Tere hommikust, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu neljapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreerus 50 Riigikogu liiget, puudub hetkel 51. Tänagi on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Seda soovi ei ole. Aitäh! Saame minna tänase päevakorra juurde ja ma kindlasti tutvustan ka selle päevakorrapunkti menetlemise korda. 

Esimene päevakorrapunkt on kultuurikomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Eesti inimarengu aruanne 2026. Haridus ühiskonna peeglis" arutelu. Järgnevalt tutvustangi selle päevakorrapunkti menetlemise korda. Esmalt on kultuurikomisjoni esimehe, hea kolleegi Liina Kersna ettekanne kuni 10 minutit. Seejärel on küsimused ja vastused temale samuti kuni 10 minutit. Järgnevalt on "Eesti inimarengu aruande 2026" peatoimetaja Eneli Kindsiku ettekanne kuni 25 minutit ja ka temale on küsimused ja vastused täpselt samamoodi kuni 25 minutit. Kolmas ettekanne on Tartu Ülikooli poliitikauuringute instituudi tehnoloogiauuringute kaasprofessori Mihkel Solvaku ettekanne kuni 20 minutit ja ka siin kenasti korreleerub küsimuste ja vastuste aeg samuti kuni 20 minutit. Ja neljas ettekanne on Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku Mario Truu ettekanne kuni 20 minutit ja nagu te arvate, ka tema puhul on küsimuste ja vastuste aeg samuti kuni 20 minutit. 

Iga Riigikogu liige võib esitada igale ettekandjale kuni kaks küsimust. Sellele järgnevad läbirääkimised. Sõnavõttudega võivad esineda Riigikogu liikmed ning komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Arutelu algataja on teinud ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. 

Arutelu algataja on palunud, et juhul kui arutelu ei ole lõppenud kella 13-ks, pikendada istungit päevakorrapunkti ammendamiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. On päris kindel, et me kella üheks ei lõpeta, aga see eeldab vahepeal istungi pikendamise hääletust. 

Aga nüüd, head kolleegid, saame minna sisulise arutelu juurde. Mul on suur rõõm paluda Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, kultuurimiskomisjoni esimehe Liina Kersna. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimarengu aruande koostajad! On suur rõõm, et seekordne inimarengu aruanne on just nimelt hariduse teemal. "Haridus ühiskonna peeglis" on samuti väga ootuspärane pealkiri, sest haridus, selle kvaliteet, kättesaadavus mõjutab otseselt ühiskonna toimimist. 

Sellest, kui haritud on meie inimesed, sõltub, kui targalt me ühiskonnana toimime. Näiteks toob inimarengu aruanne välja, et kõrgharidusega inimesed on kõige enam orienteeritud innovatsioonile ja saavutusele, nad on ka õpihimulisemad ja panustavad oma teadmisega aktiivselt ühiskonda. Aga nad on ka tervemad ning elavad kauem, rääkimata sellest, et haritumad inimesed teenivad suuremat palka. Samas toob inimarengu aruanne välja mõtlemapaneva tõsiasja, et Eestis teenib iga õpitud aastaga nii-öelda palgalisa mõned protsendid vähem kui Euroopas keskmiselt. Lisaks tõdetakse, et kuigi hariduse näitajad on meil tugevad, ei kajastu need piisavalt inimeste tervises ega majanduses. Selle üle, miks see nii on, saamegi täna arutada.

Aga seega on poliitiliselt tark valik pakkuda võimalikult võrdset ligipääsu võimalikult heale haridusele. Õnneks tõdeb ka värske inimarengu aruanne, et omavalitsuste haridustulemuste keskmised erinevad vaid vähesel määral ja hea hariduse võib saada igas omavalitsuses. Aga siiski on märgata ka tärkavat ebavõrdsust ja see nõuab poliitilist tähelepanu. 

Üheks haridusvaldkonna juurprobleemiks on vastutuse hajumine. Seda toob välja nii inimarengu aruanne kui ka varasemad raportid. Nõus. Oleme poliitiliselt kokku leppinud, et alus- ja põhiharidus võiksid jääda kohaliku omavalitsuse vastutada, aga põhikoolijärgne õpe peaks olema riigi vastutada. Juba täna on riik loonud igasse maakonda tugevad riigigümnaasiumid. Enamus kutseharidust andvaid koole on riigi pidada, aga selle sammu seadusandlik ja sisuline ettevalmistamine peab käima koostöös kohalike omavalitsustega, et iga noor igast külast leiaks endale sobiva õpitee. 

Inimarengu aruande peatoimetaja toob oma sissejuhatuses välja, kuidas kool ja õpetaja uputatakse reformide alla, aga ressurssi juurde ei anta ja olemasolevat koormust ei kärbita. Muudatuste üleküllusele viitasid ka hiljuti avaldatud TALIS‑e uuringu tulemused, kus meie õpetajad ja koolijuhid igatsesid stabiilsust ja muutuste mõju hindamise järele. 29% Eesti õpetajatest märkis, et nad kogevad oma töös palju stressi. 2018. aastal oli see protsent 18. Eesti koolijuhtide hulgas tajub palju stressi 36%. 

Valus tunnistada, aga see on ootuspärane tulemus. Haridusvaldkonnas on korraga käimas kaheksa reformi. Samal ajal on seatud eesmärgiks nelja aastaga eelarvet vähendada circa 80 miljonit eurot. Haridus- ja Teadusministeeriumis on kolme aastaga toimunud põhjalik verevahetus. Ka praegu otsitakse struktuurimuudatuse tulemusel kuut uut osakonnajuhatajat. Sellistes ebastabiilsetes tingimustes ongi äärmiselt keeruline edukalt reforme ellu viia. Ühelt poolt ei suuda ministeerium piisavalt põhjalikult valdkonda kaasates reforme ette valmistada ja teisalt ei suuda valdkond neid reforme vastu võtta ehk rakendada. Liiga palju muutusi korraga! 

Seetõttu ei ole imestada, kui koolijuhtide ühendus kirjutab: "… õpikohustuse ea tõstmine on rakendunud, aga sellega kaasnevad praktilised lahendused on lõpuni läbimõtlemata. Põhikooli lõpetamise tingimused avaldati teisel jõulupühal." Samuti paluvad koolijuhid, et kõik muudatused rakenduksid edaspidi alati alates järgmisest õppeaastast, et reeglid oleksid aegsasti kinnitatud ja selgelt kommunikeeritud enne nende rakendumist. 

Valdkonna frustratsioon on kuulda, näha ja tunda. Ja taas: see on ootuspärane. Muutuste juhtimise mudelist teame, et enne teeleminekut peab olema ühiselt selge, miks me selle muutuse ette võtame. Peab olema tahe seda muutust ellu viia. Siis on oluline, et oleks olemas teadmised, kuidas seda muutust ellu viia, ja ka võimekus seda teha. Kui tahet ei ole, tekib vastuseis, kui teadmisi ei ole, tekib ärevus ja hirm, ja kui võimekust ei ole, siis tekib frustratsioon. 

Ma olen veendunud, et õpetajad ja koolijuhid üldiselt mõistavad reformide vajalikkust, aga kui neil ei ole vajalikke teadmisi ja võimekust neid edukalt rakendada, siis tekibki ärevus ja frustratsioon. Klassikaline näide ebaõnnestunud reformist on kaasava hariduse rakendamine. Kõigepealt võeti vastu seadus, aga teadmisi, kuidas seda reformi rakendada, rääkimata võimekusest, ei olnud.

Inimarengu aruandes juhitakse tähelepanu haridusvaldkonna uuringute rohkusele, mis justkui jäävad valdkonna heaks kasutamata. Ma ei ole nõus, et uuringuid on liiga palju, aga ma olen nõus, et enne peaks olema uuring või uuringud, mille põhjal planeerida muutust, aga meil on liiga tihti vastupidi: enne mõtleme välja muutuse ja paremal juhul tellime pärast seda uuringu. Teaduspõhist lähenemist valdkonna arendamisel peaks olema oluliselt rohkem. 

Üks eeskujulik näide siiski ka ja selleks on koolijuhtide atesteerimissüsteemi loomine. See muudatus oli pikalt ette valmistatud, koolijuhtide ja ülikoolidega koostöös tehtud ja ma tõesti usun, et see süsteemne muutus toob kaasa ka koolijuhtimise kvaliteedi parandamise. 

Aga lõpetuseks kõige tähtsamast. Inimarengu aruandes tõdetakse, et suhted on hariduse uus valuuta. Tõsi, usalduslik suhe õppija ja õpetaja vahel on õppimise alus. See ei ole midagi uut, see on alati nii olnud ja tehisaru tulekuga võimendub see veelgi. Nagu me teame, vajab usaldusliku suhte loomine aega ja seda aega vajavad nii õppijad kui ka õpetajad. Seetõttu olen väga tänulik inimarengu aruande koostajatele selge sõnumi eest: meie haridussüsteem vajab lahutustehet. Lahutustehet, et anda aega suhete ülesehitamiseks, et saaks toimuda sügav õppimine. 

Ühelt poolt on õppimine selgelt sotsiaalne protsess, milleks on vaja turvalist ja toetavat keskkonda ning kaaslasi, kellega koos panna end proovile ja uusi teadmisi luua. Teisalt on õppimine sügavalt individuaalne, ma ütleksin, isegi intiimne teekond, mis toimub iga õppija sees. Haridus annab võimaluse vaimseks kasvamiseks ja sügavamaks eneseteostuseks. Haridus annab meile võimaluse mõtestada ennast ja läbi selle meid ümbritsevat maailma. Enesearengu teekond on alati tähenduslik teekond, mis pakub õnnetunnet nii väikestele kui ka suurtele õppijatele. 

Kultuurikomisjoni esindajana tänan kõiki inimesi, kes on panustanud inimarengu aruande koostamisse, autoreid, toimetajaid, peegeldajaid, ja kõiki teisi, kes on kaasa mõelnud ja kaasa aidanud. Teie tehtud tööl on kindlasti mõju. Aitäh!

Suur tänu teile! Nüüd on aeg ja võimalus küsimusteks. Alustab Mait Klaassen. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja, hea kolleeg! Väga analüütiline ja väga mõtlemapanev ettekanne oli teil, aga kui ma vaatan seda "Haridus ühiskonna peeglis" aruannet, siis mulle meenuvad ka paljud teised aruanded, mis siin Riigikogus on esitatud. Aga kas sulle ei tundu, et kui meil on nii hea aruanne, kus on välja toodud meile olulised probleemid, siis kas me ei peaks nõudma või paluma kõikidelt nendelt aruannetelt taha lõppu ühte tabelit, kus on probleem, kus on ära toodud selle probleemi omanik ja kuskohal on ka selle probleemi lahendamise teed ära näidatud? Täna seda kahjuks siin ei ole. Kas see võiks siin olla?

Aitäh küsimuse eest! Iseenesest see inimarengu aruande raport pakub erinevaid visioone, kuhu meie haridus erinevatel tingimustel võiks jõuda. Aga ma küll ei arva seda, et me peaksime ootama, et erinevate valdkondade teadlased teeksid ära töö meie eest. Meie töö on analüüsida antud informatsiooni, vaielda siin parlamendis erinevate lahendusvariantide üle ja lõpuks teha otsuseid. Neid otsuseid ja lahendusvariante peame ikkagi meie ise oma demokraatlikus debatis leidma ja lõpuks ka otsustama.

Pipi-Liis Siemann, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Seda kõike kuulates, eriti seda, kui palju meil on tõesti neid uuringuid ja haridustekste ja paberimäge, küsin, kas me ei peaks minema tagasi ülikoolis väga levinud põhimõtte juurde, et iga lause taga, näiteks seaduses või määruses, ministeeriumiametnike esitatud suunistes oleks ka viide tõenduspõhisusele? Võib-olla me nii jõuaksime ja saaksime ka kasutada kõike seda, mis meil on. See on küll väga lihtsustatud vaade, aga äkki on see üks põhimõte, mida järgida? 

Aitäh! Ma arvan, et tõesti me peaksime seda tegema ja võib-olla ka ise olema nõudlikumad ministeeriumide suhtes, et kui nad meile väiteid esitavad, siis nende taga oleksid tõesti viited, millele nad tuginevad. Haridusvaldkond on selles mõttes keeruline valdkond, et kõik arvavad, et nad teavad sellest valdkonnast palju ja suudavad teha järeldusi valdkonna puudujääkide kohta. Aga tegelikult ju haridusvaldkond on ja peab olema väga teaduspõhine valdkond. Ei ole nii, et igaüks teab, kuidas see ime seal klassiruumis sünnib. See peab olema andmete ja uuringutega palistatud ja siin on määrava tähtsusega meie enda nõudlikkus, kui me räägime seadusloomest.

Diana Ingerainen, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Ma olen Pipi-Liisiga väga-väga nõus ja minu unistus on, et oleks ka mõju rahva tervisele, kuidas need otsused käivad. Aga küsimus on natuke laiem ja suurem. Ebavõrdsus hariduses ja ebavõrdsus tervishoius tegelikult süvenevad. Tõenäoliselt see 30 aastat arengut on viinud väga suure kihistumiseni, mis omakorda jälle ebavõrdsust suurendab. Me näeme siit arengukavast, et põhimõtteliselt see, kellel on rohkem raha, saab rohkem haridust, ja see, kellel on rohkem raha, saab rohkem tervist. Mis sa näed, mis oleksid praegu need poliitilised otsused, mis aitaksid sellele juurpõhjusele? Need on ju sümptomid, tegelik põhjus on kuskil palju sügavamal.

Aitäh! See hariduslik ebavõrdsus sünnib meil klassiruumis. Ei ole ka selles aruandes välja toodud seda, et hariduslik ebavõrdsus oleks meil kuidagi regiooniti nähtav. Hariduslik ebavõrdsus sünnib sellest, kas meil on klassi ees kvaliteetne õpetaja või ei ole. Hea matemaatikaõpetaja võib olla Lüllemäel ja seal saavad lapsed väga head reaalainete õpet, aga ei pruugi olla Tallinna kesklinnas näiteks. Kohe tekib hariduslik ebavõrdsus, sest osa lapsi on saanud näiteks neli aastat väga head õpet, aga kusagil, kus näiteks õpetajat üldse ei olegi, on tekkinud lünk. See, mida meie teha saame ja mida me ka siin Riigikogus juba oleme teinud, on see, et me peame toetama seda, et kvalifitseeritud õpetajad oleksid meil klassi ees. Me peame pingutama selle nimel, et õpetajate palk tõuseks ja eriti tõuseks nende õpetajate palk, kes on head kvalifitseeritud õpetajad, et neid oleks meil rohkem. Me näeme tegelikult seda, et aina enam tõuseb kvalifitseerimata õpetajate osakaal meie õpetajate seas. Ma väga loodan tõesti, et need põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatused, mis me oleme vastu võtnud, tõesti toetavad neid õpetajaid, kellel täna veel ei ole kvalifikatsiooni, et nad jõuaksid kvalifikatsioonini.

Priit Sibul, palun!

Suur tänu, austatud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Ma olen nõus teie kriitilise tooniga, mis te sissejuhatavas ettekandes tegite. Sellele on üks lahendus see, et Isamaa fraktsiooni laual on umbusaldamise avaldamise ettepanek haridusministrile ja muist probleeme saame sealtkaudu lahendada.

Aga mul on küsimus nende erinevate eksperimentide kohta, mis viimastel aastatel on toimunud. Te olite ka kriitiline, eks ju. Praegu viitasite koolijuhtide seisukohale, mis puudutas õppimiskohustuse pikendamist ja selle kohta, milliseid probleeme see kaasa toob. Siis on n-ö süsteem, mis puudutas koolide valiku süsteemi, mis nüüd kokku kukkus. Kui te hindate, siis milline on teie hinnangul praegu kõige suurem probleem? Ja nii nagu järgmine kõneleja, raporti peakoostaja, on öelnud, et meil on väga palju erinevaid analüüse ja raporteid, millele te ka viitasite, aga meil on vaja tegusid. Milline on see tegu, mida näiteks teie kultuurikomisjoni juhina tegema hakkate?

Aitäh! Esiteks olgu hästi selge, et minu hinnangul need reformid, mis on ette võetud, on olulised reformid. Neid peabki tegema, see on täitsa selge. Kui need reformid on ühel hetkel rakendunud, siis kindlasti see muudab meie haridussüsteemi tugevamaks. Küsimus on selles, kuidas neid reforme teha. Ja kuna haridusvaldkonnas nende reformide mõju on nii pikaajaline, siis neid tuleb teha pika ettevaatega, neid tuleb teha valdkonnaga läbi rääkides, sest valdkond peab hakkama neid reforme rakendama. Ja minu meelest on haridusvaldkond selles mõttes imeline valdkond, et kõigil meil on üks eesmärk. Kõigi – koolijuhtide, õpetajate, lapsevanemate, kohalike omavalitsuste – eesmärk on anda meie lastele võimalikult head haridust. See ühendab meid. Ja seetõttu on ka väga oluline, et reforme ette valmistades ja neid rakendades kaasataks neid tarku inimesi, kes valdkonnas on. Nii et minu vastus on, et kõik need reformid on väga olulised, aga neid ei tohiks teha kiirustades ja sellistes ebastabiilsetes tingimustes. Külli Taro avaldas hiljuti rahvusringhäälingus oma kommentaari, kus ta tõi välja ka selle, et üldiselt ei ole hea tava ühel ajal mitut muudatust ellu viia valdkonnas. See tekitab liiga suurt stressi.

Ja Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma tahaksin küsida ka selle kohta, et mida siis saaks paremini teha. See kriitika on, ma arvan, õigustatud, et on palju ärevust. Aga kas ei ole nii, et tegelikult kogu ühiskond ise on nagu kiirendis? Need muutused, mis täna toimuvad, on nii kiired, ja need analüüsid, mida on ka tehtud, näitavad, kui katastroofiline see olukord on, ja mitte ainult haridusvaldkonnas, vaid ühiskonnas tervikuna tegelikult. On selge, et Haridus- ja Teadusministeerium püüab sellele olukorrale reageerida. Ma olen aastaid ise erinevate strateegiate koostamises osalenud, nii-öelda ka neid analüüse teinud. Küsimus on tegelikult ju selles, et ei ole ühte võluvitsa. Kui siin kolleeg Mait Klaassen ütleb, et paneme kirja, mida teha, ja siis nagu kes vastutab, see ongi illusioon tegelikult. Haridusvaldkonnas on kõik väga kompleksne.  

Ja minu küsimus puudutab seda, et kas ei ole nii, et tegelikult uuringute nagu viga on see, et me ei uuri mitte seda, kuidas seda muutust esile kutsuda.

Aitäh! 

Me teame, mis on valesti, me teame, kuhu me jõuda tahame, aga me ei uuri, kas selle metoodikaga, selle ressursiga me jõuame sinna.

Aitäh, Margit! Kõned tulevad hiljem.

Aitäh küsimuse eest! Tegelikult meil on ka selliseid uuringuid, mis annavad ette võimalikud suunad, kuidas mingit muutust ellu viia. Aga tõesti, nii nagu ma ka oma sõnavõtus ütlesin, meil tihtipeale tellitakse uuring siis, kui on juba otsused vastu võetud, kuidas asja ellu viia, ja siis me uurime seda, kuidas seda siis rakendatakse. Aga ma olen väga nõus sellega, et eriti haridusvaldkonnas me peame arvestama ka üldist ühiskondlikku fooni. Kui üldine ühiskondlik foon on juba ärev, siis me peame väga põhjalikult läbi mõtlema, millist ärevust me sinna veel ise juurde toodame. See on hästi oluline ja see on meie vastutus.

Suur tänu, Liina, sulle! Sulle on palju küsimusi veel, aga küsimuste esitamise ja vastamise aeg on ümber. Head kolleegid, jah, juhin tähelepanu ka sellele, et kuna teie küsimused olid eeldatavalt mõeldud Liina Kersnale, siis tehti ekraan uuesti puhtaks ja nii on ka järgnevalt. Ehk siis on võimalus uuesti registreerida. Nüüd te olete juba palju nobedamad. 

Ja teine väike repliik ka selle kohta, et eelnõu algataja on küll teinud ettepaneku pikendada tänast istungit, aga kuni selle päevakorrapunkti lõpuni. Nii et tähelepanek fraktsioonijuhtidele: kuna meil on ka teine päevakorrapunkt ja kui teil on soov, siis oleks palve esitada ettepanek istungi pikendamiseks kuni päevakorra ammendumiseni. Seda loomulikult, kui te peate seda vajalikaks ja võimalikuks. 

Aga nüüd, head kolleegid, saame minna teise ettekande juurde. Mul on suur rõõm ja au paluda Riigikogu kõnetooli "Eesti inimarengu aruande 2026" peatoimetaja Eneli Kindsiko.

Austatud Riigikogu! Austatud kuulajad kaamerate taga! Mul on väga kahju, et lapsed siit rõdudelt lahkusid. Neid oli väga tore siin näha. Mul on väga hea meel esitada täna inimarengu aruannet aastaks 2026, mis on ka teie laudade peal olemas ja mille pealkiri on "Haridus ühiskonna peeglis".

Aga ma alustan ühe looga. Ja see lugu on meist täpselt 275 kilomeetri kaugusel juhtunud. Ühel kevadisel päeval Setomaal küsisime algkoolilastelt, mis teeb neid koolis õnnelikuks. Üks väike tüdruk vastas reipal häälel: "Mind teeb õnnelikuks matemaatika!" Täiskasvanud olid hetkeks ehmatusest kaamed, ent siiski küsisid: "Miks matemaatika?" Laps vastas: "Sest ma saan sellest aru." See vastus on hästi oluline, kui me räägime haridusest. Mis on hariduse olemus, mis on hariduse eesmärk: saada aru, mõista maailma ja mõista iseennastki. Aitäh, väike Lotte Setomaalt!

Miks on valminud Eesti inimarengu aruande pealkirjaks "Haridus ühiskonna peeglis"? Siin on kaks põhjust. Esiteks on aeg loobuda kunstlikust vastandusest, nagu oleks haridus midagi kõrgemat kui ühiskondlik toimetulek. Haridus ei ole tõepoolest ainult tööturu jaoks, aga ta ei saa olla ka tööturust lahus, ta ei saa olla ühiskonnast lahus. Ta ei saa olla elulisest hakkamasaamisest lahutatud. 

Inimeseks kasvamine tähendab ühtaegu vaimset ja hingelist arengut ning suutlikkust tulla toime tänases, aga veel enam tuleviku maailmas. Nagu ütleb ka president Alar Karis inimarengu aruande eessõnas: "Iga eluvaldkond maksab lõivu või lõikab kasu sellest, milline on meie elanikkonna hariduslik kapital." 

Teiseks läheneb aruanne haridusele süsteemselt. Eesti inimarengu aruanne peab jõudma iga ministeeriumi ja iga otsustaja lauale, sest haridus ei ole vaid lasteaia või kooli vastutus. Haridus kujuneb kogu ühiskonna koosmõjus ning sageli leiab haridus aset ka väljaspool kooli, tööelus, kogukondades, peredes. 

Seetõttu kaasati aruandesse väga erinevate valdkondade teadlasi ja praktikuid, alates haridusteadlastest ja psühholoogidest kuni majandusteadlaste ja kriminoloogideni ning õpetajatest kohtunikeni. 

Inimarengu aruandes räägivad nii lapsed kui ka täiskasvanud haridusest. Ma räägin täna inimarengu aruande sissejuhatuse baasil ja toon välja viis põhisõnumit, mis raamistavad kogu aruannet. 

Eesti haridus on tõepoolest edulugu ja me kohtame seda palju ka välismaistel kaantel, meedias. Me paikneme ka inimarengu aruande indeksis kõrgel kohal. Meie õpilased on PISA tippsooritajad juba päris pikalt, meie alusharidus on väga paljudele riikidele eeskujuks, meie teadlased on maailmas kõrgel tasemel. See nimekiri on hästi pikk ja me peame olema uhked ka selle üle. Nagu viitavad inimarengu aruandes professorid Maaja Vadi ja Jüri Allik: eesti rahval on alati olnud kõrge haridustahe, mis on aidanud riigil kasvada vaimselt ja kultuuriliselt isegi keerulistel aegadel. 

Ma arvan, et sellepärast ongi mul täna siin väga ebamugav öelda, et Eesti hariduse sees, Eesti hariduse eduloos on praod, mis ei ole enam juhuslikud. Vanemate sissetulek on üha enam seotud laste haridustulemustega. Kusjuures sissetulekute seos kooli keskmiste matemaatikatulemustega on aastatel 2017–2021 tugevnenud, mis viitab sellele, et Eesti hariduslõhe on aja jooksul süvenenud. 

Tallinnas on kaks korda suurem seos kui mujal Eestis ehk siis Tallinnas on kõige suurem Eesti kihistumine hariduses. Kui tuua välja väga valus tõde, siis Tallinnas võib juhtuda, et vaid mõne kilomeetri raadiuses saavad lapsed eluks täiesti erineva stardipositsiooni. Ja see peaks panema meid sügavalt mõtlema. 

