Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Lugupeetud valitsusliikmed! Lugupeetud külalised! Alustame Riigikogu infotundi. Kohaloleku kontroll, palun!

Infotunni alguseks registreerus kohalolijaks 13 Riigikogu liiget.  

Head kolleegid, valitsusliikmed, kes täna vastavad teie küsimustele, on haridus- ja teadusminister Kristina Kallas, kes on samal ajal peaministri ülesannetes, majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo ning regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras.  

Head kolleegid, kuna kokku on esitatud 11 küsimust, siis on infotunni vorm tavapärane: üks küsimus, seejärel võimalus täpsustavaks küsimuseks ja siis üks lisaküsimus. 

Esimene küsimus, head kolleegid, on peaministri ülesannetes haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele. Küsib Helmen Kütt. Palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud haridus- ja teadusminister Kristina Kallas peaministri ülesannetes! Tõepoolest, minu küsimus puudutab peaministri ülesannet, mida te täna täidate. Ja küsimus on ka niimoodi formuleeritud, teema on alampalk. 

Eestis on alampalk praegu 886 eurot kuus, sellest 186 eurot on see osa, millest lähevad maha maksud. Sellist palka saab Eestis veidi enam kui 20 000 inimest. Algatatud on läbirääkimised riikliku lepitaja juures, sest ametiühingud ja tööandjad ei ole omavahel kokkuleppele jõudnud. Kahjuks on selle valitsuse ajal katkenud nõndanimetatud sotsiaalne dialoog peaministri ja ametiühingute vahel. Tõsi, on kohtutud sotsiaalministriga. On kohtutud ka härra Keldoga, aga härra Keldo ei olnud valmis hea tahte leppele oma allkirja andma. 

Ma olen lugenud eri erakondade [seisukohti]. Näiteks Parempoolsed ütlevad, et alampalga [riiklik määramine] tuleb üldse ära kaotada, sest see ainult takistab majanduse arengut, aga nad ei ütle, milline peaks siis alampalk olema, kas 700, 500 või 300 eurot. Ja need 20 000 inimest[, kes praegu] Eestis [alampalka saavad,] on tegelikult väga mures. Tööandjad ei ole jõudnud riikliku lepitaja juurde, see [kohtumine] on veninud üle kuu aja. Me kõik teame, et kui [alampalk] ükskord kokku lepitakse, siis see ei jõustu mitte kohe, vaid läheb aega kuu või poolteist, enne kui see rakendub. Ja tagantjärele ei rakendu miski. Ka EVEA on teinud ettepaneku [kohustuslik] üleriigiline alampalk praegusel kujul kaotada. 

Kas valitsus on arutanud, kuidas regionaalsete meetmetega teha nii, et alampalk siiski säiliks, see lepitaks kokku, aga kergendataks eri regioonides olevate tööandjate tööd ja [parandataks] ka inimeste toimetulekut?

Nüüd ongi sõnajärg peaministri ülesannetes haridus- ja teadusminister Kristina Kallasel. Palun!

Aitäh selle küsimuse eest! Mõistan teie muret alampalga ja eelkõige nende 20 000 inimese pärast, kes praegu Eestis alampalka saavad. Mure on ilmselt tingitud sellest, et meil on olnud ikkagi väga kõrge inflatsiooni periood. Tõepoolest piisab lihtsast emotsionaalsest intelligentsusest, et aru saada: osal inimestel on majanduslikult raske ja neil on keeruline selle olukorraga toime tulla.

Eestis on siiski selline süsteem, et alampalka ei määra keskvalitsus, vaid see on sotsiaalpartnerite kokkuleppe küsimus. See süsteem on minu arvates meid väga hästi teeninud, nii et praegu ei ole põhjust seda muutma hakata. Ma arvan, et keskvalitsuse sekkumine nendesse läbirääkimistesse ei ole õige, seda ei peaks mitte kuidagi tagant utsitama. Vastutus alampalga maksmise eest ei saa mitte mingil juhul keskvalitsuse [kanda jääda]. Lõpuks [sõltub] palga maksmine ikkagi tööandjate võimest ja meie majanduse suutlikkusest. Keskvalitsuse sekkumine ja reguleerimine viiks selleni, et meie majandussektori, ettevõtjate võime investeerida – ka inimestesse – läheks palju halvemaks. Nii et ma jääksin ikkagi selle juurde – valitsus jääb selle juurde –, et keskvalitsus ei sekku sellesse protsessi. 

Aga need inimesed, 20 000 [alampalga saajat]. Ilmselt on vaja sellesse [teemasse] natuke [süveneda]. Tõenäoliselt on ka ettevõtjaid, kes endale alampalka maksavad. Nii et tuleks vaadata, mida näitab statistika, kui palju on reaalselt selliseid inimesi, kelle ainuke sissetulekuallikas ongi see alampalk. Ja suure inflatsiooni tõttu peaks keskenduma siiski teistele toetusmeetmetele, olgu lastetoetused või muud eluga hakkamasaamiseks mõeldud toetused, mis tõesti inimesi [aitavad]. 

Ma toon lihtsalt näiteks selle, mis meediast on läbi jooksnud. Eesti on oma alampalga [ostujõu pärast] justkui häbiposti pandud. Nagu öeldakse, on olemas suured valed ja väikesed valed ning siis on statistika. Ühelt poolt, riikide võrdluse toomine nii, et makse ei ole maha arvutatud, tekitab kindlasti segadust, sellepärast et paljudes riikides maksavad töötajad ise oma sotsiaalmaksu. 

Ma toon lihtsalt sellise võrdluse: Eestis saab alampalka umbes 3–4% töötavatest inimestest, Lätis saab alampalka 15% töötavatest inimestest ja Leedus saab alampalka 10% töötavatest inimestest. Kui me räägime murest alampalga pärast, siis on see igati arusaadav, aga Eestis ei ole väga suurt hulka inimesi, kes alampalka saavad. Sellele vaatamata pean ma siiski õigeks öelda, et nende 20 000 inimese toimetulek on murekoht, millele me peame tähelepanu pöörama.

Helmen Kütt, täpsustav küsimus, palun!

Suur aitäh vastuse eest! Kindlasti ma ei mõelnudki seda, et valitsus peab sekkuma. Aga senised valitsused on siiski alati [tööandjate ja töövõtjate esindajatega] kohtunud ja neid asju arutanud. Ega kohtumine ei ole sekkumine. Praegune peaminister ei ole leidnud ühtegi võimalust kohtumiseks, kuigi ametiühingute esindajad on korduvalt pöördunud ja soovinud sellest olukorrast rääkida. 

Kahtlemata ei peaks keegi elama toetustest, inimene peaks saama hakkama oma palgaga. Aga kui vaadata inflatsiooni seisu, toiduainete hinna tõusu ja üldse elukalliduse tõusu, siis on mõnele väga solvav kuulata, kui räägitakse sellest, kuidas inimestele jääb peale maksuküüru kaotamist rohkem raha kätte. Nendele inimestele ei jää peale maksuküüru kaotamist mitte midagi rohkemat kätte, väga väike summa, isegi alla kümne euro. Alla kümne euro kuus! See nüüd küll ei ole see, millega esineda. Samas, Riigikogu liikmetele jääb iga kuu rohkem kätte 150 eurot. Neid inimesi[, kes saavad alampalka,] solvab see [jutt]. Tegelikult kulmineerub see kõik nende inimeste tulevikus saadavas väikeses pensionis ja ka sotsiaalhoolekande kuludes. Me ei peaks üles ehitama sellist riiki, kus toetused on [mõeldud] lahendama alampalga probleemi. 

Senised valitsused on pidanud oluliseks sotsiaalset dialoogi. Kahtlemata on praegune valitsus asunud väga selgelt tööandjate poolele sellega, et vähendatakse bürokraatiat. Aga selle kohta oli eile väga huvitav sotsiaalkomisjonis kuulda, kui omavalitsuste liidu esindajad ütlesid, et bürokraatia vähendamisega riigi tasandil – riigiasutustes, ministeeriumides – on jõutud olukorrani, kus kohalike omavalitsuste bürokraatia suureneb. Äkki võiks [valitsus] siiski ametiühingute ja tööandjate esindajatega ühise laua taga asju arutada? Sest hea tahte lepingule, mis sõlmiti – see on tõesti mitte millekski kohustav hea tahte leping –, ministri allkirja ei tulnud. 

Minu küsimus keskendub aga tegelikult sellele, kas te olete mõelnud regionaalsetele soodustustele, et sellises piirkonnas, kus ei ole võimalik maksta suuremat palka kui praegune alampalk, oleks midagi muud, mis kergendaks ettevõtjate olukorda.

Kristina Kallas, palun!

Ma nüüd täpselt ei tea, kas teil küsimus oli. Aga kui lihtsalt reflekteerida teie seisukohti selle koha pealt, mis puudutab valitsuse rolli alampalga kokkulepete läbirääkimistes, siis ma jään valitsuse esindajana seisukohale, et hea tahte kokkuleppele võib ka lõpuks alla kirjutada, kuid see on tööandjate ja töövõtjate sotsiaalpartnerluse väga oluline etapp, nad peaksid saama omavahel kokkuleppele. Ja küsimus ei ole ainult alampalga saajates, vaid on ka tööandjate võimekuses töötajatele palka maksta. 

Muidugi on väga kahju, et meil on Eestis tööandjaid, kes ei suuda maksta inimestele rohkem kui 886 eurot kuus. See on olukord, mida tõenäoliselt ka väga suur osa tööandjaid ei pea väärikaks – seda, et nad ei suuda rohkem maksta –, ja nad töötavad kindlasti selle nimel, et see palk oleks kõrgem. 

Aga valitsuse toomine sinna laua taha justkui kellekski, kes hakkab kedagi sundima ja survestama läbirääkimisi pidama – ma arvan, et see ei ole õige samm. Sellepärast, et see toob majandusele, kaasa arvatud alampalga saajatele endile, palju rohkem kahju kui siis, kui kokkulepe sünniks sotsiaalpartnerluse raames. 

Kas me jõuame kunagi Eestis selleni, et meil ei ole alampalga saajaid mitte 3–4%, vaid neid on väga väike hulk? Ma väga loodan, et jõuame. Aga ka 3–4% on juba päris väärikas [näitaja] selles mõttes, et me oleme jõudnud 15% pealt 3–4% peale. Loodetavasti siis, kui me toetame ettevõtjaid ja nende võimekust toota kõrgema lisandväärtusega tooteid ning arendada paremat ja konkurentsivõimelisemat ettevõtet, kasvab ka ettevõtjate võimekus maksta inimestele rohkem maksta.

Aitäh! Ja lisaküsimus, Andre Hanimägi, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Eesti alampalga ostujõud on ikkagi Euroopa Liidu üks madalamaid, vaatamata sellele, et meil on tõesti alampalga saajaid väike protsent. Aga see statistika on, ma usun, tõene, et Eesti alampalga ostujõud on Euroopa Liidu üks madalamaid. Varanduslik ebavõrdsus on meil aga suur ja valitsuse maksureform süvendab seda veelgi, ka see on fakt. Samal ajal seisavad inimesed silmitsi kõrgete elektri- ja küttearvetega, kallite toiduhindadega ning üldise elukalliduse kasvuga. 

Aga need ei ole ainult majanduslikud näitajad. Probleem on ju selles, et see polariseerib ühiskonda ja loob pinnase, kus populistlikud jõud saavad lubada sisuliselt ükskõik mida, sest inimesed on lihtsalt praeguse olukorra ja valitsuse [tegevuse] tõttu kurnatud. 

Ma küsin sellepärast, et küsimus ei ole ju ainult rahas, vaid tegelikult ka usalduse kadumises. Usaldus on minu arvates kadunud nii valitsuse kui kardetavasti ka üldiselt demokraatlike institutsioonide vastu. Meil on kindlasti väga keeruline olukord majanduslikult ja ka maailmas üldiselt, inimesed kogevad konkreetseid tagajärgi: [suured] arved ja [kõrged] hinnad ning ostujõu langus. 

Minu küsimus on see: miks on valitsus valinud sellise tee, mis ebavõrdsust veelgi suurendab? Millist poliitilist vastutust te selles näete? Ja veel konkreetsem küsimus on see: milliseid leevendusi või otsuseid teeb valitsus selleks, et madalama palgaga inimesi aidata, olgu kütte- või elektriarvete maksmisel, aga tegelikult ka laiemalt? Millised on konkreetsed teod?

Aitäh selle küsimuse eest! Minu arvates ei ole õige väita, et valitsus on teinud ainult selliseid samme, mis varanduslikku ebavõrdsust Eestis suurendavad. Meil on viimase viie aasta jooksul Eestis tugevasti kasvanud väga paljud toetused: toimetulekutoetus, lastetoetused, kohalike omavalitsuste antavad toetused. Meil on pensionifondid laiali tassitud ja see on andnud inflatsioonile veel hoogu juurde, sellepärast et raha läks tegelikult ka inflatsiooni tõstmise peale. 

Valitsuse mure on praegu meie majanduse konkurentsivõime. Kui meie majandus ei ole konkurentsivõimeline, kui meie ettevõtjad ei suuda toota, kui nad ei suuda müüa oma kaupa ega teenuseid, kui nad ei suuda eksportida, siis ei ole võimalik ükskõik milliste toetustega Eesti inimeste heaolu tõsta. Toetuste loomine ei suurenda majanduse konkurentsivõimet. Toetuste loomine saab olla ajutine meede, neid saab kasutada ainult nendel perioodidel, kui päriselt on käes selline kriis, et inimesed ei saa hakkama. Ja toetusi on tõstetud koos inflatsioonisammudega. Aga see, et ettevõtjad ei saa hakkama, on majanduskriisis palju keerulisem ja suurem probleem, ka nende inimeste jaoks, kes saavad alampalka, sest lõpuks maksab seda palka neile ju ettevõtja – see, kes tegelikult teenuseid ja tooteid [pakub]. 

Nii et investeerimine sellesse, et tootjate, teenuseosutajate ja ettevõtjate võimekus ning konkurentsivõime kasvaks, et nad suudaksid kõrgema lisandväärtusega äri pidada ja inimestele kõrgemat palka maksta, on selle valitsuse prioriteet. Jah, see on aeglasem tee kui kiiresti toetuste kätte jagamine, aga toetuste kiire jagamise [tagajärg] on pikas plaanis see, et me kõik jääme tegelikult vaesemaks.

Suur tänu! Head kolleegid! Lõpetan esimese küsimuse käsitlemise ning siiralt tunnustan kolleeg Helmen Kütti küsimuse väga täpse ja konkreetse sõnastuse eest, sest siis on ka vastus täpsem. 

Aga nüüd, head kolleegid, oleme jõudnud teise küsimuse juurde. Ka see küsimus on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele, kes on täna peaministri ülesannetes, ja selle esitab hea kolleeg Helir-Valdor Seeder. Palun!

Aitäh! Auväärt minister! Nüüd te peate ilmselt oma sõnu sööma hakkama, kui te minule vastate kõrge lisandväärtuse ja Eesti majanduse konkurentsivõime tõstmise kohta. Ma olen varemgi selle kohta küsinud peaministrilt ja teistelt ministritelt, aga ma ei ole saanud aru, milline on valitsuse poliitika, õigemini ma saan aru, et see poliitika on väga rumal. Ehk Eesti Nokia on valitsuse arvates ilmselt prügi, mida me Euroopast Eestisse põletamiseks toome, vangid, keda me Euroopast siia tassime, ja netikasiinomajandus, mida me arendame. 

