Tere päevast, head kolleegid! Alustame täiskogu teisipäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohale registreerus 77 Riigikogu liiget, puudub 24. 

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Irja Lutsar, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Tere hommikust ka! Esitan koos Jaak Valgega muudatusettepaneku teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seaduse kohta. Eelnõu eesmärk on muuta Eesti riigi juhtimine senisest teaduspõhisemaks ja veelgi süstemaatilisemalt rakendada riigivalitsemises teadmussiiret. Ministeeriumide teadusnõunikud on võtmeisikud, kelle roll on toetada ministreid teaduspõhiste poliitikavalikute tegemisel. Sellise vastutusega amet eeldab kõrgemat akadeemilist pädevust. Seetõttu teeme ettepaneku tõsta teadusnõuniku kvalifikatsiooninõue doktorikraadile, sätestada selgesõnaliselt varasem teadus- ja arendustöö kogemuse nõue ja viia nende ametikohtade konkursid Eesti Teadusagentuuri alla. Samuti luuakse eelnõuga paremad eeldused, et ülikoolide akadeemilised töötajad saaksid riigi juhtimisse panustada ilma oma akadeemilist karjääri kahjustamata. Seetõttu on ette nähtud, et teadusnõuniku amet on tähtajaline, ning lisaks on sätestatud üleminekuperiood sujuvaks naasmiseks. Me anname selle seaduseelnõu üle elektrooniliselt, et emakest maad kaitsta paberite eest.

Aitäh teile! Urmas Reinsalu, palun!

Euroopa statistikamäärus sätestab artiklis 2, et Euroopa statistika arendamist, tegemist ja levitamist reguleerivad muu hulgas järgmised statistikaalased põhimõtted. Ametialane sõltumatus. Statistika arendamine, tegemine ja levitamine toimub sõltumatult eelkõige tehniliste võtete, määratluste, metoodika ja kasutatavate allikate valiku ning kõikide levitamisvormide ajastu ja sisu osas ning niisuguste ülesannete täitmisel ei avaldata poliitilist või huvirühmade või liidu või riigi ametiasutuste survet.  

See on vastavalt riikliku statistika seadusele aluseks ka Eesti Statistikaameti töös, kes on statistikaalases töös sõltumatu. Samas on korduvalt nii peaminister kui ka rahandusminister avaldanud avalikkusele möödunud aastal seisukohti, et hinnatõusu kohta arvestab Statistikaamet statistikat valesti ning hinnatõusu kajastatakse liialt suurelt. Statistikaamet on teatanudki hinnatõusu arvestamise metoodika muutmisest, mida kohaldatakse 2026. aasta jaanuarist ning mille andmete esitamine on viibinud.  

Eile teatas rahandusminister Ligi uuesti ERR-i uudistele, et hinnatõusu on varasemalt näidatud valesti ning nüüd on Eesti statistika muutmises Euroopa Liidus pioneer. Muu hulgas märkis minister, et ta on ka ise selles osaline. Andmete viibimist seletas Ligi, et praegu käib väikeste täpsustuste tagaajamine. 

Lähtudes Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest on Riigikogu liikmetel Isamaa fraktsioonist rahandusministrile järgmised küsimused. Miks te olete rahandusministrina, kelle valitsemisalas on Statistikaamet, kritiseerinud poliitilise survena varasemat riikliku statistika arvestamist inflatsiooni küsimuses, rikkudes sellega Euroopa statistikamääruse põhimõtet statistika kogumise sõltumatuse kohta? Milles seisnes teie väljendatud osalus uue statistika kogumise metoodika kogumisel ning kuidas see on kooskõlas statistika kogumise sõltumatuse nõudega poliitilisest survest? Milles seisneb uue hinnatõusu arvestamise metoodika puhul Statistikaameti pioneeriks olemine Euroopa Liidus? Milliseid viibimise põhjuseks olevaid täpsustusi aetakse taga? Ning viimase küsimusena: kas rahandusminister on andnud …

Aitäh!

… suunise osaleda Statistikaametil Euroopa Komisjoni hankes äribaromeetrite mõõtmise kohta …

Aitäh, hea kolleeg!

… konkureerimaks konjunktuuriinstituudiga?

Züleyxa Izmailova, palun!

Head kolleegid! Koos sotsiaaldemokraatidega tahame üle anda eelnõu, millega muuta Eesti Rahvusringhäälingu seadust ja teha seda selliselt, et edaspidi oleksid rahvusringhäälingu nõukogus esindatud mõlemast soost inimesed. Kehtiv Eesti Rahvusringhäälingu seadus reguleerib rahvusringhäälingu nõukogu koosseisu ja moodustamise korda, kuid ei sisalda selgesõnalist nõuet soolise esindatuse tagamiseks. Samas on võrdne kohtlemine ning naiste ja meeste võrdõiguslikkus üks põhiline inimõigus ja üldine hüve kõigis ühiskonnaelu valdkondades. Mõlemast soost esindajad toovad otsustusprotsessi erinevaid kogemusi, vaatenurki ja teadmisi, mis vähendab kallutatuse riski ning suurendab rahvusringhäälingu nõukogu laiapõhjalisust ja usaldusväärsust. Seadusmuudatus aitab tasakaalustada otsustusprotsessi rahvusringhäälingu nõukogus, tagades, et avalik-õigusliku ringhäälingu juhtimisel oleksid esindatud erinevad vaatenurgad ja kogemused. Mõlema sugupoole esindatus suurendab otsuse laiapõhjalisust ning tugevdab rahvusringhäälingu usaldusväärsust ja legitiimsust ka avalikkuse silmis. Muudatus ei avalda negatiivset mõju rahvusringhäälingu sõltumatusele ega selle seadusest tulenevate ülesannete täitmisele. Samuti ei too muudatus kaasa täiendavaid kulusid ega oma olulist mõju riigieelarvele, kuna see puudutab üksnes nõukogu koosseisu kujundamise põhimõtet. Selliseid fopaasid, nagu meil on viimasel ajal valitsuselt tulnud, näiteks kas või selle AI-nõukogu kokkukutsumisega. 

Ja kui me vaatame sedasama saali siin, siis ilmselgelt paljudel teist on kodus palju ilusam, targem ja osavam osapool, kes võib-olla tooks siia saali paremat kvaliteeti. (Saal reageerib elavalt.) Nii et, head saadikud, loodan, et kui see eelnõu siia tuleb, siis te toetate seda kindlasti. Aitäh!

Aitäh! Jaak Valge, palun!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid, Eesti mehed ja Eesti naised! Esitan koos Leo Kunnase ja Varro Vooglaiuga eelnõu, millega tahame muuta Vabariigi Valitsuse seadust ja Vabariigi Presidendi töökorra seadust. Sügisel me valime presidendi ja hiljemalt järgmise aasta kevadel saab Eesti tõenäoliselt uue peaministri. Seega on just nüüd praegu õige aeg tulevastele kandidaatidele paika panna selged mängureeglid, millega nad peavad arvestama. Need reeglid peaksid kaitsema ka Eesti huve, sõltumata sellest, kes ametis on. Nagu te teate, on ministritel juba praegu pärast ametist lahkumist kehtiv tegevuspiirang seoses oma valitsemisalaga. Seda tegevuspiirangut ei ole aga peaministril ja presidendil. Ja selle eelnõuga, kui see seaduseks saab, kehtestatakse peaministrile ja presidendile kahe aasta pikkune n-ö jahtumisaeg. Pärast nende volituste lõppu nad ei tohi kahel aastal töötada ega tegutseda juhtimis- või kontrollorganis rahvusvahelises või välisriigi asutuses. Selle eelnõuga ei keelata rakendust Eesti asutustes ega ühiskonnas, küll aga välistab see eelnõu olukorra – kui see seaduseks saab –, kus riigijuht võiks ametiaja lõpus teha otsuseid tulevast väliskarjääri silmas pidades või jätta mulje, et ta teeb seda sellel motiivil. Eesmärk ongi ennetada huvide konflikte, hoida Eesti otsustusruum selgelt ja suurendada üldsuse usaldust. Tänan!

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Täna sooviks Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel üle anda Riigikogu otsuse eelnõu. Me teeme ettepaneku Vabariigi Valitsusele töötada välja peredele suunatud maksusoodustuse paketi. Ehk demograafiakriisi olukorra parandamiseks, leevendamiseks on meil ka ridamisi ettepanekuid, mida me sooviksime riigivalitsusele üle anda, millega nad peaksid tegelema ja võiksid tegeleda. Me teeme ettepaneku töötada välja peredele suunatud maksusoodustuse paketi, mille eesmärk on parandada perede, eriti lastega perede majanduslikku toimetulekut ja kindlustunnet ning aidata kaasa Eesti demograafilise olukorra parandamisele. See maksusoodustuse pakett peab muu hulgas sisaldama järgmisi elemente: võimalust abikaasadele esitada ühisdeklaratsioon ning jagada lastega seotud maksusoodustusi, täiendava maksuvaba tulu taastamist lastega peredele iga lapse kohta alates esimesest lapsest, maksusoodustuse laiendamist laste ja pereliikmete koolituskulude mahaarvamisel, kodulaenuintresside mahaarvamise võimaluse taastamist elukalliduskulude leevendamiseks. Ehk siis tegelikult need meetmed olid meil kunagi ette nähtud, praegune valitsus, praegune koalitsioon on need meetmed tagasi pööranud, ehk praegu selliseid võimalusi peredel ei ole. Ja loomulikult, arvestades meie demograafilist olukorda, me peame selliseid meetmeid uuesti rakendama. Aitäh!

Head kolleegid, olen võtnud vastu kolm seaduseelnõu, ühe otsuse eelnõu ja ühe arupärimise. Nüüd teade. Täna pärast täiskogu istungi lõppu toimub siin istungisaalis Eesti-Belgia parlamendirühma moodustamise koosolek, mille kokkukutsuja on Ando Kiviberg.  Head kolleegid, päevakorra täpsustamisest. Nimelt, eilsel istungil jäi pooleli arupärimine nr 872 ja arutelu jäi pooleli läbirääkimiste etapis. Ent istungi juhatajale on laekunud kiri regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terraselt, kes teatab, et täna tal teiste tööülesandega seonduvalt ei ole võimalik täiskogu istungil osaleda, mistõttu me tänast päevakorda selle punktiga ei täienda. 

Üldine loogika – me puudutasime seda põgusalt ka vanematekogus, mis toimus täna kell 9 – on see, et tõepoolest, arupärimised tegelikult ikkagi lähevad üle järgmisele päevale. Aga veel kord, selle eeldus, et me saaksime neid menetleda, on ikkagi see, et see sobib nii arupärijatele kui ka ministrile. Ja samal põhjusel, et see ministrile ei sobi, ei täienda me tänast päevakorda ka arupärimistega nr 873 ja 889, mis jäid üldse arutamata. 

Koos sellega, head kolleegid, saame minna tänase esimese päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikme Tanel Teini algatatud hasartmängumaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu. Aga üks hetk, on mõned protseduurilised küsimused. Vabandust! Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud istungi juhataja! Eile õhtul, kui rõõmsas üksmeeles kell 12 öösel lõppes istung heade kolleegide Keskerakonnast viimase arupärimisega, mis puudutas postkontorite sulgemist, jäi kaks kõnet pidamata, minu kõne ja Lauri Laats. Riigikogu esimees andis teada, et sellega alustatakse hommikul, need kaks kõnet peetakse ära ja edasiste arupärimiste menetlemine toimub siis, kui ka ministrile sobib. Kui nüüd öelda, et need kaks kõnet jäävad ka järgmise nädala esmaspäeva, või mine tea, kas siis ministrile sobib, võib-olla nad jäävad ülejärgmise nädala esmaspäeva, siis andke andeks, see on suhteliselt hilja. Seda esiteks. Teiseks, kui öelda, et minister tahaks väga kõnesid kuulata ja võib-olla sõna võtta, siis mitte kõik ministrid üldse ei ootagi kõnesid lõpuni. Ja teiseks, kõiki kõnesid saab lugeda stenogrammist. 

Kas te natukene selgitaksite? Sellepärast et minule anti teine informatsioon eile öösel kell 12, Lauri Laatsile samuti. Ma saan aru, et vanematekogu täna hommikul seda arutas. Lauri Laats oli sellega nõus, minule keegi midagi muud öelnud ei ole kui praegu hommikul, nüüd, siin istungi alguses. Kas te natukene selgitaksite seda, miks need kaks kõnet ei oleks võinud ära olla? Nad on väga värsked seoses eilse pika aruteluga. Veel kord tunnustan kolleege Keskerakonnast. Küsimusi ja juttu jätkus kuni öösel 12-ni, oli väga huvitav teema. Mis põhjusel need kaks kõnet jäävad pidamata? Seda enam, et Riigikogu esimees annab õhtul ühe informatsiooni ja hommikul on otsustatud teisiti. Ma väga aktsepteerin vanematekogu otsust ja ega midagi ei olegi. Nii nagu küsimuste korral, tihti öeldakse, et küsija on ise süüdi. Aga praegusel hetkel oli siiski see, et info eile õhtul oli kardinaalselt erinev võrreldes tänahommikusest.

Aitäh, hea kolleeg! Alustame lõpust. Info on erinev seetõttu, et Riigikogu esimehel puudus eile õhtul informatsioon selle kohta, kas härra Terrasel on võimalik osaleda tänasel istungil või mitte. See kiri tõepoolest on täna hommikul, või ma ei tea täpselt tõesti, mis kell see on tulnud laua peale. See on olnud üldine loogika ikkagi, et arupärimiste puhul peab see aeg sobima nii arupärijatele kui ka sellele, kellele arupärimine on esitatud, antud juhul ministrile. Ainus põhjus, miks me nii-öelda täna neid läbirääkimisi ei jätka, ongi seesama, et ministrit ei ole. Ministril ei ole võimalik osaleda. Aga tulen taas kord selle juurde, millele ma äsja viitasin, et eeldus on see, et ka minister saaks kuulata neid kõnesid. Te tihtipeale ise heidate vahel ette, kui minister on saalist lahkunud, kui te kõnesid peate. Nüüd te ütlete, et see nagu tähendust ei oma, tahate nagu vastupidi. Tegelikult on arupärimiste puhul väga selge joon, et see peab sobima nii arupärijatele kui ka ministrile. Ma väga tänan, teie poolest oleks võimalik seda jätkata ja teie kõnesid kuulata. Aga kuivõrd lugesin ette kirja, et ministrile ei sobi, siis see tõepoolest on põhjus. 

Ja võib-olla pisikene detail veel. See tööaeg ei lähe nagu lukku automaatselt tegelikult kella 24-st. Kui nüüd üks kõne oleks jäänud pooleli – ütleme, kolm minutit on peetud, südaöö on löönud –, siis see kõne oleks saanud pidada lõpuni. Seda kollane raamat tegelikult ütleb, et selle ühe konkreetse kõne võib pidada lõpuni. Aga nii-öelda uusi kõnesid juba ei võeta, siis tuleb meie tööaeg nagu sinna vahele. See on loogika ja põhjus. 

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Te olete juba korduvalt öelnud, et Hendrik Johannes Terrast täna ei ole. Kas see tähendab, et ettekandjat neljandas punktis ei ole?

Praegu ma loen teile ette, hea kolleeg, selle kirja täpselt: "Annan teada, et minu kalender ei võimalda täna, 10. veebruaril 2026 kell 10 algava kohtumise tõttu osaleda samal ajal ka Riigikogu istungil." Nii et mul puudub informatsioon, mis kell see kohtumine tal lõpeb. Tõepoolest, kui ministrit ei ole, siis tegelikult on võimalik, et keegi asendab näiteks teda, aga võib-olla selleks ajaks on see lõppenud. Head kolleegid, siin ei ole vähimatki pahatahtlust selles. Ma arvan, et see loogika on olnud selles, et arupärimiste päev on esmaspäev, kuid jah, kollane raamat ei keela nende käsitlemist ka teistel päevadel. Nii et selles mõttes loogika järgi kõik need arupärimised oleks pidanud tulema tänasesse päeva üle, ka need, mis üldse jäid tegelikult avamata. See on üldine loogika. Aga veel kord: miks me seda teha ei saanud, miks me seda täiendust ei teinud, ongi seesama põhjus, kuna ministril ei ole võimalik osaleda. Head kolleegid, võtan need viis protseduurilist küsimust ja rohkem ei võta. Siis läheme päevakorra juurde. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Ma täitsa usun, et teil ei ole siin mingit pahatahtlikkust, aga teie kui Riigikogu istungi juhataja ja, ütleme, laiemalt tegelikult meie vanematekogu kui Riigikogu juhatus peaks eeskätt seisma ju hea selle eest, et Riigikogu saaks võimalikult sujuvalt ja adekvaatselt toimida ja töötada. Sealhulgas peaksid valitsuse liikmed vajaduse korral oma kalendrit kohandama Riigikogu tööst lähtuvalt. Praegu on olukord, kus hüpoteetiliselt võib olla niimoodi, et auväärt minister Terras tuleb, ma ei tea, kuu aja pärast või pooleteise kuu pärast vastama sellele arupärimisele ja siis peavad head kolleegid Helmen Kütt ja Lauri Laats hakkama mingit kõnet pidama olukorras, kus see tundub täiesti kontekstivälisena. See natuke ausalt öeldes jätab sellise pentsiku mulje parlamendist. Oleks olnud enam kui adekvaatne, kui oleks vähemasti kõned võinud ära pidada kokkuleppel ministriga, et ta neid kõnesid kuulama ei tule. Või siis oleks tegelikult ministrist kõige viisakam ja väärikam olnud oma kalender ringi teha, arvestades tõesti seda asjaolu, nagu Anti Allas viitas, et ta nii või naa peab täna tegelikult parlamenti tulema. Ma küsin, kas neid arutelusid ka ministriga oli ja kui oli, siis miks ei jõutud parlamendi väärikust austavale kokkuleppele.

Hea kolleeg, mina nende arutelude juures ei ole olnud. Aga parlamendi väärikust ei ole vähimalgi määral rikutud antud juhul. Oleks tegelikult väga ebapraktiline ka see, et minister hoiab igaks juhuks teisipäeval kella 10 vabaks, sellepärast et äkki ta pean jätkama arupärimistele vastamist. See oleks väga ebapraktiline. 

Nii et ma arvan, et seetõttu on väga mõistlik, et minister ikkagi kavandab oma tegevust, lähtudes eeldusest, et esmaspäevaste arupärimiste menetlemine lõpeb. Jah, kui te tahate, siis võite öelda, et juhatus on planeerinud natukene liiga palju neid arupärimisi, aga tõepoolest, eilne esimene päevakorrapunkt läks vist circa kolm tundi ja me tegelikult vähendasime päevakorda paari arupärimise võrra. Algselt oli isegi vist 12 arupärimist. Me vähendasime, kartes tõepoolest, et me ei suuda neid kõiki ära menetleda. 

Aga veel kord, parlamendi väärikust ei ole küll sellega vähimalgi määral solvatud. Minister Terras ei ole kindlasti selles nagu antud juhul süüdi. Nii et ütleme siis niimoodi, et juhatus on süüdi, kes planeeris liiga palju neid arupärimisi selleks päevaks.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Ma mõistan kolleeg Helmen Küti muret, et võiks nagu värskelt pidada. Aga mul on meeles siin, et meie siin suur patriarh, teie erakonnakaaslane, rahaminister Jürgen Ligi on ju tihti, kaob kohe minema. Üldse ei pea kuulama neid, rääkimata kõnedest, kui keegi veel peab mingeid kõnesid. Kas on mingisugused suunised Riigikogu juhatusel, et ministrihärrad ja -prouad peaksid – või mis nende sood on – olema lõpuni ja kuulama neid ka kõnesid või? Või on see minister Terrase nii-öelda era- selline soolo, mis takistab praegu Helmen Kütil näiteks kõnet pidada?

Hea kolleeg! Riigikogu juhatuse otsus ja seisukoht on väga ühene. Me eeldame tõepoolest, et ministrid on kuni päevakorrapunkti menetlemise lõpuni, on see seaduseelnõu, otsuse eelnõu või siis ka antud juhul arupärimine. (Hääl saalist.) Aga samas ministri puudumine ei takista selle eelnõu menetluse jätkamist. See on seisukoht. 

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Mina olin saalis sel hetkel. Sellel hetkel oli saalis ka Riigikogu esimees Hussar ja oli ka minister. Helmen Kütt soovis küsida, aga ta ei saanudki küsida, sest Riigikogu esimees vastas ja ütles, et ta teab, mida te soovite küsida. Jah, homme kell 10 on teie kõne. Ja samal ajal oli minister saalis. Minister oleks saanud öelda, et teda ei ole, kui ta oleks soovinud seda kõnet kuulata. 

Ja teine pool on see, et see lause, et minister ei saa tulla, ei ole pädev. Tööandja on ministrile Riigikogu. Igal juhul, kui ta teab, et tal on päevakorra viimaseks punktiks kaks eelnõu või arupärimist, siis oleks ta pidanud sellega arvestama, rääkimata sellest, et tänases päevakorras on tema punkt. Ma saan aru teie otsusest, aga Riigikogu esimees poleks lihtsalt seda lauset pidanud ütlema ja siis oleks minister pidanud ütlema, et ta ei saa osaleda. Ta oli sel hetkel veel saalis.

Hea kolleeg, ütlen Riigikogu esimehe kaitseks veel kord seda, et tol hetkel seda kirja kindlasti laua peal ei olnud. Miks härra Terras tol hetkel ei reageerinud, ma ei oska selle kohta öelda. Ta ei öelnud selle peale, et mul ei ole võimalik homme kell 10 tulla. Tõenäoliselt ta ei teadnud ka peast oma kalendrit. Nii et selles mõttes ma ütlen, head kolleegid, et igasugune pahatahtlus puudub selles. Lihtsalt ma arvan, et pigem hoiame seda joont. Vastupidi, kui me täna kuulaksime kõnet, siis me loome pretsedendi sellest, et ministri kohalolek ei olegi vajalik – see, mille vastu te tegelikult väga tuliselt võitlete. Me looksime ise selle pretsedendi antud juhul. (Saalist vastatakse.) Näed, aga te olite nõus sellega, et ministrit ei ole. 

