Tere päevast, austatud Riigikogu! Me alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 4. töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, kõigepealt palun teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohale on end registreerinud 82 Riigikogu liiget, puudub 19.  

Järgnevalt päevakorra kinnitamine. Ettepanekuid päevakorra kohta ei ole. Siis asume päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistamise juurde.  

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 4. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Päevakorra kinnitamise poolt on 85 Riigikogu liiget, vastu ei ole kedagi ja erapooletuid on 1. Päevakord on kinnitatud. 

Ja enne, kui te hakkate siit saalist lahkuma, head kolleegid, ma soovin suuliselt üle korrata, et olete saanud kutse homseks, 10. veebruariks kella 17.00-ks teaduste akadeemia ja Riigikogu koostööseminarile "Võimu ja vaimu dialoog Toompeal". Ja sellel korral teeme me sellest seminarist ka erandkorras Zoomi ülekande. Selle Zoomi lingi te saate homme hommikupoolikul oma meiliaadressile. Nii et seda homset arutelu on võimalik jälgida ka Zoomi kaudu. 

Aga nüüd, head kolleegid, on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun kõigepealt siia Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni. Palun!

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna neli seaduseelnõu. Esiteks, keskkonnajärelevalve seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (Keskkonnaameti vahetu sunni kohaldamise õiguse laiendamine) eelnõu. Riigikogus esindab selle seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust energeetika- ja keskkonnaminister. Teiseks, energiamajanduse korralduse seaduse täiendamise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel esindab Riigikogus Vabariigi Valitsust taristuminister. Kolmandaks, geograafilise tähise kaitse seaduse, kaubamärgiseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Nimetatud seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiits- ja digiminister. Neljandaks, meediateenuste seaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust kultuuriminister. Aitäh! Kõik eelnõud on edastatud elektrooniliselt.

Suur tänu! Ja järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli, kolleeg Andre Hanimägi. Palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Head kolleegid! Viimastel kuudel avalikuks tulnud Jeffrey Epsteini toimikud on põhjustanud ülemaailmset šokki. Dokumentidest joonistub välja süstemaatiline ja jõhker laste ja naiste ärakasutamine ning võimalik rahvusvaheline inimkaubanduse ja mõjuvõrgustiku süsteem. Avalikustatud materjalides esinevad avaliku elu tegelaste nimed eri riikidest, mistõttu on mitmed riigid alustanud täiendavaid uurimisi, et selgitada välja võimalikke seoseid, kuritegusid ning julgeolekuriske. Ka Eesti on nimetatud riigina, kust võis Jeffrey Epsteinile leida võimalikke ohvreid. Lisaks on kaitsepolitsei endine peadirektor Arnold Sinisalu juhtinud tähelepanu vajadusele uurida, kas Eestis võib olla isikuid, kes on nimetatud dokumentide tõttu potentsiaalselt šantažeeritavad. See aga omakorda kujutab ohtu Eesti riigi julgeolekule ja demokraatlikele institutsioonidele. 

Arvestades teema äärmist tõsidust, avalikku huvi ning võimalikku mõju julgeolekule, on oluline, et käsitleksime seda küsimust läbipaistvalt, süsteemselt ja otsustavalt. Peame sotsiaaldemokraatidena oluliseks, et Eesti riik näitaks üles selgelt poliitilist tahet kaitsta inimõigusi, ohvreid ning ka riigi julgeolekut. Seetõttu esitame siseminister Igor Tarole arupärimise, kus on viis küsimust, mis keskenduvad sellele, kas Eesti julgeolekuasutused on neid dokumente läbi töötamas, kas on leitud midagi, mille põhjal alustada menetlust, kas on võrgustikku või neid inimesi, kes on kaasa aidanud nendele kuritegudele, või on Eestis ohvreid, keda aidata. Need kõik on olulised küsimused ja loodame siseministrilt põhjalikke vastuseid. Suur tänu!

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Reili Rand, palun!

Suur aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Annan üle Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni poolse Riigikogu otsuse eelnõu, mis teeb Vabariigi Valitsusele ettepaneku töötada välja meetmed jääteetrasside püsivaks finantseerimiseks. Eelnõu eesmärk on suunata Vabariigi Valitsust looma püsiv rahastus jääteede rajamiseks ja hooldamiseks ning kehtestada valmisoleku rahastamise mudel, mis võimaldab jääteid edaspidi avada kiiresti ja ohutult. Selle eesmärgi täitmiseks on oluline, et jääteede valmisoleku ja avamise kulud oleks eraldi eelarvereana sätestatud riigieelarves viisil, mis ei vähenda riigiteede tavapärast tee- ja korrashoiurahastust. 

Jääteed on Eesti saarte ja mandri vahelise ühenduse eripärane osa, mille kasutamine sõltub ilmast ja jääoludest. Avalikes allikates on korduvalt rõhutatud, et jääteede avamata jätmise üheks põhjuseks on olnud Transpordiameti eelarves vastava rahastuse planeerimata jätmine. 

Lugupeetud istungi juhataja, kas ma võin teie poole pöörduda? Jube raske on, kui siin paremas nurgas on selline sumin.

Head kolleegid, me ei kuule kolleegi esitamas olulisi ettepanekuid ja eelnõusid.

Ma arvan, et ka Isamaa saadikutele on jääteed olulised. Nii et ma tänan, kui te austust siiski näitate välja.

Nii, nüüd on saalis oluliselt vaiksem. Palun, Reili Rand!

Aitäh! Samas näitab 2026. aasta olukord, et erakorraliste ühendusprobleemide korral on vajadus jääteede järele ühiskondlikult ja regionaalselt selgelt tajutav ning riik on pidanud jääteede avamist siiski kaaluma ja korraldama. Selleks olemegi esitanud seaduse eelnõu. Tõsi, käesolevat aastat ta täna enam ei lahenda. Selle alternatiiviks on võimalus eraldada Vabariigi Valitsusel valitsuse reservfondist vastavad vahendid. Ma loodan, et seda ka tehakse, kuna kuuldavasti nii Vormsi kui ka Kihnu jääteede rajamine just sellise valitsuse suunise taga ootel on. Igal juhul loodame, et see eelnõu saab siin saalis oma toetuse.

Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Jaak Aabi. Palun!

Austatud esimees! Lugupeetud Riigikogu! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel annan üle käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle eelnõuga teeme ettepaneku vähendada toasooja käibemaksu 24%-lt 9%-le. Jah, siin võib küsida, miks seda ei ole tehtud varem. Eestis on olnud toasoojale ka sooduskäibemaks kunagi ja millegipärast osa erakondi, kes on esindatud ka siin Riigikogus, ei ole neid erisusi varasemalt toetanud. Nii et erinevad käibemaksuerandid ei ole leidnud selle saali enamuse poolthääli. 

Oleme vaielnud siin toiduainete käibemaksu üle ja muude asjade üle, aga proovime siis veel kord, äkki toasoojaga õnnestub. Kindlasti on see ka Euroopa Liidu õiguse mõistes riikide reguleerida, milliseid soodusmäärasid millistele kaupadele ja teenustele kehtestatakse. Kindlasti on muutunud see küsimus aktuaalsemaks ka viimastel aastatel. Toa soojendamine on sundkulu. Me ei saa kuidagi meie kliimat ise soojemaks teha ja kõik leibkonnad peavad selle kulu kandma. Sellise külmaga siiski külmas majas ja toas päris ära ei ela. Nii et tuleb maksta. 

Selle käibemaksuerandi puhul ei ole karta ka seda, et keegi kaugkütte müüjatest näiteks selle tulu omale tasku pistab, sellepärast et kaugkütte hinnad kooskõlastab Konkurentsiamet, vaadates üle nende kaugkütte pakkujate ja müüjate kulud, mida inimeste ja tarbijate käest küsitakse. Nii et palun eelnõu toetada. Aitäh!

Järgnevalt Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh juhatajale! Head kolleegid! Isamaa fraktsiooni liikmetel on arupärimine peaminister Kristen Michalile. Nimelt, me teame, et juba käib Euroopa Liidu eelarve disainimine aastateks 2028–2034. Me soovime, et see disainimine käiks võimalikult läbipaistvalt. Me loodame, et oodatakse ära ka 2027. aasta parlamendivalimised, et uus valitsus saaks öelda oma lõpliku sõna. Nimelt, meie maaettevõtjad ootavad 540 miljonit ja loodavad, et seda raha sealt ära ei kärbitaks. Seoses sellega on meil kolm väga konkreetset küsimust peaministrile. Kas valitsus peab vajalikuks suunata nimetatud 540 miljonit eurot täies mahus põllumajanduse, toidutootmise ja konkurentsivõime tugevdamiseks, arvestades sektori rolli Eesti toidujulgeolekus ja regionaalses arengus? Kas valitsusel on kavas suunata osa nimetatud vahenditest teistesse poliitikavaldkondadesse? Ja kolmandat küsimust ma juba mainisin, et kas 2027. aasta märtsi uuele valitsusele jäetakse ka mandaati tegelikult nende lõplike otsuste tegemiseks. Ootame siia siis peaministrit.

Aitäh! Järgnevalt kolleeg Heljo Pikhof, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Annan üle üheksa Riigikogu liikme arupärimise kultuuriminister Heidy Purgale Rahvusooper Estonia juurdeehituse kohta. Riigikogu kinnitas 13. septembril 2021. aastal riiklikult tähtsate kultuuriehitiste nimekirja, kuhu kuulub ka Rahvusooper Estonia praeguse hoone juurdeehitus. 7. mai 2024. aasta otsusega tegi Riigikogu Vabariigi Valitsusele ettepaneku leida juurdeehituse rajamiseks sisuline lahendus ning vaadata selleks üle piirangud ja vajaduse korral algatada eriplaneering. Kultuuriministeerium teatas 2025. aasta 5. mail, et kutsus koos Rahvusooper Estoniaga kokku töögrupi, mille eesmärk on jõuda muinsuskaitselisi ja linnaruumilisi vajadusi arvestava ooperimaja juurdeehituse arhitektuurikonkursini ning mille esmane ülesanne on koostada arhitektuurikonkursi ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste lähteülesanne. Aga pärast 5. mai pressiteadet ei ole Kultuuriministeeriumi dokumendiregistrist olnud võimalik leida avalikku viidet töögrupi moodustamise õiguslikule alusele, koosseisule, töökorraldusele, protokollidele ega töö tulemustele, mistõttu ei ole Riigikogul võimalik hinnata, millises ulatuses on töögrupi töö tegelikult käivitunud ja milliseid tulemusi see on andnud. Sellest tulenevalt esitavad arupärijad kaheksa küsimust. Esimene neist on näiteks selline. Kas kultuuriminister kinnitab, et Rahvusooper Estonia juurdeehituse planeerimine ja projekteerimine on käesoleval hetkel sisuliselt seiskunud ning ei liigu edasi järgmisesse etappi? Järgneb veel seitse küsimust. Aitäh!

Aitäh! Nii, aga nüüd see jõudis ka siia istungi juhatajani. (Heljo Pikhof: "Arupärimine ka!") Aitäh arupärimise eest! Nii, nüüd on kohale jõudnud. Järgnevalt Urmas Reinsalu, palun!

Jaanuarikuu elektri hinnad on toonud kaasa energia hinna šoki. Valitsuse poolt me kuuleme loidu ja lohisevat retoorikat, miks midagi teha ei saa, see on vaid lühiajaline. Ja nagu härra Sutt tõdeb, tuleb alustada investeerimist täiendavatesse taastuvenergia võimsustesse. 

Tegelik olukord näitab seda, et valitsuse energiapoliitika on jooksnud ummikusse. Praegune olukord demonstreerib seda piltlikult olukorras, kus meil tuuleenergia võimsused on 66% võrra väiksema tootlusega jaanuaris võrreldes detsembrikuuga. Juhuelektripõhine, juhuenergiapõhine energiamajandus osutub nii täiendavaks põhjuseks hinnatõusule kui ka energiajulgeoleku ja varustuskindluse riskiks. 

Me esitame arupärimise energiaminister härra Sutile küsimustega, mis puudutavad, esiteks, milliseid meetmeid kavandab valitsus energia hinna šoki leevendamiseks. Teiseks, miks oli Enefiti juhitavaid võimsusi jaanuaris sellel aastal turul nii vähe? Mis on selle tegelik põhjus omaniku vaates? Kolmandaks, milline on käesoleval aastal jõustunud uute regulatiivsete tasude ja muude hinnakomponentide kogukoormus elektritarbijatele? Praegune n-ö tõusnud tarbimine seoses ilmaga on tegelikkuses paralleelne jaanuari algusest kerkinud täiendavate tasudega. Ja küsimus valitsuse liikmele: milliseid muutusi peab valitsus vajalikuks elektriturul, et tagada konkurentsivõimeline ja prognoositav elektri hinna tase tulevikus Eesti elektritarbijatele?

Ja teisena esitan ma Isamaa fraktsiooni nimel Riigikogu otsuse eelnõu ettepaneku tegemise kohta Vabariigi Valitsusele kehtestada seoses hüppelise elektri hinna tõusuga tähtajaline energiašoki tagasimakse tarbijatele. Arvesse võttes 2026. aasta jaanuari elektrienergia hinna hüppelist tõusu, mis tulenes muu hulgas nii oluliselt suurenenud tarbimisest, elektrituru korraldamatusest kui ka regulatiivsetest mõjudest, peame mõistlikuks, et Vabariigi Valitsus kehtestaks tarbijatele teatud hinnataseme ületanud elektrienergia tarbimise eest tähtajaline tagasimakse elektrienergia müüjate kaudu. See süsteem peab olema bürokraatiavaba, varasema praktika puhul on seda võimalik sellisel moel rakendada. 

Juhime tähelepanu, et selline hinnašokk ei saa olla meie käsitluse järgi normaalsus. Ka elektrikauplejad ei prognoosinud sellist Nord Pooli Eesti hinnapiirkonna hinnataset, mis kujunes välja jaanuarikuu jooksul, väga mitme, aga ka regulatiivse ja turu korraldamatusest tingitud asjaolu tõttu. Katteallikatena on võimalik kasutada nii heitmekaubanduse tulude ümberjaotamisest tekkivaid vahendeid – mõned rohepöördeprojektid võib ära jätta, suunata tulevikku, kui vaja – ning Eleringi ülekoormustasust tulenevaid tulusid, kui esimene katteallikas ei osuta sobilikuks. 

Me juhime tähelepanu, et riik saab paradoksaalselt ulatuslikku lisatulu seoses börsihinna tõusu ja elektribörsil tarbimise kasvuga, seoses täiendavate maksude kehtestamisega, mis on viimasel ajal jõustunud. Seetõttu on mõistlik kehtestada inimeste ostujõu mitte ülemääraseks halvendamiseks ja ettevõtluse konkurentsivõime halvendamisest hoidumiseks nimetatud elektrišoki tagasimakse tähtajalisena. Nii et niisugune arupärimine, niisugune otsuse eelnõu. Aitäh!

Järgnevalt kolleeg Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud kolleegid! Tänane päev on olnud täis üllatusi. Kui Jaak Aab käis siin ja ütles, et isegi sotsid ei suuda enam kliimat soojemaks teha, siis Reili Rand püstitas küsimuse, kas jääteed on olulised ka Isamaale. Ma kinnitan siinkohal, et on küll. Saarlastel on kõigil ühine mure, olenemata erakonnast. Ja siin ongi meil anda üle arupärimine talviste ühenduste kohta saartega taristuminister Kuldar Leisile. Teemaks on needsamad jääteed. Teatavasti seitse aastat ei ole enam eelarvestrateegias ega ka eelarves ette nähtud ressursse jääteede tegemiseks. Ja on ka probleemid sellega, et viies parvlaev, mis on tellitud või on tellimisel, et lisada see suursaarte vahelise liikluse teenindamiseks, sellel puudub näiteks ka jääklass. 

Meil on siin kolm küsimust. Loen need ette. Miks ei ole käesoleva aasta eelarves ega ka riigi eelarvestrateegias planeeritud vahendeid vajalike jääteede rajamiseks? Teiseks, kas te kavatsete tühistada püsiasustustega väikesaarte seaduse § 8 lõikes 2 sätestatud kohustuse, et transporditeenust korraldatakse ühistranspordiseaduses sätestatud korras, lähtudes väikesaare püsielanike liikumisvajadusest? Kui te ei kavatse seda kohustust tühistada, siis kuidas kavatsete seaduses nõutud transporditeenust korraldada? Ja kolmandaks, kas tellitud viies parvlaev, mis hakkab teenindama suursaari, on piisava jäävõimekusega raskete jääolude jaoks? Alla on kirjutanud peale minu veel pinginaaber Helir-Valdor Seeder.

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Praegune valitsuskoalitsioon, mida Reformierakond juhib ja justiitsminister oma valdkonnas eest veab, paistab olevat lõpuks leidnud võimaluse Eesti majanduse elavdamiseks. Juba pikemat aega on meedias kajastust leidnud Rootsi vangide Tartu vanglasse toomine ja nüüd paistab olevat samasisulisi läbirääkimisi alustatud ka Belgiaga.  Et teised riigid on huvitatud meie vanglakohtadest, on arusaadav, sest tõesti turvalisus on paljudes riikides tõsiseks murekohaks ja kohti on puudu. Selles mõttes on tore, et Eestis niisugust probleemi ei ole, aga tekib küsimus, kas see üldse saab nii jääda, kas meil saab Eesti riik nii turvaliseks jääda, kui me tahame muuta Eesti niisuguseks vanglarendi sihtkohaks.  

See võõrvangide Eestisse toomise protsess on väga kiiresti edasi liikunud. Näen, juba sellel nädalal on meil selle vanglarendi lepingu ratifitseerimine plaanis Riigikogu õiguskomisjonis ja valmistatakse ette ka vastavat seadust, mille põhjal saab üleüldse niisugust vanglarenti pakkuda. Mis on muidugi huvitav, et lepinguga on tegeldud enne, kui seadus üldse võimaldaks seda ellu viia.  Seoses Belgia läbirääkimistega, kui meil käisid kohal lausa kaks Belgia ministrit, siis meedias tundub, et justkui mingeid läbirääkimisi ei ole, aga see ei tundu väga usutav. Seetõttu on meil justiitsministrile mitmed küsimused selle kohta, miks need Belgia ministrid Eestis viibisid, millest räägiti, kas tehti mingisuguseid kokkuleppeid seoses vanglarendiga ka Belgia vangide jaoks. Annan siis selle arupärimise üle.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Energiahinnad ei ole mitte ainult kõrged, vaid ülikõrged! Kui vaadata neid arveid, mis inimesed on saanud, ja tagasisidet, siis tegelikult on ju nii, nagu mulle üks pereema kirjutas, et tuleb pisar silma, vaadates neid arveid, mis on tulnud. Loomulikult ma arvan, et kõik meie, Riigikogu liikmed, oleme selliseid kirju saanud. Ühes kirjas oli ka kirjas, et ega mul ei jää üle midagi muud kui minna ja võtta kiirlaenu, selleks et tasuda see elektriarve. Ja kui me pöördume riigi poole ja küsime, aga mis on lahendus, siis lahendusi ei pakuta. Vabandust! Minister Sutt ühes intervjuus ütles, et aga kindlasti, mida kevadele lähemale, seda rohkem tuleb meil ka taastuvaid turule, sõnas minister, tuul hakkab rohkem puhuma, päike tuleb välja ja see kõik aitab. Ehk siis praeguse Reformierakonna ja valitsuse nii-öelda abipakett on, et tuleb ju kevad ja kevadel läheb kõik paremaks. See on absurdne, naeruväärne! Ja see on tegelikult tagajärg sellele energiapoliitikale, mida on siin aastaid tehtud ja aetud. Praegu me peame kindlasti tulema välja abimeetmetega, selle kohta on Keskerakond oma ettepanekud ka peaministrile teinud. Loomulikult me fraktsiooni poolt oleme koostanud ka Riigikogu otsuse eelnõu, mis just nimelt praegusel hetkel ajutiselt olukorda leevendaks läbi elektri ja kütte käibemaksu määra ajutise langetamise, ajutise elektri hinna lae kehtestamise kriisiperioodiks. Praegune olukord on ja periood on kriisiperiood. See on ka sihitud otsetoetuste rakendamine sotsiaalselt haavatavatele gruppidele ja loomulikult energiakulude leevendamise meetmete väljatöötamine ja rakendamine väikese ja keskmise suuruse ettevõtetele. Aeg on tegutseda!

Aitäh! (Saalis plaksutakse). Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaheksa eelnõu ja kuus arupärimist ning juhatus otsustab nende edasise menetlemise seaduses ette nähtud korras. Ja enne kui me läheme päevakorra juurde, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Martin Helme, palun!

Aitäh! On küll istungi läbiviimise kohta. Siin enne kolleeg sotsidest nurises, et saali paremnurk segab teda. Ma kõrvalkommentaarina ütlen, et järelikult me teeme oma tööd hästi. Aga see mure, et kui saalis hääl ei kõla, siis minu soovitus sotsidele on, et tuleks rääkida asjast, mis huvitab, ja nii, et huvitab. Ega see, kui triibulise nimekirjaga saadakse siia tööle, ei tähenda, et tööga hakkama saadakse. Aga ma soovin jõudu selle saali ohjamisel!

Aitäh, hea kolleeg! Ma ei saa nüüd päris protseduuriliseks seda küsimust lugeda. Aga kolleegi märkus seoses sellega, et saalis on lärm – vastas tõele, oli tõepoolest lärm – ja kui ei ole nii kõva hääl kui kolleeg Lauri Laatsil, keda me kuuleme tõenäoliselt üle igasuguse lärmi, siis võib tõenäoliselt teistel kolleegidel tekkida probleeme sellega, et nende hääl ei ole piisavalt kuulda. Ja sellisel juhul tõesti, head kolleegid, ma palun lugupidamist kolleegide suhtes, sest vastasel juhul ei ole võimalik neil siin kõnetoolis oma seisukohti kuuldavaks teha. Nii et loodan tõesti seda vastastikust lugupidamist siin saalis näha. 

Aga, head kolleegid, asume tänase päevakorra juurde. Tänane esimene päevakorrapunkt on Riigikogu liikme Tanel Teini algatatud hasartmängumaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu 793 teine lugemine. Palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni. Palun!

Tere päevast ja head uue kolmenädalase sessiooni algust! Eelnõu 793 on jõudnud teisele lugemisele. See algatati 14. jaanuaril, esimene lugemine toimus 20. jaanuaril ja nüüd ongi teise lugemise aeg käes. 

Lühidalt ütlen, et eelnõu eesmärk on kõrvaldada hasartmängumaksu seadusest tehniline viga. Selle eelnõuga taastatakse hasartmänguna korraldatavate õnne- ja osavusmängude ühetaoline maksustamine ja eelnõu seaduseks saades hakkab mõlemale mänguliigile kehtima 5,5%-line hasartmängumaks. Valitsus toetas eelnõu oma 22. jaanuari istungil. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 3. veebruariks laekus kaheksa muudatusettepanekut. Komisjon tegi ühe muudatusettepaneku lisaks. Rahanduskomisjon arutas eelnõu kahel istungil: 27. jaanuaril ja 5. veebruaril. 

Komisjoni muudatusettepanek on loetelus nr 8 ja selle kohaselt jõustub eelnõu seadusena käesoleva aasta 1. märtsil. Algses eelnõus oli, et üldises korras, aga turuosaliste, ka maksuhalduri infosüsteemid ja töökorraldus on üles ehitatud lähtudes kuupikkusest maksustamisperioodist. Ja kui me suudame selle nüüd vastu võtta nii, nagu me oleme kavandanud, siis jääb ilusti ka presidendile kaks nädalat aega seaduse väljakuulutamiseks ja me ei pea hakkama proovima, kuidas tõlgendada maksukorralduse seadust. 

Neli muudatusettepanekut, esimene, teine ja kolmas, olid suunatud Riigikogu poolt äsja vastu võetud hasartmängumaksu määrade langetamise ärajätmisele või käesoleva aasta algusest kehtivate maksumäärade tõstmisele endisele tasemele. Muudatusettepanekutega nr 4 ja 5 sooviti tõsta maksumäära 0,1% võrra käesoleval ja järgmisel aastal eesmärgiga koguda kokku kahe kuu eest laekumata jäänud maksutulu. Aga tuleb öelda, et siin on kümnekordne arvutusviga ja 0,1%-ga seda kokku ei kogu. 

Muudatusettepanekuga nr 7 sooviti muuta hasartmänguseaduse redaktsiooni, aga käesolev eelnõu hasartmänguseadust ei käsitlenud. Muudatusettepanek nr 9 leidis komisjonis osaliselt arvestamist, kuna see kattus osaliselt komisjoni enda muudatusega. Komisjonis leidiski toetust ainult komisjoni enda muudatusettepanek nr 8. Ülejäänud Riigikogust laekunud muudatusettepanekud komisjoni enamuse toetust ei leidnud. 

Komisjoni ettepanek on eelnõu teine lugemine lõpetada ning kui teine lugemine täna lõpetatakse, viia läbi homme, 10. veebruaril, kolmas lugemine ja panna eelnõu lõpphääletusele. See on minu poolt kõik.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Martin Helme, palun!

Aitäh! Annely, kui oli esimene lugemine, siis ma üritasin Teinilt kätte saada ausat vastust. Lootusetu lugu muidugi. Aga ma küsin nüüd siis sinult vastutuse kohta. Meil on nii komisjonis arutelul kui siin ka mujal arutelul saanud selgeks, et Rahandusministeerium tuvastas juba suvel, ennem kui eelnõu üle anti üldse, et seesama viga, mis meil nüüd tekitas selle maksude mittelaekumise, on see seal sees, ja ütles seda algatajatele, algatajad sellest välja ei teinud. 

Nüüd mul on konkreetne küsimus. Sa oled rahanduskomisjoni pikalt juhtinud, sa oled Rahandusministeeriumis töötanud ministrina. Kas sa tõesti vaatad mulle siin sirge näoga otsa ja ütled, et Rahandusministeeriumi ametnikud kordagi ei juhtinud tähelepanu komisjoni ametnikele kogu menetluse käigus, et seal selline probleem on, ja näe, me keegi ei avastanud? See ei ole võimalik.

Vaatan sirgelt otsa. Olen ise näinud ja salvestanud oma arvutisse algatajate poolt koostatud versiooni 16. juunist, kus seda viga sees ei ole. Ja see viga tuli sisse siis, kui Rahandusministeerium lisas sinna täiendavaid sätteid, eelkõige rahapesu tõkestamise eesmärgil. Seal on palju sätteid veel, tuli juurde, et kohapealsed kontaktisikud ja auditeerimiskohustused. See viga tuli algatajate eelnõusse Rahandusministeeriumis.

Aleksandr Tšaplõgin, palun! 

Aitäh! Lugupeetud ettekandja, kas teie komisjon püüdis välja selgitada, kes konkreetselt selles veas süüdi on? Ja kas te arutasite, millist karistust peaksid süüdlased kandma?

Lõpuks on muidugi vastutus ja süü kollektiivne: 101 Riigikogu liiget. (Saal protesteerib häälekalt, juhataja helistab kella.) Paraku nii see on. Aga konkreetselt, kelle käes see arvutiklaviatuur Rahandusministeeriumis oli, konkreetse ametniku nime komisjon ei ole proovinud selgitada.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Esiteks ma ütlen, et ei mina ega, ma arvan, ükski Keskerakonna fraktsiooni ja arvatavasti ka opositsiooni liikmetest kindlasti ei ole sellega nõus, et meil on siin kollektiivne vastutus ja meie vastutame selle eest, et eelnõu algatajad tõid siia saali praaki. 

Aga minu küsimus on selline, et kas ikkagi päeva lõpus õnnestus kuidagi lahendada seda probleemi, kus need ettevõtted, kes pidid neid makse ikka maksma, aga siis tänu sellele veale said sellest kohustusest nii-öelda lahti, aga väljendasid soovi raha riigile ikkagi kanda, siis tuli välja nagu, et neil seda võimalust otseselt väga ei ole. Kas juriidiliselt õnnestus seda ära lahendada?

Jah, nad ilmselt ei olnud informeeritud, et iga ühing saab kanda riigieelarvesse raha Rahandusministeeriumi arvelduskontole ja selleks on ka spetsiaalne viitenumber olemas. Tegelikult riigile raha kandmisega ei teki ühelgi Eesti inimesel probleemi.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea Annely! Palun ära hakka seda vastutust siin kõigile laiali määrima, kui te ise oma tööd ära ei teinud. Opositsioon ütles päris selgelt selle eelnõu menetluse juures, et me ei hakka isegi muudatusettepanekuid tegema, sest me oleme sellele a priori algusest peale vastu. Me teeme siis muudatusettepanekuid, kui me näeme, et üldse mingi teoreetiline võimalus on ühte või teist eelnõu parandada selle abil, et opositsiooni muudatusettepanekuid arvesse võetakse. Seda loomulikult ei juhtu tavapäraselt. Ära hakka rohkem siin ajama, et kõik 101 vastutavad. See on teie käkk, teie tehtud asi. 

Aga küsimus on nüüd see, kas rahandusminister äkki ei peaks tagasi astuma pärast seda, kui tegelikult on tema institutsiooni poolt, tema juhitavas asutuses tekitatud selline kobarkäkk, et nüüd on miljonites põhimõtteliselt võimalik puudujääk eelarves.

Ma võtan ühe lauselõigu teie enda küsimusest, et opositsioon ei hakka tegema ettepanekut eelnõu parandada. Ma arvan, et kui te oleksite teinud ettepaneku sõna "osavusmängude" sellest eelnõust välja võtta, siis oleks see eelnõu saanud parandatud.

Aivar Kokk, palun! 

Jaa. Ma kõigepealt tänan, et sa ütlesid, et see on nüüd Rahandusministeeriumi süü. Siis ma ütlen nüüd Riigikogu esimehele, et te olete Riigikogus ühele ametnikule distsiplinaarmenetluse algatanud sellesama punkti juures. Nii et komisjoni esinaine ütleb väga selgelt, et ta teadis, sest ta luges paberit – ta on ka menetleja olnud –, kus seda sõna sees ei olnud, ja ta menetles selle sõnaga edasi. Ehk 16 algatajat ja 52 poolthääletajat on teadlikult soovinud, et sellel aastal netikasiino maksu ei oleks. See on fakt, meil ei ole kuskilt otsast süüdi neid, kes selle vastu hääletasid.  

Aga mina küsin, miks sa ei toetanud eelnõu muudatusettepanekut. Tegelikult kahe kuuga kaotab riik 4–5 miljonit. Ma ei tea, miks pressikasse on kirjutatud ainult 1 miljonit. 24 miljonit oli eelmine aasta selle rea peal raha, nii et see ei saa kuidagi väiksem olla, sest see number jäi samaks. Aga ma veel kord küsin, miks te ei toetanud ettepanekut …

Teie aeg! 

... et oleks sel aastal või järgmisel aastal protsent natukene suurem, et see kahe kuu kulu katta?

Jah, Isamaa esitas muudatusettepaneku, et maksumäära langetataks vähem ja see jääks 0,1 protsendipunkti suuremaks. Aga see on üks kümnendik sellest summast, mida te soovite tagasi koguda.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! No kogu selle seaduseelnõu menetlemise ajal tuli välja üks tõsiasi, et kogu selle protsessi algatas Eesti 200 ja tegelikult Eesti 200 võttiski Reformierakonna pantvangi, väga selgelt andes teada, et kui nüüd Riigikogu Reformierakonna näol seda seaduseelnõu vastu ei võta, siis Eesti 200 ei võta vastu ka või ei anna oma hääli selle aasta eelarve nii-öelda vastuvõtmisel. See ongi nii-öelda pantvangikriis tegelikult. Ja Reformierakond nagu jällegi nii-öelda läheb sellega kaasa. 

Tegelikult ma tahan teilt kui spetsialisti käest väga lihtsale küsimusele saada väga lihtsa vastuse. Te teist korda tulete ja ma saan aru, mikspärast me oleme kõik siin, et tehti esialgu väga suure vea, aga te tulete teist korda saali ja teil ei olnud mitte ühtegi majanduslikku analüüsi, kuidas tegelikult see maksulangetus mõjub nii-öelda maksulaekumisele riigieelarvesse. Miks te seda teete? Või on tõesti olemas juba ka selline analüüs vastav ja te saategi seda tutvustada?

Eelnõu algatasid 16 Riigikogu liiget oma veendumuses, et hasartmängumaksu laekub rohkem, summaliselt. (Täpsustus saalist.) Tegelikult Arenguseire Keskuse käest telliti ka analüüs, millele see eelnõu toetus. 

Mart Helme, palun!

Aitäh! No see eelnõu, kui ta nüüd läbi läheb, ei saa kehtima hakata enne kui 1. märtsil. See tähendab, et selle aasta kaks kuud jääb maks laekumata. See tähendab ikkagi sisuliselt – no keegi täpselt ei oska öelda – mõne miljoni ulatuses laekumata jäämist. Kes siis selle vastutuse ikkagi võtab? Mõni miljon ei ole sugugi niisama tuulde visata. Me siin kröönime teinekord mõnekümne tuhande kaupa mingite asjade pealt kokku hoida, aga siis lihtsalt laseme miljonitel minna ja ütleme, et vastutus hajub, ja näed, Mart Helme on ka vastutav selle eest. Ei ole vastutav. Ma olin algusest peale selle vastu ja ütlesin ka algatajatele, et me ei toeta seda, sest see on spekulantide toetamise eelnõu, see on korruptiivne eelnõu ja sellist eelnõu meie toetada ei saa. Nüüd tuleb välja, et täpselt nii ongi. Aga kes võtab vastutuse? Kas Annely Akkermann võtab vastutuse? Ja kui selgub kokkuvõttes, et näiteks 4 miljonit on jäänud laekumata, kas ta siis maksab selle omast taskust kinni? Kes siis vastutab? Kes maksab kinni selle kahju, mis riigieelarvele tuleb sellega seoses?

Kõigepealt peame aasta lõpul veenduma, kui palju hasartmängumaksu laekub.

Rain Epler, palun! 

Hea Annely! Ma tulen ka otsapidi selle vastutuse küsimuse juurde. Ma tahan öelda, et kuna eelnõu mõtet siin puldis tutvustati ja ma ei olnud selgelt nõus selle langetamise mõttega, siis ma ei leia, et minu kohustus oli hakata eelnõu niimoodi põhjalikult analüüsima. Ma arvan, et sa oled sellega nõus, ja ilmselt sa ka ise kõiki siin olevaid eelnõusid põhjalikult läbi ei tööta. 

Aga ma küsin nüüd tulevikku vaatavalt: kas me saame olla kindlad sinu ja ka komisjoni ametnike peale ja esitajate peale, et nüüd siis teise ja kolmanda lugemise vahel näiteks redaktsioonilisena või kuidagi muul moel jälle ei tule mingisugune salapärane viga sisse ja siis sa tuled jälle pulti ja ütled, et aga kõik 101 on süüdi, miks te korralikult ei lugenud? Kas sel korral me saame aega selles mõttes efektiivsemalt kasutada ja usaldada sind ja komisjoni ametnikke, et ollakse põhjalikumad ja saan mina näiteks keskenduda mõnele teisele eelnõule? Ma ütleksin, et tööviljakus oleks Riigikogus suurem, kui me niimoodi natuke koormust jagaks. Kas sa saad kinnitada, et nüüd te olete põhjalikud?

Ma mõistan seda küsimust väga hästi. Eesti parlamentaarne demokraatia ju tähendab, et nende kolme nupuga eelnõud kas saavad seaduseks või ei saa. Tõepoolest, ma ise ka kaugeltki mitte kõiki eelnõusid ei jõua läbi lugeda. Me peame saama usaldada üksteist ja komisjonide ametnikke. Aga paraku oleme nii meie ise kui ka ametnikud inimesed ja aeg-ajalt me eksime. See konkreetne eksitus ei ole ei esimene ega viimane. Meil on ka praegu saalis muudatusettepanekuid, mis on tekkinud põhieelnõu menetluse käigus, viga, mida parandatakse. Aga selles ei ole midagi eriskummalist. Kahjuks juhtub sarnaseid vigu igal aastal.

Evelin Poolamets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea rahanduskomisjoni esimees! Mina pean endiselt seda nii-öelda näpukat osavaks kelmuseks, sest reas, kus oleks tulnud muuta vaid numbreid, lisati põhjendamatult sõna "osavusmäng". Selle eelnõu eesmärgiks oli tuua Eestisse uusi veebikasiinosid ja kindlasti nüüd teie rahanduskomisjoni esimehena olete hoidnud silma peal, kuidas see eelnõu siis on oma eesmärki täitnud. Minu küsimus ongi teile, et on see eelnõu siis toonud uusi veebikasiinosid Eesti registrisse.

Jah, vahepealse aja jooksul, nüüd vähem kui poole aasta jooksul on maksuameti lehekülge vaadates neli uut korraldajat tulnud.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea Annely! No ma ka ei ole nõus, et 101 liiget siin nüüd kõik peavad vastutama selle käki eest, mille tegelikult ju vastu võttis 52 Riigikogu liiget. Mina hääletasin selle vastu. Kuidas ma saan selle eest vastutada, mis seal kirjas oli? Aga tähtsam on see, kas 52 poolt hääletajat tegid seda kogemata või mitte. Kui vigu on tehtud, siis neid vigu tuleks parandada. Mulle jääb täiesti arusaamatuks see, et kui 5,5% on aastane maksumäär ja kui praegu kaks kuud ei saada üldse maksu, siis miks ei tõsteta näiteks ülejäänud kümneks kuuks see maksumäär 6,6% peale. Sellega saate ju vead ära parandatud, keskmine aastas jääb 5,5%. See on ka see ootus, nagu öeldakse, et ei tohi ootusi ületada või alandada. Nii et ikkagi arusaamatu on see, miks te ei taha seda parandada. Vigu saab parandada.

Jah, te ütlesite välja selle õige numbri. 6,6% arvatavasti tuleks see maksumäär tõsta märtsist. Aga on olemas maksukorralduse seaduse säte, et kuus kuud ette tõstetakse makse, ja seetõttu otsustati, et 1. märtsist ei tõsteta maksumäära. Kui tõsta hiljem, siis see läheb juba väga kõrgeks ja tekib selline maksudega mängimise mulje. Me peame arvestama, et kellega me tihedat koostööd teeme hasartmängu reguleerivate seaduste menetlemisel, on Eesti Hasartmängu Korraldajate Liit, aga nende organisatsiooni kuulub kolmandik korraldajatest ja ülejäänud on rahvusvahelised ettevõtted. Eelnõu eesmärk on tuua siia rohkem ettevõtete kontoreid, see on rahvusvaheline äri. Meil ei ole mõtet hakata maksumäärasid kõigutama, et võib-olla 3–4 miljonit tagasi koguda. Ma olen nõus ka sellega, et kui vigu tehakse, siis tuleb neid võimalikult kiiresti parandada, ja vea parandamine selle eelnõu eesmärk ongi. 

Martin Helme, palun!

Aitäh! No sa üritad siin kõigi teiste kaela ajada süüd. Küll oleme meie siin süüdi, kes me oleme sellele eelnõule igal juhul algust saadik vastu, siis on ametnikud süüdi, aga mitte isegi komisjonis, vaid ministeeriumis on ametnikud süüdi. Peaasi et mitte Annely Akkermann ei vastutaks. Tagasi sa ei astunud komisjoni esimehe kohalt, aga umbusaldamisel klopiti koalitsioonisaadikute hääled sulle selja taha, et ega koalitsioon ei näe mingit põhjust, et keegi tegelikult vastutama peaks. Meile siin Michal ükskord ütles, et aga üks ametnik palus vabandust, siis tuleb andeks anda, et noh, nii on kristlik. No sa pead ka ennast kristlaseks, ehkki hääletad kõikide homoasjade poolt siin, nii et ma ei tea, miks. Aga tegelikult, kui me kristlusest räägime, siis tuleb hüvitada ja tuleb kahetseda. Ma ei ole näinud ei kahetsust ega hüvitust. Ja kui sa räägid, et me ei saa kuue kuu pärast või enne kuue kuu tähtaega panna kehtima, siis on lahendus järgmisest aastast kõrgem määr teha. Seda ka ei taheta! Nii et tegelikult te panete ju lihtsalt tuima. Kõik te teadsite seda, kõik te olite nõus sellega, ja nüüd tehakse nägu, et kõik teised on süüdi. Ma siis küsin, kas mõni ametnik on lahti lastud Jürgenil või ei ole. Kus see vastutus on, kes see vastutas siis? Sest kui mõni ametnik süüdi on, siis tuleks ta lahti lasta ju.

Ma ei tea, kas mõni ametnik on selle vea tõttu lahti lastud, aga kui ma ütlen, et Riigikogu 101 liiget võtavad seadusi vastu, siis ma olen üks 101 hulgas. Ma pean ütlema, et ma olen seda hasartmängumaksu seadust lugenud palju kordi. Ma lugesin ka seekord, aga kuna ma teadsin, et me teksti ei muutnud, siis ma jälgisin, et aastanumber ja määr oleks kooskõlas. Aga jaa, loomulikult olen mina ka süüdi. Loomulikult olen süüdi!

Helle-Moonika Helme, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Hea Annely! Vaat, Rene Kokk selgitas sulle, miks siin mingeid muudatusettepanekuid ei tehtud. No sa ikkagi ei saanud aru. Ma ütlen sulle siis rahvakeeles, et saia ei saa ühest teatud asjast teha, ükskõik kui palju sa sinna head ja paremat juurde paned. Siis sa ise ütlesid, et viga tuli sisse Rahandusministeeriumis, ja siis ütlesid, et konkreetse ametniku nime polegi püütud välja selgitada. Aga vastutus ikkagi, kui riigile on tekitatud kahju ühes ministeeriumis mingi dokumendiga, siis me teame, et lõpuks vastutab selle haldusala minister. Me teame, et Jürgen Ligi ei loe oma ministeeriumi dokumente, ta on seda isegi öelnud avalikkuses, ta ei loe isegi riigieelarvet. Ma ei tea, kui ta oleks lugenud, kas ta oleks selle avastanud, arvestades seda, kui tark ta oma meelest on või ei ole. Aga selge on see, et lõppude lõpuks, kui sina ei võta vastutust, eks ole, tegelikult seda vastutust siia meile ka hajutada ei saa, siis äkki kutsute Jürgen Ligi tagasi. Saate ise ka probleemist lahti.

Ma ikkagi kordan veel kord: Eesti on parlamentaarne demokraatia ja seaduseelnõu saab seaduseks siis, kui siin saalis hääletatakse. Nii et siin saalis on vastutajad nii selle kui ka kõikide teiste apsakate eest, mis meil siin eelnõudesse sisse tulevad.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma olen isegi nõus sellega, et vastutavad need, kes siin saalis hääletavad, aga ma arvan, et selles olukorras on süüdi just need, kes hääletasid selle asja poolt. Meie näiteks selle asja poolt ei hääletanud, nii et mina küll ei näe, kuidas nagu see oleks meie vastutus, nagu te ütlesite, et 101 inimest siin saalis nagu vastutavad selle eest. Ma arvan, et siin saalis vastutavad selle eest täpselt need inimesed, kes hääletasid selle asja poolt, ehk koalitsiooni esindajad. 

Aga minu küsimus on see. See on tegelikult väga piinlik olukord, mis selle asjaga tekkis. Mis te ise arvate, kas ja kuidas oleks ikkagi tulevikus võimalik selliseid olukordi vältida, et mingisuguse inimese või inimeste seal ministeeriumides, ametnike pärast te tulete siia ja ütlete, et kõik need inimesed, kes siin saalis on, on süüdi selles, et selline viga tuli sinna sisse?

Tuleb rohkem aega võtta ja põhjalikumalt lugeda, igat sõna, isegi tühikut ja koma.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No need vastused on muidugi sellised, et tule eile meile. Vaata, Annely, luba, et ma nii familiaarselt seda ütlen. Sa oled saare pealt pärit ja praegu on väga tõsine probleem sellega, et saareinimesed ei saa mandrile ja vastupidi. Inimesed on hakanud kokkuvarisevas riigis omaalgatuslikult jääteid rajama. Nüüd riik on siis järele tulnud ja öelnud, et ei, no me legaliseerime need omaalgatuslikud jääteed ära. Mis sa arvad, kui mitu aastat või isegi kümme aastat oleks selle rahaga, mis on selle kahe kuuga praegu eelarvesse laekumata jäänud, saanud jääteid teha? See on lihtsalt näide sellest hoolimatusest, rumalusest, kuritegelikkusest, mis on selle eelnõuga seotud.  

Minu küsimus on ikkagi, et vaata, kui nüüd 1939. aasta peaks tulema ja meile pannakse baaside leping laua peale ja koalitsioon oma tarkuses ütleb, et ei, no meil pole midagi teha, kiidame heaks, ja Mart Helme ütleb, et mina ei kiida heaks ja hääletan vastu, kas ma olen siis ka vastutav ja süüdi, nagu sa püüad praegu öelda seal. Ei ole vastutav, ei ole süüdi! Nii et ära määri teistele pähe seda. 

Teie aeg! 

Ja mis sa arvad, oled sa peast läbi lasknud, mitu aastat saaks jääteed teha selle rahaga, mis on sel aastal jäänud laekumata?

Me ei tea, kas sellel aastal jääb hasartmängumaksu aasta lõpuks laekumata. (Hääl saalist.)

Rene Kokk, palun!

Aitäh! No kuidas saab öelda, et me ei tea, kas jääb laekumata? On ju selge, et kahe kuu osa jääb laekumata mingis osas nagunii, sest ka selle hea tahte puhul ei tule seda raha kokku, mis oleks tulnud siis, kui seadus oleks kehtinud. Sellist juttu ei ole mõtet rääkida siin, see teeb päris pahaseks kohe! Ja kui rääkida sellest, et see on kollektiivne vastutus – ma räägin sellest, et kui me automaksu arutasime, siis seesama teema, mida meile õiguskantsler praegu uuesti räägib, et tegelikult auto hävimise korral või kadumise korral, varastamise korral on ebaproportsionaalne, et inimene peab maksma asja eest, mida tal ei ole. Seda kõike ma isiklikult tõin välja komisjonides kordi ja kordi ja me rääkisime seda opositsiooni poolt. Lõpuks, kui õiguskantsler siia saali tuli, siis avastati koalitsiooni poolt, et oh sa ime, näed kui tore, et te tulite rääkima! 

Nii et ära räägi palun sellest, et meil on siin kollektiivne vastutus! Te lihtsalt ei kuula ju opositsiooni mõistlikke ettepanekuid mitte kunagi. Te lihtsalt sõidate üle ja siis, kui jama majas on, tulete rääkima, et kõik on süüdi.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Ma ei hakka teie vastutuse kohta eraldi küsima, sest see libistati elegantselt laua alla ja siis te hakkaksite niikuinii piiblit tsiteerima ja rääkima headusest ja armastusest. Teie vastutus on eraldi teema, aga te just ütlesite, et komisjonis ei tuntudki huvi ametnike vastutuse vastu. On üsna selgeks saanud, et kuskil arvutis toimus väidetavalt äpardus, aga võib-olla ei toimunud. Miskipärast uurimisorganid jätsid selle uurimise katki. Ma arvan, et nad ei ole vist kellegagi vestlust pidanud sellel teemal, lihtsalt jätsid katki. Sest selline ametnik, kes selle vea tegi, on täiesti tuvastatav, ja siis saaks uurida, kas tal oli kehv päev või on tal mingite firmade aktsiad või on tal mingid tuttavad kusagil. Ja siis saaks teha neid järeldusi. Miks sellest on nii ükskõikselt mööda mindud ja miks teie olete ükskõikne ametnike vastutuse küsimuse suhtes?

Tegemist oli Rahandusministeeriumi ametnikuga ja nende sisemisi protsesse korraldab siiski rahandusminister. Nad tunnistasid, et nende majas see viga sündis, ja ka vabandasid selle eest.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu! Hea ettekandja! Väga lihtne, et kui, ütleme, 5 miljonit jääb saamata ja 100 000 on umbes jääteede tegemise raha, siis pool sajandit saaks jääteid teha, kui nüüd siin Mart Helme küsimusele ise vastata. 

Aga ikkagi seesama jälle vastutuse pool. Kui me vaatame seda, et üheksaeurose juukselõikuse pärast loksutati inimest, ma ei tea, kümme aastat vist, läks maksma miljon eurot, ja praegu on tegelikult kellegi, mitte kellegi, aga 52 inimese poolt, kes siin saalis hääletasid selle poolt, on pandud 5 miljonit sisuliselt ju hakkama riigi raha ja mitte keegi ei vastuta. Öelge, kuidas sulle tundub, kuidas me vaatame otsa nendele inimestele, kes seda jälgivad, või üldse Eesti rahvale, seda käitumismalli: 5 miljonit, mitte midagi, ja 9 eurot, vaat siis näidatakse üles erilist valvsust.

Jah, ma mõtlen ka üsna tihti selle 9 euro peale, kui Lavly Perling kõigile teistele igasuguseid eksimusi ette heidab. 

Aga kui nüüd laiemaks minna, nagu te soovisite, siis kui ma olin rahandusminister, siis kanti riigieelarvest 27 miljonit eurot seda vahet, et olid peatatud maksed teise pensionisambasse. Lepiti kokku, et hüvitatakse nendele, kes jätkasid oma osa maksmist teise pensionisambasse, tootlus. 8,9% oli sellel ajal tootlust. See oli konkreetselt Isamaa skeem, et laenatakse teisest sambast, (Vahelehüüe.) aga 27 miljonit eurot riik maksis tootluse hüvitist ja pidigi maksma. Aga samal ajal oli riigikassa laenu keskmine intress 3% ehk 18 miljonit Isamaa otsusega raisati raha. Ja kui soovite, võite välja arvestada, mitu aastat saaks 18 miljoni eest riigiteed ehitada. 

Teine asi, nüüd aktsiisidest rääkida. 2016. aasta enne jõule tõsteti alkoholiaktsiisi, 2016. aastal laekus 251 miljonit eurot, aga seda kõrge maksumääraga maksustatud alkoholiaktsiisi 2017. aastal laekus 22 miljonit vähem. Kui palju selle eest oleks saanud jääteid ehitada? Mitu aastat. 

Me oleme teinud siin nagu väga palju vigu varem ka, nii tehnilisi vigu kui ka sisulisi vigu maksudega mängimisega. Kui palju me langetasime alkoholiaktsiisi juba ettenähtud tõuse selleks, et see alkoholimaksud-Lätti-ralli kinni pidada? 

Miks ma räägin sellest eelarvest selle eelnõu raames (Vahelehüüe.) nendest kulutustest, selle eelnõu raames seetõttu, et te ütlete, kes vastutab 4 miljoni eest. Võib-olla see laekub ära. Selle eelnõu tuum on see, et maksumäära langetamisega tuleb meile neid peakontoreid, kes hakkavad siin makse maksma. Aga nüüd ma lugesin ette 50 miljonit, mis maksumäärade muutustega on valesid otsuseid tehtud. Palun arvutage välja, kui palju jääteesid saab selle eest teha.

Aitäh, head kolleegid! Ma tuletan meelde, et see konkreetne eelnõu parandab ühte sõna ja see ei puuduta ei jääteed ega ka varasemaid suuri ja põhimõttelisi rahalisi otsuseid. Mul on väike palve, et katsume jääda selle eelnõu raamesse, sellepärast et siin on veel sõnavõtjaid päris-päris palju ja küsimusi ka. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kuidas kavatsetakse seaduses tehtud vea tõttu saamata jäänud miljonid maha kanda? Mida kirjutatakse seletuskirjas?

Tehniliselt, kui tekib alalaekumine, siis on see alalaekumine.

Aivar Kokk, palun! 

Aitäh! Austatud komisjoni esinaine! On väga piinlik kuulata, kui komisjoni esinaine ei saa aru, et kui kaks kuud ei laeku raha, siis selle kahe kuu laekumise raha jääb tulemata, sõltumata sellest, kas järgnevatel kuudel laekub rohkem või mitte, see ei oma üldse tähtsust. Jääb ju saamata kahe kuu laekumata raha. 

Aga mul on küsimus hoopis teise kohta. See eelnõu, mida sa praegu teisel lugemisel meile siin ette kannad, ja eelmine eelnõu, mille kohta muudatus tehakse – mõlemas eelnõus on täna viga sees. Kuidas me selle vea saame ära parandada? Mõlemas eelnõus ei ole kirjas, kes on selle eelnõu koostanud. See on Riigikogu komisjoni aps, kus olen ka mina komisjoni liige: peab olema, kes on koostanud. Kummalgi eelnõul seda ei ole. Miks? Küsin kui selle eelnõu menetleja: miks sa oled lasknud läbi sellise variandi, et ei ole kirjas, kes on selle koostanud? Ärme räägime, kes on selle algatanud, vaid peab olema kirjas, kes on selle koostanud. See on tavapärane nõue iga seaduse juures.

Kui on algataja ja koostajat ei ole, siis on üsna tervemõistuslik eeldada, et algataja on selle ise koostanud.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tegelikult on ju Jürgen Ligi välja öelnud, tsiteerides teda, et me tegelikult mingit räpast raha siia ei taha, ka pean väga halvaks unistuseks tuua Eesti majanduskeskkonda juurde mingid offshore-loogikad. Tegelikult siit ju tulebki välja Rahandusministeeriumi eesmärk mitte saada seda räpast raha. 

Aga minu küsimus on pigem selle kohta. Te mainisite ära, et Maksu- ja Tolliameti juurde on tehtud see konto, kuhu saab vabatahtlikult maksta hasartmängumaksu. Mis seadusele tuginedes või kuidas seda olukorda siis lahendati?

Ei, see ei tugine praegu menetluses olevatele seadustele ja see konto pole ka maksuameti juures. Riigikassal on konto, kuhu saab sihtotstarbeta raha kanda. Kõik saavad raha kanda. Tulumaks tuleb ära maksta, kui see ei ole üksikisiku maksustatud tulu.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! No meie oleme siin algusest peale rääkinud, et see raha võib jääda laekumata kas osaliselt või täielikult. Sa ütlesid ise ka, et me ei tea, kas jääb laekumata või kui palju jääb laekumata. No Kristen Michal ütles juba enne, kui juhiti tema tähelepanu, kui seda seadust algsel kujul menetleti, et kultuuriinimesed ikkagi ei pruugigi seda raha kätte saadagi, kui seda prognoositult ei laeku. Aga ta lubas lahkelt, et siis see raha võetakse valitsuse reservfondist, kas 4, 5 või 22 või isegi 27 miljonit. Mina küsin, kas valitsuse reservfond on mingi nende valitsusliikmete oma raha või see on ikkagi samamoodi maksumaksja raha, riigi raha. Mina loen praegu uudistest, et Kalle Laanetile pandi süüks, et ta tekitas riigile kahju 13 000 euro eest ja talle mõisteti aasta ja neli kuud tingimisi vangistust selle eest. Ja kui nüüd selgub, et seda raha ei laeku, eks ole, kas siis 4 miljonit või 5 või 22 või isegi 27 miljonit seda maksumaksja raha – riigile on tekitatud nii suur kahju –, siis ma ikkagi küsin, kes siis vangi läheb lõpuks selle loogika kohaselt.

Selle eelnõuga, mis me vastu võtsime eelmisel aastal … (Saalis räägitakse.) Riigikogu! Riigikogu võttis vastu. Riigikogu võttis vastu! Seaduseelnõusid muudab seadusteks Riigikogu, mitte koalitsioon. 

Peeter Ernits, palun! Vabandust!

Riigikogu võttis vastu! Riigikogu võttis vastu seaduse eelmise aasta detsembris ja kui me nüüd selle vea ära parandame, siis kujuneb efektiivseks maksumääraks umbes 4,5% hasartmängu korraldajatele. Me täna ei tea, kas maksusumma, 27 miljonit, mis on eelarvesse arvestatud, laekub täis või laekub üle või laekub alla. Me ei tea seda täna.

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Sa ütlesid, et Riigikogu võttis vastu. Aga ma tsiteerin endist rahandusministrit Võrklaeva: "Tanel Tein ju selgelt ütles, et kui seda eelnõu ei tule, siis koalitsiooni ei ole. Ma ei pea sellist pommivöö kasutamist poliitikas kohaseks." See on see reaalsus, mida rahandusminister on selgelt rahvusringhäälingule öelnud. Minu küsimus on, et nüüd on see parandus, selle ühe sõna parandus, aga tegelikult on see ju eelnõu, mis on ka Võrklaeva hinnangul selle koosseisu kõige hullem. Kas ka praegu on sind ähvardatud või Reformierakonna fraktsiooni Taneli või kellegi teise poolt, et kui seda parandust nüüd ei tule, järelikult seda eelnõu ka ei tule, siis koalitsioon lõpetab ja Kristen Michal enam peaminister ei ole? On olnud mingit ähvardust, kas kaudselt või otseselt, et ikkagi tuleb läbi suruda?

Ei, mind ei ole ähvardatud ei kaudselt ega otseselt.