Minu küsimus on odava tööjõu massilise sisseveo soodustamise kohta. Praegune valitsus soodustab seda, kaks välismaalaste seaduse muutmist on praegu menetluses. Juhin tähelepanu, et mitmel eelneval aastal ei ole kvoot täitunud, nii palju tööjõudu ei ole olnud vaja siia tuua, kui kehtiva [seadusega] on kehtestatud. Aga selles olukorras [kavatseb] valitsus praegu olemasolevat kvooti lausa kolmekordistada, lastes alla ka lävendi ehk palgataseme kuni 80%-ni keskmisest, mis on laias laastus 1600 eurot. Tuletan meelde, et õpetajate miinimumpalk tõuseb 1970 eurole. Teie räägite siin kõrget lisandväärtust loovatest oskusspetsialistidest ja juhtidest, keda me massiliselt siia toome, odava palga peale, olukorras, kus kvoot ei ole täitunud. Lisaks sellele võimaldame me neil olla kuus kuud siin töötuna. Nad tulevad siia tööle ja nüüd me seadustame selle, et tulevikus võivad nad olla kuus kuud töötuna. Ja neil ei pea olema isegi elamisluba, vaid me võimaldame neile pikaajalise viisa alusel juurdepääsu ka kõigile sotsiaaltoetustele. Praegu seda ei ole. 

Nii et see on teil kompleksselt läbi mõeldud, kuidas tuua siia odavat tööjõudu, ja kui need inimesed jäävad siia töötuna, siis nad koormavad ka meie sotsiaalsüsteemi. See on tegelik poliitika, mis on nendesse seadustesse sisse kirjutatud. See on karjuvas vastuolus teie eelmise jutuga kõrgemast lisandväärtusest ja Eesti majanduse konkurentsivõime tõstmisest. Mida teie haridusministrina ütlete kommentaariks tegeliku poliitika kohta, mida valitsus ellu viib?

Palun, Kristina Kallas!

Aitäh! No nüüd oli õpilastele, kes on rõdul, demagoogia meisterklassi näide. Massiline sisseränne! See "massiline" peaks tähendama, ma ei tea, lugupeetud rahvasaadik, kui palju – kas 100 000 inimest, miljon inimest? Mis see massiline sisseränne on? Kas me nimetame seda, kui me toome 1000 töötajat aastas siia nendesse valdkondadesse, kus majanduskasvu jaoks on oskustöölisi vaja, massiliseks sisserändeks? Ei ole vaja inimesi hirmutada. Ei ole vaja inimesi hirmutada sellega, et 1000 inimest, kes tulevad [tööle] laevaehituse, keevituse või masinaehituse [valdkonda], on massiline sisseränne. Ei ole vaja selliseid sõnu kasutada. See on inimeste hirmutamine, nende ärevaks tegemine. Ja tegelikult on see vale. See on reaalselt lihtsalt vale! 

Mida valitsus tegelikult on ette pannud? Valitsus on ette pannud, et kvoodi laiendamine toimub ainult sel juhul, kui meil on majanduskasv. Kui majandus kahaneb, siis kvoot läheb tagasi. See on üks asi, esiteks, ja selle tõttu ei ole ka praegust kvooti täidetud, sest meie majandus ei ole kasvanud. Järelikult ei ole ka praegu vaja kedagi rohkem sisse tuua. 

Teiseks, kuhu tuuakse ja keda tuuakse? Tegemist on OSKA raportite baasil väga konkreetsete majanduse ja oskustöö valdkondadega, kus meil on töötajaid vaja. Tegemist ei ole odava tööjõuga. Inimene, kes saab Eesti keskmist palka, ei ole odav tööjõud. Oskustöölised saavad Eestis keskmist palka või natukene alla selle. Ja neid inimesi on meil vaja. Ükskõik millist tootmis- või teenusettevõtet me tahame Eestis avada ja kasvatada, selleks on vaja inimesi, oskustega inimesi, kes vastavat tööd teevad. Meie majandus ei hakka kasvama, kui me ei suuda leida inimesi, kes oma oskusi siin rakendavad. 

Toome näite. Potentsiaalne vesinikutehase ehitamine Pärnusse. Meil ei ole tegelikult oskustöölisi, kellel oleks keemiavaldkonnas sellised oskused, et tegelikult tehas püsti panna. Kui nimetada seda, kui me toome need inimesed siia viieks aastaks, kolmeks aastaks, kaheks aastaks või üheks aastaks, et nad aitaksid meil ettevõtte püsti panna, nii et majandus hakkaks kasvama, massiliseks odava tööjõu sisserändeks, siis see on lihtsalt inimeste hirmutamine. Ärge hirmutage inimesi! Meil on Eesti majanduse kasvamiseks inimesi vaja – neid inimesi, kes panustavad meie majandusse, maksavad siin makse ja tõstavad meie SKP-d selleks, et meil oleks võimalik õpetajatele palka maksta, lastele kooliharidust anda, pensione maksta, sotsiaaltoetusi maksta, lastetoetusi maksta. Kõigeks selleks ja oma riigi üleval pidamiseks on vaja majanduskasvu.

Ja nüüd on taas Helir-Valdor Seedri kord. Täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Kahju, et te ei ole kursis sellega, mida valitsus teeb ja millised eelnõud valitsus on siia saatnud. Lugupeetud minister! Te eksite väga rängalt. Lugege läbi need seadused, mida te siia saadate. Kvoot tõstetakse kahekordseks, ja see ei lähe tagasi ka majanduslanguse alusel. Jaa-jaa, kuulake, ärge seal naabriga vestelge! Kvoot tõuseb kahekordseks ja tagasi ei lange. Kolmekordseks tõuseb see siis, kui majanduskasv on enam kui 2%, ja kolmekordselt langeb see tagasi kahekordseks. Aga praegune kvoot suurendatakse kahekordseks püsivalt ja jäävalt. Ja see [tähendab] tuhandeid [immigrante]. 

Aga miks me räägime massilise sisserände võimalusest? Jällegi, kuulake ja vaadake! Mina võtsin välja Siseministeeriumi kaudu viimase viie aasta andmed, kui palju üldse kvoodi kaudu on tulnud. See arv ei täitunud. Te räägite tohutust nõudlusest, tehastest ja millest iganes, aga millegipärast ei ole ettevõtjad viimastel aastatel isegi seda kvooti täis saanud. Miks te seda veel suurendate? 

Ja teate, kvoodi osakaal sissetoodavast tööjõust on eelnevatel aastatel olnud järgmine: 2021 – 14%, 2022 – 14%, 2023 – 16%, 2024 – 19% ja 2025 – 13%. Ehk ligikaudu 85% [sissetoodavast tööjõust] tuleb igal aastal täiesti kvoodiväliselt. Lisaks on miljardilise tööjõuturuga piirkonnad täiesti piirangutevabad – Euroopa Liit, Ameerika ja Jaapan. Sellises olukorras hakkame me kolmandate riikide tööjõu sissetoomise eesmärgil alandama ka keskmist palka. Ärge rääkige isegi keskmisest! Tallinnas 1600 eurot oskustöölisele! Kuulge, te ei tea ilmselt ka sellest midagi, missugune on tegelik tööjõuturu olukord. Kahju, et te ei ole nende asjadega kursis. 

Aga mul oli küsimus tegelikult vangide kohta, ma jõuan selle lühidalt veel esitada. Olukorras, kus politseil ei jätku piisavalt ettevalmistatud inimesi, et tagada meie sisejulgeolekut, päästeteenistusse inimesi ei jagu, kaitseväes ei ole noormehi, me …

Hea kolleeg, aeg! 

… koolitame neid ja hoiame kinni, et nad valvaksid vanglaid. Mis on teie kommentaar sellise poliitika kohta?

Aitäh! Nii, tuleme ikkagi tagasi selle kvooditeema juurde. Härra Helir‑Valdor Seeder, te võiksite ka neid seadusi lugeda, mis teile Riigikogusse [tuuakse]. Me ei muuda kvooti. Eesti kvoot on 0,1% rahvastikust – see kvoot on ja jääb. See, mida valitsus on teile seaduseelnõu näol ette pannud, on [põhimõte], et me teeme oskustöölistele väga kitsastes kategooriates – näiteks masinaehituses, näiteks puidutöötlemises, näiteks keevitamises, näiteks keemiatööstuses – ehk nendes valdkondades, kus meil endal tegelikult inimesi tööturult võtta ei ole, kvoodierandi nendel hetkedel, kui vajadus oskustööliste järele tekib. Mitte keegi ei too siia keevitajat, kui teda vaja ei ole. Miks peaks keegi tooma Eestisse keevitaja, kui tal sellele keevitajale tööd pakkuda ei ole? 

Nii, selleks, et sellele keevitajale tööd pakkuda, teeb ettevõte investeeringu. Oletame, et ta investeerib 7 miljonit eurot. Meil on näide ettevõtjast, kes investeeris 7 miljonit, tõi 10 oskustöölist mujalt, Ukrainast, aga samal ajal palkas lisaks 20 inimest Eestist. Ehk oskustööliste siia toomine on majanduskasvu meede, millest võidavad kõik Eesti inimesed, sest investeeringud ettevõtlusesse ja seeläbi ettevõtluse kasv loob töökohti ka Eesti inimestele. Ei ole vaja hirmutada inimesi odava tööjõu massilise sisserändega. See on lihtsalt puhas hirmutamine. 

Mis puutub vanglavalvuritesse, siis see, [mida nemad teevad], on ka töö. See on inimeste sissetulek. See on meie taristu kasutamine väga mõistlikul eesmärgil, selleks et inimesed saaksid tööd, et neil oleks sissetulek, mitte nad ei istuks töötuna arvel ega ootaks järgmist potentsiaalset lootust, et äkki kuskilt saab tööd.

Helir-Valdor Seeder kasutab võimalust esitada ka lisaküsimus. Palun!

Aitäh! Ma pean ikkagi möönma, et kahetsusväärselt ei ole te üldse kursis sellega, mis meie seadusloomes toimub. Aga kõigepealt ütlen, et mis puudutab vange, siis mina olen küll seisukohal, et meil on mõistlik seda ülimalt piiratud ressurssi – inimesi, keda me rakendame vangivalvuritena – kasutada politseis, päästeteenistuses ja Kaitseväes, kus on karjuv puudus kõikidest nendest koosseisudest. Ja ma ei alahindaks neid inimesi, kes vangivalvuritena töötavad. Teie hinnangul on nende ainus alternatiiv olla töötu. Aga mina arvan, et nad on võimelised panustama palju meie ühiskonna julgeolekusse. 

Aga nüüd see, mis te ütlesite, et luuakse lisavõimalus väga spetsiifilises kitsas valdkonnas oskustööliste toomiseks. No ma loen teile ette, mis on seaduse tabelis kirjas. Kahjuks jääb kahest minutist puudu, kui tahta rääkida sellest väga väikesest spetsiifilisest nišist. Aga ma hakkan pihta. Masinate ja seadmete tootmine; arvutite, elektroonika ja optikaseadmete tootmine; elektriseadmete tootmine; mootorsõidukite, haagiste ja poolhaagiste tootmine; muude transpordivahendite tootmine; koksi ja puhastatud naftatoodete tootmine; kemikaalide ja keemiatoodete tootmine; põhifarmaatsiatoodete ja ravimipreparaatide tootmine; paberi ja paberitoodete tootmine; puidutöötlemine ja puittoodete tootmine; elektrienergia, gaasi, auru ja konditsioneeritud õhuga varustamine; kanalisatsioon; jäätmekogumine, -töötlus ja ‑kõrvaldus; saastekäitlus ja muud jäätmekäitlustegevused; vee kogumine, töötlus ja varustus; maismaaveondus ja [toru]transport; veetransport; õhutransport; laondus ja veondust abistavad tegevused; muude mittemetalsetest mineraalidest toodete tootmine (ehitusmaterjalide tootmine). Ja nii edasi. 

Vaat see on see väike kitsas spetsiifiline väljavõte seaduseelnõu seletuskirjast, mida te rääkisite. Näete, kui lai ja loominguline on tegelikult see haare nendest valdkondadest, kuhu võib [töötajaid] sisse tuua. Nii et tehke endale palun seadused selgeks. Kvooti kolmekordistatakse lisaks sellele vabale kvoodile. Ja no siit võib … 

Aitäh! 

… peaaegu kõikidesse valdkondadesse tuua töötajaid. 

Aitäh! Väga tore, et te selle nimekirja ette lugesite. Seda sellepärast, et nüüd said kõik siin saalis kuulda, kuhu tegelikult Eestis oskustööjõudu vaja on. See kõik oli seotud tootmisega. Tootmine, tootmine, tootmine. 

Ja see ei ole odav tööjõud, mittekvalifitseeritud tööjõud. Tegemist on inimestega, keda on vaja selleks, et masina- ja pingioperaatorid töötaksid, et puidutöötlemise, keemilise töötlemise või mehaanilise töötlemise tootmises oleksid inimesed [olemas]. Selleks on vaja oskustöölisi. Selleks, et ettevõtja saaks investeerida, kasvada ja ka Eesti inimestele töökohti pakkuda, on temal vaja oskusspetsialiste, kes masina ja pingi kokku panevad ning selle tööle panevad. See oli väga ilus nimekiri, sest täpselt selles valdkonnas meil majanduskasvu vaja ongi. Ja sellepärast me tegelikult selle oskustööliste kvoodi erandi teeme. Te ei lugenud sealt ette mitte ühtegi töökohta, mis oleks odav, mittekvalifitseeritud töötaja töökoht. 

Väga tänan! See debatt oli väga kirglik ja jõuline nii küsija kui ka vastaja poole pealt. Nii et mul oli hea meel näha, et noored rõdul igati nautisid seda. Ma arvan, et selline peabki üks debatt olema. Sealjuures on hästi oluline, et see on vastastikku lugupidav. Aga nüüd, head kolleegid, peame selle küsimuse käsitlemise lõpetama.

Ja oleme jõudnud järgmise küsimuse juurde. Ka see on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele peaministri ülesannetes. Küsimuse esitab hea kolleeg Lauri Laats. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te ütlesite, et te loote vanglavalvurite [tarvis] uued töökohad. Aga samas, oleme ausad, nii nagu te ütlesite, me vajaksime hoopis teisi profiile ja töökohti. Vanglavalvur ei loo väga suurt lisandväärtust meie majandussüsteemile. 

Mis puudutab tööjõu sissetoomist, siis nii nagu ka hea kolleeg Helir juba ütles, tegelikult need kvoodid ei täitu. See tähendab seda, et tööjõud siia ei tule, seda väga lihtsal põhjusel: me ei ole loonud endale sellist majanduskeskkonda, praegune valitsus ei ole suutnud seda teha. Ehk siis tegelikult huvi on väike. 

Üks probleem selle asja juures ja põhjus, miks meil majandusel hästi ei lähe, on energiahinnad. Ja vaat energiapoliitika on küll selline asi, mis teeb muret, ma arvan, väga paljudele, eriti praegusel ajal, kui meil on väljas külm, veebruarikuu ka tõenäoliselt ei halasta ja arved lähevad veelgi suuremaks. 

Ma tahan esitada väga lihtsa küsimuse. Mida peab tegema inimene, kes mulle hiljuti, kolm päeva tagasi kirjutas, et ta sai elektriarve 1103 eurot? Ta on üksikema, tema on netosissetulek on 1200 eurot, aga tema elektriarve oli 1103 eurot. Mida see inimene peab tegema, kuidas ta peaks saama oma eluga hakkama? Kas tema lahendus on siis minna ja võtta kiirlaenu, et saaks last toita? Või peab ta ootama kevadet? Nii nagu minister Andres Sutt meile ütles, saabub kevad, päike hakkab paistma ja tuul puhuma, küll see elekter ka odavaks läheb. Missugused on konkreetsed lahendused? Mida see inimene peab tegema ja kuidas ta peab suhtuma praegusesse valitsusse?

Palun, Kristina Kallas!

Aitäh küsimuse eest! Kuna see on väga hüpoteetiline, siis mul on palve, et te selle ema [kirja] suunaksite mulle. Las ta kirjutab ise mulle. Las ta kirjutab mulle, ma tegelen temaga isiklikult. Kui tal on mure, las ta kirjutab mulle, ma tegelen temaga isiklikult. Sest praegu on mul väga raske tõestada, kas selline [elektriarve ja probleem] päriselt eksisteerib või mitte. Aga päriselt, las ta kirjutab mulle, me tegeleme sellega. 

