Tere päevast, austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 5. töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, nii nagu ikka, kõigepealt teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 80 Riigikogu liiget, puudub 21.  

Järgnevalt päevakorra täpsustamine ja kinnitamine. Ma saan aru, et on üks ettepanek ja üks küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Ma võtan kõigepealt ettepaneku. Õnne Pillak, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Reformierakonna fraktsioonil on ettepanek tõsta kolmapäeval kaheksas punkt, Vabariigi Valitsuse algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, näiteks 11. punktiks, liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu ette. Põhjus on väga inimlik: nimelt peab komisjoni ettekandja olema kella kolmest viieni vastu võtmas Eesti teaduspreemiat. Hiljem ta on siin. Ma loodan, et ka teised kolleegid on selle ettepanekuga nõus.

Selge pilt. Suur tänu! Ettepanek on, et kolmapäevane kaheksas päevakorrapunkt, eelnõu 697 teine lugemine, liiguks 11. päevakorrapunktiks, mis tähendab seda, et teised päevakorrapunktid, mis on sellest eespool, liiguksid ühe koha võrra ettepoole. 

Lauri Laats, ettepanek käesoleva nädala päevakorra projekti kohta. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Me ei vaidlusta Reformierakonna fraktsiooni ettepanekut liigutada see punkt kolmapäevasel päeval 11. punktiks. 

(Naerab.) Suur tänu, hea kolleeg! Tunnustan teid suuremeelsuse eest! Nii, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Minul on küsimus, mis puudutab komisjonide töökorraldust ja sellega seotud protseduure. Kas te olete kursis sellega või kas teie andsite Riigikogu avalike suhete osakonnale juhise, et korruptsioonivastase erikomisjoni istungite kohta ei saadetaks välja teateid? Ma rõhutan, et selline otsus on ametkonna poolt tehtud ainult minu juhitud komisjoni kohta. Kas teie andsite sellise palve edasi? Kas te olete sellega kursis? Kui kohane see on, et on otsustatud, et kui toimub korruptsioonivastase erikomisjoni avalik istung, siis selle kohta teadet avalikkusele välja ei lähe?

Aitäh, hea kolleeg! Mina ei ole selle teemaga kursis. Kui teil on küsimus Riigikogu Kantselei struktuuriüksuse tegevuse kohta, siis palun saatke Riigikogu juhatusele kiri, siis saab Riigikogu juhatus seda hinnata. Mina seda siin praegu mitte kuidagi hinnata ei saa. 

Aivar Kokk, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Mul on küsimus tänase päevakorra kohta. Eelmisel esmaspäeval jäi üks punkt pooleli ja teine ära. Millegipärast on eelmisel esmaspäeval ära jäänud punkt pandud täna seitsmendaks. Kas ei oleks ikkagi loogiline, et kui mingid teemad jäävad ära, siis pannakse need esimesteks? Minister on ju sama, minister vastab nii esimeses punktis kui ka seitsmendas punktis. Küsimus on seitsmenda punkti kohta.

Aitäh! Sellise [järjekorra] põhjus on peaasjalikult see, et kuna täna esimesena olev päevakorrapunkt jäi [eelmisel nädalal] pooleli, siis kõigepealt me [lõpetame] ära pooleli jäänud punkti ning seejärel vastab arupärimistele peaminister. Kui peaminister on arupärimistele vastanud, siis jõuame ka nende punktide juurde, mis on järjekorras kuues ja seitsmes. Selle alusel me oleme arupärimiste järjekorra kokku pannud. 

Lauri Laats, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Jaa. Mulle on hästi oluline see teema, mille Anastassia praegu tõstatas. See on oluline [kas või] juba seetõttu, et ka Riigikogu komisjonides me peame tegema tööd sellisel viisil, et avalikkus oleks sellest informeeritud. Need on olulised küsimused, mida me komisjonides ja Riigikogu saalis arutame. Anastassia küsimuse peale, kas te olete teadlik, millega tegelevad kantselei töötajad ehk avalike suhete osakond ja selle juht, kes andis selgelt märku, et just nimelt korruptsiooniküsimuste uurimisega tegeleva komisjoni teateid ta rohkem välja ei saada, te vastasite, et te ei ole sellest teadlik. 

Sellest lähtuvalt on mul teile väga suur palve. Teie kui Riigikogu esimehe ülesanne on tagada kõikide Riigikogu liikmete võrdne kohtlemine. Lisaks [sellele on teie ülesanne tagada], et üldsus või avalikkus oleks informeeritud komisjonide tegevusest, [samuti] saali tegevusest. Te peaksite selle küsimuse võtma juhatuse koosoleku päevakorda ja selle mure lahendama, et kõikide komisjonide [töö] oleks avalik, nii nagu meil töökorras on ette nähtud, ja mitte ühelegi komisjonile ei tehtaks negatiivses mõttes erandit, kui komisjoni esimees soovib välja saata teavet selle kohta, et tema komisjoni [istung] toimub teatud päeval ja teatud ajal.

Suur tänu! Ma juba vastasin sellele küsimusele. Kui Anastassia Kovalenko-Kõlvart pöördub Riigikogu juhatuse poole, siis Riigikogu juhatus selle teemaga ka tegeleb. 

Peeter Ernits, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Hea juhataja! Rõõm kuulda, et vähemasti teie ei sekku selliste korralduste andmisesse, et avalikkust ei tohi informeerida. Kas siis võib öelda, et võib-olla mõni teie asetäitja, Toomas Kivimägi või Arvo Aller, on andnud sellise korralduse?

Aitäh, hea kolleeg! Nüüd see küll väljub juba tänase istungi protseduuri raamest. Ma olen täiesti kindel, et ka teised Riigikogu juhatuse liikmed ei ole sekkunud Riigikogu Kantselei töösse. Ma olen selles enam kui veendunud, nii et ma arvan, et me ei peaks seda teemat siin rohkem käsitlema. 

Rain Epler, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Jaa, mina tulen selle juurde, mis te vastasite Aivar Koka küsimusele. Tahtsin lihtsalt täpsustada, kuidas see lugu siis on. Varasemalt on olnud ju niimoodi, et kui päevakorrapunkt jääb pooleli ja selle järel on veel päevakorrapunkte, siis nad lükkuvad edasi. Seda küsimust, miks nad ei lükkunud näiteks samal nädalal järgmistesse päevadesse, me siin juba käsitlesime. Aga täna tuli, ma ütleksin, käsitlusse jälle üks uus nüanss juurde: see poolelijäänud punkt lükkus [istungi algusesse], aga teised nihkusid kuhugi tahapoole. Teie põhjendus rääkis midagi sellest, et tuleb peaminister. Lihtsalt, et aru saada teie nägemusest peaministri ja Riigikogu omavahelistest suhetest, ma küsin: kui peaminister tuleb ja tahab saada nimekirjas paigutatud kuskile sinna vahele, siis kas te lähtute sellest? [Kirjelda seda] natuke, milline käsitlus juhatuses oli.

Aitäh, hea kolleeg! Me oleme siin päris pikalt käsitlenud seda, mida tähendab "esimestena" ja kuidas neid võiks paigutada. Aga mis puudutab peaministrit, siis tema päevakava on oluliselt tihedam kui kõigil teistel ministritel. Peaministril oli väga selge palve, et ta saaks kõikidele teie küsimustele täna vastata, ja seetõttu on pandud [päevakorda] neli arupärimist peaministrile. Ma usun, et ka teie olete kõige rohkem põnevil just nende arupärimistega seoses, kus te saate esitada küsimuse peaministrile. Kindlasti on see oluline ja omal kohal. 

Ma võtan kaks viimast protseduurilist küsimust ja siis läheme päevakorra kinnitamise hääletuse juurde. Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Mul on küsimus seoses Helmen Küti poolelijäänud kõne või sõnavõtuga, mis pidi olema [eelmise] esmaspäeva õhtul. Kuidas sellisel puhul üldiselt käitutakse? Teisipäeval, kolmapäeval ja neljapäeval olid ka istungid. Kas temaga on seda arutatud ja kas teda on sellest teavitatud? Ma mõistan, et kindlasti on küsimus ministri töögraafikus. Aga kuidas see asi lahenes?

Aitäh, hea kolleeg! Ma pean Helmen Küti tunnustuseks ütlema, et ta käitus väga korrektselt. Me arutasime temaga seda küsimust, ta teavitas, et ta ei saa täna [istungil] osaleda, mistõttu ta läbirääkimistel ei osale. Meil oli põhjalik arutelu ja ta käitus väga korrektselt. Nii et ma tunnustan Helmenit selle eest. 

Peeter Ernits, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Hea juhataja! Me oleme viimastel nädalatel seda üleminekut arutanud: [olukorda,] kui [istung] lõppeb ära ja [osa punkte] lükkub järgmisse päeva või nädalasse. Kas te selgitaksite seda? Madis Kallas rääkis praegu Helmen Kütist ja Aivar Kokal oli küsimus – need kõik on sellega seotud. Kuidas see tavaõiguse kohaselt käib? Kui kell kukub ja istung [lõppeb ära], siis kuidas see edasi läheb? Kas peaministril on [eesõigus] ja ministrid on mingis tähtsuse järjekorras? See on tegelikult üsna segane ja mulle tundub, et istungi juhataja liikumisruumi tõttu ei ole see päris ühtne. Kuidas see protseduuriliselt peaks [toimuma]?

Aitäh! Ma soovitan teil, hea kolleeg, kõigepealt läbi lugeda § 53 kommentaarid. Seal antakse teile väga põhjalik vastus selle kohta, mida tähendab "esimestena". Juhatus on lähtunud väga selgest põhimõttest, et kui mingi punkt jääb pooleli, siis me jätkame selle punkti [arutelu] järgmisel töönädalal. Arupärimiste puhul on Riigikogu vanematekogu väga selgelt seisukohal, et kui arupärimised jäävad pooleli, siis [nendele vastamine] jätkub siis, kui on olemas kokkulepe, millal nendele vastamine saab jätkuda. Juhul, kui [vastamine] saab jätkuda järgmisel nädalal, siis üritatakse need [arupärimised] vastavalt selle sätte kommentaarides [kirjeldatule] päevakorda panna. 

Mis puudutab peaministrile [esitatud arupärimiste] lisamist [päevakorda], siis nagu ma juba ütlesin, peaministri päevakava on väga tihe. Samas on peaminister alati tulnud teie arupärimistele vastama esimesel võimalusel. Seetõttu on täna teine, kolmas, neljas ja viies päevakorrapunkt just peaministri vastamised arupärimistele. 

Nii, head kolleegid, järgnevalt päevakorra täpsustamine. Ma pean teile enne hääletust teatavaks tegema, et lisaks Õnne Pillaku väljapakutule on teatavaks tehtud päevakorras toimunud veel üks muudatus: arupärijad paluvad arvata selle töönädala päevakorrast välja haridus- ja teadusministrile esitatud arupärimise nr 883, millele vastamine oli kavandatud tänase istungi kaheksandaks päevakorrapunktiks. Reformierakonna fraktsiooni ettepanek oli nihutada kolmapäevane kaheksas päevakorrapunkt, eelnõu 697 teine lugemine, 11. päevakorrapunktiks. Need on muudatused käesoleva nädala päevakorras. Me asume päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud ametikaaslased, arupärijad paluvad päevakorrast välja arvata tänase istungi kaheksandaks punktiks kavandatud arupärimise nr 883. Reformierakond on teinud ettepaneku liigutada kolmapäevane kaheksas päevakorrapunkt üheteistkümnendaks. Koos nende muudatustega panen hääletusele Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 5. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 80 Riigikogu liiget, vastu oli 3, erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.  

Nüüd, head kolleegid, on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun kõigepealt siia Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni. Palun!

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna riigi kultuuripreemiate ja kultuuristipendiumide seaduse ning spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust kultuuriminister. Nimetatud eelnõu on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt Tõnis Lukas, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Viimastel nädalatel on koolijuhtidel, õpilastel ja õpetajatel olnud palju rahulolematust rabistamise suhtes, mis iseloomustab Haridus- ja Teadusministeeriumi koolikorralduslikke algatusi ja nende tehnilist läbiviimist. Sellele aastale on kuhjunud mitmeid uuendusi – mida kelmikalt tahetakse nimetada ka reformideks –, mis puudutavad põhikooli lõppu ja gümnaasiumisse sisseastumist. Nende algatuste koondpilt võib jätta koolidest mulje kui katselaborist. Muudatusi, mida on tulnud nagu konveierilt, ei ole piisavalt ette valmistatud. 

Riik on andnud mitmesuguseid lubadusi, näiteks [lubanud, et loob] võimaluse gümnaasiumisse sisseastumisel gümnaasiumieelistuste [äramärkimiseks], mis teeks vastuvõtvate koolide töö märksa lihtsamaks; lubanud, et sisseastumise infosüsteem tehakse selliseks, et kõigi koolide, sealhulgas kutsekoolide vastuvõtt saaks toimuda selle kaudu. Ja on veel mitmesuguseid algatusi, mis kahjuks on kas jäänud teostamata või tehniliselt ebaõnnestunud, kuigi koolid on pidanud vastavad ettevalmistused ära tegema. Nüüd on SAIS3 [probleemide tõttu] need ettevalmistused tagasi pööratud ja vastuvõtmise korrad tuleb ümber teha. 

Kui Haridus- ja Teadusministeerium on koolide puhul – [näiteks], kui koolijuht on omaalgatuslikult teinud otsuse, kuidas [õpilasi] klassidesse vastu võetakse või kuidas kooliekskursioonide ja muuseumikülastuste eest raha kogutakse – reageerinud väga põhimõttekindlalt ja võtnud koolijuhid vastutusele, siis nüüd on aeg võtta vastutusele ka haridusminister, kes on vastutaja tehniliste möödalaskmiste eest ja tegelikult selle kõige taga. 

Selle tõttu annan 28 Riigikogu liikme nimel Riigikogu juhatusele üle umbusaldusavalduse haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele. 

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Reili Ranna. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud kolleegid! Ma annan üle arupärimise viljatusravi kättesaadavuse ja arendamise kohta Eestis. 

Eesti seisab silmitsi jätkuva demograafilise väljakutsega. Sündimus on madal ning laste saamine nihkub järjest hilisemasse vanusesse. Teadusuuringud näitavad, et bioloogiline viljakus langeb vanusega märkimisväärselt ning hilisem pereloome vähendab võimalust saada soovitud arv lapsi. 

Viljatusravi kättesaadavus ja kvaliteet on seetõttu oluline osa perede heaolust, soolisest võrdsusest ja inimeste enesemääramise õigusest. Riigi ülesanne on tagada, et lapsevanemaks saamise võimalus ei sõltuks liigselt inimese sissetulekust, terviseseisundist ega elu jooksul [ette tulevatest] juhuslikest takistustest. 

Eestis on viljatusravi riiklikult toetatud kuni naise 40. eluaastani ning doonorravi ja asendusemadusega seotud võimalused on piiratud. Samal ajal näitavad andmed, et ligikaudu 6% lastest sünnib viljatusravi tulemusena ning üle viiendiku 30–59-aastastest naistest on elu jooksul kogenud viljatust. Märkimisväärne osa ravi alustanutest katkestab selle emotsionaalse või kehalise koormuse tõttu, mis osutab vajadusele senisest terviklikuma ja toetavama lähenemise järele. 

Sellest kõigest tulenevalt olemegi kolleegidega esitanud küsimusi Sotsiaalministeeriumi plaanide kohta, kuidas viljatusravi ajakohastada, ja [ootame] ministrit vastama. Aitäh! 

Aitäh! Tanel Kiik, palun!

Hea Riigikogu esimees! Lugupeetud kolleegid! Esitan sotsiaaldemokraatide nimel majandus- ja tööstusminister Erkki Keldole arupärimise noorte kõrge tööpuuduse leevendamise kohta. 

Teatavasti näitab värskelt välja tulnud statistika, et Eesti noorte tööpuuduse tase on ligi kolm korda kõrgem üldisest töötuse tasemest: kui üldine töötus on 7,5%, siis noorte hulgas on see 20,7%. Eriti kiiresti on kasvanud just noorte meeste, 15–24-aastaste noorte töötuse määr. See ei ole pelgalt majanduslangusest tingitud või sellega kaasnev ajutine nähtus, vaid tegelikult tõsine struktuurne probleem, muutus meie tööturu dünaamikas, millel on pikaajalised mõjud nii nende noorte toimetulekule, Eesti majanduse arengule kui ka ühiskonnale tervikuna. Noorte edukas sisenemine tööturule eeldab riigilt läbimõeldud ja sihitud poliitikat, mis ühendaks haridus- ja tööturupoliitika meetmed ja võimalused. Samuti on oluline, et need sammud, mida riik astub noorte töötuse leevendamiseks, sünniksid koostöös sihtrühma esindajate ehk noortega, ametiühingute ja tööandjatega ning sisaldaksid mõõdetavaid eesmärke. 

Esitame konkreetsed küsimused. Näiteks, milline on valitsuse plaan noorte tööpuuduse vähendamiseks lähiaastatel ja millised on mõõdetavad eesmärgid selle saavutamiseks? Milliseid samme kavatseb valitsus astuda erinevate õppimisvõimaluste parandamiseks ja laiendamiseks? Kas on ka mingeid täiendavaid tööturumeetmeid plaanis? Kuidas plaanitakse soodustada noorte töölevõtmist? Kas on kavas rakendada ka mingeid sihitud maksuerisusi, palgatoetusi või muid tööandjatele suunatud stiimuleid koostöös töötukassaga? Milliseid nõupidamisi on toimunud sihtrühma esindajatega, nii noorteühenduste kui ka ametiühingute ja tööandjatega? Milliseid nende [esitatud] ettepanekutest on valitsusel plaanis rakendada? Kuidas hindavad minister ja valitsus seniste noortele suunatud tööturumeetmete tulemuslikkust ning nende mõju? Aitäh!

Ja Kalev Stoicescu, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Vastavalt riigikaitsekomisjoni käesoleva aasta 9. veebruari konsensuslikule otsusele algatab komisjon kaitseväeteenistuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille sisu on keelenõude kehtestamine ajateenijatele. Eelnõu järgi peavad kõik ajateenistusse astuvad kutsealused oskama alates 2027. aasta algusest vähemalt B1-tasemel eesti keelt. Kui kutsealune ei ole haridust omandanud eesti keeles või tema keeleoskust ei ole võimalik andmekogude põhjal tuvastada, peab ta tegema kohustuslikus korras B1-taseme keeleeksami. Eelnõu näeb ette, et kui kutsealune ei soorita B1-taseme eksamit [nõutaval tasemel], peab ta läbima ühe aasta jooksul Integratsiooni Sihtasutuse korraldatava keelekursuse ning tegema eksami uuesti. Esmakordse keeleõppe läbimise eest tasub riik. 

Olgu seegi öeldud, et eelnõu ei vabasta mitte kedagi ajateenistuse kohustusest, vaid loob tingimused selleks, et kõik ajateenijad saaksid sõjaväelist väljaõpet täies ulatuses esimesest päevast alates. Mis puudutab ajateenistuse kohustusest kõrvalehoidumist, siis kaitseväeteenistuse seaduses on juba kõik vajalikud meetmed olemas. 

Tuletan meelde, et riigikaitsekomisjon ja Riigikogu tervikuna soovisid ajateenijatele keeleoskusnõude seada juba eelmise aasta novembris vastu võetud kaitseväeteenistuse seaduse muutmise seadusega, ent kui Vabariigi President jättis selle välja kuulutamata, võeti vastav säte seadusest välja ja otsustati see küsimus lahendada eraldi eelnõuga. Eelnõu töötas välja siinkõneleja juhitud riigikaitsekomisjoni moodustatud töörühm. Hoidsime paberit kokku ja edastasime selle seaduseelnõu koos seletuskirjaga ja seletuskirja lisaga, milleks on põhjalik põhiseaduslikkuse analüüs, elektrooniliselt. Aitäh!

Aitäh! Rohkem eelnõusid ja arupärimisi üle ei anta. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks eelnõu, kaks arupärimist ja ühe umbusaldusavalduse. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele.

Jätkame möödunud istunginädalal pooleli jäänud arupärimise nr 872 läbirääkimisi. Ja meil oli registreerunud kolleeg Lauri Laats. Palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Laatsi.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Me jätkame selle arupärimise [arutamist], mis meil eelmisel esmaspäeval pooleli jäi. Nädal aega on möödas, aga teema on ikka sama aktuaalne. Regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras soovib üle Eesti sulgeda postkontoreid, lausa 16 postkontorit. Vahepeal oli ta ka siin saalis … Ahaa, nüüd ta ilmus siia. Väga hea! Ma igaks juhuks küsin regionaal- ja põllumajandusministri käest üle, ega vahepeal ei ole midagi muutunud. Võib-olla olete te vaadanud seda asja positiivsema [pilguga] ja oma plaanid tagasi võtnud, et postkontoreid üle Eesti ei suletaks? Ei? Jaatavat vastust ei ole, ikkagi minnakse plaaniga edasi. Sellest lähtuvalt soovin ka mina avaldada oma arvamust kogu selle protsessi kohta. 

Loomulikult on see otsus vale, kõik me saame sellest aru, me arutasime seda siin juba nädal aega tagasi. See on väga valus nendele inimestele, kes postkontoreid igapäevaselt üle Eesti kasutavad. Mina noore inimesena võib-olla kasutan postkontoreid harva, võib-olla teeb ka regionaal- ja põllumajandusminister seda üliharva, aga ma saan aru, milleks on neid postkontoreid vaja – sellepärast et väga paljud eakad inimesed teistmoodi ei oska ja ei saagi. Nad on harjunud saama seda teenust, mida nad kogu aeg on saanud. See on väga oluline teenus ja kohalikule kogukonnale väga vajalik, sellepärast et väikestes kohtades tihtipeale ei olegi teist võimalust kokku saada, et rääkida, lobiseda, vahetada mõtteid, [kuulda] uudiseid. See on infopunkt. See on väga oluline nendele inimestele, kes seal elavad. See on üks [asi], mida võiks tegelikult lausa laiendada, kui me räägime regionaalpoliitikast. 

Aga mida teeb meie regionaalminister? Tahab, vastupidi, elu maal ja kaugemates Eestimaa nurkades välja suretada. See ei tohiks olla regionaalministri ülesanne, aga praegu see nii on. Tekib küsimus, kas regionaalminister saab üldse aru, mis on tema ülesanne. Tema ülesanne on tegelikult avada rohkem kontoreid, hoolitseda selle eest, et meil jääksid koolid erinevates maanurkades alles, hoolitseda selle eest, et meil oleks rohkem pangakontoreid, mis tähendab seda, et ta peaks erasektoriga pidevalt läbirääkimisi pidama, ja nii edasi. Aga siin me saime teada, et suuresti on just regionaalminister selle taga, et Eestis 16 postkontorit kaotatakse, ja see ei ole vastuvõetav. See ei ole vastuvõetav! 

Eelmisel nädalal me pidasime siin sel [teemal] debatti, kogu saal küsis ja minister püüdis vastata. Lõpuks konstateerisime fakti, et minister ei [suutnud] meid veenda selles, et see tegevus on vajalik. Me saime selgelt aru, et see ei ole vajalik. Selle [otsuse] tõttu kannatavad väga paljud piirkonnad. Ma arvan, et väga paljud [inimesed] hakkavad mõtlema selle peale, et tegelikult võiks kolida kuskile mujale. Heal juhul kolivad nad suurlinnadesse siinsamas Eestis, halvemal juhul üldse lahkuvad Eestist. See on tegelikult see koht, kus regionaalminister peaks tegema kõik endast oleneva, et seda ei juhtuks, aga regionaalminister annab siin hoogu juurde. 

Nii et selline on praegune seis. Kahjuks nii on! See, et regionaalminister tegeleb selliste asjadega, peegeldab tegelikult kogu valitsuse suunda [nendes küsimustes], mis puudutavad üleüldist inimeste toimetulekut ja inimeste rahulolu. See teema on tunduvalt-tunduvalt laiem kui need 16 postkontorit, mida soovitakse sulgeda. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Maakondlike postkontorite sulgemine on meie valitsuse poliitika otsene tagajärg. Kristen Michal ja tema ministrid usuvad siiralt, et riiki saab juhtida samade põhimõtete järgi nagu eraettevõtet. See põhimõte on väga lihtne, kui mitte lausa primitiivne: kui miski toob kasumit, siis las ta töötab, kui toob kahjumit, siis tuleb see sulgeda. Kuid riik ei ole aktsiaselts, mille omanikud on meie ministrid. Riik on institutsioon, mis on loodud selleks, et aidata kõiki Eesti elanikke. Just sellest põhimõttest peakski valitsus lähtuma. Kui mingi teenus on inimestele vajalik, siis tuleb see säilitada, isegi siis, kui see toob riigile kahju või kulusid. Valitsus ei ole riigieelarve omanik. See eelarve on loodud meie maksude arvel ja kuulub kogu Eesti rahvale. Palun, härrased ministrid, kasutage seda eelarvet ühiskonna huvides! Aitäh!

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Peeter Ernitsa. Palun!

Hea juhataja! Härra minister! Ja kolleegid! See on järjekordne küsimus, mis puudutab rikast linna ja vaest kauget maad. Raamatukogude sulgemiseni ei ole veel jõutud, aga plaanid sinnapoole liiguvad. Postkontorid on see valdkond, mida juba reformitakse. Jah, tõepoolest, kirju saadetakse vähem, aga mingitel aegadel siiski saadetakse. Viimasel aastal saatsin ka mina Riigikogu liikmena teadlikult õnnitluskirju üle Eesti. Aga see ei ole mitte ainus [teenus]. Aga jah, [valitseb] selline äriline loogika. Valitsejate puhul on see kahjuks tihti nii, et mis ei ole kasumlik, selle erastame ja siis vaatame, kuidas hakkama saame. 

Kui nüüd jätta kõrvale, kui palju postkontoreid meile jääb, millal erastamine tuleb ja kuidas see tuleb, siis [sarnaseid] näiteid on ju Euroopast küll ja küll. Võtame näiteks mõned riigid. Taani tegi eelmise aasta 30. detsembril selle asja ära: 400 aastat kestnud nii-öelda posti ajajärk – kui olid postkontorid ja postkastid – lõppes taanlastel ära. Rootsi ja Saksamaa tegid sama 1990. aastatel. Aga mis selle tulemus oli? Ma loen siit natuke ette. Näiteks Rootsi puhul võib liberaliseerimine tuua konkurentsi ja valikuvõimalusi juurde, kuid see ei taga alati universaalse teenuse säilimist ega sisemist võrdsust. See on kommentaar Rootsi reformi kohta. Saksamaa puhul on see peaaegu sama: liberaliseerimine on toonud kaasa turu efektiivsuse ja eristuva teenuse arendamise, kuid universaalteenuse saavutamine nõuab tugevat regulatsiooni. Need olid näited kolme riigi kohta. 

Kui vaadata veel mitmete teiste riikide [kogemust] ja piirduda ainult Euroopaga, siis võib teesid lühidalt kokku võtta selliselt. Kasumlikud teenused eraldatakse ja neid arendatakse. No need pakiautomaadid on tõesti teinud Eestis võidukäiku, eelkõige linnades, aga ka maal. Teine punkt, kahjumlikke teenuseid kärbitakse või need kallinevad. Kolmas, riik jääb lõpuks niikuinii maksma kas dotatsioonide kaudu või kriisilahenduse korras. Kõik see on tegelikult tulemas ka meil Eestis. 

Ja nüüd sõltub väga palju tarbijakaitsest, kuidas ta kaitseb neid inimesi, kes elavad linnast kaugel ja ei ole nii kaasajastunud, kui pidada silmas elektroonilisi sidevahendeid, ning kelle hääl on vaiksem kui teistel. Nüüd sõltub tarbijakaitse efektiivsusest, kui palju ta jälgib, eriti peale erastamist, mis hakkab toimuma, ja kas need teenused säilivad ka linnast kaugemal. Erastamise puhul on loomulikult tegemist investorite edulooga, mitte kodanike omaga. (Juhataja küsib, kas kõneleja soovib lisaaega.) Jah, paluks küll. (Juhataja annab.)

See, et kirju saadetakse vähem, vastab tõele. Nii on ka Taanis, Saksamaal ja igal pool mujal. Pärast seda, kui Saksa Post erastati, muutus ta globaalseks logistikafirmaks. Samamoodi juhtub ilmselt ka Eestis, kui see erastamine läbi läheb. Nii et õppetunnid on üsna selged. 

Nüüd, küsimus on selles, kui palju suudab riik säilitada riigimehelikkust. Praegu on postiside regionaal- ja põllumajandusministri [valitsemisalas], aga homme võib see olla mõne teise ministri [vastutada]. See on valitsuse [otsustada], kuidas tagada, et need teenused ei läheks vaikselt kallimaks ja jääksid ka nendesse piirkondadesse, mis on niigi tühjaks muutunud ja jäävad veelgi tühjemaks, jäädes huntidele, mäkradele ja muudele loomadele ja nendele vähestele inimestele, kes veel maapiirkondades elavad. 

Nii et tegelikult on see eelkõige suhtumise küsimus, mitte ainult efektiivsuse küsimus, et kas postiteenus on efektiivne. Milleks vedada mingisuguseid kirju, kui parem on tegeleda logistikaga, vedada laiali pakke ja muud sellist kraami? Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra minister soovib osaleda läbirääkimistel? Palun, Riigikogu kõnetoolist!

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Natuke lisan. Eelmisest korrast jäi õhku ajakirjanduse temaatika. Universaalse postiteenuse pakkuja, kes on hetkel Eesti Post, pakub ka ajakirjade kojukannet. Need lepingud [on sõlmitud] Omniva ja väljaannete vahel. Riik doteerib seda märkimisväärselt. Seega, ajakirjanduse piiramisega me kuidagi ei tegele. 

Kui me räägime postkontorite sulgemisest, siis ma mõistan selle emotsionaalset [mõju] inimestele, selle olulisust. Teisest küljest, kõige tähtsam on ikkagi see teenus, mida inimesed postkontorist saavad, ja see teenus, vastupidi, areneb. Me pakume personaalset teenust ilma lisatasuta. Kõiki asju, mida sai teha postkontoris, saab teha kodus, juhul kui elatakse postkontorist kaugemal kui viis kilomeetrit. See on isiklik teenus, mille saab endale koju tellida ja kõik asjad ära lahendada. Lisaks laiendame postkastide võrgustikku, et see teenus inimestele veelgi lähemale tuua. Oluline ongi minu hinnangul teenuse kvaliteet ja kättesaadavus, mitte see kinnisvara. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised ja lõpetame tänase esimese päevakorrapunkti käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane teine päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Lauri Läänemetsa, Heljo Pikhofi, Andre Hanimäe, Helmen Küti, Züleyxa Izmailova, Madis Kallase, Raimond Kaljulaidi ja Reili Ranna poolt peaminister Kristen Michalile esitatud arupärimine absoluutses vaesuses elavate laste kohta. Palun siia Riigikogu kõnetooli arupärimist tutvustama kolleeg Lauri Läänemetsa. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud parlamendisaadikud! Lugupeetud peaminister! Sotsiaaldemokraadid on tõesti andnud peaministrile üle arupärimise, mis puudutab absoluutses vaesuses elavate laste tulevikku ja eluolu. Me soovime teada, mida plaanib valitsus teha ja kas valitsusel on kindel ja konkreetne plaan, et tuua kõik lapsed absoluutsest vaesusest välja. 

Sellest, et Eestis sünnib vähe lapsi, on päris palju räägitud. Kui me tahame, et lapsi sünniks rohkem, siis [peame mõistma, et] küsimus on ka perede turvatundes, ka nende perede turvatundes, kes täna koos lastega absoluutses vaesuses elavad. Me soovime, et inimeste sotsiaal-majanduslik seis ei oleks selline, et see võiks ehmatada ja panna muretsema neid naisi ja mehi, kes võiksid oma perre saada esimese, teise, kolmanda või neljanda lapse ja nii edasi. 

Eestis elab 11 800 ränka puudust kannatavat last ning see arv on viimase aastaga kahekordistunud. See on 4,5% kõigist Eesti lastest. Piltlikult öeldes õpib igas klassis üks absoluutses vaesuses elav laps. Mure on selles, et me teame, et vaesuses elavad lapsed võivad suure tõenäosusega jääda vaesuse lõksu terveks eluks, sest vaesusest väljatulek sõltub tihti võimalusest õppida ja saada parem haridus. 

Kui me vaatame seda inimarengu aruannet, mida siin eelmisel nädalal tutvustati, siis see ütleb, et ka hariduse omandamisele Eesti Vabariigis on väga oluline mõju perede toimetulekul. Ehk siis väga selgelt on ka teaduslikult tõestatud ja siin parlamendisaalis välja öeldud, teadlaste poolt välja öeldud, et [perede kehv] sotsiaal-majanduslik olukord piirab [laste] võimalust saada tulevikus edukaks ja tubliks. 

Loomulikult on siin palju räägitud [mitmesugustest] muudatustest, mida on tehtud, väga palju on valitsus rääkinud maksuküüru kaotamisest. Kahjuks pole maksuküüru kaotamine ja tegelikult ka toimetulekutoetuse tõstmine nendele peredele midagi juurde andnud, sest need summad on nii väikesed. Tulumaksuvaba miinimumi tõstmine loomulikult aitab neid perekondi, aga need summad, mis nad [tulumaksuvaba miinimumi tõstmisest saavad], on liiga väikesed. 

Me soovime peaministrilt teada saada, kas valitsus on seadnud konkreetse eesmärgi, et kõik lapsed, nii palju kui võimalik, absoluutsest vaesusest välja tuua ja kui, siis mis ajaks. Meid huvitab, milliseid konkreetseid samme plaanib Eesti Vabariigi valitsus kasutusele võtta, et vähendada kasvavat laste absoluutset vaesust ja lapsed vaesusest välja tuua. Loomulikult huvitab meid ka regionaalne võrdsus tegevustes, mis puudutavad psühholoogilise abi [andmist], tugiteenuseid ja loomulikult huvitegevust. Ma meenutan, et inimarengu aruanne pidas huvitegevuse rolli väga oluliseks. Huvitegevuse kättesaadavus on maapiirkondades palju problemaatilisem kui suurlinnades, kuigi ka seal on paljudel raskusi. 

Meid huvitab ka, milliseid poliitikamuudatusi kaalutakse, et vaesuse põlvkondlikule edasikandumisele piir panna. Ja meid huvitab ka, milline on laste vaesuse pikaajaline mõju majandusele. Me teame, et mida kehvema hariduse inimene saab, seda vähem ta ühiskonda panustab ja seda vähem on meil tulevasi innovaatoreid ja edukaid ettevõtjaid. 

Me teame, et Riigikantselei tellitud uuringute järgi on toimetulekuraskustes inimeste toetus Ukraina sõjalisele ja poliitilisele abistamisele madalam kui teistes sissetulekugruppides. Meid huvitab, milline on seal see mõju ja kuidas võib laste vaesus Eesti välis- ja julgeolekupoliitikat täna ja tulevikus mõjutada. 

Loomulikult huvitab meid ka, milliseid muudatusi kavandab valitsus tööõiguses ja sotsiaalsete garantiide andmises üksikvanematele, kelle lapsed moodustavad arvestatava osa absoluutses vaesuses elavate laste arvust. 

Eestis on tegelikult lapsi nii vähe, neid sünnib nii vähe, et iga laps peaks olema Eesti Vabariigis kulla hinnaga. Me peaksime suutma neid kõiki [aidata] ja nad vaesusest välja tuua. Aitäh! 

Aitäh! Ja arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli peaminister Kristen Michali. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad! Head Riigikogu liikmed! Ehkki Lauri Läänemets venitas kaheksa küsimuse [tutvustamisega] viis minutit täis, ma siiski loen vastamise käigus ette ka küsimused, siis on lihtsam jälgida. 

Kõigepealt esimene küsimus: "Kas valitsus on seadnud eesmärgiks lapsed absoluutsest vaesusest välja tuua? Kui jah, siis milline on selleks seatud ajaline tähtaeg?" Vastus. Jah, eesmärk on vähendada absoluutset vaesust. Kõikidel valitsustel läbi aegade on olnud eesmärk vaesust vähendada. Kümne aasta vaates on absoluutses vaesuses elavate laste arv vähenenud 1,8 korda ehk peaaegu kaks korda. Kui aastal 2014 elas absoluutses vaesuses 22 000 last, siis aastal 2024, kui arupärijadki olid valitsuses, oli neid 11 800. Absoluutsest vaesusest aitavad välja majanduskasv ja tööhõive kasv. Valitsus astub samme, mis soodustavad majanduskasvu. 

Teine küsimus: "Milliseid konkreetseid samme kavandab valitsus, et vähendada kasvavat laste absoluutset vaesust?" Vastus. Vaesusest aitab kõige paremini välja tööhõive kasv. Seetõttu oleme pööranud väga suurt tähelepanu otsustele, mis aitavad kaasa majanduskasvule. Majanduskeskkonda puudutavad otsused on olnud efektiivsed. 2025. aastal oli SKP reaalkasv kõigis neljas kvartalis positiivne ning prognooside kohaselt võib 2025. aasta majanduskasvuks kujuneda circa 0,6% SKP-st. Eesti Panga ja kommertspankade hinnangul kasvab majandus käesoleval aastal 2–3,5%. Veidi suureneb vabade töökohtade arv ning tööpuuduse määr langeb 6,6%-ni. 

Jätkub sissetulekute kasv. Brutopalgad kasvavad 5,4% ja keskmine vanaduspension kasvab samuti 5,4%. Tänu Isamaa, sotsiaaldemokraatide ja Keskerakonna kehtestatud astmelise tulumaksu kaotamisele kasvavad netopalgad hinnanguliselt 10%. Samuti leevendavad vaesust töötuskindlustussüsteemi muudatused, sealhulgas baasmäära loomine ja kombineerimine töövõimetoetusega ehk baasmääras töötuskindlustushüvitise kehtestamine. Lisaks tõusis 2026. aastal toimetulekutoetuse piirmäär 10%. Alates 2026. aastast on üksi elava inimese toimetuleku piirmäär 220 eurot, lapse puhul on piirmäär 264 eurot. Alates aprillist 2027 pikeneb arvestuse aluseks oleva lapse iga 19. eluaastani ehk gümnaasiumi lõpuni. Toimetulekupiiri tõstetakse ka järgnevatel aastatel, et see käiks elukalliduse tõusuga ühte sammu. 

Kolmas küsimus: "Kas valitsus on hinnanud lastega perede toetusmeetmete tegelikku toimetuleku mõju [‑‑‑] ning nende koostoimet jõustuvate maksumuudatustega? Millised on järeldused?" Vastus. Jah, Sotsiaalministeerium on hinnanud ja teinud järeldused, et sotsiaalkaitsesüsteem vähendab laste absoluutset vaesust. See tähendab, et tänu toetustele ja teenustele on ligikaudu 2,8 korda vähem vaesuses elavaid lapsi. 

Neljas küsimus: "Kuidas plaanib valitsus tagada regionaalse võrdsuse, et igal lapsel oleks sõltumata elukohast ligipääs vajalikele teenustele [‑‑‑]?" Vastus. Laste võrdne kohtlemine on seadusega tagatud. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse kohaselt on omavalitsuse ülesanne korraldada kultuuri-, spordi- ja noorsootööd, elamu- ja kommunaalmajandust ja nii edasi. Valitsus on kehtestanud üleriigilised teenuse standardid, mis aitavad kohelda kõiki lapsi võrdselt, et nad saaksid sõltumata elukohast ligipääsu vajalikele teenustele. Põhiseaduse kohaselt otsustab ja korraldab kohalik omavalitsus kõiki kohaliku elu küsimusi. Kohaliku omavalitsuse roll on teenuste praktiline korraldamine, sest kohalik omavalitsus on kogukonnale kõige lähemal ja tunneb kohalikke vajadusi ja abivajajaid kõige paremini. Füüsilise isiku tulumaksu laekumised kohalikele omavalitsustele on viimase viie aasta jooksul kasvanud 52%. 

Viies küsimus: "Milliseid poliitikamuutusi kaalutakse, et vältida vaesuse põlvkondlikku edasikandumist ning pakkuda peredele tõhusamat tuge kriiside, võlanõustamise ja elamispinna kindlustamise osas?" Vastus. Kõige tõhusam poliitikameede vaesuse vastu on luua majanduskeskkond, mis suurendab tööhõivet ja palgakasvu. Lisaks aitab vähendada põlvkondlikku vaesuse edasikandumist Eesti suhteliselt ühtlane ja kaasav haridussüsteem. Olulise tõuke lõhkumaks vaesuse edasikandumist annab kindlasti ka ühtsele eestikeelsele õppele üleminek.

Kuues küsimus: "Milline on laste vaesuse pikaajaline mõju majandusele, arvestades, et vaesus mõjutab formaalses ja mitteformaalses hariduses osalemist?" Vastus. Laiemalt võib lapsepõlves kogetud ebasoodne sotsiaal-majanduslik olukord vähendada hakkamasaamist tulevikus. Eestis aitab selle mõju leevendada suhteliselt ühtlane ja kaasav haridussüsteem. PISA 2022 järgi on kõrgeima ja madalaima sotsiaal-majandusliku taustaga õpilaste tulemuslõhe matemaatikas väiksem kui OECD keskmine ning koolidevahelised erinevused on väikesed. Värske inimarengu aruanne toob välja, et hariduslik ebavõrdsus viib sotsiaal-majandusliku lõheni. Välja on toodud, et alusharidusse panustamine on üks kulutõhusamaid viise võidelda hariduslõhega ning eesti õppekeelega koolis õppimine aitab välja murda segregatsiooni nõiaringist. Seetõttu usun, et ühtsele eestikeelsele õppele üle läinud alusharidus ja üleminek ühtsele eestikeelsele kooliharidusele on sammud väga õiges suunas. 

Seitsmes küsimus: "Riigikantselei tellitud uuringute järgi on toimetulekuraskustes inimeste toetus Ukraina [‑‑‑] abistamisele madalam kui teistes sissetulekugruppides. Kuidas mõjutab laste absoluutne vaesus lapsevanemate hoiakuid riigikaitsesse panustamisel?" Vastus. Viidatud Riigikantselei tellitud uuringud annavad hoiakutest üldise ülevaate, kuid andmestik ei võimalda eristada eraldi rühmana absoluutses vaesuses elavate laste vanemaid ega sisalda otsest küsimust riigikaitsesse panustamise kohta. Kui uuringuid täpsemalt vaadata, siis näeme, et toetus Ukrainat abistada on madalam muu rahvuse hulgas ning Tallinna ja Kirde-Eesti piirkonnas. Üldiselt mõistsid Venemaa sõjategevuse Ukrainas hukka 81% vastanutest. 

Kaheksas küsimus: "Kuidas täpsemalt mõjutab absoluutses vaesuses elavate laste arv üldist sündide arvu, arvestades, et Sotsiaalministeeriumi tehtud uuringute järgi mõjutab laste saamist lapsevanemate toimetulek?" Vastus. Kui majandusel läheb paremini ja peredel on kindlustunne, siis see keskkond soodustab [laste] sündimist. Seega, sündimuse [kasvu] toetab ühiskonna julgeolek ja majanduslik heaolu, stabiilne perepoliitika, võrdsed võimalused, töö- ja pereelu ühildamine. Postimehe aasta arvamusliider professor Ene-Margit Tiit on öelnud, et sündimuse kasvu parim eeldus on rahulik, lapsesõbralik keskkond ja positiivne, heatujuline õhustik. 

Üheksas küsimus: "Milliseid muudatusi kavandab valitsus tööõiguses ja sotsiaalsete garantiide andmises üksikvanematele, kelle lapsed moodustavad arvestatava osa absoluutses vaesuses elavate laste arvust?" Vastus. 2024. aasta statistika näitab, et laste absoluutne vaesusmäär on väga tihedalt seotud üksikvanema tööturul osalemisega. Seetõttu on valitsuse prioriteet luua [soodne] keskkond majanduskasvuks, mis omakorda toob kaasa tööhõive määra kasvu. Majanduskasvu [soodustava] keskkonna loomist [toetavad] sammud on bürokraatia vähendamine, planeeringute kiirendamine, suurinvesteeringute [toetus]meetme avamine, teadus- ja arendustegevusega tegelemine ja selle soodustamine, tööjõu kättesaadavuse parandamine ja paindliku töölepingu sõlmimise võimalus neile, kes soovivad töötada osakoormusega, näiteks lapsevanematele, nii et neile säiliksid ka sotsiaalsed garantiid. Aitäh! 

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Teile on ka küsimusi. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Laste vaesuse määr on minu arvates kõrge, sest te olete loonud sellise maksusüsteemi, mis võtab raha vaestelt ja annab rikastele. Kas te tõesti usute, et sellise lähenemisega suudab Eesti saada jõukaks ja sotsiaalselt õiglaseks riigiks?

Aitäh, hea küsija! Noh, selle aasta alguses me kaotasime ka teie partei ehk Keskerakonna ning sotsiaaldemokraatide ja Isamaa ühiselt loodud astmelise tulumaksu. Kui te tahate öelda, et see võttis varem jõukatelt ja nüüd meie kaotasime selle, siis see maksustas just põhiliselt keskmist peret: keskmist pereisa, keskmist pereema, keskmist palka [saavaid] inimesi. Neilt te võtsite kõige suurema koorma riigieelarvesse. Selle me kaotasime. Nüüd jääb inimestele rohkem raha kätte ja nad saavad paremini hakkama.

Mart Helme, palun!

No ma pean teie eelkäija, kodanik Kaja Kallase sententsi kordama, et mina ei saa aru, mis Eestis teie küll elate. Mina elan Eestis, kus 2025. aasta esimese kvartali seisuga oli 64 200 töötut. See on viimase 12 aasta kõige kõrgem tase. Kahjuks elan ma sellises Eestis, kus laste vaesus on viimase paari aasta jooksul suurenenud ligi kaks korda. Samuti näen ma, et meil on kuni 18 000 noort, kes ei tööta ega õpi. Hiljuti, eile-üleeile tuli uudis, et meil külmus jaanuarikuus 11 inimest oma kodus surnuks. Kahetsusväärselt me elame sellises Eestis ja selle Eesti peaministriks on Kristen Michal ja selle Eesti valitsuse nii-öelda mootorveduriks on Reformierakond. Teie statistika on ju manipulatsioon. Tegelikult olete te viimaste aastate negatiivsed tulemused meile ette kandmata jätnud. Kas te tunnistate, et tegelikult on olukord viimastel aastatel halvenenud?

Aitäh, hea küsija! Mulle tundub, et te vist ei jälginud minu vastust. Ma numbrites kirjeldasin, milline see pilt on. Kümne aasta trendis, mida ma oskan siin kirjeldada, on absoluutses vaesuses elavate laste arv vähenenud pea kaks korda. Viimasel aastal on see veidi kasvanud. Üldiselt on ikkagi nii, et valdavalt on see korrelatsioonis sellega, kuidas majandusel läheb, kuidas tööturul läheb ja millised on inimeste võimalused. Ja kui te kerite mõned aastad tagasi, siis näete, et majanduses oli pilt üsna hall. Eelmisel aastal me saime majanduse kasvama, küll pisut, aga saime kasvama. Ma arvan, et sellel aastal me oleme regiooni üks kiiremini kasvava majandusega riike. Ma usun, et see toob inimestele jõukust. Ma saan aru, et pessimiste see ei rõõmusta, aga ma arvan, et inimesed näevad reaalseid tulemusi.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! No midagi ei ole teha, üks vale teise otsa. Me ju teame, et meie regioonis läheb Lätil palju paremini, Leedul läheb palju paremini, aga meie peaminister räägib ikkagi siin meile mingisugust jutumulli, mis ei vasta absoluutselt tõele. Mina ei tea, mis statistilises [maailmas] te elate. Me võtsime statistika välja ja see ütleb, et absoluutses vaesuses elavate laste arv kasvab. Absoluutses vaesuses elavate laste arv on Eestis viimastel aastatel märgatavalt kasvanud. 2025. aasta novembri andmetel on absoluutses vaesuses elavate laste osakaal aastaga pea kahekordistunud. Mina ei tea, millest te siin räägite. 

Ka sotsidest oli väga silmakirjalik sellist arupärimist esitada, sest nad olid ise koos teiega selles valitsuses, mis tegi meile uusi makse juurde, näiteks automaksu, ja tõstis olemasolevaid makse, kokku 26 maksu, ning jättis ära suurperede toetuse tõusu. See ongi loonud olukorra, kus tõepoolest paljud lapsed jõuavadki vaesuse lõksu, sest nende vanematele on maksukirves selga löödud – see, mis majanduses toimub. Minul on tõesti küsimus. Te ütlesite, et kõikide valitsuste eesmärk on vähendada vaesust. See ei vasta tõele! Öelge, miks te valetate!

Aitäh! Võib-olla ma tõesti vääratan, [kui ütlen,] et EKREIKE valitsus tõenäoliselt ei püri vaesust vähendama. Aga need valitsused, kus meie oleme osalised, on ikkagi suunatud sellele, et luua inimestele jõukust ja vähendada vaesust. Kui majandusel läheb paremini, läheb ka peredel paremini. Kui ma vaatan numbreid, siis [näen, et] te siingi eksite. Näiteks 2022. aastal oli absoluutse vaesuse määr 3,5%, 2024. aastal 3,3%. Nii et siingi libastusite. Suhteline vaesus on samamoodi vähenenud. 

Inimesi aitab ikkagi see, et kui majandusel läheb paremini, siis tekib uusi töökohti, palgad tõusevad ja inimestel on uusi võimalusi. See on eriti oluline just perede käekäiku silmas pidades. Ja kuna me aasta alguses kaotasime sellesama astmelise tulumaksu, siis saab keskmine tööinimene, keskmine pereema, pereisa rohkem raha kätte. Küll see raha pere jaoks ära kulub. 

Jaak Valge, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud härra peaminister! Nagu te hästi teate, on Eestis miinimumpalk 886 eurot kuus, ja küllap teate ka seda, et Eurostati andmetel on see ostujõult Euroopa Liidu madalaim. Mitmed Ida- ja Kesk-Euroopa riigid on miinimumpalga [ostujõu poolest] viimasel ajal Eestist möödunud. Aga tõsi, möönan, et on olemas mõned riigid, kus ei olegi miinimumpalka. Ühe lapse kasvatamise keskmine kulu on 565 eurot kuus. Kas nendes tingimustes ei võiks just miinimumpalga tõstmine olla see [meede], mis parandaks inimeste toimetulekut, laste heaolu, perede võimalusi rohkem lapsi saada ja samal ajal suunaks ettevõtjaid loobuma odavtööjõule rajatud ärimudelist ja investeerima rohkem tootlikkuse ja lisandväärtuse kasvu?

Aitäh, hea küsija! Mitu asja. Alampalga ostujõu ja kõikide muude jooniste juures tuleb kõigepealt vaadata nende numbrite taha. Näiteks Leedus on alampalk kõrgem, aga seal on töötaja kanda suurem osa sotsiaalmaksust, pensionide ja tervishoiuga seonduv. See on esimene, klassikaline viga, mida tehakse, kui neid numbreid võrreldakse, selles eksitakse. Ma loodan, et selle eksituse saime parandatud. 

Teiseks, kuidas võrrelda riike, kellel puudub alampalk? Rootsis, Soomes, Taanis, Itaalias ja Austrias ei ole alampalka. Seetõttu ma ütlengi, et sellised tabelid on kindlasti head indikatiivselt, aga nad ei [kirjelda] üksiti kogu tõde. See on esimene asi. Ma loodan, et ma sain selle argumentatsiooni edasi anda, ilmselt tahetakse selle kohta veel küsida ja siis on see olemas. 

Nüüd sellest, mis puudutab alampalga [tõusu]. Võrreldes näiteks 2016. aastaga – no kui kümme aastat tagasi kerida – on alampalk kasvanud 106% ehk kaks korda. 2016. aastal oli alampalk 430 eurot, 2025. aastal 886 eurot. Praegu läbirääkimised sotsiaalpartnerite vahel käivad. Ühesõnaga, kui vaadata keskmist tõusu, siis [näeme, et] küllap me Euroopa Liidu keskmisel tasemel oleme. Alampalk on keskmiselt tõusnud circa 8% aastas. Kõrge miinimumpalgaga riikides on keskmine kasv olnud circa 4–5% aastas. 

Ja nüüd veel veidi fakte. Alampalka teenivate töötajate osakaal on Maksu‑ ja Tolliameti andmetel circa 3–4% kõigist palgasaajatest. Nüüd me teame, kui suurest grupist me räägime. Nii et kõik need faktid on oluline välja [tuua]. Neid fakte on kindlasti veel. 

Nüüd küsimuse juurde, kas me jõuame sellest odava tööjõu lõksust välja. Ma julgen vastata, et me oleme sellest selle palgatõusu toel juba päris kenasti välja jõudnud. Kui vestelda tööandjate ja ettevõtjatega, siis [nad ütlevad, et] palgakasv on olnud väga kiire. Palgakasv küll veidi aeglustub, aga on ka sellel aastal ja prognooside järgi ka järgmisel aastal endiselt inflatsioonist kiirem. See tähendab seda, et keskmiselt kasvavad inimeste palgad hinnatõusust kiiremini ja hinnatõus aeglustub. Nii või teisiti oleme me juba riikide hulgas, kus tööjõud ei ole kuidagi odav, selleks seda enam nimetada ei saa. 

See tähendab seda, et kui me tahame majanduses kuhugi jõuda ja tahame, et meie inimestel läheks paremini, siis peab iga inimese tehtav [töö] olema kõrgema lisandväärtusega, et sellele palgale vastata. Iga ühiku, iga inimese ja iga ajaühiku kohta toodetav peab olema kõrgema lisandväärtusega. Kuna ma suhtlen palju ettevõtjatega, käin Eestis ringi, siis ma julgen kinnitada, et umbes selline on ka ettevõtjate vaade. Innovatsioon ja kõrgem lisandväärtus on need, mis viivad meid järgmisse liigasse. Odav tööjõud ei ole enam argument. Sellepärast ma teile need alampalga [andmed] andsin.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud peaminister! Võtan kinni sellest jutust, mida te siin viimases vastuses [rääkisite]. Muidugi on tervitatav see kokkulepe, mis siin paar aastat tagasi sõlmiti: liikuda selles suunas, et alampalk [moodustaks] keskmisest palgast 50%. See motiveerib tõesti suuremat lisandväärtust looma ja ettevõtjaid sellesse panustama. Üks hea uudis, mis siin viimasel paaril aastal on olnud, on see, et mediaanpalk on tõusnud kiiremini kui keskmine palk ehk ebavõrdsus on veidikenegi vähenenud. 

Aga kui nüüd rääkida vaesusest ja ebavõrdsusest, siis hiljuti, eelmisel neljapäeval me arutasime siin inimarengu aruannet. Sellest aruandest tuleb välja, et pikem trend – siin ei aita ka lühiajalised otsused – näitab seda, et hariduslik ebavõrdsus ikkagi kasvab: majanduslik [toime]tulek määrab paljuski laste haridustaseme ja on määranud seda juba mõnda aega. Kas valitsusel on mingeid plaane, kuidas selle tendentsi vastu võidelda?

Aitäh kõigepealt selle kirjelduse eest! Ebavõrdsus on veidi vähenenud – seda kuuleb opositsiooni ridadest harva. Ma loodan, et küsija ei saa parteilist noomitust selle eest, et selline fakt sai ära mainitud. Aga veel kord: aitäh! Seda esiteks.  

Teiseks, ma ütleksin niimoodi, võib-olla ma peegeldan seda veidi oma vaatenurgast, aga suurem segregatsiooni nõiaring ja ebavõrdsus on Eestis varem olnud seotud – võib-olla peaks vaatama uuemaid andmeid lisaks, kui neid on – eeskätt just hariduse, sissetuleku ja keelega. Kui me vaatame varasemaid inimarengu aruandeid – kui ma õigesti mäletan, siis 2016/2017 aruanne rääkis segregatsioonist pikemalt –, siis näeme, et seda on kirjeldatud ikkagi nii, et hariduslik [segregatsioon] on tihtipeale seotud keeleoskuse ja võimalustega. Tihtipeale hakkab see pihta nii, et seal, kus sa elad, sa saad ka hariduse ja selle võrra oled sa tööturul väiksemas löögijõus, vahepeal ka ülikoolis väiksemas löögijõus, ja siis sa ostad kinnisvara samasse kohta ja see ring hakkab sinu laste puhul jälle otsast peale. 

Selle vältimiseks me olemegi ju ellu kutsunud eestikeelsele haridusele ülemineku. Ma ei hakka kirjeldama kogu värvikuses – küllap ma jõuan sedagi teha –, kuidas sellele üleminek toimus ja toimub. Minu meelest on see üks olulisimaid reforme nii julgeoleku vaates, et inimesed mõistaksid asju ühtemoodi, kui ka selle poolest, et needsamad lapsed saavad paremad võimalused. See oleks tulnud aastakümneid tagasi ära teha. 

Kui teil on veel häid sisendeid või häid mõtteid, siis mina olen kõikidele headele mõtetele avatud. Ma arvan, et haridus on kindlasti üks süsteem, mis peaks andma lastele sotsiaalse mobiilsuse võimaluse, et igaüks Eestis võiks saada selleks, kelleks ta tahab saada. Selline võimalus peab olema. 

Andre Hanimägi, palun!

Hea esimees! Hea peaminister! Vaesusel on mitu nägu ja üks nägu on palgavaesus. Oma vastustes olete te korduvalt [nimetanud] suure töövõiduna teie maksureformi. Ma [esitan] teile nüüd oma nägemuse ja eeldan teilt vastukäiku minu loogikale. 

Võtame näiteks Kagu-Eesti. Kui vaadata avaliku sektori palkasid, siis need on seal tõesti [Eesti] keskmise lähedal, [mis tähendab,] et teie jutt on iseenesest õige: see annab neile päris korraliku tulu, kuni 150 eurot kuus. Aga kui vaadata neid palkasid, mida saavad maksta [Kagu-Eesti] tööandjad, suurimad tööandjad, siis näeme, et need palgad on 1300–1400 eurot, võib-olla natuke vähem, võib-olla rohkem. Ehk siis sellisel juhul on see võit kuskil 50 eurot. Aga suuremate palkade puhul me räägime 150 pluss eurost. Tegelikult ju ebavõrdsus suureneb. Palun selgitage, kuidas peaksid need 1300- või 1400-eurose palgaga inimesed sellesse võitu [suhtuma], kui kõrval kasvab sissetulek palju rohkem. Mis see võit on?

