevamad ja selgemad. Vastab tõele, et ka avalikult on välja öeldud erinevates kõnedes kriitikat Euroopa suunas Ameerika Ühendriikide tänase administratsiooni poolt, aga me peame ise vaatama, kuidas meie suudame hoida toimivana oma demokraatia, oma põhimõtted, oma väärtused siin Euroopa ruumis. See ei ole väga lihtne tegevus, kuna kaasaegsed tehnoloogiad, ka mõjutustegevus väljastpoolt, näiteks Venemaalt, on ju väga aktiivsed. Me ise siin kodu-Eestis näeme seda pidevalt. Võib-olla kõige olulisem ongi meie ülesanne riigi esindajatena ja täitevvõimu esindajatena hoida oma rahvas koos, hoida oma rahvas informatsioonis, mis on adekvaatne, mis põhineb väärtustel, ja usaldada oma inimesi, et nad teevad endale eelkõige õigeid valikuid, ja mitte kogu aeg mõelda, et keegi teine kuskilt midagi teeb. Aga samal ajal me peame olema ühiskonnas valmis seisma vastu võõrastele sekkumistele. Ja Venemaa teeb seda väga agressiivselt. Ja Venemaa teeb seda väga agressiivselt, Venemaa teeb seda Eesti suhtes ja Euroopa suhtes. Me nägime valimiste võtmes ikkagi üliaktiivset sekkumist Moldovas. Me näeme, et valimised on tulemas näiteks Armeenias, kus Venemaa oma hammast ja võimalusi teritab. Ausalt öeldes on infooperatsioonid, hübriidsed rünnakud Euroopa territooriumil muutunud kahjuks juba väga igapäevaseks. Seetõttu ongi väga tähtis see, et me nii Eesti ühiskonnas kui ka Euroopas laiemalt saame aru, et need väärtused, mille järgi me oleme harjunud elama, need vabadused, mida me oleme harjunud garanteerima, nõuavad ka pühendumist ja tööd. 

Signe Kivi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Eesti ja loodetavasti ka Euroopa väärtuspõhine välispoliitika toetub n-ö pehmematele tugisammastele, näiteks kultuur ja sport. Ka president Meri on öelnud, et väikeriigi suurim jõud on tema moraalne autoriteet. Aga kuidas sellega nüüd suhestub Eesti välispoliitika, kui me vaatame Rahvusvahelise Olümpiakomitee tegevust olümpial, mis järjekindlalt ja hiilivalt eemaldub olümpiaideedest, kaasa arvatud rahusõnumist, ajal, kui Ukrainas käib sõda? Suletakse silmad. Mis on teie seisukoht ja Eesti seisukoht ning mida me oleme teinud ja teeme edasi? 

Aitäh! Väga oluline küsimus. Tõepoolest, võitlus käib väärtuste üle, võitlus käib inimeste mõtete üle, nende hoiakute üle. Ja olümpialiikumine on üks nendest, mis on ju olnud nagu näiteks, et ta on puhas ja ta on aus ja ta on poliitikateülene. Aga kahjuks kasutatakse ju kõiki võimalusi. Ja kui me räägime agressioonist Ukraina vastu, siis Venemaa on ju väga osav olnud aastakümneid selles, kuidasmoodi just nimelt on ka sport, kultuur ja kõik need pehmed tegevused. Kuigi mina ei nimetaks neid ausalt öeldes pehmeks, vaid need on võib-olla isegi tugevamad kui mõni muu n-ö rauaga tagatud tegevus. 

Nad on väga osavad ja üks Eesti poliitikatest on olnud ju ka just nimelt seesama isolatsioonipoliitika, et kõikides võimalikes tasemetes agressoril ei ole võimalik osaleda, agressoril ei ole võimalik ära kasutada neid koostööformaate. Aga kahjuks hiilitakse tagasi. 

Ja me näeme erinevate valdkondade kaupa, kuidas – ma isegi ei oska öelda, mis põhjustel, kas seal taga on korruptsioon, kas seal taga on hirm, kas seal taga on mingid muud mõjutusvahendid –, kus agressiooni läbi viiva riigi sportlased või laiemalt tegelased imbuvad tagasi ja siis tehakse nägu, et mitte midagi pole juhtunud. Sellega nõrgestatakse samm-sammult just nimelt nende väärtuste ja põhimõtete seisukorda kogu maailmas. 

Olümpiakomitee on eraldi iseseisev liikumine ja Vabariigi Valitsus n-ö otse siin oma seisukohta ei ütle. Kui me räägime nüüd viimasest taliolümpiast, mis on käimas, ja kui me räägime sellest Ukraina kelgutajast, kui ma nüüd õigesti nimetan – need on erinevad aspektid –, kes kõrvaldati, ei antudki võimalust osaleda, siis see on üks viimaseid ja võib-olla kõige valusamaid ja kõige ehedamaid näiteid selle kohta, kuidas need väärtused jalge alla tallatakse. 

Mina isiklikult kui Margus Tsahkna, aga ka kui Eesti Vabariigi välisminister olen rahvusvahelisel tasemel selle kohta sõna võtnud. Mul õnnestus võib-olla ka Eesti rahva nimel või vähemalt nii paljude nimel, kes samamoodi mõtlevad, oma tunnustust ja tänu väljendada sellele konkreetsele sportlasele nüüd paar päeva tagasi Münchenis julgeolekukonverentsil, kus ta oli kohal. Aga see on lihtsalt üks näide. Nii et isolatsioonipoliitika ja nende väärtuste eest seismine on ülioluline ja Eesti seda ka kõikidel tasemetel teeb.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Auväärt minister! Ma loodan, et te olete lugenud Ameerika julgeolekustrateegia 183 rida Euroopast. Ja minu küsimus on, kuidas seda nüüd mõista. Ühelt poolt on seal seitsmest prioriteedist esimene strateegilise stabiilsuse tagamine Venemaaga. Ma ei hakka kõiki kuute järgmist lugema. Müncheni konverentsil praegune välisminister, teie kolleeg, ei maininud kordagi Ukraina nime. Ma küsin, kas teie suursaadik Pipkoga rääkides olete talle öelnud, et kõik see, nende strateegia on täielik jama ja tuleb mõistusele tulla.

Aitäh, hea küsija! Olen korduvalt kohtunud Ameerika Ühendriikide uue suursaadikuga Eestis, härra Pipkoga, ja me oleme arutanud muidugi välispoliitikat väga selgelt. Ma olen väga selgelt väljendanud meie seisukohta, mis puudutab Ukrainat, mis puudutab Venemaad. Ma ei pea neid siin üle kordama uuesti ja uuesti, need olid kõnes välja toodud ja seda teatakse väga selgelt. Ja Venemaa uuesti tagasitoomine välja isolatsioonist, integreerimine kogu maailma majandusse ja veelgi omada mingeid erisuhteid – see selgelt ei tugevda meie julgeolekut ja meie vabadust siinsamas Kodu-Eestis, rääkimata ka Euroopast. Nii et Eesti välispoliitilised positsioonid sellest strateegiast lähtuvalt ei ole muutunud ja me oma seisukohti väljendame väga selgelt. See ongi meie ülesanne.

Kadri Tali, palun!

Aitäh, juhataja! Härra välisminister! Hea Margus, kõigepealt suur tänu väga hea sõnavõtu eest! Ma küsin täpsustust, kui kaugel on järgmine Venemaa-vastane sanktsioonipakett ja kas meil on veel mooduseid, kuidas Venemaad survestada.

Aitäh! Jaa, 20. sanktsioonipaketi valmistatakse praegu ette. Euroopa Komisjon on oma esmase ettepaneku teinud liikmesriikidele ja selle nädala lõpuks, ma loodan, me saame selle kokkuleppe tehtud. See on ka sümboolne, kuna 24. veebruar Eestile tähendab ühtepidi ju meie iseseisvuspäeva, meie vabadust, aga teistpidi algas sellel kuupäeval ka Venemaa aktiivne agressioon, kuigi tegelik Venemaa sõda algas Ukraina vastu juba aastal 2014. Seetõttu ma väga loodan, et see 20. sanktsioonipakett võetakse vastu. 

Selle kõige suurem, uuem ja võib-olla ka kõige mõjusam meede on Euroopa Liidu täielik piirang merealasele toetustegevusele nendele laevadele, mis on Venemaa varilaevastiku laevad. See lööb väga kõvasti just nimelt neidsamu varilaevastikku. 60% või isegi rohkem Venemaa gaasi ja nafta ekspordist läheb läbi Läänemere, aga see kehtiks ka kõikides teistes Euroopa Liidu sadamates ja Euroopa Liidu liikmete kohta. See oleks väga tugev, kui me selle saavutaksime. Nii et see on see üks. 

Aga mis on olnud Euroopa Liidu probleem Venemaa survestamisel, on see, et sanktsioonide jaoks vajame me konsensust, kõigi 27 liikmesriigi nõusolekut. Me teame, et mõned riigid siin teatud asju täielikult blokeerivad. Ma nimetan siin ära Ungari, aga on ka mitmeid teisi, kes ei julge võtta nii otsustavaid samme, kui näiteks Eesti ja paljud teised on välja pakkunud. On jätkuvalt see hirm või siis võib-olla ka majanduslik sõltuvus. Seetõttu oleme tulnud välja Eesti, Rootsi, Soome ja mõne riigiga veel ühe ettepanekuga, mis ei nõua otseselt 27 liikmesriiki. Selleks on täiendavad tollimaksud kaupade ekspordilt Venemaalt ja Valgevenest Euroopa Liitu. Jätkuvalt on see ikkagi väga suuremahuline. Ma näen sinu näoilmet, aga tegelikult on võimalik Euroopa Liidul kehtestada täiendavaid tariife ilma 27 liikmesriigi konsensuseta. Seda saab teha Euroopa Komisjon, kui on olemas kvalifitseeritud häälteenamuslik toetus. Praegu see töö käib. Nii et see on üks samm. 

Üks uus ettepanek, mida Eesti on nüüd hakanud ellu viima, on see, mis on minu suhtluses meie kolleegidega, aga ka Euroopas laiemalt saanud väga suurt tähelepanu ja toetust. See on see, mida ma mainisin oma kõnes. Nimelt, täna sõdib peaaegu miljon inimest Venemaa poole peal, kellest, me teame, väga paljud on kriminaalse taustaga ja nii edasi. Need inimesed, kui peaks saabuma rahu Ukrainas, valmistavad kohutavat peavalu ka Putinile endale, mida nende inimestega teha, nende kombatantidega teha peale sõda. Täna me näeme, kuidas Venemaa juba kasutab erinevaid võimalusi, kuidas tekitada ebastabiilsust Euroopas, kuidas rünnata meie põhiseaduslikke kordi, meie väärtusi. Hübriidrünnakud on juba tavalised. Me võime olla kindlad, et me räägime sadadest ja sadadest tuhandetest ekskombatantidest, kes täna on rindel ja võitlevad ukrainlaste vastu, keda just nimelt Putin oma eriteenistuste kaudu soovib ja proovib Euroopasse suunata. Ma arvan, et see on üks suurimaid ja reaalsemaid julgeolekuohustsenaariume Euroopale laiemalt, kui need inimesed tulevad Euroopasse sisse. Me oleme näinud neid tagajärgi, kui erinevatest sõjakolletest on need ekskombatandid, näiteks lõuna poolt tulnud Euroopasse, on tekitanud nendes riikides probleeme. Aga selles skaalas ei ole ka Euroopa veel seni mõelnud, kui see peaks juhtuma. 

Ja vähemalt Schengeni ruumis on võimalik tekitada nendel riikidel must nimekiri juba ette inimestest, kes täna aktiivselt nii-öelda kombatantidena rindel tegutsevad Ukraina vastu. Nad on tegelikult rahvusvahelised kurjategijad. On olemas legaalne alus need ära sinna nimekirja paigutada, et nad ei saakski mitte kunagi Schengenisse tulla. Ja selle tööga me tegeleme, järjest rohkem riike tuleb sellega kaasa. Õnneks ei ole vaja meil vastu võtta ühtegi konsensuspõhist sanktsioonimeedet, aga ka Euroopa Komisjoni tasemel seda poliitikat hetkel ette valmistatakse. Ma loodan, et peagi me seda ühist seisukohta näeme, aga töö käib juba praegu. 

Veel lisaks ma võin öelda, et Müncheni julgeolekukonverentsil oli kohtumisi ka riikidega ja suurte riikidega, kes on väljaspool Schengenit. Ka nemad on väga huvitatud sellega liitumisest. Sest kõik saavad aru, et see pole mitte ainult surve Venemaale, mida see kindlasti on, andes sõnumi igale Vene inimesele, et kui sa lähed Ukraina vastu võitlema, kui sa osaled aktiivselt agressioonis, siis unusta ära, sa ei saa mitte kunagi enam nendesse riikidesse turistina või kuidas iganes minna. Ma arvan, et see on üks väga praktiline meede. Ja me teame läbi ukrainlaste sõnade, et see on tekitanud Venemaal väga suurt ärevust, kui me selliseid samme astume. 

Aga veelgi olulisem on kaitsta omaenda inimesi tulevikus. See on see küsimus, mille ma küsisin mõni aeg tagasi, et kas ka Euroopa on rahuks valmis. Me teame täpselt, kuidas sõdida ja kuidas seista oma julgeoleku eest, kui näiteks Venemaa tuleb kallale Euroopale ja NATO-le sõjaliselt. Küsimus on võimetes, millega me täna tegeleme. Me teame neid probleeme. Aga kas me oleme valmis ka tegelikult selleks rahuks, mis saabub, ja siis võtma vastu neid meetmeid, mis hoiaks meie ühiskonnad koos? Nii et sinu küsimusele vastuseks, et lisaks traditsioonilistele sanktsioonipoliitikatele on ka näiteks selline algatus, rääkimata muidugi eritribunalist ja kõikidest muudest tegevustest, mis on surve avaldamine Venemaale.

Urmas Kruuse, palun! 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt välisminister! 50 aastat okupatsiooni andis meile teatud tüüpi taju ja eelise Euroopas tajuda, millised on Venemaa meeleolud ja eesmärgid. Paarkümmend aastat tagasi vaadates heideti meile aeg-ajalt isegi seda natukene ette. Kas praegu on meie Euroopa-liitlaste hulgas selge arusaam sellest, et Venemaa kavatsused agressiooni mõttes ja kogu tema tegevuses on selgelt pikaajalised, mitte lühiajalised tegevused? See seab väga selgelt meid löögi alla selles, et ajutine ekslik rahu võib tähendada pikka sõda. Selle tõttu on Ukraina liitumine Euroopa Liiduga meie kui Eesti rahva ja Euroopa Liidu jaoks tervikuna hästi oluline küsimus, selleks et seista vastu sellisele pikaajalisele agressioonile. Kas see taju on ju olemas Euroopa liitlaste hulgas?

Aitäh! Meile see sinu küsimus tundubki nii tavaline, et miks me ikka küsime, aga tegelikult on see ülioluline küsimus, mida sa praegu küsisid. Ma võin öelda, et isegi selle lühikese aja jooksul, kui mina olen seda välisministri ametit siin täitnud, umbes kolm aastat, on muutust näha. On näha muutust! 

Ei avanud silmi Venemaa agressioon Gruusia vastu 2008. Tegelikult ei avanud silmi ka Venemaa agressiooni algus 2014. Ma arvan, et isegi 2022. aasta alguses, kui Venemaa läks uuesti kallale Ukrainale, siis ikkagi selle tõsidust, et see on pikaajaline ja otseselt mõjutab kogu Euroopat, ei olnud veel kohal. 

Ma võtan vabaduse väljendada siin puldis oma isiklikku arvamust, aga ka president Trumpi tulemine Valgesse Majja ja tema selged sõnumid, et keegi teine meie eest enam ei tule niisama asju tegema, meie julgeoleku eest seisma, kui me ise ennast kokku ei võta, on kaasa aidanud minu arvates sellele arusaamisele, mis on terves Euroopas: halb ajutine rahu Ukrainas tähendab tegelikult, nagu sa ise ütlesid, pikka sõda. Venemaa on tegelik oht Euroopa julgeolekule.

Kas või seesama kogemus minul eelmise nädala visiit Hispaaniasse, mis tundub siit vaadatuna väga kaugel, üle 4000 kilomeetri – see suhtumine seal on täpselt samasugune nagu meil. Saadakse aru. 

Kindlasti ei ole 27 liikmesriiki selles küsimuses ühtsed ja see teebki väga keeruliseks ühtse Euroopa Liidu välispoliitika elluviimise, ka näiteks laienemise küsimuses. Kas või esimese läbirääkimiste peatüki avamine Ukrainaga on takerdunud ühe liikmesriigi, Ungari blokeeringu taha. 

Aga samal ajal me peame ju aru saama sellest, et see on ajalooline võimalus aru saada, et meil on võimalik ja võib-olla ka kohustus Euroopa ühendada, et need hallid alad, millest ma ka rääkisin, kaoksid. Kõik need hallid alad Venemaa ja Euroopa vahel on olnud ainult roheline tuli Putinile agressiooniks, et me paneksime need piirid paika. 

Euroopa julgeoleku võtmes on vajalik, et laienemine toimuks, et Ukraina, Moldova, Montenegro, Albaania, kes täna väga hästi teevad, veel mõned teised riigid, et praegu see toimuks, et me ühendaksime Euroopa, et me saaksime tugevamaks. Ja samamoodi, et me muudaksime oma mõtteviisi. Me ei aita Ukrainat, vaid me vajame Ukrainat oma julgeolekugarantiiks tulevikus. 

Meie siin saame Eestis väga hästi aru, kui me vaatame oma regiooni, et Ukraina on täna kõige tugevam sõjavägi, kõige suurem ja ainukene maailmas, kellel on päriselt kogemus, kuidas sõdida Venemaaga. Ja kui me võtame need julgeolekugarantiid ka teistpidi – meie oleme seisukohal muidugi, et NATO täisliikmelisus peaks tulevikus selleks olema –, siis ka Ukraina ei ole mitte ainult julgeolekugarantiide saaja, vaid tulevikus ka pakkuja. Rääkimata majanduslikust võimekusest, rääkimata kõigest sellest potentsiaalist, mis annab Euroopale veelgi tugevama positsiooni globaalselt. 

Nii et jah, see muutus on toimunud. Ma soovitan neil, kellel ei ole aega olnud, nädalavahetusel oli Eestis ilus ilm, aga vaadake, mis kõnesid peeti sealsamas Müncheni julgeolekukonverentsil ka Euroopa liidrite poolt. Ma arvan, et see on tõestuseks. Nüüd on vaja see tunnetus ka tegudega täita.

Mait Klaassen, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea välisminister! Kõigepealt tänan väga põhjaliku ettekande eest! Arusaadavatel põhjustel sa käsitlesid põhiliselt Ukraina küsimust, Põhjala koostööd, NATO koostööd. Aga selleks, et Euroopa oleks ühtne ja saaks veel ühtsemaks, kui ta täna on, on ülioluline põhja-lõuna koostöö telg. Kas ka sellel suunal ehk siis lõunapoolsete Euroopa Liidu liikmesriikidega on lähiajal midagi uut tulemas? Või millised on üleüldse suhted sellel suunal?

Aitäh! Jaa, see on väga tähtis teema, kuna paratamatult me näeme siin ju automaatselt ohtu, mis meid otseselt ähvardab, ja see tuleb idast. Tundub, et Eesti välispoliitika on eelkõige suunatud just nimelt selle ohu vältimiseks, aga Eesti välisjulgeolekupoliitika tegutseb põhimõtteliselt just nimelt 360 kraadi. Kindlasti olete te kuulnud, et Eesti on väga aktiivne just nimelt lõunapoolsete Euroopa riikidega koostöös. Meie missioonid on erinevates piirivalvete, piirikontrolli, immigratsioonikontrolli, narko- ja kõikides kohtades tegelikult on eestlased kohal omaenda missioonidega. Me saame täpselt samamoodi aru nagu oma riskidest siin nendest riskidest, mis Euroopat ohustab ka lõuna pool. Seetõttu meie koostöö on ju, nagu ma ütlesin, 360 kraadi. Nii et see ongi olnud üks põhimõte, et me mitte ainult ei ole siin nii-öelda julgeoleku tarbijad ega räägi, et meil on siin väga ohtlik olla, vaid me peame panustama. Me oleme seda ka teinud, rääkimata muidugi kõikidest nendest missioonidest, kus meie sõdurid on kohal olnud. Ka näiteks sellest hetkest ma mäletan täpselt, kui Prantsusmaa palus meie käest abi Malis toimuva olukorra lahendamiseks. Ja Eesti oli esimene, kes ütles, et jah, me tuleme oma missiooniga kohale. 

Nii et selles mõttes me oleme oma liitlastele alati olemas, me saame nende muredest aru täpselt samamoodi, nagu me loodame, et nad saavad meie muredest aru. Ja selles mõttes me panustame väga kõvasti selles suunas. Aga see ei ole ainult julgeolekupoliitiline, vaid see on ka näiteks digikoostöö. See on ka näiteks majanduslik koostöö, mida me nüüd oleme oma äridiplomaatiaga ajamas, aitamaks omaenda ettevõtteid just nendele turgudele, kus me tavaliselt ei käi. Ja seda mitte ainult Euroopas. Kui me räägime veel lõunapoolsemast kandist, siis näiteks Aafrika manner, kus me avame nüüd ka oma saatkonna sellel aastal, on üks meie prioriteete. Seal toimuvad väga suured muutused ühiskonnas. Ja meie oleme ühe suure muutuse ju läbi teinud, koos oma ettevõtetega digitaliseerinud oma ühiskonna. Me saame neid riike aidata minna paremale teele, kus on isikuvabadused ja väärtused kaitstud. Teistpidi on see meile majanduslikult väga tähtis, saada uusi turge. Nii et tõepoolest, me panustame kindlasti lõuna suunas, aga ka võib öelda, 360 kraadi.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud välisminister! Te kasutasite oma ettekandes sõnapaari "strateegiline enesekindlus" ja et on märke selle kasvust. Palun tooge esile mõned olulisemad märgid strateegilise enesekindluse kasvust Euroopa poliitikas või ka meie poliitikas, et lisada sellist optimismi igapäevaellu.