Aga, lugupeetud Lauri Laats, ma arvan, et need õpilased siin rõdu peal on ikka totaalses segaduses, sellepärast et üks inimene ütleb, et tuleb tohutu massiline sisseränne, valitsus hakkab tassima sisse inimesi, odavat tööjõudu. Teie hurjutate valitsust täpselt sellesama asja eest, aga siis samal ajal ütlete, et aga keegi niikuinii siia ei tule, kvoot ei ole täis, nad niikuinii ei tule. Otsustage ära, kas te hirmutate inimesi massilise sisserändega või te väidate meile, et niikuinii keegi siia ei tule. Aga milles siis probleem on, kui keegi ei tule? Siis ei ole vaja muretseda selle kvoodi pärast, kui keegi niikuinii ei tule. 

Mille pärast me muretseme? Me anname Eesti ettevõtjatele võimaluse leida endale oskustöölisi olukorras, kus neil on vaja teha investeeringuid oma ettevõttesse, et see ettevõte areneks, et neil oleks võimalik tootmist arendada ja teenuste [valikut] suurendada. Ja kui nad ei leia, siis ei ole ka kedagi siia tuua, on ju nii? Ehk siis see on võimalus ettevõtjatele, selleks et oma investeeringuid suurendada, selleks et tegelikult meie SKT kasvaks, selleks et me suudaksime toetada selliseid inimesi, keda te kirjeldasite, üksikemasid, juhul kui neil on tegelikult vaja arve maksmisel abi. Aga paluge sellel emal mulle kirjutada.

Lauri Laats, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! No ma ikkagi muretsen Eesti inimeste pärast, Eesti majanduse ja praeguse olukorra pärast. Küsimus on ju väga lihtne. Selle asemel, et luua lisandväärtust tööjõuturule, te soovitegi tuua siia odavamat tööjõudu. Te ise loote töökohti, mis ei loo lisandväärtust, näiteks nendesamade vangivalvuri kohtade näol. 

Teine pool, te ise vastutate haridussüsteemi eest. Tegelikult peaksite te juba puhtalt [sellest tingituna] looma võimalused inimeste kiiresti ümberõpesse saatmiseks, et nad tõesti täidaksid neid kohti, kus on suur spetsialistide puudus, või siis tuleks suuremate programmide kaudu initsieerida ja kiirendada kogu hariduse ja ülikoolihariduse kaudu seda, et me saaksime spetsialiste juurde. Neid ei peaks mitte siia sisse tooma ega looma soodsamaid tingimusi selleks, et neid hakkaks [välismaalt] juurde tulema. 

Üks väga suur probleem kogu selle asja juures on aga see, et meie energiapoliitika kaudu, mis lähtub puhtalt ideoloogiast, me ei suuda tagada endale odavamat elektrit. Ja kui meil ei ole odavat elektrit, siis see mõjub otseselt väga halvasti majandusele, kaasa arvatud inimeste toimetulekule. 

Ja selle ema kiri on tõene. Ma saan aru, et kõik emad, isad, perekonnad, kes meid praegu kuulavad, saavad edaspidi saata kirju otse teile, selle asemel et pöörduda rahvasaadikute poole, kellel on omakorda võimalus pöörduda ministrite poole. Ehk siis te isiklikult hakkate kõikide nende, ma arvan, 200 000 või isegi 300 000 perekonnaga tegelema ja lahendama nende probleeme. Kas see on jätkusuutlik? Kas te teete nalja või? 

Aitäh! Ma ei tea, mis see küsimus oli. Aga valitsus ei loo töökohti, ettevõtjad loovad töökohti. Valitsus loob võimalusi töökohtade loomiseks, aga töökohti loovad ettevõtjad. 

Te räägite vanglarendist ja keskendute väga palju vangivalvuritele. Jah, ka vangivalvuritel on võimalik tööle asuda. Aga kogu vanglateenistus on palju suurem majandussektor kui ainult vangivalvurid. Seal on meditsiinitöötajad, seal on toitlustustöötajad, seal on pesupesemisettevõtted, see on väga suur sektor. Lõuna-Eestis praegu väga vajatakse töökohti. Ma arvan, et seal inimesed soovivad töökohta leida, selle asemel et töötu olla. 

Mis puudutab haridust ja inimeste harimist, siis Eestis on praegu ilmselt üks kõrgeimaid tööhõive näitajaid, mis meil üldse kunagi on olnud. Laias laastus on kõik inimesed, kes tahaksid töötada, tööga hõivatud. Eesti tööhõive väga suur, meil üliõpilased töötavad ja ka gümnaasiumiõpilased käivad juba tööl. Nii et meie tööhõive on väga suur. Jah, meil oleks vaja teha täiskasvanute ümberõpet. Ma ei saa öelda, et me seda ei tee, aga ettevõtete vajadus investeerida on suurem ja Eestis ei ole piisavalt inimressurssi saadaval. 

Me pidurdame majanduskasvu ka sellega, kui me ei võimalda ettevõtjatel siia inimesi juurde tuua. See tähendab väiksemat majanduskasvu, see tähendab seda, et tulevikus inimeste heaolu [kannatab] lihtsalt selle tõttu, et meie majandus kasvab sel juhul vähem. Selle valitsuse prioriteet on, et me suudaksime Eesti majandust kasvatada ja konkurentsivõimet suurendada. Selleks on vaja anda ettevõtjatele ressurssi, mida nad saaksid investeerida, nii inimeste näol, kapitali näol kui ka loodavate võimaluste näol.

Ja lisaküsimus. Anastassia Kovalenko‑Kõlvart, palun!

Jaa, aitäh! Austatud minister! Tegelikult ka mulle on tulnud mitmeid kirju palvega edastada need ministritele infotunnis. Ja ma soovin täpselt samamoodi nagu Lauri Laats ühte kirja [refereerida]. Kiri on järgmine: palun küsige, kuidas mina, pensionär, saan elada järgmise kuuni, kui minu pension on 670 eurot ja elektri eest tuleb mul nüüd tasuda 399 eurot. Kas tõesti tuleb mul nälgida? 

Ja mul on sama küsimus, mis oli Lauri Laatsil ja millele te jätsite vastamata. Mis on tegelikult teie soovitus sellistele inimestele? Või te ütlete, et te pole kindel, et selliseid inimesi eksisteerib? See tuleb vist Reformierakonnale ja Eesti 200-le üllatusena, et sellised inimesed on tõesti olemas. On inimesi, kellel ei jätkugi kuu lõpuni raha, et süüa osta, on inimesi, kes elavad suhtelises vaesuses, ja on ka inimesi, kes on absoluutses vaesuses. Absoluutses vaesuses elavate inimeste arv on suurenenud. 

Palun öelge, mis on ikkagi teie soovitus pensionäridele või teistele inimestele, näiteks peredele, kes on praegu sellises olukorras, kus neile on tõesti tulnud suured arved – suure tõenäosusega tulevad ka järgmisel kuul suured arved –, ja nad ei tulegi nüüd kuu lõpus toime. Mis on teie, valitsuse soovitus ja sõnum nendele inimestele?

Jaa, aitäh selle küsimuse eest! Meil on Eestis olemas toimetulekutoetus ja meil on [kehtestatud] toimetulekupiir. Kohalikud omavalitsused on selleks, et nende inimeste abistamisega tegeleda. 

Veel kord: pöörduge kohaliku omavalitsuse poole, pöörduge ka valitsuse poole. See saadikute palve siin infotunnis ei lahenda seda probleemi mitte kuidagi. Need on konkreetsed inimesed oma konkreetsete probleemidega. Ja need konkreetsed inimesed peavad jõudma sinna, kus nende [probleeme] saab lahendada. Me ei peaks siin infotunnis lihtsalt abstraktselt diskuteerima nendel teemadel. 

Palun paluge nendel inimestel pöörduda kohaliku omavalitsuse poole või valitsuse vastava asutuse poole, et me saaksime neid inimesi aidata! Siin infotunnis me neid inimesi aidata ei saa.

Lõpetan kolmanda küsimuse käsitlemise. 

Läheme neljanda küsimuse juurde. Enne seda aga kiidan kolleege selle eest, et kõikidele infotunnis osalevatele ministritele on küsimusi esitatud. See on väga viisakas ja hea toon. 

Järgmine küsimus on regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele. Selle esitab hea kolleeg Mart Helme. Palun!

Aitäh! No meil on Riigikontrolli aruanne toonud välja selle, et meil kriisiolukorraks on varusid elanikkonnast umbes 10%-le ja need peavad vastu heal juhul nädala, võib-olla kaks nädalat. Meil on varusid 10%-le elanikkonnast! Samal ajal me näeme, et teie kureeritavas valdkonnas on tõsine kriis. Meil on toortoidu tootmise – ma pean silmas kartuli[kasvatust] ja igasuguseid muid sisendeid – ja enesevarustatuse võime on tagasihoidlik. Oleneb, mis asjast me räägime, aga [üldiselt jääb meie enesevarustatus,] ütleme, 30–70% vahele. Erandid on teravili ja piim, aga nende puhul on meil ka probleem selles, et meil ei ole piisavalt ümbertöötlemise võimekust. Ja vaatame piima puhul kas või seda, et meie [piimatöötlejate] lipulaev Epiim on praegu väga sügavas kriisis – mingisugused Hollandi investorid tahavad ära osta, aga kas nad ostavad, ei tea. Riik on öelnud, et passib, ei osta seda ära, riik ei tule appi. 

Mis on ikkagi konkreetselt teie juhitava ministeeriumi plaan, et seda olukorda parandada? Meil peaks olema kolm kriitilist asja. Esiteks, oma tootmine vähemalt 100% kõikides kriitilistes valdkondades, alates juurviljast ja lõpetades piimaga. Teiseks, varude hoidmise võimekus ja toortoidu ümbertöötlemise võimekus – seesugune, et me saame näiteks makarone teha kohapeal, mitte ei peaks neid tooma Lätist. Ja kolmandaks, kriisiolukorras tuleb suur osa elanikkonnast evakueerida näiteks [Tallinnas] Lasnamäelt, [Tartus] Annelinnast või Pärnus Mai rajoonist. Milline on meie võimekus toitu ekspedeerida …

Aitäh! 

… logistiliselt nendesse kohtadesse, kuhu inimesi evakueeritakse?

Aitäh nende küsimuste eest! Need on vägagi ajakohased ja adekvaatsed küsimused. 

Toiduvarude kohta on meil tõepoolest [olemas] valitsuse otsus. Aeg, kui kaua varusid hoitakse, on lühike, ja see ei lahenda kindlasti probleemi. Hetkel me tegeleme ka toidujulgeoleku strateegia kokkupanemisega, et saaksime viia valitsuse otsuse kooskõlla tegelikkusega. Ka rahastust sellele otsusele ei ole senimaani õiges määras tagatud ja seetõttu meie varude seis on, nagu see on. See muidugi ei tähenda seda, et kriisi korral peaksid [inimesed] nälga jääma. Praegu oleme koostöös varude keskusega töötanud välja kriisipoodide süsteemi, nii et toidujulgeolekut ei taga otseselt ainult konservid – see on viimane abivahend –, vaid see, et meie kaubandus, tootmine ja tööstus toimiksid. Selles vallas on meil kõige suurem potentsiaal [toidujulgeolekut] tugevdada.

Siin tulevad suuresti mängu Euroopa Liidu järgmise rahastusperioodi vahendid. Eestis on väga tugev algtootmine. Seda, et igas valdkonnas oleks 100% isevarustatust, on väga keeruline saavutada, sest põhimõte on selline, et ettevõtjad toodavad seda, millega neil on võimalik ka raha teenida. 

Meil on umbes miljon hektarit põllumaad, mida kasutatakse erinevate kultuuride peale, millega on võimalik majanduslikult toime tulla. See ei tähenda seda, et miski peaks unarusse jääma, aga meil tulebki vaadata toidujulgeoleku strateegia kaudu, millistes valdkondades meil on abi vaja. 

Tõepoolest, tootmine, mille te ka välja tõite – me oleme arutanud ka laiemalt, et Eestil on vaja [teistele riikidele] järele jõuda töötlemisvõime poolest. Meie algtootmine on väga tugev, 30 aastat tagasi me võtsime selle suuna. Läti ja Leedu meie kõrval valisid teistmoodi suuna, töötlemisvõimekuse suuna, nendel on algtootmine nõrgem. Nüüd on meil kindlasti aeg neile järele [jõuda]. 

Minu isiklik hinnang on selline, et Euroopa Liidu järgmisel rahastusperioodil peaks meie fookus olema tööstuste arendamisel, just sellepärast, et meil peaks olema võimalik ka kriisi korral tagada toimepidevad tööstused, kes oleksid võimelised vilja või piima ümber töötlema. Samuti tulevad siin mängu kalavarud. Kalanduses on meil isevarustatuse tase kõrge, aga me peame hoidma Läänemeres kalavarusid sellisel tasemel, et meil oleks võimalik ka kriisiolukorras sealt kala püüda. 

Täpsustav küsimus. Mart Helme, palun!

Aitäh! No see on tore, et ikkagi plaani peetakse vähemalt. Aga küsimus on selles. Me näeme, kui suurel määral pärsib bürokraatia elanikkonna oma ettevõtlikkust, vähemalt isevarustamise plaanis, et perekonnad, eriti maal elavad inimesed saaksid ise näiteks seapõrsast kasvatada, kanu pidada või veel midagi muud oma kodus kasvatada. Seda kõike pärsib väga suurel määral bürokraatia ja, ma ütleksin, isegi jaburate üksikasjadeni minevad igasugused veterinaar- ja muud piirangud. Sotsiaalmeedias võis hiljaaegu näha klippe sellest, kuidas tapeti märgistamata veiseid. No see oli õõvastav. Aga see ei tööta tegelikult mitte kuidagi rohujuuretasandi toidujulgeoleku kasuks. Praegu tuleks ikkagi valitsuse ja ka ministeeriumi tasemel väga tõsiselt mõelda, kuidas bürokraatiat ja igasuguseid piiranguid vähendada. 

Ma toon lihtsalt ühe näite. Minu vanemad sõitsid teise maailmasõja ajal jalgratastega Pärnu linnast välja, käisid mööda talusid ja vahetasid seal riiete ja võib-olla ka mingite lauahõbeda tükkide vastu toiduaineid, sest linnas ei olnud piisavat toiduvarustust. Praegu sisuliselt sellist võimalust ei ole. Ei ole võimalik sõita [mööda talusid], sest selliseid talusid lihtsalt ei ole, taludes ei ole põrsaid, taludes ei ole lehmi, taludes ei ole kanu. 

Mis on teie vastus sellele, kuidas piirata kõiki neid piiravaid meetmeid, et inimestel tekiks vajadus, võimalus ja isegi motivatsioon rohujuure tasandil anda oma panus toidujulgeoleku tagamisse?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma mõistan frustratsiooni nende reglementide pärast, mis on eriti loomapidamise juures. Nagu me kevadel, suvel ja ka sügise lõpul nägime, Aafrika seakatk lõi väga tugevalt meie seakasvatussektorit. See oli kriis. Selliste kriiside vältimiseks, ennetamiseks, selleks, et me saaksime teha maksimumi, et neid asju ei juhtuks, on olulised teatavad ohutusnõuded loomapidamisele ja neid peab ka kontrollima. Selleks, et me saaksime võimalikult palju kaitsta loomi ja ettevõtlust, on oluline, et jälgitaks bioohutusnõudeid. Ja seda ka kontrollitakse. 

Kas kõik need kontrollid on vajalikud? Ka mina ei ole selles kindel. Me teeme regulaarset koostööd Põllumajandus- ja Toiduametiga, et leida kohti, kus on võimalik kontrolle kokku tõmmata või teha neid koostöös teiste ametitega, kellel on samuti tarvis kontrolle teha. 

See veise juhtum oli tõesti õõvastav, ma tunnistan, et olukord oli seal väga kehv. Probleem oli muidugi ka selles, et loomapidamisse ei olnud suhtutud vastutustundlikult, loomad olid seal väga halvas tervislikus olukorras. Minu teadmise kohaselt oli mitu looma põllu peal ära surnud ja nende [korjuseid] ei olnud sealt ära viidud. Ehk tõepoolest, see oli väga kehv vaatepilt, seda ma tunnistan. 

