Tere päevast, head kolleegid! Alustame täiskogu teisipäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreerus 77 Riigikogu liiget, puudub 24. 

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Irja Lutsar, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Tere hommikust ka! Esitan koos Jaak Valgega ettepaneku muuta teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seadust. Eelnõu eesmärk on muuta Eesti riigi juhtimine senisest teaduspõhisemaks ja veelgi süstemaatilisemalt rakendada riigivalitsemises teadmussiiret. Ministeeriumide teadusnõunikud on võtmeisikud, kelle roll on toetada ministreid teaduspõhiste poliitikavalikute tegemisel. Sellise vastutusega amet eeldab kõrgemat akadeemilist pädevust. Seetõttu teeme ettepaneku tõsta teadusnõuniku kvalifikatsiooninõuet nii, et nõutav oleks doktorikraad, sätestada selgesõnaliselt varasema teadus- ja arendustöö kogemuse nõue ning viia nende ametikohtade konkursid Eesti Teadusagentuuri alla. Samuti luuakse eelnõuga paremad eeldused, et ülikoolide akadeemilised töötajad saaksid riigi juhtimisse panustada ilma oma akadeemilist karjääri kahjustamata. Seetõttu on ette nähtud, et teadusnõuniku amet on tähtajaline, ning lisaks on sätestatud üleminekuperiood sujuvaks [teadustööle] naasmiseks. Me anname selle seaduseelnõu üle elektrooniliselt, et kaitsta emakest maad [liigsete] paberite eest.

Aitäh teile! Urmas Reinsalu, palun!

Euroopa statistikamäärus sätestab artiklis 2, et Euroopa statistika arendamist, tegemist ja levitamist reguleerib muu hulgas järgmine statistikaalane põhimõte: ametialane sõltumatus – statistika arendamine, tegemine ja levitamine toimub sõltumatult, eelkõige tehniliste võtete, määratluste, metoodika ja kasutatavate allikate valiku ning kõikide levitamisvormide ajastuse ja sisu osas, ning niisuguste ülesannete täitmisele ei avaldata poliitilist või huvirühmade või liidu või riigi ametiasutuste survet.  

See on vastavalt riikliku statistika seadusele oma töös aluseks ka Eesti Statistikaametile, mis on statistikaalases töös sõltumatu. Samas avaldasid nii peaminister kui ka rahandusminister möödunud aastal avalikkusele korduvalt seisukohti, et hinnatõusu kohta arvestab Statistikaamet statistikat valesti ning hinnatõusu kajastatakse liialt suurelt. Statistikaamet ongi teatanud hinnatõusu arvestamise metoodika muutmisest, mida kohaldatakse 2026. aasta jaanuarist. Nende andmete esitamine on viibinud.  

Eile teatas rahandusminister Ligi uuesti ERR-i uudistele, et hinnatõusu on varasemalt näidatud valesti ning nüüd on Eesti statistika [kogumise metoodika] muutmise poolest Euroopa Liidus pioneer. Muu hulgas märkis minister, et ta on ka ise selles osaline. Andmete viibimist seletas Ligi nii, et praegu käib väikeste täpsustuste tagaajamine. 

Lähtudes Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest, on Riigikogu liikmetel Isamaa fraktsioonist rahandusministrile järgmised küsimused. Miks ta on rahandusministrina, kelle valitsemisalas on Statistikaamet, poliitilist survet [avaldades] kritiseerinud varasemat riikliku statistika arvestamist inflatsiooni küsimuses, rikkudes sellega Euroopa statistikamääruse põhimõtet statistika kogumise sõltumatuse kohta? Milles seisnes ministri väljendatud osalus uue statistika kogumise metoodika puhul ning kuidas see on kooskõlas nõudega, et statistika kogumine oleks sõltumatu poliitilisest survest? Milles seisneb uue hinnatõusu arvestamise metoodika puhul Statistikaameti pioneeriks olemine Euroopa Liidus? Milliseid viibimise põhjuseks olevaid täpsustusi taga aetakse? Viimase küsimusena: kas rahandusminister on andnud …

Aitäh!

… Statistikaametile suunise osaleda Euroopa Komisjoni hankes äribaromeetrite mõõtmise kohta …

Aitäh, hea kolleeg!

… konkureerimaks konjunktuuriinstituudiga? Aitäh!

Züleyxa Izmailova, palun!

Head kolleegid! Koos sotsiaaldemokraatidega tahame üle anda eelnõu, millega soovime muuta Eesti Rahvusringhäälingu seadust ja teha seda selliselt, et edaspidi oleksid rahvusringhäälingu nõukogus esindatud mõlemast soost inimesed. 

Kehtiv Eesti Rahvusringhäälingu seadus reguleerib rahvusringhäälingu nõukogu koosseisu ja moodustamise korda, kuid ei sisalda selgesõnalist nõuet soolise esindatuse tagamiseks. Samas on võrdne kohtlemine ning naiste ja meeste võrdõiguslikkus üks põhiline inimõigus ja üldine hüve kõigis ühiskonnaelu valdkondades. Mõlemast soost esindajad toovad otsustusprotsessi erinevaid kogemusi, vaatenurki ja teadmisi, mis vähendab kallutatuse riski ning suurendab rahvusringhäälingu nõukogu laiapõhjalisust ja usaldusväärsust. Seadusemuudatus aitab tasakaalustada otsustusprotsessi rahvusringhäälingu nõukogus, tagades, et avalik-õigusliku ringhäälingu juhtimisel oleksid esindatud erinevad vaatenurgad ja kogemused. Mõlema sugupoole esindatus suurendab otsuse laiapõhjalisust ning tugevdab rahvusringhäälingu usaldusväärsust ja legitiimsust ka avalikkuse silmis. Muudatus ei avalda negatiivset mõju rahvusringhäälingu sõltumatusele ega selle seadusest tulenevate ülesannete täitmisele. Samuti ei too muudatus kaasa täiendavaid kulusid ega oma olulist mõju riigieelarvele, kuna see puudutab üksnes nõukogu koosseisu kujundamise põhimõtet, [et aidata vältida] selliseid fopaasid, nagu on viimasel ajal valitsusel ette tulnud, näiteks kas või selle AI-nõukogu kokkukutsumisega. 

Vaatame kas või sedasama saali siin. Ilmselgelt on paljudel teist kodus palju ilusam, targem ja osavam osapool, kes võib-olla tooks siia saali paremat kvaliteeti. (Elevus saalis.) Nii et, head saadikud, loodan, et kui see eelnõu siia tuleb, siis te toetate seda kindlasti. Aitäh!

Aitäh! Jaak Valge, palun!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Eesti mehed ja Eesti naised! Esitan koos Leo Kunnase ja Varro Vooglaiuga eelnõu, millega tahame muuta Vabariigi Valitsuse seadust ja Vabariigi Presidendi töökorra seadust. Sügisel me valime presidendi ja hiljemalt järgmise aasta kevadel saab Eesti tõenäoliselt uue peaministri. Seega on just nüüd õige aeg panna tulevastele kandidaatidele paika selged mängureeglid, millega nad peavad arvestama. Need reeglid peaksid kaitsma ka Eesti huve, sõltumata sellest, kes ametis on. Nagu te teate, ministritel juba kehtib pärast ametist lahkumist tegevuspiirang seoses oma valitsemisalaga. Seda tegevuspiirangut ei ole aga peaministril ja presidendil. Selle eelnõuga, kui see seaduseks saab, kehtestatakse peaministrile ja presidendile kahe aasta pikkune nii-öelda jahtumisaeg. Pärast nende volituste lõppu ei tohi nad kahel aastal töötada ega tegutseda rahvusvahelise või välisriigi asutuse juhtimis- või kontrollorganis. Selle eelnõuga ei keelata seda, et see inimene on rakendatud Eesti asutustes või ühiskonnas, küll aga välistab see eelnõu olukorra – kui see seaduseks saab –, kus riigijuht võiks ametiaja lõpus teha otsuseid tulevast väliskarjääri silmas pidades või jätta mulje, et ta teeb neid sellel motiivil. Eesmärk ongi ennetada huvide konflikte, hoida Eesti otsustusruum selgena ja suurendada üldsuse usaldust. Tänan!

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Täna sooviks Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel üle anda Riigikogu otsuse eelnõu. Me teeme Vabariigi Valitsusele ettepaneku töötada välja peredele suunatud maksusoodustuste pakett. Demograafiakriisi leevendamiseks on meil ridamisi ettepanekuid, mida me soovime valitsusele üle anda ning millega nad peaksid tegelema ja võiksid tegeleda. Me teeme ettepaneku töötada välja peredele suunatud maksusoodustuste pakett, mille eesmärk on parandada perede, eriti lastega perede majanduslikku toimetulekut ja kindlustunnet ning aidata kaasa Eesti demograafilise olukorra parandamisele. See maksusoodustuste pakett peab muu hulgas sisaldama järgmisi elemente: abikaasade võimalus esitada ühisdeklaratsioon ning jagada lastega seotud maksusoodustusi, täiendava maksuvaba tulu taastamine lastega peredele iga lapse kohta alates esimesest lapsest, maksusoodustuse laiendamine laste ja pereliikmete koolituskulude mahaarvamisele, kodulaenuintresside mahaarvamise võimaluse taastamine eluasemekulude [tõusu] leevendamiseks. Need meetmed olid kunagi ette nähtud, praegune valitsus, praegune koalitsioon on need meetmed tagasi pööranud, ehk praegu selliseid võimalusi peredel ei ole. Loomulikult, arvestades meie demograafilist olukorda, me peame selliseid meetmeid uuesti rakendama. Aitäh!

Head kolleegid, olen võtnud vastu kolm seaduseelnõu, ühe otsuse eelnõu ja ühe arupärimise. Nüüd teade. Täna pärast täiskogu istungi lõppu toimub siin istungisaalis Eesti-Belgia parlamendirühma moodustamise koosolek, mille kokkukutsuja on Ando Kiviberg.  

Head kolleegid, päevakorra täpsustamine. Nimelt, eilsel istungil jäi pooleli arupärimine nr 872 ja arutelu jäi pooleli läbirääkimiste etapis. Ent istungi juhatajale on laekunud kiri regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terraselt, kes teatab, et tal ei ole teiste tööülesandega seonduvalt võimalik täna täiskogu istungil osaleda, mistõttu me tänast päevakorda selle punktiga ei täienda. Üldine loogika – me puudutasime seda põgusalt ka vanematekogus, mis toimus täna kell 9 – on see, et arupärimised ikkagi lähevad üle järgmisele päevale. Aga veel kord: eeldus, et me saaksime neid menetleda, on ikkagi see, et see sobib nii arupärijatele kui ka ministrile. Sellel põhjusel, et see ministrile ei sobi, ei täienda me tänast päevakorda ka arupärimistega nr 873 ja 889, mis jäid üldse arutamata. Nende arutamine toimub vastavalt kokkuleppele ministri ja arupärijate vahel.

Head kolleegid, saame minna tänase esimese päevakorrapunkti juurde: Riigikogu liikme Tanel Teini algatatud hasartmängumaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu [793 kolmas lugemine]. Aga üks hetk, on mõned protseduurilised küsimused. Vabandust! Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud istungi juhataja! Eile õhtul, kui istung kell 12 öösel rõõmsas üksmeeles lõppes, siis heade kolleegide, Keskerakonna liikmete viimase arupärimise [arutelul], mis puudutas postkontorite sulgemist, jäi pidamata kaks kõnet: minu kõne ja Lauri Laatsi oma. Riigikogu esimees andis teada, et nendega alustatakse hommikul, need kaks kõnet peetakse ära ja edasiste arupärimiste menetlemine toimub siis, kui ka ministrile sobib. Kui nüüd öelda, et need kaks kõnet jäävad järgmise nädala esmaspäeva – või mine tea, kas siis ministrile sobib, võib-olla nad jäävad ülejärgmise nädala esmaspäeva –, siis andke andeks, see on suhteliselt hilja. Seda esiteks. Teiseks, kui öeldakse, et minister tahaks väga kõnesid kuulata ja võib-olla ka sõna võtta, siis [juhin tähelepanu, et] mitte kõik ministrid üldse ei ootagi kõnede lõppemist. Teiseks, kõiki kõnesid saab lugeda stenogrammist. 

Kas te natukene selgitaksite? Minule anti eile öösel kell 12 teine informatsioon, Lauri Laatsile samuti. Ma saan aru, et vanematekogu täna hommikul seda arutas. Lauri Laats oli selle [otsusega] nõus, minule ei öelnud keegi midagi enne kui hommikul, nüüd siin, istungi alguses. Kas te natukene selgitaksite, miks need kaks kõnet ei oleks võinud täna ära olla? Nad on väga värsked seoses eilse pika aruteluga. Veel kord tunnustan kolleege Keskerakonnast, küsimusi ja juttu jätkus kuni öösel kella 12-ni, oli väga huvitav teema. Mis põhjusel need kaks kõnet [nüüd] pidamata jäävad? Seda enam, et Riigikogu esimees annab õhtul ühe informatsiooni ja hommikul otsustatakse teisiti. Ma täiesti aktsepteerin vanematekogu otsust, ega siin midagi ei olegi. Ka küsimuste korral tihti öeldakse, et küsija on ise süüdi. Aga praegu oli [küsimus] siiski selles, et eile õhtul antud info oli tänahommikusest kardinaalselt erinev.

Aitäh, hea kolleeg! Alustan lõpust. Info on erinev seetõttu, et Riigikogu esimehel puudus eile õhtul informatsioon selle kohta, kas härra Terrasel on võimalik tänasel istungil osaleda või mitte. See kiri tuli tõepoolest täna hommikul, tegelikult ma ei tea täpselt, mis kell see laua peale tuli. On olnud ikkagi üldine loogika, et arupärimisele [vastamise] aeg peab sobima nii arupärijatele kui ka sellele, kellele arupärimine on esitatud, antud juhul ministrile. Ainus põhjus, miks me täna neid läbirääkimisi ei jätka, ongi see, et ministrit siin ei ole. Ministril ei ole võimalik osaleda. Aga ma tulen taas kord selle juurde, millele ma äsja viitasin, et eeldus on see, et ka minister saaks neid kõnesid kuulata. Te tihtipeale heidate ise ette seda, et minister on saalist lahkunud, kui te kõnesid peate. Nüüd te ütlete, et see nagu tähendust ei oma, tahate nagu vastupidist. Tegelikult on arupärimiste puhul väga selge joon, et see peab sobima nii arupärijatele kui ka ministrile. Ma väga tänan, et teie poolest oleks võimalik seda [arutelu] jätkata ja me saaksime neid kõnesid kuulata. Aga ma lugesin ette kirja, et ministrile see ei sobi, ja see on tõepoolest see põhjus. 

Võib-olla pisikene detail veel. Tööaeg ei lähe automaatselt lukku kella 24-st. Kui üks kõne oleks jäänud pooleli – ütleme, kolm minutit on kõnet peetud ja kell on südaööd löönud –, siis selle kõne oleks saanud pidada lõpuni. Seda ütleb kollane raamat, et selle ühe konkreetse kõne võib pidada lõpuni. Aga uusi kõnesid enam ei [alustata], meie töö[kord] tuleb nagu sinna vahele. See on see loogika ja põhjus. 

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Te olete korduvalt öelnud, et Hendrik Johannes Terrast täna siin ei ole. Kas see tähendab, et neljanda punkti ettekandjat ei ole?

Ma loen teile, hea kolleeg, selle kirja täpselt ette: "Annan teada, et minu kalender ei võimalda täna, 10. veebruaril 2026 kell 10 algava kohtumise tõttu osaleda samal ajal ka Riigikogu istungil." Mul puudub informatsioon, mis kell see kohtumine lõpeb. Tõepoolest, kui ministrit ei ole, siis on võimalik, et keegi asendab teda, aga võib-olla on selleks ajaks see [kohtumine] lõppenud. Head kolleegid, siin ei ole vähimatki pahatahtlust. Ma arvan, et loogika on olnud see, et arupärimiste päev on esmaspäev, kuid jah, kollane raamat ei keela nende käsitlemist ka teistel päevadel. Loogika järgi oleks kõik need arupärimised pidanud tulema tänasesse päeva üle, ka need, mille [arutelu] jäi tegelikult avamata. See on üldine loogika. Aga veel kord: me ei saanud seda teha, me ei teinud seda täiendust sellelsamal põhjusel, et ministril ei ole võimalik osaleda. 

Head kolleegid, võtan need viis protseduurilist küsimust ja rohkem ei võta. Siis läheme päevakorra juurde. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Ma täitsa usun, et siin ei ole mingit pahatahtlikkust, aga teie kui Riigikogu istungi juhataja peaksite, ja ütleme laiemalt, tegelikult nii meie vanematekogu kui ka Riigikogu juhatus peaksid eeskätt seisma hea ju selle eest, et Riigikogu saaks võimalikult sujuvalt ja adekvaatselt toimida ja töötada. Seetõttu peaksid valitsuse liikmed vajaduse korral oma kalendrit kohandama Riigikogu tööst lähtuvalt. Praegu on olukord, kus hüpoteetiliselt võib olla niimoodi, et auväärt minister Terras tuleb, ma ei tea, sellele arupärimisele vastama kuu aja või poolteise kuu pärast ning siis peavad head kolleegid Helmen Kütt ja Lauri Laats hakkama kõnet pidama olukorras, kus see tundub täiesti kontekstivälisena. See jätab parlamendist ausalt öeldes pentsiku mulje. Oleks olnud enam kui adekvaatne, kui oleks vähemasti kõned võinud ära pidada, kokkuleppel ministriga, kes neid kõnesid kuulama ei [oleks saanud tulla]. Tegelikult oleks ministrist kõige viisakam ja väärikam olnud oma kalender ringi teha, arvestades seda asjaolu, millele Anti Allas viitas, et [minister] nii või naa peab täna tegelikult parlamenti tulema. Ma küsin, kas neid arutelusid ka ministriga oli ja kui oli, siis miks ei jõutud parlamendi väärikust austavale kokkuleppele.

Hea kolleeg, mina nende arutelude juures ei ole olnud. Aga parlamendi väärikust ei ole antud juhul vähimalgi määral rikutud. Oleks väga ebapraktiline ka see, kui minister peaks igaks juhuks [jätma enda kalendris] teisipäeval alates kella 10-st aja vabaks, sest äkki ta peab jätkama arupärimistele vastamist. See oleks väga ebapraktiline. Ma arvan, et on väga mõistlik, kui minister ikkagi kavandab oma tegevust, lähtudes eeldusest, et esmaspäevaste arupärimiste menetlemine lõpeb [esmaspäeval]. Jah, kui te tahate, siis võite öelda, et juhatus oli planeerinud [esmaspäeva peale] natukene liiga palju neid arupärimisi, aga tõepoolest, eilne esimene päevakorrapunkt [kestis] circa kolm tundi ja me tegelikult vähendasime päevakorda paari arupärimise võrra, algselt oli [ette nähtud] isegi vist 12 arupärimist. Me vähendasime, kartes tõepoolest, et me ei suuda neid kõiki ära menetleda. 

Aga veel kord: parlamendi väärikust ei ole sellega küll vähimalgi määral solvatud. Minister Terras ei ole kindlasti selles süüdi. Ütleme siis niimoodi, et süüdi on juhatus, kes planeeris selleks päevaks liiga palju arupärimisi.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Ma mõistan kolleeg Helmen Küti muret, et võiks [kõnesid] nagu värskelt pidada. Aga mul on meeles, et meie suur patriarh, teie erakonnakaaslane, rahaminister Jürgen Ligi kaob tihti kohe minema, üldse ei jää kuulama, rääkimata kõnedest, kui keegi veel mingeid kõnesid peab. Kas Riigikogu juhatusel on mingisugused suunised, et ministrihärrad ja -prouad peaksid – või mis nende sood on – olema siin lõpuni ja kuulama ka neid kõnesid? Või on see minister Terrase selline erasoolo, mis takistab praegu näiteks Helmen Kütil kõnet pidada?

Hea kolleeg! Riigikogu juhatuse otsus ja seisukoht on väga ühene. Me eeldame tõepoolest, et ministrid on siin kuni päevakorrapunkti menetlemise lõpuni, on see seaduseelnõu, otsuse eelnõu või ka, nagu antud juhul, arupärimine. (Vahelehüüe.) Aga samas ei takista ministri puudumine eelnõu menetluse jätkamist. See on seisukoht. 

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Mina olin sel hetkel saalis, sellel hetkel oli saalis ka Riigikogu esimees Hussar ja oli ka minister. Helmen Kütt soovis küsida, aga ta ei saanud küsida, sest Riigikogu esimees enne vastas ja ütles, et ta teab, mida [Helmen Kütt] soovib küsida, et jah, homme kell 10 on nende kõned. Samal ajal oli minister saalis. Minister oleks saanud öelda, et teda ei ole, kui ta oleks soovinud neid kõnesid kuulata. 

Teine pool on see, et lause, et minister ei saa tulla, ei ole pädev. Ministri tööandja on Riigikogu. Kui ta teab, et päevakorra viimased punktid on kaks tema arupärimist, siis oleks ta pidanud sellega arvestama, rääkimata sellest, et tänases päevakorras on tema punkt. Ma saan teie otsusest aru, aga Riigikogu esimees poleks lihtsalt pidanud seda lauset ütlema ja siis oleks minister pidanud ütlema, et ta ei saa osaleda. Ta oli sel hetkel veel saalis.

Hea kolleeg, ütlen Riigikogu esimehe kaitseks veel kord seda, et tol hetkel seda kirja kindlasti laua peal ei olnud. Miks härra Terras tol hetkel ei reageerinud, ei oska ma öelda. Ta ei öelnud, et tal ei ole võimalik järgmisel päeval kell 10 siia tulla. Tõenäoliselt ei teadnud ta peast oma kalendrit. Head kolleegid, igasugune pahatahtlus selles puudub. Ma arvan, et pigem hoiame seda joont. Kui me täna kuulaksime seda kõnet, siis me, vastupidi, looksime pretsedendi, et ministri kohalolek ei olegi vajalik. See on ju see, mille vastu te väga tuliselt võitlete. Me looksime ise antud juhul selle pretsedendi, et näed, aga te olite ise nõus sellega, et ministrit ei ole. (Vahelehüüe.) 

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma tsiteerin eilset stenogrammi. 22.08 ma küsisin: "Ma tegelikult tahtsin seda juba eelnevalt küsida. Küsimus on selles, et kui me täna kella 00-ks ei saa kõiki neid punkte läbi, siis kas teisipäevane päevakord algab nende punktidega." Esimees Lauri Hussar: "Juhul kui ettekandjad on olemas ja arutelu võimatust ei teki, siis on see võimalik. Aga kui tekib arutelu võimatus, sellepärast et ettekandjatel on teised plaanid, siis võib juhtuda, et neid ei ole võimalik homme esimeste punktidena menetleda." Ettekandjad on kohal, kusjuures mitte ainult selle punkti ettekandjad, mis oli eile päevakorras 8. punktina, [arupärimine nr] 872, vaid ka 9. punkti, [arupärimine nr] 873, ja 10. punkti, [arupärimine nr] 889, ettekandjad. Ettekandjad on kohal. Miks me neid punkte arutada ei saa?

Hea kolleeg, mina ei näe kuskil Hendrik Johannes Terrast. Kas teie näete? Kas keegi näeb? Keegi peaks ju ka küsimustele vastama, ma eeldan. Või te tahate ainult küsimusi esitada, kuigi keegi ei vastagi neile? Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Minu arvates oleks küll loogiline ikkagi need kõned täna lõpuni pidada, sest järgnev ehk neljas punkt kajastab sedasama teemat ja need [kõned] annaksid sisendit ka selle menetlemiseks. Küsimus on see, et kui näiteks Helmen Kütile ei sobi kõnepidamine esmaspäeval, kas ta peab siis ministriga selle eraldi kokku leppima. Tegelikult on siin ikka parlament ja parlamendis peaks [päeva]korra kokku panema ikkagi parlamendiliikmed. 

Head kolleegid! Veel kord: te ise ei taha luua ju seda pretsedenti, et minister ei pea arupärimise [käsitlemise] juures olema. Te praegu ise tahate raiuda kivisse selle, et arupärimisele vastamise juures [peetavate] kõnede ajal ei pea ministrit siin olema. (Vahelehüüded.) See ei ole hea pretsedent, nii et ma ei ole sellega kindlasti nõus. 

Muide, ma ei taha asja liiga keeruliseks ajada, ma möönan, et siin tekib nagu ajavahemik. Loomulikult, see jätkamine toimub ikkagi kokkuleppel arupärijatega, ka tegelikult kõnepidajatega, see ring on nüüd mõnevõrra laiem. Aga tõepoolest, me vanematekogus ei välistanud ka seda, et me ei jätka, aga seda eeldusel, et kõik, kes olid end soovinud registreerida, on sellega nõus, et me ei jätka. Kui Helmen Kütt, kes oli kirjas kõnepidajana, soovib jätkata, siis me otse loomulikult jätkame ja tõenäoliselt järgmisel esmaspäeval, eeldusel, et see tõepoolest sobib nii Helmen Kütile kui ka ministrile ja võib-olla veel kellelegi, kes oli enda kõne registreerinud. Kui te seda ei soovi, siis me ei jätka, aga seda ainult sellisel juhul, kui te seda ei soovi. 

No päris viimane [küsimus]. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, Toomas! Ei ole sul ka kerge. Ma saan aru, et küsimus ei ole siin ju nüansis, kas on esmaspäev või teisipäev, vaid see on tegelikult praegu enesekehtestamine. Kuna teil on võim, siis te võite seda teha, ja sellepärast, et te võite seda teha, te seda teetegi. 

Mul on meeles – küllap sa mäletad seda ise ka – naljakas juhtum: kui kunagi oli Tiit Riisalo umbusaldamine, siis mõeldi välja, et seda ei saa arutada, kuna ta on välismaal. Tegelikult tuli välja, et ta oli Tallinnas, Suur-Ameerika tänaval. Tuleb sulle meelde, eks ole? Niisugune väikene hädavale tuli nii lihtsalt välja ja pärast keegi naeris ja keegi oli pahane. 

