Tere päevast, lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 4. töönädala kolmapäevast istungit. Kõigepealt kohaloleku kontroll. 

Kohalolijaks registreerus 67 Riigikogu liiget, puudub 34. 

Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Ester Karuse, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Käesolevaga esitan arupärimise regionaal- ja põllumajandusministrile seoses Valga–Tartu rongiühenduse muudatusega, mis on paljude Lõuna-Eesti inimeste igapäevaelu oluliselt keerulisemaks muutnud. Jutt käib konkreetsest rongist, mis väljus Valgast kell 7.30 ja jõudis Tartusse enne kella üheksat. See oli ühendus, millele toetus meie piirkonna igapäevane elurütm. Selle rongiga sõitsid tööle pendelrändajad, [seda kasutasid] kooliõpilased, tudengid ning inimesed, kes vajasid ligipääsu avalikele teenustele, näiteks [sõitsid] Tartusse arsti juurde. 

[Sõiduplaani muudatus] ei ole ainult Valga mure, sest rong peatus ka Sangastes, Keenis, Mägistes, Pukas, Paluperas, Elvas, Peedul, Tõraveres ja Nõos. See teenindas tervet piirkonda, mitte ainult ühte linna. Aga alates selle aasta algusest seda rongi enam sõiduplaanis ei ole. Tagajärg on väga lihtne: inimesed ei jõua enam hommikul mõistlikul ajal Tartusse. Jah, on üks [rong], mis väljub hommikul ülivara, ja teine, mis jõuab alles poole kaheteistkümne paiku Tartusse. 

Me räägime palju regionaalpoliitikast, tasakaalustatud arengust ja sellest, et elu peab olema võimalik igas Eesti nurgas. Kas inimene saab elada maal ja käia linnas tööl või koolis, kui ei ole mõistlikke ühendusi?

Otepää, Tõrva ja Valga omavalitsusjuhid on teinud ministeeriumile ühispöördumise. Sel reedel toimub ministriga kohtumine Valgas. Aga see ei tähenda, et need mured automaatselt laheneksid, vastupidi. Ma arvan, et seal tulevad lauale mingid küsimused, millest loodetavasti saame kuulda lahenduste ja arutelude näol siin saalis. Loodame, et kohtume ministriga paari nädala pärast ja [saame] need vastused. Aitäh!

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid! Siin saalis me räägime tegelikult kõige rohkem rahast, kas otseselt või kaudselt. Kahjuks me pidevalt kuuleme, õigemini näeme selliseid hoiakuid, et kui on vaja teha midagi mõistlikku või kui on vaja teha midagi, millest inimesed, rahvas päriselt kasu saaks või mida neil päriselt vaja oleks, siis me alati kuuleme vastuseks: ei saa, sest raha ei ole. Aga teisest küljest me näeme, et kui on vaja teha midagi propagandistlikku või ideoloogilist, siis alati leitakse raha. Nagu ütles kunagi üks rahandusminister: raha läheb igale poole. 

Meil on arupärimine kultuuriminister Heidy Purgale 275 000 euro suuruse lõimumiskampaania riigihanke kohta. Alles anti Kultuuriministeeriumist koolituspropagandaks 375 000 eurot, [et õpetada] ajakirjanikele ja KOV-i töötajatele, kuidas positiivselt kajastada immigratsiooni ja lõimumist. Nüüd siis antakse veel 275 000 eurot juurde, et [korraldada] lõimumise ja kohanemise suhtes positiivseid hoiakuid tugevdav sotsiaalkampaania sidusa ühiskonna saavutamiseks. Samal ajal on kultuuritöötajate palk kriitiliselt madal, kultuurivaldkond on olnud pikaajaliselt alarahastatud. 

Meil on kümme küsimust, millest võib-olla kõige põhilisem on see, et me palume kultuuriministril selgitada, miks ta peab õigeks kasutada maksumaksja raha kodanikes õigete hoiakute [kujundamiseks], mitte eesti keele kaitsmiseks ja rahvusriigi tugevdamiseks ning kultuuritöötajatele inimväärse palga tagamiseks. Aitäh!

Aivar Kokk, palun! 

Hea juhataja! Head kolleegid! Ma annan Isamaa Erakonna nimel üle hasartmängumaksu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu eesmärk on Reformierakonna rahanduspoliitika eksperdi Mart Võrklaeva poolt möödunud aasta halvimaks [seaduseks] tituleeritud seaduse kehtetuks tunnistamine, mis sisuliselt tähendab netikasiinode maksu langetuse tühistamist ja eelmiste maksumäärade taastamist. 

Riigikogu võttis hasartmängumaksu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse vastu möödunud aasta lõpus head parlamentaarset tava rikkudes ja valgustkartva lobitegevuse tulemusena. Endine rahandusminister Mart Võrklaev on mõista andnud, et selle seaduse vastuvõtmine sai teoks tänu Eesti 200 väljapressimisele, sest vastupidisel juhul oleksid nad koalitsioonist lahkunud. Seda kinnitas ka eile siinsamas saalis rahandusminister Jürgen Ligi, kes ütles, et see eelnõu võeti vastu algatajate surve all. 

Tagatipuks selgus, et seaduses on väidetavalt eksituse tulemusena tekkinud viga, mis sootuks vabastas netikasiinod 2026. aastaks maksu tasumise kohustusest. Kuigi nimetatud viga on parandatud, ei saa netikasiinode maksu langetust pidada põhjendatuks. Reformierakonna juhitav valitsuskoalitsioon alustas pärast võimuletulekut 2023. aastal paljude maksutõusudega ja uute maksude kehtestamisega, mida põhjendati vajadusega teha korda Eesti riigi rahandus. Tänaseks on Reformierakonna juhtimisel kehtestatud lähiajaloo suurima defitsiidiga riigieelarve ja viidud riigi rahandus sügavasse kriisi. Kujunenud olukorras esitab Isamaa eelnõu netikasiinode maksu langetuse tühistamiseks, et [taastada maksumäär], mis oli enne selle seaduse vastuvõtmist: 7%. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ja kaks arupärimist. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. 

Läheme tänase päevakorra juurde. Päevakorra esimene punkt on Riigikogu liikmete Juku-Kalle Raidi, Tarmo Tamme, Tanel Teini, Luisa Rõivase, Eerik-Niiles Krossi, Annely Akkermanni, Ando Kivibergi, Kadri Tali, Toomas Uibo, Kalle Laaneti, Mario Kadastiku, Irja Lutsari, Diana Ingeraineni, Peeter Tali, Stig Rästa, Jaak Valge, Leo Kunnase, Tiit Marani, Tanel Kiige, Raimond Kaljulaidi, Hanah Lahe, Anti Poolametsa, Priit Sibula, Tõnis Lukase, Züleyxa Izmailova, Reili Ranna, Anti Allase, Helir-Valdor Seedri, Anti Haugase, Jüri Jaansoni, Alar Lanemani, Henn Põlluaasa, Maria Jufereva-Skuratovski, Pipi-Liis Siemanni, Evelin Poolametsa, Vilja Toomasti, Margit Sutropi, Mart Võrklaeva, Riina Sikkuti, Signe Riisalo, Lauri Hussari, Yoko Alenderi, Aivar Sõerdi, Maido Ruusmanni, Timo Suslovi, Meelis Kiili, Urmas Reinsalu, Riina Solmani, Ants Froschi, Mart Maastiku, Õnne Pillaku, Ester Karuse ja Lauri Läänemetsa esitatud Riigikogu avalduse "Tiibeti laste kaitseks" eelnõu 763 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Juku-Kalle Raidi.

Head kolleegid! Kõigepealt tänu kõigile 53 kolleegile, kes selle avalduse Tiibeti laste kaitseks algatasid. 

Käime korraks üle, miks seda [avaldust] on vaja ja mida see täpsemalt kätkeb. Hiina Rahvavabariigi ametlik poliitika rõhutab, et kõik Hiinas elavad etnilised vähemusrahvad on hiinlastega võrdsed ja autonoomsed. Tegelikult hoopis keskendutakse nende rahvaste puhul kontrollile ja neid lihtsalt assimileeritakse hiinlaste poolt. Hiina ametivõimud on loonud 4–18-aastastele hiinlastele de facto sihukese kohustuslike ja politiseeritud internaatkoolide süsteemi, mis [näeb ette] kohustusliku hariduse omandamist mandariini keeles, ilma et neil oleks võimalik – mitte põhjalikult, vaid üldse mitte – õppida tiibeti keelt ja kasutada seda näiteks kõnekeelena kas või nendes koolides ning õppida Tiibeti kultuuri ja ajalugu. 

Kõige enam meenutab see vast 1930. aastate stalinistlikku Venemaad, seda moodustist, mille usin õpilane on Puna-Hiina sellest ajast alates olnud. Kommunistlik Hiina on olnud väga hea Stalini õpilane. Tuletame meelde Arvo Valtoni välja antud raamatusarja, mis kõneleb soome-ugri pisikeeltest 1930-ndatel, 1940-ndatel ja 1950-ndatel. Siis toimus täpselt sama asi: noored sisuliselt korjati küladest kokku, [viidi ära] nende loomulikust elukeskkonnast ja suunati internaatkoolidesse. Esimese asjana [keelati] koolides neil kui mahajäänud rahval koduse keele rääkimine – keeld karistuse ähvardusel. Need karistused olid ikkagi üsna jõhkrad. See, mis toimub praegu Hiinas, toimus täpselt samuti ka Nõukogude Liidus. Vähimagi vastuhaku või avaliku nõusoleku puudumise avaldamine tõi kaasa karistused mitte ainult protesteerivale üksusele, vaid ka perekondadele, sageli tervetele küladele. 

Paarkümmend aastat tagasi õnnestus mul teha intervjuu toonase Mari Eli Vabariigi – muid vabariigi tunnuseid peale nime sellel ei ole – presidendi Markeloviga, kes üsna ülbelt ütles – see lindistus on tervenisti avaldatud, alles ka Eesti raadiotes kõlanud –, et tema kui Mari Eli presidendi ülesanne ja püha kohus on vabastada Mari rahvas igaveseks ajaks mari keele kõnelemisest. Täpselt sama teeb Hiina tiibetlastega. 

Tuletame korraks meelde, milliseid samme on Hiina lineaarselt, ütleme, ajalooliselt tiibetlaste, aga mitte ainult tiibetlaste, vaid ka kõigi teiste Hiina territooriumil elavate okupeeritud vähemusrahvuste [suunas] teinud. 1950. aastatel, okupatsiooni [alguses] sõlmiti tiibetlastega 17-punktiline leping, mis lubas tiibetlastele kultuurilist autonoomiat, omakeelset õpet, aga [pärast seda] – jälle [võib näha] paralleeli stalinistliku Venemaaga – hakati traditsioonilist omakeelset kooliharidust absoluutselt kohe vähendama. Tiibetikeelset õpet ja haridust hakati asendama hiinakeelsega, sest tiibeti keelt ja kultuuri käsitleti kui feodaalset nähtust ehk sihukest ajast ja arust relikti. Otse loomulikult oli vaja hiinlastel tulla – kasutame siin väga tugevaid jutumärke – tiibetlastele "appi", et nad lõpuks ometi ära tsiviliseerida. Me teame, et Hiina propaganda kasutab sellist asja – seda võiks nimetada õnneliku tiibetlase näitamiseks –, et ta näitab [tiibetlast], kes räägib, et nüüd on kõik okei, haridus on kõikehõlmav, haridus on hea, internaatkoolid teevad Tiibeti rahvale ainult hüva. Kultuurirevolutsiooni ajaks oli see asi muidugi täiesti massiline. Toona veel võis olenevalt geograafilisest asupunktist esimesest klassist kolmanda või neljanda klassini tiibeti keelt õpetada, aga [praeguseks] on tiibeti keele situatsioon [muutunud] drastiliselt hullemaks ja üsna masendavaks. Niimoodi, jah, samm-sammult. 

Hiina võimud on eriti viimasel kümnendil assimilatsioonipoliitikat järjest tugevdanud. Esiteks, internaatkoolid, kuhu Tiibeti lapsed viiakse, on alati kodust kaugel. See ei tähenda ainult traditsioonilise kultuuri ja keele tapmist, ma ei räägi ainult sellest, vaid mõelgem ka nende tuhandete, kümnete ja sadade tuhandete perede jõhkra lõhkumise peale. Hiina allikad ütlevad, et õnnelikke Tiibeti lapsi, kellel on au ja üllus õppida mõnes hiinakeelses internaadis, on umbes 800 000 või miljon, võib-olla isegi rohkem. Nii palju õnnelikke lapsi. 

Inimesed, kes on Tiibetis vastu hakanud – neid vaikseid proteste on olnud, ma väga kaugele ei hakkaks minema, sest muidu me jõuaksime 1960-ndatesse, 1970-ndatesse, isegi 1980-ndatesse ja 1990-ndate algusesse, kui oli mingi lõdvenemisperiood Hiinas tiibetlaste suhtes – reeglina vallandatakse, neid süüdistatakse separatismis. Neid inimesi, kes avalikult ütlevad, et tiibeti keel suretatakse tahtlikult välja, ähvardab täna kahe- kuni kümneaastane vanglakaristus – no see on automaatselt –, aga on võimalus sattuda türmi ka 15 aastaks. 

Päris paljud Riigikogu liikmed – ma arvan, et kokku vast oma 15 selle kolme aasta jooksul, kui Tiibeti toetusrühm on tegutsenud – on käinud ka Dharamsalas, kus on eksiilvalitsus ja peetakse tiibetikeelset kooli, Norbu kooli. Seal töötab palju inimesi, kellel on õnnestunud Tiibetist jalga lasta. Aasta-aastalt on seda raskendatud, sest Hiina ei ole absoluutselt huvitatud selle keele ja kultuuri väljasuretamise info mujale maailma libisemisest. Need on ikkagi äärmiselt õudsed lood. 

Tiibetist pakku joosta on tänapäeval juba üsna raske. Minu andmetel õnnestus eelmisel aastal – ma räägin 2025. aastast, eks ole – umbes veerandsajal tiibetlasel põgeneda, nemad on oma lood nendest küladest kaasa võtnud. 

Üks hästi konkreetne juhtum, mida ma tahan siin välja tuua, oli mõned aastad tagasi. See on üks tuntumaid hariduse ja keele väljasuretamise juhtumeid maailmas. [Juhtumi keskmes] oli täiesti tavaline Tiibeti äri- või kaupmees, haritud tegelane, kes oli tiibeti keeles õppinud – Tashi Wangchuk. Tal õnnestus anda intervjuu New York Timesile, kus ta rääkis tiibetikeelse hariduse kadumisest, pajatas sellest, et Tiibeti lapsed ei tunne oma kultuuri, ja ka sellest, et neid sundhiinastatakse. Enam-vähem samalaadne [tegevus kui see], et venelased okupeeritud Ukraina territooriumilt lapsi küüditavad ja lihtsalt üritavad neist oma koogivormi kaasabil sihukesi vene koogikesi küpsetada. Täpselt sedasama tehakse ka Hiinas. Tashi Wangchuk, kes andis selle ühe intervjuu – see, tõsi küll, lendas maailmas päris hästi –, mõisteti viieks aastaks vangi, teda süüdistati ka separatismi õhutamises. 

Nii et need koduküladest sadade kilomeetrite kaugusel asuvad internaadid, kus tiibetlastest hiinlasi vormitakse, on rahvusvaheliselt üsna kõvasti tähelepanu äratanud ja seda täiesti õigustatult. Ehkki hiinlased väidavad, et tegemist on õnnelike Tiibeti lastega, ei lase nad sinna mitte ühtegi vaatlejat, kes saaksid näha, mis nendes internaatides tegelikult toimub. 

ÜRO Inimõiguste Nõukogu eriraportöörid juhtisid kaks ja pool aastat tagasi ehk 2023. aasta veebruaris avaldatud raportis tähelepanu Hiina Rahvavabariigi väljasuretamispoliitikale, mille eesmärk on Tiibeti rahva kultuuriline, usuline ja keeleline assimileerimine internaatkoolisüsteemide kaudu, teisisõnu Tiibeti rahva hävitamine. 

Euroopa Parlament võttis ÜRO ekspertide raportile tuginedes 2023. aasta 14. detsembril vastu resolutsiooni Tiibeti laste röövimise ja sundassimileerimise kohta nendes internaatkoolides ja mõistis hukka repressiivse väljasuretamispoliitika kogu Hiinas. 

Nüüd, ennetan küsimust ja kirjeldan, kuidas on sellele veel reageeritud, kuna siin koridoris enne selle kohta päriti. ÜRO Inimõiguste Nõukogu eriraportööride avaldatud raportist ma rääkisin. Näiteks Tšehhis võttis senati komitee – see on hariduse, kultuuri ja inimõigustega tegelev komitee – 23. mail 2023 vastu avalduse, milles väljendati sügavat muret Tiibeti laste sunniviisilise küüditamise ja kultuurilise assimileerimise pärast. Euroopa Parlament võttis 14. detsembril 2023 vastu resolutsiooni, milles sundassimilatsioon hukka mõisteti. Ja Hollandi Parlamendi esindajatekoda võttis 15. aprillil 2025 vastu resolutsiooni, mis käsitleb Tiibeti inimõigusi. Selles rõhutatakse küüditamise, assimileerimispoliitika ja identiteedikahjustuste pidevat toimumist. See on ka üheselt hukka mõistetud. 28 Euroopa Liidu liikmesriigi, sealhulgas Eesti, ühisavalduses ÜRO Inimõiguste Nõukogu istungjärgul avaldati samuti muret. Tiibeti koole, kus veel õpetatakse tiibeti keelt ja kultuuri, järjest suletakse. Hiina võimud on nõudnud, et kõik õpilased õpiksid just nimelt riiklikes koolides, mis on Puna-Hiina võimude kontrolli all. 

Ja veel, eelmise aasta märtsis kehtestas USA viisapiirangud nendele Hiina ametnikele, kes vastutavad Tiibeti internaatidele ligipääsu piiramise eest. Väga tore, kui seal on kõik nii väga õige, aga siis lubage [internaatidesse] vaatlejad, las vaatlejad teevad osalusvaatluse tingimustes selgeks, kui õige see kõik on. Hiina muidugi sellele mitte kuidagi reageerinud ei ole. Viibisime hiljuti kolleegidega Dharamsalas ja võime öelda, et see protsess võtab järjest jõhkramaid tuure. 

Arvestades eelmainitut ja eeltoodut on Riigikogu 53 liiget teinud avalduse. Me mõistame hukka Hiina assimilatsioonipoliitika, Tiibeti internaatkoolisüsteemi, mille eesmärk on kaotada tiibetlaste ja teiste vähemuste – uiguuridest oli põgusalt juttu – keelelised, kultuurilised ja usulised traditsioonid. Me nõuame Tiibetis lastele kehtestatud internaatkoolisüsteemi ja perekondade lahutamise tava viivitamatut kaotamist ning kutsume üles Hiina ametivõime lubama luua Tiibetis erakoole, kus kogu see asi võiks käia oluliselt teistmoodi, hoopistükkis oma keeles ja oma kultuurile tuginedes. 

Me kutsume riike ja Euroopa Komisjoni üles nõudma, et Hiina Rahvavabariigi valitsus väljastaks Euroopa diplomaatidele viisad, et neid internaatkoole kogu Tiibetis külastada saaks, lubaks sõltumatutel ajakirjanikel ja rahvusvahelistel vaatlejatel piirkonda siseneda. Me teeme üleskutse teiste riikide parlamentidele võtta vastu avaldused Tiibeti laste kaitseks ning edastada need Euroopa Liidu institutsioonidele, ÜRO-le ning Hiina Rahvavabariigi valitsusele ja parlamendile. 

Ma väga loodan, et sellel üleskutsel on võimalikult palju toetajaid. Tiibet on meile korda läinud, meie oleme väike rahvas, nemad on väike rahvas. Meie sidemed, muuseas, on tõsiselt olnud väga tihedad aastast 1991. Ma ei pajata ainult sellest, et dalai-laama, kes küll eemaldas ennast poliitilisest võimust, on Eestit kolm korda külastanud: aastatel 1991, 2001 ja 2011. Viimase kolme aasta jooksul on Riigikogu väisanud Tiibeti eksiilvalitsuse liikmed, eksiilparlamendi liikmed ja eksiilvalitsuse president Sikyong Penpa Tsering. Kõikidel nendel kordadel on alati olnud nende esimeseks mureks just nimelt laste küüditamine, assimileerimine ning tiibeti keele ja kultuuri tahtlik ja kuritegelik väljasuretamine. Aitäh! 

Aitäh! Teile on vähemalt üks küsimus. Toomas Uibo, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja, suured tänud selle põhjaliku ülevaate eest! Eks mure tiibeti kultuuri ja keele säilimise pärast on suur. Ma tahtsin küsida, et äkki sa oskad panna natukene konteksti seda, kas meil on olemas usaldusväärseid andmeid selle kohta, millises tempos see assimilatsioon toimub ja millises tempos aasta lõikes väheneb nende inimeste arv, kes tiibeti keelt veel kasutavad. Kas selle kohta on mingi ülevaade?

Jah, see on väga hea küsimus. Seda oleks tulnud küsida kolmekümnendatel stalinistlikult Venemaalt. Tegelikult on nii, et igasuguse infi, ma mõtlen, vähegi tõese infi väljapääsu Tiibetist on meeletult raskendatud. Siiani on seda toonud inimesed, sest interneti kasutamine on piiratud. Neile, kes jäävad sellise info levitamisega vahele Puna-Hiinas, näiteks tiibetlased ja uiguurid, on [ette nähtud] sanktsioonid, [karistus selle eest] on kindel vangistus. Me kuulsime neid vanglalugusid, mis on ikka ääretult õudsed, ka Dharamsalas. Ma saan tugineda sellele [arvule], mille Hiina on ametlikult välja hõiganud: 800 000, peaaegu miljon last on nendes internaatkoolides õnnelikuks tehtud. 

Seda, kui kiiresti edeneb tiibeti keele väljasuretamine, on ka raske öelda. On ju fakt, et tiibetlased [hoolimata] avaliku vastupanu puudumisest salaja ja piltlikult öeldes suletud uste taga ikkagi üritavad lastele oma kultuuri ja keelt edasi pärandada. Ma kardan, et päris täpseid vastuseid saame me alles siis, kui Hiina – on küll raske uskuda, et see lähiaastatel [juhtub] – laseb lõpuks vaatlejad [riiki] sisse või kui ükspäev Puna-Hiina režiim kukub. Iga režiim ükskord kukub. Ma kardan, et see on selline takkajärgi uurimine.

Peeter Tali, palun!

Tänan, austatav juhataja! Lugupeetav ettekandja! Kõik on arusaadav, aga see Puna-Hiina kindlasti kaitseb. Ja nagu te targalt rääkisite, on sinna sisseminemine ja sellest arusaamine ülikeeruline. Ma väga loodan, et Riigikogu kiidab selle avalduse heaks. Aga mis võiks olla selle avalduse tulem just sihtgrupi ehk Tiibeti laste jaoks lühikeses, keskpikas ja pikas plaanis? Mis see soovitud tulem võiks olla?

Aitäh! Esiteks, see avaldus – ma ka loodan, et see võetakse siin vastu – võiks olla signaal teistele vabadele riikidele, et teadvustada seda probleemi. Lihtsalt anda märku, et Hiina käitumises – mõtlen seda, mis puudutab inimõigusi ning keelte ja kultuuride väljasuretamist – on väga kindlad ja pikaajalised mustrid. Ilma kindla surveta ei tee Hiina mitte kunagi mitte midagi. Ma ei taha olla väga suur optimist, aga ma usun, et ehk on mingil hetkel siiski võimalik, et Hiina Rahvavabariik laseb kas või mõningad diplomaadid ja vaatlejad Hiinasse ja siis on võimalik mitte näidistiibetlaste, vaid päris tiibetlastega suhelda. 

Teine asi, mis on ka väga oluline: kui me räägime, mil moel tiibeti keel ja kultuur üritavad üsna meeleheitlikult eksiilis ellu jääda – nimetagem ülejäänud maakera välis-Tiibetiks –, siis kindlasti on see toetusavaldus ka neile. Ma arvan, et neil kõigil on seda vaja.

Samas, olemata eriline optimist, arvan ma, et taoliste avalduste vastuvõtmine mitte ainult Eesti parlamendi poolt, vaid, nagu ma juba mainisin, ka teiste riikide poolt on oluline, sest tekib selge veelahe, [mis näitab], millisel poolel on meie riik ja teised riigid ja millisel poolel on see, mida me nimetame kurjuse teljeks.

Aitäh! Teile rohkem küsimusi ei ole. Juhtivkomisjonis toimunud arutelu võtab kokku väliskomisjoni liige Henn Põlluaas. Palun!

Austatud eesistuja! Austatud kolleegid! Teen lühikese ülevaate väliskomisjonis toimunud aruteludest ja menetluse käigust. 

Riigikogu juhatus võttis 53 Riigikogu liikme poolt 19. novembril 2025 esitatud Riigikogu avalduse eelnõu menetlusse 20. novembril ning määras eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 4. septembri. Mitte ühtegi muudatusettepanekut nimetatud tähtajaks Riigikogu fraktsioonid ega komisjonid ei esitanud. 19. novembril toimunud väliskomisjoni istungil arutati seda avaldust. Muu hulgas tegi väliskomisjoni esimees ettepaneku keskenduda selles avalduses Tiibeti laste olukorrale ja esitada juhtivkomisjoni poolt Riigikogu täiskogule avalduse eelnõu muudetud kujul. Algatajate esindajad nõustusid ettepanekuga. Te olete näinud nii esimest kui ka teist teksti. Ütleme nii, et sisulist vahet ei ole, teksti muudeti veidi lihtsamaks, veidi lühemaks, sest sisuliselt oli see Euroopa Parlamendi 2023. aastal vastu võetud avalduse, ütleme, copy-paste. Seda tuli muuta nii keeleliselt kui ka normitehniliselt, et see vastaks Riigikogu normitehnilistele nõuetele. Kõik oluline selles avalduses säilis. 

Väliskomisjon otsustas konsensusega oma 29. jaanuari istungil teha Riigikogu juhatusele ettepanek võtta eelnõu 763 muudetud kujul Riigikogu täiskogu päevakorda tänaseks päevaks, 11. veebruariks, ning nimetada juhtivkomisjoni esindajaks eelnõu esimesel lugemisel väliskomisjoni liige Henn Põlluaas. Komisjon kinnitas samuti konsensusega selle avalduse teksti ja seletuskirja. Eelnõu vastuvõtmiseks on nõutav poolthäälte enamus. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Reformierakonna fraktsiooni nimel Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Head rahvasaadikud! Head kolleegid! Täna arutame deklaratsiooni "Tiibeti laste kaitseks". Ma tahaksin alustada ühest hiljutisest kohtumisest, mis andis sellele teemale minu jaoks väga isikliku mõõtme. 

Hiljuti käisime Riigikogu Tiibeti toetusrühma delegatsiooniga Dharamsalas, kohtusime tema pühaduse, XIV dalai-laama Tenzin Gyatsoga, et õnnitleda teda tema 90. sünnipäeva puhul. Kohtudes oli võimalus põgusalt rääkida. Ma ütlesin talle, et minu südameteema on laste väärtuskasvatus ja et ma soovin Tiibeti lastele paremat tulevikku. Tema pühadus võpatas korraks, kui tema kätt hoidsin, justkui oleks sõna "lapsed" puudutanud midagi väga keskset ja isiklikku. Ta ütles: "Jah-jah, lapsed on kõige tähtsamad." Siis rääkis ta kaastundest, ühest põhiväärtusest. Ta selgitas, et kaastunne ei ole lihtsalt empaatia, teise inimese tunde läbielamine, vaid kaastunne on isetu soov, et teisel inimesel oleks parem, tema enda pärast. Me ei pea tundma kaasa selleks, et end ise hästi tunda. Ja ometi, kui suudame teisele inimesele kaasa tunda, tekib ka meis endis rahulikum ja inimlikum tunne, sest teine tunneb, et teda on mõistetud ja aktsepteeritud ning ta on hoitud. 

Ma arvan, et deklaratsioon "Tiibeti laste kaitseks", mida me siin täna arutame, on meie kaastunne Tiibeti lastele. See on kaastunne, mis ei jää ainult tundeks, vaid muutub seisukohaks ja teoks. 

Dharamsalas kohtusin ka ühe 30-aastase naisega, kes kasvas üles sealses lastekülas. Lapsena saatsid tema vanemad ta Indiasse maapakku. Nad nägid, et ta on võimekas, aga kodukoha koolis toimus ajupesu. Nad kartsid, et temalt võetakse ära mitte ainult võimalus, vaid ka keel ja identiteet – see, kes ta on. Põgenemine üle Himaalaja oli ränk katsumus. Üks laps nende grupist suri teel. Aga kõige raskem ei olnud tema jaoks mitte põgenemise teekond, vaid kõige raskem oli hilisem mõistmine. Ta rääkis, et lapsena ta ei saanud aru, miks vanemad ta ära saatsid. Ta arvas, et võib-olla nad ei armastanud teda. Alles täiskasvanuna ta mõistis, et vanemad tegid selle otsuse armastusest. Nad tahtsid talle anda võimaluse saada hea haridus ja luua avatud tulevik, mida kodus enam lubada ei saanud. Täna on tal inimõiguste magistrikraad ja ta pühendab oma elu Tiibeti rahva teenimisele. See on justkui õnnestumise lugu, aga ta kohe ka lisas, et isiklik valu jääb. Tal ei olnud võimalik oma vanematega rohkem kohtuda, ta pole näinud oma õdesid-vendi, keda oli seitse, ta ei saanud osaleda oma vanaema matustel. See tähendab, et isegi kui inimene saab hariduse ja töö, jääb tema ellu auk, mida miski ei täida – katkestatud perekondlik side. Eelmisel aastal tekkis lootus, et ema saab talle Indiasse külla tulla. Ta valmistus nädalaid, tahtis emale muljet avaldada, mitte edvistamiseks, vaid selleks, et ema näeks, et vaata, see raske otsus ei olnudki asjata, vaata, kelleks ma olen saanud, kui hästi mul läheb. Ja siis viimasel hetkel tühistati ema väljasõiduluba. Ta ei saanud tulla. Tuli ema sõbranna, kes temalt lihtsalt küsis, kas sa tunned oma emast puudust. Ja ta ütles, et sel hetkel lasi ta pisaratel voolata. 

Head kolleegid! See on koht, kus poliitika ei ole enam abstraktne, see puudutab lapse õigust kasvada pere keskel. See on õigus emakeelele ja identiteedile. 

Palun ka lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Siit jõuan ma laiema mustrini. See, mida me täna Tiibeti laste puhul [näeme], ei ole kahjuks ainulaadne. Autoritaarsed režiimid alustavad sageli lastest, sest last on lihtsam ümber kujundada kui täiskasvanut. Kui ei suudeta inimest veenda, püütakse kujundada identiteeti: keel, kool, nimi, kuuluvus. Nii tekib lojaalne kodanik, mitte vabast valikust, vaid järkjärgulisest katkestusest. Mäletame seda ka Nõukogude okupatsiooni ajast. Näeme seda praegu ka Ukrainas, kus venelased küüditavad lapsi Venemaale, katkestavad perekondlikke sidemeid ja tegelevad sunniviisilise ümberkasvatamisega okupeeritud aladel. 

Meie sõnum, demokraatliku riigi sõnum on lihtne: ükski laps ei tohi olla sõja ega diktatuuri tööriist. Tänane deklaratsioon ütleb: laste õigused on piir, mida ei tohi ületada. Lapsel on õigus perele, õigus emakeelele, õigus kultuurile ja turvalisele arengule. Meie roll Riigikoguna on seda öelda selgelt, ka siis, kui me oleme väikeriik. Väikeriigi hääl saabki olla eriti selge, sest me teame, kui haavatav on keel ja kui valus on, kui perekondade sidemeid lõhutakse.

Ma tahan lõpetada dalai-laama kaastundemõttega. Kaastunne ei tähenda naiivsust, me ei pea ebaõigluse ees vaikima. Kaastunne tähendab, et me ei lase vihal meid juhtida. Me võime tunda kaastunnet ka nende vastu, kes selliseid süsteeme loovad. Mitte selleks, et neid õigustada, vaid selleks, et mõista, kui vaene on suuruse idee, mis vajab laste murdmist ja perekondade lahutamist. Ka nemad väärivad kaastunnet, et nad ei ole leidnud head viisi olla rahvana suur, ilma hirmu ja sunduseta. Tõeline suurus ei vaja teiste assimileerimist oma kultuuriruumi, tõeline suurus julgeb anda ruumi teisele identiteedile. 

Seepärast kutsun teid Reformierakonna nimel üles toetama tänast deklaratsiooni. See on meie isetu kaastunne Tiibeti lastele ja ühtlasi meie pühendumus põhimõttele, et mitte kusagil ei tohi ükski laps olla diktatuuri tööriist. Aitäh tähelepanu eest!

Aitäh! Järgmisena Ester Karuse, eeldan, et volitusega, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel.

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Kujutage ette väikest last, kes ärkab öösel üles, nutab ja otsib oma lähedasi. Aga ema ega isa ei ole mitte kusagil. On hoopis suur ühiselamu, võõrad inimesed ümberringi ja tunne, et oled kuskil, kuhu sa ise ei ole otsustanud ega tahtnud tulla. 

Lugesin hiljuti raportit "When They Came to Take Our Children", mis kirjeldab Tiibeti internaatkoolide süsteemi ning selle mõju lastele. Need lood ei ole kellegi poliitilised hinnangud, vaid päris laste, perede ja õpetajate tunnistused päriselust. Need ei ole üksikud lood, vaid see on süsteem, nagu te juba varasemalt siin eelkõnelejatelt kuulsite.

Viimaste aastate jooksul on suletud Tiibetis sadu kohalikke kogukonnakoole. Nende asemele on loodud riiklikud internaatkoolid, kuhu lapsed suunatakse elama ja õppima sageli juba nelja-aastaselt. See tähendab, et laps ei käi lihtsalt koolis, vaid elab ja kasvab riikliku kontrolli all, eemal oma perest ja kogukonnast. Ja nii kaobki tasapisi side sellega, kes ta tegelikult päriselt on. Lapsed tunnevad end üksiku ja võõrandatuna, mõned ei saa ega oska enam kodus suhelda, sest nad ei räägi enam sama keelt.

Raportid kirjeldavad, kuidas lapsed eemaldatakse oma loomulikust kultuurilisest keskkonnast. See omakorda tähendab, et emakeele roll väheneb ning religioossed ja kultuurilised praktikad on piiratud või hoopistükkis keelatud. Kui laps kaotab igapäevase kontakti oma pere, keele ja kultuuriga, siis on see identiteedi ümberkujundamine.

Probleem ei piirdu ainult sellega, raportid ja tunnistused räägivad ka väärkohtlemistest ning hooletustest. Kirjeldatakse füüsilist karistamist ja hirmu. See on süsteemne probleem, mis puudutab väga paljusid lapsi. Vanematel ei ole võimalik sekkuda, sest lapsed on kaugel ja süsteem ei võimalda neil oma laste eest seista, sest vastasel juhul ootaks neid omakorda vastav karistus.

Head kolleegid! Õnneks meil täna Eestis selliseid muresid ei ole. Aga ka meie ajaloos on olnud aegu, kus rahvuslik identiteet ei ole olnud iseenesestmõistetav. Ma mäletan oma vanaema jutustusi sellest, kuidas Eesti lippu ei tohtinud omada, rääkimata selle vabalt lehvitamisest. Kui ma olin väike, näitas ta seda lippu, mida hoiti pööningul peidus. Oma keelt ja kultuuri tuli hoida vaikselt koduseinte vahel meil siin Eestis kunagi. 

Meie inimesed teavad ja mäletavad, mida tähendab, kui haridussüsteem püüab kujundada uut identiteeti. Seetõttu me mõistamegi, kui ohtlik, vastik ja väär on poliitika, mis eemaldab lapsed oma kultuurilisest keskkonnast. Nii et küsimus ei ole ainult Tiibeti [laste õigustes], küsimus on [kõikide] laste õigustes. Igal lapsel peab olema õigus kasvada oma pere keskel, igal lapsel peab olema õigus oma emakeelele, kultuurile ja usule. Need on väärtused, millele toetub ka Eesti riik. Ja just seetõttu on meie kohustus sellest täna siin rääkida. Aitäh!

Aitäh! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud Eesti rahvas! Lugupeetud Tiibeti rahvas! Tiibetlased, kes meid usutavasti ajakirjanduse vahendusel kuulevad – vähemalt need, kes on eksiilis –, ma olen kindel, et see avaldus jõuab lõpuks ka teieni. Ma tean, kui tähtis see teile on. 

Samamoodi oli meile erakordselt tähtis see, et meid kõige sügavama okupatsioonipimeduse ajal ei unustatud. Meile oli erakordselt tähtis see, kui julgete inimeste kirjutatud Balti apell, kus tuletati meelde Eesti okupeerimist, jõudis ÜRO-sse. Ja see jõudis meieni läbi ragiseva raadio Ameerika Hääle või Vaba Euroopa vahendusel. See oli nagu hääl teispoolsusest ja see oli üliväärtuslik. Rõhutud rahvaste hingeelu teame meie vast paremini kui paljud teised. Küllap on rootslasel raske aru saada, mida tähendab olla okupeeritud, mida tähendab elada kohvrite otsas ja [tunda] iga päev hirmu selle ees, et sind [võidakse] küüditada.

