Tere päevast, austatud Riigikogu! Me alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 4. töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, kõigepealt palun teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 82 Riigikogu liiget, puudub 19.

Järgnevalt päevakorra kinnitamine. Ettepanekuid päevakorra kohta ei ole. Siis asume päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistamise juurde.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 4. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Päevakorra kinnitamise poolt on 85 Riigikogu liiget, vastu ei ole keegi ja erapooletuid on 1. Päevakord on kinnitatud.

Enne, kui te hakkate siit saalist lahkuma, head kolleegid, ma soovin suuliselt üle korrata, et te olete saanud kutse homseks, 10. veebruariks kella 17-ks teaduste akadeemia ja Riigikogu koostööseminarile "Võimu ja vaimu dialoog Toompeal". Sellel korral teeme seminarist erandkorras ka Zoomi ülekande. Zoomi lingi saate te homme hommikupoolikul oma meiliaadressile. Nii et seda homset arutelu on võimalik jälgida ka Zoomi kaudu.

Aga nüüd, head kolleegid, on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun kõigepealt siia Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni. Palun!

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna neli seaduseelnõu. Esiteks, keskkonnajärelevalve seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (Keskkonnaameti vahetu sunni kohaldamise õiguse laiendamine) eelnõu. Riigikogus esindab selle seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust energeetika- ja keskkonnaminister. Teiseks, energiamajanduse korralduse seaduse täiendamise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel esindab Riigikogus Vabariigi Valitsust taristuminister. Kolmandaks, geograafilise tähise kaitse seaduse, kaubamärgiseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Nimetatud seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiits- ja digiminister. Neljandaks, meediateenuste seaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust kultuuriminister. Kõik eelnõud on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Andre Hanimäe. Palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Head kolleegid! Viimastel kuudel avalikuks tulnud Jeffrey Epsteini toimikud on põhjustanud ülemaailmse šoki. Dokumentidest joonistub välja süstemaatiline ja jõhker laste ja naiste ärakasutamine ning võimalik rahvusvaheline inimkaubanduse süsteem ja mõjuvõrgustik. Avalikustatud materjalides esinevad avaliku elu tegelaste nimed eri riikidest, mistõttu on mitmed riigid alustanud uurimisi, et selgitada välja võimalikke seoseid, kuritegusid ning julgeolekuriske. Ka Eestit on nimetatud riigina, kust võidi leida Jeffrey Epsteinile võimalikke ohvreid. Lisaks on kaitsepolitsei endine peadirektor Arnold Sinisalu juhtinud tähelepanu vajadusele uurida, kas Eestis võib olla isikuid, kes on nimetatud dokumentide tõttu potentsiaalselt šantažeeritavad. See kujutaks ohtu Eesti riigi julgeolekule ja demokraatlikele institutsioonidele.

Arvestades teema äärmist tõsidust, avalikku huvi ning võimalikku mõju julgeolekule, on oluline, et käsitleksime seda läbipaistvalt, süsteemselt ja otsustavalt. Peame sotsiaaldemokraatidena oluliseks, et Eesti riik näitaks selgelt üles poliitilist tahet kaitsta inimõigusi, ohvreid ning ka riigi julgeolekut. Seetõttu esitame siseminister Igor Tarole arupärimise, kus on viis küsimust, mis keskenduvad sellele, kas Eesti julgeolekuasutused töötavad neid dokumente läbi; kas on leitud midagi, mille põhjal alustada menetlust; kas [Eestis] on võrgustik või inimesi, kes on nendele kuritegudele kaasa aidanud; kas Eestis on ohvreid, keda aidata. Need on kõik olulised küsimused ja loodame siseministrilt põhjalikke vastuseid. Suur tänu!

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Reili Ranna. Palun!

Suur aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Annan üle Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni Riigikogu otsuse eelnõu, mis teeb Vabariigi Valitsusele ettepaneku töötada välja meetmed jääteetrasside püsivaks finantseerimiseks. Eelnõu eesmärk on suunata Vabariigi Valitsust looma püsiv rahastus jääteede rajamiseks ja hooldamiseks ning kehtestada valmisoleku rahastamise mudel, mis võimaldab jääteid edaspidi avada kiiresti ja ohutult. Selle eesmärgi täitmiseks on oluline, et jääteede [rajamise] ja avamise kulud oleks riigieelarves eraldi real sätestatud viisil, mis ei vähenda tavapärast riigiteede korrashoiu rahastust.

Jääteed on Eesti saarte ja mandri vahelise ühenduse eripärane osa ning nende kasutamine sõltub ilmast ja jääoludest. Avalikes allikates on korduvalt rõhutatud, et jääteede avamata jätmise üheks põhjuseks on olnud Transpordiameti eelarves vastava rahastuse planeerimata jätmine.

Lugupeetud istungi juhataja, kas ma võin teie poole pöörduda? Jube raske on [rääkida], kui siin paremas nurgas on selline sumin.

Head kolleegid, me ei kuule kolleegi esitamas olulisi ettepanekuid ja eelnõu.

Ma arvan, et ka Isamaa saadikutele on jääteed olulised. Ma tänan, kui te siiski austust välja näitate.

Nii, nüüd on saalis oluliselt vaiksem. Palun, Reili Rand!

Aitäh! Samas näitab 2026. aasta olukord, et erakorraliste ühendusprobleemide korral on vajadus jääteede järele ühiskondlikult ja regionaalselt selgelt tajutav ning riik on pidanud jääteede avamist siiski kaaluma ja korraldama. Selleks olemegi esitanud [otsuse] eelnõu. Tõsi, käesoleva aasta [probleeme] see enam ei lahenda, selle alternatiiviks on Vabariigi Valitsuse võimalus eraldada vastavad vahendid valitsuse reservfondist. Ma loodan, et seda ka tehakse, kuna kuuldavasti on nii Vormsi kui ka Kihnu jäätee rajamine just sellise valitsuse suunise taga ootel. Igal juhul loodame, et see eelnõu saab siin saalis toetuse.

Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Jaak Aabi. Palun!

Austatud esimees! Lugupeetud Riigikogu! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel annan üle käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõuga teeme ettepaneku vähendada toasooja käibemaksu 24%-lt 9%-le. Jah, võib küsida, miks seda ei ole varem tehtud. Eestis on kunagi olnud toasoojal sooduskäibemaks. Aga millegipärast osa erakondi, kes on esindatud ka siin Riigikogus, ei ole neid erisusi varasemalt toetanud. Erinevad käibemaksuerandid ei ole leidnud selles saalis enamuse poolthääli.

Oleme vaielnud siin toiduainete käibemaksu üle ja muude asjade üle, aga proovime siis veel kord, äkki toasoojaga õnnestub. See on Euroopa Liidu õiguse mõistes riikide endi reguleerida, milliseid soodusmäärasid millistele kaupadele ja teenustele kehtestatakse. Kindlasti on muutunud see küsimus viimastel aastatel aktuaalsemaks. Toa soojendamine on sundkulu. Me ei saa kliimat ise kuidagi soojemaks teha ja kõik leibkonnad peavad selle kulu kandma. Sellise külmaga külmas majas ja toas siiski päris ära ei ela, nii et tuleb maksta.

Selle käibemaksuerandi puhul ei ole karta ka seda, et keegi näiteks kaugkütte müüjatest selle tulu omale tasku pistab, sellepärast et kaugkütte hinnad kooskõlastab Konkurentsiamet, vaadates selleks üle kaugkütte pakkujate ja müüjate [hinnad], mida inimeste ja teiste tarbijate käest küsitakse. Nii et palun eelnõu toetada. Aitäh!

Järgnevalt Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh juhatajale! Head kolleegid! Isamaa fraktsiooni liikmetel on arupärimine peaminister Kristen Michalile. Nimelt, me teame, et juba käib Euroopa Liidu eelarve disainimine aastateks 2028–2034. Me soovime, et see disainimine käiks võimalikult läbipaistvalt. Me loodame, et oodatakse ära ka 2027. aasta parlamendivalimised, et uus valitsus saaks öelda lõpliku sõna.

Meie maaettevõtjad ootavad [sellest eelarvest] 540 miljonit ja loodavad, et seda raha ära ei kärbitaks. Seoses sellega on meil peaministrile kolm väga konkreetset küsimust. Kas valitsus peab vajalikuks suunata nimetatud 540 miljonit eurot täies mahus põllumajanduse, toidutootmise ja konkurentsivõime tugevdamiseks, arvestades sektori rolli Eesti toidujulgeoleku [tagamises] ja regionaalses arengus? Kas valitsusel on kavas suunata osa neist vahenditest teistesse poliitikavaldkondadesse? Ja kolmandat küsimust ma juba mainisin: kas 2027. aasta märtsis [moodustatavale] uuele valitsusele jäetakse mandaat lõplike otsuste tegemiseks? Ootame siia siis peaministrit.

Aitäh! Järgnevalt kolleeg Heljo Pikhof, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Annan üle üheksa Riigikogu liikme arupärimise kultuuriminister Heidy Purgale Rahvusooper Estonia juurdeehituse kohta. Riigikogu kinnitas 13. septembril 2021. aastal riiklikult tähtsate kultuuriehitiste nimekirja, kuhu kuulub ka Rahvusooper Estonia praeguse hoone juurdeehitus. 7. mai 2024. aasta otsusega tegi Riigikogu Vabariigi Valitsusele ettepaneku leida juurdeehituse rajamiseks sisuline lahendus, vaadata selleks üle piirangud ja vajadusel algatada eriplaneering. Kultuuriministeerium teatas 2025. aasta 5. mail, et kutsus koos Rahvusooper Estoniaga kokku töögrupi, mille eesmärk on jõuda muinsuskaitselisi ja linnaruumilisi vajadusi arvestava ooperimaja juurdeehituse arhitektuurikonkursini ning mille esmane ülesanne on koostada arhitektuurikonkursi ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste lähteülesanne.

Aga pärast 5. mai pressiteadet ei ole Kultuuriministeeriumi dokumendiregistrist olnud võimalik leida avalikku viidet töögrupi moodustamise õiguslikule alusele, koosseisule, töökorraldusele, protokollidele ega töö tulemustele. Seetõttu ei ole Riigikogul võimalik hinnata, millises ulatuses on töögrupi töö tegelikult käivitunud ja milliseid tulemusi see on andnud. Sellest tulenevalt esitavad arupärijad kaheksa küsimust. Esimene neist on selline: kas kultuuriminister kinnitab, et Rahvusooper Estonia juurdeehituse planeerimine ja projekteerimine on käesoleval hetkel sisuliselt seiskunud ning ei liigu edasi järgmisesse etappi? Ja järgneb veel seitse küsimust. Aitäh!

Aitäh! Nii, nüüd see jõuab ka istungi juhatajani. (Heljo Pikhof: "Arupärimine ka!") Aitäh arupärimise eest! Nüüd on kohale jõudnud. Järgnevalt Urmas Reinsalu, palun!

Jaanuarikuu elektrihinnad on toonud kaasa energia hinna šoki. Aga valitsuselt kuuleme loidu ja lohisevat retoorikat selle kohta, miks midagi teha ei saa: see [olukord] on vaid lühiajaline. Ja nagu härra Sutt tõdeb, tuleb alustada investeerimist täiendavatesse taastuvenergia võimsustesse.

Tegelik olukord näitab seda, et valitsuse energiapoliitika on jooksnud ummikusse. Praegune olukord demonstreerib seda piltlikult. Tuuleenergia võimsused olid jaanuaris võrreldes detsembrikuuga 66% võrra väiksema tootlusega. Juhuenergiapõhine energiamajandus osutub nii täiendavaks hinnatõusu põhjuseks kui ka energiajulgeoleku ja varustuskindluse riskiks.

Me esitame arupärimise energiaminister härra Sutile [järgmiste] küsimustega. Esiteks, milliseid meetmeid kavandab valitsus energia hinna šoki leevendamiseks? Teiseks, miks oli Enefiti juhitavaid võimsusi selle aasta jaanuaris turul nii vähe, mis on selle tegelik põhjus omaniku vaates? Kolmandaks, milline on käesoleval aastal jõustunud uute regulatiivsete tasude ja muude hinnakomponentide kogukoormus elektritarbijatele? Praegune ilma tõttu tõusnud tarbimine on paralleelne jaanuari alguses kerkinud täiendavate tasudega. Ja [veel üks] küsimus valitsuse liikmele: milliseid muutusi elektriturul peab valitsus vajalikuks, et tagada tulevikus Eesti elektritarbijatele konkurentsivõimeline ja prognoositav elektri hinna tase?

Teisena esitan ma Isamaa fraktsiooni nimel Riigikogu otsuse eelnõu, [et teha] Vabariigi Valitsusele ettepanek kehtestada seoses elektri hinna hüppelise tõusuga tähtajaline energiašoki tagasimakse tarbijatele. Võttes arvesse 2026. aasta jaanuari elektrienergia hinna hüppelist tõusu, mis tulenes muu hulgas nii oluliselt suurenenud tarbimisest, elektrituru korraldamatusest kui ka regulatiivsetest mõjudest, peame mõistlikuks, et Vabariigi Valitsus kehtestaks teatud hinnataseme ületanud elektrienergia tarbimise eest tähtajalise tagasimakse tarbijatele elektrienergia müüjate kaudu. See süsteem peab olema bürokraatiavaba. Varasema praktika põhjal on seda võimalik sellisel moel rakendada. 

Juhime tähelepanu, et selline hinnašokk ei saa olla meie käsitluse järgi normaalsus. Ka elektrikauplejad ei prognoosinud Nord Pooli Eesti hinnapiirkonnas sellist hinnataset, mis kujunes jaanuarikuu jooksul välja väga mitme asjaolu tõttu, aga tingituna ka regulatiivsest ja turu korraldamatusest. Katteallikatena on võimalik kasutada heitmekaubanduse tulude ümberjaotamisest tekkivaid vahendeid – mõned rohepöördeprojektid võib ära jätta või [lükata] tulevikku, kui vaja – või Eleringi ülekoormustasust tulenevaid tulusid, kui esimene katteallikas ei osutu sobilikuks.

Me juhime tähelepanu, et tänu börsihinna tõusule, tarbimise kasvule elektribörsil ning täiendavate maksude kehtestamisele, mis on viimasel ajal jõustunud, saab riik paradoksaalselt ulatuslikku lisatulu. Et inimeste ostujõudu mitte ülemäära halvendada ja hoiduda ettevõtluse konkurentsivõime halvendamisest, on mõistlik kehtestada nimetatud tähtajaline elektrišoki tagasimakse. 

Niisugune arupärimine ja niisugune otsuse eelnõu. Aitäh!

Järgnevalt kolleeg Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud kolleegid! Tänane päev on olnud täis üllatusi. Jaak Aab käis siin ja ütles, et isegi sotsid ei suuda enam kliimat soojemaks teha, ning Reili Rand püstitas küsimuse, kas jääteed on olulised ka Isamaale. Ma kinnitan siinkohal, et on küll. Saarlastel on kõigil ühine mure, olenemata erakonnast. Ja nii ongi meil anda üle arupärimine taristuminister Kuldar Leisile talviste ühenduste kohta saartega. Teemaks on needsamad jääteed. Teatavasti ei ole seitse aastat olnud eelarvestrateegias ega ka eelarves ette nähtud ressursse jääteede tegemiseks. Ja on ka probleemid selle viienda parvlaevaga, mis on tellitud või tellimisel suursaarte [ja mandri] vaheliste [liinide] teenindamiseks, näiteks puudub sellel jääklass.

Meil on siin kolm küsimust, loen need ette. Esiteks, miks ei ole käesoleva aasta eelarves ega ka riigi eelarvestrateegias planeeritud vahendeid vajalike jääteede rajamiseks? Teiseks, kas te kavatsete tühistada püsiasustustega väikesaarte seaduse § 8 lõikes 2 sätestatud kohustuse, et transporditeenust korraldatakse ühistranspordiseaduses sätestatud korras, lähtudes väikesaare püsielanike liikumisvajadusest? Kui te ei kavatse seda kohustust tühistada, siis kuidas kavatsete seaduses nõutud transporditeenust korraldada? Ja kolmandaks, kas tellitud viies parvlaev, mis hakkab teenindama suursaari, on raskete jääolude jaoks piisava jäävõimekusega? Alla on kirjutanud peale minu mu pinginaaber Helir-Valdor Seeder.

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Praegune valitsuskoalitsioon, mida Reformierakond juhib – justiitsminister veab seal eest [tööd] oma valdkonnas –, paistab olevat lõpuks leidnud võimaluse Eesti majanduse elavdamiseks. Juba pikemat aega on meedias kajastust leidnud Rootsi vangide toomine Tartu vanglasse ja nüüd paistab olevat samasisulisi läbirääkimisi alustatud ka Belgiaga.

Et teised riigid on huvitatud meie vanglakohtadest, on arusaadav, sest turvalisus on paljudes riikides tõesti tõsine murekoht ja [vangla]kohti on puudu. On tore, et Eestis niisugust probleemi ei ole, aga tekib küsimus, kas see saab nii jääda, kas meie riik saab nii turvaliseks jääda, kui me tahame muuta Eesti niisuguseks vanglarendi sihtkohaks.

Võõrvangide Eestisse toomise protsess on väga kiiresti edasi liikunud. Näen, et juba sellel nädalal on meil selle vanglarendi lepingu ratifitseerimise [arutelu] plaanis Riigikogu õiguskomisjonis ja valmistatakse ette ka vastavat seadust, mille põhjal saab üleüldse niisugust vanglarenti pakkuda. See on muidugi huvitav, et lepinguga on tegeldud enne, kui seadus üldse võimaldaks seda ellu viia.

Seoses läbirääkimistega Belgiaga käis meil kohal lausa kaks Belgia ministrit. Meedia põhjal näib, justkui mingeid läbirääkimisi ei ole, aga see ei tundu väga usutav. Seetõttu on meil justiitsministrile mitmed küsimused selle kohta, miks need Belgia ministrid Eestis viibisid, millest räägiti ning kas tehti mingisuguseid kokkuleppeid seoses vanglarendiga ka Belgia vangide jaoks. Annan selle arupärimise üle. Aitäh!

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Energia hinnad ei ole mitte ainult kõrged, vaid ülikõrged. Kui vaatame neid arveid, mis inimesed on saanud, ja tagasisidet [nende kohta], siis tegelikult on nii, nagu mulle üks pereema kirjutas: saadud arveid vaadates tuleb pisar silma. Loomulikult ma arvan, et kõik meie, Riigikogu liikmed, oleme selliseid kirju saanud. Ühes kirjas kirjutati, et ega ei jää üle midagi muud kui minna ja võtta kiirlaenu, selleks et elektriarve tasuda. Aga kui me pöördume riigi poole ja küsime, mis on lahendus, siis lahendusi ei pakuta. Vabandust!

Minister Sutt ütles ühes intervjuus, et mida kevadele lähemale, seda rohkem tuleb meil kindlasti taastuv[energiat] turule. Minister sõnas, et tuul hakkab rohkem puhuma, päike tuleb välja ja see kõik aitab [olukorda parandada]. Ehk siis praeguse Reformierakonna valitsuse nii-öelda abipakett on see, et tuleb kevad ja kevadel läheb kõik paremaks. See on absurdne, naeruväärne! 

See on tegelikult tagajärg sellele energiapoliitikale, mida on aastaid aetud. Praegu me peame kindlasti tulema välja abimeetmetega. Selle kohta on Keskerakond ka peaministrile ettepanekud teinud. Loomulikult oleme fraktsiooniga koostanud ka Riigikogu otsuse eelnõu, mis praegust olukorda ajutiselt leevendaks, seda elektri ja kütte käibemaksu määra ajutise langetamise abil ning kriisiperioodiks ajutiselt elektri hinna lae kehtestamise abil. Praegu on kriisiperiood. [Ettepanek] on ka sihitud otsetoetuste rakendamine sotsiaalselt haavatavatele gruppidele ning loomulikult energiakulude leevendamise meetmete väljatöötamine ja rakendamine väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele. Aeg on tegutseda!

Aitäh! (Keegi plaksutab saalis.). Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaheksa eelnõu ja kuus arupärimist ning juhatus otsustab nende edasise menetlemise seaduses ette nähtud korras. 

Enne, kui me läheme päevakorra juurde, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Martin Helme, palun!

Aitäh! On küll [küsimus] istungi läbiviimise kohta. Siin enne kolleeg sotsidest nurises, et saali parem nurk segab teda. Ma kommentaarina ütlen, et järelikult me teeme oma tööd hästi. Aga selle mure puhul, et hääl saalis ei kõla, on minu soovitus sotsidele see, et tuleks rääkida asjast, mis huvitab, ja nii, et huvitab. Ega see, kui triibulise nimekirjaga saadakse siia tööle, ei tähenda, et tööga hakkama saadakse. Aga ma soovin jõudu selle saali ohjamisel!

Aitäh, hea kolleeg! Ma ei saa päris protseduuriliseks seda küsimust lugeda. Aga kolleegi märkus, et saalis on lärm, [oli asjakohane], sest tõepoolest oli lärm. Ja kui teistel kolleegidel ei ole nii kõva hääl kui kolleeg Lauri Laatsil, keda me kuuleme tõenäoliselt üle igasuguse lärmi, võib neil tekkida probleeme sellega, et nende häält ei ole piisavalt kuulda. Sellisel juhul, head kolleegid, ma tõesti palun lugupidamist kolleegide suhtes, sest vastasel juhul ei ole võimalik neil siin kõnetoolis oma seisukohti kuuldavaks teha. Loodan siin saalis tõesti vastastikust lugupidamist näha.

Aga head kolleegid, asume tänase päevakorra juurde. Tänane esimene päevakorrapunkt on Riigikogu liikme Tanel Teini algatatud hasartmängumaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu 793 teine lugemine. Palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni. Palun!

Tere päevast ja head uue kolmenädalase sessiooni algust! Eelnõu 793 on jõudnud teisele lugemisele. See algatati 14. jaanuaril, esimene lugemine toimus 20. jaanuaril ja nüüd ongi käes teise lugemise aeg.

Lühidalt ütlen, et eelnõu eesmärk on kõrvaldada hasartmängumaksu seadusest tehniline viga. Selle eelnõuga taastatakse hasartmänguna korraldatavate õnne- ja osavusmängude ühetaoline maksustamine ja eelnõu seaduseks saades hakkab mõlemale mänguliigile kehtima 5,5%-line hasartmängumaks. Valitsus toetas eelnõu oma 22. jaanuari istungil. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 3. veebruariks laekus kaheksa muudatusettepanekut. Komisjon tegi ühe muudatusettepaneku lisaks. Rahanduskomisjon arutas eelnõu kahel istungil: 27. jaanuaril ja 5. veebruaril.

Komisjoni muudatusettepanek on loetelus nr 8 ja selle kohaselt jõustub eelnõu seadusena käesoleva aasta 1. märtsil. Algses eelnõus oli [kirjas, et see jõustub] üldises korras, aga turuosaliste, ka maksuhalduri infosüsteemid ja töökorraldus on üles ehitatud, lähtudes kuupikkusest maksustamisperioodist. Kui me suudame selle vastu võtta nii, nagu me oleme kavandanud, siis jääb presidendile seaduse väljakuulutamiseks ilusti kaks nädalat aega ja me ei pea hakkama proovima, kuidas [võib] maksukorralduse seadust tõlgendada.

[Kolm] muudatusettepanekut, esimene, teine ja kolmas, olid suunatud sellele, et Riigikogus äsja vastu võetud hasartmängumaksu määrade langetamine ära jätta või käesoleva aasta algusest kehtivad maksumäärad endisele tasemele tõsta.

Muudatusettepanekutega nr 4 ja nr 5 sooviti tõsta maksumäära 0,1% võrra käesoleval ja järgmisel aastal eesmärgiga koguda kokku kahe kuu eest laekumata jäänud maksutulu. Aga tuleb öelda, et siin on kümnekordne arvutusviga ja 0,1%-lise [tõusuga] seda kokku ei kogu.

Muudatusettepanekuga nr 7 sooviti muuta hasartmänguseaduse redaktsiooni, aga käesolev eelnõu hasartmänguseadust ei käsitle.

Muudatusettepanek nr 9 leidis komisjonis osaliselt arvestamist, kuna see kattus osaliselt komisjoni enda muudatus[ettepanekuga].

Komisjonis leidis [täielikult] toetust ainult komisjoni enda muudatusettepanek nr 8. Ülejäänud Riigikogust laekunud muudatusettepanekud komisjoni enamuse toetust ei leidnud.

Komisjoni ettepanek on eelnõu teine lugemine lõpetada ning kui teine lugemine täna lõpetatakse, siis viia läbi homme, 10. veebruaril, kolmas lugemine ja eelnõu lõpphääletus. See on minu poolt kõik.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Martin Helme, palun!

Aitäh! Annely! Kui oli esimene lugemine, siis ma üritasin Teinilt kätte saada ausat vastust – lootusetu lugu muidugi. Aga nüüd ma küsin siis sinult vastutuse kohta. Meil on nii komisjoni arutelul kui ka mujal aruteludel saanud selgeks, et Rahandusministeerium tuvastas juba suvel, ennem kui eelnõu üldse üle anti, et seesama viga, mis meil tekitas maksude mittelaekumise, on see seal sees, ja ütles seda algatajatele, kuid algatajad sellest välja ei teinud.

Nüüd on mul konkreetne küsimus. Sa oled rahanduskomisjoni pikalt juhtinud, sa oled Rahandusministeeriumis ministrina töötanud. Kas sa tõesti vaatad mulle siin sirge näoga otsa ja ütled, et Rahandusministeeriumi ametnikud ei juhtinud kogu menetluse käigus kordagi komisjoni ametnike tähelepanu sellele, et seal selline probleem on, ja näe, me keegi seda ei avastanud? See ei ole võimalik.

Vaatan sirgelt otsa. Olen ise näinud ja salvestanud oma arvutisse algatajate koostatud [eelnõu] versiooni 16. juunist, kus seda viga sees ei ole. See viga tuli sisse siis, kui Rahandusministeerium lisas sinna täiendavaid sätteid, eelkõige rahapesu tõkestamise eesmärgil. Seal tuli veel palju sätteid juurde: kohapealsed kontaktisikud ja auditeerimiskohustused. See viga tuli algatajate eelnõusse Rahandusministeeriumis.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kas teie komisjon püüdis välja selgitada, kes konkreetselt selles veas süüdi on? Ja kas te arutasite, millist karistust peaksid süüdlased kandma?

Lõpuks on vastutus ja süü muidugi kollektiivne. 101 Riigikogu liiget … (Saal protesteerib häälekalt, juhataja helistab kella.) Paraku nii see on. Aga selle konkreetse ametniku nime, kelle käes arvutiklaviatuur Rahandusministeeriumis oli, ei ole komisjon proovinud välja selgitada.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Esiteks ma ütlen, et ei mina ega, ma arvan, ükski [teine] Keskerakonna fraktsiooni liige ja arvatavasti ka [keegi] opositsiooni liikmetest ei ole kindlasti sellega nõus, et meil on siin kollektiivne vastutus ja meie vastutame selle eest, et eelnõu algatajad tõid siia saali praagi. 

Aga minu küsimus on selline. Kas päeva lõpuks õnnestus kuidagi lahendada see probleem: ettevõtted, kes pidid neid makse maksma, aga tänu veale said sellest kohustusest lahti, väljendasid soovi raha riigile ikkagi üle kanda, kuid siis tuli välja, et neil seda võimalust otseselt ei ole. Kas juriidiliselt õnnestus see ära lahendada?

Jah, nad ilmselt ei olnud informeeritud, et iga ühing saab kanda riigieelarvesse raha Rahandusministeeriumi arvelduskonto kaudu ja selleks on spetsiaalne viitenumber olemas. Tegelikult ei teki riigile raha kandmisega ühelgi Eesti inimesel probleemi.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea Annely! Palun ära hakka vastutust siin kõigile laiali määrima, kui te ise oma tööd ära ei teinud. Opositsioon ütles selle eelnõu menetluse käigus päris selgelt, et me ei hakka isegi muudatusettepanekuid tegema, sest me oleme sellele algusest peale a priori vastu olnud. Me teeme muudatusettepanekuid siis, kui me näeme, et on mingi teoreetiline võimalus ühte või teist eelnõu parandada selle abil, et opositsiooni muudatusettepanekud arvesse võetakse. Seda tavapäraselt loomulikult ei juhtu. Aga ära hakka siin rohkem ajama, et kõik 101 [saadikut] vastutavad. See on teie käkk, teie tehtud asi.

Aga küsimus on see: kas rahandusminister ei peaks äkki tagasi astuma pärast seda, kui tema institutsioonis, tema juhitavas asutuses on tekitatud selline kobarkäkk, et nüüd on eelarve võimalik puudujääk põhimõtteliselt miljonites?

Ma võtan ühe lause teie enda küsimusest: opositsioon ei hakka tegema ettepanekut eelnõu parandada. Ma arvan, et kui te oleksite teinud ettepaneku sõna "osavusmängude" sellest eelnõust välja võtta, siis oleks see eelnõu saanud parandatud.

Aivar Kokk, palun! 

Jaa. Ma kõigepealt tänan, et sa ütlesid, et see on Rahandusministeeriumi süü. Ma ütlen nüüd Riigikogu esimehele, et te olete Riigikogus ühe ametniku suhtes distsiplinaarmenetluse algatanud sellesama punkti tõttu, aga komisjoni esinaine ütles väga selgelt, et ta teadis, sest ta luges paberit – ta on ka menetleja olnud –, kus seda sõna sees ei olnud. Ja ta menetles selle sõnaga [eelnõu] edasi. Ehk 16 algatajat ja 52 poolt hääletajat on teadlikult soovinud, et sellel aastal netikasiinodel seda maksu ei oleks. See on fakt. Kuskilt otsast ei ole süüdi need, kes selle vastu hääletasid.

Aga mina küsin, miks te ei toetanud eelnõu muudatusettepanekut. Kahe kuuga kaotab riik 4–5 miljonit. Ma ei tea, miks pressikasse on kirjutatud ainult 1 miljon. 24 miljonit oli eelmisel aastal selle rea peal raha, nii et see [kahju] ei saa kuidagi väiksem olla, sest see number jäi samaks. Aga ma veel kord küsin, miks te ei toetanud ettepanekut …

Teie aeg! 

… et sel või järgmisel aastal oleks see protsent natukene suurem, et see kahe kuu [kahju] katta?

Jah, Isamaa esitas muudatusettepaneku, et maksumäära langetataks vähem ja see jääks 0,1 protsendipunkti suuremaks. Aga see on üks kümnendik sellest summast, mida te soovite tagasi koguda.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Selle seaduseelnõu menetlemise ajal tuli välja tõsiasi, et kogu selle protsessi algatas Eesti 200 ja tegelikult võttis Eesti 200 Reformierakonna pantvangi, andes väga selgelt teada, et kui Riigikogu Reformierakonna abil seda seaduseelnõu vastu ei võta, siis Eesti 200 ei anna oma hääli selle aasta eelarve vastuvõtmiseks. See on nii-öelda pantvangikriis tegelikult ja Reformierakond läheb sellega kaasa.

Aga ma tahan teie kui spetsialisti käest saada väga lihtsat vastust väga lihtsale küsimusele. Ma saan aru, mispärast me kõik siin oleme: sest esialgu tehti väga suur viga. Aga te tulite teist korda saali ja teil ei ole mitte ühtegi majanduslikku analüüsi, kuidas see maksulangetus tegelikult mõjub maksulaekumisele riigieelarvesse. Miks te seda teete? Või on juba olemas vastav analüüs ja te saate seda tutvustada?

Eelnõu algatas 16 Riigikogu liiget veendumuses, et hasartmängumaksu laekub summaliselt rohkem. (Saalist öeldakse midagi.) Tegelikult telliti Arenguseire Keskuse käest analüüs ja sellele eelnõu toetus.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No see eelnõu – kui ta nüüd läbi läheb – ei saa kehtima hakata enne kui 1. märtsil. See tähendab, et selle aasta kahel kuul jääb maks laekumata. See tähendab sisuliselt – keegi täpselt ei oska öelda – mõne miljoni ulatuses [maksutulu] laekumata jäämist. Kes siis ikkagi vastutuse võtab? Mõni miljon ei ole sugugi niisama tuulde visata. Me siin kröönime teinekord mõnekümne tuhande kaupa, hoiame mingite asjade pealt kokku, aga nüüd lihtsalt laseme miljonitel minna ning ütleme, et vastutus hajub, ja näed, Mart Helme on ka selle eest vastutav. Ei ole! Ma olin algusest peale selle vastu ja ütlesin ka algatajatele, et me ei toeta seda, sest see on spekulantide toetamise eelnõu, see on korruptiivne eelnõu ja sellist eelnõu meie toetada ei saa. Nüüd tuleb välja, et täpselt nii ongi. 

Aga kes võtab vastutuse? Kas Annely Akkermann võtab vastutuse? Ja kui selgub kokkuvõttes, et näiteks 4 miljonit on jäänud laekumata, kas ta siis maksab selle omast taskust kinni? Kes siis vastutab? Kes maksab kinni selle kahju, mis riigieelarvele tuleb selle tõttu?

Kõigepealt peame aasta lõpul veenduma, kui palju hasartmängumaksu laekub.

Rain Epler, palun! 

Hea Annely! Ma tulen ka otsapidi selle vastutuse küsimuse juurde. Ma tahan öelda, et kuna eelnõu mõtet siin puldis tutvustati ja ma ei olnud selle [maksu] langetamise mõttega ilmselgelt nõus, siis ma ei leia, et minu kohustus oli hakata eelnõu põhjalikult analüüsima. Ma arvan, et sa oled sellega nõus, ja ilmselt sa ka ise kõiki siin olevaid eelnõusid põhjalikult läbi ei tööta.

Aga ma küsin nüüd tulevikku vaatavalt: kas me saame olla sinu, komisjoni ametnike ja ka [eelnõu] esitaja peale kindlad? Ega nüüd ei tule teise ja kolmanda lugemise vahel näiteks redaktsioonilisena või kuidagi muul moel jälle mingisugune salapärane viga sisse ning siis sa tuled jälle pulti ja ütled, et kõik 101 [saadikut] on süüdi, miks me korralikult ei lugenud? Kas sel korral me saame aega selles mõttes efektiivsemalt kasutada, et [saame] usaldada sind ja komisjoni ametnikke, et te olete põhjalikumad, ja ma saan keskenduda näiteks mõnele teisele eelnõule? Ma ütleksin, et tööviljakus oleks Riigikogus suurem, kui me koormust niimoodi natuke jagaks. Kas sa saad kinnitada, et nüüd te olete põhjalikud?

Ma mõistan seda küsimust väga hästi. Eesti parlamentaarne demokraatia tähendab, et kolme nupu [vahel valides anname hääle ning] eelnõud siis kas saavad seaduseks või ei saa. Tõepoolest, ma ise ka ei jõua kaugeltki mitte kõiki eelnõusid läbi lugeda. Me peame saama usaldada üksteist ja komisjonide ametnikke. Aga paraku oleme me ise ning on ka ametnikud inimesed ja aeg-ajalt me eksime. See konkreetne eksitus ei ole esimene ega viimane. Meil on ka praegu saalis muudatusettepanekuid, mis on tekkinud põhieelnõu menetluse käigus. Viga, mida parandatakse. Aga selles ei ole midagi eriskummalist. Kahjuks juhtub sarnaseid vigu igal aastal.

Evelin Poolamets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea rahanduskomisjoni esimees! Mina pean endiselt seda nii-öelda näpukat osavaks kelmuseks, sest reale, kus oleks tulnud muuta vaid numbreid, lisati põhjendamatult sõna "osavusmäng". Selle eelnõu eesmärk oli tuua Eestisse uusi veebikasiinosid ja kindlasti nüüd teie rahanduskomisjoni esimehena olete hoidnud silma peal, kuidas see eelnõu on oma eesmärki täitnud. Minu küsimus on teile, kas see eelnõu on siis toonud Eesti registrisse uusi veebikasiinosid.

Jah, vahepealse aja, vähem kui poole aasta jooksul on tulnud maksuameti lehekülje põhjal neli uut [hasartmängu]korraldajat.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea Annely! No ma ka ei ole nõus, et 101 liiget siin peavad kõik vastutama selle käki eest, mille tegelikult võttis vastu 52 Riigikogu liiget. Mina hääletasin selle vastu. Kuidas ma saan selle eest vastutada, mis seal kirjas oli? Aga tähtsam on see, kas 52 poolt hääletajat tegid seda kogemata või mitte. Kui vigu on tehtud, siis tuleks neid parandada. Mulle jääb täiesti arusaamatuks see, et kui 5,5% on aastane maksumäär, aga kaks kuud ei saada üldse maksu, siis miks ei tõsteta näiteks ülejäänud kümneks kuuks seda maksumäära 6,6% peale. Sellega saaks ju vea ära parandada, aasta keskmine jääks 5,5%. See on ka ootus. Nagu öeldakse, ei tohi ootusi ületada [ega mitte täita]. Nii et ikkagi on arusaamatu, miks te ei taha seda parandada. Vigu saab parandada.

Jah, te ütlesite välja selle õige numbri. 6,6%-ni tuleks arvatavasti see maksumäär siis tõsta märtsist. Aga on olemas maksukorralduse seaduse säte, et kuus kuud [enne jõustumist] tõstetakse makse, ja seetõttu otsustati, et 1. märtsist ei tõsteta maksumäära. Kui tõsta hiljem, siis see läheb juba väga kõrgeks ja tekib maksudega mängimise mulje. Me peame arvestama, et Eesti Hasartmängu Korraldajate Liitu, kellega me teeme hasartmängu reguleerivate seaduste menetlemisel tihedat koostööd, kuulub kolmandik [hasartmängu]korraldajatest ja ülejäänud on rahvusvahelised ettevõtted. Eelnõu eesmärk on tuua siia rohkem ettevõtete kontoreid, see on rahvusvaheline äri. Meil ei ole mõtet hakata maksumäärasid kõigutama, et võib-olla 3–4 miljonit tagasi koguda. Ma olen nõus sellega, et kui vigu tehakse, siis tuleb neid võimalikult kiiresti parandada, ja vea parandamine selle eelnõu eesmärk ongi.

Martin Helme, palun!

Aitäh! No sa üritad siin kõigi teiste kaela süüd ajada. Küll oleme süüdi meie siin, kes me oleme sellele eelnõule igal juhul algusest saadik vastu olnud, ja siis on süüdi ametnikud – aga mitte isegi komisjonis, vaid ministeeriumis on ametnikud süüdi. Peaasi et Annely Akkermann ei vastutaks. Tagasi sa ei astunud komisjoni esimehe kohalt, umbusaldamisel klopiti koalitsioonisaadikute hääled sulle selja taha, sest ega koalitsioon ei näe mingit põhjust, et keegi tegelikult vastutama peaks. Meile siin Michal ükskord ütles, et üks ametnik palus vabandust ja siis tuleb andeks anda, et noh, nii on kristlik. Sa pead ka ennast kristlaseks, ehkki hääletad kõikide homoasjade poolt siin, nii et ma ei tea, miks. 

Aga kui me kristlusest räägime, siis tuleb hüvitada ja tuleb kahetseda. Ma ei ole näinud ei kahetsust ega hüvitust. Ja kui sa räägid, et me ei saa enne kuue kuu [möödumist] panna [kõrgemat maksu] kehtima, siis on lahendus järgmisest aastast kõrgem määr teha. Seda ka ei taheta! Nii et tegelikult te panete ju lihtsalt tuima. Kõik te teadsite seda, kõik te olite nõus sellega, ja nüüd tehakse nägu, et kõik teised on süüdi. Ma siis küsin, kas mõni ametnik on lahti lastud Jürgeni [ministeeriumis] või ei ole. Kus on vastutus, kes vastutas siis? Kui mõni ametnik on süüdi, siis tuleks ta lahti lasta ju.

Ma ei tea, kas mõni ametnik on selle vea tõttu lahti lastud. Aga kui ma ütlen, et Riigikogu 101 liiget võtavad seadusi vastu, siis [ma pean silmas, et] ma olen üks nende 101 hulgas. Ma pean ütlema, et ma olen seda hasartmängumaksu seadust lugenud palju kordi ja lugesin ka seekord. Aga kuna ma teadsin, et me teksti ei muutnud, siis ma jälgisin, et aastanumber ja määr oleks kooskõlas. Aga jaa, loomulikult olen mina ka süüdi. Loomulikult olen süüdi!

Helle-Moonika Helme, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Hea Annely! Vaat, Rene Kokk selgitas sulle, miks siin mingeid muudatusettepanekuid ei tehtud, aga sa ikkagi ei saanud aru. Ma ütlen sulle siis rahvakeeles, et ühest teatud asjast ei saa saia teha, ükskõik kui palju sa sinna head ja paremat juurde paned. Sa ise ütlesid, et viga tuli sisse Rahandusministeeriumis, ja siis ütlesid, et konkreetse ametniku nime polegi püütud välja selgitada. Aga vastutus on ikkagi. Kui riigile on tekitatud ühes ministeeriumis mingi dokumendiga kahju, siis me teame, et lõpuks vastutab selle haldusala minister. Me teame, et Jürgen Ligi ei loe oma ministeeriumi dokumente, ta on avalikkuses öelnud, et ta ei loe isegi riigieelarvet. Ma ei tea, kas ta oleks selle avastanud, kui ta oleks seda lugenud, arvestades seda, kui tark ta oma meelest on või ei ole. Aga lõppude lõpuks, kui on selge, et sina ei võta vastutust, ja tegelikult seda vastutust meile ka hajutada ei saa, siis äkki kutsute Jürgen Ligi tagasi. Saate ise ka probleemist lahti.

Ma ikkagi kordan veel: Eesti on parlamentaarne demokraatia ja seaduseelnõu saab seaduseks siis, kui siin saalis [piisavalt selle poolt] hääletatakse. Nii et siin saalis on vastutajad nii selle kui ka kõikide teiste apsakate eest, mis meil eelnõudesse sisse tulevad.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma olen isegi nõus sellega, et vastutavad need, kes siin saalis hääletavad, aga ma arvan, et selles olukorras on süüdi just need, kes hääletasid selle asja poolt. Meie näiteks selle asja poolt ei hääletanud, nii et mina küll ei näe, kuidas see on meie vastutus. Te ütlesite, et 101 inimest siin saalis vastutavad selle eest. Ma arvan, et siin saalis vastutavad selle eest täpselt need inimesed, kes hääletasid selle asja poolt, ehk koalitsiooni esindajad.

Aga minu küsimus on see. See on tegelikult väga piinlik olukord, mis selle asjaga tekkis. Mis te ise arvate, kuidas oleks tulevikus võimalik selliseid olukordi vältida, et mingisuguse [ametniku] või ametnike pärast ministeeriumides te tulete siia ja ütlete, et kõik need inimesed, kes siin saalis on, on süüdi selles, et selline viga tuli sisse?

Tuleb rohkem aega võtta ja põhjalikumalt lugeda, igat sõna, isegi tühikut ja koma.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No need vastused on muidugi sellised, et tule eile meile. Vaata, Annely – luba, et ma nii familiaarselt seda ütlen –, sa oled saare pealt pärit ja praegu on väga tõsine probleem sellega, et saareinimesed ei saa mandrile ja vastupidi. Inimesed on hakanud kokkuvarisevas riigis omaalgatuslikult jääteid rajama. Nüüd on riik siis järele tulnud ja öelnud, et me legaliseerime need omaalgatuslikud jääteed. Mis sa arvad, kui mitu aastat – võib-olla isegi kümme aastat – oleks selle rahaga, mis on praegu kahe kuuga eelarvesse laekumata jäänud, saanud jääteid teha? See on lihtsalt näide sellest hoolimatusest, rumalusest, kuritegelikkusest, mis on selle eelnõuga seotud.

Mul on ikkagi [veel üks] küsimus. Vaata, kui nüüd peaks tulema 1939. aasta, meile pandaks baaside leping laua peale ja koalitsioon oma tarkuses ütleks, et no meil pole midagi teha, kiidame heaks, aga Mart Helme ütleks, et mina ei kiida heaks ja hääletan vastu, kas ma oleks siis ka vastutav ja süüdi, nagu sa püüad praegu öelda. Ei ole vastutav, ei ole süüdi! Nii et ära määri seda [süüd] teistele pähe.

Teie aeg! 

Ja mis sa arvad, oled sa peast läbi lasknud, kui mitu aastat saaks jääteid teha selle rahaga, mis on sel aastal jäänud laekumata?

Me ei tea, kas sellel aastal jääb hasartmängumaksu aasta lõpuks laekumata. (Hääl saalist.)

Rene Kokk, palun!

Aitäh! No kuidas saab öelda, et me ei tea, kas [seda maksu] jääb laekumata? On ju selge, et kahe kuu osa jääb laekumata nagunii, sest ka hea tahte puhul ei tule kokku seda raha, mis oleks tulnud siis, kui [maksumäär] oleks kehtinud. Sellist juttu ei ole mõtet rääkida siin, see teeb päris pahaseks kohe.

Te räägite sellest, et see on kollektiivne vastutus. Ma räägin nüüd sellest, kui me automaksu arutasime. Sedasama teemat, millest meile õiguskantsler praegu uuesti räägib, et auto hävimise, kadumise või varastamise korral on see ebaproportsionaalne, et inimene peab maksma asja eest, mida tal ei ole, ma tõin isiklikult komisjonides kordi ja kordi välja. Opositsioon rääkis seda. Lõpuks, kui õiguskantsler siia saali tuli, avastas koalitsioon, et oh sa ime, näed kui tore, et te tulite rääkima.

Nii et ära räägi palun sellest, et meil on siin kollektiivne vastutus. Te lihtsalt ei kuula opositsiooni mõistlikke ettepanekuid mitte kunagi. Te lihtsalt sõidate üle ja siis, kui jama majas on, tulete rääkima, et kõik on süüdi.

Nii, mis see küsimus oli? (Saalist täpsustatakse.) Ei.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Ma ei hakka teie vastutuse kohta eraldi küsima, sest see libistati elegantselt laua alla ja siis te hakkaksite niikuinii piiblit tsiteerima ning rääkima headusest ja armastusest. Teie vastutus on eraldi teema, aga te just ütlesite, et komisjonis ei tuntudki huvi ametnike vastutuse vastu. On üsna selgeks saanud väidetavalt, et kuskil arvutis toimus äpardus. Aga võib-olla ei toimunud. Miskipärast jäeti selle uurimine katki. Ma arvan, et kellegagi ei ole vestlustki peetud sellel teemal, lihtsalt jäeti katki. See ametnik, kes selle vea tegi, on täiesti tuvastatav. Siis saaks uurida, kas tal oli kehv päev või on tal mingite firmade aktsiad või mingid tuttavad kusagil, ja siis saaks teha järeldusi. Miks sellest on nii ükskõikselt mööda mindud ja miks teie olete ükskõikne ametnike vastutuse küsimuse suhtes?

Tegemist oli Rahandusministeeriumi ametnikuga ja nende sisemisi protsesse korraldab siiski rahandusminister. Nad tunnistasid, et nende majas see viga sündis, ja ka vabandasid selle eest.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu! Hea ettekandja! Väga lihtne: kui, ütleme, 5 miljonit eurot jääb saamata ja umbes 100 000 on jääteede tegemise kulu, siis pool sajandit saaks [selle raha eest] jääteid teha. Nüüd siis vastasin ise Mart Helme küsimusele.

Aga ikkagi seesama vastutus jälle. Vaatame seda, et 9-eurose juukselõikuse pärast loksutati inimest vist kümme aastat ja see läks maksma miljon eurot, aga praegu on keegi, mitte keegi, vaid 52 inimest, kes siin saalis hääletasid selle poolt, pannud 5 miljonit riigi raha sisuliselt hakkama ja mitte keegi ei vastuta. Ütle, kuidas sulle tundub, kuidas me vaatame otsa inimestele, kes seda [istungit] jälgivad, või üldse Eesti rahvale, [ja selgitame] seda käitumismalli: 5 miljonit – mitte midagi; 9 eurot – siis näidatakse üles erilist valvsust.

Jah, ma mõtlen ka üsna tihti selle 9 euro peale, kui Lavly Perling kõigile teistele igasuguseid eksimusi ette heidab.

Aga lähen nüüd laiemaks, nagu te soovisite. Kui ma olin rahandusminister, siis kaeti riigieelarvest 27 miljonit eurot selle vahe tõttu, [mis tekkis], sest olid peatatud maksed teise pensionisambasse. Lepiti kokku, et nendele, kes jätkasid oma osa maksmist teise pensionisambasse, hüvitatakse tootlus. Tootlus oli sellel ajal 8,9%. See oli konkreetselt Isamaa skeem, et laenatakse teisest sambast, aga 27 miljonit eurot maksis riik tootluse hüvitist ja pidigi maksma. Aga samal ajal oli riigikassa laenu keskmine intress 3%. Ehk 18 miljonit eurot raisati Isamaa otsusega ära. Ja kui soovite, võite välja arvutada, mitu aastat saaks 18 miljoni eest riigiteid ehitada.

Teine asi, nüüd aktsiisid. 2016. aastal enne jõule tõsteti alkoholiaktsiisi. 2016. aastal laekus [aktsiisi] 251 miljonit eurot, aga kõrge maksumääraga maksustatud alkoholi [müügilt] laekus 2017. aastal aktsiisi 22 miljonit vähem. Kui kaua selle eest oleks saanud jääteid ehitada? Mitu aastat.

Me oleme teinud siin väga palju vigu ka varem, nii tehnilisi vigu kui ka sisulisi vigu maksudega mängides. Kui palju me vähendasime alkoholiaktsiisi juba ette nähtud tõuse selleks, et see alkoholimaksud-Lätti-ralli pidama saada?

Miks ma räägin nendest eelarve kulutustest selle eelnõu raames? (Vahelehüüe.) Sest te küsite, kes vastutab 4 miljoni eest. Aga võib-olla see laekub ära. Selle eelnõu tuum on see, et tänu maksumäära langetamisele tuleb meile neid peakontoreid, kes hakkavad siin makse maksma. Aga nüüd ma lugesin ette 50 miljonit, mis [on kaotatud, sest] maksumäärasid muutes on valesid otsuseid tehtud. Palun arvutage välja, kui palju jääteid saab selle eest teha.

Aitäh, head kolleegid! Ma tuletan meelde, et see konkreetne eelnõu parandab ühte sõna ja see ei puuduta ei jääteid ega ka varasemaid suuri ja põhimõttelisi rahalisi otsuseid. Mul on väike palve, et katsume jääda selle eelnõu raamesse, sellepärast et siin on sõnavõtjaid veel päris-päris palju ja küsimusi ka. 

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kuidas kavatsetakse seaduses tehtud vea tõttu saamata jäänud miljonid maha kanda? Mida kirjutatakse seletuskirjas?

Kui tekib alalaekumine, siis tehniliselt on see alalaekumine.

Aivar Kokk, palun! 

Aitäh! Austatud komisjoni esinaine! On väga piinlik kuulata, kui komisjoni esinaine ei saa aru, et kui kaks kuud raha ei laeku, siis nende kahe kuu eest jääb raha tulemata, sõltumata sellest, kas järgnevatel kuudel laekub rohkem või mitte – see ei oma üldse tähtsust. Kahel kuul mittelaekuv raha jääb ju saamata.

Aga mul on küsimus hoopis teise asja kohta. See eelnõu, mida sa praegu teisel lugemisel meile siin ette kannad, ja eelmine eelnõu, mille tõttu muudatus tehakse – mõlemas eelnõus on viga sees. Kuidas me selle vea saame ära parandada? Kummaski eelnõus ei ole kirjas, kes on selle koostanud. See on Riigikogu komisjoni aps. Ka mina olen selle komisjoni liige. Peab olema [kirjas], kes on selle koostanud. Kummalgi eelnõul seda ei ole. Miks? Küsin kui selle eelnõu menetleja: miks sa oled lasknud läbi sellise variandi, kus ei ole kirjas, kes on selle koostanud? Ärme räägime, kes on selle algatanud, sest peab olema kirjas, kes on selle koostanud. See on tavapärane nõue iga seaduse puhul.

Kui on algataja ja koostajat ei ole, siis on üsna tervemõistuslik eeldada, et algataja on selle ise koostanud.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Jürgen Ligi on öelnud nii, tsiteerin teda: "Me tegelikult mingit räpast raha siia ei taha, ka pean väga halvaks unistuseks tuua Eesti [majanduskeskkonda] juurde mingit offshore-loogikat." Tegelikult tuleb siit ju välja Rahandusministeeriumi eesmärk mitte saada seda räpast raha.

Aga minu küsimus on pigem selle kohta, et te mainisite, et Maksu- ja Tolliametile on tehtud konto, kuhu saab vabatahtlikult maksta hasartmängumaksu. Mis seadusele tuginedes või kuidas see olukord lahendati?

See ei tugine praegu menetluses olevatele seadustele ja see konto pole maksuameti oma. Riigikassal on konto, kuhu saab sihtotstarbeta raha kanda. Kõik saavad sinna raha kanda. (Saalist küsitakse midagi.) Tulumaks tuleb ära maksta, kui see ei ole üksikisiku maksustatud tulu.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Meie oleme siin algusest peale rääkinud, et see raha võib jääda laekumata kas osaliselt või täielikult. Sa ütlesid ise ka, et me ei tea, kas jääb laekumata või kui palju jääb laekumata. No Kristen Michal ütles juba siis, kui seda seadust algsel kujul menetleti ja kui juhiti tema tähelepanu [võimalikule alalaekumisele], et kultuuriinimesed ei pruugigi seda raha kätte saada, kui seda prognoositult ei laeku. Aga ta lubas lahkelt, et siis see raha, kas 4, 5, 22 või isegi 27 miljonit, võetakse valitsuse reservfondist. Mina küsin, kas valitsuse reservfondis on valitsuse liikmete oma raha või see on ikkagi samamoodi maksumaksja raha, riigi raha.

