Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Lugupeetud valitsusliikmed! Lugupeetud külalised! Alustame Riigikogu infotundi. Kohaloleku kontroll, palun!

Infotunni alguseks registreerus 13 Riigikogu liiget. 

Head kolleegid, valitsusliikmed, kes täna vastavad teie küsimustele, on haridus- ja teadusminister Kristina Kallas, kes on samaaegselt ka peaministri ülesannetes, majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo ning regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras. 

Kuna, head kolleegid, kokku esitati 11 küsimust, siis infotunni vorm on täpselt sama nagu tavapärane – üks küsimus, seejärel võimalus täpsustavaks küsimuseks ja seejärel üks lisaküsimus. Esimene küsimus, head kolleegid, on peaministri ülesannetes haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele. Küsib Helmen Kütt. Palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud haridus- ja teadusminister Kristina Kallas peaministri ülesannetes! Aga tõepoolest, minu küsimus puudutab seda peaministri ülesannet täna, mida te kannate ja täidate ja on ka niimoodi formuleeritud. Teemaks on alampalk. 

Eestis on täna alampalk 886 eurot kuus, millest 186 euro korral lähevad maha ka veel maksud. Sellist palka saab Eestis veidi enam kui 20 000 inimest. Algatatud on läbirääkimised riikliku lepitaja juures, sest ametiühingud ja tööandjad ei ole omavahel kokkuleppele jõudnud. Kahjuks on katkenud selle valitsuse ajal ka nõndanimetatud sotsiaalne dialoog selle üle, et kohtutakse, ka peaministri tasemel, ametiühingutega. Tõsi, on kohtutud sotsiaalministriga, on kohtutud ka härra Keldoga, aga härra Keldo küll hea tahte leppele ei olnud valmis oma allkirja andma. 

Ma olen lugenud erinevate erakondade, nagu Parempoolsed, kes ütlevad, et alampalk tuleb üldse ära kaotada, see ainult takistab majanduse arengut. Aga nad ei ütle, milline see alampalk siis peaks üldse olema, kas 700, 500 või 300 eurot. Ja need 20 000 inimest on Eestis tegelikult väga mures. Tööandjad ei ole jõudnud riikliku lepitaja juurde, see on veninud üle kuu aja. Me kõik teame, et ükskord, kui see ka kokku lepitakse, siis see ei jõustu mitte kohe, vaid sellel läheb aega kuu-poolteist, enne kui see rakendub. Tagantjärele ei rakendu miskit. 

Kas valitsus on selles valguses ka, mis EVEA pöördus ja rääkis samuti, et tuleb ära kaotada alampalk, arutanud ka neid regionaalseid meetmeid, kuidas kergendada, et siiski alampalk säiliks, lepitaks kokku, aga kergendada erinevates regioonides olevate tööandjate tööd ja ka nende inimeste toimetulekut?

Nüüd ongi sõnajärg peaministri ülesannetes haridus- ja teadusminister Kristina Kallasel. Palun!

Aitäh selle küsimuse eest! Mõistan teie muret alampalga pärast ja eelkõige nende 20 000 inimese pärast, kes Eestis alampalka saavad. Mure on ilmselt tingitud sellest, et meil on ikkagi väga kõrge inflatsiooni periood olnud. Tõepoolest, piisab lihtsast emotsionaalsest intelligentsusest, et aru saada, et osal inimestel on raske, majanduslikult raske täna selle olukorraga toime tulla.

Eestis on siiski selline süsteem, kus alampalka ei määra keskvalitsus, vaid see on sotsiaalpartnerite kokkuleppe küsimus. See süsteem on meid, ma arvan, väga hästi teeninud ja ei ole täna ka põhjust seda süsteemi muutma minna. Ehk siis keskvalitsuse sekkumine nendesse läbirääkimistesse, ma arvan, ei ole õige. Seda ei peaks mitte kuidagi tagant utsitama. Vastutus alampalga maksmise eest ei saa mitte mingil juhul keskvalitsusele minna, sest lõpuks on see ikkagi tööandjate võime ja meie majanduse suutlikkus palka maksta. Keskvalitsuse sekkumine lõpuks viib selleni, et meie majandussektori, ettevõtjate võime investeerida ka inimestesse läheb palju halvemaks, kui keskvalitsus seda ette reguleerima hakkab. Nii et ma jääksin ikkagi selle juurde – ja valitsus jääb selle juurde –, et keskvalitsus ei sekku sellesse protsessi. 

Aga need inimesed, need 20 000 inimest – ega seal on vaja ilmselt natuke ka sisse vaadata, sest tõenäoliselt on ka neid ettevõtjaid, kes endale alampalka maksavad. Mis see statistika seal reaalselt näitab nende inimestega, kellega alampalk ongi ainuke sissetuleku allikas? Ja see toetus kõrge inflatsiooniga hakkamasaamisel peaks keskenduma siiski teistele toetusmeetmetele, olgu need siis lastetoetused või muud eluga hakkamasaamise toetused, selleks et need inimesed tõesti hakkama saaksid. 

Ma tooksin võib-olla lihtsalt ka võrdluseks, et siin on meediast läbi jooksnud see, kuidas Eesti on alampalga osas ikkagi kuidagi nagu häbiposti jäänud. Kuidas öeldakse, et on olemas suured valed, väikesed valed, ja siis on statistika. Ühelt poolt, makse maha arvutamata riikide võrdluse toomine on kindlasti segadust tekitav, sellepärast et paljud riigid, tööandjad või töötajad, maksavad ise oma sotsiaalmaksu. 

Aga kui ma toon lihtsalt selle võrdluse, et Eestis saab alampalka umbes 3–4% töötavatest inimestest, siis Lätis saab alampalka 15% töötavatest inimestest, Leedus saab alampalka 10% töötavatest inimestest. Kui me räägime sellest alampalgamurest, siis on see igati arusaadav, aga see ei ole see, et Eestis on väga suur hulk neid inimesi, kes alampalka saavad. Sellele vaatamata ma siiski pean õigeks seda, et me nende 20 000 inimese tähelepanu sinna pöörame, et nende toimetulek on meie murekoht.

Helmen Kütt, täpsustav küsimus, palun!

Suur aitäh vastuse eest! Ma tänan! Ma kindlasti ei arvanudki, et valitsus peab sekkuma, aga senised valitsused siiski on alati selles asjas kohtunud. Ega sekkumine ei ole kohtumine. Tänane peaminister ei ole leidnud ühtegi võimalust. Ametiühingud on pöördunud korduvalt, et kohtuda ametiühingute esindajaga ja rääkida olukorrast. Kahtlemata, inimene ei peaks elama toetustest, ta peaks saama hakkama oma palgaga. Täna, vaadates inflatsiooniseisu ja toiduainete, elukalliduse tõusu üldse, on nendel inimestel väga solvav kuulata seda, kui räägitakse, kuidas inimestele jääb peale maksuküüru kaotamist rohkem raha kätte. Nendele inimestele ei jää peale maksuküüru kaotamist mitte midagi rohkemat kätte, väga väike summa, mis on isegi alla kümne euro – alla kümne euro kuus. See nüüd küll see ei ole, millega esineda. Samas, Riigikogu liikmetele jääb iga kuu rohkem raha kätte, 150 eurot. Neid inimesi solvab see. Tegelikult kulmineerub see nende tuleviku väikestesse pensionidesse, sotsiaalhoolekande kuludesse. Me ei peaks üles ehitama sellist riiki, kus toetused lahendavad alampalga probleemi. Senised valitsused on pidanud oluliseks sotsiaalset dialoogi. Kahtlemata on tänane valitsus asunud väga selgelt tööandjate poolele, et vähendada bürokraatiat, aga selle bürokraatia vähendamisega oli eile väga huvitavalt sotsiaalkomisjonis kuulda, kus omavalitsuste liidu esindajad ütlesid, et bürokraatia vähendamisega riigi tasandil, riigiasutustes, ministeeriumides on jõutud olukorrani, kus kohalikel omavalitsustel bürokraatia suureneb. Võib-olla võiks siiski ametiühingute ja tööandjate esindajatega ühise laua taga arutada, sest hea tahte leping, mis sõlmiti – tõesti, mitte midagi kohustav hea tahte leping –, sellele allkirja ei tulnud ministri poolt. Minu küsimus tegelikult keskendus sellele, et kas te olete mõelnud regionaalsetele soodustustele? Et sellises piirkonnas, kus ei ole võimalik maksta suuremat palka kui tänane alampalk, ja veel kokku ei ole lepitud, midagi muud kergendaks nende ettevõtjate olukorda.

Kristina Kallas, palun!

Ma nüüd täpselt ei tea, kas see küsimus oli, aga lihtsalt reflekteerides neid teie seisukohti selle koha pealt, mis puudutab ikkagi valitsuse rolli alampalga kokkulepete läbirääkimistes, ma jään ka valitsuse poolt sellele seisukohale, et hea tahte kokkuleppele võib ka lõpuks alla kirjutada, aga see on tööandjate ja töövõtjate sotsiaalpartnerluse väga oluline etapp, selleks et nad omavahel saaksid sellele kokkuleppele. Ja see ei ole ainult küsimus alampalga saajate, vaid see on ka tööandjate võimekuses tegelikult seda palka neile maksta. 

Muidugi on väga kahju, et meil on Eestis tööandjaid, kes ei suuda maksta inimestele rohkem kui 886 eurot kuus. See on olukord, mis, ma arvan, et väga suur osa tööandjaid tõenäoliselt ei pea seda ka väärikaks, et nad ei suuda maksta rohkem. Ja nad töötavad kindlasti selle nimel, et see palk oleks kõrgem. 

Aga valitsuse toomine sinna laua taha justkui kellekski, kes hakkab kedagi sundima ja survestama neid läbirääkimisi pidama – ma arvan, see ei ole õige samm, sellepärast et see toob majandusele, kaasa arvatud nendele alampalga saajatele endile palju rohkem kahju kui see, kui see kokkulepe sünnib sotsiaalpartnerluse raames. 

Nii et ma … Kas me jõuame kunagi Eestis selleni, et meil ei ole mitte 3–4% alampalga saajaid, vaid meil on väga väike hulk inimesi, kes on alampalga saajad? Ma väga loodan, et jõuan. Aga 3-4% on juba päris väärikas number selle koha pealt, et me oleme tulnud 15% pealt 3–4% peale nende inimeste puhul, kes alampalka saavad. Ja loodetavasti ka meie ettevõtjate … Nii-öelda toetades ettevõtjaid ja nende võimekust kõrgema lisandväärtusega tooteid toota ja paremat, konkurentsivõimelisemat ettevõtet arendada – sellega kasvab tegelikult ka nende võimekus inimestele palka maksta.

Aitäh!

Aitäh! 

Ja lisaküsimus. Andre Hanimägi, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Eestis on alampalga ostujõud ikkagi Euroopa Liidu üks madalamaid, vaatamata sellele, et meil on tõesti väike protsent – aga see statistika on, ma usun, tõene –, et Eesti alampalga ostujõud Euroopa Liidus üks madalamaid on. Varanduslik ebavõrdsus on meil suur. Valitsuse maksureform süvendab aga seda veelgi ja ka see on fakt. Samal ajal seisavad inimesed silmitsi kõrgete elektri- ja küttearvetega, kallite toiduhindadega ning üldise elukalliduse kasvuga. 

Aga need ei ole ainult majanduslikud näitajad. Probleem on ju selles, et see ka polariseerib ühiskonda ja loob pinnase, kus populistlikud jõud saavad lubada sisuliselt ükskõik mida, sest inimesed on lihtsalt tänasest olukorrast ja valitsusest kurnatud. Ma küsin seda sellepärast, et küsimus ei ole ju ainult rahas täna, vaid tegelikult ka usalduse kadumises nii valitsusse, aga ma arvan, et kardetavasti ka üldistesse demokraatlikesse institutsioonidesse. Meil on kindlasti väga keerulised olukorrad siin majanduslikult ja maailmas üldiselt, aga inimesed kogevad konkreetseid tagajärgi – arved, hinnad, ostujõu langus. 

Minu küsimus on see, miks on valitsus valinud selle tee, et seda ebavõrdsust veelgi suurendada, ja millist poliitilist vastutust te näete selles. Ja veel konkreetsem küsimus on see, milliseid konkreetseid leevendusi või otsuseid on valitsus tegemas selleks, et madalama palgaga inimesi aidata, olgu see täna siis kütte- või elektriarvetega, aga ka tegelikult laiemalt. Millised on need konkreetsed teod?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan, et väita seda, et valitsus on teinud samme ainult selles suunas, et varanduslikku ebavõrdsust Eestis suurendada, ma arvan, et see ei ole õige. Meil on väga tugevasti kasvanud viimase viie aasta jooksul Eestis väga paljud toetused – toimetulekutoetus, lastetoetused, kohalikud omavalitsused tõstavad toetusi. Meil on pensionifondid laiali tassitud, mis sellele inflatsioonile veel hoogu juurde andsid, sellepärast et see raha läks tegelikult ka inflatsiooni tõstmise peale. 

Valitsuse mure antud juhul on meie majanduse konkurentsivõime. Kui meie majandus ei ole konkurentsivõimeline, kui meie ettevõtjad ei suuda toota, ei suuda müüa oma kaupa, ei suuda müüa oma teenuseid, ei suuda eksportida, siis ei ole võimalik ükskõik milliste toetustega Eesti inimeste heaolu tõsta, sest see toetuste loomine ei suurenda majanduse konkurentsivõimet. Toetuste loomine saab olla ajutine nendel perioodidel, kui päriselt on käes selline kriis, kus inimesed ei saa hakkama. Neid toetusi on tõstetud koos inflatsioonisammudega. Aga see, et ettevõtjad ei saa hakkama, on majanduskriisis palju keerulisem probleem, palju suurem probleem ka nende enda inimeste jaoks, kes seda alampalka saavad, sest lõpuks seda palka maksab neile ettevõtja, see, kes tegelikult seda teenust toodab ja seda toodet toodab. 

Nii et investeerimine sellesse valitsuse poolt, et tootjate ja teenuse osutajate ja ettevõtjate võimekus, konkurentsivõime kasvaks, et nad suudaksid kõrgema lisandväärtusega äri pidada ja sealt inimestele kõrgemat palka maksta, on olnud selle valitsuse puhul prioriteet. Jah, see on aeglasem tee kui kiirete toetuste kätte jagamine, aga kiirete toetuste kätte jagamise tulemus pikas plaanis on see, et me kõik jääme tegelikult vaesemaks.

Suur tänu! Koos sellega, head kolleegid, lõpetan esimese küsimuse käsitlemise ja siiralt tunnustan kolleeg Helmen Kütti küsimuse väga täpse ja konkreetse sõnastuse eest. Siis on ka vastus täpsem. 

Aga nüüd, head kolleegid, oleme jõudnud teise küsimuse juurde. Ka see on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele, kes on täna peaministri ülesannetes, ja selle küsimuse esitab hea kolleeg Helir-Valdor Seeder. Palun!