Sellepärast meie sõnum, ma tahan uskuda, kõlab tugevamini ja on ka eeskujuks teistele. Kui meie ei oleks laulva revolutsiooni ajal omaenda ja saatuse tahtel vabaks saanud, oleksime suure tõenäosusega samas seisus. Meie vastu pandi toime genotsiid, meie vastu suunati assimileerimise eesmärk. Meie keel suruti nurka, meie kultuur ja kirjandus suruti nurka. Aga mis tunne on ühel inimesel, kui ta on nurka surutud ja teda on alandatud? Sama tunne on ka rahvastel, tervetel rahvastel. Kõige suurema heateo teeme me siis, kui me aitame võimalikult suure hulga inimeste kannatusi vähendada. Seda õpetab ka dalai-laama.

Tiibeti rahvas, kes on olnud okupeeritud seisundis juba väga kaua, on tegelikult erakordne, vägivallatu võitluse sümbol kogu maailmas. Ka see on õppimist väärt. Ka meie olime vägivallatu vastupanu sümbol oma laulva revolutsiooniga. Tiibetlastele pealesurutud keele- ja kultuurivastane tegevus on tegelikult kultuurigenotsiid. Iga hinna eest likvideeritakse ürgset kultuuri ja religiooni, rahvuslikke traditsioone ja keelt. Kõigepealt võetakse ära keel lastelt ja siis loodetakse, et kaob ka kõik muu. Ärme unustame, et represseeritakse ka usklikke, hävitatakse kloostreid, represseeritakse kõiki, kes nõuavad vabadust. Iga vaba sõna võib tähendada vanglat. 

Neid tragöödiaid on Tiibetis juhtunud ka hiljuti. Hiina on muutunud agressiivsemaks Xi juhtimise ajal. Tegelikult avaldatakse väga jõulist survet uiguuridele ja kõikidele [teistele] vähemusrahvustele, oleme täpsed, põlisrahvastele, sest neid tahetakse tituleerida vähemusrahvaks. Nad kaotavad oma keele omal maal. Nad ei rända mööda maailma, nad kaotavad selle omal maal. 

Kolm minutit, palun.

Kolm minutit lisaks.

See on väga erinev sellest, kui keegi läheb teisele maale ja õpib seal omakorda põlisrahva keeles.

Kultuurigenotsiid, mis toimub soome-ugri rahvaste vastu, on sama või lausa identne selles osas, kuidas Hiina toimib. Xi Jinpingi niinimetatud rahvusliku ühtsuse doktriin on suunatud põlisrahvaste allasurumisele, selleks et luua niinimetatud ühtne Hiina rahvas. Kas tuleb tuttav ette? Nõukogude rahva loomine, internatsionalism. Ainult et see tuleb alati tõlkida inimkeelde: suurrahva, impeeriumi rahva jõhker jõu- ja vägivallakasutus väiksemate suhtes.

Meie ülesanne on kaitsta ka teisi põlisrahvaid – on need uiguurid või mõned teised, keda jõuga alla surutakse –, sest rahvuslik identiteet, keel ja kultuur ei ole 21. sajandil varasemast rohkem kaitstud. Pigem on olukord läinud palju hullemaks. Me räägime miljonite laste assimileerimisest ja mahasurumisest. 

Mida võib veel öelda? Tiibeti rahvas, kes on eksiilis, paguluses ja proovib iga hinna eest oma kultuuri alles hoida. Seegi meenutab väliseestlaste meeleheitlikke pingutusi võõras keskkonnas oma kultuuri ja keelt säilitada. Ka see on meie ajaloolises kogemuses sees ja seetõttu ma leian, et peaksime aitama ka oma ajaloolist kogemust neile üle kanda ja neid toetama. Seda on Riigikogu Tiibeti eksiilkogukondade, eksiilvalitsuse ja dalai-laama külastamise käigus ka teinud. Me oleme näidanud oma toetust. 

Ja muidugi, laste õigused. Ligi miljonilt lapselt on ära võetud õigus oma emakeelele omaenda kodumaal. See on kultuurigenotsiid. Kui see ei ole kultuurigenotsiid, siis mis see on? Võib-olla me peaksime seltsimees Xi'le kirja saatma, et ärge tehke nii, äkki ta vastab meile, vihaselt. Ma siiski tahan uskuda – nagu budistid ütlevad: kann täitub ka tilkhaaval –, et meie sõnadel ja meie valmidusel toetada kannatajaid on mõju ja meid järgitakse ka mujal maailmas. Aitäh!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Minu unistus on, et keskkonna ja looduse mitmekesisuse ja liigirikkuse eest seisjad paneks ka tähele, et kultuuriline mitmekesisus, kultuuriline elurikkus on samasugune tasakaalustav väärtus. Tegelikult ei saa olla ühte teiseta, sest iga rahvas hoiab oma kodukohta ja sealset loodust kõige paremini. Nii et ma olen liigutatud ja mulle väga meeldib, et noorem põlvkond on üle võtnud keskkonnakaitse, loodusliku elurikkuse kaitse. Ma loodan, et silmad avanevad ka niivõrd, et minnakse varsti kultuurilise elurikkuse ja liigirikkuse, kultuurilise mitmekesisuse kaitsmiseks tänavatele, sest iga päev või vähemalt igal aastal sureb väikseid kultuure ja keeli maailmas nagu kärbseid. Me peame seda tähele panema ja seda ennetama. 

Kultuuriline genotsiid on selline nähtus, millele just väikerahvas – ka meie oleme väikerahvas – peab tähelepanu juhtima. Kui üks väikerahvas, nii nagu üks perekond, nii nagu üks inimene suleb silmad või vaatab mööda, kui tema naabri juurde tulevad küüditajad, [ja loodab], et äkki siis minuga nii ei juhtu. Juhtub! Kui ma seda tähele ei pane, kui ma sõna ei võta, siis jõuavad küüditajad ükskord ka minu ukse taha. See on väikerahvaste solidaarsuse võtmeidee. 

Me peame häält tegema, et see motiiv, teadmine, et kultuuriline elurikkus on midagi väärt, maailmast ei kaoks. Suurtel rahvastel on omad teemad, oma moraal. Internaatkoolide vägivalda oleme näinud ju paljudes maailma piirkondades, ka Põhja-Ameerikas, kus riigid on selle hukka mõistnud, mõlemad suured riigid nüüd veel mõni aeg tagasi. Oleme seda näinud Venemaal, näeme, mis toimub Ukraina rahvaga. Alati ei tehta seda internaatkoolide vormis, aga kujutage ette, kui kogu selle protsessi instrumendiks on tehtud kool. See on massiivne vägivald, see on massiivne alistamine ja selle ees ei saa silmi sulgeda. 

Väikse riigi parlament peab moraalset kompassi enda silme ees hoidma, peab kaitsma ka teisi väikeseid rahvaid ja nende eest seisma. Ka need grupid, kes nõudsid Eesti iseseisvust, olid teiste riikide tänavatel ja parlamentides alguses vähemuses, aga kui nende hääled hakkasid kokku kõlama, kui maailmas info levis, siis lõpuks paisus sellest suur koor. Meid toetati, me saime vabaks, meie kultuur ja identiteet püsivad siiamaani. Nii et olgem avatud teiste väikerahvaste probleemide suhtes. Ei kultuurilisele allasurumisele, ei kultuurigenotsiidile! Toetagem Tiibeti rahvast!

Aitäh! Eesti 200 fraktsiooni nimel Juku-Kalle Raid, palun!

Aitäh! Tõepoolest, head kolleegid, kõik, mis on vähegi oluline, on siin ära öeldud. Aga Eesti 200 fraktsiooni poolt tuletan meelde veel kord neid numbreid, millest siin natukene on juba [räägitud]. Lõppkokkuvõttes me räägime hukkamisest. See on keele ja kultuuri hukkamine. Me teame, et iga keel ja kultuur on arenev elusorganism. Nende sunniviisiline lõpetamine, nurka surumine, alavääristamine ja väljasuretamine ei ole mitte midagi muud kui elusorganismi hukkamine.

Inimesed, kes seda kultuuri ja keelt kannavad, saavad samuti hukatud. Ma tuletan meelde, et nii suurtel kui ka väikestel rahvastel on omad juured, kombed, oma etnos, omad tõekspidamised. Ärgem unustagem, et maailmas pole olemas kahte keelt, kus saaks ühtemoodi mõelda, kas või mõelda. Me ei räägi tõlkimisest, mis võib olla üsna raske, eriti luule tõlkimine. Me räägime praegu miljonist Tiibeti lapsest. Eestlasi on miljon, eks ole. Et oleks lihtsam aru saada, võime ette kujutada, kuidas ühel päeval on kõik miljon eestlast kusagil vangilaagris või internaadis. Nii et järgi ei jääks kedagi, mitte kedagi, kui me räägime miljonist.

Peale selle on rahvusvahelised organisatsioonid mures ka inimõiguste rikkumise pärast. Aga tegelikult on nende laste puhul veel üks aspekt. Tiibeti lastele sisendatakse, et nemad, nende kultuur, nende vanemad, nende emad, nende isad ei ole täisväärtuslikud inimesed, vaid on lihtsalt mingi suvaline praht. Hiinlased on tiibetlastele märku andnud, et nad on mingi feodaalne jäänuk. 

Samamoodi käitusid väikerahvastega venelased. Tuletage meelde, võib-olla paljudel teist on riiulis sihuke teos nagu "NSV Liidu rahvaste punane raamat". Too anti välja 1989. aastal, meie siis veel iseseisvad ei olnud. Selles [kirjeldati] kümneid NSV Liidu territooriumil elavaid väikerahvaid, kellest praeguseks, 36–37 aastat hiljem, on väga paljud välja surnud. Me võime sealt leida rahvaid kümnete kaupa: viimane kamassi keele kõneleja suri siis, viimane etniline algupärase liivi keele kõneleja suri siis ja nii edasi. See ei tähenda mitte midagi muud kui genotsiidi. 

Nii et ükskõik kui suur või võimas on mingi riik, ei ole tal õigust tappa ega hukata teisi rahvaid ega sellega seoses teisi inimesi. Veel kord: identiteedi äravõtmine on hukkamine.

Ma kutsun Eesti 200 nimel kõiki üles seda eelnõu toetama. Olgem tõesti empaatilised. Ja mul on väga hea meel, et see on ka üks neist kordadest – võib-olla isegi mitte väga harv kord –, kus me siin Riigikogus ei kakle, vaid mõtleme üsna sarnaselt.

Omalt poolt tahan veel tänada kõikide meie delegatsioonide koordinaatorit Roy Striderit, kelle abil me oleme saanud kokku väga paljude tiibetlastega ja nende lugudega. Me saame neile siin anda ruupori ja häälekaja kogu muu maailma jaoks. Palun toetada! Aitäh! 

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Selle eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 763 lõpphääletus. Selle viime läbi peale saalikutsungit. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Panen lõpphääletusele Riigikogu liikmete Juku-Kalle Raidi, Tarmo Tamme, Tanel Teini, Luisa Rõivase, Eerik-Niiles Krossi, Annely Akkermanni, Ando Kivibergi, Kadri Tali, Toomas Uibo, Kalle Laaneti, Mario Kadastiku, Irja Lutsari, Diana Ingeraineni, Peeter Tali, Stig Rästa, Jaak Valge, Leo Kunnase, Tiit Marani, Tanel Kiige, Raimond Kaljulaidi, Hanah Lahe, Anti Poolametsa, Priit Sibula, Tõnis Lukase, Züleyxa Izmailova, Reili Ranna, Anti Allase, Helir-Valdor Seederi, Anti Haugase, Jüri Jaansoni, Alar Lanemani, Henn Põlluaasa, Maria Jufereva-Skuratovski, Pipi-Liis Siemanni, Evelin Poolametsa, Vilja Toomasti, Margit Sutropi, Mart Võrklaeva, Riina Sikkuti, Signe Riisalo, Lauri Hussari, Yoko Alenderi, Aivar Sõerdi, Maido Ruusmanni, Timo Suslovi, Meelis Kiili, Urmas Reinsalu, Riina Solmani, Ants Froschi, Mart Maastiku, Õnne Pillaku, Ester Karuse ja Lauri Läänemetsa esitatud Riigikogu avalduse "Tiibeti laste kaitseks" eelnõu 763. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu poolt hääletas 67 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu on Riigikogu avaldusena vastu võetud. 

Liigume edasi tänase teise päevakorrapunkti juurde, Vabariigi Valitsuse algatatud Ukraina vastu toime pandud agressioonikuriteo eritribunali halduskomitee asutamise Euroopa Nõukogu laiendatud osalise kokkuleppe heakskiitmise seaduse eelnõu 760 teine lugemine. Ettekandjaks palun väliskomisjoni liikme Eerik-Niiles Krossi.

Hea koosoleku juhataja! Head kolleegid! Loodetavasti võtame selle seaduseelnõu teisel lugemisel vastu. Esimene lugemine lõpetati mäletatavasti 14. jaanuaril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 28. jaanuariks ühtegi muudatusettepanekut ei esitatud. Väliskomisjon otsustas 19. jaanuaril toimunud istungil teha Riigikogu juhatusele ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda teiseks lugemiseks käesoleva aasta 11. veebruaril ehk täna, kinnitada eelnõu tekst ja seletuskiri ning teha ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada ja viia läbi lõpphääletus. Kõik komisjoni otsused olid konsensuslikud. Selle vastuvõtmiseks on vajalik poolthäälte enamus. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Muudatusettepanekuid eelnõu kohta ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 760 lõpphääletus ja peale saalikutsungit sellega ka tegeleme.  

Lugupeetud Riigikogu liikmed, palun korraks tähelepanu! Meil on lõpphääletus. Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Ukraina vastu toime pandud agressioonikuriteo eritribunali halduskomitee asutamise Euroopa Nõukogu laiendatud osalise kokkuleppe heakskiitmise seaduse eelnõu 760. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Eelnõu poolt hääletas 59 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu on seadusena vastu võetud.  

Läheme tänase kolmanda päevakorrapunkti juurde, Vabariigi Valitsuse algatatud reklaamiseaduse ja isikuandmete kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu 696 teine lugemine. Ettekandjaks palun majanduskomisjoni esimehe Marek Reinaasa.

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Tutvustan teile menetlust esimese ja teise lugemise vahel. Reklaamiseaduse ja isikuandmete kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu algatas Vabariigi Valitsus möödunud aasta 8. septembril. Eelnõu esimene lugemine toimus 22. oktoobril ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 5. novembriks Riigikogust muudatusettepanekuid ei tulnud. Me saatsime eelnõu kaasamiseks erinevatesse organisatsioonidesse: Andmekaitse Inspektsioonile, kaubandus-tööstuskojale, linnade ja valdade liidule – ühesõnaga, paljudele huvigruppidele, keda see teema puudutas. Ka kaasamise käigus komisjonile kirjalikke arvamusi ei laekunud. 

Eelnõu ettevalmistamise käigus tõusetunud küsimustele vastamiseks ja juhtivkomisjoni muudatusettepanekute kavandi sõnastamiseks korraldatud töörühma töös osalesid lisaks eelnõu algataja esindajale ka spetsialistid valdkonnaga seotud asutustest: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametist ning Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjonist.

Majanduskomisjon käsitles eelnõu teisele lugemisele saatmist oma käesoleva aasta 20. jaanuari istungil. Seal toimus muudatusettepanekute kavandi ülevaatamine ja arutelu. Kokku oli viis muudatusettepanekut, millest neli olid tehnilised ja märkimisväärset tähelepanu ei pälvinud. Päris elav diskussioon oli muudatusettepaneku nr 2 üle, mille kohaselt jäetakse eelnõust välja niinimetatud poliitreklaami komisjoni moodustamise alused. 

Toon välja põhiteemad. Küsimus on selles, et Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet peab ühel hetkel otsustama, kas üks või teine nähtus on poliitreklaam või mitte. Nad palusid selle eelnõus sätestada sellisel moel, et nad saavad küsida Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjonilt arvamust selle kohta, kas üks või teine nähtus on poliitreklaam või mitte. Sellise muudatusettepaneku me tegime. Komisjoni arutelus nad kiitsid seda muudatusettepanekut, aga ERJK esimees Liisa Oviir arvas pisut teistmoodi. Temale oli suureks murekohaks see, et kui ERJK annaks eelhaldusakti selles kitsas osas, mis on ERJK pädevuses, siis ei saaks ERJK hiljem sellessamas küsimuses enam enda põhitööd teha, kuna nad on selle teema kohta juba midagi otsustanud. Kui me arutasime, kas see niimoodi on, siis lausus justiitsministeeriumi [esindaja] Illimar Pärnamägi, et tema hinnangul arutatava lahenduse korral ERJK ise haldusmenetlust läbi viima ega haldusakte andma ei hakka, ta annab ainult arvamuse ja see ei sega mitte mingil moel tal hiljem samal teemal üht või teist poliitreklaami menetleda.

Eelmise aasta sügisel olid kohaliku omavalitsuse valimised, mis läksid juba selle uue seaduse järgi. Ma küsisin, mitu pöördumist nende valimiste jooksul TTJA-le tehti. Nad vastasid, et oli 19 pöördumist. Nendest 19-st võib-olla kahel juhul oli tarvis hinnata, kas tegemist oli poliitreklaamiga või mitte. Sellega sai TTJA ise väga hästi hakkama. Nii et eelmiste valimiste ajal ei oleks neil olnud põhjust kordagi selles küsimuses ERJK poole pöörduda. Enam-vähem sellel teemal meil arutelu kulges. Arutelus osalejad muudkui kordasid oma seisukohti. 

Jaak Aab uuris, kuidas võib ERJK pöördumise kohta seisukoha kujundada. Liisa Oviir seletas, kuidas ERJK täpselt töötab. Rene Kokk lausus, et tema hinnangul on Euroopa Liit poliitreklaami puudutava valdkonna üle reguleerinud. Tegelikult saab Rene Koka lausutuga ainult nõustuda. 

Aga nii nagu lõpeb varsti siin minu esitlus, lõppes ühel hetkel ka arutelu [komisjonis] ja võeti vastu menetluslikud otsused. Majanduskomisjon tegi ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda käesoleva aasta 11. veebruaril ja teine lugemine lõpetada. Juhul kui teine lugemine lõpetatakse, teeb komisjon ettepaneku võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 18. veebruaril. Mis puudutab muudatusettepanekuid, siis neli muudatusettepanekut leidsid komisjoni liikmete poolt konsensusliku toetuse. Muudatusettepanekut nr 2, mille kohaselt jäetakse eelnõust välja niinimetatud poliitreklaami komisjoni moodustamise alused, ma lähemalt tutvustasin, selle poolt oli 3 ja vastu 2 komisjoni liiget. Selline oli arutelu käik majanduskomisjonis. Aitäh!

Teile on ka küsimusi, vähemalt üks. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Seda [eelnõu] arutati Euroopa Liidu asjade komisjonis juba kaks aastat tagasi. Peale selle leiab Euroopa Komisjon, et Euroopas tuleb kogu aeg bürokraatiat juurde. Kas komisjonis selle üle ka arutati? Võib-olla on mingisuguseid suuniseid, kuidas sellest lahti saada. Samas, Euroopa Komisjonis me räägime, et kui lauale tuleb [uus] seadus, siis kaks seadust tuleb tühistada.

Tõepoolest, majanduskomisjon on üks nendest komisjonidest, kus bürokraatia vähendamist arutatakse erakordselt palju. Näiteks praegu on meil [arutlusel] planeerimisseaduse muudatused, ehitusseadustiku muudatused – kõik need puudutavad halduskoormuse ja bürokraatia vähendamist. Ka Euroopa Liidu määrusi ja direktiive üle võttes me proovime vaadata nendele otsa selle külje pealt, kui palju need bürokraatiat juurde tekitavad. 

Mis puudutab seda konkreetset eelnõu, siis esialgse lahenduse järgi pidi TTJA looma mingi eraldiseisva komisjoni selle protseduuri jaoks. See oleks ilmselt nii halduskoormuse kui ka bürokraatia seisukohalt olnud suhteliselt jabur ettevõtmine. Lahendus, mis lõpuks lauale jäi, tekitab kindlasti kõige vähem halduskoormust. Nii et jah, sellel teemal me arutasime.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! See on minu arust hea näide seadusloomest üleüldiselt: jällegi oleme sunnitud meie seadusruumi üle võtma mitte väga aktuaalsed mõtted või tegevused, mis on Euroopa [Liidu] määruses või direktiivis välja käidud, välja mõeldud ja mida me oleme kohustatud vastu võtma. Kas siis, kui seda määrust Euroopa [Liidus] välja töötati – me lõime ka kaasa siin komisjonis, see oli päris ammu –, me ei saanud kuidagi seda protsessi pidurdada? Meil on tegelikult kogu see erakondade rahastamine, reklaamindus ja järelevalve päris hästi reguleeritud. Nüüd tuleb ju mingisugune topeltkontroll ja ka halduskoormus suureneb.

Tuletan meelde, et kui minister seda eelnõu esimese lugemise ajal siinsamas saalis tutvustas, siis ta mainis, et Eesti ei olnud selle lahenduse poolt. Me ütlesime selle Euroopa [Liidus] kõva häälega välja, aga kahjuks seda kuulda ei võetud. Nii et siin me oleme. 

See konkreetne eelnõu on üsna napp, ta lihtsalt ütleb, et poliitreklaami üle teeb järelevalvet TTJA, varem tegi politsei. Ma arvan, et iseenesest selles valguses on see enam-vähem mõistlik lahendus, mida me siin teha suudame. (Küsimus saalist.) Nendel on subjektid ainult erakonnad. Selles konkreetses eelnõus on subjekte rohkem, ei ole ainult erakonnad.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea ettekandja! Lauri tegelikult juba küsis sama küsimuse, aga ikkagi, ma jätkaksin. Sa mainisid, et Eesti ei olnud selle seaduse, nagu sa ise hästi ütlesid, ülereguleeritud seaduse poolt. Aga Eesti ei olnud ka selle vastu. Minu teada oli Eesti erapooletu. Kui sa oled erapooletu, siis sul kas puudub arvamus või sa oled lihtsalt vasall ja teed, mida sulle öeldakse. 

Minu küsimus on see. Ma olen seda tegelikult mitu korda küsinud ka majanduskomisjonis. Kas me võtame midagi ette, kui Euroopa Liidust tulevad tõesti nürimeelsed ettepanekud? Kui me ise midagi ette ei võta, oleme erapooletud, kas me siis teeme näiteks ettepanekuid oma lähinaabritele – lätlastele, leedukatele, poolakatele, soomlastele –, kes ka ilmselgelt näevad, et tegemist ei ole aruka seadusega? Kas me oleme teinud selliseid ettepanekuid, et ühise rindena seista rumaluse vastu?

Tänud selle küsimuse eest! Ma näen saalis Euroopa Liidu asjade komisjoni juhti, kes kindlasti oskab sellele küsimusele vaat et paremini vastata, [tema peaks teadma,] kuidas me nende määruste ja direktiivide ülevõtmisel käitume. Ma arvan, et see on osa Eesti Vabariigi poliitikast ja välispoliitikast, et me mingites küsimustes, sealhulgas rumalusega võitlemise korral, pöördume oma kaasvõitlejate poole toetuse saamiseks. Ma ei oska öelda, kuidas selle konkreetse poliitreklaami reguleeriva määruse menetlus täpselt käis, mispärast me jäime erapooletuks, mitte ei olnud sellele vastu. Seda oleks pidanud küsima proua ministrilt, kui ta käis siin seda tutvustamas. Ma ise ei ole absoluutselt rahul selle jamaga, mis seal kokku keerati.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Te ei ole selle jamaga rahul, ometigi toimub praegu selle jama kaitsmine. Ei reguleerita ainult seda, kes on järelevalveorgan, vaid sätestatakse ka trahvi karistusmäärad. Need karistusmäärad on hiiglaslikud: rahatrahv kuni 20 miljonit eurot või kuni 4% juriidilise isiku eelmise majandusaasta ülemaailmsest kogukäibest. Tegelikult on see päris suur oht erinevatele meediamajadele. Kas nende karistusmäärade üle ei olnud Justiits- ja Digiministeeriumil võimalik läbi rääkida? Need karistusmäärad, eriti väärteomenetlust arvestades, on ebaproportsionaalselt suured. Kas seal tõesti ei olnud läbirääkimisruumi?

Tänan selle küsimuse eest! Need on miinimummäärad, mida Euroopa Liidu määrus võimaldas kehtestada. Kui palju selle üle konkreetselt läbi räägiti, on eraldi küsimus, aga vastab tõele, et meil on väike riik, ja konkreetselt need summad tunduvad suhteliselt röögatud, eks ole. Ma arvan, et väga paljude meediamajade käive (Naerab.) ei ole nii suur kui see trahv. Ilmselt on see asjakohane suurtes Euroopa riikides – nende puhul, ma arvan, see kuidagi kõlab õiglaselt. Ma ise vaatan samuti seda numbrit ja mõtlen, et annaks jumal, et keegi mitte kunagi sellist trahvi maksma ei peaks.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma arvan, et kõik saavad aru, et see on päris absurdne eelnõu. Euroopa Liidust vahetevahel tuleb selliseid direktiive, mida me ei peaks täitma. Samas on väga kurb, et meil ei ole piisavalt selgroogu, et sellele vastu seista. 

Aga nüüd konkreetne küsimus. Kas teie kui komisjoni esimehe arvates sellest mingisugune sisuline kasu ka on või on see lihtsalt lisamääruste ja kohustustega kaetud seaduseelnõu?

Jah, tõepoolest, Euroopa Liidu määrused on otsekohalduvad. Direktiivide puhul me saame ise vaadata, kuidas me neid oma seadusesse integreerime. See määrus hakkas kehtima enne eelmise aasta kohalike omavalitsuste valimisi. Võib-olla oli see hea koht testimiseks, et [näha], mis päriselt juhtuma [hakkab]. Juhtus see, et poliitilised reklaamid said endale külge imeilusa QR-koodi, mille kaudu avanes veebileht, kust sai vaadata, kes selle reklaami eest maksnud on. Mitte midagi muud väga ei juhtunudki. Selle eest au ja kiitus ka kõigile erakondadele, kes võtsid seda teemat rahulikult, teineteise peale kaebusi ei esitanud.

Nagu ma mainisin, oli pöördumisi kokku 19. Enamik neist olid pigem erakondade või poliitikute küsimused selle kohta, kas see, mida nad kavatsevad teha, on seaduse mõistes õige ja pädev. Me arutasime [seda teemat] isegi komisjonis [ja leidsime], et poliitikud on meil Eestis üldjuhul ikkagi väga tublid ja muretsevad selle pärast, kas nad täidavad kõiki seadusi ja Euroopa Liidu määrusi sellisel moel, et pahandust ei tuleks.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Te räägite, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu riik ja tema iseseisvus on võõrandamatu. Euroopa Liidu direktiivid me võtame üle siis, kui me oleme nõus. Määrus kui selline on otsekohalduv ja selle puhul meie iseseisvus midagi ei aita, sellepärast et Euroopa Liidu õigus on Eesti õigusest ülimuslikum. Palun selgitage, mille poolest erineb Nõukogude Liidu koosseisu kuulunud Eesti NSV-s õiguse ülevõtmine Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisest. Mis vahe neil on? Selgitage palun, milles erinevus seisneb ja kas me ikkagi oleme iseseisev riik.

Ma arvan, et me oleme iseseisev riik. Ja ma arvan, et hakata siin puldis väga põhjalikult analüüsima, mis vahe on Euroopa Liidu seadusandluse ülevõtmisel ja Nõukogude Liidu seaduste kehtimisel okupeeritud Eestis tol ajal, on suhteliselt tulutu ettevõtmine. Vähemalt komisjonis me sellel teemal liiga pikalt ei arutanud.

Kalle Grünthal, palun!

Ma tänan, aga ma ei jää selle vastusega rahule. Kuidas on võimalik, et Eesti, kes on põhiseaduse järgi iseseisev riik, on kohustatud üle võtma määrused nii, et ei saa ise mingit vastuväidet esitada? Ma toon teile lihtsa näite. Kui naaber tuleb ja ütleb, et ma ei tohi oma majas teatud riietega ringi käia, vaid [pean olema riides nii], nagu tema ütleb, [sest tema teab], kuidas on õige, siis kas ma olen selles majas peremees või ei ole? See on reljeefne näide, aga ma usun, et te saite aru, mida ma öelda tahtsin.

Ma sain väga hästi aru. Majanduskomisjonis me oleme arutanud igasuguseid teemasid, härra Grünthal, aga teie riietumisstiili me arutanud ei ole. Mis puudutab seda õigusteoreetilist küsimust, siis võib-olla on selle teema puhul Eesti ja Nõukogude Liidu ja Euroopa [Liidu] peamine erinevus see, et Nõukogude Liidus me olime tahtevastaselt okupeeritud ja me pidime nende seaduste järgi elama, aga Euroopa Liitu me astusime, sest Eesti rahvas hääletusel sedamoodi otsustas, ja need reeglid, mis seal kehtisid, kehtivad nüüd ka meile.

Peeter Tali, palun!

Jaa, mul küsimust ei ole, mul on repliik, kuna ettekandja minu [nime] nimetas. Esiteks, Euroopa Liitu ei ole vaja demoniseerida, Euroopa Liit on ikka hea asi. Meie rahvas ei ole kunagi nii hästi elanud kui [nüüd ja seda] tänu Euroopa Liidu ja muidugi ka NATO-liikmesusele. Igasugused paralleelid Nõukogude Liidu ja Euroopa Liidu vahel on täiesti meelevaldsed, eksitavad ja pahatahtlikud. 

Nüüd ma räägin Euroopa Liidu asjade komisjonist. Ma saan sellest rääkida tagasivaates, ütleme, pooleteiseaastases perspektiivis. Härra Arhipov parandab mind, kui ma eksin, me oleme seda komisjoni kahekesi vaheldumisi juhtinud. Meie siht küll on kaitsta Eesti inimeste, ettevõtjate ja riigi huve võimalikult [hästi]. Selles mõttes on Euroopa Liidu [asjade] komisjoni töö äärmiselt oluline.

Teie aeg! Küsimus.

Ei ole küsimust. Ma ütlesin, et …

Praegu on ettekandjale küsimuste [esitamise] aeg. Läbirääkimiste ajal saavad kõik oma arvamust avaldada. Praegu pole läbirääkimiste voor. Küsige ettekandjalt, komisjoni liikmelt.

Ma ütlen ühe lause veel ja ei küsi. Ütlen seda, et meie siht on Eesti huvide eest seista, ja kui vaja, oleme algatustele vastu. Seda me oleme teinud ja kui vaja, teeme veel.

Aitäh! Aga tõesti, nagu te ütlesite, küsimust ei olnud. Hea ettekandja, kas te lugesite sellest küsimuse välja? Kas soovite vastata?

Ei, ma ei suutnud siit küsimust välja lugeda. Härra Tali kirjeldas, mis tööd ta teeb Euroopa Liidu asjade komisjonis.

Jaa, seda me saame läbirääkimiste käigus teha. Teise lugemise [ajal] saavad kõik ettekande [teha]. Praeguses formaadis on kaks küsimust. Vladimir saab läbirääkimiste käigus enda mõtteid esitada. Aga nüüd, Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Maamehed vahel, kui viina võtavad, ütlevad, et viinavõtmine tekitab sellise laenatud lõbususe tunde, mis mingil hetkel mööda läheb. Kohati tundub, et ka Euroopa Liidus hakkab laenatud lõbusus asenduma kainestavate hetkedega. See nädal me menetlesime saalis tarbijakaitseseaduse ja lõhkematerjaliseaduse [muutmise seaduse eelnõu, mille arutelu käigus] me ka justkui kaitsesime tarbijat ja ettevõtjat, rääkisime keskkonnateemadest ja rohepöördest. Nüüd me jälle justkui räägime tarbija kaitsest. Kas te komisjonis [seda eelnõu] menetledes küsisite, kas tarbija vajab sellist kaitset? Me kuidagi jõuame järjest selleni, et tarbijale peab kõik ette kirjutama, justkui tal endal ei oleks ajusid. Kas me tõesti sellist Euroopa Liitu ja Eestit tahame?

Tarbijakaitset vajab ja selleks ongi meil tarbijakaitseamet, kes sellega tegeleb. Ma ei hakka pikalt rääkima sellest eelnõust, mis siin [eile] arutlusel oli. Selle konkreetse eelnõu eesmärk siiski on kaitsta Euroopa Liidu meediaruumi, arutlusruumi ja ka Euroopa Liidu inimeste ajusid eelkõige ajupesu eest, mida võivad organiseerida mitte nii väga sõbralikud riigid. Kas see on tarbija kaitsmine? Ilmselt on. Parem on, kui me ise otsustame, mismoodi me mõtleme. 

Jaak Valge, palun!

Suur tänu, lugupeetud eesistuja! Üks eelkõneleja märkis, et igasuguste paralleelide tõmbamine Euroopa Liidu ja Nõukogude Liidu vahel on lubamatu. Mina jällegi mõtlen, et paralleelid ja võrdlused on mingite fenomenide analüüsimiseks ülimalt vajalikud. Isegi teaduses on selline meetod nagu võrdlev analüütiline meetod. Kui seda ei kasuta, siis tihtipeale tulemuseni ei jõua. Kas ka teie arvate, et Euroopa Liitu ei tohi mingite riikide või riikide kooslustega võrrelda? Ja kui te nii arvate, siis kas me saaksime nimekirja nendest riikidest, kellega ei tohi võrrelda?

Meil on sõnavabadus, meil on mõttevabadus, meil on arvamusvabadus. Kõik need vabadused annavad meile võimaluse võrrelda Euroopa Liitu või ükskõik millist teist organisatsiooni ükskõik millega. Mina isiklikult hindan sõna- ja arvamusvabadust väga kõrgelt ja ei ole kindlasti nõus sellega, et seda teha ei tohi. 

Teine asi on, kas need paralleelid on mingite küsimuste puhul alati asjakohased. Võib-olla tahtis härra Tali siin rõhutada seda, et pahatihti tõmmatakse neid paralleele eelkõige selleks, [et näidata,] justkui oleks Euroopa Liit sama kole koht, nagu oli Nõukogude Liit. Ma arvan, et kõik, kes on elanud mõlemas (Naerab.), teavad väga hästi, et need on võrreldamatud asjad.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Kõigepealt kommentaar sellele viimasele kommentaarile. Otse vastupidi, paralleel toodi konkreetse teema kohta. Informatsiooni levikut ja mõttevabadust ja allikate kättesaadavust teatavas mõttes ikkagi piiratakse. Sinu kolleeg Tali – meie kõigi kolleeg paraku – tõi pudrukausi võrdluse: näed, putru on nüüd kausis rohkem, kui oli Nõukogude Liidu ajal, ja kõik elavad hästi. Mõnes mõttes sa oma kommentaariga eksitasid. 

Aga mu küsimus on, kas komisjonis või fraktsioonis on sellel teemal tõsist arutelu olnud. Me kogu aeg võtame miinimumtasemel üle, aga miinimumtaseme kohta ütleme, et ega meile see ka päris hästi ei meeldi, aga [tuleb võtta, sest] muidu tuleb trahv või rikkumismenetlus. Kas on olnud arutelu selle üle, et äkki mõnes kohas lööks selja sirgu ja ütleks, et kuulge, seda ei võta üle, läheme sellesse menetlusse? Mulle tundub, et juba paljud Euroopa riigid mõtlevad, et kogu seda eurojura ei [peaks] üle võtma. Kas on olnud selliseid mõttevahetusi?

Ma arvan, et kindlasti on olnud. Aga arutluseks see määruste puhul jääbki, sellepärast et need on [otse]kohalduvad ja need jõuavad meie seadusandlusesse hoolimata sellest, mida me ka ei arutaks.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõigepealt Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Head kolleegid! Arutame jälle ühte otsekohalduvat määrust ja mõtleme, kas siis sellist Euroopa Liitu me ootasime. Muidugi, Euroopa Liidus on ju väga palju häid asju, aga seda, mis sealt bürokraatia poole pealt meile sisse vohab, on ka üksjagu palju. Tihtipeale jääb arusaamatuks, miks meie siin Eestis, kes me päris palju aastaid ühes liidus kannatasime ja sealt välja rabelesime, nüüd midagi ette ei võta. Prooviks natukene arukaid mõtteid enda poolt sinnapoole viia – ma mõtlen sinna Brüsseli poole – ja julgemalt sõna võtta. 

On arusaadav – kõik osalejad, kaasa arvatud ettekandja, seda ütlesid –, et tegemist on äärmiselt rumala seadusega, millega tõesti pannakse poliitreklaamidele ebamääraselt suuri kohustusi. Ma iseenesest saan aru, et enamik elanikkonnast, võib-olla ka need, kes meid [praegu] kuulavad, mõtlevad, et kellele neid poliitreklaame vaja on. Tõepoolest, ega sellest, kui palju keegi ennast reklaamib, võib-olla lühemas perspektiivis väga palju ei sõltu, aga pikemas perspektiivis peavad need inimesed, kes siia või kohalike omavalitsuste juhtorganitesse satuvad, kuidagimoodi ennast tuttavaks tegema. Vähemalt on inimestel siis teada, keda nad saavad kiruda. 