Lauri Laats, palun! Lauri Laats ei ole saalis. Aga siis liigume edasi. Järgmine küsija on kolleeg Arvo Aller. Palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Selle vastutuse määrimine on muidugi väga hea nipp, et Riigikogu võttis vastu. Jah, võttiski, aga ta võttiski koalitsiooni häältega. Ütle siis ka, kes vastu hääletasid, kes nägid algusest peale, et see antud seaduseelnõu ei vääri küünlaid, et sellega ei ole mõtet edasi minna. Ja nüüd selle 52 või 51 osaleja vastutus tulekski siis välja selgitada. Aga ikkagi, kus on see vastutaja, kes siis otsustab lõpuks, mis sõnastus läheb Riigikokku? On see ministeerium, on ta komisjon? Kas siis lõpuks tuleb ka mingi ametniku vastutus mängu?

Vigu tehakse, neid otsitakse ja neid parandatakse. Ja kui eelnõu on menetluses, lugemisel, muudatusettepanekute tähtaeg, siis tõepoolest on ka opositsioonil, isegi kui nad eelnõu mõtet ei toeta, kohustus jälgida, et see eelnõu oleks selline, nagu soovitakse. (Protesteerivad hääled saalis.)

Rain Epler, palun! 

Aitäh! No terve selle koosseisu ajal on olnud õige mitu eelnõu, kus on olnud kiirustamist ja rabistamist. Siis on tulnud muudatusi ja on tulnud veel muudatusi. Tuletame meelde automaksu eelnõu. Hiljaaegu me siin menetlesime jäätmereformi seadust ja see oli niimoodi, et menetlus käis ja minu arust oli teine lugemine, kui juba koalitsiooni poolt öeldi, et siin tuleb veel muuta, ei saanud päris korda. Täna istusime keskkonnakomisjonis, minu arust oli atmosfääriõhu kaitse seaduse teise lugemise ettevalmistamine ja ministeeriumi ametnikud olid kohal ja oli kas kolm või neli muudatusettepanekut, et oi, me ei pannud seal tähele, et üks sõna nii ja üks naa. Kuidagi on koost lagunenud see riigijuhtimine. Kuidas sa ise tunned, kas te ei saa hakkama selles koalitsioonis poliitilise juhtimisega ja kõik ongi koost lagunenud kvaliteedi mõttes?

Jah, ma olen 12. aasta Riigikogus, aga alati on olnud vigu ja vigade parandusi. Esimest korda ma mäletan, kui oli suur paanika, kui olin veel Isamaa liige ja gümnaasiumiseadust muudeti ja hääletati sisse kaks varianti, et 20 punktiga saab riigieksami lugeda tehtuks ja ühe punktiga saab eksami lugeda tehtuks. Seadusesse jäigi paralleelversioonid. Neid on igal aastal olnud. Igal aastal on olnud vigu. Töölepingu seaduse saatis president tagasi, oli viitenumeratsiooni viga. Me teeme vigu igal aastal, kahjuks.

Aitäh! Lauri Laats, me otsisime ennist teid siin saalis taga, aga nüüd siis olete oma koha peal ja saate võimaluse küsimuse esitamiseks. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Me just heade kolleegidega arutasime, kes siis kokkuvõttes selle seaduseelnõu eest vastutab. Kas siis solidaarselt kogu Riigikogu, nii nagu lugupeetud ettekandja rääkis, kaasa arvatud ka president, kes selle siis välja kuulutas, ja nii edasi? Aga ma ei taha praegu vastutusest rääkida, mis puudutab selle seaduseelnõu uuesti sissetoomist siia Riigikokku. Ma tahaks küsida ikkagi nii, nagu te praegu ütlesitegi, et me ikkagi teeme vigu. Loomulikult, inimene ju ka eksib tihtipeale ja seetõttu ta ka parandab neid. 

Nüüd on see küsimus lihtsalt, et see on niivõrd suur otsus, mis puudutab seda maksu ehk siis maksulangetust, ja see otseselt mõjutab riigieelarvet. Teie väidate või vähemalt seaduseelnõus on selline väide, et peaks nagu makse rohkem laekuma. No puhtalt matemaatika ütleb vastupidist. Aga ikkagi, kui laekub nüüd see aasta ja ka järgmine aasta seoses selle maksulangetusega vähem tulu riigieelarvele, kes selle eest vastutab, kes hakkab vastutama selle vale otsuse eest, juhul kui see nii juhtub?

Te ennist ei olnud saalis. Ka selliseid valesid otsuseid on siin tehtud. Kui Jüri Ratase esimene valitsus tuli võimule, 2016 enne jõule tõsteti alkoholiaktsiisi määrasid, mille tulemusena laekus 2017. aastal 22 miljonit eurot vähem. Ma küsin, kes vastutas, kui toimus see ralli, et maksud sõidavad Lätti. Me eksime, noh! Me eksime! Me lähme tegema paremat, me tõstame alkoholiaktsiise, arvutame kõik, laekub palju rohkem, aga tegelikult ei laeku. See ongi poliitiline vastutus. (Hääl saalist.)

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Jah, enne ma küsisin rahandusminister Võrklaeva kohta, aga nüüd ma küsin istuva rahandusministri Jürgen Ligi kohta. Ta on öelnud niimoodi: "Olen selle eest korduvalt hoiatanud koalitsioonipartnereid." Ja küsimus ei ole ainult riskis, vaid garanteeritud rahapesus. Jürgen Ligi on jätkuvalt rahandusminister ja nüüd sa parandad siin ühte sõna eelnõus, mille kohta rahandusminister ütleb, et tegemist on garanteeritud rahapesuga. Miks sa sellise tegevusega tegeled – parandad eelnõu, mis kindlalt tagab rahapesu? Kas tõesti on sind kuidagi survestatud? Sa julge seda öelda?

Mind ei ole survestatud ja Jürgen Ligi ei ole absoluutne monarh. Eesti on parlamentaarne demokraatia, 101 liiget võtavad vastu seadusi. 

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te ütlesite, et muudatusega oleks paremaks teinud, aga Riigikogu liikmed saavadki aru, et nende algatajate tahe oligi selliselt välja tulla. Selliselt ta välja kukkuski ja need 52, kes selle poolt hääletasid, saavadki olla need vastutajad. Need, kes ei olnud nõus sellise lähenemisega, hääletasid selle eelnõu vastu. Nüüd, kõikidele 101 Riigikogu liikmele vastutus panna on, kuidas öelda, lühinägelik ja meelevaldne. Me jagame lõpuks kõik vastutust, et riik läheb paremaks. Aga selle 52 poolthäälega, kas te oma seast leiate lõpuks selle inimese, kes vastutab, või jääb kehtima see, et kui raha tuleb vähem, siis Tanel Tein läheb Riigikogust ära?

Ma just rääkisin alkoholiaktsiisi tõstmisest. Ma arvan, et EKRE mäletab seda väga hästi – te korraldasite seda kampaaniat "Maksud Lätti", te mäletate seda –, et laekus 22 miljonit vähem. Kes vastutas? No kes vastutas? Kes vastutas?

Nii. Head kolleegid, järgmine küsija on kolleeg Henn Põlluaas. Palun!

Aitäh, hea esimees! Hea ettekandja! Ma ei usu, et siin väga palju leiduks inimesi, kes hasartmänge heaks kiidaks ja pigistaks silmad nende negatiivsete külgede eest. Inimesed võivad sattuda sõltuvusse, laostuda, perekonnad laguneda ja nii edasi ja nii edasi. See on üdini mäda asi. Aga ometigi, selle eelnõuga, just vastupidi, soodustatakse hasartmänge, sellepärast et tulumaksu vähendatakse, tahetaksegi, et inimesed satuksid selle võrku. Kas tõesti koalitsiooni ja valitsuse eesmärk ongi sisuliselt rahva laostamine läbi hasartmängude?

Ei, see kindlasti ei ole ei selle ega algse eelnõu eesmärk ka. Hasartmängusõltuvus on suur probleem. Selle eelnõu seletuskirjas, mis 2023. aastal siia Riigikogu saali toodi, on viide ühele uuringule, et 7% inimestest on hasartmängusõltuvuses. Vat selle eelnõu siis tuum on see, et hoiame maksumäära konkurentsivõimelisema ja siis need, kes hasartmänge korraldavad, asuvad Eestis ja maksavad Eestisse makse. Selle eelnõu tuum on tuua Eestisse rohkem summaliselt eurosid maksuraha, toetada kultuuri ja sporti. Aga see 7%, kes sõltuvusse langevad või mitte, ei sõltu sellest, kus asuvad peakontorid. Kui peakontor asub Bermudal, või ma ei tea, Brasiilias, see 7% on ikka 7%. Hasartmängu nagu sõltuvus ei ole seotud hasartmängukorraldaja maksuresidentsusega. 

Aga kahtlemata, ma arvan, et nii sellist nagu elektrilist ja nii teravat tähelepanu see hasartmängumaksu ja ka hasartmänguseadus ja see eelnõu saavadki seetõttu, et me kõik ilmselt teame kedagi, kes hasartmängusõltuvuse käes vaevleb. 7% on ikkagi niivõrd suur hulk inimesi, et me kindlasti kõik teame kedagi. 

Aga lihtsalt selle eelnõuga ei ole seda võimalik mõjutada mitte kuidagi, seal peavad mingisugused muud võimalused olema vähendada inimeste arvu, kes on hasartmängusõltlased. Või kui me näiteks alkoholiaktsiisi tõstame, et siis minnakse ostetakse teisest riigist. Või meil on illegaalsed kõik narkootikumid, me ei maksusta neid üldse, aga see ei tähenda, et meil ei ole narkoprobleeme ja meil ei ole narkosõltlasi ka märgatavat osa ühiskonnast. Need ei ole üksühesed seosed kahjuks.

Varro Vooglaid, palun! Suur tänu!

Suur tänu! Ma pean ütlema, et minu arvates üks Eesti elukorralduse põhiprobleemidest seisnebki selles, et mitte keegi ei vastuta mitte millegi eest, eriti riigivõimu teostamisel. Ametnike varalise vastutuse põhimõtteid juba ammu ei rakendata, kuigi see on avaliku teenistuse seaduses selgesõnaliselt §-s 80 kirja pandud, ja ka poliitikud ei taha enam mitte millegi eest vastutada. 

Ma arvan küll, et kuskil paarkümmend aastat tagasi oli veel selline aeg, et kui oleks tehtud selline fopaa, nagu me siin praegu näeme, siis oleks keegi ikkagi poliitikutest ütelnud, et teate, lihtsalt põhimõtte pärast, mina võtan poliitilise vastutuse ja astun oma ametikohalt tagasi. 

Ma kuulsin kolleegide käest, kuna ma natuke hiljem saabusin, et teie olete siin üritanud nüüd väljendada sellist seisukohta, et me kõik Riigikogu liikmetena justkui peaksime vastutama selle fopaa eest. Ma tahtsingi nüüd teie käest üle küsida, kas te tõesti leiate sedasi, et näiteks mina, kes ma algusest peale olen olnud selle seadusele vastu, hääletanud sellele vastu, pidanud kõne, selgitades, miks ma olen sellele vastu. Nüüd te tahate tõesti ütelda, et ka mina näiteks peaksin tundma ennast vastutavana selle vea eest, mille teie kokku keerasite.

Iga Riigikogu liige oleks saanud esitada muudatusettepaneku, et see sõna vajab sealt väljavõtmist. Tõsi, nii see on. Meie parlamentaarne demokraatia niimoodi toimibki, et koalitsioon pakub välja eelnõusid ja opositsioon otsib nendes vigu, ründab nende nõrku kohti ja toob välja neid muudatusi. Niimoodi otsitakse vigu Eesti seadusloomes.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! No loomulikult ei võta opositsioon ja mina ka isiklikult omale vastutust selle seaduseelnõu eest, kuna ma ei ole selle poolt hääletanud. Aga küsimus ei ole selles. Te rääkisite oma vastustes küsimustele, et te ei oska öelda, kui suurt kahju toob see apsakas, mis oli ilmselt sisse prognoositud. Aga tavaline matemaatika võtab ju kuskilt välja, see peaks olema umbes 4,5 miljonit, see kaks kuud. Aga te olete ju arutanud ka teisi käibemaksu langetusi komisjonis. Öelge palun, milline siis vahe on, et hasartmängumaksu langetamine on kasulik, aga näiteks toiduainete käibemaksu langetamine ei ole kasulik. Mis see vahe on?

Komisjonis me ei ole kõrvutanud neid kahte maksu või nende mõju ühiskonnale, seetõttu ma lihtsalt ei oska vastata.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Siin on kõlanud fraas, et Riigikogu vastutab selle eest, mis on toimunud, et see viga sinna sisse tuli. Kui sa teed liiklusõnnetuse, siis sa vastutad selle eest nii seaduse mõttes kui ka kahju tekitamise mõttes ja võid kanda ka isegi reaalset karistust selle eest. Kui sa võtad laenu ja tagasi ei maksa, siis sa vastutad selle laenu tagasimaksmise eest. Need on lihtsad näited elust. Aga kuidas toimub Riigikogu liikmete vastutus? Poliitiline vastutus on üks, aga mis sellega kaasneb? Mitte midagi praktiliselt, eks ju. Mis me selle vastutusega siis teeme? Kas me peame hakkama puudu jäävat raha tagasi maksma? Ärme läheme nüüd sellesse situatsiooni, et kahju või mittekahju. Ma küsin, milles seisneb Riigikogu liikmete vastutus.

Poliitiline vastutus seisneb valimistes.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Teate, ma pean ütlema, et minu arvates see vastus, mis te andsite minu küsimusele, on sõna otseses mõttes nahaalne. Te olete ise rahanduskomisjoni esimees, olnud eelnõu juhtivmenetleja ja olete lasknud läbi sellise praagi, millega võib potentsiaalselt tekkida riigile miljoneid eurosid kahju. Ja nüüd te tulete päriselt ka sirge näoga siia meie ette ja ütlete, et me kõik vastutame selle asja eest ühiselt, ka need Riigikogu saadikud, kes on algusest peale olnud sellele seaduseelnõule vastu ja ka hääletanud sellele vastu. 

Kas te ei leia, et on kuidagi nahaalne oma praaki määrida teistele sellisel viisil kaela, hoidudes ise vastutusest ja lükates vastutust kuidagi kollektiivselt meile kõigile? Mina küll ei tunne, et minul opositsiooni liikmena on kuidagi kohustus teie praaki sirgeks lükata selles olukorras, kus ma olen algusest peale ütelnud, et ma olen sellele eelnõule vastu, ja esitanud ka argumendid, miks ma olen selle vastu. Kas ma sellest hoolimata peaksin kõik teie eelnõud läbi töötama, otsima, ega te äkki praaki ei tee, sest vastasel juhul pärast mina olen vastutav selle eest? See on ju jabur seisukoht.

Paraku nii on, et Riigikogu liikmed peavad eelnõud läbi töötama. Näiteks ma olin teie algatatud eelnõu vastu, mis oli Istanbuli konventsioonist väljaastumine. Ma võtsin selle vastu sõna ja hääletasin selle vastu.

Urmas Reinsalu, palun! Aitäh!

Aitäh! Mul on küsimus seda, et kas te olete siis teavitanud neid netikasiino tegelikke kasusaajaid, et nad kahe kuuga saavad nagu nii-öelda kingituse, mida parlament tegelikult siis eeldatavalt silmas ei pidanud. Kas näiteks ka tegelik kasusaaja Nana Gugešašvili, kelle kohta siin viidatakse, kahtlaste äriseoste kohta, Aleksandr Bocharnikov Valgevenest ja teised isikud? Küprose äriregistris on Bocharnikovi asemel Chrysanthos Christodoulou on registreeritud. Kas nende isikute ring on saanud teada, et nad tegelikult, et teie üleskutse on raha tagasi maksta? Ja millisel moel te olete siis, kui suure osa, turuosa ettevõtetega te olete kommunikeerinud, et nad teeksid, ma saan aru, mis mõte, räägiti, et vabatahtliku makse on lubanud keegi teha. Kes on lubanud teha vabatahtliku makse ja kas nimetatud isikud on ka, nendega olete ühendust võtnud tegelike kasusaajatena?

Ei, rahanduskomisjoni esimees kindlasti ükshaaval nõu ei pea hasartmängumaksjatega. Ma küll ei usu, et see oleks päris seaduslik. Ilmselt tuleks, kui selliseid kohtumisi toimuks, tuleks need registreerida mingisuguses lobistide registris. Ei, ma ei ole rääkinud mitte ühegi hasartmängukorraldajaga. Küll on rahanduskomisjon saanud kirja hasartmängumaksjate liidult, seal on nimekiri all, te võite kirjaga tutvuda eelnõu kaardil, et nad soovivad teha vabatahtlikku makset.

Kalle Grünthal, palun!

Ma tänan! Me saime nüüd minu esimese küsimuse vastuse teada, et Riigikogu vastutab täies ulatuses selle seadusepraagi eest ja see vastutus ilmneb järgmistel valimistel, et kas rahvas otsustab, kas nad soovivad seda isikut Riigikokku või mitte? Mulle jääb nagu natuke arusaamatuks kogu selline ebaloogiline lähenemine sellele küsimusele, sellepärast et ilmselgelt saab keegi kasu selle seaduse apsaka pärast, näiteks needsamad netikasiino omanikud, aga vastutust keegi ei võta. Ei ole ju loogiline see, et Riigikogu liikmed vastutavad oma valede tegude eest alles valimispäeval, kui valija hakkab uut koosseisu valima. Kuidas kommenteerite?

Kommenteerin seda nii, et Riigikogu kehtestas selle eelmise eelnõuga. (Saalis räägitakse.) Maksuvabastus on õige sõna, tõsi. Maksuvabastuse. Ja nüüd me ei soovinud seda teha. Eelnõu seletuskirjast lähtus, et me tegelikult ei soovinud seda teha. Kui me nüüd kehtestame 1. märtsist 5,5%-lise maksumäära, siis kui kaks kuud oli maksuvaba aastamäära – aastamäära me kehtestasime –, siis aasta efektiivseks maksumääraks kujuneb 4,5%. Nii lihtne see ongi, et kaks kaheteistkümnendikku aastast oli maksuvaba, ülejäänud on 5,5% ehk efektiivne aastane maksumäär kujuneb selliseks.

Urmas Reinsalu, palun! 

No kuidagi midagi hämavat. Siin vahepeal ma lugesin meediast, öeldi, et riik ei pruugi mingit raha kaotadagi, et hasartmängufirmadega suheldakse. Nüüd te ütlete, et te ei suhtle eraldivõetuna firmadega. Rahandusministeeriumi esindajad ütlesid, et rahanduskomisjonis lubati firmadega suhelda. Ma ei tea, mis informatsioon on objektiivne. 

Aga mu küsimus on nüüd … Hästi, jätame selle kõrvale ja võtame vähendamise, sest vähendamine on olnud tahe, vähemalt omistatuna eelnõu algatajate ja enamuse poolt. Vähendatud on ka VivatBetil, millega te kindlasti kursis olete – Eesti litsentsiga firma, mis tegeleb Vene kodanikele ja Venemaal asuvatele Vene kodanikele hasartmängumaksu pakkumisega Vene spordivõistlustega, sealhulgas USSR, Nõukogude Liidu liiga, mis tegutseb ka kaughasartmängumaksu teenustel, ja Eesti litsentsiga ettevõte korraldab neid tehinguid. Kas te peate mõistlikuks ka praeguses Venemaa sanktsioonide ja vastustamispoliitikas, et Eesti litsentsiga ettevõtted saavad maksualanduse, kes võimaldavad Vene kodanikel hasartmängu mängida ja teha seda ka niisugustel asjadel nagu näiteks USSR liigad?

Mina ei ole kohtunud ühegi hasartmängu korraldajaga, ka VivatBetiga mitte. Ma arvan, et Eesti ettevõtted ei peaks tegema Venemaaga äri, aga ma ei oska öelda, kas see on sanktsioneeritav. Ma ei tea, kas see tegevus on sanktsioonide nimekirjas. Ma lihtsalt ei tea seda.

Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh juhatajale! Hea ettekandja! Noh, teie keel ei pandu kuidagi ütlema, et vastutaja on tegelikult Jürgen Ligi rahandusministrina, kelle aparaadi kaudu see viga siia sisse tuli. Aga sellel eelnõul on kindlasti olemas positiivsem lähteülesanne: rohkem raha kultuuri, rohkem raha sporti. Aga joonistage meie silme ette, kui palju treenerite palk tulevikus tõuseb, millised programmid tulevad noorte jaoks juurde! Tehke midagi meie jaoks konkreetsemaks, mitte et raha läheb riigieelarvesse, ei tea, kuhu.

Selle eelnõu komisjoni istungite käigus seda, kuidas see raha jaguneb, ei arutatud. Seega ma ei mäleta peast väga täpselt neid numbreid. Mu meelest läheb 48% sellest kultuurkapitali, kus see jaguneb erinevate sihtkapitalide vahel. Rahanduskomisjoni skoopi see kindlasti ei kuulu, kuidas seda raha kasutatakse, kuidas kultuuri- ja spordivaldkonnas raha kasutatakse.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Ei saa kuidagi nõus olla selle võrdlusega, kus teie, endine minister, eksminister, komisjoni esimees võrdlete maksupoliitilisi valikuid tehnilise veaga – tehnilise veaga, mille maksumus on miljoneid riigieelarvele. Need on täiesti erinevad asjad. 

Te räägite kogu aeg vastutusest. Me kõik ühiselt vastutame. Ka valitsus kujundas oma seisukoha ja tutvus eelnõuga ja andis oma hinnangu. Nii et see vastutus ei piirdu teie loogika kohaselt mitte ainult Riigikogu saaliga, vaid ka valitsusega. Ja lõpuks Riigikogu liikmed on valinud siia rahvas, järelikult kogu rahvas vastutab. Selline abstraktne vastutus! 

Minu küsimus on: mida te mõtlete meie kõigi vastutuse all? Kas see on see, et kui nüüd kaks miljonit tekitati kahju, siis jagame sajaga ja igaüks 20 000? Kas see väljendub selles? Või on meil ka siin mingisugune loogika, et on rahanduskomisjoni esimees, kes kureerib rahandusalaseid eelnõusid, teemasid oma meeskonnaga jne, ja temal on spetsiifiline vastutus võrreldes teiste Riigikogu liikmetega? Te tahate hajutada oma väga konkreetset vastutust kogu Riigikogu liikmetele. Kas ei ole mitte nii?

Ei taha. Aga rahanduskomisjoni esimees ei ole ainuotsustaja, eelnõude suhtes ei ole rahanduskomisjoni esimehel absoluutse monarhi volitusi, et ma toon selle siia ja 101 inimest otsustavad. Täpselt samamoodi, et mida me miljonitega teeme. Ma siin enne värskendasin mälu, kui 2023. aasta alguses hüvitati pensionifondidele tootlust – keskmine tootlus oli 8,9 – ja see hüvitis oli 27 miljonit. Samal ajal oli riigikassa laenude intress 3% ehk 18 miljonit. Aga Isamaa valitsus laenas, rahanduskomisjoni esimees oli siis Aivar Kokk, inimestelt raha ja maksis 18 miljonit. Mina maksin 18 miljonit selle otsuse tagajärjel välja riigikassast rahandusministrina. Ja ma ei tea, kes vastutas. Noh, me kõik vastutasime. Ma hääletasin enne selle eelnõu vastuvõtmisel, pensionisamba lammutamise puhul vastu ja pidasin vastukõne, aga ma ikka vastutan selle eest ja ikkagi pidin riigikassast üle kandma. See oli enam-vähem raha põletamine, see 18 miljonit.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma juhin tähelepanu ka istungi juhatajale. Ma ei saanud oma küsimusele vastust, ma sain lihtsalt vasturünnaku. Ma ei saanud oma küsimusele vastust selgitusega, milles konkreetselt seisneb vastutus ja kas rahanduskomisjoni esimehel on ka rahandusalaste eelnõude menetlemisel mingi spetsiifiline vastutus. Aga ma sain jällegi samasuguse rumala vastuse, kus võrreldakse poliitilisi valikuid niinimetatud tehnilise veaga, nagu te nimetate. Need on täiesti erinevad asjad. Laias plaanis oli pensionireform loomulikult väga õige asi, see on ennast igati õigustanud. Aga ma veel kord ütlen, et see on poliitiline valik. Minu küsimus oli, milles seisneb see teie vastutus, mida te hajutate siin Riigikogu saalis laiali. Milles see vastutus seisneb?

Ma vastasin küsimusele, et rahanduskomisjoni esimehel ei ole absoluutse monarhi volitusi, et ma saan ainuisikuliselt otsustada, et see seadus tuleb selline. Tuleb saali, kõik otsustavad, 101 otsustavad.

Jaanus Karilaid, palun! 

Aitäh, juhataja! Hea ettekandja! Eesti Riiklikus Sümfooniaorkestris on koosseisus umbes 100 inimest, netopalk on 1600 eurot. Kas võib väita, et tulevikus, järgmine aasta hakkab olema nende netopalk näiteks 3000 eurot? Konkreetne küsimus.

Seda otsustatakse järgmise aasta eelarvega, 2027. aasta eelarvega.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Enne, kui me läheme läbirääkimiste juurde, on käsi püsti Rain Epleril. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh! Ta võib olla Riigikogu tegevuse kohta laiemalt. Teie Riigikogu esimehena peaks kindlasti Riigikogu maine üle muretsema – võib-olla "muretsema" ei ole hea sõna, aga paremat praegu ei tule pähe –, see võiks olla teie jaoks oluline südameasi. Selles valguses nüüd see jutt, mida nii Reformierakond kui ka Eesti 200 on hakanud ajama, et kõik tegid, kõik 101 on ühtemoodi süüdi ja tegid siin koos vea, on minu arust selgelt Riigikogu maine mõttes vale tee sellist juttu ajada. Sest tegelikult Eestis on esindusdemokraatia, erakondadel oma programmid. Valimistel ühed tahavad minna ühes suunas, teised teises, saadakse hääli ja siis hakatakse siin asju tegema. Ma ütleksin, et vastutus ongi ju selgelt nendel, kes mingit poliitikat ellu viivad. Ka konkreetse eelnõu puhul on ju meil teada, millised jõud seda toetasid ja millised ei toetanud. Minu arust on see sõnum Riigikogu töö kohta palju korrektsem. Ma lihtsalt kutsun teid üles sekkuma, kui aetakse esiteks häma või lausa valejuttu siit puldist. Ja teisipidi selline tegevus sõna otseses mõttes ka kahjustab Riigikogu mainet.

Aitäh, hea kolleeg! Kuna tegu oli sisulise aruteluga, siis mina istungi juhatajana ei saa siinkohal sekkuda. Aga mis puutub Riigikogu mainesse, siis Riigikogu maine on Riigikantselei viimase küsitluse alusel paranenud tervelt 7%. Nii et tasub kindlasti selle 15. jaanuari uudisega end kurssi viia. 

Rene Kokk, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh, hea juhataja! Mul on tõesti selle hasartmängumaksu seaduse menetlemise kohta protseduuriline küsimus. Me oleme siin täna mitmeid kordi kuulnud ja varasemalt siin meediast loeme, kuidas on olemas üks müstiline arveldusarve kuskil, kas Rahandusministeeriumil või maksuametil, kuhu saab raha kanda vabatahtlikult – kõik, kes tahavad, kellel on raha. Ma arvan, et päris oluline on, et selle menetlemise käigus oleks ka saadikutel ülevaade sellest, et kui palju sinna tänaseks päevaks on raha kantud. Siin kolleeg Reinsalu enne nimetas siin üles ka mitmed ettevõtted, kes tegelevad sellega ja kelle taust on pehmelt öeldes küsitav. Äkki oleks võimalik siin saada selle materjali juurde selge väljavõte sellest, palju selle aasta algusest kuni tänase päevani on nende firmade poolt konto peale raha kantud. See ei tohiks mingisugune eriline tuumateadus olla. Siin tuleb veel hulk kõnesid ja enne hääletust … Noh, jah, täna võib-olla meil ei ole lõpphääletus, aga põhimõtteliselt saaks teada selle info ka. See on, ma arvan, oluline selle punkti juures.

Aitäh, hea kolleeg! Ma nüüd vaatan, mida see konkreetne eelnõu reguleerib. Ta muudab ühte sõna. Teie poolt mainitud teemat see ei puuduta, nii et minu hinnangul see poolt teie tõstatatud küsimus ei ole küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Urmas Reinsalu, palun küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta! Palun!

Härra Riigikogu esimees, ma olen nüüd veidikene nõutu. Te ütlesite, et 15. jaanuarist on informatsioon, et Riigikogu maine tõusis. See on siis loetud päevad pärast seda, kui avalikkuse ette tuli uudis, et on tekitatud kahju sisuliselt maksumaksjatele, riigile selle null hasartmängumaksuga mitu miljonit eurot. Ma saan nüüd aru, et teie väide on selles, et see rahvale meeldis ja see Riigikogu autoriteeti hoopis tõstis. Teil on nagu mingisugune uuring lausa vestitaskus, te väidate, et teil on selle kohta informatsiooni. 

Aga teate, ma ei ole sugugi nii kindel teie niisuguses sotsiaalteaduslikus hinnangus sellele, et rahvale kangesti see tegevus meeldib ja et seetõttu rahvas selle heaks kiidab. Mina arvan, et inimesed on pigem nõutud. Härra Epler ütles siin selle kohta, et kas vastutavad siin parlamendi valitsusliidu esindajad või rahanduskomisjoni esimees või need, kes seadusele vastu hääletasid.

Teate, härra Hussar, te ütlete, et rahvale see kangesti meeldib, mida me siin teinud oleme hästi ühise vastutusega. Aga mina olen valmis vastutama. Võtame mõlematest kätest kinni, võtame siin kõik parlamendi liikmed kätest kinni ja astume tagasi. Kes loeb seda n-ö tunnustusena oma tegevusele, kes hukkamõistuna sellele kollektiivi tegevusele – astume ühiselt tagasi. Las siis Eesti kodanikud otsustavad, kui te ütlete, et rahvas on hakanud vaimustunult suhtuma Riigikogu tegevusse populaarsusega seoses selle hasartmängumaksu jamaga, mis me  … 

Aitäh! Ma saan aru teie irooniast …  

Ärme siis kardame seda …

… ja ma saan aru teie soovist oma poliitilist seisukohta siin kõlama saada. See on teile ju omane ja ma ei saa seda teile ka ette heita, aga ma ei saa seda mitte kuidagi lugeda ka protseduuriliseks küsimuseks. Mis puudutab seda fakti, siis minge Riigikantselei koduleheküljele, seal on konkreetne statistika olemas, te saate alati ennast sellega kurssi viia. Ja see puudutab ka valitsuse tegevust ja kõike muud. Nii et ma usun, et te mingitel hetkedel olete väga tähelepanelikult seda statistikat jälginud, mingitel hetkedel mitte. Aga tõenäoliselt see sõltub ka sellest, millised numbrid parajasti sinna koduleheküljele on jõudnud. 

Helle-Moonika Helme, palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Mul on tõesti protseduuriline küsimus. Kuna siin ettekandja lubas korduvalt, vastates meie küsimustele, et on antud võimalus vabatahtlikult tasuda netikasiinodel seda maksu, kandes suvaliselt raha mingisugusele riigi arveldusarvele, siis kuidas protseduuriliselt oleks võimalik jooksvalt Riigikogu liikmetel ja ka avalikkusel teada saada, kui palju seda raha meile jooksvalt laekub? Kas on võimalik, näiteks, et me teeme igal nädalal või igal kuul ministrile arupärimise sel teemal, kui palju on seda raha laekunud? Siis ta tuleb ja annab meile siin Riigikogu puldis sel teemal ja ka avalikkusele aru. Kas protseduuriliselt on selline asi teostatav?

Aitäh! Te vastasite ise protseduuriliselt sellele küsimusele, et kas on võimalik ministrile esitada selleteemalist arupärimist. Ma arvan, et on. Nii et teil on võimalik esitada ministrile vastav arupärimine. 

Nii, aitäh! Head kolleegid, me liigume edasi läbirääkimiste juurde. Aleksandr Tšaplõgin, palun, Riigikogu kõnetoolist!

Aitäh! Nagu alati, kiiresti. Kõik see meenutab absurditeatrit. Kõigepealt keeldusid Reformierakond ja Eesti 200 alandamast toiduainete käibemaksu, väites, et see ei mõjuta hindu. Seejärel alandasid Reformierakond ja Eesti 200 hasartmängumaksu, väites, et see viib Eesti väidetavalt Euroopa viie rikkaima riigi hulka. See tähendab, et valitsusparteid jätkavad raha äravõtmist Eesti elanikelt, et anda see kasiinode omanikele. Kas see ei ole absurd? Siin ei ole vähimatki vihjet riigi huvidele, küll aga on näha üksikute saadikute isiklikke finantshuve. Kuid sellestki on vähe. Väidetava vea tõttu sattusid kasiinode omanikud üldse maksude maksmise kohustusest vabaks. Ja kui poleks puhkenud skandaali, oleks see nii ka jätkunud. Täna parandame väikese vea, kuid peamine viga on praegune maksusüsteem, mis võtab raha vaestelt, et anda see rikastele. Aitäh!

Suur tänu! Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Teil on täna mõistatus, kumb maks on siis hullem, kas hasartmängumaks või näiteks automaks. Neid makse muudkui tuleb. Nii et palun teil mõistatada. Kui aega on, siis saatke mulle kiri, et mis te arvate selle kohta.

Aga täna arutame hasartmängumaksu. Juttu ei ole ju lihtsalt maksust, vaid me räägime väärtustest ja sellest, kelle huve riik tegelikult kaitseb selle maksuga. Hasartmängumaksu otsustati langetada 6%-lt 4%-le, mis on hiigelkingitus hasartmänguärile. Mis siis juhtus? Selle seadusega keerati asi nii pekki, et kaks kuud ei saanud ja ei saagi üldse maksu koguda. Täielik paus, null eurot riigile, mitmemiljoniline auk riigieelarves. Ja keegi ei kanna selle eest vastutust. Raha, mis kadus, oleks pidanud minema lastele, kultuurile, spordile, sotsiaalteenustele. Aga see kadus, sest keegi tahtis ja tahab kasiinodele vastu tulla. 

Nüüd kõige olulisem küsimus. Kui jutt on toidu käibemaksu langetamisest, siis kuuleme kohe, et riik ei saa seda lubada, see on liiga kallis, see ei toimi. Aga kui tuleb jutuks hasartmängumaks, siis järsku raha leidub. Järsku on kõik võimalik ja isegi siis, kui see tekitab kahju. Kas see on õiglane? Kas me kaitseme perekondi või kasiinoomanikke? Kas riik on inimeste jaoks või inimeste vastu? Hasartmäng ei ole ju hädavajalik kaup, see ei toida lapsi ega maksa elektriarveid, mis on nii kõrged. See teenib kasumit sageli just nende inimeste arvelt, kellel on kõige raskem. Ja meie veel premeerime seda madalama maksuga. See on ühiskonnale väga vale sõnum. Kui riik ütleb ei odavamale toidule, aga ütleb jah odavamale hasartmängule, siis midagi on selles riigis väga valesti. Selliste prioriteetidega riik ei seisa oma rahva eest ja selle eelnõu peab viima prügimäele. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt kolleeg Aivar Kokk, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega.

Hea juhataja! Head kolleegid! Meile on siis väga selge, kui me tahame toiduainete käibemaksu vähendada 9%-le, siis öeldakse ei. Kui me räägime täna elektri hinnast ja võiks ka elektri hinnal käibemaks olla 24% asemel 9%, siis valitsus ütleb ei. Ja siis me kuulame, kuidas on väga õige otsus vabastada netikasiinod üldiselt maksust.  

Kui komisjoni esinaine ja selle eelnõu menetleja räägib, et kuskil oli aps, siis seda apsi pole kordagi olnud. Eelnõu, mis tuli Riigikokku, oli täpselt sellisena ka kirjeldatud, et netikasiinodel puudub sellel aastal maks. Ja täpselt nii on.  

Kui rahanduskomisjoni esinaine siin kõnepuldis ütleb, et äkki raha tuleb täis, siis on väga piinlik, kui aru ei saada lihtsast matemaatikast. Jaanuarikuu ja veebruarikuu maksud jäävad laekumata. Sõltumata sellest, kas järgnevatel kuudel laekub rohkem või vähem, siis üks on kindel: kaks kuud neid makse ei laeku. Ja see on fakt.  

Me küsime ettekandja käest, et eelnõule peab olema ka alla kirjutanud, kes on selle koostanud. Siis ütleb, et ei, need, kes algatasid. Väga selge, eelnõu algatas 16 Riigikogu liiget. Ja täna võib öelda väga selgelt, et ainukene algatajatest on Tanel Tein see, kes julges tulla siia eelnõuga ja öelda, et tegelikult nad soovivad, et ikkagi ka sellel aastal oleks netikasiinode maks 5,5%. Ja nagu me täna aru saame, tegelikult sellel aastal tuleb see 4,5%, sest kaks kuud ju ei maksta.  

Nii mina kui ka Isamaa fraktsioon tegi muudatusettepaneku suurendada nii sellel aastal kui ka järgmisel aastal kasiinode maksu. Mõlemad hääletati maha. Ja see oli naljakas, et reformierakondlane Mart Võrklaev, kes on öelnud, et see eelnõu oli eelmise aasta kõige halvem eelnõu, neljapäeval, kui see eelnõu arutelu oli, ta arutelul ei olnud. Aga ma saan aru, et Reformierakonnal käibki nii, et ei lubata teatud eelnõude ajal neid komisjoni liikmeid komisjoni, kes millegipärast ei taha nagu seda eelnõu toetada ja tahaks mõnda võib-olla opositsiooni muudatusettepanekut toetada, neid lihtsalt ei lasta sinna komisjoni. Enne seda me märkasime ühe teise eelnõu juures oli mul nimekaim Aivar Sõerd, kes komisjonis oli lihtsalt välja vahetatud. 

Me teame väga selgelt, et eelnõude juures peab olema kirjutatud, kes on koostanud. Ei selle eelnõu juures, mida me nüüd muuta tahame, ka täna arutatava eelnõu juures ei ole seda kirjas.  

Mind teeb kõige kurvemaks olukord see, et süüdistatakse Rahandusministeeriumi ametnikku ja millegipärast Riigikogu juhatus on otsustanud, et distsiplinaarkaristust tuleks uurida, kas ei peaks ühte teise komisjoni ametnikule määrama mingi karistuse. See eelnõu, kui tuli saali, ma rõhutan, oli seal kirjas, et netikasiino on sellel aastal maksuvaba. See aps ei tulnud siin majas. See oli algatajate soov olnud. Algusest peale kõik 16 Riigikogu liiget, kes selle eelnõu algatasid, teadsid väga täpselt, sest seda muudatust ei tehtud ei siin majas ega kuskil mujal. See, mis anti Riigikogu juhatusele eelnõu üle, oli see sõna ilusti sees. See tähendas väga selgelt, et netikasiinod see aasta maksu ei pea maksma. Kui rahanduskomisjoni esinaine ja eelnõu menetleja ütleb, et tema teadis, et peaks teistmoodi olema, ja tema nägi teist paberit ja ta ei öelnud meile seda menetlemise käigus komisjonis kordagi, siis ma ütlen, et see oli algatajate väga selge soov.  

Täna me teame, et selle eelnõu tulemusena jääb laekumata kuni 5 miljonit eurot. Rääkida siin juttu, et ettevõtted võivad teha kingitusi riigile, siis selle kingituse pealt tuleb maksta ka tulumaksu. Ei ole päris nii, et lihtsalt keegi teeb kingituse. Selle peale öeldakse, et tulumaks tuleb ka ju, laekub riigieelarvesse. Küsimus ei ole ju selles. Küsimus on selles, kui nahaalselt püütakse siin valetada, ja ma ütlen päris siiralt, kui keegi tahab täna süüdistada siin majas olnud mõnda ametnikku, siis see on kuritegu. Ma palun küll Riigikogu juhatusel see menetlemine lõpetada päevapealt. Sest stenogrammist võib väga selgelt lugeda, et vigu ei ole tehtud mitte siin majas, vaid väidetavalt kuskil mujal. Samas me saame väga selgelt öelda, et seda viga pole kunagi tehtud, sest algdokumentides, mis Riigikokku üle anti, on see sõnastus täpselt üks ühele.

Ja seoses sellega, et rahanduskomisjoni koalitsioonipool ei olnud nõus, et me tõstame netikasiinode maksu vähemalt nii palju, et see kahe kuu laekumata raha laekuks, ei ole võimalik Isamaa fraktsioonil seda eelnõu toetada ja teeb ettepaneku eelnõu teisel lugemisel katkestada. Aitäh! 

Hea kolleeg Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Eelmise nädala lõpul sain ma kaitsepolitseist vastuse oma kuriteoteatele, millega ma juhtisin tähelepanu sellele, et selle eelnõuga, mis nüüd on meile uuesti toodud siia arutamiseks, on tekitatud Eestile reaalne rahaline kahju selle eelnõu algatajate ja selle eelnõu läbisurujate poolt ning ka selle eelnõu vea tegijate poolt. Palusin välja selgitada konkreetselt, kes on selle vea tekitaja, mille tulemusena on esimese kahe kuu jooksul riigile jäänud saamata 4–5 miljonit. Kes seda täpselt oskab öelda, aga põhimõtteliselt siiski. Ja kui peaks minema nii, et see eelnõu siin saalis läbi ei lähe – teoreetiliselt on see ju võimalik –, siis ulatub kogukahju kuni 27 miljoni euroni. 

Ja selle peale tuli mulle kaitsepolitseist eelmise nädala lõpul vastus – ma seda täpselt tsiteerima ei hakka, kuna see on ametkondlikuks kasutamiseks –, et nemad ei näe mingit põhjust menetlust algatada ja kõik on omadega väga-väga hästi, nii nagu Eesti Vabariigis kogu aeg. Kõik on väga-väga hästi! 

Ja vaat natukene enne, kui ma tulin siia pulti, sirvisin natukene uudiseid ja oli üks pilt nõrkenud Eesti suusatajast Milano taliolümpiamängudel. Nõrkenud Eesti suusataja! 120 miljonile inimesele on näidatud seda pilti ja videot, kuidas Eesti suusataja kokku kukub. Vaadake, see on nii võrdpilt sellele, mida me näeme praegu siin Eestis toimumas! Me näeme riigi kokkukukkumist ja see eelnõu on üks osa sellest, kuidas see riik kokku kukub. 

Ja see, et kaitsepolitsei ei näe põhjust algatada menetlust ja välja selgitada, kuidas niisugused asjad on võimalikud, on üks osa sellest riigi kokkukukkumisest. Ega riigi kokkukukkumine ei käi niimoodi, et keegi kuskil vajutab detonaatori peale ja piraki kõik lendabki õhku. Ei, see on pikkamööda toimuv varisemisprotsess. Ja see varisemisprotsess on praegu olümpiamängudel väga hästi näha: mitte ühtegi medalit me sealt ei saa. Mitte ühtegi medalit me sealt ei saa! Igal pool oleme viimased, aga meil on olümpiakomitee ja meil on tohutud finantsid, mida me sinna suuname. Endine president on meil upitanud ennast püüne peale. Aga see on võrdpilt kõigele sellele, mis siin riigis toimub. 

Ja kui Annely Akkermann käis siin puldis taas kord meile selgitamas, kui hea eelnõu see on, siis sümptomaatiline on see, et keegi ei vastuta. Ehkki, nagu Varro Vooglaid tähelepanu juhtis, avaliku teenistuse seaduses on olemas paragrahvid, mis ütlevad, et inimesed, riigiametnikud, kelle tegevuse tulemusena riik saab konkreetset finantsilist või muud kahju, peavad vastutama, ja vastutama nii oma varaga kui ka võib-olla kandma selle karistuse vanglas. 

Aga ei, meil mitte midagi taolist ei ole. Poliitiline vastutus – no see on naerukoht! Seda ei ole meil Eestis ammu enam. Seda ei ole ammu-ammu enam, mingit poliitilist vastutust! Mis asi see on? Tuima panemine on meie poliitilise vastutuse nimi. 

Ja siin me nüüd oleme. Me loeme täna uudist ka selle kohta, kuidas Kalle Laanet, kes väidetavalt kelmuse tõttu on tekitanud riigile kahju 13 000 – 13 000! – eurot, ehkki reaalset kahju ei ole keegi saanud, läheb aastaks ja neljaks kuuks tingimisi vangi. Tõenäoliselt küll ta kaebab edasi ja see protsess mõnevõrra venib, aga see on võrdlus selle kõigega, mis siin toimub. Palun lisaaega!

Kolm minutit lisaks, palun!

See on võrdpilt kõigele sellele, mis siin toimub, kuidas täieliku vastutustundetusega surutakse läbi maksutõuse, pannakse tuima elektri hinnaga, mis inimesed laostab. Kuskilt loen, mingisugune tädikene räägib, et tal on 1 kraad toas sooja! Aga keda see huvitab? Kas see huvitab Sutti, huvitab see Michalit, huvitab see kedagi kolmandat, Keldot, neljandat, viiendat, ma ei tea, siin komisjonide juhte? Ei huvita! Ei huvita! 

Vaadake, üks selline sari jookseb korduses praegu – ma ei mäleta, mis TV kanali peal see on – "Mõrvaennetajad". Ja see on nii sümptomaatiline! Seal on leiutatud superaju, supermasin, mis peab ära hoidma terrorismi, paljastama võimalikke kavandatavaid terroriakte. Selle masina esimeses versioonis ei ole arvestatud sellega, et ka tavalised inimesed võivad kannatada saada. See on loetud ebaoluliseks, kaasnevaks kahjuks. Ja siis tuleb üks missiooniga mees, kes selle masina on leiutanud, ja ütleb, et nii ei saa olla, ja programmeerib selle masina ümber, nii et ka tavaline inimene ei ole enam kaasnev kahju ega ebaoluline. 

Aga selle eelnõu kontekstis on mul väga tõsine palve kõikidele koalitsioonisaadikutele, ka nendele, kes praegu seal mind ei kuula, ehkki võiksid kuulata, ja kellel on väga ränk süü Eesti rahva ees seoses koroonasüstimiste ja kogu selle värgiga. Arvestage sellega, et iga inimene on väärtus, nagu te armastate korrutada! Keegi ei ole ebaoluline! Lähtuge kõikide eelnõude hääletamisel sellest, et keegi ei ole ebaoluline! Ärge tegelege korruptsiooni, ideoloogilise ärapanemise ja lihtsalt tuima totrusega! 

See on minu siiras soov, aga ma olen kindel, et te seda ei järgi. Selle jätkuks saab olema Eesti Vabariigi jätkuv erodeerumine, kuni tuleb ühel päeval meie lauale võib-olla uus baaside leping, millele te annate oma poolthääle. Ja ärge tulge siis ütlema, et need, kes vastu hääletasid, on samuti vastutavad selle eest, milleni teie olete selle riigi viinud. Aitäh!

Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Mart Maastiku. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Head kolleegid! Hea Tanel! Ütleme, selle uue eelnõu saali toomine on jälle üles kiskunud ka selle vana haava, eks ole. Miks me nüüd seda eelnõu siin jälle arutame? Aga ka see uus pool sellest, et tehti äärmiselt suur viga, millega riik ja maksumaksjad peavad selle kinni maksma ja riik saab kahju. Ühest küljest mina nii kriitiline selles suhtes ei ole, et kui algatajatel oli idee, et justkui mõnda maksu vähendades võiks äkki käive suureneda. Ma ei pea silmas, et see peaks olema nüüd just hasartmängu puhul ainult nii, aga põhimõte võib isegi töötada. 

Kuid kui nüüd see viga on tehtud ehk vildakas maks on nüüd vastu võetud, siis mida saaks teha? Ilmselgelt, esiteks peaks selle vea ära parandama. Ja vaat see teeb nüüd küll kurjaks, et isegi ei üritata seda teha. Põhjendada sellega, et kuus kuud peab [ette teatama], justkui nüüd tekiks nagu maksutõus, kui nüüd praegu see maks tõsta uuesti tagasi selle 5,5% pealt natuke kõrgemale, siis vastavalt seadusele on nendel, keda see maks puudutab, ootused sellele. Minu arvates see ei vasta praegu esiteks ka sellele nõudele. Sellepärast et kui need ettevõtjad, kes nüüd ootasid justkui maksulangetust 5,5% peale ja nüüd ekslikult üldse ei pea maksma, näiteks peaksid nad järgmised kuus kuud maksma selle 5,5% asemel 6,6%, mis tegelikult aasta lõikes jääks ikka keskmine 5,5%, siis see tegelikult on seesama, mida nad ju aasta lõikes ka ootasid.

Lõppkokkuvõttes oletamegi, et kui nüüd ikkagi juristid ütlevad, et ei saa nii, et pool aastat peab ette teatama, siis miks ei saaks pool aastat praegu ette teatada, et poole aasta pärast tõuseb see maks näiteks 6,6% peale, mis siis kehtib kümme kuud, ja palun, siis pärast, kui te soovite, langeb see maks tagasi 5,5% peale. Kokkuvõttes tegelikult kõik need ettevõtjad oskavad ju arvutada, nad saavad aru, et nende keskmine maks aastas on ikkagi 5,5%, mida nad on ju oodanud. Nii et esimene asi oleks see ära parandada. 

Teine asi, muidugi, kui nüüd rääkida vastutusest, siis ilmselgelt poliitilist vastutust, nagu tõesti siin ka eelkõnelejad on rääkinud, millegipärast keegi siin riigis ei võta. On olnud üksikuid, ma tean ajaloost, kuid kui vaadata praegu sedasama Epsteini [lugu], mida täna siin jälle mainiti, nende skandaali, siis Suurbritannias on üks minister või, ma ei mäleta, mingi kõrge tegelane, ka väidetavalt selles nimekirjas sees. Ja nüüd räägitakse otse, et kuna ta on tuttav Suurbritannia peaministriga, siis Suurbritannia peaminister peaks justkui tagasi astuma. Sellest räägiti tõsimeeli, et see on niivõrd kaudne side sellel peaministril, aga vaat see on selline arenenud ühiskond, kus osatakse hinnata seda, et ka poliitiline vastutus võetakse. Ja praegusel juhul tegelikult, ma arvan, on igati paslik seda teha ka praegusel rahandusministril. 

Ja kui nüüd rääkida veel vastutusest. Kui 101 liiget, nagu ütles siin Annely Akkermann, peaksid vastutama, siis on ilmselge – sellest on teised ka rääkinud –, et need inimesed, kes ikkagi hääletasid vastu, kuidas nemad peaksid selle eest vastutama. Ka mina olin selle seaduse vastuvõtmise vastu. Nii et teine aspekt, millest ei ole räägitud, on ka see, et kõik seadused lähevad ju ka presidendi laualt läbi. Ega siis president ise ei tee neid otsuseid, kas mõni seadus kõlbab või ei kõlba. Tal on oma juristide armee ja ka sealt tuli tegelikult ... 

Palun lisaaega võimalusel!

Jah, kolm minutit lisaks.

Aitäh! Ja kui sealt tuli tagasi see n-ö veaga dokument, siis peab tegelikult vastutus langema ka presidendile. Ükskõik, kes nüüd siin vastutama hakkab, aga kõige lihtsam asi on parandada viga. Ja kui nüüd toodi siis näiteid, et maksud Lätti on tehtud ja igasuguseid asju on eelmised valitsused teinud ja kui palju see kahju on toonud – sellest rääkis siin Annely Akkermann pikalt –, siis igasuguseid rumalusi on tehtud siin riigis tõesti ja on ka kahju saadud sellest. Kuid ma ei usu, et mindi ka nüüd päris teadlikult kahju tegema. Mõte oli ikkagi teine. 

Alkoholiaktsiiside tõstmise puhul oli vähemalt üllas idee vähendada alkoholi tarbimist ja seega mõeldi inimeste tervisele. Aga see viis katastroofini rahalises seisus ja lõppkokkuvõttes see midagi ei muutnud, sest alkoholi osteti võib-olla veel rohkem, sest Lätist pidi tooma juba suurema koguse. Kui sul juba kodus pudelid olid, siis joodi võib-olla veelgi rohkem. Nii et see on poliitiline rumal otsus. Ka selle eest võiks vastutada – kui oleks aus poliitik –, et tegin vale otsuse ja võtan poliitilise vastutuse. Nii et neid vastutajaid tahaks näha, aga eelkõige teeme selle eelnõu korda ehk siis parandame vea ja vähemalt ei kulu siis maksumaksja raha rohkem selle võrra, et nüüd tuleb see eelarveauk ära lappida. Aitäh!

Aitäh! Kalle Grünthal, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Igaks juhuks kolm minutit lisaks. 

Eesti looduses kasvab üks imeilus põõsas, taim, mille nimeks on näsiniin, kuid selle marjad on surmavalt mürgised ja juba mitme marja söömine võib ka suure ja täiskasvanud inimese tappa. Ma võrdleksin seda taime Riigikoguga. Me oleme pealt ilusad, räägime sellest, et Eesti on demokraatlik riik, meil on õigusriik ja nii edasi. Tegelikult see ei ole niimoodi. 

Seesama seadus, mida me siin praegu menetleme, on toonud kaasa ühe sõna väljajätmise pärast mitmemiljonilise apsaka. Meenub kangesti selline lugu ühest multikast, kus oli kirjas "Surma mõista, ei saa armu anda." Aga kui me paneme koma teise koha peale, siis muutub kõik kardinaalselt. "Surma mõista ei saa, armu anda." See tähendab, kui oluline on tegelikult sõnade asetus eelnõus. 

Ja nüüd sellesama seaduse puhul, mis on tekitanud mitmeid miljoneid kahju, öeldakse, et oops, sorry, see oli vaid apsakas. Apsakas, mille maksumus on miljonid eurod. Minul tekkis küsimus, kuidas on võimalik, et tegelikult on ju riigile tekitatud kahju, ma väidan, et tahtlikult, sest eelnõu algtekstis seda muudatust sees ei olnud minu mäletamist mööda. Keegi on selle omavoliliselt ära muutnud. Ja täiesti kummaline on see, et kui EKRE esitas selle kohta kuriteoteate, kes võis seda teha, siis õiguskaitseorganitelt ei tule mitte mingisugust reageeringut selle kohta, nemad ei näe siin kuritegu. Hämmastav! Aga põhjus on minu hinnangul selles, et me võime siin ükskõik kui palju seadust rikkuda selliselt, et muudame mingil ajahetkel sõnastust, sest meie, Riigikogu liikmed, ei täida oma vaba mandaati. Osa Riigikogu liikmeid on vaid süsteemi orjad. Süsteem otsustab, mida siia menetlusse panna, millised eelnõud. Süsteem otsustab: kui juhtub viga, siis neid, kes on selle vea teinud, ei karistata. Kus on selle süsteemi pea? Ma ei tea seda. 

Aga kui siin Rain Epler ühel arupärimisel küsis Kristen Michali käest mingi küsimuse, siis hämmastav oli see, et Kristen Michal ütles selle kohta: "Ma ei oska öelda, ma pean Brüsselist järele küsima." See tähendab, et siinseid protsesse ei juhi enam tegelikult need saadikud, kes istuvad siin saalis, vaid osa saab juhtnöörid kusagilt mujalt. Süsteem on karm, kes seda protsessi kõik juhib. Miljoniline kahju, miljonilised kahjud – ei menetleta. Aga kui sa juhtud süsteemi vastu minema, nii nagu Kalle Laanet julges minna prokuratuuri vastu, tahtis algatada distsiplinaarmenetlust, muutud sa süsteemi vaenlaseks ja saad karistada. Täna tuli tema kohta kohtuotsus, halb kohtuotsus. See on süsteemi saadetud signaal: ärge käituge selliselt, mida me ei soovi. Kui te käite meie juhtnööride järgi, siis te võite siin Riigikogus teha, mis tahate, mingit vastutust ja kahjuhüvitust teilt ei nõuta. Aga kui te hakkate oma peaga mõtlema ja püüdma teostada oma toiminguid siin nii, nagu nõuab põhiseadus, rakendades vaba mandaati, siis oled sa saadetud põlu alla ja sind püütakse sellest majast kõrvaldada. 

Nii et ärge rääkige siin majas enam õigusriigist ega demokraatiast. See on sama mürgine nagu imeilus põõsastaim Eestis, mille marjade söömine on surmav.

Järgnevalt Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Head kolleegid! Mõni aeg tagasi kõlasid lossi õuel hümnihelid ja Eesti lippu langetati. Agoonia siin saalis jätkub. Kuhu me oleme jõudnud?! 

Täna oli õiguskomisjonis juttu, et kaks Belgia ministrit käisid meil külas. Jutt oli meie kuldsest vanglast, Tartu vanglast. Ja homme arutame, kuidas Rootsi vägistajad ja mõrvarid Tartusse tulevad. Tartu linnaisad tulevad ka meile komisjoni kuulama. Nii et ühtepidi me oleme teel rendikurjategijate maaks ja teiselt poolt mängupõrgu maaks. 

Muuseas, mõlema eestkõnelejad on Eesti 200 poliitikud, kes tegutsevad tegelikult, vähemalt mõned neist, Talibani kombel. Jah, ühe valitsuserakonna reiting on olematu, aga tema nõudmised on sellele vaatamata, et tegemist on poliitilise laibaga, ülimalt nõudlikud ja isegi agressiivsed. 