Aitäh! Tõepoolest, selle aastakõne üks mõte on vaadata natukene kaugemale. Me oleme sinna murranguaega minemas ja see tähendab seda, et võib-olla kõik need reeglid või kõik need tavad ja ka need kokkulepped, mis on seni kehtinud ja mille järgi me oleme nagu iseeneslikult harjunud elama, ei pruugi kehtida ja me peame olema valmis. Seetõttu on just nimelt strateegiline valmisolek või strateegiline tegevus väga tähtis. Ma peangi tunnistama, et eelkõige just Euroopa võtmes ma näen seda ärkamist. Ma näen ka julgust teatud olukordades. Kui näiteks üks või teine Euroopa Liidu liikmesriik on sattunud surve alla, siis ikkagi ollakse julged tegutsema ja panema jala maha. Euroopa on hakanud järjekordselt rohkem rääkima sellest, et globaalses võistluses me oleme kuidagi nagu magama jäänud, et me peame võtma neid otsustavaid samme. Meil on kõik eeldused olemas. Me oleme üks kõige haritumaimaid regioone kogu maailmas, me oleme üks kõige rikkamaid, aga kuidagimoodi me oleme nagu tardunud. Me oleme tardunud. Ja ma ei räägi siin Eestist, ma ei räägi siin ühestki riigist eraldi, vaid kuidagi ühiselt. Seesama strateegiline julgus on see, mida ma silmas pean, et me ei pea mitte ainult unistama või me ei pea olema kaitsepositsioonis, et kaitsta, mis meil täna on. Võrreldes ülejäänud maailmaga on Euroopas asjad väga hästi ju isiklikul tasemel, vabaduste võtmes, demokraatia võtmes, ka inimeste elustandardi võtmes. Aga kui me oleme selles tardumuses ja kaitsepositsioonis ning meil ei ole strateegilist julgust edasi minna ennast globaalselt kehtestama, siis me jäämegi sellest kõigest võib-olla ühel hetkel ilma. See ei ole mitte ainult julgeolekupoliitika, vaid see on ka majanduspoliitika, see on innovatsioon, see on hariduspoliitika. Nii et see on see laiem pilt. 

Ja kui te küsite Eesti kohta, siis ma näen seda julgust ka Eestil. Väga harva on minu kogemus viimastel aastatel kuulda, et meile öeldakse, et kuulge, mis te siin räägite, teid on siin ainult 1,3 miljonit inimest. Minu arvates meie tagant see 1,3 miljonit on nagu ära kadunud kui märk, mis on teie suurus, vaid meid võetakse võrdsena. Meil on õigus ja me paljusid asju ka tegelikult eest veame. See on meie enda strateegiline julgus, kuidas me oleme käitunud. Me ütleme ka suurematele ja väga suurtele välja neidsamu põhimõtteid, millesse me usume. Ja me ei adopteeru, me ei otsi sellist kõrvalteed, et kuidagi silma eest ära olla. Me teame, et meie enda vabadus on otseselt mängus, nii et selle vabaduse eest seismine nõuab tarkust ja strateegilist julgust. Ja ma arvan, et me oleme ühiskonnana õigel teel.

Irja Lutsar, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Hea välisminister, aitäh sisuka ettekande eest! Seda oli hea kuulata. Aga nii nagu sa ise ka ütlesid korduvalt oma ettekandes, me oleme teistmoodi maailmas ja tänu võib-olla ühe riigi presidendile me oleme jõudnud nn diilide või eesti keeles tehingute maailma. Me oleme päris veendunud, et poliitikas saab kõike tehingutega lahendada, aga äris ilmselt saab. Minu küsimus puudutabki seda, et kui me nüüd juba oleme nende diilide maailmas või tehingute maailmas, siis kui edukad on meie äridiplomaatia või kas või meie haridusdiplomaatia selle uue maailmaga kohanemisel.

Aitäh! See on huvitav, väga hea küsimus. Ma läheneksin kõigepealt natuke filosoofilisemalt. Kuidagi vastandatakse, et kuskil on väärtuspõhised poliitikad ja kuskil on tehingupõhised poliitikad. Ega need väärtused ei ole teoreetilised, need on veel praktilisemad kui kunagi varem. Lihtsalt neid tehinguid tehes tuleb lähtuda nendest väärtustest. Tehinguid on alati tehtud. Küsimus on selles, millise väärtuse alusel või millises väärtusruumis või milliseid väärtusi rõhutades neid tehinguid tehakse.

 Aga tõepoolest, maailm on läinud pigem jõupõhisemaks, ma võiksin isegi öelda, kui tehingupõhisemaks ja eesmärgipõhisemaks. Kui üks riik ütleb, et on ainult tema huvid esimesena, siis oleme ausad, me ju tegelikult kõik, näiteks ka teie siin Riigikogu saalis seisame eelkõige Eesti rahva huvide eest. Ja siis me vaatame laiemalt ja siis veelgi laiemalt. 

Aga meie perspektiivist vaadatuna just nimelt, ega me üksi ainult oma huvide eest seistes hakkama ei saa. Meil on vaja liitlasi, meil on vaja nende väärtuste eest ühiselt seisjaid. Ja seetõttu, kuigi me jäime ju 1945. aasta diilist välja, kui lepiti kokku see maailmakord ja kokku kutsuti ÜRO. Meie olime veel 50 aastat okupatsiooni all. Aga meile need reeglid, mis tookord kokku lepiti, ju täna tegelikult sobivad. Küsimus on selles, kas need reeglid jäävad kehtima, ja seetõttu me peame ise ka olema julged ja aktiivsed. 

Nüüd äridiplomaatia võtmes, tõepoolest, me oleme arenenud ju sinna, kus äridiplomaatia ja Eesti ettevõtjate ja Eesti majanduse huvide eest seismine on välispoliitika kõrval täpselt samasugune tähtis osa. Majandussuhetega me ju ka kindlustame neid praktilisi suhteid ja võrgustikke kogu maailmas. Ja kui tuua siia investeeringuid, siis me tekitame lisaks väärtuspõhisele huvile meie vastu ka väga pragmaatilist huvi oma investeeringuid kaitsta. 

Ma tõin ühe näite, näiteks seesama harulaste muldmetallide ja magnetite tööstus, mis Eestis on. Vähesed teavad Eesti riigis seda, et see on väljaspool Hiinat kõige suurema mahuga tööstus. Need mahud on kõige suuremad väljaspool Hiinat! Ja peale seda, kui Hiina teatas, et ta on valmis panema peale ekspordipiirangud kõigile nendele väärismetallidele, tehnoloogiatele jne, millest kogu maailm sõltub, on Eesti vastu väga suur huvi. Ja nüüd on meie tarkus, kuidasmoodi me oma väärtustele põhinedes nüüd ka seda hetke pikemas perspektiivis omaenda inimeste, omaenda vabaduse jaoks ära kasutame. See on lihtsalt üks näide.

Aga tõepoolest see, et me laiendame oma diplomaatilist võrgustikku, et me ikka väga keerulistel aegadel praegu avame viis uut saatkonda, et me läheme esimest korda Aafrika mandrile Sahara- alusesse Aafrikasse oma saatkonnaga, et me Kesk-, Ladina-Ameerikas, kus on väga dünaamiline majandusareng, läheme saatkonnaga kohale ja toetame oma ettevõtteid lisaks poliitilisele tegevusele – see näitab, et me laiendame oma haaret sõna otseses mõttes. Me aitame oma ettevõtjaid, oma turge, aga läbi selle me tegelikult ka seisame omaenda vabaduse, omaenda kindlustunde eest praktilise tegevuse kaudu.

Hanah Lahe, palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Austatud minister, ma tänan ka selle sisuka ettekande eest! Te mainisite oma kõnes jätkusuutlikku arengut ja kriitilisi toormeid, mis mõlemad teemat ühendavad. Nende laiem katus on tegelikult kliimamuutused ja kliimapoliitika. Kliimamuutused mõjutavad kõiki riike maailmas, olenemata sellest, milline nende välispoliitika on, seda nii majanduse mõttes, julgeoleku mõttes kui ka sotsiaalsete süsteemide mõistes. Aga minu küsimus teile ongi, kuidas Eesti saaks enda välispoliitikasse või, nagu te ütlesite, vahepeal ka jõupoliitikasse kliimamuutuste temaatikat rohkem siduda, et see kõik oleks üks tervik, et me ei räägiks ainult kaitsevõimest ja füüsilisest jõust, vaid ka sellest, kuidas järgmistel põlvkondadel oleks parem siin maakeral elada.

Aitäh! Tõepoolest, kliimamuutused mõjutavad ju otseselt ka julgeolekut ja julgeolekupoliitikat. Me siin Eestis tunneme seda võib-olla vähem. Aga ma lihtsalt toon viimase näite. Ma olin Hispaanias eelmise nädala alguses ja ei olnud mitte ainult Hispaania välisminister, vaid erinevatel kohtumistel, kuigi see ei olnud otseselt teema, kõik tõstsid üles selle, et kliimamuutused mõjutavad sõna otseses mõttes Hispaania enda elu, aga need mõjutavad väga palju ka näiteks kliimarännet. See tähendab reaalseid kohutavalt suuri territooriume, mis on juba muutunud inimestele elukõlbmatuks. See tähendab seda, et need inimesed peavad leidma kuskil kohal, kus nad mitte ainult majanduslikel eesmärkidel saaksid paremini elada, vaid kus nad üldse saaksid eksisteerida. 

Nii et kliimateema on ju ka otseselt julgeoleku- ja välispoliitika väga otsene osa. Mida võib kahjuks täheldada? Et see teema on näinud tähelepanu alt ära. Sellepärast, et meie silme all on lahti rullunud reaalsed sõjad, reaalsete inimeste tapmised. Me räägime sadadest tuhandetest, me räägime pidevalt uutest olukordadest, mis võtavad tähelepanu ära. Seetõttu just nimelt see jõupoliitika või nende põhimõtete eest seismine, territoriaalne terviklikkus, näiteks suveräänsusküsimused, on täna ikkagi prevaleerivad. Lisaks sellele on majanduslikud huvid. Ei ole ju kindlasti teile mitte mingi saladus, et kõiki neid kliimapoliitilisi eesmärke vaikselt lahjendatakse. Ei suudeta ju kogu maailmas selles kokku leppida. Need riigid, kes paratamatult on agressiivsemad, kellel ei ole demokraatlikku lähenemist, kes ei võta vastutust nii-öelda globaalse kliimamuutuse eest, kasutavad seda konkurentsieelist ära ja on seeläbi konkurentsieelises ka oma jõupoliitika rakendamises. See on andnud kindlasti ka natuke äärmuslikumatele arvajatele hea ettekäände öelda, et see kliimapoliitika on täielik jama, et kliima ei muutu, vaid meie tähelepanu peab olema ikkagi ainult inimeste heaolu tõusul. Mina isiklikult seda seisukohta kindlasti ei jaga ja ka Eesti valitsuses on kliimapoliitika eesmärgid jätkuvalt väga tähtsad. 

Ja veel kord: hästi raske on siin Eesti inimestel aru saada, et meid otseselt need kliimamuutused ei ole veel seni nii palju mõjutanud. Võib-olla nii palju, et meil on praegu väga ilus talv, millest me oleme kunagi lapsepõlves unistanud, aga see on ju positiivne. Meie suved on võib-olla pisut soojemad, aga tegelikult me olemegi tahtnud paremaid suvesid. Aga samal ajal ma olen kindel, et ka Eesti ei jää kõrvale näiteks kliimarändeprobleemide lahendamisest ja kõikidest nendest probleemidest, mis võib-olla tõstatab Eesti inimeste peades ka mõtte, et kliimateemadega tegelemine ei ole mitte ainult maailma parandamine, nagu üritatakse sildistada, vaid tegelikult ta on väga praktiline. Ja väga praktiline, mis tagab ka meie enda julgeolekut.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister, minu küsimus on meie välispartnerite ja ka oma inimeste kohta. Nimelt, eelmise aasta lõpus, pärast Eesti Vabariigi presidendi visiiti Kasahstani, oli Eesti suursaadik Kasahstanis Jaap Ora kutsutud vaibale Välisministeeriumisse, kuna välisministrile ei meeldinud, kuidas vabariigi president seal Kasahstanis käitus ehk millest ta rääkis ja millest ta ei rääkinud. Põhimõtteliselt anti suursaadikule mõista, et tema peab lahkumisavalduse esitama, mida ta truu riigimehena ka tegi. Ma Eesti-Kasahstani Riigikogu parlamendirühma esimehena ausalt öeldes ei saanud sellest lükkest aru, aga minu küsimus on see, miks seda tehti. Milles suursaadik oli süüdi? Kas president on praeguseks juba, nagu tava ette näeb, rahuldanud selle lahkumisavalduse, või siis jätkuvalt on Jaap Ora Välisministeeriumi palgalehel? 

Aitäh! Eestil on üks välispoliitika. See on väga selgelt kõigile teada, eriti meie diplomaatidele. Eriti puudutab see küsimusi Venemaa agressioonist Ukraina vastu, kõiki neid põhipoliitikaid. Presidendi visiit Kasahstani tekitas erinevaid küsimusi. Vestluses meie suursaadikuga otsustas suursaadik nende segaduste vältimiseks tagasi astuda. Nii et praeguseks on Välisministeerium teenistussuhte suursaadikuga lõpetanud ja see ootab presidendi poolt allakirjutamist. Presidendil on seaduse järgi see ülesanne, tagasikutsumise otsus.

Jüri Jaanson, palun! 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud välisminister! Ma olen tõesti nõus teie öelduga, et Euroopat võib praegu võrrelda laisa ülekaalus ja enesega rahuloleva inimesega. Aga see pole peamine probleem, sest see inimene vajaks sellisel juhul tugevat motivatsiooni jalgele tõusmiseks. Aga Euroopa on killustunud, ta on nõrk ja tema peamine probleem on tegelikult ühtsuse puudumine. Võtame näiteks siin Slovakkia või Ungari. Minu küsimus tulebki just sellest, millised ongi Eesti võimalused, ütleme, need meetodid või isegi relvad, ütleme, diplomaatilised relvad, et ühtsust ikkagi parandada. Mõnesid te olete maininud, nagu tariifid kolmandatele riikidele ja nii edasi, aga millised need võiksid olla?

Aitäh! Tõepoolest, see ühtsuse puudumine välis-, julgeolekupoliitikas ja see, kuidas seda lahendada, me kogu aeg murrame pead. Võib öelda, et mõnikord on isegi kõige stressirohkem osa minu igapäevatööst, kui minna Brüsselisse. Kõik on ette valmistatud ja 26 riiki on nõus ja siis näiteks üks blokeerib mingi väga olulise otsuse näiteks Ukraina toetusel, mis meid otseselt ju aitab julgeoleku tagamise võtmes. 

Kuidas sellest üle saada? Ja ega seal ei ole lihtsat lahendust. See ongi üks Euroopa Liidu valusid, et kui on 27 liikmesriiki, kes kõik on iseseisvad riigid, me pole sellise ülesehitusega, näiteks kui Ameerika Ühendriigid. Ma arvan, et inimesed sellist ka ei toetaks, sest siis muutub ka meie enda väikese rahva huvide kaitsmine suurel Euroopa Liidu poodiumil keerulisemaks. 

Aga tõepoolest, Euroopa Liidus on olemas üks mehhanism, mis on Euroopa aluslepingu artikkel 7-ga paika pandud. Näiteks kui üks liikmesriik ei järgi neid põhikokkuleppeid, mida on kokku lepitud ju siis, kui keegi on Euroopa Liiduga ühinenud, siis on võimalik ka temal hääleõigus peatada. Teatud juhtudel on Eesti toetanud selle protsessi alustamist ja selle edasiviimist, aga hetkel on see takerdunud, kuna see lõpuks nõuab kõigi 26 liikmesriigi nõusolekut. Ausalt öeldes on seda väga raske saavutada ja seda polegi minu mälu järgi kunagi saavutatud. 

See ei tähenda, et me ei saa midagi teha. Tulebki lükata, tulebki proovida üht- ja teistpidi surveavaldusega, kokkulepetega. Võib-olla tavainimestele see tekitab väga palju tuska, et mida te seal jamate. Me ju saame kõik aru, me peame need otsused ära tegema. 

Näiteks seesama laienemise teema Ukraina suunal. Ungari on blokeerinud esimese peatüki läbirääkimised ja neid peatükke on terve rida. See on terve suur protsess. Ja alati, kui Ungari tõesti ei soovi ka Ukrainat üldse Euroopa Liitu kunagi lasta, võiks ta lasta neid peatükke läbi rääkida ja teha otsuse kunagi lõpus, kui niikuinii peavad ju kõik liikmesriigid lõplikku otsust aktsepteerima. Aga ei, seda protsessi nad ei lase. Kindlasti on igas liikmesriigis palju sellist sisepoliitilist mõõdet, kuidas üritatakse oma valijatega mängida. Näiteks Ungaris on valimised praegu tulemas. Ma loodan, et peale valimisi võib-olla probleemid hakkavad lahenema. 

Teistpidi, eks me peamegi leidma nutikamaid lahendusi regionaalses koostöös ja tahtekoalitsioonides. Aga üks asi, millele on pööranud tähelepanu ka näiteks Euroopa välisasjade kõrge esindaja Kaja Kallas, on see, et me ise tõlgendame Euroopa aluslepinguid väga tihti liiga konservatiivselt. Näiteks välis- ja julgeolekupoliitikas on kindlasti palju neid otsuseid, mida me tavaliselt arvame, et tuleb teha konsensuslikult, aga kui sa loed tegelikult aluslepingut, siis seda vajadust ei ole. See tähendab, et kui me näeme, et ikkagi valdav enamik Euroopast toetab mingit konkreetset otsust, siis me saame need otsused vastu võtta. Ei saa meie kõigi julgeolekukaalutluste, näiteks üks blokeerida meie otsuseid. 

Aga sellegipoolest, Eesti on jätkuvalt seisukohal, et aluslepinguid ei tohi muuta, mis puudutab konsensuspõhimõtteid, kuna see tagab ka meie enda huvide eest seismise kuni hetkeni, kui seda vaja on teha. Õnneks me ei ole seda olukorda kunagi veel pidanud kasutama.

Ando Kiviberg, palun! 

Suur tänu, austatud härra juhataja! Lugupeetud minister! Esmalt ma tänan sind väga sisuka, ma ütleksin, enesekindla, jõulise, kuid positiivse ja lootusrikka ettekande eest. Vahelduseks võib-olla natuke rahumeelsem küsimus. Euroopa Liidu projekti on peetud üheks tubliks tööriistaks, mille abil tagada Euroopa kontinendile rahu pärast teist ilmasõda. Aga ma küsin hoopis Euroopa Liidu laienemise kohta. Te puudutasite seda põgusalt ka oma kõnes. Aga kuidas te näete, kuidas näiteks Lääne-Balkanil väljavaated lähiaastatel võiksid olla? Montenegro, Bosnia-Hertsegoviina jne. Millised lootused on Euroopa Liidu laienemise küsimuses?

Aitäh! Euroopa Liidu laienemine on üks meie suurimaid murelapsi. Ma ütlen siin saalis välja oma arvamuse. Mulle aeg-ajalt tundub, et need reeglid, milles me kunagi kokku leppisime, mille järgi Euroopa Liit peaks laienema, on tehtud niimoodi, et seda laienemist tegelikult ei toimuks. Nende reeglite järgi minek a) kas võtab kohutavalt palju aega või b) kätkeb ennast niivõrd palju poliitilisi punkte, kus on võimalik kogu see regi lasta liiva või kuskile kraavi. 

Me näeme, et ei ole olemas ühtset tahet tegelikult laieneda. Ja see n-ö merit-based või n-ö igaühepõhine, kõikide nende erinevate kriteeriumide läbirääkimiste tulemusena toimuv laienemine – see tegelikult ju ei ole ikkagi ausalt selline protsess, vaid see kõik on poliitiline protsess. See on kõik poliitiline protsess! 

Näiteks isegi Eestil võttis aega ju Euroopa Liiduga ühinemine seitse aastat. Me oleme väikeriik, me tegime usinasti kõik asjad ära ja me võtsime üle ka palju asju, mille puhul me absoluutselt ei saanudki aru, mida me üle võtsime. Aga meil ei olnud see isegi mitte niivõrd majanduspoliitiline otsus, et saada Euroopa turu osaks, vaid meil oli see ikkagi vabaduse ja iseseisvusega, julgeolekuga seotud otsus, nii nagu ka NATO liikmelisus. Ja me tegime kõik ära.  

Kujutame ette näiteks Ukraina puhul, mis on ju tegelikult põhipõhjus, mispärast uuesti kogu see laienemise protsess poliitiliselt algas, ehk siis Venemaa agressioon Ukraina vastu, siis mind ei ole võimalik veenda, et me selle protsessiga suudaksime viia ennast tegeliku laienemiseni.  