Ma loen praegu uudistest, et Kalle Laanetile pandi süüks, et ta tekitas riigile 13 000 eurot kahju, ja talle mõisteti selle eest aasta ja neli kuud tingimisi vangistust. Ma küsin, et kui nüüd selgub, et seda raha ei laeku, kas siis 4, 5, 22 või isegi 27 miljonit maksumaksja raha – riigile on tekitatud siis nii suur kahju –, kes siis vangi läheb lõpuks selle loogika kohaselt.

Selle eelnõuga, mis me vastu võtsime eelmisel aastal … (Saalist öeldakse: "Meie?") Riigikogu. Riigikogu võttis selle vastu. Riigikogu võttis vastu! (Saalis räägitakse.) Seaduseelnõusid muudab seadusteks Riigikogu, mitte koalitsioon.

Peeter Ernits, palun! Vabandust!

Riigikogu võttis vastu! Riigikogu võttis seaduse vastu eelmise aasta detsembris ja kui me nüüd selle vea ära parandame, siis kujuneb hasartmängukorraldajatele efektiivseks maksumääraks umbes 4,5%. Me täna ei tea, kas maksusumma, millega on eelarves arvestatud, 27 miljonit, laekub täis või laekub rohkem või vähem. Me ei tea seda.

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Sa ütlesid, et Riigikogu võttis selle vastu. Aga ma tsiteerin endist rahandusministrit Võrklaeva: "Tanel Tein ju selgelt ütles, et kui seda eelnõu ei tule, siis koalitsiooni ei ole. Ma ei pea sellist "pommivöö" kasutamist poliitikas kohaseks." See on reaalsus, seda on [endine] rahandusminister rahvusringhäälingule selgelt öelnud. Minu küsimus on see. Nüüd on see parandus, selle ühe sõna parandus. Aga see [parandatav seadus] on Võrklaeva hinnangul selle koosseisu kõige hullem. Kas praegu on sind või Reformierakonna fraktsiooni Tanel või keegi teine ähvardanud, et kui seda parandust ei tule, seda eelnõu ei tule, siis koalitsioon lõppeb ja Kristen Michal enam peaminister ei ole? Kas on olnud mingi selline ähvardus kas kaudselt või otseselt, et tuleb see läbi suruda?

Ei, mind ei ole ähvardatud ei kaudselt ega otseselt.

Lauri Laats, palun! Lauri Laats ei ole saalis. Siis liigume edasi. Järgmine küsija on kolleeg Arvo Aller. Palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! See vastutuse määrimine meile on muidugi väga hea nipp, Riigikogu võttis selle vastu. Jah, võttiski, aga ta võttis [selle vastu] koalitsiooni häältega. Ütle siis ka, kes vastu hääletasid, kes nägid algusest peale, et see seaduseelnõu ei vääri küünlaid, et sellega ei ole mõtet edasi minna. Nüüd tulekski nende 52 või 51 [poolt hääletaja] vastutus välja selgitada. Aga kus ikkagi on vastutaja? Kes siis otsustab lõpuks, mis sõnastus on Riigikokku [tulnud eelnõus]? On see ministeerium, on see komisjon? Kas lõpuks tuleb ka mingi ametniku vastutus mängu?

Vigu tehakse, neid otsitakse ja neid parandatakse. Ja kui eelnõu on menetluses, lugemisel [ning on määratud] muudatusettepanekute tähtaeg, siis on tõepoolest ka opositsioonil, isegi kui nad eelnõu mõtet ei toeta, kohustus jälgida, et eelnõu oleks selline, nagu soovitakse. (Saalis on sumin.)

Rain Epler, palun! 

Aitäh! No terve selle koosseisu ajal on olnud õige mitu eelnõu, mille puhul on olnud kiirustamist ja rabistamist. Siis on tulnud muudatusi ja veel muudatusi. Tuletame meelde automaksu eelnõu. Hiljaaegu me menetlesime siin jäätmereformi seadust ja siis oli niimoodi, et menetlus käis, minu arust oli teine lugemine, kui juba koalitsiooni poolt öeldi, et seda tuleb veel muuta, sest ei saanud päris kõike korda. Täna istusime keskkonnakomisjonis, minu arust oli atmosfääriõhu kaitse seaduse teise lugemise ettevalmistamine ja ministeeriumi ametnikud olid kohal. Oli kas kolm või neli muudatusettepanekut, sest oi, ei pandud tähele, et seal üks sõna on nii ja üks naa. 

Kuidagi on koost lagunenud see riigijuhtimine. Kuidas sa ise tunned, kas te ei saa selles koalitsioonis poliitilise juhtimisega hakkama ja kvaliteedi mõttes ongi kõik koost lagunenud?

Ma olen 12. aastat Riigikogus, aga alati – alati! – on olnud vigu ja vigade parandusi. Esimest korda [selle aja jooksul], ma mäletan, oli suur paanika, kui olin veel Isamaa liige ning muudeti gümnaasiumiseadust. Hääletati sisse kaks varianti: riigieksami saab lugeda tehtuks 20 punktiga ja 1 punktiga. Seadusesse jäidki paralleelversioonid. Neid on igal aastal olnud, igal aastal on olnud vigu. Töölepingu seaduse [muudatuse] saatis president tagasi, sest numeratsiooni viites oli viga. Me teeme vigu kahjuks igal aastal.

Aitäh! Lauri Laats, me otsisime ennist teid siin saalis taga, aga nüüd siis olete oma koha peal ja saate võimaluse küsimuse esitamiseks. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Me just heade kolleegidega arutasime, kes siis kokkuvõttes selle seaduse[muudatuse] eest vastutab. Kas solidaarselt kogu Riigikogu, nii nagu lugupeetud ettekandja rääkis, ja ka president, kes selle [seaduse] välja kuulutas? Aga ma ei taha praegu rääkida vastutusest, mis puudutab selle seaduseelnõu toomist siia Riigikokku.

Ma tahan küsida nii. Nagu te praegu ütlesite, me teeme vigu. Loomulikult, inimene tihtipeale eksib ja seetõttu ta ka parandab [vigu]. Nüüd on lihtsalt see küsimus, et see on niivõrd suur otsus, mis puudutab seda maksulangetust, ja see otseselt mõjutab riigieelarvet. Teie väidate või vähemalt seaduseelnõus on selline väide, et makse peaks rohkem laekuma. No puhtalt matemaatika ütleb vastupidist. Aga ikkagi, kui sel aastal ja ka järgmisel aastal laekub seoses selle maksulangetusega riigieelarvesse vähem tulu, siis kes selle eest vastutab? Kes hakkab vastutama selle vale otsuse eest, juhul kui nii juhtub?

Te ennist ei olnud saalis, [kui ma rääkisin], et valesid otsuseid on [ka varem] siin tehtud. Kui Jüri Ratase esimene valitsus tuli võimule, tõsteti 2016. aastal enne jõule alkoholiaktsiisi määrasid, mille tulemusena laekus 2017. aastal [aktsiisi] 22 miljonit eurot vähem. Ma küsin, kes vastutas, kui toimus see ralli, et maksud sõitsid Lätti. Me eksime, noh! Me eksime! Me [tahame] teha paremat, tõsta alkoholiaktsiisi, arvutame [ja saame tulemuse], et laekub palju rohkem [raha], aga tegelikult ei laeku. See ongi poliitiline vastutus. (Saalis räägitakse.)

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Enne ma küsisin rahandusminister Võrklaeva kohta, aga nüüd ma küsin praeguse rahandusministri Jürgen Ligi kohta. Ta on öelnud niimoodi: "Olen selle eest hoiatanud koalitsioonipartnereid ka. Ja seal ei ole isegi küsimus riskis, vaid garanteeritud rahapesus." Jürgen Ligi on jätkuvalt rahandusminister ja nüüd sa parandad siin ühte sõna [seaduses], mille kohta rahandusminister ütleb, et see garanteerib rahapesu. Miks sa sellise tegevusega tegeled – parandad [seadust], mis kindlalt tagab rahapesu? Kas tõesti on sind kuidagi survestatud ja sa ei julge seda öelda?

Mind ei ole survestatud ja Jürgen Ligi ei ole absoluutne monarh. Eesti on parlamentaarne demokraatia, 101 [Riigikogu] liiget võtavad seadusi vastu. 

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te ütlesite, et muudatus oleks selle [esialgse eelnõu] paremaks teinud. Aga Riigikogu liikmed saavad aru, et selle algatajate tahe oligi, et see selliselt välja tuleks, ja nii ta välja kukkuski. Need 52, kes selle poolt hääletasid, saavad olla vastutajad. Need, kes ei olnud nõus sellise lähenemisega, hääletasid selle eelnõu vastu. Kõikidele 101-le Riigikogu liikmele vastutus panna on, kuidas öelda, lühinägelik ja meelevaldne, kuigi me jagame lõpuks kõik vastutust, et riigil läheks paremini. Aga kas te enda seast, 52 poolt hääletanu seast lõpuks leiate selle inimese, kes vastutab, või jääb kehtima see, et kui raha tuleb vähem, siis Tanel Tein läheb Riigikogust ära?

Ma just rääkisin alkoholiaktsiisi tõstmisest. Ma arvan, et EKRE mäletab seda väga hästi – te [toetasite] kampaaniat "Maksud [sõidavad] Lätti", te mäletate seda –, et laekus 22 miljonit vähem. Kes vastutas? No kes vastutas? Kes vastutas?!

(Saalis räägitakse.) Nii. Head kolleegid, järgmine küsija on kolleeg Henn Põlluaas. Palun!

Aitäh, hea esimees! Hea ettekandja! Ma ei usu, et siin leidub väga palju inimesi, kes hasartmängud heaks kiidaks ja pigistaks silmad nende negatiivsete külgede ees kinni. Inimesed võivad sattuda sõltuvusse, laostuda, perekonnad laguneda ja nii edasi. See on üdini mäda asi. Aga ometigi selle eelnõuga, just vastupidi, soodustatakse hasartmänge, maksu vähendatakse. Tahetaksegi, et inimesed satuksid nende võrku. Kas tõesti koalitsiooni ja valitsuse eesmärk on sisuliselt rahva laostamine hasartmängude kaudu?

Ei, see kindlasti ei ole selle ega ka algse eelnõu eesmärk. Hasartmängusõltuvus on suur probleem. Selle eelnõu seletuskirjas, mis 2023. aastal siia Riigikogu saali toodi, on viide ühele uuringule, mille kohaselt 7% inimestest on hasartmängusõltuvuses. Aga selle eelnõu tuum on see, et me hoiame maksumäära konkurentsivõimelisema ja need, kes hasartmänge korraldavad, [tulevad] Eestisse ja maksavad Eestile makse. Selle eelnõu tuum on tuua Eestisse summaliselt rohkem maksuraha, toetada kultuuri ja sporti. Aga see 7%, kes on sõltuvusse langenud, ei sõltu sellest, kus asuvad [hasartmängukorraldajate] peakontorid. Kui peakontor asub Bermudal, või ma ei tea, Brasiilias, siis see [näitaja] on ikka 7%. Hasartmängusõltuvus ei ole seotud hasartmängukorraldaja maksuresidentsusega.

Kahtlemata, ma arvan, et nii elektrilist ja teravat tähelepanu saavad hasartmängumaksud, hasartmänguseadus ja see eelnõu seetõttu, et me kõik ilmselt teame kedagi, kes hasartmängusõltuvuse käes vaevleb. 7% on ikkagi niivõrd suur hulk inimesi, et me kindlasti kõik teame kedagi sellist. Aga selle eelnõuga lihtsalt ei ole võimalik seda mitte kuidagi mõjutada. Peavad olema mingisugused muud võimalused vähendada inimeste arvu, kes on hasartmängusõltlased. Kui me näiteks alkoholiaktsiisi tõstame, siis minnakse ostetakse [alkoholi] teisest riigist. Meil on illegaalsed ka kõik narkootikumid, me ei maksusta neid üldse, aga see ei tähenda, et meil ei ole narkoprobleeme ja märgatav osa ühiskonnast ei ole narkosõltlased. Need seosed ei ole kahjuks üksühesed.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma pean ütlema, et minu arvates üks Eesti elukorralduse põhiprobleemidest seisnebki selles, et mitte keegi ei vastuta mitte millegi eest, eriti riigivõimu teostamisel. Ametnike varalise vastutuse põhimõtteid juba ammu ei rakendata, kuigi need on avaliku teenistuse seaduse § 80 selgesõnaliselt kirja pandud, ja ka poliitikud ei taha enam mitte millegi eest vastutada.

Ma arvan küll, et kuskil paarkümmend aastat tagasi oli veel selline aeg, et kui oleks tehtud selline fopaa, nagu me siin praegu näeme, siis oleks keegi poliitikutest ikkagi ütelnud, et teate, lihtsalt põhimõtte pärast ma võtan poliitilise vastutuse ja astun oma ametikohalt tagasi.

Ma kuulsin kolleegide käest – kuna ma saabusin natuke hiljem –, et teie olete siin üritanud väljendada sellist seisukohta, et me Riigikogu liikmetena kõik justkui peaksime vastutama selle fopaa eest. Ma tahtsin nüüd teie käest üle küsida, kas te tõesti leiate, et näiteks mina, kes ma algusest peale olen olnud selle seaduse vastu, hääletanud selle vastu, pidanud kõne, selgitades, miks ma olen selle vastu – kas te tahate tõesti ütelda, et ka mina peaksin tundma ennast vastutavana selle vea eest, mille teie kokku keerasite?

Iga Riigikogu liige oleks saanud esitada muudatusettepaneku, et see sõna vajab sealt väljavõtmist. Tõsi, nii see on. Meie parlamentaarne demokraatia niimoodi toimibki, et koalitsioon pakub välja eelnõusid ja opositsioon otsib nendes vigu, ründab nende nõrku kohti ja teeb muudatus[ettepanekuid]. Niimoodi otsitakse vigu Eesti seadusloomes.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! No loomulikult ei võta selle seaduseelnõu eest vastutust opositsioon ega võta ka mina isiklikult, kuna ma ei ole selle poolt hääletanud. Aga küsimus ei ole selles. Te rääkisite oma vastustes küsimustele, et te ei oska öelda, kui suurt kahju toob see apsakas, mis oli ilmselt prognoositud. Aga tavaline matemaatika [ütleb] ju, et see peaks olema umbes 4,5 miljonit kahe kuu peale. Te olete arutanud ka teisi käibemaksu langetusi komisjonis. Öelge palun, milline on vahe, miks hasartmängumaksu langetamine on kasulik, aga näiteks toiduainete käibemaksu langetamine ei ole kasulik. Mis see vahe on?

Komisjonis me ei ole kõrvutanud neid kahte maksu või nende mõju ühiskonnale, seetõttu ma lihtsalt ei oska vastata.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Siin on kõlanud, et Riigikogu vastutab selle eest, mis on toimunud, selle eest, et see viga sinna sisse tuli. Kui sa teed liiklusõnnetuse, siis sa vastutad selle eest nii seaduse mõttes kui ka kahju tekitamise mõttes ja võid kanda isegi reaalset karistust selle eest. Kui sa võtad laenu ja tagasi ei maksa, siis sa vastutad selle laenu tagasimaksmise eest. Need on lihtsad näited elust. 

Aga kuidas toimib Riigikogu liikmete vastutus? Poliitiline vastutus on üks, aga mis sellega kaasneb? Mitte midagi praktiliselt, eks ju. Mis me selle vastutusega siis teeme? Kas me peame hakkama puudujäävat raha tagasi maksma? Ärme läheme nüüd sellesse situatsiooni, kas kahju [tekib või ei teki]. Ma küsin, milles seisneb Riigikogu liikmete vastutus.

Poliitiline vastutus seisneb valimistes.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Teate, ma pean ütlema, et minu arvates see vastus, mis te andsite minu küsimusele, oli sõna otseses mõttes nahaalne. Te olete ise rahanduskomisjoni esimees, olnud eelnõu juhtivmenetleja ja olete lasknud läbi sellise praagi, millega võib potentsiaalselt tekkida riigile miljoneid eurosid kahju. Ja nüüd te tulete siia meie ette ja päriselt ka sirge näoga ütlete, et me kõik vastutame selle asja eest ühiselt, ka need Riigikogu saadikud, kes on algusest peale olnud selle seaduseelnõu vastu ja ka hääletanud selle vastu.

Kas te ei leia, et on kuidagi nahaalne oma praaki määrida teistele sellisel viisil kaela, hoidudes ise vastutusest ja lükates vastutust kollektiivselt meile kõigile? Mina küll ei tunne, et minul opositsiooni liikmena on kuidagi kohustus teie praaki [siluda] selles olukorras, kus ma olen algusest peale ütelnud, et ma olen selle eelnõu vastu, ja esitanud ka argumendid, miks ma olen selle vastu. Kas ma sellest hoolimata peaksin kõik teie eelnõud läbi töötama, otsima [vigu] – äkki teete praaki –, sest vastasel juhul pärast mina vastutan selle eest? See on ju jabur seisukoht.

Paraku nii on, et Riigikogu liikmed peavad eelnõud läbi töötama. Näiteks, ma olin teie algatatud eelnõu vastu, mis oli Istanbuli konventsioonist väljaastumise kohta. Ma võtsin selle vastu sõna ja hääletasin selle vastu.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Mul on küsimus, kas te olete siis teavitanud netikasiinode tegelikke kasusaajaid, et nad kahel kuul saavad nii-öelda kingituse, mida parlament tegelikult eeldatavalt silmas ei pidanud. Kas näiteks tegelik kasusaaja Nana Gugešašvili, kelle kahtlastele äriseostele on viidatud, Aleksandr Bocharnikov Valgevenest ja teised isikud – Küprose äriregistris on Bocharnikovi asemel registreeritud [Chrysanthos] Christodoulou –, kas see isikute ring on saanud teada, et teie üleskutse on raha [vabatahtlikult] maksta? Millisel moel ning kui suure osa selle turuosa ettevõtetega te olete kommunikeerinud, et nad teeksid [makse]? Ma saan aru, et mõte [oli see], nagu räägiti, et keegi on lubanud vabatahtliku makse teha. Kes on lubanud teha vabatahtliku makse ja kas nimetatud isikutega, tegelike kasusaajatega, olete ka ühendust võtnud?

Ei, rahanduskomisjoni esimees hasartmängumaksjatega kindlasti ükshaaval nõu ei pea. Ma küll ei usu, et see oleks päris seaduslik. Kui selliseid kohtumisi toimuks, siis ilmselt tuleks need registreerida mingisuguses lobistide registris. Ei, ma ei ole rääkinud mitte ühegi hasartmängukorraldajaga. Küll on rahanduskomisjon saanud [hasartmängukorraldajate] liidult kirja, kus on nimekiri neist – te võite kirjaga tutvuda eelnõu kaardil –, kes soovivad vabatahtlikku makset teha.

Kalle Grünthal, palun!

Ma tänan! Me saime nüüd teada minu esimese küsimuse vastuse, et Riigikogu vastutab täies ulatuses selle seadusepraagi eest ja see vastutus ilmneb järgmistel valimistel, kus rahvas otsustab, kas nad soovivad teatud isikut Riigikokku või mitte. Mulle jääb natuke arusaamatuks see ebaloogiline lähenemine sellele küsimusele, sellepärast et ilmselgelt saab keegi kasu selle apsaka pärast, näiteks needsamad netikasiinode omanikud, aga vastutust keegi ei võta. Ei ole ju loogiline see, et Riigikogu liikmed vastutavad oma valede tegude eest alles valimispäeval, kui valija hakkab uut koosseisu valima. Kuidas kommenteerite?

Kommenteerin seda nii, et Riigikogu kehtestas selle eelmise eelnõuga (Saalis räägitakse.) maksuvabastuse – see on õige sõna, tõsi. Maksuvabastuse. Aga me ei soovinud seda teha. Eelnõu seletuskirjast nähtub, et me tegelikult ei soovinud seda teha. Kui me nüüd kehtestame 1. märtsist 5,5%-lise maksumäära ning kaks kuud oli maksuvaba – aastamäära me kehtestasime –, siis aasta efektiivseks maksumääraks kujuneb 4,5%. Nii lihtne see ongi. Kaks kaheteistkümnendikku aastast oli maksuvaba, ülejäänud [aastal on maksumäär] 5,5% ehk efektiivne aastane maksumäär kujuneb [4,5%-ks].

Urmas Reinsalu, palun! 

No kuidagi mingi häma on. Vahepeal ma lugesin meediast, et riik ei pruugi mingit raha kaotada ja hasartmängufirmadega suheldakse. Nüüd te ütlete, et te ei suhtle eraldivõetuna firmadega. Rahandusministeeriumi esindajad ütlesid, et rahanduskomisjonis lubati firmadega suhelda. Ma ei tea, mis informatsioon on objektiivne.

Aga mu küsimus nüüd. Hästi, jätame selle kõrvale ja võtame [maksu] vähendamise, sest vähendamine on olnud tahe, vähemalt eelnõu algatajate ja [Riigikogu] enamuse [sõnul]. Vähendatud on seda ka VivatBetil, millega te kindlasti kursis olete. See on Eesti litsentsiga firma, mis tegeleb Vene kodanikele, ka Venemaal asuvatele Vene kodanikele hasartmängu pakkumisega Vene spordivõistluste puhul. Sealhulgas [tegeleb] kaughasartmängu teenustega USSR, Nõukogude Liidu liiga, ja Eesti litsentsiga ettevõte korraldab neid tehinguid. Kas te peate mõistlikuks praeguse Venemaa sanktsioonide ja vastustamise poliitika [ajal], et maksualanduse saavad Eesti litsentsiga ettevõtted, kes võimaldavad Vene kodanikel hasartmängu mängida, ja teha seda ka niisugustele asjadele nagu USSR-i liigad?

Mina ei ole kohtunud ühegi hasartmängukorraldajaga, ka VivatBetiga mitte. Ma arvan, et Eesti ettevõtted ei peaks tegema Venemaaga äri, aga ma ei oska öelda, kas see [konkreetne tegevus] on sanktsioneeritav. Ma ei tea, kas see tegevus on sanktsioonide nimekirjas. Ma lihtsalt ei tea seda.

Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh juhatajale! Hea ettekandja! Teie keel ei pandu kuidagi ütlema, et vastutaja on tegelikult Jürgen Ligi rahandusministrina, kelle aparaadi kaudu see viga sisse tuli. Aga sellel eelnõul on kindlasti positiivne lähteülesanne: rohkem raha kultuuri, rohkem raha sporti. Joonistage meie silme ette, kui palju treenerite palk tulevikus tõuseb ja millised programmid tulevad noorte jaoks juurde. Tehke midagi meie jaoks konkreetsemaks, mitte [ärge öelge ainult], et raha läheb riigieelarvesse, aga ei tea, kuhu.

Seda eelnõu [käsitledes] komisjoni istungite käigus seda, kuidas see raha jaguneb, ei arutatud. Seega ma ei mäleta peast väga täpselt neid numbreid. Mu meelest läheb 48% sellest kultuurkapitali, kus see jaguneb erinevate sihtkapitalide vahel. Rahanduskomisjoni skoopi see kindlasti ei kuulu, kuidas seda raha kasutatakse ning kuidas kultuuri- ja spordivaldkonnas üldiselt raha kasutatakse.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Ei saa kuidagi nõus olla teie võrdlusega. Teie, endine minister ja komisjoni esimees, võrdlesite maksupoliitilisi valikuid tehnilise veaga – tehnilise veaga, mille maksumus riigieelarvele on miljoneid. Need on täiesti erinevad asjad. 

Te räägite kogu aeg vastutusest, [ütlete, et] me kõik ühiselt vastutame. Ka valitsus tutvus eelnõuga, kujundas seisukoha ja andis hinnangu. Nii et see vastutus ei piirdu teie loogika kohaselt mitte ainult Riigikogu saaliga, vaid ka valitsusega. Ja lõpuks, Riigikogu liikmed on valinud siia rahvas, järelikult kogu rahvas vastutab. Selline abstraktne vastutus!

Minu küsimus on: mida te mõtlete meie kõigi vastutuse all? Kas see on nii, et kui 2 miljonit tekitati kahju, siis jagame sajaga ja igaüks [hüvitab] 20 000 eurot? Kas see väljendub selles? Või on ka mingisugune loogika, et rahanduskomisjoni esimehel, kes kureerib rahandusalaseid eelnõusid, [arutab neid] teemasid oma meeskonnaga ja nii edasi, on spetsiifiline vastutus võrreldes teiste Riigikogu liikmetega? Te tahate hajutada oma väga konkreetset vastutust kõigile Riigikogu liikmetele. Kas ei ole mitte nii?

Ei taha. Aga rahanduskomisjoni esimees ei ole ainuotsustaja, eelnõude suhtes ei ole rahanduskomisjoni esimehel absoluutse monarhi volitusi. Ma toon [eelnõu] siia ja 101 inimest otsustavad. Täpselt samamoodi [on varem olnud küsimus], mida me [puuduvate] miljonitega teeme. Ma siin enne värskendasin mälu, et 2023. aasta alguses hüvitati pensionifondidele tootlus – keskmine tootlus oli 8,9% – ja see hüvitis oli 27 miljonit. Samal ajal oli riigikassa laenude intress 3% ehk 18 miljonit. Aga Isamaa valitsus – rahanduskomisjoni esimees oli siis Aivar Kokk – laenas inimestelt raha ja maksis 18 miljonit ära. Mina rahandusministrina maksin selle otsuse tagajärjel 18 miljonit riigikassast välja. Ja ma ei tea, kes vastutas. Noh, me kõik vastutasime. Ma hääletasin enne selle eelnõu [menetlemisel] pensionisamba lammutamise vastu ja pidasin selle vastu ka kõne, aga ma ikka vastutan selle eest ja ikkagi pidin riigikassast [raha] üle kandma. See oli enam-vähem raha põletamine – 18 miljonit.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma juhin ka istungi juhataja tähelepanu sellele, et ma ei saanud oma küsimusele vastust, ma sain lihtsalt vasturünnaku. Ma ei saanud oma küsimusele vastust selgitusega, milles konkreetselt seisneb vastutus ja kas rahanduskomisjoni esimehel on rahandusalaste eelnõude menetlemisel mingi spetsiifiline vastutus. Ma sain jällegi samasuguse rumala vastuse, kus võrreldi poliitilisi valikuid niinimetatud tehnilise veaga, nagu te nimetate. Need on täiesti erinevad asjad. Laias plaanis oli pensionireform loomulikult väga õige asi, see on ennast igati õigustanud. Aga ma veel kord ütlen, et see on poliitiline valik. Minu küsimus oli, milles seisneb teie vastutus, mida te hajutate siin Riigikogu saalis laiali. Milles see vastutus seisneb?

Ma vastasin küsimusele, et rahanduskomisjoni esimehel ei ole absoluutse monarhi volitusi, et ta saaks ainuisikuliselt otsustada, et seadus tuleb selline. [Eelnõu] tuleb saali ja kõik otsustavad, 101 [saadikut] otsustavad.

Jaanus Karilaid, palun! 

Aitäh juhatajale! Hea ettekandja! Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri koosseisus on umbes 100 inimest, kelle netopalk on 1600 eurot. Kas võib väita, et tulevikus, järgmisel aastal hakkab olema nende netopalk näiteks 3000 eurot? Konkreetne küsimus.

Seda otsustatakse järgmise, 2027. aasta eelarvega.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Enne, kui me läheme läbirääkimiste juurde, on käsi püsti Rain Epleril. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh! [Küsimus on] Riigikogu tegevuse kohta laiemalt. Teie Riigikogu esimehena peaks kindlasti Riigikogu maine pärast muretsema – võib-olla "muretsema" ei ole hea sõna, aga paremat praegu ei tule pähe –, see võiks olla teie südameasi. Selles valguses see jutt, mida nii Reformierakond kui ka Eesti 200 on hakanud ajama, et kõik tegid, kõik 101 [saadikut] on ühtemoodi süüdi ja tegid siin koos vea, on minu arust Riigikogu maine mõttes selgelt vale. Vale tee on sellist juttu ajada, sest tegelikult Eestis on esindusdemokraatia, erakondadel on oma programmid. Valimistel ühed tahavad minna ühes suunas, teised teises, saadakse hääli ja siis hakatakse siin asju tegema. Ma ütleksin, et vastutus on selgelt nendel, kes mingit poliitikat ellu viivad. Ka konkreetse eelnõu puhul on meil ju teada, millised jõud seda toetasid ja millised ei toetanud. Minu arust on see sõnum Riigikogu töö kohta palju korrektsem. Ma lihtsalt kutsun teid üles sekkuma, kui aetakse häma või lausa valejuttu siit puldist. Muidu selline tegevus sõna otseses mõttes kahjustab Riigikogu mainet.

Aitäh, hea kolleeg! Kuna tegu oli sisulise aruteluga, siis mina istungi juhatajana ei saa siinkohal sekkuda. Aga mis puutub Riigikogu mainesse, siis Riigikogu maine on Riigikantselei viimase küsitluse alusel paranenud tervelt 7%. Tasub kindlasti selle 15. jaanuari uudisega end kurssi viia.

Rene Kokk, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh, hea juhataja! Mul on tõesti selle hasartmängumaksu seaduse menetlemise kohta protseduuriline küsimus. Me oleme siin täna mitmeid kordi kuulnud ja varasemalt meediast lugenud, et kuskil on olemas üks müstiline arveldusarve, kas Rahandusministeeriumil või maksuametil, kuhu saab vabatahtlikult raha kanda – [saavad] kõik, kes tahavad ja kellel on raha. Ma arvan, et päris oluline on, et selle menetlemise käigus oleks ka saadikutel ülevaade sellest, et kui palju sinna tänaseks on raha kantud. Siin kolleeg Reinsalu enne nimetas mitmeid ettevõtteid, kes tegelevad [hasartmängude korraldamisega] ja kelle taust on pehmelt öeldes küsitav. Äkki oleks võimalik saada selle [eelnõu] materjalide juurde väljavõte sellest, kui palju selle aasta algusest kuni tänase päevani on need firmad selle konto peale raha kandnud. See ei tohiks mingisugune eriline tuumateadus olla. Siin tuleb veel hulk kõnesid ja enne hääletust … Noh, jah, täna meil ei ole lõpphääletus, aga põhimõtteliselt [võiks] saada selle info teada. See on, ma arvan, oluline selle punkti juures.

Aitäh, hea kolleeg! Ma nüüd vaatan, mida see konkreetne eelnõu reguleerib. See muudab ühte sõna. Teie mainitud teemat see ei puuduta, nii et minu hinnangul ei olnud teie tõstatatud küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. 

Urmas Reinsalu, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Härra Riigikogu esimees, ma olen nüüd veidikene nõutu. Te ütlesite, et 15. jaanuarist on informatsioon, et Riigikogu maine tõusis. See oli loetud päevad pärast seda, kui avalikkuse ette tuli uudis, et sisuliselt maksumaksjatele ehk riigile on tekitatud mitu miljonit eurot kahju selle null[määraga] hasartmängumaksuga. Ma saan aru, et teie väide on, et see rahvale meeldis ja Riigikogu autoriteeti see hoopis tõstis. Teil on nagu lausa mingisugune uuring vestitaskus, te väidate, et teil on selle kohta informatsiooni.

Aga teate, ma ei ole sugugi nii kindel teie sotsiaalteaduslikus hinnangus, et rahvale kangesti see tegevus meeldib ja rahvas kiidab selle heaks. Mina arvan, et inimesed on pigem nõutud. Härra Epler [küsis] siin selle kohta, kas vastutavad parlamendi või valitsusliidu esindajad või rahanduskomisjoni esimees või need, kes [eelnõu] vastu hääletasid.

Teate, härra Hussar, te ütlete, et rahvale see kangesti meeldib, mida me siin teinud oleme ühise vastutusega. Mina olengi valmis vastutama. Võtame kätest kinni, võtame siin kõik, parlamendi liikmed, kätest kinni ja astume tagasi. Kes loeb seda nii-öelda tunnustusena oma tegevuse eest, kes selle kollektiivi tegevuse hukkamõistuna – astume ühiselt tagasi. Las siis Eesti kodanikud otsustavad, kui te ütlete, et rahvas on hakanud vaimustunult suhtuma Riigikogu tegevusse, populaarsus [on tõusnud] seoses selle hasartmängumaksu jamaga, mis me …

Aitäh! Ma saan aru teie irooniast …

Ärme siis kardame seda …

… ja ma saan aru teie soovist oma poliitiline seisukoht siin kõlama panna. See on teile omane ja ma ei saa seda teile ette heita, aga ma ei saa ka seda mitte kuidagi lugeda protseduuriliseks küsimuseks. Mis puudutab seda fakti [Riigikogu maine kohta], siis minge Riigikantselei koduleheküljele, seal on konkreetne statistika olemas, te saate alati ennast sellega kurssi viia. See puudutab ka valitsuse tegevust ja kõike muud. Ma usun, et te mingitel hetkedel olete väga tähelepanelikult seda statistikat jälginud, mingitel hetkedel mitte. Tõenäoliselt see sõltub ka sellest, millised numbrid parajasti sinna koduleheküljele on jõudnud.

Helle-Moonika Helme, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Mul on tõesti protseduuriline küsimus. Kuna siin ettekandja lubas korduvalt, vastates meie küsimustele, et netikasiinodele on antud võimalus vabatahtlikult tasuda seda maksu, kandes raha suvaliselt mingisugusele riigi arveldusarvele, siis kuidas protseduuriliselt oleks võimalik Riigikogu liikmetel ja ka avalikkusel jooksvalt teada saada, kui palju seda raha meile laekub? Kas on võimalik, et me teeme näiteks igal nädalal või igal kuul ministrile arupärimise sel teemal, kui palju on seda raha laekunud? Siis ta tuleb ja annab siin Riigikogu puldis sel teemal meile ja ka avalikkusele aru. Kas protseduuriliselt on selline asi teostatav?

Aitäh! Te vastasite ise protseduuriliselt sellele küsimusele. Kas on võimalik ministrile esitada selleteemaline arupärimine? Ma arvan, et on. Teil on võimalik esitada ministrile vastav arupärimine.

Aitäh, head kolleegid! Me liigume edasi läbirääkimiste juurde. Aleksandr Tšaplõgin, palun, Riigikogu kõnetoolist!

Aitäh! Nagu alati, [teen] kiiresti. Kõik see meenutab absurditeatrit. Kõigepealt keeldusid Reformierakond ja Eesti 200 alandamast toiduainete käibemaksu, väites, et see ei mõjuta hindu. Seejärel alandasid Reformierakond ja Eesti 200 hasartmängumaksu, väites, et see viib Eesti Euroopa viie rikkaima riigi hulka. See tähendab, et valitsusparteid jätkavad raha äravõtmist Eesti elanikelt, et anda see kasiinode omanikele. Kas see ei ole absurd? Siin ei ole vähimatki vihjet riigi huvidele, küll aga on näha üksikute saadikute isiklikke finantshuve. Kuid sellestki on vähe. Väidetava vea tõttu [said] kasiinode omanikud maksude maksmise kohustusest üldse vabaks. Ja kui poleks puhkenud skandaali, oleks see nii ka jätkunud. Täna parandame väikese vea, kuid peamine viga on praegune maksusüsteem, mis võtab raha vaestelt, et anda see rikastele. Aitäh!

Suur tänu! Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Täna on mul teile mõistatus: kumb maks on hullem, kas hasartmängumaks või näiteks automaks? Neid makse muudkui tuleb. Palun teil mõistatada. Kui aega on, siis saatke mulle kiri, mis te arvate selle kohta.

Aga täna arutame hasartmängumaksu. Juttu ei ole ju lihtsalt maksust, vaid me räägime väärtustest ja sellest, kelle huve riik tegelikult kaitseb selle maksu puhul. Hasartmängumaks otsustati langetada 6%-lt 4%-le, mis on hiigelkingitus hasartmänguärile. Aga mis siis juhtus? Selle seadusega keerati asi nii pekki, et kaks kuud ei saagi üldse maksu koguda. Täielik paus, null eurot riigile, mitmemiljoniline auk riigieelarves. Ja keegi ei kanna selle eest vastutust. Raha, mis kaob, oleks pidanud minema lastele, kultuurile, spordile, sotsiaalteenustele. Aga see kaob, sest keegi tahtis ja tahab kasiinodele vastu tulla.

Nüüd kõige olulisem küsimus. Kui juttu on toidu käibemaksu langetamisest, siis kuuleme kohe, et riik ei saa seda lubada, see on liiga kallis, see ei toimi. Aga kui tuleb jutuks hasartmängumaks, siis järsku raha leidub, järsku on kõik võimalik, isegi siis, kui see tekitab kahju. Kas see on õiglane? Kas me kaitseme perekondi või kasiinoomanikke? Kas riik on inimeste jaoks või inimeste vastu? Hasartmäng ei ole ju hädavajalik [teenus], see ei [aita] toita lapsi ega maksta elektriarveid, mis on väga suured. See teenib kasumit sageli just nende inimeste arvelt, kellel on kõige raskem. Ja meie veel premeerime seda madalama maksuga. See on ühiskonnale väga vale sõnum. Kui riik ütleb ei odavamale toidule, aga ütleb jah odavamale hasartmängule, siis midagi on selles riigis väga valesti. Selliste prioriteetidega riik ei seisa oma rahva eest ja selle eelnõu peab viima prügimäele. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt kolleeg Aivar Kokk, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega.

Hea juhataja! Head kolleegid! Meil on kõik väga selge. Kui me tahame toiduainete käibemaksu vähendada 9%-le, siis öeldakse ei. Kui me räägime elektri hinna kohta, et ka selle käibemaks võiks olla 24% asemel 9%, siis valitsus ütleb ei. Aga siis me kuuleme, et on väga õige otsus vabastada netikasiinod üleüldse maksust.

Komisjoni esinaine, selle eelnõu menetleja räägib, et kuskil oli aps. Aga seda apsu pole kunagi olnud. Eelnõu, mis tuli Riigikokku, oli täpselt sellisena kirjutatud, et netikasiinodel puudub sellel aastal maks. Ja täpselt nii on.

Rahanduskomisjoni esinaine siin kõnepuldis ütles, et äkki [oodatud summa] tuleb täis. Väga piinlik on, kui lihtsast matemaatikast aru ei saada. Jaanuarikuu ja veebruarikuu maksud jäävad laekumata. Sõltumata sellest, kas järgnevatel kuudel laekub rohkem või vähem, üks on kindel: kaks kuud seda maksu ei laeku. Ja see on fakt.

Me küsisime ettekandja käest selle kohta, et eelnõule peab olema alla kirjutatud, kes on selle koostanud. Siis ta ütles, et [koostasid] need, kes algatasid. Väga selge, eelnõu algatas 16 Riigikogu liiget. Ja täna võib öelda, et Tanel Tein on algatajatest ainukene, kes julges tulla siia eelnõuga ja öelda, et tegelikult nad soovivad, et ka sellel aastal oleks netikasiinode maks ikkagi 5,5%. Aga nagu me aru saame, tegelikult sellel aastal tuleb see 4,5%, sest kaks kuud seda ju ei maksta.

Mina ja ka Isamaa fraktsioon tegime muudatusettepaneku suurendada nii sellel aastal kui ka järgmisel aastal seda kasiinode maksu. Mõlemad hääletati maha. Ja see oli naljakas, et reformierakondlane Mart Võrklaev, kes on öelnud, et see eelnõu oli eelmise aasta kõige halvem eelnõu, neljapäeval, kui see eelnõu arutelu oli, [komisjonis] kohal ei olnud. Aga ma saan aru, et Reformierakonnal käibki nii, et ei lubata teatud eelnõude ajal komisjoni neid komisjoni liikmeid, kes millegipärast ei taha eelnõu toetada ja tahaks võib-olla mõnda opositsiooni muudatusettepanekut toetada. Neid lihtsalt ei lasta komisjoni. Enne seda me märkasime, et ühe teise eelnõu puhul oli mu nimekaim Aivar Sõerd komisjonis lihtsalt välja vahetatud.

Me teame väga hästi, et eelnõude juurde peab olema kirjutatud, kes on selle koostanud. Ei selle eelnõu juures, [mille pärast] me nüüd [seadust] muuta tahame, ega ka täna arutatava eelnõu juures ei ole seda kirjas.

Mind teeb kõige kurvemaks see olukord, et süüdistatakse Rahandusministeeriumi ametnikku ja millegipärast on Riigikogu juhatus otsustanud, et distsiplinaar[menetluses] tuleks uurida, kas ei peaks ühele teise [Riigikogu] komisjoni ametnikule määrama mingit karistust. Kui see eelnõu tuli saali, ma rõhutan, oli seal kirjas, et netikasiinod on sellel aastal maksuvabad. See aps ei tulnud sisse siin majas. See on algatajate soov olnud. Algusest peale kõik 16 Riigikogu liiget, kes selle eelnõu algatasid, teadsid seda väga täpselt, sest seda muudatust ei tehtud ei siin majas ega kuskil mujal. Selles eelnõus, mis anti Riigikogu juhatusele üle, oli see sõna ilusti sees, ja see tähendas väga selgelt, et netikasiinod see aasta maksu ei pea maksma. Kui rahanduskomisjoni esinaine, eelnõu menetleja ütleb, et tema teadis, et peaks teistmoodi olema, ja ta nägi teistsugust paberit, aga ta ei öelnud meile seda komisjonis menetlemise käigus kordagi, siis ma ütlen, et see oli algatajate väga selge soov.

Me teame, et selle [seadusemuudatuse] tulemusena jääb laekumata kuni 5 miljonit eurot. Räägitakse siin juttu, et ettevõtted võivad teha riigile kingitusi. Aga selle kingituse pealt tuleb maksta ka tulumaksu. Ei ole päris nii, et keegi lihtsalt teeb kingituse. Selle peale öeldakse, et tulumaks laekub ka ju riigieelarvesse. Küsimus ei ole selles. Küsimus on selles, kui nahaalselt püütakse siin valetada. Ja ma ütlen päris siiralt, et kui keegi tahab süüdistada selles siin majas mõnda ametnikku, siis see on kuritegu. Ma palun küll Riigikogu juhatusel see menetlemine päevapealt lõpetada. Stenogrammist võib väga selgelt lugeda, et vigu ei ole tehtud mitte siin majas, vaid väidetavalt kuskil mujal. Samas me saame öelda, et seda viga pole kunagi tehtud, sest algdokumentides, mis Riigikogus üle anti, on see sõnastus [võrreldes viimase variandiga] täpselt üks ühele.

Selle tõttu, et koalitsiooni [liikmed] ei olnud rahanduskomisjonis nõus, et me tõstame netikasiinode maksu vähemalt nii palju, et see kahel kuul laekumata jääv raha laekuks, ei ole võimalik Isamaa fraktsioonil seda eelnõu toetada ja teeme ettepaneku eelnõu teine lugemine katkestada. Aitäh! 

Kolleeg Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Eelmise nädala lõpul sain ma kaitsepolitseist vastuse oma kuriteoteatele, milles ma juhtisin tähelepanu sellele, et selle [seadusemuudatusega, mille parandus] on nüüd toodud meile siia arutamiseks, on tekitatud Eestile reaalne rahaline kahju. [Seda tegid] selle eelnõu algatajad, läbisurujad ning ka need, kes sellesse eelnõusse vea tekitasid. Palusin välja selgitada, kes konkreetselt on selle vea tekitaja, mille tulemusena jääb [aasta] esimese kahe kuu jooksul riigil saamata 4–5 miljonit eurot. Keegi seda täpselt ei oska öelda, aga põhimõte on siiski [sama]. Ja kui peaks minema nii, et see eelnõu siin saalis läbi ei lähe – teoreetiliselt on see ju võimalik –, siis ulatub kogukahju 27 miljoni euroni.

Selle peale tuli mulle kaitsepolitseist eelmise nädala lõpul vastus – ma seda täpselt tsiteerima ei hakka, kuna see on ametkondlikuks kasutamiseks –, et nemad ei näe mingit põhjust menetlust algatada ja kõik on väga-väga hästi nii nagu Eesti Vabariigis kogu aeg. Kõik on väga-väga hästi!

Ja vaat natukene enne seda, kui ma tulin siia pulti, sirvisin veidike uudiseid ja seal oli üks pilt nõrkenud Eesti suusatajast Milano taliolümpiamängudel. Nõrkenud Eesti suusataja! 120 miljonile inimesele on näidatud pilti ja videot sellest, kuidas Eesti suusataja kokku kukub. Vaadake, see on selle võrdpilt, mida me näeme praegu Eestis toimumas. Me näeme riigi kokkukukkumist ja see eelnõu on üks osa sellest, kuidas see riik kokku kukub.

See, et kaitsepolitsei ei näe põhjust algatada menetlust ja välja selgitada, kuidas niisugused asjad on võimalikud, on üks osa riigi kokkukukkumisest. Ega riigi kokkukukkumine ei käi niimoodi, et keegi kuskil vajutab detonaatori [nupu] peale ja kõik lendab piraki õhku. Ei, see varisemisprotsess toimub pikkamööda. Ja see varisemisprotsess on praegu olümpiamängudel väga hästi näha: mitte ühtegi medalit me sealt ei saa. Mitte ühtegi medalit me sealt ei saa! Igal pool oleme viimased, kuigi meil on olümpiakomitee ja tohutud finantsid me sinna suuname. Endine president on upitanud ennast püüne peale. Aga see on kõige selle võrdpilt, mis siin riigis toimub.

Ja kui Annely Akkermann käis siin puldis taas kord meile selgitamas, kui hea eelnõu see on, siis [selgus], et see on sümptomaatiline, et keegi ei vastuta. Ehkki, nagu Varro Vooglaid tähelepanu juhtis, avaliku teenistuse seaduses on olemas paragrahvid, mis ütlevad, et riigiametnikud, kelle tegevuse tulemusena riik saab konkreetset finantsilist või muud kahju, peavad vastutama oma varaga ja ka võib-olla kandma karistust vanglas.

Aga ei, meil mitte midagi taolist ei ole. Poliitiline vastutus – no see on naerukoht! Seda ei ole meil Eestis ammu enam. Mingit poliitilist vastutust ei ole ammu-ammu enam! Mis asi see on? Tuima panemine on meie poliitilise vastutuse nimi.

Ja siin me nüüd oleme. Lugesime täna uudist ka selle kohta, et Kalle Laanet, kes väidetavalt kelmuse tõttu on tekitanud riigile 13 000 eurot kahju – 13 000! –, ehkki reaalset kahju ei ole keegi saanud, läheb aastaks ja neljaks kuuks tingimisi vangi. Tõenäoliselt ta küll kaebab [selle otsuse] edasi ja see protsess mõnevõrra venib, aga see on võrdluseks selle kõigega, mis siin toimub.

Palun lisaaega.

Jah. Kolm minutit lisaks, palun!

See on kõige selle võrdpilt, mis siin toimub. Täieliku vastutustundeta surutakse läbi maksutõuse, pannakse tuima elektri hinnaga, nii et see inimesed laostab. Kuskilt lugesin, et mingisugune tädikene räägib, et tal on toas 1 kraad sooja! Aga keda see huvitab? Kas see huvitab Sutti, huvitab see Michalit, huvitab see Keldot, kedagi kolmandat, neljandat, viiendat, ma ei tea, komisjonide juhte? Ei huvita. Ei huvita!

Vaadake, selline sari nagu "Mõrvaennetajad" jookseb korduses praegu – ma ei mäleta, mis TV-kanali peal – ja see on nii sümptomaatiline. Seal on leiutatud superaju, supermasin, mis peab ära hoidma terrorismi, paljastama võimalikke kavandatavaid terroriakte. Selle masina esimeses versioonis ei ole arvestatud sellega, et ka tavalised inimesed võivad kannatada saada. See on loetud ebaoluliseks kaasnevaks kahjuks. Ja siis tuleb missiooniga mees, kes selle masina on leiutanud, ja ütleb, et nii ei saa olla. Ta programmeerib selle masina ümber, nii et tavaline inimene ei ole enam ebaoluline kaasnev kahju.

Selle eelnõu kontekstis on mul väga tõsine palve kõikidele koalitsioonisaadikutele, ka nendele, kes praegu mind ei kuula, ehkki võiksid kuulata, ja kellel on väga ränk süü Eesti rahva ees seoses koroonasüstimiste ja kogu selle värgiga. Arvestage sellega, et iga inimene on väärtus, nagu te armastate korrutada. Keegi ei ole ebaoluline! Lähtuge kõikide eelnõude hääletamisel sellest, et keegi ei ole ebaoluline. Ärge tegelege korruptsiooni, ideoloogilise ärapanemise ja lihtsalt tuima totrusega! See on minu siiras soov, aga ma olen kindel, et te seda ei järgi. 

Selle jätkuks on Eesti Vabariigi jätkuv erodeerumine, kuni ühel päeval tuleb meie lauale võib-olla uus baaside leping, millele te annate oma poolthääle. Ja ärge tulge siis ütlema, et need, kes vastu hääletasid, vastutavad samuti selle eest, milleni teie olete selle riigi viinud. Aitäh!

Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Mart Maastiku. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Head kolleegid! Hea Tanel! Selle uue eelnõu saali toomine on vana haava jälle [lahti] kiskunud, eks ole. Miks me nüüd seda eelnõu siin arutame? Tehti äärmiselt suur viga, mille riik ja maksumaksjad peavad kinni maksma, ja riik saab kahju. Mina nii kriitiline selle suhtes ei ole, et algatajatel oli idee, et mõnda maksu vähendades võiks [maksusumma] suureneda. Ma ei pea silmas, et see peaks olema just hasartmängu puhul nii, aga põhimõte võib isegi töötada.

Aga kui see viga on nüüd tehtud ehk vildakas maks on vastu võetud, siis mida saaks teha? Ilmselgelt peaks esiteks selle vea ära parandama. Ja vaat see teeb küll kurjaks, et seda isegi ei üritata teha. Põhjendatakse sellega, et kuus kuud peab [maksutõusust ette teatama], justkui nüüd tekiks maksutõus, kui tõsta see maks 5,5% [asemel] natuke kõrgemale. Aga vastavalt seadusele oligi nendel, keda see maks puudutab, selline ootus. Minu arvates see praegu ka ei vasta sellele nõudele. Kui need ettevõtjad, kes ootasid maksulangetust 5,5% peale ja nüüd ekslikult ei pea üldse maksma, peaksid näiteks järgmised kuus kuud maksma 5,5% asemel 6,6%, siis tegelikult jääks aasta keskmiseks ikka 5,5% ja see oleks seesama, mida nad aasta lõikes ka ootasid.

Oletame, et kui lõppkokkuvõttes juristid ikkagi ütlevad, et ei saa nii [maksu tõsta], sest pool aastat peab ette teatama, siis miks ei saaks praegu ette teatada, et poole aasta pärast tõuseb see maks näiteks 6,6% peale ning see kehtib kümme kuud. Siis pärast – palun, kui te soovite – langeb see maks tagasi 5,5% peale. Tegelikult oskavad kõik need ettevõtjad arvutada, nad saavad aru, et nende keskmine maks on aastas ikkagi 5,5%, ja seda nad ongi ju oodanud. Nii et esimese asjana peaks selle ära parandama.

Teine asi, räägin nüüd vastutusest. Poliitilist vastutust, nagu tõesti siin ka eelkõnelejad on rääkinud, millegipärast keegi siin riigis ilmselgelt ei võta. On olnud üksikuid, [kes on vastutuse võtnud], ma tean ajaloost. Kuid kui vaadata praegu sedasama Epsteini skandaali, mida täna siin jälle mainiti, siis Suurbritannias on üks minister või, ma ei mäleta, [kes täpselt], mingi kõrge tegelane, kes on ka väidetavalt selles nimekirjas sees. Ja nüüd räägitakse otse, et kuna ta on tuttav Suurbritannia peaministriga, siis Suurbritannia peaminister peaks tagasi astuma. Sellest räägitakse tõsimeeli. See on niivõrd kaudne side peaministriga, aga vaat see on selline arenenud ühiskond, kus osatakse hinnata seda, kui poliitiline vastutus võetakse. Ja praegusel juhul tegelikult, ma arvan, on igati paslik seda teha ka meie rahandusministril.

Räägin veel vastutusest. Nagu ütles siin Annely Akkermann, 101 [Riigikogu] liiget peaksid vastutama. Aga on ilmselge, ja sellest on ka teised rääkinud, et need inimesed, kes hääletasid vastu – miks nemad peaksid selle eest vastutama? Ka mina olin selle seaduse vastuvõtmise vastu. Teine aspekt, millest ei ole räägitud, on see, et kõik seadused käivad ju ka presidendi laualt läbi. Ega siis president ise ei tee neid otsuseid, kas mõni seadus kõlbab või ei kõlba, tal on oma juristide armee. Aga ka sealt tuli …

Palun võimalusel lisaaega.

Jah, kolm minutit lisaks.

… tagasi see nii-öelda veaga dokument. Siis peab vastutus langema ka presidendile. Aga ükskõik, kes nüüd vastutama hakkab, kõige lihtsam on viga parandada. Saalis toodi näiteid, et maksud Lätti [viinud otsuseid] on tehtud, igasuguseid muid asju on eelmised valitsused teinud ja kui palju see kahju on toonud – sellest rääkis Annely Akkermann siin pikalt. Tõesti, igasuguseid rumalusi on siin riigis tehtud ja on nende tõttu ka kahju saadud. Kuid ma ei usu, et päris teadlikult kahju teha [taheti], mõte oli ikkagi teine.

Alkoholiaktsiisi tõstmise puhul oli vähemalt üllas idee vähendada alkoholi tarbimist, seega mõeldi inimeste tervisele. Aga see viis rahalise katastroofini ja lõppkokkuvõttes see midagi ei muutnud, alkoholi osteti võib-olla veel rohkem, sest Lätist pidi tooma suurema koguse. Ja kui juba kodus pudelid olid, siis joodi võib-olla veelgi rohkem. Nii et see oli rumal poliitiline otsus. Ka selle eest võiks vastutada ja aus poliitik [teeks seda]: tegin vale otsuse ja võtan poliitilise vastutuse. Nii et neid vastutajaid tahaks näha. Aga eelkõige teeme selle [seaduse] korda ehk parandame vea. Vähemalt ei kulu siis maksumaksja raha rohkem selle võrra, et tuleb see eelarveauk ära lappida. Aitäh!