Ma toon ühe näite ka. Selles seaduses on selline nõue, et peab olema kirjas, kes on reklaami eest tasunud, ja igasugune muu jama. Mul on sihukene pastakas, kus on kirjas "Mart Maastik, Isamaa". Ma ei kujuta ette, kuidas selle pastaka peale panna kirja kõik need asjad, [mis sellel eelnõu kohaselt peavad olema]. Siin on hästi palju igasuguseid nõudeid: [info selle kohta, kes] on [reklaami] eest tasunud, ja kõik muud. Kas siis, kui ma tahan seda pastakat, kuhu ma ei ole kõike seda kirjutanud, järgmisel aastal valimistel kasutada, saan ma trahvi? Ja lõppkokkuvõttes, ega selle peale kõike seda väga ei trüki ka. 

Meedialiit on kooskõlastustabelis toonud oma vaated selle kohta. Ma ei hakka seda kõike ette lugema, sest ilmselgelt saab ka kõige rumalam inimene aru. Näiteks, Eestis pannakse järelevalve rolli Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet. Inimesed peavad hakkama tegema vahet, milline on ja milline ei ole poliitiliselt õige reklaam. Neid ei ole selleks koolitatud. See tähendab seda, et me peame viima läbi koolitusi, me peame palkama uusi inimesi, kes sellega tegelema hakkavad. 

Muidugi, alati on teine võimalus: mitte [üle reguleerida], nagu tegid eestlased Nõukogude Liidus, kui me täitsime igaks juhuks kõiki tobedaid Moskvast tulnud seadusi – eestlane on selles suhtes alati esirinnas olnud –, vaid läbi sõrmede vaadata. Ma kardan, et meil on pigem vastupidi. Meedialiidu [arvates] – ka raadios ja televisioonis on inimesed seda arutanud [viimase] poole aasta jooksul – kaob ajakirjadel ja televisioonil igasugune mõte poliitreklaame [näidata]. Kuigi ahvatlus võib olla suur, sest valimis[reklaami eest saadud] raha on oluline osa meediaettevõtete sissetulekust, võib hirm [võimaliku] trahvi ja [sellest tulenevate] tagajärgede ees olla nii suur, et lõppkokkuvõttes [loobutakse selliste reklaamide näitamisest]. Kaks suuremat meediagruppi on välja öelnud, et nad ei julge neid reklaame enam üldse eetrisse lasta või, ma ei tea, kuhugi kleepida. 

Mul on üleskutse valitsusele ja koalitsioonile. Me tegelikult arutasime seda majanduskomisjonis pool aastat tagasi. 

Ma palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks. 

Aitäh! Mul on ka selline ettepanek: me võiksime sisse viia muudatuse, et kui keegi tuleb siia pulti ja räägib [kauem] kui viis minutit, siis võib [sõnavõtu] automaatselt lõpetada, kui kaheksa minutit on täis, sest muidu peab kogu aeg vahele segama ja ütlema: "Palun lisaaega!" Kui läheb üle, las siis läheb, ja kui kaheksa minutit saab täis, siis ütled, et okei, nüüd astu minema. 

Aga jah, me arutasime seda komisjonis. Ma tegin ettepaneku, et pöördume lätlaste, leedulaste ja [teiste lähi]naabrite poole, ärme kummardame nagu saksa ees, vaid ajame selja sirgu ja ütleme, et see on jama, kulla inimesed. Ma olen aru saanud, et nende otsekohalduvate määruste kohta saavad riigid anda oma sisendi. [Selle määruse kohta] ei andnud Eesti riik ju mingit sisendit, nad olid erapooletud. Ma ei tea, kes seal käis Eesti riigi nimel asju ajamas. Miks me siis oleme erapooletud, kui me tegelikult oleme sellele vastu? Oleme siis vastu, teeme seda häälekalt, kaasame naabreid ja võib-olla siis midagi muutub seal Euroopa Liidus. Peale meie on ka kõik meie naaberriigid selle liidu [liikmed]. Kui mingisugune rumal asi tuleb, siis seisame sellele vastu. 

Isamaa Erakond on igal juhul sellise rumaluse vastuvõtmise vastu. Teeme ettepaneku eelnõu 696 [teine] lugemine katkestada.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Hea kolleeg Mart hakkas rääkima pastakatest. Ka mul on üks roheline pastakas [kirjaga] "Eesti Keskerakond". Mul on küsimus, et kui me võtame selle seaduse siin vastu, siis kui palju kirju – Mardil on ju õigus! – sellele ilusale rohelisele pastakale veel lisada tuleb – muide, see kirjutab väga hästi! –, kui palju see kokkuvõttes maksma läheb ja kes maksab. Selge on see, et selle eest maksab Keskerakond, sest siin on kirjas "Keskerakond". Selle tõestamiseks tuleb siia peale veel midagi trükkida. Tavaliselt [tegelevad] trükkimisega kaugel Aasias [asuvad ettevõtjad] või Eesti ettevõtjad. Kuna sellise pastaka ostmiseks ja tegemiseks tuleb rohkem kulutada, hakkavad tõenäoliselt kõik erakonnad seda teenust kaugemalt ostma ja see raha ei jää Eesti riiki. See ongi siin seaduses kirjas. 

Aga võtame meediamajad. Ega see nende elu lihtsamaks ei tee. Ei tee! [Järelevalvet tehakse] ka praegu, kogu aeg käib järelevalve erakondade üle. Meil on olemas ERJK, kes pidevalt jälgib. Tööd on neil palju, sellepärast et erakonnad kaebavad üksteise peale. Kaebusi tuleb ka mujalt. Ja nüüd tekib veel üks instants, kes hakkab erakondadega tegelema. Ja mitte ainult! Hakatakse tegelema ka meediamajadega. Mul on küll selline tunne, et meediamajades soov erakondadega [koos]tööd teha veelgi väheneb. Loomulikult, kui sul on pea kohal kirves, mille hind on 20 miljonit, nagu on seaduses kirjas, siis kes see tahab neid riske võtta. Juba praegu ei lase YouTube, Google ega Facebook erakondadele reklaami teha. 

Võib-olla suured erakonnad saavad hakkama, saavad selle pastaka ostetud – rohelise, Eesti Keskerakond. Aga [mis saab] väikestest erakondadest, kes alles tulevad või soovivad tulla poliitmaastikule? Isegi sotsiaalmeediast ei ole neile enam tuge. See tegelikult mõjutab üleüldiselt demokraatiat. Ka see on sellesse eelnõusse sisse kirjutatud.

Tagatipuks, me ütleme juba eos, et ega see hea ei ole, aga ikka võtame seaduse vastu. No andke andeks! See on see, kus me praegu oleme, ja see ei ole loomulikult vastuvõetav. Loomulikult me peame seisma [oma huvide] eest ja kaitsma oma huve Euroopas, ja mitte ainult selle eelnõu puhul. Tihtipeale tulevad erinevad nõuded, mida me oleme kohustatud seadustesse sisse kirjutama. See on tegelikult jällegi meie tegemata töö. Me ei kaitse ennast piisavalt, kuigi peaksime seda tegema. 

Head kolleegid, ka Keskerakond teeb ettepaneku teine lugemine katkestada. Loomulikult me ei saa sellist seadust toetada. Aitäh!

Kalle Grünthal, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Päris hea oli siin saalis kuulata ilusat muinasjuttu, mida rääkis Eesti 200 [liige] härra Reinaas: Eesti on iseseisev, sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas, ning Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu. Arvestades, et hea Marek on väga hea põhiseaduse spets, nagu oleme vahel suitsuruumis rääkinud, ütlen, et ta ei ole mitte põhiseaduse spets, vaid ta on muinasjutu vestmise spets. Ta räägib, et Eesti on iseseisev ja kõigest sellest, mis tuleb, aga siis läheb ühel hetkel väga peenelt ja väga lihtsalt üle [teisele teemale ja hakkab rääkima] sellest, et me peame Euroopa Liidu õiguse üle võtma: määrus on otsekohalduv, direktiivi võtab ELAK üle. Täiesti uskumatu!

Kui ma julgesin tuua võrdluse õiguse kohaldamise kohta endise NSV Liidu ja Eesti NSV vahel – minu hinnangul on see absoluutselt sarnane Brüsselist saadetud õigusaktide, direktiivide ja määruste [kohaldamisele] –, siis tegi väga hea kolleeg Peeter Tali mulle märkuse ja ütles, et oih, selliste sõnumite rääkimine ja [Euroopa Liidu] kritiseerimine on väga pahatahtlik. Õnneks hea kolleeg härra Marek Reinaas tuli vastu ja ütles, et ei, meil on ikka sõna- ja arvamusvabadus ka. Ma tänan selle eest! Ma tänan, et veel on olemas midagi, mida saab siit puldist välja öelda, ilma et sind, käed raudus, siit ära viiakse ja ei tea, millisesse kohta asumisele saadetakse. 

Aga tegelikult on asi ikkagi jõle hull küll, sest tegelikult on meie iseseisvus kaaperdatud ära sellise institutsiooni kaudu nagu on Euroopa Liidu asjade komisjon ehk seesama ELAK. Nimelt on ELAK selline komisjon, alatine komisjon, millel on Riigikogus Euroopa Liidu küsimuses otsustav ja koordineeriv roll. On hämmastav, et sellessamas ELAK-is langetab direktiivide heakskiitmise ja valitsusele loa andmise otsuseid ainult 17 parlamendiliiget. Samas on need üliolulised küsimused, mille üle tegelikult peaksid arutama 101 Riigikogu liiget, mitte ainult 17. Sisuliselt on tegemist "tagauksega", millega on parlamendi täiskogult võetud võimalus kaasa rääkida Eesti tulevikku kujundavates ja määravates olulistes küsimustes. Ja mis on veelgi olulisem: ELAK-i istungitel arutatu jääb tihtipeale avalikustamata, sellepärast et nii on ju lihtsam, keegi ei hakka protesteerima. 

Ma toon lihtsa näite. ELAK andis volituse, et Euroopa Komisjon asub Eesti eest pidama WHO-ga läbirääkimisi saabuvate pandeemiate üle. Ehk siis seesama kurikuulus pandeemialepe, millega sisuliselt oleks loovutatud kogu võim WHO-le, sest nende antud aktid on ülimuslikumad kui meie põhiseadus. Ja nüüd me oleme jälle samas olukorras: on mingisugune määrus, mille me peame üle võtma, ja tohutud sanktsioonid trahvide näol.

Ma küsin: kas me ikka oleme iseseisev riik? Ei ole ju, kui me ei saa rääkida kaasa olulistes küsimustes, mis määravad Eesti tulevikku. Ei ole! Võib-olla on tegemist minu harimatusega, võib-olla on siin saalis või kuskil mujal veel inimesi, kes oskavad öelda, kas [Eesti] ikka on iseseisev. Ei ole! Tee või tina, te ei suuda mulle seda selgeks teha.

Lõpetan oma kõne sellesama lihtsa näitega. Kui mina tahan oma majas pannkooke küpsetada, aga uksele koputab Marek Reinaas, kes ütleb, et tema on Euroopa Liidust ja [Euroopa Liidu õigus näeb ette, et] mina ei tohi oma majas pannkooke küpsetada, lubatud on ainult saiakäkki teha, siis ma selle reegli järgi pean pannkookidest loobuma.

Ei, Marek, me ei ole iseseisvad. Me oleme loovutanud oma õigused suuresti Euroopa Liidule. Millega meid sinna meelitati? Vaba reisimine, vabakaubandus ja nii edasi. Mitte ühtegi sõna sellest, mis oli juba kokkulepetega sõlmitud, et ka teatud majandus- ja finantsküsimustes jääme me Euroopa Liidu otsuste külge nagu takjas koerale. Me ei ole iseseisvad. Sellepärast ei saa seda eelnõu toetada, vaid see tuleb tagasi lükata. Ma tänan!

Järgnevalt Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! See eelnõu tekitab rohkem segadust, kui aitab inimeste elule kaasa. Kui sa seda loed, saad aru, et see on kirjutatud kuskil kauges kabinetis – tegelikult nii see ongi – ja mitte päris elu jaoks. See eelnõu paneb inimesed olukorda, kus nad peavad hakkama mõõtma ja arvutama asju, mille peale pole varem keegi mõelnudki. Järsku peab igaüks meist olema raamatupidaja või ametnik nii kodus kui ka tööl. See ei tundu normaalne, vaid kauge ja päriselust võõrdunud. 

Ja loomulikult tuleb rääkida ka rahast, sest iga uus reegel tähendab kulu. Ettevõtted peavad hakkama rohkem maksma, omavalitsused peavad hakkama rohkem kulutama ja lõpuks maksame meie ise selle kõik kinni, sest [kaupade] ja teenuste hinnad tõusevad. 

Kas keegi on mõelnud, mida see tähendab tavainimesele, või lihtsalt jälle loodetakse, et küll inimesed kuidagi hakkama saavad, alati on saanud? Seadusi on vaja, pole kahtlust, aga seadused peavad tegema inimese elu lihtsamaks, mitte raskemaks. Seadused peavad inimesi aitama, mitte panema neid lõputult pabereid täitma ja numbreid lugema. Me kõik tahame Eestit, kus otsused sünnivad mõistusega, mitte ainult määruste ja direktiividega. Me peame seisma oma rahva eest ka siis, kui see pole mugav. Kui miski on rumal, siis tuleb seda öelda. Vaikselt kaasa noogutamine ei tee Eestit tugevamaks, Eesti teevad tugevamaks julge sõna ja terve mõistus. Aitäh!

Suur tänu! Sõnavõtt koha pealt või vastusõnavõtt – ma ei ole suutnud seda jälgida. Marek Reinaas, palun!

Aitäh! Minu nime nimetati mitu korda. Ma ütleksin Kalle Grünthalile nii palju, et kui ma tulen ja koputan ta uksele ja ta kogemata kombel juhtub pannkooke küpsetama, siis minu poolest võib ta neid edasi küpsetada, ma söön need tal rõõmsameelselt käest ära. Komisjonis oli arutelu selle üle, et kui erakonnad näiteks küpsetavad tänaval oma valijatele pannkooke, siis kas see on poliitreklaam või mitte. Minu mäletamist mööda see on TTJA ametniku hinnangu põhjal poliitiline reklaam. Kui Kalle Grünthal ei taha endale QR-koodiga põlle hankida, ei ole tal mõtet tänava peale pannkooke küpsetama minna. Kutsugu mind külla ja ma söön need hea meelega ära.

Aitäh! Head kolleegid! Sulgen läbirääkimised. Selle eelnõu kohta on esitatud viis muudatusettepanekut. Asume nende muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Muudatusettepanek nr 1, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, sellegi on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Ja muudatusettepanek nr 5, sellegi on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Head kolleegid, oleme vaadanud läbi kõik muudatusettepanekud. 

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 696 teine lugemine lõpetada, aga nagu te kõik olete kenasti kursis, kaks fraktsiooni – Eesti Keskerakonna fraktsioon ja Isamaa fraktsioon – on teinud ettepaneku eelnõu 696 teine lugemine katkestada. Ja seda ettepanekut me saalikutsungi järel hääletame. 

Head Riigikogu liikmed, panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni ja Isamaa fraktsiooni samasisulise ettepaneku: Vabariigi Valitsuse algatatud reklaamiseaduse ja isikuandmete kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu 696 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 21 Riigikogu liiget, vastu oli 42, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Head kolleegid, eelnõu 696 teine lugemine on lõpetatud. 

Oleme jõudnud neljanda päevakorrapunktini, Vabariigi Valitsuse algatatud avaliku teabe seaduse ja keeleseaduse muutmise seaduse eelnõu 759 teine lugemine. Ma palun ettekandjaks Riigikogu kõnetooli auväärt põhiseaduskomisjoni liikme, hea kolleegi Katrin Kuusemäe.

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon valmistas eelnõu teist lugemist ette 27. jaanuari istungil. Muudatusettepanekuid tähtajaks ei esitatud ning kaasatud osapooltel eelnõu kohta märkusi ei olnud. Komisjon võttis arvesse kultuurikomisjoni arvamuse, mille kohaselt on tõlkeandmekogu loomine põhjendatud, kuid andmete avalikku tõlkemällu kandmisega seotud küsimused on juba kehtivas õiguses piisavalt reguleeritud. 

Istungil tehti järgmised menetluslikud otsused. Arvestati konsensuslikult ühte kirjatehnilist muudatusettepanekut. Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 11. veebruaril ja teha ettepanek teine lugemine lõpetada ning viia eelnõu lõpphääletusele 18. veebruaril ehk järgmisel nädalal. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Asume ühe muudatusettepaneku läbivaatamise juurde. Muudatusettepaneku on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Oleme muudatusettepaneku läbi vaadanud. Ja nagu öeldud, juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 759 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud ja koos sellega ka selle päevakorrapunkti menetlemine.

Oleme jõudnud viienda päevakorrapunkti juurde, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning Riigikogu liikmete Ester Karuse, Tanel Kiige ja Andre Hanimäe algatatud erakonnaseaduse muutmise seaduse eelnõu 777 esimene lugemine. Ettekandja peaks olema meie hea kolleeg Riina Sikkut, aga hetkel me teda [saalis] ei näe. Ei näe saalis ka teisi Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikmeid. Ester Karuse, Tanel Kiik, Andre Hanimägi – ka neid ma [saalis] ei näe. Jaa, me juba ammu ootame sind, Riina. Ole hea, palun! Me ei ole kaua oodanud.

Aitäh! Vabandust! Tutvustan eelnõu, mille sotsiaaldemokraadid on esitanud, et parandada erakondade rahastamise järelevalvet. Erakonnaseaduse muutmine on meil siin saalis sageli arutusel, aga muudatuste tegemiseni jõuame väga harva. 

See konkreetne muudatus on pigem tehniline ja väike, aga samas põhimõtteline. Meil ei ole võimalik erakondade rahastamist väga detailselt reguleerida ja kruvisid järjest kinni keerata. Väga oluline on võimaldada läbipaistvust, et avalikkus saaks aru ja saaks küsida, ajakirjanikud saaksid küsida ja ka Riigikogu liikmed saaksid siin saalis arutelu pidada. Muudatuse sisu on kehtestada ERJK-le kohustus esitada Riigikogule kord aastas ülevaade oma tööst ehk talle seadusega pandud ülesannete täitmisest. 

Näiteks võiks analüüsida, millised riskid on tuvastatud, kuidas on järelevalvet teostatud ja millised on kohtuvaidluste tulemused. Ka Finantsinspektsioon, Eesti Pank, õiguskantsler ja riigikontrolör käivad siin oma tööst aastaülevaadet andmas. Need on tavaliselt väga sisulised arutelud, kus kõik erakonnad saavad küsida ja kõneleda ning ühiskonnas oluliste teemade tõstatamisega tegeleda, enda jaoks olulisi küsimusi arutada. Me peame oluliseks, et siin suures saalis toimuks samalaadne arutelu ka erakondade rahastamise [teemal], sest järelevalve käed on suhteliselt lühikesed ning läbipaistvuse ja avalikustamise tähtsus on suur. [Leiame, et] ERJK-le peaks olema pandud kohustus tulla igal aastal siia ettekannet tegema, et meie saaksime aasta jooksul tehtud tööst ülevaate ja oma murekohtadele vastused. 

Laiem eesmärk on sama, nagu on olnud ülejäänud erakonnaseaduse muutmise seaduse eelnõudel, mis on adresseerinud seda, et demokraatiale [tuleks kasuks], kui poliitika usaldusväärsus oleks suurem. Praegu usaldusküsitlused tõepoolest [näitavad, et] usaldus erakondade, Riigikogu, valitsuse ja poliitikute vastu on väga madal. See trend on kestnud juba mõned aastad, ei ole näha, et see pöörduks. Ma arvan, et see on üks võimalus, kuidas tõsta poliitikategijate usaldusväärsust, suurendada [erakondade] rahastamise läbipaistvust ja luua täiendav instrument, mis koos ülejäänud arutlusel olevate erakonnaseaduse muudatustega [suurendaks] erakondade rahastamise läbipaistvust, tõhustaks järelevalvet, suurendaks teadlikkust ja tõstaks poliitika usaldusväärsust. Aitäh! Hea meelega vastan küsimustele.

Aitäh! Tanel Kiigel on küsimus. Palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Ütleme nii, et vaevalt sellele ettepanekule mingeid tõsiseid vastuargumente on. Ma usun, et kõik erakonnad on huvitatud sellest, et rahastamine oleks läbipaistev, et demokraatia ja riigijuhtimine oleks selle võrra läbipaistvam ning et oleks võimalik välja tuua murekohti, mis on töös ilmnenud ja mis vajaks seadusandja sekkumist. Võib-olla saavad ka avalikkus ja meedia [selle põhjal] oma töös ja tegemistes mingisuguseid järeldusi teha. 

Minu küsimus lähtub selle eelnõu eesmärgist. Kas ma tajun õigesti, et juba ainuüksi fakt, et selline ettekanne siin Riigikogus aset leiab, aitab erakondade rahastamist läbipaistvamaks ja selgemaks muuta, või ma eksin? Kõik erakonnad tajuvad seda, et kui probleemid ja vaidluskohad avalikkuse ette tuuakse, on [vaja] need lahendada, nii seadusandlikus vaates kui ka rahastamise korralduse vaates. Huvi neid lahendada on selle võrra suurem. Kas mu järeldus on õige ja loogiline? 

Aitäh! Tõesti, nii nagu Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon on erakondadeüleselt või ühiselt moodustatud, täpselt samamoodi, ma arvan, siinne arutelu, iseenesest juba selle toimumine täidaks seda eesmärki. See peaks olema meie kõigi ühine huvi. Erakondade rahastamine ei ole, ma ei tea, ajakirjanike teema või mingi kitsa sihtrühma teema. Me peaksime kõik pingutama selle nimel, et järelevalve toimuks ja see oleks avalik ning arutelu oleks sisuline. Vaatamata sellele, et andmed rahastamise kohta on ERJK kodulehel avalikud ja andmetele ligipääs on olemas, sellist arutelu kohta, debatipidamise ruumi meil praegu tegelikult ei ole.

Suur tänu! Selle küsimusega sai ka viimane tühik täidetud. Rohkem küsimusi … Üks hetk, Riina! Tanel pidas eile ettekannet ja on täna natukene aeglasem, aga tal on üks küsimus veel. Palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Ma tõesti mõtlesin, et ma annan ka teistele võimaluse küsida. Mul endal küsimusi jagub, aga kuna keegi teine ei reageerinud, siis ma küsin kohe teise küsimuse ka. 

Sa ütlesid ja seda näeb ette ka eelnõu, et me ei muuda erakonnaseadust radikaalselt. Tegelikkuses on meil veel päris palju häid mõtteid, kuidas erakondade rahastamist paremini korraldada ja erakonnaseadust muuta. Aga võib-olla tõesti tuleb need debatid enne komisjonis maha pidada. Ma väga loodan, et lahendus leitakse selle koosseisu jooksul või hiljemalt järgmises [koosseisus]. 

Võib-olla kordad üle, et kõik koalitsioonisaadikud [teaksid], et see muudatus rahalisi koormusi kaasa ei too, seniseid reegleid ei muuda. Põhimõtteliselt on tegemist küsimusega, kas erakonnad on huvitatud sellest, et arutelu erakondade rahastamise küsimuste üle oleks läbipaistev ja toodaks siia parlamendi ette, või tahetakse, et seda tehakse vaikselt kuskil ERJK ruumides. On see põhimõtteliselt õige loogika?

Jaa, aitäh! Olen teiega taas nõus. Sotsiaaldemokraadid on esitanud eelnõusid ja toetavad ka näiteks kampaaniakuludele ülempiiri seadmist ja annetuse suurusele ülempiiri seadmist. Samas, just sel põhjusel me oleme seda tüüpi muudatuse, mis ei piira kuidagi erakondade tegevust ega raha kaasamist, ei ole kulukas ja mida ei ole keeruline rakendada, esitanud eraldi eelnõuna – et leida võimalikult laialdast toetust ka siin saalis. Tõesti, nii see, et erakonnad tegelevad erakondade rahastamise järelevalvega ühiselt, kui ka see, et me siin suures saalis seda arutelu kord aastas [soovime] pidada, näitab, et me võtame teemat tõsiselt ja see on meie jaoks tähtis. See on ühine pingutus, et läbipaistvus oleks suurem ja et toimunud arengud, mis on aasta jooksul ERJK töös ette tulnud, [hoolimata sellest], kas need on positiivsed või negatiivsed, saaksid siin avalikult läbi arutatud.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Tänan teid! Ja nüüd on meil võimalus kuulata, milline oli arutelu juhtivkomisjonis ja mis otsused seal langetati. Komisjoni ettekande teeb põhiseaduskomisjoni aseesimees, hea kolleeg Ants Frosch. Palun!

Hea juhataja! Austatud kolleegid! Annan nii lühidalt kui võimalik ülevaate sellest, mis põhiseaduskomisjoni istungil toimus. Istung toimus 27. jaanuaril ja algatajate nimel tegi ettekande Reili Rand. Toimus ka diskussioon ja debatt, aga kuna kõik otsused võeti vastu konsensuslikult, ei oma debati kirjeldamine erilist mõtet. 

Põhiseaduskomisjon otsustas võtta eelnõu täiskogu päevakorda tänaseks kuupäevaks, see oli konsensuslik otsus. Tehti ettepanek esimene lugemine lõpetada – ka see oli konsensuslik otsus – ja juhtivkomisjoni esindajaks määrati põhiseaduskomisjoni esimees Ando Kiviberg. Kuna Ando on haigestunud, siis ma kasutan võimalust ja soovin talle head paranemist. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute [esitamise] tähtaeg kümme tööpäeva. Vastavalt põhiseaduskomisjoni konsensuslikule otsusele palun seda eelnõu toetada. Aitäh!

Suur tänu teilegi tõhusa ettekande eest! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 777 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 26. veebruar kell 17.15. 

Oleme jõudnud kuuenda päevakorrapunktini, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud piiriülese asendusemaduse keelustamise seaduse eelnõu 762 esimene lugemine. Palun ettekandjaks Riigikogu kõnetooli kolleeg Anti Poolametsa.

Lugupeetud saadikud! Lugupeetud Eesti avalikkus! See eelnõu mõtleb tulevikule ja paraku ka olevikule. Eelnõu eesmärk on keelustada Eestis piiriülene asendusemadus. 

Kõigepealt tuleb öelda, et asendusemadus on Eesti õigusruumis keelatud. Ent reaalsus on see, et asendusemadus ehk surrogaatlus on tänapäeval äärmiselt piiriülene tegevus. Tihtipeale juhtub nii, et kui ühes riigis lähevad olud ebasobivaks ja riik otsustab sekkuda sellesse jõhkra inimkaubanduse vormi, siis kolivad teenust pakkuvad firmad väga kiiresti järgmisse riiki ja ka asendusemad ise lähevad sellesse riiki ja hakkavad seal surrogaatemaduse teenust pakkuma. Meie eesmärk on selle eelnõuga ühte halli ala reguleerida. 

Mul on hea meel, et Eesti Vabariik on väljendanud oma eitavat suhtumist sellisesse jõhkrasse naiste ekspluateerimise vormi nagu surrogaatlus. Kui me vaatame rahvusvahelisi õigusakte, siis on selle kohta võetud ka tõsiseid seisukohti. On oluline, et mitmed Euroopa riigid, nagu Šveits, Norra, Saksamaa ja Prantsusmaa, on asendusemaduse rangelt keelanud ehk kehtestanud täieliku asendusemaduse keelu. Need riigid lähtuvad seisukohast, et surrogaatemadus rikub inimväärikust ning ohustab naiste ja laste õigusi. Rahvusvaheline kogemus Ukrainast ja Gruusiast näitab, et asendusemadus kahjustab naiste ja laste õigusi. Paraku on mõtlemisaineks see, et mitmetes USA osariikides on võimalik asendusemadel raha eest sünnitada. 

Majanduslikult haavatavad naised nõustuvad tihtipeale rasedust kandma tasu eest, sageli piiratud arusaamisega [võimalikest] terviseriskidest ja omaenda õigustest. Tegu on olukorraga, kus keha ja viljakus muutuvad kaubaks, see on vastuolus inimväärikuse põhimõtte ja paljude teiste eetiliste põhimõtetega. Surrogaatemadel esineb rohkem tüsistusi, samuti sünnitusjärgset depressiooni. Pärast lapse loovutamist tekib naistel sageli emotsionaalne trauma või süütunne. 

Lapse kaubastumine ja inimkaubandus – need on märksõnad, mis saadavad surrogaatlust. Piiriülese surrogaatluse korral on dokumenteeritud juhtumeid, kus lapsi on käsitletud kui lepingulisi tooteid. Sellised praktikad on väga lähedased inimkaubanduse definitsioonile ehk Palermo konventsioonis sisalduvale. Rahvusvaheliselt reguleerimata asendusemadus suurendab ohtu lapsele ja sünnitajale. Eelnõu lähtub ka sellest, et lapsel on õigus teada oma bioloogilist päritolu ja säilitada side sünnitanud emaga vastavalt ÜRO lapse õiguste konventsiooni artiklitele 7 ja 8. Asendusemaduse keeld vähendab majanduslikku ja sotsiaalset survet haavatavatele naistele ning takistab nende tervise kommertsialiseerumist. 

Eelnõu suurendab õigusselgust, vähendab halli tsooni pereõiguses ning aitab vältida vaidlusi rahvastikuregistris ja kohtus. Eelnõu eesmärk on laste ja naiste õiguste kaitse ning inimkaubanduse takistamine.

Kahjuks tänapäeval nii ei ole. Eesti Vabariigis, võiks öelda, reklaamitakse inimkaubandust väga paljudes eraõiguslikes meediaettevõtetes ja paraku ka rahvusringhäälingus. Me mäletame hiljutist skandaali, kui Rein Veidemann võeti maha rahvusringhäälingu nõukogu esimehe kohalt, sellepärast et ta oli hämmingus laste ostu eksponeerimisest, võiks öelda, et selle ülistamisest Eesti Televisioonis. Ma olen hämmingus, kuhu on Eesti kultuur omadega jõudnud, sest lasteäri või selle lapsi ostnud Haber-Pilleri paarikese eksponeerimine on olnud täiesti mõõdutundetu: pereajakirjade kaantel, ajalehtedes üle kahe lehe intervjuud, meedias. [Küsitakse], kuidas teil läheb, kuidas lastekaubandus on edenenud, kas oli tore, kui palju maksis ka, kuidas lepingu täitmine edeneb. Selline äärmine künism vohab avalikus ruumis. Ja selle finaali me tõepoolest nägime siis, kui ERR täitis ERR-i seadust omamoodi ehk [jättis selle] täitmata. See on üks näide selle kohta, miks me täna [menetleme] ERR-i erastamise eelnõu: ERR lihtsalt ignoreerib omaenda seadust. Kas me enam saame sellisele organisatsioonile maksta rahva raha üle 40 miljoni igal aastal?

Läheme edasi. Esiteks, ma kiidan arutelu, mis toimus õiguskomisjonis. Oli palju sõnavõtte ja palju huvitavaid tähelepanekuid. Sellest räägib komisjoni esindaja. See [näitab], et see teema puudutab. 

Lähen edasi. Mul on üks hämmastav näide, sain hiljuti filmi vaadates elamuse. Nimelt, äsja oli Docpoint Talinn, mis oli üsna rahvarohke. Ma käisin vaatamas Gruusia režissööri Ketevan Vashagashvili dokumentaalfilmi "Üheksakuine leping". See dokumentaalfilm käsitleb surrogaatemadust väga lähedalt ja kompromissitult, just sünnitaja vaatenurgast. Mis [filmis] juhtub? See ahel, kuhu peategelane Žana, 30-aastane kassapidaja, satub, on nagu klassikaline inimkaubanduse põrgu. Kohe pärast lapse sünnitamist tekivad vaidlused lepingute üle agentuuride ja tellijatega. Žana ütleb, et jah, mul oli ju suuline leping, ta helistab oma agendile, kes karjub ta peale ja sõimab ta kõige räigemate sõnadega läbi. Agendi eesmärk oli see, et laps sünniks illegaalselt ja ta saaks toimetada selle lapse vaikselt Inglismaale. Ei kujutagi ette, millised juriidilised menetlused Inglismaal oleksid olnud, kuidas see laps legaliseerida. Žanal, kes on neljandat korda surrogaatema lühikese aja jooksul, on viies keisrilõige, aga tõesti südamepõhjast tahab oma – oma! – bioloogilist last aidata, [tagada talle] haridust. Žana ja tema laps olid kodutud. Ja kui seesama režissöör rääkis tema loost, siis kaastundlikud Gruusia inimesed leidsid talle kodu. Kusjuures tegu oli saatuse hammasrataste vahele jäänud naisega, kes oli kodutuks jäänud selle tõttu, et ta oli riigisiseselt ümberasustatud isik. 

Me nägime, kuidas hävitati mitu tuhat aastat oma põlisel kodumaal elanud Karabahhi rahvas lühikese ajaga. Kui palju me nägime protesteerimist selle põlise kristliku rahva hävitamise pärast. Unustatud. Nii et Žana oli just nimelt see haavatav naine. Ma nägin, kuidas vaatajad kangestusid, kui oli see hetk, kui Žana läks viimast korda sünnitama ja helistas oma tütrele. Arstid ütlesid, et tal on suur risk surra. Naine, kes tahtis oma lapsele parimat, oleks võinud oma 15-aastase tütre vastu oma tahtmist hoopis üksinda jätta kõigi maailma riskide ja külmade tuulte kätte. Aga ta oli kange naine ja kui ta sellest dramaatilisest olukorrast välja tuli, lohutas ta oma tütart [sõnadega] "ma tegin kõik sinu pärast". 

Selliseid olukordi on tuhandeid ja tuhandeid, kus naised võtavad riski oma haavatavuse pärast. Seesama suurepärane Gruusia režissöör ütles, et ta näeb tihti Gruusia haiglates rasedaid naisi, kes ei ole Gruusia päritolu, ja teab, et kümnest sellisest naisest üheksa on asendusemad, kes on tulnud välismaalt sünnitama. See on tema hinnang. See on veel üks näide massilisest inimkaubanduse turismist. Tõsi, need emad ise ei ole inimkauplejad, vaid nad on inimkaubanduse ohvrid.

Jah, sellele ei ole lihtsat vastust, kuidas kaitsta ohvreid, et nad sinna sõlme ei satuks. Me peame hoidma ära ka olukorrad, kus asendusemaduse [teenus] rändab mööda riike. Paljudes USA osariikides on asendusemaduse teema üldse reguleerimata, aga mõnes on see üsna selgelt lubatud.

Mida veel? Veel kord sellestsamast näitest, sest see oli nii suurepärane, korduv. Režissöör seletas, et on olnud juhtumeid, kus Indiast on toodud naisi, on pandud nad luku taha, võetud ära passid ja öeldud, et nüüd me võtame teilt munaraku. Mõni hakkab seal luku taga asendussünnitajana oma reisiraha tagasi teenima. Žanale maksti sularahas peo peale 16 000 dollarit, mille ta oma sahtlisse pani. Aga räägitakse, et ettevõtted teenivad vaheltkasuna mitusada tuhat. Räägitakse, et on juhtumeid, kus [makstud] summadest ei ole nendel emadel isegi tervisekahjudest taastumiseks võimalik [tasuda]. Neil ei ole normaalset tervisekindlustust nende riskide maandamiseks. 

ÜRO Inimõiguste Komitee on rõhutanud, et riigid peavad kaitsma naiste vaimset ja füüsilist tervist, vältima praktikaid, mis võivad põhjustada pikaajalist kahju. Asendusemadus eirab raseduse ajal tekkivat emotsionaalset ja psühholoogilist sidet. Praktika eeldab, et naine suudab raseduse ajal mitte luua sidet lapsega ja loovutada lapse kohe pärast sündi. Aga see eeldus on vastuolus nii meditsiinilise kui ka psühholoogilise teadmisega raseduse mõjust naise vaimsele tervisele. 

Mulle on räägitud ühest juhtumist, kus Eesti naine läks pärast asendusemaks [olemist] hulluks. Ta lasi ennast meelitada sellesse skeemi ja varises pärast seda emotsionaalselt kokku. Kui palju me veel sellega seotud oleme? Sellesama filmi esilinastusel oli huvitav teade, et Gruusias on sedasama praktikat arendamas ka inimesed, kes on hariduse günekoloogia [erialal omandanud] Eestis. Ehk nii nagu asendusemad sõidavad mööda maailma ringi, et teenust pakkuda väga erinevatele gruppidele, teevad samamoodi arstid. Üks kummaline lugu – ehk keegi mäletab? – oli see, et Presidendi Kantselei ülem Jaanus Pikani pakkus seda teenust välismaal. Eeldan, et selles riigis oli see juriidiliselt legaalne, aga sellegipoolest, see asi ei ole meist sugugi kaugel. 

Veel mõned näited. Ühendkuningriigis on lubatud niinimetatud altruistlik asendusemadus, selleks peab olema kohtu kinnitus. Portugalis on lubatud erandina altruistlik asendusemadus, mis ei ole ärilisel eesmärgil lapse sünnitamine. Ukrainas on kommertslik lepingupõhine asendusemadus minu andmetel siiani lubatud. Aitäh! Ootan teie küsimusi.

Aitäh! Teile on küsimusi. Alustab Martin Helme. Palun!