Väga paljud riigid, kes on kandidaatriigid, usuvad, et see ajalooaken on olemas, nad teevad kohutavalt palju tööd. Eestis oli just eelmise nädala reedel Euroopa Liidu laienemise konverents, kus olid kohal ka Euroopa Liidu laienemise volinik proua Kos, aga oli kohal ka Ukraina asepeaminister, Moldova asepeaminister, Montenegro ase- ja välisminister ja paljud teised. Ma näen siin neid, kes on hästi kaugele jõudnud, näiteks just nimelt Balkani suunal ongi Montenegro, Albaania ja veel mõni. On ka mõned riigid, kes on täitsa jala sirgu lasknud.  

Aga ma usun, et kui me praegu laienemise võimaluse poliitilises võtmes maha magame, siis me jääme seda kahetsema väga-väga pikaks ajaks. Nendest riikidest saavad järjekordselt veelgi rohkem n-ö hallid alad, kus nii Venemaa kui ka mõni teine riik teeb oma mõjutustegevust. Ja sellest kõigest tulevikus saab meile veelgi rohkem uuesti julgeolekurisk. Mina ei suuda seda tulevikus oma lastele ja lastelastele tegelikult ära selgitada.  

Seetõttu ma väga loodan, et ka näiteks seesama rahuläbirääkimiste protsess. Me oleme lugenud näiteks 20 punkti plaani, mis on avalik, kus on osaline ka Euroopa ühel hetkel, kuhu on pandud kriteeriumiks 1. jaanuar 2027 Ukraina täisliikmelisus Euroopa Liidus. Seda regulatsiooni vaadates, oleme ausad, ma ei kujuta ette, kuidas seda võimalik on teha. Aga see tähendabki seda, et Euroopa Liit poliitilisel tasemel peab ennast võtma kokku ja ära otsustama, kas me laieneme või me ei laiene.

Ja see ei tähenda seda, et me anname tagasi nendes kriteeriumides, mis puudutavad eluliselt ühist majandusturgu, tööturgu ja kõike muud. Ei, seda on võimalik jätkuvalt läbi rääkida. Aga meil on võimalik teha ära see põhimõtteline otsus, leida juriidiline lahendus, sest alati on ju tuhandeid juriste, kes ütlevad, kuidas asju teha ei saa. Kindlasti on mõni, kes suudab öelda, kuidas saab teha vastavalt Euroopa lepingule seda protsessi kiiremini. 

Aga ainuke asi, mille ma ka oma kõnes just nimelt meelega välja tõin ja mis peab olema selge, mille suhtes ei tohi olla erinevaid arusaamu, on just nimelt õigusriigi põhimõtted ja ühtne julgeoleku- ja välispoliitika. Siin ei ole üleminekuaja võimalust. Kui me kedagi sisse võtame, siis need on need elulised teemad, mis tegelikult Euroopat koos hoiavad.  

Ma ei julge hakata praegu tegema pingerida, kuna see on ebaõiglane nende riikide suhtes. Küsimus oli näiteks Lääne-Balkani kohta, aga ma tõin välja mõned, kes, nagu mulle tundub, on jõudnud väga kaugele. Aga probleem ei ole mitte täna niivõrd palju nendes konkreetsetes riikides ja nende konkreetsete riikide sammudes. Näiteks Moldova on teinud ülivõimsa töö väga rasketes oludes. Mulle meenub lihtsalt Mart Laari esimese valitsuse aegne suhtumine, kus tehakse asju väga rasketes oludes. Venemaa surve on metsikult peal. Lõpuks on see kõik üks poliitiline otsus. 

Veelgi täpsemaks minnes ma arvan, et Euroopa peab selle aasta jooksul suutma ennast kokku võtta, et see põhimõtteline otsus langetada. Kuidas, ma ei oska täna veel öelda. 

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud välisminister! Eesti on olnud rahvusvaheliselt nähtav ja põhimõttekindel Ukraina toetaja, panustades sellesse ka märkimisväärseid ressursse. Isiklikult olen väga veendunud, et see on olnud õige valik. Samas, Eestis on inimesi ja peresid, kelle igapäevane toimetulek on väga keeruline, olgu selleks kasvavad eluaseme-, energia- või toidukulud, noorte väga suur töötus ja nii edasi. Samas näeme, et teistes Euroopa riikides on Ukraina jätkuv toetamine keeruline sisepoliitilistel põhjustel. Siit minu küsimus. Milline on Eesti strateegiline lähenemine ja sõnum toimetulekuraskustes inimestele? Kuidas tagame, et rahvusvaheline solidaarsus ja riigisisene sotsiaalne kindlustunne liiguvad käsikäes, nii et üks ei tekita tunnet, et teine jääb tagaplaanile? 

Aitäh! See on väga oluline küsimus. Mida kauem kestab see võigas sõda, seda raskem on ju inimestele selgitada, miks meie peame kõige selle eest maksma. Õnneks ei ole see Eestis nõndamoodi, sest Eesti peredes on kõigil meeles veel need lood, mis meiega juhtusid, kui me okupatsiooni all olime. Aga see ei tähenda seda, et meie ei peaks tähelepanu pöörama ka nendele peredele, nendele inimestele, kellel on toimetulekuraskused, neid aitama ja toetama. 

Välisministeerium teeb vähemalt kaks korda aastas väga põhjalikku uuringut meie inimeste suhtumiste kohta väga spetsiifiliselt erinevate välispoliitiliste algatuste ja hoiakute suhtes, kuna meile on väga tähtis teada, mida ühiskonnas arvatakse. See ei ole ainult Ukraina teema, seal on palju-palju teisi. Aga ma võin öelda, et me ei näe nende uuringute põhjal Ukraina toetuse vähenemist Eesti inimeste seas. Ja minu poolt ka veel kohutavalt suur tänu selle eest! Tõepoolest, see tähendab ukrainlastele väga palju. 

Aga meie inimesed saavad aru, et Ukrainat me ei toeta ju mitte ainult sellepärast, et me elame neile kaasa ja oleme koos nendega, vaid me saame ju aru, et selle kaudu me toetame enda julgeolekut ja vabadust. Küll aga ei ole see igal pool Euroopas nõndamoodi ja järjest rohkem ka sisepoliitilistel põhjustel tuuakse neid näiteid üles. Seetõttu see strateegia, nagu küsimus oli, ei ole niivõrd suunatud meie inimestele, kuigi see on meie igapäevane tegevus, selgitada, et näiteks, kui panustatakse ja annetatakse oma raha, siis seda raha kasutatakse ausalt. Seda kõike me oleme ju näinud, mis on juhtunud ühe või teise juhtumiga, ja see on võtnud usaldust maha. 

Aga laiemalt me olemegi tahtnud viia Ukraina toetuse institutsionaalseks selles mõttes, et näiteks – ma toon konkreetse näite – NB8, Põhja-Balti riigid ja Saksamaa ja Poola ja Hollandi on kandnud praktiliselt kõige suurema osa kogu Ukraina toetusest nominaalselt, mitte kogu Euroopa. Ja me räägime, et Euroopa paneb nii palju ja näete, Ameerika Ühendriigid ei pane praegu üldse enam, vaid me ostame relvi nende käest. Ka Euroopa sees kanname meie tegelikult kohutavalt suure osa sellest. Nii et esimene hea otsus oli surve Euroopa Liidule. Me suutsime eelmise aasta lõpus Euroopa Liidu eelarvest näha ette 90 miljardit eurot järgmiseks kaheks aastaks Ukrainale toetuseks. See on väga tähtis. Lihtsalt tuues paralleeli, ukrainlased ise ütlesid, et see aasta on neil vaja kokku 60 miljardit, millest neil on umbes pool olemas. Nii et see 90 miljardit kaheks aastaks on reaalne ja see tuleb nüüd solidaarselt kogu Euroopa eelarvest. See on väga tähtis. 

Teine teema on Venemaa külmutatud varad. Meie käes on täna 210 miljardit Venemaa külmutatud varasid, keskpanga varasid. Hea otsus: ka meie surve all – ja suur tänu jällegi Riigikogule! – on seesama koosseis siin vastu võtnud ühe seadusemuudatuse, mis näitas, et Venemaa külmutatud varasid ei ole ka Euroopa õiguse järgi võtta õigus kasutusele. Me küll ei võtnud kasutusele aasta lõpus Euroopa Liidu poolt neid varasid, mida me soovisime, aga vähemalt need on nüüd Euroopa Liidu käes. Nimelt, iga kuue kuu tagant muidu me peame pikendama neid sanktsioonide režiime, mis nõuavad konsensust. Ja nüüd, iga kuue kuu tagant oli meil hirm, et kui üks riik ütleb ei pikendamisele, siis ka kõik need Venemaa külmutatud varad lendavad Venemaale. Ja nüüd on need meie käes. See on olnud põhiargument just nimelt teie küsimusele vastates, üle Euroopa, et võtta Venemaaga külmutatud varad kasutusele. Järjest raskem on selgitada meie oma maksumaksjatele, miks meie toetame, kui meie käes on 210 miljardit agressoriraha. 

Nii et need on võib-olla kaks konkreetset strateegiat, aga me peame igapäevaselt oma inimestega tegelema, heas võtmes, selgitama, et kõik, mis me teeme, on mõttekas. Kui keegi ütleb, et sanktsioonipoliitika ei ole tulemuslik, siis see on tegelikult Kremli narratiiv, sest me näeme, et Venemaa majandusnumbrid lähevad alla. Ka meie majandused kannatavad, aga Venemaa majandusnumbrid lähevad alla. Venemaa tarbib juba oma reserve, nad on miinuses sõna otseses võtmes. Kui keegi räägib, et ega Venemaa majandus ju ei allugi mitte mingitele reeglite, siis see ei vasta tõele. Ka kõik need otsused, et me ei osta enam Venemaa energiat 2027. aastast Euroopa Liitu, on see, mis kokkuvõttes survestab Venemaad. Ja me peame selgitama Eesti ja muudele inimestele ka kogu Euroopas, et võib-olla need väikesed ebamugavused, hinnatõusud aitavad tegelikult otseselt ka meie julgeolekut ja aitavad Ukrainat. Need on need sammud. Mul oli võib-olla liiga pikk vastus, aga see on väga oluline küsimus, mis te tõstatasite. 

Õnne Pillak, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister, aitäh selle ülevaate eest ja jätkunud arutelu eest! Ma usun, et me kõik tahame Euroopas rahu. Rahuläbirääkimised käivad, kuid ma vabandan oma pessimismi, aga ma ei usu, et hea sõna ja konstruktiivse argumendiga on agressorit võimalik ära veenda, sest tema ju ei mõista sõna võimu, vaid ta mõistab ainult jõudu. 

Oma kõnes te rõhutasite ka, et Euroopa peab olema ühtne, et olla tugev ja toetada Ukrainat. Sellepärast ma küsingi, mida me peame veel tegema, et Euroopa oleks tugevam, ja mis on järgmised sammud, mida me peame Ukraina aitamiseks tegema.

Aitäh! Tõepoolest, kõige tähtsam on seesama ühtsus, millele te ka oma küsimuses viitasite. Ma näen seda mitte väsimust, aga seda soovi. Tundub ju, et kuskil käivad läbirääkimised ja rahu võiks ju tulla. Juba räägitakse mitte aastatest, vaid räägitakse kuudest. Kuidagi võiks nüüd mingi kokkuleppe teha. See surve on Ukrainale peale pandud, mitte küll otseselt Euroopa poolt, aga ka Euroopas laiemalt on neid soove minna ja kokku leppida. Aga unustatakse ära, mis tulemused need Euroopale, eriti Ukrainale on, kui anda järgi just nimelt nendes põhiküsimustes nagu territooriumide äraandmised ja pausi tegemine, piirangute pealepanemine Ukrainale ja mitte agressorile Venemaale. See ju tegelikult tähendab seda, et see sõda lihtsalt jätkub. Võib-olla väikse pausiga, aga ta lihtsalt jätkub. Hetkeks võib-olla on soe, aga siis on hästi külm, aga kindlasti ei ole isegi hetkeks soe ukrainlastel. Sellepärast et selle pausi tekkimine ebaõiglastel tingimustel on just nimelt see, mida Putinil võib olla vaja, kuna meiepoolne surve on ju tegelikult tema majanduse tõmmanud praktiliselt käpuli. Aga ta tuleb uuesti peale, me teame seda. 

Kui pingelõtk toimub näiteks kas või Ukrainas, siis võib-olla seda taktikalist hetke Putin ootab, et tulla uuesti peale. Ja siis on küsimus, kas tegelikult Ukraina sellisel juhul ja ka meie mentaalselt suudame nii kiiresti uuesti seal taga olla. Sellepärast, mida me peame tegema, on töötavad tõhusad julgeolekugarantiid kõigepealt. Euroopa tahtekoalitsioon, mida juhivad Prantsusmaa ja Suurbritannia, sellega tööd teeb. Ja nagu te teate, Eesti Vabariigi valitsus juba eelmise aasta – kui ma peast ütlen – märtsikuus andis põhimõttelise seisukoha, et juhul kui see tahtekoalitsioon formeerub ja tingimused vastavad ka meie julgeolekuhuvidele, siis me oleme valmis osalema seal ka oma vägedega kompanii tasemel. See on väga oluline sõnum, väga paljud teised riigid ei ole seda sõnumit olnud valmis andma. Aga see on lihtsalt üks näide. 

Me peame selleks rahuks valmistuma niimoodi, et see oleks kestev ja see oleks ka õiglane. Piirangud tuleb peale panna agressorile, agressor peab maksma. Aga me lihtsalt ei näe täna seda, et Putin üldse seda soovikski. Vastupidi, ma olin Ukrainas visiidil üle-eelmise nädala lõpus. Ma pean tunnistama, et see on lihtsalt hämmastav, kuidas Ukraina inimesed ei murdu, nad võitlevad ja neil ei olegi valikuvarianti, nad võitlevad edasi. Ma olin selles Kiievi elurajoonis, kus me avasime kahe Eesti MTÜ-ga, Mondo ja pagulasabiga, mobiilse abikeskuse, mis on telgipõhine, kus lihtsalt inimestele pakutakse sooja, sooja vett, elektrit ja ka duši all käimise võimalust. Ja siis ümberringi on selline linnaosa nagu meie Lasnamäe, aga lihtsalt palju suurem, kuskil peaaegu 400 000 inimest ja palju kõrgem kui Lasnamäe. See on täiesti ilma kütteta. Saate aru? See soojajaam lasti lihtsalt sodiks. Seal ei ole lihtsalt mitte isegi ajutist kütet, vaid lihtsalt polegi kütet ja väljas oli tollel õhtul –16 kraadi. Seal on praegugi nii külm. Ja natukene mõnedele plokkidele anti võib-olla tund aega elektrit, et äkki nad saavad kuidagi üles seda temperatuuri või midagi laadida. 

Ma ei taha minna emotsionaalseks, aga ma küsisin väga praktilise küsimuse, et kas te teate, kui palju teel on tegelikult näiteks külmunuid või kui palju on neid hukkunuid. Tegelikult ei olegi võimalik seda teada. Ja üks inimene, kes ei olnud üldse riigiaparaadi töötaja, ta lihtsalt oli seal selle keskuse juures ja ta ütles, et nad proovivad, nad koputavad ustele, et aidata, aga neil ei ole ka õigust siseneda. Kujutage ette, see sõnum oli selline, et kui ilmad lähevad soojemaks, siis me hakkame lõhna järgi tundma. Kas me kujutame seda olukorda ette? 

Ja me arutame siin – mitte siin Eestis õnneks küll mitte, aga laiemalt Euroopas isegi juba ja kuskil mujal veel rohkem – teoreetilist küsimust, et andke oma maad ära ja tehke seda, kolmandat ja neljandat. Tegelikult ka see tunnetus on minu jaoks tähtis, et aru saada, mille eest me tegelikult seisame. See on peaaegu genotsiid, mida ju Venemaa läbi viib ka nende isikute ja inimeste vastu, et murda ühe rahva tahet olla vaba. Ja sellest lähtuvalt neid praktilisi tegevusi surve avaldamiseks Venemaale – ma olen siin neid palju loetlenud, ma ei hakka neid üle käima – me peame need ellu viima. Ja teistpidi mitte hirmust lähtudes Euroopas, vaid lihtsalt reaalsusest lähtudes tooma Ukraina Euroopasse sisse ja tagama oma julgeoleku, investeerima kaitsepoliitikasse ja võimetesse, aga ka hoidma oma ühiskonnad koos. See on kõige tähtsam, et me ise ära ei laguneks omavaheliste pusklemistega. See on kõige tähtsam!

Lauri Hussar, palun! 

Suur tänu, juhataja! Lugupeetud minister! Eesti Vabariigi iseseisvumise teekond läbi vabadussõja on kõige parem kinnitus sellele, kuidas sõlmida agressoriga rahu oma tingimustel. Selle võimaluse andis meile loomulikult meie endi vaprus ja võimekus, ka liitlaste abi, aga ka ulatuslikud majandussanktsioonid, sisuliselt majandusblokaad. Täna me oleme Euroopa Liidus 20. sanktsioonipaketi ettevalmistamisel ja juba ainuüksi see number 20 näitab, et need 19 varasemat sanktsioonipaketti ei ole olnud piisavad. Kui senised sanktsioonid ei ole piisavalt muutnud Venemaa käitumist, siis milline on Eesti strateegia nende tugevdamiseks ja karmistamiseks, arvestades et isolatsioonipoliitika on Eesti näitel väga selgelt andnud tulemuse ja Venemaa oli sunnitud meiega rahu sõlmima? Isolatsioonipoliitika töötas meie iseseisvumisel ja Tartu rahu sõlmimisel. Milline võiks olla ja peaks olema meie, Euroopa ja kõigi liitlaste ühine positsioon, selleks et kehtestada võimalikult toimivad sanktsioonid Venemaa suhtes?

Aitäh! Jaa, ka praegused numbrid viimase nelja aasta jooksul näitavad ikkagi seda, kui ma nüüd peast ütlen, et Euroopa Liidu ja Venemaa vaheline kaubandus on vähenenud peaaegu 65%, isegi rohkem, aga ikkagi on seal veel päris palju alles ja see avaldab oma mõju. 

Mida meie, Eesti poolt oleme kogu aeg teinud ettepanekutena nendes sanktsioonipakettides, mida tõepoolest on täna juba vastu võetud 19 … See on ka üks selline propagandanipp olnud, et kui te olete võtnud juba 19 sanktsioonipaketti vastu, siis järelikult need sanktsioonid ju üldse ei mõju. See on tegelikult fake news, see on vale narratiiv, see on vale uudis. Nad on kindlasti mõjutanud Venemaad, aga Venemaa ei ole lõplikult käpuli. Venemaa ei ole veel majanduslikult selles kohas, kus nad oleks sunnitud astuma siiralt läbirääkimiste laua taha ja oma kurssi muutma. Selles suhtes ma olen nõus. 

Aga Euroopa Liidu võtmes pärsib nende väga jõuliste sanktsioonide elluviimist ikkagi ka alalhoidlikkus ja poliitilise ühtsuse puudumine, oleme ausad. See pole mitte ainult ühe riigi probleem. Erinevate sanktsioonide puhul erinevad riigid ikkagi ei ole nõus nii radikaalselt käituma. Ja oleme ausad, kuskil tagaajus ikkagi kogu aeg käib üks väike hirm ja selle hirmu nime on, et äkki Venemaa eskaleerib. Kuigi meie siin, keda see eskalatsioon peaks arvatavasti teoreetiliselt kõige esimesena tabama, ei ole sellel seisukohal, sest Venemaa on juba tänaseks eskaleerinud. Venemaa on tänaseks juba eskaleerinud. Seetõttu, samm-sammult, nii palju kui on võimalik, me järjest tugevdame sanktsioone, näeme ette uusi sanktsioonirežiime. 

Nüüd on meie fookuses seesama Venemaa valilaevastik, mis läheb läbi Läänemere. 60+% Venemaa gaasi ja nafta ekspordist toimub siit. Ka seesama sadamateenuste totaalne piirangu seadmine 20. sanktsioonipaketis lööb väga tõsiselt ikkagi Venemaa varilaevastikku. Kas või see, et me suutsime kehtestada üldse sanktsioneeritud varilaevade nimekirja, mille puhul me ei pea enam iga kord 27 riigiga nõus olema, vaid see pidevalt täieneb. Me räägime sadadest ja sadadest laevadest juba. Need on need sammud. Aga muidugi võiks need olla veelgi tugevamad. Euroopa üksi ei suuda seda kõike teha. 

Väga tähtis on see, mida teevad ka teised riigid. Väga oluline on see, et Suurbritanniaga sanktsioonide koordineerimine on juba peaaegu igapäevane. Kui meie teeme sammu, siis ka nemad teevad, ja vastupidi, me proovime teha. Muidugi omab väga suurt tähtsust Ameerika Ühendriigid. Grahami paketist on räägitud juba väga kaua. Kui me räägime USA-poolseid sanktsioone ka nendele riikidele, kes Venemaaga ajavad äri, eelkõige energiakandjate võtmes, siis ma arvan, et see oleks väga suur mängumuutja, kui president Trump sellised sanktsioonid kehtestaks. Aga näiteks juba Trumpi kehtestatud sanktsioonid kahe Venemaa suure energiaettevõtte vastu pani ju Putini kõikuma. Me mäletame, et alati, kui Putin satub raskesse hetke, siis ta leiab kuskilt oma garaažist mingi uuema ja kiirema tuumarelvakandja ja siis ta hakkab neid õppusi korraldama, et just mängida, et ärge, mehed, jamage, mul on siin tuumarelv, ma võib-olla võin seda kasutada, kuigi meie ei usu, et ta seda kunagi teeb. Selles mõttes kasu oleks sellest. 