Aitäh! Kalle Grünthal, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Igaks juhuks kolm minutit lisaks.

Eesti looduses kasvab üks imeilus põõsastaim, mille nimeks on näsiniin, kuid selle marjad on surmavalt mürgised ja mitme marja söömine võib ka suure täiskasvanud inimese tappa. Ma võrdleks seda taime Riigikoguga. Me oleme pealt[näha] ilusad, räägime sellest, et Eesti on demokraatlik riik, meil on õigusriik ja nii edasi, aga tegelikult see ei ole niimoodi.

Seesama seadus, mida me siin praegu menetleme, on toonud ühe sõna väljajätmise apsaka pärast kaasa mitmemiljonilise [kahju]. Meenub kangesti lugu ühest multikast, kus oli kirjas "Surma mõista, ei saa armu anda". Aga kui me paneme koma teise koha peale, siis muutub kõik kardinaalselt: "Surma mõista ei saa, armu anda." See [näitab], kui oluline on tegelikult sõnade asetus eelnõus.

Ja nüüd sellesama seaduse puhul, mis on tekitanud mitmeid miljoneid kahju, öeldakse, et ups, sorri, see oli apsakas. Apsakas, mille maksumus on miljonid eurod. Minul tekkis küsimus, kuidas see on võimalik. Tegelikult on ju riigile tekitatud kahju, ma väidan, tahtlikult, sest eelnõu algtekstis seda muudatust sees ei olnud minu mäletamist mööda. Keegi muutis selle omavoliliselt ära. Ja täiesti kummaline on see, et kui EKRE esitas kuriteoteate selle kohta, kes võis seda teha, siis õiguskaitseorganitelt ei tulnud mitte mingisugust reageeringut sellele, sest nemad ei näe siin kuritegu. Hämmastav! 

Aga põhjus on minu hinnangul selles, et me võime siin ükskõik kui palju seadust rikkuda, muuta mingil ajahetkel [eelnõu] sõnastust, sest meie, Riigikogu liikmed, ei täida oma vaba mandaati. Osa Riigikogu liikmeid on vaid süsteemi orjad. Süsteem otsustab, millised eelnõud siia menetlusse [tuua]. Süsteem otsustab, et kui juhtub viga, siis neid, kes on selle vea teinud, ei karistata. Kus on selle süsteemi pea? Ma ei tea seda.

Aga kui Rain Epler siin ühe arupärimise [arutamisel] küsis Kristen Michali käest mingi küsimuse, siis hämmastav oli see, et Kristen Michal ütles selle peale, et ta ei oska öelda, ta peab Brüsselist järgi küsima. See tähendab, et siinseid protsesse ei juhi enam tegelikult need saadikud, kes istuvad siin saalis, ja osa neist saab juhtnöörid kusagilt mujalt. Ja see süsteem, kes seda protsessi juhib, on karm. 

Miljoniline kahju, miljonilised kahjud – ei menetleta. Aga kui sa juhtud süsteemi vastu minema, nii nagu Kalle Laanet julges minna prokuratuuri vastu, kui tahtis algatada distsiplinaarmenetlust, muutud sa süsteemi vaenlaseks ja saad karistada. Täna tuli tema suhtes kohtuotsus, halb kohtuotsus. See on süsteemi saadetud signaal: ärge käituge nii, nagu me ei soovi. Kui te käitute juhtnööride järgi, siis te võite Riigikogus teha, mis tahate, mingit vastutust ja kahjuhüvitust teilt ei nõuta. Aga kui te hakkate oma peaga mõtlema ja püüdma teostada siin toiminguid nii, nagu nõuab põhiseadus, rakendades vaba mandaati, siis saadetakse teid põlu alla ja teid püütakse sellest majast kõrvaldada.

Nii et ärge rääkige siin majas enam õigusriigist ega demokraatiast. See on sama mürgine nagu Eesti imeilus põõsastaim, mille marjade söömine on surmav.

Järgnevalt Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Head kolleegid! Mõni aeg tagasi [kõlasid] lossi õuel hümnihelid ja Eesti lippu langetati, aga agoonia siin saalis jätkub. 

Kuhu me oleme jõudnud?! Täna oli õiguskomisjonis juttu, et kaks Belgia ministrit käisid meil külas. Juttu oli meie kuldsest vanglast, Tartu vanglast. Ja homme arutame, kuidas Rootsi vägistajad ja mõrvarid Tartusse tulevad. Tartu linnaisad tulevad ka meid komisjoni kuulama. Nii et me oleme teel, [et saada] ühtepidi rendikurjategijate maaks ja teiselt poolt mängupõrgu maaks.

Muuseas, mõlema eestkõnelejad on Eesti 200 poliitikud, kes tegutsevad tegelikult, vähemalt mõned neist, Talibani kombel. Jah, ühe valitsuserakonna reiting on olematu, aga tema nõudmised on sellele vaatamata, et tegemist on poliitilise laibaga, ülimalt [suured] ja isegi agressiivsed.

Annely Akkermann rääkis õigesti, et me tegeleme siin ühe väikese parandusega, parandame ühte sõnakest. Noh, kogemata tekkis viga, ups. Aga me ei räägi sellest, et tegemist on tegelikult selle koosseisu kõige halvema seadusega. Selle koosseisu kõige halvema seaduse puhul me nagu teeme laibale kosmeetikat. Jah, parandame ühe sõna ära, aga selle asemel, nagu kolleeg Maastik siin õigesti ütles, võiks natuke suurema protsendi panna ning kui tekib [probleem], et see tuleb liiga kiiresti ja tuleks edasi lükata, siis [teeks] pool aastat vahet. Keskmiselt tuleks ikkagi see laekumine 5,5%. Aga see ka ei sobi.

See on selline seadus, kui te mäletate, millele kolm meie kõige pädevamat rahandusministrit – Aivar Sõerd, Jürgen Ligi ja Mart Võrklaev; nad on muuseas Reformierakonna liikmed – on kõik andnud hundipassi. Tõepoolest, hääletamisel jättis Aivar Sõerd viisaka inimesena hääletamata. Aga Mart Võrklaev, endine rahandusminister, on öelnud, et see on selle koosseisu kõige halvem seadus, ja ta on rääkinud Eesti Rahvusringhäälingule ka sellest, et Tanel Tein ütles talle selgelt, et kui seda eelnõu ei tule, siis koalitsiooni ka enam ei ole. Ja veel [Võrklaeva] tsitaat: "Ma ei pea sellist "pommivöö" kasutamist poliitikas kohaseks." Ja Jürgen Ligi, kelle kohta võib öelda nii- ja naapidi – tal on lapsesuu – on öelnud selgelt, et poisid ja tüdrukud, ärge sellise lollusega tegelge. Ta on öelnud, tsiteerin: "Ja seal ei ole isegi küsimus riskis, vaid garanteeritud rahapesus."

Peale selle rikub see Eesti mainet. Jah, meile on serveeritud seda nii, et selle eelnõu puhul on kas käsi kullas või mullas – tõenäoliselt on pigem mullas –, aga mainele see loomulikult midagi head ei too. Ja nüüd me nokime, parandame siin ühte sõna, aga ei räägi, mida me tegelikult parandame. Me parandame asja, mis oleks pidanud olema prügikastis ja peaks olema seal ka praegu. 

Aga kui natukene fantaseerida – mitte ainult fantaseerida –, siis kohe varsti on presidendivalimised. Ma arvan, et ma ei eksi, [kui ütlen,] et seesama poliitiline laip, lugupeetud erakond, kasutab oma võimalust lõpuni. Ma üldse ei imesta, kui seatakse tingimuseks, et Vabariigi Presidendiks on vaja [valida] meie hea kolleeg Lauri Hussar.

Hea kolleeg, te läksite nüüd teisele teemale ja teie aeg on otsa saanud. Kas me saame siinkohal lõpetada?

Aga paar minutit on veel. 

Kaks minutit lisaks?

Jaa, muidugi. Kahju, et teda siin ei ole. Ma üldse ei imestaks, kui öeldakse, et võtke või jätke, nii nagu Tanel Tein ütles Mart Võrklaevale ja teistele, et kui see seadus ei saa teoks, siis Kristen Michal ei ole enam peaminister. Ja kui nüüd tuleb keegi teine Eesti 200 poliitik ja ütleb, et [saagu] Lauri Hussarist president või kui Lauri ei kõlba, siis Indrek Tarand on ka – täna ta raadios rääkis – kohe [valmis presidendiks] hakkama. Ja ongi saavutatud nii-öelda surnud erakonna pika plaani kuldne lõpp: [nende liige saab] Vabariigi Presidendiks. 68 häält, kui Reformierakond allub sellele diktaadile, Eesti 200 on niikuinii nõus ja paar meie kolleegi akna alt ka – ja ongi mitte ainult mängupõrguseadus läbi surutud, vaid ka Vabariigi Presidendi küsimus lahendatud. Aga mina küll sellist Eestit ei taha ja ma arvan, et ka paljud teised ei taha. Aitäh! 

Järgnevalt Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Tõepoolest, vigu juhtub. Komisjoni esimees seletas ilusti, et me parandame vigu väga paljude eelnõude puhul. Tõesti, nii see on. Mida mahukam on eelnõu, seda rohkem tuleb täpsustada – olgu see sõnastus või midagi muud –, et see oleks rakendatav, ühtmoodi arusaadav, ja apsakaid tuleb sisse igasuguseid.

Aga selle kõrval ei saa tähelepanuta jätta, et antud juhul oli tegemist erakordse, ajaloolise eksimusega. Põhjus ei ole konkreetses ametnikus või vastutuse veeretamises siin saalis, vaid selles, et me ei ole järginud hea õigusloome tava. Hea õigusloome tava on meil põhjusega. Kooskõlastusringe läbivad eelnõud sellepärast, et võimalikult paljud silmapaarid saaks need üle vaadata. Üldiselt kiirustamine [soodustab] vigade teket, ja ka seda tüüpi kiirustamine, kus lisaks sellele, et eelnõu valmib kiires tempos, seda muudetakse lugemiste vahel ulatuslikult ning siis vastuvõtmise ja madalama maksumäära rakendumise vahele ei jää isegi kuu aega. Sellistes oludes, isegi kui vigu avastatakse, on nende parandamine enne rakendumist keeruline, vahel isegi võimatu.

Seda eelnõu ei koostanud Rahandusministeerium, selle esitasid saadikud ja eelnõu autorid ei ole teada. Nii et see algus oli juba omapärane ja seda hoolikamalt oleks tulnud menetluse käigus eelnõuga tegeleda, pigem aeg maha võtta ja anda aega selle rakendamiseks rahulikult.

Aga ka mu kolleegid on rääkinud hoopis teistest teemadest. Nimelt, selle konkreetse vea puhul jääb varju esialgse eelnõu eesmärk või idee, millele sotsiaaldemokraadid on algusest peale vastu olnud: me loome maksuerandi veebikasiinodele, ka välismaiste omanikega veebikasiinodele, ning katsume seeläbi Eesti majandust ja eelarvetulusid kasvatada. Tegelikult see viga andis meile ju võimaluse see vastuoluline [seadusemuudatus] läbi mõelda ja tõesti samm tagasi astuda.

[Seadusesse kirjutatud] eraraha kaasamise skeem spordi ja kultuuri rahastamiseks on väga mõistlik, aga konkreetse maksumäära järkjärguline langetamine järgmiste aastate jooksul on võimalik meil ümber vaadata. Sotsiaaldemokraadid sellise muudatusettepaneku tegid ning samalaadseid ettepanekuid tegid ka teised opositsioonierakonnad, aga kõik need jäid komisjonis enamuse toetuseta. Õnneks tulevad muudatusettepanekud siin hääletusele. Seega, kolleegid, meil on võimalik jätkata maksumääraga, mis oli eelmisel aastal, ehk siis 6%-ga, nii et me ei tee sammu veebikasiinode maksuparadiisiks [saamise] poole.

Eraldi tahan ma samamoodi rääkida valitsuse prioriteetidest. Nii nagu kolleegid on varem välja toonud, tõesti, toiduainete käibemaksu erandile on valitsuselt vastuseks tulnud jäik ei. Täna hommikul lugesime lehest, et ka kõrgete elektrihindade ja jaanuari eest saadud suurte arvete [leevenduse] kohta tuli valitsuselt automaatselt vastus ei. Me isegi ei aruta ega kaalu seda, igaüks peab ise hakkama saama. 

Sotsiaaldemokraadid esitasid täna eelnõu, et langetada soojusenergia käibemaks 9%-le. Toiduainete käibemaksu [langetamise] eelnõu puhul oli peamine vastuargument, et see ei jõua tarbijateni. Soojusenergia puhul aga on kaugkütte hinnad teatavasti reguleeritud Konkurentsiameti poolt, nii et igasugune käibemaksu langetus jõuab otse tarbijani, keegi midagi vahelt võtta ei saa. Ootame huviga valitsuse seisukohta selle eelnõu kohta, mis väga paljusid inimesi tegelikult aitaks ja nende kütte hinda talveperioodil langetaks.

Palun kolm lisaminutit.

Jaa, kolm minutit lisaks.

Seda, et tuleb bürokraatiat vähendada ja ettevõtluse jaoks sobivat keskkonda kujundada, ei vastusta ei mina ega teised sotsiaaldemokraadid. Aga riigina sõltuvuste arvel äritegemine ja selles oma tuleviku nägemine ei ole õige.

Meil ei ole mingisugust põhjust neid samme astuda, meil on olemas alternatiivid. Sport ja kultuur kui äärmiselt tähtsad eestluse kandjad – praegu me kõik elame kaasa [oma sportlastele] olümpiamängudel – peavad olema eelarveläbirääkimistel prioriteediks. Ja me peame suutma [neid valdkondi] ise rahastada, mitte võtma riske rahapesuga, soodustades veebikasiinode siia tulekut olukorras, kus Rahandusministeeriumi hinnangul on musta raha pesemine pangandusest ja virtuaalvääringutest liikunud kaughasartmängudesse. Me teame, et see nii on, aga oleme endiselt valmis seda riski võtma. See ei ole õige, see ei ole põhjendatud.

Lõpuks tahan rääkida veel võrdlusest alkoholiaktsiisiga. See komisjoni esimehe võrdlus ei olnud tegelikult sobiv. Samas on teine aspekt, mis tuleks välja tuua. Tõepoolest, kui alkoholiaktsiisi määra 2016. aastal järsku tõsteti, siis 2017. aastal laekumine langes. Aga 2019. aastal koalitsioon järsult langetas alkoholiaktsiisi ja ka siis laekumine vähenes. Seal ei ole [kindlat seost], alkoholiaktsiisi laekub vahemikus 230–250 miljonit sõltumata sellest, mida me selle aktsiisimääraga oleme teinud. Seal hakkavad mingisugused teised mehhanismid tööle. Ja tõesti, ka 25%-line kange alkoholi aktsiisimäära langetus vähendas laekumist, mitte ei kasvatanud seda. Eks seda võib analüüsida, miks see nii oli.

Aga ma tahan tuua võrdluse hoopis selle nurga alt, et kui me räägime alkoholi- ja tubakaaktsiisi eesmärgist, siis tegelikult on see ju tarbimise mõjutamine. Tegemist on patumaksudega. Me soovime, et inimesed niimoodi vähem käituksid, sest ühiskonnale kaasnevad sellega kahjud. Ja tegelikult seesama kehtib ka hasartmängude puhul. Tegemist on patumaksuga. Ükskõik, kas me [seda maksu] langetame või tõstame – eks siis peab eelarve mõjuprognoos ka olema –, me tegelikult ju ei soovi, et maksu laekuks seitse korda rohkem, sellepärast et siis järelikult ka mängitakse rohkem. See [maks] tuleb käibe pealt, see tähendab, et on väga palju inimesi, kes oma raha maha mängivad. See ei ole maks, mille rakendamise ainus eesmärk on laekumiste suurendamine, sest me tegelikult ei soovi, et sellist käitumist ühiskonnas rohkem oleks.

Nii et palun, kolleegid, toetage sotsiaaldemokraatide [muudatusettepanekut]. Tegelikult tegid minu meelest ka Isamaa ja Keskerakond samalaadsed muudatusettepanekud, et veebikasiinode hasartmängumaksu määr jääks 6%-le, nii nagu see oli eelmisel aastal, langetamist ei toimu …

Aitäh!

… aga teised head asjad, mis on varem vastu võetud, jääks kõik paika. Aitäh teile!

Sulgen läbirääkimised. Head kolleegid, eelnõu kohta on esitatud ka muudatusettepanekuid. Asume nende muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Muudatusettepaneku nr 1 on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Sooviks panna Keskerakonna muudatusettepaneku hääletusele. See ütleb selgelt, et me peaksime taastama esialgse olukorra ehk 6%-lise maksumäära.

Aitäh teile! Loomulikult me arvestame teie [soovi]. Asume muudatusettepaneku hääletamise ettevalmistamise juurde.

Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 1. Selle on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 26 Riigikogu liiget, vastu 49, erapooletuid oli 0. Muudatusettepanek nr 1 jäi arvestamata. 

Muudatusettepaneku nr 2 on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Jah, me teeme seda. Kas, head kolleegid, võime minna hääletuse juurde? Keegi ei protesti, Helir ka ei protesti. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 2. Selle on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 27 Riigikogu liiget, vastu 48, erapooletuid oli 0. Muudatusettepanek nr 2 jäi arvestamata. 

Muudatusettepaneku nr 3 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon koos Züleyxa Izmailova, Ester Karuse ja Tanel Kiigega. Juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh! Palun nimetatud muudatusettepanekut hääletada. 

Me teeme seda. Kas võime minna selle muudatusettepaneku hääletamise juurde? Keegi ei protesti. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 3. Selle on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon koos Züleyxa Izmailova, Ester Karuse ja Tanel Kiigega. Juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 24 Riigikogu liiget, vastu 48, erapooletuid oli 0. Muudatusettepanek nr 3 ei saanud täiskogu toetust.

Muudatusettepaneku nr 4 on esitanud Aivar Kokk, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Selle koha pealt, Aivar, saab kõnesid pidada. Aga nüüd Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Me teeme seda. Auväärt Aivar Kokk ja Helir-Valdor Seeder, kas võime minna selle muudatusettepaneku hääletamise juurde? Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 4, mille on esitanud Aivar Kokk. Juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 30 Riigikogu liiget, vastu 48, erapooletuid oli 0. Muudatusettepanek nr 4 ei saanud vajalikku täiskogu toetust.

Head kolleegid, juhin tähelepanu, et meie kollane raamat ütleb, et hääletuse ajal on kõvasti mõtlemine keelatud.

Muudatusettepaneku nr 5 on esitanud Aivar Kokk, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Me teeme seda. Kas võime minna selle ettepaneku hääletamise juurde? Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 5, mille on esitanud Aivar Kokk. Juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 31 Riigikogu liiget, vastu 49, erapooletuid oli 0. Muudatusettepanek nr 5 ei saanud vajalikku täiskogu toetust.

Muudatusettepaneku nr 6 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon koos Züleyxa Izmailova, Ester Karuse ja Tanel Kiigega. Juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Muudatusettepaneku nr 7 on esitanud samuti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon koos Züleyxa Izmailova, Ester Karuse ja Tanel Kiigega. Juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Muudatusettepaneku nr 8 on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Ja muudatusettepaneku nr 9 on esitanud Aivar Kokk, juhtivkomisjoni otsus: arvestada osaliselt, vaata muudatusettepanekut nr 8. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Me teeme seda rõõmuga. Head kolleegid, kas võime minna hääletuse juurde? Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 9, mille … Vabandust! Varro Vooglaid, palun! Küsimus istungi juhatajale.

Mul tekkis küsimus selle kohta, et kui [juhtivkomisjoni] ettepanek on toetada seda osaliselt, siis mida see hääletus kokkuvõttes endast kujutab. (Saalis räägitakse.)

Küsimus on tehniline. Kuna [sama asja] on juba arvestatud koos muudatusettepanekuga nr 8, siis mina soovitan hääletada selle vastu, sest vastasel korral tekib üks korralik segadus. (Saalis reageeritakse häälekalt.) Ma saan aru, et Helir-Valdor Seeder kontrollib praegu saali terasust, see on selle mõttega tehtud. Tegelikult on seda ettepanekut arvestatud, aga sellega Isamaa fraktsioon ei rahuldu.

Võtan kaks protseduurilist küsimust, rohkem mitte. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Kõigepealt ma tuletan ka juhatajale meelde, et kõvasti mõtlemine on siin hääletamise ajal ja eel keelatud. Ja siis ma tahan öelda kolleegidele, et kui te selle poolt hääletate, siis arvestatakse seda täielikult, ei muud midagi.

Aitäh, hea kolleeg! Küsimus on selles, et kõvasti mõtlemine ei ole loomulikult istungi ajal üldse väga soovitav (Lärm saalis.), välja arvatud need, kes sõna võtavad või ettekannet peavad. Kõvasti mõtlemine on keelatud hääletamise ajal, aga see algab sellest hetkest, kui haamrilöök on toimunud, ja [kestab hääletamise lõpuni]. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Niisugused nõuanded juhatajalt ei pruugi halvad olla, kui ta annab nõu, kuidas parlament peaks käituma, et kas häbist pääseda või riigile majanduskahju mitte tekitada. Aga kuidas sa soovitad üldse kogu selle supi puhul käituda? Anna nüüd oma selge juhis, kui sa oled hakanud selektiivselt ütlema, et [võiks] hääletada ühe ettepaneku poolt ja teise vastu või hääletamata jätta. Mis sa arvad kogu sest supist, mis kokku on keedetud? See maksab inimestele, maksumaksjatele reaalset raha praegu.

Hea kolleeg, ma lähen tagasi kooliaega. Ma olen ka eksinud mõnes [kooli]töös – olgu see matemaatikaeksam või mis iganes – ja sellele järgnes vigade parandus. Tegelikult said vigade parandusega asjad klaaritud. Antud juhul ongi tegemist vigade parandusega. Suur vaidlus eelnõu olemuse üle toimus selle eelnõu varasemal lugemisel.

Head kolleegid, kas võime minna nüüd muudatusettepaneku nr 9 hääletuse juurde? (Saalist hõigatakse midagi.) Igaüks oma südametunnistuse järgi.

Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 9, mille on esitanud Aivar Kokk. Juhtivkomisjoni otsus: arvestada osaliselt, vaata muudatusettepanekut nr 8. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 30 Riigikogu liiget, vastu 49, erapooletuid oli 0. Muudatusettepanek nr 9 ei saanud vajalikku täiskogu toetust.

Head kolleegid, oleme vaadanud läbi kõik muudatusettepanekud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 793 teine lugemine lõpetada. Aga meile on laekunud Isamaa fraktsioonilt ettepanek seaduseelnõu 793 teine lugemine katkestada. Me peame seda ettepanekut hääletama. Asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Head kolleegid, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku Riigikogu liikme Tanel Teini algatatud hasartmängumaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu 793 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 21 Riigikogu liiget, vastu 50, erapooletuid oli 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Head kolleegid, seaduseelnõu 793 teine lugemine on lõpetatud.

Saame minna tänase teise päevakorrapunkti juurde, mis on Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Vadim Belobrovtsevi, Aleksei Jevgrafovi, Aleksandr Tšaplõgini, Vladimir Arhipovi, Peeter Ernitsa ja Anastassia Kovalenko-Kõlvarti esitatud arupärimine peaminister Kristen Michalile absoluutse vaesuse järsu kasvu kohta Eestis. Arupärimine kannab numbrit 866. Ettekandeks on juba Riigikogu kõnetooli jõudmas Riigikogu liige, hea kolleeg Lauri Laats. 

Ja tere tulemast, härra peaminister! Vabandust, et pidite nii kaua ootama, aga eks juhatus katsub järgmine kord päevakorda vähe paremini teha. (Kristen Michal kohapealt: "Ei, miks? Väga nauditav on, …")

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea peaminister, kes just jõudis saali! Selle üle on loomulikult hea meel, et vähemalt saab ta uuesti meie seisukohad ära kuulata, mis puudutab arupärimist ja seda teemat, mille me 2. detsembril tõstatasime, kui andsime arupärimise siinsamas saalis üle. 

Nimelt, absoluutses vaesuses elavate inimeste arv on viimasel ajal Eestis märgatavalt kasvanud. Üle 44 000 inimese peab toime tulema vähem kui 350 euroga kuus, mis ei võimalda katta isegi mitte esmaseid vajadusi. Arvestades praegust olukorda, mis meil on energiahindadega, ja vaadates arveid, võib öelda, et olukord on läinud veelgi hullemaks. Nende inimeste arv, kes igapäevaselt hakkama ei saa, on tegelikult ju tõusnud. Me oleme saanud hästi palju kirju, murekirju, kus selgelt joonistub välja [olukord], kus öeldakse, et elu on läinud nii kalliks, et me lihtsalt ei jaksa ega saagi toime tulla ja kergemaks ei ole asjad läinud.

Ka viimased uudised Euroopast ehk Eurostati andmed ütlevad selgelt, et meie miinimumpalka saavate inimeste toimetulek on veelgi [halvenenud], ja need on juba teised arvud. Aga me oleme negatiivses mõttes jällegi püstitanud rekordi: me oleme vaesuse poolest esirinnas. Ehk siis vaatamata sellele, et meil miinimumpalk tõuseb ja pension tõuseb, siis tegelikult ostujõud on drastiliselt langenud. Ehk raha väärtus on langenud, ja seda me näeme, kui me läheme poodi, kus hinnad on tõusnud, ja need tõusevad kogu aeg, peaaegu iga nädal. 

See on ju tegelikult selle poliitika tagajärg, mida me oleme siin juba näinud oma kolm aastat. Erinevad maksutõusud ja teenuste [hindade] tõusud on negatiivses mõttes andnud veelgi suurema lükke, mille tõttu jäävad meie inimesed veel vaesemaks. Loomulikult puudutab see väga paljude inimeste igapäevast toimetulekut, mitte [üksnes] nende, kes absoluutses vaesuses elavad. [Arupärimises] oleme me välja toonud viis küsimust, millele me soovime peaministrilt saada vastuseid. Kindlasti [arutelu käigus on meil veel] küsimusi. Aitäh!

Suur tänu teile! Järgnevalt palungi kõnetooli auväärt peaministri Kristen Michali.

Austatud Riigikogu juhataja! Austatud arupärijad! Head Riigikogu liikmed! Vastan siis arupärimisele absoluutse vaesuse järsu kasvu kohta Eestis. Loen küsimuse ette ja siis vastuse, siis on lihtsam jälgida.

Esimene küsimus. "Millised on valitsuse hinnangul peamised põhjused, miks absoluutne vaesus on viimase aasta jooksul märkimisväärselt kasvanud?" Vastus. Statistikaameti andmetel suhteline vaesus 2024. aastal vähenes ja absoluutses vaesuses elas 3,3% Eesti elanikkonnast. Absoluutne vaesus muutus 0,6 protsendipunkti. Absoluutse vaesuse keskne ja määravaim tegur on tööturult eemalolek. Valitsuse prioriteet esimesest päevast peale on olnud majanduskasvu taastamine, mis tagab suurema tööhõive ning palkade ja pensionide kasvu. 

Teine küsimus. "Kuidas hindab valitsus praeguste sotsiaaltoetuste ja toimetulekutoetuse süsteemi efektiivsust ning milliseid kitsaskohti on tuvastatud?" Vastus. Vaesusest aitab kõige efektiivsemalt välja töötamine. Seetõttu oleme pööranud väga suurt tähelepanu otsustele, mis aitavad kaasa majanduskasvule. Majanduskeskkonda [puudutavad] otsused on olnud efektiivsed. 2025. aastal oli SKP reaalkasv kõigis neljas kvartalis positiivne ning prognooside kohaselt võib 2025. aasta majanduskasvuks kujuneda circa 0,6% SKP‑st. Samuti jätkub Eesti majanduskasv 2026. aastal ning erinevate prognooside kohaselt on see circa 2–3% SKP‑st ehk regiooni üks kiiremaid. 

Kolmas küsimus. "Milliseid konkreetseid meetmeid kavatseb valitsus rakendada lühiajaliselt ja pikaajaliselt, et peatada ja vähendada absoluutse vaesuse kasvu?" Vastus. Majanduskasv toob ühiskonnale jõukuse: suureneb tööhõive ja kasvab nii miinimumpalk, mediaanpalk kui ka keskmine palk. Madalad maksud toetavad majanduskasvu. 2026. aastal ehk sel aastal aitab majandusel kasvada 1,4 protsendipunkti võrra alanev maksukoormus. Näitaja langeb 36,6%‑lt 35,2%‑le ehk maksukoormus langeb. Maksukoormus alaneb, sest 2026. aasta alul jõustus tulumaksureform, mille toel kasvas elanike ostujõud. Inimestelt ja ettevõtetelt jääb tänu madalamatele maksudele kogumata circa 780 miljonit eurot. Lisaks vähendasime lastega perede automaksu 100 euro võrra lapse kohta. 

Elavnenud majandus toetab pensionide kasvu. 2026. aastal kasvavad pensionid keskmiselt 5,4%, keskmine vanaduspension tõuseb aprillis 861 euroni. Lisaks tõuseb rahvapensioni määr 414 euroni. Jätkub üksi elava pensionäri toetuse – 200 euro – maksmine. Alates 2026. aastast tõstsime 10% võrra toimetulekupiiri. Üksi elava inimese toimetulekupiir on 220 eurot kuus, alaealise lapse toimetulekupiir tõusis 264 euroni kuus. Alates 2027. aastast [arvestatakse] õppivate laste puhul toimetulekutoetust kuni nende 19‑aastaseks saamiseni või õppeaasta lõpuni, mis tähendab 104 euro võrra suuremat toetust kuus. 

Neljas küsimus. "Kuidas plaanib valitsus parandada sotsiaalse abi kättesaadavust, arvestades, et paljud toimetulekutoetusele õigust omavad inimesed seda praegu ei taotle? Millised on inimeste põhjused, et ei taotleta abi?" Vastus. Sotsiaalse abi kättesaadavust parandavad 2025. aasta lõpus tehtud seadusemuudatused, aga ka toimetulekupiiri tõstmine. 

Viies küsimus. "Milliseid mõõdikuid ja hindamismeetodeid kasutab valitsus selleks, et jälgida oma meetmete mõju absoluutse vaesuse vähenemisel?" Vastus. Vaesusest toob välja töötamine. Olulised mõõdikud on SKP kasv, tööhõive kasv, tööpuuduse langemine, maksukoormuse langus. Aitäh!

Teil on mõned küsimused. Alustab Vadim Belobrovtsev. Palun! 

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Viimaste päevade põhiuudis on vist see, et inimesed hakkasid saama elektriarveid ja küttearveid, mis on üle mõistuse kõrged isegi võrreldes detsembri arvetega. Ma arvan, et [see on nii] väga paljude inimeste jaoks, kelle sissetulekud ei ole teab mis kõrged ja kes kuuluvadki nendesse rühmadesse, mis võib-olla on kõige vähem kindlustatud ja kõige haavatavamad. Mis te arvate, kuidas see aitab neil vaesusest pääseda, kui nad on sinna rühma langenud? Ja kuidas riik saaks neid selles olukorras aidata?

Aitäh! No kõrgete arvete ühine komponent on külm ilm. Meil on 25 aasta kõige külmem talv – ma saan aru, et kellelgi saalis midagi juhtus –, aga meil on tõesti kõige külmem talv. Ja see tähendab seda, et isegi kui võtame näiteks Tallinna, kus keskkütte hind pole tingimata tõusnud, siis tarbitav kogus kasvab, nii et arved on suuremad. 

Kui nüüd vaadata turgu tervikuna, siis elektriturul ei ole me kuidagi isoleeritud. Hind on kõrgem, Soome ja Läti tarbimine on suurem ja kogu piirkonnas ei kata tootmine tarbimist. Ei aitaks ka kuidagi see, kui põlevkivist rohkem [elektrit] toota, sest hind sõltub meie piirkonnas Läti ja Leedu gaasijaamadest. Ma [kirjeldan] selle pildi teile ära, et ma ei peaks teie kolleegidele kogu seda juttu kordama. 

Kui tahate hinda alla saada, [tuleb oodata,] kuni päikest ja tuult on rohkem, mis toob hinna alla, mitte põlevkivist [elektrit toota] – et see pilt oleks selge. Kui vaadata jaanuari-veebruari hinda, siis see oleks ilma Leedu maismaatuuleparkideta kõrgem. Leedus on tuuleenergia tootmise maht suur, mis aitab ka meie hinda alla tuua – see on pildi juures [oluline detail]. 

Nii et vastus küsimusele, kuidas energia hindu alla saada ja kuidas inimesed paremini toime tulevad, on ikkagi uute võimsuste rajamine. Põlevkivijaamadest pooled on kindlasti juba väga vanad ja ei ole konkurentsivõimelised ei hinna ega töökindluse poolest. Valitsus otsustas eelmise aasta mais suurendada Eesti Energia osakapitali 100 miljoni võrra. Uut 100‑megavatist gaasijaama juba ehitatakse ja Eleringi hangetega tuleb [võimsusi] veel juurde. Nii et tuleb teha investeeringuid erinevatesse võimsustesse. 

Mis puudutab toimetulekutoetuse mehhanismi, siis ma juba mainisin, et toimetulekusummade maksmisel arvestatakse ka sooja ja elektri hinda.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Tõesti, Keskerakond esitas teile ka avaliku pöördumise selle kohta, kuidas võiks aidata praeguses energiakriisis inimesi. 

Nüüd sellest hinna allasaamise jutust. Vaatame omaniku ootusi Eesti Energiale, seal ei ole mitte ühtegi sõna selle kohta, et lõpphind tarbijale võiks olla adekvaatne, hind võiks olla konkurentsivõimeline. Mis on põhiline omaniku ootus? Kasvatada ettevõtte väärtust ja teenida stabiilset dividenditulu ehk kasumit. Kuidas on aga võimalik, et omaniku ootustes on esmaseks [eesmärgiks] märgitud dividenditulu, kasumi teenimine, ja absoluutselt mitte kordagi ei ole seal välja toodud seda, et lõpphind tarbijale peaks olema mõistlik?

Mõistliku hinnaga peab eeskätt tegelema süsteemihaldur, niipalju, kui see tema pädevuses on. Nagu ma enne kirjeldasin, riigina saame me paremat hinda siis, kui rajatakse uusi tootmisvõimsusi. Sellepärast ma ka eelmises küsimuses seda pikemalt lahti seletasin, et põlevkivijaamade puhul näiteks on probleem nende kõrge tootmishind, mitte see, et nad ei töötaks. Mittetöötamine on ka muidugi tihti probleem, aga kõrge hind mõjutab seda. See hind kujuneb siiski turuhinna järgi. Nagu ma kirjeldasin, seal on erinevaid osasid, mis turul hinda [kujundavad], näiteks gaasijaamad ja paljud teised asjad. Nii et see ei kujune Eesti Energia omanike ootuste põhjal. Riigi aktsiaseltside omanike ootustes ei ole kunagi olnud teisiti, nende ülesanne on ikkagi omaniku vara maksimaalselt taastoota, taasluua. 

See, kui omanik soovib mingi teise poliitika kaudu midagi muud teha, [on teine teema]. Minu soovitus teile ja Keskerakonnale oleks mitte rääkida põlevkivist, mille hind on tohutult kallis ja [millest toodetud elekter] pääseb turule alles juhul, kui seal on hind juba väga kalliks [läinud], vaid pigem aidata kaasa uute tuuleparkide tulekule, mis on juba tegelikult kolm aastat Eestis energia hinda alla toonud.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Te oma vastuses möönsite, et absoluutses vaesuses elavate inimeste arv on kasvanud. Kõige suurem probleem on kogu selle asja juures see, et absoluutses vaesuses [elavad] juba noored inimesed. Ja eriti kurvaks teeb see, et see on mõjutanud otseselt ka perekondi, kus kasvavad lapsed. Ja miskipärast te ütlesite, et nad peavad ennast vaesusest välja töötama. No ma tahaksin näha, kuidas mitme lapsega ema seda teeb. 

Teiseks, te ei vastanud küsimusele, [kuidas hindate] sotsiaaltoetusi ja nende efektiivsust. Sellele küsimusele jätsite üldse vastamata. Ütlesite, et tuleb majandust turgutada. Sellega teie valitsus ka hakkama ei saa.

Ja nüüd [oleme püstitanud] uue rekordi ja ma tahaksin konkreetselt selle kohta ka kindlasti vastust saada. Kuidas te suhtute sellesse, et meie ostujõud on Euroopa Liidu liikmesriikide seas kõige madalam? See on Eurostati uudis, põhineb Eurostati andmetel.

Aitäh!

Aitäh! Siin oli nüüd mitu nüanssi. Ma kõigepealt kirjeldan, et majanduskasv, lisandväärtuse kasv ja paremad töökohad annavad inimestele paremad võimalused. Ma ei usu, et keegi selle vastu vaidleb. Ma ei ole isegi näinud, et vasakpoolsed nagu teie selle vastu vaidleksid. Kui jõukus kasvab, tähendab see seda, et kõigil läheb paremini. Ringi saab jagada ikka jõukust, mitte midagi muud. 

Tihtipeale on vaesuse osa just töötuks olemine või töö kaotamine. Meie ülesanne peab olema hoolitseda selle eest, et majandusel hästi läheks. Eelmisel aastal Eestis – ma saan aru, et te ei lase ennast küsimust esitades faktidest häirida, ja head lugu ei peagi faktid segama – majandus siiski hakkas kasvama. Ja kommertspankade, keskpanga, Euroopa Komisjoni ja erinevate osapoolte prognoosid näitavad, et Eesti majandus kasvab sellel aastal umbes 2–3% SKP‑st, mis on üks regiooni kiiremaid kasve. Nii et ma kardan, et aasta lõpus peate selleski mütsi sööma.

Martin Helme, palun!

Nojah, vaat, Reformierakond lubas meid viie rikkama hulka. Oleme jõudnud teie vägeval juhtimisel Euroopa kõige madalama ostujõuga riikide hulka. 

Ahastuses kodanikud kirjutavad Riigikogu saadikutele. Ma loen väikese lõigu ette. 

Olen sajaprotsendiliselt halvatud, vajan hooldust 24/7, hooldusteenuse hind 30–35 eurot tund. Vajan kriitiliselt kiiresti hooldajat, aga vahendeid pole. Ainus sissetulek on 650‑eurone töövõimetuspension. Olen üksikvanem ja mul on kaks täiskasvanud puudega last, kelle eestkostja olen. Minu säästud on ammu ära kulunud. Jaanuari elektriarve on 519 eurot. Oman kohandatud invasõidukit, aga selle eest jäi automaks maksmata. Eelmise aasta lõpul arestis maksuamet mu konto. 

Nii et seda 650 eurotki ei saa ta kätte. Ma tean, et Kristen Michal ükskord pakkus oma pintsakut, kui päästjate palga vaidlus oli, aga ma kahtlustan, et Kristeni pintsakust ei ole kasu inimesel, kellel on elektriarve sama suur kui sissetulek ja sissetulek on maksuameti poolt arestitud kontol. Aga mida ma vastan sellisele inimesele?

Aitäh! Hea meelega aitame selle vastuse koostada, kui selleks on päriselt soov. Tuleb otsida inimesele võimalikult sobivad mehhanismid tema aitamiseks. Ütleme nii, et võimalusel tuleks kõigepealt kohaliku omavalitsusega rääkida, kohalik omavalitsus seda ülesannet kannab. Aga edastage see kiri mulle ja ma aitan vastuse koostada.

Evelin Poolamets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Rahandusminister Jürgen Ligi on andnud inimestele rida soovitusi, kuidas majanduslikult raskel ajal toime tulla. Ta on soovitanud süüa konserve ja osta pesemata kartulit. Ja kuna meid vaatab ka täna interneti teel kindlasti hulk inimesi, siis mida teie [neile] soovitaksite?

Mina saan valitsusjuhina tegeleda sellega, et Eesti riigil võimalikult hästi läheks. (Hääl saalist.) Sellel ajal, kui valitsus moodustati, või vähemalt minu esimene valitsus – ma ei tea, ei oska öelda, kuidas sotsidega … –, olid majanduses oluliselt kehvemad ajad, eelmisel aastal juba paremad. Sellel aastal paistavad ajad kõvasti paremad olevat. Inimestel jääb rohkem raha kätte ka tulumaksu langetusest. Selle eest ma saan kindlasti seista.

Ma saan ka selle eest seista, et Eesti riik kindlam oleks, et inimesed teaksid oma tulevikku planeerida ja siia investeerida. 

Energeetika puhul, mida me saame riigina teha, mida me teeme ja millele EKRE muidugi on kangesti vastu, on luua võimalikult soodsad tingimused soodsamate energiavõimsuste rajamiseks. Ma saan aru, et teile päike ei meeldi ja tuul ei meeldi, aga aasta keskmise [energia hinna] on nad ikkagi alla toonud. Juba kolm aastat, 2022., 2023. ja 2024. aastal on see langenud. Nii et energia hinda toob see pigem madalamale. Need on need asjad, mida me saame teha. 

Energia puhul on õnneks Eesti inimesed üsna mõistlikult käitumas. Kui mõned aastad tagasi inimesed võib-olla ei julgenud fikspaketti valida, siis need, kes on hinnatundlikumad, on ka oma valiku [selle kasuks nüüd] langetanud. See annab võimaluse oma tarbimist paremini juhtida, lisaks teha seda ka nutikamalt. 

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Tulen jälle sellesama toimetulekutoetuse juurde. Kui sotsiaaldemokraadid tegid ettepaneku toimetulekutoetuse piiri 200 euro pealt mitte 220‑le tõsta, vaid 300 euro peale – see on ainuke sihitatud toetus, mida taotlevad kõige raskemas seisus inimesed ja mis oleks kindlasti ka praeguses olukorras neid paremini aidanud –, siis te ütlesite, et seda pole võimalik teha ja et inimesed ei lähe siis tööle, kui toetused on liiga kõrged. 

Aga mu küsimus on see. Teades, millises olukorras inimesed praegu elektriarvete ja elukalliduse tõttu on, kas te olete plaaninud valitsuses mingi erakorralise nõupidamise maha pidada või mingeid meetmeid pakkuda sellest konkreetsest raskest seisust [väljatulemiseks]? See, mida te räägite, et teeme neid ja neid asju, puudutab tulevikku, aga praegu on olevik ja juba praegu on olukord selline, kus elukallidus käib üle jõu.

Aitäh, hea küsija! See on vist nüüd esimene kord, kui te omistate mulle väite, mida ma ilmselt ei ole väitnud. Seda siin saalis ikka aeg-ajalt juhtub, aga ma ei ole küll midagi sellist öelnud, et toimetulekutoetuse piirmäära tõstmise järel inimesed ei lähe tööle. Kui leiate selle [tsitaadi], siis edastage see mulle. Ju ma olen vääratanud, aga enda teada ma ei ole midagi sellist väitnud. Seda esiteks. 

Teiseks, toimetulekutoetuse piirmäär tõuseb sellel aastal 10% ja 2026. aastal on üksi elava inimese piirmäär 220 eurot ja lapse piirmäär on kõrgem, 264 eurot. Alates aprillist 2027 pikeneb arvestuse aluseks olev lapse iga 19. eluaastani ehk gümnaasiumi lõpuni. Toimetulekupiiri tõstetakse ka järgnevatel aastatel, et see käiks elukalliduse tõusuga ühte sammu.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud peaminister! Ehk mäletate ajalooõpikust, et Nõukogude võim lahendas ka pidevalt oma revolutsiooni tagajärgi ehk lahendas probleeme, mille nad olid ise tekitanud. Täna oleme samas seisus. Te teete siin energiarevolutsiooni ja siis käite kätt hoidmas ja ütlete: "Noh, olete veel ikka elus, küll olukord kunagi paraneb." Aga siis hakkate gaasijaamu ehitama ja toetuma jälle fossiilsele energiale. Aga mis on tulemus? 44 400 inimest elab absoluutses vaesuses. Statistikaamet kinnitab veel, et ettenägematute kuludega jääb hätta üle kolmandiku elanikest. Nii et nüüd on see hetk käes, kui jõhkrad energiaarved on laual. Inimesed ei saa isegi hambaarsti juurde minna, tühistavad oma käike hambaarsti juurde, sest, vabandage, kõigepealt peab elektriarve ära maksma. Kuidas nad ettenägematute kuludega toime peaksid tulema?

Aitäh!

Kui tuulik [elektrit] ei tooda, mis siis saab?

Kui küsimus oli, et kui tuulik elektrit ei tooda, mis siis saab, siis vastus on, et kui juhitamatust ehk ilmast sõltuvast [energiaallikast], kas tuulest või päikesest energiat ei toodeta, siis on sellisel juhul näiteks gaasijaamad reservis. Praegu on põlevkivijaamad nii kaua, kuni tulevad uued gaasijaamad. Uute gaasijaamade investeeringutest ma ka rääkisin. Aga fossiilide miinus on ikkagi see, et nad on kallimad. Ka põlevkivijaamade, praeguste vanade jaamade töökindlusega on tihti muresid. Ja isegi kõige uuem jaam, Auvere – sellest on unistatud Juhan Partsi ajast saati Isamaa poliitikana, et ehitaks teise ja kolmanda veel – ei ole ka väga töökindel, nagu me oleme näinud. Nii et see on vastus [küsimusele], mis vahepeal on toimunud. 

Ja energeetikarevolutsioonist. Mul on hea meel, kui te nii väidate, sest nagu ma mainisin, 2022., 2023. ja 2024. aastal on energia hind allapoole tulnud ja seda just tänu sellele, mis teile väga ei meeldi: päikese ja tuule massiivsel kasutamisel. Kui on erakordselt külm talv, siis tarbitavad kogused kindlasti suurenevad. Selle vastu kindlasti aitab ka mõistlik energiapaketi valik ja tarbimise juhtimine, kui see on võimalik. 

Rain Epler, palun!

Aitäh! No see mõistliku energiapaketi valiku jutt on selles mõttes tegelikult eksitav, et riigina peaks tegema otsuseid, et näiteks aasta vaates, kõigil aastaaegadel oleks elektri lõpphind tarbija jaoks mõistlik ja soodne. Ma arvan, et kui te siin räägite odavast elektri hinnast suvel näiteks, siis te kõiki neid järjest kasvavaid süsteemi kogukulusid ignoreerite. Ilmselt te teete seda teadlikult, sest kui me maailma näiteid vaatame, siis näeme, et mida suurem on riikides juhuelektri tootmise osakaal, seda kallim on lõpptarbija jaoks elektri hind. 

Aga nüüd küsimuse juurde. Tegelikult selle gaasijaamaga, eriti kui see suure osa ajast peab seisma, ei saa odavat elektrit. Ja kui te siin muretsete mingite heitmete ja CO₂ pärast, siis laske mõnel nõunikul endale need kalkulatsioonid ära teha. Gaasi puhul me sõltume ju impordist ja toome seda siia laevaga, veeldatuna ja nii edasi. Mis ikkagi see põhjus on, et te põlevkivienergeetikat arendada ei taha?

Proovin hästi lihtsalt öelda, et see on lihtsalt liiga kallis. Põlevkivivõimsuse väljaarendamine on kordades kallim kui näiteks gaasijaama tegemine. Nii et kui te tahate kingitusena Eesti rahvale kallist ja kahjuks mitte töökindlat [tootmisviisi], nagu Auvere näide näitab, (Vahelehüüe.) siis jätkake aga seda liini. Ettekujutus on, et sellega saab soodsamalt. Ei saa. Kui rääkida terve aasta keskmisest hinnast, on aasta lõikes ikkagi tuule- ja päikeseenergia soodsam. Nüüd tulevad turutingimustel akupargid, tulevikus ka tuuma- või merepark. Need tegelikult toovad selle keskmise hinna alla. 

Veidi ka numbritest. 2022. aastal ehk energiakriisi aastal oli keskmiseks hinnaks 192 eurot megavatt-tunni kohta, siis 90, siis 87 ja nii edasi. Ta on läinud järjest madalamaks just tänu uute võimsuste lisandumisele. Andres Sutt, energeetika eest vastutav minister, kirjutas Delfis ühe pikema loo, mida, ma arvan, te ei ole ka lugenud, kus ta viitab sellele, et Eurostati andmete järgi oli 2024. aastal Eesti kodutarbija elektri lõpphind umbes 26 senti kilovati kohta, Soome kodutarbijal aga 26 või 27 senti kilovati kohta. Nii et Eestis oli isegi veidi soodsam elektri hind kui Soomes näiteks. Nii et tasub ennast faktidega kurssi viia, siis on võib-olla lihtsam debatti pidada.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister, palun aidake mul vastata ühele pöördumisele. Täna kirjutas mulle Narva üksikema. Sel kuul sai ta töötasuna 300 eurot ning töötukassa väljamaksena saab veel 221 eurot. Lisaks saab ta 80 eurot lapsetoetust. Kokku on tema kuune sissetulek 600 eurot ja sellest summast tuleb ligikaudu pool tasuda oma korteri eest. Kuidas on võimalik ülejäänud summaga toime tulla ja ellu jääda? See on tema otsene küsimus mulle.

Aitäh! Ma tegelikult ju vastasin Martin Helme samasugusele küsimusele, et toimetulekutoetuse maksmisel arvestatakse sooja ja elektri hinda. Aga kui teil on selline pöördumine, edastage, aitame kindlasti sellele vastata. Kõigepealt on see ikkagi omavalitsuse ülesanne. Kui ma õigesti mäletan, olete te Narvas aktiivne, nii et võtke omavalitsuses sellele vastata.

Mart Helme, palun!

Jaa! No ausalt öeldes lihtsalt ära tüütab. Iga kord, kui Kristen Michal käib siin puldis, siis ta räägib meile, kuidas põlevkivienergeetika on liiga kallis. No kulla inimesed, te olete ju maksudega ja CO₂‑ga ja igasuguste muude asjadega selle kalliks ajanud, te ju tapate selle turult välja. See ei ole kallis, kui kõiki neid makse ei ole. Te olete teinud igasuguste subsiidiumidega tuule- ja päikeseenergia odavamaks – mitte odavaks, vaid odavamaks. Siis te tulete meile demagoogiat ajama siin sedapidi ja teistpidi. No ausalt öeldes, kui te natukenegi oskate arvutada 2 pluss 2 või ka 2 korda 2 – see on nagu juba kõrgem matemaatika –, siis te ju saate aru, et te ajate meile täielikku kelbast.

Aga mulle jäi kõrva, et praegu pidi erakordselt külm talv olema või vähemalt külm talv. No ma mäletan, aastatel 1986–1987 talve, kui oli üle 30 kraadi külma, ja keegi ei külmunud ära, elektrit jätkus, probleeme ei olnud, Eesti rahvas ei olnud Euroopa kõige vaesem. 

Aitäh-aitäh! 

Te olete ikkagi selle valitsusega ju teinud Eestist katastroofiriigi. 

Aitäh-aitäh! 

Mis te nüüd teete, et sellest katastroofist välja tulla?

Nojah, hea küsija, mulle meeldib ikkagi vaba Eesti palju rohkem kui okupeeritud Eesti.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Sotsiaaldemokraate teil siunata meeldib, eriti kontekstis, et me ei saa majandusest aru. Aga ma usun, et te olete ettevõtjatega kergemini ühte meelt. Coopi juht tõi eelmisel nädalal välja, et teie pakutava lahenduse mõju, mis peaks inimesi elukallidusega hakkamasaamiseks enim aitama, ehk siis kurikuulus maksuküüru kaotamine, on see, et 13 Eesti maakonnas jõuab tööinimesteni kõigest 15% maksuküüru kaotamise rahast. Suurim võit on Tallinnas ja Harjumaal, Tartus ka, ning ülejäänud 13 maakonda peavad piskuga hakkama saama. Mis on teie sõnum nendele 13 maakonna inimestele? Kuidas peaksid need inimesed oma heaolu [suurendama] ja elukallidusega hakkama saama?

Aitäh! Ma olen jah näinud seda sotsiaaldemokraatide dramaatilist plakatit. Ma ei taha sellele kuidagi rohkem reklaami teha. 

Tulumaksu alandamine annab sellel aastal kindlasti majandusele kõvasti hoogu ja aitab kõiki inimesi. Kui majandusel läheb paremini, siis on jõukuse kasvu üle kogu Eesti [tunda]. Kui te küsite, kas ma tahaksin, et see oleks kiirem, siis muidugi tahan. Kas ma teen selleks erinevaid samme? Jah, teen. Koos ettevõtjatega, muuseas, astume samme, et kõik kiiremini liiguks. Muu hulgas on selleks ka suur hulk erinevaid eelnõusid, samme ja otsuseid lisaks maksulangetusele. Tegemist on Eesti ajaloo suurima maksulangetusega, mis kindlasti aitab. 

Minu meelest on väga pentsik, et te enda loodud, sotsiaaldemokraatide, Isamaa ja Keskerakonna ühist last ehk maksuküüru, ebaõnnestunud tulumaksu nimetate kurikuulsaks. Võib-olla tegelikult oligi see kurikuulus ja on hea, et see kadus, inimestele jääb rohkem raha kätte. Ma ei saa sellest küll aru, kuidas saab kiita seda, mis koormas põhiliselt keskmist tööinimest ja keskklassi.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea peaminister! Te olete täna kuidagi närb ja jõuetu siin. Tundub, et te ei ole oma jutuga, kus te siin ette lugesite oma valitsuse saavutusi, et kõigile jääb rohkem raha kätte, täna kuidagi siin eriti entusiastlik, mis on ka mõistetav. Ma näen, et teil endal on ka väga keeruline seda kõike rääkida, sest reaalne elu ju teie juttu kuidagi ei toeta.