Me oleme harjunud omistama haridusliku ebavõrdsuse põhjused kodudele, lükates süü enda õlult maha. Samas näitab teaduskirjandus väga tugevalt ka kooli ressurssidele: kool võib hariduslikku ebavõrdsust nii süvendada kui ka leevendada. Lihtne näide: kui koolis on süsteemselt puudu headest aineõpetajatest, siis sõltumata laste kodusest taustast ei ole see kooli õpikeskkond arendav. 

Oleme harjunud harvama, et teadmised peamiselt sünnivad klassitoas, aga see ei ole alati niimoodi. Teadus kinnitab tegelikult vastupidist. Sageli sütitab püsiva huvi pigem see, mis jääb koolimajast välja. Näiteks on teadusuuringutes saanud kinnitust, et mitteformaalsed õpikeskkonnad – olgu need muuseumid või huviringid – on kohad, kus saab noortes äratada püsivat huvi õppeainete vastu, mis koolis näivad mõnikord kaunis igavad. Mitteformaalne haridus ei toeta seejuures üksnes akadeemilist edukust, vaid aitab otseselt kaasa Eesti siseturvalisusele. Sellest räägib täna lähemalt inimarengu aruande toimetaja Maarja Truu. 

Paraku peame tunnistama, et hariduslõhe ei jookse ainult laste, vaid ka täiskasvanute vahel. Täiskasvanute oskuste uuringu PIAAC kohaselt on eestimaalaste oskused kõrgemal tasemel siis, kui nad on alla 30-aastased, kuid juba varsti pärast formaalhariduse lõppu hakkavad oskused järjepidevalt langema. 

Kui noored täiskasvanud Eestis on oskustelt rahvusvahelises tipus, siis 55 ja vanemad – nende oskused jäävad OECD keskmisest maha. See viitab selgele oskuste lõhele täiskasvanueas ja vajadusele täienduskoolituse järele vanemas eagrupis. 

Kuigi statistika poolest oleme täiskasvanuhariduses osalemise määras Euroopa Liidus kõrgel kohal, siiski, nagu näitab aruanne, kõige usinamad täiendkoolitujad on kõrgharitud naised. Kõige enam vajaksid seda aga vähemharitud vanemaealised ja mehed.

Me peame tunnistama, et lapseeas tärkav ebavõrdsus ja haridustahte kadumine ei jää lapsepõlve. Ta liigub inimesega kaasa läbi elu. Me kohtame hariduslõhe järelmeid hiljem politsei statistikas, lähisuhtevägivalla numbrites, kasvavates sotsiaal- ja tervishoiukuludes. See tähendab, et hariduslõhe hind ei jää haridussüsteemi. See jõuab riigieelarvesse, mida teie sageli siin ruumis arutate. 

Liigume teise sõnumi juurde. Tark haridus peab looma tarka arengut üle Eesti. Inimarengu aruande baasterminiks on inimarengu indeks. See on koondnäitaja, millega me võrdleme riike ja mis mõõdab keskmist saavutust inimarengu põhivaldkondadeks: pikk ja terve elu, teadmiste omandamine ehk haridus ning korralik elatustase. 

Kuigi haridusnäitajad on Eesti puhul väga kõrgel kohal, siiski nad ei suuda kompenseerida mahajäämist meie tervises ja majanduses. Kui me vaatame, kes on need tippriigid, siis siin on Põhjamaad ja Šveits. Tegelikult esimesel kohal on Island. 

Mis siis iseloomustab inimarengu tippriike. Nad ei ole lihtsalt rikkad või hästi haritud. Kui me vaatame nende erinevaid poliitilisi suundi, siis neid ühendab targa arengu tervik. Haridus-, tervise- ja sotsiaalpoliitika ei tööta eraldi silodes. Ma arvan, et Island on siin ülimalt hea näide, kus noorteseire on väga pika strateegiaga paika pandud. 

Kui me vaatame Eesti arengut läbi aastate, siis kurb on tõdeda, et Eesti tegelikult inimarengu indeksis on langema hakanud. Eestlastena me alati võrdleme ennast naabritega. Leedu on juba mitmes pügalas meis ette läinud, eriti just majanduse näitajates, mis on inimarengu indeksis kõige suurem mootor. 

Tark haridus peab looma võimalusi üle Eesti. Kui me vaatame Eesti statistikat, siis näeme, et Harju maakonnas elab inimene keskmiselt kaks korda väiksema vaesusriskiga kui näiteks Ida-Virumaal ja ligi kümme aastat kauem tervena kui Kagu-Eestis. 

Ma arvan, et rahvusvahelistest pingeridadest on palju olulisem see, mis toimub Eestis, millised on Eesti arengulõhed. Ja on asjakohane küsida, miks siis Eestis haridus ei jõua piisavalt kiiresti meie tervisesse ja majanduse arengusse. 

Ma usun, et siit on üsna hea liikuda edasi meie põhjuste juurde. Ka juba täna siin ruumis on mainitud meie kolmandat sõnumit: me teame palju, aga nüüd on vaja julgust vastutada ja tegutseda. Kui välja tuua statistika, siis tõepoolest, viimase kümne aastaga on Eestis üksnes hariduse kohta kirjutatud vähemalt 420 000 lehekülge analüüse ja uuringuid. Kui me need lehed välja prindiksime ja virna laoksime, siis me saaksime Pika Hermanni torni. Kui me need lehed A4-paberitel maha laotaksime, tekiks 125 kilomeetrit pikk paberitee Tallinnast Pärnusse. 

Ma kindlasti ei tee maha uuringuid ega nende rohkust, vaid küsin: kui paljud uuringud on jõudnud praktikasse või tekitanud hariduses arengusuundi? See on küsimus. Meil lugemismaterjali on kaunis palju. 

Toon ühe väga ilmeka näite uuringute kohta. Inimarengu aruande sissejuhatuse lõpus on päris pikk list ära toodud, saate ise ka seda 420 lehekülge pärast kodus lugeda. Aga ilmekas näide: paljudes omavalitsustes tellitakse oma haridusvõrgu analüüs, ilma et keegi küsiks, kuidas need haridusvõrgud võiksid koos töötada. Samal ajal liiguvad lapsed ja noored üha enam üle omavalitsuste piiride. Ma räägin õpirändest. Tulemuseks on kümned eraldiseisvad analüüsid, mis ei kirjelda enam tegelikku haridusruumi. Aga ometigi me teeme neid uuringuid. 

Kindlasti on õige küsida, kas Eesti inimarengu aruanne on järjekordne raport. Jah, me võtame selle süü ka omaks, siin on lausa 404 lehekülge raportit. Aga ma siiski usun, et see aruanne on ka peegelpilt meile endale. Ta ei näita ainult seda, kui palju me oleme uurinud, vaid ka seda, kui palju kasutamata teadmisi meil on. Uuringute rohkus ei ole nõrkus, see on kasutamata potentsiaal, sest probleem ei ole selles, et me uurime liiga vähe, probleem on selles, et me ei kasuta seda piisavalt, mida me juba teame. 

Miks me siis oleme sellisesse seisu jõudnud? Täna juba arutati natukene ka seda, miks me siis lahendusi ei leia või miks me lahendusi ei paku. Tegelikult kõik need raportid pakuvad ka lahendusi väga palju, aga tihtipeale kukuvad need eri ministeeriumide vahele. Kes võiks olla õige vastutaja? Vastutaja otsimine on päris keeruline. 

Aga ma toon välja teaduskirjanduse baasil, miks uuringud tihtipeale ei jõua rakendusse. Teaduskirjandus väidab, et esiteks me oleme sattunud rakendamise lõksu: kõik uurivad, aga vähesed vastutavad elluviimise eest. Veel enam: haridusmaastikku iseloomustab see, et meil on jagatud vastutus isegi kohati seadusesse sisse kirjutatud, mis praktikas muutub sageli jagatud vastutamatuseks. 

Ja teiseks, vahest kõige olulisem põhjus, miks uuringud ei jõua praktikasse, on see, et haridus on üks valdkond, kus on vaja pikka perspektiivi. Haridus ei tohi kõikuda valimistega. OECD ja Euroopa Komisjon on korduvalt rõhutanud, et haridus vajab poliitikatsüklitest sõltumatut järjepidevust, stabiilseid kokkuleppeid, mitte iga valimisega muutuvat kurssi. 

Ma toon välja OECD hästi tabava näite. OECD on märkinud, et meditsiinis ei jõua ükski vaktsiin isegi mitte pandeemia ajal inimestini enne, kui selle mõju ja ohutus on põhjalikult tõendatud. Hariduses, OECD väidab, kümnest haridusreformist üheksa isegi ei uuri oma pikaajalist mõju. Meil on puudus mõjuanalüüsidest.

Tulles eelviimase sõnumi juurde, ütlen, et Eesti e-riigina alarakendab oma potentsiaali hariduses. Eestis on kahtlemata üks asi, mille üle me õigusega uhked oleme, meie e-riik. Me maksame makse minutiga, anname digiallkirju sekunditega, jälgime laste arengut e-koolis, näeme oma terviselugu digiloos, asutame ettevõtte või hääletame kodust lahkumata. See on Eesti luksus, mida me tihtipeale isegi ei oska enam nii hästi hinnata. Ometi on see kõik sündinud viimase 20–30 aasta jooksul. 

Jällegi on taas ebamugav öelda, et hariduses me ei kasuta e-riigi täit potentsiaali ära. Nagu näitab see  inimarengu aruanne, me tugineme hariduses kõige olulisemates küsimustes, näiteks hariduslõhe puhul, endiselt aeglastele küsitlustele ja subjektiivsetele küsitlustele, samal ajal kui vajalikud andmed on meil registrites olemas juba päris mitu kümnendit. 

Me tegeleme pigem probleemide avastamise kui varase märkamisega. Meil puudub andmetarkus. Ilmselt on andmeskandaalid meid ka päris ettevaatlikuks teinud. Jah, ettevaatlikkus on vajalik, aga oht tekib siis, kui ettevaatlikkusest saab vabandus ehk igaks juhuks keelamine. 

Ja olukorras, kus avalik sektor seisab silmitsi rahanappusega hariduses, sotsiaalhoolekandes, tervishoius, on just digiriigi andmevõimekus see, mis võimaldaks teha targemaid, mitte kallimaid otsuseid. Ja siit jõuame ühe eriti valusa järelduseni. Kohati tundub, et hariduse suurim puudujääk ei olegi alati raha, hariduse suurim puudujääk on andmekorratus. Akadeemik Jaak Aaviksoo juhitud hariduskulude ülevaate raporti järeldus oli ehmatavalt selge: Eesti kulutab haridusele 6% SKT-st. See on üks OECD kõrgeimaid näitajaid, aga me ei oska öelda, kuhu see raha tegelikult läheb, sest meil valitseb andmekorratus. 

Eesti inimarengu aruande hariduse andmetarkuse peatüki toimetaja Mihkel Solvak avab seda teemat ka täna lähemalt. Õigupoolest päris mitmed riigid on juba teinud selle andmesammu, mida meie alles ette valmistame. Soome on loomas andmepõhiseid tööriistu, mis toetavad laste ja noorte heaolu. Ma arvan, et eriti kõnekas on just Island. Island on meist kolm korda väiksem riik, ometi nad rakendavad andmeid noortele turvalise tuleviku loomiseks ja varaseks märkamiseks. 

Tulles viimase sõnumi juurde, mida on ka täna juba saalis mainitud, ütlen, et Eesti haridus vajab tervislikku lahutamistehet. Eesti haridusest on saanud ootuste keskpunkt. Lapsevanem tahab parimat õpetajat, tööandja küsib, kuhu on kadunud insenerid, meedia räägib õpetajate palgast, õpetaja mõtleb, kumb nõuab rohkem tähelepanu, kas pärisaru või tehisaru. Ja selle keskel on õpilane, kes küsib kõige lihtsama ja ebamugavama küsimuse: miks ma pean siin koolis olema?

Kõik teavad, mida kool peaks veel tegema, aga väga vähesed julgevad küsida, mida kool ei peaks enam tegema. Me oleme loonud süsteemi, mis teeb korraga kõike ja seepärast ei jaksa enam midagi hästi teha. Haridussüsteem on väsinud, haridussüsteem vajab pausi. 

Tulemuseks on see, mida näeme täna: õpilaste vähene õpirõõm, noorte kehv vaimne tervis ning õpetajate ja koolijuhtide kurnatus. OECD on korduvalt rõhutanud, et riigid oskavad haridusele uusi ülesandeid lisada, aga ei oska vanadest loobuda. Eesti haridussüsteem vajab tervisliku lahutamise tehet. Kui me tahame, et haridus oleks taas tervislik arengukeskkond, peame otsustama mitte ainult selle üle, mida juurde anda, vaid eeskätt selle üle, millest täna loobuda.

Ma toon ilmestamiseks Eesti PISA uuringust ühe huvitava tulemuse. Eesti õpilased on PISA matemaatika tulemuste poolest kõrgel tasemel, aga samal ajal oleme riikide grupis, kus on näha, et meie õpilasi iseloomustab madal kuuluvustunne. Sinna alla kuuluvad küsimused, nagu kas mul on koolis sõpru, kas ma tunnen, et ma meeldin teistele jne – sotsiaalne liim. Teisisõnu vähene õpirõõm ning ebatervislik sotsiaalne kliima. 

Ma pöördun hetkeks tagasi aastasse 2023, mil valmis eelmine inimarengu aruanne. Teemaks oli vaimne tervis. Mis siis selgus? Eesti noored on võrreldes naaberriikidega oluliselt sagemini kurvad või masendunud. Ning kurbuse ja masenduse esinemine kasvab vanusega. Depressiivsust esineb oluliselt sagedamini kehvemas majanduslikus olukorras elavatel noortel. See kandub üle eluea, sest iga teine täiskasvanuea vaimse tervise probleem on saanud alguse enne 14. eluaastat, põhikoolis põhimõtteliselt. Õpikeskkonna tuum on suhted kaasõpilaste ja õpetajatega. 

Eestis on kõige olulisem investeering psühholoogilisse julgeolekusse panustamine. Selle taga on suhete püsimine, perede püsimine, tervislik töökeskkond, laste õpirõõm, õpetajate koolis püsimine ja veel palju muid asju. 

Eesti riik, ühiskond, kultuur, pere, inimene on täpselt nii tugev, kui tugev on ta närvikava. Siin on koolidel väga suur roll. Kodu on kahtlemata oluline, ent suure osa noore elust loovad kool ja huviharidus, kus tekivad meie sõbrad. Me ei saa sekkuda tihtipeale kodudesse, aga siiski, kolm neljandikku noort ümbritsevast on meie kujundatav kool, huviharidus ja selle raames tekkivad sõbrad. Kui see keskkond on turvaline, siis tegelikult kolm neljandikku keskkonnast võiks olla turvaline, vaatamata sellele, mis kodust toimub. Eesti närvikava tugevus on kujundatav ja psühholoogiline julgeolek on tegelikult meie kõige olulisem julgeolek. 

Jõudes kokkuvõtteni: meil on täna rohkem teadmisi kui varem, meil on rohkem andmeid kui kunagi varem. Meil on e-riigi eelised, millest teised alles unistavad, aga seni, kuni meie mõtleme ja menetleme, on nemad juba tegutsemas. 

Ma loodan siiralt, et käesolev inimarengu aruanne leiab oma koha iga ministri ja Riigikogu liikme laual, sest just teie otsustajatena saate paika panna Eesti hariduse pika sammu. Minu viimased sõnad on eeskätt mõeldud haridussüsteemile. Praeguses ärevas maailmas näib, et haridus võiks olla ja eeskätt peaks olema koht, kus inimesel on aega mõtteid lõpuni mõelda. Aitäh teile!

Suur tänu teile! Teile on hulganisti küsimusi. Alustab Urmas Kruuse. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Te oma ettekandes märkisite ka alusharidust ja paljud uuringud viitavad sellele, et seal on lapsed selgelt rõõmsamad. Võib-olla on see viide sellele, et seal on olulisel kohal ka mäng ja loovus. Kui minnakse kooli, siis see õpirõõm hakkab kaduma. Aga ometi me ei ole suutnud leida sellele lahendust. Kui me paneme sinna juurde õpikoormuse, päeva pikkuse ja soovi osaleda ka huvihariduses, siis tekib küsimus, et meie lapsed on tööl rohkem, kui meie saame seda endale lubada. Ja siis me imestame, miks tegemist on vaimse tervise probleemidega.

Mis on see võti, et me suudaksime seda ühiskonnas tervikuna lahendada? Teine osa küsimusest puudutab võib-olla seda, et te viitate, et 28% peredest kasutab eraõpetajaid, ja viitate justkui kooli puudujäägile. Aga kas selle uuringu sees on ka struktuurne analüüs, kas seal on õpilased, kes tahavad osaleda olümpiaadidel, tahavad saavutada midagi enamat? Ja kui me vaatame kooli tervikuna, siis võib jääda mulje, et kõik õpilased on võrdsed, aga see omandamine on erineval tasemel. Mis seal veel sees on?

Ma alustan sellest viimasest küsimusest. Tõepoolest, sa võid kasutada eraõpetajaid väga erinevatel põhjustel. Ka kirjandus toob hästi välja selle, et sa oled juba niigi hea, aga sa tahad saada paremaks. See on üks põhjus. Ja teine on tõepoolest siis, kui sul on õpilüngad. Õpilüngad võivad omakorda tekitada sellest, et sul võib olla keskmisest madalam võimekus, aga koolis on ka siiski puudujäägid. See pilt kindlasti ei ole ühtlane. Ja ma kindlasti rõhutaksin ka seda, et eraõpetajate uuringust tuli välja Eesti-Vene diferents väga tugevalt, mis on, ma arvan, hästi oluline täna. Eesti pered kasutavad kaks korda vähem eraõpetajat kui vene pered. Tegelikult vene peredel kulub väga palju raha täna eraõpetajatele, see tuli ka sealt välja. 

Ma korra küsin meeldetuletuseks seda esimest küsimust. (Urmas Kruuse vastab kohalt: "Kuhu kaob õpirõõm?") Kuhu kaob õpirõõm? No me oleme kõik rõõmsad lasteaias. Tegelikult tihtipeale õpirõõmu puhul tuuakse selliseks lakmusvabariks 7., 8., 9. klass, kus tekivad raskemad eriained: keemia, füüsika jne. Sul läheb see õpe intensiivsemaks. Aga mõtleme ka natuke sellele ajale. See on ju hea teismeea tipphetk. Sul korraga läheb õppimine raskemaks ja sa oled ka tippteismeline veel samal ajal. Kui need kaks kokku panna, siis see ongi hästi keeruline maailm. Aga kui me täna vaatame, mida me saaksime teha, siis Eestis on väga palju koole, kus on selle peale mõeldud, et see õpirõõm püsiks läbi kooliaja. Me peaksime õppima parimatelt koolidelt. Ma usun, et ka selle kohta on meil andmed väga head olemas. Haridusministeerium teeb rahuloleku küsitlusi näiteks. Me peaksime neid parimaid praktikaid jagama. Kus on need koolid, kus õpirõõm ei ole kadunud näiteks teismeeas? Võtame eeskujuks, mis seal tehakse, mis on need võluvitsad seal.

Kolleegid on ikka leidlikud, mitte kaks küsimust, vaid teine osa küsimusest. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Mul on küsimus. Me oleme viimased aastakümned rääkinud järjest rohkem sellest, et õpe peab olema elukestev. Rohkem kui 20 aastat tagasi, kui riigieksamid tehti, siis ilmselgelt üldhariduse põhiraskus läks sellele, et üldharidussüsteem hakkas ennast orienteerima sellele, et tuleb teha võimalikult head tulemused riigieksamitel. Täna, kui me oleme pikendanud õppimise kohustust, on mingil põhjusel see raskuskese jõudnud põhikooli. Me ütleme, et terve elu tuleb õppida, aga kõik otsused ja asjad tuleb teha võimalikult noores eas. Kas on mingi teaduslik põhjus või argument, mis seda toetaks? Ja teine teema, millele te olete viidanud palju, on seesama, et meil inimene kaob kooli ära, me õpetame aineid. Millised on need teod või see tegu, et me nii-öelda ainete keskelt õpilased ja lapsed üles leiaksime ja tõstaksime selle üldhariduse keskmesse?

Miks see raskuskese on põhikoolis? Haridussüsteem on kaunis lineaarselt üles ehitatud. Sa ei saa otse lasteaiast minna näiteks kutsekooli või ülikooli, sul on neid esimesi etappe seal vahepeal ikkagi vaja. Miks see põhikooliaste on niivõrd määrav? Ma toon hästi karmid faktid. Ma arvan, et te olete meediast lugenud, et viimastel aastatel kukub meil iga neljas õpilane matemaatikaeksamil läbi ja see on üle 3000 õpilase. Võtame 3000 õpilast, kui nende haridustee pärast põhikooli jääkski katkendlikuks, siis meil on tegelikult 3000 inimest tööturul väga madala haridusega. See on Eesti mõttes väga suur kadu. Kahjuks kipub olema nii, et kui põhikooli kolmes viimases klassis ei ole sul tugev baas, siis neid lünki hiljem taandada on ülimalt raske. Ükskõik, kas see on kutsehariduses või üldkeskhariduses, aga need viimased aastad kipuvad olema ikkagi määravad. 

Kus see inimene seal kaob? Jällegi, ma viitan oma viimasele vastusele. Ma olen täiesti kindel, et ega see inimene ei kao igas koolis meil ära. Me peame ikkagi mõtlema, et meil on täna väga erinev koolisüsteem, meil on väga erinevad koolid. Ma olen ise käinud intervjuusid tegemas eri koolides, ma näen väga erinevaid lapsi, väga erinevaid õpetajaid, väga erinevat kliimat, suhtekliimat. Jällegi, sama soovitus, et me võiksime õppida ikkagi nendelt parimatelt koolidelt, kus ei ole õpilised ennast katki õppinud, tulemused on head ja inimene on alles.

Pipi-Liis Siemann, palun!

Aitäh! Suur-suur tänu selle väga huvitava ettekande eest! Ja loomulikult, suur töö on siin taga. Ma siitsamast teie mõttest läheksingi kohe edasi. Nii nagu me teame, tõesti, rahulolu-uuringuid tehakse ja see annab meile ka ju selle ülevaate nendest nii-öelda õpilaste ja ka lapsevanemate hinnangutest, õpetajatest samuti. Küll aga ma mõtlen, et kui meil on ühtluskool, ühised kriteeriumid väljunditele ja õpetamisele, kas me siis ei peaks ka sellesama valdkonna selle õpirõõmu ja õpilase vaimse heaolu puhul natuke ühtlasemalt ka neid kriteeriume kehtestama. Ehk et praegu on meil kõik koolid väga autonoomsed, võib-olla keskenduvad headele õpitulemustele ja jätavad näiteks rahuloluküsitluste tulemused pigem võib-olla vähesema tähelepanuga. Äkki õpilase, tema vaimse tervise ja kõige, tuleviku heaolu nimel peaksime seadma ka siin mingisugused väljundid ja kriteeriumid ja tõepoolest neid  tähtsustama.

Ma olen siin kahe käega nõus. Ma väga soovitan vaadata, mis toimub praegu Islandil ja Soomes. Nad teevad näidikulaudu just noorte monitoorimiseks ja mitte korra aastas, vaid jooksvalt. Nad saavad sekkuda kohe siis, kui olukord on halb. Sa näed selle pingetelje läbi aasta vältel ära laste puhul. Ma tõepoolest täna soovitan sõita meil üle lahe või siis natuke kaugemale ja vaadata, mida nad teevad, väites seda, et meie andmed on palju paremad kui nendel. Meil on potentsiaal teha palju paremaid asju tegelikult täna. Lihtsalt oleks vaja need sammud ja julgus ette võtta.

Irja Lutsar, palun!

Aitäh, juhataja! Aitäh väga hea ettekande eest ja aitäh rahvusringhäälingus esinemiste eest, mis on väga populaarseks osutunud! Aga minu küsimus puudutab aktiivsus- ja tähelepanuhäiret. Kui ma vaatan Tervise Arengu Instituudi andmeid, siis seal on väga selgelt näha, et nende niisugune plahvatuslik tõus algas aastal 2021 ja eriti haaratud on vanuseaastad 15–24. Mujal niisugust tõusu silma ei hakka. Kas teie arutasite või tuli välja, mis siin koolis viimase viie aasta jooksul on juhtunud või meie hariduses on juhtunud, et aktiivsus- ja tähelepanuhäire on nii tugevalt tõusnud? Võtan teie eileõhtusest esinemisest kinni: kui efektiivsed ikkagi on need 40 noorega gümnaasiumiklassid? Ma käisin just eile Põlva Gümnaasiumis, seal oli ka 40 õpilast auditooriumis. Ma väga hästi seal hakkama ei saanud.