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma tsiteerin eilset stenogrammi. 22.08 ma küsisin, et tegelikult tahtsin seda ka eelnevalt küsida, aga küsimus ongi selles, et kui me täna kella 00.00-ks ei saa kõiki neid punkte läbi, siis kas teisipäevane päevakord algab nendest punktidest. Esimees Lauri Hussar: "Juhul kui ettekandjad on olemas ja arutelu võimatust ei teki, siis on võimalik, aga kui tekib arutelu võimatus, sellepärast et ettekandjatel on teised plaanid, siis võib juhtuda, et seda ei ole võimalik homme esimeste punktidena menetleda." Ettekandjad on kohal, kusjuures mitte ainult selle punkti ettekandjad, mis on eile 8. punktina päevakorras 872, vaid ka 9. punktina 873 ja 10. punktina 889. Ettekandjad on kohal, miks me neid punkte arutada ei saa?

Hea kolleeg, mina ei näe kuskile Hendrik Johannes Terrast. Kas teie näete? Kas keegi näeb? Keegi peaks ju vastama küsimustele ka, ma eeldan. Või te tahate ainult küsimusi esitada ja keegi ei vastagi sellele? Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Minu arvates oleks küll täna loogiline ikkagi need kõned lõpuni pidada, sellepärast et järgnev punkt, mis on siis neljas, kajastab sedasama teemat ja need annaksid ka sisendit selle menetlemiseks. Ja küsimus on see, et kas siis, millal siis, kui näiteks Helmen Kütile ei sobi esmaspäeval kõnepidamine, kas siis peab ta ministriga selle kokku leppima. Tegelikult siin on ikka parlament ja parlamendis peaks töökorra kokku panema ikkagi parlamendiliikmed. 

Head kolleegid! Ma veel kord ei tahaks, te ise ei taha seda luua pretsedenti, selleks et arupärimise juures ei pea minister olema. Te praegu ise tahate raiuda kivisse selle, et arupärimisele vastamise juures või kõnede juures ei pea ministrit olema. (Vahelehüüded.) See ei ole hea pretsedent, nii et ma ei ole sellega kindlasti nõus. Muide, ma ei taha liiga keeruliseks ajada, ma möönan, et siin tekib nagu ajavahemik. Ja loomulikult nii-öelda selle jätkamine on ikkagi kokkuleppel arupärijatega, ka tegelikult kõnepidajatega, see ring on nüüd mõnevõrra laiem. Aga tõepoolest, me vanematekogus ei välistanud ka seda, et me ei jätka seda. Aga seda eeldusel, et nii-öelda kõik, kes olid soovinud registreerida, on sellega nõus, et me ei jätka. Kui Helmen Kütt, kes oli kirjas kõnepidajana, soovib jätkata, siis otse loomulikult me jätkame ja siis tõenäoliselt järgmisel esmaspäeval, eeldusel, et see tõepoolest sobib nii Helmen Kütile kui ka ministrile ja võib-olla veel kellelegi, kes oli ennast kõneks registreerinud. Kui te seda ei soovi, siis sellisel juhul me ei jätka, aga seda ainult sellisel juhul, kui te ei soovi seda. 

No päris viimane. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, Toomas! Ei ole sul ka kerge. Ma saan aru, et tegelikult siin küsimus ei ole ju nüansis, kas on esmaspäev või teisipäev, vaid see on tegelikult enese kehtestamine praegu selle üle. Kuna teil on võim, siis te võite seda teha, ja sellepärast, et te võite seda teha, te seda teetegi. 

Mul on meeles, sa mäletad ise ka, kui oli naljakas juhtum, kus mõeldi välja lugu, kunagi oli Tiit Riisalo umbusaldamine, et seda ei saanud arutada, kuna ta oli välismaal. Tegelikult tuli välja, et ta on Tallinnas. Ta on Suur-Ameerika tänaval. Tuleb sulle meelde, eks ole? Niisugune väikene hädavale tuli nii lihtsalt välja, et tegelikkuses pärast kes naeris, kes oli pahane. 

Aga mul ongi küsimus. Sa ütled, et seadust ei saa täita selle pärast, et Terrast ei ole siin saalis. Minu andmetel on ta Suur-Ameerika tänaval, samamoodi nagu oli kunagi härra Riisalo. Meil on ju võimalik võtta 30 minutit vaheaega, siit on 2 kilomeetrit autoga tulla ja ta tuleb kohale. Ma arvan, et see on parlamendi enesekehtestamise küsimus, kas temal on mingisugune muu põhjendus. Ma saan aru, et on tervislikud põhjused, siin oli ka Jürgen Ligil. Oli loomulikult viirushaiguste aeg ja on inimlikud mingid erakorralised põhjused võib-olla, aga kui ta lihtsalt ei viitsi, on muu koosolek. 

Parlamentaarses riigis need asjad ei käi! Ministri tulemine parlamenti ei ole viitsimise küsimus. Tulevikus need asjad muutuvad põhimõtteliselt. Me kindlasti ei õpi teie kultuurist. Ärge kartke seda, me ei muutu teiesarnaseks. Aga meil on nüüd ühiselt võimalus tegelikkuses seda säilitada. Parlamendi juhatuse liikmete ülesanne on seista – Lauri, ka sulle küsimus! – parlamendi eesõiguste eest. Ma kutsun seda tegema, et võtta vaheaeg ja paluda härra Terrasel siiski osaleda koosolekul. (Saalis kommenteeritakse.)  

Aitäh, hea kolleeg! Esiteks, mul ei ole raske, ma tunnen ennast väga hästi, nii et ei pea mulle kaasa tundma. (Sumin saalis.) Teiseks, küsimus ei ole kindlasti selles, et härra Terras ei viitsi. Veel kord, etteheited antud juhul nii härra Terasele kui ka Riigikogu esimehele selle kohta, mida ta eile õhtuti ütles – need ei ole asjakohased. Ma ütlesin veel kord, et kui te tahate kedagi patuoinaks teha, siis võite öelda, et juhatus on planeerinud liiga palju neid arupärimisi. Aga nagu ma olen ka varem öelnud, töö on tellija materjalist. Neid on nii palju, kui on, seal on oma tähtajad, me peame neid menetlema, nii et selles mõttes on paratamatu. (Saalist hõigatakse midagi.) Need olid teised ajad! 

Vaheaja võtmist ma ei pea praktiliseks juba selle tõttu, et Riigikohus on öelnud, et parlamendi töö peab olema tõhus. Kui me nüüd paneme parlamendi 30 minutiks pausile, siis ma arvan, et see ei ole väga asjakohane. 30 minutiga ei jõua mingit uut asja ette võtta ja siis pahandavad teised Riigikogu liikmed, et noh, mis ma nüüd selle 30 minutiga peale hakkan. (Saalis reageeritakse elavalt.) Seda te olete ise meile siin praegu tekitanud! 

Aga nüüd on kõik! Väga vabandan, Lea Danilson-Järg, teie ees. Ma nagunii rikkusin lubadust, võtsin juba ühe juurde, aga kuna ta oli teie fraktsiooni liige, siis ma tõesti täna rohkem ei võta.

Head kolleegid, läheme tänase päevakorra juurde, milleks on Riigikogu liikme Tanel Teini algatatud hasartmängumaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu 793 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Siin me nüüd oleme. Hea kolleeg Riina Sikkut tegelikult eile tõi päris põhjalikult välja, mis selle hasartmängumaksu seaduse muutmisega valesti läks ja mida kõike me sellest õppima peaksime. Alustades sellest, et seaduseelnõude puhul on kokku lepitud hea õigusloome tava mitte sellepärast, et kuidagimoodi bürokraatiat kasvatada, vaid just nimelt sellepärast, et seaduseelnõude menetlemine, analüüsimine, nende mõjude hindamine oleks põhjalik, oleks ühetaoline, oleks läbipaistev ja oleks korrektne. Antud juhul me teame seda, et selle seaduseelnõu puhul või eelmise seaduseelnõu puhul neid muudatusi ja neid loogikaid, mis on olnud praktikaks ja tavaks, ei arvestatud. Ehk eelnõu toodi siia ilma piisavalt põhjaliku kaasamiseta või piisavalt põhjaliku analüüsita ja sellest tulenevalt või vähemasti osaliselt seetõttu kindlasti seal nüüd need vead ka sees olid, mida me siin lappima hakkame. Ehk maksulangetusest see maksu kaotamine, mis muutis kogu selle minu hinnangul niigi, noh, ütleme viisakalt, küsitava väärtusega eksperimendi lausa tragikoomiliseks. Ehk hasartmängumaks on üks nendest maksudest, mille loogika on sarnane alkoholiaktsiisi või tubakaaktsiisiga ehk me maksustame kõrgelt seda, mida me soovime, et vähem tarbitaks. Me ei maksusta selle pärast alkoholiaktsiisi kõrgelt, et see on meeletu tuluallikas riigieelarvele. Me selle pärast alkoholi maksustame ja tubakatooteid, et me tahame, et inimeste jaoks oleks tervist toetavam valik, oleks mõistlikum valik, oleks taskukohasem valik nendest loobuda, midagi muud tarbida ja vähem oma tervist kahjustada. 

Hasartmänguprobleemid, sõltuvusprobleemid Eesti ühiskonnas pole sugugi mitte väiksed, need on ajas pigem kasvavad. Ma arvan, et kogu see debatt on tekitanud seda riski märkimisväärselt juurde. Kes vähegi teavad, siis näiteks alkoholisõltlasest inimesele piisab selle pudeli nägemisest või sellest reklaamist, et teha see impulsiivne ost ja taas tarbima hakata. Sama loogika kehtib ka muude sõltuvuste puhul. Ehk kui me räägime nüüd juba kuid hasartmängumaksust ja sellest, kui oluline see vaata et riigieelarvele on, siis kahtlemata me sellega legitimeerime ka seda tegevusvaldkonda, võimendame seda ja tõstame seda tõenäosust, et nii olemasolevad sõltlased kui ka potentsiaalsed uued sõltlased hakkavad neid mänge mängima ja seeläbi tegelikult oma vaimset tervist lõhkuma, oma tulevast töövõimet, maksevõimet vähendama ja sotsiaalseid probleeme paratamatult ühiskonnale ja endale kaasa tooma. No see on see reaalsus, mida me tegelikult oleme näinud, võite küsida tervisevaldkonna inimestelt või sotsiaalvaldkonna inimestelt, kindlasti oskavad teile põhjalikult rääkida. 

Miks me nüüd selle eksperimendiga edasi lähme? Ausalt öeldes mina ei saa aru. Ma oleks arvanud, et kui see esimene – siin meeldib kõigile öelda aps, et miljonid eurod on aps – tõsine prohmakas, probleem tekkis, siis oleks väga riigimehelik olnud seaduseelnõu algatajatel ütelda, et hea küll, tahtsime parimat, meil olid head ideed, aga näeme, et siin on väga palju segadust, näeme, et siin on palju probleeme, siin on ka läbipaistvuse küsimus, jätame selle asja ära, loobume sellest mõttest. Kõik head ideed ei pruugi olla nii head, kui neid hakata päriselt ellu viima. Heade kavatsustega on sillutatud ka põrgutee, nagu öeldakse. Ehk tegelikkuses siin need murekohad, nii sellesama seaduseelnõu menetlusprotsess, need hilisemad vead selle maksu kaotamisel, sõltuvusmõjude olematu hindamine, see sisemine kemplus ka tegelikult valitsuse, Rahandusministeeriumi ja koalitsioonierakondade vahel – kas see kõik ikka vääris neid küünlaid? Kui tahame kultuurivaldkonda lisaraha eraldada, siis selleks on väga palju võimalusi. Selleks ei pea näiteks langetama jõudsalt maksukoormust kõige jõukamal osal ühiskonnast, vaid seda oleks võinud teha teistmoodi, astmelise tulumaksu teel, muul viisil, võtta sealt, kus on, jõukamatelt inimestelt, mitte unistada sellest, et me hakkame kuskilt välismaa veebikasiinode mingit maksutulu Eestis kuidagi läbi käitama ja selle pealt siis rikastuma. 

Ma olen päris kindel, olles ka poliitikas mõnda aega olnud, et seaduseelnõu muudatused, mis praegu tehakse selle parlamendi poolt, pööratakse tagasi. Olen selles võrdlemisi kindel. Järgmine parlament koguneb ja ma julgen arvata, et ka Reformierakond tegelikult, kes täna siin nii-öelda hambad ristis selle poolt hääletab, on üks nendest, kes toetab nende muudatuste tagasipööramist. Just nendesamade maineriskide tõttu, just sellesama segaduse tõttu, mis juba tegelikult see poleemika on kaasa toonud, rahapesuriskid, mis sellega kaasnevad. Ehk iga kord, kui sa tahad mingit võitu saavutada, sa pead hindama seda, kas see risk on seda nii-öelda potentsiaalset võitu väärt. Olukorras, kus Rahandusministeerium isegi ütleb, et seda võitu ka ei tule, siis see vastus on ilmselge. Me lihtsalt riskime sellega, et lisaks sellele, et juba räägitakse Eestist kui mingisugusest põhimõtteliselt nagu vanglamaast, eks ole, ma saan aru, et lisaks Rootsile tahavad siin Belgia ja veel teised riigid tuua oma retse siia hoiule, et nüüd me hakkame siis rääkima Eestist kui mingisugusest hasartmängumaast ja veebikasiinode maast. Vähe sellest, et ei olnud üldse ammu see, kui Eestist räägiti kui rahapesumaast tänu erinevatele rahapesuskandaalidele, mis on objektiivsed faktid. Toona ka neid pisendati, ma mäletan ka neid kohtumisi pangajuhtidega, kes ütlesid, et pole olnd, pole näind, pole teind. Hiljem algatati nii mõnegi suhtes kriminaaluurimine. Ma pean eeskätt silmas välismaiseid pangajuhte. Ehk tegelikkuses järgmine parlament nii või naa need muudatused tagasi pöörab, tulenevalt sellest, et need riskid on ülemäära suured. See sisemine konsensus tegelikult ju parlamendierakondade vahel, põhimõtteliselt konsensust ei ole tegelikult hasartmängumaksu langetamiseks. Alles seesama parlament, tuletan meelde, hasartmängumaksu tõstis. Ehk … järjepidevus: kõigepealt see parlament otsustab tõsta, siis hakkab langetama. Tehes seda ka niimoodi, et mitmed rahandusministrid, nii praegune kui eelmised ütlevad, et see on vaat et halvim seaduseelnõu, mis see koalitsioon siia toonud on. 

Praegu me tekitame hunniku segadust ja me tekitame segadust veel juurde. Kõigepealt me tõstame maksu, siis me ütleme, et me hakkame seda langetama, siis me kaotame ta ära, siis me ikkagi otsustame, et me tahame ikka langetada, ja siis tuleb järgmine parlament, võib-olla isegi sama parlamendikoosseisu jooksul järgmine valitsus, ja pöörab selle tagasi. Mis see võit siis sellest on? Ei saanud keegi sellest jõukamaks, tekkis hunniks segadust. Eesti riik ise ka ei tea, mida ta tahab. Ei tea, kas ta tahab soodustada veebikasiinode tegevust või tahab seda vähendada, kas ta jaoks sõltuvusprobleemid on probleem või ei ole, kas ta näeb siin raha teenimise riski või ta näeb siin just rahapesuriske. Ehk mis tegelikult selle asja mõte on? 

Ma usun, et täna tulevad koalitsioonisaadikud siia saali ja hääletavad, nii mõnigi ilmselt tegelikult vastu tahtmist, selle eelnõu poolt, see saab seaduseks, ja siis needsamad Riigikogu liikmed, kui nad valitakse tagasi parlamenti, tulevad järgmises koosseisus ja hääletavad selle tühistamise poolt, tagasimuutmise poolt. Need sõnad jäävad protokolli, eks saame seda kontrollida mõne aasta pärast, aga ma olen ikka päris veendunud, et täpselt nii läheb.

Nii et minu üleskutse kõigile kolleegidele on võib-olla mõelda natukene ette, kas parlament on ikka selline, ütleme, sihuke huumorituba, kes tõstab maksu, kaotab maksu, langetab maksu ja siis jälle hakkab tõstma, muutma või peaks olema siin mingi järjepidevus, mingisugune läbimõeldus selles tegevuses. Kultuurivaldkonda lisaraha leidmiseks on väga palju adekvaatseid võimalusi ja need ei pea ükski toimuma mingisuguste välismaiste veebikasiinode siia meelitamise hinnaga ehk nii-öelda ingliskeelne väljend race to the bottom ehk siis allapoole nii-öelda võidukäik, et kes suudab pakkuda madalamat ja kuidagimoodi odavamat maksukeskkonda oma nii-öelda virtuaalse käibe näitamiseks. See ei ole see, ma arvan, millist Eesti riiki me tahame ehitada, see ei ole kindlasti Eesti riigi Nokia. Nii et kutsun sotsiaaldemokraatide poolt selle eelnõu vastu hääletama. Aitäh!

Aitäh teile! Isamaa fraktsiooni nimel Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Alustame sellest eelnõust sellega, et kõigile ühtemoodi oleks arusaadav. Isamaa Erakond esimesel lugemisel tegi ettepaneku see tagasi lükata, teisel lugemisel tegi ettepaneku see katkestada, kolmandal lugemisel ta hääletas selle vastu ja tegi presidendile kirja sooviga ja paludes seda eelnõu mitte välja kuulutada. Nii et kui keegi tahab rääkida, et kõik on süüdi, et keegi kuskil midagi tegi, siis ta eksib. Mina palun kõigil Riigikogu juhatuse liikmetel kiiresti lõpetada distsiplinaarmenetlus ühe ametniku suhtes siin Riigikogus, mis on täiesti uskumatu. Aga siin kõnepuldis räägitakse küll ühe, teise või kolmanda veast selle eelnõu juures, eriti Rahandusministeeriumis. Eile rahandusminister ütles, et ükski ametnik ei ole süüdi ja mitte ükski Riigikogu liige ei ole süüdi. Rahanduskomisjoni esimees, kes seda eelnõu on menetlenud, ütleb väga selgelt, et süüdi ei ole ühtegi Riigikogu ametnikku. Kuidas on võimalik, et kellegi suhtes on algatatud menetlus, distsiplinaarmenetlus? Palun see selgelt lõpetada ja vabandada selle ametniku ees. 

Sotsiaaldemokraatidele muidugi ma tuletan meelde, et selle koosseisu esimene töö oli teil perede toetuse vähendamine, mida oli mõned kuud enne 100 Riigikogu liiget toetanud, üks oli vastu. Üks oli vastu, see oli aknaalune, aga kõik erakonnad toetasid lasterikaste perede toetuse tõstmist. Aga teie olite see erakond, kelle ettepanekul koalitsioon seda vähendas. Neid juhtumeid on kõigil juhtunud, ei ole see päris nii. 

Kui me räägime nüüd selle eelnõu parandamisest, siis ma ütlen, Tanel, plusspunktid sulle. Sirge seljaga oli ainukene 16 algatajast, kes tuli siia kõnepulti ja tegi ettepaneku parandada seda eelnõu. See, kas see parandamine meile meeldib või mitte, on teine küsimus. Isamaa Erakond on ka seisukohal, et hasartmängude maksu vähendamine on väga suur risk. Ma loodan siiralt, et see risk õigustub. Aga mul on kurb see, et rahanduskomisjonis ei toetatud ettepanekut tõsta sellel aastal või järgmisel aastal hasartmängumaksu protsenti nii, et see jaanuari- ja veebruarikuus laekumata raha laekuks plussina. Kui keegi räägib seda, et võib-olla laekub see aasta rohkem, kui on planeeritud, ühe numbri järgi võtame 24 miljonit, teise arvutuse järgi 27 miljonit, siis küsimus ei ole ju selles. Väga selgelt kahe kuu laekumine on kindlasti väiksem ja seda peaks ka rahanduskomisjoni esinaine väga selgelt aru saama, et me ei räägi ju numbriliselt, kui palju laekub eelarvesse. See on alati väike risky business, kui planeeritakse mingisugust laekumist. Kunagi seda ei saa ühe euro täpsuselt panna. Aga selge on see, et kahel kuul seda ei laeku.

Isamaa Erakond on väga raskes dilemmas, kas seda eelnõu toetada, mis oleks loogiline, et null euroga kasiinode maksustamine oleks ju jama. Teiselt poolt on väga raske seda toetada, sest tegelikkuses ei toetatud ühtegi muudatusettepanekut, mille Isamaa Erakond tegi. Ja praegusel hetkel on Isamaa Erakond otsustanud, et ta ei osale sellel hääletamisel lihtsal põhjusel, et ühtepidi tahaks toetada, aga teistpidi ei ole võimalik toetada, sest tegelikkuses on see risky business, kas see õigustub või mitte. Oleks võinud vähemalt komisjonis väga selgelt otsustada seda, et me paneme kui mitte selleks aastaks, siis järgmise aasta maksele juurde nii palju, et see kahe kuu laekumata raha ikkagi riigieelarvesse laekuks, mis läheb ju selgelt kultuuri ja spordi poole. 

Ma loodan, et ühelt poolt tuleb kasiinomängijaid ja firmasid – Eestisse mitte mängijaid, vaid rohkem firmasid –, las need mängijad olla kuskil mujal, aga raha võiks laekuda meile. Teiselt poolt ma tean, et rahapesubüroo on väga hirmul sellega seoses, nii et eks see on selline 50/50 mängimine, aga, Tanel, müts sinu ees maha. Ma ütlen siiralt, et sa oled võidelnud ühe asja eest, aga sa olid ainukene julge, kes tuli muudatusettepanekuga, 15 vastutasid täpselt samamoodi. Täpselt samamoodi! Ei ole mõtet arutada, et keegi teine on süüdi selles ühes sõnas seal.

Hea kolleeg, ma segan! Kas selle ilusa koha peal lõpetame või võtame aega juurde?

