Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Vabandan hilinemise pärast, kuna olulised abivahendid prillid jäid kabinetti. Seepärast jooksin. 

Auväärt välisminister, ekstsellentsid, alustame Riigikogu täiskogu teisipäevast istungit. 

Kohaloleku kontroll, palun!

 

Head kolleegid, kohalolijaks registreerus 74 Riigikogu liiget, puudub 27. 

Esmalt, head kolleegid, väike päevakorra täpsustus ja seejärel ka päevakorra täiendamine. Esmalt, päevakorra täpsustamine. Eilsel täiskogu istungil jäi menetlemata kaks arupärimist, ent arvestades tänase istungi päevakorda, auväärsete külaliste kohalolu ja ka tava, et arupärimiste menetlemine toimub esmaspäeval, ei ole ma istungi juhatajana kavandanud nende kahe päevakorrapunkti menetlemist tänasel täiskogu istungil. Ja tegelikult ka eileõhtuses meelsuses oli arusaadav, et arupärijad ootavad nende päevakorrapunktide arutelu kas järgmisel või ülejärgmisel esmaspäeval. Ja teine ootus, mida ma kindlasti kavatsen järgida, on see, et need oleksid võimalikult eespool – need kaks arupärimist, mis jäid menetlemata. 

Ja nüüd, head kolleegid, päevakorra täiendamine. Riigikogu 28 liiget on esitanud umbusaldusavalduse nõude haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele ja tuginedes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 56 lõike 1 punktile 2 ja lõikele 2 on Riigikogu esimees täiendanud homse, 18. veebruari istungi päevakorda selle nõude aruteluga. See toimub 14. päevakorrapunktina. 

Ja nüüd, head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde. Aa, vabandust! Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head külalised! Eelmisel neljapäeval esitleti siin [Eesti] inimarengu aruannet, kus üheks väga oluliseks teemaks oli huvihariduse kättesaadavus ja huvihariduse väljakutsed. Seal tuli välja ka see, et näiteks kõrge sissetulekuga vanemate laste seas osaleb huvihariduses ligi 60% lastest, madalama sissetulekuga peredes vaid 37%. Või teine näide: linnades ja väikelinnades osaleb huvihariduses üle poole lastest ehk 52%, maal elavate laste seas on see protsent vaid 31. Sellest aruandest tulid välja veel mitmed muud olulised tähelepanekud huvihariduse kohta. 

Sellega seoses teeme Vabariigi Valitsusele ettepaneku töötada välja meetmed huvihariduse kättesaadavuse parendamiseks väga konkreetselt neljast vaatest: kõigepealt, suurendada huvihariduse kättesaadavust sotsiaal-majanduslikult vähem kindlustatud perede laste jaoks; teiseks, väljaspool maakonnakeskusi elavate laste jaoks; kolmandaks, suurendada 16–19-aastaste noorte hõlmatust huviharidusega, ja neljandaks, muuta keelepõhine huviharidus huvipõhiseks huvihariduseks, kuna see aitaks kiiremini kaasa segregatsiooni vähenemisele. Need konkreetsed ettepanekud on [välja töötatud] lähtuvalt inimarengu aruande esitlusest. Aitäh!

Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu ühe otsuse eelnõu. Varro Vooglaid, küsimus istungi juhatajale, palun!

Suur tänu! Lihtsalt kantuna soovist aru saada, kuidas see kodu- ja töökord meil siin välja näeb, ma küsin, kas see lahendus, et eile õhtul menetlemata jäänud arupärimised nihkuvad lihtsalt järgmisesse nädalasse, on ikkagi kooskõlas kodu- ja töökorra seadusega. Esiteks, mina saan aru niimoodi – mul praegu konkreetset paragrahvi ees ei ole –, et kui istung saab läbi ja osa päevakorrapunkte jääb arutamata, siis järgmisel istungil [alustatakse] nendesamade päevakorrapunktide arutamisega, mis arutamata jäid. Teiseks ütleb ju kodu- ja töökorra seaduse § 140 lõige 2, et arupärimistele peab vastama 20 istungipäeva jooksul. Kas te olete seda kontrollinud, et kui te nüüd nihutate nende arutamata jäänud arupärimiste menetlemise tulevasse nädalasse, siis kas see tähtaeg lõhki ei lähe või te lihtsalt ei hooli sellest?

Esiteks, hea kolleeg, tõepoolest on tõsi, et need punktid, mis jäävad menetlemata, ka arupärimised, kanduvad edasi. Antud juhul [pidanuks need kanduma] teisipäevasele täiskogu istungile. Aga ma selgitasin oma seisukohta. Esiteks, arvestades tänast päevakorda, arvestades auväärsete külaliste kohalolu ja teades seda, et tegelikult on sellise päevakorrapunkti menetlemine ajaloos aega võtnud umbes kolm ja pool tundi, isegi neli tundi, ma ei pidanud paslikuks täna [arupärimistega alustada] ega otsinud isegi võimalust ministritega [arutada] nende arupärimiste menetlemist tänasel istungil. 

Ma rõhutan veel kord, Varro Vooglaid, ja sellega ma lõpetan nende protseduuriliste küsimuste vastuvõtmise: ka arupärijad ise [olid sellega nõus]. Eile õhtul olid saalis nii Aivar Kokk kui ka keskfraktsiooni esindajad – nende arupärimised olid need, mis jäid menetlemata – ja meil tekkis debatt pigem selle üle, millisel kohal päevakorras need võiksid olla kas 23. veebruaril ehk siis järgmisel esmaspäeval või sealt nädal edasi. Nii et ma söandan väita, et arupärijate aktsept selleks, et nende punktide menetlemine ei toimu tänasel istungil, oli olemas. Ja veel kord, nagu ma ütlesin, ma olen valmis kindlasti [tagama], et need arupärimised kas järgmisel esmaspäeval või sealt edasi oleksid arupärimiste hulgas eesotsas. 

Aga nüüd, head kolleegid, lõpetan protseduuriliste küsimuste vastuvõtmise. Läheme tänase päevakorra juurde. Meil on väga oluline päevakorrapunkt, ma ei taha aega raisata ja pole väärikas ka nende lugupeetud külaliste ees seda debatti pidada. Me oleme sellest rääkinud, olen oma seisukohad öelnud. (Hääled saalis.)

Esimene päevakorrapunkt on väliskomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimusena välispoliitika arutelu. Head kolleegid, tutvustan selle päevakorrapunkti menetlemise korda. Esmalt on välisminister Margus Tsahkna ettekanne kuni 30 minutit, seejärel on küsimused ja vastused kuni 90 minutit. Seejärel on väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoni ettekanne kuni 15 minutit ning küsimused ja vastused kuni 30 minutit. Iga Riigikogu liige võib esitada ettekandjatele kokku kuni kaks küsimust. Seejärel on läbirääkimised. Sõnavõttudega võivad esineda komisjonide ja fraktsioonide esindajad ja ka muud Riigikogu liikmed. Algataja on teinud ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Arutelu lõpetamisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Arutelu algataja on ka teinud ettepaneku pikendada vajaduse korral istungi aega kuni päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. 

Ja nüüd, head kolleegid, on mul au paluda Riigikogu kõnetooli auväärt välisminister Margus Tsahkna.

Austatud juhataja! Hea Riigikogu! Diplomaatiline korpus! Lugupeetud külalised! Aasta tagasi alustasin siinsamas saalis Eesti välispoliitika ettekannet tõdemusega, et maailmas on tunda 1930. aastate hõngu. Toona välispoliitikat arutades küsisime, kas laseme ohtudel kasvada, kuni on liiga hilja, või koondume otsustavalt väärtuste kaitsele. Nagu paljud teised, tajusime ka meie suurte murrangute ajastu algust. Nüüd, 2026. aastal ei räägita enam ajastu lõpu hõngust. Räägitakse ajastu lõpust. Sellest, et varem kehtinud reeglid, kokkulepped ja tavad ei pruugi enam kehtida, et vana on läinud, kuid uus – selle asemele tulev – on veel ähmane.

"Nostalgia ei ole strateegia," ütles Kanada peaminister Mark Carney Davosis käesoleva aasta Maailma Majandusfoorumi [tippkohtumisel] peetud kõnes. Ja tõepoolest, mineviku taganutmine teda tagasi ei too. Ja ega me olnut päris sellisena tagasi ei tahagi. Pool sajandit väldanud okupatsiooni ajal saime omal nahal tunda, mida tähendab reeglitel põhineva maailmakorra toimimises erandiks olla. Samuti teame hästi sedagi, et de jure tunnustus ei vähenda de facto aset leidva küüditamise valu. Mõistame neid, kes formaalselt kehtivate reeglite kiuste on pidanud oma vabaduste eest võitlema, ja oleme solidaarsed kõigiga, kes osundavad senise maailmakorra vastuoludele ning kohatisele silmakirjalikkuselegi.

Ajastute vahetumine pole maailma ajaloos esma- ega erakordne. Seda tuleb ikka ette, et vana asendub uuega. Minevikule järgneb tulevik koos oma reeglite, kokkulepete ja tavadega. Sedapuhku siseneb Eesti muutuste aega unikaalselt tugevas positsioonis: iseseisva riigina, kellel on kogenud välisteenistus ja sisse töötatud rahvusvahelised suhted. Nii tugev pole meie lähtepositsioon olnud kunagi varem. 

Head sõbrad! Karta pole midagi. Hoopis tööd peame tegema. Ja seda me teemegi. Tõdedes maailmakorra muutust peame välispoliitika mõtestamist alustama kõige üldisemast: meie välispoliitika eesmärgi sõnastamisest. Mis ta siis on, murdeajastule vastu mineva Eesti välispoliitika eesmärk? Selleks on vabadus – Eesti rahva ja riigi vaba areng. Vabadus Eestis kodus ja Eesti vabadus maailmas teiste riikide ja rahvaste keskel. Eesti vabadusse panustab meie ühiskonna sidusus ja majanduslik toimetulek, sõjaline kaitse ja elutähtsate teenuste toimepidevus, kuid peamiselt just selline rahvusvaheline keskkond, mis meie vabadust soosib. Siit koorubki meie välispoliitika peamine ülesanne ja eesmärk: me tahame selliseid rahvusvahelise elu reegleid, mis aitaks Eesti vabadust hoida.

Esmajoones on meie jaoks olulised muidugi riikide suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse põhimõtted, mis peavad jääma rahvusvahelise elu kandvateks sammasteks ka edaspidi. Eesti toetab neid põhimõtteid kaljukindlalt ja igal juhul, olles valmis oma sõnu ka tegudega kinnitama.

Kõige otsesemalt on territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse põhimõtted praegu rünnaku all Ukrainas, kus Venemaa taotleb endiselt oma muutumatuid eesmärke: kogu Ukraina allutamist ning Euroopa julgeoleku pea peale pööramist, et taastada Moskva juhitud impeerium.

Meie seda talle lubada ei saa ega ka kavatse. Jätkame Ukraina sõjalist abistamist ja poliitilist toetamist, ülesehitustegevust ning humanitaarabi andmist. 2027. aastal korraldame Ukraina ülesehituskonverentsi, mis toob Tallinna kokku kogu selle teemaga seotud maailma poliitilise ja majanduseliidi. Seegi näitab meie pühendumust. Ukraina saab olla Eestile kindel, sest meie poliitika taga pole vaid heatahtlik altruism. Ei! See poliitika lähtub kõige pragmaatilisemast huvist: vaba ning meie poolel olev Ukraina on oluline geopoliitiline kindlustus Venemaa agressiivse imperialismi vastu.

Niisiis, ärgem arvakem, et aitame Ukrainat vaid Ukraina pärast. Me teeme seda eelkõige Eesti pärast. Kui räägime oma vankumatust toetusest Ukraina territoriaalsele terviklikkusele, mõtleme me ju tegelikult ka enda piiride puutumatusele, ja rõhutades Ukraina suveräänsuse tähtsust, nõuame vabadust endale – õigust valida liitlaseid ja otsustada omal maal omi asju ise, välise diktaadita.

See, mil määral need põhimõtted kehtivad, sõltub suuresti sellest, milline rahu Ukrainasse lõpuks saabub. Nõnda nagu pole muutunud Putini eesmärgid, on samaks jäänud meie siht: me soovime rahu, kuid seda mitte Müncheni või Jalta variandis. Meie eesmärk on õiglane ja püsiv rahu, nii nagu Eesti valitsused seda ka varasemates välispoliitika aastakõnedes on järjepidevalt defineerinud.

Ukraina on kogu aeg tõestanud, et tema on rahuks valmis. Putin aga tõestab igapäevaselt hoopis vastupidist. Aga see, head sõbrad, on ka mõistetav. Kui läänest kostab pidevalt mõttekäike, mis põhjendavad praegu kokkuleppe taotlemist sellega, et kuue kuu või aasta pärast oleks Ukraina positsioon nõrgem, siis pole ju Venemaal ühtegi ratsionaalset põhjendust täna rahuga leppimiseks. See ongi praegu peamine takistus õiglase ja püsiva rahu teel: Putini usk, et aeg on tema poolel. Õiglase rahu saavutamiseks tuleb see usk teisipidi pöörata. Alles siis, kui Kremlis arvatakse aeg nende vastu pöördunud olevat, on Venemaa valmis oma kurssi muutma. Tõhus rahuplaan on seega kahepunktiline: ohvri toetuse suurendamine ja agressorile avaldatava surve kasvatamine.

Seetõttu jääb meie jõupingutuste keskmesse agressiooni hinna tõstmine. Kehtestame Venemaale uusi sanktsioone ning tõkestame sanktsioonidest kõrvalehiilimist. Juba veebruaris soovime heaks kiita järjekordse Euroopa Liidu sanktsioonipaketi, mille osana tahame täielikult keelata mereteenused Venemaa naftat vedavatele laevadele.

Püsivus peab iseloomustama ka meie pikaajalist Venemaa-poliitikat. Venemaa ei kao kuhugi, ta jääb Euro-Atlandi julgeolekuruumi ohustama ka siis, kui sõda Ukrainas peaks läbi saama. Seega vajame Venemaa heidutamise poliitika osana ühiseid väga praktilisi samme ohu ohjeldamiseks. Üks selline näide on Eesti algatatud Euroopa ukse sulgemine Venemaa agressioonisõjas osalevate isikute ees. Me ei taha näha tänaseid roimareid homsete turistidena oma tänavatel. Me kutsume kõiki Euroopa Liidu liikmesriike tegema meiega koostööd Venemaa võitlejate lisamisel Schengeni musta nimekirja, et oleks üheselt selge: ainus sihtkoht Euroopas, kuhu agressori võitlejaid oodatakse, on kohtupink Haagis. Ja me räägime sadadest ja sadadest tuhandetest ekskombatantidest.

Muidugi seisame ka varem selgelt välja öeldud põhimõtete taga: ei midagi Ukrainast Ukrainata ja ei midagi Euroopast Euroopata. See viimane ei tähenda pürgimist iga kõnelustelaua taha, vaid vastupidi: meie kindlat veendumust, et meid puudutavat saame otsustada meie ise. See ongi suveräänsuse põhimõtte sisu. Olgu siinkohal veel kord rõhutatud: lääne Venemaa-poliitika probleem pole mitte dialoogikanalite, vaid kindlameelsuse defitsiit. Me ei poolda agressori ennatlikku integreerimist maailma majandusse, ammugi mitte Euroopa julgeolekusse.

Austatud rahvaesindajad! Sama kindlalt, kui soovime uude ajastusse kaasa võtta territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse põhimõtted, tahame me minevikku jätta impeeriumi ja mõjusfääride idee. Me ei tunnista kunagi ühegi riigi õigust tema rahvusvaheliselt tunnustatud piiridest kaugemale ulatuvaks privilegeeritud huvide tsooniks. Me ei soovi tulevikku kaasa võtta ka sisulist karistamatust, mille puhul agressor pareerib vastutust vetoõigusega ja selle valla päästnud riigijuht kaitseb end kohtupidamise eest immuniteediga.

Kui agressoriks on julgeolekunõukogu alaline liige, on ÜRO ja kogu sellel põhinev reeglite ja organisatsioonide süsteem teovõimetu. Eesti ei taha ÜRO lammutamist. Vastupidi, tahame ÜRO usaldusväärsuse taastada. Selleks on Eesti seisnud kindlalt ÜRO reformi eest. Pingutame ka selle nimel, et käesoleva aasta lõpuks valitav ÜRO uus peasekretär ei kohkuks tagasi musta mustaks ning valge valgeks nimetamise ees.

Kokkulepitud reeglite järgimise nõudmine pole idealism. Vastutuse kindlustamine lähtub paradigmast ja pragmatismist: kui soovime maailmas stabiilsust, peab reeglite rikkumisel olema ka tagajärg. Eesti jätkab Rahvusvahelise Kriminaalkohtu toetamist ning tööd Ukraina vastu suunatud agressioonikuriteo eritribunali moodustamiseks. Möödunud aastal saavutasime läbimurde, kui Euroopa Nõukogu raames lepiti kokku agressioonikuriteo eritribunali moodustamises. Tänan Riigikogu selle eest, et te kiitsite äsja heaks Eesti liitumise tribunaliga. See annab meile võimaluse nõuda teistelt sama. Seda me ka teha kavatseme, kuna kahetsusväärselt on tribunali tegelik tööle rakendumine takerdunud tehnilistesse aruteludesse. Eesti mõistab, et saatan võib tihti olla detailides, kuid osundab siiski, et agressioonikuriteo puhul on saatan kindlasti ka karistamatuses. Me ei tohi tribunali tööle hakkamisega kauem venitada. See ei ole tehniline küsimus. See on tuleviku maailmakorra küsimus. Ja meie ei kavatse karistamatust aktsepteerida.

Head kolleegid! Eesti vabadust kindlustava rahvusvahelise korra ehitamine on suur ülesanne. Üksi ei suuda seda ka suurriik. Meie ei ole suur riik. Aga õnneks me pole üksi. Meil on liitlasi, kes jagavad ülalnimetatud põhimõttelisi eesmärke: suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse põhimõtte [austamine], impeeriumi ja mõjusfääride eitamine ning karistamatuse vastu võitlemine. Eesti kõige lähedasemad mõttekaaslased asuvad siin, meie naabruskonnas, Põhjala ja Balti riikide näol. NB8 koostöövõrgustik on kujunenud meie välispoliitika peamiseks koordinatsiooniformaadiks ja kontaktpunktiks, millelt muu maailmaga ühisel jõul lävime. Koos moodustame maailma suuruselt üheksanda majanduse, oleme suurimad Ukraina toetajad ning ühel meelel pea kõigis põhimõttelise iseloomuga rahvusvahelise elu küsimustes. 33 miljonit inimest on tänaseks andnud 33 miljardi euro ulatuses abi Ukrainale. Seda on väga palju.

Sel aastal on Eesti Põhjala ja Balti riikide koostöövõrgustiku eesistuja. Soovime endale usaldatud rolli kasutada lisaks välispoliitika koordineerimisele ka siinse regiooni tihedamaks lõimiseks praktikas. Oleme küll praegugi üks Euroopa tihedamalt seotud piirkondi, kuid koostööpotentsiaal on kaugeltki ammendamata. Soome ja Rootsi liitumine NATO-ga loob uusi võimalusi kaitsekoostööks. Meie tugevused digiriigi arendamisel annavad võimaluse kujundada piirkondlik konkurentsieelis tehisintellekti ajastul. Tihedam koostöö kultuuri, hariduse ja innovatsiooni vallas aitab tugevdada ühiskondlikku vastupanuvõimet. Eesti eesistumise eesmärk on muuta need võimalused praktilisteks, tulevikku vaatavateks algatusteks.

Koos Poola ja Saksamaaga kuuluvad kõik Põhjala ja Balti riigid Läänemeremaade Nõukokku. Möödunud aastal, kui ka selle koostööraamistiku roteeruv juhtimine kuulus Eestile, langetasime üheskoos otsuse keskenduda Läänemeremaade Nõukogus senisest enam julgeolekule, kuna ka selles ringis on meie vaated äravahetamiseni sarnased. Tänavune Poola eesistumine on seda mõtet edasi arendanud ning ühisest tegutsemisest on sündimas tõeline Uus Põhjala: kokku umbes 160 miljonit inimest hõlmav koordineeritud tegevusega jõukese. Uus Põhjala mõistab, et Euroopa peab tõusma jalule. Euroopa ei saa enam eeldada, et keegi teine meie ülesanded meie eest ära lahendab. Nõrk ja killustatud Euroopa ei suuda tagada meie vabadust ega seista vastu mõjusfääride ideele. Nõrk ja killustatud Euroopa olekski impeeriumi taotlejate üheks mänguplatsiks, kus mõjusfääre jagada, ja selline Euroopa ei tagaks meie ühise vabaduse [püsimist].

Sõbrad! Euroopa valdav enamus on selle mõttega päri. Ühendkuningriik ja Prantsusmaa, kellele me oleme muu hulgas tänulikud selle eest, et nad panustavad oma üksustega meie julgeolekusse siin Eestis ja juhivad Ukrainale julgeolekugarantiisid välja töötavat tahtekoalitsiooni. Muidugi on selle tegevus oluline otseselt just Ukraina julgeoleku mõttes, kuid seda tööd tuleb näha laiemaltki: see on märk Euroopa strateegilise enesekindluse kasvust, märk sellest, et saame aru enda vastutusest Euroopa julgeoleku tagamisel. 

Euroopa riikide kaitsekulutused suurenevad. Euroopa on enamuses vabanenud ja vabaneb täielikult sõltuvusest Venemaa energiast aastaks 2027. See [sõltuvus] on tekitanud haavatavust ja kammitsenud [riikide] iseseisvust. Tänase Euroopa poliitiline peavool – sõltumata parteilisest kuuluvusest või ideoloogilisest paiknemisest parem-vasak-skaalal – on lahti öelnud schröderlikust Venemaa-käsitlusest. Eesti seisab selle eest, et see käsitlus enam kunagi peavoolu ei naaseks.

Hea Riigikogu! Sõda ja ebastabiilsus on Euroopas ikka alanud niinimetatud hallidest aladest vaba Euroopa ja muu maailma vahel. Nende hallide alade kustutamine – see tähendab, Euroopa Liidu, aga ka NATO laienemine – on Eesti kõige vahetumates julgeolekuhuvides. Ukraina kuulub Euroopasse. Euroopal on tulevikus Ukrainat sama palju vaja kui Ukrainal praegu meid. 

Euroopa Liidu laienemine peab põhinema liituda soovivate riikide poolsel nõuete täitmisel, kuid Eesti on avatud ideedele, kuidas Euroopa Liidu laienemist kiirendada. Hoiame seejuures kindlalt kinni kahest põhimõttest: liituda sooviv riik peab olema õigel kursil demokraatia ja õigusriigi osas ning ta peab jagama mööndusteta meie välis- ja julgeolekupoliitika põhisuundi. Praegu laienemisarutelusid iseloomustavast paigalseisust tuleb aga igal juhul välja tulla. 

Tugevam ja enesekindlam Euroopa on vajalik ka Atlandi-üleste suhete seisukohalt. See pole enam ammu pelgalt koorma jagamise küsimus. Jõupoliitikale kalduvas maailmas peame ka meie eurooplastena näitama, et suudame vajaduse korral enda eest seista. NATO on Atlandi-ülese kaitse peamine sammas ja peab selleks ka jääma, kuid NATO raamistikus tuleb eurooplastel võtta senisest olulisem ja suurem roll. 

Täpselt sama on meile korduvalt rõhutanud USA. See on ka mõistetav, sest vajab ju liitlassuhe vastastikuse austuse ja usaldusväärsuse kõrval seda, et kumbi suhte osapool ei peaks seda ühekülgseks. Võrdsete partnerlus on sellest kaugelt stabiilsem. Euroopa jalule tõusmine – ka strateegilistes küsimustes – on seega Eesti hinnangul vajalik nii Euroopale endale kui ka Atlandi-ülestele suhetele.

Kui Euroopa kaitsekulud kasvavad tõepoolest nii, nagu eelmisel aastal Haagi tippkohtumisel lubati, siis saame jalule tõusmisega ka hakkama. Selleks tuleb aga lubadused täita. Eesti on NATO-s võetud kohustusi alati täitnud ja me nõuame sedasama teistelt. Vähem hädaldamist ja rohkem tegusid – see peab olema praeguse aja Euro-Atlandi ruumi julgeolekupoliitika leitmotiiv. Just nende põhimõtete kinnitamise eest seisab Eesti NATO 2026. aasta tippkohtumisel Ankaras.

Euroopa jõud ei piirdu muidugi vaid sõjaliste võimetega, õigupoolest ongi Euroopa Liidu supervõime kusagil mujal: selleks on meie ennustatavus ja sõnapidamine – teadmine, et meiega sõlmitud kokkulepetele võib kindel olla. Segasel ajal on Euroopa Liidu pakutav stabiilsus kujunenud kasvava väärtusega valuutaks. Kõige selgemalt on see nähtav kaubanduses, mis on tänapäeval saanud muidugi millekski kaugelt enamaks kui vaid majandusküsimuseks. Euroopa Liidu kaubanduslepped Mercosuri ning Indiaga on tähenduslikud just strateegilises vaates. See on Euroopa Liidu pingutus meie ühist vabadust kaitsva rahvusvahelise reeglistiku loomiseks. Eesti toetab neid leppeid ja järgmiste ettevalmistusi tugevalt.

Strateegiliselt peame suhtuma ka oma maavarade valitsemisesse. Kriitilised toormed on, nagu nimigi ütleb, tuleviku majanduse ülalpidamiseks kriitilise tähtsusega. Võib liialduseta öelda, et see, kes kontrollib ligipääsu kriitilistele toormetele, kontrollib ka tulevikku. Meie soovime oma tuleviku üle otsustada ise ja see tähendab vajadust vältida tarneahelate kinnistumist kellegi teise kontrolli alla. Selleks on vajalik Euroopa Liidu ühtsus ja strateegiline vaade. Eestil on kriitiliste toormete osas tugev positsioon – oleme tänu siinsele tööstusele oluline ja võib-olla isegi määrav osa globaalsest tarneahelast. Kavatseme oma tööstust hoida ja kasvatada nii meie majanduse kui rahvusvahelise positsiooni kindlustamiseks, et ka toorme väärindamine toimuks maksimaalses ulatuses siin, Eestis. Eestist peab saama kriitiliste toormete innovatsioonikeskus kogu maailmas. Meil on selleks nii eeldused kui ka oskusteave.

Strateegilise tähtsusega on ka küsimus riigi ühendatusest. Eesti kuulumine Euroopasse pole ju vaid poliitilise määratluse teema, see sõltub reaalsetest ühendusteedest, mis meid muu Euroopaga liidavad. Ühendused muu maailmaga – ka digitaalsed – on meie majanduse arter, aga ka julgeoleku alustala. Neid ühendusi tuleb kaitsta, tugevdada ja ka juurde ehitada – nii vee all, maa peal kui ka õhus. Seda, et Balti riikide ühendatus ei ole veel sel tasemel nagu ülejäänud Euroopas, on mõistnud ka teised liikmesriigid, ja seetõttu on ühisest eelarvest eraldatud märkimisväärseid summasid meie ühendatuse parandamiseks. 

Selle näited on Rail Baltic, Via Baltica ning Eesti energiaühendused Soome ja Lätiga. Need ühendused pole mõeldud kohaliku tähtsusega projektidena, nende eesmärk on liita Eesti, Läti ja Leedu ülejäänud Euroopaga. Kui Rail Baltic lõpeb meie poolt vaadates Eesti-Läti piiril ja Läti poolt rööpaid vastas pole, siis oma strateegilist eesmärki rajatis täita ei suuda. Seetõttu on ülimalt oluline, et kõik Balti riigid enda lubatu tähtaegselt teoks teeksid. Küsimuse all pole pelgalt meie usaldusväärsus, vaid strateegiline ühendatus muu maailmaga.