Jaa, tõepoolest, Tallinna ja Tartu probleem on see, et kui sul on 38–40 õpilast klassiruumis, siis õpetajal on ülimalt raske märgata iga õpilase individuaalseid vajadusi, kuigi justkui talle on selline kohustus täna pandud. Aga ma kindlasti ei taha siin väljuda oma ekspertiisist, ma ei ole tervishoiu- või meditsiinivaldkonna ekspert. Aga teadusuuringute najal, mida on seostatud? Me elame ühiskonnas, kus aju on pidevalt üle stimuleeritud. Ma isegi ei omistaks neid põhjuseid koolisüsteemi peale, vaid pigem selle peale, et uuringud toovad välja, et see isegi mitte ei ole aastal 2021, vaid 2012 ja varemgi, ja põhjuseks on sotsiaalmeedia. Sotsiaalmeedia üle stimuleerib inimese aju ja väga raske on seda keskkonnavahetust lapsel teha sinna vaiksemasse kooliruumi, kui ta on üle stimuleeritud muul ajal. See on üks põhjus, mida teadusuuringud päris tugevalt välja toovad. Ja toovad välja ka selle, et kuna see on siiski väga väike ajavahemik, veel 10–20 aastat, siis me alles näeme neid mõjusid, alles mõõdame neid mõjusid. Aga jah, esimene põhjus saab olla tegelikult see ülestimuleeritud aju sotsiaalmeedia ja inforuumi ülekülluse najal. Meie aju ei ole mõeldud selleks, et olla kogu aeg töös, aga infokülluse tõttu tal ei ole valikuid, kui ta ise ei tõmba seda juhet seinast välja.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja, ka mina tänan nende heade intervjuude ja selle aruande eest. Tõesti, kõigele võib alla kirjutada, ja ma arvan, et seda oli meil väga vaja. Kui ennem siin tuli, vist Pipi-Liis Siemann küsis korra, mis puudutab viitamistesse, siis ma kiidan ka selle eest, et teie artikleid on alati hea lugeda, kuna see on niivõrd tihedalt viiteid erinevatele uuringutele täis, mis näitabki, et meil, poliitika kujundajatel, võiks ka olla oma sõnade taga võib-olla rohkem viiteid, millele me tugineme, kui me midagi ütleme.

Aga küsimus on selline. Te kindlasti olete selle teemaga juba väga pikalt tegelenud ja erinevaid hariduse temaatikaid analüüsinud. Kas oli ka midagi sellist, mis teie jaoks oli üllatav – kuigi neid uuringuid on olnud 420 000 lehekülge –, aga midagi sellist, mis konkreetselt nüüd selle aruande peatoimetamise käigus teile tuli välja ja mille kohta saate öelda, et seda ma tõesti enne sellises ulatuses ei oleks uskunud?

Jaa, kindlasti, kes eilset saadet vaatas, "Esimest stuudiot", siis ma natuke kordan ennast, aga minu jaoks kõige parem fakt, ja ma arvan, et kõige positiivsem fakt, mis tuli välja, on see, et õpetajad ja õppejõud elavad kõige kauem ametite esindajatest. Mulle meeldib see fakt, mis näitab, et selles valdkonnas on midagi väga väärtuslikku, mis hoiab su aju kaua töös. Ja see töö on ka ikkagi pigem on autonoomne, sa saad oma tööd päris palju seal klassiruumis suunata. Kui ma toon konkreetse fakti välja, siis mehed elavad seal üle 80 ja naised isegi 90 ja enam. Ehk siit on ka üleskutse kindlasti, et tulge haridusse, see pikendab teie eluiga. Mina kavatsen seal kindlasti väga kaua püsida. See oli minu jaoks hästi positiivne fakt ja ma loodan, et see fakt jõuab igasse õpetajate tuppa täna.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh! Lugupeetud Eneli Kindsiko! Minu küsimus puudutab sellist asja. Te tõite siin näite, kui palju tegelikult haridusvaldkonda on uuritud, kui palju tuleb igasugust infot ja kokkuvõtteid, ning ütlete ka seda, et kõik uurivad, aga vähesed vastutavad elluviimise eest. Kui te paneksite praegu kõrvale oma teadlase rolli, kui oleks üks valdkond, mida te tahaksite kõige kiiremini ellu rakendada, siis mis see oleks?

Üks valdkond, kus ma olen tõepoolest viimastel aastatel ka Arenguseire Keskuses töötades väga palju andmepõhiselt töötanud, on koolivõrk. Ma tahaksin, et Eestis ei peaks otsustama, kas maakoolid on kinni või lahti. Meil on vaja nutikaid valikuid. Me tihtipeale mõtleme, kas see kool nüüd on kinni või lahti, aga seal on palju rohkem neid halle toone vahel. Me jällegi saaksime väga palju laenata piirkondadest, mis on palju hõredamad ja looduskeskkond on palju karmim, kus on loodud lahendusi maakoolide päästmiseks. See tähendab seda, et me peame tunniplaane ümber organiseerima. Mitut kooli juhib üks koolidirektor, mis juba Eestis levib. Aga millegipärast on täna nii, et me teeme selle otsuse siis, kui on juba liiga hilja, viimasel hetkel. Tegelikult peaks neid otsuseid tegema siis, kui asi ei ole veel nii halvaks läinud. Sest kui me inimarengu aruandes ka vaatame seda demograafilist projektsiooni, siis me peame täna tegema väga paljude maakoolide päästmiseks juba otsuseid, neid nutikaid lahendusi. Ma kindlasti rõhutan seda, et maakool ei saa olla juhtimise mõttes linna kooli koopia, ta vajab täiesti teistsugust juhtimisstiili, ülesehitust, tunniplaani, lähenemist. Need on otsused, mida saaks täna teha kohe ära, omavalitsuse tasandil tegelikult, kõike ei pea riigi tasandil täna enam reguleerima.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Kindlasti väga tunnustan selle põhjaliku töö eest ja ka selle eest, et te kõneisikuna väga rõhutate neid asju, mis sellest uuringust välja tulevad. Kogu avalikkus ja ma loodan, et ka see otsustajate ringkond, kes on siin või valitsuses, sellele tähelepanu pöörab. Ma tunnustan seda, et tegelikult me võime rääkida siin hariduskorraldusest, koolikorraldusest, koolivõrgust, aga juurpõhjus, mis te olete välja toonud, on tegelikult ju majanduslik ebavõrdsus, sissetulekute ebavõrdsus, mis kahjuks ka Eestis suureneb. Ja kui sinna kõrvale hariduse kättesaadavus, huvihariduse kättesaadavus nii majanduslikel põhjustel kui ka korralduslikel põhjustel halveneb, siis see taastoodab ebavõrdsust ja taastoodab tegelikult seda, et väga paljud meie ühiskonnaliikmed ei naudi heaolu. Ma tean, et te ei taha poliitikameetmete suhtes sõna võtta, aga siiski mina arvan siin, et maksupoliitika, majanduspoliitika ja tööturupoliitika on need juurpõhjused, millega saab aidata seda ebavõrdsust väheneda nii tervises, hariduses kui ka huvihariduses.

Jaa, ma kindlasti ei ole maksuekspert. Aga ma rõhutaksin siin sama väidet, mis ma enne tõin, et igasuguse maksumuudatuse eel peab olema mõjuanalüüs, kus on mitte ainult see positiivne stsenaarium, vaid ka need negatiivsed stsenaariumid avalikult välja toodud. Ma arvan, et hea poliitika etikett on teha mõjuanalüüs enne, kui otsus tehakse. Nagu ka enne Liina Kersna tõi välja, me teeme tihtipeale otsuse enne ja siis hakkame uuringut tegema. See peaks natuke vastupidi käima.

Jaak Valge, palun!

Suur tänu, hea eesistuja! Hea ettekandja! Tegelikult peaks see aruanne meie hariduspoliitikud ja haridusametnikud sellisest mugavast letargiast üles äratama. Muu hulgas saime teada, et Eestis annab iga lisanduv haridusaasta keskmiselt 6% palgalisa, mujal maailmas jäävad sellised hinnangud 8–10% vahele. Aga peale selle on ju selge, et pikemalt õpivad keskmiselt suurema kognitiivse võimekusega noored ja ka kõrgkoolidesse lähevad suurema kognitiivse võimekusega noored. Seetõttu ma küsin niimoodi: kas Eestis on tehtud uuringuid, kus võrreldakse eri haridustasemega inimesi, kellel on sama kognitiivne võimekus? Mujal on selliseid uuringuid tehtud. Ja kui selliseid analüüse ei ole tehtud Eestis, siis mis võiks teie hinnang olla, kui palju sellest hariduse toorest palgalisast pärast võimekuse arvessevõtmist alles võib jääda?

Võimekuse uuringute kohta Eestis mul ei ole teavet, kui palju neid on ja kas neid on. Kindlasti haridusteadlased teavad paremini. Aga ma tooksin välja siiski ühe vastuargumendi ka teadusuuringutest. Kuidas raha ja haridus on omavahel seotud? Need ei ole omavahel seotud niimoodi, et kognitiivselt võimekas inimene ongi lõpuks rikkam inimene. Tegelikult, kui rikkas peres on kognitiivselt vähem võimekas laps, siis see raha omandab sellise kompenseeriva efekti. Ma saan seda tagasihoidlikute võimetega last treenida, eeltreenida eelkoolis, kooli ajal on tal lisaks eraõpetaja. Ta võib väga ilusti jõuda ülikooli tegelikult, aga tal ei ole loomupärast andekust all. 

Neid uuringuid on väga palju tehtud. Näiteks USA-s oli väga silmipimestav uuring laste andekuse uuring, kus toodi välja, et rikka perekonna lapse tõenäosus saada andekate programmi on kuus korda suurem kui vaesest perekonnast. Mindi pani imestama just see, et kes on see filter: filter oli õpetajad. Õpetajad ise selekteerisid välja, milliseid lapsi nad suunavad sinna andekate programmi, mis näitab ka, et tegelikult koolilgi on see filtriefekt. 

Aga jah, kognitiivse võimekuse uuringuid tõepoolest Eestis tasuks teha. Siis on ilusti näha, kui palju see sotsiaalne taust ja kognitiivne võimekus suudavad üksteist ära ...

Signe Kivi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja, ka mina tänan põhjaliku, õpetliku ja hästi struktureeritud aruande eest. Ja mulle väga meeldib see tsitaat, et Eesti haridussüsteem vajab tublidusest pausi ja õiget haridussammu. Aruandes on rõhutatud huvihariduse olulisust ja ka seda, et selle kättesaadavus on ebaühtlane. Siit minu küsimus, võib-olla väga lihtne küsimus: kuidas teile tundub, kas meie laste õpikoormus ja eriti just koduste ülesannete rohkus on ikka tasakaalus? Lapsel peab olema aega ka huvideks ja lapsel peab olema aega ka puhkuseks. Ehk saaks vähemaga, aga tulemuslikumalt. Palun teie arvamust!

Ma kindlasti soovitan lugeda inimarengu aruandes artiklit 7 punkt 1, kus on õiguskantsler koos kolleegiga toonud väga hästi välja, et tõepoolest, see ülekoormus kodutöödega on miski, mis vajab tähelepanu. Kui ma toon välja ühe teadusuuringu, siis juba kaks tundi kodutöid enne magamaminekut häirib laste und. Ehk siis tegelikult see on ka füüsiliselt ja psühholoogiliselt lapsele kahjulik. 

Ja teine huvitav fakt. Me täna väga usinasti keelame lastel teatud vanusest liiga kaua tööl olla, teenida raha, aga me ei keela kodutöid teha. Lapse suurim, alaealise kõige olulisem töökoht on kool tegelikult. Ja kui me taunime täna mõnes mõttes nagu kahepalgeliselt seda, et õpetajad kodutöid õhtuti parandavad oma väljaspool tööaega, siis me aktsepteerime väga hästi seda, et lapsed teevad kodutöid ka väljaspool kooliaega. Me peaksime looma kõik samad tingimused, et seisame ka laste õiguste eest mitte teha tööd pärast koolitööd, eks, koolitööaega, koolitundide ajal. 

Ma olen väga nõus, et kodutööde maht on väga paljudes koolides suur ja siin on jällegi kooli printsiibid. Ma tean ka Eestis väga mitmeid koole, kes ei anna kodutöid näiteks ja tänu sellele hoiavad lapsi tervemana. Jällegi, ma tunnistan, et täna Eestis on koolid väga erinevas arenguetapis. Seda, et meil on ühtlaselt hea koolikeskkond kõikjal, see ei kehti enam. Me peaksime õppima, et kes on nagu ettepoole hakanud minema selles vaimse tervise osas, kodutööde vähendamise osas ja selle hea kliima loomises. Õpime nende käest, kuidas seda head haridusruumi luua!

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Siin on öeldud palju komplimente selle aruande kohta, aga ma tooksin esile ka ühe kriitilise momendi vähemalt. Minule tundub, et teie oleksite selle aruande kokkupanemise koordinaatorina pidanud seisma ennekõike selle eest, et algatuseks saaksid põhimõisted määratletud. Ma vähemalt ise mõtlen nii, et kui mina oleksin selles koordineerivas rollis, siis ma tunneksin, et minu ülesanne on seista selle eest, et kõik, mis edaspidi järgneb, toetub ühtsele arusaamale sellest, mida me põhimõistete all silmas peame. Ma ei leia aruandest sellist kohta, kus oleks määratletud näiteks sellised mõisted nagu haridus, haridussüsteem, haritus, tarkus, inimene, inimlikkus. Räägitakse sellest, et tuleb uuesti avastada inimeseks olemise kunst jne, aga vastust küsimusele, mida tähendab olla inimene, siin justkui nagu ei ole. Esiteks, ma küsingi selle tõttu teie käest, miks on jäetud põhimõisted määratlemata. Teiseks, kuidas te ise neid põhimõisteid määratleksite, rääkides näiteks haridusest, haritusest, tarkusest ja inimeseks olemisest?

Terminid ei ole meil tõesti välja toodud, sest siin on raske panna piiri, kus me lõpetame termini defineerimise. See ei ole ka olnud inimarengu arengu eesmärk, vaid eesmärk on tõstatada küsimusi, olulisi küsimusi. Aga ma toon täpsemalt välja, et tegelikult haridus on avatud meil definitsiooni poolest ka läbi seaduse, just sissejuhatuses, et mis on hariduse eesmärk ja mis on selle olemus. Ma olen defineerinud seda väga mitmes kohas, mis on haridus, inimarengu aruande raames. Kõik need muud terminid, mis on tarkus, mis on haritus ja haridus, on tihtipeale kaunis subjektiivsed, sõltuvalt sellest, kes neid defineerib: kas see on haridusteadlane, on see kriminoloog, on see Eesti Keele Instituut. Ma arvan, et siin on väga raske panna ühtset terminit ja sellepärast ma olen sellest ka ise taandunud. Kui see nüüd vastab teie küsimusele, siis hariduse definitsioon – ma usun, et selle kohta on kindlasti sissejuhatuses juba olemas, kuidas me defineerime haridust. Seal on defineeritud selle järgi, mis on hariduse eesmärk. Haridus on seoste loomise kunst meie jaoks. Aga ma teadlikult ei ole defineerinud termineid, tõepoolest, seda me tunnistame.

Margit Sutrop, palun! 

Aitäh, eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma jätkan ka natuke kriitilise mõtisklusega. Mõtisklusega niimoodi, et mulle tundub, et see aruanne on väga eesrindlik selles mõttes, et koondab kokku palju neid eelkõige just kvalitatiivseid uuringuid, mida on tehtud. Aga see tõstatab väga palju selliseid filosoofilisi küsimusi, olgu selleks inimeseks olemine või mida tähendab koolirõõm – niisugused asjad. Nendele küsimustele tegelikult vastuste leidmisega tegeldud ka n-ö mõtestavates teaduslikes ja teadmispõhistes käsitlustes, sealhulgas programmidega. Ma ei leia siit ühtegi sõna. Näiteks haridusfoorumi väärtusprogramm, mis on 17 aastat otsinud vastust küsimusele, kirjutanud 17 raamatut, erinevaid artikleid. Eestis on need tegelikult olemas ja ma ütleksin, et mõnes mõttes on see võib-olla solvav, kui öeldakse, et me ei ole otsinud lahendusi. Me otsime lahendusi, näiteks Eesti esimese tõenduspõhise programmiga "Vaikuseminutid", "Väärtusprogramm", olgu "Kiusamisvaba kool". 

Aitäh! 

Need asjad on ju olemas. Kas ei oleks olnud mõistlik neile viidata, nendega tegelda? 

Aitäh! 

Ja küsimus konkreetselt – vabandust, ma küsin küsimuse ka ära – on see, kuidas nüüd need kokku viia. Sest teie tõstatate küsimusi, aga on juba proovitud vastus leida.

Margit, alustame järgmine kord küsimusest, siis me mahume ajaraamidesse.

Väga paljud teemad, mis oleksid pidanud siin aruandes olema, on seotud vaimse tervisega. Me pidime tõmbama piiri selle pärast, et eelmine inimarengu aruanne keskendus väga tugevalt vaimsele tervisele. Täpselt, "Kiusamisvaba kool", kiusuennetus, "Vaikuseminutid" seonduvad just vaimse tervise teemaga. Ja eelmises inimarengu andmed on väga tugevalt ka see noorte aspekt, õpilaste heaolu ja õpilaste vaimne tervis juba olemas. Selles mõttes seal on piir. 

Miks ei ole siin kõiki uuringuid välja toodud? Te nägite 420 000 lehekülge, see lihtsalt ei ole reaalselt võimalik. Lisaks ma tunnistan ka seda, et iga aruanne on kindlasti peatoimetaja nägu. Võtan ka selle süü omaks. Kui oleks teinud selle keegi teine, siis oleks see teistsugune olnud. 

Ma arvan, et hariduse suurim tundemärk on see, et haridust iseloomustab väga palju huvigruppe. Igal huvigrupil on enda vaade, enda nägemus, mida ta tahab siin näha. See aruanne on konkreetselt minu enda visiooni järgi kokku pandud, on üle saja inimese ja väga erinevaid vaateid. Ma arvan, et kõigile ei saagi meeldida. Ausalt öeldes minu eesmärk ei olegi meeldida kõikidele osapooltele, ütlen hästi ausalt.

Suur tänu! Ja just selle koha peal me peamegi lõpetama praegu, kuna küsimustele vastamiseks on aega täis saanud, 25 minutit. Suur tänu teile! Tänan siiralt teid muu hulgas ka selle eest, et teie vastused küsimustele olid väga konkreetsed ja võimalikult lühikesed, mis võimaldas suuremal arvul Riigikogu liikmetel oma küsimused ära esitada. 

Nii, aga nüüd, head kolleegid, oleme jõudnud kolmanda ettekandeni. Mul on suur au paluda Riigikogu kõnetooli ettekandeks Tartu Ülikooli poliitikauuringute instituudi tehnoloogiauuringute kaasprofessori Mihkel Solvaku.

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Külalised! Suur au on siin teie ees seista. Aitäh, et võin sellest aruandest rääkida. Mina toimetasin seal ühte peatükki, aga ma ütleksin, et selle peatüki laiem mõte kajastub nendes teistes peatükkides ka väga põhjalikult. Nimelt, kuidas andmeid natukene paremini, süstemaatilisemalt kasutada. 

Näitan teile siin neid numbreid, mida natukene on juba mainitud Enele Kindsiko poolt tema ettekandes ja ka meediaesinemistes. Siin on kolm numbrit: 13%, 26% ja 50%. 

Esimene number on PISA testist ehk matemaatika tulemuste ja lapse perekondliku sotsiaal-majandusliku tausta vaheline seos ehk kui suure ulatuse sellest tulemusest selgitab ära see taust. PISA on väga hea uuring, meil on põhjusega selle üle uhke olla. Tulemused Eestil on seal väga head ja ta teeb hariduse kvaliteeti võrdlevat mõõtmist väga hästi. Aga mõnda asja see PISA uuring tingimata ka väga hästi ei tee. Seda on ka uuritud eraldi ja publitseeritud sel teemal. Näiteks selle lapse perekonna sotsiaal-majanduslikku tausta ta väga hästi ei mõõda ehk seal on teatud indikaatoritega probleem. Seda küsitakse vara nagu klasside kaupa ja laps tihtilugu ei oska sellele võib-olla hästi vastata. Aga need ei ole ka väga head ekvivalendid üle erinevate kontekstide. Näiteks Eestis küsitakse, kas lapsel on mängukonsool ja õppimiseks oma laud, ja soome ekvivalents selles on, kas on koduvalvesüsteem ja autogaraaž. Kas need on ekvivalendid, mis mõõdavad selle pere majanduslikku heaolu? Ma nii väga kindel ei ole. Nii et mõned mõõdikud tekitavad seal küsimusi ja tekitavad tegelikult ka kohati probleemi selle sisu suuruse märkamise juures. 

See teine number seal on 26%. See on kaks korda suurem, on ju. Ja see on meie enda registritest. See on siis matemaatikaeksami tulemused, keskmised tulemused koolides ja nende lastevanemate keskmine sissetulek, nende kahe näitaja seos, kui suures ulatuses seletab lastevanemate sissetulek matemaatika koolieksami tulemust. Kaks korda suurem number! Jah, ta on teistmoodi arvutatud kui selle PISA testi tulemusena, aga ma julgen pakkuda, et kui meie enda registrid, mis on väga hea kvaliteediga ja otseselt eksami tulemused, näitavad seda, siis kui me läheksime päris lapse kooli, klassi tasemele, me näeksime seal samasugust seost. Seda on juba siin mainitud. 

Kolmas number on 50. See on Tallinna number. Seesama näitaja, mis on 26 Eesti riigi kohta, on Tallinnas 50%. Ehk lapse põhikooli matemaatikaeksami tulemusest, selle varieeruvusest 50% seletab ära kas ema palk või isa palk näiteks, olenevalt sellest see number natukene kõigub. 

Ma kujutan ette, et teiepoolne poliitikakujundus oleks väga erinev, kui probleemi suurus on 13, 26 või 50. Need on kõik kahekordsete erinevustega omavahel. Ehk see lähenemine sõltub sihtmärgi suurusest. Ja selleks, et üldse aru saada, kui suur see probleem on, peaksime neid andmeid natukene põhjalikumalt ristkasutama ja ära kasutama, sest siis me oskame natukene selgemat poliitilist lahendust pakkuda. Nii et see on siin esimene moraal, et meie enda andmed, meie enda registrid, väga hea, kõrge kvaliteediga, me saame oluliselt täpsema pildi probleemi ulatusest ja see hakkab natuke ka ette kirjutama, kui tõsiselt me seda võtame.

Teine küsimus, mis seal tekib, on see, et kus on näiteks 2024. aasta pilt või 2025. aasta pilt, kuigi selle saamine võib-olla oleks ajaliselt natukene liiga kiire olnud. Need andmed seal selles konkreetses alapeatükis, mis vaatab seost, lõppevad 2021. ja 2022. aastaga. Neid andmeid enam ei saanud. Seda aegrida sooviti pikendada, aga selgus, et vahepeal on andmekaitsereeglid karmimaks keeratud ja enam ei saanud. Me räägime siin aritmeetiliste keskmiste arvutamisest koolide kaupa. 

See analüüs, mis tehti, kust need numbrid, näiteks see 26 ja 50 välja tulid, ma natukene utreerin, liialdan siin, aga need on Statistikaameti poolt kokku pandud registrid. Statistikaameti analüütikutel kulus selle peale kuskil 6 töötundi ja selle eest maksti 360 eurot. Edasi me sihukest andmestikku hetkel pikendada ei saa, sest ei ole võimalik, reeglid on natuke liiga karmid selle jaoks. Mis me siis nüüd teeme? Kas me sellesama asja teadasaamiseks peaksime tellima näiteks 30 000-eurose uuringu, pool aastat sellele otsa vaatama, või aasta aega otsa vaatama ja maksma 130 000 eurot – me räägime siin 80–300 korda suurema summa eest –, et sama asja teada saada, versus 360 eurot 6 töötundi? Meil ei ole vaja siin üldse rakendada mingeid keerulisi privaatsust kaitsvaid või säilitavaid tehnoloogiaid, sest aritmeetiline keskmine teatud tingimustel tagab selle niikuinii. Jah, sealt on mingitel erijuhtudel võimalik isikuid hakata identifitseerima või isikute näiteks neid väärtusi, mille pealt arvutatakse, aga see on ainult teatud piirtingimuste juures, mille mitterikkumist me garanteerida saame. 

Ma ütleksin, et soov näiteks andmete kaitset maksimeerida tegelikult kahjuks minimeerib nende teisese kasutamise võimalusi ja see on niisugune valevastendus, milles me elame. See teoreetiline privaatsusriive alati esineb, aga meil on tegelikult vahendeid tagamaks, et seda tegelikult praktiliselt ei juhtuks. Nii et selleks, et üldse pildist aru saada, kui suur probleem on, võiksime arvestada, mis eesmärgil me need andmed kokku paneme. Andmekaitse maksimeerimine olukorras, kus me tahame tegelikult parandada koolisüsteemi kvaliteeti ja seda, mida need lapsed sealt saavad, ma arvan, kaalub selle tegelikult tugevalt üle ehk teoreetilise riive, aga praktiline kasu. 

Need ülal näidatud numbrid või enne näidatud numbrid – üks on registrist ja teine on uuringust. On sihuke truism, et registrid katavad väga palju, nad populatsiooni tasemel katavad ära, aga nad on väga infovaesed ehk üksikud infokillud seal sees, mis on küll kogu populatsiooni kohta olemas, üksikuna ütlevad meile suhteliselt vähe. Ja vastupidi, uuringud tegelikult on väga inforikkad, aga katavad vähe, sest me teeme valimi ja küsime selle spetsiifilise nähtuse kohta väga palju küsimusi, korjame väga spetsiifilist andmestikku. Seal on sihuke dilemma. 