Kolm minutit.

Kaks minutit ja kümme sekundit.

Väga selgelt on see, et kui ei ole kirjutatud sinna eelnõule alla, kes koostas, siis vastutavad need, kes algatasid. Ei ole vaja keerutada! Hääletamine on nii, nagu ikka juhtub. Ma näen siin, et sotsidel on tihti nii, et nad tulevad viimasel minutil kuskilt saali ja hääletavad nii nagu koalitsioonis, sest nad ei ole veel aru saanud, et nad opositsioonis on. Nii juhtus ka üle-eelmine nädal siin hoiu-laenuühistute seadusega, kus ilma sotside kahe hääleta ei oleks seda seaduseelnõu vastu võetud. Noh, juhtub ikka! Aga võiks eelnõud läbi lugeda ja võiks läbi lugeda neid kirju, mida saadetakse.

Nüüd, ma arvan, et väga mõistlik on enne hääletamist korra aeg maha võtta ja lugeda seda paberit. Ma ei tea, mis kellaaeg see siia saali saadeti, see oleks pidanud eile kell viis olema, aga kell viis ta olla ei saanud, sest me alles arutasime teist lugemist. Ega seal juhuslikult ei ole mõni sõna juurde pandud või mõni sõna ära võetud? Aga ma veel kord rõhutan seda, et sealt eelnõust, mis tuli Riigikokku, ei kadunud ükski sõna ära ega ühtki sõna ei pandud juurde selles punktis. See oligi selline. See oli algatajate soov ja selle 16 algataja soovist üks on otsustanud, et päris nii ei peaks olema, et tasuta on. Ja ma veel kord ütlen, Tanel, müts maha! Aitäh!

Jaa, Tanelil polegi mütsi peas! Aga aitäh! Ja nüüd Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vadim Belobrovtsev, palun! (Saalis räägitakse.) Jaa, väga kena!

Aitäh! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Eesti Keskerakonna jaoks on selle eelnõuga ja üldse selle teemaga tekkinud kolm suurt probleemi. Esimene, millest me juba rääkisime – rääkisime mitu korda –, et meie jaoks ei ole vastuvõetav olukord, kus meie fraktsioon ja meie erakond teeb ettepaneku vähendada, alandada toiduainete käibemaksu. See aitaks praegu inimesi, kes elavad päris keerulistes oludes ja kes on päris raskes seisus. Raha on vähe, nüüd me nägime neid elektriarveid, mis on inimestele tulnud, küttearveid – olukord läheb aina hullemaks. Meie väga konkreetne ettepanek, mis tegelikult leidis toetust väga paljudes Euroopa riikides – on hästi vähe neid, kus seda ühel või teisel moel rakendatud ei ole –, et alandada toiduainete käibemaksu, valitsus ei läinud sellega kaasa. Mitu korda seletati meile, et see ei ole hea mõte erinevatel põhjustel. Ühestki põhjusest ausalt öeldes aru ei saanud, miks see halb on, ja miks siis terve Euroopa niimoodi elab. Aga samal ajal alandame käibemaksu netikasiinodele. Nagu öeldakse, see on prioriteetide küsimus ja meie prioriteet on selgelt kuskil mujal võrreldes koalitsiooniga.  

Teine probleem oli siin eile saalis, kus rahanduskomisjoni esimees Annely Akkermann vastates küsimusele, kes selle olukorra tekkimise eest vastutab, kus miljonid lähevad riigieelarvest mööda selle eksimuse pärast, vastas, et kõik need 101 Riigikogu liiget, kes siin istuvad. No vabandust, see jutt on täielik jama! Kuidas on süüdi selles, et siia tuuakse juriidilist praaki, inimesed, kes on algusest peale selle initsiatiivi vastu? Ma räägin praegu opositsioonist. Ja tegelikult muuseas võib-olla ka Reformierakonnast, sellepärast et nii mõnigi Reformierakonna liige, kaasa arvatud näiteks rahandusminister Jürgen Ligi, ütles, et neile see eelnõu ja see idee üldse ei sobi, aga kuna me oleme koalitsioonis, siis me peame seda toetama.  

Mina arvan, et vastus on väga lihtne, kes siin vastutab. Kindlasti ei vastuta opositsiooni liikmed. Aivar Kokk juba rääkis sellest, kuidas Isamaa käitus selles olukorras. Mitu korda üritati näidata, et tegu ei ole hea mõttega, eriti praeguses keerulises majanduslikus olukorras, mis meil Eestis on ja mille pärast inimesed kannatavad. Eesti Keskerakond on ka mitu korda sellest rääkinud. Me ei ole seda toetanud. Mina küll ei usu, et meie peaksime selle eest vastutama. Aga selle eest vastutab väga konkreetselt valitsus, sellepärast et just valitsuse initsiatiivil see seaduseelnõu siia jõudis. Sellisel kujul, mis ta jõudis, kus oli see konkreetne eksimus, mis läheb riigile võib-olla maksma mitu miljonit eurot – valitsus peab selle eest vastutama.  

Üldse, kolmas probleem, millest ma tahtsingi rääkida, ongi selle vastutuse võtmine. Sellepärast, et eile näiteks oli siin infotunnis arupärimine peaministrile Enefit Greeni investeeringu kohta Tolpanvaara tuuleparki, kus jällegi riigi raha läks lendama, sellepärast et ei olnud vist õige investeering tehtud. Siis peaminister rääkis meile, et tegelikult jällegi valitsus selle eest ei vastuta. Ja kes selle eest vastutab? Keegi ei vastuta. Jälle miljonid lähevad eelarvest mööda, aga keegi ei vastuta.  

Nii et on hästi kahju, et valitsus lähenebki asjadele niimoodi, et meil raha ei ole, me siin üritame kärpida, me ei toeta näiteks opositsiooni initsiatiive, mis maksavad märgatavalt vähem kui need rahad, mis, nagu ma mainisin, juba eelarvest mööda lähevad.  

Palun kaks minutit juurde! 

Kaks minutit lisaks, palun!

Aga samas jääme siis nendest rahadest ilma ja keegi ei vastuta selle eest. Tuleb Eesti Keskerakond siia saali ettepanekuga suurendada lastetoetust – see ei lähe läbi, valitsus on vastu. Tuleme ettepanekuga suurendada riigi panust koolilõuna kinnimaksmiseks – valitsus on vastu. Ja selliseid initsiatiive on küll ja küll, aga vastus on alati üks ja sama: raha ei ole, on keerulised ajad, me peame siin väga konkreetsetele kuluridadele rohkem pühenduma. Olukorras, kus meil on demograafiline kriis riigis, kõik need meetmed, mida opositsioon pakub, ükski neist läbi ei lähe, raha ei ole. Aga siis me näeme, et mingisuguste konkreetsete vigade pärast miljonid lähevad eelarvest mööda ja keegi ei tee välja. Noh, läks nii, nagu läks, järgmine kord siis võib-olla läheb paremini, aga raha jätkuvalt ei ole. Ja see on väga kahetsusväärne olukord, seda kindlasti tahaks vältida. 

Mis puudutab seda eelnõu, siis Eesti Keskerakonna fraktsioon ei hakka seda takistama, sest me kõik saame aru, et kui seda eelnõu praegu vastu ei võeta, siis läheb eelarvest mööda veelgi suurem summa ja olukord muutub veelgi keerulisemaks. Aga ma arvan, et valitsus peab selle eest ikkagi vastutama. Aitäh!

Aitäh teile! Eesti 200 fraktsiooni nimel Kadri Tali, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid Riigikogus! Täna on meie ees eelnõu, mis esmapilgul võib tunduda tehniline, kuid mille tegelik mõju ulatub palju kaugemale. See puudutab meie kultuuri kestlikku rahastamist ja usaldust loodava fondisüsteemi vastu. Viimaste sõnavõttude valguses on see ununenud, keskendutakse veale ja süüdlase otsimisele, selle asemel, et viga kiiresti parandada ja mõista, on see meede vahend, mitte eesmärk. Eesmärk on mujal: kultuuri ja spordi tuleviku kindlustamine ja majanduse etteotsa seadmine, majandusharuks muutmine.

Hasartmängumaksu seaduse muudatus, mis on täna meie ees, taastab selguse olukorras, kus seaduse ekslik sõna tekitas tormi veeklaasis, kuigi seletuskirjas oli eesmärk selge ja üheselt mõistetav. See omakorda andis osale siinviibijatele võimaluse kultuuri tulevikku ja arengut põhjendamatult takistada, nii nagu seda on tehtud mugavusest viimased 30 aastat. 

Kultuur on olnud vaeslapse rollis väga pikka aega, valdkond, mille arvelt kärbitakse kõige muu pakilisema tarvis. Ma soovin toonitada, et see eelnõu ei ole pelgalt maksutehniline parandus, see on oluline samm kultuuri stabiilsema rahastuse suunas. Seletuskiri näitab väga selgelt, et käesolev muudatus kõrvaldab tehnilise vea, mis tekkis varasemate seadusemuudatuste koosmõjul, ning see tuleb parandada. Selleks oleme täna siin. 

See eelnõu ei loo uut maksukoormust, ei vähenda kultuurile suunatavaid vahendeid ega too kaasa eelarvelist negatiivset mõju. Just selline selgus on eelduseks, et kultuurivaldkond saaks planeerida pikema vaatega, mitte elada pidevas ebakindluses. 

Kultuur ei sünni vaakumis. See sünnib siis, kui loojad saavad keskenduda loomisele, institutsioonid saavad keskenduda sisule ja rahastamissüsteem toimib ilma pidevate juriidiliste riskideta. See eelnõu aitab just seda saavutada. 

Oluline on ka rõhutada, et tegemist on kiireloomulise ja põhjendatud parandusega, mis jõustub kohe pärast Riigi Teatajas avaldamist. See näitab, et Riigikogu suudab reageerida olukorrale, kus õigusselguse taastamine on avalikes huvides vältimatu. See on hea näide sellest, kuidas seadusandja roll ei ole ainult uusi reegleid luua, vaid ka parandada ja korrigeerida, kui praktika näitab, et midagi vajab täpsustamist. 

Head kolleegid! Kultuuri rahastamine ei ole luksus, see on investeering meie kestmisesse, keelde, identiteeti ja loovusse. Kultuuril on oluline osa meie turvalisuses ja kaitses. Iga samm, mis aitab muuta kultuuri rahastamist jätkusuutlikumaks, läbipaistvamaks, stabiilsemaks ja õiglasemaks, on samm õiges suunas. Käesolev eelnõu aitab kaasa just sellele. Seetõttu kutsun ma Riigikogu liikmeid seda eelnõu toetama. See on mõistlik, vajalik ja kultuuri seisukohalt märgiline otsus. Aitäh!

Suur tänu teile! Vastusõnavõtt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel, Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Kuna siin hea kolleeg Isamaast korduvalt mainis sotsiaaldemokraate, siis ma arvan, et ajaloo huvides on hea täpsustada, et tõepoolest, see peretoetuste debatt, mis oli eelmises parlamendikoosseisus mõni valitsus tagasi, on tegelikult sarnane hasartmängumaksu seaduse muudatusega. Ka siis oli nii, et väiksem partner puhtalt matemaatikale tuginedes surus peale oma tahte ja soovi ning tehti otsused, mis, nagu hiljem selgus, ei olnud rahanduslikult jätkusuutlikud ja võib-olla tõesti tekitasid ka ebavõrdset kohtlemist väiksemate ja suuremate perede vahel ja asjatuid pingeid. Tegelikult see on päris hea võrdlus, mille härra Kokk siin välja tõi. 

Tõepoolest, praegune hasartmängumaksu muudatus on sarnane. Ma arvan, et nii nagu toona mindi seda hiljem korrigeerima, ja see oligi probleemne. See ongi tegelikult halb riigi praktika, kui kõigepealt tõstetakse toetusi ja siis toetusi langetatakse. Täpselt sama kehtib ka maksude puhul. See on halb praktika, kui kõigepealt parlament tõstab, siis kaotab, siis langetab ja hiljem uuesti tõstab järgmises parlamendikoosseisus sellesama maksu tagasi sinna, kus ta on. Nii et selles mõttes oli Koka enesekriitika Isamaa vaates täiesti õigustatud ja ma arvan, et see on hea võrdlus. Tõepoolest, nii ei tohiks teha riigi poliitikat ja nii ei tohiks seda ka järgmistes parlamendikoosseisudes teha. 

Ja nüüd ühtlasi täpsustus ka. Minu üleskutse tegelikult, mida ma oma kõnes tegelikult võib-olla selgelt lõpus ei väljendanud, on koalitsioonil loobuda sellest plaanist hasartmängumaksu langetada ja tegelikult tuua siia teine eelnõu või siis oleks võinud arvestada meie muudatusettepanekuid, et taastada algne n-ö maksurežiim ehk algne maksuprotsent, mitte minna edasi selle langetusega. Aga kuna see konkreetne eelnõu tõepoolest parandab siin ühte viga, siis ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon jätab selle eelnõu hääletusel osalemata. Me ei taha selle maksu langetamises osaleda, aga me ei taha ka takistada otseselt selle vea parandamist, sest see olukord, kus seda maksumäära teatud juhtudel üldse ei kehti, on tõesti veelgi jaburam. Nii et selline täpsustus ka protokolli huvides. Aitäh!

Aitäh! Vastusõnavõtule vastusõnavõttu ette nähtud ei ole, aga ma arvan, et kindlasti on leitav mõni koht, kus mõnes läbirääkimiste voorus mainiti ka Isamaad. Nii et vastusõnavõtt Isamaa fraktsiooni nimel, Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Ma lihtsalt muretsen Taneli mälu pärast. Noor mees, ma arvan, et mälu peaks väga hea olema. Sa istusid eelmine koosseis ka siin saalis. Kõik erakonnad, kõik erakonnad … (Vahelehüüe.) Okei, no ei istunud. Siis on andestatav, et su mälu on lühikene. Kõik erakonnad, kes eelmises koosseisus istusid siin saalis, kõik erakonnad toetasid lasterikaste perede toetuse suurendamist. Kõik! Ei olnud ainult koalitsioon, ka opositsioon. Ainukene, kes ei toetanud, oli üks aknaalune. Tol ajal oli aknaaluseid ainult üks, seekord on 17. Nii et vahe on muidugi suur. Nii et palun olla korrektne. Ma veel kord rõhutan, kõik erakonnad, nii opositsioon kui ka koalitsioon. Ma arvan, et väga harva on selliseid juhuseid siin Riigikogu saalis, kui selliseid otsuseid tehakse konsensuslikult. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 793 lõpphääletus. Saalikutsungi järel me seda teeme. Head kolleegid, panen lõpphääletusele Riigikogu liikme Tanel Teini algatatatud hasartmängumaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu (793 SE). Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 52 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid 0. Eelnõu 793 on seadusena vastu võetud. 

Saame minna tänase teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud raudteeseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu (716 SE) kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 716 lõpphääletus. Kaheminutilise saalikutsungi järel me seda teeme.  

Head kolleegid, palun vaikust! Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud raudteeseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu (716 SE). Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 64 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu 716 on seadusena vastu võetud.

Saame minna kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud tarbijakaitseseaduse ja lõhkematerjaliseaduse muutmise seaduse eelnõu (779 SE) esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt majandus- ja tööstusministri Erkki Keldo. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! (Juhataja helistab kella.) Aitäh! Riigikogule on arutamiseks esitatud tarbijakaitseseaduse ja lõhkematerjaliseaduse muutmise seaduse eelnõu 779. Eelnõu keskne eesmärk on tugevdada tarbijakaitset olukorras, kus kestlikkuse ja keskkonnasäästlikkusega seotud väited kaubanduses on muutunud igapäevaseks turundusvõtteks. Kuid tarbijal, olgem ausad, on üha keeruline eristada, kas see väide on päriselt tõendatud või on tegemist eksitava rohepesuga, mida me ju keegi ei soovi. Ehk siis eelnõuga võtame üle Euroopa Liidu direktiivi. Selle põhisõnum on lihtne: tarbijale esitatav teave peab olema tõene, selge ja kontrollitav. Tegemist ei ole uue regulatsiooni loomisega, vaid olemasoleva ebaausate kaubandustavade direktiivi täpsustamisega, millega keskkonna ja kestlikkuse väited tuuakse sõnaselgelt selle direktiivi kohaldamisalasse ja käsitletakse võimalike eksitavate kaubandustavadena. Ehk siis ei ole midagi uut, vaid eksitavaid kaubandustavasid laiendatakse. Ja nüüd tutvustan peamisi muudatusi. 

Esiteks keelatakse üldised keskkonnaväited, näiteks keskkonnasõbralik pakend või biolagunev kott, kui nende paikapidavust ei ole võimalik tõendada. Seda on võimalik tõendada vastavusega just asjakohase ökomärgise nõudega või kõige kõrgemale standardile, mis toote või teenuse osas Euroopa Liidus on kehtestatud. Näiteks võib väidet energiatõhus kasutada siis, kui toode kuulub vastava kategooria kõrgemasse energiatõhususe klassi ehk A-klassi. 

Teiseks keelatakse selliste kestlikkuse märgiste kasutamine, mis põhinevad üksnes enesedeklaratsioonil. Edaspidi peavad märgised põhinema sõltumatu kolmanda isiku kontrollil või olema kehtestatud haldusorgani poolt, näiteks Euroopa Liidu ökomärgis, mida Eestis väljastab Keskkonnaagentuur. 

Kolmandaks, tulevikulubadused. Kaupleja väide, et aastaks 2050 oleme süsinikuneutraalsed, peab edaspidi põhinema selgel, ajaliselt piiritletud ja sõltumatult kontrollitaval tegevuskaval, mille sisu kontrollib samamoodi kolmandas isikus sõltumatu ekspert. 

Neljandaks tõstetakse trahvimäärasid – ma rõhutan, ulatuslike rikkumiste korral – vastavalt Euroopa Liidu nõuetele kuni 4% ettevõtja käibest või kuni 2 miljonit eurot. Aga samas rõhutan, et kindlasti ei ole järelevalveasutuse eesmärk trahvide määramine, vaid sisuliste rikkumiste lõpetamine ja tarbijate kaitse, kui keegi, nagu ma ütlesin, korduvalt ja ulatuslikult maakeeli valetab, esitab tarbijatele ebatõesti infot. 

Rõhutan samamoodi, et muudatuse eesmärk ei ole piirata ettevõtjate võimalust oma kestlikke lahendusi tutvustada. Vastupidi, eesmärk ongi tagada just ettevõtjate vahel aus konkurents ja teistpidiselt usaldusväärne teave tarbijale. Kui midagi on esitatud, peab see olema kontrollitav.

Ettevõtjatele tõesti võivad kaasneda teatud lisakulud nendesamade väidete ja märgiste tõendamisel, kuna tõendamisse tuleb kaasata kolmas sõltumatu osapool. Selleks on ette nähtud ka potentsiaalsed toetusmeetmed. Näiteks on võimalik taotleda toetust KIK-ist, Keskkonnainvesteeringute Keskusest, ringmajanduse programmist, et saada Euroopa Liidu ökomärgisega vastavusse viimine tootele.

Rõhutan, et erinevate keskkonnaväidete ja märgiste kasutamine on ja jääb tulevikus kauplejale vabatahtlikuks. Seda ei panda mitte kellelegi kohustuseks. Kuid kui ettevõte otsustab väga tihti ka turunduslikel eesmärkidel ikkagi kasutada ja näidata, miks tema toode on parem ja erilisem … Kui ettevõtte väited või märgis ei vasta nõuetele, siis selle aasta 27. septembrist neid tulevikus enam kasutada ei või – just seesama, et tarbijat mitte eksitada. Eelkõige kasutatakse selliseid keskkonnaväiteid ja märgiseid siiski, nagu ma mainisin, turunduslikel eesmärkidel, et just oma tooteid konkurentide omadest esile tõsta. Seal on hästi oluline, et tarbijal oleks päriselt ka teadmine, et need väited ka tõele vastavad.

Nagu ka pealkiri ütles, sellel seaduseelnõul on ka teine muudatus, mis puudutab halduskoormuse vähendamist. Muudatus on seotud lõhkematerjaliseaduse muudatusega. Täpsemalt leevendatakse padrunite ja sütikute hoiustamisel kehtivat piirmäära, mis vähendab laskemoona näiteks poodidel ja lasketiirudel halduskoormust. Seni on kehtinud piirmäär 50 kilogrammi, edaspidi sinna alla kuulub ainult üksnes püssirohi ning padrunite ja sütikute piirmääradeks kehtestatakse 900 kilogrammi. Seega, edaspidi ei pea lõhkematerjaliseaduse käitamisluba taotlema need ettevõtjad, kellele on antud juba relvaseaduse tegevusluba ja kes käitlevad laskemoona piirmäärast, mida ma enne nimetasin, väiksemates kogustes. Ehk siis jällegi, erinevatel väikeettevõtjatel, lasketiirudel ja relvavpoodidel väheneb halduskoormus. 

Kokkuvõttes julgeksin öelda, et tegemist on eelnõuga, mis ühelt poolt toetab tarbijate teadlikke valikuid, soodustab ausat ja võrdset konkurentsi ning aitab kaasa ka sellele, et säästlikkus ja kestlikkus ei oleks lihtsalt turunduslik loosung, vaid sisuline ja kontrollitav väärtus. Nagu ma korra juba mainisin, muudatuste jõustumise aeg on direktiiviga määratud 27. september sel aastal. Tänan tähelepanu eest ja hea meelega vastan küsimustele!

Suur tänu teile! Riigikogu liikmetel on mõned asjalikud küsimused. Alustab Peeter Ernits. Palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Sa oled seni jätnud mõistliku mulje. Aga praegu on see n-ö siga-ja-kägu-eelnõu, millest see käoeelnõu, see padrunite värk, ei ole viga. Aga see esimene pool – nimetame seda seaduseelnõuks –, tegelikult sa maskeerid praegu, et see on Brüsseli nõudmine jne, aga sisuliselt pakud välja meile n-ö siga kotis või põrsast kotis, et me aktsepteerime seda, et on võimalik hakata nende roheloosungite eest määrama kriminaalkaristuse laadseid metsikuid karistusi, mis võivad tõmmata ettevõtjatel hinge kinni. No seesama, et väärteomenetlusena menetleja võib siin üle 400 000, kas 2 miljonit või kui palju käibest, siin on kirjas, eks ju. Tegelikult see on õiguspoliitiline vaikne pööre. Miks sa sellise asjaga välja tulid?