Aitäh! Auväärt minister! Nüüd ilmselt te peate oma sõnu sööma hakkama, kui te minule vastama hakkate kõrgend lisandväärtusest ja Eesti majanduse konkurentsivõime tõstmisest. Ma olen seda varem ka siin küsinud peaministrilt ja teistelt ministritelt, ja ma ei ole saanud aru, milline on valitsuse poliitika, või õigemini ma saan aru, et see poliitika on väga rumal. Eesti Nokia valitsuse arvates on ilmselt prügi, mida me Euroopast Eestisse põletamiseks toome, vangid, keda me Euroopast siia tassime, ja netikasiino majandus, mida me arendame. Minu küsimus on massilise odava tööjõu sisseveo soodustamisest, mida praegune valitsus teeb. Kaks välismaalaste seaduse muutmist on praegu menetluses. Juhin tähelepanu, et mitmel eelneval aastal ei ole kehtiv kvoot täitunud ehk nii palju ei ole tööjõudu vaja olnud siia tuua kvoodi all, kui tegelikult meil on see kehtestatud. Ja selles olukorras läheb valitsus praegu nende seadustega olemasolevat kvooti lausa kolmekordistama, lastes alla ka lävendi, ehk lastes palgataseme alla kuni 80%-ni keskmisest, mis on laias laastus 1600 eurot. Tuletan meelde, et õpetajate miinimumpalk tõuseb 1970-ni. Teie räägite siin kõrget lisandväärtust loovatest oskusspetsialistidest ja juhtidest, mida me sellise odava palgaga siia massiliselt sisse toome olukorras, kus kvoot ei ole täitunud. Lisaks sellele võimaldame me neil kuus kuud olla töötuna. Nad tulevad siia tööle ja me seadustame, et tulevikus võivad nad olla kuus kuud töötuna. Ja neil ei pea olema isegi elamisluba, vaid pikaajalise viisa alusel võimaldame neil ka tulevikus juurdepääsu kõigile sotsiaaltoetustele, mida praegu ei ole. Nii et see on kompleksselt läbi mõeldud, kuidas tuua odavat tööjõudu, ja kui nad siia ka jäävad töötuna, siis jäävad koormama meie sotsiaalsüsteemi. See on tegelik poliitika, mis on siia nendesse seadustesse sisse kirjutatud, karjuvas vastuolus teie eelmise jutuga kõrgend lisandväärtusest ja Eesti majanduse konkurentsivõime tõstmisest. Mida teie haridusministrina kommentaariks ütlete selle tegeliku poliitika kohta, mida valitsus ellu viib?

Palun, Kristina Kallas!

Palun, Kristina Kallas!

Aitäh! No nüüd on õpilastele, kes rõdul on, demagoogia meisterklassi näide. Massiline sisseränne! See massiline peaks tähendama – ma ei tea, lugupeetud rahvasaadik, kui palju – 100 000, miljoni inimest? Mis see massiline sisseränne on? Kas 1000 töötajat aastas sisse tuua nendesse valdkondadesse, kus majanduskasvu jaoks on oskustöölisi vaja, kas me nimetame seda massiliseks sisserändeks? Ei ole vaja inimesi hirmutada. Ei ole vaja inimesi hirmutada sellega, et 1000 inimest, kes tulevad laevaehitusse, kes tulevad keevitusse, kes tulevad masinaehitusse, on massiline sisseränne. Ei ole vaja selliseid sõnu kasutada. See on inimeste hirmutamine, inimeste ärevaks tegemine. Tegelikult on see vale, see on reaalselt lihtsalt vale. Mis tegelikult valitsus on ette pannud? Valitsus on ette pannud olukorras, kus majandus kasvab. Kvoodi laiendamine toimub ainult sel juhul, kui meil on majanduskasv. Kui majandus kahaneb, siis kvoot läheb tagasi. See on üks asi, esiteks, ja selle tõttu ei ole ka praegust kvooti täidetud, sest majandus ei ole meil kasvanud. Järelikult ei ole ka antud hetkel kedagi vaja sisse tuua. Teiseks, kuhu tuuakse ja keda tuuakse sisse? Tegemist on OSKA raportite baasil väga konkreetsete majandusvaldkondadega ja oskustöö valdkondadega, kus meil töötajaid vaja on. Tegemist ei ole odava tööjõuga. Inimene, kes Eestis saab keskmist palka, ei ole odav tööjõud. Oskustöölised saavad Eestis keskmist või natukene alla keskmise palka, neid inimesi on meil vaja, ükskõik millist tootmis- või teenusettevõtet me tahame Eestis avada ja kasvatada. See vajab inimesi, oskustega inimesi, kes seda tööd teevad. Meie majandus ei hakka kasvama, kui me ei suuda leida inimesi, kes neid oskusi sinna rakendavad. Toome näite. Meil on vesinikutehase potentsiaalne ehitamine Pärnusse. Meil ei ole tegelikult neid oskustöölisi, kes selles keemiavaldkonnas oleksid nende oskustega, et tegelikult see tehas püsti panna. See, et me toome need inimesed siia viieks aastaks, kolmeks aastaks, kaheks aastaks, üheks aastaks, et nad aitaksid meil tegelikult selle ettevõtte püsti panna, selle majanduse kasvama panna, nimetada seda massiliseks odava tööjõu sisserändeks on lihtsalt inimeste hirmutamine. Ärge hirmutage inimesi! Meil on Eesti majanduse kasvamiseks inimesi vaja. Neid inimesi, kes panustavad meie majandusse, maksavad siin makse ja tõstavad meie SKP-d selleks, et meil oleks võimalik õpetajatele palka maksta, kooliharidust lastele anda, pensione maksta, sotsiaaltoetusi maksta, lastetoetusi maksta – kõike seda riigina üleval pidada. Selleks on vaja majanduskasvu.

Ja nüüd on taas Helir-Valdor Seedri kord. 

Täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Kahju, et te ei ole kursis sellega, mida valitsus teeb ja millised eelnõud valitsus siia saadab. 

Lugupeetud minister, te eksite väga rängalt. Lugege läbi need seadused, mida te siia saadate. Kvoot tõstetakse kahekordseks ja see ei lähe tagasi ka majanduslanguse alusel. Jaa-jaa, kuulake; ärge seal naabriga vestelge! Kvoot tõuseb kahekordseks ja tagasi ei lange. Ja kolmekordseks tõuseb siis, kui majanduskasv on enam kui 2%, ja kolmelt korralt kahekordseks langeb tagasi. Aga praegune kvoot suurendatakse kahekordseks püsivalt ja jäävalt. Ja see on tuhandeid. 

Aga miks me räägime massilisest sisserändevõimalusest? Siis kuulake jällegi ja vaadake: mina võtsin välja Siseministeeriumi kaudu viimase viie aasta andmed, kui palju üldse kvoodi kaudu, mis ei täitunud – te räägite tohutust nõudlusest, tehastest ja millest iganes, aga millegipärast ettevõtjad viimastel aastatel ei ole isegi seda kvooti täis toonud. Miks te lähete seda suurendama? 

Ja teate, kvoodi osakaal sissetoodavast tööjõust on olnud eelnevatel aastatel 2021 – 14%, 2022 – 14%, 2023 – 16%, 2024 – 19% ja 2025 – 13%. Ehk ligikaudu 85% iga aasta tuleb täiesti kvoodiväliselt. Lisaks on meil miljardilise tööjõuturuga piirkonnad täiesti piirangutevaba – Euroopa Liit, Ameerika, Jaapan. Selles olukorras läheme me nii-öelda kolmandate riikide tööjõu sissetoomise eesmärgil alandama ka keskmist palka. Ärge rääkige keskmisest – Tallinnas 1600 eurot oskustööline. Kuulge, te ei tea tööjõuturust ka ilmselt midagi, mis on tegelik tööjõuturu olukord.

Nii et kahju, et te ei ole kursis nende asjadega. 

Aga mul oli küsimus tegelikult vangide kohta – ma jõuan selle lühidalt veel esitada –, et olukorras, kus politseile ei jätku meil piisavalt inimesi, ettevalmistatud inimesi, et tagada meie sisejulgeolekut; päästeteenistusele ei jagu; kaitseväes ei ole noormehi, me (Juhataja: "Hea kolleeg, aeg!") koolitame ja hoiame kinni neid nii-öelda vanglate valvamiseks. Mis on teie kommentaar selle poliitika kohta? Aitäh!

Aitäh! Nii, tuleme ikkagi tagasi ikkagi selle kvooditeema juurde. 

Härra Helir-Valdor Seeder, te võiksite ka neid seadusi lugeda, mis teile Riigikogusse antakse. Me ei muuda kvooti. Eesti kvoot on 0,1% rahvastikust – see kvoot on ja jääb. See, mida valitsus on teile seaduseelnõu ette pannud, on see, et me teeme oskustöölistele väga kitsastes kategooriates – näiteks masinaehituses, näiteks puidutöötlemises, näiteks keevitamises, näiteks keemiatööstuses – nendes valdkondades, kus meil endal tegelikult inimesi tööturult võtta ei ole, me teeme nendele inimestele kvoodierandi nendel hetkedel, kui see vajadus tegelikult nende oskustööliste järele on. Mitte keegi ei too siia keevitajat, kui tal seda vaja ei ole. Miks peaks keegi tooma Eestisse keevitaja, kui tal seda keevitajale tööd pakkuda ei ole? 

Nii, selleks et sellele keevitajale tööd pakkuda, samal ajal teeb ettevõte investeeringu. Oletame, et ta investeerib seitse miljonit. Meil on näide ettevõttesse, kes investeeris seitse miljonit, tõi kümme oskustöölist mujalt, tõi Ukrainast endale oskustöölised, aga samal ajal palkas lisaks ka 20 Eestist inimest. 

Ehk siis, oskustööliste toomine on majanduskasvu meede, millest võidavad kõik Eesti inimesed, sest investeeringud ettevõtlusesse ja ettevõtluse kasv on see, mis loob töökohti ka Eesti inimestele. Ei ole vaja hirmutada inimesi massilise odava tööjõu sisserändega. See on lihtsalt puhas hirmutamine. 

Mis vanglavalvuritesse puutub – see on ka töö. See on inimeste sissetulek. See on meie taristu kasutamine väga mõistlikul eesmärgil, selleks et inimesed saaksid tööd, selleks et inimestel oleks sissetulek, mitte ei istuks töötuna arvel ja ei ootaks järgmist potentsiaalset lootust, äkki kuskilt tööd saab.

Aitäh!

Helir-Valdor Seeder kasutab võimalust ka lisaküsimuseks. Palun!

Aitäh! Ma pean ikkagi möönma, et te ei ole üldse kursis, mis seadusandluses toimub, kahetsusväärselt. Aga enne, mis puudutab vange, siis mina küll olen seisukohal, et meil on mõistlik seda ülimalt piiratud ressurssi, keda me rakendame vangivalvuritena, kasutada politseis, päästeteenistuses ja Kaitseväes, kus on karjuv puudus kõikides nendes koosseisudes. Ma ei alahindaks neid inimesi, kes vangivalvuritena töötavad, nende ainus alternatiiv teie hinnangul on olla töötu. Ma arvan, et nad on võimelised meile panustama ühiskonna julgeolekusse palju. 

Aga nüüd see, mis te ütlesite, et luuakse nii-öelda lisavõimalus väga spetsiifilises kitsas valdkonnas oskustööliste toomiseks. Ma loen teile ette seaduse tabeli, kahjuks kahest minutist jääb puudu, sellest väga väikesest spetsiifilisest nišist. Ma hakkan pihta – masinate ja seadmete tootmine, arvutite, elektroonika ja optikaseadmete tootmine, elektriseadmete tootmine, mootorsõidukite, haagiste, poolhaagiste tootmine, muude transpordivahendite tootmine, koksi ja puhastatud naftatoodete tootmine, kemikaalide ja keemiatoodete tootmine, põhifarmaatsiatoodete ja ravimipreparaatide tootmine, paberi ja paberitoodete tootmine,  puidu ja puidutöötlemise ja puidutoodete tootmine, elektrienergia, gaasi ja auru konditsioneeritud õhuga varustamine, kanalisatsioon, jäätmekogumine, töötlus ja kõrvaldus, saastekäitlus ja muud jäätmekäitlus tegevused, vee kogumine, töötlus ja varustus, maismaaveondus ja transport, veetransport, õhutransport, laondus, veondus, abistavad tegevused, muude mittemetalsete mineraalide toodete tootmine, ehitusmaterjalide tootmine ja nii edasi. 

See on see väike kitsas spetsiifiline väljavõte seaduseelnõu seletuskirjast, mida te rääkisite. Kui lai ja loominguline on tegelikult see haare, kuhu võib sisse tuua? Nii et tehke endal palun seadused selgeks, kvoot kolmekordistatakse lisaks sellele vabale kvoodile ja siit võib (Juhataja: "Aitäh!") praktiliselt kõikidesse valdkondadesse tuua töötajaid. 

Aitäh! Väga tore, et te selle nimekirja ette lugesite. Seda sellepärast, et kõik siin saalis said kuulda, kuhu tegelikult Eestis oskustööjõudu vaja on. See kõik oli seotud tootmisega. Tootmine, tootmine, tootmine. Ja need ei ole odav tööjõud, mitte kvalifitseeritud tööjõud. Tegemist on inimestega. Selleks, et masinapingioperaatorid seal töötaksid, selleks, et puidutöötlemise, keemilise töötlemise või mehaanilise töötlemise tootmises inimesed töötaksid, on vaja neid oskustöölisi. Selleks, et see ettevõte investeerida saaks, kasvada saaks ja ka Eesti inimestele töökohti pakkuda saaks, on temal vaja neid oskusspetsialiste, kes tegelikult selle masinapingi neile sinna kokku panevad ja selle tööle panevad. See oli väga ilus nimekiri, sest täpselt selles valdkonnas meil majanduskasvu vaja ongi ja sellepärast me tegelikult seda oskustööliste kvoodi erandit teeme. Te ei lugenud sealt mitte ühtegi töökohta ette, mis oleks odav, mitte kvalifitseeritud töötajate töökohad. 

Väga tänan! See debatt oli väga kirglik ja jõuline nii küsija kui ka vastaja poole pealt, nii et mul oli hea meel näha, et meie noored seal rõdul igati nautisid seda. Ma arvan, et üks selline debatt peabki olema. Sinna juurde, et see on veel vastastikku lugupidav, mis on hästi oluline. Aga nüüd, head kolleegid, peame selle küsimuse käsitlemise lõpetama.

Ja oleme jõudnud kolmanda küsimuse juurde. Ka see on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele peaministri ülesannetes ja küsimuse esitab hea kolleeg Lauri Laats. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te ütlesite, et te loote vangla valvurite kaudu uued töökohad. Aga samas, oleme ausad, nii nagu te ütlesite, me vajaksime hoopis teisi nii-öelda profiile ja töökohti. Vangla valvur ei loo väga suurt lisandväärtust meie majandussüsteemi. 

Ja mis puudutab tööjõu sissetoomist, nii nagu ka hea kolleeg Helir juba välja tõi, siis tegelikult need kvoodid ei täitu. Mis tähendab seda, et see tööjõud siia ei tule väga lihtsal põhjusel – me ei ole loonud endale sellist majanduskeskkonda, ei ole suutnud seda praegune valitsus teha. Ehk siis tegelikult huvi on väike. 

Ja üks probleem selle asja juures, miks meil majandusel hästi ei lähe, on energiahinnad. Ja vot, see energiapoliitika on küll selline koht, kus teeb muret, ma arvan, väga paljudele, eriti praegusel ajal, kui on meil väljas külm ja veebruarikuu tõenäoliselt ei halasta ja need arved lähevad veelgi suuremaks. 

Ma tahan väga lihtsa küsimuse küsida. Mis peab tegema inimene, kes mulle kirjutas just hiljuti, kolm päeva tagasi kirja, kui ta sai arve – ta on üksikema, ta on netosissetulek on 1200 eurot ja tema elektriarve on 1103 eurot. Mis see inimene peab tegema, kuidas ta saab oma eluga hakkama? Kas tema lahendus on siis minna ja võtta kiirlaen, et saaks last toita? Või ta peab ootama kevadet? Nii nagu meil minister Andres Sutt ütles, saabub kevad, hakkab paistma päike, tuul puhuma, küll see elekter ka odavaks läheb. Konkreetseid lahendusi, mida see inimene peab tegema ja kuidas ta peab suhtuma praegusesse valitsusse?

Palun, Kristina Kallas!

Aitäh küsimuse eest! Kuna see on väga hüpoteetiline, siis mul on palve, et te selle ema suunaksite mulle. Las ta kirjutab mulle. Las ta kirjutab mulle, ma tegelen temaga isiklikult. Kui tal on mure, las ta kirjutab mulle, ma tegelen taga isiklikult. Sest praegu, kas see päriselt eksisteerib või ei eksisteeri, mul on väga raske seda tõendada. Aga ma korra tahaksin, las ta kirjutab mulle, me tegeleme sellega, päriselt, las ta kirjutab mulle. 