Annely Akkermann rääkis õigesti, et jah, me tegeleme siin ühe väikese parandusega, parandame ühte sõnakest, noh, kogemata upsti tekkis viga. Aga tegelikult me ei räägi sellest, et tegemist on ju selle koosseisu kõige halvema seadusega. Selle koosseisu kõige halvema seaduse puhul me nagu teeme laibale kosmeetikat. Jah, parandame ühe asja ära, ühe sõna, aga selle asemel, nagu kolleeg Maastik siin õigesti ütles, et kui tekib küsimus, et see tuli võib-olla liiga kiiresti ja tuleks edasi lükata, et oleks pool aastat vahet, siis võiks selle protsendi natuke suuremaks panna. Keskmiselt tuleks ikkagi see laekumine, see 5,5% ära. Aga see ka ei sobi. 

See on ju selline seadus, kui te mäletate, mille kohta kolm meie maja kõige pädevamat rahandusministrit – Aivar Sõerd, Jürgen Ligi ja Mart Võrklaev – on kõik kolmekesi andnud sellele seadusele – nad on muuseas Reformierakonna liikmed – hundipassi. Tõepoolest, hääletamisel jättis Aivar Sõerd viisaka inimesena hääletamata. Aga Mart Võrklaev, endine rahandusminister, on öelnud, et see on selle koosseisu kõige halvem seadus, ja ta on rääkinud Eesti Rahvusringhäälingule ka sellest, et Tanel Tein ütles talle selgelt, et kui seda eelnõu ei tule, siis koalitsiooni ka ei ole. Ja veel tsitaat: "Ma ei pea sellist pommivöö kasutamist poliitikas kohaseks." 

Ja Jürgen Ligi, kelle kohta võib öelda nii- ja naapidi, ta on lapsesuu, aga ta on öelnud selgelt, et poisid ja tüdrukud, ärge sellise lollusega tegelge. Ta on öelnud: "Küsimus ei ole mitte ainult riskis, vaid ka garanteeritud rahapesus." See rikub peale selle veel Eesti mainet. Jah, meile on serveeritud seda, et see on eelnõu, kas käsi kullas või mullas, mille tõenäosus on pigem mullas, aga mainele ta loomulikult midagi head ei too. 

Ja nüüd me nokime, parandame siin seda ühte sõna, aga ei räägi tegelikult, mida me siin parandame. Me parandame asja, mis oleks pidanud olema prügikastis ja peaks olema ka praegu seal. 

Aga kui natukene fantaseerida – ja mitte ainult fantaseerida –, siis kohe varsti on presidendi valimised. Ma arvan, et ma ei eksi, et seesama poliitiline laip, lugupeetud erakond, kasutab oma võimalust ka veel lõpuni. Ma üldse ei imesta, kui seatakse tingimuseks, et vabariigi presidendiks on vaja panna meie hea kolleeg Lauri Hussar.

Hea kolleeg, te läksite nüüd teisele teemale, teie aeg on nüüd otsa saanud.

Aga paar minutit on veel. 

Kaks minutit lisaks?

Jaa, muidugi. Kahju, et teda siin ei ole. Ma üldse ei imestaks, kui öeldakse, et võtke või jätke. Nii nagu Tanel Tein ütles Mart Võrklaevale ja teistele, et kui see seadus ei saa teoks, siis Kristen Michal ei ole peaminister. Ja kui nüüd tuleb keegi teine Eesti 200 poliitik ja ütleb, et kui Lauri Hussarist presidenti ei saa või kui Lauri ei kõlba, siis Indrek Tarand on ka – täna ta raadios rääkis – kohe hakkamas. Ja ongi saavutatud pika plaani, n-ö surnud erakonna kuldne lõpp vabariigi presidendiks. 68 häält, kui Reformierakond allub sellele diktaadile. Eesti 200 on niikuinii nõus ja paar meie kolleegi ka veel akna alt. Ja ongi mitte ainult mängupõrgu seadus läbi surutud, vaid ka vabariigi presidendi küsimus on lahendatud. Aga mina küll sellist Eestit ja ma arvan, et ka paljud teised ei taha. Aitäh! 

Järgnevalt palun, Riina Sikkut.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Tõepoolest, vigu juhtub. Komisjoni esimees seletas ilusti, et me väga paljude eelnõude puhul vigu parandame. Tõesti, see nii on. Mida mahukam eelnõu, seda rohkem tuleb, on see sõnastus või midagi muud, täpsustada, et oleks ta rakendatav, ühtmoodi arusaadav, ja apsakaid tuleb sisse igasuguseid. 

Aga selle kõrval ei saa tähelepanuta jätta, et antud juhul oli tegemist sellise erakordse, ajaloolise eksimusega. Põhjus ei ole nüüd konkreetses ametnikus või vastutuse veeretamises siin saalis, vaid selles, et me ei ole jälginud hea õigusloome tava. Hea õigusloome tava on meil põhjusega. Kooskõlastusringe läbivad eelnõud sellepärast, et võimalikult paljud silmapaarid saavad neid üle vaadata. Üldiselt kiirustamine suurendab vigade teket. Ja ka seda tüüpi kiirustamine, kus lisaks sellele, et eelnõu valmib kiires tempos, teda muudetakse lugemiste vahel ulatuslikult, ja siis vastuvõtmise ja madalama maksumäära rakendumise vahele ei jää isegi kuu aega. Sellistes oludes, isegi kui vigu avastatakse, nende parandamine enne rakendumist on keeruline, vahel isegi võimatu.  

Seda eelnõu ei koostanud Rahandusministeerium, esitati saadikute poolt ja eelnõu autorid ei ole teada. Nii et see algus oli juba omapärane ja seda hoolikamalt tuleks menetluse käigus eelnõuga tegeleda, pigem aeg maha võtta ja anda aega selle rakendamiseks rahulikult.  

Aga nii nagu mu kolleegid on rääkinud hoopis teistest teemadest, siis selle konkreetse vea puhul jääb varju see esialgse eelnõu, ma ei tea siis, eesmärk või idee, millele sotsiaaldemokraadid on algusest peale vastu olnud. See, et me maksuerandi loome veebikasiinodele, välismaiste omanike veebikasiinodele ja katsume seeläbi Eesti majandust kasvatada ja eelarvetulusid kasvatada. Tegelikult see viga andis meile ju võimaluse see vastuoluline eelnõu läbi mõelda ja tõesti see samm tagasi astuda.  Eelnõus olnud, ma ei tea, eraraha kaasamise skeem spordi ja kultuuri rahastamiseks, väga mõistlik, aga konkreetse maksumäära järkjärguline langetamine järgmiste aastate jooksul on võimalik meil ümber vaadata. Sotsiaaldemokraadid sellise muudatusettepaneku ka tegid. Samalaadseid ettepanekuid tegid ka teised opositsioonierakonnad, aga kõik need jäid komisjonis enamuse toetuseta. Õnneks tulevad muudatusettepanekud siin hääletusele. Nii et, kolleegid, meil on võimalik jätkata maksumääraga, mis meil oli eelmisel aastal, ehk siis 6%, nii et me ei tee, ma ei tea, sellist veebikasiinode maksuparadiisi poole sammu.  

Nüüd, eraldi ma samamoodi tahan rääkida valitsuse prioriteetidest. Nii nagu kolleegid on varem välja toonud, tõesti, toiduainete käibemaksu erandile on valitsuselt tulnud jäik vastus ei. Täna hommikul loeme lehest ka, et kõrgete elektrihindade ja suurte jaanuari eest saadud arvete puhul automaatselt tuleb valitsuselt vastus ei. Me tegelikult seda isegi ei aruta ega kaalu, igaüks peab ise hakkama saama. Sotsiaaldemokraadid esitasid täna eelnõu, et soojusenergia puhul käibemaksu langetada 9%-le, sest toiduainete käibemaksu eelnõu puhul oli peamine vastuargument, et see ei jõua tarbijateni. Soojusenergia puhul, teatavasti kaugküttes on hinnad reguleeritud Konkurentsiameti poolt, nii et igasugune käibemaksu langetus jõuab otse tarbijani, keegi midagi vahelt ära võtta ei saa. Ootame huviga valitsuse seisukohta selle eelnõu osas, mis väga paljudele inimestele tegelikult appi läheks ja nende jaoks talveperioodil kütte hinda langetaks. 

Palun kolm lisaminutit!

Jaa, kolm minutit lisaks.

Seda, et bürokraatiat tuleb vähendada ja ettevõtluse jaoks sobivat keskkonda kujundada, seda ei vastusta ei mina ega sotsiaaldemokraadid. Aga sõltuvuste arvel äritegemine riigina, selles oma tuleviku nägemine ei ole õige.  

Meil ei ole mingisugust põhjust neid samme astuda, meil on olemas alternatiive. Sport ja kultuur kui äärmiselt tähtsad, ma ei tea siis, eestluse kandlejad – praegu me kõik elame kaasa olümpiamängudele – peavad ikkagi olema eelarveläbirääkimistel prioriteediks. Ja seda me peame suutma ise rahastada, mitte võtma riske rahapesuga, soodustades veebikasiinode siia tulekut olukorras, kus Rahandusministeeriumi hinnangud on olnud, et pangandusest ja virtuaalvääringutest on musta raha pesemine liikunud kaugasartmängudesse. Me tegelikult teame, et see nii on, aga me oleme endiselt valmis seda riski võtma. See ei ole õige, see ei ole põhjendatud. 

Lõpuks tahaksin rääkida veel sellest alkoholiaktsiisiga võrdlusest, mis komisjoni esimehe poolt tegelikult see võrdlus ei olnud sobiv. Samas on teine aspekt, mida tuleks välja tuua. Alkoholiaktsiis tõepoolest, kui aktsiisimäära järsku tõsteti 2016. aastal, 2017. aastal laekumine langes. 2019. aastal koalitsioon järsult langetas alkoholiaktsiisi ja ka siis laekumine vähenes. Seal ei ole sellist loogikat, alkoholiaktsiisi laekub vahemikus 230–250 miljonit, sõltumata sellest, mida me selle aktsiisimääraga oleme teinud. Seal hakkavad mingisugused teised mehhanismid tööle. Ja tõesti, ka 25%-line kange alkoholi aktsiisimäära langetus vähendas laekumist, mitte ei kasvatanud seda. Eks seda võib analüüsida, miks see nii oli.  

Aga mina tahtsin tuua võrdluse hoopis selle nurga alt, et kui me räägime alkoholiaktsiisi või tubakaaktsiisi eesmärkidest, siis tegelikult on seal ju tarbimise mõjutamine. Tegemist on patumaksudega. Me soovime, et inimesed vähem seda tüüpi käitumist teeksid, sest ühiskonnale kaasnevad kahjud. Ja tegelikult seesama kehtib ka hasartmängude puhul. Tegemist on patumaksuga. Ükskõik, kas me nüüd aktsiisimäära langetame või tõstame, eks siis peab eelarve mõjuprognoos ka olema. Aga me tegelikult ei soovi ju, et maksu laekuks seitse korda rohkem, sellepärast et siis ka mängitakse rohkem. On inimesed, see tuleb käibe pealt, see tähendab, et on väga paljud inimesed, kes oma raha maha mängivad. See ei ole koht, kus ainus maksu rakendamise eesmärk on laekumiste suurendamine, sest tegemist on käitumisega, mida me tegelikult ühiskonnas ei soovi kasvatada.  

Nii et palun, kolleegid, toetage sotsiaaldemokraatide, ja tegelikult ka minu meelest Isamaa ja Keskerakond tegid samalaadsed muudatusettepanekud, kus ka veebikasiinodele hasartmängumaksu määr jääb 6%-le, nii nagu see oli eelmisel aastal, ja langetamist ei toimu …

Aitäh!

… aga teised head asjad, mis varem on vastu võetud, jäävad kõik paika. Aitäh teile!

Sulgen läbirääkimised. Head kolleegid, eelnõu kohta on esitatud ka muudatusettepanekuid. Asume nende muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Muudatusettepaneku nr 1 on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus on jätta see arvestamata. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Soovin panna Keskerakonna muudatusettepaneku hääletusele, mis selgelt ütleb, et me peaksime taastama esialgse olukorra ehk siis 6% maksumäära.

Aitäh! Aitäh teile! Loomulikult, me arvestame teie ettepanekut. Asume muudatusettepaneku hääletamise ettevalmistamise juurde.  

Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 1, selle on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 26 Riigikogu liiget, vastu 49, erapooletuid oli 0. Muudatusettepanek nr 1 jäi arvestamata. 

Muudatusettepanek nr 2, selle on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada!

Jah, me teeme seda. Kas, head kolleegid, võime minna hääletuse juurde? Keegi ei protesti, Helir ka ei protesti. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 2. Selle on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 27 Riigikogu liiget, vastu 48, erapooletuid 0. Muudatusettepanek nr 2 jäi arvestamata. Muudatusettepaneku nr 3 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon koos Züleyxa Izmailova, Ester Karuse ja Tanel Kiigega. Juhtivkomisjoni otsus on jätta see arvestamata. Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh! Palun nimetatud muudatusettepanekut hääletada. 

Me teeme seda. Kas võime minna selle muudatusettepaneku hääletamise juurde? Keegi ei protesti. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 3. Selle on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon koos Züleyxa Izmailova, Ester Karuse ja Tanel Kiigega, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 24 Riigikogu liiget, vastu 48, erapooletuid oli 0. Muudatusettepanek nr 3 ei saanud täiskogu toetust.

Muudatusettepanek nr 4, selle on esitanud Aivar Kokk, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Selle koha pealt, Aivar, saab kõnesid pidada, aga nüüd on Helir-Valdor Seeder. Palun! 

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Auväärt Aivar Kokk ja Helir-Valdor Seeder, kas võime minna selle muudatusettepaneku hääletamise juurde? Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 4, mille on esitanud Aivar Kokk. Juhtivkomisjoni otsus on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 30 Riigikogu liiget, vastu 48, erapooletuid oli 0. Muudatusettepanek nr 4 ei saanud täiskogus vajalikku toetust. Head kolleegid, juhin tähelepanu, et meie kollane raamat ütleb, et hääletuse ajal on kõvasti mõtlemine keelatud. Muudatusettepanek nr 5, selle on esitanud Aivar Kokk, juhtivkomisjoni otsus on jätta see arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada!

Me teeme seda. Kas võime minna selle ettepaneku hääletamise juurde? Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 5, mille on esitanud Aivar Kokk, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 31 Riigikogu liiget, vastu 49, erapooletuid oli 0. 

Muudatusettepanek nr 5 ei saanud täiskogus vajalikku toetust.  Muudatusettepanek nr 6, selle on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon koos Züleyxa Izmailova, Ester Karuse ja Tanel Kiigega, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 7, selle on esitanud samuti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon koos Züleyxa Izmailova, Ester Karuse ja Tanel Kiigega, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 8, selle on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Ja muudatusettepanek nr 9, selle on esitanud Aivar Kokk, juhtivkomisjoni otsus: arvestada seda osaliselt, vaata muudatusettepanek nr 8. Helir-Valdor Seeder, palun! 

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Me teeme seda rõõmuga. Head kolleegid, kas võime minna hääletuse juurde? Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 9, mille ... Varro Vooglaid, palun! Vabandust! Küsimus istungi juhatajale.

Mul tekkis tegelikult küsimus selle kohta, et kui on ettepanek toetada osaliselt, siis mida see hääletus kokkuvõttes endast kujutab.

Küsimus on tehniliselt selline. Kuna see on arvestatud juba selles muudatusettepanekus nr 8, siis mina soovitan hääletada selle vastu, sest vastasel korral tekib üks korralik segadus. (Saalis reageeritakse häälekalt.) Eks ma saan aru, et Helir-Valdor Seeder kontrollib praegu saali terasust, nii et see on selle mõttega tehtud. Tegelikult selle ettepanekuga on arvestatud, aga sellega Isamaa fraktsioon ei rahuldu. 

Võtan kaks protseduurilist küsimust, rohkem mitte. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Kõigepealt ma tuletan meelde juhatajale, et kõvasti mõtlemine on siin ju keelatud hääletamise ajal ja eel. Ja siis ma tahan öelda kolleegidele, et kui te poolt hääletate, siis on täielikult arvestatud, ei muud midagi. 

Aitäh, hea kolleeg! Küsimus on see, et kõvasti mõtlemine loomulikult ka istungi ajal ei ole väga soovitav (Lärm saalis.), välja arvatud need, kes sõna võtavad või ettekannet peavad. See, et kõvasti mõtlemine on keelatud hääletamise ajal, algab sellest hetkest, kui haamrilöök on toimunud, ja selle ajani. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Aga niisugused nõuanded ei pruugi võib-olla halvad olla juhataja poolt, et anda nõu, kuidas parlament peaks käituma, et kas häbist pääseda või riigile majanduskahju mitte tekitada. Aga kuidas sa soovitad üldse kogu selle supi puhul käituda? Anna nüüd selgelt oma juhis, kui sa oled hakanud nagu selektiivselt praegu ütlema, et ühe ettepaneku poolt hääletada ja teise vastu hääletada või hääletamata jätta. Aga mis sa arvad kogu sest supist, mis kokku on keedetud? See maksab inimestele reaalset raha praegu, maksumaksjale.

Hea kolleeg, ma lähen tagasi kooliaega. Ma olen ka eksinud mõne tööga – on see matemaatikaeksam või mida iganes –, sellele järgnes vigade parandus. Tegelikult said vigade parandusega asjad nagu klaaritud. Antud juhul ongi tegemist vigade parandusega. See suur vaidlus eelnõu olemuse üle toimus selle eelnõu varasemal lugemisel.  Head kolleegid, kas võime minna nüüd hääletuse juurde, muudatusettepanek nr 9? (Saalist hõigatakse midagi.) Igaüks oma südametunnistuse järgi.  Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 9, mille on esitanud Aivar Kokk. Juhtivkomisjoni otsus on arvestada osaliselt, vaata muudatusettepanekut nr 8. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 30 Riigikogu liiget, vastu 49, erapooletuid oli 0. Muudatusettepanek nr 9 ei saanud täiskogus vajalikku toetust.  Head kolleegid, oleme vaadanud läbi kõik muudatusettepanekud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 793 teine lugemine lõpetada. Aga meile on laekunud ettepanek Isamaa fraktsioonilt seaduseelnõu 793 teine lugemine katkestada. Me peame seda ettepanekut hääletama. Asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.  Head kolleegid, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku Riigikogu liikme Tanel Teini algatatud hasartmängumaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu 793 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 21 Riigikogu liiget, vastu 50, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Sellega, head kolleegid, on seaduseelnõu 793 teine lugemine lõpetatud. 

Saame minna tänase teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Vadim Belobrovtsevi, Aleksei Jevgrafovi, Aleksandr Tšaplõgini, Vladimir Arhipovi, Peeter Ernitsa ja Anastassia Kovalenko-Kõlvarti poolt peaminister Kristen Michalile esitatud arupärimine absoluutse vaesuse järsu kasvu kohta Eestis. Arupärimine kannab numbrit 866. Ettekandeks on juba Riigikogu kõnetooli jõudmas Riigikogu liige, hea kolleeg Lauri Laats. 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea peaminister, kes just ka jõudis saali! Selle üle on loomulikult hea meel, et vähemalt saab ta uuesti meie siis seisukohad ära kuulda, mis puudutab arupärimist ja seda teemat, mille me 2. detsembril tõstatasime, kui arupärimise andsime siinsamas saalis üle. 

Nimelt, mis puudutab absoluutset vaesust, siis absoluutses vaesuses elavate inimeste arv on viimasel ajal Eestis märgatavalt kasvanud. Üle 44 000 inimese peab toime tulema alla 350 euro kuus, mis ei võimalda katta isegi mitte esmaseid eluvajadusi. Arvestades praegust olukorda, mis meil valitseb energiahindadega, vaadates nendele arvetele peale, see olukord on tegelikult ju läinud veelgi hullemaks. Nende inimeste arv tegelikult, kes igapäevaselt hakkama ei saa, on tegelikult ju tõusnud. Me oleme saanud hästi palju erinevaid kirju, murekirju, kus on selge, et joonistub välja väga selge joon, kus öeldakse, et elu on läinud nii kalliks, et me lihtsalt ei jaksa toime tulla, ei saagi toime tulla ja kergemaks ei ole asjad läinud.

Ka viimased uudised Euroopast ehk siis Eurostati andmed ütlevad selgelt, et meie miinimumpalka saavate inimeste nii-öelda toimetulek on veelgi langenud ja need on juba teised arvud. Aga me oleme nagu negatiivses mõttes jällegi püstitanud rekordi, me oleme esirinnas vaesuse poolest. Ehk siis vaatamata sellele, et meil miinimumpalk tõuseb, pension ka tõuseb, siis tegelikult ostujõud on drastiliselt langenud. Ehk see väärtus on langenud, raha väärtus, ja seda me näeme, kui me läheme poodi, kus hinnad on jällegi ju tõusnud ja need tõusevad tihtipeale peaaegu iga nädal. Ja see on ju tegelikult selle poliitika tagajärg, mida me oleme siin juba näinud oma kolm aastat. Need on need erinevad maksutõusud, teenuste tõusud, mis on nii-öelda negatiivses mõttes andnudki veelgi suurema lükke, et meie inimesed veelgi jääks vaesemaks. Loomulikult see puudutab väga paljude inimeste igapäevast toimetulekut ja ka mitte neid, kes on absoluutses vaesuses elavad. Siin on välja toodud meie poolt viis küsimust, millele me soovimegi peaministrilt saada vastuseid. Kindlasti omalt poolt küsime juurde. Aitäh!

Suur tänu teile! Järgnevalt palungi kõnetooli auväärt peaministri Kristen Michal.

Austatud Riigikogu juhataja! Austatud arupärijad! Head Riigikogu liikmed! Vastan siis arupärimisele absoluutse vaesuse järsu kasvu kohta Eestis. Loen küsimuse ette ja siis vastuse, siis on lihtsam jälgida. Kõigepealt esimene. Millised on valitsuse hinnangul peamised põhjused, miks absoluutne vaesus on viimase aasta jooksul märkimisväärselt kasvanud? Vastus. Statistikaameti andmetel suhteline vaesus 2024. aastal vähenes ja absoluutses vaesuses elas 3,3% Eesti elanikkonnast. Absoluutne vaesus muutus 0,6 protsendipunkti. Absoluutse vaesuse keskne ja määravaim tegur on tööturult eemalolek. Valitsuse prioriteet esimesest päevast peale on olnud majanduskasvu taastamine, mis tagab suurema tööhõive, palkade ja pensionide kasvu. 

Teine küsimus. Kuidas hindab valitsus praeguste sotsiaaltoetuste ja toimetulekutoetuste süsteemi efektiivsust ning milliseid kitsaskohti on tuvastatud? Vastus. Vaesusest aitab kõige efektiivsemalt välja töötamine. Seetõttu oleme pööranud väga suurt tähelepanu otsustele, mis aitavad kaasa majanduskasvule. Majanduskeskkonna otsused on olnud efektiivsed. 2025. aastal oli SKP reaalkasv kõigis neljas kvartalis positiivne ning prognooside kohaselt võib 2025. aasta majanduskasvuks kujuneda circa 0,6% SKP-st. Samuti jätkub Eesti majanduskasv 2026. aastal ning erinevate prognooside kohaselt on see circa 2–3% SKP-st ehk regiooni üks kiiremaid. 

Kolmas küsimus. Milliseid konkreetseid meetmeid kavatseb valitsus rakendada lühiajaliselt ja pikaajaliselt, et peatada ja vähendada absoluutse vaesuse kasvu? Vastus. Majanduskasv toob ühiskonnale jõukuse, suureneb tööhõive, kasvab nii miinimumpalk, mediaanpalk kui ka keskmine palk. Madalad maksud toetavad majanduskasvu. 2026. aastal ehk sel aastal aitab majandusel kasvada 1,4 protsendipunkti võrra alanev maksukoormus. Näitaja langeb 36,6%-lt 35,2%-le ehk siis maksukoormuse langus. Maksukoormus alaneb, sest 2026. aasta algul jõustus tulumaksureform, mille toel kasvas elanike ostujõud. Inimestelt ja ettevõtetelt jääb madalamate maksudega kogumata circa 780 miljonit eurot. Lisaks vähendasime lastega perede automaksu 100 euro võrra lapse kohta. Elavnenud majandus toetab pensionide kasvu. 2026. aastal kasvavad pensionid keskmiselt 5,4%, keskmine vanaduspension tõuseb aprillis 861 euroni. Lisaks tõuseb rahvapensioni määr 414 euroni. Jätkub üksi elava pensionäri toetuse – 200 euro – maksmine. Alates 2026. aastast tõstsime 10% võrra toimetulekupiiri. Üksi elava inimese toimetulekupiir on 220 eurot kuus, iga alaealise lapse piir tõusis 264 euroni kuus. Alates 2027. aastast on õppivate laste toimetulekutoetuse periood kuni 19-aastaseks saamiseni või õppeaasta lõpuni, mis tähendab 104 euro võrra suuremat toetust kuus. 

Neljas küsimus. Kuidas plaanib valitsus parandada sotsiaalse abi kättesaadavust, arvestades, et paljud toimetulekutoetusele õigust omavad inimesed seda praegu ei taotle? Millised on inimeste põhjused, et ei taotleta abi? Vastus. Sotsiaalse abi kättesaadavust parandavad 2025. aasta lõpus tehtud seadusemuudatused, aga ka toimetulekupiiri tõstmine. 

Viies. Milliseid mõõdikuid ja hindamismeetodeid kasutab valitsus selleks, et jälgida oma meetmete mõju absoluutse vaesuse vähenemisele? Vastus. Vaesusest toob välja töötamine. Olulised mõõdikud on SKP kasv, tööhõive kasv, tööpuuduse langemine, maksukoormuse langus. Aitäh!

Teil on mõned küsimused. Alustab Vadim Belobrovtsev. Palun! 

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Viimaste päevade vist põhiuudis on see, et inimesed hakkasid saama elektriarved ja küttearveid, mis on üle mõistuse kõrged isegi võrreldes detsembri arvetega. Ma arvan, et väga paljude inimeste jaoks, kelle sissetulekud ei ole teab mis kõrged ja kes kuuluvadki nendesse rühmadesse, mis võib-olla on kõige vähem kindlustatud ja kõige haavatavamad, kuidas teie arvate, kuidas see aitab neil vaesusest pääseda, kui nad on sinna rühma langenud? Kuidas riik saaks neid selles olukorras aidata?

Aitäh! No kõrgete arvete ühine komponent on külm ilm. Meil on 25 aasta kõige külmem talv. Ja ma saan aru, et kellelgi saalis midagi juhtus, aga meil on tõesti kõige külmem talv. Ja see tähendab seda, et isegi kui näiteks – võtame Tallinna näite – keskkütte hind pole tingimata tõusnud, siis tarbitav kogus kasvab, nii et arved on suuremad. 

Kui nüüd vaadata turgu tervikuna, siis elektriturul ei ole me kuidagi isoleeritud. Hind on kõrgem, Soome-Läti tarbimine on kõrgem ja kogu piirkonnas ei kata tootmine tarbimist. Ei aitaks ka kuidagi põlevkivist rohkem tootmine, sest hinna teevad meie piirkonnas Läti ja Leedu gaasijaamad. Ma räägin selle pildi ette ära, et ma ei peaks teie kolleegidele kõike seda juttu kordama. 

Kui hinda tahate alla saada, no siis, kui on päikest ja tuult rohkem, siis tuleb ta alla, mitte põlevkivist, et see pilt oleks. Kui vaadata jaanuari-veebruari hinda, siis ta oleks ilma Leedu maismaatuuleparkideta kõrgem. Leedus on suur tuuleenergia tootmise maht, mis aitab ka meie hinda alla tuua, et oleks pilti juurde. Nii et vastus sellele, kuidas energia hindu alla saada ja kuidas inimesed paremini toime saavad, on ikkagi uute võimsuste rajamine. Põlevkivijaamad – pooled neist on kindlasti juba väga vanad – ei ole konkurentsivõimelised ei hinnas ega töökindluses. Valitsus otsustas, eelmise aasta mais, me suurendasime Eesti Energia osakapitali 100 miljoni võrra. Uut 100-megavatist gaasijaama juba ehitatakse ja Eleringi hankelt tuleb veel juurde. Nii et tuleb teha investeeringuid erinevatesse võimsustesse. 

Mis puudutab toimetulekutoetuse mehhanismi, siis ma juba mainisin toimetulekusummasid, selle maksmisel arvestatakse ka sooja ja elektri hinda.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Tõesti, Keskerakonna poolt oli ka avalik pöördumine teile seoses sellega, kuidas võiks aidata praeguses energiakriisis inimesi. No see jutt sellest hinna allasaamisest. Kui me nüüd vaatame omaniku ootusi Eesti Energiale, seal ei ole mitte ühtegi sõna selle kohta, et lõpphind tarbijale võiks olla adekvaatne, hind võiks olla konkurentsivõimeline. Omaniku ootustes, mis on põhiline omaniku ootus, esimene? Kasvatada ettevõtte väärtust ja teenida stabiilset dividenditulu ehk siis kasumit. Kuidas on võimalik, et omaniku ootustes on esmaseks asjaks märgitud, eks ole, dividenditulu, kasumi teenimine, ja absoluutselt mitte kuskil ei ole omaniku ootustes välja toodud see, et lõpphind tarbijale peaks olema mõistlik?

Mõistliku hinnaga, sellega peab eeskätt tegelema süsteemihaldur, niipalju, kui see tema pädevuses on. Riigina saame me paremat hinda, nagu ma kirjeldasin, sellega, kui rajatakse uusi tootmisvõimsusi. Sellepärast ma ka eelmises küsimuses selle pikemalt lahti võtsin, et, ütleme, põlevkivijaamade puhul näiteks on probleemiks nende kõrge tootmishind, mitte selles, et nad ei töötaks. Mittetöötamine on ka muidugi tihti probleem, aga kõrge hind mõjutab seda. See hind turul kujuneb siiski turuhinna järgi. Nagu ma kirjeldasin, seal on erinevaid osasid, kes sellel turul hinna teevad, näiteks gaasijaamad ja paljud teised. Nii et see ei kujune Eesti Energia omanike ootustest. Riigi aktsiaseltside omanike ootustes ei ole see kunagi teisiti olnud, kui et nende ülesanne on ikkagi omaniku vara maksimaalselt taastoota, taasluua. See, kui omanik soovib mingi teise poliitikaga midagi muud teha, siis minu soovitus oleks pigem ka teile, Keskerakonnale, mitte rääkida põlevkivist, mille hind on tohutult kallim ja mis pääsevad turule ainult sellisel juhul, kui hind on väga kallis, gaasijaamad, vaid pigem aidata kaasa uute tuuleparkide tulekule, mis on juba tegelikult kolm aastat Eestis energia hinda alla toonud.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Te oma vastuses tegelikult möönsite, et absoluutses vaesuses elavate inimeste arv on kasvanud. Kõige suurem probleem on tegelikult kogu selle asja juures see, et absoluutne vaesus on juba levinud noorte inimeste seas. Ja eriti kurvaks teeb see, et see on mõjutanud otseselt ka perekondi, kus kasvavad lapsed. Ja miskipärast te ütlete, et nad peavad ennast vaesusest välja töötama. No ma tahaks näha, kuidas mitme lapsega ema seda teeb.

Teiselt poolt te ei vastanud küsimusele, mis on need sotsiaalsed toetused ja nende efektiivsus. Sellele küsimusele jätsite üldse vastamata, ütlesite, et tuleb majandust turgutada. Sellega teie valitsus ka hakkama ei saa. Ja nüüd on see uus rekord ja ma tahaksin konkreetselt selle kohta ka kindlasti vastust saada. Kuidas te suhtute sellesse, et meie ostujõud on Euroopa Liidu liikmesriikide kõige madalam? Ja see on Eurostati uudis.

Siin oli nüüd mitu nüanssi. Ma kõigepealt kirjeldan, et majanduskasv, lisandväärtuse kasv ja paremad töökohad annavad inimestele paremad võimalused. Ma ei usu, et keegi sellega vaidleb. Ma ei ole isegi näinud, et vasakpoolsed nagu teie sellega vaidleksid. Kui jõukus kasvab, tähendab see seda, et kõigil läheb paremini. Ikka jõukust saab ringi jagada, mitte midagi muud. Tihtipeale on vaesuse osa just töötuks olemine või töö kaotamine. Meie ülesanne peab olema hoolitseda selle eest, et majandusel hästi läheks. Eelmisel aastal Eestis majandus – ma saan aru, et te ei lase ennast faktidest küsimuses häirida – head lugu ei peagi faktid segama –, aga majandus siiski hakkas kasvama. Ja sellel aastal näitavad prognoosid kommertspankadelt, keskpangalt, Euroopa Komisjonilt ja erinevatelt osapooltelt, et 2–3% kanti SKP-st Eesti majandus kasvab, mis on üks regiooni kiiremaid kasve. Nii et ma kardan, et aasta lõpus peate selleski mütsi sööma.

Martin Helme, palun!

Nojah, vaat, Reformierakond lubas meid viie rikkama hulka. Oleme jõudnud teie vägeval juhtimisel Euroopa kõige madalama ostujõuga riikide hulka. Ja ahastuses kodanikud kirjutavad oma Riigikogu saadikutele. Ma loen väikese lõigu. Olen sajaprotsendiliselt halvatud, vajan hooldust 24/7, hooldusteenuse hind 30–35 eurot tund. Vajan kriitiliselt kiiresti hooldajat, aga vahendeid pole. Ainus sissetulek on 650-eurone töövõimetuspension. Olen üksikvanem ja mul on kaks täiskasvanud puudega last, kelle eestkostja olen. Minu säästud on ammu kulunud. Jaanuari elektriarve on 519 eurot. Oman kohandatud invasõidukit, aga see jäi maksmata, automaks jäi maksmata. Eelmise aasta lõpul maksuamet arestis konto. Nii et seda 650 eurotki ei saa kätte. 

Ma tean, et Kristen Michal ükskord pakkus oma pintsakut, kui päästjate palga vaidlus oli, aga ma kahtlustan, et Kristeni pintsakust ei ole kasu inimesel, kellel on elektriarve sama suur kui sissetulek ja sissetulek on maksuameti poolt arestitud kontol. Aga mida ma vastan sellisele inimesele?

Aitäh! Hea meelega aitame selle vastuse koostada, kui selle järgi on päriselt soov. Tuleb otsida inimesele võimalikult sobivad mehhanismid tema aitamiseks. Ütleme nii, et võimalusel tuleks kõigepealt kohaliku omavalitsusega rääkida, kohalik omavalitsus seda ülesannet kannab, aga edastage see kiri mulle ja ma aitan vastuse koostada.

Evelin Poolamets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Rahandusminister Jürgen Ligi on andnud inimestele rida soovitusi, kuidas majanduslikult raskel ajal toime tulla. Ta on soovitanud süüa konserve ja osta pesemata kartulit. Ja kuna meid täna vaatab hulk inimesi kindlasti ka interneti teel, siis mida teie soovitate?

Mina saan valitsusjuhina tegeleda sellega, et Eesti riigil võimalikult hästi läheks. Sellel ajal, kui valitsus moodustati, või vähemalt minu esimene valitsus – ma ei tea, ei oska öelda, kuidas sotsidega –, olid majanduses oluliselt kehvemad ajad, eelmisel aastal juba paremad. Sellel aastal paistavad kõvasti paremad olevat. Inimestel jääb rohkem raha kätte ka tulumaksu langetusest. Selle eest ma saan kindlasti seista.  

Ma saan ka selle eest seista, et Eesti riik kindlam oleks, et inimesed teaksid oma tulevikku planeerida ja siia investeerida. Ütleme nii, et energeetika puhul, mida me saame riigina teha ja mida me teeme ja millele EKRE muidugi on kangesti vastu, on teha võimalikult soodsad tingimused soodsamate energiavõimsuste rajamiseks. Ma saan aru, et teile päike ei meeldi, tuul ei meeldi, aga aasta keskmise on nad ikkagi alla toonud. Juba kolm aastat, 2022, 2023 ja 2024 on see langenud. Energia hind tuleb sellest pigem madalamale. 

Need on need asjad, mida me saame teha. Energia puhul on õnneks Eesti inimesed üsna mõistlikult käitumas. Kui mõned aastad tagasi inimesed võib-olla valisid vähem julgemalt erinevat fikspaketti, siis need, kes on hinnatundlikumad, on ka need valikud langetanud. See annab võimaluse oma tarbimist paremini juhtida, lisaks tarbimise juhtimisele ka nutikamalt. 

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Tulen jälle sellesama toimetulekutoetuse juurde. Kui sellel ajal, kui sotsiaaldemokraadid tegid ettepaneku toimetulekutoetuse piiri 200 euro pealt mitte 220-ks tõsta, vaid tõsta 300 euro peale – see on ainuke otsesihitatud toetus, mida taotletakse kõige raskemas seisus olevate inimeste poolt ja mis oleks kindlasti ka praeguses olukorras paremini neid aidanud –, siis te ütlesite, et seda pole võimalik ja et inimesed ei hakka siis ka tööle minema, kui toetused on liialt kõrged. 

Aga mu küsimus on see, et teades seda olukorda, mis praegu tegelikult valitseb inimeste kõrgete elektriarvete, elukalliduse tõttu, kas te olete ka plaaninud valitsuses mingi erakorralise nõupidamise pidada või mingeid meetmeid pakkuda selle konkreetse raske seisu jaoks? See, mida te räägite, see on kõik tulevikku. Et teeme neid ja neid asju, see puudutab tulevikku, aga täna on olevik ja täna on olukord, kus elukallidus käib üle jõu.

Aitäh, hea küsija! Teilt vist nüüd esimene kord, kus te mulle omistate väite, mida ma ilmselt ei ole väitnud. Seda siin saalis ikka aeg-ajalt juhtub. Aga ma ei ole küll midagi sellist öelnud, et toimetulekutoetuse piirmäära tõstmisel inimesed ei lähe tööle. Kui leiate, siis edastage mulle. Ju ma olen vääratanud, aga enda teada ma ei ole midagi sellist väitnud. Nii et seda esiteks. 

Teiseks, toimetulekutoetuse piirmäär tõuseb sellel aastal 10% ja 2026. aastal on üksi elava inimese piirmäär 220 eurot ja lapse piirmäär on kõrgem, on 264 eurot. Alates aprillist 2027 pikeneb arvestuse aluseks oleva lapse iga 19 eluaastani ehk gümnaasiumi lõpuni. Toimetulekupiiri tõstetakse ka järgnevatel aastatel, et see käiks elukalliduse tõusuga ühte sammu.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud peaminister! Ehk mäletate ajalooõpikust, et nõukogude võim lahendas ka pidevalt oma revolutsiooni tagajärgi ehk lahendas probleeme, mida nad olid ise tekitanud. Täna oleme samas seisus, et te teete siin energiarevolutsiooni ja siis käite kätt hoidmas: noh, olete veel ikka elus, küll paraneb olukord kunagi. Aga siis hakkate gaasijaamu ehitama ja toetuma jälle fossiilsele energiale. Aga mis on tulemus? 44 400 inimest elab absoluutses vaesuses. Statistikaamet kinnitab veel kord, et ettenägematute kuludega jääb hätta üle kolmandiku elanikest. Nii et nüüd on see hetk käes, kui on need jõhkrad energiaarved laual, inimesed ei saa isegi hambaarsti juurde minna, tühistavad oma hambaarsti käike, sest vabandage, kõigepealt peab elektriarve ära maksma. Kuidas nad ettenägematute kuludega toime peaksid tulema? Kui tuulik ei tooda, mis siis saab?

Kui küsimus oli, et kui tuulik ei tooda, mis siis saab, siis vastus on, et selleks hetkeks, kui juhitamatu või ilmast sõltuv, kas tuulest või päikesest energia ei tooda, on näiteks gaasijaamad selleks reserviks. Praegu on põlevkivijaamad nii kauaks, kuni meil tulevad uued gaasijaamad. Uute gaasijaamade investeeringutest ma ka rääkisin. Aga fossiilide miinus on ikkagi see, et nad on kallimad. Ka põlevkivijaamades, tänastes vanades jaamades, mille töökindlusega on tihti muret, ja kõige uuem isegi Auvere, millest on unistatud Juhan Partsi ajast Isamaa poliitikana, et ehitaks teise ja kolmanda veel, eks ju, ei ole ka väga töökindel, nagu me oleme näinud. 

Nii et vastus, jah, mis siis vahepeal toimub. Ja energeetikarevolutsioon. Mul on hea meel, kui te nii väidate, sest nagu ma mainisin, 2022, 2023 ja 2024 on energia hind allapoole tulnud ja see on tulnud just tänu sellele – mis teile väga ei meeldi –, päikese ja tuule massiivse kasutamiseta. Talvel, kui on erakordselt külm talv, siis tarbitavad kogused kindlasti suurenevad. Jah, selle vastu kindlasti aitab ka mõistlik energiapaketi valik ja tarbimise juhtimine, kui on võimalik. 

Rain Epler, palun!

Aitäh! No see mõistliku energiapaketi valiku jutt on selles mõttes tegelikult eksitav, et riigina peaks tegema otsuseid, et näiteks aastases vaates, läbi kõigi aastaaegade ja nii edasi, oleks elektri lõpphind tarbija jaoks mõistlik, soodne. Ma arvan, et kui te siin räägite odavast elektri hinnast suvel näiteks, siis te kõiki neid järjest kasvavaid süsteemi kogukulusid ignoreerite. Ilmselt te teete seda teadlikult, sest kui me maailma näiteid vaatame, siis mida suurem on riikides juhuenergia tootmise osakaal, juhuelektri tootmise osakaal, seda kallim on seal see lõpptarbija jaoks kättesaadav elektri hind. 

Aga nüüd küsimuse juurde. Ega tegelikult selle gaasijaamaga, eriti kui ta suure osa ajast peab seisma, ei saa odavat elektrit. Ja kui te siin muretsete mingite heitmete ja CO₂ pärast, siis laske mõnel nõunikul endale need kalkulatsioonid ära teha. Me oleme ju impordist sõltuvad gaasi puhul ja kui see siia laevaga tuua, vedeldatuna ja nii edasi. Mis see ikkagi see põhjus on, et te põlevkivienergeetikat arendada ei taha?

Proovin hästi lihtsalt öelda, et see on lihtsalt liiga kallis. Põlevkivivõimsuse väljaarendamine on kordades kallim kui näiteks gaasijaama tegemine. Nii et kui te tahate kingitusena Eesti rahvale kallist ja kahjuks ka mitte töökindlat, nagu Auvere näide näitab, (Vahelehüüe.) siis jätkake aga seda liini. 

Ettekujutus, et sellest soodsamalt saab. Ei saa. Tegelikult keskmisena aasta lõikes ikkagi on soodsam, kui te räägite tervest aastast, on ikkagi tuul, päike. Nüüd tulevad akupargid, mis tulevad turutingimustel. Tulevikus kas tuuma- või merepark. Need tegelikult toovad selle keskmise hinna alla, jah. 

Veidi ka numbreid. 2022. aastal ehk energiakriisi aastal oli keskmiseks hinnaks 192 eurot megavatt-tunni kohta, siis 90, siis 87 ja nii edasi. Ta on tulnud järjest madalamaks just, ütleme, tänu uute võimsuste lisandumisele. Andres Sutt, energeetika eest vastutav minister, kirjutas Delfis ka ühe pikema loo, mida, ma arvan, te ei ole ka lugenud, kus ta viitab sellele, kuidas Eurostati andmetel 2024. aastal Eesti kodutarbija elektri lõpphind oli umbes 26 senti kilovati kohta, Soome kodutarbijal 26 või 27 senti kilovati kohta. Nii et Eestis oli isegi veidi soodsam hind kui Soomes näiteks elektriga. Nii et tasub ennast faktiga kurssi viia, siis on võib-olla lihtsam debatti pidada.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister, palun aidake mul vastata ühele pöördumisele. Täna kirjutas mulle Narva üksikema. Sel kuul sai ta töötasuna 300 eurot ning töötukassa väljamaksena saab veel 221 eurot. Lisaks saab ta 80 eurot lapsetoetust. Kokku on tema kuune sissetulek 600 eurot ja sellest summast tuleb ligikaudu pool tasuda oma korteri eest. Kuidas on võimalik ülejäänud summaga toime tulla ja ellu jääda? See on tema otsene küsimus mulle.

Aitäh! Ma tegelikult ju vastasin Martin Helme samasugusele küsimusele, et toimetulekutoetuse maksmisel arvestatakse sooja ja elektri hindasid. Aga kui teil on selline pöördumine, edastage, aitame kindlasti vastata. Kõigepealt oleks see ikkagi omavalitsuse ülesanne. Ja kui ma õigesti mäletan, te olete Narvas aktiivne, nii et võtke omavalitsuses vastata.

Mart Helme, palun!

Jaa. No ausalt öeldes lihtsalt ära tüütab. Iga kord, kui Kristen Michal käib siin puldis, siis ta räägib meile, kuidas põlevkivienergeetika on liiga kallis. No kulla inimesed, te olete ju maksudega ja CO2-ga ja igasuguste muude asjadega ta kalliks ajanud, te ju tapate teda turult välja. See ei ole kallis, kui kõiki neid makse ei ole. Te olete teinud igasuguste subsiidiumidega tuule- ja päikeseenergia odavamaks – mitte odavaks, vaid odavamaks. Siis te tulete meile demagoogiat ajama siin sedapidi ja teistpidi. No ausalt öeldes, kui te natukenegi oskate arvutada 2 pluss 2 või ka 2 korda 2 – see on nagu juba kõrgem matemaatika –, siis te ju saate aru, et te ajate meile täielikku kelbast.  

Aga mis puutub sellesse, siis mulle jäi kõrva, et praegu pidi erakordselt külm talv olema või vähemalt külm talv. No ma mäletan, aastatel 1986–1987 talve, kui oli üle 30 kraadi külma, ja keegi ei külmunud ära, elektrit jätkus, probleeme ei olnud, Eesti rahvas ei olnud Euroopa kõige vaesem. 

Aitäh! 

Te olete ikkagi selle valitsusega ju teinud Eestist katastroofiriigi. 

Aitäh! 

Mis te nüüd teete, et sellest katastroofist välja tulla?

Nojah, hea küsija, mulle meeldib ikkagi vaba Eesti palju rohkem kui okupeeritud Eesti.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Sotsiaaldemokraate teil siunata meeldib, eriti kontekstis, et me ei saa majandusest aru. Aga ma usun, et te olete ettevõtjatega kergemini ühel meelel. Coopi juht eelmine nädal tõi välja, et teie pakutava lahenduse mõju, mis peaks inimesi elukallidusega hakkamasaamiseks enim aitama, ehk siis kurikuulus maksuküüru kaotamine, on see, et 13 Eesti maakonnas jõuab tööinimesteni kõigest 15% maksuküüru kaotamise rahast. Suurim võit on Tallinnas ja Harjumaal, Tartus ka, ning ülejäänud 13 maakonda peavad piskuga hakkama saama. Mis on teie sõnum nendele 13 maakonna inimestele? Kuidas oma heaolu ja elukallidusega inimesed peaksid hakkama saama?

Aitäh! Ma olen jah ka näinud sotsiaaldemokraatide dramaatilist plakatit. Ma ei taha sellele kuidagi rohkem reklaami teha. Tulumaksu alandamine annab sellel aastal kindlasti majandusele kõvasti hoogu ja aitab kõiki inimesi. Kui majandusel läheb paremini, siis on kasv või jõukuse kasv üle kogu Eesti. Jah, kui te küsite, kas ma tahaksin, et see oleks kiirem, siis muidugi. Kas ma teen selleks erinevaid samme? Jah, teen. Koos ettevõtjatega, muuseas, astume samme, et kõik kiiremini liiguks. Muu hulgas on selleks ka suur hulk erinevaid eelnõusid, samme ja otsuseid lisaks maksulangetusele. Tegemist on Eesti ajaloo suurima maksulangetusega, mis kindlasti aitab. Minu meelest on väga pentsik, et enda loodud, sotsiaaldemokraatide, Isamaa ja Keskerakonna ühist last ehk maksuküüru, ebaõnnestunud tulumaksu te nimetate kurikuulsaks. Võib-olla tegelikult oligi see kurikuulus ja on hea, et see kadus, inimestele jääb rohkem raha kätte. Ma ei saa sellest küll aru, kuidas saab kiita seda, mis koormas põhiliselt keskmist tööinimest ja keskklassi.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea peaminister! Te olete täna kuidagi närb ja jõuetu siin. Tundub, et te ei ole oma jutuga, kus te siin ette lugesite oma valitsuse saavutusi, et kõigile jääb rohkem raha kätte, täna kuidagi siin eriti entusiastlik, mis on ka mõistetav. Ma näen, et teil endal on ka väga keeruline seda kõike rääkida, sest reaalne elu ju teie juttu kuidagi ei toeta. 

Ja see, et ikka on keegi teine süüdi, mitte teie valitsus. Nüüd siis on külm ilm süüdi. Mina mäletan küll viimase 30 aasta jooksul – ärme sinna teise riigikorda läheme – küll palju külmemaid talvi. Näiteks viimati, 2015. aastal, ma mäletan, oli nii külm, et Tallinnas olid kõik veetorud ära külmunud, aga toad olid soojad. Ja inimesed, näed, on ka süüdi, et ei oska elada, küll ei oska pakette valida jne. See läheb juba sinna võtmesse, nagu Kaja Kallas siin ütles, et kui teil on külm, siis kolm inimest on üks radiaator, istuge külmas toas kolmekesi koos. Ja Reinaas teadis, et Eesti inimesed arutlevad pidevalt ja kirglikult elektri hinna üle, et see on hirmus jabur. No teate, absoluutses vaesuses elavad inimesed (Juhataja: "Aitäh!") ei aruta enam varsti millegi üle, nad on lihtsalt ruineeritud. Äkki süüdistate nüüd neid ka veel milleski, et saaks (Juhataja: "Aitäh, Helle-Moonika!") Reformierakonna ülbusepaketi lõpuks täis?

Aitäh, hea küsija! Mul on teile hea vastus. Mina ei ole kedagi milleski süüdistanud. Vastupidi, olen kiitnud inimesi, et nad on teinud endale sobivad valikud, ja olen kirjeldanud, mida me riigina saame teha uute tootmisvõimsuste rajamisel, et inimestel oleks lihtsam. 

Uued tootmisvõimsused on juba toonud hinda alla. Me oleme andnud raha Eesti Energiale, et teha ka gaasijaamadesse investeeringuid, et inimestel oleks lihtsam ja tuleks uus gaasijaam. Akupargid tulevad eraettevõtjate poolt täiesti turutingimustel. Kui ma võrdlen 2022., 2023., 2024. aastat, mida ma kolleegidele kirjeldasin, siis keskmine hind on allapoole tulnud.

Kui ma midagi teha saaks, siis ma ütleksin teile üleskutsena, et kui te suudaksite nüüd ehk ka sellisel ajal, kus te näete, et hinnad on kõrgemad, lõpetada soodsamate energeetikarajatiste pidurdamise üle Eesti, siis, ma arvan, sellest oleks abi. Aga mina suhtun arusaamise, mõistmise ja empaatiaga kõigisse ja teen kõik selleks, et energia hind oleks soodsam.

Auväärt Helle-Moonika Helme! Ma pean ikkagi vajalikuks märkida, et need sõnad "närb" ja "jõuetu" ei olnud asjakohased. Ma nendega kindlasti nõustuda ei saa. Need sõnad, ma ei hakka ütlema, kelle aadressil need öeldud olid, need sõnad "närb" ja "jõuetu", mida te kasutasite, need ei olnud kindlasti asjakohased ega sobilikud antud juhul. Peaminister on väga rahulik ja tasakaalukas oma väljaütlemistes, esinemises. Võib-olla see teile, vastupidi, ei meeldi, aga öelda, et närb ja jõuetu, see on täiesti kohatu, sellega ma ei ole nõus. (Mart Helme protestib saalis.)

Varro Vooglaid, palun!

Teate, lugupeetud istungi juhataja, ma pean küll ütlema seda, et närb ja jõuetu ei ole nüüd küll mingisugused sellised hinnangud, mis kuidagi kohatud oleks, eriti pidades silmas, milliseid hinnanguid siin teie enda koalitsioonikaaslased on opositsioonisaadikute suunal siin saalis andnud, ilma et oleksite kunagi sekkunud. Nii et ärge nüüd üle ka ikka reageerige! 

Aga küsimus härra peaministrile seisneb selles, et ausalt öeldes te võiksite selgitada ükskord kuidagi põhjalikult lahti, kuidas see ikkagi võimalik on. Te ütlete, et päikese- ja tuuleenergiat tuleb rohkem arendada, siis me saame odavama elektri. Sellepärast et väga paljud inimesed ju näevad seda, et mida rohkem on meie elektrisüsteemis osakaalu just nimetatud energiaallikatel, seda kallimaks kõik läheb. Siis, kui Eestis ei olnud veel ühtegi tuulikut ega päikesepaneeli, ei saanud inimesed kunagi selliseid arveid, mida nad maksta ei jaksanud. Ja nüüd, mida rohkem neid pannakse, seda kallimaks kõik muudkui läheb. Natukene on nagu teie jutt selline, et peame talvel akent rohkem lahti tegema, et siis läheb soojemaks. Inimesed tunnevad, et läheb külmemaks, aga te ikka ütlete, et tehke veel rohkem akent lahti, küll ta siis hakkab soojemaks minema. Mina ei tea. (Naer saalis.) Millest ma valesti aru saan?

Aitäh! Ma arvan, et see võib-olla tahaks jah sihukest pikemat ülevaadet. Aga tootmisviisidest, ma püüan hästi lühidalt öelda – ma saan aru, et see teie hulgas või EKRE-s uskumist ei leia, aga kahjuks seda kinnitavad faktid, mitte sisetunne –, on siiski nii, et energia, mis tuleb turule, mis on pärit fossiilsetest allikatest, on sellel turul kahjuks kallim ja me kõik maksame rohkem. Lisaks, need jaamad, nagu me oleme näinud, ka siin kõige külmemal ajal, Auvere ju, iga kord on kas Delfis, Postimehes või ERR-is uudis, kui Auvere siis jälle ei tööta ja siis ta jälle töötab. Need põlevkivijaamad ei ole teab mis töökindlad. Müts maha kõigi energeetikute ees ja nende inimeste ees, kes seal kogu aeg näevad vaeva, et see masinavärk töötaks. See ei ole kindlasti kerge. Aga soodsam, kui aasta keskmisena vaadata, siis looduslikud allikad – meil hüdrot ei ole, aga tuul ja päike – on ikkagi soodsamad keskmisena ja nad on toonud juba kolm aastat ka energia hinda allapoole. Ma tõin ju näiteid 2022., 2023., 2024. aastast. Jah, selline see pilt on. Aga ma hea meelega võin seda eraldi kirjeldada või Andres Sutt või Jaanus Uiga või kes tahes, või võtke Kalle Kilk või Andrus Durejko teeb teile pikema ülevaate, kuidas see energiasüsteem toimib.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Natukene riivas teie vastus minu kolleegile Aleksei Jevgrafovile, kui te ütlesite, et omavalitsus peab võtma enda kandma neid äpardusi, mis on meie riigis tehtud. Kolmeliikmelisele perele, kus oli üks laps, jääb 600 eurot. Ja kui ta maksab oma kommunaalteenused ära, siis ta mingisuguse summa saab tagasi toimetulekutoetuse kaudu, aga see ikkagi ei ületa 600 eurot. Te saatsite selle omavalitsusele lahendamiseks. Mina kui omavalitsusjuht küsin teie käest, mismoodi see käib. Ehk õpetate meid, mis see omavalitsus peab siis tegema? Ega see üksik pere ei ole, neid on üle riigi umbes 30 000, kes toimetulekutoetust saavad. See on üks asi. 

Teine asi: Tallinnas näiteks Keskerakond abistas pensionäre, kes jäid hätta, aga teie nelikliit, mis Tallinnas vahepeal oli, tühistas selle toiduga abistamise ka ära. Kuidas siis seda abi osutada omavalitsuse rahaga?

Ma arvan, et teie kõrva riivas ilmaasjata, sest omavalitsuse ülesanne ongi ju omavalitsuse territooriumil olevaid inimesi abistada. Riigis, nagu ma kirjeldasin, on ka sotsiaaltoetuste mehhanism olemas. Samamoodi nagu toimetulekutoetuse maksmisel on sooja- ja elektrihindasid. Ja mida riik saab teha, ma veel kord rõhutan, riik saab hoolitseda selle eest, et meil oleks turul ja tuleks juurde võimalikult palju soodsamat energia tootmist. Tuleb tunnistada, et jaanuaris külma ilma tõttu tarbimise kogused oluliselt kasvavad. Kui ilm on väga külm, siis läheb elektrit ja sooja palju. Omavalitsus on tegelikult see, kes oma elanikke peab abistama, need on ju reeglid.

 Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt valitseja! See on küll absoluutselt vaesusest, aga ei saa praegu jätta rääkimata elektrist. Kui kellelgi, kes on absoluutses vaesuses või selle piiril, on näiteks nüüd arve, mis tuli, elektriarve, noh, kes elab kusagil, umbes 200, 300, võib-olla 400 eurot, igal juhul selline, mis tema sissetulekuga võrreldes on mega, siis mida ta peaks tegema sellisel juhul? Sest Eesti Energia teatavasti, kui kohe ei maksa ära, tuleb teade, et on väljalülitamine. Muidugi, talvel nad ütlevad natuke ette. Aga mida te soovitate nendele inimestele, kes saavad sellise, et suur osa nende sissetulekust peaks minema elektriarveks nüüd jaanuaris-veebruaris? 