Lugupeetud Riigikogu! 21. sajandi rahvusvaheliste suhete reeglid peavad arvestama tehnoloogia arenguga. Tehisaru tugevnedes muutub nii see, kuidas me inimestena omavahel suhtleme, kui ka see, kuidas me tööd teeme. Kõik see saab maailma raputama. Tehnoloogiahaldus ei ole seetõttu enam pelgalt tehniline teema, vaid julgeolekuküsimus, mis määrab, kelle reeglite järgi kujuneb tuleviku maailm. Kui lubame tehnoloogia arengut suunavad reeglid kirjutada totalitaarset kontrolli eelistavatel otsustajatel, muutub vabaduse säilimine küsitavaks. Seetõttu peame ka ise tehnoloogia valitsemises kaasa lööma. Seda Eesti ka teeb, olles käesoleval aastal valitud koos El Salvadoriga ÜRO AI [globaalse juhtimise] dialoogi hõlbustajaks, et suunata maailma riikide arutelu tehisaru vastutustundliku, kaasava ja läbipaistva valitsemise poole.

Alates käesoleva aasta algusest oleme valitud ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmeks. Me võtame seda kohustust tõsiselt ja näitame seda häbenemata ka välja, keskendudes oma tegevuses naiste õigustele, laste õigustele, meediavabadusele, aga uue teemana ka digiõigustele.

Reaktsioonina Iraani võimude kohutavale tegevusele oma rahva vastu, aga ka laiemale destabiliseerivale tegevusele maailmas, kiitis Riigikogu mõni nädal tagasi heaks tugeva avalduse, milles käsitleme Iraani islami revolutsioonilist kaardiväge terroristliku organisatsioonina. Vaid mõni päev hiljem saavutasime sama käsitluse ka Euroopa Liidu tasandil.

Toetame Valgevene demokraatlikku opositsiooni ning juhime järjepidevalt tähelepanu Lukašenka režiimi kuritegudele, seistes Euroopa Liidu sanktsioonide püsimise eest. Kommunistliku terrori ikkest vabanenud rahvana on meie vabaduse taastamise lugu inspireeriv ka teistele. Seetõttu hoogustame suhtlust Kuuba demokraatliku opositsiooniga, et toetada neid, kes elavad kommunistliku rõhumise all.

Meie erilise tähelepanu all on Venemaa poolt Ukrainast küüditatud lapsed. Laste küüditamine on võikaim inimsusevastane kuritegu. Eesti seisab selle eest, et küüditatud lapsed jõuaksid tagasi koju ja et nende küüditajad saaksid karistuse, võtku see aega palju tahes. Euroopa Liit valmistab hetkel ette küüditatud laste teemalist tippkohtumist ning Eesti on selle ettevalmistamises juhtrollis. Meie eesmärk on selge: nähtavus, surve ja vastutus. 

Silmist ei tohi kaduda meie tegevuse tegelik siht: Eesti vabaduse tagamiseks turvalise maailma loomine. See on ka meie arengukoostöö laiem eesmärk: aidata kaasa arengule mujal nii, et sellest sünniks kasu ka siin, Kodu-Eestis. Eksportides Eesti e-valitsemise kogemust, panustame maailma kestlikku arengusse, kuid anname samal ajal oma ettevõtetele parema võimaluse osaleda teiste riikide e-lahenduste loomises. Panustades Ukraina ülesehitusse, aitame taastada sõjas purustatud riiki. Samal ajal loome oma ettevõtetele stardipositsiooni protsessis, millest saab sõja eduka lõpu korral selle sajandi suurim strateegiline majandusprojekt kogu Euroopas. Väikeriigi eelis on kiirus ja paindlikkus. Me peame olema kohal enne teisi, looma suhted ja saavutama tuntuse. Nii on võimalik hilisemas võidujooksus edukalt osaleda. Just selliseid võimalusi loob Eesti majandusele meie arengukoostöö.

Vaid mõni aasta tagasi asutatud Eesti rahvusvahelise arengukoostöö keskus on tänaseks tõestanud, et suudame viia lubatu tõhusalt ellu ka keerulistes tingimustes. Oleme rajanud peremaju ja taastanud haigla intensiivraviosakonna, ehitanud silla ja renoveerinud sisepõgenike korterelamuid. See on toonud meile rahvusvahelise tunnustuse ja partnerite usalduse, mis väljendub selles, et ainuüksi möödunud aastal sõlmis ESTDEV enam kui 26 miljoni euro ulatuses selliseid lepinguid, kus mõni välisriik annab oma arenguraha eest projektide elluviimise meie vedada. See välismaalt toodud raha annab meie inimestele tööd ja jätab siia maksuraha, aidates samal ajal rahvusvaheliselt kaasa kestlikule arengule ja Eesti maine tugevnemisele.

Arengukoostöö teostamine toob ka lisateadmisi: olles ehitanud pommivarjendeid Ukrainas, saab ESTDEV jagada seda oskust ka Eestis. Arengukoostöö võimendab seega ühtviisi nii Eesti majandust kui ka välispoliitilisi sõnumeid. Väikeriigile hädavajalikku võimendust ammutame ka aktiivsest väliseestlaste toest, tänu kelle silmapaistvale tegevusele oma asukohariikides on Eesti selgelt Eestist suurem. Toetame eestluse säilimist välismaal ja avame käesoleval aastal Toronto KESKUS-e, mis on suurepärane näide väliseestlaskonna enda initsiatiivist ja seda toetavast riigist. Peagi avalikkuse ette jõudvas üleilmse eestluse tegevuskavas on fookuses nimelt noorte kaasamine. Nõnda vaatame tulevikku ja hoolitseme selle eest, et eestlus ei hääbuks ka välismaal.

Tulevikku vaatab ka meie äridiplomaatia, mille teostamises osalevad kogu Eesti välisteenistus ja kõik meid vabatahtlikult toetavad aukonsulid kokku 95 riigis. Möödunud aastal teenindas Välisministeerium üle tuhande erineva ettevõtte. Käisin isiklikult enam kui 40 välisvisiidil, neist enamuses oli ka tugev äridiplomaatia komponent. Sama aktiivselt tegutseme ka sel aastal. Kokku on juba praegu selleks aastaks planeeritud rohkem kui 30 äridelegatsiooniga visiiti, mida juhib kas mõni valitsuse liige või muu kõrgem riigiametnik. Nende kõikide eesmärk on avada ettevõtetele uksi kaugematel turgudel, et nii mitmekesistada meie eksporditurge.

Me tahame, et Eesti oleks esimene valik äritegemiseks kõikidele kasvuambitsiooniga rahvusvahelistele ettevõtetele. Meil on jätkuvalt maailma parim maksusüsteem ja üks kõige bürokraatiavabamaid äritegemise keskkondi. Selle kinnituseks on eelmisel aastal lisandunud enam kui 13 000 e-residenti, kes tõid möödunud aastal Eesti riigikassasse 125 miljonit eurot maksutulu.

Head kolleegid! 

Suur tänu!

Hea juhataja! Äkki üks minut lisaaega? 

Jah, me oleme väikseid erandeid teinud, nii nagu sõnavõttude puhul. Üks minut. 

Siin kohe lõpeb ka, aga see on oluline sõnum. 

Jah. Palun!

Eesti vabadust soosiva rahvusvahelise korra loomine eeldab aktiivset diplomaatiat ja kohalolu. Käesoleva aasta alguses on meie välisteenistus lisaks Tallinnale kohal 45 asukohapunktis ja selle aasta lõpuks on neid punkte 50. Tänu Riigikogule ja teie toetusele avame uue saatkonna Jerevanis, Bakuus, Chisinaus, Brasiilias ning Nairobis. Välisministrina jätkan aktiivset visiidipoliitikat ning toetan tugevalt ka Riigikogu samasugust aktiivsust.

Muidugi peame hoidma ka sisemist ühtsust ja sõnumiselgust. Välispoliitikat peab arutama, omavahel vaidlusedki maha pidama, et maailma ette minnes saaksime ajada Eesti asja üheskoos ja kogu hingest. Ma tänan Riigikogu ja kõiki parlamendi poliitilisi jõudusid selle eest, et me pole läinud libedale teele, kus välispoliitilised küsimused kistakse sisepoliitilise mõõduvõtmise areenile, ja soovin sama vastutustundlikku lähenemist ka eelolevaks aastaks.

Ärgem unustagem, et meie välispoliitika veenvus tõukub meie tegudest. Oleme aastate jooksul tegudega tõestanud: meie peale võib kindel olla. Eesti teeb, mis Eesti lubab. Eesti on julgeoleku tootja, mitte tarbija. Eesti on liitlaste eest verd valanud. Me jääme igavesti mäletama välisoperatsioonides Eesti eest oma elu andnud kaitseväelasi ja tunnustame neid, kes naasid sõjakoldest vigastustega.

Head sõbrad! Lõpetuseks. Mulle tundub aeg-ajalt Eestis ringi vaadates, et me elame ebareaalses maailmas, kus nagu ei käikski meie lähistel sõda, ja me loodame, et äkki läheb Venemaa oht meist iseenesest mööda. Lubatakse endale mõtisklusi, justnagu oleks Venemaa agressioon Ukraina vastu vaid sõjafilm (Juhataja annab märku, et aeg on täis.), millest tüdinedes saab tellida uue, rohkem meeldiva. 1930. aastate lõpus viis selline suhtumine meid baaside lepinguteni, okupatsioonini. Venemaa agressiivsed plaanid ei ole aga film, vaid reaalsus ning murranguajast vabana läbitulemine nõuab meilt tarkuse kõrval ka julgust ja enesekindlat tegutsemist. 

Auväärt välisminister, ma väga vabandan, aga lisaminut on möödas ja sellest 40 sekundit ülegi. Me peame neid reegleid ikkagi austama.

Jah. Seetõttu ma tänan teid ja olen valmis vastama küsimustele. Aitäh!

Aitäh! Suur tänu teile! Auväärt minister, teile on ridamisi küsimusi. Alustab kolleeg Lauri Laats. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea välisminister! Eesti riigi usaldusväärsus, meie partnerid, ühtsus – need on loomulikult võtmesõnad ja need kõlasid ka teie kõnes. Aga ma sooviksin arutada väga olulist teemat, sooviksin arutada teie käitumist Eesti Vabariigi presidendiga. Tsiteerin siin julgeolekuekspert Erkki Koorti, kes ütles Kuku raadios järgmist. Koort ütles, et loomulikult on Kremlil igasugune ühtsuse murenemise pärast hea meel – ta rääkis sellest olukorrast, mis meil siin Eestis tekkis –, kuid Karis oma ütlustega seda ei teinud. Ja ta ütles ka seda, et vindi on keeranud üle Välisministeerium välisministri näol. Jah, küsimusele, kes keerab vinti üle, vastas Koort, et välisminister ise. Tema jaoks on veider vaadata, kuidas keskharidusega minister doktori[kraadiga] presidendile turja kargab. Esiteks, see ei sobi ja teiseks, välisminister ise neid jutupunkte välja ei mõtle. 

Aitäh! 

Sellest küsimus: kuidas te kommenteerite ja kas oli sobiv see olukord, mis tekkis, sellisel viisil lahendada? Kuidas tegelikult oleks võinud selle olukorra lahendada? 

Aitäh! Ma kindlasti ei kommenteeri seda, mida üks või teine inimene on öelnud. Küll aga ütlen veel kord üle, kui te juhtumisi ei kuulanud minu eelnevat kõnet, mis on Eesti välispoliitiline joon. Eesti välispoliitika põhisisu praktilise poole pealt, et tagada territoriaalse terviklikkuse printsiip, et tagada suveräänsuspõhimõtted kogu maailmas, on see, et tuleb seista Venemaa agressiooni vastu. Ja Eesti välispoliitika on kõik need aastad seisnud väga selgelt selle eest, et Venemaa agressioon peatada nii Ukrainas kui ka laiemalt, et Putin ei tahaks enam kunagi agressiooni Euroopa suunal jätkata. Ja selleks on ainuõige tee, mida on korduvalt kinnitanud ka rahvaesindajad siin Riigikogus, suurendada survet Venemaale ja toetada Ukrainat. Mõtisklused selle üle, et äkki võiks anda ära territooriume, äkki oleme [punktis], kus suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse printsiip enam ei olegi meile oluline, on väga ohtlik tee. Mõtisklused selle üle, et äkki otsekõnelused Putiniga aitaksid kuidagimoodi leida teed õiglase rahuni – see on vale tee ja seda on mõistetud ka Euroopas. 

Just nimelt need konkreetsed seisukohad on minu kui Eesti Vabariigi valitsuse välisministri selgitada. Välispoliitikat kujundab Eestis Eesti Vabariigi valitsus koordineeritult Riigikoguga, koordineeritult presidendiga. Seetõttu on väga tähtis, et meie sõnum on selge ka rahvusvahelises plaanis. Me ei ole oma välispoliitikat muutnud ja me ei kavatse nendes elulistes küsimustes, mis tagavad meie riigi, meie rahva, Euroopa, aga ka Ukraina iseseisvuse, territoriaalse terviklikkuse ja vabaduse, oma [seisukohti] muuta.

Mihkel Lees, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus läheb nüüd küll Eestist veidikene kaugemale, läheb Ameerikasse. Me näeme, et USA välispoliitika, muu hulgas ka Euroopa suunal, on selgelt muutunud. Me näeme seda Ameerika uues julgeolekustrateegias, me näeme seda USA igapäevastes tegevustes ja sõnumites. Aga poliitika on ju teadupärast dünaamiline: vahetuvad riigijuhid, vahetuvad valitsevad parteid. 

Ma küsin teie käest: mis te arvate, millised tänastest USA välispoliitilistest suundadest on säärased, mis on pigem Donald Trumpi ja tema lähikondlaste ja partei suund ning võib-olla võiksid muutuda pärast seda, kui Ameerikas ühel või teisel hetkel võim ehk vahetub? Ja mis osa USA tänastest välispoliitilistest suundadest on teie hinnangul säärased, mille puhul on seal kogu ühiskonnas niivõrd lai konsensus, et me peame nende muutumatusega arvestama ka näiteks viie või 15 aasta pärast? Ehk siis millised on sellised muutused USA suunalt, mis on tulnud, et jääda?

Aitäh! Hea küsimus! Eks selle üle mõtlevad ja mõtisklevad kõik Euroopa ja muu maailma välispoliitikapoliitikud, aga eelkõige ka analüütikud. Tõesti, milline saab tulevikumaailm välja nägema, kuna Ameerika Ühendriigid on paratamatult juhtiv jõud ja selleks ka jääb. Seda, milliseks kujuneb Ameerika välispoliitika 10–15 aasta pärast, on täna väga keeruline öelda. 

Küll aga me näeme, et seesama murranguaeg, millest ma oma kõnes rääkisin, on tulnud. Minu isiklik arvamus on see, et sellist maailma, nagu mõned aastad tagasi oli ja millega me olime harjunud, enam endisel kujul tagasi ei tule. Samamoodi on minu isiklik arvamus see, et kui me räägime Ameerika Ühendriikidest, siis olenemata sellest, milline poliitiline partei saavutab enamuse ja milline president seal tulevikus saab olema, päris sellist Ameerikat tagasi ei tule, nagu oli. Ja seetõttu ka minu kõnes oli üleskutse nii Eestile kui ka kogu Euroopale eelkõige välis- ja julgeolekupoliitikas mõelda ja tegutseda aktiivselt [vastavalt] oma tugevustele ning sõnastada järgmine tasand välis- ja julgeolekupoliitikas, mille keskmeks ikkagi on needsamad põhiväärtused, milleks on territoriaalne terviklikkus ja suveräänsus – need põhimõtted, mis just nimelt väiksematel riikidel, aga ka suurtel riikidel aitavad oma iseseisvust säilitada ja mis hoiaksid maailma võimalikult rahuliku. 

Kindlasti on tulevikus erinev see, mis tuleneb puhtalt presidendi enda isikust, kuna ka Ameerika Ühendriikide presidendil on väga laialdased võimuhoovad. Võib-olla see tehingupõhisus ja võib-olla ka retoorika viib väga tihti meid siin Eestis ja laiemalt maailmas nii riigijuhte ja poliitikuid, aga ka tavainimesi endast välja. Minu sõnum on olnud ka siin Eestis alati väga selge: säilitame rahu, ärme läheme kaasa toimuva emotsionaalsema poolega, kontsentreerume sellele, mida me ise saame teha. 

Ja kindlasti, kui me vaatame murranguaja poole ja kui me vaatame meid šokeerinud [samme], mida Ameerika Ühendriigid on ka Euroopa suunal astunud, siis tegelikult seal on ka oma positiivne pool. Euroopa on ju olnud selline pisut laisk ja võib-olla ka pisut ülekaaluline, aga muidu suhteliselt heas vormis olev tegelane, kes on kuidagi mõelnud, et kui meid oht varitseb, siis keegi teine tuleb ja hoolitseb meie eest. Eesti on ju aastaid rääkinud, et Euroopa peab rohkem panustama omaenda kaitsevõimesse. Eesti on rääkinud aastaid, et koorma jagamine Ameerika Ühendriikide ja Euroopa liitlaste vahel NATO-s tuleb võrdsustada. Te ise olete siin saalis väga mitme koosseisu jooksul vastu võtnud riigieelarveid, kus me oleme rohkem [kaitsesse] panustanud. Ausalt öeldes see ongi asja mõte, et Euroopa peab ise rohkem tegema, Euroopa peab ise rohkem vastutust võtma, peab olema ise rohkem valmis. Ja siis on ka meie suhted Ameerika Ühendriikidega tugevamad. 

Üks asi, mis, ma arvan, tagasi ei tule, ongi see, et Ameerika Ühendriikide ja Euroopa suhted on tingimusteta [head]. Need on tingimuslikult [head]. See on meile võib-olla natuke ootamatu, aga me peame aru saama, et neid tingimusi kujundame ka meie ise. Enesekindluse tekkimine Euroopas, ka meie endis ja siinsamas Eestis on väga tähtis. Samas see ei tähenda, et Euroopa ja Ameerika Ühendriikide suhted on nõrgad või et nad kunagi kaovad. Nii nagu Euroopa vajab Ameerikat, vajavad tegelikult Ameerika Ühendriigid ka Euroopat, eelkõige majanduse [huvides], aga ka julgeoleku [huvides]. 

Nii et väga raske on öelda, mis saab 15 aasta pärast, aga väga tähtis on see, et me täna aru saame, mis on toimumas. Nagu ma ütlesin ka, ärme hädaldame, ärme vingume, vaid tegutseme, oleme ise tugevad, siis on ka meie suhted Ameerika Ühendriikidega tugevad. 

Peeter Tali, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetav härra välisminister! Tänan teid jõulise, ent samas optimistliku vaate eest! Aga mul on ikkagi küsimus. Eestile on kombeks üks välispoliitika korraga ja on ju täitsa selge, et meil on üks välispoliitika. Mõnest opositsioonierakonnast erinevalt ma tõesti seda usun. Aga viimasel ajal on erinevatel põhjustel selle ümber palju kisa-kära olnud, justkui oleks kuskil ka mingisugused alternatiivsed arvamused. Kas te oleksite nii kena ja nüüd selgitaksite, kuidas Eesti ametlik välispoliitika ühtne on? Kust ta tuleb, kuidas ta sünnib, mis formaadis seda arutatakse ja kui tihti ja millistes raamides te seda arutate ka Vabariigi Presidendiga? 

Aitäh! Jah, mõnes mõttes on kummaline, et peab need asjad siin Riigikogu saalis üle käima, kuigi me juba üle 30 aasta oleme iseseisev riik. Ja oleme ausad, Eestit on ka rahvusvahelisel tasandil hinnatud just nimelt seetõttu, et meil on olnud väga selge, ühtne ja koordineeritud välispoliitika ja julgeolekupoliitika. Ma räägin eelkõige sõnumi selgusest. 

Kinnitan veel kord üle, et Eesti välissuhtlus on paika pandud Eesti Vabariigi põhiseadusega ja välissuhtlemisseadusega. See on formaalne pool. Siin on väga selgelt paika pandud ka need rollid, mida üks või teine meie institutsioon kannab ning millised pädevused, kompetentsid neil on. Ja siin ongi erinevad tegelased, erinevad institutsioonid, alates Riigikogust, valitsusest, Välisministeeriumist ja Vabariigi Presidendist. 

Aga tõepoolest, välissuhtlemisseaduse ja põhiseaduse järgi on meie ühiskonnas kokku lepitud nõndamoodi, et Vabariigi Valitsus on see, kes töötab välja Eesti Vabariigi välispoliitika ja viib seda ellu, koordineerides seda nii Riigikogu kui ka presidendiga ja teiste välissuhtlusega tegelevate institutsioonidega. Nii et välispoliitika tegelikult töötab välja ja viib seda ellu Vabariigi Valitsus. See vastutus valitseb valitsusel ja valitsuse liikmena, välisministrina osaliselt ka minul. 

Ma tahan veel kord rõhutada, et meie välispoliitika, meie välispoliitiline liin ei ole kuidagi muutunud. Pigem on küsimus olnud sõnumi selguses, mis seni on meil olnud väga hästi koordineeritult [tagatud], kuid nüüd on läinud natukene teistmoodi. Aga ma loodan, et sõnumi selgus taastub, kuna kindlasti ei saa keegi kurta selle üle, et ei ole keegi informeeritud või et ei teata, kuidas kuskil midagi otsustatakse ja arutatakse välispoliitilisi seisukohti. 

Meil on väga palju erinevaid formaate. Alustame siit Riigikogust, sellestsamast suurest saalist, alates tänasest formaadist, aastakõnest ja muudest aruteludest. Meil on [Riigikogu] väliskomisjon, meil on kaitsekomisjon, meil on Euroopa Liidu asjade komisjon. Meil on Vabariigi Valitsus, meil on Vabariigi Valitsuse julgeolekukabinet, kus on alati kohal ka presidendi esindaja. Meil on omavahelised suhtluskanalid kõikide nende institutsioonide vahel 24/7 avatud. Samamoodi on presidendi kantselei kogu aeg seotud meie välispoliitiliste aruteludega. Välisministeeriumist on sinna lähetatud vähemalt kaks välispoliitikanõunikku, diplomaati. 

Probleem ei ole selles, et üks või teine institutsioon ei tea, mis on meie välispoliitika, eriti mis puudutab neid põhimõttelisi küsimusi, mida me oleme ka siin saalis minu mälu järgi juba vähemalt neli aastat üle korranud. See on surve Venemaale, see on toetus Ukrainale, see on territoriaalse terviklikkuse põhimõte. Kõik need teemad on kõigile ka sellest saalist väljas viibivatele inimestele selged. 

Nii et nagu ma oma kõnes ka ütlesin, probleem ei ole selles, et meil ei oleks võimalusi omavahel arutada. Kui vaja, vaidleme, aga teeme seda nendes formaatides, ärme teeme seda riigist väljas, üllatades ka kõiki neid, kes hoiavad Eesti välispoliitilist liini, [annavad edasi] Eesti välispoliitikas kokku lepitud sõnumeid. Nii et aitäh, hea küsija, neid formaate on palju ja kasutame neid!

Aleksandr Tšaplõgin, palun! 

Aitäh! Lugupeetud minister! USA uus riikliku julgeoleku strateegia seab eesmärgiks muuta Euroopa Liidu poliitilist kurssi. USA kavatseb eraldada toetusi organisatsioonidele, mis töötavad selle nimel, et muuta EL-i poliitilist kurssi ja vahetada välja meie poliitiline eliit. Kas teile ei tundu, et see on jäme sekkumine Euroopa Liidu siseasjadesse?

Aitäh, hea küsija! Mul ei ole sellist informatsiooni, et Ameerika Ühendriigid eraldavad vahendeid – ma isegi ei oska öelda, millistele organisatsioonidele –, et muuta Euroopa eliiti või juhtkonda. Küll aga peame meie ise Euroopas olema tugevamad ja selgema [sõnumiga]. 

Vastab tõele, et ka avalikult on Ameerika Ühendriikide tänase administratsiooni poolt erinevates kõnedes kõlanud kriitikat Euroopa suunas, aga me peame ise vaatama, kuidas me suudame hoida toimivana oma demokraatia, oma põhimõtted, oma väärtused siin Euroopa ruumis. See ei ole väga lihtne, kuna [tänu] kaasaegsele tehnoloogiale on mõjutustegevus väljastpoolt, näiteks Venemaalt, väga aktiivnd. Me näeme seda siin Kodu-Eestis pidevalt. 

Võib-olla kõige olulisem meie ülesanne riigi esindajatena ja täitevvõimu esindajatena ongi hoida oma rahvas koos, anda oma rahvale informatsiooni, mis on adekvaatne, mis põhineb väärtustel, ja usaldada oma inimesi, et nad teevad eelkõige ise õigeid valikuid, ja mitte kogu aeg mõelda, et keegi teine kuskil midagi teeb. 

Samal ajal me peame olema ühiskonnas valmis seisma vastu välisele sekkumisele. Venemaa teeb seda väga agressiivselt. Venemaa teeb seda Eesti suhtes ja teeb kogu Euroopa suhtes. Me nägime valimiste võtmes ikkagi üliaktiivset sekkumist Moldovas. Me teame, et valimised on tulemas näiteks Armeenias, kelle peale Venemaa hammast ihub ja seal võimalusi [kompab]. Ausalt öeldes on infooperatsioonid, hübriidsed rünnakud Euroopa territooriumil muutunud kahjuks juba väga igapäevaseks. Seetõttu ongi väga tähtis see, et me nii Eesti ühiskonnas kui ka Euroopas laiemalt saame aru, et need väärtused, mille järgi me oleme harjunud elama, need vabadused, mida me oleme harjunud garanteerima, nõuavad ka pühendumist ja tööd. 

Signe Kivi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Eesti ja loodetavasti ka Euroopa väärtuspõhine välispoliitika toetub nii-öelda pehmematele tugisammastele, näiteks kultuur ja sport. Ka president Meri on öelnud, et väikeriigi suurim jõud on tema moraalne autoriteet. Aga kuidas sellega nüüd suhestub Eesti välispoliitika, kui me vaatame Rahvusvahelise Olümpiakomitee tegevust olümpial, mis järjekindlalt ja hiilivalt eemaldub olümpiaideedest, kaasa arvatud rahusõnumist ajal, kui Ukrainas käib sõda? Suletakse silmad. Mis on teie seisukoht ja Eesti seisukoht ning mida me oleme teinud ja teeme edaspidi? 

Aitäh! Väga oluline küsimus. Tõepoolest, võitlus käib väärtuste nimel, võitlus käib inimeste mõtete, nende hoiakute nimel. Olümpialiikumine on ju olnud üks [liikumistest], mis on olnud puhas, aus ja poliitikateülene. Aga kahjuks kasutatakse nüüd kõiki võimalusi. Kui me räägime agressioonist Ukraina vastu, siis Venemaa on ju aastakümneid väga osav olnud selles, kuidasmoodi kasutada just nimelt ka sporti, kultuuri ja kõik muid pehmeid tegevusi. Mina küll ei nimetaks neid pehmeteks, need on võib-olla isegi tugevamad kui mõni muu, nii-öelda rauaga tagatud tegevus. 

Nad on väga osavad ja üks Eesti poliitikatest on olnud just nimelt isolatsioonipoliitika, et kõikidel võimalikel tasanditel ei oleks agressoril võimalik osaleda, ei oleks võimalik ära kasutada neid koostööformaate. Aga kahjuks hiilitakse tagasi. 

Me näeme, kuidas erinevate valdkondade kaupa – ma isegi ei oska öelda, mis põhjustel, kas seal taga on korruptsioon, kas seal taga on hirm, kas seal taga on mingid muud mõjutusvahendid – agressiooni läbi viiva riigi sportlased või laiemalt tegelased imbuvad tagasi ja tehakse nägu, et mitte midagi pole juhtunud. Sellega nõrgestatakse samm-sammult just nimelt [teistsuguste] väärtuste ja põhimõtete [staatust] kogu maailmas. 