Kui on võimalik tagada bioohutusnõuded, et loomi saab pidada turvaliselt ja nõuetekohaselt, siis väikese hulga loomade pidamise korral ei ole need nõuded kindlasti täiesti ületamatud. Kui inimesed soovivad [loomi pidada], siis on oluline tagada, et meie toit oleks turvaline. Kui me Eestis poodi läheme, siis mitte keegi ei mõtle sellisele aspektile, et kas see, mida ma siit letilt võtan ja mis ma söön, võib mind haigeks teha. Iga pool maailmas sellist luksust ei ole. Meil on toit üldjuhul väga turvaline. Ja minu hinnangul on oluline seda [turvalisust] ka säilitada.

Lisaküsimus, Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Toidujulgeolek on üks oluline asi ja te väga väärikalt kirjeldasite, et hakkate neid kriisipoode tegema ja lähtuvalt sellest tagama kauplustes toiduvaru. Samas, me teame, et kui kriis on käes, siis on piirid kinni, ei saa liigutada midagi ei väljast sisse ega siit välja. Seda kõike me kogesime tegelikult juba koroonaajal. 

Te puudutasite põgusalt ka uut rahastamisperioodi ja ütlesite, et mingi ootus on uuele perioodile. Samas on põllumajandusorganisatsioonid saatnud kirja selle 546 miljoni euro kohta, mis on ette nähtud põllumajanduse konkurentsivõime tõstmiseks ehk selleks, et otsetoetusi ühtlustada. Teada on, et 2027. aastal jäävad Eesti põllumeeste otsetoetused alla Euroopa Liidu keskmise. See 546 miljonit on mõeldud konkurentsivõime parandamiseks. Samas ei ole kirjas, et see läheb põllumajandusse. Ma tahaksin teilt kui ministrilt teada, soovin konkreetset vastust, kas te saate kinnitada, et see 546 miljonit läheb konkreetselt põllumajandusse, mitte seda ei määrita üle Eesti laiali. Kui me paneme sinna juurde sildi "Toit", siis see võib minna kuhu iganes, mujale – toidujulgeoleku alla võib käia ka tee-ehitus või ladude ehitamine. Kas te saate kinnitada, et see 546 miljonit eurot läheb konkreetselt põllumajandusele ja põllumeestele ning sellega tagatakse nende konkurentsivõime?

Aitäh selle väga olulise teema tõstatamise eest! Tõepoolest, Euroopa Komisjon on teinud Eesti riigile sellise pakkumise. Uuel rahastusperioodil on ülesehitus teistsugune. Ehk ühtne põllumajanduspoliitika oli varem eraldi poliitikasuunana välja toodud, sellega sai põllumajandust ja toidutootmist arendada. Seekord on see summa väiksem, mis tuleb otse, kõrvamärgistatuna, umbes 1,3 miljardit eurot, ja see on seotud kindlate kohustustega, mis võetakse. 

Selleks, et toetada Eesti põllumehi ja ühtlustada toetuste suurust, mis Euroopa Liidus on väga varieeruv – hilisematel liitujatel on see olnud väiksem, igal perioodil on see järk-järgult paremaks läinud –, on komisjon teinud Eesti riigile eraldise, 546 miljonit eurot, et seda kasutataks toidutootmises ja põllumajanduses. Sellel ei ole nii-öelda kõrvamärki küljes, see on meie riigi enda otsus, kuidas seda raha jaotada. Minu hinnang on sama mis teil, et see peab minema toidusektorisse.

Seda, milline tuleb lõplik kokkulepe, me näeme sellel aastal. Läbirääkimised jätkuvad ka järgmisel aastal. Aga mina toetan seda ettepanekut, et raha, mille Euroopa Komisjon on eraldanud Eesti riigile selleks, et toetada toidusektorit, sinna sektorisse ka minema peab.

Aitäh, kolleegid! Sulgen neljanda küsimuse arutelu. 

Oleme jõudnud viienda küsimuse juurde. See on auväärt majandus- ja tööstusminister Erkki Keldole ja selle esitab hea kolleeg Lauri Läänemets. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ja auväärt minister! Meil oli siin parlamendisaalis hiljuti arutelu peaministriga. Ja tegelikult minu küsimus tõukubki Madis Kallase, mu kolleegi küsimusest peaministrile. See küsimus puudutas Eesti majandust, Eesti ettevõtjaid, nende võimaluste kaitsmist ja hoidmist, ning lähtus sellest, et teised riigid seda teevad. 

Võtame näiteks merendussektori. Tegelikult kõik Eesti ettevõtjad ütlevad, et kui sa soovid Eestis tehtud laevu müüa Soomele, siis ilma selleta, et Soome ei ole investeerinud ja sinna oma ettevõtlust loonud, ei ole tegelikult võimalik seda teha, hoolimata sellest, et meil on Euroopa Liidus vaba turg ja kõik peaksid saama vabalt [oma kaupa] müüa ja tehinguid teha igal pool. 

Minu küsimus teile nüüd ongi selline. Võib-olla alustaksite merendussektorist. Kas Eesti teeb mingisuguseid pingutusi selle nimel, et samamoodi nagu teevad teised Euroopa riigid, samamoodi nagu teeb meie naaber Soome, saaksime ka meie vaba turumajanduse tingimustes hoida seda võimalust, et teised ettevõtted ei tuleks niisama, ilma Eesti majandusse panustamata meie hankeid ja kõiksugu muid tegevusi kasutama ega saaks niimoodi lihtsalt turumajanduslikku eelist Eesti enda ettevõtete ees? Kas te olete midagi selleks teinud? On teil mingid seadusandlikud plaanid, just merendussektori, laevaehituse puhul?

Jaa, aitäh, auväärt küsija! Ma pean kahjuks ütlema, et mul ei olnud võimalik seda teie diskussiooni peaministriga kuulata. Küll aga saan ma rääkida tõesti merendusest. Samas, ma arvan, et hästi oluline on, hea Lauri, tegelikult kasvava protektsionismi mure. Ma saan küsimusest aru, aga me näeme maailmas, eriti globaalsel tasandil, kasvavat protektsionismi. Ja meie, Eesti kui väikeriigi jaoks – tegelikult ma arvan, et kõikide väikeriikide jaoks – on kasvav protektsionism mure.

Euroopa Liidu tasandil oleme tööstusministrite, majandusministritega seda päris mitu korda arutanud. Ja oleme leidnud, et üks põhjus, miks ei ole Euroopa majandus viimastel aastatel või isegi aastakümnel nii kiiresti kasvanud kui Ameerikas, ongi seesama, et alusdokumentide järgi peaks meil olema ühtne siseturg, nii et needsamad ettevõtted saaksid talente kaasata ja kiiresti kasvada, aga reaalses elus tuleb igasuguseid bürokraatlikke takistusi vahele. Ma arvan, et meie peaksime olema selle eestkõnelejad, et Euroopas oleks päriselt ühtne turg, kus ka Eesti inimesed saaksid toimetada, et meie ettevõtted saaksid kasvada ja teha investeeringuid. See on kindlasti Eestile ülioluline. Me ei peaks hakkama mõtlema, kuidas me saaks rohkem protektsionismi teha – ma arvan, et see ei ole õige suund.

Aga inimlikult ma saan täiesti aru, et me oleme maailma majanduse mõttes olukorras, kus riik peab vaatama, kuidas motiveerida tööstusinvesteeringuid siia tulema. Ja selles valitsuses me oleme päris mitu vastavat otsust ka teinud. 

Tulles konkreetselt merenduse juurde, ütlen, et veel koos teiega valitsuses olles me ju otsustasime suunata 25 miljonit eurot uhke nimega Retrofit [Hubi]. Mida see tähendab? See on merenduses laevade ümberehitamine säästlikumate kütuste kasutamiseks. See on niisugune konkreetne algatus, riik tegi siis rahasüsti, Eesti meretööstuse klaster tuli kokku, et hakata siia täiendavat tööstust looma – laevanduses, merenduses. Aga sinna saab tulla ka mööblitööstus, puidutööstus ja nii edasi. See on konkreetne näide. 

Mis puudutab konkreetselt Eesti merendust, siis mul on väga hea meel, et Eesti laevaettevõtjad on seotud ka Euroopa ühise kaitsetööstuse projektiga – see ei ole küll minu valdkond –, mille käigus tehakse autonoomseid laevu. Ja ma tean, et ka Eesti merevägi hangib laevu juurde. Kui vähegi on võimalik nendes hankemenetlustes vastavalt Euroopa Liidu seadustele kasutada kodumaise ettevõtja toodangut koostöös meie heade partneritega, siis ma arvan, et see on väga mõistlik. Ma tean, et ka Kaitseministeeriumis selle peale mõeldakse, kuidas seda mõistlikult teha. Ja alles hiljuti – merendusest rääkides – Baltic Workboats sai Belgia riigilt ühe suurima hanke üldse. 

Selles mõttes, jah, me peame looma keskkonna, kuhu tööstuslikud investeeringud saavad tulla ja [ettevõtted saavad] kasvada. Aga samas, sihuke kasvav protektsionism – ma arvan, et me peame olema selle eeskõnelejad, et seda ei juhtuks, sest see kindlasti ei ole Eesti huvides. Meil on vaja tugevat, ühtset ja piiranguteta … 

Aitäh! 

… turgu Euroopas. 

Head kolleegid, väikse vahepalana: kuivõrd hea kolleeg Lauri Läänemets rõhutas minu sõnakasutust "auväärne", siis mul tekkis väike kõhklus, et äkki seda sõna kasutatakse vanemate inimeste puhul. Võtsin lahti Eesti Keele Instituudi kodulehe, seal on kirjas, et sõna "auväärne" tähendab 'lugupeetav', 'austust väärt'. Selles mõttes, ma arvan, see ei ole ainult vanemate inimestega seotud. 

Nii et täpsustava küsimuse esitab auväärt Lauri Läänemets. Palun!

Aitäh, auväärt istungi juhataja! Lugupeetud minister! Loomulikult on Eesti Vabariigi ministrid kõik auväärsed. Jah, ma olen ka seda meelt, et väikeriik eriti sõltub lõppkokkuvõttes väga palju ekspordist – meil on väike siseturg, me ei suuda ise ennast oma riigis majanduslikult ära realiseerida. Seda loogikat ma täiesti jagan. 

Aga teisalt, me näeme seda, kuidas teised riigid toetavad [oma majandust] seadusandluse kaudu. Nad ei sea mitte piiranguid nendele – seesama Soome merenduse näide –, kes soovivad tulla nende riigi turule tegutsema ja seal oma laevu müüma, vaid nad seavad tingimuse: sul tuleb Soomes alustada ettevõtlusega ja sinna investeerida, siis sa võid ka Soomes vabalt ja tulemuslikult hangetel osaleda. Need on erinevad asjad. Selles mõttes [peaksime võtma eeskuju] soomlastest ja võib-olla ka sakslastest, kes investeerivad oma tööstusesse päris palju maksumaksja raha. 

Ma tean, et siis, kui ka meie valitsuses olime, sai otsustatud suurinvesteeringute fond, mis panustab ettevõtlusesse – 160 miljonit või kui palju see oli, ma enam täpselt ei mäleta. Me oleme kõike natukene teinud. Aga lõppkokkuvõttes on Eesti ettevõtja Eesti riigis kaitsetu. Teised riigid seavad tingimusi ja panustavad enda ettevõtlusesse oluliselt rohkem maksumaksja raha. Näiteks on suur vahe, kas robotiseerimine jääb ainult väikese tööstuse õlgadele, aga see ei saa hakkama, või me tuleme appi ning kasvatame sellega eksporti ja jõukust, arendame majandust. 

Kas ma sain teie vastusest õigesti aru, et teie seisukoht on, et me natukene teeme, aga seda, mida ülejäänud Euroopa teeb, me oma ettevõtete kaitsmiseks tegema ei peaks?

Ei, ma isegi seda ei maininud, vaid pigem [tahtsin öelda], et igasuguste täiendavate piirangute tõttu [kannab] kahju lõpuks sellesama riigi, ükskõik kas Eesti või mõne muu riigi majandus. Aga muidugi, aus konkurents on prioriteet, mitte ainult Eesti riigi sees, vaid ka siis, kui ettevõtlust [arendatakse] koos naabritega. Nagu te isegi väga õigesti mainisite – mina olen seda ka igal pool rõhutanud –, pikaajaline majanduskasv saab Eestis tulla ainult ekspordi kasvu kaudu. Miks? Sellepärast, et meie SKP-st moodustab, olenevalt aastast, 75–80% eksport. Ehk me vajame seda. 

Toon lihtsalt mõne konkreetse näite. Ma ei tea, kas seda konkreetset näidet saab Soome kohta tuua. Ma kohtusin just üleeile – loodan, et ma nüüd [päevaga] ei eksi – Soome tööstusministriga. Sõime õhtust, mainisin sedasama olukorda. Ka Soome riik peab suutma [tagada], et teiste riikide ettevõtted, kes tulevad avaliku hanke konkursile, oleksid võrdselt koheldud. Ei [tohi] olla niimoodi, et eelistatakse omasid. 

Nüüd on küsimus – te teate ise ka, hea kolleeg, seda varasemast [valitsuses oleku] ajast –, kas riigid peaksid julgeolekukaalutlustel tegema erandeid. Samamoodi on meie Kaitseministeerium nüüd muutnud oma varasemat praktikat, nii et hankimise puhul arvestatakse potentsiaalse vastuostu küsimust ja seda, kas investeeritakse kohalikku majandusse, et siia tuleks näiteks tipptasemel teadus- ja arenduskeskus või kas või masinate ja tehnika hooldus. Seda kõike me ilmselgelt [arvestame]. 

Aga ma rõhutan, et selline maailm, kus maksab ainult avaliku sektori rahakott, ei ole Eestile kasulik. Sellepärast, et jah, olgem ausad, me peame oma tööstus-, eriti ettevõtluskeskkonda paremaks muutma, et see oleks konkurentsivõimelisem kui naaberriikide oma. Aga lootus, et Eesti suudaks näiteks Saksamaa või Prantsusmaaga avaliku sektori rahakoti mõttes võistelda – no me mõlemad saame aru, et seda me tegelikult kunagi ei suuda. Sellepärast ongi need meetmed, mida me oleme teinud, võimalikult sihi[pärased]. Ühte te mainisite – tõesti, see oli üks minu esimesi algatusi –, see on suuremahuliste investeeringute toetusmeede. Nüüd me tegime [taotlusvooru] pikemaks. Alguses oli see [tähtajaline] 160 miljoni euro suurune [tööstusinvesteeringute toetusmeede], nüüd on meede kogu aeg [avatud], jooksvalt [saab pöörduda] Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse poole. Kui tahetakse [oma projektile raha] taotleda, siis on see võimalik.

Samamoodi tegime põhimõttelise otsuse: me võtsime kõikidelt ministeeriumidelt Euroopa Liidu vahendeid ja suunasime selle [raha] kaitsesse. Näiteks majandusministeeriumis avanes sel aastal 24 miljoni euro suurune kaitsetööstuse tootearenduse [toetus]meede, selleks et arendada meie kaitsetööstust. Kapitali kättesaadavuse parandamise eesmärgil viiakse Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse kaudu ellu reformi. Kohe varsti tuleb [uus meede,] innovatsioonilaen meie ettevõtetele. 

Ühesõnaga, me parandame süstemaatiliselt Eesti ettevõtlusmaastikku. Aga selle asemel, et proovida üksteist rohkem piirata, kutsun mina üles koostööle. Mõni nädal tagasi, kui ma olin Davosis Maailma Majandusfoorumi [tippkohtumisel], oli mul väga hea kohtumine Saksa digiministriga, kes oli väga-väga huvitatud koostööst Eesti ettevõtjatega robotiseerimise ja automatiseerimise [alal]. Ta ütles: "Palun tulge, arutame, kuidas Eesti ettevõtjad ja Saksa tööstus koos saaksid olla efektiivsemad." Võidavad mõlemad. Nii et ärme …

Aitäh! 