Jaa, me oleme harjunud, et meie liberaalid ja vasakpoolsed räägivad euroopalikest väärtustest ja sellest, et me tahame olla igav Põhjamaa, aga tingimata ei taha olla Ida-Euroopa. Oma geograafilist asukohta tahtmisega muuta ei saa. Ettekandes sa ütlesid ja ka seletuskirjas [oli kirjas], mis riigid on keelustanud surrogaatemaduse kui inimkaubanduse ühe eriti jälgi vormi. Need on näiteks Norra, Šveits ja Saksamaa. Nende [hulgas on] nii lääneriigid, euroopalikud riigid kui ka Põhjamaad. Teistes riikides, näiteks Ukrainas, Gruusias ja Venemaal, toimub just nimelt selline inimkaubandus. Ma ei ole kindel, kas meie vasakpoolsed kolleegid tahavad seda teemat torkida, see ei lähe kokku nende narratiivi ja lugudega. Aga küsiksin üle, kas see on nüüd valik euroopalike väärtuste ja ida vahel, või on siin mingi muu seletus, miks nad hoiavad ida poole oma väärtusruumis.

Väga hea küsimus! Esiteks, ma loodan, et siin saalis on Eesti Vabariigis keelatud tegevusele juba kunagi konsensus leitud ja et see konsensus jätkub. Nagu ma ütlesin, üle piiri aetakse seda äri edasi. Võtke rahulikult, me tagasi[ulatuvalt] seda asja ei teeks, sest kui laps on sündinud, ei saa me teda registrist maha võtta, me ei saa teda olematuks teha. Aga me [tahame] tulevikus selliseid olukordi ära hoida. 

Küsimus on suurepärane, filosoofiline. Kuhu inimkond nii üldse jõuab? Kuhu inimkond jõuab, kui me läheme geenitehnoloogiaga edasi? Täna ma lugesin värsket uudist, et Venemaa katsetab tuvide ajusse implantaadi [panemist], et neid droonina kasutada ja elektromagnetimpulsside abil juhtida. Juba [allutatakse] loomad robottehnoloogiale. See kõik on ju eetiliste piiride ületamine, surrogaatemadusega ületatakse neid jõhkralt iga päev. 

Mida euroopalikku on inimkaubanduses, kui see on kuulutatud üheks peavaenlaseks? Kahjuks on Euroopa silmakirjalik. Rikkad Euroopa pered käivadki lapsi ostmas, rikkad Ameerika pered käivad lapsi ostmas. On neid, kes arvavad, et karjääri edendamise [nimel] Hollywoodi-vormi [hoidmiseks] tuleks laps osta välismaalt. Võib-olla need, kes ei saa ise lapsi, ja need, kes on teadlikult homosuhtes, leiavad, et nüüd on aeg hakata lapsi kaubastama ja ostma. Mis on selles üldse inimlikku? 

Ma leian, et tõenäoliselt varem või hiljem jõuavad need riigid inimkaubandusliku tegevuse keelamiseni. On aeg toetada ka neid, kus tegevus on lubatud. Kas me tahame olla selles klubis, kus hallis tsoonis on inimkaubandus lubatud? Me näitame, et meie karistusseadustikus on kõik ilusti korras, aga [selle kõrval] on hall tsoon, kus kangelased panevad toime meie riigis üheselt keelatud tegusid ja ilmuvad [seejärel] teleekraanile õitsema, kiitlema ja ennast eksponeerima. See ei ole eetiline. 

Viimasel ajal on meist tahetud teha kasiinosaart, tahetakse teha vanglasaart, meist tahetakse teha odava tööjõu maad. Meid sõna otseses mõttes lükatakse tagasi aega, kui meil oli ränkasid probleeme regulatsioonidega. 1990-ndatel müüsid inimesed haiglas mingitele aferistidest arstidele oma neerusid teatud rahasumma eest. Kas me tahame sellesse aega tagasi minna ja olla nagu metsikus läänes? Usun, et me ei taha.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma arvan, et siin saalis pole ühtegi naist, kes [ei arvaks], et kõik maailma naised vajavad ühtemoodi kaitset. Kui me kaitseme Eesti naisi, siis peame samaväärselt kaitsma kogu maailma naisi. Aga küsimus on selles, et meie väärtused on tõesti devalveerumas. Me oleme muutumas vanglariigiks või vanglarendiriigiks ja juba näeme televisioonis ja meedia vahendusel sellist lõdvendust, et võib-olla kaotatakse ka meil see surrogaatemade keelustamise seadus ära. Ka selles dokfilmis, millele sa viitasid, [väideti], et homoabielude sõlmimise järel on surrogaatlus aktiviseerunud. 

Aitäh!

Kui suur on oht, et me kaotame selle seaduse Eestis ära?

Nagu ma ütlesin, tegelikult ollakse silmakirjalikud. Isegi kui Eestis on keelatud, on [teistes riikides] need võimalused olemas. Gruusias võib kataloogi lahti teha. Ma olen näinud, et USA-s on olnud üritusi, kus [näidatakse] katalooge [ja öeldakse], et näete, siin hakkame lapsi ostma, siin on emad. Äri nagu kapsaste ja kaalikate müümisel. Ja see hall ala ongi just selleks, et need, kes küüniliselt seda asja proovivad reklaamida, saaksid selle meile täie rõõmuga näkku paisata, [väites], et meid teie seadused ei huvita. Seda paiskas meile näkku ERR-i [saade] "Ringvaade": meid teie seadused ei huvita, meie ülistame laste ostu. Senikaua, kui see hall tsoon säilib, ma näen otsest heakskiitu sellele. Sellepärast ma leian, et me oleme väga halvas olukorras, kui see eelnõu tagasi lükatakse. Äri läheb edasi. Äri läheb edasi! Nendesamade näidete varal ütlengi, et üleskütmine käib: pereajalehtede, pereajakirjade esikaantel õitseb lasteostupaarikene. See on ju reklaam: "Tehke samamoodi!" Surve on väga suur. Lõpuks ei olegi sellest kasu, et meil seadus [keelab]. Kedagi ei huvita, sest Ameerikast või Gruusiast saab neid [lapsi] kas või kümne kaupa.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Sa oled väga hästi seda eelnõu siin täna avanud ja neid näiteid toonud. Ma olen absoluutselt, kahe käega selle eelnõu vastuvõtmise poolt. Olukorras, kus meil Eestis on tegelikult igal aastal hooldusperedes kümneid ja kümneid lapsi, kes on sinna ühel või teisel põhjusel sattunud juba väikelastena. Meil on sadu lapsi asendus- ja perekodudes. Meil on süsteem, kuidas lapsi lapsendada, kui me päriselt tahame [aidata] Eesti lapsi, kes on ühel või teisel põhjusel jäänud elu hammasrataste vahele ja sattunud olukorda, kus vanemaid mingil põhjusel ei ole. Mis sa arvad, kuidas teha selgeks nendele, kes selle eelnõu vastu hääletavad, et nad aitaksid meie oma lapsi, kes on hädas, ega tegeleks inimkaubandusega?

Jaa, empaatiat õpetatakse juba varakult. Olen kuulnud, kuidas inuitid õpetavad lastele empaatiat. Üks maadeavastaja elas nende juures ja imestas, et inuiti lapsed on ülimalt kaastundlikud, mõistlikud, kuigi nad elavad väga rasketes oludes, kusagil igludes. Ja talle jäi mulje, et nad on palju kultuursemad ja empaatilisemad kui nii-öelda moodsad lääne inimesed. Ta märkas, kuidas inuiti emad lapsi õpetavad. Kui laps lõi teist last või oma ema, ütles ema, et löö mind, ja nuttis, kui laps teda togis. Nii saigi laps aru, et teistel on valus. See on empaatia, see on kaastundlikkus. 

Me just võtsime vastu Tiibeti laste toetamise eelnõu. Miljon last assimileeritakse ja võetakse vanemate juurest ära, [kogutakse] küladest ja alevitest kokku ja viiakse võõrvõimu valitsemise alla. Nad kasvatatakse tublideks Hiina kompartei järgijateks. 

See on päriselt seesama silmakirjalikkuse probleem, et ühe käega võideldakse inimkaubanduse vastu, nii-öelda võideldakse naiste õiguste eest, ja samal ajal teise käega viiakse ellu mingeid päris hulle programme. Võideldakse 150 soo õiguste eest, mida ei ole olemas. Võideldakse pseudoteemade eest. Kas me tõepoolest ei peaks panustama nendele perekodudele, kas me ei peaks panustama lasteaedadele? Uskuge mind, orbudekodud ja SOS-lastekülad ei saa kunagi valmis, sest isegi kui maja on valmis, on lastele lõputult vaja tähelepanu, empaatiat ja hoidmist, kogu aeg. 

Huvitav [fakt]: seesama Gruusia režissöör märkis, et väga paljud neist, kes asendusemaduse võrku satuvad, on lastekodude kasvandikud ehk need, kes ei oska ennast ise kaitsta. See on ju saatanlik ahel, eks ole!? Sa oled niigi olnud keerulistes oludes ja siis korjavad sind järjekordselt üles mingid inimkaubitsejad, kes sunnivad sind oma elu ja tervisega riskima. Tegelikult on ka see orjastamise erivorm.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja Anti! Me teame, et see, et Eestis propageeritakse avalikult surrogaatemadust, naiste ärakasutamist, ei ole tegelikult mingi viimase aja teema, hoolimata sellest, et see on tegelikult Eestis kriminaliseeritud. Näiteks 2020. aasta Eesti Naises on väga kena ja positiivne jutt, ülistav isegi, Eesti paarist, kes ei saanud omavahel lapsi. Nad otsisid seda kohta Venemaalt, Valgevenest ja igalt poolt mujalt riikidest, kus see on lubatud. Lõpuks jõudsid Ukrainasse, ühes Ukraina kliinikus see toiming ära tehti ja leiti ukrainlanna, kellel oli juba üks laps olemas. See oli muuseas tingimus, et üks laps peab olema. Ühesõnaga, see Ukraina ema müüs ära oma teise lapse, et toita oma esimest. Ka temal olid majanduslikud raskused. Tema keha allutati meditsiinilisele kontrollile ja medikamentoossele manipulatsioonile, et teha õnnelikuks see Eesti pere siin. Mina mõtlen seda.

Aitäh!

Ja selle artikli lõpus on kirjas, et nad ootavad pingsalt Ukraina kliiniku antud korteris oma – oma! – pisikese sündi …

Aitäh, Helle-Moonika!

… oma beebi toovad nad Eestisse ja registreerivad tema sünni siin. Mina küsin: kuidas saab sellist last, kes ei ole sündinud Eesti abielupaarile …

Aitäh!

… Eesti emale, kuidas saab tema sünni Eestis registreerida? Oskad sa välja tuua selle paragrahvi …

Aitäh!

… mis seda lubab ja mida siin ära kasutatakse?

See on väga hea tähelepanek. Perekonnaseaduses on ju kenasti kirjas, kes on ema ja kes on isa. Tegelikult on meil vastuolu sellega. Meie ülesanne on vaadata üle ka perekonnaseadus ja see korda teha, et registreerimine ei oleks võimalik. Haber-Pilleri paar on end registreerinud rahvastikuregistris, Eesti kodanik. Väga õige osundus.

See on ju inimkaubandust soosiv võimalus, et keegi ostab Gruusiast ja toob siia ja registreerib. Ma tean, et Euroopa Liidu maades, Prantsusmaal ja mujal, on väga palju õigusvaidlusi, sest politsei ei lase last üle [piiri], kui paberid ei ole korras. [Inimkaubanduse] üks õudsemaid vorme, mis on maailmas päriselt olemas, on laste varastamine. Varastatakse võõras laps ja tal ei ole pabereid. Politsei hakkab seda probleemi ju kohe lahendama. Eesti Vabariik peaks olema nagu Prantsusmaa, et kui on keeld peal, siis ei lasta üle [piiri]. See on teie vastutus. See on inimkaubandusega tegelejate vastutus. Kui nad surrogaatemalt [lapse] ostavad, siis nad teavad, et nad peavad mõnda teise riiki kolima oma elu elama, sest siin seda võimalust ei ole, siin inimkaubandus legaliseeritud ei ole. Selle teemaga, selle eelnõuga töö veel ei lõpe. On põhjendatud selle täiendamine, et me registrite osas teeme kõik korda.

Martin Helme, palun!

Mul on jälle küsimus meie liberaalsete [nais]kolleegide ja vasakäärmuslastest nais[kolleegide] kohta, kes siin mäletatavasti siis, kui me pere[hüvitiste seaduse muudatuse] vastu võtsime, ja hiljem, kui nad selle tühistasid, kriiskasid, kuidas konservatiivid tahavad teha naistest neljajalgseid sünnitusmasinaid: paned mündi sisse ja laps tuleb. Tegelikult sobib neid kirjeldusi [teha] küll, aga need sobivad surrogaatemaduse konteksti, sest [inimesest on tehtud] sünnitusmasin: paned mündi sisse ja laps tuleb. Inimestelt on röövitud väärikus, ära [võetud] vabadus otsustada ja võimalus oma laps üles kasvatada. Meil tuleb siin täna [eelnõu] tagasilükkamise hääletus – ma saan aru, et komisjon tahtis selle eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata –, kas sa ütleksid, millised on muljed komisjonis räägitu kohta? Mis nende argumentatsioon oli? Miks neile järsku hakkas meeldima sünnitusmasin, neljajalgne sünnitusmasin – pane münt sisse ja kogu see jura? Miks neile nüüd see jutt meeldib?

Ma pean ütlema, et probleem on jällegi silmakirjalikkuses, sest ühtpidi ma näen, et ka liberaalide hulgas on justkui hukkamõistu, selgelt. Komisjonis seda teemat mõisteti küll ja veel. Aga samal ajal see näitabki äärmist silmakirjalikkust, sest siis, kui me reaalselt proovime kanali kinni panna, ütleme, et nüüd paneme selle halli tsooni kinni, kust tegelikult lapsi sisse tuuakse, siis kaovad nad kusagile peitu. Eks me hääletusel näeme. Ma ei julge ette öelda, kuidas see hääletus läheb, kas lükatakse tagasi või mitte. Ma leian, et see on üldinimlik, erakondadeülene [tõekspidamine], et me kaitseme naisi, kas me kaitseme lapsi. Me võime ise kaotada inimväärikuse, kui me täiskasvanud inimestena seda ei tee. 

Eesti 200 esindajal oli küll selliseid ütlusi, et lapsi on ju niigi vähe, miks siis ei võiks surrogaatemadusega tegeleda. Ma loodan, et see oli lihtsalt pinnapealsusest tulenev [arvamus]. Kui nad vaataksid seda dokumentaalfilmi, siis nad reaalselt näeksid, milline jõhker inimeste ekspluateerimine käib, milline jõhker naistevastane vägivald see on. Tõenäoliselt paljud muudaksid meelt. Aga ma näen, et siin on selge lõhenemine, vaimne lõhenemine, sest ühe käega on vaja iga hinna eest kaitsta homoaktivismi, las nad siis ostavad endale lapsi. Homoseksuaalid on meil ju nii-öelda need esile tõstetud persoonid, kes on riikliku ideoloogia keskpunktis, mitte emad ega lapsed. Siin on nende vastuolu. 

Sellepärast käis suur sõda ka rahvusringhäälingu nõukogus. [Inimene] võeti [ametist] maha ühe tähelepaneku eest, mis puudutas [asjaolu, mis on] Eesti Vabariigis kuritegu – mul on isegi raske öelda [kuritegu], sest hallis tsoonis see justkui ei ole kuritegu, aga see on meil kuriteona seadustesse raiutud. Ja milline sõda! Kogu see meie vasakliberaalne sotsiaalne eliit läks Veidemannile kallale, et teda hukka mõista, ja teda mõistetakse siiamaani hukka. Tants inimkaubanduse ülistamise ümber jätkub. Pange tähele, see jätkub! Aber-Pilleri inimkaubandusaktivistlik paarikene saab liberaalses ajakirjanduses ülimat kiitust edasi. Ühe käega viibutatakse sõrme, teise käega ülistatakse. Ma ei saa sellest aru, mul on väga raske seda sulle seletada. 

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja, aitäh väga põhjaliku eelnõu tutvustamise ja selgituste eest! Küsimuse juurde tulles, tänane esimene päevakorrapunkt oli Tiibeti laste kaitse kohta, avaldusel oli 67 poolthäält. Selle eelnõuga me tahame kaitsta Eesti naisi ja lapsi ning [tagada], et Eestis ei oleks võimalik tegeleda laste piiriülese kauplemisega. Aga minu küsimus on see. Kui me esimese punkti [hääletusel] olime kõik poolt, vastuhääli polnud, siis kas selle puhul võiks olla samamoodi? Kas ka kolleegid Reformierakonnast ja Eesti 200-st [võiksid] saada aru sellest, et asendusemaduse keelustamine on Eestis õiguslikult vajalik?

Jõuan ringiga tagasi oma eelmiste vastusteni. Ma näen siin lokkavat silmakirjalikkust. See oli igati õilis avaldus, väga väärikas tähelepanuosutus: kaastundlik, empaatiline, mõistlik, lastevastase vägivalla vastane avaldus. Ja võib juhtuda, et sellelsamal päeval tehakse teise [päevakorra]punkti [arutelul] hoopis teine nägu, öeldakse, et ärme arutame seda, meil on vaja, et Eesti Televisioon propageeriks homosuhteid ja Eesti naisteajakirjad saaksid oma kaanele lasteäriaktivistid, lasteostjad. Siin me oleme.

Ma olen segaduses, sest see vaimne lõhenemine on jõudnud ikkagi väga kaugele. Ja ma ütleksin, kui me edasi läheme, et mind on aastaid häirinud see täielik kriitikavabadus. Tegelikult on paljudel juhtudel tegu – ma ei hakka nimede kaupa nimetama – lastekaubanduse propagandistidega, lasteostu propagandistidega. Kõik, kes võtavad lasteostjad naisteajakirja esikaanele, on lasteostu propagandistid, eriti kui nad seda ülistavad. Võiks esitada kriitilisi küsimusi, sel juhul oleks tegu lihtsalt neutraalse ajakirjandusega. Aga ma näen, et enamasti kriitilisi küsimusi ei küsita, vaid toimub ülistamine. Ja siis on jälle nii, et kolm päevakorrapunkti enne näeme me justkui laste õiguste kaitsmise soovi ja kolm päevakorrapunkti hiljem inimkaubanduse mahitamist. Ma tahaksin psühholoogidelt nõu saada, miks see nii on, miks on selline tõeline vastuolu meie silme all. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Tõesti, lastekaubandusest või surrogaatemadusest räägitakse tihtipeale ülistavas vormis, kõik tahavad ju perekonda ja lapsi. Aga selles dokumentaalfilmis toodi välja, kuidas üks Inglise vanapoiss, kes elas koos emaga, 80-aastase emaga, kollektsioneeris lapsi: saatis oma seemnerakud Gruusiasse ja sai lapsi vastu. Ma ei tea, mis nendest lastest hiljem sai, kas keegi adopteeris nad. Aga toimub ka selline nii-öelda kollektsioneerimine. 

Teisest küljest ei ole takistust, et ka meie naisi [võidakse] ära kasutada. Meelitatakse nad kuhugi sellisesse riiki, kus surrogaatemadus on lubatud, näiteks Ukrainasse või Gruusiasse, ja kasutatakse neid asendus[emadena] ära. Kas me ei peaks näitama eeskuju [teistele] Euroopa Liidu riikidele ja keelama piiriülese surrogaatemaduse üldse ära?

Aitäh küsimuse eest! Täpselt seda me ju praegu teemegi. Neil on väga palju õigusvaidlusi just piiriülese asendusemaduse tõttu. Oma riigis on see justkui keelatud, aga USA-st ja Gruusiast ja mujalt neid lapsi ostetakse ja siis on väga suured vaidlused.

Võime öelda, et asi ei ole Euroopa Liidus lahendatud, need õigusvaidlused on jõudnud hästi kaugele. Võtame näiteks Mennesson versus Prantsusmaa, Labassee versus Prantsusmaa [lahendid]. Euroopa Inimõiguste Kohus on oma praktikas rõhutanud, et kuigi riiki ei saa sundida asendusemadust lubama, peab riik siiski kaitsma juba sündinud lapse õigusi, eriti tema õiguslikku staatust ja eraelu. Need lahendid näitavad, et asendusemadus tekitab äärmiselt keerulisi õigusvaidlusi. Kõige õigem on see juba eos ära hoida, et ei tekiks selliseid õnnetuid olukordi, mida siin Eestis hoolega ära kasutatakse. 

Oleme siis eeskujuks. Nagu öeldud, ärme oleme odava tööjõu maa, ärme oleme vanglasaar, ärme oleme kasiinonduse maa, vaid oleme väärikas kultuurne rahvusriik! See ju ongi meie eesmärk. Tuleb vältida mingisuguseks banaanivabariigiks muutumist. Pahatihti me seda näeme.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Teatavasti on ka ÜRO-s koostatud väga korralik ja suur raport, mis kirjeldab ja mõistab hukka surrogaatemaduse kui erilise naiste- ja lastevastase vägivalla vormi. Meil siin armastatakse evida sellist hoiakut, et me peame rahvusvahelise üldsuse silmis head olema. Ringutatakse käsi ja kisutakse pisaraid naiste kaitseks, ükskõik kas teemaks on Istanbuli konventsioon või naiste õigused ja kehaline puutumatus. Varsti tuleb siia nõusolekuseadus, selle kohaselt ei tohi naise poole enam vaadatagi, rääkimata tema puudutamisest, küll aga tohib tema sisse panna raha eest kasvama lapse ja pärast selle tema käest ära võtta. Näete, milline silmakirjalikkus!

Aga tulen tagasi Ukraina teema juurde. Meil on teatavasti olnud Ukrainaga väga lähedased sidemed, on siiani. Praegu on meil Eestis karistatav ka juriidilise isiku tegevus asendusemaduse korraldamisel. Aga need Ukraina kliinikud ongi juriidilised isikud, kes tegutsevadki asendusemaduse korraldamisega. Ma tunnen huvi …

Aitäh!

… kuidas on võimalik, et Eesti sellist asja tolereerib? Kas seal sees pole äkki väga suurt annust korruptsiooni?

Jah, see on sügavalt korruptiivne sfäär. Sügavalt korruptiivne sfäär! Nagu ma rääkisin, liigub sularaha, ohvreid petetakse jõhkralt, tehakse suulisi lepinguid. Selle filmi peategelane pöördus kohe naisteõiguste kaitse büroo poole Gruusias ja asi läks politseisse. Ta kaebas politseisse, leides, et nii ei saa, et tema peab kusagil illegaalselt last varjama ja [lapse] välismaale viima. Aga politsei ei suutnud seda tõendada, sest [leping] oli suuline. Küll aga hakkas politsei [uurima], kas ta sai piisavalt palju raha, kas see oli kelmus, kas jäi osa raha saamata. Ei, ta sai raha kätte ja toppis selle lauasahtlisse, aga kelmus tema suhtes jätkus. 

See on äärmiselt jõhkrate inimkaubitsejate kontrolli alla sattunud. Need on õnnelikud naised, kes sellest sfäärist tervelt pääsevad. (Saalist öeldakse midagi.) Jah, täpselt! See on nii keeruline valdkond, et on väga raske vastata. Kui me tahame inimõiguste teemat maailmas tõstatada, siis me peaksime olema aktiivsed selles osas. Mitte nii, et ah, las nemad teevad, inkubaator on Ukrainas, eks ole. Ukraina naisi võib ekspluateerida piiritult, aga meie oleme siin kõik rohelised, me oleme täiuslikud rohelised, me oleme täiuslikud inimõiguslased. Samal ajal mujal, Hiinas võib loodust rikkuda palju tahes, probleemi ei ole, Hiinas võib inimõigusi rikkuda palju tahes, Gruusias ja Ukrainas võib neid naisi ekspluateerida. Ma arvan, et meie konservatiividena peame naiste väärikuse, tervise ja õiguste eest seisma, mitte laskma silmakirjalikkusel võita.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea ettekandja! Poolteist-kaks aastat tagasi oli meil Martiniga siin saalis – ma ei mäleta, kes toona istungit juhatas – arutelu, loll justkui ei ole viisakas öelda, aga oli arutelu selle üle, et kui ongi loll, siis mis see seis on. Mingil põhjusel mulle see arutelu natuke meenus, kui ma lugesin õiguskomisjoni protokollist kolleeg Rästa seisukohta: demograafiliselt on meil lapsi vähe, võib-olla peakski saama välismaalt osta. Aga kui nüüd heatahtlikult ja konstruktiivselt suhtuda, siis ega kõik kõigest ju kõike teada ei saagi, niimoodi iseenesest, [kui ei ole] kaasasündinud. 

Ja siis ma hakkasin mõtlema sellele dokumentaalfilmile, millele sa viitasid. Mis sa arvad ideest, kui võtaks ühendust filmitegijaga ja prooviks näiteks Riigikogu konverentsisaalis või kuskil mujal seda filmi näidata, just sihituna Riigikogu liikmetele, kes neid otsuseid teevad? Mis sa sellest ideest arvad? Ja teiseks, kuidas sa hindad, kui paljud koalitsioonisaadikud, kes seda eelnõu tagasi tahavad lükata, seda filmi vaatama tuleks? Või on neil kergem edasi elada, kui nad faktidele otsa ei vaata?

Aitäh!

Aitäh, suurepärane mõte! Ma kohtusin režissööriga, vahetasin mõne sõna, mul on kontakt olemas. Muu hulgas saavad soovijad – see on ilus tegu – nende abil sellele inimkaubanduse ohvrile raha annetada, et ta sellest pöörisest välja pääseks. Mina arvan, et see väärib kindlasti siinsamas Riigikogu konverentsisaalis näitamist ja ka konverentsi. Oleks suur au see tähelepanuväärne Gruusia režissöör siia kutsuda. Aga ma olen pisut mures, sest meid on ennegi tõsiste teemade tõstatamise eest siit Riigikogu konverentsisaalist välja visatud. Ma ei ole kindel, et siin on kõik lubatud, mida rahvuskonservatiivid tahavad teha.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Tänud! Ja nüüd on meil võimalus kuulata head kolleegi, õiguskomisjoni liiget Vilja Toomastit, kes tutvustab juhtivkomisjonis toimunud arutelu põhiseisukohti ja seal langetatud otsuseid. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Õiguskomisjon arutas Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud piiriülese asendusemaduse keelustamise seaduse eelnõu numbriga 762 esmaspäeval, 26. jaanuaril. Komisjonile tutvustas seda eelnõu Anti Poolamets, kes oli Varro Vooglaiu asendusliige sellel komisjoni istungil. Midagi ütlesin valesti või? (Saalis räägitakse.) Lootus oli asjatu. Hea küll, see ei puutu asjasse ega protokolli.

Kuulanud ära Anti Poolametsa ettekande, andis komisjoni esimees sõna justiitsministeeriumi kriminaalkoostöö ja õigusloome talituse nõunikule Anne Kruusementile valitsuse seisukoha tutvustamiseks. Anne Kruusement märkis, et eelnõus tõstatatud probleem on õigesti määratletud inimkaubanduse küsimusena. Parasjagu võetakse Eesti õigusesse üle inimkaubanduse direktiivi uus versioon. Ta loodab, et see jõuab õiguskomisjoni ette hiljemalt märtsis, arvestades, et direktiivi ülevõtmise tähtaeg on suvel. Uue direktiivi kohaselt hakkab asendusemadus kuuluma inimkaubanduse koosseisu alla ning see on sõnastatud nii, et ärakasutamiseks loetakse värbamine, vedamine, üleandmine, majutamine, vastuvõtmine või muud teod, olenemata sellest, kas need on tasulised või tasustamata, kas nende eesmärk on olnud majandusliku kasu [saamine] või mitte, kui naine on olnud sunnitud tegutsema asendusemana. Ta rõhutas, et oluliseks tunnuseks on seejuures vabaduse võtmine, vägivald, pettus, kahju tekitamine või ähvardamine ning sõltuvus, abitu seisundi või haavatava oleku ärakasutamine. Osa probleemidest saab lahendada, kui karistusseadustiku § 133 lõikele 1 lisada teatav täiendav osa ehk lisada asendusemadust [puudutav säte]. 

Territoriaalse kehtivuse kohta selgitas ta, et karistusseadustiku § 7 lõike 1 alusel rakendub Eesti karistusseadus välismaal toime pandud tegudele vaid juhul, kui need on samal ajal karistatavad nii Eesti riigi õiguse järgi kui ka selle riigi õiguse järgi, kus tegu toime pandi. Lisaks peab toimepanija olema Eesti kodanik. Ta täpsustas, et teine võimalus selliste tegude eest karistamiseks on ka juhul, kui riigil on vastav rahvusvaheline kohustus. Euroopa Liidu direktiiv sellise kohustuse loob, kuid see kehtib üksnes liidusiseselt. Olemas on ka inimkaubanduse konventsioon, mis ulatub Euroopa Liidust laiemale territooriumile, kuid praegu ei hõlma see asendusemadust.

Sotsiaalministeeriumi esindaja, tervishoiuvõrgu ekspert Heli Paluste selgitas Sotsiaalministeeriumi seisukohta ning märkis, et ministeerium ei toeta eelnõu sarnaselt Justiits- ja Digiministeeriumiga. Ta siiski rõhutas, et teema on märkimisväärselt oluline ning vajaks laiaulatuslikku ühiskondlikku arutelu. 

Ligikaudu 15 aastat tagasi paluti bioeetika nõukogult, kuhu kuuluvad meditsiiniõiguse ja eetikaeksperdid, seisukohta asendusemaduse teemal. Nõukogu hinnangul ei ole absoluutne keeld põhjendatud. Leiti, et olukorras, kus perel ei ole muul viisil võimalik last saada, võib asendusemadus olla ainus reaalselt toimiv võimalus.

Seejärel anti komisjoni liikmetele sõna küsimusteks. Küsimusi oli, aga ma ütleksin, et ennekõike olid need komisjoni liikmete arvamusavaldused, mis peegeldasid erinevate poliitiliste jõudude seisukohavõttusid. Näiteks Valdo Randpere nentis, et Anti Poolametsa eelnõu valguses võiks tema kaaluda pigem vastupidist suunda ehk lähenemise mõningast liberaliseerimist. Ta tõi esile Rootsi praktika, kus siseriiklik surrogaatemadus on keelatud, kuid välisriigist toodud lapse puhul omistatakse kodakondsus automaatselt ning vanemlikkus tekib lapsendamise kaudu. Tema sõnul ei tohiks üle dramatiseerida rahateenimise ja ekspluateerimise temaatikat, sest paljude inimeste jaoks, kes muul viisil lapsi ei saa, on asendusemadus üks väheseid võimalusi ja vahel lausa ainus võimalus. See võiks teatud mõttes isegi sobida EKRE sooviga, et Eestis sünniks rohkem lapsi. Anti Poolamets rõhutas, et inimesele, kes ei saa lapsi, on juba kena ning õilis variant olemas lapsendamise näol. 

Heli Paluste täiendas seisukohta, miks valitsus seda eelnõu ei toeta. Ta selgitas, et enne seisukoha kujundamist konsulteeris ta Siseministeeriumiga, kuna perekonnaseisutoimingud ja rahvastikuregister kuuluvad nende pädevusse. Siseministeeriumi hinnangul ei ole esitatud eelnõu praktiline rakendamine perekonnaseisuametnike seisukohalt teostatav. Näiteks kui paar naaseb välismaalt välismaal sündinud lapsega ning esitab dokumendid, mis on lapse sünniriigis nõuetekohaselt väljastatud, puudub perekonnaseisuametnikul igasugune õiguslik võimalus neid dokumente kahtluse alla seada. 

Peeter Ernits esitas küsimuse Sotsiaalministeeriumi esindajale, märkides, et kuulis nende seisukohast kahte vastandlikku elementi. Ühelt poolt ei toetata esitatud eelnõu, kuid teisalt peetakse seda nii oluliseks, et nähakse vajadust ühiskondliku arutelu järele. Ta uuris, miks ministeerium ise sellist laiapõhjalist diskussiooni ei algata, kui selleks nähakse selget vajadust. Ta viitas ka karistusseadustiku §-le 133, mis käsitleb orjastamist, ning uuris, mil määral see seostub kõnealuse teemaga ja kas direktiivi ülevõtmine looks sellekohase seose. 

Ütlen kaks sõna selgituseks selle kohta, miks seda arutelu ei tehta. Ministeeriumi esindaja ütles, et hetkel ei ole üldist poliitilist tahet seda käsitlust ühiskonnas laiemalt arutada. See 15 aasta tagune bioeetika nõukogu arutelu on jäänud kahjuks ainsaks ja edasisi samme pole astutud, vaatamata sellele, et seda peetakse vajalikuks. 

Anne Kruusement lisas direktiivi kohta, et see ei ole uus direktiiv, see võeti vastu 2011. aastal ning Eesti on selle üle võtnud. Ta märkis, et see direktiiv hõlmab mitmeid valdkondi, 2024. aastal tehti sellesse muudatusi, mis täpsustasid varasemaid sätteid ja muutsid selle asjakohasemaks. Ühe muudatusena lisati direktiivi loetelusse ka asendusemadus, mis peab hakkama kuuluma inimkaubanduse koosseisu alla. Direktiivis käsitletav asendusemaduse küsimus kuulub inimkaubanduse artikli alla ning Eestis viiakse see üle karistusseadustiku § 133 kolme muudatuse kaudu. Ta selgitas, et hetkel kehtiva karistusseadustiku § 133 pealkiri on "Inimkaubandus" ning lõikesse 1 lisandub asendusemaduse ärakasutamise juhtum. Ta märkis, et karistatav on olukord, kus asendusemaduse puhul esineb ärakasutamine, seevastu altruistlik asendusemadus direktiivi reguleerimisalasse ei kuulu.

Andre Hanimägi uuris eelnõu esitajalt, kuidas tema näeb olukorda, kus karistatakse teo eest, mis on sooritatud välismaal ja mis ei ole sealsetes oludes karistatav, ning küsis, kuidas selline lähenemine õigussüsteemi mõttes kokku sobitub ning kas see võib hakata mõjutama ka teisi sarnaseid juhtumeid. Ta tõi näite: Rootsis on kanepi suitsetamine lubatud ja seal võib seda suitsetada, aga kui tulla Eestisse, siis [seda teha ei tohi, sest] siin on see keelatud. Kuidas see õiguslikult reguleeritud on? Andre Hanimägi märkis ka, et eelnõus ei ole eristatud altruistlikku ja kaubanduslikku asendusemadust. Kas direktiivi inimkaubanduse alla toomine ei lahendakski sisuliselt seda osa, mille vastu eelnõu kõige teravamalt suunatud on, ning miks on vaja täiesti eraldi eelnõu? 

Anti Poolamets vastas Andre Hanimägile järgnevat. Enamik piiriüleseid juhtumeid puudutab lapsi, kes on ostetud Ameerika Ühendriikidest või Indiast, ka Ukraina oli varasemalt väga levinud sihtriik. Tema sõnul on vaja lisada karistusseadusesse eraldi paragrahv, mis kataks just neid piiriüleseid juhtumeid, mida direktiiv ei pruugi täielikult lahendada. Samuti ei toeta EKRE altruistlikku asendusemadust ning peab vajalikuks selget ja ranget lähenemist kogu valdkonnale.

Lea Danilson-Järg viitas ÜRO eriraportööri seisukohale, mille järgi tuleks asendusemadust käsitleda sarnaselt prostitutsiooniga: naine, kes lapse sünnitab, on ohver, ning karistada tuleb neid, kes teenust tellivad või vahendavad. Üksikute perede soov saada bioloogilist last ei saa kaaluda üles riski, mida lubatavus looks haavatavatele naistele. Alternatiiv on lapsendamine. Anti Poolamets vastas, et piiriülesed olukorrad on paratamatult keerulised, kuid asendusemadust viiakse ebaseaduslikult läbi ka Eestis. On vaja vastavat normi, et emadust tuvastada ning et ei saaks toimuda registreerimist sellisel kujul, nagu tellijad soovivad. Tekib küsimus, kuidas olukorda lahendada. On võimalik, et lapse ostnud inimesed lahkuvad Eestist ja elavad riigis, kus nende tegu tunnustatakse. On võimalik, et laps jääb sünnitanud naisele, kui see talle sobib. Kõige raskemates olukordades peab riik võtma vastutuse lapse eest hoolitsemisel. 

Heli Paluste täpsustas, et kuigi valdkond kuulub Siseministeeriumi pädevusse, on nende hinnang olnud, et kui välisriigis välja antud sünnidokumendid on korrektsed, puudub perekonnaseisuametnikul alus neid kahtluse alla seada. Kui laps on sündinud riigis, kus asendusemadus on lubatud, ei saa rääkida ka karistusõiguse piiriülesest kehtivusest, sest karistusõigus saab laieneda vaid juhul, kui tegu on karistatav ka selles riigis. 

Minu seisukoht, mida ma komisjonis väljendasin, oli järgmine. [Vilja Toomast] ei toeta EKRE [esitatud] eelnõus sisalduvat absoluutset keeldu ning peab vajalikuks edasi liikuda altruistliku surrogaatemaduse võimaldamisega, vajaduse korral ka piiriüleselt. Ta rõhutas, et peab lubatavaks üksnes vabatahtlikku ja mitteärilist lahendust, näiteks olukordi, kus sugulane aitab peret, [kus naine] ise ei saa tervislikel põhjustel rasedust kanda. Tema hinnangul võiks rahaline hüvitis piirduda üksnes tervishoiukuludega. Samuti ei tohi välismaal lapse sünnitanud Eesti peresid automaatselt kahtlustada, sest paljud naasevad koju täiesti tavapäraste dokumentidega ning pole põhjust neid surrogaatlusega seostada. Piiriülene altruistlik surrogaatemadus võib olla täiesti seaduslik ja eetiline ning riik peaks valdkonnaga edasi tegelema, mitte seda täielikult sulgema. 