Olümpiakomitee on iseseisev [institutsioon] ja Vabariigi Valitsus nii-öelda otse siin oma seisukohta ei ütle. Aga kui me räägime viimasest taliolümpiast ja sellest Ukraina kelgutajast – kui ma nüüd seda [ala] õigesti nimetan, siin on erinevad aspektid –, kes kõrvaldati, kellele ei antudki võimalust osaleda, siis see on üks viimase aja kõige valusamaid ja kõige ehedamaid näiteid, kuidas need väärtused jalge alla tallatakse. 

Mina isiklikult kui Margus Tsahkna, aga ka kui Eesti Vabariigi välisminister olen rahvusvahelisel tasemel sellel teemal sõna võtnud. Mul õnnestus paar päeva tagasi võib-olla ka Eesti rahva nimel või vähemalt väga paljude nimel, kes samamoodi mõtlevad, väljendada tunnustust ja tänu sellele konkreetsele sportlasele Münchenis julgeolekukonverentsil, kus ta oli kohal. Aga see on lihtsalt üks näide. Nii et isolatsioonipoliitika ja nende väärtuste eest seismine on ülioluline ja Eesti seda ka kõikidel tasanditel teeb.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Auväärt minister! Ma loodan, et te olete lugenud Ameerika julgeolekustrateegia 183 rida Euroopast. Ja minu küsimus on, kuidas seda nüüd mõista. Ühelt poolt on seal seitsmest prioriteedist esimene strateegilise stabiilsuse tagamine Venemaaga. Ma ei hakka kõiki kuute järgmist lugema. Müncheni konverentsil praegune välisminister, teie kolleeg, ei maininud kordagi Ukraina nime. Ma küsin: kas teie suursaadik Pipkoga rääkides olete talle öelnud, et kõik see, nende strateegia on täielik jama ja neil tuleb mõistusele tulla?

Aitäh, hea küsija! Olen korduvalt kohtunud Ameerika Ühendriikide uue suursaadikuga Eestis, härra Pipkoga, ja me oleme muidugi välispoliitikat arutanud. Ma olen väga selgelt väljendanud meie seisukohti, mis puudutavad Ukrainat, mis puudutavad Venemaad. Ma ei pea neid siin uuesti ja uuesti üle kordama, need olid kõnes välja toodud ja seda teatakse väga hästi. Venemaa isolatsioonist väljatoomine, tema uuesti integreerimine kogu maailma majandusse ja veel omada temaga mingeid erisuhteid – see selgelt ei tugevda meie julgeolekut ja meie vabadust siin Kodu-Eestis, rääkimata ka Euroopast. Nii et Eesti välispoliitilised positsioonid ei ole sellest strateegiast lähtuvalt muutunud ja me oma seisukohti väljendame väga selgelt. See ongi meie ülesanne.

Kadri Tali, palun!

Aitäh, juhataja! Härra välisminister! Hea Margus, kõigepealt suur tänu väga hea sõnavõtu eest! Ma küsin täpsustust, kui kaugel on järgmine Venemaa-vastane sanktsioonipakett ja kas meil on veel mooduseid, kuidas Venemaad survestada.

Aitäh! Jaa, 20. sanktsioonipaketi valmistatakse praegu ette. Euroopa Komisjon on oma esmase ettepaneku liikmesriikidele teinud ja selle nädala lõpuks, ma loodan, me saame selle kokkuleppe tehtud. See on ka sümboolne, kuna 24. veebruar tähendab Eestile ühtepidi ju meie iseseisvuspäeva, meie vabadust, aga teisalt algas sellel kuupäeval ka Venemaa [täieulatuslik] agressioon, kuigi tegelik Venemaa sõda Ukraina vastu algas juba aastal 2014. Ma väga loodan, et see 20. sanktsioonipakett võetakse vastu. 

Selle kõige suurem, uuem ja võib-olla ka kõige mõjusam meede on Euroopa Liidu täielik piirang Venemaa varilaevastiku laevade merealasele toetustegevusele. See lööb väga kõvasti just nimelt seda varilaevastikku. 60% või isegi rohkem Venemaa gaasi ja nafta ekspordist toimub läbi Läänemere, aga see kehtiks ka kõikides teistes Euroopa Liidu sadamates ja kõikide Euroopa Liidu liikmete kohta. See oleks väga tugev samm, kui me selle saavutaksime. Nii et see on üks. 

Samas on Euroopa Liidu suur probleem Venemaa survestamisel olnud see, et sanktsioonide jaoks me vajame konsensust, kõigi 27 liikmesriigi nõusolekut. Me teame, et mõned riigid teatud asju täielikult blokeerivad. Ma nimetan siin ära Ungari, aga on ka mitmeid teisi, kes ei julge teha nii otsustavaid samme, kui Eesti ja paljud teised on välja pakkunud. On jätkuvalt hirm või siis ka majanduslik sõltuvus. 

Seetõttu on Eesti, Rootsi, Soome ja mõni riik veel välja tulnud ühe ettepanekuga, mis ei nõua otseselt 27 liikmesriigi [heakskiitu]. Selleks on täiendavad tollimaksud kaupade ekspordilt Venemaalt ja Valgevenest Euroopa Liitu. See eksport on jätkuvalt ikkagi väga suuremahuline. Ma näen sinu näoilmet, aga tegelikult on võimalik Euroopa Liidul kehtestada täiendavaid tariife ilma 27 liikmesriigi konsensuseta. Seda saab teha Euroopa Komisjon, kui on olemas kvalifitseeritud häälteenamuslik toetus. Praegu see töö käib. Nii et see on üks samm. 

Üks uus ettepanek, mida Eesti on hakanud ellu viima, on ettepanek, mis on minu suhtluses kolleegidega, aga ka Euroopas laiemalt saanud väga suurt tähelepanu ja toetust. Seda ma mainisin ka oma kõnes. Nimelt, täna sõdib peaaegu miljon inimest Venemaa poole peal, kellest, nagu me teame, väga paljud on kriminaalse taustaga. Need inimesed, kui peaks saabuma rahu Ukrainas, valmistavad kohutavat peavalu ka Putinile endale: mida nende inimestega, nende kombatantidega pärast sõda teha. 

Täna me näeme, kuidas Venemaa juba kasutab erinevaid võimalusi, et tekitada ebastabiilsust Euroopas, et rünnata riikide põhiseaduslikku korda ja väärtusi. Hübriidrünnakud on juba tavalised. Me võime olla kindlad, et me räägime sadadest ja sadadest tuhandetest ekskombatantidest, kes täna on rindel ja võitlevad ukrainlaste vastu ja keda just nimelt Putin oma eriteenistuste kaudu soovib ja proovib Euroopasse suunata. Ma arvan, et see on üks suurimaid ja reaalsemaid julgeolekuohustsenaariume Euroopale laiemalt, kui need inimesed tulevad Euroopasse. Me oleme näinud tagajärgi, kui erinevatest sõjakolletest on ekskombatandid näiteks lõuna poolt Euroopasse tulnud ja eri riikides probleeme tekitanud. Aga selles skaalas ei ole Euroopa seni mõelnud, [mida teha], kui see peaks juhtuma. 

Vähemalt Schengeni ruumis on riikidel võimalik koostada juba ette must nimekiri inimestest, kes praegu nii-öelda kombatantidena rindel Ukraina vastu aktiivselt tegutsevad. Need on tegelikult rahvusvahelised kurjategijad. On olemas legaalne alus need inimesed sinna nimekirja panna, et nad ei saaks mitte kunagi Schengeni ruumi tulla. Ja selle tööga me tegeleme, järjest rohkem riike tuleb sellega kaasa. Õnneks ei ole meil selleks vaja vastu võtta ühtegi konsensuspõhist sanktsioonimeedet ja Euroopa Komisjoni tasemel seda poliitikat hetkel ette valmistatakse. Ma loodan, et peagi me seda ühist seisukohta näeme, töö praegu käib. 

Lisaks ma võin öelda, et Müncheni julgeolekukonverentsil oli kohtumisi ka riikidega, sealhulgas suurte riikidega, kes on väljaspool Schengenit. Ka nemad on väga huvitatud sellega liitumisest. Kõik saavad aru, et see pole mitte ainult surve Venemaale, mida see kindlasti ka on, andes sõnumi igale Vene inimesele, et kui sa lähed Ukraina vastu võitlema, kui sa osaled aktiivselt agressioonis, siis unusta [tulevased sõidud] ära, sa ei saa mitte kunagi teatud riikidesse turistina või kuidas iganes. Ma arvan, et see on väga praktiline meede. Ja me teame tänu ukrainlaste kinnitustele, et see on tekitanud Venemaal väga suurt ärevust, kui me selliseid samme astume. 

Aga veelgi olulisem on kaitsta omaenda inimesi tulevikus. See on [põhjus], miks ma küsisin mõni aeg tagasi, kas Euroopa on rahuks valmis. Me teame, kuidas sõdida ja kuidas seista oma julgeoleku eest, kui näiteks Venemaa tuleb Euroopale ja NATO-le sõjaliselt kallale. Küsimus on võimetes, millega me täna tegeleme. Me teame neid probleeme. Aga kas me oleme tegelikult valmis ka selleks rahuks, mis saabub, ja siis võtma vastu meetmeid, mis hoiaks meie ühiskonnad koos? 

Nii et sinu küsimusele vastuseks: lisaks traditsioonilistele sanktsioonipoliitikatele on ka näiteks selline algatus, rääkimata muidugi eritribunalist ja kõikidest muudest tegevustest, mis on käivitatud surve avaldamiseks Venemaale.

Urmas Kruuse, palun! 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt välisminister! 50 aastat okupatsiooni andis meile teatud tüüpi taju, eelise Euroopas tajuda, millised on Venemaa meeleolud ja eesmärgid. Paarkümmend aastat tagasi heideti meile aeg-ajalt seda isegi natukene ette. Kas praegu on meie Euroopa-liitlaste hulgas selge arusaam, et Venemaa kavatsused agressiooni mõttes ja kogu tema tegevuses on selgelt pikaajalised, mitte lühiajalised? See seab väga selgelt meid löögi alla selles mõttes, et ajutine rahu võib tähendada pikka sõda. Selle tõttu on Ukraina liitumine Euroopa Liiduga ka meie kui Eesti rahva ja Euroopa Liidu jaoks tervikuna hästi oluline, et seista vastu pikaajalisele agressioonile. Kas see taju on Euroopa liitlaste hulgas olemas?

Aitäh! Meile see sinu küsimus tundub nii tavaline, et miks me seda ikka küsime. Aga tegelikult on see ülioluline küsimus, mida sa praegu küsisid. Ma võin öelda, et isegi selle lühikese aja jooksul, kui mina olen välisministri ametit pidanud – umbes kolm aastat –, on muutust näha. On näha muutust! 

Ei avanud silmi Venemaa agressioon Gruusia vastu 2008. Tegelikult ei avanud silmi ka Venemaa agressiooni algus 2014. Ma arvan, et isegi 2022. aasta alguses, kui Venemaa läks Ukrainale uuesti kallale, ikkagi selle tõsidust ei mõistetud, arusaama, et see on pikaajaline ja mõjutab otseselt kogu Euroopat, ei olnud veel. 

Ma võtan vabaduse väljendada siin puldis oma isiklikku arvamust, aga ka president Trumpi tulemine Valgesse Majja ja tema selged sõnumid, et keegi teine meie eest enam ei tule niisama asju tegema, meie julgeoleku eest seisma, kui me ise ennast kokku ei võta, on kaasa aidanud arusaamisele, mis [nüüd] on terves Euroopas: halb ajutine rahu Ukrainas tähendab tegelikult, nagu sa ise ka ütlesid, pikka sõda. Venemaa on tegelik oht Euroopa julgeolekule.

Ma kogesin seda ka eelmise nädala visiidil Hispaaniasse, mis tundub siit vaadatuna väga kaugel, üle 4000 kilomeetri. Aga suhtumine seal on täpselt samasugune nagu meil. Saadakse aru. 

Aga kindlasti ei ole 27 liikmesriiki selles küsimuses ühel meelel ja see teebki väga keeruliseks ühtse Euroopa Liidu välispoliitika elluviimise, ka näiteks laienemise küsimuses. Kas või esimese läbirääkimiste peatüki avamine Ukrainaga on takerdunud ühe liikmesriigi, Ungari blokeeringu taha. 

Samal ajal me peame ju [mõistma], et see on ajalooline võimalus aru saada, et meil on võimalik ja võib-olla ka kohustus Euroopa ühendada, et need hallid alad, millest ma ka rääkisin, kaoksid. Kõik need hallid alad Venemaa ja Euroopa vahel on olnud ainult roheline tuli Putinile agressiooniks. Me peame panema need piirid paika. Euroopa julgeoleku võtmes on vajalik, et laienemine toimuks, et Ukraina, Moldova, Montenegro ja Albaania, kes täna väga hästi tegutsevad, ja veel mõned teised riigid [saaksid] ühendatud Euroopa [Liiduga], et me saaksime tugevamaks. Ja samamoodi, et me muudaksime oma mõtteviisi. Me ei aita Ukrainat, vaid me vajame Ukrainat oma julgeolekugarantiiks tulevikus. 

Meie siin saame Eestis väga hästi aru, kui me vaatame oma regiooni, et Ukrainal on täna kõige tugevam sõjavägi. See on kõige suurem ja ainukene maailmas, kellel on päriselt kogemus, kuidas sõdida Venemaaga. Ja kui me võtame neid julgeolekugarantiisid ka teistpidi – meie oleme seisukohal muidugi, et NATO täisliikmelisus peaks tulevikus selleks olema –, siis Ukraina ei ole mitte ainult julgeolekugarantiide saaja, vaid tulevikus ka pakkuja. Rääkimata majanduslikust võimekusest, rääkimata kogu sellest potentsiaalist, mis annab Euroopale veelgi tugevama positsiooni globaalselt. 

Nii et jah, see muutus on toimunud. Ma soovitan neil, kellel ei ole aega olnud – nädalavahetusel oli Eestis ilus ilm –, vaadata, mis kõnesid pidasid sealsamas Müncheni julgeolekukonverentsil Euroopa liidrid. Ma arvan, et see on tõestuseks. Nüüd on vaja see tunnetus ka tegudega täita.

Mait Klaassen, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea välisminister! Kõigepealt tänan väga põhjaliku ettekande eest! Arusaadavatel põhjustel sa käsitlesid põhiliselt Ukraina küsimust, Põhjala koostööd, NATO koostööd. Aga selleks, et Euroopa oleks ühtne ja saaks veel ühtsemaks, kui ta täna on, on ülioluline põhja-lõuna koostöö telg. Kas ka sellel suunal ehk siis lõunapoolsete Euroopa Liidu liikmesriikidega on lähiajal midagi uut tulemas? Või millised on üleüldse suhted sellel suunal?

Aitäh! Jaa, see on väga tähtis teema, kuna paratamatult me näeme siin automaatselt ohtu, mis meid otseselt ähvardab, ja see tuleb idast. Tundub, et Eesti välispoliitika on eelkõige suunatud just nimelt selle ohu vältimisele, aga Eesti välisjulgeolekupoliitika tegutseb põhimõtteliselt just nimelt 360 kraadi [ulatuses]. Kindlasti olete kuulnud, et Eesti on väga aktiivne ka lõunapoolsete Euroopa riikidega koostöös. Me oleme kohal erinevates piirivalve, piirikontrolli, immigratsioonikontrolli, narko- ja muudes missioonides. Kõikides kohtades tegelikult on eestlased oma missiooniga kohal.

Me saame täpselt sama hästi nagu oma riskidest aru ka nendest riskidest, mis ohustavad Euroopa lõunaosa. Seetõttu meie koostöö ulatus on, nagu ma ütlesin, 360 kraadi. See ongi olnud üks põhimõte, et me mitte ainult ei ole nii-öelda julgeoleku tarbijad ega räägi, et meil on siin väga ohtlik olla, vaid me peame panustama [ka mujale]. Me oleme seda ka teinud, rääkimata muidugi kõikidest nendest missioonidest, kus meie sõdurid on kohal olnud. Ma mäletan hästi, kui Prantsusmaa palus meie käest abi Malis [tekkinud] olukorra lahendamiseks. Eesti oli esimene, kes ütles, et jah, me tuleme oma missiooniga kohale. Nii et selles mõttes me oleme oma liitlastele alati olemas, me saame nende muredest aru täpselt samamoodi, nagu me loodame, et nad saavad meie muredest aru. Nii et me panustame väga kõvasti selles suunas. 

Ja see ei ole ainult julgeolekupoliitiline, vaid ka näiteks digikoostöö. See on ka majanduslik koostöö, mida me [edendame] nüüd oma äridiplomaatia raames, aitamaks oma ettevõtteid just nendele turgudele, kus me tavaliselt ei käi. Ja seda mitte ainult Euroopas. Kui me räägime veel lõunapoolsemast kandist, siis näiteks Aafrika manner, kus me sellel aastal avame ka oma saatkonna, on üks meie prioriteete. Seal toimuvad ühiskonnas väga suured muutused. Meie oleme ühe suure muutuse ju läbi teinud, koos oma ettevõtetega oleme oma ühiskonna digitaliseerinud. Me saame neid riike aidata paremale teele, kus on isikuvabadused ja väärtused kaitstud. Teistpidi on see meile majanduslikult väga tähtis, saame sealt uusi turge. Nii et tõepoolest, me panustame kindlasti ka lõuna suunas, [meie tegevusulatus on], võib öelda, 360 kraadi.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud välisminister! Te kasutasite oma ettekandes sõnapaari "strateegiline enesekindlus" ja et on märke selle kasvust. Palun tooge esile mõned olulisemad märgid strateegilise enesekindluse kasvust Euroopa poliitikas või ka meie poliitikas. Ehk lisab see sellist optimismi igapäevaellu.

Aitäh! Tõepoolest, selle aastakõne üks mõte on vaadata natukene kaugemale. Me oleme minemas murranguaega ja see murrang tähendab seda, et võib-olla kõik need reeglid, kõik need tavad ja ka kokkulepped, mis on seni kehtinud ja mille järgi me oleme nagu iseeneslikult harjunud elama, ei pruugi kehtida. Me peame selleks valmis olema. Seetõttu on just nimelt strateegiline valmisolek ja strateegiline tegevus väga tähtis. 

Ma peangi tunnistama, et eelkõige just Euroopa võtmes ma näen seda ärkamist. Ma näen ka julgust teatud olukordades. Kui üks või teine Euroopa Liidu liikmesriik on sattunud surve alla, siis ikkagi ollakse julged tegutsema ja jalga maha panema. Euroopa on hakanud järjekordselt rohkem rääkima sellest, et globaalses võistluses me oleme kuidagi nagu magama jäänud ja peame nüüd otsustavaid samme astuma. 
Meil on kõik eeldused olemas. Me oleme üks kõige haritumaimaid regioone kogu maailmas, me oleme üks kõige rikkamaid, aga kuidagimoodi me oleme nagu tardunud. Me oleme tardunud. Ja ma ei räägi siin Eestist, ma ei räägi siin ühestki riigist eraldi, vaid kõigist koos. Ma pean strateegilisest julgusest rääkides silmas seda, et me ei pea mitte ainult unistama või me ei pea olema kaitsepositsioonis, et kaitsta seda, mis meil täna on. Võrreldes ülejäänud maailmaga on Euroopas asjad väga hästi – nii inimeste vabaduste võtmes, demokraatia võtmes, ka elustandardi võtmes. Aga kui me oleme selles tardumuses ja kaitsepositsioonis ning meil ei ole strateegilist julgust edasi minna ennast globaalselt kehtestama, siis me jääme sellest kõigest võib-olla ühel hetkel ilma. See ei ole mitte ainult julgeolekupoliitika, vaid see on ka majanduspoliitika, see on innovatsioon, see on hariduspoliitika. Nii et see on laiem pilt. 

Ja kui te küsite ka Eesti kohta, siis ma näen seda julgust ka Eestil. Ma olen väga harva viimastel aastatel kuulnud, et meile öeldakse, et kuulge, mis te siin räägite, teid on ainult 1,3 miljonit inimest. Minu arvates meie tagant on see 1,3 miljonit kui meie suuruse märk nagu ära kadunud, meid võetakse võrdsena. Meil on õigus paljusid asju eest vedada ja tegelikult me seda ka teeme. See on meie enda strateegiline julgus, kuidas me oleme käitunud. Me ütleme ka suurematele ja väga suurtele välja neid põhimõtteid, millesse me usume. Ja me ei adapteeru, me ei otsi kõrvalteed, et kuidagi silme alt ära olla. Me teame, et meie vabadus on otseselt mängus ja et selle vabaduse eest seismine nõuab tarkust ja strateegilist julgust. Ja ma arvan, et me oleme ühiskonnana õigel teel.

Irja Lutsar, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Hea välisminister, aitäh sisuka ettekande eest! Seda oli hea kuulata. Aga nii nagu sa ise ka korduvalt oma ettekandes ütlesid, me oleme teistmoodi maailmas. Tänu võib-olla ühe riigi presidendile me oleme jõudnud nõndanimetatud diilide ehk eesti keeles tehingute maailma. Ma ei ole päris veendunud, et poliitikas saab kõike tehingutega lahendada, aga äris ilmselt saab. Minu küsimus puudutabki seda, et kui me nüüd juba oleme nende diilide maailmas või tehingute maailmas, siis kui edukas on meie äridiplomaatia või kas või meie haridusdiplomaatia selle uue maailmaga kohanemisel.

Aitäh! See on huvitav ja väga hea küsimus. Ma läheneksin kõigepealt natuke filosoofilisemalt. Kuidagi vastandatakse, et kuskil on väärtuspõhised poliitikad ja kuskil on tehingupõhised poliitikad. Ega need väärtused ei ole teoreetilised, need on veel praktilisemad kui kunagi varem. Lihtsalt tehinguid tehes tuleb lähtuda [teatud] väärtustest. Tehinguid on alati tehtud. Küsimus on selles, milliste väärtuste alusel, millises väärtusruumis või milliseid väärtusi rõhutades tehinguid tehakse.

 Aga tõepoolest, ma võin öelda, et maailm on läinud rohkem jõupõhiseks kui tehingupõhiseks ja eesmärgipõhiseks. Kui üks riik ütleb, et [tähtsad on] ainult tema huvid, siis … No oleme ausad, me ju tegelikult kõik, näiteks ka meie siin Riigikogu saalis seisame eelkõige Eesti rahva huvide eest, aga me vaatame ka laiemalt ja siis veelgi laiemalt. Meie perspektiivist vaadatuna [on selge], et ega me üksi, ainult oma huvide eest seistes hakkama ei saa. Meil on vaja liitlasi, meil on vaja nende väärtuste eest ühiselt seisjaid. Me jäime ju 1945. aasta diilist välja, kui lepiti kokku see maailmakord ja ÜRO kokku kutsuti. Meie olime veel 50 aastat okupatsiooni all. Aga meile need reeglid, mis tookord kokku lepiti, tegelikult sobivad. Küsimus on selles, kas need reeglid jäävad kehtima, ja seetõttu me peame ise ka olema julged ja aktiivsed. 

Nüüd, mis äridiplomaatiasse puutub, siis me oleme arenenud ju nii kaugele, et äridiplomaatia ja Eesti ettevõtjate ja Eesti majanduse huvide eest seismine on välispoliitika kõrval sama tähtis osa. Majandussuhetega me ju kindlustame neid praktilisi suhteid ja võrgustikke kogu maailmas. Ja kui tuua siia investeeringuid, siis me tekitame lisaks väärtuspõhisele huvile meie vastu ka väga pragmaatilist huvi siin oma investeeringuid kaitsta. 

Ma tõin ühe näite: seesama harulaste muldmetallide ja magnetite tööstus, mis Eestis on. Vähesed Eesti riigis teavad, et see on väljaspool Hiinat kõige suurema mahuga selline tööstus. Need mahud on kõige suuremad väljaspool Hiinat! Ja peale seda, kui Hiina teatas, et ta on valmis panema ekspordipiirangud kõigile nendele väärismetallidele ja [nendega seotud] tehnoloogiatele, millest kogu maailm sõltub, on Eesti vastu väga suur huvi. Ja nüüd [sõltub] meie tarkusest, kuidasmoodi me oma väärtustele põhinedes seda hetke pikemas perspektiivis oma inimeste, oma vabaduse huvides ära kasutame. See on lihtsalt üks näide.

Aga see, et me laiendame oma diplomaatilist võrgustikku, et me praegu, väga keerulisel ajal avame viis uut saatkonda, et me läheme esimest korda Sahara-[tagusesse] Aafrikasse oma saatkonnaga, et me Kesk- ja Ladina-Ameerikasse, kus on väga dünaamiline majandusareng, läheme saatkonnaga kohale ja toetame oma ettevõtteid lisaks poliitilisele tegevusele, tõepoolest näitab, et me laiendame oma haaret sõna otseses mõttes. Me aitame oma ettevõtjaid, oma turge, aga läbi selle me tegelikult ka seisame oma vabaduse, oma kindlustunde eest praktilise tegevuse abil.

Hanah Lahe, palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Austatud minister, ma tänan ka selle sisuka ettekande eest! Te mainisite oma kõnes jätkusuutlikku arengut ja kriitilisi toormeid, mis mõlemad [selle teema kohta käivad]. Nende laiem katus on tegelikult kliimamuutused ja kliimapoliitika. Kliimamuutused mõjutavad kõiki riike maailmas, olenemata sellest, milline nende välispoliitika on, seda nii majanduse mõttes, julgeoleku mõttes kui ka sotsiaalsete süsteemide mõttes. Minu küsimus teile ongi, kuidas Eesti saaks enda välispoliitikat või, nagu te ütlesite, ehk ka jõupoliitikat rohkem kliimamuutuste temaatikaga siduda, et see kõik oleks üks tervik, et me ei räägiks ainult kaitsevõimest ja füüsilisest jõust, vaid ka sellest, kuidas järgmistel põlvkondadel oleks parem siin maakeral elada.

Aitäh! Tõepoolest, kliimamuutused mõjutavad otseselt ka julgeolekut ja julgeolekupoliitikat. Me siin Eestis tunneme seda võib-olla vähem. Aga ma toon ühe hiljutise näite. Ma olin eelmise nädala alguses Hispaanias ja sellest ei rääkinud mitte ainult Hispaania välisminister, vaid erinevatel kohtumistel, kuigi see ei olnud otseselt [päevakorras], paljud tõstsid üles teema, et kliimamuutused mõjutavad sõna otseses mõttes Hispaania elu, aga need mõjutavad väga palju ka näiteks kliimarännet. See tähendab kohutavalt suuri territooriume, mis on reaalselt juba muutunud inimestele elukõlbmatuks. Ja see tähendab seda, et need inimesed peavad kuskil leidma koha, kus nad mitte ainult et saaksid paremini elada, vaid kus nad üldse saaksid eksisteerida. 

Nii et kliimateema on otseselt julgeoleku- ja välispoliitika väga tähtis osa. [Paraku] võib kahjuks täheldada, et see teema on tähelepanu alt välja läinud. Seda sellepärast, et meie silme all on lahti rullunud reaalsed sõjad, reaalsete inimeste tapmine. Me räägime sadadest tuhandetest, me räägime pidevalt uutest olukordadest, mis võtavad tähelepanu [kliimaprobleemidelt] ära. Just nimelt jõupoliitika tõttu prevaleerib praegu [muude] põhimõtete eest seismine: territoriaalne terviklikkus, suveräänsusküsimused. 