Aga mul on küsimus. Sa ütled, et seadust ei saa täita sellepärast, et Terrast ei ole siin saalis. Minu andmetel on ta Suur-Ameerika tänaval, samamoodi nagu oli kunagi härra Riisalo. Meil on ju võimalik võtta 30 minutit vaheaega, siia on 2 kilomeetrit, saab autoga tulla, ja ta tuleb kohale. Ma arvan, et see on ka parlamendi enesekehtestamise küsimus. Või on tal mingisugune muu põhjendus? Ma saan aru, kui on tervislikud põhjused, nagu olid ka Jürgen Ligil. On loomulikult viirushaiguste aeg. Võivad ka olla mingid erakorralised inimlikud põhjused, aga mitte see, et tema lihtsalt ei viitsi, tal on muu koosolek. 

Parlamentaarses riigis need asjad nii ei käi! Ministri tulek parlamenti ei ole viitsimise küsimus. Tulevikus need asjad põhimõtteliselt muutuvad. Me kindlasti ei [hakka] teie kultuuri [järgi joonduma]. Ärge kartke, me ei muutu teiesarnaseks. Aga meil on ühiselt võimalus säilitada seda, et parlamendi juhatuse liikmete ülesanne on seista – Lauri, ka sulle on see küsimus! – parlamendi eesõiguste eest. Ma kutsun üles võtma vaheaega ja paluma härra Terrast siiski osaleda sellel koosolekul. (Kommentaarid saalist.)  

Aitäh, hea kolleeg! Esiteks, mul ei ole raske, ma tunnen ennast väga hästi, nii et ei pea mulle kaasa tundma. (Kommetaarid saalist.) Teiseks, küsimus ei ole kindlasti selles, et härra Terras ei viitsi. Veel kord: etteheited antud juhul nii härra Terrasele kui ka Riigikogu esimehele selle kohta, mida ta eile õhtuti ütles, ei ole asjakohased. Ma ütlen veel kord, et kui te tahate kedagi patuoinaks teha, siis võite öelda, et juhatus oli planeerinud [esmaspäevale] liiga palju arupärimisi. Aga nagu ma olen ka varem öelnud, töö on tellija materjalist. Neid [arupärimisi] on nii palju, kui neid on, neil on oma tähtajad, me peame neid menetlema, selles mõttes on see paratamatu. (Vahelehüüe.) Need olid teised ajad! Need olid teised ajad! 

Vaheaja võtmist ei pea ma praktiliseks juba selle tõttu, et Riigikohus on öelnud, et parlamendi töö peab olema tõhus. Kui me paneme parlamendi 30 minutiks pausile, siis see ei ole väga asjakohane. 30 minutiga ei jõua mingit uut asja ette võtta, ja siis pahandavad teised Riigikogu liikmed, et noh, mis ma nüüd selle 30 minutiga peale hakkan. (Kommentaarid saalist.) Selle te olete ise meile siin praegu tekitanud! 

Aga nüüd on kõik! Väga vabandan, Lea Danilson-Järg, teie ees. Ma nagunii rikkusin lubadust, võtsin ühe [küsimuse lisaks], aga [küsija] oli ka teie fraktsiooni liige. Ma tõesti täna rohkem [protseduurilisi küsimusi] ei võta. 

Head kolleegid, läheme tänase päevakorra [esimese punkti] juurde: Riigikogu liikme Tanel Teini algatatud hasartmängumaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu 793 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel Tanel Kiik, palun!

Igaks juhuks kolm minutit juurde, palun!

Kaheksa minutit.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Siin me nüüd oleme. Hea kolleeg Riina Sikkut tõi eile päris põhjalikult välja, mis selle hasartmängumaksu seaduse muutmisega valesti läks ja mida kõike me sellest õppima peaksime. Alustades sellest, et seaduseelnõude puhul on kokku lepitud hea õigusloome tava, ja mitte sellepärast, et kuidagimoodi bürokraatiat kasvatada, vaid just nimelt sellepärast, et seaduseelnõude menetlemine, analüüsimine ja nende mõjude hindamine oleks põhjalik, oleks ühetaoline, oleks läbipaistev ja oleks korrektne. Me teame, et selle või eelmise seaduseelnõu puhul neid muudatusi ja seda loogikat, mis on olnud praktikas tavaks, ei arvestatud. Ehk eelnõu toodi siia ilma piisavalt põhjaliku kaasamiseta või piisavalt põhjaliku analüüsita, ja sellest tulenevalt või vähemasti osaliselt seetõttu seal olidki sees need vead, mida me siin lappima hakkame. Maksu langetamisest sai maksu kaotamine, mis muutis kogu selle minu hinnangul, ütleme viisakalt, niigi küsitava väärtusega eksperimendi lausa tragikoomiliseks. 

Hasartmängumaks on üks nendest maksudest, mille loogika on sarnane alkoholiaktsiisi või tubakaaktsiisi loogikaga: me maksustame kõrgelt seda, mille tarbimist me soovime vähendada. Me ei maksusta alkoholi kõrgelt sellepärast, et see oleks riigieelarvele meeletu tulu allikas. Me maksustame alkoholi ja tubakatooteid sellepärast, et me tahame inimestele tervist toetavamat valikut, mõistlikumat valikut, nii et taskukohasem oleks nendest loobuda, midagi muud tarbida ja vähem oma tervist kahjustada. 

Hasartmänguprobleemid ja üldse sõltuvusprobleemid pole Eesti ühiskonnas sugugi mitte väiksed, need ajas pigem kasvavad. Ma arvan, et kogu see debatt on tekitanud seda riski märkimisväärselt juurde. Näiteks alkoholisõltlasest inimesele piisab selle pudeli nägemisest või sellest reklaamist, et teha impulsiivne ost ja taas tarbima hakata. Sama loogika kehtib ka muude sõltuvuste puhul. Ehk kui me räägime nüüd juba kuid hasartmängumaksust ja sellest, kui oluline see riigieelarvele on, siis kahtlemata me sellega legitimeerime ka seda tegevusvaldkonda, võimendame seda ja tõstame tõenäosust, et nii olemasolevad sõltlased kui ka potentsiaalsed uued sõltlased hakkavad neid mänge mängima ja seeläbi oma vaimset tervist lõhkuma, oma tulevast töövõimet, maksevõimet vähendama ja sotsiaalseid probleeme ühiskonnale ja endale paratamatult kaasa tooma. See on see reaalsus, mida me oleme juba näinud. Võite küsida tervishoiuvaldkonna või sotsiaalvaldkonna inimestelt, kindlasti oskavad nad teile põhjalikult sellest rääkida. 

Miks me nüüd selle eksperimendiga edasi läheme? Ausalt öeldes, mina ei saa aru. Ma oleks arvanud, et kui see esimene – siin meeldib kõigile öelda "aps", et miljonid eurod on aps – tõsine prohmakas või probleem tekkis, siis oleks seaduseelnõu algatajatest olnud väga riigimehelik ütelda, et hea küll, tahtsime parimat, meil olid head ideed, aga me näeme, et siin on väga palju segadust, näeme, et siin on palju probleeme, siin on ka läbipaistvuse küsimus, mistõttu jätame selle asja ära, loobume sellest mõttest. Kõik head ideed ei pruugi olla enam nii head, kui neid hakata päriselt ellu viima. Heade kavatsustega on sillutatud ka põrgutee, nagu öeldakse. Ehk need murekohad, nii selle seaduseelnõu menetlemise protsess, hilisemad vead, mis viisid selle maksu kaotamiseni, sõltuvusmõjude olematu hindamine kui ka sisemine kemplus valitsuse, Rahandusministeeriumi ja koalitsioonierakondade vahel – kas see kõik ikka vääris küünlaid? Kui me tahame kultuurivaldkonda lisaraha [leida], siis selleks on väga palju võimalusi. Selleks ei pea näiteks jõudsalt langetama ühiskonna kõige jõukama osa maksukoormust, seda oleks võinud teha teistmoodi, astmelise tulumaksu teel või muul viisil, võttes sealt, kus on, jõukamatelt inimestelt, mitte nii, et unistatakse sellest, et me hakkame välismaa veebikasiinode mingit maksutulu Eestis kuidagi läbi käitama ja selle pealt rikastuma. 

Ma olen päris kindel, olles ka poliitikas mõnda aega olnud, et seaduseelnõu muudatused, mis praegu parlamendis tehakse, pööratakse tagasi. Olen selles võrdlemisi kindel. Kui järgmine parlamendi[koosseis] koguneb, siis ma julgen arvata, et ka Reformierakond, kes täna siin, hambad ristis, poolt hääletab, on üks nendest, kes toetab nende muudatuste tagasipööramist. Just nendesamade maineriskide tõttu, just sellesama segaduse tõttu, mida see poleemika on juba kaasa toonud, rahapesuriskide tõttu, mis sellega kaasnevad. Ehk iga kord, kui sa tahad mingit võitu saavutada, sa pead hindama, kas see risk on seda nii-öelda potentsiaalset võitu väärt. Olukorras, kus Rahandusministeerium isegi ütleb, et seda võitu ka ei tule, on see vastus ilmselge. Me lihtsalt riskime sellega, et lisaks sellele, et juba räägitakse Eestist kui põhimõtteliselt vanglamaast – ma saan aru, et lisaks Rootsile tahavad Belgia ja teisedki riigid tuua oma retse siia hoiule –, hakkame me rääkima Eestist kui mingisugusest hasartmängumaast ja veebikasiinode maast. Vähe sellest, üldse ammu ei olnud see, kui Eestist räägiti kui rahapesumaast, erinevate rahapesuskandaalide tõttu, mis on objektiivsed faktid. Toona ka neid [skandaale] pisendati. Ma mäletan kohtumisi pangajuhtidega, kes ütlesid, et pole olnd, pole näind, pole teind. Hiljem algatati neist nii mõnegi suhtes kriminaaluurimine. Ma pean eeskätt silmas välismaiseid pangajuhte. Ehk tegelikkuses järgmine parlamendi[koosseis] nii või naa need muudatused tagasi pöörab, tulenevalt sellest, et need riskid on ülemäära suured. Seda sisemist konsensust ju parlamendierakondade vahel hasartmängumaksu langetamiseks põhimõtteliselt ei ole. Alles seesama parlament, tuletan meelde, hasartmängumaksu tõstis. Ehk [puudub] järjepidevus: kõigepealt parlament otsustab tõsta, siis hakkab langetama, tehes seda niimoodi, et mitmed rahandusministrid, nii praegune kui ka eelmised, ütlevad, et see on vaat et halvim seaduseelnõu, mis see koalitsioon siia toonud on. 

Praegu me tekitame hunniku segadust ja tekitame segadust veel juurde. Kõigepealt me tõstame maksu, siis me ütleme, et me hakkame seda langetama, siis me kaotame selle maksu ära, siis me ikkagi otsustame, et me tahame langetada, ja siis tuleb järgmine parlamendi[koosseis], võib-olla isegi sama parlamendikoosseisu jooksul järgmine valitsus, ja pöörab selle tagasi. Mis see võit siis on? Ei saanud keegi sellest jõukamaks, aga tekkis hunnik segadust. Eesti riik ise ka ei tea, mida ta tahab. Ta ei tea, kas ta tahab soodustada veebikasiinode tegevust või tahab seda vähendada, kas tema arvates sõltuvusprobleemid on [olulised] või ei ole, kas ta näeb siin raha teenimise riski või ta näeb siin just rahapesuriske. Ehk mis tegelikult selle asja mõte on? 

Ma usun, et täna tulevad koalitsioonisaadikud siia saali ja hääletavad, nii mõnigi ilmselt vastu tahtmist, selle eelnõu poolt, see saab seaduseks, ja siis needsamad Riigikogu liikmed, kui nad valitakse tagasi parlamenti, hääletavad järgmises koosseisus selle tagasimuutmise poolt. Need sõnad jäävad protokolli, eks saame seda mõne aasta pärast kontrollida, aga ma olen ikka päris veendunud, et täpselt nii läheb.

Nii et minu üleskutse kõigile kolleegidele on mõelda natukene ette, kas parlament on ikka selline, ütleme, huumorituba, kes tõstab maksu, kaotab maksu, langetab maksu ja siis hakkab jälle tõstma ja muutma, või peaks selles tegevuses olema mingi järjepidevus, mingisugune läbimõeldus. Kultuurivaldkonda lisaraha leidmiseks on väga palju adekvaatseid võimalusi, see ei pea toimuma mingisuguste välismaiste veebikasiinode siia meelitamise hinnaga, ehk kasutades ingliskeelset väljendit race to the bottom, nii-öelda allapoole võidu[jooksu teel], et kes suudab pakkuda madalamat ja kuidagimoodi odavamat maksukeskkonda oma nii-öelda virtuaalse käibe näitamiseks. See ei ole see Eesti riik, ma arvan, mida me tahame ehitada, see ei ole kindlasti Eesti Nokia. Nii et sotsiaaldemokraatide poolt kutsun selle eelnõu vastu hääletama. Aitäh!

Aitäh teile! Isamaa fraktsiooni nimel Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Alustan sellest eelnõust [rääkimist] sellest, selleks et kõigile oleks ühtemoodi arusaadav: Isamaa Erakond tegi esimesel lugemisel ettepaneku see tagasi lükata, teisel lugemisel tegi ettepaneku katkestada, kolmandal lugemisel hääletas ta selle vastu ja [saatis] presidendile kirja, paludes seda [seadust] mitte välja kuulutada. Nii et kui keegi tahab rääkida, et kõik on süüdi selles, et keegi kuskil midagi tegi, siis ta eksib. 

Mina palun Riigikogu juhatuse liikmetel kiiresti lõpetada distsiplinaarmenetlus ühe ametniku suhtes siin Riigikogus. [See menetlus] on täiesti uskumatu. Siin kõnepuldis räägitakse küll ühe, teise või kolmanda, eriti Rahandusministeeriumi tehtud veast selles eelnõus. Eile rahandusminister ütles, et ükski ametnik ei ole süüdi ja mitte ükski Riigikogu liige ei ole süüdi. Rahanduskomisjoni esimees, kes seda eelnõu on menetlenud, ütleb väga selgelt, et süüdi ei ole ükski Riigikogu ametnik. Kuidas on siis võimalik, et kellegi suhtes on algatatud menetlus, distsiplinaarmenetlus? Palun see selgelt lõpetada ja selle ametniku ees vabandada. 

Sotsiaaldemokraatidele tuletan ma muidugi meelde, et selles koosseisus oli teil esimene töö perede toetuse vähendamine, mida mõned kuud enne olid toetanud 100 Riigikogu liiget, 1 oli vastu. Üks oli vastu, see oli aknaalune, aga kõik erakonnad toetasid lasterikaste perede toetuse tõstmist. Teie olite see erakond, kelle ettepanekul koalitsioon seda vähendas. [Selliseid asju] on kõigil juhtunud, nii et ei ole see päris nii. 

Kui me räägime nüüd selle eelnõu parandamisest, siis ma ütlen, Tanel, et plusspunktid sulle. Sirge seljaga, ainukesena 16 algatajast, tulid siia kõnepulti ja tegid ettepaneku seda eelnõu parandada. See, kas see parandamine meile meeldib või mitte, on teine küsimus. 

Isamaa Erakond on ka seisukohal, et hasartmängumaksu vähendamine on väga suur risk. Ma loodan siiralt, et see risk õigustab ennast. Aga ma olen kurb seetõttu, et rahanduskomisjonis ei toetatud ettepanekut tõsta sellel või järgmisel aastal hasartmängumaksu protsenti nii, et see jaanuari- ja veebruarikuus laekumata raha laekuks plussina. Kui keegi räägib, et võib-olla laekub see aasta rohkem, kui on planeeritud, et ühe [arvutuse] järgi võtame 24 miljonit ja teise arvutuse järgi 27 miljonit, siis küsimus ei ole ju selles. Väga selgelt on kahe kuu laekumine kindlasti väiksem ja sellest peaks ka rahanduskomisjoni esinaine aru saama, et me ei räägi ju numbriliselt, kui palju eelarvesse laekub. See on alati väike risky business, kui mingisugust laekumist planeeritakse. Kunagi ei saa seda ühe euro täpsusega [kirja] panna. Aga selge on see, et kahel kuul seda [raha] ei laeku.

Isamaa Erakond on väga raske dilemma ees, kas seda eelnõu toetada, mis oleks loogiline. Null euroga kasiinode maksustamine oleks ju jama. Teiselt poolt on väga raske seda toetada, sest ei toetatud ühtegi muudatusettepanekut, mida Isamaa Erakond tegi. Praegu on Isamaa Erakond otsustanud, et ta ei osale sellel hääletamisel lihtsal põhjusel: ühtepidi tahaks toetada, aga teistpidi ei ole see võimalik, sest see on risky business, [pole selge], kas see risk õigustab ennast või mitte. Oleks võinud vähemalt komisjonis väga selgelt otsustada, et me paneme kui mitte selle aasta, siis järgmise aasta maksele juurde nii palju, et see kahe kuu laekumata raha ikkagi riigieelarvesse laekuks. See läheb ju selgelt kultuurile ja spordile. 

Ma loodan, et ühelt poolt tuleb siia kasiinos mängijaid ja firmasid, või Eestisse mitte mängijaid, vaid rohkem firmasid, las need mängijad olla kuskil mujal, aga raha võiks laekuda meile. Teiselt poolt ma tean, et rahapesubüroo on väga hirmul sellega seoses, nii et eks see ole selline fifty-fifty mängimine. 

Aga, Tanel, müts maha sinu ees. Ma ütlen siiralt, et sa oled võidelnud selle asja eest, aga sa olid ainukene julge, kes tuli muudatusettepanekuga. Need 15 vastutasid täpselt samamoodi. Täpselt samamoodi! Ei ole mõtet arutada, et keegi teine on süüdi selles ühes sõnas seal.

Hea kolleeg, ma segan. Kas selle ilusa koha peal lõpetame või võtame aega juurde?

Kolm minutit.

Kaks minutit ja kümme sekundit.

Väga selge on, et kui eelnõu juurde ei ole kirjutatud, kes selle koostasid, siis vastutavad need, kes algatasid. Ei ole vaja keerutada! Hääletamisega läheb nii, nagu ikka juhtub. Ma näen siin, et sotsidel on tihti nii, et nad tulevad viimasel minutil saali ja hääletavad nii nagu koalitsioonis olles, sest nad ei ole veel aru saanud, et nad opositsioonis on. Nii juhtus ka üle-eelmine nädal hoiu-laenuühistu seadusega, mida ilma sotside kahe hääleta ei oleks vastu võetud. Noh, juhtub ikka! Aga võiks eelnõud läbi lugeda ja võiks läbi lugeda need kirjad, mida saadetakse.

Ma arvan, et väga mõistlik on enne hääletamist korra aeg maha võtta ja seda paberit lugeda. Ma ei tea, mis kell see siia saali saadeti, see oleks pidanud eile kell viis olema, aga kell viis see olla ei saanud, sest siis me alles arutasime eelnõu teisel lugemisel, ega seal juhuslikult ei ole mõni sõna juurde pandud või sealt mõni sõna ära võetud. Aga ma veel kord rõhutan, et sealt eelnõust, mis tuli Riigikokku, ei kadunud ükski sõna ära ega ühtki sõna ei pandud selles punktis juurde. See oligi selline. See oli algatajate soov ja nendest 16 algatajast üks on otsustanud, et päris nii ei peaks olema, et see tasuta on. Ja ma veel kord ütlen: Tanel, müts maha! Aitäh!

Jaa, Tanelil polegi mütsi peas! Aga aitäh! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vadim Belobrovtsev, palun! (Selgitus saalist.) Jaa, väga kena!

Aitäh! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Eesti Keskerakonnal on selle eelnõu ja üldse selle teema tõttu tekkinud kolm suurt probleemi. Esimene, millest me juba rääkisime, rääkisime mitu korda, on see, et meile ei ole vastuvõetav olukord, mis on tekkinud. Meie fraktsioon ja meie erakond on teinud ettepaneku alandada toiduainete käibemaksu. See aitaks inimesi, kes elavad päris keerulistes oludes ja on päris raskes seisus. Raha on vähe, me oleme näinud elektriarveid, mis on inimestele tulnud, küttearveid – olukord läheb aina hullemaks. Meie väga konkreetne ettepanek – [see põhimõte] on leidnud toetust väga paljudes Euroopa riikides, on hästi vähe neid [riike], kus seda ühel või teisel moel rakendatud ei ole – on olnud alandada toiduainete käibemaksu. Valitsus ei ole sellega kaasa tulnud. Mitu korda on meile seletatud, et see ei ole hea mõte erinevatel põhjustel. Ühestki põhjusest ausalt öeldes me aru ei saanud, miks see halb on, ja miks siis terve Euroopa niimoodi elab. Aga samal ajal alandame netikasiinode käibemaksu. Nagu öeldakse, see on prioriteetide küsimus ja meie prioriteet on selgelt kuskil mujal kui koalitsioonil.  

Teine probleem selgus eile siin saalis, kui rahanduskomisjoni esimees Annely Akkermann, vastates küsimusele, kes vastutab selle olukorra tekkimise eest, kus miljonid lähevad riigieelarvest mööda selle eksimuse pärast, ütles, et vastutavad kõik need 101 Riigikogu liiget, kes siin istuvad. No vabandust, see jutt on täielik jama! Kuidas on süüdi selles, et siia tuuakse juriidilist praaki, inimesed, kes olid algusest peale selle initsiatiivi vastu? Ma räägin praegu opositsioonist ja tegelikult võib-olla ka Reformierakonnast, sest nii mõnigi Reformierakonna liige, kaasa arvatud näiteks rahandusminister Jürgen Ligi, on öelnud, et neile see eelnõu ja see idee üldse ei sobi, aga kuna nad on koalitsioonis, siis nad peavad seda toetama.  

Mina arvan, et on väga lihtne vastus küsimusele, kes vastutab. Kindlasti ei vastuta opositsiooni liikmed. Aivar Kokk juba rääkis, kuidas Isamaa selles olukorras käitus. Mitu korda üritati näidata, et tegu ei ole hea mõttega, eriti praeguses keerulises majanduslikus olukorras, mis Eestis on ja mille pärast inimesed kannatavad. Eesti Keskerakond on ka mitu korda sellest rääkinud. Me ei ole seda toetanud. Mina küll ei usu, et meie peaksime selle eest vastutama. Vastutab väga konkreetselt valitsus, sest just valitsuse initsiatiivil see seaduseelnõu siia jõudis. Sellisel kujul, nagu see siia jõudis, kus oli see konkreetne eksimus, mis läheb riigile võib-olla maksma mitu miljonit eurot – valitsus peab selle eest vastutama.  

Kolmas probleem, millest ma tahtsin rääkida, ongi vastutuse võtmine. Eile näiteks oli siin infotunnis arupärimine peaministrile Enefit Greeni investeeringu kohta Tolpanvaara tuuleparki, kus jällegi riigi raha läks lendama, sest ei olnud vist õige investeering tehtud. Peaminister rääkis meile, et jällegi valitsus selle eest ei vastuta. Ja kes selle eest vastutab? Keegi ei vastuta. Jälle lähevad miljonid eelarvest mööda, aga keegi ei vastuta.  

Nii et on hästi kahju, et valitsus lähenebki asjadele niimoodi, et meil raha ei ole, me üritame kärpida, me ei toeta näiteks opositsiooni initsiatiive, mis maksavad märgatavalt vähem kui see raha, mis, nagu ma mainisin, juba eelarvest mööda läheb.  

Palun kaks minutit juurde. 

Kaks minutit lisaks, palun!

Aga samas jääme siis sellest rahast ilma ja keegi selle eest ei vastuta. Eesti Keskerakond tuleb siia saali ettepanekuga suurendada lastetoetust – see ei lähe läbi, valitsus on vastu. Tuleme ettepanekuga suurendada riigi panust koolilõuna kinnimaksmisel – valitsus on vastu. Selliseid initsiatiive on küll ja küll, aga vastus on alati üks ja sama: raha ei ole, on keerulised ajad, me peame rohkem pühenduma väga konkreetsetele kuluridadele. Olukorras, kus riigis on demograafiline kriis ja ükski nendest meetmetest, mida opositsioon pakub, läbi ei lähe, sest raha ei ole, me näeme, et mingisuguste konkreetsete vigade pärast lähevad miljonid eelarvest mööda ja keegi ei tee väljagi. Noh, läks nii, nagu läks, järgmine kord võib-olla läheb paremini. Aga raha jätkuvalt ei ole. See on väga kahetsusväärne olukord, seda tahaks kindlasti vältida. 

Mis puudutab seda eelnõu, siis Eesti Keskerakonna fraktsioon ei hakka selle vastuvõtmist takistama, sest me kõik saame aru, et kui seda eelnõu praegu vastu ei võeta, siis läheb eelarvest mööda veelgi suurem summa ja olukord muutub veelgi keerulisemaks. Aga ma arvan, et valitsus peab selle eest ikkagi vastutama. Aitäh!

Aitäh teile! Eesti 200 fraktsiooni nimel Kadri Tali, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid Riigikogus! Täna on meie ees eelnõu, mis esmapilgul võib tunduda tehniline, kuid mille tegelik mõju ulatub palju kaugemale. See puudutab meie kultuuri kestlikku rahastamist ja usaldust loodava fondisüsteemi vastu. Viimaste sõnavõttude valguses on see ununenud, keskendutakse veale ja süüdlase otsimisele, selle asemel et viga kiiresti parandada ja mõista, et see meede on vahend, mitte eesmärk. Eesmärk on mujal: kultuuri ja spordi tuleviku kindlustamine ja majanduse etteotsa seadmine, majandusharuks muutmine.

Hasartmängumaksu seaduse muudatus, mis on täna meie ees, taastab selguse olukorras, kus seaduses olev ekslik sõna tekitas tormi veeklaasis, kuigi seletuskirjas oli eesmärk selge ja üheselt mõistetav. See omakorda andis osale siinviibijatest võimaluse kultuuri tulevikku ja arengut põhjendamatult takistada, nii nagu seda on mugavusest tehtud viimased 30 aastat. 