Aitäh! See maksureform, mida te nimetasite minu maksureformiks – olgu ta siis minu maksureform –, puudutab just neid inimesi, kes on keskmise palga juures, alla selle või üle selle, ehk keskmist pereisa ja keskmist pereema. Nemad kandsid tänu Keskerakonna, kus te varem olite, ja sotsiaaldemokraatide, kus te nüüd olete, ning Isamaa ühisloomingule just seda põhilist raskust. Nemad olidki need, kes maksid tänu sellele maksukoormale või maksuküürule rohkem. Sellel aastal on neil lihtsam. Kui sul jääb keskmise palga juures 1800 eurot aastas rohkem raha kätte, siis küllap see on raha, mida sa saad pere heaks ära kasutada. Kui su sissetulek on väiksem, siis oli sul juba varem, selle maksuküüru ehk selle teie astmelise tulumaksu kehtimise ajal, tulumaksuvaba miinimumi osa suurem. 

Te küsite, kuidas [väiksema palga saaja] võidab. Ma ütleksin väga lihtsalt: on selline ütlemine, et tõusev vesi tõstab kõiki paate. Kui Eesti riigil läheb majanduslikult paremini, ettevõtjad investeerivad, maksusüsteem on mõistlikum, siis kindlasti läheb paremini kõigil, kes Eesti riigis midagi teha tahavad. Ma toon ühe näite. Kui sotsiaaldemokraadid lahkusid valitsusest, siis me jätsime ära ettevõtete tulumaksustamise. Selle peale ütlesid ettevõtjad, et nende investeerimiskindlus kasvas. Kui ma vaatan tarbijakindlust ja ettevõtete konjunktuuri hinnanguid, siis sealgi on viimase kahe, kolme, nelja aasta kõige parem konjunktuur. See tähendab seda, et need maksumuudatused on suurendanud nii ettevõtjate, tarbijate kui ka sektorite kindlustunnet. Ja see on fakt! Midagi teha ei ole, meeldib see meile või ei meeldi, inimeste kindlustunne on suurenenud. Minule see meeldib, mina olen optimistide poolel. See tähendab seda, et investeeritakse, luuakse uusi ettevõtteid, luuakse kõrget lisandväärtust ja antakse inimestele võimalusi. Isegi kui inimese palk on praegu väiksem, annab see talle lootust, et palgakasv jätkub. Kõrgema lisandväärtusega töökohad ja ettevõtted on neil käeulatuses. Nii et see on pigem kõigile kasulik, kui majandusel hästi läheb.

Lauri Läänemets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Me esitasime selle arupärimise selle pärast, et probleem on tõsine. Te tsiteerite siin meile kohaliku omavalitsuse [korralduse] seadust olukorras, kus me teame, et see seadus pole probleeme lahendanud, aga te ikka väidate, et kõik peaks nagu korras olema. 

Teiseks, täiesti absurdne retoorika on rääkida absoluutses vaesuses elava pere kohta, et tänu maksuküüru kaotamisele see pere võitis. Ei võitnud! See maksuküür ei puudutanud neid varasemalt ka. Te vist ei kujuta ette, millised need summad on, mida need absoluutses vaesuses elavad inimesed kätte saavad. Maksuküüru kaotamine ei andnud neile sentigi juurde. Ainuke asi, mis nende sissetulekut suurendas, oli tulumaksuvaba miinimumi tõstmine, mis tõesti sai kunagi koos sotsiaaldemokraatidega otsustatud. Te ütlete, et varsti on vähem lapsi[, kes elavad absoluutses vaesuses]. Teate, ka 5000 või 1000 absoluutses vaesuses elavat last on ikkagi väga palju. 

Me soovisime teada, kas valitsus kavatseb midagi konkreetselt teha, konkreetseid meetmeid, aga ma sain aru, et ei kavatse. Ma küsin teie käest uuesti. Kas valitsus kavatseb lisaks tavapärasele veel midagi teha, et neid lapsi aidata?

Aitäh! Kõigepealt selle pikema jutuosa kohta: ilmselt on meie kontseptuaalne lähenemine, kui laenata ühe kaasaaja riigimehe [sõnu], veidi erinev. Teie arvate, et vaesust on võimalik lahendada ainult toetustega. Mina arvan, et vaesust on võimalik lahendada nii, et anda inimestele paremad võimalused tööturul, tööhõives [osalemise kaudu], kõrgema lisandväärtuse, hariduse ja paljude muude võimaluste kaudu. See on minu kontseptuaalne lähenemine. Kui igaühel on võimalik ise olla oma saatuse sepp ja oma õnne valaja, nagu Paul-Eerik Rummo on kirjeldanud, siis selline riik peaks Eesti minu arvates olema. Mitte kujutama ette, et ütleme inimesele, et palun, siin on sulle toetus, ära tule vaesusest välja. Meie ülesanne peab olema luua selline majanduskeskkond, kus inimesel on paremad võimalused, kus ta saab hea hariduse, terve elu juurde õppida ja on sotsiaalselt mobiilne. See on vahe meie kontseptuaalses lähenemises. Selle [olen nüüd ära seletanud]. 

Teiseks, kindlasti me teeme veel. Tõstame toimetulekutoetust. Olen juba [maininud], et sellel aastal toimetulekutoetus tõusis ja tõuseb ka järgmistel aastatel. Astume haridus- ja majandus[valdkonnas] kõiki neid samme, mida on vaja, et inimestel ja peredel oleks lihtsam.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud peaminister! See imeline regionaalne majanduskasvu liider olemine ei vasta muidugi tõele. Mõni nimetaks seda ka valetamiseks. Lugu on ju selles, et [alates sellest ajast,] kui te raiskasite ära selle boonuse, mis te 2021. aastaks meie osalusega valitsuselt saite, ehk 8,5%-lise majanduskasvu, pole keegi mitte midagi tõsist ja usutavat majanduskasvu puhul näinud. See, mida te olete pakkunud, on olematu kiratsemine. 

Mis puudutab vaesust, siis see on süvenenud tööpuuduse kasvu tõttu, selle tõttu, et firmad lähevad ühtelugu kinni teie rohepöörde tagajärjel. Töötuse [määr] on väga kõrge ja see loomulikult kasvatab ka vaesuses elavate laste osa. Mis nõu te siis annate, kuidas töötuse [määra] langetada? Rohepööre viib inimesed ja firmad lihtsalt pankrotti. Kuidas teie siis seda teeksite? Kas te paneksite rohkem tuulikuid või?

Sellesse küsimusse oli ära peidetud mitu küsimust. Ma püüan neile jõudumööda vastata.

Esiteks, teie valitsuse pärand meile – ja Eesti riigile, Eesti rahvale – oli üks suur eelarveauk, suur must auk. Lasite eelarvereeglid lõdvaks, elasite ära reservid, siiamaani klatime seda. Nii et ma ei uhkustaks selle pärandiga. Seda esiteks. 

Teiseks, tuulikud. Nojah, neid oleks juurde vaja küll. Kui vaadata energia hinda 2022., 2023., 2024. ja 2025. aastal, siis näeme, et keskmine hind on tänu taastuvenergiale allapoole tulnud. Seda [suunda] oleks loomulikult vaja jätkata. Seda on vaja! Praegu, kui energia hind on kõrge, [on väga paljud seda meelt], et ehk ei ole mõistlik pidada sõda uute ja soodsamate tootmisvõimsuste vastu. Aga ma kardan, et küllap see selleks ajaks ununeb, kui ilmad lähevad soojemaks ning päike ja tuul toodavad, siis algab jälle EKRE tohutu marss uute tootmisvõimsuste vastu. 

Ma ei olegi lõpuni aru saanud, mis see teie kontseptsioon on. Ma tean, et Isamaa plaan on veel Auveresid juurde teha, sellest ma olen aru saanud, aga sellest, mis see teie energeetikaplaan on, ei ole ma lõpuni aru saanud. Aga küllap te jõuate seda seletada. 

Nüüd, mis puudutab vaesuse vähendamist, siis seda ma olen erinevate numbrite ja faktide abil juba päris palju selgitanud, aga kordan olulisima üle. Minu hinnang on selline, et kõigil Eesti inimestel läheb paremini, kui me suudame majanduses luua sellised reeglid, et Eestisse investeeritakse, siin luuakse nutikamat tööstust, kõrgema lisandväärtusega töökohti ning meil on oskused ja võimalused sellest osa võtta. See tähendab seda, et inimene ise saab paremini hakkama. Sellist Eestit tahaks, mitte sõltuvust toetustest ja lootmist sellele, mida lahke valitseja jagab, ehkki viimasel aastal on seegi konkurss olnud avatud. Loodame, et see konkurss väga kaua ei kesta.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Ausalt öeldes selline ilukõne selle kohta, kuidas maksuküüru kaotamine aitab absoluutses vaesuses elavaid lapsi ja üldse seda jõukuse muret lahendada – kogu austusest teie vastu, see on kas äärmiselt elukauge jutt või puhtalt teie erakonna retoorika, mille puhul te olete otsustanud, et iga viimnegi võimalus, iga viimnegi küsimus tuleb sellele teele juhtida ja sel teemal vastata. Tegelikult on need küsimused päris tõsised ja see probleem on ju reaalne. Kui meil praegusel ajal, kus on niigi raske ja keeruline olukord, nii vaimse tervise vaates kui ka sotsiaalselt keeruline olukord, on absoluutses vaesuses elavate laste hulk päriselt kasvanud – te võite rääkida, et kümne aastaga on see langenud; tore, et me kolmekümne aasta [taguse ajaga] ei võrdle! –, siis peaks valitsus midagi ette võtma. Kogu austusest teie vastu ja teie ministrite vastu, ma ei näe, et seda tehtaks. Ei ole suurendatud lapsetoetusi ja toimetulekutoetust suurendati minimaalselt, meie ettepanek lükati tagasi. Aga mingeid meetmeid ei ole. Perepoliitikas samamoodi: analüüsitakse, arutatakse. Kas te päriselt ei näe, et see on teie murekoht? Teie [ülesanne] on samme astuda, mitte ainult rääkida, kuidas tõusev vesi tõstab kõiki paate.

Aitäh, hea küsija! Kogu austusest teie vastu – kui me selliseid väljendeid üksteise suhtes kasutame, muidugi suhtleme igal juhul lugupidavalt –, teie mure oleks kindlasti siiram, kui me ei räägiks aastast, kui te ise olite valitsuses. Selle teema te avastasite pärast valitsusest lahkumist. Seda esiteks. 

Teiseks, kui ma vaatan viimast kümmet aastat – statistikat tõesti vaadatakse pikemalt –, siis [on näha, et] vaesus on vähenenud. Viimasel aastal on kasvanud absoluutne vaesus, nagu ma juba ütlesin. Kasvanud on alampalk. Alampalk on kasvanud ja kasvab kiiremini kui paljudes teistes riikides. Toimetulekutoetust oleme tõstnud ja tõstame veel koos elukalliduse [tõusuga]. Astume erinevaid samme, et majanduses oleks lihtsam, tekiks juurde kõrgema lisandväärtusega töökohti, ja et ka hariduse [omandamisel] oleks inimestel paremad võimalused. Need ongi need lahendused, mis aitavad inimesi vaesusest välja. Need on need lahendused, mis aitavad inimestel tulevikus paremini hakkama saada. 

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Ka mina ei mõista teie arrogantsust ja ükskõiksust selle teema käsitlemisel, õigemini vastustes, mida te esitate. Me räägime ligi 12 000 lapsest. Ma mõistan, et teie võib-olla ei tea ega tunne neid lapsi ja peresid, kellest me siin räägime, aga mina tean. Oma vastustega te – vabandust väljenduse pärast – sülitasite nende inimeste probleemide ja [katsumuste] peale. Ma arvan, et see ei ole peaministrile kohane. 

Aga ma annan teile veel ühe võimaluse rääkida nendest tegevustest, mida teie valitsus päriselt plaanib teha perede toetamiseks. Ma keskendun seekord teenustele. Ka eelmine küsimus, mille austatud kolleeg esitas, oli suunatud just sellele. Te ütlesite, et teie näete, et teenused on need, mis inimesi aitavad, mitte toetused. Ka sotsiaaldemokraadid ei arva, et inimesed peaksid elama toetustest, aga see on viis aitamaks neid, keda muu ei aita. 

Räägime teenustest. Me oleme seni kuulnud teie valitsuselt ainult seda, kuidas inimeste omaosalus erinevate teenuste puhul suureneb. Jään ootama sisukamat vastust.

Aitäh! Esiteks lükkan kindlasti ja kategooriliselt ümber väite arrogantsist, seda pole siin grammigi. Ja teie küsimus oli pigem parteiliselt laetud. Ma arvan, et parlamendis võiks paremat suuta. Seda esiteks. 

Teiseks, ma kirjeldasin neid meetmeid. Läbi ajaloo suurim maksureform. Ma saan aru, et sotsiaaldemokraatidele see mõte ei meeldi, see justkui ei meeldi teile selle pärast, et teie olite selle astmelise tulumaksu loojad, aga tegelikult puudutab see keskmist pereisa ja keskmist peret väga palju. Kui majandusse jääb rohkem raha ja inimestele jääb rohkem raha kätte, siis on neil lihtsam. Kui sa oled väiksema palgaga töötaja, siis nagu ma enne kirjeldasin – sellepärast ma Jaak Valgele vastates lugesingi kõik need faktid üksikasjalikult ette –, ka alampalk on oluliselt tõusnud. See on vähendanud nendesamade [vaesus]riskis elavate inimeste hulka. Samamoodi kirjeldasin enne, kuidas sotsiaalkaitsesüsteem on aidanud vähendada vaesuses elavate laste hulka ligikaudu 2,8 korda, tänu sellele, et meil on toimetulekutoetused ja peretoetused, teenused lastega peredele, kui teenustest rääkida. Kõik need faktid on teile antud. Samamoodi ütlesin, et toimetulekutoetust, mida me tõstsime sellel aastal, tõstame ka järgmistel aastatel, et elukalliduse [tõusuga] kaasas käia ja aidata neid inimesi, kes abi vajavad. 

Ma ütlen, et me teeme kõik, mis vähegi võimalik. Riigieelarve on täna 4,5%-ga miinuses, mis tähendab seda, et me anname ära rohkem raha, kui meil [eelarves] on. See raha läheb riigikaitsesse, läheb haridusse, läheb ka teenustesse, läheb igale poole. 

Selles ei ole grammigi arrogantsi. See on lihtsalt kindel teadmine, et inimestele tuleb anda paremad võimalused ise endaga hakkama saada ja hästi hakkama saada, mitte elada selles retoorikas, nagu teile väga meeldib, et toetused on kõige lahendus.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud peaminister! Te tõesti toetute läbivalt majanduskasvule ja tööhõivele kui millelegi, mis võiks lapsed vaesusest välja tuua. Võib-olla teatud abstraktsiooni tasemel ja pikas perspektiivis on teil õigus, aga me küsime spetsiifiliselt laste vaesusest väljatoomise kohta. Näiteks, kui laps läks kooli 2021. aastal, siis oli majanduslangus. 2022. aastal oli majanduslangus, 2023. ja 2024. aastal ka. Lapsel on juba algkool lõpetatud. See, kas ta saab huvihariduses osaleda, millist tuge ta saab, kas ta saab seda koolist, omavalitsusest või mujalt – tal on seda tuge praegu vaja. Neid aastaid ei saa hiljem tasa teha. 

Meie vanade inimestena võime majanduskasvu oodata, et teha otsuseid, millel on oluline eelarveline mõju, aga need lapsed ei saa seda oodata. 12 000 last ei ole väga suur sihtrühm. Neile suunatud meetmeid on vaja. Eelmisel nädalal siin saalis esitletud inimarengu aruanne tõi samuti esile, et vanemate sissetulek on üha enam seotud laste haridustulemusega ja Eesti andmed näitavad, et nelja aasta jooksul on see seos oluliselt tugevnenud. Millised on teie järgmised sammud?

Aitäh, hea küsija! Ma siiski pean selle ära mainima ... Ma veel kord tänan selle eest, et te möönate, et tõepoolest, tuleviku jaoks on majanduse käekäik oluline, nagu on oluline ka hea haridus, et iseenda tulevikku määrata. Ma arvan, et selles me oleme ühel nõul. Kui nüüd vaadata aastaid 2021, 2022 ja 2023, siis ma julgen öelda, et sel ajal olid ka sotsiaaldemokraadid valitsuses. Saate iseenda käest küsida, mis samme me siis astusime. 2022. aastal näiteks oli absoluutse vaesuse [määr] Eestis kõrgem kui 2024. aastal. Kordan, 2022. aastal oli absoluutse vaesuse [määr] kõrgem kui 2024. aastal, kui vaadata ajalist joont. 

Ja sammud, mida me astume – ma juba lugesin neid ette. Maksumuudatusi ma ei hakka üle kordama. Alampalga tõus, nagu ma kirjeldasin, on olnud kümne aasta vältel keskmiselt circa 8% [aastas]. Ma arvan, et see on sotsidele väga südamelähedane. Võrreldes 2016. aastaga on alampalk kasvanud 106%. Toimetulekutoetust tõstsime ja tõstame veel. Ma olen ka varem öelnud, et toimetulekutoetust me tõstame, ja see on suunatud just nendele inimestele, kellel on toimetulekuga raskusi. Haridusse tuleb panustada. Eesti riik panustab väga palju haridusse. Nii palju, kui meil raha on, tasubki sellesse panna, et lastel ja noortel oleks parem tulevik. Lisaks astume veel samme. Kui te olete tähele pannud, siis see, mida me koos ettevõtjatega teeme, [avaldab] mõju nüüd ja kohe. See tähendab seda, et nende laste vanemad, kes käivad tööl, saavad kõrgema palgaga paremat tööd, millel on kõrgem lisandväärtus. See parandab ka perede käekäiku.

Anti Allas, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Austatud peaminister! Kõigepealt, peres, kus ema ja isa saavad keskmist palka, ei ela üldjuhul lapsed absoluutses vaesuses, nii et seda ei ole teil mõtet sealt puldist mitmeid kordi korrata. Seal peres sellist [vaesust] lihtsalt ei olegi. Te mainisite, et eelarve on mitme miljardiga miinuses. Riigieelarve on mitme miljardiga miinuses ka selle tõttu, et te leidsite, et meile, Riigikogu liikmetele tuleb teha olukorras, kus eelarve on mitme miljardiga miinuses, 1840 euro suurune maksukingitus. 

Lasteombudsman on öelnud, et lastel puuduvad võimalused enda olukorra muutmiseks ja väga oluline on tagada [lastele] igakülgsed arenguvõimalused. Kuidas kavatseb valitsus neid igakülgseid arenguvõimalusi tagada? See ei ole ju [pelgalt] perele raha kätte andmine, vaid see võiks olla [korraldatud] nii, et koolides oleksid lastele tagatud igakülgsed võimalused. Täna seda tagatud ei ole. Äkki ikka mõtleks selles suunas, et kellelegi ei tehtaks kingitusi, vaid lapsed saaksid koolis teistega võrdsed võimalused?

Aitäh, hea küsija! Ma arvan, et teie küsimus osutas õiges suunas. Seda ma olen püüdnud öelda headele küsijatele ja teie kolleegidele ka. Aitäh selle viite eest, eks see aitab seda paremini selgitada. Tõepoolest, ega lapsed ise seda ju muuta ei saagi, enne kui nad saavad suureks. Muutus saabki tulla sellest, kui nende vanematel läheb tööturul paremini. Ja seda me üritamegi ju teha, seda me koos ettevõtjatega teemegi. 

Kui te küsite majanduskasvu numbrite kohta, siis eelmisel aastal oli väike, aga armas kasv pärast kõiki neid aastaid, kui seis on olnud vilets. Selle aasta puhul saan ma tugineda prognoosidele, sest me ei tea veel, kuidas see aasta läheb, aga keskpanga ja kommertspankade prognooside kohaselt on kasv umbes 2–3,5%. Hinnatõus, mis on olnud väga suur, aastaid tagasi 19%, siis 9%, vahepeal üle 3%, eelmisel aastal alla 5%, jääb umbes 3% kanti – seegi langeb. Lisaks, kui te küsite haridus[valdkonna] kohta, siis Eesti paneb haridusse väga-väga palju raha. Just panime haridusse raha juurde pedagoogide palkadeks. Ja teeme ka muid samme. 

Mis puudutab erinevaid teenuseid, siis sellepärast ma kohalikele omavalitsustele viitasingi. Kohalike omavalitsuste tulubaas on kenasti kasvanud. Nende ülesanne on neid teenuseid pakkuda, see on kohaliku omavalitsuse ülesanne.

Martin Helme, palun!

Aitäh! No siin on statistikaga kõvasti manipuleeritud, mis on Reformierakonna puhul niisugune tavaline postkommunistlik harrastus. Sa siin enne rääkisid, et Reformierakond päris EKRE valitsuselt hirmsa musta augu. Tegelikult on nii, et riigivõla suurus oli 15% SKP-st, aga teie kahekordistasite selle viie aastaga enam kui 30% peale. Peaaegu 7 miljardi euro võrra olete auku [suuremaks] teinud. Te räägite siin sellest, et tõusev vesi tõstab kõiki paate, ja [lubate] 800 eurot rohkem raha kätte, aga inimesed said selle aasta esimesel kuul 400-, 500-, 600-, 700-eurosed elektriarved. Nii et sellest tõusvast veest ei ole kellelgi midagi järele jäänud. 

Mis puudutab laste absoluutset vaesust ja kogu absoluutset vaesust, siis 2021. aastal, kui Kaja Kallas alustas, elas meil absoluutses vaesuses 1,4%, nüüd 3,3% [elanikkonnast]. Kaja Kallase [valitsuse algusajal] elas absoluutses vaesuses 1,3% lastest – see oli see, mille ta sai [päranduseks] hirmsalt EKRE valitsuselt –, nüüd 4,5%. 

Mina tahaksin ikkagi küsimusele vastust saada. Mart ka mainis enne, et selle aasta poolteise kuuga on Eestis 11 inimest surnuks külmunud. Neid [enam] ei lohuta see tõusuvesi, mis tuleb. Neid ei lohuta see, nagu siin Reili või Riina ütles, et vanadel inimestel on aega oodata. Nemad ootasid oma kodus surma ja külmusidki surnuks. Kuidas me seda probleemi lahendame? Valitsusel ei ole ju plaani.

Teie jutus oli jälle mitu erinevat liini, aga eks ma püüan neid jõudumööda harutada. Kõigepealt, kui 2017. aastal – see oli vist Isamaa eestvedamisel – ei oleks eelarvereegleid lõdvemaks lastud ja headel aegadel reserve [ära kulutatud], siis ei oleks järgnevatel valitsustel tulnud kehtestada täiendavaid makse järgmiste kriiside ületamiseks. Kuidas ma ütlen? Kas kellelegi tõesti tundub, et mis iganes valitsuses tuleb rahandusminister hommikuti kabinetti ja ütleb, et kehtestaks [õige] inimestele uue maksu? See on rahanduslik reaalsus, mille loomises teiegi osaline olite. Mina teie asemel seda pärandit [suure] uhkusega ajalooraamatusse ei kirjutaks. Seda esiteks. Aga jah, ehk saame selle pildi ka paremaks.  

Teiseks, kui te küsite, kas meil on plaan, siis jah, see plaan peegeldub ka majanduspildis. Me töötame koos ettevõtjatega, erinevate tööstuste ja [majandus]harude [esindajatega] selleks, et Eestisse tuleks uusi investeeringuid, et investeeritaks täiendavasse lisandväärtusse ja et Eesti inimesed saaksid kõrgema palgaga paremat tööd. See on põhiline marker, mis kirjeldab, kuidas inimesed hakkama saavad. Kui sul on hea töö ja sa saad oma töö eest korralikku palka, siis see on palju-palju parem võimalus iseendaga hakkama saada kui arutada mis tahes toetuste võimalust. Meil on kindlasti plaan ja päris hea plaan.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Austatud peaminister! Te räägite tulevikulootustest, aga meie räägime süvavaesuses elavatest lastest. Laste vaesuse leevendamine eeldab süsteemset ja andmepõhist lähenemist. Absoluutne vaesus ei kujune üleöö ning selle vähendamine nõuab nii ennetavaid kui ka kiireid leevendusmeetmeid. Oluline on hinnata, kas riigi poliitika arvestab piisavalt laste tegelikke vajadusi ning kas otsused põhinevad ajakohastel ja terviklikel andmetel. 

Minu küsimus on selline. Millist ajakohast ja detailset andmestikku kasutab valitsus laste absoluutse vaesuse jälgimiseks ning kui sageli [antakse] ülevaadet meetmete mõjust ja tulemuste muutumisest?

Aitäh! Meie kasutame kõiki statistilisi andmeid ja näitajaid, mis meil saada on. Kindlasti saame täiendavat informatsiooni ka süvauuringutega. Kui teil on selle vastu täpsem huvi, siis ma saan paluda, et Sotsiaalministeerium teiega seda informatsiooni jagaks. Ilmselt on see parlamendiliikmetele kättesaadav, meil ei ole eraldi statistilist pilve, mida keegi ei tohiks näha. Vastupidi, ma hea meelega annan selle [palve] edasi. Need andmed on teile kindlasti kättesaadavad. Seda esiteks.  

Teiseks, vahepeal on laekunud üks uudis, mis on kindlasti oluline. Just praegu tuli uudis, et tööandjate keskliit ja ametiühingud leppisid kokku uues alampalgas. Ma loen siit, et alampalk tõuseb kaks korda kiiremini prognoositud hinnatõusust ja veerandi võrra tempokamalt keskmisest palgast. Nii et tõepoolest, hästi ajastatud uudis, täpselt selleks aruteluks. Need, kellel on elu keerulisem või väiksem palk – alampalk [tõuseb] kiiremini kui mis tahes hinnad ja muud [kulud]. 

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea peaminister! Te olete päris mitmele laste absoluutset vaesust adresseerivale küsimusele vastates korranud, et inimestel aitab paremini hakkama saada see, kui majandus areneb ja rajatakse uusi ettevõtteid ja tööstusi ning luuakse uusi töökohti. Aga olgem ausad, selles olete te ju nii peaministri kui ka erakonnajuhina totaalselt läbi kukkunud. Pealegi soovite te tuua Eestisse hoopiski odavamat välistööjõudu, kuigi juba praegu me näeme kohapeal suurt [tööpuudust], eriti noorte hulgas. 

Ma palun teil korraks keskenduda ja mõelda selle probleemi sisule, mida see päevakorraküsimus [käsitleb]. Täna, aastal 2026 elab Eestis 12 000 last absoluutses vaesuses. Viimased viis aastat on Reformierakond [hoidnud] peaministri portfelli. Palun öelge, millised on teie kui valitsusjuhi konkreetsed ettepanekud lähiaja tegevusteks, et lapsed absoluutsest vaesusest välja tuua.

Aitäh, hea küsija! Mulle tundub, et te vist ei kuulanud enne oma kolleegi Anti Allase mõttekäiku. Ma arvan, et tema mõttekäigus oli hea üdi sees. Ta ütles nimelt seda, et ega lapsed ise ei saa ennast vaesusest välja tuua, selleks peab nende vanematel minema paremini. Ma arvan, et tal on õigus. Mina olen temaga samal arvamusel. Kui laste vanematel, ükskõik millises peremudelis nad parajasti elavad, läheb paremini, siis läheb ka lastel paremini. 

Teine marker lisaks tööturule, tööhõivele ja kõrgele lisandväärtusele on see, milline on haridussüsteem ja haridussüsteemi võimalused. Näiteks eestikeelsele haridusele üleminek. Ma meenutan, et segregatsiooni ehk sedasama nõiaringi, mis [toob kaasa] kehvemad võimalused hariduses, ülikoolis ning hiljem ka tööturul ja elukohavalikul, on aastaid uuritud. Õnneks Eesti riigis me selle segregatsiooni nõiaringi lõhume – needsamad kirjeldused, mis ma enne [andsin], kuidas inimestel läheb. 

Kui vaadata ajalist trendi, siis ma pean teile siiski ütlema, et kümne aastaga on absoluutses vaesuses elavate laste arv vähenenud 1,8 korda. See [näitaja] on ikkagi allapoole läinud. Kui võrrelda 2022. aastaga, siis 2022. aastal elas absoluutses vaesuses 3,5% Eesti inimestest, sellel aastal 3,3%. Suhteline vaesus on ka vähenenud. Võrdlusaastal absoluutne vaesus küll veidi kasvas, nagu ma ütlesin, praegu on see 3,3%, võrreldes 2022. aastaga, kui see oli 3,5%. 

Ja mis puudutab inimeste toimetulekut, siis teie kolleegidele ma juba kirjeldasin, et just praegu, kui me seda punkti arutame, on sotsiaalpartnerid alampalga tõusus kokku leppinud ja andnud sellest ka avalikkusele teada. Alampalk, mis puudutab 3–5% tööturul osalevatest inimestest ehk väiksema sissetulekuga inimesi, tõuseb kiiremini kui hinnatõus ja kasvab kiiremini kui keskmine palk. Ütleme nii, et kui majanduses on pilt parem, nagu ta paistab olevat, siis läheb kõigil inimestel paremini ja see aitab kindlasti ka neid peresid, kellel on majanduslikult keerulisem. 

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea peaminister! Te purjetate siin majanduskasvu peal. Eelmine aasta tõi väikese tõusu, 0,9% majanduskasvu. Selle aasta majanduskasv on planeeritud ju põhiliselt laenuraha toel, just selleks, et seda maksuvaba miinimumi tõsta. 

Aga kui konkreetsemalt vaadata, siis praegune valitsus koostöös sotsidega võttis ju suurperedelt ära peretoetuse. See on oluline põhjus, miks lapsed on absoluutses vaesuses. Ja teistpidi, äkki oleks mõistlik üle vaadata koolitoidu osa. Kui te peate haridust tähtsaks, siis lastele on ju olulised ka koolitoit ja koolilõuna, sinna võiks lisaraha suunata. Võib-olla võtta [siit] kaasa mõni hea mõte koolitoidu ja huvihariduse kohta, et lapsed oleksid kehaliselt aktiivsed ja täis kõhuga. 

Aitäh! Kõiki häid ettepanekuid võime alati kaaluda ja arvesse võtta. Ma tänan heade ettepanekute eest! Aga majanduskasvu kohta ma siiski ütlen, et kui majanduspilti vaadata, siis [näeme, et] Eestis liigutakse [üha rohkem] kõrgema lisandväärtusega tootmise poole. Meil ei maksa ennast kehvemaks mõelda, kui me oleme. Kui vaadata erinevaid sektoreid – ükskõik millist sektorit või tööstust, näiteks metsandust, põllumajandust, masinaehitust, start-up'e, mis iganes sektoreid –, siis [näeme, et] igal pool investeeritakse uutesse tehnoloogiatesse ja päris hoolega. Kui vaadata numbreid, siis [näeme, et] teadus- ja arendustegevusse on viimastel aastatel panustatud väga korralikult. Nii et ma julgen öelda, et need seemned, mis praegu mulda pannakse, muu hulgas näiteks kriisi ajal uutesse sektoritesse investeerides, annavad mitme aasta pärast päris korraliku tulemuse. [Kui küsida,] kuidas Eesti majandusel ja Eesti rahval läheb, siis mina olen selles suhtes võib-olla veidi optimistlikum. Ju ma olen loomu poolest optimistlikum kui teie opositsioonis olles. Mina arvan, et järgmistel aastatel läheb päris kenasti, vähemalt majanduspildil.

Rain Epler, palun! 

Aitäh, härra juhataja! Härra peaminister! See oli vist möödunud nädalal, kui Lauri Hussar oli puldis ja andis minu arust kolleeg Helmen Kütile soovituse küsida üks konkreetne lühike küsimus. Ta arvas, et siis peaminister vastab. Ma siis täna proovin jälle seda metoodikat. 

Te olete täna oma vastustes rääkinud palju sellest, mis kõik juhtus enne 2021. aastat, kui Reformierakond võimule sai. Korra rändasite ka aastasse 2017. Mis võiks teie arvates olla see periood pärast ühe erakonna võimule tulemist, kui on mõistlik rääkida tema otsuste mõjudest, mitte enam rännata ajas kogu aeg tahapoole ja tahapoole, sest aeg jällegi rändab, nagu te teate, ikkagi edasi? Te lähete järjest pikema perioodi taha ja kõiges on süüdi eelmised valitsused. Öelge, mis on see ajaperiood, misjärel võiks juba hinnata enda tegevust.

Aitäh! Te olete muhe küsija, selles pole kahtlust. Kõigepealt [ütlesite], et üks küsimus, ja siis oli minutiline rännak ümber maakera. Ma püüan siis lühemalt vastata. Ma ütleks, et halbade otsuste mõju on üsna peatselt näha. See astmeline tulumaks, mis nüüd tühistada tuli, oli üsna vilets. Isegi osalistel endil tuli puna palgele. Väga hea, et see sai tühistatud.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Peale [pere]toetuse kärpimist on tekkinud tõsised toimetulekuraskused 38%-l üksikvanemaga peredest ja 4%-l kahe vanemaga peredest. 3% lastest elab leibkonnas, kus on isegi toasooja eest raske maksta. 13 400-l kuni 16-aastasel lapsel on raskusi toidu ja riiete [eest maksmisega], rääkimata vaba aja veetmise [võimalustest]. Ma kuulsin teie vastustes väga palju väljendit "kohalik omavalitsus": KOV peab seda tegema, KOV peab teist ja kolmandat tegema. Samas kärpisite huvihariduse rahasid kuskil poole võrra. Kas te arvate, et kohalikud omavalitsused tõesti peavad kõikide nende möödalaskmiste kiuste, mis valitsus on teinud, saama hakkama selle rahaga, mis te nendele oma jutu järgi suunate? Väga palju tegelikult seda ei ole. Kuidas peavad need kohalikud omavalitsused hakkama saama?

Aitäh! Nojah, ütleme nii, et ma saan aru, et opositsiooni ülesanne on kasutada teemat, mis on tõsine, emotsionaalselt ära ja esitada väiteid valitsuse arrogantsuse kohta. Seda püüavad siin kõik jõudumööda teha. Aga püüan selle retoorika korraks kõrvale jätta. Ma saan aru, et opositsioon ilma selleta ei saa, mis teha. 

Omavalitsuste puhul ma muidugi meenutan, et riik on viimastel aastatel läbi elanud päris palju kärpeid. Olen ma omavalitsuste kohta kuskilt kuulnud, et keegi on midagi kärpinud? Tallinnas vist Jevgeni Ossinovski juhitud linnavalitsus või koalitsioon midagi kärpis. (Saalist täpsustatakse.) Võrus ka. Kuulen, et Anti Allas ütleb, et Võrus ka. Sellist asja, mida riigis on tehtud, et me oleme võtnud [eesmärgi] kolme aastaga 10% kärpida, ma naljalt ei ole kuulnud. Kui me vaatame erinevaid võimalusi, siis mulle tundub, et mitmed omavalitsused elavad tihtipeale kordades paremini [kui riik] ja kasutavad oma ressursse võib-olla mitte sellisel viisil, nagu mulle meeldiks. Aga ma saan rääkida ikkagi riigi nimel. Omavalitsuste ülesanne abivajajaid aidata on juba vanast ajast ja tuleb tegelikult põhiseadusest. Ega see kuidagi ei erine. 

Nüüd, mis puudutab valitsuse möödalaskmisi, siis ma arvan, et me võime neist rääkida, neid on olnud eri valitsuste ajal igasuguseid. Mina arvan, et maksulangetus ja sellesama astmelise tulumaksu või maksuküüru kaotamine on olnud üks suurimaid õnnestumisi. Eelarve minnalaskmine vahepealsetel aastatel, reservide ärakasutamine ja kriisideks mittevalmistumine on olnud suur möödalaskmine. Ka selle astmelise tulumaksu kehtestamine on olnud suur möödalaskmine. Hea, et meil õnnestus see ära muuta. 

Ma arvan, et ka omavalitsustel on siin roll. Omavalitsused ei ole elanud sellisel kärperežiimil nagu riik. Need on kaks erinevat asja. Ma arvan, et omavalitsustel on kohustus inimesi aidata. Riik on nii trimmi tõmmatud kui võimalik ja teda tõmmatakse veel. Maa- ja Ruumiametis vähendati töötajaid viiendiku võrra, ka töötukassas lasti lahti umbes viiendik töötajatest, kes läksid töötukassa teenuseid proovima, Statistikaamet pakitakse kokku ja kolitakse majast välja. Neid uudiseid tuleb veel. Me paneme kinni kontoreid, jätame investeeringud ja remondid tegemata, tõmbame koomale. Nii et kui te leiate mõne omavalitsuse, kus toimetatakse samamoodi, siis andke teada, huviga vaatan.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Auväärt valitseja! Kas te olete mõelnud selle peale, et kutsuda Stenbocki majja üks rühm absoluutses vaesuses elavaid lapsi? Te saaksite rääkida neile maksuküüru kaotamise edust, seemnete mulda panemisest ja sellest, kuidas Eestis läheb elu paremaks. Kas te olete mõelnud selle peale? Siis te näeksite neid lapsi, nad on ka meie inimesed, ja saaksite neile rääkida sama juttu, kostitaksite neid võib-olla natukene. Olete te mõelnud selle peale?

Aitäh, hea küsija! Lapsed käivad Stenbocki majas tihti ekskursioonil, aga neid ei kutsuta sinna sotsiaalse sissetuleku järgi.

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Räägime siis maksuküüru kaotamisest. Me saame ju aru, et need, kelle kuupalk on 1200 eurot või rohkem, said jaanuarikuus 150 eurot rohkem, no natuke rohkem kui 150 eurot. Võib öelda, et neile on see loomulikult hästi positiivne uudis. Küsimus on aga selles, et nendesamade absoluutses vaesuses elavate laste vanemate või üksikvanemate sissetulekud jäävad sellest summast allapoole. Kas see on õiglane, et need, kelle palk on näiteks 5000 või 10 000 eurot, hakkavad saama kuus 150 eurot rohkem, aga need, kelle lapsed elavad absoluutses vaesuses, seda juurde ei saa, sellepärast et nende palk on lihtsalt liiga väike?

Aitäh, hea küsija! No tulumaks on ühetaoline, mis tähendab seda, et kui inimese palk on suurem, siis absoluutsummas maksab ta ka rohkem makse, millest me peame riiki ja sotsiaalsüsteemi üleval. 

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Kui inimene saab [Eesti] keskmist palka või alla selle, siis põhivajadusteks kulub tal [oma palgast] rohkem raha kui sel inimesel, kes teenib üle keskmise. See on ju selge ja arusaadav. 

Vaatame viimast ERR-i intervjuud, mis oli tehtud härra Neiveltiga. Mida praegune valitsus tegi? Tõstis vaestel makse selleks, et rikkamatele anda. See oli tema hinnang selle kohta, mis puudutab maksuküüru kaotamist. See on seesama küsimus, mida ka hea kolleeg Vadim Belobrovtsev küsis, et kas see oli ikka õige tegu. Sellega te ju leevendust nendele inimestele, kes seda leevendust vajasid ja endiselt vajavad, ei pakkunud. 

Üks [asi], mis üleüldist absoluutset vaesumist ja laste vaesumist otseselt mõjutab, on kõik need ühisdeklaratsioonide [kaotamised], intresside mahaarvamise [lõpetamised] ja nii edasi. See on teie otsuste [tagajärg]. Kas te ei arva, et vähemalt selle, mis puudutab seda deklaratsiooni osa, me peaksime tagasi keerama? Ma mõtlen tuludeklaratsiooni.

Aitäh! Indrek Neivelti suuri mõtteid ei ole lugenud ja ei kavatse selle peale aega kulutada. Seda esiteks. 

Teiseks, astmelise tulumaksu kaotamine oli minu meelest väga õige otsus. See, et panna Eesti riigis põhiline maksukoormus keskmise palga saajale[, ei ole minu arust mõistlik]. Ma mõtlen huviga, et kui Keskerakond, Isamaa ja sotsiaaldemokraadid kunagi seda astmelist tulumaksu tegid, siis huvitav, mis koht see oli, kus [leiti], et Eesti riigi põhiline rikas on keskmist tulu teeniv inimene. Täitsa huvitav! Hiljem kaitsesite veel seda siin saalis väga uhkelt, öeldes, et mitte mingil juhul ei tohi seda astmelist tulumaksu ära kaotada, Eesti riigi põhiline maksukandja peab olema keskmise palgaga inimene. Väga huvitav! See tähendab seda, et õpetaja, politseinik, päästja või kes iganes, kes saab keskmist palka, ehk keskmine pereisa ja keskmine pereema peaksid olema need, kellel on kõige kõrgem maksukoormus. Ma ei arva, et see on mõistlik. Ma arvan, et selle kaotamine oli mõistlik tegu.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Ma arvan, et me oleme siin täna kuulnud päris palju vastuseid, [kus on räägitud sellest], et kui vanematel läheb paremini, siis läheb ka lastel paremini. See on loomulikult tõde ja selle poole me peaksime liikuma. Aga kui ikkagi jääb ühiskonnas neid isasid ja emasid, kellel ei lähe paremini, ja nende lapsed jäävad vaesuslõksu, siis mida me neile lastele ütleme? Öelge oma vanematele, oma isale ja emale: tee rohkem tööd, näe rohkem vaeva, sest mina tahan ka saada head haridust, tahan ka huviharidusele ligi pääseda! 

Ma küsin sellest lähtuvalt. Siinsamas saalis oli neljapäeval inimarengu aruande tutvustus, kus räägiti hariduslikust ebavõrdsusest ja sellest, kuidas see mõjutab laste hilisemat elu, mismoodi see võimendab vaesust ja kuidas see võimendab kuritegevust. Kas Vabariigi Valitsus teeb iga kahe aasta tagant ilmuva inimarengu aruande järelduste põhjal ka mingeid konkreetseid plaane, kuidas nende teemadega edasi minna?

Aitäh! Kõigepealt, minu meelest on olnud väga hea debatt, hoolimata sellest vahepealsest retoorikast. Kindlasti ma kuulen seda retoorikat kohe veel. Mulle väga meeldib, et me oleme selle arupärimise vastamise käigus jõudnud ühele lehele. Minu meelest on see tunnustust väärt. Jah, mina tõepoolest arvan seda, mida Anti Allas ja teie sõnastasite, et peab tagama, et vanematel ehk Eesti inimestel läheks paremini ja siis on ka perede ja laste käekäik parem. Tõepoolest, nii see ju on. Lapsed ise ei saa ennast vaesusest välja tuua. Eesmärk peab olema, et vanemate sissetulekud ja palgad oleksid suuremad ja nende töö oleks kõrgema lisandväärtusega. 

Ja selle nimel me ju pingutame. Miks me teeme seda kõike, mida me koos ettevõtjatega teeme? Selle pärast, et ettevõtjad investeeriksid kõrgemasse lisandväärtusse. Miks me pingutame selle nimel, et teadus- ja arendustegevusse rohkem raha panna? Just nimelt selle pärast, et tulevikus oleks meil kõigil parem. Miks me algatame Eestis AI-hüppe? Just selle pärast, et inimestel oleksid [paremad] oskused, Eesti majandus jõuaks järgmisesse liigasse, meie pered ja kõik inimesed Eestis saaksid kõrgema lisandväärtusega tööd ning jõukus kasvaks. Ainult jõukust kasvatades on võimalik kõigil inimestel paremini hakkama saada. Ei ole võimalik ringi jagada vaesust. Loodavat jõukust on võimalik ringi jagada, seda saab teha. 

Kui te küsite, mida inimeste jaoks tehakse, siis [kordan] veel kord üle. Haridussüsteem. Minu vankumatu usk on, et haridussüsteem annab selleks kõigile head võimalused. Eestis on hea haridussüsteem, aga kindlasti saab sinna rohkem panustada. Eestikeelsele haridusele üleminek, korralik juurdepääs huviharidusele, omavalitsuste panus. Alampalga tõus [aitab] neid, kellel on keeruline. Nagu me just tuvastasime, tõuseb see [hindadest ja keskmisest palgast] kiiremini. Toimetulekutoetuse kasv, et aidata neid, kellel on abi vaja, ja veel paljud muid teenuseid ja meetmeid. Nii et seda kõike me teeme, et aidata inimesi, ka neid inimesi, kellel kohe ei ole head töökohta. Kui Eesti majandusel läheb paremini, siis tekib uusi kõrgema lisandvääritusega töökohti ja meil kõigil on paremad võimalused. Selle nimel me ju pingutamegi.

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Enne, kui me läheme läbirääkimiste juurde, on käsi püsti Tanel Kiigel. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Lugupeetud Riigikogu esimees! Me oleme kohati ka varem arutanud seda, mis hetkel on Riigikogu esimehele kohane reageerida, kui puldist esitatakse otsesõnu valeväiteid. Avalikkus kuulab ju. Et teil oleks lihtsam vastata, toon konkreetse näite. Peaminister väitis, et kunagi otsustati, et keskmise palga saaja hakkab rohkem maksma. Tegelikult oli tol ajal, kui see maksureform rakendus, keskmine palk 1200–1300 euro juures. Rahandusministeeriumi arvutuste kohaselt – harin siin peaministrit ka – võitis sellest toona umbes 80% Eestimaa inimestest, ligi 90% eakatest. Toona tõusis netopalk selle reformi tulemusena keskmiselt – rõhutan: netopalk keskmiselt – 12%. See on kõige suurem palgatõus, mis üldse nendel aastatel on olnud. 

Kuidas on võimalik, et peaminister neid ajaloolisi sündmusi ja otsuseid absoluutselt ei mäleta või teadlikult valetab puldist? Kas te peate vajalikuks, et Riigikogu esimees võiks sel hetkel sekkuda? Seda reformi ei ole ju kunagi tehtud [selle mõttega], et keskmise palga saaja saaks kõige suurema maksukirve. Lihtsalt keskmine palk on kasvanud. Praegu on tõesti mõistlik kas seda nihutada või kehtestada tavaline astmeline tulumaks, aga selle asemel otsustati minna hoopis teist teed ja jõukamale osale ühiskonnast veel lisaraha anda. Äkki parandate järgmine kord peaministrit? Selline valetamine hakkab häirima.

Aitäh, hea kolleeg! Kuidas öelda? Mina olen asutanud ühe faktikontrolliportaali, aga seda ajalehe Postimees juures. Seal ma tegelesin faktikontrolliga. Toona oli faktikontrolli tegemine Postimehe ajakirjaniku ülesanne, aga istungi juhatajana ma kindlasti faktikontrolli siin tegema ei hakka. See peab ikkagi selguma arutelu käigus. 

Küll aga pean ma nõustuma härra peaministriga, kes ütles, et oli väga põnev, haarav ja sisuline debatt. Oli küll, jah. Ma julgustan teid ka edaspidi sellist arutelu pidama. Aga mis puudutab hinnangu andmist kõikidele nendele väidetele ja faktidele, mis siin on kõlanud, siis ma ütlen veel kord, et minul istungi juhatajana ei ole voli hakata siin hindama teie poolt kõlanud faktiväiteid. Need te peate ikka ise ära klaarima. Üks võimalus on teha seda näiteks läbirääkimiste käigus, millega me nüüd alustame. 

Kõigepealt ma palun siia Riigikogu kõnetooli ... (Saalist öeldakse midagi.) Jah, aga arupärijate esindaja oli Lauri Läänemets. Te vahetasite ära? Kui te tahate tagasi vahetada, siis sellisel juhul ... Hästi! Reili Rand, te olete arupärija ja tahate tulla siia pulti arupärijate esindajana. Palun, Reili Rand, arupärijate esindajana! Kõne Riigikogu kõnepuldist. (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun! 

(Mikrofon ei ole sisse lülitatud.) Lapsepõlve kogemused kujundavad tulevikku. See ei ole kujundlik liialdus, vaid teaduslikult kinnitatud tõsiasi. Tingimused, milles laps kasvab, turvatunne, mida ta kogeb, ja võimalused, mis talle avanevad, mõjutavad otseselt tema haridusteed, tervist ja hilisemat panust ühiskonda. Seetõttu ei ole laste heaolu üksnes sotsiaalpoliitika teema. See on küsimus Eesti tulevikust. 

Me räägime lapsest, kes läheb kooli tühja kõhuga ja loodab, et jaksab lõunani vastu pidada. Me räägime lapsest, kes ütleb emale, et ta ei tahagi trenni minna, kuigi tegelikult väga tahab, aga ta teab, et perel ei ole selleks raha. Me räägime lapsest, kes õpib varakult oma puudust varjama, et kaaslastest mitte liialt eristuda. 

Eestis elab ligi 12 000 last absoluutses vaesuses. See tähendab, et peaaegu igas klassis on vähemalt üks laps, kelle igapäevaelust on puudu elementaarne kindlustunne. See ei ole paratamatus, vaid poliitiliste valikute tagajärg. 

Peaminister viitas oma vastuses ajale, kui sotsiaaldemokraatide eestvedamisel 19-eurost lapsetoetust tõsteti ja laste vaesus kiirelt vähenes, kuid täiesti kõrvale jäi viimase aasta areng. Laste vaesus on viimasel aastal kiirelt kahekordistunud. Valikuline statistika ei muuda tegelikkust. Soov mineviku abil pilti siluda võib olla poliitiliselt mugav, kuid loodan siiralt, et riiki ei juhita selliste silmaklappidega, mida peaminister täna oma vastustes esitles. 

Ausalt öeldes on see üks teema, mille puhul oleksin lootnud, et reformierakondlik ülbus jääb vähemalt korraks kõrvale. Laste vaesus ei ole koht, kus vastata üleoleva tooniga või taandada probleem formaalseks vastutuse jaotuseks. See on koht, kus riik peaks olema alandlik reaalsuse ees ja aus oma tegematajätmiste suhtes. 

Uuringud ja ka värske inimarengu aruanne kinnitavad, et lapsepõlves kogetud vaesus suurendab haridustee katkemise riski, halvendab tervist ja vähendab hilisemat tööalast konkurentsivõimet. Puudus ei mõjuta ainult õpitulemusi, vaid ka enesehinnangut ja usku oma võimalustesse, mõjutab seda, kas laps julgeb unistada, mõjutab seda, kas ta usub, et tal on siin riigis koht, ja lõpuks mõjutab see kogu ühiskonda. 

Laste vaesus ei ole ainult perede mure, see on majanduspoliitiline küsimus. Kui laps ei saa oma potentsiaali realiseerida, kaotame tulevase õpetaja, inseneri, ettevõtja. Kaotame maksutulu ja suurendame sotsiaalkulusid. 

Valdkonnas kasutusel olev niinimetatud Heckmani kõver näitab selgelt, et suurim kasu tuleb varajasest investeeringust lapse arengusse, ometi piirdub valitsuse ambitsioon 20-eurose toimetulekupiiri tõstmisega ajal, kui elukallidus on hüppeliselt kasvanud. Suurim ühiskondlik ja majanduslik tulu tuleb just varajasest investeeringust lapse heaollu, kvaliteetsest alusharidusest, tervislikust tasuta koolilõunast, vaimse tervise toest ja turvalisest kasvukeskkonnast. Hilisem sekkumine on kallim ja vähem tõhus. 

Erilist tähelepanu vajavad üksikvanemaga pered, kes moodustavad suure osa absoluutses vaesuses elavatest peredest. Nende igapäevaelus kuhjuvad riskid, madalam sissetulek, piiratud töövõimalused ja kõrged igapäevakulud. Kui suur osa sissetulekust kulub toidule, üürile ja kommunaalkuludele, jääb lapse arenguks vähem võimalusi. Laps ei vali oma sünnikodu ega vanemate sissetulekut, kuid ta peab elama nendest asjaoludest tingitud tagajärgedega. 

Probleemi süvendab regionaalne ebavõrdsus. Mitmes Eesti piirkonnas on piiratud ligipääs psühholoogilisele abile ja tugispetsialistidele ning huvitegevus võib olla raskesti kättesaadav või tasuline. See tähendab, et lapse võimalused sõltuvad üha enam elukohast. Ka juba viidatud inimarengu aruanne on osutanud, et haridustulemused on järjest tihedamalt seotud pere sotsiaal-majandusliku taustaga. Kui sünnikodu hakkab määrama liialt suure osa inimese tulevikust, ei ole see kooskõlas võrdsete võimaluste ega ühiskondliku sidususe põhimõtetega. 

Peaministri vastustes kõlas korduvalt viide kehtivatele seadustele ja kohaliku omavalitsuse ülesannetele. Selline lähenemine jätab paraku mulje, nagu piisaks probleemide lahendamiseks paragrahvide ettelugemisest. See mõjub erakordselt üleolevalt ja eluvõõralt. Seadus ütleb, kelle vastutusalas miski on, aga see ei vasta küsimusele, kas need ülesanded on ka reaalselt täidetavad: kas omavalitsusel on selleks piisavad vahendid ja kas inimesed ka päriselt abi saavad? Siin jääbki küsida: härra peaminister, kas te teate, kuidas läheb inimestel Vastseliinas, Alutagusel või Leisis? 

See, kui te toote oma vastustes välja, kuidas maksuküüru kaotamine aitab absoluutses vaesuses elavaid peresid vaesusest välja, näitab, et te ei kujuta ette, kellest me räägime. Absoluutse vaesuse piiril elavaid peresid ei aita maksuküüru kaotamine. Pere, kes elab toimetulekutoetusest või miinimumpalgast, ei võitnud sellest sammust midagi. Aga eks tule võtta, mis võtta on, kui ühtegi muud sammu pole välja tuua. 

Leevendust võiksid tõepoolest tuua erinevad toetavad teenused, aga ka teenuste puhul kuuleme tänaselt valitsuselt vaid seda, kuidas inimeste omaosalus peab suurenema, räägime me koolitoidust, ühistranspordist või huviharidusest. Need sammud samuti ei aita vaesuses olevaid lapsi. 

Vastuseta jäid küsimused, miks puudub meil selge ja mõõdetav eesmärk kaotada laste absoluutne vaesus ja miks ei ole laste heaolu kujundatud riigiüleseks strateegiliseks prioriteediks. Laste heaolu ei ole kulurida eelarves, vaid investeering haritud ja tervesse tööjõudu, tugevasse maksubaasi ja sidusasse ühiskonda. Kui laste arv väheneb, ei tohi see tähendada lastele suunatud vahendite vähendamist riigieelarves, nagu me täna näeme. Vastupidi, see annab võimaluse investeerida igasse lapsesse rohkem ja sihipärasemalt. 

Lõpuks ei ole ju küsimus ainult riigieelarve ridades ega programmides, küsimus on selles, milline riik me tahame olla: riik, kus lapse võimalused sõltuvad sünnikohast ja pere rahakotist, või riik, kus iga laps teab, et ta on oodatud, hoitud ja vajalik. Iga laps, kes täna tunneb turvatunnet, saab homme olla julge. Iga laps, kes täna saab tuge, saab homme ise panustada. Iga laps, kellele anname võrdsed võimalused, tugevdab kogu Eestit. 

Seepärast tahaks loota, et valitsus ja peaminister leiavad laste heaolus sama palju ambitsiooni, kui nad leiavad seda üksikute [isikute] ärihuvide või jõukamate [inimeste] sissetulekute kasvatamise küsimuses. Laste heaolu ei ole koht miinimumprogrammiks, see on koht, kus riik peab näitama oma tegelikku poliitilist julgust. Just siin, järgmisele põlvkonnale võimaluste [loomises], peaks ambitsioon olema kõige suurem. Aitäh! 

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud peaminister! Absoluutses vaesuses elavate laste suur hulk ei ole paratamatus isegi suhteliselt vaese riigi jaoks, milliseks Eesti on muutunud. Kasvav vaesus on valitsuse maksupoliitika otsene tagajärg. Hasartmängumaksu alandamine, mille Reformierakond ja Eesti 200 parlamendis läbi surusid, on tüüpiline näide praegusest maksupoliitikast. Selle mõtte võib lühidalt kokku võtta nii: võtta vaestelt ja anda rikastele. Eriti küüniline näeb kasiinode maksulangetus välja pärast seda, kui valitsus keeldus alandamast toiduainete [käibe]maksu. 

Soodustused hasartmängu korraldajatele ja samal ajal üks Euroopa kõrgeimaid makse leivale, lihale ja köögiviljale – seda olukorda saab ja tuleb muuta. Rikkad peavad maksma rohkem, võttes enda kanda peamise osa riigi rahastamisest, keskmise ja madala sissetulekuga inimesed peavad seevastu saama maksuleevendusi. 

Selleks on olemas täiesti seaduslikud meetodid, mis ei ole kuidagi vastuolus turumajanduse põhimõttega. Ma ei tee ettepanekut ehitada sotsialismi, vaid üksnes maksukoormust mõnevõrra ümber jaotada vaestelt rikastele. Progressiivne tulumaks, mille puhul keskmise ja madalama sissetulekuga inimesed maksavad vähem ning kõrge sissetulekuga inimeste maksud suurenevad. Luksusmaks: luksuskinnisvara ja -autod, ehted, suured pangahoiused ja väärtpaberiportfellid. Madalam maks toiduainetele, ravimitele ja lastekaupadele, erimaks pankadele ja muule finantstegevusele koos tööjõumaksude vähendamisega. [Tööjõumaksud] on meil praegu ühed maailma kõrgeimad. Maksusoodustused investoritele, kes tegelevad reaalse tootmisega ja loovad töökohti. 

See maksureform võimaldab saavutada kaks peamist eesmärki. Esiteks, vähendada ühiskonnas sotsiaalset ja majanduslikku ebavõrdsust, mis on täna Eestis üks maailma suurimaid. Teiseks, stimuleerida reaalse tootmise arengut, mis ei ole praegu kasumlik eelkõige kõrgete tööjõumaksude tõttu. See reform tõstab makse 15–20%-l Eesti elanikest, ülejäänute jaoks maksud vähenevad. Reaalmajandus saab areneda, ilma et seda lämmataksid kõrged tootmismaksud. Aitäh!