Ma ütleksin, et tegelikult see Eestis ei kehti või vähemalt enam ei kehti kahel põhjusel. Esiteks on meil väga head registrid. Sellessamas peatükis, mida ma toimetasin, on Statistikaameti poolt toodud rida näiteid, kuidas on võimalik registrid risti panna ja kuidas näiteks sellest olukorrast, et registrid ise võib-olla, iga üksikregister üksikuna vaadatuna on natuke infovaene, on võimalik nii üle saada, et me lihtsalt paneme neid risti piisavalt palju. Näiteks viimases rahvaloenduses elukoha leidmine käis läbi 20 erineva registri üksteise risti panemise ja selle tulemusena on tegelikult suhteliselt täpne info versus see, et me peaks minema näiteks 60 000 inimese juurde koju ja küsima selle järgi nende käest. Ehk jällegi, registrite kvaliteet ja mitmekesisus, neid üksteise peale risti pannes annab tegelikult juba sellise tulemuse, mis on väga lähedal sellele, mis oleks väga spetsiifiline, väga kallis uuring. Nii et tegelikult selle vastuolu valguses me võiksime kaaluda rohkem seda, et mitte veel rohkem uuringuid teha, vaid rohkem registreid kokku panna ja omakorda liidestada registreid ka uuringutega ehk seda laia populatsiooni katvat andmestikku panna kokku kitsa, spetsiifilise nähtuse kohta rohkem andmeid korjava uuringuga. Ehk siis teha tegelikult natukene vähem ja kasutada seda, mis meil on. 

Avaliku teabe seadus ütleb, et avalike ülesannete täitmiseks registrisse andmeid korjav asutus peab lähtuma ühekordse küsimise printsiibist selle loogikaga, et kui need andmed on näiteks kodaniku käest või juriidilise isiku käest ühe korra küsitud, siis sellisel kujul ei peaks neid uuesti küsima ja teised peaksid neid ristkasutama. Uuringute puhul me tegelikult seda ei tee. Eneli Kindsiko tõi siin neid numbreid teile, et väga palju nominaalses hulgas uuringuid on tehtud, väga tihti on seal hästi palju korduvaid küsimusi ka. Jah, nad on olulised, et nad on ka näiteks üle aja, et me saame mingisuguse pildi, mis ajas muutunud on, aeg-ajalt ongi vaja neid korduval kujul teha. Aga ma ütleksin, et me võiksime mõelda natuke rohkem ka selles suunas, et kõik, mis on võimalik sellisel spetsiifilisel kujul registritest kätte saada, me ei peaks eraldi uuringutega tellima. Vähemalt mitte niisuguses mahus, nagu me praegu teeme, sest see ei ole mõistlik ressursikasutus. 

Tegelikult ma olen siin teie ees ikkagi ka Tartu Ülikooli teadustöötajana ja ma ütleksin, et need, kes neid uuringuid läbi viivad, samamoodi haridusteadlased, selle väiksema mahu üle õnnetud ei oleks, sest tegelikult ka nemad tahavad registri pealt neid uuringuid teha, sest see on oluliselt odavam ja kiirem viis. Jah, olenevalt küsimusest on see nagu hea või halb mõte, aga teatud küsimuste puhul on see tegelikult kõige mõistlikum viis üldse probleemile laheneda. Nii et kasutaks neid natuke rohkem ja lähtuks võib-olla sellest printsiibist, et kui on võimalik mujalt andmeid leida, siis küsime need sealt, sest seal on nad enam-vähem kõige kohta olemas. 

Mida siis selle andmekoguga teha on, mida on registritesse korjatud ja ka nende kõikide uuringutega kokku korjatud üle aastate? Mulle väga meeldib Milton Friedmani tsitaat väikese täpsustusega: ärgem hinnakem poliitikaid nende üllaste eesmärkide, vaid nende tulemuste alusel. Ehk poliitika, mille eesmärgid on üllad, aga tulemused on halvad, tegelikult lõppkokkuvõttes on ikkagi halb poliitika. Kullastandard igasuguse poliitika elluviimisel on põhimõtteliselt see, mis töötab. Inglise keeles öeldakse: what works. 

Me teeme mõjuhinnanguid. Ka siin te seaduseelnõusid arutades näete neid eelnõude mõjuhinnanguid, aga nagu siin juba kõlanud on, need kipuvad olema tehtud reeglina tugevalt otsust kinnitavas suunas. Me tahaksime loomulikult niikuinii näha neid positiivseid efekte. Eelhinnangute tegemine, enne kui see poliitika on rakendatud, on loomulikult oluliselt keerulisem, nõuab teistsugust metodoloogiat. Tagantjärele hinnata on oluliselt lihtsam. Küll aga on tagantjärele hinnata palju lihtsam, kui seal eelhinnangu juures on juba selle järelhindamise võimalikku metoodikat välja toodud ja ka selle poliitika rakendamisel otseselt arvestatud, et me tahame siin korjata mingeid indikaatoreid selleks, et hiljem teada saada. 

Kuidas seda võib-olla võiks teha või oleks mõistlikum tulevikus natuke teistmoodi teha? Hetkel kõik need raportid – ja ma ei kritiseeri nende raportite sisu, ma arvan, et need on väga kõrge kvaliteediga tehtud –, aga olgem ausad, hetkel on nad hunnik PDF-e, kus on sees, analoogiates mõeldes, mingisugune foto minevikust. Unikaalne teadmine, töötunde on sinna sisse pandud, aga see on staatiline raport, mis juhul, kui allolev pilt on muutunud aja jooksul, tegelikult on aegunud, kuigi on kõrge kvaliteediga omal ajal tehtud. 

Aga mis oleks siis, kui me nende staatiliste piltide asemel teeksime dünaamilised rakendused, kus me saaksime pidevalt monitoorida seda, mis see pilt, mida me siin joonistasime, tegelikult endast kujutab aasta pärast, kahe aasta pärast või kolme aasta pärast, eriti veel olukorras, kus näiteks need andmed on tulnud registritest. See tähendab, et registrites on olemas isetekkelised andmed sellest raportist sõltumatult. Koolisüsteem toimib, muud Eesti avalikud teenused osutatakse samamoodi, nende kohta on jäljed olemas – tegelikult me saaksime seda automatiseerida. 

Mida see tähendaks? See tähendaks seda, et alguses on kulu suur, nagu ikka igasuguse uuringu tegemisel, aga hiljem, kui mingisugused olulisemad vaated on tegelikult dünaamiliseks isemuutuvaks raportiks tehtud, siis kulud lähevad alla, aga tulud hakkavad ülespoole minema. See on selle asja mõte, et me ei teeks ühekordseid suuri kulutusi, vaid me teeksime ühekordse kulutuse, mille tulu tegelikult hiljem hakkab ajas suurenema. Dünaamiliste vaadete juhtimislaudade puhul see tegelikult sellisel kujul kehtib. Algul suur töömaht, hiljem kukub, tulu võib-olla algul ei tundu nii suur, hiljem ajas hakkab suurenema, läbi monitoorimise. 

Nii et ma pakuksin, et selle inimarengu aruande võib-olla esimene sihuke tehniline järeltegevus võiks olla, et vaadata ka teie poolt kriitiliselt otsa nendele analüütilistele vaadetele ja piltidele, mis seal on, ja otsustada, millised need, juhul kui need on näiteks registrite peal tehtud, oleks mõistlik teha dünaamiliseks monitoorimisraportiks. Näiteks Haridussilm tehniliselt tegelikult on juba sihuke keskkond sinna juurde. Ka siit paljud, mitmed analüütilised vaated sobiksid, ma arvan, väga hästi. Neid võiks seal implementeerida, sest selle tagajärjed oleks see, et jääks natukene pikem sihuke jääv väärtus ka. Ja nagu ikka, üle aja asjade monitoorimisel me hakkame nägema, kuidas dünaamika muutub vastavalt sellele, kuidas me sekkunud oleme. Nii et oleks võib-olla suhteliselt madalal rippuv õun, mille abil saaks tegelikult pikka analüütilist kasu. 

Ja üks näide selle kohta, mis võib-olla siis hakkaks juhtuma, on seesama siin juba korduvalt kõlanud haridusliku ebavõrdsuse pilt. Andmete hoiustamine ja kokku korjamine, hõivamine ja hoiustamine on puhtad kulud, need on kaetud niikuinii. Teisese kasutamise võlu on see, et tegelikult kulud on kaetud, edaspidi on ainult tulu. Hea küll, kasutamine toob ka mingisuguse kulu endaga kaasa, aga kõige kallim asi igasuguse uuringu puhul ja ka registri puhul on selle püsti panemine, andmehõive. Teisese kasutamise puhul tähendab seda, et keegi teine on selle kulu ära kandnud ja kannab kogu aeg. Erinevad Eesti avaliku sektori asutused või rakendusasutused, kes tegelikult registreid haldavad, nemad korjavad neid andmeid kokku oma protsesside kaudu. Meie teisese kasutamise kaudu saaksime lihtsalt majandusliku tulu sealt välja pigistada. 

Te näete siin sellel pildil – vabandust, et see on väga väike teie ekraanil, selles aruandes on need kaks graafi leheküljel 107–108. Vasakul on keskmised matemaatikaeksami tulemused, selle jaotus, mis on koolide pealt arvutatud, selle jaotus üle kõikide koolide. Kui me nüüd seda monitooriks üle aja, selles aruandes on hetkel nelja-aastane periood kaetud, 2017–2021. Vabandust, ma olen unustanud pilti edasi panna. Neli aastat on lühikene periood. Aga kui te vaatate seda graafikut, siis näete, et on võrreldud omavahel 2017 ja 2021 ja on juhtunud niisugune asi, et see jaotus, mis on matemaatikaeksami tulemus, on nii-öelda lapikumaks vajunud. Varem oli see natukene ühe kesksema tipuga. See tähendab, et tegelikult on matemaatikaeksami tulemused natuke suurema variatsiooniga hakanud olema, see on veninud laiali nende madalamate ja kõrgemate tulemuste poole. Selle tagajärjel on keskmine natuke kukkunud. Aga mida te veel märkate, mis on tugevamalt näha 2021. aastal, on see, et tegelikult hakkab tekkima kaks eraldi tippu. Statistikas on sihuke naljakas ütlus, et kui pea on külmkapis ja jalad on ahjus, siis keskmiselt on hea olla. See tegelikult tähendab seda, et keskmine hakkab eksitama. See jaotus hakkab muutuma kahe tipuga jaotuseks, keskmine tuleb kuhugi sinna keskele. Me vaatame, et keskmine skoor on väga hea, et süsteem tegelikult toimib. Ja ta on seni ka väga hea. Veel kord, matemaatika tulemused ka PISA kaudu, Eesti on rahvusvahelises võrdluses väga tugev. 

Aga mida me seal tegelikult hakkame nägema? See hakkab natukene polariseeruma. See tähendab, et keskmine võib püsida samas kohas, aga meil hakkavad eri tipud tekkima. Kui neid jaotusi üle aja võrrelda, siis hakkab see pilt seal välja tulema, üllatavalt juba nelja aasta jooksul. See on natukene kiire isegi, haridussüsteemis, nagu siin mainiti, need muutused on natukene inertsed, aeglased, nelja aasta jooksul sihukest vahet näha on natukene üllatav. 

Mida te seal paremal näete? See on ühe aasta kohta seos sellesama matemaatikaeksami tulemuse ja antud näite puhul emade keskmise aasta sissetuleku vahel, ka aritmeetiline keskmine. Kui seda üle aja graafida, siis hakkab seal juhtuma niisugune asi, et see sirge, mis te seal näete, nii väga terava nurga all hetkel ei ole, aga üle aja tegelikult hakkab see tõusunurk muutuma. Ja teine asi, mis sealjuures juhtub, on need punktid, mis sellel graafikul on, hakkavad rohkem tihedamalt olema selle joone ümber. Mis need kaks asjaolu ütlevad meile, on see, et tegelikult see seos tugevneb sissetuleku ja matemaatikaeksami tulemuse vahel ehk see läheb ajas järjest tugevamaks. Ja nii kiire perioodi jooksul, nelja aasta jooksul, tavaliselt on see ikkagi suhteliselt pikem periood, kus me nii drastilisi muutusi näeme. Seal tegelikult on mingisugune probleem tulemas. 

Mis selle asja mõte on? Näiteks seesama graafik, registriandmete pealt kokku pandud, me näeme juba seal, kui me teeksime dünaamiliseks, kiiret ajalist muutust. Iga aasta tuleb siia vastavalt hulk andmepunkte juurde. Isetekkelised andmed. Inimesed käivad tööl, teenivad palka, Maksu- ja Tolliamet korjab selle andmestiku kokku meie jaoks. Lapsed koolis, iga kohort teeb vastaval aastal eksameid. Jälle isetekkelised andmed. Paneme need kaks asja kokku hinnalipikuga 360 eurot ja tegelikult näeme seda pilti juba. 

Nii et kokkuvõttes ma ütleksin, et siin on väga palju analüütilist teadmist selles aruandes. Me saame siin konkreetseid poliitikasoovitusi genereerida, vaadata otsa ja mõelda, mis see tähendaks, kui me sellist empiirilist pilti tahame tugevdada või võimendada. Üks asi, mida me kindlasti tegema peaksime, on tekitada käegakatsutav jääv väärtus, nii et need pildid jäävad meile tulevikus dünaamiliselt monitoorimiseks näha. See on suhteliselt kiire ja odav tegevus, arvestades sellega, kui kallis on uuringuid teha. Aitäh! 

Suur tänu teile! On aeg küsimusteks. Taas kord on kõige kiirem Urmas Kruuse. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Minu arust teie ettekandes oli üks äärmiselt oluline viide, mis puudutab olemasolevaid registreid ja andmeid ja nende võimalust ka teistel või kolmandatel osapooltel kasutada selleks, et luua uut väärtust ja lisandväärtust. Aga mind tõesti üllatab see, et me tegelikult ühiskonnana ju vajame teatud dünaamika analüüsi ja selle üks asi on see, et meil on olemas aegread. Kui need katkevad, siis on üsna keeruline vahel teatud otsuseid teha. Aga kas teie ettekandest võib ka välja lugeda seda, et kui me neid andmebaase võrdleme või eksperdid neid võrdlevad ja teevad neid analüüse, siis neil peaks olema ka teadmine seda, et mida sellel perioodil on tehtud nendes seadustes või muutustes, mis on ühte või teist asja mõjutanud? Ühelt poolt võib öelda, et võib-olla ka see vene perekondade suurem vajadus ümberõppeks on seotud mingite muutustega, mida me oleme ühiskonnas esile kutsunud …

Aitäh! 

… või tahtega kuhugi jõuda varem, kui ühiskond seda on teinud?

Jah, absoluutselt nõus, et lõpuks on ju see viis, kuidas me tõlgendame neid andmeid. Aga selleks, et me saaksime sinna juurde panna ka sihukese asja nagu kausaalse mõju hindamise, on ju, mida me tahame tegelikult saada, tuleks juba sellel hetkel, on ju, kui see muudatus tehakse, tegelikult mõelda selle peale, et me peaksime näiteks sealsamas registris võimaldama märkida ära seda, et kas see näiteks populatsioon või see seltskond, kelle kohta need andmed kogunevad, on olnud eksponeeritud sellele reformile, näiteks, on ju. Ja siis on tegelikult see võimalik teha. See, mis näiteks Jaak Valge küsis, et kas on tehtud sihukseid analüüse, kus on arvesse võetud seda, mida me nagu akadeemilises maailmas nimetame selleks eneseselektsiooni probleemiks, on ju. Haridusefekt on üks, mis me siin registrivõrdlustest välja arvutame, aga me tegelikult teame juba, et sinna selekteerib ennast näiteks järgmistesse astmetesse alati tugevama nagu intellektuaalse võimekusega inimesed, on ju. Tekib küsimus, et see, mis me sealt siis, haridussüsteemist pärast nii-öelda väljatulevast otsast näeme, kas see on haridusefekt või on see intellektuaalse võimekuse efekt kombinatsioonis haridusega. Kui meile on see ennem teada, siis meil tegelikult on võimalik teha, neid tehnikaid küll ja veel. Ja registrite pealt on võimalik jooksutada ka sedasorti analüüse, mis tähendab tavaliselt, ütleme, kogemuse pealt seda, et need mõjud, mis me näeme selles poliitikas, enne kui seda eneseselektsiooni on arvesse võetud, tegelikult korrigeeritakse reeglina natukene allapoole, natukene väiksemaks veel. Aga see on võimalik ainult siis, kui sedasorti registris on tegelikult, noh, okei, tõlgendame niikuinii tulemuste pealt, on ju, tuleb selle teadmisega, mis me teame, et mis tegelikult ellu viidi. Aga et kui ka need, kes on eksponeeritud sellele muudatusele konkreetselt, otseselt, on seal registris vähemalt niisugusel kujul kirjas, et me teame, et selle registri nagu andmeväli selle isiku kohta tähendab, et tema tegelikult näiteks on õppinud selles koolis, kus on see üleminek toimunud, ja siis on see võimalik. 

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh huvitava ülevaate eest! See küsimus oleks võinud olla juba ka eelnevalt, aga siis ma ei olnud nii virk, ja nüüd ma sain jaole. Nii et saate vastata oma kogemuse põhjal. 

Erli Aasamets, Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi direktor, kirjutas hiljuti, et tema hinnangul saab kool mõjutada õpilase arengut ainult ühe viiendiku ulatuses. Eneli Kindsiko tõi välja, et kool, huvitegevus ja kooliga seotud sõbrad võivad mõjutada noore arengut, ütleme, kolme neljandiku ulatuses. Minu hinnangul see vahe tulebki sellest, mida me ei oska väga täpselt hinnata, aga sotsiaalmeedia mõju hindamise kategooria on seal sees ja see on tunnetuslik. Kuidas teie arvate, kas sotsiaalmeedia mõju noortele, õpilastele, just lastele, tuleks piirata, tuleks sellega tegeleda või tuleks lasta omasoodu minna?

Keeruline küsimus. Ma ei ole selle ala ekspert. Ma ütleksin, et isikliku kogemuse alusel see päris kindlasti avaldab ilmset mõju. Kas selle lahendamine on see ära keelata sihukesel kujul, nagu mõni riik juba on läinud seda teed, teatud vanuses lastele? Ma tegelikult päris kindel ei ole selles. Eks neid sekkumisi ole erinevaid. No üks variant on seda koolikeskkonnas natukene vähendada, aga jällegi, mis omakorda tähendab, et kui see koolikeskkonnas on natukene rohkem piiratud, aga mujal, väljaspool seda jälle kasutatav, siis ilmselt selle efekt on suure tõenäosusega väike. Aga seda on analüüsitud ja ei ole mingit kahtlust, et sellel on päris suur mõju. Kuidas seda vähendada? Mis need tehnikad on selle jaoks, et me garanteeriks seda, et jääks rohkem ruumi näiteks koolile seda mõju avaldada? Ma siin hetkel ei julge välja öelda, sest ma ei tunne seda nii hästi.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Vaatan, et aruandes on toodud välja erinevaid haridusliku ebavõrdsuse ilminguid. Aga on veel üks lõhe, millest millegipärast keegi ei räägi, ja see on sooline kõrghariduslõhe. Ma vaatasin Haridussilma statistikast, et sel õppeaastal on bakalaureuse tasemel meesüliõpilasi vaid 40% kõigist, magistriõppes 34%. Langus on just magistriõppes. Seega ei saa põhjuseks olla see varasem õpitee, et noorte seas on poisse rohkem. See olukord on tegelikult ühiskonna seisukohast probleem, kas või sellepärast, et erinevast soost noored on pereloomise eas erinevates kohtades. Ma küsin teilt: mis on sellise ilmselge ja kohutava poisterahvaste diskrimineerimise põhjuseks? Kas seda põhjust tuleks otsida kõrgharidusõppest?

Aitäh küsimuse eest! Ma ütleksin, et osaliselt on poisterahvad ise ka süüdi. Tegelikult teie kirjeldatu on kombinatsioon mitmest erinevast efektist. Üks sellest on näiteks seesama eneseselektsioon. Me näeme siin kohati ka, et kellel haridus toob tulevikus suurema sissetuleku boonuse, kellel mitte. Ja me näeme, et tegelikult on seal soolised erinevused. Meestel on kohati võib-olla ka majanduslikult selles suhtes isegi olenevalt kategooriast natuke mõistlikum varem haridussüsteemist tööturule minna, sest tegelikult nendele see haridussüsteem võib-olla lisandväärtust sellisel kujul ei anna. 

Aga lõpuks on see kombinatsioon väga erinevatest asjadest. Tõmme tööturu poolt, jah, ka mingisugune sooline tööjaotus ühiskonnas – ma arvan, et see on kindlasti üks efekt – ja lõpuks ka sihuke eneseselektsioon. Nagu need numbrid ka näitavad, näiteks täiendusõppe on ju täiesti pea peal, naised on oluliselt suuremas osakaalus, tegelevad täiendusõppega, mehed vähem. Kas see tähendab, et see annab meestele midagi vähem juurde? Ilmselt mitte, vaid tegelikult neil ei ole vaja võib-olla tööturul olles ja niisugust palka teenides seda niisugusel määral enam teha. Ma ütleksin, et see on võib-olla ka märk natuke vastupidisest diskrimineerimisest kohati tööturul.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja, tõesti tänan ka väga selle huvitava ettekande eest! Tegelikult te kirjeldate ju valdkonnaülest muret. Nii nagu te ütlesite, see teoreetiline riive kaalub meil üle praktilise kasu ja neid andmeid ja seda head teadmist, mida me registripõhiselt näiteks kogume, me ei tõlgi eelarvelistesse valikutesse, ma ei tea, õigusruumi muudatustesse.

Aga oma senise kogemuse põhjal, kas te oskate anda ka mõned soovitused? Kui me tahame praegu olemasolevaid andmeid hariduses, tervishoius, sisejulgeolekus paremini kasutada ka siin saalis otsuste tegemiseks, mis oleks need paar-kolm asja, mida võiks ära muuta?

Aitäh! Jällegi keeruline küsimus. Ütlen kõva häälega välja, võib-olla võiks neid andmekaitsereegleid natukene lõdvendada. Sest jällegi, iga asi on kompromiss, on ju. Veel kord: meil on tehnilisi vahendeid privaatsusriive vältimiseks, meil on metodoloogilisi viise, kuidas me seda vähendada saame. Kohati tundub see, et need, kes nii-öelda rakendavad ja valvavad järele nende reeglite üle, võib-olla ei ole tingimata alati kursis sellega, mis need võimalused kõik on, on ju. Sest lõpuks on meil viise ka tehnilisel sihuksel kujul, et saada ikkagi seda analüütilist väärtust näiteks kätte, aga sellisel viisil, et anda need registrid, tundlikud andmed, mis Statistikaametis kokku on pandud, aga väljund, analüütiline väljund, on ju see, mida me tahame, meil väljas siin. Ma arvan, et see on üks asi. Natukene ikkagi öelda, et reeglite rakendamine on ikkagi kompromiss selle eesmärgi suhtes, on ju, mille jaoks meil neid andmeid vaja on. 

Ja teine asi on näiteks see, mis minu meelest võib-olla on natukene alakasutatud, mida ma seal peatükis või seal sissejuhatuses ka natukene mainisin. Tihtilugu tegelikult juhtub see, et keegi kuskil millalgi on need asjad kokku pannud, on ju, näiteks kuskil mingi uuringu jaoks. Aga uuringu jaoks tähendab see, et need pannakse kokku tegelikult mingi fikseeritud ajaperioodiks. Pärast seda ka lubadest tulenevalt kustutatakse nad ära. See tähendab seda, et järgmine aasta keegi tahab midagi natuke sarnast teha, võib-olla saab isegi samasuguse andmekoosseisu pealt, mis on nagu kokku pandud, seda tehniliselt oma uuringut isegi läbi viia. Aga tegelikult ta käib kogu protsessi algusest peale ja lõpuni välja, kaasa arvatud see, et Statistikaamet uuesti näiteks tõstab need kokku. Võib-olla ta tõstab nad natukene kiiremini kokku, sest tal on mingisugused koodid selle jaoks minevikust olemas, on ju, aga andmekogu sihukesel kujul ei ole enam seal olemas. Ehk siis on vaja uuesti teha. Mis on ebamõistlik asi, et tegelikult on ju loodud rida mingisuguseid virtuaalseid andmekogusid, mis on unikaalselt risti pandud. Kui me natukene rohkem teadlikud oleksime sellest, et hea küll, nad on seal Statistikaameti kõhus näiteks olemas sihukese perioodi jooksul, juurdepääs nendele loomulikult peab reguleeritud olema ja samamoodi läbi eetikakomitee, näiteks lubade taotlemise. Aga see järgmine ots, see tehniline kokkupanemise ots, see kulu on kantud, nad on seal juba olemas, et me tegelikult saaksime nendele ligipääsu natukene lihtsustatud kujul läbi selle, et nad on meil kuskil väljatoodult olemas, me näeme, et sihukesed virtuaalsed registrid tegelikult eksisteerivad vat sihukese fikseeritud perioodi, aja jooksul me saame minna sinna oma uurimusküsimustega või analüütiliste vaadetega juurde. Tehniliselt väga lihtsasti tehtav asi tegelikult kogu praeguse infrastruktuuri juures, aga me seda hetkel ei rakenda sihukesel kujul.