Muidugi, Hiina, kes võimaldab Venemaal seda sõda pidada. Ma võib-olla utreerin meelega, aga Hiinast sõltub Venemaa iga päev järjest rohkem majanduslikult ja ka poliitiliselt. Ma isiklikult arvan – ma ütlesin seda ka eelmise aasta novembris toimunud Hiina visiidil Hiina välisministrile ka välja –, et kui Hiina sooviks, et Venemaa agressioon Ukraina vastu lõppeks, siis piisaks tegelikult ühest tõsisest telefonikõnest Kremlisse ja see ka lõppeks. Nii et kokkuvõttes oleks globaalne isolatsioon see, mis lõpetaks selle sõja kiiresti. Meie peame tegema siin Euroopa poolt ära nii palju, kui meie suudame. See juba väga oluliselt mõjutab praegust Venemaa majandust ja seeläbi ka Venemaa pikaajalist võimet agressiooni ellu viia.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Väga hea, ma saan aru, et praegu alles esimest korda kõlas Hiina. Te oma ettekandes jätsite miskipärast Hiina teema kõrvale. Sellest lähtuvalt ma küsingi. Teile meeldib erinevaid hinnanguid anda nii presidendile kui ka Riigikogu liikmetele, kes mingi hetk külastasid Hiinat. Te ise külastasite väga kõrgel tasemel, kohtusite Hiina välisministriga ja arutasite kindlasti väga olulisi küsimusi. Ma tegin teile ka kirjaliku päringu. Te vastasite, et te valdavalt arutasite Ukraina teemat, mis on ka õige. Täpselt samamoodi meie, kui olime ka Riigikogust visiidil Hiinas, arutasime samuti seda olulist küsimust. Muude küsimuste seas ma veel küsin, kas te arutasite ka muid küsimusi, aga vastust sealt ei tulnud. Sellest lähtuvalt küsingi ja andke palun ka hinnanguid. Kas te arutasite ka Tiibeti küsimust? Kuidas te suhtute Riigikogu Tiibeti avaldusse, mis on suuresti initsieeritud joobesoleku Juku-Kalle Raidi poolt, kes on ka Eesti 200 fraktsiooni liige. Ja tema käitumist ...

Teie aeg!

... dalai-laamaga kohtumisel. Andke ka talle see hinnang. Kuidas te hindate kogu seda olukorda?

Aitäh, hea küsija! Mul on hea meel, et te tunnete nii suurt huvi Hiina teema vastu, sest Hiina on ikkagi maailma suurriik ja nemad kujundavad väga palju ka seda, mis maailmas tulevikus juhtuma hakkab. Oma visiidil tõepoolest praktiliselt kõige suurema osa me rääkisime minu poolt vähemalt just nimelt Venemaa agressioonist Ukraina vastu. Me rääkisime Euroopa julgeolekust, kui suur roll Hiinal tegelikult seal on. Ma selgitasin ka meie enda poliitikat, miks me teeme ühte, teist või kolmandat asja, miks me survestame Venemaad, kuidas me näeme tegelikult Hiina toetusel, vähemalt majanduslikul toetusel, aga nad ka tegelikult toetavad ju läbi erinevate tehnoloogiakomponentide ka otseselt Venemaa sõjatööstust. See on otsene oht ju Euroopale, kellega ka Hiina tahab häid suhteid omada. Meile see oht ei ole teoreetiline, meile kui Euroopale on see oht eksistentsiaalne. Eksistentsiaalne tähendab eluline, see tähendab, et kui see oht realiseerub, siis see on oht ja reaalne tulemus meie eludele, meie iseseisvusele ja vabadusele. See on see positsioon, mis Eesti Vabariigil välispoliitiliselt on. Ja kui meie ei räägi enda eest, siis teeb seda keegi teine ja arvatavasti mitte meie huvidest lähtuvalt. Seetõttu läks ka minu kohtumise põhiosa just nimelt sellele, mis puudutab meie kui Eesti, aga ka Euroopa julgeolekut. Jah, ma tõstsin ka Tiibeti küsimuse, inimõiguste teemad. See on alati meie kohtumise osa, siin ei ole mitte mingit küsimust.  

Ja kui küsida Juku-Kalle Raidi kohtumise kohta dalai-laamaga, siis minu teada on ta kohtunud dalai-laamaga päris palju kordi ja minu teada avalikest allikatest lugedes ka see kohtumine läks suurepäraselt.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud minister! Mina olen ikka üsna mures selle pärast, et teil valitsuses on ka mitu välispoliitikat. Nimelt, osa poliitikuid sõimab väsimatult USA-d, ministreid pean samuti silmas. Alles hiljuti peletasite teie koalitsioonikaaslased siit Riigikogust toimuma pidanud konverentsilt minema USA tervishoiuministri. Ühesõnaga, täielik põhjakukkumine, mõnitustega liitlase ülekallamine. Ma ei imesta, kui nad ühel päeval hakkavad lihtsalt meie vastu huvi kaotama.

Aga ma ikkagi küsin laiemalt, mis puudutab USA kommentaari Euroopa tsivilisatsioonilise hävingu kohta. Tsiteerin: veel hullem on tsivilisatsiooniline häving, poliitiline vabadus ja suveräänsus. Euroopa Liidu ja teiste üleilmsete institutsioonide ohustatud migratsioonipoliitika muudab kontinenti ja tekitab pingeid. Kui te olete USA julgeolekustrateegia seisukohtadega nõus, siis kuidas teie aitaksite ära hoida Euroopa tsivilisatsioonilist lagunemist? 

Aitäh! Väga oluline küsimus. Ma neid konkreetseid tsitaate ei kommenteeri. Me oleme kõik lugenud ka USA julgeolekustrateegiat. Seal on olnud väga selge kriitika laiemalt tegelikult selle praeguse Ameerika Ühendriikide administratsiooni poolt Euroopa suunal, just nimelt, mis puudutab immigratsioonipoliitikat. Tsivilisatsioonide säilimisi ja mittesäilimisi ma siin ei kommenteeriks, sest Euroopal on väga selge väärtusruum. Ma arvan, et sellel on väga suur tulevik avatud väärtuspõhise suhtumise kaudu. Selles mõttes siin ei ole midagi kommenteerida. 

Küll aga ma võin öelda, et Euroopa Liit on nüüd oma immigratsioonipoliitika üle vaadanud. Eesti ise ühe liikmesriigina on omanud kogu aeg päris konservatiivset immigratsioonipoliitikat, mis puudutab just nimelt seda, et meie peame teadma, kes siia tuleb ja miks siia tuleb, meie peame otsustama selle üle. See on eelkõige meie julgeoleku teema, aga samal ajal oleme me olnud väga avatud näiteks Ukraina rahva vastu. Meil on siin, ma peast ütlen, üle 3% tänasest elanikkonnast ju ka Ukraina põgenikke, kes on väga hästi ja avatult vastu võetud, kes on meie ühiskonnaga integreerunud. 

Nii et mina teie muret selles küsimuses jagan. Me peame ikkagi saama aru, kui kontrollitud on meie migratsioonipoliitika Euroopas. Ma ei oska anda hinnangut suhetes Ameerika Ühendriikidega sellel teemal. Minu suhted ja kohtumised Ameerika kolleegidega on olnud väga positiivsed, meie suhted on väga head ja usalduslikud. Muuseas, üks teema, mille vastu on ka Ameerika Ühendriigid huvi tundnud ja me oleme andnud oma ekspertide poolt koostöövõimalust, on just nimelt see, kuidas meie oleme suutnud hoida oma idapiiri kontrolli all, kuidas meie oleme suutnud hoida kontrolli all omaenda piirikorralduse. See on üks teema, mille vastu on Ameerika Ühendriigid huvi tundnud.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Maailmas on vähe kommunistlikke riike, üks neist on Kuuba. Seal on aastate jooksul sadu tuhandeid inimesi vangikongi saadetud, kümneid tuhandeid mõrvatud. Kuuba on Venemaa liitlane, toetab teda agressioonis, on saatnud sinna mitu tuhat sõdurit Ukraina vastu võitlema ja süütud inimesi tapma. Aga me oleme täna olukorras, kus E-riigi Akadeemia, Eesti riigi asutatud, või vähemalt üks osanikke on Eesti riik, toetab Kuuba digitaliseerimist, digiriiki ligi poole miljoni euroga. Ka teie olete selle hukka mõistnud. Aga ometigi ei ole riik selle vastu midagi ette võtnud. Öeldakse, et see on eraõiguslik, aga kui riik on ise üks asutajatest ja ka suurte summadega läbi aastate toetanud seda E-riigi Akadeemiat, siis saaks oma sõna sekka öelda.

Teie aeg! 

Miks ei ole vahele astutud ja nõutud selle lõpetamist, sest see on meie välispoliitika ja julgeolekupoliitika vastu? Äkki selgitate seda olukorda?

Aitäh! Tõepoolest, Eesti E-riigi Akadeemia on eraõiguslik institutsioon, ta on Eesti riigile ja Välisministeeriumile ka strateegiline partner, nagu ka küsija mainis. Selles mõttes nad teevad suurepärast tööd, mis puudutab just nimelt Eesti digiriigi eduloo viimist üle maailma nendesse riikidesse, kes tahavad samasuguseid muudatusi teha, ja ühtlasi koos meie erasektoriga seda kõike teevad. 

Aga nüüd lihtsalt väike täpsustus, et nemad ei toeta rahaliselt Kuuba projekti, nemad on lihtsalt Euroopa Liidu sees üks nendest, kes Euroopa Liidu projekti läbiviijateks on. Lihtsalt seal on see vahe, et nendel ei ole mingit raha ega riigi raha, millega Kuubat toetatakse. Lihtsalt nad viivad läbi ühte projekti või õigemini nad võitsid selle projekti. 

Ma olen ka väga selgelt välja öelnud, et see ei sobi meie välispoliitikaga, kuigi tegu on eraõigusliku organisatsiooniga. Samamoodi tõstsin ma kaks nädalat tagasi toimunud Euroopa Liidu välisasjade nõukogus üles teema, et Euroopa Liidu tasemel me peame üle vaatama oma Kuuba-poliitika, mis muuseas on Euroopa Liidu poolt vastu võetud 2016. aastal. Täna on 2026. aasta, väga palju on vahepeal muutunud. Me teame seda juba ammu, et Kuuba on kommunistliku režiimi all. Selleks pole vaja ju väga palju uudiseid lugeda. Aga samal ajal me teame ka seda, et Kuuba konkreetselt, otseselt toetab Venemaa agressiooni Ukrainas. Me teame seda ja seal on teada veel rohkemgi fakte. 

Nii et minu ja valitsuse tuge sellele, et me kuidagi edendaksime või toetaksime praegust Kuuba režiimi, ei ole. Me oleme andnud ka oma väga selge sisendi E-riigi Akadeemiasse, et kui saab selle projekti ära lõpetada. Aga see ei ole nende projekt, otsus nende poolt, kuidas nad saavad ja kas nad osalevad seal. Aga igal juhul on teema tõstatus väga oluline. Ja ma nüüd olen ka …

Aitäh! Teie aeg vastamiseks on läbi saanud. Nii et küsimusteks-vastusteks ette nähtud aeg on läbi saanud. Tänan ministrit.  

Ja enne, kui me läheme järgmise ettekandja juurde, on meil vaja läbi viia protseduuriline tegevus, kus on vaja teha hääletus istungi pikendamiseks. Algatajad teevad ettepaneku pikendada istungi aega kuni päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Seda peame hääletama peale signaali.  

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele arutelu algataja ettepaneku pikendada istungi aega kuni päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt hääletas 32 Riigikogu liiget, vastu oli 0, erapooletuid 0. Tänane istung on pikendatud kuni kella 14-ni. 

Läheme edasi järgmise ettekande juurde. Väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson, palun!

Austatud Riigikogu istungi juhataja! Head kolleegid! Head külalised! Maailm on taas jõudnud punkti, kus väikeriikide saatus ei sõltu enam üksnes sellest, kui hästi nad loevad jõuvahekordi, vaid ka sellest, kas nad julgevad oma põhimõtteid kaitsta. Iga murdeajastu sunnib väikeriike vastama eksistentsiaalsele küsimusele: kas kohanduda maailmaga nii, nagu see parasjagu on, või seista selle eest, milline maailm olema peab.

Eesti ajalooline kogemus annab sellele küsimusele kainelt ja halastamatult selge vastuse. 1930. aastatel püüdsime kohaneda. Me lootsime, et kui oleme vaoshoitud, ettevaatlikud ja "mõistlikud", siis jäetakse meid rahule. Tulemus oli kaotus – riigi, vabaduse ja kümnete tuhandete inimeste saatuste kaotus. See kogemus ütleb meile ühemõtteliselt: kui väikeriik loobub oma väärtustest ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetest, loobub ta lõpuks ka oma julgeolekust.

Eesti välispoliitikat on sageli kirjeldatud kui väärtuspõhist. Sageli küsitakse – vahel heatahtlikult, vahel irooniliselt –, kas väärtustel on üldse kohta maailmas, mida juhib jõud. 

Minu vastus on selge: Eesti välispoliitika ei ole kunagi olnud naiivne idealism. Aga see ei ole olnud ega saa kunagi olema ka küüniline, üksnes iseenda huvidest lähtuv jõupoliitika. Eesti välispoliitika aluseks on olnud ja peab ka edaspidi olema väärtuspõhine realism. Realism, mis mõistab jõudu. Realism, mis näeb ohtusid. Aga ka realism, mis teab, et väikeriigi jaoks on väärtused ellujäämise tööriistad.

Nagu ütles president Lennart Meri: "Väikeriigi suurim jõud on tema moraalne autoriteet." See ei ole poeetiline kujund. See on strateegiline tõde.

Head kolleegid! Me elame maailmas, kus teise maailmasõja järel loodud rahvusvaheline kord mureneb meie silme all. Reegleid, mis pidid kaitsma nõrgemaid, rikutakse karistuseta. Jõudu kasutatakse taas piiride muutmiseks. Autoritaarsed riigid räägivad üha avalikumalt, et demokraatia on nõrkus ja vabadus on luksus.
See ei ole enam tulevikustsenaarium. See on meie igapäevane reaalsus.

Aasta 2026 on Eesti jaoks eriline. Me ei pea täna välispoliitika debatti teoreetilises maailmas, vaid maailmas, kus ühed otsused on juba tehtud ja veel tegemata otsuste hind on juba nähtav. Me arutame välispoliitikat olukorras, kus Euroopa mandril käib endiselt suur sõda, kus Atlandi-ülene suhe on läbimas sügavat ümberhäälestust ning kus küsimus ei ole enam selles, kas maailmakord muutub, vaid selles, kes selle muutuse suunab.

Eesti välispoliitiline debatt ei saa seetõttu olla ennast rahustav ega rituaalne. See peab olema aus, strateegiline ja otsuseid nõudev.

Küsimus ei ole, kas maailm muutub tagasi "normaalseks". Küsimus on, kas Eesti kohaneb muutunud maailmaga viisil, mis tugevdab meie julgeolekut, või viisil, mis kasvatab meie haavatavust.

Venemaa vallutussõda rahu vastu Euroopas nihkub juba varsti viiendasse aastasse, kusjuures Ukraina riigi hävitamist alustasid nad 12 aastat tagasi. Venemaad selles sõjas toetav Hiina kujundab samm-sammult maailmakorda, kus inimõigused on siseküsimus ja jõupositsioon annab õiguse. Lähis-Idas ja Ida-Aasias kuhjuvad pinged, mis võivad kiiresti laieneda. 

Tehnoloogiline revolutsioon – tehisintellekt, kvantarvutid, autonoomsed relvad – muudab konfliktide ja sõja olemust kiiremini, kui meie institutsioonid suudavad kohaneda.

See kõik kokku tähendab: maailm on sisenenud korratuse ajastusse. Sellises maailmas on väikeriigi suurim viga uskuda, et torm möödub meist. Ei möödu.

Pärast iseseisvuse taastamist oli Eesti valik lihtne ja kompromissitu: mitte kunagi enam üksi! See tähendas NATO-t. See tähendas Euroopa Liitu. See tähendas kuulumist vabade riikide poliitilisse kogukonda. Aga "mitte kunagi enam üksi" ei ole seisund. See on igapäevane töö. Nii nagu see on olnud meil viimased 35 aastat.

Liitlased ei ole abstraktne mõiste. Liitlased on suhted, mida tuleb hoida. Usaldus, mida tuleb kinnitada, ja panus, mida tuleb anda. Seetõttu on Eesti otsus investeerida alates sellest aastast üle 5% SKP-st riigikaitsesse, tugevdada oma kaitsevõimet ja võtta vastu liitlasvägesid mitte ainult sõjaline, vaid sügavalt poliitiline sõnum: me oleme tõsiseltvõetav liitlane.

Head kolleegid! Eesti suurimaks välispoliitiliseks väljakutseks murdeajastu tingimustes on teha kõik, et meie piiridelt vaenlast heidutav liitlasruum ei nõrgeneks ega laguneks. See on meiega sarnaselt mõtleva Põhjala ja Balti ruumi ühine tahe.

Eesti iseseisvuse taastamine ning hilisem meie julgeoleku tugevdamine NATO laienemise kaudu poleks olnud võimalik ilma Ameerika Ühendriikide toetuse ja rahvusvahelise tegevuseta. USA on praegu läbimas enda 250-aastases ajaloos üht suurimat sisemist muutumist, millel paratamatult on mõjud ka nende liitlastele. 
Me teame, kui kaalukas on USA roll olnud ja on ka jätkuvalt vaba maailma kaitsel. Kuid me peame olema ausad: muutunud maailmas ei ole USA-l üksinda enam võimalik täita rolli, mille nad võtsid teise maailmasõja lõpul. 

Meie maailma ühised vastased tahavad näha Euroopa ja Ameerika tüllipööramist ja USA lahkumist Euroopast. See avaks Hiina kaitsva selja taga tegutsevale Venemaale parima võimaluse oma kauaaegse strateegilise unistuse elluviimiseks: julgeolekupoliitilise kontrolli saavutamiseks kogu Euroopa üle. See tähendaks Eestile ja teistele Venemaa piirialadel asuvatele riikidele eksistentsiaalse ohu kasvu kriitilisele tasemele.

Seepärast ei ole Eesti huvi ei idealiseerida ega dramatiseerida Ameerikat. See huvi on hoida Ameerika võimalikult sügavalt Euroopa julgeolekusse seotuna – sõltumata sellest, milline administratsioon teostab võimu.

Eesti välispoliitilises tegevuses tähendab see kolme asja. 

Esiteks, Eesti peab jätkuvalt olema usaldusväärne ja tugev NATO liitlane, kes panustab rohkem, mitte vähem.

Teiseks, Eesti peab töötama koos Euroopa liitlastega selle nimel, et Euroopa kaitsevõime kasv vähendaks koormust Ameerikale, mitte ei asendaks Ameerikat.

Kolmandaks, Eesti peab igal tasandil – poliitilisel, sõjalisel ja ühiskondlikul – rääkima Washingtoniga ausat keelt: Ameerika kohalolek Euroopas ei ole heategevus, vaid investeering USA enda julgeolekusse. Euroopale selja pööramine oleks võrdeline strateegilise enesetapuga.

NATO on Ameerika Ühendriikide jaoks jõuvõimendi. Euroopa on Ameerika strateegiline tagala. Ja Eesti on selle liitlassuhte eesliin.

Head kolleegid! Murdeajastu tingimustes on Euroopa riigid täna olemusliku valiku ees: kas kujuneda ühtse kontinendina geopoliitiliseks mõjutajaks või marginaliseeruda sisemistes vastuoludes geopoliitiliseks objektiks, kelle tuleviku üle otsustavad teised.

Kui Euroopa Liit tahab tõusta geopoliitilise tegija klassi, peab ta tegema valikuid, mis on poliitiliselt rasked, kuid strateegiliselt vältimatud. Kõige kriitilisem on siin küsimus, kas Euroopa suudab kontinenti laastava sõja võita või surub agressor Ukrainale ja seeläbi kogu Euroopale peale alandava, ebaõiglase ning eksistentsiaalset ohtu sisaldava rahu tervetele Euroopa rahvastele, sealhulgas meile, Eestile. 

Nendel päevadel möödub 12 aastat sellest, kui Venemaa alustas sõjalist jõudu rakendades Ukraina riigi ja suveräänsuse hävitamist. 2021. aasta lõpul tegi Venemaa kõigile must valgel selgeks veel teisegi strateegilise eesmärgi: kogu Euroopa julgeolekuarhitektuuri ehk NATO hävitamise.

Kui Euroopa tahab olla tegija ning muutuva maailmakorra sõnastaja, peame iga päev endalt küsima: kas me oleme teinud piisavalt, et aidata Ukrainal ja kogu Euroopal sõda võita? Ja kui me küsime seda täna, siis vastus on kahjuks: ei, me ei ole teinud piisavalt. Me ei ole teinud piisavalt selleks, et sundida Venemaad oma eesmärkidest loobuma. Me ei ole teinud piisavalt, et päästa Ukraina elanikke genotsiidimõõtmetes vägivalla eest. Me ei ole teinud piisavalt, et taastada Euroopa riikide sõjaline võimekus ajal, kui meie vaenlane mitte üksnes ei plaani meid hävitada, vaid tegutseb iga päev selle nimel. 