Tänan! Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes te kuulate meid interneti vahendusel! No minu arust ei võta peaminister seda teemat täie tõsidusega. See peegeldus ka tema vastustest ja üldisest arutelust. Tegemist on väga suure probleemiga ja selle tagajärjed võivad olla laastavad. Ka Eesti inimarengu aruandes on kõik need probleemsed kohad välja toodud. Siinsamas aruandes tõdetakse, et praegu on olukord selline, et jõukamate perekondade lapsed saavad parema hariduse, mis [ühtlasi] tähendab ka paremat tulevikku. See on see ühiskond, mida Reformierakond praegu ehitab! 

Ka maksuküüru kaotamine on ehe näide sellest, kuidas tegelikult ei soovita aidata inimesi, kes abi vajavad, vaid tehakse soodustusi nendele, kes on keskmisest jõukamad. Selline on Reformierakonna praegune poliitika. Neid ei häiri, et meil absoluutses vaesuses elavate inimeste arv tõuseb, neid ei häiri, et absoluutses vaesuses elavate laste arv tõuseb. Suhtelises vaesuses elavate inimeste arv on meil suur. See neid ei häiri. Selle asemel me tegime soodustusi nendele inimestele, kes teenivad [Eesti] keskmisest kõrgemat palka. 

Vaatame, mida arvab selle kohta ettevõtja Indrek Neivelt, kes on väga tuntud inimene. Viimases intervjuus, mille ta andis ERR-i portaalile, või oli see raadios, küsiti temalt: "Tõstsime vaestel makse selleks, et rikkamatele anda?" Ta arutleb sellel teemal ja pakub välja ka lahenduse – ettevõtja ise pakub välja lahenduse –, ütleb väga selgelt, et majanduse elavdamiseks ei ole vaja tõsta mitte käibemaksu, vaid tulumaksu, ja rikkamatel tuleks tulumaksu rohkem tõsta. Väga lihtne! 

Aga mida meil on tehtud? On käitutud risti vastupidi. On maksustatud vaesemaid, tõstetud tarbimismakse, sealhulgas käibemaksu, ja tulumaksu tõsteti kõikidel võrdselt. Kui me julgeme siin pangamaksu kohta sõna võtta, siis tambib lugupeetud rahandusminister selle kohe maha, et kuidas me julgeme üldse pangamaksust rääkida, see mõjub ju pankadele halvasti. Reformierakonnal on üleüldiselt probleem arusaamisega, kuidas meil inimesed hakkama saavad ja mida ette võtta, et ei juhtuks nii, nagu on kirjutatud Eesti inimarengu aruandes, et head haridust saavad need lapsed, kes on pärit jõukamast perekonnast. Kas see on see, mida me Eestis tegelikult tahame? Aitäh!

Aitäh! Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Kristen Michal! Kolleegid! Kõik need, kes vaatavad meid ekraani vahendusel! Tavaliselt mul ei ole paberit kaasas ja ma räägin peast, aga kuna pea ei ole päris prügikast ja kogu statistika pähe ei mahu ja statistika ka uueneb pidevalt, siis ma võtsin kaasa paberi, kus on hulgaliselt numbreid. Ma räägin natukene nendest numbritest. 

Nimelt, Statistikaameti andmetel oli Eestis 2025. aasta esimeses kvartalis 64 200 töötut. See on viimase 12 aasta kõrgeim tase. Peamised andmed sellesama seisuga on: pikaajalised töötud ehk need, kes on olnud töötud aasta või kauem – 16 000 inimest; kuni kuus kuud töötud – 38 100 inimest. Miks ma seda rõhutan? Ma rõhutan seda selle pärast, et need ei ole sugugi asotsiaalid, nagu meile püütakse [muljet jätta]. Liberaalid ja eriti reformierakondlikud liberaalid püüavad meile kogu aeg rääkida poetagustest ja sellest, et pole midagi imestada, et lastele raha ei ole, kui raha maha juuakse, ja nii edasi. Ei ole. Ei ole! Suurem osa nendest inimestest on normaalsed inimesed. Väga palju on üksikemasid, väga palju on lahutatud inimesi, väga palju on laste pärast kaklevaid inimesi. Lapsed kannatavad kõige selle pärast, [kui vaieldakse,] kes on nende ülalpidaja, kes peab alimente maksma, kes ei pea alimente maksma, ja nii edasi. Need igapäevased tragöödiad jõuavad aeg-ajalt ka avalikkuse ette. See on väga masendav. See on väga masendav! 

Seda püütakse kuidagi neutraliseerida jutuga, et kohe-kohe hakkab meil majandus tõusma. Teate, mõned aastad tagasi – kui poliitikas piisavalt kaua olla, siis paratamatult jäävad meelde sellised kampaanialikud, kuidas ma ütlen, propagandahüüatused – oli meil siin ju kõva jutt sellest, kuidas kohe-kohe tuleb Tallinna–Helsingi tunnel ja vaat siis hakkab selle tunneli kaudu Eestisse raha voolama niimoodi, et meil pole seda raha kuskile pannagi. No seda tunnelit ei ole ja seda tunnelit ei tule! Me räägime juba 15 aastat sellest, et kohe-kohe tuleb Rail Baltic, kohe-kohe sõidame ooperisse, üheainsa ööpäevaga sõidame Berliini ooperisse. Ei tea, kas me kümne aasta pärast Iklasse saame sõita? Kuna Tallinnas, näed, ei saa Estonia juurdeehitust kuidagi tehtud, siis võib-olla teeme Iklasse suure ooperiteatri ja hakkame ekskursioonidel käima Ikla ooperis. Noh, niisugused kampaanialikud jutud sellest, et ärge muretsege, kohe-kohe-kohe-kohe, ei maksa mitte midagi. Sel talvel on külmakahjustuse tõttu surnud 11 inimest, neid inimesi see tagasi ei too. 

Tuletan meelde, et veel mõned aastad tagasi keksis seal loožis jalalt jalale praeguseks kogu Euroopa ja maailma naerualuseks saanud Kaja Kallas [ja rääkis sellest], kuidas meil on iga inimene nii tähtis, et kõik tuleb ära süstida. Lapsed ja pensionärid ja töölkäijad ja mittetöölkäijad, kõik – maskid ette ja süstima! Siis oli see niisugune paradiisivärava avamise võtme [küsimus]. Algas sõda ja koroona kadus. Ei ole vaja enam kõiki ära süstida! Täna me kuulsime siin umbes samasugust juttu, et kohe hakkab majanduses asi ülesmäge minema. 

Aga tuleme statistika juurde tagasi. Meil on hinnanguliselt 10 000 – 18 000 noort, kes ei õpi, ei tööta ega osale aktiivselt ühiskonnaelus. Paljudel nendest, kes on jõudnud juba teatud vanusesse, ei ole ka haigekassa kindlustust. See on ka üks vaesuse märk. Haigekassa kindlustust – vabandust, nüüd on ta Tervisekassa – ei ole ja see on väga suur probleem: krooniliste haiguste probleem, nakkushaiguste probleem ja üldse suur probleem nende inimeste elukvaliteedi seisukohast. 

Nii, palun lisaaega! (Juhataja annab.)

Absoluutses vaesuses elas mullu 44 400 inimest ehk 8000 inimest rohkem kui aasta varem. Ei vasta tõele kõik need jutud sellest, et see arv väheneb. Ei vähene! 8000 inimest rohkem kui aasta varem. 

Aga ma tahan peatuda veel ühel kategoorial ja see on puuetega inimesed. Kas te teate, kui palju on Eestis puuetega inimesi? 2025. aasta lõpu seisuga 107 854 puudega inimest. See on 8% rahvastikust. See on kohutavalt suur number! See räägib jällegi sellest, et meil on tegelikult väga tõsine probleem tervisekindlustusega, arstiabi kättesaadavusega, arstiabi regionaalse kättesaadavusega. 107 854 puudega inimest, neist 9% sügava puudega, 47% raske ja 44% keskmise puudega. Nende hulgas on ka väga palju lapsi: sünnikahjustusega lapsi, kaasasündinud puudega lapsi, mitmesugustel muudel põhjustel puude saanud lapsi. 

Miks ma seda kõike siin ette loen? Ma ei jõua kogu seda statistikat [ette kanda], aga see on masendav. Ma loodan, et teistes kõnedes tuuakse seda statistikat veel esile. Miks ma seda räägin? Me oleme mitme aastakümne vältel, kui Reformierakond on olnud Eestis juhtiv erakond, valitsusi moodustav ja valitsusi juhtiv erakond, jõudnud olukorda, kus see statistika [peegeldab] suhtumist – suhtumist inimestesse. Ja see suhtumine on täpselt selline, et see on kulutatav materjal. See on kulutatav materjal, mis peab ise vaatama, kuidas ta elab, mida ta sööb, mismoodi ta endale sooja tekitab: kas ta tekitab sooja sellega, et hüppab ühe koha peal ja vehib kätega, või on tal tõesti tuba soe, ja kui ta sellega hakkama ei saa, siis pöördugu kohalikku omavalitsusse. Aga me teame, et kohalikud omavalitsused on ka vaesed nagu püksinööp. Neil on oma omavalitsuse ülalpidamise tõttu juba niikuinii nii palju ülekulu, et kõiki hädalisi kogu aeg abistada ei ole lihtsalt võimalik. See on jällegi suhtumise küsimus. Valitsus veeretab järjest ja järjest omavalitsustele kohustusi juurde, aga raha annab näpuotsaga või ei anna üldse või ütleb, et taotlege mingitest europrojektidest. 

Suhtumine inimestesse on see, mis on siin riigis kõige masendavam. Me oleme nelja aastaga kulutanud 2 miljardit eurot Ukraina abistamise peale – 2 miljardit! –, aga oma inimeste pealt kröönime kogu aeg vähemaks: lastetoetusi vähemaks, peretoetusi vähemaks, transporditoetusi vähemaks, aga makse suuremaks. Ja siis tuleb Kristen Michal ja räägib meile süüdimatu näoga, kuidas kõik on tegelikult kõige paremas korras ja kuidas Reformierakonna valitsuse ajal on asjad ainult paremaks läinud. Vaadake, lugupeetud Kristen Michal … 

Aitäh!

… ma olen kahjuks nii vana inimene – või õnneks nii vana inimene –, et ma mäletan samasugust retoorikat ja suhtumist nõukogude ajal.

Aitäh, hea kolleeg! Kaheksa minutit on täis.

Te ei ole põrmugi parem kui meie nõukogudeaegsed valitsejad!

Aitäh, Mart Helme! Ma ei pea täpsustusi oluliseks, aga kuivõrd ma kohtusin täna Ukraina parlamendi asespiikriga, siis mina kasutasin Ukraina abistamisest rääkides numbrit 800 miljonit. Ma ei oska öelda, kumb on õige ja kumb vale, aga see on see number … (Mart Helme räägib saalist.) Jah, just! Nõus. Aitäh!

Aivar Kokk, palun! (Kõneleja küsib igaks juhuks lisaaega.) Kaheksa minutit igaks juhuks.

Aitäh! Austatud peaminister! Head kolleegid! No vanasti öeldi, et on suur vale ja statistika vale, nüüd me saame öelda, et on peaministri vale, mis on suurem kui suur vale. 

Räägime 2017. aastast ja keskmisest palgast. 2017. aastal oli keskmine palk 1221 eurot ja selle 1200-eurose palga korral olid kõik tulumaksusoodustused. Täna on keskmine palk juba üle 2200 euro. Sellist keskmist palka saavad Eesti Vabariigis ainult Harjumaa inimesed, isegi Tartumaal ei ole sellist palka. Enamikus maakondades on inimeste keskmine palk alla 1700 euro. Ainult kahes maakonnas, Viljandi- ja Järvamaal, on see natuke üle 1700 euro, samas Valgamaal on see alla 1600 euro. 

Me oleme tõstnud käibemaksu 20% ja tulumaksu 10%. Me oleme iga aasta 1. maist tõstnud aktsiise, osa aktsiise ka 1. jaanuarist. Me võtsime lasterikastelt peredelt ära 2400 eurot [toetust] aastas. Me võtame igal aastal peredelt ära päris suure summa automaksu katteks. See tulumaksuvabastus ehk laenuküür: riik võttis või võtab sel aastal 1,7 miljardit eurot laenu, millest pool läheb kaitsekuludeks ja teine pool tulumaksuvabastuse katteks. Kas mõni ettevõtja võtab laenu jooksvateks kuludeks, mis igal aastal kasvavad? Ma loodan, et keskmine palk tõuseb. Seega, nende inimeste arv, kelle palk ületab 2200 eurot ja kes saavad tänu [maksuvaba tulu tõusule] kuus juurde maksimaalselt 154 eurot, kasvab. See tähendab seda, et Reformierakonna laenuküür on [kulu], mis pärandatakse ka järgmistele valitsustele. 

Kas keegi julgeb täna öelda, et [ühtne] maksuvaba tulu 700 eurot võiks ära kaduda? Mina küll ei julge seda öelda. Aga kas ei oleks mõistlikum olnud tõsta see [sissetuleku piir, millest alates maksuvaba tulu hakkab vähenema,] 1200 eurost kõrgemale ja teatud [sissetulekust alates] jätta see 700-eurone maksuvaba osa üldse ära? Selline otsus oleks [tähendanud] riigieelarvele tunduvalt väiksemat kulu. Ma arvan, et ka see [variant] oleks pidanud olema laua peal ja arutelu all. Oleks pidanud arutama, kumb [variant] on Eesti ühiskonnale ja Eesti inimestele, eriti väiksema sissetulekuga inimestele kasulikum. Tahan rõhutada, et pensionärid ei ole sellest võitnud mitte ühtegi senti, nad on maksutõusude tõttu ainult kaotanud. 

Ma tahan lisada, igaks juhuks, et keegi valesti aru ei saaks, et 2017. aastal oli keskmine pension natukene üle 400 euro. Seega, kui 500 eurot oli tulumaksuvaba, siis oli ka keskmine pension tulumaksuvaba. Aga mida tegi sotside, Eesti 200 ja Reformierakonna valitsus? Tühistas keskmise pensioni tulumaksuvabastuse. Selle tõttu võetakse pensionäride taskust sel aastal üle 30 miljoni euro. Valitsuse [otsuse] tõttu on meie pensionärid üle 30 miljoni euro võrra vaesemad, see on tegelikult nende tasu. 

Siin räägitakse pidevalt teisest pensionisambast ja sellest, kui halb oli selle vabatahtlikuks tegemine. Unustatakse ära, et selle tõttu on esimesest sambast kadunud 20%. Praegused pensionärid võiksid selle summa saada oma pensionile juurde või teisest küljest, tulumaksu, käibemaksu või [muude] maksude kaudu laekunud raha ei peaks kasutama pensionide peale. See oleks arutelu küsimus. 

Ma küsin, kumb oleks ikkagi õigem, kas toiduainete käibemaksu langetamine, mis maksaks suurusjärgus 300–400 miljonit, või see nii-öelda laenuküür, mille Reformierakond tegi ja mis maksab tunduvalt rohkem? Millest oleks inimestel rohkem abi? Kas tõesti on olukord jõudnud selleni, et me viime inimesed iga päev üha rohkem ja rohkem vaesusesse, meie oma pered iga päev üha rohkem ja rohkem vaesusesse? 

Kui arvutada, kui suur on 2023. aastal kehtinud ja täna kehtivate maksude vahe, siis [selgub, et] täna maksavad meie inimesed 1,5 miljardit eurot rohkem makse. Kui keegi räägib, et väga hea, nüüd saavad 2200 eurot või enam palka teenivad inimesed iga kuu 154 eurot juurde, siis see summa on sellest summast kolmandik. Kaks kolmandikku on ära võetud. Kui keegi räägib, et see läheb kaitsekuludesse, siis see on ju järjekordne vale. See läheb sinnasamma tulumaksuvabastuse [katteks]. 

Tõstame hommikust õhtuni makse, tõstame hommikust õhtuni koormust. Siin keegi räägib, et elektri hind on sama. Täna on elektri hind Soomes täpselt poole väiksem. Ma ei ole veel näinud, et valitsusest oleks läinud esindaja Brüsselisse ja öelnud, et aitab sellest CO₂ kvoodiga lollimängimisest. Selle [kvoodi hind] on tõusnud üle 90 euro. Põlevkivielektri puhul on juba kaks kolmandikku elektri hinnast CO₂ kvoodi hind. Selle aasta 1. maist tõuseb elektriaktsiis võrreldes 2023. aastaga kolmekordseks. Kui palju on veel võimalik [aktsiise tõsta]? Diislil me tõstame, gaasil me tõstame, bensiinil me tõstame. 

Ühel hetkel tekib olukord, kus Eesti inimesed ei jõua seda koormat [enam kanda]. Tänane valitsus teeb kõik selleks, et 2027. aasta kevadeks oleks seis nii hull, et sellest august väljaronimine saab olema kõigi aegade keerulisim. Uskumatu, et kolme aastaga on suudetud Eesti majandus sõna otseses mõttes põhja viia! 

Aitäh!

Enne seda oli meie majandus Euroopas kõige kiiremini tõusev, nüüd viimased kolm aastat kõige suurema miinusega. Aitäh!

Rain Epler.

Aitäh, härra juhataja! Head kolleegid! Härra peaminister! Arupärimine, mis praegu arutusel on, on teemal laste absoluutne vaesus. Peaminister tuli pulti ja rääkis loomulikult kõigest muust, nagu tal tavaks on. Valdavalt kasutas ta võimalust kõneleda, selleks et siit Reformierakonna loosungeid pilduda. 

Mõned näited. Ta rääkis näiteks sellest, milline imeline relv laste absoluutse vaesuse vastu on tulumaksuvaba miinimumi taaskehtestamine kõigile. No see ei puutu asjasse, härra peaminister! Kui me räägime absoluutsest vaesusest, siis me räägime inimestest, kelle leibkonna sissetulek kuus oli alla 346 euro. Nii et see, kui suur on tulumaksuvaba miinimum, neid ei puuduta. 

Peaminister rääkis palju ka majanduskasvust ja sellest, kuidas see aitab kõiki inimesi. Seejuures rääkis ta ka eelmistest valitsustest, kes tema väitel on kõike halvasti teinud. 

No meenutagem siis lähiajalugu. Reformierakond sai 2021. aastal võimule asudes päranduseks majanduse, mis sellelsamal 2021. aastal kasvas 8,1%. Juba 2022. aasta tulemus oli pooleprotsendiline langus. Kusjuures see langus on kuni siiani jätkunud. Kui nüüd meenutada neid aastaid 2021 ja 2022, energiakriis ja muu, siis nende otsuste juures, mida toonased valitsused tegid – kellel huvi on, võib näiteks lapata Riigikogu istungite stenogramme ja lugeda ka artikleid –, [sai] Reformierakond pidevalt hoiatusi ja soovitusi, mida tuleks teha ja mida ei tuleks teha. Nemad loomulikult käitusid vastupidi. Sai hoiatatud, et see viib suure inflatsioonini, selleni, et energiakriis ei lahene, ja viib ka majanduslanguse püsimiseni. Kõik see juhtuski. Reformierakond raius ikkagi oma ja täna me oleme siin, kus me oleme. 

Tuleme siis tänasesse päeva tagasi. Vaatame konkreetse arupärimisega seotud numbreid. Võrdluseks võtsingi sellesama 2021. aasta ja siis kõige värskemad andmed. 2021. aastal oli absoluutses vaesuses elavaid kuni 17‑aastaseid lapsi – me räägime laste absoluutsest vaesusest! – 3300. Viimased andmed on 2024. aastast: 11 800. Üle kolme korra rohkem! See tähendab, et alates sellest ajast, kui Reformierakond riigi juhtimise üle võttis, on langenud absoluutsesse vaesusesse 3,5 korda rohkem lapsi. No 2025. aasta andmeid veel ei ole. 

Vaatame nüüd Michali ja Ligi tegevust selles vallas, mis puudutab inflatsiooninumbrite avaldamist. Statistikaametit, mis väidetavalt peaks Euroopas kõikides riikides olema üliiseseisev ja ei tohiks valitsuse nõuandeid üldse kuulda võtta, pigistati viimasel nädalal päris kõvasti. Lõpuks täna inflatsiooninumber tuli ja oli ikkagi võrdlemisi ehmatav, vaatamata sellele, et Jürgen Ligi ja co survestasid statistikuid metoodikat muutma ja teisi alusandmeid arvesse võtma. Nii et teatava hirmuga ma ootan, kui tulevad 2025. aasta andmed absoluutse vaesuse kohta. Ja teisipidi jällegi mõtlen, et huvitav, kui seda õiget numbrit Michalile ja Ligile näidatakse, siis kas nad lubavad selle avaldada või ütlevad, et metoodikat tuleb korrigeerida. 

Lühidalt võib-olla ka sellest, mida tuleks teha. Mina ei arva, et lahendus oleks selles nõiaringis, et ühelt poolt muudkui muudame inimesi oma otsustega vaesemaks ja siis maksame toetusi. Kui me vaatame viimase aja maksupoliitilisi otsuseid, siis näeme, et selgelt on tegemist regressiivsete maksudega: käibemaksu tõus, võitlus selle vastu, et toiduainete käibemaksu alandada, aga näiteks ka automaks, mis lastega peresid mõjutab tunduvalt rohkem kui lastetuid. Ja kui me jätkame rohepöördega, mis eluks vajalikud baasteenused, nagu elektrivalgus ja küte, pidevalt kallimaks teevad, siis võib peaaegu sajaprotsendilise kindlusega väita, et kuigi suur majanduskasv võib näida hea, siis absoluutse vaesuse osas lähevad asjad halvemaks. Nii et minu soovitus on: valimised ei ole kaugel, inimesed, vahetame selle valitsuse välja! Aitäh!

Tänan teid aja tõhusa kasutamise eest! Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Head kolleegid! Hea valitseja ka, kes on tulnud meie sekka! Ma ei hakka neid numbreid siin ette lugema. Jah, võib öelda, et viimaste arvestuste järgi on mingi 3,3% või 45 000 absoluutses vaesuses elavat eestimaalast. Noh, Pärnu-suuruse linna jagu – ah, tühiasi! Teades, kuidas absoluutset vaesust mõõdetakse, ja seda, mis on viimasel ajal toimunud, eriti seoses hindade tõusuga, elektri hinnaga ja nii edasi, siis pole kahtlustki, et selle või eelmise aasta arvestuses tuleb neid inimesi oluliselt rohkem kui Pärnu linna jagu inimesi. Aga see on ainult üks asi. 

Ja tõepoolest, emal tuleb hakkama saada 345,8 euroga kuus. Kui tal on laps üheksandas klassis, siis saab ta juurde 242 eurot ja 6 senti, aga kui laps on alla 14 aasta vana, tähendab, kooliealine kuni 8. klassini, siis tuleb juurde 172 eurot ja 9 senti. Sellega peab ta hakkama saama, samas kui iga lapse peale kulub keskmiselt 525 eurot kuus.   

Need on need numbrid. Aga palju olulisem on see, mis selle taga on. Maailmas on väga palju uuritud vaesuse mõju lapse arengule. Vaesuse mõju lapse arengule! Pole oluline, kas ta on eestlane, inglane, ameeriklane või prantslane – kõiki [mõjutab see] ühtemoodi. Kõigil meil on olemas aju ja noores eas, lapseeas, areneb aju hästi kiiresti. Stressihormoon kortisoon on meil ka, ole sa eestlane, venelane, ukrainlane, ameeriklane või prantslane. Kortisoon ehk stressihormoon. Kui sa tajud vaesust, oled pärit vaesest perest, tunned igapäevaselt häbi, hirmu, nälga ja kõike muud, siis see pärsib hipokampuse arengut. Mis selle tulemus on? Ma loen siit mõningaid asju ette: hiljem väiksem sõnavara, hüperaktiivsus, raskused õppimisel, raskused orienteerumisel, sagedane haigestumine kas külmetushaigustesse või muudesse haigustesse. Ja selle tagajärjel [esineb] neil arengupeetust palju rohkem kui neil, kes on sündinud või sattunud elama jõukasse peresse. Ma arvan, et nendest näidetest piisab.   

Vähe sellest, vaesuse haarmed ja järelmid [tulevad kaasa] ka täiskasvanuikka. Vähe sellest, need [kanduvad edasi] perekonniti ja põlvkonniti. Uuringud, mida on tehtud mitte ainult Eestis, vaid ka Ameerika Ühendriikides, Inglismaal ja paljudes muudes maades, [näitavad], et kui sa oled vaesest perest pärit, siis on suur tõenäosus, et sinust saab täiskasvanuna töötu või sul on raskusi töökoha hoidmisega, ja kõik muu selline. 

Ilmajäämise tunne lapsena, eriti veel lastekollektiivis, klassis – see, millised riided on kellelgi seljas, kas mul on mingisugune elektrooniline vidin või muu asi, telefon ja nii edasi –, avaldab palju sügavamat mõju kui, ma arvan, meie seas. Kui mõnel kolleegil on teistsugune mobiiltelefon või arvuti, siis ausalt öeldes mind see eriti ei puuduta, aga lastele on need asjad ülimalt olulised, samuti see, milliseid riideid keegi kannab.

Hea kolleeg, aeg on täis.

Jah, kui saaks paar minutit veel.

Kaks minutit lisaks.

Nii et me peaksime mõtlema eelkõige selle peale – on meil siis 45 000 absoluutses vaesuses elavat inimest, kellest suur osa on lapsed, või on nende arv suurem; ilmselt on nende arv sellel aastal või eelmisel aastal [tõusnud] –, kuidas see mõjutab meie inimesi. Me peaksime püüdma tagada maksimaalsed tingimused iga inimese arenguks, tema annete avaldumiseks, aga sellises keskkonnas, absoluutses vaesuses need anded ei avane või kui avanevad, siis väga üksikutel. Olukorras, kus sündimus on niigi erakordselt madal – auväärt valitseja, me oleme demograafilise vetsupoti torus, mitte enam seal, kus vesi voolab –, on see teema ülimalt oluline. 

Muuseas, te ütlesite, et Stenbocki majja sissetuleku järgi ei võeta. Ma arvan, et võiks võtta. Kutsuge rühmakene absoluutses vaesuses elavaid Eesti lapsi ja vaadake, mida nad räägivad teile. Saate neile rääkida maksuküürust ja kõigest muust ja võib-olla pakkuda neile midagi. Vaadake, mida nad siis laua pealt võtavad.

Aitäh!

Aitäh teile!

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid! Peaminister, kes on tulnud siia arupärimisele vastama sellel üliolulisel tõstatatud teemal! Ma tean, et lisaks Riigikogu otseülekandele teeb vist ka Delfi sellest otseülekannet tervele Eesti avalikkusele ja inimesed vaatavad seda. 

Mulle saatis üks inimene praegu kirja. Ma mõtlen, et ma loen siit ette lihtsalt ühe lause, seda ei saa tervenisti ette lugeda, sest inimesed on aetud nii meeleheitele, et kui nad kuulavad, mida peaminister räägib, ja võrdlevad seda oma eluga, siis ilmselgelt saavad nad väga vihaseks. Aga siin on üks lause, mis tegelikult on meile tuttav, sest me näeme seda siin kogu aeg. See inimene kirjutab – see on suunatud otse peaministrile –, et see irvitav ja mõnitav molu ajab tõesti vererõhu üles. 

Mina ei ole siin see inimene, kes hakkaks kedagi õpetama või hakkaks andma juhtnööre, kuidas mingisuguseid asju esitleda. Need on rasked teemad tervele ühiskonnale ja peaministrile ka, sest ta peab ju oma positsiooni kaitsma. Aga seda võiks teha siiski niimoodi, et inimestel, kes seda kõike vaatavad ja kuulavad, ei läheks vererõhk üles või et nad ei saaks, ma ei tea, veel suuremaid tervisehäireid ega peaks pöörduma meie tervishoiusüsteemi poole, kust nad nagunii abi ei saa. 

Aga me oleme välja võtnud statistika. Meie inimesed on käinud siin puldis ja me oleme ka oma küsimustes seda statistikat peaministrile esitlenud. Tema [suhtumine] oli umbes selline, et tema pole sellist statistikat kuulnud ega näinud, temal on mingi oma statistika. Nagu me teame, oli tarbijahinnaindeksi avaldamine Statistikaameti jaoks väga keeruline. Isegi Euroopast viibutati meile [juba] näppu, et kuhu Statistikaameti andmed jäävad. Noh, nüüd need lõpuks tulid ja on, nagu ka Statistikaamet ütles, natukene ilusamad. 

On väidetud, et statistika arvutamisel oli amet sunnitud sisse viima korraga mitu olulist muudatust. Mõeldi välja uued klassifikaatorid, metoodika uuendused elektrihinna [arvestuses] ja toidukaupade hinnakorjes ning 2026. aasta tarbimiskaalude rakendamises. Sellised keerulised terminid, aga on selge, et see kõik on puhas manipulatsioon. Me ju teame, kuidas Rahandusministeerium ja rahandusminister isiklikult kulli pilguga kõiki neid protsesse jälgivad. Me teame, kui valuliselt Jürgen Ligi ja [teised] Reformierakonna valitsejad konjunktuuriinstituudi direktori ja ka Riigikontrolli aruannetele reageerisid, on juba varasemalt reageerinud. Nii et ilmselgelt üritati seal [statistikaga] manipuleerida[, et muuta seda] valitsejate jaoks natukene ilusamaks, sellepärast et peaminister peab ju saama tulla siia rääkima, kui ilusas maailmas me elame. 

Ma ikka armastan tuua [ühte] näidet ja pean selle siinkohal uuesti tooma. See hirmsasti meenutab seda, kuidas kunagi ühes teises riigis, kui süsteem oli juba kokku kukkunud ja [kostsid] viimased korinad, üritati propagandaga asfaldiauke asfalteerida. Me mäletame, millised olid siis teed ja kui õudne oli autoga sõita, aga kui ilusat juttu rääkisid meile valitsejad sellest, et mingeid auke ei ole …

Ma võtan lisaaega, palun! 

Kolm minutit lisaks. 

Aitäh! … et mingeid asfaldiauke tegelikult ei ole; et meil on kõige parem võimalik riigikord, mis kestab igavesest ajast igavesti; on mõningaid üksikuid puudusi, aga tulevik on helge. Samal ajal tundis rahvas iga päev oma tagumikuga, kuidas auk oli augus kinni, ja [tajus,] kuidas reaalne elu ja propaganda iga päevaga järjest rohkem lahknesid. Ja nüüd me oleme täpselt samasuguses olukorras. 

Veel kord, kolleegid sotsiaaldemokraadid on iseenesest väga õige arupärimise teinud, sest kogu see absoluutse vaesuse statistika, mis eelmise aasta kohta [on esitatud], on absoluutselt kohutav. Absoluutselt kohutav! Aga samal ajal kõik need küsimused, mis nad küsisid – ega peaministri käest ei tulnud ju tegelikult mitte mingisuguseid vastuseid. Olgem ausad, ma juhtisin ka oma küsimuses tähelepanu sellele, et see on sotsidest praegu natukene silmakirjalik, sellepärast et need on viljad – võib-olla õied, viljad alles tulevad –, millele on ikkagi ju varem alus pandud. 

Juurpõhjus on kõik need 26 maksutõusu või uut maksu, nende hulgas automaks, mis praegu inimestele võib-olla kõige rohkem korda läheb, käibemaksu tõus, tulumaksu tõus. Kõik need maksutõusud tehti ju ära, sotsid, teie ajal. See on tegelikult põhjus, miks meie pered praegu ülihelikiirusel vaesuvad, miks absoluutses vaesuses elavate laste arv ülihelikiirusel kasvab. See ei teki ju sõrmenipsust, see saab alguse ikkagi nendest protsessidest, mis on juba varem idanema pandud. 

Me räägime siin kõrgest elektri hinnast. Mis on kõrge elektri hinna põhjus? See, et seal sees on veel mitu-mitu varjatud maksu, mis hakkasid aasta alguses kehtima ja mis löövad neidsamu vaesuses elavaid peresid, neidsamu vaesuses elavaid lapsi. Need löövad neid [terve] selle aasta, nii et ma ei kujuta ette, missuguses ühiskonnas me elame siin kevadel, suvel, järgmisel sügisel, talvel.

Ma ikkagi ütlen Reformierakonnale, et tehke endale reaalsuskontroll ja katsuge tulla oma mullist välja. Inimesed ei usu enam seda juttu, mida te räägite. Kristen Michal suunas siin mingisugused mürginooled selle valitsuse pihta, kus meie olime, et kas meie ei ole midagi teinud. Vabandust, kui EKRE valitsus maha joosti 2021. aastal …

Aitäh, hea kolleeg! Teie aeg!

Meie jätsime teie valitsustele 8%-lise majanduskasvu. Selle ja terve Eesti olete te nende aastatega maha mänginud. Häbi teil olgu!

Kolleeg Helle-Moonika Helme, ma luban siiski endale ühe märkuse. See teie tsiteering kellegi poolt Delfi kommentaariumis peaministri aadressil öeldust oli äärmiselt kohatu. Mul on siiras palve seda edaspidi mitte teha. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Helle-Moonika Helme: "See ei olnud Delfi kommentaariumist, see oli mulle saadetud.") See ei muuda minu repliiki olematuks. Ma jään oma repliigi juurde. On äärmiselt kohatu iseloomustada kedagi kellegi teise sõnade kaudu nii, nagu te seda tegite. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Rahulolematud hääled saalis.) Kuulakem, palun! Anastassia Kovalenko-Kõlvart! (Helle-Moonika Helme kommenteerib saalist.) Anastassia, kas sa alustaksid?

Jah. Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Austatud peaminister! Ma loen teile järjest ette need otsused, mida meie nii-öelda perevaenulik valitsus on viimaste aastate jooksul vastu võtnud. Reformierakond, Eesti 200, aga muidugi ka sotsid, kelle kaasabil on seda tehtud. 

Esimesena asjana, nagu me mäletame, vähendati lasterikaste perede toetusi. See oli esimene asi. Kodustelt lastevanematelt võeti ära ravikindlustus. Siis alandati vanemahüvitise ülempiiri. (Saalis räägitakse.)

Anastassia, ma väga vabandan! Helle-Moonika, kuulame Anastassia kõnet, palun! Ja peaminister peab samuti kuulama.

Järgmiseks kaotati täiendav maksuvaba tulu lapse ülalpidamise eest. Viidi sisse auto registreerimistasu ja automaks, mis teevad lastega peredele auto soetamise keeruliseks. Rääkimata sellest, et käibemaks tõsteti 24%-ni. See on muutnud kõik kaubad ja teenused palju kallimaks. Eriti suurt mõju on maksutõus avaldanud toidukorvile ja seetõttu ei saa paljud noored pered lubada lastele tervislikku toitu. Paljud ei saa üldse mitte mingit toitu oma lastele lubada. 

Vaatame, mida räägib Statistikaamet. Kui valitsus üritab jätta muljet, et kogu vaesusrisk, perede vaesumine ja absoluutse vaesuse kasv ei ole selle valitsusega seotud, siis Statistikaamet toob lausa eraldi välja, et vaesuse kasvu on toonud kaasa hüppeline hinnatõus. Üldised maksutõusud ning vähenenud toetused on viinud lastega perede rahakotist välja väga suure summa ning teinud toimetuleku väga keeruliseks. Noortel on väga raske jalule saada, luua pere, soetada oma elamine. On kasvanud ebakindlus homse päeva ees. Me näeme, et Statistikaamet toob välja, et kõige rohkem on kasvanud vaesus just üksikvanemaga [peredes], aga ka ühe lapsega paaride hulgas. Need on need reaalsed numbrid. 

Eriti ebameeldiv on see, kui riik hoiab kokku väikeste asjade pealt, mis on eelarve mõttes väga väike kokkuhoid, aga ühiskonna mõttes väga suur kaotus. Näiteks [koduste lapsevanemate] ravikindlustuse kaotamine. Eelarve mõttes hoitakse mingi raha kokku, aga kui palju me kaotame kindlustundes? Selliseid näiteid on väga palju. Iga lapsevanem peaks tundma, et kui ta jääb ühel või teisel põhjusel lapsega omapead, siis tema ümber on elementaarne turvavõrk, milles on kaalukas roll just riigil. Tänastes ja tulevastes lastevanemates kindlustunde loomine peab olema prioriteet. 

Ma olen iga kord välja toonud, miks ei julge noored teha pikaajalisi otsuseid. Nad ei tea, mis homme toimub, millal meil jälle mingid maksumuudatused tulevad, millised maksumuudatused meil poole aasta pärast või aasta pärast kehtivad ja milline on järgmise kuu elektriarve. Ja siis imestatakse, miks on sündimus langustrendis. Neid pikaajalisi otsuseid ei julge enam mitte keegi teha. 

Mis puudutab Tallinna, siis me oleme püüdnud [inimeste] toimetulekut parandada, leevendada [inimeste] muresid ja aidata neid, kes elavad vaesusriskis. Olgu selleks tasuta lasteaed, esimese klassi astuva [lapse] toetuse tõstmine 500 euroni, 2.–12. klassi laste [õppeaasta alguse] toetuse tõus või puudega lapse toetuse tõus. Aga see, et me teeme seda Tallinnas, ei lahenda üleüldist muret, sest kui me räägime maapiirkondades elavatest peredest, lastega peredest, lastest, siis seal on see mure palju suurem. Riik, valitsus peab muretsema nende inimeste toimetuleku pärast, lastega perede toimetuleku pärast. 

Võtaksin ühe minuti lisaaega. 

Üks minut lisaks, palun! 

Tõesti, Tallinn suurima kohaliku omavalitsusena püüab praegu appi tulla, aga see ei ole piisav. Kui valitsuse tasemel neid väga olulisi otsuseid ei tehta, siis tegeleme nende tagajärgede ja muredega veel aastakümneid. Kui need muutused ei tule praegu, selle valitsuse ajal, siis ma loodan, et need tulevad pärast valimisi, aastal 2027, et siis tuleb uus hingamine. Täna ei suhtuta sellesse muresse piisavalt [tõsiselt]. Mina ei tea täna mitte ühtegi otsust, mis oleks suunatud just absoluutse vaesuse riski vähendamiseks. No ei ole selliseid otsuseid! Nii et ma väga loodan, et need muutused hakkavad varsti toimuma, hiljemalt aastal 2027, pärast Riigikogu valimisi. Aitäh!

Suur tänu teile küll kriitilise, aga igati tasakaaluka ettekande eest! Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole. Läbirääkimised lõpetab peaminister Kristen Michal. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head arupärijad! Head Riigikogu liikmed! Oh, mul on siin mitu märkust. Kõigepealt, ma loodan, et kontseptuaalselt on mõistetav mõte, et tuleb luua jõukust. Jõukuse loomine on see, mis aitab Eesti inimestel ja peredel paremini hakkama saada. Kui peredel läheb paremini, töökohtades on palk kõrgem, siis läheb ka lastel paremini. Mulle väga meeldib, et arupärimise esitajate hulgast Anti Allas ja Madis Kallas sellele ka kenasti pihta said ja seda kirjeldasid. Järelikult oli minu kirjeldus arusaadav. Aitäh! 

Teiseks, aitäh Jaak Aabile, kes kirjeldas kõigile vaatajatele ja kuulajatele – täna on erakordselt palju inimesi siin puldis käinud, kuna sellest tehakse ülekannet, nagu ma aru saan –, et ebavõrdsus on vähenenud. Aitäh sellegi eest! See [info] tuli opositsiooni poolt, mitte valitsuse statistikast, mida EKRE [väitel] kogu aeg moonutatakse. 

Nüüd siiski faktidest ka. Absoluutses vaesuses elas 2022. aastal veidi rohkem inimesi kui nüüd: tollal 3,5%, nüüd 3,3%. Fakt on see, et absoluutne vaesus on kümne aastaga 1,8 korda vähenenud. 

Teiseks, kasvanud on toimetulekutoetus. Ütlesin seda ka varem: oleme seda tõstnud ja tõstame ka tulevikus. Kasvab ka alampalk. Kes vaatab Delfi ülekannet, võib vaadata teist Delfi uudist selle kohta, et täna leppisid tööandjate keskliit ja ametiühingute keskliit omavahel kokku, et alampalk tõuseb kaks korda kiiremini prognoositud hinnatõusust ja veerandi võrra tempokamalt keskmisest palgast. See aitab inimesi, kelle sissetulek on väiksem. 

Kolmandaks, sellest küürust ja faktikontrollist. Ma siiski meenutan, et küüru kehtestades pandi kõrgema maksu alla keskmise palga teenija. Väga huvitav on selle küüru kehtestajate ehk sotside, Keskerakonna ja Isamaa loogika, justkui poleks olnud selge, et palgad kasvavad. Küüru vahemik oli 1200–2100 eurot. Keskmine palk aastal 2017, kui see küür kehtestati, oli 1221 eurot. Küür hakkas kehtima aastast 2018, kui keskmine kuupalk oli 1310 eurot. See tähendab seda, et seesama maksuküür tõstis nendel inimestel, kes saavad keskmist palka, oluliselt maksumäära. 

Nii et kõik see puderkapsaatika selle ümber, et ei nähtud ette, et see hakkab põhiliselt maksustama keskmist inimest, on ilmselt suitsukate. Kuni selle aasta alguseni võeti see raha keskmiselt pereemalt ja keskmiselt pereisalt, ja mul on väga hea meel, et see sai tühistatud. Nimetage seda, kuidas tahate, minu meelest see on väga õige otsus. 

Edasi, neljandaks, inimarengu aruanne ütleb sellise huvitava fakti – ja seda on ka varasemad inimarengu aruanded öelnud –, et keelelisest segregatsioonist välja murdnud laps asub elama eestikeelsesse keskkonda. Ma olen mitu korda kirjeldanud, miks on vaja üle minna eestikeelsele haridusele ja kuidas see annab Eestis elavatele lastele palju paremad võimalused. Ja see ongi mõistlik. Ja nüüd küsige endalt, kes oli see erakond ja kes olid need poliitikud, kelle huvides oli hoida inimesi keelelises segregatsioonis. Ma arvan, et vastus on teada: see on Keskerakond. 

Ja viimaseks, mulle meeldis Aivar Kokk, kes tuli pulti ja hakkas rääkima täiesti meelevaldsel teemal süsinikukvoodi hinnast. Olgu siis mainitud, et mitteametlikul Euroopa Ülemkogul, mis just toimus, palusime mina ja teised riigijuhid, muuseas, koos Saksa kantsleri Friedrich Merziga, komisjonil süsinikuhinna kujunemine ehk seesama ETS-süsteem üle vaadata. Nii et kui Aivar oleks selle kohta küsinud, siis oleks ta sellegi teada saanud, aga noh, sellel on üsna vähene puutumus laste ja absoluutses vaesuses olijatega. 

Nii et kokkuvõttes, meie pingutus peab olema suunatud ja on suunatud sellele, et Eesti majandusel läheks paremini. Sellel aastal on majanduse seis palju parem kui eelmisel aastal, inimestel on rohkem raha, maksukoormus langeb ja me teeme pingutusi selleks, et üha vähem inimesi peaks puudust kannatama, inimestel oleksid suuremad sissetulekud ning iga töökoht oleks kõrgema lisandväärtusega. Aitäh!

Aitäh teile! Hea kolleeg Tanel Kiik, ma olen seisukohal, et arupärimiste juures jääb lõppsõna peaministrile või vastavale ministrile, erinevalt eelnõudest, mille puhul ma aktsepteerin vastusõnavõttu – ma rõhutan: vastusõnavõttu – ka peale seda. Ma oleksin väga tänulik, kui sa vastusõnavõtust loobud ja me saame minna järgmise päevakorrapunkti juurde. Ma tänan sind, Tanel! Head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Me oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Nüüd on meil au ja võimalus kuulata Tanelit oluliselt pikemalt. Nimelt, järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Tanel Kiige, Helmen Küti, Andre Hanimäe, Riina Sikkuti, Jaak Aabi, Heljo Pikhofi ja Lauri Läänemetsa arupärimine peaminister Kristen Michalile toimetuleku halvenemise ja radikaliseerumise riskide kohta Eestis. Arupärimise number on 884. Ettekandja ongi meie väga hea kolleeg, Riigikogu liige Tanel Kiik. Palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Austatud peaminister! Kuna härra Kivimäel on sünnipäev, siis pidime ometi tema palvele vastu tulema. Aga ma kasutan nüüd ära seda võimalust, et ma puldis olen. Ma siiski korrigeerin korra eelmise arupärimise vastusega seotud väiteid. 

Maksuküüru loomisega, nagu peaministrile meeldib öelda, tõusis maksuvaba tulu siiski 500 euroni. See tõus 180 euro pealt tähendas, et umbes 64 eurot tuli väga paljudele inimestele juurde, sealhulgas oli keskmise palga saaja võit toona ka suurusjärgus 60 eurot. Nii et väita, et see pani kellegi kuidagi raskema maksukoorma alla, on lihtsalt ebaõige. Ma arvan, et Riigikogu puldist ei peaks selliseid valeväiteid või pooliktõdesid esitama, sest faktiliselt, nagu ma viitasin, umbes 80% tuluteenijatest toona sellest muudatusest võitis. Olgu need faktid täpsustatud. 

Aga nüüd arupärimise juurde. Meid tõesti huvitab – ja ma arvan, et see arupärimine võiks üsna otseselt puudutada kõiki, nii saalisviibijaid kui ka kuulajaid –, kuidas valitsus käsitleb toimetuleku halvenemise ja radikaliseerumise riske ning neid seoseid Eesti riigis. Oleme ausad, Eesti ühiskond on järjest mitme aasta jooksul pidanud seisma silmitsi mitme kriisiga: [kõigepealt] COVID, järgnesid energiakriis, Venemaa sõda Ukraina vastu ja pikaajaline majanduslangus, mis on halvendanud paljude inimeste toimetulekut ja kahtlemata mõjutanud inimeste vaimset tervist ja vastupidamis[võimet]. Paralleelselt on elukalliduse ja eluasemekulude kasv ning ebakindlus süvendanud tunnet, et kriiside koormus ei jaotu õiglaselt. Kahjuks on ka valitsuse mitmed maksupoliitilised otsused suurendanud majanduslikku kihistumist. 

Meie hinnangul ei piirdu riigi julgeolek üksnes sõjalise kaitsevõimega. Sama oluline on inimeste majanduslik ja sotsiaalne kindlustunne. Põhimõte, et toimetulek on julgeolek, tähendab, et ühiskond, kus märkimisväärne osa inimestest ei tule toime või lausa kaotab usalduse riigi vastu, on ka haavatavam sisemiste pingete, radikaliseerumise ja väliste mõjutuste poolt. Viimased andmed näitavad, see on seotud eelmise arupärimise teemaga, et absoluutses vaesuses elavate inimeste arv on kahjuks kasvanud ning ligikaudu 44 000 inimest elab Eestis sissetulekuga, mis jääb alla arvestuslikku elatusmiinimumi. Tegemist ei ole meie hinnangul üksnes sotsiaalse probleemiga, vaid laiemalt ühiskondlikku sidusust ja siseturvalisust mõjutava riskiga. 

Palume peaministril vastata viiele väga konkreetsele küsimusele. Esiteks, kuidas hindab valitsus majanduslanguse, kriiside ja maksupoliitiliste otsuste mõju ühiskonna sidususele ja inimeste turvatundele? Teiseks, milline on valitsuse hinnang toimetuleku halvenemise ja majandusliku ebakindluse seostele radikaliseerumise ning usalduse vähenemisega riigiinstitutsioonide vastu? Kui põhjalikult on Vabariigi Valitsus neid seoseid üldse käsitlenud? Kolmandaks, kas ja milliste näitajate alusel hindab valitsus radikaliseerumise riske Eestis ning kuidas on need viimastel aastatel erinevate sotsiaaldemograafiliste rühmade lõikes muutunud? Neljandaks, kuidas kavatseb valitsus tasakaalustada viimaste aastate maksupoliitika ja eelarveotsuste mõju kihistumisele ning ebaõigluse tajule, eriti madala ja keskmise sissetulekuga inimeste seas? Viiendaks, millised on valitsuse peamised meetmed inimeste toimetuleku toetamiseks ja ühiskondliku sidususe tugevdamiseks ning radikaliseerumise ennetamiseks järgmistel aastatel? 

Lõppsõnaks, enne kui annan sõna – õigemini juhataja annab sõna – (Juhataja naerab.) peaministrile: see teema ei ole seotud ühe või teise erakonnaga. Ma arvan, et see on selline probleem, millega on silmitsi kõik majanduslikes raskustes olevad riigid, eriti need, mis asuvad otseselt Venemaa lähipiirkonnas. See olukord, kus inimeste kindlustunne langeb tulenevalt majanduslikust seisust, tulenevalt võib-olla ääremaastumisest ja kohati siiski ka valitsuse otsustest, paralleelselt on siin mõju ka meie naabri agressiivsel propagandal, kätkeb endas väga tõsiseid radikaliseerumise riske, ja mitte ainult noorte seas, vaid ühiskonnas laiemalt. Paneme siia kõrvale veel Eesti inimarengu aruandes välja toodud murekohad, mis puudutavad hariduslikku ebavõrdsust ja selle põhjal taastekkivaid mullistumisi ja kihistumisi, vaatame ka haridusjaotust, [mis näitab,] et naisterahvaste hulgas on [kõrghariduse omandanute] osakaal märkimisväärselt kõrgem kui meeste hulgas. Need probleemid kokku on väga suur kobarprobleem või probleemide pundar, mille puhul ei ole isegi väga vahet, kes on valitsuses ja kes on opositsioonis. Need on Eesti riigi probleemid, mitte ühe erakonna probleemid. Me väga loodame, et valitsus neid probleeme tajub ja ka pingutab ja teeb tööd selle nimel, et inimeste toimetuleku halvenemist ühest küljest pidurdada ja teisest küljest ka neid radikaliseerumise riske ja põhjuseid vähendada. Aitäh! 

Suur tänu teile! Teie andsite sõna juhatajale, juhataja annab sõna peaministrile. Palun, auväärt peaminister!

Austatud Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Ma küll olen Toomas Kivimäele täna juba kaks korda õnne soovinud, aga teen seda siis kolmandat korda, kuna meil on suur ülekanne. Palju õnne sünnipäevaks! 

Ma väga tänan! 

Milline viis sünnipäeva tähistada! Mis saaks olla parem! 

Ukraina asespiiker sealhulgas veel ka siin.  

Just. Nii, vastan arupärimisele toimetuleku halvenemise ja radikaliseerumise riskide kohta Eestis. Nagu ikka, loen ette küsimuse ja siis vastuse. 

Esimene küsimus: "Kuidas hindab valitsus majanduslanguse, kriiside ja maksupoliitiliste otsuste mõju ühiskonna sidususele ja inimeste turvatundele?" Vastus. Majanduslangusel ja kriisidel on mõju inimeste kindlustundele. Euroopa Komisjoni majandususalduse indeks on õnneks alates eelmisest aastast pidevalt kasvanud. Jaanuaris – see on viimane mõõdetud tase – oli majandususalduse indeks viimase 29 kuu parim. Samuti on konjunktuuriinstituudi mõõdetav tarbijate kindlustunne kasvamas, see oli jaanuaris viimase 27 kuu parimal tasemel. Tööhõive määr vanuses 16 aastat kuni pensioniiga oli 76,8%, vanuses 20–24 aastat oli tööhõive määr 2025. aastal 60,8%. Eesti Panga hinnangul tööpuuduse määr langeb ja see jääb 6,6%-le. Seetõttu on alust arvata, et valitsuse majandusotsused on tõstnud elanike kindlus[tunnet] tuleviku suhtes ja [suurendanud] turvatunnet. Seda näitavad juba eelnevalt viidatud majandususalduse indikaatorid. 

Teine küsimus: "Milline on valitsuse hinnang toimetuleku halvenemise ja majandusliku ebakindluse seostele radikaliseerumise ning usalduse vähenemisega riigi institutsioonide vastu? Kui põhjalikult on Vabariigi Valitsus neid seoseid üldse käsitlenud?" Vastus. Ekspertide sõnul ei ole majanduslik ebakindlus, rahulolematus riigiinstitutsioonide tegevusega või valitsuse poliitikaga peamised radikaliseerumise põhjused. Inimesed radikaliseeruvad tavaliselt siis, kui nad kogevad kuuluvuse puudust, isiklikku kriisi või identiteedikõhklust ning leiavad lihtsa ja emotsionaalselt tugeva ideoloogilise seletuse, mida võimendavad sotsiaalne mõju ja infokeskkond. Ekspertide sõnul püsib vägivaldsete äärmusideoloogiate levikust tulenev oht Eestis madalal tasemel. Alates Eesti iseseisvuse taastamisest ei ole meie riigi pinnal toimunud ühtki terroriakti, vaid üksikuid inimesi on äärmuslusega, sealhulgas terrorismiga seotud kuritegudes süüdi mõistetud. Kasvanud on nende inimeste osakaal, kelle arvates on oluline kuuluda Eesti ühiskonda. Riigikantselei viimase tellitud uuringu järgi oli selliseid inimesi 86%. Samuti on kasvanud valitsust, 7 protsendipunkti, ja Riigikogu usaldavate [inimeste], samuti 7 protsendipunkti, osakaal. Usaldus presidendi vastu on jätkuvalt kõrge, 70%, endiselt on kõrge usaldus politsei, 82%, ja kaitseväe vastu, 76%. 

Kolmas küsimus: "Kas ja milliste näitajate alusel hindab valitsus radikaliseerumise riske Eestis ning kuidas on need viimastel aastatel erinevate sotsiaaldemograafiliste rühmade lõikes muutunud?" Vastus. Erinevate riskide hindamisega tegelevad õiguskaitse- ja julgeolekuasutused. Riskide hindamise eesmärk on ennetada ohtu Eesti põhiseaduslikule korrale ja territoriaalsele terviklikkusele, teiste isikute elule ja tervisele ja/või sotsiaalsete gruppide õigustele seadusega lubamatul määral. Viimaste väljasaatmisjuhtumite peamised põhjused on olnud algfaasis luuretegevus ja mõjutustegevus. Eelkõige on need olnud seotud Venemaa mõjutustegevusega ning algfaasis luuretegevusega. Kahe väljasaadetu puhul nägid julgeolekuasutused ohtu Eesti julgeolekule seoses islamiradikalismiga. 

Neljas küsimus: "Kuidas kavatseb valitsus tasakaalustada viimaste aastate maksupoliitika ja eelarveotsuste mõju kihistumisele ning ebaõigluse tajule, eriti madala ja keskmise sissetulekuga inimeste seas?" Vastus. Eestis on kihistumine vähenenud. Kui võrrelda 2019. aastat 2025. aastaga, siis rahvapension on selle ajaga kasvanud 92%, üksi elava pensionäri toetus 74%, keskmine vanaduspension 69% ja keskmine brutopalk 50%. Maailmapanga andmete põhjal on Eesti Gini indeks pikas vaates alaneva trendiga ehk sissetulekute ebavõrdsus väheneb. Sellele on kaasa aidanud keskmise vanaduspensioni kasv ja alampalga kiire kasv, aga ka kõrge tööhõive. Võrreldes 2016. aastaga on alampalk kasvanud 106% ehk kaks korda. 2016. aastal oli alampalk 430 eurot, 2025. aastal 886 eurot. Keskklassi kindlustunde suurendamiseks toimus käesoleval aastal tulumaksureform, mis jättis palgasaajale ühe kuu palga võrra enam raha kätte. Oluline on ka, et Eestis on Euroopa keskmisest oluliselt rohkem oma kodu omajaid. Valitsusel on kavas jätkata poliitikat, mis suurendab majanduskasvu, tööhõivet ning palkade ja pensionide kasvu. 

Viies küsimus: "Millised on valitsuse peamised meetmed inimeste toimetuleku toetamiseks ja sidususe tugevdamiseks ning radikaliseerumise ennetamiseks järgmistel aastatel?" Vastus. Kõige olulisem on jätkata otsustega, mis toetavad majanduskasvu: bürokraatia vähendamine, konkurentsivõime suurendamine, maksukoormuse stabiilsena hoidmine. Oluline on edasi minna reformiga, mis tagab ühtse eestikeelse hariduse kõigile lastele. Eesti on demokraatlik riik, kus inimestel on tegutsemisvabadus, õigus oma erinevaid mõtteid ja veendumusi avaldada. 2024. aasta demokraatiaindeks, mida koostab The Economist, asetab Eesti 21. kohale kui täieliku demokraatia. See on kategooria, mis hõlmab kokku ainult 25 riiki. Our World In Data 2024. aasta inimõiguste indeksis on Eesti esimesel kohal. Aitäh!

Suur tänu teile! On aeg küsimusteks. Alustab Jaak Aab. Palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Te mainisite mind. Ma ütlesin, et ebavõrdsus on vähenenud. Jah, veidikeseks on see tõmbunud vähemaks, tänu alampalga tõusmisele on mediaanpalk kasvanud, alampalk on nimelt veidi tõusnud, aga see ei tähenda, et ebavõrdsus Eestis oleks vähenenud. Te räägite Gini koefitsiendist, aga kõige lihtsam näide on käibemaksu tõus, mis sööb just madalama sissetulekuga inimeste palgast ära päris suure osa. Ei saa öelda, et viimastel aastatel ebavõrdsus väga vähenenud oleks, isegi arvestamata vara, mida jõukamatel inimestel on rohkem. Aga ikkagi, see alampalga kokkulepe, mis 2023. aastal sõlmiti, [nägi ette,] et tuleb võtta eesmärgiks 50% [keskmisest palgast]. Seda on nüüd küll ajaliselt veidi edasi nihutatud. Jah, täna kokkulepe saadi, aga mida teie sellest kokkuleppest arvate? Kas Eesti peaks püüdlema [selle poole, et] alampalk oleks 50% keskmisest palgast?

Aitäh, hea küsija! Mina arvan, et täna [sõlmitud] kokkulepe sotsiaalpartnerite vahel on tervitatav, tervitatav on see, et jõuti kokkuleppele. Ma saan aru, et ettevõtjate sõnum oli, et alampalga tõus, mis on just värske uudis, tähendab, et alampalk tõuseb kaks korda kiiremini kui prognoositud hinnatõus ja veerandi võrra kiiremini kui keskmine palk. Alampalga tõus tähendab ka seda, et majanduses tervikuna peab iga ettevõtja hindama, kas töökohal loodav väärtus on nii kõrge, et ta saab seda palka maksta.