See oli vist enam-vähem kõik. Tõesti, arutelu oli väga pikk ja arvamusi oli palju. Lõpetuseks otsused. Komisjon otsustas teha ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda 11. veebruaril käesoleval aastal, see otsus oli konsensuslik. Teine ettepanek oli eelnõu tagasi lükata, selle poolt hääletas 5 komisjoni liiget, 1 oli vastu ja 2 olid erapooletud. Ja kolmas ettepanek oli määrata juhtivkomisjoni esindajaks õiguskomisjoni liige Vilja Toomast. See otsus oli konsensuslik. Aitäh!

Aitäh! Teile on mõned küsimused. Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Proua Toomast! Vaatasin ka seda protokolli ja [lugesin] ametnike seisukohti ning kuulasin teie seisukohti. Mulle tundub, et te üldjoontes pigem kipute nõustuma sellega, et tegemist on suure probleemiga. Tõite esile seda altruistlikku surrogaatemaduse teemat ja nii edasi. Sellega seoses on mul kaks küsimust. Siin saalis on korduvalt arutatud, et kui annab paremaks teha, siis võiks ju muudatusettepanekuga välja tulla. Miks te seda teed ei läinud, vaid otsustasite hääletada selle eelnõu, ütleme, sahtlisse paneku poolt? Teine küsimus. Kui seda probleemi ülemaailmselt tunnistatakse suure probleemina, siis mõnes mõttes on altruistliku surrogaatemaduse lubamine väiksem osa sellest. Kas ei oleks õigem teha otsuseid niipidi, et kaitseme kõigepealt suuremat hulka naisi ja siis pärast vaatame …

Aitäh!

… kas peaks tegema mõningaid erandeid, kui kuskil keegi sellega pihta saab?

Jah, ma küll püüdsin üsna põhjalikult välja tuua neid seisukohti, mida kahe ministeeriumi, digiministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumi ametnikud käsitlesid. Nende peamine põhjendus oli see, et direktiivi muudatused sisaldavad surrogaatemadust ja sellega me saame väga palju selle küsimuse lahendada. Lisaks lahendab karistusseadustiku §-le 133 ühe lõike lisamine väga paljusid asju. Jah, tõepoolest, see jätab lahendamata selle olukorra, et [kui laps tuuakse] riigist, kus surrogaatemadus on lubatud, ja dokumendid on ametlikult, korrektselt vormistatud, siis ei ole meie ametivõimudel võimalik piiril seda last ära võtta, öeldes, et see võib olla surrogaatemadusega saadud laps. Ma arvan, et isegi kui me liidaksime sellele eelnõule piiriülese altruistliku surrogaatemaduse mõiste, ei lahendaks see kogu seda laia problemaatilist valdkonda, mis [hõlmab] laste Eestisse toomist ja nende ametlikku käsitlemist Eesti lastena. 

Mind jäi vaevama mõte, et paljud eestlased tõepoolest lähevad välismaale sünnitama oma isiklikku last, peavad seda turvalisemaks, sest võib-olla nende perekond elab välismaal. Nemad ei ole ju kurjategijad ja sellega … (Hääl saalist.) Ma ei kuule sind, nii et isegi kui sa midagi pomised, ei oska ma sulle vastata, Moonika. Nii et ei ole mõtet vaielda. 

Nii et sellised argumendid. Muidugi üks argument on ka see, et ettekandja Anti Poolamets ütles väga selgelt välja, et EKRE erakond ei toeta nii või teisiti altruistlikku surrogaatemadust.

Arvo Aller, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud komisjoni ettekandja, tänan põhjaliku ettekande eest! Euroopa Liidu direktiivi ülevõtmine ja selle toomine Eesti seadusesse – me saame aru, et see kehtib ju ainult Euroopa Liidu [riikidele], see ei kehti kolmandatele riikidele. Sellega me seda probleemi ei lahenda. Kolmandates riikides võib ikkagi surrogaatemadusega tegeleda ja tuua [sealt laps] Eestisse või [teise] Euroopa Liidu riiki. Te mainisite ka seda, et naine võib minna sünnitama teise riiki. Aga sünnitusele eelneb ka teatud aeg, kui [rasedus] paistab välja, [seda saab] dokumenteerida. Seal ei ole mingit probleemi. Ikkagi, kas me ei võiks olla teerajajad ja öelda asendusemaduse keelustamise kohta, et Eesti näitab Euroopa Liidule, et tegelikult peaks olema surrogaatemadus üleüldse keelatud?

Jah, ma olen nõus, et sellega võiks tegelda Euroopa Liidus üldisemalt. Ma nimetasin siin ka ÜRO konventsiooni. See on inimkaubanduse konventsioon. Kui sellesse saaks sisse viia surrogaatemaduse, siis tõenäoliselt oleks see olukord lahendatav. Aga ma veel kord ütlen, et isegi kui me võtaksime selle sellisel kujul vastu ja keelaksime piiriülese surrogaatemaduse absoluutselt, nende reeglite järgi, mis siin eelnõus on, siis me ikkagi ei saaks välistada [mingeid olukordi]. Vaatamata sellele surrogaatemadus jätkuks, sest nendesamade põhimõtete puhul on nii, et kui riigis, kus see on lubatud, vormistatakse dokumendid lapse sündimise kohta, isa ja ema kohta täiesti adekvaatselt, siis meil puudub võimalus piiril tõestada, et see on surrogaatemadusega saadud laps. See ei lahenda olukorda. Nii et ma arvan, et ainult sellest, et me lihtsalt keelame ära, on üksi vähe. See ei lahenda lõplikult seda probleemi. 

Mulle isiklikult – see ei ole komisjoni seisukoht – ka ei meeldi ostetud lapsed, aga ma olen täiesti nõus sellega, et mingitel juhtudel on vajadus, on soov ja on võimalik naise enda sugurakku kasutada selleks, et see laps [saada] kuskil mujal, kui naise enda tervis seda ei luba. Selles suhtes ma saan täiesti aru. Aga põhimõtteliselt mingid beebivabrikud, millest komisjonis räägiti, kahtlemata ei kuulu minu mõttemaailma ega minu väärtusmaailma.

Rene Kokk, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Selle loogikaga ma küll leppida ei saa, et ärme keela, sest see nagunii ei välista surrogaatemadust. See on umbes samasugune väide, et me oleme seadusesse pannud, et asulas on kiirusepiirang, aga see ju ka ei välista, et keegi sõidab kiiremini. Kui me ikkagi näitame tahet, et me ei taha surrogaatemadust ja me ei toeta seda, siis on minu arust ainuvajalik, et me selle seaduses määratleme, sest see on selge Eesti riigi tahe. Aga kas te komisjonis arutasite, kui palju meil on Eestis neid lapsi, kes on – meil on erinevad nimetused selle kohta – hoolekodudes, asendusperedes, ja kui vanad nad on? Kui palju meil neid lapsi on ja kuidas nende laste headesse peredesse saamisega lood on? Kas see arutelu oli?

Ei, sellist arutelu [ei olnud] ja neid numbreid mul ei ole. Ausalt öeldes ma olen selle teemaga tegelenud küll, aga praegu mul pole meeles need konkreetsed arvud, kui palju meil lastekodudes ja asendusperedes hetkel lapsi on. Aga nii palju kui ma oma eelnevast kogemusest tean, ei ole kerge lapsendada. See on väga keeruline protsess Eestis ja kahjuks on ka juhtumeid, kus lapsendatud laps antakse asenduskodusse või lastekodusse tagasi. Kahjuks me neid numbreid ei käsitlenud. Vastupidi, me käsitlesime teisi numbreid, püüti aru saada, kui palju on neid lapsi, kes on surrogaatemaduse abil Eestisse toodud. Ka seda numbrit ei osanud keegi öelda, sest kui dokumendid on olnud korras, ei ole olnud võimalik selgeks teha, kas laps on surrogaatemaduse abil sündinud.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Te hetk tagasi ütlesite, tsiteerin: "Mulle ka ei meeldi ostetud lapsed." See minu meelest peegeldab seda, et te pole vist hästi aru saanud, milles see kontseptuaalne probleem on. Probleem ei ole ju lastes. Kui väike Marko või väike Mari on ostetud, siis ei ole mingit põhjust, miks tema ei peaks meile meeldima. Probleem on selles, et lapsi ostetakse ja et on inimesed, kes peavad võimalikuks lapsi osta ja kes peavad õigeks võimaldada laste ostmist välismaalt. See on see probleem, millest tuleks aru saada kontseptuaalselt, tuumselt: laps kui kaup. See on sõna otseses mõttes inimkaubandus, selle kaasaegne vorm. Me räägime tänapäeval sageli, eks ole, et oi, kujutage ette, kus ikka veel 19. sajandil tegelesid britid orjakaubandusega ja ameeriklased samuti, Euroopas oli see kuidagi veel heaks kiidetud, aga ometi nähtub, et me tegelikult ise tänasel päeval ka pigistame selle suhtes silma kinni, inimkaubandus on täiesti aktsepteeritud. 

Sellest tulenebki minu küsimus teile. Ma tahaksin selgelt aru saada, kas komisjonis oli üldine hoiak see, et kommertsiaalselt laste ostmine välismaalt sellise surrogaatemaduse praktika kaudu peaks olema keelatud. Või saan ma valesti aru?

Ei, komisjonis oli see üldine seisukoht. Ma vabandan, ma väljendusin natuke valesti. Ma tegelikult [ei pidanud] silmas seda, et ostetud lapsed on süüdi, vaid [pidasin silmas] kogu selle protsessi tegijaid, neid, kes sellega tegelevad. Tegelikult neid ma taunin, mitte lapsi, [ega] lapsed süüdi ei ole. Minule ei jäänud komisjonis sellist muljet, et komisjonis oleks midagi kellelgi selle vastu, et inimkaubandus ja ka surrogaatemadus, [välja arvatud] altruistlikul eesmärgil toime pandud surrogaatemadus, [ei] oleks aktsepteeritav.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Aga kui te ütletegi, et komisjonis oli valdav seisukoht, et sellist asja ei peaks toimuma, siis kas teil on infot või kas te saate kinnitada, et teie ja ka teie fraktsioonikaaslased hääletavad täna meie eelnõu poolt, ja lõpetame selle jama ära? 

Ei, ma arvan, et nad ei hääleta selle poolt, sest ka komisjoni seisukoht on vastav. Jutt käib konkreetsest eelnõust. Nii valitsuse antud seisukohad kui ka kahe ministeeriumi antud seisukohad tõid välja selle konkreetse eelnõu puudused. Ma arvan, et seda eelnõu ei ole ka võimalik teisel lugemisel nii palju parandada, et sellest saaks see, mida me tahame. Inimkaubandus ja surrogaatemadus on vastuvõetavas direktiivis sees. Jah, tõepoolest öeldi, et see kehtib küll ainult Euroopa Liidu liikmesriikides, aga me läheme samm-sammult edasi. Selle tõttu ma oskan öelda, et konkreetselt see eelnõu vastavate ministeeriumide spetsialistide hinnangul ei lahenda seda probleemi.

Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu! Asi, millest mina aru ei saa, kontseptuaalselt ja loogiliselt mõeldes, on see, miks peaks olema surrogaatemaduse praktika Eestis keelatud, aga sedasama praktikat on lubatud viljeleda nii, et lihtsalt minnakse ja hangitakse laps välismaalt. Ma ei saa aru sellest, probleem on ju täpselt üks ja sama. Kas on moraalselt vastuvõetav, et naisi kasutatakse sünnitusmasinana ja lapsi kaubana, või ei ole vastuvõetav? Kui ei ole vastuvõetav, siis ei tohi sellisel viisil hangitud lapsi tuua välismaalt, ei tohi ka Eestist. Vastasel juhul võiks olla selline olukord, et Eestis tohib abielluda 18-aastase inimesega, kohtu loal minimaalselt 15-aastase inimesega, aga kui sa tahad omale Saudi Araabiast tuua 12-aastase pruudi, siis seda me aktsepteerime. Abiellusid seal selle maa seaduste kohaselt, tuled Eestisse ja näitad dokumente – no hea, väga hea, et sul on 12-aastane naine! 

Aga ma nüüd küsin seda, et kui üldine hoiak oli, et kommertsiaalne surrogaatemadus peaks tõesti olema ka välismaal keelatud, siis kas me võiksime loota, et kui me esitame uue eelnõu, mis puudutab ainult kommertsiaalset, siis teie ja ka teie fraktsioonikaaslased ja teised seda toetavad.

Ma ei saa sellele küsimusele vastata, sest ma ei tea, milline see eelnõu välja näeks ja kuidas minu fraktsiooni- ja koalitsioonikaaslased hääletaksid. (Varro Vooglaid ütleb midagi saalist.) Ma pean eelnõu nägema. Põhimõtteliselt, nagu ma juba olen väljendanud, olen ma kommertslikul baasil saadud surrogaatemaduse vastu. Aga ma tahtsin selle põhimõttelise kontseptsiooni kohta öelda, et minu põhimõtteline kontseptsioon ütleb seda, et väärtushinnanguid ja moraalinorme ma ei oska seadusega kehtestada, need kas on inimesel või ei ole. 

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. EKRE fraktsiooni nimel Evelin Poolamets, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Viimastel aegadel on sagenenud nii riigitelevisiooni kui ka ajakirjanduse vahendusel surrogaatemaduse propageerimine. Eeskujuks on toodud kaks meest, kes on lapsed hankinud surrogaatema vahendusel. Seejuures ei jäeta ka eksponeerimata lapsi, kes on selle tehingu tulemusel saadud, ja seejuures kirjeldatakse ka kogu selle surrogaatemaduse tehingu protsessi. 

Jah, Eestis on surrogaatemadus keelatud, aga seda teenust kasutatakse piiriüleselt. Surrogaatemadusest räägitaksegi kui tehnoloogilisest lahendusest viljatusele ja ka, ütleme, laste hankimisele. Räägitakse täiskasvanute õigusest perekonnale, õigusest lapsele ja õigusest eneseteostusele. Kuid liiga sageli jäetakse esitamata kõige olulisem küsimus: kas iga soov last [saada] on õigustatav vahenditega, mis võivad kahjustada teiste inimeste, eelkõige naiste ja laste põhiõigusi? Ma väidan, et surrogaatemadus ei ole normaalne meditsiiniline teenus. See on süsteem, mis puudutab inimväärikust, kehalist autonoomiat ja lapse õigusi. 

Esiteks, naiste autonoomia. Asendusemaga [sõlmitud] lepinguid kirjeldatakse sageli kui vabatahtlikke, kuid me peame küsima, millistes tingimustes see vabatahtlikkus tekib. Saksamaa, Norra, Šveits ja Prantsusmaa on piiriülese surrogaatemaduse keelanud. Leian, et Eesti peaks neist võtma eeskuju ja samuti keelama piiriülese surrogaatemaduse, sest surrogaatemadus on tihtipeale lubatud vähem arenenud riikides, kus väga suur hulk naisi on majanduslikus kitsikuses ja nende jaoks on see üks võimalus oma elujärge parandada. Tihti teevad naised seda selleks, et oma olemasolevaid lapsi üleval pidada.

Rahvusvaheline õigus, sealjuures ÜRO naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsioon ehk CEDAW kohustab riike kaitsma naisi olukordade eest, kus nende keha ja reproduktiivset võimekust kasutatakse majandusliku kasu eesmärgil. Eriti kommerts-surrogaatluse puhul on ilmne, et otsus kanda teise inimese last sünnib sageli majandusliku surve tingimustes. Kui naine võtab enda kanda raseduse, sünnituse, terviseriskid ja psühholoogilise koorma raha eest, siis ei ole see tema vaba valik. Kõik naised, kaasa arvatud need naised, kes elavad väljaspool Eestit, vajavad ühtemoodi kaitset. Me ei saa lubada seda, et siin Eestis me kaitseme naisi, keelame surrogaatluse, aga näete, Gruusias me lubame seda, Indias me lubame seda, lubame seda riikides, kus naised võib-olla ei saa nii hästi hakkama. 

Ka ÜRO inimõiguste mehhanismid on korduvalt rõhutanud, et naiste reproduktiivseid õigusi tuleks kaitsta ärakasutamise eest. Kui naise keha muutub lepingu objektiks [ja selle lepingu] täitmist kontrollivad tellijad ja vahendajad, siis on see vägivald naise suhtes. See ei ole pelgalt meditsiiniline teenus, see on naise keha ärakasutamine. 

Teiseks, inimväärikus ja kaubastamine. Inimõiguste ülddeklaratsioon rõhutab, et igal inimesel on sünnipärane väärikus. Samas, kommerts-surrogaatluse puhul hinnastatakse rasedust ja lapse sündi, määratakse tasu, lepitakse kokku tingimused, sanktsioonid ja kohustused. Rasedus muutub lepingu täitmiseks, üheksakuuliseks lepinguks, ja see võib olla lisaks kõigele ka eluohtlik koormus naisele. See tekitab ka sügava moraalse probleemi: kas inimelu algus võib olla tehinguese? Kas inimesi võib osta ja müüa? Kas sündiv beebi ei olegi siis inimene? Kas me lubame turuloogikal siseneda inimelu kõige intiimsemasse valdkonda? [Kui me seda lubame], siis nihutame piire, millel on olnud tsivilisatsiooniline tähendus. 

Ja kolmandaks, lapse õigused. ÜRO lapse [õiguste] konventsioon sätestab selgelt: lapse huvid peavad olema esikohal kõigis last puudutavates otsustes. Samuti on lapsel õigus oma identiteedile ja teadmisele oma päritolust. Asendusemaduse puhul sünnib laps sageli lepingulise kokkuleppe tulemusena. Laps loovutatakse juba enne sündi. Tema õiguslik staatus võib olla ebakindel, eriti piiriüleste juhtumite korral. 

Lisaks ei tohi me alahinnata raseduse ajal tekkivat emotsionaalset sidet. Meditsiiniline ja psühholoogiline teadmine kinnitab, et rasedus ei ole neutraalne bioloogiline protsess. Ma võin seda kinnitada ka iseenda kogemustest. Eeldada, et naine suudab teadlikult mitte luua sidet lapsega ja loovutada ta kohe pärast sündi, tähendab inimliku kogemuse lihtsustamist. ÜRO Inimõiguste Komitee on rõhutanud riikide kohustust kaitsta naiste vaimset ja füüsilist tervist. Ühiskond, mis seab esikohale inimõigused, peab tunnistama, et mitte iga tehnoloogiliselt võimalik lahendus ei ole moraalselt ega õiguslikult lubatav. EKRE fraktsiooni nimel ma palun seda eelnõu toetada. Ma tänan!

Suur tänu teile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Natuke murrame siin sisse lahtisest uksest ja kogu see jube emotsionaalne arutelu, näpuga näitamine on suuresti asjatu. Nii komisjoni [esindaja] Vilja Toomast kui ka eelkõnelejad mainisid, et selline asendusemadus, mis on peale sunnitud ja mida teeb keerulises majanduslikus olukorras naine selleks, et näiteks oma bioloogilisi lapsi üleval pidada, on inimkaubandus. Sellest saame aru kõik meie siin saalis ja saavad aru teised Euroopa Liidu liikmesriigid. Seetõttu inimkaubanduse tõkestamise ja sellevastase võitluse ning inimkaubanduse ohvrite kaitse direktiivi on vastav muudatus tehtud. Sellist sunnitud asendusemadust käsitletakse inimkaubandusena. Kuna me 13. juuniks peame selle direktiivi Eesti õigusesse üle võtma, saame seda teemat siin saalis kevadel arutada. Jah, tõepoolest, Euroopa Liidu õigus kehtib Euroopa Liidu territooriumil, Eesti üldiselt loob seadusi oma territooriumil toimuva reguleerimiseks. 

Asendusemadus on keeruline teema nii juriidilises, eetilises kui ka emotsionaalses mõttes. Sotsiaaldemokraadid leiavad, et seda arutelu iseenesest tuleks pidada, aga käesolevat eelnõu me toetada ei saa. Me ei saa seda toetada kolmel põhjusel. Esiteks, nii nagu komisjoni arutelust selgus, eelnõu rakendatavus on küsitav. Seda, et piiril on mingi võimekus, ma ei tea, vanemluse mittetunnistamisega tegeleda ja neid küsimusi lahendada, tegelikult ei ole. Nii et arutluse all olev eelnõu ilmselt tekitab probleeme rohkem, kui lahendab. 

Teiseks, sellisel tundlikul teemal on koostatud eelnõu nii, et osapooli – eetikuid, juriste, tervishoiuspetsialiste – ei ole kaasatud. Laiem kaasamine sellise otsuse tegemiseks oleks kahtlemata vajalik.

Kolmandaks, sellist absoluutset asendusemaduse keeldu mina ei toeta. On altruistlik asendusemadus, kui lähisugulane sünnitab oma sugulastele lapse, kes on nende bioloogiline laps, olukorras, kus inimene ise sünnitada ei saa, näiteks tervislikel põhjustel. Tõesti varsti juba 20 aastat tagasi toimunud Eesti Bioeetika Nõukogu aruteludes selgus, et altruistliku asendusemaduse seadustamist me võiksime Eestis arutada. 

Nii et loodan selle aruteluga jätkata. Hiljemalt kevadel me inimkaubanduse tõkestamise direktiivi ülevõtmisega tegeleme. Ma tõesti arvan, et direktiivi ülevõtmisega seotud muudatused Eesti õigusruumis leiavad siin saalis kõigi toetuse. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 762 esimesel lugemisel tagasi lükata. Peame seda ettepanekut hääletama. Saalikutsung, palun.

Hea Riigikogu, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 762 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 46 Riigikogu liiget, vastu 13, erapooletuid oli 0. (Sumin saalis.) Eelnõu 762 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 

Oleme jõudnud tänase viimase päevakorrapunktini, milleks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud Eesti Rahvusringhäälingu seaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu 758. (Saalis on tugev sumin.) Palun ettekandeks kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Martin Helme. Jaa, siin on kirjas, et sina. Teil on väike konkurents tekkinud. 

(Naerab.) Oih, jah! Jaa! No ma eelmise teema kokkuvõtteks ütlen, et ma ju tean, et Eestis liberaalid lapsi vihkavad, aga et nad naisi ka vihkavad, seda on traagiline vaadata. 

Meil on nüüd rahvusringhäälingu seaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu, samamoodi hea eelnõu nagu eelminegi. Ma siis lühidalt tutvustan seda. Eelnõu kohaselt tunnistatakse kehtetuks Eesti Rahvusringhäälingu seadus ja selle tagajärjel see juriidiline isik niisugusel kujul, nagu ta täna on, likvideerub. Ühtlasi määrataks rakendussätetega ära see, mis saab ERR-i portaalist, kanalitest ja arhiivist. Seadus paneks Riigikantseleile kohustuse erastada nii ERR-i portaal kui ka raadio- ja telekanalid. 

Erandiks on Klassikaraadio, mille tegevus antakse üle SA-le Eesti Kontsert koos praegu ERR-il olevate eelarveliste vahenditega. Arvestame seda, et oluline osa Klassikaraadio edastatavast sisust on juba täna tihedalt seotud Eesti Kontserdi toimetamistega. Nimetatud muudatus tõstab kanali kunstilist taset ja annab Eesti Kontserdile avaramad võimalused oma tegevust laiema publikuni viia. Ühtlasi oleks tagatud kõrgkultuuri avalikkusele pakkumine raadio vahendusel riikliku rahastuse toel. 

Teiseks erandiks on Vikerraadio kanal, mis antaks üle Riigikantseleile. See hakkab kandma ohutusteavituse edastamise kohustust, aga tavaolukorras saab kanal jätkata meelelahutusliku sisu pakkumist. Selleks antakse kanali eelarvelised vahendid likvideeritavast ERR-ist üle Riigikantseleile. ERR-i mahukas arhiiv antakse koos eelarveliste vahenditega üle filmiarhiivile, see tagab paremini kui täna ERR-i arhiivi kättesaadavuse ja avalikkuses kasutatavuse. Kõik ülejäänud kanalid tuleb erastada või kui erastamisel ostuhuvi puudub, siis sulgeda. 

Ma taustaks ütlen veel seda, et ERR-i ümber on meil muidugi teatud ringkondades kujundatud sihuke pühalikkuse oreool, et seda ei tohigi torkida, see on mingisugune peaaegu et riiklik institutsioon, mis on algusest saadik olnud ja peab olema. Tegelikult ei ole nii. Nende kanalite tegevuses rikutakse igapäevaselt, rutiinselt ja räigelt ERR-i seadust. See on raiskav, see on ideoloogiliselt kallutatud ja see on ühiskonda lõhestav, nii et mida kiiremini tast lahti saab, seda parem. Vastan hea meelega küsimustele.

Aitäh teile! Lauri Läänemetsal on küsimus teile.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma ju mõistan, miks te selle eelnõu olete esitanud. Sest kui sa tahad võimu riigis enda kätte, demokraatlikku süsteemi lammutada, siis loomulikult on oluline, et ei oleks ühtegi neutraalset meediakanalit. Võimalikult hea oleks, kindlasti teie eeskuju on Viktor Orbán Ungarist. Me oleme ju näinud, mida ta on teinud. Ta on ju riiklikku meediat erastanud täpselt samamoodi, nagu teie siin praegu soovite teha, et siis mõni oligarh saaks selle omandada ja loomulikult võimul olevat mitte väga demokraatlikku [valitsust] toetada. See on ju tegelikult, ma saan aru, EKRE eesmärk. Aga asi, millest ma aru ei saa ja mida ei ole võimalik siit välja lugeda, on see, et milline oligarh siis teie arvates need ERR-i jupid endale osta võiks. Mis see teie plaan on? Valgustage meid ka!

Siin oli nüüd õige palju libauudiseid ja valeväiteid. Delfi faktikontroll kindlasti muidugi leiab, et sa rääkisid õigust. Aga alustame lihtsast asjast, mille sa sissejuhatuseks tegid: neutraalset kanalit on vaja. No vot, selles probleem ongi, et ERR ei ole neutraalne. Ja seoses sellega, et sa hakkasid Orbánist rääkima – eile oli ERR-is räige propagandalugu Orbáni vastu. Lihtsalt räige, valelik propagandalugu, nõretavalt tendentslik, piinlik!

Ja see ei ole ju ainus kord, kui ERR-is Ungari-vastast materdamist tehakse. Mulle tuleb meelde, et 2020. aastal andis Ungari välisminister Péter Szijjártó intervjuu ERR-i ajakirjanikule Astrid Kannelile, kes põlevate silmadega käitus seal nagu, ma ei tea, parim Hiina kompartei väljaande esindaja. See on neile nii tavapärane. 

Ma toon näite ERR-i "neutraalsusest". Tuletame meelde, kui Kanadas toimusid suurte rekade juhtide protestid koroonadiktatuuri vastu. ERR pani uudistesse – mitte mingisuguse, ma ei tea, kommentaarirubriigi alla – loo, kuidas mõnisada Kanada kaugsõidu autojuhti kogunevad Ottawasse, et protestida piiriüleseid sõite tegevate juhtide sundvaktsineerimise vastu. Tegelikult olid kümned tuhanded inimesed tänaval ja blokeerisid riigi pealinna kuude kaupa.

ERR avaldab selliseid lugusid uudiste nime all, aga ei ole võimalik seda uudistekanaliks nimetada, need ei ole uudised. Neutraalsusest on asi ikka väga-väga kaugel

Tuletame meelde ka seda, kuidas vahetult enne Ameerika Ühendriikide valimisi näidati ERR-i eetris Kamala Harrist kiitvat täielikku panegüürikat. Noh, ma ei hakka lugema üles neid kordi, mil Trump on seal valedega üle valatud. Viimane vale, mis Trumpi kohta käis, oli see, et Trumpi mainitakse tohutul hulgal koguses Epsteini dokumentides. Pealkiri selgelt suunab lugejaid või kuulajaid-vaatajaid arvama, et Trump on Epsteini perverssustega seotud. Aga tegelik sisu on see, et jah, Trumpi mainitakse nendes Epsteini dokumentides palju-palju, aga põhiosa arutelust käib selle üle, kuidas demokraatlikud poliitikud arutavad Epsteiniga, kuidas Trumpi konksu otsa võtta või kuidas Trumpile kahju teha. Osa dokumentidest on sellised, kus FBI või Florida politsei omavahel vahetavad infot, et Trump tahab Epsteini vastu tunnistusi anda või teda vahele võtta. Jah, Trumpi nimi on dokumentides sees, aga mitte selles võtmes, nagu ERR meile näitab. See ei ole neutraalsus, see on nõretav propaganda, valelikkus, täielik valefaktidega opereerimine. 

Nüüd, mis puudutab seda, et riik tahaks meediavõimu enda kätte võtta, siis Eestis on meediamajasid ju veel. Need kuuluvad oligarhidele. Võib küll Eestis öelda, et Luik ja Linnamägi on meil oligarhi mõõtu. Meediamajad on meil olemas, oligarhid on meediabisnessis juba sees. Kahjuks ERR ei ole kuidagi teistsugune. Nad on kõik samasugused, kõik tegelevad meil vasakäärmusliku ärkleva propagandaga. 

Mulle ei meeldi ükski neist, ma ei loe Delfit üldse, ka ERR-ist väga vähe loen ja Postimehest nii vähe, kui saan. Aga vahe on väga oluline. Delfi veeretab oma ilgust, valab oma solgipange sisu meile iga päev pähe reklaamiraha eest. Ta peab kellelegi selle kliki maha müüma ja selle kliki mahamüümise eest raha saama. ERR võtab meie kõigi taskust, riigieelarvest raha ja vot seda ei peaks saama. Võtku raha kuskilt turult.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Martin, alati on väga huvitav kuulata neid ettekandeid. Ma tahtsin küsida sellist asja. Ma saan aru, et etteheide on see, et rahvusringhäälingu uudised, mida siis uudiste toimetus koostab ja vahendab, on kallutatud. Mind huvitab, kelle poolt kallutatud. Kes on see isik või isikute grupp või see organisatsioon, kes suunab seda sisu. Kes on andnud selle korralduse EKRE-t sellisel hirmsal viisil kajastada ja president Trumpi ja peaminister Orbáni? Kelle huvides see kõik käib? Ma arvan, et Eesti rahval oleks huvitav teada, kes see konkreetselt on. Kui te saate valgustada meid selles osas, siis ma tänan.

Jaa, muidugi ma valgustan, ma tulen ikka appi. Aga ma pean alustama seda valgustamist nüüd sellega, et sa ütlesid, nagu mina heidaks ette, et uudised on kallutatud. Ei, kogu sisu on õudne. Need ei ole ju ainult uudised.  

Ma võin teile veel näite tuua. 30 aastat järjest on meil Marko Reikop erinevaid suupisteid krimpsus näoga seal diivanil nii-öelda meelelahutuse nime all proovinud. Hiljuti pani ta oma pea kuskil lumme, eks ole. Ja sööb seal mingisuguseid … Mõni aeg tagasi ta rääkis meile, kuidas ta käis Vietnamis putukaid söömas. Oh sa ramp, kui õudne! Peaaegu kõige õudsem asi, mida ta elus söönud on! Eelmisel nädalal sõi ta lutikaid ja lutikad olid paremad. Ma küsin, kas maksumaksja peab sellise asja kinni maksma. Miks? Miks? Kas maksumaksja peab kinni maksma selle, kui Grete Lõbu ja Marko Reikop upitavad käpuli mustas lumehanges? 50-aastased teismelised saavad rahva raha eest meile mingisugust kometit teha.  

Aga see ei ole ainus probleem, eks ole. Meil on probleem ka selles, et näiteks ETV+ tegeleb Vene propagandaga. 2025. aasta kohalike omavalitsuste valimiste poliitdebatte, muide, oli venekeelsetes kanalites, venekeelsetes ETV kanalites rohkem kui eestikeelseid debatte. Vot kuhu me oleme välja jõudnud rahvusringhäälinguga! Rääkimata sellest, et rahvusringhääling kannab juba aastaid mingi teise riigi lipu värve. Seal ei ole sinimustvalge kell nurgas, on sinikollane kell nurgas. Mina ei tea, äkki küsiks ikkagi Ukraina eelarvest seda raha. (Vahelehüüe.) Või Rootsi, täpselt! Ei tahaks, et meie selle kinni maksame.  

Või räägime näiteks ikkagi sellest väärtuskonfliktist, mis meil on, eks ju. ERR näitab meile isadepäeva hommikul kahte homot, kes on ostnud endale lapsed. Ja see on nagu see, mida nõuab nende seadus. No ja see vene keele teema, eks ole. Peab toetama eesti keele ja kultuuri arengut – seda tehakse siis vene keeles, ma saan aru –, väärtustama Eesti riigi, eesti rahvuse kestmist ja osutama asjaoludele, mis võivad ohustada Eesti riigi ja eesti rahvuse püsimist. No ma ei tea, isegi kõige parema iroonia puhul me ei suuda nagu ennast ära veenda selles, et homonduse ja surrogaatemaduse propageerimine on sellele nii-öelda ohule osutamine, et me hakkame välja surema. 

Mida peab tegema? Rahvusringhäälingu eesmärk, § 4 punkt 3: saated peavad aitama kaasa ühiskonna sotsiaalse sidususe kasvule. Ma tuletan meelde, eks ole, kuidas 2025. aasta uusaasta algas sellega, et meile tehti drag show'd. See ei ole ühiskondliku sidususe edendamine, see on ühiskonna lõhestamine. Nad rikuvad oma seadust iga päev. Tuletan meelde, 2018. aastal jättis rahvusringhääling toimetuse valikuna Eesti hümni aastavahetusel mängimata – toimetuse valikuna, eks! Kuidas see on ühiskonna sidususe ja rahvuslike huvide edendamine? Ei näe, ei näe, ei näe!  

Ma võin siin terve hulga näiteid veel tuua. Näiteks 2021. aastal lasti ETV eetrisse Vene propaganda, "Öised pääsukesed" hangiti, puhas Vene propaganda, eks ole. Kuidas meil näidati vabariigi aastapäeva eel, Nõukogude armee aastapäeval ka Vene propagandafilme. See on siis see rahvusringhääling, mis tegeleb Eesti ühiskonna sidususega ja eesti rahvuse ja keele püsimisega. No see on ju nali, eks ole. 

Nüüd küsimus sellest, kes seda kõike otsustab. On olemas selline asi nagu organisatsioonikultuur, eks. Organisatsioonikultuur on tugev asi ja seal on oma ajalugu taustaks. Mida me saame öelda selle viimase ERR-i skandaali põhjal, milleks oli isadepäeval seesama homopaar ja nende ostetud lapsed? Saame öelda seda, et see organisatsioon väljastpoolt tulevale suunisele, omaniku suunisele – omanik on ju Riigikogu tegelikult, eks ole, omanik paneb paika nõukogu, see on sisuliselt omanik –, sellele väljastpoolt tulevale suunisele ta mitte mingil moel ei reageeri. Ainus nõukogu liige ehk nõukogu esimees, kes võttis sõna selle teema vastu, võeti ametist maha, sellepärast et organisatsiooni seestpoolt kritiseerida ei tohi. 

Mina ei tea, kesse seda juhib. Ma arvan, et ta ongi juhitamatu. Ja organisatsioonikultuur on äärmuslik, vasakäärmuslik, nagu me ütleme, eks ole, transvestiidisõbralik, sooneutraalne, vasakäärmuslik riiklik propagandakanal. Asi iseeneses! 

Anti Poolamets, palun!

Hea ettekandja! Me oleme nüüd selles seisus. Ma vaatan ERR-i eelarvet: 2026. aastal 58 miljonit, aasta tagasi 56 miljonit, 2024–2031 kulub telekompleksile üle 60 miljoni. Äkki sa aitad meil mõelda, mida selle raha eest saaks muud kasulikku teha? Ütleme, erakanal tagaks nendesamade funktsioonide täitmise reklaamide näitamise eest. Selles ju mõte ongi. Ega ETV siis päris tühjaks ei jääks, sinna tuleks asemele erakanal, kes teeks seda muu raha eest. Mida saaks teha 58 miljoni eest igal aastal?

Kusjuures jah, see on tegelikult õige tähelepanu juhtimine. Üks summa, mida me loeme, on riigieelarves ERR-i eelarve rida Kultuuriministeeriumi haldusalas. Aga see ei ole ju ainus raha, mis nad riigieelarvest saavad. Riigieelarve rida – mis ta ongi? – on umbes 42 miljonit, aga tegelikult nad saavad üle 10 miljoni avalikke vahendeid erinevatel viisidel juurde. Nad teevad koostööprojekte näiteks Kaitseministeeriumiga ja maaeluministeeriumiga või põllumajandusministeeriumiga, kuidas seda tänapäeval nimetataksegi, kõikvõimalike lisavahendite abil. Selles mõttes läheb avalikku raha sinna tegelikult palju rohkem, kui nende eelarvereal on.