Ja kolmas asi, mida saaks teha, see kõlab sihukese halva soovitusena: teadlikkust suurendada tegelikult. Ma ütleks, rääkides näiteks andmekaitsejuristidega, veel kord, supereksperdid oma alal, aga andmeteaduse alal võib-olla tingimata mitte, on ju. Ehk siis meil on teatud sorti tehnilist võimekust, mis, jah, see on õiguslik probleem, mida me sihukesel kujul lahendada ei saa, kui me õigust näiteks ümber ei tee, aga meil on metodoloogilisi viise, mis tegelikult leevendavad seda niivõrd tugevalt, et tegelikult ei teki seda küsimust.  See näide, mis ma siin tõin, on minu arust natukene banaalne. Aritmeetiline keskmine – kui ma nüüd ei eksi, siis 18. sajandist formaliseeritud kujul nii-öelda arvutatud, keskmine ise, nagu, ma ei tea, eelmodernses ajas juba opereeriti sihukeste teadmistega –, tegelikult vaikimisi ta ju kaotab ära selle privaatsusriive, sest me arvutame ju kogu seltskonna pealt ühe numbri kokku, on ju. Hea küll, kui me hakkame üksikuid reaalselt isikute väärtusi teadma, siis hakkab see vahemik nihkuma, on ju, kus me tegelikult saame teiste väärtusi ka välja arvutada. Aga see on vahemik, see on nagu tehnikaküsimus. Kas me ütleme, et vot see vahemik on nüüd liiga kitsas, siin enam mitte, järelikult me teatud väikeste kogumite puhul neid keskmisi ei saa arvutada, ei saa kasutada. Siin nende näidete puhul tehti samamoodi tegelikult. Privaatsusriivet sihukesel kujul ei eksisteeri seal, ma julgeks väita. Ehk meil on tegelikult tehnilisi vahendeid nendest ülesaamiseks. Ja kui see teadmine jõuab kõikide otsustajate juurde ka, kaasa arvatud järelevalvesse nende reeglite osas natukene rohkem, siis võib-olla osad probleemid paraneksid juba. Aga noh, seda on nii keeruline teha jälle. 

Peeter Tali, palun!

Austatav Riigikogu esimene aseesimees! Ja ka austatav ettekandja, tänan teid! Teiega jääb muidugi üle nõustuda, et seda andmekaitset tuleb teisipidi reguleerida, seepärast et kui me seome endal jalad kinni, siis me jookse ei sprinti ega ka maratoni. Ikkagi peab saama kasutada andmeid, mida me kokku paneme.  Aga mu küsimus on hoopis selle kohta, et kui vaadata hariduslikku ebavõrdsust maakonniti ja kui vaadata naised-mehed, siis kas te vaatasite seda ka inimarengu vaates keeleliselt ehk kelle emakeel ei ole eesti keel. Ja nüüd, kui me oleme otsustanud jõuliselt minna lõpuks ometi üle eestikeelsele haridusele, siis suunava küsimusena ma küsin: kas tunneli otsas valgus paistab?

Mina ei ole kõige õigem inimene sellele vastama. Siin on tegelikult peatükid, mis käsitlevad seda. Ma hetkel jään vastuse võlgu, mis lehekülgedel need täpselt loetavad on. Küll aga tuli sealt välja, et näiteks keele alusel hariduse erinev efekt oli vist 1990-ndate alguses, aga pärast seda tegelikult ei olnud enam, vähemalt nii tugevalt. 

Mis nüüd juhtub selle üleminekuga? Ma arvan, et väga põnev. Teadlasena ma ütleksin, et see on superpõnev, loomulik eksperiment kogu ühiskonnaga. Kõikidel käed sügelevad, et tegelikult tahaks näha, mis need efektid on, neid numbreid vaadata. 

Aga mis sealt tegelikult tulla võib? Ma ütleksin, et siin on kaks sihukest põhiasja, mida peaks meeles pidama. Esiteks, nagu ikka, sihukeste suurte üleminekute puhul algul keegi jääb natukene haamasrataste vahele. Ma arvan, et seal osal läheb enne halvemaks, kui paremaks läheb. Aga see on lühiajaline efekt. Pikaajaliselt on päris kindel, et kõige halvem, mis sealt välja tuleb, on see, et alguses läheb kehvemaks, pärast läheb paremaks. Kõige parem, mis sealt välja tuleb: kõikidel hakkab paremaks minema kohe kiirelt. 

Nii et selle reformi puhul ka neid mõjuhinnanguid niikuinii tehakse, aga vaatame, on vaja natuke seda strateegilist kannatlikkust ka. See on nüüd ära tehtud lõpuks. Alguses kellegi hariduse kvaliteet ilmselt natukene saab pihta selle võrra, kuna toimub üleminek sellele veel, aga pärast seda perioodi hakkavad kõik ikkagi oluliselt rohkem kasu saama. Mul ei ole mingit kahtlust, et see sihukest tulemust annab. Me ei tea neid numbreid veel, on ju, seda me näeme tulevikus. Aga arvestades varasemaid teadmisi ja ka seda, mis siin aruandes tegelikult mineviku kohta numbrites näidatakse, ma arvan, et see on läbiv positiivne efekt lõpuks.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh! Lugupeetud Mihkel Solvak! Juba 20 aastat tagasi öeldi, et andmed on uus nafta. See tähendab, et targalt kasutades need loovad rikkust. Näeme järjest, et see prognoos on täide läinud ja läheb veel rohkem. Hariduse andmetarkuses nähakse samuti võimalusi. Küsimus teile on, kui tõenäoline on, et andmeid kogutakse edaspidi ka selleks, et luua nn rätsepalahendusi laste ja noorte õpetamisele. Maailmas on juba riike, kes traditsiooniliste kooliprogrammide kõrvale loovad nn taylor-made'e ehk neid rätsepalahendusi, mis erinevad oma tempo ja mahu poolest ja arvestavad iga õpilase andeid ja huvisid. Mis te arvate?

Jah, tegelikult Eestis ka liigutakse selles suunas ja katsetatakse. Seesama õpiteekondade erinevate projektide lähenemised. Põhimõtteliselt on see, et meil on küll ka natuke rohkem individualiseeritud, spetsialiseeritud õpe erinevates kooliastmetes vastavalt huvidele ja vajadustele. See tehniliselt on juba natuke selles suunas liikuv asi, aga see pakub gruppidele seda individualiseeritud lähenemist. Õpiteekondade põhimõte on see, et ta tegelikult on sisuliselt täiesti individualiseeritud, teatud ulatuseni loomulikult, vastavalt selle lapse võimekusele, kooli ressurssidele ja sellele, kus ta nii-öelda ka empiiriliselt on, mis teekonnal ta parajasti on. Tehniliselt on see võimalik, aga tegelikult tähendab see natukene rohkem ikkagi selle vastutuse panemist lapse peale. Sest see tähendab veel rohkem isejuhtivat õppimist, kus on vajalik tegelikult sellel lapsel ise natuke rohkem otsustada ja aru saada, mis on tema spetsiifiliste vajaduste jaoks kõige parem. Nii et tegelikult sedasorti arenguid on. Kui kaugel on see Eesti individuaalsete õpiteekondade projekt, ma hetkel ei oska öelda, aga tegeldakse küll selles suunas.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Aitäh sisuka ettekande eest ja olulistele asjadele viitamise eest! Ma küsiksin konkreetselt. Meil on probleem, lahendus ja tulemus. Ja me teame, et näiteks Ida-Virumaal me oleme saanud palgakoefitsiendiga eesti keelt kõnelevaid õpetajaid juurde. Kuidas te kommenteeriksite või olete isegi analüüsinud seda võib-olla, kuidas võiks mõjuda täiendav palgakoefitsient matemaatikaõpetajatele?

Jah, seda on aruandes siin käsitletud ja välja pakutud ühe potentsiaalse lahendusena, et esiteks piirkondade kaupa diferentseeritust ja võib-olla ainete kaupa ka diferentseerida seda. Mida tegelikult võiks välja tuua, on ju see, et kui meil on teatud spetsiifilise spetsialiseeritusega inimesed, kelle järele näiteks muudes ametites või tööturul on suur nõudlus, siis kooli nad pigem ei pruugi minna, kui see palk näiteks mujal on oluliselt suurem. Läbi sihukese diferentseerituse tekib esiteks suurem tõenäosus sedasorti inimesi klassiruumidesse saada, kuna siis on see palk rohkem võistlev sellega, mis nad võib-olla erasektoris näiteks selles suunas tegelemisel saaksid või sihukeste teadmiste rakendamisel saaksid. Ja noh, lõpuks võiks eeldada, et selle tulemusena tekivad sihukesed positiivsed õpetaja ja klassi efektid. Nii et ma arvan, et see on sihuke soovitus, mida väga tugevalt tasuks nagu kaaluda ja võib-olla eksperimentaalselt natukene rakendada ka kuskil.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Hea ettekandja! Andmed on tõepoolest tähtsad ja kohalikud omavalitsused teevad iga päev tööd andmetega. Meil on päris palju neid omavalitsusi, kus eelmise aasta seisuga sündis 30 last. Elanikke vallas on 8000 ja üldhariduskoole 6. Te tõite siin ühe lahendusena välja, et väljaspool suuremaid linnu tuleks rakendada põhimõtet, et üks omavalitsus, üks kool, mis tegelikult on poliitika kujundamise alusena väga tugev põhimõtteline lähtekoht. Aga ometi haridusreformi läbi viies just nimelt sageli takerdutakse selle taha, et kodulähedane kool peab jääma, rääkimata sellest, mis see kodulähedus on ja kuidas seda täpselt sisustada. Äkki annate nõu andmete vaates, mis sellega ikkagi siin saalis inimesed peaksid ette võtma ja kas peaks kiiremas korras midagi ette võtma?

Aitäh küsimuse eest! Seal on peatükk, mis vaatab ka seda, milline on haridusränne nii põhikooli- ja gümnaasiumitasemel. Me näeme, et gümnaasiumitasemel on see oluliselt suurem, liigutakse pikemaid teekondi, et jõuda kooli. See põhimõtteliselt on natuke juba selles suunas, et üks omavalitsus, üks tugev kool. Põhikoolitasemel tegelikult ju needsamad analüüsid siin näitavad – need on inimgeograafide poolt tehtud või kaasa aidatud –, et põhikoolide puhul see tingimata päris sihuke pilt ei ole. Kodu lähedal on väga tugeva kvaliteediga kool ikkagi olemas ja tulemuste erinevus on seal natukene väiksem kui gümnaasiumitasemel. 

Nii et ma ütleksin, et gümnaasiumi ja põhikooli puhul tuleb seda ilmselt erinevalt vaadata. Ja hetkel vähemalt need andmed siin ikkagi viitavad sellele, et igas omavalitsuses tegelikult on tugevaid koole. Meil on ka regionaalset erinevust koolitasemetes, aga igal pool tegelikult on väga tugevaid koole mingi omavalitsuse spetsiifilise nišiga. Ma ütleksin, et see probleem põhikoolades on natukene väiksem. Aga jällegi, siin on spetsiifiliste peatükkide autorid. Ma arvan, et nemad oskavad võib-olla natukene täpsemalt soovitusi anda teile ka.

Suur tänu teile! Küsimustele vastamiseks aeg on täis saanud. Head kolleegid, järgnevalt ja enne järgmist ettekannet me teeme istungi pikendamise hääletuse. Ja kuivõrd ei ole laekunud ühtegi konkureerivat ettepanekut selle kohta, mida tegi kultuurikomisjon, siis me hääletame istungi pikendamist kuni selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetamiseni, kuid mitte kauem kuni 14.00-ni. Saalikutsungi järel me seda teeme. 

Head kolleegid, panen hääletusele kultuurikomisjoni ettepaneku pikendada tänast istungit kuni selle päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14.00‑ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 38 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Tänane istung on pikendatud kuni selle päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14.00‑ni. 

Ja nüüd, head kolleegid, on mul suur au paluda Riigikogu kõnetooli järgmine ettekandja, kelleks on Tartu Ringkonnakohtu kohtunik härra Mario Truu. Ettekanne kuni 20 minutit.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head kuulajad! Praeguseks on esitatud kolmele alaealisele süüdistus, et nad peksid eelmise aasta oktoobrikuus laupäeval õhtusel ajal ühe mehe võikalt surnuks ja teisel väidetaval juhtumil peksid kaks teismeeas tüdrukut koos 16‑aastase noormehega eelmise aasta aprillis teisipäeval õhtusel ajal ohvri surnuks. Ning natuke rohkem kui pool aastat enne seda, augustikuu pühapäeva varahommikul peksid kaks teismelist jõhkralt surnuks mehe. 

Need on äärmuslikud ja tavatud näited, aga ometi on nende väidetavate juhtumite asjaolud kõnekad. Esiteks seepärast, et need toimusid ajal, mil noorte üle puudus järelevalve. Teiseks, nad peksid mitmekesi koos, ning kolmandaks, kahel neist juhtumitest filmisid peksjad seda, kuidas ja mida nad tegid ja hiljem ka levitasid seda sotsiaalmeedias. 

Inimarengu aruanne kannab sellist sõnumit, et noorte riskikäitumine on tihedalt seotud nende päevase ajakava ja järelevalve olemasoluga ning samuti noorte kuuluvustundega. Eeskätt koolipäeva lõpp ja nädalavahetuse öötunnid on riskiaknad. Aruanne osutab ka sellele, mis ohustab noori sotsiaalmeedias kõige enam. Iga viies Eesti noor on väidetavalt kokku puutunud millegi sellisega, mida saab kõige üldistatumalt nimetada küberkiusuks või kübervägivallaks. Sotsiaalmeediasse on kolinud praeguseks suur osa noorte suhtlusest, mis samal ajal muudab ometi koolid veelgi olulisemaks, sest kool on jäämas üheks vähestest noorte füüsilistest suhtluskeskkondadest eakaaslastega. Mul on suur au olla siin teie ees ja ma räägin teile järgmisena haridusega seotud probleemkohtadest, mis mõjutavad tuntavalt alaealiste riskikäitumist. Minu seisukohad põhinevad inimarengu aruande ühe peatüki järeldustel ja see peatükk kannab nime "Haridus on turvalise ühiskonna alus". 

Milliste probleemidega seisab Eesti silmitsi? Ülle Madise ja Aigi Kivioja kirjutavad inimarengu aruandes kahest Eesti koolisüsteemi põhimõttelisest kitsaskohast, millega on õiguskantsleril tulnud kokku puutuda. Need on esiteks ebavõrdsed tingimused hariduse omandamisel ja teiseks puudujäägid abivajavate lastega tegelemisel. 

Riigil on kohustus pakkuda haridust, mis loob võrdsed võimalused arenguks ja tagab iga õpilase püsimajäämise kooliteel. Andra Reinomägi ja Ingrid Saarepuu toovad esile, kui oluline on riigi jaoks just nimelt tagada seda, et õpilased püsiksid haridussüsteemis ja et abi vajavate lasteni jõutaks võimalikult kiiresti. Andri Ahven ja Ingrid Saarepuu teevad kindlaks, et just põhiharidusest pikem haridustee vähendab oluliselt täiskasvanueas kuritegude toimepanemise riski.

Praegune regulatsioon, ehkki koolidele peab kahtlemata jääma iseseisvus, on kohati ometi liiga üldine. Sest arusaamad sellest, kuidas õigusakte kohaldada, erinevad märgatavalt esiteks nii kooliti kui ka koolide ja lastevanemate vahel. Näiteks puudutab see selliseid küsimusi nagu õppekoormus, see puudutab ka õppijate arvu klassis, selle suurendamist. Samuti erinev on järelevastamise korraldus ja nutitelefonide kasutamine. 

Õiguskantsleri praktika järgi on tugiteenuste pakkumine nii andekatele kui ka õppimisega hädas olevatele õpilastele puudulik. Lastekaitsetöötajad on kurtnud selle üle, et abi vajavad lapsed jõuavad nendeni liiga hilja. Laste vajadusi tuleb aga varakult märgata ning pakkuda abi koostöös erinevate asutuste ja pere vahel. Selleks on aga tarvis selgeid vastutuspiire ja toimivaid tugistruktuure. 

Inimarengu aruandes tuvastasime lisaks muule, milline seos on koolikeskkonnal ja noorte riskikäitumisel. Anna Markina analüüsis mõni aasta tagasi Eesti kooliõpilaste seas läbi viidud suuremahulist uuringut ja leidis pea 6000 õpilase vastustele tuginedes järgmist. Noored, kes tunnevad kooliga tugevamat sidet ja tunnevad ennast koolis toetatuna ja turvalisena, panevad ligi kolmandiku võrra väiksema tõenäosusega toime õigusrikkumise võrreldes nende noortega, kelle sidemed kooliga on nõrgemad. Nõrka sidet kooliga kogevad peamiselt põhikooliõpilased, eriti vene keelt kõnelevad ning majanduslikes raskustes perede lapsed. Nõrk side seondub näiteks kooli korratusega, olgu selleks katkised klassiruumid, lõhutud asjad, soditud seinad ja ka teiste õpilaste sage korda rikkuv käitumine. Nõrga sideme võimalikeks põhjusteks on peetud ka näiteks kehva kvaliteediga õppetööd, personali ja õpilaste suurt voolavust ja ka kooli nõrka juhtimist.

Kooliõpilaste seas on levinud rikkumised poevargused ja sotsiaalmeedias kiusamine. Vargused on levinud selliste noorte seas – mõneti ootuspäraselt –, kelle pered elavad majanduslikes raskustes. Alles hiljaaegu kõlas siinsamas Tartu Ülikooli teadlase Mare Ainsaare seisukoht, kuidas üks meie probleemidest, üks põhiprobleemidest on perede toimetulek. Kehvema toimetulekuga perest pärit noore puhul on suurem tõenäosus, et tal ei lähe koolis hästi ja ta langeb välja, mis omakorda suurendab tõenäosust, et ta hiljem satub kuritegelikule teele. 

Iga viies noor Eestis on väidetavalt kokku puutunud küberkiusuga. See küsitlus puudutas vanusegruppi 13–18. Need hõlmasid näiteks ähvardavate või solvavate ja haavavate sõnumite saatmist, näiteks välimuse ja pere toimetuleku kohta ning ilma nõusolekuta intiimpiltide või videote levitamist sotsiaalmeedias. Sotsiaalmeedias saavad pihta kõige enam põhikooliõpilased. Suurem oht ohvriks langeda on venekeelsetel noortel ning ohvriks langevad ka rohkem noored kehvema toimetulekuga peredest. 

Sotsiaalmeedias toimuv on meie jaoks natuke selline – isegi mitte natuke, vaid üsna suures osas – ebamäärane, teadmata. Kõik, mis seal toimub, jääb sageli täiskasvanute ja õiguskaitseasutuste vaateväljast välja. Seda ilmestab näiteks see, et politseid teavitatakse väidetavalt ainult umbes 5% juhtudest sellest, mis sotsiaalmeedias toimub. See on väga-väga madal ja seetõttu jäävad paljud noorte ohvrikogemused seega ka abita, tähelepanuta. Kes on tüüpiliselt kõige suurema hälbiva käitumise riskiga noor Eestis? See on kehva toimetulekuga, nõrkade perekondlike sidemetega venekeelne põhikooliealine noor. 

Edasi kõnelen sellest, millal alaealised valdavalt rikkumisi toime panevad. Inimarengu aruande jaoks saime andmed Politsei- ja Piirivalveametilt, mis olid juba kokku koondatud, 2023. ja 2024. aasta kohta. Need puudutasid seda, millises vanuses, millisel nädalapäeval ja millistel kellaaegadel toimuvad tavaliselt või kõige sagedamini alaealiste rikkumised. Nende andmete põhjal tegid järeldusi peatoimetaja Eneli Kindsiko ning toimetajad Rajar Miller ja siinkõneleja. Enamik rikkumisi toimus koolipäevadel, eriti reedeti, vähem oli neid teisipäeviti ja kolmapäeviti. See, et rikkumisi on vähem teisipäeviti ja kolmapäeviti, võib osutada sellisele tavapärasele koolirutiinile nädala keskel. 7–12-aastaste laste puhul on rikkumised selgelt koondunud koolitundide ajale, toimudes ajavahemikus 8–14 vahel. Samas, 13–17-aastaste noorte õigusrikkumised jaotuvad koolipäevadel oluliselt hajusamalt ja peamine riskiaken, millele tähelepanu osutada, mis on teil ka silme ees, on koolipäevadel ajavahemikus kell 14–20, mil pannakse toime umbes pool kõikidest koolipäeval toimuvatest rikkumistest. Just teismeliste õigusrikkumised toimuvad tihti vahetult pärast koolitunde, siis on koolitunnid äsja lõppenud, nad veedavad koos aega, nende üle puudub järelevalve. Lapsevanemad on samas veel tööl. Rikkumiste tippaeg sõltub selle liigist. Vägivalda toimub kõige enam päeval, sõltuvusainetega seotud rikkumised jäävad õhtusele ajale ja hilisõhtule ning vargused ja liiklusrikkumised pärast kooli. Liiklusrikkumiste tipphetk on seejuures kella 13 ja 15 vahel, varavastased rikkumised aga kella 14 ja 20 vahel. Tipp on vahetult pärast kooli lõppu. 

Sõltuvusainetega seotud rikkumised erinevad oluliselt. Nagu juba öeldud, selgelt langevad nad hilisõhtule, kella 21 ja südaöö vahele, mil toimub ligi pool kõigist juhtumitest. Vägivalla sagedus on samas suurim ajavahemikus kella 11 ja 14 vahel, mis langeb lõunavaheaegadele. Mõnel juhul kattub see ka koolipäeva lõpuga, mil järelevalve võib olla nõrgem ning noortevahelised pinged kasvavad. 

Üks olulisemaid teismeliste riskikäitumise ennetamise abinõusid on huviharidus. Seda kinnitavad nii teaduskirjandus kui ka teiste riikide, näiteks Islandi kogemus. Teismeliste igapäevaelus suureneb iseseisvus, väheneb järelevalve ja aina olulisemaks saab kuuluvustunne eakaaslastega ning kerkivad samal ajal tugevalt esile ka eksistentsiaalsemad küsimused. Noori kõnetav huviharidus loob turvalise keskkonna ja järelevalve just nendelsamadel kriitilistel pärastlõunatundidel. Huviharidus toetab noorte väärtushinnangute ja sotsiaalsete oskuste arengut, loob kuuluvustunnet ja tekitab huvi uute oskuste omandamise ja arendamise vastu ning võib tagatipuks tõsta ka õpimotivatsiooni. Näiteks, kui me võrdleme siin õppimisega hädas olevaid lapsi, siis huvihariduse üks positiivne mõju on olnud ka see, et nemad saavad sellise vajaliku eduelamuse sealt, mis võib lõppeks nende akadeemilist edukust juba sellepärast tõsta. Probleem on aga selles, et huvihariduses osalevad pigem nooremad lapsed vanuses 7–12 vanusegrupis. 

Samas on ennetamise vajadus suurim just nimelt teismelistel. Teismeliste õigusrikkumised on laiemalt jaotunud, need on tihti ka tõsisemad. Samas, kui 7–12-aastaste puhul on hõivatus huviharidusega selline, et rohkem kui pooled lastest osalevad huvihariduses, siis alates 13. eluaastast hakkab see vähenema, väheneb järjepanu märgatavalt ja 16. eluaastaks on see langenud juba lausa ainult 25%-le. See on üks aspekt. 

Teine on see, et madalama sissetulekutasemega perede lapsed osalevad huvihariduses oluliselt vähem kui kõrgema sissetulekutasemega perede lapsed. Kohati võib see erineda peaaegu kuni ligi kaks korda. Samal ajal ka madalama sissetulekutasemega perede lapsed langevad sagedamini koolist välja. 

Järgmine probleem on see, et meil on peaaegu 900 huvikooli ja neist umbes 90% asuvad Harjumaal, Tartumaal ja Pärnumaal. Äärealade laste ja noorte ligipääs huviharidusele on kehvem. Kui linnades ja väikelinnades osaleb huvihariduses üle poole lastest, siis maal elavate laste seas vaid 31%. Milles see ligipääsuprobleem huviharidusele seisneb? Näiteks kauguses huvikoolist, võimalikus transpordipuuduses või huviringide väheses valikus. Huvihariduses osalemist mõjutab tuntavalt mõistagi ka see, millised on lapsevanema enda võimalused toetada last selles, et ta osaleks huvihariduses. Nii et huviharidus aitab teismeliste rikkumisi tõhusalt ennetada, senisest veelgi tõhusamalt, kui see on just riskiajal ehk kella 14 ja 20 vahel võimalikult paljudele noortele võimalikult lihtsasti kättesaadav. 

Viimane küsimus, millel ma peatun, on see, et mida saab riik teha. Toon teile kaks tähelepanekut. Need tuginevad hariduse valdkonnaga seotud tipptegijate seisukohtadele, kelle me välja valisime, olgu näiteks koolidirektorid, kinnise lasteasutuse teenuse juht ning Haridus- ja Teadusministeeriumi kaasava hariduse valdkonna juht. 