Ja sellest, et ikka on süüdi keegi teine, mitte teie valitsus. Nüüd siis on külm ilm süüdi. Mina mäletan küll viimase 30 aasta jooksul – ärme sinna teise riigikorda läheme – küll palju külmemaid talvi. Näiteks viimati, 2015. aastal, ma mäletan, oli nii külm, et Tallinnas olid kõik veetorud ära külmunud, aga toad olid soojad. Ja inimesed, näed, on ka [teie sõnul] süüdi: küll ei oska nad elada, küll ei oska pakette valida ja nii edasi. See läheb juba sinna võtmesse, nagu Kaja Kallas siin ütles, et teate, kui teil on külm, siis kolm inimest on üks radiaator, istuge külmas toas kolmekesi koos. Ja Reinaas teadis, et Eesti inimesed arutlevad pidevalt ja kirglikult elektri hinna üle, et see on hirmus jabur. No teate, absoluutses vaesuses elavad inimesed …

Aitäh!

… ei aruta enam varsti millegi üle, nad on lihtsalt ruineeritud. Äkki süüdistate nüüd neid ka veel milleski, et saaks …

Aitäh, Helle-Moonika!

… selle Reformierakonna ülbusepaketi lõpuks täis?

Aitäh, hea küsija! Mul on teile hea vastus. Mina ei ole kedagi milleski süüdistanud. Vastupidi, olen kiitnud inimesi, et nad on teinud endale sobivad valikud, ja olen kirjeldanud, mida me riigina saame teha uute tootmisvõimsuste rajamisel, et inimestel oleks lihtsam. 

Uued tootmisvõimsused on juba toonud hinda alla. Me oleme andnud raha Eesti Energiale, et teha ka gaasijaamadesse investeeringuid, et inimestel oleks lihtsam ja tuleks uus gaasijaam. Akupargid tulevad eraettevõtjate poolt täiesti turutingimustel. Kui ma võrdlen 2022., 2023., 2024. aastat, mida ma kolleegidele kirjeldasin, siis keskmine hind on allapoole tulnud.

Kui ma midagi veel teha saaksin, siis ma ütleksin teile üleskutsena, et kui te suudaksite nüüd ehk ka sellisel ajal, kus te näete, et hinnad on kõrgemad, lõpetada soodsamate energeetikarajatiste pidurdamine üle Eesti, siis, ma arvan, sellest oleks abi. Aga mina suhtun arusaamise, mõistmise ja empaatiaga kõigisse ja teen kõik selleks, et energia hind oleks soodsam.

Auväärt Helle-Moonika Helme! Ma pean ikkagi vajalikuks märkida, et need sõnad "närb" ja "jõuetu" ei olnud asjakohased. Ma nendega kindlasti nõustuda ei saa. (Hääl saalist.) Need sõnad, ma ei hakka ütlema, kelle aadressil need öeldud olid, need sõnad "närb" ja "jõuetu", mida te kasutasite, need ei olnud kindlasti asjakohased ega sobilikud antud juhul. Peaminister on väga rahulik ja tasakaalukas oma väljaütlemistes ja esinemises. Võib-olla see teile, vastupidi, ei meeldi, aga öelda, et närb ja jõuetu, see on täiesti kohatu. Sellega ma ei ole nõus. (Hääled saalis. Mart Helme protestib saalis.)

Varro Vooglaid, palun! Varro Vooglaid, palun!

Teate, lugupeetud istungi juhataja, ma pean küll ütlema seda, et "närb" ja "jõuetu" ei ole nüüd küll mingisugused sellised hinnangud, mis kuidagi kohatud oleksid, eriti pidades silmas, milliseid hinnanguid siin teie enda koalitsioonikaaslased on opositsioonisaadikute suunal siin saalis andnud, ilma et oleksite kunagi sekkunud. Nii et ärge nüüd üle ka reageerige! 

Aga küsimus härra peaministrile seisneb selles, et ausalt öeldes te võiksite selgitada ükskord kuidagi põhjalikult lahti, kuidas see ikkagi võimalik on. Te ütlete, et päikese- ja tuuleenergiat tuleb rohkem arendada, siis me saame odavama elektri. Aga väga paljud inimesed näevad ju seda, et mida rohkem on meie elektrisüsteemis just nimetatud energiaallikate osakaal, seda kallimaks kõik läheb. Siis, kui Eestis ei olnud veel ühtegi tuulikut ega päikesepaneeli, ei saanud inimesed kunagi selliseid arveid, mida nad maksta ei jaksanud. Ja nüüd, mida rohkem neid igale poole pannakse, seda kallimaks kõik muudkui läheb. Natukene on nagu teie jutt selline, et peame talvel akent rohkem lahti tegema, siis läheb soojemaks. Inimesed tunnevad, et läheb külmemaks, aga te ikka ütlete, et tehke veel rohkem akent lahti, küll siis hakkab soojemaks minema. (Naer saalis.) Mina ei tea. Millest ma valesti aru saan?

Aitäh! Ma arvan, et see võib-olla tahaks jah sihukest pikemat ülevaadet. Ma püüan hästi lühidalt öelda, et tootmisviisidega – ma saan aru, et see teie hulgas või EKRE‑s uskumist ei leia, aga kahjuks seda kinnitavad faktid, mitte sisetunne –, on siiski nii, et energia, mis tuleb turule ja on pärit fossiilsetest allikatest, on sellel turul kahjuks kallim ja me kõik maksame rohkem. Lisaks [on probleeme] jaamadega, nagu me oleme näinud ka kõige külmemal ajal. Iga kord on kas Delfis, Postimehes või ERR‑is uudis, kui Auvere jälle ei tööta ja siis ta jälle töötab. Need põlevkivijaamad ei ole teab mis töökindlad. Müts maha kõigi energeetikute ees ja nende inimeste ees, kes kogu aeg näevad seal vaeva, et see masinavärk töötaks. See ei ole kindlasti kerge. 

Aga kui aasta keskmist [hinda] vaadata, siis soodsamad on looduslikud allikad. Meil hüdrot ei ole, aga on tuule- ja päikeseenergia, mille keskmine hind on ikkagi soodsam, ja nad on toonud juba kolm aastat energia hinda allapoole. Ma tõin ju näiteid 2022., 2023., 2024. aastast. Jah, selline see pilt on. Aga ma võin hea meelega seda eraldi kirjeldada või [võib seda teha] Andres Sutt või Jaanus Uiga või kes tahes. Või võtke Kalle Kilk või Andrus Durejko [võib anda] teile pikema ülevaate, kuidas see energiasüsteem toimib.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Natukene riivas teie vastus minu kolleegile Aleksei Jevgrafovile, kui te ütlesite, et omavalitsus peab võtma enda kanda need äpardused, mis on meie riigis tehtud. Kolmeliikmelisele perele, kus on üks laps, jääb 600 eurot. Ja kui ta maksab oma kommunaalteenuste eest ära, siis ta mingisuguse summa saab tagasi toimetulekutoetuse kaudu, aga see ikkagi ei ületa 600 eurot. Te saatsite selle omavalitsusele lahendamiseks. Mina kui omavalitsusjuht küsin teie käest, mismoodi see käib. Ehk õpetate meid, mis see omavalitsus peab siis tegema? Ega see ainus pere ei ole, neid on üle riigi umbes 30 000, kes toimetulekutoetust saavad. See on üks asi. 

Teine asi: Tallinnas näiteks Keskerakond abistas pensionäre, kes jäid hätta, aga teie nelikliit, mis Tallinnas vahepeal võimul oli, tühistas selle toiduga abistamise [meetme] ka ära. Kuidas siis seda abi osutada …

Aitäh!

… omavalitsuse rahaga?

Ma arvan, et teie kõrva riivas ilmaasjata, sest omavalitsuse ülesanne ongi ju omavalitsuse territooriumil olevaid inimesi abistada. Riigis, nagu ma kirjeldasin, on ka sotsiaaltoetuste mehhanism olemas, samamoodi nagu toimetulekutoetuse maksmisel [arvestatakse] sooja ja elektri hinda. 

Ja mida riik saab teha? Ma veel kord rõhutan: riik saab hoolitseda selle eest, et meie turul oleks soodsam energia tootmine ja et seda tuleks sinna võimalikult palju juurde. Tuleb tunnistada, et jaanuaris külma ilma tõttu tarbimise kogused oluliselt kasvavad. Kui ilm on väga külm, siis läheb elektrit ja sooja palju. Omavalitsus on tegelikult see, kes oma elanikke peab abistama, need on ju reeglid.

 Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt valitseja! [Arupärimine] on küll absoluutse vaesuse kohta, aga ei saa praegu jätta rääkimata elektrist. Kui kellelegi, kes on absoluutses vaesuses või selle piiril, tuli näiteks elektriarve, mis on umbes 200, 300, võib-olla 400 eurot, igal juhul selline arve, mis tema sissetulekuga võrreldes on mega[suur], siis mida ta peaks sellisel juhul tegema? Sest teatavasti, kui kohe seda ära ei maksa ära, tuleb Eesti Energialt teade, et elekter lülitatakse välja. Muidugi, talvel nad [annavad sellest ette teada]. Aga mida te soovitate nendele inimestele, kes saavad sellise elektriarve, et suur osa nende sissetulekust peaks jaanuaris-veebruaris nüüd sellele [kuluma]? 

Aitäh! Ma olen tegelikult ju ära kirjeldanud kogu selle komplekti, mida omavalitsus saab teha oma kodanike aitamiseks, oma elanike aitamiseks. Ma arvan, et omavalitsustel on siin roll. Kui inimesed vajavad abi, siis nad saavad omavalitsuse poole pöörduda ja saavad sealt nõu. Riigis on selleks samamoodi sotsiaaltoetuste mehhanism olemas. Ja riigi ülesanne on kindlasti tagada, et meil tuleks võimalikult palju mõistliku hinnaga tootmist turule, mis keskmist hinda alla toob. See teeb inimeste elu lihtsamaks. 

See, et külmal ajal tarbimine kasvab, ma arvan, on ju loogiline, isegi kui hind ei ole muutunud, nagu on näiteks Tallinnas keskkütte hinna puhul. Siin just üks ettevõtja postitas, et Tallinnas ei ole mitu aastat keskkütte hind muutunud, aga lihtsalt tarbimise kasv on väga külma ilmaga suurenenud, midagi teha ei ole. Ja toetuste mehhanismist ma juba rääkisin.

Suur tänu, härra peaminister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Küll on küsimusi istungi juhatajale. Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh! Mul on tõepoolest protseduuriline küsimus istungi juhatajale. Mida te soovitate mul edaspidi teha, kui ma esitan küsimuse, väga konkreetse küsimuse peaministrile, et kas valitsus on plaaninud seda rasket olukorda arutada või mingeid meetmeid kas või erakorraliselt võtta, ja peaminister jätab sellele vastamata? Mul ei ole [võimalik esitada] teist küsimust, et seda uuesti küsida. Kui te ütlete, et küsige ta käest koridoris, siis see on ka muidugi vastus. Aga ma arvan, et eks oleks ka need, kes videosilla vahendusel meie ülekannet jälgivad, soovinud seda teada. Mis see soovitus on?

Tõepoolest, ütleme, suurim viga, mida head kolleegid saalis küsides teevad, on see, et ühes küsimuses on mitu küsimust. Ja siis tõenäosus, et see teie jaoks võib-olla kõige olulisem küsimus jääb vastamata, on oluliselt suurem. See on esimene soovitus: kui teil on ikkagi mingi väga konkreetne küsimus, siis piirduda ühe küsimusega. 

Ma ei jälginud teie küsimuse puhul, hea kolleeg Helmen, kui palju erinevaid küsimusi sinna põimitud oli või ei olnud. Aga veel kord, miks ka vastust ei ole, on tihtipeale seetõttu, et lihtsalt teie ootused on teistsugused kui see, mis on näiteks antud juhul peaministri seisukoht. Siis te tõlgendate seda nii, justkui ei ole teie küsimusele vastatud. Nii et selles võtmes on ju samas terve rida teisi võimalusi, kuigi ma ei taha alahinnata seda formaati. 

Ma eeldan, kui küsimus on, siis on üks konkreetne küsimus ja eeldan ka konkreetset vastust. See on ootus. Aga otse loomulikult, ma olen ka seda öelnud, et te suudate mõelda oluliselt loovamalt. Peaminister kindlasti ei suuda vastata kõikidele küsimustele. Kui võtame näiteks sotsiaalhoolekande või mille iganes, siis loomulikult ei saa olla peaminister sama teadlik kõikidest nüanssidest kui vastava valdkonna minister. Nii et selles mõttes peab ka oma küsimusi sättides vaatama, kellelt mida parasjagu küsida. 

Aga alternatiiv loomulikult, hea kolleeg, on kirjalikud küsimused. Võib kasutada ka kirjaliku küsimuse vormi, mida suhteliselt vähe kasutatakse, kui [mõnele] küsimusele jääb vastamata. 

Head kolleegid, ma ei võta rohkem protseduurilisi küsimusi. Avan läbirääkimised. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea peaminister ja inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! 

Ma sooviksin kohe kolm minutit juurde.

Jaa, kaheksa minutit.

Aitäh! Huvitav arutelu oli. Peab tunnistama, et vastuseid ei saanud, ja seda lootust, et siin puldis peaministri suust kõlavad vastused, ka ei olnud. Teate, ma lihtsalt jälgin pidevalt, mis teistes Euroopa Liidu liikmesriikides toimub ja kuidas nemad vaatavad neid asju ja püüavad leida lahendusi selleks, et inimesed kuidagiviisi toime tuleksid. [Sealt joonistub välja] loomulikult hoopis teine pilt kui see, mida me siin Eestis näeme. 

Ma lihtsalt toon teile ühe väga hea näite Tšehhist. Tšehhi peaminister pöördus (Lehitseb pabereid.) – kus mul see on? – Euroopa Ülemkogu poole, teema või mure oli CO₂ kvoodi turg ja kauplemine ja tema sõnum oli väga lihtne: see tuleb ümber kujundada. Ja miks? Sellepärast et see süsteem ei ole jätkusuutlik ning mõjutab otseselt elektri hinda, kogu Euroopa konkurentsivõimet ja loomulikult majandust. 

Selgelt tulevad riigid aina rohkem ja rohkem selliste avaldustega välja selleks, et muuta olukorda riigisiseselt ja ka Euroopa Liidus. Meie kuuleme hoopis vastupidist juttu, mis puudutab energeetikat: meil lahendavad kogu selle probleemi tuulikud ja päikesepargid. Aga see pool, mis tegelikult seda olukorda lahendaks, ehk kogu selle CO₂‑ga kauplemise süsteemi ümbervaatamine ei tule Eestis kõne allagi. Ja see ongi vale. See ongi vale! 

Hea, et siin ei kõlanud veel Suti arvamust, et varsti tuleb kevad ja tuul hakkab puhuma ja päike paistma, küll need elektrihinnad ka lähevad odavaks. See oli tema lahendus. Selge on see, et kogu see energiasüsteem, mis meil on üles ehitatud ja mida kavatsetakse üles ehitada sellisel viisil, ei ole jätkusuutlik. Minister Sutt tõi välja, et tegelikult tuleb mingi aja pärast, 2028.–2029. aastal ka gaasil töötavad elektrijaamad ja see pakub mingit leevendust. Ma lihtsalt tuletan meelde, et see otsus oli tegelikult laual oma kaks-kolm aastat tagasi ja siis koalitsioon otsustas mitte rajada neid gaasil töötavaid jaamu. Ja nüüd öeldakse, et näete, aga meie ju tegeleme sellega. Aga samas, kui Eesti Energial oli valmisolek neid ehitada, siis öeldi, et ei-ei, see teema ei ole praegu laual, läheme edasi meretuuleparkidega. Õnneks mingil hetkel võeti see suure skandaaliga maha, kui saadi aru, kui suured rahad sinna lähevad. 

Aga teate, me läksime praegu peateemast kõrvale. Meie arupärimine oli tegelikult ju suunatud inimeste toimetuleku küsimuse lahendamisele ja me juhtisime tähelepanu, et Eestis absoluutses [vaesuses] elavate inimeste arv kasvab. Seda möönis ka peaminister möödaminnes ja ütles, et see arv on muutunud. Ehk siis mitte kasvanud, vaid see arv on muutunud. Loomulikult on muutunud. Kasvanud on! Aga seda, et meil on absoluutses vaesuses elavate inimeste arv kasvanud, ta ei julgenud öelda. Aga muutunud on. Kuidas siis seda probleemi lahendada? 

Meie teine kirjalik küsimus oli väga selge: "Kuidas hindab valitsus praegu sotsiaaltoetuste ja toimetulekusüsteemi efektiivsust ning milliseid kitsaskohti on tuvastatud?" Selle peale vastas peaminister, et me peame ennast vaesusest välja töötama, me peame majandusega tegelema ja majandus juba hakkab ka tõusma. Aga kus on vastus sellele küsimusele? Kuidas ta hindab praegust sotsiaalset süsteemi, kuidas ta hindab selle efektiivsust? See on kirjalik küsimus, see ei ole ju küsimus saalist, millest võib-olla tõesti peaminister ei saanud aru või mida ta võis valesti kuulda. Palun väga! Must valgel on kirjas, peaministril oli aega [vastus] küsimusele ette valmistada mitte rohkem ega vähem kui 30 või 40 päeva, sellepärast et arupärimine on esitatud 2. detsembril. Sellele küsimusele ta ei vastanud, ta ei taha sellele vastata. Täpselt samamoodi ta ei taha kasutada sõna ["kasvama"] – et meil absoluutses vaesuses elavate inimeste arv on kasvanud. See arv on [tema sõnul] lihtsalt muutunud, see ei ole kasvanud. Aga faktid näitavad ju midagi muud. 

Ma küsisin ka, kuidas te hindate seda olukorda, kus me oleme Euroopa Liidus negatiivses mõttes esikohal ostujõu poolest. Meie ostujõud on langenud kõige madalamale tasemele. Vaatamata sellele, et meil on miinimumpalk tõusnud, vaatamata sellele, et meil on ka pensionid tõusnud, on riigi tasandil kõik muud maksutõusud ja teenuste hindade tõusud, mis otseselt mõjutavad meie lõpptarbimist ja lõpphindu, selle raha neilt lihtsalt ära röövinud. Ja seda näitab statistika! Need ei ole pelgalt opositsioonipoliitiku sõnad, arvamus või arvud, see on statistika! Me oleme kõige vaesemad Euroopa Liidus! Sellest ka ei taheta mitte midagi rääkida. Sellele küsimusele jäeti jällegi vastamata, kuidas siis peaksid need inimesed ennast sellises olukorras tundma. Need andmed on välja toodud 2026. aasta 1. jaanuari seisuga. 

Siis räägitakse, et me panustame majandusse. Aga kuidas? Kas tõesti see tagasiside, mida annavad pidevalt ettevõtjad, ei jõua peaministri kõrvu? Me ajaleheveergudelt loeme küll nende arvamusi. Siin toodi see Coopi juhi näide ja nii edasi, aga seda ei [peeta] adekvaatseks vist, mul on tunne, vähemalt peaministri mõtetest lähtuvalt. 

Sõbrad, me oleme kriisis. Me oleme kriisis, kus tegelikult inimesed ongi juba nõutud. Ja mida edasi teha? Praegu on meil jällegi energiakriis, hinnad on üleval, mille peale öeldakse, et aga meil on ju viimaste aastate kõige külmem talv, saage hakkama, varsti on kevad, läheb paremaks. Meil on hinnad laes – saage hakkama, varsti läheb paremaks! Aga ei lähe ju paremaks. Paremaks tuleb teha ja selle jaoks on vaja õigeid juhte, selliseid juhte nagu Tšehhis või ka teistes riikides. Aitäh!

Aitäh! Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Kristen Michal! Kolleegid! Noh, kuulasime arupärimisele vastuseid. Peab ütlema muidugi, et Kristen Michal on ilmselt käinud ja saanud Vene diplomaatia koolituse. Ja Vene diplomaatias on väga selgelt selline lähenemine, et kui teine pool paneb lauale teema, mida on väga ebameeldiv käsitleda, siis tuleb teemat muuta. Ja Kristen Michal tegi seda – ta muutis teemat. Inimeste vaesus muutus elektri hinna ümber väitlemiseks: kas meil on liiga palju midagi või liiga vähe midagi või mis meil seal lahti on selle kõigega. See kujunes selleks teemaks. 

Suurepärane, härra Michal! Suurepärane! Ainult et inimeste elu sellest kergemaks ei läinud. Ja teie demagoogilised arutelud teemal, et meil on liiga vähe odavat elektrienergiat. No ausalt öeldes mul on kodus väga armas kassikene. Ma kujutan ette, et kui ma lähen ja talle räägin, et kuulsin sellist asja, kullakene, et meil on liiga vähe odavat energiat, sellepärast et meil ei ole piisavalt tuulikuid ja päikeseparke, ja pole midagi teha, pead vahetevahel külmetama, siis ta hakkab naerma selle peale. Ja ausalt öeldes me ka naerame. 

Vaatasin praegu huvi pärast, millest koosneb meie elektriarve. Jumal hoidku, viimase paari aastaga on sinna ju lisandunud rida rea järel juurde! Mida kõike on juurde keevitatud, mis elektri hinna tõstavad sõna otseses mõttes taevasse! 

Ja võib ju öelda, et noh, talv on külm. Jumal hoidku! Võib ju mõnitada mind, et mulle meeldib Nõukogude kord rohkem. Ei meeldinud Nõukogude kord rohkem! Mina elasin selle Nõukogude korra "viljastavates" tingimustes lihtsalt mõnevõrra kauem ja mul on võrdlusmoment erinevate segmentide puhul palju-palju parem kui Kristen Michalil. Kristen Michal ei tea Nõukogude ajast tegelikult mitte midagi. Ta oli poisike sel ajal, kui see Nõukogude kord lõppes, ja see lõpp oli loomulikult äärmiselt katastrofaalne. Seda ei anna võrreldagi ühe või teise või kolmanda perioodiga, mis on järgnenud.

Aga ma tahan öelda: kulla Michal, see, kuhu teie olete Eesti viinud viimase nelja-viie aasta jooksul, on peaaegu sama katastrofaalne, kui oli Nõukogude korra lõpp-periood. See on peaaegu sama katastrofaalne! Elu on mõnevõrra edasi läinud. Niisugused toredad asjad on tulnud nagu mobiiltelefonid ja arvutid, aga see ei muuda [olematuks] olukorda, et meil on massiliselt vaeseid inimesi. 

Ja kui Martin Helme luges enne ette ühe õnnetu inimese kaebe- ja ahastuskirja, siis ta jättis välja selle lõigu, kus see inimene ütleb, et ma olen ammendanud kõik kohaliku omavalitsuse ja kõik muud institutsionaalsed võimalused, mis mul on abi saamiseks, ja sellest ei piisa. Sellest ei piisa automaksu tasumiseks, sellest ei piisa elektriarve tasumiseks, sellest ei piisa toidu laua peale toomiseks, sellest ei piisa minu laste eest hoolitsemiseks. Lihtsalt ei piisa! Mul on praktiliselt ainult üks valik: surra! 

Ja te ütlete selle peale: rohkem tuuleparke. Kuulge, see on absurd ju! See on absurd, täielik absurd! Ja see näitab muide ka seda, et teil pole absoluutselt mitte mingit empaatiavõimet oma riigi kodanike suhtes. Ja see on sümptomaatiline!

[Sama juttu] kuuleme me siin teie spetsialistilt Sutilt, kes ei ole absoluutselt mingi spetsialist – me oleme ta pihuks ja põrmuks teinud, aga ega midagi ei ole teha. Kui hobusel on silmaklapid ja ta näeb ainult seda teed, mis tal ees on, siis ta lähebki seda teed mööda. Teie Sutt on samasugune, ajab samasugust jaburat juttu kallist põlevkivienergeetikast.

Palun lisaaega! 

Jaa, kolm minutit.

Põlevkivienergeetika ei ole kallis, ta on kalliks tehtud. Tuule- ja päikeseenergeetika ei ole odav, ta on subsiidiumidega odavamaks tehtud. Ja alternatiividega te ei tegele absoluutselt. Alternatiivid on sellised vee peale joonistatud ilusad peisaažid, et kohe tuleb gaasijaam. Ma mäletan kolmandat koosseisu Riigikogus – ma ei mäleta täpselt, mis aasta see oli –, kuidas needsamad Reformierakonna ministrid ja muud asjapulgad võitlesid selle gaasijaama vastu. Ei ole vaja gaasijaam! Pole vaja gaasijaama! Nüüd on gaasijaam. Ma mäletan, kuidas Kaja Kallas rääkis, et meil on haalamiskai ja kohe hakkab tulema gaasi. Haalamiskai on küll, aga gaasi ei ole. 

Teate, teie fatamorgaanad ei lahenda inimeste olmelisi probleeme. Inimeste olmelised probleemid on üle pea kasvanud loomulikult nendel inimestel, kes elavad allpool vaesuse piiri, aga ammugi on nad üle pea kasvamas juba ka nendel, keda me oleme harjunud pidama keskklassiks. Meie keskklass on Reformierakonna suurepärasel juhtimisel jõudnud sisuliselt vaesumise viimasesse etappi.

Te räägite siin, et majandust on vaja parandada. No palun väga! Alles oli uudis, et Estonian Cell peatas kõrgete elektri hindade tõttu tootmise, aga sellest hoolimata oli elektriarve 500 000 eurot – oli vist niimoodi, et 500 000 eurot – kallim vaatamata sellele, et nad ei tootnud. (Saalis kommenteeritakse.) Ma võin praegu numbritega eksida, aga igatahes oli elektriarve nii või teisiti kallim vaatamata sellele, et tehas seisis. No kuulge, mis te siis räägite?! 

Meil oli äsja uudis selle kohta, kuidas üks meie põllumajandustootmise lipulaev E‑piim on sisuliselt pankrotis, mingid hollandlased ostavad ära. Kus see teie majandus on ja kust need maksud tulevad? No mis on järgmised maksud? Järgmised maksud on kinnisvaramaks ja pärandimaks ja ma ei tea veel, igasuguseid makse on võimalik teha. 

Ma kunagi tegin "Ajaloominutites" raadiosaate, kus ma rääkisin sellest, missugused maksud olid näiteks George'ide-aegsel, Hannoveri dünastia aegsel Inglismaal. Seal olid tapeedimaks ja klaasimaks ja peeglimaks – igasuguseid toredaid makse oli. Tutvuge ajalooga, [siis saate teada,] missugused maksud on kõik võimalikud. Mis te ikka oma pead [nende väljamõtlemisega] vaevate, teil fantaasiavõime on nagunii piiratud.

Ja lõpetuseks ma tahan juhtida istungi juhataja tähelepanu sellele, et kui siin puldis esinevad koalitsiooni inimesed teevad inetuid märkusi saalis viibijate suhtes, nagu minu suhtes, et minule just nagu meeldis Nõukogude kord rohkem kui iseseisev Eesti, siis see on mulle solvav, see on mulle alandav, ja see on vale! Kutsuge palun korrale ka neid inimesi, kes selliseid solvavaid märkusi teevad! Aitäh!

Aitäh teile, hea kolleeg! Ma olen sellega täiesti nõus ja ma tegelikult olen teinud ka ministritele märkusi, kui nad on mõne kolleegi kohta öelnud midagi sarnast, nagu ma enne ütlesin, mis on sobimatu väljend. Ma olen seda teinud. 

Ja et natukene pingeid, hea kolleeg, leevendada, siis sihuke väike huumoripisik siia juurde: no selles ei ole küll ju Kristen Michal süüdi, et ta oli noor, kui Nõukogude võim siin lagunes. Ma arvan, et selles tema kindlasti süüdi ei ole. 

Aga läheme siis, head kolleegid, edasi. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Austatud peaminister! Valitsus peab lõpetama ideoloogilised eksperimendid inimeste toimetuleku arvelt, olgu selleks maksutõusud, rohepööre, toetuste vähendamine, uute maksude kehtestamine. 

Kui me räägime toimetulekust ja absoluutse vaesuse kasvust, siis praegu said inimesed tõesti ju uue hoobi. Nimelt, need jaanuarikuu elektriarved. Ega me ei räägi sellest niisama, ja seda just absoluutse vaesuse ja toimetuleku kontekstis. Need numbrid, mis sealt vastu vaatasid inimestele, [näitavad, et] see kriis ei ole mingisugune erandlik asjade kokkulangevus või külm talv, nagu valitsus püüab muljet jätta. See on poliitiliste otsuste paratamatu tagajärg, nagu ka see, et meil kasvab absoluutses vaesuses inimeste arv. 

Keskerakond pöördus peaminister Kristen Michali poole selle kriisi tõttu palvega töötada välja elektri [hinda] puudutavad abimeetmed. Peaminister on põhimõtteliselt lihtsalt teemat ignoreerinud. Ja mis vastus kõlas minister Sutilt? Et tõesti, arved olid suured, aga ei midagi erakordset. Ehk siis arved ei ole meil veel piisavalt suured, et valitsus üldse reageeriks. Samal ajal teistes Euroopa riikides juba töötatakse välja meetmeid. Ka meil oleks viimane aeg aru saada, et inimesed ei jaksa lihtsalt ideoloogilise rohepöörde kulusid lõpmatuseni kinni maksta. 

Keskerakond andis täna ka sisse otsuse eelnõu toetusmeetmete väljatöötamiseks. Ma loodan, et enamik saalis olevatest erakondadest, nii koalitsiooni- kui ka opositsioonisaadikud seda ka toetavad. 

Aga oma küsimust Kristen Michalile esitades [ma mainisin], et kui me vaatame praeguseid omaniku ootuseid Eesti Energiale, riiklikule ettevõttele ehk seda, mida riik temalt ootab, siis näeme, et seal ei ole sõnagi selle kohta, et tuleb tagada konkurentsivõimeline hind ja mõistlik lõpphind tarbijale. See, mida seal omanike ootustena [märgitakse], on tulu toomine eelarvesse ja dividendid. 

Ma lihtsalt loen teile ette omaniku ootuste esimese strateegilise eesmärgi Eesti Energiale: "Riigi kui omaniku üldised ootused: kasvatada energeetika ja seotud tegevusvaldkondades ettevõtte väärtust ning teenida stabiilset dividenditulu." Ma korra tuletan meelde, kelle arvelt seda niinimetatud väärtust ja kasumit teenitakse: meie tarbijate, meie inimeste ja ettevõtete arvelt. See on siis strateegiline eesmärk, mitte see, kuidas meie riiklik ettevõte, kuidas riik võiks meie inimestele ja ettevõtetele tagada elektrit niiviisi, et inimesed ei peaks oma viimaseidki sente ära maksma. Selle eest valitsus ei taha meil vastutust võtta. Väga mugav. Peaminister ka oma vastuses kinnitas, et riik omanikuna peabki olema eelkõige huvitatud ettevõtte väärtusest ja kasumist, aga mitte sellest, mis on lõpphind tarbijale. 

Kokkuvõttes praegu ongi energia hinnast saanud lisamaks, mida nüüd inimesed maksavad ja mis lööb eriti tugevalt vaesuses elavaid inimesi. Ja milline on Reformierakonna lahendus sellele? No see on uskumatu! Ma lugesin ühe reformierakondlase, Mario Kadastiku postitust kõrgete elektriarvete kohta. Teate, mis tema soovitus oli? Koguge raha suvel, et siis suurte talviste arvete eest maksta! Vabandust, mis raha? Absoluutses vaesuses elavate inimeste sissetulek on alla 300 euro, 346 eurot või väiksem. Te ütlete neile inimestele, et koguge suvel raha, pange suvel raha kõrvale, siis saate talvel elektriarve ära maksta. Ja siis paralleelselt teeb Reformierakond meil kampaaniat, reklaami hüüdlausega "VÕIT" – teile jääb rohkem raha kätte. No ärge muretsege, tänu nendele elektriarvetele ei jää inimestele enam mitte mingit raha kätte. 

Üleüldse, kuidas me saame mingist võidust rääkida? 22,7% Eesti elanikkonnast elab suhtelises või absoluutses vaesuses. Põhimõtteliselt iga neljas Eesti inimene peab kuidagi selle murega toime tulema. Eriti haavatavas seisus on pensionärid ja üksikvanemad. Kusjuures absoluutne vaesus on nüüd kasvanud ka ühe lapsega paaride hulgas. Iga lapsevanem peaks [saama] tunda, et kui tekib olukord, kus ta jääb oma lapse või lastega mingil põhjusel omapead, siis on tema ümber kas või mingi elementaarne turvavõrk, milles on kaalukas roll just riigil. Sellise kindlustunde loomine nii praegustele kui ka tulevastele lapsevanematele peab olema riigi prioriteet. Noored pered, kus ka vaesus kasvab, ei julge ega saagi teha pikaajalisi otsuseid, nagu oma kodu soetamine, pere loomine või laste saamine – otsused, mis mõjutavad neid 20 pluss aastat –, sest nad praegu isegi ei tea, millised maksud meil poole aasta või aasta pärast kehtivad või milline on järgmise kuu elektriarve. 

Kui rääkida veel absoluutse vaesuse määrast, siis ma toon siin välja statistika: absoluutses vaesuses elava leibkonna kuusissetulek on väiksem kui 346 eurot ehk väiksem kui arvestuslik elatusmiinimum. Ja absoluutses vaesuses elab 44 400 inimest, 8000 inimest rohkem kui aasta varem. 

Me peame taastama inimeste kindlustunde ja inimeste toimetuleku. Kui varem ei õnnestu, siis ma loodan, et ikkagi see uus hingamine tuleb vähemalt aastal 2027. Tallinnas meil õnnestus, head inimesed, tänu teie toetusele moodustada linnavalitsus, kus ei ole Reformierakonda. Me oleme sisse viimas programmi, mille keskmes ongi inimeste toimetulek, olgu selleks kas tasuta lasteaed, koolilaste ja pensionäride toetus, sünnitoetus, lapsega kodus oleva ema toetus, tasuta ühistranspordi jätkamine. Aga muidugi see on ainult Tallinn, sellest ei piisa, muutused peavad toimuma üle terve riigi. Ja seetõttu ma tõesti loodan, et uus hingamine algab aastal 2027, kui pärast Riigikogu valimisi meil õnnestub moodustada valitsus ilma Reformierakonnata. Aitäh!

Aitäh! Peeter Ernits, palun! Aga Peeter on kadunud. Kohal on Rain Epler. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Eks siin olümpiamängud käivad. (Juhataja naerab.) See on hea paralleel. Eks sealgi ju …

Kurling ju lõppes.

… suusarajal mõni kukub vahelt ära. Reporter vaatab, et kuhu tema nüüd jäi. Ei tea, kus see Peeter on.

Ma kõigepealt adresseerin seda küsimust, milleks ei olnud võimalust protseduuriliste küsimuste raames. Te, härra istungi juhataja, andsite siin kolleeg Kütile soovituse küsida üks konkreetne küsimus. Kui te küsite mitu küsimust, siis peaminister saab neid sortida ja ise vaatab, millele ta vastab. Ma olen proovinud seda võtet nii infotunnis kui ka siin arupärimiste puhul, et küsidki hästi lühidalt, ei kasuta tervet aega ära isegi, mis küsimuseks on, küsid lühidalt konkreetse küsimuse. Aga peaminister tõuseb püsti ja räägib ikkagi hoopis millestki muust. Nii et selles mõttes ma ütlen kolleeg Kütile, et selle soovitusega pole mitte midagi peale hakata. 

Ma ikka soovitaks.

Nüüd teemade juurde. Peaminister raius siin mitu korda, et fossiilid on kallid. Täielik vale! Kui maailmas ringi vaadata, siis näeme, et naftat on külluses, gaasi on külluses, kivisütt on külluses. Need riigid, kes neid kvaliteetseid energiaallikaid kasutavad ja ise maksude, tasude ja regulatiivse keerukuse kaudu nende kasutamist kalliks ei muuda, on edukad. Nad istuvad praegu nende laudade ümber, kus peetakse olulisi läbirääkimisi selle üle, kuidas maailmas elu edasi käib. Euroopa kahjuks ei istu nende laudade taga. Vahel istub, kuigi mitte tõsiselt võetava partnerina, tagareas tõesti, vabakuulajana. 

OPEC on sisuliselt surnud peale seda, kui Ameerika on tõusnud suurimaks nafta- ja gaasitootjaks. See kartell ei saa enam hindasid jõuliselt reguleerida. Kuna ameeriklased saavad aru sellest, millest võiks aru saada ka väikeriigi peaminister, nagu Eesti peaminister, et tänapäevase eduka ühiskonna pidamiseks baas on kvaliteetne, külluslik ja soodne energia. Siis sa saad arendada oma majandust, tööstust, sealhulgas tänapäevast majandust, [võistelda] kogu selles tehisarurallis ja nii edasi. Kahjuks Euroopa, kelle tegelikust energiatarbest kolmveerand tuleb fossiilidest, on selles mõttes vaeslapse rollis, et fossiilivajadusest ainult 13% suudetakse ise katta ja ülejäänud tuuakse sisse. Ja see teeb Euroopa jaoks tõepoolest need fossiilid kalliks, aga see ei tähenda, et neid fossiile ei oleks. Kui me vaatame Saksamaad ja ka britte, kes küll ei ole Euroopa Liidus, aga on Euroopa osa, siis mõlemad on sõdinud agaralt kivisöe, kilda, nafta, gaasi vastu ja seeläbi jõudnudki sinnani, et nende tööstus sureb. Kui me vaatame Saksamaa majandusnäitajaid ja veel hullem, Briti omi, siis ma ei näe seal sellist perspektiivi, et nad kunagi suurte tegijate hulka tagasi jõuaks, kui seal ei tule väga olulist pööret energiapoliitikas. 

Me väikese Eestina võiksime olla paindlikud ja võiksime avatud silmadega maailma vaadata ja teha otsuseid, mis on meile kasulikud. Ega selliseid väikeriike, kellel on oma energeetiline ressurss, nagu meil on põlevkivi, ei ole palju. Ja nagu me kõik teame, Eesti on ajalooliselt mänginud enda kasvust suuremas liigas, kui võib nii öelda. Me oleme olnud elektrienergia eksportijad ja meil on olnud väga soodne energia. 

Ja nüüd peaminister, kellel on käimas viimane peaministriperiood – kui tal hästi läheb, siis aastake ja natuke rohkem saab ta veel [selles ametis] olla –, võiks korraks mõelda sellele, et üks võimalus on sõita seda sõitu sellisel – kuidas viisakalt öelda – mitte heal kursil edasi. Aga võiks ka võtta kätte ja ikkagi teha neid otsuseid, mis on Eestile kasulikud. Vaevalt et ta loob sellega endale võimaluse veel kord peaminister olla, aga siiski, näiteks 20 aastat hiljem, kui ta on vana mees, võib-olla meenutatakse teda, et näete, lõpuks tuli tal ikkagi mõistus pähe. 

Ma liiga optimistlik selles osas ei ole, aga ma siiski kutsun teid üles, härra peaminister, et mõelge Eesti huvidele. Sellise väiksema üleskutsena ma ütlen, et kogu see jauramine põlevkivist ja suurest CO₂ heitest – laske mõnel nõunikul need arvutused ära teha. Kui me toome USA‑st või Katarist siia gaasi, veeldame seda, siis gaasistame ja veame laevaga üle merede – uskuge mind, see heide on suurem kui meie oma põlevkivi kasutades. Aitäh!

Aitäh! Peeter Ernits, palun! Teist korda teda ei ole, ma saan aru. Aga meil on [saalis] Helmen Kütt. Palun!

Palun kaheksa minutit!

Kolm minutit lisaks.

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Lugupeetud kolleegid! Esmalt ma tunnustan kolleege Keskerakonnast selle olulise arupärimise esitamise eest. Tundub, et selles küsimuses valitseb saalis suur üksmeel, vähemalt opositsioonierakondade hulgas, aga kummalisel kombel ei saa sellest murest aru valitsuserakonnad ehk Reformierakond ja Eesti 200.

2024. aastal elas Eestis 11 800 last absoluutses vaesuses ehk allpool elatusmiinimumi. 2025. aasta andmed on alles tulemas, aga ei paista, et olukord oleks paremaks läinud, ja see on ilmselgelt probleem. See tähendab, et nendel peredel napib vahendeid elementaarseks toimetulekuks, sealhulgas eluasemekulude katmiseks ja toidu soetamiseks. Kõige enam kogevad vaesust üksikvanemaga pered ja üksi elavad eakad, aga kerge pole ka lasterikastel peredel ja alampalka saavate vanematega peredel. Mure suurendab ebavõrdsust. Madalad palgad erihoolekandes ja teenuste hindade tõus ning omaosaluse suurendamine pitsitab just kõige nõrgemaid.

Sellest aastast on üksi elava inimese toimetulekupiir 220 eurot, mida on selgelt liiga vähe, sest isegi elatusmiinimum ehk absoluutse vaesuse piir on 345 eurot ja 80 senti. Valitsuserakonnad räägivad, et toetustega maksab olla ettevaatlik ja toetada tuleb vaid kõige nõrgemaid. Sellega võiks ju leppida, aga mis see toimetulekutoetus siis on? See ongi just vajaduspõhine, väga selgelt sihitatud kõige nõrgematele ja neile, kes on sattunud hätta, kas või ajutiselt.

Sotsiaaldemokraadid esitasid 2026. aasta riigieelarve menetlemisel olulised muudatusettepanekud. Ma toon siin nendest välja vaid mõned, mis selle teemaga haakuvad, nagu toiduainete käibemaksu langetamine 9%‑le, toimetulekupiiri tõstmine 300 eurole, erihoolekande rahastuse suurenemine, et lühendada pikki järjekordi ja tõsta hooldustöötajate palku. Kohtade olemasolu sellele riiklikule teenusele, nagu erihoolekanne on, annaks omastehooldajatele võimaluse tööle minna. Siis me ei peaks sisse tooma võõrtööjõudu, kelle integreerimiseks, kellele keele õpetamiseks ja kelle perede sotsiaaltoetuste ja tervishoiukulude [katmiseks mõeldud] kulud ületavad kordades need kulud, mille [tegemine] annaks võimaluse luua meie noortele, kelle hulgas on tööpuudus üks aegade suurim, ja ka omastehooldajatele vajalikud tingimused. See tooks nad välja sellest lõksust, millesse nad on riigi tegematajätmise tõttu sattunud. 

Kahjuks ühtegi neist vajalikest ettepanekutest arvesse ei võetud. Otse vastupidi: valitsuserakondade, Reformierakonna ja Eesti 200 häältega vastu võetud 2026. aasta riigieelarvega suurendatakse Eesti eelarvepuudujääki 4,5%. See tähendab, et riik kulutab iga aasta 2 miljardit eurot rohkem, kui on meie tulud. See pole pikas perspektiivis jätkusuutlik ja see on kohustus meie lastele. 

Kuigi osaliselt on kasvanud puudujäägi tinginud kaitsekulude suurenemine, on siiski põhisüüdlaseks Reformierakonna tulumaksureform, maksuküüru kaotamine. Selle kalli reformi tulemusena võidavad kõige jõukamad 154 eurot kuus ja samas madalapalgaliste võit on umbes 10 eurot kuus. Vanaduspensionärid ei võida mitte midagi, nii nagu ka seesama ema, kes Riigikogu liikmetele kirjutas Tartu vallast. Praegu töötav vanaduspensionär ei võida samuti midagi maksuküüru kaotamisest, samas tuleb väga tänada neid pensionil olevaid inimesi, kellel on soovi või tervist, mis lubab neil töötada, sest nad maksavad makse. Selliseid inimesi on palju hariduses, tervishoius, sotsiaalvaldkonnas, aga ka muudes valdkondades. Suur tänu neile selle eest!

Pensionärid vajuvad lihtsalt ise järk-järgult rohkem küüru elukalliduse ja toimetulekuraskuste all. Mure homse päeva ees närib nii tervist kui ka usku oma riiki. Hooliv riik ei jäta kedagi maha. Kõige kurvem on aga see, et 114 miljonit eurot läheb 10% kõige rikkamate elanike maksulangetuseks. Seega, reformierakondlik riigieelarve suurendab ebavõrdsust, absoluutset vaesust, kuid ei paku tuge neile, kel kõige raskem ja kes kõige raskemas seisus. 

Aeg tiksub halastamatult. Inimesed on iga päev silmitsi suurte, lausa eksistentsiaalsete muredega: mille eest osta ravimeid, mida lastele õhtusöögiks lauale panna, kellelt küttepuude või elektriarvete maksmiseks laenu võtta. On tuhandeid inimesi, keda vaevavad sellised küsimused, ja neid ei aita praegu väga palju see teadmine ja ootus, et aasta pärast ehk valimiste järel on lootus, et läheb paremaks.

Ja muide, peaminister ütles siin vastates, et [abiks] on toimetulekutoetus, mis katab ka elektriarved ja küttepuude kulud. Aga seal on kehtestatud piirid, mis ulatuses need [kulud kaetakse] ja sellised suured arved sinna kindlasti sisse ei lähe. 

Ja veel üks asi. Protseduurilisi küsimusi tuli peale seda, kui koosoleku eelmine juhataja ütles, et küsida tuleb üks küsimus, sest siis on peaministril kergem vastata. See näitab jälle seda, et küsija on süüdi. Kui sa juhatad küsimuse sisse [jutuga], millal toimetulekupiiri tõstmine oli laual ja [tehti] muudatusettepanekuid, ja ütled, et see oleks tänases olukorras kergendanud inimeste toimetulekut, siis sellele küsimusele, mis puudutab peaministri tegevust – seda, kas on plaanis kokku kutsuda erakorraline valitsuse istung, arutada mingeid meetmeid, anda omavalitsustele võimalus näiteks toimetulekutoetuse vahendite arvelt maksta erakorralisi toetusi, kas või ühekordseid toetusi –, peaminister ei vasta. Küllap läks see tal meelest ära. Aga samas selgitab ta väga pikalt ja põhjalikult toimetulekutoetuse loogikat, mis on kindlasti sotsiaalvaldkonna inimestele huvitav teema. Kuigi nad kõik teavad, mis plaanid on aastal 2027. Nii et on kurb, kui küsimused, mis esitatakse ja millele võiks ka lihtsalt vastata, mitte anda hinnanguid küsijale, jäävad kahjuks lahendamata, sest nii see lihtsalt on. Aga ma tänan tähelepanu eest ja soovin meile mõnusaid debatte edaspidiseks. Aitäh!

Aitäh! Kolmas kord, Peeter Ernits, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Vabandust! Peale Helmenit, [arvestades] tema kompetentsi, on ausalt öeldes raske midagi rääkida. Aga siiski, Pärnu-sugune linn ei ole sugugi mingi väike küla. Pärnu linn on teatavasti üks [Eesti] suurimaid linnu, küll pindalalt, mitte elanike arvu poolest. Kui mõelda, et need ongi need absoluutses vaesuses elavad inimesed, Pärnu linna jagu inimesi, siis on see liig mis liig. Ja isegi siis, kui see protsent – 3,3 või mis ta praegu oli – tundub köömes. Eestis on niigi vähe inimesi ja ma arvan, et kõigil peaks pealuu sees olema, et eelmisel aastal sündis 9022 last ehk alla 10 000. Kui tuletada meelde Rein Taagepera veerand sajandit tagasi kirjutatud demograafilise vetsupoti ikoonilist lugu, siis see tähendab, et ega meil erilist lootust rahvana ei ole. 

Selles valguses peaks olema eriti oluline, et meile läheb korda iga inimene, kes siin elab, iga eestlane, iga eestimaalane. Ja kui mõelda, et sa pead alla 350 euroga hakkama saama, siis jah, ma olen kunagi ajakirjanikuna teinud seda eksperimenti. Proovisin koeratoitu, ostsin koeratoidu purgi ja jõin külma vett, natuke soola panin toidule peale. Muuseas, väga hea oli. Teatavasti loomadele mõeldakse Eestis kindlasti ja mujal maailmas võib-olla rohkem kui inimeste peale. Et karv läigiks ja [toidus] oleks vitamiine. Nii et ma pool nädalat rahulikult sõin ja sain hakkama väga vähesega. Külm ja puhas vesi, koeratoit, natuke soola peale, ja leib oli suhteliselt odav. See ei ole iroonia, aga küüniliselt öeldes, võib hakkama saada küll, ka alla 350 euroga kuus. 

Aga kui vaadata statistikat – ma praegu võib-olla ei ole liiga täpne –, siis [see mure puudutab paljusid:] töötuid, ühe või mitme lapsega üksikemasid või, kui ma õigesti mäletan, ka ettevõtjaid. Palgatöötajate seas on absoluutses vaesuses 1–2%, aga ettevõtjate seas vist 10 või 11% inimesi viimaste numbrite järgi. See tähendab seda, et ka ettevõtjal on üsna suur risk absoluutsesse vaesusesse sattuda, kuigi ettevõtjate nimetuski juba ütleb, et nad on ettevõtlikud. Täna võib-olla on nii, aga homme enam mitte. 

Ma ei tahaks hakata siin rääkima jälle energeetikast, millele peaminister siin jutu viis. Tegelikult kogu jutt lähebki kõrgele elektri hinnale, aga ma püüan seda [teemat] praegu siin vältida. See on üks komponent, loomulikult. Ära külmuda ei tohiks keegi, kuigi külmuvad ka. Aga see Pärnu linna jagu inimesi praegustes oludes ja oludes, kus eelmisel aastal sündis alla 10 000, 9022 last – selle valguses vaadata Eesti riiki ja Eesti rahvusriiki tervikuna on ikka üsna õõvastav. 

Nii et tegelikult peaks selle asjaga tegelema väga-väga tõsiselt. Riigil on piisavalt jõudu, piisavalt võimalusi, et ka selle kontingendi, Pärnu linna jagu absoluutses vaesuses elavate inimeste muredele tähelepanu pöörata.

Kui käin poes, siis päris tihti – statistikat küll ei tee – ma näen inimesi, kellel ei tule rahast välja. Nad otsivad sente ja päris tihti ka lahkuvad vaikselt kassa juurest või panevad midagi tagasi.

Soovite te lisaaega?

Paar minutit.

Kaks minutit lisaks.

Nii et need on sellised vaatlused, mida, ma arvan, teevad enamik teist, kes ringi käivad, [näitavad] üsna kurvaks tegevat pilti. Ja kui peaminister armastab rääkida maksuküürust, siis, mäletate, Indrek Neivelt, kes natuke rahanumbreid tunneb, kirjutas sellest väga tabavalt, et tegelikult see on eliidisõbralik. Meie siin kuulume sellesse – aitäh, hea valitseja! –, meie sissetulekud selle maksuküüru kaotamisega oluliselt tõusevad. Nii et aplaus! 

Aga paraku vaesem seltskond kaotab ja nende kaotus konverteeritakse tänu teile, auväärt valitseja, meile. Aga see ei ole iroonia, niimoodi tegelikult ei tohiks [teha]. Niimoodi tegelikult ei tohiks üldse valitseda, nagu teie olete valitsenud koos oma jõuetuks muutunud koalitsioonipartneriga, kes on väga nõudlik, nagu me siin enne rääkisime. Nõuab hasartmänguseaduse vastuvõtmist, muidu ei oleks teie enam ametis, ja muid asju. Aga aitäh tähelepanu eest! 

Aitäh! Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Täna on Eesti perede majanduslik ebakindlus suurem kui kunagi varem. See puudutab eriti üksikvanemaid, pensionäre ja lastega peresid, kes võitlevad iga päev kasvavate kuludega. See ei ole enam üksikute inimeste probleem, vaid süsteemne kriis, mille on tekitanud Reformierakonna valed poliitilised otsused. 

2025. aastal oli inflatsioon Eestis keskmiselt 4,8%, see on ligi kaks korda kõrgem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Kõige valusamalt lööb see madala sissetulekuga inimesi, kelle rahakotist hammustavad üha suurema osa toidu-, eluaseme- ja energiakulud. Inimesed vaesuvad, kuna elu on tehtud kunstlikult kalliks. 

Statistika näitab, et 2024. aastal elas suhtelises vaesuses 19,4% Eesti elanikkonnast, absoluutse vaesuse määr tõusis 3,3%. Inimesed ei tule enam toime ning on sunnitud pöörduma kohalike omavalitsuste poole. Seda soovitas ka meie hea peaminister. 

Aga kujutage ette, 2026. aasta 1. jaanuarist on toimetulekupiir üksi elavale inimesele 220 eurot kuus. Ma ei kujuta ette, kuidas sellise rahaga on võimalik toime tulla. 

Kusjuures tuletame meelde, et 2025. aastal tõusis tulumaks, käibemaks ja lisandusid erinevad maksud, nagu automaks. Ja nüüd, 2026. aasta alguses on teinud ka elektrihinnad järsu hüppe ja jaanuari keskmine elektri hind oli 15,4 senti kilovatt-tunni kohta. See on 68% suurem kui aasta varem. 

See on otsene tagajärg rohepöördele, mis on teinud Eesti sõltuvaks juhitamatust tuule- ja päikeseenergiast. Valitsus surub meile peale rohelisi eesmärke, arvestamata inimeste toimetulekut. Kuidas peaksid inimesed selles olukorras hakkama saama, kui elekter ja küte maksavad terve varanduse? 

Veelgi haavatavamas olukorras on üksikvanemad. Statistika on karm: 2024. aastal elas suhtelises vaesuses juba 38% üksikvanemaga leibkondadest ja see on 7,4 protsendipunkti võrra kõrgem kui varem. Absoluutses vaesuses oli 11% nendest peredest. Ja tekib jälle küsimus, kas me lubame lastel ja peredel nälgida, külmetada selle nimel, et kokku hoida 0,000% maailma CO₂ emissioonist. Kus on see piir, [millest alates] te ütlete, et enam nii ei saa? 

Ja kui me nüüd räägime eakatest, siis ka nende hulgast elab vaesuses koguni 62%. 2024. aasta statistika järgi elas üksinda elavate üle 65‑aastaste hulgast [vaesuses] 62%. Ja pensionid ei kata enam kulusid küttele, ravimitele ega ka igapäevatoidule. Inimesed, kes on kogu elu tööd teinud ja riiki üleval hoidnud, on nüüd raskes olukorras. 

Ei kujuta ette, kui kaugele Reformierakonna juhitud valitsus on valmis minema, et rohepöörde eesmärke täita. Kas me lubame lastel ja pensionäridel kannatada, et täita neid Brüsseli kvoote? Meie, konservatiivid, seisame selle eest, et Eesti inimeste toimetulek oleks riigi esimene prioriteet. Majanduskasv on riigi toimetuleku alus ja selle alus on ka odav elektrienergia.