Igasuguseid valikuid võib teha. Lõppkokkuvõttes on riigieelarve raha üks raha kõik, eks ole. Me siin arutame selle üle, kas meil on raha, et avada jääteid saartele. Mingid tühised summad, eks ole. Me arutame selle üle, et me ei suuda hoida üleval väikekoole, ja küsime, kui suur on väikekooli aastakulu, mida omavalitsused ei suuda maksta. Paarkümmend tuhat, 30 000 võib-olla, eks ole. Metsküla koolil jäi puudu 30 000, pandi põmm kinni. Ma ei tea, kui mitut sadat Metsküla kooli saaks selle raha eest igal aastal ülal pidada.   

Või me räägime sellest, et meie liberaalne valitsus ei leia naiste varjupaikadele mõndasadat tuhandet aastas. Ometi nad kõik kaitsevad meil Istanbuli konventsiooni ja sedasama vasakäärmuslikku ERR-i, kus kõik on feministlikud võitlejad. Aga vaat kui raha on vaja anda, siis seda paarisadat tuhandet või miljonit eurot ei ole. Meil läheb raha vasakule kümnete miljonite kaupa, aga siis, kui on [tegemist] päris inimeste päris eluga, kui päriselt on aidata vaja, siis ei ole mõndakümmend tuhandet või mõndasadat tuhandet või mõnda miljonit. 

Me kõik oleme lugenud neid ahastavalt kurbasid lugusid, kus vähihaiged kerjavad ühe kuu kuuri jaoks paarikümmend tuhandet, aga näe, haigekassal raha ei ole, haigekassa on niigi miinuses. Haigekassa miinus on – ma tuletan nüüd peast meelde –, äkki sel aastal võtame reservist suurusjärgus peaaegu 100 miljonit või vist natuke vähem. Poole sellest miinusest saaks katta.

See on sinult õige tähelepanek, et täna on ERR kuluprojekt. Me maksame kanalitele kokku suurusjärgus 50 miljonit. Kui hakata erastama, siis kindlasti leiab ostja ETV-le. ETV on populaarne kanal, väga laia vaatajaskonnaga, sisse töötatud kaubamärk. Kindlasti leiab ostja! See on plussprojekt. Kindlasti leiab ostja Raadio 2-le. Kindlasti leiab ostja! Muidugi, raadiokanal ei maksa nii palju kui telekanal, aga kindlasti leiab ostja. 

Nii et need oleksid tuluprojektid, me saaksime ühest suurest püsikulust lahti, saaksime ühekordse tulu kaubamärkide erastamisest ja pluss veel ühekordse tulu selle eest, et me müüksime maha nende kesklinnas oleva kinnisvara. Ehk siis kümned miljonid plussiks – täiesti lihtsasti tehtav.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma küsiksin sellist asja. Eesti põhiseadus kaitseb sõna- ja ajakirjandusvabadust ning tegelikult mitte küll päris sellises sõnastuses, aga ka väga erinevate maailmavaadete, organisatsioonide ja meediate kooseksisteerimist. Neid saab piirata ainult siis, kui on [tegu] vaenukõnega või üleskutsetega vägivallale. Aga teie kriitika ERR-i kohta on tegelikult selle pärast, et seal [kõlab] maailmavaatelisi erinevaid arvamusi, mida teie ei poolda. Aga seal [kõlab] ka palju selliseid asju, mis on teie maailmavaatega kooskõlas. Kas siit järgmine samm võiks olla, et kui teile ei meeldi mõni põhiseaduslik institutsioon, mis teie mingi väärtuste komplektiga kokku ei lähe, siis see pandaks müüki? Kas on oodata uusi eelnõusid, et ka põhiseaduslikud institutsioonid müüki panna? 

Jah, ma pean nüüd natukene kuidagi teid kurvastama. Eesti põhiseadus päris kindlasti ei näe ette ERR-i, no kohe päris kindlasti mitte. Ma mäletan, et kui me olime komisjonis, siis tulid sinna ministeeriumi ametnikud ja lõid lausa letti mulle paragrahvid, § 44 ja § 45. Vaat mina loen Eesti põhiseadust päris tihti, sest seda rikutakse hirmus palju. Ja siis ma tahan kohe teada, millist paragrahvi konkreetselt näiteks Riigikogu juhatus parasjagu rikub. Ma oleksin oodanud, et Kultuuriministeeriumi ametnikud panevad kohe esimesena letti liberaalide lemmikparagrahvi § 12, mis ei luba diskrimineerimist. Seal on konkreetselt kirjutatud, [keda] ja mis moel ei tohi diskrimineerida. Sellele [toetudes] tavaliselt öeldakse konservatiivide kõikide algatuste kohta, et ei tohi teha, sest § 12 keelab. 

Aga nüüd olid hoopis § 44 ja § 45. Ja § 44 räägib sellest, et meil on informatsioonivabadus, et riigiasutustest peab andmeid kätte saama. Seda rikuvad Eestis riigiasutused meil rutiinselt, isegi Riigikogu liikmed ei saa mingisuguseid dokumente kätte. Nii et seda paragrahvi rikuvad teised, mitte meie siin praegu selle eelnõuga. Paragrahv 45 tõepoolest ütleb, et Eestis on infovabadus ja ajakirjandusvabadus ja tsensuuri ei ole. Mina ei tegele siin tsensuuriga. See eelnõu ei tegele siin tsensuuriga. See eelnõu tegeleb sellega, et me lõpetame ära maksumaksjatelt vägisi võetud raha andmise äärmusideoloogilisele meediamajale. Nii nagu maksumaksja ei pea kinni maksma Postimeest või Delfit, ei pea ta kinni maksma ka ERR-i. 

Ma toon teile ühe toreda apetiitse näite, missugune seal see mentaliteet on. Praegu töötab Krister Paris veel Delfis, no ta leidis sarnase vasakäärmusliku väljaande. Aga omal ajal oli ta ERR-i korrespondent ja sai eetriaega naistepäeval. Ta seisis – kui ma nüüd õigesti mäletan, see oli lausa lülitus Moskvast, ta oli Moskva korrespondent – Punasel väljakul ja luges luuletust Leninist, nelgid käes. See on siis ERR-i arusaamine, ma ei tea, ühiskondlikust sidususest ja rahvuse, keele ja riigi püsimisest ja perekonnal põhineva ühiskonnamudeli väärtustamisest. See on nende arusaamine sellest. 

Nüüd, mis puudutab seda osa teie küsimusest, et milliseid asju ma veel tahaks kinni panna, kuna need mulle ei meeldi – ei, ma ei taha midagi kinni panna. Me erastaksime ja lausa osa asju jääksid ju kestma. Aga ma ikkagi tahaksin lugeda teile ette, millist osa [rahvusringhäälingu] seadusest praegu rikutakse. Esiteks, § 6 "Rahvusringhäälingu programmid". Punkt 1: programmid ja meediateenused peavad vastama [rahvusringhäälingu] eesmärkidele. Neid eesmärke ma olen siin mitu tükki juba lugenud, näiteks pereväärtuste ja ühiskonnamudelite edendamine ning rahvuse, keele ja kultuuri [hoidmine] ja nii edasi. No seda nad loomulikult ei tee. Teine punkt: programmid peavad olema mitmekülgsed, ühiskonnaelu teemade käsitlus neis peab olema tasakaalustatud. No seda lihtsalt ei ole, pole näinud. Pole näinud! Ma paluksin näiteid selle kohta, kuidas ERR tegeleb ka konservatiivsete ideede edendamisega, sest ausõna ei ole näinud. Rahvusringhäälingu uudistesaated peavad olema mitmekülgsed, tasakaalustatud, sõltumatud ja korrektsed. No lihtsalt ei ole. Lihtsalt ei ole! Ja peab fakte kontrollima, faktid ja kommentaarid peavad olema [selgelt] eristatud, aga no seda ei ole seal peaaegu kunagi, eks ole. Nii et jutt sellest, et nad annavad ühiskonnale tasakaalustatud infot – no see lihtsalt päriselus ei ole kahjuks nii. 

Ma võin öelda, et ma olin neli aastat ERR-i nõukogu liige Riigikogu XIII koosseisu ajal. Ja iga kord, igal nõukogu koosolekul ma tsiteerisin neid punkte nõukogule ja juhatusele ja ütlesin, et te rikute neid, ja nõudsin aru. No mitte midagi ei muutunud. Siis oli Anti Poolamets meil nõukogu liige, iga kord ütles ta neile: kullakesed, et te rikute seda punkti, seda punkti, seda punkti, seda punkti, võtke midagi ette. Mitte midagi ei võetud ette. Nüüd viimased aastad on olnud Varro Vooglaid meilt nõukogu liige. Ta samamoodi räägib neile, et seda punkti olete jälle rikkunud, seda punkti olete jälle rikkunud, seda punkti olete rikkunud. Madam Vaariku show ei ole ERR-i seadusega kooskõlas. Laste loopimine nii-öelda show-elemendina ei ole pereväärtuste edendamine, ostetud lastega homopaari isadepäeval näitamine ei ole ühiskondliku sidususe edendamine, see ei ole rahvuse püsimise edendamine. Aga nõukogu esimees, kes ka midagi selle kohta kobises, lastakse selle peale lahti. See on parandamatu organisatsioon ja sellepärast ei ole neile maksumaksja raha vaja anda. Elagu kellegi teise raha eest!

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma leian ka, et ERR-i probleem on, et sinna on koondunud vasakliberaalse maailmavaatega poliitikud, kuigi nad nimetavad ennast ajakirjanikeks – näiteks kas või Krister Paris, aga ka Anvar Samost –, ja nad tegelevadki propagandaga. Näiteks enne Trumpi valimisi tuli ERR-ist film "Kamala Harris – järgmine Ameerika president", või siis, võtame järgmise: "Sünge demokraatia". Reklaam kõlab: hoiatav lugu demokraatia närbumisest riigis, mis toob vabade ja õiglaste valimistega võimule peaminister Viktor Orbáni. Tegelikult on väga kehvad poliitikud, kes nimetavad ennast ajakirjanikuks, kogunenud sinna ERR-i ümber. Kui ERR erastada või niimoodi laiali paigutada, kas siis võib loota [paremat] kvaliteeti, et need poliitikud asendatakse normaalsete ajakirjanikega?

Noh, lootus sureb viimasena. Täna me võime täiesti ilma igasuguse kahtluseta kinnitada, et ERR-is puudub igasugune seesmine soov või valmisolek tunnistada vigu ja parandada midagi, mis on valesti läinud. Seda lihtsalt ei ole! Kui sa julged öelda, et te rikute seadust, et see, mis te tegite, oli ühiskonda lõhestav provokatsioon, siis tullakse sulle kirve, kangi ja leegiheitjaga kallale, eks ole, ERR-i enda poolt nii-öelda meediamajaga. 

Nad ei tee ju ajakirjandust! Need on poliitaktivistid, vasakäärmuslikud poliitaktivistid, kes esitlevad ennast, võtavad palka ajakirjanikuna, aga nad ei tee ajakirjandust. Nad võivad teha meediat, nii nagu on avalikkusele suunatud sõnumi väljapaiskamine, aga ajakirjandust nad ei tee. 

Ja nüüd on küsimus, mida võiks endalt ju ka liberaal küsida. Ma saan aru, et liberaali puhul loogiline mõtlemine on takistuseks tema maailmavaate omamisele, aga võiks ju küsida, miks näiteks TV3 või Kanal 2 ei pannud isadepäeval eetrisse homopaari, kes on seadust rikkudes lapsi ostnud. Miks nemad ei pannud? Sest siis nende reklaami ostja oleks karjuma hakanud, nad oleks rahast ilma jäänud. Nad ei saa seda endale lubada. 

Ka Delfi või Postimees peab ennast konservatiivsemaks või, ütleme, paremal poolel olevaks. Aga isegi Delfi ei tee selliseid asju, ta jääks oma reklaamist lihtsalt ilma. Ta peab arvestama sellega, mis on vaataja tase või vaataja eelistus. Kui vaataja vihastab, siis vaataja enam ei vaata, keerab teisele kanalile või üldse [paneb televiisori] kinni, läheb ära YouTube'i või Rumble'isse või kuhu iganes, ja klikki ei tule. Ja kui sul klikki ei ole, siis sa reklaami ei müü, ja kui sa reklaami ei müü, siis sa lasedki Parise lahti. Pole teha midagi, nii lihtne on see maailm!

Aga ERR-is ei lasta mitte kunagi mitte kedagi lahti, ükskõik, mis sa teed. Või isegi siis, kui sa mitte midagi ei tee, ikka oled edasi palgal. Sest noh, maksumaksja raha ju tuleb [jämedast] voolikust, voolab iga päev peale. Neil puudub igasugune vajadus ennast parandada. Sellepärast see ongi õudne.

Raimond Kaljulaid, palun!

Ma osaliselt isegi nõustun selle kallutatuse argumendiga. Ma vaatasin praegu Eesti Rahvusringhäälingu arhiivist, et Martin Helmet on sinna "Esimesse stuudiosse" kutsutud viimase viie-kuue aasta jooksul, ma ei tea, vist 20 korda, ja mind mitte ühtegi korda. Täiesti selgelt on paremäärmuslike konservatiivide poole kaldu see "Esimese stuudio" toimetus. (Saal reageerib häälekalt, juhataja helistab kella.)

Las ta räägib, las ta räägib.

Ma nüüd ei saa rääkida, aga ma tahaks küsida siiski. Ma tahtsin küsida sellist asja, nagu edasi täpsustada. Te ütlesite, et kallutatud on kogu sisu, kõik. Ma lihtsalt prooviks aru saada. Ma vaatasin ka telekava. Kas ka olümpiamängude ülekanne on kuidagi kallutatud ja kas ka ilmateade on kallutatud? Ühesõnaga, kas kõik-kõik-kõik, iga sekund, mis ETV-s eetrisse antakse, on teie hinnangul kallutatud?

Kõigepealt, Raimond, ära võrdle apelsine ja õunu, eks. Mina olen erakonna esimees ja sina ei ole. Nii et ära võrdle! Võrdle seda, kui palju on kutsutud Martin Helmet võrdluses Ossinovski või Läänemetsaga. Ja siis võrdle, kui palju on veel Reinsalut kutsutud! Kõik kahvatub! Aga hea küll. 

Nüüd, olümpiaga on ka halvasti. Väga hea, et sa tõid esile olümpia. Justkui võiks olla ilma vastuoludeta või ilma poleemikata asi. Aga ei! Nad saavad riigilt tohutu hunniku raha ja nad ei ole võimelised eetrisse panema. Tulevad meil suveolümpiamängud, aga nad pooli asju ei näita ju. Ei näitagi ju! Lihtsalt sellepärast, et noh, me teeme seal mingi valiku ja seda ei näita, teist näitame. Ameerikas teine kellaaeg ka ja nii edasi. Jälle läbikukkumine, jälle täielik blamaaž! Mitte millegagi ei saa hakkama, isegi jalgpalli ja olümpiaga ei saa!

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No siin ongi ilmselt probleem selles, et Raimond Kaljulaid juba mõtleb endast kui sotside esimehest, aga see asi on veel vormistamata. Nii et ära rutta sündmustest ette, Raimond, oota oma aeg ära! 

Aga küsimus seisneb selles. Eelnevalt Margit Sutrop esitas siin natuke sihukese demagoogilise küsimuse, milliseid põhiseaduslikke institutsioone te kavatsete järgmiseks likvideerima või erastama hakata. See peegeldab tegelikult päris tõsist kontseptuaalset väärarusaama või üldse korrektse arusaama puudumist. ERR ei ole mingisugune põhiseaduslik institutsioon ega isegi midagi sarnast. Aga kuidas see väärarusaam on tekkinud? See on tekkinud sellest, et tegelikult ERR – ka minu kindla veendumuse kohaselt, mida ma ei häbene avalikult välja öelda – on selgelt ülepaisutatud ja ülerahastatud. Sellest räägib väga selgelt asjaolu, et kui me vaatame ainult riiklikku tegevustoetust eelarvest, siis see on aastas 41,5 miljonit. Riigikogul on 32, Riigikohtul 7,4, presidendil 7,3, Riigikontrollil 6 miljonit, õiguskantsleril 3,5 miljonit. Kordan, ERR-il on 41,5 miljonit. Kuidas sellist olukorda avalikkusele selgitada? Kas see ongi kõige olulisem institutsioon Eestis üldse, kes peab kõige rohkem raha saama?

Teie aeg!

Ma panen siia kõrvale veel erameediamajad. Siin päris lihtne ei ole võrrelda. Näiteks Postimees Grupp teeb ka ajalehti ja teeb kohalikke lehti ja nii edasi, aga kui proovida võrrelda telekanaleid, siis ta on [teistest] kordades kallim. Eratelekanalite kulu [on palju väiksem]. Ehk siis eratelekanalid saavad tegelikult oluliselt odavamalt hakkama ja vaatajanumbrid on kui mitte samad, siis siiski samas suurusjärgus, võrreldavad. 

See on väga hea küsimus! Riigikogu saab vähem raha, kogu Riigikogu eelarve on väiksem kui ERR-i eelarve. Aga vaata, siin ongi iva: ERR ju aitab teha Riigikogu koosseisu. Loomulikult tuleb sinna rohkem raha panna! See, kes meile ütleb seal AK-s … Me teame, on olemas nii-öelda AK-usku inimene, kes saab oma teadmised maailma kohta AK-st. Me kõik tunneme kaasa sellisele inimesele. Esiteks, ta pooli asju ei tea üldse. Ja teiseks, need pooled ülejäänud, mida ta teab, ei ole tegelikult reaalsusega kooskõlas või ei vasta tõele. Aga selle tema AK-usu pinnal ju moodustatakse suures osas need pingiread siin saalis. Ja loomulikult, kui meilt see toru ära võtta, siis see on ju põhimõtteliselt sotsdemokraatide ja Refi erakonna lisarahastuskampaania. Noh, loomulikult nad kiunuvad, et ärge võtke seda meilt ära. Tuleks ikka võtta! Tehke oma rahaga kampaaniat, Raimond.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Margit Sutrop üritas meile siin ebaõnnestunult väita, justkui rahvusringhäälingus on esindatud kõik maailmavaated, justkui kajastatakse erinevaid seisukohti. Siin on täna juba olnud palju juttu nendest nii-öelda vasakäärmuslikest asjadest, mis on eetris olnud. Ma üritasin nüüd meenutada ja kas äkki teile tuleb meelde mõni saade, mis on ERR-i eetris olnud ja mida võiks nimetada nii-öelda konservatiivseks või rahvuslikuks propagandaks selle kõige paremas mõttes? Jätame laulupeoülekande välja, aga mingeid päris sisusaateid, nii nagu nad toodavad neid Kamala Harrise ja Orbáni-kriitilisi ja muid selliseid saateid. Kas eetris on olnud midagi, mis on edendanud rahvuslikkust ja konservatiivsust? Tuleb teile midagi pähe?

Jaa, selle üle tekkis meil ka komisjonis selline pisikene, väikene diskussioon Tõnis Lukasega. Tõnis Lukas ka ütles, et Martin, hea küll, on vasakäärmuslik, saame aru, on vasakäärmuslik, on selline, noh, libauudiseid tekitav ja ärklev ja nii edasi, aga ikkagi, seal on ka rahvuslikku sisu. Ja mina küsisin, et noh, aidake, aidake nüüd konkreetselt, mis need rahvusliku sisu osad siis on. Mina mäletan seda, et uusaastaööl keelduti hümni mängimast. Algul me loomupäraselt arvasime, et selles on süüdi Kersti Kaljulaid, kes oli sel ajal president. Teda süüdistati. Tuli välja, et ei, see oli Karmel Killandi, kes seda tegi, ja ta on edasi seal tööl, eks ole. 

Rääkimata sellest, et juba neli aastat on seal üleval teise riigi lipu värvid, eks ole, rääkimata sellest, et pooled kanalid on meil seal venekeelsed ja et venekeelsetes kanalites tehakse puhast Nõukogude või Vene propagandat. Selles mõttes ma ei näe – andke andeks, ma ei näe! – seda rahvuslikku, isegi väikest kogust rahvuslikku sisu, mille alusel võiks öelda, et hea küll, et teie [programm] on 99% ulatuses õudne, rahvuskehandit hävitav, ühiskonda lõhestav, perekonda lõhestav, ütleme, rahvuslikku majandust hävitav ja globalistlikku immigratsiooni soodustav, aga noh, siis te teete kuskil nurga taga ühe saate, mis on eetris neljapäeva õhtul kell 11 ja kus räägitakse viis minutit Eesti asja ka. No ei ole! No ei ole!

Peeter Tali, palun!

Austatav istungi juhataja! Hea ettekandja! Päris raju kuulamine ja ma muidugi ei saa nõustuda peaaegu mitte millegagi, mida te siin räägite. Aga mul on siiski küsimus ka. Riigikaitsekomisjon ja pärast Riigikogu ka muutis hädaolukorra seadust ja tegi ERR-i teiste hulgas elutähtsa teenuse osutajaks. Sellest tulenevad ka ülesanded kriisi- ja, hoidku jumal selle eest, sõjaajaks. Kui teil on nüüd pehmelt öeldes keskmiselt geniaalne plaan ERR maha müüa, siis kes neid tähtsaid ülesandeid peaks täitma?

No vaat, nüüd tuleb välja, et Eesti 200 ei süvene eelnõudesse, vead tulevad sisse. Eelnõus on ilusti kirjas, et Vikerraadio antakse üle Riigikantseleile ja hakkab täitma ohutusteavituse ülesannet. See ülesanne jääb alles, läheb Riigikantseleisse ja kõik on olemas. Kõik on olemas! See on täpselt see, mida vaja on, see ongi see ETO. Tuleb eelnõu lugeda.

Rain Epler, palun! 

On olnud tõesti huvitav diskussioon. Aitäh! Kõigepealt ma sissejuhatuseks ütlen selle Raimond Kaljulaidi küsimuse peale, et kes [kõike seda] juhib: ma arvan, et Kaljulaid ise võib-olla oskab pareminigi vastata, kes neid protsesse mõjutab, nii et see kultuur seal organisatsioonis kuskile suunas liigub, ja seda võib-olla ka mingite väliste sisendite eest. Püüdes olla objektiivne ajakirjandus, võiks ERR uurida, kuhu pagana kohtadesse see Kaljulaid iga nädal korra või kaks lendab ja mida ta seal teeb. See selleks. 

Aga ma tulen selle diskussiooni juurest tegelikult mure juurde, mis, ma arvan, on paljudel Eesti inimestel. Kui nüüd [eelnõu] tõepoolest läheb läbi ja ERR tänasel kujul pannaksegi kinni, siis mõned inimesed võib-olla küsivad, aga kust siis selliseid klassikalise muusika kontserte saab kuulata, nagu Klassikaraadio teeb. Või mõni küsib, kust ilma reklaamita uudiseid saab vaadata, nagu AK teeb. Või ärgem unustagem, "Õnne 13"! Kas sa saad neid rahustada, Martin? Teatavaid asju saab riik osta erakanalilt nii, et ... 

Teie aeg! 

… pool tundi tuleb uudiseid ilma reklaamita. Kui "Õnne" on populaarne, nad teevad seda ise oma raha eest ja Eesti rahvuskultuuri …

Aitäh! 

… me saame osta ju sisse erast. Kas ma saan õigesti aru?

Jaa, muidugi, Kaljulaid võiks meile paremini vastata, kes kus juhib protsesse ja kas nende protsesside osa oli see 50 000 Vene krüptoärimeestelt saadud annetus või mitte, mida Eesti ajakirjandus ikkagi väga pikalt käsitleda ei tahtnud. Või ka see, kuidas meil oli Marko Mihkelsoni puhul alaealisega seotud skandaal. Tegelikult ju ERR pakkus suurepärase eetri asja puhtaks rääkimiseks, eks ole. "Pealtnägija" ongi meil sellise liberaalse leeri puhtaks pesemise sohva. Seal räägib Ilmar Raag sellest, kuidas ta tõi 10 000 eurot Slava Ukraini raha sularahas üle piiri, aga see kõige geniaalsem valetaja on ikkagi Lehtme. Ja siis oli seal see nokulaulu tädi Rita Holm, kes käis kurtmas, et teda on liiga palju sõimatud selle eest, et ta lasteaias käis lapsi ahistamas. Ja veel olid seal Taavi ja Luisa, kes rääkisid oma külmkapiskandaali sirgeks. 

Selles mõttes eetrit pakutakse mitmesugustele inimestele oma murede lahendamiseks maksumaksja raha eest. Aga "Õnne 13" jääb kindlasti alles. See on ülipopulaarne. Peamine põhjus, miks ta ikka eetris on, hoolimata sellest, et seal ei ole väga rokkivat süžeed või põnevat lugu, on vaatajaskond. Vaatajad tahavad vaadata "Prillitoosi", "Õnne 13", "Maahommikut". 

Selles ongi ju kapitalismi ilu, et kui sul vaataja on, siis on olemas reklaamiturg. Ja kui on reklaamiturg, siis on võimalik asi eetrisse panna. Ehk siis seda ma küll ei julge lubada, et saab vaadata ilma reklaamita. Aga ma ei tea, kõik, kes me oleme vaadanud televiisorist neid pühapäevaõhtuseid meelelahutus-show'sid Kanal 2-st ja TV3-st – "Su nägu kõlab tuttavalt" ja mis laulmised need seal ongi, mingisugused sellised [puhke]päevaõhtud, eks ole –, tuleb reklaamipaus, ja sa jõuad selle ajal ära käia vetsus ja võileiva endale teha.

Selline on elu, eks ole. Küllap need populaarsed saated kindlasti jätkuvad, sest miks nad ei peaks. Miks nad ei peaks?! Ma kardan, et isegi "Ringvaade" võib jätkuda, aga palun mitte minu raha eest, eks ole. Nii et selle pärast ei peaks küll muretsema.  

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja, aitäh heade tähelepanekute eest! Ma lugesin veel [rahvusringhäälingu] seadust ja ajasin näpuga järge. Kus ikkagi on see koht, mille [kohaselt] peaks Reikop peadpidi lumehange hüppama, sellist möllu tegema ja neid putukaid sööma? See on ju puhas meelelahutus. Kas siis tõesti ei saa sellega hakkama erakanal, nagu siin pahuralt märgiti? Kas see ongi sõnavabaduse mingi kõige suurem raskuspunkt, et üks Reikop peaks saama peadpidi lumehange hüpata? Ma ei leia seda meelelahutuse punkti ERR-i eesmärkidest. Minu meelest on see lausa kõlvatu konkurents erakanalitega. Putukaid on ju võimalik süüa kõigis kanalites, MTÜ-des ja Riigikogu ees, igal pool, [seda ei oleks vaja teha] ERR-is mitukümmend miljonit ära kulutades.

Jaa, sul on õigus, ega sellist punkti ei olegi. Nagu öeldud, rahvusringhäälingu eesmärk on kirjas rahvusringhäälingu seaduse §-s 4. Seal on ilusaid asju kirjas. Ma alati kõige rohkem toon esile seda punkti 7, mis ütleb, et rahvusringhäälingu eesmärk on väärtustada perekonnal põhinevat ühiskonnamudelit. Meil võib-olla tekib siin [küsimus] pärast seda, kui liberaalne kamp tegi meil abielu rüvetamise ära. Noh, nemad ütlevad, et see on ka perekond, mis koosneb samasoolistest, aga tegelikult, kui see seadus kirjutati, siis mõeldi midagi muud. Ja kui põhiseadus kirjutati, siis mõeldi ka midagi muud.  

[Kirjas on, et programmid] aitavad kaasa Eesti ajaloo ja kultuuri audiovisuaalsele jäädvustamisele ja tagavad igaühele eneseteostuseks vajaliku informatsiooni saamise. Kas näiteks sinul, Anti, oli eneseteostuseks vajalik näha seda, kuidas pea pandi maksumaksja raha eest lumme, või ei olnud tegelikult? Ja seesama [paragrahv: programmid] väärtustavad riigi ja rahvuse kestmist, aitavad kaasa ühiskonna sotsiaalse sidususe kasvule ja Eesti majandusliku heaolu ja konkurentsivõime kasvule. Aga kui me mõtleme, et ERR on üks kõige innukamaid roheäärmusluse edendajaid eetris, siis ta ju tegelikult aitab kaasa Eesti majandusliku heaolu vähenemisele ja konkurentsivõime kahanemisele. Noh, jälle rikub seadust. Põmm!  

Ja ei, seal ei ole kusagil kirjas, et nad peavad tegema kometit. Ei ole kirjas, et peab uusaastaööl näitama transvestiidi-show'sid. Ei ole kirjas selliseid asju üldse! Tõsi küll, ERR-i nõukogu on kehtestanud omaette korra, kus on ka ette nähtud, kuidas ja mida peaks meelelahutuses tegema, aga seadusest selline asi ei tulene. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Ma käin need numbrid veel korra üle, need ei ole võib-olla kompleksselt välja toodud. ERR-i grupp saab 57 miljonit aastas, Postimees Grupp, seal sees on ka Kanal 2, kasutab 31 miljonit, TV3 kuulub All Media gruppi ja nemad kasutavad 19,2 miljonit eurot aastas. Sellega tagavad nad programmi kvaliteedi. Kui me seda vaatame, [siis näeme], et nad teevad oluliselt väiksema rahaga kvaliteetset programmi. Aga kvaliteet on üks asi. 57 miljonit maksab maksumaksja muuseas selle eest, et saada tasakaalustatud programmi. Kõikidel maksumaksjatel, olenemata maailmavaatest, peab olema selles kanalis võrdne ligipääs oma maailmavaatele. See kõik peab olema poliitiliselt tasakaalustatud, mida ta ei ole. 

Ma räägin praktilisest elust. Vaatame siin Riigikogus toimuva kajastust, näiteks võetud intervjuusid selle kohta, mida me siin arutame. ERR-i ajakirjanikud on tihtipeale siin ja nende puhul ausalt öeldes vaatad õhtul [saateid] ja jääb mulje, et EKRE-t nagu ei olegi Riigikogus olemas. Samal ajal Postimees Grupp ja TV3 saavad meid väga ilusti ära näidatud. Aitäh neile selle eest!

Aitäh! Teie aeg!

Jaa, see on seesama, et nad on selgelt ülerahastatud. Aga see on tavaline. Ma tean, et nad lähevad närvi, kui nende kohta öelda riigiasutus, sest nad peavad ennast avalik-õiguslikuks. Aga tegelikult on nad riigiasutus või riigimeedia selles tähenduses, et nad saavad praktiliselt kogu oma raha riigilt, avalikult sektorilt, maksuraha. Nad on juhitud parlamendi ehk poliitilise organisatsiooni poolt, riigi põhiseadusliku institutsiooni poolt. Nii et kogu see avalik-õigusliku jutt ei ole tõsi, vähemalt ei ole see tõsiselt võetav. 

Tõepoolest, seaduses on kirjas – mulle meeldib seda seadust teile tsiteerida, sest see on nii hõrgus kontrastis päriseluga. Paragrahv 6 "Rahvusringhäälingu programmid": programmid ja meediateenused peavad vastama [rahvusringhäälingu] eesmärkidele ja teenima avalikku huvi. See puudutab ka seda, kas need meelelahutussaated teenivad siis avalikku huvi või milles see avalik huvi seisneb. Avaliku huvi mõiste on päris lai, aga mina seda sinna nagu ära ei suuda venitada. Paragrahv 6 punkt 5: ERR-i saated peavad olema poliitiliselt tasakaalustatud. No siin oli meil Kaljulaidiga enne väike arutelu, kui tasakaalus need on või ei ole. Tema arvates on minu poole kaldu. Ma ise arvan, et statistika seda ei kinnita. 

Aga ega see, et saated peavad olema poliitiliselt tasakaalustatud, ei tähenda ju ainult seda, et me loeme nuppusid, mitu korda käis üks erakond või teine erakond "Esimeses stuudios". See tähendab ju ka seda, milliseid küsimusi minult seal küsitakse. Kui mina lähen stuudiosse ja kõik küsimused on sellised, et ütle nüüd ausalt, kas sa oled hommikuse konjakijoomise juba lõpetanud, ja siis läheb mõne teise erakonna juht sinna ja kõik küsimused on sellised, et te teete head tööd, siis see ei ole poliitiliselt tasakaalustatud käitumine, rääkimata sellest, milline on ainuüksi probleemipüstitus ise.

Selle kohta on hea näide, kuidas immigratsiooni [teema puhul] poliitilise tasakaalustatuse punkti rikutakse. Kogu immigratsiooni teema käsitlus [võib olla] selline, et aga neil seal kuskil Pakistanis või Liibüas on raske elu ja kole elu, seal inimesed surevad nälga ja kärbsed söövad laibad tänaval ära, küll on kole, kas sina siis ei tahagi neile head. Aga mitte kunagi ei räägita sellest, kui palju immigrandid vägistavad, põletavad, narkootikumidega kaubitsevad, mitte kunagi ei räägita sellest, millised lisakulud tekivad ühiskonnale meditsiinis, hariduses, julgeoleku tagamisel. See ka rikub poliitilise tasakaalustatuse nõuet. Iga päev rikub, iga jumala päev! 

Nüüd, küsimus selle raha kohta, mis me sinna paneme. Tegelikult mul ei ole õigust nõuda – mitte kellelgi meist siin Riigikogus ei ole õigust nõuda –, et Postimees oleks poliitiliselt tasakaalustatud. Postimehe omanik [võib] olla poliitiliselt nii kaldu, kui ta tahab olla. Ja olgu nii kaldu, kui ta tahab olla. Mul ei ole selle pärast kobinat, sellepärast et sinna ei lähe maksumaksja raha, see ei ole avalik asi, see on eraõiguslik asi. Sama võin ma öelda Delfi kohta. Nii vähe, kui ma teda loen, või nii õudselt, kui ma teda ka ei armasta – pole minu asi ette kirjutada. Aga kui on riiklikult, maksumaksja rahaga rahastatud ja riigi seadus ütleb, et te peate olema tasakaalustatud, ent aastakümneid on sellele vilistatud ja öeldakse, et palun raha juurde, veel rohkem, siis see pull tuleb lihtsalt ära lõpetada.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Kogu austuses, see jutt on ikka päris sassis omadega. Sa ühest küljest kritiseerid, et ERR on, ma saan aru, Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide hääletoru, vasakäärmuslik, ja siis sa räägid, et sinna kutsutakse liiga palju Urmas Reinsalu. Kas Reinsalu käib seal kuidagi Reformierakonda propageerimas või mis? Ma kiiresti vaatasin teisigi su väiteid. Immigratsiooni teemal väga palju leiab ka artikleid, kus, vastupidi, käsitletakse probleeme nii Rootsis kui ka mujal. 

Ehk mul on nihuke tunne, et sa seda ERR-i liiga palju vist ei jälgi. Nii sul ongi tekkinud mingi kujutelm Uute Uudiste portaali põhjal, et kuna seal ei ole kõik sama ilus ja armas ja kodune nagu Uutes Uudistes, siis järelikult on ERR kallutatud. 

Tegelikult ma kuulen väga palju just nimelt muresid, osa Reformierakonna liikmeid on isegi nõukogus selle tõstatanud, et tuntakse just vastupidi, et äkki ERR on liiga konservatiivne, just mõned saatejuhid seal. Äkki on hoopiski niimoodi, et kui peaaegu keegi päris rahul ei ole, siis võib-olla ongi selline mõistlik meedia tasakaal: üks tunneb, et teda on liiga vähe, teine tunneb, et teda. See on poliitikas tavapärane. Äkki olete omadega natuke eksiteel?

Aga äkki on nii, et kui keegi rahul ei ole, siis paneme kinni?

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Mul oli küll võimalus ka komisjonis küsida, aga ma siiski kasutaksin siin ka võimalust ühe teise nurga alt. Kõigepealt, ma olen jätkuvalt seda meelt, et see retoorika ERR-i aadressil, [pidades silmas] aastakümneid, on hetkel liiga ülekohtune. Ka minule seal väga paljud saated ei sümpatiseeri, ma ei vaata neid. Mõnes koha pealt olen ma täiesti teisel seisukohal. Aga ma arvan, et see kriitika, kui me võtame kümneid aastaid tagasi, 20 aastat tagasi, [pole õige]. ERR on pakkunud meile ikka väga head sisu, väga õiget sisu, ja selle koha pealt ma ei ole kindlasti nõus.

Aga ma küsin sellest vaatest, et ERR on ainuke vabalevis olev kanal, mis on tasuta. Kui nüüd peaks see seadus vastu võetama ja jõustuma, siis kas te näete, kuidas tagada tulevikus ka nendele inimestele, kes ainult vabalevis on telekat vaadanud, ligipääs infole? Kas see on murekoht teie jaoks?

Aitäh! Ma pean siiski korrigeerima, et küsimus ei ole sümpaatias või antipaatias. Antipaatia on varjamatu. Ma ei tee mingeid nägusid. Tanelile ma vastasin liiga lühidalt, et jah, ega ma ei vaatagi. Mida ma vaatan seda?! Aga ma olen seda piisavalt kaua vaadanud ja ma olen piisavalt kaua nõukogus istunud ja ju ma ikka tean, mida seal näidatakse, eks ole. Ma näen ju, kui seal on probleemsed asjad. Kui jälle mingisugune asi ventikasse lendab, siis ta lendab niimoodi, et kogu ühiskond kõliseb. 