Aitäh! Ma olen tegelikult ju ära kirjeldanud kogu selle komplekti, mida omavalitsus saab aidata teha oma kodanike aitamiseks, oma elanike aitamiseks. Ma arvan, et omavalitsustel on siin roll. Kui inimesed vajavad abi, siis nad saavad omavalitsuse poole pöörduda ja saavad sealt nõu. Riigis on selleks samamoodi sotsiaaltoetuste mehhanism olemas. Ja riigi ülesanne on kindlasti tagada, et meil tuleks võimalikult palju mõistliku hinnaga tootmist turule, mis keskmist hinda alla toob. See teeb inimeste elu lihtsamaks. See, et külmal ajal tarbimise kasv on, ma arvan, on ju loogiline, isegi kui hind ei ole muutunud, näiteks Tallinnas keskkütte hind. Siin just üks ettevõtja postitas, et Tallinnas ei ole mitu aastat keskkütte hind muutunud, aga lihtsalt tarbimise kasv väga külma ilmaga suurenenud, midagi teha ei ole. Nii et jah. Toetuste mehhanismist ma juba rääkisin.

Suur tänu, härra peaminister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Küll on küsimusi istungi juhatajale. Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh! Mul on tõepoolest protseduuriline küsimus istungi juhatajale. Mida te soovitate mul teha edaspidi, kui ma esitan küsimuse, väga konkreetse küsimuse peaministrile, et kas on valitsus plaaninud seda rasket olukorda arutada või mingeid meetmeid kas või erakorraliselt võtta, ja peaminister jätab sellele vastamata? Mul ei ole teist küsimust, et seda uuesti küsida. Kui te ütlete, et küsige ta käest koridoris, siis see on ka muidugi vastus. Aga ma arvan, et eks oleks olnud ka need, kes läbi telesilla jälgivad meie ülekannet, soovinud teada, et mis see soovitus on.

Tõepoolest, ütleme, suurim viga, mida head kolleegid saalis küsides teevad, et ühes küsimuses on mitu küsimust ja siis tõenäosus, et see teie jaoks võib-olla kõige olulisem küsimus jääb vastamata, on oluliselt suurem. See on esimene soovitus. Kui teil on ikkagi mingi väga konkreetne küsimus, siis piirduda ühe küsimusega. 

Ma ei jälginud teie küsimust, hea kolleeg Helmen, et kui palju sinna erinevaid küsimusi oli põimitud või mitte. Aga veel kord, tihtipeale, veel kord, miks ka vastust ei ole, on see, et lihtsalt teie ootused on teistsugused kui see, mis on näiteks antud juhul peaministri seisukoht. Siis te tõlgendate seda, just nagu ei ole teie küsimusele vastatud. Nii et selles võtmes on ju samas terve rida teisi võimalusi, kuigi ma ei taha öelda, alahinnata seda formaati. 

Ikkagi ma eeldan, kui küsimus on, siis on üks konkreetne küsimus ja eeldan ka konkreetset vastust. See on ootus. Aga otse loomulikult, ma olen ka seda öelnud, et te suudate mõelda oluliselt loovamalt. Peaminister kindlasti ei suuda vastata kõikidele küsimustele, võtame sotsiaalhoolekande või mida iganes, loomulikult ei saa olla peaminister sama teadlik kõikidest nüanssidest kui vastava valdkonna minister. Nii et selles mõttes peab ka oma küsimusi sättides vaatama, kellelt mida parasjagu küsida. 

Aga alternatiiviks loomulikult, hea kolleeg, on kirjalikud küsimused või arupärimised. Ka kirjaliku küsimuse vormi, mida suhteliselt vähe kasutatakse, ka seda võib kasutada, kui jääb nagu vastamata. 

Head kolleegid, ma ei võta rohkem protseduurilisi küsimusi. Avan läbirääkimised. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea peaminister ja inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! 

Ma sooviksin kohe kolm minutit juurde.

Jaa, kaheksa minutit.

Aitäh! Huvitav arutelu oli. Peab tunnistama, et vastuseid ei saanud, ja ka lootust, et siit puldist ministri suust, peaministri suust kõlavad vastused. Seda lootust ka ei olnud. Teate, ma lihtsalt jälgin pidevalt, mis toimub meil teistes Euroopa Liidu liikmesriikides ja kuidas nemad vaatavad neid asju ja kuidas nad püüavad leida lahendusi selleks, et inimesed saaksid kuidagiviisi toime tulla. See on loomulikult hoopis teine pilt, mida me näeme siin Eestis. 

Ma lihtsalt toon teile ühe väga hea näite Tšehhist. Tšehhi peaminister pöördus – kus mul see on? – Euroopa Ülemkogu poole ja teema oli väga lihtne. Mure on CO₂ kvoodi turg ja kauplemine ja tema sõnum oli väga lihtne: see tuleb ümber kujundada. Ja miks? Sellepärast et see süsteem ei ole jätkusuutlik, see otseselt mõjutab elektri hinda, kogu meie Euroopa konkurentsivõimet ja loomulikult majandust. 

Selgelt tulevad riigid aina rohkem ja rohkem selliste avaldustega välja selleks, et muuta olukorda riigisiseselt ja ka Euroopa Liidus. Meie, mis puudutab energeetikat, kuuleme hoopis vastupidist juttu. Lahendavad meil kogu selle probleemi tuulikud ja päikesepargid. Aga see pool, mis tegelikult seda olukorda lahendaks – ehk kogu selle CO₂-ga kauplemise süsteemi ümbervaatamine –, ei tule meie Eesti poolt kõne alla. Ja see ongi vale. Ja see ongi vale! 

Hea, et siin ei kõlanud veel Suti arvamust, et varsti tuleb kevad ja tuul hakkab puhuma ja päike paistma, küll need elektrihinnad ka lähevad odavaks. See oli tema lahendus. Selge on see, et kogu selle energiasüsteemiga, mis meil on üles ehitatud ja mida kavatsetakse üles ehitada sellisel viisil, ei ole see jätkusuutlik. Minister Sutt tõi välja, et tegelikult tuleb mingi aja pärast, 2028.–2029. aastal ka gaasil töötavad elektrijaamad ja see pakub mingit leevendust. Ma lihtsalt tuletan meelde, et see otsus oli tegelikult laual oma kaks-kolm aastat tagasi ja siis koalitsioon otsustas mitte rajada neid gaasil töötavaid jaamu. Ja nüüd kuidagi tuuakse ette, et näete, aga meie ju tegeleme sellega. Aga samas, kui Eesti Energial oli valmis, neil oli valmisolek neid ehitada, siis öeldi, et ei-ei, see teema ei ole praegu laual, läheme edasi nende meretuuleparkidega. Õnneks mingil hetkel see on maha võetud suure skandaaliga, siis kui saadi aru, kui suured rahad sinna lähevad. 

Aga teate, me nagu peateemast praegu läksime kõrvale. Meie arupärimine oli tegelikult ju suunatud inimeste toimetuleku küsimuse lahendamiseks ja me juhtisime tähelepanu, et Eestis absoluutses [vaesuses] elavate inimeste arv kasvab. Seda möönis ka peaminister möödaminnes ja ütles, et see arv on muutunud. Ehk siis mitte kasvanud, vaid see arv on muutunud. Loomulikult on muutunud. Kasvanud on! Aga seda, et meil on absoluutses vaesuses elavate inimeste arv kasvanud, ei julgenud öelda. Aga muutunud on. Kuidas siis seda probleemi lahendada? 

Meie teine kirjalik küsimus oli väga selge: kuidas hindab valitsus praegu sotsiaaltoetuste ja toimetulekusüsteemi efektiivsust ning milliseid kitsaskohti on tuvastatud? Selle peale vastas peaminister, et me peame ennast vaesusest välja töötama, me peame majandusega tegelema ja majandus juba hakkab ka tõusma. Aga kus on vastus sellele küsimusele? Kuidas ta hindab praegust sotsiaalset süsteemi, kuidas ta hindab selle efektiivsust? See on nüüd kirjalik küsimus, see ei ole ju küsimus saalist, millest võib-olla tõesti peaminister ei saanud aru või kuulis valesti. Palun väga! Must valgel on kirjas, peaministril oli aega see küsimus ette valmistada mitte rohkem ega vähem kui 30 või 40 päeva, sellepärast et 2. detsembril on see arupärimine esitatud. Sellele küsimusele ta ei vastanud, ta ei taha sellele vastata. Täpselt samamoodi ta ei taha kasutada sõna, et meil absoluutses vaesuses elavate inimeste arv on kasvanud. See arv on lihtsalt muutunud, see ei ole kasvanud! Faktid on ju midagi muud. 

Ma küsisin, kuidas te siis hindate seda olukorda, kus me oleme Euroopa Liidus, negatiivses mõttes, esikohal ostujõudluse mõttes. Meie ostujõudlus on langenud kõige madalamale tasemele, vaatamata sellele, et meil on miinimumpalk tõusnud, vaatamata sellele, et meil on ka pensionid tõusnud. Kõik need muud maksutõusud, teenuste tõusud riigi tasandil, mis otseselt mõjutavad meie lõpptarbimist ja lõpphindu, on selle raha lihtsalt ära röövinud. Ja seda näitab statistika. Need ei ole pelgalt opositsioonipoliitiku sõnad, arvamus või arvud, see on statistika. Me oleme kõige vaesemad Euroopa Liidus. Selle kohta ka ei taheta mitte midagi rääkida. See küsimus jäi jällegi vastamata, kuidas siis peaksid need inimesed praegu ennast tundma sellises olukorras. Need andmed on välja toodud 2026. aasta 1. jaanuari seisuga. 

Siis räägitakse, et me panustame majandusse. Aga kuidas? Kas tõesti see tagasiside, mida annavad pidevalt ettevõtjad, ei jõua peaministri kõrvu? Me ajaleheveergudelt loeme küll nende arvamust. Siin toodi see Coopi juhi näide ja nii edasi, aga see ei ole adekvaatne vist, mul on tunne, vähemalt peaministri n-ö mõtetest lähtuvalt. 

Sõbrad, me oleme kriisis. Me oleme kriisis, kus tegelikult inimesed ongi juba nõutud. Ja mis edasi teha? Praegu on meil jällegi energiakriis, hinnad on üleval, mille kohta öeldakse, et aga meil on ju viimaste aastate kõige külmem talv, saage hakkama, varsti on kevad, läheb paremaks. Meil on hinnad laes, saage hakkama, varsti läheb paremaks! Aga ei lähe ju paremaks. Aga paremaks tuleb teha ja selle jaoks on vaja õigeid juhte, selliseid juhte nagu Tšehhis või ka teistes riikides.

Aitäh! Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Kristen Michal! Kolleegid! Noh, kuulasime arupärimisele vastuseid. Peab ütlema muidugi, et Kristen Michal on ilmselt käinud ja saanud Vene diplomaatia koolituse. Ja Vene diplomaatias on väga selgelt selline lähenemine, et kui teine pool paneb lauale teema, mida on väga ebameeldiv käsitleda, siis tuleb teemat muuta. Ja Kristen Michal tegi seda, ta muutis teemat. Inimeste vaesus muutus elektri hinna ümber väitlemiseks: kas meil on liiga palju midagi või liiga vähe midagi või mis meil seal lahti on selle kõigega. See kujunes selleks teemaks. 

Suurepärane, härra Michal, suurepärane! Ainult et inimeste elu sellest kergemaks ei läinud. Teie demagoogilised arutelud teemal, et meil on liiga vähe odavat elektrienergiat – no ausalt öeldes mul on kodus väga armas kassikene. Ma kujutan ette, et kui ma lähen ja talle räägin, et kuulsin sellist asja, kullakene, et meil on liiga vähe odavat energiat, sellepärast et meil ei ole piisavalt tuulikuid ja päikeseparke, ja pole midagi teha, pead vahetevahel külmetama. Siis ta hakkab naerma selle peale. Ja ausalt öeldes me ka naerame. 

Vaatasin praegu huvi pärast, millest koosneb meie n-ö elektriarve. Jumal hoidku, viimase paari aastaga on sinna ju lisandunud rida, rida, rida, rida juurde! Mida kõike on juurde keevitatud, mis elektri hinna tõstavad sõna otseses mõttes taevasse! 

Ja võib ju öelda, et noh, talv on külm. Jumal hoidku, võib ju mõnitada mind, et mulle meeldib Nõukogude kord rohkem. Ei meeldinud Nõukogude kord rohkem! Mina elasin selle Nõukogude korra "viljastavates" tingimustes lihtsalt mõnevõrra kauem ja mul on võrdlusmoment erinevate segmentide osas palju-palju parem kui Kristen Michalil. Kristen Michal ei tea Nõukogude ajast tegelikult mitte midagi. Ta oli poisike sel ajal, kui see Nõukogude kord lõppes, ja see lõpp oli loomulikult äärmiselt katastrofaalne. Seda ei anna võrreldagi ühe või teise või kolmanda perioodiga, mis on järgnenud.

Aga ma tahan öelda: kulla Michal, see, kuhu teie olete Eesti viinud viimase nelja-viie aasta jooksul, on peaaegu sama katastrofaalne, kui oli Nõukogude korra lõpp-periood. See on peaaegu sama katastrofaalne! Elu on mõnevõrra edasi läinud. Niisugused toredad asjad on tulnud nagu mobiiltelefonid ja arvutid, aga see ei muuda ära seda olukorda, et meil on massiliselt vaeseid inimesi. 

Ja kui Martin Helme luges enne ette ühe õnnetu inimese kaebe- ja ahastuskirja, siis ta jättis välja selle lõigu, kus see inimene ütleb: "Ma olen ammendanud kõik kohaliku omavalitsuse ja kõik muud institutsionaalsed võimalused, mis mul on abi saamiseks, ja sellest ei piisa! Sellest ei piisa automaksu tasumiseks, sellest ei piisa elektriarve tasumiseks, sellest ei piisa toidu laua peale toomiseks, sellest ei piisa minu laste eest hoolitsemiseks. Lihtsalt ei piisa! Mul on praktiliselt ainult üks valik: surra!" 

Ja te ütlete selle peale, et rohkem tuuleparke. Kuulge, see on absurd ju! See on absurd, täielik absurd! Ja see näitab muide ka seda, et teil pole absoluutselt mitte mingit empaatiavõimet oma riigi kodanike suhtes. Ja see on sümptomaatiline!  

Kui me kuuleme siin teie spetsialist Sutti, kes ei ole absoluutselt mingi spetsialist – me oleme ta pihuks ja põrmuks teinud, aga ega midagi ei ole teha. Kui hobusel on silmaklapid ja ta näeb ainult seda teed, mis tal ees on, siis ta lähebki seda teed mööda. Teie Sutt on samasugune, ajab samasugust jaburat juttu kallist põlevkivienergeetikast.

Palun lisaaega! 

Jaa, kolm minutit.

Põlevkivienergeetika ei ole kallis, ta on kalliks tehtud. Tuule- ja päikeseenergeetika ei ole odav, ta on subsiidiumidega odavamaks tehtud. Aga alternatiividega te ei tegele absoluutselt. Alternatiivid on sellised vee peale joonistatud ilusad peisaažid, et kohe tuleb gaasijaam. Ma mäletan kolmandat koosseisu Riigikogus – ma ei mäleta täpselt, mis aasta see oli –, kuidas needsamad Reformierakonna ministrid ja muud asjapulgad võitlesid selle gaasijaama vastu. Ei ole vaja gaasijaam! Pole vaja gaasijaama! Nüüd on gaasijaam. Ma mäletan, kuidas Kaja Kallas rääkis, et meil on haalamiskai ja kohe hakkab tulema gaasi. Haalamiskai on küll, aga gaasi ei ole. 

Teate, teie fatamorgaanad ei lahenda inimeste olmelisi probleeme. Inimeste olmelised probleemid on üle pea kasvanud loomulikult nendel inimestel, kes elavad allpool vaesuse piiri, aga ammugi on nad üle pea kasvamas juba ka sellel, keda me oleme harjunud pidama keskklassiks. Meie keskklass on Reformierakonna suurepärasel juhtimisel jõudnud sisuliselt vaesumise viimasesse etappi.

Te räägite siin, et majandust on vaja parandada. No palun väga! Alles oli uudis, et Estonian Cell peatas kõrgete elektri hindade tõttu tootmise, aga sellest hoolimata oli elektriarve 500 000 eurot – oli vist niimoodi, et 500 000 eurot oli kallim vaatamata sellele, et nad ei tootnud. (Saalis kommenteeritakse.) Ma võin praegu numbritega eksida, aga igatahes oli elektriarve nii või teisiti kallim vaatamata sellele, et tehas seisis. No kuulge, mis te siis räägite? 

Meil oli äsja uudis selle kohta, kuidas üks meie põllumajandustootmise lipulaev E-piim on sisuliselt pankrotis, mingid hollandlased ostavad ära. Kus see teie majandus on ja kust need maksud tulevad? No mis on järgmised maksud? Järgmised maksud on kinnisvaramaks ja pärandimaks ja ma ei tea veel, igasuguseid makse on võimalik. 

Ma kunagi tegin "Ajaloominutites" raadiosaate, kus ma rääkisin sellest, missugused maksud olid näiteks George'ide-aegsel, see oli siis Hannoveri dünastia aegsel Inglismaal. Seal olid tapeedimaks ja klaasimaks ja peeglimaks ja igasuguseid toredaid makse oli. Tutvuge ajaloos, missugused maksud on kõik võimalikud! Mis te ikka oma pead vaevate, teil fantaasiavõime on nagunii piiratud.

Ja lõpetuseks ma tahan juhtida istungi juhataja tähelepanu sellele, et kui ikkagi ka siin puldis esinevad koalitsiooni inimesed teevad inetuid märkusi saalis viibijate suhtes, nagu minu suhtes, et minule just nagu meeldis Nõukogude kord rohkem kui iseseisev Eesti, siis see on mulle solvav, see on mulle alandav, ja see on vale. Kutsuge palun korrale need inimesed, kes selliseid solvavaid märkusi teevad!

Aitäh teile, hea kolleeg! Ma olen täiesti sellega nõus ja ma tegelikult olen teinud ka ministritele märkusi, kui nad on mõne kolleegi kohta öelnud sarnaselt, nagu meil ütleb, et mis on sobimatu väljend. Ma olen seda teinud. 

Ja et natukene pingeid, hea kolleeg,  nagu leevendada, sihuke väike huumoripisik siia juurde. No selles ei ole küll ju Kristen Michal süüdi, et ta oli noor, kui Nõukogude võim siin lagunes. Ma arvan, et selles tema kindlasti süüdi ei ole. 

Aga läheme siis, head kolleegid, edasi. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Austatud peaminister! Valitsus peab lõpetama ideoloogilised eksperimendid ja seda inimeste toimetuleku arvelt, olgu selleks maksutõusud, rohepööre, toetuste vähendamised, uute maksude kehtestamine. 

Ja kui me räägime toimetulekust ja absoluutse vaesuse kasvust, siis ju täna tõesti inimesed said uue hoobi. Nimelt, need jaanuarikuu elektriarved. Ega see ei ole niisama, et me nendest räägime, ja seda just absoluutse vaesuse ja toimetuleku kontekstis. Need numbrid, mis sealt vastu vaatasid inimestele! No see kriis ei ole mingisugune erandlik asjade kokkulangevus või külm talv, nagu meile valitsus püüab jätta muljet. See on poliitiliste otsuste paratamatu tagajärg, nagu ka see, et meil kasvab absoluutses vaesuses inimeste arv. 

Keskerakond pöördus peaminister Kristen Michali poole seoses selle kriisiga palvega töötada välja abimeetmed, mis puudutavad elektrit. Peaminister on põhimõtteliselt lihtsalt teemat ignoreerinud. Ja mis vastus kõlas minister Sutilt? Et tõesti, arved olid suured, aga ei midagi erakordset. Ehk siis arved ei ole meil veel piisavalt suured, et valitsus üldse reageeriks. Samal ajal meil teistes Euroopa riikides juba töötatakse välja meetmed. Täna oleks ka meil viimane aeg aru saada, et inimesed ei jaksa lihtsalt lõpmatuseni ideoloogilise rohepöörde kulusid kinni maksta. 

Keskerakond andis täna ka sisse otsuse eelnõu toetusmeetmete väljatöötamiseks. Ma loodan, et enamus saalis olevatest erakondadest, nii koalitsiooni- kui ka opositsioonisaadikud seda ka toetavad. 

Aga üks küsimus, mille ma esitasin ka Kristen Michalile. Et kui me vaatame täna Eesti Energia omaniku ootusi ehk siis omanike ootused riiklikule ettevõttele ehk siis mida riik ootab, siis seal ei ole sõna sellest, et oleks tagatud konkurentsivõimeline hind, oleks tarbijale mõistlik lõpphind. Mida seal omanike ootustes räägitakse, on see, et räägitakse tulu tootmisest eelarvesse, dividendidest. 

Ma lihtsalt loen teile ette selle esimese strateegilise eesmärgi punkti omaniku ootustest Eesti Energiale: "Riigi kui omaniku üldised ootused: kasvatada energeetika ja seotud tegevusvaldkondades ettevõtte väärtust ning teenida stabiilset dividenditulu." Ma korra tuletan meelde, kelle arvelt seda niinimetatud väärtust ja kasumit teenitakse. Meie tarbijate, meie inimeste arvelt, ettevõtete arvelt. See on siis see strateegiline eesmärk, mitte see, kuidas meie riiklik ettevõte, kuidas riik võiks meie inimestele ja ettevõtetele tagada elektrit niiviisi, et inimesed ei maksakski oma viimasedki sendid ära. Selle eest valitsus ei taha meil vastutust võtta. Väga mugav. Peaminister ka oma vastuses kinnitas, et riik omanikuna peabki olema eelkõige huvitatud, eks ole, ettevõtte väärtusest ja kasumist, aga mitte sellest, mis on see lõpphind tarbijale. 

Kokkuvõttes täna ongi energia hinnast saanud lisamaks, mida nüüd inimesed maksavad ja mis lööb eriti tugevalt vaesuses elavaid inimesi. Ja siis milline on Reformierakonna lahendus sellele? No see on uskumatu! Ma lugesin ühe reformierakondlase postituse, Mario Kadastiku postituse kõrgete elektriarvete kohta. Teate, mis tema soovitus oli? Koguge raha suvel, et siis suurte talviste arvete eest maksta! Vabandust, mis raha? Absoluutses vaesuses elavate inimeste sissetulek on alla 300 euro, 346 eurot või väiksem. Te ütlete neile inimestele, et koguge suvel raha, pange suvel raha kõrvale, siis saate talvel elektriarvet maksta. Ja siis paralleelselt teeb Reformierakond meil kampaaniat, reklaami hüüdlausega: võit, teile jääb rohkem raha kätte. No ärge muretsege, tänu nendele elektriarvetele enam mitte mingit raha inimestele kätte ei jää. 

Üleüldse, kuidas me saame mingist võidust rääkida? 22,7% Eesti elanikkonnast elab suhtelises või absoluutses vaesuses. Põhimõtteliselt iga neljas Eesti inimene peab kuidagi selle murega toime tulema. Eriti haavatavas seisus on pensionärid, üksikvanemad. Kusjuures absoluutne vaesus on nüüd kasvanud ühe lapsega paaride hulgas. Iga lapsevanem peaks tundma, et kui tekib olukord, kus ta jääb oma lapsega, oma lastega mingil põhjusel omapead, siis tema ümber peaks olema kas või elementaarne turvavõrk, milles on kaalukas roll just riigil. Ja sellise kindlustunde loomine tänastele kui tulevastele lapsevanematele peab olema riigi prioriteet. Noored pered täna, kus ka kasvab vaesus, nad ei julge, nad ei saagi teha pikaajalisi otsuseid, nagu oma kodu soetamine, pere loomine või laste saamine – otsused, mis mõjutavad neid 20 pluss aastat. Sest nad täna isegi ei tea, millised maksud meil poole aasta pärast või aasta pärast kehtivad või milline on järgmise kuu elektriarve. 

Kui me räägime tõesti absoluutse vaesuse määrast, ma tõingi välja siin statistika, et absoluutses vaesuses elava leibkonna kuusissetulek on väiksem kui 346 eurot ehk väiksem kui arvestuslik elatusmiinimum. Ja absoluutses vaesuses elas 44 400 inimest, 8000 inimest rohkem kui aasta enne. 

Ja täna me peame taastama inimeste kindlustunde, inimeste toimetuleku. Kui varem ei õnnestu, siis ma loodan, et ikkagi see uus hingamine tuleb vähemalt aastal 2027. Tallinnas täna meil õnnestus, head inimesed, tänu teie toetusele moodustada linnavalitsus, kus ei ole Reformierakonda. Me oleme sisse viimas programmi, mille keskmes ongi inimeste toimetulek, olgu selleks kas tasuta lasteaed, koolilaste, pensionäride toetus, sünnitoetus, lapsega kodus elava ema toetus, tasuta ühistranspordi jätkamine. Aga muidugi see on ainult Tallinn, sellest ei piisa, muutused peavad toimuma üle terve riigi. Ja seetõttu ma tõesti loodan, et see uus hingamine algab aastal 2027, kus pärast Riigikogu valimisi meil õnnestub moodustada valitsus ilma Reformierakonnata. Aitäh!

Aitäh! Peeter Ernits, palun! Aga Peeter on kadunud. Kohal on Rain Epler. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Eks siin olümpiamängud käivad. See on hea paralleel, eks sealgi ju suusarajal mõni kukub vahelt ära. Reporter vaatab, et kuhu tema nüüd jäi. Ei tea, kus see Peeter on.  

Ma kõigepealt adresseerin seda küsimust, milleks ei olnud võimalust protseduuriliste küsimuste raames. Te, härra istungi juhataja, andsite siin kolleeg Kütile soovituse küsida üks konkreetne küsimus. Kui te küsite mitu küsimust, siis peaminister saab ise sortida ja ise vaatab, millele ta vastab. Ma olen proovinud seda võtet nii infotunnis kui ka siin arupärimistel, et küsidki hästi lühidalt, ei kasuta tervet aega ära isegi, mis küsimuseks on, küsid lühidalt konkreetse küsimuse. Aga peaminister tõuseb püsti ja räägib ikkagi hoopis millestki muust. Nii et selles mõttes ma ütlen kolleeg Kütile, et selle soovitusega pole mitte midagi peale hakata. 

Ma ikka soovitaks.  

Nüüd teemade juurde. Peaminister raius siin mitu korda, et fossiilid on kallid. Täielik vale! Kui maailmas ringi vaadata, siis näeme, et naftat on külluses, gaasi on külluses, kivisütt on külluses. Need riigid, kes neid kvaliteetseid energiaallikaid kasutavad ja ise maksude, tasude ja regulatiivse keerukuse kaudu nende kasutamist kalliks ei muuda, on edukad. Nad istuvad täna nende laudade ümber, kus peetakse olulisi läbirääkimisi selle üle, kuidas maailmas elu edasi käib. Euroopa kahjuks ei istu nende laudade taga. Vahel istub, kuigi mitte tõsiselt võetava partnerina, tagareas tõesti, vabakuulajana. 

OPEC on sisuliselt surnud peale seda, kui Ameerika on tõusnud suurimaks nii nafta- kui ka gaasitootjaks. See kartell ei saa enam hindasid jõuliselt reguleerida. Kuna ameeriklased saavad aru sellest, millest võiks aru saada ka väikeriigi peaminister, nagu Eesti peaminister, et tänapäevase eduka ühiskonna pidamiseks baas on kvaliteetne, külluslik ja soodne energia. Siis sa saad arendada oma majandust, tööstust, sealhulgas tänapäevast majandust, kogu see tehisaruralli ja nii edasi. Kahjuks Euroopa, kelle tegelikust energiatarbest kolmveerand tuleb fossiilidest, on selles mõttes vaeslapse osas, et fossiilivajadusest ainult 13% suudetakse ise katta ja ülejäänud tuuakse sisse. Ja see teeb Euroopa jaoks tõepoolest need fossiilid kalliks, aga see ei tähenda, et neid fossiile ei oleks. Kui me vaatame siin Saksamaad ja ka britte, kes küll ei ole Euroopa Liidus, aga on Euroopa osa, siis mõlemad on sõdinud agaralt kivisöe, kilda, nafta, gaasiga ja jõudnudki sinna, et nende tööstus sureb. Kui me vaatame Saksamaa majandusnäitajaid ja veel hullem, Briti omi, siis ma ei näe seal sellist perspektiivi, et nad kunagi suurte tegijate hulka tagasi jõuaks, kui seal väga olulist pööret ei tule energiapoliitikas. 

Me väikese Eestina võiksime olla paindlikud ja võiksime avatud silmadega maailma vaadata ja teha otsuseid, mis on meile kasulikud. Ega väikeriike, selliseid, kellel on oma energeetiline ressurss, nagu meil on põlevkivi näol, ei ole palju. Ja nagu me kõik teame, Eesti on ajalooliselt mänginud enda kasvust suuremas liigas, võib nii öelda. Me oleme olnud elektrienergia eksportijad ja meil on olnud väga soodne energia. 

Ja nüüd peaminister, kes käib oma viimast peaministriperioodi – kui tal hästi läheb, siis aastake ja natuke rohkem saab veel olla –, võiks võib-olla korraks mõelda sellele, et üks võimalus on sõita seda sõitu sellisel, kuidas viisakalt öelda, mitte heal kursil edasi. Aga võiks võib-olla võtta kätte ja ikkagi teha neid otsuseid, mis on Eestile kasulikud. Vaevalt et ta ise sellega endale loob võimaluse veel kord peaminister olla, aga siiski, näiteks 20 aastat hiljem, kui ta on vana mees, võib-olla meenutatakse teda, et näete, lõpuks tuli ikkagi mõistus pähe. 

Ma liiga optimistlik selles osas ei ole, aga ma siiski kutsun üles, härra peaminister, et mõelge Eesti huvidele. Sellise väiksema üleskutsena ma ütlen, et kogu see jauramine põlevkivist ja suurest CO₂ heitest – laske mõnel nõunikul need arvutused ära teha. Kui me toome USA-st või Katarist siia gaasi, veeldame seda, siis gaasistame ja veame laevaga üle merede – uskuge mind, see heide on suurem kui meie oma põlevkivi kasutades. Aitäh!

Aitäh! Peeter Ernits, palun! Teist korda teda ei ole, ma saan aru. Aga meil on Helmen Kütt. Palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Lugupeetud kolleegid! Esmalt ma tunnustan kolleege Keskerakonnast selle olulise arupärimise esitamise eest. Tundub, et selles küsimuses valitseb saalis suur üksmeel, vähemalt opositsioonierakondade hulgas, aga kummalisel kombel ei saa sellest murest aru valitsuserakonnad ehk Reformierakond ja Eesti 200.

2024. aastal elas Eestis 11 800 last absoluutses vaesuses ehk alla igasuguse elatusmiinimumi. 2025. aasta andmed on alles tulemas, aga ei paista, et olukord oleks paremaks läinud, ja see on ilmselgelt probleem. See tähendab, et nendel peredel napib elementaarseks toimetulekuks, sh eluasemekulude katmiseks ja toidu soetamiseks vahendeid. Kõige enam kogevad vaesust üksikvanematega pered ja üksi elavad eakad, aga kerge pole ka lasterikastel peredel ja alampalka saavate vanematega laste peredel. Mure suurendab ebavõrdsust. Madalad palgad erihoolekandes ja teenuste hindade tõus ning omaosaluse suurendamine pitsitab just kõige nõrgemaid.

Sellest aastast on üksi elava inimese toimetulekupiir 220 eurot, mida on selgelt liiga vähe, sest isegi elatusmiinimum ehk absoluutse vaesuse piir on 345 eurot ja 80 senti. Valitsuserakondade poolt räägitakse, et toetustega maksab olla ettevaatlik ja toetada tuleb vaid kõige nõrgemaid. Sellega võiks ju leppida, aga mis see toimetulekutoetus on? See ongi just vajaduspõhine, väga selgelt sihitatud kõige nõrgematele ja neile, kes on sattunud hätta kas või ajutiselt.

Sotsiaaldemokraadid esitasid 2026. aasta riigieelarve menetlemiseks olulised muudatusettepanekud. Ma toon siin vaid mõned nendest välja, mis selle teemaga haakuvad, nagu toiduainete käibemaksu langetamine 9%-le, toimetulekupiiri tõstmine 300 eurole, erihoolekande rahastuse suurenemine, et lühendada pikki järjekordi ja tõsta hooldustöötajate palku.

Kohtade olemasolu sellele riiklikule teenusele, nagu erihoolekanne on, annaks omastehooldajatele võimaluse tööle minna. Ja me ei peaks sisse tooma võõrtööjõudu, kelle integreerimiseks, kellele keele õpetamiseks, nende peredele erinevate sotsiaaltoetuste ja tervishoiust tekkivate kulude planeerimise kulu ületavad kordades need kulud. See annaks võimaluse meie noortele, kelle hulgas on tööpuudus üks aegade suurim, ja ka omastehooldajatele, luua vajalikud tingimused, et sellest lõksust, millesse nad on sattunud riigi tegemajätmise tõttu, nad välja tuua. 

Kahjuks ühtegi neist vajalikest ettepanekutest arvesse ei võetud. Otse vastupidi – valitsuserakonnad, Reformierakond ja Eesti 200 häältega vastu võetud 2026. aasta riigieelarve suurendavad Eesti eelarvepuudujääki 4,5%. See tähendab, et riik kulutab iga aasta 2 miljardit eurot rohkem, kui on meie tulud. See pole pikas perspektiivis jätkusuutlik ja see on kohustus meie lastele. 

Kuigi osaliselt on kasvanud puudujäägi tinginud kaitsekulude suurenemine, on siiski põhisüüdlaseks Reformierakonna tulumaksureform, maksuküüru kaotamine. Selle kalli reformi tulemusena kõige jõukamad võidavad 154 eurot kuus ja samas madalapalgaliste võit on umbes 10 eurot kuus. Vanaduspensionärid ei võida mitte midagi, nii nagu ka seesama ema, kes Riigikogu liikmetele kirjutas Tartu vallast. Täna töötav vanaduspensionär ei võida samuti midagi maksuküüru kaotamisest, samas tuleb neid väga tänada – neid inimesi, pensionil olevaid inimesi, kellel on soovi või tervist, mis lubab neil töötada, sest nad maksavad makse. Selliseid inimesi on palju hariduses, tervishoius, sotsiaalvaldkonnas, aga ka muudes eluvaldkondades. Suur tänu neile selle eest!

Pensionärid vajuvad lihtsalt ise järk-järgult rohkem küüru elukalliduse ja toimetulekuraskuste all. Mure homse päeva ees närib nii tervist kui usku oma riiki, sest hooliv riik ei jäta kedagi maha. Kõige kurvem on aga see, et 114 miljonit eurot läheb 10% kõige rikkamate elanike maksulangetuseks. Seega, reformierakondlik riigieelarve suurendab ebavõrdsust, absoluutset vaesust, kuid ei toeta ega paku tuge neile, kel kõige raskem ja kes kõige raskemas seisus. Aeg tiksub halastamatult. Inimesed on iga päev silmitsi suurte, lausa eksistentsiaalsete muredega: mille eest osta ravimeid, mida lastele õhtusöögiks lauale panna, kellelt küttepuude või elektriarvete maksmiseks laenu võtta. On tuhandeid inimesi, keda vaevavad sellised küsimused, ja neid ei aita praegu väga palju see teadmine ja ootus, et aasta pärast ehk valimiste järel on lootus, et läheb paremaks.

Muide, kui peaminister vastas siin, et selleks on toimetulekutoetus, mis katab ka elektriarvete kulud ja küttepuude kulud, siis seal on kehtestatud piirid, milleni seda arvestatakse, ja sellised suured arved seal sisse kindlasti ei lähe. 

Ja veel üks asi. Protseduurilisi küsimusi tuli peale seda, kui koosoleku endine juht ütles, et küsida tuleb üks küsimus, sest siis peaministril on kergem vastata. See näitab jälle seda, et küsija on süüdi. Kui sa juhatad sisse küsimuse ja räägid sellest, et toimetulekupiiri tõstmine oli laual siis, kui olid muudatusettepanekud ja see oleks tänases olukorras kergendanud inimeste toimetulekut, siis see küsimus, mis puudutab peaministri tegevust ehk kas on plaanis kokku kutsuda erakorraline valitsuse istung, arutada mingeid meetmeid, anda omavalitsustele võimalus näiteks toimetulekutoetuse vahendite arvelt maksta erakorralisi toetusi kas või ühekordseid toetusi, siis sellele küsimusele peaminister ei vasta. Küllap läks meelest ära, aga samas selgitab väga pikalt ja põhjalikult toimetulekutoetuste loogikat, mis on kindlasti sotsiaalvaldkonna inimestele huvitav teema. Nad kõik teavad, kuidas plaanid on aastal 2027. Nii et on kurb, kui küsimused, mis esitatakse ja millele võiks ka lihtsalt vastata, mitte anda hinnanguid küsijale, jäävad kahjuks lahendamata, sest nii see lihtsalt on. Aga ma tänan tähelepanu eest ja soovin meile mõnusaid debatte edaspidiseks. Aitäh!

Aitäh! Kolmas kord, Peeter Ernits, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Vabandust! Peale Helmenit, tema kompetentsi, on ausalt öeldes raske midagi rääkida. Aga siiski, Pärnu-sugune linn ei ole sugugi mingi väike küla. Pärnu linn on teatavasti üks maailma suurimaid linnu, küll pindalalt, mitte elanike arvu poolt. Kui mõelda, et need ongi need absoluutses vaesuses elavad inimesed, Pärnu linna jagu inimesi, siis on see liig mis liig. Ja isegi siis, kui see protsent – 3,3 või mis ta praegu oli – tundub, et see oli köömes. Eestis on niigi vähe inimesi ja ma arvan, et kõigil peaks pealuu sees olema, et eelmisel aastal sündis 9022 last ehk alla 10 000.  

Kui tuletada meelde Rein Taagepera veerand sajandit tagasi kirjutatud demograafilise vetsupoti ikoonilist lugu, siis see tähendab, et ega meil erilist lootust rahvana ei ole. Ja selles valguses peaks olema eriti oluline, et meile läheb korda iga inimene, kes siin elab, iga eestlane, iga eestimaalane. Ja kui mõelda, et sa pead alla 350 euroga hakkama saama ... 

Jah, ma olen kunagi ajakirjanikuna teinud seda eksperimenti. Proovisin koeratoitu, ostsin koeratoidu purgi ja jõin külma vett ja natuke soola panin peale. Muuseas, väga hea oli. Ja teatavasti loomadele mõeldakse Eestis kindlasti ja mujal maailmas võib-olla rohkem kui inimeste peale. Et karv läigiks ja vitamiine oleks. Nii et ma pool nädalat rahulikult sõin ja sain hakkama väga vähesega. Vesi, külm, puhas vesi, koeratoit, natuke soola peale, ja leib oli suhteliselt odav. See ei ole iroonia, aga küüniliselt öeldes, võib hakkama saada küll, ka alla 350 euroga kuus. 

Aga kui vaadata statistikat, ma praegu võib-olla ei ole liiga täpne, siis töötud, kellel tööd ei ole, või ühe lapsega või mitme lapsega üksikemad või, kui ma õigesti mäletan, ka ettevõtjad. Palgatöötajate seas oli 1–2% absoluutses vaesuses, aga ettevõtjate seas vist 10 või 11% viimaste numbrite järgi. See tähendab seda, et ka ettevõtjal on võib-olla üsna suur risk absoluutsesse vaesusesse sattuda, kuigi ettevõtjate nimigi juba ütleb, et nad on ettevõtlikud. Täna võib olla on nii, aga homme enam mitte. 

Ma ei tahaks hakata siin rääkima jälle energeetikast, millele peaminister siin jutu viis. Tegelikult kogu jutt praegusel ajal lähebki kõrgele elektri hinnale, aga ma püüan seda vältida, praegu siin. See on üks komponent, loomulikult. Ära külmuda ei tohiks keegi, kuigi külmuvad ka. Aga see Pärnu linna jagu inimesi tänastes oludes, ja oludes, kus eelmisel aastal sündis alla 10 000 – 9022 last –, selle valguses vaadata Eesti riiki ja Eesti rahvusriiki tervikuna on ikka üsna õõvastav. 

Nii et tegelikult peaks selle asjaga tegelema väga-väga tõsiselt. Riigil on piisavalt jõudu, piisavalt võimalusi ka selle kontingendi, n-ö Pärnu linna jagu absoluutses vaesuses elavate inimeste muredele tähelepanu pöörata.

Käies poes, siis päris tihti – statistikat ei tee – ma näen inimesi, kellel ei tule rahast välja, otsivad sente ja päris tihti ka lahkuvad vaikselt kassa juurest või panevad midagi tagasi. 

Nii et need on sellised loodusvaatlused, mida, ma arvan, enamik teist, kes käivad ringi ja teevad taolisi vaatlusi, on üsna kurvaks tegev pilt. Ja kui peaminister armastab rääkida maksuküürust, siis, mäletate, Indrek Neivelt, kes natuke rahanumbreid tunneb, kirjutas sellest väga tabavalt, et tegelikult see on eliidisõbralik. Meie siin kuulume sellesse – aitäh, hea valitseja –, et meie sissetulekud selle maksuküüru kaotamisega oluliselt tõusevad. Nii et aplaus! 

Aga paraku vaesem seltskond kaotab ja nende kaotus konverteeritakse tänu teile, auväärt valitseja, meile. Aga see ei ole iroonia, niimoodi tegelikult ei tohiks. Niimoodi tegelikult ei tohiks üldse valitseda, nagu teie olete valitsenud koos oma jõuetuks muutunud koalitsioonipartneriga, kes on väga nõudlik, nagu me siin enne rääkisime, nõuab hasartmänguseaduse vastuvõtmist. Muidu ei oleks teie enam ametis, ja muid asju. 

Nii et need on sellised loodusvaatlused, mida, ma arvan,   enamik teist, kes käivad ringi ja teevad taolisi vaatlusi, on üsna kurvaks tegev pilt. Ja kui peaminister armastab rääkida maksuküürust, siis, mäletate, Indrek Neivelt, kes natuke rahanumbrit tunneb, kirjutas sellest väga tabavalt, et tegelikult see on eliidisõbralik. Meie siin kuulume sellesse – aitäh, hea valitseja –, et meie sissetulekud selle maksuküüru kaotamisega oluliselt tõusevad. Nii et aplaus! Aga paraku vaesem seltskond kaotab ja nende kaotus konverteeritakse tänu teile, auväärt valitseja, tänu meile. Aga see ei ole iroonia, niimoodi tegelikult ei tohiks. Aga niimoodi tegelikult ei tohiks üldse valitseda, nagu teie olete valitsenud koos oma jõuetuks muutunud koalitsioonipartneriga, kes on väga nõudlik, nagu me siin enne rääkisime, nõuab hasartmänguseaduse vastuvõtmist. Muidu ei oleks teie enam ametis ja muid asju. Aga aitäh tähelepanu eest! 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Täna on Eesti perede majanduslik ebakindlus suurem kui kunagi varem. See puudutab eriti üksikvanemaid, pensionäre ja lastega peresid, kes võitlevad iga päev kasvavate kuludega. See ei ole enam üksikute inimeste probleem, vaid süsteemne kriis, mille on tekitanud Reformierakonna valed poliitilised otsused. 

2025. aastal oli inflatsioon Eestis keskmiselt 4,8%, see on ligi kaks korda kõrgem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Kõige valusamalt lööb see madala sissetulekuga inimesi, kelle rahakotist hammustavad üha suurema osa toidu-, eluasemekulud ja energiakulud. Inimesed vaesuvad, kuna elu on tehtud kunstlikult kalliks. 

Statistika näitab, et 2024. aastal elas suhtelises vaesuses 19,4% Eesti elanikkonnast, absoluutse vaesuse määr tõusis 3,3%. Inimesed ei tule enam toime ning on sunnitud ka pöörduma kohalike omavalitsuste poole. Seda soovitas ka meie hea peaminister. 

Aga kujutage ette, 2026. aasta 1. jaanuarist on toimetulekupiir üksi elavale inimesele 220 eurot kuus. Ma ei kujuta ette, kuidas sellise rahaga on võimalik toime tulla. 

Kusjuures tuletame meelde, et 2025. aastal tõusis tulumaks, käibemaks ja lisandusid erinevad maksud, nagu automaks. Ja nüüd, 2026. aasta alguses on teinud ka elektrihinnad järsu hüppe ja jaanuari keskmine elektri hind oli 15,4 senti kilovatt-tunni kohta. See on 68% suurem kui aasta varem. 

See on otsene tagajärg rohepöördele, mis on teinud Eesti sõltuvaks juhitamatust tuule- ja päikeseenergiast. Valitsus surub meile peale rohelisi eesmärke, arvestamata inimeste toimetulekut. Kuidas peaks inimesed selles olukorras hakkama saama, kui elekter ja küte maksavad terve varanduse? 

Veelgi haavatavamas olukorras on üksikvanemad. Statistika on karm: 2024. aastal elas suhtelises vaesuses juba 38% üksikvanematega leibkondadest ja see on 7,4 protsendipunkti võrra kõrgem kui varem. Absoluutses vaesuses oli 11% nendest peredest. Ja tekib jälle küsimus, kas me lubame lastel ja peredel nälgida, külmetada selle nimel, et kokku hoida 0,000% maailma CO₂ emissioonist. Kus on see piir, kus te ütlete, et enam nii ei saa? 

Ja kui me nüüd räägime ka eakatest, siis ka eakate hulgas on vaesus koguni 62%. 2024. aastal toodud statistikas oli üksinda elavate üle 65-aastaste hulgas 62%. Ja pensionid ei kata enam kulusid küttele, ravimitele ega ka igapäevatoidule. Inimesed, kes on kogu elu tööd teinud ja riiki üleval hoidnud, on nüüd raskes olukorras. 

Ei kujuta ette, kui kaugele Reformierakonna juhitud valitsus on valmis minema rohepöörde eesmärke täites. Kas me lubame lastel ja pensionäridel kannatada, et täita neid Brüsseli kvoote? Meie, konservatiivid, seisame selle eest, et Eesti inimeste toimetulek oleks riigi prioriteet. Majanduskasv on riigi toimetuleku alus ja selle alus on ka odav elektrienergia.

Palun kolm minutit juurde! 

Kolm minutit lisaks.

Mida siis teha, et elektri hinda alla saada? Selleks on väga lihtsad sammud. Esiteks tuleb loobuda CO₂-skeemis osalemisest. Tegemist on kunstlikult loodud maksuga, mis ajab meie oma põlevkivielektri kalliks. Teiseks tuleb vähendada või täielikult kaotada riiklikud lõivud ja maksud, mis moodustavad pärast CO₂-tasusid suurima osa elektri hinnast. Need on valitsuse enda loodud koormad, mis hävitavad meie konkurentsivõimet ja teevad inimesed vaeseks. Ja kolmandaks tuleb muidugi kasutada seda ressurssi, mis on meil alati olemas olnud, see on põlevkivienergia ja see teeb ka elektri odavamaks. Muidugi tuleb lõpetada juhuelektri igasuguse toetamise. Tuule- ja päikesepargid ei tohi saada riigi raha, kus nad destabiliseerivad võrku. 

Minister on ka soovitanud, et inimesed valiks fikseeritud hinnaga elektripaketi. Tegelikult ongi Eestil kaks valikut. On Reformierakonna pakett, milles on elektri hind 0,5 eurot kilovatt-tunni eest – kallis, ebastabiilne ja ebaõiglane –, ja teine on EKRE pakett, umbes 0,05 eurot kilovatt-tunni eest – odav, stabiilne ja õiglane. See on valik ideoloogia ja terve mõistuse vahel. EKRE seisab Eesti inimeste, perede ja pensionäride eest. Aitäh!

Aitäh! Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Lugupeetud kolleegid! Eesti on jõudnud kohale, millest varem unistada ei saanudki. Miinimumpalga ostujõud on Euroopa Liidus kõige nõrgem ja seda ei saa lugeda statistiliseks veaks. See on tagajärg valitsuse poliitikale, mis lasi oma raha väärtusel langeda.

Eelmise aasta miinimumpalk, mille ostujõud tõestab, et see on lihtsalt number paberil ja me oleme sellega Euroopas viimased. Isegi Läti, kus palgad ei ole palju kõrgemad, saab oma inimestega paremini hakkama. Ma ei hakka siin isegi Saksamaast rääkima, sest seal on meil 2,4 korda kõrgem ostujõud kui meil siin. 

Kui keegi arvab, et miinimumpalgast ikkagi kuidagi toimetulekuks piisab, siis see ei ole nii. Uuringud näitavad, et ainult Tallinnas vajab üks inimene vähemalt umbes 1600 eurot kuus, et jõuda selleni, millest saab rääkida kui normaalsest elust. See ei ole mingi praalimine, see on lihtsalt inimväärne elu, kus saab süüa, maksta renti, osta riideid. See tähendab, et miinimumpalga teenija ei jõua ära kanda isegi kõige elementaarset elamist. 

Hindade kasv, eriti toit ja eluase, sööb iga euro ära. Mõne pereliikme sissetulek lihtsalt ei kata talveriideid, renti ega ülikooli kulusid. Tavaline inimene peab tõsiselt kärpima, loobuma sotsiaalsetest tegevustest või isegi sellest, et koer ja kass süüa saavad. 

Kahjuks pole see nähtus majandustsükliline nähtus, vaid see on poliitika valik. Valitsus lubab hinnatõusudel ja maksudel kontrolli alt väljuda, aga ootab, et meie oleksime rahul, kui minki number kuskil statistikas veidi tõuseb. Kuidas see saab olla nii, et tavalise inimese ostujõud kukub samal ajal, kui valitsus räägib ilusatest numbritest? See on küsimus, mida peab iga eestlane praegu küsima. See valitsus on tõestanud, et ta ei mõista tavainimese tegelikkust ega tahagi mõista. Nad katsetavad, keeravad, parandavad, eksivad, katsetavad jälle, aga vastutus jääb ikka inimeste kanda. 

Kui riik ei suuda kaitsta oma kõige nõrgemaid ega hoida inimeste ostujõudu, siis pole küsimus enam ainult rahas. See on juhtimisvõimetus ja selline valitsus ei vääri meie usaldust. Aitäh!

Aitäh! Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea peaminister! Head kolleegid! Ma arvan, et me peaksime rääkima hoopis millestki muust, võrdlema nii, nagu meil enne rahanduskomisjoni esinaine tahtis võrrelda eelnevat perioodi ja tänast perioodi. Võtame 2020, siis oli EKREIKE, mida Reformierakond alati meelde tuletab. Vaatame, mis maksud elektri juures olid siis ja millised on täna. Vaatame paljalt ühte väikest rida, elektriaktsiisi. Selle aasta 1. mai ja 2020. aasta 1. mai elektriaktsiisi vahe on kolmekordne. Ma rõhutan: kolmekordne. CO₂ hind oli 2020. aastal alla 30 euro megavatt-tunni eest, täna on see 88 eurot. Ehk selle vahe on peaaegu kolm korda. 

Kui me vaatame, siis ainuke asi, mis enam-vähem on sama, on ressursitasu. Võrgutasu on kasvanud, taastuvenergia tasu on kasvanud lausa kaks korda. Varustuskindlus on peaaegu kaks korda kasvanud. Tasakaalustusvõimsuse kulu on kaks korda kasvanud. Ja kui võtta veel käibemaks, mis sinna otsa läheb, siis see on 20% kasvanud. Siis räägitakse, et põlevkivielektri tootmine on kallis. Sõna otseses mõttes: vale, vale, vale! Ei ole vaja panna 20% elektrile otsa. Ma arvan, et ka 20% oleks olnud kõrge. Täna peaks arvutama seda, et kodutarbijatel ei peaks elektri käibemaks olema mitte 24%, vaid maksimaalselt 9%. See annaks väga suure kergenduse.

Teiseks, me oleme rääkinud korduvalt, et Eesti riigi valitsuse ülesanne oleks hommikust õhtuni tegeleda Brüsselis sellega, et lõppeks kuritegelik CO₂ kvoodi äri. See oli naljakas kuulda, kui minister tuleb siia ja ütleb, et teate, me oleme CO₂ kvoodi müügist saanud pea 2 miljardit. Samas unustatakse ära, et mõni aasta tagasi Reformierakonna juhtimisel kahe suure apsu tegemisega – elektri ja gaasi hinna tõusuga – võeti ühe aasta jooksul inimeste ja ettevõtete taskust ära 1,7 miljardit. Ühe aasta jooksul! Kui keegi räägib, et täna on elektri hind kõrge, siis ma ütlen, et elektri hind oli kõrge ka detsembrikuus. Võrreldes 2020. aastaga on elektri hind kogu aeg olnud vähemalt kaks korda kõrgem, praegu ju lausa neli korda kõrgem. Aga mitte keegi ei taha mõelda, mis või kus oleks lahendused. 

Piisaks sellest, kui see CO₂ kvoot … Kui see tehti eelmise kümnendi alguses, oli kokkulepe, et see saab olla 25–30 eurot megavatt-tunni eest maksimum, sel hetkel oli see alla 13 euro. Sellega äritseb kuskil keegi. Okei, see raha tuleb ju lõppkokkuvõttes väga suures osas ka meie riigieelarvesse, aga tegelikult tuleks see tagurpidi anda meie inimestele tagasi. Meie inimesed ei pea kannatama selle pärast, et on tehtud valesid otsuseid. Kui kümme aastat tagasi suutis Eesti ise toota elektrit nii palju, kui me ise kasutasime, ja oli võimalik ka väljapoole müüa, siis me täna ei suuda varsti enam 50% ise toota. Ja puhtalt valede otsustega. Keegi räägib jälle, et on vaja päikeseparke ja tuuleparke rajada. 

Aga räägime päikeseparkidest ja arutame seda, et riik toetas meie ettevõtjaid ja kodusid päikeseparkide rajamisega, andis toetust. Mis täna on selgunud? 

Kas te soovite lisaaega? 

Jaa, palun kolm minutit. 

Kolm minutit lisaks. 

Täna on selgunud, et tõsiasi on see, et nendel päikesepargi tootjatel peaks olema kõrval ka akupargid. Kui nüüd on tavaline 50-kilovatine päikesepargi rajanud riigi toetuse kaudu, sooviks endale sinna juurde panna ka akupanga ja küsib siis Eleringilt ja Elektrilevi käest liitumist, siis uskuge mitte, Põltsamaal on kardiraja juures umbes niisugune park ja küsiti 2 miljonit. Ja siis kõik muud juurde, tuli summa kokku 3 miljonit. Kui meil oleks täna kõigile taastuvenergia rajatud tuuleparkide ja päikeseparkide juures ka akupangad, siis ma usuks, et tõesti, elektri hinda oleks võimalik ka kuskilt tagasi võtta, sest siis oleks natukenegi juhitavat elektrit. Natukengi! Aga seda ei ole. Ja nii kaua, kui Eestis ei ole ühtegi teist varianti kui põlevkivielekter juhitava elektrina, ei tasuks rääkida utoopilisi lugusid, et kuskil päikesepark või tuulepark kuidagigi ennast ära tasuks või päästaks Eesti elektrienergia. Seda ei ole ja seda ei juhtu.  

Samas, keegi ei aruta võimalikke kõige odavamaid lahendusi. Kui keegi sooviski midagi sinna kõrvale ehitada, siis sa ei saa pangast ka raha, sest praegu päikesepargid ja tuulepargid ei tasu ennast ära, nad toodavad miinust. Ja kõige huvitav on see, et kuigi kunagi lepiti kokku, et taastuvenergiale enam mingit toetust ei anta, siis suudeti ikkagi mängida seda, et täna väga paljud saavad toetust, aga kui nad miinusega müüvad elektrit, siis sellel puhul nad toetust ei saa, vaid nad maksavad tegelikult võrgule peale. Mitte keegi täna ei vaata ka seda, et kui sul on päikesepargid, mis on ka toetustega saadud, siis need peaksid puhtad olema. Kui üleeile päike paistis, siis neli tundi oleksid nad võinud toota elektrit.  

Ja muidugi kõige hullem on see, et kui neil, kes Eesti Energiat juhivad, on korraga alati, kõik aastad siis, kui väljas külm tuleb, kõik elektritootmise pooled rikki läinud. Ja siis näitavad televisioonis, et üks neljaeurone detail on puruks …

Teie aeg! 

… ja sellepärast viis kuud ei saa elektrit toota. Nii et põlevkivielekter on täna ainuvõimalik juhitav elekter Eestis ja seda tuleb hoida ja lõpetada CO2 …

Aitäh! Teie aeg! 

… kallis hind.

Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Härra peaminister! Meil on aeg korrastada mõtlemist ja korrastada juhtimist. Nõutusega vaatas Eesti avalikkus uudiseid selle kohta, et Belgia meedia andmetel on Eestisse saabunud Belgia valitsuse liikmed, et asuda pidama läbirääkimisi selle kohta, et tuua dokumentideta Belgia kurjategijaid Eestisse või õigemini kolmandate riikide kurjategijaid Eestisse.