Lisaks sellele on majanduslikud huvid. Ei ole ju kindlasti mitte mingi saladus, et kõiki neid kliimapoliitilisi eesmärke vaikselt lahjendatakse. Ei suudeta kogu maailmas selles kokku leppida. Need riigid, kes paratamatult on agressiivsemad, kellel ei ole demokraatlikku lähenemist, kes ei võta vastutust nii-öelda globaalse kliima muutumise eest, kasutavad seda konkurentsieelist ära ja on seeläbi konkurentsieelises ka oma jõupoliitika rakendamisel. See on kindlasti andnud äärmuslikumatele arvajatele hea ettekäände öelda, et kliimapoliitika on täielik jama, et kliima ei muutu ja meie tähelepanu peab olema ikkagi ainult inimeste heaolu tõusul. Mina isiklikult seda seisukohta kindlasti ei jaga ja ka Eesti valitsuses on kliimapoliitika eesmärgid jätkuvalt väga tähtsad. 

Aga veel kord: hästi raske on siin Eesti inimestel sellest aru saada, sest meid otseselt kliimamuutused ei ole seni veel kuigi palju mõjutanud. Meil on olnud väga ilus talv, millest me oleme unistanud ja mida me kunagi lapsepõlves [oleme kogenud]. Ja see on ju positiivne. Meie suved on võib-olla pisut soojemad, aga tegelikult me olemegi tahtnud paremaid suvesid. 

Samal ajal ma olen kindel, et Eesti ei jää kõrvale näiteks kliimarände probleemide ja kõikide nende muude probleemide lahendamisest. Võib-olla [tärkab] Eesti inimeste peades siis ka mõte, et kliimateemadega tegelemine ei ole mitte ainult maailma parandamine, nagu seda üritatakse sildistada, vaid tegelikult see on ka väga praktiline. Väga praktiline, kuna see tagab ka meie julgeolekut.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister, minu küsimus on meie välispartnerite ja ka oma inimeste kohta. Nimelt, eelmise aasta lõpus, pärast Eesti Vabariigi presidendi visiiti Kasahstani, kutsuti Eesti suursaadik Kasahstanis Jaap Ora Välisministeeriumisse vaibale, kuna välisministrile ei meeldinud, kuidas meie president Kasahstanis käitus, ehk millest ta rääkis ja millest ta ei rääkinud. Põhimõtteliselt anti suursaadikule mõista, et ta peab lahkumisavalduse esitama, mida ta truu riigimehena ka tegi. Ma Riigikogu Eesti-Kasahstani parlamendirühma esimehena ausalt öeldes ei saanud sellest lükkest aru ja minu küsimus ongi, miks seda tehti. Milles suursaadik süüdi oli? Ja kas president on praeguseks juba, nagu tava ette näeb, rahuldanud selle lahkumisavalduse, või on Jaap Ora jätkuvalt Välisministeeriumi palgalehel? 

Aitäh! Eestil on üks välispoliitika. See on väga selgelt kõigile teada, eriti meie diplomaatidele. Eriti puudutab see küsimusi Venemaa agressioonist Ukraina vastu, kõiki neid põhipoliitikaid. Presidendi visiit Kasahstani tekitas erinevaid küsimusi. Vestluses suursaadikuga otsustas suursaadik nende segaduste vältimiseks tagasi astuda. Praeguseks on Välisministeerium teenistussuhte suursaadikuga lõpetanud ja see ootab presidendi poolt allakirjutamist. Presidendil on seaduse järgi ülesanne tagasikutsumise otsus teha.

Jüri Jaanson, palun! 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud välisminister! Ma olen täiesti nõus teie öelduga, et Euroopat võib praegu võrrelda laisa, ülekaalus ja enesega rahuloleva inimesega. Aga see pole peamine probleem, sest see inimene vajaks sellisel juhul tugevat motivatsiooni jalgele tõusmiseks. Aga Euroopa on killustunud, ta on nõrk ja tema peamine probleem on tegelikult ühtsuse puudumine. Võtame siin näiteks Slovakkia ja Ungari. Minu küsimus tulenebki sellest: millised on Eesti võimalused, ütleme, meetodid või isegi diplomaatilised relvad, et ühtsust ikkagi parandada? Mõnesid te olete maininud, nagu tariifid kolmandatele riikidele ja nii edasi, aga millised need veel võiksid olla?

Aitäh! Tõepoolest, see ühtsuse puudumine välis- ja julgeolekupoliitikas – me kogu aeg murrame pead, kuidas seda lahendada. Võib öelda, et mõnikord on see isegi kõige stressirohkem osa minu igapäevatööst, kui tuleb minna Brüsselisse. Kõik on ette valmistatud ja 26 riiki on nõus, aga siis üks blokeerib mingi väga olulise otsuse näiteks Ukraina toetamiseks, mis meid otseselt ju aitaks julgeoleku tagamisel. 

Kuidas sellest üle saada? Ega seal ei ole lihtsat lahendust. See ongi üks Euroopa Liidu valusid, et on 27 liikmesriiki, kes kõik on iseseisvad riigid. Me pole sellise ülesehitusega nagu näiteks Ameerika Ühendriigid. Ma arvan, et inimesed sellist ühendust ka ei toetaks, sest siis muutuks meie enda väikese rahva huvide kaitsmine suurel Euroopa Liidu poodiumil keerulisemaks. 

Aga tegelikult on Euroopa Liidus olemas üks mehhanism, mis on Euroopa [Liidu lepingu] 7. artiklis paika pandud. Kui üks liikmesriik ei järgi neid põhikokkuleppeid, mis on kokku lepitud siis, kui keegi on Euroopa Liiduga ühinenud, siis on võimalik tema hääleõigus peatada. Teatud juhtudel on Eesti toetanud selle protsessi alustamist ja selle edasiviimist, aga hetkel on see takerdunud, kuna see lõpuks nõuab kõigi 26 liikmesriigi nõusolekut. Ausalt öeldes on seda väga raske saavutada ja seda polegi, kui ma õigesti mäletan, kunagi saavutatud. 

See ei tähenda, et me ei saa midagi teha. Tulebki lükata, tulebki proovida üht- ja teistpidi surveavaldusega, kokkulepetega. Võib-olla tavainimestele see tekitab väga palju tuska, et mida te seal jamate. Me ju saame kõik aru, et me peame need otsused ära tegema. 

Näiteks seesama laienemise teema Ukraina puhul. Ungari on blokeerinud esimese peatüki läbirääkimised ja neid peatükke on terve rida. See on terve suur protsess. Samas, kui Ungari tõesti ei soovi Ukrainat üldse Euroopa Liitu kunagi lasta, võiks ta lasta need peatükid läbi rääkida ja teha otsuse kunagi lõpus, kui niikuinii peavad ju kõik liikmesriigid lõplikku otsust aktsepteerima. Aga ei, nad ei lase seda protsessi algatada. Kindlasti on igas liikmesriigis palju sellist sisepoliitilist mõõdet, kuidas üritatakse oma valijatega mängida. Ungaris on valimised praegu tulemas. Ma loodan, et peale valimisi võib-olla probleemid hakkavad lahenema. 

Teistpidi, eks me peamegi leidma nutikamaid lahendusi regionaalses koostöös ja tahtekoalitsioonides. Aga üks asi, millele on pööranud tähelepanu ka Euroopa [Liidu] välisasjade kõrge esindaja Kaja Kallas, on see, et me ise tõlgendame Euroopa aluslepinguid väga tihti liiga konservatiivselt. Näiteks välis- ja julgeolekupoliitikas on palju neid otsuseid, mille kohta me tavaliselt arvame, et need tuleb teha konsensuslikult, aga kui sa loed tegelikult aluslepingut, siis seda vajadust ei ole. See tähendab, et kui me näeme, et ikkagi valdav enamik Euroopa [Liidust] toetab mingit konkreetset otsust, siis me saame need otsused vastu võtta. Ei saa üks riik meie kõigi julgeolekukaalutluste vastaselt otsuseid blokeerida. 

Aga sellegipoolest on Eesti jätkuvalt seisukohal, et aluslepinguid ei tohi muuta, kui asi puudutab konsensuspõhimõtteid. See tagab ka meie enda huvide eest seismise, kui seda mõnel hetkel vaja on teha. Õnneks me ei ole seda kunagi veel pidanud kasutama.

Ando Kiviberg, palun! 

Suur tänu, austatud härra juhataja! Lugupeetud minister! Esmalt ma tänan teid väga sisuka, ma ütleksin, enesekindla, jõulise, kuid positiivse ja lootusrikka ettekande eest. Vahelduseks võib-olla natuke rahumeelsem küsimus. Euroopa Liidu projekti on peetud üheks tubliks tööriistaks, mille abil tagada Euroopa kontinendil rahu pärast teist ilmasõda. Aga ma küsin hoopis Euroopa Liidu laienemise kohta. Te puudutasite seda põgusalt ka oma kõnes. Aga kuidas te näete, kuidas näiteks Lääne-Balkanil väljavaated lähiaastatel võiksid olla? Montenegro, Bosnia-Hertsegoviina ja nii edasi – millised lootused on neil Euroopa Liidu laienemise küsimuses?

Aitäh! Euroopa Liidu laienemine on üks meie suurimaid murelapsi. Ma ütlen siin saalis välja oma arvamuse. Mulle aeg-ajalt tundub, et need reeglid, milles me kunagi kokku leppisime ja mille järgi Euroopa Liit peaks laienema, on tehtud niimoodi, et seda laienemist tegelikult ei toimuks. Nende reeglite järgi minek a) kas võtab kohutavalt palju aega või b) kätkeb endas nii palju poliitilisi punkte, mille abil on võimalik kogu see regi kuskile kraavi [suunata]. 

Me näeme, et ei ole olemas ühtset tahet tegelikult laieneda. Ja see nii-öelda merit-based igaühepõhine, kõikide nende erinevate kriteeriumide läbirääkimiste tulemusena toimuv laienemine tegelikult seda ei ole, see kõik on ikkagi poliitiline protsess. See kõik on poliitiline protsess! 

Isegi Eestil võttis Euroopa Liiduga ühinemine aega seitse aastat. Me oleme väikeriik, me tegime usinasti kõik asjad ära ja me võtsime üle ka palju asju, mille puhul me absoluutselt ei saanud aru, mida me üle võtsime. Aga meil ei olnud see mitte niivõrd majanduspoliitiline otsus, et saada Euroopa turu osaks, meil oli see ikkagi vabaduse ja iseseisvusega, julgeolekuga seotud otsus, nii nagu ka NATO liikmelisus. Ja me tegime kõik ära.  

Kujutame seda ette Ukraina puhul. Tegelikult põhipõhjus, mispärast uuesti kogu see laienemise protsess poliitiliselt algas, on Venemaa agressioon Ukraina vastu. Aga mind ei ole võimalik veenda, et me selle protsessiga suudaksime jõuda tegeliku laienemiseni.  

Väga paljud kandidaatriigid usuvad, et see ajalooaken on olemas, nad teevad kohutavalt palju tööd. Eestis oli just eelmise nädala reedel Euroopa Liidu laienemise konverents, kus olid kohal ka Euroopa Liidu laienemise volinik proua Kos, Ukraina asepeaminister, Moldova asepeaminister, Montenegro asevälisminister ja paljud teised. Ma näen riike, kes on hästi kaugele jõudnud, näiteks Balkani suunal Montenegro, Albaania ja veel mõni. Aga on ka mõned riigid, kes on täitsa jala sirgu lasknud.  

Ma usun, et kui me praegu laienemise võimaluse poliitilises võtmes maha magame, siis me jääme seda kahetsema väga-väga pikaks ajaks. Nendest riikidest saavad järjekordsed veelgi rohkem hallid alad, kus nii Venemaa kui ka mõni teine riik [arendab] oma mõjutustegevust. Ja sellest kõigest saab meile tulevikus veelgi suurem julgeolekurisk. Mina ei suuda seda tulevikus oma lastele ja lastelastele tegelikult ära selgitada.  

Aga ma väga loodan. Näiteks seesama rahuläbirääkimiste protsess. Me oleme lugenud 20 punkti plaani, mis on avalik. Selles on osaline ka Euroopa ühel hetkel ja sinna on pandud kriteeriumiks 1. jaanuar 2027 Ukraina täisliikmelisus Euroopa Liidus. Oleme ausad, seda regulatsiooni vaadates ma ei kujuta ette, kuidas seda võimalik on teha. Aga see tähendabki seda, et Euroopa Liit poliitilisel tasemel peab ennast kokku võtma ja ära otsustama, kas me laieneme või me ei laiene.

See ei tähenda seda, et me anname tagasi nendes elulistes kriteeriumides, mis puudutavad ühist majandusturgu, tööturgu ja kõike muud. Ei, seda on võimalik jätkuvalt läbi rääkida. Aga meil on võimalik teha ära see põhimõtteline otsus ja leida juriidiline lahendus. Alati on ju tuhandeid juriste, kes ütlevad, miks asju teha ei saa. Kindlasti on ka mõni, kes suudab öelda, kuidas saab vastavalt Euroopa lepingule see protsess kiiremini läbi teha. 

Ainuke asi, mille ma ka oma kõnes just nimelt meelega välja tõin ja mis peab olema selge, mille suhtes ei tohi olla erinevaid arusaamu, on just nimelt õigusriigi põhimõtete [austamine] ja ühtne julgeoleku- ja välispoliitika. Selle puhul ei ole üleminekuaja võimalust. Kui me kedagi sisse võtame, siis need on need elulised [väärtused], mis tegelikult Euroopat koos hoiavad.  

Ma ei julge hakata praegu tegema pingerida, kuna see oleks nende riikide suhtes ebaõiglane. Küsimus oli Lääne-Balkani kohta ja ma tõin välja mõned, kes, nagu mulle tundub, on jõudnud väga kaugele. Aga probleem ei ole täna mitte niivõrd nendes konkreetsetes riikides ja nende konkreetsete riikide sammudes. Näiteks Moldova on teinud ülivõimsa töö väga rasketes oludes. Mulle meenub selle peale Mart Laari esimese valitsuse aegne suhtumine, kui tehti [raskeid] asju väga rasketes oludes. Venemaa surve on praegu metsikult peal. Lõpuks on see kõik üks poliitiline otsus. 

Veelgi täpsemaks minnes ma arvan, et Euroopa peab selle aasta jooksul suutma ennast kokku võtta, et see põhimõtteline otsus langetada. Kuidas, ma ei oska täna veel öelda. 

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud välisminister! Eesti on olnud rahvusvaheliselt nähtav ja põhimõttekindel Ukraina toetaja, panustades sellesse ka märkimisväärseid ressursse. Isiklikult olen väga veendunud, et see on olnud õige valik. Samas, Eestis on inimesi ja peresid, kelle igapäevane toimetulek on väga keeruline, olgu põhjuseks kasvavad eluaseme-, energia- või toidukulud, noorte väga suur töötus ja nii edasi. Samas näeme, et teistes Euroopa riikides on Ukraina jätkuv toetamine keeruline sisepoliitilistel põhjustel. Siit minu küsimus. Milline on Eesti strateegiline lähenemine ja sõnum toimetulekuraskustes inimestele? Kuidas me tagame, et rahvusvaheline solidaarsus ja riigisisene sotsiaalne kindlustunne liiguvad käsikäes, nii et üks ei tekita tunnet, et teine jääb tagaplaanile? 

Aitäh! See on väga oluline küsimus. Mida kauem kestab see võigas sõda, seda raskem on ju inimestele selgitada, miks meie peame ka kõige selle eest maksma. Õnneks ei ole see Eestis nõndamoodi. Eesti peredes on kõigil veel meeles need lood, mis meiega juhtusid, kui me okupatsiooni all olime. Aga see ei tähenda seda, et me ei peaks tähelepanu pöörama nendele peredele, nendele inimestele, kellel on toimetulekuraskused. Neid me peame aitama ja toetama. 

Välisministeerium teeb vähemalt kaks korda aastas väga põhjaliku uuringu meie inimeste hoiakute ja suhtumise kohta väga spetsiifiliselt erinevatesse välispoliitilistesse algatustesse. Meile on väga tähtis teada, mida ühiskonnas arvatakse. See ei ole ainult Ukraina teema, on ka palju-palju teisi. Ma võin öelda, et me ei näe nende uuringute põhjal, et Eesti inimeste seas on Ukraina toetus vähenenud. Ja minu poolt kohutavalt suur tänu selle eest! Tõepoolest, see tähendab ukrainlastele väga palju. 

Meie inimesed saavad aru, et Ukrainat me ei toeta ju mitte ainult sellepärast, et me elame neile kaasa ja oleme mõttes koos nendega. Me saame ju aru, et selle kaudu me toetame enda julgeolekut ja vabadust. Küll aga ei ole see igal pool Euroopas nõndamoodi ja järjest rohkem ka sisepoliitilistel põhjustel tuuakse neid näiteid. Seetõttu see strateegia, mille kohta küsimus oli, ei ole niivõrd suunatud meie inimestele. Samas on meie igapäevane tegevus selgitada, et kui panustatakse ja annetatakse oma raha, siis seda raha kasutatakse ausalt. Me oleme ju näinud, mis on juhtunud ühel või teisel juhtumil, ja see on võtnud usaldust maha. 

Aga laiemalt me olemegi tahtnud viia Ukraina toetamise institutsionaalseks. Ma toon konkreetse näite: NB8 – Põhjala-Balti riigid –, Saksamaa, Poola ja Holland on kandnud nominaalselt kõige suurema osa kogu Ukraina toetusest, mitte terve Euroopa. Ja me räägime, et Euroopa paneb nii palju, aga näete, Ameerika Ühendriigid ei pane praegu üldse enam, vaid me ostame relvi nende käest. Ka Euroopa sees kanname meie tegelikult kohutavalt suure osa sellest toetusest. 

Nii et esimene hea otsus oli surve Euroopa Liidule. Me suutsime eelmise aasta lõpus Euroopa Liidu eelarvest näha ette 90 miljardit eurot järgmiseks kaheks aastaks Ukrainale toetuseks. See on väga tähtis. Lihtsalt, kui tuua paralleel, siis ukrainlased ise ütlesid, et see aasta on neil vaja kokku 60 miljardit, millest on umbes pool olemas. Nii et see 90 miljardit kaheks aastaks on reaalne ja see tuleb nüüd solidaarselt kogu Euroopa [Liidu] eelarvest. See on väga tähtis. 

Teine teema on Venemaa külmutatud varad. Meie käes on 210 miljardit Venemaa külmutatud vara, keskpanga vara. [On langetatud] hea otsus, ka meie surve all. Suur tänu jällegi Riigikogule, seesama koosseis siin võttis vastu ühe seadusemuudatuse, [mis lähtus arusaamast], et Venemaa külmutatud varasid [võib] ka Euroopa Liidu õiguse järgi kasutusele võtta. Me küll ei võtnud Euroopa Liidus aasta lõpus neid varasid kasutusele, nagu me soovisime, aga vähemalt need on nüüd Euroopa Liidu käes. Muidu me oleme pidanud iga kuue kuu tagant pikendama sanktsioonide režiime, mis nõuavad konsensust. Iga kuue kuu tagant oli meil hirm, et kui [kas või üks riik ütleb sanktsioonide pikendamisele ei, siis kõik need Venemaa külmutatud varad lendavad vhjüt Venemaale. Nüüd on need meie käes. Kui teie küsimusele vastata, siis see on olnud põhiargument üle Euroopa, et tuleks võtta Venemaa külmutatud varad kasutusele. Järjest raskem on selgitada ka meie oma maksumaksjatele, miks meie toetame, kui [Euroopa Liidu] käes on 210 miljardit agressori raha. 

Need on võib-olla kaks konkreetset strateegiat, aga me peame igapäevaselt oma inimestega heas mõttes tegelema, selgitama, et kõik, mis me teeme, on mõttekas. Kui keegi ütleb, et sanktsioonipoliitika ei ole tulemuslik, siis see on tegelikult Kremli narratiiv, sest me näeme, et Venemaa majandusnumbrid lähevad alla. Ka meie majandus kannatab, aga Venemaa majandusnumbrid lähevad alla. Venemaa tarbib juba oma reserve, nad on miinuses sõna otseses mõttes. Kui keegi räägib, et Venemaa majandus ju ei allugi mingitele reeglite, siis see ei vasta tõele. Ka see otsus, et me ei osta enam Venemaa energiat 2027. aastast Euroopa Liitu, kokkuvõttes survestab Venemaad. Ja me peame selgitama Eestis ja inimestele kogu Euroopas, et need väikesed ebamugavused, hinnatõusud [toetavad] tegelikult otseselt ka meie julgeolekut ja aitavad Ukrainat.

Need on need sammud. Mul oli võib-olla liiga pikk vastus, aga see on väga oluline küsimus, mille te tõstatasite. 

Õnne Pillak, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister, aitäh selle ülevaate eest ja järgnenud arutelu eest! Ma usun, et me kõik tahame Euroopas rahu. Rahuläbirääkimised käivad, kuid ma vabandan oma pessimismi – ma ei usu, et hea sõna ja konstruktiivse argumendiga on agressorit võimalik ära veenda, sest tema ju ei mõista sõna võimu, ta mõistab ainult jõudu. 

Oma kõnes te rõhutasite ka, et Euroopa peab olema ühtne, et olla tugev ja toetada Ukrainat. Sellepärast ma küsingi, mida me peame veel tegema, et Euroopa oleks tugevam. Mis on järgmised sammud, mis me peame Ukraina aitamiseks astuma?

Aitäh! Tõepoolest, kõige tähtsam on seesama ühtsus, millele te oma küsimuses ka viitasite. Ma näen mitte seda väsimust, vaid seda soovi. Tundub ju, et kuskil käivad läbirääkimised ja rahu võiks [lõpuks] tulla. Ja räägitakse juba mitte aastatest, vaid räägitakse kuudest. Kuidagi võiks nüüd mingi kokkuleppe teha. See surve on Ukrainale peale pandud, mitte küll otseselt Euroopa poolt, aga ka Euroopas laiemalt on soovi minna ja kokku leppida. Seejuures unustatakse ära, mis tulemused Euroopale, aga eriti Ukrainale [saavutatakse], kui anda järgi just nimelt nendes põhiküsimustes nagu territooriumide äraandmine ja pausi tegemine, piirangute pealepanemine Ukrainale ja mitte agressorile Venemaale. See ju tegelikult tähendab seda, et see sõda lihtsalt jätkub. Võib-olla väikse pausiga, aga ta jätkub. Hetkeks võib-olla on soe, aga siis on hästi külm. Ja kindlasti ei ole isegi hetkeks soe ukrainlastel. Pausi tekkimine ebaõiglastel tingimustel on just nimelt see, mida Putinil võib olla vaja, kuna meiepoolne surve on tegelikult tema majanduse praktiliselt käpuli surunud. Aga ta tuleb uuesti peale, me teame seda. 

Kui Ukrainas on pingelõtk, siis võib-olla seda taktikalist hetke Putin ootab, et tulla uuesti peale. Ja siis on küsimus, kas sellisel juhul suudab Ukraina [end koguda] ja kas ka meie mentaalselt suudame nii kiiresti uuesti tema taga seista. Sellepärast, mida me peame kõigepealt tegema, on töötavad tõhusad julgeolekugarantiid. Euroopa tahtekoalitsioon, mida juhivad Prantsusmaa ja Suurbritannia, selle kallal tööd teeb. Ja nagu te teate, Eesti Vabariigi valitsus juba eelmise aasta – kui ma peast õigesti ütlen – märtsikuus võttis põhimõttelise seisukoha, et juhul kui see tahtekoalitsioon formeerub ja tingimused vastavad ka meie julgeolekuhuvidele, siis me oleme valmis selles osalema oma [üksusega] kompanii tasemel. See on väga oluline sõnum, väga paljud teised riigid ei ole seda sõnumit olnud valmis andma. See on lihtsalt üks näide. 

Me peame selleks rahuks valmistuma niimoodi, et see oleks kestev ja see oleks ka õiglane. Piirangud tuleb peale panna agressorile, agressor peab maksma. Aga me lihtsalt ei näe täna seda, et Putin üldse [rahu] soovibki. Vastupidi! Ma olin üle-eelmise nädala lõpus Ukrainas visiidil ja pean tunnistama, et see on lihtsalt hämmastav, kuidas Ukraina inimesed ei murdu. Nad võitlevad. Aga neil ei olegi valikuvarianti, nad võitlevad edasi. Ma olin selles Kiievi elurajoonis, kus me avasime kahe Eesti MTÜ-ga, Mondo ja [Eesti] Pagulasabiga, mobiilse abikeskuse. [Tegu on] telgiga, kus lihtsalt inimestele pakutakse sooja, sooja vett, elektrit ja ka duši all käimise võimalust. Ja ümberringi on selline linnaosa nagu meie Lasnamäe, aga lihtsalt palju suurem, peaaegu 400 000 inimest ja palju kõrgem kui Lasnamäe. See on täiesti ilma kütteta. Saate aru? Kohalik soojajaam lasti lihtsalt sodiks. Seal ei ole lihtsalt ajutiselt küte ära, vaid lihtsalt polegi kütet. Ja väljas oli tollel õhtul –16 kraadi. Seal on praegugi nii külm. Natukene mõnedele plokkidele anti võib-olla tund aega elektrit, et äkki nad saavad kuidagi temperatuuri veidi üles või midagi laadida. 

Ma ei taha minna emotsionaalseks, aga ma küsisin väga praktilise küsimuse: kas te teate, kui palju teil on külmunuid või kui palju on hukkunuid. Tegelikult ei olegi võimalik seda teada. Üks inimene, kes ei olnud üldse riigiaparaadi töötaja, ta lihtsalt oli seal selle keskuse juures ja ta ütles, et nad proovivad, nad koputavad ustele, et aidata, aga neil ei ole õigust siseneda. Kujutage ette, see sõnum oli selline, et kui ilmad lähevad soojemaks, siis me hakkame lõhna järgi tundma. Kas me kujutame seda olukorda ette? 

Ja me arutame siin – mitte siin Eestis õnneks küll mitte, aga laiemalt Euroopas juba ja kuskil mujal veel rohkem – teoreetilist küsimust, [kui öeldakse], et andke oma maad ära ja tehke seda, kolmandat ja neljandat. Tegelikult ka see tunnetus on minu jaoks tähtis, et aru saada, mille eest me tegelikult seisame. See on peaaegu genotsiid, mida Venemaa nende inimeste vastu läbi viib, et murda ühe rahva tahet olla vaba. 

Ja seepärast me peame ellu viima neid praktilisi tegevusi surve avaldamiseks Venemaale. Ma olen siin neid palju loetlenud, ei hakka enam üle käima. Ja teistpidi peame Euroopa [Liidus] mitte hirmust lähtudes, vaid lihtsalt reaalsusest lähtudes [aitama] Ukraina Euroopasse sisse ja tagama ka oma julgeoleku, investeerima kaitsepoliitikasse ja kaitsevõimetesse, aga [eelkõige] hoidma oma ühiskonna koos. See on kõige tähtsam, et me ise omavaheliste pusklemistega ära ei laguneks. See on kõige tähtsam!

Lauri Hussar, palun! 

Suur tänu, juhataja! Lugupeetud minister! Eesti Vabariigi iseseisvumise teekond läbi vabadussõja on kõige parem kinnitus, [et on võimalik] sõlmida agressoriga rahu oma tingimustel. Selle võimaluse andis meile loomulikult meie endi vaprus ja võimekus, ka liitlaste abi, aga ka ulatuslikud majandussanktsioonid, sisuliselt majandusblokaad. Praegu me valmistame Euroopa Liidus ette 20. sanktsioonipaketti ja juba ainuüksi see number 20 näitab, et need 19 varasemat sanktsioonipaketti ei ole olnud piisavad. Kui senised [sammud] ei ole piisavalt muutnud Venemaa käitumist, siis milline on Eesti strateegia sanktsioonide tugevdamiseks ja karmistamiseks, arvestades, et isolatsioonipoliitika on Eesti näitel väga selgelt andnud tulemuse, Venemaa oli sunnitud meiega rahu sõlmima? Isolatsioonipoliitika töötas meie iseseisvumisel ja Tartu rahu sõlmimisel. Milline võiks olla ja peaks olema meie, Euroopa ja kõigi liitlaste ühine positsioon, selleks et kehtestada võimalikult toimivad sanktsioonid Venemaa suhtes?