Kultuur on olnud vaeslapse rollis väga pikka aega, see on valdkond, mille arvelt kärbitakse kõige muu, pakilisema tarvis. Ma soovin toonitada, et see eelnõu ei ole pelgalt maksutehniline parandus, see on oluline samm kultuuri stabiilsema rahastuse suunas. Seletuskiri näitab väga selgelt, et käesolev muudatus kõrvaldab tehnilise vea, mis tekkis varasemate seadusemuudatuste koosmõjul, ning see tuleb parandada. Selleks oleme täna siin. 

See eelnõu ei loo uut maksukoormust, ei vähenda kultuurile suunatavaid vahendeid ega too kaasa negatiivset eelarvelist mõju. Just selline selgus on eelduseks, et kultuurivaldkond saaks planeerida [oma tegevust] pikema vaatega, selle asemel et elada pidevas ebakindluses. 

Kultuur ei sünni vaakumis. See sünnib siis, kui loojad saavad keskenduda loomisele, institutsioonid saavad keskenduda sisule ja rahastamissüsteem toimib ilma pidevate juriidiliste riskideta. See eelnõu aitab just seda saavutada. 

Oluline on ka rõhutada, et tegemist on kiireloomulise ja põhjendatud parandusega, mis jõustub kohe pärast Riigi Teatajas avaldamist. See näitab, et Riigikogu suudab reageerida olukorrale, kus õigusselguse taastamine on avalikes huvides vältimatu. See on hea näide sellest, kuidas seadusandja roll ei ole ainult uusi reegleid luua, vaid ka parandada ja korrigeerida, kui praktika näitab, et midagi vajab täpsustamist. 

Head kolleegid! Kultuuri rahastamine ei ole luksus, see on investeering meie kestmisesse, keelde, identiteeti ja loovusse. Kultuuril on oluline osa meie turvalisuses ja kaitses. Iga samm, mis aitab muuta kultuuri rahastamist jätkusuutlikumaks, läbipaistvamaks, stabiilsemaks ja õiglasemaks, on samm õiges suunas. Käesolev eelnõu aitab kaasa just sellele. Seetõttu kutsun ma Riigikogu liikmeid seda eelnõu toetama. See on mõistlik, vajalik ja kultuuri seisukohalt märgiline otsus. Aitäh!

Suur tänu teile! Vastusõnavõtt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel, Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Kuna hea kolleeg Isamaast korduvalt mainis sotsiaaldemokraate, siis ma arvan, et ajaloo huvides on hea täpsustada, et tõepoolest, see peretoetuste debatt, mis oli eelmises parlamendikoosseisus, mõni valitsus tagasi, on tegelikult sarnane hasartmängumaksu seaduse muutmisega. Ka siis oli nii, et väiksem partner puhtalt matemaatikale tuginedes surus peale oma tahte ja soovi ning tehti otsused, mis, nagu hiljem selgus, ei olnud rahanduslikult jätkusuutlikud ja võib-olla tõesti tekitasid ka väiksemate ja suuremate perede ebavõrdset kohtlemist ning asjatuid pingeid. 

Tegelikult on see päris hea võrdlus, mille härra Kokk siin tõi. Tõepoolest, praegune hasartmängumaksu seaduse muudatus on sarnane. Toona mindi hiljem korrigeerima, ja see oligi probleemne. See ongi halb praktika, kui riik kõigepealt tõstab toetusi ja siis langetab. Täpselt sama kehtib ka maksude puhul. See on halb praktika, kui parlament kõigepealt tõstab, siis kaotab, siis langetab ja hiljem, järgmises parlamendikoosseisus, tõstab uuesti sellesama maksu tagasi sinna [tasemele], mis enne on. Nii et selles mõttes oli Koka enesekriitika Isamaa vaates täiesti õigustatud ja ma arvan, et see on hea võrdlus. Tõepoolest, nii ei tohiks teha riigi poliitikat ja nii ei tohiks seda ka järgmistes parlamendikoosseisudes teha. 

Nüüd täpsustus ka. Minu üleskutse koalitsioonile, mida ma oma kõne lõpus võib-olla selgelt ei väljendanud, on loobuda plaanist hasartmängumaksu langetada ja tuua siia [teine] eelnõu, või siis oleks võinud arvestada meie muudatusettepanekuid, et taastada algne maksurežiim ehk algne maksuprotsent, mitte minna selle langetusega edasi. Aga kuna see konkreetne eelnõu parandab ühte viga, siis ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon jätab selle eelnõu hääletusel osalemata. Me ei taha selle [maksu] langetamises osaleda, aga me ei taha ka takistada otseselt selle vea parandamist, sest see olukord, kus seda maksumäära teatud juhtudel üldse ei kehti, on tõesti veelgi jaburam. Nii et selline täpsustus, ka protokolli huvides. Aitäh!

Aitäh! Vastusõnavõtule vastusõnavõttu ette nähtud ei ole, aga ma arvan, et kindlasti on leitav mõni koht, kus mõnes läbirääkimiste voorus mainiti ka Isamaad. Nii et vastusõnavõtt Isamaa fraktsiooni nimel, Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Ma lihtsalt muretsen Taneli mälu pärast. Noor mees, ma arvan, et mälu peaks väga hea olema. Sa istusid eelmises koosseisus ka siin saalis. Kõik erakonnad, kõik erakonnad … (Vahelehüüe.) Okei, no ei istunud. Siis on andestatav, et su mälu on lühikene. Kõik erakonnad, kes eelmises koosseisus siin saalis istusid, kõik erakonnad toetasid lasterikaste perede toetuse suurendamist. Kõik! Ei [toetanud] ainult koalitsioon, toetas ka opositsioon. Ainukene, kes ei toetanud, oli üks aknaalune. Tol ajal oli aknaaluseid ainult 1, seekord on 17. Nii et vahe on muidugi suur. Palun olla korrektne! Ma veel kord rõhutan: kõik erakonnad, nii opositsioon kui ka koalitsioon. Ma arvan, et väga harva on olnud siin Riigikogu saalis nii, et selliseid otsuseid tehakse konsensuslikult. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 793 lõpphääletus. Saalikutsungi järel me seda teeme. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Riigikogu liikme Tanel Teini algatatud hasartmängumaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu 793. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 52 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid 0. Eelnõu 793 on seadusena vastu võetud. 

Saame minna tänase teise päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud raudteeseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 716 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 716 lõpphääletus. Kaheminutilise saalikutsungi järel me seda teeme.  

Head kolleegid, palun vaikust! Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud raudteeseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 716. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt hääletas 64 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu 716 on seadusena vastu võetud.

Saame minna kolmanda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud tarbijakaitseseaduse ja lõhkematerjaliseaduse muutmise seaduse eelnõu 779 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt majandus- ja tööstusministri Erkki Keldo. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! (Juhataja helistab kella.) Aitäh! Riigikogule on arutamiseks esitatud tarbijakaitseseaduse ja lõhkematerjaliseaduse muutmise seaduse eelnõu 779. Eelnõu keskne eesmärk on tugevdada tarbijakaitset olukorras, kus kestlikkuse ja keskkonnasäästlikkusega seotud väited kaubanduses on muutunud igapäevaseks turundusvõtteks. Kuid tarbijal, olgem ausad, on üha keerulisem eristada, kas see väide on päriselt tõendatud või on tegemist eksitava rohepesuga, mida me ju keegi ei soovi. Ehk siis eelnõuga me võtame üle Euroopa Liidu direktiivi. Selle põhisõnum on lihtne: tarbijale esitatav teave peab olema tõene, selge ja kontrollitav. Tegemist ei ole uue regulatsiooni loomisega, vaid olemasoleva ebaausate kaubandustavade direktiivi täpsustamisega, millega keskkonna- ja kestlikkusväited tuuakse sõnaselgelt direktiivi kohaldamisalasse ja käsitatakse neid võimalike eksitavate kaubandustavadena. Ehk siis siin ei ole midagi uut, [lihtsalt pikendatakse] eksitavate kaubandustavade [nimekirja]. Nüüd tutvustan peamisi muudatusi. 

Esiteks keelatakse üldised keskkonnaväited, näiteks "keskkonnasõbralik pakend" või "biolagunev kott", kui nende paikapidavust ei ole võimalik tõendada. Neid on võimalik tõendada vastavusega just asjakohasele ökomärgise nõudele või kõige kõrgemale standardile, mis toote või teenuse jaoks Euroopa Liidus on kehtestatud. Näiteks võib energiatõhususe väidet kasutada siis, kui toode kuulub vastava kategooria kõrgemasse energiatõhususe klassi ehk A-klassi. 

Teiseks keelatakse selliste kestlikkusmärgiste kasutamine, mis põhinevad üksnes enesedeklaratsioonil. Edaspidi peavad märgised põhinema sõltumatu kolmanda isiku kontrollil või olema kehtestatud haldusorgani poolt, nagu näiteks Euroopa Liidu ökomärgis, mida Eestis väljastab Keskkonnaagentuur. 

Kolmandaks, tulevikulubadused, nagu kaupleja väide, et aastaks 2050 oleme süsinikuneutraalsed. Need peavad edaspidi põhinema selgel, ajaliselt piiritletud ja sõltumatult kontrollitaval tegevuskaval, mille sisu kontrollib samamoodi kolmas isik ehk sõltumatu ekspert. 

Neljandaks tõstetakse trahvimäärasid – ma rõhutan, et ulatuslike rikkumiste korral – vastavalt Euroopa Liidu nõuetele: kuni 4% ettevõtja käibest või kuni 2 miljonit eurot. Aga samas rõhutan, et kindlasti ei ole järelevalveasutuse eesmärk trahvide määramine, vaid sisuliste rikkumiste lõpetamine ja tarbijate kaitse, kui keegi, nagu ma ütlesin, korduvalt ja ulatuslikult, maakeeli öeldes, valetab, esitab tarbijatele ebatõest infot. 

Rõhutan samamoodi, et muudatuse eesmärk ei ole piirata ettevõtjate võimalust oma kestlikke lahendusi tutvustada. Vastupidi, eesmärk ongi tagada just ettevõtjate vahel aus konkurents ja teistpidi ka usaldusväärne teave tarbijale. Kui mingi [väide] on esitatud, peab see olema kontrollitav.

Ettevõtjatele võivad tõesti kaasneda teatud lisakulud nendesamade väidete ja märgiste tõendamisel, kuna tõendamisse tuleb kaasata kolmas, sõltumatu osapool. Selleks on ette nähtud ka potentsiaalsed toetusmeetmed. Näiteks on võimalik taotleda toetust KIK-ist ehk Keskkonnainvesteeringute Keskusest, ringmajanduse programmist, et viia toode vastavusse Euroopa Liidu ökomärgisega.

Rõhutan, et erinevate keskkonnaväidete ja -märgiste kasutamine on kauplejale vabatahtlik ja jääb ka tulevikus vabatahtlikuks. Seda ei tehta mitte kellelegi kohustuseks. Kuid kui ettevõte otsustab, väga tihti ka turunduslikel eesmärkidel, ikkagi neid kasutada ja nende abil väita, et tema toode on parem ja erilisem, aga tema väited või märgis ei vasta nõuetele, siis selle aasta 27. septembrist neid enam kasutada ei või, just sellelsamal põhjusel, et tarbijat mitte eksitada. Eelkõige kasutatakse selliseid keskkonnaväiteid ja -märgiseid siiski, nagu ma mainisin, turunduslikel eesmärkidel, et oma tooteid konkurentide omade seast esile tõsta. On hästi oluline, et tarbijal oleks ka päriselt teadmine, et need väited tõele vastavad.

Nagu pealkiri ütleb, selles seaduseelnõus on ka teine muudatus, mis puudutab halduskoormuse vähendamist. Muudatus on seotud lõhkematerjaliseadusega. Täpsemalt öeldes leevendatakse padrunite ja sütikute hoiustamisel kehtivat piirmäära, mis vähendab näiteks laskemoona [müüvate] poodide ja lasketiirude halduskoormust. Seni on kehtinud piirmäär 50 kilogrammi, edaspidi kuulub sinna alla ainult püssirohi, ning padrunite ja sütikute puhul kehtestatakse piirmääraks 900 kilogrammi. Seega, edaspidi ei pea lõhkematerjaliseaduse alusel käitamisluba taotlema need ettevõtjad, kellele on antud juba tegevusluba relvaseaduse alusel ja kes käitlevad laskemoona piirmäärast, mida ma enne nimetasin, väiksemates kogustes. Ehk jällegi, erinevatel väikeettevõtjatel, lasketiirudel ja relvapoodidel, väheneb halduskoormus. 

Kokkuvõtteks julgen öelda, et tegemist on eelnõuga, mis ühelt poolt toetab tarbijate teadlikke valikuid, soodustab ausat ja võrdset konkurentsi ning aitab kaasa sellele, et säästlikkus ja kestlikkus ei oleks lihtsalt turunduslik loosung, vaid sisuline ja kontrollitav väärtus. Nagu ma korra juba mainisin, muudatuste jõustumise aeg on direktiiviga määratud: 27. september sel aastal. Tänan tähelepanu eest ja hea meelega vastan küsimustele.

Suur tänu teile! Riigikogu liikmetel on mõned asjalikud küsimused. Alustab Peeter Ernits. Palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Sa oled seni jätnud mõistliku mulje. Praegu on siin nii-öelda siga-ja-kägu-eelnõu, milles see käoeelnõu, see padrunite värk, ei ole viga. Aga see esimene pool – nimetame seda seaeelnõuks –, seal sa tegelikult maskeerid praegu, et see on Brüsseli nõudmine ja nii edasi, kuid sisuliselt pakud välja meile nii-öelda siga kotis või põrsast kotis, et me aktsepteeriksime seda, et on võimalik hakata nende roheloosungite eest määrama kriminaalkaristuse laadi metsikuid karistusi, mis võivad tõmmata ettevõtjatel hinge kinni. No seesama, et väärteomenetlusega võib [määrata] üle 400 000, kas 2 miljonit või kui palju käibest, siin on kirjas, eks ju. Tegelikult on see vaikne õiguspoliitiline pööre. Miks sa sellise asjaga välja tulid?

Aitäh! Mõned faktitäpsustused. Aga kõigepealt aitäh komplimendi eest, nagu alati. Mis neid kahte asja seob: küsimus on erinevas halduskoormuses. Ma täitsa südamest ja ausalt ütlen, et ka mina olen kindlasti pigem alati väiksema halduskoormuse poolt. Siin on nüüd kaks olulist nüanssi. Nagu ma nimetasin, see on direktiiv, mis meil tuleb üle võtta. Me võtame selle üle miinimummääras. Seda esiteks. Te saate selle üle diskuteerida ja selle üle me komisjonis ka diskuteerisime. 

Minu jaoks on oluline punkt see, et see on vabatahtlik. Selles mõttes, et ettevõtja võib mitte soovida esitada selliseid väiteid. Nagu ma ütlesin, me näeme reaaleluliselt erinevaid roheväiteid, kestlikkusväiteid. Need on üks osa turunduskampaaniast. Ma arvan, et teile tarbijana ja mulle tarbijana – ja ma ei jääks kinni ainult kestlikkusse ja rohe[teemasse], see võib olla ka energiasääst või muu [teema] – võib kaupleja [midagi] väita. Ma tahaks, et need väited oleksid korrektsed, et see ei oleks lihtsalt õhust võetud, kui tootja mulle midagi ütleb. Tarbijana me näeme, et infot on nii palju. Minu arust on oluline [arvestada], et kui tootja mulle kui tarbijale midagi väidab, siis mul ei ole võimekust ja kompetentsi kõiki neid väiteid kontrollida. Aga kui sa soovid midagi väita, siis see peab olema teaduspõhiselt tõendatud. Muud midagi. Kui sa ei soovi, siis mitte keegi ei käsi ega palu sul [selliseid väiteid esitada], see on vabatahtlik. 

Selles mõttes on kaks asja. See on direktiiv, mis tuleb meil üle võtta, ja [me võtame üle] miinimumnõude. Ma üldiselt olen ka, nagu ma mainisin, väiksema halduskoormuse poolt. Sellepärast ongi oluline, et see on vabatahtlik. 

Evelin Poolamets, palun! Üks hetk.

Ma olen nüüd sattunud kuidagi ettepoole, jah?

Anti Poolametsa ma ei näe saalis, sel põhjusel.

Aitäh! Minu meelest, hea minister, te jätate pool tõde rääkimata. Te räägite kestlikkusaruandest justkui mingist ökost …

Ei, me ei räägi kestlikkusaruandest.

… mingist looduskeskkonnast, aga seal on ju sotsiaalsed omadused. Te kehtestate terrori ettevõtete vastu, et nad hakkaksid tegelema soolise mitmekesistamisega, rassilise mitmekesistamisega, sellega, et kõikidel 150 sool oleks omad vetsud ja riietusruumid. Tegelikult on see terror, mille te kehtestate. Te hakkate nõudma välja 2 miljoni euro suuruseid trahve, sest igasugustele nõuetele järgnevad ju järgmised nõuded. Miks see osa jäi rääkimata ja miks te seda teete?

Aitäh! Ma nüüd ei teagi, kas te olete mingit valet eelnõu lugenud. (Evelin Poolamets vastab kohalt.) Ühesõnaga, siin on küsimus kestlikkusmärgiste, ökomärgiste kasutamises. (Evelin Poolamets räägib kohalt.) Ja see on vabatahtlik. Ma saan aru, et poliitiliselt on teie fraktsioonil ja erakonnal võib-olla keerulised ajad, tuleb leida koht päikese all, aga siin ei ole küsimus kuidagi selles, mida te mainisite – vabandust! –, mingis 150 soos ja muus. 

See eelnõu on hästi lihtne. Eksitavate kaubandustavade direktiivi [hakatakse kasutama ka] säästlikkus- ja kestlikkusväidete suhtes. Kui ettevõtja tahab, siis tal on vabatahtlikult võimalik neid kasutada. Ainuke asi, nagu ma tarbijana ütlesin, ja ma usun, et iga tarbija saab sellega nõustuda, on see, et väiteid, mida erinevad tootjad ja kaupmehed esitavad, on tõesti palju. Mina tarbijana oleksin väga tänulik, kui need väited oleksid faktipõhised ja kontrollitavad, mitte, nagu öeldi, enesedeklaratsioonil põhinevad. Kui tootja ei taha neid kasutada, siis [ta ei kasuta,] need on praegu ja ka tulevikus vabatahtlikud. Mitte keegi ei pea neid kasutama, kui ta ei näe sellel kas turunduslikku müügieesmärki või nii-öelda argumenti, miks tema [kaup] on konkurendi omast parem. See on täiesti vabatahtlik ja ka tulevikus jääb see nii.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Mul on täitsa siiras küsimus nii selle eelnõu kohta kui natuke ka laiemalt. Paratamatult toovad kõik sellised nõuded ju ikkagi juurde ka bürokraatiat ja mingit kontrollivajadust, järelevalvevajadust. Kas see konkreetne eelnõu ja teised teie valdkonna eelnõud läbivad ka aruteluringi või kooskõlastusringi valitsuse moodustatud efektiivsuse ja majanduskasvu nõukojas? Kas on ka sellist koostööd nendega? Kui selline koostöö on, siis milline on olnud nende tagasiside sellele muudatusele, mis täna meie ees on? Kui seda koostööd ei ole, siis ma küsingi, miks ei ole. Äkki võiks sellega tegelda. Ega küsimus pole ainult selles, et tuleks vaadata üle olemasolevat seadusandlust, bürokraatiat ja õigusakte, vaid küsimus peaks kindlasti olema ka selles, kuidas me nende uute normide, määruste, eelnõude ja seaduste puhul tagame sedasama põhimõtet, et me tarbetut bürokraatiat juurde ei loo.

Aitäh küsimuse eest! Ei, konkreetset eelnõu ei ole kuidagi selle nõukojaga läbi arutatud. Küll aga on meil valitsuses ja koalitsioonis kokkulepe, see on isegi koalitsioonilepingus kirjas, et täiendavat halduskoormust [tekitavad] Euroopa Liidu direktiivid ja määrused me võtame üle miinimummääral. Seda [kokkulepet] me täidame ka siin. Enne siin ka kolleeg Ernits küsis selle kohta, kuidas see oligi, siga ja kägu vist. Ühesõnaga, ma ju nendin, et kui sa soovid seda kestlikkus- või keskkonnaväidet esitada, siis täiendavat halduskoormust tekib. Need asjad ei ole muidugi üks ühele võetavad, aga näiteks laskemoonakäitlejatel halduskoormus väheneb. See on see. 

Mis puudutab tervikuna Euroopa Liidu tasandil selle eest seismist, mida ka tänane komisjon on oma sõnades lubanud, et Euroopa konkurentsivõimet tugevdatakse, ei reguleerita üle ja vaadatakse, [mille kohta mingeid reegleid] tehakse, siis selle eest võitleja olen ma nii siin kui ka Euroopas erinevate ministrite nõukodade laua taga. Mitmes nõukojas ma olengi? Kolmes või neljas. Näiteks konkreetselt töövaldkonnas on minu arust väga palju ebavajalikke reguleerimisi. Ma just olen koostamas kirja volinik Mînzatule ja von der Leyenile selle kohta. Meil on töövaldkond minu arust väga mõistlikult reguleeritud. 

Mis puudutab tarbijakaitset, siis ma arvan, et inimlikult me saame aru, et see on tundlik teema. Tarbijatena me ju tahame, et kui me midagi ostame, siis toode on kvaliteetne, selle kohta ei ole meile valetatud või väärväiteid esitatud. Teistpidi ei taha me panna ettevõtjale liigset halduskoormust. Kõige kriitilisem näide on võib-olla toit ja jook, mida me endale iga päev sisse sööme ja joome. Me tahame, et see oleks kontrollitud, see oleks turvaline. Me peamegi leidma tasakaalu mõistliku halduskoormuse ja tarbijakaitse vahel. Kui võtta midagi positiivset välja sellest täiendavast koormusest või kohustusest, siis seda, et see on vabatahtlik. Kui sa ei soovi neid väiteid esitada, siis mitte keegi ei palu sul seda teha. Kui sa tahad neid kasutada – ja olgem ausad, tihti neid kasutatakse ka turunduslikul eesmärgil –, siis need peavad olema lihtsalt tõendatud, muud midagi. 

Anti Poolamets, palun!

Võtan sõnasabast kinni. Te ütlesite, et väide peab olema tõendatud. Kõik on õige, tarbijakaitse peab olemas olema. Sõnum oleks nagu õige. Aga mulle teeb muret, et kogu teie rohepööre põhineb valel, inimtekkelise kliimasoojenemise valel, ülesblufitud teadusel. Kogu see asi tuleks ära koristada kui üks suur tarbijate petmine. Kogu see teie rohepööre ja energeetika lammutamine tuleks ära koristada kui tarbijate petmine. Soode uputamine ja kogu see teie jama tuleks ära koristada. 

Mis siis saab, kui ühel hetkel te hakkate ise ka aru saama, et kogu teie süsteem põhineb valeväidetel? Mis kasu on sel juhul kosmeetikast? Praegu on ju näha, et Ameerika teadus muutub väga kiiresti, see blufitud teadus variseb kokku, sest riik ei toeta enam valetamist. Mis nüüd saab, kui kogu teie kaardimajake kokku kukub?

Aitäh! Siin vist eelnõuga väga palju seost ei olnud, oli lihtsalt arvamuse avaldamine. See on ka siin saalis iseenesest lubatud. Aga mingi osa küsimusest oli selle kohta, kuidas toimub kontrollimine. Ma tõin lihtsalt näite. Kui keegi tahab öelda, et [tema toode] on energiaefektiivne, siis selleks on olemas energiamärgistus. Energiaefektiivne [toode] peab olema vähemalt A-energiaklassis. Seda on võimalik ka praktiliselt, ilma selle ideoloogilise jututa kontrollida. Ma arvan, et selles me vist natuke nõustusime, et see on vabatahtlik. Kui tootja näeb, et tal ei ole neid märgiseid turunduslikul eesmärgil vaja, siis tal ei ole mitte mingit kohustust ühtegi neist märgistest omada või kasutada. See kõik on vabatahtlik ja jääb vabatahtlikuks ka tulevikus. 

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea ettekandja! Kogu sellest temaatikast rääkides võtame alustuseks kas või selle eelnõu pealkirja: tarbijakaitseseaduse ja lõhkematerjaliseaduse muutmise seaduse eelnõu. Ma ei saa üldse aru, miks peab kaks nii erinevat asja ühte eelnõusse siduma. Ühest küljest on lõhkematerjaliseaduse teema vajalik, teisest küljest on seal see tarbijakaitseseadus, kus väidetavalt [nähakse ette, et] keegi peab otsustama, mis on roheline ja mis on kestlik, ja lõpuks on veel see, et kui sa hakkad seda ise otsustama, siis sa saad selle eest karistada. 

Ei hakka, see on seal kirjas ju.

Nüüd siis küsimus. Te ütlesite, et direktiiv, mis tuleb üle võtta, võetakse üle miinimummääral. Mis see maksimummäär on? Ma lugesin seda eelnõu ega saanud küll aru, et sellest Euroopa Liidu esitatust oleks väga palju välja jäetud. Palun seda vahet selgitada.

Aitäh! Kõigepealt, miks need kaks asja koos on, seda ma korra juba mainisin. Mis neid seob? Küsimus on erinevas halduskoormuses. Ma nendin, et kui soovitakse kestlikkusmärgiseid kasutada, siis väike täiendav halduskoormus [tekib], aga teistpidi me näitame ka sisuliselt, et nendes kohtades, kus meil on riigis võimalik halduskoormust vähendada, me seda ka teeme. See on see, mis neid seob. Ma arvan, et see on sihuke menetlusökonoomika. Ma olen juba vist neli korda kuulnud, et vastuväiteid lõhkematerjaliseaduse [muudatusele] ei ole.  