Aitäh! Mõned faktitäpsustused. Aga kõigepealt aitäh komplimendi eest, nagu alati. Mis neid kahte asja seob: küsimus on erinevas halduskoormuses. Ma täitsa südamest ausalt ütlen, mina ka kindlasti olen pigem alati väiksema halduskoormuse poolt. Ja siin on nüüd tõesti kaks olulist nüanssi. Nagu ma nimetasin, see on direktiiv, mis on meile ülevõetav. Me võtame selle üle miinimummääras. Seda esiteks. Te saate selle üle diskuteerida ja selle üle me komisjonis ka diskuteerisime. 

Minu jaoks on siin oluline punkt: see on vabatahtlik. Selles mõttes, et kui ettevõtja ei soovi esitada väiteid – ja nagu ma ütlesin, me näeme reaaleluliselt erinevaid roheväiteid, kestlikkuse väiteid –, siis see on üks osa juba turunduskampaaniast. Ma arvan, et teie tarbijana ja mina tarbijana ei jääks kinni ainult kestlikkusse ja rohelisse, on see energiasäästu küsimus või on need muud väited, mida kaupleja mulle väidab. Ma tahaks, et need oleksid korrektsed, et need ei ole lihtsalt õhust võetud, kui mulle tootja midagi ütleb. Tarbijana me näeme, et infot on täna nii palju. Minu arust on oluline, et kui tootja mulle kui tarbijale midagi väidab, siis mul ei ole enam võimekust ja kompetentsi kõiki neid väiteid ära kontrollida. Aga kui sa soovid midagi väita, siis see peab olema teaduspõhiselt tõendatud. Muud midagi! Kui sa ei soovi, siis mitte keegi ei käsi ega palu sul neid teha, see on vabatahtlik. 

Selles mõttes on kaks asja. See on direktiiv, mis tuleb meil üle võtta, ja seda miinimumnõudes. Ma üldiselt olen ka, nagu ma mainisin, vähema halduskoormuse poolt ja sellepärast ongi oluline, et see on vabatahtlik. 

Evelin Poolamets, palun!

Ma olen nüüd sattunud kuidagi ettepoole, jah?

Anti Poolametsa ma ei näe saalis, sel põhjusel.

Aitäh! Minu meelest, hea minister, te jätate pool tõde rääkimata. Te räägite kestlikkuse aruandest justkui mingist ökost …

Ei, me ei räägi kestlikkuse aruandest.

… mingist looduskeskkonnast, aga seal on ju sotsiaalsed omadused. Te kehtestate terrori ettevõtetele, et nad hakkaksid tegelema soolise mitmekesistamisega, rassilise mitmekesistamisega, et oleks kõikidel 150 sool omad vetsud ja riietusruumid. Tegelikult on see terror, mida te kehtestate ja mida te hakkate nõudma välja 2 miljoni euro suuruse trahviga, sest igasugustele nõuetele järgnevad ju järgmised nõuded. Miks see osa jäi rääkimata ja miks te seda teete?

Aitäh! Ma nüüd ei teagi, kas te olete mingit valet eelnõu lugenud. (Evelin Poolamets vastab kohalt.) Ühesõnaga, siin on küsimus kestlikkuse märgiste, ökomärgiste kasutamises. (Evelin Poolamets räägib kohalt.) Ja see on vabatahtlik. Ma saan aru, et poliitiliselt on võib-olla teie fraktsioonil ja erakonnal keerulised ajad, tuleb leida koht päikese all, aga siin ei ole küsimus kuidagi, mis te mainisite – vabandust! –, 150 mingis soos ja muus. 

See eelnõu on hästi lihtne. Võetakse eksitavate kaubandustavade direktiivi alla säästlikkuse ja kestlikkuse väited. Kui ettevõtja tahab, siis tal on vabatahtlik võimalus neid kasutada. Ainuke asi, nagu ma ütlesin, tarbijana – ma usun, et iga tarbija suudab sellega nõustuda – väiteid, mida erinevad tootjad ja kaupmehed esitavad, on tõesti palju. Ma tarbijana oleksin väga tänulik, et need väited on faktipõhised, kontrollitavad, mitte, nagu öeldi, enese deklareeritud. Kui tootja ei taha neid kasutada, siis need on praegu ja ka tulevikus jätkuvalt vabatahtlikud. Mitte keegi ei pea neid kasutama, kui ta ei näe sellel kas turunduslikku müügieesmärki või nii-öelda argumenti, miks ta konkurendist on parem. See on täiesti vabatahtlik ja tulevikus jääb ka.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Mul on siin täitsa nagu siiras küsimus nii natuke selle eelnõu kohta kui laiemalt. Kuna paratamatult kõik sellised nõuded toovad juurde ju ka ikkagi bürokraatiat ja mingit kontrollivajadust, järelevalvevajadust, et kas nii see konkreetne eelnõu kui ka teised teie valdkonna eelnõud läbivad siis ka sellise aruteluringi või kooskõlastusringi valitsuse moodustatud efektiivsuse ja majanduskasvu nõukojaga? Kas on ka sellist koostööd nendega? Ja kui selline koostöö on, siis milline on olnud nende nagu tagasiside sellele muudatusele, mis täna meie ees on? Ja kui seda koostööd ei ole, siis ma küsikski, et miks ei ole. Äkki võiks ka teha. Ega küsimus pole ainult selles, et vaadata üle olemasolevat seadusandlust ja bürokraatiat, õigusakte, vaid küsimus peaks kindlasti olema ka selles, kuidas me nende uute normide ja uute määruste, eelnõude, seaduste puhul, ütleme, tagame sedasama põhimõtet, et me tarbetut bürokraatiat juurde ei loo.

Aitäh küsimuse eest! Ei, konkreetset eelnõu ei ole kuidagi selle nõukojaga läbi arutanud. Küll aga meil on ka valitsuses ja koalitsioonis ju kokkulepe, isegi koalitsioonilepingus kirjas, et Euroopa Liidust erinevad täiendavad halduskoormuse direktiivid ja määrused me võtame üle miinimummääral. Seda me täidame ka siin. Sellepärast veel teine, enne siin ka kolleeg Ernits küsis, kuidas see oli, siga ja kägu vist, ühesõnaga, selles mõttes ongi, ma ju nendin, täiendavat halduskoormust, kui sa soovid seda kestlikkuse või keskkonnaväidet esitada, täiendavat halduskoormust tekib. Ja sellest tulenevalt ka, et need muidugi ei ole üks ühele võetavad, aga on ka siis seesama, näiteks ka laskemoonakäitlejatel halduskoormus väheneb. See on see. 

Mis puudutab nüüd tervikuna Euroopa Liidu tasandil, ütleme, selle eest seismist, mida ka tänane komisjon on oma sõnades lubanud – Euroopa konkurentsivõime tugevdamine, mitte ülereguleerimine, vaadata üle, kus tehakse –, selle eestvõitleja olen ma nii siin kui ka Euroopa erinevate ministrite, nõukodade laua taga. Ma olen, mitmes nõukojas ma olen, kolmes või neljas. Näiteks ka konkreetselt töövaldkonnas tuleb minu arust ka väga palju ebavajalikke reguleerimisi. Ma just olen ka koostamas kirja volinik Mînzatule ja von der Leyenile samamoodi, et meil on töövaldkonnas, minu arust on meil väga mõistlikult reguleeritud. Mis puudutab tarbijakaitset, siis ma arvan, et inimlikult me saame aru, et see on tundlik teema. Selles mõttes, et tarbijana me ju tahame, et kui me midagi ostame, et toode on kvaliteetne, seal ei ole meile valetatud või väärväiteid esitatud, teistpidiselt me ei taha panna ettevõtjale liigset halduskoormust. Kõige võib-olla sellisem kriitilisem näide on toit, toit ja jook, mida me endale ju igapäevaselt sisse sööme ja joome. Me tahame, et see oleks kontrollitud, see oleks turvaline. Aga ühtepidi me peamegi leidma mõistliku halduskoormuse ja tarbijakaitse vahel tasakaalu. Sellepärast mulle see nagu, kui midagi siit positiivset võtta välja sellest täiendavast koormusest või kohustusest – see on vabatahtlik. Kui sa ei soovi neid väiteid esindada, mitte keegi sul ei palu seda teha. Kui sa tahad seda kasutada – ja olgem ausad, tihti seda kasutatakse ka turunduslikul eesmärgil –, siis see väide peab olema lihtsalt tõendatud, muud midagi. 

Anti Poolamets, palun!

Võtan sõnasabast kinni. Te ütlesite, et väide peab olema tõendatud. Kõik on õige, tarbijakaitse peab olema. Sõnum oleks nagu õige. Aga mulle teeb muret, et kogu teie rohepööre põhineb valel, inimtekkelise kliima soojenemise valel, üles blufitud teadusel. Kogu see asi tuleks ära koristada kui üks suur tarbijate petmine. Kogu see teie rohepööre ja teie energeetika lammutamine tuleks ära koristada kui tarbijate petmine. Kogu teie soode uputamine ja kogu see jama tuleks ära koristada. 

Mis siis saab, kui ühel hetkel te saate ise ka aru, et kogu teie süsteem põhineb valeväidetel? Mis kasu on kosmeetikast sel juhul? Ja praegu on ju näha, et Ameerika teadus muutub väga kiiresti, see blufitud teadus variseb kokku, sest riik ei toeta valetamist enam. Mis nüüd saab, kui kogu teie kaardimajake kokku kukub?

Aitäh! Siin vist selle eelnõuga väga palju seost ei olnud, oli lihtsalt arvamuse avaldamine, mis on ka siin saalis iseenesest lubatud. Aga mingi osa küsimusest oli, et kuidas toimub nende kontrollimine. Ma tõin lihtsalt näite. Kui keegi tahab öelda, et ta on energiaefektiivne, siis on energiaklassi märgid. Energiaefektiivsus peab olema vähemalt A-energia klassimärk. Seda on ka võimalik praktiliselt ilma selle ideoloogilise jututa kontrollida. Ma arvan, et selles me vist nõustusime, et see on vabatahtlik. Kui tootja näeb, et tal ei ole neid märgiseid turunduslikul eesmärgil vaja, siis tal ei ole mitte mingit kohustust ühtegi neist märgistest omada või kasutada. See on kõik vabatahtlik ja jääb ka tulevikus. 

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea ettekandja! Kogu see temaatika, võtame alustuseks selle pealkirjagi või selle eelnõu nimetuse, tarbijakaitseseaduse ja lõhkematerjaliseaduse muutmise seaduse eelnõu. Ma ei saa nüüd üldse aru, miks peab kaks nii erinevat asja ühte eelnõusse kõigepealt siduma. Ühest küljest on lõhkematerjaliseaduse teema seal vajalik teema, teisest küljest see tarbijakaitseseadus, kus väidetavalt keegi peab otsustama, mis on roheline ja mis on kestlik, ja siis lõpuks on see, et kui sina hakkad seda ise otsustama, siis sa saad selle eest karistada. 

See on kirjas seal, jah.

Ja nüüd siit ka siis see küsimus. Te ütlesite, et direktiiv, mis tuleb üle võtta, võetakse miinimummääral. Mis see maksimummäär on? Ma lugesin seda eelnõu, ma ei ole küll aru saanud, et sellest Euroopa Liidu poolt esitatust on midagi väga palju välja jäetud. Palun siis seda vahet selgitada.

Jaa, aitäh! Kõigepealt, miks need kaks asja koos on, ma korra juba mainisin. Mis neid mõlemat seob, on küsimus erinevas halduskoormuses. Ma nendin, et kui soovitakse neid kestlikkuse märgiseid kasutada, siis väike täiendav halduskoormus on, aga teistpidi, et näidata ka sisuliselt, et seal kohtades, kus meil on siseriiklikult võimalik halduskoormust vähendada, seda me ka teeme. See on see, mis neid seob. Ma arvan, et see on sihuke menetlusökonoomika. Ma olen juba vist neli korda kuulnud, et vastuväiteid sellele lõhkeainematerjaliseadusele ei ole.  

Ja mis puudutab seda, kas miinimum- või rohkemas määras, siis see ongi see üldine arusaam, et me võtame selle, mida ainult Euroopa Liidu direktiiv ütleb. On ka olnud varasemalt, näiteks valitsuses, kus teie erakond on olnud, et on võetud erinevaid direktiive üle, kirjutatud siseriiklikult sinna seadusandlust juurde. Seda me teinud ei ole, see tähendab seda miinimummäära. On olnud ka varem, et direktiivi ülevõtmisel kirjeldatakse ka midagi täiendavat siseriiklikult juurde. See on see miinimumi versus rohkema määra vahe. Seda tehtud selles eelnõus ei ole ehk see on üle võetud miinimummääral.  

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Tuleb tunnistada, et see eesmärk on muidugi väga sümpaatne, et tarbijaid kaitsta valeväidete eest. Aga kuidas te näete, kas teile ei tundu, et selle eelnõuga on selline silmakirjalikkus just nagu teie erakonna poolt? Kuidas kaitsta valijaid valede ja roheväidete eest? Kui me vaatame tagasi viimastele Riigikogu valimistele, siis nii Reformierakond kui ka Eesti 200 esitasid oma programmides väga palju väiteid ja lubadusi, mis puudutab keskkonda, mis puudutab energeetikat, mis puudutab looduskaitset. Tänaseks on kõik need lubadused visatud, johhaidii, prügikasti, valijat on petetud. Täna te räägite meile sellest just ettevõtjate kontekstis, kuidas ettevõtjad peavad oma sõnade eest vastutama hakkama. Aga millal hakkavad poliitikud oma sõnade eest vastutama?

Aitäh küsimuse eest! Kuna küsimust konkreetse seaduseelnõu puhul isegi kergelt ei puudutatud mitte, siis ma võib-olla luban ka endale vasturemargi. Me imestame, miks, ma ei tea, poliitikute, tegelikult väga olulise institutsiooni, parlamendi maine ei ole kõige parem. Meil on konkreetne eelnõu konkreetsete muudatustega, mis võib meeldida, võib mitte. Kolmveerand küsimustest ei ole puudutanud eelnõu isegi sisuliselt. Üks seltskond räägib oma ideoloogilist juttu, mida arvab, et tema valijad tahavad kuulda, nüüd räägite teie teist ideoloogilist juttu, mida valijad tahavad kuulda. Kulla kolleegid! Meil on sisuline eelnõu, võib meeldida, tehke muudatusettepanekuid, või mitte. Aga päris piinlik – vabandust! – on tõesti kuulda, et kolmveerand küsimustest ei puuduta mitte eelnõu sisu. Ma ei oska muud moodi, kuna te ei küsinud eelnõu kohta. Ma proovisin sellele küsimusele, väitele, mida te üritasite teha, vastata.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Minul küsimus puudutab eelnõu. Loen seletuskirja. Kvalifitseerimine keskkonnaväiteks sõltub üldisest kontekstist, sealhulgas visuaalsete elementide kasutamisest, näiteks roheline värv logo taustal või muu selline, ja sellest, kas konkreetne esitlusviis mõjutab tõenäoliselt tarbija ostuotsust, vihjates keskkonnakasule. Lisaks selgitas Euroopa Komisjon, et toote või teenuse olemus mängib tarbijate arusaama kujundamisel võtmerolli. Näiteks autod ja hooned on Euroopa Liidus ühed suurimad CO₂ heitkoguse allikad ning tarbijad peavad neid laialdaselt olulise keskkonnamõjuga valdkondadeks. Seetõttu tekitab sõna "roheline" kasutamine nendes valdkondades keskmise tarbija meelest tõenäoliselt keskkonnaalase seose, eriti kui see on kombineeritud rohelise värviga. Seega, isegi kui kaupleja ei reklaami otseselt keskkonnakasu, võib sellise sõna nagu "roheline" kasutamine rohelisel taustal viidata sellele, et tarbijale pakutavad tooted ja teenused on keskkonnasõbralikumad kui teised samaalased tooted. 

Ja nii edasi. Sa räägid vabatahtlikkusest, aga kas nüüd ikkagi rohelist värvi majadele tuleb hakata punaselt peale kirjutama, et see ei ole roheline? Tegelikult antakse siin ametkonnale väga laialdane kaalutlusõigus. Kuidas me väldime seda kuritarvitust?

Aitäh! Väga nõus! Ma arvan, et mitte ainult selles valdkonnas, tervet mõistust tasub igal pool hoida. Selles mõttes, et … (Saalist hõigatakse midagi.) Jaa, seadus on. Kui konkreetsemalt vastata, siis Eestis on järelevalveasutus TTJA eelkõige, kui üldse. Tarbijakaitseameti ressursid on üpris piiratud, siis eks see praktiline elu hakkab välja kujunema sellest, nii nagu me ikka oleme näinud, muus valdkonnas ka, et tulevad erinevad, ma arvan, konkurentide kaebused ja vastavalt sellele Tarbijakaitseamet peab hindama. Ma julgen öelda jah, et ei, kindlasti ei pea rohelisi maju punaseks värvima hakkama ja rohelist värvi logolt ära võtma. See on selge terve mõistuse ja kaalutluse efekt.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma jätkan sellest. Õiguskomisjoni aseesimehena väga murelik olen ma, eriti selle esimese küsimuse, mis ma ütlesin, et praegu hakatakse või tahate rohelise kaardiga hakata tapma tegelikult ettevõtlust eelkõige. Sest tegemist on nüüd väärteo, see on väga oluline asi, et vaikselt, nii-öelda näiliselt Brüsseli nii-öelda nõudmisega hakata kehtestama peale 27. septembrit siin selliseid kuni 2-miljonilisi trahve ja seejuures väärteomenetluse vormis. Noh, inimene praegu saab, meie võime saada 1200 siin, 300 ühikut eraisikuna, aga edaspidi võib hakata, TTJ hakata meile või ettevõtjatele selliseid kuni 2-miljonilisi trahve nii-öelda rohekaardi nii-öelda vale kasutamise eest. See on õiguspoliitiline, väga oluline küsimus. Kuidas sa sellega üldse nõus oled? Selline karistuste nii-öelda olulist tõstmist …

Aitäh! 

… ja pealegi menetlejaks ei ole mitte kriminaal, kes tegelevad, vaid mingisugune menetleja, see TTJ näiteks?

Aitäh! Sisuline küsimus. Aitäh! Vastan. Nagu ma juba rõhutasin, TTJA ehk Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet on siis Eestis järelevalveasutus. Nii nagu on ka seletuskirjas kirjas, selle eesmärk ei ole teha trahve, ei ole teha trahve, vaid kui tuleb kaebus, selge rikkumine, ja sellega seoses on Tarbijakaitseamet – mida ta teeb? –, ta palub tarbija eksitamine lõpetada. Seega, kui näiteks konkreetne märgis, väide ei vasta nendele nõuetele, mida ta väidab, siis esmajoones pöördutakse kaupleja enda poole, selgitatakse kehtivaid nõudeid ja antakse võimalus rikkumise kõrvaldamiseks. Kui millegipärast tahetakse ikka esitada väidet, millel ei ole tõenduspõhja, mida ei ole tegelikult võimalik tõendada, siis kui tõesti eelnev tulemust ei anna, siis Eesti piires on TTJA-l õigus määrata trahvi, mille suurus on maksimaalselt 400 000 eurot, mitte 2 miljonit, esiteks, faktiliselt. Ja tõesti, nüüd me räägime väga suurtest – ma väga loodan, et meil nii pahatahtlikke ettevõtjaid ei ole –, aga see 2 miljonit, millele te viitate, tuleb siis, kui sama rikkumine leiab aset mitmes Euroopa Liidu riigis, süstemaatiline, pahatahtlik, ja siis on võimalik koos teiste liikmesriigi tarbijakaitseasutustega koostöös määrata trahv. Aga nagu ma ütlesin, see on kõige viimasem, kui ei taheta teha koostööd, tahetakse teadlikult eksitada, turgu moonutada, tarbijale, ma ei tea, valetada. Ma ei tea, miks seda keegi peaks tahtma kaitsta, kui te soovite, kui teie eesmärk on, et tarbijale valetamine oleks normaalne ja see ei peakski olema kuidagi kas, ma ei tea, trahviga määratav või vähemalt korrale kutsuma ja paluma need asjad lõpetada. No seal me jäämegi eriarvamusele. Mina selles mõttes kindlasti kaitseks tarbijat. Tarbijale valetamine ei ole okei üheski ausa konkurentsi võttes turus. Ja siis tõesti, jah, kui on ikka väga mastaapne, üle Euroopa, siis koos teiste järelevalveasutustega on võimalik reageerida jõulisemalt, aga see peab ikka olema mastaapne rikkumine. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Mulle jääb vägisi mulje, et te tegelikult ei saa aru, millest te räägite. Põhjus on selles, et te ei saa aru, mis asi on kestlikkuse märgis. Võib-olla ongi hea ettepanek teil, aga palun selgitage ära, mida tähendab kestlikkuse märgis, mida see sisaldab, mida peab ettevõte tegema, et selline märgis saada, et ta ei eksiks kogemata. No näiteks ta arvab, et tal on need nõuded täidetud, aga hiljem tuleb välja, et ta on eksinud kogemata ja saab väga suure trahvi. Nii et selgitage lihtsalt, mida peab ettevõte tegema, et ettevõte oleks kestlik, et tal oleks see märgis.