On häbiväärne, kui meie mõtetes on pelgalt küüniline arvestus, et iga päev, mis on võidetud Ukraina sõdurite elu ja rahva kannatuste hinnaga, on päästev paus Euroopale ja vabale maailmale. Sellise hoiakuga liigume kiiresti halvima tagajärje suunas. Me peame täna tegema strateegilise pöörde, mille keskmes peab olema Euroopa, sealhulgas Ukraina, ühine võidutahe.

Euroopa peab looma reaalse ja heidutava sõjalise võimekuse, mille aluseks on tahe kaitsta ühiseid väärtusi ükskõik millise vaenlase vastu. Agressoriga dialoogi otsimine on tupiktee ja töötab vastu Euroopa geopoliitiliste eesmärkide saavutamisele.

Euroopa Põhjala riigid, või kui soovite Uue Põhjala riigid, sealhulgas siis Eesti, peavad võtma initsiatiivi ja sõnastama koos tegevuskavaga strateegilise eesmärgi kogu Euroopa kui geopoliitilise mõjukeskuse saavutamiseks. Tee selle eesmärgini peab sisaldama majandus- ja julgeolekupoliitika sidumist üheks tervikuks, alates kapitaliturust kriitiliste tarneahelateni ning tehisintellektist ja pooljuhtidest energeetikani. Euroopa riigid peavad võtma pikaajalise vastutuse ühtse ja vaba Euroopa piiride, sealhulgas Ukraina kaitsel ka siis, kui Ameerika Ühendriikide strateegiline fookus on kõikuv või keskendub rohkem Vaikse ookeani piirkonda.

Eesti huvi on selge. Me vajame tugevat Euroopa Liitu, kes suudab koos NATO-ga heidutada ükskõik millist ohtu, toetada Ukrainat Venemaa tõrjumisel võiduka rahuni ja seista demokraatliku maailma õiguste kaitsel.

Ukraina ei ole ainult Ukraina küsimus. Ukraina on test. Test sellele, kas agressioon tasub end ära. Test sellele, kas jõuga saab Euroopas piire muuta. Test sellele, kas väikeriigil on õigus eksisteerida ka siis, kui suur naaber seda ei tunnista.

Eesti vastus sellele testile on olnud algusest peale selge ja ühemõtteline. Me toetame Ukrainat kuni võidun, mis taastab Euroopas õiglase ja kestliku rahu. Me teeme seda mitte seetõttu, et see oleks lihtne, ja mitte seetõttu, et see oleks odav, vaid seetõttu, et alternatiiv oleks meile kordades kallim.

Kui Venemaa pole huvitatud rahust, nagu on näidanud terve aasta väldanud niinimetatud rahukõnelused, ega Ukraina suveräänsuse austamisest, ei peatu ta Ukrainas. Seda teavad kõik meie liitlased. Seepärast peab Eesti jätkama ise ja innustama liitlasi suurendama sõjalist abi Ukrainale, karmistama sanktsioone Venemaa ja tema toetajate vastu, isoleerima vallutussõda pidava Venemaa rahvusvahelisel areenil ning hoidma selget sõnumit: agressioon ega sõjakuriteod ei normaliseeru.

Head kolleegid! Eesti järjekindel välis- ja julgeolekupoliitika leiab peagi kaasajastatud sõnastuse julgeolekupoliitika alustes. Siin töötavad Vabariigi Valitsus ja Riigikogu hea tava kohaselt tihedas koostöös. See on üks paljudest näidetest, kuidas kujuneb Eesi välispoliitiline ühisliin, hoiak ja eesmärk, mis on meile läbi viimaste kümnendite edu toonud. 

Praeguse murdeajastu tingimustes on lisaks meie kaitsevõimekuse tempokale arendamisele oluline Eesti välispoliitiline aktiivsus. Rahvusvaheline kohalolek, julge ja läbimõeldud diplomaatia on meie kaitse eesliin. Seepärast on uute saatkondade avamine, millest rääkis välisminister, õige tee praeguses maailmas. 

Oma panuse aktiivsesse rahvusvahelisse suhtlemisse annab ka Riigikogu, mille välissuhtlemist koordineerib väliskomisjon. Meie tegevuse keskmes on rahvusvahelise toetuse hoidmine ja tugevdamine Ukraina suveräänsuse tagamisel ning seeläbi Vene agressiooni tõrjumisel. Nii nagu ei väsi ukrainlased, ei väsi ka meie. 

Ma tänan Riigikogu liikmeid, kes on aktiivsed Eesti esindamisel parlamentaarses diplomaatias. Olgu see siis välisdelegatsioonide töös osaledes või parlamendirühmi juhtides, Riigikogu ametlikku esindamisse või individuaalsesse rahvusvahelisesse tegevusesse panustades. Iga sõna ja hääl loeb.

USA välisminister Marco Rubio ütles läinud nädalavahetusel toimunud Müncheni julgeolekukonverentsi eel: "Maailm muutub meie silme all suure kiirusega. Vana maailm on kadunud. Me elame geopoliitika uues ajastus ning see nõuab meilt kõigilt selgusele jõudmist, mida see tähendab ja milline saab olema meie roll selles."

Maailmas toimuva murrangulisus peegeldus hästi ka Müncheni julgeolekukonverentsi eel avaldatud raport pealkirja all "Hävitamise all". Selle sissejuhatuses kirjutatakse, et "maailm on sisenenud purustuspoliitika ajastusse. Laiaulatuslik hävitamine – mitte hoolikad reformid ja poliitikaparandused – on saanud praegu valdavaks."

Kuna senine reeglitel põhinev maailmakord, mille alusteks on olnud rahvusvaheline õigus, multilateraalsus, institutsioonide keskne roll ja normipõhine koostöö, on sattunud tugeva surve alla, on väliskomisjonil kavas eelolevatel kuudel keskenduda oma kuulamistes sellele, kuidas peaks väikeriik Eesti navigeerima selles turbulentses maailmas.

Et meie parlamentaarsed kuulamised ja nendest tehtavad poliitikasoovitused oleksid kõigiti kaalutud, otsustas väliskomisjon tellida lisaks ka uuringu, mis käsitleks rahvusvahelise korra sügavaid muutusi ning nende mõjusid väikeriikidele, lähtudes Eesti pikaajalistest julgeolekuhuvidest.

Head kolleegid! Eesti välispoliitika seisneb ühtsuses, mõtteselguses, järjekindluses ja usaldusväärsuses. Meie hääl loeb siis, kui see on kooskõlas meie tegudega. Seetõttu on erakondadeülene üksmeel välispoliitika põhisuundades Eesti strateegiline vara.

See ei tähenda, et meil ei võiks olla erimeelsusi. See tähendab, et eksistentsiaalsetes küsimustes seisame koos. Ja eksistentsiaalne küsimus on lihtne: kas Eesti jääb vabaks, iseseisvaks ja demokraatlikuks riigiks? 
Minu vastus on: jah, loomulikult. Aga ainult siis, kui me ei anna murdeajastu maailmas ära oma kompassi. See kompass on väärtuspõhine realism. Soov elada maailmas, kus suveräänsus ei ole vahetusraha, kus vabadus ei ole privileeg, kus jõud ei anna õigust. See ei ole idealism. See on Eesti ellujäämisstrateegia.

Teie aeg!

Viimane lause. Ühelgi varasemal ajal ei ole Eesti olnud nii tugevate liitlastega, nii hästi kaitstud ja nii teadlik oma rollist kui praegu. Meil on põhjust olla valvsad, aga meil on küllaga põhjust olla ka enesekindlad. Sisenegem siis sellesse murdeajastusse sirge selja, selge pilgu ja kindla tahtega.

Eesti jääb, kestab ja võidab. Aitäh! 

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Katrin Kuusemäe, palun!

Aitäh! Lugupeetud eesistuja! Hea Marko! Ma tänan selle väga hea ja konkreetse ettekande eest! Aga minu küsimus on, et kuidas peaks Eesti sinu hinnangul tasakaalustama väärtuspõhist välispoliitikat ja realistliku julgeolekuhuvide kaitset olukorras, kus rahvusvaheline kord on murenemas ning USA roll Euroopas võib muutuda.

Aitäh, hea Katrin! See on tõesti väga põhimõtteline küsimus ja tegelikult olnud meie välispoliitika kujundamisel ja valikute tegemisel keskne sisuliselt igal ajahetkel, kui Eesti on olnud vaba ja iseseisev riik, eriti kindlasti pärast seda, kui me taastasime oma iseseisvuse 35 aastat tagasi. Ja Eesti enda ajaloost, oma kogemusest, ka päris dramaatilisest kogemusest, teab päris hästi, et kui me maksame lõivu oma põhiväärtustele, kui me ei hinda ega austa vabadust, demokraatiat, inimõigusi, kui me ei hooli sellest näiteks kas või oma koduses debatis või oma kodustes sisemistes aruteludes, siis selge on see, et seda on raske kaitsta ka rahvusvaheliselt. Ja väikeriigi roll, nagu ma oma kõnes ütlesin, on täiesti ilmselge. Meil ei ole kunagi võimalik kujundada selliseks nii-öelda üksnes realismist lähtuvaks jõuks, sest meie ellujäämistagatis on usk nendesse väärtustesse, aga ka selge, neidsamu väärtusi jagav liitlasruum, kes hoiab meie jaoks vaba maailma koos ja ohte piiridelt eemal. 

Sinu küsimuses tõstatatud dilemma on väga aktuaalne. Selle üle räägiti terve läinud nädalavahetus Müncheni julgeolekukonverentsil. Olgem ausad, ega see ei ole üksnes väikeriikide küsimus. Kõik Euroopa riigid, kaasa arvatud sellised suured riigid nagu Saksamaa, Suurbritannia, Prantsusmaa ja teised, teavad väga hästi, et tänases maailmas on maailmakorrale esitanud väljakutseid riigid nagu Hiina, mille rahvaarv on 1,3 miljardit ja majanduslik võimsus on silmnähtav, kõigile tunnetatav ja arusaadav, või agressiivne Venemaa, kes ei hooli sadadest tuhandetest, varsti miljonitest inimeludest, et oma impeeriumi taastada. On selge, et meie ühine tulevik sõltub sellest, kui hästi me suudame koos töötada ja muu hulgas mitte ainult jõule keskenduda, vaid ka sellele, et kaitsta neid põhiväärtusi, mis lähevad korda ikkagi paljudele inimestele kogu maailmas. 

Ma arvan, et need muutused, mis on toimunud või toimumas ka sisemiselt Ameerika Ühendriikides praegu, on väga dünaamiline protsess ja kindlasti mõjutab see laiemalt vaba maailma liitlasruumi. Aga Euroopal siin tuleb väga enesekindlalt ja selgelt peeglisse vaadates öelda, et kui me tahame kaitsta neid hüvesid, seda vabadust, rahu ja stabiilsust, mis Euroopa on suutnud Euroopa Liidu kaudu, NATO kaudu ja koostöö kaudu saavutada viimase 80 aasta jooksul peale teist maailmasõda, siis ei ole lihtsalt muud alternatiivi kui see, et me töötame reaalselt koos just nimelt ühitades neid väärtusi, mis meile on olulised, aga nende kaitseks ka jõudu, mis tagab selle, et ükski oht meid reaalselt, eksistentsiaalselt ei ohusta.

Peeter Ernitsat ei ole. Võtame järgmisena Riina Sikkuti, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tõesti, tänan ka sisuka ettekande eest! Täpselt sealt tahangi küsida, kus te lõpetasite. Me peame seisma oma väärtuste eest ja rakendama ka jõudu nende kaitsmiseks. Kui lugeda Eesti või rahvusvahelist meediat, siis tõesti jääb mulje, et see viimase aasta möll on pannud inimesed aru saama, et Atlandi-ülestes suhetes nii-öelda vanad head ajad ei tule tagasi ja et need asjad ongi muutunud. Kuidas te hindaksite, et kui me vaatame nüüd meie reaalse ohu ehk Venemaa poole, kas Euroopas on arusaam, et ka peale Ukraina võitu ei saa minna ajas tagasi ja hakata Venemaalt gaasi ostma? Et on terve rida samme ja eeldusi, mis peavad tõeks saama, enne kui saab rääkida nii-öelda traditsioonilisest või tsiviliseeritud riikidevahelisest suhtlusest. Kuidas see pilt Euroopast paistab?

Aitäh, hea Riina! See on ka väga oluline põhimõtteline küsimus ja kindlasti vastused sellele küsimusele või ka teod, mis võiksid järgneda, on üliolulised ka meie julgeoleku tagamisel. Ma usun, et sellest, et Venemaa on pikaajaline oht läänemaailmale ja ennekõike Euroopale, saavad väga paljud meie partnerid ja liitlased Euroopas täna aru. See ei olnud üheselt mõistetav enne 2022. aastat, olgugi et Venemaa oli selleks hetkeks juba kaheksa aastat püüdnud jõuga piire muuta ja lammutada Ukraina suveräänsust. Meenutame, et Venemaa imperiaalsed sõjad ei alanud ju mitte ainult viiendiku Gruusia territooriumi okupeerimisest 2008. aastal, vaid sisuliselt ikkagi peale Nõukogude impeeriumi lagunemist kohe asus Venemaa tegema ühel või teisel viisil samme, et taastada lagunenud impeeriumi ja selle mõju maailmas. Nii et meie jaoks on ilmselge, et tegemist on pikaajalise probleemiga. Aga ma arvan, et ikkagi kriitilise tähtsusega selles, kuidas kujunevad suhted tulevikus üldse või kuidas me näeme tulevikus Venemaad, sõltub väga palju lõpplahendusest Ukrainas. Ja kui me täna siin räägime – varsti, 24. veebruaril möödub ju neli aastat täiemahulise suure sõja algusest Euroopa südames –, siis nagu ma oma kõnes ütlesin, me peame tõsiselt peeglisse vaatama ja küsima, kas me oleme ikkagi kõik teinud selleks, et seda sõda viia sellise lõpuni, et see rahu, mis tuleb peale seda, on õiglane, et agressioon saab karistuse, agressor saab karistuse, et me ei anna andeks nende meeletute sõjakuritegude eest, selle genotsiidi eest, mida Venemaa viib läbi igapäevaselt Ukraina rahva vastu. Kui me seda suudame, siis ma usun, et sellega on raamistatud ka see potentsiaalne suhete tee Venemaaga. Ja võib-olla isegi veelgi olulisem on see, et kui ka praegu Euroopa liidrid küsivad oma kõnedes, oma esinemistes ja rõhutavad seda, et Euroopa peab nüüd ise jalule tõusma ja näitama, et me oleme jõud, kellega tuleb arvestada, ja jõud, kes on võimeline iseennast kaitsma ja oma lähedasi partnereid ja liitlasi, siis see on see tõehetk. Ja ma peaks ütlema, et meil tuleb ka enda välispoliitilises tegevuses olla veelgi aktiivsemad, et välistada selline stsenaarium, mida te kirjeldasite oma küsimuses. 

Peeter Ernitsat endiselt ei ole, aga Jüri Jaanson, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea väliskomisjoni esimees! Mu küsimus tegelikult oli mõeldud ka välisministrile, aga teda siin ei ole, õigemini ei jõudnud enam teise küsimusega temani. Aga Euroopa ühtsusest rääkides, meil oli see jututeema, et Euroopa ühtsuse probleem väljendub ka Venemaa sportlaste lubamisel rahvusvahelisele spordiareenile. See on nüüd kujunemas hästi suureks probleemkohaks, sest võitlus ja arvamuste paljusus käib just Venemaa sportlaste lubamises järgmistele olümpiamängudele. Kas on komisjonis arutelul olnud ka, mis on meie võimalused sellise väljavaate vastustamiseks?

Aitäh, hea Jüri! Ei, tõsi, Riigikogu väliskomisjon ei ole viimastel oma istungitel käsitlenud rahvusvahelist spordipoliitikat, kuigi see on iseenesest täiesti kohane, sest minu arvates on tegemist ühe rindega selles suures sõjas, mis Venemaa on vallandanud vaba läänemaailma vastu. Me peame ju aru andma, et Venemaa ei võitle praegu ainult Ida- ja Lõuna-Ukrainas, vaid ta teeb seda kõikvõimaliku mõjutustegevuse kaudu paljudes lääne pealinnades, paljudes lääneriikides korraldades sabotaažiakte, mõjutades riikide poliitilisi suundumusi, sekkudes sisepoliitilisesse narratiiviloomesse. Vaieldamatult on see olnud ka külma sõja perioodil – pean silmas rahvusvahelist spordiliikumist ja olümpialiikumist – üks väga olulisi mõjutusvahendeid, mille kaudu Venemaa on püüdnud oma positsioone kas parandada või selle kaudu oma agressiivset rahuvastast tegevust peita. 

Ausalt öeldes on ikkagi väga kurb näha seda, mis on kas või siinsamas käimasolevatel taliolümpiamängudel toimunud, või ka seda, kuidas üks või teine rahvusvaheline spordialaliit kaalub tõsiselt agressorriigi sportlaste lubamist omaenda lipu all rahvusvahelistele võistlustele. Kas tõesti on olukord Ukrainas muutunud nii palju, et meil oleks põhjust isegi mõelda selliste sammude peale? Loomulikult mitte, sellepärast et kui me vaatame kas või sõja intensiivsust, siis eriti viimase poole aasta jooksul ei ole sõjas toimunud nii intensiivset perioodi alates 2022. aastast kui alates läinud aasta sügisest. Tsiviiltaristu vastu toimuvad rünnakud, tsiviilelanike hukkumise numbrid, lahingute intensiivsus rindel on sellised, mida me ei ole näinud alates 2022. aastast või teise maailmasõja lõpust alates. 

Mis annab sellises olukorras üldse moraalse õiguse mõelda selle peale, et agressorriigi sportlased võiksid olla lubatud rahvusvahelistele spordivõistlustele? Seetõttu eks see on üks osa sellest tööst, mida kindlasti ka meie välispoliitikas tegema peab. Tõsi, sport ja poliitika on üldiselt arvatud, et võiksid olla lahus, aga me ei tohi ka pista enne jaanalinnu kombel pead liiva alla mõelda, et see kuidagi ei mõjutaks ka neid strateegilisi otsuseid, juhul kui me teeme seal vale liigutuse või sulgeme silmad selle ees, et sõda Euroopas ju käib. 

Üldiselt on olümpiamängude ajal ju olnud tavaks või vähemalt antiikseks sooviks, et oo, sport, sa oled rahu, oo, olümpiamängud, peatame sõja. Aga kahjuks on Venemaa korduvalt näidanud olümpiamängudega seoses oma agressiivset tegelikku plaani. Me mäletame, mida ta tegi Pekingi olümpiamängude ajal 2008. aastal, kui ründas Gruusiat ja okupeeris ühe viiendiku territooriumist. Või 2014. aasta Sotši talimängude ajal oli ta sisuliselt koondanud juba piisava jõu sinnasamma, Sotši lähedale, Anapa ja Krasnodari piirkonda, et rünnata Ukrainat Krimmi okupeerimise eesmärgil. Viimasel kahel kuul on Ukrainas lahingutes hukkunud 65 000 Vene sõdurit – kahe kuuga, jaanuaris-detsembris. Aga samal ajal on näiteks jaanuaris üksnes Ukraina linnadele langenud üle 6000 suure ründedrooni, üle 160 ballistilise ja muu tiibraketi ja veel muid ründeobjekte, mis on venelaste kasutuses. 

Selles situatsioonis on täiesti arusaamatu, et rahvusvahelises spordi liikumises on üldse tõusetunud sellised teemad, mille kohta, hea Jüri, sa küsisid. 

Peeter Ernits, kolmas kord. Palun sõnavõttudest, õigemini küsimustest Peeter Ernits maha võtta, siis ma ei pea kogu aeg kordama. Urve Tiidus, palun!

Aitäh! Lugupeetud väliskomisjoni esimees! Minu küsimus on selline. Enamik inimesi ei ole igapäevases professionaalses välispoliitilises maailmas, nad tegelevad oma igapäevaste asjadega, õpivad, teevad tööd ja edendavad majandust. Öelge kolm asjaolu, mis annaksid meile või nendele optimismi, et see maailm, kus suveräänsus ei ole vahetusraha, kus vabadus ei ole privileeg, kus jõud ei anna õigust, jääb kestma ja ei pea iga päev muretsema selle pärast.

Ma arvan, et me ei peagi iga päev muretsema selle pärast. Me ju teame, mis oleks alternatiiv, kui me ei kaitseks seda maailma, mida sa praegu kirjeldasid ja mida ma oma kõnes välja tõin. Eesti teab ju väga hästi, et kui me loobume nende väärtuste ja põhimõtete kaitsest, siis me loobume oma julgeolekust. 

Aga mis annab kindluse ja enesekindluse? Nagu ma oma kõne lõpus ütlesin, siis maailmas murdeajastud ikka tulevad ette ja nad korduvad teatud regulaarsusega, aga see on esimest korda ikkagi meie rahva ajaloos, kui Eesti on sisenenud sellesse murdeajastusse mitte üksi. Me seisame vaba rahvana väga heade, väga paljude sõprade ja liitlastega selle ründe vastu, mis maailmakorra muutumist praegu esile on kutsunud. Kui me siin ei suuda ka ise targa diplomaatia ja pingutuse kaudu saavutada edu, siis mis veel annaks võimaluse meil selles turbulentses maailmas ellu jääda? 