Mis puudutab seda, kas miinimummääral või suuremal määral, siis üldine arusaam ongi see, et me võtame üle ainult selle, mida Euroopa Liidu direktiiv ütleb. Varasemalt, näiteks selles valitsuses, kus teie erakond oli, võeti erinevaid direktiive üle nii, et kirjutati sinna siseriiklikke [reegleid] juurde. Seda me teinud ei ole, see tähendabki seda miinimummäära. Varem on olnud nii, et direktiivi ülevõtmisel kirjutatakse midagi täiendavat siseriiklikult juurde. See on see miinimummäär versus suurem määr. Seda selles eelnõus tehtud ei ole ehk see on üle võetud miinimummääral.  

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Tuleb tunnistada, et see eesmärk on muidugi väga sümpaatne: kaitsta tarbijaid valeväidete eest. Aga kas teile ei tundu, et siin võib näha sellist silmakirjalikkust just nagu teie erakonna poolt? [Mõtleme sellele], kuidas kaitsta valijaid valede ja roheväidete eest. Vaatame tagasi viimastele Riigikogu valimistele. Nii Reformierakond kui ka Eesti 200 esitasid oma programmides väga palju väiteid ja lubadusi, mis puudutasid keskkonda, energeetikat, looduskaitset. Tänaseks on kõik need lubadused visatud, johhaidii, prügikasti, valijat on petetud. Täna te räägite meile sellest just ettevõtjate kontekstis, et ettevõtjad peavad oma sõnade eest vastutama hakkama. Aga millal hakkavad poliitikud oma sõnade eest vastutama?

Aitäh küsimuse eest! Kuna küsimuses konkreetset seaduseelnõu isegi kergelt ei puudutatud, siis ma luban endale vasturemargi. Me imestame, miks, ma ei tea, poliitikute, ja tegelikult väga olulise institutsiooni, parlamendi maine ei ole kõige parem. Meil on nüüd siin konkreetne eelnõu konkreetsete muudatustega, mis võivad meeldida ja võivad mitte meeldida. Kolmveerand küsimustest ei ole aga sisuliselt eelnõu isegi puudutanud. Üks seltskond räägib oma ideoloogilist juttu, mille kohta ta arvab, et tema valijad tahavad seda kuulda, nüüd räägite teie teistsugust ideoloogilist juttu, mida teie valijad kuulda tahavad. 

Kulla kolleegid! Meil on sisuline eelnõu, mis võib meeldida või mitte, tehke muudatusettepanekuid, [kui soovite.] Aga päris piinlik – vabandust! – on kuulda, et kolmveerand küsimustest ei puuduta eelnõu sisu. Ma ei oska muud moodi [vastata], kuna te ei küsinud eelnõu kohta. Ma proovisin vastata sellele väitele, mida te üritasite [esitada].

Rain Epler, palun!

Aitäh! Minu küsimus puudutab eelnõu. Loen seletuskirja: "Kvalifitseerimine keskkonnaväiteks sõltub üldisest kontekstist, sh visuaalsete elementide kasutamisest (näiteks roheline värv logo taustal vms) ja sellest, kas konkreetne esitlusviis mõjutab tõenäoliselt tarbija ostuotsust, vihjates keskkonnakasule. Lisaks selgitas komisjon [Euroopa Komisjon siis. – R. E.], et toote või teenuse olemus mängib tarbijate arusaama kujundamisel võtmerolli – näiteks autod ja hooned on Euroopa Liidus ühed suurimad CO₂ heitkoguse allikad ning tarbijad peavad neid laialdaselt olulise keskkonnamõjuga valdkondadeks. Seetõttu tekitab sõna "roheline" kasutamine nendes valdkondades keskmise tarbija meelest tõenäoliselt keskkonnaalase seose, eriti kui see on kombineeritud rohelise värviga. Seega, isegi kui kaupleja ei reklaami otseselt keskkonnakasu, võib selline sõna "roheline" kasutamine rohelisel taustal viidata sellele, et tarbijale pakutavad tooted/teenused on keskkonnasõbralikumad kui teised samalaadsed tooted." Ja nii edasi.  

Sa räägid vabatahtlikkusest, aga kas nüüd ikkagi rohelist värvi majale tuleb hakata punaselt peale kirjutama, et see ei ole roheline? Siin antakse ametkonnale väga laialdane kaalutlusõigus. Kuidas me väldime kuritarvitusi?

Aitäh!

Aitäh! Väga nõus! Ma arvan, et mitte ainult selles valdkonnas, vaid igal pool tasub tervet mõistust hoida. Selles mõttes, et … (Vahelehüüe.) Jaa, seadus on. 

Kui konkreetsemalt vastata, siis Eestis on järelevalveasutus eelkõige TTJA, kui üldse. Tarbijakaitseameti ressursid on üpris piiratud. Eks see praktiline elu hakkab välja kujunema nii, nagu me ikka oleme näinud, muus valdkonnas ka, et tulevad erinevad konkurentide kaebused ja tarbijakaitseamet peab neid hindama. Ma julgen öelda, et kindlasti ei pea rohelisi maju punaseks värvima hakkama või rohelist värvi logolt ära võtma. Siin on selge terve mõistuse ja kaalutluse efekt. (Vahelehüüe.) Jah.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma jätkan. Õiguskomisjoni aseesimehena olen ma väga murelik, eriti selle esimese küsimuse tõttu, mis ma esitasin, et te tahate hakata rohelise kaardiga tapma tegelikult eelkõige ettevõtlust. Sest tegemist on nüüd väärteo[menetlusega]. See on väga oluline asi. Vaikselt, nii-öelda näiliselt Brüsseli nõudmisel hakatakse peale 27. septembrit kehtestama kuni 2-miljonilisi trahve ja seejuures väärteomenetluse vormis. Noh, võib saada 1200 trahviühikut, eraisikuna võib saada 300 ühikut, aga edaspidi võib TTJA hakata meile või ettevõtjatele kuni 2-miljonilisi trahve [määrama] nii-öelda rohekaardi vale kasutamise eest. See on õiguspoliitiline ja väga oluline küsimus. Kuidas sa sellega üldse nõus oled? Selline karistuste oluline tõstmine …

Aitäh! 

… ja pealegi ei ole menetlejaks mitte kriminaal[menetlustega] tegelejad, vaid lihtsalt mingisugune menetleja, see TTJA näiteks?

Aitäh! Sisuline küsimus. Aitäh! Vastan. Nagu ma juba rõhutasin, TTJA ehk Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet on Eestis järelevalveasutus. Nii nagu on ka seletuskirjas kirjas, eesmärk ei ole teha trahve, vaid kui tuleb kaebus ja on selge rikkumine, siis tarbijakaitseamet – mida ta teeb? – palub tarbija eksitamine lõpetada. Seega, kui näiteks konkreetne märgis või väide ei vasta nendele nõuetele, siis esmajoones pöördutakse kaupleja enda poole, selgitatakse kehtivaid nõudeid ja antakse võimalus rikkumise kõrvaldamiseks. Kui millegipärast tahetakse ikka esitada väidet, millel ei ole tõenduspõhja, mida ei ole võimalik tõendada, ja kui tõesti eelnev ei ole andnud tulemust, siis Eesti piires on TTJA-l õigus määrata trahv, mille suurus on maksimaalselt 400 000 eurot. Mitte 2 miljonit, ütlen esiteks. Faktiliselt on nii. Tõesti, nüüd me räägime väga suurtest [trahvidest]. Ma väga loodan, et nii pahatahtlikke ettevõtjaid meil ei ole, aga see 2 miljonit, millele te viitate, tuleb siis, kui sama rikkumine leiab aset mitmes Euroopa Liidu riigis, on süstemaatiline ja pahatahtlik, siis on võimalik koos teiste liikmesriikide tarbijakaitseasutustega koostöös see trahv määrata. Aga nagu ma ütlesin, see on kõige viimane [abinõu, mida kasutatakse siis], kui ei taheta teha koostööd, tahetakse teadlikult eksitada, turgu moonutada, tarbijale, ma ei tea, valetada. 

Ma ei tea, miks keegi peaks tahtma seda kaitsta. Kas teie eesmärk on, et tarbijale valetamine oleks normaalne ja see ei peakski olema kuidagi, ma ei tea, trahviga [karistatav]? Vähemalt [peaks ju saama] korrale kutsuda ja paluda need asjad lõpetada. No me jäämegi eriarvamusele. Mina kindlasti kaitseks tarbijat. Tarbijale valetamine ei ole ausa konkurentsi mõttes turul okei. Tõesti, jah, kui see toimub ikka väga mastaapselt üle Euroopa, siis koos teiste järelevalveasutustega on võimalik reageerida jõulisemalt, aga see peab olema ikka mastaapne rikkumine. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Mulle jääb vägisi mulje, et te tegelikult ei saa aru, millest te räägite. Põhjus on selles, et ei saa aru, mis asi on kestlikkusmärgis. Ongi teile hea ettepanek, et palun selgitage ära, mida tähendab kestlikkusmärgis, mida selle [nõuded] sisaldavad, mida peab ettevõte tegema, et sellist märgist saada, et ta kogemata ei eksiks. No näiteks ta arvab, et tal on need nõuded täidetud, aga hiljem tuleb välja, et ta on kogemata eksinud ja saab väga suure trahvi. Nii et selgitage lihtsalt, mida peab ettevõte tegema, et ta oleks kestlik, et tal oleks see märgis.

Jaa, see on ilusti ka seletuskirjas kirjas. Kui te ei ole seda lugenud, siis ma viisakalt seda mainin. Siin on ka öeldud, milline on kestlikkusmärgis. (Evelin Poolamets täpsustab saalist.) Ma võin ka selleni jõuda, aga kuna kestlikkusmärgis on konkreetne märgis – igaks juhuks tulen ma veel sammu võrra tagasi –, siis ettevõtjale on see kõige odavam. 

Teil oli mure, kas ja millist kestlikkusmärgist võib ettevõtja kasutada. Euroopa Komisjon on toonud välja, millist märgist võiks kasutada, kui tõesti soovitakse öelda, et [tooted] on kestlikud. Euroopa Liidu ökomärgist väljastab Eestis Keskkonnaagentuur. Selle märgise saamiseks, kui tõesti soovitakse seda Euroopa Liidu ökomärgist, tuleb tasuda riigilõivud, näidata ära, [millised on täidetud] kriteeriumid, samuti tuleb ära näidata ettevõtte nende tooterühmade hulk, millele on võimalik üldse seda Euroopa Liidu ökomärgist anda. (Evelin Poolamets täpsustab saalist.) Jah, Euroopa Liidu tasandil kõige populaarsem kestlikkusmärgis ongi Euroopa Liidu ökomärgis. 

Aitäh! Head kolleegid, ma olen lubanud lühirepliike, aga kui need on korduvad või muutuvad kaanoniks, mis küll ei ole samas võtmes kui ministril, siis läheb natukene liiale. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Ma nüüd vabandan ette ministri ees, kui teda häirib, et ma ei küsi ka nii väga konkreetselt selle eelnõu kohta. Printsiibis, ma arvan, see rohepesuvastane võitlus on õige ja mul polegi selle eelnõuga nii palju muret. Aga kuna te siin meie ees olete, siis ma küsin ikkagi laiemalt kogu selle bürokraatiavõitluse kohta, mida te kangelaslikult peate, ja selle kohta, mida te olete ka selle nõukoja raames teinud. Ma mäletan, et varasemalt oli ühes koalitsioonis selline kokkulepe, et iga kord, kui kehtestatakse mingi uus õigusakt, uus kord, siis midagi muud tühistatakse. Mu küsimus ongi selles, kas see põhimõte kehtib ka praegu ja kas ka praegu Euroopa Liidu õiguse meie seadusandlusesse toomise puhul midagi paralleelselt võetakse kuskilt vähemaks, et üldist halduskoormust tervikuna mitte kasvatada.

Aitäh! Ma arvan, et see on tervitatav initsiatiiv. Ma ei tea, kas päris üks ühele seda võrdlust saab võtta. Aga tõesti, kuna vabatahtlikult kasutatav ökomärgis tähendab teatavat halduskoormuse tõusu, siis seesama lõhkematerjaliseaduses bürokraatia vähendamine on see tasakaalukeel, kui sa soovid nii võtta. Aga ma arvan ja ma olen ka alati öelnud, et küsimus tervikuna selles ei ole ja ei saagi kunagi olla, sest erinevaid seaduseelnõusid ei ole võimalik panna kaalu peale, umbes nii, et kuna nad kaaluvad mõlemad 100 grammi, siis vahetame ühe teise vastu. Eri seaduseelnõud võivad tuua kaasa kas palju suurema halduskoormuse vähendamise, või vastupidi, halduskoormuse suurendamise. 

Küll aga olen väga nõus sellega, mida te mainisite: ühes eelmises valitsuses, kus olime meie, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraadid, põhimõtteliselt läksid, ma ei tea, suusad poliitiliselt risti. Kuigi me proovisime mitmeid kordi, ka mina ise proovisin, aga oli see siis töölepingu seaduse lihtsustamine ja tänapäevastamine, olid need erinevad strateegilised investeeringud, planeeringud või oskustööjõu küsimused, me tõesti ei jõudnud kokkuleppele ja kahjuks pidid valitsuses meie teed lahku minema. Ilma sotsiaaldemokraatideta oleme me saanud väga palju ettevõtjate nõukoja ettepanekuid töösse võtta, me oleme seadusandlust lihtsustanud, me oleme tugevalt makse langetanud. Seda kõike me saime tõesti ilma teieta teha. Selles mõttes nii on, et poliitilised ideoloogiad ongi erinevad.

Mart Maastik, palun!

Aitäh! Ma vaatasin seda kooskõlastustabelit. Kaubandus-tööstuskoda on näiteks välja tulnud sellise mõttega. Eelnõu kohaselt keelataks selliste kestlikkusmärgiste kasutamine, mis ei ole sertifitseeritud või mida ei ole kehtestanud ametiasutused, ning selliste üldiste keskkonnaväidete kasutamine tootel või teenusel, mille puhul ei ole tõendatud tunnustatud suurepärast keskkonnatoimet. Kaubandus-tööstuskoda on mures, et see võib pidurdada ettevõtete omaalgatuslikke samme keskkonnasäästlikkuse suurendamisel. Kuigi arusaadavalt on eesmärk piirata eksitavate märgiste kasutamist, on oht, et säte, mis keelab sertifitseerimata märgiste kasutamist, on liiga üldine. See võib karistada ettevõtjaid, kes investeerivad suuri ressursse valdkonda, milleni ametlikud standardid ei ole veel jõudnud, kuigi on loodud läbipaistvad ja tõenduspõhised lahendused tarbijate harimiseks ja informeerimiseks. Siit ka küsimus. Tahetakse, ma saan aru, väga head asja teha, aga palun vastake, kas see kaubandus-tööstuskoja mure on õigustatud või mitte.

Aitäh küsimuse eest! Te natuke juba vastasite ise ära, ma saan aru. Kaubandus-tööstuskojaga ma kohtun. Ma nii detailselt seda võib-olla ei tea, ma võin küsida. Ma saan aru, et üldiselt nad ju nõustuvad, ja ma arvan, teie ka nõustute, et tarbija teadlik eksitamine ei ole kuidagi õigustatud või isegi soositud, ei peaks olema. Maakeeli me nimetame seda valetamiseks. Kellelegi valetada kindlasti ei tohi. Teiseks, kui midagi väidetakse, siis jääb aina harvemaks see – ma nendin, et ka siin saalis –, et sellel väitel on fakti- või teaduspõhine alus, mis minu arust oleks väga tervitatav. 

Kui on mingeid konkreetseid valdkondi, mille kaubandus-tööstuskoda välja toob, et tuleb täpsemalt kuidagi lahti kirjeldada, anda TTJA-le selgem suunis, ma ei tea, menetlemisel või kontrollimisel, siis selleks ongi Riigikogul võimalus väga hästi olemas. Ma väga julgustangi esimese ja teise lugemise vahel kõiki osapooli kaasama. Ma olin ju ise teiega majanduskomisjonis ja me rääkisime sellest. Üldiselt me tahame, et halbu kaubandustavasid ei tolereeritaks. Tahaks ju häid kaubandustavasid võimendada. See on see tasakaalu leidmise koht. On võimalik kaubandus-tööstuskojaga veel täiendavalt arutada, kas neil on mingi konkreetne ettepanek, et kas see potentsiaalne risk, mille te ette lugesite, on reaalselt kuskil valdkonnas olemas – nad seal ei maini konkreetset valdkonda – ja mida peaks siis täpsustama.

Anti Poolamets, palun!

Ma vaatasin seaduse ülesehitust ja mind üllatas see, et siia on kokku sattunud väga erinevad asjad.

Kaks asja.

Nimelt, seesama mõisteaparaat, kõik see tarbijakaitsetemaatika, mida te just käsitlesite, ja siis on ootamatult § 2 all lõhkematerjaliseadus. Iseenesest on see mõistlik, et seda käitlemist tehakse asjalikumaks, sujuvamaks. Kuidas need kaks nii erinevat asja siia on kokku sattunud? Kui ma tahaks selle § 2 poolt hääletada ja selle muu udu poolt nii väga ei tahaks, siis ma olen keerulises olukorras. Miks nii?

Aitäh! Teie olete mandaadis vaba, selles mõttes, kuidas te soovite hääletada. See on teie enda südametunnistuse küsimus. Kaks või kolm korda olen juba enne vastanud, mis neid asju seob: küsimus on erinevas halduskoormuses. Ka kolleeg Tanel Kiik küsis, kas seda saab võtta sellena, et kui mingi eelnõu või mingi seadusemuudatus loob täiendavat halduskoormust, siis tuleb [kuskil mujal seda koormust] vähendada. Ma ütlesin, et võite ju ka nii võtta, aga terviklik loogika ongi selles, et just lõhkeaine puhul me vähendamegi halduskoormust. Teistpidi, need roheväited on küll vabatahtlikud, aga ega ma ju ka pime ei ole, ma saan aru, et kui soovitakse ökomärgist tulevikus kasutada, siis väike halduskoormuse kasv ju on. Ehk neid kahte asja seob halduskoormuse küsimus. Tervikuna, nagu me oleme valitsuses öelnud, meie prioriteet on, et kus vähegi võimalik, tarbijale turvaline ja ühiskonnale mõistlik, seal tulebki halduskoormust vähendada. Seda me ka lõhkematerjaliseaduses teeme. 

Rain Epler, palun!

Aitäh! Sissejuhatuseks ütlen, et Erkki, võib-olla ei maksa kolleegide peale kuri olla, kui nad ka laiemaid küsimusi küsivad. Ausalt öeldes, kui ma sind nägin, oli see tore üllatus. Ma enam ei mäletanud, et sa minister oled – nii ammu ei ole sind näinud ei kuskil ajakirjanduses avaldatud pildil ega siin Riigikogus. 

Aitäh muretsemast! 

Eks siis inimesed, kui nad pole sind ammu näinud, küsivadki muid asju ka.  

Aga nüüd ma tulen selle küsimuse juurde. Sa vastasid roheliste majade küsimusele, et tervest mõistusest lähtuvalt saame selle lahendatud. Aga vaata, meil on tekkinud siin minu arust küsimus, mis see terve mõistus on. Euroopa Komisjon defineeris Euroopa vaate tervele mõistusele, öeldes, et enamik kodanikke peab maju õudselt keskkonnakahjulikuks – autosid ja maju, aga noh, maju ka, eks ole – ja seetõttu, kui maja on roheline, siis see võib paljudes inimestes tekitada tunde, et see on kuidagi keskkonnasäästlik, ja seda võivad ametnikud kvalifitseerida keskkonnaväiteks. Sina nüüd ütled, et terve mõistuse abil me saame sellest üle. Aga vaata, see sinu terve mõistus on jäänud võib-olla sinna aega …

Aga nüüd sai aeg otsa. Aitäh!

… kui me seda tervet mõistust mõistsime ühtemoodi, enamik Eesti inimesi, aga Euroopas antakse sellele uus definitsioon.

Nagu ma ütlesin, Eestis korraldab siseriiklikku järelevalvet Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, ja seda nii, nagu tehakse üldiselt ka muus valeväidetega [võitlemise] praktikas. Nagu ma ütlesin, me ei loo midagi uut. Heade kaubandustavade direktiiv on ju olemas, headesse kaubandustavadesse lisatakse kestlikkusväited. Nende kaubandustavade seas on ka muud väited. Tarbijakaitseamet peab kontrollima, kui keegi esitab valeväite. Maailm ei ole kokku kukkunud, mulle tundub. 

Aga üldiselt, ma ei saagi lõpuni aru, kas soov on lihtsalt proovida ka opositsioonile tähelepanu tõmmata. Rain, ma ka teid võib-olla ei ole näinud. Kui teete uue soengu, on teid jälle rohkem näha, olete pildis. Te üritate lihtsalt võidelda nagu mingite tuuleveskitega, mida ei ole.

Küsimus on lihtsalt selles, kui mõni ettevõte tahab, suuresti turunduslikul eesmärgil, väita, et tema [toodang] on kas kestlik või säästlik, siis ta peab seda tarbijale suutma tõendada. Mina tarbijana pean ütlema – ja mitte ainult rohemärgise puhul –, et ausalt öeldes mulle ei meeldi, kui keegi mulle valetab, sealhulgas tootja, kes [esitab] mingi väite, millel ei ole põhja all. Ma usun, et ka teile see ei meeldi. Ma ütlengi, et tarbijakaitseamet seda menetleb. Nagu ma enne kirjeldasin, kindlasti, kui on mingeid küsimusi, siis ta suhtleb ettevõtjaga. 

Võib-olla teie seda enam ei usu, aga kui me tahame ühiskonnana kesta ja normaalselt läbi saada, hakkama saada, siis üldiselt talupojatarkus ja terve mõistus on teretulnud ja see peab jätkuma. Me ei pea kõike ülereguleerima, me ei pea kogu aeg iga asja kohta küsima ja siis imestama, miks bürokraatiat on nii palju. (Rain Epleri vahelehüüe.) Ei, nagu ma ütlesin, me võtame direktiivi üle miinimummääral ja seal, kus võimalik, vähendame halduskoormust, mida ma varasemates valitsustes, pean kahjuks ütlema, ei näinud, teiste hulgas ka mitte EKREIKE valitsuses.

 Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Kogu see sertifitseerimisteema võrdsustub tulevikus ilmselt teatud monopoolse seisundi loomise eeldusega. Mulle vähemalt tundub nii seda eelnõu lugedes, sest iga sertifikaat on ajamahukas, bürokraatiamahukas ja tõendamispõhine. Tegelikult võib see tekitada olukorra, kus turuliidrid saavad automaatselt sellise positsiooni, et selle kõigega tegeleda, aga väikesed ettevõtted lihtsalt surevad bürokraatiakoorma alla ära. Kas seda analüüsi on ka läbi viidud ja kuidas seda probleemi väikeses Eestis ikkagi lahendada? Väikeettevõtlus on sageli meie elu tee. Kui me loome selle olukorra, et kõike on vaja sertifitseerida ja tõendada, siis ühel hetkel lihtsalt need ettevõtted loobuvad neid märgiseid kasutamast ja automaatselt on nad siis halvemas positsioonis. Kas ma saan õigesti aru?

Ma siiralt loodan, et ei. Ma ka mainisin, et kui tahetakse [kasutada]. Esiteks on mitte päris monopoolses seisus olevad, aga tugevad ökomärgised Euroopa Liidu tasandil juba olemas, neid ei teki selle eesmärgi nimel juurde. Nagu ma juba mainisin kolleeg Poolametsale, kes on nüüd siit ära läinud, et üks kõige rohkem hinnatud ja kasutatud märgiseid on EL-i ökomärgis, inglise keeles EU Ecolabel. Samamoodi on olemas näiteks Põhjamaade ökomärgis ehk Põhjamaade Luik, Saksamaa ökomärgis ehk Sinine Ingel. Nende puhul ei muutu mitte midagi. Kui mõni Eesti ettevõtja, ka väikeettevõtja, tahab [sellist märgist] kasutada, et mitte sattuda turunduskampaanias ebavõrdsesse konkurentsi, siis on olemas ka needsamad kolmandad osapooled. Eestis on Keskkonnaagentuur, kellel oli küll mõnesajaeurone taotlemise kulu, aga selleks on võimalik küsida finantseeringut ka Keskkonnainvesteeringute Keskuse programmist. Ehk mõte on ikkagi seesama, et ei, mingit monopoolset seisundit ei teki. Juba praegu on olemas mitu ökomärgist, mida kõik kasutavad. Tekib ikkagi see [nõue], et kui sa tahad midagi kasutada, siis sa pead suutma seda teadlikult põhjendada. Tekib ka aus konkurents, et maakeeli öeldes tarbijale ei valetataks. Ega seal muud ei ole.

Andrus Seeme, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Ma arvan, et see on päris hea eelnõu, kui ma õigesti aru saan. Relvakaupmehed ei pea enam võtma [lõhkematerjali]seaduse alusel luba, kui neil on relvaseaduse alusel luba juba olemas ja nad omavad laskemoona vähem kui 900 kilo. Ehk see bürokraatia kaob ära. Kas ma saan õigesti aru? Ma ei tea, kas see 900 on õige. Võib-olla peaks olema 1900, aga põhimõtteliselt ma saan aru, et see koormus väheneb.

Jaa, just, väga õigesti saate aru. Need, kes käitlevad, kellel on juba relvaseaduse alusel kehtivad käitlemisload olemas, ei pea [taluma] täiendavat bürokraatiat, halduskoormust ja ka rahalist koormust, need kaovad ära. Tulevikus on nendel ettevõtjatel vähem halduskoormust ja lihtsam. Just!

Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh juhatajale! Hea minister! Mul on üks täpsustav küsimus. Kooskõlastustabelis on kaubandus-tööstuskoda teinud järgmise märkuse, lehekülg 7, punkt 7: "Oleme seisukohal, et seletuskirja punktis 6 olev mõjuanalüüs on üldine ning vajab täiendusi. Mõjuanalüüs [mainib] küll halduskoormuse ja kulude kasvu, kuid ei paku piisavalt konkreetseid arvutusi või hinnanguid selle kohta, kui suured need kulud ettevõtetele tegelikult võivad [hakata olema]." Teie olete ministeeriumi poolt märkinud, et mõjuanalüüsi on vastavas ulatuses täiendatud. Ole hea, aita mul leida üles see koht, mis ulatuses ja kus kohas seletuskirjas seda on täpsustatud.

Jaa. Ma ilmselgelt ei pruugi seda nii detailselt, nii täpselt teada. Ma loodan, et ma ei eksi. Me saame selle [vastuse] sulle ka kirjalikult saata. Ma palusin ise ka, kui ma käisin majanduskomisjonis, et oleks konkreetne ja arusaadav, inimlik näide. Nagu ma juba mitu korda olen märkinud, kõige kasutatavam ja kuluefektiivsem märgis, kui tahetakse kestlikkusmärgist kasutada, on Euroopa Liidu ökomärgis. Seda väljastab Eestis Keskkonnaagentuur. Kui ettevõte seda märgist tahab, siis selle saamiseks tuleb tasuda riigilõiv, sõltuvalt ettevõtte suurusest: mikroettevõttel 240 eurot, väikeettevõttel 300 eurot ning suurettevõttel 385 eurot. Kui märgis on juba saadud, siis tuleb märgise kasutamise eest tasuda aastamaksu, mis on vastavalt 60, 120 ja 240 eurot. Väga konkreetsed numbrid. Hästi oluline on tuletada meelde, et selle märgi saamiseks on võimalik küsida ka finantseerimist Keskkonnainvesteeringute Keskusest. Nii et kui ettevõte tahab, siis ta võib küsida ka finantseeringut, ta ei pea selle märgise saamiseks enda raha kulutama. [See on mõeldud selleks, et] motiveerida neid ettevõtteid ja populariseerida seda [märgist] nende ettevõtete seas, kellel on teaduslikult tõendatud [põhjendus], miks seda märgist päriselt ka kasutusele võtta, et sellega tarbijale väga vajalikku infot anda.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Ma jätkan ikkagi selle küsimusega sertifitseerimise teemal. Ma saan aru, et Eesti [seadus] läheb Euroopa Liidu õigusest rangemaks. Kui Euroopa Liidu direktiiv lubab mitmesuguseid usaldusmärgiseid, kui need on läbipaistvad, usaldusväärsed ja kontrollitavad, siis Eesti oma seaduseelnõuga tegelikult keelab kestlikkusmärgise kasutamise, kui see ei põhine sertifitseerimisskeemil või pole haldusorgani kehtestatud. See tähendab seda, et me teeme selle direktiivi oma seadusega rangemaks. Sellega me ju otseselt sekkume ettevõtluspoliitikasse just väikeettevõtete raamistikus ja paneme nad kehvemasse olukorda, kui [need ettevõtted on] Euroopas tervikuna. Miks me nii teeme? Miks me ei võta leebemat suunda?

Okei. Ma ei leia praegu kiiresti siit seda vastust. Kui see tõesti nii on, et me kuidagi suudame üldiste väidete kasutamist põhjendada, nii et neid võib kasutada – ma ei ole selles mõttes kindlalt selle vastu –, siis me võime seda majanduskomisjonis arutada. Ma arvan, et üks oluline küsimus on see, et ei tekiks täiendavat õigussegadust.  

Lugupeetud kolleegid, põhiprobleem, mida täna lahendatakse, ongi see, et on hästi palju selliseid enesemääratletud väiteid, mida ei ole võimalik teaduslikult põhjendada. Kui üks neid kasutab ja teine ei kasuta, siis kas [sellel kasutajal] tekib konkurentsieelis tänu sellele, et ta väidab tarbijale midagi, mis ei ole teaduslikult lõpuni tõestatud? See on seesama küsimus halduskoormuse ja tarbijale mitteeksitava info andmise vahel. Mina kindlalt ei [arva, et olgu] kas ühte- või teistpidi. Kui on võimalik leida mõistlikum tasakaal, siis ma olen seda hea meelega nõus arutama. Aga lõppkokkuvõttes tahab see eelnõu oma loogikas rakendada seda, et tarbijatele ei valetataks. Nii lihtne see maakeeli öeldes ongi.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Mina loen siit, et selle seaduseelnõu eesmärk on liikuda edasi rohemajanduse suunas. No vot, Euroopa Liidu rohemajandus ongi ju tegelikult põhjuseks, see on ideoloogia ja see on põhjuseks, miks Euroopa majandus on allakäiguteel. Juba sellepärast ei peaks Eesti Vabariigi majandus- ja tööstusminister, kelle ülesanne on ju majandust kasvatada, siin puldis ennast näitama, vaid ta peaks palehigis tööd tegema selle nimel, et majandus päriselt kasvaks, ta ei peaks tulema siia ja ajama meile mingit ideoloogilist pläma. 

Ma loen seda lühikest seletuskirja, mis on päevakorra juures. Siin on üks hästi huvitav bürokraatlik termin. Äkki seletate lahti, mida tähendab kauplejate äritegevuse sotsiaalne omadus?

Nii. Aitäh! Ei oska ausalt öeldes vastata, mida täpselt selle all mõeldud on. Me vastame kirjalikult. (Pahane hüüe saalist.)

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Meil on järjekordne Brežnevi pakike siin laua peal. Tarbijakaitseseaduse ja lõhkematerjaliseaduse surumine ühte eelnõusse rikub igasugust seadusloome head tava. Teie selgitus selle kohta, et kui üks [seadus] suurendab halduskoormust, siis tasakaaluks on toodud siia lõhkematerjaliseadus, mis, vastupidi, vähendab koormust, ning et on väga mõttekas ja tore need kokku panna, on absoluutselt mannetu, pehmelt öeldes. Tegemist on täiesti erinevate asjadega, nagu siga ja kägu. Tasakaalu peaks leidma ikkagi selle ühe konkreetse teema sees, näiteks tarbijakaitseseaduse sees või lõhkematerjaliseaduse sees, ja eraldi. 

Mida peaks siis tegema üks Riigikogu liige, kes leiab, et see …

Aitäh! 

… tarbijakaitseseaduse muudatus on nonsenss, aga kes pooldab ja toetab kõvasti lõhkematerjaliseaduse muutmist, mis on mõistlik? Mida me peaksime sellisel juhul tegema?

Aitäh! Aitäh, hea kolleeg!

Aitäh! Paar korda olen sellele vastanud, aga kui täiendavalt ametlik vastus anda, siis ütlen, et eelmise aasta 25. mail jõustus hea õigusloome ja normitehnika eeskirja ehk HÕNTE – võib-olla olete kuulnud – muudatus. Siin juba küsiti, mille kohaselt [on siin nii tehtud], kui on näha kasvavat halduskoormust. Ma igaks juhuks, kuna Helle-Moonika Helme ja teised tulid uuesti saali, kordan üle, et selle Euroopa Liidu direktiivi järgi on see ettevõtjatele vabatahtlik. Tuletan uuesti meelde, et kui sa ei taha seda väidet kasutada, siis mitte keegi ei kohusta sind seda kasutama. See on vabatahtlik. HÕNTE ütlebki, et kui on kasvav halduskoormus, siis seda tuleks vähendada. Seetõttu, nagu te ka ise juba viitasite, väheneb halduskoormus lõhkematerjaliseaduse [muudatuse] alusel. 

Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh juhatajale! Hea minister! Ma lähen oma esimese täpsustava küsimusega konkreetsemaks. Kooskõlastustabelis on kaubanduskoda väga selgelt öelnud, et nad on seisukohal, et eelnõu seletuskiri ei vasta hea õigusloome ja normitehnika eeskirjale. Ma tahaksin täpselt aru saada, kuidas siis Eesti ettevõtjate arvestamisega lood on. Kas pärast neid täpsustusi on kaubanduskoda andnud täiendava arvamuse ja nad on siis uute põhjendustega rahul, või mitte?

Ma nende eest ei oska rääkida, aga nagu ma ka kolleeg Maastikule ütlesin, kindlasti, me majanduskomisjonis rääkisime, et esimese ja teise lugemise vahel ongi Riigikogu see koht, kus see täiendavalt läbi käia. Mina kohtun regulaarselt ettevõtlusorganisatsioonidega, olen käinud korduvalt oma kava tutvustamas, olen kogu aeg suhelnud ja pidanud dialoogi ettevõtjate nõukojaga. On olnud erinevaid seadusemuudatusi. Planeerimisseadus on Riigikogus, ka töölepingu seadus. Neid erinevaid muudatusi, mida on kümme pluss aastat erinevate valitsuste ajal ettevõtjad oodanud, selleks et ettevõtluskeskkond muutuks konkurentsivõimelisemaks, toon ma järjest siia Riigikokku. Minu suhtlus ettevõtjatega on kui mitte igapäevane, siis iganädalane. Ma usun, et majanduskomisjon teeb täpselt samasuguse kaasamisringi ja see arutatakse läbi.

Helle-Moonika Helme, palun!

No vot, näed, hakka küsima, eks ole, ja siis selgub, et minister ei tea, millest ta räägib. Isegi oma ideoloogilist ja ministeeriumist tulnud linnukeelt, mis siia on must valgel kirja pandud, ei oska ta Riigikogus ära seletada ja ära tõlkida. Nojaa. Siin on selgelt kirjas, et direktiiviga hakatakse ära keelama mingeid ebaausaid kauplemisvõtteid ja nende hulgas ongi mingi eksitav teave toote või kaupleja äritegevuse sotsiaalsete omaduste kohta. Mis asjad need sotsiaalsed omadused on, mina siis küsin. Võib-olla vaatavad meid ka ettevõtjad. Kõigepealt öeldakse, et see on vabatahtlik, pärast selgub, et on vabatahtlikult kohustuslik. Isegi kui see on direktiivis kirjas, kas siis Eesti peab üle võtma asju, mille sisu kohta ei oska isegi minister meile siin selgitust anda? Mis asi on kauplejate äritegevuse sotsiaalne omadus, mis peab kuskil kirjas olema …

Aitäh!

… ja millega peavad ettevõtjad arvestama? Rääkige nüüd ära, mis asi on sotsiaalne omadus.

Nagu ma ütlesin, me kindlasti vastame sellele. Aga ootus ja lootus, et ma peast suudan kogu seletuskirja teile siin ette kanda, on suhteliselt ebaloomulik. (Protestiv hääl saalis.) Küll aga, nagu ma ütlesin, te ajate jälle mitu asja segamini. Kogu direktiivi ülevõtmise loogika on see, et kestlikkus- ja säästlikkusmärgiste kasutamine on (Protest saalis jätkub.) praegu ja jääb tulevikus vabatahtlikuks, kas te siis tahate neid kasutada või mitte. Teiseks, kui te soovite neid kasutada, siis ainukene muutus ongi seesama, et neid märgiseid, mida te tahate kasutada, tuleb taotleda sõltumatult osapoolelt, või väited, mida te kasutate, peavad olema teaduslikult tõestatavad. Kui EKRE ja teie olete selle poolt, et tarbijale on mõistlik valetada, et see on okei, et väiteid ei pea suutma teaduslikult tõestada, siis see jääb teie arvamuseks, muud seal ei ole. Kui te ei taha neid kasutada, siis, rõhutan uuesti, kümnendat korda, et see on vabatahtlik. (Helle-Moonika Helme protestib saalis.)

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Rain Epler, mis on teie hingel? Kuulan teid!

Hingel tegelikult on täiesti mõnes mõttes natuke teemaga haakuv, aga kindlasti diskussiooniga haakuv küsimus.

Natuke. (Naerab.) Ei-ei, protseduurilist ma eeldan ikkagi.

Jaa-jaa, aga ta haakub ka arutatava teemaga, ta on täiesti protseduuriline. Peaminister on seda varasemalt teinud ja nüüd ka Keldo, et kuidagi minu soeng tuleb teemaks.

See ei ole kuidagi protseduuriline.

Ei-ei, see on protseduuriline küsimus. See on ikkagi selle tööga [seotud]. Keldo jälle räägib, et, Rain, võib-olla teed uue soengu. Ma lihtsalt tahan teie käest küsida, sest te sellesse ei sekkunud. Ma ei solvunud Keldo peale, aga ma põhimõtteliselt tahan öelda, et kui nüüd tuleb siia näiteks Karmen Joller ja ma annan küsimuse käigus talle soovituse uus soeng teha, ma kahtlustan, et siis te sekkute. (Toetav hääl saalis.) Lihtsalt selle arutelu mõttes, kuidas see asi on, paneme selle paika, viimane aasta siin on algamas, siis on teada, kuidas see sõit siin läheb. Kui Keldo ja Michal võivad Epleri soengut käsitleda, kas siis kogu selle sugude võrdsuse ja igasuguse võrdsuse raamistikus on mul lubatud näiteks seaduseelnõu arutelul ka kas Keldole või mõnele naisministrile soengu asjus soovitusi anda?

Aitäh, hea kolleeg! Ütlen ausalt, et ma seda kohta ei suutnud jälgida, kuidas minister seda käsitles, aga see võib olla ka kompliment, muide, see võib olla ka kompliment. Nii et ma ei oska öelda, kumb see antud juhul oli. (Naer saalis.) See võib olla kompliment. Komplimentide vastu, ma arvan, ei ole küll kellelgi midagi. (Hüüdlemine saalis.)

Evelin Poolamets, viimane protseduuriline küsimus selle punkti juures ja siis läheme edasi. 

Jaa! Minul on ka suur soov teada, kuidas me seda menetluste protseduuri jätkame. Kas ministrile on antud ülesanne, et ta annab ka hinnanguid Riigikogu liikmete küsimusepüstitustele? Näiteks: te esitate selle küsimuse sellepärast, et rohkem pildis olla. Või: ah, teist pole ju ammu räägitud ja sellepärast te küsite. Kas selline protseduur on nüüd õiguspärane ja sobib siia ruumi?

Head kolleegid, selline sõnakasutus on tegelikult vastastikune. Võib-olla panite tähele, mida ütles teie hea kolleeg, kes teie selja taga istus. Ta tegi ka mitte just liiga hea komplimendi ministri kohta, öeldes, et ta oli ära unustanud, kes see minister on. Sellist sõnakasutust, sellist kalambuuri on siin päris palju, nii et ma arvan, et me ei peaks selles suhtes liiga tundlikud olema. Aga veel kord: ma tõepoolest ei poolda isiklikuks minemist, ma olen alati öelnud, et rünnake seisukohti, mitte inimest.  

Aga, head kolleegid, meile on laekunud ettepanek Eesti Reformierakonna fraktsioonilt pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Kaheminutilise saalikutsungi järel me selle hääletuse teeme.  

Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 42 Riigikogu liiget, vastu 8, erapooletuid 0. Tänane istung on pikendatud kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. 

Läheme edasi. Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli auväärt majanduskomisjoni liikme Õnne Pillaku, kes tutvustab selle eelnõu arutelu juhtivkomisjonis ja seal langetatud otsuseid. Palun!

Majanduskomisjonis me seda eelnõu arutasime 26. jaanuaril. Nii nagu siingi täna oli seal majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo meile selle eelnõu sisu tutvustamas. Temaga koos oli Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ettevõtluskeskkonna ja tööstuse osakonna tarbijakaitse nõunik Mari-Liis Aas. Eelnõu sisu tutvustamine oli samasugune, võib-olla diskussiooni oli pisut vähem kui siin saalis täna. Ma seda ei hakka üle kordama, sest minister sellest sisust põhjalikult rääkis.

Aga nüüd mõned küsimused, mis komisjonis tõstatusid. Siin sai juba korduvalt vastatud sellele, miks kaks niivõrd erinevat eelnõu on kokku pandud. See vastus on ju lihtne, kui ei taha just norida. Kuna lõhkematerjaliseaduse muudatusega tasakaalustatakse halduskoormust, mida tuleb juurde tarbijakaitseseaduse muudatustega, siis seetõttu on nad koos ja koos saab ka tempokamalt neid muudatusi menetleda.

Lisaks küsisid komisjoni liikmed kehtivate märgiste edasise kasutamise kohta ja seda, kui suured kulud võivad selle sertifitseerimisega kaasneda. Need märgised, mis on sertifitseeritud nõuetekohaselt, jäävad kehtima, aga täpseid kulusid, mida need muudatused võivad kaasa tuua, kui keegi peab oma märgiseid sertifitseerima, ei oska me praegu öelda, sest need sõltuvad ettevõtte suurusest, toodete arvust ning sertifitseerimise alustest. Oli veel küsimus järelevalve kohta, et kes seda teostab, kui ettevõtja ei tegutse vastavalt uutele reeglitele või ei võta sertifitseerimata märgiseid maha. Seda järelevalvet teostab Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet ning hästi usinad on ka konkurendid, kes, kui märkavad, et keegi rikub reegleid, annavad sageli sellest teada. Küsiti veel üle, kas need muudatused, mis me teeme, puudutavad üksnes keskkonnamärgiseid. Vastus on jah, need puudutavad üksnes keskkonnamärgiseid. 

Lõpetuseks tegime konsensuslikult järgmised otsused. Esimene ettepanek oli võtta eelnõu täna, 10. veebruaril täiskogu päevakorda ja esimene lugemine lõpetada. Teine ettepanek oli määrata komisjoni ettekandjaks mind, Õnne Pillakut.

Ma seda tavaliselt ei tee, aga siiski omalt poolt lõpetuseks ütlen, et mind ausalt öeldes hämmastab opositsiooni esindajate käitumine, just nende oma, kes iga keharakuga võitlevad keskkonnahoiu ja nii-öelda rohepesu vastu. Nüüd nad võitlevad ka selle eelnõu vastu, mis mind üllatab, sest see eelnõu kaitseb tarbijaid, kaitseb sellega, et ta paneb kauplejale kohustuse tõendada keskkonnasäästlikkuse või -hoiu kohta esitatud väiteid ja märgiseid, et välistada ebaausaid kaubandusvõtteid ja kaubandustavasid. Ma olen üllatunud, aga eks iga päev toob üllatusi kaasa. See on minu poolt kõik. Aitäh teile ja vastan küsimustele, kui neid on.

Aitäh! Teile küsimusi ei ole ja teema oli komisjoni ette antud eelnõu. (Õnne Pillak täpsustab saalis.) Just, see viimane osa oli ettekandja isiklik arvamus. Sain ma [õigesti] aru? (Õnne Pillak selgitab.) Aga avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud kolleegid ja inimesed, kes meid vaatavad! Siin on järjekordne eelnõu, mis on näide selle kohta, kuidas tõesti, piinlik öelda, pannakse kokku siga ja kägu, kaks täiesti erinevat asja. Üks on lõhkematerjaliseadus ja teine on tarbijakaitseseadus. Miks seda tehakse? Ilmselgelt, ma arvan, ongi asi empaatiavõimes, et kuna üks on väga vajalik asi ja teine on pehmelt öeldes sigadus, siis [arvatakse, et] äkki ei panda tähele ja äkki läheb see asi nii kuidagi libedamalt läbi. Ei, no ei lähe läbi! 

Küsimus on ju selles, nagu Erkki Keldo ütles, et see on peaaegu otsekohalduv direktiiv, mis tuleb üle võtta, ja et Eesti võtab selle üle miinimummääral. Kolleeg Metsoja just siin küsis Erkki Keldo käest, et tegelikult me ju, vastupidi, ei võta üle mitte miinimummääral, vaid me ise seame sellega rangemaid reegleid iseenda jaoks. Siin ongi võrdlusena toodud, et Euroopa Liidu direktiiv nõuab, et lubadused oleksid realistlikud, põhjendatud ja kontrollitavad, aga Eesti eelnõus nõutakse korraga detailset rakenduskava, mõõdetavaid ja alaliselt piiritletud eesmärke, infot eelarve kohta, regulaarset sõltumatu eksperdi kontrolli ja nii edasi. Kõige hullem on selle asja juures see, et kui sa mõtled selle peale, et kusagil luuakse mingisugune monopol ühele või paarile ettevõttele, kes hakkavad sertifitseerima neid nii-öelda ökomärgiseid ja kestlikkusmärgiseid, siis see tähendab, et sa pead jälle selle eest maksma ja tõestama mingeid imelikke asju. Me täpselt veel ei tea, mida seal nõutakse ja milliseid eesmärke sellega täidetakse. See kõik maksab palju raha.

Lõppkokkuvõttes ongi väiksemad ettevõtted, mis Eestis on, väga halvas seisus. Ma olen siin enne ka toonud näiteid, et kui metsaettevõte, või ütleme, puidutöötlusettevõte, tahab saada märgistust, et see on ökomets ja see on raiutud vastavalt mingisugustele Euroopa nõuetele – kusjuures Eestis on kogu mets praktiliselt niimoodi [raiutud] –, siis selle jaoks, et seda märgistust saada, maksab ta nii suure summa, et see ei tasu rahaliselt ära. Nüüd ongi nii, et me seame tegelikult endale karmid reeglid, palju karmimad, kui need on Euroopas, ja meie ettevõtjad peavad selle eest hakkama raha maksma. Kui nad seda ökomärgist peale ei pane, siis needsamad rohepestud ja ajupestud inimesed, keda on ju päris palju veel alles, võib-olla ei osta seda kaupa, sest sellel puudub see märgis. Ja mida me siis sellega saavutame?

Ma võin siin tuua näiteid ka probleemide kohta, mida kaubandus-tööstuskoda on esitanud. Kui ettevõte mõõdab iga oma toote kliimamõju ja kuvab seda oma e-poes valgusfoorimeetodil kliimamõju märgisena – roheline näitab väikest, kollane keskmist ja punane suurt kliimamõju –, siis eelnõu kohaselt võib selline tegevus olla edaspidi keelatud, sest puudub märgis. Siin on veel näiteid. Üldiste ja konkreetsete keskkonnaväidete eristamine on ebamäärane, kuna seda, kas sõna "roheline" kasutamine koos muude visuaalsete elementidega kujutab endast üldist keskkonnaväidet või mitte, tuleb hinnata juhtumipõhiselt. See aga jätab järelevalveorganitele iga juhtumi puhul ulatuslikult tõlgendusruumi, mis omakorda tekitab ettevõtjates ebakindlust, milliste põhimõtete alusel nende tooteid või teenuseid hinnatakse. See on eriti muret tekitav, arvestades märkimisväärseid trahvimäärasid, mis on eelnõuga ette nähtud. Lisaks tekitab killustatust asjaolu, et eelnõu on ette valmistanud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, samas kui roheväidete direktiiviga tegeleb Kliimaministeerium, mis võib tulevikus tekitada vastandlikke arusaamu. 

Seega on see ikkagi pehmelt öeldes vildakas eelnõu. Kui me soovime aru saada, mida tahetakse saavutada, siis see sellest eelnõust ei selgu, kuigi minister ütles, justkui siia tuleks juurde ka see, kas näiteks toiduainete kõlblikkusaeg on ületatud. No see ei vasta ju tõele. See ei ole mitte kuidagimoodi seotud sellega, kas toiduained on söömiseks kõlblikud või mitte. Siin on konkreetselt tegu ainult rohepesuteemadega. Kui eelnõus öeldi, et võideldakse justkui nii-öelda rohepesu vastu, siis minule tundub, et üritatakse roheajupesu, vastupidi, kontrolli alla saada, seda sertifitseerida ja anda see võimalus ...

Kas soovite lisaaega?

Paluks jah.

Kolm minutit lisaks.

Aitäh! … just selle sertifitseerimisega võttagi see oma kontrolli alla. Nii et Isamaa igal juhul taunib seda eelnõu, eriti kahel põhjusel. Esiteks, kaks erinevat asja on kokku pandud. See, mis puudutab lõhkeaineid, on igatepidi arusaadav, aga mis puudutab roheajupesu, siis selle vastu on Isamaa igati. Kuigi mul ei ole praegu seda paberit siin kaasas, tahaksime küll teha katkestamise ettepaneku. Ma saan hiljem ka selle üle anda. Läbirääkimiste käigus veel jõuaks.

 Läbirääkimised käivad praegu.

No ma saan aru, aga enne nende lõppu me jõuame selle paberi siia tuua.

Nõus!

No nii, kui jõuame, siis jõuame. Aitäh!

Tagasilükkamise paber siis? (Mart Maastik täpsustab saalis.) Kas esimesel lugemisel tagasi lükata? Jääme ootama paberit Isamaa poolt. 

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Rain Epler, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Loen eelnõu seletuskirja ja seda, mis puudutab tarbijakaitseseaduse muutmise osa. Selgub, et Eesti on küsinud Euroopa Komisjonilt seisukohta sõna "roheline" kasutamise kohta ärinimes. "Komisjon selgitas, et sõna "roheline" kasutamine kaupleja ärinimes ei kujuta endas automaatselt üldist keskkonnaväidet direktiivi tähenduses. Kvalifitseerimine keskkonnaväiteks sõltub üldisest kontekstist, sh visuaalsete elementide kasutamisest (näiteks roheline värv logo taustal vms) ja sellest, kas konkreetne esitlusviis mõjutab tõenäoliselt tarbija ostuotsust, vihjates keskkonnakasule. Lisaks selgitas komisjon, et toote või teenuse olemus mängib tarbijate arusaama kujundamisel võtmerolli [Pange nüüd tähele! – R. E.] – näiteks autod ja hooned on Euroopa Liidus ühed suurimad CO₂ heitkoguse allikad ning tarbijad peavad neid laialdaselt olulise keskkonnamõjuga valdkondadeks. [Täitsa huvitav, mille põhjal on komisjon sellele järeldusele jõudnud, et inimesed elavad rahulikult oma majades, aga muretsevad, et küll need on ikka suure keskkonnamõjuga. – R. E.] Seetõttu tekitab sõna "roheline" kasutamine nendes valdkondades keskmise tarbija meelest tõenäoliselt keskkonnaalase seose, eriti kui see on kombineeritud rohelise värviga. Seega, isegi kui kaupleja ei reklaami otseselt keskkonnakasu, võib selline sõna "roheline" kasutamine rohelisel taustal viidata sellele, et tarbijale pakutavad tooted/teenused on keskkonnasõbralikumad kui teised samalaadsed tooted. Kokkuvõtvalt, see kas sõna "roheline" kasutamine koos muude visuaalsete elementidega kujutab endas üldist keskkonnaväidet või mitte, tuleb hinnata juhtumipõhiselt. [Kas sa näed! Minister Keldo väitis siin mitu korda, et halduskoormus ei kasva. Ma ütleksin, et juba selle rohelise värvi temaatikaga me anname siin väga laialdase kaalutlusõiguse ametnikele, pluss ikkagi kasvatame halduskoormust. – R. E.] Kuna sõna "roheline" kasutamine koos rohelise visuaalse kujundusega võib jätta mulje väiksemast keskkonnamõjust, peab kaupleja tagama, et sellised väited ei oleks eksitavad, sh iga sellise väite kohta tuleb esitada selge ja silmatorkav selgitus [---]." Nii et mina jään ootama seda, et kui arhitektid on otsustanud, et näiteks sellisesse Nõmme-laadsesse, rohelust täis elurajooni sobiks ka roheliseks värvitud fassaadiga maja, siis TTJA vaatab asja üle ja ütleb, et sinna tuleb punasega peale kirjutada, et see maja on täitsa tavaline maja, nagu kõik teised majad. Praegu siin kõik naeravad, aga ootame esimesi kaasusi. 