Alampalga puhul tuuakse majandusteoreetiliselt välja teisi riske. Kui on väga [tugev] surve, et alampalk [tõuseks] – meil on olnud viimastel aastatel väga kiire palgatõus, palgatõus Eestis on endiselt kiirem kui hinnatõus –, siis on risk, et teatud töökohad, teatud tööstused peavad ennast kokku tõmbama. Ainukene viis [seda vältida] on kõrgemat lisandväärtust luua. Nii et kui te küsite, mida ma arvan sellest kokkuleppest, siis minu meelest on hea, et süsteem toimib, et sotsiaalpartnerid saavad omavahel kokku leppida. See on esimene asi. Teiseks, ma arvan, et hea uudis on alampalga tõus just tänase debati valguses, kui me räägime ebavõrdsusest, räägime sellest, kuidas inimesed paremini toime tuleksid. Kindlasti on nendele, kelle sissetulek on väiksem, see positiivne uudis. 

Mis puudutab teie ja minu mainitud [kihistumist], siis tõepoolest, kihistumine on vähenenud ja see on kindlasti väga positiivne uudis. Ega me kumbki selle vastu ei ole. Gini koefitsient seda üldiselt ka kirjeldab. Samamoodi on positiivsed kõik need uudised, mis puudutavad tarbijate, tööstuse ja üldse ettevõtluse kindlustunde kasvu. Nii et jah, ma arvan, et alampalga tõusus kokkuleppimine on pigem hea uudis. 

Millise tempoga see edasi saab minna, sõltub ju majanduse käekäigust. Kui me suudame luua rohkem lisandväärtust, siis ma arvan, et see palk üha rohkem kasvab. Aga tuleb arvestada, et alampalka saab – ma seda statistikat enne vaatasin, nüüd mälu järgi tsiteerin – 4–5% inimestest. Meie eesmärk peaks olema ikkagi see, et kõik töötavad inimesed loovad kõrgemat lisandväärtust ning et me tööstus[toodangut tootvatele] ja teenuseid [pakkuvatele] ettevõtjatele loome paremad tingimused, nii et me ei peaks arutama ainult alampalka, vaid ka mediaankeskmist, et need ikkagi kasvaks kiiremini, jõukusega koos.

Heljo Pikhof, palun! 

Aitäh! Austatud peaminister! Me kõik teame, et majandusliku ebakindluse süvenemine suurendab ühiskondlikke pingeid ning võib kasvatada usaldamatust riigiinstitutsioonide vastu. Seetõttu on väga oluline, kuidas on valitsuse tasandil tagatud süsteemne koostöö ning varajane riskide tuvastamine, et saaks ennetada võimalikke radikaliseerumise ja ühiskondliku lõhenemise protsesse. Minu küsimus on, kuidas teeb valitsus koostööd ministeeriumide ja asutustega, et ennetada toimetuleku halvenemisega seotud radikaliseerumise ja ühiskondliku lõhenemise riske. Kas selleks on olemas kindel tegevusplaan või regulaarne riskihindamine?

Aitäh! Ma ühte ja teist siin vastates olen juba veidi kirjeldanud. Ma alustan sellest, mis on radikaliseerumist soodustavad tegurid. Kõigepealt toon ära loetelu, mis ei ole tingimata ammendav. Riskitegurid on identiteediga seonduvad probleemid, näiteks eneseotsingud, soov olla oluline, kogeda kuuluvustunnet, ka ebavõrdsuse ja diskrimineerimise kogemine, vägivalla kogemine, füüsilise ja sotsiaalse kaitse vajadus, ka äärmuslike ideoloogiate levik, mis, nagu me oleme viimasel ajal tähele pannud, on Eestis üldiselt väga suur uudis. Või siis ka näiteks kättemaksuhimu, et tajutud ebavõrdsuse ja ebaõigluse eest kätte maksta. See loetelu ei ole kindlasti ammendav, sest radikaliseerumine on siiski individuaalne protsess. 

Eesti noorte puhul peetakse radikaliseerumise olulisteks teguriteks näiteks perekondlikke probleeme, radikaliseerunud lähedasi, ühtekuuluvustunde vajadust, soovi eristuda, vähearenenud analüüsivõimet, ühiskonnas lõhestumist tekitavaid probleeme ja ka äärmuslike ideede levikut, nende väga aktiivset levitamist ja erinevate kanalite kaudu selliste sõnumite jagamist. See kirjeldab seda, et radikaliseerumine iseenesest on väga mitmetahuline protsess. 

Mis see Eesti pilt on? Nagu ma vastates juba kirjeldasin, Eesti on turvaline riik, siin pidevalt tegeldakse erinevate riskide hindamisega. Sellega, mis puudutab radikaliseerumist, ükskõik millisel põhjusel see on toimunud, tegelevad õiguskaitse- ja julgeolekuasutused. Valitsusel on iga kahe nädala järel julgeolekukabineti [istung]. Nii et kui on vaja, et see peaks jõudma valitsuse tasandile, siis valitsust ka teavitatakse, kui on mingid riskid ja on vaja mingeid samme astuda või nähakse, et selline vajadus on. Nagu ma vastates kirjeldasin, radikaliseerumine on kindlasti mitmetahuline, selle [põhjuste hulka] võib [kuuluda] toimetulekupool, aga [põhjuseks võivad olla] ka kuuluvus[tunde vajadus], äärmuspropaganda ja paljud muud asjad. 

Aga jah, ma kinnitan, et Eesti on turvaline riik. On olnud seoseid, näiteks kahe väljasaadetu puhul, radikaliseerunud islamiga, aga välja saadetud on [inimesi] ka luure- ja mõjutustegevuse tõttu. Ka Tanel Kiik alguses viitas, et Vene mõju on teatud juhtudel olnud selle aluseks.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Teie rahandusminister kiitles hiljuti, kui hästi ta oskab kokku hoida: ta sööb konserve ja ostab kilogrammi tomateid ühe euro eest ning toimetulek ei tee talle muret. Võib-olla on ka teil omad saladused, kuidas kokku hoida.

No kindlasti on. Kindlasti on! Aga ütleme nii, et minu puhul on kulutamine oluliselt raskendatud, sest kui sa oled suure osa ajast tööl, siis ei jää selleks aega. Küll me perega oma kulutused ise ära planeerime ja saame kenasti hakkama.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud peaminister! Riigikaitse on meie kõigi väga oluline prioriteet. Minu arvates on kaitstud riigi üheks väga oluliseks elemendiks see, et piiriäärsetes regioonides, mis piirnevad eelkõige Venemaaga, ei kasvaks toimetulekuraskused nii suureks, et need võiksid meie kaitsevõimet vähendada. Me reedel olime fraktsiooni visiidil Võrumaal, kus politsei tõi selgelt välja, et sotsiaalsed probleemid on kasvanud liiga suureks. Minu küsimus on: milliseid konkreetseid samme on valitsus alates täiemahulise sõja algusest astunud või milliseid ta kavatseb lähiajal astuda, et parandada piiriäärsetes regioonides toimetulekut ja neid pingeid vähendada?

Aitäh! Ma ütlen kõigepealt, vaadates tervet Eesti pilti, millest me siin tund-poolteist oleme juba rääkinud, et tuleb ikkagi üle korrata, et mis puudutab üldist majanduse käekäiku, siis see on väga oluline. Kui majandusel läheb kenasti – ja minu meelest on see endiselt oluline ja vajalik üle öelda –, siis kasvab jõukus ja tehakse ka investeeringuid. See on esimene asi. Mis saaks olla parem kui see, et sul on korralik töökoht, sa saad iseenda toimetamistega hakkama, saad teenida [raha selle jaoks], mida sa soovid ja vajad, ning tunned ennast täisväärtusliku ühiskonnaliikmena. See on kindlasti üks asi. See puudutab kõiki piirkondi üle Eesti. Selle jaoks on vaja rajada ühendusi, on vaja teha investeeringuid. Kui riigil on vaja toetada erinevaid investeeringuid, siis seda me kindlasti teeme. Ida-Virus on omaette programm ja ma tean, et näiteks Maido Ruusmann on pakkunud, et ka Kagu-Eestil võiks olla sarnane programm ja ka teistes maakondades, et saaks arutada, mida investeeringute abil teha. Ma tean, et majandus- ja tööstusminister sellega aktiivselt tegeleb. Nii et see on kindlasti üks osa sellest. 

Teiseks on erinevad ühendused. Mõnel juhul on tulnud neid ühendusi väga kiiresti ringi teha. Mul on hea meel, et kui Setomaal oli vaja Saatse saapa [tee] ümber teha, siis kontakt riigi ja Setomaa vahel oli nii hea, et see sai väga kiiresti tehtud, hoolimata venelaste veidrast käitumisest. Nii et me suudame küll koos väga hästi toimetada. 

Kui on ettepanekuid uute investeeringute tegemiseks eri piirkondades, siis meie sõnum on olnud, et suur osa välisrahastusest, mis on tulemas, investeeringute rahastusest, peabki olema suunatud just väljapoole neid kuldseid piirkondi ehk Tallinna ja Tartut, Harjumaad, just sellepärast, et elu oleks ikka igal pool ja uusi tööstusi oleks igal pool. Me sellesse panustame. Näiteks Võrumaal või ka Lõuna-Eestis tervikuna on puidutööstuses oodatud sedasama sõnumit – ma tean, et teie sellega tingimata nõus ei ole –, et metsaseaduse 70 : 30 printsiip paika saaks. Ma loodan, et te pigem toetate seda. See on näiteks üks asi, mida oodatakse. Neid asju on väga palju, mida oodatakse ja vajatakse. 

Nii et jah, see koostöö on pidev ja samme astutakse. Ma ei hakka uuesti ette lugema, mida me toimetulekutoetuse ja muude asjade puhul teeme, et inimesed paremini hakkama saaksid.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud peaminister! See oli vist vähem kui aasta tagasi, kui oli uudis selle kohta, kuidas äärmuslike noorterühmituste [tekkest] ajendatuna hakkab riik looma radikaliseerumise ennetamise kava. Teie jutust jäi selline mulje, et probleemi eriti ei olegi. Ma püüan aru saada. Okei, te võib-olla eitate või pisendate toimetuleku seost radikaliseerumisriskiga, aga päris mitmed riigiasutused ja just õiguskaitseorganid on viidanud selle probleemi levikule ja tõusule, paljuski seotuna ka sotsiaalmeediaga. Küsimus ei ole ainult Kremli propagandas, millele ma tõesti enne viitasin, vaid laiemalt paremäärmusluse ja tegelikult ka muude äärmuslikumate vaadetega rühmituste, gruppide tekkes. Kas te näete seda probleemi? Teiseks, kui kaugel Eesti riik on selle radikaliseerumise ennetamise kavaga ja kas te peate sellist kava vajalikuks?

Jaa, sellesama ennetusnõukogu juurde loodi 2025. aasta lõpus radikaliseerumise ennetamise töörühm, [mis töötab] 2025. aasta novembrist kuni 2030. aasta lõpuni. Selle eesmärk ongi luua radikaliseerumise ennetamise tegevuskava aastateks 2026–2030. Siseministeeriumi eestvedamisel loodava tegevuskava eesmärk on luua radikaliseerumise ennetamise süsteem ja lõimida see juba olemasolevate ennetustegevustega, valdkondadeülese ennetustegevuskavaga. Selle loomisel võetakse arvesse Eesti konteksti, teiste riikide praktikat ja teadustulemusi ning selle protsessi raames luuakse koolitusmaterjale ja juhendeid äärmusluse varajaseks märkamiseks, aga ka riiklik sekkumismudel radikaliseerunud inimeste toetamiseks vägivaldsest keskkonnast eemaldumisel. Tegevuskava on alles algusfaasis, mistõttu radikaliseerumise ennetamise meetmed on veel väljatöötamisel. See, ma arvan, vastas teie küsimusele.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea peaminister! Tore on kuulata, kuidas te kiidate, kui hästi kõik on, aga reaalsus on paraku hoopis teine. Eriti hull on noorte olukord. Nende seas on töötus tõusnud juba 22%-ni ja see kasvab üha. Varsti on juba veerand noortest töötud. Kahtlemata on neil sellest tingituna sotsiaalsed probleemid, toimetulekuprobleemid, ühtekuuluvuse puudumise tunne, ebavõrdsustunne, tõrjutuse tunne, nad tunnevad, et neid pole mitte kellelegi vaja, neid ei ole vaja ei valitsusele ega riigile. Pole ime, et nad on valitsuses seetõttu pettunud. Mis kõige hullem, see võib viia pettumiseni terves riigis. Mis te ütlete neile noortele, miks nad peaksid valitsust rohkem usaldama?

Aitäh! Usaldus valitsuse vastu, nagu ma enne kirjeldasin – te vist ei pannud tähele –, usaldus nii valitsuse kui ka parlamendi vastu on kasvanud. Eks see ikka aeg-ajalt tõuseb ja paiguti kahaneb, aga Riigikantselei viimase seireuuringu järgi, mida regulaarselt tellitakse, on kasvanud valitsuse ja Riigikogu usaldajate osakaal, mõlemad 7 protsendipunkti, usaldus presidendi vastu on kõrge, usaldus politsei ja kaitseväe vastu on kõrge. Seda esiteks. 

Teiseks, MKM toetab noortegarantii tugisüsteemi rakendamist, mis aitab just kohalikul tasandil tuvastada abivajavaid noori, et nad jõuaksid teenusteni, mis aitavad näiteks katkenud haridustee puhul või töötukassa teenusteni ja tööturule jõudmisel. Töötukassa 2026. aasta fookus on just noorte tööturule jõudmise toetamine, esimese töökogemuse andmine. Nii et vaeva sellega nähakse. Ma olen kindel, et kõiki [inimesi] on Eestis vaja. Eesti on nii väike, et me vajame kõiki inimesi. 

Kui tulla noorte radikaliseerumise juurde, siis ma arvan, et tänase päeva ja ilmselt lähiaasta üks debatiteema on see, mida erakonnad ise radikaliseerumise suhtes teevad. Üks noor, kes on radikaliseerunud, on vist Isamaas. Ma kahtlustan, et selle taustaks ei ole töötus. Ma ei ole jälginud, kas ta parajasti kuulub Isamaa fraktsiooni või mitte, seda teate juba teie paremini.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Eelmises arupärimises pidime küll tõdema, et meie arusaam inimeste toimetulekuraskustest on erinev. Natuke jääb tunne, et ka sotsiaalmeedia piirangute puhul on valitsuskoalitsioon siiski olnud, ütleme nii, tagasihoidlikum või ei näe vajadust astuda samme meie laste kaitsmiseks. Teatavasti liigub just sotsiaalmeedias väga süsteemselt nii vägivallale üleskutsuv kui ka radikaliseerumisele kaasaaitav sisu. Võib-olla te avate seda tausta, miks Eesti valitsus, erinevatelt väga paljudest teistest riikidest, ei pea vajalikuks sotsiaalmeedia piirangutega tegeleda?

Hea küsija! Me ei tea, kuidas seda teha. Ärge palun jumala eest solvuge, aga see on tegelikult järgmise arupärimise teema, see küsimus on sotsiaalmeedia teemal, te ajasite vist sassi. (Reili Rand selgitab saalist.) Aa, te peate ära minema. Selge! (Juhataja naerab.) Siis on see teie huvides. Saan aru, hinnates teie tööaega rohkem kui enda oma.

Selleks on olemas erinevad reeglid, on olemas ka isikuandmete kaitse üldmäärusest tulenevad piirangud. On oluline, et neid piiranguid rakendataks. Teiseks on oluline, et platvormid täidaksid oma kohustusi. Kolmandaks tuleb anda noortele oskused selles keskkonnas toimetulemiseks, sest noored kahtlemata leiavad võimalusi erinevates kanalites toimetada.

Me kindlasti jälgime, mida teised riigid teevad. Võtsin kokku järgmise arupärimise vastuse, selle huvides, et te saaksite nüüd ära minna.

Madis Kallas, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma pean küll ütlema, et tegelikult on järgmine teema selle teemaga otseselt seotud. Ma ei ole kindlasti nõus selle tõlgendusega, mille te Reili Rannale andsite. Eelmisel nädalal kohtusime siin Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti [esindajatega], kes üheselt ja selgelt tõid välja ohukohad, mis on seotud just radikaliseerumisega, mis on väga selgelt seotud sellega, kas noored, kellel ei ole majanduslikult niivõrd toekat peret taga, saaksid endale mingeid tegevusi lubada. See on kõik uuringutega välja tulnud ning üheselt ja selgelt on leitud, et sotsiaalmeedia, radikaliseerumise ja ka majandusliku võimekuse vahel on ühene seos. See oli lihtsalt minu kommentaar. 

Panen ka küsimuse siia lõppu. Kuidas on meil plaanis käituda näiteks sellise platvormiga nagu Telegram?

Aitäh! Ei, ma ei olnud kuidagi ebaviisakas, üleolev ega pahatahtlik. Reili Rand ise ütles, et ta peab ära minema, kui ma õigesti kuulsin. Kas oli nii? Jah, ma kuulsin õigesti. Ma vastasin sellepärast järgmise arupärimise ette ära, et ta saaks rahulikult teada, mis selles vastuses on. Seda esiteks. 

Teiseks, ma lugesin ette ja kirjeldasin veidi ka seda, mis need põhjused on. Radikaliseerumise põhjused on väga mitmekesised. Näiteks isikliku kuuluvustunde [puudumine], soov tunda ennast erilisena, aga ka läbielatu ja riivatud õiglustunne. Kõik need erinevad võimalused põhjustavad radikaliseerumist. Sotsiaalmeedia, eriti kui seal ei tegeleta ohtude ennetamisega, äärmusideoloogiate puhul näiteks, saab kindlasti olla see võimendaja, selles pole ju kahtlust. Ma arvan, et selles mõttes oli teie küsimuses täitsa iva sees, see oli õige mõte. 

Telegrami puhul on nii, et olen ise korduvalt kohtunud Euroopa Komisjoni esindajatega, ka siin käinud volinikega, ja seda teemat Euroopas erinevatel kohtumistel kirjeldanud. Telegrami probleem, kui ma püüan seda kuidagi lühidalt kokku võtta, on selles, et ta ei allu nendele regulatsioonidele, millele alluvad suuremad sotsiaalmeediaplatvormid. Tema kasutajate hulk jääb alla teatud [piiri] ja see tähendab seda, justkui Euroopa reeglite järgi ei suudeta teatud viisil seda sisu modereerida. Selle tõttu liigub seal väga palju vaenu õhutavat, ka tõele mittevastavat informatsiooni. Meie soovitus Euroopas valdkonna eest vastutavatele volinikele ja ametiasutustele on olnud astuda samme selleks, et ka Telegram nendele reeglitele alluks. Tegelikult ongi tegemist probleemiga, me oleme seda avalikult välja öelnud. Selles mõttes on küsimus õige ja vastus on selline.

Ma kaitsen daame. Reili Ranna repliik oli igati terane. Ma ei ole isegi päris kindel, kas ta pidi ära minema või mitte, aga ta leidis põhjenduse, miks peaks sellele küsimusele vastama. Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud arupärijad! Kõigepealt peaksite ise peeglisse vaatama. Ma tuletan meelde, millise kirega te õhutasite vihkamist konservatiivide vastu, nii et noorsotsid ei suutnud enam vastu pidada, vaid tegid kuulsa meemi verise vikatiga ringi kõndivast surmast, kes rappis jõhkralt konservatiive. Küllap on sellest eeskuju võetud. Ma mäletan, et te saite palju nalja sellest, kuidas teie noorte meemides vikatiga päid raiuti. Aga peaministrilt tahaks küsida selle kohta, et radikaliseerumisele aitab kindlasti kaasa vaesus, just absoluutne vaesus. Seda me näeme Virumaal, kus rohepöörde tõttu jäävad tuhanded ja tuhanded pered ilma elatusallikata. Narva inimesed ei suuda elektriarveid maksta.

Aitäh!

Kas see rohepööre, mida te korraldate, ei ole ka risk, radikaliseerumise üks aluseid?

Aitäh, hea küsija! Kui te küsite "kas", siis ma arvan, et ei, ei ole. Toimetulekule aitab ju kaasa see, kui me saame rohkem, soodsamat ja puhtamat energiatootmist. Pigem on vastasseisu ühiskonnas ja pinget põhjustanud EKRE ja teiste äärmuskonservatiivide vastuseis uuele tehnoloogiale. Nagu ma ütlesin, ma ei ole lõpuni aru saanud, milline see teie energeetikakontseptsioon on. (Vahelehüüe.) Eks ma tulevikus ehk kuidagi saan. Nagu ma kirjeldasin, Isamaa plaan on rajada Auvere 2, 3 ja 4, et meil oleks kindlalt jaamu, mis toodavad kallilt ja aeg-ajalt ei tööta, [toodavad], niikaua kuni jaksu on, aga teie plaanist ma aru ei ole saanud. Sellest ma olen aru saanud, et EKRE on organiseeritult päikeseparkide ja tuuleparkide vastu. Ma arvan, et olen õigesti aru saanud, te vist andsite isegi vastava ringkirja enda liikmetele välja. See tähendab, et te võitlete saastavama ja kalli energia eest, mitte keskmiselt soodsama energia eest. 

Nii et kui te küsite radikaliseerumise kohta, siis ma arvan, et kui inimestele soodsamat energiat pakkuda, siis on inimeste toimetulek parem ja kindlasti on ka nende käekäik siis parem. Aga radikaliseerumine, nagu ma kirjeldasin, on märksa keerulisem protsess, (Hääled saalis.) siin on palju põhjuslikke seoseid, see ei ole tingimata seotud selle teie ideologiseeritud rohepöördega. Nii et ma ei oskagi kirjeldada, kuidas uus tehnoloogia toob kaasa radikaliseerumise. Puhtam loodus, parem tervis ja soodsam energia on ju siiski parem.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt valitseja! Ma küsin niimoodi, et kas USA president Donald Trump on ka radikaliseerunud ja tema tegevusse ja tema administratsiooni tegevusse tuleks suhtuda kui ohtliku radikaali tegevusse. Ta on ju öelnud Euroopa kohta need 8[3] rida ja nii edasi, ta ei ole nõus sellise liberaalse režiimiga, mida teie esindate.  

Teine küsimus on teie seltskonnas oleva kolleeg Tanel Teini kohta, kes on ka tegutsenud nagu radikaliseerunud Talibani võitleja, väidetavalt nõudes selle kaughasartmängu käsitleva seaduse vastuvõtmist. Kerge küsimus: kas president Trump ja tema administratsioon on radikaalid ja kas ka kolleeg Tanel Tein on siin esinenud radikaalse terroristina?

Aitäh!

See oli kas-küsimus, jah? Vastus on ei.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! 1947. aastal toimus Eestis selline üritus nagu sundkollektiviseerimine ja 30. augustil kehtestati selleks, et talunikud astuksid kolhoosidesse, ülikõrged maksud. Ülikõrged! Aga ikkagi ei tahtnud inimesed kolhoosi minna, nad üritasid kuidagi ots otsaga kokku tulla, aga lõpuks, Siberisse saatmise hirmus, kolhoosi ikkagi mindi.   

Nüüd automaksust. Kui me oleme ostnud endale auto, siis oleme tasunud selle pealt maksud. Kui me võtame pangast laenu, siis tasume selle pealt ära maksud, ja ka kütte pealt maksame teatud makse. Öelge palun, milline erinevus on sundkollektiviseerimise – see oli tollel hetkel seaduslik – ja praeguse automaksu vahel. 

Aitäh!

Minu meelest on see põhiseadusvastane.

Aitäh! Okupatsioon ei olnud muidugi seaduslik, Eesti riik okupeeriti jõuga. Seda esiteks. 

Teiseks, oma riigis riigieelarvesse maksude kogumist, kusjuures [seda raha] kasutatakse näiteks automaksu puhul teedeehituseks, võrrelda okupatsiooniga – noh, see on suhteliselt kõva venitamine, tuleb vaeva näha, et neid kahte punkti kokku viia. Müts maha selle venitamise katse ees, aga minu meelest see võrdlus ei ole kohane. Oma riigile me maksame makse selle jaoks, makse kogutakse selle jaoks, et pidada ülal oma riiki, just selle pärast – nüüd see võrdlus on kindlasti kohasem –, et enam kunagi ei peaks arutama seda, kas Eesti riik okupeeritakse. Oma kaitseväge me peame üleval, eestikeelset haridust peame üleval, sotsiaalsüsteemi ja haridussüsteemi peame üleval, isegi parlamendis maksame palka, osa teist kasutab isegi kuluhüvitisi.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Radikaliseerumise põhieeldusi on muidugi kaks. Üks on toimetulekuraskused ja teine on immigratsioon. Mõlemad võivad eksisteerida ka korraga ja siis on asjad veel halvemad. Aga põhimõtteliselt eeldab see ikkagi sellise revolutsioonilise situatsiooni teket, kui eliit ja ülejäänud ühiskond on nii suures vastuolus, et konfliktisituatsioon on vältimatu. See eeldaks muidugi suuremahulist ülestõusu. Euroopa riigid on suuri meeleavaldusi täis. Teil on muidugi see õnn, et te olete sellise rahva peaminister, kes kannatab vaikides ja lõpuks läheb ikka sauna taha, lööb rusikaga vastu seina, ütleb: "Kurat!", ja läheb kannatab edasi. See on teie õnn. 

Aga radikaliseerumise põhiline põhjus on siiski pigem immigratsioon ja seejuures pikaajaline immigratsioon, just need teise põlve ja kultuuriliselt võõrad immigrandid, kes tänavatel märatsevad, nagu praegu Euroopas. Ma lihtsalt küsin. Siin oli juttu, et teil on mingisugune radikaliseerumise töörühm ja kõik. Kas radikaliseerumisvastased meetmed teie valitsuse puhul on suunatud pigem eestlaste või nende võimalike immigrantide mäsu vastu?

Aitäh, hea küsija! Kõigepealt, mul on jälle selle teie narratiiviga sobimatuid fakte: eelmisel aastal rännati Eestist esialgsetel andmetel rohkem välja kui siia sisse. See kahjuks ei kinnita teie väidet massilise sisserände kohta. Seda esiteks.

Teiseks, radikaliseerumise võimalikke põhjuseid indiviidi puhul ma kirjeldasin. Nendeks põhjusteks võivad olla identiteediprobleemid, eneseotsingud, soov kogeda kuuluvustunnet, diskrimineerimine, vägivald, ka äärmuslike ideoloogiate levik, ja on veel väga palju erinevaid asju. Radikaliseerumisel ei ole tingimata ühest valemit, vähemalt öeldakse, et see on pigem kontekstispetsiifiline. Sellega see tegevuskava ka tegeleb, et saaks hinnata, millised on riskid, ja tegevuskava on vaja selleks, et neid riske maandada ja Eesti ühiskonnal oleks lihtsam. See puudutab ka äärmusluse ennetamist, seda lähenemist, kuidas inimesed vägivallast eemalduksid ja nii edasi. Kui see tegevuskava on valmis, siis, ma olen kindel, Siseministeerium saab seda kenasti jagada.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! G20 riigid said eelmisel aastal valmis ühe raporti, mis rääkis otsesest seosest inimeste toimetuleku, varandusliku ebavõrdsuse suurenemise ning radikaliseerumise ja demokraatlikus süsteemis pettumise vahel. Ehk mida kehvemini inimestel läheb, seda kergem on igasugustel parempopulistidel ja kõigil teistel manipuleerida nende inimestega, ja seda vähem need inimesed tunnevad, et neile liberaalset demokraatiat üldse vaja on. See raport ütleb väga otseselt, et riigid, eelkõige Ameerika Ühendriigid, aga ka Euroopa riigid peavad võtma kasutusele erinevaid meetmeid, mis väga paljude inimeste sotsiaal-majanduslikke probleeme lahendaksid. Ma küsin teie käest, kas Eestil on ka see plaan nii-öelda radikaalsuse vaates. Ma ei räägi keskmist palka teenivatest inimestest, vaid ikka kolmandast, neljandast, esimesest ja teisest mediaanist.

Aitäh, hea küsija! Jah, ma ju kirjeldasin pikalt, kuidas me astume erinevaid samme koos ettevõtjate, tööstus[tootjate] ja teenuste pakkujatega, et inimestel oleks kvaliteetne, kõrgemat lisandväärtust loov töö ja suurem palk, võimalus ennast ära elatada ja paremini toime tulla. Ma arvan, et see küsimus osutab õigesse suunda selles mõttes, et kui majandusel läheb paremini, inimeste käekäik on parem, siis on neil ka lihtsam ja kindlasti on radikaliseerumist ja võib-olla ka heitumist vähem, mis on ju loogiline asjade käik.

Aitäh! Vabandust! Minu viga. Väga vabandan. Väga vabandan! 

Ma veel kaks lauset ütlen, ma tegin pausi sisse. Ühesõnaga, ma lihtsalt viitan sellele, et uuringuid on erinevaid. Näiteks IMF uuris seda 2014. aastal. Selles uuringus hinnati niimoodi, et maksupoliitika mõju on olemas, aga siiski piiratud. Arenenud ühiskondades on ebavõrdsuse vähendamise peamised tegurid näiteks pensionid ja peretoetused. Tugevam ümberjaotav mõju on just avalikel teenustel, tervishoiul ja haridusel, millest me oleme täna pikemalt rääkinud, mis kõige rohkem toetavad just vähem kindlustatud gruppe ja võib-olla [loovad] ka turvalist keskkonda. 

Riigieelarve kohta võin öelda, et see ju seda peegeldab. Sotsiaal- ja haridusvaldkonna kulud on peaaegu pool riigieelarve kogukulust. Ka 2026. aastal said need valdkonnad lisarahastust, [hoolimata sellest], et jätkuvalt tõusid ka kaitsekulud, suutsime me sinna lisaraha leida. Nii et me püüame ikkagi liikuda selles suunas, et inimesed tunneksid ennast paremini ja Eestil läheks paremini.

Suur tänu, härra peaminister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Esmalt, nagu kollase raamatu järgi tavaks, arupärijate [esindaja]. Arupärijate nimel Tanel Kiik, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! See teema on hästi tõsine ja oluline. Kuulates peaministri vastuseid, sai selgeks, et meie arusaam radikaliseerumise ennetamisest ning just nimelt [radikaliseerumise ja] toimetuleku seostest on mõnevõrra erinev. Sotsiaaldemokraatide hinnangul ei ole küsimus tõesti ainult selles, kas majandus kasvab või ei kasva, kas keskmine palk kasvab või ei kasva, vaid just nimelt selles, kuidas vähendada ühiskondlikku ebavõrdsust. 

Me näeme seda [ebavõrdsust] regionaalselt. Keskmise palga tase maakonniti on äärmiselt erinev. On Tallinn ja Tartu ja nii-öelda kuldsed ringid ning siis ülejäänud Eesti, kus keskmine palk on märkimisväärselt väiksem, ka töökoha leidmine on keerulisem ja sotsiaalsed probleemid kipuvad kuhjuma. 

Samamoodi me näeme hariduses seda, nii nagu näitas värske inim[arengu] aruanne, et üha rohkem hakkab inimese hariduse kvaliteet sõltuma tema leibkonna, vanemate rahakotist, nende võimalustest täiendavalt kas huviharidust pakkuda, eraõpetajaid palgata või ka algusest peale, ütleme, logistikat ja kogu elukorraldust niimoodi sättida, et laps saaks parima võimaliku hariduse. 

Me [näeme] ebavõrdsust tervishoius, kus üha rohkem kasvab inimeste omaosalus mitme eriala puhul, alustades vaimse tervise valdkonnast, aga seda on ka mitme muu eriala puhul. Üha lihtsam on saada arsti juurde neil, kellel on raha, et selle eest maksta, ehk kes on küllalt jõukad, ja üha pikemad on järjekorrad neile, kes ei ole võimelised selliseid kulusid tasuma. 

Samamoodi on kogu selle toimetulekutemaatikaga. Inimesed, kelle kuludest elektriarve moodustab väikese osa, ei pane väga tähelegi neid [elektri hinna] kõikumisi, aga inimesel, kellel iga euro on kuu lõpus loetud, on väga suur vahe, kas elektriarve tuleb 50 eurot või 100 eurot [suurem või väiksem], kui see oli eelmisel kuul. 

Kõik need põhjused üksinda loomulikult ei tekita automaatselt ühiskonnas radikaliseerumist, aga need kõik võimendavad seda. Selles valguses on hästi oluline, et poliitika, mida valitsus [ajab], tegeleks ebavõrdsuse vähendamisega. Esiteks, maksupoliitika: näiteks [võiks olla] astmeline tulumaks, samuti toiduainete käibemaksu langetamine, mitte üldine käibemaksu tõus. Teiseks, hariduspoliitika, mis toetaks just nimelt huviharidust, samuti hariduse kättesaadavust ka regioonides, mitte ainult suurtes keskustes, vaid ka väiksemates kohtades, on selleks siis vaja ühistransporti korraldada või midagi muud taolist, mitte aga [seda, et hakataks sõidu eest tasu] kehtestama, nagu siin alles mõtetes oli. Kahtlemata tähendab see ka tervishoidu lisaraha suunamist, et just nimelt solidaarne tervishoid oleks tugev, et meil ei tekiks kahe kiirusega tervishoidu, nii et ühed ootavad Tervisekassa rahastatavaid teenuseid, ja teisel seltskonnal on kas endal raha või eraravikindlustus ja nad saavad kiiremini arsti juurde. 

Täpselt samamoodi, kui me räägime toimetulekust, siis pelgalt 20 euro võrra toimetulekutoetuse tõstmine sel aastal ilmselgelt ei aita väga paljusid peresid piisavalt. Peretoetused on püsinud samal tasemel juba aastaid, seda olukorras, kus hinnad on kallinenud. Näiteks esimese ja teise lapse toetus oleks tulnud ammu tõsta 100 euroni ja sealt edasi. 

Aga kõiki neid otsuseid on valitsus vältinud ja edasi lükanud või teinud väga väikseid samme, ja tundub, et vastu tahtmist. Me näeme, et inimeste toimetulek on juba aastaid olnud löögi all. Hoolimata sellest, et keskmised näitajad kuskil sektoris võivad paraneda, pole ebavõrdsus ühiskonnast kaugeltki mitte kadunud, vaid kohati on see hoopiski süvenenud. 

See kõik loob pinnase selleks, et inimesed on kriitilisemad riigi suhtes, valitsuse suhtes, parlamendi suhtes ja kogu selle poliitika suhtes, mille kohta siin [otsuseid] vastu võetakse. Varem või hiljem saadakse sotsiaalmeediast, võib-olla ka naaberriigi propaganda abil ja äärmuslike rühmituste käest selliseid sõnumeid, mis ütlevadki, et kogu see riik ei kõlba kuskile. Pakutakse väga radikaalseid lahendusi probleemidele, mis tegelikult on sotsiaal-majanduslikud ja on paljuski ennetatavad, riigi mõistliku poliitikaga lahendatavad. 

Nii et julgustan valitsust neid probleeme päriselt adresseerima. Tuleks vaadata, et maksupoliitilised otsused ühiskondlikku ebavõrdsust ei süvendaks, ja kindlasti tuleks tõsisemalt tegelda noorte tööpuuduse teemaga, millele siin hea kolleeg enne viitas. Kui üle 20% noortest meestest on töötud, siis kahtlemata on see lisarisk, mis soodustab nende pettumist riigis ja [mõjutab] ka üldist radikaliseerumismeeleolu. Need riskid on päris, need riskid on olemas, nendega ei ole piisavalt tegeletud. Kõige kindlam ja lihtsam viis neid adresseerida on solidaarsemat, võrdsemat ja õiglasemat ühiskonda ehitades, mitte vastupidises suunas liikudes. Aitäh! 

Tänan teid, aja säästliku kasutamise eest muu hulgas! Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud peaminister! Ma ei tea, kuidas saab praegusel talvel hakkama rahandusminister Jürgen Ligi. Räägitakse, et ta toitub konservidest ja oskab leida tomateid, mis maksavad üks euro kilogramm. Enamik elanikkonnast seda ei oska. Ilmselt just seetõttu on paljud minu valijad sunnitud võtma laenu, et maksta kütte ja elektri eest. 

Selles kaunis riigis, kus elab Jürgen Ligi, kasvab inimeste elatustase iga päevaga. Selles riigis, kus elab ülejäänud Eesti elanikkond, elatustase langeb. Sellel on mitu põhjust ja kõik need on seotud valitsuse tegevusega. Saamatu energiapoliitika, mille tõttu külm ilm tähendab kontrollimatut tariifide kasvu. Küüniline maksupoliitika, mille tõttu riik võtab raha vaestelt, et anda see rikastele. Majanduspoliitika puudumine, mis on viinud meid nelja-aastasesse langusesse. 

"Kui kritiseerid, siis paku lahendusi," öeldakse mulle. Pakun: see valitsus peab tagasi astuma. Ilma selleta muutub meie niigi vaene rahvas peagi päris vaeseks. Aitäh! 

Aitäh teilegi, aja säästliku kasutamise eest samuti! Kalle Grünthal, palun!

Lugupeetud rahvas! Ma küsisin peaministri käest, kas sundkollektiviseerimise ja automaksu vahele võib panna võrdusmärgi. Ma sain muidugi kohe kriitika osaliseks, sest ma julgesin viidata ka sellele, et tollal kehtisid Eesti NSV-s sellised seadused, mis lubasid ülikõrgeid makse kehtestada. Aga vahet ei ole. Tollel hetkel me olime okupeeritud, aga asja tuumale, kas need [kaks asja] on võrreldavad, jäi ikkagi vastamata. 

Võtsin lahti Wikipedia ja proovin nüüd küsimuses ühendada tolleaegse sundkollektiviseerimise ja tänapäevase automaksu. Kollektiviseerimine oli Nõukogude Liidus ja mõningates teistes maades korraldatud aktsioon, mille eesmärk oli eraomandi likvideerimine ning talupoegade koondamine ühismajanditesse-kooperatiividesse. Paneme selle tänapäeva [keelde]. Autostumise vältimine on Brüsselis ja mõningates teistes maades korraldatud aktsioon, mille eesmärk on autonduse likvideerimine ehk autode äravõtmine rahva käest. 

Läheme edasi. Sundkollektiviseerimine Eestis algas pärast teise maailmasõja lõppu, mil tollases Eesti NSV-s hakati tegema ettevalmistusi kollektiviseerimiseks. See toimus talumajandite ühendamise ehk talude likvideerimise teel. Nüüd toimus täpselt samamoodi. Varakult hakati rääkima, et auto on kurjast, saatanast, mürgitab keskkonda ja üleüldse on tervislikum jala käia. 30. augustil 1947. aastal kehtestati talumajapidamistele ülikõrged maksud. Täpselt sama toimub praegu automaksuga. Automaks ja registreerimistasu on ülikõrged, inimesed [nende tasumisega] hakkama ei saa. Meie valitsus kehtestas täpselt samamoodi sellised maksud, mis ei võimalda autot kui tarbeeset kasutada oma isikliku elu korraldamiseks.

Mis ma siis valesti ütlesin? Midagi ei öelnud valesti. Tol ajal oli ju Nõukogude Liit, kes andis Eesti NSV-le korraldusi, praegu on Brüssel, kes annab Eestile korraldusi. Ma mäletan selgelt, kui Rain Epler esitas küsimuse ja lugupeetud Kristen Michal vastas, et ta ei oska sellele küsimusele vastata, ta peab Brüsselist järele küsima. Mis meil siis praegu on? Meil on sundkollektiviseerimine ehk autode äravõtmine täiesti legaliseeritud. 

Minu küsimus on aga hoopis selles, kas [põhiseaduse] § 32, mis sätestab, et omand on püha ja puutumatu, tõesti lubab korrata 1947. ja 1949. aasta tegusid, kui talunikud koondati kolhoosidesse. Siberisse ei tahtnud ju keegi sattuda. Huvitav, kuhu meid siis saatma hakatakse? See on küsimus. Aga ma arvan, et Riigikohus peaks andma vastuse, kas automaks on põhiseaduspärane või mitte. Tuleb kaaluda.

Aitäh! Rain Epler, sõnavõtt kohalt, kaks minutit.

Aitäh, härra istungi juhataja! Ma mõtlesin, et ma tulen lühidalt Tanel Kiigele appi. Tanel ütles kuidagi niimoodi, et inimesed radikaliseeruvad, nad hakkavad valitsust ja Riigikogu kritiseerima. Tanel, ma arvan, et sa oled selle radikaliseerumise definitsiooni liiga laiaks tõmmanud. Kui seda, et kritiseeritakse valitsust või kui üldse kedagi kritiseeritakse, radikaliseerumiseks nimetada, siis, ma arvan, seda on ikkagi pisut palju.

Tanel Kiik tahab vastusõnavõttu. Kaks minutit. Palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea kolleeg ilmselt ei kuulanud kogu arutelu. Kahtlemata võib valitsuse suhtes kriitiline olla, (Vahelehüüe.) ka Riigikogu suhtes võib olla, aga poliitika peab lihtsalt olema selline, mis tekitab usaldust laiemalt riigi vastu ning ka valitsuse ja Riigikogu vastu. Kindlasti ei ole see üks ühele seotud radikaliseerumisega, aga ma arvan, et olukorras, kus meil on keeruline majanduslik seis, keeruline julgeolekupoliitiline olukord ning suhteliselt agressiivne naaber nii verbaalselt, propaganda vaates kui ka sõjaliselt, on meie, aga tegelikult ka kõigi erakondade huvides, et valitsus teeks selliseid otsuseid, millel on rahva toetus, ega liiguks sellises suunas, mis ühiskondlikku ebavõrdsust võimendab, nagu kahjuks praegune valitsus on teinud. See oli mu kriitika tuum. Asi ei ole selles, kas kellelegi valitsus meeldib või mitte, vaid selles, et usaldus võib kukkuda väga madalale, nagu see tegelikult ka kukkunud on. Peaminister enne viitas, et valitsust usaldab 7% rohkem [inimesi] kui varem. Jah, see protsent on nüüd 37%, mitte 30%, eks ole, ja Riigikogul on see vist 36%. Tegelikult on need naeruväärselt madalad protsendid ja see on mõnes mõttes julgeolekurisk, kui meil on niivõrd madala toetusega valitsus, keda nii vähesed inimesed usaldavad. Aitäh!

Aitäh! Jätkame läbirääkimistega kõnetoolist. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt valitseja! Ei plaaninud siia tulla, aga kui algul oli jutt toimetulekust ja radikaliseerumise püüust, siis ma ei saanud aru, kuidas head kolleegid püüavad neid siduda. Siinkohal olen ma peaministriga nõus, et see ei ole praegu probleem, kuigi teil on mingi töörühm seal tehtud ja võib-olla tõesti võib see kunagi tulla kõne alla, aga praegu, mulle tundub, ei ole see Eestis probleem. Pigem on see, ma saan aru, aknaaluste kolleegide soov varjatult viidata seinaäärsetele, nad püüavad nagu ära panna. Sellest tulenevalt ma siia tulingi. 

Ei maksa mängida granaatidega ja üldse nende asjadega, millega lastel ei lubata mängida. Praegu [tasub olla ettevaatlik] igasuguse sildistamisega, kuna poliitiline atmosfäär on äärmiselt plahvatusohtlik. Üks ütleb teise kohta halvasti, teine [esimese] kohta. Noh, lendavad sõnad "fašist" ja "mingi radikaliseerunud ohtlik tüüp". Aga sellega tasub olla ettevaatlik.

Kui ma küsisin peaministrilt, kas president Donald Trump ja tema meeskond on radikaalid, kellesse tuleb suhtuda nii nagu radikaalsetesse rühmitustesse, siis ta muidugi aruka inimesena ütles, et ei. Aga ma küsisin ka, kas kolleeg Tanel Teini võib käsitleda radikaalse islamiterroristina. Ta tuli pommivööga, nagu kolleeg Võrklaev tema kohta ütles, nõudma, et kui hasartmänguseadust vastu ei võeta, siis Kristen Michal enam peaminister ei ole. See on ju selgelt radikaalse terrorismi näide, reaalselt. Aga need on jah sellised kõvad sõnad, mida ei peaks kasutama selles plahvatusohtlikus olukorras, kui valitsejate usaldusväärsus on erakordselt madal, nad üritavad vaikselt tiksuda või vastavalt oma iseloomule kas arrogantselt solvata küsijaid või opositsiooni kuuluvaid inimesi. 

Samamoodi võib öelda, et rohepööre on radikaalne. Ma olen ise rohelise taustaga, enam kui rohelise taustaga, aga oli ju ammuilma selge, et rohepööre on radikaalne. See on radikaalne pööre, millega püütakse anda mingitele tootmisvahenditele, tuulikutele, päikeseparkidele ja nii edasi, kiiresti eelised ja suretada välja konkureerivad [vahendid], mis kiirendavad maailma lõppu ja suurendavad CO₂ või kasvuhoonegaaside hulka ning väidetavalt peaks tooma kaasa globaalse hävingu ja inimkonna kadumise, kui temperatuur tõuseb 1,5 kraadi. Ka see on selline radikaalne liikumine. 

President Trumpi lähenemine on see, et koristada ära tuulikud merest ja tuleks mõelda rohkem oma rahva heaolule, energia ja energeetika on kõige olulisemad. Aga meie jätkame seda radikaalset roheterroristlikku liikumist, kuigi praegu natuke mõõdukamal kujul. Ütleme, et põlevkivi, meie rikkus, tuleb ära unustada, aga tuulikuid tuleb ajada püsti nii palju, kui jõuab. Auväärt valitseja üritas oma kolleegidega vahepeal energeetika tuleviku paika panna selle 2,7 miljardi euro suuruse toetusega, aga peale seda, sellise terroristliku plaani nii-öelda läbisurumise järel, viskasid nad head partnerid sotsiaaldemokraadid valitsusest välja. 

Nii et polariseerumine on väga suur, pinged poliitilisel väljal on väga suured ja sellel pinnal [ei ole] muidugi vaja hakata üksteisele ära tegema, nagu kolleegid sotsiaaldemokraadid üritasid akna- või ukse- või seinaäärsetele ära teha, see päris ilus ei ole. Radikaliseerumist minu hinnangul Eestis praegu aga küll karta ei tule. Aitäh!

Aitäh! Aivar Kokk, palun! 

Hea juhataja! Head kolleegid! No mind ajendas [siia tulema] peaministri vastus ja tema arusaam inimeste hakkamasaamisest, kui ta [avaldas arvamust], et elektri hind ei ole probleem. Kodukuludest on energiakulu kindlasti üks suuremaid. CO₂ komponent põlevkivielektris on viimasel kuul olnud lausa kaks kolmandikku. Kui seda komponenti ei oleks, siis oleks elektri hind palju odavam. Räägime siin veel ressursitasudest kaevanduste poole pealt, räägime keskkonnatasudest, saastetasudest, jäätmete kõrvaldamise tasudest, aktsiisidest, käibemaksust, tulumaksust, sotsiaalmaksust, maamaksust ja kõigest muust sinna juurde. See on kõik tegelikult riigi otsustada, kui suured maksud seal on. 

Kui me need maksud sealt ära võtaks, mida me ei pane peale päikeseparkidele ja tuuleparkidele, millele me peale maksame, siis oleks selgelt näha, et põlevkivielekter on ju ainukene praktiliselt juhitava elektri [liik] Eestis, mille puhul on meil ka tootmisvõimsust. Kas Auvere 2 või Auvere 3 tuleb, seda otsustavad kindlasti järgmistes koosseisudes siin saalis istujad. Võib-olla tuleb selline tuumajaam, mida veel maailmas pole olnudki, aga arendajad on selle juba maha müünud. Viimane kord, kui nad käisid meie fraktsioonis, siis nad ütlesid, et nüüd on õige aeg, et valitsus ja riik selle ära ostaks, selle nende idee. No Kanadas midagi sellist tehakse. 

Aga vaatame tänast seisu. Börsielektri [hind] oli jaanuarikuus praktiliselt kaks korda kõrgem, toiduainete hinnad kaubanduses võrreldes eelmise aasta jaanuariga olid kuus korda kõrgemad, inflatsioon kasvab. Inflatsiooni üks komponente on ka elekter. Ja siis loed uudiseid, et kaupmehed on ikka väga halvad inimesed, nemad panevad sinna muudkui otsa, ja ei tea, kust kohast see hind tuleb. Seesama peaministri nõunik unustab ära ühe olulise asja, et kolme aasta jooksul on makse tõstetud nii palju, et nende maksude kinnimaksmine on tõstnud kõiki [hindu]. 

Kui me räägime kütuseaktsiisist, räägime tulumaksu tõusust, räägime käibemaksu tõusust, siis see kõik läheb ju lõpuks ettevõtte kuludesse. Ettevõtlusega [tegeldakse] ikka ainult ühel eesmärgil, see on kasumi saamine. Keegi ei soovi ettevõtlusega [tegelda] selleks, et peale maksta. Peale maksta ei olegi võimalik ja ka seadus ei luba miinusega müüa. See on seaduses kirjas, et omanikud ja juhtkond peavad kindlustama, et ettevõte ei läheks pankrotti. Kui väga pikalt miinust toota, siis ei ole muud varianti kui pankrot. Lihtne! 

Kõikidel ettevõtetel ei vea, nii nagu vedas meil mõnel ettevõttel nagu Bolt, mis ei pidanud aastaid maksma tulumaksu ega sotsiaalmaksu, sest teatud erakond on olnud seda meelt. Tänagi on Rahandusministeeriumis üks ametnik, kes on kogu aeg arvanud, et see ei peaks olema maksustatud, et kui keegi tellib interneti kaudu takso, siis ei peaks taksojuht [maksu] maksma. Õnneks viimased aastad on pidanud maksma, aga maksuamet ei ole tänaseni öelnud, mis tulu riik on saanud, kui palju taksojuhte on endale teinud kas ettevõtte, osaühingu või midagi muud ja selle kaudu võib-olla hakanud makse maksma. 

Aga nüüd sellest, et öeldakse, et inimeste hakkamasaamises ei ole mingit mõju energiahindadel või CO₂-l. Ma tean, et esimest korda on mõned valitsused hakanud CO₂-teemal väga korralikult Euroopa Liidus rääkima, sest on aru saadud, et näiteks tänase ilmaga päikesepargid praktiliselt ei tooda elektrit. Kui tuult ka ei ole, siis me oleme kas külmas ja pimedas või võime ikkagi väga selgelt kasutada seda varianti, mis meil on. See, et paljudel riikidel Euroopas lihtsalt ei ole põlevkivi ja mõnel on kivisütt, ei tähenda, et meie ei võiks oma vara kasutada oma inimeste heaks ja püüda viia elektri hinda nii madalale kui vähegi võimalik. Ma veel kord …

Soovid sa lisaaega?  

Veel kord rõhutan, et Soomes on elekter täna täpselt poole odavam kui Eestis. Aitäh!  

Aitäh! Tuletan meelde, et arupärimise teema on toimetuleku halvenemine ja radikaliseerumise riskid. (Saalist selgitatakse.) Just, seda ma tahtsin täpsustada. Aga Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Loomulikult on elektri hind üks meie igapäevastest kuludest ja kui elekter on kallis, siis see mõjutab meid ja mõjutab meie toimetulekut. 

Aivaril on ju õigus. See poliitika, mida on aetud energiavaldkonnas, ei ole viinud meid mitte kuskile mujale kui ainult kõrgete hindade poole. Kui valitsus sellest aru ei saa, peaminister aru ei saa, mis siis teha? Tuleb hääletada jalgade ja kätega ning 2027. aasta märtsikuus teha õiged otsused. Ega muu ei aita, kui praegune valitsus, kellel on ühiskonnas 10%-line toetus, ei saa sellest aru ja ei taha tagasi astuda. 

Kui me räägime inimeste toimetulekust üleüldiselt, siis miskipärast praegune valitsus eesotsas Reformierakonnaga ei saa aru, et need otsused, mis on tehtud fiskaalpoliitikas, majanduspoliitikas, energiapoliitikas, on olnud valed. See on otseselt mõjutanud inimeste igapäevast toimetulekut ja suurendanud nende inimeste arvu, kes elavad absoluutses vaesuses, kaasa arvatud lapsed. Need on need teemad, mida me oleme täna käsitlenud kõigis kolmes punktis. Või räägime sellest, et üks minister tahab sulgeda postkontorid. Regionaalminister, ma tuletan meelde, peaks tegelikult hea seisma selle eest, et postkontorid oleksid avatud. Midagi on ju väga valesti! 

Kui ettevõtjad ütlevad, et käibemaksu tõstmine on vale otsus ja see pärsib majandust, kusjuures üks nendest ettevõtjatest on Indrek Neivelt, siis peaminister ütleb, et aga ta ei ole seda [arvamust] näinud, ta ei taha Neivelti arvamusest isegi midagi kuulda. Aga see ongi probleem. Kui ei taheta ettevõtjate arvamust kuulda võtta, siis ei taheta inimeste arvamust kuulda võtta. See ju näitabki seda, et praegune valitsus ei usalda rahvast. See on ju see, mis peegeldub kõikidest nendest vastustest: ma ei taha nendest [muredest] kuulda, meil on õige suund, me oleme teinud õigeid otsuseid, vaadake-vaadake, nüüd hakkab majandus tõusma. No kus see tõus on? Kui ettevõtted selgelt ütlevad, et see keskkond, mis on loodud nii fiskaalpoliitikast kui ka välispoliitikast lähtuvalt, ka regionaalpoliitikast lähtuvalt, ei ole soosinud majandus[kasvu], siis [vastatakse], et ärge muretsege, meil on kõik hästi, me oleme saanud võidu kätte sellega, et me oleme maksuküüru ära kaotanud ja seeläbi toetanud jõukamaid kui keskmist palka teenivaid inimesi. See on praegune Reformierakonna poliitika ja see loomulikult ei ole jätkusuutlik. 

Kui rääkida elektrihindadest ja nendest arvetest, mis inimesed on saanud, siis vähemalt nädal aega oleme me seda teemat siin arutanud, aga ükski minister ei võta seda tõsiselt, ei võtnud Sutt ega ka eelmisel nädalal haridusminister, kes täitis peaministri kohustusi. Ta ütles, et kui teil on probleemid, [pöörduge] kohaliku omavalitsuse poole, seal on sotsiaalosakond, saate abi. Kuulge, seda räägib Eesti Vabariigi minister! See on see tase. Aitäh!

Aitäh! Läbirääkimised lõpetab peaminister Kristen Michal. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Head arupärijad! Head Riigikogu liikmed, keda küll palju ei ole, aga mis seal ikka. No vot, Lauri Laats ei olnud vahepeal saalis, ma kirjeldan talle uuesti. Jaanuaris – see on viimane mõõdetud tase – oli majandususalduse indeks viimase 29 kuu parim. Samuti on kasvamas konjunktuuriinstituudi mõõdetav tarbijate kindlustunne, mis oli jaanuaris viimase 27 kuu parimal tasemel. Majandusprognoosid on pärit keskpangalt ja kommertspankadelt ning need on kasvuvahemikus 2%, 2,5% kuni 3,5%. Kõige optimistlikum oli vist Postimehe toimetus, kui ma õigesti mäletan, kes prognoosis majanduskasvuks 3,6%. Erinevad näitajad, mis kirjeldavad sektorite kindlustunnet, on samamoodi kasvanud. 

Muuseas, kasvanud on isegi usaldus Riigikogu vastu. Viimases seires oli see kasvanud 7 protsendipunkti nagu valitsuse omagi, usaldus presidendi vastu on kõrge, kõrge on usaldus politsei ja kaitseväe vastu. See oli võib-olla kirjelduseks. 

Ma saan aru, et opositsioonil on kombeks tulla pulti ja rääkida millest iganes. Ma ütleks, et sotside arupärimise mõte oli jah toimetulek ja radikaliseerumine. Aga noh, kas see takistab ükskõik millest rääkimist? Ilmselt mitte. Aitäh!

Aitäh! Lauri Laats, teie nime tõepoolest mainiti. Kaks minutit vastusõnavõtuks, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! No me peame ju tõdema, et toimetulekuprobleemid võivad suunata inimesi radikaliseerumise suunas. See oleks veelgi suurem probleem. See võib olla ka kogu teie poliitika tagajärg. Aga ma võin öelda, et praegu seda veel ei ole, sellisel viisil, nagu me oleme seda näinud teistes riikides. Autosid veel ei põletata. Ma loodan, et seda ei juhtu ka, sest see riik, kus me elame, on meile armas. Me kindlasti ei soovi, et inimesed läheks meeleavaldusele teadmisega, et nad ei ole rahul riigivalitsemisega, ja hakkaksid möllama. See ei ole kindlasti see, mida me kõik siin koos tahame. Aga andke andeks, teie valitsuse poliitika ei ole ju suures plaanis inimeste elu paremaks muutnud, vastupidi. 

Ma kutsun kõiki inimesi üles kindlasti mitte radikaliseeruma, vaid tegema õigeid otsuseid õigel ajal. Loomulikult tulebki [kõigil] valju häälega öelda, mis nad asjadest arvavad. Ongi olnud tagasisidet, on olnud need kirjad, need kõned – ma arvan, et neid on saanud väga paljud inimesed ka ministeeriumides, kohalike [oma]valitsuste juhid, ka Riigikogu liikmed – selle kohta, et elektriarved, mis tulid eelmine nädal, olid väga [suured]. Ma pean ütlema, et veebruar on veel ees ja märtsikuus tulevad arved veebruarikuu eest ja need ei tule väiksemad. Kui me oleme neid probleeme tõstatanud, siis kahjuks te ei ole reageerinud. See on praegune olukord. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Nüüd on Tanel Kiigel protseduuriline küsimus istungi juhatajale.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! See on väga protseduuriline küsimus. Meil oli siin järjest kaks arupärimist. Eelmise puhul oli mul nagu praegu kolleeg Lauri Laatsil soov vastata peaministri sõnavõtule, mille peale Riigikogu esimene aseesimees vastas, et peaministri sõnavõtt lõpetab läbirääkimiste vooru. Teie kasutasite nüüd hoopis teistsugust praktikat ja andsite sõna. Mul on lihtsalt palve, et äkki te ühtlustaksite need praktikad omavahel ära. Muidu on tõesti päris pentsik olukord, kus sõna saamise järjekord ja tõenäosus sõltub puhtalt sellest, kes istungit juhatab. See ei peaks nii olema. See on väga selgelt protseduuriline küsimus. Emmas-kummas suunas, ise otsustate, aga see võiks olla ühetaoline. 