Aitäh! Ka praegused numbrid viimase nelja aasta jooksul näitavad ikkagi seda, kui ma nüüd peast õigesti ütlen, et Euroopa Liidu ja Venemaa vaheline kaubandus on vähenenud peaaegu 65%, isegi rohkem. Aga seda on ikkagi veel päris palju alles ja see avaldab oma mõju. 

Mida meie Eesti poolt oleme kogu aeg ette pannud nendes sanktsioonipakettides, mida tõepoolest on juba vastu võetud 19? See on ka üks selline propagandanipp olnud, et kui te olete võtnud juba 19 sanktsioonipaketti vastu, siis järelikult need sanktsioonid üldse ei mõju. See on tegelikult fake news, see on valenarratiiv, see on valeuudis. Need on kindlasti mõjutanud Venemaad, aga Venemaa ei ole lõplikult käpuli. Venemaa ei ole veel majanduslikult selles kohas, kus ta oleks sunnitud siira [sooviga] läbirääkimiste laua taha astuma ja oma kurssi muutma. Selles suhtes ma olen nõus. 

Aga Euroopa Liidus pärsib nende väga jõuliste sanktsioonide elluviimist ikkagi ka alalhoidlikkus ja poliitilise ühtsuse puudumine, oleme ausad. See pole ainult ühe riigi probleem. Erinevate sanktsioonide puhul erinevad riigid ikkagi ei ole nõus radikaalselt käituma. Oleme ausad, kuskil tagaajus ikkagi kogu aeg [eksisteerib] üks väike hirm. Selle hirmu nimi on, et äkki Venemaa eskaleerib [agressiooni]. Samas meie siin, keda see eskalatsioon peaks teoreetiliselt ilmselt kõige esimesena tabama, ei ole sellel seisukohal, sest Venemaa on juba [konflikti] eskaleerinud. Venemaa on tänaseks juba eskaleerinud! Seetõttu, samm-sammult, nii palju kui on võimalik, me järjest tugevdame sanktsioone, näeme ette uusi sanktsioonirežiime. 

Nüüd on meie fookuses seesama Venemaa valilaevastik, mis sõidab läbi Läänemere. 60+% Venemaa gaasi ja nafta ekspordist toimub siitkaudu. Ka seesama sadamateenuste totaalne piirangu seadmine 20. sanktsioonipaketis lööb väga tõsiselt ikkagi Venemaa varilaevastikku. Väga hea on kas või see, et me suutsime üldse kehtestada sanktsioneeritud varilaevade nimekirja, mille puhul me ei pea enam iga kord 27 riigiga nõus olema, vaid see pidevalt täieneb. Me räägime sadadest ja sadadest laevadest juba. Need on need sammud. Aga muidugi võiks need olla veelgi tugevamad.

Euroopa üksi ei suuda seda kõike teha. Väga tähtis on, mida teevad ka teised riigid. Väga oluline on see, et Suurbritanniaga sanktsioonide koordineerimine on juba peaaegu igapäevane. Kui meie teeme sammu, siis ka nemad teevad, ja vastupidi. Vähemalt me proovime teha. 

Muidugi on väga suur tähtsus Ameerika Ühendriikidel. Grahami paketist on räägitud juba väga kaua. Kui me [peame silmas] USA-poolseid sanktsioone ka nendele riikidele, kes ajavad Venemaaga äri, eelkõige energiakandjate võtmes, siis ma arvan, et see muudaks mängu väga palju, kui president Trump sellised sanktsioonid kehtestaks. Näiteks Trumpi kehtestatud sanktsioonid kahe Venemaa suure energiaettevõtte vastu pani Putini kõikuma. Samas me teame, et alati, kui Putin satub raskesse [olukorda], siis ta leiab kuskilt oma garaažist mingi uuema ja kiirema tuumarelvakandja ja hakkab õppusi korraldama, et niimoodi mängides [nagu öelda], et ärge, mehed, jamage, mul on siin tuumarelv, ma võin seda kasutada. Me küll ei usu, et ta seda kunagi teeb. Selles mõttes kasu [sanktsioonidest] oleks. 

Muidugi, Hiina, kes võimaldab Venemaal seda sõda pidada. Ma võib-olla utreerin meelega, aga Hiinast sõltub Venemaa iga päev järjest rohkem majanduslikult ja ka poliitiliselt. Ma isiklikult arvan – ma ütlesin seda ka eelmise aasta novembris toimunud Hiina visiidil Hiina välisministrile ka välja –, et kui Hiina sooviks, et Venemaa agressioon Ukraina vastu lõppeks, siis piisaks tegelikult ühest tõsisest telefonikõnest Kremlisse, ja see ka lõppeks. 

Nii et kokkuvõttes oleks globaalne isolatsioon see, mis lõpetaks selle sõja kiiresti. Meie peame tegema siin Euroopa poolt ära nii palju, kui meie suudame. See ka juba väga oluliselt mõjutab praegust Venemaa majandust ja seeläbi ka Venemaa pikaajalist võimet agressiooni ellu viia.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Väga hea, ma saan aru, et praegu alles esimest korda kõlas sõna Hiina. Te oma ettekandes jätsite miskipärast Hiina teema kõrvale. Sellest lähtuvalt ma küsingi. Teile meeldib erinevaid hinnanguid anda, ka presidendile ja Riigikogu liikmetele, kes mingi aeg tagasi külastasid Hiinat. Te ise külastasite Hiinat väga kõrgel tasemel, kohtusite välisministriga ja arutasite kindlasti väga olulisi küsimusi. Ma tegin teile ka kirjaliku päringu. Te vastasite, et te valdavalt arutasite Ukraina teemat, mis on ka õige. Täpselt samamoodi meie, kui me olime Riigikogust visiidil Hiinas, arutasime seda olulist küsimust. Muude küsimuste seas ma küsisin teilt, kas te arutasite ka muid küsimusi, aga vastust selle kohta ei tulnud. Sellest lähtuvalt ma küsingi ja palun ka hinnanguid. Kas te arutasite ka Tiibeti küsimust? Ja kuidas te suhtute Riigikogu Tiibeti-avaldusse, mis on suuresti initsieeritud joobes olnud Juku-Kalle Raidi poolt, kes on ka Eesti 200 fraktsiooni liige, ja tema käitumist ...

Teie aeg!

... dalai-laamaga kohtumisel? Andke ka talle hinnang. Kuidas te hindate kogu seda olukorda?

Aitäh, hea küsija! Mul on hea meel, et te tunnete nii suurt huvi Hiina teema vastu, sest Hiina on ikkagi maailma suurriik ja nemad kujundavad väga palju ka seda, mis maailmas tulevikus juhtuma hakkab. Sellel visiidil tõepoolest me suurema osa ajast rääkisime – vähemalt mina rääkisin – just nimelt Venemaa agressioonist Ukraina vastu. Aga me rääkisime ka Euroopa julgeolekust, sellest, kui suur roll Hiinal tegelikult selles on. Ma selgitasin meie poliitikat, miks me teeme ühte, teist või kolmandat asja, miks me survestame Venemaad, kuidas me näeme, et tegelikult Hiina toetab vähemalt majanduslikult erinevate tehnoloogiakomponentide näol ka otseselt Venemaa sõjatööstust. See on otsene oht Euroopale, kellega ka Hiina tahab ju häid suhteid omada. Meile see oht ei ole teoreetiline, meile kui Euroopale on see oht eksistentsiaalne. Eksistentsiaalne tähendab eluline, see tähendab, et kui see oht realiseerub, siis see on reaalne oht meie eludele, meie iseseisvusele ja vabadusele. 

See on see positsioon, mis Eesti Vabariigil välispoliitiliselt on. Ja kui meie ei räägi enda eest, siis teeb seda keegi teine ja arvatavasti mitte meie huvidest lähtuvalt. Seetõttu läks ka minu kohtumise põhirõhk just nimelt sellele, mis puudutab Eesti, aga ka kogu Euroopa julgeolekut. Jah, ma tõstsin üles ka Tiibeti küsimuse, inimõiguste teemad. See on alati meie kohtumise [teema], siin ei ole mitte mingit küsimust.  

Ja kui te küsisite Juku-Kalle Raidi kohtumise kohta dalai-laamaga, siis minu teada on ta kohtunud dalai-laamaga päris palju kordi ja avalikest allikatest loetu põhjal ka see kohtumine läks suurepäraselt.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud minister! Mina olen ikka üsna mures selle pärast, et teil valitsuses on mitu välispoliitikat. Nimelt, osa poliitikuid sõimab väsimatult USA-d ja ma pean ka ministreid silmas. Alles hiljuti peletasid teie koalitsioonikaaslased siin Riigikogus toimuma pidanud konverentsilt minema USA tervishoiuministri. Ühesõnaga, täielik põhja kukkumine, liitlase mõnitustega ülekallamine. Ma ei imesta, kui nad ühel päeval hakkavad lihtsalt meie vastu huvi kaotama.

Aga ma ikkagi küsin laiemalt, see puudutab USA kommentaari Euroopa tsivilisatsioonilise hävingu kohta. Tsiteerin: "Veel hullem on tsivilisatsiooniline häving, poliitiline vabadus ja suveräänsus on Euroopa Liidu ja teiste üleilmsete institutsioonide poolt ohustatud. Migratsioonipoliitika muudab kontinenti ja tekitab pingeid." Kui te olete USA julgeolekustrateegia seisukohtadega nõus, siis kuidas teie aitaksite ära hoida Euroopa tsivilisatsioonilist lagunemist? 

Aitäh! Väga oluline küsimus. Ma neid konkreetseid tsitaate ei kommenteeri. Me oleme kõik USA julgeolekustrateegiat lugenud. Seal on tegelikult praeguse Ameerika Ühendriikide administratsiooni poolt Euroopa suunal väga selge kriitika, mis puudutab just nimelt immigratsioonipoliitikat. Tsivilisatsiooni säilimist ja mittesäilimist ma siin ei kommenteeriks, sest Euroopal on väga selge väärtusruum. Ma arvan, et sellele on avatud väga suur tulevik tänu väärtuspõhisele suhtumisele. Selles mõttes siin ei ole midagi kommenteerida. 

Küll aga võin öelda, et Euroopa Liit on nüüd oma immigratsioonipoliitika üle vaadanud. Eesti on ühe liikmesriigina omanud kogu aeg päris konservatiivset immigratsioonipoliitikat, mis [peab silmas] just nimelt seda, et me peame teadma, kes siia tuleb ja miks tuleb. Meie peame otsustama selle üle. See on eelkõige meie julgeoleku teema. Samal ajal oleme olnud väga avatud näiteks Ukraina rahvale. Meil on, ma peast ütlen, üle 3% praegusest elanikkonnast Ukraina põgenikke, kes on väga hästi ja avatult vastu võetud, kes on meie ühiskonnaga integreerunud. 

Nii et mina teie muret selles küsimuses jagan. Me peame ikkagi aru saama, kui kontrollitud migratsioonipoliitika Euroopas on. Ma ei oska anda hinnangut suhete kohta Ameerika Ühendriikidega sellel teemal. Minu suhted ja kohtumised Ameerika kolleegidega on olnud väga positiivsed, meie suhted on väga head ja usalduslikud. 

Muuseas, üks teema, mille vastu on Ameerika Ühendriigid huvi tundnud ja mille puhul me oleme pakkunud oma ekspertide poolt koostöövõimalust, on see, kuidas meie oleme suutnud hoida oma idapiiri kontrolli all, kuidas meie oleme suutnud hoida kontrolli all oma piirikorralduse. See on üks teema, mille vastu on Ameerika Ühendriigid huvi tundnud.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Maailmas on vähe kommunistlikke riike, üks neist on Kuuba. Seal on aastate jooksul sadu tuhandeid inimesi vangikongi saadetud, kümneid tuhandeid mõrvatud. Kuuba on Venemaa liitlane, toetab teda agressioonis, on saatnud sinna mitu tuhat sõdurit Ukraina vastu võitlema ja süütuid inimesi tapma. Aga me oleme täna olukorras, kus E-riigi Akadeemia, Eesti riigi asutatud või vähemalt üks osanikke on Eesti riik, toetab Kuuba digitaliseerimist, digiriiki ligi poole miljoni euroga. Ka teie olete selle hukka mõistnud. Aga ometigi ei ole riik selle vastu midagi ette võtnud. Öeldakse, et see on eraõiguslik [ettevõtmine], aga kui riik on ise üks asutajatest ja ka suurte summadega läbi aastate toetanud seda E-riigi Akadeemiat, siis ta saaks oma sõna sekka öelda.

Teie aeg! 

Miks ei ole vahele astutud ja nõutud selle lõpetamist, sest see on meie välispoliitika ja julgeolekupoliitika [huvide] vastu? Äkki selgitate seda olukorda?

Aitäh! Tõepoolest, meie E-riigi Akadeemia on eraõiguslik institutsioon. Ta on Eesti riigile ja Välisministeeriumile ka strateegiline partner, nagu küsijagi mainis. Nad teevad suurepärast tööd, mis puudutab just nimelt Eesti digiriigi eduloo viimist üle maailma nendesse riikidesse, kes tahavad samasuguseid muudatusi teha. Ja koos meie erasektoriga nad seda kõike ka teevad. 

Aga nüüd lihtsalt väike täpsustus. Nemad ei toeta rahaliselt Kuuba projekti, nemad on lihtsalt Euroopa Liidus üks nendest, kes Euroopa Liidu projekti läbi viivad. Seal on see vahe, et nendel ei ole mingit raha ega riigi raha, millega Kuubat toetatakse. Lihtsalt nad viivad ühte projekti ellu või õigemini nad võitsid selle projekti. 

Ma olen ka väga selgelt välja öelnud, kuigi tegu on eraõigusliku organisatsiooniga, et see ei sobi meie välispoliitikaga. Samamoodi tõstsin ma kaks nädalat tagasi toimunud Euroopa Liidu välisasjade nõukogus üles teema, et me peame Euroopa Liidu tasemel üle vaatama oma Kuuba-poliitika, mis muuseas on Euroopa Liidu poolt vastu võetud 2016. aastal. Nüüd on 2026. aasta, väga palju on vahepeal muutunud. Me teame seda juba ammu, et Kuuba on kommunistliku režiimi [valitsemise] all. Selleks pole ju vaja väga palju uudiseid lugeda. Ja samal ajal me teame ka seda, et Kuuba toetab konkreetselt, otseselt Venemaa agressiooni Ukrainas. Me teame seda ja on teada veel rohkemgi fakte. 

Nii et minu ja valitsuse tuge sellele, et me kuidagi edendaksime või toetaksime praegust Kuuba režiimi, ei ole. Me oleme ka andnud oma väga selge [sõnumi] E-riigi Akadeemiale, et ehk saab selle projekti ära lõpetada. Aga see ei ole nende projekt. Ent see on nende otsustada, kuidas nad saavad [selle lõpetada] ja kas nad osalevad seal. Aga igal juhul on teema tõstatus väga oluline. Ja ma nüüd olen ka …

Aitäh! Teie aeg vastamiseks on läbi saanud. Nii et küsimusteks-vastusteks ette nähtud aeg on läbi saanud. Tänan ministrit!  

Enne, kui me läheme järgmise ettekandja juurde, on meil vaja läbi viia protseduuriline tegevus. On vaja teha hääletus istungi pikendamiseks. Algatajad teevad ettepaneku pikendada istungi aega kuni päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Seda peame hääletama peale signaali.  

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele arutelu algataja ettepaneku pikendada istungi aega kuni päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt hääletas 32 Riigikogu liiget, vastu oli 0, erapooletuid 0. Tänane istung on pikendatud kuni kella 14-ni. 

Läheme edasi järgmise ettekande juurde. Väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson, palun!

Austatud Riigikogu istungi juhataja! Head kolleegid! Head külalised! Maailm on taas jõudnud punkti, kus väikeriikide saatus ei sõltu enam üksnes sellest, kui hästi nad loevad jõuvahekordi, vaid ka sellest, kas nad julgevad oma põhimõtteid kaitsta. 

Iga murdeajastu sunnib väikeriike vastama eksistentsiaalsele küsimusele: kas kohanduda maailmaga nii, nagu see parasjagu on, või seista selle eest, milline maailm olema peab. Eesti ajalooline kogemus annab sellele küsimusele kainelt ja halastamatult selge vastuse. 1930. aastatel püüdsime kohaneda. Me lootsime, et kui oleme vaoshoitud, ettevaatlikud ja "mõistlikud", siis jäetakse meid rahule. Tulemus oli kaotus – riigi, vabaduse ja kümnete tuhandete inimeste saatuste kaotus. See kogemus ütleb meile ühemõtteliselt: kui väikeriik loobub oma väärtustest ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetest, loobub ta lõpuks ka oma julgeolekust. Eesti välispoliitikat on sageli kirjeldatud kui väärtuspõhist. Sageli küsitakse – vahel heatahtlikult, vahel irooniliselt –, kas väärtustel on üldse kohta maailmas, mida juhib jõud. 

Minu vastus on selge: Eesti välispoliitika ei ole kunagi olnud naiivne idealism. Aga see ei ole olnud ega saa kunagi olema ka küüniline, üksnes iseenda huvidest lähtuv jõupoliitika. Eesti välispoliitika aluseks on olnud ja peab ka edaspidi olema väärtuspõhine realism. Realism, mis mõistab jõudu. Realism, mis näeb ohtusid. Aga ka realism, mis teab, et väikeriigi jaoks on väärtused ellujäämise tööriistad. Nagu ütles president Lennart Meri: "Väikeriigi suurim jõud on tema moraalne autoriteet." See ei ole poeetiline kujund. See on strateegiline tõde

Head kolleegid! Me elame maailmas, kus teise maailmasõja järel loodud rahvusvaheline kord mureneb meie silme all. Reegleid, mis pidid kaitsma nõrgemaid, rikutakse karistuseta. Jõudu kasutatakse taas piiride muutmiseks. Autoritaarsed riigid räägivad üha avalikumalt, et demokraatia on nõrkus ja vabadus on luksus. See ei ole enam tulevikustsenaarium. See on meie igapäevane reaalsus.

Aasta 2026 on Eesti jaoks eriline. Me ei pea täna välispoliitika debatti teoreetilises maailmas, vaid maailmas, kus ühed otsused on juba tehtud ja veel tegemata otsuste hind on juba nähtav. Me arutame välispoliitikat olukorras, kus Euroopa mandril käib endiselt suur sõda, kus Atlandi-ülene suhe on läbimas sügavat ümberhäälestust ning kus küsimus ei ole enam selles, kas maailmakord muutub, vaid selles, kes selle muutuse suunab. Eesti välispoliitiline debatt ei saa seetõttu olla ennast rahustav ega rituaalne. See peab olema aus, strateegiline ja otsuseid nõudev. Küsimus ei ole, kas maailm muutub tagasi "normaalseks". Küsimus on, kas Eesti kohaneb muutunud maailmaga viisil, mis tugevdab meie julgeolekut, või viisil, mis kasvatab meie haavatavust.

Venemaa vallutussõda rahu vastu Euroopas nihkub juba varsti viiendasse aastasse, kusjuures Ukraina riigi hävitamist alustasid nad 12 aastat tagasi. Venemaad selles sõjas toetav Hiina kujundab samm-sammult maailmakorda, kus inimõigused on siseküsimus ja jõupositsioon annab õiguse. Lähis-Idas ja Ida-Aasias kuhjuvad pinged, mis võivad kiiresti laieneda.

Tehnoloogiline revolutsioon – tehisintellekt, kvantarvutid, autonoomsed relvad – muudab konfliktide ja sõja olemust kiiremini, kui meie institutsioonid suudavad kohaneda. See kõik kokku tähendab: maailm on sisenenud korratuse ajastusse. Sellises maailmas on väikeriigi suurim viga uskuda, et torm möödub meist. Ei möödu. 

Pärast iseseisvuse taastamist oli Eesti valik lihtne ja kompromissitu: mitte kunagi enam üksi! See tähendas NATO-t, see tähendas Euroopa Liitu. See tähendas kuulumist vabade riikide poliitilisse kogukonda. Aga "mitte kunagi enam üksi" ei ole seisund. See on igapäevane töö. Nii nagu see on olnud meil viimased 35 aastat. Liitlased ei ole abstraktne mõiste. Liitlased on suhted, mida tuleb hoida, usaldus, mida tuleb kinnitada, ja panus, mida tuleb anda. Seetõttu on Eesti otsus investeerida alates sellest aastast üle 5% SKP-st riigikaitsesse, tugevdada oma kaitsevõimet ja võtta vastu liitlasvägesid mitte ainult sõjaline, vaid sügavalt poliitiline sõnum: me oleme tõsiseltvõetav liitlane.

 Head kolleegid! Eesti suurim välispoliitiline väljakutse murdeajastu tingimustes on teha kõik, et meie piiridelt vaenlast heidutav liitlasruum ei nõrgeneks ega laguneks. See on meiega sarnaselt mõtleva Põhjala ja Balti ruumi ühine tahe. Eesti iseseisvuse taastamine ning hilisem meie julgeoleku tugevdamine NATO laienemise kaudu poleks olnud võimalik ilma Ameerika Ühendriikide toetuse ja rahvusvahelise tegevuseta. USA läbib praegu enda 250 aasta pikkuses ajaloos üht suurimat sisemist muutumist, millel paratamatult on mõju ka tema liitlastele.  

Me teame, kui kaalukas on USA roll olnud ja on jätkuvalt vaba maailma kaitsel. Kuid me peame olema ausad: muutunud maailmas ei ole USA-l üksinda enam võimalik täita rolli, mille ta võttis teise maailmasõja lõpul. 

Meie maailma ühised vastased tahavad näha Euroopa ja Ameerika tülli pööramist ja USA lahkumist Euroopast. See avaks Hiina kaitsva selja taga tegutsevale Venemaale parima võimaluse oma kauaaegse strateegilise unistuse elluviimiseks: julgeolekupoliitilise kontrolli saavutamiseks kogu Euroopa üle. See tähendaks Eestile ja teistele Venemaa piirialadel asuvatele riikidele eksistentsiaalse ohu kasvu kriitilise tasemeni. Seepärast ei ole Eesti huvi ei idealiseerida ega dramatiseerida Ameerikas toimuvat. Meie huvi on hoida Ameerika võimalikult [tihedalt] Euroopa julgeolekuga seotuna – sõltumata sellest, milline administratsioon teostab võimu. Eesti välispoliitilises tegevuses tähendab see kolme asja. 

Esiteks, Eesti peab jätkuvalt olema usaldusväärne ja tugev NATO-liitlane, kes panustab rohkem, mitte vähem. Teiseks, Eesti peab töötama koos oma Euroopa-liitlastega selle nimel, et Euroopa kaitsevõime kasv vähendaks koormust Ameerikale, mitte ei asendaks Ameerika [panust]. Kolmandaks, Eesti peab igal tasandil – poliitilisel, sõjalisel ja ühiskondlikul – rääkima Washingtoniga ausat keelt: Ameerika kohalolek Euroopas ei ole heategevus, vaid investeering USA enda julgeolekusse. Euroopale selja pööramine oleks võrdeline strateegilise enesetapuga. NATO on Ameerika Ühendriikide jaoks jõuvõimendi. Euroopa on Ameerika strateegiline tagala. Ja Eesti on selle liitlassuhte eesliin.

Head kolleegid! Murdeajastu tingimustes on Euroopa riigid olemusliku valiku ees: kas kujuneda ühtse kontinendina geopoliitiliseks mõjutajaks või marginaliseeruda sisemiste vastuolude tõttu geopoliitiliseks objektiks, kelle tuleviku üle otsustavad teised. Kui Euroopa Liit tahab tõusta geopoliitilise tegija klassi, peab ta tegema valikuid, mis on poliitiliselt rasked, kuid strateegiliselt vältimatud. Kõige kriitilisem on siin küsimus, kas Euroopa suudab kontinenti laastava sõja võita või surub agressor Ukrainale ja seeläbi kogu Euroopale peale alandava ja ebaõiglase rahu, mis tähendab eksistentsiaalset ohtu tervetele Euroopa rahvastele, sealhulgas meile, Eestile. 

Nendel päevadel möödub 12 aastat sellest, kui Venemaa alustas sõjalist jõudu rakendades Ukraina riigi ja suveräänsuse hävitamist. 2021. aasta lõpul tegi Venemaa kõigile must valgel selgeks veel teisegi strateegilise eesmärgi: kogu Euroopa julgeolekuarhitektuuri ehk NATO hävitamise. Kui Euroopa tahab olla tegija ning muutuva maailmakorra sõnastaja, peame iga päev endalt küsima: kas me oleme teinud piisavalt, et aidata Ukrainal ja kogu Euroopal sõda võita? Ja kui me küsime seda täna, siis vastus on kahjuks: ei, me ei ole teinud piisavalt. Me ei ole teinud piisavalt selleks, et sundida Venemaad oma eesmärkidest loobuma. Me ei ole teinud piisavalt, et päästa Ukraina elanikke genotsiidimõõtmetes vägivalla eest. Me ei ole teinud piisavalt, et taastada Euroopa riikide sõjaline võimekus ajal, kui meie vaenlane mitte üksnes ei plaani meid hävitada, vaid tegutseb iga päev selle nimel. 

On häbiväärne, kui meie mõtetes on pelgalt küüniline arvestus, et iga päev, mis on võidetud Ukraina sõdurite elu ja terve rahva kannatuste hinnaga, on päästev paus Euroopale ja vabale maailmale. Sellise hoiakuga liigume kiiresti halvima tagajärje suunas. Me peame kohe tegema strateegilise pöörde, mille keskmes peab olema Euroopa, sealhulgas Ukraina ühine võidutahe. Euroopa peab looma reaalse ja heidutava sõjalise võimekuse, mille aluseks on tahe kaitsta ühiseid väärtusi ükskõik millise vaenlase vastu. Agressoriga dialoogi otsimine on tupiktee ja töötab vastu Euroopa geopoliitiliste eesmärkide saavutamisele.

Euroopa Põhjala riigid, või kui soovite, Uue Põhjala riigid, sealhulgas siis ka Eesti, peavad võtma initsiatiivi ja sõnastama koos tegevuskavaga strateegilise eesmärgi, et kogu Euroopast peab saama geopoliitiline mõjukeskus. Tee selle eesmärgini peab sisaldama majandus- ja julgeolekupoliitika sidumist üheks tervikuks, alates kapitaliturust kriitiliste tarneahelateni ning tehisintellektist ja pooljuhtidest energeetikani. Euroopa riigid peavad võtma pikaajalise vastutuse ühtse ja vaba Euroopa piiride, sealhulgas Ukraina kaitsel ka siis, kui Ameerika Ühendriikide strateegiline fookus kõigub või keskendub rohkem Vaikse ookeani piirkonda. 

Eesti huvi on selge. Me vajame tugevat Euroopa Liitu, kes suudab koos NATO-ga heidutada ükskõik millist ohtu, toetada Ukrainat Venemaa tõrjumisel võiduka rahuni ja seista demokraatliku maailma õiguste kaitsel. Ukraina ei ole ainult Ukraina küsimus. Ukraina on test. Test, kas agressioon tasub end ära. Test, kas jõuga saab Euroopas piire muuta. Test, kas väikeriigil on õigus eksisteerida ka siis, kui suur naaber seda ei tunnista.