Keldo ütles, et me saame sellest terve mõistusega üle. Vaat, hiljaaegu oli siin Jürgen Ligi puldis ja arutelu all oli Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni harta või lisaprotokolliga liitumine, milles nõutakse, et tuleb kaotada diskrimineerimine, muu hulgas diskrimineerimine sotsiaalse soo alusel. Sotsiaalne sugu on defineeritud sellisena, kuidas inimene sisuliselt ise ennast defineerib, ja neid sugusid on lõpmatu hulk. Siis sai Jürgen Ligilt küsitud, et kui on näiteks küsimus, et nõukogus peab olema võrdselt naisi ja mehi, siis mis saab sotsiaalse soo mõttes, kui keegi meesterahvas, bioloogiline mees, defineerib ennast naisena või vastupidi. Jürgen Ligi arvas ka, et terve mõistusega saame sellest asjast üle. Aga minu arust inglise keeles öeldakse: they have lost the plot. Nii Keldo kui ka Ligi ei saa enam aru, mis toimub. Meile saadetakse Euroopa Liidust pabereid, mis defineerivad terve mõistuse ringi. Euroopa ütleb, et Euroopa terve mõistus tähendab seda, et kui maja on roheline, siis see võib olla eksitav väide, ja punasega tuleb peale kirjutada, et ta tegelikult ei ole roheline. Nii et selles ma nende optimismi ei jaga. Teine asi, mis tehakse … 

Ma palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Teine asi on see igasuguste märgiste teema. Öeldakse, et lubatud märgis peab olema kas haldusorgani poolt või märgistusskeemi alusel kehtestatud. Ehk nüüd saab mingi riiklik asutus öelda, et jah, see märgis on [kehtiv], või tootjad ise saavad võtta äärmiselt suure riski, luua ise nii-öelda skeemi ja teha märgise. Aga seda võivad ikkagi bürokraadid tagantjärele kontrollida ja kui bürokraadid otsustavad, et see ikka ei vasta [nõuetele], siis ootavad sind suured trahvid. 

Nii et ei ole see halduskoormuse vähendamine, nagu Keldo mitu korda väitis. Kusjuures Keldo jäi kohe vahele, kui pulti tuli tema erakonnakaaslane Õnne Pillak, kes [selgitas], miks seotakse kokku kaks täiesti eripalgelist eelnõu. See on – nüüd tsiteerin siin peast Pillakut – põhjendatud, kuna see lõhkematerjaliseadus tasakaalustab halduskoormuse kasvu, mis tekib tarbijakaitseseaduse muudatustest. Pillak ütles välja, et tarbijakaitseseadus suurendab halduskoormust. Nii et Keldo sõna otseses mõttes valetas meile. 

Lõpetuseks vaatame seda menetlust. Siis on kokku pandud kaks täiesti erinevatest asjadest rääkivat seadust ja siis ilmub siia saali kolleeg, jälle Reformierakonnast, Andrus Seeme, jahimees muu hulgas, ja ta saabki aru ainult ühest lausest selles seaduses. Ta saab aru, et tal võib nüüd 900 kilo padruneid kodus olla, nii et ta ei pea mingeid pabereid täitma. Ja teebki järelduse, et see on hea seadus, ja jätab [tähelepanuta] kogu selle ülejäänud koormuse, millele on juhtinud tähelepanu ettevõtlusorganisatsioonid ja ka siin kolleegid. Oleks Seeme kas või seda diskussiooni kuulanud. Ei! Absoluutselt ei huvita, ta ei süvene. 900 kilo padruneid – järelikult hea seadus. 

Sellel moel saab siit ikka igasugust jama läbi sõidutada, sest suurele osale kolleegidest piisab ühest lausest, mis neile hea tundub, ja sõidame! Mina oma fraktsiooni nimel, nii selle tarbijakaitseseaduse sisu pärast kui ka selle pärast, et kokku on seotud täiesti kokkusobimatud seadused, teen ettepaneku see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Aitäh! Aga Isamaa fraktsiooni poolt oli puldis Mart Maastik. Andres Metsoja, kas teie nime nimetati (Andres Metsoja selgitab kohalt.) või tundsite Rain Epleri kõnes ära oma seisukohti? Andres Metsoja, kaks minutit, palun!

Lugupeetud istungi juhataja, ma tänan. Tõepoolest, Mart Maastik oma kõnes minu nime mainis ja seda võimalust vastusõnavõtuks ma ka siis kasutan. Head kolleegid, me kõik tahame ausat turgu, me kõik tahame kaitstud tarbijat, aga seda ei saavutata sellega, et keelame rohkem kui vaja, usaldame vähem kui põhjendatud ja teeme kestlikkusest ainult neile kättesaadava luksuse, kel on raha sertifikaatideks. See eelnõu vajab kahtlemata tasakaalu, proportsionaalsust ja austust ettevõtja mõistuse vastu, eelkõige mõistuse vastu, sest me oleme oma ettevõtluskeskkonna ehitanud üles just nõnda, et ettevõtjad on selle alustala. Aga hetkel me arvame, et sertifikaat ja haldusmudel hakkavad neid asendama. Ma arvan, et mitte. Praegusel kujul ei teeni see eelnõu kahtlemata seda eesmärki, mida ta peaks teenima. Aitäh!

Kõnesoove rohkem ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 779 esimene lugemine lõpetada, kuid on tulnud kirjalik ettepanek Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt ja Isamaa tegi suuliselt läbirääkimiste käigus ettepaneku antud eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle hääletamise ettevalmistamist. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud tarbijakaitseseaduse ja lõhkematerjaliseaduse muutmise seaduse eelnõu 779 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 14 Riigikogu liiget, vastu 41, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 25. veebruar kell 17.15. 

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud postiseaduse, konkurentsiseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 781 esimene lugemine. Ettekandjaks palun regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrase.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Lubage tutvustada Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi koostatud postiseaduse, konkurentsiseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille eesmärk on tagada, et postiteenus oleks Eestis ka tulevikus kättesaadav, kvaliteetne ja jätkusuutlik. 

Postiteenus on osa meie igapäevasest taristust. See puudutab inimesi üle kogu Eesti, linnades ja maapiirkondades, noori ja eakaid, eraisikuid ja ettevõtteid. Samas on aus tunnistada, et viis, kuidas me täna posti kasutame, on võrreldes senise seaduse kehtestamise ajaga oluliselt muutunud. Muutunud on nii inimeste ootused kui ka vajadused postiteenuste osas. Kirjade maht on aastatega järsult vähenenud, suur osa suhtlusest on kolinud digitaalsesse keskkonda. Samal ajal on kiiresti kasvanud pakiteenuste ja e-kaubanduse roll. 

Kehtiv postiseadus ei arvesta toimunud muutusi piisavalt ning kehtiv regulatsioon [sätestab] universaalse postiteenuse osutamise kohustuse, mis muutub ajas üha kallimaks ja raskemini täidetavaks ning mille praktiline väärtus on marginaalne. Kui me midagi ei muuda, seame ohtu universaalse postiteenuse põhieesmärgi: tagada kõikidele Eesti inimestele postiteenuse kättesaadavus. 

Seetõttu ongi eelnõu keskne eesmärk ajakohastada universaalse postiteenuse pakkumist ja rahastusmudelit viisil, mis vastab tänapäeva tegelikule vajadusele ja kasutusele. Oluline on pakkuda kasutajatele kaasaegseid postiteenuseid erinevate juurdepääsupunktide kaudu, olgu nendeks pakiautomaadid, postkontorid või kirjakastid, või tellides teenust koju, personaalset postiteenust kasutades. Me ei kaota teenust, vaid loome selliseid teenusetingimusi, mis oleksid realistlikud ja majanduslikult põhjendatud, lähtudes tänastest ja tulevikuvajadustest. 

Eelnõuga on planeeritud järgmised olulised muudatused.

Esiteks kaasajastatakse universaalse postiteenuse ja universaalse postiteenuse osutaja postivõrgule kehtestatud nõudeid. Universaalset postiteenust hakatakse osutama põhjendatud hinna alusel. Kontrolli universaalse postiteenuse tasude üle hakkab teostama Konkurentsiamet. Seaduses loobutakse universaalse postiteenuse osutamise kohustuse täitmisega seotud ebamõistlikult koormavate kulude hüvitamise regulatsioonist ja väljaspool universaalset postiteenust kaotatakse tegevusloa regulatsioon. 

Eelnõu käsitleb ka [posti] kättetoimetamise sagedust ja vorme, võimaldades vajaduse korral paindlikkust, kuid lähtudes alati tarbijate vajadusest ja regionaalsest tasakaalust. Oluline on rõhutada, et traditsiooniline postiteenus, sealhulgas ajalehtede ja ajakirjade kojukanne viiel päeval nädalas, jääb alles. 

Samuti täpsustame universaalse teenuse osutaja rolli ja kohustusi. Eesmärk ei ole luua põhjendamatuid erisusi, vaid tagada, et avaliku teenuse [osutamise] kohustus oleks läbipaistev, proportsionaalne ja kontrollitav. 

Vähendame halduskoormust ning kaotame ära ebamõistliku ning vaidlusi tekitava kompenseerimise süsteemi, minnes üle Konkurentsiameti kinnitatud läbipaistvale ja prognoositavale rahastusmudelile. See omakorda annab universaalse postiteenuse osutajatele täiendavat kindlust teenuse järjepidevuse suhtes. 

Selle eelnõu rakendamisel väheneb ka halduskoormus, seda eelkõige universaalse postiteenuse osutaja vaatest, kes ei pea enam tegema kompensatsioonifondi sissemakseid ning hiljem esitama eraldi ebamõistlikult koormavate kulude hüvitamise taotluseid. Tegemist on praktikas mittetöötava ja ajale jalgu jäänud süsteemiga, mis vajab muutust. Lisaks väheneb halduskoormus nii universaalse postiteenuse osutaja kui ka teiste postiteenuse osutajate jaoks tänu aruandluse ja loamenetluse lihtsustamisele. Tarbijate vaatest halduskoormus ei muutu, kuna eelnõuga ei muudeta isikute ega postisektoriväliste osapoolte õigusi ega kohustusi. Seevastu muutuvad postiteenused kasutajatele paindlikumaks ja kättesaadavamaks, sealhulgas luuakse aluseid täiendavalt võrgu laiendamiseks maapiirkondades. 

Eelnõul on ka majanduslik mõõde. Pikemas vaates aitab rahastusmudeli uuendamine vähendada survet riigieelarvele, sest jätkusuutmatu teenus tähendab lõpuks vältimatut vajadust riigi sekkumiseks. Meie eesmärk on seda olukorda ennetada, et me ei peaks postivõrku [koomale tõmbama].

Muudatused omavad laiemat positiivset mõju universaalse postiteenuse osutamise jätkusuutlikkusele. Suurem paindlikkus teenuse korraldamisel ning taskukohase tasu asendamine põhjendatud tasuga tagavad, et seni kahjumlik teenus vastab tavalise majandustegevuse põhimõtetele, mille puhul teenuse hind katab selle osutamise kulud. Universaalse postiteenuse kasutajate jaoks on teenus senisest paindlikumalt ja mugavamalt kättesaadav ning teenuse sisu on kooskõlas muude vabaturul pakutavate postiteenuste ülesehitusega. 

Head Riigikogu liikmed! See eelnõu ei ole revolutsiooniline, vaid evolutsiooniline. See ei lõhu toimivat süsteemi, vaid kohandab seda tegelikkusele. Me lähtume Euroopa Liidu õigusest ja teiste riikide praktikast ning oleme eelnõu kooskõlastamisel arvestanud nii tarbijate, ettevõtjate kui ka teiste osapoolte huvidega. Postiteenus peab olema selline, mis töötab mitte ainult täna, vaid ka viie ja kümne aasta pärast. Selleks on vaja ausat otsustamist ja valmisolekut teha mõistlikke muudatusi õigel ajal. 

Palun Riigikogu toetust sellele eelnõule, et tagada postiteenuse toimimine kogu Eestis ka tulevikus. Aitäh! 

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! See on arusaadav, et mingid teenused ajas muutuvad, aga samas me teame, et paljud uuendused on tänapäeva maailmas vägagi haavatavad. Me teame ka, et tänapäeva maailmas ajab üks kriis teist taga, alustades majanduskriisidest ja lõpetades kõikvõimalike sõdade ja konfliktidega. Just neid viimaseid silmas pidades võivad ühel hetkel kõik uuenduslikud teenused olla mittetoimivad. Me teame, et post on kriisikommunikatsioonivahend, eriti võib-olla väga rasketes olukordades. Kas te sellele olete valitsuses mõelnud, et kui on vaja näiteks kriisiteateid kohale toimetada, aga kõik need uuenduslikud lahendused on kokku kukkunud, kuidas siis ühiskond edasi toimib?

Aitäh selle küsimuse eest! Alternatiivseid sidepidamisvahendeid on mitmeid, post on tõepoolest nende hulgas. Me selle eelnõu raames nii-öelda postkastidesse saabuvate kirjade teenust ei muuda ehk teavitus jätkub siis võimaluste kohaselt sarnases formaadis, et viiakse kirjad inimestele koju.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Eelnõuga asendatakse "taskukohane tasu" mõistega "põhjendatud tasu". Seletage ära, kui palju läheb siis kallimaks postiteenus, lihtkirja saatmine.

Aitäh! Praegu on kirja saatmise [hind], see on jõustunud, 1 euro ja 80 senti. See tasu, mis kompenseeriks kulud, võib varieeruda umbkaudu 20 senti. Praeguse korrastamise üks [põhjusi] on ka see, et varasemalt oli UPT osutajaid mitmeid, maksti kesksesse fondi ja sealt taotluse alusel seda kompenseeriti, aga hetkel on neid maksjaid kaks. Üks on Eesti Post, kes maksab sinna umbkaudu pool miljonit eurot, teine on Nova Post, kes maksab sinna alla 100 euro ehk marginaalse summa, ja siis taotluste alusel küsitakse sealt kompensatsiooni tagasi. Selle muudatusega muutub olukord selliseks, et me anname Konkurentsiametile õiguse seda hinda kehtestada, taotluse alusel, ehk see kindlasti ei varieeru väga suurelt. Hinnanguliselt võib see muutuda kümnete sentide võrra, kui üldse.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Selge on see, et selle eelnõuga läheb teenus inimestele jälle kallimaks. Kurb on see, et teie kui regionaal- ja põllumajandusminister olete sattunud kuidagi äraspidisesse rolli, võrreldes teie tegeliku ametiga. Te peaksite seisma selle eest, et teenused oleksid kättesaadavad terves Eestis, nii linna- kui ka maapiirkonnas. Te peaksite seisma selle eest, et ühistransport toimiks ja oleks kättesaadav, aga me näeme, et te teete ühistranspordi lastele ja pensionäridele kallimaks. Samas toetate kahe käega seda, et Eesti maksumaksja raha eest lätlaste rongiliiklust doteeritaks. Te ei ole taganud toidujulgeolekut, mis on teie ülesanne. Nüüd on siin järgmine eelnõu, mis teeb inimeste elu kallimaks. Kas te saate aru, et see kõik on täiesti äraspidine, sest teie kui ministri kohustus on just kõiki neid asju Eesti inimestele tagada?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma saan sellest kohustusest väga hästi aru. Minu ülesanne on neid teenuseid tagada ja leida selleks kõige paremaid võimalusi. Selle eelnõu abil postivõrk pigem areneb. Hinda selle seadusega me kuidagi ei muuda, me muudame kompensatsioonimehhanismi, teeme selle otsa avatuks, muudame selle Konkurentsiameti hinnangu põhiseks. Selle eesmärk ongi tagada postiteenust laialdasemalt, vastavalt inimeste vajadusele. Ehk me arendame postipunkte ja personaalteenuseid, selleks et kõik inimesed saaksid postiteenust kasutada mugavalt ja võimaluste kohaselt. Selle eelnõuga me tagame just selle, et universaalne postiteenus oleks jätkuvalt kättesaadav, et ajalehtede ja ajakirjade kojukanne toimuks viis korda nädalas, inimeste kirjad tuleksid postkasti. Tulevikus on võimalik pakke saata kogukonna pakiautomaatide kaudu, on võimalik ka kirju nende kaudu saata. Ehk tegelikult teenus laieneb.

Jaanus Karilaid, palun! 

Aitäh juhatajale! Hea minister! Eelnõu kooskõlastustabelis on Eesti Meediaettevõtete Liit teinud märkuse, et kojukande hind vajab stabiilsust, prognoositavust ja leevendusmeetmeid. Ministeerium on huvitaval kombel vastanud, et nad mõistavad eelnõude omavahelist sünergiat ja koosmõju ning tõstatatud probleeme, mille kohta tuleb leida lahendused väljaspool eelnõu. Ma küsingi, mis on teie kui ministri tegevuskava, et kojukande hind oleks stabiilne ja prognoositav ning oleksid ka vastavad leevendusmeetmed.

Aitäh selle küsimuse eest! Ajakirjade ja ajalehtede kojukande kohustus lasub universaalse postiteenuse osutajal. See ei ole otseselt universaalne postiteenus. Selle kohta see eelnõu muudatusi ei tee ehk seda hinnastamist see kuidagi ei mõjuta. Seda me oleme ka nendega arutanud. Praegu teeb Omniva ettevõtetega kokkuleppeid hinnastamise kohta ja riik doteerib seda – numbri koha pealt võin eksida – umbes poolteise miljoni euroga, et tagada kojukanne kõikides piirkondades, nii et see oleks taskukohane.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Eelnõus ja teie ettekandes on mitmeid vastukäivaid väiteid. Näiteks loen ma Rahandusministeeriumi tagasisidet, kus öeldakse, et inimeste jaoks, kes ei käi postkontoris, ei muuda postkontori sulgemine ju midagi, aga nende jaoks, kes seal käivad, tähendab see ohtu, et avalik teenus väheneb. Selleks, et see ei väheneks, on tulevikus vaja tõenäoliselt rohkem sellesse süsteemi toetust anda. Kas on olemas korralik analüüs, et [ei selguks], kui peale seaduse vastuvõtmist valitsus kokku saab, et oh üllatust, tegelikult meil ei olegi jõudu seda kulu katta? Siis hakkaks ju pihta samasugune kirbutsirkus nagu ühistranspordiga, et issand, kui kallis see on. Aga tegelikult ei ole meil seda enam peaaegu üldse. Kas te olete selle läbi arvutanud ja ka selge prognoosi valitsusele andnud?

Kas võin täpsustust paluda?

Anti Allas, palun täpsusta!

Seadusemuudatus toob kaasa rea tegevusi ja kohustusi, millel on hind, [pean silmas] universaalse postiteenuse pakkumist. Kas seda hinda on prognoositud ka aastate lõikes, näiteks viis või kümme aastat? Ühtlasi ütleb seadus väga selgelt, et jätkatakse teenuse [osutamist], kui ka hinnad kallinevad ja summad suurenevad.

Aitäh! Nagu ma välja tõin, universaalse postiteenuse [maht] ajas väheneb. Praegu on väga suur osa sellest jõulukaardid. Enamus ärilisest ettevõtetevahelisest suhtlusest on läinud universaalse postiteenuse kõrval üle äriteenusele. Me näeme seda trendi, et [UPT maht] on väga kiires languses. Oluline on see, et see [teenus] oleks jätkuvalt kättesaadav. Me oleme arvestanud, et kuna selle [teenuse] osa Eesti Posti majandustegevusest on praegu marginaalne, siis see kindlasti mingisuguseid kolossaalseid kulusid endaga kaasa ei too. Praegu pigem üritatakse seda [muuta] optimaalseks. 

Postkontoritega on nii, et kui need suletakse sellepärast, et seal käiakse vähe, siis asendusena on arendatud välja personaalne postiteenus, mis tuleb inimestele koju, ja kõiki neidsamu teenuseid, mida saab [postkontorist], saab [niimoodi kasutada]. Postipakkide puhul on enamus inimesi juba läinud üle turupõhistele lahendustele, kaasa arvatud Omniva [teenusele], et [tellida ja saata pakke], kasutada e-kaubanduse võimalusi. Seal ma väga suurt kulude tõusu kuskil ei näe.

Varro Vooglaid, palun!

Aitäh! Kas te selguse huvides saate meile kinnitada, et ei selle seaduseelnõu vastuvõtmise korral ega mingite muude kavandatavate regulatiivsete muudatuste tulemuse või tagajärjena universaalse postiteenuse kaudu osutatavad teenused ei muutu Eesti inimestele vähem kättesaadavaks ega ka kallimaks?

Aitäh! Kättesaadavust laiendatakse, just nende postipunktide kaudu. Praegu toimib personaalne postiteenus ja samamoodi viis korda nädalas tuuakse ajakirju, ajalehti, kirju koju. Hinna kohta ma ka proua Poolametsale viitasin, et kulupõhise hinnastamise juurde minek, juhul kui seda võib vaja minna, tekitab selle võimaluse, Konkurentsiametiga kooskõlastatakse maksimaalne hind. Turul baseeruva väikepaki saatmise hind on praeguse seisu kohaselt mõnekümned sendid kallimad universaalse postiteenuse hinnast. Ehk kui see muutus tuleb, siis ei tule see kindlasti väga suur ja postiteenuse kättesaadavust pigem laiendatakse. 

Mart Maastik, palun!

Suur tänu! Austatud minister! Ilmselgelt on see UPT-kohustus ehk kirjade ja meediaväljaannete kojukanne olnud siiamaani Eesti Posti ülesanne ja seda on sisuliselt kompenseeritud Eesti Posti kasumi arvel. On teada, et Eesti Posti tahetakse erastada, ja sellest lähtuvalt on ilmselt ka see taskukohane versus põhjendatud kulu tulemas ja ka seda eelnõu tehakse. Seda põhjendatud kulu, ma saan nii aru, hakkab [Konkurentsi]amet tulevasele teenusepakkujale ette kirjutama. Kuidas te olete läbi mõelnud selle, et kui Eesti Post erastatakse, ja minule teadaolevalt läheb see UPT-kohustus kaasa, kuni järgmise pakkumiseni, siis kuidas seda nii suupäraseks teha, et üldse keegi tahaks seda teenust pakkuda? Kui palju see riigile lisaks maksma läheb?

Aitäh! Juhul, kui Omniva erastatakse, ja erastatakse strateegilise partneri kaasamise kaudu ehk ettevõte müüakse kellelegi ära, siis UPT-kohustus läheb sellega kaasa. Samamoodi, kui 2029. aastal tuleb riigi poolt, kes on enda kanda võtnud UPT-kohustuse, mida praegu täidab Omniva, uus UPT [osutamise] konkurss, siis juhul, kui sellel konkursil pakkujat ei leita, on kohustus UPT tagada jätkuvalt eelmisel kohustuse kandjal ehk Omnival. Ehk samamoodi on tagatud, et UPT oleks ikkagi inimestele kättesaadav.

 Rene Kokk, palun!

Aitäh! Fakt on ju see, et postipunktide võrgustik ei ole selline, nagu meil vaja oleks, selleks et hea teenus oleks kättesaadav üle Eesti. Väga muret tekitav on ikkagi see suundumus. Omniva kolib maakonnakeskustes oma postipunktid keskuse äärealadele, kuskile tööstuspiirkonda. See on praegu täiesti levinud praktika. Ja siis räägitakse, et inimesed käivad seal nii vähe, et ei ole mõtet enam kesklinnas neid kohti lahti hoida. See on täpselt sama, mis omal ajal toimus autoregistrikeskuse ehk tänase Transpordiametiga. Kõigepealt pandi mõnel päeval nädalas teenus kinni ja siis sai mõne aja pärast öelda, et oi, näete, nii palju on [külastatavus] langenud, on mindud e-teenuste peale. See ei ole okei, see suundumus tervikuna ei ole okei. Selle eelnõuga me surume jälle sinnapoole, et teenus läheb kallimaks olukorras, kus posti[punktide] võrgustik üle Eesti ei ole selline, nagu ta peaks olema. Millal me saame selle võrgustiku siis selliseks, et ta ka tegelikult vastaks meie vajadustele?