Palun kolm minutit juurde! 

Kolm minutit lisaks.

Mida siis teha, et elektri hinda alla saada? Selleks on väga lihtsad sammud. Esiteks tuleb loobuda CO₂‑skeemis osalemisest. Tegemist on kunstlikult loodud maksuga, mis ajab meie oma põlevkivielektri kalliks. Teiseks tuleb vähendada või täielikult kaotada riiklikud lõivud ja maksud, mis moodustavad pärast CO₂‑tasusid suurima osa elektri hinnast. Need on valitsuse enda loodud koormad, mis hävitavad meie konkurentsivõimet ja teevad inimesed vaeseks. Ja kolmandaks tuleb muidugi kasutada seda ressurssi, mis on meil alati olemas olnud: see on põlevkivienergia ja see teeb ka elektri odavamaks. Muidugi tuleb lõpetada juhuelektri igasugune toetamine. Tuule- ja päikesepargid ei tohi saada riigi raha, mille toel nad destabiliseerivad võrku. 

Minister on ka soovitanud, et inimesed valiksid fikseeritud hinnaga elektripaketi. Tegelikult ongi Eestil kaks valikut. On Reformierakonna pakett, milles on elektri hind 0,5 eurot kilovatt-tunni eest – kallis, ebastabiilne ja ebaõiglane –, ja teine on EKRE pakett, umbes 0,05 eurot kilovatt-tunni eest – odav, stabiilne ja õiglane. See on valik ideoloogia ja terve mõistuse vahel. EKRE seisab Eesti inimeste, perede ja pensionäride eest. Aitäh!

Aitäh! Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Lugupeetud kolleegid! Eesti on jõudnud kohale, millest varem ei [osanud] unistadagi: miinimumpalga ostujõud on Euroopa Liidus kõige nõrgem ja seda ei saa lugeda statistiliseks veaks. See on tagajärg valitsuse poliitikale, mis lasi oma raha väärtusel langeda.

Eelmise aasta miinimumpalk, mille ostujõud tõestab, et see on lihtsalt number paberil ja me oleme sellega Euroopas viimased. Isegi Läti, kus palgad ei ole palju kõrgemad, saab oma inimestega paremini hakkama. Ma ei hakka Saksamaast isegi rääkima, sest seal on 2,4 korda kõrgem ostujõud kui meil siin. 

Kui keegi arvab, et miinimumpalgast ikkagi toimetulekuks piisab, siis see ei ole nii. Uuringud näitavad, et ainult Tallinnas vajab üks inimene vähemalt 1600 eurot kuus, et jõuda selleni, millest saab rääkida kui normaalsest elust. See ei ole mingi praalimine, vaid lihtsalt inimväärne elu, [mis võimaldab osta] süüa, maksta renti, osta riideid. See tähendab, et miinimumpalga teenija ei jõua kanda isegi kõige elementaarsemaid elamis[kulusid]. 

Hindade kasv, eriti toit ja eluase, sööb iga euro ära. Mõne pereliikme sissetulek lihtsalt ei kata talveriideid, renti ega ülikooli kulusid. Tavaline inimene peab tõsiselt kärpima, loobuma sotsiaalsetest tegevustest või isegi sellest, et koer ja kass süüa saavad. 

Kahjuks pole see majandustsükliline nähtus, vaid poliitiline valik. Valitsus lubab hinnatõusudel ja maksudel kontrolli alt väljuda, aga ootab, et meie oleksime rahul, kui mingi number kuskil statistikas veidi tõuseb. Kuidas saab olla nii, et tavalise inimese ostujõud kukub samal ajal, kui valitsus räägib ilusatest numbritest? See on küsimus, mida peab iga eestlane praegu küsima. See valitsus on tõestanud, et ta ei mõista tavainimese tegelikke [muresid] ega tahagi mõista. Nad katsetavad, keeravad, parandavad, eksivad, katsetavad jälle, aga vastutus jääb ikka inimeste kanda. 

Kui riik ei suuda kaitsta kõige nõrgemaid ega [tagada] inimeste ostujõudu, siis pole küsimus enam ainult rahas. See on juhtimisvõimetus ja selline valitsus ei vääri meie usaldust. Aitäh!

Aitäh! Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea peaminister! Head kolleegid! Ma arvan, et me peaksime rääkima hoopis millestki muust, võrdlema nii, nagu meil enne rahanduskomisjoni esinaine tahtis võrrelda eelmist perioodi praeguse perioodiga. Võtame 2020. aasta, kui [võimul] oli EKREIKE, mida Reformierakond alati meelde tuletab. Vaatame, mis elektri [hinda puudutavad] maksud olid siis ja millised on praegu. 

Vaatame ainult ühte väikest rida, elektriaktsiisi. Selle aasta 1. mail ja 2020. aasta 1. mail kehtinud elektriaktsiisi vahe on kolmekordne. Ma rõhutan: kolmekordne. CO₂ hind oli 2020. aastal alla 30 euro megavatt-tunni eest, praegu on see 88 eurot. Ehk selle vahe on peaaegu kolm korda. Ainuke asi, mis enam-vähem on sama, on ressursitasu. Võrgutasu on kasvanud, taastuvenergia tasu on kasvanud lausa kaks korda. Varustuskindlus on peaaegu kaks korda kasvanud. Tasakaalustusvõimsuse kulu on kaks korda kasvanud. Kui võtta juurde veel käibemaks, mis sinna otsa läheb, siis see on 20% kasvanud. 

Ja siis räägitakse, et põlevkivielektri tootmine on kallis. Sõna otseses mõttes: vale, vale, vale! Ei ole vaja panna 20% elektri hinnale otsa. Ma arvan, et ka 20% oleks olnud kõrge. Täna peaks arvutama seda, et kodutarbijatel ei peaks elektri käibemaks olema mitte 24%, vaid maksimaalselt 9%. See annaks väga suure kergenduse.

Teiseks, me oleme korduvalt rääkinud, et Eesti riigi valitsuse ülesanne peaks olema hommikust õhtuni tegeleda Brüsselis sellega, et lõppeks kuritegelik CO₂ kvoodi äri. Seda oli naljakas kuulda, kui minister tuli siia ja ütles, et teate, me oleme CO₂ kvoodi müügist saanud pea 2 miljardit. Samas unustatakse ära, et mõni aasta tagasi võeti Reformierakonna juhtimisel kahe suure apsu tegemisega – elektri ja gaasi hinna tõusuga – ühe aasta jooksul inimeste ja ettevõtete taskust ära 1,7 miljardit. Ühe aasta jooksul! Kui keegi räägib, et elektri hind on praegu kõrge, siis ma ütlen, et elektri hind oli kõrge ka detsembrikuus. Võrreldes 2020. aastaga on elektri hind kogu aeg olnud vähemalt kaks korda kõrgem, praegu ju lausa neli korda kõrgem. Aga mitte keegi ei taha mõelda sellele, mis või kus oleksid lahendused. 

Kui see CO₂ kvoot eelmise kümnendi alguses tehti, oli kokkulepe, et see saab olla 25–30 eurot megavatt-tunni eest maksimum, sel hetkel oli see alla 13 euro. Sellega äritseb kuskil keegi. Okei, see raha tuleb ju lõppkokkuvõttes väga suures osas ka meie riigieelarvesse, aga tegelikult tuleks see anda meie inimestele tagasi. Meie inimesed ei pea kannatama selle pärast, et on tehtud valesid otsuseid. Kümme aastat tagasi suutis Eesti ise toota elektrit nii palju, kui me ise kasutasime, ja oli võimalik ka seda väljapoole müüa. Aga varsti ei suuda me enam 50%‑gi ise toota, ja seda puhtalt valede otsuste tõttu. Kuid räägitakse jälle, et on vaja päikeseparke ja tuuleparke rajada. 

Aga räägime päikeseparkidest ja arutame seda, et riik toetas meie ettevõtjaid ja kodusid päikeseparkide rajamisega, andis neile toetust. Mis on selgunud?

Kas te soovite lisaaega?

Jaa, palun kolm minutit. 

Kolm minutit lisaks.

Praeguseks on selgunud tõsiasi, et nendel päikesepargi tootjatel peaks olema kõrval ka akupargid. Kui nüüd inimene on tavalise 50‑kilovatise päikesepargi rajanud riigi toetuse abil ning soovib sinna juurde panna ka akupanga ja küsib Eleringilt ja Elektrilevi käest [elektrivõrguga] liitumist, siis uskuge või mitte, Põltsamaal on kardiraja juures umbes niisugune park ja [liitumise eest] küsiti 2 miljonit. Ja kui kõik muud tasud juurde [arvestada], oli summa kokku 3 miljonit. Kui meil oleks kõigi tuuleparkide ja päikeseparkide juurde rajatud ka akupangad, siis ma usuks tõesti, et elektri hinda oleks võimalik ka [mingil määral langetada], sest siis oleks natukenegi juhitavat elektrit. Natukengi! Aga seda ei ole. Ja nii kaua, kui Eestis ei ole ühtegi teist varianti kui põlevkivielekter juhitava elektrina, ei tasuks rääkida utoopilisi lugusid, et kuskil päikesepark või tuulepark kuidagigi ennast ära tasuks või päästaks Eesti elektrienergia. Seda ei ole ja seda ei juhtu.

Samas, keegi ei aruta kõige odavamaid võimalikke lahendusi. Kui keegi soovikski midagi sinna kõrvale ehitada, siis ta ei saa pangast ka raha, sest päikesepargid ja tuulepargid ei tasu ennast praegu ära, nad toodavad miinust. Ja kõige huvitavam on see, et kuigi kunagi lepiti kokku, et taastuvenergiale enam mingit toetust ei anta, siis suudeti ikkagi [asjad välja] mängida nii, et väga paljud saavad toetust, aga kui nad miinusega müüvad elektrit, siis sellel puhul nad toetust ei saa, vaid nad maksavad tegelikult võrgule peale. Mitte keegi ei vaata ka seda, et kui sul on päikesepargid, mis on toetusega saadud, siis need peaksid puhtad olema. Kui üleeile päike paistis neli tundi, siis oleksid nad võinud sel ajal elektrit toota.

Ja muidugi kõige hullem on see, et neil, kes Eesti Energiat juhivad, on alati, kõigil aastatel, kui väljas on külm, kogu elektritootmise pool korraga rikki läinud ajal. Ja siis nad näitavad televisioonis, et üks neljaeurone detail on puruks ja sellepärast ei saa viis kuud elektrit toota.

Teie aeg! 

Nii et põlevkivielekter on täna ainuvõimalik juhitav elekter Eestis ja seda tuleb hoida ja lõpetada CO₂ …

Aitäh! Teie aeg! 

… kallis hind. Aitäh!

Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Härra peaminister! Meil on aeg korrastada mõtlemist ja korrastada juhtimist. Nõutusega vaatas Eesti avalikkus uudiseid selle kohta, et Belgia meedia andmetel on Eestisse saabunud Belgia valitsuse liikmed, et asuda pidama läbirääkimisi selle kohta, et tuua dokumentideta Belgia kurjategijaid Eestisse või õigemini kolmandate riikide kurjategijaid Eestisse.

Üks hetk, härra Reinsalu! Meil on arupärimine teemal "Absoluutne vaesus Eestis". (Elevus saalis.) Te jõuate selleni?

Jaa! Härra Aller! Me üldistame olukorda selles mõttes, et kui riigieelarvesse on pandud miljonid eurod seoses projektiga, mis on ette nähtud vangide ümberpaigutamiseks, härra Aller, siis paluks mitte eksitada. Raha, mis on suunatud kulutustele, mis ei ole mõistlikud, kahtlemata ei tekita ka jõukust. On nii? Seda enam, et juttu oli teie ringkonnast, see puudutas nende suunamist just nimelt Viru vanglasse.

Nii et mul on üleskutse, härra peaminister. Olukorras, kus justiitsminister Pakosta on öelnud, et mingisuguseid läbirääkimisi ei peeta, aga Belgia valitsuse liikmed ütlevad, et peetakse läbirääkimisi, härra peaminister, lõpetage selline valesignaalide saatmine, kutsuge korrale oma justiitsminister ja katkestage see Eesti muutmine rendivangide, immigrantvangide sihtriigiks. See on arukas tegevus.

Teine tegevus, mis puudutab samuti vaesuseküsimust, toimetulekuküsimust, on seotud energeetikas energiašokiga. Energiakauplejad prognoosisid siin, et megavatt-tund on jaanuaris 100 pluss eurot. Tegelikud numbrid on oluliselt suuremad.

Ja sellel on mitu eraldi põhjust, millest te suurepäraselt teadlik olete. Üks põhjus – ja ma pean tunnistama, et ma vaatasin selleks ka 2025. aastal kinnitatud valitsuse omaniku ootusi Eesti Energiale – on kahtlemata see, et jaanuarikuus ei olnud turul piisavalt juhitavaid võimsusi ja see tõi kaasa vähemalt 20‑eurose hinnatõusu megavati puhul. See on tõsine praktiline probleem. 

Teine probleem on seotud regulatiivsete tasude kerkimisega, osa nendest jõustusid just nimelt jaanuari alul. 

Kolmandana loomulikult on meil probleem laiemalt, mis puudutab energia defitsiiti ja ka objektiivseid [põhjuseid] nagu külmemast ilmast tingitud suuremaid, rekordilisi tarbimismahtusid. Ja siin me näeme seda, et kui võtta arvesse reguleerimatust energiaturul ja vajakajäämisi energeetikas, oleks praeguses olukorras mõistlik ka nii hüppelise hinnašoki tingimustes, härra peaminister, mõelda teatud leevendussammudele. Ma ütlen teile selle avameelselt välja: leevendussammudele.

Ettepanek oleks energiašoki tõttu kehtestada tähtajaliselt piiratud tagasimakse, nii nagu tehti Eestis omal ajal siis, kui teie olite Riigikogu majanduskomisjoni esimees – mäletate? –, erinevad meetmed töötati välja. Ma arvan, et on mõistlik võtta aluseks teatud referentshinnapiir, mis peab olema tasakaalus ka fikseeritud paketi hinnatasemega. Teiseks on mõistlik see kehtestada tähtajaliselt tarbijatele. Ja kolmandaks on mõistlik seda teha automaatselt, nagu oli varemgi ette nähtud. See tähendab, et tegelikult energiamüüjatele laekub see kompensatsiooniressurss ja siis nad teevad sellele vastavalt lõpptarbijatele tagasimakse või tasaarvelduse.

Mis on selle asja positiivsed [mõjud]? Esiteks, see annab minimaalset kindlustunnet. Teiseks, kui me kõneleme absoluutsest vaesusest, härra istungi juhataja, vaesuseprobleemist, siis tegelikkuses me teame, et inimeste ostujõud ka väiksema ostujõuga inimeste grupis on eelmisel aastal langenud. Seda näitavad ka ekspertide uuringud. See tähendab seda, et eriti praeguses keerulises olukorras me väiksema ostujõuga inimeste ostujõu kukkumist kütteperioodil [pehmendame]. Me leevendame nende toimetuleku[muresid] ja ma arvan, et see on mõistlik samm. Ja kolmandaks on ka äritarbijatel mõistlik astuda neid samme selles loogikas, vaadake, härra peaminister, nimelt, kuna see ei halvenda ka meie majanduse konkurentsivõimet.

Praegu on valitsus valinud millise suuna? Maksta toetust teatud rohepöörde eesmärke täitvatele suur- ja energiaintensiivsetele ettevõtetele taastuvenergia tasu osalise kompensatsiooni näol. Ma arvan, et see ei ole piisav samm. See jätab tegeliku energiaturu tasakaalustamatusest tuleneva vajaduse tervikuna arvestamata.

Nii et ettepanek, mis puudutab vaesuseprobleemi lahendamist ja mis puudutab ka majanduse konkurentsivõime tagamist, on akuutses probleemikeskkonnas kiiresti reageerida. Nende meetmete skeem ja ka infotehnoloogiline lahendus on varasemast ajast meie riigil olemas. 

Te küsiksite õieti, ma arvan, et kus võiksid olla need katteallikad sellele. Ma juhin tähelepanu, et tervikuna laekub riigile seoses selle hinnašokiga energiaturul oluliselt rohkem maksutulu, sest see käive, mida maksustatakse, on hüppeliselt kõrgem ja ulatuslikum. Ja teiseks, ma arvan, et on mõistlik võtta kaks võimalikku katteallikat nendele tähtajalistele meetmetele. Esimene katteallikas on heitmekaubanduse tulud. Ka atmosfääriõhu kaitse seaduse reeglid ja Euroopa reeglid võimaldavad mõned rohepöördeprojektid edasi lükata või ära jätta ja nende vahendite arvel praegust niisugust prognoositavust hinnakoridorides tagada. Ma arvan, et see on niisugune mõistlik stabiliseeriv samm. Ja teine võimalus on loomulikult ülekoormustasud Eleringilt, mida [kasutati] erinevate turutasakaalustusmehhanismide kompenseerimiseks, viimasel aastal ka tähtajaliselt. Ka neid vahendeid on tähtajaliselt võimalik kasutada energiašokist [tulenevalt] tagasimakseks.

Kuid märksõna, härra peaminister, selliste meetmete puhul on milline? Kiire reageerimine. Olukord on muutunud. Muutunud olukorras on valitsusel vaja astuda tasakaalustavaid samme ja ühiskond ootab seda. See tähendab, et loidus ei ole piisav. Loidus [käib] selle kohta, kui ütlete, et aga võtke endale fikseeritud pakett, ja jagate muid soovitusi. Või teie see [lahendus], et tuuleenergiat tuleb rohkem välja arendada ja teha uus tuule[parkide] vähempakkumine. Võrrelge detsembri- ja jaanuarikuu elektritootmismahtu tuuleenergia puhul. Me peame nentima seda, et jaanuarikuu tootmismaht oli 66% väiksem kui detsembrikuu oma. Meil juhuelektripõhise energiamajanduse arendamine …

Teie aeg!

… ei ole jätkusuutlik, härra peaminister! Nii et tuleb tegutseda, mitte loidust ilmutada. Aitäh!

Aitäh! Nii, veel kõnesoove? Peaminister [sõna] ei soovi. Sulgen läbirääkimised. 

Ja nüüd on Peeter Ernitsale jäänud küsimus üles, see oli eelmisele juhatajale. On teil midagi täiendada?

Hea juhataja! Kõigepealt kiidan teie liberaalset suhtumist istungi juhatamisel istungil, mis alles algas. Nii et jõudu teile! Mul midagi muud ei olnud öelda. Igal juhul jõudu! Tööpäev alles algas. Aitäh!

Aitäh! Tööpäev algas meil suures saalis kell 15.00 istungi avamisega. Aga meie tänane teine päevakorrapunkt on läbitud. (Saalist küsitakse midagi.) Peaminister ütles, et ta ei soovi läbirääkimistel osaleda. Ta tegi oma ettekande enne juba ära.

Kolmas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Andre Hanimäe, Reili Ranna, Riina Sikkuti, Helmen Küti, Jaak Aabi ja Tanel Kiige peaminister Kristen Michalile esitatud arupärimine vaenukõneseaduse eelnõu menetluse seiskumise kohta, arupärimine nr 868. Ettekandjaks palun [kõnetooli] Riigikogu liikme Andre Hanimäe.

Hea aseesimees! Head kolleegid! Lugupeetud peaminister! Tõepoolest, eelmisel aastal detsembris andsime üle arupärimise, et küsida, kuhu jäi kuulus või kurikuulus – olenevalt sellest, kuidas seda vaadata – vaenukõneseaduse eelnõu. Ühel hetkel oli kõigil jube kiire, sellepärast et Euroopast pidid tulema suured trahvid, ja siis jäi menetlus kuhugi seisma. Tõsi, tuleb tunnistada, et kui sotsiaaldemokraadid olid selle arupärimise üle andnud, siis läks vist nädal-kaks mööda ja tuli välja teadmine, et valitsus on siiski eelnõu valmis saanud ja ühel või teisel hetkel tulevad nad selle eelnõuga ka siia meie ette. 

Aga need küsimused on aktuaalsed ja kindlasti ootame peaministrilt sisukaid vastuseid. Seda enam, et siin on väga palju huvitavaid nüansse, mida tasub meeles pidada. Näiteks juba 2020. aastal, kui Reformierakond oli opositsioonis, andsid nad sisse vaenukõne kriminaliseeriva eelnõu. Ja 2023. aastal kiitis valitsus, kus oli justiitsminister ka Reformierakonnast, heaks eelnõu, mis käsitles vaenu õhutamist ja vaenumotiiviga kuritegusid. See jõudis isegi [täiskogu] istungile ja läbis esimese lugemise, aga siis jäi eelnõu esimese ja teise lugemise vahel seisma, jäi kuskile sahtlisse. 

Ja selle aja jooksul on huvitaval kombel – kui lugeda valitsuse [uut] eelnõu – see päris palju muutunud. Mõni asi on arusaadav, aga mõne asja kohta [on küsimusi], eriti mis puudutab seda, et valitsuse hinnangul on teatud tunnuste alusel [vaenu õhutamine] mõistlik kriminaliseerida, aga teatud tunnuste puhul [käsitletakse] seda jätkuvalt väärteona. Väga huvitav oleks kuulata argumentatsiooni, miks seda tehakse. Ja kindlasti on meil sellega seonduvalt ka lisaküsimusi. Nii et aitäh!

Aitäh! Arupärimisele palun vastama peaminister Kristen Michali.

Austatud juhataja! Head arupärijad! Vastan arupärimisele "Vaenukõne seaduse eelnõu menetluse seiskumise kohta". Niisugune pealkiri on pandud. 

Esimene küsimus. "Miks ei ole eelnõu edasi liikunud ega seaduseks saanud? Kas valitsuses on eelnõu sisu vajalikkuse osas üksmeel? Kui ei, siis milles seisnevad erimeelsused?" Vastus. 2023. aastal Riigikogule esitatud eelnõu menetlus on jäänud seisma, kuna eelnõu kohta esitati sadu muudatusettepanekuid. Justiits- ja Digiministeerium alustas uue eelnõu väljatöötamist ning 2025. ehk eelmise aasta detsembris [saadetigi] see kooskõlastamisele.

Teine küsimus. "Kuidas kavatseb valitsus tagada selle, et karistusseadustik vastaks Euroopa Liidu Nõukogu raamotsusele 2008/913/JSK ning milline võiks olla ajakava ja konkreetsed tegevused selle saavutamiseks?" Vastus. Justiits- ja Digiministeerium on ette valmistanud uue eelnõu, mis on esitatud detsembris 2025 kooskõlastusringile.

Kolmas küsimus. "Kas on plaanis esitada valitsuse poolt uus eelnõu või tuleb riigikogul jätkata juba riigikogus oleva eelnõu menetlemisega?" Vastus. Justiits- ja Digiministeerium pidas vajalikuks ja otstarbekaks valmistada ette ja esitada uus eelnõu.

Neljas küsimus. "Justiits- ja digiminister on välja toonud, et raamotsuse peaks üle võtma võimalikult kitsalt ehk jätma välja tunnused, mis on kirjas nii Reformierakonna 2020. aasta esitatud eelnõus, valitsuse poolt 2023. aasta toetatud eelnõus kui ka Eesti põhiseaduses. Kas valitsusel on plaan riigikogu menetluses oleva eelnõu sõnastust muuta ning miks?" Vastus. Justiits- ja Digiministeerium on esitanud kooskõlastusele eelnõu, mis nende hinnangul lähtub raamotsuses nõutavast.

Viies küsimus. "Kuidas on Euroopas hinnatud Eesti senist tegevust vaenukõne regulatsiooni küsimuses ning kas rikkumismenetlus Eesti suhtes on jätkuvalt avatud? Kui kaugel menetlus on ja kas Eestit ähvardab trahv? Kui suur see võib olla?" Vastus. Euroopa Komisjon alustas 30. oktoobril 2020 Eesti suhtes rikkumismenetlust. Eesti on Euroopa Komisjonile vastanud, et nõustume etteheidetega. Justiits- ja Digiministeerium on saatnud kooskõlastusringile uue eelnõu, mis nende hinnangul lähtub raamotsuses nõutavast. Rikkumismenetlus ei ole jõudnud Euroopa Liidu kohtusse. Trahvi määrab Euroopa Liidu kohus.

Kuues küsimus. "2024. aasta kevadel olevat Eesti saatnud Euroopa Komisjonile arupärimise seoses vaenukõne ja selle võimaliku sõnastusega. Mis oli päringu sisuks ning mida komisjon Eestile vastas?" Vastus. Rikkumismenetluse teemal on Eesti olnud pidevas suhtluses Euroopa Komisjoni ametnikega ning jooksvalt andnud neile ülevaateid eelnõust ja menetluse seisust. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Urmas Reinsalu, palun!

Härra peaminister! Ma kuulen, et pidevalt [tulevad] uued eelnõud ja niisugused initsiatiivid, mille puhul suheldakse Euroopa Komisjoniga, et vihakõne reguleerida ehk Eesti ühiskonnakäsitluses, ma arvan, [osaliselt] sõnavabadus kuidagi kriminaliseerituks käsitleda, ja seda ükskõik milliste tehniliste meetoditega. Härra peaminister, miks seda vaja on? Miks meil on vaja vihakõne kriminaliseerida? Mis õiguslünk meil praegu Eesti karistusõiguses on, kui kõik karistusõiguse praktikud ütlevad, et tegelikkuses on täiesti arusaamatu, kuidas neid norme kohaldama hakatakse, ja praktilist probleemi või konkreetset näidet, kuidas see esile võiks kerkida, ei osata tuua? 

Ja ma hoiatan teid, härra peaminister. Teil võib olla võimu, et see initsiatiiv enne valimisi läbi suruda, aga kindlasti tuleb aeg, kus niisugused poliitilised aktsioonid karistusõiguse monteerimisel pööratakse tagasi. Arvestage sellega, härra peaminister! Karistusõiguse puhul on selliste sammude tegemiseks vaja ka mingit legitiimsust.

Aitäh, hea küsija! Raamotsuse minimaalses vormis ülevõtmiseks ongi uus eelnõu tehtud.

Andre Hanimägi.

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Teie praeguses eelnõus oleks [vaenu õhutamine] kriminaalselt karistatav tunnuste puhul, nagu rahvus, rass, nahavärv ja päritolu, usutunnistus. Väärteoks jääks see soo, keele, puude, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste ja varalise seisu puhul. Teie erakonnakaaslane, õiguskomisjoni esimees Madis Timpson on Eesti Ekspressile öelnud, et ta isiklikult ei pea mõistlikuks, et ühed ühiskonnagrupid on rohkem kaitse all kui teised. Ma nõustun temaga sada protsenti. Mina ka ei pea mõistlikuks olukorda, kus me kirjutame seadusesse, et ühed tunnused on rohkem kaitstud kui teised. Ma küsin teilt: kas teie isiklikult arvate, et see on hea mõte, et Eestis on ühed tunnused rohkem kaitstud kui teised, näiteks puuetega inimesed on vähem kaitstud kui teise nahavärviga inimesed? Kas selline vahetegemine on teie hinnangul mõistlik?

Aitäh! Ma saan selle Justiits- ja Digiministeeriumi eelnõu kohta öelda, et nende hinnangul seesama muudetud eelnõu ei loobu ühegi praegu seaduses sätestatud tunnuse alusel vaenu õhutamise ega diskrimineerimisele üleskutsumise karistamisest. See muudab kuriteoks üksnes need vaenu õhutamise vormid, mille kuriteona käsitlemist nõuab meil raamotsus.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Ma olen ka nõus, et see Justiits- ja Digiministeerium on kummaline moodustis ja inimestel lähebki aega. Mina kipun ka ikka ütlema justiitsminister ja justiitsministeerium. Nii et tänan, et te olete niivõrd mitu korda üle kinnitanud, et eelnõu saatis kooskõlastamisele just Justiits- ja Digiministeerium. 

Aga kas teie vastustest, mis on napid ja sisusse ei lähe ja tõepoolest kordavad põhimõtteliselt ühte ja sama lauset, võib järeldada, et teie jaoks ei ole tegemist olulise teemaga ja teil endal ei ole tugevat seisukohta, et see valitsus peaks selle eelnõu vastu võtma, kriminaliseerima vaenukõne ja Eesti rikkumismenetlusest päästma?

Kas-küsimusele on vastus ei. 

Anti Poolamets, palun! 

Lugupeetud peaminister! Kindlasti märkasite, et Soome endine kristlike demokraatide liider andis äsja USA Esindajatekoja justiitskomitees aru tema sõnavabaduse karmist ründamisest Soomes piibli tsiteerimise eest. Just võeti seal ette rünnakud elanikkonnagruppide vastu, sooliste vähemuste vastu, [erineva soolise] sättumusega inimeste vastu. Kas me tõesti tahame võtta sama tee jalge alla, kus inimesi represseeritakse piibli tsiteerimise eest, saada oma võtmeliitlase [silmis] kuulsaks paariariigina, kus on võimul vasakäärmuslik, mingisugune radikaalne rühmitus, kes piirab teiste sõnaõigust ja kellele lihtsalt ei tulda appi, sest teid [peetakse] sõgedateks sõnavabaduse piirajateks?

Jah, kui te nii küsite, siis ma tõepoolest ei ole seda protsessi märganud ja ma ei usu ka, et nii läheb.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Ma olen ka seda uut versiooni näinud ja tegelikult see on täpselt sama probleemne nagu oli eelmine. Näiteks seal kasutatakse sellist sõnastust, et põhimõtteliselt võib järgneda kriminaalkaristus, kui kellelgi on alust karta, et midagi võib potentsiaalselt kunagi juhtuda. Ehk siis kellegi kartus või võimalik solvumine on tegelikult piisav selleks, et pärast kedagi kriminaalkorras karistada. Kas teie arvates on adekvaatne selline täiesti laialivalguv sõnastus, mille järgi piisab [pelgalt] kellegi tunnetusest ja sellele järgneb kriminaalvastutusele [võtmine] ehk reaalselt mingit tegu või tagajärge ei peagi olema?

Aitäh! Selle eelnõu iseloomustamiseks, mida te ilmselt olete lugenud, võibki öelda seda, mida ma ka teie kolleegidele ütlesin, et seal võetakse üle see, mida raamotsus meilt nõuab. Eelmine eelnõu seisab. Uus eelnõu peaks vastama raamotsusele ja selle ülevõtmine on nii-öelda miinimumvõimalus. Eks parlamendis saate siis [eelnõu] menetluse käigus oma arvamust avaldada.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister, te olete siin ikka erakordselt napisõnaline. Mulle jääb mulje, et kas te üldse ei tea sellest või on teema teile ebameeldiv ja te tegelikult ei taha sellest siin rääkida. Aga me sooviksime teada, sest me teatavasti teame, et kui sotsiaaldemokraadid veel valitsuses olid, siis oli väga pikk arutelu sel teemal. Nii et see teema on teil kindlasti ka praegu valitsuses läbi räägitud. Enne koalitsioonis tehtud kokkulepet pole seda arvatavasti kooskõlastusringile saadetud. See tähendab, et te olete kindlasti kursis sellega ja Reformierakond on oma nõusoleku selleks andnud. 

Mind huvitab ikka, et võib-olla te selgitaksite seda loogikat, mis on teie nägemuses need argumendid, miks kriminaalkorras karistatakse rahvuse, rassi, nahavärvi ja päritolu, usutunnistuse [vaenamise eest], aga väärtegu on näiteks seksuaalse sättumuse puhul vaenukõne või puudega inimeste vaenamine. Võib-olla te avaksite seda? See on jäänud meile siiamaani arusaamatuks.

Aitäh! Võib-olla te enne ei olnud saalis, aga ma sellele [küsimusele] vastasin, et Justiits- ja Digiministeeriumi hinnangul ei loobu seesama uus eelnõu, muudetud eelnõu, ühegi praegu seaduses sätestatud tunnuse alusel vaenu õhutamise ega diskrimineerimisele üleskutsumise karistamisest. Ent see muudab kuriteoks üksnes need vaenu õhutamise vormid, mille kuriteona käsitlemist nõuab meil raamotsus.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Ma ikka tahaks loota, et Eesti Vabariik teeb eelkõige seadusi selleks, et oma Eesti inimesi kaitsta, ja kaitsta kõiki võimaliku diskrimeneerimis… diskrimi…jäägu see sõna hetkel tulevikku… jah, diskrimineerimise vastu. 

Mina ikka ei saa aru, miks on Reformierakonna seisukoht muutunud selles osas, et justkui puude alusel või seksuaalse sättumuse või soo alusel vaenukõne oleks kuidagi leebem ja väärteole omane, samal ajal kui teiste tunnuste alusel [vaenamise eest] saadakse kriminaalkorras karistada. Kas teie hinnangul siis piisabki ainult sellest, et Euroopa nii ütleb? Et [kõigi] Eesti inimeste heaolu ei ole [võrdselt] tähtis? Või miks see seisukoht muutunud on? Mina ei ole sellele selget vastust saanud.

Aitäh, hea küsija! Ma olen korduvalt sellele osutanud, et tegemist on raamotsusest lähtuva eelnõuga. Sellisena, nagu see raamotsuses kirjas on, on ka Justiits- ja Digiministeerium selle eelnõu koostanud.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea peaminister! Vaat see vihakõneseadus on jah siin liberaalidel kogu aeg nii hinge peal, et saaks ikka suud kinni panna ja kruvisid rohkem kinni keerata. Teiste Euroopa riikide näited on ju tegelikult päris hirmuäratavad. Inimesi mõistetakse kriminaal[korras] süüdi ja otsused sünnivadki läbi kohtupretsedentide. Lähim näide on meil tõesti Soomest, nagu ka hea kolleeg Anti Poolamets tõi välja, kus endine siseminister Päivi Räsänen mõisteti mitmes kohtuastmes süüdi piibli tsiteerimise eest. Ja mitte tõlgendamise eest, ma kordan, vaid tsiteerimise eest.

Te ütlesite, et teie ei ole sellest Ameerika Kongressis toimunud kuulamisest kuulnud ega seda näinud. Aga vaat mina nägin ja nägin ka Päivi Räsäneni enne seda, ma avaldasin talle toetust ja avaldasin ka heameelt selle üle, et Eestis sellist seadust veel ei ole. USA Kongressis oli kuulamisel küll väga selgelt näha, et USA, meie peamine liitlane ka väärtusruumi osas, ei pea sellist sõnavabaduse piiramist õigeks, seejuures kogu Euroopas, mitte ainult Soome näite puhul. Äkki ikka mõtlete, kas praeguses muutuvas maailmas on väga mõttekas sellise seadusega ükskõik mis kujul edasi minna?

Aitäh!

Aitäh! Kindlasti mõtleme. Eelnõu on ette valmistatud ja kooskõlastusringil.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Ma üritan veel korra. Austatud peaminister! Ma saan aru jah, et praegu on valitsuses kaks erakonda. Ju siis valitsuses see diskussioon toimub, millisel moel [vaenukõne reguleerida], kas võtta miinimumina üle see raam, mis on Euroopa Liidus ette nähtud, kuna see on ka veninud. Ma ikkagi üritan küsida, kas Reformierakonna arvamus – kuna te olete Reformierakonna esimees – ongi võtta üle see raam minimaalselt ehk nende tunnuste alusel kriminaliseerida, nagu seal raam[otsuses] öeldud on.

Aitäh! Ma ju teie kolleegidele vastates kirjeldasin, kuidas eelmine eelnõu siia on seisma jäänud ja uus eelnõu on täpselt raamotsusele vastav.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Te korduvalt rõhutasite, et antud vaenukõne- või vihakõneseaduse puhul lähtutakse ainult sellest raamotsusest. Kas see vihakõneseadus on nüüd lihtsamaks tehtud, kui oli varem sotsidega koos tehtud vihakõneseadus? Ja kas te arvestasite ka selle olukorraga, et kui võim vahetub ja te ei saa seda enam ise rakendada, siis see hakkab ka liberaalset maailmavaadet ohustama, et hakatakse karistama igasugust poliitilist kriitikat ja maailmavaatelist eriarvamust? Kas see oht on selle vihakõneseaduse [jõustamise järel] välistatud või mitte?

Aitäh! Ma ei pea teie kirjeldatud stsenaariumi tõenäoliseks.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate esindajana palun [kõnetooli] Andre Hanimäe. 

Head kolleegid! Austatud peaminister! Vaenukõnest rääkimine ei ole ilmselgelt mugav teema, nagu äsja vastustest oli näha. Peaminister oli endale mitte tavapäraselt kidakeelne. Aga arusaadav, eks vaenukõne tekitab erinevaid hirme, emotsioone ja pahameelt. Aga just seetõttu peamegi rääkima sellest ausalt ja [avatult] – mitte loosungite, vaid sisu tasandil. 

Alustame põhilisest, mida on siin ka väga palju kritiseeritud. Vaenukõne ei ole arvamus, vaenukõne on üleskutse vihkamisele, diskrimineerimisele või vägivallale inimeste vastu nende tunnuste tõttu. See ei ole terav ütlemine, see ei ole poliitiline ebamugavus, see on kõne, mis päriselus lõhub turvalisust, tõrjub inimesi ühiskonnast ja on ajalooliselt ka korduvalt viinud vägivallani. Ja ei, vaenukõneseadus ei tähenda sõnavabaduse lõppu, see ei kriminaliseeri kriitikat, satiiri, maailmavaadet ega ka inetut või isegi rumalat juttu – seda võib ikka edasi panna nii, nagu torust tuleb. Ükski pahane postitus ei vii kedagi vangi. Karistatavaks muutub see siis, kui see on avalik ja ohtlik üleskütmine olukorras, kus ongi reaalne oht ühiskonna turvalisusele. See eelnõu tasub läbi lugeda. [Külvatakse hirme väitega,] et kõik pannakse homme vangi – ei vasta tõele. Härra Reinsalu, ei vasta tõele. Aga sellele, et vaenukõne võib viia päris rünnakuteni, on vastus: jah, võib viia küll.

Aga tuleme nüüd selle juurde, mida härra Reinsalu ütles, et ta kaotab kohe selle eelnõu ära, nii kui 2027. aasta märtsil valimised läbi on. Euroopa Liit keelas vaenukõne juba 2008. aastal. Eesti oleks pidanud selle üle võtma 2010. aastal. Me ei teinud seda, täna on aasta 2026. Selle tulemusena on Eesti suhtes algatatud rikkumismenetlus, mis võib väga tõenäoliselt lõppeda trahviga. See on üldse väga huvitav, et me ei ole seda trahvi juba siiamaani saanud, sest me oleme aastaid juba rääkinud, et me kohe-kohe selle trahvi saame. Nii et vaatame. 

Veelgi enam, see eelnõu ei ole esimest korda Riigikogus. Juba 2023. aastal läbis vaenukõne eelnõu esimese lugemise, ja seda Reformierakonna justiitsministri algatusel. See eelnõu jäi seisma. Toona oli laiaulatuslik obstruktsioon, mitte ainult selle, vaid ka muude eelnõude suhtes siin Riigikogu saalis. See pandi sahtlisse ja elab siiani seal sahtlis.

Tegelikult tulekski nüüd selle küsimuse juurde, millega me proovisime ka peaministrilt aru saada, aga ta jäi sinna Justiits- ja Digiministeeriumisse kinni. Miks ikkagi Reformierakond seda seisukohta on muutnud nende aastate jooksul? Sest ma tuletan meelde, et aastal 2020, kui Reformierakond oli opositsioonis, siis ta esitas sisuliselt sellesama eelnõu, mille järgi oli kõigi tunnuste alusel [vaenamine ühtmoodi karistatav]. Aga nüüd [uues on] mingisugune veider eristamine. Miks? Ei saanudki aru. 

Ka [Reformierakonna] enda minister tõi eelnõu, kus oli need tunnused kõik sees, mida on nüüd muudetud, aga eelnõu on muudetud just kitsamaks. Ja kitsamaks mitte selles mõttes, et vaenukõne suhtes on erakond kuidagi kriitilisem kui varem või et kuidagi on seda sõnastust marupalju parandatud ja muudetud. Ei, tunnuseid on vähemaks võetud. Ja ausalt öeldes jääb mulje, et see on juhtunud Eesti 200 surve tõttu. Või kui see nii ei ole, siis oleks huvitav kuulata, mis see päris põhjus siis on. Igatahes, siiamaani pole seda veenvalt selgitatud ja täna peaminister ka seda veenvalt meile ei selgitanud või õigemini üleüldse ei selgitanud. 

Nüüd sellest kõige problemaatilisemast osast, miks me siin neid küsimusi mitu korda esitasime. Praegune eelnõu ütleb sisuliselt seda, et mõned tunnused on olulisemad kui teised. Kuriteona karistatav oleks vaenu õhutamine siis, kui seda tehakse rahvuse, rassi, nahavärvi, päritolu või usutunnistuse alusel. Aga vaen soo, keele, puude, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundi alusel oleks leebem ehk väärtegu. 

Palun kaks minutit juurde! 

Kaks minutit lisaks. 

Head kolleegid! See on vastuvõetamatu nii eetilisel kui ka juriidilisel tasandil. See on vastuvõetamatu! Inimest ei tohi kaitsta rohkem või vähem sõltuvalt sellest, millise tunnuse tõttu teda rünnatakse. Valu ei ole väiksem, hirm ei ole leebem, ühiskondlik kahju ei ole olematu, kui vaenu objektiks on näiteks puudega inimene. Ja see ei ole ainult opositsiooni kriitika. Seda on öelnud ka reformierakondlasest õiguskomisjoni esimees Eesti Ekspressis, et ei ole mõistlik ega õiglane, kui ühed ühiskonnagrupid on seaduse silmis rohkem kaitstud kui teised. 

Kui me ütleme, et vaenukõne on ohtlik, siis see peab olema ohtlik igal juhul, mitte valikuliselt. Ja kui me ütleme, et Eestis on kõik inimesed võrdsed, siis peab see kajastuma ka karistusõiguses nii, nagu see kajastub Eesti põhiseaduse §‑s 12 – mitte ainult kõnedes, vaid ka paragrahvides. Aitäh!

Aitäh! Urmas Reinsalu, palun! (Ettekandja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks!

Kuidagi küüniline ja groteskne on see olukord. Praegu, kui me vaatame nii-öelda isikuvabaduste tähenduses ennast liberaalseks nimetava partei Reformierakonna poliitilist käekirja, siis on see viimase aasta jooksul seisnenud süstemaatiliselt vabaduse ahistamise aktsioonides, millest mitmete puhul ei ole tegelikult Euroopas pretsedenti. Näiteks see niinimetatud rahapesu superandmebaas. See on pretsedenditu aktsioon Euroopas, mis praegu meie parlamendi menetluses ripub ja mille president jättis esimeses laines välja kuulutamata. 

Siis, initsiatiiv mõtteroimade kohta. Kui isik vaatab mingit ekstreemset veebilehekülge, siis sellest järeldatakse, et tema mõttekäik on ekstremistlik – panete nüüd tähele, ekstremistlik! – , mis peaks olema karistusõiguses juba sanktsioneeritud. Ja nüüd, kolmandaks, taas on naastud vihakõne kriminaliseerimise juurde. On konstrueeritud loogika, mis on ühiskonnale ohtlik, ja sellest [lähtuvalt] nähakse teatud tunnuste alusel [vaenamise eest] ette kuriteokaristus. Jällegi käsitletakse seda ekstremismina, [viidates] ühiskonnaohule. See ekstremismi käsitlus on tegelikult Venemaa karistusõiguse konstruktsioon, härra Michal, mis vastab samale loogikale ja mille järgi on üles ehitatud Venemaa nii-öelda ekstremismivastane seadus. 

Minu üleskutse teile, härra Michal, on loobuda sellistest poliitilistest etüüdidest, millel ei ole, esiteks, Eesti ühiskonnas mitte mingisugust tarvidust ühiskondliku probleemina. Poliitilise karistusõiguse disainimine ei kuulu Eesti Vabariigi õiguskultuuri ega ühiskonna ootuste ja tavade juurde. Meie käsitlus vabadusest on lai. Me oleme selle Euroopa Liidu regulatsiooni, millele te viitate, praktikas juba rakendanud piisava õiguskaitse suutlikkusega, ja nii tulebki seda ka Euroopa Komisjonile seletada. Nalja teete või? Me tegeleme siin nii-öelda sõnaroimarluse kriminaliseerimisega. Eriti küüniline on öelda seda olukorras, et vihakõne on kriminaliseeritud ja kuriteona sanktsioneeritud. Aga vabandust, mu üleskutse alandlikult on teile: loobuge vihapoliitikast, ma ei tea, autoomanike vastu, maaomanike vastu, koduomanike vastu! Me räägime tarbijatest, mis puudutab praegu elukallidust.

Tullakse lagedale niisuguse käsitlusega, et otsekui erivajadustega inimeste põhiprobleem on see, et praegu käib ühiskonnas nende verbaalne ründamine, mis võib viia ühiskondliku ohuni. Tegelikkuses ei eksisteeri niisugust probleemi! 

Ja ka õiguspraktikud ei ole suutnud seda konkreetsete näidetena esile tuua ega ole suudetud konstrueerida niisuguseid tüüpjuhtumeid, mille puhul meie praeguse karistusõiguse alusel ollakse võimetud sekkuma. Härra peaminister, meil ei ole mõtet tegeleda asendustegevusega või veelgi enam, ühiskonna täiesti selektiivseks ja teadmatuks normikeskkonnaks muutmisega. Arusaadavalt ei pruugi [kõik arvamused] ühiskonnas inimestele meeldida, aga sõnavabaduse keskkonna piir ei ole [sellisel juhul] mitte kultuuri, heade tavade, normide, ühiskondliku üldise suhtlemisstandardi määratleda, vaid hakkab olema politseilise järelevalvemenetluse objekt ja karistusõiguse tööriist. 

Ma arvan, et me ei liigu õiges suunas, härra peaminister. Selle normistiku järgi puudub praktiline vajadus. Ja kui selle aluseks on mingisugused muud mõttekäigud või sellele on mõni muu arusaam omistatud, siis tuleb seda avalikult tunnistada.

Ettepanek on, härra peaminister, et te ütlete, et on välja töötatud uus imposantne normiarhitektuur: vihakõne poliitilise agendaga. Korduvalt on Reformierakond seda püüdnud teha, aga ei ole leidnud parlamendis piisavalt toetushääli ja nüüd minnakse uue normiarhitektuuriga, vihakõne kriminaliseerimisega, siin enne valimisi peale. 

Minu üleskutse on, et jätke see initsiatiiv, las valimistel Eesti kodanikud annavad mandaadi, kas niisugune initsiatiiv on tarvilik või ei ole tarvilik, ja siis on võimalik pärast valimisi Eesti kodanikelt saadud mandaadi alusel neid otsuseid langetada.

Isamaa Erakond ei toeta, esiteks, ükskõik millise õiguspüramiidina konstrueeritud normiga vihakõne kriminaliseerimist niisuguse poliitilise ja ideelise mõttekäigu [ajendil], nagu te ette panete. Kõik! [Teiseks,] loomulikult me kutsume üles teid sellest hoiduma, kutsume üles mitte [kasutama] mõttetult ressurssi, mis on koormus ühiskonnale. Ja kolmandaks, kui need poliitilise karistusõiguse normid läbi surutakse, siis kindlasti me oleme valmis karistusõiguse korda puhastama heatahtlikult, optimistlikult, positiivse energiaga ja need normid õiguskorrast ka kõrvaldama. Me oleme selleks valmis, härra peaminister, ärge peljake! 

Nii et lepime kokku, et tõstame selle asja kõrvale kuni valimisteni, ärme tegele sellega! Aitäh!

Aitäh! Anti Poolamets, palun!

Palun lisaaega kolm minutit

Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud vaatajad, kuulajad, head kolleegid! Hea juhataja! On hämmastav olukord, kui siin saali ühes servas nõutakse valjuhäälselt tsensuuri ja saali teises otsas öeldakse, et kasutage veel kord oma aju, mõelge korra veel, enne kui te hakkate põhiseadust rikkuma. See on mõtlemapanev, kui saali ühes otsas leitakse, et saali teine ots tuleks vaigistada. Sest on see nõudmine, raevukas nõudmine: kiiremini-kiiremini tsensuuriseaduse juurde, kiiremini-kiiremini vaigistage konkurendid! Pange nad kinni, takistage nende kandideerimist, tehke nendega nagu Soome kristlike demokraatide juhi Päivi Räsäneniga! Loksutage neid seitse aastat kohtus, andke neile pihta! Vaat selline on tänane olukord, kus ühed konkurendid tahavad oma ausalt konkureerivaid kolleege kõrvaldada, sest nad ei saa enam pettuse ja valskusega oma võimu näidata.

Ärme unustame, et meil peaks ju põhiseadus kehtima. Aga milline karistus on nendele, kes rikuvad põhiseadust? Kus on siin põhiseaduslik meede nende vastu, kes sõnavabadust püüavad puruks lüüa? Jah, sotsiaaldemokraadid, teie oma veripunase disainiga lipu all tahate tagasi tsensuuri, mis on siin hoones nii palju kordi valitsenud. Ma tuletan meelde, et lääne ühiskonnas ei ole kõik alla andnud, kõik ei ole läinud seda teed, kuhu marksistid seda juhivad, vaid USA‑s on alanud veendunud raevukas vastupanu demokraatlike väärtuste säilitamise nimel.

Nii oli just äsja Soome endine kristlike demokraatide juht Päivi Räsänen kõnelemas USA Esindajatekoja justiitskomitee ees, just sõnavabaduse teemadel. See kuulamine käsitles ennekõike Euroopa Liidu seatud tsensuuriseadusi, mis puudutavad sotsiaalmeediat ja internetti, näiteks Euroopa Liidu digitaalteenuste akti ja Suurbritannia Online Safety Acti, mis kahjustavad USA kodanike õigusi rääkida vabalt, sealhulgas USA‑s. Räsänen rääkis komitee ees oma kogemusest, kuidas ta anti Soomes kohtu alla kolmes süüdistuses. Need süüdistused kerkisid tema kirjalikest ja suulistest avaldustest, mida ta tegi homoseksuaalsuse teemal. Ta on vabastatud kolmest süüdistusest, ent Soome kõrgeim kohus jätkab asja menetlemist. 

Nüüd annan sõna Päivi Räsänenile endale. Ma tsiteerin. 4. veebruar 2026, USA Esindajatekoda.

Minu nimi on doktor Päivi Räsänen. Ma olen olnud Soome parlamendi liige kristlike demokraatide [ridades] alates aastast 1995, olles olnud siseminister aastatel 2011–2015. Ma olen arst ja ma olen uhke vanaema. Soome on demokraatia, mis on [üles] ehitatud õigusriigi ja põhivabaduste austamiseks. Juunis aastal 2019, olles Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku juhatuses, ütlesin ma otse välja oma arvamuse luteri kiriku osalemise kohta LGBT Pride'i üritusel ja avaldasin arvamust abielu ja seksuaalsuse teemal Twitteri postituses. Ma saatsin oma kirja kiriku juhtkonnale, leidsin, et nende osalus Pride'i üritusel oli vale. Ma lisasin mõned pildid piiblivärssidest, piiblitekstidest ja tegin seda ka viisakalt. Selle vaba sõna kasutamise eest uuris politsei ja kuulas mind üle rohkem kui 13 tundi järjest. Küsimused politsei poolt olid häbitult piibli ja selle tõlgenduse kohta. Mult küsiti, mis oli siis selle piibli lõigu tähendus, mida ma mõtlen sõnade nagu "häbi" all.

Ja ta leidis, et homoseksuaalsus on häbiväärne. Sellest piisab, et solgutada endist siseministrit [kohtus] aastaid ja aastaid. Ja pole mingi ime, et USA, nähes paljudes Euroopa riikides jõhkralt peale tulevat tsensuuri ja isegi kõige elementaarsemate asjade piiramist, lihtsalt leiab, et need riigid liiguvad autoritaarsuse suunas. Mida see kaasa toob, lugupeetud peaminister? See toob kaasa selle, et meie liitlane võib ühel päeval öelda, et ka teie liigute autoritaarsuse suunas, ka teie piirate elementaarset sõnavabadust. Seda te siin ju praegu plaanite – oma poliitilise tsensuuri sisseviimist. Ja vaat, ühel päeval nad ei tule enam siia. 

Ma käisin Camp Reedos. USA üksused olid seal, tegid raskeid õppuseid, olid tulnud kaugelt Texasest, pingutavad meie nimel, tõid oma tehnikavahendeid kaasa, mida oli terve plats täis. Aga kui nad ühel päeval ütlevad, et te olete ju autokraatia, te piirate demokraatiat, [ja küsivad,] kas meie Ameerika poisid peavad tulema siia ohvreid tooma. See küsimus on juba üleval, kui me vaatame Päivi Räsäneni juhtumit. Ja kui te tahate seda teed minna, siis te olete julgeolekurisk. Siis te olete julgeolekurisk! Ärme muudame Eestit paariariigiks, hea peaminister!

Teie aeg!

See on meie ühine huvi. Tõmmake kiiresti sellele seadusele joon peale, kui me tahame oma liitlast siin hoida. Aitäh!

Aitäh! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea peaminister! Head kolleegid! Karistusõigus on riigi üks võimsamaid relvi ja võimu teostamise viise, mida kasutatakse ühiskonnasuhete reguleerimiseks. Seda enam on oluline, et iga uus seadus peaks vastama küsimusele, millist probleemi see lahendab ning kas see muudab meie elu ohutumaks või paremaks. 

Kahjuks isegi vaenukõneseaduse algatajad ei suuda tuua mitte ühtegi näidet lähiminevikust, kus vaenukõnesätet oleks sellisel kujul vaja olnud. Veel enam, nad ei suuda isegi selgitada seda, kuidas uus seadus hakkab toimima ning millised juhtumid selle alla läheksid. On vaid abstraktsed selgitused, et kuriteoks piisab potentsiaalse ohu teoreetilisest olemasolust. Teisisõnu, selle vaenukõneseaduse puhul piisab sellest, kui keegi ehmub või solvub ehk otsest ohtu ega tagajärge ei peagi saabuma. 