Jaa, see on ilusti ka seletuskirjas kirjas. Aga kui te ei ole lugenud, siis ma viisakalt mainin, et siin on ka öeldud, milline on kestlikkuse märgis. (Evelin Poolamtes ütleb midagi saalist.) Ma võin ka sinna jõuda, aga kuna kestlikkuse märgis on konkreetne märgis – igaks juhuks ma tulen veel samm tagasi –, siis ettevõtjale on see kõige odavam. Kuna teil oli mure, kas ja millist kestlikkuse märgist ettevõtja võib kasutada, siis Euroopa Komisjon on toonud välja, et kui tõesti soovitakse öelda, et nad on kestlikud, siis millist märgist võiks kasutada. On Euroopa Liidu ökomärgis, mida Eestis väljastab Keskkonnaagentuur. Selle märgise saamiseks, kui tõesti soovitakse seda kestlikkuse Euroopa Liidu ökomärgist, tuleb tasuda riigilõiv, näidata ära, millised on need erinevad kriteeriumid, samuti tuleb ära näidata tooterühmade hulk, millele on võimalik ettevõttel üldse seda Euroopa Liidu ökomärgist anda. (Evelin Poolamets räägib midagi saalis.) Jah, Euroopa Liidu tasandil kõige populaarsem kestlikkuse märgis ongi Euroopa Liidu ökomärgis. 

Aitäh! Head kolleegid, ma olen lubanud lühirepliike, aga kui need on korduvad või muutuvad kaanoniks, mis küll ei ole samas võtmes kui minister, siis läheb natukene liiale. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Ma nüüd vabandan ette ministri ees, kui teda häirib, et ma nüüd ei küsi ka konkreetselt nii väga selle eelnõu kohta. Printsiibis, ma arvan, see rohepesuvastane võitlus on õige ja mul selle eelnõuga nii palju polegi muret. Aga kuna te siin meie ees olete, siis ma küsiksin ikkagi laiemalt kogu selle bürokraatiavõitluse kohta, mida te kangelaslikult peate ja mida te olete tegelikult ka nüüd selle nõukoja raames teinud. Ma mäletan, et varasemalt oli ühes koalitsioonis selline kokkulepe, et iga kord, kui mingi uus õigusakt, uus kord kehtestatakse, siis midagi muud tühistatakse. Nii et mu küsimus ongi selles, kas see põhimõte kehtib ka praegu ja kas ka praegu  Euroopa Liidu õiguse meie seadusandlusesse toomise puhul ka midagi paralleelselt kuskilt mujalt võetakse vähemaks, et üldist halduskoormust tervikuna mitte kasvatada.

Aitäh! Ma arvan, et see on tervitatav initsiatiiv. Ma ei tea, kas nüüd päris üks ühele seda võrdlust saab võtta, aga tõesti, kuna siiski on vabatahtlikult kasutatav ökomärgis, on teatav halduskoormuse tõus, siis me võime ju teistpidiselt liikuda. Seesama, mis puudutab lõhkematerjaliseaduse bürokraatia vähendamist, on see tasakaalukeel, kui sa soovid nii võtta. Aga ma arvan tervikuna, ma olen alati öelnud, et küsimus ei ole ja ei saagi kunagi olla, sest erinevaid seaduseelnõusid ei ole võimalik panna kaalu peale. Nad kaaluvad mõlemad 100 grammi, siis vahetame ühe teise vastu. Erinevatel seaduseelnõudel võib olla kas halduskoormuse vähendamine palju suurem või vastupidiselt halduskoormuse suurendamine palju suurem. 

Küll aga ma saangi väga nõus olla, et kui te mainisite ühte eelmist valitsust, kus olid tõesti meie, Eesti 200, sotsiaaldemokraadid, siis seal meil läksidki, põhimõtteliselt läksid, ma ei tea, poliitiliselt suusad risti. Me proovisime mitmeid kordi, mina ise proovisin … On see töölepingu seaduse lihtsustamine, tänapäevastamine, on need erinevad strateegilised investeeringud, planeeringud, oskustööjõu küsimused ... Me tõesti ei jõudnud kokkuleppele ja kahjuks pidid valitsuses teed lahku minema. Ilma sotsiaaldemokraatideta me oleme saanud väga palju ettevõtjate nõukoja ettepanekuid töösse võtta, me oleme seadusandlust lihtsustanud, me oleme makse langetanud tugevalt. Seda kõike me saime tõesti ilma teieta teha. Selles mõttes nii on, et poliitilised ideoloogiad ongi erinevad.

Mart Maastik, palun!

Aitäh! No ma vaatasin seda kooskõlastuste tabelit ja seal kaubandus-tööstuskoda on näiteks välja tulnud sellise mõttega, et eelnõu kohaselt keelatakse selliste kestusmärgiste kasutamine, mis ei ole sertifitseeritud või mida ei ole kehtestanud ametiasutused, ning selliste üldiste keskkonnaväidete kasutamine tootel-teenusel, mille puhul ei ole tõendatud tunnustatud suurepärast keskkonnatoimet. Kaubandus-tööstuskoda on mures, et see võib pidurdada ettevõtete omaalgatuslikke samme keskkonnasäästlikkuse suurendamisel. Kuigi arusaadavalt on eesmärk piirata eksitavate märgiste kasutamist, on oht, et säte, mis keelab sertifitseerimata märgiste kasutamist, on liiga üldine. See võib karistada ettevõtjaid, kes investeerivad suuri ressursse valdkonda, milleni ametlikud standardid ei ole veel jõudnud, kuid mille tulemusena on loodud läbipaistvad ja tõenduspõhised lahendused tarbijate harimiseks ja informeerimiseks. Nii et siit ka küsimus. Ühest küljest tahetakse, ma saan aru, väga head asja teha, aga teisest küljest palun vastake, kas see kaubandus-tööstuskoja mure on õige või mitte.

Aitäh küsimuse eest! Te natuke juba vastasite ise ära, ma saan aru. Kaubandus-tööstuskoda, ma nüüd kohtun nendega neljapäeval, ma võin ka täpsemalt … Ma arvan, et nii detailselt võib-olla ei tea, et ma võin kohe ka küsida. Ma saan aru, et üldiselt ju nõustuvad, ma arvan, tegelikult teie ka nõustute, et tarbija teadlik eksitamine ei ole kuidagi õigustatud või isegi soositud, ei peaks olema. Üldiselt maakeeli me nimetame seda valetamiseks. Kellelegi valetada kindlasti ei tohi. 

Ja teiseks, kui sa tahad midagi väita, siis see jääb aina harvemaks, ma nendin, ka siin saalis, et sellel väitel on ka fakti- või teaduspõhine alus. Minu arust see on väga tervitatav. Kui on mingeid konkreetseid valdkondi, mida kaubandus-tööstuskoda välja toob, kas tuleb täpsemalt kuidagi lahti kirjeldada, anda TTJA-le ka selgem suunis, ma ei tea, menetlemisel, kontrollimisel, siis selleks ongi võimalus Riigikogul väga hästi olemas. Ma väga julgustangi esimese ja teise lugemise vahel kõiki neid osapooli kaasama. Ma olin ju ise teiega majanduskomisjonis ja me rääkisime sellest. Üldiselt me tahame seda, et halbu kaubandustavasid ei tolereeritaks, häid kaubandustavasid tahaks ju võimendada. See on see tasakaalu leidmise koht. On võimalik ka kaubandus-tööstuskojaga veel täiendavalt arutada, kas on mingi konkreetne ettepanek, kuidas see potentsiaalne risk, mida te ette lugesite, on reaalselt kuskil valdkonnas olemas – nad seal ei maini konkreetset valdkonda –, et kas see on kuskil konkreetses valdkonnas olemas ja mida peaks siis täpsustama?

Anti Poolamets, palun!

Ma vaatasin seaduse terviklikku ülesehitust ja mind üllatas see, et siia on kokku sattunud väga erinevad asjad.

Kaks asja.

Nimelt, seesama mõisteaparaat, kõik see tarbijakaitse temaatika, mida te just käsitlesite, ja siis on ootamatult § 2 all lõhkematerjaliseadus. Iseenesest on see mõistlik asi, et seda käitlemist tehakse asjalikumaks, sujuvamaks. Kuidas need kaks nii erinevat asja siia on kokku sattunud? Kui ma tahaks selle § 2 poolt hääletada ja selle muu udu poolt nii väga ei tahaks, siis ma olen keerulises olukorras. Miks nii?

Aitäh! Teie olete mandaadis vaba, selles mõttes, kuidas te soovite hääletada. Selles mõttes, see on teie enda südametunnistuse küsimus. Kaks või kolm korda olen enne vastanud, et mis neid asju seob, on küsimus erinevas halduskoormuses. Siin ka kolleeg Tanel Kiik küsis, kas seda saab võtta sellena, et kui mingi eelnõu või mingi seadusemuudatus loob täiendavat halduskoormust, siis tuleb ka vähendada. Ma ütlesin, et võite ju ka nii võtta, aga terviklik loogika ongi selles, et just lõhkeaines me vähendamegi halduskoormust. Teistpidi, selles nii-öelda roheväidetes, see on küll vabatahtlik, aga ma nendin, ega ma ju ka pime ei ole, ma saan aru, et kui soovib ökomärgist tulevikus kasutada, siis ju väike halduskoormuse kasv on. Ehk siis, mida neid kahte asja seob, on küsimus halduskoormuses. Ja tervikuna, nagu me oleme valitsuses öelnud, meie prioriteet on, seal, kus vähegi võimalik, tarbijale turvaline, ühiskonnale mõistlik, tulebki halduskoormust vähendada. Seda me ka lõhkematerjaliseaduses teeme. 

Rain Epler, palun!

Aitäh! Kõigepealt sissejuhatuseks ütlen, et Erkki, võib-olla ei maksa kolleegide peale kuri olla, et nad ka laiemalt küsimusi küsivad. Ausalt öeldes, kui ma sind nägin, oli see tore üllatus. Ma ka enam ei mäletanud, et sa minister oled – nii ammu ei ole sind näinud ei kuskil ajakirjanduses pildil ega siin Riigikogus. 

Aitäh muretsemast! 

Eks siis inimesed, kui ammu pole sind näinud, küsivadki muid asju ka. Aga nüüd ma tulen selle juurde. Sa vastasid roheliste majade küsimusele, et tervest mõistusest lähtuvalt saame lahendatud. Aga vaata, meil on tekkinud siin minu arust küsimus, mis see terve mõistus on. Euroopa Komisjon defineeris Euroopa vaate tervele mõistusele, öeldes, et enamik kodanikke peab maju õudselt keskkonnakahjulikuks – autosid ja maju, aga noh, maju ka, eks ole – ja seetõttu, kui maja on roheline, siis see võib paljudes inimestes tekitada tunde, et ta on kuidagi keskkonnasäästlik, ja see võib saada ametnike poolt kvalifitseeritud keskkonnaväiteks.

Ja sina nüüd ütled, et tervemõistuslikult me saame sellest üle. Aga vaata, see terve mõistus on jäänud võib-olla sinna aega, kui seda tervet mõistust me mõistsime ühtemoodi, nagu enamik Eesti inimesi, aga Euroopas antakse sellele uus definitsioon.

Nagu ma ütlesin, Eestis siseriiklikult korraldab järelevalvet Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, ja seda nii nagu üldiselt muudes erinevates valeväidete esitamise praktikas. Nagu ma ütlesin, me ei loo midagi uut. Heade kaubandustavade direktiiv on ju olemas, sinna lisataksegi, headesse kaubandustavadesse, ka kestlikkuse väited. Seal kaubandustavades on ka muud väited. Tarbijakaitseamet peab seda kontrollima, kui keegi muus valdkonnas esitab valeväidet.  

Maailm ei ole kokku kukkunud, mulle tundub. Aga üldiselt, ma nagu ei saagi lõpuni aru, kas soov on lihtsalt proovida opositsioonile ka juhtida tähelepanu. Rain, teid ka võib-olla ei ole näinud, teete uue sooengu, on rohkem näha jälle pildis. Te üritate lihtsalt nagu võidelda mingite tuuleveskitega, mida seal ei ole.

Küsimus on lihtsalt selles, kui mõni ettevõte tahab väita suuresti turunduslikul eesmärgil, et ta on kas kestlik või säästlik, ta peab seda suutma tõendada tarbijale. Mina tarbijana mitte ainult rohemärgise puhul, ausalt öeldes mulle ei meeldi, kui keegi mulle valetab, sealhulgas ka tootja, kes paneb mingi väite, millel ei ole tegelikult põhja all. Ma usun, et teile ka tegelikult see ei meeldi. Ma ütlengi, et tarbijakaitseamet seda menetleb. Nagu ma enne kirjeldasin, kindlasti, kui on mingeid küsimusi, siis ta suhtleb ettevõtjaga. 

Üldiselt võib-olla teie enam ei usu, aga kui me tahame ühiskonnana kesta ja normaalselt läbi saada, hakkama saada, siis üldiselt talupojatarkus ja terve mõistus on kõigile teretulnud ja see peab jätkuma. Me ei pea kõike ülereguleerima, me ei pea kogu aeg iga asja kohta küsima ja siis imestame, miks bürokraatiat on nii palju. (Rain Epler ütleb midagi saalist.) Ei, nagu ma ütlesin, me võtame direktiivi miinimummääras üle ja seal, kus võimalik, vähendame halduskoormust, mida ma varasemates valitsustes, pean kahjuks ütlema, ei ole näinud, sh EKREIKE valitsuses.

 Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Kogu see sertifitseerimisteema tegelikult võrdsustub tulevikus ilmselt teatud monopoolse seisundi loomise eeldusega. Mulle vähemalt tundub seda eelnõu lugedes, sest iga sertifikaat on ajamahukas, bürokraatiamahukas ja tõendamispõhine. Tegelikult see võib tekitada automaatselt olukorra, kus turuliidrid saavad automaatselt positsiooni selle kõigega tegeleda, aga väikesed ettevõtted lihtsalt surevad bürokraatiakoorma alla ära. Kas seda analüüsi on ka läbi viidud ja kuidas seda väikeses Eestis ikkagi lahendada? Sest väikeettevõtlus on meie elutee tegelikult sageli. Ja kui me nagu lihtsalt loome selle olukorra, et kõike on vaja sertifitseerida ja tõendada, siis ühel hetkel lihtsalt need ettevõtted loobuvad neid märgiseid kasutamast ja automaatselt on nad halvemas positsioonis. Kas ma saan õigesti aru?

Ma siiralt loodan, et ei. Selles mõttes, et ma ka mainisin, et kui tahetakse seda. Esiteks, täna on mitte päris monopoolses seisus, aga tugevad ökomärgised Euroopa Liidu tasandil on juba olemas, neid kuidagi ei teki selle eesmärgi nimel. Nagu ma juba mainisin kolleeg Poolametsale, kes läks ära, et üks kõige rohkem hinnatud ja kasutatud märgiseid on EL-i ökomärgis, inglise keeles EU Ecolabel. Samamoodi on olemas näiteks Põhjamaade ökomärgis ehk Põhjamaade Luik, Saksamaa ökomärgis ehk Sinine Ingel – nendes ei muutu mitte midagi. Ja see, kui mõni ettevõtja, ka väikeettevõtja, tahab seda kasutada, et olla turunduslikult kampaanias tõesti mitte ebavõrdses konkurentsis, siis on olemas ka needsamad kolmandad osapooled, Eesti näitel Keskkonnaagentuur, kelle eest oli siin, et ma numbrites ei eksiks, mõnesajaeurone taotlemise kulu, aga seda kulu on võimalik küsida ka Keskkonnainvesteeringute Keskuse programmist endale finantseerimiseks. Ehk siis mõte on ikkagi seesama, et ei, mingit monopoolset seisundit ei teki. Juba praegu on mitu ökomärgist olemas, mida kõik kasutavad. Tekib ikkagi see, et kui sa tahad midagi kasutada, siis sa pead suutma seda teadlikult põhjendada. Ja tekib seesama, et on aus konkurents, et tarbijale maakeeli ei valetataks. Ega seal muud ei ole.

Andrus Seeme, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Ma arvan, et see on päris hea eelnõu, kui ma õieti aru saan. Relvakaupmehed ei pea enam võtma laskemoonaseaduse alusel luba, kui neil on relvaseaduse alusel luba ja nad omavad laskemoona vähem kui 900 kilo. Ehk kaob see bürokraatia ära. Kas ma saan õieti aru? Ma ei tea, kas see 900 on nagu õige. Võib-olla peaks olema 1900, aga põhimõtteliselt ma saan aru, et see koormus väheneb.

Jaa, just, väga õigesti, täpselt nii saategi aru, et need, kes käitlevad, kellel on juba relvaseaduse alusel need kehtivad käitlemisload olemas, nemad ei pea täiendavat bürokraatiat, halduskoormust ja ka rahalist koormust, need kaovad ära ja tulevikus on nendel ettevõtjatel vähem halduskoormust ja lihtsam. Just!

Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh juhatajale! Hea minister! Mul on üks täpsustav küsimus. Kooskõlastustabelis on kaubandus-tööstuskoda järgmise märkuse teinud, lehekülg 7, punkt 7: "Oleme seisukohal, et seletuskirja punktis 6 olev mõjuanalüüs on üldine ning vajab täiendusi. Mõjuanalüüs [mainib] küll halduskoormuse ja kulude kasvu, kuid ei paku piisavalt konkreetseid arvutusi ja hinnanguid selle kohta, kui suured need kulud ettevõtetele tegelikult võivad [hakata olema]." Ja siis olete te siin ministeeriumi poolt märkinud, et mõjuanalüüsi on vastavas ulatuses täiendatud. Ole hea, aita mul leida üles see koht, mis ulatuses ja kus kohas seletuskirjas seda kohta on täpsustatud.

Jaa. Kuna ma ilmselgelt nii detailselt täpselt ei pruugi teada, ma eeldan – ma loodan, et ma ei eksi, me saame selle sulle ka kirjalikult saata –, ma palusin ise ka, kui ma käisin majanduskomisjonis, et oleks konkreetne, arusaadav, inimlik näide. Nagu ma juba mitu korda märkisin, kõige sellisem kasutatavam, kuluefektiivsem märgis, kui tahetakse kestlikkuse märgist kasutada, on Euroopa Liidu ökomärgis. Seda väljastab siis Eestis Keskkonnaagentuur. Kui ettevõte seda tahab, siis selle märgise saamiseks tuleb tasuda riigilõivu, sõltuvalt ettevõtte suurusest: mikroettevõtetel 240 eurot, väikeettevõtetel 300 eurot ning suurettevõtetel 385 eurot. Kui märgis on juba saadud, siis tuleb tasuda märgise kasutamise eest aastamaksu, mis on vastavalt 60, 120, 240 eurot. Väga konkreetsed numbrid. Hästi oluline on tuletada meelde, on võimalik ka küsida finantseerimist Keskkonnainvesteeringute Keskusest selle märgi saamiseks. Nii et kui ettevõte tahab, siis ta võib küsida ka finantseerimiseks, nii et ta ei pea ka ise selle märgise saamiseks iseenda raha kulutama. Et just nagu motiveerida ja populariseerida nendele ettevõtetele, kellel on see teaduslikult tõendatud, et seda märgist päriselt ka kasutusele võtta, et tarbijale anda väga vajalikku infot.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Ma jätkan ikkagi selle teise küsimusega ka sertifitseerimise teemal. Ma saan aru, et tegelikult Eesti läheb Euroopa Liidu õigusest rangemaks. Kui Euroopa Liidu direktiiv lubab mitmesuguseid usaldusmärke, kui need on läbipaistvad, usaldusväärsed, kontrollitavad, siis Eesti oma seaduseelnõuga tegelikult keelab kestliku märgise ja kasutamise, kui see ei põhine sertifitseerimisskeemil või pole haldusorgani kehtestatud. See tähendab tegelikult seda, et me teeme selle direktiivi oma seadusega rangemaks ja sellega me otseselt ju tegelikult sekkume oma ettevõtluspoliitikasse just väikeettevõtete raamistikus ja me paneme nad kehvemasse olukorda kui Euroopas tervikuna. Miks me nii teeme? Miks me ei võta leebemat suunda?

Okei. Ma praegu kiiresti siit ei leia seda vastust. Kui see tõesti nii on, et me kuidagi suudame üldiseid väiteid proovida panna põhjendatult, et seda võib kasutada – ma ei ole kindlalt selle vastu selles mõttes –, siis me võime seda ka majanduskomisjonis arutada. Ma arvan, et üks oluline küsimus on see, et ei tekiks täiendavat õigussegadust.  

Lugupeetud kolleegid! See põhiprobleem, mida täna ka lahendatakse, ongi see, et on hästi palju selliseid enese määratletud väiteid, mida teaduslikult ei ole võimalik tegelikult põhjendada. Kui üks neid kasutab ja teine ei kasuta, siis kas tal tekib konkurentsis eelis tänu sellele, et ta väidab tarbijale midagi enese kohta, mida ei ole lõpuni teadlikult tõestatud? Eks see on seesama küsimus halduskoormuse ja tarbijale mitteeksitava info andmise vahel. Mina kindlalt ei ole … kas ühte- või teistpidi. Kui seal on võimalik leida mõistlikum tasakaal, siis ma olen seda hea meelega nõus arutama. Aga lõppkokkuvõte, mida see eelnõu oma loogikas tahab rakendada, on see, et tarbijatele ei valetataks. Nii lihtne see maakeeli ongi.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Mina loen siin, et selle seaduseelnõu eesmärk on liikuda edasi rohemajanduse suunas. No vot, Euroopa Liidu rohemajandus ongi ju tegelikult põhjuseks, see on ideoloogia ja see on põhjuseks, miks Euroopa majandus on allakäiguteel. Ja juba sellepärast ei tohiks Eesti Vabariigi majandus- ja tööstusminister, kelle ülesanne on ju tegelikult majandust kasvatada, siin puldis ennast näitama, vaid ta peaks palehigis tööd tegema selle nimel, et päriselt majandus kasvaks, mitte tulema ajama siin meil mingit ideoloogilist pläma. Ma loen siin seda lühikest seletuskirja, mis meil on siin päevakorra juures. Siin on nagu hästi selline huvitav bürokraatlik termin. Äkki seletate seda lahti, mida tähendab kauplejate äritegevuse sotsiaalne omadus?