Aga, lugupeetud Lauri Laats, ma arvan, et need õpilased siin rõdu peal on ikka totaalses segaduses, sellepärast et üks inimene ütleb, et tohutu massiline sisseränne tuleb, valitsus lihtsalt hakkab tassima sisse inimesi, odavat tööjõudu. Teie hurjutate valitsust täpselt sellesama asja eest ja siis samal ajal ütlete, et aga keegi niikuinii siia ei tule, niikuinii ei tule, kvoot ei ole täis, niikuinii ei tule. Otsustage ära, kas te hirmutate inimesi massilise sisserändega või te väidate meile, et niikuinii keegi ei tule. 

Aga milles siis probleem on, kui keegi ei tule? Siis ei ole vaja muretseda selle kvoodi pärast, kui keegi niikuinii ei tule. Mille pärast me muretseme? Me anname ettevõtjatele võimaluse täna Eestis leida endale oskustöölisi olukorras, kus nad vajavad teha investeeringuid oma ettevõttesse, selleks et ettevõte areneks, neil oleks võimalik tootmist arendada, teenuseid suurendada. Ja kui nad ei leia, siis ei ole ka kedagi siia tuua, on ju nii? Ehk siis see on võimalus ettevõtjatele, selleks et oma investeeringuid suurendada, selleks et tegelikult meie SKT kasvaks, selleks et me suudaksime neid inimesi toetada, keda te kirjeldasite üksikemana, juhul kui neil on tegelikult vaja arve maksmisel abi. Aga paluge sellel emal palun mulle kirjutada.

Lauri Laats, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! No ma ikkagi muretsen Eesti inimeste pärast, Eesti majanduse ja praeguse olukorra pärast. Küsimus on ju väga lihtne. Selle asemel, et luua lisandväärtus tööjõuturule, te soovitegi tuua seda odavamat tööjõudu. Te ise loote töökohti, mis ei loo lisandväärtust, täpselt nendesamade vangivalvurite näol. 

Teine pool, te ise vastutate haridussüsteemi eest. Ja tegelikult juba puhtalt sealtpoolt vaadatuna te peaksite looma võimalused, kuidas inimesi kiiresti ümberõpesse saata, et nad tõesti täidakski neid kohti, kus on suur spetsialistide puudus, või siis suuremate programmide kaudu initsieerida ja kiirendada kogu hariduse ja ülikoolihariduse vaates, et need spetsialistid meil tekiks siia turule. Mitte tuua nad sisse või luua soodsamaid tingimusi, et nad hakkaks siia tulema. Aga kogu selle probleemi osa – ma ei ütle, et kogu, vaid üks probleem, väga suur probleem kogu selle asja juures – on see, et meie energiapoliitika kaudu, mis põhineb puhtalt ideoloogiast lähtuvalt, ei suuda tagada endale odavamat elektrit. Kui meil ei ole odavat elektrit, siis see mõjub otseselt väga halvasti majandusele, kaasa arvatud inimeste toimetulekule. 

See ema kiri on tõene. Ma saan aru, et kõik emad, isad, perekonnad, kes meid praegu kuulavad, saavad otseselt teile edaspidi saata kirju, selle asemel et pöörduda saadikute poole, kellel on võimalus pöörduda ministrite poole. Ehk siis te isiklikult hakkate kõikide nende probleemide, ma arvan, et paari või 300 000 perekonnaga tegelema ja lahendama nende probleeme. Kas see on jätkusuutlik? Te teete nalja või? 

Aitäh! Ma ei tea, mis see küsimus oli. Valitsus ei loo töökohti, ettevõtjad loovad töökohti. Valitsus loob võimalusi neid töökohti luua, aga töökohti loovad ettevõtjad. Kui te räägite vanglarendist ja te keskendute väga palju vangivalvuritele. Jah, ka nendel inimestel on võimalik tööle asuda, aga vanglateenistus, kes teenindab vanglat, on palju suurem majandussektor kui ainult vangivalvurid. Seal on meditsiinitöötajad, seal on toitlustustöötajad, seal on pesupesemise ettevõtted, seal on väga suur sektor. Lõuna-Eestis, kus neid töökohti täna väga vajatakse, ma arvan, et inimesed soovivad, et nad neid töökohti omaksid, selle asemel et nad tegelikult töötuna oleksid. 

Mis puudutab haridust ja inimeste harimist, siis meil on Eestis üks kõrgeimaid tööhõive näitajaid, mis meil üldse ilmselt on olnud. Kõik inimesed, kes täna tööturul tahaksid töötada, on laias laastus tööhõives. Meil on hõive väga suur, meil üliõpilased töötavad, meil gümnaasiumiõpilased tegelikult käivad juba tööl, sest tööhõive on väga suur. Jah, meil oleks vaja teha täiskasvanute ümberõpet. Seda täiskasvanute ümberõpet – ma ei saa öelda, et me ei teeks –, aga vajadus selleks, et ettevõtted saaksid investeerida, on suurem kui see inimressurss, mis Eestis täna tegelikult saadaval on. 

Meil on võimalik ka pidurdada majanduskasvu sellega, et me ei võimalda ettevõtjatel inimressurssi juurde tuua. See tähendab väiksemat majanduskasvu, see tähendab tulevikus väga väiksemat inimeste heaolu lihtsalt selle tõttu, et meie majandus kasvab sel juhul väiksemini. Selle valitsuse prioriteet on, et me suudaksime Eesti majandust kasvatada ja konkurentsivõimet Eesti majanduses suurendada. Selleks on ettevõtjatele vaja anda ressurssi, millega nad saaksid investeerida nii inimeste näol, kapitali näol kui ka nende võimaluste näol, mida me neile loome.

Ja lisaküsimus. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Jaa, aitäh! Austatud minister! Tegelikult ka mulle tuli mitmeid kirju ja palvega edastada need ministritele infotunnis. 

Ja üks kiri, mille ma täpselt samamoodi nagu Lauri Laats sooviksin ette lugeda. Ja kiri on järgmine: palun küsige, kuidas mina, pensionär, saan elada järgmise kuuni, kui minu pension on 670 eurot ja elektri eest tuleb nüüd tasuda mul 399 eurot. Kas tõesti nälgida? 

Ja mul on sama küsimus, mis ka Lauri Laatsile, millele te jätsite vastamata, et mis on tegelikult teie soovitus sellistele inimestele. Või te ütlete, et te pole kindel, et selline inimene eksisteerib või sellised inimesed eksisteerivad? Aga tõesti, see on vist Reformierakonnale ja Eesti 200-le üllatuseks, et sellised inimesed on tõesti olemas. On inimesed, kellel ei jätkugi kuu lõpuni raha, et süüa osta; on inimesed, kes elavad suhtelises absoluutses vaesuses. Absoluutses vaesuses elavate inimeste arv on suurenenud. 

Ja palun öelge, mis on ikkagi teie soovitus pensionäridele või teistele inimestele, peredele, kes on täna sellises olukorras, kus tõesti on tulnud suured arved – ja suure tõenäosusega tulevad ka järgmisel kuul suured arved –, ja kes ei tulegi nüüd kuu lõpuks toimetulekuga toime. Mis on palun teie soovitus ja sõnum nendele inimestele valitsuse poolt?

Aitäh!

Jaa, aitäh selle küsimuse eest! Meil on Eestis olemas toimetulekutoetus, toimetulekupiir. Kohalikud omavalitsused on seal selleks, et nende inimeste abiga tegeleda. 

Veel kord – pöörduge kohaliku omavalitsuse poole, pöörduge ka valitsuse poole! See saadikutepoolne palve siin infotunnis ei lahenda seda probleemi mitte kuidagi ära. Need on konkreetsed inimesed oma konkreetsete probleemidega ja need konkreetsed inimesed peavad jõudma sinna, kus neid otsuseid saab lahendada, mitte siin infotunnis lihtsalt diskuteerida abstraktselt sellel teemal. 

Palun paluge nendel inimestel pöörduda kohaliku omavalitsuse poole või valitsuse vastava asutuse poole, selleks et me saaksime neid inimesi aidata! Siin infotunnis me neid inimesi aidata ei saa.

Aitäh!

Lõpetan kolmanda küsimuse käsitlemise. 

Läheme neljanda küsimuse juurde. Enne seda kiidan kolleege ka selle eest, et kõikidele infotunnis osalevatele ministritele on küsimusi esitatud. See on väga viisakas ja väga hea toon. 

Järgmine küsimus on regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele. Selle esitab hea kolleeg Mart Helme. Palun!

Aitäh! No meil on Riigikontrolli aruanne toonud välja selle, et meil kriisiolukorras on varusid elanikkonnale umbes 10%-le, ja võib-olla heal juhul nädal, võib-olla heal juhul kaks nädalat need varud peavad vastu. 10%-le elanikkonnast! Samal ajal teie kureeritavas valdkonnas me näeme, et on tõsine kriis. Meil on toidu tootmine, toortoidu tootmine – ma pean silmas kartul ja igasugused muud sisendid –, meie enesevarustusvõime seal on tagasihoidlik. Oleneb, mis asjast me räägime, aga kuskil, ütleme, 30–70%-ni. Erandid on teravili ja piim, aga nende puhul on meil ka probleem selles, et meil ei ole piisavalt tootmisvõimsust, see tähendab ümbertöötlemisvõimsust. 

Ja kui me nüüd vaatame piima puhul kas või seda, et meie n-ö lipulaev E-Piim on praegu väga sügavas kriisis ja mingisugused Hollandi investorid tahavad ära osta – no kas nad ostavad, ei tea. Riik omalt poolt on öelnud, et riik passib, riik ei osta seda ära, riik ei tule appi. 

Mis on ikkagi konkreetselt teie juhitava ministeeriumi plaan, et seda olukorda parandada, et meil oleks kolm kriitilist asja? Esiteks, omatootmine vähemalt 100% kõikides kriitilistes valdkondades, alates juurviljast ja lõpetades piimaga. Teiseks, meil on varude hoidmise võimekus ja toortoidu ümbertöötlemise võimekus seesugune, et me saame kohapeal teha, mitte ei peaks makarone tooma Lätist. Ja kolmandaks, missugune on plaan, et kriisiolukorras, kui suur osa elanikkonnast tuleb evakueerida näiteks Lasnamäelt, Annelinnast, Pärnu Mai rajoonist, on võimekus ka seda toitu ekspedeerida logistiliselt nendesse kohtadesse, kuhu inimesi evakueeritakse?

Aitäh nende küsimuste eest! Need on vägagi ajakohased ja adekvaatsed küsimused. 

Toiduvarude osas meil on tõepoolest all valitsuse otsus. Ajaraam, milleks neid varusid hoitakse, on lühike, see ei lahenda kindlasti seda probleemi. Hetkel me tegeleme ka toidujulgeoleku strateegia kokkupanemisega, et saaksime selle valitsuse otsuse viia kooskõlla tegelikkusega. Ka rahastust sellele otsusele õiges määras ei ole tagatud senimaani ja seetõttu on see varude seis, nagu see on. Mis muidugi ei tähenda seda, et kriisi korras peaks nälga jääma. Praegusel hetkel oleme koostöös varude keskusega töötanud välja kriisipoodide süsteemi, et toidujulgeolekut tagab mitte otseselt ainult konserv – konserv on see viimane abivahend –, vaid see, et kaubandus, tootmine ja tööstus toimiksid. See on see, kus on meil kõige suurem potentsiaal ka seda asja tugevdada.

Siin tulevad väga oluliselt mängu järgmise Euroopa Liidu rahastusperioodi vahendid. Eestis on väga tugev algtootmine. See, et igas valdkonnas saaks olla 100% isevarustatust, seda on väga keeruline saavutada sel põhimõttel, et ettevõtjad toodavad seda, kus neil on võimalik ka raha teenida. 

Maakasutuses umbes miljoni hektarit põllumaad, mis meil on, seda kasutatakse, kasutatakse nende erinevate kultuuride peale või vahendite peale, millega on võimalik majanduslikult toime tulla. See ei tähenda seda, et need peaksid unarusse jätma, aga see tulebki oluliselt vaadata ka toidujulgeoleku strateegia kaudu, et millistes valdkondades meil seda abi vaja on. 

Tõepoolest, tootmine, mille te ka välja tõite, seda me oleme arutanud ka laiemalt, et Eestil on vaja järele jõuda töötlemisvõimsustes. Meie algtootmine on väga tugev. 30 aastat tagasi me selle suuna võtsime, Läti ja Leedu võtsid meie kõrvale teist moodi, tööstuste suuna. Nendel on algtootmine nõrgem ja meil on aeg kindlasti järele võtta. Minu isiklik hinnang on, et järgmises Euroopa Liidu rahastusperioodis peaks tööstuste arendamine olema fookus just sellepärast, et meil oleks võimalik ka kriisi korral tagada toimepidevad tööstused, kes oleksid võimelised seda vilja ümber töötlema, seda piima ümber töötlema. 

Samuti tulevad siin mängu kalavarud. Ka kalanduses on meil isevarustus kõrge, aga me peame hoidma Läänemeres kalavarusid sellisel tasemel, et meil oleks võimalik kriisiolukorras sealt kala püüda. 

Täpsustav küsimus. Mart Helme, palun!

Aitäh! No see on tore, et ikkagi plaani peetakse vähemalt, aga küsimus on selles, et me näeme, et väga suurel määral pärsib ka elanikkonna oma ettevõtlikkust, vähemalt isevarustamise plaanis, et perekond saaks ise kasvatada mingit seapõrsast ja võib-olla kanu pidada ja võib-olla veel midagi muud seal kodus kasvatada, eriti maal elavad inimesed, seda kõike pärsib väga suurel määral bürokraatia ja väga, ma ütleksin, isegi jaburuseni, üksikasjadeni minevad igasugused veterinaar- ja muud piirangud. Sotsiaalmeedias võis näha ka teatud klippe, kuidas tapeti märgistamata veiseid – see oli õõvastav ja see ei tööta tegelikult mitte kuidagi rohujuuretasandi toidujulgeoleku kasuks. Siin tuleks ikkagi väga tõsiselt mõelda praegu valitsuse ja ka ministeeriumi tasemel, et bürokraatiat ja piiranguid vähendada. Ma toon lihtsalt näite. Minu vanemad sõitsid teise maailmasõja ajal jalgratastega Pärnu linnast välja, käisid mööda talusid ja vahetasid seal riiete ja võib-olla ka mingite lauahõbeda tükkide vastu toiduaineid, sest linnas toiduvarustust ei olnud piisavalt. Praegu sisuliselt sellist võimalust ei ole. Ei ole võimalik sõita, neid talusid lihtsalt ei ole, taludes ei ole põrsaid, taludes ei ole lehmi, taludes ei ole kanu. Mis on teie vastus sellele, kuidas piirata kõiki neid piiravaid meetmeid, et inimestel tekiks vajadus, võimalus ja isegi motivatsioon ka rohujuure tasandil anda oma panus toidujulgeoleku tagamisse?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma mõistan frustratsiooni nende reglementidega, eriti loomapidamise juures. Nagu me kevadel ja suvel ja ka sügise lõpul nägime, lõi sigade Aafrika katk väga oluliselt meie seakasvatussektorit. See oli kriis. Selliste kriiside vältimiseks, ennetamiseks, et me saaksime teha maksimumi, et neid asju ei juhtuks, on teatavad ohutusnõuded loomapidamisele olulised ja neid peab ka kontrollima. Et me saaksime võimalikult palju kaitsta loomi ja ettevõtlust, on oluline, et jälgitaks bioohutusnõudeid, ja seda kontrollitakse. Kas kõik need kontrollid on lõpuni vajalikud? Ka mina ei ole selles kindel. Me teeme regulaarset koostööd Põllumajandus- ja Toiduametiga, et leida kohti, kus on võimalik neid kontrolle kokku tõmmata, teha neid koostöös teiste ametitega, kellel on ka tarvis kontrolle teha. See veisejuhtum oli tõesti õõvastav, ma tunnistan, et olukord oli seal väga kehv. Probleem oli muidugi ka selles, et loomapidamisse ei olnud suhtutud vastutustundlikult. Loomad olid väga halvas olukorras, väga halvas tervislikus olukorras. Mitu looma oli minu teadmise kohaselt seal põllu peal ära surnud ja neid ei olnud sealt eemaldatud. Ehk siis tõepoolest, see oli väga kehv vaatepilt ja seda ma tunnistan. Kui on võimalik tagada bioohutusnõuded, et neid loomi saab pidada turvaliste nõuete kohaselt, väikesel hulgal loomade pidamisel need nõuded kindlasti ei ole täiesti ületamatud, kui inimesed soovivad seda teha, aga oluline on tagada, et meie toit oleks turvaline. Eestis, kui me poodi läheme, mitte keegi ei mõtle, et mida ma siit letilt võtan sellest aspektist, et kas see, mis ma söön, võib mind haigeks teha. Iga pool maailmas sellist luksust ei ole. Meil on toit üldjuhul väga turvaline ja minu hinnangul on oluline seda ka säilitada.