… otsime vastandumist oma sõpradele ja liitlastele, vaid pigem mõtleme, kuidas me koos saame rohkem teha nii, et eestlased ja ka sakslased saavad rikkamaks. 

Ja lisaküsimuse esitab hea kolleeg Madis Kallas. Palun!

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Ma olen ka seda meelt, et avatud majandus on igal juhul see suund, mida me väikeriigina peaksime toetama. Seda me oleme ju ka teinud, ükskõik kes parajasti valitsuses on. Aga maailm on muutunud. Nagu ka siin eelmiste küsimuste arutelus välja tuli, on riigid hakanud üha rohkem oma ettevõtjaid kaitsma, tegema kas avalikke või ka varjatud soodustusi selleks, et pigem nemad hankeid võidaksid. Ma olen nõus, et Eesti on võib-olla olnud selle teema puhul ausamast ausam, kuid see on üks asi, mida kindlasti peaks veel arutama. 

Aga mul on majanduse ja Eesti majanduse kaitsmise kohta teine küsimus. Me teame, et väga paljud investeeringud on meil jäänud seisma või toppama selle tõttu, et on tekkinud maailmavaatelised vastuolud, olgu keskkonna teemal, näiteks energeetika küsimused, metsandusega või ka Ida-Virumaa ja põlevkiviga seotud asjad, need ei liigu edasi. 

Aga tulen nüüd tagasi üleeilse arupärimise juurde, mis puudutas merendussektori toetamist. Ma ei saa ikkagi aru, kuidas ei ole ikka edasi liikunud Retrofit [Hubi] ehk laevade ümberehitamise [toetus]meede, [kuigi] ma ei tea ühtegi osapoolt, kes oleks sellele vastu. Ma ei näinud kedagi selle vastu olevat ka siis, kui ma ise olin minister. Juba siis oli see teema oli [meil arutelu all]. Miks see meede ikkagi ei ole sellisel kujul rakendunud, et seda saaks kasutada Eesti ettevõtluse elavdamiseks? Tõesti, vastu olevaid osapooli ei ole. Kas selliseid meetmeid on veel, millele tegelikult ükski osapool vastu ei ole, ja kas ministeeriumid ei peaks mitte just nendega tegelema ennaktempos, seal lahendusi otsima ja rakendusvõimalusi välja töötama?

Aitäh väga asjaliku küsimuse eest! Täiesti nõustun. Eelmises valitsuses me olime teiega koos ja siis oli Vladimir Svet, teie [erakonna] liige, taristuminister. Ma ei tahtnud tookord olla kuidagi ebaviisakas ja mingit ministrite vahelist ametlikku kirja saata, aga ma olin juba tol hetkel mures, et valitsus tegi põhimõttelise otsuse eraldada 25 miljonit, et lükata [käima] üks oluline asi täiesti tugevas majandusharus, merenduses. Nagu ma enne mainisin, sinna saab panna juurde mööblitööstuse, ka masina- ja metallitööstuse, et see kindlalt käima läheks. Riik esimese nii-öelda seemne leidis. Kuna selle eest vastutab taristuminister – tookord oli minister Svet, praegu on Kuldar Leis –, siis ma kahjuks ei oska seda detailselt kommenteerida. Aga ma kindlasti suhtlen taristuministriga ja küsin temalt, missugune see olukord on ja kuidas me omalt poolt saaksime seda [protsessi] kiirendada. 

Veel paar täpsustust. Jah, me saame aru, et eri [riigid] seavad lisatingimusi, eriti riigihangete puhul, just selleks, et proovida mahtuda Euroopa Liidu reeglistiku raamistusse. Aga kindlasti ei tohi olla mingeid varjatud soodustusi. Kindlasti ei tohi neid olla! See on juba seadusvastane. Võib-olla see oli ka nii-öelda sõnakõlks või eksimus. Kui kuskil Eesti ettevõtjad seda näitavad, siis kindlasti Eesti riik peab ka Eesti ettevõtjaid õiguskaitse küsimuses aitama. Aus konkurents ja võrdne kohtlemine peavad kehtima. 

Me ju näeme globaalsel tasandil, kuidas Euroopa Liit on [ebaausate võtetega võitlemise] eestkõneleja, näiteks Hiina elektriautode [tootmise puhul] toimubki ju ebaseaduslik subsideerimine ja ka keskkonnanõudeid ei täideta. Tegelikult see ei ole okei. Ma usun, et me tegelikult ei taha seda, ei Eestis ega ka Euroopa Liidus. 

Ma olen sellega nõus, et tõesti, viimased aastad on olnud keerulised kogu ühiskonnale, hästi palju on omavahel kaklemist, mittenõustumist. Ma julgen loota, et paar seadusemuudatust võtavad mingites kohtades pinget maha. Näiteks seesama majandatava metsa ja looduskaitse all oleva metsa konkreetne fikseerimine: 70% peaks olema majandatav ja 30% kaitstav. Ehk seal, kus me metsa kaitseme, me kaitseme seda maksimaalselt ja väärindame elurikkust. Teistpidi, seal, kus me metsa majandame, peame me majandama seda mõistlikult, kõige kõrgema lisandväärtusega. Selle asemel, et omavahel kakelda, me peame aru saama, et puidu- ja metsasektor on meie üks suurimaid tööandjaid, eriti regionaalpoliitiliselt. Me peame saama metsa majandada ja teha seda mõistlikult. Looduskaitse mõttes aga on puhas loodus ja elukeskkond väga suur väärtus omaette. Nii et me ei peaks neid asju kunagi vastandama. 

Samamoodi on planeeringutega. Üks planeerimisseaduse [muutmise seaduse eelnõu] on juba Riigikogus. Me teeme seal põhimõttelisi muudatusi. Kakskümmend aastat on räägitud sellest, et planeeringud vajaksid Eestis õigusselgust ja konkreetsust, nii et kohalik kogukond ja omavalitsus saaksid aru, aga ka potentsiaalne investor teaks ja oskaks ette näha, milline on see ajavälp, mis kulub planeerimisele ja loastamisele. Me oleme ette näinud ka eelkaardistatud tööstusalasid, koostöös kohalike omavalitsustega, et just seda vastasseisu maha võtta. 

Proovime mõelda rohkem, kuidas me saame koos midagi teha, mitte ärme kakleme üksteisega. Ma arvan, et see oleks väga mõistlik. 

Aitäh! Head kolleegid, lõpetan viienda küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on auväärt regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele ja selle esitab auväärt Mart Maastik. Palun!

Suur tänu, Toomas, lihtsalt Toomas! Austatud minister! Nii väikestel kui ka suurtel saartel elavad inimesed on praegu mures selle pärast, et ühendused saartega on kas katkenud või väga halvas seisus. Tõesti, meil on olnud õnne, viimastel aastatel on olnud väga pehmed talved, kuid nüüd on ootamatult külm ja pikk talv ning madal veetase tekitanud selle probleemi, et ei saa enam väikesaartelt tulema. 

Meil on olemas ka selline seadus nagu püsiasustusega väikesaarte seadus, mille § 8 lõige 3 sätestab, et Transpordiamet korraldab jääteede rajamise vastavalt ehitusseadustiku § 92 lõike 10 ja liiklusseaduse § 65 lõike 15¹ alusel kehtestatud nõuetele. 

Transpordiameti info kohaselt aga pole neil keegi käskinud jääteid teha. Otsustati, et jääteid enam ei tehtagi, sest meil on jäälõhkumisvõimekusega laevad. Teatavasti on varasematel aastatel riigi eelarvestrateegias ja ka eelarves ikkagi olnud ette nähtud need summad – kui on olnud tarvis, siis on jääteid tehtud. Viimastel aastatel aga millegipärast ei ole neid tehtud, ilmselt suures lootuses ja ootuses, et kliima soojeneb ja enam nii külmi talvi ei tule. Siit ka küsimus: miks ei ole käesoleva aasta eelarves ega ka riigi eelarvestrateegias planeeritud vahendeid vajalike jääteede tegemiseks?

Aitäh selle küsimuse eest! See on väga oluline teema. Meil elab väikesaartel umbes 2000 inimest, lisaks on Saaremaa ja Hiiumaa kogukond. Saarte jaoks ei ole ligipääsetavus, liikuma saamine, laevatransport kindlasti mitte mugavusteenus, vaid on eluks vajalik, et inimesed saaksid arsti juurde, et saada varusid, et inimeseks saaksid käia tööl ja koolis. Riigi ülesanne on seda kõike tagada.  

Tõepoolest, see talv oli meil väga külm. Viimastel aastatel ei ole, kui ma ei eksi, nüüd juba kümmekond aastat jääteid rajatud, sest selleks ei ole vajadust olnud. Seetõttu ma oskan pakkuda – natukene pean siin kalduma teise ministri haldusalasse, sest Transpordiameti eelarve planeerimise eest vastutab Kliimaministeerium –, et [selle aasta eelarvesse ei olnud ette nähtud raha] jääteede rajamiseks. Küll aga oli meil esmaspäeval koosolek, kus me kohtusime kohalike omavalitsuste, Transpordiameti ja Kliimaministeeriumi esindajatega ning leppisime kokku, et kahele väikesaarele, Kihnule ja Vormsile viivad jääteed siiski rajatakse, sest nende saarte ja mandri vaheline ühendus on praegu kõige kriitilisem.  

Praegune olukord on selline – ma annan lihtsalt ülevaate, mis seisus ühendused on. Saaremaa ja Muhu vahel, Piirissaares ja Ruhnus toimivad ühendused Mandri-Eestiga tavapäraselt. Hiiumaa ja Saaremaa vahel on rajatud jäätee, mille kasutamise tõttu on praamiliikluse kasutus hästi vähene. Kihnu ja Manilaiu vahel [parvlaevaga liiklemisel] on sõidukitele kehtestatud viietonnine massipiirang, raskete teeolude tõttu kestab sõit kauem ja graafikus tuleb ette muudatusi, lisaks on otsustatud rajada ka sinna jäätee. Vormsi olukord on kõige kriitilisem, seal on ühendus laevarikke tõttu juba pikalt katkenud. Tõesti, mitu kehva olukorda korraga: laev on katki, aga jääteed alles rajatakse. Praeguste prognooside kohaselt saab Vormsi jäätee valmis reedeks, siis on uuesti võimalik sealtkaudu üle sõita. 

Kindlasti on praegune olukord, mis on tekkinud, meile heaks õppetunniks. Koostöös kohalike omavalitsuste, Transpordiameti, Kliimaministeeriumi ja Päästeametiga me peame edaspidiseks panema paika standardprotseduurid, kuidas reageerida sellistes olukordades, kus parvlaevad lähevad katki, veetase on liiga madal või vesi jäätub üle, ja otsustama, kuidas oleks võimalik kõige kiiremas korras ühendused saartele tagada, sest need ühendused on saartele hädavajalikud.

Täpsustav küsimus. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, Toomas, endiselt! Ja mitte sellepärast, et sa ei oleks austust väärt, vaid sa oled hea sõber. Aitäh selle eest! Ja hea minister! Te küll otseselt ei vastanud sellele küsimusele, miks siis käesoleva aasta eelarves ja riigi eelarvestrateegias pole vahendeid jääteede rajamiseks planeeritud. 

Iseenesest on muidugi kiitust väärt see, et te võtsite üsna kiiresti kokku ministrid ja väikesaarte valdade vallavanemad ning olete kiirelt tegutsenud. Samas on probleemid endised. Kas te nüüd olete mõelnud selle peale, et näiteks lisaeelarvesse planeerida selle aasta lõpus järgmiseks hooajaks ka juba raha, juhuks kui näiteks detsembris on vaja jääteid teha? 

Ja teine asi see, kui nüüd tuleb see viies parvlaev, mis on kas tellimisel või juba tellitud, siis kas sellel on piisav jääklass? Minu teada tal on jääklass nõrgem, kui vaja oleks. Laeva jääklass tähendab seda, et kas mootor on suurem ja laev jõuab rohkem lükata või on tal paksem vöör. Need on ka eeldused selleks, et meil tulevikus selliseid probleeme ei oleks. Palun vastake nendele küsimustele! 

Aitäh selle küsimuse eest! Nagu ma enne mainisin, ma ei tea, missugune on ajalooline olukord – kindlasti oskab keegi meelde tuletada, kes on selles olukorras olnud ja toona seda eelarvet teinud. Aga kuna ligi kümme aastat ei ole jääteede järele vajadust olnud, lihtsalt ei olegi olnud võimalust neid rajada, siis ma arvan, et sellepärast ei olnudki mõistlik eelarvesse [selleks raha] planeerida. Küll aga on olemas valitsuse reserv selleks, et ootamatuid olukordi lahendada. Ja praegu ongi see vajadus tekkinud. Laevaliiklus on katkenud ja selle vastumeede on siis jääteede rajamine, et inimesed saaksid saartelt liikuma, ja seda reservi saaks selle jaoks kasutada. Ma hindan, et niimoodi seda planeerida on mõistlik. Kui meil tõepoolest tekib olukord, kus talved on järjest nii külmad, et kogu aeg saab stabiilselt jääteid rajada, siis tasuks hakata mõtlema selle peale, et see raha eelarvesse sisse kirjutada. 

Uue parvlaevahanke puhul on tegemist asenduslaevaga. Praegusel hinnangul on jääklass selline, et igal juhul on võimalik nende viie laeva koosmõjus – neli laeva, pluss üks, mis on hoolduses või katki – suursaared ära teenindada. See klass on niimoodi seatud. 

Lisaküsimuse esitab hea kolleeg Andres Metsoja. Palun!

Aitäh, hea Toomas! Austatud minister! Kuulates kolleege, tundub, et sõbrapäevanädal on alanud – kõik on üksteise vastu kuidagi väga sõbralikud. See on iseenesest ju tore, alati võiks nii olla. Tõepoolest, jääteede teema on tõstatunud. Me oleme siin Riigikogus sageli öelnud, et riigikorraldus peaks jääma tavakodanikule tihti märkamatuks, asjad aetakse lihtsalt korda. Nüüd on aga paratamatult tekkinud taas olukord, kus omavalitsusjuhid on pidanud sekkuma, sest riik on öelnud, et ei tea, pole jääteid planeerinud, pole olnud talve ja pole olnud vajadust. Ju siis vahel on nii, elu tuletab meile meelde, et me elame ikkagi Põhjamaade piirkonnas, seega võib juhtuda, et tuleb talv ja tekivad probleemid. 

Mart Maastik hea kolleegina ei puudutanud Ruhnu küsimust. Tõepoolest, Ruhnu jääteed teha on keeruline. Aga minu poole on pöördunud ka mitmed Ruhnu inimesed, kes ütlevad, et nad on ikka püsti hädas selle ühendusega Ruhnu teenindamise kontekstis. Küll kasutatakse vahepeal merepäästekaatrit sealse liikluse tagamiseks ja sageli on laev rikkis. Kas te olete saanud selle jääteede temaatika kõrval tegeleda ka Ruhnu muredega? Ja kas on mingeid mõtteid, kuidas muuta nende ühendus stabiilsemaks ja teenus paremaks? 

Tõsi on see, et eks me peame ju alati arvestama, et saar jääb saareks koos oma eripäradega. Kui seal elatakse, siis tuleb sellega teatud juhtudel kohaneda. Samas, me ei saa ka öelda nii, et inimesed, ärge muretsege, ärge selle probleemiga tegelege, sest kui juhtub midagi traagilist, kui ei saa saarelt minema või ei pääse sinna ligi, siis kahtlemata ei vastuta selle eest mitte ainult inimene ise, vaid vastutab ka riik.