Esiteks on probleemkohaks hariduses ebavõrdne ligipääs tugiteenustele ja huviringidele. Puudu on tugispetsialiste, lastega tegelevate töötajate tase ja võimekus on üle riigi ebaühtlane. Õpetajatel napib ressursse alaealistega just nimelt ennetavaks tegelemiseks. Lapsevanematel võib perede toimetuleku raskuste tõttu nappida vahendeid, et last toetada. Need on väljakutsed, mida saab lahendada nii riiklikul kui ka kohaliku omavalitsuse tasandil, vähemasti osalt, näiteks abinõudega, mis toetavad lastele võrdsemat ligipääsu olemasolevatele teenustele. Nii et siin oleks vaja pakkuda hädavajalikku tuge, et maakonnakeskustest eemal elavad ja kehvema toimetulekuga peredest pärit lapsed pääseksid võrdväärselt teiste eakaaslastega ligi nendelesamadele huviringidele. Ja see ei puuduta ainult hädas olevaid, abi vajavaid lapsi, vaid see puudutab ühtviisi ka andekaid lapsi, kes lihtsalt muidu jäävad märkamata. 

Teiseks on oluline pöörata tähelepanu vanematele, sest laste ja noorte riskikäitumise juurpõhjused ulatuvad koolist kaugemale ja just nimelt eeskätt koju. Õpetajatele ja koolidele pannakse üha rohkem kohustusi tegeleda ennetustegevuse ja kasvatustööga, aga kõike ei saa nende kanda jätta. Ja ennetusega peab sammu pidama ka näiteks vanemaharidus, mida saab ja tuleb edasi arendada. Võimalikult varakult tuleb saavutada tihe koostöö kodu ja kooli vahel. 

Nii et kokkuvõtteks. Hariduse üks sihte on aidata kaasa sellele, et lapsest kujuneks õiguskuulekas ühiskonnaliige. Mida tulemuslikumalt haridus sellise eesmärgi poole püüdleb, seda enam mõjutab see noorte käitumist ja ühtlasi seda vähem ressurssi kulub ka hiljem tagajärgedega tegelemisele. Loodetavasti õnnestus mul teile edasi anda mõned mõtted, mis aitavad senisest veelgi tõhusamalt ennetada noorte riskikäitumist. Eesmärk on see, et suurendada seeläbi muu hulgas ka Eesti turvalisust. Suur tänu!4

Suur tänu! Aitäh ettekande eest! Teile on ka küsimusi. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Jah, ma kinnitan, et teil õnnestus meile edasi anda neid probleeme. Aga minu küsimus on pigem selle kohta, mida te viimati rääkisite, ehk vanemahariduse ja vanemakaitseaduse kohta. Kõik see eelnev oli see, et me ühiskonnas oleme üldse hästi institutsionaalsed. Probleemid on koolis kooliga seotud, nagu te alustasite, et kooliruumid, keskkond, suhted ja lahendused võiksid olla n-ö kooskäimises huvihariduses. Seda ma kuidagi kahtluse alla ei sea, kindlasti need on. 

Aga pigem on küsimus seesama, kas igal lapsel on olemas see täiskasvanu, keda ta usaldab ja keda ta saab usaldada, ja need sotsiaalsed suhted, mis on. Meile inimestena on antud üks suu, kaks silma ja kaks kõrva sellepärast, et me märkaksime ja kuulaksime kaks korda rohkem, kui räägiksime. Täna siin me oleme ainult rääkinud, aga neid inimesi, kes on meid valmis kuulama ja niimoodi, et me tunneksime, et oleme ka kuulatud saanud – neid on järjest vähem. Millised need lahendused võiksid olla selles kontekstis ja kui suur on seos sellega, et inimestel tegelikult ei ole, noortel ei ole neid suhteid?

Loomulikult põhjused, kust see probleem pärineb, võivad olla erinevad, eks ole. Kui meil on lapsed, kellel on sellised vanemad, kelleni me suudame jõuda ja kellega me suudame tagada võimalikult vara koostöö, suunata nad koostööle kooli, õpetaja ja tugispetsialistidega, siis meil on lihtsalt võrratult suurem võimalus, et me hoiame ära sellised tagajärjed, kuhu me ei taha, et see laps või noor hiljem satub. 

Praegu loomulikult vanemahariduse programmidega ju tegeldakse, neid ka pakutakse, aga kuidas see oleks n-ö laiahaardelisem, kuidas jõuda selleni, et vanemad teaksid sellest rohkem ja oleksid motiveeritud sellega ise ühinema? Ei saa salata, et sellised vanemad tihtilugu võib-olla ei ole ise huvitatud ja mis siis suunaks neid millestki sellisest osa võtma? 

Samas ma loomulikult teadvustan väga hästi ka seda probleemi, et kõikidel pole üldse vanemaid. Ma pean tunnistama, et igapäevaleiba teenin ma kohtunikuna ja seal on üsna mitu asja jõudnud viimase paari aastaga minu lauale ka selliseid, kus peab tunnistama, et laps on ära antud üsna varases eas, ta on käinud näiteks kuskil asenduskodudes ja siis juba löövad välja ka erinevad tähelepanu- ja isiksusehäired. Toimikule peale vaadates paistab, et talle ei olegi antud lootust, mis temani päriselt jõuab. Sest üsna varakult jääb ta kuhugi ula peale ja ta ongi meie jaoks muutunud kättesaamatuks, kuni järgmine hetk, kui temaga kohtutakse, on juba näiteks kriminaalmenetluses.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja, aitäh mõjusa ettekande eest ja nende karmide näidete eest! Olles ka ise huviharidusega päris palju kokku puutunud ja ka sinna sisse rohkem vaadanud, siis mul on küsimus just vaimse tervise ja sotsiaalmeedia ja huvihariduse võimalike seoste, võimalike käsitluste osas. Te ka oma ettekandes seda mitmel puhul ka rõhutasite ja märkisite. 

Aga küsimus on selline: kas tulid välja ka mingisugused seosed siis just huviharidusega hõlmatuse ja võimalike siis vaimse tervise temaatika probleemide vaates ja kuidas sinna omakorda suhestus siis seesama sotsiaalmeedia, nutiseadme kasutamine? Sest kes on ikkagi mingi asjaga hõlmatud, mingis huviringis käib, sellel üldiselt on ka vähem aega sotsiaalmeedias olla, on ka võib-olla mingid teised suhted palju tugevamad.

Neid andmeid mul ei ole, kas neid kohe niimoodi seostada sai. Ütleme, selline nutitelefonide taak on see, et kui sellises füüsilises keskkonnas toimuvad sellised, kui toimuvad rikkumised, siis toimuvad, eks ole, vahetult, keegi sõimab kedagi või annab pasunasse, aga sotsiaalmeediaga on selline lugu, et isegi kui huvihariduse tõttu see noor pärastlõunastel tundidel seda telefoni ei kasuta, siis telefon käib temaga kaasas pärast seda, kuni selle hetkeni, kui ta paneb pea padjale, eks ole, õhtul kodus. Ja ka veel siis on võimalik, eks ole, et toimub mingisugune selline kas haavava sõnumi esitamine, nagu selles uuringus seda sõna kasutati. Siin ma sellist otsest seost praegu näha ei oska. 

Aga mis see huviharidus nüüd teeb lisaks muule, on seesama, mida ma ka kõnes rõhutasin, et ta arendab sotsiaalseid oskusi ja kujundab ka väärtushinnanguid. Eelduslikult tahaks ju väita, et selline noor, kes sellega tegeleb, tema selle võrra ei hakka tegelema millegi sellisega, eks ole, et ta siis saadab niisuguseid sõnumeid või ähvardab, solvab või levitab ilma nõusolekuta pilte või intiimpilte või intiimvideosid.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tõepoolest, me näeme räigeid kuritegusid, seda, et sotsiaalmeedias vägivald ja kiusamine levib palju. Aga nii nagu Eneli Kindsiko ühes oma vastuses ütles, et me ei saa ju öelda, et üheski koolis ei ole lastel koolirõõmu ja et on positiivseid näiteid ja neist tuleks õppida. Ma küsin teie kogemuse kohta või tööst kohtunikuna. Kas lisaks sellele, et jah, me teame, et vanemaharidust tuleb paremini anda, lapsi toetada ja varakult märgata, teil oma kogemuse põhjal on veel mingisuguseid positiivseid näiteid või häid lahendusi välja tuua, kus tõepoolest me näeme, et vaatamata sellele, et lastel ei ole olnud toetav kasvukeskkond ja riskid on suured, on võimalik, on see siis õiguskaitseasutus, kool või keegi hoopis kolmas osapool, viia selleni, et laps saab oma anded avaldada, nii koolis kui ka huvitegevuses panustada ja kohtusse ta rohkem ei satu?

Ma nii väga tahaks öelda, et jah. Ma olen kriminaalkolleegiumi kohtunik ringkonnakohtus. Kõik, mis mulle potsatab, on niimoodi, et kuskil on juba viltu vedanud ja nüüd tuleb seda lahendama hakata. Eks see, mis edasi saab – noh, selle mõne aasta jooksul, kui mina olen kohtunik olnud, vähemalt keegi pole teist korda mu lauale sattunud veel, võib-olla see on siis selline lootust andev, aga eks näis, mis edasi saab. 

Aga muidu kogu see suundumus õiguskaitseasutuste süsteemil on ju ka see, et me ikkagi arvestame noorte arenguliste eripärade ja nende sotsiaalse ebaküpsusega, me hoiame neid võimalikult palju kriminaalmenetlusest eemal, me tegeleme nendega. Kui on juhtunud mingisugune kuriteotunnustega tegu vähemalt 14-aastastel, siis on ikkagi hulganisti võimalusi menetlusega kas üldse jätta see alustamata või mitte jätkata ja piirduda sellega, et selgitada talle, mis juhtunud on, või siis panna talle selliseid kohustusi nagu kahju heastamine, mingisuguse ennast arendava programmi läbimine ja nii edasi. See on kusjuures veel avatud loetelu, mis iganes asjakohane kohustus on põhimõtteliselt võimalik talle peale panna. 

Üks asi, mis mulle meelde jäi ühest hiljutisest asjast, oli näiteks see, et meil on tekkinud ringkonnakohtu praktikas selline küsimus, et kui meil on kuriteo toime pannud laps, eriti kui ta on raske kuriteo toime pannud ja näiteks prokuratuur taotleb tema vahistamist, siis on võimalik vahistamine asendada kinnisesse lasteasutusse paigutamisega. Meil on tekkinud küsimus, et aga mille üle me nüüd niisuguse lapse puhul otsustame, kas tema peaks suunama kinnisesse lasteasutusse või ikkagi on tema koht vanglas, ka vahistamise korral, mis on midagi muud. See küsimus on tekkinud. Mida suudab pakkuda see kinnine lasteasutuse teenus? Kas nad tulevad toime selliste noortega? Kas nad on valmis neid vastu võtma? Meie tahame, et nad on võimelised sellega toime tulema, ja ootame seda neilt. 

Mida ma nüüd ühelt prokurörilt kuulsin, oli see, et niisuguste laste puhul, niisuguste noorte puhul isegi ei taandu, vähemalt selle prokuröri praktikas, see ainult tema sellisele otsustusele, et mida me edasi teeme, vaid tema kutsus kokku endaga ühe laua taha teisi spetsialiste. Kui niisuguse praktika jaoks on tõesti ressursse, siis ma väga loodan, et see ka jätkub. Nemad otsustavad, nad räägivad selle lapsega ja niimoodi. Ja siis on juba kaasatud nii palju erinevaid tugiisikuid, kes iganes nad on, sotsiaalpedagoogid ja lastekaitsetöötajaid. Sellisel ühisel nõul, ma arvan, suudetakse murda ka see, et tema elu läheb edasi seda paratamatut rada, kus ta jääbki vanglate vahet käima.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Tahtsin küsida, et mis meid ees ootab. Te viitasite palju sotsiaalmeediale. Me oleme näinud teatud eeskujusid, kes viitavad sotsiaalmeediale kui teatrile, mitte päris elule, ehk vabadusele kõike öelda, kõike teha. Kui sama asja tehakse tänava peal, siis ühiskonna ja minu arust ka korrakaitseametnike reaktsioon oleks selgelt reaktiivsem. Sotsiaalmeedias tundub, et see ei peaks nii olema. Või oleme me alahinnanud seda, ja ma pigem küsin, kui palju aastaid meil läheb, et sotsiaalmeediaruum muutub päris eluruumiks ka seadusandlikus mõistes, kus neid häguseid piire võib-olla nii palju enam ei ole, või on see lihtsalt ulmevaldkonda kuuluv tulevik.

Aitäh selle küsimuse eest! See on väga hea küsimus. Mulle siin korra turgatas pähe, kui siin Madis Kallase küsimuse juurde hästi kiiresti tagasi tulla, ega seda on ju uuritud, et milline on üleüldiselt, eks ole, nutitelefoni kasutamisel sotsiaalmeedia mõju noorte vaimsele tervisele. See on selge, eks ole, et see ei tule kasuks niimoodi kontrollimatult.  

Aga nüüd selle teie küsimuse juurde, Urmas Kruuse, tulles. Praegune korrakaitseseadus on selline, nagu see on, eks ole, see ei pea silmas küberruumi. Kui ta räägib avalikust kohast, siis seal on ikkagi selline füüsiliselt piiritletud objekt. Riigikohus seda alles hiljaaegu ju ka kinnitas, et tõepoolest nii on, ja praegu vähemasti tõlgenduslikult me ei saa sinna alla asetada ka sotsiaalmeediat. Mina arvan ka, et tõepoolest, seda ei saa teha, aga siin tuleb natuke palli põrgatama hakata. See on seadusandja otsustada. See on mu isiklik arvamus, ma arvan, et osa neid avalikus kohas käitumise üldnõudeid, mis on kirjas korrakaitseseaduses, need peaksid juba kehtima ka sotsiaalmeedia puhul, sellised, mis puudutavad mingisugust räuskamist ja nii edasi seal sotsiaalmeedias, ja neid oleks võimalik juba ka reguleerida. Aga see on selline poliitiline otsus ja just nimelt teie mängumaa. 

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Mario Truu! Natuke jätkuks sellele eelnevale küsimusele on küsimus selline. Sotsiaalmeedia on tõesti suhteliselt uus nähtus ja tehisintellekti tulekuga läheb olukord veel keerulisemaks. Me teame, kui tähtis on ennetamine ja kui palju olulisem on see tagajärgedega tegelemisest. Kas on mõeldud ka sellele, et sotsiaalmeedias tekitada siiski mingid programmid, mingisugused reklaamid-värgid, mis räägivad noortele, et kuule, kui sa niimoodi teed, siis on jama, ja nii edasi? See on minu meelest praegu täiesti kasutamata, aga võib-olla ma eksin.

Ma arvan, et te ei eksi. Aga ühe näite ma saan tuua. Alles hiljaaegu, eelmise aasta teisel poolel, kohtud avaldasid hulganisti videoklippe selge õigusemõistmise nädala raames, mis olid suunatud ja neid levitati üldhariduskoolides. Neis kohtunik rääkis, et vaata, ära levita kedagi paljastavat pilti sotsiaalmeedias ilma tema nõusolekuta, sellepärast, et mida kõike see kaasa võib tuua. Need läksid täitsa levima ja need said üpris populaarseks. 

See on mõnes mõttes küll selline koht, kus me saame midagi teha. Ma ei tea, kui palju siin saab koolidelt oodata, koolid ilmselt ju igapäevaselt ikkagi juba tegelevad sellega niivõrd kuivõrd. Aga näiteks kui on selline algatus, et keegi talaaris selgitab kohtus sellistele noortele, et kuulge, mõelge nüüd ikka läbi, mida te sotsiaalmeedias teete – tundub, et see läks korda ja täitis enda eesmärki. Kas neid algatusi võiks rohkem olla? Minugi poolest.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Jah, me oleme rääkinud nüüd sellest, et noorte kuritegusid pannakse korda valdavalt aegadel, kui noored on nii-öelda järelevalveta, me ei ole neile pakkunud tegevust või neil ei ole tegevust. Huviharidus oleks siin üks selge väljund. Aga nüüd ma küsingi selle kohta. Huvihariduse ja õppejärgne või õpingute aja seostamine on nüüd hästi oluline. Kas see on nüüd teie poolt uuritud ka selles võtmes, mis põhjusel noored ei lähe huviharidusse? Kas huvihariduse ebapiisavus või mingid muud sellised olulised asjaolud?

Aitäh küsimuse eest! Neid põhjuseid on kohe päris mitu. Aga ütleme nii, et mulle on silma torganud, et valdavalt jääb see selle taha, milline on pere toimetulek ja milliseid huviringe pakutakse kui lähedal kodust. Ei saa salata, et elu on päris kalliks läinud. See ei puuduta ju ainult kehvema või madalama sissetulekutasemega peresid, vaid kui huviharidus läheb üha kallimaks ja kallimaks, siis ligipääs huviringidele paratamatult kahaneb. See sõltub muidugi ka sellest, kui palju riik rahastab huviharidust – kas me pigem tõstame neid summasid või pigem vähendame. Seeläbi me loome rohkem võimalusi, et rohkem noori saaks huviharidusega tegelema hakata, ja mitte ainult mis tahes huviharidusega, vaid sellega, mis neid päriselt huvitab ja kuhu nad ka jäävad. See on ka oluline. Eestis on see niimoodi, et kus millega tegeleda saab parasjagu. See on alati ka üks kaalukauss, mis mõjutab.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud kohtunik, aitäh ülevaate eest! Te tõite huvihariduse kasuteguri välja natuke laiemalt, aga algul tundus, et rohkem niisuguses kellaajalises dimensioonis. Need, kes on huvitegevuses selle riski ajal, kui vanemad veel kodus ei ole, on kaitstud pahategude eest ja nende tulevik läheb libedamalt. Aga te nimetasite ka väärtuskasvatust huvihariduse osana. Koolide väärtuskasvatusest kuuleme me vähem. Vahepeal oli kasvatus kasvatusteadustena isegi nimetusena põlu all, nüüd siiski võib haridusest kasvatusteadustega üheskoos rääkida. Ma küsin väärtuskasvatusest koolis. Kas kool on kasvatusasutus teie meelest?

Aitäh selle küsimuse eest! Mina arvan, et osalt ta kindlasti on ja peabki olema. Aga ma arvan, et see on rohkem selline küsimus, millises ulatuses ja mida see täpselt kätkeb just sellisena, mida peaks tegema kool, mida peaks pakkuma kool. Ma ütlen, et siin on nii palju vaidlusruumi ja see ei ole see koht, kus ma arvan, et ma olen võimeline kuidagi põhjalikumalt selle üle arutlema. Mina näen seda niimoodi, et kool on vähemasti osalt kasvatusasutus, sellele tuleb rõhku panna. Aga probleem saab alguse sellest, kui me nüüd jõuame sinna, et pea kogu kasvatuslik osa jääb kooli ja õpetajate kanda. Siis juhtub see asi, et me tõesti ootame kasvatustööd ja ennetustegevust koolidelt ja õpetajatelt nii palju, et see päädib sellega, et need mustmiljonid kohustused, mis neil lõpuks on – kas nendega tullakse üleüldse toime ja kas selle jaoks on piisavalt ressursse.  

Kui need on sellised olukorrad, kus see puudutab juba ka probleemkäitumist, siis meil on juures ka tugistruktuurid, kes seda toetavad, sellised konkreetsed vastutuse piirid, mis on ka jagatud. Nii et minu vastus on praegu selline. 

Viimane küsimus, Liina Kersna, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Te tõite välja, et viiendik Eesti noortest on pannud toime õigusrikkumisi, ja tõite välja ka seda, et just teismeliste seas on huvihariduses osalemine madal. Siin aruandes ei ole erinevalt teistest peatükkidest selles peatükis toodud näiteks Euroopa võrdlust või meie lähiriikide võrdlust. Kas te oskate öelda, kui palju näiteks Soomes, Rootsis, Taanis on noorte seas õigusrikkumisi ja milline on huvihariduses osalemine? Me teame, et Island on suurepärane näide. Aga teised riigid?

Vaat seda me tõesti võrdluseks niimoodi ei võtnud ja neid andmeid meil ka polnud. Nii et mina siin sellist täpset vastust kindlasti öelda ei oska. Need järeldused, mida me tegime, need puudutasid tõepoolest ainult seda, mis on Eestis ja mis paistab olevat selline suundumus. See juba võimaldas viia kokku selle nii-öelda kriitilise pärastlõunatunni, need, milliseid rikkumisi just nimelt toime pannakse, ja et just selliste olukordade ühe võimaliku lahendusena on just nimelt see huviharidus.

Aitäh! Küsimusteks ja vastusteks antud, ettemääratud aeg on läbi saanud. Täname ettekandjaid, tänan küsijaid! Lähme nüüd läbirääkimiste juurde. Avan läbirääkimised. Algatajate soov oli kõigepealt, et esineksid sõnavõttudega fraktsioonid. Saan aru, et Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head inimarengu aruande koostajad! Head kuulajad-vaatajad! Head kolleegid! Esmalt ma veel kord tänan kõiki neid, ennekõike peatoimetajat Eneli Kindsikot ja tema meeskonda, kes selle selleaastase aruande koostasid. Ma väidan, et need teemad ja fookused on täpselt see, mida vajab ühiskond ja mis aitab põimida kokku ja siis jälle probleemide kaupa lahti hariduse, huvihariduse, regionaalpoliitika, vaimse tervise, inimeseks olemise ja mitmed teised teemad meie ümber. 

Hariduslik ebavõrdsus. Meil sellest juba räägitakse, õnneks ka üha rohkem. Probleemid, kitsaskohad, puudujäägid ja nii edasi on uuringutega kümneid kordi kaardistatud, aga seda infot ei kajastata piisavalt või ei kasutata piisavalt, et töötada välja lahendused ja neid siis ka rakendada. Tabav on koostajate poolt haridusliku ebavõrdsuse mõju kokkuvõtlik lause: ühegi ministeeriumi töökava ei pääse hariduslõhe mõjudest. Autorid on rõhutanud ka seda, et nähtamatud lapsed ei jää nähtamatuks ning me leiame neid rohkem haiglajärjekordadest, politseistatistikast, lähisuhtevägivalla juhtumitest, toimetulekutoetuse registritest. Need on faktid ja uuringute poolt kinnitatud. Ehk hariduslikul ebavõrdsusel on tagajärjed, mis mõjutavad meie majandust, inimeste tervist, regionaalset arengut ehk sisuliselt kõike. Seda kinnitab ka rahvusvaheline kogemus. 

Regionaalne hariduslik lõhe. Reaalsus on see, et igas piirkonnas me ei suuda tagada lasteaiast ülikoolini kvaliteetset haridust. Selleks ei olegi otsest vajadust ning kui algkool ja lasteaiad peavad olema igas piirkonnas, siis põhikool ja gümnaasium nõuavad juba mõnevõrra suuremat õppijaskonda, laiemat huviringide spektrit ja erialaõpetajate olemasolusid. Ülikoolid, rakenduskõrgkoolid veel järgmist taset. Selles vaates on oluline pakkuda parimat haridust igas avatud koolis ja see on riigi kohustus selleks võimalused luua, ja mis veel olulisem, seda järjepidevalt ka monitoorida. 

Lahendus ei saa olla see, et sõidutame kõik kõikjalt igapäevaselt suurematesse keskustesse kokku. Riik peab suutma tagada lasteaia ja vähemalt esimesed kooliastmed võimalikult kodu lähedal, sest me tahame, et igas Eesti paigas saab elada ja igas Eesti paigas oleks perspektiiv ka noorte perede jaoks. 

Oluline on märkida ka aruandes rõhutatut: suhted on hariduses uus valuuta ja mõtestatud suhete loomiseks on vaja õpetajale anda aega. Kas seda aega kontaktide loomiseks me saame anda rohkem üha suuremates koolides ja klassides või just väiksemates koolides ja klassides? Oluline märksõna, mis oli ja mis toodi välja, on ka kuuluvus- ja kohatunne kogukonnas ja koolis. On ilmselge, et tugeva kuuluvus- ja kohatundega kooli ei teki nähtamatuid lapsi ning märkamine selle sõna igas tähenduses saab olema palju kiirem. 

Majanduslik hariduslik lõhe. Oli taas kord hirmuäratav lugeda, et koolid, kus perede sotsiaaltoetuste osakaal on suurem, need koolid annavad süstemaatiliselt nõrgema tulemuse. Eriti teravalt tuleb see välja Tallinnas. Keegi ei vaidlusta, et meil on erinevate kallakutega koole vaja, et meil on kõigest sõltumata parema õppetasemega koole, aga oluline on, et me väldiks selliste põhikoolide teket, kus me juba teame ette, et sealt on ülikooli hiljem tõenäosus jõuda alla 50%, võrreldes nende põhikoolidega, kus see protsent on sisuliselt 100%, sest selle kooli lapsevanemad ei jõua oma lapsele palgata eraõpetajaid või märkimisväärne osa selle kooli õpetajatest ei oma vastava aine õpetamise kvalifikatsiooni. Eriti teravalt tuleb see välja matemaatika puhul. Meie kohustus on tagada, et selliste koolide tekkimisel me koheselt sekkuksime, ja seda ennekõike just teise ja kolmanda kooliastme puhul. 