Aitäh! Ei oska vastata ausalt öeldes, mida täpselt selle all mõeldud on. Me vastame kirjalikult.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Meil on jälle järjekordne Brežnevi pakike siin laua peal. Tarbijakaitseseaduse ja lõhkematerjaliseaduse surumine ühte eelnõusse rikub igasugust seadusloome head tava. Teie selgitus selle kohta, et kui üks suurendab halduskoormust, siis tasakaaluks on toodud lõhkematerjaliseadus siia sisse, et see, vastupidi, vähendab koormust ja on väga mõttekas ja tore need ühte panna – no see seletus on absoluutselt mannetu, ma ütleks pehmelt öeldes. Sest tegemist on täiesti erinevate asjadega, nagu siga ja kägu. Seda tasakaalu peaks leidma ikkagi selle ühe konkreetse teema sees, näiteks tarbijakaitseseaduse sees või lõhkematerjaliseaduse sees, ja eraldi. 

Mida peaks siis tegema üks Riigikogu liige, kes leiab, et see …

Aitäh! 

… teie tarbijakaitseseaduse muudatus ei vasta absoluutselt, on nonsenss, aga pooldab ja toetab kõvasti lõhkematerjaliseaduse muutmist, mis on mõistlik? Mida peaksime me siin tegema sellisel juhul? 

Aitäh! Paar korda olen sellele juba vastanud, aga kui täiendavalt ametlik vastus anda, siis 25. mail eelmine aasta jõustus hea õigusloome ja normitehnika eeskirja ehk HÕNTE – võib-olla olete kuulnud – muudatus. Siin juba küsiti, mille kohaselt siis, kui on kasvavat halduskoormust … Ja ma igaks juhuks, kuna siin Helle-Moonika Helme ja teised tulid vahepeal uuesti saali, kordan üle, et see on Euroopa Liidu direktiiv. See on vabatahtlik ettevõtjatele. Siiski uuesti tuletan meelde, et kui sa ei taha seda väidet kasutada, siis mitte keegi ei kohusta sind seda väidet kasutamiseks. See on vabatahtlik. Ja HÕNTE ütlebki, et kui on kasvavat halduskoormust, siis seda kasvavat halduskoormust HÕNTE alusel tuleks ka millegagi vähendada. Ja Selleks, nagu te ka ise juba viitasite, on väheneb halduskoormus lõhkematerjaliseaduse alusel. 

Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh juhatajale! Hea minister! Ma lähen oma esimese täpsustava küsimusega konkreetsemaks. Siin kooskõlastustabelis on öeldud väga selgelt kaubanduskoja poolt, et oleme seisukohal, et eelnõu seletuskiri ei vasta hea õigusloome ja normitehnika eeskirjale. Ma tahaksin täpselt aru saada, kuidas siis selle Eesti ettevõtjate arvestamisega lood on. Kas nüüd pärast neid täpsustusi on kaubanduskoda andnud täiendava arvamuse ja nad on siis uute põhjendustega rahul, või mitte?

Jaa, ma nende eest ei oska rääkida, selles mõttes, aga nagu ma ka kolleeg Maastikule ütlesin, kindlasti, mida me majanduskomisjonis rääkisime, et esimese ja teise lugemise vahel ka Riigikogus see ongi see koht, kus täiendavalt käia läbi. Mina kohtun regulaarselt erinevate ettevõtlusorganisatsioonidega, olen käinud korduvalt tutvustamas oma kava, suhelnud kogu aeg, dialoogi pidanud ettevõtjate nõukojaga, erinevaid seadusemuudatusi. Siin planeerimisseadus on Riigikogus, töölepingu seadus, ehk neid erinevaid muudatusi, mida on kümme pluss aastat erinevate valitsustega ettevõtjad oodanud, et meie ettevõtluskeskkonda muuta konkurentsivõimelisemaks, no neid ma järjest toon siia Riigikokku. Selles mõttes mul suhtlus on kui mitte igapäevane, siis iganädalane erinevate ettevõtjatega. Ma usun, et majanduskomisjon teeb täpselt samasuguse kaasamisringi ja arutatakse läbi.

Helle-Moonika Helme, palun!

No vot, näed, selguski, et hakka küsima, eks ole, ja siis selgub, et minister ei tea, millest ta räägib. Isegi oma ideoloogilisi ja ministeeriumist tulnud linnukeelt, mis meile siia on must valgel kirja pandud, ei oska ta Riigikogus ära seletada ja ära tõlkida. Nojaa. Aga siin on selgelt kirjas, et mingi direktiiviga hakatakse ära keelama mingeid ebaausaid kauplemisvõtteid ja nende hulgas ongi mingid eksitava teabega tooted või kauplejate äritegevuse sotsiaalsete omaduste kohta. Mis asjad need sotsiaalsed omadused on, mina siis küsin. Võib-olla ka ettevõtjad meid vaatavad. Kõigepealt ütleb, et see on vabatahtlik, pärast selgub, et on vabatahtlikult kohustuslik. Isegi kui see on direktiivis kirjas, kas siis Eesti peab üle võtma asju, mille sisu ja selgitust isegi minister ei oska meile siin anda? Mis asi on kauplejate äritegevuse sotsiaalne omadus, mis peab kuskil kirjas olema ja millega peavad ettevõtjad arvestama? Rääkige nüüd ära, mis asi on sotsiaalne omadus.

Nagu ma ütlesin, me kindlasti vastame sellele. Aga ootus ja lootus, et ma peast suudan kogu seletuskirja teile siin ette kanda, on suhteliselt ebaloomulik. Küll aga, nagu ma ütlesin, te ajate jälle mitu asja segamini. Kogu direktiivi ülevõtmise loogika on, et kestlikkuse, säästlikkuse märgiste kasutamine on ja jääb tulevikus vabatahtlikuks, kui tahate kasutada või kui mitte. Teiseks, kui te soovite kasutada, siis ainukene muutus ongi seesama, et neid märgiseid, mida te tahate kasutada, tuleb kas taotleda sõltumatult osapoolelt, või väited, mida te kasutate, peavad olema teaduslikult tõestatavad. Kui EKRE ja teie olete selle poolt, et tarbijale on mõistlik valetada, et see on okei, et väiteid ei pea teaduslikult suutma tõestada, siis see jääb teie arvamuseks, muud seal ei ole. Ja kui te ei taha neid kasutada, siis rõhutan uuesti, kümnendat korda, see on vabatahtlik. (Helle-Moonika Helme protestib saalis.)

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Rain Epler, mis on teie hingel? Kuulan teid!

Hingel tegelikult on täiesti mõnes mõttes natuke teemaga haakuv, aga kindlasti diskussiooniga haakuv küsimus.

Natuke. (Naerab.) Ei-ei, protseduurilist ma eeldan ikkagi.

Jaa-jaa, aga ta haakub ka arutatava teemaga, ta on täiesti protseduuriline. Peaminister on seda varasemalt teinud ja nüüd ka Keldo, et kuidagi minu soeng tuleb teemaks.

See ei ole kuidagi protseduuriline.

Ei-ei, see on protseduuriline küsimus. See on ikkagi selle töö … Ja Keldo jälle räägib, et Rain, võib-olla teed uue soengu. Ma lihtsalt tahan teie käest küsida, kui te sellesse ei sekku. Ma ei solvunud Keldo peale, aga ma põhimõtteliselt tahan, et kui nüüd tuleb näiteks Karmen Joller ja ma annan küsimuse käigus talle soovituse uut soengut teha, ma kahtlustan, et siis te sekkute. (Toetav hääl saalis.) Lihtsalt nigu selle arutelu mõttes, kuidas see asi on, paneme selle paika, viimane aasta siin algamas, siis on teada, kuidas see sõit siin läheb. Kui Keldo ja Michal võivad Epleri soengut käsitleda, kas siis kogu selle sugude võrdsuse ja igasuguse võrdsuse raamistikus on mul lubatud näiteks seaduseelnõu arutelul ka kas Keldole või mõnele naisministrile soengu osas soovitusi anda?

Aitäh, hea kolleeg! Ütlen ausalt, et ma seda kohta ei suutnud jälgida, minister kuidas seda käsitles, aga see võib olla ka kompliment, muide, see võib olla ka kompliment. Nii et ma ei oska öelda, kumb see praegu antud juhul oli. (Naer saalis.) See võib olla kompliment. Nii et selles mõttes, komplimentide vastu, ma arvan, ei ole küll kellelgi midagi. 

Evelin Poolamets, viimane protseduuriline küsimus selle punkti juures ja siis läheme edasi. 

Jaa! Minul on ka suur soov teada, kuidas me seda menetluste protseduuri jätkame. Kas ministrile on antud ülesanne, et ta annab ka hinnanguid Riigikogu liikmete küsimuse püstitustele? Näiteks, et: te teete selle küsimuse sellepärast, et rohkem pildis olla. Või et: ah, teist pole ju ammu räägitud ja sellepärast te küsite. Kas selline protseduur on nüüd õiguspärane ja sobib siia ruumi?

Head kolleegid, sellist sõnakasutust on tegelikult vastastikku, kui te panete tähele, mida teie hea kolleeg, kes selja taga istus, ütles ka mitte just liiga hea komplimendi ministri kohta, et ta oli ära unustanud, kes on see minister. Sellist sõnakasutust, kalambuuri on siin päris palju, nii et ma arvan, et me ei peaks selles osas liiga tundlikud olema. Aga veel kord, ma tõepoolest ei poolda isiklikuks minemist, ma olen alati öelnud, et rünnake seisukohti, mitte inimest.  

Aga nüüd, head kolleegid, on meile laekunud ettepanek Eesti Reformierakonna fraktsioonilt pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Kaheminutilise saalikutsungi järel me selle hääletuse teeme.  

Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 42 Riigikogu liiget, vastu 8, erapooletuid 0. Tänane istung on pikendatud kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. 

Läheme edasi. Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli auväärt majanduskomisjoni liikme Õnne Pillaku, kes tutvustab selle eelnõu arutelu juhtivkomisjonis ja seal langetatud otsuseid. Palun!

Majanduskomisjonis me siis seda eelnõu arutasime 26. jaanuaril, kus siis nii nagu siingi oli majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo meile selle eelnõu sisu tutvustamas ning temaga koos oli Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ettevõtluskeskkonna ja tööstuse osakonna tarbijakaitse nõunik Mari-Liis Aas. Ega see eelnõu sisu tutvustamine oli sama, võib-olla seda diskussiooni oli pisut vähem kui siin saalis täna. Ma seda ei hakka üle kordama, sest minister sellest sisust põhjalikult rääkis.

Aga mõned küsimused, mis komisjonis tõstatusid. Kuigi siin korduvalt sai juba vastatud, miks kaks niivõrd erinevat eelnõu kokku pandud, aga see vastus tegelikult on ju lihtne, kui ei taha just norida. Kuna lõhkematerjaliseaduse muudatusega tasakaalustatakse halduskoormust, mis tuleb juurde tarbijakaitseseaduse muudatustega, siis seetõttu on nad ka koos ja saab ka tempokamalt neid muudatusi koos menetleda.

Lisaks küsisid komisjoni liikmed veel kehtivate märgiste edasikasutamise kohta ja seda ka, millised kulud, kui suured võivad siis selle sertifitseerimisega kaasneda. Need märgised, mis siis on sertifitseeritud nõuetekohaselt, need siis jäävad kehtima, aga täpseid kulusid, mis siis võivad need muudatused kaasa tuua, kui keegi peab oma märgiseid sertifitseerima, praegu ei oska täpselt öelda, sellepärast et need sõltuvad ettevõtte suurusest, toodete arvust ning sertifitseerimise alustest. Siis veel oli küsimus järelevalve kohta, et kes siis seda teostab, kui ettevõtja ei tegutse vastavalt uutele reeglitele või ei võta sertifitseerimata märgiseid maha. Seda järelevalvet teostab Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, küll aga hästi usinad on ka konkurendid. Kui nad märkavad, et keegi siis rikub reegleid, siis sellest antakse sageli teada. Lõpetuseks küsiti veel ka üle, kas need muudatused, mis me teeme, puudutavad üksnes keskkonnamärgiseid. Vastus on jah, need puudutavad üksnes keskkonnamärgiseid. 

Lõpetuseks me tegime konsensuslikult järgmised otsused. Esimene ettepanek oli võtta eelnõu täna, 10. veebruaril täiskogu päevakorda ja esimene lugemine lõpetada. Teine ettepanek oli määrata komisjonipoolseks ettekandjaks mind, Õnne Pillakut.

Ja kuigi ma seda tavaliselt ei tee, siis lihtsalt omalt poolt võib-olla lõpetuseks, et tegelikult mind ausalt öeldes hämmastab opositsiooni esindajate käitumine, just nendel, kes iga keharakuga võitlevad keskkonnahoiu ja nii-öelda rohepesu vastu. Ja nüüd nad võitlevad ka selle eelnõu vastu, mis mind üllatab, sellepärast et just see eelnõu kaitseb tarbijaid, kaitseb selle eest, et ta paneb kauplejale kohustuse tõendada oma keskkonnasäästlikkuse või -hoiu kohta tehtud väiteid ja esitatud märgiseid, et ebaausaid kaubandusvõtteid, kaubandustavasid välistada. Selles mõttes tõesti ma olen üllatunud, aga noh, iga päev toob üllatusi kaasa. Aga see on minu poolt kõik, aitäh teile ja vastan küsimustele, kui neid on.

Aitäh! Teile küsimusi ei ole ja teema oli meil komisjonis ette antud eelnõu. (Õnne Pillak täpsustab saalis.) Just, see viimane osa oli ettekandja isiklik arvamus. Sain ma aru? Aga avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud kolleegid ja inimesed, kes meid vaatavad! No siin on tõesti jälle järjekordne eelnõu, mis on näide sellest, kuidas tõesti – piinlik öelda –, kuidas siga ja kägu pannakse kokku, kaks täiesti erinevat asja. Üks on lõhkematerjaliseadus ja teine tarbijakaitseseadus. Miks neid tehakse? Ilmselgelt, ma arvan, ongi see, et siis empaatiavõime … Noh, et kui üks on nagu väga vajalik asi ja teine on natukene, ütleme, pehmelt öeldes sigadus, siis äkki kuidagi ei panda tähele ja äkki läheb see asi kuidagi libedamalt läbi? Ei, no ei lähe läbi! Küsimus on ju selles, nagu Erkki Keldo siin ütles, et see on otsekohalduv direktiiv, mis tuleb üle võtta, ja et Eesti võtab selle üle miinimummääral. 

Ja samas nüüd kolleeg Metsoja just siin küsis ka Erkki Keldo käest, et me ju tegelikult vastupidi, võtame üle mitte miinimummääral, vaid me ise seame sinna rangemaid reegleid iseenda jaoks. Siin ongi näiteks võrdlusena toodud, et Euroopa Liidu direktiiv nõuab, et lubadused oleksid realistlikud, põhjendatud ja kontrollitavad, aga Eesti eelnõus nõutakse korraga detailset rakenduskava, mõõdetavaid ja alaliselt piiritletud eesmärke, infot eelarve kohta, regulaarset ja sõltumatu eksperdi kontrolli jne. Kõige hullem on selle asja juures, et kui sa mõtled selle peale, et nüüd kusagil luuakse mingisugune monopol ühele või paarile ettevõttele, kes hakkavad sertifitseerima neid n-ö ökomärgiseid ja kestlikkuse märgiseid, siis see tähendab seda, et antakse monopol, kus sa pead jälle maksma selle eest ja tõestama mingeid imelikke asju. Me täpselt veel ei tea, mida sealt nõutakse ja milliseid eesmärke sellega täidetakse. See kõik maksab palju raha.

Lõppkokkuvõttes ongi need väiksemad ettevõtted, mis meil Eestis on, väga halvas seisus. Ma olen siin enne ka neid näiteid toonud, et kui metsaettevõte või, ütleme, puidutöötlusettevõte, selleks et saada teatud märgistust, et see on ökomets ja see on raiutud vastavalt mingisugustele Euroopa nõuetele – kusjuures Eestis on kogu mets tegelikult praktiliselt niimoodi tehtud –, siis selle jaoks maksad sa nii suure summa, et seda märgistust saada, et see rahaliselt ei tasu sul ära. Ja nüüd ongi nii, et me seame tegelikult endale karmid reeglid – palju karmimad, kui need on Euroopas – ja meie ettevõtjad peavad selle eest raha hakkama maksma. Nüüd, kui nad seda ökomärgist peale ei pane, siis needsamad rohepestud ja ajupestud inimesed, keda on ka ju praegu päris palju veel alles siin, võib-olla ei osta seda kaupa, sellepärast et seal puudub see märgis. Ja mida me siis sellega saame?

Ma võin siin tuua näiteid ka kaubandus-tööstuskoja poolt, neid probleeme. Nad toovad siin näite. Kui ettevõte mõõdab iga oma toote kliimamõju ja kuvab seda oma e-poes valgusfoori meetodil kliimamõju märgisena – roheline näitab väikest, kollane keskmist ja punane suurt kliimamõju –, siis eelnõu kohaselt võib selline tegevus olla edaspidi keelatud, sellepärast et tal puudub märgis. Siin on veel näiteid toodud. Näiteks üldiste ja konkreetsete keskkonnaväidete eristamine on ebamäärane, kuna seda, kas sõna roheline kasutamine koos muude visuaalsete elementidega kujutab endast üldist keskkonnaväidet või mitte, tuleb hinnata juhtumipõhiselt. See aga jätab järelevalveorganitele iga juhtumi puhul ulatuslikult tõlgendusruumi, mis omakorda tekitab ettevõtjatele ebakindlust, milliste põhimõtete alusel nende tooteid või teenuseid hinnatakse. See on eriti muret tekitav, arvestades märkimisväärseid trahvimäärasid, mis on eelnõuga ette nähtud.

Lisaks tekitab killustatust asjaolu, et eelnõu on ette valmistanud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, samas kui roheväidete direktiiviga tegeleb Kliimaministeerium, mis võib tulevikus luua vastandlikke arusaamu. Seega on see ikkagi selline äärmiselt, ütleme, pehmelt öeldes vildakas eelnõu. Kui me soovime aru saada, mida sellega tahetakse saada, siis see sellest eelnõust ei selgu, kuigi minister ütles, et justkui siia tuleks juurde ka see, kas näiteks toiduainete kõlblikkuse aeg on ületatud. No see ei vasta ju tõele. See ei ole tegelikult seotud mitte kuidagimoodi sellega, kas toiduained on söömiseks kõlblikud või mitte. Siin on konkreetselt tegu ainult just nimelt rohepesuteemadega. Vastupidi, kui eelnõus öeldi, et võideldakse justkui n-ö rohepesu vastu, siis minule tundub, et vastupidiselt üritatakse kontrolli alla saada roheajupesu, seda sertifitseerida ja anda see võimalus ...

Soovite lisaaega?

Paluks, jah!

Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Ja just läbi selle sertifitseerimise võttagi see omaenda kontrolli alla. Nii et Isamaa igal juhul taunib seda eelnõu, eriti kahel põhjusel. Esiteks, et on kaks erinevat asja kokku pandud: see, mis puudutab lõhkeaineid, see on igatepidi arusaadav teema, aga mis puudutab roheajupesu, siis selle vastu on Isamaa igati. Kuigi mul ei ole praegu seda paberit siin kaasas, tahaksime küll teha katkestamise ettepaneku. Ma saan hiljem ka seda anda. Läbirääkimiste käigus veel jõuaks.

 Läbirääkimised käivad praegu.

No ma saan aru, aga enne lõppu, kui me jõuame selle paberi tuua.

Nõus!

No nii, kui jõuame, siis jõuame. Aitäh!

Tagasilükkamise paber siis? (Mart Maastik täpsustab saalist.) Esimesel lugemisel tagasi lükata? Jääme ootama paberit Isamaa poolt. 

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Rain Epler, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Loen eelnõu seletuskirja ja seda, mis puudutab tarbijakaitse seaduse muutmise osa. Siin selgub, et Eesti on küsinud Euroopa Komisjonilt seisukohta sõna "roheline" kasutamise kohta ärinimes. Komisjon on selgitanud, et sõna "roheline" kasutamine kaupleja ärinimes ei kujuta endast automaatselt üldist keskkonnaväidet direktiivi tähenduses. Kvalifitseerimine keskkonnaväiteks sõltub üldisest kontekstist, sealhulgas visuaalsete elementide kasutamisest, näiteks roheline värv logo taustal või muu selline, ja sellest, kas konkreetne esitlusviis mõjutab tõenäoliselt tarbija ostuotsust, vihjates keskkonnakasule. 

Lisaks selgitas komisjon, et toote või teenuse olemus mängib tarbijate arusaama kujundamisel võtmerolli – pange nüüd tähele! –, näiteks autod ja hooned on Euroopa Liidus ühed suurimad CO₂ heitkoguse allikad ning tarbijad peavad neid laialdaselt olulise keskkonnamõjuga valdkondadeks. Täitsa huvitav, kust on komisjon selle järelduseni jõudnud, et inimesed elavad rahulikult oma majades, aga muretsevad, et küll need on ikka keskkonnamõjuga. Seetõttu tekitab sõna "roheline" kasutamine nendes valdkondades keskmise tarbija meelest tõenäoliselt keskkonnaalase seose, eriti kui see on kombineeritud rohelise värviga. Seega, isegi kui kaupleja ei reklaami otseselt keskkonnakasu, võib selline sõna "roheline" kasutamine rohelisel taustal viidata sellele, et tarbijale pakutavad tooted-teenused on keskkonnasõbralikumad kui teised samaloodsed tooted. Kokkuvõtvalt, seda, kas sõna roheline kasutamine koos muude visuaalsete elementidega kujutab endas üldist keskkonnaväidet või mitte, tuleb hinnata juhtumipõhiselt. Kas sa näed? 