Kui ma juba sõna sain, siis ma vastan ka kolleeg Ernitsale, et ei, minu ja sotsiaaldemokraatide esitatud arupärimise eesmärk ei olnud vihjata siin ei vasakule ega paremale, ei akna alla ega teisele poole akna alla, ukse alla ka mitte. Mure oli päris: raskustes elavate inimeste radikaliseerumine ja riigis pettumine on oluliselt lihtsam ning ka nende vastuvõtlikkus välistele mõjutustele on suurem. See on päris probleem. Aitäh!

Aitäh! Jah, ma kuulsin ka enne seda protseduurilist küsimust. Te olite nii viisakas ja võtsite oma küsimuse või selle vastusõnavõtu maha, viidates eesistuja sünnipäevale, mis oli väga õige. Aga eks me arutame selle [juhatuses] koos läbi. 

Me oleme tänase kolmanda päevakorrapunkti läbi arutanud. 

Liigume neljanda päevakorrapunkti juurde: Riigikogu liikmete Vadim Belobrovtsevi, Lauri Laatsi, Aleksei Jevgrafovi ja Peeter Ernitsa peaminister Kristen Michalile esitatud arupärimine sotsiaalvõrgustike ja -meedia kasutamise kohta laste ja noorte hulgas, nr 885. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Vadim Belobrovtsevi.

Lugupeetud kolleegid! Hea Eesti rahvas! Arupärimine puudutab sotsiaalvõrgustike ja sotsiaalmeedia kasutamist laste ja noorte poolt. Teema on hästi oluline. Ma arvan, et me mõnes mõttes oleme sellega juba hiljaks jäämas, kuna aina rohkem riike kehtestab teatud piiranguid sotsiaalmeedia ja sotsiaalvõrgustike kasutamisele. 

Tuletan meelde, et just Eesti Keskerakonna fraktsioon oli esimene, kes selle teemaga siin saalis esines ja selle teemaga välja tuli. See oli detsember 2024, rohkem kui aasta on sellest ajast möödas. Me tegime Vabariigi Valitsusele ettepaneku viia läbi noorte sotsiaalmeedia kasutamise mõju analüüs. Me ei pakkunud mingisuguste piirangute kehtestamist või seda, et midagi tuleks keelata, me lihtsalt tahtsime, et Vabariigi Valitsus viiks läbi analüüsi, mis näitaks, kuidas sotsiaalmeedia ja sotsiaalvõrgustike kasutamine mõjutab meie lapsi ja noori. 

Kahjuks peab tõdema, et tol hetkel, kui see eelnõu jõudis siia saali ja toimus hääletamine, koalitsioonisaadikud ja ka sotsiaaldemokraadid hääletasid vastu või ei hääletanud üldse, teisisõnu, nad ei toetanud seda eelnõu. Oli hästi kurb, et niimoodi läks. Siis me natuke ootasime ja nüüd me vaatame, et olukord on väga palju muutumas. 

Hiljuti toimus näiteks Riigikogu konverentsisaalis üks suur konverents, mis oli pühendatud täpselt samale küsimusele, samale teemale. Korraldajad olid enamasti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikmed, needsamad, kes aasta tagasi meie eelnõu ei toetanud. Rõõm näha, et arvamus vahepeal muutub ja nad on jõudnud sinna, kus meie olime juba 2024. aasta detsembris. See võttis neil aega, aga lõpuks on kõige olulisem see, et nad ikkagi jõudsid samadele järeldustele mis meiegi. 

Peab ütlema, et riike, kus võetakse vastu otsused, mille kohaselt kas keelatakse lastel ja noortel sotsiaalvõrgustikke ja -meediat kasutada või piiratakse seda kasutamist, on Euroopas juba mitu. Prantsusmaa on seda teed läinud, Taani on juba hakanud seda katsetama. Ka Austraalia on kehtestanud üleriigilise miinimumvanuse sotsiaalmeediakonto omamiseks, Ameerika Ühendriigid on hakanud sinnapoole liikuma. 

Meie küsimus lugupeetud peaministrile ongi, millal Eesti hakkab kui mitte seda piirama või keelama, siis vähemalt olukorda analüüsima ja otsustama vastavalt nendele analüüsidele, kas on vaja ühes või teises suunas liikuda. Meil on neli väga konkreetset küsimust. Kas Vabariigi Valitsus on seni ühel või teisel kujul arutanud sotsiaalmeedia [kasutamise] vanusepiirangute või vanusekontrolli kehtestamise teemat? Kui jah, siis millisel tasemel ning millistele järeldustele on jõutud? Kas valitsus on arutanud võimalust kehtestada Eestis sotsiaalmeedia kasutamise miinimumvanus või vanemliku nõusoleku nõue? Kas nende arutelude käigus on kujunenud konkreetsed seisukohad või järeldused? Milliseid peamisi plusse ja miinuseid näeb peaminister selliste piirangute kehtestamisel? Kas valitsus jälgib teiste riikide kogemusi – ma praegu nimetasin mõned nendest riikidest – sotsiaalvõrgustike ja sotsiaalmeedia kasutamise piiramisel laste ja teismeliste puhul? Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele palun vastama peaminister Kristen Michali.

Hea juhataja! Head arupärijad! Head Riigikogu liikmed! Arupärimine puudutab sotsiaalvõrgustike ja -meedia kasutamist laste ja noorte hulgas. 

Esimene küsimus: "Kas Eesti Vabariigi Valitsus on seni ühel või teisel kujul arutanud sotsiaalmeedia vanusepiirangute või vanusekontrolli kehtestamise teemat? Kui jah, siis millisel tasemel ning millistele järeldustele on jõutud?" Vastus. Valitsus ei ole seda arutanud. 

Teine küsimus: "Kas valitsus on arutanud võimalust kehtestada Eestis sotsiaalmeedia kasutamise miinimumvanus või vanemliku nõusoleku nõue? Kas nende arutelude käigus on kujunenud konkreetseid seisukohti või järeldusi?" Vastus. Seni ei ole valitsus arutanud täiendavat sotsiaalmeedia [kasutamise] vanusepiirangut. Eestis lähtub sotsiaalmeedia kasutamise miinimumvanus isikuandmete kaitse üldmäärusest, mis võimaldab laste andmete töötlust 13. eluaastast. [Soov on] mitte ebaproportsionaalselt piirata laste juurdepääsu infoühiskonnale.

Kolmas küsimus: milliseid peamisi plusse ja miinuseid näen ma selliste piirangute kehtestamisel? Vastus. Mainin kolme põhipunkti. Lähtume isikuandmete kaitse üldmäärusest, mis võimaldab laste andmete töötlust alates 13. eluaastast. Oluline on rakendada samme, mis panevad suuri platvorme ja rakendusi juba kehtestatud reeglitest kinni pidama. Toetame noorte vaimset tervist. Psühhiaatri juurde pääsemiseks on kehtestatud kohustuslik e-konsultatsioon. Teiseks ennetus: vaimse tervise õe teenust pakutakse kõigis perearstikeskustes, on rakendatud vaimse tervise astmeline abimudel, koolides laiendatakse vaimse tervise spetsialistide ringi. Sel aastal on Tervisekassa eelarve 2 miljoni võrra suurem kui eelmisel, just selleks, et need teenused ei jääks osutamata, kui spetsialistidel on selleks jõudu. Anname noortele täiendavaid oskusi tehnoloogia kasutamiseks. AI kasutamises on meie noored väga edukad. Eesti laste ja noorte digikäitumine on viimastel aastatel märgatavalt muutunud. Võrreldes 2018. aastaga kasutavad noored internetti rohkem, eriti koolitöös, ning digikeskkond on saanud noorte igapäevaelu lahutamatuks osaks. 

Neljas küsimus: "Kas valitsus jälgib teiste riikide kogemusi sotsiaalvõrgustike ja sotsiaalmeedia kasutamise piiramisel laste ja teismeliste puhul?" Vastus. Jah, jälgime tähelepanelikult nii Euroopa Liidus kui ka Austraalias toimuvat. Aitäh!

Aitäh! Teile on mõned küsimused. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Ma saan aru, et praegune valitsus ei näe probleemi selles, et erinevas vanuses alaealised kasutavad sotsiaalmeediat. Peab ütlema ka seda, et kui me seda 2024. aastal esimest korda arutasime, siis kultuurikomisjonis läks see teema miskipärast koolipõhiseks ehk arutati pigem, kuidas on võimalik seda küsimust reguleerida koolipõhiselt. Aga küsimus ei ole ainult koolis, selles, et lapsed kasutavad sotsiaalmeediat koolis. Ma arvan, et koolis ongi võimalik see küsimus ära reguleerida. Küsimus on selles, et lapsed kasutavad seda päris tihti ikkagi kodus ja vabal ajal. Te ise, ma arvan, olete ka tähele pannud, et tihtipeale on laste silmad telefonis ja üks näpp pidevalt skrollib. Kas te arvate, et see ei ole probleem, mida peaks väga tõsiselt uurima ja millesse tõsiselt suhtuma? Väga paljud riigid on ikkagi juba meetmeid tarvitusele võtnud. 

Aitäh! Noh, eks kodu võib olla erinev. Ma arvan, et tihtipeale vanemate oskused ja suhtumine määravad selle, millisel viisil lapsed sotsiaalmeediat kasutavad. Ma arvan, et on päris klaar, et parim viis tänapäevaste riskidega toimetulekuks on ikkagi head oskused, kui lapsed mõistavad, milleks mingid piirangud on ja kuidas nad neid kasutavad. Minul on kolm last, mina kujutan umbes ette, kuidas nad oma asjadega hakkama saavad, mida kasutavad ja mida mitte. Meil on selleks omad reeglid, igaüks otsustab ise. 

Koolid on samamoodi suutnud sellised reeglid kehtestada. Ma arvan, et esimene nii-öelda nurgakivi, mis Eestis võiks olla, on ikkagi mõistmine, mismoodi kaasaegne meedia, tehisintellekt ja võimalikud riskid toimivad. Kui see mõistmine on olemas vanematel ja see mõistmine on vanemate ja kooli abiga olemas ka lastel, siis tullakse toime mis tahes võimalike riskidega, ükskõik millises keskkonnas need on, sest need võivad ilmneda ka mujal, ka nendes keskkondades, mis ei ole parajasti piiratud. 

Economistis oli just hea lugu. Ma ei tea, kas te loete ingliskeelset kirjandust, aga kui loete, siis soovitan seda. Seal oli pikem ülevaade sellest, kuidas riskid käivad noortega kaasas, olenemata sellest, millises keskkonnas nad parajasti on. Seda tasub võib-olla vaadata. 

Teiseks see, mida ma mainisin, et meil on olemas reeglid. Seesama digiteenuste määrus on noorte kaitseks. Me oleme kutsunud ka Euroopa Komisjoni üles sedasama digiteenuste määrust jõulisemalt rakendama, nõudma suurplatvormidelt sisulist aruandlust noorte kaitse meetmete kohta. Seda ma enne ka veidi kirjeldasin. Madis Kallas vist küsis Telegrami kohta. Kõik keskkonnad tingimata sellele regulatsioonile sellisel määral ei allu, nagu meie tahaksime. Aga jah, seda tuleb kindlasti teha. 

Kolmas asi on noortele vaimse toe pakkumine. Nagu ma kirjeldasin, sotsiaalminister on näinud sellega hulga vaeva, aga mitte ainult tema. Paljud tublid inimesed erinevates tervishoiuasutustes ja ‑institutsioonides pakuvad noortele tuge. Ma arvan, et see on oluline, sest selline tugi ka vaimse tervise puhul, eriti arvestades, kui vohav ja läbiv sotsiaalmeedia ja mis tahes elektrooniline keskkond on, on kindlasti omal kohal. Nii et ma arvan, et nendel kolmel sambal see tegevus enam-vähem saabki põhineda.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Ütleme niimoodi, et see sotsiaalne pool, vaimne kaitse ja nii edasi, on kõik väga tore, aga need on tagajärjed. Me kõik teame, et tervise puhul on ennetamine ikkagi palju olulisem kui tagajärgedega võitlemine. Kui ennetamine toimib hästi, siis on tagajärgi palju vähem. 

Aga küsimus on selles, et nende vastuste kuulamisel tekkis ausalt öeldes selline tunne, et valitsus ei võta seda teemat väga tõsiselt. Ma mäletan, et kui me 2024. aasta detsembris selle eelnõuga siia saali tulime, siis oli umbes selline suhtumine, et mis see nüüd on. See oli mõne inimese arvates mõneti isegi naljakas. Aga nüüd me näeme, et paljud riigid on hakanud juba kehtestama neid piiranguid ja regulatsioone. Küsimus ongi selles, kas teie arvates on see tõsine teema, millega peab tegelema, ja kas peab ikkagi õppima nendelt riikidelt, kus need regulatsioonid on juba ühel või teisel määral kehtestatud.

Aitäh! Ma kirjeldasin kolme sammast, millel see põhineb. Esimene neist on kindlasti oskused, võimed ja teadmine riskidest. Vaadake, selle kohta on erinevat kirjandust. Küllap te olete ise ka digikeskkondadega kokku puutunud, sest kes tänapäeval ei oleks. Ettekujutus, et sa suudad mõne keskkonna sellisel viisil sulgeda, et noored ei leia sinna teed üksteise abiga või tehisintellekti toel, ma kardan, alahindaks Eesti noorte võimekust. Ma olen ühte hinnangut näinud – ma ei tea, kui adekvaatne see lõpuni oli –, et [me oleme] tehisintellekti kasutuselt vist esimese kahe või kolme riigi hulgas. See annab ülevaate, kui nutikatest inimestest me räägime. Nad on meie tulevik. Kui me arvame, et me paneme ühe kanali kinni ja ütleme, et seal on selline juurdepääsupiirang, sinna kapi taha ei saa, siis nad leiavad kindlasti selleks tee, nad lähevad teise keskkonda ja võtavad need riskid kaasa. 

Seetõttu ma alustaksin ikkagi sellest, et inimestele ja eeskätt noortele tuleb kodus, aga ka haridussüsteemi kaudu anda vajalikud oskused, kuidas hakkama saada. Nagu me andsime omal ajal digipädevust inimestele, kui me 30 aastat tagasi tiigrihüpet alustasime. 1996. aastal hakkas ju Eestis – Linnar Viik on seda meenutanud – tiigrihüppe planeerimine, 1997. aastal läks tiigrihüppe eluviimiseks. Nüüd me oleme 30 aastat hilisemas ajas ja meil on – mina olen üks nendest algatajatest – peaministri juures seesama AI algatus. Tippettevõtjad võtavad välja mõelda ja välja pakkuda, kuidas Eesti võiks AI-st kasu saada. 

Aga ma ütlen lihtsalt, et see keskkond on väga kiires muutumises. Ettekujutus, et mingi lukk või piirang üksiti seda lahendab – mina nii naiivne ei oleks. Ma hindaks meie noori kõrgemalt. Uskuge mind, noored on ülinutikad, nad leiavad tee. Paned ühe kanali kinni, nad leiavad teise koha, leiavad kolmanda jututoa ja need riskid tulevad sinna kaasa. See tähendab, et lähenemine peab ikkagi komplekssem olema. Komplekssema lähenemise all pean ma silmas seda, mida ma enne kirjeldasin, et me peame Euroopa Liidus tervikuna hoolitsema selle eest, et suured digiplatvormid, sotsiaalplatvormid, täidavad neid nõudeid, mis on juba kehtestatud. Selle eest peab Euroopa seisma. 

Ma arvan, et te lugesite, kui te siin arupärimise esitasite, kuidas Euroopa on ühe suure platvormiga ju kohut on käinud ja edukalt, öeldes, et sellisel viisil need asjad ei peaks käima. Aga paljude platvormidega on veel muresid. Sellessamas Telegramis, mida ma juba mainisin, levib ka, ma arvan, Eesti suunas väga palju väärinfot, sellist äärmuslikku sisu ja nii edasi, mis ei ole selle üldmääruse all, ta on liiga väike selle jaoks. 

Jah, ma üldjoontes olen nõus, et ennetamine on alati kõige parem, kõige tõhusam, ja selleks ongi vaja anda oskusi. See on nagu elus üldse, et kui inimene teab, mida süüa, kuidas liikuda, kuidas hügieeni [eest hoolitseda], siis ta püsib terve, hoiab ennast tasakaalus. Digikeskkonnas ei ole see kuidagi erinev. Keelamine, käskimine ja reeglite rakendamine saavad olla seal, kus sa näed, et on võimalik neid rakendada. Aga ettekujutus, et meie noored ei leia uut kanalit – kuulge, me kasvatame Eestis, ma arvan, maailma kõige diginutikamaid noori. Ma hindaks neid kõrgemalt, annaks neile oskused ja loodaks, et nad suudavad neid hästi kasutada.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea valitseja! Te kuulute koos Prantsusmaa presidendiga ühte [partei]perekonda. Praegu ta vist ei ole enam Alde, on teise nimega. Aga teie perekonna üks suur liige on otsustanud oma noorte sotsiaalmeedia kasutamist piirata. Kas te ei ole liberaalide perekonnas omavahel arutanud, et võiks ühtemoodi käituda, või on need erinevused nii suured või ületamatud? Miks prantslased liberaalide juhtimisel seda teevad, aga eestlased liberaali senisel juhtimisel veel ei tee?

Igaühel on õigus oma vaadetele ja oma riigis nende alusel toimetamisele. Prantsuse president Emmanuel Macron ei ole tulnud sellel teemal arvamust avaldama ja mina ei ole selle kohta pärinud. Riikidel on erinevaid vaateid. Võib-olla see tuleb ka sellest, milline on riigi kontseptsioon digituleviku kohta. 

Kui me vaatame Eestit, siis mina arvan, et Eestis tuleks minna pigem seda teed, et me anname noortele head oskused ja arusaamise. Ja mitte ainult noortele, sest näiteks tehisintellekti ehk AI tulekuga pilt muutub. Kui varasemalt internet ühiskonnas võib-olla andiski nooremale publikule lihtsamad võimalused, siis AI tulek näiteks vähemalt esialgsete hinnangute ja uuringute põhjal – ma rõhutan, need on väga esialgsed – annab just keskmises vanuses ja vanematele töötajatele olulise eelise, sest kogemused on neil suured ja neid saab kiiremini [kasutada]. Kui noor inimene tuleb tööle, siis [võib juhtuda, et] lihtsama töö teeb AI juba ära. Nii et see muudab taas kord seda pilti. Seetõttu ma arvan, et noortele tuleks anda pigem väärtuslikud oskused, et nad saaksid tuleviku tööturul ise toimetada ja kõrgemat lisandväärtust luua ning olla selles maailmas ise kõvemad tegijad. 

Loomulikult, veel kord, nagu ma ütlesin, on olemas reeglid. Seesama, millele ma viitasin, isikuandmete kaitse üldmäärus võimaldab laste andmete töötlust 13. eluaastast. See on olemas. Reegleid on ka mujal, kõikides nendessamades sotsiaalmeediaportaalides ja muudes asjades. 

Aga kui teil on lapsed või teie sõpradel on lapsed, kes on selles vanuses – minul on ja minu sõpradel on ka –, siis ma võin teile öelda, et nad leiavad selle tee sinna nii kergesti, nii nutikalt, nii kiiresti, et me peame ikkagi ise otsustama, kuidas anda neile [digi]hügieeniteadmised, kuidas nendes keskkondades hakkama saada. Kas me tõesti arvame, et me ei lase neid sinna, aga ühel hetkel nad lähevad ja on seetõttu kuidagi paremas olukorras? Ma arvan, et mitte. Aga kodust ja koolist kindlasti see teadmine tuleb. Väga paljud koolid on ju rakendanud seda, et koolitundide ajal [telefonis] ei istuta, vahetunnis [telefonis] ei mängita. Minagi olen oma kaheksa-aastasega seda vestlust pidanud ja ta on öelnud, et temal näiteks vahetundides ei lubata telefonis mängida ja kui ta mängib, siis pannakse telefon kappi. Minu meelest väga mõistlik, eks. Kool on oma reeglid teinud ja need väga hästi töötavad.

Madis Kallas, palun!

Hea istungi juhataja! Hea peaminister! Väga südamelähedane teema, kuigi ma ise, jah, sotsiaalmeediat igapäevaselt ei kasuta, aga see on reaalsus, et ta meie ümber on ja meie laste käes samuti. Ma olen väga palju suhelnud noortega. Keskerakonna esindajad juba tõid välja jaanuari alguses Riigikogu ruumes toimunud seminari. Ka seal tuli välja see, et sarnased arutelud olid nendes riikides juba aastaid, et proovime digihügieeniga, proovime kaasamisega, proovime koolitustega, aga aeg läks edasi ja lõpuks leiti, et paremat lahendust kui piirangud ikkagi ei ole. Ma ei tea, kas see on ka Eestis ühel hetkel reaalsus. 

Aga minu küsimus on just sellest vaatest, et kui me vaatame, kuidas ja mismoodi TTJA selle teemaga tegeleb, siis nendega eelmisel nädalal kohtudes tuli välja, et tegelikult on virtuaalmaailma ja reaalse maailma seadusandluses veel väga palju vaja ära teha, et oleks rohkem õigust ka seal karistusi rakendada ja nii edasi. Kuidas selles valguses valitsuse plaanid on?

Ma võib-olla kirjeldan veidi seda baasi. Jah, ma arvan, et see küsimus on adekvaatne. Me oleme jälle teatud muudatuste alguses. Nüüd ongi küsimus, mismoodi me hindame seda olukorda Eestis. Me oleme, ma arvan, parimate riikide hulgas avaliku sektori digitaliseerituselt, kui mitte tipuriik. Meie avalikud teenused on praktiliselt 100% digitaalsed, inimeste oskused on kõrged. Tihti see [kätkeb] ka riske, nagu me näeme pettuste puhul ja nii edasi, mida tuleb ennetada. Meie andmed on kättesaadavad ja avalikud, on võimalik leida registrist erinevate objektide andmeid, mida ka ajakirjandus aeg-ajalt käsitleb. Seetõttu on olnudki debatte, kas me peaksime midagi piirama, peitma ja nii edasi. 

Me oleme seni valinud ikkagi selle tee, et andmed on kättesaadavad ja avatud ning asjad toimivad hästi. Kui vaadata riike võrdluses, siis me näeme, et võib-olla seetõttu on meil toimiv teenuste keskkond, meil on e-residentsus, millest me teenime juba väga palju tulu. Me oleme korruptsioonitaju indeksis väga kõrgel kohal, viimati olime vist 12. kohal, praktiliselt tipuriikide hulgas. Ja nii edasi. Ma väidan, et nendest valikutest on kasu olnud. 

Kui vaadata Euroopa reegleid, siis praegu on kaks põhilist õigusakti: üks on Euroopa digiteenuste määrus ehk seesama DSA ja teine on isikuandmete kaitse üldmäärus. DSA jõustus 2024. aastal, isikuandmete kaitse üldmäärusest ma rääkisin. Komisjon andis eelmise aasta suvel erinevaid suuniseid, milliste reeglite järgi suured veebiplatvormid peavad sotsiaalmeedias alaealiste turvalisuse tagamiseks [tegutsema]. Need reeglid on antud. Ma enne teile kirjeldasin, et Telegram nende alla ei lähe, ta justkui jääb lati alla ja seetõttu käitub teistmoodi. Euroopas käib debatt selle üle, kas need reeglid on piisavad, kas need sammud, mida Euroopas astutakse, on piisavad, või peaks iga riik midagi veel täiendavalt tegema. 

Meie [rõhuasetus] on seni olnud, nagu ma kirjeldasin, pigem nendel sammastel. Me tahame ikkagi oma avatust, digikuvandit, oskusi ja tulevikuvaadet hoida. Eesti on pigem agressiivselt tulevikku suunatud riik. Ma austan seda, et kindlasti on teisi vaateid. Ma arvan, et konservatiivide lahendused on enamuses pärit minevikust, eks, see on selge, et kõik head asjad on pärit minevikust. Aga mina siiski arvan, et pigem on nad tulevikus ja uutes tehnoloogiates. Eesti riik on pigem ka selles rütmis liikunud. Me arvame, et tulevikutehnoloogiad on need, mida me võiksime kasutada iseenda eduks. 

Digitaalsuse poole pealt toon lihtsalt mõne näite. Näiteks tehisintellekti kasutuselevõtu poolest me oleme Euroopas kolme tipuriigi hulgas, maailmas viie tipuriigi hulgas. Nüüd ongi küsimus, mis me siis teeme. Kas me proovime seda hariduses kasutada – üks kolmandik [koolidest] on selle TI-hüppega kaasa läinud, kahe aasta pärast on kogu haridussüsteem seda kasutamas – või me pigem püüame seda piirata, et ärme anname neid oskusi, et on liiga vara või liiga ohtlik või midagi muud. Mina arvan, et [digi]hügieenist tuleks ikkagi maast madalast rääkida, igal juhul tuleks need oskused anda. See on, ma arvan, elementaarne pool. 

Teine pool puudutab neidsamu suuri platvorme. Nõuded tuleb igal juhul Euroopa kaudu jõustada. Seda me teeme, me oleme palunud Euroopa Komisjonil seda teha ka nende suhtes, kes jäävad selle lati alla. Nii et igal juhul meie tegevus põhineb mõlemal. Meil on suurtele reeglid olemas, need tuleb ellu viia, need tuleb jõustada. Seal on ka keelud, käsud, korraldused, kuidas alaealisi kaitsta, ja nad peavad seda tegema, see on meie hinnang. Me ei ole kuidagi päris ilma reegliteta, meil on reeglid olemas. 

Aga teisest küljest tuleks noortele anda kõik oskused selles valdkonnas, sest paratamatult, ükskõik milline see keskkond on, ükskõik millised need reeglid on, nende [noorte] tulevik on hoopis teistsugune. Täna saavad nad teada esimesed reeglid, tulevikus on teised. Kui me arvame, et viie aasta pärast nad alles võiksid siseneda keskkonda, kus kõik ülejäänud on juba ammu toimetanud, siis ma arvan, et me oleme sellest rongist maha jäänud. Sellest filosoofiast lähtuvalt me toimetame.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Te kirjeldasite väga õigesti paljusid positiivseid asju, mis sotsiaalvõrgustikes on. Sellega tuleb nõustuda. Aga samas on ka teine pool, see pimeduse pool. Sealsamas on küberkiusamine, ahistamine, psühholoogiline tagaajamine, isegi narkoäri on läinud digikeskkonda.

Mhhh!

Kas siis positiivne või negatiivne [pool], kumb teie arvates ja teie hinnangul suurem on? Mina arvan, et negatiivne [pool] on kindlasti suurem, kuna sellel on tagajärged. Ja kuidas selle suuremaga hakkama saada? Ma mõtlen just negatiivseid tagajärgi, mida tekitab see keskkond ja mida ma kirjeldasin.

Aitäh! Eks see selline veidi filosoofiline küsimus ju ole. Mõtleme sellele – ma kirjeldasin tiigrihüpet –, et 30 aastat tagasi me ju läksime kõik sinna keskkonda, mõni varem, mõni hiljem ja nii edasi. On ta siis hea või on ta halb? Mina arvan, et üldjoontes on ta meie elukvaliteeti tõstnud. Me saame internetti kasutada lähedastega suhtlemiseks, aga kindlasti on ka neid inimesi, kes kasutavad seda peamiselt Temust botikute tellimiseks või millekski muuks. On neid, kes tellivad autovaruosi, on neid, kes tellivad midagi sellist, mis ei ole seaduslik. On see vahend siis tingimata halb? Ma ütleksin pigem, et inimestele tuleks anda teadmised ja oskused, kuidas seal käituda, sest iga vahendit on võimalik kasutada erinevateks asjadeks. Ütleme nii, et heal juhul ma kasutan seda (Viitab tahvelarvutile.) siin teile vastamiseks, halvemal juhul ma kasutan seda kurgi lõikamise alusena. Eks ma lõpuks ise otsustan, kuidaspidi see läheb. Sama on kõikide muude asjadega, internetikasutuse, tehisintellekti ja kõige muuga. Mina arvan, et inimestele tuleks anda võimalikult head oskused. Noored ise suudavad väga hästi eristada, mis on õige, mis on vale, nad õpivad uutes keskkondades hakkama saama. Kui sa [neid oskusi] ei anna, sellest hügieenist ei räägi, nendest võimalustest ei räägi, siis tekib maailm, millesse ma ei usu, kus öeldakse, et uued tehnoloogiad me paneme lukku ja te sinna ei pääse. Sellisesse maailma ma ei usu.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt peaminister! Kuulan siin teie vastuseid juba mitmendale arupärimisele. Te teate täpselt, millised on konservatiivide lahendused, et need on pärit minevikust, need on tagurlikud. Aga liberaalseid lahendusi te ei tea või vähemalt ei avalda. Mul on küsimus. Kas teile ei tundu, et te olete peaminister vales valitsuses või lausa vale peaminister?

Aitüma! Ma üritangi ääri-veeri kirjeldada, milline on liberaalne demokraatia. Energeetika puhul tuli tõepoolest debatiks, millised võiksid olla konservatiivide lahendused. Ma tean, et Isamaa programm on Auvere 2 ja 3, mitte ainult Auvere 2. Seda on korduvalt välja öeldud, aga arvestades, kui harva see [jaam] töötab ja kui kallis see on, ma lihtsalt ei soovitaks seda. Selle käigus ma mainisin, et teise konservatiivse erakonna, millega te üha enam sarnanete, ehk EKRE energeetikalahendused on minu jaoks müsteerium. Võin kirjeldada oma vaateid taastuvenergiale, tuumaenergiale, ühendustele, akuparkidele ja väga paljudele muudele asjadele. Olen seda hea meelega alati teinud. 

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate esindajana Aleksei Jevgrafov, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid ja kõik, kes jälgivad meie istungit interneti vahendusel! Viimastel aastatel on üha enam räägitud sotsiaalvõrgustike ja -meedia kasutamisega seotud ohtudest, eriti juhtudel, kui kasutajateks on lapsed ja teismelised. Meie arupärimise küsimused ei ole [esitatud] põhjuseta, need tuginevad reaalsele elule ja faktidele. Täna me arutame lapse arengu, vaimse tervise ja turvalisuse üle keskkonnas, mille reegleid kujundavad algoritmid, mitte lapsevanemad. 

Rahvusvahelised tervise- ja psühholoogiaorganisatsioonid on rõhutanud, et nooruki aju alles areneb. Eneseregulatsioon, oma käitumise ja emotsioonide juhtimine ning identiteedi kujunemine on pikaajalised protsessid, mis võtavad aastaid. Samas on sotsiaalmeediaplatvormid loodud nii, et need hoiaksid kasutaja tähelepanu ja suurendaksid kaasatust võimalikult kaua. See vastuolu võib noorele tekitada mitmeid riske. Need riskid ei ole abstraktsed, need on mõõdetavad ka Eestis. 

Kooliealiste laste tervisekäitumise uuringu järgi suhtleb ligikaudu 40% 11–15-aastastest Eesti noortest sotsiaalmeedias sõpradega peaaegu kogu aeg päeva jooksul. Vanuse kasvades see osakaal suureneb ning tüdrukute seas on see näitaja kõrgem kui poiste seas. See tähendab, et märkimisväärne osa noortest viibib pidevas digitaalses suhtlusvoos. 

Millistest riskidest tuleb rääkida? Esiteks, küberkiusamine. Kooliealiste laste tervisekäitumise uuringu 2022. aasta andmetel on 17–20% Eesti 11–15-aastastest noortest kogenud viimase paari kuu jooksul küberkiusamist vähemalt ühel korral. Samal ajal on traditsiooniline koolikiusamine mõnes vanuserühmas veidi vähenenud, kuid küberkiusamise osakaal on võrreldes varasemate uuringutega kasvanud. Digikeskkonnas ei lõpe kiusamine koolipäevaga, see järgneb lapsele koju ja magamistuppa. 

Teiseks, vaimne tervis. Sama kooliealiste laste tervisekäitumise uuring näitab, et üle kolmandiku 15-aastastest tüdrukutest kogeb sageli madalat meeleolu või ärevust ning vaimse heaolu näitajad on viimase kümnendi jooksul halvenenud. Tervise Arengu Instituudi analüüsid viitavad, et noorte subjektiivne heaolu on langenud ning vaimse tervise mured on sagenenud. Kuigi põhjused on keerulised ja mitmetahulised, näitavad rahvusvahelised uuringud selget seost sotsiaalmeedia intensiivse kasutamise ja enese pideva teistega võrdlemise ning vaimse tervise probleemide vahel. 

Kolmandaks, manipuleeriv ja kahjulik sisu. Me kõik mäletame niinimetatud sinise vaala ehk blue whale'i juhtumit. See näitas väga selgelt ühte olulist asjaolu: digikeskkonnas on võimalik haavatavaid noori sihipäraselt mõjutada, kasutades psühholoogilist survet, isolatsiooni ja manipulatsiooni. See ei olnud lihtsalt mäng. See oli näide, kuidas anonüümsed isikud võivad sotsiaalvõrgustikes noorte emotsionaalset seisundit ära kasutada. 

Just võimalikke ohte silmas pidades on mitmed riigid liikunud regulatiivsete sammude suunas. Prantsusmaa kehtestas 2023. aastal niinimetatud digitaalse täisealisuse põhimõtte: alla 15-aastaste liitumine sotsiaalvõrgustikuga eeldab vanema nõusolekut ning seadus sätestab vanusekontrolli põhimõtted. Austraalia on läinud veelgi kaugemale, kehtestades üleriigilise miinimumvanuse: alla 16-aastastel ei tohi olla kontot teatud vanusepiiranguga platvormidel ning vastutus lasub teenusepakkujatel. Ameerika Ühendriikides on mitmed osariigid, näiteks Florida, liikunud vanusepiirangute ja vanemliku nõusoleku suunas. 

Need näited näitavad kahte peamist suunda. Esiteks, selge miinimumvanus ja konto omamise keeld. Teiseks, vanusepiirang koos vanemliku nõusolekuga ning kohustus rakendada vanusekontrolli. 

Kui me räägime Eesti oludest, siis on oluline, et me ei langeks äärmustesse. Ühelt poolt ei saa me öelda, et probleem puudub. Eesti andmed näitavad, et küberkiusamine puudutab ligi viiendikku noortest ning suurel osal teismelistest on sotsiaalmeedia pidevalt kasutuses. Ekspertide hinnangul on riskid reaalsed ja süsteemsed. Teiselt poolt ei tohi me kujundada lahendusi, mis on tehniliselt jõustamatud, vastuolus Euroopa Liidu ja Eesti õigusega või kahjustavad laste õigust osaleda digitaalses ühiskonnas. Meie ülesanne on leida tasakaal. Me peame tugevdama platvormide vastutust, tagama privaatsust austava ja proportsionaalse vanusekontrolli, andma vanematele reaalsed tööriistad ning investeerima digipädevusse ja vaimse tervise ennetusse koolides. Aitäh! 

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Ega ma pikalt ei räägi, kuna ma sel teemal sõnavõtuga juba esinesin. Peab mainima, et mõned vastused, mis täna peaministrilt tulid, olid hästi põhjalikud, mille üle on hea meel, aga üldine tunne, mis tekkis, oli see, et valitsus ei suhtu sellesse teemasse tõsiselt. See on probleem. 

Nagu ma juba mainisin oma esimeses sõnavõtus, toimus hiljuti siin Riigikogu konverentsisaalis üks päris esinduslik konverents. Veel kord tänan korraldajaid selle eest, sest see oli päris huvitav, see oli hästi õpetlik ja sellest võttis osa väga suur hulk eksperte. Üldine meeleolu oli umbes selline, et tegu on väga suure probleemiga ja me oleme selle lahendamisega juba hiljaks jäänud. 

Tuletan veel kord meelde, et Eesti Keskerakonna fraktsioon tuli selle teemaga siia saali detsembris 2024. Siis oli suhtumine samamoodi selline, et noh, millest nad üldse räägivad. Seda ei võetud väga tõsiselt. Vahepeal me nägime, et Austraalia hakkas selle teemaga väga tõsiselt tegelema, samuti tegelevad sellega Prantsusmaa, Taani, Ameerika Ühendriigid. Teisisõnu: üle maailma hakati sellesse teemasse päris tõsiselt suhtuma. 

See on signaal ka Eestile, et me peame midagi ette võtma. Praegu me näeme, et sellist kavatsust ega soovi valitsusel ei ole. No siis, ma ei tea, kas ootame veel aasta aega. Kui me juba praegu kuuleme ekspertidelt, et oleme hiljaks jäänud selle teema lahendamisega, siis aasta pärast, ma arvan, ei ole enam mõtet sellest rääkidagi, sest kõikvõimalikud negatiivsed tagajärjed on juba [käes] ja siis on hilja hakata midagi teistmoodi tegema. Nagu peaminister ise ütles, ja ma olen temaga selles nõus, et praegu IT-valdkond ning sotsiaalmeedia ja sotsiaalvõrgustike valdkond muutuvad väga kiiresti. Nii et on vaja samamoodi kiiresti tegutseda või me jääme jälle hiljaks. 

Meie soov ja meie soovitus valitsusele on ikkagi see, et on vaja mõjude analüüsi, on vaja võtta arvesse nende riikide kogemust, mis on läinud seda teed pidi, et on juba hakanud kehtestama teatud piiranguid ja regulatsioone. Ikkagi tuleb suhelda ekspertidega, kes ka sellel konverentsil rääkisid päris palju sellest, kuidas peab selles olukorras tegutsema ja kuidas riik peab seda tegema. Tihtipeale me jätame kõik vanemate hoolde. Mõned vanemad suudavad kuidagi kontrollida, kuidas nende lapsed sotsiaalmeediat ja sotsiaalvõrgustikke kasutavad, mõned mitte. Siin oleks vaja suuremat tähelepanu ka riigilt. Aitäh! 

Aitäh! Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head siit lahkuvad kolleegid, kes hea sõnaga seda jaanuari alguses [toimunud] sotsiaalmeediakonverentsi meenutasid! Tegelikult toimub meil päris palju tegevusi ka toetusrühmas. Eelmine nädal oli meil kohtumine TTJA-ga ja nemad andsid ülevaate, kuidas käib digiteenuste määruse rakendamine Eestis. Homme on meil kohtumine Peaasi.ee delegatsiooniga. Nemad annavad ülevaate, kuidas ja mismoodi Eestis on sellega juba varasemalt tegeldud, olgu siis mõne erakonna poolt siin saalis või ka väljaspool seda saali. Aga põhiline sõnum ka meilt on see, et me peame sellest rääkima, me ei saa seda probleemi eitada. Õnneks me seda üha rohkem ka teeme ehk me räägime sellest ja me teadvustame selle probleemi sügavust. 

Aga peamine murekoht on jätkuvalt see, et meil puudub selge strateegia, kuidas ja mismoodi me sellega edasi liigume. Me täna korduvalt kuulsime, et väga mitmed riigid on juba samme astunud. Aga kuidas ja mismoodi läheb edasi Eesti? Eks me sellest täna mingil määral kuulsime ja loodetavasti kuuleme ka järgmistel nädalatel, kuna ka meie ettevalmistatud otsuse eelnõu tuleb siin saalis kolmapäeval arutelule. 

Ma markeerin ära seitse punkti, mille vaates me peame sotsiaalmeedia mõju lastele ja üldse seda temaatikat väga problemaatiliseks. Kõigepealt, vaimse tervise probleemid: ärevus, depressioon, [kehv] enesehinnang. Kindlasti küberkiusamine ja kõik see, mis on seotud kontrollimatuse ja anonüümsusega. Mitteeakohane sisu. Täna korduvalt räägitud äärmusluse ja vägivalla teema, mis vajab kindlasti suuremat sekkumist. Uneprobleemid, liigne ja öine ekraanikasutus, mis kindlasti laste aju arengule kasuks ei tule ja tekitavad väga palju erinevaid probleeme. Kehaline passiivsus ja sellest tulenevad kaaluprobleemid, mis kanduvad üle erinevatesse tervisehädadesse. Samuti keskendusvõime langus, süvenemisvõime langus, loovuse langus, õpitulemuste langus. Seda nimekirja võib tegelikult päris pikaks venitada, me oleme kuulnud [nendest teemadest] ekspertide suust eriti aktiivselt viimase aasta-kahe jooksul. Loomulikult ka privaatsusriskid ja digijalajälje alahindamine, mis on otseselt seotud sellega, et lapsed ei pruugi veel adekvaatselt mõista neid ohte, mida neile sotsiaalmeedias ette söödetakse ja mille puhul nad võib-olla ei oska teha sellist riskianalüüsi, nagu me täiskasvanutena ootame või nagu me täiskasvanutena ise suudame teha. 

Aga me kiidame kõiki neid osapooli, kes selle teema on tõstatanud. Oleme tänulikud ka peaministrile, et ta on käinud sellest teemast juba mitmeid kordi ka siin saalis ülevaadet andmas. Ma loodan, et ühel hetkel ongi meil reaalsed sammud, reaalsed tegevused, mismoodi ja kuidas me sotsiaalmeedia mõju lastele ja nende vaimse tervise probleeme just sellest vaatest lahendama asume, et me üksnes ei räägi sellest, vaid järgnevad ka konkreetsed tegevused. Aitäh!

Aitäh! Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Auväärt valitseja! Me oleme rääkinud noorematele inimestele kehtestatud piirangutest, aga tegelikult me oleme, ma arvan, suuresti – ma ei tea, kuidas valitsejaga on – ise selle ohvrid. Ma võin ausalt öelda, et neid sõltuvusi natuke on, aga mitte liiga palju. Nikotiinisõltuvus isiklikult mul puudub, alkoholisõltuvus puudub, narkosõltuvus puudub, hasartmängusõltuvus puudub. Toidusõltuvus, see on selline asi, et tahad suhkrut ja magusat süüa ja nii edasi – puudub. Aga nutisõltuvus – jah. Seda peab kahjuks tunnistama. 

Noh, mida see tähendab? On mõned sõltuvused veel, millest ma ei räägi, aga need ei ole võib-olla nii ohtlikud. Ja millest need tulevad? Tegelikult on need mehhanismid küllaltki sarnased. Väikene laks, dopamiinilaks, ja kui järgmist laksu ei tule, tekib ärevus. No vaata, Madis, ma olen väga õnnelik, et on olemas inimesi nagu sina, ma saan nii aru, kellel see sõltuvus vist nii suur ei ole. Ma mõtlen nutisõltuvust, kuigi sa tegeled selle [teemaga]. Aga minul see on. Kui hakkad skrollima, siis ei saagi kuidagi teistmoodi, ajataju kaob ära, teate isegi, ei tea enam, kus oled ja [kui kaua] oled [sellega tegelenud]. Kui [skrollida] ei saa, kui telefoni pole, kuigi võib olla ka muid asju, siis tekib ärevus, tühjustunne. Kui [telefoni] ei ole, siis nagu polegi midagi. 

Teine asi: palju meeldivam on suhelda [telefoni], tahvelarvuti või arvutiga, teiste [inimestega] ei olegi vaja suhelda. Palju turvalisem, palju mõnusam, palju privaatsem, selle asemel et kellegagi rääkida. Ma vaatan ja vaadake ise kusagil kohvikus või bussis või rongis inimesi, kes istuvad kõrvuti, või ka toidulauas. Ma ei tea, kuidas peaministri [kodus on], aga paljudes peredes on ju nii, et toidulauas istub igaüks oma telefonis, selle asemel et omavahel rääkida. Minu meelest ei ole see päris hea komme, aga kuidas kellelgi. 

Nii et see sõltuvus on väga suur. Siis tekib veel halb uni ka. Kogu aeg peab olema [telefonis], kogu aeg. Sa oled nagu tema vang, selle dopamiini vang. Tublid on need, kes dopamiinipaastu suudavad läbi teha. Noh, mina seda nii ei tee. Tavaliselt ma kaon minema kusagile, lükkan telefoni välja ja kaon rappa või metsa. Esialgu on samamoodi ärevus ja tühjustunne, et äkki olen millestki ilma jäänud. Tegelikult ei ole mitte millestki ilma jäänud. 

Nii et see puudutab kõiki meid. Ma lugesin täna, ei mäletagi, kust ajakirjast, väga huvitavat infot, et 43% 18–34-aastastest on seksi ajal Facebookis, skrollivad, vaatavad kassipilte. Kuhu me oleme jõudnud? Liikumisruumi veel on. Aga see näitab, kuidas virtuaalne muutub olulisemaks kui reaalne. Ja see on see probleem. 

Loomulikult on noored palju haavatavamad, igatepidi. Me rääkisime eelmise arupärimise puhul, kuidas vaesus mõjutab aju, kogu noorte arengut ja nii edasi. Nutisõltuvus mõjutab samuti. Muidugi, see ei ole nii lõpliku tähendusega nagu siis, kui sa noorena pead kannatama vaesust, see läheb edasi kuni elu lõpuni ja sellest lahti ei saa. Aga nuti- või dopamiinipaastuga, spetsid nii ütlevad, on paari-kolme nädalaga ka raskel juhul võimalik sellest [nutisõltuvusest] vabaneda. 

Nii et teema on ülimalt oluline. No jah, Keskerakonnal on natuke eelis ... 

Kas te soovite lisaaega? 

Palju ei soovi, paar minutit. 

Kaks minutit lisaks. 

Jah, ja nüüd, head kolleegid sotsiaaldemokraadid ja Madis, kes te sellise konverentsi [korraldasite]. Kahjuks ei olnud ma Eestis, ei saanud seal olla. Aga teema on väga oluline. 

Hea valitseja jutu kohta ütlen, et ma küsisin, miks ei ole prantslased, kes [elavad] ka liberaalide juhtimisel, siin [meiega] ühte meelt. Aga võib-olla tõesti on meie eripära see, et me erineme ikkagi prantslastest tugevasti. Dopamiinilaks on kõigile oluline, kõigile meile. Võib-olla mõnele ei ole, aga minule küll, kahjuks. Aitäh! 

Aitäh! Peaminister soovib ka läbirääkimistel osaleda. Peaminister Kristen Michal, palun!

Aitäh, hea juhataja! Head arupärijad! Head Riigikogu liikmed! Jah, ma olen üldjoontes nõus, et see teema on kaasajal päris oluline. Ilmselt on möödapääsmatu ja paratamatu, et me puutume sellega jätkuvalt kokku. Iga uus tehnoloogia, iga uus valik toob selle küsimuse, kuidas me seda kasutame, kas me õpime seda kasutama ja seame ise reeglid või tõstame selle kapi taha ja loodame, et see ei tule kunagi meie juurde. Digitaalmaailm on paratamatult elu osa. Targalt kasutades ta kindlasti aitab meid paremini edasi, kõik uued tehnoloogiad teevad seda. 

Ma siiski rõhutan, et [see maailm] ei ole enam ikkagi päris metsik lääs. Reeglid on olemas, ka suurte platvormide puhul on need olemas, neid tuleb Euroopas rakendada. Ma arvan, et Euroopa käib alles algusrada pidi, kõike ei ole rakendatud sellisel määral, nagu tahaks. Osa [platvorme] ei lähe nende reeglite alla, nagu me rääkisime. Nii et kõigepealt, jah, need reeglid tuleb ära rakendada ja saavutada see mõju alaealiste kaitseks. 

Teine pool on see, mida saame teha meie ise, Riigikogu liikmed, haridussüsteem, inimesed kodudes: anda noortele oskused ja teadmised, kuidas selles keskkonnas paremini toime tulla, areneda koos uute tehnoloogiatega. Nagu ma ütlesin, Eesti noored on ühed kõige nutikamad uute tehnoloogiate kasutajad. AI, tehisintellekti puhul on Euroopas näha, et me oleme esimeste hulgas. Nii et seda tasub ära kasutada ja eeldada, et kui antakse head oskused, [tehakse selgeks] hügieen, kuidas [on õige tegutseda], siis on võimalik ka kõikide järgmiste põlvkondade ohtudega paremini toime tulla. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Oleme tänase neljanda päevakorrapunkti läbinud.

Läheme edasi viienda päevakorrapunktiga, Riigikogu liikmete Lea Danilson-Järgi, Mart Maastiku, Helir-Valdor Seedri, Urmas Reinsalu ja Aivar Koka arupärimisega peaminister Kristen Michalile neljandat aastat rekordväikese sündide arvu kohta, nr 890. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Lea Danilson-Järgi.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Head Riigikogu liikmed! Olukord on Eestis selline, et juba neli aastat järjest on meil sündinud rekordiliselt vähe lapsi. Möödunud, 2025. aastal registreeriti Eestis natuke enam kui 9000 lapse sünd. Samal perioodil registreeriti 15 427 inimese surm. See tähendab, et negatiivse iibe tõttu vähenes Eesti rahvaarv mullu enam kui 6000 inimese võrra. See on Elva linna jagu inimesi, isegi rohkem. 

Kui vaadata veel kaugemale tagasi, siis alates sajandi algusest, 2000. aastast on Eestis inimeste arv negatiivse iibe tõttu vähenenud juba enam kui 77 000 inimese võrra. Kui sündide arv jääb ka edaspidi möödunud aasta tasemele, siis arvestades Statistikaameti prognoose surmade arvu kohta – need on tavaliselt küllaltki täpsed –, võib paari aastakümnega Eesti rahvaarv negatiivse iibe tõttu väheneda suurusjärgus 200 000 inimese võrra. 

Kahtlemata seaks sedavõrd suur noorte puudus juba lähitulevikus küsimärgi alla meie kõigi heaolu, turvalisuse ja meie riigi jätkusuutlikkuse. Niisuguse tuleviku korral pole tegelikult võimalik [neid tekkivaid probleeme] lahendada mingisuguste pensionisäästudega. Raha ei saa asendada inimesi, kes teevad tööd ja edendavad meie kultuuri. Kui sündimus jääbki nii väikeseks, siis ei hakka meil olema puudus mitte rahast, vaid inimestest, kes ravivad, hooldavad, valmistavad ja müüvad erinevaid kaupu ja teenuseid, mida me vajame, kirjutavad Eesti Laulu konkursile laule, avaldavad raamatuid, osalevad Eestit esindades olümpial või Eurovisioonil, astuvad kaitseväeteenistusse, loovad pere ja saavad omakorda lapsed. 

Vaatamata sellele, et perede kindlustunne ja sündimus on juba neli aastat kiiresti halvenenud, ei ole näha olnud, et valitsus oleks viimaste aastate jooksul astunud samme sündimuse toetamiseks. Vastupidiseid samme oleme küll näinud. Lastega perede maksukoormus on kasvanud just seetõttu, et on suurendatud tarbimismakse, kaotatud on tulumaksusoodustus laste pealt. Lastega pered on need, kellele tarbimismaksud väga rängalt mõjuvad, sest nende kulud igapäevastele asjadele, nagu toit ja eluase, on suuremad. 

Sotsiaalministeeriumil valmis juba möödunud aasta suve lõpuks koostöös teadlastega põhjalik analüüs, kus olid ka ettepanekud, mida võiks sündimuse toetamiseks Eestis ette võtta. Aga kahjuks ei ole me näinud, et valitsus oleks selle raporti põhjal ühtegi sammu astunud. Lisaks sellele, et valitsus ei ole astunud praktilisi samme sündimuse toetamiseks, ei ole me kuulnud valitsuselt ka lapsi ja lapsevanemaid väärtustavaid sõnumeid. Me ei ole kuulnud, et valitsus julgustaks peresid lapsi saama, ega ole ka kuulnud neid tänamas lapsevanemaid selle vastutusrikka ja olulise panuse eest Eesti heaks. 

Kõige eelneva tõttu päringi mina koos teiste Isamaa fraktsiooni liikmetega peaministri käest selgitust, mis on sellise tegevusetuse põhjus, millised plaanid valitsusel on ning mismoodi näeb valitsus üleüldse Eesti demograafilist olukorda ja perspektiivi. Kas on plaanis mingisuguseid tegevuskavasid koostada? Milliseid meetmeid on plaanis lastega perede heaks võtta, et perede kindlustunnet suurendada? Kas on plaanis tagasi pöörata ka perede heaolule negatiivselt mõjunud otsused, mida ma enne juba nimetasin, näiteks täiendava tulumaksuvabastuse kaotamine või lasterikaste perede toetuse vähendamine või koduste emade ravikindlustuse kaotamine, ehk kõik need meetmed, mis kindlasti mitte ei soodusta perede kindlustunnet, vaid vähendavad seda. Sellised küsimused. Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele palun vastama peaminister Kristen Michali.

Austatud juhataja! Head arupärijad! Head Riigikogu liikmed! Vastan arupärimisele, mida siin juba tutvustati. Loen ette küsimused ja siis vastused, nii on lihtsam jälgida. Kõigepealt ütlen, et tänan kõiki peresid ja julgustan lapsi saama – et see oleks öeldud. 

Nii. "Milline on valitsuse käsitlus Eesti demograafilisest olukorrast ja tuleviku perspektiivist? Kas Eesti väike sündimus on valitsuse hinnangul ohuks Eesti tulevikule - majanduse arengule, inimeste heaolule ning kultuurilisele jätkusutlikkusele?" Vastus. Madal sündimus on probleem, sellega tuleb tegeleda. Tartu Ülikooli emeriitprofessor ja Postimehe aasta arvamusliider Ene-Margit Tiit on öelnud, et rahvus, mida kaitseb iseseisev riiklik korraldus ja mis kasutab kõrgel tasemel arenenud keelt, ei sure välja demograafilistel põhjustel, seda pole maailmas viimaste sajandite jooksul juhtunud. Viimase kümne aasta jooksul on mitu korda rohkem Eesti elanikke soovinud oma rahvuse muuta eestlaseks kui vastupidi. Seega, eestlane olla on tänavu populaarne. [Refereering] lõppes.

Teine küsimus: "Kas valitsus peab vajalikuks astuda samme sündimuse toetamiseks? Kui jah, siis kas valitsusel on selleks tegevuskava või on plaanis selline tegevuskava koostada? Mis ajaks selline tegevuskava valmib?" Vastus. Jah, peab vajalikuks. 2025. aastal valmis Sotsiaalministeeriumis analüüs ja valmisid ettepanekud laste saamise ja kasvatamise toetamiseks. Käesoleva aasta kevadsuvel esitab Sotsiaalministeerium valdkondadeülese tegevuskava, milliste meetmetega edasi minnakse. 

Kolmas küsimus: "Milliseid lastega peresid toetavaid meetmeid on plaanis valitsusel tugevdada või juurde luua, et paremini toetada lastega perede heaolu ning kindlustunnet lapsi saada?" Vastus. Konkreetsed ettepanekud koostab Sotsiaalministeerium käesoleva aasta kevadsuveks, aga meetmed, mida kaalutakse, on esiteks see, et tuleb tugevdada järjestikuste sündide kaitset. Kahe lapse sünni vahel toimunud palgakasv peaks kajastuma järgmise lapse vanemahüvitises. Teiseks, vanemahüvitise kasutamise õiguse laiendamine vanavanemale või teisele hooldajale, mis aitaks paremini ühildada tööd ja pereelu. Kolmandaks, meetmed, mis toetavad eluaseme kättesaadavust, näiteks KredExi toetus, teise pensionisamba kasutamine tagatiseks. Neljandaks, üksikvanema toetuse tõus. Viiendaks, viljatusravi parem kättesaadavus ja suurem rahastamine. Kuuendaks, noorte vaimse tervise toetamine.

Neljas küsimus: "Kas on plaanis tagasi pöörata perede heaolule negatiivselt mõjunud valitsuse algatatud otsuseid, nt laste eest täiendava tulumaksuvabastuse kaotamine, lasterikaste perede toetuse vähendamine, koduste emade ravikindlustuse lõpetamine jne?" Vastus. Perede kindlustunnet on suurendanud tulumaksureform, mis suurendas Eesti Panga hinnangul netopalka 10% võrra. Keskmise palgaga pereinimesele laekub 1800 eurot aastas rohkem võrreldes ajaga, kui kehtis Isamaa, sotsiaaldemokraatide ja Keskerakonna loodud astmeline tulumaks. Lisaks rakendasime lastega perede suhtes vajaduspõhiselt automaksusoodustust 100 eurot lapse kohta ja ülejäänud automaksuraha suunasime teedeehitusse. 

Maailma kogemus näitab, et rahaga üksi lapsi ei osta. Sotsiaalministeeriumi valitsemisala eelarvest toetatakse lapsi ja peresid circa 1 miljardiga. See moodustab ligikaudu 2,2% Eesti SKP-st. Sarnast mahtu on Euroopas ette näidata vähestel riikidel ehk oleme toetuste poolest Euroopa tipus. Poolas on suurimad rahalised toetused, 2,41% SKP-st aastal 2022, aga madalaim sündimuskordaja. Bulgaarias on rahalised toetused [suhtena] SKP-sse 2,2 korda väiksemad kui Eestis, aga sündimuskordaja on Euroopa suurim. 

Postimehe arvamusliider professor Ene-Margit Tiit ütleb: "Rahaline toetus ei jõua üldjuhul alati otseselt lapseni ja seda tõsiasja olen ma igal pool rõhutanud. Tegelikult on peredele palju olulisem see, et riik oleks lapsesõbralik ja nähtav paljude teenuste kaudu. Lihtsalt mingisuguse rahanutsaku andmine peredele üldjuhul soovitavat eesmärki ei teeni." Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Kas te tunnistate, et need otsused, mis on Reformierakonna juhtimisel viimaste aastate jooksul sündinud, on inimeste kindlustundele ja seeläbi ka sündimusele mõjunud negatiivselt? Needsamad otsused, mis on ka selles arupärimises välja toodud – lasterikaste perede toetuste vähendamine, ravikindlustuse äravõtmine kodustelt vanematelt, vanemahüvitise ülempiiri alandamine, täiendava tulumaksuvabastuse kaotamine lapse ülalpidamise eest, registreerimistasu ja käibemaksu tõus –, kas te tunnistate, et need otsused on mõjunud sündimusele negatiivselt?

Aitäh, hea küsija! Ma siiski julgen hinnata, et sündimusele on mõjunud negatiivselt paljud erinevad tegurid. Te muidugi unustasite sellest loetelust sobivalt välja Putini algatatud verise sõja Ukrainas, mis on mõjutanud inimeste kindlustunnet kogu regioonis ja majandust ka. Kui vaadata pilti laiemalt, siis näeme, et madal sündimus ei ole ainult Eesti probleem. Sama probleem on kahjuks üle Euroopa, Soomest Itaaliani. 2024. aastal oli Euroopa Liidus vaid kuus riiki – Iirimaa, Prantsusmaa, Küpros, Luksemburg, Malta ja Rootsi –, kus oli sünde rohkem kui surmasid. 2025. aasta andmeid mul veel ei ole. 