Ma küsin, kas siin on lisaaega ka võimalik saada. Ma palun kolm minutit lisaks.

Kolm minutit lisaks.

21. sajandi maailmamõistmine ja selles elamine. Minule väga sümpatiseeris peatoimetaja sissevaade mõnevõrra laiemasse probleemi, nimelt meie õppekavade ja õppeainete vastavus või mittevastavus 21. sajandi maailma probleemidega. Kuidas kool aitab mõista seda, mis on meie ümber toimumas? Kuidas tulla toime kõige sellega, mida meile pakub virtuaalmaailm, sotsiaalmeedia ja AI? See ei saa tulla iseenesest, aga kas seda koolis piisavalt õpetatakse? Kas selleks on õpetajatel piisavalt aega, õpilastel selle õppimiseks piisavalt aega? Seetõttu on ülimalt kosutav lugeda, et me peame hakkama midagi ka jätma ära. Meil kõigil on päevas 24 tundi ja soove muudkui lisandub. Sotsiaalmeedias elamise õpetus või sealt väljumise õpetus, inimeseks olemise õpetus, et kuidas olla just selles ühiskonnas ja just tänaste väljakutsetega. Müra meie ümber on niivõrd palju, aga meie kohustus on ise selle sees terveks jääda ja ise seda mitte juurde toota. Eriti karjuvalt avaldub see vaimse tervise probleemide kasvus laste hulgas ja tegelikult laiemalt kogu ühiskonnas.

Huvihariduse kättesaadavuse erinevused süvendavad hariduslikku ebavõrdsust. Huviharidus peab saama hariduse lahutamatuks osaks. Aga rõhutan sõna "huvi". Ilma laste ja noorte huvita konkreetse tegevuse vastu me mingit edu ei saavuta. Seega on määrava tähtsusega, et lapse ja õige huviringi kokkuviimine oleks prioriteet lapsevanema, õpetaja ja kooli vaates. Siin on märksõnaks maakonnakeskused ja transpordivõimalused igast maakonnanurgast. Huvihariduse roll on minu hinnangul tugevalt alahinnatud. Julgen väita, et sellel kümnendil omab huviharidus oluliselt suuremat rolli laste kujundamisel, kui see oli enne nutiseadmete ja sotsiaalmeedia ajastut. Oluline on ka see, et huviharidus, mis last tõesti huvitab, on ka selge võimendus huviharidusele ja seda sõltumata õppeainest. Seda kinnitas ka aruanne ja kuulsime ka täna siin.

Kas iga Eesti laps saab võimaluse heaks haridusteeks, sõltumata tema kodustest oludest või elukoha aadressist? Vastus on, et ei saa. Me teame seda läbi uuringute, läbi koolide eksamitulemuste, aga ka läbi isiklike kogemuste. Nii nagu ka peatoimetaja Eneli Kindsiko ütleb aruandes, uuringute rohkus ei ole nõrkus, vaid kasutamata potentsiaal. Meil ei ole vaja samu probleeme uuesti uurida, vaid olemasolevad teadmised otsusteks vormida. Aga minugi poolest, teeme kas või Islandit, kui kohe endal head lahendust ei ole, aga ärme hakka jälle uurima. Aitäh!

Aitäh! Eesti 200 fraktsiooni nimel Kadri Tali, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! "Eesti inimarengu aruanne 2026. Haridus ühiskonna peeglis" ütleb midagi väga selget: huviharidus ei ole pelgalt vaba aja küsimus, see on hariduslik, sotsiaalne ja siseturvalisuse küsimus. Aruanne ütleb ka midagi väga muret tekitavat. Politsei- ja Piirivalveameti andmed on kainestavad. Noorte jaoks kõige riskantsem aeg on koolipäeviti kella kahest kaheksani, just siis, kui vanemad on tööl ja lapsed jäävad järelevalveta. Just sel ajal pannakse toime enim alaealiste õigusrikkumisi. Just sel ajal pannakse toime enim alaealiste õigusrikkumisi. Ja mis on see ajavahemik? See on huvihariduse ajaaken. 

Aruanne ütleb otse, et kvaliteetne huviharidus vähendab noorte õigusrikkumisi, pakkudes turvalist keskkonda riskiaegadel ning toetades väärtuste ja sotsiaalsete oskuste arengut. See ei ole pehme teema, see on ennetuspoliitika. Veel enam, uuringud näitavad, et iga riskinoore sporti, huviharidusse investeeritud euro võib tuua ühiskonnale tagasi keskmiselt 44 eurot. Nii et kui keegi küsib, kas meil on raha huvihariduseks, siis õige küsimus on, kas meil on raha selle puudumiseks.

Eesti andmed osutavad ühele valusale tõele: just seal, kus huviharidust on kõige rohkem vaja, on seda kõige vähem. 16–19-aastastest noortest kõige keerulisemas ja riskantsemas eas osaleb huvihariduses vaid veerand. See tähendab, et kolm neljandikku noortest selles vanuses ei ole seotud süsteemse, arendava ja turvalise tegevusega väljaspool koolitunde. Veelgi keerulisem on olukord majanduslikult vähem kindlustatud peredest pärit noortega. Just nende hulgas, kes huviharidusse ei jõua, katkeb liiga sageli ka haridustee. See ei ole juhus, vaid muster. Siinkohal on oluline meelde tuletada, et just huviharidus aitab noortel meeleolu tõsta, end osana sõpraderingist ja seeläbi osana ühiskonnast tunda. Meile on teada kurb tõsiasi, et kahjuks on Eesti esirinnas just noorte depressiooni ja enesetappude näitajatelt ja me ei saa siin pead liiva alla pista. 

Aruanne rõhutab, et mitteformaalne haridus – huviringid, noortetöö ja sport – ei toeta ainult akadeemilist edukust, vaid aitab hoida noori süsteemi sees seal, kus kool üksi enam ei jaksa. Seal, kus side kooli ja kogukonnaga on nõrk, suureneb õigusrikkumiste risk hüppeliselt. Seal, kus kuuluvustunne on tugev, väheneb see ligi kolmandiku võrra. Seega on küsimus lihtne: kas me investeerime kuuluvustundesse või maksame hiljem kinni tagajärgi?

Inimarengu aruanne toob paralleeli Islandiga. 1990-ndatel olid Islandi noored Euroopa tipus riskikäitumise poolest, tänaseks on nad tipus ennetuses. Muutused ei ole tulnud loengutest ega kampaaniatest, vaid otsusest: igal noorel peab olema ligipääs kvaliteetsele huviharidusele, sõltumata kodusest taustast. See oli poliitiline otsus ja see muutis põlvkonna trajektoori. 

Meil Eestis on teadmised olemas, aruanne ütleb selgelt, et probleem ei ole uuringute puudumises, vaid julguses tegutseda. Huviharidus on sama palju siseturvalisuse kui hariduspoliitika küsimus. Kui noortel ei ole pärast koolikohta, kuhu minna, siis leiab ta koha, kus olla. Küsimus on, kas see koht on spordisaal, muusikakool, näitering või tänavanurk. Kui me jätame 16–19-aastased ilma süsteemse toeta just riskiajal kella kahest kaheksani, siis me tegelikult aktsepteerime, et osa noori libiseb kõrvale. See ei ole ainult individuaalne tragöödia, see on ühiskondlik kahju. 

Aruanne tuletab meelde, et haridus kujundab tõenäosusi, kuhu inimene jõuab, kui haavatav ta on ja millised võimalused talle avanevad. Huviharidus on see mehhanism, mis võib muuta tõenäosusi ja muuta noorte elusid. Huviharidus ei tohi olla privileeg nendele, kelle vanemad saavad maksta, see ei tohi olla ainult väiksemate laste pärusmaa ja see ei tohi lõppeda siis, kui risk tegelikult kasvab. Kui me tahame vähem alaealiste õigusrikkumisi ja rohkem sidusat ühiskonda ning tugevamat siseturvalisust, siis peame suunama huvihariduse teadlikult just sinna, kus risk on suurim, 16–19-aastaste hulka ja kella 14–20 ajavahemikku. 

Huviharidus ei ole luksus, see on ennetus. Ennetus on alati odavam kui tagajärgede parandamine. See aruanne on peegli meie ette seadnud. Küsimus on nüüd selles, kas me julgeme vaadata ja otsustada. Kas me julgeme öelda, et iga noor väärib kohta, kuhu minna pärast kooli? Kas me julgeme investeerida sinna, kus mõju on suurim? Kas me tahame turvalisemat, tervemat ja tugevamat Eestit? Siis algab see pärastlõunal kell 14, hetkel, mil me otsustame, et ükski noor ei jää pärast kooli üksi ilma kuuluvustunde ja võimaluseta oma annet arendada. Aitäh!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Tõnis Lukas, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Austatud arenguaruande koostajad! Sotsiaal-, sise- ja majandusminister said ükskord kokku ja hakkasid arutama, milles on nende valdkondade probleemid ja kes on nendes probleemides süüdi. Sotsiaalminister ütles, et tema probleemides on süüdi haridusminister. Siseminister mõtles ja ütles ka, et tema probleemides on süüdi haridusminister. Majandusminister kinnitas sama, et ka tema probleemides on süüdi haridusminister. Võib-olla mitte minister isiklikult, aga haridusvaldkond. Nende ministrite loetelu, kes niimoodi lõpuks resümeerivad mingil pressikonverentsil oma valdkonna probleeme, võib olla muidugi palju-palju pikem. Nii et kõik algab haridusvaldkonnast ja vaatad, mispidi vaatad, mõninga ülevõimendusega see ongi nii. 

Väide selles raportis: "Haridussüsteemi kujundavad paljud hääled, mis ei ole alati kooskõlas." Räägitakse huvigruppide kakofooniast. Samas, viimasel ajal – osaliselt ka siinsamas raportis – tulevad koolile igasugused signaalid. Õppekavades peaks rõhk olema arutelul, seoste loomisel faktide vahel, mitte niivõrd faktipõhisel õppel. Samas, seoste loomist faktide vahel on kahtlemata vaja ja see on oluline, ja kui see toimub, siis on seda väga meeldiv kuulata. Aga kui faktiteadmisi ei ole, siis on pelk arutelu lausa piinlik. Seetõttu ei saa minna ühest äärmusest teise, rääkides õppekavade koostamisel ainult aruteludest ja küsimuste püstitamise julgusest, vaid teadmistele ja oskustele peaks koolis ka koht jääma. 

"Eesti haridus vajab tervislikku lahutamistehet." Siin võib olla mitu mõtet, kaasa arvatud see õppekavades rehitsemine, aga üks nendest on Kilingi-Nõmme gümnaasiumi direktori Erli Aasametsa väljatoodu, et kool ei suuda lihtsalt kõigi asjadega, mida ühiskond temalt ootab, tegeleda ja lõppvastutus ei saa olla kõigis asjades koolis. Loomulikult, koolil on oma roll kõiges selles, ühiskond tuleb kooliuksest sisse, aga tihti oodatakse sellist võtmed-kätte-kasvatusprojekti. Kui ma panen oma lapse kooli, siis võtan 11 või 12 aasta pärast välja ja on kasvatatud ja õpetatud laps. Tegelikult see muidugi nii ei käi. Selle kohta, mismoodi see lahutamistehe teha, peaks koolile andma selgeid signaale, muidu tekitab see õpetajates ja koolijuhtides ainult segadust. 

Õppekava osa või üldse inimese humanistliku hariduse osa on muuseumid, teatrid ja avastuskeskused. Samas signaal juriidilisest lähtepunktist, et nende külastamise eest ka väljaspool koolitunde, kui nad on õppekavaga vähegi seotud, ei tohi raha võtta, aga asemele seda, et see raha tuleb ühiskonnalt, ei pakuta, tähendab tegelikult koolile jällegi peavalu, kuidas seda välist tegevust õppetööga seostada, kui sa ei saagi sinna minna. Muuseumidest ja mõnelt poolt ka teatritest on teada, et mingeid tellimusi on juba ära öeldud. 

Anomaaliana on välja toodud vaimne heaolu kui süsteemi pingepeegel. Saan aru, mida siin mõeldud on. Ma toon esile ühe otsuse, mis tehti Riigikogus täiesti konsensuslikult 2004. aastal ja mis on minu meelest üks meie haridusvaldkonna parimatest otsustest. Me otsustasime Riigikogus põhikooli klassikomplekti täituvuspiiri panna 24-le. Seal on mingid erandid, aga põhimõtteliselt tähendab see psühholoogilise ja pedagoogilise vaatepunkti ja teadusliku lähenemise kajastamist konkreetselt koolikorralduses. See on oluline põhikoolis … Tegelikult gümnaasiumiklassid on ka lihtsalt metsikult suured, sellega võiks tegeleda, aga siin pearahapõhine rahastamismudel, kas meil hammas hakkab selle peale, võiks tegelikult kaaluda, et need klassid ei oleks nii suured. 

Hariduslõhe – no kust see lõhe jookseb? Poisid-tüdrukud – räägitud; regionaalselt – räägitud. On uus lõhe tekkimise moment: sotsiaalmeediasõltuvuses lapsed ja need, keda kodus ja väljaspool hoitakse, ma ei saa öelda, et loomulikus kasvukeskkonnas, aga kasvukeskkonnas, kus on nende enda loovusel ja otsustel mingi roll, kus on mingid praktilised tegevused, värske õhk – kõik niisugused asjad. On täiesti selge, et nendel lastel, kes ei ole ainult sotsiaalmeedias, on tulevikus eelis ja see lõhe tekib praegu meie silme all. Kas kõige sellega peaks tegelema kool? Kool saab siin uue ülesande: kasvatada vanemaid, kes peaksid seda olukorda märkama. Või peaksime seda tegema meie riigi tasemel käskude-keeldudega? Seda tuleb kaaluda. 

Haridustahe on minu meelest väga hea punkt. Eestlane on ikkagi öelnud, et õpi endale, mitte õpetajale, ja sellega tuleb jätkata. "Neoliberaalne ehk võistluslik, hindeid ja pingeridasid väärtustav ning ühetaolisust toetav haridusparadigma on kadumas," on siin väide. Humanistlik paradigma astub selle asemele – see on personaalne õpe, heaolutaotlus. Aga heaolutaotlus mingis keskkonnas, ka koolikeskkonnas, tähendab tegelikult kasvatust, tähendab mingeid reegleid, mis annab turvalisuse ka nendele õpilastele seal. Nii et tuleme kasvatuse juurde tagasi ilma häbenemata seda dimensiooni. 

Üle-eestiline haridusstandard on meil järelikult, et õpetajad peavad olema igal pool tasustatud väärikalt. Ei saa öelda nii, et maakooliõpetajate ümber on madalam palgatase, et nemad saavad oma kapsad, kaalikad ise kasvatada ja võivad vähem palka saada. Ei, tegelikult peaks olema kõik võrdselt väärtustatud, et igale poole head õpetajad jõuaksid. 

Lõpetan, vandust, niisuguse mõttega, et kui me tegime mõni aeg tagasi matemaatikaeksami …

Ja nüüd hakkab aeg täis saama.

… kitsa ja laia, siis praegu needsamad, kes tollal seda väga propageerisid, seda kritiseerivad. Aga siin on nimetatud väga selgelt, et koolide lõikes on selge, et matemaatika põhikoolieksami tulemusi määrab ära emade lähenemine, emade keskmine sissetulek.

Aitäh!

Järelikult mingeid otsuseid tuleb küsida enne langetamist hoopis emadelt.

Aitäh! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel on Vadim Belobrovtsev, aga teda ei ole. Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Margit Sutrop, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid ja head aruande koostajad! Suur aitäh kõigepealt selle suure töö eest, mis on tehtud haridusvaldkonna ühiskonna peeglisse toomisel! Täna on meie ees selline mahukas aruanne, mis ütleb välja kaks asja, mida on korraga lihtne noogutades toetada, aga keeruline päriselt teoks teha. 

Ühelt poolt, et meil on palju uuringuid ja vähe võimet andmeid linkida, meie teadmine ei jõua piisavalt otsustamisse. Tegelikult selle võiks ju kokku võtta ühe lausega, et hariduse juhtimine ei ole meil täna teadmispõhine või teaduspõhine, ja selle diagnoosiga on päris raske vaielda. Võiks öelda, et selle juurprobleemiga peame tegelema.  

Aga iseenesest ei ole see uudis, vaid ma ütleksin, et viimased 20 aastat, mil mina olen erinevates haridusinimeste ringkondades koostanud strateegiaid, koostanud uusi riiklikke õppekavasid, mõelnud, kuidas väärtuskasvatust koolides parandada ja seda ka 17 aastat praktiliselt läbi viinud sadades koolides ja lasteaedades.

Ma ütleksin nii, et meil on kõigil olnud üks ühine arusaam sellest, et ühiskonna probleemid tulevad kooli ja koolilt oodatakse kõigi ühiskonna probleemide lahendamist. Need probleemid, mis hariduse ees seisavad, on väga komplekssed. 

Me oleme proovinud paljude strateegiate koostamisel panna näppu peale, mis on see üks juurprobleem või Ariadne lõng, mida mööda kerides võib-olla leiame lahenduse ka paljudele muudele probleemidele.  Ma mäletan, et Mati Heidmets koostas Tallinna Ülikoolis haridusstrateegiat 2020, kus me sõnastasimegi viis juurprobleemi ja nendest peamine oli tegelikult see, et peab muutuma õpetaja ja õpilase vaheline suhe, et see õppeprotsess peab teistsugune olema, õppimine peab teistsugune olema ja me peame liikuma tuupimiskoolilt sellise koolini, kus me toetame õpilase ennastjuhtivat õppimist, tema erinevate pädevuste kujundamist. Aga küsimus on, kuidas seda teha.  

Selles mõttes ma olen nõus selle raporti põhijäreldusega, et me peame tegema vähem, peame tegema targemini. Aga samas ütleb raport, et me peame tegema kiiremini, sest ta ütleb, et senikaua, kuni meie siin arutame ja mõtleme ja uurime, teised juba teevad.  

Mida me peame siis kiiremini tegema? Liina Kersna kultuurikomisjoni esimehena ütles päris kriitiliselt, et meil on liiga palju reforme korraga, seitse reformi. Neid ongi raske juhtida ja see tekitab segadust ja pinget. Ning nende reformide juhtimiseks ei ole piisavalt aega võetud. 

Olen põhimõtteliselt nõus, et neid reforme on palju. Mina ei ütleks, et liiga palju. Ma arvan, et küsimus on võib-olla selles, kuidas neid reforme üheks tervikuks seostada. Ma alustan sellest, et võtame kas või ühe näite. Siinsamas Riigikogus minu viie aasta jooksul, ma arvan, kõige olulisem otsus oli üleminek eestikeelsele haridusele. Selle mõju on tegelikult kogu meie ühiskonnale äärmiselt suur. See on ka üks lootus, mis peaks lahendama selle n-ö ebavõrdsete võimaluste probleemi, aga ka riikliku julgeoleku küsimuse, meie püsimise, eesti keele ja kultuuri püsimise.  

Aga kuidas seda läbi viia? Selle küsimuse n-ö komplekssus ongi see, mille peale võiksime korraks suumida, nagu noored ütlevad, ja vaatama, kas me teeme seda piisavalt teadmispõhiselt. Sest kujutagem ette, et tegelikult me teadsime, et meil on probleem sellega, et kui Eesti muu emakeelse kodukeelega lapsed õpivad venekeelses koolis, siis nende tulemused on PISA uuringu järgi aasta maas eesti koolide õpilastest. Ja nende õpetajad ei ole tasemel, sest nad ei ole saanud täienduskoolitusi, kuna neist paljud on õppinud Herzeni Pedagoogilises Instituudis, on venekeelsed ja Eesti riik ei paku neile venekeelseid täienduskoolitusi.

Kuidas me nüüd selle probleemi lahendame? Meil on vaja õpetajakoolitust, meil on vaja teisi õpetajaid, meil on vaja n-ö koolireformi.

Palun kolm minutit juurde! 

Kolm minutit lisaks. 

Aga meil on ka see probleem eri regioonides väga erinev. On selge, et kui ühte klassi panna juurde kolm muu emakeelega last, siis nende integreerimine sinna klassi on kindlasti erinev, kui selles klassiruumis õpib kolm eestikeelset last ja kõik ülejäänud on vene emakeelega lapsed.

Teadlased tegid RITA uuringu, kus nad pakkusid välja neli erinevat mudelit. Küsime: kas me tegelikult täna seda reformi teeme selle uuringu tulemuste järgi või me oleme öelnud, et vaat me selle uuringu jätsime kõrvale ja me teeme seda nüüd niimoodi? Kas me uurime seda, kuidas see reform tegelikult täna juurdub? See n-ö komplekssus ei ole tegelikult mitte ainult õpetajate väljavahetamine või keele vahetus, vaid see on ka väärtuste vahetus, need on suhted koduga, turvatunne klassiruumis. Olgem ausad, see on ka teadlastele imeline uurimisvaldkond, täiesti unikaalne üleminek maailmas, mida me peaksime hoolega uurima. Kas me paneme sinna piisavalt ressurssi, et teadus saaks täna öelda, missugune on see mõju ja kas need metoodikad, mis meil olid, on õiged? 

Ma tooksingi siin võib-olla ühe sellise võimaliku lahenduse. Uuringu juht Eneli Kindsiko ütles, et me võiksime Islandilt õppida. Mulle ka Island väga meeldib, väga palju niisuguseid tarku lahendusi on seal olnud. Aga me võime vaadata näiteks ka seda, mida soomlased on teinud. Soomlaste edu tegelikult PISA uuringutes oli ammu enne meid. Ja nende kuulus tõde on olnud see, et iga reformi jaoks, mida me hakkame läbi viima, kõigepealt peame uurima, mis on see metoodika, millega me selle eesmärgi saavutame, mida me tegelikult tahame. 

See tähendab, et tellimus on kõigepealt ülikoolidele ja teadusele. Kõigepealt peame ütlema, mis on probleem, mida me lahendame, kuhu me välja tahame jõuda, ja küsima, millise metoodikaga me seda teha saame. Ressurss tuleb sinna panna ja selleks tõepoolest on aega vaja. Edasi tuleb tegelikult küsida, kas meil on olemas see materiaalne ressurss, see inimressurss, see raha, millega tegelikult seda läbi viia. Ja edasi tuleb mõju-uuring ja pidev n-ö korrigeerimine. Kas me seda teeme? Äkki on siin mingi koht, mida õppida? 

Ma arvan, et meil on palju selliseid teisigi reforme, mis täpselt samasugust lähenemist vajaksid, kas või näiteks kutsehariduse reform või n-ö õpiea pikendamise reform. Meil on vaja lahendada see probleem, kuidas lapsed saaksid seal koolis pikemalt õppida, kui neil on erivajadused. Meil on vaja erialaspetsialiste, tugispetsialiste, meil on vaja neid õpetajaid, kes matemaatikat õpetaksid. Aga võib-olla on meil vaja ka hoopis rohkem uut ditaktikat, kuidas matemaatikat õpetada. Ainult öelda, et kutseharidus nüüd lahendagu see probleem ära – see ei ole lihtsalt võimalik. 

Seetõttu võtaksin siis kokku: iga suure reformi juurde peab kuuluma mõju-uuring ja õppiva juhtimise plaan algusest peale. Me vajame võimekust linkida andmeid, see on õige, et poliitika näeks inimeste ja piirkondade tegelikke teekondi, mitte ainult keskmisi näitajaid ja erinevaid mõjusid. Ja kolmandaks, reformide seostamine peab sisaldama ka ressursi seostamist. Me ei ole sellist jätkusuutlikku rahastamist nende reformide jaoks mõelnud ja see on meie vastutus siin Riigikogus ka. Ma arvan, et see Arenguseire Keskuse läbi viidud uuring, mida me täna näeme, annab meile palju mõtteainet. Ja see on Riigikogu ja valitsuse vastutus reageerida, kuidas tegelikult hariduses olevaid probleeme, mis on omakorda ühiskonna probleemid, teadmispõhiselt lahendada. Palju jõudu meile kõigile selleks! Aitäh!

Aitäh! Nüüd Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vadim Belobrovtsev, palun! Kolm minutit lisaks. 

Aitäh! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Tervitan ka koolilapsi, kes meil on seal rõdul. Tulite väga õigel päeval, me siin täna arutamegi haridusküsimusi, nii et see puudutab teid otseselt, ma arvan.  

Esiteks ma tahaksin tänada kõiki, kes selle aruande koostamisse panustasid. See on tõepoolest suur, tänuväärne ja väga vajalik töö, mis ei kirjelda üksnes haridusvaldkonna tänast seisu, vaid toob esile ka pikema perspektiivi probleemid, millega tuleb tegeleda juba täna, sest homme võib olla juba liiga hilja.  

Eesti haridusest räägitakse sageli kui suurest eduloost. Me oleme PISA tipus, meie koolilapsed on rahvusvaheliselt tunnustatud, meie digiriik on aastaid olnud eeskujuks Euroopale, julgen öelda, et paljuski ka kogu maailmale. Aga kui vaadata sügavamale, siis peeglist vaatab vastu keerulisem pilt.  

Käesolev aruanne näitab selgelt: haridus on meie riigi tugevuse üks alustalasid, kuid süvenev ebavõrdsus murendab seda alust üha enam. Põhiküsimus ei ole enam selles, kas meil on hea haridus, küsimus on selles, kas see hea haridus jõuab kõigini.  