Lisaküsimus, Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Toidujulgeolek on üks oluline asi ja te väga väärikalt kirjeldasite, et hakkate neid kriisipoode tegema ja lähtuvalt sellest tagama kauplustes toiduvaru. Samas me teame, et kui on kriis käes, siis piirid on kinni, ei saa liikuda ei väljast sisse ega siit välja neid asju, mida me tegelikult juba kogesime koroonaajal. Te põgusalt puudutasite ka uut rahastamisperioodi. Mingi ootus on uuele perioodile. Samas on põllumajandusorganisatsioonid saatnud kirja selle 546 miljoni euro kohta, mis on ette nähtud põllumajanduse konkurentsivõime tõstmiseks ehk selle jaoks, et otsetoetusi ühtlustada. Teada on, et 2027. aastal jäävad Eesti põllumeeste otsetoetused alla Euroopa Liidu keskmise. See 546 miljonit on mõeldud konkurentsivõime parandamiseks. Samas ei ole kirjas, et see läheb põllumajandusse. Ma tahaksin teilt kui ministrilt teada ja ka konkreetset vastust, et te saaksite kinnitada, et see 546 miljonit läheb konkreetselt põllumajandusse, mitte ei määrita üle Eesti laiali, kui me paneme sildi juurde toit kuhu iganes mujale. Toidujulgeolek, on see siis teedeehituseks või ladude ehitamiseks, see 546 miljonit läheb konkreetselt põllumajandusele ja põllumeestele, et tõsta ja tagada nende konkurentsivõimet.

Aitäh selle väga olulise teema tõstatamise eest! Tõepoolest, Euroopa Komisjon on teinud Eesti riigile selle pakkumise. Uuel rahastusperioodil on ülesehitus teistsugune ehk ühtne põllumajanduspoliitika, mis varasemalt oli eraldi poliitikana välja toodud, millega põllumajandust ja toidutootmist arendada. Seekord on see summa väiksem, mis tuleb otse kõrvamärgistatult, umbes 1,3 miljardit, mis on seotud ka kindlate kohustustega, mis seal võetakse. 

Selleks, et toetada Eesti põllumehi ja ühtlustada toetuste hulka, mis Euroopa Liidus on väga varieeruv – hilisematel liitujatel on see olnud madalam järk-järgult on see iga periood paremaks läinud, selle tõttu on komisjon teinud eraldise 546 miljonit Eesti riigile, et seda kasutataks toidu tootmiseks ja põllumajanduseks. Sellele ei ole kõrvamärki küljes, see on siseriiklik otsus, kuidas seda jaotatakse. Minu hinnang on sama mis teil, et see peab minema toidusektorisse. Kuidas see lõplik kokkulepe jääb, seda me näeme sellel aastal, need läbirääkimised jätkuvad ka järgmisel aastal. Aga mina toetan seda ettepanekut, et see, mis on Euroopa Komisjoni eraldatud Eesti riigile selleks, et toetada toidusektorit, sinna ka minema peab.

Aitäh, kolleegid!

Sulgen sellega neljanda küsimuse arutelu. 

Oleme jõudnud viienda juurde.

See on auväärt majandus- ja tööstusminister Erkki Keldole ja selle esitab hea kolleeg Lauri Läänemets. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ja auväärt minister!

Meil oli siin hiljuti arutelu parlamendisaalis just peaministriga. Ja tegelikult minu küsimus tõukubki Madis Kallase, mu kolleegi küsimusest peaministrile. Ja see küsimus puudutas Eesti majandust, Eesti ettevõtjaid ja nende nii-öelda võimaluste kaitsmist ja hoidmist, mida … Ja see lähtus sellest, et teised riigid seda teevad. 

Näiteks kui me võtame merendussektori, siis tegelikult Eesti kõik ettevõtjad ütlevad, et kui sa soovid Soome Eestis tehtud laevu müüa, siis ilma selleta, et Soome ei ole investeerinud ja sinna nii-öelda oma ettevõtlust loonud, ei ole võimalik sul tegelikult seda teha; ükstapuha hoolimata sellest, et meil on Euroopa Liidus vaba turg ja kõigil peaks olema nii-öelda võimalus vabalt müüa ja tehinguid teha igal pool. 

Ja minu küsimus teile nüüd ongi, et võib-olla te alustaks merendussektorist. Kas Eesti teeb mingisuguseid pingutusi selle nimel, et tegelikult samamoodi nagu teised Euroopa riigid, samamoodi nagu meie naaber Soome, samamoodi vabaturumajanduse tingimustes hoida seda võimalust, et tegelikult ei tuleks teised ettevõtted niisama ilma Eesti majandusse panustama meie hangetele ja kõiksugu muudele nii-öelda tegevustele sisse ja saaks lihtsalt sihukese turumajandusliku eelise Eesti ettevõtete ees. Kas te olete midagi sellist teinud? On see mingid seadusandlikud plaanid siin ja just merendussektori puhul, laevaehituse puhul?

Aitäh!

Jaa, aitäh, auväärt küsija! Ma kahjuks pean ütlema, jah, et mul ei olnud võimalik seda teie diskussiooni peaministriga kuulda. Küll aga saan ma rääkida tõesti nii merendusest, aga ma arvan, et hästi olulisem, hea Lauri, on tegelikult ka see – ma saan aru küsimusest ja me näeme maailmas, eriti globaalsel tasandil, seda kasvavat protektsionismi. Ja väikeriigina nagu meie Eesti, meie jaoks tegelikult – ma arvan, kõikide väikeriikide jaoks – on see kasvav protektsionism mure.

Euroopa Liidu tasandil, ka tööstusministrite, majandusministritega me ju päris mitu korda oleme seda arutanud, et üks muresid, miks Euroopa majandus näiteks ei ole viimastel aastatel või aastakümnel nii kiiresti kasvanud kui Ameerikas, ongi seesama küsimus, et meil peaks olema alusdokumentide järgi ühtne siseturg, kus needsamad ettevõtted saaksid talenti kaasata, kiiresti kasvada, aga reaalelus tulevad erinevaid bürokraatlikke takistusi vahele. Ma arvan, et meie peaksime, punkt üks, olema selle eestkõnelejad, et Euroopas päriselt oleks ühtne turg, kus ka Eesti ettevõtjad ja Eesti inimesed saaksid toimetada, saaks kasvada, saaks teha investeeringuid. See on kindlasti Eestile ülioluline väärtus. Et mitte hakata rääkima ja mõtlema, et kuidas me saaks rohkem protektsionismi teha – ma arvan, et see ei ole õige suund.

Aga ma täiesti inimlikult saangi aru, et me oleme tervikuna maailmas majanduses olukorras, kus riik peab vaatama, kuidas motiveerida erinevaid tööstusinvesteeringuid siia tulema. Ja selles valitsuses me oleme neid otsuseid päris mitmeid ka teinud. 

Tulles konkreetselt merenduse juurde, et ma nüüd faktiliselt ei eksiks, see võib-olla isegi oli – jah, see oligi ju koos teiega veel valitsuses – oli ju suunata 25 miljonit eurot uhke nimega Retrofit. Mida see tähendab? See on merenduses laevade ümberehitamiseks säästlikumate nii-öelda kütuste kasutamisse. See on niisugune konkreetne algatus, kus riik tegi siis nii-öelda alguse rahasüstina, kuhu siis Eesti meretööstuse klaster tuli kokku, et hakata siia täiendavat tööstust looma – laevanduses, merenduses; aga sinna saab tulla mööblitööstus, puidutööstus ja nii edasi. See on konkreetne näide. 

Siis samamoodi, mis puudutab konkreetselt Eesti merendust, siis mul on väga hea meel, et ju Eesti laevaettevõtjad on seotud ka seal Euroopa – see ei ole küll minu valdkond – ühise selle kaitsetööstuse projektiga, kus tehakse neid autonoomseid laevu. Ja samamoodi ma tean, et ka Eesti merevägi on hankimas täiendavaid laevu. Ja kui vähegi on võimalik nendes hankemenetlustes vastavalt ka Euroopa Liidu seadustele nii-öelda kasutada kodumaist ettevõtja toodangut koostöös meie heade partneritega – ma arvan, see kõik on väga mõistlik. 

Ja ma tean, et ka Kaitseministeeriumis selle peale mõeldakse, kuidas seda mõistlikult teha. Ja alles hiljuti – merendusest rääkides – just ju Baltic Workboats koos sai Belgia riigi käest nii-öelda ühe suurima hanke üldse. 

Selles mõttes, jah, me peame tegema keskkonna, kus sellised tööstuslikud investeeringud saavad tulla, kasvada, aga sihuke kasvav protektsionism – ma arvan, me peame olema selle nii-öelda just eeskõnelejad, et seda ei juhtuks, sest see kindlasti ei ole Eesti huvides ja meil on vaja tugevat ühtset piiranguteta (Juhataja: "Aitäh!") turgu Euroopas.

Aitäh!

Head kolleegid, väikse vahepalana, kuivõrd hea kolleeg Lauri Läänemets rõhutas minu sõnakasutust "auväärne", siis mul tekkis väike kõhklus, et äkki seda sõna kasutatakse vanemate inimeste puhul. Võtsin lahti Eesti Keele Instituudi kodulehe, seal on "auväärne" – lugupeetav, austust väärt. Selles mõttes, ma arvan, see ei ole ainult vanemate inimestega seotud. Nii et täpsustava küsimuse esitab auväärt Lauri Läänemets. Palun!

Aitäh, auväärt istungi juhataja! Lugupeetud minister, loomulikult on Eesti Vabariigi ministrid auväärsed kõik. Jah, ma olen ka seda meelt, et eriti väikeriigil majandusloogikates – väikeriik sõltub väga palju tegelikult lõppkokkuvõttes ekspordist – meil on väike siseturg, me ei suuda ennast majanduslikult iseenda riigis ära realiseerida. Ma seda loogikat täiesti jagan. Aga teisalt me ikka näeme seda, kuidas teised riigid toetavad läbi seadusandluse, tegelikult nad ei sea mitte piiranguid tulla – seesama Soome merenduse näide – Soome turule tegutsema ja oma laevu seal müüa, aga nad seavad tingimuse, et tegelikult ettevõtlusega tuleb Soomes alustada ja sinna investeerida. Siis sa võid ka Soomes vabalt ja tulemuslikult nendel hangetel osaleda. Need on erinevad asjad. Selles mõttes Soome riik ja võib-olla ka sakslased investeerivad tegelikult päris palju oma tööstusesse maksumaksja raha. Ma tean, et ka nende suur, koos valitsuses sai otsustatud investeeringute fond, mis panustab ettevõtlusesse – palju see oli, 160 miljonit või mis see oli seal, ma täpselt ei mäleta –, kõike seda me oleme natukene teinud.

Aga lõppkokkuvõttes on Eesti ettevõtja Eesti riigis kaitsetu. Kui teised riigid seavad neid tingimusi ja panustavad enda ettevõtlusesse oluliselt rohkem ka maksumaksja raha, näiteks robotiseerimine jääb ainult väikese tööstuse õlgadele, kes ei saa sellega hakkama, või me tuleme appi ja tegelikult kasvatame tänu sellele eksporti ja jõukust ning arendame majandust – no seal on väga suur vahe. Kas ma sain teie vastusest õigesti aru? Teie seisukoht on, et me natukene teeme, aga me tegelikult seda, mida ülejäänud Euroopa teeb, oma ettevõtete kaitsmiseks tegema ei peaks.

Ei, ma isegi seda ei maininud, vaid pigem seesama, et erinevate täiendavate piirangute – on see siis Eesti või keegi muu riigi pealt – kahju lõpuks tuleb sellesama riigi majandusse. Aga muidugi, aus konkurents on prioriteet number 1, mitte ainult Eesti riigisiseselt, vaid ka siis, kui aetakse ettevõtlust naabritega. Nagu te ise väga õigesti mainisite, ma olen seda igal pool rõhutanud, et kui me räägime pikaajalisest majanduskasvust Eestis, siis see saab tulla ainult ekspordikasvu kaudu. Miks? Sellepärast, et oleneb aastast, meie SKP-st moodustub eksport 75–80%, ehk siis me vajame seda. 

Ja lihtsalt ka konkreetsed näited. Ma ei tea, kas see konkreetne näide Soomes on. Ma just üleeile – et ma nüüd ei eksiks, üleeile – kohtusin Soome tööstusministriga. Sõime õhtust, mainisin sedasama olukorda. Isegi Soome riik peab suutma vaadata, et teiste riikide ettevõtted, kui nad tulevad avaliku hanke konkursile, peavad olema võrdselt koheldud. See ei saa olla niimoodi, et eelista omasid. Nüüd on see küsimus, näiteks – te teate ise ka, hea kolleeg, seda varasemast –, kas julgeolekukaalutlustel riigid teevad erandeid. Samamoodi on meie Kaitseministeerium nüüd muutnud oma varasemat praktikat, et hankimisel arvestatakse potentsiaalse vastuostu küsimusega, investeerimisega kohalikku majandusse, et siia tuleks näiteks tipptasemel, ma ei tea, teadus- ja arenduskeskus või nii-öelda masinate tehnika hooldus. Seda kõike me teeme ilmselgelt. Aga ma rõhutan, et selline maailm, kus ainult maksab avaliku sektori rahakott, ei ole Eestile kasulik. Sellepärast et olgem ausad, jah, me peame oma tööstust, eriti just ettevõtluskeskkonda paremaks muutma, et meie ettevõtluskeskkond oleks konkurentsivõimelisem kui naaberriikide oma. Aga lootus, et näiteks Saksamaa või Prantsusmaa avaliku sektori rahakotiga suudaks Eestis kunagi võistelda – no me mõlemad saame aru, et me tegelikult ei suuda. Sellepärast et need meetmed, mida me oleme teinud, ongi võimalikult sihitud. Ühte te mainisite tõesti, üks minu esimesi algatusi oli see suuremahuliste investeeringute toetusmeede. Ja nüüd me tegime selle pikemaks, alguses oli see 160 miljonit, nüüd on see kogu aeg lahti, jooksvalt Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuses. Kui tahetakse taotleda, on võimalik.

Samamoodi me ju tegime põhimõttelise otsuse, et me võtsime kõikidelt ministeeriumidelt Euroopa Liidu vahendeid ja suunasime selle kaitsesse. Näiteks majandusministeeriumis avanes see aasta 24 miljoni eurone kaitsetööstuse tootearenduse meede, et just meie kaitsetööstust arendada. Mul on kapitali kättesaadavuse parandamiseks, Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuses on reformis, kohe varsti tuleb innovatsioonilaen meie ettevõtetele. Ühesõnaga, me väga süstemaatiliselt Eesti ettevõtlusmaastikku ikkagi parandame. Aga selle asemel, et proovida üksteist rohkem piirata, kutsun mina üles näiteks koostööle. Mõni nädal tagasi, kui ma Davosis maailma majandusfoorumil olin, oli mul väga hea kahepoolne kohtumine Saksa digiministriga, kes oli väga-väga huvitatud, et palun tulge koos Eesti ettevõtjatega robotiseerimisest, automatiseerimisest, arutame, kuidas Eesti ettevõtjad Saksa tööstus koos saaks efektiivsem olla. Võidavad mõlemad. (Juhataja: "Aitäh!") Ärme otsime vastandust pigem oma sõpradest ja liitlastest, vaid mõtleme, kuidas me koos saame rohkem teha, nii et eestlased ja sakslased saavad rikkamaks. 