Aitäh selle küsimuse ja arutelu eest! Kindlasti on kohalik omavalitsus samuti osa riigist. See, et kohalikud omavalitsusjuhid sekkuvad ja tõstatavad mure, on täiesti loomulik. Mul on hea meel, et me koostöös saime need mured ära kaardistada ja asuda neid lahendama. Kõige parem oleks muidugi, kui saaks probleeme ennetada. Aga kui me mõtleme ilmastikuoludele – sellele, mis hetkest jää muutub nii paksuks, et sealt ei saa enam laevaga mõistlikult läbi sõita, tekivad laevarikked ja veetase kukub liiga madalale –, siis on selliseid olukordi väga raske ette näha. Selleks peaks olema tuleviku ennustaja. Minu teada sihukesi asju tegelikult maailmas ei eksisteeri. Me reageerisime kohe, kui selgus, et ühendused on katkenud ja neid ei ole võimalik taastada tavapärastes oludes. Tuldi kokku, arutati läbi ja hakati rajama jääteid, et tagada [ligipääs saartele]. 

Samamoodi, kui me räägime Ruhnust, mis oli teie küsimuse teine pool, siis pean ütlema, et kõige kriitilisem oli eelmisel nädalal ka see, et lennukil, mis Ruhnut teenindab, oli tehniline rike. Õnneks õhuvägi tuli appi ja aitas selle korda teha, nii et tavapärane ühendus taastus. Niisugustes jääoludes on lennuk Ruhnu jaoks hädavajalik, sellega tuuaksegi kõike ja transporditakse inimesi. Mul on hea meel, et selline lahendus leiti. Ruhnu ühenduse täpsemates küsimustes olen ma kokku leppinud kohtumise Ruhnu vallavanemaga. Läheme sinna kohale ja küsime täpselt üle, kuidas nad [lahendust] ette kujutavad. 

Tõepoolest, me tahaks teenindada kõiki väikesaari nii võimekalt, kui me suudame. Riigilaevastiku võimekusel on teatavad piirangud, aga me üritame selles mahus nii hästi toime tulla kui võimalik, et teenuseid hästi tagada.

Aitäh! Lõpetan kuuenda küsimuse käsitlemise. 

Jõuame seitsmenda küsimuse juurde. See on majandus- ja tööstusminister Erkki Keldole ja selle esitab hea kolleeg Aleksei Jevgrafov. Palun!

Tänan! Lugupeetud minister! Ütlen kohe, et minu küsimused eeldavad kahe ministeeriumi, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Haridus- ja Teadusministeeriumi koostööd. Kuna aga keskendun oma küsimustes Ida-Virumaa tööturu teemadele, esitan need just teile, mitte haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele. 

Austatud minister! Ida-Virumaast räägitakse kui tööstuspiirkonnast, millel on tugev minevik ja tänu valitsuse algatustele ka helge tulevik. Räägitakse magnetitehasest, uutest investeeringutest ja tööstuse mitmekesistamisest. Kuid kõik need plaanid ei ole eluviidavad, kui puudub piisav inimressurss. Seda nii otseses mõttes, arvestades elanikkonna märkimisväärset vähenemist, kui ka kvalifitseeritud tööjõu nappuse tõttu. Tuleb vaadata tõele näkku. Viimaste kümnendite jooksul on maakond kaotanud märkimisväärse osa oma kogenud ja haritud tööjõust. See niinimetatud kuldne fond, kes varem kandis piirkonna tööstus- ja insenerimõtet, töötab nüüd kas maakonnast väljaspool või on üldse pensionil. 

Sellises olukorras tekib paradoks: piirkonnas võib tööstus areneda ja investeeringud võivad suureneda, kuid uued kõrgemapalgalised ametikohad täidetakse sageli väljastpoolt tulnud spetsialistidega, sest tööandjad ei leia kohalike seast vajalike oskustega töötajaid. Tööandjad ise toovad esile, et kohalikel töötajatel jääb puudu praktilistest oskustest, tehnilisest ettevalmistusest ja tööharjumustest. See ei ole üksiku ettevõtte probleem, vaid süstemaatiline, süsteemne regionaalpoliitiline küsimus, seda nii riigi osalusega ettevõtetes kui ka erasektoris. 

Lugupeetud minister! Milline on valitsuse ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tegevuskava, et tagada Ida-Virumaa tööstusinvesteeringute peamise kasu jõudmine eelkõige Ida-Virumaa inimesteni ning see, et need investeeringud looksid hästi tasustatud töökohti just kohalikele elanikele? 

Hea küsija, aitäh! Väga sisuline küsimus. Tõesti, majandusministeerium toetab Ida-Virumaa tööturgu kahte pidi. Esiteks, Töötukassa kaudu, see on küll eraldi asutus. Teiseks, konkreetselt Ida-Virumaal toimivad Euroopa raha eest tegevused ja programmid, mida mujal Eestis ei ole. 

Kui me räägime sellest, kas Ida-Virumaal on piisavalt häid töökäsi, siis me saame öelda, et tegelikult on. [Mille põhjal] ma seda väidan? Kahjuks on Ida-Virumaal olukord, kus töötuse määr on palju kõrgem kui Eesti keskmine. Näiteks jaanuari lõpu seisuga oli töötuse määr Ida-Virumaal 11% – nii palju kogu tööjõust olid töötud –, samal ajal Eesti keskmine oli 6,5%. 

Mida see tähendab? See tähendab seda, et meil tegelikult on Ida-Virumaal inimesi, aga kahjuks neil kas ei ole kvalifikatsiooni või on mingid muud puudused, nii et nad ei saa [seal pakutavatele] töökohtadele minna. Konkreetselt on Ida-Virumaal Töötukassas arvel 6906 töötut ehk inimest. 

Mida me siis peame tegema? Tõesti, nagu te ise ka juba mainisite, nende inimeste tööturule toomiseks ongi vaja konkreetseid tööturuteenuseid, mis toetavad oskuste uuendamist või ümberõpet. Ida-Virumaa eripära on ka see, et seal on vaja täiendavat keeleõpet, et sealsed inimesed saaksid tööturul hakkama. See on väga oluline. Näiteks 2025. aasta detsembris oli Ida-Virumaal 4900 inimest, kes kasutasid mingit Töötukassa teenust. 

Ehk me töötame Töötukassas tervikuna välja uut strateegiat, mille üks roll ongi [saavutada] see – siin enne räägiti palkadest, sissetulekutest –, et inimeste sissetulekud oleksid suuremad. See ongi ju meie kõigi soov. Aga selleks, et palk saaks olla kõrgem, on vaja anda inimestele uusi oskusi, mis aitab neil muutuvas tööturumaailmas hakkama saada, olgu infotehnoloogia- ja kommunikatsioonioskused, maakeeli arvuti kasutamise oskused, või mingi konkreetne oskus, mida tööstuse vallas saaks kasutada. Selle kõigega me ka Töötukassas tegeleme. 

Tõesti, Ida-Virumaa saab õiglase ülemineku fondi kaudu lisarahastust ka Euroopa Liidust. Näiteks pakutakse õiglase ülemineku fondi kaudu [toetusi] just põlevkivisektori töötajatele, olgu tööleasumise või tasemeõppes osalemise toetus. Ma ei hakka kõiki neid toetusi siin ette lugema, see [nimekiri on] pikk. 

Teine asi – te mainisite ka noori –, me toetame Ida-Virumaa noori koos Ida-Virumaa Ettevõtluskeskusega, IVEK-iga. Seal on eraldi projekt "Ida-Virumaa noorte töövaatlusprogramm", mille kaudu pakutakse koolides valikainet "Mina ja tööle?!", et näidata noortele, milliseid ägedaid uusi võimalusi Ida-Virumaal neile pakkuda on, et nad ei peaks sellest maakonnast ära minema.

Veel on üks programm, ESF+ ehk [Euroopa] Sotsiaalfond+ rahastusel käivitatud Ida-Virumaal elavate eesti keelest erineva emakeelega naiste tööturule kaasamise [programm]. Kuna me näeme, et Ida-Virumaal on töötus suurem kui mujal, [siis tuleb leida viise,] kuidas saada rohkem muukeelseid naisi sealsele tööturule. 

Aleksei Jevgrafov, täpsustav küsimus, palun! 

Hea minister, tänan vastuse eest! Aga üllatuslikult on Ida-Virumaa tööandjad toonud esile, et tööjõuprobleem ei seisne üksnes erialastes oskustes, vaid ka tööharjumustes, suhtlemisoskuses, vastutustundes ja töömotivatsioonis ehk niinimetatud pehmetes oskustes, mida nende hinnangul ei kujundata piisavalt ei koolisüsteemis ega noorsootöös. Kas valitsus näeb vajadust muuta üld- ja kutsehariduse õppekavasid selliselt, et tööeetika, meeskonnatöö, suhtlemisoskus ja praktiline töökogemus oleksid süsteemselt ja mõõdetavalt õppeprotsessi osa, ning kas kaalutakse tööandjate otsesemat kaasamist õppekavade kujundamisse?

Aitäh! Nii nagu te alguses ausalt mainisite, läheb see küsimus rohkem Haridus- ja Teadusministeeriumi valdkonda. Aga nagu mu kolleeg haridusminister just ütles, needsamad oskused, näiteks suhtlemisoskus, võime pidada dialoogi, argumenteerida ja analüütiliselt mõelda – [eeldus nende omandamiseks] on õppekavas olemas. Ma arvan, et see ei ole eraldi Ida-Virumaa küsimus. Seda, kuidas noored inimesed iseseisvasse ellu astuvad, kujundab väga palju ikkagi kodune kasvatus. Ma arvan, et me kõik usume, et ega riik ei peakski kõiki asju lõpuni välja ette ütlema. Viisakus, hea lastetuba ja kodune kasvatus [ei sõltu ju riigist, aga neid] me  soovime ju kõigile. 

Mis seal salata, olen ise väga palju tööandjatega rääkinud ja nad ütlevad ka, et inimeste [oskused] on muutumises. Aina rohkem ollakse virtuaalmaailmas, igapäevane suhtlusoskus, kirjutamisoskus ja muud sellised oskused muutuvadki. Eks me peame sellega [arvestama]. Lootust, et see muutus jääb seisma, ei ole. Pigem on küsimus selles, kuidas me suudame oma noori tulevikus tööturul osalemiseks paremini ette valmistada. 

Mul on väga hea meel, et haridusminister on võtnud vedada kutseharidusreformi. Me oleme tööandjatega koos istunud ja arutanud – siin on ju käinud suur diskussioon selle üle – kolme-nelja-aastaste kutsehariduse õppekavade üle. Aga mina olen jätkuvalt selle poolt: kui me tahame, et meie noortel oleks tulevikus kõrgemad palgad, siis lisaks ametile, mis on väga vajalik, on neil vaja kõrgemal tasemel üldteadmisi. Me näeme, et tehnoloogia [uueneb], näiteks tööstuspingid ja kõik sellised asjad muutuvad väga kiiresti. Kui sa täna õpid ära ainult ühe konkreetse liigutuse või ameti, siis kahjuks [sellest ei piisa, sest] nagu me teame, viie või seitsme aasta pärast on kõik väga palju muutunud. Vaja on ka üldiseid toetavaid teadmisi, baasanalüüsivõimekust, jooniste lugemise oskust ja nii edasi. Selles mõttes on kutse[hariduse] reform väga-väga vajalik. Jah, sellel, kes täiendavaid üldaineid ei vaja, on tulevikus võimalik omandada lihtsalt kutse. Ja ta ei pea selleks isegi 18. eluaastani ootama. Ta omandab kutse ja saab tööle minna. 

Samamoodi me tegeleme ju ka sellega, et proovime muuta noorte esimest töökogemust kiiremaks ja positiivsemaks. Teeme ka töölepingu seaduses ettepanekuid muudatusteks, et noored saaksid praktilise töökogemuse võimalikult varakult, kas või õpilasmalevas või suvekohvikus töötades, et neil tekiks tööharjumus, vastutus[tunne] ja aja planeerimise [oskus]. Need kõik on tegelikult ju vajalikud oskused, mis aitavad tulevikus eluga paremini hakkama saada. Me proovime süstemaatiliselt selle kõigega tegeleda. 

Kui Riigikogul Kesk[erakonna] fraktsioonil on häid mõtteid, mida veel teha, siis me kindlasti oleme valmis kaasa mõtlema. Ma nõustun, et see on oluline teema. Kui me räägime pikaajalisest heaolust ja palkade kasvust, siis me vajame [paremate] oskustega inimesi tööturule. 

Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Mart Maastik. Palun!

Suur tänu, Toomas! Austatud minister! Kohaliku tööjõu puudus Ida-Virumaal on kindlasti ka kõigi saarlaste mure. Sa siin enne Lauri Läänemetsale vastates mainisid, et Eesti majanduspoliitika peab olema puhas ja loodust säästev. Ma loodan, et Ida-Virumaal tuntakse ka muret, et saarlastel oleks puhas loodus ja keskkond hoitud. Sa teed seal suuri silmi. Aga ma jõuan kohe ka küsimuseni. 

Küsimus ongi see. Siiamaani planeeritakse ikkagi 330-kilovoldist elektriliini läbi Saaremaa, mida oli vaja teha selleks, et saaks meretuulepargi sinna külge ühendada. Siis aga saabus selgus, et meretuulepargid enam nii odavad ei ole. Kas nüüd jätkub ikka looduse hävitamine ja rüüstamine – ligi 100 000 tihumeetrit metsa tuleb maha raiuda selleks, et viia sealt läbi mõttetu elektriliin, mida tegelikult ei saarlastele ega üldse Eestile vaja ei lähe?

Aitäh! Ma igaks juhuks täpsustan, et ei teinud suuri silmi. Kui ma mõtlema hakkan, siis mu [pilk] läheb üles, paljud on seda tähele pannud. Ma lihtsalt kuulasin hoolega, kuna see küsimus läks üldisest täpsemaks. 

Mis puudutab 330-voldist liini, siis ei, see ei ole kunagi olnud vajalik meretuuleparkide pärast. Pikka aega on saarlastel – ma ei tea, kuidas teiega täpselt on – olnud ikkagi küsimus, kuidas mahtuda võrku oma uute tootmisvõimsustega, sealhulgas päikesepaneelidega. Ja see on ka energiajulgeoleku küsimus, Saaremaa peab olema mandriga energiajulgeolekuliselt ühendatud. Sellepärast on Saaremaale vaja seda täiendavat kaablit. 

Ma tean, et kui hakkasid peale planeerimisprotsessid, siis ametkonnad arutasid seda kohalikega. Ma tean, et ka meie maja inimesed on mitu korda käinud kohapeal kogukondadega rääkimas. Ma julgeksin öelda, et positiivne on see, et alguses küll arvati, et tuleb teha kaks trassikoridori, aga nüüd, kui on energeetikutega seda arutatud, leiti, et varustuskindluse tagamiseks piisab siiski ühest. See tähendab, et pooled puud jäävad maha võtmata, maakeeli öeldes, ja see on minu arvates väga positiivne. 

Ma ise küll päris saarlane ei ole, selles mõttes, et ma praegu Saaremaal ei ela. Ma olen poolsaarlane, mul on pool perekonda ja suguvõsa Saaremaalt, olen ise kogu lapsepõlve seal vanaema ja vanaisa juures veetnud. Aga seda peavad saarlased ise ütlema, kas [on vaja seda] 330-voldist kaablit. Ma tean, et paljud ootavad seda just sellepärast, et elektrivarustuskindlus oleks tagatud ka keerulisematel aegadel. Aga seda peavad kohalikud ise ütlema. Minu arust on väga mõistlik selle üle dialoogi ja diskussiooni pidada.

Aitäh! Lõpetan seitsmenda küsimuse käsitlemise. 

Oleme jõudnud kaheksanda küsimuse juurde. See on auväärt haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele peaministri ülesannetes ning selle esitab hea kolleeg Helle-Moonika Helme. Palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Kristina Kallas, täna peaministri ülesannetes! No see teema vist korra siin käis läbi, kui räägiti immigratsioonist ja tööjõu sissetoomisest, aga süvitsi ei ole seda veel puudutatud, nii et seda ma siinkohal teen. 