Üldisemalt öeldes: ma arvan, et sündimust toetab ühiskonna julgeolek ja heaolu tase, mis tähendab, et kui majanduses on paremad ajad, siis inimesed tunnevad ennast paremini ja julgeolek on tagatud. Sellesse me ka panustame, sest kui öelda valitsuse poliitika vaates, siis nii kaitsesse panustamine kui ka majanduse kasvule pööramine on meie poliitika eesmärk. Stabiilne perepoliitika, mis kohaneb sündimuskäitumisega, võrdsed võimalused, töö ja pereelu ühildamine, teenuste kättesaadavus, laste ja noorte terviseriskide vähendamine, füüsilise ja vaimse tervise toetamine, ebavõrdsuse ja vaesuse vähendamine, lastele võrdsete võimaluste tagamine, ühiskonna pere- ja lapsesõbralikkus, samuti juba mainitud lapsesaamise tunnustamine – need on need tegurid, mis toetavad sündimust. 

Nii et kui te küsite valitsuse poliitika kohta, siis esimene asi, mida ma ka mainisin, on julgeolek ja heaolu tase. Kaitsesse paneme me nii palju raha, kui meil vähegi on, just sellepärast, et meie lapsed ja lapselapsed teaksid, et siin on turvaline elada ja siin on neil tulevikku. Majanduse heaks me astume samme, et see kasvama saada. Hoolimata kõikide pessimistide manamisest tundub mulle, et sellel aastal läheb kõvasti paremini kui eelnevatel aastatel.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Stabiilne perepoliitika on kindlasti võtmesõna. Te ise selle välja ütlesite. Sellest lähtuvalt ma soovingi, et te defineeriksite, mida see teie [arvates] tähendab. Kas stabiilne perepoliitika tähendab, nii nagu on olnud, pidevaid erinevaid maksutõuse? Kas see tähendab suuremaid elektriarveid, nii nagu juhtus jaanuarikuus ja nii nagu juhtub veebruarikuus? Kas praegune toetus valitsusele ja teie juhtimisstiil tagavad stabiilse perepoliitika ja olukorra? Mida see stabiilne perepoliitika teie arvates tähendab, kuidas teie seda defineerite?

Aitäh! Elektriarvete teemal ma siiski juhiks tähelepanu – see on nüüd soojenduseks, te kogu aeg armastate seda küsida –, et jaanuaris ja veebruaris on arved kõrged, aga ilmselt märtsis, aprillis, mais, juunis, juulis, augustis, septembris ja oktoobris on need tõenäoliselt madalamad. Ehk see annab teie hingele veidi leevendust. Kuna te vist olete ka elektritootjate poolel, siis kindlasti see saab olema teie ettevõttele parem aeg. Seda esiteks. 

Teiseks, stabiilne perepoliitika minu hinnangul tähendab seda, et inimesed teavad, et selles riigis on olemas kindlus, nii et saab oma pereelu ja tulevikku planeerida. Nagu sa ei raja oma kodu pinnasele, mis ei püsi, samamoodi peab olema riigiga. Esimene asi tänapäeva maailmas ja eriti Eestis väikese riigina, kellel on hullumeelne naaber, on kindlasti küsimus julgeolekust ja kindlusest. Minagi nägin oma lapse lasteaiagrupis noorte vanemate arutelu, kus arutati, kas peaks ostma korteri Soome või kuskile teise regiooni, soojemasse kohta. See ei olnud [kõne all] sellepärast, et tegemist oleks olnud kinnisvarainvestoritega, vaid tegemist oli noortega, kes päriselt muretsesid, millal see sõda siia võib jõuda. See on olnud väga paljude inimeste mure. See ei ole ainult noorte mure, see on ühiskonda läbiv mure. Sellega me saame hakkama siis, kui me panustame kaitsesse ja astume samme selleks, et me ei pea kartma, vaid me oleme valmis, nagu teevad meie põhjanaabrid soomlased. See on esimene asi, see on kõige olulisem asi, kui inimesed teavad, et nad võivad ennast kindlalt tunda. 

Teine asi on kindlasti majanduslik käekäik ja turvatunne. Kui majandusel läheb hästi, sa näed, et sul on võimalus areneda ja teha võimetekohast tööd ning sul on olemas väljakutsed, et luua kõrgemat lisandväärtust, sa saad olla selles ettevõtmises vaba, siis kindlasti see on see koht, kus sa tahad olla. Eriti nooremad, edukamad inimesed tahavad seal olla. 

Sellele võiks lisada veel väga palju erinevaid asju, muu hulgas näiteks selle, et paljud noored, talendikamad naised võib-olla ei taha [elada] riigis, kus põhiline teema on vanemate meeste moraalilugemine sündimuse teemal, mis ei tähenda ilmselt korralikku perepoliitikat.

Martin Helme, palun!

Inimesed on ju väga selgelt väljendanud, et Reformierakonna režiimi all olevas riigis ei ole neil mingit kindlustunnet. Seda me näeme sündimuse arvudest. Eks te olete sellesse oma panuse andnud, inimesi neli aastat sõjaga hirmutanud ja hüsteerikasse ajanud.  

Enne te siin pakkusite õhulisi tsitaate, kuidas viimase 100 aasta jooksul pole ükski rahvas välja surnud ja ei sure ka meie välja. Noh, 1,2, tegelikult isegi 1,16 last [naise kohta] tähendab seda, et 50 aasta pärast, kahe põlvkonna pärast on eestlasi järel vähem kui 700 000 ja 100 aasta pärast on eestlasi järel vähem kui 300 000. See on puhas matemaatika! See ei ole isegi minu arvutus, see on Neivelti arvutus …

(Naerab.) Ahaa!

… nii et ei ole vaja minu matemaatikaoskust kahtluse alla seada.

Mida siis valitsus teeb? Juba on räägitud automaksust ja muudest asjadest, aga selle asemel, et teha näiteks riiklik tegevuskava, kuidas igas peres võiks kasvada kolm või neli last, et pöörata ümber see number, on teil tehtud riiklik lesbi, gei, bi, trans, ja mida iganes see i [tähistab], ning kvääri tegevuskava. Ma küsin niimoodi. Kas see tegevuskava aitab sündimuskordaja numbrit üles viia või pigem alla tuua? Kas ei oleks viimane aeg see prügikasti visata ja teha üks suurperede tegevuskava?

Aitäh!

Aitäh! Siin on nüüd mitu asja. Kõigepealt, ma tsiteerisin Tartu Ülikooli emeriitprofessorit ja Postimehe aasta arvamusliidrit Ene-Margit Tiitu. Mina pean tema arvamusest lugu, anna andeks, rohkem kui sinu omast, vähemalt demograafia teemal. Ära solvu! Põhjusega peetakse temast lugu ja küsitakse tema arvamust. Ma arvan, et tema seisukohtadel on olemas oma baas. Seda esiteks. 

Teiseks, nagu ma ütlesin, Sotsiaalministeerium teeb oma ettepanekud, teeb ka kava, mida ma kirjeldasin ja mille kohta siin arupärimises vist ka küsiti, et kas valitsusel on tegevuskava. Vastus on jah. Meetmed, mida kaalutakse, on järgmised. Esiteks, tugevdada järjestikuste sündide kaitset. Kahe lapsi sünni vahel toimunud palgakasv peaks kajastuma lapsevanema järgmises hüvitises. Teiseks, vanemahüvitise kasutamise õiguse laiendamine vanavanematele või teisele hooldajale, et paremini ühildada tööd ja pereelu. Kolmandaks, meetmed, mis toetavad eluaseme kättesaadavust: KredExi toetus, teine pensionisammas tagatiseks. Neljandaks, üksikvanema toetuse tõus. Viiendaks, viljatusravi parem kättesaadavus ja suurem rahastamine. Kuuendaks, noorte vaimse tervise toetamine. See on päris põhjalik kava. 

Kui tuua mõni näide, siis näiteks eluaseme kättesaadavuse muret on ju paljud noored erinevates uuringutes tagasisidena esile toonud. See ei ole üksiti mitte ainult selles tegevuskavas kinni, vaid sellega saab toimetama hakata praktiliselt igas omavalitsuses, sest kui on suurem omavalitsus, kus planeeringud aeglaselt liiguvad, siis see lisab hinnale väga palju ja noored saavad selle võrra eluaset [halvemini] kätte. Nii et sellegagi saate te vaeva näha. Isegi kui te ei ole parajasti riigis võimul, võite mõnes omavalitsuses alustada.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Te ütlesite Martini poole pöördudes, et ärgu solvugu, kui te tema arvamust eriti kõrgelt ei hinda. Ma arvan, et ma võin Martini ja meie teiste nimel öelda, et tunded on vastastikused. Ärge ise ka solvuge, teie arvamusi …

Ma ei ole ammu solvunud.

… me ka eriti kõrgelt ei hinda. 

Aga kuna te olete peaminister, siis on siiski oluline teada, kas te annate endale aru, et nendest meetmetest, mida te praegu kirjeldasite, ei ole ju reaalset kasu. Ei ole kasu! Te võite jätkata nende asjade tegemist, aga me näeme, et sündide arv Eestis mitte ei kasva, vaid jätkuvalt pidevalt langeb, olles jõudnud juba kaks korda madalamale tasemele, kui rahvastikutaasteks oleks tarvilik. 

Sellega seonduvalt ma küsin teie käest, kas te annate endale aru, et Eesti rahvas seisab silmitsi reaalse rahvastikukriisiga – kriisiga! – ja selle tõttu tuleks rakendada kriisimeetmeid. Meil ei ole enam aega venitada nende kriisimeetmete rakendamisega. 

Te suhtute sellesse rohepöördesse sellisel viisil, nagu meil oleks mingi tohutu kriis, et kui me seda nüüd ära ei lahenda, siis on Eesti rahvaga kõik. Aga me seisame ju silmitsi demograafilise kriisiga, mis eeldaks ka kriisimeetmeid. Kas te olete minuga nõus?

Aitäh! Kui te küsite, kas ma olen teiega nõus, et need meetmed ei ole vajalikud, siis vastan, et ei, ei ole. Kui te küsite, kas demograafiline [situatsioon] ja vähesed sünnid on mure, siis vastan, et jah. Kahjuks on seesama trend üle Euroopa, nagu ma enne kirjeldasin. See ei ole kuidagi Eesti eripära, kahjuks on üle Euroopa sama mure. 

Ma vaatan erinevaid samme, mida me saame teha selleks, et noortel oleks kindlust peret ja lapsi planeerida. Ma neid veel kord kordan: järjestikuste sündide kaitse, vanemahüvitise laiendamine, eluaseme kättesaadavuse [parandamine], üksikvanemate toetamine, viljatusravi parem kättesaadavus ja suurem rahastamine. Kõik need on vajalikud teemad, nagu ka vaimse tervise [toetamine]. Ma ei tea, miks te nende [olulisust] vähendate. Minu arvates on need olulised.  

Madal, langev sündimus, ma saan aru, te tahate öelda, on kuidagi Eesti valitsuse taga kinni. Eks see ole selline jube pikaks venitatud väide, aga ma siiski ütlen, et sama probleem on üle terve Euroopa. Kuues Euroopa riigis oli sünde rohkem kui surmasid. Kuues! Kui vaadata üldist numbrit, siis ma võin lihtsalt öelda, et rahvaarv tervikuna on 25 aasta jooksul vähenenud 2%. Suurim langus toimus 2000. ja 2010. aasta vahelise kümnendi jooksul.

Nii. Varro Vooglaid, protseduuriline küsimus istungi juhatajale.

Lugupeetud istungi juhataja! Ma tahtsin teie käest nõu küsida, mida ma tegema peaksin. Minu teada on mul arupärimise menetlemise raames võimalus esitada ainult üks küsimus. Ma kasutasin selle ühe küsimuse selleks, et küsida, kas peaminister tunnistab, et Eesti seisab silmitsi rahvastikukriisiga, mis eeldab ka kriisimeetmete rakendamist. Sellele väga konkreetselt fokuseeritud küsimusele ei saanud ma mitte mingisugust vastust. Mida ma nüüd tegema pean? Mul on üks küsimus [kasutatud], vastust ei tulnud, rohkem küsida ka ei saa.

Antud formaadi kontekstis ei saa jah rohkem küsida. Te väljendasite oma küsimuses soovi seda teada saada. Minister, peaminister – vabandust! –, vastas nii, nagu tema sellest küsimusest aru sai. Teie saate oma mõtteid väljendada läbirääkimiste käigus. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt valitseja! Ma loodan, et te olete lugenud seda Heido Vitsuri hiljutist üsna pikka lugu ning üldse Indrek Neivelti ja Heido Vitsuri ettepanekut, kuidas kriisi lahendada. Lühidalt: 500 eurot iga lapse pealt. Rahaliselt ei tohiks see olla Eesti riigile koormav. Mis te arvate sellest Vitsuri ja Neivelti ettepanekust demograafilise kriisi lahendamiseks?

Ma pean tunnistama, et ei ole vist lugenud seda Vitsuri lugu, millele te viitate. Ma ikka püüan aeg-ajalt lugeda, mida ta kirjutab, sest ma tean teda, tal on huvitavad mõttekäigud. Vitsuri omasid ma mõtlen, Neivelti omi ma ei vaevu lugema. Aga eks ma siis püüan järele vaadata, kus see Vitsuri kirjutis on.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Ma saan aru, et teil on mingi teema Indrek Neiveltiga. (Naerab.) Mina arvan, et tegu on oma valdkonna eksperdiga. Aga see selleks. 

Tegelikult selle argumendi, et terves Euroopas on demograafiline [olukord] väga keeruline ja sündimus langeb, tõi veel teie eelkäija Kaja Kallas siin puldis aastal 2023, kui me küsisime temalt samu asju, miks meil selline olukord on ja kuidas sellest pääseda. Aga kahjuks pole nende aastate jooksul midagi muutunud. Sündimusega läheb olukord aina halvemaks, sündimus aina langeb, ja lahendust ei ole. Kas te saaksite öelda, mida on õnnestunud saavutada nende kahe-kolme aasta jooksul, mis stimuleeriks või motiveeriks vanemaid lapsi saama?

Ma ei ole päris kindel, millist kahte-kolme aastat te mõtlete. Kui te viitate sellele, et minu eelkäija kurtis selle üle, et sama probleem on kogu arenenud maailmas ja Euroopas, siis teil on õigus. Ei suutnud Kaja Kallas muuta seda Euroopa sündimuse trendi, ei ole suutnud minagi. Ma kardan, et kes iganes tuleb kunagi minu järel peaministriks, ei suuda temagi Euroopa sündimuse trendi muuta. Aga me võime muidugi endale armsaks mõelda mõtte, et me seda suudame. 

Ma siiski meenutan, et Eesti sees, nagu ma kirjeldasin, me oleme viimastel aastatel päris kõvasti näinud vaeva päris mitmel teemal. Esiteks, selle aasta eelarvega saame kaitsekulutused sellisele tasemele, et inimesed saavad ennast kindlalt tunda. See ei ole nii mitte ilu ega numbrite pärast, vaid selle pärast, et me kõik teaksime, et siin aetakse Eesti asja eesti keeles ning meie lapsed ja lapselapsed saavad siin rahulikult elada. See on kindlasti üks kindlustunde alus, meeldib see või ei meeldi. 

Teiseks on majanduslik keskkond. Selle [parandamise] nimel me näeme iga päev vaeva. Minu vasakul käel [olevad] sotsiaaldemokraadid kogu aeg pragavad [meiega], et me teeme seda, mida ettevõtjad tahavad, et majanduses lihtsam oleks, et see pidi kapitaliste aitama. See aitab kogu Eesti ühiskonda. Me teemegi koos ettevõtjatega erinevaid otsuseid ja ettepanekuid, et Eestis oleks kergem midagi ette võtta, mis tähendab, et jõukus kasvab ja inimestel on lihtsam hakkama saada. Nende asjadega me toimetame.

Ma ütlen niimoodi, sellesk et tuua mõni näide, et Viktor Orbán, kes on väga lähedane Helir-Valdor Seedrile, koos on poseeritud jalgpallimatšil, on ka Ungaris väga kõvasti vaeva näinud. Seal on pandud metsikult raha sellesse, väga palju raha on sinna pandud, aga sündimuskordaja ei ole kuidagi paremaks läinud. Ma tõin enne Poola näite: raha on pandud ka metsikult ja sündimuskordaja on madal. Bulgaarias näiteks on rahalised toetused meie omadest 2,2 korda madalamad, aga sündimuskordaja on Euroopa suurim. 

Nii et eks see asi ikka ilmselt üldises kindlustundes on, majanduslikus olukorras ja võib-olla ka selles, mida Lea Danilson-Järg mainis, kas tuntakse, et siin [riigis] tahetakse peresid, kas nad on ühiskonnas oodatud. 

Selle kõigega me jõudumööda tegeleme. Needsamad meetmed, mida ma kirjeldasin, on kirjas Sotsiaalministeeriumi erinevates lahendustes. Võtke seda nii, et nad esitavad analüüsi ja pakuvad välja need lahendused, siis me saame kõige selle üle debateerida.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Me ju kõik teame ütlust, et väiksed lapsed, väiksed mured, suured lapsed, suured mured. Noorte perede seast kostab üha rohkem seda, et nad ei ole kindlad, et nad suudavad anda lastele hea hariduse, nii et need võiksid pärast elus hästi hakkama saada. See ebakindlus üha kasvab. Kas te ei ole valitsuses mõelnud selle peale, et seda ebakindlust vähendada? Me juba teame, et aina kasvab fiktiivabielude hulk. Selleks et [noored saaksid] reaalselt toime tulla gümnaasiumis – muide, just gümnaasiumis –, samuti loomulikult bakalaureusekraadi omandades, kui ise veel ei jõua tööle minna, sest õpingud on intensiivsed, kas [te ei ole mõelnud siin meetmetele], et anda peredele see julgus, [kas te ei ole mõelnud, et] aidata [noortel] vähemalt bakalaureusekraad kätte saada, kui nad ise on tublid ja usinad?

Ma lõppu ei kuulnud, vabandust! Jah, meil on ju – kui ma nüüd ei eksi ja viimase poole tunni jooksul midagi muutunud ei ole – kõrgharidus eesti keeles kenasti tasuta, kui nominaalajaga hakkama saadakse. Haridussüsteem on meil ka maailma parim. Ma isegi ei saanud võib-olla aru, milles see küsimus on. Aga kui noor inimene tahab Eestis saada korraliku eestikeelse hariduse, siis selle ta ju saab. See ei ole kuidagi vahepeal tasuliseks muutunud. Aitäh! (Täpsustav küsimus saalist.) Kooliskäimine hariduse saamiseks on ikkagi elu osa. Ärme nüüd eeldame, et riik kõik kinni maksab. Selleks on oma mehhanismid olemas.

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh! Hea peaminister! Te tõite tsitaadi Ene-Margit Tiidult. Kas ma saan õigesti aru, et teie arvates saaks sündimuse probleemi lahendada sellega, kui on lihtsalt väga palju eestlaseks hakata soovijaid, et võiks panustada sisserändele? Sel juhul ma soovitan siiski lugeda ka Ene-Margit Tiidu neid artikleid, kus ta käsitleb sisserännet. Selles asjas on ta vägagi ettevaatlik ja vastu sisserände suurendamisele. 

Aga ma tahan küsida ka selle kohta, milline on valitsuse praegune hoiak. Kuna meil sünnib nii vähe lapsi, siis hakkab järjest üle jääma raha, mis varem kulus vanemahüvitistele, [laste]toetustele, lasteaia- ja koolikohtadele, [perede] tervishoiule. Kas teie arvates võiks selle raha suunata perepoliitika meetmete tugevdamiseks, mitte seda perepoliitikast ära võtta?

Teise küsimuse vastus on jah, ma arvan, et seda tasub kaaluda. Esimese küsimuse vastus on see, et aitäh vihje eest. Kindlasti loen, ta kirjutab huvitavalt. Ma ei arva, et me sisserändega kuidagi seda [probleemi] lahendada suudaksime. Ma meenutan, et eelmisel aastal rändas esialgsetel andmetel Eestist rohkem inimesi välja kui siia sisse.

Aivar Kokk, palun! 

Hea juhataja! Hea peaminister! Ma küsin lihtsa küsimuse. Mida te arvate, kas see, et te kolm aastat tagasi esimese otsusena otsustasite kolme ja enama lapsega peredelt võtta ära aastas 2400 eurot ja nüüd sellele kolme lapsega perele pakute automaksu puhul tagasi 300 eurot, on teie arvates mõjutanud ka seda, et peredel on usk riiki kadunud? Võib-olla sellepärast teist või kolmandat last perre ei sünni? Või arvate, et see otsus, et te võtsite lasterikastelt peredelt ära 2400 eurot aastas, vastupidi, toetab meie noori peresid?

Aitäh! Suurepärased valikud muidugi vastuseks. Mina ütleksin, et loomulikult selline edasi-tagasi mäng kindlustunnet ei kasvatanud. Kui oleks olnud kõigil vastutustunnet mitte selles mängus [osaleda], oleks olnud parem. Seda esiteks. Tihtipeale on probleem ka see, et esimest sündi lükatakse edasi ja [isegi esimene laps] ei sünni, mis siis teisest-kolmandast rääkida. Ütleme nii, et minul on kolm last, ma olen ka vanemahüvitisest kasu saanud, aga [lapsed ei ole mul] selle pärast, et ma olen vanemahüvitisest kasu saanud.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt peaminister! Ma arvan, et teil on väga raske mulle vastu vaielda, kui ma ütlen, et kui koalitsioonilepingus ei ole sõnagi ei demograafiast, ei sündimusest, ei perepoliitikast otse väljendatuna, siis see ei ole selle valitsuse prioriteet. Vaikivat prioriteeti, mida koalitsioonilepingusse ei ole kirjutatud, ilmselt ei ole. 

Aga mul on küsimus. Kas ma sain õigesti aru? Te esimesele küsimusele vastates [refereerisite] Ene-Margit Tiitu. Te ütlesite, et madal sündimus on teie arvates küll probleem, aga muretsemiseks pole põhjust, sest kuna me pole seni välja surnud, siis me kunagi välja ei suregi. Kas te tõesti olete niisugusel lihtsustatud arvamusel? 

Viimaseks: te olete mitu korda toonud võrdlust Bulgaariaga, kus on väiksemad toetused, aga sündimus on suurem. Võrdleme siis juba Aafrika riikidega. Kas see on see perspektiiv ja mudel? Seal on veel väiksemad toetused ja veel suurem sündimus. Kas me suundume teie valitsuse juhtimisel sinna?

Aitäh! See oli küll tore küsimus, kolme osaga. Kolm küsimust oli, nii et ärge siis pahandage, kui mõni ära unub, aga loodame, et mitte. Bulgaaria minu teada ei ole veel Aafrika riigiks saanud, seda esiteks, aga kontrollime hiljem koos üle. 

Teiseks, Ene-Margit Tiidu [refereerimise] kohta. Ma arvan, ja ma olen seda ka korduvalt väljendanud, et tuleb teha kõik selleks, et Eestis sünniks rohkem lapsi. 

Esimene küsimus oli, kas valitsuse prioriteet on lastega peredele kindluse loomine. Vastus on jah. Ma olen seda oma kõnedes ja seisukohtades välja toonud ja minu jaoks on see prioriteet.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Te olete oma vastustes tuginenud erinevatele poliitikasoovitustele, mida Sotsiaalministeeriumi läbiviidud, sündimust ja laste kasvatamist toetav analüüs on välja toonud. Sotsiaaldemokraadid on pärast selle analüüsi valmimist esitanud erinevaid eelnõusid, tuginedes konkreetselt sellesama analüüsi poliitikameetmetele. Aga Vabariigi Valitsus on kõikide nende kohta andnud mittetoetava seisukoha, samuti on valitsuskoalitsiooni liikmed need muudkui maha hääletanud, sellesama järjestikuste sündide kaitse tugevdamise või vanemahüvitise kohandamise, mille te oma kõnes just tulevikuplaanidena välja tõite. Kas probleem on olnud selles, et esitaja on olnud vale, või mis põhjusel pole neid meetmeid toetatud? 

Ma tulen tagasi ühe eelmise arupärimise juurde. Ma ei saanud ikkagi vastust sellele, et kui teenused on need, mis peresid enim toetavad, siis miks tänane valitsus kõikide teenuste puhul – räägime me siis koolitoidust, ühistranspordist või huviharidusest – räägib omaosaluse suurendamisest.

Aitäh! Jälle mitu küsimust ühe küsimuse sees, ma saan nii aru. Te viitasite ühistranspordipiletile. Selle kohta ma olen arvamuse välja öelnud, sellele ma olen vastanud. 

Muudesse valdkondadesse, mis puudutab näiteks sotsiaal[valdkonda] ja haridust, nagu ma ka enne kirjeldasin – võib-olla te tõesti olite korra väljas –, me paneme lisaraha juurde, hoolimata sellest, et on keerulised ajad. Kaitsesse läheb palju raha, aga ka sotsiaal[valdkonda] ja haridusse panime raha juurde. Nii et see on kindlasti ekslik mulje, mis teile on jäänud, et sinna me raha ei pane. 

Küsisite eelnõude kohta. Jah, üldiselt on Eesti riigis ju tavaks, et tehakse analüüs, ja me oleme palunud Sotsiaalministeeriumil seda teha. Need eelnõud tulevad ju siia. Kui mõni mõte on mõistlik, siis loomulikult ei tasu enne analüüsi asuda eitavale seisukohale. Nii et kui Sotsiaalministeerium selle analüüsi ära teeb, siis ehk saame selle eelnõu koos heaks kiita, kui see on hea eelnõu.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Raha eest lapsed ei sünni – see on puhas demagoogia. Jah, raha eest lapsed ei sünni, kuid rahast ilmajäämine võtab viimasegi soovi järglasi soetada, sest milline armastav lapsevanem tahab kasvatada lapsi olukorras, kus ta enda toimetulekuga hakkama ei saa.  

2023. aastal saatis lasterikaste perede liit valitsusele pöördumise, et peatataks suurperede toetuse kärpimise ja kaotamise plaan, sest muidu on need pered vaesusesse langemas. Muidugi, teie seda ei kuulnud. 

Küsimus on selline. Kas te saate aru, milline olukord praegu riigis on, milline on sellel teemal riigi olukord? Meil pole varsti kedagi kaitsta. Jah, ega siin muud ei olegi, kui tuleb erakorralisi meetmeid võtta. Ärge oodake, millal majandus kasvama hakkab, viie aasta pärast või millal iganes. 

Teie aeg! 

Selleks ajaks on juba hilja. Millised oleks teie sammud praegu, et olukorda parandada täna ja kohe? 

Aitäh! No ma jõudumööda seda juba kirjeldasin. Seda, et rahaga lapsi ei osta, kui ma õigesti mäletan, kirjutasid Soome teadlased oma analüüsis, kui nad vaatlesid eri riikide sündimust. Aga ma mälu järgi [ütlesin], see oli nende sõnum. Vaadati erinevaid riike, muu hulgas Ungarit, mida konservatiivid siin tihtipeale eeskujuks toovad. Vaadati ka teisi riike, et millised need kordajad on. Ma kirjeldasin ka nende kordajate omavahelist suhet.

Teiseks, mida me teeme? Me loome kindlust, et inimesed teaksid, et siin riigis on neil tulevikku, ja me loome seda nüüd ja kohe. Kaitsesse 5% panemine ei ole ju lihtne. Te olete näinud neid debatte. Ma olen Keskerakonnalt kuulnud muuseas juttu, et kõigepealt tuleb majandus kasvama saada, siis paneme kaitsesse raha. See oli vist Kõlvarti sõnum, kui ma õigesti mäletan. Ma arvan, et kaitsesse tuleb raha panna nüüd ja kohe, ja õnneks me panime. Tänu sellele, ma arvan, me kõik magame rahulikumalt, ka pered magavad rahulikumalt, teades, et Eesti riigi kaitsesse on raha pandud. 

Lisaks, sammud majanduse kasvama saamiseks, mis annavad [kindlust] kõigile Eesti inimestele. Ma ei taha olla demagoogiline, ma väga vabandan, ma ei püri selle poole, aga inimesed, kes on Riigikogus elust lahti ühendatud, võib-olla ei mõista, et majanduse kasvama saamiseks on vaja astuda samme. On vaja bürokraatiat jalust ära saada, on vaja astuda samme, et ettevõtjatel oleks lihtsam toimetada. Sellega me iga päev koos ettevõtjatega tegeleme ja sellest on kasu. Ettevõtjad hindavad seda, nad on teinud ettepanekuid, millest osa on ka siin parlamendis. Kui te tahate kaasa aidata, siis aidake neid eelnõusid kiiremini menetleda.

Lauri Laats, küsimus istungi juhatajale.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Protseduuriline küsimus. Ma tahan teie arvamust kuulda. Peaminister esitas praegu valeväite, mis puudutas Kõlvarti väljaütlemist. [Peaminister sõnade järgi olevat Kõlvart öelnud,] et alguses tuleb majandus käima panna ja alles siis saab panustada julgeolekusse. Ma saan aru, peaminister mainis, et ta loeb vähe nii ettevõtjate kui ka majandusteadlaste artikleid. Ma arvan, et ka Kõlvarti sõnavõtust sai ta valesti aru. Mida Kõlvart tegelikult mõtles, oli see, et praegu panustatakse 5% SKP-st, aga kui SKP majanduse langemise või mittetõusmise tõttu ei tõuse, siis sellest 5%-st jääb kindlasti ju väheks. Mis sellisel juhul teha, kui peaministrilt on kõlanud valeväide?

Kõik väited jäävad stenogrammi ja saab pärast praktiliselt järele kontrollida, kas oli valeväide või ei olnud valeväide. 

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud peaminister! Sündimuskordaja on praegu 1,15. Kui sündimuskordaja on 1, siis 50 aasta jooksul väheneb rahvaarv poole võrra. On selge, et makse laekub vähem, ei ole maksumaksjaid, eelarve maht väheneb ja ka see kaitsesse minev 5% on ju tegelikult vähemalt poole väiksem [summa] ehk me ei suuda ennast kaitsta. Tegemist on ju rahvastikukriisiga, nagu ütles ka Varro Vooglaid. Minu küsimus on: kas teil on ka mingi kriisiplaan, mida lähikümnenditel ette võtta, arvestades seda, et meie eelarve maht hakkab vähenema ja maksumaksjate arv väheneb?

Aitäh, hea küsija! Eelarve maht pole muidugi vähenema hakanud. Ma ka seda ei prognoosi, aga võin teie hoiatuse tõttu kindlasti seda Rahandusministeeriumist või maksuekspertidelt või majandusekspertidelt üle küsida. Seda ma siiski ei julge prognoosida, et eelarve maht vähenema hakkab. 

Ma arvan, et ka majanduse üldine tulevik on kõrgema lisandväärtusega toimetamine. Ka näiteks see eelnev debatt, mida me siin pidasime, on selles võtmes päris oluline. Aga see ei ühenda seda lahti. Isegi kui oletame, et mul on õigus – ja ma kardan, et veidi on –, et eelarve maht vähenema ei hakka, siis igal juhul tuleb tegeleda sellega, et Eestis sünniks rohkem lapsi. Ma arvan, et see on oluline. 

Küsiti, kas on kriisiplaan. Mina ütlen, et meil on järjekindel plaan. Kõigepealt, et inimesed peaksid tundma end turvaliselt ning välisjulgeolek ja sisejulgeolek peavad olema tagatud. Me oleme kirjeldanud, mida me selleks panustame. Väga palju panustame, eelarve on väga pingul, me tõmbame selleks kõike muud koomale. Teine asi on majanduse kasvama saamine. Kui majanduses läheb paremini, inimesed näevad siin tulevikku, näevad kõrgema lisandväärtusega toimetamist, siis nad [loovad] siin pere. Need ongi need sammud. See ei pea olema kriisiplaan, see peab olema järjekindel toimetamine. Sellised ad-hoc-rapsimised rikuvad kindlustunnet. Nii et ma arvan, et see oleks kokkuvõttes see jutt.

Ja soovitan Lauri Laatsil vaadata ERR-i portaali, kus 22. jaanuaril 2025 oli pealkiri "Kovalenko-Kõlvart: enne kaitsekulude tõstmist tuleb majandust kergitada". 

Rain Epler, palun!

Aitäh! No seda tõdemust – peaminister jätkab seal Laatsiga hetkel –, et rahvastikukriis on, me oleme kuulnud siin nii Kaja Kallase suust kui ka teie suust juba mitmel aastal. Ühtpidi tundub, et te tunnistate, et probleem on ja probleem on suur. Aga ma tulen tagasi selle juurde, mida Martin Helme oma küsimuses puudutas. Hiljaaegu kinnitas valitsus selle LGBTIQ-tegevuskava, eesti keeli võiks see olla näiteks seksuaalvähemuste ja alternatiivsugude tegevuskava. Aidake siin koos mõtestada, mida see räägib valitsuse prioriteetide kohta, kui aastaid on tunnistatud, et sündimus on kriisis, ometi ei ole selles liinis midagi konkreetselt tehtud, aga kogu selle alternatiivmaailmaga on tegeletud.

Aitäh! Ma ju kirjeldasin teile päris palju erinevaid tegevusi, mida Sotsiaalministeerium praegu analüüsib, ja ma loodan, et kevadsuvel saame nende üle siin debateerida. Need annavad kindlasti lastega peredele kindlust ja need sammud, mis puudutavad kaitset ja majandust, annavad ka lastega peredele kindlust. Nii et ma isegi ei tea, millisest alternatiivmaailmast te räägite. Aga miskipärast suundub konservatiivide jutt alati sinna magamistoa ääremaile, ükskõik milline see teema parajasti on.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Tänast pikka arutelu laste ja vaesuse teemal alustades te rõhutasite korduvalt nii majanduskasvu kui ka tööhõive tähtsust. Ma arvan, et keegi siin saalis seda ei vaidlusta. Küsimus on lihtsalt selles, kas tuleks kohe midagi teha või oodata paremate aegade saabumist. Tööhõive puhul on olukord, kus noorte töötus on rekordtasemel, rohkem kui viiendik Eesti noortest on töötud, aga meie siin saalis arutame näiteks valitsuse ettepanekut, et välistööjõu sissetoomise suurendamiseks võiks kvooti lõdvendada. Küsimus on, et kui me tahame sihipäraselt laste vaesust vähendada, laste olukorda parandada, nende vanematele paremaid tööturuväljavaateid luua, siis kuidas aitab välistööjõu kvoodi suurendamine kaasa Eesti laste heaolu kasvule. Ma saan küll aru, kuidas see Usbeki laste vaesust võib vähendada, aga kuidas see Eesti laste vaesust vähendab?

Aitäh, hea küsija! Vastus on väga lihtne. Näiteks läks Ukraina abielupaar Viljandis trükikotta tööle, tänu sellele suudeti teatud tööliin käima panna ja kümme pluss inimest said tööd. Sul on vaja inimesi, kes oskavad teatud tegevusi, et ülejäänud inimesed saaksid kõrgema lisandväärtusega tööd. Nii lihtne see ongi.

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. (Hääled saalis.) Nii, selge. Esimesena palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindajana Lea Danilson-Järgi. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Ma võtaksin kohe kolm minutit juurde. 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Head Riigikogu liikmed! Ma alustan natuke kaugemalt. Eesti on rahvusriik. Vaatame põhiseadust. Me oleme seal kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kokku leppinud, et meie riik peab kindlustama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Samuti oleme me põhiseaduses ette näinud, et riik peab olema pandiks praegustele ja tulevastele põlvkondadele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus. Aga täna me oleme olukorras, kus rahva järelkasv aina väheneb ja me seisame demograafilise kuristiku serval. Kui pole inimesi, siis on ohus nii eestlus, mis meil on põhiseaduses eesmärgiks seatud, kui ka see ühiskondlik edu ja üldine kasu, samuti meie kõigi heaolu ja riigi turvalisus. 

Ilmaasjata ei ole me ju ka riigi pikaajalises strateegias "Eesti 2035" kokku leppinud, et seame ka selle eesmärgi, et sündimus peaks suurenema. Aga kui me vaatame selle strateegia elluviimise tulemusi, mida Statistikaameti Tõetamme portaal kajastab, siis me näeme, et tamme küljes ripub sündimuse koha peal punane leheke, see ei ole selline elujõuline roheline leheke. Sündimus on reaalselt vähenenud. 

Peaministri vastust kuulates saime teada, et kevadsuvel on plaanis koostada perepoliitika muudatuste plaan. No tore küll, neli aastat on juba möödas, sündimus on iga aastaga vähenenud, ja nüüd äkki kevadeks saame plaani. Aga tegelikult me kaotame aega. Me oleme juba kaotanud väga palju aega, aga aega meil ei ole. Praegused suured põlvkonnad, kes võiksid rohkem lapsi saada, on lapsesaamise eas umbes järgnevad viis aastat ja siis on kõik. See on praegu meie võimalus. Kui me seda võimalust ei kasuta, ei toeta neid potentsiaalseid lapsevanemaid, kes meil on ja keda on rohkem, kui sel sajandil saab üldse olema, siis ei sünni meil rohkem lapsi. Nii et meil ei ole aega, et kevadsuveni oodata. 

Perepoliitikas on samamoodi nagu igas poliitikavaldkonnas väga oluline kiiresti olukorrale reageerida. Ma toon näite. Kui oli koroonakriis ja Riina Solman oli Isamaa esindajana rahvastikuminister – ma töötasin toona ise samuti Siseministeeriumis –, siis oli ka tõsine oht sündimusele, sest oli toimunud väga suur töötuse kasv. Me tegime ajutise meetme, et töötus ei vähendaks vanemahüvitise [suurust]. Nüüd me tulemuste pealt näeme, et tõepoolest, koroonakriis oluliselt Eestis sündimust ei vähendanud ja kardetud kahju jäi saabumata, loodetavasti ka tänu sellele meetmele. 

Viimaste aastate probleem on olnud kiire elukalliduse kasv. Nagu me uudistest loeme, siis keeruliseks on osutunud isegi seda välja arvutada, milline see kasv siis päriselt on olnud. Aga rahvastikuteadlased on juba mitu aastat juhtinud tähelepanu, et sellises olukorras, kus on kiire inflatsioon, muutub meie vanemahüvitise süsteem selliseks, et see mitte ei toeta laste saamist, vaid just vastupidi, töötab sellele vastu, ja oleks tarvis vanemahüvitist indekseerida. Mul on hea meel, et peaminister tõi selle välja ühe meetmena, mida valitsus on kaalunud. Aga jällegi, miks me peame ootama kevadeni? Kui me kõik teame, juba ammu teame, et need ettepanekud on tehtud, siis teeme nad ära. 

Aga muidugi on inflatsioonile ammu jalgu jäänud ka laste- ja peretoetused. Ma võtsin ette Statistikaameti kalkulaatori. Sealt ma näen, et nelja lapsega pere toetuste ostujõud on võrreldes 2017. aastaga nii palju vähenenud, et sellesama raha eest saab täna 125 euro jagu vähem osta, ja kolme lapsega pere puhul on see vahe 70 eurot, kui võrrelda tänaseid toetusi 2017. aasta toetustega. Ka esimese ja teise lapse toetus peaks olema 80 euro asemel juba 87 eurot, kui võrrelda 2023. aasta toetust ja tänast ostujõudu. Loomulikult, ka see olukord ju jätkub. Ma ei kuulnud, et peaminister oleks öelnud, et on plaanis laste- või peretoetusi ajakohastada, rääkimata nende suurendamisest. 

Me oleme täna siin väga palju kuulnud, et laste vaesus on kasvanud. Eelmisel aastal kuulsime inimarengu aruandest, et ka hariduslik ebavõrdsus süveneb, väiksema sissetulekuga peredes on koolitulemused kehvemad. Kahtlemata on ka laste saamine ja vaesus omavahel seotud, sest lapsed on perele tõesti väga suur kulu ja tihti kaalutakse väga tõsiselt, kui palju lapsi suudab pere endale lubada, et mitte raskustesse sattuda. Toon siin tõenduseks ka küsitlustulemuse. Sügisel viidi läbi küsitlus, millele vastajaid oli umbes 3000, vastasid 20–49-aastased naised ja mehed. Sealt selgus, et 43% naistest ja 38% meestest leidsid, et lapse saamine praegu halvendaks nende leibkonna majanduslikku elujärge suurel määral. Lisaks sellele oli vastajaid, kes leidsid, et see halvendaks pere toimetulekut mõningal määral. Veel 2023. aastal oli selliseid, kes arvasid, et lapse saamine halvendaks nende leibkonna elujärge suurel määral, kõigest 25%, kuigi ka see oli märkimisväärne hulk. 

Tõepoolest, me siin kuulsime, kui peaminister rääkis, et rahaga lapsi osta ei saa, ja andis mõista, et rahalised meetmed justkui ei loe, ei mõjuta sündimust. Tegelikult ei see vasta tõele. Ainukesed meetmed, mis on tõendatult näidanud Eestis positiivset mõju sündimusele, on olnud vanemahüvitis ja lasterikka pere toetus. Kahtlemata tuleb siin ära mainida ka see, millest täna on siin saalis juba räägitud, et kuigi valitsus räägib, et on vaja edendada teenuste [pakkumist], siis paraku ei ole me näinud ka siin mingisugust edasiminekut, et valitsus oleks teenuste valdkonda kuidagi arendanud. Nii et tõepoolest, siin on palju teha.

Aga lõpetuseks ma siiski avaldan lootust, ma väga loodan, et valitsus hakkab Eesti järelkasvu küsimust lõpuks tõsiselt võtma ja seab lastega pered prioriteediks. Tegelikult võiks perepoliitika kujuneda samasuguseks erakondadeüleseks poliitikaks, nagu on kaitsepoliitika, sest tõesti, need mõlemad valdkonnad on meie kõigi jaoks eluliselt vajalikud ja kindlasti on see see koht, kuhu investeerida Eesti tuleviku heaks. Tahan muidugi tänada kõiki peresid, kus kasvavad lapsed, ja eriti tahan tänada neid, kes on saanud lapsevanemaks just viimastel aastatel. Teie annate lootust, te näitate, et lapsed toovad igal ajal rõõmu teile endale, meie riigile ja kõigile teistele, kes lapsi saada planeerivad. Aitäh teile!

Martin Helme, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Ma sissejuhatuseks tuletan Kristen Michalile meelde, et ta on Eesti peaminister, mitte Euroopa, mitte maailma ja kindlasti mitte Ungari peaminister. Need ei ole ka võrreldavad. Ungari sündimus ei ole ka 2 peal, see on umbes 1,6. Nad tunnistavad, et neil on tõsine probleem, ja teevad kõik, mis võimalik, et seda probleemi lahendada, sest nemad küll kardavad, et ungarlased surevad muidu lihtsalt välja. 

Meie valitsus ei vasta isegi otsesõnu [esitatud] küsimustele, kas valitsuse arvates on meil sündimuskriis, iibekriis, või ei ole. Peaminister ütleb, et meil on mure. No mure, mure! Siis räägib sellise üleoleva tooniga, kuidas rahanutsaku viskamine ei aita midagi. Ausalt öeldes rahanutsakut keegi ei luni. Valitsuse poliitika on ju olnud selline, et valitsus ise küsib inimestelt rahanutsakut automaksuga, käibemaksu tõusuga, aktsiisitõusuga. Tulumaksu tõsteti, enne kui seal mingisugune liigutus tehti, energiapoliitikast on ka siin räägitud. Kõike seda tuleb meil maksta selle jaoks, et tekitada inimestes kindlustunne Venemaa suhtes. 

Kindlustunnet Venemaa suhtes ei ole ikkagi tekkinud. Võib-olla on põhjus selles, et valitsus ise koos kogu oma propagandatööstusega on neli aastat tegelenud inimestes surmahirmu tekitamisega. Me peame kogu raha ära andma, et valitsus saaks relvi osta, selleks et Putin põlvili suruda. Sellepärast tuleb muidugi maksta ka maailma kõige kõrgemat elektri hinda, sest meil on selline naaber. Kõiki neid lollakaid, idiootlikke, hüsteerilisi jutte on meile vestetud siin viimased neli-viis aastat. Nende ainus eesmärk on olnud ju see, et natukenegi upitada kõrgemale Reformierakonna toetusprotsenti, mis läbikukkunud valitsemise tõttu on põhja vajunud. 

Tegelikult oleme me rahvusena väljasuremiskursil ja see väljasuremine on käegakatsutav. See ei toimu kuskil abstraktses tulevikus, kui keegi kunagi, mitme põlvkonna pärast peab tõdema, et läks valesti. Me oleme täna väljasuremiskursil. Kui meil on niisugune sündimus, nagu meil on, ja see jätkub, 1,1 last naise kohta – see on see kõige lihtsam mõõdik, mida me saame [kasutada] –, siis iga põlvkonnaga väheneb rahvastik poole võrra. Iga põlvkonnaga väheneb poole võrra! Täna sünnib 9000 last, [järgmisel põlvkonnal] sünnib 4500 last, järgmisel sünnib omakorda 2000 ja midagi last. Kui me paneme selle rahvastiku mõõtmesse, siis kahe põlvkonna jooksul väheneb meie [rahvaarv] poole võrra. Eestlasi ei ole 1,3 miljonit, Eestis elab 1,3 miljonit inimest, aga eestlasi on alla miljoni ja kui [möödub] 50 aastat … Võib-olla, kui meditsiiniga hästi läheb, me isegi elame 50 aasta pärast, päris krapsakad enam ei ole, aga keskmine eluiga ju tõuseb tasapisi. Laias laastus kõik, kes on tänasel päeval nooremapoolsed või keskealised, näevad seda juhtumas. 

Mis siis tulemus on? Korraks on juba siin räägitud, et maksud enam ei laeku. Maksumaksjaidki pole, töölkäijaidki pole. Meil on probleem, et kuskilt ei ole võtta õpetajaid – no ei tule, isegi hea palga peale ei tule. Kuskilt pole võtta hooldajaid vanadekodudesse – isegi hea palga peale keegi ei tule. No seal küll head palka ei maksta, see on Reformierakonna käes, see bisnis. Aga noh, ei tule. Haiglatesse õdesid ei tule, politseinikke ei leita, ei tule tööle prügiautojuhte. No ei ole kuskilt võtta. Me peame tooma siia [inimesi] Kasahstanist ja Türkmenistanist, et need vajalikud tööd saaks ära tehtud. Kui inimesi ei ole, siis ei ole, siis jäävadki need avalikud teenused [osutamata]. 

Miks me sulgeme praegu usinasti maakoole? Sellepärast, et 30 aastat on suhtutud sündimusse ja rahvastikukriisi samamoodi, nagu täna siin Michal suhtus: mure on, aga me natuke nikerdame midagi selle tulumaksusoodustusega ja küll kuidagi läheb ja tassime Türkmenistanist inimesi asemele. 

Tegelikult on see absoluutselt karjuv kriis. Tegelikult on kokkukukkumise ääre peal kogu rahvastikusüsteem ja sellega koos käib ka – noh, ta läks ära – majanduse kokkukukkumine ja riigieelarve kokkukukkumine. Ei ole mõtet heietada riigieelarvest riigikaitsele 5% andmisest, et seda edendada. Pole poissegi, kellele neid relvi anda, rääkimata sellest, et pole raha, et neid osta. 

Michal rääkis midagi sellest, kuidas eluaseme kättesaadavust on vaja parandada. Näe, valitsus mõtleb selle peale. Hah, valitsus on teinud kõik selle jaoks, et eluaseme kättesaadavus oleks kehvem! Kui mitu korda on olnud ühiskondlik teema see, et Eestis olevad pangad meid liiga lüpsavad, et Eestis olevad pangad võtavad liiga kõrget intressi võrreldes isegi Lätiga, rääkimata Soomest või Rootsist, et Eestis olevad pangad nõuavad eluaseme[laenule] liiga kõrgeid tagatisi. Reformierakond on iga kord nagu emalõvi seisnud Rootsi pankade kaitsel, et nad ikka saaksid suure kasumi kätte ja saaksid selle suure kasumi ka Rootsi viia. Nad ei ole aidanud eluasemeid kättesaadavamaks teha, vastupidi, nad on aidanud pankadel teenida raha selle hinnaga, et eluase on kallim. Mida veel on tehtud eluaseme kättesaadavuse parandamiseks? No aga loomulikult on tassitud süle ja seljaga sisse immigrante. Ja mida teeb massiimmigratsioon? See teeb eluaseme vähem kättesaadavaks, teeb üürihinnad kallimaks ja teeb [eluaseme] ostu kallimaks. Ehk eluaseme kättesaadavuse põhjalaskmine on Reformierakonna geniaalse riigivalitsemise järjekordne tulemus. 

Sündimusest rääkides ei saa kuidagi jätta rääkimata ka sellest ajast, kui oli koroonaaeg ja kõik reformierakondlased üksmeelselt nõudsid [vaktsineerimist] ja ähvardasid. Tuletame meelde Karmen Jolleri röögatusi ja tuletame meelde kõiki neid valitsuse kommunikatsioone, kuidas kõigil on vaja õlg alla panna. Tänaseks päevaks on meditsiiniline fakt tagantjärele tõestatud: koroonavaktsiin tõi massiliselt kaasa raseduse katkemisi, kõigil noortel naistel, kes seda tegid, ja tõi massiliselt kaasa loodete väärarenguid. Koroonavaktsiin on ka üks osa sellest, miks meil lapsi ei sünni. Keegi sellest rääkida ei taha, aga see on ka siin pildis sees. Kas valitsus vaatab sellele otsa ja mõtleb välja mingisuguseid meetmeid, kuidas seda leevendada, kuidas sellest üle saada? Loomulikult mitte. 

Loomulikult mitte! Selle asemel heietab ta mingisuguseid lugusid sellest, et kui me teeme mingi tulumaksusoodustuse, siis hakkab majandus kasvama ja küll siis paremaks läheb. Võrdleb meid Bulgaariaga. Aga miks ei võiks meid võrrelda Afganistaniga? Kaheksa last naise kohta! Me teame küll, kuidas need saadakse, eks ole, kott pähe ja iga päev vägistatakse, ja noh, ega siis need lapsed tulemata jää. Ei ole mõtet võrrelda ennast selliste kohtadega. Ei ole mõtet võrrelda ennast ka Bulgaariaga. Me peame vaatama oma spetsiifilisi probleeme ja neile probleemidele lahendust [otsima]. Tänane valitsus keeldub seda tegemast. Nii nagu kõiges muus, täielik läbikukkumine. 

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Helle-Moonika Helme. Palun!

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid! [Pea]minister on kahjuks lahkunud. Võib-olla ta tuleb tagasi. Pikk tööpäev seljataga, saame aru. 

Tõepoolest, Eestis on sündide arv juba neljal järjestikusel aastal püsinud rekordmadalal ja see on üks kõige olulisemaid demograafilisi probleeme, mida riik praegu kogeb. Sellest on ka täna siin räägitud, et 2025. aastal oli sündide arv taas rekordmadal. Meil on loomulik iive selgelt negatiivne ehk surmade arv ületab sündide arvu. See loomulikult jätkub, sest valesid otsuseid on tehtud palju. See on halvendanud perede toimetulekut ja väga paljuski saavad sealt kõik need asjad alguse. 

Võtan lühidalt kokku peaministri jutu. Õudselt hea on rääkida, et see on mingi üleüldine probleem, et see ei ole ainult Eesti probleem, vaid kogu Euroopas on nii. Aga see, et kusagil on sõda, ei ole ju mitte mingi vabandus. See on hale, et ainult neid argumente siin välja tuuakse. 

Kas saate aru, mida ootab Eesti rahvas? Eesti rahvas ootab seda, et meil oleks valitsus, kes teab probleeme ja näeb probleeme ja oskab ka ära sõnastada, et tõepoolest, igal pool on sündimus madal ja näed, sõda on. Aga rahvas ootab ka, et valitsus võtaks midagi ette, mitte ei istuks kätel ja ütleks, et oi, meie ei saa midagi teha.

No julgeolek, see on nagu kuidagi pahupidi pööratud, ma ei tea, mingi fatamorgaana, et julgeolekuolukord on see [põhjus], miks lapsi ei sünni. Mis on siis lahendus? Mida rohkem relvi, seda rohkem lapsi. Päriselt ka või?

Teine asi, mida mina küsin, on see, kas te tõesti kahte asja korraga teha ei saa, nätsu närida ja käia. Ehk kui meil on praegu julgeolekukriis, siis tegelege sellega, aga samal ajal, kui te nuumate oma sõpru relvaärikaid, võiksite leida ka vahendeid, et toetada peresid. No midagi ei ole teha, selles te olete haledalt läbi kukkunud. Võib-olla on küsimus ka selles, et sealt ei saa keegi omadest seda raha kätte, nagu mõned inimesed julgeoleku kindlustamisest ja relvakaubandusest saavad. 

Aga siin on räägitud ka sellest, miks sündide arv Eestis on vähenenud. Me ju teame, et selle põhjuseks on eelkõige sotsiaal-majanduslikud tegurid. Siin on täna räägitud tööhõivest. Me teame, et 2025. aastal oli meil jälle üks aegade kõrgeim töötuse tase. Me ju teame, et kui töö kaotab pere peamine toitja, siis pere teeb kohe otsuse, et nüüd ei ole küll õige aeg lapsi saada. Nii lihtne see ju ongi. 

Veel üks väga oluline aspekt. Siin on räägitud sellest, teema algataja tõi selle välja – olgu kiitus ja au talle selle eest –, et meil on põhiseaduse kohaselt Eesti rahvusriik. Eestlaste püsimine ja [rahvaarvu] kasv on ju tegelikult omaette eesmärk. Aga üks väga oluline aspekt, mida keegi ei ole julgenud puudutada, on see, et me peame rääkima mitte lihtsalt sündidest, vaid me peame rääkima eesti laste sündidest. Needsamad vähesed sünnid, millest siin praegu on räägitud, kui paljud nendest on eesti laste sünnid? Kas seda statistikat on üldse välja toodud? Mina näiteks kahtlustan, et Eestis on piirkondi, regioone, kus lapsed sünnivad, aga need ei ole eesti lapsed. Iga laps on küll õnnistus, aga me peame poliitikutena tegema poliitilisi otsuseid ka sellest lähtudes, mida meid kohustab tegema meie põhiseadus.

Kas soovite lisaaega?

Oi jaa, aitäh! Paluks natuke lisaaega tõesti. 

Kolm minutit lisaaega.

Aitäh! Öeldakse, et EKRE ainult kritiseerib, lahendusi ei paku, aga meil on lahendused täiesti olemas.

Punkt üks, kõigepealt tuleb ära lahendada perede eluaseme küsimus, sest Eestis on lastesaamise kõige suurem pidur teatavasti [oma] kodu [puudumine]. Meie valitsus on teinud selle [hankimise] nii raskeks, kui vähegi saab. Isegi eluasemelaenudelt kaotati ära tulumaksu tagasiarvestus laste pealt, mis varem oli. See [tagasiarvestus] andis peredele natukenegi kindlust, et kui mul on rohkem lapsi, siis ma saan oma eluaseme soodsamalt kätte, saan selle soodsamalt soetada. Nüüd ka seda enam ei ole. Väga paljud noored, me teame, elavad seetõttu lihtsalt üürikorteris. Aga me teame, et kui noor paar elab näiteks kahetoalises üürikas, kus üür iga aasta tõuseb, siis ega kolmandast lapsest, mis aitaks meil demograafilisi probleeme lahendada, enam keegi ei räägi. 

Loomulikult peaksid olema garanteeritud lasteaiakoht ja [laste]hoiuteenused. Loomulikult ka suurperede toetamine. Teist ja kolmandat last peab olema ühiskonna [majandusliku abiga] kergem saada kui esimest. Eesti probleem ongi see, et esimene laps veel saadakse, aga teise ja kolmanda lapse puhul tuleb sein ette. Seega, see poliitika peab olema selgelt suunatud teisele ja kolmandale lapsele. 

Neid ettepanekuid me siin kõiki oleme teinud. Aga mida tegi Reformierakonna valitsus ja mida tegid sotsid, kes olid seal nendega koos? Hääletasid kolksti maha suurperede toetuse, mida oli just tõstetud ja millega suurpered olid arvestanud, ja seda pole siiamaani. Nii see kahjuks paraku on. 

Mida siis öelda? Põhilised punktid tõin ma välja. Aga veel peaks olema oluline või võiks olla oluline see, et ka kooliealiste laste kulusid tuleks leevendada. Oleme rääkinud siin toidust, transpordist ja huviharidusest, sest on ka väga palju hirme, mis suuremaid peresid pidurdavad. Loomulikult, regionaalpoliitika peab hoidma elus väikelinnad ja maa-Eesti, sest kui kool ja lasteaed kaovad, siis kaovad ka pered. Lisaks vajame me loomulikult rahvuslikku enesekindlust. Eesti pere ja laste väärtustamine peab olema Eesti ühiskonnas normaalne ja toetatud, sest see on meile kõigile põhiseaduses pandud ülesanne ja kohustus. Aitäh!

Aitäh! Vahepeal on sõnumi saatnud ka härra peaminister. Ta ütles, et ta kuulas teid tähelepanelikult, proua Helme. Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh! Sooviks ka kolm minutit juurde. Aitäh!

Kolm minutit lisaaega, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Peaminister ütles, et me vajame stabiilset perepoliitikat. Ma palusin, et ta mõtestaks lahti, mida tema arust stabiilne perepoliitika tähendab. Peab tunnistama, et vastust ma ei saanud. Stabiilne perepoliitika on tegelikult stabiilne valitsus, stabiilne fiskaalpoliitika, stabiilne majanduspoliitika, stabiilne regionaalpoliitika, stabiilne sotsiaal- ja tervishoiupoliitika, samuti see, et stabiilse valitsuse liikmed suhtuvad mõistlikult Eesti inimestesse, sealhulgas Riigikogu liikmetesse. 

Aga mida me oleme selle asemel saanud? Jürgen Ligi väljaütlemised. Kui teil raha ei ole ja te lähete poodi, siis ostke soodsamaid tooteid – see on praeguse ministri arvamus, väljaütlemine. Seda saab lugeda kogu valitsuse sõnumiks meile. Kui teil raha ei ole, siis minge ja ostke seda soodsamat toodet, heal juhul konservi. Need on need väljaütlemised. Ei saa kindlasti öelda, et see on stabiilsuse märk. 