Üks hetk, härra Reinsalu! Meil on arupärimine teemal "Absoluutne vaesus Eestis". (Elevus saalis.)

Jaa. Me üldistame olukorda selles mõttes, et kui riigieelarvesse on pandud miljonid eurod seoses selle projektiga, mis on ette nähtud vangide ümberpaigutamisele, härra Aller, siis paluks mitte eksitada. Raha, mis on suunatud kulutustele, mis ei ole mõistlikud, kahtlemata ei tekita ka jõukust. On nii? Seda enam, et juttu oli ka teie ringkonnast, see puudutas just nimelt Viru vanglasse nende suunamist.  

Nii et minu üleskutse, härra peaminister, olukorras, kus justiitsminister Pakosta on öelnud, et mingisuguseid läbirääkimisi ei peeta, Belgia valitsuse liikmed ütlevad, et peetakse läbirääkimisi, härra peaminister, lõpetage selline valesignaalide saatmine ja kutsuge korrale oma justiitsminister ja katkestage need rendivangide, immigrantvangide sihtriigiks Eesti muutmine. See on arukas tegevus.  

Teine tegevus, mis puudutab samuti vaesusküsimust, toimetulekuküsimust, on seotud energeetikas energiašokiga. Energiakauplejad prognoosisid siin 100 eurot pluss megavatt-tund jaanuari kohta, tegelikud numbrid on oluliselt suuremad. 

Ja siin on mitu eraldi põhjust, millest te suurepäraselt teadlik olete. Üks põhjus, ja ma pean tunnistama, et kui ma vaatasin 2025. aastal ka kinnitatud valitsuse poolt omaniku ootusi Eesti Energiale, on kahtlemata jaanuarikuus juhitavate võimsuste turul puudumine piisavalt ja see tõi kaasa vähemalt 20 euro megavati puhul hinnatõusu. Tõsine praktiline probleem. 

Teine probleem on seotud regulatiivsete tasude kerkimisega, osa nendest jõustusid just nimelt jaanuari alul. 

Kolmandana loomulikult on meil probleem laiemalt, mis puudutab energia defitsiiti ja loomulikult ka objektiivselt külmema ilmaga suuremaid, rekordilisi tarbimismahtusid. Ja siin me näeme seda, et praeguses olukorras oleks mõistlik, võttes arvesse seda reguleerimatust energiaturul ja vajakajäämisi energeetikas, mõistlik ka nii hüppelise hinnašoki tingimustes, härra peaminister, mõelda teatud leevendussammudele. Ma ütlen teile seda avameelselt välja: leevendussammudele.

Ettepanek oleks tähtajaliselt piiratud energiašoki tagasimakse kehtestada, nii nagu tehti Eestis omal ajal siis, kui teie olite Riigikogu majanduskomisjoni esimees. Mäletate, erinevad meetmed töötati välja. Ma arvan, et on mõistlik võtta aluseks teatud referentshinnapiir, mis peab olema tasakaalus ka fikseeritud paketi hinnatasemega. Teiseks on mõistlik see kehtestada tähtajaliselt tarbijatele. Ja kolmandaks on mõistlik seda teha, nagu varem oli ette nähtud, automaatselt. See tähendab, et tegelikult energiamüüjatele laekub see kompensatsiooniressurss ja siis tehakse vastavalt tagasimakse või tasaarveldus nende lõpptarbijatega.  

Mis on selle asja positiivsed sammud? Esiteks, see annab minimaalset kindlustunnet. Teiseks, kui me kõneleme nüüd absoluutsest vaesusest, eks ole, härra istungi juhataja, vaesuse probleemist, siis tegelikkuses me teame, et inimeste ostujõud ka väiksema ostujõuga inimeste grupis on eelmisel aastal – seda näitavad ka ekspertide uuringud – langenud. See tähendab seda, et eriti praeguses keerulises olukorras me väiksema ostujõuga inimeste ostujõu kukkumist kütteperioodil tasakaalustame. Me leevendame nende toimetulekut ja ma arvan, et see on mõistlik samm. Ja kolmandaks, mis puudutab ka äritarbijatele sammu astumist, on seda mõistlik teha selles loogikas, vaadake, härra peaminister, nimelt, see ei halvenda ka meie majanduse konkurentsivõimet.  

Praegu on valitsus valinud millise suuna? Maksta toetust teatud rohepöörde eesmärke täitvatele suur- ja energiaintensiivsetele ettevõtetele taastuvenergia tasu osalise kompensatsiooni näol. Ma arvan, et see ei ole piisav samm. See jätab niisuguse tegeliku energiaturu tasakaalustamatusest tuleneva vajaduse tervikuna arvestamata.  

Nii et ettepanek, mis puudutab ka vaesusprobleemi lahendamist, mis puudutab ka majanduse konkurentsivõime tagamist, on akuutses probleemi keskkonnas kiiresti reageerida. Nende meetmete skeem ja ka infotehnoloogiline lahendus on meil varasemast ajast riigil olemas. 

Te küsiksite õieti, ma arvan, et kus võiksid olla need katteallikad sellele. Ma juhin tähelepanu, et tervikuna laekub riigile seoses selle hinnašokiga energiaturul oluliselt rohkem maksutulu, sest see käive, mida maksustatakse, on hüppeliselt kõrgem ja ulatuslikum. Ja teiseks, ma arvan, et on mõistlik võtta kaks võimalikku katteallikat nendele tähtajalistele meetmetele. Esimene katteallikas on heitmekaubanduse tulud. Seda võimaldab ka atmosfääriõhu kaitse seaduse reeglid, Euroopa reeglid, lükata mõned rohepöördeprojektid edasi või jätta ära ja nende vahendite arvel praegust niisugust prognoositavust hinnakoridorides tagada. Ma arvan, et see on niisugune mõistlik stabiliseeriv samm. Ja teine võimalus on loomulikult ülekoormustasud Eleringilt, see, mida tehti siis ka erinevate turutasakaalustusmehhanismide kompenseerimiseks viimasel aastal tähtajaliselt. Ka neid vahendeid tähtajaliselt on võimalik kasutada energiašoki tagasimakseks.  

Kuid märksõna, härra peaminister, selliste meetmete puhul on milline? Kiire reageerimine. Olukord on muutunud. Muutunud olukorras on vajalik astuda tasakaalustav samm valitsuse poolt ja ühiskond ootab seda. See tähendab, et loidus ei ole piisav. Loidus selle kohta öelda, et aga võtke endale fikseeritud pakett, või soovitusi jagada, või see soovitus, et tuuleenergiat tuleb rohkem välja arendada, et teha tuuleenergia uus vähempakkumine. Võrrelge detsembri- ja jaanuarikuu elektritootmismahtu tuuleenergia puhul. Me peame nentima seda, et jaanuarikuu tootmismaht oli 66% väiksem kui detsembrikuus. Meil juhuelektripõhise energiamajanduse arendamine …

Teie aeg!

… ei ole jätkusuutlik, härra peaminister! Nii et tuleb tegutseda, mitte loidust ilmutada.

Aitäh! Nii, kõnesoove … Peaminister ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Ja nüüd on Peeter Ernitsale jäänud küsimus üles, see oli eelmisele juhatajale. On teil midagi täiendada seal?

Hea juhataja! Kõigepealt kiidan teie liberaalset suhtumist istungi juhatamisel, istungil, mis alles algas. Nii et jõudu teile! Mul midagi muud ei olnud öelda. Igal juhul jõudu! Tööpäev alles algas. Aitäh!

Aitäh! Tööpäev algas meil suures saalis kell 15.00 istungi avamisega. Aga sellega on meie tänane teine päevakorrapunkt läbitud. Peaminister ütles, et ta ei soovi läbirääkimistel osaleda. Ta tegi oma ettekande seal enne.  

Kolmas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Andre Hanimäe, Reili Ranna, Riina Sikkuti, Helmen Küti, Jaak Aabi ja Tanel Kiige peaminister Kristen Michalile esitatud arupärimine vaenukõneseaduse eelnõu menetluse seiskumise kohta. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Andre Hanimägi.

Hea aseesimees! Head kolleegid! Lugupeetud peaminister! Tõepoolest, eelmisel aastal detsembris andsime üle arupärimise, et kuhu jäi kuulus või kurikuulus – olenevalt sellest, kuidas seda vaadata – vaenukõneseaduse eelnõu. Ühel hetkel oli kõigil jube kiire, sellepärast et Euroopast pidid tulema suured trahvid, ja siis jäi menetlus kuhugi seisma. Tõsi, tuleb tunnistada, et kui sotsiaaldemokraadid olid selle arupärimise ära andnud, siis läks vist nädal-kaks, ja tuli välja teadmine, et valitsus on siiski eelnõu valmis saanud ja ühel või teisel hetkel tulevad nad selle eelnõuga ka siia meie ette. 

Aga need küsimused on aktuaalsed ja kindlasti ootame peaministrilt sisukaid vastuseid. Seda enam, et siin on väga palju huvitavaid nüansse, mida tasub meeles pidada. Näiteks juba 2020. aastal, kui Reformierakond oli opositsioonis, andsid nad sisse vaenukõne kriminaliseeriva eelnõu. Ja 2023. aastal kiitis valitsus, kus oli justiitsministriks ka Reformierakonna minister, heaks eelnõu, mis käsitles vaenu õhutamist ja vaenumotiiviga kuritegusid. See jõudis isegi esimesele istungile ja läbis seal lugemise. Aga siis jäi eelnõu esimese ja teise lugemise vahel seisma, jäi kuskile sahtlisse. 

Ja selle aja jooksul on huvitaval kombel – kui lugeda seda valitsuse eelnõu – see päris palju muutunud. Mõni asi on arusaadav, aga mõne osas, eriti mis puudutab seda, et teatud tunnused on valitsuse hinnangul mõistlik kriminaliseerida, teatud tunnuste puhul jätkame väärtegudega. Väga huvitav oleks kuulata argumentatsiooni, miks seda tehakse. Ja kindlasti on meil ka lisaküsimusi seonduvalt sellega. Aitäh!

Nii et aitäh! Aitäh! Arupärimisele palun vastama peaminister Kristen Michal.

Austatud juhataja! Head arupärijad! Vastan arupärimisele "Vaenukõne seaduse eelnõu menetluse seiskumise kohta". Niisugune pealkiri on pandud. Esimene küsimus. Miks ei ole eelnõu edasi liikunud ega seaduseks saanud? Kas valitsus on eelnõu sisu vajalikkuse osas üksmeelel? Kui ei, siis milles seisnevad erimeelsused? Vastus. 2023. aastal Riigikogule esitatud eelnõu menetlus on jäänud seisma, kuna eelnõule esitati sadu muudatusettepanekuid. Justiits- ja Digiministeerium alustas uue eelnõu väljatöötamist ning 2025. ehk eelmise aasta detsembris esitatigi see kooskõlastamisele.

Teine küsimus. Kuidas kavatseb valitsus tagada selle, et karistusseadustik vastaks Euroopa Liidu Nõukogu raamotsusele ning milline võiks olla ajakava ja konkreetsed tegevused selle saavutamiseks? Vastus. Justiits- ja Digiministeerium on ette valmistanud uue eelnõu, mis on esitatud detsembris 2025 kooskõlastusringile. 

Kolmas küsimus. Kas on plaanis esitada valitsuse poolt uus eelnõu või tuleb Riigikogul jätkata juba Riigikogus oleva eelnõu menetlemisega? Vastus. Justiits- ja Digiministeerium pidas vajalikuks ja otstarbekaks valmistada ette ja esitada uus eelnõu. 

Neljas küsimus. Justiits- ja digiminister on välja toonud, et raamotsuse peaks üle võtma võimalikult kitsalt ehk jätma välja tunnused, mis on kirjas nii Reformierakonna 2020. aasta esitatud eelnõus, valitsuse poolt 2023. aasta toetatud eelnõus kui ka Eesti põhiseaduses. Kas valitsusel on plaan Riigikogu menetluses oleva eelnõu sõnastust muuta ning miks? Vastus. Justiits- ja Digiministeerium on esitanud kooskõlastusele eelnõu, mis nende hinnangul lähtub raamotsuses nõutavast.

Viies küsimus. Kuidas on Euroopas hinnatud Eesti senist tegevust vaenukõne regulatsiooni küsimuses ning kas rikkumismenetlus Eesti suhtes on jätkuvalt avatud? Kui kaugel menetlus on ja kas Eestit ähvardab trahv? Kui suur see võib olla? Vastus. Euroopa Komisjon alustas 30. oktoobril 2020 Eesti suhtes rikkumismenetlust. Eesti on Euroopa Komisjonile vastanud, et nõustume etteheidetega. Justiits- ja Digiministeerium on saatnud kooskõlastusringile uue eelnõu, mis nende hinnangul lähtub raamotsuses nõutavast. Rikkumismenetlus ei ole jõudnud Euroopa Liidu kohtusse. Trahvi määrab Euroopa Liidu kohus.

Kuues küsimus. 2024. aasta kevadel olevat Eesti saatnud Euroopa Komisjonile arupärimise seoses vaenukõne, selle võimaliku sõnastusega, mis oli päringu sisu ning mida komisjon Eestile vastas. Vastus. Rikkumismenetluse teemal on Eesti olnud pidevas suhtluses Euroopa Komisjoni ametnikega ning jooksvalt andnud neile ülevaateid eelnõust ja menetluse seisust. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Urmas Reinsalu, palun!

Härra peaminister! Ma kuulen, et pidevalt uued eelnõud, niisugused initsiatiivid, Euroopa Komisjoniga suhtlemine, et vihakõne reguleerida ehk seda n-ö Eesti, ma arvan, ühiskonna käsitlust sõnavabadusest kuidagi kriminaliseerituks käsitleda, ükskõik milliste meetoditega tehniliselt. Härra peaminister, miks seda vaja on? Miks meil on vaja vihakõne kriminaliseerida? Ja mis õiguslünk meil praegu Eesti karistusõiguses on, kui kõik karistusõiguse praktikud ütlevad, et tegelikkuses on täiesti arusaamatu, kuidas neid norme kohaldama hakatakse, ja praktilist probleemi või konkreetset näidet, kuidas see esile võiks kerkida, iseenesest ei osata tuua? 

Ja ma hoiatan teid, härra peaminister. Teil võib olla võimu, et see initsiatiiv läbi suruda ka enne valimisi, aga kindlasti tuleb aeg, kus niisugused poliitilised aktsioonid karistusõiguse monteerimisel pööratakse tagasi. Arvestage sellega, härra peaminister! Siin on vaja ka mingit legitiimsust nende sammudel karistusõigusega tegelemisel.

Aitäh, hea küsija! Raamotsuse ülevõtmiseks minimaalses vormis ongi uus eelnõu tehtud.

Andre Hanimägi.

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Teie praeguses eelnõus oleks kriminaalkaristatav tunnuste puhul rahvus, rass, nahavärv ja päritolu, usutunnistus. Väärteoks jääksid sugu, keel, puue, seksuaalne sättumus, poliitilised veendumused ja varaline seisund. Teie erakonnakaaslane, õiguskomisjoni esimees Madis Timpson on Eesti Ekspressile öelnud: ma isiklikult ei pea mõistlikuks, et ühed ühiskonnagrupid on rohkem kaitse all kui teised. Ja ma nõustun temaga sada protsenti. Mina ka ei pea mõistlikuks olukorda, kus me kirjutame seadusesse, et ühed tunnused on rohkem kaitstud kui teised. Ma küsin teilt: kas teie isiklikult arvate, et see on hea mõte, et Eestis on ühed tunnused rohkem kaitstud kui teised, näiteks puuetega inimesed on vähem kaitstud kui teise nahavärviga inimesed. Kas sellise vahe tegemine on teie hinnangul mõistlik?

Aitäh! Ma saan öelda selle Justiits- ja Digiministeeriumi eelnõu kohta, et nende hinnangul seesama muudetud eelnõu ei loobu ühegi praegu seaduses sätestatud tunnuse alusel vaenu õhutamise ega diskrimineerimisele üleskutsumise karistamisest. See muudab kuriteoks üksnes need vaenu õhutamise vormid, mille kuriteona käsitlemist nõuab meil raamotsus.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Ma olen ka nõus, et see Justiits- ja Digiministeerium on kummaline moodustus ja inimestel lähebki aega. Mina kipun ka ütlema ikka justiitsminister ja justiitsministeerium. Nii et tänan, et te olete niivõrd mitu korda üle kinnitanud, et eelnõu saatis kooskõlastamisele just Justiits- ja Digiministeerium. Aga kas teie vastustest, mis on napid ja sisusse ei lähe ja tõepoolest kordavad põhimõtteliselt ühte ja sama lauset, võib järeldada, et teie jaoks ei ole tegemist olulise teemaga ja teile endal ei ole tugevat seisukohta, et see valitsus peaks selle eelnõu vastu võtma, kriminaliseerima vaenukõne ja Eesti rikkumismenetlusest päästma?

Kas-küsimusele on vastus ei. 

Anti Poolamets, palun! 

Lugupeetud peaminister! Kindlasti märkasite, et Soome endine kristlike demokraatide liider andis äsja USA Esindajate Koja justiitskomitees aru tema sõnavabaduse karmist ründamisest Soomes. Just piibli tsiteerimise eest võeti seal ette rünnak elanikkonnagruppide vastu, sooliste vähemuste vastu, sättumuste vastu. Kas me tõesti tahame võtta sama tee jalge alla, kus inimesi represseeritakse piibli tsiteerimise eest, saada kuulsaks oma võtmeliitlase juures paariariigina, kes on lihtsalt vasakäärmuslik, mingisugune radikaalne rühmitus siin võimul, kes piirab teiste sõnaõigust ja kellele lihtsalt ei tulda appi, sest te olete sõgedad sõnavabaduse piirajad?

Jah, kui te nii küsite, siis ma tõepoolest ei ole seda protsessi märganud ja ma ei usu ka, et nii läheb.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Ma olen ka seda uut versiooni näinud ja tegelikult see on täpselt sama probleemne nagu see eelmine. Näiteks seal kasutataksegi sellist sõnastust, et põhimõtteliselt võib järgneda kriminaalkaristus, kui kellelgi on alus karta, et midagi võib potentsiaalselt kunagi juhtuda. Ehk siis kellegi kartus, võimalik solvumine, on piisav tegelikult selleks, et siis pärast kedagi kriminaalkorras karistada. Kas teie arvates on see selline adekvaatne, täiesti väga laialivalguv sõnastus, kus põhimõtteliselt piisab kellegi väikesest tunnetusest, et siis sellele järgneb kriminaalvastutus? Põhimõtteliselt reaalselt mingit tegu või tagajärge ei peagi saabuma.

Aitäh! Selle eelnõu iseloomustamiseks, mida te ilmselt olete lugenud, võibki öelda seda, mida ma ka teie kolleegidele ütlesin, et seal võetakse üle see, mida raamotsus meilt nõuab. Eelmine eelnõu seisab, see uus eelnõu peaks vastama raamotsusele ja selle ülevõtmine on nii-öelda miinimumvõimalus. Ehk siis parlamendi menetluses saate oma arvamust avaldada.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister, te olete siin ikka erakordselt napisõnaline. Mulle jääb mulje, et kas te üldse ei tea või teema on teile ebameeldiv ja tegelikult te ei taha sellest siin rääkida. Aga me sooviks teada, sest me teatavasti teame, et kui sotsiaaldemokraadid veel valitsuses olid, siis oli väga pikk arutelu sel teemal. Nii et see teema on teil kindlasti täna valitsuses läbi räägitud. Enne koalitsioonis tehtud kokkulepet pole seda arvatavasti kooskõlastusringile saadetud. See tähendab, et te olete kindlasti kursis sellega ja Reformierakond on oma nõusoleku andnud sellele. Mind huvitab ikka, et võib-olla te selgitaksite seda loogikat, mis on teie nägemuses siis need argumendid, miks kriminaalkorras karistatakse rahvuse, rassi, nahavärvi ja päritolu, usutunnistuse järgi, aga väärtegu on näiteks seksuaalse sättumuse puhul vaenukõne või puudega inimeste vaenamine. Võib-olla te avaksite seda? See on meile jäänud siiamaani arusaamatuks. Aitäh!

Aitäh! Võib-olla te jah enne ei olnud saalis, aga ma seda vastasin, et Justiits- ja Digiministeeriumi hinnangul ei loobu seesama uus eelnõu, muudetud eelnõu, ühegi praegu seaduses sätestatud tunnuse alusel vaenu õhutamise ega diskrimineerimisele üleskutsumise karistamisest. Ent see muudab kuriteoks üksnes need vaenu õhutamise vormid, mille kuriteona käsitlemist nõuab meil raamotsus.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Ma ikka tahaks loota, et Eesti Vabariik teeb eelkõige seadusi selleks, et oma Eesti inimesi kaitsta, ja kaitsta kõiki erinevate võimalike diskrimeneerimis… jäägu see sõna hetkel tulevikku… jah, diskrimineerimiste vastu. Mina ikka ei saa aru, miks on Reformierakonna seisukoht muutunud selles osas, et justkui puude alusel või seksuaalse sättumuse või soo alusel vaenukõne oleks kuidagi leebem ja väärteole omane, samal ajal kui teised tunnused saavad kriminaalkorras karistatud. Kas teie hinnangul siis piisabki ainult sellest, et Euroopa seda ütleb, aga et Eesti inimeste heaolu ei ole tähtis? Või miks see seisukoht muutunud on? Mina ei ole sellele selget vastust saanud.

Aitäh, hea küsija! Ma olen korduvalt sellele osutanud, et tegemist on raamotsusest lähtuva eelnõuga. Sellisena, nagu ta raamotsuses kirjas on, on ka Justiits- ja Digiministeerium selle eelnõu koostanud.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea peaminister! Vaat see vihakõne seadus on siin liberaalidel kogu aeg nii hinge peal, et saaks ikka suud kinni panna ja kruvisid rohkem kinni keerata. Tõesti, Euroopa riikide näited on ju tegelikult päris hirmuäratavad. Inimesi mõistetakse kriminaalselt süüdi ja otsused sünnivadki läbi kohtupretsedentide. Lähim näide on meil tõesti Soomest, nagu ka hea kolleeg Anti Poolamets tõi välja, kus endine siseminister Päivi Räsänen mõisteti läbi mitme kohtuastme süüdi piibli tsiteerimise eest. J mitte tõlgendamise eest, ma kordan, vaid tsiteerimise eest. 

Te ütlesite, et teie ei ole Ameerika Kongressis toimunud kuulamist kuulnud ega näinud. Aga vaat mina nägin ja nägin ka Päivi Räsäneni enne seda, ma avaldasin talle toetust ja avaldasin ka heameelt, et Eestis sellist seadust veel ei ole. USA Kongressis oli kuulamisel küll väga selgelt näha, et USA, meie peamine liitlane ka väärtusruumi osas, ei pea sellist sõnavabaduse piiramist õigeks, seejuures kogu Euroopas, mitte ainult Soome näitel. Äkki te ka mõtlete, kas praeguses muutuvas maailmas on väga mõttekas sellise seadusega ükskõik mil kujul edasi minna? 

Kindlasti mõtleme. Eelnõu on ette valmistatud ja kooskõlastusringil.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Ma üritan veel korra. Austatud peaminister! Ma saan aru jah, et praegu on valitsuses kaks erakonda. Ju siis valitsuses see diskussioon toimub, millisel moel, kas siis võtta miinimumina üle see raam, mis on Euroopa Liidus ette nähtud, kuna see on ka veninud. Ma ikkagi üritan küsida, kas Reformierakonna arvamus – kuna te olete Reformierakonna esimees – ongi võtta üle see raam siis minimaalselt ehk nende tunnuste alusel kriminaliseerida, nagu seal raamis öeldud on.

Aitäh! Ma ju teie kolleegidele vastates kirjeldasin, kuidas eelmine eelnõu siia on seisma jäänud ja uus eelnõu on täpselt raamotsusele vastav.

Evelin Poolamets, palun! (Hääled saalis.)

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Te korduvalt rõhutasite, et antud vaenukõne- või vihakõneseaduse puhul lähtutakse ainult sellest raamotsusest. Kas see on nüüd tehtud lihtsamaks, see vihakõneseadus, kui oli varem sotsidega koos tehtud vihakõneseadused? Kas te nagu arvestasite ka selle olukorraga, et kui võim vahetub näiteks, te enam ei saa ise seda rakendada, siis see hakkab ka liberaalset maailma nii-öelda vaadet ohustama, et hakatakse karistama igasugust poliitilist kriitikat ja maailmavaatelist eriarvamust? Kas see oht on seal vihakõneseaduses välistatud või mitte?

Aitäh! Ma jah ei pea teie kirjeldatud stsenaariumi tõenäoliseks.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate esindajana palun, Andre Hanimägi. 

Head kolleegid! Austatud peaminister! Vaenukõnest rääkimine ei ole ilmselgelt mugav teema. Nagu äsja vastustest oli näha, peaminister oli endale mitte tavapäraselt kidakeelne. Aga arusaadav, eks vaenukõne tekitab erinevaid hirme, emotsioone ja pahameelt. Aga just seetõttu peamegi rääkima sellest ausalt ja lõpuni, mitte loosungite, vaid sisu tasandil. 

Alustame põhilisest, mida on siin ka väga palju kritiseeritud. Vaenukõne ei ole arvamus, vaenukõne on üleskutse vihkamisele, diskrimineerimisele või vägivallale inimeste vastu nende tunnuste tõttu. See ei ole terav ütlemine, see ei ole poliitiline ebamugavus, see on kõne, mis päriselus lõhub turvalisust, tõrjub inimesi ühiskonnast ja on ajalooliselt ka korduvalt viinud vägivallani. Ja ei, vaenukõne seadus ei tähenda sõnavabaduse lõppu, see ei kriminaliseeri kriitikat, satiiri, maailmavaadet ega ka inetut või isegi rumalat juttu – seda võib ikka edasi panna nii, nagu torust tuleb, ükski pahane postitus ei vii kedagi vangi. Karistatavaks muutub see siis, kui see on avalik ja ohtlik üleskütmine olukorras, kus ongi reaalne oht ühiskonna turvalisusele. See eelnõu tasub läbi lugeda. Need hirmud, et kõik pannakse homme vangi, ei vasta tõele. Härra Reinsalu, ei vasta tõele. Aga sellele, et vaenukõne võib viia päris rünnakuteni, on vastus, et on küll. Jah, võib viia küll.

Aga nüüd tuleme selle juurde, mida härra Reinsalu ütles, et siis ta kaotab kohe selle eelnõu ära, nii kui 27. märtsil valimised läbi on. Euroopa Liit keelas vaenukõne juba 2008. aastal. Eesti oleks pidanud selle üle võtma 2010. aastal. Me ei teinud seda, täna on aasta 2026. Selle tulemusena on Eesti suhtes algatatud rikkumismenetlus, mis võib väga tõenäoliselt lõppeda trahviga. See on üldse väga huvitav, et me ei ole seda trahvi juba siiamaani saanud, sest me oleme aastaid juba rääkinud, et me kohe-kohe selle trahvi saame. Nii et vaatame. 

Veelgi enam, see eelnõu ei ole esimest korda Riigikogus. Juba 2023. aastal läbis vaenukõne eelnõu esimese lugemise ja seda Reformierakonna justiitsministri algatusel. See eelnõu jäi seisma. Toona oli laialdane obstruktsioon, mitte ainult selle eelnõu suhtes, vaid ka muus osas siin Riigikogu saalis pandi sahtlisse, elab siiani seal sahtlis.

Tegelikult tulekski nüüd selle küsimuse juurde, millest me proovisime ka peaministrilt aru saada, aga ta jäi ikkagi sinna Justiits- ja Digiministeeriumisse kinni. Miks ikkagi Reformierakond seda seisukohta on muutnud nende aastate jooksul? Sest ma tuletan meelde, et aastal 2020, kui Reformierakond oli opositsioonis, siis ta esitas täpselt sellesama eelnõu, sisuliselt, aga seal olid kõik tunnused sees. Nüüd on tehtud mingisugune veider erinevus. Miks? Ei saanudki aru. 

Ka omaenda minister tõi eelnõu, kus olid sees need tunnused, mis on nüüd muudetud, aga nüüd on eelnõu äkki muutunud kitsamaks. Ja kitsamaks mitte selles mõttes, et vaenukõne suhtes on erakond kuidagi kriitilisem kui varem või et kuidagi on seda sõnastust maru palju parandatud ja muudetud. Ei, tunnuseid on vähendatud. Ja ausalt öeldes jääb mulje, et see on juhtunud Eesti 200 surve tõttu. Või kui see nii ei ole, siis oleks huvitav kuulata, mis see päris põhjus siis on. Igatahes, siiamaani pole seda veenvalt selgitatud ja täna peaminister ka seda veenvalt meile ei selgitanud või õigemini üleüldse ei selgitanud. 

Nüüd see kõige problemaatilisem osa, miks me siin neid küsimusi mitu korda esitasime. Tänane eelnõu ütleb sisuliselt seda, et mõned inimtunnused on olulisemad kui teised. Kuriteona karistatav oleks vaenu õhutamine siis, kui tegemist on rahvuse, rassi, nahavärvi, päritolu või usutunnistusega. Aga vaen soo, keele, puude, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundi alusel oleks leebem ehk väärtegu. 

Palun kaks minutit juurde! 

Kaks minutit lisaks. 

Head kolleegid! See on vastuvõetamatu nii eetilisel kui ka juriidilisel tasandil. See on vastuvõetamatu! Inimest ei tohi kaitsta rohkem või vähem sõltuvalt sellest, millise tunnuse tõttu teda rünnatakse. Valu ei ole väiksem, hirm ei ole leebem, ühiskondlik kahju ei ole olematu, kui vaenu objektiks on näiteks puudega inimene. Ja see ei ole ainult opositsiooni kriitika. Seda on öelnud ka reformierakondlasest õiguskomisjoni esimees Eesti Ekspressis, et ei ole mõistlik ega õiglane, kui ühed ühiskonnagrupid on seaduse silmis rohkem kaitstud kui teised. 

Kui me ütleme, et vaenukõne on ohtlik, siis see peab olema ohtlik igal juhul, mitte valikuliselt. Ja kui me ütleme, et Eestis on kõik inimesed võrdsed, siis peab see kajastuma ka karistusõiguses nii, nagu see kajastub Eesti põhiseaduse §-s 12 – mitte ainult kõnedes, vaid ka paragrahvides. Aitäh!

Aitäh! Urmas Reinsalu, palun! (Ettekandja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks!

Kuidagi küüniline ja groteskne on see olukord. Praegu, kui me vaatame ennast liberaalseks, n-ö isiku… tähenduses nimetava partei Reformierakonna poliitilist käekirja, siis on see viimase aasta jooksul seisnenud süstemaatiliselt vabaduse ahistamise aktsioonides, mille puhul mitmetes ei ole tegelikult Euroopas pretsedenti. Ma nimetan seda nn rahapesu superandmebaasi. Pretsedenditu aktsioon Euroopas, mis praegu meie parlamendi menetluses ripub ja mille president jättis esimeses laines välja kuulutamata. 

Siis, initsiatiiv mõtteroimade kohta. Kui isik vaatab mingit ekstreemset veebilehekülge, siis sellest järeldatakse tema ekstremistlik – panete nüüd tähele, ekstremistlik! – mõttekäik, mis peaks olema karistusõiguslikult juba sanktsioneeritud. Ja nüüd, kolmandaks, taas on naastud vihakõne kriminaliseerimise juurde selle loogikaga, et on konstrueeritud loogika, mis on ühiskonnale ohtlik, siis selle puhul teatud tunnuste alusel näha ette kuriteokaristus. Jällegi sama ekstremismi, ühiskonnaoht, ehk ekstremismi käsitlus. See ekstremismi käsitlus on tegelikult Venemaa karistusõiguse konstruktsioon, härra Michal, mis tegelikult vastab sellele loogikale, mille järgi on üles ehitatud n-ö Venemaa ekstremismivastane seadus. 

Minu üleskutse teile, härra Michal, on loobuda sellistest … etüüdidest, millel ei ole: esiteks, Eesti ühiskonna jaoks mitte mingisugust tarvidust ühiskondliku probleemina. Poliitilise karistusõiguse disainimine ei kuulu Eesti Vabariigi õiguskultuuri ja ühiskonna ootuse ja tavade juurde. Meie käsitlus vabadusest on lai. Me oleme selle Euroopa Liidu regulatsiooni, millele te viitate, praktikas on see rakendunud juba piisava õiguskaitse suutlikkusega, ja nii tulebki seda dialoogis ka Euroopa Komisjonis seletada. Nalja teete või? Me tegeleme siin n-ö sõnaroimarluse kriminaliseerimisega. Eriti küüniline on öelda seda olukorras, et vihakõne on kriminaliseeritud, kuriteona on sanktsioneeritud. Aga vabandust, mu üleskutse alandlikult on teile: loobuge vihapoliitikast, ma ei tea, autoomanike vastu, maaomanike vastu, koduomanike vastu! Me räägime tarbijatest, mis puudutab praegu elukallidust.  

Kui nüüd tulla lagedale niisuguse käsitlusega, et otsekui erivajadustega inimestel on põhiprobleem, et praegu käib ühiskonnas mingisugune nende verbaalne ründamine, mis võib viia ühiskondliku ohuni. Tegelikkuses ei eksisteeri niisugust probleemipüstitust! 

Ja seda ei ole suutnud ka õiguspraktikud tuua konkreetsete näidetena esile ega ole suudetud konstrueerida niisuguseid tüüpjuhtumeid, mille puhul meie tänane karistusõigus oleks võimetu sekkuma. Härra peaminister, meil ei ole mõtet tegeleda asendustegevusega või veelgi enam, ühiskonna täiesti selektiivseks ja teadmatuks normikeskkonnaks muutumisega. Inimesed ei pruugi enda sõnavabaduse keskkonnas – see ei pruugi arusaadavalt ühiskonnas inimestele meeldida –, aga sõnavabaduse keskkonna piir ei ole mitte kultuuri, heade tavade, normide, ühiskondliku üldise suhtlemisstandardi määratleda, vaid hakkab olema politseilise järelevalvemenetluse objekt, karistusõiguse tööriist. 

Ma arvan, et me ei liigu õiges suunas, härra peaminister. Selle normistiku järgi puudub praktiline vajadus. Ja kui selle all on mingisuguseid muid mõttekäike või niisuguseid arusaamu omistatud, siis tuleb seda avalikult tunnistada.  

Ettepanek on, härra peaminister, et te ütlete, et on välja töötatud uus imposantne normiarhitektuur vihakõne poliitilise agendaga. Korduvalt on Reformierakond seda püüdnud teha, aga ei ole leidnud parlamendis piisavat toetushäält ja nüüd minnakse uue normiarhitektuuriga ja vihakõne kriminaliseerimisega siin enne valimisi peale. 

Minu üleskutse on, et jätke see initsiatiiv, las valimistel Eesti kodanikud annavad mandaadi, kas niisugune initsiatiiv on tarvilik või ei ole tarvilik, ja siis on võimalik pärast valimisi Eesti kodanikelt saadud mandaadi alusel neid otsuseid langetada.

Isamaa Erakond ei toeta, esiteks, ükskõik millise õiguspüramiidina konstrueeritud normiga selle vihakõne kriminaliseerimist niisuguse poliitilise mõttekäiguga, ideelise mõttekäiguga, nagu te ette panete. Kõik! Loomulikult me kutsume üles teid sellest hoiduma, kutsume üles mitte tegelema ressursimõttetult koormusega ühiskonnale. Ja kolmandaks, kindlasti me oleme valmis selleks, et kui need poliitilise karistusõiguse normid läbi surutakse, siis loomulikult ka karistusõiguskorda puhastama heatahtlikult, optimistlikult, positiivse energiaga ja need normid õiguskorrast ka kõrvaldama. Me oleme selleks valmis, härra peaminister, ärge peljake! 

Nii et tõstame selle asja, võtame ühiselt, lepime kokku, tõstame selle asja kõrvale kuni valimisteni, ärme tegele sellega! Aitäh!

Aitäh! Anti Poolamets, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud vaatajad, kuulajad, head kolleegid! Hea juhataja! On hämmastav olukord, kui siin ühes saali servas nõutakse valjuhäälselt tsensuuri ja teises saali otsas öeldakse, et kasutage veel kord oma aju, mõelge korra veel, enne kui te hakkate põhiseadust rikkuma. See on mõtlemapanev koht, kus ühes saali otsas leitakse, et teine saali ots tuleks vaigistada. Sest see nõudmine, raevukas nõudmine, kiiremini-kiiremini tsensuuriseaduse juurde, kiiremini-kiiremini vaigistage konkurendid, pange nad kinni, takistage nende kandideerimist, tehke nendega nagu Soome kristlike demokraatide juhi Päivi Räsäneniga. Loksutage neid seitse aastat kohtus, andke neile pihta! Vaat selline on tänane olukord, kus ühed konkurendid tahavad oma ausalt konkureerivaid kolleege kõrvaldada, sest nad ei saa enam pettuse ja valskusega oma võimu näidata.

Ärme unustame, et meil peaks ju põhiseadus kehtima. Aga milline karistus on nendele, kes rikuvad põhiseadust? Kus on siin põhiseaduslik meede nende vastu, kes sõnavabadust püüavad puruks lüüa? Jah, sotsiaaldemokraadid, teie oma punase lipu all veripunase disainiga tahate tagasi tsensuuri, mis on siin hoones nii palju kordi valitsenud. Ma tuletan meelde, et lääne ühiskonnas ei ole kõik alla andnud, kõik ei ole läinud seda teed, kuhu marksistid seda juhivad, vaid USA-s on alanud veendunud raevukas vastupanu demokraatlike väärtuste säilitamise nimel.

Nii oli just äsja Soome endine kristlike demokraatide juht Päivi Räsänen kõnelemas USA esindajate koja justiitskomitee ees, just sõnavabaduse teemadel. See kuulamine käsitles ennekõike Euroopa Liidu seatud tsensuuriseadusi, mis puudutavad sotsiaalmeediat, mis puudutavad internetti. Näiteks Euroopa Liidu digitaalteenuste akt ja Suurbritannia Online Safety Act, mis kahjustavad USA kodanike õigusi rääkida vabalt, sealhulgas USA-s. Räsänen rääkis komitees oma kogemusest, kuidas teda anti kohtu alla Soomes kolmes süüdistuses. Need süüdistused kerkisid tema kirjalikest ja suulistest avaldustest, mida ta tegi homoseksuaalsuse teemadel. Ta on vabastatud kolmest süüdistusest, ent Soome kõrgeim kohus jätkab asja menetlemist. Nüüd annan sõna Päivi Räsänenile endale. Ma tsiteerin. 4. veebruar 2026, USA esindajate koda. "Minu nimi on doktor Päivi Räsänen. Ma olen olnud Soome parlamendi liige, kristlike demokraatide poolt alates aastast 1995, olles olnud siseminister aastatel 2011–2015. Ma olen arst ja ma olen uhke vanaema. Soome on demokraatia, mis on ehitatud õigusriigile ja põhivabaduste austamisele. Juunis aastal 2019, olles Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku juhatuses, ma ütlesin otse välja oma arvamuse LGBT Pride'i üritusel osalemise kohta, luteri kiriku osalemise kohta, ja avaldasin arvamust abielu ja seksuaalsuse teemal Twitteri postituses. Ma saatsin oma kirja kiriku juhtkonnale ja leidsin, et nende osalus Pride'i üritusel oli vale. Ma lisasin mõned pildid piiblivärssidest piiblitekstidest ja tegin seda ka viisakalt." Selle vaba sõna kasutamise eest uuriti mind politsei poolt ja kuulati üle rohkem kui 13 tundi järjest. Küsimused politsei poolt olid häbitult piibli ja selle tõlgenduse üle. Mult küsiti, mis oli siis selle piibli lõigu tähendus, mida ma mõtlen sõnade nagu "häbi" all. Ja ta leidis, et homoseksuaalsus on häbiväärne. Sellest piisab, et solgutada endist siseministrit aastaid ja aastaid.

Ja pole mingi ime, et USA, nähes paljudes Euroopa riikides lihtsalt jõhkralt peale tulevat tsensuuri kõige elementaarsemate asjade piiramisega, lihtsalt leiab, et need riigid liiguvad autoritaarsuse suunas. Mida see kaasa toob, lugupeetud peaminister? See toob kaasa selle, et meie liitlane võib ühel päeval öelda, et ka teie liigute autoritaarsuse suunas, ka teie piirate elementaarset sõnavabadust, mida te siin ju praegu plaanite, oma poliitilise tsensuuri sisseviimist. Ja vaat, ühel päeval nad ei tule siia. 

Ma käisin Camp Reedos. USA üksused olid seal, tegid raskeid õppuseid, olid tulnud kaugelt Texasest, pingutavad meie nimel, tõid oma tehnikavahendeid kaasa, mida oli terve plats täis. Aga kui nad ühel päeval ütlevad, et te olete ju autokraatia, te piirate demokraatiat, siis kas me peame siia tulema Ameerika poistega ohvreid tooma? See küsimus on juba üleval, kui me vaatame Päivi Räsäneni juhtumit. Ja kui te tahate seda teed minna, siis te olete julgeolekurisk. Siis te olete julgeolekurisk! Ärme muudame Eestit paariariigiks, hea peaminister!

Teie aeg!

See on meie ühine huvi. Tõmmake kiiresti sellele seadusele joon peale, kui me tahame oma liitlast siin hoida.

Aitäh! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea peaminister! Head kolleegid! Karistusõigus on riigi üks võimsamaid relvi ja võimu teostamise viise, mida kasutatakse ühiskonnasuhete reguleerimiseks. Seda enam on oluline, et iga uus seadus peaks vastama küsimusele, millist probleemi see lahendab ning kas see muudab meie elu ohutumaks või paremaks. 

Kahjuks isegi vaenukõneseaduse algatajad ei suuda tuua mitte ühtegi näidet lähiminevikust, kus vaenukõnesätet oleks sellisel kujul vaja olnud. Veel enam, ei suuda isegi selgitada ka seda, kuidas uus seadus hakkab toimima ning millised juhtumid siis selle alla läheksid. On siis vaid abstraktsed selgitused, et kuriteoks piisab potentsiaalse ohu teoreetilisest olemasolust. Ehk siis teisisõnu, selle vaenukõneseaduse puhul piisab, kui keegi ehmub või solvub ehk siis otsest ohtu ega tagajärge saabuma ei peagi. 

Ma mäletan, see oli veel üle-eelmine õiguskomisjoni esimees, sotsidest, kus tema kinnitas väga otse oma sõnadega, et poliitiline valik on see, et ka saabumata tagajärg on karistatav. Ja see poliitiline valik on ka tänases selles vaenukõneseaduses, mida siis varsti jälle meile tuuakse. 

Ma korra võrdlen selle tänase regulatsiooniga, mis meil juba on olemas. Meil on juba vaenu õhutamine väga täpselt reguleeritud ja inimesi karistatakse väga konkreetsete tagajärgede saabumise puhul, kui on oht isiku elule, kui on oht isiku varale, isiku tervisele. Ja nüüd selle uue seadusega, siis mida üritatakse teha? Tahaks hägustada seda põhjuslikku seost võimaliku vaenukõne ja siis reaalse ohu tekkimise vahel. 

Ma arvan, et siin ei olegi vaja olla selgeltnägija, et aru saada, et selline segane sõnastus tekitab väga suurt menetluskoormust politseile, prokuröridele, kohtunikele. Iga inimene nüüd, põhimõtteliselt kes ehmub või solvub, hakkab pöörduma politseisse ootuses, et uus seadus annab talle siis seda kaitset ja võtab kellegi vastutusele. 

Mis aga tegelikkuses hakkab juhtuma? Juhtub see, et algatatakse väga suures koguses erinevaid menetlusi. Ressurssi seejuures on piiratud koguses, nii et samal ajal, kui kümned politseinikud püüavad aru saada, kas keegi siis kõneles vaenulikult või mitte, tegi mõne vaenuliku postituse või mitte, paralleelselt meil jääb tähelepanuta reaalset ohtu tekitav olukord.

Ja kuna seaduse autorid, kui nad juba täna ei saa aru, mida nad täpsemalt reguleerivad, siis ennetavalt püütakse vastutus veeretada enda õlgadelt teistele. Ministeerium väga konkreetselt juba ütles välja, et teate, kohtud peavad leidma tõlgenduse sellele vaenukõneseadusele, et me siin võtame vastu, aga kohtud las pärast tõlgendavad seda. See tähendab, et arusaam sellest, et keda tohib karistada ja keda ei tohi karistada, tegelikult seda arusaama selles seaduses ei ole. Ja seaduse algatajad ministeeriumist, kõik ametnikud väga hästi saavad sellest aru. Siis loodetakse, et siis las kohtupraktika mitme aasta pärast siis ütleb meile, et mida siis see seadus üldse meil tähendab. 

No vähe sellest, et selline lähenemine on absurdne, see toob ju kaasa võimaluse seda seadust täiesti vabalt tõlgendada ning hakata võtma vastutusele inimesi iga hoolimatu avalduse eest. 

Ma ei räägi ka sellest, et üleüldse selline suhtumine on vastuolus õigusriigi printsiibiga ja põhiseadusega, milleks on õigusselguse tagamine. Seal, kus puudub õigusselgus, see tekitab automaatselt pinnase sõnavabaduse piiramiseks. See aga omakorda tekitab inimestel kartuse oma mõtteid vabalt väljendada. Ja kartus tekib ka nendel, kes pole end kunagi vaenulikult väljendanud. 

Ei tasu unustada ka seda, et ajalooline mälu, mis põhineb lähimineviku kibedal kogemusel, tekitab eestlastel loomuliku tõrke igasuguste suukorvistamiskatsetuste ees. Ja siinkohal me peame mõistma, et iga Euroopa Liidu norm ei saagi ega peagi sobituma meie ühiskonda, kuna need ei arvesta meie kultuuriliste, meie ajalooliste eripäradega. See, mis sobib ühele riigile, ei pruugi sobida meile ja ei peagi sobima. Ka tänases olukorras siin võiksime olla just eeskujuks teistele riikidele oma sõnavabadusega. Muide, Euroopa Liit tegelikult austab rahvusriike ja nende identiteeti. Seda ütleb lausa Euroopa Liidu lepingu artikkel nr 4. Ja kui me ise enda eest ei seisa, siis keegi teine seda meie eest ära ei tee. Aitäh!

Lauri Laats soovib kohapealt. Lauri Laats, kohapealt.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! No hea kolleeg Anastassia Kovalenko-Kõlvarti tõi väga hästi välja kõik, mis puudutab vaenukõne seadust ja seda, miks me tegelikult sellisel viisil, sellisel kujul siin Riigikogus seda vaenukõnet ei peaks menetlema. Ma vaatasin, et isegi peaminister kuulas väga tähelepanelikult ja vist isegi pani märksõnu kirja, vähemalt käed liikusid seal iPadi juures. Ma loodan tõesti, et ka peaminister saab sellest aru. Ja mõnes mõttes ma saan aru, et seda vaenukõnet on valitsuskabinetis hoitud just seetõttu, et tõesti see vaenukõne seadus ei sobi meie ruumi ja sellisel viisil ei tohiks ka piiranguid sõnavabadusele seada. Mul on kahju, et sotsiaaldemokraadid sellest aru ei saa. Ja mul on kahju, et ka sotsiaaldemokraatide esindaja, kes selle arupärimise esitas siin ja pidas ka "sütitava" kõne, ei viibinud siin sellel ajal, kui Anastassia Kovalenko-Kõlvart hästi argumenteeritult põhjendas, miks see vaenukõne seadus tegelikult ei tohiks siia saali tulla. Ja ma loodan, et ka peaminister seda siia saali ei too Justiits- ja Digiministeeriumi kaudu. Aitäh!

Aitäh! Kas soovib peaminister veel kord? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Oleme läbinud tänase kolmanda päevakorrapunkti. 

Liigume edasi neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Evelin Poolametsa, Rain Epleri, Rene Koka, Siim Pohlaku, Martin Helme, Anti Poolametsa, Varro Vooglaiu ja Arvo Alleri poolt peaminister Kristen Michalile esitatud arupärimine Enefit Greeni investeeringu kohta Tolpanvaara tuuleparki ning selle müügi tagajärgedest Eesti riigi energiapoliitikale ja taastuvenergia eesmärkidele. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Evelin Poolametsa.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Esitan Riigikogu liikmete nimel arupärimise peaminister Kristen Michalile. Arupärimine puudutab Enefit Greeni investeeringuid Soome Tolpanvaara tuuleparki. See tuulepark sai alles hiljuti valmis, aga müüdi juba 2025. aasta detsembris maha alla omahinna. 

Eesti Energia tarbijalt on alates 2012. aastast kogutud taastuvenergiamaksu. Selle taastuvenergiatasu eesmärk oli koguda raha selleks, et ehitada tuuleparke ja teisi taastuvenergiaobjekte, ja kõik ikka selle põhjendusega, et elekter läheks odavamaks. Ehk Eesti maksumaksja rahaga ehitati Soome tuulepark ja see müüdi maha alla omahinna. Sellest tulenevalt ongi meil nüüd küsimused, miks seda tehti ja kuidas see läheb kokku meie riigi eesmärgiga, mis hindab kõrgelt, et oleks palju tuuleparke. Loodamegi peaministrilt saada ammendavaid vastuseid. Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele palun vastama peaminister Kristen Michali.

Aitäh, austatud juhataja! Head arupärijad! Head Riigikogu liikmed! See on siis arupärimine nr 870. Küsimus ja vastus. Esimene küsimus on: millistel majanduslikel ja strateegilistel eeldustel tugines riigi heakskiit Tolpanvaara tuulepargi investeeringule 2021. aastal ning millised riskid toodi välja juba atesteerimise ja tasuvusanalüüsi etappides? Vastus. Esiteks, riigivaraseaduse järgi teeb tütarettevõtja osaluse võõrandamise otsuse osaluse valitseja ehk Eesti Energia. Tegemist on riigile kuuluva ettevõtte tütarettevõttega, mis oli börsil. 

Kaks: millise hinnangu andis valitsus 2025. aastal Enefit Greeni ettepanekule müüa projekt sisuliselt kulupõhiselt hinnalt ning milliseid alternatiive kaaluti? Vastavalt riigivaraseadusele tegi Tolpanvaara tuulepargi müügi otsuse Enefit Green AS oma juhatuse ja nõukogu pädevuse piires. Valitsus ei osalenud riigile kuuluva ettevõtte tütarettevõtte tehingu hindamises ega otsustamises.

Kolmas: millist teavet omas valitsus või Rahandusministeerium Enefit Greeni finantsvõimekuse, finantsriskide ja laenukoormuse kohta perioodil enne müüki ning kuidas mõjutas see otsustusprotsessi? Enefit Green oli kuni 2025. aasta sügiseni börsil noteeritud äriühing ning esitas aruandlust vastavalt börsireeglitele. Reeglite järgimine tähendas, et kõiki Enefit Greeni AS omanikke koheldi võrdselt. 

Neljas: millised juhtimislikud turupõhised strateegilised vead realiseerusid, mis põhjustasid olukorra, kus Enefit Green loobus ainsast varast Soomes vahetult pärast selle valmimist? Vastus. Tolpanvaara tuulepargi müügi otsus oli Enefit Greeni juhatuse ja nõukogu pädevuses. Valitsuse tasemel ei arutatud müügi põhjuseid. 

Viies: millist mõju avaldab juhtum riigi usaldusväärsusele ja investeerimisvõimekusele olukorras, kus riigiettevõte loobub investeeringust enne selle kasumlikku perioodi, samal ajal kui taastuvenergia eesmärgid eeldavad tootmisvõimsuste pidevat kasvu. Vastus. Eesti Energia kontserni otsus restruktureerida oma portfelli ei vähenda riigi usaldusväärsust ega investeerimisvõimekust.

Kuues küsimus: milliseid meetmeid kavandab riik, et tagada tulevikus taastuvenergia investeeringute kvaliteetne riskihindamine ning vältida olukorda, kus riigiettevõte müüb äsja valminud varad ilma ärilise kasuni jõudmata. Vastus. Riik loob raamistiku ja selle põhjal teeb iga ettevõte, olgu see riigi osalusega või erakätes, oma investeerimisotsuseid, hinnates võimalikke riske ja projekti tulusust ning viib läbi vajalikud analüüsid. 

Seitsmes: millist analüüsi on valitsus teinud seoses Enefit Greeni Eesti Energia restruktureerimise mõjuga kontserni investeerimisotsustele ning kas Tolpanvaara müük on otseselt seotud kontserni finantsseisundi parandamise vajadusega? Vastus. Tolpanvaara tuulepargi müügi otsuse tegi Enefit Green AS oma juhatuse ja nõukogu pädevuse piires. Vastavalt riigivaraseadusele ei ole Vabariigi Valitsuse ülesanne analüüsida kontserni restruktureerimist. 

Kaheksas: milline on riigi hinnang asjaolule, et Eestis ei koguta täna adekvaatset statistikat taastuvenergia tegeliku potentsiaali ja tegeliku turulepääsu kohta ning milline mõju on sellele investeerimisotsustele ja taastuvenergia arengukavade kujundamisele? Vastus. Taastuvenergia arenduste kohta kogutakse andmeid perioodiliselt. Maismaa tuuleparkide planeeringute kohta kogub ja avaldab andmeid Keskkonnaagentuur, andmeid uuendatakse perioodiliselt. Samuti on Keskkonnaagentuur avaldanud 2025. aasta oktoobri lõpus kaardirakenduse Eesti taastuvenergia arendustest. Kaardirakendus esitab koondandmed kohaliku omavalitsuse tasandil, mis annab ülevaate piirkondlikust taastuvenergia tootmisest ning selle liitumisvõimsustest ning toetab planeerimise ning arenduse mõtestatud suunamist. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! No see tundub kuidagi muinasjutu moodi. Ma ei kujuta ette, et üks ettevõte, näiteks erasektoris, kui ta looks kõrvalfiliaale, tütarettevõtteid ja nii edasi, ei teaks omanikud või omanike esindajad, mis need seal tütarettevõtted on teinud ja kuhu investeerinud ja omanikuna kindlasti ei oleks sekkunud teatud otsustesse. See on see, mida te ju tegelikult praegu vastasite. Teie, nii-öelda riigi esindaja on Eesti Energias, Eesti Energias oma nõukogu, ja see nõukogu ei sekkunud Enefit Greeni. No see on ju muinasjutt! See, et Eesti Energia päästis Enefit Greeni välja, see on fakt, toodi ära börsilt ja klatiti asi ära, sellepärast et Enefit Greeni nii-öelda juhtimine oli pehmelt öeldes vajaka. See, et praegusel hetkel on nii-öelda maha müüdud kahjumiga tuulepark Soomes, see on loomulikult üks osa sellest, et kogu selle nii-öelda turult väljumine oleks sujuv, aga kokkuvõttes on saanud ettevõte kahjumi. Teiselt poolt te ütlete, et kui riigile kuuluv ettevõte …

Teie aeg!

… ei tegele rohkem roheenergia arendamisega, siis erasektor peaks ikka seda tegema ikka Eestis ja välismaal.

Nojah, te võtsite siin suure hoo nüüd sisse. Aga ma selles mõttes ütleks, et võib-olla mõistke, et valitsustasandil riigile kuuluva ettevõtte, tütarettevõtte otsuseid, mis on börsil, valitsus sellisel kujul tõepoolest ei langeta ega otsusta. Seetõttu ongi veidi pentsik, et selline arupärimine peaministrini üldse jõudis. See oleks pidanud juhatuse filtrisse pigem kinni jääma.

Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu! Aga selgitage siiski lihtsatele inimestele, kes seda istungit jälgivad, kuidas see on nüüd ikkagi mõistlik, et riigile kuuluv ettevõte Enefit Green investeerib 90 miljonit eurot Soomes tuulepargi rajamiseks ja siis mõned aastad hiljem otsustab selle maha müüa 83 miljoni euroga, võttes sisse circa 7 miljonit kahjumit. Selle tuulepargi ostavad mingile minule tundmatult fondid – TD Greystone Infrastructure Fund ja Rabbalshede Kraft AB. Ütleme niimoodi, et tavalise inimese pilguga peale vaadates jääb kangesti selline mulje, et on tehtud lihtsalt kingitus mingisugustele fondidele, kes on saanud endale osta selle tuulepargi miljoneid soodsamalt, kui selle rajamine maksma läks. Minule jääb jällegi sellise pealiskaudse pilguga peale vaadates kangesti selline mulje, et siin peaks olema küsimus, kas tegemist ei ole kuidagipidi nagu korruptiivsete afääridega. Kas teil endal ei teki selliseid küsimusi?

Aitäh! No nagu ma siin Lauri Laatsile vastates juba märkisin, riigile kuuluv ettevõte, tütarettevõte, oli börsiettevõte. See tähendab seda, et ta jagas börsile kõigile omanikele informatsiooni oma otsuste kohta. Valitsus – mina esindan valitsust – ei arutanud tütarettevõtte erinevaid projekte. Nii et me ei ole seda seni teinud. Ja ma eeldan, et kui teil on küsimusi, siis saate neid Eesti Energialt küsida. Jah, see on seadusega pandud raam riigivaraseaduse järgi. Ja riigivaraseadus on Riigikogu otsustatud. Selle järgi me tegutseme.