Ja lisaküsimuse esitab hea kolleeg Madis Kallas. Palun!

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Ma olen ka seda meelt, et avatud majandus on igal juhul väikeriigile see suund, mida me peaksime toetama. Seda me oleme ka tegelikult teinud, ükskõik kes parajasti valitsuses on. Aga maailm on muutunud. Nagu siin eelnevate küsimuste arutelus välja tuli, siis riigid on hakanud üha rohkem oma ettevõtjaid kaitsma, nendele tegema kas avalikke või ka varjatud soodustusi, et nad pigem neid hankeid võidaksid. Ma olen nõus, et Eesti on siin võib-olla olnud ausamast ausam, aga see on üks asi, mida kindlasti peaks arutama. Aga mul on majanduse ja Eesti majanduse kaitsmise kohta teine küsimus. Me teame, et meil on väga paljud investeeringud jäänud seisma või toppama sellel teemal, et on tekkinud erinevad vastuolud, olgu need maailmavaatelised, olgu need keskkonnaküsimustes, näiteks energeetika, paljud asjad ka metsandusega seotud, võtame Ida-Viru ja põlevkiviga seotud asjad, nad ei liigu edasi. Aga tulles tagasi üleeilse arupärimise juurde, mis puudutas merendussektori toetamist, siis ma ei saa jätkuvalt aru, kuidas ei ole liikunud edasi retrofiti ehk laevade ümberehituse meede, kus ma ei näe ühtegi osapoolt, kes sellele vastu on. Ma ei näinud kedagi, kui ma ise minister olin, see teema oli siis juba laua peal. Miks see meede ikkagi ei ole sellisel kujul rakendunud, et seda saaks kasutada Eesti ettevõtluse elavdamiseks, kui osapooli vastu ei ole? Kas selliseid meetmeid on veel, kus tegelikult osapooli ei ole vastu, ja kas mitte ministeeriumid ei peaks nendega ennaktempos tegelema ja just seal lahendusi otsima ja neid rakendusi välja töötama?

Aitäh väga asjaliku küsimuse eest! Täiesti nõustun. Eelmises valitsuses koos teiega, kui Vladimir Svet, teie liige, oli taristuminister, siis ma ei tahtnud kuidagi ollagi ebaviisakas ja mingit ministrite vahelist ametlikku kirja saata. Ma olin juba tol hetkel mures, et valitsus põhimõttelise otsuse tegi ära, 25 miljonit, et lükata (käima) üks oluline asi, täiesti tugev majandusharu merenduses. Nagu ma enne mainisin, sinna saab panna mööblitööstust, masina- ja metallitööstust juurde, et see kindlalt käima läheks. Riik selle esimese seemne leidis. Kuna selle eest vastutabki, nii nagu oli Svet taristuminister, tänase seisuga Kulder Leis, ma lihtsalt ei oska detaile kommenteerida kahjuks. Ma ei hakka siin…aga ma kindlasti suhtlen ka taristuministriga, mis see olukord on, kuidas me saaks seda omalt poolt kiirendada. Võib-olla lihtsalt veel paar täpsustust. Me saame aru, et erinevaid, eriti riigihangetes, erinevaid täiendavaid tingimusi pannakse, just et proovida mahtuda sellesse nii-öelda Euroopa Liidu reeglistiku raamistusse. Aga kindlasti ei tohi olla mingeid varjatud soodustusi. See on juba seadusvastane ka. Võib-olla see oli nii-öelda sõnakõlks või eksimus. Kindlasti ei tohi. Kui kuskil Eesti ettevõtjad seda näitavad, siis kindlasti Eesti riik peab ka Eesti ettevõtjaid aitama. Selles küsimuses peab kehtima aus konkurents, võrdne kohtlemine. Me ju näeme globaalsel tasandil, kuidas Euroopa Liit on selle eestkõneleja, näiteks Hiina elektriautodega, kus toimubki ju ebaseaduslik subsideerimine, keskkonnanõuete mittetäitmine. Tegelikult see ei ole okei ja ma usun, et me tegelikult ei taha seda ka ei Eestis ega Euroopa Liidus. Ma olen sellega nõus, et tõesti, viimased aastad – eks on ju keerulised aastad kogu ühiskonnale olnud – on olnud hästi palju omavahel kaklemist, mittenõustumist. Ma julgeks loota, et paar seadusemuudatust mingites kohtades sellist pinget maha võtavad. Näiteks seesama majandatava metsa ja looduskaitse all oleva metsa n-ö konkreetne fikseerimine. Ehk siis 70% oleks majandatav ja 30% kaitstav. Ehk seal, kus me kaitseme, me kaitseme seda maksimaalselt, elurikkust väärindame. Teistpidi, kus me majandusmetsa kasutame, et me majandaks seda kõige mõistlikumalt, kõige kõrgema lisandväärtusega. Selle asemel, et omavahel kakelda, me ju saame aru, et meil on puidu- ja metsasektor üks suurimaid tööandjaid, eriti regionaalpoliitiliselt. Peab saama metsa majandada ja seda mõistlikult teha. Ja looduskaitse, puhas loodus, elukeskkond on väärtus omaette, väga suur väärtus, me ei peaks neid kunagi vastandama. Samamoodi planeeringutega. Üks planeerimisseadus on juba Riigikogus, kus me teeme põhimõttelised muudatused. Kakskümmend aastat on räägitud, et planeeringud vajaksid Eestis õigusselgust, konkreetsust, nii et kohalik kogukond saaks aru, kohalik omavalitsus saaks aru, aga ka potentsiaalne investor teaks ja oskaks ette näha, milline on see ajavälp, mis kulub planeerimisele ja loastamisele. Me oleme ette näinud neid eelkaardistatud tööstusalasid, koostöös kohalike omavalitsustega, et just seda vastasseisu maha võtta. Prooviks mõelda rohkem, kuidas me koos saame teha, mitte ärme kakleme üksteisega. Ma arvan, et see kõik on väga mõistlik. 

Lõpetan viienda küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on auväärt regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele ja selle esitab auväärt Mart Maastik. Palun!

Suur tänu, Toomas! Lihtsalt Toomas! Austatud minister! Nii väikestel kui ka suurtel saartel elavad inimesed on praegu mures selle pärast, et ühendused saartega on praegu kas katkenud või on väga halvas seisus. Tõesti, meil on olnud õnne, et siin viimastel aastatel on väga pehmed talved olnud, kuid nüüd on ootamatult külm ja pikk talv tekitanud selle probleemi – madal veetase ka –, et ei saa enam väikesaartelt tulema. 

Siin on olemas ka selline seadus nagu püsiasustustega väikesaarte seadus, kus § 8 lõige 3 sätestab, et Transpordiamet korraldab jääteede rajamise vastavalt ehitusseadustiku § 92 lõike 10 ja liiklusseaduse § 65 lõike 151 alusel kehtestatud nõuetele. Transpordiameti info kohaselt pole neil keegi käskinud jääteid teha ja otsustati, et jääteid enam ei tehtagi, sest meil on jäälõhkumisvõimekusega laevad. 

Teatavasti varasematel aastatel on ikkagi riigi eelarvestrateegias ja ka eelarves ette nähtud need summad, et juhul kui on tarvis, siis jääteid tehakse. Viimastel aastatel millegipärast mitte, ilmselt suures lootuses ja ootuses, et kliima soojeneb ja enam nii külmi talvi ei tule. Aga siit ka küsimused. Miks ei ole käesoleva aasta eelarves ega ka riigi eelarvestrateegias planeeritud vahendeid vajalikke jääteede tegemiseks?

Aitäh selle küsimuse eest! See on väga oluline teema. Meil elab väikesaartel umbes 2000 inimest, lisaks veel Saaremaa ja Hiiumaa kogukonnad. Ja saarte jaoks kindlasti ligipääsetus, liikuma saamine, laevatransport ei ole mugavusteenus. See on eluks vajalik, et saada arsti juurde, saada varusid, saada tööl käia, koolis käia. Ja riigi ülesanne on seda tagada.  

Tõepoolest, meil on olnud väga külm talv. Varasemalt juba, kui ma ei eksi, siis juba kümmekond aastat ei ole jääteesid rajatud, ei ole selleks vajadust olnud. Seetõttu, kuna ma siin natukene pean kalduma teise ministri haldusalasse – Transpordiameti eest ja eelarve eest vastutab Kliimaministeerium –, seetõttu ma oskan pakkuda, ei olnud sinna prognoositud jääteede rajamist. Küll aga esmaspäeval oli koosolek, kus me kohtusime kohalike omavalitsustega, Transpordiameti ja Kliimaministeeriumiga, ja leppisime kokku, et nendel kahel väikesaarel, kus see ühendus on kõige kriitilisem, ehk siis Kihnul ja Vormsil, need jääteed rajatakse.  

Praegune hetkeolukord – ma annan lihtsalt ülevaate, mis seis saartega ühenduse puhul on – Saaremaa ja Muhu vahel, Piirissaares ja Ruhnus toimuvad ühendused Mandri-Eestiga tavapäraselt hetkel. Hiiumaa ja Saaremaa vahel on tehtud jäätee, mida kasutatakse, mille tulemusel praamiliikluse kasutus on hästi madalaks läinud. Kihnu ja Manilaiu vahel on viietonnine piirang sõidukitele. Raskete teeoludega seoses kestab sõit kauem ja graafikus on muudatused. Lisaks on otsus rajada ka sinna jäätee. Vormsis on olukord kõige kriitilisem, kus on pikalt olnud ühendus laevarikke tõttu katkenud. Tõesti, tuli mitu kehva olukorda korraga, laev on katki ja seda jääteed rajatakse. Praeguste prognooside kohadelt saab Vormsi jäätee valmis reedeks, siis on võimalik sealt uuesti edasi üle sõita. 

Kindlasti on see tänane olukord, mis on tekkinud, meile heaks õppetunniks. Me koostöös kohalike omavalitsustega, Transpordiametiga ja Kliimaministeeriumiga ja, ütleme, Päästeametiga peame vaatama edaspidiseks, et panna paika standardprotseduurid, kuidas sihukestes olukordades reageerida, kus parvlaevad lähevad katki, veetase on liiga madal, vesi jäätub üle, et kuidas on võimalik siis kõige kiiremas korras ühendused saartele tagada, sest need ühendused on saartele hädavajalikud.

Täpsustav küsimus. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, Toomas, endiselt! Ja mitte sellepärast, et sa ei oleks austust väärt, aga sa oled hea sõber. Aitäh! 

Ja hea minister! Te küll otseselt ei vastanud sellele küsimusele, et miks siis käesoleva aasta eelarves ja riigi eelarvestrateegias pole neid vahendeid siia jääteede rajamiseks planeeritud. 

Iseenesest on muidugi kiitust väärt see, et te võtsite üsna kiiresti kokku kõik erinevad ministrid ja siis need väikesaarte valdade vallavanemad ja olete kiirelt tegutsenud. Kuid samas on ikkagi probleemid endised. 

Kas te nüüd olete mõelnud selle peale, et näiteks lisaeelarvest planeerida selle aasta lõpus järgmiseks hooajaks ka juba raha, näiteks kui – ma ei tea – detsembris oleks vaja jääteid teha? 

Ja teine asi see, et kui nüüd on see viies parvlaev, mis on nüüd – ma ei tea –  kas tellimisel või tellitud juba, et kas sellel on piisav jääklass. Minu teada tal on jääklass nõrgem, kui vaja oleks. Või,  tähendab, jääklass tähendab seda, et kas siis on mootor suurem, mis jõuab rohkem lükata, või paksem see vöör. 

Palun vastake nendele küsimustele! See, tähendab, see on ka üks eeldus selle jaoks, et meil tulevikus neid probleeme ei oleks. Aitäh!

Aitäh selle küsimuse eest! Nagu ma enne mainisin, et jääteed, ma nüüd ei tea, mis see ajalooline olukord on, kindlasti oskab keegi meelde tuletada, kes on selles olukorras olnud ja seda eelarvet teinud toona. Aga kuna ligi kümme aastat ei ole vajadust olnud jääteede järgi, siis seda lihtsalt ei olegi olnud võimalust ka neid rajada, siis seda eelarvesse planeerida, ma arvan, et ei ole mõistlik. Küll aga on selle jaoks olemas valitsuse reserv, selleks et ootamatuid olukordi lahendada, nagu praegu on tekkinud. Laevaliiklus on katkenud ja selle vastumeetmeks on siis jääteede rajamine, et inimesed saaks saartelt liikuma, ja seda reservi saaks selle jaoks kasutada. 

Ma hindan, et niimoodi seda planeerida on mõistlik, et kui tõepoolest meil, kui tekib olukord, kus järjest talved on nii külmad, et kogu aeg neid jääteesid saab stabiilselt rajada, et siis, ma arvan, et tasuks hakata mõtlema selle peale, et seda eelarvesse sisse kirjutada. 

Uue parvlaevahanke puhul on siis tegemist asenduslaevaga. Ja praegusel hinnangul see jääklass on selline, et igal juhul on võimalik nende viie laeva koosmõjus – või, noh, siis neli pluss siis üks, mis on hoolduses või katki –, on võimalik ära teenindada suursaared. See klass on niimoodi seatud. 

Lisaküsimuse esitab hea kolleeg Andres Metsoja. Palun!

Aitäh, hea Toomas! Austatud minister! Kuulates kolleege, tundub, et sõbrapäevanädal on alanud ja kõik on üksteise vastu kuidagi väga sõbralikud. See on iseenesest ju tore, võiks alati nii olla. Tõepoolest, jääteede teema on tõstatatud ja me oleme siin Riigikogus sageli öelnud, et riigikorraldus peaks jääma tavakodanikule tihti märkamatuks. Need asjad aetakse korda. Aga paratamatult on nüüd tekkinud taas olukord, kus jääteede puhul on pidanud omavalitsusjuhid sekkuma, sellepärast et riik on öelnud, et ei tea, ei ole planeerinud ja pole olnud talve ja pole olnud vajadust, aga ju siis vahest on nii, et elu tuletab meile meelde, et me elame ikkagi Põhjamaade piirkonnas ja võib juhtuda, et tuleb talv ja tekivad probleemid. 

Mart Maastik hea kolleegina ei puudutanud Ruhnu küsimust. Tõepoolest, Ruhnu jääteed teha on keeruline, aga minu poole on varasemalt pöördunud ka mitmed Ruhnu inimesed, kes ütlevad, et nad on ikka püstihädas selle ühendusega Ruhnu teenindamise kontekstis. Küll kasutatakse merepääste kaatrit vahepeal selle liikluse tagamiseks ja laev on sageli rikkis. Kas te olete saanud selle jääteede temaatika kõrval tegeleda ka Ruhnu muredega ja kas on mingisuguseid mõtteid, et nende ühendus muuta stabiilsemaks ja teenus paremaks? 

Tõsi on see, et eks me alati peame ju arvestama, et saar jääb saareks oma eripäradega. Kui seal elatakse, siis tuleb sellega teatud juhtudel kohaneda, aga me ei saa öelda, et inimesed, ärge muretsege, ärge selle probleemiga tegelege, sest kui juhtub midagi traagilist, siis kahtlemata vastutab selle eest mitte ainult inimene ise, vaid kui ei saa sealt minema või ei pääse juurde, vastutab ka riik.

Aitäh selle küsimuse ja arutelu eest! Kindlasti on kohalik omavalitsus samuti osa riigist. See, et kohalikud omavalitsusjuhid sekkuvad ja tõstatavad mure, on täiesti loomulik. Mul on hea meel, et me koostöös saime need mured ära kaardistada ja asuda neid lahendama. Kõige parem oleks muidugi, et seda saaks ennetada, aga kui me tegeleme siin ilmastikuoludega, mis hetkest jää muutub nii paksuks, et sealt ei saa enam laevaga mõistlikult läbi sõita, tekivad laevarikked ja vee tase kukub liiga madalale, selliseid olukordi on väga raske ette näha. Selle jaoks peab olema tuleviku ennustaja. Minu teada sihukesi asju tegelikult maailmas ei eksisteeri. 