Aitäh selle küsimuse eest! Postkontoris osutatakse praegu kolme peamist teenust: pakkide saatmine ja kättesaamine, postmarkide ostmine ja arvete maksmine. Need on peamised põhjused, miks inimesed postkontorisse lähevad. Pakkide saatmine ja kättesaamine toimub väga suures osas ka eraturul, kasutatakse pakiautomaate, mille võrgustikke laiendavad nii Omniva kui ka tema konkurendid, et konkurentsis püsida. Postmarke saab osta erinevatest müügipunktidest üle Eesti, kaubanduskeskustest. Arvete maksmise võimalust kasutatakse küll marginaalselt, aga see teenus on oluline neile inimestele, kes seda kasutavad. Kui [seda teenust sooviv] inimene asub postkontorist rohkem kui viie kilomeetri kaugusel, siis tuleb [edaspidi] koju postikuller, kes aitab tal seda teenust kasutada. See teeb inimesele teenuse mugavamaks, kui ei pea postkontorisse minema, selleks et oma arveid maksta. Ka sel juhul, kui [postkontor] on lähemal, on võimalik lahendus leida. Nende kogukonna pakiautomaatide eesmärk on see, et inimene saaks esiteks pakke kätte lähemalt – [nende võrku] laiendatakse –, ja teiseks saab nende kaudu ka pakke-kirju saata kodule lähemalt ja rohkematest punktidest. Kindlasti need teenuse kättesaadavust [parandavad].

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Võib-olla see [küsimus] on väga detailne. Mõned postkontorid jäävad maakonnakeskustesse alles, mitte küll vist kõikjale, aga enam-vähem. Kui inimene, kes elab sellest postkontorist kaugemal kui viis kilomeetrit, näiteks esitab tellimuse, et ta soovib arvet maksta, siis tuleb kuller koju ja aitab seda teha. Kas selle teenuse maksumus, mida ta seal kohapeal [osutab], on võrreldav postkontoris [osutatava] teenuse hinnaga?

Just. Ehk kui inimene elab postkontorist kaugemal kui viis kilomeetrit, siis ei tule nendele teenustele, mida postkontor osutab, juurde lisatasu selle eest, et [kuller] tuleb talle koju. Selle teenuse eest tasutakse sama hinda, mida tasutakse postkontoris. Nii et [kulleri] kohaletulek lisatasu ei nõua. 

Mart Maastik, palun!

Suur tänu! Austatud minister! Ma sain aru, et kui [Eesti Post] erastatakse ja 2029. aastal toimub uus riigipoolne pakkumine, mis nurjub, siis peab ikkagi Eesti Post, isegi kui ta on erastatud, selle UPT-ga jätkama ja [Konkurentsi]amet peab selle hinna määrama. Sellel küsimusel on kaks poolt. Esiteks, kas on tehtud arvestused, kui palju peaks riik hakkama juba praegu seda põhjendatud tasu maksma, kui see kohe täna ära kinnitada? Teiseks, kas näiteks sellel posti laialivedajal on õigus mitte viia enam kirju kodu juurde postkasti, vaid ta võib need jätta kuskile külakeskusesse või linna suurde postkasti? Nii võib kannatada saada ka kojukandeteenus.

Esimesele küsimusele ma praegu vastata ei saa, sest see sõltub tehingust ja lepingust, mis sõlmitakse potentsiaalse partneriga, kui minnakse seda partneri teed. Teise küsimuse kohta ütlen, et postiseadus sätestab, et kirjad viiakse ikkagi koju. Postkast peab olema kas kortermaja küljes või eramu krundi piiri peal. Need nõuded jäävad samaks.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! See kulupõhine põhjendatud tasu peab sisaldama tegelikke universaalteenuse [osutamise] kulusid, olema läbipaistev ja arusaadav ning tagama teenuse kestlikkuse. On toodud ka välja, mida võib selle teenuse hinda kuluna arvestada. Aga samal ajal tuuakse välja, et järkjärguline hinnatõus võib 2026–2027 olla maksimaalselt kuni 50% aastas. Ma saan sellest viitest aru nii, et hinnatõus on selgelt tulemas, kuna püütakse kuidagi stabiliseerida, sest maa- ja linnainimestele [teenuse osutamisel] erisusi see seaduseelnõu ei luba, teenus peab olema kõigile ühetaoline. Aga kas eelnõus ei peaks olema see punkt, et riik näeb ette, et maapiirkondades peab teatud ulatuses ikkagi säilima postiteenuse kättesaadavus postkontori kaudu? Seda piirangut või reglementatsiooni ma ei näe.

Aitäh! Hinnastusmehhanismi avamine muudabki seda, fondi ärakaotamine tagab selle. Mõte on see, et kuna see on ajas väga kahanev teenus, aga on oluline, et see oleks inimestele kättesaadav, siis on kokkulepe, et inimestele peavad viis korda nädalas tulema [koju] ajakirjad ja ajalehed ning nad peavad oma kirjad kätte saama. 

Vabandust, mis see viimane küsimus oli? (Andres Metsoja täpsustab kohalt.) Ahah, jah! Igasse maakonda jääb vähemalt üks postkontor ja postkontoriteenuseid laiendatakse, neid tehakse personaalsemaks. Nagu ma olen ka rääkinud, juhul kui postkontor on kaugel, siis saab selle teenuse endale koju tellida. Need teenused seadusesse jäävad. See on kokkulepete koht. Riigi jaoks on oluline UPT tagamine. Kui erastamine läbi läheb, siis on kindlasti kokkuleppe osa see, et teenuse kvaliteet ei väheneks.

Lauri Laats, palun! 

Aitäh! Eks me seda teemat ka juba eile käsitlesime, ma mõtlen üldse postiveo ja postkontorite teemat. Räägin nimelt eilsest arupärimisest, mille arutelu jäi meil pooleli. Te mainisite, et teie isiklikult toetate Eesti Posti erastamist. Ma tahangi sellest lähtuvalt küsida. Te peate praegu regionaalministri ametit. Vastavalt oma ametile ja ülesannetele peaksite te tagama regionaalse võrdsuse ja nii edasi ja nii edasi, et need teenused, on see siis postiteenus või on need mõned teised teenused, mis on strateegiliselt vajalikud, ikkagi jääks alles. Miks teie regionaalministrina ikkagi toetate seda mõtet, Eesti Posti erastamist?

Aitäh selle küsimuse eest! Praegu on UPT osa Eesti Posti majandustegevuses 7%, riigi kohustus on see [teenus] tagada. 93% ulatuses on Omniva sisuliselt pakkide saatmise ja vastuvõtmise ettevõte. Sellel teenusel on vabaturul palju konkurentsi. Siin on kaks poolt. Kui Omniva on kasumis, nagu ta viimase aasta tegevuse tulemusel on, siis on riigil võimalus võtta sealt dividende. Trend on olnud muidugi see, et Omniva ei ole alati kasumis olnud. Sellisel juhul peab riik selle kinni maksma. Siis tekib küsimus, kas riigil peab olema pakiautomaatide teenus. Seal võib olla erinevaid seisukohti. Minu seisukoht on see, et riik ei pea sellist teenust üleval pidama. Sellega on kindlasti mõistlikum tegelda vabaturul, kus on ka investeeringuvõimalused paremad, et konkurentsis püsida. Aga oluline on, riigi jaoks ja ka minu jaoks on kõige olulisem, et UPT säiliks samas mahus, võib-olla isegi paraneks. See on selle põhjendus.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea vastaja! Te ütlesite, et tuleb võimalus peale pakkide ka kirju saata pakiautomaatide kaudu. Ma ei vaidle vastu, et linnalises keskkonnas on see tõesti võrdlemisi mugav, aga samas te räägite siin kogu aeg vabaturumajandusest ja vabaturust, et see on üks põhjus, miks riik peaks mingeid muudatusi tegema. See võis olla vanasti nii, et turg pani asjad paika ja vabaturu tingimustes teenuse hind langes, aga tänapäeval ei pruugi see enam niimoodi olla. Me teame, et näiteks kütusemüüjate puhul need nii-öelda kartellid, mida meil väidetavalt ei ole, tegelikult toimivad, et kõikidel pakkujatel on ikkagi ühed ja samad hinnad ning riik ei suuda siin mitte midagi teha. Kui nüüd riik hakkab põhimõtteliselt vabaturult ostma seda teenust, mida ta on kohustatud inimestele pakkuma, siis kuidas saab riik edaspidi ikkagi tagada …

Teie aeg!

… et ta ise ei maksa selle teenuse eest üleliia palju olukorras, kus nii-öelda vabaturu tingimustes kõik turuosalised …

Aitäh!

… lihtsalt lepivad teenuse hinna omavahel kokku ja see läheb kõrgemaks?

Aitäh! Vastus on see, mis on eelnõus välja toodud, et Konkurentsiamet kehtestab UPT hinna.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Euroopa Liidu uus postidirektiiv peaks ilmuma selle aasta lõpus. Meie teeme nüüd aasta alguses seadusemuudatusi. Kas see on liikumine samas suunas, ega me ei pea uuel aastal jälle seadust ümber tegema?

Aitäh selle küsimuse eest! Globaalselt on kirjade saatmise ja üldse postitrendid ühesugused, igal pool on need asendatud pigem digitaalsete teenustega. [Ülemaailmse] postikonventsiooni kohaselt on selge, et riikide suunad on sarnased. Kindlasti oleme arvesse võtnud ka seda, et me ei peaks [hiljem] neid muudatusi tegema. Me käime ajaga kaasas, laiendame teenust ja teeme selle ajakohasemaks.

 Siim Pohlak, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Kuulsime teie ettekandes palju selliseid bürokraatlikke termineid: optimeerimine ja kõik muu sinna juurde kuuluv. See oli nagu üks suur loosungite paraad, kuidas läheb paremaks ja tulevik on helge. Aga kui asja sisusse vaadata, siis olge nüüd niipalju mees ja öelge ikkagi ausalt Eesti inimestele, et tegelikult juhtub kaks asja: teenus läheb kallimaks ja teenus läheb maainimeste jaoks kehvemaks.

Seda ma kindlasti ei ütle. Teenuse hinnastamise muudatus on siin sees. Juhul kui hind peaks tõusma – praegu ma seda ei näe, enne erastamist kindlasti mitte, kuid see võimalus on seal olemas –, siis tõuseb see mõne sendi võrra. Universaalset postiteenust kasutatakse väga vähe, seda tõesti kasutatakse väga vähe. Peamiselt saadetakse postkaarte, jõulutervitusi. Suuremas osas see kindlasti ei ole hädavajalik teenus, vaid peaasjalikult sihuke sõbraliku suhtluse teenus. See trend langeb kogu aeg.

Kui me räägime teenuse kättesaadavusest ja paranemisest, siis [saab öelda, et] me oleme juba praegu seda teenust tunduvalt parandanud. Ma arvan, et personaalne postiteenus on väga suur edasiminek, see tagab palju [parema] kättesaadavuse, teeb inimestele elu mugavamaks. Ehk teenus on kindlasti juba läinud paremaks ja läheb veel paremaks, kui [paigaldatakse] sadu kogukonna pakiautomaate, mis toovad selle teenuse inimestele lähemale. Ma arvan, et teenuse arendamine ongi see eesmärk, mida Omniva peab täitma. Kindlasti on tema huvi seda teenust parandada ka siis, kui ta peaks minema erakätesse.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! No see oli teil väga selge deklaratsioon: enne erastamist teenus tõenäoliselt kallimaks ei lähe. Aga mis juhtub peale erastamist? See ongi see meie mure, mispärast ma küsin. Teie olete regionaalminister – mitte taristuminister, mitte rahandusminister, vaid regionaalminister –, kelle kohustus on jälgida, et regioonid areneksid ühtlaselt, et teenused oleksid tagatud kõikides regioonides. Teie ministrina, regionaalministrina ütlete, et tegelikult on teie soov Eesti Post maha müüa. No ma saaks aru, kui rahandusminister tuleks ja seda ütleks. Andke andeks, aga see lihtsalt näitab, et see valdkond ei ole päris see, millega te peaksite tegelema, kui teil sellised mõtted on. Ma saan aru, et kõige suurem probleem Eesti Posti juures ongi see universaalne postiteenus. See 7%, nii nagu te mainisite, ei too tulu. Seetõttu te tahategi Eesti Posti maha müüa, selle 7% pärast, kuigi see on inimestele oluline teenus.

Aitäh! Just vastupidi, selle 93% pärast on minu hinnangul mõistlik see maha müüa, kuna see ei ole teenus, mida riik peaks tagama. Seda teenust saab ka vabaturult, kus on konkurents. Selleks et Omniva ettevõttena saaks areneda, on vabaturul need tingimused etemad, investeerimisvõimalused suuremad. UPT tagamine on riigi kohustus, see kohustus läheb igal juhul erastamisega kaasa. Seda teenust saavad inimesed jätkuvalt [kasutada]. 

Hinna kohta ei saa öelda, et see kindlasti tõuseb. Kui ta tõuseb, siis maksimaalselt kümnetes sentides. Tuleb arvestada, et seda teenust ei saa enamikul juhtudel [pidada] vajadusteenuseks. Pigem kasutatakse seda, nagu ma ütlesin, postkaartide ja jõulutervituste saatmisel, ka siis, kui see hind mõnekümne sendi võrra tõuseb. Loogika on see, et turupõhiselt on väikepaki saatmise hind see lagi, hetkel see ongi mõnikümmend senti kallim kui UPT. Seal ma väga suurt kasvu ei näe.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Härra minister! Te olete mitu korda maininud märksõna "prognoositav", et tuleb minna selle mudeli peale ja siis tekib selle hinna prognoositavus. Ma hakkasin sellest lähtudes mõtlema, et eelduse kohaselt on prognoos käesolevaks ja järgmiseks aastaks ministeeriumis olemas. Ma ei palu teid, et te praegu suuliselt mulle ütleksite täpsed numbrid, aga kas te saate vähemalt anda lubaduse, et te selle järgmise kahe-kolme aasta hinnaprognoosi mulle ja teistele kolleegidele saadate või lasete ametnikel saata? Siis me näeme konkreetset numbrit. Nagu kolleeg Metsoja ütles, see 50% lagi on võimalikule tõusule ette pandud. Üks võimalus on, et see oli võetud laest, aga teine võimalus on, et oli mingi prognoos ja siis vaadati, et muidu läheb hüpe liiga suureks. Lihtsalt palve teile ja paluksin kinnitust, et jah, te saate selle prognoosi saata.

Aitäh! Me saame kindlasti andmeid jagada, aga ma toonitan üle, et Konkurentsiamet on selle seaduse järgi see, kes selle hinna kehtestab. Need laed on sinna sisse kirjutatud. Ma arvan, et see on mõistlik. Aga lõpuks taandub see ka sellele, et postiteenuse kasutatavus väheneb väga märgatavalt, kümnetes protsentides. Mingil hetkel me tõenäoliselt seisame silmitsi olukorraga, kus kirju enam ei saadeta, leitakse alternatiivseid lahendusi. Ma ei saa välistada, et see juhtub. Senikaua, kuni saadetakse, tuleb see [võimalus] tagada. Kuna seda tehakse vähe, siis see ei ole vajadusteenus. See lagi tuleneb väikepaki saatmise hinnast. Te saate ka täna pakiautomaadi kaudu kirja väikepakina saata. Turu mõttes on see see lagi ja selle hind on mõnikümmend senti kallim. Hüppelisel hinnatõusul, nii et seda teenust enam ei kasutata, ei ole mõtet. Seda olukorda ei taha me kindlasti tekitada. Sellepärast ongi see Konkurentsiameti vahekiht sinna sisse kirjutatud.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh! Aga räägime siis, mis saab pakiveost. Kindlasti mitmedki konkurendid juba maialt ootavad, et saaks Omniva pakiveo ära osta, mis muudaks konkurentsiolukorda pakiveoturul olulisel määral ja mis omakorda tähendaks, et tekiks pinnas hinnakasvuks. Teine pool on siin ka: Omnival võib olla suurem motivatsioon ja ka lihtsam vedada pakke isegi päris pisikestesse maakohtadesse, kus on väiksed pakiautomaadid. See võiks olla üks Omniva funktsioone, et pakiautomaatide võrgustik tekiks ka väikestes külades, kuhu vabaturu tingimustes need pakiautomaadid mitte kunagi ei jõua. See looks oluliselt paremad tingimused ettevõtlusega tegelemiseks väikestes külakohtades. Maapiirkondade, ütleme, asustustihedus on ka ju julgeolekuargument: [on vaja,] et seal elaks inimesi ja teenused oleksid kättesaadavad. Aga kui te räägite, et kõik läheb vabaturu peale, siis on selge, et nendes pisikestes külades ei hakka kunagi olema pakiautomaate ja ikkagi tekivad maakonnakeskustesse, suurtesse keskustesse suurfirmade suured pakiautomaadid ja väikestesse kohtadesse pakivedu ei jõua. Kui kuskil ka on neid väikseid automaate, siis tõenäoliselt korjatakse need sealt kokku, sest …

Teie aeg!

… sellesama vabaturu [reeglite] järgi ei hakka see asi kunagi toimima.

Aitäh selle küsimuse eest! Potentsiaalse ostu korral Konkurentsiamet seda kindlasti väga jälgib. Teistel turul olevatel suurtel tegijatel on piirangud, kui ta läheb, siis ta läheb kas uue tegija või mõne väiksema tegija kätte. UPT-kohustus jääb jätkuvalt Omnivale, jätkuvalt on vaja viis korda nädalas kirju, ajakirju, ajalehti [kohale viia]. Te rääkisite pakkidest, aga see läheb sellega kokku, sest seda teenust on vaja niikuinii tagada kõikides maapiirkondades. Kui on pakiautomaadid, siis pigem on võimalus neid pakiautomaate kasutada: samal ajal, kui sa viid koju kirja, viid sa ka paki sinna ära. See pigem laiendab seda teenust.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Oma teise küsimusega tunnen ma huvi termini "juurdepääsupunkt" vastu. Mis see definitsioon siis on? Ma saan aru, et juurdepääsupunkt on nagu postkontori ja postiljoni vaheline diskussioon. On toodud välja, et on püsiv juurdepääsupunkt, automatiseeritud juurdepääsupunkt, liikuv juurdepääsupunkt ja siis on veel tellitav juurdepääsupunkt. Kõik sellised definitsioonid on õigusruumis olemas. Ma tean, et kohalikud omavalitsused tahavad postkontorite sulgemise korral alati kaasa rääkida. Palju neid [postkontoreid] alles jäänud ei ole, aga mõni veel on. Kui postkontor pannakse kinni, kas siis kohalikul omavalitsusel on õigus ka kuidagi läbi rääkida, et vaadake, kui te selle püsiva juurdepääsupunkti ehk postkontori kinni panete, siis tehke meile automatiseeritud juurdepääsupunkt kuskile sinna Coopi poodi või kuhugi mujale? Või kuidas see hakkab tehniliselt käima?

Aitäh selle küsimuse eest! Tehniliselt käib see ka praegu. Kui Omniva on ka minu suuniste järgi läbi rääkinud kohalike omavalitsustega, siis praktika on see, et seal toimub kas asendus või on seal juba pakiautomaat. Juurdepääsupunktide puhul ongi erinevaid võimalusi. See ei pea olema kindel kontor, sul peab lihtsalt olema võimalus seda teenust saada. Juurdepääsupunkt võib olla kauplus, see võib olla inimene, kes personaalteenusega koju tuleb. Ehk oluline oleks see, et inimestele oleks see teenus kättesaadav. See ei pea toimuma konkreetselt kontoris.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Mu küsimus on, et miks te läksite sellist teed, et kõigepealt võtsite otsuse vastu ja siis saatsite selgitama oma esindajad, vaesed daamid Omnivast, kes saavad igal pool materdada. Kas ei oleks pidanud olema teistpidi, et te kõigepealt annate sõnumi omavalitsustele? Täpselt sama lugu on ka ühistranspordikeskustega ning eakate ja koolilaste bussipileti hinnaga. Siiamaani otsustasid omavalitsuste volikogud ise selle üle, nüüd tulete teie selle [uuendusega] välja, kedagi ei teavita. Miks te tagurpidi liikusite? Ma tahaks teada, mida omavalitsus peab postkontoriga tegema. Loomulikult hakkame me neid ise avama, mis nõuab lisakulutusi. Kas te ei oleks pidanud kõigepealt omavalitsustega rääkima? Võib-olla oleks see seadus siis hoopiski teistmoodi välja kujunenud. 

Aitäh! Omniva räägib enda teenuste asjus omavalitsustega läbi, enne kui need suletakse. See protsess on minu meelest niipidi mõistlik. Arutatakse läbi, mis teenust on vaja tagada. Kohalikel omavalitsustel on kindlasti sõnaõigus, kuidas nende arvates on Omnival kõige parem seda teenust tagada ja kas selleks kokkuleppe kohaselt peab olema just postkontor. Alati ei pea, on ka muud võimalused teenuse kättesaadavaks tegemiseks. Neid me oleme täna korduvalt käsitlenud ja see näide on meil olemas, et selle üle räägitakse läbi.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Tulen korraks selle prognoosi juurde tagasi. Te päris kindlalt ei vastanud, et seda [prognoosi] saab saata, aga võiks ju võtta aluseks selle eelnõu ja paluda Omnival, tänasel riigiettevõttel, teha eelduslikud arvutused, kui suur see maksumus oleks ja kas tõus oleks üle 50%, ja siis seda Riigikogu liikmetega jagada. See on ettepanek.

Aga küsimus on see. Kas te olete kohtunud potentsiaalsete ostuhuvilistega ja kas nad on selle piiri ette pannud, kuhu see UPT hind peaks jõudma, milline peaks enam-vähem olema see riigilt tulev raha, et neil erastamishuvi oleks?

Aitäh! Seda hinnaprognoosi me arutamegi potentsiaalsete ostjatega, juhul kui minnakse ostu teed. Praeguses faasis me valmistame ette potentsiaalset erastamist, et kuidas seda üldse teha, kas börs, strateegiline investor. Seda valikut hakatakse uurima. Ehk küsimusele on vastus ei, ma ei ole kohtunud. Pigem on mõte laiemalt selles, et me tagame seadusruumi UPT ümber, et see oleks arusaadav ja kaasaegne. See on alus kokkulepete sõlmimisele potentsiaalse partneriga, kui ta tuleb. Selle põhjal kindlasti prognoosid ja arvutused tehakse ning see kokku lepitakse. 

Samas ma näen, et UPT hind hüppeliselt kasvada ei saa, sest konkurentsiolukorra põhiselt, esiteks, Konkurentsiamet seda reguleerib ja teiseks on väikepaki saatmise hind vabaturul näha. See suurusjärk ei saa kindlasti olla suurem.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te juba vaikselt hakkasite sellel teemal rääkima, et eesmärk on Omniva erastada ja roheline tuli sai valitsuse poolt antud juba eelmise aasta novembri alguses. Ma näen ka, et see eelnõu on osa sellest ettevalmistusest. Mitu kuud on mööda läinud. Kas need punktid siin eelnõus töötati välja juba koos potentsiaalsete ostjatega või kuidas see eelnõu selliselt sündis?

Aitäh! Ma ei ole ühegi potentsiaalse ostjaga kohtunud. Me ei tea, kes need isegi põhimõtteliselt oleks. Meil on hinnangud, kes need võib-olla võiksid olla, aga huvi minuni ei ole jõudnud. Pigem on see tehtud koostöös Omnivaga. UPT on ka Omniva hinnangul see koht, mis vajab seaduslikku selgust, et seda erastamist ette valmistada. Koostöös Omnivaga oleme selle [eelnõu] välja töötanud.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh! Hea minister! Öelge, miks te seda praegu üldse teete? Kui teil on plaanis Omniva osaliselt või täielikult maha müüa, siis miks praegu seda segadust korraldada? Uskuge, et nii mõnigi omavalitsus hakkab seda teenust ise osutama. Mõnes omavalitsuses, näiteks Maardus, on ettevalmistused juba tehtud. Aga kui me nüüd omal kulul avame postkontori ja teatud aja pärast, poole aasta pärast või kahe kuu pärast, tuleb uus omanik ja ütleb, et ei, meil teie ruume pole vaja, me võtame [ruumid] kaubanduskeskuses, kus üürihind on 2000, me hea meelega võtame need, siis hinnad kasvavad lakke. Mis mõtet seda reformi praegu teha on, kui te niikuinii [Omniva] maha müüte?

Aitäh! Seda hinnamuutust ei oska ma niimoodi tunnetada, kuidas see minna võib. See võib olla üks variant, aga ma seda eriti ei usu. Seda seaduse[muudatust] valmistame me ette seetõttu, et see [seadus] on ajale jalgu jäänud, seda ei ole kaasajastatud. Postiteenuse [kasutamine] on väga mastaapselt muutunud, inimeste vajadused on muutunud. Me viime selle seaduse kooskõlla inimeste vajadustega.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Austatud minister! Me hommikul igatsesime teie järele siin, aga teil oli tähtsamaid kohtumisi. Ma loodan, et need olid E-Piima probleemide lahendamisele pühendatud. Aga küsimus on selles, et jah, nüüd on otsus erastada Eesti Post või Omniva. Ent olete te mõelnud inimestele, kes elavad Tallinnast kaugemal ja kelle jaoks see universaalne postiteenus on eluliselt oluline, palju olulisem kui meile teiega? Mis nendest saab?