Eesti vastus sellele testile on olnud algusest peale selge ja ühemõtteline. Me toetame Ukrainat kuni võiduni, mis taastab Euroopas õiglase ja kestliku rahu. Me teeme seda mitte seetõttu, et see oleks lihtne, ja mitte seetõttu, et see oleks odav, vaid seetõttu, et alternatiiv oleks meile kordades kallim. Kui Venemaa pole huvitatud rahust, nagu on näidanud terve aasta väldanud niinimetatud rahukõnelused, ega Ukraina suveräänsuse austamisest, ei peatu ta Ukrainas. Seda teavad kõik meie liitlased. Seepärast peab Eesti jätkama ise ja innustama liitlasi suurendama sõjalist abi Ukrainale, karmistama sanktsioone Venemaa ja tema toetajate vastu, isoleerima vallutussõda pidava Venemaa rahvusvahelisel areenil ning hoidma selget sõnumit: agressioon ega sõjakuriteod ei normaliseeru.

Head kolleegid! Eesti järjekindel välis- ja julgeolekupoliitika leiab peagi kaasajastatud sõnastuse julgeolekupoliitika alustes. Siin töötavad Vabariigi Valitsus ja Riigikogu hea tava kohaselt tihedas koostöös. See on üks paljudest näidetest, kuidas kujuneb Eesi välispoliitiline ühisliin, hoiak ja eesmärk, mis on meile viimastel kümnenditel edu toonud.  

Praeguse murdeajastu tingimustes on lisaks meie kaitsevõimekuse tempokale arendamisele oluline Eesti välispoliitiline aktiivsus. Rahvusvaheline kohalolek, julge ja läbimõeldud diplomaatia on meie kaitse eesliin. Seepärast on uute saatkondade avamine, millest rääkis välisminister, õige tee praeguses maailmas.

Oma panuse aktiivsesse rahvusvahelisse suhtlemisse annab ka Riigikogu, mille välissuhtlemist koordineerib väliskomisjon. Meie tegevuse keskmes on rahvusvahelise toetuse hoidmine ja tugevdamine Ukraina suveräänsuse tagamisel ning seeläbi Vene agressiooni tõrjumisel. Nii nagu ei väsi ukrainlased, ei väsi ka meie.  

Ma tänan Riigikogu liikmeid, kes on aktiivsed Eesti esindamisel parlamentaarses diplomaatias, olgu see siis välisdelegatsioonide töös osaledes või parlamendirühmi juhtides, Riigikogu ametlikku esindamisse või individuaalsesse rahvusvahelisesse tegevusesse panustades. Iga sõna ja hääl loeb.

USA välisminister Marco Rubio ütles läinud nädalavahetusel toimunud Müncheni julgeolekukonverentsi eel: "Maailm muutub meie silme all suure kiirusega. Vana maailm on kadunud. Me elame geopoliitika uues ajastus ning see nõuab meilt kõigilt selgusele jõudmist, mida see tähendab ja milline saab olema meie roll selles."

Maailmas toimuva murrangulisus peegeldus hästi ka Müncheni julgeolekukonverentsi eel avaldatud raportis pealkirja all "Hävitamise all". Selle sissejuhatuses kirjutatakse, et "maailm on sisenenud purustuspoliitika ajastusse. Laiaulatuslik hävitamine – mitte hoolikad reformid ja poliitikaparandused – on saanud praegu valdavaks." 

Kuna senine reeglitel põhinev maailmakord, mille alusteks on olnud rahvusvaheline õigus, multilateraalsus, institutsioonide keskne roll ja normipõhine koostöö, on sattunud tugeva surve alla, on väliskomisjonil kavas eelolevatel kuudel keskenduda oma kuulamistes sellele, kuidas peaks väikeriik Eesti selles turbulentses maailmas navigeerima.

Et meie parlamentaarsed kuulamised ja nende alusel tehtavad poliitikasoovitused oleksid kõigiti kaalutud, otsustas väliskomisjon tellida lisaks ka uuringu, mis käsitleks Eesti pikaajalistest julgeolekuhuvidest lähtudes rahvusvahelise korra sügavaid muutusi ning nende mõju väikeriikidele.  

Head kolleegid! Eesti välispoliitika seisneb ühtsuses, mõtteselguses, järjekindluses ja usaldusväärsuses. Meie hääl loeb siis, kui see on kooskõlas meie tegudega. Seetõttu on erakondadeülene üksmeel välispoliitika põhisuundades Eesti strateegiline vara. See ei tähenda, et meil ei võiks olla erimeelsusi. See tähendab, et eksistentsiaalsetes küsimustes seisame koos.  

Ja eksistentsiaalne küsimus on lihtne: kas Eesti jääb vabaks, iseseisvaks ja demokraatlikuks riigiks? Minu vastus on: jah, loomulikult. Aga ainult siis, kui me ei anna murdeajastu maailmas ära oma kompassi. See kompass on väärtuspõhine realism. Soov elada maailmas, kus suveräänsus ei ole vahetusraha, kus vabadus ei ole privileeg, kus jõud ei anna õigust. See ei ole idealism. See on Eesti ellujäämisstrateegia.

Ja viimased laused. Ühelgi varasemal ajal ei ole Eesti olnud nii tugevate liitlastega, nii hästi kaitstud ja nii teadlik oma rollist kui praegu. Meil on põhjust olla valvsad, aga meil on küllaga põhjust olla ka enesekindlad. Sisenegem siis sellesse murdeajastusse sirge selja, selge pilgu ja kindla tahtega!

Eesti jääb, kestab ja võidab. Aitäh! 

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Katrin Kuusemäe, palun!

Aitäh! Lugupeetud eesistuja! Hea Marko! Ma tänan selle väga hea ja konkreetse ettekande eest! Aga minu küsimus on, kuidas peaks Eesti sinu hinnangul tasakaalustama väärtuspõhist välispoliitikat ja realistlikku julgeolekuhuvide kaitset olukorras, kus rahvusvaheline kord on murenemas ning USA roll Euroopas võib muutuda.

Aitäh, hea Katrin! See on tõesti väga põhimõtteline küsimus ja tegelikult olnud meie välispoliitika kujundamisel ja valikute tegemisel keskne sisuliselt igal ajahetkel, kui Eesti on olnud vaba ja iseseisev riik, eriti kindlasti pärast seda, kui me taastasime oma iseseisvuse 35 aastat tagasi. Eesti teab enda ajaloost, oma kogemusest, ka päris dramaatilisest kogemusest, päris hästi, et kui me maksame lõivu oma põhiväärtustele, kui me ei hinda ega austa vabadust, demokraatiat, inimõigusi. Kui me ei hooli sellest kas või oma koduses debatis, oma kodustes sisemistes aruteludes, siis on selge, et seda on raske kaitsta ka rahvusvaheliselt. Ja väikeriigi roll, nagu ma ka oma kõnes ütlesin, on täiesti ilmselge: meil ei ole kunagi võimalik kujuneda selliseks nii-öelda üksnes realismist lähtuvaks jõuks. Meie ellujäämistagatis on usk nendesse väärtustesse, aga muidugi ka neidsamu väärtusi jagav liitlasruum, kes hoiab vaba maailma koos ja ohte meie piiridelt eemal. 

Sinu küsimuses tõstatatud dilemma on väga aktuaalne. Selle üle räägiti terve läinud nädalavahetus Müncheni julgeolekukonverentsil. Olgem ausad, ega see ei ole üksnes väikeriikide küsimus. Kõik Euroopa riigid, kaasa arvatud suured riigid, nagu Saksamaa, Suurbritannia, Prantsusmaa, teavad väga hästi, et tänases maailmas on maailmakorrale esitanud väljakutseid sellised riigid nagu Hiina, mille rahvaarv on 1,3 miljardit ja majanduslik võimsus silmnähtav, kõigile tunnetatav ja arusaadav, ning agressiivne Venemaa, kes ei hooli sadadest tuhandetest, varsti miljonitest inimeludest, et oma impeeriumi taastada. On selge, et meie ühine tulevik sõltub sellest, kui hästi me suudame koos töötada ja mitte ainult jõule keskenduda, vaid ka sellele, et kaitsta neid põhiväärtusi, mis lähevad korda ikkagi paljudele inimestele kogu maailmas. 

Ma arvan, et need muutused, mis on toimunud või praegu toimumas Ameerika Ühendriikides, on väga dünaamiline protsess ja kindlasti mõjutab see laiemalt vaba maailma liitlasruumi. Euroopal tuleb siin väga selgelt peeglisse vaadates enesekindlalt öelda, et kui me tahame kaitsta neid hüvesid, seda vabadust, rahu ja stabiilsust, nagu Euroopa on seda Euroopa Liidu kaudu, NATO kaudu ja koostöö kaudu suutnud viimase 80 aasta jooksul peale teist maailmasõda kaitsta, siis ei ole lihtsalt muud alternatiivi kui see, et me töötame reaalselt koos just nimelt ühitades neid väärtusi, mis meile on olulised, ja rakendades nende kaitseks ka jõudu, mis tagab selle, et ükski oht meid reaalselt, eksistentsiaalselt ei ohusta.

Peeter Ernitsat ei ole. Võtame järgmisena Riina Sikkuti. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tõesti, tänan ka sisuka ettekande eest! Täpselt selle kohta tahangi küsida, millega te lõpetasite. Me peame seisma oma väärtuste eest ja rakendama ka jõudu nende kaitsmiseks. Kui lugeda Eesti ja ka rahvusvahelist meediat, siis tõesti jääb mulje, et see viimase aasta möll on pannud inimesed aru saama, et Atlandi-ülestes suhetes nii-öelda vanad head ajad ei tule tagasi, need asjad ongi muutunud. Kuidas te hindaksite: kui me vaatame meie reaalse ohu ehk Venemaa poole, kas Euroopas on arusaam, et ka peale Ukraina võitu ei saa minna ajas tagasi ja hakata Venemaalt gaasi ostma, et on terve rida samme ja eeldusi, mis peavad tõeks saama, enne kui saab rääkida nii-öelda traditsioonilisest ehk tsiviliseeritud riikide vahelisest suhtlusest? Kuidas see pilt Euroopast paistab?

Aitäh, hea Riina! See on ka väga oluline põhimõtteline küsimus ja kindlasti vastused sellele küsimusele ning ka teod, mis võiksid järgneda, on üliolulised meiegi julgeoleku tagamisel. Usutavasti sellest, et Venemaa on pikaajaline oht läänemaailmale ja ennekõike Euroopale, saavad väga paljud meie partnerid ja liitlased Euroopas täna aru. 

See ei olnud üheselt mõistetav enne 2022. aastat, olgugi et Venemaa oli selleks hetkeks juba kaheksa aastat püüdnud jõuga piire muuta ja lammutada Ukraina suveräänsust. Meenutame, et Venemaa imperiaalsed sõjad ei alanud ju viiendiku Gruusia territooriumi okupeerimisega 2008. aastal. Ikkagi sisuliselt kohe peale Nõukogude impeeriumi lagunemist hakkas Venemaa ühel või teisel viisil tegema samme, et taastada impeeriumi ja selle mõju maailmas. Nii et meie jaoks on ilmselge, et tegemist on pikaajalise probleemiga. 

Aga ma arvan, et selles, milliseks kujunevad suhted tulevikus üldse või milline on tulevikus Venemaa, on kriitilise tähtsusega lõpplahendus Ukrainas. Täna me siin räägime, et varsti, 24. veebruaril möödub neli aastat täiemahulise suure sõja algusest Euroopa südames. Nagu ma ka oma kõnes ütlesin, me peame tõsiselt peeglisse vaatama ja küsima, kas me oleme ikka kõik teinud selleks, et see sõda viia sellise lõpuni, et rahu, mis tuleb peale seda, on õiglane, et agressor saab karistuse, et me ei anna andeks neid meeletuid sõjakuritegusid, seda genotsiidi, mida Venemaa on igapäevaselt Ukraina rahva vastu läbi viinud. Kui me seda suudame, siis ma usun, et sellega on raamistatud ka potentsiaalne tee suheteks Venemaaga. 

Ent võib-olla isegi veel olulisem on see. Praegu Euroopa liidrid rõhutavad oma kõnedes, oma esinemistes seda, et Euroopa peab jalule tõusma ja näitama, et me oleme jõud, kellega tuleb arvestada. [Euroopa on] jõud, kes on võimeline ennast kaitsma ja ka oma lähedasi partnereid ja liitlasi. See on see tõehetk. Samuti pean ütlema, et meil tuleb ka enda välispoliitilises tegevuses olla veelgi aktiivsem, et välistada selline stsenaarium, millele te viitasite oma küsimuses. 

Peeter Ernitsat endiselt ei ole. Jüri Jaanson, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea väliskomisjoni esimees! Mu küsimus tegelikult oli mõeldud välisministrile, aga teda siin ei ole. Ma ei jõudnud teise küsimusega temani. Aga kui Euroopa ühtsusest rääkida, siis meil oli jutuks, et Euroopa ühtsuse probleem väljendub ka Venemaa sportlaste lubamisel rahvusvahelisele spordiareenile. See on nüüd kujunemas hästi suureks probleemkohaks, sest käib võitlusVenemaa sportlaste lubamise nimel järgmistele olümpiamängudele. [Selles osas valitseb] arvamuste paljusus. Kas on komisjonis arutelul olnud ka, millised on meie võimalused sellise väljavaate vastustamiseks?

Aitäh, hea Jüri! Tõsi on, et Riigikogu väliskomisjon ei ole oma viimastel istungitel käsitlenud rahvusvahelist spordipoliitikat, kuigi see oleks iseenesest täiesti kohane. Minu arvates on tegemist ühe rindega selles suures sõjas, mille Venemaa on vaba läänemaailma vastu vallandanud. Me peame ju endale aru andma, et Venemaa ei võitle praegu ainult Ida- ja Lõuna-Ukrainas, ta võitleb ka kõikvõimaliku mõjutustegevuse abil paljudes lääne pealinnades, paljudes lääneriikides, korraldades sabotaažiakte, mõjutades riikide poliitilisi suundumusi, sekkudes sisepoliitilisesse narratiiviloomesse. Vaieldamatult on see olnud ka külma sõja perioodil – pean silmas rahvusvahelist spordiliikumist ja olümpialiikumist – üks väga olulisi mõjutusvahendeid, mille kaudu Venemaa on püüdnud oma positsioone parandada ja selle taha ka oma agressiivset rahuvastast tegevust peita. 

Ausalt öeldes on ikka väga kurb näha, mis on kas või käimasolevatel taliolümpiamängudel toimunud, samuti seda, kuidas üks või teine rahvusvaheline spordialaliit kaalub tõsiselt agressorriigi sportlaste lubamist nende enda lipu all rahvusvahelistele võistlustele. Kas tõesti on olukord Ukrainas muutunud nii palju, et meil oleks põhjust selliste sammude peale mõelda? Loomulikult mitte! Kui me vaatame kas või sõja intensiivsust, siis alates 2022. aastast ei ole olnud nii intensiivset perioodi kui viimase poole aasta jooksul alates läinud aasta sügisest. Tsiviiltaristu vastu toimuvad rünnakud, hukkunud tsiviilelanike arv, lahingute intensiivsus rindel on sellised, mida me ei ole näinud alates 2022. aastast või pärast teise maailmasõja lõppu. 

Mis annab sellises olukorras üldse moraalse õiguse mõelda selle peale, et agressorriigi sportlased võiksid olla lubatud rahvusvahelistele spordivõistlustele? Nii et see on üks osa sellest tööst, mida kindlasti ka meie välispoliitikas tegema peab. Tõsi, üldiselt on arvatud, et sport ja poliitika võiksid olla lahus, aga me ei tohi jaanalinnu kombel pead liiva alla peites mõelda, et see kuidagi ei mõjutaks ka neid strateegilisi otsuseid, juhul kui me teeme [spordipoliitikas] vale liigutuse või sulgeme silmad selle ees, et Euroopas käib sõda. 

Üldiselt on olümpiamängude ajal jah tavaks või vähemalt sooviks olnud sõda peatada. [Nii oli] antiikajal ja [kes ei teaks luuleridu] "Oo, sport, sa oled rahu!". Kui on olümpiamängud, peatame sõja. Aga kahjuks on Venemaa korduvalt näidanud ka olümpiamängudega seoses oma tegelikku agressiivset plaani. Me mäletame, mida ta tegi Pekingi olümpiamängude ajal 2008. aastal, kui ta ründas Gruusiat ja okupeeris ühe viiendiku riigi territooriumist. 2014. aasta Sotši talimängude ajal oli ta sisuliselt koondanud piisava jõu sinnasamma, Sotši lähedale, Anapa ja Krasnodari piirkonda, et rünnata Ukrainat Krimmi okupeerimise eesmärgil. 

Viimasel kahel kuul on Ukrainas lahingutes hukkunud 65 000 Vene sõdurit – kahe kuuga, jaanuaris-detsembris! Samal ajal on jaanuaris üksnes Ukraina linnadele langenud üle 6000 suure ründedrooni, üle 160 ballistilise ja muu tiibraketi ja veel muid ründeobjekte, mis on venelaste kasutuses. 

Selles situatsioonis on täiesti arusaamatu, et rahvusvahelises spordiliikumises on üldse tõusetunud sellised teemad, mille kohta sa, hea Jüri, küsisid. 

Peeter Ernits, kolmas kord! Palun sõnavõtu või õigemini küsimuste [soovijatest] Peeter Ernits maha võtta. Siis ma ei pea kogu aeg kordama. Urve Tiidus, palun!

Aitäh! Lugupeetud väliskomisjoni esimees! Minu küsimus on selline. Enamik inimesi ei puutu [argielus] kokku professionaalse välispoliitilise maailmaga. Nad tegelevad oma igapäevaste asjadega, õpivad, teevad tööd ja edendavad majandust. Öelge kolm asjaolu, mis annaks neile ja ka meile optimismi, et see maailm, kus suveräänsus ei ole vahetus[kaup], kus vabadus ei ole privileeg, kus jõud ei anna õigust, jääb kestma – et me ei peaks iga päev selle pärast muretsema. 

Ma arvan, et me ei peagi iga päev selle pärast muretsema. Me ju teame, mis oleks alternatiiv, kui me ei kaitseks seda maailma, mida sa praegu kirjeldasid ja mida ma ka oma kõnes välja tõin. Eesti teab ju väga hästi, et kui me loobume nende väärtuste ja põhimõtete kaitsest, siis me loobume oma julgeolekust. 

Aga mis annab kindluse ja enesekindluse? Nagu ma oma kõne lõpus ütlesin, maailmas murdeajastud ikka tulevad ette ja nad korduvad teatud regulaarsusega. Aga see on esimest korda meie rahva ajaloos, kui Eesti on sisenenud sellesse murdeajastusse mitte üksi. Me seisame vaba rahvana väga heade, ja väga paljude sõprade ja liitlastega selle ründe vastu, mis maailmakorra muutumise praegu esile on kutsunud. Kui me siin ei suuda targa diplomaatia ja pingutuse abil edu saavutada, siis mis veel annaks võimaluse meil selles turbulentses maailmas ellu jääda? 

Ma olen väga optimistlik, et me tegelikult suudame tegutseda koos oma liitlaste ja partneritega lähiregioonis. Põhjala, Balti ja Põhja-Euroopa regioon on üks maailma kõige edumeelsemaid piirkondi üldse, mitte ainult Euroopas, vaid kogu maailmas. See üksmeel, mida me näeme praegu selles geopoliitilises ruumis, on ülimalt harukordne. [Toeks on] ainuüksi see teadmine, et meie lähimad naabrid põhjas ja läänes, soomlased ja rootslased, on liitunud NATO-ga, on meiega täiesti ühisel arusaamisel, mis on kaalul ja mida me peame tegema, et meile olulist ja meile edu toonud maailma kaitsta. Selles mõttes ma ütleksin, et Eestil on meeletult oma naabruskonnaga vedanud. 

Jah, me ei tohi lasta hirmul võimust võtta, kuigi me teame, mis naaber meile sealt ida poolt vastu vaatab ja kuidas ta on mõjutanud meid läbi sajandite. Aga mõtleme korraks selle peale, mis üldse globaalses kontekstis toimub, millised on riikide omavahelised suhted, arengutasemed ja võimekus oma elanikele parimat elu pakkuda ja seda kaitsta. Põhjala ja Balti riigid, aga ka näiteks Saksamaa ja Poola moodustavad ikkagi väga võimsa ja edumeelse jõu, mis on eeskujuks väga paljudele. Ja kui me võtame Põhjala, Baltikumi, Poola ja Saksamaa, siis see teeb kokku 160 miljonit elanikku. Me oleme kaugelt võimsam majanduslik ja poliitiline jõud, kui seda on Venemaa. Ja selles koostöös, mida me ju igapäevaselt teeme, pole mul vähimatki kahtlust, et me jagame täiesti ühemõtteliselt [arusaamu], mida me praegu peame koos tegema, et olla võitjad selles keerulises maailmas.

Luisa Rõivas, palun!

Suur aitäh, Marko, sulle selle ettekande eest! Lugupeetud juhataja! Samal ajal kui lumises Davosis ja varakevadises Münchenis julgeolekupoliitilise olukorra ja maailmakorra muutuste üle arutati, on Ukraina linnad elektrita ja lastega pered magavad külmas. Me oleme väliskomisjonis neid teemasid ju väga palju arutanud. Äkki sa oled hea ja jagad ka kolleegidega, mis on see, mida meie Euroopas ühiselt saaksime kiirelt ära teha, et Ukraina riik ja rahvas vastu peaks ning nende võitlusvaim ei raugeks? Me ju teame, et Venemaa puhul toimib ainult jõud, mitte sõna.

Aitäh, hea Luisa! Töö Ukraina suunal vahetult ukrainlastega, aga ka kõigi sõprade ja partnerite ja liitlastega, kes toetavad Ukrainat, on püsiv. Ja nagu ma ütlesin, ukrainlased ei väsi ega murdu ka praegu selles meeletus olukorras, kus nad on – mitte ainult rindel, vaid ka Ukraina linnades. See annab selgelt usku, et me saame hakkama. 

Aga Venemaa mängib selle peale, et me väsime, et me oleme valmis rahu nimel tegema meeletuid järeleandmisi. Eks see on ka põhjus, miks Venemaa genotsiidi mõõtmetes rünnakutega püüab Ukraina rahvast murda. Aga see ei õnnestu. Ka Müncheni julgeolekukonverentsil oli mul terve rida kohtumisi Ukraina kolleegidega ja [sain] ühemõtteliselt kinnitust, et jah, meeletult raske on, jah, on kujuteldamatu, kuidas nad sellest talvest läbi peavad minema, aga nad teavad, et alternatiiv oleks veel õudsem. Me ju näeme, milliseks on pööratud Ida-Ukraina Vene okupatsiooni all. Seetõttu on ülimalt oluline, [mida] me oma välispoliitilises tegevuses [teeme]. 

Esiteks, Eesti on teinud seda tööd mitte ainult teisi üles kutsudes, vaid ise eeskuju andes, väga palju panustades Ukraina toetusse, ükskõik kas eraalgatuslikult või riigi tasandil. Ja see töö jätkub. Me oleme kokku leppinud, et me anname igal aastal Ukrainale sõjalist abi vähemalt 0,25% ulatuses SKP-st. Seeläbi me toetame meie kaitsetööstust, aga kindlasti ennekõike ja esmajärjekorras anname Ukrainale seda abi, mida nad tegelikult vajavad agressoriga võideldes. 

Teiseks, diplomaatiline tegevus. See on püsiv ja hästi oluline. See on see, millele Riina enne oma küsimuses viitas. Loomulikult neid indikatsioone tuleb Euroopa pealinnadest ka, justkui rahukõnelused käivad, justkui võib-olla on veel üks väike samm vaja teha, ja ongi rahu käes. Miks me nüüd enam pingutame? Võib-olla isegi kaitsesse pole raha vaja panna, rahu tuleb ju. 

Tean ka mina neid salajasi läbirääkimisi, mida peavad nii mõnedki meie Euroopa kolleegid venelastega selleks, et taastada energiakoostöö, taastada gaasitarned Venemaalt Euroopasse. No kus me oleme?! Tõesti on ausalt öeldes piinlik lugeda neid uudiseid, et jaanuaris ostis Euroopa rekordkogustes LNG-gaasi Venemaalt. Kuidas siis selle kõrval kõlavad need sõnad Euroopa riigijuhtidelt, et me tahame, et saabuks õiglane rahu? Me ei tee ju piisavalt selle nimel. 

Selle tõttu on Eesti ja meiega sarnaselt mõtlevate riikide roll ülioluline. Me ei tohi lasta kujuneda sellel narratiivil, mille alla Venemaa paneb tõenäoliselt miljardeid eurosid iga aasta, et muuta meie tahet, et eksitada meid nende otsuste tegemiselt, mis on täna kõige olulisemad.

Õnne Pillak, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea Marko, aitäh selle mõtlema paneva ettekande eest! Sa just tuletasid siin hetk tagasi meelde, et Venemaa mängib sellele, et Ukraina väsib ja et Euroopa väsib. Ma mõtlen, et enne kui agressor ei tunne seda, et aeg mängib tema kahjuks ja et vastast on keeruline murda, ei muutu mitte midagi. Selle kohta küsiti ministri käest mitu korda erinevates variatsioonides. Aga ma küsin ka sinu käest, mida me saame veel teha selleks, et survestada Venemaad.

Aitäh, Õnne! See on väga aktuaalne ja oluline küsimus. Põhimõtteliselt on kaks teed, mida on vaja jätkuvalt käia. On kaks olulist suunda. Esiteks, Ukraina sõjaline abistamine. Me kuulasime president Zelenskõi esinemist Münchenis. Ikkagi kõige kriitilisem on õhukaitsevõimekus, ennekõike õhukaitserelvade ja laskemoona osas, rakettide osas: [vajalikud] on nii Patriot-süsteemid kui ka NASAMS-id ja teised. See on miski, mis on kõige kriitilisem. 

Ja ausalt öeldes tekitab mõnes mõttes muret, et sõja viiendasse aastasse liikudes meil ei ole jätkuvalt piisavalt varusid just nendes kriitilistes võimesuundades, kus, nagu kaasaegne sõda Euroopas on näidanud, need tingimata olemas olema peaks. Seda esiteks. 

Teiseks, sõjaline tugi olukorra stabiliseerimiseks rindel ja Venemaa lahinguvõimekuse neutraliseerimiseks. Selleks ennekõike on loomulikult vajalik süvalöögivõimekus, [nii et sihikule saaks võtta] ka märksa kaugemad kui rindepiirkonna läheduses asuvad sõjalised objektid. 

Mina ütleksin niiviisi, et kui Ameerika Ühendriikide kolleegid küsiksid – ja nad tegelikult Münchenis küsisidki –, mis oleksid need olulised sammud, siis sõjalise poole pealt kõnetaks venelasi väga palju, kui Ameerika Ühendriigid tarniksid Ukrainale Tomahawki tiibraketid. See on väga oluline. See on kindlasti sõjas suuresti ka sümboolse väärtusega, aga vaieldamatult omab ka strateegilist kaalu. Samamoodi võime oma Saksamaa kolleegidele öelda, et Tauruse tiibrakettide tarne Ukrainale on see, mida on ammu oodatud. 

Veel sõjalise poole pealt. Minu isiklik arvamus on see, et me ei ole keskendunud sellele, mis võib-olla garanteerib Ukraina suveräänsuse lõpliku püsimajäämise. Me oleme lootnud rahule olukorras, kus Venemaa ju ei ole, nagu sa küsisid, oma strateegilisi eesmärke muutnud. Aga me ei saa loota sellele, et Venemaa neid [eesmärke] muudab. Me peame mõjutama Venemaad oma strateegilist eesmärki muutma. Ja selle pärast tuleb rääkida tahtekoalitsiooni raames mitte ainult sellest, mida me teeme, kui sõda lõpeb, vaid sellest, mida me sõjaliselt saame Ukrainat toetades teha, et see sõda lõpeks õiglastel ja vastuvõetavatel tingimustel, ennekõike ukrainlastele. 