Me reageerisime kohe, kui selgus, et ühendused on katkenud, neid ei ole võimalik taastada tavapärastes oludes. Tuldi kokku, arutati läbi ja hakati rajama jääteid, et tagada samamoodi, kui me räägime Ruhnust, mis oli selle küsimuse teine pool. Kõige kriitilisem oli eelmisel nädalal ka see, et lennukil, mis Ruhnut teenindab, oli tehniline rike. Õnneks õhuvägi tuli appi ja aitas selle korda teha. Ühendus taastus tavapärasel määral. Niisugustes jääoludes on lennuk Ruhnu jaoks hädavajalik, sellega tuuaksegi kõike ja transporditakse inimesi. Mul on hea meel, et see hetkel lahenduse leidis. Ruhnu ühenduse täpsemates küsimustes olen ma kokku leppinud kohtumise Ruhnu vallavanemaga. Läheme sinna kohale ja küsime siis täpselt üle, kuidas nad seda ette kujutavad. 

Tõepoolest, me tahaks teenindada kõiki väikesaari nii võimekalt, kui me suudame. Riigilaevastikul on siin teatavad piirangud, nende võimekuste piirangud, nii et üritame selles mahus nii hästi toime tulla kui võimalik, et neid teenuseid hästi tagada.

Aitäh! Lõpetan kuuenda küsimuse käsitlemise. 

Jõuame seitsmenda juurde. See on majandus- ja tööstusminister Erkki Keldole ja selle esitab hea kolleeg Aleksei Jevgrafov. Palun!

Tänan! Lugupeetud minister! Ütlen kohe, et minu küsimused eeldavad kahe ministeeriumi, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Haridus- ja Teadusministeeriumi koostööd. Kuna aga keskendun oma küsimustes Ida-Virumaa tööturu teemadele, esitan need just teile, mitte haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele. 

Austatud minister! Ida-Virumaast räägitakse kui tööstuspiirkonnast, millel on tugev minevik ja tänu valitsuse algatustele ka helge tulevik. Räägitakse magnetitehasest, uutest investeeringutest ja tööstuse mitmekesistamisest. Kuid kõik need plaanid ei ole eluviidavad, kui puudub piisav inimressurss. Seda nii otseses mõttes, arvestades elanikkonna märkimisväärset vähenemist, kui ka kvalifitseeritud tööjõu nappuse tõttu. 

Tuleb vaadata tõele otsa. Viimaste kümnendite jooksul on maakond kaotanud märkimisväärse osa oma kogenud ja haritud tööjõust. See niinimetatud kuldne fond, kes varem kandis piirkonna tööstus- ja insenerimõtet, töötab täna kas maakonnast väljaspool või on üldse pensionil. 

Sellises olukorras tekib paradoks. Piirkonnas võib tööstus areneda ja investeeringud suureneda, kuid uued kõrgemapalgalised ametikohad täidetakse sageli väljastpoolt tulnud spetsialistidega, sest ei leia tööandjad kohalike seast vajalike oskustega töötajaid. Tööandjad ise toovad esile, et kohalikel töötajatel puudub, töötajatel jääb puudu praktilistest oskustest, tehnilisest ettevalmistusest ja tööharjumustest. See ei ole üksiku ettevõtte probleem, vaid süstemaatiline, süsteemne regionaalpoliitiline küsimus, seda nii riigi osalusega ettevõttes kui ka erasektoris. 

Lugupeetud minister, milline on valitsuse ja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tegevuskava, et tagada, et Ida-Virumaa tööstusinvesteeringute peamine kasu jõuaks eelkõige Ida-Virumaa inimesteni ning et need investeeringud looksid hästitasustatud töökohti just kohalikele elanikele? Aitäh!

Hea küsija, aitäh! Väga sisuline küsimus. 

Tõesti, majandusministeerium toetab Ida-Virumaa tööturgu kahtepidiselt: läbi Töötukassa, mis on küll nii-öelda eraldi asutus, ja siis on ka konkreetselt Ida-Virumaal on ka Euroopa rahadest täiendavad tegevused ja programmid, mida mujal Eestis ei ole. 

Kui me räägime sellest, et kas Ida-Virumaal on piisavalt selliseid häid töökäsi on, siis me saame öelda, et tegelikult on, sest … Kuidas ma seda väidan? Kahjuks on Ida-Virumaal olukord, kus Ida-Virumaa töötuse määr on kõrgem kui Eestis keskmiselt. Näiteks jaanuari lõpu seisuga oli 11% kogu tööjõust töötuse määr, samal ajal kui Eesti keskmine oli 6,5%. 

Mida see tähendab? See tähendab seda, et meil tegelikult on inimesi Ida-Virumaal, aga kahjuks nad ei, kas siis ei ole kvalifikatsiooni, on mingid muud puudused, et nad ei saa nendele nii-öelda töökohtadele minna. Ehk siis, kui väga konkreetne olla, siis Ida-Virumaal oli Töötukassas arvel 6906 töötut ehk inimest. 

Mida me siis peame tegema? Ehk siis, tõesti, te ise ka juba mainisite – nende inimeste tööturule toomiseks ongi vaja konkreetseid tööturuteenuseid, mis toetavad siis kas oskuste uuendamist, ümberõpet. Ida-Virumaa eripära on ka see, et on vaja täiendavat keeleõpet, et tegelikult saada nii-öelda tööturul hakkama. See on väga oluline. 

Ja näiteks 2025. aasta detsembris oligi Töötukassa teenustel oli 4900 inimest, kes siis konkreetselt mingit Töötukassa teenust Ida-Virumaal said. 

Ehk, see on see, et me oleme ka tegemas Töötukassas tervikuna nii-öelda uut strateegiat, mis üks roll ongi see, et – siin enne räägiti palkadest, sissetulekutest – ehk, ühesõnaga, soov meil ju kõigil on, et inimeste palgad ja sissetulek oleks kõrgemad. Aga et nad saaksid olla kõrgemad, tähendab, et inimesed vajavad täiendavaid uuendavaid oskusi, et muutuvas tööturumaailmas hakkama saada – on need infotehnoloogia-kommunikatsioonioskused – maakeeli arvuti kasutamine –, on see mingi konkreetne oskus ära õppida, mida tööstuses saaks kasutada, – sellega me ka Töötukassas tegutseme. 

Kuna, tõesti, Ida-Virumaa tulenevalt ka õiglase ülemineku fondist ju saab täiendavaid rahastusi ka Euroopa Liidust. Näiteks õiglase ülemineku fondist pakutakse täiendavaid teenuseid just põlevkivisektori töötajatele – on see siis tööleasumise toetus või siis tasemeõppes osalemise toetus. Ma ei hakka kõike siin ette lugema, seda pikalt on. 

Ja siis teine on, me samamoodi eraldi – te ka mainisite ka noori – toetame Ida-Virumaa noori koos Ida-Virumaa Ettevõtluskeskusega, IVEK-iga, kus siis on eraldi projekt "Ida-Virumaa noorte töövaatlusprogramm", siis kus pakutakse koolides valikainet "Mina ja tööle?!", et, ühesõnaga, näidata just noortele, milliseid ägedaid uusi võimalusi Ida-Virumaal neile pakkuda on, et nad ei peaks sellest maakonnast ära minema.

Samamoodi on veel täiendav programm "ESF+" Sotsiaalfondi rahastust, kus siis võetaksegi just Ida-Virumaal eesti keelest erineva emakeelega naiste tööturule kaasamise projekt, kuna me näeme, et seal on töötus kõrgem kui mujal, et just kuidas muukeelselt naisi saada täiendavalt Ida-Virumaal tööturule. Aitäh!

Aleksei Jevgrafov, täpsustav küsimus. Palun! 

Hea minister, tänan vastuse eest! Üllatuslikult on Ida-Virumaa tööandjad toonud esile, et tööjõuprobleem ei seisne üksnes erialastes oskustes, vaid ka tööharjumustes, suhtlemisoskuses, vastutustundes ja töömotivatsioonis ehk niinimetatud pehmetes oskustes, mida nende hinnangul ei kujundata piisavalt ei koolisüsteemis ega noorsootöös. Kas valitsus näeb vajadust muuta üld- ja kutsehariduse õppekavasid selliselt, et tööeetika, meeskonnatöö, suhtlemisoskus ja praktiline töökogemus oleksid süsteemselt ja mõõdetavalt õppeprotsessi osa ning kas kaalutatakse tööandjate otsesemat kaasamist õppekavade kujundamisse?

Aitäh! Nii nagu te ausalt alguses mainisite, siis see küsimus läks nüüd rohkem Haridus- ja Teadusministeeriumi valdkonda, aga kolleeg minister ütles, et needsamad suhtlemisoskused – oskus pidada dialoogi, argumenteerida, analüütiliselt mõelda, need kõik on õppekavas olemas. Ma arvan, et see ei ole küsimus Ida-Virumaast eraldi. Seda, kuidas noored inimesed siia iseseisvasse ellu astuvad, kujundab väga palju ikkagi kodune kasvatus. Ma arvan, et me kõik usume, et ega riik lõpuni ei peakski kuidagi ette ütlema, selles mõttes, et sellist viisakat lastetuba ja kodust kasvatust me soovime ju kõigile. Mis seal salata, ise ka väga palju tööandjatega rääkides, nad ütlevad ka, et inimeste omadused on muutumas. Aina rohkem ollakse virtuaalmaailmas, võib-olla igapäevane suhtlusoskus, füüsiline kirjutamisoskus, need ajaga muutuvadki. Lootust, et see muutus jääb seisma, ei tule. Pigem on küsimus, et kuidas me suudame oma noori tuleviku tööturuks paremini ette valmistada. Mul on väga hea meel, et haridusminister on võtnud vedada kutseharidusreformi. Me oleme koos istunud tööandjatega ja arutanud – siin on ju suur diskussioon olnud – nende kolme-nelja-aastaste kutsehariduse õppekavade üle. Aga mina olen jätkuvalt selle poolt, et kui me tahame, et meie noortel oleks tulevikus kõrgemad palgad, siis lisaks ametile, mis on väga vajalik, vajab ta ka kõrgemal tasemel üldteadmisi. Me näeme, et tehnoloogia muutub, tööstuspingid muutuvad nii kiiresti. Kui sa täna õpid ära ainult ühe konkreetse liigutuse või ameti, siis me ju kahjuks teame, et viie või seitsme aasta pärast on selle ameti juures nii palju muutunud, et vaja on ka üldiseid toetavaid teadmisi, baasanalüüsi võimekust, joonise lugemise võimekust. Selles mõttes on see kutsereform väga-väga vajalik. Jah, kes täiendavaid üldaineid ei vaja, siis sellel on ka tulevikus võimalik lihtsalt kutse omandada ja ta ei pea isegi 18. eluaastani ootama. Ta omandab kutse ära ja saab tööturule minna. Me samamoodi ju tegeleme ka sellega, kuidas muuta noorte esimest töökogemust kiiremaks, positiivsemaks, teeme ka töölepingu seaduses ettepanekuid muudatusteks, et noored saaksid praktilist töökogemust võimalikult vara, on need õpilasmalevad, on need võimalused, ma ei tea, suvekohvikus töötada, et tekiks tööharjumus, tekiks vastutus, ajaplaneerimine. Need on kõik tegelikult ju vajalikud oskused, et tulevikus elus hakkama saada. Me proovime süstemaatiliselt sellega tegeleda. Kui ka Riigikogul ja keskfraktsioonil on häid mõtteid, mida veel teha, siis me kindlasti oleme valmis kaasa mõtlema. Ma nõustun, see on oluline teema. Kui me räägime pikaajalisest heaolu kasvust ja palkade kasvust, siis me vajame kõrgema oskusega inimesi tööturule. 

Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Mart Maastik. Palun!

Suur tänu, Toomas! Austatud minister! Kohaliku tööjõu puudus Ida-Virumaal on kindlasti ka kõigi saarlaste mure. Ja siit siis ka see saarlaste mure selle üle, et sa siin enne mainisid Lauri Läänemetsale vastates, et Eesti majanduspoliitika peab olema puhas ja loodussäästev. 

Ma nüüd siis küsingi. Ma loodan, et Ida-Virumaal on samad mured, et saarlastel oleks puhas loodus ja oleks keskkond hoitud. Sa teed suuri silmi seal, aga kohe ma jõuan küsimuseni. Ja küsimus ongi see, et ikkagi planeeritakse siiamaani 330-kilovoldist elektriliini läbi Saaremaa, mis oli sinna vaja selle jaoks teha, et meretuuleparke sinna külge ühendada. Nüüd, kus on selgust saadud, et meretuulepargid enam nii odavad ei ole. Minu küsimus on see, et kas nüüd ikka jätkub looduse hävitamine ja rüüstamine, ehk siis ligi 100 000 tihumeetrit metsa tuleb maa raiuda selle jaoks, et viia sealt läbi mõttetu elektriliini, mida tegelikult ei saarlastele ega Eestile vaja ei lähe?

Aitäh! Ma igaks juhuks täpsustan, et ei teinud suuri silmi. Võib-olla kui ma mõtlema hakkan, paljud inimesed sellele panevad, kuidagi silmad lähevad ülesse. Ma lihtsalt kuulasin täpselt, kuna see oli väga üldiselt täpseks minev küsimus. Mis puudutab 330-liini, siis ei, see ei ole olnud kunagi vajalik sellepärast, et meretuuleparkidele on, vaid pikka aega ka saarlastel – ma ei tea, kuidas teiega täpselt on – on ikkagi olnud küsimus võrku mahtumises erinevate uute tootmisvõimsustega, sealhulgas päikesepaneelidega. Ja energiajulgeoleku küsimus. Saaremaa oleks koos mandriga energiajulgeolekuliselt ühendatud, selles mõttes, et see on see, miks Saaremaale on seda täiendavat kaablit vaja olnud. 

Kui hakkasid peale need planeerimisprotsessid, siis ma tean, nii ametid, ka meil majas inimesed on mitmeid kordi kohapeal käinud kogukondadega rääkimas, arutanud. Mis on positiivne, ma julgeks öelda, on see, et kui alguses arutati, et tuleb teha kaks trassikoridori, siis tegelikult ka energeetikutega arutades, et varustuskindlus ikkagi oleks tagatud, piisab siiski ühest, mis tähendab, et poole võrra, maakeeli, puid jääb maha võtmata, mis, ma arvan, on väga positiivne. 

Nüüd ongi see küsimus – ma ise küll nii-öelda saarlane selles mõttes ei ole, ma täna Saaremaal ei ela, ma poolsaarlane, mul pool perekonda, suguvõsa on Saaremaalt, ma olen ise kogu lapsepõlve seal vanaema ja vanaisaga veetnud –, et seda peavad ka saarlased ise ütlema, kas see täiendav 330-kaabel, mida, ma tean, paljud ootavad, just sellepärast, et oleks ikkagi elektrivarustuskindlus tagatud ka keerulisematel aegadel, seda peavad kohalikud ise ütlema ise. Minu arust see on väga mõistlik dialoog, diskussioon, mida pidada.

Aitäh! Lõpetan seitsmenda küsimuse käsitlemise. 

Oleme jõudnud kaheksanda juurde. See on auväärt haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele peaministri ülesannetes ja selle esitab hea kolleeg Helle-Moonika Helme. Palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Kristina Kallas peaministri ülesannetes täna! Seda teemat korra siin läbiminevalt vist puudutati, kui räägiti immigratsioonist ja tööjõu sissetoomisest, aga süvitsi ei ole seda veel puudutatud, nii et ma seda siinkohal teeksin. 