Ma mäletan, kui üle-eelmine õiguskomisjoni esimees sotsidest kinnitas väga otse oma sõnadega, et poliitiline valik on see, et ka saabumata [jäänud] tagajärje korral on [vaenukõne] karistatav. Ja see poliitiline valik on ka praeguses vaenukõneseaduses, mis varsti jälle meie ette tuuakse. 

Ma korra võrdlen seda [kehtiva] regulatsiooniga, mis meil juba on olemas. Meil on juba vaenu õhutamine väga täpselt reguleeritud ja inimesi karistatakse väga konkreetsete tagajärgede saabumise puhul: kui on oht isiku elule, kui on oht isiku varale või isiku tervisele. Ja mida nüüd üritatakse selle uue seadusega teha? Tahetakse hägustada seda põhjuslikku seost võimaliku vaenukõne ja reaalse ohu tekkimise vahel. 

Ma arvan, et siin ei olegi vaja olla selgeltnägija, et aru saada, et selline segane sõnastus tekitab väga suurt menetluskoormust politseile, prokuröridele ja kohtunikele. Põhimõtteliselt iga inimene, kes ehmub või solvub, võib hakata pöörduma politseisse ootuses, et uus seadus annab talle siis selle kaitse ja võtab kellegi vastutusele. 

Mis aga tegelikkuses hakkab juhtuma? Juhtub see, et algatatakse väga suures koguses erinevaid menetlusi. Ressurssi seejuures on piiratud koguses. Nii et samal ajal, kui kümned politseinikud püüavad aru saada, kas keegi siis kõneles vaenulikult või mitte, tegi mõne vaenuliku postituse või mitte, jäävad meil paralleelselt tähelepanuta reaalset ohtu tekitavad olukorrad.

Ja kuna seaduse autorid juba praegu ei saa aru, mida nad täpsemalt reguleerivad, siis ennetavalt püütakse vastutus veeretada enda õlgadelt teistele. Ministeerium väga konkreetselt juba ütles välja, et teate, kohtud peavad leidma tõlgenduse sellele vaenukõneseadusele, et me siin võtame vastu, aga kohtud las pärast tõlgendavad seda. See tähendab, et arusaama sellest, keda tohib karistada ja keda ei tohi karistada, tegelikult selles seaduses ei ole. Ja seaduse algatajad ministeeriumis, kõik ametnikud, saavad sellest väga hästi aru. Ja siis loodetakse, et las kohtupraktika mitme aasta pärast ütleb meile, mida see seadus üldse tähendab. 

No vähe sellest, et selline lähenemine on absurdne, toob see ju kaasa võimaluse seda seadust täiesti vabalt tõlgendada ning hakata võtma vastutusele inimesi iga hoolimatu avalduse eest. 

Ma räägin ka sellest, et üleüldse selline suhtumine on vastuolus õigusriigi printsiibiga ja põhiseadusega, milleks on õigusselguse tagamine. Kui puudub õigusselgus, siis see tekitab automaatselt pinnase sõnavabaduse piiramiseks. See aga omakorda tekitab inimestel kartuse oma mõtteid vabalt väljendada. Ja kartus tekib ka nendel, kes pole end kunagi vaenulikult väljendanud. 

Ei tasu unustada ka seda, et ajalooline mälu, mis põhineb lähimineviku kibedal kogemusel, tekitab eestlastes loomuliku tõrke igasuguste suukorvistamiskatsetuste ees. Siinkohal me peame mõistma, et iga Euroopa Liidu norm ei saa sobituda ega peagi sobituma meie ühiskonda, kuna need ei arvesta meie kultuuriliste ega ajalooliste eripäradega. See, mis sobib ühele riigile, ei pruugi sobida meile, ja ei peagi sobima. Ka praeguses olukorras võiksime oma sõnavabaduse [eest seismisega] olla teistele riikidele just eeskujuks. Muide, Euroopa Liit tegelikult austab rahvusriike ja nende identiteeti. Seda ütleb lausa Euroopa Liidu lepingu artikkel 4. Ja kui me ise enda eest ei seisa, siis keegi teine seda meie eest ei tee. Aitäh!

Aitäh! Lauri Laats soovib [sõna võtta] kohapealt. Lauri Laats, kohapealt.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! No hea kolleeg Anastassia Kovalenko-Kõlvart tõi väga hästi välja kõik, mis puudutab vaenukõneseadust ja seda, miks me tegelikult sellisel viisil, sellisel kujul siin Riigikogus seda vaenukõnet ei peaks menetlema. Ma vaatasin, et isegi peaminister kuulas väga tähelepanelikult ja vist isegi pani märksõnu kirja, vähemalt käed liikusid seal iPadi juures. Ma loodan tõesti, et ka peaminister saab sellest aru. 

Mõnes mõttes ma saan aru, et seda vaenukõnet on valitsuskabinetis hoitud just seetõttu, et tõesti, see vaenukõneseadus ei sobi meie [õigus]ruumi ja sellisel viisil ei tohiks ka piiranguid sõnavabadusele seada. Mul on kahju, et sotsiaaldemokraadid sellest aru ei saa. Ja mul on kahju, et ka sotsiaaldemokraatide esindaja, kes selle arupärimise esitas ja pidas "sütitava" kõne, ei viibinud siin sellel ajal, kui Anastassia Kovalenko-Kõlvart hästi argumenteeritult põhjendas, miks see vaenukõneseadus tegelikult ei tohiks siia saali tulla. Ja ma loodan, et ka peaminister seda siia saali Justiits- ja Digiministeeriumi kaudu ei too. Aitäh!

Aitäh! Kas peaminister soovib sõna võtta? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Oleme läbinud tänase kolmanda päevakorrapunkti. 

Liigume edasi neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Evelin Poolametsa, Rain Epleri, Rene Koka, Siim Pohlaku, Martin Helme, Anti Poolametsa, Varro Vooglaiu ja Arvo Alleri poolt peaminister Kristen Michalile esitatud arupärimine seoses Enefit Greeni investeeringuga Tolpanvaara tuuleparki ning selle müügi tagajärgedest Eesti riigi energiapoliitikale ja taastuvenergia eesmärkidele. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Evelin Poolametsa.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Esitan Riigikogu liikmete nimel arupärimise peaminister Kristen Michalile. Arupärimine puudutab Enefit Greeni investeeringuid Soome Tolpanvaara tuuleparki. See tuulepark sai alles hiljuti valmis, aga müüdi juba 2025. aasta detsembris alla omahinna maha. 

Eesti Energia tarbijatelt on alates 2012. aastast kogutud taastuvenergia [tasu]. Selle taastuvenergia tasu eesmärk oli koguda raha selleks, et ehitada tuuleparke ja teisi taastuvenergiaobjekte, ja kõik ikka selle põhjendusega, et elekter läheks siis odavamaks. Ehk siis Eesti maksumaksjate rahaga ehitati Soome tuulepark ja see müüdi maha, [kusjuures] alla omahinna. Sellest tulenevalt ongi meil nüüd küsimused, miks seda tehti ja kuidas see läheb kokku meie riigi eesmärgiga, et meil peaks olema palju tuuleparke. Loodamegi peaministrilt saada ammendavaid vastuseid. Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele palun vastama peaminister Kristen Michali.

Aitäh, austatud juhataja! Head arupärijad! Head Riigikogu liikmed! See on siis arupärimine nr 870. Küsimus ja vastus. Esimene küsimus: "Millistel majanduslikel ja strateegilistel eeldustel tugines riigi heakskiit Tolpanvaara tuulepargi investeeringule 2021. aastal ning millised riskid toodi välja juba atesteerimise ja tasuvusanalüüsi etappides?" Vastus. Riigivaraseaduse järgi teeb tütarettevõtja osaluse võõrandamise otsuse osaluse valitseja ehk Eesti Energia. Tegemist on riigile kuuluva ettevõtte tütarettevõttega, mis oli börsil. 

Teine: "Millise hinnangu andis valitsus 2025. aastal Enefit Greeni ettepanekule müüa projekt sisuliselt kulupõhiselt hinnalt ning milliseid alternatiive kaaluti?" Vastus. Vastavalt riigivaraseadusele tegi Tolpanvaara tuulepargi müügi otsuse Enefit Green AS oma juhatuse ja nõukogu pädevuse piires. Valitsus ei osalenud riigile kuuluva ettevõtte tütarettevõtte tehingu hindamises ega otsustamises.

Kolmas: "Millist teavet omas valitsus või Rahandusministeerium Enefit Greeni finantsvõimekuse, finantsriskide ja laenukoormuse kohta perioodil enne müüki ning kuidas mõjutas see otsustusprotsessi?" Enefit Green oli kuni 2025. aasta sügiseni börsil noteeritud äriühing ning esitas aruandlust vastavalt börsireeglitele. Reeglite järgimine tähendas, et kõiki Enefit Green AS-i omanikke koheldi võrdselt. 

Neljas: "Millised juhtimislikud, turupõhised või strateegilised vead realiseerusid, mis põhjustasid olukorra, kus Enefit Green loobus ainsast varast Soomes vahetult pärast selle valmimist?" Vastus. Tolpanvaara tuulepargi müügi otsus oli Enefit Greeni juhatuse ja nõukogu pädevuses. Valitsuse tasemel ei arutatud müügi põhjuseid. 

Viies: "Millist mõju avaldab juhtum riigi usaldusväärsusele ja investeerimisvõimekusele olukorras, kus riigiettevõte loobub investeeringust enne selle kasumlikku perioodi, samal ajal kui taastuvenergia eesmärgid eeldavad tootmisvõimsuste pidevat kasvu." Vastus. Eesti Energia kontserni otsus restruktureerida oma portfelli ei vähenda riigi usaldusväärsust ega investeerimisvõimekust.

Kuues: "Milliseid meetmeid kavandab riik, et tagada tulevikus taastuvenergia investeeringute kvaliteetne riskihindamine ning vältida olukorda, kus riigiettevõte müüb äsja valminud varad ilma ärilise kasuni jõudmata." Vastus. Riik loob raamistiku ja selle põhjal teeb iga ettevõte, olgu see riigi osalusega või erakätes, oma investeerimisotsuseid, hinnates võimalikke riske ja projekti tulusust ning viib läbi vajalikud analüüsid. 

Seitsmes: "Millist analüüsi on valitsus teinud seoses Enefit Greeni ja Eesti Energia restruktureerimise mõjuga kontserni investeerimisotsustele ning kas Tolpanvaara müük oli otseselt seotud kontserni finantsseisundi parandamise vajadusega?" Vastus. Tolpanvaara tuulepargi müügi otsuse tegi Enefit Green AS oma juhatuse ja nõukogu pädevuse piires. Vastavalt riigivaraseadusele ei ole Vabariigi Valitsuse ülesanne analüüsida kontserni restruktureerimist. 

Kaheksas: "Milline on riigi hinnang asjaolule, et Eestis ei koguta täna adekvaatset statistikat taastuvenergia tegeliku potentsiaali ja tegeliku turule pääsu kohta ning milline mõju on sellel [riigi] investeerimisotsuste ja taastuvenergia arengukavade kujundamisele?" Vastus. Taastuvenergia arenduste kohta kogutakse andmeid perioodiliselt. Maismaa tuuleparkide planeeringute kohta kogub ja avaldab andmeid Keskkonnaagentuur, andmeid uuendatakse perioodiliselt. Samuti on Keskkonnaagentuur avaldanud 2025. aasta oktoobri lõpus kaardirakenduse Eesti taastuvenergia arendustest. Kaardirakendus esitab koondandmed kohaliku omavalitsuse tasandil, mis annab ülevaate piirkondlikust taastuvenergia tootmisest ning selle liitumisvõimsustest ja toetab planeerimise ning arenduse mõtestatud suunamist. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! No see tundub kuidagi muinasjutu moodi. Ma ei kujuta ette, et kui on üks ettevõte erasektoris ja looks kõrvalfiliaale, tütarettevõtteid ja nii edasi, siis omanikud või omanike esindajad ei teaks, mida need tütarettevõtted on teinud ja kuhu investeerinud, ja omanikuna ei sekkuks teatud otsustesse. Seda te ju aga tegelikult praegu vastasite. Teie, nii-öelda riigi esindaja Eesti Energias on Eesti Energia nõukogu ja see nõukogu ei sekkunud Enefit Greeni [otsusesse]. No see on ju muinasjutt! See, et Eesti Energia päästis Enefit Greeni ära, on fakt. Ta toodi börsilt ära ja klatiti asi ära. Enefit Greeni nii-öelda juhtimises jäi midagi pehmelt öeldes vajaka. See, et praegusel hetkel on tuulepark Soomes kahjumiga naha müüdud, on loomulikult üks osa sellest, et kogu see nii-öelda turult väljumine oleks sujuv. Aga kokkuvõttes on ettevõte saanud kahjumi. 

Teiselt poolt te ütlete, et kui riigile kuuluv ettevõte …

Teie aeg!

… ei tegele rohkem roheenergia arendamisega, siis erasektor peaks seda Eestis ja välismaal ikka tegema.

Nojah, te võtsite siin suure hoo nüüd sisse. Aga ma selle [peale] ütlen, et mõistke, et riigile kuuluva ettevõtte tütarettevõtte eest, mis on börsil, valitsus otsuseid tõepoolest ei langeta. Seetõttu ongi veidi pentsik, et selline arupärimine peaministrini üldse jõudis. See oleks pidanud juhatuse filtrisse kinni jääma.

Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu! Aga selgitage siiski lihtsatele inimestele, kes seda istungit jälgivad, kuidas see on nüüd ikkagi mõistlik, et riigile kuuluv ettevõte Enefit Green investeerib 90 miljonit eurot Soomes tuulepargi rajamiseks ja siis mõned aastad hiljem otsustab selle maha müüa 83 miljoni euroga, [kandes] circa 7 miljonit kahjumit. Selle tuulepargi ostavad mingid minule tundmatult fondid – TD Greystone Infrastructure Fund ja Rabbalshede Kraft AB. Ütleme niimoodi, et tavalise inimese pilguga peale vaadates jääb kangesti selline mulje, et on tehtud lihtsalt kingitus mingisugustele fondidele, kes on saanud endale osta selle tuulepargi miljoneid soodsamalt, kui selle rajamine maksma läks. Minule jääb sellise pealiskaudse pilguga peale vaadates kangesti selline mulje, et siin peaks olema küsimus, kas tegemist ei ole kuidagipidi nagu korruptiivsete afääridega. Kas teil endal ei teki selliseid küsimusi?

Aitäh! No nagu ma siin Lauri Laatsile vastates juba märkisin, riigile kuuluva ettevõtte tütarettevõte oli börsiettevõte. See tähendab seda, et ta jagas börsil kõigile omanikele informatsiooni oma otsuste kohta. Valitsus – mina esindan valitsust – ei arutanud tütarettevõtte erinevaid projekte. Me ei ole seda seni teinud. Ma eeldan, et kui teil on küsimusi, siis te saate neid Eesti Energialt küsida. See on riigivaraseadusega pandud raam ja riigivaraseadus on Riigikogu otsustatud. Selle järgi me tegutseme.

Mart Helme, palun!

Aitäh! (Naerab.) Mind ajab lihtsalt naerma see jutt. See on nüüd ikkagi, no kuulge, me ei ole ju eile sündinud. Mul on firma ja minu firmal on harufirmad, minu firmal on tütarfirmad. Ja siis te tahate öelda, et ei-ei, mina ei tea mitte midagi, mis seal tütarfirmades ja harufirmades tehakse, ja see polegi minu asi. Las nad minna kahjumisse ja las nad söövad ära kogu [ema]firma kasumi – kelle mure see on!? Ma näen siin ikkagi seda, et kui Mart Laari esimene valitsus oli 1990. aastate algul, siis oli jutt sellest – siis oli muidugi tohutu erastamine ja ärastamine –, et riik on halb peremees. Te praegu demonstreerite meile seda, et riik ongi halb peremees.

Mis energeetikasektorisse puutub, siis kogu aeg on ju halvad otsused ainult. Kogu aeg on halvad otsused ja valitsus ei vastuta millegi eest. Aga miks te siis seal valitsuses olete? Äkki te tulete sealt Stenbocki majast ära, sest te ei tea mitte midagi ja te ei vastuta mitte millegi eest? Äkki tulete ära? Ma võtan vastu teie lahkumisavalduse. 

Aitäh! Ma püüan meenutada, kes see 2020. ja 2021. aastal valitsuses oli. Eks ma pärast meenutan.

Martin Helme, palun! 

Jah. Mis see meenutus siia puutub? Praegu on ju selge, et Reformierakond otsustab neid asju, 100%-line riigifirma parseldatakse maha oluliselt alla omahinna ja jääb siis otsustada, kas ka alla turuhinna. Järelikult kellelegi tehti kingitus. Ei saa teha nägu, et see ei ole meie mure, sellepärast et omanik on Eesti riik ja seda omanikku esindavad rahandusminister ja valitsus. Ja kui te mitte kuidagi asja vastu huvi ei tunne, siis te näitate sellega välja, et valitsusvastutus ei ole teile kohane – te ei saa hakkama sellega, teid ei huvita, et miljonid kuhugi ära kingiti, või te ei saa aru. Aga võib olla hoopis teistmoodi, et on ikkagi korruptsioon. 

Tegelikult saaks selle asja lahendada niimoodi, et praegu omanik annab korralduse viia läbi erikontroll. Kas te seda olete mõelnud? Kas te seda olete plaaninud? Kas te annate Jürgenile käsu erikontroll teha?

Aitäh! Valitsus – rõhutan, aga te vist ei kuulanud – ei ole arutanud, mis otsused tegi Eesti Energia tütarettevõte, mis oli börsil. Nii et jah, ma ei oska rohkem midagi öelda. See ei ole valitsuse tasandil. See arupärimine puudutab valitsust ja riiki, valitsus sihukesi asju ei aruta. (Saalis kommenteeritakse.) 

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Auväärt valitseja! Konkreetne küsimus. Praegusel hetkel on 90 miljonit maetud ja 83 miljonit saadud. See lõhnab nagu ahviäri järele. Aga minu küsimus on selle kohta, milline on see netotootlus tegelikult. Võib-olla seal toodeti metsikult elektrit ja teeniti seal vahepeal ning see minu oletus, et on Eesti ahviäriga tegemist, ei vasta tõele. On teil andmeid, et seal vahepeal toimus tegelikult kõva elektri ja muu tootmine, et ei ole ahviäri?

Aitäh, hea küsija! Ma ei tea, mis on ahviäri, seetõttu puudub mul võrdlusbaas.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Aitäh, austatud peaminister! Selles konkreetses küsimuses on kolleegid minust osavamad ja küsivad väga hästi, võib-olla liigagi hästi. Ma küsiksin ühe laiapindsema küsimuse, mis seondub täpselt sellesama teemaga. Nagu me teame, Eestis on väga suur energiasektori investeeringute puudus, mille tõttu jaanuaris ja veebruaris on meil hinnad kõrged, ja mitte ainult Eestis, vaid laiemalt kogu Nord Pooli süsteemis. Ma küsingi konkreetselt, mis on teie arvamus: kas teie eelistaksite Nord Pooli reegleid reformida või kehtestaksite riigi poolt selged parameetrid, kuidas suuremahulisi investeeringuid toetada, et need tuleksid? Kumb oleks teie eelistus? Või on mingi kolmas [lahendus]? 

Aitäh, hea küsija! Mulle, tunnistan ausalt, jääb see teie valik veidi segaseks. Esiteks, Nord Pooli reegleid parandatakse ikka ja kui on kitsaskohti, siis tulebki neid parandada. Teisest küljest on meil ka erinevad meetmed selleks, et suurinvesteeringud Eestisse tuleks. Kuidagi reeglite parandamine ja siia investeerima kutsumine või selleks võimaluste loomine ei ole minu hinnangul vastuolus. Aga ma pole lõpuni kindel, kas ma sellest teie suurepärasest valikust aru sain. 

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud peaminister! Hiljuti on saanud ajakirjandusest lugeda, kuidas mõned tuuleettevõtjad hädaldavad, et nad on pankroti serval. Ja seda vaatamata toetustele, seda vaatamata pikaajalistele subsiidiumidele. Sama räägib Andrus Durejko, kes ütleb, et päikeselistel ja tuulistel päevadel on elekter odav, tootjad jäävad miinusesse, aga tuulevaiksel päeval peab elektrit kallilt sisse ostma. Ja Durejko ütleb, et ta ei soovi enam nullist tuuleparki ehitada, vähemalt mitte ilma toetusskeemideta. Normaalne turumajanduslik [skeem] on ammu laiali lammutatud, olukord on äärmiselt segane. Summad on suured. No mis nõu te annate? Asjad on ju päris viltu läinud ja hinnad on üleval.

Aitäh, hea küsija! Ma nüüd ei tea, kellele ma seda nõu pean andma, teile või Durejkole. (Saalist vastatakse.) Koos! Jah, ma ütleks nii, et Eesti riigi kodanikel [on teistega ühine] turuhuvi. Ma meenutan, et me oleme sellel turul ühiselt Baltimaadega ja ka näiteks Soomega. Kõigil on hinnad praegu üleval, sest kui ilm on väga külm, peaaegu kõige külmem 25 aasta jooksul, siis tarbimine kasvab. See on fakt, seal ei ole midagi teha. Ja uusi tootmisi on igal juhul vaja, sest mida rohkem on aasta keskmisena soodsama hinnaga energiat – on see siis hüdro-, võib-olla tuuma-, tuule- või päikeseenergia –, seda madalamaks see hinda keskmiselt surub. Eestis on nüüd kolme aasta võrdlusena – 2022, 2023 ja 2024 – hind alla läinud, nagu ma siin eelmises arupärimises teile ka kirjeldasin ja numbreid [nimetasin]. Ja hind on läinud madalamaks just uute tootmistega. 

Nii et kui te küsite minu kui valitsusjuhi arvamust, siis minu arvates meile peaks tulema soodsaid energiatootmisi juurde ja selle nimel me pingutame. Kui te küsite investori vaatest, siis loomulikult investor hindab seda, millisele turule saab tulla, millised on turutingimused. Aga noh, need otsused, nagu ma olen ka öelnud, Eesti Energia kindlasti teeb ise. Eesti Energia tütarettevõte, mis oli börsiettevõte – selle asju jah valitsus kindlasti ei otsustanud, valitsus ei teinud nende eest ei investeerimisotsuseid ega väljumisotsuseid. Aga seda võite ka kolleegide käest küsida. Mulle tundub, et juba enne 2021. aastat need otsused olid tehtud.

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Hea peaminister! Mul on viimasel ajal tekkinud selline tunne, et valitsus või koalitsioon ei vastuta üldse mitte millegi eest. Täna oli siin näiteks hasartmängumaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu, mis tegelikult parandab vähemalt osaliselt selle vea, mis vahepeal tehti ja mis läheb Eesti riigile maksma võib-olla miljoneid. Siis oli ka küsimus, kes selle eest vastutab, et selline viga sinna seaduseelnõusse üldse sai. Siis öeldi, et põhimõtteliselt me kõik oleme selles süüdi, kaasa arvatud opositsioon millegipärast. Seda ütles lugupeetud rahanduskomisjoni esimees Annely Akkermann. Minu küsimus ongi see: kes siis konkreetselt vastutab alahinnatud ja majanduslikult küsitavate investeeringute eest, ka selle juhtumi korral, millest me siin praegu räägime? Kas valitsus üldse ei pea selle eest vastutama? Kas mingeid sisulisi muudatusi on juba tehtud või tehakse suurte riigi osalusega projektide hindamise, poliitilise heakskiitmise ja tegeliku järelevalve protsessides, et vältida sarnaste vigade ilmnemist tulevikus?

Aitäh, hea küsija! Kõigepealt selle küsimuse humoorikamast poolest. Mulle väga meeldib, et teile tundub, et valitsus ja koalitsioon ei vastuta millegi eest. Minule jälle tundub täitsa teistpidi. Midagi teha ei ole, kogu aeg on tunne, et me vastutame kõige eest, ja vahel täitsa asjassepuutumatult. Ilmselt see [tõde] on siis seal kuskil keskel. Selle teadmisega võime vist edasi elada.  

Teiseks, [mis puutub] investeeringute tegemisse ja nendest loobumisse, siis neid valikuid otsustavad ikkagi need, kes investeeringuid valitsevad. Enefit Green on Eesti riigile kuuluva Eesti Energia tütarfirma, mis oli börsil. Ja need otsused tegid nemad. Seal olid kindlasti palgalised juhid ja otsustajad, kes said rohkem palka kui teie ja mina. 

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea peaminister! Peab ütlema, et natukene kummaline on kuulata seda, et kui tegemist on riigiettevõttega, mis on börsiettevõte, siis nagu ei peakski välja selgitama, miks ühte või teist otsust tehakse. Mulle jäi küll selline mulje. Te ütlesite mitu korda, et kuna tegemist oli börsiettevõttega, siis ei ole kuidagi valitsuse asi välja selgitada, miks selline kahju [kanda] võeti ja miks tehti selline kingitus maksumaksja raha eest. Kas see on teie üldine arusaam, et nii ongi, et kui tegemist on börsiettevõttega, mis on riigi börsiettevõte, siis Vabariigi Valitsus ja valdkonna eest vastutavad ministrid ei peakski välja selgitama tõde, miks nii juhtus? Minu arust vähim, mis teha tuleks, on ikkagi selgeks teha, miks nii läks. Kas ikka oli kõik õige? See näeb väga halb välja olukorras, kus me teame, et väga ammu ei olnud Utah' projekt, mille puhul Eesti riik [kandis] samas kontsernis tohutu kahju. See on juba nagu süsteem, see ei ole üksikjuhtum.

Aitäh, hea küsija! Börsil noteeritud äriühingu puhul ma just viitan sellele, et investeerimisotsuste ettevalmistamine ja otsustamine toimus ikkagi vastavalt börsireeglitele, samamoodi täideti avalikustamise nõuded ja kõik muu. Need otsused allusid juhatuse ja nõukogu kontrollile ja turujärelevalvele. Börsil olevad ettevõtted alluvad börsitingimustele. Mul ei ole vähimatki selle vastu, vastupidi, kui on huvi ja tahtmist, siis tuleb Eesti Energia käest küsida, mis on Enefit Greeni otsus selle projekti puhul. Aga minult arupärimisel küsiti, mis on valitsuse ja riigi positsioon. Valitsus ei ole kindlasti selle otsustamisega tegelenud.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Te vist ikka päris hästi aru ei saa, et te olete peaminister ja vastutate kõige eest, mis riigihalduses või riigi valitsusalas toimub. See on natuke kummaline, et te nagu pesete käed puhtaks: te ei tea midagi, mis Eesti Energias toimub, mis seal tütarettevõttes toimub, aga samas lahkelt jagate taastuvenergia tasusid sinna. Igal aastal alates 2022. aastast sai Enefit Green maksumaksja raha, tarbija raha: 4,6 miljonit eurot 2024. aastal, 4,8 miljonit eurot 2023. aastal. Kuidas see skeem toimib? Maksumaksja raha kulub, tarbija raha kulub, aga teie ei tea mitte midagi. On see normaalne? Kas te peategi õigeks, et te ei peagi seda teadma?

Aitäh, hea küsija! Taastuvenergia tasude kujunemine on ju avalik ja avalikult ka jälgitav. Kõik saavad vaadata, kes kui palju on saanud. Sellepärast neid ülevaateid ometigi tehaksegi. Samamoodi on börsireeglid. Börsil olevad ettevõtted vastavad kõigile turujärelevalve nõuetele ja avalikustavad oma otsused ühte- või teistpidi otsustades. Seal on inimesed, kes on juhatuses ja nõukogus, kes vastutavad. Nii et jah, valitsus tõepoolest riigile kuuluva ettevõtte tütarettevõtte otsuseid ei tee.

Rain Epler, palun! 

Aitäh! Härra peaminister! Kunagi oli üks selline humoorikas telesari või vähemasti YouTube'is oli see kättesaadav, tuntud Eesti näitlejad tegid. "Poliitikakool" minu arust oli nimi. Seal selgitati lahti peasekretäri roll erakondades. Seal oli niimoodi, et üleval on erakonna juht, siis on peasekretär keskel ja all on sitt. Ja kui sitt hakkab ülespoole tõusma, siis ta jääb peasekretäri juures pidama. Kas teie olete nüüd hakanud seda põhimõtet rakendama valitsuses: kusagil seal kõrgel olete teie, siis on ministrid ja seal all on sitt? Kui see hakkab nagu pinnale tõusma, siis teie tulete siia pulti ja ütlete, et mina ei tea mitte midagi, mina ei sekku? 

Ja ma tahan veel teise märkuse öelda. See börsiettevõtte jutt – enne osteti ju Enefit Green kevadel Eesti Energialt tagasi ja alles hiljem sügisel müüdi Tolpanvaara. See päris ei olnud niimoodi, et kusagil tegutses üks börsiettevõte, millesse riik ei puutunud. Kuidas te seda kommenteerite, et te üldse mitte midagi ei tea, mis seal toimus? 

Aitüma selle humoorika vahepala eest veidi enne kella üheksat! See on väga kena meenutus. Mulle ka see "Poliitikakool" väga meeldis, see oli kena. (Rain Epler hõikab midagi saalist.) Aga valitsuse juhtimisel, võin teid rõõmustada, seda ei rakendata. Börsiettevõtted vastavad siiski börsireeglitele, muu hulgas avalikustamisele erinevate otsuste tegemisel. (Rain Epler ütleb veel midagi vahele.) Ma saan aru, et seda on keeruline hoomata, aga proovige siiski. Valitsus ei aruta riigile kuuluva ettevõtte tütarettevõtte otsust. See on Enefit Greeni nõukogu ja juhatuse pädevuses ja riigivara valitseja pädevuses, see on vastavalt riigivaraseadusele.

Helle-Moonika Helme, palun!

No vot tõesti, need vastused olid kõik sellised, et teie ei puutu asjasse – teie kui riik, eks ole. Teie peaministrina oletegi riigi esindaja, aga teie ei puutu nagu üldse asjasse. Seepärast me ka küsime. Ja siis ütlesite, et me peame Eesti Energia käest küsima. Aga miks me peame Eesti Energia käest küsima, kui Eesti Energia omanik on riik ja teie olete peaministrina riigi esindaja, nagu ma juba ütlesin? Sellepärast me teie käest ju küsime ja teie peaksite vastama. 

Aga ma tulen numbrite juurde, kinnitage või lükake ümber. Eesti Energia on 100% riigi omanduses ja Enefit Green oli 66%. Praegu ta on 100%. Selle Tolpanvaara rajamise hinna ja müügi hinna vahe oli umbes 7 miljonit. Kui see 66% kuulus siis riigile, siis mingi arvutuse järgi võiks ju eeldada, et riik sai kahju 4,6 miljonit. Riik kaotas 4,6 miljonit ja siis te tulete ütlema, et riik ei puutu siin üldse asjasse. Mis loogika nendes teie vastustes on? (Mart Helme kohalt: "Võõras raha, võõras mure.") Nagu võõras raha, võõras mure tõesti.

Teie aeg!

Aitäh, hea küsija! Ma olen püüdnud seda korduvalt selgitada, ju ei tule siis hästi välja. Riigile kuuluva ettevõtte tütarettevõttes, mis on börsil, allub börsireeglitele. Seal teevad otsuseid selle ettevõtte juhid, nõukogu ja riigivaraseaduse järgi osaluse valitseja ehk Eesti Energia. Nii lihtne see on, see ei ole kuidagi teisiti. Sellesama arupärimise kontekst on, justkui peaminister ja valitsus teeks neid otsuseid. Peaminister ja valitsus neid otsuseid tõesti ei tee. 

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate esindajat praegu ei ole, aga Lauri Laats, palun!

Aitäh! Sooviks kolm minutit juurde. 

Kolm minutit lisaks. 

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea peaminister ja inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Päris huvitav esinemine jällegi peaministri poolt, sisutühi. Tegelikult aga ei olnudki sisutühi, me saime teada, et valitsus ei vastuta mitte millegi eest. On olemas riigile kuuluv ettevõte, on olemas selle ettevõtte nõukogu ja juhatus. Ning kui riigile kuuluv ettevõte otsustab luua tütarettevõtteid, ega siis üldse ei saa aru, mis toimub. 

Tegelikult on juhtimispüramiid seal selgelt välja joonistatud. Ja kui ma vaatasin korraks sisse, kuidas see üles ehitatud on, siis on see asi tegelikult väga lihtne. Emaettevõte ja kõik need tütarettevõtted on loomulikult seotud. Nõukogus on riigipoolne esindaja ehk omanikupoolne esindaja, kes esindab omanikku nõukogus. Selle esindaja kaudu jookseb info loomulikult ka ministeeriumi ja ministeeriumi kaudu ministrile. Ja loomulikult peab see info jooksma ka peaministrile. Väga lihtne! 

Kui internetti sisse lüüa, siis see kõik joonistub välja. Siin oli väide, et riigil ei ole õigust otsustada ja riik ei tea midagi. Aga kõige huvitavam oli ettepanek: küsige kõik need küsimused Eesti Energia käest, mis te minu käest pärite. Andke andeks, kellele kuulub Eesti Energia? Kes on omaniku esindaja? Praegu on omaniku esindaja valitsus. Kellelt me peame siis küsima?

Ja loomulikult, kui me vaatame tütarettevõtet, Enefit Greeni, millest on praegu konkreetselt jutt, siis seal nõukogus olid ju tegelikult sees Eesti Energia juhatuse liikmed. Nad otseselt teadsid, mida nad teevad. Jah, tehti investeeringuid. Jah, tehti suuri ja valesid investeeringuid. See oleks tegelikult praegu olnud peaministri vastus meile. Pandi mööda – see on tegelikult õige vastus, aus vastus. Tehti investeeringuid siia, ühele ja teisele poolele, kaasa arvatud Soome. Võib-olla olid head mõtted, aga puudus analüüs ja puudus võime turgu ette näha. 

Tegelikult praegusel valitsusel ja energia eest vastutaval ministril puudub ülevaade, mis tegelikult turul toimub ja kuhu suunda see kõik läheb. Minu arust on selle kohta väga hea näide, et riigile kuuluv ettevõte müüb maha oma roheprojekti Soomes, ja veel kahjumiga. Ja samas öeldakse meile kogu aeg, et Eestis peaks erasektor hirmus palju roheenergial põhinevaid jaamu ehitama – päikese- ja tuule[energia], veel akupangad ja nii edasi. Erasektor, tehke seda edasi, aga meie riigina Soome näitel tõmbusime sealt tagasi.

Ja nüüd nende investeeringute puhul ka siin Eestis on Eesti Energia tõmbunud tagasi. Lisaks sellele on Enefit Greeni aktsiad turult välja ostetud. Kõik see on tehtud, kuna on aru saadud, et see turg on kreenis ja ei toimi rohkem. Ja minu arust see on väga [kummaline] suhtumine ministrite ja valitsuse poolt, kui ühest küljest riik hakkab aru saama, mis tegelikult toimub, aga teisest küljest toidetakse lootust, et erasektor võiks meil ikkagi neid lisavõimsusi tekitada. Kogu aeg käib jutt, et meil puudub võimsusi, meil oleks vaja rohkem võimsusi, ehitage! Samas on erasektor öelnud, et me näeme ka, et see turg on kreenis, meil ei ole valmisolekut seda teha. 

Riik annab oma ettevõtete kaudu selgelt signaali, et me ei julge rohkem investeerida. Need otsused on tehtud, me oleme vastu näppe saanud, me oleme Soomes [raha] kaotanud, me oleme Enefit Greeni aktsiad tagasi ostnud, me oleme kõva kahjumi saanud. Miks siis samas öeldakse, et meil on kõik hästi ja me tegelikult ei tea üldse, mis Eesti Energiaga toimub? Kui mingeid küsimusi on, siis küsige Eesti Energia juhtkonna käest. 

No andke andeks! See on ju ka natukene vale suhtumine, et te panete lihtsalt praegu [vastutama] Eesti Energia nõukogu, kus on [riigi kui] omaniku esindaja ka olemas. Järelikult on see inimene, kes esindab seal Eesti riiki, vale inimene. Kas see inimene on jätnud Vabariigi Valitsusele info esitamata? Siis tuleb ta välja vahetada! Selles mõttes mis siis ikkagi toimub? 

Jõuan nüüd tagasi selle väga suure probleemi juurde. Kas tõesti tuleb ainult tugineda minister Suti väljaöeldule, et kui kevad tuleb, läheb paremaks, hakkab uuesti tuul puhuma ja päike paistma ja küll need energiahinnad siis langevad. Aga nali naljaks, tegelikult Sutt tunnistas üles, et tuulikud ja päike talvel ei toimi, energiat ei tooda. See on kindlasti üks põhjus, miks nad selle tuulepargi seal Soomes maha müüsid. Lihtsalt see süsteem ei tööta ja sinna ei ole mõtet rohkem investeerida. Aitäh!

Suur tänu! Nii, ma korra küsin nüüd läbirääkimiste kohta. Arupärijate esindaja võib esineda esimesena või täpsemalt esmalt, ütleb meie Riigikogu kodu- ja töökorra seadus. Sellisel juhul ma kutsun siia Riigikogu kõnetooli Evelin Poolametsa. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma ei arvanud, et see arupärimine võib nii ehmatavaid vastuseid anda. Meile tuleb pulti peaminister, kes ütleb, et tema ei tea midagi, et see on riigiettevõtte mingi tütarfirma, nemad otsustavad, see on börsiettevõte. Samas on seesama börsiettevõte, millest peaminister mitte midagi ei tea, saanud taastuvenergia tasu aastal 2023 ligi 5 miljonit, aastal 2024 ka 5 miljonit. Ja vaatamata iga-aastasele 5-miljonilisele toetusele oli Tolpanvaara pankrotikursil, nii et Eesti Energia pidi seda päästma minema. 

Durejko on ju ka seda kommenteerinud nii, et ükski tuulepark ei ole praegustes turutingimustes ilma müügiportfellita elujõuline. Tehti loll otsus, mindi Soome tuult püüdma, tuult müüma, aga siis selgus, et oi, müügiportfell peab ka olema, ei saagi ilma müügiportfellita tuult müüa.  

Sama olukorda me näeme Eestis: igal pool, kuhu need arendajad oma tuuleparke suruvad, nad suruvad ilma müügiportfellita, nad tahavad ainult tuult müüa. Aga ega siis tarbija ei taha tarbida ainult siis, kui tuul puhub. Ta vajab energiat kogu aeg ja selleks, et tuuleparkidega turul olla, ongi sul vaja müügiportfelli erinevate tootmisvõimekustega. 

Toon näite. Eesti Energia taastuvenergia tootmise võimekus kasvas viimasel aastal märkimisväärselt. Eestis lisandus 255 megavatti Sopi-Tootsi tuulepargis ning Leedus 90 megavatti Kelme 2 pargis. Ma arvan, et peaminister ei tea seda. Hea, kui ta kuulab. Ka Leedus on meil tuulepark ja on Sopi-Tootsi tuulepark. Aga need pargid, vaatamata sellele, et tuul oli väga hea, ilmastik oli väga hea, ei pääsenud turule ja tootmisvõimekus jäi oodatust palju väiksemaks. Nagu ettevõtte juhid on öelnud, võimsust oli rohkem kui müüki. Ligi veerand taastuvenergia tootmise võimsusest jäi kasutamata. 

Eesti Energia on investeerinud ligi 1 miljard nendesse taastuvenergia projektidesse ja ikka meil ei ole – ikka meil ei ole! – talvel [mõistiku hinnaga] elektrit. Öeldakse, et liiga vähe tuuleparke. Ma ei tea, kui palju talvel neid tuuleparke peab olema, kui tuul ei puhu! Näete, Soomes juba jäätuvad ära. Teete teete tõhusat tööd oma kliima soojenemise vastu võitlemisega ja tuulepargid juba jäätuvad! Pange pidurit, muidu meil läheb siin liiga külmaks!

Aga see ei ole ainult tuuleparkide teema, samuti on päikesepaneelidega. Te räägite meile päikesest ja tuulest, käite ringi sellise näoga, nagu tuul kogu aeg puhuks ja päike kogu aeg paistaks. Ma ei tea, olge öösel üleval, näete, et päike öösel ei paista! Selle peale üles ehitada meie energiasüsteemi – no see ei ole ju tervemõistuslik! 

Ma saan aru, et te ei tea energiast midagi, kuskil on tütarettevõtted ja kuhugi kaob raha. Aga elektrit ei ole, inimesed ei suuda enam oma koduseid elektriarveid maksta. Ettevõtted panevad ennast üksteise järel kinni, sest ei suuda ka elektri eest maksta. Meie suurtarbija Estonian Cell paneb ennast kinni, ei suuda elektri eest maksta. 

Kas te näetegi meie tulevikku sellisena, et kõik panevad end kinni ja istuvad pimedas? Ja kust te raha saate? Kuidas te siis oma ideoloogiat [ellu viia] saate, kui ei saa erinevaid makse kokku koguda? Ma tuletan meelde, et sellest aastast alates on elektriarvele lisandunud veel tasakaalustamisvõimsuse [kulu] ja varustuskindluse tasu. Te ütlete, et see on kõik odav. 

Kas soovite lisaaega? 

Jah, palun kolm minutit. 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Ma ei väsi kordamast: selleks, et tuleksid investeeringud, et tuleks ka tootmine, on meil vaja juhitavat elektrit. Me oleme õnnelik riik, meil on maavara nimega põlevkivi, mida saab kasutada ja on alati kasutatud selleks, et juhitavat elektrit toota. Kokkuvõttes ongi meil ju kaks paketti valida. Ja te ise ka soovitate, et võtke fikseeritud hinnaga pakett. Fikseeritud hind on 0,5 eurot kilovatt-tunni eest – Reformierakonna pakett. 0,05 eurot kilovatt-tunni eest on EKRE pakett. Soovitan soodsamat paketti. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt kolleeg Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt valitseja! Õhtupoole kuuleb huvitavaid asju. Kui ma küsisin, kas on tegemist Tolpanvaara tuulepargi puhul ahviäriga, siis auväärt valitseja ütles, et ta ei tea, mis on ahviäri. Mulle tuli meelde, et mõni aeg tagasi tuli välja, et ka keeleteadlased, võib-olla teievanused, ei tea, mis asi on liiderlik. Nad arvavad, et liiderlik on see, kes on liider. Teie olete ka liiderlik. Ja toona oli näide, et Kaja Kallas on liiderlik, ja mitte [selles mõttes, nagu] Eesti rahvas on seda [sõna] läbi aegade mõistnud – et liiderlik on lõdva püksikummiga –, vaid ta on liider. Ja võib-olla see ongi põlvkondlik vahe, et see eristab meid, et te ei tea, mis on ahviäri – kui te olite seda öeldes aus – või mida tähendab eesti keeles liiderlik.  

Aga kui nüüd selle Tolpanvaara tuulepargi juurde tulla, siis see kirjeldus lõhnab ahviäri järgi. Noh, 90-miljoniline investeering Soome, 13 tuulikut püsti aetud. Esimene investeering oli 2021. aastal ja neli aastat hiljem järgnes 83 miljoni eest sealt lahkumine. Kahjuks te ei vastanud mu küsimusele, mul ei ole neid andmeid. Võib-olla tõesti teeniti sealt metsikult elektri eest ja võib-olla see ei ole õige süüdistus, et ahviäri aeti seal. Kahjuks neid andmeid ei ole. Ja seni, kuni neid andmeid ei ole, lõhnab see tõesti ahviärina, mida on teinud Eesti Energia tütarettevõte.  

Huvitav oli muidugi kuulda, et te nagu ei tea, mis seal tegelikult toimub. Noh, 2025. aastal oli Eesti Energia dividend vist 34 miljonit, valitsus võttis selle eelarvesse. Aga seal siis saadi 7 miljoniga vastu pükse. Ja praegusel hetkel tundub, et tegelikult see tuulepark ... Siin on mitmeid küsimusi. Esimene on näiteks see, miks seal vastu pükse saadi. Seda me ei tea. Teine on strateegiline küsimus, miks üldse Enefit Green läks sinna Soomesse, kui ta teadis – ta on seda ka hiljem öelnud –, et see ei olnudki pikaajaline eesmärk. Et noh, lühikeseks ajaks läheme sinna, teeme investeeringu ja siis tuleme ära. See on kummaline. Ja veel üks moment on see ajastus. Kui ta maha müüdi, siis olid intressimäärad kõrged ja investorite huvi oli madalam. Nii-öelda projekt müüdi maha turu madalseisus. Miks? Jälle ei tea.  

Mul loomulikult poliitilisest ja muust vastutusest ei ole mõtetki rääkida, sest auväärt valitseja distantseerub kõigest sellest. Nii et kas see investeering täitis oma eesmärgid või mitte, seda ka ei tea. Ja see näitab, et mingit elementaarsetki demokraatlikku kontrolli kogu selle ahviäri puhul ei ole olnud. Muuseas, investeeringu tegemise ajal juhtis Eesti Energiat, kui ma õigesti mäletan, praegune tööandjate keskliidu juht Hando Sutter. See võib ka tekitada küsimusi, mis siis tegelikult seal toimus.  

Ja praegu, kui neid andmeid vaadata, lõhnab see selle järgi, et Eesti Energia ja tema tütarettevõtted ei vaadanud mitte seda, kuidas reaalselt energiajulgeolekut tagada ja nii edasi, vaid üks tütarfirma vaatas seda rohelist portfelli nii-öelda äriühingu kitsast vaatevinklist. Eesti riigi laiemad huvid ei ole siin kuidagi nähtavad. 

Kas soovite lisaaega?

Jah, paluksin küll. 

Kolm minutit lisaaega, palun!

Paistab, et need kliimaeesmärgid, kogu see afäär on tegelikult ainult paberil. Aga tegelik vastupidavus kriisiaegadel – praegu on meil suurepärane näide, et kui oleks vaja odavamat elektrit, siis seda ei ole. 

Ja mulle üldse tundub, et see Eesti energeetika praegusel hetkel ... Te olite kunagi kliimaminister, auväärt valitseja, aga teie järeltulija on juba taandunud sellest. Kliimaministeerium on jäänud, aga enam kliimaministrit kui sellist ei ole, on olemas energeetika- ja keskkonnaminister. See on ka märk, et kainenemine on toimunud. 

Ja praegusel hetkel Eesti energeetika meenutab mulle nii-öelda rohetuultes, mis hakkavad vaibuma, lindu, kes on ühe tiivaga. Kujutage ette, igal normaalsel linnul, kui ta just kana ei ole või broiler, kes ei liigu eriti palju, on kaks tiiba. Aga Eesti energeetika on praegu nagu ühe tiivaga lind. See tiib on seesama tuule- ja päikesepark, mis juhuelektrit toodab. Aga teist tiiba, mis tasakaalustaks, olgu need põlevkivi‑, gaasi‑ või muud jaamad, peaaegu pole. Need on nõrgalt arenenud. Me oleme, õigemini kliimaministeerium ja kliima- ja rohesaadikud on tuuninud seda ühte tiiba. Üks tiib on üsna hästi arenenud – on päikesepargid ja suuri tuulikuid on küllalt palju. 

Aasta tagasi oli muuseas aastapäev, kui te leppisite kokku koos oma kolleegidega Eesti 200-st ja toona veel sotside seast, et suur kliimatulevik, energeetikatulevik on paika pandud. Noh, kuu või kaks hiljem sotsid visati sealt välja. Nii et see ühe tiivaga lind rabeleb praegu ja ei täida talle pandud lootusi tagada võimalikult odav elekter meie rahvale. Selline lind. Aitäh!

Järgnevalt kolleeg Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! No energeetikast on täna palju räägitud ja jätkame. Jaanuari elektriarved on käes, inimesed on šokis ja täitsa põhjendatult, sest Eesti energiapoliitikas on otsused viimastel aastatel olnud sellised, et nende otsuste kibedad viljad pididki varem või hiljem valusalt inimestele tuntavaks saama. Ma ütleks, et viimane mõistlik otsus Eesti energiapoliitikas oli see, kui 2019. aastal toonane rahandusminister Martin Helme seadis Eesti Energiale omaniku ootustes nõude, et tuleb tagada põlevkivist elektri tootmise võimekus vähemalt 1000 megavati ulatuses. Ja see ei olnud oluline mitte ainult selles võtmes, et meil oleks piisavalt tootmisvõimsusi, vaid ka selles võtmes, et põlevkivi kaevandamine ja sellest elektri tootmine üldse jätkuks. 

Aga sellele on järgnenud ridamisi otsuseid, mis on meid lõpuks tänasesse olukorda toonud. Neist kõige märgilisem on vast 2022. aasta sügisel vastu võetud energiamajanduse korralduse seaduse muudatus, millega võeti eesmärgiks toota Eestis juhuelektrit 100% tarbimismahu ulatuses. Ma arvan, et väärib meenutamist, et selle otsuse tõi meile koalitsioon, kuhu kuulusid Reformierakond, Isamaa ja sotsid. Toona avaldasid sellele eesmärgile toetust ka värskelt opositsiooni saadetud keskerakondlased. Ainsad, kellel jätkus tervet mõistust sellele vastu hääletada – siin ka põhjendati kõnedes, miks –, olid EKRE fraktsiooni liikmed. 

Aga nüüd, kui nende valede otsuste tagajärjed on kodanikud vihale ajanud ning valimisteni on jäänud aasta, hakkavad nende valede otsuste tegijad meile rääkima, milles see probleem justkui on. Mario Kadastik, peaministri erakonnakaaslane, tegi Facebookis postituse, mille ta võttis lühidalt kokku nii: kui sa suudad ise juhtida oma tarbimist, siis võta börsipakett, kui ei, võta fiks. Kui jääd siiski börsile, arvesta, et pead suvel raha kõrvale panema. Ja kolmandaks ütles ta, et isegi fikspaketiga võib tulla arve suur, kui on elektri baasil küte ja talv on erakordselt külm.

Sellega seoses ma tahaks öelda mõned asjad. Esiteks, see jutt, et vali õigesti pakett ja siis tegele sellega, vali kas fiks ja siis maksa suvel, ütleme, turuhinnast üle või siis võitle seal börsil ja juhi oma tarbimist, tee süüa öösel näiteks ja nii edasi – see tegelikult ei tegele põhiprobleemiga. Meil tuleks kogu süsteemi kulu vaadata aasta lõikes, kuhu jääksid sisse kõik aastaajad, ja siis tuleks vaadata, kas riiki juhtides ja energiapoliitikat tehes on tehtud otsuseid, mis seda kulu mõistlikul tasemel hoiavad, või vastupidi. 

Mis puudutab kogu seda väiketootmist ja tarbimise juhtimist, siis füüsikadoktor Kadastik on oma kasust pimestatuna ilmselt unustanud sellise lihtsa majandusliku kontseptsiooni nagu mastaabiefekt. Me oleme kuidagi jõudnud oma juttudes sellise majandusmudelini, et kõige paremad lahendused riiklikul tasandil on need, millesse tuleb kõvasti maksumaksja raha peale valada. Ja siis lisaks tuleb inimesi kutsuda veel erinevate väikeste lahendustega võrgus osalema ja siis justkui läheb kõik soodsamaks. Ei lähe! Vastupidi, kogu energiasüsteem läheb kallimaks. Ja minu arvates võiks mõni sotsiaalteadlane, doktorant, võtta ja modelleerida selle täiendava kulu, mis lisaks otseselt kallist elektri hinnast tulenevale kulule tekib sellest, et kõik inimesed ja ettevõtjad peavad lisaks põhitegevusega tegelemisele tegelema ka elektriküsimuste lahendamisega. 

Aga tuleb juurde ka värskeid energeetikuid siin aasta enne valimiste saabumist. Anti Allas kirjutas Postimehes. Anti on siin sotsidega koos eesrindlikult kogu aeg hääletanud kõigi eelnõude poolt, mis juhutootmist võrku juurde toovad, seda soodustavad jne. Nüüd ma vaatasin, et Facebookis Anti ütles, et pagan, midagi on valesti, oleks vaja ikkagi rohkem seda juhitavat kraami. Mõnes mõttes on see positiivne, kui inimesed võtavad aega, et mõelda asjade üle. Aga võiks mõelda nende asjade üle siis, kui eelnõud hääletusele tulevad, ja siis õigeid otsuseid teha. Ent noh, asi seegi. Aga muidugi Anti võimet asjast aru saada või sellesse süveneda näitab selline kokkuvõte, kuidas siis peaks asja parandama. Tuleks luua lisakiht elektriturule, mille selgrooks oleks pikaajalised tarnelepingud. Enamik energiat müüakse ette fikseeritud hinnaga näiteks aasta kaupa. No tule taevas appi! See võimalus on ju täna ilusasti olemas. Tee fikshinnaga leping, ja ongi olemas. Aga ega see elu kuidagi paremaks ei tee. 

Ma palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun.

Nii et veel kord, probleem ei ole tegelikult selles, kui palju tuleb maksta konkreetsel kuul, näiteks siis, kui jaanuar tuleb selline ilus ja talvine, nagu tänavune jaanuar on olnud. Meil siin püüavad energeetikaminister ja täna ka peaminister rääkida, et erakordselt külm jaanuar oli. Noh, ta nii erakordselt külm ei olnud. Tõesti, võib-olla paar jaanuari olid millalgi soojad, aga alles mõni aasta tagasi oli veebruar erakordselt külm, oli –20 ja –25 kraadi mitu nädalat järjest. Nii et midagi erakordset tänavuses jaanuaris ei ole. Aga erakordselt rumalaid otsuseid on tehtud järjepanu energiapoliitika kujundamisel.

Ja et see jutt ei jääks lihtsalt kirumiseks, siis lõppu mõni mõte, mida võiks teha. Kasutame põlevkivi! Meil on veel olemas nii oskused teadlaste tasemel tehnikaülikoolis kui ka n-ö tegevtöötajate ja juhtide tasemel Eesti Energia kontsernis. Mina ütlen, et ei peaks mitte ainult vaatama, et meil olemasolevad võimsused oleks hästi hooldatud ja töötaks, vaid minu arvates võiks korralikke uusi põlevkivienergiaplokke juurde ehitada. 