Minister Keldo väitis siin mitu korda, et halduskoormus ei kasva. Ma ütleksin, et selle rohelise värvi temaatikaga juba me anname siin juba väga laialdase kaalutlusõiguse ametnikele, pluss ikkagi kasvatame halduskoormust. Kuna sõna "roheline" kasutamine koos rohelise visuaalse kujundusega võib jätta mulje väiksemast keskkonnamõjust, peab kaupleja tagama, et sellised väited ei oleks eksitavad. Sealhulgas tuleb iga sellise väite kohta esitada selge ja silmatorkav selgitus. Nii et mina jään ootama seda, kui arhitektid on otsustanud, et näiteks sellises Nõmme-laadses rohelust täis elamurajoonis sobiks ka roheliseks värvitud fassaadiga maja, siis TTJA käib, vaatab asja üle ja ütleb, et sinna tuleb punasega peale kirjutada, et see maja on täitsa tavaline maja, nagu kõik teised majad. Ja praegu siin kõik naeravad, aga ootame siis esimesi kaasusi. 

Keldo ütles, et me saame sellest terve mõistusega üle. Vaat, hiljaaegu oli siin Jürgen Ligi puldis ja aruteluks oli see Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni hartaga või lisaprotokolliga liitumine, mis nõuab, et diskrimineerimine tuleb kaotada, muu hulgas ka sotsiaalsete sugude alusel diskrimineerimine. Sotsiaalne sugu on defineeritud sellisena, kuidas inimene ise sisuliselt ennast defineerib, ja neid on lõpmatu hulk. Ja siin sai Jürgen Ligilt küsitud, et kui siis nüüd on näiteks küsimus, et nõukogus peab olema võrdselt naisi ja mehi, aga ka sotsiaalse soo mõttes, et kui siis keegi meesterahvas, bioloogiline mees defineerib ennast naisena või vastupidi. Jürgen Ligi arvas ka, et terve mõistusega saame sellest asjast üle. Aga minu arust inglise keeles öeldakse, et they have lost the plot. Nii Keldo kui ka Ligi ei saa enam aru, mis toimub. Meile saadetakse Euroopa Liidust pabereid, mis defineerivad terve mõistuse ringi. Euroopa ütleb, et Euroopa terve mõistus tähendab seda, et kui maja on roheline, siis see võib olla eksitav väide, ja punasega tuleb peale kirjutada, et ta tegelikult ei ole roheline. Nii et selles osas ma nende optimismi ei jaga. Teine asi, mis tehakse … 

Ma palun kolm minutit lisaaega!

Kolm minutit lisaks.

Teine asi on see igasuguste märgiste teema. Öeldakse, et lubatud märgis on lubatud kas haldusorgani poolt kehtestatud või märgistuskeemi alusel. Ehk nüüd saab mingi riiklik asutus öelda, et jah, see märgis on, või tootjad ise saavad võtta äärmiselt suure riski luua ise nii-öelda skeemi ja teha märgise, aga seda võivad ikkagi bürokraadid tagantjärele kontrollida. Ja kui bürokraadid otsustavad, et see ikka ei vasta tõele, siis ootavad sind suured trahvid. 

Nii et ei ole halduskoormuse vähendamine, nagu Keldo mitu korda väitis. Kusjuures Keldo jäi kohe vahele, kui pulti tuli tema erakonnakaaslane Õnne Pillak, kes ütles, et miks seotakse kokku kaks täiesti eripalgelist eelnõu. See on – nüüd tsiteerin siin peast Pillakut – põhjendatud, kuna see lõhkeainematerjalide seadus tasakaalustab halduskoormuse kasvu, mis tekib tarbijakaitseseaduse muudatustest. Pillak ütles välja, et see tarbijakaitseseadus suurendab halduskoormust. Nii et Keldo sõna otseses mõttes valetas meile. 

Ja nüüd lõpetuseks, no vaadakem siis nüüd seda menetlust. Siis ongi kokku pandud kaks täiesti erinevatest asjadest rääkivat seadust ja siis ilmub siia saali kolleeg, jälle Reformierakonnast, Andres Seeme, jahimees muu hulgas, ja ta saabki aru ainult ühest lausest selles seaduses. Ta saab aru, et tal võib nüüd 900 kilo padruneid kodus olla, nii et ta ei pea mingeid pabereid täitma. Ja teebki järelduse – hea seadus! – ja jätab kogu selle ülejäänud koormuse, millele on juhtinud tähelepanu ettevõtlusorganisatsioonid, siin kolleegid. Oleks Seeme kas või seda diskussiooni kuulanud. Ei! Absoluutselt ei huvita, ta ei süvene, 900 kilo padruneid – järelikult hea seadus. Sellel moel saab siin ikka sõidutada igasugust jama läbi, sest suurele osale kolleegidest piisab ühest lausest, mis neile hea tundub, ja sõidame. Meie oma fraktsiooni nimel nii selle tarbijakaitseseaduse sisu pärast kui ka selle pärast, et kokku on seotud täiesti üksteisega kokkusobimatud seadused, teeme ettepaneku see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Aitäh! Aga Isamaa fraktsiooni poolt oli suures puldis Mart Maastik. Andres Metsoja, kas teie nime nimetati (Andres Metsoja selgitab kohalt.) või tundsite Rain Epleri kõnes ära, et teie seisukohti? Aga Andres Metsoja, kaks minutit, palun!

Lugupeetud istungi juhataja, ma tänan tõepoolest. Mart Maastik oma kõnes minu nime mainis ja seda võimalust vastusõnavõtuks ma ka siis kasutan. Head kolleegid, me kõik tahame ausat turgu, me kõik tahame kaitstud tarbijat, aga seda ei saavutata sellega, et keelame rohkem kui vaja, usaldame vähem kui põhjendatud ja teeme kestlikkusest ainult neile kättesaadava luksuse, kel on raha sertifikaatideks. See eelnõu vajab kahtlemata tasakaalu, proportsionaalsust ja austust ettevõtja mõistuse vastu, eelkõige mõistuse vastu, sest me oleme oma ettevõtluskeskkonda ehitanud ülesse just nõnda, et ettevõtjad on selle alustala. Aga hetkel me arvame, et sertifikaat ja haldusmudel hakkab seda asendama. Ma arvan, et mitte. Praegusel kujul ei teeni see eelnõu kahtlemata seda eesmärki, mida peaks. Aitäh!

Kõnesoove rohkem ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 779 SE esimene lugemine lõpetada, kuid on tulnud kirjalik ettepanek Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt ja Isamaa tegi suuliselt läbirääkimiste käigus ettepaneku antud eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle hääletamise ettevalmistamisega. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud tarbijakaitseseaduse ja lõhkematerjaliseaduse muutmise seaduse eelnõu (779 SE) esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 14 Riigikogu liiget, vastu 41, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Sellega on esimene lugemine lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 25. veebruar kell 17.15. 

Läheme edasi järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud postiseaduse, konkurentsiseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu (781 SE) esimene lugemine. Ettekandjaks palun regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Lubage tutvustada Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi koostatud postiseaduse, konkurentsiseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille eesmärk on tagada, et postiteenus oleks Eestis ka tulevikus kättesaadav, kvaliteetne ja jätkusuutlik. 

Postiteenus on osa meie igapäevasest taristust. See puudutab inimesi üle kogu Eesti linnades ja maapiirkondades, noori ja eakaid, eraisikuid ja ettevõtteid. Samas on aus tunnistada, et viis, kuidas me täna posti kasutame, on võrreldes senise seaduse kehtestamise ajaga oluliselt muutunud. Muutunud on nii inimeste ootused kui ka vajadused postiteenuste osas. Kirjade maht on aastatega järsult vähenenud, suur osa suhtlusest on kolinud digitaalsesse keskkonda. Samal ajal on kiiresti kasvanud pakiteenuste ja e-kaubanduse roll. 

Kehtiv postiseadus ei arvesta enam piisavalt toimunud muutusi ning kehtiv regulatsioon seab universaalse postiteenuse osutamise kohustusi, mis muutuvad ajas ühe kallimaks ja raskemini täidetavaks ning mille praktiline väärtus on marginaalne. Kui me midagi ei muuda, paneme ohtu universaalse postiteenuse põhieesmärgi, milleks on tagada kõikidele Eesti inimestele postiteenuse kättesaadavus. 

Seetõttu ongi eelnõu keskne eesmärk ajakohastada universaalse postiteenuse pakkumist ja rahastusmudelit viisil, mis vastab tänapäeva tegelikule vajadusele ja kasutusele. Oluline on pakkuda kasutajatele kaasaegseid postiteenuseid läbi erinevate juurdepääsupunktide, olgu selleks pakiautomaadid, postkontorid, kirjakastid või tellides teenuse endale koju läbi personaalse postiteenuse. Me ei kaota teenust, vaid loome teenusetingimusi, et see oleks realistlik ja majanduslikult põhjendatud, lähtudes tänastest ja tulevikuvajadustest. 

Eelnõuga on planeeritud järgmised olulised muudatused.

Esiteks kaasajastatakse universaalse postiteenuse ja universaalse postiteenuse osutaja postivõrgule kehtestatud nõudeid. Universaalseid postiteenuseid hakatakse osutama põhjendatud hinna alusel. Kontrolli universaalse postiteenuse tasude üle hakkab teostama Konkurentsiamet. Seaduses loobutakse universaalse postiteenuse osutamise kohustuse täitmisega seotud ebamõistlikult koormavate kulude hüvitamise regulatsioonist ja kaotatakse väljaspool universaalse posti teenust tegevusloa regulatsioon. 

Eelnõu käsitleb ka teenuste kättetoimetamise sagedust ja vorme, võimaldades vajaduse korral paindlikkust, kuid alati lähtudes tarbijate vajadusest ja regionaalsest tasakaalust. Oluline on rõhutada, et traditsiooniline postiteenus, sealhulgas ajalehtede ja ajakirjade kojukanne, viiel päeval nädalas jääb alles. 

Samuti täpsustame universaalse teenuse osutaja rolli ja kohustusi. Eesmärk ei ole anda põhjendamatuid erisusi, vaid tagada, et avaliku teenuse kohustus oleks läbipaistev, proportsionaalne ja kontrollitav. 

Vähendame halduskoormust ning kaotame ära ebamõistliku ning vaidlusi tekitava kompenseerimise süsteemi, liikudes üle Konkurentsiameti poolt kinnitatud läbipaistvale ja prognoositavale rahastusmudelile. See omakorda annab universaalse postiteenuse osutajatele täiendavat kindlust teenuse järjepidevuse osas. 

Selle eelnõu rakendamisel väheneb ka halduskoormus, seda eelkõige universaalse postiteenuse osutaja vaatest, kes ei pea enam tegema mittetöötavasse kompensatsioonifondi sissemakseid ning hiljem esitama eraldi ebamõistlikult koormavate kulude hüvitamise taotluseid. Tegemist on praktikas mittetöötava ja ajale jalgu jäänud süsteemiga, mis vajab muutust. 

Lisaks väheneb halduskoormus nii universaalse postiteenuse osutaja kui ka teiste postiteenuse osutajate jaoks tänu aruandluse ja loamenetluse lihtsustamisele. Tarbijate vaatest ei muutu halduskoormus, kuna eelnõuga ei muudeta isikute ega postisektoriväliste osapoolte õigusi ega kohustusi. Seevastu muutuvad postiteenused kasutajatele paindlikumaks ja kättesaadavamaks, sealhulgas luuakse aluseid täiendavalt võrgu laiendamiseks maapiirkondades. 

Eelnõul on ka majanduslik mõõde. Pikemas vaates aitab rahastusmudeli uuendamine vähendada survet riigieelarvele, sest jätkusuutmatu teenus tähendab lõpuks vältimatut vajadust riigipoolseks sekkumiseks. Meie eesmärk on seda olukorda ennetada, et me ei peaks vähendama võrku.

Muudatused omavad laiemat positiivset mõju universaalse postiteenuse osutamise jätkusuutlikkusele. Suurem paindlikkus teenuse korraldamisel ning taskukohase tasu asendamine põhjendatud tasuga tagavad, et seni kahjumlik teenus vastab tavalise majandustegevuse põhimõtetele, mille puhul teenuse hind katab selle osutamise kulud. Universaalse postiteenuse kasutajate jaoks on teenus senisest paindlikumalt ja mugavamalt kättesaadav ning teenuse sisu on kooskõlas muude vabaturul pakutavate postiteenuste ülesehitusega. 

Head Riigikogu liikmed! See eelnõu ei ole revolutsiooniline, vaid evolutsiooniline. See ei lõhu toimivat süsteemi, vaid kohandab seda vastavalt tegelikkusele. Me lähtume Euroopa Liidu õigusest ja teiste riikide praktikast ning oleme eelnõu kooskõlastamisel arvestanud nii tarbijate, ettevõtjate kui ka teiste seotud osapoolte huvidega. Postiteenus peab olema selline, mis töötab mitte ainult täna, vaid ka viie ja kümne aasta pärast. Selleks on vaja ausat otsustamist ja valmisolekut teha mõistlikke muudatusi õigel ajal. 

Palun Riigikogu toetust sellele eelnõule, et tagada postiteenuse toimimine kogu Eestis ka tulevikus. Aitäh! 

Aitäh! Ja teile on ka küsimusi. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! See on arusaadav, et mingid teenused siin ajas muutuvad, aga samas me teame, et paljud uuendused on tänapäeva maailmas vägagi haavatavad. Me teame ka, et tänapäeva maailmas meil ajab üks kriis teist taga, alustades majanduskriisidest ja lõpetades kõikvõimalike sõdade ja konfliktidega. Just neid viimaseid silmas pidades võivad näiteks ühel hetkel kõik uuenduslikud teenused olla näiteks mittetoimivad. Me teame, et post on kriisikommunikatsiooni vahend, eriti sellistes väga võib-olla rasketes olukordades. Kas sellele olete valitsuses mõelnud, et kuidas olukorras, kus on vaja näiteks kriisiteateid välja toimetada inimestele, kohale toimetada, ja kõik need uuenduslikud lahendused on ühel hetkel kokku kukkunud, kuidas siis ühiskond edasi toimib?

Aitäh selle küsimuse eest! Neid alternatiivseid sidepidamisvahendeid on mitmeid, post tõepoolest on nende hulgas. Praegusel hetkel ka selle eelnõu raames me nii-öelda postkastidesse saabuvate kirjade teenust ei muuda ehk siis selle teavitus jätkub võimaluste kohaselt sarnases formaadis, et viiakse siis kirjad inimestele koju.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Eelnõuga asendatakse "taskukohane tasu" mõistega "põhjendatud tasu". Seletage ära, kui palju siis läheb postiteenus kallimaks, lihtkirja saatmine.

Aitäh! Praegusel hetkel on kirja saatmine, mis on jõustunud, on euro ja 80 senti. Selle nii-öelda tasu, mis kompenseeriks siis selle nii-öelda kulud, see võib varieeruda seal 20 senti umbkaudselt. Praegusel hetkel selle korrastamise üks eesmärke on ka see, et kuna varasemalt oli teenuseosutajaid mitmeid UPT-l, maksti kesksesse fondi ja sealt taotluse alusel seda kompenseeriti, aga hetkel on neid maksjaid kaks. Üks on siis Eesti Post, kes maksab sinna sisse umbkaudselt pool miljonit eurot, teine on Nova Post, kes maksab sinna alla 100 euro ehk väga marginaalse summa, ja siis taotluste alusel küsitakse sealt kompensatsiooni tagasi. Selle muudatusega on pigem see olukord selline, et me anname Konkurentsiametile selle õiguse seda hinda kehtestada taotluse alusel ehk see kindlasti ei varieeru väga suurtes kogustes. Hinnanguliselt võib see muutuda kümnete sentide osas, kui üldse.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Selge on see, et selle eelnõuga läheb inimestele kallimaks jälle teenuse kättesaadavus, see on ju selge. Ja lihtsalt kurb on see, et teie kui regionaal- ja põllumajandusminister olete sattunud kuidagi rolli, mis on täiesti äraspidine teie tegeliku ametiga. Te peaksite seisma selle eest, et teenused oleksid kättesaadavad terves Eestis, nii linna- kui ka maapiirkonnas. Te peaksite selle eest seisma, et ühistransport toimiks ja oleks kättesaadav, aga praegu me näeme seda, et te teete kallimaks meie lastele ja pensionäridele ühistranspordi. Samas toetate kahe käega seda, et Eesti maksumaksja raha eest lätlaste rongiliiklust doteerida. Te ei ole taganud seda, et meil oleks olemas toidujulgeolek, mis on teie ülesanne. Nüüd me oleme järgmise eelnõuga, mis teeb inimestele kallimaks elu. Kas te saate aru, et tegelikult on täiesti äraspidine teie ministri kohustus just neid asju kõiki Eesti inimestele tagada?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma saan sellest kohustusest väga hästi aru. Minu ülesanne on neid teenuseid tagada, leida selleks kõige paremaid võimalusi. Selle käesoleva eelnõuga postivõrk pigem areneb. Seda hinda selle seadusega kuidagi ei muuda. Me muudame kompensatsioonimehhanismi, teeme selle otsa avatuks Konkurentsiameti hinnangu põhiselt, aga just selle eesmärk ongi tagada laialdasemat postiteenust vastavalt inimeste vajadusele. Ehk me arendame postipunkte, arendatakse personaalteenuseid selleks, et kõik inimesed saaksid seda postiteenust kasutada mugavalt ja võimetekohaselt. Ehk siis selle eelnõuga me tagame just selle, et universaalne postiteenus oleks jätkuvalt kättesaadav, et ajalehtede ja ajakirjade kojukanne oleks viis korda nädalas, inimeste kirjad tuleksid postkasti. Tulevikus on võimalik pakke saata kogukonna pakiautomaatide kaudu, on võimalik kirju selle kaudu saata. Ehk siis tegelikult see teenus laieneb.

Jaanus Karilaid, palun! 

Aitäh juhatajale! Hea minister! Eelnõu kooskõlastustabelis on Eesti Meediaettevõtjate Liit teinud järgmise märkuse: kojukande hind vajab stabiilsust, prognoositavust ja leevendusmeetmeid. Ministeerium on siia väga huvitaval kombel vastanud, et me mõistame eelnõude omavahelist sünergiat ja koosmõju ning tõstatatud probleeme, mille kohta tuleb leida lahendused väljaspool eelnõu. Ma küsingi, et mis on tegelikult teie kui ministri tegevuskava, et kojukande hind oleks stabiilne, prognoositav ja oleksid ka vastavad leevendusmeetmed.

Aitäh selle küsimuse eest! Universaalne postiteenus või ajakirjade ja ajalehtede kojukanne langeb kohustusena universaalse postiteenuse osutajale. See ei ole otseselt universaalne postiteenus. Selle kohta see eelnõu muudatusi ei too ehk seda hinnastamist see kuidagi ei mõjuta. Seda me oleme ka nendega arutanud. Praegu teeb Omniva ettevõtetega kokkuleppeid hinnastamise kohta ja riik doteerib seda – numbri koha pealt võin eksida – umbes poolteise miljoni euroga, et seda kojukannet tagada just kõikides piirkondades, et see oleks taskukohane.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Eelnõus kui ka teie ettekandes oli mitmeid vastukäivaid väiteid. Näiteks, kui ma isegi loen Rahandusministeeriumi tagasisidet, siis ka siin öeldakse, et inimeste jaoks, kes ei käi postkontoris, ei muuda postkontori sulgemine ju midagi, aga nende jaoks, kes käivad, tähendab see ohtu avaliku teenuse vähenemiseks. Aga noh, selleks, et ta ei vähene, on vaja tõenäoliselt tulevikus rohkem sellesse süsteemi toetust anda. Kas on olemas sihuke korralik analüüs, et siis nii-ütelda peale seaduse vastuvõtmist ei saaks näiteks valitsus kokku, ja oh üllatust, et tegelikult meil ei olegi jõudu seda kulu katta? Ja siis hakkab samasugune kirbutsirkus nagu ühistranspordiga pihta, et issand, kui kallis see on. Aga tegelikult ei ole meil üldse teda enam peaaegu. Kas te olete selle läbi arvutanud ja olete selge prognoosi ka valitsusele andnud?

Kas võin täpsustust paluda?

Anti Allas, palun täpsusta!

Seadusemuudatus toob rida tegevusi ja kohustusi, millel on hind, see universaalse postiteenuse pakkumisel. Kas see hind on prognoositud ka nii aastate lõikes, viis, kümme aastat? Ühtlasi ka seadus väga selgelt ütleb, et ta jätkab siis seda teenuse täitmist, kui hinnad kallinevad ja summad suurenevad.

Aitäh! Nagu ma ka välja tõin, universaalse postiteenuse hulk ajas väheneb. Praegu peaasjalikult väga suur osa on sellest jõulukaardid. Enamus nii-öelda ärilist ettevõtetevahelist suhtlust on läinud äriteenusele, universaalse postiteenuse kõrval. Me näeme seda trendi ja see on väga kiires languses. Oluline on see, et see oleks jätkuvalt kättesaadav. Kui me oleme ka seda arvestanud, siis kuna see on nii marginaalne osa praegu Eesti Posti majandustegevusest, see kolossaalselt kindlasti mingisuguseid kulusid endaga kaasa ei too. Praegu pigem üritatakse seda lahendada optimaalsemalt. Ja postkontorite osas on, et kui see sulgetakse, sellepärast et seal käiakse vähe, siis selle asendusena on arendatud välja personaalne postiteenus, mis tuleb inimestele koju, ja kõiki neidsamu teenuseid, mida saab sealt, saab selle kaudu lahendada. Postipakkide puhul on enamus inimesi juba läinud üle turupõhistele lahendustele, kaasa arvatud Omniva juurde, et oma posti ja e-kaubanduse kaudu saata. Ehk ma seal väga suurt kulude tõusu kuskilt otsast ei näe.

Varro Vooglaid, palun!

Aitäh! Noh, kas te selguse huvides saate meile kinnitada, et ei selle seaduseelnõu vastuvõtmise korral ega mingite muude kavandatavate regulatiivsete muudatuste tulemuse või tagajärjena universaalse postiteenuse kaudu osutatavad teenused ei muutu Eesti inimestele vähem kättesaadavaks ega ka kallimaks?