Nimelt, see valitsuse jutt ka vanglarendi teemal on muutumas meil siin ohtlikult kahepalgeliseks. Seetõttu ma küsingi uuesti üle, kuidas päriselt lugu Eesti vanglate väljarentimisega välismaale ikkagi on. Rootsi vangide siia toomist parlament juba arutas, aga Rootsi enda parlament ei pruugi sellele heakskiitu anda. Samas, 30 miljonit on riik planeerinud juba vanglarendilt teenida. Nüüd ilmus Delfis uudis, et Eestilt tahab vanglaruumi rentida ka Belgia. Sellest räägib avalikult Belgia asüüli- ja migratsiooniminister. Meie justiitsminister on aga nimetanud seda informatsiooni valeks. 

Samas on meedias väga detailselt kirjeldatud neid plaane, mida väidetavalt Eesti ja Belgia on omavahel juba arutanud. Nimelt, majutada Eestis niinimetatud Belgia dokumentideta kinnipeetavaid ehk ebaseaduslikult Euroopasse saabunud immigrante, kellel puuduvad dokumendid, kelle päritolu ei ole võimalik tuvastada, keda ei saa välja saata, sest päritoluriik keeldub neid vastu võtmast, või kes ei tee võimudega koostööd. 

Ja sellega seoses ma küsingi, et kes siis valetab? Kas Eesti Vabariigi valitsus või mõni ministeerium on siiski pidanud Belgia Kuningriigiga ametlikke või mitteametlikke läbirääkimisi Eesti vanglakohtade või kinnipidamiskohtade väljarentimiseks Belgia kinnipeetavate või Belgia kinnipidamiskeskustes viibivate isikute majutamiseks Eestis? See on nagu hea vastus, jah või ei, ei ole vaja keerutada. 

Riigieelarvesse on järgmiseks aastaks planeeritud vanglakohtade väljarentimiseks laekuv tulu suurusjärgus 30 miljonit ja see on suunatud valitsuse reservfondi. Millisele konkreetsele ja ka realistlikule kokkuleppele või läbirääkimiste seisule see prognoos ikkagi meil tugineb? Arvestades, et Rootsi vangide Eestisse toomine eeldab Rootsi parlamendi otsust ja võimalikke põhiseaduslikke muudatusi, kuidas siis seda planeeritud 30 miljonit Eestis siiski realiseerida kavatsetakse? Palun vastake taas jah või ei!

Aitäh küsimuse eest! No nii detailset küsimust oleks hea saada ette, sellepärast et faktide kontroll, kas keegi on kellelegi midagi lubanud, on vaja siiski üle kontrollida. Ma ei ole justiits- ja digiminister. Seda, et Belgia tunneb huvi, ei ole mitte keegi ümber lükanud. Belgial huvi tundmist keelata mitte keegi ei saa. Belgia võib ka lihtsalt avalikult öelda, et tal on huvi. See ei ole mingi faktivaidlus. Faktivaidlus oleks see sel juhul, kui Eesti kinnitaks, et tal on mingid läbirääkimised või meil on mingi kokkulepe, et me hakkame nende läbirääkimiste pidamisega edasi minema. Minu teada ei ole valitsus teinud ühtegi otsust selle kohta, et me peale Rootsi veel kellegagi läheme vanglarendilepinguid sõlmima. Nii et minu arust on vastus väga selge: meie Belgia läbirääkimisi ei pea sellepärast, et sellel valitsusel seda valmisolekut ei ole.

Ja täpsustav küsimus. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Tuli küll kiire vastus, aga suhteliselt sisutühi, sellepärast et teie enda minister on ju selle absoluutselt kategooriliselt ümber lükanud. Ühesõnaga, mitte mingit juttu kellegagi sel teemal olnud ei ole. Seetõttu ma küsisingi, et kes siis nagu valetab. 

Aga ma küsisin ja te sellele ei vastanud, kuidas te siis kavatsete katta, kui nüüd Rootsist ei tule neid kinnipeetavaid, aga 30 miljonit eurot on planeeritud riigieelarvesse. Seda küll hämatakse nüüd väitega, et see on justkui pargitud valitsuse reservfondi, aga riigieelarves on selline rida täiesti olemas nagu valitsuse reservfond ehk, et see on riigieelarves kajastatud, see 30 miljonit eurot tulu, mida peaks vanglarendist tulema.

Aga samal ajal on meil selline informatsioon, seda arutati komisjonis, see oli vist kas eile või üleeile, kus siis seesama teema, et kogu aeg meile väidetakse, et me peame need vangid siia tooma, sest see on nii suur kulu riigile, et see mingi 12 miljonit, mis tuleb selle tühja vanglakompleksi eest tasuda. Võtame parem need vange täis ja teenime veel kaks korda rohkem. Aga näiteks tuli välja, et see on tegelikult täiesti vale, sellepärast et asekantsler Rait Kuuse lobises välja, kui küsiti, kui suur see Tartu vanglakompleksi tühja osa kulu on. Üldine tervikkulu on 630 000 aastas, mis läheb küttele, ventilatsioonile ja ülalpidamiskuludele, mis tühja kompleksi puhul ongi see, millest me tegelikult räägime. Sellele tühjana seisevale osale läheb 430 000 või 450 000. Teate, mida te siin hämate, et see on nii suur kulu, et sellega me peame nüüd midagi tegema, et Eesti riik ei ela seda üle, et 12 miljonit ja mis kõik. Ei ole! 430 000 on ainult tühjana seisva vangla kulu. (Juhataja: "Aitäh!") Miks te valetate? Valetate selle Tartu vangla kohta (Juhataja: "Aitäh, hea kolleeg! Teie aeg."), valetate Rootsi vanglate vangide toomise kohta ja nüüd valetate ka nende Belgia läbirääkimiste kohta.

Aitäh küsimuse eest! No väga raske on vaielda olukorras, kus on mingid kõlakad, et keegi kuskil peab belglastega läbirääkimisi. Öeldakse konkreetselt, et ei pea läbirääkimisi. Siis öeldakse, et te ikkagi valetate. Kinnitan veel kord, et ei pea läbirääkimisi belglastega. Ei pea, pole plaanis pidada, ei ole läbirääkimisi alustanud. Sellist asja nagu belglastega vangide toomise läbirääkimisi Eesti valitsus ei pea. Punkt. 

Nii, ja nüüd räägin rahast. Vanglarendiga on selline asi, et kui tulu ei tule, kui Rootsi parlament seda ei ratifitseeri ja kui seda tulu ei tule, siis ei ole ka kulusid. Siis ei ole tegelikult ka nende Rootsi vangide ülalpidamise kulusid. Järelikult, (Hääled saalist) laske palun mul lõpuni, hästi viisakas oleks, kui te laseksite mul vastata oma küsimusele, sest kuulamine on ka oskus selleks, et saaks pärast debatti pidada faktide üle, mitte väita, et keegi valetab ja keegi ei valeta. Veel kord, kui tulu ei tule, kui lepingut ei tule, siis ei ole ka neid kulusid. Seda 30 miljonit, millest te räägite, järelikult ei ole ei tulu ega kulu, riigieelarve vaates ei ole tegemist selles mõttes miinusprojektiga. 

Küll on see aga miinusprojekt selle tõttu, et meil on püsijooksvad kulud selle tühja pinna hoidmiseks. Seal tulevad need miinuskulud, mis valitsusel tuleb sisse võtta juhul, kui Rootsi vangide lepingut ei tule. Ja neid ei ole ainult 630 000, sellepärast et need on küttearved, millest te räägite. Ehk siis pidevalt jooksvate kulud, aga lisaks jooksvatele kuludele on hoone amortisatsiooni ja tema säilitamise kulud, mis on veel omakorda sinna otsa minevad kulud. Nii et arvestage palun sellega, et see 630 000 on üks osa sellest. Kui te tahate rääkida päriselt faktidega, siis võtame kõik faktid ette. Kui palju on selle hoone pidamisel jooksvad kulud versus tegelikult hoone amortisatsioon, hoone säilitamine, hoone investeeringute vajadus – see kõik on tegelikult kulu, mis tuleb otsa veel sellele 630 000-le. 

Laias laastus, mitmete aastate jooksul peab Eesti riik sinna panema miljoneid, mitte tuhandeid. (Hääled saalist) Väga raske on pidada debatti, kui räägitakse vahele, kui ei kuulata. Kui tegelikult tahetakse lihtsalt saada seda ekraaniaega – ma veel kord kinnitan – Belgiaga mitte keegi läbirääkimisi ei pea. Ja teiseks, riigieelarvest tulud ja kulud on tasakaalus. Kui tulusid ei tule, kui Rootsi ei telli meilt seda teenust, siis ei ole meil ka sellega seotud kulusid.

Lisaküsimus. Varro Vooglaid, palun!

Lugupeetud haridusminister peaministri ülesannetes! Eile õiguskomisjoni istungil seda teemat arutades tõusetus üks väga põhimõtteline küsimus ja ma tahaksin ka teie hinnangut sellele teada. Nimelt, asjaolu on see, nagu meile justiitsminister kinnitas, et Rootsis toetab vanglarendi lepingu sõlmimist nii koalitsioon kui ka kaks suurimat opositsiooniparteid ehk Rootsi parlamendis on selline ulatuslik toetus sellele, nagu meile kinnitati. Eestis seevastu on ju selline olukord, et selle lepingu sõlmimist toetavad ainult kaks koalitsiooniparteid, mille reiting ühiskonnas on circa, ma ei tea, 15%, ja neli opositsiooniparteid on sellele vastu ja nende reiting on circa 85%. Miks ma neid reitinguid üldse nimetan? Me kõik teame, et circa aasta pärast toimuvad Eestis valimised ja eeldusel, et samasugused hoiakud ühiskonnas säilivad, tuleb Eestis põhimõtteline võimupööre. Ei saa eitada seda, see tõenäosus on väga suur, märkimisväärne, tõenäoline. Kas selles olukorras on teie hinnangul üleüldse vastutustundlik sellisesse lepingusse astuda, teadmises, et kõik neli opositsiooniparteid on öelnud, et nad ei toeta selle lepingu sõlmimist ja kui nad pääsevad valitsusse, siis nad seisavad selle eest, et see leping lõpetada vastavalt lepingu artiklile 61, mis ütleb, et mõlemad osapooled võivad selle lepingu lõpetada, teatades sellest ette 12 kuud. Me võime olla suurima tõenäosusega aasta ja mõne kuu pärast olukorras, kus me algatame selle lepingu lõpetamise protseduuri, olukorras, kus te just olete selle lepingu sõlminud, kus just on hakatud viimase poole aasta jooksul tooma Rootsist vange Eestisse. Kas see on mõistlik ja kas see on ausameelne ka rootslaste suhtes? See on esimene küsimus. Teine küsimus on see, et kas te olete informeerinud rootslasi sellest, et suurima tõenäosusega aasta ja mõne kuu pärast algatab Eesti selle lepingu lõpetamise protsessi. Kas nad ka selles teadmises tegelikult peavad ise mõistlikuks seda lepingut sõlmida?

Aitäh selle küsimuse eest! Vaadake, demokraatias on niimoodi, et otsuseid ei tehta valitsuses mitte reitingute järgi, mitte selle järgi, mida reitingufirma mõõdab mingi valimiga, vaid selle järgi, mis on valimistulemus. Ehk valija tegelikult annab oma otsusest teada valimiskastide juures ja selleks on vaja regulaarseid valimisi, et neid ei venitataks, et valimised toimuksid regulaarselt. Valijal on teada, et kui ta tahab oma otsuse ümber vaadata, siis see otsuse ümbervaatamise võimalus on tal väga regulaarse intervalli tagant olemas. Reitingute pealt otsuseid ümber teha ei saa, tegemist ei ole selles mõttes mitte mingisuguse demokraatliku mehhanismiga, millega saaks riiki valitseda. Ei saa valitseda riiki reitingute pealt, riiki saab valitseda valimistulemuste pealt. Ma jõuangi küsimuse vastuseni, teil võttis ka väga palju aega sissejuhatus. Ma igaks juhuks teen ka sissejuhatuse sellesse. Te ei saa argumenteerida sellega, et reitingute pealt peaks tegema demokraatias otsuseid. Ei saa teha reitingute pealt demokraatias otsuseid. Nii, see on esiteks. Teiseks, uuel valitsusel on võimalik need lepingud üle vaadata. See on täpselt sama asi, et valijal on õigus ümber otsustada. Valija, kui ta tahab ümber otsustada, siis ta ümber otsustab. Siis ta otsustab ümber. See tõenäosus on teada kõigile osapooltele, kes need lepingud allkirjastavad. Selles mõttes kõik töötavad selles heas usus, et see leping tegelikult kehtib, sellepärast, et sellel lepingul, mis praegu sõlmitakse, on Eestile sees väga suured kasud. See on Eestile igas mõttes, väga paljudes valdkondades kasulik leping. Üks asi on töökohad, millest siin saalis on juba väga palju räägitud, teine asi on meie liitlasega koostöö. Kolmas on meie siseturvalisuse võimekuse kasvatamine, sellepärast et vanglateenistuses töötavate inimeste oskused ei ole ainult seotud vanglateenistusega, need on seotud väga palju siseturvalisuse valdkonnaga tervikuna. Nii et see leping on Eesti ühiskonnale ja Eesti inimestele, Eesti riigile tegelikult kasulik ja selle hea usuga me täna tegelikult edasi töötame rootslastega. Aitäh!

Lõpetan kaheksanda küsimusega. Head kolleegid, ma olen seda korduvalt öelnud, et jah, ma aktsepteerin debati huvides ka nii-öelda lühikesi või ühekordseid repliike. Kui need repliigid on korduvad või kestvad, siis see ei ole aktsepteeritav. Aga tõepoolest, need on nii korduvad kui kestvad. Ja teiseks, siin on sama põhimõte, te tahate viidata, et teil on mitu küsimust. Ikkagi tavaliselt on üks küsimus, see on üldine põhimõte ja tegelikult isegi minister võib ka valida, kui te esitate mitu küsimust, millisele ta üldse vastab. Selles mõttes proovime ikkagi keskenduda ühele konkreetsele asjale. Te tahate seitse asja põimida ühe küsimuse sisse. 

Läheme üheksanda küsimuse juurde. Ka see on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele peaministri ülesannetes. Selle esitab Aivar Kokk. Palun! (Varro Vooglaid saalist: Te olete kohustatud andma mulle protseduurilise küsimuse). Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Ma sain üleeile (kirja) ühelt emalt, kes kasvatab kolme last, kellest kaks on puudega täiskasvanud, üks on alaealine ja ta ise on ka invaliid. Ta aasta lõpus tegi palvekirja, et ta autolt ei võetaks automaksu, sest see auto on talle ümber ehitatud, et ta invaliidina saaks selle autoga sõita. Tänaseks on tema konto pangas suletud. Nüüd ta sai kätte ka elektriarve. Kui ta saab pensioni 650 eurot, siis elektriarve oli tal 800 pluss. Ma küsin, mida teie soovitate? Kui te ütlete, et teie ei saa elektriga midagi teha, siis peaminister ei teadnud isegi esmaspäeval, et Eesti Energia tütarfirma Enefit Green ei ole enam börsil. Ta püüdis meile selgitada, kuidas mitte midagi teha ei saa. Ma saan aru, et elektri hinda me tõesti muuta ei saa, kuna täna on see avatud turul. Aga nagu te teate, siis elektri hinnale lisandub praktiliselt kaks kolmandikku kõike muud. Teie valitsemise ajal on elektriaktsiis, kui selle aasta 1. maid arvestada, tõusnud kolm korda. Käibemaks on tõusnud 20%. Sellel aastal on lisandunud elektri hinnale tasakaalustusvõimsuse kulu, varustuskindlustuse tasu, ja Elering soovib ülekandetasu tõsta 37,6%. Võrgutasud tõusevad igal aastal. Kas te olete ka valitsuses arutanud, kas kuskilt otsast ei võiks mõnda lisakulu vähendada? Kas või seesama käibemaks, täna 24%, see on tegelikkuses ikkagi väga suur osa elektri hinnast. Me teame, et nii ettevõtluses kui ka kodukuludes on ikkagi energiakulu üks suuremaid kulusid. Selle tagasitõmbamine aitaks meil majandust tõsta ja aitaks ka meie peredel paremini hakkama saada. Kas kuskilt otsast on lootust, et hakatakse midagigi arutama, et meie inimestel hakkamasaamine kuidagigi paraneks?