Ma olen väga optimistlik, et me tegelikult suudame tegutseda koos oma liitlaste ja partneritega lähiregioonis. Põhjala-, Balti- ja Põhja-Euroopa regioon on maailma üks kõige edumeelsemaid piirkondi üldse, mitte ainult Euroopas, vaid kogu maailmas. See üksmeel, mida me näeme praegu selles geopoliitilises ruumis, on ülimalt harukordne. Ainuüksi just see teadmine, et meie lähimad naabrid põhjas ja läänes, soomlased ja rootslased, on liitunud NATO-ga, on meiega täiesti ühes arusaamises, mis on kaalul ja mida me peame tegema, et meile olulist ja meile edu toonud maailma kaitsta. Selles mõttes ma ütleksin, et Eestil on meeletult vedanud oma naabrusega. 

Jah, me ei tohi ennast lasta hirmul väga üle võtta selle üle, et teame, mis meie naabruses sealt ida poolt vastu vaatab ja kuidas ta on mõjutanud meid läbi sajandite. Aga mõtleme korraks selle peale, mis üldse globaalses kontekstis toimub, millised on riikide omavahelised suhted, arengutasemed ja võimekus omaenda elanikele parimat elu pakkuda ja kaitsta. Põhjala ja Balti riigid, aga ka näiteks Saksamaa ja Poola moodustavad ikkagi väga võimsa ja edumeelse jõu, mis on eeskujuks väga paljudele. Kas või seesama, et kui me võtame Põhjala, Balti, Poola ja Saksamaa, siis me oleme kokku 160 miljonit elanikku. Me oleme kaugelt võimsam majanduslik ja poliitiline jõud, kui seda on Venemaa. Ja ka selles koostöös, mida me ju igapäevaselt teeme, pole mul vähimatki kahtlust, et me jagame täiesti ühemõtteliselt seda, mida me praegu peame koos tegema, selleks et just nimelt olla võitjad selles keerulises maailmas.

Luisa Rõivas, palun!

Suur aitäh, Marko, sulle selle ettekande eest! Lugupeetud juhataja! Samal ajal kui lumises Davosis ja varakevadises Münchenis julgeolekupoliitilise olukorra ja maailmakorra muutuste üle arutati, on Ukraina linnad elektrita ja lastega pered magavad külmas. Me oleme väliskomisjonis neid teemasid ju väga palju arutanud. Äkki sa oled hea ja jagad ka kolleegidega, mis on see, mida meie Euroopas ühiselt saaksime kiirelt ära teha, et Ukraina riik ja rahvas vastu peaks ning nende võitlusvaim ei raugeks. Sest me ju teame, et Venemaa puhul toimib ainult jõud, mitte sõna.

Aitäh, hea Luisa! Töö Ukraina suunal vahetult ukrainlastega, aga ka kõigi sõprade ja partnerite ja liitlastega, kes toetavad Ukrainat, on püsiv. Ja nagu ma ütlesin, ei väsi ukrainlased ega murdu ka praegu selles meeletus olukorras, kus nad on – mitte ainult rindel, vaid ka Ukraina linnades. See annab selgelt usku, et me saame hakkama. 

Aga Venemaa mängib selle peale, et me väsime, et me oleme valmis rahu nimel tegema meeletuid järeleandmisi. Eks see on ka see, miks Venemaa genotsiidi mõõtmetes rünnakutega püüab Ukraina rahvast murda, aga see ei õnnestu. Ka Müncheni julgeolekukonverentsil oli mul terve rida kohtumisi Ukraina kolleegidega ja see kinnitab ühemõtteliselt, et jah, meeletult raske on, jah, kujuteldamatu on see, kuidas nad sellest talvest on läbi minemas, aga nad teavad, et alternatiiv oleks veel õudsem. Seda me ju näeme, milliseks on pööratud Ida-Ukraina Vene okupatsiooni all. Seetõttu on ülimalt oluline, et me ka praegu oma välispoliitilises tegevuses … 

Esiteks, Eesti on teinud seda tööd mitte ainult teisi üles kutsudes, vaid ise eeskuju andes, väga palju panustades Ukraina toetusse, ükskõik kas eraalgatuslikult või riigi tasandil, ja see töö jätkub. Iga-aastaselt me oleme ju kokku leppinud, et me anname Ukrainale sõjalist abi vähemalt 0,25% ulatuses SKP-st, seeläbi toetame meie kaitsetööstust, aga kindlasti ennekõike ja esmajärjekorras anname Ukrainale seda abi, mida nad tegelikult vajavad agressoriga võideldes. 

Teiseks, diplomaatiline tegevus. See on püsiv ja hästi oluline. See on täpselt see, millele Riina enne oma küsimuses ka vihjas. Loomulikult neid indikatsioone tuleb Euroopa pealinnades ka. Justkui rahukõnelused käivad, justkui võib-olla on veel üks väike samm teha ja ongi rahu käes. Miks me nüüd enam pingutame? Võib-olla isegi kaitsesse pole raha vaja panna, rahu tuleb ju. 

Tean ka mina neid salajasi läbirääkimisi, mida peavad nii mõnedki meie Euroopa kolleegid venelastega selleks, et taastada energiakoostöö, taastada gaasitarned Venemaalt Euroopasse. No kus me oleme? Tõesti on piinlik lugeda ausalt öeldes neid uudiseid, et jaanuaris ostis Euroopa rekordkogustes LNG-gaasi Venemaalt. Ja kuidas siis selle kõrval kõlavad need sõnad Euroopa riigijuhtidelt, et me tahame, et saabuks õiglane rahu? Me ei tee ju piisavalt selle nimel ja selle tõttu on Eesti roll ja sarnaselt mõtlevate riikide roll ülioluline, et me ei lase kujuneda sellel narratiivil, millele Venemaa paneb alla tõenäoliselt miljardeid eurosid iga aasta, et muuta meie tahet, et eksitada meid võib-olla ka nendelt otsustelt, mis on täna kõige olulisemad.

Õnne Pillak, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea Marko, aitäh selle mõtlema paneva ettekande eest! Sa just tuletasid siin hetk tagasi meelde, et Venemaa mängib sellele, et Ukraina väsib ja et Euroopa väsib. Ma mõtlen, et enne, kui agressor ei tunne seda, et aeg mängib tema kahjuks ja et vastast on keeruline murda, ei muutu ka mitte midagi. Seda küsimust küsiti ministri käest mitu korda erinevates variatsioonides. Aga ma küsin ka sinu käest, mida me saame veel teha selleks, et survestada Venemaad.

Aitäh, Õnne! See on väga aktuaalne ja oluline küsimus. Põhimõtteliselt on kaks teed, mida on vaja käia jätkuvalt kahes suunas, kaks olulist suunda. Esiteks, Ukraina sõjaline abi. Praegu, ka see, kui me kuulasime president Zelenskõi esinemist Münchenis, ikkagi kriitiline hetkel, kõige kriitilisem on õhukaitsevõimekus, ennekõike õhukaitserelvade ja laskemoona mõttes, rakettide mõttes nii Patriot-süsteemid kui NASAM-sid ja teised. See on miski, mis on kõige kriitilisem. 

Ja ausalt öeldes on muret tekitav mõnes mõttes, et sõja viiendasse aastasse liikudes meil ei ole jätkuvalt piisavalt varusid just nendes kriitilistes võimesuundades, mida kaasaegne sõda Euroopas näitab, mis on oluline, et meil olemas oleks. Seda esiteks. Esiteks, sõjaline tugi olukorra stabiliseerimiseks rindel ja Venemaa lahinguvõimekuse neutraliseerimiseks. Selleks ennekõike on loomulikult vajalik süvalöögivõimekus ja seda kaugelt enam kui rindepiirkonna läheduses asuvad sõjalised objektid. 

Mina ütleksin niiviisi, et kui Ameerika Ühendriikide kolleegid küsiksid – ja nad on tegelikult ka küsinud Münchenis –, mis oleksid need olulised sammud, siis sõjalise poole pealt kõnetaks venelasi väga palju, kui Ameerika Ühendriigid tarniksid Ukrainale Tomahawki tiibraketid. See on väga oluline. Ta on kindlasti sõjas suuresti ka sümboolse väärtusega, aga vaieldamatult ka omab strateegilist kaalu. Samamoodi võime ka oma Saksamaa kolleegidele öelda, et Tauruse tiibrakettide tarne Ukrainale on see, mida on ammu oodatud. 

Veel sõjalise poole pealt. Minu isiklik arvamus on see, et me oleme keskendunud mitte sellele, mis võib-olla tagab ja garanteerib Ukraina suveräänsuse lõpliku püsimajäämise, me oleme lootnud rahule olukorras, kus Venemaa ju ei ole, nagu sa küsisid, oma strateegilisi eesmärke muutnud. Me ei saa loota sellele, et Venemaa neid muudab. Me peame mõjutama Venemaad oma strateegilist eesmärki muutma. Ja selle pärast tuleb rääkida tahtekoalitsiooni raames mitte ainult sellest, mida me teeme, kui sõda lõpeb, vaid sellest, mida me sõjaliselt teha saame selleks Ukraina toetusel, et see sõda lõpeks meile õiglastel ja vastuvõetavatel tingimustel, ennekõike ukrainlastele. 

Ja selle tõttu ma arvan, et need üleskutsed, mis kõlasid Zelenskõi poolt juba esimestel päevadel, täiemahulise sõja esimestel päevadel – lennukeelutsooni kehtestamine teatud aladel Ukraina territooriumi üle –, ei ole ju kuhugi kadunud. Täna on nad veelgi aktuaalsemad, kui nad olid võib-olla neli aastat tagasi. Need on teemad, millele me peaksime keskenduma ja mis mõjutaksid Venemaad reaalselt oma eesmärke muutma. 

Ja lõpetuseks, kindlasti üks, mis on näidanud Venemaa ajaloos, mis muudab nende suutlikkuse agressiivselt sõda pidada, on majanduslik nõrkus. Jah, Venemaa majandust on väga raske ühegi mõistliku valemiga hinnata. Olles ise elanud Venemaal 1990. aastate keskpaigas ajakirjanikuna, tean väga hästi, et kõiki neid jutte, et Venemaa majandus homme kokku kukub, ei maksa tõsiselt võtta. Aga mis tõesti näitas Nõukogude Liidu ja Nõukogude impeeriumi kokkukukkumisel üht sellist meile vihjet või andis vihje, mida võiks teha, on kõik, mis on võimalik teha Vene energiasektori piiramiseks ja nende võimekuse naftaekspordi ja gaasiekspordi piiramiseks. 

Üks konkreetne ettepanek näiteks. Ma tean, kui keeruline see võiks olla, aga meie rahvusvahelised partnerid peaksid tõsiselt kaaluma teiseste sanktsioonide kehtestamist kaheksale rafineerimistehasele, mis asuvad Hiinas, Indias ja Türgis ning mis tarbivad 90% Venemaalt lähtuvast naftaekspordist. See oleks miski, mis mõjutaks väga oluliselt sõja kulgu Euroopas.

Riina Sikkut, kiire küsimus, ja Marko, kiire vastus.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kiire, aga raske küsimus. Arvestades seda, et kaitsekulude kiire tõstmine on paljudel Euroopa riikidel suure puudujäägi ja võlakoormuse tõttu keeruline, väärtuspõhise välispoliitika ajamine siseriiklikult – seal võivad toimuda valimised, mingisugused sisemised teemad võtavad eetri üle –, me näeme, et neid muresid kerkib. Meie muidugi panustame Euroopa ühtsusele, pingutame selle nimel. Aga kuidas sulle tundub, kas praegune Euroopa Liit nende aluslepingutega, nende otsustusprotsessidega elab selle üle? Kas me peame Euroopa Liiduna vastu või mida sa tulevikuks prognoosid?

Aitäh, hea Riina! Muidugi elab üle! Aga mis siis on alternatiiv? Kui me ei võitle selle eest, siis kas tõesti Eesti julgeolek ja meile sarnaste riikide julgeolek on parem, kui laguneb see, mille nimel Venemaa ju palehigis igapäevaselt töötab? Jah, ka nendes aluslepingutes, mille üle on väga palju kritiseeritud, on küllalt palju elemente, mida me ei kasuta igapäevaselt. Eks lõppeks see taandub ikka poliitilisele tahtele. Aga kuidas poliitiline tahe tekib? Nagu sa mainisid, loomulikult sisemised arengud, sisepoliitilised valimised ja nii edasi. Aga väga oluline osa on ka selles, kuidas me diplomaatias tegutseme, kuidas me kaasame oma partnereid, liitlasi, võib-olla ka neid, kes natuke kõhklevad või kellel ei ole veel surmahirmu piisavalt palju sees, arusaamist, et Euroopa võib tegelikult sattuda palju keerulisemasse olukorda. 

Aga mul on ikkagi selles mõttes kindel optimistlik meel olemas. Teades, kui palju seda ühisosa ja nii-öelda sarnast mõtteviisi on täna Euroopas, Eestist Portugalini, ma ei kahtle selles, et me mitte ainult alles ei jää, vaid ka võidame Euroopa Liiduna. Aitäh!

Aitäh! Küsimuste ja vastuste aeg on läbi saanud ja ettekanded on läbitud. Läheme nüüd läbirääkimiste juurde. Algatajate soov on, et esmalt esineksid fraktsioonide esindajad. Peeter Ernitsat ma ei näe ja tal vist pole volitust ka praegu. Aga palun siis Peeter Ernits hetkel kõnedest maha võtta. Siis on Luisa Rõivas, Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel.

Austatud Riigikogu [istungi] juhataja, aseesimees! Head kolleegid! Aitäh, Marko, sulle selle kõne eest! Nii Maailma Majandusfoorumil Davosis kui ka Müncheni julgeolekukonverentsil kõlas üks ja sama sõnum: maailm on jõudnud murdepunkti. Reeglitepõhine rahvusvaheline kord on otsese rünnaku all, julgeolek ei ole enam iseenesestmõistetav. Demokraatiad peavad olema ühtsed, nähtavad ja otsustavad. Davosis räägiti vastupidavusest – mitte ainult majanduslikust, vaid ka moraalsest vastupidavusest. Münchenis rõhutati, et heidutus peab olema usutav ning liitlassuhted peavad olema tugevamad kui kunagi varem. Kõlas selge arusaam: agressiooni ei peatata pehmuse ega ebamäärasusega, vaid selgete sõnumite ja tegudega. 

Ühes kogu foorumi märgilisimas kõnes rõhutas Kanada peaminister, et demokraatiad peavad seisma üksteise kõrval mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes, sest kaalul ei ole üksnes ühe riigi tulevik, vaid rahvusvahelise õiguse ja vabaduse tulevik tervikuna. Reformierakond ei usu vaiksesse välispoliitikasse. Me ei usu, et keerulisel ajal aitab leplikkus või lootus, et probleemid lahenevad meieta. Aga vastupidi, meie kohustus on rääkida selgelt, nimetada sõda sõjaks, agressor agressoriks ja seista kindlalt Ukraina kõrval. Eesti välispoliitika peab olema nähtav, põhimõttekindel ja väärtuspõhine. 

Head kuulajad! Kui Davosis räägiti lumiste mägede keskel globaalsetest riskidest ja juba kevadises Münchenis arutati Euroopa julgeoleku tulevikku, siis samal ajal olid suured osad Ukraina linnad elektrita ja Kiievis temperatuur üsna sama kui Tallinnas. Tuhanded pered elasid pommirünnakute ja katkestatud energiavarustuse keskel krõbedas külmas. Mõelgem hetkeks, mida tähendaks see, kui Tallinn oleks päevi või nädalaid elektrita, kui haiglad töötaksid generaatoritel, kui koolid oleks suletud, kui lapsed magaksid külmades korterites, kus voolu vaid mõnel tunnil päevas, kui sedagi. See ei ole teoreetiline küsimus, see on Venemaa teadlik strateegia: murda tsiviilelanike vastupanu, külmutada terve rahvas alistumiseni. 

Kuid Venemaa agressioon ei piirdu ainult Ukrainaga. Moskva on ajanud oma sõrad sügavamale paljudesse riikidesse mõjutustegevuse, küberrünnakute, valimissekkumiste ja desinformatsiooni kaudu. See puudutab Euroopat, kuid ka Lähis-Idat, Aasiat ja Põhja-Ameerikat. See tähendab, et Eesti ei saa mõelda üksnes Euroopa-siseselt. Meie välispoliitika peab olema suunatud kogu demokraatlikule maailmale. Me seisame solidaarselt nende riikide eest, kes seisavad surve all, olgu selleks Iisrael, Taiwan, Moldova või teised vabaduse eest seisvad ühiskonnad. Kui autoritaarsed režiimid teevad koostööd ja õpivad üksteiselt, siis peavad demokraatiad tegema sedasama – veel kiiremini ja veelgi otsustavamalt. 

Seetõttu ei saa Eesti välispoliitika olla häälestatud agressiooniga ettevaatlikult kompromisside otsimisele. Meie roll on hoida fookust. Ukraina peab võitma. Euroopa peab tegema kõikvõimaliku nii Ukraina toetamiseks kui ka selleks, et investeerida enda kaitsevõimesse. NATO peab jääma tugevaks. Sanktsioonid peavad püsima ja tugevnema ning Eesti peab ehitama partnerlussuhteid kõigi demokraatlike jõududega üle maailma. Eesti hääl loeb rohkem, kui me vahel ise arvame. Meil on moraalne autoriteet, sest me teame, mida tähendab elada agressiivse naabri kõrval. Me ütlesime juba kümme või enamgi aastat tagasi asju, mis paljudele alles hiljuti ilmseks muutunud. Just seetõttu peame ka nüüd olema need, kes igal võimalusel tuletavad meelde: rahu ei sünni allaandmisest, vaid õiglusest. 

Reformierakonna jaoks tähendab see selget kurssi, tugevaid liitlassuhteid, investeeringuid riigikaitsesse. Ukraina jätkuv toetamine, demokraatlike liitlastega koostöö süvendamine üle maailma ja Euroopa ühtsuse hoidmine. Meie välispoliitika ei ole reaktsiooniline, vaid strateegiline. See ei ole kõhklev, vaid põhimõttekindel. Aastal 2026 ei vaja Eesti välispoliitika rivaliteete ega soolosid. Ta vajab selgust, ta vajab nähtavust ja ta vajab julgust öelda välja see, mida paljud mõtlevad, kuid kõik ei söanda välja hääldada. Eesti on vaba riik ja vabadus nõuab häält. Aitäh!

Aitäh! Peeter Ernits, protseduuriline küsimus istungi juhatajale.

Jah! Hea juhataja! Minu nimi oli seal. Teades küll, et fraktsioonide esindajad on esimesena, aga reeglina antakse järjelt sõna. Aga nagu ma aru saan, oled sa minu kõnesoovi üldse ära kaotanud. Miks?

Ei, ma ei ole seda ära kaotanud, te olete selle uuesti üles pannud. Nüüd, küsimus on selles, et enne oli kolm korda Peeter Ernits sõnavõttudes üleval. Ma millegipärast eeldasin, et te olete kas lahkunud majast või kuskil mujal. Ja siis, kui hakkas teie kõnesoov tulema ja küsides, kas on volitus, siis fraktsiooni esimees ei osanud ka öelda, kas teil on volitus. Ja siis ma enda arvates käitusin ausalt, et võtta teid sealt hetkel maha. Aga teie nimi on ilusti paigas ja saame aja olemasolul ka teid kuulata. 

Aga nüüd Eesti 200 fraktsiooni nimel Kalev Stoicescu, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Iga-aastane välispoliitika arutelu Riigikogus on suur sündmus, sest välispoliitika on instrument, mille abil me saavutasime rahvusvahelise tunnustuse Eesti iseseisvuse ja suveräänsuse taastamisele, mille kaudu me vabanesime okupatsioonivägedest ning kindlustasime Eesti kuulumist Euroopa Liitu ja NATO-sse väljaspool Venemaa mõjusfääri. Jätkuvalt tark, meelekindel ja osav välispoliitika võimaldab tugevdada liitlassuhteid, kollektiivselt heidutada agressorit ja vajadusel kaitsta ennast ning kindlustada Eesti heaolu majandusliku koostöö kaudu. 

Välisminister tõi väga kenasti esile need põhimõtted, millest me peaksime tänapäeval ja ettenähtavas tulevikus juhinduma meie silme all põhjalikult muutuvas maailmas. Maailm on ikka ja alati olnud muutuses, kuid praegu on küsimus muutuste kiiruses ja suunitluses. 

Eestil on üks välispoliitika, mis on väärtuspõhine ehk toetub põhiseadusesse kirja pandud väärtustele: demokraatia, inimõigused ja vabadused ning õigusriigi põhimõtete ja rahvusvahelise õiguse austamine. 

Julgeolekupoliitika on tänapäeva oludes mõistagi meie välispoliitika põhifookuses. NATO ja Euroopa Liidu tugevdamine on igati meie huvides. Globaalne lääs, mis laiub Euroopast läbi Põhja-Ameerika, Austraalia Jaapanini, seisab silmitsi ebademokraatlike riikide kurjusetelje pealetungiga. Meil pole muud valikut kui kaitsta oma vabadust ja eluviisi. Meid rünnatakse ja provotseeritakse iga päev ja igas domeenis: maal, merel, õhus ning küber- ja inforuumis. Koguni merepõhjas. 

Eesti suhted teiste Põhjala ja Balti riikidega, Poola ja Saksamaaga, Suurbritannia ja Prantsusmaaga ning USA ja Kanadaga on meie kõige kõrgem prioriteet. Mõistagi on suhted kõikide teiste liitlaste ja partneritega samuti väga olulised. 