Aitäh! Kättesaadavuse osas seda kättesaadavust laiendatakse, just nende postipunktide kaudu. Praegu toimub personaalne postiteenus ja samamoodi viis kord nädalas tuuakse ajakirju, ajalehti, kirju koju. Hinna osas, nagu ma ka proua Poolametsale viitasin, selle kulupõhise hinnastamise juurde minnes, juhul kui seda võib vaja minna, siis see tekitab selle võimaluse, Konkurentsiametiga kooskõlastades selle maksimaalne hind, turul baseeruva väikepaki saatmise hind, mis praegu seisukohaselt on mõned kümned sendid kallimad universaalse postiteenuse hinnast. Ehk siis, kui see muutus tuleb, ei tule see kindlasti väga suur ja postiteenuse kättesaadavust pigem laiendatakse. 

Mart Maastik, palun!

Suur tänu! Austatud minister! Ilmselgelt on see UPT kohustus ehk kirjade ja meediaväljaannete kojukanne siiamaani olnud Eesti Posti ülesanne ja seda on kompenseeritud Eesti Posti sisuliselt kasumi arvel. Nüüd on teada, et Eesti Posti tahetakse erastada, ja sellest lähtuvalt on ilmselt ka see taskukohane versus põhjendatud kulu tulemas ja seda eelnõu tehakse. Seda põhjendatud kulu, ma saan aru nii, hakkab tarbijakaitseamet nüüd tulevasele teenusepakkujale ette kirjutama. Aga kuidas te olete läbi mõelnud selle, et kui nüüd Eesti Posti ära erastatakse, siis alguses minule teadaolevalt läheb see UPT kohustus kaasa kuni järgmise pakkumiseni? Kuidas seda nii suupäraseks teha, et üldse keegi tahaks seda teenust pakkuda? Ja kui palju see riigile lisana maksma läheb?

Aitäh! Juhul, kui Omniva erastatakse, ja erastatakse strateegilise partneri kaasamise kaudu ehk ettevõte müüakse kellelegi ära, siis UPT kohustus läheb sellega kaasa. Samamoodi, kui 2029. aastal tuleb riigi poolt, kes on UPT kohustuse enda kanda võtnud, mida praegu täidab Omniva, uus konkurss sellele UPT teenuse tagamisele, siis juhul, kui sellel konkursil pakkujat ei leita, on kohustus jätkuvalt UPT tagada eelmisel kohustuse kandjal ehk Omnival. Ehk siis samamoodi on tagatud see, et see UPT oleks ikkagi inimestele kättesaadav.

 Rene Kokk, palun!

Aitäh! Fakt on ju see, et täna tegelikult postipunktide võrgustik ei ole selline, nagu meil vaja oleks, selleks et meil oleks hea teenus kättesaadav üle Eesti. Väga muret tekitav on ikkagi seesama suundumus. Kui me vaatame Omniva puhul, siis Omniva kolib maakonnakeskustest oma punktid ära keskuse äärealadele kuskile tööstuspiirkondadesse. See on praegu täiesti levinud praktika. Ja siis räägitakse, et inimeste käidavus on nii väike, et ei ole mõtet enam hoida seal kesklinnas kohti. See on täpselt sama, nagu omal ajal oli autoregistri keskus ehk tänane Transpordiamet. Kõigepealt pandi teenuse kättesaadavus kinni mõned päevad nädalas, siis sai tulla mõne aja pärast ütlema, et oi, näete, meil on nii palju langenud kasutamine läbi selle, et e-teenuste peale minnakse. See ei ole okei, see suundumus tervikuna tegelikult ei ole okei. Selle praeguse eelnõuga me tegelikult surume jälle sinnapoole, et teenus läheb kallimaks olukorras, kus tegelikult ei ole postipakkide võrgustik üle Eesti selline. Millal me saame selle võrgustiku siis selliseks, et ta tegelikult ka vastab meie vajadustele?

Aitäh selle küsimuse eest! Postkontoris osutatakse praegu kolme peamist teenust: pakkide saatmine ja kättesaamine, postmarkide ostmine ja arvete maksmine. Need on peamised põhjused, miks inimesed postkontorisse lähevad. Pakkide saatmine ja kättesaamine on väga suures osas ka eraturul, kasutatakse pakiautomaate, mille võrgustikke laiendab nii Omniva ja konkurendid, et konkurentsis püsida. Postmarke saab osta ka erinevatest müügipunktidest üle Eesti, kaubanduskeskustest. 

Arvete maksmise puhul seda kasutatakse ka marginaalselt, küll on see teenus oluline neile inimestele, kes seda kasutavad. Kui see inimene asub sellest postkontorist rohkem kui viie kilomeetri kaugusele, siis tuleb postikulleri koju, kes seda teenust aitab tal seal täita, mis tegelikult teeb inimesele teenuse mugavamaks kui postkontorisse minemine, et oma arveid maksta. Ja ka korral, kui see on lähemal, on võimalik seal lahendus leida. Nende kogukonna pakiautomaadid, mille eesmärk on see, et inimene saab esiteks sealt pakke kätte lähemast, mida laiendatakse, ja teiseks saab selle kaudu ka pakke-kirju saata lähemalt või kodu lähemalt rohkematest punktidest, kindlasti seda teenuse kättesaadavust laiendavad.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Võib-olla see on nüüd väga detailne, aga kui nüüd inimene, mõned postkontorid jäävad alles maakonnakeskustes, mitte küll vist kõik ei ole, aga enam-vähem, kui nüüd inimene, kes elab sellest postkontorist kaugemal kui viis kilomeetrit, tellib siis, näiteks soovib arvet maksta, tuleb keegi kuller koju ja aitab seda teha. Kas selle teenuse maksumus, mida ta siis nüüd selle ülekandeks seal kohapeal teeb või selle protseduuri, on võrreldav seal postkontoris tehtava teenuse protseduuri hinnaga?

Just. Ehk siis kõik, kes elavad postkontorist kaugemal kui viis kilomeetrit, siis kõik need teenused, mida postkontor osutab, sinna ei tule lisatasu selle eest, et inimene tuleb sulle koju. Ehk selle teenuse eest tasutakse sama hinda, mida tasutakse postkontoris. Nii et selle nii-öelda inimese kohaletulek eraldi lisatasu ei nõua. 

Mart Maastik, palun!

Suur tänu! Austatud minister! Ma sain aru, et kui ära erastatakse ja toimub 2029. aastal uus riigipoolne pakkumine, siis kui pakkumine nurjub, siis peab ikkagi Eesti Post, kui ta on isegi erastatud, selle UPT teenusega jätkama. Ja tarbijakaitseamet peab selle hinna määrama. Nüüd on kaks poolt sellel küsimusel. Esiteks, kas on ka arvestused tehtud, kui palju riik peaks hakkama juba praegu seda põhjendatud tasu maksma, kui see kohe täna kinnitada? Teiseks, kas on õigus näiteks sellel posti laiali vedajal mitte viia enam neid kirju koju postkasti, vaid jätta kuskile külakeskusesse või linna suurde postkasti? Sellega võib kannatada ka kojukande teenus.

Esimesele küsimusele ma praegu vastata ei saa, sest see sõltub tehingust ja lepingust, mida sõlmitakse potentsiaalse partneriga, kui minnakse partneri teed. Teise külje pealt, see on see teine küsimus, postiseadus sätestab, et kirjad viiakse ikkagi koju. Postkastid peavad olema kas kortermajade küljes või eramute puhul krundi piiri peal. Need nõuded jäävad samaks.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! See kulupõhine põhjendatud tasu peab sisaldama tegelikke universaalteenuse kulusid, olema läbipaistev ja arusaadav ja tagama teenuse kestlikkuse. Siis on toodud välja, mida võib sinna sellesse teenuse hinda nagu kuluna arvestada. Aga samal ajal tuuakse välja see pool, et järkjärguline hinnatõus 2026–2027 võib olla maksimaalselt kuni 50% aastas. Ma saan aru tegelikult selle viitega, et see hinnatõus on selgelt tulemas, et püüda midagi stabiliseerida, sest maa- ja linnainimeste erisusi see seaduseelnõu tegelikult ei luba, see teenus peab kõigile olema ühetaoline. Aga kas selles eelnõus peaks olema see murdepunkt, et riik näeb ette, et maapiirkondades teatud ulatuses peab ikkagi säilima postiteenuse kättesaadavus postkontori kaudu? Täna seda piirangut või reglementatsiooni ma tegelikult ei näe.

Aitäh! Selle hinnastusmehhanismi avamine muudabki seda, fondi ärakaotamine tagab selle. Ja selle mõte on see, et kuna see on väga ajas kahanev teenus, aga oluline, et see oleks inimestele kättesaadav, siis kokkuleppe on see, et inimestele peavad viis korda nädalas tulema ajakirjad-ajalehed, nad peavad saama oma kirjad kätte. 

Vabandust, mis see viimane küsimus oli? (Andres Metsoja täpsustab kohalt.) Ahah, jah! Igasse maakonda jääb vähemalt üks postkontor ja postkontori teenuseid laiendatakse, tehakse personaalsemaks. Nagu ma olen ka rääkinud, juhul kui postkontor on kaugel, siis saab selle teenuse endale koju tellida. Need teenused seadusena jäävad ja see on kokkulepete koht. Riigi jaoks on oluline kokkulepete tagamine. Kui erastamine läbi läheb, siis on see kindlasti see kokkuleppe osa, et teenuse kvaliteet ei väheneks.

Lauri Laats, palun! 

Aitäh! Eks me oleme seda teemat juba ka eile käsitlenud, ma mõtlen üldse postivedu ja postkontorite sulgemise teemat. Nimelt siis eilne arupärimine, millest ma räägin, ja selle arutelu jäi ka meil pooleli. Te mainisite ära, et teie isiklikult toetate erastamisprotsessi, Eesti Posti erastamise protsessi. Ma nagu tahakski sellest lähtuvalt nagu küsida. Te peate praegu regionaalministri ametit, kus tegelikult vastavalt oma ametile ja selle nii-öelda ülesandele te peaksite ikkagi tagama selle regionaalse võrdsuse ja nii edasi ja nii edasi ja et need nii-öelda teenused, on ta siis postiteenus või teised teenused, mis on strateegiliselt vajalikud, ikkagi jääks alles. Miks teie regionaalministrina ikkagi toetate seda mõtet, Eesti Posti erastamist?

Aitäh selle küsimuse eest! Praegusel hetkel on UPT 7% Eesti Posti majandustegevusest, mis on riigi kohustus tagada. 93% sellest on Omniva, sisuliselt paki saatmis- ja vastuvõtmisettevõte, mis on teenus, millel on vabaturul palju konkurentsi. Siin on kaks poolt. Kui Omniva on kasumis, nagu ta viimase aasta tegevuse tulemusel on, siis on see riigi võimalus võtta sealt dividende. Trend on olnud muidugi see, et Omniva ei ole olnud alati kasumis ja sellisel juhul peab riik seda kinni maksma. Ja siis tekib küsimus, kas riigil peab olema pakiautomaate tagav teenus. Seal on võib-olla seisukohad erinevad. Minu seisukoht on see, et riik ei pea sellist teenust pidama. Seda kindlasti on vabaturul, kus on ka investeeringuvõimalused paremad, et konkurentsis püsida, mõistlikum teha. Aga oluline ongi, et riigi jaoks ja ka minu jaoks on kõige olulisem, et UPT-teenus säiliks samas mahus, võib-olla isegi paraneks. See on selle põhjendus.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea vastaja! Te ütlesite, et tuleb võimalus pakke saata ja ka kirju saata pakiautomaatide kaudu. Ma ei vaidle vastu, et linnalises keskkonnas on see tõesti võrdlemisi mugav, aga samas te räägite siin vabaturumajandusest ja vabast turust kogu aeg. Et see on üks põhjus, miks riik peaks mingeid muudatusi tegema. See võis olla vanasti nii, et turg pani asjad paika ja vabaturu tingimustes teenuse hind langes, aga tänapäeval ei pruugi see enam niimoodi olla. Sest me tegelikult teame, et näiteks kütusemüüjate puhul need nii-öelda kartellid, mida meil ei ole väidetavalt olemas, tegelikult toimivad, et kõikidel pakkujatel on ikkagi ühed ja samad hinnad ja riik ei suuda siin nähtavalt mitte midagi teha. Kui nüüd riik hakkab ka põhimõtteliselt vabalt turult seda teenust ostma, mida tal on kohustus inimestele pakkuda, siis kuidas saab riik edaspidi ikkagi tagada …

Teie aeg!

… et ta ise ei maksa selle teenuse eest üleliia palju olukorras, kus nii-öelda vaba turu tingimustes kõik turuosalised …

Aitäh!

… lihtsalt lepivad teenuse hinna omavahel kokku ja see läheb kõrgemaks?

Vastus on see, nagu eelnõus on välja toodud, et Konkurentsiamet kehtestab UPT teenuse hinna.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Euroopa Liidu uus postidirektiiv peaks ilmuma selle aasta lõpus. Meie teeme nüüd aasta alguses seadusemuudatusi. Kas need on samas suunas liikumised, et me ei peaks uuel aastal jälle seadust ümber tegema?

Aitäh selle küsimuse eest! Globaalselt on kirjade saatmise ja üldse postitrendid samasugused, igal pool on need asendatud pigem digitaalsete teenustega. Universaalse postikonventsiooni kohaselt on selge, et riikide suunad on sarnased. Kindlasti oleme arvesse võtnud ka seda, et me ei peaks neid muudatusi tegema. Me käime ajaga kaasas, laiendame teenust ja teeme selle ajakohasemaks.

 Siim Pohlak, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Kuulsime teie ettekandest palju selliseid bürokraatlikke termineid järjest, optimeerimine ja kõik muu sinna juurde kuuluv. See oli nagu üks suur loosungite paraad lihtsalt, kuidas läheb paremaks ja tulevik on helge. Aga kui asja sisusse vaadata, olge nüüd nii palju mees ja öelge ausalt ikkagi Eesti inimestele, et tegelikult juhtub kaks asja: teenus läheb kallimaks ja teenus läheb maainimeste jaoks kehvemaks.

Seda ma kindlasti ei ütle. Teenuse hinnastamise osas on see muudatus siin sees. Juhul kui hind peaks tõusma, praegusel hetkel ma seda ei näe, enne erastamist kindlasti mitte, see võimalus on seal olemas. Kui ta peaks tõusma, siis tõuseb ta mõnede sentide võrra. Universaalse postiteenuse puhul seda kasutatakse väga vähe. Seda tõesti kasutatakse väga vähe. Peamiselt on siis postkaartide saatmine, jõulutervituste saatmine. Enamus, suuremas osas ta kindlasti ei ole hädavajalik teenus, vaid see omabki peaasjalikult sihukest sõbraliku suhtluse teenust. See trend on väga langev kogu aeg. Kui me räägime teenuse kättesaadavusest ja paranemisest, siis me oleme juba praegu seda teenust tunduvalt parandanud. Ma arvan, et personaalne postiteenus on väga suur edasiminek, see tagab palju suurema kättesaadavuse, teeb inimestele elu mugavamaks. Ehk siis teenus kindlasti on juba läinud paremaks, läheb veel paremaks, kui tuuakse sadu kogukonna pakiautomaate, mis toovad selle teenuse inimestele lähemale. Ma arvan, et teenuse arendamine ongi see eesmärk, mida Omniva peab täitma. Kindlasti on tema huvi ka seda teenust parandada, juhul kui ta peaks minema erakätesse.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! No see oli väga selge deklaratsioon teie poolt. Enne erastamist teenus tõenäoliselt kallimaks ei lähe. Aga mis peale erastamist juhtub? See ongi see meie mure, mispärast ma küsin. Teie kui regionaalminister – mitte taristuminister, mitte rahandusminister, vaid regionaalminister –, kelle kohustus on jälgida, et regioonid areneksid ühtlaselt jne, et teenused oleksid tagatud kõikides meie regioonides. Teie ministrina, regionaalministrina ütlete, et tegelikult teie soov on see Eesti post maha müüa. Ma saaks aru, et rahandusminister tuleb ja ütleb seda. Lihtsalt andke andeks, aga see näitab, et see valdkond ei ole päris see, millega te peaksite tegelema, kui teil sellised mõtted on. Ma saan aru, et kõige suurem probleem Eesti Posti juures ongi universaalposti teenus. 7%, nii nagu te mainisite, ei ole tulutoov. Ja seoses sellega tahategi Eesti Posti maha müüa, selle 7% pärast, mis on tegelikult inimestele oluline teenus.

Aitäh! Just vastupidi, selle 93% pärast on minu hinnangul mõistlik see maha müüa, kuna see ei ole teenus, mida riik peaks tagama. Seda saab vabalt turult, seal on konkurents. Selleks et Omniva ettevõttena saaks areneda, on vabal turul need tingimused etemad, investeerimisvõimalused suuremad. UPT tagamine on riigi kohustus, see kohustus läheb igal juhul erastamisega kaasa. Seda teenust saavad inimesed jätkuvalt kätte. 

Ja, ütleme, hinna osas ei saa öelda, et see kindlasti tõuseb. Kui ta tõuseb, siis maksimaalselt kümned sendid, arvestades, et seda teenust me ei saa hinnata enamus juhtudel vajadusteenuseks. Pigem kasutatakse seda, nagu ma ütlesin, postkaartide, jõulutervituste saatmisel, kui see hind ka mõned-kümned sendid tõuseb. Ja maksimaalselt on see loogika see, et turupõhiselt on väikepaki saatmise hind see lagi, mis hetkel ongi mõned-kümned sendid kallim kui UPT. Seal väga suurt kasvu ei näe.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Härra minister! Te mitu korda olete maininud märksõna "prognoositav". Et tuleb minna selle mudeli peale ja siis tuleb prognoositavus sinna hinda. Ma hakkasin kuidagi sellest lähtudes mõtlema, et ma eeldan, et prognoos käesolevaks ja järgmiseks aastaks on ministeeriumis olemas. Ma ei palu teid, et te praegu suuliselt mulle ütleksite täpseid numbreid, aga kas te saate vähemalt anda lubaduse, et järgmise kahe-kolme aasta prognoos selle hinnale, et te saadate selle või lasete ametnikel saata mulle ja teistele kolleegidele järele? Siis me näeme konkreetset numbrit. Sest nagu kolleeg Metsoja ütles, see 50% lagi n-ö võimalikule tõusule on ette pandud. Üks võimalus on, et see tuli laest, aga teine võimalus on, et oli mingi prognoos ja siis vaadati, et muidu läheb hüpe liiga suureks. Lihtsalt palve teile ja paluksin kinnitust, et jah, te saate selle prognoosi saata.

Me saame kindlasti andmeid jagada, aga ma toonitan selle üle, et Konkurentsiamet on selle seaduse järgi siia sisse ehitatult seda hinda kehtestama. Need laed on sinna sisse kirjutatud. Ma arvan, et see on mõistlik, aga lõpuks see taandub ka sellele, et postiteenuse kasutatavus väga märgatavalt väheneb, kümnetes protsentides. Mingil hetkel me tõenäoliselt seisame silmitsi olukorraga, kus kirju enam ei saadeta, leitakse alternatiivseid lahendusi. Ma ei saa välistada, et see juhtub. Senikaua, kui saadetakse, tuleb seda tagada. Kuna seda tehakse vähe, siis see ei ole vajadusteenus ja see lagi tuleneb väikepakisaatise hinnast. Te saate ka täna saata pakiautomaadist näiteks väikepakina kirja. Turu mõttes on see see lagi ja selle hind on mõnekümned sendid kallim. Hüppelisel hinnatõusul, kui seda teenust ei kasutata, ei ole mõtet. Seda olukorda me kindlasti ei taha tekitada. Sellepärast ongi see Konkurentsiameti vahekiht sinna sisse kirjutatud.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh! Aga räägime, mis pakiveost saab siis veel. Tegelikult ju Omniva pakiveo peale kindlasti mitmedki konkurendid juba maialt ootavad, et saaks selle ära osta, mis muudab ka tegelikult konkurentsiolukorda pakiveoturul olulisel määral, mis omakorda tähendab seda, et tekib pinnas hinnakasvuks. Ja teine pool siis ka, et Omnival võib olla suurem motivatsioon ja ka lihtsam vedada pakke ka päris pisikestesse maakohtadesse, kus on väiksed pakiautomaadid. See võiks olla üks Omniva funktsioone, et tekikski nagu ka selliste pisikestes väikestes külades asuvate pakiautomaatide võrgustik, kuhu vabaturutingimustes mitte kunagi need pakiautomaadid ei jõua ja mis looks oluliselt paremad tingimused ettevõtlusega tegelemiseks väikestes külakohtades. Maapiirkondade, ütleme siis, asustustihedus on ka ju ühtepidi julgeolekuargument, et seal elaks inimesi ja oleksid teenused kättesaadavad. Aga praegu, kui te räägite, et läheb kõik vaba turu peale, siis selge see, et nendes pisikestes külades ei hakka kunagi olema neid pakiautomaate ja tegelikult ikkagi tekivad maakonnakeskustesse, suurtesse keskustesse nende suurfirmade suured pakiautomaadid ja tegelikult väikestesse kohtadesse see pakivedu ei jõua või kus ka on neid väikseid automaate, siis tõenäoliselt korjatakse need sealt kokku, sellepärast …

Teie aeg!

… et sellesama vabaturu järgi see asi ei hakka kunagi toimima.

Aitäh selle küsimuse eest! Potentsiaalse ostu korral kindlasti Konkurentsiamet seda jälgib väga. Teised turul olevad suured tegijad, neil on seal piirangud, et kui ta läheb, läheb kas uue tegija või mõne väiksema tegija kätte. UPT-kohustus jääb jätkuvalt Omnivale, jätkuvalt on vaja viis korda nädalas kirju, ajakirju, ajalehti tuua. Te rääkisite pakkidest, aga see läheb sellega kokku, sest seda teenust on vaja niikuinii tagada kõikides maapiirkondades. Ja teenuse heaks, kui on ka pakiautomaadid, siis pigem on see võimalus ka neid pakiautomaate kasutada. Samal ajal, kui sa viid koju kirja, viid sa ära ka selle paki sinna. See pigem laiendab seda teenust.