Aitäh, hea kolleeg! Päris palju on üle läinud.

Jaa, aitäh selle küsimuse eest! 

Esiteks, me peaksime siiski … Ma loodan, et me nõustume üksteisega selles, et jaanuarikuu elektriarvete taga on väga külm ilma. Võrreldes eelmise aasta jaanuariga on siiski sellel aastal külmakraade olnud kõvasti rohkem, mille tõttu loomulikult on elektritarbimine kasvanud. Ja kui elektritarbimine kasvab, siis kasvavad ka arved.

Nüüd, olukorras, kus inimestel on tõesti raske – nagu te kirjeldasite seda ema, kellest te rääkisite –, siis ma olen siin varem juba öelnud, sest minu poole on siin neid pöördumisi mitu korda tehtud – esimene asi, kuhu inimene loomulikult peaks abi pärast pöörduma, on kohalik omavalitsus. Toimetulekutoetus – me praegu valitsuse poolt koos sotsiaalminister ja energeetikaminister vaatavad ka koos üle toimetulekutoetuse need piirid, et kas need piirid täna vastavad tegelikult sellele võimalusele, et inimesed siiski tuleksid oma eluga toime. Nii et kohalik omavalitsus, tema poolt eraldatav toimetulekutoetus nendele inimestele, selleks et nad hakkama saaksid – palun pöörduge kohaliku omavalitsuse poole. Ja toimetulekupiiride ülevaatamine meil praegu valitsuses käib. Tõesti, laustoetusi üle välja see valitsus toetama ei hakka, sellepärast et meil on vaja spetsiifiliselt ikkagi vajaduspõhiselt inimesi toetada, kellel on raskusi hakkamasaamisega, nagu see näide, mida te tõite. 

Nüüd elektri hinnast. Eesti on Soomega üsna sarnases elektrihinna olukorras, eks ole. Meil on Soomega sarnane elektrihind. Elektrihinda saab alla mitte siis – pikas vaates – mitte siis, kui me maksudega edasi-tagasi mängime, vaid siis, kui me tegelikult tootmisvõimsusi juurde ehitame. Meil on vaja nende tootmisvõimsuste ehitamise tempot hoida, nii nagu me seni oleme selles valitsuses teinud. Me oleme teinud mitu vähempakkumist; meil tuleb veel üks vähempakkumine. Väga palju on tootmisvõimsusi juurde tulnud ja see on toonud elektrihinda alla. Aga meil on vaja ka tarbimise juhtimist ja meil on ka varustuskindlust vaja. 

Ja need on need asjad, millega valitsus tegelikult tegeleb, et me suudaksime inimestele tagada selle, et oleks, esiteks, varustuskindlus – sest meil on väga palju probleeme olnud ka sellega, et mingitel hetkedel elektrit üldse ei ole –, et meil oleks tegelikult tarbimisjuhtimine, et me suudaksime juhtida tarbimist sellistel hetkedel, kui ilm läheb kohutavalt külmaks, et meil oleks tegelikult võimalik ka need tipud ära lõigata, need hinnatipud; et meil on olemas salvestus selleks, et me saaksime hinnatipud alla lõigata; aga meil on tootmist juurde vaja. 

Kahjuks elektrivarustuse või elektritootmine ja tootmisvõimsuste juurdeehitamine ei käi nipsust; käib väga aeglaselt. Ja siin, ma arvan, on kõikidel erakondadel – ka opositsioonierakondadel – aeg võtta vastutus, sellepärast et kui kümme aastat tagasi otsused jäid tegemata, siis täna on nende otsuste hind; täna inimesed maksavad nende tegemata otsuste eest seda hinda. 

Meie valitsuse tegevuse eest maksavad inimesed tõenäoliselt hinda järgnevatel aastatel, kui me ei tee täna neid tootmisvõimsuste juurdeehitamise otsuseid. Ja valitsus töötab täna selle nimel, et neid tootmisvõimsusi juurde tuleks ja meie sõltuvus imporditavast elektrist väheneks.

Aitäh!

Täpsustav küsimus, Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Kõigepealt, see pereema on pöördunud nii kohaliku omavalitsuse poole, Sotsiaalkindlustusameti poole kui ka Maksu- ja Tolliameti poole. Igalt poolt on ta saanud lihtsalt eitava vastuse. Ja mina vastasin talle lihtsalt, et ma olen valmis selle automaksu eest ära maksma, aga ükski Riigikogu liige kõikidele Eestis nende muredel olevatele inimestele ei jõua ära maksta. 

Aga mul on kurb, et te nagu ei saanud aru mu küsimusest. Ma ei räägi elektri hinnast, ma räägin kõigest muust, mis elektri hinnale juurde tuleb. Elektri hind on tõesti väga selge. Jaanuarikuus oli külma, elektrit kulutati rohkem, aga kaks kolmandikku lisandub erinevatest maksudest. Sa ei ole oma arvet vaadanud, kui sa raputad majandusminister oma pead, aga tegelikkuses juba paljas käibemaks on 24%. Paljas käibemaks! Rääkimata sellest, et aktsiisi te olete tõstnud oma valitsuse ajal kolm korda. Kas te ei võiks arutada seda, et me näeme, et käibemaks võiks olla näiteks kodutarbijatel 9% ja võit oleks kohe koduinimestel väga suur? 

Kui keegi räägib siin taastuvenergia tootmisest ja sellest, siis kahjuks päikesepaneelid ei tooda mitte ühtegi kilovatti, tuult ei ole – tuulepargid ei tooda midagi. Täna on ainuke juhitav energia põlevkivienergia, ei ole kahjuks midagi muud. Need paar gaasiturbiini, mida siin loodetakse, ehitatakse ka Vene agressori piirile kõige lähemale. Kõik riskid pannakse Narva, mitte kuhugi mujale. Ma küsin veel kord, kas valitsus on kordagi arutanud, et kõik need lisakulud, mida Elering tahab tõsta selgelt, hullumeelselt, 37,6% ülekandetasu, on teinud sellise küsimise. Mille eest? Selle eest, et ta on teinud valesid otsuseid (Juhataja: "Aitäh!") viimase viie-kuue aasta jooksul.

Lugupeetud rahvasaadik! Kui te räägite elektri hinnast ja ütlete mulle, et ma ei saa küsimusest aru, siis olge palun täpsed, kui te räägite elektri tootmise hinnast. Elektri hind on see, mida inimene maksab. Elektri tootmise hind versus elektri hind on ikka väga erinevad asjad. Olgem siis täpsed, kui me räägime väga selgetest asjadest. 

Elektri hinna sees on elektri tootmise hind. Elektri tootmise hind väga tugevasti mõjutab elektri lõpphinda. Olete ju nõus? See sõltub sellest, kui suur on elektri tootmise hind, sellest sõltub väga tugevasti elektri lõpphind, mida tarbija maksab. Täpselt samamoodi sõltub elektri lõpphind, mida tarbija maksab, ka nendest maksudest ja muudest tasudest, mis on sealjuures. Aga see ei ole ainuke asi, millest elektri hind sõltub. Elektri hind sõltub ka elektri tootmise hinnast. Elektri tootmise hind põlevkivis, mida teie soovitate, ei ole odav. Põlevkivi ei ole odav elekter, ta ei ole odav ei oma tootmiselt ega tegelikult ka keskkonnamõjult. Ta ei ole odav inimese tervisele, ta ei ole odav meie tervisesüsteemile, ta ei ole odav meie keskkonnale ja meie ümber ega ole odav ka tootmise mõttes. Ta ei ole odav elekter. See on väga populistlik väide, et meil on justkui olemas tootmiselt odavam põlevkivi versus näiteks see, kui me toodame elektrit päikesest või tuulest. See ei ole lihtsalt odavam. 

Selleks, et nendel hetkedel, kui tuul ei puhu, need tipud, kallid hinnad, kui on vaja gaasijaamad tööle panna, on vaja neid salvestusvõimsusi välja arendada, et oleks võimalik neid tipuhindasid maha lõigata. Selleks on vaja ka tarbimist juhtida. Need on kaks asja, mis on vaja sinna juurde panna. Aga see jutt, et langetame maksud ära ja siis meil tuleb õudselt tore homne päev, me ei suuda investeerida varustuskindlusesse. Kuhu lähevad tegelikult need rahad, mis inimesed nende maksude pealt maksavad? Kuhu lähevad? Mis te arvate, kuhu valitsus investeerib tegelikult kõik need tasud, mille pealt elektritasu tuleb ...

Hea kolleeg Aivar Kokk, teil on võimalus ka lisaküsimuseks. 

Ma ütlen veel kord, ma aktsepteerin ühekordseid repliike debati huvides, aga kui need on korduvad või kestev kaanon, siis seda ei saa aktsepteerida. 

Sul on võimalus veel lisaküsimuseks, aga lubame enne ministril vastata lõpuni ja seejärel on sinu küsimus. Palun, minister! 

Elektriühenduste ehitamiseks, varustuskindluse tagamiseks, selleks on tegelikult vaja ju lisatasusid. Meil ei ole võimalik investeerida elektrivõrkudesse, elektrivarustuskindlusesse, kui me ainult müüme elektrit elektri tootmishinnaga. Olete ju sellega nõus? Need on sajad miljonid, millest te räägite, mida tuleks justkui inimestelt mitte küsida. Aga kust tuleb see raha, lugupeetud rahvasaadik? Kui te väidate, teil on alati väide, õudselt populistlik on opositsioonist öelda, et langetage makse. Aga vastus sellele küsimusele, kust tuleb siis see asendus püsituluna, selleks et me saaksime investeerida varustuskindlusesse, et inimestel päriselt elekter oleks kodus? Täna on ka mure ju sellega, et meie varustuskindluse puhul meil on vaja teha meeletuid investeeringuid varustuskindlusesse, et see lamp üldse põleks seal toas. Nii et valitsuse eesmärk on varustuskindlus, puhas ja odav elekter. Ja selle nimel me täna töötame, see võtab aega ja kahjuks kümme aastat tagasi mitte tehtud otsused on täna need, mille eest me maksma peame.

Aivar Kokk, lisaküsimus, palun!

On ikka ääretult kurb, siiralt kurb. Te teate, kuidas Elering raha teenib. Soomest võrguettevõte võtab 50% ja Eesti võrguettevõte võtab teise 50%, kui ta vahendab seda raha. Ja selle raha võtab ta sõna otseses mõttes lõpptarbijate käest. Paar aastat tagasi võeti elektri ja gaasi hinna tõusu pealt 1,7 miljardit raha Eesti inimeste ja Eesti ettevõtjate käest. 

Kui te räägite põlevkivielektri hinnast, siis mõelge, mis maksud te olete sinna peale pannud. 2020. aastal oli CO2 kvoodi hind 25 eurot tonn, täna on keskmine 88 eurot tonn. Ehk võtame selle vahe sealt, kolm korda on kasvanud, ja see liit läheb elektri hinnale juurde. Me ei ole mitte midagi teinud selleks, et selline börsi mängimine CO2-ga lõppeks. Me ei ole kordagi pöördunud Euroopa Liidu poole selle probleemiga. Kui keegi räägib siin, üks ministritest, keskkonnaminister ütleb, et me oleme saanud pea 2 miljardit selle CO2 kvoodi müügist, siis ühe aastaga võeti ära taskust 1,7 miljardit – ühe aastaga! – meie tarbijatelt. 

Kulu pea kaks kolmandikku elektri lõpptarbija makstavast on maksud. Kui te ei oska nii palju arvutada, et käibemaks on 24%, ja siis te ütlete, et see on tühine. Te olete tõstnud 20% käibemaksu – 20%! Teil, noormees kõrval, ei ole elektriarvet vaja vaadata, sest selle palga juures ei ole vaja vaadata. Minul on kodus ka elektrikulu alla 100 euro, mul ka ei ole see mure. Aga ma ei saa aru, miks me toidame Eleringi, kes on saanud pidevalt. Ja tema liitumine, kolmanda kõrgepingeliini avamine kaks aastat varem, kui oleks pidanud (Juhataja: Aitäh, hea kolleeg!) tõstis see elektri hinna kolmandal päeval juba 30% Eestis.

Aitäh, hea kolleeg! Luban väikse repliigi, et ärme läheme palun isiklikuks. Mina oma palga juures vaatan ja väga tähelepanelikult vaatan oma elektriarvet. Ma ei taha neid numbreid öelda, see sõltub kõik sellest, kui palju keegi tarbib, kui suur maja, kui suur loss kellelgi on. Aga mina vaatan, Aivar, ka selle palga juures, mis minul on. Nii et palun selles mõttes isiklikuks mitte minna. Aga nüüd palun vastus, Kristina Kallas!

Jaa, ma siiski kutsun üles mitte süüdistama inimesi selles, et nad ei hooli, sest mitte keegi pole siit puldist mitte kordagi üles näidanud mittehoolimist. Me kutsume üles arusaamisele, sest te loobite väga paljude erinevate numbritega, ükski neist tegelikult omavahel kooskõlas kokku ei lähe. 

Te ütlesite, et Elering röövib rahvast. (Hääled saalist) (Juhataja: "Aivar!"), seesama Elering tagab teile selle varustuskindluse. Seesama Elering peab täna investeerima selleks, et kui meil mis iganes, vaadake, mis Ukrainas toimub täna elektrisüsteemiga, energiasüsteemiga. Seal käib jõhker pommitamine, ründamine, lammutamine, hävitamine. Me peame tegema lammutuskindlaks kõik oma elektrisüsteemi, sellepärast et kui te arvate, et see oht meid ei varitse, siis ta varitseb. See on reaalselt olemas. Järelikult tuleb investeerida sellesse, et päriselt lamp põleks ka väga kriitilistes olukordades, et talvel küte oleks sees, et inimesed ei külmuks ära oma kodudes. Selleks on vaja tagada varustuskindlust, selleks on vaja meie alajaamasid ja muid keskusi tegelikult sõna otseses mõttes kaitsta. See on investeering. Seda investeeringut me täna teeme nendestsamadest rahadest, mida Eleringile edasi kantakse. 

Elering ei ole kasumlik tootev ettevõte, kus keegi võtab dividende ilusa elu tagamiseks. See on kõik Eesti inimeste varustuskindluse tagamiseks. On väga populistlik tulla praegu ja öelda, et kuskil on õilsad elektritootjad, aga vahepeal on juba palju röövijaid, kes võtavad inimeste raha ära ja inimene tagasi mitte midagi ei saa. Teate, sellise populismiga ei ole võimalik tegelikult – ma ei tea, kuidas te valitsete, kui te ei saa aru, kuidas me investeerime varustuskindlustesse. Kuidas te omal ajal tegite otsuseid varustuskindluse tagamise kohta? (Hääled saalist) (Juhataja: "Aivar!") See on nagu natuke mina tean, aga sina ei tea. Aga teate, kooli tasandil sellist vaidlust ka tegelikult ei lubata. Räägime faktidest, kui palju on Elering investeerinud varustuskindlusesse viimase viie aasta jooksul.

Aivar Kokk, ole palun lugupidav! Ka sina lubasid endale väga teravaid repliike ministri või valitsuse aadressil. Ja nüüd, kui räägitakse vastu ja argumenteeritakse neid, siis sa sekkud korduvalt vahele. (Hääled saalist) 

Auväärt minister, kas te soovite veel kaks sõna võtta?

Ei soovi, aitäh!

Just. Hea kolleeg Lauri Laats, kuna Aivar Kokk küsis nii põhiküsimuse, täiendava küsimuse kui ka lisaküsimuse, siis kahjuks ma teile seda sõna anda ei saa. 

Head kolleegid, kuna kolme minuti pärast algab täiskogu istung, siis sellega on infotund lõppenud. Ma siiralt tänan kõiki ministreid ja siiralt tänan ka kõiki küsijaid, sest valdavalt oli tänane debatt igati sisukas ja vastastikult lugupidav. Aitäh teile!