Siis vaadatakse, et huvitav, aga miks meil sündimus langeb. Ja siis tuuakse kohe esile, et aga on ju Ukraina. Jah, loomulikult, ja see ongi raske olukord. Aga kas me midagi ka siseriiklikult teeme selleks, et seda probleemi lahendada? Ei tee! Selliseid sõnumeid nagu Karmen Jolleri sõnum, et te peate meid kannatama nii kaua, kuni meil on koalitsioonis 51 häält, või Jürgen Ligi sõnum, kes mõnitab, et kui raha on otsas, siis minge ja ostke soodsamat toitu, inimesed tegelikult ei tahaks kuulda. Valitsus ise külvab praegu ebakindlust, ja see on lubamatu.  

Tallinn on minu arust väga hea näide selle kohta, kuidas Keskerakonna juhtimisel aetakse stabiilset perepoliitikat. Vahepeal oli üks koalitsioon, kus olid Reformierakond, sotsid ja Eesti 200, aga nende ajal ei olnud perepoliitikast juttugi. Praegu on Tallinnas sündinud Isamaa ja Keskerakonna koalitsioon, prioriteediks on seatud lapsed ja perepoliitika. Juba sügisest on Tallinnas lasteaia[kohad] tasuta, koha eest rohkem tasuma ei pea. See on stabiilne perepoliitika, mida me ootame ka riigilt. Iga laps, kes läheb Tallinnas kooli, saab toetust, iga laps, kes läheb esimesse klassi, saab tunduvalt rohkem toetust ehk ranitsatoetust. See on stabiilne perepoliitika, sellist poliitikat tuleb ajada ka riigis.

Me tõstsime sünnitoetust, seda on vaja teha ka riigis. Tallinn on hea näide, millest riik peab eeskuju võtma. Keskerakond on viimase kuu aja jooksul [teinud] väga erinevaid ja väga põhimõttelisi ettepanekuid, kuidas me saaksime riigis asju muuta ja peaksime seda tegema. Kas need on kuskile jõudnud? Ei ole, neid ei ole isegi komisjonid menetlenud. Me oleme teinud ettepaneku tõsta, nagu Tallinnas, esimese lapse puhul sünnitoetus 1000 euro peale, teise lapse puhul 3000 euroni iga lapse kohta ja kui tuleb rohkem kui kaks last, siis 10 000 euroni. Need on suured summad ja need on noorele perele vajalikud. 

Lisaks sellele, et praegune valitsus koos sotsidega on tõstnud erinevaid makse, käibemaksu ja tulumaksu, on kehtestanud automaksu, on tõstnud erinevaid aktsiise, on ta kärpinud ka lastetoetusi. Rohkem ei ole ka [abikaasadel] võimalust esitada tuludeklaratsiooni ühisdeklaratsioonina. Ei ole võimalik tagasi saada raha koolituste pealt, ma räägin tulumaksust. Need on kõik need otsused, mis on pärssinud pere[loomist] ja on [suurendanud] absoluutses vaesuses elavate [täiskasvanute] ja laste arvu. 

Nii nagu ka viimased uuringud on näidanud, meil on väga tõsised probleemid, mis süvenevad igas valdkonnas, kaasa arvatud haridusvaldkonnas. On selgelt välja toodud, et kui me niimoodi edasi läheme – ja me oleme praegu juba siin –, siis jõukamad pered saavad lubada enda lastele korralikku ja kvaliteetset haridust, mis peaks tagama nendele parema tuleviku, aga kui inimesed on vähem jõukad, siis nende lapsed paraku – paraku, ja see on dokumentides kirjas – võivad saada hoopis teise taseme hariduse. Me räägime huviharidusest ja nii edasi.

See ei ole kindlasti see, lugupeetud peaminister, mida saab nimetada stabiilseks perepoliitikaks. Seda praegu teie juhtimisel lihtsalt ei ole. Aitäh! 

Aitäh! Järgnevalt Aivar Kokk, palun! Kas küsite kolm minutit juurde? (Kõneleja on nõus.) Siis kolm minutit lisaaega teile. 

Alustame jälle lihtsa lausega, et see on uskumatu, kui palju üks koalitsioon võib kolme aastaga ära teha negatiivset. Sotsid, Eesti 200 ja Reformierakond, te alustasite lihtsa [asjaga]: kolme ja enam lapsega peredelt võeti aastas ära toetust 2400 eurot. Aastas 2400 eurot kõige nõrgematelt! Enam ei maksta lastega kodus oleva abikaasa eest sotsiaalmaksu. Sellest aastast vähendatakse emapalka kahe keskmise palgani. Ei ole enam seda toetust, et oleks võimalik saada laste pealt tulumaksuvähendust. See on kaotatud. Selle asemel on tõstetud käibemaksu 20%, tulumaksu 10%, aktsiise tõstetakse igal aastal, näiteks elektriaktsiisi on tõstetud lausa kolm korda. 

Peaminister ütleb, et vaadake, kui tore, inimesed, kes saavad palka 2200 eurot või enam, saavad tulumaksuvabastuse, ja 650 eurolt tõuseb tulumaksuvabastus 700 eurole. 50 eurot. Siis öeldakse, et küll oli halvasti aastal 2017, kui tulumaksuvabastus tõsteti 180 eurolt 500 eurole. Siis oli pension natukene üle 400 euro ja keskmine palk oli 1220 eurot. Nüüd võidavad need, kes saavad üle 2200 euro [palka]. Sellise numbriga keskmine palk on ainult Harjumaal, enamikus maakondades on keskmine palk 1600 ja 1700 euro vahel. Valgamaal on see lausa alla 1600 ja natuke üle 1700 on Viljandimaal ja Järvamaal. Need inimesed ei võida sellest tulumaksuvabastusest praktiliselt midagi. Aga kaotavad kõik inimesed, kes saavad palka kuni 1200 eurot, ja kõik pensionärid, sest nendele see uus tulumaksuvabastus ei laiene, nendele laieneb kogu see maksude plejaad. 

Maksude plejaad ja uued maksud on [toonud kaasa] selle, et võrreldes 2023. aasta algusega võetakse igal aastal inimeste taskust uute maksudega 1,5 miljardit eurot. Tagasi antakse keskmist ja sellest kõrgemat palka saavatele inimestele 500 miljonit ehk üks kolmandik, aga kõik, kes sissetulekuga sellest allapoole jäävad, lihtsalt maksavad selle kinni. Me räägime, et CO₂ rahast on riik saanud peaaegu 2 miljardit eurot, et väga hea on see heitmekaubandussüsteem, aga unustatakse ära, et see raha on ju kõik võetud meie inimeste ja ettevõtjate taskutest. Meil on sisendhinnad nii palju tõusnud, meil on energiahinnad nii palju tõusnud – selle kõik on kinni maksnud meie lõpptarbijad, meie enda inimesed, meie enda pered. 

Peredele oleks vaja kindlustunnet, et ei juhtuks nii, nagu juhtus siin saalis 2023. aastal, kui veebruaris kõik erakonnad toetasid lasterikaste perede toetuse tõstmist, aga läks mööda kolm-neli kuud ja sotside eestvedamisel ning Eesti 200 ja Reformi toetusel võeti sealt nagu sipsti ära 200 eurot iga kuu ehk 2400 eurot [aastas]. 

Siis me loeme ette tsitaate sellest, kuidas toetatakse peresid. Miks peaks töötav, head palka saav [naine] mõtlema laste peale, kui ta kaotaks [sissetulekus] kolmel aastal, kui ta [lapsega] kodus on? Esimesel poolteisel aastal, kui emapalka saab, makstakse talle ainult kahe kuu keskmine, aga peale seda ei maksta üldse midagi. Kui ta läheb kolmandal aastal tööle ja peaks haiguslehele jääma, siis ta saab [haigusraha] miinimumpalga pealt, ja kui ta peaks uuesti lapsega koju jääma, siis saab ta järjekordselt [raha] miinimumpalga pealt. 

See ebaõiglus ja ebavõrdsus on muutunud nii drastiliseks, et enam ei usaldata meie riiki. Sisendhindade tõus on olnud nii utoopiline, et ettevõtjad ei julge investeerida. Pered ei taha investeerida lastesse, kardavad, sest sa ei tea ju, mis juhtub peale järgmisi valimisi. Äkki tõstetakse jälle makse või tehakse uusi makse. 

Kõige hullem selle asja juures on see, et kogu aeg räägitakse kaitsekuludest. Aga selgelt on ju selle aasta riigieelarves kirjutatud, et võtame laenu 1,7 miljardit eurot, millest pool läheb kaitsekuludeks ja teine pool läheb Reformierakonna maksuküüru ehk tulumaksust vabastamise peale. See kulu ei ole aga mitte ühekordne kulu, vaid see on jooksev kulu aastast aastasse, mis igal aastal kasvab. 

Jah, tore on, kui kõik inimesed siin Riigikogus ja valitsuses saavad 154 eurot kuus juurde. Kellelgi ei saa selle vastu midagi olla. Aga kelle arvelt? Pensionäride ja väiksema sissetulekuga inimeste arvelt. Nende perede arvelt, kes kasvatavad lapsi, maksavad mootorsõidukimaksu, sest ühistransporti ei ole. Ühistranspordis soovitakse pensionäridele ja lastele ka veel pilet [kehtestada], sest vaja on toetada Kuubat poole miljoniga, lätlaste rongiliiklust on vaja toetada miljoniga ja kohe tuleb teine miljon. Selle kulu kate on vaja kuskilt saada. Kust see võtta? Ikka perede ja pensionäride arvelt, on vaja hakata [küsima] nendelt piletit, ühistranspordipiletit. Kõige kurvem on see, et ei peaminister ega regionaalminister ei tea seda, et tegelikult bussi minnes sa ka täna valideerid [kaardi] või ostad nullpileti, nii et statistika jaoks seda tõesti vaja ei ole. Aitäh!

Järgnevalt Aleksei Jevgrafov, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid ja kõik, kes jälgivad meie istungit interneti vahendusel! Eestis sünnib rekordiliselt vähe lapsi, iga põlvkond on eelmisest väiksem. Tööealiste osakaal väheneb ja eakate osakaal kasvab. See tähendab vähem maksumaksjaid, suuremat survet pensioni- ja tervishoiusüsteemile ning halvemat regionaalset tasakaalu. 

Demograafiline [olukord] ei muutu ühe päevaga, kuid kui langustrend kinnistub, on seda väga raske ümber pöörata. Hea uudis on see, et riiklik poliitika saab siin rolli mängida. Laiaulatuslik ja järjepidev perepoliitika võib aidata sündimuse langust pidurdada. 

Mida on teinud teised riigid, näiteks Poola? Poola käivitas universaalse lastetoetuse programmi 500+, mis tagas igakuise toetuse iga lapse kohta. See vähendas laste vaesust märkimisväärselt ja tõi kaasa lühiajalise sündimuse kasvu. Kõige olulisem oli aga sõnum, et riik seisab perede kõrval. 

Ungari on rakendanud ulatusliku perepoliitikapaketi, mis hõlmab maksusoodustusi suurtele peredele ning eluaseme- ja sissetulekutoetusi. Need meetmed on olnud seotud sündimuskordaja kasvuga mitme aasta jooksul ning need on näidanud, et tugev riiklik panus võib trendi mõjutada. 

Prantsusmaa on aastakümneid investeerinud järjepidevasse perepoliitikasse: helded peretoetused, maksusüsteem, mis arvestab laste arvuga, ning hästi toimiv ja taskukohane lastehoiuvõrk. Selle tulemusena on Prantsusmaal Euroopa üks kõrgeimaid sündimuskordajaid. 

Õppetund on selge: stabiilne ja pikaajaline poliitika töötab paremini kui lühiajaline kampaania. Eesti peab samuti tegutsema. Me vajame pikaajalist demograafiastrateegiat, mis ulatub kaugemale ühe valitsuse ametiajast. Me peame looma noortele peredele majandusliku kindlustunde, parandama eluaseme kättesaadavust, toetama töö ja pereelu tasakaalu ning kujundama maksusüsteemi, mis päriselt väärtustab laste kasvatamist. 

Head sõbrad! Lapsed sünnivad siis, kui pered tunnevad turvalisust ja kindlustunnet. Kui teised riigid on suutnud langustrendi aeglustada või pöörata, suudab seda ka Eesti, eeldusel, et meil on olemas poliitiline tahe ja me oleme järjepidevad. Eesti tulevik sõltub sellest, kas meil on inimesi, kes seda riiki edasi kannavad. Aitäh! 

Suur tänu! Helir-Valdor Seeder, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Auväärt peaminister! Kõigepealt suur tänu meie arupärimisele vastamast, aga vastustest selgus, et ei valitsus ega peaminister ei teadvusta olukorra tõsidust ja seda, et Eesti kõige suurem kriis praegu on demograafiline kriis. Meie kõige suurem probleem ei ole mitte keeruline rahvusvaheline olukord või majanduse areng või [probleem] ükskõik mis muus valdkonnas, vaid kõige suurem mure ja probleem ja kõige suurem kriis on demograafiline kriis, sest Eesti riigi mõte on eesti rahvas, eesti keel ja kultuur. Kui eesti rahvast, keelt ja kultuuri ei ole, siis ei ole mõtet ka Eesti riigil ja ei ole vajadust Eesti riiki kaitsta, ei ole vajadust ka Eesti riigi majandust edendada. Inimesest algab kõik ja paraku inimesega ka lõpeb kõik. 

Aga peaministri tänased vastused näitasid, et seda ei teadvustata. Miks ma nii arvan? Kõigepealt sellepärast, et koalitsioonilepingus ei ole [sellest] mitte sõnagi. Kui ma küsisin selle kohta, kas tõesti see on peidetud prioriteet, siis ega ma vastust ei saanud. Kõikides vastustes [küsimustele], mida ka kolleegid siin saalis [esitasid], vältis peaminister paaniliselt sõnu "demograafiline kriis". Vastused olid niisugused umbmäärased ja üldsõnalised, ta rääkis abinõudest, mingisugusest üldisest kindlustundest, majanduse arengust ja nii edasi. Aga tunnistust, et tegemist on demograafilise kriisiga, ja konkreetselt seda, millised on spetsiifilised meetmed demograafilise kriisi lahendamiseks, sündimuse suurendamiseks ja nii edasi, me ju ei kuulnud. Loomulikult on kõik kõigega seotud. Majanduslik võimekus, turvatunne, kindlustunne – see kõik on kaudselt seotud ka sündimusega, vaieldamatult. Aga millised on konkreetsed meetmed perepoliitikas, sellest ei saanud me mitte midagi teada. 

Nüüd ebakindlusest, millest peaminister rääkis. No kes on külvanud perepoliitikas suuremat ebakindlust kui Reformierakonna juhitud valitsus? Ma tuletan meelde, et 2023. aastal, pärast Riigikogu valimisi alustati Reformierakonna juhitud valitsuses, kui peaminister oli Kaja Kallas, esimesel tööpäeval peretoetuste vähendamist. Esimesel tööpäeval! Peaminister siin korduvalt tsiteeris Ene-Margit Tiitu. Ene-Margit Tiit on ka öelnud, et see oli üks suur viga, et peretoetusi hakati vähendama. Vaat seda peaminister millegipärast ei tsiteerinud. See on olnud kõige suurem viga perepoliitikas, ma julgen öelda, viimastel aastatel, sest see tekitas just ebakindlust ja usaldamatust riigi vastu, [tunnet,] et riigil ei ole perepoliitikat, või õigemini, et riigi poliitikat ei saa üldse usaldada, sest see võidakse ka täiesti pea peale pöörata. Aga pereloomine on pikaajaline, aastakümnetepikkune protsess ja tulevikku vaatav tegevus pere poolt, investeering. Kahjuks jäi see Ene-Margit Tiidu märkus peaministril märkamata. 

Peaminister teatas meile, et rahaga lapsi ei osta. Samas teatas ta paar lauset hiljem, et väga oluline panus oli Reformierakonna maksuküüru kaotamine, mis jätab peredele kätte nii ja nii palju raha. Automaksuerandi puhul, mis hiljem lastega peredele, lasterikastele peredele tehti, hakkas ta rääkima rahast, kui oluline see raha on. Aga kõigepealt ta ütles, et ei, raha ei ole oluline, rahaga lapsi ei osteta. 

Ene-Margit Tiidu [sõnad] jällegi, peaminister teda [refereeris]: perepoliitika puhul on oluline nähtavus teenuste kaudu. Tõsi ta on. Aga kes siis vähendas huvihariduseks mõeldud riiklikke toetusi 7,5 miljoni võrra? Reformierakonna juhitud valitsus sotsiaaldemokraatide toel. Ühises koalitsioonis vähendati huvihariduse rahastamist. Ja siin räägitakse, et olulised ei ole mitte toetused, vaid olulised on riigi ja omavalitsuste osutatavad teenused, aga nende teenuste rahastamist riigieelarvest vähendatakse. 

Peaminister tunnistas, et madal sündimus on probleem, aga [väitis, et] muretsemiseks ei ole põhjust, sest Ene-Margit Tiit on öelnud, et kui me ei ole seni välja surnud, siis ei sure me ka tulevikus välja. Ma ei ole selles sugugi nii kindel. 

Omaette teema, mida me täna ei jõua siin lahata, on pensioni teise samba kasutamine tagatiseks, mis, tuleb välja, on ka üks suur ja tõsine abinõu valitsuse arvates. Vähemalt peaminister tõi täna seda ühe perepoliitilise meetme näitena, mis peaks kindlustunnet looma ja sündimust suurendama. Täna siin ei ole see aeg ja koht, et pensionisammastest rääkida, aga mainin ära, et noortele inimestele sisendada, et hakake valmistuma pensioniks ja suremiseks, aga mitte pereloomiseks, on ikka täiesti pahupidi perepoliitika. Väga lühinägelik perepoliitika ja selge sõnum, et inimesed on asendatavad rahaga. 

Järeldus, mida peaminister mitmel korral [esitas, oli see], et vaadake, mõnes riigis on toetused ja hüvitised väiksemad kui Eestis, näiteks Bulgaarias, aga sündimus on seal suurem, justkui see oleks siis meie perepoliitiline etalon või mida iganes. Me leiame maailmas küll ja küll riike, kus elatustase on madalam, sünnitoetused on madalamad, perepoliitikat ei ole kompleksselt välja arendatud, aga sündimus on suurem. Ma ei arva, et me peaksime neid riike endale eeskujuks tooma. Meil on oma spetsiifiline olukord, oma konkreetne olukord ja omad mured ja probleemid ning sellest lähtuvalt tuleks Eestis ka perepoliitikat üles ehitada. 

Kokkuvõtlikult ma ütlen, et kahetsusväärselt kinnitas tänane arupärimine seda, et valitsusel ei ole perepoliitikat. Valitsus suhtub väga ükskõikselt ja üleolevalt madala sündimuse probleemi, ei teadvusta selle sügavust ja tagajärgi, mis see Eesti riigile kaasa toob. Siin on räägitud haridusest ja maksumaksjatest. Riigikaitsest ja julgeolekust on ka väga palju räägitud. Aga vaadake, [eelmisel] aastal sündis ümmarguselt 9000 last, nendest laias laastus pooled poisid, pooled tüdrukud. Kõigest 4500 [poissi], koefitsient on 1,15. Kaitseväe juhataja on öelnud, mis on eesmärk järgmisteks aastateks: võtta vähemalt 4000 noormeest – vähemalt 4000 noormeest! – jooksvalt ajateenistusse. Sõbrad, kümne aasta pärast ei ole see ka absoluutarvudes võimalik. Kümne aasta pärast ei ole see ka siis võimalik, kui kõik aastakäigu noormehed võtta kaitseväkke. Me ei saa enam [kokku] 4000 poissi. Me oleme sellisesse olukorda jõudnud, aga valitsus seda teadvustanud ei ole. Aitäh!

Aitäh! Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Auväärt valitseja! Ma olin viimane rahvastikukriisi probleemkomisjoni esimees, see oli sel ajal, kui Riina Solman oli viimane rahvastikuminister. Kui algas Reformierakonna võimuperiood, [võimule tuli] Kaja Kallase esimene valitsus, siis need lõpetati kui ebaefektiivsed ja ebaolulised, rahvastikuministri [ametikoht] ja see komisjon. 

2005. aastal kirjutas Rein Taagepera artikli pealkirjaga "Demograafiline vetsupott". Nüüd on 20 aastat möödas, 21. aasta läheb. Mida Taagepera toona ütles? "Demograafiline auk on selline auk, mille põhjas on omakorda auk. Nagu vetsupotil." Me olime toona, 2005. aastal, selle ülemises kausis – teate küll, ülemises kausis, sealt läheb toru – ning languseni oli aega kümme aastat. Sellest ajast oleks piisanud, et alustada ulatuslikke muutusi. Olime kriitilise massi piiril, et Mandri-Euroopas omakeelset kõrgkultuuri ülal pidada. Eesti rahva püsimine oli siis suuremas ohus kui Nõukogude okupatsiooni ajal, pärast suurküüditamist. [2005 oli] nii, nagu meilt oleks küüditatud igal aastal 7000 last. 

See oli 20 aastat tagasi ja siis oli veel lootust. Me olime ülevalpool seda kasti, kust vesi voolab. Nüüd me oleme torus, teate, kust fekaalid ja kõik muu kraam otse alla igavikku lähevad. See on pöördumatu vabalangus, nagu Taagepera ütles, tee olematuse poole. Ja me oleme praegu seal. 

Okei, mida on soomlased teinud või välja pakkunud? Soome kogemus näitab, et ainult toetused ja hoiusüsteem ei pruugi langust peatada, kui ühiskondlik ebakindlus on kõrge. Aga Soome on ka näide, et tugevad institutsioonid ja peresõbralik poliitika võivad langust pidurdada, kuid loomulikult ei taga nad püsivat tõusu. Rootsi on näidanud, et toetustest üksi ei piisa, turvatunne on oluline, pluss eluaseme kättesaadavus ning töö ja pereelu ühitamine. Ja muidugi kolmanda lapse toetus. 

Vaatame nüüd mõningaid riike. Eesti sündimuskordaja on 1,15. Lätis ja Leedus on see sama või veidi kõrgem, Rootsis 1,4, Venemaal 1,2 või 1,3 ning Ukrainas, kes on meie suur sõber, alla 1. Kui valitseja siin vahepeal rääkis, kuidas Putin on loonud sellise atmosfääri, et naised ei julge sünnitada, siis ta on loonud selle ju eelkõige iseendale. Venemaa olukord on väga sant, Ukrainast rääkimata. Ukraina demograafiline olukord on hullem kui kusagil mujal, ka meil siin. Noh, see selleks. 

Aga nüüd, kui me oleme selles torus, kempsutorus, mis läheb otse alla igavikku – piltlikult, Taagepera jutu järgi –, mida me siis teeme? Martin Ehala on kirjutanud, et me oleme ühiskonnas jõudnud olukorda, kus sisuliselt ei ole võimalik soovitada naisele rohkem lapsi, sest sellele järgneb ühiskondlik pahameeletorm. Ta tuletab meelde Pere Sihtkapitali lasteuuringu skandaali, kui te mäletate. Lastetuse [põhjuste] uurimine, rääkimata nende asjade kritiseerimisest, on tabu. Aga kes sai sel aastal kodanikuühiskonna aasta tegija tiitli? 

Kas soovite lisaaega? 

Jah, paluks küll. 

Kolm minutit lisaaega. 

See oli Feministeerium. See on üks organisatsioon, kes on rääkinud sellest, kuidas mingisugused matšod – ma ei tea, kas meie siis või – üritavad naistest teha sünnitusmasinaid. 

Beebivabrikud on hoopis kusagil mujal. Me oleme siin juba rääkinud, kuidas beebivabriku toodangut on mõned rikkad ja ilusad rahulikult kasutanud. Kuigi see on kriminaalne, aga beebivabrikud eksisteerivad. Eestis ei ole kellelgi plaani või mõtet – mina vähemalt ei tea – hakata beebivabrikuid [rajama], Eesti naisi sünnitama panema. Need toimivad Ukrainas, Gruusias, mitmel pool, Indias ja muudes kohtades. 

Kui sellises valguses vaadata, et me oleme torus, selles vetsupotitorus [teel] igaviku poole, ja Vabariigi President, kellest ma olen seni nagu lugu pidanud, andis kodanikuühiskonna selle aasta tegija tiitli Feministeeriumile, kes räägib, et keegi tahab naistest teha sünnitusmasinaid, siis see näitab, et asi on ikka täiesti hull. Selles valguses äkki võibki öelda, et me olemegi lollid, kes räägivad mingisugusest eestlaste demograafilisest tulevikust ja kõigest muust, rahvuskultuurist. Põhiseaduse preambul – ma üldse ei imesta, kui varsti tuleb mõni jõud ja ütleb, et selle peaks ära koristama, et mis eesti rahvus ja kultuur ja läbi aegade. Kui ei ole eesti rahvast, kui see on allavett läinud ja on vaid selline hedonistlik [suhtumine], siis miks peaks keegi sünnitama? Ega Eestimaa tühjaks ei jää. Tulevad teised inimesed, räägivad teist keelt, näevad teistmoodi välja, aga see ei ole enam Eesti rahvusriik. Nii et teema on ülimalt oluline. 

Aga alguse sai see – valitseja on puhkama läinud – Reformierakonna võimu alguses, kui Kaja Kallas oma esimese valitsuse ajal kaotas rahvastikuministri institutsiooni ja rahvastiku probleemkomisjoni, kuna neid pole Reformierakonna meelest vaja. Aitäh! 

Aitäh! Reili Rand, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kui me räägime sündimusest ja perekondadest, on lihtne minna mööda kergemat teed, otsida süüdlasi ja rääkida "valedest väärtustest". Aga süüdistamine ei ehita ühtegi kodu, ei loo turvalist lapsepõlve ega too siia maailma ühtegi last. Perekondi ei loo keskealiste meeste moraaliloengud, et naised hakaku sünnitama, vaid turvaline ja õiglane ühiskond. 

Enamik peresid ei küsi täna, kas nad tahavad lapsi. Nad küsivad, kas nad saavad endale lubada vanemaks olemist, kas pärast lapse sündi on alles töö, kas kodulaen või üür on jõukohane, kas lasteaiakoht on olemas, kas saadakse hakkama, kui vastutus jääb vaid ühe vanema õlule, kas riik on olemas ka siis, kui on raske. Need on päriselu küsimused ja need vajavad päris vastuseid. 

Samal ajal ütleb konservatiivne iibepoliitika, et probleem on väärtustes, probleem on vabaduses, probleem on naistes. Sotsiaaldemokraadid ütlevad, et probleem on ebakindluses. Laste saamisest ei loobuta seetõttu, et naistel on õigused. Laste saamisest loobutakse siis, kui turvatunne kaob, kui naisele antakse sõnum, et tema väärtus seisneb eelkõige sünnitamises ja kodus olemises. Siis ei teki turvalisust, tekib hirm, hirm majandusliku sõltuvuse, vaesuse ja tööturult kõrvalejäämise ees. 

Need hirmud ei ole kujutletavad. Naised, kes jäävad pikaks ajaks tööturult eemale, kaotavad sissetulekus ja pensionis. Ühiskond, mis jätab laste saamise riski peamiselt naiste kanda, ei ehita tugevaid peresid, vaid süvendab ebavõrdsust, ja ebavõrdsus lõhub peresid. 

Sotsiaaldemokraatide jaoks ei seisne naise väärtus vaid sünnitamises. Naise väärtus on inimeseks olemises, tema töös, tema eneseteostuses. Samamoodi ei ole mehe roll olla ainult leivateenija. Tugevad perekonnad sünnivad seal, kus isad on päriselt kohal, võrdselt vastutades, kus hooldus ei ole vaikimisi naiste töö ja vanemlus on partnerlus, mitte alluvus. 

On oluline rõhutada, et iga laps on riigi jaoks oluline, olgu ta siis esimene, kolmas või seitsmes. Riik ei tohi oma otsuste ega toetustega anda sõnumit, et mõni laps on vähem väärtuslik kui teine. Kui me hakkame lapsi eristama sünnijärjekorra või peremudeli järgi, siis külvame ebavõrdsust juba sünnist alates. Hooliv riik väärtustab igat last [teistega] võrdselt, mitte sõnades, vaid tegudes, mitte populistliku kampaania korras, vaid järjepidevalt ja jõukohaselt, et oleks vahendeid ka teenuste jaoks. 

Tänane lapsesaamise eas põlvkond ei põgene pere[loomise] eest. Me põgeneme ebakindluse eest. Pered sünnivad ja püsivad siis, kui inimesed teavad, et lapse sünd ei vii vaesusesse, et laste kõrvalt saab töötada, et isapuhkus on norm, et lasteaiakoht, arstiabi ja vaimse tervise tugi on kättesaadavad, sõltumata elukohast või sissetulekust. On silmakirjalik rääkida perekonna väärtustamisest, kui samal ajal vaikitakse palgalõhest, üksikvanema vaesusriskist ja hoolduskoormuse ebaõiglusest.

Kui me tahame, et Eestis sünniks rohkem lapsi, peame lõpetama noorte naiste süüdistamise ja alustama päris toetamisega. See tähendab võrdsemat vanemapuhkust, paindlikku lapsehoidu, peresõbralikku tööelu, taskukohast eluaset ja huvitegevust, tugevat vaimse tervise tuge ning üksikvanemate paremat kaitset. Täna palju tsiteeritud Ene-Margit Tiit on öelnud ka seda, et parim perepoliitika on regionaalpoliitika. 

Lõpetuseks jääb üle vaid öelda, et jääme ootama ka valitsuse tegusid. Analüüsid ja meetmed on olemas, otsustada on vaja. Sotsiaaldemokraadid on korduvalt esitanud analüüsidele ja ekspertide hinnangutele tuginevaid eelnõusid perede toetamiseks. Paraku on valitsuskoalitsioon need maha hääletanud – mitte sisu pärast, vaid seetõttu, et esitaja ei sobi. Aga see ei murra meid ja me jätkame. Me toome need ettepanekud uuesti ja uuesti lauale. Aitäh!

Aitäh! Vadim Belobrovtsev, palun!

Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Ma isegi ei tea, mitmendat korda ma selle teemaga siin puldis olen. Ma mäletan, et kui aastal 2023 oli peaministriks Kaja Kallas, siis me küsisime samu küsimusi, tegime samu ettepanekuid, kuidas ikkagi demograafilist [olukorda] parandada. Peaministri vastused olid põhimõtteliselt sellised, et Euroopas ongi demograafiline langus, ei sünnitata lapsi. Mitte midagi pole nende aastatega muutunud. 

Vaatame statistikat. Kui Reformierakond tuli taas võimule aastal 2021 ja Kaja Kallasest sai mäletatavasti Eesti peaminister, siis sündis 13 272 last. Järgmine aasta, 2022, juba 11 646 last, aastal 2023 sündis 10 949 last, aastal 2024 aga 9690. Eelmine aasta, 2025, oli uus miinusmärgiga rekord – vaid 9092 last. Tegelikult ei ole näha märke, et olukord oleks kuidagimoodi paranemas. 

Küsisime peaministrilt, kas on üldse plaanis midagi muuta, kuidagi seda olukorda lahendada. See ei ole väga naljakas, kui me näeme, et Eesti Vabariigi ajaloos on praegu kõige madalamad sündimusnäitajad alates aastast 1919, ja mitte sellepärast, et aastal 1918 oleks rohkem lapsi sündinud, vaid lihtsalt sellepärast, et sel aastal hakati seda statistikat koguma. Ehk võime öelda, et põhimõtteliselt on praegu kõige madalam sündimus ajaloos. Peaminister üritas jällegi rääkida sama juttu, et jah, Euroopa riikides ongi praegu madal sündimus, rahaga põhimõtteliselt lapsi juurde ei saa, praegu investeeritakse väga palju kaitsekuludesse. Aga mida me ei kuule, on see, et mis on see strateegia, mis saab demograafilisest [olukorrast] viie aasta pärast, kümne aasta pärast, kahekümne aasta pärast. Mitte mingit plaani ei ole. 

Ma mäletan, et mõni aasta tagasi üritati moodustada mingisugust rahvastikukomisjoni, või mis iganes selle nimi oli, mis pidi selle teemaga tegelema. See sai vist paar korda kokku ja oligi kõik, mitte midagi sealt ei tulnud. See on väga suur probleem, sest kui ei ole inimesi, siis keda me üldse kaitseme. 

Laste saamiseks vajavad pered kolme asja: kindlustunnet, stabiilsust ja usku riigi toetusse ehk usku sellesse, et kui näiteks nende olukord läheb keerulisemaks, siis riik tõttab appi. Praegu ei ole meil siin ei ühte, teist ega kolmandat. Vastupidi, kui vaadata, millega on saanud hakkama ... 

Palun aega juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

... kolm viimast valitsust, siis me näeme, et ei ole mitte mingit kindlustunnet või stabiilsust. Sellest ei ole mõtet rääkidagi. Kui aastal 2022 otsustati, et paljulapselised pered hakkavad saama päris korralikku toetust, siis põhimõtteliselt poole aasta pärast otsustas uus valitsus, et liiga hästi elavad need paljulapselised pered, ja otsustati, et 200 eurot kuus tuleb nii-öelda tagasi kutsuda. Ehk paljulapselised pered aasta nautisid seda olukorda, mis vahepeal oli tekkinud, aga siis võeti neilt 200 eurot kuus ära. 

Mõtleme selle peale, millised "suurepärased" otsused vahepeal olid vastu võetud. Automaks – esialgu ei saanud pered mitte mingeid soodustusi, vabastusi ega erandeid. Ainult tänu sellele, et opositsioon ja õiguskantsler hakkasid olukorda sekkuma, otsustati ühel hetkel, et okei, 100 eurot lapse pealt võib automaks peredel põhimõtteliselt väiksemaks minna. Tulumaksu tõus, käibemaksu kahekordne tõus, aktsiiside tõus, toidukaupade [kallinemine] 40%. Kui me tulime siia järjekordse ettepanekuga, et lastetoetus võiks olla suurem kui 80 eurot kuus – praegu käid üks kord poes ära ja 80 eurot ongi läinud, kui sul on perekond –, siis koalitsioon ütles jällegi, et rahaga lapsi ei osta. Nagu täna siin peaminister rääkis, on nii mõnedki riigid proovinud perepoliitikasse investeerida, aga tulemust seal väidetavalt ei ole olnud. 

Ma arvan, et asi ei ole ainult rahas, kuigi ka see on oluline. Kolleeg Lauri Laats juba [rääkis], kuidas näiteks Tallinn suurendab kõiki neid peretoetusi, mis Tallinnas on. See on, ma arvan, väga hea näide, kuidas aidata peresid. Aga on vaja kindlustunnet, on vaja stabiilsust ja on vaja usku riigi toetusse, nagu ma juba rääkisin. Kuidas sa usud riiki, kes suurendab paljulapseliste [perede] toetust, aga poole aasta pärast ütleb, et ei, me võtame raha tagasi, kuidagi liiga hästi elate? Seda usku ei ole. Kui ei ole strateegiat, kuidas sellest demograafilisest kriisist välja tulla aasta, viie aasta või kümne aasta pärast, siis ei näe ma ka tulevikku. 

Nii et ma arvan, et on viimane aeg, et valitsus hakkaks selles suunas tegutsema. Aga kuulates täna peaministrit, ma küll ei näinud, et selline soov praegusel valitsusel olemas oleks. Aitäh!

Aitäh! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Head kolleegid! Esiteks on mul hea meel, et peaminister loeb minu intervjuusid või lausa vaatab neid. See ERR-i intervjuu, millele peaminister viitas, keskendus peaministri poliitilisele korruptsioonile: peaminister pani endale sobiva inimese riigisekretäriks ja lasi selle jaoks Riigikogu koalitsioonil seadust muuta. See on hea, et peaminister seda intervjuud ikka pidevalt üle loeb ja teeb seda ka aasta hiljem. 

Muuseas, see oli päris pikk intervjuu ERR-i otsesaates. Seal oli lisaks ka majanduse ja kaitsekulude teema, mis on hästi oluline. See probleem, millele ma ka viitasin, ongi tõesti selles, et me võime ükskõik kui palju kergitada kaitsekuludele [eraldatavat] SKP protsenti, aga kui me samal ajal ei suuda majandust kergitada, siis, rääkides absoluutväärtusest, kui palju see rahasumma sel juhul suureneb? Meie suurim eesmärk peaks olema see, et see protsent absoluutväärtuses, see rahasumma, oleks ka reaalselt suurem, mitte lihtsalt ei oleks need protsendid paberil. See on praegu, ma mõtlen, tõsine probleem, et Reformierakond arvab, et kaitse parandamiseks, kaitsekulude tõstmiseks meil majandust elavdada ei ole vaja, justkui need ei peakski käsikäes käima. 

Siit tulenevalt ma arvan, et te ei peagi imestama, et me oleme Reformierakonna juhtimisel jõudnud sellesse ummikusse, kus me oleme. Täpselt samamoodi ei saa Reformierakond aru, et inimeste toimetulek on ka julgeolek, et see on väga oluline osa sellest. 

Põhiline probleem – ma loen seda täna ette kolmandat korda – on see, et nende otsuste tulemusel, mis on tehtud Reformierakonna juhtimisel, kuigi seda siiamaani ei tunnistata, on inimeste, perede, lastega perede kindlustunnet vähendatud. Loen need otsused uuesti ette. Lasterikaste perede toetuste vähendamine, kodustelt emadelt, kodustelt lastevanematelt ravikindlustuse äravõtmine, vanemahüvitise ülempiiri alandamine, täiendava tulumaksuvabastuse kaotamine lapse ülalpidamise eest, automaksu ja registreerimistasu sisseviimine, käibemaksu tõus 24%-ni. Ma ei räägi isegi kõikidest teistest, energiaaktsiisitõusudest ja kõigest muust, näiteks tulumaksu tõusust. Jätkuvalt püüab peaminister väita, et sellel ei ole absoluutselt mitte mingit mõju perede kindlustundele. 

Ma vahepeal, kuna see eelnõu oli meil siin tükk aega tagasi, võtsin uuesti lahti just selle ravikindlustuse koha, et [vaadata,] mida kirjutati seletuskirjas, kuidas põhjendati, miks kodustelt emadelt, vanematelt, võetakse ravikindlustus ära. Mis seal seletuskirjas seisab? Seletuskirjas on nimelt sellised laused, et kolmeaastastel lastel on võimalik käia lasteaias ja see võimaldab vanemal saada ravikindlustuskaitset tööturul osalemise kaudu, muudatuse eesmärk on hoida kokku riigi rahalisi vahendeid ja ühtlasi viia sotsiaalmaksu ravikindlustuse erandid kooskõlla töö ja pereelu eesmärkidega ning muutunud peremudelitega. 

Ehk teisisõnu, mida selles seletuskirjas öeldi? Seal öeldi, et kuulge, ärge istuge lapsega kodus, teate, meil on lasteaiad, pange oma laps sinna ja minge tööle, siis saate ka ravikindlustuse. See on siis nii-öelda muutunud peremudel. Samal ajal öeldakse, et teate, see on meile ka rahaliste vahendite kokkuhoidmise võimalus. Ma küsin korra, kas liberaalne mõtteviis ei peaks mitte olema see, et me anname, just vastupidi, võimalikult paljudele peremudelitele võimaluse, tagame kindluse ja vabaduse valida. Kas just see valikuvabadus ei peaks olema liberaalsele mõtteviisile omane? See on natuke imelik, et mina pean seda meelde tuletama liberaalsetele jõududele. Kui keegi soovib tööturule naasta – väga tubli, väga hea! –, siis talle peavad olema selleks võimalused tagatud. Kui keegi ei soovi kohe tööturule naasta ja soovib lapsega pikemalt kodus olla, siis ka talle peavad olema tagatud tingimused, peavad olema tagatud võimalused, peab olema tagatud kindlustunne. Aga nüüd on valitsus leidnud grupi, keda nad karistavad. Palju õnne! Nüüd hoidsid nad mõned eurod kokku koduste emade arvelt. See on lihtsalt küüniline suhtumine. 

Erakonnakaaslased on siin juba mõne näite Tallinna kohta toonud. Kusjuures, Tallinnas me olemegi nende vanemate jaoks, just kodus olevate vanemate jaoks eraldi toetuse taganud, et nad saaksid võrdselt koheldud nende vanematega, kelle laps läheb nii-öelda tasuta lasteaeda. Siis ei oleks sellist eristamist. Tegelikult see peakski olema laiem poliitika: tagada võimalused kõigile, võrdsed võimalused kõigile, mitte diskrimineerida kedagi. Mõelge noortele peredele, noortele, sellele, kuidas tagada nende kindlustunne. Mulle väga paljud noored pidevalt kirjutavad, et nad ei julgegi kuidagi kaugemale mõelda, nad ei julge lapsi saada, nad ei julge peret luua, sest neil ei ole isegi võimalust endale elamist soetada, neil ei ole võimalust raha kõrvale panna. Kus on need lahendused, kuidas tagada nendele noortele inimestele kindlustunne? 

Hiljuti oli üks Sotsiaalministeeriumi analüüs, mille andmed näitasid, et lapse kasvatamisele kulub keskmiselt 600 eurot kuus. 600 eurot kuus! Neid lahendusi, kuidas vanematele see kulu korvata, ei ole. Vastupidi, raha võetakse veel rohkem ära. Tegelikult peaksid tulenevalt sellest analüüsist tulema valitsuselt ka lahendused. 

Lõpetuseks. See on nüüd juba võib-olla selline poolnali, see on tegelikult nagu tragikomöödia. Lauri Laats ütles enne, et Tallinnas ei tehtud sotside ja Reformierakonna juhtimisel midagi lastega perede jaoks. Aga mulle tuli meelde üks algatus, mis tehti: mitme miljoni euro eest istutati igale lapsele puu. Ühe puu hind oli üle 600 euro. Ma arvan, et see võtab hästi kokku nende erakondade maailmavaate ja perepoliitika. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra peaminister soovib läbirääkimistel osaleda? Jah, palun!

Aitäh, hea esimees! Head Riigikogu liikmed! Jah, ma kuulasin neid erinevaid mõtteid. Tunnistan, et vist ainult Lea Danilson-Järgil olid positiivsed ettepanekud ja positiivne sõnavõtt. Mulle nii tundus. Ma ei taha teda kuidagi välja tuua, et teised tema kallal pärast norima ei hakkaks, ei süüdistaks pehmuses koalitsiooni suunas. Aga mõte sellest, et demograafiaküsimus peaks olema laiem kui poliitiline punktivõtt, ma arvan, on väga kohane, nii peabki olema. 

Kui te vaatate laiemalt – ma saan loomulikult aru Keskerakonnast, kes tahab öelda, et maailm on ainult oma ninaesine ja Tallinna linn –, siis näete, et arenenud maailmas on see trend siiski oluliselt laiem. Euroopas oli 2024. aastal ainult kuus riiki – kuus! –, kus oli sünde rohkem kui surmasid. See trend kahjuks – kahjuks, rõhutan! – on paratamatu väga paljudes riikides. 

Meie regioon on julgeolekukriisist kindlasti rohkem puudutatud. Ma arvan, et oleks üdini naiivne arvata, et see ei ole nii, eriti kui vaadata, kui palju on mure Ukraina pärast, julgeoleku pärast, sõja pärast esikaantel. 

Majanduslik olukord on olnud keeruline päris paljudel erinevatel põhjustel, sõjast puudutatuna, ka nendel põhjustel, et on tulnud lappida varasemat lõtva eelarvepoliitikat, kuna siin on toimetanud väga lahked valitsused ja 2017. aastast löödi eelarvereeglitele käega. Nii et kõike seda kokku võttes: eks see on loomulikult loonud ebakindlust, selles pole ju kahtlust. 

Aga needsamad sammud: esiteks, panustamine kaitsesse, et pered, ettevõtjad, noored inimesed saaksid kindlust, ja teiseks, majanduse kasvule pööramine. Eelmisel aastal oli kasv küll väike, aga see siiski juba oli. Sellel aastal tuleb kasv korralikum, inimeste käekäik ja toimetulek on parem. Uued, kõrgema lisandväärtusega ettevõtmised, tooted ja teenused annavad kindlasti siia [oma osa] juurde. Lisaks kindlasti seesama, mille ma ka välja tõin, et Sotsiaalministeerium teeb analüüse mitme valdkonna kohta: kuidas näiteks kahe lapse sünni vahel toimunud palgakasv kajastuks vanemahüvitises, kuidas vanemahüvitise kasutamise õigus laieneks, meetmete kohta, mis toetavad eluaseme kättesaadavust, üksikvanema toetuse tõusu kohta, viljatusravi parema kättesaadavuse ja paljude muude asjade kohta. Selle kõigega tuleb tööd teha. 

Nii et jah, iga kord, kui on otseülekanne, ei pea võib-olla ainult puhtpoliitilist juttu ajama. Tänan kõiki, kes asjale päriselt pühendusid ja sisust rääkisid.

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Sulgen läbirääkimised ja lõpetame tänase viienda päevakorrapunkti käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane kuues päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Vladimir Arhipovi, Aleksei Jevgrafovi, Lauri Laatsi, Vadim Belobrovtsevi ja Peeter Ernitsa regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele esitatud arupärimine maakondliku ühistranspordi reformi kohta. Palun arupärimist tutvustama Riigikogu liikme Vladimir Arhipovi. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Head kuulajad-vaatajad! Esitlen täna arupärimist maakondliku ühistranspordi reformi kohta, sest see teema puudutab väga otseselt tuhandeid inimesi üle Eesti.

Tasuta ühistransport on olnud paljudele pensionäridele, õpilastele ja ka maapiirkondade peredele tõeline tugi. See on paljudele ainus võimalus jõuda arsti juurde, kooli, tööle või lihtsalt poodi. 

Nüüd aga kuuleme, et ministeerium kaalub tasuta sõidu õiguse asendamist sooduspiletiga. Küsimus on lausa inimeste liikumisvabaduses. Paljudes külades käib buss praegu väga harva. Kui lisame sinna veel piletihinna, jääb osa inimestest lihtsalt koju lõksu. See mõjutab eriti eakaid ja lapsi, aga ka väikeettevõtjaid ja kohalikke kogukondi. 

Seetõttu soovime teada, kas ministeerium on ikka põhjalikult läbi mõelnud, mida see muudatus tähendab ja mis see regionaalpoliitikas kaasa toob. Tahame selgust, millises etapis see plaan on, kui palju see inimestele maksma läheks ja kas on hinnatud mõju maakondade bussiliinide toimimisele. Tegemist ei ole tehnilise küsimusega, vaid otsusega, mis kujundab regionaalset elu Eestis aastateks ette. Ma loodan, et minister vastab meie küsimustele ausalt ja põhjalikult, sest inimesed väärivad selgust, mitte ebamääraseid vastuseid. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrase. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Head arupärijad Peeter Ernits, Vadim Belobrovtsev, Lauri Laats, Aleksei Jevgrafov ja Vladimir Arhipov, tänan teid arupärimise eest, mis käsitleb maakondliku ühistranspordi reformi ning eelkõige küsimust, kas ja millisel kujul võiks tulevikus muutuda pensionäride ja laste senine tasuta sõidu õigus maakonnaliinidel. Tegemist on teemaga, mis puudutab otseselt väga paljude inimeste igapäevast elu, nende võimalust jõuda kooli, tööle, arsti juurde ning osaleda kogukonnaelus. Eriti tundlik on see küsimus maapiirkondades, kus ühistransport on sageli ainus realistlik liikumisvõimalus. 

Ministeerium käsitleb ühistranspordireformi ennekõike kui teenuse kvaliteedi, kättesaadavuse ja usaldusväärsuse parandamise reformi. Küsimus ei ole üksnes piletihinnas või soodustuses, vaid selles, kas rongi- ja bussi[liiklus] toimib nii, et [ühissõidukid liiguvad] inimeste jaoks sobival ajal ja sobiva sagedusega, ning [süsteem töötab] arusaadava tervikuna. 

Tasuta maakonnaliinide süsteem on täitnud olulist sotsiaalset rolli. Samal ajal on praktika näidanud, et üksnes tasuta [sõit] ei ole suutnud lahendada neid probleeme, mida inimesed kõige enam esile toovad. Need on harvad väljumised, sobimatud sõiduajad, nõrk seos busside ja rongide [väljumiste ja saabumiste] vahel ning ebaühtlane teenuse tase piirkonniti. Senine rahastusmudel ei ole loonud piisavat võimekust liinivõrku sisuliselt parandada ega teenuse kvaliteeti püsivalt tõsta. Sellest lähtudes asun vastama teie küsimustele. 

Küsimus nr 1: "Kas ministeerium kaalub tõsiselt pensionäride ja õpilaste tasuta sõiduõiguse asendamist sooduspiletiga? Millises menetlusstaadiumis see variant täpselt on?" Ministeerium käsitleb nimetatud võimalust tõsiselt. Tegemist on poliitika kujundamise ettevalmistava etapiga, mille käigus toimuvad sisemised arutelud, eelhinnangud ning võimalike rakendusvariantide võrdlus. Lõplikke otsuseid ei ole tehtud. Ministeeriumi selge lähtekoht on, et võimaliku muudatuse korral peab sooduspileti puhul jääma pensionäridele ja õpilastele sümboolne omaosalus ning sellega peavad kaasnema kaitsemeetmed nendele inimestele ja piirkondadele, kus ühistransport on igapäevaeluks vältimatult vajalik. 

Küsimus nr 2: "Milline oleks sellise muudatuse hinnanguline rahaline mõju pensionäridele ja õpilastele? [---]" Praegu ei ole võimalik esitada lõplikke näidisarvutusi, sest sooduspileti täpsemad parameetrid, sealhulgas soodustuse määr, piletitüübid, kehtivuspiirkonnad ning sihtrühmade täpne määratlus ei ole kinnitatud. Ettevalmistuses lähtume põhimõttest, et pensionäride ja õpilaste omaosalus peab jääma sümboolseks ning ei tohi muutuda liikumist takistavaks kuluks. Mõjude hindamisel kasutatakse alusena senist maakonnaliinide keskmist kasutussagedust ning eeldatakse sooduspiletite märkimisväärset allahindlust võrreldes tavapiletiga. Lõplikud mõjuhinnangud ja näidisarvutused esitatakse enne otsuse tegemist eelnõu seletuskirjas. 

Küsimus nr 3: "Kas ministeerium on hinnanud, kuidas tasulise süsteemi kehtestamine mõjutaks maakonnaliinide täituvust ja liinivõrgu püsimajäämist?" Ministeeriumi esialgse hinnangu kohaselt võib tasulise süsteemi kehtestamine tuua kaasa lühiajalise ja mõõduka sõitjate arvu vähenemise. Mõju suurus sõltub tariifidest, soodustuse määrast, piirkondlikust nõudlusest ning piletitoodete ülesehitusest. Samas aga täiendav piletitulu [aitab hoida] liinivõrgu toimivust, vältida väljumiste ja liinide kärpeid ning suunata vahendeid teenuse kvaliteedi parandamisse. Ühistranspordikeskused on korduvalt esitanud ministeeriumile taotlusi uute väljumiste lisamiseks, teenindusaja pikendamiseks ning ühenduste parandamiseks, kuid senine rahastus ei ole võimaldanud neid vajadusi piisavas mahus katta. 

Rahvusvahelised uuringud ja Riigikontrolli auditid kinnitavad, et teenuse kvaliteedi paranemisel, eeskätt sageduse, katvuse ja ümberistumise loogika kaudu, on ühistranspordi kasutusele oluliselt suurem mõju kui hinnalangetusel üksinda. Inimese jaoks on määrav see, kas ta pääseb kooli, tööle ja arsti juurde siis, kui seda tegelikult vaja on. [Kui ühissõidukid liiguvad liinil] harva või [ebasobival ajal], siis see piirab liikumisvabadust rohkem kui väike omaosalus, [aga ühissõidukid liiguvad] tihedalt ja usaldusväärselt ning [teenuse] korraldus on arusaadav. 

Küsimus nr 4: "Milliseid alternatiive ministeerium kaalub enne inimeste omaosaluse suurendamist, et vähendada ühistranspordi kulude kasvu?" Ministeerium on hinnanud mitmeid alternatiive. Esiteks, liinivõrgu optimeerimine. See on pidev töö. Madala täituvusega väljumisi kujundatakse ümber jooksvalt. Samas tähendaks märkimisväärne kokkuhoid vältimatult teenuse olulist vähendamist eeskätt hajaasustusega piirkondades. See halvendaks otseselt inimeste liikumisvõimalusi ning seetõttu on säästupotentsiaal piiratud. 

Teiseks, regionaalne koordineerimine ning bussi ja rongi rollijaotuse korrastamine. Eeskätt Harjumaal on võimalik vähendada dubleerivaid ühendusi, kuid selle eelduseks on bussi ja rongi kasutamise tingimuste ning [nendes kehtivate] soodustuste ühtlustamine. Praegune olukord, kus maakonnabuss on õpilastele ja pensionäridele tasuta, kuid rong mitte, suunab osa reisijaid hinnasignaali tõttu aeglasemat veovahendit [kasutama]. Tulemuseks on busside ülerahvastatus ning kasvav vajadus lisaväljumiste järele, samal ajal kui rongi suurem veovõime jääb osaliselt kasutamata. See moonutab süsteemi kulutõhusust ja halvendab kogu ühistranspordivõrgu loogilist toimimist. 

Kolmandaks, teenuse hankesüsteemi arendamine. Teenuse hankimine on juba praegu konkurentsipõhine ning täiendavad protseduurilised parandused võivad anda üksikuid efektiivseid võite, kuid ei kata rahastamisvajaduse kasvu ilma teenuse taset oluliselt mõjutamata. 

Ükski nimetatud meede ei võimalda iseseisvalt saavutada vajalikku rahalist tasakaalu ja teenuse arendamist nii, et inimeste igapäevased liikumisvõimalused ei halveneks. Seetõttu arendab ministeerium neid lahendusi edasi ning kaalub paralleelselt ka kasutaja omaosaluse võimalikku muutmist, osana tasakaalustatud ja jätkusuutlikust rahastusmudelist. 

Küsimus nr 5: "Kuidas tagatakse, et maapiirkondades, kus puuduvad alternatiivsed liikumisvõimalused, ei kahjusta piletisüsteemi muudatus inimeste liikumisvabadust ega juurdepääsu teenustele?" Juurdepääsu teenusele tagab eeskätt taskukohane piletihind koos teenuse tegeliku kättesaadavusega. Ministeerium on seadnud eesmärgiks kohelda erinevate piirkondade elanikke võrdselt. Praegu on mitmes raudteeäärses asulas ainukeseks ühenduseks rong, kus õpilased ja pensionärid peavad pileti eest tasuma, samal ajal kui teistes piirkondades on maakonnabuss tasuta. Selline erinev kohtlemine üksnes liikumisviisi alusel ei ole põhjendatud ega õiglane. Täiendav piletitulu võimaldab parandada inimeste liikumisvabadust, kuna see loob eelduse tihedamate graafikute, pikema teenindusaja ja paremate ümberistumis[võimaluste] loomiseks. Sooduspileti kujundamisel lähtume põhimõttest, et ükski laps ega eakas ei tohi jääda liikumisvõimaluseta majanduslikel põhjustel. Vajaduse korral nähakse riigi ja kohalike omavalitsuste koostöös ette täiendavad kaitsemehhanismid. 

Küsimus nr 6: "Milliseid huvigruppe on ministeerium seni kaasa[n]ud ning kas enne lõpliku otsuse tegemist kavandatakse avalikke arutelusid kohalike omavalitsuste ja kogukondadega?" Reformi ettevalmistamisel on kavas sisulised arutelud maakondlike ühistranspordikeskuste, vedajate ja kohalike omavalitsustega. Vajaduse korral kaasatakse ka sihtrühmi ja kasutajaid esindavaid organisatsioone. Ministeeriumi eesmärk on kujundada lahendused koostöös ning arvestada piirkondade tegelikke olusid. Oleme juba kohtunud Eesti pensionäride ühinguga. 

Küsimus nr 7: kas otsused tehakse alles pärast sisulise mõjuanalüüsi läbiviimist ja selle avalikustamist? Kinnitan, et enne otsuse tegemist kasutatakse olemasolevaid analüüse ja teadusuuringuid ning võimalike lõplike lahenduste puhul esitatakse mõjuhinnangud koos eelnõu seletuskirjaga. Varasem kogemus tasuta maakonnaliinide poliitikaga näitab, et piletitulu väga väike osakaal muudab süsteemi peaaegu täielikult sõltuvaks riigieelarvest ning suurendab riski, et kulude kasvule reageeritakse teenuse hõrendamisega. Samal ajal kinnitavad Riigikontrolli auditid ja rahvusvaheline teaduskirjandus, et ühistranspordikasutust mõjutavad kõige enam teenuse kvaliteet, sagedus, katvus ja ühenduste loogika, mitte üksnes piletihind. 

Kokkuvõtteks. Maakondliku ühistranspordi reformi eesmärk ei ole inimeste liikumisvõimaluste vähendamine ega sotsiaalse kaitse nõrgestamine. Eesmärk on kujundada süsteem, mis on pikaajaliselt rahaliselt vastupidav, suudab pakkuda tihedamat ja usaldusväärsemat teenust ning kohtleb eri piirkondades elavaid inimesi õiglaselt ja võrdselt. Pensionäride ja õpilaste liikumisvõimaluste kaitsmine on selle reformi keskne väärtus. Ühtegi otsust ei tehta ilma sisulise mõjuanalüüsi, läbipaistva avaliku arutelu ja selgete kaitsemehhanismideta. Ministeerium jätkab koostööd kohalike omavalitsuste, ühistranspordikeskuste, vedajate ja kogukondadega, et tagada kogu Eestis usaldusväärne, kättesaadav ja inimeste tegelikele vajadustele vastav ühistransport. Aitäh!

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Tasuta ühistransport ei olnud ju kingitus, see oli teadlik sotsiaalne otsus, mis lubas eakatel vabalt liikuda ja lastel nii kooliharidust kui ka huviharidust saada. Aga te mainisite, et te olete suhelnud pensionäride liitudega. Milline nende reaktsioon oli? Teiseks, mis teie arvestuse järgi see niinimetatud reform maksma läheb? Tähendab, kui palju riik sellest regionaalpoliitika hukkamõistmisest võidab? Oli juttu 3 miljonist. Või on see mingi teine summa?