Mart Helme, palun!

Aitäh! (Naerab.) Mind ajab lihtsalt naerma see jutt. See on nüüd ikkagi, no kuulge, me ei ole ju eile sündinud. Mul on firma ja minu firmal on harufirmad, minu firmal on tütarfirmad, siis te tahate öelda, et aga ei-ei, mina ei tea mitte midagi, mis seal tütarfirmades ja harufirmades tehakse, ja see polegi minu asi, las nad minna kahjumisse ja las nad söövad ära kogu selle pärisfirma kasumi, et kelle mure see on. Ma näen siin ikkagi seda, et kui Mart Laari esimene valitsus oli 1990. aastate algul, siis oli jutt sellest – siis oli muidugi tohutu erastamine ja ärastamine –, et riik on halb peremees. Te praegu demonstreerite meile seda, et riik ongi halb peremees.

Ja mis sellesse energeetikasektorisse puutub, siis kogu aeg on ju halvad otsused ainult, kogu aeg on halvad otsused ja valitsus ei vastuta millegi eest. Aga miks te siis seal valitsuses olete? Äkki te tulete sealt Stenbocki majast ära, sest te ei tea mitte midagi ja te ei vastuta mitte millegi eest? Äkki tulete ära? Ma võtan vastu teie lahkumisavalduse. 

Aitäh! Ma püüan meenutada, kes see 2020. ja 2021. aastal valitsuses oli. Eks ma pärast meenutan.

Martin Helme, palun! 

Jah. Mis see meenutus siia puutub? Praegu on ju selge, et Reformierakond otsustab neid asju, 100%-line riigifirma parseldatakse maha oluliselt alla omahinna ja jääb siis otsustada, kas ka alla turuhinna. Järelikult kellelegi tehti kingitus. Ei saa teha nägu, et see ei ole meie mure, sellepärast et omanik on Eesti riik ja seda omanikku esindavad rahandusminister ja valitsus. Ja kui te mitte kuidagi asja vastu huvi ei tunne, siis te näitate sellega välja seda, et valitsusvastutus ei ole teile kohane, te ei saa hakkama sellega, teid ei huvita, et miljonid kuhugi ära kingiti, või te ei saa aru. Aga võib olla hoopis teistmoodi, et on ikkagi korruptsioon. Tegelikult saaks seda asja lahendada niimoodi, et praegu omanik annab korralduse viia läbi erikontroll. Kas te seda olete mõelnud? Kas te seda olete plaaninud, kas te annate Jürgenile käsu erikontrolli teha?

Aitäh! Valitsus – rõhutan, aga te vist ei kuulanud – ei ole arutanud Eesti Energia tütarettevõtte, mis oli börsil, otsuseid. Nii et jah, ma ei oska rohkem midagi öelda. See ei ole valitsuse tasandil. See arupärimine puudutab valitsust ja riiki, valitsus sihukesi asju ei aruta.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Auväärt valitseja! Konkreetne küsimus. Praegusel hetkel on 90 miljonit maetud ja 83 miljonit saadud, see lõhnab, nagu oleks ahviäri. Aga minu küsimus on selles, milline on see netotootlus tegelikult. Võib-olla seal toodeti nii metsikult elektrit ja teeniti seal vahepeal. See minu oletus, et on Eesti ahviäriga tegemist, ei vasta tõele. On teil andmeid, et seal vahepeal toimus selline tegelik raske elektri ja muu tootmine, et ei ole ahviäri?

Aitäh, hea küsija! Ma ei tea, mis on ahviäri, seetõttu puudub mul võrdlusbaas.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Aitäh, austatud peaminister! Selles konkreetses küsimuses on kolleegid minust osavamad ja küsivad väga hästi ja võib-olla liigagi hästi. Ma küsiksin ühe laiapindsema küsimuse, mis seondub täpselt sellesama teemaga. Nagu me teame, Eestis on väga suur energiasektori investeeringute puudus, mille tõttu näiteks jaanuaris ja veebruaris meil hinnad on kõrged, ja mitte ainult Eestis, vaid ka laiemalt kogu Nord Pooli süsteemis. Samas ma küsingi konkreetselt, mis on teie arvamus: kas teie eelistaksite Nord Pooli reegleid reformida või kehtestaksite riigi poolt selged parameetrid, kuidas suuremahulisi investeeringuid toetada, et nad tuleksid? Kumb oleks teie eelistus? Või on mingi kolmas? 

Aitäh, hea küsija! Mulle, tunnistan ausalt, et see teie valik jääb veidi segaseks. Esiteks, Nord Pooli reegleid parandatakse ikka ja kui on kitsaskoht, siis tulebki neid parandada. Teisest küljest on meil ka erinevad meetmed selleks, et suurinvesteeringud Eestisse tuleks. Kuidagi reeglite parandamine ja investeerima siia kutsumine või selleks võimaluste loomine ei ole minu hinnangul vastuolus. Aga ma pole lõpuni kindel, kas ma sellest teie suurepärasest valikust aru sain. 

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud peaminister! Hiljuti on olnud ajakirjandusest lugeda, kuidas mõned tuuleettevõtjad hädaldavad, et nad on pankroti serval. Seda kõike vaatamata toetustele, seda kõike vaatamata pikaajalistele subsiidiumidele. Sama räägib Andrus Durejko, ütleb, et päikeselistel ja tuulistel päevadel on elekter odav, tootjad jäävad miinustesse, aga tuulevaiksel päeval peab elektrit kallilt sisse ostma. Ja Durejko ütleb, et ta ei soovi enam nullist tuuleparki ehitada, vähemalt mitte ilma toetusskeemideta. Et see normaalne turumajanduslik asi on ammu laiali lammutatud, olukord on äärmiselt segane. Summad on suured. No mis nõu te annate? Asjad on ju päris viltu läinud ja hinnad on üleval.

Aitäh, hea küsija! Ma nüüd ei tea, kellele ma seda nõu pean andma, teile või Durejkole. (Vastus saalist.) Koos! Jah, ma ütleks nii, et Eesti riigi kodanike ja meie turuhuvi, sest ma meenutan, et me oleme sellel turul ühiselt Baltimaadega ja näiteks Soomega. Kõigil on hinnad praegu üleval, sest kui ilm on väga külm, 25 aasta kõige külmem, siis tarbimine kasvab. See on fakt, seal ei ole midagi teha. Ja uusi tootmisi on igal juhul vaja, sest mida rohkem on aasta keskmisena soodsama hinnaga energiatootmist – on see siis hüdro-, võib-olla tuuma-, tuult, päikest –, seda madalamaks ta hinda keskmiselt surub. Eestis nüüd kolm aastat võrdlusena 2022, 2023 ja 2024 hind on alla läinud, nagu ma siin eelmises arupärimises ka kirjeldasin koos numbritega teile. Nii et hind on läinud madalamaks just uute tootmistega. 

Nii et kui te küsite minu kui valitsusjuhi arvamust, siis minu arvates meile peaks tulema soodsaid energiatootmisi juurde ja selle nimel me pingutame. Kui te küsite investori vaatest, siis loomulikult investor hindab seda, millisele turule saab tulla, millised on turutingimused. Aga noh, need otsused, nagu ma olen ka öelnud, Eesti Energia kindlasti teeb ise. Veel seda enam, Eesti Energia tütarettevõte, mis oli börsiettevõte, selle asju jah valitsus kindlasti ei otsustanud ega valitsus ei teinud nende eest ei investeerimisotsuseid ega väljumisotsuseid. Aga seda võite ka kolleegide käest küsida. Ma arvan, et juba enne 2021. aastat, tundub, need otsused olid tehtud.

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Hea peaminister! Mul on viimasel ajal tekkinud selline tunne, et valitsus või koalitsioon ei vastuta üldse mitte millegi eest. Täna oli siin näiteks hasartmängumaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu, mis tegelikult parandab vähemalt osaliselt seda viga, mis oli tehtud vahepeal ja mis läheb Eesti riigile maksma võib-olla miljoneid. Siis oli ka küsimus, kes selle eest vastutab, et selline viga sinna seaduseelnõusse üldse sai. Siis öeldi, et põhimõtteliselt me kõik oleme selles süüdi, kaasa arvatud opositsioon, millegipärast. Seda ütles lugupeetud rahanduskomisjoni esimees Annely Akkermann. Minu küsimus ongi see: kes siis konkreetselt vastutab alahinnatud ja majanduslikult küsitavate investeeringute eest, ka sel juhul, mis me siin praegu räägime? Kas valitsus üldse ei pea selle eest vastutama? Kas mingeid sisulisi muudatusi on juba tehtud või tehakse suurte riigi osalusega projektide hindamise, poliitilise heakskiitmise ja tegeliku järelevalve protsessides, et vältida sarnaste vigade ilmnemist tulevikus?

Aitäh, hea küsija! Kõigepealt selle küsimuse humoorikamast poolest. Mulle väga meeldib, et teile tundub, et valitsus ja koalitsioon ei vastuta millegi eest. Minule jälle tundub täitsa teistpidi. Midagi teha ei ole, kogu aeg on tunne, et me vastutame kõige eest, ja vahel täitsa asjassepuutumatult. Nii et ilmselt see seis on siis seal kuskil keskel. Selle teadmisega võime vist edasi elada.  

Teiseks, investeeringute tegemist, nii ka nendest loobumist, neid valikuid otsustavad ikkagi need, kes investeeringuid valitsevad. Enefit Green oli Eesti Energia, mis kuulub Eesti riigile, tütarfirma, mis oli börsil. Ja need otsused tegid nemad. Seal olid kindlasti palgalised juhid ja otsustajad, kes said rohkem palka kui teie ja mina. 

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea peaminister! Peab ütlema, et natukene kummaline on kuulata seda, et kui tegemist on riigiettevõttega, mis on börsiettevõte, siis nagu ei peakski välja selgitama, miks ühte või teist otsust tehakse. Mulle jäi küll selline mulje. Te ütlesite mitu korda, et kuna tegemist oli börsiettevõttega, siis ei ole kuidagi valitsuse asi välja selgitada, miks selline kahju sisse võeti ja miks tehti selline kingitus maksumaksja raha eest. Kas see on teie üldine arusaam, et nii ongi, et kui tegemist on börsiettevõttega, mis on riigi börsiettevõte, siis Vabariigi Valitsus ja valdkonna eest vastutavad ministrid ei peakski välja selgitama tõde, miks nii juhtus? Minu arust praegu vähim, mis teha tuleks, tuleks ikkagi selgeks teha, miks see nii läks. Kas ikka oli kõik õige? Sellepärast et see näeb väga halb välja olukorras, kus me teame, et siin Utah' projekt ei olnud väga ammu, kui Eesti riik võttis samast kontsernist sisse tohutu kahju. See on juba nagu süsteem, see ei ole üksikjuhtum.

Aitäh, hea küsija! Jah, börsil noteeritud äriühingu puhul ma just viitan sellele, et investeerimisotsuste ettevalmistamine toimus ikkagi vastavalt börsireeglitele, samamoodi avalikustamise nõuded ja kõik muu. Need otsused allusid juhatuse nõukogu kontrollile ja turujärelevalvele. Börsil olevad ettevõtted alluvad börsitingimustele ja mul ei ole vähimatki selle vastu. Vastupidi, kui on huvi ja tahtmist, siis tasub Eesti Energia käest küsida, mis on Enefit Greenis selle projekti otsuseks. Aga minule arupärimisel küsiti, mis on valitsuse ja riigi positsioon. Valitsus ei ole kindlasti selle otsustamisega tegelenud.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Teie vist ikka päris täpselt aru ei saa, et te olete peaminister ja vastutate kõige eest, mis riigihalduses või valitsusalas toimub. See on natuke kummaline, et te nagu teete käed puhtaks, et te ei tea midagi, mis seal Eesti Energias toimub, mis seal tütarettevõttes toimub, aga samas lahkelt jagate taastuvenergia tasusid sinna. Igal aastal alates 2022 sai Enefit Green maksumaksja raha, tarbija raha, 4,6 miljonit eurot 2024. aastal, 4,8 miljonit eurot 2023. aastal. Kuidas see skeem toimib? Maksumaksja raha kulub, tarbija raha kulub ja teie ei tea mitte midagi. On see normaalne niimoodi või peategi seda õigeks, et te ei peagi seda teadma?

Aitäh, hea küsija! Taastuvenergia tasude kujunemine on ju avalik ja avalikult ka jälgitav. Kõik saavad vaadata, kes kui palju on saanud, sellepärast neid ülevaateid ometigi tehaksegi. Samamoodi on börsireeglid. Börsil olevad ettevõtted vastavad kõigile turujärelevalve nõuetele ja avalikustavad oma otsused ühte- või teistpidi otsustades. Seal on inimesed, kes on juhatuses ja nõukogus, kes vastutavad. Nii et jah, valitsus tõepoolest riigile kuuluva ettevõtte tütarettevõtte otsuseid ei tee.

Rain Epler, palun! 

Aitäh! Härra peaminister! Kunagi oli üks selline humoorikas telesari või vähemasti YouTube'is oli ta kättesaadaval, tuntud Eesti näitajad tegid. "Poliitikakool" minu arust oli nimi. Seal selgitati lahti peasekretäri rolli erakondades. Seal oli niimoodi, et üleval on erakonna juht, siis on peasekretär keskel ja all on sitt. Ja kui sitt hakkab ülespoole tõusma, siis ta jääb seal peasekretäri juures pidama. Kas teie olete nüüd hakanud seda põhimõtet rakendama valitsuses, et kusagil seal kõrgel olete teie, siis on ministrid ja siis seal all on sitt? Kui see hakkab nagu pinnale tõusma, siis teie tulete siia pulti ja ütlete, et mina ei tea mitte midagi, mina ei sekku? 

Ja ma tahan veel teise märkuse öelda. See börsiettevõtte jutt – enne osteti ju Enefit Green kevadel tagasi Eesti Energialt ja alles hiljem sügisel müüdi Tolpanvaara. See päris ei olnud niimoodi, et kusagil tegutses üks börsiettevõtja. ee ei olnud päris niimoodi, et kusagil tegutses üks börsiettevõtja, millesse riik ei puutunud. Kuidas te seda kommenteerite, et te üldse mitte midagi ei tea, mis seal toimus? 

Aitüma selle humoorika vahepala eest veidi enne üheksat! See on väga kena meenutus. Mulle ka see "Poliitikakool" väga meeldis, see oli kena. (Rain Epler hõikab midagi saalist.) Aga valitsuse juhtimisel, võin teid rõõmustada, seda ei rakendata. Aga börsiettevõtted vastavad siiski börsireeglitele, muu hulgas avalikustamisele erinevate otsuste tegemisel. Ma saan aru, et seda on keeruline hoomata, aga proovige siiski. Valitsus ei aruta riigile kuuluva ettevõtte tütarettevõtte otsust. See on Enefit Greeni nõukogu ja juhatuse pädevuses ja riigivara valitseja pädevuses, see on vastavalt riigivaraseadusele.

Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa, no vot tõesti, need vastused olid kõik sellised, et teie ei puutu asjasse, teie kui riik, eks ole, te peaministrina oletegi riigi esindaja, et te ei puutu. Seepärast me ka küsime, et teie ei puutu nagu siin üldse asjasse. Ja siis ütlesite, et me peame siin Eesti Energia käest küsima. Aga miks me peame Eesti Energia käest küsima, kui Eesti Energia omanik on riik ja teie olete peaministrina riigi esindaja, nagu ma juba ütlesin? Sellepärast me teie käest ju küsime ja teie peaksite vastama. 

Aga ma tulen nagu numbrite juurde, kinnitage või lükake ümber. Eesti Energia on 100%, oli, on ja oli riigi omanduses ja Enefit Green oli 66%. Praegu ta on 100%, aga selle Tolpanvaara rajamise ja müügi vahe oli umbes 7 miljonit. Kui see 66% kuulus siis riigile, siis mingi arvutuse järgi võiks ju eeldada, et riik sai kahju 4,6 miljonit. Riik kaotas 4,6 miljonit ja siis te tulete ütlema, et riik ei puutu siin üldse asjasse. Mis loogika nendes teie vastustes on? (Mart Helme kohalt: "Võõras raha, võõras mure.") Nagu võõras raha, võõras mure tõesti.

Teie aeg!

Aitäh, hea küsija! Ma olen jah püüdnud seda korduvalt selgitada, ju ei tule siis hästi välja. Riigile kuuluva ettevõtte tütarettevõte, mis on börsil, allub börsireeglitele, ja seal teevad otsuseid selle ettevõtte juhid, nõukogu ja riigivaraseaduse järgi osaluse valitseja ehk Eesti Energia. Nii lihtne see on, see ei ole kuidagi teisiti. Sellesama arupärimise kontekst, et justkui peaminister ja valitsus neid otsuseid teeks – peaminister ja valitsus neid otsuseid tõesti ei tee. 

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate esindajat praegu ei ole, aga Lauri Laats, palun!

Aitäh! Sooviks kolm minutit juurde. 

Kolm minutit lisaks. 

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea peaminister ja inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Päris huvitav esinemine jällegi peaministri poolt, sisutühi. Tegelikult ta ei olnud sisutühi, me saime teada, et ega valitsus ei vastutagi mitte millegi eest. On olemas riigile kuuluv ettevõte, on olemas selle ettevõtte nõukogu ja juhatus ning kui riigile kuuluv ettevõte otsustab luua tütarettevõtteid, ega siis üldse ei saa aru, mis toimub. 

Tegelikult on juhtimispüramiid seal selgelt välja joonistatud. Ja kui ma vaatasin korraks ka sisse, kuidas see üles ehitatud oli, siis on see asi tegelikult väga lihtne. Kõik need emaettevõte ja tütarettevõtted on loomulikult seotud. On olemas ka nõukogus riigipoolne esindaja ehk omanikupoolne esindaja, kes esindab omanikku nõukogus. Läbi selle esindaja see info loomulikult jookseb ka ministeeriumisse ja ministeeriumi kaudu ministrile. Ja loomulikult peab see info jooksma ka peaministrile. Väga lihtne. 

Kui internetti sisse lüüa, siis see kõik joonistub välja. Siin oli väide, et riigil ei ole õigust otsustada ja riik ei tea. Aga kõige huvitavam oli see: küsige siis kõik need küsimused Eesti Energiast, no mis te minu käest pärite. Andke andeks, kellele kuulub Eesti Energia, kes on omaniku esindaja? Praegu on omaniku esindaja valitsus. Kellelt me peame siis küsima? Ja loomulikult, kui me vaatame tütarettevõtet, Enefit Greeni, millest on praegu konkreetselt jutt, siis seal nõukogus olid ju tegelikult sees Eesti Energia juhatuse liikmed. Nad otseselt teadsid, mida nad teevad. Jah, tehti investeeringuid. Jah, tehti suuri ja valesid investeeringuid. Ja see oleks tegelikult praegu olnud peaministri vastus meile. Pandi mööda, see on õige vastus ju tegelikult, aus vastus. Tehti investeeringuid siia, ühele ja teisele poolele, kaasa arvatud Soome. Võib-olla olid head mõtted, aga puudus analüüs ja puudus võime ette näha turgu. 

Tegelikult ka praegusel valitsusel ja energia eest vastutaval ministril puudub ülevaade, mis tegelikult turul toimub ja kuhu suunda see kõik läheb. Minu arust on väga hea näide selle kohta, kuidas riigile kuuluv ettevõte müüb maha oma roheprojekti Soomes, veel kahjumiga. Ja siis siinsamas öeldakse kogu aeg meile, et aga Eestis erasektor peaks hirmus palju neid roheenergial põhinevaid jaamu ehitama – päikest, tuult, veel akupangad ja kõik nii edasi. Erasektor, tehke seda edasi, aga meie riigina Soome näitel tõmbusime sealt tagasi.

Ja nüüd kogu nende investeeringute puhul ka siin Eestis on Eesti Energia tõmbunud tagasi. Lisaks sellele on ju välja ostetud Enefit Greeni aktsiad turult. Kõik on ju selleks tehtud, et on aru saadud, et see turg on kreenis ja see ei toimi rohkem. Ja minu arust see on väga suhtumine ministritelt valitsuse poolt, kus ühest küljest riik isegi hakkab aru saama, mis tegelikult toimub, aga teisest küljest ikkagi toidetakse lootust, et aga tegelikult see erasektor võiks ikkagi meil siin tekitada neid lisavõimsusi. Kogu aeg käib see jutt, et meil puudub võimsusi, meil oleks vaja rohkem võimsusi, ehitage. Samas on erasektor öelnud, et ei, me näeme ka, et see turg on kreenis, meil ei ole ka valmisolekut seda teha. 

Miks siis, kui riik omalt poolt oma ettevõtete kaudu annab selgelt signaali, et ei, me ei julge rohkem investeerida, need otsused on tehtud, me oleme saanud vastu näppe, me oleme Soomes kaotanud, me oleme Enefit Greeni aktsiad tagasi ostnud, me oleme saanud kõvad kahjumid sisse, oleme välja ostnud Enefit Greeni aktsiad turgudelt, ja siis öeldakse, et tegelikult meil on kõik hästi ja tegelikult me ei tea üldse, mis siin Eesti Energiaga toimub? Kui mingeid küsimusi on, siis küsige Eesti Energia juhtkonna käest. No andke andeks! See on ju ka natukene vale suhtumine, et te panete lihtsalt praegu Eesti Energia nõukogu, olles ise seal omaniku esindajana nõukogus … Järelikult on see nõukogu esindaja, kes esindab Eesti riiki seal, vale inimene. Kas järelikult see inimene on jätnud infot esitamata Vabariigi Valitsusele? Siis tuleb ta välja vahetada! Selles mõttes, et mis siis toimub. 

Ehk siis jõudes tagasi selle väga suure probleemi juurde, siis tõesti tuleb ainult tugineda minister Suti väljaöeldule, et kui see kevad tuleb, läheb paremaks, hakkab uuesti tuul puhuma ja päike paistma ja küll need energiahinnad ka siis langevad. Aga tegelikult, nali naljaks, selle mõtte kaudu Sutt tunnistas üles, et tuulikud ega päike talvel ei toimi, energiat ei tooda. See on kindlasti ka üks põhjus, miks nad selle tuulepargi seal Soomes maha müüsid. Lihtsalt see süsteem ei tööta ja sinna ei ole mõtet rohkem investeerida. Aitäh!

Suur tänu! Nii, ma korra küsin nüüd läbirääkimiste kohta. Arupärijate esindaja võib esineda esimesena või täpsemalt esmalt, ütleb meie Riigikogu kodu- ja töökorra seadus. Sellisel juhul ma kutsun siia Riigikogu kõnetooli Evelin Poolametsa. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma ei arvanud, et see arupärimine võib nii ehmatavaid vastuseid anda. Meil tuleb pulti peaminister, kes ütleb, et tema ei tea midagi, et see on riigiettevõtte mingi tütarfirma, nemad otsustavad, see on börsiettevõte. Samas on seesama börsiettevõte, millest peaminister mitte midagi ei tea, saanud taastuvenergia tasu aastal 2023 ligi 5 miljonit, aastal 2024 ka 5 miljonit. Ja vaatamata iga-aastasele 5-miljonilisele toetusele oli Tolpanvaara pankrotikursil, nii et Eesti Energia pidi seda päästma minema. 

Durejko on ju ka seda kommenteerinud nii, et ükski tuulepark ei ole praegustes turutingimustes ilma müügiportfellita elujõuline. Tehti loll otsus, mingi Soome tuult püüdma, tuult müüma ja siis selgus, et oi, müügiportfell peab ka olema, ei saagi ilma müügiportfellita tuult müüa.  

Sama olukorda me ju näeme Eestis: igal pool, kuhu need arendajad oma tuuleparke suruvad, nad suruvad ilma müügiportfellita, nad tahavad ainult tuult müüa. Aga ega siis tarbija ei taha toota või tarbida siis, kui tuul puhub. Ta vajab energiat kogu aeg ja selleks, et tuuleparkidega turul olla, ongi sul vaja müügiportfelli erinevate tootmisvõimekustega. 

Toon näite. Eesti Energia taastuvenergia tootmisvõimekus kasvas viimasel aastal märkimisväärselt. Eestis lisandus 255 megavatti Sopi-Tootsi tuulepargis ning Leedus 90 megavatti Kelme 2 pargis. Ma arvan, et peaminister ei tea seda. Hea, kui ta kuulab. Ka Leedus on meil tuulepark ja Sopi-Tootsis on tuulepark. Aga need pargid, vaatamata sellele, et tuul oli väga hea, ilmastik oli väga hea, ei pääsenud turule ja tootmisvõimekus jäi oodatust palju väiksemaks. Nagu ettevõtte juhid on öelnud, võimsust oli rohkem kui müüki. Ja ligi veerand taastuvenergia tootmisvõimsusest jäi kasutamata.  Eesti Energia on investeerinud ligi 1 miljard nendesse taastuvenergia projektidesse ja ikka meil ei ole – ikka meil ei ole! – talvel elektrit. Öeldakse, et liiga vähe tuuleparke. Ma ei tea, kui palju talvel neid tuuleparke peab olema, kui tuul ei puhu! Näete, Soomes juba jäätuvad ära, teete tõhusat tööd oma kliima soojenemise vastu võitlemisega. Tuulepargid juba jäätuvad! Pange pidurit, muidu meil läheb siin liiga külmaks!

Aga see ei ole ainult tuuleparkide teema, samuti päikesepaneelid. Te räägite meile päikesest ja tuulest, käite ringi sellise näoga, nagu tuul kogu aeg puhuks ja päike kogu aeg paistaks. Ma ei tea, olge öösel üleval, näete, et päike öösel ei paista! Et selle peale üles ehitada meie energiasüsteemi – no see ei ole ju tervemõistuslik! 

Ma saan aru, et te ei tea energiast midagi, et kuskil on tütarettevõtted ja kuhugi kaob raha. Aga elektrit ei ole, inimesed ei suuda enam oma koduseid elektriarveid eest maksta. Ettevõtted panevad ennast ühtepuhku kinni, sest ei suuda ka elektriarvete eest maksta. Meie suurtarbija Estonian Cell paneb ka ennast kinni, ei suuda elektri eest maksta. 

Kas te näetegi meie tulevikus nii, et kõik panevad end kinni ja istuvad pimedas? Ja kust te raha saate? Kuidas te siis oma ideoloogiat ehitada saate, ilma et kokku saaks koguda erinevaid makse? Ma tuletan meelde, et sellest aastast alates on elektriarvele lisandunud veel tasakaalustamisvõimsuse kulu ja varustuskindlustasu. Te ütlete, et see on kõik odav. 

Kas soovite lisaaega? 

Jah, palun kolm minutit. 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Ma ei väsi kordamast: selleks, et tuleksid investeeringud, et tuleks ka tootmine, on meil vaja juhitavat elektrit. Me oleme õnnelik riik, meil on maavara nimega põlevkivi, mida saab kasutada ja on alati kasutatud selleks, et juhitavat elektrit toota. Kokkuvõttes ongi meil ju kaks paketti valida. Ja te ise ka ju soovitate, et võtke fikseeritud hinnaga pakett. Fikseeritud hind on 0,5 eurot kilovatt-tunni eest, Reformierakonna pakett, 0,05 eurot kilovatt-tunni eest on EKRE pakett. Soovitan soodsamat paketti. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt kolleeg Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt valitseja! Õhtupoole kuuleb huvitavaid asju. Kui ma küsisin, kas on tegemist Tolpanvaara tuulepargiga ahviäriga, siis auväärt valitseja ütles, et ta ei tea, mis on ahviäri. Aga mulle tuli meelde, et mõni aeg tagasi tuli välja, et ka keeleteadlased, võib-olla teievanused, ei tea, mis asi on liiderlik, ja arvavad, et liiderlik on see, kes on liider. Teie olete ka liiderlik. Ja toona oli näide, et Kaja Kallas on liiderlik, mitte see, et ta on Eesti rahvas nii-öelda läbi aegade mõistetud, mis on liiderlik, et lõdva püksikummiga, vaid see, et ta on liider. Ja võib-olla see ongi põlvkondlik vahe, et eristab meid, et te ei tea, mis on ahviäri, kui te olite aus, või ei tea, mis tähendab eesti keeles liiderlik.  

Aga kui nüüd selle Tolpanvaara tuulepargi juurde tulla, siis see kirjeldus lõhnab ahviäri järgi. Noh, 90-miljoniline investeering Soomesse, 13 tuulikut püsti aetud ja 83 miljoniga, esimene oli 2021. aastal investeering ja neli aastat hiljem siis 83 miljoniga sealt lahkumine. Kahjuks te ei vastanud mu küsimusele, mul ei ole neid andmeid. Võib-olla tõesti teeniti sealt metsikult elektri eest ja võib-olla see ei ole õige süüdistus, et ahviäri aeti seal. Aga kahjuks neid andmeid ei ole. Ja seni, kuni neid andmeid ei ole, lõhnab see tõesti ahviärina, mida on teinud jah Eesti Energia tütarettevõte.  

Ja huvitav oli muidugi kuulda, et te nagu ei tea, mis seal tegelikult toimub. Noh, 2025. aastal oli Eesti Energia dividend vist oli 34 miljonit, valitsus võttis eelarvesse, aga sealt siis 7 miljonit vastu pükse. Ja praegusel hetkel tundub, et tegelikult see tuulepark ... Siin on mitmeid küsimusi. Esimene on näiteks see, mida me ei tea, miks sealt vastu pükse saadi. Teine asi on strateegiline küsimus, et miks üldse Enefit Green läks sinna Soomesse, kui ta teadis – ta on ka hiljem öelnud –, et see ei olnudki pikaajaline eesmärk. Et noh, lühiajaliselt läheme sinna, teeme investeeringu ja siis tuleme tagasi. See on selline kummaline. Ja veel üks moment on see, et ajastus, kui ta maha müüdi, oli sel ajal, kui intressimäärad olid kõrged ja investorite huvi oli madalam. Nii-öelda projekt müüdi maha turu madalseisus. Miks? Jälle ei tea.  

Mul loomulikult poliitilisest ja muust vastutusest ei ole mõtetki rääkida, sest auväärt valitseja distantseerub kõigest sellest. Nii et kas see investeering täitis oma eesmärgid või mitte, seda ka ei tea. Ja see näitab, et mingit elementaarset demokraatlikku kontrolli kogu selle ahviäri puhul ei ole olnud. Muuseas, investeeringu tegemise ajal oli praegune tööandjate keskliidu juht, kui ma õigesti mäletan, Hando Sutter oli, juhtis Eesti Energiat. See võib tekitada ka küsimusi, mis siis tegelikult seal toimus.  

Ja praegusel, nende andmete järgi lõhnab, et tegelikult see oli rohe-, mitte ei vaadatud, Eesti Energia ja tema tütarettevõtted ei vaadanud mitte reaalselt, kuidas energiajulgeolekut tagada ja nii edasi, vaid üks firma või tütarfirma vaatas seda rohelist portfelli, vaatas nii-öelda äriühingu kitsast vaatevinklist. Aga Eesti riigi laiemad huvid ei ole siin kuidagi nähtavad. 

Kas soovite lisaaega?

Jah, paluksin küll. 

Kolm minutit lisaaega, palun!

Need kliimaeesmärgid, kogu see afäär, paistab, on tegelikult ainult paberil. Aga tegelik vastupidavus kriisiaegadel, noh, praegu on suurepärane näide näiteks, kui oleks vaja odavamat elektrit, siis seda nagu ei ole. 

Ja mulle üldse tundub, et see Eesti energeetika praegusel hetkel ... Aa, te olite kunagi kliimaminister, auväärt valitseja, aga teie järeltulija on juba taandunud sellest, Kliimaministeerium on jäänud, aga enam kliimaministrit kui sellist ei ole, on olemas energeetika- ja keskkonnaminister. See on ka märk, et kainenemine on toimunud. Ja praegusel hetkel Eesti energeetika nii-öelda rohetuultes, mis hakkavad vaibuma, meenutab mulle seda lindu, kes on ühe tiivaga. Kujuta ette, igal normaalsel linnul, kui ta just kana ei ole või broiler, kes ei liigu eriti palju, aga tal on ka tiivad, on kaks tiiba. Aga Eesti energeetika on praegu nagu ühe tiivaga lind. See on sama see tuule ja nii-öelda päikese, mis juhuelektrit toodab. Aga teist tiiba, mis tasakaalustaks, olgu ta siis põlevkivi‑, gaasi‑ või muud jaamad, need on nõrgalt arenenud. Me oleme, õigemini Kliimaministeerium ja kliima- ja rohesaadikud on tuuninud seda ühte tiiba. Üks tiib on üsna hästi arenenud; päikesepargid, suured tuulikud, küllalt palju. Aga aasta tagasi oli ju muuseas aastapäev, kui te leppisite kokku koos oma kolleegidega Eesti 200-st ja toona veel sotsidest, et suur kliima nii-öelda tulevik, energeetika tulevik on paika pandud. Noh, kuu või kaks hiljem sotsid visati välja sellest. Nii et see on see lind, selline ühe tiivaga lind, mis rabeleb praegu ja ei täida talle pandud lootusi tagada võimalikult odavat elektrit oma rahvale. Selline lind. Aitäh!

Järgnevalt kolleeg Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! No energeetikast on täna palju räägitud ja jätkame. Jaanuari elektriarved on käes, inimesed on šokis ja täitsa põhjendatult, sest Eesti energiapoliitikas on otsused viimastel aastatel olnud sellised, et nende otsuste kibedad viljad pididki varem või hiljem valusalt inimestele tuntavaks saama. Ma ütleks, et viimane mõistlik otsus Eesti energiapoliitikas oli see, kui 2019. aastal toonane rahandusminister Martin Helme seadis Eesti Energiale omaniku ootustes nõude, et tuleb tagada põlevkivist elektri tootmise võimekus vähemalt 1000 megavati ulatuses. Ja see ei olnud oluline mitte ainult selles võtmes, et meil oleks piisavalt tootmisvõimsusi, vaid ka selles võtmes, et põlevkivi kaevandamine ja sellest elektri tootmine üldse jätkuks. 

Aga sellele on järgnenud ridamisi otsuseid, mis on meid lõpuks tänasesse olukorda toonud. Neist kõige märgilisem on vast 2022. aasta sügisel vastu võetud energiamajanduse korralduse seaduse muudatus, millega võeti eesmärgiks toota Eestis juhuelektrit 100% tarbimismahu ulatuses. Ma arvan, et väärib meenutamist, et selle otsuse tõi meile koalitsioon, kuhu kuulusid Reformierakond, Isamaa ja sotsid. Toona avaldasid sellele eesmärgile toetust ka värskelt opositsiooni saadetud keskerakondlased. Ainsad, kellel jätkus tervet mõistust sellele vastu hääletada – siin ka põhjendati seda kõnedes, miks –, olid EKRE fraktsiooni liikmed. 

Aga nüüd, kus nende valede otsuste tagajärjed on kodanikud vihale ajanud ning valimisteni on jäänud aasta, hakkavad nende valede otsuste tegijad meile rääkima, milles see probleem justkui on. Mario Kadastik, peaministri erakonnakaaslane, tegi Facebookis postituse, mille ta lühidalt kokku võttis nii, et kui sa suudad ise juhtida oma tarbimist, siis võta börsipakett, kui ei, võta fiks. Kui jääd siiski börsile, arvesta, et pead suvel panema raha kõrvale. Ja kolmandaks ütles ta, et isegi fikspaketiga võib tulla arve suur, kui on elektri baasil küte ja talv on erakordselt külm. Sellega seoses ma tahaks öelda mõned asjad. Esiteks, see jutt sellest, et vali õigesti pakett ja siis tegele sellega, vali kas fiks ja siis maksa suvel, ütleme, turuhinnast üle või siis võitle seal börsil ja juhi oma tarbimist, tee süüa öösel näiteks ja nii edasi – see tegelikult ei tegele põhiprobleemiga. Meil tuleks kogu süsteemi kulu vaadata aasta lõikes, kuhu sisse jääksid kõik aastaajad, ja siis tuleks vaadata, kas riiki juhtides ja energiapoliitikat tehes on tehtud otsuseid, mis seda kulu mõistlikul tasemel hoiavad, või vastupidi. 

Mis puudutab kogu seda väiketootmist ja tarbimise juhtimist, siis füüsikadoktor Kadastik on oma kasust pimestatuna ilmselt unustanud sellise lihtsa majandusliku kontseptsiooni nagu mastaabiefekt. Me oleme kuidagi jõudnud oma juttudes sellise majandusmudelini, et kõige paremad lahendused riiklikul tasandil on need, millesse tuleb kõvasti maksumaksja raha peale valada, ja siis lisaks tuleb inimesi kutsuda veel erinevate väikeste lahendustega võrgus osalema ja et siis justkui läheb kõik soodsamaks. Ei lähe! Vastupidi, kogu energiasüsteem läheb kallimaks. Ja minu arvates võiks mõni sotsiaalteadlane, doktorant võtta ja modelleerida selle täiendava kulu, mis lisaks otseselt kallist elektrihinnast tekkivale kulule tekib sellest, et kõik inimesed ja ettevõtjad peavad lisaks põhitegevusega tegelemisele tegelema ka elektriküsimuste lahendamisega. 

Aga tuleb juurde ka värskeid energeetikuid siin aasta enne valimiste saabumist. Anti Allas kirjutas siin Postimehes ja kusjuures Anti on siin sotsidega koos eesrindlikult kogu aeg hääletanud kõigi eelnõude poolt, mis juhutootmist võrku juurde toovad, seda soodustavad jne. Nüüd ma vaatasin Facebookis, Anti ütles, et pagan, midagi on valesti, oleks vaja ikkagi rohkem seda juhitavat kraami. Mõnes mõttes on see positiivne, kui inimesed võtavad aega, et mõelda asjade üle. Võiks mõelda nende asjade üle siis, kui eelnõud hääletusele tulevad, ja siis õigeid otsuseid seal teha. Aga noh, asi seegi. Aga nüüd muidugi Anti võimet sellest asjast aru saada või süveneda näitab selline kokkuvõttev asi, kuidas siis peaks asja parandama. Tuleks luua lisakiht elektriturule, mille selgrooks oleks pikaajalised tarnelepingud. Enamik energiat müüakse ette fikseeritud hinnaga näiteks aastakaupa. No tule taevas appi! See võimalus on ju täna ilusasti olemas. Tee fikshinnaga leping ja ongi olemas, ega see elu kuidagi paremaks ei tee. 

Ma palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun.

Nii et veel kord, probleem ei ole tegelikult selles, kui palju tuleb konkreetses kuus või selles, kui jaanuar tuleb selline ilus ja talvine, nagu see jaanuar on olnud. Meil siin püüavad nüüd energeetikaminister ja täna ka peaminister rääkida, et erakordselt külm jaanuar oli. Noh, ta nii erakordselt külm ei olnud. Tõesti, võib-olla paar jaanuarit olid soojad, aga alles mõni aasta tagasi oli veebruar küllaltki erakordselt külm, oli –20 ja –25 kraadi seal mitu nädalat järjest. Nii et midagi erakordset selles jaanuaris ei ole, erakordselt rumalaid otsuseid on tehtud järjepanu energiapoliitika kujundamisel.

Ja et see ei jääks lihtsalt kirumiseks, siis mõni mõte lõppu, et mida võiks teha. Kasutame põlevkivi! Meil on veel jätkuvalt olemas nii oskused teadlaste tasemel tehnikaülikoolis kui ka n-ö tegevtöötajate ja juhtide tasemel Eesti Energia kontsernis. Mina ütleks, et mitte ainult vaatame, et meil olemasolevad võimsused oleks hästi hooldatud ja töötaks, vaid minu arvates võiks korralikke uusi põlevkivienergiaplokke juurde luua. Ja kui siin peaminister demagoogiliselt kogu aeg ütleb, et näete, Auvere on uus, aga ikka ei tööta, siis no Auvere puhul on väga laialdaselt teada, et meie enda energeetikute nõuandeid ei kuulatud ja loodeti mõnes mõttes kirvega kurge püüda. Arvati, et kui võtta kivisöejaam ja hakata sinna põlevkivi sisse ajama, siis kõik töötab hästi, kuigi inimesed, kes asjast aru said, hoiatasid, et ei tööta, enne tuleks teha vajalikud kohandused. Nii et Auvere selles mõttes hea näide ei ole. Peaminister püüab siin väita, et pole mõtet uusi lahendusi ehitada, niikuinii ei tööta. Tuumaenergeetika arengutel võiks kindlasti silma peal hoida. Teadaolevalt Kanadas praegu sellist 300-megavatist, ütleme, keskmise suurusega tuumajaama ehitatakse. Mina hoian pöialt, et see saadakse kenasti valmis ja see hakkab elektrit tootma ja õigustab ennast. Sellisel juhul tuleks ka Eestisse neid 300-megavatiseid plokke kaks-kolm tükki kindlasti ehitada, aga enne seda võiks meil olla seda põlevkivi tootmisvõimsust mingi 1400–1700 megavatti. Siis me muutuks tagasi elektrienergiat eksportivaks riigiks ja sellisel hetkel eksportivaks, kus selle eest saaks ka raha teenida. Siin Andres Sutt unistab sellest üleliigse tuuleenergia ekspordist, kui ekspordile tuleb peale maksta või siis seda nulliga müüa. Selline eksport kasulik ei ole. Nii et tervet mõistust energeetikaotsuste tegemisel! Ja siis peaministrile veel kord, et enne peaministri karjääri lõppu tee pööre ja proovi teha mõni mõistlik otsus.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Austatud peaminister! Head kolleegid! No ma kuulasin siin peaministrit ja küll on päris keeruline, kui ei teata, et Enefit Green on börsilt ammu ära tulnud. Päris tõsiselt, ma hakkasin mõtlema, et kuidas see asi nüüd ikka on. Meil on väga selgelt Eesti riigis ära jaotatud ministrite vahel, millised riigiettevõtted kuuluvad omanike huve kaitsva ministri hulka. Selge, et võib-olla peaminister ei tea seda, aga rahandusminister tegeleb nüüd Eesti Energiaga. Omaniku huve kaitsev isik määrab oma liikmed nõukogusse ja nõukogu kaitseb omaniku huve ehk rahva huve. Ja nüüd me hakkame rääkima, et me keegi ei tea mitte midagi. Siis tuleb kõigepealt omaniku huve kaitsev minister välja vahetada, kes tegelikkuses tunneks huvi, milliseid kulutusi Eesti Energia teeb.  

Ja teine, muidugi keeruline olukord on meil Eleringiga, kes minu arvates viimased aastad on ainult teinud neid otsuseid, mis elektri hinna viivad lakke. Mitte midagi pole parata, olukord on selline. Näed, rahandusminister käis vahepeal vaatas üle ukse, nii et tema teab, et ta on Eesti Energias omaniku huve kaitsev minister. Elektri hind on ju väga lihtne. Meil on üks pool see elekter, aga arve peal on ju sellised huvitavad read nagu tasakaalustusvõimsuse kulu, võrgutasud, taastuvenergia tasu, varustuskindluse tasu, elektriaktsiis ja lõpuks käibemaks. Ja siis küsitakse, et meie ei saa ju mitte midagi teha. Absoluutselt mitte midagi teha ei saa, kõik on börsil. Ja kõik. Aga kõik need read, mis ma ette lugesin, on tegelikult ju meie otsustada. 

Ma ei tea, miks Reformierakonna juhitav valitsus on tahtnud viimaste aastatega elektriaktsiisi tõsta üle kolme korra. Ja see ei ole mitte ainult elektriaktsiis, vaid see on kõikide kütuste aktsiis, ka gaasiaktsiis. Pole puhtamat energiaallikat kui gaas. Kui keegi soovib minuga selle üle vaielda, siis me võiks pikalt rääkida. Täna keskkonnamõjude arvestustes on gaas kõige puhtam. Mure on see, et Eesti ise gaasi ei tooda. Aga selle eest on meil põlevkivi. Ja erinevate teadlaste arvamusel – kes räägib 50 aastast, kes 70 aastast, kes veel rohkem – jätkub meil põlevkivi. 

Meil on metsa ja mitteväärtuslikku puitu, mida on võimalik täna elektritootmisest kasutada uues elektrijaamas lausa 50%. Natukene on vaja Tallinna Tehnikaülikooli õppejõududele rahalist toetust anda ja leitaksegi lahendus korstna otsa, et viimane CO₂ kinni püüda. Ja kui me nüüd võitleksime Euroopas hommikust õhtuni selle üle, et igasugune CO₂ kvoodi kauplemine lõpeb sellega, et seal on piirhind, kui me ei oleks tõstnud käibemaksu 20%, kui me ei oleks aktsiisielektrit tõstnud kolm korda, siis elektri hind oleks täna hoopis teine. Põlevkivielekter oleks meil turul, rääkimata kõigist nendest kuludest, mis on tõstetud põlevkivi kaevandamisest. Ja sinna on tegelikult koer maetud, mitte selles, et kuskil on … 

Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks. 

… väga kallis mingit energiat toota. Ma soovitan kõigil, kes räägivad taastuvenergiast, praeguse ilmaga kodus elekter välja lülitada, eriti nendel, kellel elektrikütet ei ole, ja proovida, kuidas on võimalik kas või 24 tundi üleval pidada. Ta võib-olla 24 tunniga veel veed ära ei külmu, aga 48 tunniga küll juba. Midagi teha ei ole, me elame sellises kliimavööndis, kus päike ei paista 24/7 ja õnneks tuul ka ei puhu 24/7. 

Me oleme ehitanud kolmanda kõrgepingeliini Lätiga, mis on meie elektri hinna tõstnud automaatselt peale avamist juba teisel päeval 30%. Me planeerime järgmisi ühendusi, aga unustame ära, et palju lihtsam on toota ise juhitavat elektrit. Valitsus otsustab, et gaasielektrijaam peab olema sealsamas Narvas. Me räägime julgeolekust ja siis ehitame kõige piirilähedamasse kohta alternatiivse juhitava elektritootmise. 

Ma ei ole kuulnud ei siseministrilt ega peaministrilt, et me oleks midagi teinud selleks, et kaitsta oma elektrivõrke, oma alajaamu, oma elektrijaamu. Me loeme, et Ukrainas, Kiievis on probleem just selles, et tegelikult ei ole seal tehtud kaitseliini alajaamadele ega muudele elektritootmisüksustele, aga me ei ole isegi seda arutanud või vähemalt ei ole seda kuuldavalt arutatud. Me täna ei tegele ei ühe, teise ega kolmandaga. Aga me ütleme, et küll inimesed jõuavad maksta. Uskuge mind, nad on juba mitmel aastal maksnud tänu elektri hinna tõusule ja gaasi hinna tõusule miljardeid. See ei ole sajad ega tuhanded. Kaua võib? Kui palju on meil veel inimestel ja ettevõtetel võimekust neid kulusid kinni maksta? Miks me ei tee otsuseid? 

Ma olen siin kõnepuldis mitmel korral toonud näiteks, et 2020 oli ka kriis. Me alandasime aktsiise, toetasime ettevõtjaid ja tegime väga hea otsuse. Me vabastasime teise pensionisamba, mis tõi majandusse raha sisse, ja peale seda oli kaks aastat Eesti riigi majandus kõige kiiremini arenev majandus Euroopa Liidus. Tehke, Reformierakond, see järele, mitte ärge jutustage, et küll tehti otsus, et inimestele maksti välja nende õigustatud teise pensionisambasse tehtud ... 

Teie aeg! 

... maksed. On aeg vaadata peeglisse. Aitäh!

Aitäh! Nii, Anti Allas, ma saan aru, et on soov vastusõnavõtuks, sest siin teie nime mainiti.

Jah, palun! Aitäh, hea eesistuja! Kolleeg Rain Epler, kui ta siin minu nime suhu võtab, siis ta alati eksib, ka seekord. Loomulikult ei rääkinud ma ainult juhitavatest tootmisvõimsustest, ma rääkisin tootmisvõimsusest laiemalt. Millega seoses ma enne ka oma küsimuses peaministrile suunasin ja sama mõtet ka oma postituses kajastasin, on see, et Eesti on täna kummalises olukorras, kus ühtpidi Nord Pool, see turusüsteem, selleks et tuleksid suuremahulised investeeringud, eeldab riigilt selget seisukohta, kuidas ta siis neid investeeringuid, mida ta vajab, selgelt toetab. Aga seda me ei tee. Aga teistpidi ei ütle me ka seda, et tegelikult meile Nord Pool ei sobi, et seda Nord Pooli süsteemi oleks vaja ühte, teist või kolmandat pidi meile sobivaks reformida. Nii et me ei tee üldse mitte midagi ja selle tõttu ongi meil hinnad väga volatiilsed ja valdavalt kõrged, nii et suurtööstused ja väga paljud väiksemad energiamahukad tootmised hakkavad siit lahkuma. Nii et ühesõnaga, me lihtsalt kirjutame ennast nurka. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Härra peaminister, kas soovite osaleda läbirääkimistel? Palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Kõigepealt, jah, siin oli igasuguseid väiteid esitatud. Suure osa ma juba tegelikult ütlesin enne ka ära, lihtsalt kahju, et need, kes siin, ütleme, hästi pikalt võtsid rääkida, ei märganud vihjet, et sellesama investeeringu, millest nemad väidavad, et nad midagi ei tea, tegi Eesti Energia tütarettevõte aastal 2020. Edasi peavad juba kõik ise otsima Vikipeediast, kes sellel ajal valitsuses olid ja kes see valitseja oli. Nii et ilmselt tuleks küsida, miks selline investeering tehti. Seda esiteks. 

Ja teiseks, Aivar Kokk – ma mainin ära, siis sa saad vastusõnavõtu ka – esines minu meelest õhtu parima stand-up'iga. Teise pensionisamba vabastamine oli tõepoolest hea otsus. Kaasa tõi ta siiski inflatsiooni, sellesama inflatsiooni, mida me oleme pikalt talunud, ja võttis paljudelt inimestelt säästud. Ma ei tea, kas sinult võttis, kas sina oma teisest pensionisambast loobusid. Järvan, ma saan aru, ei ole loobunud. Aivar Kokk ei ole loobunud, ka Reinsalu ei ole loobunud. Aga paljudele siiski anti soovitus oma pensioniks mitte enam koguda. Nii et täpselt sellised need on: käige-minu-sõnade-mitte-minu-tegude-järgi-mehed. Aitäh!

Aitäh! Aivar Kokk, teie nime mainiti. Palun, võimalus vastusõnavõtuks!

Aitäh! Kõigepealt ma tänan, et Reformierakond täna tegeleb ka teise pensionisamba vabatahtlikuks jätkamisega ja kiirendab uuesti tagasiminekuga viie aasta peale. Kui keegi veel ei ole aru saanud, kui keegi veel ei ole aru saanud, siis teine pensionisammas on esimese samba raha. Tihti kuuleme, kuidas pangad ütlevad, et riik paneb, siis riik ei pane mitte midagi. See on seesama, inimese esimesest sambast võetakse raha välja ja pannakse teise sambasse. See on inimeste raha, seda ka Riigikohus ütles. Ma ise olin tol hetkel rahanduskomisjoni esimees ja kaitsesin seda Riigikohtus ja Riigikohus ütles, et see on õige otsus. Inimene teeb selle otsuse. Tänasel hetkel, kui keegi viitsib arvutada, siis kui oled 2001. aastast teise pensioniga liitunud ja kui võrrelda sellega, kes ei ole liitunud, siis sel päeval, kui pensionile minnakse, on pensionid ühesuurused, aga pärast seda see, kes ei ole teise pensionisambaga liitunud, temal indekseeritakse 100% pensioni edasi, aga teise sambaga liitujal ainult 80%. Kaotab juba kolmandal aastal sellega. Nii et ei tasu rääkida sellest, mis on valesti tehtud. Väga õige otsus oli. 2020. aastal tehti väga õiged otsused, tänu sellele majandus kasvas. Peale Reformi valitsemist on olnud kõik aastad Eesti Euroopa Liidu kõige viletsama majanduskasvuga, tegelikult negatiivse majanduskasvuga riik. Nii et jumal tänatud, et oli väike periood, kui mõistlikud inimesed juhtisid rahandust. Aitäh!

Aitäh! Sellega sulgen läbirääkimised. Enne kui lõpetame täielikult selle punkti käsitlemise, siis, Lauri Laats, teil on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lihtsalt täpsustan üle. Me oleme praegu neljanda päevakorrapunkti juures ja meil on veel ees menetleda kuus ehk siis kokku kümme. Kas me menetleme kõik need kümme punkti ära või siis töö ikkagi käib kuni 00.00-ni? Kuidas tänane päev on meil planeeritud?

Te vastasite ise oma küsimuse teises pooles, et meie tänane tööaeg lõpeb kell 24.00. (Täpsustus saalist.) Me läheme praegu edasi ja kui me oleme jõudnud nende punktideni, mis jõuavad sinna päris lõppu, siis me saame vaadata, mis seisus me oleme. Ma ei võtaks neid protseduurilisi. Ma läheks praegu edasi selle viienda päevakorrapunktiga, täiesti siiralt, head kolleegid, et pole mõtet siin praegu protseduuriga, härra peaminister ka ootab ja me oleme jõudnud viienda päevakorrapunktini.

Meie viies päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Vadim Belobrovtsevi, Peeter Ernitsa, Vladimir Arhipovi, Andrei Korobeiniku, Aleksandr Tšaplõgini ja Anastassia Kovalenko-Kõlvarti poolt peaminister Kristen Michalile esitatud arupärimine kommunikatsiooniteenuste olulise hinnatõusu kohta. Ma palun arupärimist tutvustama siia Riigikogu liikme Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Eelmine aasta 15. detsembril esitasime arupärimise peaministrile ja teemaks oli kommunikatsiooniteenuste oluline hinnatõus. See arupärimine lähtus sellest, et Eesti kolm suuremat telekommunikatsiooniettevõtet – Telia, Elisa ja Tele2 – teatasid ulatuslikest hinnatõusudest alates 2026. aastast ehk käesolevast aastast. Suurenenud kuutasud puudutavad nii televisiooni- ja internetiteenuseid kui ka mobiilipakette ning annavad märkimisväärse lisakoormuse paljudele Eesti peredele ja ettevõtetele. 

Ja mis olid need põhjendused nii Telia, Elisa kui ka Tele2 poolt? Ettevõtted põhjendavad hinnatõusu sisendhindade kasvu, tööjõukulude suurenemise, investeeringuvajadusega taristusse ning üleüldise elukalliduse ja inflatsiooni survetega. Samas on mitmed neist viidanud maksukeskkonna muutustele, sealhulgas tulumaksu tõusule, mis suurendab nende kulusid ja mõjutab otseselt teenuste lõpphinda. 

Ehk siis, eelmine aasta andsid kolm suurt telekommunikatsiooni ettevõtet meile teada, et seoses üleüldise valitsuspoliitikaga, mis on suurendanud erinevaid makse ja seoses sellega ka paljusid teenuseid, kaasa arvatud teenuseid, mida osutavad erinevad riigi instantsid, on ka nemad sunnitud tegelikult suuresti tõstma oma hindu. 

Ja lähtuvalt sellest me soovisime ka peaministrilt küsida, kuidas tema näeb seda olukorda ja kas tõesti kõik need maksutõusud, mis olid ette võetud, on ennast õigustanud. Algsed prognoosid tegelikult andsid meile teada, et suuresti see ikkagi ei mõjuta ettevõtete hindu ja nii edasi, et see ei peaks sellisel viisil hinnad tõusma. Kas see on pidanud paika või kas või selle näite põhjal, mis puudutab telekommunikatsiooniettevõtteid, see oli n-ö eksitav arvamus või ei suudetud prognoosida, kuidas tegelikult kõik need maksutõusud mõjutavad üleüldist ettevõtluskeskkonda, ükskõik mis tegevusvaldkonda? Aitäh! 

Aitäh! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli tagasi peaminister Kristen Michali. Palun!

Hea Riigikogu juhataja! Head arupärijad! Head Riigikogu liikmed! Kommunikatsiooniteenuste teemal on arupärimine 878. 

Küsimus: kuidas hindab valitsus Eesti suurte telekomiettevõtete plaanitud hinnatõuse ning nende mõju elanike toimetulekule ja ettevõtete konkurentsivõimele? Vastus. Majandusekspertide hinnangul 2026. aastal üldine hinnatõus raugeb ning inimeste sissetulekud kasvavad kiiremini kui hinnad. Kui üldiseks inflatsiooniks on prognoositud 2–3%, siis võrdluseks: netopalga kasvu prognoos on 10–12%, pensionid kasvavad 5,4%. Pikaajalise statistika järgi on sideteenused Eesti elanikele muutunud palga suhtes ligikaudu 3,3 korda kättesaadavamaks. Kui võrrelda 2008. aasta keskmist palka, 825 eurot, 2025. aasta keskmise palgaga, 2075 eurot, siis palk on kasvanud 2,5 korda ja sideteenuste hinnatase on samal ajal langenud veerandi ehk 25% võrra. 