Eesti on eeskujuks paljudele liitlastele, kes pole jõudnud oma kaitsekuludega 3,5%-ni SKP-st, rääkimata 5%-st. Euroopa tõusmine mitte ainult majanduslikuks, vaid ka poliitiliseks ja sõjaliseks maailmajõuks on eesmärk, millel pole alternatiivi. Eesti on NATO ja Euroopa Liidu üks piiririikidest agressori Venemaaga, mis seab meile lisaülesandeid, kuid samas suurendab Eesti olulisust. Viimase 35 aasta jooksul on Eesti roll, mõju ja maine rahvusvahelisel areenil olnud kõvasti üle meie riigi suhtelise suuruse ja me peame seda taset hoidma. 

Austatud kolleegid! Eesti toetab Ukrainat õiglase ja kestva rahu saabumiseni ja edaspidigi. Me ei tee seda, nagu välisminister selgitas, mitte üksnes altruistlikult ning õiguslikel ja moraalsetel kaalutlustel, vaid ka Eesti enda otsestes huvides. Ukraina peab selle kohutava talve, mis on tekitanud Ukraina rahvale tohutuid kannatusi, üle elama. Me aitame neid. 

Venemaad peab üha rohkem suruma majanduslikult ning Ukrainale antava sõjalise abiga. Teisiti ei saa. Venemaa peab ühtlasi vastutusele võtma agressiooniakti, sõjakuritegude ja Ukrainale tekitatud kahju eest. Selleks on tribunalid ja külmutatud varad. Kogu maailm peab mõistma, et kui Venemaa pääseb taas kord karistuseta ja vastutuseta, siis ta tingimata kordab oma barbaarset agressiooni. 

Tegemist on kuritegeliku riigiga. Kurjategija, kes ei saa karistada, paneb toime uusi kuritegusid. Kuivõrd barbaarne Venemaa ei soovi rahu ning mis tahes rahukokkulepe on väga tõenäoliselt ajutine, kuivõrd Putini režiimi usaldusväärsus on ümmargune null, paremat tulevikuperspektiivi pole kui agressori sõjalise energiataristu ja vahendite füüsiline hävitamine, mis õnnestub Ukrainal üha edukamalt. 

Head kolleegid! Eesti väärtuspõhine poliitika tähendab seda, et me teeme igakülgset koostööd samameelsete riikidega, eriti Põhjala ja Balti piirkonnas, kuid muidugi ka kaugemal. See ei tähenda samas seda, et väärtuspõhisus on välistav kriteerium Eesti välispoliitilistes suhetes, kuivõrd globaalses läänes on toimunud viimase kümne aasta jooksul muutusi. 

Muutunud hoiakutega liitlased on reaalsus, kuid NATO ei ole Varssavi pakt, vaid demokraatlike riikide enesekaitseorganisatsioon, mis ei korralda kambakaid teisitimõtlejatest liikmetele. Alliansi kokku hoidev tsement on alati olnud ühised väärtused ja kokku langevad rahvuslikud huvid, millel on ka tugev majanduslik mõõde, näiteks relvaekspordi näol. Nüüd on üldine tasakaal muutunud ning huvid kipuvad varjutama väärtusi, kuid Eesti peab jääma demokraatlikele väärtustele kindlaks. Me teame väga hästi aastatest 1939–1940, mida tähendab demokraatia puudulikkus ja liitlaste puudus ning kuhu see viib. 

Lõpetuseks. Rahvusvaheline julgeolekuolukord on ärev. Agressor Venemaa haub kättemaksu ja uusi avantüüre. Iseasi, kas tal on selleks lähiaastatel jaksu ja julgust – ütleksin hulljulgust –, kuid Eesti on kõige paremini kaitstud kui kunagi varem ja tal on maailma tugevaimad liitlased. Meil on selge ja tulemuslik välispoliitika, mille üle ei tasu nuriseda ega häbeneda. Kurjus kunagi kaotab ning vaba maailm kaitseb ennast edukalt, kuid selleks peab meil olema kannatust, enesekindlust ja kindlameelsust. Aitäh!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Eesti välis- ja julgeolekupoliitika ei ole päevapoliitika tööriist, see on meie riigi kestmise küsimus. Ja strateegilise rahvusvahelise ebamäärasuse kasvades ei tohi me teha vigu. 

Esiteks, Eesti välispoliitika peab olema ja saab olema järjepidev. See on Isamaa käsitlus meie välispoliitikas 2027. aasta valimiste järel. Eesti ei saa lubada tõmblemist. Väikeriigi jaoks on erilise kaaluga see, et sisepoliitika peab teenima meie välispoliitika eesmärke. 

Teiseks, vajame rahvusvahelise olukorra muutumisega vastavuses olevat uut Eesti julgeolekustrateegiat. Meie välispoliitika põhiküsimus oli, on ja jääb Eesti julgeoleku tagamine Venemaa sõjalise ohu tõkestamiseks. Sellelt aluselt on strateegiliselt eluline meie jaoks Ukraina toetamine ja Vene agressori tõrjumine ning küsimus Euroopa julgeolekuarhitektuurist sõjajärgselt. 

Kolmandaks, Euroopa julgeolek. Oluline on Euroopa riikide suurem valmidus panustada sõjalisele kaitsele. Peame hindama jooksvalt aastate lõikes 5% eesmärki NATO-liitlaste seas ja me tervitame kantsler Merzi deklareeritud Saksamaa poliitilist valmidust kujuneda Euroopa sõjaliseks suurjõuks. 

Tähtis on Euroopa Liidu struktuurivahendite kasutamine riigikaitse vajadusteks. Ukrainat õigusega toetame. Kuid Euroopa Liidu eelarve Euroopa Liidu riikide sõjalist kaitset ei võimalda reeglite kaudu otsekui toetada. See on poliitilise tahte probleem. 

Euroopa kaitsevõime tugevdamine laiemalt eeldab pikaajalisi tellimusi kaitsetööstusele, regulatiivsete takistuste vähendamist, kapitaliturgude mobiliseerimist kaitsetööstuse investeeringuteks, energiajulgeolekut, mis toetab tööstuslikku baasi, strateegiliste toorainete ja tarneahelate kindlustamist. Sest vaadake, ilma tugeva tööstuseta ei ole tugevat kaitsevõimet ja ilma kaitsetööstuseta ei ole piisavat heidutust. Eesti peab olema selles arutelus eestvedaja intellektuaalselt, mitte kaasajooksik. 

Euroopa riigid arutavad praegu intensiivselt heitmekaubanduse, niinimetatud ETS-süsteemi reformimise üle, et vältida meie kontinendi deindustrialiseerimist. Eesti seisukohad samas pärinevad selles küsimuses jaanuarist 2022. Peaminister ütleb, et vaatame, mis Euroopa Komisjon välja pakub, nagu loen uudistest. See ei ole tegelikkust kujundada püüdev ja aktiivne hoiak. 

Neljandaks, Eesti elulistes julgeolekuhuvides on tugevad liitlassuhted Euroopa ja Ameerika Ühendriikide vahel. Sellest tuleb lähtuda. See ei ole emotsioonide või retooriliste pooside küsimus. Ka praegu on Ameerika Ühendriikide sõdurid Eesti pinnal, et kaitsta Eestit. 

Rahvusvaheliste suhete keskkond on muutumises ning see sisaldab Eesti jaoks olemuslikke riske. Seda enam peame ennast sisemiselt kontsentreerima ning koostöös Euroopa liitlastega peame suutma vältida ebasoovitavaid tulemeid Ameerika Ühendriikide ja Venemaa julgeolekuarutelude käigus kahepoolselt. 

Viiendaks, meie välispoliitiline ühtsus ja sisu. Lugesin eile peaministri intervjuud välispoliitikast, kus ta kõneles sildistavalt hoopis minust viitega Ameerika Ühendriikide poliitilistele hoiakutele Euroopa suhtes. See näitab paraku peaministri sisepoliitilist ebakindlust, mis kandub üle välispoliitikasse. Tuletan peaministrile meelde, et Isamaa on Euroopa mõjukaima poliitilise perekonna, Euroopa Rahvapartei liige. 

Endine peaminister, tänane Euroopa kõrge välisesindaja Kaja Kallas on möödunud aasta lõpul murelikult ja avameelselt hinnanud valitsusjuhi suutmatust Euroopa poliitikas. See on tõsine diagnoos. Kutsun peaministrit üles leidma aega ning tegema oma ametiajal siiski ära visiidid nii Ameerika Ühendriikidesse kui ka Ühendkuningriiki. 

Välispoliitika ei tohi muutuda sisepoliitika pikenduseks, vaid olukord peab olema vastupidine. Viitan siin ka viimaste nädalate pretsedenditule segadusele ja kohatule retoorikale Eesti välispoliitika ümber. Eesti riigi esindajatelt küsitakse teiste riikide poolt õigusega selgitusi, nagu tunnistas eile väliskomisjonis ka lugupeetav välisminister. 

Meil on olukord, kus siiamaani sellises situatsioonis pole välisminister kõnelenud Vabariigi Presidendiga, kes vastutab meie välispoliitika koordineerimise eest. Ma küsisin seda eile väliskomisjonis välisministrilt. Tema vastas, et Riigikogu. Panete tähele! Eesti peab olema usaldusväärne, ärme laristame seda kapitali maha ja see on praeguses ülikriitilises olukorras meie kõige väärtuslikum ressurss. See on sõnum meile kõigile, kõigile poliitikutele ja ennekõike neile, kes vastavalt Viini rahvusvaheliste suhete konventsioonile ilma erivolituseta riiki esindavad. 

Võtame kokku. Eesti välispoliitika peab olema järjekestev ja usaldusväärne. Meie välispoliitika peaülesanne on julgeolek. Ukraina toetamine ja Venemaa tõkestamine on meie keskne ülesanne. Euroopa julgeolek ei teki deklaratsioonidest, see tekib tööstusest, kaitsevõimest ja poliitilisest tahtest. Aitäh teile!

Aitäh! Nii, nüüd on meil, ma vaatan Keskerakonna fraktsioonist ei ole. Kas, Peeter Ernits, teil on volitus olemas? Ei ole. Ester Karuse, volitusega? Siis Ester Karuse Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni volitusel.

Aitäh! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Austatud külalised ja ülekande jälgijad! Igal aastal siin olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelul on väliskomisjoni liikmena olnud eriline. Vaatame tagasi, mis toimunud, ja samas seame pilgu ka tulevikku. Välispoliitika on viimastel aastatel olnud väga selgelt fookuses ja saanud vältimatuks osaks meie igapäevasest julgeolekust ja heaolust. 

Aga iga kord, kui me siin saalis välispoliitikast räägime, on minus tärganud ka lootus – lootus, et äkki aasta lõpuks on need eesmärgid, millest me täna räägime, sammukese võrra lähemal, et sõda Ukrainas saab läbi, et tekib murdepunkt, et mõni poliitiline muutus või jõuvahekord loob lõpuks võimaluse otsustavateks sammudeks. Kogu aeg tekib uus lootus – küll lubab keegi lõplikult olukorra korda teha, küll nähakse kuskil võimalikku läbimurret, küll tundub, et just nüüd on Venemaa jõuvarud otsa lõppenud, küll tundub, et äkki nüüd lõpuks jõuame kokkulepeteni. 

Aga kui nüüd ausalt tagasi vaadata, siis iga kord oleme pidanud pettuma. Eesmärgid ei ole täitunud. Jah, loomulikult on ka edusamme, aga täna tundub, et oleme mitmes mõttes isegi keerulisemas olukorras kui eelmistel aastatel. See on karm tegelikkus, et maailm on muutunud ebastabiilsemaks ja ohtlikumaks. Aga just see tõstab välispoliitika tähtsust veelgi. See tähendab, et me ei saa lihtsalt enam rääkida, me peame otsustama, me peame tegutsema, me peame päriselt tegema samme, mis muudavad olukorda. 

Head kolleegid! Me elame ajastul, kus maailmakord on muutumas, reeglitel põhinev süsteem on surve all ja tundub, et jõupoliitika ongi tagasi. Autoritaarsed riigid koonduvad, demokraatiad otsivad uut tasakaalu ning julgeolek ei ole enam midagi iseenesestmõistetavat. Sellises maailmas on väikeriigil nagu Eesti ainult üks realistlik strateegia: olla osa tugevast liitlasruumist. Sest "mitte kunagi enam üksi" ei ole pelgalt ajalooline loosung, see on meie julgeoleku alus. Selles keerulises maailmas on meie jaoks ülioluline, et meie kõrval ja selja taga oleksid igal ajahetkel kindlad liitlased, kellele me saame päriselt loota. 

Põhjala ja Balti riikide koostöö on olnud järjepidevalt tugev, meid ühendavad sarnased väärtused, ajalugu ja arusaam julgeolekust. Soome ja Rootsi liitumine NATO-ga on loonud ajaloolise muutuse. Esimest korda ajaloos on kogu meie regioon kujunenud ühtseks julgeoleku- ja koostööruumiks, ja see ei ole ainult jutu tasandil, vaid seda on näha igapäevastes koostöödes ja ühistes otsustes. 

Ukraina sõda on täna jätkuvalt kõige teravam proovikivi. Kas rahvusvaheline õigus suudab jõupoliitikale vastu seista? 

Ma palun korraga lisaaega ka!

Kolm minutit lisaks.

Eesti toetus Ukrainale ei ole ainult sõnad ega solidaarsus, see on päriselt strateegiline valik meie enda julgeoleku nimel. Rahu iga hinna eest ei ole rahu, mis kestab. Meie ajalugu on seda selgelt näidanud. 

Head kolleegid! Tugevam ja enesekindlam Euroopa on vajalik nii Euroopale endale kui ka Atlandi-ülestele suhetele. Hiljuti ütles NATO peasekretär Mark Rutte, et Euroopa ei suuda ennast ise Ameerika Ühendriikideta kaitsta. Tõenäoliselt on tal selles õigus. Täna on tõesti raske ette kujutada tugevat NATO-t ilma Ameerika Ühendriikideta. Aga see ei tähenda, et Euroopa peaks jääma lootma ainult Ameerika peale. Euroopa julgeolek ei saa põhineda eeldusel, et keegi teine tuleb meid alati kaitsma ja kannab selle eest ka kulud. Vastupidi, Euroopal tuleb läbi tegude võtta suurem vastutus iseenda kaitse eest. See ei nõrgesta NATO-t, vaid ilmselgelt tugevdab seda, sest tugev Euroopa tähendab ka tugevat NATO-t. 

Oluline on see, mida saame teha kohe: suurendada investeeringuid kaitsetööstusesse, ühishangetesse, laskemoona tootmisesse, õhutõrjesse, luuresse ja küberkaitsesse ning loomulikult hoida liitlaste kohalolekut ja teha regulaarseid õppusi. Sest kogu see süsteem toimib ainult siis, kui selle taga on ka reaalsed võimed. Välispoliitika ei ole ainult strateegia, see on usaldus – usaldus liitlaste vahel, usaldus partnerite vahel ja usaldus meie enda riigi vastu. 

Välispoliitika usaldusväärsus eeldab, et Eesti räägiks oma partneritega selgelt, järjepidevalt ja ühel keelel. Sotsiaaldemokraatide hinnangul on tõsine probleem, kui välispoliitikas kõlavad vastukäivad sõnumid. Kui Välisministeerium ja Vabariigi President ei räägi ühte keelt, ei ole see pelgalt kommunikatsiooniprobleem, vaid see viitab sügavamale puudujäägile koostöö tegemisel. Kommunikatsioon peab olema kahepoolne ja toimima pidevalt, eriti valitsuse ja presidendi vahel. Viimasel ajal on paraku jäänud mulje, et see koostöö ei toimi, sest kui Eesti ei räägi välissuhtluses ühel häälel, siis see nõrgestab meie positsiooni ja tekitab ka liitlastes segadust. Seetõttu tuleb taastada toimiv, sisuline ja üksteist austav koostöö Eesti välispoliitika huvides. See on nii valitsuse, Välisministeeriumi kui ka Vabariigi Presidendi ühine vastutus. Ma arvan, et me saame paremini. 

Head kolleegid! Väikeriigina ei saa me maailma üksinda muuta, aga me saame olla selge arvamusega, järjepidev ja väärtuspõhine partner. Me ei saa küll valida ajastut, milles me elame, aga me saame valida, kuidas me selles ajastus tegutseme. Aitäh teile! Jõudu meile kõigile!

Aitäh! Järgnevalt Yoko Alender, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Minu laps kirjutas koolis hiljuti essee teemal, kas õigus annab jõu või jõud õiguse. Ja tõepoolest, üha enam näeme, et püütakse kehtestada loogikat, kus jõud annab õiguse, kus maailma suured määravad mõjusfäärid, kus väärtuste asemel loevad tooraine, relvajõud ja hirm. See ei ole ega tohi kunagi saada Euroopa teeks, sest Euroopa põhineb vabadusel. Vabaduse kõrvale peab tulema veel enam ka vastutus, peab kasvama kindlus, kaitstus, strateegiline autonoomia. 

Eesti olulisim väärtus on vabadus. Meie ülesanne Eestis on tunda maailma, omada avarat, realistlikku ja väärtuspõhist vaadet ja seda kindlalt esindada, sest väikeriigi jõud, suurim jõud on päriselt tema moraalne autoriteet. Ja ajaloost teame, mida tähendab, kui otsuseid tehakse meie eest. Teame, mida tähendab, kui rahvusvaheline õigus ei toimi. Ja teame, mida tähendab ka see, kui see lõpuks taastub. 

1991. aastal oli Island esimene riik, kes tunnustas iseseisvuse taastanud Eesti Vabariiki. See ei olnud pragmaatiline tehing, see oli kindel väärtusotsus. Ukraina ei kaitse vaid oma territooriumi. Ukraina kaitseb põhimõtet, et riik ei kao kaardilt seetõttu, et naaber nii otsustab. Ukraina kaitseb ideed, et Euroopas piire tankidega ei tõmmata. 

Venemaa eesmärk on aga jätkuvalt kogu Ukraina allutamine ja Euroopa usu murdmine, et demokraatlik maailm end kaitsta suudab. Nende eesmärk on murda usk, et liitlassuhted toimivad, murda usk, et väärtustel on jõud. Meie vastus on olnud algusest peale selge ja on seda ka edaspidi. Eesti toetab sanktsioone agressorile ja toetab Ukrainat kuni õiglase ja püsiva rahuni. Eesti toetab Ukrainat ja vankumatult nende kuulumist Euroopasse. Me ei väsi, me ei normaliseeri agressiooni, me ei saada signaali, et piisava aja möödudes muutub kuritegu vastuvõetavaks, sest ainus keel, mida agressor mõistab, on järjekindlus ja surve. 

Eesti välispoliitika ei piirdu kriisidele reageerimisega, vaid põhineb tugevatel suhetel liitlaste ja kaubanduspartneritega. Ka parlamendil on siin vastutus. Parlamendi diplomaatia ei ole kõrvaltegevus, see on osa Eesti hääle tugevusest maailmas. See on julgeoleku, kaubandussuhete ja usalduse ehitamine. 2020. aastatel oleme lisaks koostööle Euroopa Liidus süvendanud regionaalseid suhteid, eriti Põhjala ja Balti riikidega, tihendanud koostööd Ühendkuningriigiga, arendanud strateegilist partnerlust Kanadaga, tugevdanud sidemeid Aasia demokraatiatega, näiteks Jaapani ja Lõuna-Koreaga. Hea näide olulisest partnerlusest ja väärtuspõhisest juhtimisest tulebki Kanadast – see on riik, mida juhib liberaal Mark Carney, kelle selgrooga välispoliitikat toetatakse poliitilisest maailmavaatest sõltumata. Just sellist küpsust ja kindlust vajab ka Euroopa. 

Head kolleegid! Euroopa peab tõusma jalule. Sirgelt seismiseks on vaja selgroogu ja Euroopa selgroog on väärtused. Nende peale saab ehitada kaitsetööstuse, nende peale saab ehitada ühise ja päriselt toimiva kapitalituru, nende peale saab ehitada strateegilise autonoomia. Tugev ja kaitstud Euroopa ei ole alternatiiv Atlandi-ülestele suhetele. See on nende tugevdamine, sest tugev partner on parem liitlane. Lisaks julgeolekule ja majandusele on üks valdkond, kus Eesti peab kaasa rääkima. 

Palun lisaaega ka.

Kolm minutit lisaks.

See on tehnoloogia. Tehisintellekti areng annab väikeriigile õigel kasutamisel kindlasti arenguhüppe. Meil on selleks teadmised, kogemus ja digiriigi taust. Kui rakendame tehisintellekti targalt, võib see tugevdada meie majandust, riigivalitsemist ja julgeolekut. Aga me peame Euroopas tagama, et tehnoloogia teenib inimest, mitte ei muuda inimest tooteks. 

Kui käputäis ettevõtteid kujuneb reegliteta võimukeskuseks, mille mõju ulatub üle riigipiiride ja demokraatliku kontrolli, siis tekib uus mõjusfäär, digitaalne mõjusfäär. Euroopa vastus peab siin olema samuti selge: innovatsioon, jah, aga väärtuspõhiselt; konkurents, jah, aga reeglitega; tehnoloogia inimese jaoks, mitte inimese üle. Kliimapoliitika ja julgeolek ei ole kas üks või teine. Need on otseselt seotud. See, et kellelegi ei meeldi sõna "kliima", ei muuda seda, et enamus sõdu – kui mitte kõik sõjad – on ressursisõjad. Kliimaränne saab olema maailma järgmine tõsine väljakutse. 