Aga vabaleviga on selline asi, et seda jälgib pidevalt vähenev arv inimesi. Ma ei ole kuskil poolteist aastat seda numbrit kontrollinud, aga paar aastat tagasi või natuke vähem kui paar aastat tagasi oli vabalevi tarbivate inimeste hulk kõige rohkem 30 000 terve Eesti peale kokku. Ma arvan, et see on viimase aasta jooksul veel vähenenud, see number on praegu võib-olla umbes 20 000. Kas äkki ei oleks odavam kõigile neile inimestele panna koduõuele mingisugune juhe maksumaksja raha eest? See ei maksaks 50 miljonit aastas ja nad saavad oma meedia kätte, kui sa tahad just tasuta asjadega tegeleda? Tegelikult on niimoodi, et kui me võtame ta vabalevist ära piisava ettehoiatusajaga, ütleme, et kahe aasta pärast teda enam ei ole, siis ju need 20 000 inimest teevad teadliku valiku, kas nad hangivad endale moodsad sidevahendid või saavad endale, ma ei tea, internetiühenduse või mingil muul moel ühendavad ennast [võrku] või siis annavad endale aru, et ega ma seda telekat nii väga ei vaatagi, tühja tast. 

Nende inimeste arv, muide, kes Eestis televiisorit otse vaatavad, on kogu aeg vähenenud. See on kogu aeg vähenenud! Tänasel päeval ikkagi pidevalt suureneb nende inimeste hulk, kes tarbivad meediat mittetraditsioonilises meediakanalis – ükskõik kas me räägime siin ETV-st, ERR-ist või TV3-st või Kanal 2-st. Vaadatakse YouTube'ist, mingist Rumble'ist ja muudest sellistest kohtadest, vaadatakse erinevatest internetitelevisioonidest, mida on väga palju ja mille muudab äpimajandus järjest rohkem kättesaadavaks ja järjest mitmekülgsemaks, mitmekesisemaks. Loomulikult on probleem selles, et need on reeglina kõik välismaakeelsed, need ei ole eestikeelsed. Aga see suundumus on praegu nagunii väga selgelt sinna. Seda muret, et meil inglise keele pealetung on, me peame lahendama teises kohas.

Peeter Tali, palun!

Austatav istungi juhataja! Mina olen küll täitsa veendunud, et ERR on Eesti vaba ajakirjanduse lipulaev ja väga professionaalne. Aga ma olen siin natuke pettunud, otsisin uuesti üles isegi rahvusringhäälingu seaduse eelnõu. Ma olen natuke ettekandjas pettunud, sest te siin ise ütlesite, et neli aastat olite seal nõukogus. Peaksite ju moodsat ajakirjandust hästi tundma. Ma küsisin elutähtsa teenuse osutamise kohta. Tõesti, siin on rida, et Vikerraadio antakse Riigikantseleile ja hakkab ohuteavitust edastama, et selle jaoks on ju ka sireen ja veel mingi muu asi. Aga moodne ajakirjandus ei ole ju ainult üks raadio ja elutähtsat teenust tuleb käsitleda laiemalt. Kuidas teile tundub, ega seda mitte liiga vähe ei ole?

Ma saan aru, et sinu arvates või selle küllaltki demagoogilise jutu loogiline järeldus on, et äkki ta peab kriisiolukorras ka bensiini müüma hakkama, sest see on ETO ülesanne. Osa ETO-de ülesanne on tagada soojaga varustatus, teiste ETO-de ülesanne on tagada toiduga varustatus või kütusega varustatus. Need on kõik ETO-d. Ja veel on meil üks ETO ehk elutähtsa teenuse osutaja, kelle ülesanne on info levitamine. Raadiost, me kõik teame, infot levib. Siin tuleb veel seda ka silmas pidada, et kõige lollikindlam, kõige kauakestvam, kõige paremini levitatav ja kättesaadavam info ongi just nimelt raadioinfo. Ei ole internet. Meil siin läks elekter ära. Esimene asi, mis maha kukub, on internet. Telelained nõuavad rohkem energiat, aga raadio sa saad kätte. Saad istuda oma autos ja isegi kui elekter ära läheb, sa saad oma telefonist või autoraadiost info kätte. Omavalitsused ja valitsus saadavad sulle teateid, et mine nüüd sinna või tee seda või ära tee mitte midagi, oota, kuni me tuleme. See käib raadio kaudu. See on kõige viimane asi, mis ära kukub. Kõige esimesena kukub ära internet, siis läheb tele ja siis raadio, mis kestab kõige kauem. Selles mõttes on kõik läbi mõeldud.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Ma hakkasin kontrollima Raimond Kaljulaidi väidet, kus ta ütles, et Martin Helmet on [eetris] rohkem kui teda, ja leidsin, et sotsid valetavad nagu alati. Võtsin siit ühe saate ERR-ist, "Otse uudistemajast", lappasin 50 saadet läbi ja nägin, et kahel korral oli käinud saates Raimond Kaljulaid ja Martin Helme käis seal viimati juba rohkem kui kaks aastat tagasi. Aga ülejäänud vasakliberaale on korduvalt kutsutud.  

Aga nüüd küsimus, mis puudutab ERR-i. On [väide], et ERR ei täida talle pandud ülesandeid. Mulle tundub, kui ma vaatan viimase aja tegevust, et ta hakkab juba nagu riik riigis olema. Ja vähe sellest, et ta ei täida [oma ülesandeid], ta teeb midagi sellist, mis on täiesti lubamatu. Võtame näiteks üle-eelmise "OP-i" saate. Noor muusik kutsuti "OP-i" saatesse ja talle pandi restorani reklaampõll ette. Ühesõnaga, ERR tegi reklaami ka juba.

Ja nüüd küsimus!

Jaa, vaat siin enne oli küsimus, et kellele sümpatiseerib, kellele ei sümpatiseeri. Ma jäin oma jutuga pooleli seal, et mulle ei sümpatiseeri, aga küsimus ei ole sümpaatias. Küsimus on selles, kas nad täidavad seadust või ei täida seadust. Nad ei täida seadust. 

Ja nõukogu, mis on ju siit saalist sinna saadetud, siin saalis kinnitatud, ja kus ülekaalus on poliitikud ja on ka mõned nii-öelda eksperdid – eksperdid on kõik loomulikult kas Reformierakonna või sotside taustaga või neile maailmavaateliselt lähedal, eks ju –, süstemaatiliselt laseb sellel seaduserikkumisel juhtuda ja annab juhatusele poliitilist katet. Tegelikult on see ju juhatuse asi hoolitseda selle eest, et eelarvet [kasutatakse] korrektselt ja seadust täidetakse korrektselt. See on tegevjuhatus, eks ole. 

Jah, ma isegi võin nõustuda sellise kurikavala naeratuse saatel öeldud lausekesega, et nõukogu ei saa juhtimisse sekkuda. Jah, nõukogu asi ei ole tegeleda konkreetsete toimetuslike otsustega. Nõukogu asi ei ole isegi tegeleda konkreetsete, võib-olla mingisuguste personaalsete üksikotsustega. Aga nõukogu asi on öelda, et kuulge, juhatus, eelmine aasta te jäite vahele selle rikkumisega, sel aastal selle rikkumisega, nüüd on järgmine skandaal. Hakake uut töökohta otsima! Nõukogu asi on juhatus lahti lasta, kui juhatus ei taga seaduse täitmist. Sellega ei ole nõukogu hakkama saanud või ei ole mitte kunagi tahtnud seda teha. Selle asemel lasti lahti nõukogu esimees, kes julges juhatuselt aru pärida. Ehk siis küsimus ei ole sümpaatias, küsimus on seaduserikkumises ja selle seaduserikkumise rutiinsuses. Küsimus on selles, et seda rikutakse meie kõigi raha eest. Me ei pea sellega nõus olema. Nii on. 

Ja nüüd jõuan sinu küsimuseni. ERR-is istub meedianõunik – meediaeetika nõunik on täpne nimi –, meediaeetika nõunik on seal juured alla kasvatanud, ta on seal üle kümne aasta istunud. Kui tal kunagi oli mingisugune närvitõmblus mõne meediaalase ebaeetilise asja suhtes, siis see on ammu välja surnud. Meediaeetika nõunik Tarmu Tammerk käib kaks korda aastas nõukogus rääkimas, et meil on mõningaid probleeme kommunismi ehitamisel, aga üldiselt süsteem toimib hästi. Ja mitte kunagi mitte kedagi ei karistata mitte millegi eest. Mitte kunagi ei tuvastata, et tegelik eetikarikkumine oli olemas. Meediaeetika nõunik saab palka selle eest, et ta mätsib kinni eetikarikkumisi ERR-is. See on tema töö, see on tema ülesanne. 

Tegelikult peaks meediaeetika nõunik olema see, kes tõmbab sae käima sellise asja peale, sest see on ka seadusega keelatud. ERR ei tohi teha kommertsreklaami ka varjatult, see on product placement ehk reklaami panemine saate sisse. No see on sama nagu, eks ole, kui kokakoolat või Marlboro suitsupakki näitad kõigile, kui juttu ajad. Sa ei tohi teha seda. See on seaduserikkumine, see on ERR-i sisemiste reeglite, kõikide protseduuride, toimetuslike kokkulepete rikkumine. Aga noh, kas me kuuleme midagi meedianõunikust? Tarmu Tammerk mängib surnut.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Päris huvitav vestlus on olnud siin. Ma olen päris huviga kuulanud, mida kolleegid mõtlevad ja mis nende peades toimub. Päris huvitav on see, et inimesed, kes militaartaustaga on, räägivad sellest, et see on ETO ja midagi teha ei saa, samal ajal kui oma erakonnakaaslane tahab Omnivat erastada, mis on ETO. (Martin Helme naerab.) See on huvitav.

Ma olen teadnud ja kuulen kogu aeg, et meile räägitakse, et eriolukordade jaoks oleks raadiot vaja. Raadio[info] on selline asi, mis levib kõige paremini tänu patareidega raadiole. Ma küll ei mäleta, et televiisoreid oleks soovitatud inimestel osta. Et varuge kõik televiisoreid ja kui eriolukord on, siis saate vaadata. Päris huvitav! Kuidas tundub, kas see see ETO-de õiguslik käsitlemine natuke ebaadekvaatne ei ole mõne saadiku poolt? Sa enne rääkisid ka, et selle teooria järgi peaks riik hakkama uuesti oma bensiinijaamasid, oma poevõrgustikku ja muidki asju looma. Tundus kuidagi ebaadekvaatne mõni sõnavõtt.

No ma ütleksin, et see oli suhteliselt abitu katse demagoogiaks. Aga jah, see näitab ka seda, kui ebatõsiseltvõetav see on. Ma tahaks muidugi kõigile neile inimestele, kes siin pisut huumoriga tahavad seda võtta, öelda, et ma olen üldiselt niisugune healoomuline ja rõõmsameelne inimene, aga ega see ei tähenda, et [ma nüüd nalja teen]. Kõik nad on võtnud selle hoiaku, et las EKRE räägib siin mingist ERR-i sulgemisest, sõit läheb edasi. See rong ju ei peatu! Ei-ei, rahu! Rahu! Nii nagu me tühistame Istanbuli konventsiooni, nii nagu me pöörame tagasi abielu perverteerimise, nii me paneme igal juhul kinni ERR-i ka. Kõik saab tehtud, ärge muretsege, omal ajal! 

Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa, me oleme siin rääkinud rahastusest ja sellest, et ERR tegelikult ju muudeti reklaamivabaks. Öeldi, et me peame seda rohkem maksumaksja rahaga rahastama, et me seal reklaami ei näeks. Oleme rääkinud tasakaalustatusest ja kõigest sellest.  

Aga tuleme tagasi selle juurde, milline mõjutusvahend meil see ERR-ina ja kvaliteetmeediana [tuntud] rahvusringhääling on. Ma saan aru, et kui erakanal lihtsalt vaatajanumbrite saamiseks klopib vahtu üles, ei kontrolli mingit infot, paiskab mingeid skandaale eetrisse. Aga ma tuletan meelde, kuidas 2023. aasta valimiste [tulemusi] otseselt mõjutati sellega, et "Esimeses stuudios" tõsteti laua peale see fake Prigožini skandaal, kedrati seda terve selle saate ajal ja see mõjutas väga selgelt valimisi. 

Teie aeg! 

Kas sulle tuleb meelde, et meie rahvusringhääling on kellegi teise suhtes kunagi midagi sellist teinud?

Tõe huvides tuleb öelda, et vanal hallil ajal tehti enne valimisi alati Keskerakonnale mingi selline asi. Küll keegi viidi kaamerate ees, käed raudus, ära, küll oli mingi korruptsiooniasi, mis avastati viimasel nädalal enne valimisi. Meediamajade juhid on ju avalikult tunnistanud, et Lehtme varastamise skandaal oli teada enne valimisi. Oli teada! Oli ka ERR-is teada enne valimisi, aga ei tuldud abiks valimistulemuste õigesse suunda suunamisel, [mida saanuks teha], kui seda oleks räägitud enne valimisi. Küll aga tuleb meelde, et enne 2019. aasta valimisi puhuti meedias üles lugu sellest, kuidas EKRE jopedega mehed Stroomi rannas neegreid kividega loopisid. Täielik libauudis, aga meedia rääkis!  

Vaat siin me jõuame tagasi selle parandamatuse juurde, mis meil on ERR-is. ERR lasi eetrisse kõik Demokraatliku Partei laimulood, mida nad on teinud Trumpi kohta: sellest, kuidas ta on Vene agent, sellest, kuidas talle meeldib prostituutidega kuldset vihma võtta. Kõik olid libauudised! Sel hetkel, ja kui nad eetrisse pandi, oli teada, et on libauudis. Nii nagu oli libauudis see, et Trump on seotud Epsteiniga – selles mõttes seotud, et talle ka meeldis koos Epsteiniga vägistada alaealisi. 

Need kõik on libauudised! Aga mitu korda on siis pärast tulnud teade või avaldatud lugu, et me läksime siin kiirustades kaasa kontrollimatute faktidega, palun vabandust, me nüüd lükkame selle ümber? Mitte kunagi! Kas Prigožini teemal on öeldud, et oops, see oli libauudis? Ei, mitte kunagi! Kas selle eest on vabandatud, et seda [infot] hoiti kinni, täpselt nii nagu Lehtme asjas hoiti [infot] kinni, kõik meediamajad hoidsid kinni? Aasta otsa hoiti kinni Marko Mihkelsoni alaealistest piltide tegemist. Kas kunagi keegi vabandas selle eest? Mitte kunagi. Mitte kunagi! Neil on alati õigus ja poliitikut saab tappa nii nagu kärbest ajalehega, eks ole. No ei saa tegelikult! 

Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Sa ju mõni aeg tagasi tunnistasid ausalt, et ega sa ei vaata seda ERR-i. Ehk siis sa tegelikult ei tea, mida seal näidatakse, ja ega sa tegelikult eriti ei loe ka seda. Ma saan aru, et sa muud meediat ka ei loe, sul on ainult kindlad portaalid, mida erakond haldab ja mille puhul on kindel, et kõik on objektiivne ja tõele vastav. Kuidas sa saad siis tulla nii julgelt ja uljalt pulti sihukese ettepanekuga, et paneme kinni? Ometi sa ise ausalt tunnistad, et ega ma päris ei tea, millest ma räägin. See kõlab kuidagi väga lahmivalt. 

Ja ma meenutan korra, et sa olid rahandusminister, kui otsustati ERR-i uue hoone rahastamine. (Martin Helme: "Ei olnud!") Olid-olid! (Martin Helme: "Mkm!" Siis sa seda toetasid ja hiljem sa olid selle vastu. Ma ei saa ka sellest loogikast aru, et kõigepealt see on hea mõte, siis see on nagu halb mõte. Mis nagu toimub? 

Praegu on nagu samasugune olukord. Kui sa nüüd vaatama hakkad seda ERR-i, siis äkki hakkab jälle meeldima, tahad äkki raha juurde panna. Kuidagi sa nagu väga lahmivalt oled siia ette tulnud väga olulise eelnõuga, aga kuidagimoodi ei ole enda jaoks taustatööd ära teinud.

Aitäh! Tanel, sa paned mulle valelikult sõnu suhu. Ma ei ole ausalt tunnistanud, et ma ei vaata. Ma olen ausalt öelnud, et ma täna ei vaata, aga ma olen kursis sellega, mis seal toimub. Ega selle jaoks, et teada, kui halb ta on, ma ei pea vaatama. Ma ei pea saadet lõpuni vaatama, et teada, kui halb ta on. Ma ei pea vaatama! Ma ei vaata "Aktuaalset kaamerat" selleks, et teada, milliseid lugusid AK teeb. Ma tean seda küll! Ma olen võimeline jälgima meediat, ilma et ma seda endale sisse võtaks.

Ja see on ka vale, et ma toetasin ERR-i maja ehitamist. Vastupidi! Ma pean sind korrigeerima. Ma olin kogu aeg vastu ERR-i maja ehitamisele! Ma blokeerisin rahandusministrina selle rahaeralduse ja siis, kuna Isamaa nii kangesti tahtis ja Jüri Ratas ka nii kangesti tahtis, et ERR oma maja saaks, siis me leppisime kokku, et nad võivad teha laenu ja omaenda iga-aastasest eelarvest maksavad jupp jupi haaval selle laenu ära. Vaat see oli see rahastusotsus, mille me tegime. Korrektsuse huvides tuleb see ära tuua. 

Aga ma üleüldisemalt ütleksin, et kui sulle nagu selle pagana jäätisetuutu sisse pannakse pruuni asja, mis tegelikult ei ole jäätis, siis sa ei pea seda lõpuni sööma, et teada, et see ei ole söödav.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Nojah, sotsidele peab muidugi vastama, et EKRE-s arutatakse üldiselt eelnõusid läbi. Ma ei tea, kas teil on võib-olla kuidagi teistmoodi, Tanel, et kui te eelnõu tahate esitada, siis sa teed selle üksi ja teistega ei räägi. Aga meil töötab kogu fraktsioon eelnõudega. Nii palju teile teadmiseks. 

Aga päris huvitav on see, et ma pean praegu vist nõus olema Reformierakonnaga selle koha pealt, et kogu aeg, aastakümneid, on käinud see jutt, et riik on halb peremees. Ja nüüd, kui me sellest eelnõust räägime, ma pean tunnistama, et ma olen nõus. Kui ma 1990-ndatel vaatasin ERR-i ja seal olid teise põlvkonna ajakirjanikud, siis mulle isegi tundus, et ikkagi püüti hoida mingisugust neutraalset joont, enam-vähem. Ühel hetkel muidugi hakkas see küll väga kalduma Keskerakonna materdamiseks. Aga täna on küll olukord selline, kus see on kuidagi üheks sõpruskonnaks kujunev seltskond, kes ERR-is saateid teeb. Ja see on nii kallutatuks läinud, et peab tunnistama, et tõesti see, et riik ei ole hea peremees, hakkab vist jälle päris hästi paika pidama. Kuidas sulle tundub?

Jah. See oli vist Sutrop, kes küsis, et mida me veel erastada tahaksime. Ma ei tea, pärast seda, kui Reformierakond on riigist üle käinud, ma arvan, et seal väga palju enam erastada ei ole jäänud. Tänane valitsus tahab postiteenust erastada, eks ole. Neil ühe asja pärast on väga suur mure, aga teise asja puhul näeme, et riik on halb peremees. No see näitab lihtsalt seda, kui kahepalgeline, ebasiiras, valelik, demagoogiline retoorika valitseb. Kui on vaja, siis põhjendatakse kõik [ühtpidi] ära, ja kui ei ole vaja, siis nagu me siin eelmise eelnõu puhul nägime, põhjendatakse ära, miks mitte midagi teha ei ole vaja või teha ei saa.  

Ja tegu on ikkagi fundamentaalse küsimusega, eks ole. Mispärast peab riik tegelema meediaga? Päriselt ka, miks peab riik pidama meediakanalit? Kas meil on probleem, et meil turul ei ole teisi tegijaid, kes toovad meile uudiseid? On küll! Siin kõik ilguvad Objektiivi ja Uute Uudiste üle, et näed, isegi nišitooted on olemas. Aga päriselt on olemas ka suured erakanalid, mis katavad kõik ära, kogu vaatajaskonna katavad ära, kogu teemade ampluaa katavad ära. Aga näe, peab olema üks riigi rahastatud riiklik kanal, kus istub Raul Rebane politrukina nõukogus ja otsustab, kes võib olla nõukogu esimees ja kes ei või olla nõukogu esimees. Miks? Vastus on ju ilmne: sellepärast, et see on kõige olulisem ühiskondlik mõjutusvahend, mis neil käes on, et oma ideoloogilist agendat edendada. Selle jaoks peab see olemas olema. Siis ei ole riik halb peremees. Meil on ikkagi vaja kujundada narratiivi ja raamistada teemasid. 

Madis Kallas, palun! 

Aitäh, hea asejuhataja! Hea ettekandja! Ma küsin lihtsalt sellest viimasest vastusest ajendatuna. Ma tean, et EKRE on väga suur, ja ma usun, et südamega Eesti regionaalpoliitika eest seisja nii sõnades kui tegudes. Me näeme, et kui me laseme mingid asjad nii-öelda turumajanduslikult vabaks, siis nad kipuvad koonduma siia Tallinnasse, siis nad kipuvad olema siin Tallinnas. Aga ERR täidab ka väga olulist rolli, mis puudutab regionaalpoliitikat. Regionaalsed korrespondendid kajastatavad ka elu väljaspool Harjumaad. Kuidas te seda näete, kui selline seadus peaks läbi minema? Kuidas seda siis tagada? Sest tõesti ei käi mingil põhjusel erakanalid Valgas, Võrus, Saaremaal, Ida-Virus videolõike tegemas ja sealset elu kajastamas. Aga ma arvan, et see on äärmiselt oluline, kui me [oleme seisukohal], et elu ei pea olema ainult Harjumaal.

Jaa, ma olen täiesti nõus, et elu väljaspool Tallinna eksisteerib ja seda on vaja kajastada ja on oluline, et seal ka meedia toimiks. Ja ma siin ikkagi ütlen – ma ei taha nüüd Postimeest kiita –, et Postimehel on olemas regionaalsed lehed, TV3-l on olemas regionaalsed uudisekorrespondendid. See maht vist küll on väiksem kui ERR-il, aga siiski on olemas. Ka turg saab sellega hakkama. Ja siin on küsimus isegi selles, kas turg saaks sellega paremini hakkama, kui ei oleks kõlvatut konkurentsi riigi poolt kolm korda suurema rahastusega kanalilt. Meil ERR saab riigilt 50 miljonit, eks ole, TV3 saab 19 miljonit ja ka suudab pidada regionaalseid korrespondente. Kui nad oleksid turul võrdselt konkureerimas, siis võib-olla erakanalid oleksid võimelised või seesama ERR, mis muutub erakanaliks, oleks võimeline samamoodi neid pidama. Meil ei ole põhjust arvata, et nad ei oleks. Meil ei ole praegu olukorda, kus teistel üldse ei ole regionaalseid korrespondente või regionaalseid väljaandeid. On needsamad piirkondlikud ajalehed. Nii et ei ole niimoodi, et ERR on ainus, kes meile toob uudiseid Valgast. Tegelikult ei ole nii. 

Ja siia kõrvale ma paneksin mõtteainena sihukese [teema], et meil peaaegu kõik omavalitsused tegelevad ju veel oma mingite infokanalitega. Tõsi küll, murekohti on seal palju, need nii-öelda vallalehed tihtilugu, ütleme niimoodi, ei anna ERR-ile eeskuju oma tasakaalustatusega. (Naerab.) Aga need on olemas. 

Ma ei näe seda muret. Ma mõistan seda küll, et me ei tohi regionaalpoliitikas unustada, et info selle kohta, mis toimub mujal Eestis, peaks olema ka Tallinnas kättesaadav. Aga teisest küljest, kui ma vaatan tänaseid ministreid, kas see aitab neid? Ei aita. Nad ei tea elust Tallinnaski mitte midagi, rääkimata Saaremaast.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Läheme edasi juhtivkomisjonis toimunud aruteluga ja selleks palun kõnetooli kultuurikomisjoni liikme Madis Kallase.

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Annan lühikese ülevaate kultuurikomisjonis teisipäeval, 20. jaanuaril toimunud arutelust. Komisjoni koosolekul osalesid komisjoni esimees Liina Kersna, lisaks liikmed Vadim Belobrovtsev, Helle-Moonika Helme, Madis Kallas, Tõnis Lukas, Margit Sutrop ja Kadri Tali. Puudus Signe Kivi. 

Kõigepealt tutvustas Martin Helme komisjonile eelnõu, mille eesmärk on kaotada meediamaastikul maksumaksja rahaga ülal peetav meediakontsern ning luua rohkem eraõiguslikku avatud konkurentsi. Vabariigi Valitsuse seisukohta tutvustas Kadri Kilvet, kes vastas, et eelnõu on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega ja lisaks ka Eesti rahvusvaheliste kohustustega. Ka ei ole eelnõu kooskõlas Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga. Samuti rõhutas ta, et ERR täidab olulist rolli ka eesti keele ja meie kultuuripärandi hoidmisel. Ka on ERR-il oluline roll kriisi- ja ohutusteavituses. 

Martin Helme kommenteeris seda, et tema jaoks on valitsuse seisukohas toodud ainukene tõsiseltvõetav argument see, et valitsuse plaaniga ei ole eelnõu kooskõlas. Ta ei nõustunud ka väitega, et valitsus edendab ERR-i sõltumatust. 

Riina Kersna sõnas, et üldiselt on rahvusringhääling üks demokraatlike riikide vundamente, ja küsis, kas eelnõu algatajatel on tuua näiteid mõnest Euroopa riigist, kus rahvusringhääling on likvideeritud sellisel radikaalsel moel, nagu paneb ette algatatud eelnõu. Martin Helme sõnas, et pigem on radikaalne ERR, kuna ta paiskab eetrisse vasakäärmuslikku ideoloogilist materjali. Ja lisaks ta mainis, et kui Eesti võttis vastu seaduse Vene varade konfiskeerimiseks, siis oli peamine argument vajadus näidata teistele riikidele eeskuju. 

Madis Kallas küsis, kuidas näevad eelnõu algatajad ette kultuuri- ja spordivaldkondade kajastamist, kes tulevikus vastutaks nende nähtavuse ja kajastamise eest. Martin Helme vastas, et ERR ei saa ka praegu sellega hakkama, see tegevus ei ole piisav. Kultuurisaadete puhul aga võibki jääda arutama selle üle, kus on piir kultuuri ja meelelahutuse vahel. Helme sõnul on kultuuritus ERR-is väga suur. 

Madis Kallas küsis ka, kuidas on plaanis tagada Eesti regionaalpoliitika kajastatus ja huvide esindatus riigi tasandil. Mart Helme vastas samamoodi nagu ka täna siin saalis, et tema hinnangul on ERR viimastel aastatel kohalike korrespondentide arvu vähendanud ning neid on jäänud Eestis üsna väheks. Ta rõhutas, et eelnõu kohaselt kanalid erastatakse, mitte ei likvideerita ning tegevus jätkub. 

Margit Sutrop küsis, millised on need eeskujuks olevad riigid maailmast, kelle kogemusest on lähtutud eelnõu koostamisel. Lisaks soovis ta teada, kuidas tagatakse, et kui ERR läheb erakätesse, siis seda ei saaks enda kätte Eesti vastu vaenulikult meelestatud seltskonnad. Sutropi sõnul on Riigikantselei institutsioon, kes nõustab peaministrit ja valitsust, ning mille poolest võiks Riigikantselei paremini vastata riigi avalikele huvidele kui ERR. Selle kohta vastas eelnõu ettekandja Mart Helme, et näiteks Ameerika Ühendriikides esitas uus administratsioon Kongressile olulise eelnõu, mis võeti vastu iseseisvuspäeval ning mille eesmärk oli sisuliselt lõpetada riiklike meediakanalite rahastamine. Ja mis puutub Riigikantselei rolli, siis erastamisprotsessis on oluline, et see oleks läbipaistev ning toimuks avalikkuse järelevalve all. 

Margit Sutrop viitas ka kriitikale, et ERR ei täida piisavalt teatud ülesandeid, ning küsis, kes ja kuidas peaks tulevikus tagama näiteks ühiskondliku sidususe loomise. Sellele vastas Martin Helme, et oluline on, et maksumaksja ei peaks rahastama tegevusi, mis tema arvates ei ole ajakohased. Lisaks ta rõhutas, et paljudes inimestes tekitab ERR tugevaid negatiivseid tundeid. 

Liina Kersna märkis, et rahvusringhäälingu usaldusväärsus on avaliku arvamuse uuringu järgi väga kõrge, jääb presidendi usaldusväärsuse kanti. Sama kinnitas ka Tõnis Lukas. Tõnis Lukas täpsustas, et suurem osa nooremast põlvkonnast ei jälgi enam traditsioonilisi telekanaleid ega rahvusringhäälingu sisu. ERR-i vaatajaskond on pigem rahvuskonservatiivse hoiakuga ja ERR hoiab seda sisu päris hästi, kuigi kahjuks esineb ka piiriületusi ja konflikti piirimail mängimist. Lukas ei usu, et erastamise tsükkel aitaks hoida neid väärtusi, mida rahvusringhääling täna esindab. Suure tähtsusega projektid, näiteks ajaloo talletamine ja arhiivi salvestamine, on rahvuskultuuri seisukohalt väga olulised. Lisaks rõhutas Tõnis Lukas ohuteavitust just Vikerraadio kaudu. 

Nendele küsimustele või teemapüstitustele vastas Martin Helme, viidates ka tagandatud nõukogu esimehe juhtumile, et ERR-i juhtimiskriis lahendati nii-öelda edukalt. Edaspidi ei ole kriisi ega vaidlusi oodata, kuna sõpruskond jätkab segamatult oma tavapärases koosseisus. Ta oli ka kriitiline, et juhatus ega toimetus ei ole võtnud ette samme, mis annaks märku muutustest.

Rahvuskonservatiivsuse kohta märkis Helme, et ETV ekraanil domineerivad Ukraina sümbolid, mitte Eesti omad, ja erastamise mõju ühiskondlikele teemadele ei oma antud juhul nii suurt tähtsust. Ta rõhutas veel kord, et oluline on lõpetada maksumaksja raha eest ERR-i tegevuse toetamine. 

Ohuteavitust [kommenteerides] leidis Helme, et raadio on kõige töökindlam ja kättesaadavam teavituskanal võimalike kriiside korral, kuna elektri- ja internetikatkestuste puhul jääb see toimima ka patareitoitel või autoraadiona. Lõpetuseks mainis ta, et ERR-i töötajad suhtusid temasse positiivselt ning võimalikud struktuurimuudatused, näiteks liikumine Riigikantselei alla, võib kaasa tuua palgatõusu. 

Helle-Moonika Helme võrdles ERR-i rahastust kommertskanalitega, nagu Kanal 2, TV3 ja Postimees Grupp, ning rõhutas, et kommertskanalid loovad oma väiksema eelarvega ratsionaalsemat ja kvaliteetsemat programmi, samas kui ERR saab maksumaksja raha. Helle-Moonika Helme lisas, et riik võiks erakanalitelt vajalikud saated sisse osta, mis oleks tunduvalt odavam kui praegune mudel. Ta küsis, milline oleks rahaline vahe senise rahastuse ning riigi poolt saateid ostva süsteemi vahel. 

Martin Helme hinnangul on levinud seisukoht, et kõik kulud tuleb katta maksumaksja arvel, sõltumata teenuse kvaliteedist. See ei ole õige, rõhutas ta. Helme viitas ka Postimees Gruppi kuuluvate kanalite viimaste aastate finantsnäitajatele ja tõi välja, et veel mõni aasta tagasi ulatus kahe suure kommertskanali, TV3 ja Kanal 2 aastane käive veidi üle 10 miljoni euro. ETV eelarve on kordades suurem. Seda me oleme täna ka siin arutanud. 

Lisaks väljendati muret uue telemaja ehitusprojekti pärast. Helme hinnangul on tegemist ebaõnnestunud projektiga. Samas on võimalik ka see hoone turul realiseerida. 

Ja lõpetuseks: Liina Kersna sõnul on märgiline, et ringhäälingu 100. ja Eesti Televisiooni 70. aastapäeva tähistamise ajal hääletab kultuurikomisjon sellise eelnõu üle. Ta lisas, et näiteks Vikerraadio ning Raadio 4 on jätkuvalt kõige kuulatavamad kanalid. 

Komisjon tegi menetluslikud otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 28. jaanuaril – see oli konsensuslik otsus –, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Madis Kallas – samuti konsensuslik otsus – ja teha ettepanek eelnõu tagasi lükata. Selle poolt oli 6 komisjoni istungil osalenud liiget: Vadim Belobrovtsev, Madis Kallas, Liina Kersna, Tõnis Lukas, Margit Sutrop, Kadri Tali. Vastu oli üks, Helle-Moonika Helme. Erapooletuid ei olnud. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Rain Epler, palun!

Aitäh! Kolleeg Madis, aita mul natuke mõtestada. Siin oli palju juttu sellest, sa ise rääkisid ka pikalt, kui head programmi ERR teeb, kui kvaliteetset ja objektiivset ja kõike muud. Aga täitsa tõsiselt – see ei ole nüüd siin tagantjärele mõeldud –, ma mäletan, tõesti, USA valimiste eel, kahel viimasel nädalal enne valimisi näidati ETV-s kahte filmi, mille sisu saab kokku võtta ühte [seisukohta]: ülimalt hea Kamala Harris ja väga halb Donald Trump. Aita mul leida vastust küsimustele: a) kuidas see on objektiivne kajastus ja b) kas riigile kuuluval rahvusringhäälingul, mis peaks olema objektiivne, on ühe teise riigi, suurriigi, meie olulisima partneri valimisi sellisel moel vaja kajastada?

Aitäh! Võin öelda, et me komisjonis seda konkreetset küsimust ei arutanud ja ma tegelikult ei ole neid filme näinud. Selle kirjelduse põhjal on väga raske neid kommenteerida. Jah, ma jään vastuse võlgu.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Vaat komisjonis oli juttu, ministeeriumi ametnikud ütlesid, et põhiseaduse § 44 ja § 45 ei luba ERR-i kinni panna. Ma nüüd loen selle sulle ette ja küsin küsimuse. 

Paragrahv 44: "Igaühel on õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni. Kõik riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud on kohustatud seaduses sätestatud korras andma Eesti kodanikule tema nõudel informatsiooni oma tegevuse kohta … [Ma jätan siin mõned kohad vahele. – M. H.] Eesti kodanikul [Ma jätan siin mõned kohad vahele. – M. H.] on õigus seaduses sätestatud korras tutvuda tema kohta riigiasutustes [---] hoitavate andmetega." See on § 44, eks ole, see on siis infovabadus. 

§ 45: "Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil." Seda saab siis kõlbluse kaitseks ja muul [eesmärgil] piirata, tsensuuri ei ole. 

Aita mind! Kas sina ka arvad, et päriselt need kaks paragrahvi kohustavad meil jätkama ERR-i ülevalpidamist?

See on jälle küsimus, mida me otseselt ju sellisel kujul ei arutanud. Küsija oli ka ise kohal. Ma oleksin pidanud seda küsimust ette teadma. Ma ei oska praegu tõesti peast öelda, milline seal täpne tõlgendus on. Jah, keeruline öelda, kuna komisjonis seda sellisel kujul ei käsitletud.

Varro Vooglaid, palun!

Aga kas te käsitlesite komisjonis seda, et tegelikult midagi tundub olevat ikkagi päriselt kiiva läinud Eesti ühiskonnas ja üldse riigielu korraldamisel, kui meil on selline olukord, kus Riigikohtu, presidendi, Riigikontrolli ja õiguskantsleri eelarve kokku moodustab ainult 59% ERR-i aastasest tegevustoetusest, millele lisanduvad veel majaehitus ja muud asjad? Kujutate ette!? Ma kordan üle. Riigikohus, president, Riigikontroll ja õiguskantsler – neli põhiseaduslikku institutsiooni, mis peavad tagama Eesti Vabariigi toimimise õigusriigina – Riigikohus muu hulgas – ja et riigi vara kasutatakse otstarbekalt. Kõik need neli põhiseaduslikku institutsiooni – paneme nende eelarved kokku, saame 24,44 miljonit. ERR-i aastane tegevustoetus riigieelarvest on 41,5 miljonit. Kas natukene tekkis sellel teemal mingisugust mõttevahetust, et ehk see ettepanek ERR üldse erastada on tingitud ka sellest, et see maksumaksjate raha kogus, mis läheb lihtsalt sellesse projekti, mis ei ole ju põhiseaduslik institutsioon, on lihtsalt ebaproportsionaalselt suur?

Aitäh! Ma proovin meenutada seda päris pikka arutelu, mida ma ka mainisin. Arutelu all oli kindlasti see, mis oli seotud [suhtega] erakanalite eelarved versus ERR-i eelarve. Seda me arutasime. Seal ma tõin ka välja, et päris suured vahed on. Aga ma ei mäleta, et me oleks arutanud – ja ma protokollist praegu ka ei leia – teie nimetatud institutsioonide eelarvete võrdlust. Minu arust me seda ei arutanud.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Raimond Kaljulaid, palun! (Saalis räägitakse, helistab kella.) Kuulame ettekandjat! 

Suur tänu! (Muigab.) See olen mina, see ettekandja. Kuulame siis mind! Ma kõigepealt alustan sellest, et Martin Helmet on alati lõbus kuulata. Lihtsalt üks nüanss: härra Helme ütles oma ettekandes, et Riigikogu on rahvusringhäälingu omanik sisuliselt. See on päris huvitav. Kui me hakkame sellisel viisil käsitlema, siis Riigikogule kuulub veel palju huvitavaid asutusi. Näiteks kultuurikomisjonile kuulub siis Rahvusooper Estonia ja Eesti Pank kuulub ka Riigikogule.