Siin peaminister demagoogiliselt kogu aeg ütleb, et näete, Auvere on uus, aga ikka ei tööta. No Auvere puhul on väga laialdaselt teada, et meie enda energeetikute nõuandeid ei kuulatud ja loodeti mõnes mõttes kirvega kurge püüda. Arvati, et kui võtta kivisöejaam ja hakata sinna põlevkivi sisse ajama, siis kõik töötab hästi, kuigi inimesed, kes asjast aru said, hoiatasid, et ei tööta, enne tuleks teha vajalikud kohandused. Nii et Auvere selles mõttes hea näide ei ole. 

Peaminister püüab siin väita, et pole mõtet uusi lahendusi ehitada, niikuinii ei tööta. Tuumaenergeetika arengutel võiks aga kindlasti silma peal hoida. Teadaolevalt Kanadas praegu sellist 300-megavatist, ütleme, keskmise suurusega tuumajaama ehitatakse. Mina hoian pöialt, et see saadakse kenasti valmis ja see hakkab elektrit tootma ja õigustab ennast. Sellisel juhul tuleks ka Eestisse neid 300-megavatiseid plokke kaks-kolm tükki kindlasti ehitada, aga enne seda võiks meil olla põlevkiviga tootmise võimsust mingi 1400–1700 megavatti. Siis me muutuks tagasi elektrienergiat eksportivaks riigiks, ja sellisel hetkel eksportivaks, kus selle eest saaks ka raha teenida. Siin Andres Sutt unistab üleliigse tuuleenergia ekspordist, aga ekspordile tuleb siis peale maksta või nulliga müüa. Selline eksport kasulik ei ole. 

Nii et tervet mõistust energeetikaotsuste tegemisel! Ja peaministrile veel kord [soovitus]: enne peaministri karjääri lõppu tee pööre ja proovi teha mõni mõistlik otsus. Aitäh!

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Austatud peaminister! Head kolleegid! No ma kuulasin siin peaministrit ja on küll päris keeruline, kui ei teata, et Enefit Green on börsilt ammu ära tulnud. Päris tõsiselt, ma hakkasin mõtlema, et kuidas see asi nüüd ikka on. Meil on väga selgelt Eesti riigis ministrite vahel ära jaotatud, millised riigiettevõtted kuuluvad omanike huve kaitsva ministri [vastutusalasse]. Selge, et võib-olla peaminister ei tea seda, aga rahandusminister tegeleb nüüd Eesti Energiaga. Omaniku huve kaitsev isik määrab oma liikmed nõukogusse ja nõukogu [peab kaitsma] omaniku huve ehk rahva huve. Ja nüüd me hakkame rääkima, et me keegi ei tea mitte midagi. Sellisel juhul tuleb kõigepealt omaniku huve [kaitsma pidav] minister välja vahetada [inimese vastu], kes tegelikkuses tunneks huvi, milliseid kulutusi Eesti Energia teeb.  

Ja teiseks on meil muidugi keeruline olukord Eleringiga, kes minu arvates viimased aastad on teinud ainult neid otsuseid, mis elektri hinna viivad lakke. Mitte midagi pole parata, olukord on selline. Näed, rahandusminister käis vahepeal ja vaatas üle ukse, nii et tema teab, et ta on Eesti Energia puhul omaniku huve kaitsev minister. Elektri hinna puhul on ju väga lihtne. Üks [osa hinnast] on elekter, aga arve peal on ka sellised huvitavad read nagu tasakaalustamisvõimsuse [hankimise] kulu, võrgutasud, taastuvenergia tasu, varustuskindluse tasu, elektriaktsiis ja lõpuks käibemaks. Ja siis öeldakse, et meie ei saa ju mitte midagi teha. Absoluutselt mitte midagi teha ei saa, [ettevõte] on börsil, ja kõik. Aga kõik need read, mis ma ette lugesin, on tegelikult ju meie otsustada. 

Ma ei tea, miks Reformierakonna juhitav valitsus on tahtnud viimaste aastatega elektriaktsiisi tõsta üle kolme korra. Ja see ei ole mitte ainult elektriaktsiis, vaid see on kõikide kütuste aktsiis, ka gaasiaktsiis. Pole puhtamat energiaallikat kui gaas. Kui keegi soovib minuga selle üle vaielda, siis me võiks pikalt rääkida. Keskkonnamõjude arvestustes on gaas praegu kõige puhtam. Mure on see, et Eesti ise gaasi ei tooda. Aga selle-eest on meil põlevkivi. Ja erinevate teadlaste arvates – kes räägib 50 aastast, kes 70 aastast, kes veel [pikemast ajast] – jätkub meil põlevkivi kauaks. 

Meil on metsa ja mitteväärtuslikku puitu, mida on võimalik uues elektrijaamas elektri tootmiseks kasutada, lausa 50%. Natukene on vaja Tallinna Tehnikaülikooli õppejõududele rahalist toetust anda, ja leitaksegi lahendus, et viimane CO₂ korstna otsas kinni püüda. Ja kui me oleks võidelnud Euroopas hommikust õhtuni selle nimel, et igasugune CO₂-kvoodiga kauplemine lõpeb sellega, et seal on piirhind, ja kui me ei oleks tõstnud käibemaksu 20%, kui me ei oleks [elektriaktsiisi] tõstnud kolm korda, siis elektri hind oleks täna hoopis teine. Põlevkivielekter oleks meil turul. Ma ei räägigi kõigist nendest kuludest, mida on põlevkivi kaevandamisel tõstetud. Sinna on tegelikult koer maetud, mitte sinna, et kuskil on … 

Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks. 

… väga kallis mingit energiat toota. Ma soovitan kõigil, kes räägivad taastuvenergiast, praeguse ilmaga kodus elekter välja lülitada, eriti nendel, kellel [on] elektriküte, ja proovida, kuidas on võimalik kas või 24 tundi vastu pidada. Võib-olla 24 tunniga veel veed ära ei külmu, aga 48 tunniga juba küll. Midagi teha ei ole, me elame sellises kliimavööndis, kus päike ei paista 24/7 ja õnneks tuul ka ei puhu 24/7. 

Me oleme ehitanud kolmanda kõrgepingeliini [ühenduseks] Lätiga, mis tõstis meie elektri hinna peale avamist juba teisel päeval automaatselt 30%. Me planeerime järgmisi ühendusi, aga unustame ära, et palju lihtsam on toota ise juhitavat elektrit. Valitsus otsustab, et gaasielektrijaam peab olema sealsamas Narvas. Me räägime julgeolekust ja siis ehitame kohta, mis jääb piirile kõige lähemale, alternatiivse juhitava elektritootmise. 

Ma ei ole kuulnud ei siseministrilt ega peaministrilt, et me oleme midagi teinud selleks, et kaitsta oma elektrivõrke, oma alajaamu, oma elektrijaamu. Me loeme, et Ukrainas Kiievis on probleem just selles, et tegelikult ei ole seal tehtud kaitseliine alajaamadele ega muudele elektritootmisüksustele, aga meil ei ole isegi seda arutatud, vähemalt kuuldavalt mitte. Me täna ei tegele ei ühe, teise ega kolmandaga. Aga me ütleme, et küll inimesed jõuavad maksta. Uskuge mind, nad on juba mitmel aastal maksnud elektri hinna ja gaasi hinna tõusu tõttu miljardeid. Jutt ei ole sadadest ega tuhandetest. Kaua võib? Kui palju on meil veel inimestel ja ettevõtetel võimekust neid kulusid kinni maksta? Miks me ei tee otsuseid? 

Ma olen siin kõnepuldis mitmel korral toonud näiteks, et 2020 oli ka kriis. Me alandasime aktsiise, toetasime ettevõtjaid ja tegime väga hea otsuse. Me vabastasime teise pensionisamba, mis tõi majandusse raha sisse. Peale seda oli kaks aastat Eesti riigi majandus kõige kiiremini arenev majandus Euroopa Liidus. Tehke, Reformierakond, see järele, mitte ärge jutustage, et küll tehti [halb] otsus, et inimestele maksti õigustatult välja nende teise pensionisambasse tehtud ... 

Teie aeg! 

... maksed. On aeg vaadata peeglisse. Aitäh!

Aitäh! Nii, Anti Allas, ma saan aru, et on soov vastusõnavõtuks, sest siin teie nime mainiti. Jah, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Kui kolleeg Rain Epler siin minu nime suhu võtab, siis ta alati eksib, eksis ka seekord. Loomulikult ei rääkinud ma ainult juhitavatest tootmisvõimsustest, ma rääkisin tootmisvõimsustest laiemalt. Ma suunasin enne oma küsimuse peaministrile seoses sellega ja sama mõtet kajastasin ka oma postituses, et Eesti on praegu kummalises olukorras. Ühtpidi eeldab Nord Pool, see turusüsteem, riigilt selleks, et tuleksid suuremahulised investeeringud, selget seisukohta, kuidas ta siis neid investeeringuid, mida ta vajab, selgelt toetab. Aga seda me ei tee. Ja teistpidi ei ütle me ka seda, et tegelikult meile Nord Pool ei sobi, et Nord Pooli süsteemi oleks vaja ühte, teist või kolmandat pidi meile sobivaks reformida. Nii et me ei tee üldse mitte midagi ja selle tõttu ongi meil hinnad väga volatiilsed ja valdavalt kõrged, nii et suurtööstused ja väga paljud väiksemad energiamahukad tootmised hakkavad siit lahkuma. Ühesõnaga, me lihtsalt mängime ennast nurka. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Härra peaminister, kas soovite osaleda läbirääkimistel? Palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Kõigepealt, jah, siin on igasuguseid väiteid esitatud. Suure osa ma juba tegelikult ütlesin enne ära ja lihtsalt kahju, et need, kes siin võtsid hästi pikalt rääkida, ei märganud vihjet, et sellesama investeeringu, mille kohta nemad väidavad, et nad midagi ei tea, tegi Eesti Energia tütarettevõte aastal 2020. Edasi peavad juba kõik ise otsima Vikipeediast, kes sellel ajal valitsuses olid ja kes see valitseja oli. Nii et ilmselt neilt tuleks küsida, miks selline investeering tehti. Seda esiteks. 

Ja teiseks, Aivar Kokk – ma mainin ära, siis sa saad vastusõnavõtu ka – esines minu meelest õhtu parima stand-up'iga, et teise pensionisamba vabastamine oli tõepoolest hea otsus. Kaasa tõi ta siiski inflatsiooni, sellesama inflatsiooni, mida me oleme pikalt talunud, ja võttis paljudelt inimestelt säästud. Ma ei tea, kas sinult võttis, kas sina oma teisest pensionisambast loobusid. (Aivar Kokk ütleb midagi saalist.) Järvan, ma saan aru, ei ole loobunud, Aivar Kokk ei ole loobunud, ka Reinsalu ei ole loobunud. Aga paljudele anti soovitus oma pensioniks mitte enam koguda. Nii et täpselt sellised nad on: "käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi" mehed. Aitäh!

Aitäh! Aivar Kokk, teie nime mainiti. Palun, võimalus vastusõnavõtuks!

Aitäh! Kõigepealt ma tänan, et Reformierakond tegeleb täna ka teise pensionisamba vabatahtlikkuse [teemaga] ja kiirendab uuesti tagasiminekuga viie aasta peale. Kui keegi veel ei ole aru saanud – kui keegi veel ei ole aru saanud! –, siis teine pensionisammas on esimese samba raha. Tihti kuuleme, kuidas pangad ütlevad, et riik paneb [juurde, aga] riik ei pane mitte midagi. Inimese esimesest sambast võetakse raha välja ja pannakse teise sambasse. See on inimeste raha, seda ka Riigikohus ütles. Ma ise olin tol hetkel rahanduskomisjoni esimees ja kaitsesin seda Riigikohtus ja Riigikohus ütles, et see on õige otsus. Inimene teeb selle otsuse. Tänasel hetkel, kui keegi viitsib arvutada, siis kui oled 2001. aastast teise [sambaga] liitunud ja kui võrrelda sellega, kes ei ole liitunud, siis sel päeval, kui pensionile minnakse, on pensionid ühesuurused. Aga pärast seda sellel, kes ei ole teise pensionisambaga liitunud, temal indekseeritakse 100% pensioni edasi, aga teise sambaga liitujal ainult 80%. Ta kaotab sellega juba kolmandal aastal. Nii et ei tasu rääkida, et on valesti tehtud. Väga õige otsus oli. 2020. aastal tehti väga õiged otsused, tänu sellele majandus kasvas. Peale Reformi valitsemist on Eesti olnud kõik aastad Euroopa Liidu kõige viletsama majanduskasvuga, tegelikult negatiivse majanduskasvuga riik. Nii et jumal tänatud, et oli väike periood, kui mõistlikud inimesed juhtisid rahandust. Aitäh!

Aitäh! Sellega sulgen läbirääkimised. Enne kui lõpetame täielikult selle punkti käsitlemise, Lauri Laats, teil on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lihtsalt täpsustan üle. Me oleme praegu neljanda päevakorrapunkti juures ja meil on veel vaja menetleda kuus ehk siis kokku kümme punkti. Kas me menetleme kõik need kümme punkti ära või töö ikkagi käib kuni 00.00-ni? Kuidas tänane päev on meil planeeritud?

Te vastasite ise oma küsimuse teises pooles, et meie tänane tööaeg lõpeb kell 24.00. (Täpsustus saalist.) Me läheme praegu edasi ja kui me oleme jõudnud nende punktideni, mis jõuavad sinna päris lõppu, siis me saame vaadata, mis seisus me oleme. Ma ei võtaks neid protseduurilisi enam. Ma läheks praegu edasi viienda päevakorrapunktiga. Täiesti siiralt, head kolleegid, pole mõtet siin praegu protseduuriga [venitada]. Härra peaminister ka ootab ja me oleme jõudnud viienda päevakorrapunktini.

Meie viies päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Vadim Belobrovtsevi, Peeter Ernitsa, Vladimir Arhipovi, Andrei Korobeiniku, Aleksandr Tšaplõgini ja Anastassia Kovalenko-Kõlvarti poolt peaminister Kristen Michalile esitatud arupärimine kommunikatsiooniteenuste olulise hinnatõusu kohta. Ma palun arupärimist tutvustama siia Riigikogu liikme Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Eelmine aasta 15. detsembril esitasime arupärimise peaministrile ja teemaks oli kommunikatsiooniteenuste oluline hinnatõus. See arupärimine lähtus sellest, et Eesti kolm suuremat telekommunikatsiooniettevõtet – Telia, Elisa ja Tele2 – teatasid ulatuslikest hinnatõusudest alates 2026. aastast ehk käesolevast aastast. Suurenenud kuutasud puudutavad nii televisiooni- ja internetiteenuseid kui ka mobiilipakette ning see asetab märkimisväärse lisakoormuse paljudele Eesti peredele ja ettevõtetele. 

Ja mis olid need põhjendused nii Telia, Elisa kui ka Tele2 poolt? Ettevõtted põhjendavad hinnatõusu sisendhindade kasvu ja tööjõukulude suurenemisega, vajadusega investeerida taristusse ning üleüldise elukalliduse ja inflatsiooni survega. Samas on mitmed neist viidanud maksukeskkonna muutustele, sealhulgas tulumaksu tõusule, mis suurendab nende kulusid ja mõjutab otseselt teenuste lõpphinda. 

Ehk siis, eelmine aasta andsid kolm suurt telekommunikatsiooni ettevõtet meile teada, et seoses üleüldise valitsemispoliitikaga, mis on suurendanud erinevaid makse ja muutnud seoses sellega kallimaks paljud teenused, kaasa arvatud teenused, mida osutavad erinevad riigiinstantsid, on ka nemad sunnitud oma hindu tõstma. 

Ja lähtuvalt sellest me soovisime peaministrilt küsida, kuidas tema seda olukorda näeb ja kas tõesti kõik need maksutõusud, mis on ette võetud, on ennast õigustanud. Algsed prognoosid ju andsid meile teada, et suuresti see ikkagi ei mõjuta ettevõtete hindu ja nii edasi, et hinnad ei peaks sellisel viisil tõusma. Kas see on pidanud paika kas või selle näite põhjal, mis puudutab telekommunikatsiooniettevõtteid? Ehk oli see eksitav arvamus või ei suudetud prognoosida, kuidas tegelikult kõik need maksutõusud mõjutavad üleüldist ettevõtluskeskkonda või ükskõik mis tegevusvaldkonda? Aitäh! 

Aitäh! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli tagasi peaminister Kristen Michali. Palun!

Hea Riigikogu juhataja! Head arupärijad! Head Riigikogu liikmed! Nii, kommunikatsiooniteenuste teema, arupärimine 878. 

Küsimus: "Kuidas hindab valitsus Eesti suurte telekomiettevõtete plaanitavaid hinnatõuse ning nende mõju elanike toimetulekule ja ettevõtete konkurentsivõimele?" Vastus. Majandusekspertide hinnangul 2026. aastal üldine hinnatõus raugeb ning inimeste sissetulekud kasvavad kiiremini kui hinnad. Kui üldiseks inflatsiooniks on prognoositud 2–3%, siis võrdluseks: netopalga kasvu prognoos on 10–12%, pensionid kasvavad 5,4%. Pikaajalise statistika järgi on sideteenused Eesti elanikele muutunud palga suhtes ligikaudu 3,3 korda kättesaadavamaks. Kui võrrelda 2008. aasta keskmist palka, mis oli 825 eurot, 2025. aasta keskmise palgaga 2075 eurot, siis palk on kasvanud 2,5 korda ja sideteenuste hinnatase on samal ajal langenud veerandi ehk 25% võrra. 

Teine küsimus: "Kas valitsuse hinnangul on telekomiettevõtete viidatud maksutõusud – sh tulumaksumäära tõus – olulisel määral mõjutanud telekommunikatsiooniteenuste hinnakasvu?" Vastus. Maksukoormus 2026. aastal langeb 1,4 protsendipunkti: 36,6%-lt 35,2%-le. Elanike ostujõud 2026. aastal kasvab, sest inimestele jääb rohkem raha kätte. Samas, Keskerakonna korduv ettepanek näiteks maksustada pankasid võtaks elanikelt pangateenuste kaudu täiendavalt raha ära. Sideteenuste hinna kujundust mõjutavad sellised kulutegurid nagu investeeringud taristusse, tehnoloogiline areng, töökulud ja sisendhindade kasv. 

Kolmas küsimus: "Milliseid samme näeb valitsus ette, et piirata või leevendada elutähtsate teenuste, nagu internet ja sideteenused, hinnatõusude mõju Eesti inimesele?" Vastus. Esmalt on oluline välja tuua, et sidesektor toimib avatud konkurentsi tingimustes ning turuosalised on eraettevõtted. Riik ei sekku konkurentsitingimustes tegutsevate eraettevõtete hinnapoliitikasse. Valitsus keskendub konkurentsi tugevdamisele, [jälgides] näiteks, kui lihtsalt saab sideettevõte juurdepääsu teise sideettevõtja sidevõrgule või kaablikanalisatsioonile. Lisaks on Justiits- ja Digiministeerium ette valmistamas seadusemuudatust, millega on kavas muuta mobiilioperaatori vahetamine senisega võrreldes ülikiireks. Tulevikus peaks numbri viimine teise operaatori juurde võtma aega vaid 15 minutit. See suurendab konkurentsi operaatorite vahel. Samuti toetab riik sidevõrkude arendamist üle Eesti, sealhulgas avaliku sektori ja Euroopa Liidu toetuste abil. Koostöös järelevalveasutustega jälgitakse turu toimimist ja hinnakujunduse läbipaistvust. 

Neljandaks: "Kas valitsus peab vajalikuks täiendavat regulatsiooni või järelevalvet telekomisektori hinnakujunduse üle, arvestades turu kõrget kontsentratsiooni ja hinnatõusude regulaarsust?" Vastus. Valitsus ei sekku avatud konkurentsiga sektori hinnakujundusse. Kui vaadata tarbijahinnaindeksi kaalukomponente 2025. aastal, siis sideteenuste osakaal tarbijakorvis oli üks madalamaid ehk 4%. 

Viies: "Milline on valitsuse hinnang Eesti elanike üldisele toimetulekule olukorras, kus mitmete valdkondade – toit, energia, eluasemekulud ja nüüd ka side – hinnad jätkuvalt tõusevad? "Vastus. Hinnatõus on raugemas. Inimeste sissetulekud kasvavad kiiremini kui hinnad. Kui üldiseks inflatsiooniks on prognoositud 2–3%, siis võrdluseks: netopalga kasvu prognoos on 10–12%, pensionid kasvavad 5,4%. Seega üldine elanike toimetulek paraneb. 

Kuues: "Kas valitsus näeb vajadust luua täiendavaid meetmeid või toetusi haavatavamatele elanikkonnagruppidele, et tagada nende ligipääs taskukohastele telekomiteenusele?" Vastus. Alates 2026. aastast tõstsime 10% võrra toimetulekupiiri. Üksi elava inimese toimetulekupiir on 220 eurot kuus, iga alaealise lapse puhul tõusis piir 264 euroni kuus. Alates 2027. aastast kestab õppivate laste toimetulekutoetuse periood kuni 19-aastaseks saamiseni või õppeaasta lõpuni, mis tähendab 104 euro võrra suuremat toetust kuus. 

Seitsmes: "Kuidas kavatseb valitsus tagada, et telekomiettevõtete taristuinvesteeringute vajadus ei kanduks ülemääraselt ja põhjendamatult üle tarbijate hinnakoormuseks?" Vastus. Riiklikud toetusmeetmed aitavad hoida sideettevõtjate investeeringukulud madalamad piirkondades, kus võrkude rajamine oleks turutingimustel ebamõistlikult kallis ja tõstaks hindu kõigil teenuse tarbijatel. Tänu riigi toetusmeetmetele on näiteks Eesti maapiirkondade fiiberoptilise võrguga kaetus peaaegu 72% ehk märgatavalt suurem kui naabritel Lätis, kus see on umbes 10%. See näitab, et riigi tugi on aidanud kaotada turutõrkeid piirkondades, kuhu investeeringud muidu ei jõuaks. Aitäh!

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Tegelikult on see teema päris vana. Me oleme siin saalis korduvalt teinud arupärimisi, küsinud küsimusi ja nii edasi, eelkõige justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostalt. Põhiteemaks oli see, et needsamad sideteenused ja internetiteenused, mida pakuvad kõik need operaatorfirmad, on a) Euroopa mastaapides, võrreldes teiste Euroopa riikidega hästi kallid ja teiseks, samas hästi aeglased. Nii et põhimõtteliselt me maksame rohkem kui teised eurooplased aeglasema interneti eest. Minu küsimus oligi see, kuidas seda lahendada. Lubati, et aastal 2025 viib Konkurentsiamet läbi mingisuguse analüüsi ja siis on tulemused teada ja me saame edasi minna. Kas te olete kursis, kas selline analüüs on läbi viidud ja kas see on üldse kunagi teemaks olnud valitsuse istungil või koosolekul? 

Aitäh! Mul ei ole sellist analüüsi küll praegu käepärast. Ma saan hiljem täpsustada, kas selline analüüs on tehtud, ja kui on, siis ehk saan seda ka jagada. Riik on teinud hulga otsuseid, mis puudutavad investeeringuid baasvõrku viimase miili uute sidemastide rajamiseks, nagu ma ka mainisin. See on just selleks, et meil oleks võimalikult kattev ja soodsa hinnaga internet. Aga kontrollin järele, kas selline analüüs on tehtud.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt valitseja! Nagu ma aru sain, telekommunikatsiooni tasu osa on tagasihoidlik võrreldes muude [kuludega]. Aga samas minu meelest Telia ja Tele2 on rääkinud hinnatõusust mõnel juhul isegi üle 20%. Kui kõrgele siis tegelikult võiks minna nende kommunikatsiooniteenuste hinnatõusudega, et see ei muutuks erinevalt näiteks elektrist selliseks koormavaks? Kui suur see tõus võiks olla, et eestlane kannatab välja? Oskate hinnata?

Aitäh! No ma saan pikaajalise trendi välja tuua. Ma ei tea, kas see annab otsa kätte, aga ma võrdlesin 2008. aastat 2025. aastaga. See on päris pikk aeg. Siis oli keskmine palk oluliselt väiksem. Palk on selle ajaga kasvanud 2,5 korda, aga samal ajal on sideteenuste hinnatase langenud veerandi võrra. Tegelikult on trendid vastupidised. Ehkki vahepeal mõni hinnatõus kindlasti nörritab, kui kasutada sellist kaunist eesti keelt, siis trend vähemalt pika aja peale on selline, et konkurents on hinnataset allapoole toonud. Ma südamest loodan, et konkurents on tarbija huvides endiselt nii tihe. Näiteks seesama mõte ka, et kui sul on võimalik numbrit vahetada 15 minutiga, siis see on ka üks samm, kuidas konkurents hakkab kiiremini käima ja ettevõtted võitlevad klientide nimel.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Mis puudutab 15 minutiga operaatorivahetust, siis see on ka meie algatus, mille me oleme siia Riigikogusse sisse andnud. Mul on hea meel, et te selle küsimusega tegelete. Seda tegelikult on oodatud ja tõenäoliselt see viib vähemalt mobiilsideteenuse hinnad alla. Nüüd, te tõite siin võrdluseks välja, et meil on palgad võrreldes teenusetasudega rohkem tõusnud. Telekommunikatsiooniteenuste tasud ei ole sellises tempos tõusnud kui palgad. Need on teie väited ja ma arvan, et need on ka õiged, kui [silmas pidada] absoluutarve. Aga kui me hakkame vaatama ostujõudu, siis me oleme võrreldes Euroopa [Liidu] teiste liikmesriikidega kõige viimasel kohal. Selle kohta on näiteid ju palju. Meie inimeste ostujõud on isegi Läti omast madalam. Arvestades seda, et meie palgad on küll tõusnud, aga ostujõud on vähenenud, siis ega väga suurt abi sellest ju ei ole, et kommunikatsiooniteenuste [tasud] tõusevad natuke vähem [kui palgad]. Üleüldine ostujõud on langenud ja sellega tuleb tegeleda.

Teie aeg!

Mulle tundus, et see küsimus vist jäi kuidagi poolikuks. Aga ma saan korrata seda, mida ma juba ütlesin: pikaajalise statistika järgi on Eesti elanikele sideteenused, kui võrrelda palgaga, muutunud ligikaudu kolm korda kättesaadavamaks. Seda pikka trendi, mida ma teie kolleegidele juba kirjeldasin, ma ei hakka uuesti kirjeldama, aga sideteenuste hinnatase on samal ajal allapoole tulnud, kui keskmine palk on kasvanud.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te rääkisite, et sideteenuse ettevõtet saab nüüd varsti loodetavasti vahetada, ma ei tea, 15 minutiga – väga hea. Aga olete te sellest teadlik või olete te sellise [juhtumiga] kokku puutunud, et kui inimene ostab [elamise] uues arenduses, siis ta avastab, et sellel arendusel on üks operaator ja seda saab vahetada ainult kas viie või seitsme aasta pärast? Nagu monopol on tekkinud. Kas te olete sellest teadlik ja kui olete, siis kas selles suhtes saab ka midagi teha, et kui inimene [ostab] endale uue kodu, siis ta saab ikkagi valida endale operaatori, mitte nii, et viieks aastaks või mingisuguseks muuks teatud ajaks on see [võimalus] kinni pandud? 

Aitäh! No mida ajas edasi, seda vähem selliseid juhtumeid, ma loodan, et on. Ma mäletan, et aastaid tagasi oli näiteks ka sarnaseid asju, et arendusega koos tuli valida mingi konkreetse haldaja teenus või katlamajateenus, mis oli [tavalisest] mõnevõrra kallim. Olen ise ka sellises olukorras olnud ja tihtipeale need lõpuks lahenevad, kui inimesed seljad kokku panevad. Nii et ma loodan, et mida aeg edasi, seda vähem selliseid muresid on. Ja tänu sideteenuste arengule, ka tehnoloogilisele arengule, on tihtipeale võimalik mobiilsed valikud teha sellised, et ei pea enam sõltuma konkreetsest teenusepakkujast ja ühendusest. See konkurents on päris hea tegelikult ka maailma mastaabis, neid võimalusi on. Aga jah, kui on konkreetne probleem, siis soovitan arutada läbi juristiga ja [kaaluda] tehnoloogilisi lahendusi. Ehk siis saab hõlpu selle vastu, et arendaja on püüdnud enda jaoks sellise nii-öelda turuluku seada. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Kuskil aasta tagasi tegelikult justiitsminister tõstatas nende sideteenuste probleemi ja ta ütles, et Konkurentsiamet asub eraldi analüüsima kogu seda turuolukorda, aga ka muid küsimusi. Tol hetkel Pakosta tunnistas, et on võimalik, et on ikkagi probleem, aga pärast seda pole kordagi avalikkusele teada antud, mida siis Konkurentsiamet analüüsis ja mis järeldusteni Konkurentsiamet jõudis. Ja tegelikult pole ka laiemalt nagu nende teemadega tegeletud. Kas te arvate, et Justiitsministeerium võiks ikkagi selle Konkurentsiameti analüüsi avalikustada ja ikkagi palju tõsisemalt selle küsimusega tegeleda?

Aitäh! Oleks te pannud selle analüüsi [teema] siia küsimustesse kirja, siis ma oleksin selle kohta kindlasti küsinud. Aga ma juba teie kolleegile vastates ütlesin, et kui selline analüüs on [tehtud] ja mulle kättesaadav või kuidagi avalikkusele kättesaadav, siis ma hea meelega jagan seda. Seda esiteks. Teiseks, vaba konkurents on väga oluline, eriti suure mahuga sektorites, nii et kui midagi saab teha selleks, et konkurents parem oleks, siis [seda tuleb teha]. Ja kolmandaks, mul oli rõõm kuulda, et me oleme teel, mis teeb tarbijate elu paremaks ja konkurentsi paremaks tänu Keskerakonna suurepäraste ideedele. Mis saaks olla veel kaunim selle õhtu lõpetuseks.

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Vadim Belobrovtsevi.

Aitäh! Ega ma pikalt ei räägi. Aga tahaks veel kord tuletada meelde valitsuse liikmetele, et me jätkuvalt ootame lahendust olukorrale, kus Eesti inimesed maksavad suuri summasid aeglase interneti eest. Tegelikult me alustasime selle teemaga aastal 2024 ja rääkisime sellest, millest Eesti ajakirjandus on kirjutanud juba aastast 2020, kui hakkasid ilmuma sellised artiklid, kus väga konkreetselt toodi välja numbrid, mis näitasid, et Eesti internet on kui mitte kõige kallim Euroopa Liidus, siis üks kallimatest. Ja tegelikult need paketid, mida selle raha eest pakutakse, on hästi aeglased. Võrreldes Läti ja Leeduga ei olnud võimalik neid isegi võrrelda. Meie naabritel olid absoluutselt teised kiirusenumbrid ja hind oli samas palju madalam.

Siis me hakkasime küsima, mis siis toimub ja kuidas saaks riik ikkagi seda kontrollida ja võib-olla suunata. Omal ajal, kui mu mälu mind ei peta, oli see Res Publica, nüüd juba mitteeksisteeriv erakond, kes esimesena hakkas rääkima – see oli nüüd juba aastakümneid tagasi –, et internet peab Eestis olema inimõigus. Ma arvan, et võib-olla siis see kõlas natuke liiga paatoslikult, aga nüüd ma saan aru, et ilma internetita, ilma sideta ei ole üldse võimalik meie elu ette kujutada. Kõigil on internet taskus – nutitelefonid ja nii edasi. Põhimõtteliselt sellest saigi nagu inimõigus. 

Aga see inimõigus on meil kuidagi väga kallis võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega. Nii et küsisime ühelt ministrilt, siis minister vahetus, küsisime teiselt ministrilt, kuidas ikkagi edasi minna selle teemaga, kuidas teha Eesti internetikasutajate elu paremaks, teenused odavamaks ja kiiremaks. Siis saime lubaduse, et aastal 2025 teeb Konkurentsiamet kontrolli või analüüsi, mis selles valdkonnas toimub ja kuidas on võimalik sellega edasi minna, seda paremaks teha. 

Aasta on nüüd 2026, loodetavasti selline analüüs sai tehtud ja loodetavasti saame nende tulemustega lähiajal tutvuda. Tahaks väga loota, et need on päris tulemused päris lahendusettepanekutega. Sest kui vastus tuleb umbes selline, et jah, meil ongi selline olukord, konkurents ei ole väga tihe – me teame, et meil on põhimõtteliselt kaks kõige suuremat internetipakkujat ja siis on nii, nagu on, on oligopoolne olukord selles valdkonnas –, siis oleks väga kahju. Teistes riikides on see olukord kuidagi teistmoodi lahendatud. Ma ei ütleks, et Eesti on kuidagi unikaalne [riik]. Kui Lätis, Leedus ja Soomes on internetiteenused kiiremad ja odavamad, siis loomulikult tahaks, et meil need oleksid samasugused. Ma ausalt öeldes ei näe põhjust, miks see ei saaks nii olla. Kui me näeme, et konkurents, nii-öelda elav konkurents ei tööta, siis peab riik kindlasti sekkuma ja ikkagi midagi ette võtma. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Aivar Koka. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Ma lihtsalt tahtsin öelda, et Res Publicast on saanud Isamaa, lihtsalt erakondade liitumisel on lõpuks Isamaa nimi jäänud. 

Aga kui internetist rääkida, siis tegelikult on riik jätnud väga olulise asja tegemata. Sellest palju räägitakse, aga tolku on väga vähe olnud. Kõikide maanteede ja raudtee ääres peaks olema valguskaabel. Tuleks alustada sellest, siis on võimalik saavutada ka kiirem internet. 

Teine asi on see, et läbi aastate on tehtud toetusmeetmeid, aga [nendega] on jõutud selleni, et linnalähedastes piirkondades on valguskaabel toetusrahadega ära veetud ja siis on soovitud, et inimesed liituksid, aga selle eest küsitakse piisavalt korralikku raha. Tänaseks on jõutud sinnani, et interneti hind on tõesti Euroopas üks kõrgeimaid Eestis. Pakutakse küll ka paremat kiirust, aga tavaliselt see kiirus maksab nii palju, et tihti mõeldakse, kas ikkagi tasub liitumist teha sellise hinna juures. Tänasel hetkel on lihtne: konkurents on väike, ühe käe sõrmedel saab [üles lugeda] neid ettevõtteid, kes meil internetiteenust ja ka televisiooni erinevate kanalite teenust pakuvad. See aasta, ma arvan, kõik me oleme saanud jälle teate, et järgnevatel kuudel see teenus [kallineb].

Nii et ma loodan, et järgmise aasta riigieelarves me näeme ka neid ridu, et riigi teedevõrkudesse investeeritakse ja ka valguskaablisse, et vähemalt tühjad torud pannakse, kuhu on võimalik ilma suuremate kaevamistöödeta see valguskaabel sisse panna. Aitäh!

Suur tänu! Lauri Laats, ma saan aru, soov on osaleda läbirääkimistel koha pealt kaheminutilise sõnavõtuga. Palun!

Aitäh, Riigikogu esimees! Väga oluline teema! Miks Keskerakond selle teema siia arupärimise näol tõi? Loomulikult on meil mure. Mure seisneb selles, et kui suuremad telekommunikatsiooni ettevõtted annavad teada, et nendel on plaan hindu tõsta, ja on ka lahti seletatud, miks nad seda teevad, siis nende seletuste järgi on nende nii-öelda sundkäik tingitud sellest, et on riigipoolne sekkumine maksutõusude näol. Loomulikult paneb see lumepalliefektina ka kõik teised hinnad kasvama ja see toimub ka telekommunikatsiooni valdkonnas. See on loomulikult probleem. Arvestades ka seda, et Eesti miinimumpalga ostujõud on Euroopa Liidu kõige nõrgem, siis üleüldiselt see mõjutab jällegi inimesi, kellel on kõige väiksemad sissetulekud. Ja loomulikult see mõjutab ka keskmise sissetulekuga inimesi.

Tänasel päeval, kui peaminister oli siinsamas Riigikogu saalis, ma püüdsin ikkagi juhtida tähelepanu sellele asjaolule. Miskipärast aga peaminister ei tahtnud või ei suutnud vastata küsimusele, kas ta kavatseb midagi sellega ette võtta. Ehk siis jällegi Reformierakonna valitsemise ajal on püstitatud uus negatiivne rekord: tegelikult nende aastate jooksul on vaatamata sellele, et on tõusnud nii palgad kui ka pensionid, inimeste ostujõud drastiliselt langenud. Isegi Läti on eespool ja me oleme seal 27 riigi seas esimesel kohal negatiivses mõttes. See on probleem. Aitäh! 

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja me lõpetame viienda päevakorrapunkti käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kuues päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Vadim Belobrovtsevi, Vladimir Arhipovi, Aleksei Jevgrafovi, Peeter Ernitsa, Aleksandr Tšaplõgini ja Andrei Korobeiniku poolt rahandusminister Jürgen Ligile esitatud arupärimine valeinformatsiooni esitamise kohta. Palun arupärimist tutvustama Riigikogu liikme Lauri Laatsi.

Üks hetk, Vadim Belobrovtsev, teil on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh! Ma tegelikult tahtsin seda juba eelnevalt küsida. Küsimus on selles, et kui me täna kella 00-ks ei saa kõiki neid punkte läbi, siis kas teisipäevane päevakord algab nende punktidega.

Juhul kui ettekandjad on olemas ja arutelu võimatust ei teki, siis on see võimalik. Aga kui tekib arutelu võimatus, sellepärast et etteandjatel on teised plaanid, siis võib juhtuda, et neid ei ole võimalik homme esimeste punktidena menetleda. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! No asi on nüüd natukene selgem. Ehk siis me peaksime, head kolleegid, tempot tõstma. Tõesti väga palju arupärimisi on veel ees, aga kõik on vajalikud. Ja loomulikult me kõik need arupärimised peame väga konstruktiivselt ja põhjalikult läbi arutama. Jõudu meile selles töös ja jõudu kõikidele inimestele, kes meid jälgivad! 

1. detsembril me esitasime arupärimise rahandusminister Jürgen Ligile ja see oli ajendatud sellest, et Rahandusministeeriumi asekantsler Evelyn Liivamägi esitas "Aktuaalse kaamera" eetris avalikkusele väite automaksu mõju kohta, mis ei vastanud tegelikele andmetele. Ta väitis, et autoostud on taastunud ja maksulaekumise prognoosid ületatud. Samas avalikult kättesaadav statistika seda ei kinnita. See info oli tegelikult olulisel määral ilustav. See info, mis me oleme saanud läbi avalikkuse automüüjatelt, -hooldajatelt ja järelturult – need arvud on midagi muud, kui lugupeetud Rahandusministeeriumi asekantsler Evelyn Liivamägi esitles "Aktuaalse kaamera" otse-eetris. 

Me oleme loomulikult mures ja tahame teada, kas see eksitus, mis oli tehtud, oli hooletusest või tõesti olid mingi hetk Rahandusministeeriumis arvud, mis olid tunduvalt positiivsemad. Võib-olla oli Excelis viga sees, Excelis ikka mõnikord tulevad vead sisse. Või on mingis muus asjas probleem. Ehk siis me tahaksimegi rahandusministrilt saada konkreetseid vastuseid konkreetsete numbritega. Me tahaksime asjast aru saada: kui palju siis ikkagi turg on langenud või tõusnud, nii nagu asekantsler räägib? Ja loomulikult me tahaksime teada infot eelarve täitmise kohta. Mis olid prognoosid ja kui palju siis tegelikult autode registreerimise tasu laekus? Milline on kogu selle automaksu tegelik olukord, kui palju on see meie elu mõjutanud ja mis kasu on sellest riik saanud nii otseselt kui ka kaudselt? Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli rahandusminister Jürgen Ligi. Palun!

Aitäh! Ma saan aru, et need sõnastused, mida te kasutate, peavad andma kaalu juurde teie väidetele, et ametnik justkui on avalikkust eksitanud ja esitanud andmeid, mis ei vasta tegelikele andmetele. Te ütlete, et ta esitas need otse-eetris. Ei esitanud otse-eetris! Te saate väga hästi aru, et need intervjuud, mis võetakse ametnikelt päeval ministeeriumis, ei ole otse-eeter. Aga sellel ei ole ka mingit tähtsust. Kogu selle arupärimise hoiak on see, nagu oleks kedagi sihilikult eksitatud. Ma lükkan selle kategooriliselt ümber. Ma usaldan seda ametniku täielikult ja hindan väga kõrgelt, ta andis oma parima selle põhjal, mida andmed talle ütlesid. 

Üldisemalt te küsite, kuidas need mõjud sel automaksul on. Ma sissejuhatuseks ütlen, et üle ootuste on see mõju, mis oli deklareeritud ja kehtib endiselt autostumise pidurdamiseks. Muidugi on teine pool see, et kaupmeestel läheb palju kehvemini, aga riigil on läinud kehvemini selle poolest, et makse laekub vähem. Aga kui palju täpselt, see selgub ju ikka natuke pikema perioodi jooksul. Esimese ehmatuse peale ei tohi neid kokkuvõtteid teha. 

Esimene küsimus on, millistele andmetele ja analüüsidele asekantsler toetus. Ta toetus Transpordiameti arvandmetele sõidukite staatuse testis. Need on mõeldud sõidukipargi muutuste teadasaamiseks ja eristamaks füüsilisi ja juriidilisi isikuid. Aga nagu selgus, need andmed ei kõlvanud selliseks dünaamika võrdluseks, kuna vanades andmetes olid muudatused tegemata.

Ja mis need muudatused on? Osa sõidukeid on registrist kadunud, sest nad müüakse kas välismaale või kolitakse Eestist ära koos sõidukiga või autod hävinevad. Olulisem on veel see, et aja jooksul liiguvad ettevõtetele kuuluvad sõidukid edasi füüsilistele isikutele ja see muudab üldpilti. Ma saan aru, et kommentaar oli selline, et firmade puhul nagu seda langust ei oleks, aga see lihtsalt ei olnud nähtav nendes andmetes, mis olid maanteeametis ja mis ei olnud operatiivsed. Ajalooline võrdlusbaas, eriti juriidilise isiku nimele algselt registreeritud sõidukite osas, kahaneb aja jooksul, samas kui viimastel kuudel registreeritud sõidukid on valdavalt ikka nende arvel olemas. See asjaolu viiski järeldusele, et füüsiliste ja juriidiliste isikute ostudünaamika on erinev. 

Küll aga sobib see andmestik hästi CO₂-heitmete trendi hindamiseks, omanikuvahetus seda ei mõjuta. Juba võib öelda, et autopark on muutunud aastaga kütusesäästlikumaks ehk keskkonnasäästlikumaks. Rahandusministeerium esitab 2026. aasta esimeses pooles ülevaate automaksu tegelikust mõjust. Praegu on seda vara öelda, sest alguses on need mõjud natukene ebaproportsionaalsed. Ja kõik andmed selle kohta on avalikud. 

Nii, teine küsimus: "Kas ministeerium kontrollis enne avalikku esitamist avaldatud informatsiooni tõesust? Kui jah – milliseid protseduure kasutati ja miks ei tuvastatud, et väide võis osutuda eksitavaks?" Ma juba ütlesin, meil ei olnud põhjust kahelda Transpordiameti andmete operatiivsuses. Need andmed olid ametlikud. Tagantjärele tarkusena oleks pidanud põhjalikult hindama, kas konkreetne andmebaas sobib ostutegevuse kohta järelduste tegemiseks. Aga eksitav mulje tekkis andmete tõlgendamisest. Edaspidi me arvestame sellega. 

Kolmandaks: kas ministeerium kavatseb avalikkust teavitada, kui varasem avaldus osutub ebatäpseks või eksitavaks? Seda on ka tehtud. Selleks on Rahandusministeeriumi blogis fiskaalpoliitika osakonna analüütiku Madis Abeni täpsem analüüs ja see analüüs on saadetud ka meediale avaldamiseks. Ma usun, et see on praeguseks avaldatud, ma ei ole küll ise üle kontrollinud. 

Neljandaks: "Milliseid meetmeid võetakse, et sarnaseid eksitavaid väiteid tulevikus vältida? Kas kaalutakse sisemise kontrolli või avaliku info täiendamist, et tagada läbipaistvus?" Suurte ja spetsiifiliste andmehulkade kasutamine eeldab nende struktuuri, päritolu ja sisuliste piirangute täpset mõistmist. Koostöös Transpordiametiga oleme analüüsinud liiklusregistri andmete sisu ja piiranguid. See aitab edaspidi vältida olukorda, kus andmeallika eripära võib järeldusi mõjutada. Ja täpsustame ka sisemisi töövõtteid, et andmeid kasutada selgemalt ja täpsemalt. 

Viies küsimus: "Arvestades, et automaks mõjutab paljusid inimesi ja leibkondi: kas ministeerium on valmis avalikustama prognoosid ja reaalsed tulemused sõltumatule analüüsile?" Meil ei ole sõltumise probleemi. Minister minu ametiajal iial ei sekku andmete esitamisse. Aga praegu on ettevalmistamisel ülevaade mootor[sõiduki]maksu ja registreerimistasu mõjust esimesel täisaastal, nagu sai öeldud. Esimesel poolaastal saavad need andmed olema avalikud ja loomulikult saab lisatud olema läbipaistev analüüs. 

Lisaks analüüsib Rahandusministeerium hiljemalt 2030. aastal automaksu toimimist tervikuna ning selle mõju ja eesmärkide täitmist. Need mõjud on ju pikaajalisena mõeldud ja see kohustus on ka kirjas mootorsõiduki[maksu] seaduses. Aitäh!

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Nüüd vahepeal on teatud arengud toimunud automaksu osas. Nimelt, õiguskantsler pöördus Riigikohtusse, kuna ta leiab sedasama, mida ka Keskerakond on pidevalt rääkinud: et automaks on ikkagi jätkuvalt põhiseadusega vastuolus, vaatamata sellele, et see on vist juba kolmas automaksuversioon, mis on Riigikogust läbi käinud. On päris suur tõenäosus, et Riigikohus alustab põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust ja võib siis kas osaliselt või täielikult automaksu tühistada. Samas, kui lugeda Rahandusministeeriumi kommentaare, siis ministeerium ütleb, et midagi muutma ei hakata. Mis olukorras me siis täna oleme? Automaksu ja registreerimistasu laekub [arvatust] poole vähem, autoturg on pea peale pööratud, seadus ise on põhiseadusega vastuolus. Riigikohus nüüd tegeleb sellega. Võib-olla oleks aeg tunnistada, et ikkagi kogu see automaks on läbi kukkunud. Kas te ei näe, et ikkagi see tuleks tühistada enne, kui seda teeb Riigikohus?

Aitäh! Kõigepealt, te seadsite kahtluse alla ausa ametniku aususe ja nüüd te olete ise ebaaus. Te tsiteerite õiguskantslerit valesti. Võin teile öelda, et ta ei ole sellega rahul, et te niimoodi teete. Õiguskantsler ei ole öelnud ega mõelnud, et automaks kui selline, varamaks üldiselt on põhiseadusega vastuolus, nagu teie oma valijatele räägite. Päris ebameeldiv on näha neid avaldusi. Päris ebameeldiv! On spondeeritud postitused ja teab mis plakatid teil. 

Põhiseaduspärasus on vaidlustatud ainult ühes elemendis, see puudutab juhtumeid, kus auto on aasta jooksul hävinud, aga automaks on makstud. Ma ei tea, mis me sellega teeme. Uudistest lugesin ka, et Rahandusministeerium ei kavatse muuta. Siis tegelikult on ju pall Riigikogu käes, kes seda viimast muudatust või viimast märkust arvestas osaliselt. Kas ta nüüd arvestab rohkem, seda nõu me pole veel tõsisemalt pidanud. Aga see ei tähenda, et Rahandusministeerium ei teeks rahanduskomisjoniga koostööd, juhul kui nad otsustavad, et ka see muudatus on vajalik. 

Iseenesest see on minu silmis üks tühisemaid õiguslikke vaidlusi Riigikohtu seisukohalt, sest varad sisaldavad ju kogu aeg mingisugust kahju, nad tavaliselt sisaldavad mingisugust väärtust, mis kahju tekkimisel hävib. Ja üldreeglina seda kahju ju ikkagi ei lükata teiste maksumaksjate kaela, nagu teie praegu soovite. Minu arvates käitus rahanduskomisjon arusaadavalt, kui ta ütles, et selle peaks siis katma kindlustus, mida ta ju teebki minu teada. Aga ma tõesti ei ole selle protsessi sees olnud nii tõsiselt, ei Riigikogu menetluses ega selle seaduse ettevalmistamisel või tegemisel.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! No meil siin soovitatakse Riigikogu liikmetel AI-d kasutada. Ma soovitaks sellel asekantsleril ka seda kasutada. Seal öeldakse väga kiiresti, mitu autot sel aastal müüdud on: natukene üle 13 000. Te kaitsesite oma asekantslerit, aga ta hiljuti vabandas ka ühe teise seaduse koha pealt. See 5-miljoniline aps tuli kuidagi Rahandusministeeriumis hasartmängu koha pealt. Ma võin teile öelda, et kui ta oli Maksu- ja Tolliametis [maksude osakonna juhataja], siis ta lubas kiiresti lahendada selle ära, et Bolti teenused ka oleks maksu all. Kuidas see asi nüüd on? Kuidagi ajate ühe kena naisterahva peale kõik süü ja tema peab kõik enda peale võtma. Äkki on ikka kuskil mujal ka vigu tehtud?

Aitäh! Minu usaldus kuulub sellele inimesele täielikult. Tahaks, et ka Riigikogu liikmeid saaks samamoodi usaldada. Selliseid tõe väänamisi ma kuulan kogu aeg, aga samas sellel ametnikul ei ole olnud mingit põhjust tõde väänata. Kui te tahate AI-d kasutada, siis ma soovitan siiski üle kontrollida. Ametnikud kindlasti peavad sellise asja, teie väited üle kontrollima, mida te AI-sse sisse viskate, enne kui neid ametlikult kasutada. Aga ega eksimatu ei ole keegi. 

Ja mis need muud asjad olid? Hasartmängumaksu teema on teadagi Rahandusministeeriumi jaoks väga vastumeelne, ebapopulaarne. Aga poliitilise kokkuleppe tõttu oli Rahandusministeerium nõus või paratamatult kohustatud koostööd tegema ja selle seaduse võimalikult heaks tegema. Õhkkond selle tegemisel oli hästi negatiivne. Ma saan täiesti aru, et kui Riigikogu liikmete tujud käivad edasi-tagasi, siis võib näpuviga sisse sattuda, aga kõik see toimus ühistel koosolekutel või ka ühises netiruumis. Nii et mingit sellist asja ei olnud, et Rahandusministeeriumis tehti viga, ja sellega on asi klaar. Tegelikult ikkagi see viga oli selle surve tulemus, mis seaduse tegemisel ametnikel lasus. See oli väga keeruline, väga kiiresti tehti ja üks kopeeritud lõik lihtsalt osutus vigaseks, muud midagi. Aga Riigikogu ju parandab seda praegu.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma saan aru, et nendest poliitilistest kokkulepetest rääkides käib jutt hasartmängumaksu seaduse puhul poliitilisest kokkuleppest Eesti 200-ga. Aga kas automaksu puhul oli samamoodi poliitiline kokkulepe, kus teiseks pooleks, kes survestas, olid sotsid? Me mäletame, et Mart Võrklaev ütles, et see oli sotside idee. Peaminister Kristen Michal ütles, et tema meelest ei ole see teab mis õnnestunud maks. Ainuke inimene, kes võiks selle mootorsõidukimaksu omaks tunnistada, on Jevgeni Ossinovski. Ühtegi teist täiemõistuslikku inimest ma ei tea, kes seda kanapõdra [süsteemi] omaks tahaks tunnistada. Kas see oli ka selline poliitiline kokkulepe, kus Reformierakond allus seekord sotside survele, või oli see ikkagi kollektiivne looming?

Ma ei tea, ma ei olnud selle juures. Aga automaksu teoreetilised põhjendused on väga ausad. Eelarve on väga raskes seisus, kaitsekulud on lühikese ajaga mitmekordistunud ja keskkonnamõjud, mida auto põhjustab, on rängad, ka mõjud taristule ja riigieelarvele tegelikult. Nii et automaksul on mõte. Kas ta meeldib, on järgmine küsimus. Nii et seda asja iseenesest nagu põlata võib, aga sel juhul peavad eelarvesse mingid muud maksud tulema, sest ma ei näe siin saalis ega avalikkuses soovi tõsiselt eelarvet veel kärpida. Seda on niigi [kärbitud]. Isegi IMF ja OECD tunnistavad, et meie riigi [seis] on kulude poolest juba üsna pingeline. Aga ma ise olen vedanud palju suuremaid kärpeid. Ma tajun lihtsalt, et ühiskond ei ole enam selles staadiumis, kus ollakse sellega veel nõus.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Minu arust see, et auto on kurjast, on ühe teise erakonna nii-öelda poliitagenda. Ma ei teadnud, et ka Reformierakond on selle agenda üle võtnud. Kui auto sõidab teel, siis tee loomulikult selle tõttu amortiseerub. See on normaalne ja loomulikult sinna tuleb investeerida. 

Kahju, et kui te tulite pulti, siis te kohe tahtsite ära klaarida, et meie oleme nagu ametnikule liiga teinud, samas te möönsite, et ametnik eksis alusandmetes. Sellest lähtuvalt me selle arupärimise esitasime ja siin ei olnud mitte mingisugust halba tagamõtet. Me tahtsime lihtsalt teada konkreetseid arve, kuidas siis kogu automaks on mõjutanud nii seda sektorit kui ka maksutulu. Esimeses küsimuses meil ongi välja toodud, et me tahame näha statistikat, me tahame näha arve, aga teie ütlesite, et internetis on need leitavad, vaadake sealt. Meie ikkagi lootsime, et te tulete pulti ja annate konkreetsed arvud meile teada, kuna see ametnik ju eksis ja te ka tunnistasite, et eksis, kuna tal alusandmed olid valed.