Nimelt, valitsuse jutt vanglarendi teemal on muutumas meil siin ohtlikult kahepalgeliseks. Seetõttu ma küsingi uuesti üle, kuidas siis päriselt ikkagi lugu Eesti vanglate väljarentimisega välismaale on. Rootsi vangide siia toomist parlament juba arutas, aga Rootsi enda parlament ei pruugi sellele heakskiitu anda. Samas, riik on juba plaaninud 30 miljonit vanglarendilt teenida. Nüüd ilmus Delfis uudis, et Eestilt tahab vanglaruumi rentida ka Belgia. Sellest räägib avalikult Belgia asüüli- ja migratsiooniminister. Meie justiitsminister on aga nimetanud seda informatsiooni valeks. Samas on meedias väga detailselt kirjeldatud plaane, mida Eesti ja Belgia väidetavalt on juba omavahel arutanud. Nimelt tahetakse majutada Eestis niinimetatud Belgia dokumentideta kinnipeetavaid ehk ebaseaduslikult Euroopasse saabunud immigrante, kellel puuduvad dokumendid, kelle päritolu ei ole võimalik tuvastada, keda ei saa välja saata, sest päritoluriik keeldub neid vastu võtmast, või kes ei tee võimudega koostööd. 

Selle tõttu ma küsingi, kes siis valetab. Kas Eesti Vabariigi valitsus või mõni ministeerium on siiski pidanud Belgia Kuningriigiga ametlikke või mitteametlikke läbirääkimisi Eesti vangla- või kinnipidamiskohtade väljarentimiseks Belgia kinnipeetavate või Belgia kinnipidamiskeskustes viibivate isikute majutamiseks Eestis? Sellele saab anda hea vastuse, jah või ei, ei ole vaja keerutada. 

Riigieelarvesse on järgmiseks aastaks planeeritud vanglakohtade väljarentimiseks laekuv tulu suurusjärgus 30 miljonit ja see on suunatud valitsuse reservfondi. Millisele konkreetsele ja ka realistlikule kokkuleppele või läbirääkimiste seisule see prognoos ikkagi tugineb? Arvestades, et Rootsi vangide Eestisse toomine eeldab …

Aitäh! 

… Rootsi parlamendi otsust ja võimalikke põhiseaduslikke muudatusi, kuidas seda planeeritud 30 miljonit Eestis siiski realiseerida kavatsetakse? Palun vastake taas jah või ei!

Aitäh küsimuse eest! No nii detailset küsimust oleks hea saada ette, sellepärast et faktid, kas keegi on kellelegi midagi lubanud, on vaja siiski üle kontrollida. Ma ei ole justiits- ja digiminister. Seda, et Belgia tunneb huvi, ei ole mitte keegi ümber lükanud. Belgiale huvi tundmist keelata mitte keegi ei saa. Belgia võib ka lihtsalt avalikult öelda, et tal on huvi. See ei ole mingi faktivaidlus. Faktivaidlus oleks see sel juhul, kui Eesti kinnitaks, et tal on mingid läbirääkimised käimas või meil on mingi kokkulepe, et me hakkame nende läbirääkimiste pidamisega edasi minema. Minu teada ei ole valitsus teinud ühtegi otsust selle kohta, et me peale Rootsi veel kellegagi hakkame vanglarendilepinguid sõlmima. Nii et minu arust on vastus väga selge: meie Belgiaga läbirääkimisi ei pea sellepärast, et sellel valitsusel seda valmisolekut ei ole.

Ja täpsustav küsimus. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Tuli küll kiire vastus, aga suhteliselt sisutühi, sellepärast et teie enda minister on ju selle kategooriliselt ümber lükanud. Ühesõnaga, mitte mingit juttu kellegagi sel teemal olnud ei ole. Seetõttu ma küsisingi, kes siis valetab.  

Aga ma küsisin veel seda – sellele te ei vastanud –, kuidas te siis kavatsete katta selle [saamata jääva raha], kui nüüd Rootsist ei tule neid kinnipeetavaid, aga 30 miljonit eurot on juba planeeritud riigieelarvesse. Nüüd küll hämatakse sellel teemal, väites, et see on justkui pargitud valitsuse reservfondi. Aga riigieelarves on täiesti olemas selline rida nagu valitsuse reservfond ehk on siiski kajastatud see 30 miljonit eurot tulu, mis peaks vanglarendist tulema. 

Samal ajal on meil aga selline informatsioon – seda arutati komisjonis vist kas eile või üleeile –, mida kogu aeg meile väidetakse, nimelt, me peame need vangid siia tooma, sest muidu tekib riigile suur kulu, sest selle tühja vanglakompleksi [ülalpidamiseks] tuleb riigil tasuda 12 miljonit eurot. Parem paneme vanglad vange täis ja teenime sellest kaks korda rohkem. 

Aga nüüd on selgunud, et see on tegelikult vale, sellepärast et asekantsler Rait Kuuse lobises välja, kui suur see Tartu vanglakompleksi tühja osa kulu on. Üldine tervikkulu on 630 000 eurot aastas, mis läheb küttele, ventilatsioonile ja muudele hoone ülalpidamiskuludele. Aga tühja kompleksi puhul me tegelikult räägimegi nii suurtest kuludest. Ja sellele tühjana seisvale osale läheb 430 000 või 450 000. 

Mida te siin hämate nii suurest kulust, et me peame nüüd midagi tegema, muidu Eesti riik ei ela seda üle, 12 miljonit ja mis kõik veel? Ei ole! Ainult 430 000 eurot on tühjana seisva … 

Aitäh! 

… vanglahoone kulu. Miks te valetate? Te valetate Tartu vangla kohta …

Aitäh, hea kolleeg! Teie aeg! 

… valetate Rootsi vangide toomise kohta ja nüüd valetate ka Belgiaga läbirääkimiste kohta.

Aitäh küsimuse eest! No väga raske on vaielda olukorras, kus on mingid kõlakad, et keegi kuskil peab belglastega läbirääkimisi. Ma ütlesin konkreetselt, et me ei pea läbirääkimisi, siis öeldakse: "Ikkagi valetate." Kinnitan veel kord: me ei pea läbirääkimisi belglastega. Ei pea, pole plaanis pidada, ei ole läbirääkimisi alustanud. Sellist asja nagu belglastega vangide toomise läbirääkimised ei ole, Eesti valitsus selliseid ei pea. Punkt. 

Nii, ja nüüd räägin rahast. Vanglarendiga on selline asi, et kui tulu ei tule, kui Rootsi parlament seda ei ratifitseeri ja kui seda tulu ei tule, siis ei ole ka kulusid. Siis ei ole tegelikult ka nende Rootsi vangide ülalpidamise kulusid. Järelikult … (Hääled saalist.) Laske palun mul lõpuni rääkida! Hästi viisakas oleks, kui te laseksite mul vastata oma küsimusele. Kuulamine on ka oskus. Siis saab pärast debatti pidada faktide üle, mitte väita, et keegi valetab ja keegi ei valeta. Veel kord: kui tulu ei tule, kui lepingut ei tule, siis ei ole ka kulusid, seda 30 miljonit, millest te räägite. Järelikult pole ei tulu ega kulu, riigieelarve vaates ei ole tegemist selles mõttes miinusprojektiga. 

Küll on see aga miinusprojekt selle tõttu, et meil on jooksvad püsikulud selle tühja pinna hoidmiseks. Sealt tulevad need miinuskulud, mis valitsusel tuleb [kanda] juhul, kui Rootsi vangide lepingut ei tule. Ja neid ei ole ainult 630 000, sellepärast et need on küttearved, millest te räägite, ehk pidevad jooksvad kulud. Aga lisaks jooksvatele kuludele on hoone amortisatsiooni ja säilitamise kulud, mis tulevad veel omakorda sinna otsa. Nii et arvestage palun sellega, et see 630 000 eurot on [ainult] üks osa sellest. Kui te tahate rääkida päriselt faktidest, siis võtame kõik faktid ette. Kui palju on selle hoone pidamisel jooksvad kulud versus hoone amortisatsioon, hoone säilitamine, hoone investeeringute vajadus – see kõik on tegelikult kulu, mis tuleb veel otsa sellele 630 000 eurole. 

Laias laastus, mitmete aastate jooksul peab Eesti riik sinna panema miljoneid, mitte tuhandeid. (Hääled saalist.) Väga raske on pidada debatti, kui räägitakse vahele, kui ei kuulata ja tegelikult tahetakse lihtsalt saada ekraaniaega. 

Ma kinnitan veel kord: Belgiaga mitte keegi läbirääkimisi ei pea. Ja teiseks, riigieelarve tulud ja kulud on tasakaalus. Kui tulusid ei tule, kui Rootsi ei telli meilt seda teenust, siis ei ole meil ka sellega seotud kulusid.

Lisaküsimus, Varro Vooglaid, palun!

Lugupeetud haridusminister peaministri ülesannetes! Eilsel õiguskomisjoni istungil seda teemat arutades tõusetus üks väga põhimõtteline küsimus ja ma tahaksin teada ka teie hinnangut selle kohta. Nimelt, asjaolu on see, et nagu meile justiitsminister kinnitas, toetab Rootsis vanglarendilepingu sõlmimist nii koalitsioon kui toetavad ka kaks suurimat opositsiooniparteid. Ehk Rootsi parlamendis on sellele ulatuslik toetus, nagu meile kinnitati. Eestis seevastu on selline olukord, et selle lepingu sõlmimist toetavad ainult kaks koalitsiooniparteid, mille reiting ühiskonnas on circa 15%, aga vastu on neli opositsiooniparteid ja nende reiting on kokku circa 85%. Miks ma neid reitinguid üldse nimetan? Me kõik teame, et umbes aasta pärast toimuvad Eestis valimised, ja eeldusel, et samasugused hoiakud ühiskonnas säilivad, tuleb Eestis põhimõtteline võimupööre. Seda ei saa eitada, sest see tõenäosus on väga suur, märkimisväärne. 

Kas selles olukorras on teie hinnangul üleüldse vastutustundlik sellisesse lepingusse astuda, teadmises, et kõik neli opositsiooniparteid on öelnud, et nad ei toeta selle lepingu sõlmimist? Kui nad pääsevad valitsusse, siis nad seisavad selle eest, et see leping lõpetada vastavalt lepingu artiklile 61, mis ütleb, et mõlemad osapooled võivad lepingu lõpetada, teatades sellest ette 12 kuud. Me võime olla suure tõenäosusega aasta ja mõne kuu pärast olukorras, kus me algatame selle lepingu lõpetamise protseduuri, olukorras, kus te just olete selle lepingu sõlminud, kus just on hakatud viimase poole aasta jooksul tooma Rootsist vange Eestisse. Kas see on mõistlik ja kas see on ausameelne rootslaste suhtes? See on esimene küsimus. 

Teine küsimus on see: kas te olete informeerinud ka rootslasi sellest, et suure tõenäosusega algatab Eesti aasta ja mõne kuu pärast selle lepingu lõpetamise protsessi? Kas nad selles teadmises ise peavad üldse mõistlikuks seda lepingut sõlmida?

Aitäh selle küsimuse eest! Vaadake, demokraatias on niimoodi, et otsuseid ei tehta valitsuses mitte reitingute järgi – mitte selle järgi, mida reitingufirma mõõdab mingi valimiga –, vaid selle järgi, mis on valimistulemus. Ehk valija annab oma otsusest teada valimiskastide juures. Ja selleks on vaja regulaarseid valimisi, seda, et nendega ei venitataks ja et valimised toimuksid regulaarselt. Valijal on teada: kui ta tahab oma otsuse ümber [teha], siis on tal see võimalus regulaarse intervalli tagant olemas. Reitingute pealt otsuseid ümber teha ei saa, tegemist ei ole selles mõttes mitte mingisuguse demokraatliku mehhanismiga, millega saaks riiki valitseda. Riiki ei saa valitseda reitingute pealt, riiki saab valitseda valimistulemuste pealt. 

Nii. (Hääl saalist.) Ma jõuangi kohe vastuseni. Teil võttis ka väga palju aega sissejuhatus. Ma teen igaks juhuks ka sissejuhatuse. Te ei saa argumenteerida nii, et reitingute pealt tuleks teha otsuseid. Demokraatlikus riigis aga ei saa teha otsuseid reitingute põhjal. Seda esiteks. 

Teiseks, uuel valitsusel on võimalik need lepingud üle vaadata ja ümber teha. See on täpselt sama asi, et valijal on õigus ümber otsustada. Kui ta tahab ümber otsustada, siis ta teeb seda. Siis ta otsustab ümber. See tõenäosus on teada kõigile osapooltele, kes lepingu allkirjastavad. Selles mõttes töötavad kõik heas usus, et see leping kehtib, sest leping, mis praegu sõlmitakse, [toob] Eestile väga suurt kasu. See on Eestile igas mõttes, väga paljudes valdkondades kasulik leping. Üks asi on töökohad, millest siin saalis on juba väga palju räägitud, teine asi on koostöö meie liitlasega, kolmas on meie siseturvalisuse võimekuse kasvatamine, sellepärast et vanglateenistuses töötavate inimeste oskused ei ole seotud ainult vanglateenistusega, vaid need on seotud siseturvalisuse valdkonnaga tervikuna. Nii et see leping on Eesti ühiskonnale, meie inimestele ja Eesti riigile kasulik. Selles heas usus me töötame rootslastega koos edasi.

Aitäh! Lõpetan kaheksanda küsimuse käsitlemise. 

Head kolleegid! Ma olen korduvalt öelnud, et jah, ma aktsepteerin debati huvides ka nii-öelda lühikesi või ühekordseid repliike. Aga kui need repliigid on korduvad või kestvad, siis see ei ole aktsepteeritav. Tõepoolest, need on praegu nii korduvad kui ka kestvad. Ja teiseks, siin on sama põhimõte, te tahate viidata, et teil on mitu küsimust. Ikkagi on tavaliselt üks küsimus, see on üldine põhimõte, ja tegelikult võib minister siis, kui te esitate mitu küsimust, isegi valida, millisele ta üldse vastab. Selles mõttes proovime ikkagi keskenduda ühele konkreetsele asjale. Te tahate seitse asja põimida ühe küsimuse sisse. 

Läheme üheksanda küsimuse juurde. Ka see on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele peaministri ülesannetes. Selle esitab Aivar Kokk. Palun! (Varro Vooglaid saalist: "Te olete kohustatud andma mulle protseduurilise küsimuse.") Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Ma sain üleeile [kirja] ühelt emalt, kes kasvatab kolme last, kellest kaks on puudega täiskasvanud, üks on alaealine ja ta ise on ka invaliid. Aasta lõpus ta tegi palvekirja, et temalt ei võetaks automaksu, sest ta auto on ümber ehitatud nii, et ta invaliidina saaks sellega sõita. Tänaseks on tema pangakonto [arestitud]. Nüüd ta sai kätte ka elektriarve. Ta saab pensionit 650 eurot, aga elektriarve oli tal üle 800 euro. Ma küsin, mida teie talle soovitate. 

Te ütlete, et teie ei saa elektri [hinna]ga midagi teha. Peaminister ei teadnud esmaspäeval isegi seda, et Eesti Energia tütarfirma Enefit Green ei ole enam börsil. Ta püüdis meile selgitada, kuidas me mitte midagi teha ei saa. Ma saan aru, et elektri hinda me tõesti muuta ei saa, kuna see turg on avatud. Aga nagu te teate, elektri hinnale lisandub kõik muu ja [arvest] peaaegu kaks kolmandikku [moodustabki] see muu. Teie valitsemise ajal on elektriaktsiis, kui selle aasta 1. maid arvestada, tõusnud kolm korda ja käibemaks on tõusnud 20%. Sellel aastal on lisandunud elektri hinnale tasakaalustusvõimsuse kulu, varustuskindlustuse tasu. Elering soovib ülekandetasu tõsta 37,6%. Võrgutasud tõusevad igal aastal. 