Austatud Riigikogu! Eesti välispoliitika eesmärk on selge: hoida Eesti vaba, hoida Eesti kaitstud, hoida Eesti majanduslikult tugev ja ühendatud maailmaga. Tee selleni kulgeb läbi tugevate liitlassuhete ja tugeva Euroopa. Aga välispoliitika ei sünni ainult ministeeriumides ega parlamendisaalis. Igaüks meist on Eesti saadik, ka iga väliseestlane, iga Riigikogu liige, diplomaat, ettevõtja, sõdur, sportlane, muusik ja nii edasi. Enamus inimesi maailmas tunneb heal juhul ühte eestlast ja selle ühe kaudu kujuneb nende arusaam Eestist – sellest, millised me oleme ja millesse me usume. Nii kujundab igaüks meist Eesti kuvandit, oleme kõik Eesti saadikud. Olgem avara pilguga, väärtuspõhise ja realistliku välispoliitika kandjad. Eesti vabadus on meile kallis, olgu sama kallis ka vastutus selle vabaduse käekäigu eest. Aitäh!

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Kolleegid! Hea, et mulle ka lõpuks sõna anti. Ma ei räägi siin loosungeid, mis on siin saalis kõvasti lehvinud. Ma ei ole väliskomisjoni liige, aga räägin seda, mida ma mõtlen. 

Ma tulin just Ukraina visiidilt ja rääkisin sealse parlamendirühma, Eesti parlamendirühma esimehega parlamentaarsest diplomaatiast. Ja tõepoolest, natuke piinlik oli seal. Ligi pool meie kolleegidest kuulub Ukraina parlamendirühma. Aga Ukraina kolleegiga rääkides, ei saa nagu võrrelda: neil on palju väiksem, töö on palju intensiivsem, meil on pigem plakatlik ja deklaratiivne. Me võtame palju deklaratsioone vastu ja kõik see. Nii palju siis Ukrainast. 

Ühtaegu nii rahvusvaheliste mõttekodade kui ka mõjukaid lääne väljaandeid lugedes ja Eesti valitsuskommunikatsiooni ja meediat lugedes tundub mulle juba ammu, et ma elan sootuks erinevas inforuumis. Sama tunne valdas mind täna, kuulates välisminister Tsahkna ettekannet. 

Euroopa välispoliitikat juhib praegu kes? Kaja Kallas – inimene, keda ei lasta ei Valgesse majja ega Kremlisse, inimene, kelle üle naerdakse Euroopas ja kes on välispoliitiliselt kasutamiskõlbmatu, kuid keda poliitilise stabiilsuse säilitamiseks Euroopas ei kutsuta tagasi. 

Eesti välispoliitikat juhib Margus Tsahkna. Mees, kes on lubanud Ukraina võidu tagamisel minult ja kõigilt teistelt eestimaalastelt küsimata meie naha mängu panna. Mees, kes kirjutab Vabariigi Presidendile ette, mida ta riigivisiidil ütlema peab, ja kui president ei allu sellele, valatakse ta seepeale massiivse laimukampaaniaga üle. Suursaadik, kes presidenti nõustas, aga kutsutakse tagasi. Taas piinlik tööõnnetus, kuid mees on jätkuvalt ametis. Sellist asja ei tohiks lubada, selliseid mänge. 

Ringhäälingu nõukogus istub mõjukas stratkomi võitleja Raul Rebane, kes võrdleb kõrgematele riigiametnikele korraldatud kursustel president Trumpi Hitleri lähima kaastöölise Joseph Goebbelsiga. Taas piinlik tööõnnetus, kuid mees jätkab julgelt ametis. 

Kuid Eesti praeguses poliitilises reaalsuses pole kõik see imekspandav. Olukord, kus vaid 15% rahvast usaldab tänast valitsust, saavadki sellised inimesed ka Eesti välispoliitikat juhtida. 

Ameerika Ühendriikide president Donald Trumpi pidev naeruvääristamine, ultimatiivsed nõudmised, kuidas USA peab käituma ja nii edasi, on lubamatu. USA riiklik julgeolekustrateegia räägib Euroopale pühendatud 83 real sootuks muudest asjadest, millest nii Euroopa kui ka Eesti välispoliitika juhid vaikivad. Pigem tundub, et me elame sootuks teises reaalsuses ja püüame meile mittesobivat informatsiooni maha vaikida. 

USA riikliku julgeolekustrateegia järgi peaks kõige tähtsam olema hoopis Venemaaga strateegilise julgeoleku tagamine. Paraku on nimetatud 83 rida ametlikult maha vaikitud. USA luurekoordinaator Tulsi Gabbard on öelnud, et Euroopa Liit ja NATO ihkavad sõda Venemaaga ja tahavad sinna ka USA tõmmata. 

Eesti tänane valitsus on loonud teadlikult kuvandi, et Eesti on rinderiik. See on aga kuritegelik, külvanud hirmu ja vähendanud soovi luua selles nii-öelda rinderiigis oma pere ja tuua ka oma lapsed siin ilmale. Selle tulemusena on saanud hoogu niigi tugev demograafiline kriis. Jah, tõepoolest, Ukrainas ja Venemaal on keskmine laste arv ühe naise kohta veelgi madalam, kuid selles osas sarnanevad meie naised, keskmine viljakus 1,19, täna juba Ukraina naistega, 0,99 keskmine. 

2005. aastal kirjutas professor Taagepera, et eesti rahva püsimine on praegu suuremas ohus kui Nõukogude okupatsiooni ajal pärast suurküüditamise lakkamist. Praegu on nii, nagu meil küüditataks igal aastal 7000 last, kirjutas Taagepera. 

Täna rääkis välisminister Tsahkna, et meie erilise tähelepanu all on Venemaa poolt Ukrainast küüditatud lapsed. Laste küüditamine on võikam inimsusevastane kuritegu. Me räägime täna välispoliitikast, aga välispoliitika on vaid vahend eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimiseks läbi aegade siin tuulepealsel väikesel maal, kus veel räägitakse eesti keelt. Sellises olukorras ärbelda, et meie jaoks on kõige tähtsam oma nahk Ukraina võidu nimel turule tuua, pole just minu meelest kõige adekvaatsem. Meie kõige tähtsam ülesanne on teha omalt poolt kõik, mis vähegi võimalik, et iseseisev Eesti riik püsiks.

Soovite te lisaaega?

Jah, sooviks küll.

Kolm minutit lisaks, palun!

Aitäh teile! Olen tänulik. Väikese piiririigina peame suutma säilitada kõigele vaatamata kaine pea. Peaksime vähem ärplema ja oma sõpru naeruvääristama. Ukrainat tuleb loomulikult toetada, kuid seda ei tohiks teha nii plakatlikult kampaaniavormis ja lubades asju, teades, mis tegelikult võimalik ei ole.  Kuid kahjuks kõik see jätkub veel terve aasta, tekitades Eestile tõenäoliselt veel palju kahju. Kuid üks on kindel, siis tuleb murrang. Rahvas kukutab tänase liberaalse ja Eestile ohtliku režiimi. Ma olen lootusrikas. Mõtleme siiski oma peaga ja mõtleme eelkõige Eestile. Aitäh!

Aitäh! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Martin Helme, palun!

Jah, kuulates meie tänase liberaalse režiimi arutelusid välispoliitikas, tuleb mulle meelde Vene-aegne anekdoot kommunismi ehitamisest. Tuleb koosolek kokku ja arutatakse, et täna on päevakorras kaks punkti. Kõigepealt on vaja ehitada uus sigala ja siis asume kommunismi ehitama. Aga kuna ei ole laudu, naelu, tsementi ega kive, siis jätame esimese päevakorrapunkti vahele ja hakkame kohe kommunismi ehitama. 

Vaat see on meie välispoliitika, kus räägitakse mingitest väärtuspõhisustest ja, ma ei tea, mingitest asjadest, mida tegelikult ei ole, sellepärast et nii on võimalik vältida päris asjadega tegelemist. Välispoliitika väikeriigile nagu Eesti võrdub julgeolekupoliitikaga. Ja julgeolekupoliitika tegelikult võrdub geopoliitikaga. See tähendab, kus me asume, kui suur me oleme ja kes meie ümbruses on. Muidugi, globaalses mõistes, kes teised on suur jõud, kes mõjutavad meie ümbruses olevaid suurjõudusid. See on reaalsus, millega me oleme silmitsi olnud üle tuhande aasta, viikingiajast saadik. 

Senine maailmakord on lõppenud. Seda ei ütle ainult mitte Rubio või Vance Münchenis, seda ütleb ka Kanada peaminister Carney, seda ütleb Merz, seda ütleb Hollandi peaminister, seda ütleb NATO peasekretär. See, mida meil nimetatakse reeglitepõhiseks maailmakorraks või mis tegelikult on teise maailmasõja võitjate vahel kokku lepitud maailma jagamise plaan, on lakanud toimimast. Seda ei ole enam. Ja praegusel hetkel, käesoleval aastal ja järgmisel paaril aastal me oleme üleminekuetapis, enne kui me jõuame välja uude paikaloksunud maailmakorda, julgeolekupoliitilisse korda. See on nagu plahvatus, mis paiskab kõik õhku. Praegu me oleme seal kõik õhus, kui kõik vastu maad variseb, siis on selge, kes kuhu kukkus ja kui terveks jäi. See on see hetk maailma ajaloos, mida me oleme korduvalt näinud – eelmisel sajandil oli mitu korda –, kui riigid lakkavad olemast ja uued riigid tekivad. Eesti on üks neid riike, mille olemasolu on ohus praeguses julgeolekupoliitilises olukorras. 

Meie ülesanne ei ole siin mitte emotsioonitseda või asendustegevusega psühholoogilise nihestumise varjus mingitest teistest teemadest rääkida. Meie asi on külma peaga ja külma kõhuga küsida, mida me tahame rahva ja riigina vältida, mida me tahame rahva ja riigina saavutada ja mida on meil vaja teha selleks, et see juhtuks. Ärme räägime sellest, mida teised peavad tegema. Ärme räägime sellest, et vaba maailm vajab uut juhti või et Saksamaa peab rohkem relvastuma või Venemaa peab oma riigipea vangi panema. Ärme räägi sellest! See ei ole meie kontrolli all. Räägime ainult nendest asjadest, mis on meie kontrolli all, mida me ise saame teha. 

Aga noh, siin me tuleme tagasi selle anekdoodi juurde, et kui me sigalat ei saa ehitada, siis hakkame kommunismi ehitama, paneme aga Putinit vangi ja sunnime Merzi rohkem raha kulutama sõjatööstusele ja valime ameeriklastele uue presidendi. See on rumal, Eestit kahjustav, naiivne, lapsik ja absoluutselt ebatõsiselt võetav ja ebaküps. 

Mida me siis tahame? Me tahame vältida Venemaa mõjusfääri langemist. See on meie ajalooline antus. Venemaa mõjusfäär ei tähenda ainult seda, et juhtub nii, nagu juhtus põhjasõja ajal või ka Liivi sõja ajal või teise maailmasõja ajal, et Vene väed tulevad üle piiri, tapavad sõjast olenevalt pool elanikkonda või kolmveerand elanikkonda ära ja kehtestavad siin Vene võimu. See ei pruugi seda tähendada. See võib ka tähendada mingis vormis finlandiseerumist, Vene mõjusfääris olemist. Seda me tahame vältida. 

Aga samuti tahame me vältida Euroopa Ühendriikide tekkimist. Euroopa Liidu muutumine riigiks on meile rahvuse püsimisena ohtlik, sest see toob kaasa kõikide poliitiliste hoobade ja kangide liikumise meie käest ära kellegi teise kätte. No ütleme siis lihtsustatult, Merzi ja Macroni kätte, aga veel õudsem kui Kaja Kallase ja Ursula von der Leyeni kätte. Kindlasti mitte ükski inimene ei saa sirge näoga tulla rääkima, et need inimesed ajavad rahuldavalt Eesti asja. Mitte ükski inimene ei saa meid veenda, et need inimesed ei ole valmis meid kokkuleppe nimel Venemaaga – ja see kokkulepe on ju praegu õhus juba – meid maha müüma Vene mõjusfääri. Seda me ka tahame vältida. 

Ja me tahame vältida rahvusena väljasuremist. See on ka kurss, millel me praegu oleme. Või rahvana oma kodumaal vähemusse jäämist, rahvana oma kodumaal peremehestaatuse kaotamist. Seda me tahame ka vältida. Need on need eesmärgid, mille me peame endale selgelt välja joonistama ja küsima, mida siis on vaja teha. Selle jaoks, et seda saavutada, on vaja välja ehitada ja uuesti üles ehitada toimivad liitlassuhted. Tänasel päeval me muidugi, loomulikult, keegi ei hakka omalt poolt midagi tegema selle jaoks, et NATO ei toimiks või et artikkel 5 ei toimiks, aga ütleme siis niimoodi, et vastutustundlik on hoolitseda selle eest, et olukorras, kus meil puudub kindlus, et NATO toimib, oleks meil olemas toimivad variandid. See tähendab omakorda otse kahepoolseid või regionaalseid liitlassuhteid, see tähendab liitlassuhteid otse USA-ga, liitlassuhteid Balti mere regiooni riikidega – Poola, Soome, Rootsi ja võib-olla ka allapoole raudsest eesriidest ida poole jäävate riikidega –, see tähendab seda. See tähendab poliitilist initsiatiivi, julgeolekualast initsiatiivi. Igal juhul mitte nende vanade kulunud psühholoogilise nihestumise tunnustega loosungite loopimist, mida meil praegune režiim loobib. 

Teiseks, mida me ise saame teha? Ise saame hoiduda rumalast, agressiivsest ja provotseerivast välispoliitikast. No ei ole meie asi maailma sirgeks ajada. Ei ole ka meie võimuses maailma sirgeks ajada. Meie asi ei ole lahendada ära ei Palestiina probleemi, ei Vene demokraatia probleemi, ei Koreade ühendamise probleemi. See ei ole meie asi! See ei ole meie võimuses, see ei ole meie asi, see ei too meile mingit kasu. Tegeleme oma asjadega. Ärme tegeleme teiste riikide asjadega, tegeleme oma asjadega! Hoidume agressiivsest, provotseerivast käitumisest, ükskõik, kas see on Hiina, Venemaa või Aafrika riik või mõni ma ei tea, missugune riik. Pole vaja! 

Ja kolmas, ehitame üles normaalse kodumaa. Ehitame üles normaalse kodumaa, kus eestlastel on soov elada, lapsi saada, äri ajada ja lõppkokkuvõttes ka seda riiki kaitsta. Ehitame üles normaalse tugeva riigikaitse! Mitte niimoodi, et terve ülejäänud ühiskond on pankrotti aetud, nagu Reformierakond tänapäeval teeb, aga siiski tugeva riigikaitse. Ja hoiame piirid kinni immigrantide eest, sest meil ei ole mingit riiki mõtet ehitada, kui meid siin välja vahetatakse indialaste või kasahstanlastega. See on see, mida me tegema peame. Meie tänane valitsus sellega loomulikult hakkama ei saa. Lahendus on EKRE.

Aitäh! Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud Eesti avalikkus! Lugupeetud liitlased! Lugupeetud maailma avalikkus, kes tunneb huvi välispoliitika vastu! Eesti tegi muide alles möödunud nädalal midagi erilist. Me tegime muljet avaldavat rahvusvahelist väärtuspõhist poliitikat. Me võtsime vastu avalduse Tiibeti laste toetuseks assimileerimise, identiteedi lahustamise vastu ja okupeeritud Tiibetis vägivalla rakendamise vastu. Samamoodi märkisime ära ka uiguurid. Nii et meil oli oluline hetk, kus me vaatasime kaugemale oma kontinendist ja mõistsime neid rahvaid, kes on kannatanud samal moel nagu meie. Ma arvan, et sellistes asjades võimegi me olla maailmas väärtuspõhise poliitika eeskujuks. Ja mul oli väga liigutav kuulda seda, kuidas Tiibeti raadio kajastas meie otsust, meie sõnavõtte. Tiibetlased nende kõnede ajal otseülekandes jälgisid kõike, mida me tegime. Meie mõju teises maailma otsas murelikele inimestele oli märkimisväärne.

Aga nüüd härra Tsahkna kõne juurde. Esmalt ma pean muidugi ütlema seda, et see kõne oli ühes olulises punktis täielik läbikukkumine. USA-d mainiti selles kõnes ühe korra ja möödaminnes. Samal ajal, kui USA ja Euroopa suhted on ümberkujundamisel, USA ja maailma suhted on väga intensiivses arengus, leiab minister ühe korra ühe lause. Ma pean siis seda lünka täitma ja kõnelema sellest, mis oleks meile oluline.

Kui tõsine on Euroopat lammutavate jõudude ja Euroopat ülesehitavate jõudude vastuolu siin Eestis ja ka teisel pool ookeani, tuleb välja USA julgeolekustrateegiast. Kui USA räägib Euroopa tsivilisatsiooni lagunemise ohust, siis peaks väga tõsiselt selle teemaga resoneeruma ja võtma seisukoha – seda seisukohta ei tulnud. Kui USA räägib täie tõsidusega sõnavabaduse erosioonist Euroopas, siis peaks seda võtma täie tõsidusega. Alles äsja puhkes torm Soomes, kui Päivi Räsänen, endine Soome siseminister, kõneles USA esindajate kojas tema sõnavabaduse mahasurumisest. Päivi Räsänen tsiteeris piiblit ja selle eest on teda kiusatud aastaid ja ta on siiamaani kohtu all. USA seadusandjad olid jahmunud.

Aga mida siis meie peaminister on sellest õppinud, kellega me siin iga nädal vestleme? No mitte midagi! Saali on toodud vihakõne seadus, et ikkagi ülbitseda edasi, näidata, et meie teame, mida siin meie teeme – tähendab minna laupkokkupõrkesse oma juhtiva liitlase USA-ga, kes rõhutab sõnavabadust ja demokraatiat.

Ma palun lisaaega!

Kolm minutit lisaks. 

Tsiteerin, mida siis USA julgeolekustrateegia ütleb otse ja karmilt Euroopa arengute kohta. Veel hullem on tsivilisatsiooniline häving, poliitiline vabadus ja suveräänsus on Euroopa Liidu ja teiste üleilmsete institutsioonide poolt ohustatud. Migratsioonipoliitika muudab kontinenti ja tekitab pingeid. Sõna- ja poliitiline vabadus on piiratud, sündimus langeb, rahvuslik identiteet ja enesekindlus kaovad. Kui praegused trendid jätkuvad, on manner 20 aasta pärast või vähema pärast tundmatuseni muutunud. USA tahab aidata Euroopat, leida üles tsivilisatsiooniline enesekindlus, leida üles iseennast, mis on kaduma minemas. 

Ma tsiteerin uuesti USA julgeolekustrateegiat. Meie eesmärk peaks olema aidata Euroopal oma praegust trajektoori korrigeerida. Me vajame tugevat Euroopat, mis aitaks meil edukalt konkureerida ja teeks meiega koostööd, et takistada vastasel Euroopa üle domineerida. Ameerika on ... ja nii edasi. Me tahame teha koostööd ühtsete riikidega, kes soovivad taastada oma endise suuruse. 

Samas me ei kuulnud ühtegi sõna ka Hiina kohta, kuigi USA jaoks on see väga tõsine teema. Me ei haaku üldse oma liitlaste teemadega. Ameeriklased rõhutavad, et samal ajal, kui nemad võitlevad kommunistliku Hiina mõju laialivalgumise eest üle kontinentide, suunab Saksamaa oma investeeringuid hoopis Hiinasse. Kanada ministrid käivad Hiina vahet, ka Soome minister läheb Hiinasse, Tsahkna isegi on Hiinas käinud. Ehk siis sel ajal, selle asemel, et toetada oma liitlasi, ei, me teeme midagi muud, me vaikime USA teema maha. 

Camp Redos mõnekümne kilomeetri kaugusel Vene piirist on USA üksus, kes teeb seal talvise sõjapidamise õppusi. Platsid on täis tehnikat, nad on innukad, nad on pühendunud, oma rotatsiooni ajal teevad kõik, et Eesti ja Baltimaad oleksid turvatud. Ma ei kuulnud ühtegi tänusõna USA-le selle eest. 

Seevastu kuulen ma ministritelt lihtlabast sõimu meie liitlaste suhtes. Jürgen Ligil on aega isegi USA Belgia saatkonna sotsiaalmeedia lehel neid sõimata. See on siis meie töö liitlastega. Kui te nii jätkate, siis me mängime oma liitlassuhted maha. Seda näitabki Tsahkna kõne, kus ta mainib ühe korra USA-d, ja siin teised, kes pigem praalivad ja ütlevad, et vaat, Euroopa peab jätkama oma kliimahullusega, Euroopal on omad väärtused. Millised väärtused? Kas need sõnavabaduse mahamängimised, kas Päivi Räsäneni represseerimine, kas sõnavabaduse mahasurumise plaan siinsamas riigis ongi see väärtus? See ei ole enam meie liitlastega kooskõlas. 

Nii et palun võtke ennast kokku! See on meie kõigi huvides. See ei ole teie erakonna huvides, see on Eesti huvides, et meie võtmeliitlane hoida Eestis praegusel kriitilisel ajal. See on NATO hoidmise küsimus ja see on ka Ukraina aitamise küsimus. Loosungite aeg on läbi, on vaja teha päris poliitikat. Täna ma kuulsin loosungeid. Meil on aeg minna reaalsuse juurde ja teha tõsist poliitikat. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Päevakord on ammendunud ja istung lõppenud.