Teine küsimus: kas valitsuse hinnangul on telekomiettevõtete viidatud maksutõusud, sealhulgas tulumaksu määra tõus, olulisel määral mõjutanud telekommunikatsiooniteenuste hinnakasvu? Vastus. Maksukoormus 2026. aastal langeb 1,4 protsendipunkti, 36,6 protsendilt 35,2 protsendile. Elanike ostujõud 2026. aastal kasvab, sest inimestele jääb rohkem raha kätte. Samas, Keskerakonna korduv ettepanek näiteks maksustada pankasid võtaks elanikelt pangateenuste kaudu täiendavalt raha ära. Sideteenuste hinnakujundust mõjutavad sellised kulutegurid nagu investeeringud taristusse, tehnoloogiline areng, töökulud ja sisendhindade kasv. 

Kolmas küsimus: milliseid samme näeb valitsus ette, et piirata või leevendada elutähtsate teenuste, nagu internet ja sideteenused, hinnatõusude mõju Eesti inimesele? Vastus. Esmalt on oluline välja tuua, et sidesektor toimib avatud konkurentsi tingimustes ning turuosalised on eraettevõtted. Riik ei sekku konkurentsitingimustes tegutsevate eraettevõtete hinnapoliitikasse. Valitsus keskendub konkurentsi tugevdamisele näiteks, kui lihtsalt saab sideettevõte juurdepääsu teise sideettevõtja sidevõrgule või kaabli kanalisatsioonile. Lisaks on Justiits- ja Digiministeerium ette valmistamas seadusemuudatust, millega on kavas muuta mobiilioperaatori vahetamine senisega võrreldes ülikiireks. Tulevikus peaks numbri viimine teise operaatori juurde võtma aega vaid 15 minutit. See suurendab konkurentsi operaatorite vahel. Samuti toetab riik sidevõrkude arendamist üle Eesti, sealhulgas avaliku sektori ja Euroopa Liidu toetuste abil. Koostöös järelevalveasutustega jälgitakse turu toimimist ja hinnakujunduse läbipaistvust. 

Neljandaks, kas valitsus peab vajalikuks täiendavat regulatsiooni või järelevalvet telekomisektori hinnakujunduse üle, arvestades turu kõrget kontsentratsiooni ja hinnatõusude regulaarsust? Vastus. Valitsus ei sekku avatud konkurentsiga sektori hinnakujundusse. Kui vaadata tarbijahinnaindeksi kaalukomponenti 2025. aastal, siis sideteenuste osakaal tarbijakorvis oli üks madalamaid ehk 4%. 

Viies. Milline on valitsuse hinnang Eesti elanike üldisele toimetulekule olukorras, kus mitmete valdkondade – toit, energia, eluasemekulud ja nüüd ka side – hinnad jätkuvalt tõusevad? Vastus. Hinnatõus on raugemas. Inimeste sissetulekud kasvavad kiiremini kui hinnad. Kui üldiseks inflatsiooniks on prognoositud 2–3%, siis võrdluseks: netopalga kasvu prognoos on 10–12%, pensionid kasvavad 5,4%. Seega, üldine elanike toimetulek paraneb. 

Kuues. Kas valitsus näeb vajadust luua täiendavaid meetmeid või toetusi haavatavamatele elanikkonnagruppidele, et tagada nende ligipääs taskukohasemale telekomiteenusele? Vastus. Alates 2026. aastast tõstsime 10% võrra toimetulekupiiri, üksi elava inimese toimetulekupiir on 220 eurot kuus. Iga alaealise lapse piir tõusis 264 euroni kuus. Alates 2027. aastast on õppivate laste toimetulekutoetuse periood kuni 19-aastaseks saamiseni või õppeaasta lõpuni, mis tähendab 104 euro võrra suuremat toetust kuus. 

Seitsmes. Kuidas kavatseb valitsus tagada, et telekomiettevõtete taristuinvesteeringute vajadus ei kanduks ülemääraselt ja põhjendamatult üle tarbijate hinnakoormuseks? Vastus. Riiklikud toetusmeetmed aitavad hoida sideettevõtjate investeeringukulud madalamad piirkondades, kus võrkude rajamine oleks turutingimustel ebamõistlikult kallis ja tõstaks kõigi teenuse tarbijate hindu. Tänu riigi toetusmeetmetele on näiteks Eesti maapiirkondade fiiberoptilise võrgu kaetus peaaegu 72% märgatavalt kõrgem kui naabritel Lätis, kus see on umbes 10%, mis näitab, et riigi tugi on aidanud kaotada turutõrkeid piirkondades, kuhu investeeringud muidu ei jõuaks. Aitäh!

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Tegelikult on see teema päris vana. Me oleme siin saalis korduvalt teinud arupärimisi, küsinud küsimusi jne, eelkõige justiits- ja digiministrilt Liisa-Ly Pakostalt. Põhiteemaks oli see, et needsamad sideteenused ja internetiteenused, mida pakuvad kõik need operaatorfirmad, on a) Euroopa mastaapides, võrreldes teiste Euroopa riikidega hästi kallid ja teiseks, samas hästi aeglased. Nii et põhimõtteliselt me maksame rohkem kui teised eurooplased aeglasema interneti eest. Minu küsimus oligi see, kuidas seda lahendada. Lubati, et aastal 2025 viib Konkurentsiamet läbi mingisuguse analüüsi ja siis tulemused on teada ja me saame edasi minna. Kas te olete kursis, kas selline analüüs on üldse läbi viidud ja kas see on üldse kunagi teemaks olnud valitsuse istungil või koosolekul? 

Aitäh! Mul ei ole sellist analüüsi küll praegu käepärast. Ma saan seda hiljem täpsustada, kas selline analüüs on, ja kui on, siis ehk saan seda ka jagada. Riik on teinud hulga otsuseid, mis puudutavad investeeringuid, mida ma mainisin, baasvõrku viimase miili uute sidemastide rajamiseks. See on just hõlbustamaks, et meil oleks võimalikult kattev ja soodsa hinnaga internet. Aga kontrollin järele, kas selline analüüs on tehtud.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt valitseja! Nagu ma aru sain, see telekommunikatsiooni nii-öelda need hinna osa on tagasihoidlik võrreldes muu eluga. See oli küsimus. Aga samas minu meelest oli, kas Telia ja Tele2 on rääkinud sellisest hinnatõusust, mõned isegi mingi üle 20%. Aga kui kõrgele siis tegelikult võiks minna nende kommunikatsiooniteenuste hinda tõsta, et ta ei muutuks veel selliseks koormavaks, näiteks erinevalt elektrist? Kui suur see tõus võiks olla, et eestlane kannatab välja? Oskate hinnata?

Aitäh! No ma saan pikaajalist trendi välja tuua – ma ei tea, kas see aitab otsa kätte –, aga 2008. aastaga, nagu ma võrdlesin, 2025. aastaga. See on päris pikk trend. Siis oli keskmine palk oluliselt väiksem. Palk on selle ajaga kasvanud 2,5 korda, aga samal ajal on sideteenuste hinnatase langenud veerandi võrra. Tegelikult on trendid vastupidised. Ehkki vahepeal mõni hinnatõus kindlasti nörritab, kui kasutada sellist kaunist eesti keelt, siis trend vähemalt pika aja peale on selline, et konkurents on seda hinnataset allapoole toonud. Aga südamest loodan, et konkurents on endiselt nii tihe tarbija huvides. Just näiteks seesama mõte ka, et kui sul on võimalik numbrit vahetada 15 minutiga, siis see on jälle üks samm sellest, kuidas konkurents hakkab kiiremini käima ja ettevõtted võitlevad nende klientide nimel.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Mis puudutab 15 minutiga operaatorivahetust, siis see on ka meie algatus, mille me oleme ka siia Riigikogusse sisse andnud. Mul on hea meel, et te selle küsimusega tegelete. Seda tegelikult on oodatud ja tõenäoliselt see viibki vähemalt mobiilside teenuse hinnad alla. Nüüd, te tõite siin võrdluseks välja, et meil on palgad tõusnud võrreldes teenustega ja et telekommunikatsiooni teenused ei ole sellises tempos tõusnud kui palgad. Need on teie väited ja ma arvan, et need on ka õiged, ehk siis nii-öelda absoluutarvudes. Aga kui me hakkame vaatama ostujõudlust, siis me oleme võrreldes Euroopa teiste liikmesriikidega kõige viimasel kohal. Ehk siis siin on neid näiteid ju palju. Meie inimeste ostujõudlus on isegi Läti omast madalam. Arvestades seda, et meie nii-öelda palgad on küll tõusnud, aga ostujõudlus on vähenenud, siis ega väga suurt abi sellest ju ei ole, kas need kommunikatsiooniteenuste [hinnad] tõusevad natuke rohkem või vähem. Üleüldine ostujõudlus on langenud ja sellega tuleb tegeleda.

Teie aeg!

Mulle tundus, et see küsimus vist jäi kuidagi poolikuks. Aga ma saan korrata seda, mida ma ka ütlesin, et pikaajalise statistika järgi on Eesti elanikele sideteenused palga suhtes muutunud ligikaudu kolm korda kättesaadavamaks. Ja seda pikka trendi, mida ma teie kolleegidele juba kirjeldasin, ma ei hakka uuesti kirjeldama, et sideteenuste hinnatase on samal ajal allapoole tulnud, kui keskmine palk on kasvanud.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te rääkisite, et sideteenuse ettevõtet saab nüüd varsti vahetada, loodetavasti, ma ei tea, 15 minutiga – väga hea. Aga olete te teadlik või olete sellise sündmusega kokku puutunud, et kui inimene ostab uue arenduse, siis ta avastab, et sellel arendusel on üks operaator, mida saab vahetada ainult kus viie aasta pärast, kus seitsme aasta pärast? Nagu monopol tekib. Kas te olete sellest teadlik ja kui olete, siis kas selles suhtes saab ka midagi teha? Kui inimene saab uue kodu endale, siis ta saab ikkagi valida endale operaatori, mitte nii, et viieks või mingisuguseks teatud ajaks oleks kinni pandud? 

Aitäh! No mida ajas edasi, seda vähem selliseid juhtumeid, ma loodan, et on. Ma mäletan, et aastaid tagasi oli sarnaseid otsuseid ka näiteks, et arendusega koos tuli valida mingi konkreetse haldaja teenus või katlamajateenus, mis oligi mõnevõrra kallim. Olen ise ka sarnases olukorras olnud ja tihtipeale need lõpuks lahenevad, kui inimesed seljad kokku panevad. Nii et ma loodan, et mida aeg edasi, seda vähem selliseid muresid on. Ja arvestades sideteenuste arengut, ka tehnoloogilist arengut, on tihtipeale võimalik juba ka mobiilsed valikud teha sellised, et ei pea enam sõltuma konkreetsest teenusepakkujast ja ühendusest. See konkurents on päris hea tegelikult ka maailma mastaabis, neid võimalusi on. Aga jah, kui on konkreetne probleem, siis soovitan vaadata läbi juristiga ja tehnoloogilised lahendused. Ehk siis saab hõlpu selle vastu, kui arendaja on püüdnud sellist nii-öelda turulukku enda jaoks seada. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Kuskil aasta tagasi tegelikult justiitsminister tõstatas probleemi nende sideteenustega ja ta ütles, et Konkurentsiamet asub ka eraldi analüüsima kogu seda, ka turuolukorda, aga ka muid küsimusi. Tol hetkel ka Pakosta tunnistas, et on võimalik, et on ikkagi probleem, aga seejuures pärast seda pole kordagi avalikkusele teada antud, mida siis Konkurentsiamet oma analüüsis, siis mis järeldusteni Konkurentsiamet jõudis. Ja tegelikult pole ka laiemalt nagu nende teemadega tegeletud. Kas te arvate, et Justiitsministeerium võiks ikkagi selle Konkurentsiameti analüüsi avalikustada ja ka ikkagi palju tõsisemalt selle küsimusega tegeleda?

Aitäh! Oleksite pannud selle analüüsi vajaduse siia küsimustesse kirja, ma oleksin selle kindlasti välja küsinud. Aga ma juba teie kolleegile vastates ütlesin, et kui selline analüüs on ja mulle kättesaadav või kuidagi avalikkusele kättesaadav, hea meelega jagan. Esiteks. Teiseks, vaba konkurents on väga oluline, eriti suure mahuga sektorites, nii et kui midagi saab teha selleks, et konkurents parem oleks, seda parem. Ja kolmandaks, mul oli rõõm kuulda, et me oleme teel, mis teeb tarbijate elu paremaks ja konkurentsi paremaks tänu Keskerakonna suurepäraste ideedele. Nii et mis saaks olla veel kaunim selle õhtu lõpetuseks.

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Vadim Belobrovtsevi.

Aitäh! Ega ma pikalt ei räägi. Aga tahaks veel kord tuletada meelde valitsuse liikmetele, et me jätkuvalt ootame lahendust olukorrale, kus Eesti inimesed maksavad suured summad aeglase interneti eest. Ehk tegelikult me alustasime selle teemaga aastal 2024 ja rääkisime sellest, millest Eesti ajakirjandus on kirjutanud juba aastast 2020, kui esimest korda hakkasid ilmuma sellised artiklid, kus väga konkreetselt toodi välja numbrid, mis näitasid, et Eesti internet on kui mitte kõige kallim Euroopa Liidus, siis üks kallimatest. Tegelikult need paketid, mida selle raha eest pakutakse, on hästi aeglased. Aga võrreldes Läti ja Leeduga, no ei olnud isegi võimalik neid võrrelda. Meie naabritel olid absoluutselt teised kiirusenumbrid ja hind oli samas palju madalam.

Siis me hakkasime küsima, mis siis toimub ja kuidas saaks riik ikkagi seda kontrollida ja võib-olla suunata. Omal ajal, kui mu mälu minda ei peta, oli see Res Publica Erakond, nüüd juba mitteeksisteeriv erakond, kes esimesena hakkas rääkima – nüüd juba aastakümneid tagasi –, et internet peab olema inimõigus Eestis. Ma arvan, et võib-olla siis see kõlas natuke paatoslikult, aga nüüd ma saan aru, et ilma internetita, ilma sideta ei olegi üldse võimalik kuidagi meie elu ette kujutada. Kõigil on internet taskus, nutitelefonid ja nii edasi. Põhimõtteliselt sellest saigi nagu inimõigus. 

Aga see inimõigus on kuidagi väga kallis võrreldes jällegi Euroopa Liidu riikidega. Nii et küsisime ühelt ministrilt, siis minister vahetus, küsisime teiselt ministrilt, kuidas ikka edasi minna selle teemaga, kuidas teha Eesti internetikasutajate elu paremaks ja teenuseid odavamaks ja kiiremaks. Siis saime lubaduse, et aastal 2025 teeb Konkurentsiamet kontrolli või valmistab analüüsi, mis selles valdkonnas toimub ja kuidas on võimalik sellega edasi minna ja paremaks teha. 

Aasta on nüüd 2026, loodetavasti selline analüüs sai tehtud ja loodetavasti saame nende tulemustega lähiajal tutvuda. Tahaks väga loota, et need on päris tulemused päris lahendusettepanekutega. Sest kui vastus tuleb umbes selline, et jah, meil ongi selline olukord, konkurents ei ole väga tihe, me teame, et meil on põhimõtteliselt kaks kõige suuremat internetipakkujat ja siis on nii, nagu on, oligopoolne olukord selles valdkonnas, siis oleks väga kahju, sest kuidagi teistes riikides on see olukord teistmoodi lahendatud. Ma ei ütleks, et Eesti oleks siin kuidagi unikaalne. Kui Lätis, Leedus ja Soomes on lausa internetiteenused kiiremad ja odavamad, siis loomulikult tahaks, et meil nad oleksid samasugused. Ma ausalt öeldes ei näe põhjust, miks see ei peaks nii olema. Kui me näeme, et konkurents, nii-öelda elav konkurents ei tööta, siis peab riik kindlasti sekkuma ja ikkagi midagi ette võtma. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Aivar Koka. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Ma lihtsalt tahtsin öelda, et Res Publicast on saanud Isamaa, lihtsalt liitumisele lõpuks Isamaa nimi jäänud. 

Aga internetist rääkida, siis tegelikult on riik jätnud väga olulise asja tegemata. Sellest palju räägitakse, aga tolku on väga vähe olnud. Kõikide maanteede ja raudtee ääres peaks olema valguskaabel. Tuleks alustada sellest, siis on võimalik saavutada ka kiiremini internet. 

Teine on see, et läbi aastate on tehtud toetusmeetmeid, aga toetusmeetmed on jõudnud selleni, et linnalähedastes piirkondades on valguskaabel ära veetud toetusrahadega ja siis on soovitud, et inimesed liituksid, aga selleks küsitakse piisavalt korralikult raha. Tänaseks on jõudnud see, et interneti hind on tõesti Euroopas üks kõrgeimaid Eestis. Pakutakse küll ka paremat kiirust, aga tavaliselt see kiirus maksab ka nii palju, et tihti mõeldakse, kas ikkagi tasub liitumist teha sellise hinna juures. Tänasel hetkel on lihtne, konkurents on väike, ühe käe sõrmedel on neid ettevõtteid, kes meil internetiteenust ja ka televisiooni erinevate kanalite teenust pakuvad. See aasta, ma arvan, kõik me oleme saanud jälle teate, et järgnevatel kuudel see teenus kasvab.

Nii et ma loodan, et järgmise aasta riigieelarves me näeme ka neid ridu, et riigi teedevõrkudesse investeeritakse ka valguskaablisse ja vähemalt tühjad torud pannakse, kuhu on võimalik ilma suuremate kaevamistööde ja kõige muudega ka see valguskaabel sisse panna. Aitäh!

Suur tänu! Lauri Laats, ma saan aru, soov on osaleda läbirääkimistel koha pealt kaheminutilise sõnavõtuga. Palun!

Aitäh, Riigikogu esimees! Väga oluline teema. Miks Keskerakond selle teema siia arupärimise näol tõi? Loomulikult on meil mure. Mure seisneb selles, et kui suuremad telekommunikatsiooni ettevõtted annavad teada, et nendel on plaan hindu tõsta, ja on ka lahti seletatud, miks nad seda teevad, siis nende seletuste järgi on nende n-ö sundkäik tingitud sellest, et on riigipoolne sekkumine maksutõusude näol. Loomulikult paneb see lumepalliefektina ka kõik teised hinnad kasvama ja see toimub ka telekommunikatsiooni valdkonnas. See on loomulikult probleem. Arvestades ka seda, et Eesti miinimumpalga ostujõud on Euroopa Liidu kõige nõrgem, siis üleüldiselt see mõjutab jällegi inimesi, kellel on kõige väiksemad tulud ehk sissetulekud. Ja loomulikult see mõjutab ka keskmise sissetulekuga inimesi.

Tänasel päeval, kui peaminister oli siinsamas Riigikogu saalis, ma püüdsin ikkagi juhtida tähelepanu sellele asjaolule. Miskipärast aga peaminister ei tahtnud või ei suutnud sellele küsimusele vastata, kas ta kavatseb midagi sellega ka ette võtta. Ehk siis jällegi Reformierakonna valitsemise ajal on püstitatud uus negatiivne rekord, kus tegelikult nende aastate jooksul, vaatamata sellele, et on tõusnud nii palgad kui ka pensionid, on inimeste ostujõud drastiliselt langenud. Isegi Läti on eespool ja me oleme seal 27 riigi seas esimesel kohal negatiivses mõttes. See oli see probleem. Aitäh! 

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sellega sulgen läbirääkimised ja me lõpetame viienda päevakorrapunkti käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kuues päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Vadim Belobrovtsevi, Vladimir Arhipovi, Aleksei Jevgrafovi, Peeter Ernitsa, Aleksandr Tšaplõgini ja Andrei Korobeiniku poolt rahandusminister Jürgen Ligile esitatud arupärimine valeinformatsiooni esitamise kohta. Palun arupärimist tutvustama Riigikogu liikme Lauri Laatsi.

Üks hetk, Vadim Belobrovtsev, teil on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh! Ma tegelikult tahtsin seda ka eelnevalt küsida, aga küsimus ongi selles, et kui me täna kella 00-ks ei saa kõiki neid punkte läbi, siis kas teisipäevane päevakord algab nendest punktidest.

Juhul kui ettekandjad on olemas ja arutelu võimatust ei teki, siis on võimalik, aga kui tekib arutelu võimatus, sellepärast et etteandjatel on teised plaanid, siis võib juhtuda, et seda ei ole võimalik homme esimeste punktidena menetleda. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! No asi on nüüd natukene selgem. Ehk siis me peaksime, head kolleegid, tempot tõstma. Tõesti väga palju arupärimisi on veel ees, aga kõik on vajalikud. Loomulikult, kõik need arupärimised me peame väga konstruktiivselt ja põhjalikult ka läbi arutama. Jõudu meile selles töös ja jõudu kõikidele inimestele, kes meid jälgivad! 

1. detsembril me esitasime arupärimise rahandusminister Jürgen Ligile ja see oli ajendatud sellest, et Rahandusministeeriumi asekantsler Evelyn Liivamägi esitas "Aktuaalse kaamera" eetris avalikkusele väite automaksu mõjust, mis ei vastanud tegelikele andmetele. Ta väitis autoostude taastumist ja maksulaekumise prognooside ületamist, kuigi avalikult kättesaadav statistika seda ei kinnita. See info oli tegelikult oluliselt ilustav. Ehk siis see info, mis me oleme saanud läbi avalikkuse automüüjatelt, hooldajatelt ja järelturult, need arvud on midagi muud, kui lugupeetud rahandusministri asekantsler Evelyn Liivamägi püüdis esitada "Aktuaalse kaamera" otse-eetris. 

Me oleme loomulikult mures ja tahame teada, kas see eksitus, mis oli tehtud, oli hooletusest või tõesti olid mingi hetk äkki Rahandusministeeriumis arvud, mis olid tunduvalt positiivsemad. Võib-olla oli Excelis viga sees, sellepärast et Excelis ikka mõnikord tulevad vead sisse. Või on mingis muus asjas probleem. Ehk siis me tahaksimegi rahandusministrilt saada konkreetseid vastuseid konkreetsete numbritega. Me tahaksime asjast aru saada: kui palju siis ikkagi turg on langenud või tõusnud, nii nagu asekantsler räägib? Ja loomulikult me tahaksime teada eelarve täitmise kohta. Mis olid prognoosid, kui palju siis tegelikult seda auto registreerimistasu laekus? Ehk mis on tegelikult kogu selle automaksu tegelik olukord ja kui palju ta on meie elu siin mõjutanud ja mis kasu on sellest riik saanud nii otseselt kui ka kaudselt? Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli rahandusminister Jürgen Ligi. Palun!

Aitäh! Ma saan aru, et need sõnastused, mida te kasutate, peavad andma kaalu juurde teie väidetele, et ametnik justkui olevat avalikkust eksitanud ja esitanud andmeid, mis ei vasta tegelikele andmetele. Te ütlete, et ta esitas otse-eetris. Ei esitanud otse-eetris! Te saate väga hästi aru, et need intervjuud, mis võetakse ametnikelt päeval ministeeriumis, ei ole otse-eeter. Aga sellel ei ole ka mingit tähtsust. 

Kogu selle arupärimise hoiak on see, nagu oleks kedagi sihilikult eksitatud. Ma lükkan selle kategooriliselt ümber, ma usaldan seda ametniku täielikult ja hindan väga kõrgelt, ta tegi oma parima selle põhjal, mida andmed talle ütlesid. Üldisemalt te küsite, kuidas need mõjud automaksule on. Ma sissejuhatuseks ütlen, et üle ootuste on see mõju, mis on deklareeritud ja kehtib endiselt autostumise pidurdamiseks. 

Muidugi on teine pool sellest, et kaupmeestel läheb päris kehvemini, aga riigil on läinud kehvemini selle poolest, et makse laekub vähem. Aga kui palju täpselt, see selgub ju ikka natuke pikema perioodi jooksul. Mitte esimese ehmatuse peale ei tohi neid kokkuvõtteid teha. 

Esimene küsimus on, millistele andmetele ja analüüsidele toetus asekantsler. Ta toetus Transpordiameti arvandmetele sõidukite staatuse testis. Need on mõeldud sõidukipargi muutuste teadasaamiseks ja eristamaks füüsilisi ja juriidilisi isikuid. Aga nagu selgus, need andmed ei kõlvanud selliseks dünaamika võrdluseks, kuna vanades andmetes olid muudatused tegemata.

Ja mis need muudatused on? Osa sõidukeid on registrist kadunud, sest nad müüakse kas välismaale või kolitakse Eestist ära koos sõidukiga või hävinevad autod. Olulisem on veel see, et aja jooksul liiguvad ettevõtetele kuuluvad sõidukid edasi füüsilistele isikutele ja see muudab üldpilti. Ma saan aru, et kommentaar oli selline, et firmade puhul nagu seda langust ei oleks, aga see lihtsalt ei olnud nähtav nendes andmetes, mis olid Maanteeametis ja mis ei olnud operatiivsed. Ajalooline võrdlusbaas, eriti juriidilise isiku nimele algselt registreeritud sõidukite osas, kahaneb aja jooksul, samas kui viimastel kuudel registreeritud sõidukid on valdavalt ikka nende arvel olemas. See asjaolu viiski järeldusele, et füüsiliste ja juriidiliste isikute ostudünaamika on erinev. 

Küll aga sobib see andmestik hästi CO₂ heitmete trendi hindamiseks, omanikevahetus seda ei mõjuta. Juba võib öelda, et autopark on muutunud aastaga kütusesäästlikumaks ehk keskkonnasäästlikumaks. Rahandusministeerium esitab 2026. aasta esimeses pooles ülevaate automaksu tegelikust mõjust. Praegu on seda vara öelda, sest alguses on need mõjud natukene ebaproportsionaalsed. Ja kõik andmed on selle kohta avalikud. 

Nii, teine küsimus: kas ministeerium kontrollis enne esitamist avaldatud informatsiooni tõesust? Kui jah, siis milliseid protseduure kasutatakse ja miks ei tuvastatud, et väide võis osutuda eksitavaks? Ma seda juba ütlesin, meil ei olnud põhjust kahelda Transpordiameti andmete operatiivsuses. Need andmed olid ametlikud. Tagantjärele tarkusena oleks pidanud põhjalikult hindama, kas konkreetne andmebaas sobib ostutegevuse kohta järelduste tegemiseks, aga eksitav mulje tekkis andmete tõlgendamisest. Edaspidi me arvestame sellega. 

Kolmandaks: kas ministeerium kavatseb avalikkust teavitada, kui varasem avaldus osutus ebatäpseks või eksitavaks. Seda on ka tehtud. Selleks on Rahandusministeeriumi blogis fiskaalpoliitika osakonna analüütik Madis Abeni täpsem analüüs ja see analüüs on saadetud ka meediale avaldamiseks. Ma usun, et see on ka praeguseks avaldatud, ma ei ole küll täpselt üle ise kontrollinud. 

Neljandaks: milliseid andmeid võetakse, et sarnaseid eksitavaid väiteid tulevikus vältida? Kas kaalutakse sisemise kontrolli või avaliku info täiendamist, et tagada läbipaistvus? Suurte ja spetsiifiliste andmehulkade kasutamine eeldab nende struktuuri, päritolu ja sisuliste piirangute täpset mõistmist. Koostöös Transpordiametiga oleme analüüsinud liiklusregistri andmete sisu ja piiranguid. See aitab edaspidi vältida olukorda, kus andmeallika eripära võib järeldusi mõjutada. Ja täpsustame ka sisemisi töövõtteid, et andmeid kasutada selgemalt ja täpsemalt. 

Viies küsimus: arvestades, et automaks mõjutab paljusid inimesi ja leibkondi, kas ministeerium on valmis avalikustama prognoosid ja reaalsed tulemused sõltumatule analüüsile? Meil ei ole sõltuvuse probleemi. Minister minu ametiajal iial ei sekku andmete esitamisse. Aga praegu on ettevalmistamisel ülevaade mootormaksu ja registreerimistasu mõjust esimesel täisaastal, nagu sai öeldud. Esimesel poolaastal saavad need andmed olema avalikud ja loomulikult saab lisatud olema läbipaistev analüüs. Lisaks analüüsib Rahandusministeerium hiljemalt 2030. aastal automaksu toimimist tervikuna ning selle mõju ja eesmärkide täitmist. Need mõjud on ju pikaajalisena mõeldud ja see kohustus on ka kirjas mootorsõidukiseaduses. Aitäh!

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Nüüd vahepeal on teatud arengud toimunud automaksu osas. Nimelt, õiguskantsler pöördus Riigikohtusse, kuna leiab sedasama, mida Keskerakond on ka pidevalt rääkinud, et automaks on ikkagi jätkuvalt põhiseadusega vastuolus, vaatamata sellele, et see on vist juba kolmas automaksuversioon, mis on siin Riigikogust läbi käinud. Ja on päris suur tõenäosus, et Riigikohus alustab põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust ja võib siis kas osaliselt või täielikult selle automaksu tühistada. Samas, kui lugeda Rahandusministeeriumi kommentaare, siis ministeerium ütleb, et midagi muutma ei hakka. Mis olukorras me siis täna oleme? Maksu, automaksu, registreerimistasu laekub poole vähem, autoturg on pea peale pööratud, seadus on ise põhiseadusega vastuolus. Riigikohus nüüd tegeleb sellega. Võib-olla oleks aeg tunnistada, et ikkagi kogu see automaks on läbi kukkunud. Ja kas te ei näe, et ikkagi see tuleks tühistada enne, kui seda teeb Riigikohus?

Aitäh! Kõigepealt, te seadsite kahtluse alla ausa ametniku aususe ja nüüd te olete ise ebaaus. Te tsiteerite, viitate õiguskantslerit valesti. Võin teile öelda, et ta ei ole sellega rahul, et te niimoodi teete. Õiguskantsler ei ole öelnud ega mõelnud, et automaks kui selline, et varamaks üldiselt on põhiseadusega vastuolus, nagu teie oma valijatele räägite. Päris ebameeldiv on näha neid avaldusi. Päris ebameeldiv! On spondeeritud postitused ja teab mis plakatid teil. 

Põhiseaduspärasus on vaidlustatud ainult ühes elemendis, see puudutab juhtumeid, kus auto on aasta jooksul hävinud, aga automaks on makstud. Ma ei tea, mis me sellega teeme veel. Uudistest lugesin ka, et Rahandusministeerium ei kavatse muuta, siis tegelikult on ju palju Riigikogu käes, kes seda viimast muudatust või viimast märkust arvestas osaliselt. Kas ta nüüd arvestab rohkem, seda nõu me pole veel tõsisemalt pidanud. Aga see ei tähenda, et Rahandusministeerium ei teeks rahanduskomisjoniga koostööd, juhul kui nad otsustavad, et ka see muudatus on vajalik. Iseenesest see ei ole, see on minu silmis üks tühisemaid õiguslikke vaidlusi Riigikohtu seisukohalt, sest varad sisaldavad ju kogu aeg mingisugust kahju ja nad tavaliselt sisaldavad mingisugust väärtust, mis kahju tekkimisel hävib. Ja üldreeglina neid ju ikkagi ei lükata teiste maksumaksjate kaela, nagu teie praegu soovite. Minu arvates käitus rahanduskomisjon arusaadavalt, kui ta ütles, et selle puuduva asja peaks siis katma kindlustus, mida ta ju teebki minu teada. Aga ma tõesti ei ole selle protsessi sees olnud nii tõsiselt, ei Riigikogu menetluse ega selle seaduse ettevalmistamise juures, võib-olla ka selle seaduse tegemise juures.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! No meil siin soovitatakse Riigikogu liikmetel AI-d kasutada. Ma soovitaks sellel asekantsleril ka seda kasutada. Seal öeldakse väga kiiresti, mitu autot sel aastal müüdud on, natukene üle 13 000. Te kaitsesite oma asekantslerit, aga ta hiljuti vabandas ka ühe teise seaduse koha pealt. See 5-miljoniline aps tuli kuidagi Rahandusministeeriumisse hasartmängu koha pealt. Ma võin talle öelda, et kui ta oli Maksu- ja Tolliametis asetäitja, siis ta lubas kiiresti lahendada selle ära, et Bolti teenused ka oleks maksu all. Kuidas see asi nüüd on? Kuidagi ajate ühe kena naisterahva peale kõik süü ja tema peab kõik enda peale võtma. Äkki on ikka kuskil mujal ka vigu tehtud?

Aitäh! Minu usaldus kuulub sellele inimesele täielikult. Tahaks, et ka Riigikogu liikmeid saaks samamoodi usaldada. Selliselt tõe väänamisi ma kuulan kogu aeg, aga samas sellel ametnikul ei ole olnud mingit põhjust seda tõde väänata. Kui te tahate AI-d kasutada, siis ma soovitan siiski üle kontrollida. Ametnikud kindlasti peavad sellise asja, teie väited üle kontrollima, mida te AI-sse sisse viskate, enne kui neid ametlikult kasutada. Aga ega eksimatu ei ole keegi. 

Ja mis need muud asjad olid? Hasartmängumaksu teema on teada, et Rahandusministeeriumi jaoks on väga vastumeelne, ebapopulaarne, aga poliitilise kokkuleppe tõttu oli Rahandusministeerium nõus või paratamatult kohustatud koostööd tegema ja seda seadust võimalikult heaks tegema. Ja õhkkond selle tegemisel oli hästi negatiivne. Ma saan täiesti aru, et kui edasi-tagasi Riigikogu liikmete tujud käivad, siis võib näpuviga sisse sattuda, aga kõik see toimus ühistel koosolekutel või siis ka ühises netiruumis. Nii et mingit sellist asja ei olnud, et Rahandusministeeriumis tehti viga ja sellega on asi klaar. Aga tegelikult ikkagi see viga oli selle surve tulemus, mis seaduse tegemisel ametnikel lasus. Väga keeruline, väga kiiresti tehti ja üks kopeeritud lõik lihtsalt osutus vigaseks, muud midagi. Aga Riigikogu ju parandab seda praegu.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma saan nendest poliitilistest kokkulepetest rääkides aru, et jutt käib hasartmängumaksu seaduse puhul poliitilisest kokkuleppest Eesti 200-ga. Aga kas automaksu näol oli samamoodi poliitiline kokkulepe, kus teiseks pooleks, kes survestas, olid sotsid? Me mäletame, et Mart Võrklaev ütles, et see oli sotside idee. Peaminister Kristen Michal ütles, et tema meelest ei ole see teab mis õnnestunud maks ka. Ja ainuke inimene, kes võiks seda mootorsõidukimaksu omaks tunnistada, on Jevgeni Ossinovski. Ühtegi teist täiemõistuslikku inimest, ma ei tea, kes seda kana-põtra omaks tahaks tunnistada. Kas see oli ka selline poliitiline kokkulepe, kus Reformierakond allus seekord sotside survele, või oli see ikkagi selline kollektiivne looming?

Ma ei tea, ma ei olnud selle juures. Aga automaksu teoreetilised põhjendused on väga ausad. Eelarve on väga raskes seisus, kaitsekulud on lühikese ajaga mitmekordistunud ja keskkonnamõjud, mida auto põhjustab, on rängad, ka mõjud taristule ja riigieelarvele tegelikult. Nii et automaksul on mõte. Ja kas ta meeldib, on järgmine küsimus. Nii et seda asja iseenesest nagu põlata võib, aga sel juhul peavad ka eelarvesse mingid muud maksud tulema, sest ma ei näe siin saalis ega avalikkuses soovi tõsiselt eelarvet veel kärpida. (Köhib.) Vabandust! Isegi IMF ja OECD tunnistavad, et meie riik on kulude poolest juba üsna pingeline. Aga ise olen vedanud palju suuremaid kärpeid. Ma tajun lihtsalt, et ühiskond ei ole enam selles staadiumis, kus ollakse sellega veel nõus.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Minu arust, et auto on kurjast, on ühe teise erakonna nii-öelda poliitagenda, aga ma ei teadnud, et ka Reformierakonnal on ka selle agenda üle võtnud. Kui auto sõidab teel, siis ta loomulikult nii-öelda teed, heas mõttes tee tänu sellele amortiseerub. See on kõik normaalne ja loomulikult sinna tuleb investeerida. Kahju, et kui te tulite pulti, siis te kohe tahtsite ära klaarida, et meie oleme nagu siis ametnikule liiga teinud, samas te möönasite, et ametnik ka eksis alusandmetes. Sellest lähtuvalt me selle arupärimise esitasime ja siin ei olnud mitte mingisugust halba tagamõtet. Ehk me tahtsime lihtsalt teada neid konkreetseid arve, kuidas siis kogu see automaks on mõjutanud nii seda sektorit kui ka maksutulu. Miskipärast, esimeses küsimuses meil on ka välja toodud, et me tahame seda näha, statistikat, me tahame arve näha, aga siis te ütlete, et aga internetis on need leitavad, vaadake sealt. Meie ikkagi lootsime, et te tulete pulti ja annate konkreetsed arvud meile teada, kuna see ametnik ju eksis ja te ju tunnistasite, et eksis, kuna tal alusandmed olid valed.

Aitäh! Selline mitmekihiline vale on selles. Te mitu korda tsiteerite mind valesti. Ma ei ole rääkinud midagi internetist andmete kohta. Ma ütlesin, et need seletused, kuidas see viga tehti, on meie kodulehel olemas ja saadetud ka lehtedele. Ma ei ole öelnud, et ametnik eksis, vaid ma ütlesin, et need Transpordiameti andmed olid selleks arvutuseks kõlbmatud. Aga ametnik iseenesest ei eksinud. Asi on, uute asjade puhul tekivad sellised uued avangud. Ma võin veel kord selle ametniku kaitseks öelda, et ta on nende asjade tegemisel suurepärane. Ma olen näinud, kuidas ta, mitte vigade tegemisel, vaid nende uuenduste tegemisel. Ma olen korduvalt pidanud taluma poliitilisi tujusid, mis tegelikult kantakse väheste ametnike kaela, kes peavad siis seda tehnilist asja tegema, vaatamata sellele, et isegi minister ei ole nende tujude teenindamisega nõus. See on rohkem kui üks kord olnud niimoodi. Ma kiidan seda inimest, kellele see koormus langeb ja kes siiski annab oma parima alati. 

Neid väiteid oli veel. Ärge tsiteerige valesti, ärge omistage sõnu, mida ma ei ole öelnud, kirjutage nad üles. Kui te küsimuses juba õrritate selliste valede hinnangutega, siis vastus ei saa ka olla liiga sõbralik. Aga ma tahaks, et me arutaksime asju ikkagi sisuliselt.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Arupärijate esindajana palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi kolleeg Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! No peab ju tunnistama, et nendele küsimustele, mis me kirjalikult esitasime juba 1. detsembril – täna on meil 9. veebruar  – oli aega vastuseid ette valmistada päris palju. Ma tahaksin veel kord lugeda ette meie arupärimise esimese küsimuse: "Millistele andmetele või analüüsidele toetus asekantsler oma väites autoostude taastumisest ja maksulaekumise edust? Palun esitada need andmed, sh statistika autoostude arvu, registreerimistasude ja mootorsõidukimaksu laekumise kohta alates maksu kehtestamisest."  

Kas lugupeetud rahandusminister meile esitas need andmed, mis me siinsamas saalis palusime? Ei esitanud! Kui ma mainisin, et lugupeetud minister ütles, et need andmed on leitavad internetist, siis tegelikult lugupeetud minister ütles, et need andmed on avalikud. Ja kui need andmed on avalikult kättesaadavad, siis järelikult ma järeldan, et need on juba internetis kättesaadavad. Ja täpselt sellises sõnastuses lugupeetud rahandusminister ka meile vastuse andis: avalikult on need andmed kättesaadavad. See tähendab seda, et meie küsimuse peale rahandusminister ütles, et kui soovite neid vastuseid, otsige ise. See on järeldus. Ma pean selle järeldust tegema. Kui oleks lugupeetud rahandusminister tulnud siia pulti ja andnud meile kätte kõik need andmed, mida me küsisime, siis oleks ju pilt palju arusaadavam ja selgem. 

Kas rahandusminister andis meile vastuse, kas ametniku need väited, mis ta esitas ERR-i vahendusel, olid tõesed? Rahandusminister vastas, et need ei olnud tõesed, kuna need alusandmed ei olnud Transpordiameti poolt õigesti esitatud – vale andmebaas või mis iganes. Aga igal juhul, ükskõik mis andmed esitati, sellest lähtus asekantsler ja asekantsler oleks pidanud veenduma, et need andmed on õiged. Ja vastavalt sellele oleks pidanud ka selle informatsiooni avalikkusele edasi andma. Kas asekantsler eksis? Jah, eksis küll. Kas ta pidi parandama ennast ja esitama uued andmed, tõesed andmed? Jah, oleks pidanud. Kas see võimalus oli praegu siin ja täna rahandusministril? Oli küll! Aga ta ei teinud seda ja veel pahandas meie peale, kuidas me üldse julgeme asekantsleri kohta küsimusi esitada. Otsige ise oma andmeid! 

No andke andeks, head kolleegid! Kahjuks tõestas rahandusminister oma olemust, nii nagu ta on ka eelnevalt teinud. Kahju, kahju! Väga lihtsad ja arusaadavad küsimused, väga oluline teema, väga lihtsasti seletatav. Kui rahandusminister oleks seda soovinud, siis ta oleks seda ka teinud. Aga ta jällegi näitas oma suhtumist rahvasse, meisse. Ja siis tagatipuks ütles ta, et aga tal ongi hea meel, et autode ostud on vähenenud, need autod tegelikult koormavadki teid, teed amortiseeruvad ja see ei ole hea. Ja seda ütleb rahandusminister, kes peaks olema fiskaalpoliitika esikõneleja, kes peaks väga hästi aru saama, raha paneb rattad käima. Ehk siis tegelikult, kui raha ei ole, rattad ka ei käi. Ja see ju tegelikult automaksuga on ju praegu sellisel viisil saavutatud. Autoostud on langenud.  Noh, nüüd ei tea ju, mida uskuda, sellepärast, et minister ju ei öelnud siit mitte midagi arvude kohta. Aga vaadates eelmise aasta oktoobrikuu uudist, mis on leitav ERR-is … 

Võtaksin ühe minuti juurde, kui tohib.

Üks minut lisaaega. 

… siis Rahandusministeeriumi esialgne prognoos registreerimistasu kohta oli 137 miljonit. Juba 2025. aasta suvel prognoosi alandati see 90 miljoni peale. 90 miljonit peaks laekuma riigieelarvesse registreerimistasu. Ja kui nüüd jällegi uskuda seda uudist, siis septembrikuu seisuga oli tegelik laekumine 45 ja 50 miljoni vahel. Aga prognoositakse, et lähtuvalt sellest tendentsist oleks tegelik laekumine 68 miljonit ehk esialgsest prognoosist kaks korda vähem. Need arvud on niivõrd muutunud ja alalaekumine on niivõrd suur. Võib-olla see ongi põhjus, miks rahandusminister ei tahtnud meile neid arve siinsamas avalikult avalikustada. Ütles, et otsige ise need numbrid. See küll ei olnud hea suhtumine. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Aivar Koka. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Me võime siin jälle, järjekordselt kordselt korrata, et see on uskumatu. Kas mõnes erafirmas on võimalik nii, et aps apsu järel ja ülemus tuleb ja ütleb, et kõik on hästi, mis te kiusate? 

Vaatame lihtsalt viimast selle aasta ühte kuud. Ei ole vaja kaugemale minna. Hasartmängumaks – asekantsler vabandab, läks, nagu läks, 5 miljonit läks nagu sipsti. Sama koalitsioon täna teerullis, et teisel lugemisel ei olnud nõus, et muudatusettepanekusse oleks võinud panna protsendi juurde, et see kahe kuu saamata tulu oleks seal sees. Ei, viga tehakse mootorsõidukimaksu teemadel autoostudes. See on väga tõsine teema. See on see, mis on Eesti ühiskonna lõhki löönud, mis on viinud reitingu nii Reformil kui ka Eesti 200-l. Ja öeldakse, et ei ole midagi, kõik on normaalne. Kuidas see on võimalik? 

Ja siis tuleb endise presidendi poeg, kes ütleb, et vaadake AI-d, Riigikogu liikmed, kuidas te lasite hasartmängumaksu puhul sihukese apsu sisse. Aga samas, kui asekantsler ei viitsi AI-st vaadata ja laseb veel suurema apsu sisse, siis mis see tegelikult on?

Ja praegusel hetkel jäi rahandusministri käest küsimata, mis toimub Statistikaametis. Kas keegi saab aru, mis toimub Statistikaametis? Eelmine nädal oleks pidanud välja tulema inflatsiooninumbrid. Seda numbrit ei juleta välja öelda, sest eelmine kord, kui ta välja ütles selle numbri, siis ta sai rahandusministri käest korraliku peapesu. Ja nüüd on veel hullem, nüüd hakkab Statistikaameti juhil ju ametiaeg läbi saama, äkki teda ei valita muidu tagasi, kui ei ole õigeid numbreid. 

Me ei saa riiki juhtida, kui me ei tunnista, et me oleme vigu teinud. Kõigil juhtub seda, viga tuleb parandada. Tõesti on piinlik kuulata, kui küsimustes väga selgelt paluti numbreid, aga siis tullakse siia ette ja ühtegi numbrit ei anta. Me peame lihtsalt kuulama, et kõik teised on halvad, aga kõik, kes on ministeeriumis, on head. 

Nii et ma loodan küll, et Statistikaamet annab inflatsiooni kohta õiged numbrid, et me ei peaks paari päeva pärast jälle häbenema, et valed numbrid tulid, kogemata, nii nagu eelmise aasta lõpus, kui numbrid olid kuidagi nii suured ja nii valed. Nüüd kontrollitakse juba neljandat päeva. No ma ei tea, mida on kontrollida, arvuti teeb seda tööd. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised ja lõpetan kuuenda päevakorrapunkti käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane seitsmes päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Reili Ranna, Andre Hanimäe, Riina Sikkuti, Lauri Läänemetsa ja Tanel Kiige poolt taristuminister Kuldar Leisile esitatud arupärimine merendussektori toetamise kohta. Palun arupärimist tutvustama Riigikogu liikme Reili Ranna. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Austatud taristuminister! Eesti merendussektoril on meie majanduses märkimisväärne roll. Selle otsene ja kaudne mõju ulatub samasse suurusjärku põllumajandusega. Sellest hoolimata on riigi panus merenduse uuendamisse ja konkurentsivõime tõstmisesse olnud aastaid tagasihoidlik. 2024. aastal otsustas valitsus suunata merendusvaldkonna arengusse 25 miljonit eurot, et toetada laevade keskkonnasäästlikku ümberehitamist – tuntud kui ka retrofittimine – ning avada Eesti ettevõtetele ja teadusasutustele uued koostöövõimalused rahvusvaheliste merendusettevõtetega. 

Tegemist oli pika ootusajaga sündinud Eesti merendussektorit potentsiaalselt läbimurdeliselt toetava otsusega. Paraku ei ole see meede reaalselt rakendunud. Hetkel on võimalik toetust taotleda kuni 300 000 euro ulatuses, kuigi laevade ümberehitamiseks vajalikud investeeringud ulatuvad miljonitesse. Selline piirang muudab meetme valdkonna enda esindajate sõnul sisuliselt kasutamiskõlbmatuks ning ei vasta sektori vajadustele ja algsele poliitilisele eesmärgile. Vajalik riigiabiloa laiendamine on valitsuse tegevusetuse tõttu veninud juba lubamatult kaua – ma vist ei eksi, kui peagi saab juba aastake täis –, pidurdades nii ettevõtjate investeerimisotsuseid kui ka Eesti positsiooni tugevdamist merenduse ja rohepöörde võimaldajana. Lähtudes eeltoodust oleme ministrile esitanud kokku neli küsimust. Ma neid hetkel ette ei loe ja ma usun, et kui minister järjest vastab, siis on neid lihtsam jälgida. Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele vastamiseks palun nüüd Riigikogu kõnetooli taristuminister Kuldar Leisi. Palun!

Tere õhtust, hea Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed, aitäh arupärimise eest! Merendusest ei ole Riigikogus jupp aega juttu olnud ja vastan hea meelega. 

Ehk siis esimene küsimus: "Miks ei ole retrofit-meetme riigiabiloa laiendamise protsess valitsuse lubadustest hoolimata lõpule jõudnud?" Vastus. Tänane laevade ümberehitamise toetusmeede on kehtestatud taristuministri 23. aprilli 2025 määruse nr 20 alusel ning välja töötatud Euroopa Komisjoni poolt kehtestatud üldise grupierandi määruse põhjal. Kehtiv meede ei vajanud eraldi riigiabiluba Euroopa Komisjonilt, vaid selle rakendamiseks piisas riigiabiteatise esitamisest, mistõttu selle meetme kehtestamine oli kiirem protsess. Üldise grupierandi määrusega on ette nähtud konkreetsed tingimused, millisel juhul riigi poolt antud toetus laevade ümberehitamiseks sobib kokku Euroopa Liidu siseturu reeglitega. Need tingimused on täna teadaolevalt siiski liiga kitsad ning selleks, et meedet võimalikult laias ulatuses rakendada, on vaja tingimusi laiendada. Üldise grupierandi määruse tingimustest laiemate tingimuste kohaldamise eelduseks on aga Euroopa Komisjoni poolt riigiabiloa andmine. 2025. aastal tegeles Kliimaministeerium koostöös Keskkonnainvesteeringute Keskuse ja merendussektori esindajatega riigiabiloa eelteatise ettevalmistamisega. Sealhulgas oli vaja loataotluse põhjenduste sisustamiseks viia läbi ka majandusanalüüs. Laevade ümberehitamise meetme laiendatavate tingimuste puhul on valdavalt tegemist laevaehitustehniliste küsimustega, mistõttu põhjalike ja piisavalt põhistatud dokumentide koostamine võttis ka ootuspäraselt aega. 

Teine küsimus: "Millal kavatseb valitsus esitada Euroopa Komisjonile riigiabiloa muutmise taotluse, mis võimaldaks toetuse mahtu tõsta ning viia see vastavusse sektori tegelike investeerimisvajadustega?" Vastus. Kuna praegu kehtiv meede põhineb üldise grupierandi määrusel, ei ole riigil ka selle kohta riigiabiluba, mistõttu ei saanud riik praegu taotleda riigiabiloa muutmist, vaid riigil tuli taotleda täiesti uus riigiabiluba. Riigiabiloa eelteatis esitati Euroopa Komisjonile ja registreeriti sealses süsteemis 22. detsembril 2025. Eelteatis on sisuliselt riigiabiloa taotlus, aga eelteatise formaat võimaldab keerukamate ja tehnilisemate tingimuste puhul astuda Euroopa Komisjoniga eelnevasse dialoogi meetme tingimuste arutamiseks, et kindlustada selle kooskõla Euroopa Liidu reeglitega ja vajadusel muudatusi teha enne Euroopa Komisjoni poolt lõpliku otsuse tegemist. Merenduse ja veekeskkonna asekantsler kohtus 21. jaanuaril Brüsselis DG Competi esindajatega retrofiti riigiabiloa taotluse teemal, et rääkida üle riigiabiloa taotluse sisu. Lisaks sellele on ministeeriumi esindajatel lähiajal DG Competiga tehniline arutelu riigiabi teemal. 

Kolmandaks: "Milliseid samme on ministeerium astunud, et tagada meetme kiire, sisuline ja eesmärgipärane rakendumine?" Vastus. Meetme sisuline rakendamine toimub Keskkonnainvesteeringute Keskuse juhtimisel, kus meetmele on määratud oma projekti koordinaator, kes jagab huvilistele meetme kohta infot ning nõustab taotlejaid, tagamaks võimalikult arusaadava, sujuva ja kiire taotlemisprotsessi. Juhul kui Euroopa Komisjon otsustab lubada toetusmeetme tingimuste laiendamist ja anda riigiabiloa, on laiendatud tingimuste rakendamiseks vajalik kehtiva taristuministri määruse muutmine, mis teeb riigisisese rakendamisega alustamise võimalikult kiireks. Laiendatud tingimuste rakendamiseks saab KIK teha vastavad ettevalmistused oma protsessides ja e-taotluste keskkonnas juba sellele eelnevalt. 

Neljandaks: "Kuidas hindab minister viivituste mõju Eesti merendussektori arengule, konkurentsivõimele ja töökohtade loomisele?" Vastus. Riigiabiloa taotlemine ongi üldjuhul pikem protsess, ajamahukas ja on nii esialgse taotluse koostamine, eriti kui tegemist on tehniliste küsimuste ja keerukama meetmega, kui ka taotluse menetlus Euroopa Komisjonis, ulatudes kuni 18 kuuni. Minu hinnangul on laevade ümberehitamise meetme laiendatud tingimuste rakendamiseks vajaliku riigiabiloa eelteatise ja dokumentide ettevalmistamise aeg olnud meetme tingimuste keerukuse kontekstis ootuspärane. Seega ei saa öelda, et on olnud põhjendamatuid viivitusi ja et loataotluse ettevalmistamise protsessil on olnud negatiivne mõju Eesti merendussektori arengule. Laevade ümberehitamise toetusmeede on täna teadaolevalt olemas vaid mõnel üksikul Euroopa Liidu liikmesriigil, näiteks Itaalial, Hispaanial ja Saksamaal. Laevaomanikel on olnud võimalik taotleda toetust Eestis praegu kehtiva määruse alusel. Väga värske uudis on see, et just on tulnud sisse ka neli taotlust olemasoleva määruse alusel. Need taotlused on KIK-ile esitatud, ja ootel on veel mõned taotlused, mis on töös. Ehk siis riik toetab laevade ümberehitamist ning peab seda äärmiselt oluliseks meetmeks, mis peegeldub nii koalitsioonileppes kui ka riigi eelarvestrateegias. Sellised taristuteemad on päris pika vinnaga ja võtavad aega. Mul on väga hea meel, et seda on töötatud juba mõnda aega välja, seda retrofiti-meedet. Sellega alustati juba minister Michali ajal ja pärast jätkas seda Vladimir Svet. See käibki läbi aastate, nii et sellega on tegelenud nagu mitu ministrit. Väga hea, et on tegeletud sellise meetmega. Aitäh!

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Valdkond ei ole minule tuttav, kuulasin teie vastuseid. Ma arvan ka, et väga oluline on laevaehitajate töökohad, maa peal töökohad, kes seda tööd teevad. Aga küsimus tekkis sellega, et kuidas siis sellega on. Kas tõepoolest valitsus on teinud kõik sellises tempos, et võimalikult kiiresti saab seda taotleda? Millal need esimesed toetused siis reaalselt jõuavad nendeni, kes seda on taotlenud? Ja kas siis oli vaja seda riigiluba või mitte? Mulle jäi natukene arusaamatuks, sest tõepoolest, mida varem need inimesed saavad, need firmad, need ettevõtjad, selle toetuse, et alustada tööd, see on töötajate palgad ja parem toimetulek. 

Jah, siin võibki võtta kahtepidi. Kui minu eelkäijad, kes seda meedet välja töötasid, läksid seda teed, et ei tee riigiabi luba ja läheme selle määrusega, mis täna kehtib, siis ma ütleksin täna, et see oli selles mõttes õige otsus, et nii sai kiiremini lihtsalt selle meetmega välja tulla. Ja tänaseks, nagu ma ütlesin, on ka esimesed taotlused töösse võetud. Teistpidi on õige otsus ka see, et kui praeguse üle pooleaastase perioodi käigus selgus, et on mõistlik taotleda ka riigiabi luba, et laiendada ja suurendada toetuse summat ja erinevaid võimalusi, siis ongi loomulik protsess olnud, et riigiabi luba nüüd takkajärgi taotleda. Nii et üks ei sega teist. 

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Ma ei hakka siin rääkima, kui vajalik see meede on. Meil on igasugune majanduse elavdamise meede praegusel ajal, kus majanduskasv on tammunud paigal, Eesti ettevõtjatele on iga taoline meede kindlasti väga vajalik, ka merendussektori kohas ja laevaehitajatele ja remontijatele, mis annab siin kindlasti tööd usinasti. Aga tegelikult, kui seda valmistati ette, te ütlete, et pikalt juba oli see mõte. See 350 000 on siiski selles valdkonnas suhteliselt väike summa, et neid ümberehitusi teha. Kas siis ei olnud ikkagi selge juba veidi varem – taotleti ju raha ka eelarvesse –, et tegelikult nii väikse summaga neid taotlusi tuleb, tuleb siiski väikses mahus ja kas riigiabi luba ei oleks pidanud hakkama taotlema varem, seda laiendamist? Ja mis on saanud sellest rahast, mis riigieelarvesse minu arust CO2 vahenditest planeeriti?

Aitäh! Tegelikult oli siin arupärimises viga sees. Kui te mainisite või kirjutasite, et 300 000 on maksimumsumma, siis nii see ei ole. See on vähese tähtsusega abi puhul, aga tegelikult maksimumsumma on 5 miljonit, mida on võimalik taotleda ühe projekti puhul. Nii et summa ei ole piirav. Menetlusaeg taotlustel on 90 päeva. Nii et kui me nüüd alles saime need neli taotlust sisse, siis kolme kuu jooksul need maksimum… , millega läbi vaadatakse. 