Aitäh! Vaadates universaalse postiteenuse kasutatavust ja ka seda sisulist kasutatavust, ehk kuna seda kasutatakse peaasjalikult teavituskirjade, pulmakutsete ja jõulutervituste saatmiseks, siis ma enamikul juhtudel seda eluliselt oluliseks kindlasti ei nimetaks. Küll aga on see oluline teenus. Lähtekoht ka erastamise puhul on see, et viis korda nädalas seda teenust osutatakse üle Eesti ja kirjad jõuavad postkastidesse. See on kindlasti lepingu osa.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Selle konkreetse eelnõu ja üldse selle valitsuse poliitika puhul ongi natuke keeruline aru saada, mis on see pikem plaan, millest teie erakonnale meeldis ju rääkida. Nüüd te ääri-veeri rääkisite siin turuleviimisest, osalisest erastamisest. Aga mis siis õhtu lõpuks on regionaalpoliitikas see nii-öelda pikem plaan, laiem plaan? Paratamatult nii postiteenus, ühistransporditeenus, millele hea kolleeg Anti Allas viitas, tegelikult ka erinevad erasektori teenused, mille puhul ma olen nõus, et riigi roll on seal väiksem, see puudutab pangakontoreid ja muud taolist – kõik need annavad teatud signaali. See signaal on see, et riik ja üldse teenusepakkujad pakivad ennast maapiirkondades kokku. Paratamatult ka otsused hakata kuskilt lisaraha küsima või antud juhul viide sellele, et postiteenus võib minna osaliselt või täielikult eraturule, veelgi hoogustavad seda kokkupakkimise loogikat. Milline on teie pikem plaan regionaalpoliitiliselt, et maapiirkondades oleks vajalikud teenused kättesaadavad, alustades postiteenusest, jätkates ühistranspordiga ja lõpetades tegelikult pangateenustega, mis, nagu ma aru saan, on küll teie otsesest ametialast väljas?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma praegu piirduksin postiaruteluga. Postiteenus peab olema regionaalselt kättesaadav, seda teenust laiendatakse. See teenus ja kontor ei pea olema sünonüümid. Selle teenuse kättesaadavuse tagavadki erinevad lahendused, on need pakiautomaadid, postmarkide ostmine kaubanduskeskustest, personaalne postiteenus inimestel kodus ja ka kogukonna pakiautomaatide võrgustiku laiendamine, mis tähendab otseselt teenuse kättesaadavuse [parandamist], sest on võimalik kirju saata ja vastu võtta lähemal. Kui kinnisvara [ehk kontor], kus inimesed väga mastaapselt ei käi, pannakse kinni, aga selle asemel tuuakse teenus inimestele lähemale, siis seda teenust laiendatakse. Minu hinnangul on see kindlasti samm õiges suunas.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Te olete rääkinud personaalsest riigist. Kas see tähendab, et ühelgi inimesel, kes elab ükskõik kus kohas Tallinnast kaugemal, ei ole edaspidi probleemi postiteenusega? Jutt ei ole mitte ainult pakkidest. Kas [post] tuuakse igal juhul kohale ja selle hind ei hakka neid inimesi koormama? Või te ei saa seda lubada, sest tõenäoliselt järgmisesse Riigikogusse ei ole teie seltskonnal asja ja valitsusse ammugi mitte? Aga mida see reaalselt tähendab maainimestele? Kas te olete nendega kusagil kaugemal kohtunud ja rääkinud, et paneme Omniva kinni ja erastame ära, ja elu on nagu lill ja läheb paremaks? 

Teie aeg! 

Jah, minu aeg küll! 

Aitäh! Erastamise osa on kindlasti see, et universaalse postiteenuse peab tagama see ettevõte, kes selle kohustuse endale võtab. See on riigi kohustus, see antakse üle Omnivale. See on praegu Omniva käes. Kui keegi teine seda üle võtta ei soovi, jääb see Omniva kätte. See tagab inimestele postiteenuse, postiteenust jooksvalt kaasajastatakse, arendatakse. Postiteenus kindlasti ära ei kao. Hüppelist teenustasude tõusu ma kindlasti ei näe, see on ka konkurentsitingimustes, see on seotud pakkide saatmisega. Seda konkurentsitingimust peab [täitma]. Konkurentsiamet seda hinda ka reguleerib, et see oleks mõistlikes piirides. Vaadatakse, kui tihti inimene keskmiselt postiteenust kasutab. Me räägime marginaalsetest summadest, me räägime sentidest. See ei ole sagedus-, see ei ole ka vajaduspõhine teenus. Ma seal väga traagilist muutust ei näe. 

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Läheme edasi juhtivkomisjonis toimunud arutelu kokkuvõttega. Ettekandjaks palun majanduskomisjoni liikme Kristina Šmigun-Vähi. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Annan ülevaate majanduskomisjoni käesoleva aasta 20. jaanuari istungist. Komisjonis valmistati ette Vabariigi Valitsuse algatatud postiseaduse, konkurentsiseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 781 esimest lugemist. Regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras ning Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi esindajad andsid ülevaate eelnõu eesmärkidest, keskendudes universaalse postiteenuse muutmisele kulupõhiseks ja teenuse pikaajalisele jätkusuutlikkusele. 

Arutelus käsitleti perioodiliste väljaannete kojukannet, mille kohta leiti, et eelnõu 781 raames seda kulupõhiseks ei muudeta, et vältida teenuse järsku kallinemist. Riik doteerib maapiirkondades kojukannet umbes 1,5 miljoni euroga aastas. Samuti räägiti postivõrgu võimalikust ümberkujundamisest, näiteks postipunktid ja pakiautomaadid, seoses kirjamahu vähenemisega. 

Olulise teemana tõstatus Omniva majandusmudel, ristsubsideerimine ja universaalse postiteenuse rahastamine. Selgitati, et universaalne postiteenus moodustab väikese osa Omniva käibest ning kahjumi korral katab puudujäägi riik. Samuti kinnitati, et valitsuse eesmärk on Omniva erastamine ning selle vastu on huvi nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt. Universaalse postiteenuse [osutamise] kohustus kehtib Omnival kuni 2029. aastani ja erastamise korral kandub see kohustus üle uuele omanikule. 

Komisjonis käsitleti ka universaalse postiteenuse hinna tõusu mõju. Lihtkirja hind on juba tõusnud ning võib kulupõhise mudeli järgi tõusta ligikaudu 2,2 euroni ehk 2 euro ja 20 sendini. Naaberriikide praktikaid ja Euroopa Liidu suundumusi vaadates leiti, et universaalset postiteenust doteeritakse paljudes riikides, kuid üldine trend on teenuse mahu ja kohustuste vähenemise suunas. Kokkuvõttes rõhutati vajadust leida tasakaal postiteenuse kättesaadavuse, paindlikkuse ja kulutõhususe vahel ning valmistada sektor ette pikaajaliseks struktuurimuutuseks. 

Võeti vastu ka otsused: määrata juhtivkomisjoni esindajaks mind, selles oli konsensus, konsensuslikult võeti vastu ka ettepanek, et täna, 10. veebruaril on eelnõu täiskogu päevakorras, ning konsensus oli ka selles, et otsustati teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Tegelikult on tegemist väga olulise teemaga. Riigikogu liikmed on tõenäoliselt – loodetavasti! – oma kabinetis ja jälgivad meid interneti vahendusel, aga kuna see on nii oluline teema, siis tegelikult oleks nad võinud ikkagi saalis olla. Me räägime postiteenusest, me räägime väga olulisest teenusest. Need muudatused, mis tahetakse viia sellesse seadusesse, muudavad kindlasti kogu posti kojukandeteenust. 

Me oleme praegu olukorras, kus postkontorite arvu on eri piirkondades suuresti vähendatud. Seda on tehtud sellisel viisil, et kogu pahameel on langenud just nimelt postkontorite töötajate õlgadele, postikandjate õlgadele. Seda informatsiooni, mis oleks pidanud tulema kohalikele omavalitsustele, lihtsalt ei tulnud. 

Ma ise töötasin varem Mustamäe linnaosa vanemana. Ma ei mäleta, mis aasta see oli, aga me saime informatsiooni Eesti Posti käest, et nad soovivad sulgeda Mustamäe postkontori, mis tol ajal oli Magistrali keskuses. Me istusime koos laua taha ja leidsime lahenduse, et postkontor vähemalt mingi aeg veel seal toimetaks ja töötaks. Leidsime uued ruumid, soodsamad ruumid, ehk püüdsime kohaliku omavalitsuse tasandil lokaalselt kohalike inimeste muresid lahendada, [tegutsesime selle nimel], et postkontorit ei kaotataks. Ma saan väga hästi aru, kui oluline tegelikult postkontor on, eriti nendele inimestele, kes elavad kaugemates Eestimaa nurkades, mitte suurlinnades. 

Järjepidevalt tuleb regionaalminister siia, nii nagu teeb seda praegune, nii tegi seda ka eelmine regionaalminister, pidevalt on tuldud siia ja [räägitud sellest, et] vähendatakse teenuseid. Pandi kinni maakondlik ühistransport – ma räägin sellest ühistranspordist, mis oli tasuta – ning vähendati liinide arvu. Nüüd on probleem selles, et kvaliteet lonkab. Kvaliteeti tahetakse parandada selle meetmega, et rakendada lastele ja eakatele veel bussisõidutasu. See on see instrument, millega praegune valitsus toimetab.

Aga mulle ikkagi ei mahu see pähe, andke andeks, aga mulle lihtsalt ei mahu see pähe! Minister, kes tegeleb regionaalpoliitikaga – kordan üle: minister, kes tegeleb regionaalpoliitikaga –, peaks ju tegelikult seisma selle eest, et ei suletaks koole, et ei pandaks kinni postkontoreid, et oleks ka pangakontorid, mis, tõsi küll, toimivad erasektoris. Aga me peaksime riigi esindajatena kindlasti kandma hoolt selle eest, et inimesed ei koliks maalt ära. Kui neid teenuseid seal ei ole, siis nad lihtsalt kolivad ära. Aga regionaalminister tuleb ja ütleb, et ta on sellega päri, jah, Eesti Post tuleb erastada. Ma saaks veel aru, kui seda ütleks rahandusminister, kes loeb raha ja püüab riigikassasse rohkem raha saada. See on tema ülesanne, arusaadav! Kui siin toimuks debatt rahandusministri ja regionaalministri vahel, siis see oleks ka normaalne, see oleks täiesti vastuvõetav. Aga kui regionaalminister tuleb ja ütleb, et ta müüks selle Eesti Posti maha, sest tegelikult pole seda Eesti riigile vaja, siis see on kuidagi väga trööstitu. Andke andeks! Aitäh!

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Anti Allas, palun! (Protest saalis.) Aga vastusõnavõtud teeme peale seda, kui on puldis räägitud. Kõnevoor on praegu. Ma palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Head kolleegid ja kõik, kes jälgivad meie istungit kaugemalt! Käesolev seadusemuudatus puudutab otseselt väga olulise teenuse, postiteenuse kättesaadavust tulevikus. Rõhuasetus on sõnal "kättesaadavus", kuid mitte ainult. Väga oluline on ka teenuse osutamise sagedus ja taskukohasus kõigile osapooltele. Lisaks Eesti elanikele, kellele universaalset postiteenust pakutakse, on siin oluline osapool ka perioodika väljaandjad. Olgu siia vahele öeldud, et tõesti, universaalne postiteenus ei sisalda perioodika kojuvedu, kuid me teame ju reaalsuses, et seesama teenusepakkuja on sellega tegelenud ja selle tõttu on see ka jätkunud. 

Seetõttu ma jätkan. Vaja on veendumust, et perioodika kojukanne on peale seaduse jõustumist reaalselt võimalik. Eelnõus on postiteenuse taskukohane tasu asendatud põhjendatud tasuga. Kas ei tõuse perioodika kojukande hind nõnda kõrgeks, et tegelikult ei ole see lõpuks Eesti inimesele jõukohane ehk ei ole jõukohane tellida maakonnalehte või mõnda üleriigilist ajalehte-ajakirja? Kui tellijad kaovad, siis on selge, et kaovad ka paberväljaanded. Ausalt öeldes ei ole see tervitatav perspektiiv. 

Sotsiaaldemokraatide sõnum on, et see väga oluline teenus Eestis peab jätkuma. Kui midagi on võimalik teha säästlikumalt, siis selle vastu me ei ole, kuid teenus peab olema kättesaadav ja kvaliteetne ning taskukohane kõigile ühiskonnagruppidele. Kojukande hind vajab stabiilsust, prognoositavust ja leevendusmeetmeid kogutulu vähenemise korral. Selle viimase kohta, nagu me kuulsime ja mille kohta ka korduvalt küsisin, ei saanud ma kinnitust, seda kindlust seadusemuudatus taas ei anna. 

Isegi Rahandusministeerium kirjutab oma tagasisides VTK-s toodule, et tänapäevasuse ja paindlikkuse argumendid postkontorite sulgemise ja kirjakastide arvu vähendamise ja asenduse puhul on ilmselt asjakohased. Ta jätkab, et kõigele muule lisaks tähendab see tarbija jaoks paratamatult teenuse kättesaadavuse vähenemist, mis tuleb kompenseerida alternatiivsete ja lisatasuta juurdepääsumeetmetega. Inimeste jaoks, kes postkontoris ei käi, ei muuda postkontori sulgemine ju midagi, aga nende jaoks, kes käivad, tähendab see ohtu avaliku teenuse [kättesaadavuse] vähenemiseks. 

Nagu me küsimuste voorus võisime siin veenduda, teenuse korralikku hinnaprognoosi regionaalministril anda ei ole. Minu arust peaks see olema täiesti elementaarne. Kui mina oleksin regionaalminister, siis peaksid ametnikud sellise suure muudatuse puhul selle esimese asjana lauale tooma, et [oleks võimalik] aru saada, et kui [teenust] hakatakse teistmoodi korraldama, siis kui palju see riigile maksab. Nagu elu on näidanud, Reformierakonnale, valitsuspartnerile, võiks Eesti 200 selle numbri välja öelda, et pärast ei tuleks üllatusena, et oh imet, see tuleb ka kinni maksta. Siis ei tulda nagu nüüd ühistranspordi puhul pidevalt rääkima, et niigi minimaalset teenust tuleb veelgi kärpida. Veelgi kärpida ja hindu tõsta. Ma väga-väga kardan, et selle konkreetse seadusemuudatuse puhul võib taas nii minna, kui võib-olla isegi südames head tahtval regionaalministril on selline partner, kellele regionaalpoliitika väga korda ei lähe. 

Ja ütleme veel kord välja: puudub ka teenuse mudeldamine … 

Palun kolm minutit lisaks.

Kolm minutit lisaks. 

Aitäh! 

… ja realistlik hinnaprognoos. Tegelikult oleks seda väga vaja. Kui seda [eelnõu] täna siin tagasi ei lükata, siis see [prognoos] võiks ikkagi vähemalt menetluse käigus sinna juurde ilmuda. 

Täiesti kajastamata jätab seadus kriisikommunikatsioonitahu käsitlemise eriolukordades. Kui olid koroona esimesed nädalad, esimesed kuud, siis teatud sihtgrupp, 12–15% Võru linna elanikest, sai infot ainult paberkandjal, see oli neile sobiv. Seetõttu on sellise kiire laialiveo korraldamine ja selle ettenägemine väga oluline. 

Kokkuvõtteks: seadusemuudatus jätab olulistele küsimustele valdavalt vastamata ja seetõttu teen sotsiaaldemokraatide nimel ettepaneku eelnõu tagasi lükata. Aitäh!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Andres Metsoja, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea Eesti rahvas! Meile öeldakse, et postiseaduse muudatus on tehniline, neutraalne ja vältimatu, et see on lihtsalt ajaga kaasas käimine. Aga tegelikult ei ole see ainult tehniline muudatus. See on poliitiline otsus, mille mõju tunnevad kõige selgemalt just need inimesed, kelle hääl on tavaliselt kõige vaiksem – maapiirkondade elanikud. 

Meile öeldakse: ärge muretsege, postiteenus jääb alles. Aga kui hakata seadust lugema, siis selgub, et postkontori [olemasolu] ei garanteeri enam mitte miski, selle asemel räägitakse juurdepääsupunktidest. Juurdepääsupunkt on ilus neutraalne sõna, aga selle taha võib peita kõike: pakiautomaati, teenusbussi või ka lihtsalt lubadust, et keegi tuleb kord nädalas. See tähendab, et postkontori kadumine ei ole enam probleem, vaid lahendus, lahendus teenuse osutajale, aga mitte tingimata inimesele, kes tahab saada pensioni, saada dokumente, küsida nõu päris inimeselt või lihtsalt tulla sooja ruumi ja ajada oma asi korda. 

Teine suur murekoht on hinnastamine. Meile öeldakse, et maapiirkond ei hakka rohkem maksma. Jaa, formaalselt jah, hind peab olema eelnõu kohaselt ühtne. Aga olgem ausad, kui kogu süsteemis hind tõuseb, siis maksavad selle kinni kõik, ka need, kelle jaoks post ei ole mugavusteenus, vaid eluline infrastruktuur. See reform ütleb sisuliselt, et teenus peab olema kulupõhine ja jätkusuutlik. Aga kättesaadavus ja inimlik mõõde jäävad ju teisejärguliseks. 

Kolmas probleem on vastutuse hajumine. Hinna arvutab teenuse osutaja, kooskõlastab Konkurentsiamet ja kehtestab minister. Ja kui inimene küsib, miks tema kodukohas postkontor kinni pandi, siis teenuseosutaja vaates öeldakse, et seadus lubab, minister ütleb, et Konkurentsiamet kooskõlastas, ja amet, et see on poliitiline otsus. Kedagi ei ole tegelikult võimalik vastutusele võtta, isegi kui tahaks, ja kui peaks. 

See seadus ei ütle, et maaelu pole oluline, aga ta ütleb väga selgelt, et inimene ei ole enam süsteemi keskmes. Keskmes on efektiivsus, kulud ja tabelid. Mulle isiklikult tundub, et see on ohtlik suund, sest post ei ole siiamaani olnud lihtsalt kiri või pakk, post on tähendanud riigi kohalolekut inimese elus. Kui kaob post, siis tekib ka tunne, et teatud mõttes on riik läinud kaugemale [sellest paigast], kus ei ole kaubanduskeskust, kus ei ole pakirobotit iga nurga peal, kus ei ole tegelikke alternatiive. 

Lugupeetud kuulajad, me ei vaidle ju tegelikult tehniliste detailide üle, me vaidleme selle üle, millist Eestit me tahame, kas Eestit, kus teenus on kättesaadav paberil, või Eestit, kus teenus on päriselt inimese jaoks olemas. See seaduseelnõu vajab ilmselt rohkem tööd kui lihtsalt vaikset vastuvõtmist. See vajab ausat debatti, mille me oleme siin esimesel lugemisel juba algatanud, ja ilmselt vajab see ka parandusi, mis panevad inimesed paremasse positsiooni [kui see, et jäävad vaid] need juurdepääsupunktid. Aitäh!

Aitäh! Kõnesoove rohkem ... Aa, minister soovib ka läbirääkimistel osaleda. Palun, minister!

Ma tahtsin lihtsalt täpsustada paari teemat. Esiteks, see seaduseelnõu ei puuduta kuidagi ajakirjade ja ajalehtede kojukannet, see ei ole õige. Riik praegu doteerib seda umbes 1,5 miljoni euroga, et see [teenus] oleks kättesaadav. Seda hirmu ei maksa kindlasti külvata, et see eelnõu seda kuidagi mõjutab. 

Väga paljudest [asjadest], mida siin kõnedes adresseeriti, me rääkisime debati käigus. Mulle tundub, et seda väga palju ei kuulatud. Aga see posti[teenuse] hinna tõus kindlasti ei saa olema hüppeline, isegi kui see peaks mingil hetkel tulema. Me räägime kümnetest sentidest ja teenusest, mis on väga langevas trendis ja mida kasutatakse väga vähe, peaasjalikult postkaartide ja tervituste saatmiseks. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 781 esimene lugemine lõpetada, kuid meile on tulnud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepanek seaduseelnõu 781 esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda me peame hääletama ja alustame selle ettevalmistamist.  

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud postiseaduse, konkurentsiseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 781 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 16 Riigikogu liiget, vastu 40, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 25. veebruaril kell 17.15. 

Läheme tänase viimase päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud maksualase teabevahetuse seaduse, maksukorralduse seaduse ja tulumaksuseaduse (halduskoostöö direktiivi ülevõtmine) muutmise seaduse eelnõu 795 esimene lugemine. Ettekandjaks palun rahandusminister Jürgen Ligi.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Tutvustan teile [maksualase] teabevahetuse seaduse, maksukorralduse seaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seaduse muutmise [seaduse] eelnõu. Nende muudatuste eesmärk on tagada, et Eesti saaks kiiresti arenevas digimajanduses teha teiste riikidega tõhusat koostööd ning koguda maksustamiseks vajalikku teavet. 

Rahvusvaheline infovahetus on muutunud sama oluliseks kui maksureeglid ise. Majandus on piiriülene, tehingud toimuvad digitaalselt ja sageli eri jurisdiktsioonides. Selleks, et tagada õiglane maksustamine, peab riigil olema kvaliteetne ülevaade tehingutest, mis mõjutavad maksubaasi. Eelnõuga täiendatakse maksuhaldurite teabevahetuse reegleid, ajakohastatakse teabevahetuse tagamiseks sätestatud rahatrahvi suurust ning viiakse maksuandmete töötlemise reeglid kooskõlla isikuandmete töötlemise põhimõtetega. 

Kõige olulisem muudatus puudutab krüptovara aruandlust. Eestis tegevusloa saanud krüptovarateenuse pakkujatele sätestatakse kohustus esitada Maksu- ja Tolliametile andmed oma klientide ja nende tehingute kohta. Aruandlus põhineb kliendi maksuresidentsusel ning krüptovaratehingute koondamisel. Neid andmeid vahetatakse teiste riikide maksuhalduritega Euroopa Liidu ja OECD raamistikus ning aruandlus toimub kord aastas. Esimene aruanne tuleb esitada 2027. aasta juunis. Krüptovaralt saadud tulu maksustamise reegleid ei muudeta. Muutub vaid see, kuidas maksuhaldurid saavad vajalikku infot. 

Lisaks krüptovara [aruandlusele] täpsustatakse pangakontode kohta antavat teavet. Edaspidi tuleb pangakontode aruandluses esitada teavet ka e-raha toodete kohta ning konto liigi ja tegeliku kasusaaja rolli kohta ühingus. Maksuhaldur hakkab jagama teavet selliste siduvate piiriüleste eelotsuste kohta, mis puudutavad füüsilise isiku residentsuse määramist või tema suuremahulisi tehinguid. Ajakohastatakse juriidilistele isikutele [määratavaid] rahatrahve, kui need isikud ei täida maksualase teabevahetuse kohustust. Praegused määrad on kehtinud juba üle 20 aasta ning Euroopa Komisjon ja Euroopa Kontrollikoda on Eestile seda korduvalt ette heitnud. Juriidilise isiku maksimaalne rahatrahv tõuseb 50 000 euroni, mis viib selle kooskõlla karistusseadustikus kehtivate põhimõtetega. Maksimaalne trahv võib olla kuni 400 000 eurot. Muudetakse ka maksuandmete töötlemise reegleid, et need oleksid kooskõlas isikuandmete kaitse üldmäärusega. Täpsustatakse, milliseid andmeid töödeldakse, kui kaua neid säilitatakse ning kuidas neid väljastatakse. See loob seaduse tasandil selgema raamistiku nii riigile kui ka maksumaksjale. 

Kokkuvõttes tugevdavad need muudatused Eesti maksusüsteemi usaldusväärsust, toetavad rahvusvahelist koostööd ning aitavad tagada, et ka digitaalses ja piiriüleses majanduses makstaks makse õiglaselt. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Läheme edasi juhtivkomisjonis toimunud arutelu [ülevaatega]. Ettekandjaks palun rahanduskomisjoni liikme Aivar Sõerdi.

Aitäh! Riigikogu rahanduskomisjon valmistas eelnõu 795 esimeseks lugemiseks ette oma 27. jaanuari istungil. Komisjon langetas järgmised konsensuslikud otsused: määrata komisjoni ettekandjaks siinkõneleja Aivar Sõerd, võtta eelnõu päevakorda teisipäeval, 10. veebruaril ja [teha ettepanek] esimene lugemine lõpetada. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute tähtajaks kümme tööpäeva. 

Ma annan ülevaate komisjonis toimunud arutelust. Nii nagu täna siin, tegi ka komisjonile eelnõust ülevaate minister Jürgen Ligi. Ülevaate tegemisel osales Anneli Valgma Rahandusministeeriumist. Komisjoni liikmetel olid ka mõned küsimused ja olid mõned teemad, mida me käsitlesime. 

Kõigepealt oli küsimus selle kohta, kas see regulatsioon kuidagi piirab ka omandit ja ettevõtlusvabadust ning milline on mõju eraelu riivele. Siis oli küsimus selle kohta, kas eelnõu puudutab kõiki Eestis registreeritud ettevõtteid või Eestis tegutsevaid ettevõtteid. Vastus oli, et see puudutab Eestis tegevusloa saanud krüptoettevõtteid. 

Küsimus oli Ameerika Ühendriikidega toimuva andmevahetuse kohta. Anneli Valgma vastas, et ka Ameerika Ühendriigid on lubanud ühineda andmevahetuse regulatsiooniga. Praegu vahetatakse Ühendriikidega finantsinfot finantskontode mudeli FATCA kaudu, mis on sarnane OECD mudeliga. USA on valmis uues formaadis vahetama infot alates 2029. aastast. 

Ma ise küsisin komisjoni istungil selle kohta, kas piiriüleste eelotsuste regulatsioon puudutab ainult krüptovara või kõiki maksualaseid eelotsuseid. Ma küsisin ka trahvide kohta. Vastus oli, et eelotsuste formaat ei puuduta mitte ainult krüptovara, vaid puudutabki kõiki maksualaseid eelotsuseid. 

Oli küsimus e-raha kohta, et kuidas seda kasutatakse ning kust jookseb piir e-raha ja arveldusvaluuta vahel. Oli küsimus selle kohta, kuidas e-raha süsteem tehnoloogiliselt toimib. Meile selgitati seda tehnoloogiat. 

Mul oli veel küsimus selle kohta, et teatavasti on krüptovaralt saadud tulu tulnud ka seni deklareerida. Eelnõu seletuskirjas on olemas ka andmed maksutulude kohta, aga seal on ainult tulude andmed, kuid tulud on üks asi ja see, kui palju sealt tulumaksu laekub, on teine asi. Selle kohta ma küsisin ja sain ka vastuse. 

Sellega meie arutelu piirdus. Komisjon tegi järgmised otsused. Kõigepealt otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 10. veebruaril, see oli meil konsensuslik ettepanek; teiseks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja, see oli samuti konsensuslik; kolmandaks, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, selle me otsustasime komisjonis ka konsensuslikult. Ma olen ülevaate andnud ja tänan tähelepanu eest.

Aitäh! Teile ka küsimusi ei ole. Avan fraktsioonide läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 795 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 25. veebruar kell 17.15. Oleme selle päevakorrapunkti läbinud ja istung on lõppenud.