Aitäh! Täpne arv sõltub sellest, [millises] piletihinnas kokku lepitakse. Seda on praegu keeruline öelda. Kui me vaatame seda, mida rääkis pensionäride ühingu esindaja, samuti uuringu tulemusi, siis pensionäride jaoks kõige tähtsamal kohal on [ühissõidukite] liikumise sagedus, peatuse [asupaik] ja see, et buss läheks [neile vajalikku] sihtkohta. Need olid kolm peamist asja, mis välja toodi. Samuti toodi uuringu kaudu välja, et kõige enam toetatakse 5–10-eurost piletit, kui [selle piletiga] on võimalik teenust parandada. Seda kinnitas ka pensionäride ühingu esindaja, et sooduspilet, mis oleks vahemikus 5–10 eurot, kuid mis tagaks selle, et ka hajaasustuses bussid jätkusuutlikult ja stabiilselt väljuksid, oleks pensionäridele iseenesest vastuvõetav.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Ma vaatan, et siin on ikkagi sellised vasturääkivad argumendid. Peaminister on väitnud, et ei, mitte mingit piletitasu ei tule. Mina saan aru, et teie liigute ikkagi piletitasu suunas, praegu on arutelu all 5–10 eurot. 

Aga on veel üks huvitav asi. Te olete mitu korda välja toonud asjaolu, et piletit on vaja selle jaoks, et koguda andmeid, valideerimisandmeid. Samal ajal oli hiljutises Riigikontrolli raportis ministeeriumi poolt eraldi kirjas, et tegelikult on juba kõik andmed kättesaadavad, toimub analüüsimine. Näiteks oli kirjas, et maakonnaliinide valideerimisandmete põhjal valmis raport, ministeerium hakkab veel lisaks analüüsima, kasutades mingit lisatööriista. Kuidas siis ikkagi selline vastuolu? Ministeerium ütleb Riigikontrollile, et kõike juba valideeritakse, analüüsitakse, andmed on olemas, ja teie ütlete, et valideerimise jaoks on ikkagi vaja kehtestada pilet, mis [maksaks] vähemalt 5–10 eurot.

Aitäh selle küsimuse eest! Andme[teema] osakaal kogu selles arutelus on väga marginaalne. Pigem on asi kliendisuhte tekitamises, mis süsteemi olemuslikult korrastab. Seda me näeme dubleerimiste puhul, kui rong ja buss paralleelselt sõidavad. Kui ühes on pilet ja teises ei ole, siis bussid tihtipeale täituvad, samas sõidab rong samal liinil küll kiiremini, aga tema täituvus on väiksem. Mõlemad on riigi doteeritud teenused ehk riik maksab selle topelt kinni. Pigem ongi selle kliendisuhte tekitamine asja võti, et me saaksime näha teenuse tegelikku nõudlust, selle kaudu seda arendada ja [oleks teada, kas on vaja] panna liinidele lisa[väljumisi].

Lauri Laats, palun! 

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma tahan saada teie käest väga konkreetset vastust, ilma keerutamata. Võiks vastata jah või ei. [Vastus] võiks kõlada järgmiselt: kas, jah, me planeerime viia sisse tasulise süsteemi õpilastele ja eakatele, või teine variant, et ei, me seda ei planeeri ja meil ei ole mingisugust soovi maksustada ei noori ega eakaid maakondliku ühistranspordi [kasutajaid]. Kui te seda planeerite ehk vastate jah, me planeerime, siis kuna te mainisite, et teil valmib mingi põhjalik analüüs, soovikski teada, kes seda analüüsi läbi viib, millal see võiks valmis saada ja kui palju võtab see aega, juhul, kui see nii on, et tasuline süsteem nii meie õpilastele kui ka eakatele rakenduks.

Austatud härra Laats! Riigikogu liige on kindlasti enda sõnavõttudes vaba, samuti usun ma, et minister on oma sõnavõttudes vaba. Aga aitäh selle raamistuse eest! Praegu arutatakse ühistranspordireformi, selle üks osa on omaosaluse kehtestamine, sümboolse, soodustusega piletihinna [kehtestamine]. See arutelu käib selle määra üle, praegu on erinevad kohtumised, tehakse analüüse selle kohta. Sellega, et kõik valikud täpselt ära kaardistada, läheb aega. Kui need analüüsid on tehtud, siis te nendega kindlasti tutvuda saate. 

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea esimees! Austatud minister! Täna on siin arutelu käinud piletihinna ümber, mis õpilastele ja pensionäridele võib-olla kehtestatakse või võib-olla ei kehtestata. Mina loodan, et ei kehtestata. Aga palun valgustage reformi teisi osi ka. Ühistranspordikeskustest tuleb infot, et on plaan senised maakonnaliinid jagada riigi ja omavalitsuste vahel tükkideks. Sinna juurde käib selline veidike segane rahastusmudel. Äkki te selgitaksite seda plaani. Kuidas see seda süsteemi tegelikult paremaks teeb?

Aitäh! Selle eesmärk on kehtestada teenustaseme standardid ehk ära määratleda erinevad liinid: rahvusvahelised liinid, keskustevahelised liinid, hajaasustusest lähimasse regionaalsesse keskusesse liikuvad liinid ja need liinid, mis väiksemate keskuste vahel liiguvad. Eesmärk on rahastus ümber korraldada niimoodi, et kohalikel omavalitsustel oleks ühistranspordikeskuste kaudu nende väiksemate liinide puhul võimalik otsustada, kus need sõidavad. Kohapeal on kõige rohkem andmeid, kus elavad inimesed, [keda on vaja] vedada keskustesse. Riigi vastutus liinide korraldamisel on see, et [vedada inimesi] kas maakonnakeskustesse või suurematesse linnadesse. Nii et selle eesmärk ongi rahalist otsustust madalamale tasemele viia.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ministrihärra! Teil on koalitsioonileppes ühistranspordi kohta neli punkti, 276–279. Kahel neist, 276 ja 278, on tähtaeg juba läbi, 2025. aasta neljas kvartal. Nüüd on jäänud neist kaks tükki, [tähtaeg on neil] kuni oktoobrikuuni. Üks neist on raudteega seotud, rongid hakkavad liikuma. Nagu ma juba eelnevalt aru sain, tegelikult nad tulevad hiljem, mitte plaaniväliselt. Aga siis on veel 277, need taktsõiduplaanid lähevad käiku. Aga kuhu, mis punkti alla, millise koalitsioonilepingu punkti alla jääb see, kas lastele ja pensionäridele tasuta sõidupilet tuleb või ei tule? Millise punkti alla? Kas mõne sellise alla, mis on juba nii-öelda lõppenud, või sellise alla, mis on veel koalitsioonileppe punkti nr 277 all? Kus see on?

Aitäh selle küsimuse eest! Üks asi on koalitsioonis kokkulepitud poliitika. Teine asi, millega valitsus tegeleb, on riigieelarve kokkupanemine. Mul on väga hea meel, et me käesolevaks aastaks suutsime riigieelarves kokku leppida rahastuse, mis tagaks selle süsteemi jätkamise praegusel kujul. Küll aga on minu kohustus välja tuua, et see süsteem ei ole jätkusuutlik. Iga aasta ühistranspordi dotatsioonisumma suureneb, 10 miljoni kaupa. Me näeme, et lähiajal on tulemas bussijuhtide kollektiivlepingu [pikendamine]. [Sellega on seotud] väga suur osa, umbes 40% kogu bussidele minevast dotatsioonist. See [summa] veel omakorda suureneb. Samuti siis, kui tulevad lisarongid liinile, teenuse kvaliteet paraneb, aga ka see toob kaasa kulu. See tähendab seda, et keskpikas ja pikas vaates ja tegelikult ka lühikeses vaates muutub riigi jaoks ühistranspordi praegusel kujul ülalpidamine väga keeruliseks. 

Mingi hetk, ma kardan, kui seda rahastusmudelit ümber ei vaadata, me jõuame olukorda, kus – ma olen seda siin saalis korduvalt selgitanud – on meil kolm varianti. Me kas paneme riigieelarvest raha juurde, kehtestame omaosaluse või kärbime liinivõrku. Mingil hetkel, ja ma arvan, et see on üsna pea käes, muutub ühistranspordi sellises mahus doteerimine ja nende lisakulude kinnimaksmine äärmiselt keeruliseks. See tähendab, et tuleb teise kahe variandi peale minna. Kui valitakse liinivõrkude kokkutõmbamine, siis see on minu hinnangul kõige kehvem variant, sest see mõjutab kõige rohkem inimesi hajaasustusega piirkondades. Liinide kärpimist peaks tegema mastaapselt, et suurenevat rahavajadust vähendada. Et sellel mingi mõju oleks, tuleb liine kokku tõmmata väga palju. Kui liinide kokkutõmbamisel arvestatakse seda, kui palju nendel liinidel sõidetakse, siis hakkavad kaduma liinid, mis veavad väikest arvu inimesi, kuid nende inimeste jaoks on see liin hädavajalik. Need on täpselt need hajaasustusega piirkonnad, kus inimestel, sealhulgas pensionäridel ja lastel, on see üks väheseid liikuma pääsemise võimalusi. Nende liinide ärakadumine on kindlasti kordades traagilisem kui see, et piletit ostes tasuda sümboolset omaosalust. 

Me peame neid variante vaatama. Ma arvan, et tuleb [kasutada] neid kõiki kolme. Aga lõpuks, kes ütleb, kust neid liine kokku tõmmatakse? Neile paarile inimesele, kes sõidavad igapäevaselt selle bussiga, mis ära kaob, on see mõju väga kohutav.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Mul on väga kurb kuulda, et ühistranspordireform, mis sai alguse juba varasemates valitsustes, on kaotanud oma ambitsioonikuse, et pakkuda inimestele päriselt täiendavaid liikumisvõimalusi. Isiklikult on mul eriti kahju sellest, millest me täna küll pikalt ei räägi, et Rohuküla raudtee ei ole nendes plaanides enam prioriteet. 

Aga minu küsimus on hoopis selles: kas teile ei tundu, hea minister, et teile tehakse Reformierakonna poolt sellist klassikalist kummituba? Ühelt poolt olete te surve all, et riigieelarve kitsastes oludes leida omatulusid ja suurendada ühistranspordi kuluefektiivsust. Te tulite välja ühe, ma julgen öelda, ebaõnnestunud ettepanekuga. Siis vaadati avalikku reaktsiooni ja Reformierakonna ministrid taandasid ennast sellest väga kiiresti. Ka täna peaminister ütles, et tema sellist ettepanekut ühistranspordi kohta kindlasti ei toeta. Kuidas te selgitate neid vastuolusid ja seda, mis teil valitsuses toimub? Mul on lihtsalt väga kurb kõrvalt vaadata, kuidas teid on hammasrataste vahele jäetud.

Aitäh selle küsimuse eest! Minu roll on tagada see, et inimestel oleks võimalik ühistranspordiga liikuda. Riik suunab käesoleval aastal sinna umbes 175 miljonit eurot, mis on väga suur summa, see on märkimisväärne osa riigieelarvest. Mul on hea meel, et see rahastus on tagatud. Küll aga on minu kohustus, kui ma näen, et see ei ole pikemas perspektiivis jätkusuutlik, see välja tuua ja pakkuda lahendusi. Kas need lahendused võetakse vastu või mitte, see on juba koalitsioonipartnerite omavaheliste läbirääkimiste tulemus. Aga need kolm valikut olen ma korduvalt välja toonud: riigieelarveline rahastamine, omaosaluse kehtestamine või liinivõrgu kokkutõmbamine. Iga aasta on need valikud laual, ja jõuab kätte aasta, mis ei ole aastakümnete taga, kui see, kes iganes seda riigieelarvet siis kokku paneb, näeb, et see [süsteem] ei ole jätkusuutlik. Pigem on mõistlik vaadata sellele probleemile varasemalt otsa, arendada selle tulemusel ka liinivõrku ja teha teenust paremaks. Hetkel toimub muudatuste tegemine väga vähesel määral, ühistranspordikeskused neid väga tublisti välja toovad ja arvestavad. Nad saavad optimeerida. Küll aga tuleb ikkagi miljonite [eurode eest] ministeeriumile taotlusi ühistranspordikeskustelt, mis liine neil vaja on, aga meil lihtsalt ei ole võimalik neid liine avada, kuna rahastus on piiratud. Siis me tuleme jälle nende kolme valiku juurde. Minu ülesanne on tagada, et ühistransport toimiks. Ma arvan, et on mõistlik vaadata seda ka pikemas perspektiivis, kuidas see [süsteem] toimiks ka kümne aasta pärast ja kuidas liinivõrk ei halveneks, et inimesed ei kaotaks neid ühendusi, eriti hajaasustuses. Seetõttu olen ma pakkunud lahendusi.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma kuulan teid ja imestan, et põhimõtteliselt, kui me ei hakka nüüd pensionäridelt ja lastelt võtma sedasama viit eurot kuus pileti eest, siis variseb maakondliku ühistranspordi süsteem kokku. Seda on ausalt öeldes hästi raske uskuda, aga see selleks. 

Minu küsimus on natuke teistsugune. Kui eelmine valitsus tuli lammutama tasuta maakondliku ühistranspordi süsteemi, siis öeldi, et põhimõtteliselt nüüd kõike korrastatakse ja kvaliteet läheb kindlasti paremaks. Siis kehtestati automaks ja öeldi, et sõitke ühistranspordiga, see ei ole küll enam tasuta, aga vähemalt saab seda kasutada, kvaliteet läheb paremaks ning pensionärid ja lapsed sõidavad jätkuvalt tasuta. Nüüd me saame teada, et pensionärid ja lapsed ei saa ka enam tasuta sõita. Kus on nende otsuste loogika?

Aitäh selle küsimuse eest! Ühistranspordi tervikdotatsioon on 175 miljonit eurot. Aasta varem oli see 10+ miljonit väiksem. Dotatsioonivajaduse komponente on bussi puhul kolm: bussijuhtide palgad, kütusehinnad ja muud kulud, nagu bussid ise, investeeringud. Me näeme, et bussijuhtide kollektiivleping, mis hakkab mõju avaldama, tõstab seda summat veelgi. Kütusehinnad on vahepeal küll langenud, aga tihtipeale need ka tõusevad ja see mõjutab rahavajadust ühistranspordis laiemalt väga mastaapselt. Teistel [transpordi]liikidel on samamoodi taristutasud, kütusetasud. See kogusumma lihtsalt selle tasuta süsteemi ülalhoidmisel suureneb mastaapselt kogu aeg. Kuna maakondlikel bussiliinidel pole nii-öelda kliendisuhet, vaid on statistika, siis on raske näha inimeste tegelikku vajadust, kuna tasuta ühistransport seda [pilti] moonutab.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised ja esimesena kutsun siia Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Vladimir Arhipovi. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head kuulajad ja vaatajad! Hea Keskerakonna fraktsioon ja meie head kolleegid opositsioonist! Tänane ministri ettekanne näitas, et opositsiooni töö kannab ka vilju. Alles hiljuti me kuulsime sooduspiletist [hinnaga] 20–30 eurot, täna kuuleme juba [hinnast] 5 või 10 eurot. Nii et asi liigub. Ma arvan, et me selles suunas ka jätkame. 

Head kuulajad! Me räägime täna plaanist, mis kõlab tehniliselt: maakondliku ühistranspordi reform. Aga tegelikult puudutab see väga otseselt inimeste igapäevaelu. Ministeerium kaalub, kas pensionäridelt ja õpilastelt võtta ära tasuta sõidu õigus ning asendada see mingisuguse sooduspiletiga. See kõlab kuivalt, aga selle tähendus on lihtne: kõige haavatavamad inimesed peavad hakkama rohkem maksma selle eest, et liikuda tööle, kooli, arsti juurde või hoopis poodi. 

Tasuta ühistransport ei olnud kingitus, see oli teadlik sotsiaalne otsus. See andis eakatele vabaduse liikuda, hoidis inimesi aktiivsena ja aitas lastel turvaliselt kooli jõuda või huviharidust saada. Nüüd paistab, et seda kõike tahetakse vaikselt tagasi keerata, justkui oleks see luksus, mitte vajalik avalik teenus. Meile räägitakse kuludest ja transpordi täituvusest, aga kus on inimene nende numbrite taga? Kui pilet muutub kallimaks, jäävad paljud lihtsalt koju. See tähendab üksindust eakatele, vähem võimalusi noortele ja tühjemat maakonda kõigile. 

Veelgi muret tekitavam on see, et ministeerium ei näi teadvat, mis saab hõredamates piirkondades edasi. Kui liinid juba praegu sõidavad peaaegu tühjalt, siis tasulise süsteemiga kaovad need tõenäoliselt üldse ära. Siis ei ole küsimus enam hinnas, vaid selles, kas buss üldse tuleb. 

Me kuuleme ilusaid sõnu nagu optimeerimine ja koordineerimine, aga lihtsas keeles tähendab see tihti vähem busse, pikemaid vahemaid ja suuremat koormust inimestele, kellel on niigi raske. Kõige olulisem küsimus on, kas riik tahab, et inimesed elaksid ka väljaspool suuri linnu. Kui jah, siis ei saa ühistransporti käsitleda ainult kulureana. See on elu võimaldaja. 

Enne kui ministeerium midagi muudab, peab vastama [küsimusele], kas see reform parandab inimeste elu või teeb selle veel keerulisemaks. Praegu tundub, et vastus on pigem see viimane. Me vajame lahendusi, mis toetavad inimesi, me ei vaja lahendusi, mis suruvad nad kõrvale. Tasuta sõidu ärajätmine on üks suur möödalaskmine regionaalpoliitikas tervikuna. 

Oleks siin jutt ainult tasuta transpordi ärakaotamisest. Kui me vaatame regionaalpoliitikat tervikuna, siis siia me võime juurde panna ka postkontorite sulgemise ja meditsiini kättesaadavuse ainult maakonnakeskustes. Ka huvihariduse kärpimine on regionaalpoliitika suretamine. Ainuke, mida valitsus veel ei puutu, on pangad, [kuid nende kontorid] kaovad ka küladest ja isegi suurematest keskustest. 

Sellist regionaalpoliitikat ei ole Eesti rahvas ära teeninud. Nii et ma loodan, et see seaduseelnõu, mis on siia tulemas, läbi ei lähe. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Lauri Laatsi.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes endiselt jälgivad meid interneti vahendusel, vaatamata sellisele hilisele tunnile! Hea kolleeg Anti Allas juhtis tähelepanu, et tal on lootus, et piletitasu noortele ja eakatele ikkagi ei kehtestata. Ei, seda lootust rohkem ei ole. Minister väljendas selgelt, et küsimus on hinnas. Kas see on suurem summa või väiksem summa, küsimus on vaid selles. Ehk see lootus on meil läinud. 

Kahju, et praegune valitsus soovib oma mõttega edasi minna, ja jällegi kannatavad kõige nõrgemad, vähem kaitstud inimesed. Kordan üle, et praeguse ministri vastustes kõlas kindlasti see, et maakondlikel liinidel kehtestatakse noortele, õpilastele ja eakatele piletitasu. Küsimus on vaid selle suuruses. 

Hea kolleeg Reili Rand juhtis tähelepanu Rohuküla raudteele. Selle valitsuse ajal seda ei tule, see on fakt. Ei ole mõtet sellest isegi rääkida, ei ole seda üheski plaanis ja aega ei ole palju. Järgmine valitsus peab selle välja ehitama. 

Kui ma natukene süüvisin ministri ettekandesse ja vastustesse, siis tekkis mul veelgi parem arusaam sellest, et see valitsus on lihtsalt ümberjagamise valitsus, ilma igasuguse lisandväärtuse loomiseta. Lisandväärtust see valitsus mitte mingil viisil ei anna. Võib ju öelda, et on lihtne eelarvet ümber jagada. Sul on eelarve, vaatad seda valdkondlikult, on ministrid, kes on tublimad, ja on ministrid, kes on vähem tublid, on need, kes oskavad võidelda oma tüki eest, ja need, kes ei oska võidelda. Aga ma isegi ei näe valitsuses seda võitlust. Ehk lastakse minna, tullakse siia ja räägitakse, et meil ei ole raha selleks asjaks, meil ei ole raha teisteks asjadeks, aga et mingil viisil seda kõike parandada, võtame selle raha ikkagi uuesti inimestelt. Kogu see teema, mis puudutab majandust ja majanduse elavdamist, on kuidagi väga tagaplaanile jäänud. See on reaalselt mugavuse ja ümberjagamise valitsus, mis meil praegu on, ja see on loomulikult Eestile kahjulik. 

Ühiskondlik transport on loomulikult väga oluline meie inimestele, see tagab liikumis[võimaluse]. Me teame väga hästi, et raha paneb rattad käima ja kui rattad toimivad, siis ka majandus toimib. Me oleme maksustanud rattad automaksuga. Kui maksustati neid rattaid, mis veerevad siin teedel autode all, lubati, et tasuta ühiskondlik transport jääb. Koostöös sotsidega pandi see kinni. Lisaks sellele soovitakse maksustada ka eakate ja noorte [ühistranspordikasutus]. See oli praeguse ministri vastus, mis siit just kõlas. Aitäh!

Suur tänu teile! Aleksei Jevgrafov, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Kõik, kes jälgivad meie istungit interneti vahendusel! Regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras on avaldanud soovi korraldada ühistransport ümber nii, et nelja aasta jooksul hoitaks kokku kuni 25 miljonit eurot. See tähendab keskmiselt 6,2 miljonit eurot aastas, mis moodustab ligikaudu 0,04% riigieelarvest. Selle kokkuhoiu nimel kaalutakse õpilaste ja pensionäride tasuta bussisõidu kaotamist maakonnaliinidel. Tuletan meelde, et me räägime süsteemist, mille kogurahastus on üle 72 miljoni euro aastas, ning kokkuhoiueesmärgist, mis moodustab sellest vaid väikese, murdosa. 

Minister on rääkinud kuukaardist hinnaga 15–20 eurot ning üksikpiletist hinnaga 50–60 senti. On isegi väidetud, et see aitaks koguda andmeid liikumise kohta, mis on iseenesest kummaline ja kahetsusväärne argument. Kas minister ei tea, et tema alluvuses olev süsteem juba neid andmeid kogub? Tartumaa Ühistranspordikeskuse juhataja Maikl Aunapuu ütleb selgelt, et andmed on olemas, kõik sõitjad registreeritakse bussijuhi juures, olenemata sellest, kas nad maksavad või sõidavad tasuta, alg- ja sihtpeatused fikseeritakse, statistika on olemas. Seega ei ole tegemist andmelüngaga, millele minister Terras viitab, vaid poliitilise valikuga. 

Eesti Linnade ja Valdade Liit hoiatab, et tasuta sõidu kaotamine ei too kaasa reaalset kokkuhoidu, vaid kulud kanduvad omavalitsuste eelarvesse. Kui riik lõpetab tasuta sõidu, peavad omavalitsused laiendama koolitransporti, maksma peredele toetusi või korraldama eritransporti. Teisisõnu, riik säästab, omavalitsus maksab. Näiteks toetavad Tartumaa omavalitsused maakonnaliine oma eelarvest ligikaudu 400 000 euro ulatuses aastas. (Jutuajamine saalis.)

Head kolleegid, Aleksei palub tähelepanu. Tal on nii hea kõne, aga teie nagu vestlete samal ajal. (Saalist vastatakse.) Ei, seda ei saa täiendada, see on nii hea kõne, liiga head kõnet ei saa täiendada. Vabandust, Aleksei, jätka!

Suur tänu! See on regionaalne panus riigi teenuse säilitamiseks. Riigikontroll on oma auditites rõhutanud, et ühistranspordi kasutatavust ei määra piletihind, vaid see, kas teenus vastab inimeste vajadustele. Peamised probleemid on sobimatud graafikud ja kehv sidusus. Kui eesmärk on suurendada ühistranspordikasutust ning tõsta säästvate liikumisviiside osakaalu, siis sõidutasu kehtestamine kõige haavatavamatele gruppidele ei ole lahendus. See on poliitiline sõnum. Sõnum eakatele, kelle pension ei ole niigi kõrge. Sõnum peredele, kelle lapsed peavad sõitma kooli kümnete kilomeetrite kaugusele. Sõnum maapiirkondadele, kus alternatiivseid liikumisvõimalusi ei ole. Pooltühi buss ei tähenda, et liini pole vaja. Peipsi-äärsel liinil võib talvel sõita üks kuni kolm inimest, aga nende jaoks on see ainus ühendus arsti, kooli ja toidupoega. 

Regionaalpoliitika peab tuginema otsustele, mis hoiavad riiki tervikuna koos. Kui me räägime kokkuhoiust 0,04% riigieelarvest, siis peame ausalt ütlema, et küsimus ei ole rahas, küsimus on prioriteetides. Bussikuukaardi maksumuse, 15–20 eurot kuus, lisandumine koos automaksu, muude maksutõusude ja teenuste koondumisega keskustesse on hajaasutuses elavatele inimestele lihtsalt järjekordne signaal, et nad on justkui süüdi vales elukohavalikus. Aga ühistransport ei ole luksus, see on riigi kohalolu igas Eesti nurgas, samamoodi nagu koolide, kohtute või postiasutuste olemasolu. Aitäh!

Suur tänu teile! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Anti Allase. (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaks, palun!

Austatud aseesimees! Lugupeetud kolleegid! Hea minister! Viimasel ajal ministeeriumist tulevad sõnumid ühistranspordis kavandatavate muudatuste kohta tekitavad väga palju murepilvi. Ma olen täiesti veendunud, et nende muudatuste plaanid ei ole piisavalt läbi mõeldud. 

Nõustun sellega, et ühistransporti tuleb korraldada võimalikult efektiivsel viisil, kuid muudatused saavad toimuda vaid väga põhjalike analüüside tulemusena. Aga kus need analüüsid on? Mina isiklikult ei ole saanud neid lugeda ja tõenäoliselt ka meie kolleegid siin saalis pole saanud neid lugeda. Kui ma suhtlen ühistranspordikeskuste inimestega, kes on väga pädevad, aastaid väga olulisi muudatusi ellu viinud, teevad ühistranspordi korraldust üha paremaks – minu arvates on see juba väga efektiivne –, siis ma küsin, kas nemad on need ideed välja käinud või kas vähemalt on nendega muudatuste plaanid läbi arutatud. Ka selle kohta on vastus valdavalt ei. See on, veel kord, väga-väga muret tekitav. 

Aga võtame nüüd väide väite haaval, mida on härra minister siin öelnud ja mis on minu arvamus selle kohta. Kõigepealt, maakonnaliinide ülalpidamine on Eesti riigi jaoks liiga kallis ja kallineb pidevalt. Minu arvates on see väga ebaloogiline, sest ma küsin, mis Eestis on viimastel aastatel odavnenud. Kuidas saab ühistransport hindade kallinemise rallis olla erand, kui ikkagi tuleb soetada väga korralikud sõiduvahendid, kvaliteetsed ja turvalised bussid? Lisaks sellele on väga suur puudus bussijuhtidest, me konkureerime teiste riikidega, bussijuhid lähevad tööle Soome, kus palgad on märkimisväärselt kõrgemad. 

Teisalt veel see, et bussitransport, mida riik maakonnaliinidel doteerib, maksab riigile 80 miljonit aastas, see on nagu kallis. Aga samas ei olnud kallis eelmisel aastal selle aasta riigieelarvet vastu võttes 3500 eurot ja rohkem palka saavatele inimestele teha maksukingituseks 160 miljonit. See on täiesti arusaamatu. Kahekordne summa kulus selle maksukingituse peale, võrreldes sellega, mis kulub üldse bussitranspordi peale Eestis kokku. 

Väide nr 2, õpilastele ja pensionäridele sõidupileti kehtestamine päästab ühistranspordi või aitab seda olulisel määral. No ka see ei tundu olevat loogiline. Kui selle võimaliku 20-eurose kuupileti kehtestamisega loodetakse saada süsteemi 2 või 3 miljonit eurot 80 miljonist, siis negatiivne mõju on see, et reisijate arv väheneb veelgi, tekib juurde palju bürokraatiat, sest väga paljud avaliku sektori töötajad hakkavad sebima nende sõidupiletite doteerimisega. Me teame, me oleme seda juba varem näinud, ajaloos kogenud. Selge on see, et omavalitsused hakkavad seda kuidagi ühel või teisel viisil hüvitama ja see tekitab reaalset kulu, mis ei anna tegelikult ühtegi sõidukilomeetrit juurde. Nii väikese osaluse puhul ei tundu see jällegi kuidagi efektiivne olevat. 

Aga nendest kahest veel rohkem tekitab mulle muret liinide ümberkorraldamise plaan, mis on vaikselt hakanud ministeeriumist välja imbuma. Süsteem soovitakse jagada kümneteks või lausa sadadeks tükkideks, millest osa hakkab teenindama riik ja osa nendest lõikudest antakse üle omavalitsustele. Me oleme siiani kogu aeg rääkinud, et üks ühistranspordi väga suur häda – õigemini on minister seda ise siin varasemate arupärimiste käigus väitnud – on see, et ikkagi oleks vaja seda kõike kesksemalt teha, ühistranspordi killustatud korraldus on väga suur probleem, aga nüüd tekitatakse killustatust juurde. Lisaks riigile hakkavad neid lõigukesi teenindama ka omavalitsused, mis kindlasti ei ole kuskilt otsast loogiline. Tuletan veel kord meelde, et praegu on ühistranspordis ikkagi miinimumvariant, mis tagab mingigi minimaalse teenuse kvaliteedi. See on kõige odavam süsteem, mis üldse olla saab. Kui me soovime kvaliteeti tõsta ja reisijate arvu suurendada, siis see tähendab igal juhul ka täiendavat hinda ja maksumust. 

Ma tahan lihtsalt hea nõuandena öelda, et ainukene, mis ühistranspordi reisijate arvu kasvataks ja kvaliteeti tõstaks, oleks see, kui jätta see ühistranspordi praegune süsteem ja need liinid alles. See on see miinimumvariant. Selleks, et maapiirkondades tekiks julgus ja suurem usaldus selle liinivõrgu vastu, tuleks põhiliinidele lihtsalt väljumisi juurde luua. See annaks tõesti võimaluse, et ma saan usaldada, et ma võib-olla mingitel juhtudel lähen selle põhiliini peale ja sõidan sellega linna või tõmbekeskusse tööle. Aga kui me praegu teeme selle tükkideks, siis see on väga läbimõtlemata plaan. Nagu ma aru saan, on ka see ühistranspordikeskuste juhtidega ühiselt läbi arutamata. 

Nii et soovitan küll aja maha võtta, rahulikult asjad läbi mõelda, siis on ka aega ja vahendeid lisades võib-olla võimalik parem ja reaalselt töötav plaan välja mõelda. Aitäh!

Aitüma teile! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Peeter Ernitsa. Palun!

Hea sünnipäevalaps!

Ma tänan!

Lugupeetud minister! Ma vaatasin, et kui härra Terras sai ministriks, siis tuli selline lilla plakat kohe samal päeval, kõige olulisem asi oli ühistranspordi- ja liikuvusreform, teine asi oli uued ja kiiremad rongid ning siis tuli veel natuke põllumajandust ja bürokraatiat. 

Kui nüüd vaadata neid [koalitsioonilepingu] punkte, siis kokku on [teemaga seotud] neli punkti: 276, 277, 278 ja 279. Seejuures kahe puhul peaksid uuringud olema tehtud, [see töö] oleks pidanud lõppema juba 2025. aasta neljandas kvartalis. Ühel [punktil], mis puudutab nende rongide asju, peaks [tähtaeg] olema selle aasta teises kvartalis, aga nagu ma juba varasemalt välja uurisin, tegelikult lükkub see juba neljandasse [kvartalisse]. Ja jäigi üks [punkt], mille [tähtaeg] on neljas kvartal, tähendab, oktoobrikuuks peaks olema valmis, kuus-seitse kuud on aega. 

Nüüd me oleme lõhkise küna ees. Tegemist on ju suhteliselt lihtsa logistilise ülesandega, eriti veel Eestis, kus mobiilset positsioneerimist tehakse väga hästi. Tuleks kuidagi modelleerida nende ligi 2 miljoni inimese liikumine kuu jooksul, kellest enamik liigub suhteliselt kindlal trajektooril, aga teatud osa sellest liikumisest – analüüse pole kahjuks keegi näinud – ei ole nii stabiilne. Seda tuleks modelleerida ja [süsteem] paika panna koos kõigi nende 11 ühistranspordikeskusega, kus on pädevad juhid, kes teavad suurepäraselt, kus inimesed [asuvad]. Juba praegu on teada, [kust kuhu] enamik inimesi liigub. Nüüd on vaja uurida, ja uurimine, nagu ma aru saan, peaks olema juba lõppenud. Selle aasta oktoobrikuusse jääb küll taktsõiduplaanide juurutamine. Nagu ma aru saan, see tähendab seda, kuidas busside ja rongide [sõiduajad] omavahel haakuvad. Aga tegelikult, kui kasutatakse ka busse erinevates kohtades, siis see on kuidagi nagu mingite pooletoobiste korraldatud, [sõiduajad] ei haaku omavahel, ja Eesti-suguses e-riigis on see natuke piinlik. 

Kõige valusam oli muidugi see, kui ministrihärra tunnistas meile, et kui peaks hakkama hajaasustuses liine kokku tõmbama, siis see on ülimalt oluline, aga ülimalt lubamatu tegevus, [elagu] seal siis üks, kaks või kolm inimest, aga nad on kasutanud ühistransporti, ja kui nüüd selle loogika järgi, et meil ei ole raha, midagi pole teha, tuleb kokku tõmmata, siis see on kuritegelik. 

Me rääkisime siin juba mingil ajal postkontoritest ja nii-öelda postireformist. Jälle, mingisugused mõttetud kirjad ei pea [liikuma], mingisugused mõttetud postkastid on kusagil, mida keegi nagu ei kasuta. Kirju ei kirjutata või kirjutatakse vähem, postkastidesse pannakse ka muud kraami. Siin on mingisugune selline [mõte, et], see peaks olema efektiivne, raha peaks kasutama efektiivselt. Aga sellel taustal: ega Eesti riik ei ole ka kuidagi rentaabel, täiesti mõttetu ja ebarentaabel asi. 

Kui saaks veel mõne minuti? 

Jaa, ikka, kolm minutit.

Milleks seda Eesti riiki üldse pidada? Ühendame mõne teise [riigiga]. Rääkida veel rahvusriigist – elanikke tuleb igasuguseid, kindlasti tuleb, viljakad maad, ja kui ei olegi viljakad maad, siis meres on veel mõni kala. Aga see ei ole see. See ei ole see Eesti riik ja seda ei tohi lubada. 

Pealegi, tuletan meelde, härra minister, teie partei juht on ju selgelt öelnud, et meil on raha sitaks. Vabandust, aga nii Eestis öeldakse, vähemalt maal, kus on hajaasustus ja need inimesed, kes sõidavad nende bussidega. Tegelikult on raha tõepoolest üsna palju. Ma ei hakka rääkima humanitaarabist, mida Aafrikale ja mitmele poole mujale [antakse], kusagil 80 miljonit. Ma ei hakka rääkima sellest, et alles aasta tagasi teie partei juhid leppisid kokku meretuuleparkides ja üldse energeetika tulevikus ja 2,6 miljardi suuruses dotatsioonis, seda küll paarikümne aasta peale. Ja nüüd rääkida, et ei ole raha ja tuleb pensionäridelt ja lastelt nende kuupiletitega ... Noh, milline summa see nüüd on? Kolleeg mainis, et natukene on see summa väiksemaks läinud ja võib-olla läheb veelgi. 

Aga igal juhul on see nagu lollimängimine. Me oleme Eesti riik ja siin käivad mingisugused lapsemängud. Kõigepealt ei saada hakkama elementaarse logistilise ülesandega, kuidas modelleerida, et need inimesed saaksid iga päev erinevatest punktidest liikuma. Siin ei pea arvutama mingisuguse paberi peal, on olemas ka arvutid ja programmid. Rääkida, et raha ka veel ei ole! Tööplaanis oli neli punkti selle kohta, kuidas seal oligi, et arendame jõukohast ja millegipärast keskkonnasõbralikku ühistransporti, aga neid analüüse pole meist keegi näinud ja mitmed [tähtajad] lükkuvad, nagu ma rongidest rääkisin. Noh, tundub nagu mingil lollidemaal käiks askeldamine. Piinlik on. Aga mingisuguse jutuga, et raha ei ole, no sellise jutuga ei maksa siia tulla, härra Terras. Eesti riigil on raha, nagu teie pealik ütleb, essasti. Aitäh!

Aitäh! Debatt kogub hoogu. Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Aivar Koka. Palun!

Head kolleegid! Austatud minister! Kellelt ikka raha võtta? Selle koalitsiooni ajal on tehtud ainult üht: raha on võetud ära peredelt ja pensionäridelt. See on ju täitsa normaalne, 2023. aasta kevadel võeti kõigepealt lasterikastelt peredelt aastas ära 2400 eurot ja pensionäridel kaotati keskmise pensioni pealt tulumaksuvabastus ehk sel aastal võetakse juba 36 miljonit eurot nende taskust ära. No on, kust võtta! Noor ja tubli regionaal- ja põllumajandusminister leiab, et kui Reformierakond koos sotsidega juba tegi selliseid toredaid liigutusi, et lastelt võeti raha ära ja pensionäridelt võeti raha ära – sotside abil on tekkinud veel suur eelis, maamaksu on kuni 100 korda võimalik tõsta, nad ei saanud küll ise aru sel ajal, kui nad seda kaitsesid, et see käis ka kodualuse maa maksu kohta –, siis nüüd on loogiline samm, et paneme pensionärid ja lapsed maksma bussipileti eest, sest meil on vaja rongiga lätlasi vedada. Praegu [on pandud sinna] miljon, aga kohe hakkab teine rong ka sõitma. Mis siis, et eestlastel Valga poole peal rongiliiklus päris untsu läks, tööle seda enam ei saa, aga selle eest saavad lätlased õigel ajal õigesse kohta. Kui keegi arvab, et Tartusse tulevad turistid ja kõik läheb hästi, siis võib-olla Tartu linnas ongi natukene parem. Aga see on, ma arvan, väga väike lootus. Võru-, Põlva-, Valga-, Jõgeva- või Viljandimaa sellest küll ei võida. 

See on pisike asi. Meil on ju veel raha, nii et anname ka Kuubale. Anname ikka toetust poole miljoni ulatuses Kuubale, ja see raha on vaja kuskilt kätte saada. 

No kust sa ikka võtad? Regionaalminister ütleb, et kui on raha vaja, siis võtame pensionäridelt ja lastelt. Võtta saab sealt, kus on. Veel on ju lastetoetus, praegu saab juba 80 eurot lapse pealt. Sealt on, mida võtta. Noh, pension tõuseb 5,4%, mis siis, et enamik sellest läheb tulumaksuks. Tulumaks 22% nagu sipsti võetakse selle tõusu pealt ära. Sellest kõvasti ei räägita, räägitakse sellest 5,4%-st, aga võiks rääkida neto[pensionist], sest brutoga ei ole pensionäril mitte midagi teha. Brutopoolega ei saa maksta arveid, saad ikka netopensioni pealt neid maksta. Noh, midagi teha ei ole, juba teist aastat järjest ei ole keskmine pension enam tulumaksuvaba ja muudkui tiksub sul sealt see number juurde. 

Aga selle eest on ministritel ja Riigikogu liikmetel sellel aastal rõõmu palju – 154 euro võrra. No mõnel ei ole seda tõusu, pensionärid ei saa seda. Aga ülejäänutel on rõõmu palju, raha jääb selle võrra üle. Ja kui bussipileti ka maksavad kinni meie vanemad ja lapsed, siis on ju kõik hästi. 

Minu arvates sotsid plaksutavad selle peale, sest nemad on minu meelest olnud viimased kolm aastat väga selgelt selle vastu, et pered ja lapsed midagi saaksid. Ja noh, pensionäridel ei ole ju midagi vaja. Automaksu toetasid sotsid väga tugevalt, viisid läbi selle, et poole rohkem võetakse selle pealt. Nüüd ongi nii, et tuldi automaksuga ja öeldi, et see raha läheb ühistransporditoetuseks, aga no ühistransporditoetuseks seda ei jätkunud. Nüüd räägitakse Reformierakonna reklaamis, et see läheb Tallinna–Tartu ja Tallinna–Pärnu tee ehitamiseks. See on sama soe jutt kui midagi muud. 

Eks järgmine koosseis peab selle asja kõik kinni maksma. Tegelikult lähevad kõik maksutulud ja kõik muud tulud, mis kuskilt kokku korjatakse, ainult üheks ja samaks asjaks: laenuküüru teenindamiseks ehk kõrgepalgaliste tulumaksuvabastuseks, millest …

Palun kolm minutit. 

Jaa, teil aega on. Kolm minutit lisaks.  

… ühtegi penni ei võida ei ükski pensionär ega kuni 1200-eurose palga saaja. Sotsiaaldemokraatidele peab selgitama, kuidas see 1200 [euro suuruse palgaga] niimoodi on, nemad ju arvasid, et 10 eurot [need inimesed] ikka võidavad. Aga kuna tulumaks on tõusnud 10%, siis see 10 eurot kaob sealt ära, nii et nad ei saa seda ka. 

Aga no regionaal- ja põllumajandusministrile ma soovin jõudu, sest võib-olla on veel mingi nõrgem seltskond, kellelt saab raha ära võtta. Minu arvates võiks teha ka selle, et kuna tulumaksu[muudatuse] kasu hakkab ikkagi 2200 euro [suurusest palgast] ülespool – need inimesed võidavad kõik 154 eurot –, siis peakski olema ühistranspordi puhul äkki järgmine ettepanek see, et väiksema sissetulekuga inimesed maksavad pileti eest ja kõrgema [sissetulekuga inimesed] ei maksa. Praegu tundub nii, et koalitsiooni arusaamine on üks: võtta nõrgematelt, sest nõrgemad on tublid, nad suudavad ikkagi [hakkama saada]. Pensionär jätab ostmata singi ja midagi muud.

Aga keegi ei mõtle selle peale, et kui see piletihind tuleb, siis lapsed ei lähe huvikooli, pensionärid ei sõida ja siis tuleb Statistikaamet ja ütleb, et pole mitte midagi teha, sõitjaid ei ole. Ma saan aru, et siiamaani ei ole ministeeriumiametnikud aru saanud, et bussi minnes tuleb valideerida sõidukaart ja kui seda ei ole, siis bussijuht annab pensionäridele ja lastele nullpileti. Nii et mingisugust [eraldi] statistikat kindlasti vaja ei ole. 

Kolm miljonit on täpselt see raha, aga ma saan aru, et kulu on palju suurem selle peale, miks meil rongid ei sõida, miks meil raudtee ei ole elektrifitseeritud Tartuni, mis pidi juba kaks aastat tagasi olema. Minu arvates peaks sel teemal küsima, need trahvid tuleks sisse nõuda ehitajalt ja Eesti Raudteelt. Need trahvid tuleks sisse nõuda ka selle pärast, et rongid on kohal, mis küll, ma saan aru, –10 kraadi juures enam ei sõida, aga nende liisingut juba makstakse. Mitte keegi ei maksa praegu kinni seda, et raudtee peal on ehitus üle kahe aasta hilinenud. Mina tahaks näha, kus kohal on kirjas, kui palju miljoneid ehitaja maksab praegu Eesti Raudteele või Eesti riigile, sest riik peab oma eelarvest kinni maksma selle kulu, kuna inimesed ei taha rongiga sõita, kui vahepeal peab bussi peale minema. 

Prooviks ikkagi niimoodi arutada, et äkki minister teeb valitsuse istungil ettepaneku, et Rail Balticu ehitusest Pärnust Ikla poole ei unistataks praegu. Ehitame selle Tallinna–Pärnu raudteelõigu valmis. Kui lätlased peaks hakkama kilomeetri kaupa Ikla poole tulema, siis võiks Pärnust hakata kilomeetri kaupa ka Ikla poole sõitma. Aga vahepeal neid miljoneid sinna sohu panna – no jumal tänatud, et ma tol hetkel Rail Balticu vastu hääletasin, ma selle ratifitseerimisega nõus ei olnud. Aga veel kord: ärge minge laste ja pensionäride kallale! Aitäh!

Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Helir-Valdor Seedri. Ma vabandan teie ees, et te olete pidanud nii kaua oma etteastet ootama, aga tähelepanu ei ole väiksem mitte grammigi. Mina olen ka oodanud. Ma sellepärast tulingi tagasi, et teie kõnet kuulata.

Ma palun kaheksa minutit.

(Vahelehüüe.) Ma ütlesin, et debatt kogus hoogu. Jaa, loomulikult kaheksa minutit. Kas kaheksast piisab? 

Ma palun kaheksa minutit. Tegelikult ei piisa, aga kodukord ei võimalda rohkem. Vaevalt et juhataja nii lahke on ja annab mulle veel rohkem aega, kuigi sünnipäeva puhul võiks lahkem olla. 

Minu õnnitlused istungi juhatajale, kellel on täna sünnipäev. Ja vabandused, et ta peab siin meid kuulama oma sünnipäeva õhtul, aga no töö on töö ja elu on elu.  

Aga mõned mõtted seoses ühistranspordi korraldamisega. Nimelt, pensionäride ja õpilaste tasuta või tasu eest sõit. Minu arvates üks probleem, millele tähelepanu pole pööratud, on ikkagi see, et vedajad, kohalikud omavalitsused ja õpilased on Eestis väga erinevas seisus. Riik kohtleb neid erinevalt, eriti omavalitsusi. Praegune süsteem on ju selline, et maakonnaliinid on niinimetatud avaliku liinivõrgu osa, mida riik doteerib ja kus saab tasuta sõita. Aga kohalikud omavalitsused peavad kooli ja koolist koju vedama lapsi tasuta. Jah, me võime öelda, et seadus otseselt selleks ei kohusta, aga see on aastakümneid niimoodi toiminud. Me kõik saame aru, et see on ka niimoodi mõistlik, et õpilased saavad kooli tasuta transpordiga, aga just hajaasustusega piirkondades, kus liinivõrk ei haaku maakondlike liinidega, tuleb see kulu [kanda] kohalike omavalitsuste enda rahakotist. Maakonnaliinid, nagu me teame, on maakonnakeskusekesksed. Näiteks ei maksa Viljandi linn õpilaste veoks mitte ühtegi senti, sest meie linna sees ei pea õpilasi eraldi vedama, selleks on vastavad liinid, ja linna lähedal ka omavalitsus praktiliselt ei maksa, aga Mulgi vald ja [Põhja-]Sakala vald, äärealad, maksavad, ja päris arvestatava summa. Tasandus- ja toetusfond proportsionaalselt sellisel kujul seda kohustust omavalitsuste vahel erisusena ei arvesta. See on minu arvates asi, mis vajaks õiglast lahendamist ja millele tähelepanu ei ole pööratud.  

Teine asi, see niinimetatud liikuvusreform või ühistranspordireform – või ma ei tea, mis reform see üldse on, millest on räägitud – on moondunud, sellest ju mitte midagi tarka ei ole saanud. Mina olen selle bulla läbi lugenud, mis ta oli, üle 40 lehekülje juttu, väga eluvõõrast ja -kauget juttu. Raudtee on meil justkui mingi skelett või selgroog ja võrgustik ning siis bussiliinid ühistranspordina peavad moodustama sellise terviku. Paljudesse maakonnakeskustesse ju raudteetransport ei käi. Mis võrgustikku sa seal selgroo abil teed, kui selgroogu ei olegi üldse?  

Nüüd võtan Viljandi näite. No mis seal siis on? Viljandisse käib tõesti rong, aga Viljandi maakonnas on koos Viljandiga ainult neli peatust: Viljandi, Sürgavere, Olustvere ja Võhma. Kõik ülejäänud [kohad] on katmata. No ei ole mõeldavgi, et me loome mingisuguse võrgustiku, lähtudes sellest ühest raudteeliinist, kus on neli peatust asustatud punktides. Kõigepealt on see elu ikkagi suhteliselt maakonnakeskne, siis liigutakse edasi nii Tartusse, Pärnusse kui ka Tallinnasse. Ette kujutada, et see saab olema raudteekeskne ja see raudteest lähtuv ühistranspordikorraldus toimub üle Eesti võrgustikuna, on väga eluvõõras.  

Teine asi, millest on juba kümme või rohkem aastat räägitud, on see niinimetatud nõudepõhine ühistransport. See Saaremaa eksperiment, mis ei ole Saaremaalt kuhugi laienenud ja ka ei laiene – ma sellest mitu aastat tagasi juba rääkisin –, on niivõrd kulukas ja kallis. See on teoorias väga ilus asi, millele mõelda, aga praktikas pole seda üle Eesti olnud võimalik laiendada ühelgi valitsusel ja seda ei tule ka tulevikus. 

Ma ei peatu pikemalt sellel, ma ei tea, järjekordsel kaval või arengudokumendil, mis on eluvõõras, mis ei ole eelarvega kaetud ja millel ei ole mitte mingisugust muud mõtet kui pakkuda tööd ja leiba ametnikele, kes töötavad kõigepealt välja liikuvusreformi, siis ühistranspordireformi ning siis veel mingisuguse kolmanda nimetusega reformi ja kava. Sinna sisse kirjutatakse, et see kuulub igal aastal uuendamisele ja läbivaatamisele, nii et ametnikel ikka tööd ja leiba jätkuks.  

Nüüd, koordineerimine ja poliitika kujundamine. Võtame viimased näited. Minu arusaamist mööda peaks poliitika kujundamine olema eelkõige ministeeriumi rida. See on ühistranspordipoliitika kujundamine, olgu siis raudteel, veel, õhus või maanteel, [kus liigub] bussitransport. Viimaste sündmuste valguses ma ütleksin ikkagi, et see on jäänud Elroni pärusmaaks. Elron otsustab, millal ta liini avab või sulgeb, millal ja kuidas ta graafikuid muudab ja nii edasi. Ei anta siin eriti aega kohalikele omavalitsustele ümberkorraldusteks. Ei arvestata sellega, et vedajatega on sõlmitud pikaajalised lepingud ja nemad peavad oma töö, ka oma bussipargi ümber korraldama, lähtuvalt sellest, kuidas muudetakse rongide sõidugraafikuid ja nii edasi. Ministeerium ütleb, et initsiatiiv on tulnud Elronilt ja mis me ikka teeme, Elron otsustas ja Elron tegi. Tegelikult peaks ikkagi see sisend, otsustamine, kooskõlastamine ja pikk plaan tulema ministeeriumist, mitte Elronist. Elron on siiski üks poliitika elluviijaid, mitte poliitika jõulisi kujundajaid ja eestvedajaid ministeeriumi asemel. 

Tallinna-kesksest liinivõrgu korraldamisest ei ole mõtet rääkidagi, see on pahupidi regionaalpoliitika. Need liinid peaks käima vastupidi, tuleks vaadata, kuidas inimesed rongide ja bussidega maakonnakeskustesse saavad või hajaasustuses liikuma pääsevad, regionaalpoliitilisest aspektist lähtuvalt. Aga paraku see nii ei ole. Kogu see korraldus võimendab regionaalseid erisusi ja Tallinna-kesksust.  

Omnivast täna alustati, räägiti Omniva võimalikust erastamisest ja postkontorite sulgemisest. Ma toon ühe praktilise näite. Kõigepealt, Viljandis viidi postkontor väiksematesse [ruumidesse], ühest kaubanduskeskusest teise. Siis otsustati, et ei, Omniva viiakse äärelinna, ringtee äärde, kuhu ei käinud ka ühistransport. Tänaseks me oleme olukorras, kus me sellest aastast muudame Viljandi linnaliinivõrgu toimimist ja peame looma täiendava liini maksumusega ligikaudu 30 000 eurot aastas, et inimesed jõuaks ka Omniva uude kontorisse, mis asub täiesti äärelinnas ja mis muidugi on väga väike ja pisku, aga nii ta on. Et inimesed sinna üldse saaks, on kohalikul omavalitsusel täiendav kohustus. Maksumaksja ei võitnud sellest optimeerimisest mitte midagi, lihtsalt üks kulu liikus teise taskusse, riigi kulu [muutus] kohaliku omavalitsuse [kuluks].  

No see susla, mis nüüd liigub Tartust Riiga ja millele me maksame miljoni peale ja siis veel miljoni peale, on ka täiesti ebaõnnestunud näide, mida valmistati aastaid ette ja mis on tegelikult maksumaksjale ainult kulu.  

See plaan, et me nimetame maakondlikud liinid osaliselt ümber regionaalseteks liinideks, on ju petukaup selles mõttes, et tegelikult sokutatakse teatud kulu lihtsalt riigilt kohalikele omavalitsustele, mitte midagi muud. Minu arvates ei ole see kooskõlas nende põhimõtetega, mida sätestab meie põhiseadus ja üldine seadus ja millele on õiguskantsler tähelepanu juhtinud, et kui kohalikele omavalitsustele pannakse täiendavaid ülesandeid …

Suur tänu teile!

… siis see peab olema kaetud ka täiendava rahaga. Seda paraku ei ole. Aga minu aeg on vist otsas. Aitäh!

Suur tänu! Raha on ka otsas. Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Head kolleegid, oleme kuuenda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud ja jõudnud seitsmenda juurde. 

Head kolleegid, olen juhatajana kujundanud seisukoha, ka praktika põhjal, et arupärimise pooleli jätmine ei ole kõige parem, mistõttu nüüd on minu meelest põhimõtteliselt kaks võimalust. Üks on see, et me ei ava [järgmise] päevakorrapunkti menetlemist. Aga variant B, mida ma muide, head kolleegid ja minister, ei välista, on see, et kui ikkagi teil on valmisolek menetleda see punkt täna lõpuni, siis mina olen selleks valmis, kui ka minister on selleks valmis. Ma möönan, et see mõnevõrra riivab kollases raamatus sätestatud tööaega, kuigi teatud juhtudel lubatakse seal isegi üle selle tööaja minna, aga seal peetakse, jah, silmas ühte konkreetset kõnet, et kui [kõneaeg] on kaheksa minutit ja kolm minutit on kõnet peetud, on südaöö, siis ei lõpeta juhataja istungit ära, vaid see kõne kuulatakse lõpuni. Ehk veel kord: kui teil on valmisolek olemas, nii arupärijatel, ennekõike Aivar Kokal ja ka ministril, kui teil on olemas valmisolek see punkt lõpuni menetleda, siis mina juhatajana olen valmis selle riski ja vastutuse võtma, et see lõpuni menetleda, ja seejärel oleks istung lõppenud. 

Aga nüüd, Aivar Kokk, kuulan teie sõnavõttu.

Aitäh, Toomas, kõigepealt seda pakkumast, aga ma täna istungit alustasin selle küsimusega ja nüüd küsin sinu käest ka. Seesama punkt jäi [käsitlemata] ka eelmisel esmaspäeval. Millegipärast ei pandud seda tänaste esimeste punktide hulka, kuigi minister oli siin ja oleks, ma arvan, hea meelega alguses vastanud. Kas me saame kokku leppida, kui ministrile sobib järgmisel esmaspäeval, et see oleks siis [päeva] alguses? Täna ei ole mõtet rikkuda seda korda, et kell 12 ikkagi [istung] lõpeb. Kui minister ütleb, et ta näiteks järgmisel esmaspäeval saab kella kolmest tulla, siis võiks olla see kokkulepe, et ei peaks kolmandat korda ka kell 12 selguma, et ma seda punkti ette kanda ei saa.

Hea kolleeg! Esiteks, päevakorra paneb kokku Riigikogu juhatus, nii et selles mõttes minul ei ole voli öelda, mis koha peal üks või teine punkt parasjagu on. Teiseks, mina ei häbene ega karda öelda, et mina olen ikkagi arvestanud peaministri võimaliku prioriteetsusega. Mina mõnevõrra eelistan tõepoolest seda, et peaministrile [esitatud arupärimised on] eespool. Aga kas sinu konkreetset ettepanekut arvestatakse? Otse loomulikult me arvestame sellega, et kui ministrile see sobib, siis me paneme selle [arupärimise] võimalikult ettepoole, et see kohe kindlasti ei jääks menetlemata. Kas ma saan [õigesti] aru, head kolleegid ja Aivar Kokk, et teie ettepanek on see, et me ei ava selle päevakorrapunkti menetlemist? (Saalist selgitatakse.) Jaa, määratud istungi ajal. 

Peeter Ernits, te seisate püsti, aga te tahate ka minu käest midagi veel küsida.

Jaa, hea võimalus. Me oleme siin korduvalt, Aivar Kokk ja Helmen Kütt ja nii edasi, see protseduurika ...

Me võime pärast rääkida pikemalt, mul on aega küll. Mu sünnipäev saab kohe läbi ja ... (Vahelehüüe.)

Minu küsimus on see. Mulle tundub, et juhatuse liikmetel on natuke erinevad lähenemised ja [ei ole] ühtset skeemi, kuidas menetleda. Kuigi jah, tõesti, seda kollase raamatu paragrahvi ma olen lugenud. Äkki sa valgustad, kuidas sellises olukorras üleminekut tuleb sättida? Peaminister ja kõik muud.

Hea kolleeg, juhatuse liikmete seisukohad on väga lähedased ja need järjest lähenevad. Selles mõttes ei ole see mure üldse mitte liiga suur. Ma arvan, et need põhimõtted on kindlad. Ma olen jätkuvalt seda meelt – ma ei taha seda pikalt avada –, et sõna "esimestena" ei tähenda esimesena. Nii et me peame ikkagi arvestama, et järgmise nädala istungi päevakord saab tegelikult valmis juba teisipäeval (Vahelehüüe.), sest teisipäeval teevad komisjonid ju valdavalt otsused, mis päeval nad ühte või teist päevakorrapunkti saali tahavad. Alles neljapäeval ju selgub, kui mõni punkt jääb menetlemata. Nii et selles võtmes me püüame arvestada ikkagi … (Saalist räägitakse vahele.) Otse loomulikult, arupärimisega on sama põhimõte, see peab sobima nii arupärijatele kui ka ministrile. See on ka üks selge põhimõte, millest me juhindume. Nii et eeldus, et me saame järgmisel esmaspäeval arutada, on see, et see sobib nii ministrile kui ka arupärijatele. (Saalis jätkatakse selgitamist.)

Head kolleegid, juhataja vaheaeg 13 minutit ja koos sellega on tänane istung lõppenud. Aitäh teile!

V a h e a e g