Ma arvan, et ka see üleskutse, mille Zelenskõi tegi juba täiemahulise sõja esimestel päevadel – lennukeelutsooni kehtestamine Ukraina territooriumi teatud alade kohal –, ei ole kuhugi kadunud. Täna on see veelgi aktuaalsem kui võib-olla neli aastat tagasi. 

Need on teemad, millele me peaksime keskenduma ja mis mõjutaks Venemaad reaalselt oma eesmärke muutma. 

Ja lõpetuseks: nagu ajalugu on näidanud, kindlasti üks meede, mis muudab Venemaa suutlikkust agressiivselt sõda pidada, on tema majanduslik nõrkus. Jah, Venemaa majandust on väga raske ühegi mõistliku valemi abil hinnata. Olles ise 1990. aastate keskpaigas Venemaal ajakirjanikuna elanud, tean ma väga hästi, et kõiki neid jutte, et Venemaa majandus homme kokku kukub, ei maksa tõsiselt võtta. Aga me tõesti oleme saanud Nõukogude Liidu kokkukukkumisel vihje, mida teha, et Nõukogude impeerium kokku kukuks. See oli vihje, et tuleb teha kõik, mis on võimalik teha, Vene energiasektori võimekuse piiramiseks ja nende naftaekspordi ja gaasiekspordi piiramiseks. 

Üks konkreetne ettepanek näiteks. Ma tean, kui keeruline see võiks olla, aga meie rahvusvahelised partnerid peaksid tõsiselt kaaluma teiseste sanktsioonide kehtestamist kaheksale rafineerimistehasele, mis asuvad Hiinas, Indias ja Türgis ning mis tarbivad 90% Venemaalt lähtuvast naftaekspordist. See oleks miski, mis mõjutaks väga oluliselt sõja kulgu Euroopas.

Riina Sikkut, kiire küsimus, ja Marko, kiire vastus!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kiire, aga raske küsimus. Kaitsekulude kiire tõstmine on paljudel Euroopa riikidel suure puudujäägi ja võlakoormuse tõttu keeruline. [Ka on] väärtuspõhise välispoliitika ajamine siseriiklikult keeruline: võivad toimuda valimised, mingisugused sisemised teemad võtavad eetri üle. Me näeme, et neid muresid kerkib. Meie muidugi panustame Euroopa ühtsusele, pingutame selle nimel. Aga kuidas sulle tundub, kas praegune Euroopa Liit elab oma aluslepingute ja otsustusprotsessidega selle üle? Kas me peame Euroopa Liiduna vastu või mida sa tulevikuks prognoosid?

Aitäh, hea Riina! Muidugi elab üle! Mis siis on alternatiiv? Kui me ei võitle selle eest, siis kas tõesti Eesti julgeolek ja meile sarnaste riikide julgeolek on parem, kui laguneb see, mille lagunemise nimel Venemaa ju palehigis igapäevaselt töötab? Jah, nendes aluslepingutes, mida on väga palju kritiseeritud, on küllalt palju elemente, mida me ei kasuta igapäevaselt. Eks lõppeks see taandub ikka poliitilisele tahtele. Aga kuidas poliitiline tahe tekib? Nagu sa mainisid, loomulikult on sisemised arengud, sisepoliitilised valimised ja nii edasi. Aga väga oluline on ka see, kuidas me diplomaatias tegutseme, kuidas me kaasame oma partnereid, liitlasi, võib-olla ka neid, kes natuke kõhklevad või kellel ei ole veel piisavalt palju surmahirmu, arusaamist, et Euroopa võib tegelikult sattuda palju keerulisemasse olukorda. 

Aga ma olen ikkagi kindlasti optimistlikult meelestatud. Teades, kui palju ühisosa ja nii-öelda sarnast mõtteviisi on täna Euroopas, Eestist Portugalini, ma ei kahtle selles, et me mitte ainult ei jää alles, vaid ka võidame Euroopa Liiduna. Aitäh!

Aitäh! Küsimuste ja vastuste aeg on läbi saanud ja ettekanded [kuulatud]. Läheme nüüd läbirääkimiste juurde. Algatajate soov on, et esmalt esineksid fraktsioonide esindajad. Peeter Ernitsat ma ei näe ja tal vist pole volitust ka praegu. Palun siis Peeter Ernits hetkel kõnede [järjekorrast] maha võtta. Selle asemel Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Luisa Rõivas, palun!  

Austatud Riigikogu [istungi] juhataja, aseesimees! Head kolleegid! Aitäh, Marko, sulle selle kõne eest! Nii Maailma Majandusfoorumi [tippkohtumisel] Davosis kui ka Müncheni julgeolekukonverentsil kõlas üks ja sama sõnum: maailm on jõudnud murdepunkti. Reeglitepõhine rahvusvaheline kord on otsese rünnaku all, julgeolek ei ole enam iseenesestmõistetav. Demokraatiad peavad olema ühtsed, nähtavad ja otsustavad. Davosis räägiti vastupidavusest – mitte ainult majanduslikust, vaid ka moraalsest vastupidavusest. Münchenis rõhutati, et heidutus peab olema usutav ning liitlassuhted peavad olema tugevamad kui kunagi varem. Kõlas selge arusaam: agressiooni ei peatata pehmuse ega ebamäärase [suhtumisega], vaid selgete sõnumite ja tegudega. 

Ühes kogu foorumi märgilisimas kõnes rõhutas Kanada peaminister, et demokraatiad peavad seisma üksteise kõrval mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes, sest kaalul ei ole üksnes ühe riigi tulevik, vaid rahvusvahelise õiguse ja vabaduse tulevik tervikuna. 

Reformierakond ei usu vaiksesse välispoliitikasse. Me ei usu, et keerulisel ajal aitab leplikkus või lootus, et probleemid lahenevad meieta. Vastupidi, meie kohustus on rääkida selgelt, nimetada sõda sõjaks, agressorit agressoriks ja seista kindlalt Ukraina kõrval. Eesti välispoliitika peab olema nähtav, põhimõttekindel ja väärtuspõhine. 

Head kuulajad! Kui Davosis räägiti lumiste mägede keskel globaalsetest riskidest ja juba kevadises Münchenis arutati Euroopa julgeoleku tulevikku, siis samal ajal olid suured osad paljudes Ukraina linnades elektrita ja Kiievis temperatuur üsna sama kui Tallinnas. Tuhanded pered elasid pommirünnakute keskel katkestatud energiavarustuse tõttu ka krõbedas külmas. Mõelgem hetkeks, mida tähendaks see, kui Tallinn oleks päevi või nädalaid elektrita, kui haiglad töötaksid generaatoritel, kui koolid oleks suletud, kui lapsed magaksid külmades korterites, kus voolu on vaid mõnel tunnil päevas, kui sedagi. See ei ole teoreetiline küsimus, selle on põhjustanud Venemaa teadlik strateegia: murda tsiviilelanike vastupanu, külmutada terve rahvas alistumiseni. 

Kuid Venemaa agressioon ei piirdu ainult Ukrainaga. Moskva on ajanud oma sõrad sügavale paljudesse riikidesse mõjutustegevuse, küberrünnakute, valimistesse sekkumise ja desinformatsiooni abil. See puudutab Euroopat, kuid ka Lähis-Idat, Aasiat ja Põhja-Ameerikat. See tähendab, et Eesti ei saa mõelda üksnes Euroopa-siseselt. Meie välispoliitika peab olema suunatud kogu demokraatlikule maailmale. Me seisame solidaarselt nende riikide eest, kes [kannatavad] surve all, olgu selleks Iisrael, Taiwan, Moldova või teised vabaduse eest seisvad ühiskonnad. Kui autoritaarsed režiimid teevad koostööd ja õpivad üksteiselt, siis peavad demokraatiad tegema sedasama – veel kiiremini ja veelgi otsustavamalt. 

Seetõttu ei saa Eesti välispoliitika olla häälestatud [agressoriga] ettevaatlikult kompromisside otsimisele. Meie roll on hoida fookust. Ukraina peab võitma. Euroopa peab tegema kõikvõimaliku nii Ukraina toetamiseks kui ka selleks, et investeerida enda kaitsevõimesse. NATO peab jääma tugevaks. Sanktsioonid peavad püsima ja tugevnema ning Eesti peab ehitama partnerlussuhteid kõigi demokraatlike jõududega üle maailma. Eesti hääl loeb rohkem, kui me vahel ise arvame. Meil on moraalne autoriteet, sest me teame, mida tähendab elada agressiivse naabri kõrval. Me ütlesime juba kümme või enamgi aastat tagasi asju, mis paljudele alles hiljuti ilmseks muutunud. Just seetõttu peame ka nüüd olema need, kes igal võimalusel tuletavad meelde: rahu ei sünni allaandmisest, vaid õiglusest. 

Reformierakonna jaoks tähendab see selget kurssi, tugevaid liitlassuhteid, investeeringuid riigikaitsesse, Ukraina jätkuvat toetamist, demokraatlike liitlastega koostöö süvendamist üle maailma ja Euroopa ühtsuse hoidmist. Meie välispoliitika ei ole reaktsiooniline, vaid strateegiline. See ei ole kõhklev, vaid põhimõttekindel. Aastal 2026 ei vaja Eesti välispoliitika rivaliteete ega soolosid. See vajab selgust, see vajab nähtavust ja julgust öelda välja see, mida paljud mõtlevad, kuid kõik ei söanda välja öelda. Eesti on vaba riik ja vabadus nõuab häält. Aitäh!

Aitäh! Peeter Ernits, protseduuriline küsimus istungi juhatajale.

Jah! Hea juhataja! Minu nimi oli seal. Ma tean küll, et fraktsioonide esindajad on esimesena, aga reeglina antakse [seejärel ka teisele] sõna. Aga nagu ma aru saan, oled sa minu kõnesoovi üldse ära kaotanud. Miks?

Ei, ma ei ole seda ära kaotanud, te olete selle uuesti üles pannud. Küsimus on selles, et enne oli kolm korda Peeter Ernits sõnavõttudes üleval. Ma millegipärast eeldasin, et te olete kas majast lahkunud või kuskil mujal. Ja siis, kui hakkas teie kõne [järjekord] tulema ja kui ma küsisin, kas teil on volitus, siis fraktsiooni esimees ei osanud ka öelda, kas teil on volitus. Ja siis ma enda arvates käitusin ausalt ja võtsin ta teid sealt hetkel maha. Aga teie nimi on ilusti paigas ja saame aja olemasolu korral ka teid kuulata. 

Aga nüüd Eesti 200 fraktsiooni nimel Kalev Stoicescu, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Iga-aastane välispoliitika arutelu Riigikogus on suur sündmus, sest välispoliitika on instrument, mille abil me saavutasime rahvusvahelise tunnustuse Eesti iseseisvuse ja suveräänsuse taastamisele. Tänu sellele me vabanesime okupatsioonivägedest ning kindlustasime Eesti kuulumise Euroopa Liitu ja NATO-sse ehk siis väljaspoole Venemaa mõjusfääri. Jätkuvalt tark, meelekindel ja osav välispoliitika võimaldab tugevdada liitlassuhteid, kollektiivselt heidutada agressorit, vajadusel kaitsta ennast ning kindlustada Eesti heaolu majandusliku koostöö kaudu. 

Välisminister tõi väga kenasti esile need põhimõtted, millest me peaksime tänapäeval ja ettenähtavas tulevikus meie silme all põhjalikult muutuvas maailmas juhinduma. Maailm on ikka ja alati olnud muutumises, kuid praegu on küsimus muutuste kiiruses ja suunitluses. 

Eestil on üks välispoliitika, mis on väärtuspõhine ehk toetub põhiseadusesse kirja pandud väärtustele: demokraatia, inimõigused ja vabadused ning õigusriigi põhimõtete ja rahvusvahelise õiguse austamine. 

Julgeolekupoliitika on tänapäeva oludes mõistagi meie välispoliitika põhifookuses. NATO ja Euroopa Liidu tugevdamine on igati meie huvides. Globaalne lääs, mis laiub Euroopast läbi Põhja-Ameerika ja Austraalia Jaapanini, seisab silmitsi ebademokraatlike riikide kurjusetelje pealetungiga. Meil pole muud valikut kui kaitsta oma vabadust ja eluviisi. Meid rünnatakse ja provotseeritakse iga päev ja igas domeenis: maal, merel, õhus ning küber- ja inforuumis. Koguni merepõhjas. 

Eesti suhted teiste Balti riikidega, Põhjala, Poola ja Saksamaaga, Suurbritannia ja Prantsusmaaga ning USA ja Kanadaga on meie kõige kõrgem prioriteet. Mõistagi on suhted kõikide teiste liitlaste ja partneritega samuti väga olulised. 

Eesti on eeskujuks paljudele liitlastele, kes pole jõudnud oma kaitsekuludega 3,5%-ni SKP-st, rääkimata 5%-st. Euroopa tõusmine mitte ainult majanduslikuks, vaid ka poliitiliseks ja sõjaliseks maailmajõuks on eesmärk, millel pole alternatiivi. Eesti on NATO-s ja Euroopa Liidus üks piiririikidest agressori Venemaaga, mis seab meile lisaülesandeid, kuid samas suurendab Eesti olulisust. Viimase 35 aasta jooksul on Eesti roll, mõju ja maine rahvusvahelisel areenil olnud kõvasti üle meie riigi suhtelise suuruse ja me peame seda taset hoidma. 

Austatud kolleegid! Eesti toetab Ukrainat õiglase ja kestva rahu saabumiseni ja edaspidigi. Me ei tee seda, nagu välisminister selgitas, mitte üksnes altruistlikult ning õiguslikel ja moraalsetel kaalutlustel, vaid ka Eesti enda otsestes huvides. Ukraina peab selle kohutava talve, mis on tekitanud Ukraina rahvale tohutuid kannatusi, üle elama. Me aitame neid. 

Venemaad peab üha rohkem suruma majanduslikult ning Ukrainale antava sõjalise abiga. Teisiti ei saa. Venemaa tuleb ühtlasi vastutusele võtta agressiooniakti, sõjakuritegude ja Ukrainale tekitatud kahju eest. Selleks on tribunalid ja külmutatud varad. Kogu maailm peab mõistma, et kui Venemaa pääseb taas kord karistuseta ja vastutuseta, siis ta tingimata kordab oma barbaarset agressiooni. 

Tegemist on kuritegeliku riigiga. Kurjategija, kes ei saa karistada, paneb toime uusi kuritegusid. Kuna barbaarne Venemaa ei soovi rahu ning mis tahes rahukokkulepe on väga tõenäoliselt ajutine, kuna Putini režiimi usaldusväärsus on ümmargune null, siis paremat tulevikuperspektiivi pole kui agressori sõjalise energiataristu ja vahendite füüsiline hävitamine, mis õnnestub Ukrainal üha edukamalt. 

Head kolleegid! Eesti väärtuspõhine poliitika tähendab seda, et me teeme igakülgset koostööd samameelsete riikidega, eriti Põhjala ja Balti piirkonnas, kuid muidugi ka kaugemal. See ei tähenda samas seda, et [meie] väärtuspõhisus on Eesti välispoliitilistes suhetes teiste riikide jaoks välistav kriteerium – on ju globaalses läänes viimase kümne aasta jooksul muutusi toimunud. 

Muutunud hoiakutega liitlased on reaalsus, kuid NATO ei ole Varssavi pakt, vaid demokraatlike riikide enesekaitseorganisatsioon, mis ei korralda kambakaid teisitimõtlejatest liikmetele. Allianssi koos hoidev tsement on alati olnud ühised väärtused ja kokku langevad rahvuslikud huvid, millel on ka tugev majanduslik mõõde, näiteks relvaekspordi näol. Nüüd on üldine tasakaal muutunud ning huvid kipuvad varjutama väärtusi, kuid Eesti peab demokraatlikele väärtustele kindlaks jääma. Me teame väga hästi aastatest 1939–1940, mida tähendab demokraatia puudulikkus ja liitlaste puudus ning kuhu see viib. 

Lõpetuseks. Rahvusvaheline julgeolekuolukord on ärev. Agressor Venemaa haub kättemaksu ja uusi avantüüre. Iseasi, kas tal on selleks lähiaastatel jaksu ja julgust – ütleksin hulljulgust –, kuid Eesti on paremini kaitstud kui kunagi varem ja tal on maailma tugevaimad liitlased. Meil on selge ja tulemuslik välispoliitika, mille üle ei maksa nuriseda ega seda häbeneda. Kurjus kunagi kaotab ning vaba maailm kaitseb ennast edukalt, kuid selleks peab meil olema kannatust, enesekindlust ja kindlameelsust. Aitäh!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Eesti välis- ja julgeolekupoliitika ei ole päevapoliitika tööriist, see on meie riigi kestmise küsimus. Ja kui strateegia mõttes rahvusvaheline ebamäärasus kasvab, siis ei tohi me teha vigu. 

Esiteks, Eesti välispoliitika peab olema ja saab olema järjepidev. See on Isamaa käsitlus meie välispoliitikast 2027. aasta valimiste järel. Eesti ei saa endale lubada tõmblemist. Väikeriigi jaoks on erilise kaaluga see, et sisepoliitika peab teenima meie välispoliitika eesmärke. 

Teiseks, vajame rahvusvahelise olukorra muutumisega vastavuses olevat uut Eesti julgeolekustrateegiat. Meie välispoliitika põhiküsimuseks oli, on ja jääb Eesti julgeoleku tagamine Venemaa sõjalise ohu tõkestamiseks. Sellest lähtudes on meie jaoks strateegiliselt eluline toetada Ukrainat ja tõrjuda Vene agressorit, ka on küsimus Euroopa sõjajärgses julgeolekuarhitektuuris.  

Kolmandaks, Euroopa julgeolek. Oluline on Euroopa riikide suurem valmidus panustada sõjalisse kaitsesse. Peame aastate lõikes jooksvalt hindama NATO-liitlaste seas eesmärgiks seatud 5% SKP-st ja me tervitame kantsler Merzi deklareeritud Saksamaa poliitilist valmidust kujuneda Euroopa sõjaliseks suurjõuks. 

Tähtis on Euroopa Liidu struktuurivahendite kasutamine riigikaitse vajadusteks. Ukrainat me õigusega toetame. Kuid Euroopa Liidu eelarvereeglid justkui ei võimalda Euroopa Liidu riikide sõjalist kaitset toetada. See on poliitilise tahte probleem. 

Euroopa kaitsevõime tugevdamine laiemalt eeldab pikaajalisi tellimusi kaitsetööstusele, regulatiivsete takistuste vähendamist, kapitaliturgude mobiliseerimist kaitsetööstuse investeeringuteks, energiajulgeolekut, mis toetab tööstuslikku baasi, strateegiliste toorainete ja tarneahelate kindlustamist. Sest vaadake, ilma tugeva tööstuseta ei ole tugevat kaitsevõimet ja ilma kaitsetööstuseta ei ole piisavat heidutust. Eesti peab olema selles arutelus intellektuaalselt eestvedaja, mitte kaasajooksik. 

Euroopa riigid arutavad praegu intensiivselt heitmekaubanduse niinimetatud ETS-süsteemi reformimise üle, et vältida meie kontinendi deindustrialiseerimist. Eesti seisukohad selles küsimuses pärinevad aga jaanuarist 2022. Peaminister ütleb, et vaatame, mis Euroopa Komisjon välja pakub, nagu loen uudistest. See ei ole tegelikkust kujundada püüdev ja aktiivne hoiak. 

Neljandaks, Eesti elulistes julgeolekuhuvides on tugevad liitlassuhted Euroopa ja Ameerika Ühendriikide vahel. Sellest tuleb lähtuda. See ei ole emotsioonide või retooriliste pooside küsimus. Ka praegu on Ameerika Ühendriikide sõdurid Eesti pinnal, et kaitsta Eestit. 

Rahvusvaheliste suhete keskkond on muutumises ning see sisaldab Eesti jaoks olemuslikke riske. Seda enam peame ennast sisemiselt kontsentreerima ning koostöös Euroopa liitlastega peame suutma vältida ebasoovitavaid tulemeid Ameerika Ühendriikide ja Venemaa kahepoolsete julgeolekuarutelude käigus. 

Viiendaks, meie välispoliitiline ühtsus ja sisu. Lugesin eile peaministri intervjuud välispoliitikast, kus ta kõneles sildistavalt hoopis minust viitega Ameerika Ühendriikide poliitilistele hoiakutele Euroopa suhtes. See näitab paraku peaministri sisepoliitilist ebakindlust, mis paraku kandub üle välispoliitikasse. Tuletan peaministrile meelde, et Isamaa on Euroopa mõjukaima poliitilise perekonna, Euroopa Rahvapartei liige. 

Endine peaminister, tänane Euroopa [Liidu välisasjade] kõrge esindaja Kaja Kallas on möödunud aasta lõpul murelikult ja avameelselt hinnanud [meie] valitsusjuhi suutmatust Euroopa poliitikas. See on tõsine diagnoos. Kutsun peaministrit üles leidma aega ning tegema oma ametiajal siiski ära visiidid nii Ameerika Ühendriikidesse kui ka Ühendkuningriiki. 

Välispoliitika ei tohi muutuda sisepoliitika pikenduseks, olukord peab olema vastupidine. Viitan siin ka viimaste nädalate pretsedenditule segadusele ja kohatule retoorikale Eesti välispoliitika puhul. Teised riigid küsivad Eesti riigi esindajatelt õigusega selgitusi, nagu tunnistas eile väliskomisjonis ka lugupeetav välisminister. 

Meil on olukord, kus sellises situatsioonis pole välisminister siiamaani vabariigi presidendiga kõnelenud. Kes vastutab meie välispoliitika koordineerimise eest? Ma küsisin seda eile väliskomisjonis välisministrilt. Tema vastas, et Riigikogu. Panete tähele! Eesti peab olema usaldusväärne. Ärme laristame seda kapitali maha, see on praeguses ülikriitilises olukorras meie kõige väärtuslikum ressurss. See on sõnum meile kõigile, kõigile poliitikutele ja ennekõike neile, kes vastavalt [diplomaatiliste] suhete Viini konventsioonile ilma erivolituseta riiki esindavad. 

Võtame kokku. Eesti välispoliitika peab olema järjekestev ja usaldusväärne. Meie välispoliitika peaülesanne on julgeolek. Ukraina toetamine ja Venemaa tõkestamine on meie keskne ülesanne. Euroopa julgeolek ei teki deklaratsioonidest, see tekib tööstusest, kaitsevõimest ja poliitilisest tahtest. Aitäh teile!

Aitäh! Nii, nüüd on meil, ma vaatan üle, Keskerakonna fraktsioonist ei ole kedagi. Peeter Ernits, kas teil on volitus olemas? Ei ole. Ester Karuse, kas volitusega? Siis Ester Karuse Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni volitusega.

Aitäh! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Austatud külalised ja ülekande jälgijad! Igal aastal on [välispoliitika] olulise tähtsusega riikliku küsimusena arutelu mulle kui väliskomisjoni liikmele olnud eriline. Vaatame tagasi, mis on toimunud, ja samas [heidame] pilgu ka tulevikku. Välispoliitika on viimastel aastatel olnud väga selgelt fookuses ja saanud vältimatuks osaks meie igapäevasest julgeolekust ja heaolust. 

Iga kord, kui me siin saalis välispoliitikast räägime, on minus tärganud ka lootus – lootus, et äkki aasta lõpuks on need eesmärgid, millest me täna räägime, sammukese võrra lähemal, et sõda Ukrainas saab läbi, et tekib murdepunkt, et mõni poliitiline muutus või jõuvahekord loob lõpuks võimaluse otsustavateks sammudeks. Kogu aeg tekib uus lootus – küll lubab keegi lõplikult olukorra korda teha, küll nähakse kuskil võimalikku läbimurret, küll tundub, et just nüüd on Venemaa jõuvarud otsa lõppenud, küll tundub, et äkki nüüd lõpuks jõuame kokkulepeteni. 

Aga kui nüüd tagasi vaadata, siis iga kord oleme pidanud pettuma. Eesmärgid ei ole täitunud. Jah, loomulikult on ka edusamme, aga täna tundub, et oleme mitmes mõttes isegi keerulisemas olukorras kui eelmistel aastatel. See on karm tegelikkus, et maailm on muutunud ebastabiilsemaks ja ohtlikumaks. Aga just see tõstab välispoliitika tähtsust veelgi. See tähendab, et me ei saa lihtsalt enam rääkida, me peame otsustama, me peame tegutsema, me peame päriselt tegema samme, mis muudavad olukorda. 

Head kolleegid! Me elame ajastul, kus maailmakord on muutumas, reeglitel põhinev süsteem on surve all ja tundub, et jõupoliitika ongi tagasi. Autoritaarsed riigid koonduvad, demokraatiad otsivad uut tasakaalu ning julgeolek ei ole enam midagi iseenesestmõistetavat. Sellises maailmas on väikeriigil nagu Eesti ainult üks realistlik strateegia: olla osa tugevast liitlasruumist. Sest "Mitte kunagi enam üksi!" ei ole pelgalt ajalooline loosung, see on meie julgeoleku alus. Selles keerulises maailmas on meie jaoks ülioluline, et meie kõrval ja selja taga oleksid igal ajahetkel kindlad liitlased, kellele me saame päriselt loota. 

Põhjala ja Balti riikide koostöö on olnud järjepidevalt tugev, meid ühendavad sarnased väärtused, ajalugu ja arusaam julgeolekust. Soome ja Rootsi liitumine NATO-ga on [kaasa toonud] ajaloolise muutuse. Esimest korda ajaloos on kogu meie regioon kujunenud ühtseks julgeoleku- ja koostööruumiks, ja see ei ole ainult jutu tasandil, vaid seda on näha igapäevases koostöös ja ühistes otsustes. 

Ukraina sõda on täna jätkuvalt kõige kõvem proovikivi. Kas rahvusvaheline õigus suudab jõupoliitikale vastu seista? 

Ma palun lisaaega ka!

Kolm minutit lisaks.

Eesti toetus Ukrainale ei ole ainult sõnades [väljendatav] solidaarsus, see on [tegelik] strateegiline valik meie enda julgeoleku nimel. Rahu iga hinna eest ei ole rahu, mis kestab. Meie ajalugu on seda selgelt näidanud. 

Head kolleegid! Tugevam ja enesekindlam Euroopa on vajalik nii Euroopale endale kui ka Atlandi-üleste suhete jaoks. Hiljuti ütles NATO peasekretär Mark Rutte, et Euroopa ei suuda ennast ise Ameerika Ühendriikideta kaitsta. Tõenäoliselt on tal õigus. Täna on tõesti raske ette kujutada tugevat NATO-t ilma Ameerika Ühendriikideta. Aga see ei tähenda, et Euroopa peaks jääma lootma ainult Ameerika peale. Euroopa julgeolek ei saa põhineda eeldusel, et keegi teine tuleb meid alati kaitsma ja kannab selle eest ka kulud. Vastupidi, Euroopal tuleb oma tegudega võtta suurem vastutus iseenda kaitse eest. See ei nõrgesta NATO-t, vaid ilmselgelt tugevdab seda, sest tugev Euroopa tähendab ka tugevat NATO-t. 

Oluline on see, mida saame teha kohe: suurendada investeeringuid kaitsetööstusesse, ühishangetesse, laskemoona tootmisesse, õhutõrjesse, luuresse ja küberkaitsesse ning loomulikult hoida liitlaste kohalolekut ja teha regulaarseid õppusi. Kogu see süsteem toimib ainult siis, kui selle taga on ka reaalsed võimed. Välispoliitika ei ole ainult strateegia, see on usaldus – usaldus liitlaste vahel, usaldus partnerite vahel ja usaldus meie enda riigi vastu. 