Tegelikult ikkagi on nii, et võib-olla kõige parem analoog oleks näiteks see, et Riigikogu valib presidendi ja Riigikogu võtab vastu eelarve, mis määrab, kui suur on presidendi kantselei eelarve, aga see ei tähenda, et me saame presidendile ette kirjutada, milliseid otsuseid ta teha saab. Ta on ikkagi oma ametiajal sõltumatu ja vahel saadab siin vastu võetud seadusi meile tagasi ja jääb meiega eriarvamusele. Nii et rahvusringhääling saab olla küll sõltumatu isegi sellisel juhul, kui juhtorgani, nõukogu moodustab Riigikogu. Või no mis juhtorgani – pole ju kunagi rahvusringhäälingu nõukogu ükski koosseis seda tegelikult juhtinud ega juhi ka, ma arvan, tulevikus. 

Aga mis puudutab seda seaduseelnõu sisu, siis me sotsiaaldemokraatidega ei toeta rahvusringhäälingu erastamist või kaotamist või kinnipanemist. Me näeme, et rahvusringhääling täidab Eesti ühiskonnas vähemalt kahte üliolulist ülesannet, mida ükski eraettevõte või erakapitalil põhinev ühing täita ei saa. Esimene neist on tõesti Eesti elu tasakaalustatud ja mitmekülgne kajastamine Eesti inimestele. Madis Kallas tõstatas, ma arvan, väga olulise küsimusena regionaalsuse aspekti. On selge, et rahvusringhääling kajastab kõige paremini, mis toimub Eestis saartest kuni Peipsi kaldani ja põhjarannikust kuni lõunapiirini. Teiseks on Eesti Rahvusringhääling olnud läbi aegade väga oluline Eesti kultuuri – ja kultuuri osa on ju ka sport – vahendaja ja jäädvustaja. Rahvusringhäälingu arhiiv on Eesti kultuuripärandi seisukohast tegelikult hindamatu, seal on jäädvustatud väga suur osa nii Eesti tõsisemast kultuurist kui ka levimuusikast. Loomulikult ei oleks me kunagi nõus, et see erastatakse ja müüakse kellelegi lihtsalt maha. Nii nagu Eesti kultuur ei ole müügiks, ei ole ka tegelikult rahvusringhääling müügiks. 

Selle rumaluse asemel, mida me täna siin selle eelnõu ja ettekande näol arutame, peaksime Riigikogus rahvusringhäälingust [muul põhjusel] rääkima. Me peaksime väga tõsiselt rääkima rahvusringhäälingu rahastamisest, sellest, kas see on piisav – kas see on piisav just nimelt sellest aspektist, et see tagab rahvusringhäälingu sõltumatuse. Nagu härra Vooglaid väga hästi teab, me oleme ka nõukogus seda korduvalt käsitlenud, praegu on rahvusringhäälingu rahastus osa inimeste meelest – härra Vooglaid on teisel arvamusel ja ma austan teda selle eest, sest tal on õigus sellele teisele arvamusele – langenud sellise piirini, et rahvusringhäälingu sõltumatus on ohus. [Ma pean silmas seda], kui suur [protsent] see on Eesti SKT-st. 

Ja teiseks võiks see mehhanism, kuidas otsustatakse, kui suur on rahvusringhäälingu eelarve – selles osas tõepoolest tuleb nõustuda –, olla parem. See võiks olla automaatsem ja võiks vähem alluda poliitilisele kontrollile. Ja selle rahastuse juures me peame arvestama ühe olulise teguriga: rahvusringhääling tõepoolest peab oma tegevust jätkama ka kriisi ajal ja sõjaseisukorras. 

Austatud härra juhataja, kas mul on võimalik saada kolm minutit aega juurde? 

On võimalik. Kolm minutit. 

Ma ei oleks küsinud, aga ma nägin, kuidas kolleegid EKRE fraktsioonist nii huviga kuulasid. Ma mõtlesin, et mul on siin veel asju, mis on oluline ära märkida. 

Rahvusringhääling peab olema valmis edastama uudiseid, edastama eluliselt olulist informatsiooni inimestele ka väga kriitilises olukorras. Nagu härra Vooglaid väga hästi teab, kogu nõukogu on sellega kursis: rahvusringhääling on juba teinud selleks vastavaid ettevalmistusi ja jätkab nende ettevalmistuste tegemist. Selleks on valitsus eraldanud rahvusringhäälingule lisavahendeid. Härra Reinsalu, väga meeldiv, et te olete meiega liitunud! 

Kindlasti meil tuleb rääkida – ja me seda ka teeme – sellest, kus on need piirid, nagu Martin Helme väga targasti osundas, erameedia ja rahvusringhäälingu tegevuse vahel. Tõepoolest, me ei soovi seda, et rahvusringhäälingu tegevusega kuidagi erameedia huve liigsel määral kahjustatakse. 

Aga selle asemel, et rääkida nendest tõsistest ja tõepoolest olulistest küsimustest, arutame me seaduseelnõu, mis väga tõsiseltvõetav ei ole. Kuulates seda arutelu, ma hakkasin mõtlema, et huvitav, milles asi on. Austatud kolleegid EKRE-st, mis on ikkagi selle asja tuum? Miks teile see ERR ei meeldi? Miks ka nõukogus teie esindaja tegeleb pigem võitlusega ERR-i vastu, mitte selle organisatsiooni strateegilise arengu küsimustega? 

Ma arvan, et probleem on see, et ikkagi otsitakse mingit alternatiivi kogu praegusele põhiseaduslikule ühiskonnakorraldusele, riigikorraldusele, mis meil Eestis on. See tugineb tõesti õigusriigi põhimõtetele, väärtustele, nagu sõnavabadus, ajakirjandus- ja meediavabadus. Tahetakse, ihaletakse midagi muud. Mis see muu on, ei tea. Aga mind teeb ettevaatlikuks, et selle saavutamiseks peetakse esmavajalikuks rahvusringhäälingul ja eriti selle ajakirjanikel suu kinni toppida. 

Viimane asi, millele ma tahtsin tähelepanu juhtida, läheb nüüd natuke teemast välja. Härra Helme sõnavõtu lõpus kõlas lubadus, et vaadake, me teeme need asjad nagunii ära. Ja [kavas ei ole] mitte ainult selle rahvusringhäälingu [seaduse kehtetuks tunnistamine], vaid ma saan aru, ka perekonnaseaduse muudatuste tagasipööramine. Üks kord me võidame nagunii! Ma mõtlesin, et keda see mulle meenutas. Ja teate, mulle meenutas see muidugi Nikita Hruštšovi 1961. aastal NLKP 22. kongressil peetud kõnet, kus ta lubas, et veel selle inimpõlve jooksul me jõuame kommunismi. 

Meile ka EKRE lubab, et nad kindlasti teevad selle ära ja kuhugi me juba lähiajal jõuame, aga lihtsalt me veel ei tea, kuhu. Võib-olla härra Reinsalu tuleb ja valgustab meid selles, kuhu me EKRE juhtimisel siis tulevikus välja jõuame. Aitäh!

Aitäh! Kohapealseid sõnavõtte ma, kui annaks, annaksin ainult fraktsiooni nimel. Aga praegu ma kuulaksin puldist Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel kõnelemas Liina Kersnat. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Rahvusringhäälingu lammutamise ja erastamise eelnõu menetlemine siin Riigikogu suures saalis aastal 2026 on kurb, piinlik ja minu arvates ka ohtlik ajalooline sündmus. Tõsi, rahvusringhäälingu erastamisest on poliitilisel tasandil räägitud ka varem, viimati veerand sajandit tagasi, kui toonane arutelu tõukus erakanalite võitlusest reklaamiraha nimel. Kõik katsed rahvusringhäälingut likvideerida on seni päädinud tõdemusega, et sõltumatu avalik-õigusliku ringhäälingu roll demokraatliku riigi toimimisel on möödapääsmatult vajalik ja fundamentaalne. 

Avalik-õigusliku ringhäälingu põhimõtteline väärtus ja idee seisneb selles, et tema sisu ei ole ostetav ega müüdav. Ta ei paindu ühegi võimu ega väe all, vaid teenib rahvast ja kultuuri. Maailmas, kus info ja selle käsitlemine on muutunud järjest ohtlikumaks relvaks, tuleb meil erilise hoole ja vastutustundega tagada rahvusringhäälingu sõltumatus ja sujuv toimimine. Uuringud kinnitavad, et rahvusringhäälingu kanalid on ühtaegu nii populaarsed kui ka usaldusväärsed, ja see on hoidmist vääriv väärtus. 

Meile võib mõnikord meeldida või mitte meeldida rahvusringhäälingu ajakirjanduslik sisu, aga see ei muuda tema rolli ja eesmärki: jagada inimestele kontrollitud tõest informatsiooni, teadmisi ja arusaamist sellest, mis on oluline. Ja ta peab inimesi koos hoidma. 

Nii nagu on öelnud pikaaegne Eesti Televisiooni juht, rahvusringhäälingu nõukogu esimees ja meediateadlane, lahkunud Hagi Šein: laulupidu toob meid lauluväljakule kokku paariks päevaks iga mõne aasta tagant, kuid rahvusringhääling täidab seda rahvast ühendavat rolli kõik ülejäänud päevad vahepealsel ajal. 

Head kolleegid! Me teame, et demokraatlikku ühiskonda iseloomustab paratamatult erinevate seisukohtade vaba paljusus. See tähendabki lõpmatuid vaidlusi, mis võivad olla keerulised, rasked, isegi ebameeldivad, aga kokkuvõttes viivad need vaidlused meie ühiskonda edasi. Ja päris kindlasti ei sobi demokraatlikku ühiskonda Lewis Carrolli maailmakuulsast "Alice Imedemaal" tuntud hüsteerilise Ärtuemanda hoiak: kui miski ei meeldi, siis pea maha! 

Rahvusringhääling on Eesti kultuuri hoidmisel, säilitamisel ja arendamisel teinud saja aasta jooksul tänuväärset tööd. Suur tänu kõigile selle eest! Kui selle eelnõu menetlemisest midagi head leida, siis see on tõdemus, et vähemalt kultuurikomisjonis jäi EKRE selle eelnõu toetamisega üksinda. Ma väga loodan, et ka suur saal kinnitab seda. Aitäh!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! Teil on kõne, pärast saame protseduurilise võtta. (Urmas Reinsalu ütleb midagi.) Sa, Urmas, oled nii lahke, et lased protseduurilise enne? Helle-Moonika Helme, palun, protseduuriline küsimus istungi juhatajale!

Ma kõigepealt tänan head kolleegi Urmas Reinsalu, kes andis mulle selle ühe minuti protseduuriliseks ja läheb selle võrra hiljem kõnelema. Aga mul on tõepoolest protseduuriline küsimus istungi juhatajale. Võib-olla ta ei oleks saanud isegi sekkuda, aga ma lihtsalt küsin sellist protseduurilist arvamust. Kui puldis on inimene, kellel on ilmselge huvide konflikt seoses teema käsitlusega, kui tema abikaasa on olnud seal tööl või töötab praegu – ühesõnaga, nad saavad ju sissetulekut sellest –, siis ta tuleb ja nii kirglikult kaitseb seda, et ERR peab alles jääma ja rohkem raha saama ja rahastust saama. Ja nüüd ta hääletab kindlasti vastu. Kas siin huvide konflikti ei ole?

Vaat siin ma juhatajana küll ei oska öelda, kas on huvide konflikt ettekandjal või saalis olijatel. Seda peab igaüks iseenda sisemise tulemuse kaudu leidma. 

Aga Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun. (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks. 

Inimestele on oluline selgus, selgus ka selles osas, et praegu meil on sisuliselt tosin kuud valimisteni, et aru saada 2027. aasta perspektiivis, millised on erakondade käsitlused, mida peaks valimiste järel muutma. Aga mis on sama oluline: mida peaks hoidma?

Isamaa on teinud niisuguse õigusliku ettemääramise vahendi – ma arvan, et see on tavatu, aga ma arvan, et segadus ühiskonnas, mis on ka võimul olevate parteide poolt esile kutsutud, tingibki sellise tasakaalustava rahustusvahendi. See on Isamaa valgusfoor aastaks 2027, kus me näitame punast tuld kehvale valitsuse poliitikale, mis ei oma eluõigust Isamaa vaates 2027. aasta valimiste järel ja mis kuulub revideerimisele. Me näitame kollast tuld mingitele initsiatiividele, mis vajavad korrigeerimist, aga mitte põhimõttelist vaidlustamist või vastustamist, ja loomulikult näitame rohelist tuld mingitele initsiatiividele, ennekõike julgeoleku vallas, mis peavad jääma. Ühiskonna jaoks on oluline teada, et need jäävad järjekestvalt püsima, et nende põhikursis ei ole midagi halba ja vaidlustatavat. 

Nüüd sellest, mis puudutab initsiatiivi ERR efektiivselt sulgeda. Isamaa sõnum on üks ja selge. Avalik-õiguslik rahvusringhääling on kõigis Euroopa riikides ja enesestmõistetavalt meie nägemuse järgi see peab kestma ka valimiste järel, 2027. aasta valimiste järel. Me ei tohi ajakirjandusele ja meediale siin anda valet signaali või küsimärki. 

Siin viidati kadunud Hagi Šeinile. Ma lugesin ka tema niisugust, võib öelda, viimast suure elutöö elementi, mis oli raamat avalik-õiguslikust meediast, mille ta vist oma kulu ja kirjadega välja andis. Tõepoolest, me peame nägema Eesti Televisiooni, Eesti Raadiot ja kogu ringhäälingut kui ühte kultuuriinstitutsiooni, mis ühiskonnas on. Ühiskonnas ei ole tegelikult [tähtsad] mitte ainult võimuinstitutsioonid, need on rahva ja ühiskonna määratlemisel isegi teisese tähendusega küsimus. Need on institutsioonid. Institutsioonide pinnalt taasloob ennast kultuur. Kahtlemata on ühiskonnas poleemikat nende institutsioonide tähenduse üle, aga institutsioone kui niisuguseid – kaasaegses maailmas loomulikult ka meediaruum kujuneb selliste kultuuriinstitutsioonide mõjul välja – ei ole võimalik kahtluse alla seada, ei ole mõistlik kahtluse alla seada. Nii et esimene [järeldus] on tegelikult see, et avalik-õiguslik meedia peab Eestis enesestmõistetavalt oma sõltumatus ruumis tegutsema ja jääma tegutsema.

Teiseks on oluline ka valimiste-eelses saginas, ükskõik, millised on selle erinevad motiivid, [piiri pidada]. Üks on praegune initsiatiiv, kantud konkreetsest protestist ja meelepahast, mis on ühiskonnas viimasel ajal esile kerkinud. Aga ma pean tunnistama, et on ka teisi initsiatiive või ettevalmistatud plaane valimiste-eelselt, ma saan aru, muuta ringhäälingu nõukogu koosseisu, seda kuidagi institutsionaalselt ümber korraldada. Ma oleksin ettevaatlik nende muudatuste asetamisel valimiste-eelsesse saginasse. Ma kutsun üles just nimelt teatud asjades pidama kinni töörahust, sisulisest töörahust, mitte tegelema valimiste-eelses saginas niisuguste valede signaalide andmisega. 

Ja muidugi, Isamaa vaates ei olnud EKRE initsiatiiv küps. Ei olnud küps! (Saalist kostab protesti.) See ei olnud sisulise kvaliteediga [eelnõu]. Samas ma pean kindlasti tunnistama – ma olen suurepäraselt informeeritud – Reformierakonna poliitikute millegipärast nõutuks tegevaid signaale – mitte küll avalikke, vaid kuluaarides – rahulolematusest ERR-i tegevusega. Ennekõike [peetakse silmas] kriitilist publitsistikat ühiskondlike protsesside puhul, mis on selles kaoseühiskonnas aset leidnud, [seda,] kuidas sõltumatud ajakirjanikud on toiminud. 

Ja ma olen vägagi delikaatne. Need vestlused ja arutelud, mis on olnud ringhäälingu nõukogus, kus on nõutud nagu parteikomitees vaibale tulekut ja lahtilaskmist, ei ole sugugi mitte ühesuunalised vektorid olnud, proua Riisalo. (Naerab.) Proua Riisalo istub siin praegu võimuerakonna, Reformierakonna esindajana vägagi entusiastlikult (Saalis reageeritakse elavalt.) ja peab võtma kõik võimupartei patud enda õlgadele. Elu on niisugune, näete, tuleb niisugune hetk, moment. 

Nii et ma arvan, et anname avalik-õiguslikule meediale töörahu. Ühiskond ootab õigusega, et avalik-õiguslik meedia keskendub oma põhimissioonile, mis on seaduses määratletud, ja teeb seda professionaalselt. Me katsume selles kaoses, mida poliitilises ruumis on nii palju – [üldine] objektiivne stress on ka rahvusvahelisest keskkonnast tingitud –, seada lootust ehitades ühiskonnale eesmärgiks, et me ise täiendavalt oma vähem või rohkem rabedate sammudega seda segadust ei kasvata. Sealt peabki nüüd algama ka uue positiivse tõuke leidmine. Kutsun üles kõiki sellesse vastutustundlikult panustama. Isamaa sellisel kujul seda initsiatiivi põhimõtteliselt mõistlikuks ei pea ega toeta teda. Aitäh!

Aitäh! Vahepeal on Varro Vooglaiul protseduuriline küsimus istungi juhatajale.

Jaa, suur tänu! Mul on tõepoolest rangelt protseduuriline küsimus. See seondub sellega, et mõnda aega tagasi esines kolleeg Raimond Kaljulaid siin minu suunal väga räige ja ma ütleksin, ka alatu süüdistusega, nagu ma ERR-i nõukogu liikmena tegutseksin kuidagi ERR-i strateegiliste huvide vastu, olgugi et niipalju kui ma tean, olen ma lihtsalt seisnud selle eest, et ERR tegutseks kooskõlas seadusega. Ma olen ühtlasi olnud seisukohal, et ERR ei vaja aastas tegevustoetust rohem kui 42,5 miljonit, mis on niigi selge ülerahastatus. Kas ma saan õigesti aru, et praeguses olukorras, läbirääkimiste käigus, mul vasturepliigiks võimalust ei ole, sellepärast et see võimalus on praegu tagatud üksnes fraktsioonidele? Või ma tegelikult saaksin siiski vasturepliigi korras oma head nime kaitsta?

Ma arvan, et praeguses olukorras te saite oma sõnumi välja öelda. Ja tegelikult protseduuriliselt ongi nii, et kuna on fraktsioonide läbirääkimised, siis fraktsiooni nimel saab ka vastusõnavõtu teha. Me ei saa siin kõikide nimesid nimetada, et saaks hakata vastusõnavõtte tegema. Praegu me oleme lähtunud sellest, et kui on fraktsioonide sõnavõtud, siis [konkreetseid] poliitilisi vaateid ja seisukohti [silmas pidades] saab vastusõnavõtu fraktsiooni nimel teha fraktsiooni liige. 

Aga nüüd, Varro Vooglaid uuesti, protseduuriline.

Hästi kiiresti ütlen, et aga võib-olla peaks kaaluma ka mingit kodukorra muudatust. Kui ikkagi nimeliselt kellegi kohta esitatakse väga tõsiseid süüdistusi, siis võiks ju sellel isikul olla võimalus oma head nime kaitsta. (Saalis kommenteeritakse.) See praegu minu meelest ei ole õige lihtsalt. Kui tullakse niisuguse asjaga välja, siis peaks ... (Saal kommenteerib häälekalt edasi.)  

Võtan selle teadmise kaasa ja viin juhatusse. Signe Riisalo, protseduuriline. Teie nime tõesti nimetati, aga jah ...

Ei, protseduuriliseks ei ole vaja minu nime nimetada. Protseduuri kohta ma saan niisama ka küsida, aga ma oleks võinud rahulikult kõne võtta, sest minu nime nimetati. Probleem on selles, et meie senine praktika siin saalis on ikka olnud see, et kui läbirääkimiste käigus nimetatakse saadiku nime konkreetselt ja ma ei räägi ümber nurga, siis on antud vastusõnavõtuks talle õigus. Minu meelest oleks sellest kõrvalekaldumine uue normi loomine, mis ei ole vastuvõetav.

Aitäh teavitamast ja paneme kirja! Läheme protseduurilistega edasi. Martin Helme, palun!

Mina tahan protseduuri kohta ütelda niimoodi, et Signel on praegu hilja hädaldada. See on tõesti olnud varasemates koosseisudes niimoodi, et ei ole peetud arvet selle üle, kas nimetatakse spetsiifiliselt nimeliselt või arusaadavalt, kellest jutt käib, kas see on fraktsioon või konkreetne saadik. Alati anti ikkagi sõna, sõltumata sellest, kas läbirääkimised olid ette nähtud ainult fraktsioonidele või teisel lugemisel kõigile. See kehtis siin nii kaua, kuni Hussar ja Kivimägi tulid Riigikogu korda tegema. Siis sõideti opositsioonist rulliga üle ja öeldi, et nüüd ei saa enam läbirääkimiste käigus vastusõnavõtte teha muidu kui ainult eriti rangetel tingimustel. Ise tegite, nüüd elage nii!

Paragrahv 70 vastusõnavõtu kohta ütleb, et vastusõnavõtt on kaks minutit ja üheks vastusõnavõtuks saab Riigikogu liikmele anda võimaluse juhul, kui tema nime või seisukohta puudutatakse selles puldis. Urmas Reinsalu, protseduuriline küsimus.

Oi-oi-oi-oi, Arvo! Kuidas me nüüd oleme siia sattunud?! Meil tõesti praegu ei ole Hussarit ja Kivimäge kohal, me tohime rääkida veidikene ka sellest, kas selles parlamendikoosseisus on vabanemisjärgse parlamendi tavad prügikasti visatud ja kõike tehtud nii-öelda tagurpidi. Loomulikult on varasemalt olnud 30 aasta jooksul selline põhimõte, et kui parlamendi liikme nime mainiti, nagu proua Riisalo õieti ütles, siis parlamendi liige saab reageerida. Aga praegu on meil tekkinud nagu mingi kollektiivne grupiviisiline käsitlus, mille korral grupi esindaja saab mingisuguse kollektiivse [vastuse anda]. See, ma arvan, ei ole mõistlik. Neist asjadest on palju räägitud.  

Ma arvan, et me peaksime siin küll mõtlema ja seda võimalust ära kasutama. [Me peaksime püüdma] valimiste-eelses dünaamikas mitte muutuda nendesarnaseks. See peaks olema oluline järeldus, et me saame taastada normaalse parlamendikultuuri ja käsitlema seda, mis vahepeal on olnud, kui kehva, kuid siiski ajaliselt piiratud etappi. 

Aitäh! Nüüd läks vastusõnavõtuks. 

Nii et minu ettepanek oleks praegu, mul on ka ettepanek, kuna ei ole kohal siin neid ülemusi ja sa, Arvo, juhatad koosolekut: teeme erandi! Võib-olla keskööl saab jälle tõllast kõrvits …

Aitäh!  

… aga teeme nüüd erandi ja anna kõigile parlamendi liikmetele, kelle nime mainiti, sõna. 

Aitäh! Rain Epleril on ka protseduuriline küsimus.

Mina teen hästi lühidalt, lihtsalt annan hea soovituse sulle, Arvo, kaasa. Nagu sa ütlesid, et sa võtad selle mõtte kaasa. Kindlasti võta kaasa, kui te juhatuses nüüd arutate, et läheks võib-olla heade tavade ja seaduse juurde tagasi. Reformierakonna seisukoht oli väga selgelt siin väljendatud nende pikaaegse, kogenud ja tugeva poliitiku Signe Riisalo poolt. Tema kindlasti pooldab sellist lähenemist, nagu on toodud seaduses ja nagu varasemates koosseisudes on seda käsitletud. Sa võiksidki võtta selle kaasa, no kui Kivimägi seal midagi puterdama hakkab, siis öelda, et ikkagi Reformierakonna seisukoht öeldi – minu arust, kui stenogrammi vaadata, siis see oli korrektses eesti keeles – väga ühemõtteliselt sõnastatuna välja. Võta see kaasa sinna juhatusse.

Aitäh! Võtan kindlasti kaasa. Protseduuriline küsimus, Helmen Kütt.

Ma tahan öelda, et sotsiaaldemokraadid ka väga toetavad seda. Ja teiseks on palve, et palun arutage see juhatuses ära. Siin on mitu saadikurühma juhti kohal, fraktsiooniesimehi ja ka muud inimesed, kes sõna on võtnud, seda toetavad. Nii et leidke see võimalus ja leidke see lahendus. 

Aitäh! Nüüd kuulame suurest puldist Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel [kõneleva] Anti Poolametsa ära.

Lugupeetud aseesimees! Lugupeetud saadikud! Lugupeetud ERR-i vaatajad, keda me siin kahjuks kaamerate vahendusel ei saa selle teemaga kurssi viia, sest ERR tema teema arutamiselt täna kahjuks puudub. Kas pole sümptomaatiline!? Kui ERR-i kritiseeritakse seaduse mittetäitmise pärast, mis on selle eelnõu peamine põhjus, siis ta puudub siit. Siis ta ignoreerib ja algab see, mis ikka: korporatiivne ringkaitse. Kui sa puudutad kedagi ükskõik millises ERR-i otsas, siis võib-olla sellest räägitakse, aga ainult siseringis. Ainult siseringis, ärme avalikustame oma probleeme!

Eks ma olen ka pidanud ERR-i nõukogus seda kõike nägema. ERR-i nõukogu käsitletakse kui korporatiivse ringkäenduse instrumenti. Kogu aeg surutakse: "Aga kas te olete Eesti asja vastu, kui te tahate ühe miljoni vähem anda? Kuidas te julgete?!" Varro Vooglaid on tabavalt neid juhtumeid välja toonud, et kui sa oled riigi raha kokkuhoidmise poolt, siis mõned ERR-i nõukogu liikmed ja juhatuse liikmed põrnitsevad sind vihaselt: "Kas sa oled Eesti asja vastu!?" 

Nii see ei tohiks olla. Tõsi, Riigikogu maine või usaldus avalikkuses on madal, aga üks põhjus on see, et me päriselt debateerime siin, me paljastame üksteise eksimusi. Aga ERR ja teised sellised korporatiivsesse ringkäendusesse kalduvad organisatsioonid võivad suurt usaldust nautida, sest probleemid jäävad siseringi. 

Raimond Kaljulaid rääkis sellise pateetikaga, nagu erameedias demokraatiat ei olekski, sõnavabadust ei olekski, see saab olla ainult avalik-õiguslikus. (Saalis protestitakse.) Ei no mulje jäi! Ma lähtun loogikast, et see, mida siin tehakse, on kuidagi demokraatia suhtes ohtlik. Järelikult on meie erakanalid ikka väga ohtlikud. Väga ohtlikud! Ainukene, mis päästab, on ERR. Paneme sinna aga igal aastal 40 miljonit ja veel uhkelt suured summad uue maja ehitamisse! 

Koalitsioon kasutas siin lausa panegüürikat, õhkas. On selge, et nemad on ERR-i tegevusega rahul. See kultuurisõda, mida seal Eesti ühiskonna vastu peetakse – nad on sellega rahul, sest nad on ise aidanud kogu Eestit mülkasse suunata ja suunata kindla käega ka ERR-i sinna. 

Me mäletame, mitu Reformierakonnaga seotud juhti on sinna suunatud. Seda me teame! Meil on ajalugu meeles, panegüürikaga meid ümber ei veena. Aga kui me tuletame meelde sõnavabaduse juttu, siis kes läksid murdma ERR-i nõukogu esimeest? Tuletan meelde, kuidas ERR-i endine nõukogu esimees Rein Veidemann ütles, et meie väärtusruumi ei sobi isadepäeval televisioonis näidata kahe isaga perekonda. Tema arvates oli see sobimatu. Enamik eestlastest elab teistsugust elu ning hoolt laste eest saab väljendada ka teisiti.  

Täna me rääkisime inimkaubanduse keelamisest, laste ostmise keelamisest. Koalitsioon muidugi irvitades hääletas selle maha, leides võltspõhjendusi, miks seda teha ei saa. Loomulikult tuli käsk Veidemann maha võtta, sest ta oli inimkaubanduse vastu. 

Teate, see meenutab sellist epsteinlikku õhkkonda. Epsteinlikku õhkkonda meenutab ka see, et Marko Mihkelson istub siin ja ERR vaatas sellest teemast võimalikult mööda. 

Palun mulle kolm minutit juurde! 

Kolm minutit lisaks. 

Tsiteerin Rein Veidemanni, keda siis jõhkralt mindi maha võtma oma sõnavabaduse kasutamise pärast. Ta ütles: "Kolmapäeva õhtul eeskätt ühismeedias vallandunud verbaalne kähmlus kasvas lumepallina avalikuks kultuuri- ja poliitiliseks vastasseisuks, et mitte öelda kodusõjaks, mis lõi mind tummaks. [---] Meenus Nõukogude okupatsiooniaja enesekaitse retsept, vältimaks risti löömist [---]: kui mõtled, siis ära ütle; kui ütled, siis ära kirjuta; kui kirjutad, siis ära alla kirjuta; kui alla kirjutad, siis ära imesta. Nädala lõpetas juhtivate võimutegelaste, peaministri, välisministri (!) ja kultuuriministri avalik surveavaldus ERR-i nõukogule minu tagandamiseks nõukogu esimehe, mis on suuresti vaid korraldusliku sisuga, rollist. Tõesti, elan nagu varjuteatris." Nii ütles Veidemann. Siin tehaksegi varjuteatrit ja täna on just see päev, kui seda tehakse väga palju.

Rahvusringhäälingu programmid peavad olema mitmekülgsed, ühiskonnaelu teemade käsitlus peab olema tasakaalustatud. Seaduserikkumine käib pidevalt, püsivalt! Ainult siis täidetakse reformierakondlaste arvates seadust, kui beebisid loobitakse [aastavahetusel] vastu põrandat ja mõnitatakse emadust. Järelikult see teile meeldis! Ma ei ole ühtegi kriitilist arvamust teie rindelt kuulnud. Järelikult see sobis, kui inimkaubandust eksponeeriti! Järelikult see teile sobis, kui te Veidemanni maha võtsite! Järelikult te ei kaitse Eesti emasid, te ei kaitse naisi, te ei kaitse inimõigusi! Sest kui hallis tsoonis saab midagi kurja teha, siis seda tehakse. 

Huvitav säte on rahvusringhäälingu ülesannete all: väärtustatakse perekonnal põhinevat ühiskonnamudelit. Kui ma küsisin kunagi, kuidas te seda ellu viite, siis osakonna juht mõtles pikalt ja ütles: "Aga meil on olnud üks saade nimega "Lahutus Eesti moodi"."

Rahvusringhääling [tekitab] loomulikult turumoonutust. Kuidas siis eraettevõte ei saa meelelahutuse pakkumisega hakkama? Kui Marko Reikop, pea ees, lumehange hüppab, kas see on ERR-i ülesannete kohane? Kas meelelahutused, lõputud ingliskeelsed sarjad on ERR-i ülesanne? Ei ole! Lõputud ingliskeelsed sarjad, lõputu anglosaksi üleujutus – ei ole! Eesti kultuuri peab kaitsma! Vene sõjafilmid!? Üks ERR-i töötaja helistas mulle ja ütles ähvardavalt, et mis te mõtlete siin, ma olen väga Eesti-meelne. Aga ma ütlesin, miks te Vene Putini sõjafilme näitate. See ei ole ERR-i ülesanne! Kas keegi vabastati selle tõttu töölt? Ei! 

Kas erakapital ei suuda kultuurisaateid teha? Ta suudab! Kas erakanalid ei suuda jäädvustada Eesti kultuuripärandit? Suudavad! Kas erakanalites ei saa lastesaateid näidata? Saab! Kas erakanalid ei saa hakkama välisuudistega? 

Nii et igal juhul lohutan kõiki: suur osa ERR-ist jääks alles ja erakapital teeks seda lihtsalt kordades paremini ja ilma iga-aastase 40-miljonilise süstita, maksumaksjateta! Aitäh!

Martin Helme, kaks minutit vastusõnavõtuks.

Jaa, peaaegu kõik midagi meie kohta ütlesid. No kõige toredam oli see, et Urmas ütles, et eelnõu ei ole veel küps. Ma saan aru, et meie Overtoni akna avamise operatsioon on juba edukas, mõne aja pärast tuleb Isamaa ka terve mõistuse poolele, siis küpseb. 

Liina Kersna arvas, et ERR esindab arvamuste paljusust. Ma pean teda küll kurvastama, tegelikult on täpselt vastupidi, mingit arvamuste paljusust seal ei ole.  

Aga kõige rohkem ma tahaksin muidugi aidata Raimondit. Raimond arvas, et me teeme siin sellist eksporti. Aga ei ole, ei ole meie ERR või meedia selleks ette nähtud, et ta oleks niimoodi nagu kommertslik. Aga tegelikult Eesti riik ekspordib lausa ametliku dokumendiga nii sporti kui ka kultuuri, kogu aeg. Nii et miks ta siis ei või meediat? 

Aga ma pean ka seda ütlema, et mulle jäi mulje, et Raimond ei saa tegelikult aru, mis on nõukogu liikme ülesanne. Nõukogu liikme ülesanne ongi avalikkuse huvide kaitsmine seal ehk järelevalve organisatsiooni üle – mitte lobitöö selle organisatsiooni huvides, vaid järelevalve tegemine. Ja selles võtmes ei saa ette heita lojaalsusetust, kui sa kritiseerid seda organisatsiooni, mille üle sa järelevalvet teed. Lojaalsusetus on see, kui sa avalikkuse huvi ei kaitse seal.  

Nüüd mis on see muu, mida me tahame? Jäigi jälle nihukene tunne teie arvamustest, et kui üks meediakanal, mis on riiklikult rahastatud, ülikallutatud, ümber korraldada, siis tekib Eestis tsensuur. Näidake mulle ära, kuidas on võimalik EKRE-l näiteks täna tsenseerida ERR-i ennast või Delfit või Postimeest, mis on erakanalid! No ei olegi ju! Tegelikult see on nii rumal jutt. Ja see muu, mida me tahame, on just nimelt suude avamine. Täna on ERR see, kus tsenseeritakse – no Rein Veidemanni näiteks, eks ole. Nii et suude avamist tahame me teha.  

Naljakas oli kuulata Raimondi juttu, et ERR on liiga vasakpoolne sellepärast, et nad saavad liiga vähe raha. Kui palju raha juurde anda, siis ta muutub EKRE-meelseks. Vaat seda ma ei usu. (Saal reageerib elavalt.) Aga ma tahan ka seda öelda, et kui on küsimus nüüd selles …

Sinu aeg!

… kas meie kontrollime näiteks, kas president allub parlamendile – allub küll. Vaata, kuidas ta Kasahstanis vastu pead sai, ja nüüd võetaksegi maha. See ongi peremehe moodi käitumine. Kui juhatus ei saa hakkama, siis võetakse ta omaniku poolt maha.

Aitäh! Signe Riisalo, palun! Kaks minutit, vastusõnavõtt.

Aitäh! Siin läbirääkimiste käigus on Reformierakonda süüdistatud ühtepidi tulihingelises ERR-i kaitsmises, aga teiselt poolt kriitikas või isegi negatiivses suhtumises. Ma saan Reformierakonna fraktsiooni ja juhatuse liikmena küll kinnitada, et fraktsiooni kõne oli aus. ERR on vajalik ja väärtuslik. Ja isiklikult saan kinnitada, olles ka ERR-i jälgija ja telekanali vaataja, et minu kogemused on olnud nii saadetes käies kui ka vaatajana positiivsed. 

Aitäh! Urmas Reinsalu, kas teie nime nimetati või erakonna seisukohti? (Urmas Reinsalu vastab kohapealt.) Aa, esimeses kõnes? Urmas Reinsalu, palun!

Isamaa sõnum on üks: ärge kartke. Ärge kartke, inimesed, ja ärge unistage, et meie Eesti Televisioon ja Eesti Raadio kuidagi löögi alla satuvad. Ei lähe läbi need initsiatiivid! See on perspektiiviga vastus. 

Teine vastus on see: ärge kartke, ka ajakirjanikud! Tulevikus ei tule niisugust asja, et ametis olev peaminister nõuab nagu Leonid Lentsman või Rein Ristlaan ERR-i nõukogu esimehe vallandamist ja see ka realiseeritakse. Ka need piinlikud etüüdid tuleb jätta minevikku. 

Ja kolmandaks, ärge kartke, mis puudutab ka ajakirjandust, südametunnistuse vabaduse ja sõnavabaduse kaitsmist. Kõik need initsiatiivid, mida siin järk-järgult on meelsuskontrolli, vihakõne ja muul [teemal] lauale pandud, mis puudutavad ühiskonna vabaduse mõõdet ja selle ahendamist filosoofiliselt – ka need initsiatiivid, juhul kui jätkatakse nende läbisurumist, nagu on härra Michal lubanud, pööratakse tagasi. Nii et Isamaa sõnum on lootuse sõnum. Ärge kartke! Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 758 esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda me peame hääletama ja teeme seda peale saalikutsungit. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 758 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 46 Riigikogu liiget, vastu 9, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu on tagasi lükatud ning langeb menetlusest välja. Meie tänane päevakord on ammendunud ja istung on lõppenud.