Täna mõjutab lapse haridusteed üha rohkem tema kodune taust. Vanemate sissetulek on järjest tugevamalt seotud õpitulemustega. Lausa 28% peredest kasutab eraõpetajaid ja see näitaja kasvab. Üleminek eestikeelsele haridusele on seda trendi tõenäoliselt veelgi süvendanud, sest paljud muukeelsed lapsed seisavad silmitsi tõsiste raskustega. See tähendab, et osa peresid kompenseerib süsteemi puudujääke oma rahakotiga. Ja see ei ole pelgalt hariduspoliitiline küsimus, see on ühiskondlik mure. Hariduslõhe jõuab hiljem tervishoidu, tööturule, sotsiaalteenustesse ja isegi turvalisusse.  

Kui rääkida kõrgharidusest, siis riik ei suuda praegu ega näi suutvat ka lähitulevikus üliõpilastele selgelt lubada, et kõrgharidus jääb Eestis tasuta. Selge visioon puudub. Haridusminister ütleb, et juba järgmisel aastal on vaja 30 miljonit eurot lisaraha, et tasuta kõrgharidus säiliks, kuid kust see raha tuleb, sellele vastust ei ole. Üha sagedamini räägitakse hoopis sellest, et osa kõrgharidussüsteemist muutub tasuliseks või osaliselt tasuliseks.  

Sageli öeldakse, et hea haridus ei tähenda ilmtingimata paremat elu. On tõsi, et inimesed võivad jõuda kaugele ka madalama haridustasemega ning samas võib kõrgharidusega inimene elus raskustesse sattuda. Kuid kuiv statistika räägib väga kõnekat keelt: kõrgharidusega mees elab keskmiselt umbes 11 aastat kauem kui põhiharidusega mees. Sellest räägib seesama aruanne ja see ei ole lihtsalt hariduse küsimus, see on eluea küsimus, see on inimarengu küsimus ja lõpuks see on meie riigi tuleviku küsimus. 

Kui vaatame piirkondlikke erinevusi, näeme, et Tallinnast vaid mõnesaja kilomeetri kaugusel on tervena elatud eluiga märgatavalt lühem ning suhteline vaesus kaks korda kõrgem. Seega ei ole meie suurim väljakutse mitte koht rahvusvahelistes tabelites, vaid lõhe meie enda ühiskonnas, sealhulgas regionaalne lõhe.  

Teine oluline probleem, millest on siin saalis korduvalt räägitud, on õpetajate järelkasv ja olemasolevate pedagoogide töökoormus. Koolidele lisatakse üha uusi ülesandeid – õpilaste vaimne tervis, digipädevus, väärtuskasvatus, rohepööre –, kuid harva küsitakse, mida kool selle kõrval enam tegema ei peaks. Sageli tekib nõiaring, inimesed põlevad läbi ja lahkuvad koolisüsteemist, tulevased õpetajad näevad seda ning kaotavad motivatsiooni kooli tööle minna. Õpetajate nappus suurendab veelgi nende koormust, kes alles jäävad. Ja nii see jätkub.  

Veel üks põletav teema on huviharidus. Me teame, et kvaliteetne huviharidus vähendab noorte riskikäitumist ja parandab õpitulemusi. Kuid just need noored, kes seda kõige rohkem vajaksid, osalevad kõige vähem. Ning probleemi juur peitub sageli kättesaadavuses. Kui me tahame Eestis turvalisemat ja perspektiivikamat ühiskonda, peame investeerima huviharidusse sama tõsiselt nagu investeerime julgeolekusse.  

Neljas teema on niinimetatud andmetarkus. Oleme aastaid rääkinud, et Eesti on e-riik, me maksame makse minutiga ja anname digiallkirju sekunditega. Aga kas me kasutame oma digipotentsiaali piisavalt ka hariduses? Aruanne ütleb selgelt: pigem mitte. Samal ajal kaotab meie digiriigimaine tasapisi oma sära, sest teised riigid arenevad üha kiiremini. Ma ei hakka pikalt peatuma hiljutistel ebaõnnestumistel, nagu koolide sisseastumissüsteemi SAIS3 probleemne rakendamine, mille tõttu pidid koolid taas silmitsi seisma hariduslike puudujääkidega, kuid sellised lood ei tee meie riigile au.  

Me toodame kümnete tuhandete lehekülgede kaupa uuringuid. Probleem ei ole teadmiste puuduses, probleem on nende rakendamises. Võtmeküsimus ei peaks olema, miks ei saa, vaid kuidas saab.  

Mida siis võiks muuta või siis pigem peaks muutma? Esiteks, haridusliku ebavõrdsuse vähendamisest peab saama riiklik prioriteet, see tähendab varajast sekkumist alushariduses, sihipärast tuge nõrgematele piirkondadele ning huvihariduse paremat kättesaadavust, eriti nendele, kes on vanusevahemikus 16–19 aastat, ja majanduslikult vähem kindlustatud perede lastele.  

Teiseks, õpetajaamet peab muutuma reaalselt prestiižikaks ja konkurentsivõimeliseks. Tuleb kaaluda nii riigi kui ka erasektori suuremat panust, eriti reaalainete õpetajate toetamisse. Kui ettevõtted vajavad insenere ja IT-spetsialiste, võiksid nad panustada ka õpetajate järelkasvu. Samal ajal tuleb kiiresti vähendada õpetajate liigset töökoormust, sest sellest sõltub otseselt ka järelkasv. Nagu ma rääkisin, praegune olukord väga palju demotiveerib tulevasi pedagooge.  Kolmandaks, vajame terviklikku andmepõhist juhtimist, selget ülevaadet olemasolevatest teadmistest ning mehhanismi, mis seob uuringud konkreetsete otsustega. Iga uuring peab lõppema vastutuse ja rakendamisega.  

Neljandaks peame julgustama elukestvat õpet ka vanemaealiste seas. Vananevas ühiskonnas ei saa me lubada, et inimesed jäävad tööturult kõrvale üksnes seetõttu, et ümberõpe nendeni ei jõua.  

Ja lõpuks peame julgustama poliitilist vastutust. Haridus vajab pikaajalist vaadet, mitte lühiajalist populaarsust. Haridus ei ole ainult teadmiste edasiandmine, see on inimese potentsiaali avamine. See on inimeste võimalus elada kauem, tervemalt ja väärikamalt. Kui me tahame, et Eesti oleks tugev ka kümne või kahekümne aasta pärast, peame vaatama ausalt peeglisse ja tegema otsuseid, mis ei pruugi olla lihtsad, kuid on vajalikud. Ja sellest see aruanne kindlasti räägib. Me teame palju, nüüd on aeg tegutseda. Aitäh!

Aitäh! Tiit Maran, palun!

Auväärt juhataja! Auväärsed kolleegid! Esiteks peab loomulikult tänama selle suure töö tegijaid, aruande kokkupanijaid. Nagu alati, need aruanded on väga oluline lugemine ja panevad mõtlema selle üle, mis on toimunud ja kas midagi peaks teistmoodi toimuma. Paratamatult on see aruanne olnud ka rahutuks tegev ja ma rõhutaks eriti seda osa, mis puudutab haridusliku ebavõrdsuse kiiret kasvu. Ühtlane haridus, inimeste ühtlane mõtlemisvõime ja asjadest arusaamine on üks kõige olulisem, mida meil on tarvis selleks, et me oma ees seisvate väljakutsetega hakkama saaksime. 

Aga, auväärsed kolleegid, ma läheksin natukene üldisemaks, läheks ajas tagasi. Kui mõelda 18. sajandi algusesse ja 17. sajandi lõppu, siis üks teadlane võis oma ajus omada praktiliselt kogu teaduslikku teadmist maailma kohta. Maal, kogukonnas elaval inimesel teadmiste hulk oli veel väiksem, mida tal oli tarvis, selleks et oma eluga hakkama saada. Sellest ajast alates on ühiskond märkimisväärselt muutunud, ta on läinud kiirenevas tempos järjest keerukamaks, järjest komplitseeritumaks ja paraku järjest rohkem selliseks, milles toimetulemiseks nii ühiskonnal endal kui tema liikmetel on tarvis järjest rohkem teadmisi ja teadmisi süsteemideks seadvaid mõtlemismudeleid. 

Nii et selles olukorras võiks vist öelda, et üks kõige raskem ja suurem reform, peaaegu et võimatu missioon, on viia läbi muutuseid, mis ühekorraga annaks õpetajale toimetamiseks rahu ja samal ajal kogu seda järjest suurenevat infobaasi, mida on lastel tarvis, ja seda viisil, et me lapsi ja muid hariduse saajaid selle käigus läbi ei põleta. 

Oma särk on alati kõige ligemal ja nii ka me näeme eelkõige seda, mis on meie vahetus inimühiskonnas. Aga ma tahaksin sellest natukene kaugemale minna, väljapoole oma särki, et puudutada ühte väga olulist aspekti, mida selles aruandes vaid riivamisi on puudutatud. Ma tõstatan küsimusi, vastuseid mul pole. Alustan kaugemalt ja suuremalt pildilt. Alustan biosfäärist, mis on üks äärmiselt kompleksne süsteem ääretult paljude seostega, millest me saame juba üsna palju aru ja seda on tegelikult äärmiselt vähe. Sõltume sellest süsteemist sajaprotsendiliselt. Ja siis on meie inimühiskond, samuti äärmiselt kompleksne süsteem, mis koosneb paljudest komponentidest väga tihedalt omavaheliseotuist, ja haridus on üks osa nendest paljudest komponentidest. 

Sellest, mil määral me mõistame enda seoseid biosfääriga ja biosfääri enda toimimist nii lokaalsel kui ka üleilmsel tasemel, sõltub suurel määral see, kuidas me suudame hakkama saada nende mastaapsete keskkonnakriisidega, millesse me oleme praegu sisenenud. Tuleb ausalt tunnistada, et need arusaamad, mis meil on siiani olnud, mis meie ühiskondi on juhtinud, need mõttemudelid on olnud petlikud, sest vastasel korral me ei oleks praegustes keerulistes situatsioonides. Loomulikult mingid muudatused on toimumas, aga kobamisi, aegamisi ja vastuoludes.

See, milliseks kujuneb meie ühiskonna tee nii siin lokaalsel tasemel kui ka rahvusvahelisel tasemel, sõltub ju sellest, kuidas inimesed mõtlevad, kuidas nad saavad maailmast aru, kuidas meie ühiskonda juhivad maailmapildid, väärtused, narratiivid, millele me toetume. Haridus mõjutab ühiskonda ja ühiskond mõjutab ka seda, kuidas toimib haridus. See on muna ja kana. Kuidas jõuda sinna, et meie keskkonnateadmised ja väärtused, nende olemus jõuaks meie inimeste tavapärastesse arusaamadesse ja otsustustesse? Kuidas nügida ühiskonda ja haridust selles suunas? 

Vaatamata sellele, et meie teaduse baas on fantastiline ja teadmiste massiiv on selline, et sellel pole piiri, on tegelik teadmine ühiskondades äärmiselt tagasihoidlik. Mis on see selles haridusvaldkonnas, mis meil tarvis on? Koolis ju jagatakse informatsiooni, õpetatakse bioloogiat ja ka ökoloogiat, jagatakse teadmisi, aga tuleb välja, et teadmistest ainuüksi ei aita, et muuta meie ühiskonna toimimise põhilõime. Midagi veel on tarvis. On tarvis midagi taolist, mis muudaks väärtussüsteemi. Kuidas sinna jõuda? Kuidas jõuda terviklike väärtussüsteemide muutmisteni? Ma ei tea. Kuidas viia ökoloogilisi põhiarusaamisi meie kõikidesse eluvaldkondadesse, olgu need juristid, majandusjuhid, haldusjuhid, IT-insenerid? Jätkake ise. Ma ei tea nendele küsimustele vastust, aga ilma muutusteta siin pole meil võimalik hakkama saada nende väljakutsetega, mis järjest suuremal määral meie ees seisavad. Ma lõpetan paavst Franciscuse mõttega tema raamatust "Laudato si". Need probleemid, mis meil on keskkonnaga, meie elukeskkonnaga, on nende probleemide peegeldus, mis on meie mõtlemistes, ehk teisisõnu, hariduses selle sõna kõige laiemas määratluses. Aitäh!

Aitäh! Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Ma tahaksin siin omalt poolt kasutada ka võimalust tänada selle aruande koostajaid, inimesi, kes on sellesse panustanud ehedalt. See oli väga mitme aspektiga sisuline vaade mitte üksnes hariduse tänase seisu ja tuleviku riskide ja võimaluste üle, vaid see oli pilt või peegel ka Eesti ühiskonnast tänasel hetkel. 

Selle aastaaruande tegijad nendivad kiretult, et meil on viimase dekaadiga 420 000 lehekülge erinevat analüütilist programmilist teksti Eestis suudetud toota haridusvaldkonna üle. Nüüd on meil 400-leheküljeline uus dokument. Küsimus on, mis on see intelligentne järeldus, mida riigi poliitiline juhtkond peab tänase ja ka siit tekkinud uue analüütilise vaate pinnalt tegema. 

Esiteks, tõsine probleem, mida tuuakse välja, on haridusvaldkonna stressikeskkond. Me näeme administratiivset üha kiirenevat stressi reaalajas. See ei ole mitte akadeemiline nending aastate perspektiivist tagasi või tulevikku vaatavalt, vaid me näeme praegu, ka enne valimisi pidevaid administratiivseid muutusi, mida tänase haridusministri vedamisel esile kutsutakse ja mille raskus või erikaal ei ole vajalikkuse mõttes põhjendatud. Muutused lihtsalt muutmise pärast, organisatsioonilise ülesehitamise pärast, rahastusskeemide puhul tekitavad täiendavat tarbetut müra. Meie haridus on praegu reostatud niisuguse tarbetu müraga. Koolijuhid, haridusvaldkonna erialaorganisatsioonide juhid nendivad üha murelikumalt seda. Tõmbame joone vahele sellele müra tekitamisele! 

Teiseks, oluline järeldus, mis on seotud meie haridusliku kihistumise probleemiga. Oli väga ilus mõttekäik sellest, et meie haridus peaks olema üles ehitatud humanistlikul põhimõttel. Ma arvan, et seesama üleskutse pädeb ka meie ühiskonna ja kogu meie toimimise kohta. Me näeme seda, et see kvantitatiivne seos, mis on tekitatud vanemate sissetuleku taseme ja sealt omakorda laste õpitulemuste ja sealt omakorda laste hilisema suutlikkuse üle ühiskonnas ennast teostada, sealhulgas ka ise aineliselt olla kindlustatum, see korrelatsioon on väga tõsine ülesandepüstitus ühiskonnale. Ühiskond, kus meie lähtekoht humanistliku vaate järgi peaks olema võrdsete võimaluste pakkumine just nimelt läbi võrdsete haridusvõimaluste pakkumise, siis me näeme nii regionaalselt kui ka sissetulekute järgi, et need lõhed on kasvanud. Ma olen veendunud, et see ei saa olla süvenev nähtus, millega me peaksime leppima. See tähendab, et meie ülesandepüstitus peab olema selline – see on ka perepoliitiline ülesandepüstitus, mis realiseerub nüüd ka hariduspoliitilise vägagi analüütilise mõttekäiguga ratsionaalseks investeeringuks –, et laste saamine perre ei tohi olla tegur, mis tekitab vaesusriski või toimetulekuriski perele.

See tähendab, et see on ühiskonna valikute küsimus, ka ressursi ümberjaotamise küsimus. Siit me näeme viimastest aastatest, miks see trend on ka süvenenud. Paraku perepoliitilised kindlustunnet lõhkuvad otsused, aga ka maksupoliitilised otsused on olnud seda lõhet süvendava iseloomuga. Mida ma silmas pean? Me näeme, et Eestist on kujundatud tahtliku maksupoliitilise valikuga Euroopa kõrgeima kaudsete maksudega riiki, Euroopa tšempioni. Kaudsete maksude koormus lööb kõige valusamalt just suhteliselt väiksema sissetulekutasemega inimesi. Ja sealt omakorda kõige valusamalt neid inimesi suhteliselt väiksema sissetulekuga, kus leivateenijate arv peres on suhteliselt väiksem, kes on lastega pered. See tähendab, et meil ei ole võimalik vaadelda hariduspoliitilist käsitlust ühiskonnas tulevikku vaadatuna isoleerituna perepoliitilisest, aga ka majanduspoliitilistest valikutest. Nii riigi tasakaalustatud areng regionaalpoliitikas, majanduspoliitika, sotsiaalpoliitika ja hariduspoliitika on omavahel seoses. Ja niisuguste mõttekäikudega me peame poliitikat meie riigis korrigeerima. 

Isamaa jaoks on see raport oluline ja kvaliteetne sisend positiivse iseloomuga muutuste esilekutsumiseks. Pean kindlasti oluliseks, et me ka oma valitsemiskava 2027 ettevalmistamisel selle raporti tegijate tiimiga kohtume ja saame ka praktilisi tähelepanekuid selle kohta, mida järgnevatel aastatel meie negatiivsetes trendides korrigeerida. Sest me peame lähtuma sellest, et oleme haritud rahvas nende objektiivsete karakteristikute järgi ja see peab väljenduma ka poliitilise juhtimise kvaliteedis, mis täna paraku ei ole osutunud piisavaks, vaid on neid negatiivseid trende, muu hulgas ka haridusvaldkonna peeglist vaadates, süvendanud. Nii et see on meie ühine pingutus. Me näeme, et nendel valedel otsustel, mida me oleme teinud viimastel aastatel, on võime ajas võimenduda ja peegelduda järgmise põlvkonna võimaluste piiramises. Järelikult ei saa me väikese rahvana lubada valesid otsuseid, mille peavad kinni maksma nii sõna otseses mõttes kui ka oma võimaluste piiramiste kaudu järeltulevad eestlaste põlved. Aitäh!

 Aitäh! Lauri Läänemets, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud istungi juhataja! Head parlamendisaadikud ja loomulikult kõik, kes panustasid inimarengu aruande tegemisse! Ma pean ütlema, et väga hea töö, väga hea dokument! Sotsiaaldemokraadid on tegelikult rohkem kui aasta kõrvalt nii palju, kui on võimalik olnud kuulda ja teada saada, selle teemaga kaasas olnud. Me arutasime umbes aasta aega tagasi erakonna volikogus juba neid teemasid, näiteks hariduslikku ebavõrdsust. 

Ma võib-olla ei läheks nii palju konkreetsetesse teemadesse, millest täna siin saalis on räägitud ja mille kohta on küsitud või mis on inimarengu aruandes kirjas. Ma võib-olla prooviksin natukene rääkida nendest seostest ja laiemast pildist, mis sellega kaasnevad. 

Esiteks ma tahan öelda, et vastupidiselt mõnele väljaöeldud jutule siin parlamendi ees ei ole see kõik juhtunud viimase kahe, ühe või kolme aastaga. See on palju suurem kujunemislugu. Kõigil neil probleemidel, mida täna kirjeldati, või ka neil võimalustel, mida täna kirjeldati, on ajalugu pikem. Seega võib-olla lahendused, nii nagu öeldi, ei tohiks olla kiirustades tehtud ja ühesse ajahetkesse, vaid läbi mõeldud. 

Minu arvates koorus siit välja ka sõnum, et ühiskond või riik ei tohiks inimesi nende raskustes hätta jätta. Hariduses on väga palju seda sõnumit, et sotsiaal-majanduslik olukord, inimeste sotsiaal-majanduslik olukord, tihti ka see, kus Eesti piirkonnas sa elad – mida väiksemas piirkonnas elad, seda suuremad väljakutsed võivad olla –, mõjutab laste ja noorte tulevikku väga palju. Ja mitte ainult laste sotsiaal-majanduslik olukord, vaid tegelikult ka kogu pere sotsiaal-majanduslik olukord. Lapsevanemate sissetulekutest ja võimalustest sõltub väga paljuski laste haridus ja laste tulevikutee või see, kas nad satuvad halvale teele, kuna neil on igav ja pole midagi teha, või mitte. 

See on minu arvates asi, mida me pole väga palju Eesti poliitikates varasemalt arvesse võtnud. Meil on ikka see lugu ja mantra Eestis olnud, mida parempoolsed erakonnad – ükstapuha, kas ta on Isamaa või Reformierakond või keegi teine – on alatasa rääkinud, et iga inimene on oma õnne sepp ja inimesed peavad pingutama ja ise hakkama saama. 

Loomulikult, inimesed peavad pingutama ja ise hakkama saama, aga me peame aru saama, et riigi huvi on see, et kõik saaks oma pingutuse juures igal pool hakkama. Eriti kui meil on elanikkonna vananemine, eriti kui me oleme väike riik ja meil on vähe inimesi, siis meie jaoks on oluline, et iga laps, iga Eesti laps saaks võimalikult hea hariduse, et iga Eesti laps elaks võimalikult turvalises keskkonnas ja suudaks ennast täiskasvanuna maksimaalselt realiseerida – see võib-olla pole kõige õigem sõna –, võimalikult palju endast anda. See tähendab, et iga lapse anded tuleb välja arendada ja iga lapse täiskasvanuks kujunemise tee peab olema võimalusi täis, mitte piiranguid täis. 

Sest kui me mõtleme sellele, mida ütlevad ka majandusteadlased ja majandusinimesed, siis elanikkonna vananemisest me ei saa üle võõrtööjõuga. See ei ole lahendus. Lahendus on see, et iga Eesti inimene oleks võimalikult haritud, võimalikult hea haridusega, võimalikult heade oskustega ja loomulikult terve. 

Minu arvates toob seesama inimese arengu aruanne välja päris palju probleeme, et me mõnes mõttes, ka majanduse mõttes või riigi edukuse mõttes seame ise endale piiranguid. Jah, väga kerge ja lihtne on öelda, et eriti jõukamal osal või vabandust, ma ütleksin niimoodi, need poliitikud, kes ütlevad, et ei, me võib-olla koonduvat jõukust ei peaks nii palju maksustama, kui seda on seni tehtud või kui seda võiks teha, siis tegelikult sellel on hind. 

Lõppkokkuvõttes, kui needsamad inimesed, kes võiksid olla tulevikus tööturul, kes võiksid innovatsiooni eest vedada, kui needsamad noored tulevikus võiksid olla leiutajad või muudmoodi ühiskonnale väga kasulikud ja majanduse mõttes väga edasiviivad – kui neist ei saa neid inimesi, kui nende haridustee kuidagi katkeb või kui haridustee on konarlik, siis me lõppkokkuvõttes ühiskonnana kaotame. 

Ja me ei kaota mitte ainult maapiirkondades, vaid ka suurlinnades. Lõppkokkuvõttes ei ole meil neid edukaid ettevõtjaid või neil edukatel ettevõtjatel ei ole neid inimesi, kes nende mõtteid aitaksid tööga teostada. Ma arvan, et kui see sotsiaal-majanduslik probleem kandub haridusse, siis haridusest kandub see tegelikult majandusse. Me peame aru saama, et ühiskond on tervik.

Ja probleem, mida on veel kirjeldatud kõige selle suure ebavõrdsuse kasvuga ja mis on otseselt seotud inimese haridustasemega, on see, et mida suurem on ebavõrdsus, seda suurem on pettumine tänases ühiskonnakorralduses. Seda altimad on inimesed vastu võtma erinevat informatsiooni, mis lõpuks võib viia radikaliseerumiseni või sellise populistlike poliitiliste vaadete toetamiseni. Ja ma arvan, et me näeme seda Eestis päris palju. 

Kui me lõpuks tahame hoida vabadustel, õiglusel ja õigusel põhinevat demokraatlikku ühiskonnakorda, siis me peame arvestama, et inimeste toimetulekul või inimeste hariduslikel võimalustel igas Eesti piirkonnas, igal Eesti inimesel on selles hästi oluline osa kanda. 

Sellest on tulnud ka sotsiaaldemokraatide kriitika näiteks maksuküüru kaotamise kohta. Sest kui me vaatame, kus on toimetulekuraskused või milliseid inimesi enim mõjutab elukallidus, siis need on needsamad pered, kellest siin inimarengu aruande kontekstis räägiti. Kahjuks maksuküüru kaotamine ei lahenda nende inimeste probleeme. Ta tegelikult ei aita sellestsamast hariduslikust ebavõrdsusest ülesaamist, ta tegelikult ei anna neile peredele juurde seda võimekust, et lastele paremat huviharidust võimaldada. Tegelikult lõppkokkuvõttes selline maksusüsteem, mis ei toeta ühiskonna püüdlusi hariduses ja lõppkokkuvõttes majanduses, nende huve ei teeni. Tegelikult ta ei teeni meie kõigi huve. Täna ta teenib kahjuks ühe erakonna, peaministri erakonna reitingu säilitamise või tõstmise huve, aga mitte kõigi huve. 

Nii et minu üleskutse on see, et me peaksime võtma kaasa selle järelduse, et rohkem tuleb investeerida ja panustada kõigisse, mitte ainult neisse, kellel hästi läheb. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Sellega on tänane esimene päevakorrapunkt ammendunud ja läbitud. Kuna pikendamine toimus ainult esimese päevakorrapunkti osas, siis teist päevakorrapunkti me täna ei avagi. Sellega on istung lõppenud!