Välispoliitika usaldusväärsus eeldab, et Eesti räägib oma partneritega selgelt, järjepidevalt ja ühes keeles. Sotsiaaldemokraatide hinnangul on tõsine probleem, kui välispoliitikas kõlavad vastukäivad sõnumid. Kui Välisministeerium ja vabariigi president ei räägi ühes keeles, ei ole see pelgalt kommunikatsiooniprobleem, vaid see viitab sügavamale puudujäägile koostöö tegemisel. Kommunikatsioon peab olema kahepoolne ja toimima pidevalt, eriti valitsuse ja presidendi vahel. Viimasel ajal on paraku jäänud mulje, et see koostöö ei toimi, sest kui Eesti ei räägi välissuhtluses ühel häälel, siis see nõrgestab meie positsiooni ja tekitab ka liitlastes segadust. Seetõttu tuleb taastada toimiv, sisuline ja üksteist austav koostöö Eesti välispoliitika huvides. See on nii valitsuse, Välisministeeriumi kui ka presidendi ühine vastutus. Ma arvan, et me saame paremini. 

Head kolleegid! Väikeriigina ei saa me maailma üksinda muuta, aga me saame olla selge arvamusega, järjepidev ja väärtuspõhine partner. Me ei saa küll valida ajastut, milles me elame, aga me saame valida, kuidas me selles ajastus tegutseme. Aitäh teile! Jõudu meile kõigile!

Aitäh! Järgnevalt Yoko Alender, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Minu laps kirjutas koolis hiljuti essee teemal, kas õigus annab jõu või jõud õiguse. Ja tõepoolest, üha enam näeme, et püütakse kehtestada loogikat, kus jõud annab õiguse, kus maailma suured määravad mõjusfäärid, kus väärtuste asemel loevad tooraine, relva jõud ja hirm. See ei ole ega tohi kunagi saada Euroopa teeks, sest Euroopa põhineb vabadusel. Vabaduse kõrvale peab veel enam tulema ka vastutus, peab kasvama kindlus, kaitstus, strateegiline autonoomia. 

Eesti olulisim väärtus on vabadus. Meie ülesanne Eestis on tunda maailma, omada avarat, realistlikku ja väärtuspõhist vaadet ja seda kindlalt esindada, sest väikeriigi suurim jõud on tema tegelik moraalne autoriteet. Ajaloost me teame, mida tähendab, kui otsuseid tehakse meie eest. Teame, mida tähendab, kui rahvusvaheline õigus ei toimi. Ja teame, mida tähendab ka see, kui see lõpuks taastub. 

1991. aastal oli Island esimene riik, kes tunnustas iseseisvuse taastanud Eesti Vabariiki. See ei olnud pragmaatiline tehing, see oli kindel väärtusotsus. Ukraina ei kaitse vaid oma territooriumi. Ukraina kaitseb põhimõtet, et riik ei kao kaardilt seetõttu, et naaber nii otsustab. Ukraina kaitseb ideed, et Euroopas piire tankidega ei tõmmata. 

Venemaa eesmärk on aga jätkuvalt allutada kogu Ukraina ja murda usk, et demokraatlik maailm suudab end kaitsta. Nende eesmärk on murda usk, et liitlassuhted toimivad, murda usk, et väärtustel on jõud. Meie vastus on olnud algusest peale selge ja on seda ka edaspidi. Eesti toetab sanktsioone agressori vastu ja toetab Ukrainat kuni õiglase ja püsiva rahuni. Eesti toetab vankumatult Ukraina kuulumist Euroopasse. Me ei väsi, me ei normaliseeri agressiooni, me ei saada signaali, et piisava aja möödudes muutub kuritegu vastuvõetavaks. Ainus keel, mida agressor mõistab, on järjekindlus ja surve. 

Eesti välispoliitika ei piirdu kriisidele reageerimisega, vaid põhineb tugevatel suhetel liitlaste ja kaubanduspartneritega. Ka parlamendil on siin vastutus. Parlamendi diplomaatia ei ole kõrvaltegevus, see on osa Eesti hääle tugevusest maailmas. See on julgeoleku, kaubandussuhete ja usalduse ehitamine. 2020. aastatel oleme lisaks koostööle Euroopa Liidus süvendanud regionaalseid suhteid teiste Balti riikide ja Põhjalaga, tihendanud koostööd Ühendkuningriigiga, arendanud strateegilist partnerlust Kanadaga, tugevdanud sidemeid Aasia demokraatiatega, näiteks Jaapani ja Lõuna-Koreaga. Hea näide olulisest partnerlusest ja väärtuspõhisest juhtimisest tulebki Kanadast. See on riik, mida juhib liberaal Mark Carney, kelle tugeva selgrooga välispoliitikat toetatakse poliitilisest maailmavaatest sõltumata. Just sellist küpsust ja kindlust vajab ka Euroopa. 

Head kolleegid! Euroopa peab jalule tõusma. Sirgelt seismiseks on vaja selgroogu ja Euroopa selgroog on väärtused. Nende peale saab ehitada kaitsetööstuse, nende peale saab ehitada ühise ja päriselt toimiva kapitalituru, nende peale saab ehitada strateegilise autonoomia. Tugev ja kaitstud Euroopa ei ole alternatiiv Atlandi-ülestele suhetele. See on nende tugevdamine, sest tugev partner on parem liitlane. 

Lisaks julgeolekule ja majandusele on veel üks valdkond, kus Eesti peab kaasa rääkima. 

Palun lisaaega ka.

Kolm minutit lisaks.

See on tehnoloogia. Tehisintellekti areng annab väikeriigile õigel kasutamisel kindlasti arenguhüppe. Meil on selleks teadmised, kogemus ja digiriigi taust. Kui rakendame tehisintellekti targalt, võib see tugevdada meie majandust, riigivalitsemist ja julgeolekut. Aga me peame Euroopas tagama, et tehnoloogia teenib inimest, mitte ei muuda inimest tooteks. 

Kui käputäis ettevõtteid kujuneb reegliteta võimukeskuseks, mille mõju ulatub üle riigipiiride ja demokraatliku kontrolli, siis tekib uus mõjusfäär, digitaalne mõjusfäär. Euroopa vastus peab siingi olema selge: innovatsioon, jah, aga väärtuspõhiselt; konkurents, jah, aga reeglitega; tehnoloogia inimese jaoks, mitte inimese üle. 

Kliimapoliitika ja julgeolek ei ole kas üks või teine. Need on otseselt seotud. See, et kellelegi ei meeldi sõna "kliima", ei muuda seda, et enamus sõdu – kui mitte kõik sõjad – on ressursisõjad. Kliimaränne saab olema maailma järgmine tõsine väljakutse. 

Austatud Riigikogu! Eesti välispoliitika eesmärk on selge: hoida Eesti vaba, hoida Eesti kaitstud, hoida Eesti majanduslikult tugev ja ühendatud muu maailmaga. Tee selleni kulgeb läbi tugevate liitlassuhete ja tugeva Euroopa. Aga välispoliitika ei sünni ainult ministeeriumides ega parlamendisaalis. Igaüks meist on Eesti saadik, ka iga väliseestlane, iga Riigikogu liige, diplomaat, ettevõtja, sõdur, sportlane, muusik ja nii edasi. Enamus inimesi maailmas tunneb heal juhul ühte eestlast ja selle põhjal kujuneb nende arusaam Eestist – sellest, millised me oleme ja millesse me usume. Nii kujundab igaüks meist Eesti kuvandit, me oleme kõik Eesti saadikud. Olgem avara pilguga, väärtuspõhise ja realistliku välispoliitika kandjad! Eesti vabadus on meile kallis, olgu sama kallis ka vastutus selle vabaduse käekäigu eest! Aitäh!

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Kolleegid! Hea, et mulle ka lõpuks sõna anti. Ma ei räägi siin loosungeid, mis on siin saalis kõvasti lehvinud. Ma ei ole väliskomisjoni liige, aga räägin seda, mida ma mõtlen. 

Ma tulin just Ukraina visiidilt ja rääkisin sealse Eesti parlamendirühma esimehega parlamentaarsest diplomaatiast. Ja tõepoolest, natuke piinlik oli seal. Ligi pool meie kolleegidest kuulub Eesti-Ukraina parlamendirühma. Aga kui ma Ukraina kolleegiga rääkisin, siis ei saa nagu võrrelda: neil on palju väiksem rühm, töö on palju intensiivsem, meil on pigem plakatlik ja deklaratiivne. Me võtame palju deklaratsioone vastu. Nii palju siis Ukrainast. 

Nii rahvusvaheliste mõttekodade kui ka mõjukaid lääne väljaandeid lugedes, samuti Eesti valitsuskommunikatsiooni ja meediat lugedes tundub mulle juba ammu, et ma elan sootuks erinevas inforuumis. Sama tunne valdas mind täna, kuulates välisminister Tsahkna ettekannet. 

Euroopa välispoliitikat juhib praegu kes? Kaja Kallas – inimene, keda ei lasta ei Valgesse Majja ega Kremlisse, inimene, kelle üle naerdakse Euroopas ja kes on välispoliitiliselt kasutamiskõlbmatu, kuid keda Euroopas poliitilise stabiilsuse säilitamiseks ei kutsuta tagasi. 

Eesti välispoliitikat juhib Margus Tsahkna. Mees, kes on lubanud Ukraina võidu tagamiseks minult ja kõigilt teistelt eestimaalastelt küsimata meie naha mängu panna. Mees, kes kirjutab vabariigi presidendile ette, mida ta riigivisiidil ütlema peab, ja kui president ei allu sellele, valatakse ta massiivse laimukampaaniaga üle. Suursaadik, kes presidenti nõustas, kutsutakse tagasi. Taas piinlik tööõnnetus, kuid mees on jätkuvalt ametis. Sellist asja ei tohiks lubada, selliseid mänge. 

Ringhäälingu nõukogus istub mõjukas stratkomi võitleja Raul Rebane, kes võrdleb kõrgematele riigiametnikele korraldatud kursustel president Trumpi Hitleri lähima kaastöölise Joseph Goebbelsiga. Taas piinlik tööõnnetus, kuid mees jätkab julgelt ametis. 

Kuid Eesti praeguses poliitilises reaalsuses pole kõik see imekspandav. Olukorras, kus vaid 15% rahvast usaldab tänast valitsust, saavadki sellised inimesed ka Eesti välispoliitikat juhtida. 

Ameerika Ühendriikide presidendi Donald Trumpi pidev naeruvääristamine, ultimatiivsed nõudmised, kuidas USA peab käituma, ja nii edasi, on lubamatu. USA riiklik julgeolekustrateegia räägib Euroopale pühendatud 83 real sootuks muudest asjadest, millest nii Euroopa kui ka Eesti välispoliitika juhid vaikivad. Pigem tundub, et me elame sootuks teises reaalsuses ja püüame meile mittesobivat informatsiooni maha vaikida. 

USA riikliku julgeolekustrateegia järgi peaks kõige tähtsam olema hoopis Venemaaga strateegilise julgeoleku tagamine. Paraku on nimetatud 83 rida ametlikult maha vaikitud. USA luurekoordinaator Tulsi Gabbard on öelnud, et Euroopa Liit ja NATO ihkavad sõda Venemaaga ja tahavad sinna ka USA tõmmata. 

Eesti tänane valitsus on loonud teadlikult kuvandi, et Eesti on rinderiik. See on kuritegelik, külvanud hirmu ja vähendanud soovi luua selles nii-öelda rinderiigis oma pere ja tuua ka oma lapsed siin ilmale. Selle tulemusena on niigi tugev demograafiline kriis hoogu juurde saanud. Jah, tõepoolest, Ukrainas ja Venemaal on keskmine laste arv ühe naise kohta veelgi madalam, kuid selles osas sarnanevad meie naised, kelle keskmine viljakus 1,19, juba Ukraina naistega, kelle keskmine on 0,99 last. 

2005. aastal kirjutas professor Taagepera, et eesti rahva püsimine on praegu suuremas ohus kui Nõukogude okupatsiooni ajal pärast suurküüditamise lakkamist. Praegu on nii, nagu meil küüditataks igal aastal 7000 last, kirjutas Taagepera. 

Täna rääkis välisminister Tsahkna, et meie erilise tähelepanu all on Ukrainast Venemaale küüditatud lapsed. Laste küüditamine on võikaim inimsusvastane kuritegu. Me räägime täna välispoliitikast, aga välispoliitika on vaid vahend eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilitamiseks läbi aegade siin tuulepealsel väikesel maal, kus veel räägitakse eesti keelt. Sellises olukorras ärbelda, et meie jaoks on kõige tähtsam oma nahk Ukraina võidu nimel turule viia, pole minu meelest just kõige adekvaatsem. Meie kõige tähtsam ülesanne on teha omalt poolt kõik, mis vähegi võimalik, et iseseisev Eesti riik püsiks.

Soovite te lisaaega?

Jah, sooviks küll.

Kolm minutit lisaks, palun!

Aitäh teile! Olen tänulik. Väikese piiririigina peame suutma kõigele vaatamata pea kaine hoida. Peaksime vähem ärplema ja oma sõpru vähem naeruvääristama. Ukrainat tuleb loomulikult toetada, kuid seda ei tohiks teha plakatlikult kampaania vormis ja lubades asju, mille kohta tegelikult teame, et need võimalikud ei ole. 

Kuid kahjuks kõik see jätkub veel terve aasta, tekitades Eestile tõenäoliselt veel palju kahju. Kuid üks on kindel: siis tuleb murrang. Rahvas kukutab tänase liberaalse ja Eestile ohtliku režiimi. Ma olen lootusrikas. Mõtleme siiski oma peaga ja mõtleme eelkõige Eestile! Aitäh!

Aitäh! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Martin Helme, palun!

Jah, kuulates meie tänase liberaalse režiimi arutelusid välispoliitikast, tuleb mulle meelde Vene-aegne anekdoot kommunismi ehitamisest. Tuleb koosolek kokku ja arutatakse, et täna on päevakorras kaks punkti. Kõigepealt on vaja ehitada uus sigala ja siis asume kommunismi ehitama. Aga kuna ei ole laudu, naelu, tsementi ega kive, siis jätame esimese päevakorrapunkti ära ja hakkame kohe kommunismi ehitama. 

Vaat see on meie välispoliitika, kus räägitakse mingist väärtuspõhisusest ja, ma ei tea, mingitest asjadest, mida tegelikult ei ole, ja seda sellepärast, et nii on võimalik vältida päris asjadega tegelemist. Välispoliitika sellisel väikeriigil nagu Eesti võrdub julgeolekupoliitikaga. Ja julgeolekupoliitika tegelikult võrdub geopoliitikaga. See tähendab [silmas pidamist], kus me asume, kui suur me oleme ja kes meie ümbruses on. Ja muidugi globaalses mõttes ka seda, kes teised on suurjõud, kes mõjutavad meie ümbruses olevaid suurjõudusid. See on reaalsus, millega me oleme silmitsi olnud üle tuhande aasta, viikingiajast saadik. 

Senine maailmakord on lõppenud. Seda ei ütle ainult mitte Rubio või Vance Münchenis, seda ütleb ka Kanada peaminister Carney, seda ütleb Merz, seda ütleb Hollandi peaminister, seda ütleb NATO peasekretär. See, mida meil nimetatakse reeglitepõhiseks maailmakorraks või mis tegelikult on teise maailmasõja võitjate vahel kokku lepitud maailma jagamise [kord], on lakanud toimimast. Seda ei ole enam. Ja praegusel hetkel, käesoleval aastal ja järgmisel paaril aastal me oleme üleminekuetapis, enne kui me jõuame välja uude paika loksunud maailmakorda, julgeolekupoliitilisse korda. See on nagu plahvatus, mis paiskab kõik õhku. Praegu me oleme kõik õhus ja kui kõik vastu maad variseb, siis on selge, kes kuhu kukkus ja kui terveks jäi. See on selline hetk maailma ajaloos, mida me oleme korduvalt näinud – eelmisel sajandil mitu korda –, kui riigid lakkavad olemast ja tekivad uued riigid. Eesti on üks neid riike, mille olemasolu on praeguses julgeolekupoliitilises olukorras ohus. 

Meie ülesanne siin ei ole mitte emotsioonitseda või asendustegevusega psühholoogilise nihestumise varjus mingitest teistest teemadest rääkida. Meie asi on külma peaga ja külma kõhuga küsida, mida me tahame rahva ja riigina vältida, mida me tahame rahva ja riigina saavutada ja mida on meil vaja teha selleks, et see juhtuks. Ärme räägime sellest, mida teised peavad tegema. Ärme räägime sellest, et vaba maailm vajab uut juhti või et Saksamaa peab rohkem relvastuma või Venemaa peab oma riigipea vangi panema. Ärme räägime sellest! See ei ole meie kontrolli all. Räägime ainult nendest asjadest, mis on meie kontrolli all, mida me ise saame teha. 

Aga noh, ma tulen tagasi selle anekdoodi juurde, et kui me sigalat ei saa ehitada, siis hakkame kommunismi ehitama. Paneme aga Putinit vangi ja sunnime Merzi rohkem raha kulutama sõjatööstusele ja valime ameeriklastele uue presidendi. See on rumal, Eestit kahjustav, naiivne, lapsik ja absoluutselt ebatõsiselt võetav ja ebaküps. 

Mida me siis tahame? Me tahame vältida Venemaa mõjusfääri langemist. See on meie ajalooline antus. Venemaa mõjusfäär ei tähenda ainult seda, et juhtub nii, nagu juhtus põhjasõja ajal ja ka Liivi sõja ajal ja teise maailmasõja ajal, et Vene väed tulevad üle piiri, tapavad sõjast olenevalt pool elanikkonda või kolmveerand elanikkonda ära ja kehtestavad siin Vene võimu. See ei pruugi seda tähendada. See võib ka tähendada mingis vormis finlandiseerumist, Vene mõjusfääris olemist. Seda me tahame vältida. 

Aga samuti tahame me vältida Euroopa Ühendriikide tekkimist. Euroopa Liidu muutumine riigiks on meile rahvuse püsimisena ohtlik, sest see toob kaasa kõikide poliitiliste hoobade ja kangide liikumise meie käest ära kellegi teise kätte. No ütleme siis lihtsustatult, Merzi ja Macroni kätte, aga veel õudsem, kui Kaja Kallase ja Ursula von der Leyeni kätte. Kindlasti mitte ükski inimene ei saa sirge näoga tulla rääkima, et need inimesed ajavad rahuldavalt Eesti asja. Mitte ükski inimene ei saa meid veenda, et need inimesed ei ole valmis meid kokkuleppe nimel Venemaaga – ja see kokkulepe on ju praegu juba õhus – meid maha müüma Vene mõjusfääri. Seda me ka tahame vältida. 

Ja me tahame vältida rahvusena väljasuremist – see on ka kurss, millel me praegu oleme – või rahvana oma kodumaal vähemusse jäämist, rahvana oma kodumaal peremehe staatuse kaotamist. Seda me tahame ka vältida. 

Need on need eesmärgid, mille me peame endale selgelt välja joonistama ja küsima, mida siis on vaja teha. Selle jaoks, et seda saavutada, on vaja välja ehitada ja uuesti üles ehitada toimivad liitlassuhted. Tänasel päeval loomulikult keegi ei hakka omalt poolt midagi tegema selle jaoks, et NATO ei toimiks, et artikkel 5 ei toimiks. Aga ütleme siis niimoodi, et vastutustundlik on hoolitseda selle eest, et olukorras, kus meil puudub kindlus, et NATO toimib, oleks meil olemas toimivad variandid. See tähendab omakorda otseseid kahepoolseid või regionaalseid liitlassuhteid, see tähendab liitlassuhteid otse USA-ga, liitlassuhteid Balti mere regiooni riikidega – Poola, Soome, Rootsi ja võib-olla ka raudsest eesriidest ida poole jäävate riikidega. See tähendab seda. See tähendab poliitilist initsiatiivi, julgeolekualast initsiatiivi. Igal juhul mitte nende vanade kulunud psühholoogilise nihestumise tunnustega loosungite loopimist, mida meil praegune režiim loobib. 

Teiseks, mida me ise saame teha? Ise saame hoiduda rumalast, agressiivsest ja provotseerivast välispoliitikast. No ei ole meie asi maailma sirgeks ajada. Ei ole ka meie võimuses maailma sirgeks ajada. Meie asi ei ole lahendada ära Palestiina probleemi, Vene demokraatia probleemi, Koreade ühendamise probleemi. See ei ole meie asi! See ei ole meie võimuses, see ei ole meie asi, see ei too meile mingit kasu. Tegeleme oma asjadega! Ärme tegeleme teiste riikide asjadega, tegeleme oma asjadega! Hoidume agressiivsest, provotseerivast käitumisest, ükskõik, kas see on Hiina, Venemaa või mõni Aafrika riik või mõni ma ei tea, missugune muu riik. Pole vaja! 

Ja kolmandaks, ehitame üles normaalse kodumaa. Ehitame üles normaalse kodumaa, kus eestlastel on soov elada, lapsi saada, äri ajada ja lõppkokkuvõttes ka seda riiki kaitsta. Ehitame üles normaalse, tugeva riigikaitse! Ja seda mitte niimoodi, et terve ülejäänud ühiskond on pankrotti aetud, nagu Reformierakond tänapäeval teeb. Ja hoiame piirid kinni immigrantide ees. Meil ei ole mingit riiki mõtet ehitada, kui meid siin välja vahetatakse indialaste või kasahstanlastega. 

See on see, mida me tegema peame. Meie tänane valitsus sellega loomulikult hakkama ei saa. Lahendus on EKRE.

Aitäh! Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud Eesti avalikkus! Lugupeetud liitlased! Lugupeetud maailma avalikkus, kes tunneb huvi välispoliitika vastu! Eesti tegi muide alles möödunud nädalal midagi erilist. Me tegime muljet avaldavat rahvusvahelist väärtuspõhist poliitikat. Me võtsime vastu avalduse Tiibeti laste toetuseks assimileerimise, identiteedi lahustamise vastu ja okupeeritud Tiibetis vägivalla rakendamise vastu. Samamoodi märkisime ära ka uiguurid. Nii et meil oli oluline hetk, kus me vaatasime kaugemale oma kontinendist, mõistes neid rahvaid, kes on kannatanud samal moel nagu meie. Ma arvan, et sellistes asjades võimegi me olla maailmas väärtuspõhise poliitika eeskujuks. Ja mul oli väga liigutav kuulda, et Tiibeti raadio kajastas meie otsust, meie sõnavõtte. Tiibetlased nende kõnede ajal otseülekandes jälgisid kõike, mida me tegime. Meie mõju murelikele inimestele maailma teises otsas oli märkimisväärne.

Aga nüüd härra Tsahkna kõne juurde. Esmalt ma pean muidugi ütlema seda, et see kõne oli ühes olulises punktis täielik läbikukkumine. USA-d mainiti selles kõnes ühe korra ja möödaminnes. Samal ajal, kui USA ja Euroopa suhted on ümberkujundamisel, USA ja muu maailma suhted on väga intensiivses arengus, [ütleb] minister [sel teemal] ühe lause. Ma pean siis seda lünka täitma ja kõnelema sellest, mis oleks meile oluline.

Kui tõsine on Euroopat lammutavate jõudude ja Euroopat ülesehitavate jõudude vastuolu siin Eestis ja ka teisel pool ookeani, tuleb välja USA julgeolekustrateegiast. Kui USA räägib Euroopa tsivilisatsiooni lagunemise ohust, siis peaks väga tõsiselt selle teemaga resoneeruma ja võtma seisukoha. Seda seisukohta ei tulnud. Kui USA räägib täie tõsidusega sõnavabaduse erosioonist Euroopas, siis peaks seda võtma täie tõsidusega. Alles äsja puhkes Soomes torm, kui Päivi Räsänen, endine Soome siseminister, kõneles USA Esindajate Kojas tema sõnavabaduse mahasurumisest. Päivi Räsänen tsiteeris piiblit ja selle eest on teda kiusatud aastaid, ta on siiamaani kohtu all. USA seadusandjad olid jahmunud.

Aga mida on sellest õppinud meie peaminister, kellega me siin iga nädal vestleme? No mitte midagi! Saali on toodud vihakõne seadus, et ikkagi ülbitseda edasi, näidata, et meie teame, mida meie siin teeme. See tähendab minna laupkokkupõrkesse oma juhtiva liitlase USA-ga, kes rõhutab sõnavabadust ja demokraatiat.

Ma palun lisaaega!

Kolm minutit lisaks. 

Tsiteerin, mida siis USA julgeolekustrateegia ütleb otse ja karmilt Euroopa arengute kohta. Veel hullem on tsivilisatsiooniline häving, poliitiline vabadus ja suveräänsus on Euroopa Liidu ja teiste üleilmsete institutsioonide poolt ohustatud. Migratsioonipoliitika muudab kontinenti ja tekitab pingeid. Sõna- ja poliitiline vabadus on piiratud, sündimus langeb, rahvuslik identiteet ja enesekindlus kaovad. Kui praegused trendid jätkuvad, on manner 20 aasta pärast või vähema aja pärast tundmatuseni muutunud. USA tahab aidata Euroopat, leida tal üles tsivilisatsiooniline enesekindlus, leida üles iseennast, mis on kaduma minemas. 

Ma tsiteerin uuesti USA julgeolekustrateegiat. Meie eesmärk peaks olema aidata Euroopal oma praegust trajektoori korrigeerida. Me vajame tugevat Euroopat, mis aitaks meil edukalt konkureerida ja teeks meiega koostööd, et takistada vastasel Euroopa üle domineerida. Me tahame teha koostööd ühtsete riikidega, kes soovivad taastada oma endise suuruse. 

Me ei kuulnud täna ühtegi sõna ka Hiina kohta, kuigi USA jaoks on see väga tõsine teema. Me ei haaku üldse oma liitlaste teemadega. Ameeriklased rõhutavad, et samal ajal, kui nemad võitlevad kommunistliku Hiina mõju laialivalgumise eest üle kontinentide, suunab Saksamaa oma investeeringuid hoopis Hiinasse. Kanada ministrid käivad Hiina vahet, ka Soome minister läheb Hiinasse, Tsahkna on ise ka Hiinas käinud. Ehk siis selle asemel, et toetada oma liitlasi, me teeme midagi muud, me vaikime USA teema maha. 

Camp Reedos, mõnekümne kilomeetri kaugusel Vene piirist, on USA üksus, kes teeb seal talvise sõjapidamise õppusi. Platsid on täis tehnikat, nad on innukad, nad on pühendunud, oma rotatsiooni ajal teevad kõik, et Eesti ja teised Baltimaad oleksid turvatud. Ma ei kuulnud ühtegi tänusõna USA-le selle eest. Seevastu kuulen ma ministritelt lihtlabast sõimu meie liitlaste suunas. Jürgen Ligil on aega isegi USA Belgia saatkonna sotsiaalmeedialehel neid sõimata. See on siis meie töö liitlastega. 

Kui te nii jätkate, siis me mängime oma liitlassuhted maha. Seda näitabki Tsahkna kõne, kus ta mainib ühe korra USA-d, ja teised pigem praalivad ja ütlevad, et vaat, Euroopa peab jätkama oma kliimahullusega, Euroopal on omad väärtused. Aga millised väärtused? Kas sõnavabaduse mahamängimine, kas Päivi Räsäneni represseerimine, kas plaan sõnavabadus siin riigis maha suruda ongi need väärtused? See ei ole meie liitlaste [väärtustega] kooskõlas. 

Nii et palun võtke ennast kokku! See on meie kõigi huvides, see ei ole [ainult] teie erakonna huvides, see on Eesti huvides, et [me suudame] oma võtmeliitlast praegusel kriitilisel ajal Eestis hoida. See on NATO hoidmise küsimus ja see on ka Ukraina aitamise küsimus. Loosungite aeg on läbi, on vaja teha päris poliitikat. Täna ma kuulsin loosungeid, aga meil on aeg [astuda] reaalsusse ja teha tõsist poliitikat. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Päevakord on ammendunud ja istung lõppenud.