Teine pool küsimusest oli … Jaa, riigieelarve vahendid on jaotatud aastate kaupa, nii nagu prognoos oli, kuidas Retrofiti kasutus tuleb. Nii et kui tuleb nii, et on vaja enne ära kasutada – kogusumma on praegu 25 miljonit – ja kui on vajadus enne välja maksta või ühel aastal või selle aasta või kahe aasta jooksul, siis saab riigieelarves need vastavalt ümber tõsta. Need on pikemalt ette teada. See ei tule nii, et taotlus on täna ja homme on vaja maksta, vaid enne tuleb ikkagi töö ära teha ja siis makstakse välja.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Jah, teil on õigus, et ei ole seda teemat siin Riigikogus käsitletud, eks see tuleb sagedamini selle juurde tagasi tulla, sest merendus on väga oluline Eesti riigi jaoks. Kõik need tööd, mis on planeeritud teha 25 miljonit euro eest, on muidugi parem kui mitte midagi. Aga kus neid töid teostatakse, kus seda remonditööd tehakse, kas ainult Eesti riigi piires või kuskil kaugemal – Lätis, Leedus, Soomes või kus iganes? Kas see maksumaksja raha jääb ikkagi meile või käib see hange, mis on vastusajaline hange? 

Aitäh! Jah, tööd teostatakse meie sadamates. Ehk siis need laevad peavad tulema siia. Kõik Eesti sadamad, kes huvitatud on, saavad neid teenindada. Ma olen ise rääkinud nii Tallinna Sadama, Muuga sadamaga kui ka Sillamäe ja Kundaga, kuhu iganes – see on laevaomaniku valik –, ta tuleb seda rekonstrueerimist tegema. Eks see sõltub ka sellest, mis laadne see rekonstrueerimine on ja kus seda kõige mõistlikumate tingimustega pakutakse. Nii et töö jääb Eestisse.

Madis Kallas, palun! 

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Laevade ümberehitamine, et saaks ka vee peal sõita. Praegu on jää vee peal ja autodega saab seal sõita, lihtsalt praegu tuli meelde, aga see ei olnud küsimus. Küsimus on hoopis selline. Ma olen kuulnud päris paljudelt ettevõtjatelt, et nad saaksid väljaspool Eestit – laevandusettevõtjatelt väljaspool Eestit – erinevaid teenuseid osutada või ka laevaremonte teha. Seni, kuni see meede ei ole veel käivitunud, on äärmiselt tugev n-ö siseriiklik kaitse nende riikide poolt. Mul on küsimus: kas Eesti ka midagi sellist rakendab, et ennekõike saaksid meie enda laevaehitus-, renoveerimis- ja remondiettevõtted eelise, nii nagu teised riigid teevad oma ettevõtetele?

Aitäh! Ega eelise tegemine Euroopa Liidu kontekstis ei ole võimalik, kui on ühesugused tingimused kõigile. Aga selline meede, nagu on meil Retrofit või sellelaadne meede, on, nagu ma enne ka mainisin, neljas riigis. Lisaks meile on see Itaalias, Hispaanias ja Saksamaal. Ehk siis sellist toetusmeedet mujal praegu ei pakuta, mis juba teeb meile selles mõttes eelise, et meie saame sellist tööd pakkuda. 

Ma võib-olla mainiksin selle summa kohta veel, et see 25 miljonit on selle mõttega, et kui me suudame selle käivitada, siis see toob just nende laevaehitusfirmade sõnul kuus korda tagasi suurema summa. See 25 miljonit on küll toetusmeede, aga enamik raha tuleb ikkagi laevaomanikel endal panna. Ja see 25 miljonit on esimene summa. Kui me õnnestume selle meetmega ja huvi on, siis saab ka uue summa ja vajaduse korral suurema summa panna. Kokkuvõttes on see Eestile hästi kasulik.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! See meenutus, kust see meede alguse on saanud, on täiesti nagu asjakohane. Minu kõrval olev Madis Kallas sellel ajal, kui ei olnud veel Kliimaministeeriumi, tegeles sellega juba. Ma mäletan, kuidas taristuminister Svet tõi selle valitsusse ja kuidas ei olnud nii, et see raha on olemas ja broneeritud, vaid see oli päris suur arutelu seal. Aga lõpuks ta kokku lepitud sai. Ja see on väga oluline. Mulle endale jääb pigem mulje, miks ta pole rakendunud või kiirusega liikunud. Võib-olla tundub, nagu valitsusel oli vahepeal vaja seda CO₂-raha millekski muuks kasutada, et eelarvet ilusamana näidata. Ja sellepärast käis ka kogu menetlus ja muu aeglasemalt. Aga ma küsiksin teie käest seda, et hea küll, äkki te saate mingisuguse indikatsiooni anda, kuna see ettevõtja saab selle taotluse esitada, kuna ta töösse läheb.

Aitäh! Nagu ma mainisin, siis just värskelt on tulnud neli esimest taotlust KIK-i ja menetlusaeg on maksimum 90 päeva. Selle kolme kuu jooksul need otsused tehakse, kas need taotlused on toetuskõlblikud või mitte. Nii et kvartali jooksul. Ja mis siin veel võib-olla seda Eesti versus teiste riikide toetamist puudutab, siis Eesti lipu all olevatele laevadele on suurem toetusprotsent. Me toetaksime igati seda, et meie enda laevad saaksid energiatõhusamaks tehtud, aga kui tulevad mujalt, siis ei ole ka probleem. 

Väga hea, et see ajaloojutt ka tuli. Tõesti, seda meedet on pikalt ette valmistatud ja topanud ta sellepärast ei ole küll, et raha taga oleks asi. Sest ma näen, kuidas ministeeriumis on õhinaga seda meedet toetatud juba enne mind ja minu ajal. Nii et teeme kõike nii kõva tempoga, kui saab.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma tegelikult ei saa aru, kas teil on mingi ebatäpne või poolik info või ma lihtsalt ei saa aru. Merendussektor, meretööstusvaldkond on algusest peale öelnud, et selleks, et sellest meetmest päriselt abi oleks, et need tööd saaks tehtud, mis maksavad miljoneid, on vaja riigiabi luba laiendada. Ma vaatasin kiirelt ja guugeldasin, ka teie olete juba oma ametiaja alguses, augustikuus kohtunud merendusklastriga jäälõhkuja Tarmo pardal, kus teile üheselt öeldi, et kiiremas korras peab riigiabi loa taotlema. Sellest on möödas seitse kuud. Ma ikkagi ei saa aru, te keskendute tehnilisele kirjeldusele. Minule jääb ka järjest rohkem tunne, et siin taga need kuuldused, mis sektorist endast tulevad, et riik tahab hoopis selle raha ära võtta ja suunata teiste eelarveaukude katmiseks, et nendel kõlakatel võib olla mingi tõepõhi all. Põhjendage veel kord, miks ei ole riigiabi luba siiski esitatud.

Aitäh! Ei ole venitamisel tõepõhja all. Me liigume nii kiiresti, kui ministeeriumi selle alaga tegelevad spetsialistid on võimalikuks pidanud. Nii et jah, nad räägivad merendussektoriga läbi, et mida oli vaja muuta, teistpidi on vaja ka Euroopa Komisjoniga läbi rääkida, mida on võimalik muuta. Ja selle tõttu see protsess, et me tegime kõigepealt eelteatise, mida saab veel vajaduse korral läbirääkimistel muuta, on täiesti normaalne protsess.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Ma kohe ütlen, et minu küsimus läheb natuke laiemaks merendussektori teemal. Mina tahaksin teie hinnangut ühele kaasusele, mis on meediast läbi käinud ja mis oli täna ka korruptsioonivastase erikomisjoni istungil. Kliimaministeeriumi hallatav riigiasutus Riigilaevastik korraldas 200 000-eurose riigihanke ja selle hanke võitis ettevõte, mille 50% osalus kuulub kõrgele riigiametnikule, Transpordiameti merendusteenistuse direktorile, kes on otseselt seotud kogu selle teemaga ja võis omada ligipääsu siseinfole. Ja huvitaval kombel on ka nii, et see inimene asus tööle kuu aega enne selle hanke väljakuulutamist ja lisaks ta ei deklareerinud huvide deklaratsioonis oma osalust selles firmas, kes selle hanke võitis. Milline on teie hinnang sellele olukorrale? Võib-olla olete ka ise sinna sisse vaadanud?

Aitäh! Kas see puutub siia?

Kui soovite, vastake. Aga kui ei soovi ja arvate, et teil ei ole ettevalmistust teemasse mittepuutuva küsimuse kohta, siis see on teie valik.

Aitäh! Ma vastan nii palju, et Kliimaministeeriumi siseaudit on selle teemaga tegelenud ja see on nende pärusmaa. Nii et kui vastus on selline neil, et ei ole probleemi, siis nii on.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Tänan! Lugupeetud minister! 25 miljonit on ühelt poolt suur summa, teiselt poolt tundub, et see ei ole piisav summa selleks, et ümber ehitada kogu meie laevade kogus. Aga kas on üldse mingi statistika või hinnang, kui palju laevu vajab ümberehitust ja mis suurusjärgus on üldkulud?

Aitäh! See number käis läbi, mis on vaja just maailmas ümber ehitada, see on kolossaalne selle tõttu, et just minna energiatõhusama ja keskkonnasõbralikuma kütuse peale. Nii et potentsiaal on tohutu. Ma räägin nüüd kogu maailma kontekstis, mida uued nõuded eeldavad. Aga kui palju Eestis on neid laevu, ma ei oska öelda. Sest see meede ise on nii lai, et see ei hõlma ainult näiteks energiatõhusust mootorite osas, vaid ta hõlmab ka näiteks mööbli väljavahetamist kergema vastu. Nii et hinnata lõpuni, kui palju neid laevu on, kes selle alla kuuluks, seda täpselt ei saa. Vabandust, et selline ümmargune vastus, aga ei tea.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja arupärijate esindajana palun Riigikogu kõnetooli tagasi kolleeg Reili Ranna. (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Tänase valitsuse tegevust iseloomustab paraku paigalseis. Mitmed strateegilised valdkonnad on jäetud vinduma, otsuste tegemist lükatakse edasi või vastutus hajub erinevate asutuste ja protsesside vahel. Selle asemel, et riik võtaks selge juhtiva rolli, jäädakse ootama. Selle asemel, et teha otsuseid, keskendutakse üha enam põhjendustele, miks midagi ei ole võimalik teha või kui pikalt kõik menetlused aega võtavad. 

Merendus on üks nendest valdkondadest, kus selline tegevusetus ja otsustamatus on hetkel eriti selgelt ja valusalt nähtav. Merendus on Eesti majanduse jaoks strateegilise tähtsusega valdkond. Meremajandus annab põllumajandusega võrreldavalt ligikaudu 4% kogu Eesti lisandväärtusest ning loob tuhandeid töökohti nii otseselt kui ka kaudselt. Euroopa Liidu statistika kohaselt hõlmas Eesti meremajandus 2022. aastal ligikaudu kolme Hiiumaa jagu ehk 30 töökohta. Eesti geograafiline asend, sadamavõrgustik ja tehnoloogiline võimekus annavad merendusele väga suure kasvupotentsiaali, eriti keskkonnasäästliku laevanduse, laevade ümberehitamise, aga ka avameretööstuse ja meretranspordi digitaliseerimise valdkonnas. Need on sektorid, kus Euroopa ja maailm liiguvad kiiresti edasi ning kus Eesti võiks olla konkurentsivõimeline, aga ainult siis, kui riik suudab olla partner, mitte pidur. 

Paraku näeme, et Reformierakonna juhitud tänase valitsuse ajal on merenduse arendamine seiskunud sarnaselt paljude teiste valdkondadega. Kõnekas näide on Retrofiti meede, mille kaudu otsustati suunata 25 miljonit eurot laevade keskkonnasäästlikku uuendamisse ja rahvusvahelise koostöö tugevdamisse – ajalooliselt 25 miljonit. See tekitas ettevõtjates lootuse, et Eesti hakkab lõpuks teadlikult ehitama üles kestlikku ja rohelist merenduse kompetentsi. Tegelikkuses ei ole see meede tänaseni täismahus tööle hakanud, toetuse mahud on piiratud, riigiabi loa taotlemine on veninud enam kui aasta ning ettevõtjatel puudub kindlus investeeringute planeerimiseks. Laevade moderniseerimiseks vajalikud investeeringud ulatuvad sageli miljonitesse eurodesse. Kui riigi panus jääb ebapiisavaks ja ebaselgeks, ei teki ka vajalikku erasektori investeeringut. See omakorda pidurdab nii tehnoloogilist arengut kui ka töökohtade loomist. 

Täna kuulsime kahjuks ka ministrilt vaid olukorra valdavalt tehnilist kirjeldust ja sektorile laiemalt pikalt teada olnud takistuste kirjeldust. Sisulist vastust, millal võiks läbi aegade suurim rahasüst merendusvaldkonna konkurentsivõime suurendamiseks päriselt valdkonda jõuda, me aga ei saanud. 

Merendus on rahvusvaheliselt väga konkurentsitihe valdkond. Eesti ettevõtted ei konkureeri ainult lähiriikidega, vaid globaalsete keskustega Aasias, Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas, kus riigid toetavad oma meretööstust süsteemselt ja pikaajaliselt. Kui meie otsused venivad ja meetmed ei toimi, liiguvad projektid sinna, kus keskkond on stabiilsem ja toetused paremini kättesaadavad. See tähendab kaotatud investeeringuid, teadmisi ja töökohti ning nõrgemat positsiooni rahvusvahelistes väärtusahelates. Valitsus räägib palju kestlikust majandusest, innovatsioonist ja ettevõtluse toetamisest. Aga täna on üha raskem mitte näha, et Reformierakonna majanduspoliitika piirdub loosungitega, millele ei järgne sisulist tegutsemist. Eelduseks on, et riik on ettevõtjatele usaldusväärne partner. Kui ettevõtetelt oodatakse suuri investeeringuid, kuid riik ise ei suuda lubatud meetmeid õigeaegselt ja piisavas mahus rakendada, tekib paratamatult usalduskriis. 

Seetõttu ei ole merenduse arendamine kitsas sektoriaalne küsimus. See on nii regionaalsete töökohtade kui ka meie võime liikuda kõrgema lisandväärtusega majandusmudeli suunas küsimus. Eestil on merenduses tugev lähtekoht ja suur kasvupotentsiaal. Puudu on hetkel ainult riik, kes suudaks seda kõike teadlikult juhtida. Me vajame rohkem poliitilist julgust, rohkem vastutust ja rohkem pikaajalist mõtlemist, vähem venitamist, vähem loosungeid ja vähem näilist juhtimist. Merendus vajab tegusid, mitte vabandusi, otsuseid, mitte ettekäändeid, partnerlust, mitte ükskõiksust. Ja see vastutus lasub täna eelkõige tänasel valitsusel. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra minister soovib sõna? Ei soovi. Sellega sulgen läbirääkimised ja lõpetan meie tänase seitsmenda päevakorrapunkti käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane kaheksas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Aleksandr Tšaplõgini, Vladimir Arhipovi, Aleksei Jevgrafovi, Andrei Korobeiniku, Anastassia Kovalenko-Kõlvarti, Peeter Ernitsa, Vadim Belobrovtsevi ja Lauri Laatsi poolt regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele esitatud arupärimine postkontorite sulgemise kohta. Palun tutvustama seda arupärimist siia Vladimir Arhipovi.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Kolleegid! Head kuulajad! Arupärimine on postkontorite sulgemise suhtes. Avalikkuse ette on jõudnud Omniva kavatsus sulgeda lähiaastatel peaaegu pool Eesti postkontoritest. Kui praegu tegutseb Eestis 35 postkontorit, siis plaani kohaselt jääks neist alles vaid umbes 19. Seda põhjendatakse väidetavalt inimeste harjumuste muutmisega. Samas näitab olukorra sisuline analüüs, et muutunud ei ole mitte ainult harjumused, vaid ka riikliku postiettevõtte suhtumine oma põhifunktsiooni: tagada inimestele universaalsed ja ligipääsetavad postiteenused. 

Postkontorite sulgemist õigustatakse terminiga nagu tõhusus, kaasajastamine, mis paraku ei kompenseeri tegeliku teenuse kadumist. Tegelikkus on see, et piirkondades, kus postkontorid kinni pannakse, jäävad inimestele alles vaid pakiautomaadid ja ebamäärased lubadused teise lahenduse leidmises. Ega siin ei süüdistata iseenesest Omnivat või postkontorit. Eks kõik need korraldused tulevad ministeeriumist. Palumegi siia härra regionaal- ja põllumajandusministri Johannes Terrast vastama meie kuuele küsimusele, mille on allkirjastanud kõik Keskerakonna fraktsiooni liikmed. Aitäh! 

Suur tänu! Palume siis tõepoolest arupärimisele vastamiseks Riigikogu kõnetooli regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrase. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Tänan teid selle võimaluse eest vastata teie esitatud arupärimisele nr 872, mis käsitleb AS Eesti Posti plaani sulgeda osa postkontoreid. 

See on teema, mis puudutab paljusid inimesi isiklikult ning tekitab paratamatult ka emotsioone. Postkontor on paljude jaoks olnud aastakümneid nähtav ja usaldusväärne koht, kus on saadud nii teenust kui ka inimlikku kontakti. Seetõttu on täiesti mõistetav, et igasugused muudatused postiteenuse korralduses tekitavad muret ja küsimusi. 

Enne, kui ma asun küsimuste juurde, pean vajalikuks selgitada olukorda tänasest natuke laiemalt. Postiteenus on viimase kümnendi jooksul väga kiiresti muutunud. Paberil kirjavahetus, mis kujundas pikka aega postiteenuse mahtu ja töökorraldust, on suurel määral asendunud elektroonilise suhtluse ja automaatse teavitusega. Nii ametlik kui ka igapäevane suhtlus toimub üha enam elektrooniliste kanalite kaudu. Selle tulemusel on traditsioonilise kirja maht aastate jooksul märgatavalt vähenenud. Levinud on arusaam, et maapiirkondades kasutatakse postiteenuseid rohkem ning digilahendusi vähem. Eesti Posti kirjakastide statistika näitab siiski, et maapiirkondades kasutatakse kirjateenust protsentuaalselt isegi vähem kui linnades. Statistikaameti 2025. aasta andmetel on internetiühendus olemas ligikaudu 95%-l majapidamistest ning viimase viie aasta jooksul on interneti kasutus märgatavalt kasvanud ka eakamate inimeste seas. Enamik ametlikust suhtlusest riigi ja ettevõtetega toimub tänapäeval juba e-posti või iseteeninduskohtade kaudu. Postiteenuse kasv on seotud eelkõige pakkide saatmise ja kättesaamisega. See on valdkond, kus postiteenus areneb. Selle põhjuseks on e-kaubanduse kiire areng. Eesti inimeste selge eelistus on pakiautomaadi teenus, mis võimaldab saadetisi saata ja kätte saada endale sobival ajal ja kohas. Siia lisanduvad kullerteenuse ja personaalse postiteenuse võimalused. 

Aga läheme küsimuste juurde. Kas te peate vastuvõetavaks olukorda, kus riiklik postiettevõte vähendab universaalteenuse reaalselt kättesaadavate teeninduskohtade arvu pea poole võrra? Postiteenuse kasutajate vaatest on kõige olulisem, et postiteenus oleks kättesaadav, kvaliteetne ja pikaajaliselt jätkusuutlik. Universaalne postiteenus on teenus, mille maht on tervikuna kiiresti vähenemas. 2024. aastal vähenes universaalse postiteenuse maht ligikaudu veerandi võrra ning kirjasaadetiste maht langeb igal aastal ligikaudu 10%. Samuti väheneb universaalse postiteenuse raames pakisaadetiste kasutamine, sest selles segmendis on turul tugev konkurents ning inimesed eelistavad kullerteenuseid ja pakiautomaate. Kullerteenuse pakiautomaadid on täna kättesaadavad kõikjal Eestis ning suuremad logistikaettevõtted tagavad teenuse üle-eestilise katvuse. Enamasti liiguvad saadetised ühe kuni kahe päevaga. Postkontor kui mehitatud füüsiline teeninduspunkt on üks viis postiteenuse osutamiseks, kuid see ei ole ainus viis. Ajalooliselt on postkontorid olnud väga olulised, kuid väljaspool suuremaid keskusi on nende kasutus märgatavalt vähenenud. Uuringud kinnitavad, et inimeste eelistatum viis saadetiste saatmiseks ja kättesaamiseks on tänaseks pakiautomaat. 

Vabariigi Valitsus algatas eelmise aasta detsembris postiseaduse, konkurentsiseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu, millega ajakohastatakse universaalse postiteenuse nõudeid ja kohustusi. Muudatuse eesmärk on võimaldada universaalset postiteenust osutada ka nende teenuskanalite kaudu, mida inimesed tegelikult kasutavad. Sealhulgas nähakse edaspidi ametlike juurdepääsupunktidena ette ka pakiautomaadid ja personaalne postiteenus. Seetõttu ei tähenda postkontorite arvu vähendamine automaatselt universaalse postiteenuse kättesaadavuse halvenemist, vaid peegeldab teenuse osutamise viisi muutumist vastavalt inimeste harjumustele ja turu arengule. 

Küsimus nr 2: milline on valitsuse hinnang Omniva plaanile? Universaalse postiteenuse eesmärk on tagada kõikidele inimestele juurdepääs postiteenusele ja seda on võimalik teha erinevate teenuskanalite kaudu. Tihedamalt asustatud piirkondades on teenus kättesaadav postkontorite ja pakiautomaatide kaudu. Hajaasustuses tagatakse teenus väiksemate kogukondlike pakiautomaatidega ning personaalse postiteenuse abil. Ja oluline ei ole konkreetne vorm, vaid see, et teenus oleks kättesaadav ja kvaliteetne. 

Universaalse postiteenuse osutamise kohustus tuleneb postiseadusest. Riiki esindab selles valdkonnas Konkurentsiamet, kes määrab universaalse postiteenuse osutaja ning teeb järelevalvet selle üle, et teenus vastaks kehtestatud nõuetele. UPT tegevusloas on sätestatud teenuse osutamise tingimused. Nende täitmise keskmes on teenuse kättesaadavus, mitte konkreetne teeninduspunktide arv. Seetõttu ei tähenda postkontorite arvu vähendamine iseenesest universaalse postiteenuse eesmärkidest loobumist. 

Samas on oluline tunnistada, et paljudes kohtades on postkontor olnud kogukonna jaoks märgiline ja sotsiaalse tähendusega koht. Need väärtused on olulised ning muudatuste kavandamisel tuleb kohalikke kogukondi ja omavalitsusi sisuliselt kaasata ning nende ettepanekutega arvestada. 

Küsimus nr 3. Milliseid analüüse on tehtud, mis mõju on postkontorite sulgemisel? Eesti Post on teenindusvõrgu kavandamisel lähtunud põhimõttest, et postiteenus peab jääma kättesaadavaks kõigile inimestele, sealhulgas neile, kellel on liikumisvõime piiratud või kes ei kasuta igapäevaselt digiteenuseid. Postkontorite sulgemise järel ei muutu postiteenus inimestele kättesaamatuks ega kao piirkondadest ära. Mõnel juhul muutub teenuse osutamise viis ning see eeldab harjumuste muutmist. Piirkondades, kus lähim postiteenuse juurdepääsupunkt asub enam kui viie kilomeetri kaugusel, on võimalik tellida tasuta personaalne postiteenus koju või töökohta. See teenus võimaldab saata ja vastu võtta kirju ning universaalteenuse pakke, osta postmarke ja ümbrike ja tasuda arveid ning tellida perioodikat. Eakate ja liikumisraskustega inimeste jaoks on see sageli mugavam lahendus kui postkontorisse minemine. 

Samal ajal tuleb tunnistada, et postkontoril on lisaks teenuse funktsioonile ka emotsionaalne ja sotsiaalne roll. Iga sulgemine, eriti maapiirkonnas, tekitab inimestes paratamatult negatiivseid tundeid. Faktid näitavad siiski, et postkontorite külastatavus väheneb igal aastal keskmiselt ligikaudu 17% võrra ning mõnes piirkonnas on külastuste arv langenud ühe aastaga kuni kolmandiku võrra. Väheneva kasutuse tingimustes on postkontorite ülalpidamine Eesti Postile majanduslikult kahjumlik. 

Ministeeriumi 2024. aastal tellitud uuring näitab, et ligikaudu pooltel juhtudel külastati postkontorit pakisaadetise kättesaamise eesmärgil. Arvestades, et inimeste eelistus on pakiautomaatide kasutamine, on eesmärk võimalda universaalse postiteenuse pakke edaspidi laiemalt pakiautomaatide kaudu kätte saada. Omniva plaanib käesoleva, 2026. aasta jooksul paigutada üle Eesti täiendavad 400 kogukonnapakiautomaati. Uute automaatide asukohad valitakse koostöös kohalike omavalitsustega. 

Küsimus nr 4. Kuidas tagatakse teenus, kui puudub postkontor või pakiautomaat? Postkontorites pakutavad teenused jagunevad sisuliselt kolme suuremasse rühma: pakkide saatmine ja kättesaamine, postmarkide müük ja kirjade postitamine ning arvete maksmine ja perioodika tellimine. Kõigi nende teenuste kättesaadavus on tagatud ka väljaspool postkontoreid. Enamik inimesi kasutab pakkide saatmiseks ja kättesaamiseks pakiautomaate ning kõikide suletavate postkontorite lähiümbruses on olemas pakiautomaat. Eesti Post laiendab lähiaastatel pakiautomaatide võrgustikku ning 2026. aastal lisandub üle Eesti ligikaudu 200 uut pakiautomaati. Kirjade saatmiseks vajalikke postmarke saab soetada paljudest jaemüügipunktidest, sealhulgas toidupoodidest, kioskitest ja raamatupoodidest, ning on olemas kirjakastid kirjade postitamiseks. Postmarke on võimalik osta ka personaalse postiteenuse kaudu. Arvete maksmise ja perioodika tellimise teenuseid kasutatakse postkontorites väga harva, kuna need on otse teenusepakkuja juures ja interneti kaudu üldjuhul mugavamalt ning tasuta kättesaadavad, samas kui postkontoris on need teenused tasulised. Täiendavalt pakutakse maapiirkondades personaalset postiteenust, mis võimaldab kutsuda postikulleri enda juurde. See teenus on tasuta kõigile klientidele, kelle lähim postiasutus asub enam kui viie kilomeetri kaugusel. Kulleri vahendusel on võimalik kasutada kõiki universaalse postiteenuse põhiteenuseid. 

Küsimus nr 5. Kas ministeerium on kaalunud Omnivale täiendavate nõuete või kohustuste kehtestamist, et vältida universaalteenuse sisulist kadumist? Regionaal- ja Põllumajandusministeerium kui Eesti Posti omanik on omanike ootustes sätestanud ettevõtte strateegilise eesmärgina Eesti inimestele jätkusuutliku ja kvaliteetse universaalse postiteenuse tagamise nii täna kui ka tulevikus. Universaalse postiteenuse raamistik, sealhulgas teenuste osutamise nõuded, tulenevad postiseadusest ning rahvusvahelisel tasandil ülemaailmsest postikonventsioonist ja Euroopa Liidu postidirektiivist. Täiendavaid nõudeid või kohustusi võrreldes postiseaduses sätestatuga ei ole ministeerium ettevõttele kehtestanud. Universaalse postiteenuse ajakohastamiseks on Vabariigi Valitsus algatanud postiseaduse, konkurentsiseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu. 

Küsimus nr 6. Millist rolli näeb ministeerium kohalike omavalitsuste kaasamisel enne postkontori sulgemise lõpliku otsuse langetamist? Kohalike omavalitsuste kaasamine peab olema sisuline ja eesmärgipärane. Enne muudatuste tegemist tuleb hinnata teenuse kasutajate elukohti, liikumisvõimalusi ning ühistranspordi toimimist, et teenus oleks reaalselt kättesaadav kõigile elanikerühmadele. Eesti Post on kinnitanud, et iga asjaomase omavalitsusega viiakse läbi kohtumised, kus arutatakse läbi, kuidas tagatakse postiteenus pärast postkontori sulgemist vastavas piirkonnas. Omavalitsuste soovil on Eesti Posti esindaja valmis kohtuma ka kohalike elanike ja kogukondadega, et tutvustada alternatiivseid teenuslahendusi ning personaalse postiteenuse võimalusi. Omavalitsusi ja rendileandjaid on muudatustest teavitatud ning on toimunud kohtumised töötajatega ja arutelud ametiühinguga. Omavalitsustele on edastatud kutsed, et leppida kokku täpsed sulgemiskuupäevad, kommunikatsioon ja alternatiivsed teenuslahendused. 

Lõpetuseks. Ministeeriumi eesmärk on tagada, et postiteenus oleks ka muutunud oludes inimestele kättesaadav, usaldusväärne ja jätkusuutlik. Meie ülesanne on leida tasakaal inimeste ootuste, teenuse tegeliku kasutuse ja postiettevõtte majandusliku jätkusuutlikkuse vahel ning tagada, et üleminek uutele teenuslahendustele toimuks inimestega arvestavalt ning koostöös kohalike omavalitsuste ja kogukondadega. Aitäh!

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud minister! Suvel te algatasite erikontrolli Eesti Posti osas, aga tänaseni pole mitte mingit uut infot selle kohta tulnud. Ma korra tuletan meelde, et alles hiljuti, paar aastat tagasi, oli tehtud erikontroll Eesti Postis ja raport seal viitas sellele, et olid päris tõsised juhtimisvead ja endiste juhtide tegevus võis olla ka kriminaalne. Siis ei teavitatud neid õiguskaitseorganeid ja raportit püüti peita. See oli minister Suti ajal. Mul oleks küsimus. Esiteks, kas te olete eelmise erikontrolliga tutvunud, ja teiseks, mis on nüüd saanud sellest teie algatatud erikontrollist ja kas Riigikogu liikmetel oleks võimalik sellega tutvuda.

Aitäh selle küsimuse eest! Erikontroll hetkel käib, see saab valmis hinnanguliselt või tähtaeg on selleks aprilli keskpaik, siis oleme targemad.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Väga kahju, et meil on ainult igaühel arupärimisel üks küsimus. Me võiks sada küsimust teile esitada. Aga ma olen ise nendest postkontoritest pärast läbi käinud ja vaadanud, kuidas seal elu läheb. Aga elu täitsa lähebki ja mul on väga kurb, et te võtate ja lõhute selle regionaalpoliitika sedamoodi ära. Te transpordi teete tasuliseks ja korjate postkontorid ära, pooled postkontorid üle Eesti, mis olid paljudes kohtades ka nagu kogukonna kokkusaamise kohad – mitte sellepärast, et lobiseda, vaid et asju ajada. 

Aga praktiline küsimus ka. Te ju vastasite ka, et te moodustasite koduteenused ja viite koju vanuritele ja teistele inimestele ning panete peaaegu iga hoovi juurde uue pakiautomaadi. Aga kus see kokkuhoid siis on? Ühelt poolt te nagu võtate ära ja teiselt poole jälle panete juurde. Kus see kokkuhoid on, olete seda arvestanud?

Aitäh nende mõtete ja selle küsimuse eest! Numbrid seda muidugi ei toeta. Need postkontorite külastused on meil statistiliselt olemas, need väga hulganisti vähenevad, 10% ja 30% kaupa, oleneb postkontorist. Eesmärk on see, et igasse maakonda jääb alles vähemalt üks postkontor, see on tagatud. Seda kogukonna kohtumispaika ma ei oska kinnitada ega ümber lükata, aga kindlasti on ka muid paiku, kus saab inimestega kohtuda. Postkontorite kinnisvara ülalpidamine on tunduvalt kallim kui personaalteenuse pakkumine, kuna neid inimesi, kes seda reaalselt kasutavad või vajavad, ei ole väga palju. Ja need inimesed saavad kõik ära teenindatud. See teenus on tegelikult inimestele kättesaadavam, kuna kulleritöö, see n-ö personaalne postiteenus tuleb kõigile inimestele koju, kes seda tellivad, ajavad kõik asjad ära. See on ka riigile soodsam, sellepärast et kinnisvara ülalpidamine on kallim kui nende inimeste töö.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! See oli eelmise aasta juunikuu, kui te otsustasite viia läbi erikontrolli Eesti Postis. Siis riigikontrolör Holm sõnas, et tegelikult seda erikontrolli pole vaja, et see, et see universaalteenus tekitab Eesti Postile kahju, on teada. Ja  tegelikult oleks vaja postiseadust muuta, et nii-öelda korrigeerida selle kahju. Sellest lähtuvalt ma küsin, kui alles ... Mis alles? See oli eelmise aasta juunikuu, kui te selle otsuse tegite, ja siis ütlesite, et see võtab aega pool aastat. Miks ta siis võtab rohkem, kui te praegu ütlesite, et ta aprillikuuks on valmis? Ja teine pool, seesama kahjupool, mida saaks ära klattida selle seadusemuudatusega. Kas te olete praegu selle seadusemuudatuse toonud Riigikogusse? Ma vaatan, et mingi muudatus on meil juba päevakorras see nädal. Kuidas see mõjutab üleüldist seda universaalteenust ja mis on üleüldine teie arvamus Eesti Posti osas erastamise suhtes?

Aitäh nende küsimuste eest! Härra Arhipov soovis sada küsimust esitada, piirdume seekord neljaga. Eesti Posti erikontrolli osas olen ka riigikontrolöriga suhelnud. On täitsa mõistlikke mõtteid vahetatud selle osas. See erikontrolli algataja saab olla Eesti Post. Juunikuus ma tegin omanikuna otsuse, et see tuleb läbi viia, aga selle tehniline teostumine lükkus oktoobrisse. Eesti Post siis kuulutas selle hanke välja. Seal olid mitmed tehnilised asjaolud ja see lõppraport valmib aprilliks. Selle universaalse postiteenuse muudatuste, loodetavasti kuuleme kas homme või ülehomme esimest lugemist, selle kese on see, et praegu on Eesti Post ainukene UPT pakkuja, kes siis maksab sinna fondi, … fondi sisse ja võtab sealt raha välja. Seal on tekkinud ka käärid omavahel aegade pikku. See fond iseenesest enam ei taga seda eesmärki ehk sellel ei ole otsest mõtet UPT-teenusena, ka globaalne trend on see, et see vaikselt hääbub, tulevad alternatiivsed lahendused. Senikaua, kui seda kasutatakse, on seda vaja tagada, seda tagatakse täna erinevate meetoditega. Ma usun, et üsna asjalikult. Ja minu üldine seisukoht erastamise osas on see, et ma ei arva, et riigil peaks olema selline ettevõte, mis 93% ulatuses teenib pakiautomaatide teenuse pealt. See on teenus, millel on eraturul palju konkurentsi. Selleks, et seda teenust arendada, on mõistlik kaasata ka erarahastust ja opereerida äriloogikas. UPT tagamine on see koht, mis on riigi jaoks oluline, erastamise juhul kindlasti on oluline, et see kohustus üle võetakse ja see tagatakse samas mahus ja kvaliteedis, nagu see on praegu. Ja üldiselt olen selle poolt, et Eesti Post tuleks erastada.

Aivar Kokk, palun! 

Aitäh! Ma saan aru, et ministeeriumis ametnikud, kes nõu annavad, ma ei tea, millega nad mõtlevad. Aga ettevõtlusest nad ei tea suurt midagi ja riigi kohustustest ka ei tea midagi. Eesti Post on viimaste aastate allakäiguspiraalis olnud ja juhtimisvigu tehtud söögi alla ja söögi peale. Iga aasta kordades küsitakse hinda juurde näiteks ajalehtede kojukandes. Iga aasta! Miks see olukord selline ei tekkinud? Mida hind kõrgemaks läheb, seda vähem on ju tellijaid. Te räägite, et see tuleks nüüd müüki panna. Aga mis saab kojukandest? Mis saab ajakirjanduse kojukandest? Kas see, et üks minister hakkab ajakirjanikke koolitama, kuidas peab artikleid kirjutama, või mis on selle riigi ülesanne? Riigi ülesanne on olnud väga selgelt universaalteenusena pakkuda ajakirjanduse kojukannet. Praegu suretab Omniva või Eesti Post, kuidas keegi teda nimetab, sõna otseses mõttes ajakirjandust välja. Et oleks vaba ajakirjandus ka maapiirkondades … 

Teie aeg! 

Miks te seda teete? 

Aitäh! Kõigepealt ma ütlen, et ametnikke siin küll milleski süüdistada ei saa, nad teevad oma tööd professionaalselt, võimete kohaselt. Ma hindan neid võimeid suhteliselt kõrgeks. Vaadates seda, et me oleme kohtunud ka kõikide ettevõtetega sellel teemal, kes perioodikat pakuvad, on koostöö nendega hea. Omniva puhul, kui kriitika on, ei ole see põhjapanev. (Saalist hõigatakse midagi.) Kas ma võin lõpetada? Ühesõnaga, meediaettevõtete liiduga korduvalt kohtudes ei ole seda välja toodud, et oleks väga suuri lahkhelisid Omnivaga. Universaalse postiteenuse tagamine on nende ülesanne ja seda ka tehakse. Ma ütleksin, et see allakäiguspiraal on ka hinnanguline. Eelmise aasta lõpetas Omniva kasumis. Nad on võimelised ikkagi jätkusuutlikkust tagama ja minu arust on see väga hea märk.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Nii nagu te mainisite, eks elu on muutumas ja kui ikkagi ühtegi kirja mingisse postkasti ei saabu või sealt ei saadeta, siis on see ajastu märk. Aga ajastu märk on ka see, et tegelikult meil on väga palju pettusi telefoni teel, meil on väga palju krediitkaardipettusi. Meil on igasuguseid selliseid pettusi, mida on lihtne ennetada ja vältida, kui inimestel on omavahelised vahetud kontaktid. Mul on küsimus just eakate osas. Kas on ka seda analüüsitud, et kui üha rohkem läheb nii-öelda tellimuste või otse nii-öelda kontakti peale ja kaob ära see nii-öelda seal postkontoris käimine, kas seal ei ole ka selliseid riske, et tulevikus hakkab väga palju rohkem olema erinevaid pettusi?

Jah, eks see tulevikupettuste ennetamine kindlasti ei kuulu minu pädevusse, seda ma ei oska siin ennustada. Me teame seda, et see postkontoriteenus ehk siis personaalne teenus, mis praegu saab postkontorist, seda on võimalus saada tellida endale koju personaalse teenusena, kus siis lepitakse kokku aeg, millal Eesti Posti esindaja tuleb koju ja aitab seal neid teenuseid, neid kolme klassi, mis olid, aitab seal neid teha. Kui seda tõesti kuidagi ära kasutatakse, seda riski ma pean pigem väikseks, et ikkagi nad ennast tuvastavad ja tulevad kokkulepitud ajal. Kui keegi ennast peaks Omniva esindajaks maskeerima, et neid teenuseid osutada, ma loodan, et see on ka inimestele arusaadav, et käitub kuidagi kummaliselt, ei telli sul lehte, vaid teeb midagi muud. See on ebaseaduslik ja sellest tuleb teavitada.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Minul on küll nagu segadus. Ühtpidi räägime postkontorist, aga tegelikult peaks rääkima laiemalt teenuse kättesaamise võimalusest, kättesaadavusest maapiirkondades. Kas see kvaliteet tegelikult võrreldes tänasega kasvab või kahaneb? Number üks küsimus on see. Palun selgitage ka, mis see viis kilomeetrit on. Minu teada praegu ju ikkagi viiakse kiri ja ajaleht igasse teeotsa, kus on n-ö postkast. Mis see viis kilomeetrit on ja kellele see viis kilomeetrit on? Kuidas me siis saame ütelda, et teenuse kvaliteet on sama, kui tuleb viie kilomeetri kaugusele järele minna näiteks ajalehele või kirjale?

Aitäh selle küsimuse eest! Las ma selgitan. Me ei räägi siin kirjade ja ajalehtede kojukandest, see on teine temaatika. See viis kilomeetrit tähendab seda, et kui postkontorit ei ole inimestel viie kilomeetri kaugusel, siis neid teenuseid, mida postkontoris praegu osutatakse, milleks on pakkide kättesaamine ja saatmine, postmarkide ostmine ja arvete maksmine, juhul kui viie kilomeetrit läheduses ei ole postkontorit, on võimalik tasuta endale koju tellida. Räägime sellest. See, et postkontorid kinni pannakse … Taas kord toonitan: igasse maakonda jääb üks postkontor alati alles, juhul kui seda on vaja. Teiste inimeste jaoks, ma hindan, see teenus tegelikult paraneb, kuna on võimalik tasuta endale personaalne postiteenus koju tellida, mis täpselt needsamad funktsioonid ära lahendab, inimese abiga. Ma usun, et see lahendus on tegelikult üsna kasulik kõigile.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud regionaal- ja põllumajandusminister! Nagu te aru saate, on teil kaks väga olulist valdkonda. Täna te räägite kui regionaalministri rollis ja saabastes, ja ma usun, et te tunnetate seda vastutust väga selgelt. Te rääkisite, et on plaan väga suures hulgas lisada nõndanimetatud kogukonnapostkaste üle Eesti. Kas need kastid saavad paika enne, kui te hakkate sulgema postkontoreid, või need on tagantjärele? See on esimene küsimus. 

Teine küsimus on see. Te väga hästi teate ilmselt ka ise, et kui see on lähemal kui viis kilomeetrit, näiteks neli kilomeetrit, siis see teenus on tasuline. Ja see üks käik – ostan kaks marki ja ümbriku – maksab 5 eurot. See ei ole vist väga mõistlik. See on täpselt samuti Viljandi linnas nii, et viidi ära kesklinnas, bussipeatuste keskel, viidi äärelinna. Ja kui linnakodanik, kes enne sai kohale kenasti tulla, nüüd äärelinna ei pruugi jõuda, siis temale toomine on 5 eurot.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan, et nende kogukonnaautomaatide lisamine on pigem teenuse laiendamine, need ei ole otseselt seotud. Ma ütleks ka seda, et see viis kilomeetrit kindlasti on selline distants, kus, kui inimesel on vaja osta postmarke, mida ta tegelikult saab osta ka erinevatest poodidest, siis see 5 eurot maksta selle teenuse eest on tegelikult isegi suhteliselt mõistlik. Kui ei soovita sinna kuskile välja sõita, siis postmarke koju tuua 5-eurose teenuse tasu eest ei ole minu hinnangul väga ...

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma saan aru, et teile meeldiks, kui Omniva erastataks, mis võib olla üks võimalikke tulevikuperspektiive. Aga me teame, et postiteenus on alati olnud ikka strateegilise tähendusega riigi jaoks. Selge see, et praegu ei ole see võib-olla sama, mis oli 19. või 20. sajandil, aga ikkagi, teatud kohustused peavad eraomanikule kehtima. Kuidas siis riik sel juhul saaks tagada, et need kohustused oleksid ikka täidetud ja see universaalne postiteenus oleks üle Eesti ikkagi töötav asi?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma mõistan seda muret. Erastamise tingimus peab minu hinnangul olema see, et see universaalne postiteenus on tagatud, selle saab tagada lepingutega. Läbirääkimiste tulemus, juhul kui erastamise protsess jõuab kaugemale ja on tuvastatud viis, kuidas erastatakse, ka potentsiaalseid partnereid, siis tuleb nendega kokku leppida ja lepingutes see kohustus määrata.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Tänan! Lugupeetud minister! Olete rääkinud sellest, et universaalne postiteenus ei ole rohkem populaarne ja UPT kogumaht on langenud. Samas te olete käinud majanduskomisjoni istungil ja seal olete rääkinud sellest, et Omniva eelarve peaks olema kulupõhine. See tähendab seda, et tegelikult me praegu räägime rahast. Kas te oskate öelda, kui palju läheb keskmiselt maksma ühe postiasutuse ülalpidamine? Kui palju me üldse maksame selle eest, et igakuiselt iga postiasutus oleks inimestele kättesaadav?

Aitäh selle küsimuse eest! Postkontorite ülalpidamiskulud varieeruvad vastavalt hoone kvaliteedile ja pinnale. Seda arvuliselt ma niimoodi kahjuks tagada ei oska, aga võin teile saata järele need andmed.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Kuulan seda arutelu ja minu küsimus läheb ka tegelikult laiemalt postiteenuse peale, kuna ka tänane arutelu on olnud veidi laiem. Kuulasin ja mõtlesin enda vanaema peale, kellel on kaks kindlat traditsiooni. Nädalas korra ilmub maakonnaleht, ta toob selle postkastist, avab tagantpoolt ja vaatab surmakuulutusi. Kord kuus ilmub vallaleht, ta võtab esimesena lahti kõik uued, värsked vallakodanikud. Ma arvan, et ta ei ole erand. Maakonnalehed ja vallalehed on eriti maapiirkondades väga oluliseks infokandjaks. Ma tahaksingi kuulda, kuidas te näete, mis on Omniva roll just maakonnalehtede ja vallalehtede kojukande ja info liikumise tagamisel ja mis see perspektiiv selles vaates on. Te olete põgusalt seda puudutanud, aga äkki te ikkagi võtate selle ka minu vanema jaoks lihtsalt kokku.

Omniva roll on perioodika ja kirjad neile koju viia.

Aitäh, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja arupärijate esindajana palun siia Riigikogu kõnetooli Vladimir Arhipovi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kuulajad! Kolleegid! Väga kurb on, et ma pean siit puldist hakkama õpetama ministrit, mis on regionaalpoliitika aabits. Oi-oi-oi!  

Postkontorite sulgemine ei ole neutraalne tehniline samm, see on löök inimestele, eriti neile, kes elavad väljaspool Tallinna ja Tartut. Kui Omniva plaanib 35 postkontorist kinni panna 16, siis see tähendab, et peaaegu pool Eestit jäetakse sisuliselt ilma normaalsete postiteenusteta. 

Meile öeldakse, et inimesed on harjumusi muutnud. Jah, osa on küll. Aga riik ei saa teenuseid üles ehitada ainult noorte, tervete ja digioskusega inimeste järgi. Aga mis saab eakatest, mis saab maapiirkondadest, mis saab erivajadusega inimestest? Nemad ei mahu ju teie Omniva Exceli tabelisse, aga nad on päris inimesed, meie naabrid, meie vanemad. Te hävitate niimoodi selle regionaalpoliitika täitsa ära.  

Teine näide on pangad. Pangad võtavad oma kontorid omavalitsustest välja, maapiirkondadest välja ja panevad ka need automaadid, aga mõned nendest on sellised, kust saab ainult raha välja võtta, aga sisse ei saa. See ongi selle regionaalpoliitika hävitamine. Varsti on kogu Eesti siin suures Tallinnas ja õnnelikult sõidavad tasuta transpordiga ja kasutavad Omnivat ja pankasid ja kõiki teisi asju.  

Valitsus räägib ilusasti tõhususest ja kaasajastamisest, aga see kõlab nagu suitsukate. Tegelikult tähendab see, et vähem riiki, vähem vastutust ja rohkem probleeme kohalikele inimestele. Kui postkontor kinni pannakse, jääb sageli ainult pakiautomaat, kui sedagi. Ja see ei ole teenus, see on teenuse kärpimine.  

Kõige küünilisem on see, et vastutus lükatakse omavalitsuse kaela jälle. Paljud omavalitsused, näiteks selline nagu Maardu linn, on sunnitud selle teenuse ise üle võtma ja oma eelarvest kinni maksma. See tähendab, et vähem raha lasteaedadele, teedele, sotsiaalsele abile ja kultuurile. Miks peab kohalik omavalitsus parandama riigi otsuseid? Ma võin siit peale Maardu linna tuua veel näite kas või Rakvere linn, kes ka kuskil seal oma äärelinnas pani püsti postkontori, ka täidab riigi funktsioone nüüd. Tee sinna veel on halb, aga teist ei ole, midagi teha pole, sest riik arvas, et postkontori ülalpidamine on liiga kallis. Ma saan aru küll, et võib olla kallis. Aga siis vähemalt rääkige omavalitsuste juhtidega, nad pakuvad sulle odavama ruumi kuskile. Võin veel Muuga näidet tuua ette. 3000 sisseregistreeritud inimest, sama palju veel neid, kes Tallinnas registreeritud on, ja seal oli üks vaesekene postkast, te läksite selle kallale ka nüüd, täitsa imelikud inimesed.  

Kas see ongi riigi nägemus, et tõmmata teenused kokku ja öelda, et saage ise hakkama, mis ei ole absoluutselt normaalne, ei ole õiglane? See ei ole tasakaalustatud areng. Me ei näe siin ja ei kuulnud täna ka korralikku analüüsi. Keegi pole tõsiselt küsinud, kuidas see mõjutab eakaid, külade elu või väikseid ettevõtteid. Tundub, et otsus tehti kuskil kabinetis, kaugel päris inimeste muredest.  

Omavalitsustele te saadate kolm vaest daami, väga head inimesed, aga nemad võtavad selle materdamise kõik enda kaela. Ma pakuks, et võib-olla teie minister ise hakkab käima mööda omavalitsusi ja kuulama ära, mis nad arvavad sellest teie kõige hävitavamast otsusest regionaalpoliitika ära koristada. Postkontor tegelikult ei ole ju lihtsalt hoone, see on kogukonna süda väga paljudes kohtades. Kui see kaob, siis kaob koos sellega tükk kohalikust elust. Nii lihtne see ongi.  

Postkontorite massiline sulgemine on vale poliitiline valik. Riik peab tagama, et postiteenus oleks kättesaadav igal pool, mitte ainult seal, kus see on kasumlik. 

Ma ei tea, ühe minuti juurde võib-olla.

Üks minut lisaaega, palun! 

Kui valitsus tahab postkontorid sulgeda, peab tal olema konkreetne ja toimiv plaan, kuidas inimesed teenuse kätte saavad, mitte ilusad sõnad ja tühjad lubadused. Riik, mis jätab oma inimesed teenusteta, nõrgendab iseennast. 

Nii et ma arvan, et sellise regionaalpoliitikaga me kaugele ei jõua. Nagu ma ütlesin, ääremaid enam ei olegi, tulevad kõik sinna suurde keskusesse, varsti on ka Suur-Tallinn ja Suur-Tartu. Ma kutsuks teid ikkagi üles, et vaatame üle. Me vaatame ikka seda Eestit tervikuna, mitte ainult suurtes linnades. See postkontor, mis paistab selline väike asi, aga ei ole tegelikult see, nii mõneski kohas on täitsa omavalitsuse või kogukonna süda. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt kolleeg Aivar Kokk, palun!

Head kolleegid! Ma kuulasin ministri juttu ja ma pean ikkagi ütlema, et kuskil on ikka apsid. Kui räägitakse postkontoritest, et igasse maakonda peab üks postkontor jääma, no Jõgeva maakonnas on Jõgeval postkontor. Sõna otseses mõttes tähendab see seda, et 30 kilomeetri kauguselt tuleb minna postkontorisse. Ja siis öeldakse, et ma saan aru, et ülejäänud piirkonnad saavad endale 5 euro eest tellida margiteenuse. Viiest kilomeetrist kaugemalt saab tasuta, jah. Muidugi ma ei kujuta ette, mis teenus on. Ma teen küll siis Jõgeva vallase ettepaneku, et kõik need 10 000 inimest tellivad endale postimargi ja saavad selle tasuta ja igasse koju hakatakse seda ühte marke tooma. Mis see tegelikult tähendab? 

Kui räägitakse, et 200 uut postiautomaati pannakse mööda Eestit üles, siis ma saan aru, et pruut tahetakse ilusti riide panna, et seda maha müüma hakata. Aga unustati üks asi ära, et majanduskomisjonis on juba eelnõu kohal. Ja seal on klausel sisse pandud, et kui uus omanik saab, siis ta võib 2026. aastal tõsta hinda kuni 50%, aga peale seda ükskõik kui palju. Ehk sõna otseses mõttes kohalike maakonnaajalehtede ja ka ülejäänud, üleriigiliste ajalehtede teenus peale linnade kaob ära. Isegi Tartu linnas ei jõua mul leht samal päeval postkasti. Ma ootan reedest lehte, no esmaspäeva hommikul veel seda postkasti ei olnud. No siis pärast seda ei ole seda üldse. 

Mina ei tea, mis täna toimub Eesti valitsuses, aga üks rumal otsus tehakse teise järgi. Sellest, et kuskil postkontor kinni pannakse, ei juhtu, ma arvan, võib-olla tõesti midagi. Aga see, et erastamise tulemusena antakse õigus universaalteenuse hinda tõsta suvaliselt. Kui keegi seda ei tea, siis võiks vaadata korra sisse, et kojukandeteenust on igal aastal tõstetud. Mitte ei tõsteta ühe ega kahe protsendi võrra, vaid see on 20% või 30% ja selle peab lõpuks lehetellija kinni maksma. Aga ühel hetkel küsitakse, miks lehetellijaid enam ei ole. Sest lehetellijaid ei ole mitte sellepärast, et ajaleht oleks vilets, vaid riik oma saamatuses oma ettevõtteid juhtida tekitab olukorra, kus hinnatõus kojukandel on viinud selleni, et ei ole võimalik enam seda lehte tellida. Sest inimene tänases majandussituatsioonis, kus käibemaks on tõusnud 20%, tulumaks on 10%, elektriaktsiis on kolm korda tõusnud, rääkimata gaasiaktsiisist, kütuseaktsiisidest, rääkimata kõikidest muudest maksudest, siis tullakse silmad säravalt ja öeldakse, et nüüd me erastame selle. Erastamise tingimus on see, et tõstke, kui palju tahate. 

Minu arvates peaksite te täna kõigile ajalehtedele teatama, et suure tõenäosusega järgmisest aastast on kojukanne kaks korda kallim. Siis me teaksime oma tellijatele ütelda, et ärge järgmiseks aastaks lehte tellige, sest seda ei ole võimalik kellelgi kinni maksta. See läheb edasi ja läheb edasi. Miks ma ütlen, et ametnikud ei tea? Ka peaminister käis siin ees rääkimas, et bussipileti peab pensionäridele ja lastele määrama selle pärast, et teada, kui palju sõitjaid on, kuigi teatakse, et üle Eesti riigi kõik bussiminejad valideeritakse, ja kui ei ole seda kaarti, siis ta annab oma ID-kaardi ja saab nullpileti. Selleks, et Kuubasse toetada poole miljoniga või teha lätlastele miljonilist rongisõitu, pannakse kuskilt midagi kinni. 

Kui palju maksab 200 automaati? Mitte keegi ei räägi, kui palju see maksab. Kui palju neid üldse on? Kui täna vaadata Omniva pakiautomaate Jõgeva maakonnas, siis …

Soovite lisaaega? 

Palun jah.

… on seda ühe käe sõrmedega võimalik lugeda. Räägitakse teenusest. Riik on võtnud endale kohustuse pakkuda universaalteenust. See on riigi kohustus. Kui riigil oli kohustus, igas vallas pidi olema vähemalt üks postkontor. Siis vallad kaheksa aasta tagasi liitusid ja oleks pidanud jääma Jõgevale kolm postkontorit, Jõgevamaale. Täna on ainult Jõgeva linnas postkontor, mitte kusagil mujal ei ole. Ka suurte omavalitsuste keskustes seda ei ole. Tallinnast viiakse teenused kuhugi linna äärde ja siis öeldakse, et inimesed ei käi seal, nagu Viljandi näide on. No loomulikult ei käi. Aga mina tahaks näha, mitu Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi ametnikku on bussiga sõitnud, ühistranspordiga. Tullakse ettepanekuga, et pileteid tuleks, eurosed piletid või pooleeurosed piletid tuleb teha, et teada, kui palju sõitjaid on. Või mitu inimest on käinud kunagi üheski postkontoris? Kas nad ajalehti tellivad? Ei ole mõtet ju neil tellida, sest ajalehed käivad tasuta ministeeriumis. Ei ole vaja koju tellida. 

See olukord, kus inimesed ei saa aru, mis tegelikult regionaalses elus toimub, kus inimesed tegelikult elavad väljaspool Tallinna ja Tartut, see on tegelikult katastroof. See on tegelikult katastroof. Mul on täiesti siiralt kahju ministrist. Kes talle annavad sellist nõu? See ei ole enam normaalne. Me oleme siin Riigikogus ühel eesmärgil: oma inimeste heaolu pärast. Ja me näeme, kuidas kriis kriisi järel, kuidas püütakse selle tulumaksuvabastuse, mis 25%-le elanikkonnale toob 654 eurot sisse, siis võetakse raha ära 75%-lt elanikkonnalt, ükskõik mis reaga. Jumala pärast, ajakirjandus on vaja ära likvideerida, sest kui vaba ajakirjandus ka ära kaoks, no siis pole mingit muret. Eesti Televisioonile anname aga raha juurde, siis me näeme, mis propagandasaateid sealt tuleb ja mis uudiseid me kuuleme. Õnneks, ma loodan, valijad saavad aru, et see jaburdus aasta pärast lõpeb. Ma ütlen, et tõesti piinlik on. Aitäh!

Aitäh! Kuna poolteise minuti pärast lööb kell südaööd, siis rohkem läbirääkijaid ma siia Riigikogu kõnetooli täna kutsuda ei saa. Sellega on meie tänane istung lõppenud. Helmen Kütt, te jääte järjekorda ja saate võimaluse homme läbirääkimistel jätkata. See on vastus teie protseduurilisele küsimusele. See järjekord on meil siin praegu Helmen Kütt ja seejärel Lauri Laats. Vastavalt sellisena te läbirääkimistel osalete. Aga nüüd on tõepoolest kell saanud peaaegu 12. Me lõpetame tänase Riigikogu istungi ja kohtume siin Riigikogu täiskogu istungil homme kell 10.