Kas te olete valitsuses arutanud, kas kuskilt otsast ei võiks mõnda lisakulu vähendada? Kas või seesama käibemaks, mis on praegu 24%, moodustab tegelikkuses ikkagi väga suure osa elektri hinnast. Me teame, et nii ettevõtluses kui ka kodukuludes on energiakulu üks suuremaid kulusid. Selle tagasitõmbamine aitaks meil majandust kasvatada ja see aitaks ka meie peredel paremini hakkama saada. Kas kuskilt otsast on näha lootust, et hakatakse midagigi arutama, et meie inimestel hakkamasaamine kuidagigi paraneks?

Aitäh, hea kolleeg! Päris palju on aega üle läinud.

Jaa, aitäh selle küsimuse eest! Esiteks, ma loodan, et me nõustume üksteisega selles, et jaanuarikuu [suurte] elektriarvete [põhjus] on väga külm ilm. Võrreldes eelmise aasta jaanuariga oli sellel aastal külmakraade kõvasti rohkem ja selle tõttu on elektritarbimine loomulikult kasvanud. Ja kui elektritarbimine kasvab, siis kasvavad ka arved.

Nüüd, olukorras, kus inimestel on tõesti raske – te rääkisite siin ühest emast –, on minu poole varemgi pöördutud, ja ma olen siin juba ennegi öelnud, et esimene koht, kuhu inimene peaks abi saamiseks pöörduma, on loomulikult kohalik omavalitsus. Praegu valitsuses sotsiaalminister ja energeetikaminister koos vaatavad üle toimetulekutoetust ja arutavad, kas praegused [summad] võimaldavad tulla eluga toime. Nii et kohaliku omavalitsuse eraldatav toimetulekutoetus on inimestele selleks, et nad hakkama saaksid. Palun pöörduge kohaliku omavalitsuse poole. Ja toimetulekupiiri ülevaatamine meil praegu valitsuses käib. Tõesti, laustoetusi, üle välja antavaid toetusi praegune valitsus [kehtestama] ei hakka, sellepärast et meil on vaja toetada ikkagi vajaduspõhiselt neid, kellel on raskusi hakkamasaamisega – nagu te isegi näiteks tõite. 

Nüüd elektri hinnast. Eesti on elektri hinna mõttes Soomega üsna sarnases olukorras, eks ole, meil on sarnane hind. Elektri hinda ei saa pikas vaates alla mitte siis, kui me maksudega edasi-tagasi mängime, vaid siis, kui me ehitame juurde tootmisvõimsusi. Meil on vaja nende tootmisvõimsuste ehitamise tempot hoida, nii nagu me seni oleme selles valitsuses teinud – me oleme teinud mitu vähempakkumist ja meil tuleb veel üks vähempakkumine. Väga palju on tootmisvõimsusi juurde tulnud ja see on toonud elektri hinda alla. 

Aga meil on vaja ka tarbimise juhtimist ja varustuskindlust. Ja need on asjad, millega valitsus tegeleb, et me suudaksime tagada esiteks varustuskindluse – meil on väga palju probleeme olnud ka sellega, et mingitel hetkedel elektrit üldse ei ole – ja [teiseks] suudaksime juhtida tarbimist sellistel hetkedel, kui ilm läheb kohutavalt külmaks, sest siis meil peab olema võimalik ka hinnatipud ära lõigata ja selleks meil peab olema salvestus[võimalus], aga meil on ka tootmist juurde vaja. 

Kahjuks elektritootmisvõimsuste juurde ehitamine ei käi nipsust, see käib väga aeglaselt. Ja siin on, ma arvan, kõikidel erakondadel – ka opositsioonierakondadel – aeg vastutada, sellepärast et kui kümme aastat tagasi jäid otsused tegemata, siis tuleb nüüd selle eest maksta. Täna maksavad inimesed nende tegemata otsuste eest. Meie valitsuse tegevuse eest maksavad inimesed tõenäoliselt järgmistel aastatel, kui me ei tee praegu tootmisvõimsuste ehitamise otsuseid. Ja valitsus töötab täna selle nimel, et tootmisvõimsusi tuleks juurde ja meie sõltuvus imporditavast elektrist väheneks.

Täpsustav küsimus, Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Kõigepealt, see pereema on pöördunud nii kohaliku omavalitsuse, Sotsiaalkindlustusameti kui ka Maksu- ja Tolliameti poole. Igalt poolt on ta saanud lihtsalt eitava vastuse. Mina vastasin talle täna lihtsalt seda, et ma olen valmis selle automaksu ta eest ära maksma. Aga ükski Riigikogu liige ei jõua kõikide Eestis mures olevate inimeste [arveid] kinni maksta.  

Aga mul on kurb [meel], et te ei saanud aru mu küsimusest. Ma ei räägi elektri hinnast. Ma räägin kõigest muust, mis elektri hinnale juurde tuleb. [Praeguse] elektri hinna [tõusu põhjus] on tõesti väga selge: jaanuarikuus oli külm, elektrit kulutati rohkem. Aga kaks kolmandikku arvest moodustavad muud, lisanduvad maksud. Sa ei ole ilmselt oma arvet vaadanud, kui sa, majandusminister, raputad pead. Aga tegelikkuses on juba ainuüksi käibemaks 24%. Paljas käibemaks! Rääkimata sellest, et aktsiisi on teie valitsus tõstnud oma ametiajal juba kolm korda. Kas te ei võiks arutada seda, et näiteks käibemaks võiks kodutarbijatele olla 9%? Võit oleks inimestel kohe väga suur. 

Siin räägitakse taastuvenergia tootmisest, aga kahjuks päikesepaneelid ei tooda praegu mitte ühtegi kilovatti, kui tuult ei ole, siis ka tuulepargid ei tooda midagi. Praegu on ainuke [lahendus] juhitav energia. Ja juhitav on meil ainult põlevkivienergia, ei ole kahjuks midagi muud. Need paar gaasiturbiini, millele siin loodetakse, ehitatakse ka Venemaa, agressori piirile kõige lähemale. Kõik riskid pannakse Narva, mitte kuhugi mujale. Ma küsin veel kord, kas valitsus on kordagi arutanud, et kõik need lisakulud, mida Elering tahab kehtestada, on selgelt hullumeelsed, kui 37,6% on ülekandetasu [tõus]. Mille eest? Selle eest, et ta …

Aitäh! 

… on teinud valesid otsuseid viimase viie-kuue aasta jooksul.

Lugupeetud rahvasaadik! Kui te räägite elektri hinnast ja ütlete mulle, et mina ei saa küsimusest aru, siis olge palun täpne: te räägite elektri tootmise hinnast. Elektri hind on see, mida inimene maksab. Selles mõttes, et elektri tootmise hind ja elektri hind on ikka väga erinevad asjad. Olgem siis täpsed, kui me räägime väga selgetest asjadest. 

Nii. Elektri hinna sees on elektri tootmise hind. Elektri tootmise hind mõjutab väga tugevasti elektri lõpphinda. Olete ju nõus? Sellest, kui suur on elektri tootmise hind, sõltub väga tugevasti elektri lõpphind, mida tarbija maksab. Täpselt samamoodi sõltub elektri lõpphind, mida tarbija maksab, maksudest ja muudest tasudest, mis on seal juures. Aga see ei ole ainuke asi, millest elektri hind sõltub. Elektri hind sõltub ka elektri tootmise hinnast. 

Elektri tootmine põlevkivist, mida teie soovitate, ei ole odav. Põlevkivist ei saa odavat elektrit, ta ei ole odav ei tootmise mõttes ega ka mitte keskkonnamõju poolest. Ta ei ole odav inimese tervisele, ta ei ole odav meie tervishoiusüsteemile, ta ei ole odav meie keskkonnale ega ole odav ka tootmise mõttes. Ta ei ole odav elekter. See on väga populistlik väide, et meil on justkui olemas tootmiselt odavam põlevkivi versus see, kui me toodame elektrit päikesest või tuulest. See ei ole lihtsalt odavam. 

Nendeks hetkedeks, kui tuul ei puhu, kui hind on kallis, kui on tipuhinnad, on vaja ka gaasijaamad tööle panna ja tuleb salvestusvõimsused välja arendada. Selleks, et oleks võimalik neid tipuhindasid maha lõigata, on vaja ka tarbimist juhtida. Ja need on kaks asja, mis on vaja juurde. 

Aga see jutt, et langetame makse ja siis meil tuleb õudselt tore homne päev, [ei ole pädev]. Me ei suuda investeerida varustuskindlusesse. Kuhu läheb tegelikult see raha, mis inimesed nende maksude näol maksavad? Kuhu see raha läheb? Mis te arvate, kuhu valitsus investeerib tegelikult kõik need tasud, mille pealt elektritasu tuleb ...

Hea kolleeg Aivar Kokk, teil on võimalus ka lisaküsimuseks. Ma ütlen veel kord, et ma aktsepteerin ühekordseid repliike debati huvides, aga kui need on korduvad või kestev kaanon, siis seda ei saa aktsepteerida. Sul on võimalus esitada veel lisaküsimus, aga lubame enne ministril lõpuni vastata ja seejärel on sinu küsimus. Palun, minister! 

Elektriühenduste ehitamiseks ja varustuskindluse tagamiseks on tegelikult vaja ju lisatasusid. Meil ei ole võimalik investeerida elektrivõrkudesse, elektrivarustuskindlusesse, kui me ainult müüme elektrit elektri tootmishinnaga. Olete ju sellega nõus? Need on sajad miljonid, millest te räägite, mida tuleks justkui inimestelt mitte küsida. Aga kust tuleb see raha, lugupeetud rahvasaadik, kui te väidate, teil on alati [lahendus]? Õudselt populistlik on opositsioonil alati öelda, et langetage makse. Aga [puudub] vastus sellele küsimusele, kust tuleb siis see asendus püsituluna, selleks et me saaksime investeerida varustuskindlusesse, et inimestel kodus oleks päriselt elekter olemas. Praegu on ju mure ka selle pärast, et meil on vaja teha meeletuid investeeringuid varustuskindlusesse, et lamp toas üldse põleks. 

Nii et valitsuse eesmärk on varustuskindlus, puhas ja odav elekter. Ja selle nimel me praegu töötame. See võtab aega. Ja kahjuks on kümme aastat tagasi tegemata jäetud otsused need, mille eest me praegu peame maksma.

Aivar Kokk, lisaküsimus, palun!

On ikka ääretult kurb, siiralt kurb. Kas te teate, kuidas Elering raha teenib? Soome võrguettevõte võtab 50% ja Eesti võrguettevõte võtab teise 50%, kui ta vahendab [teenust]. Ja selle raha võtab ta sõna otseses mõttes lõpptarbijate käest. Paar aastat tagasi võeti elektri ja gaasi hinna tõusu pealt 1,7 miljardit eurot Eesti inimeste ja Eesti ettevõtjate käest.  

Kui te räägite põlevkivielektri hinnast, siis mõelge, mis maksud te olete sinna peale pannud. 2020. aastal oli CO₂ kvoodi hind 25 eurot tonni kohta, nüüd on keskmine hind 88 eurot. Ehk võtame selle vahe, kolm korda on hind kasvanud, ja see läheb elektri hinnale juurde. Me ei ole mitte midagi teinud selleks, et selline börsi mängimine CO₂-ga lõppeks. Me ei ole kordagi pöördunud Euroopa Liidu poole selle probleemiga. Keegi rääkis siin, üks ministritest, keskkonnaminister, sellest, et me oleme saanud pea 2 miljardit eurot CO₂ kvoodi müügist, aga ühe aastaga võeti meie tarbijate taskust ära 1,7 miljardit. Ühe aastaga!  

Kulu on selline, et peaaegu kaks kolmandikku elektri lõpptarbija arvest moodustavad maksud. Te ei oska nii palju arvutada, kui te ütlete, et käibemaks 24% on tühine. Te olete tõstnud käibemaksu 20%! Teil, noormees seal kõrval, ei ole vaja oma elektriarvet vaadata, sest selle palga juures, mis teie saate, ei olegi vaja seda vaadata. Minul on kodus ka elektrikulu alla 100 euro ja see ei ole ka mu jaoks mingi mure. Aga ma ei saa aru, miks me toidame Eleringi, kes on saanud pidevalt [suurt tulu]. Ja see kolmanda kõrgepingeliini avamine kaks aastat varem, kui oleks pidanud, tõstis … 

Aitäh, hea kolleeg!  

… elektri hinda Eestis juba kolmandal päeval 30%.

Aitäh, hea kolleeg! Luban väikse repliigi: ärme läheme palun isiklikuks. Mina oma palga juures vaatan ja väga tähelepanelikult vaatan oma elektriarveid. Ma ei taha neid numbreid öelda, see sõltub kõik sellest, kui palju keegi tarbib, kui suur maja, kui suur loss kellelgi on. Aga mina vaatan, Aivar, ka selle palga juures, mis minul on. Nii et palun selles mõttes isiklikuks mitte minna. 

Aga nüüd palun vastus, Kristina Kallas!

Jaa, ma siiski kutsun ka üles mitte süüdistama inimesi selles, et nad ei hooli. Sest mitte keegi pole siit puldist mitte kordagi üles näidanud mittehoolimist. Me kutsume üles arusaamisele, sest te loobite väga palju erinevaid numbreid, need omavahel kooskõlas ei ole, need kokku ei lähe. 

Te ütlesite, et Elering röövib rahvast. (Hääled saalist. Juhataja: "Aivar!"), seesama Elering tagab teile selle varustuskindluse. Seesama Elering peab täna investeerima selleks, kui meil [juhtuks] mis iganes. Vaadake, mis Ukrainas toimub praegu elektrisüsteemiga, energiasüsteemiga. Seal käib jõhker pommitamine, ründamine, lammutamine ja hävitamine. Me peame tegema lammutuskindlaks kogu oma elektrisüsteemi, sellepärast et kui te arvate, et see oht meid ei varitse, siis [te eksite], sest see oht on reaalselt olemas. Järelikult tuleb investeerida sellesse, et päriselt [meil kodus] lamp põleks ka väga kriitilistes olukordades, et talvel oleks küte sees, et inimesed oma kodus ära ei külmuks. Selleks on vaja tagada varustuskindlus, on vaja meie alajaamasid ja muid keskusi sõna otseses mõttes kaitsta. See on investeering. Seda investeeringut me täna teeme sellesama raha eest, mis Eleringile üle kantakse. 

Elering ei ole kasumlik ettevõte, kus keegi võtab dividende ilusa elu tagamiseks. See kõik on Eesti inimeste varustuskindluse tagamiseks. On väga populistlik praegu tulla ja öelda, et kuskil on õilsad elektritootjad, aga vahepeal on jube palju röövijaid, kes võtavad inimeste raha ära ja inimene tagasi mitte midagi ei saa. Teate, sellise populismiga ei ole võimalik tegelikult … Ma ei tea, kuidas te valitsete, kui te ei saa aru, kuidas me investeerime varustuskindlusesse. Kuidas te omal ajal tegite otsuseid varustuskindluse tagamise kohta? (Hääled saalist. Juhataja helistab kella ja ütleb: "Aivar!") See on selline jutt, et mina tean, aga sina ei tea. Aga teate, koolis [õpilastele] ka sellist vaidlust tegelikult ei lubata. Räägime faktidest, kui palju on Elering investeerinud varustuskindlusesse viimase viie aasta jooksul.

Üks hetk! Aivar Kokk, ole palun lugupidav! Ka sina lubasid endale väga teravaid repliike ministri ja valitsuse aadressil. Aga nüüd, kui vastatakse ja argumenteeritakse, siis sa sekkud korduvalt ja segad vahele. (Hääled saalist.) Auväärt minister, kas te soovite veel kaks sõna lisada?

Ei soovi. Aitäh!

Just. Hea kolleeg Lauri Laats, kuna Aivar Kokk küsis nii põhiküsimuse, täiendava küsimuse kui ka lisaküsimuse, siis kahjuks ma teile enam sõna anda ei saa. 

Head kolleegid, kuna kolme minuti pärast algab täiskogu istung, siis on infotund lõppenud. Ma siiralt tänan kõiki ministreid ja siiralt tänan ka kõiki küsijaid, sest valdavalt oli tänane debatt igati sisukas ja vastastikku lugupidav. Aitäh teile!