Aitäh! Selline mitmekihiline vale on selles. Te mitu korda tsiteerisite mind valesti. Ma ei ole rääkinud midagi internetis olevate andmete kohta. Ma ütlesin, et need seletused, kuidas see viga tehti, on meie kodulehel olemas ja saadetud ka lehtedele. Ma ei ole öelnud, et ametnik eksis, vaid ma ütlesin, et need Transpordiameti andmed olid selleks arvutuseks kõlbmatud. Aga ametnik iseenesest ei eksinud. Uute asjade puhul tekivad sellised uued avangud. Ma võin veel kord selle ametniku kaitseks öelda, et ma olen näinud, et ta on nende asjade tegemisel suurepärane – mitte vigade tegemisel, vaid nende uuenduste tegemisel. Ma olen korduvalt pidanud taluma poliitilisi tujusid, mis tegelikult kantakse üle vähestele ametnikele, kes peavad siis selle tehnilise asjaga tegelema, vaatamata sellele, et isegi minister ei ole nende tujude teenindamisega nõus. See on rohkem kui üks kord olnud niimoodi. Ma kiidan seda inimest, kellele see koormus langeb ja kes siis annab alati oma parima. 

Neid väiteid oli veel. Ärge tsiteerige valesti, ärge omistage mulle sõnu, mida ma ei ole öelnud, kirjutage need üles. Kui te küsimuses õrritate selliste valede hinnangutega, siis vastus ei saa ka olla liiga sõbralik. Aga ma tahaks, et me arutaksime asju ikkagi sisuliselt.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Arupärijate esindajana palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi kolleeg Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! No peab ju tunnistama, et nendele küsimustele, mis me kirjalikult esitasime juba 1. detsembril – täna on meil 9. veebruar –, oli aega vastuseid ette valmistada päris palju. Ma tahaksin veel kord lugeda ette meie arupärimise esimese küsimuse: "Millistele andmetele või analüüsidele toetus asekantsler oma väites autoostude taastumisest ja maksulaekumise edust? Palun esitada need andmed, sh statistika autoostude arvu, registreerimistasude ja mootorsõidukimaksu laekumiste kohta alates maksu kehtestamisest."  

Kas lugupeetud rahandusminister esitas meile siinsamas saalis need andmed, mida me palusime? Ei esitanud! Kui ma mainisin, et lugupeetud minister ütles, et need andmed on leitavad internetist, siis tegelikult lugupeetud minister ütles, et need andmed on avalikud. Ja kui need andmed on avalikult kättesaadavad, siis järelikult ma järeldan, et need on juba internetis kättesaadavad. Ja täpselt sellises sõnastuses lugupeetud rahandusminister meile vastuse andis: avalikult on need andmed kättesaadavad. See tähendab seda, et meie küsimuse peale rahandusminister ütles, et kui soovite neid vastuseid, otsige ise. See on järeldus. Ma pean selle järelduse tegema. Kui lugupeetud rahandusminister olnud tulnud siia pulti ja andnud meile teada kõik need andmed, mida me küsisime, siis oleks pilt palju arusaadavam ja selgem. 

Kas rahandusminister andis meile vastuse, kas ametniku need väited, mis ta esitas ERR-i vahendusel, olid tõesed? Rahandusminister vastas, et need ei olnud tõesed, kuna alusandmed ei olnud Transpordiameti poolt õigesti esitatud – vale andmebaas või mis iganes. Aga igal juhul, ükskõik mis andmed esitati ja millest asekantsler lähtus – asekantsler oleks pidanud veenduma, et need andmed on õiged. Ja vastavalt sellele oleks pidanud ka selle informatsiooni avalikkusele edasi andma. Kas asekantsler eksis? Jah, eksis küll. Kas ta pidi parandama ennast ja esitama uued andmed, tõesed andmed? Jah, oleks pidanud. Kas see võimalus oli praegu siin ja täna rahandusministril? Oli küll! Aga ta ei teinud seda ja veel pahandas meie peale, kuidas me üldse julgeme asekantsleri kohta küsimusi esitada. Otsige ise oma andmeid! 

No andke andeks, head kolleegid! Kahjuks tõestas rahandusminister oma olemust, nii nagu ta on ka eelnevalt teinud. Kahju! Kahju! Väga lihtsad ja arusaadavad küsimused, väga oluline teema, väga lihtsasti seletatav. Kui rahandusminister oleks soovinud, siis ta oleks seda ka seletanud. Aga ta jällegi näitas oma suhtumist rahvasse, meisse. 

Ja tagatipuks ütles ta, et tal on hea meel, et autode ostud on vähenenud, autod tegelikult koormavad teid, teed amortiseeruvad ja see ei ole hea. Ja seda ütleb rahandusminister, kes peaks olema fiskaalpoliitika esikõneleja, kes peaks väga hästi aru saama, raha paneb rattad käima. Ehk siis tegelikult, kui raha ei ole, siis rattad ka ei käi. Ja see ju tegelikult automaksuga ongi saavutatud. Autoostude arv on langenud. Noh, tegelikult ei tea ju, mida uskuda, sellepärast, et minister ju ei öelnud siin mitte midagi arvude kohta. Aga kui vaadata eelmise aasta oktoobrikuu uudist, mis on leitav ERR-is … 

Võtaksin ühe minuti juurde, kui tohib.

Üks minut lisaaega. 

… siis Rahandusministeeriumi esialgne registreerimistasu prognoos oli 137 miljonit. Juba 2025. aasta suvel alandati seda prognoosi 90 miljoni peale. 90 miljonit peaks laekuma riigieelarvesse registreerimistasu. Ja kui nüüd jälle uskuda seda uudist, siis septembrikuu seisuga oli tegelik laekumine 45 ja 50 miljoni vahel. Aga prognoositakse, et lähtuvalt sellest tendentsist oleks tegelik laekumine 68 miljonit ehk esialgsest prognoosist kaks korda vähem. Need arvud on niivõrd muutunud ja alalaekumine on niivõrd suur. Võib-olla see ongi põhjus, miks rahandusminister ei tahtnud meile neid arve siinsamas avalikustada. Ütles, et otsige ise need numbrid üles. See küll ei olnud hea suhtumine. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Aivar Koka. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Me võime siin järjekordselt kordselt korrata, et see on uskumatu. Kas mõnes erafirmas on võimalik nii, et aps apsu järel ülemus tuleb ja ütleb, et kõik on hästi, mis te kiusate? 

Vaatame lihtsalt viimast kuud, selle aasta [esimest] kuud. Ei ole vaja kaugemale minna. Hasartmängumaks – asekantsler vabandab, läks, nagu läks, 5 miljonit läks nagu sipsti. Sama koalitsioon täna teerullis, teisel lugemisel ei olnud nõus, et muudatusettepanekuga oleks võinud panna protsendi juurde, et see kahe kuu saamata tulu oleks seal sees. Ei! 

Viga tehakse ka mootorsõidukimaksu teemadel autooste [kajastades]. See on väga tõsine teema. See on see, mis on Eesti ühiskonna lõhki löönud, mis on viinud reitingu alla nii Reformil kui ka Eesti 200-l. Ja öeldakse, et ei ole midagi, kõik on normaalne. Kuidas see on võimalik? 

Ja siis tuleb endise presidendi poeg, kes ütleb, et vaadake AI-d! Riigikogu liikmed, kuidas te lasite hasartmängumaksu puhul sihukese apsu sisse?! Aga kui asekantsler ei viitsi AI abil vaadata ja laseb veel suurema apsu sisse, siis mis see tegelikult on?

Praegu jäi rahandusministri käest küsimata, mis toimub Statistikaametis. Kas keegi saab aru, mis toimub Statistikaametis? Eelmine nädal oleks pidanud välja tulema inflatsiooninumbrid. Seda numbrit ei juleta välja öelda, sest eelmine kord, kui see number välja öeldi, saadi rahandusministri käest korralik peapesu. Ja nüüd on veel hullem, nüüd hakkab Statistikaameti juhil ju ametiaeg läbi saama, äkki teda ei valita tagasi, kui ei ole õigeid numbreid. 

Me ei saa riiki juhtida, kui me ei tunnista, et me oleme vigu teinud. Kõigil juhtub seda, viga tuleb parandada. Tõesti on piinlik kuulata, kui küsimustes väga selgelt paluti numbreid, aga tullakse siia ette ja ühtegi numbrit ei anta. Me peame lihtsalt kuulama, et kõik teised on halvad, aga kõik, kes on ministeeriumis, on head. 

Nii et ma loodan küll, et Statistikaamet annab inflatsiooni kohta õiged numbrid, et me ei peaks paari päeva pärast jälle häbenema, et valed numbrid tulid kogemata, nii nagu eelmise aasta lõpus, kui numbrid olid kuidagi nii suured ja nii valed. Nüüd kontrollitakse juba neljandat päeva. No ma ei tea, mida on kontrollida, arvuti teeb seda tööd. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised ja lõpetan kuuenda päevakorrapunkti käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane seitsmes päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Reili Ranna, Andre Hanimäe, Riina Sikkuti, Lauri Läänemetsa ja Tanel Kiige poolt taristuminister Kuldar Leisile esitatud arupärimine merendussektori toetamise kohta. Palun arupärimist tutvustama Riigikogu liikme Reili Ranna. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Austatud taristuminister! Eesti merendussektoril on meie majanduses märkimisväärne roll. Selle otsene ja kaudne mõju ulatub samasse suurusjärku põllumajandusega. Sellest hoolimata on riigi panus merenduse uuendamisse ja konkurentsivõime tõstmisesse olnud aastaid tagasihoidlik. 2024. aastal otsustas valitsus suunata merendusvaldkonna arengusse 25 miljonit eurot, et toetada laevade keskkonnasäästlikku ümberehitamist – tuntud kui ka retrofittimine – ning avada Eesti ettevõtetele ja teadusasutustele uued võimalused koostööks rahvusvaheliste merendusettevõtetega. 

Tegemist oli pika ootusajaga sündinud Eesti merendussektorit potentsiaalselt läbimurdeliselt toetava otsusega. Paraku ei ole see meede reaalselt rakendunud. Hetkel on võimalik toetust taotleda kuni 300 000 euro ulatuses, kuigi laevade ümberehitamiseks vajalikud investeeringud ulatuvad miljonitesse. Selline piirang muudab meetme valdkonna enda esindajate sõnul sisuliselt kasutamiskõlbmatuks ning ei vasta sektori vajadustele ja algsele poliitilisele eesmärgile. Vajalik riigiabiloa laiendamine on valitsuse tegevusetuse tõttu veninud juba lubamatult kaua. Ma vist ei eksi, et peagi saab juba aastake täis, ja see pidurdab nii ettevõtjate investeerimisotsuseid kui ka Eesti positsiooni tugevdamist merenduse rohepöörde võimaldajana. 

Lähtudes eeltoodust oleme ministrile esitanud kokku neli küsimust. Ma neid hetkel ette ei loe, ma usun, et kui minister järjest vastab, siis on neid lihtsam jälgida. Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele vastamiseks palun nüüd Riigikogu kõnetooli taristuminister Kuldar Leisi. Palun!

Tere õhtust, hea Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed, aitäh arupärimise eest! Merendusest ei ole Riigikogus jupp aega juttu olnud ja vastan hea meelega. 

Ehk siis esimene küsimus: "Miks ei ole retrofit-meetme riigiabiloa laiendamise protsess valitsuse lubadustest hoolimata lõpule jõudnud?" Vastus. Tänane laevade ümberehitamise toetusmeede on kehtestatud taristuministri 23. aprilli 2025 määruse nr 20 alusel ning välja töötatud Euroopa Komisjoni poolt kehtestatud üldise grupierandi määruse põhjal. Kehtiv meede ei vajanud eraldi riigiabi luba Euroopa Komisjonilt, vaid selle rakendamiseks piisas riigiabiteatise esitamisest, mistõttu selle meetme kehtestamine oli kiirem protsess. 

Üldise grupierandi määrusega on ette nähtud konkreetsed tingimused, millisel juhul riigi poolt antud toetus laevade ümberehitamiseks sobib kokku Euroopa Liidu siseturu reeglitega. Need tingimused on täna teadaolevalt siiski liiga kitsad ning selleks, et meedet võimalikult laias ulatuses rakendada, on vaja tingimusi laiendada. 

Üldise grupierandi määruse tingimustest laiemate tingimuste kohaldamise eelduseks on aga Euroopa Komisjoni poolt riigiabi loa andmine. 2025. aastal tegeles Kliimaministeerium koostöös Keskkonnainvesteeringute Keskuse ja merendussektori esindajatega riigiabi loa eelteatise ettevalmistamisega. Sealhulgas oli vaja loataotluse põhjenduste sisustamiseks viia läbi ka majandusanalüüs. Laevade ümberehitamise meetme laiendatavate tingimuste puhul on valdavalt tegemist laevaehitustehniliste küsimustega, mistõttu põhjalike ja piisavalt põhistatud dokumentide koostamine võttis ka ootuspäraselt aega. 

Teine küsimus: "Millal kavatseb valitsus esitada Euroopa Komisjonile riigiabiloa muutmise taotluse, mis võimaldaks toetuse mahtu tõsta ning viia see vastavusse sektori tegelike investeerimisvajadustega?" Vastus. Kuna praegu kehtiv meede põhineb üldise grupierandi määrusel, ei ole riigil ka selle kohta riigiabi luba, mistõttu ei saanud riik praegu taotleda riigiabi loa muutmist, vaid riigil tuli taotleda täiesti uus riigiabi luba. Riigiabi loa eelteatis esitati Euroopa Komisjonile ja registreeriti sealses süsteemis 22. detsembril 2025. 

Eelteatis on sisuliselt riigiabi loa taotlus, aga eelteatise formaat võimaldab keerukamate ja tehnilisemate tingimuste puhul astuda Euroopa Komisjoniga eelnevasse dialoogi meetme tingimuste arutamiseks, et kindlustada selle kooskõla Euroopa Liidu reeglitega ja vajadusel muudatusi teha enne Euroopa Komisjoni poolt lõpliku otsuse tegemist. Merenduse ja veekeskkonna asekantsler kohtus 21. jaanuaril Brüsselis DG COMP-i esindajatega retrofiti riigiabi loa taotluse teemal, et rääkida üle riigiabi loa taotluse sisu. Lisaks sellele on ministeeriumi esindajatel lähiajal DG COMP-iga tehniline arutelu riigiabi teemal. 

Kolmandaks: "Milliseid samme on ministeerium astunud, et tagada meetme kiire, sisuline ja eesmärgipärane rakendumine?" Vastus. Meetme sisuline rakendamine toimub Keskkonnainvesteeringute Keskuse juhtimisel. Meetmele on määratud oma projekti koordinaator, kes jagab huvilistele meetme kohta infot ning nõustab taotlejaid, tagamaks võimalikult arusaadav, sujuv ja kiire taotlemisprotsessi. Juhul kui Euroopa Komisjon otsustab lubada toetusmeetme tingimuste laiendamist ja anda riigiabi loa, on laiendatud tingimuste rakendamiseks vajalik kehtiva taristuministri määruse muutmine, mis teeb riigisisese rakendamise käivitamise võimalikult kiireks. Laiendatud tingimuste rakendamiseks saab KIK teha vastavad ettevalmistused oma protsessides ja e-taotluste keskkonnas juba enne seda. 

Neljandaks: "Kuidas hindab minister viivituste mõju Eesti merendussektori arengule, konkurentsivõimele ja töökohtade loomisele?" Vastus. Riigiabi loa taotlemine ongi üldjuhul pikem protsess, ajamahukas ja nii esialgse taotluse koostamine, eriti kui tegemist on tehniliste küsimuste ja keerukama meetmega, samuti taotluse menetlus Euroopa Komisjonis võib kesta kuni 18 kuud. Minu hinnangul on laevade ümberehitamise meetme laiendatud tingimuste rakendamiseks vajaliku riigiabi loa eelteatise ja dokumentide ettevalmistamise aeg olnud meetme tingimuste keerukuse kontekstis ootuspärane. Seega ei saa öelda, et on olnud põhjendamatuid viivitusi ja et loataotluse ettevalmistamise protsessil on olnud negatiivne mõju Eesti merendussektori arengule. 

Laevade ümberehitamise toetusmeede on täna teadaolevalt olemas vaid mõnel üksikul Euroopa Liidu liikmesriigil, näiteks Itaalial, Hispaanial ja Saksamaal. Laevaomanikel on olnud võimalik taotleda toetust Eestis praegu kehtiva määruse alusel. Väga värske uudis on see, et just on tulnud sisse ka neli taotlust olemasoleva määruse alusel. Need taotlused on KIK-ile esitatud ja ootel on veel mõned taotlused, mis on töös. 

Ehk siis riik toetab laevade ümberehitamist ning peab seda äärmiselt oluliseks meetmeks, mis peegeldub nii koalitsioonileppes kui ka riigi eelarvestrateegias. Sellised taristuteemad on päris pika vinnaga ja võtavad aega. Mul on väga hea meel, et seda retrofit-meedet on juba mõnda aega välja töötatud. Sellega alustati minister Michali ajal ja pärast jätkas seda Vladimir Svet. See käibki läbi aastate, nii et sellega on tegelenud mitu ministrit. Ja väga hea, et on sellise meetmega tegeletud. Aitäh!

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Valdkond ei ole minule tuttav, kuulasin teie vastuseid. Ma arvan ka, et väga olulised on laevaehitajate töökohad, maa peal nende inimeste töökohad, kes seda tööd teevad. Aga tekkiski küsimus, et kuidas siis sellega on. Kas tõepoolest valitsus on teinud kõik sellises tempos, et võimalikult kiiresti saab seda taotleda? Millal need esimesed toetused siis reaalselt jõuavad nendeni, kes seda on taotlenud? Ja kas siis oli vaja seda riigiabi luba või mitte? Mulle jäi natukene arusaamatuks. Aga tõepoolest, mida varem need firmad, need ettevõtjad, need inimesed saavad selle toetuse, et alustada tööd, seda parem. Need on töötajate palgad, nende parem toimetulek. 

Aitäh! Jah, siin võibki võtta kahtepidi. Minu eelkäijad, kes seda meedet välja töötasid, läksid seda teed, et ei tee riigiabi luba ja läheme edasi selle määrusega, mis täna kehtib, siis mina ütleksin täna, et see oli selles mõttes õige otsus, et nii sai kiiremini selle meetmega välja tulla. Ja tänaseks, nagu ma ütlesin, on ka esimesed taotlused töösse võetud. Teistpidi on õige otsus ka see, et kui senise rohkem kui pooleaastase perioodi käigus selgus, et on mõistlik taotleda ka riigiabi luba, et laiendada ja suurendada toetuse summat ja erinevaid võimalusi, siis ongi loomulik protsess olnud, et riigiabi luba nüüd takkajärgi taotleda. Nii et üks ei sega teist. 

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Ma ei hakka siin rääkima, kui vajalik see meede on. Igasugune majanduse elavdamise meede praegusel ajal, kus majanduskasv on tammunud paigal, on Eesti ettevõtjatele kindlasti väga vajalik, seda ka merendussektoris. Laevaehitajatele ja -remontijatele annab see kindlasti usinasti tööd. Aga tegelikult te ütlesite, et seda valmistati pikalt ette, juba pikalt oli see mõte. Ja see 350 000 eurot on siiski selles valdkonnas suhteliselt väike summa, et neid ümberehitusi teha. Kas siis ei olnud ikkagi selge juba veidi varem – taotleti ju raha ka eelarvesse –, et tegelikult nii väikse summa korral neid taotlusi tuleb siiski väikses mahus? Ja kas riigiabi luba ei oleks pidanud hakkama taotlema varem, seda laiendamist? Ja mis on saanud sellest rahast, mis riigieelarvesse minu arust CO₂ vahenditest planeeriti?

Aitäh! Tegelikult oli siin arupärimises viga sees. Kui te kirjutasite, et 300 000 on maksimumsumma, siis nii see ei ole. See on vähese tähtsusega abi puhul, aga tegelikult maksimumsumma on 5 miljonit, mida on võimalik taotleda ühe projekti puhul. Nii et summa ei ole piirav. Menetlusaeg taotlustel on 90 päeva. Nii et kui me nüüd alles saime need neli taotlust sisse, siis kolm kuud on maksimumaeg, millal need läbi vaadatakse. 

Teine pool küsimusest oli … (Saalist öeldakse midagi.) Jaa, riigieelarve vahendid on jaotatud aastate kaupa, nii nagu prognoos oli, kuidas see retrofiti kasutus tuleb. Kui tuleb nii, et on vaja enne ära kasutada – kogusumma on praegu 25 miljonit –, ja kui on vajadus enne välja maksta ühel aastal, sellel aastal, või kahe aasta jooksul, siis saab riigieelarves need summad vastavalt ümber tõsta. Need on pikemalt ette teada. See ei tule nii, et taotlus on täna ja homme on vaja maksta. Enne tuleb ikkagi töö ära teha ja siis makstakse välja.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Jah, teil on õigus, et ei ole seda teemat siin Riigikogus käsitletud. Eks tuleb sagedamini selle juurde tagasi tulla, sest merendus on väga oluline Eesti riigi jaoks. Kõik need tööd, mis on planeeritud teha 25 miljonit euro eest, on muidugi parem kui mitte midagi. Aga kus neid töid teostatakse? Kus seda remonditööd tehakse, kas ainult Eesti riigi piires või kuskil kaugemal – Lätis, Leedus, Soomes või kus iganes? Kas see maksumaksja raha jääb ikkagi meile või on see rahvusvaheline hange? 

Aitäh! Jah, tööd teostatakse meie sadamates. Ehk siis need laevad peavad tulema siia. Kõik Eesti sadamad, kes huvitatud on, saavad neid teenindada. Ma olen ise rääkinud nii Tallinna Sadama Muuga sadamaga kui ka Sillamäe ja Kundaga. See on laevaomaniku valik, kuhu ta tuleb seda rekonstrueerimist tegema. Eks see sõltub ka sellest, mis laadi see rekonstrueerimine on ja kus seda kõige mõistlikumatel tingimustel pakutakse. Nii et töö jääb Eestisse.

Madis Kallas, palun! 

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! [Teema on] laevade ümberehitamine, et saaks vee peal sõita. Praegu on jää vee peal ja autodega saab seal sõita – lihtsalt praegu tuli meelde, aga see ei ole küsimus. Küsimus on hoopis selline. Ma olen kuulnud päris paljudelt laevandusettevõtjatelt väljastpoolt Eestit, et nad saaksid väljaspool Eestit erinevaid teenuseid osutada ja ka laevaremonte teha. Seni, kuni see meede ei ole veel käivitunud, on äärmiselt tugev nii-öelda siseriiklik kaitse nende riikide poolt. Mul on küsimus: kas Eesti ka midagi sellist rakendab, et ennekõike meie enda laevaehitus-, -renoveerimis- ja -remondiettevõtted saaksid eelise, nii nagu teised riigid pakuvad oma ettevõtetele?

Aitäh! Ega eelise tegemine Euroopa Liidu kontekstis ei ole võimalik, kui on ühesugused tingimused kõigile. Aga selline meede, nagu on meil see retrofit, või sellelaadne meede, on, nagu ma enne ka mainisin, neljas riigis. Lisaks meile on see Itaalias, Hispaanias ja Saksamaal. Ehk siis sellist toetusmeedet mujal praegu ei pakuta ja see annab meile eelise, et meie saame sellist tööd pakkuda. 

Ma mainin veel seda, et see 25 miljonit on selle mõttega, et kui me suudame selle käivitada, siis see toob nende laevaehitusfirmade sõnul tagasi kuus korda suurema summa. See 25 miljonit on küll toetusmeede, aga enamik raha tuleb ikkagi laevaomanikel endal panna. See 25 miljonit on esimene summa. Kui meil see meede õnnestub ja huvi on, siis saab ka uue summa ja vajaduse korral suurema summa panna. Kokkuvõttes on see Eestile hästi kasulik.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! See meenutus, kust see meede alguse on saanud, on täiesti asjakohane. Minu kõrval olev Madis Kallas tegeles sellega juba ajal, kui ei olnud veel Kliimaministeeriumi. Ma mäletan, kuidas taristuminister Svet tõi selle valitsusse ja ei olnud nii, et see raha on olemas ja broneeritud, vaid oli päris suur arutelu seal. Aga lõpuks ta kokku lepitud sai. Ja see on väga oluline. Mulle jääb pigem mulje, [kui on küsimus,] miks ta pole rakendunud või [oodatud] kiirusega liikunud, et valitsusel oli vahepeal vaja CO₂ raha millekski muuks kasutada, et eelarvet ilusamana näidata. Sellepärast käis kogu see menetlus ja muu [tegevus] aeglasemalt. 

Aga ma küsiksin teie käest seda. Äkki te saate anda mingisuguse indikatsiooni, kunas ettevõtja saab selle taotluse esitada ja kunas see töösse läheb?

Aitäh! Nagu ma mainisin, just värskelt on tulnud neli esimest taotlust KIK-i ja menetlusaeg on maksimum 90 päeva. Kolme kuu jooksul tehakse otsused, kas need taotlused on toetuskõlblikud või mitte. Nii et kvartali jooksul. Ja mis seda Eesti versus teiste riikide [laevade] toetamist puudutab, siis Eesti lipu all olevate laevade puhul on suurem toetusprotsent. Me toetaksime igati seda, et meie enda laevad saaksid energiatõhusamaks tehtud. Aga kui need tulevad mujalt, siis ei ole ka probleem. 

Väga hea, et see ajaloo teema ka jutuks tuli. Tõesti, seda meedet on pikalt ette valmistatud ja topanud ta sellepärast küll ei ole, et raha taga oleks asi. Ma näen, kuidas ministeeriumis on õhinaga seda meedet toetatud juba enne mind ja minu ajal. Nii et teeme kõike nii kõva tempoga, kui saab.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma tegelikult ei saa aru, kas teil on mingi ebatäpne või poolik info või ma lihtsalt ei saa aru. Merendussektor, meretööstusvaldkond on algusest peale öelnud, et selleks, et sellest meetmest päriselt abi oleks, et saaks tehtud need tööd, mis maksavad miljoneid, on vaja riigiabi luba laiendada. Ma vaatasin kiirelt ja guugeldasin. Ka teie olete juba oma ametiaja alguses, augustikuus kohtunud merendusklastri [esindajatega] jäälõhkuja Tarmo pardal, kus teile üheselt öeldi, et kiiremas korras peab riigiabi loa taotlema. Sellest on möödas seitse kuud. 

Ma ikkagi ei saa aru, te keskendute tehnilisele kirjeldusele. Minule jääb ka järjest rohkem tunne, et nendel kuuldustel, mis sektorist endast tulevad, et riik tahab hoopis selle raha ära võtta ja suunata eelarveaukude katmiseks, võib mingi tõepõhi all olla. Põhjendage veel kord, miks ei ole riigiabi luba siiski [taotletud]!

Aitäh! Ei ole venitamise [kahtlustel] tõepõhja all. Me liigume nii kiiresti, kui ministeeriumi selle alaga tegelevad spetsialistid on võimalikuks pidanud. Nad räägivad merendussektoriga läbi, mida on olnud vaja muuta, teistpidi on vaja ka Euroopa Komisjoniga läbi rääkida, mida on võimalik muuta. Ja selle tõttu see, et me tegime kõigepealt eelteatise, mida saab vajaduse korral läbirääkimistel veel muuta, on täiesti normaalne protsess.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Ma kohe ütlen, et minu küsimus merendussektori teemal läheb natuke laiemaks. Ma tahaksin teie hinnangut ühele kaasusele, mis on meediast läbi käinud ja mis oli täna [arutusel] ka korruptsioonivastase erikomisjoni istungil. Kliimaministeeriumi hallatav riigiasutus Riigilaevastik korraldas 200 000-eurose riigihanke ja selle hanke võitis ettevõte, mille 50% osalus kuulub kõrgele riigiametnikule, Transpordiameti merendusteenistuse direktorile, kes on otseselt seotud kogu selle teemaga ja võis omada ligipääsu siseinfole. Ja huvitaval kombel on ka nii, et see inimene asus tööle kuu aega enne selle hanke väljakuulutamist ja lisaks ta ei deklareerinud huvide deklaratsioonis oma osalust selles firmas, kes selle hanke võitis. Milline on teie hinnang sellele olukorrale? Võib-olla olete ka ise sinna sisse vaadanud. 

Aitäh! Kas see puutub siia?

Kui soovite, vastake. Aga kui ei soovi ja arvate, et teil ei ole ettevalmistust teemasse mittepuutuva küsimuse osas, siis see on teie valik.

Aitäh! Ma vastan nii palju, et Kliimaministeeriumi siseaudit on selle teemaga tegelenud ja see on nende pärusmaa. Kui nende vastus on selline, et ei ole probleemi, siis nii on.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Tänan! Lugupeetud minister! 25 miljonit on ühelt poolt suur summa, teiselt poolt tundub, et see ei ole piisav summa selleks, et ümber ehitada kõik meie laevad. Aga kas on üldse mingi statistika või hinnang, kui palju laevu vajab ümberehitust ja mis suurusjärgus on üldised kulud?

Aitäh! See number käis läbi, kui palju on vaja maailmas [laevu] ümber ehitada. See on kolossaalne selle tõttu, et tuleb minna energiatõhusama ja keskkonnasõbralikuma kütuse peale. Nii et potentsiaal on tohutu. Ma räägin nüüd kogu maailma kontekstis, mida uued nõuded eeldavad. Aga kui palju Eestis on neid laevu, ma ei oska öelda. See meede ise on nii lai. See ei hõlma ainult näiteks mootorite energiatõhusust, vaid ka näiteks mööbli väljavahetamist kergema vastu. Nii et hinnata lõpuni, kui palju neid laevu on, kes selle alla kuuluks, ei saa. Vabandust, et selline ümmargune vastus, aga seda ei tea jah.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja arupärijate esindajana palun Riigikogu kõnetooli tagasi kolleeg Reili Ranna. (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Tänase valitsuse tegevust iseloomustab paraku paigalseis. Mitmed strateegilised valdkonnad on jäetud vinduma, otsuste tegemist lükatakse edasi või vastutus hajub erinevate asutuste ja protsesside vahel. Selle asemel, et riik võtaks selge juhtiva rolli, jäädakse ootama. Selle asemel, et teha otsuseid, keskendutakse üha enam põhjendustele, miks midagi ei ole võimalik teha, [ja seletustele,] kui pikalt kõik menetlused aega võtavad. 

Merendus on üks nendest valdkondadest, kus selline tegevusetus ja otsustamatus on eriti selgelt ja valusalt nähtav. Merendus on Eesti majanduse jaoks strateegilise tähtsusega valdkond. Meremajandus annab põllumajandusega võrreldavalt ligikaudu 4% kogu Eesti lisandväärtusest ning loob tuhandeid töökohti nii otseselt kui ka kaudselt. Euroopa Liidu statistika kohaselt hõlmas Eesti meremajandus 2022. aastal ligikaudu kolme Hiiumaa jagu ehk 30 [000] töökohta. Eesti geograafiline asend, sadamavõrgustik ja tehnoloogiline võimekus annavad merendusele väga suure kasvupotentsiaali, eriti keskkonnasäästliku laevanduse, laevade ümberehitamise, aga ka avameretööstuse ja meretranspordi digitaliseerimise valdkonnas. Need on sektorid, kus Euroopa ja muu maailm liiguvad kiiresti edasi ning kus Eesti võiks olla konkurentsivõimeline, aga ainult siis, kui riik suudab olla partner, mitte pidur. 

Paraku näeme, et Reformierakonna juhitud tänase valitsuse ajal on merenduse arendamine seiskunud sarnaselt paljude teiste valdkondadega. Kõnekas näide on retrofit-meede, mille kaudu otsustati suunata 25 miljonit eurot laevade keskkonnasäästlikku uuendamisse ja rahvusvahelise koostöö tugevdamisse – ajalooliselt 25 miljonit. See tekitas ettevõtjates lootuse, et Eesti hakkab lõpuks teadlikult ehitama üles kestlikku ja rohelist merenduskompetentsi. Tegelikkuses ei ole see meede tänaseni täismahus tööle hakanud, toetuse mahud on piiratud, riigiabi loa taotlemine on veninud enam kui aasta ning ettevõtjatel puudub kindlus investeeringute planeerimiseks. Laevade moderniseerimiseks vajalikud investeeringud ulatuvad sageli miljonitesse eurodesse. Kui riigi panus jääb ebapiisavaks ja ebaselgeks, ei teki ka vajalikku erasektori investeeringut. See omakorda pidurdab nii tehnoloogilist arengut kui ka töökohtade loomist. 

Täna kuulsime kahjuks ka ministrilt vaid olukorra valdavalt tehnilist kirjeldust ja sektorile laiemalt pikalt teada olnud takistuste kirjeldust. Sisulist vastust, millal võiks läbi aegade suurim rahasüst merendusvaldkonna konkurentsivõime suurendamiseks päriselt valdkonda jõuda, me aga ei saanud. 

Merendus on rahvusvaheliselt väga konkurentsitihe valdkond. Eesti ettevõtted ei konkureeri ainult lähiriikidega, vaid globaalsete keskustega Aasias, Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas, kus riigid toetavad oma meretööstust süsteemselt ja pikaajaliselt. Kui meie otsused venivad ja meetmed ei toimi, liiguvad projektid sinna, kus keskkond on stabiilsem ja toetused paremini kättesaadavad. See tähendab meile kaotatud investeeringuid, teadmisi ja töökohti ning nõrgemat positsiooni rahvusvahelistes väärtusahelates. 

Valitsus räägib palju kestlikust majandusest, innovatsioonist ja ettevõtluse toetamisest. Aga täna on üha raskem mitte näha, et Reformierakonna majanduspoliitika piirdub loosungitega, millele ei järgne sisulist tegutsemist. Eelduseks on, et riik on ettevõtjatele usaldusväärne partner. Kui ettevõtetelt oodatakse suuri investeeringuid, kuid riik ise ei suuda lubatud meetmeid õigeaegselt ja piisavas mahus rakendada, tekib paratamatult usalduskriis. 

Seetõttu ei ole merenduse arendamine kitsas sektoriaalne küsimus. See on küsimus nii regionaalsetest töökohtadest kui ka meie võimest liikuda kõrgema lisandväärtusega majandusmudeli suunas. Eestil on merenduses tugev lähtekoht ja suur kasvupotentsiaal. Puudu on hetkel ainult riik, kes suudaks seda kõike teadlikult juhtida. Me vajame rohkem poliitilist julgust, rohkem vastutust ja [kaugemale ette] mõtlemist, vähem venitamist, vähem loosungeid ja vähem näilist juhtimist. Merendus vajab tegusid, mitte vabandusi; otsuseid, mitte ettekäändeid; partnerlust, mitte ükskõiksust. Ja see vastutus lasub praegu eelkõige tänasel valitsusel. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra minister soovib sõna? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised ja lõpetan meie tänase seitsmenda päevakorrapunkti käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane kaheksas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Aleksandr Tšaplõgini, Vladimir Arhipovi, Aleksei Jevgrafovi, Andrei Korobeiniku, Anastassia Kovalenko-Kõlvarti, Peeter Ernitsa, Vadim Belobrovtsevi ja Lauri Laatsi poolt regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele esitatud arupärimine postkontorite sulgemise kohta. Palun siia seda arupärimist tutvustama Vladimir Arhipovi.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Kolleegid! Head kuulajad! Arupärimine on postkontorite sulgemise kohta. Avalikkuse ette on jõudnud Omniva kavatsus sulgeda lähiaastatel peaaegu pool Eesti postkontoritest. Kui praegu tegutseb Eestis 35 postkontorit, siis plaani kohaselt jääks neist alles vaid 19. Seda põhjendatakse väidetava inimeste harjumuste muutumisega. Samas näitab olukorra sisuline analüüs, et muutunud ei ole mitte ainult harjumused, vaid ka riikliku postiettevõtte suhtumine oma põhifunktsiooni: tagada inimestele ligipääs universaalsetele postiteenustele. 

Postkontorite sulgemist õigustatakse, [kasutades] termineid, nagu tõhusus ja kaasajastamine. See paraku ei kompenseeri tegelikkuses teenuse kadumist. Tegelikkus on see, et piirkondades, kus postkontorid kinni pannakse, jäävad inimestele alles vaid pakiautomaadid ja ebamäärased lubadused teise lahenduse leidmise kohta. Ega selles ei saa süüdistada iseenesest Omnivat või postkontorit. Eks kõik need korraldused tulevad ministeeriumist. Palumegi siia härra regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrase vastama meie kuuele küsimusele, mille on allkirjastanud kõik Keskerakonna fraktsiooni liikmed. Aitäh! 

Suur tänu! Palume siis tõepoolest arupärimisele vastamiseks Riigikogu kõnetooli regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrase. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Tänan teid selle võimaluse eest vastata teie esitatud arupärimisele nr 872, mis käsitleb AS Eesti Posti plaani sulgeda osa postkontoreid. 

See on teema, mis puudutab paljusid inimesi isiklikult ning tekitab paratamatult ka emotsioone. Postkontor on paljude jaoks olnud aastakümneid nähtav ja usaldusväärne koht, kus on saadud nii teenust kui ka inimlikku kontakti. Seetõttu on täiesti mõistetav, et igasugused muudatused postiteenuse korralduses tekitavad muret ja küsimusi. 

Enne, kui ma asun küsimuste juurde, pean vajalikuks selgitada olukorda tänasest teemast natuke laiemalt. Postiteenus on viimase kümnendi jooksul väga kiiresti muutunud. Paberil kirjavahetus, mis mõjutas pikka aega postiteenuste mahtu ja töökorraldust, on suurel määral asendunud elektroonilise suhtluse ja automaatse teavitusega. Nii ametlik kui ka igapäevane suhtlus toimub üha enam elektrooniliste kanalite kaudu. Selle tulemusel on traditsiooniliste kirjade [saatmise] maht aastate jooksul märgatavalt vähenenud. 

Levinud on arusaam, et maapiirkondades kasutatakse postiteenuseid rohkem ning digilahendusi vähem. Eesti Posti kirjakastide statistika näitab siiski, et maapiirkondades kasutatakse kirjateenust protsentuaalselt isegi vähem kui linnades. Statistikaameti 2025. aasta andmetel on internetiühendus olemas ligikaudu 95%-l majapidamistest ning viimase viie aasta jooksul on interneti kasutus märgatavalt kasvanud ka eakamate inimeste seas. 

Enamik ametlikust suhtlusest riigi ja ettevõtetega toimub tänapäeval juba e-posti või iseteeninduskohtade kaudu. Postiteenuse kasv on seotud eelkõige pakkide saatmise ja kättesaamisega. See on valdkond, kus postiteenus areneb. Selle põhjuseks on e-kaubanduse kiire areng. Eesti inimeste selge eelistus on pakiautomaadi teenus, mis võimaldab saadetisi saata ja kätte saada endale sobival ajal ja kohas. Siia lisanduvad kullerteenuse ja personaalse postiteenuse võimalused. 

Aga läheme küsimuste juurde. "Kas Te peate vastuvõetavaks olukorda, kus riiklik postiettevõte vähendab universaalteenuse reaalselt kättesaadavate teenuskohtade arvu pea poole võrra?" Postiteenuse kasutajate vaatest on kõige olulisem, et postiteenus oleks kättesaadav, kvaliteetne ja pikaajaliselt jätkusuutlik. Universaalne postiteenus on teenus, mille maht on tervikuna kiiresti vähenemas. 2024. aastal vähenes universaalse postiteenuse maht ligikaudu veerandi võrra ning kirjasaadetiste maht langeb igal aastal ligikaudu 10%. Samuti väheneb universaalse postiteenuse raames pakisaadetiste kasutamine, sest selles segmendis on turul tugev konkurents ning inimesed eelistavad kullerteenuseid ja pakiautomaate. Kullerteenuse pakiautomaadid on täna kättesaadavad kõikjal Eestis ning suuremad logistikaettevõtted tagavad teenuse üle-eestilise katvuse. Enamasti liiguvad saadetised ühe kuni kahe päevaga. Postkontor kui mehitatud füüsiline teeninduspunkt on üks viis postiteenuse osutamiseks, kuid see ei ole ainus viis. Ajalooliselt on postkontorid olnud väga olulised, kuid väljaspool suuremaid keskusi on nende kasutus märgatavalt vähenenud. Uuringud kinnitavad, et inimeste eelistatuim viis saadetiste saatmiseks ja kättesaamiseks on tänaseks pakiautomaat. 

Vabariigi Valitsus algatas eelmise aasta detsembris postiseaduse, konkurentsiseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu, et ajakohastada universaalse postiteenuse nõudeid ja kohustusi. Muudatuse eesmärk on võimaldada universaalset postiteenust osutada ka [muude] teenuskanalite kaudu, mida inimesed tegelikult kasutavad. Sealhulgas nähakse edaspidi ametlike juurdepääsupunktidena ette ka pakiautomaadid ja personaalne postiteenus. Seetõttu ei tähenda postkontorite arvu vähendamine automaatselt universaalse postiteenuse kättesaadavuse halvenemist, vaid peegeldab teenuse osutamise viisi muutumist vastavalt inimeste harjumustele ja turu arengule. 

Küsimus nr 2: milline on valitsuse hinnang Omniva plaanile? Universaalse postiteenuse eesmärk on tagada kõikidele inimestele juurdepääs postiteenusele ja seda on võimalik teha erinevate teenuskanalite kaudu. Tihedamalt asustatud piirkondades on teenus kättesaadav tänu postkontoritele ja pakiautomaatidele. Hajaasustuses tagatakse teenus väiksemate kogukondlike pakiautomaatidega ning personaalse postiteenuse abil. Oluline ei ole konkreetne vorm, vaid see, et teenus oleks kättesaadav ja kvaliteetne. 

Universaalse postiteenuse osutamise kohustus tuleneb postiseadusest. Riiki esindab selles valdkonnas Konkurentsiamet, kes määrab universaalse postiteenuse osutaja ning teeb järelevalvet selle üle, et teenus vastaks kehtestatud nõuetele. UPT tegevusloas on sätestatud teenuse osutamise tingimused. Nende täitmise keskmes on teenuse kättesaadavus, mitte konkreetne teeninduspunktide arv. Seetõttu ei tähenda postkontorite arvu vähendamine iseenesest universaalse postiteenuse eesmärkidest loobumist. 

Samas on oluline tunnistada, et paljudes kohtades on postkontor olnud kogukonna jaoks märgiline ja sotsiaalse tähendusega koht. Need väärtused on olulised ning muudatuste kavandamisel tuleb kohalikke kogukondi ja omavalitsusi sisuliselt kaasata ning nende ettepanekutega arvestada. 

Küsimus nr 3: milliseid analüüse on tehtud, [et hinnata], mis mõju on postkontorite sulgemisel? Eesti Post on teenindusvõrgu kavandamisel lähtunud põhimõttest, et postiteenus peab jääma kättesaadavaks kõigile inimestele, sealhulgas neile, kellel on liikumisvõime piiratud või kes ei kasuta igapäevaselt digiteenuseid. Postkontorite sulgemise järel ei muutu postiteenus inimestele kättesaamatuks ega kao piirkondadest ära. Mõnel juhul muutub teenuse osutamise viis ning see eeldab harjumuste muutumist. Piirkondades, kus lähim postiteenusele juurdepääsu punkt asub enam kui viie kilomeetri kaugusel, on võimalik tellida tasuta personaalne postiteenus koju või töökohta. See teenus võimaldab saata ja vastu võtta kirju ning universaalteenuse pakke, osta postmarke ja ümbrikke, tasuda arveid ning tellida perioodikat. Eakate ja liikumisraskustega inimeste jaoks on see sageli mugavam lahendus kui postkontorisse minemine. 

Samal ajal tuleb tunnistada, et postkontoril on lisaks teenuse osutamise funktsioonile ka emotsionaalne ja sotsiaalne roll. Iga sulgemine, eriti maapiirkonnas, tekitab inimestes paratamatult negatiivseid tundeid. Faktid näitavad siiski, et postkontorite külastatavus väheneb igal aastal keskmiselt ligikaudu 17% võrra ning mõnes piirkonnas on külastuste arv langenud ühe aastaga kuni kolmandiku võrra. Väheneva kasutuse tingimustes on postkontorite ülalpidamine Eesti Postile majanduslikult kahjumlik. 

Ministeeriumi 2024. aastal tellitud uuring näitab, et ligikaudu pooltel juhtudel külastati postkontorit pakisaadetise kättesaamiseks. Arvestades, et inimeste eelistus on pakiautomaatide kasutamine, on eesmärk võimaldada universaalse postiteenuse pakke edaspidi laiemalt pakiautomaatide kaudu kätte saada. Omniva plaanib käesoleva, 2026. aasta jooksul paigutada üle Eesti täiendavad 400 kogukonnapakiautomaati. Uute automaatide asukohad valitakse koostöös kohalike omavalitsustega. 

Küsimus nr 4: kuidas tagatakse teenus, kui puudub nii postkontor kui ka pakiautomaat? Postkontorites pakutavad teenused jagunevad sisuliselt kolme suuremasse rühma: pakkide saatmine ja kättesaamine, postmarkide müük ja kirjade postitamine ning arvete maksmine ja perioodika tellimine. Kõigi nende teenuste kättesaadavus on tagatud ka väljaspool postkontoreid. Enamik inimesi kasutab pakkide saatmiseks ja kättesaamiseks pakiautomaate ning kõikide suletavate postkontorite lähiümbruses on olemas pakiautomaat.

Eesti Post laiendab lähiaastatel pakiautomaatide võrgustikku ning 2026. aastal lisandub üle Eesti ligikaudu 200 uut pakiautomaati. Kirjade saatmiseks vajalikke postmarke saab soetada paljudest jaemüügipunktidest, sealhulgas toidupoodidest, kioskitest ja raamatupoodidest, ning on olemas kirjakastid kirjade postitamiseks. Postmarke on võimalik osta ka personaalse postiteenuse kaudu.

Arvete maksmise ja perioodika tellimise teenuseid kasutatakse postkontorites väga harva, kuna need on otse teenusepakkuja juures ja interneti kaudu üldjuhul mugavamalt ning tasuta kättesaadavad, samas kui postkontoris on need teenused tasulised. Täiendavalt pakutakse maapiirkondades personaalset postiteenust, mis võimaldab kutsuda postikulleri enda juurde. See teenus on tasuta kõigile klientidele, kelle lähim postiasutus asub enam kui viie kilomeetri kaugusel. Kulleri vahendusel on võimalik kasutada kõiki universaalse postiteenuse põhiteenuseid. 

Küsimus nr 5: kas ministeerium on kaalunud Omnivale täiendavate nõuete või kohustuste kehtestamist, et vältida universaalteenuse sisulist kadumist? Regionaal- ja Põllumajandusministeerium kui Eesti Posti omanik on omanike ootustes sätestanud ettevõtte strateegilise eesmärgina Eesti inimestele jätkusuutliku ja kvaliteetse universaalse postiteenuse tagamise nii täna kui ka tulevikus. Universaalse postiteenuse raamistik, sealhulgas teenuste osutamise nõuded, tuleneb postiseadusest ning rahvusvahelisel tasandil ülemaailmsest postikonventsioonist ja Euroopa Liidu postidirektiivist. Täiendavaid nõudeid või kohustusi võrreldes postiseaduses sätestatuga ei ole ministeerium ettevõttele kehtestanud. Universaalse postiteenuse ajakohastamiseks on Vabariigi Valitsus algatanud postiseaduse, konkurentsiseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu. 

Küsimus nr 6: millist rolli näeb ministeerium kohalike omavalitsuste kaasamisel enne postkontori sulgemise lõpliku otsuse langetamist? Kohalike omavalitsuste kaasamine peab olema sisuline ja eesmärgipärane. Enne muudatuste tegemist tuleb hinnata teenuse kasutajate elukohti, liikumisvõimalusi ning ühistranspordi toimimist, et teenus oleks reaalselt kättesaadav kõigile elanikerühmadele. Eesti Post on kinnitanud, et iga asjaomase omavalitsusega viiakse läbi kohtumised, kus arutatakse läbi, kuidas tagatakse postiteenus pärast postkontori sulgemist vastavas piirkonnas. Omavalitsuste soovil on Eesti Posti esindaja valmis kohtuma ka kohalike elanike ja kogukondadega, et tutvustada alternatiivseid teenuslahendusi ning personaalse postiteenuse võimalusi. Omavalitsusi ja rendileandjaid on muudatustest teavitatud ning on toimunud kohtumised töötajatega ja arutelud ametiühinguga. Omavalitsustele on edastatud kutsed, et leppida kokku täpsed sulgemiskuupäevad, kommunikatsioon ja alternatiivsed teenuslahendused. 

Lõpetuseks. Ministeeriumi eesmärk on tagada, et postiteenus oleks ka muutunud oludes inimestele kättesaadav, usaldusväärne ja jätkusuutlik. Meie ülesanne on leida tasakaal inimeste ootuste, teenuste tegeliku kasutuse ja postiettevõtte majandusliku jätkusuutlikkuse vahel ning tagada, et üleminek uutele teenuslahendustele toimuks inimestega arvestavalt ning koostöös kohalike omavalitsuste ja kogukondadega. Aitäh!

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud minister! Suvel te algatasite erikontrolli Eesti Posti üle, aga tänaseni pole mitte mingit uut infot selle kohta tulnud. Ma korra tuletan meelde, et alles hiljuti, paar aastat tagasi, oli tehtud erikontroll Eesti Postis ja selle raport viitas sellele, et olid päris tõsised juhtimisvead ja endiste juhtide tegevus võis olla ka kriminaalne. Siis õiguskaitseorganeid ei teavitatud ja raportit püüti peita. See oli minister Suti ajal. Mul on selline küsimus. Esiteks, kas te olete eelmise erikontrolliga tutvunud, ja teiseks, mis on nüüd saanud sellest teie algatatud erikontrollist? Ja kas Riigikogu liikmetel oleks võimalik sellega tutvuda?

Aitäh selle küsimuse eest! Erikontroll hetkel käib, see saab hinnanguliselt valmis või tähtaeg on aprilli keskpaik. Siis oleme targemad.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Väga kahju, et meil igaühel on [õigus] arupärimisel esitada ainult üks küsimus. Me võiks sada küsimust teile esitada. Aga ma olen ise postkontoritest läbi käinud ja vaadanud, kuidas seal elu läheb. Aga elu täitsa lähebki ja ma olen väga kurb, et te võtate ja lõhute selle regionaalpoliitika sedamoodi ära. Te teete transpordi tasuliseks ja korjate postkontorid ära – pooled postkontorid üle Eesti, mis on paljudes kohtades olnud ka nagu kogukonna kokkusaamise kohad. Ja mitte sellepärast, et lobiseda, vaid et asju ajada. 

Aga praktiline küsimus ka. Te vastasite ka, et on koduteenused ja te viite vanuritele ja teistele inimestele [saadetisi] koju ning panete peaaegu iga hoovi juurde uue pakiautomaadi. Aga kus see kokkuhoid siis on? Ühelt poolt te nagu võtate [raha vähemaks] ja teiselt poole jälle panete juurde. Kus see kokkuhoid on, olete seda arvestanud?

Aitäh nende mõtete ja selle küsimuse eest! Numbrid seda muidugi ei toeta. Postkontorite külastused on meil statistiliselt olemas, need väga hulganisti vähenevad, 10% ja 30% kaupa, oleneb postkontorist. Eesmärk on see, et igasse maakonda jääb alles vähemalt üks postkontor, see on tagatud. Seda kogukonna kohtumispaika ma ei oska kinnitada ega ümber lükata, aga kindlasti on ka muid paiku, kus saab inimestega kohtuda. Postkontorite kinnisvara ülalpidamine on tunduvalt kallim kui personaalteenuse pakkumine, kuna neid inimesi, kes seda reaalselt kasutavad või vajavad, ei ole väga palju. Ja need inimesed saavad kõik ära teenindatud. See teenus on tegelikult inimestele kättesaadavam, kuna kuller, see personaalne postiteenus tuleb kõigile nendele inimestele koju, kes seda tellivad. Kõik asjad saavad ära aetud. See on ka riigile soodsam, sellepärast et kinnisvara ülalpidamine on kallim kui nende inimeste töö.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! See oli eelmise aasta juunikuus, kui te otsustasite viia läbi erikontrolli Eesti Postis. Siis riigikontrolör Holm sõnas, et tegelikult seda erikontrolli pole vaja – see, et universaalteenus tekitab Eesti Postile kahju, on teada. Ja tegelikult oleks vaja postiseadust muuta, et nii-öelda seda kahju korrigeerida. Sellest lähtuvalt ma küsin. Alles ... või mis alles, see oli eelmise aasta juunikuus, kui te selle otsuse tegite, ja siis te ütlesite, et see [kontroll] võtab aega pool aastat. Miks ta siis võtab rohkem? Praegu te ütlesite, et aprillikuuks on see valmis. 

Ja teine pool: seesama kahju, mille saaks ära klattida seadusemuudatusega. Kas te olete selle seadusemuudatuse toonud Riigikogusse? Ma vaatan, et mingi muudatus on meil päevakorras see nädal. Kuidas see mõjutab üleüldist universaalteenust ja mida te arvate Eesti Posti erastamise [mõttest]?

Aitäh nende küsimuste eest! Härra Arhipov soovis sada küsimust esitada, piirdume seekord neljaga. Eesti Posti erikontrolli teemal ma olen ka riigikontrolöriga suhelnud. Sel teemal on täitsa mõistlikke mõtteid vahetatud. Erikontrolli algataja saab olla Eesti Post. Juunikuus ma tegin omaniku [esindajana] otsuse, et see tuleb läbi viia, aga selle tehniline teostumine lükkus oktoobrisse. Eesti Post siis kuulutas selle hanke välja. Seal olid mitmed tehnilised asjaolud ja see lõppraport valmib aprilliks. 

Selle universaalse postiteenuse muudatuste seaduse eelnõu esimest lugemist me loodetavasti kuuleme kas homme või ülehomme. Selle kese on see, et praegu on Eesti Post ainukene UPT pakkuja, kes siis maksab sinna fondi sisse ja võtab sealt raha välja. Seal on aja jooksul omavahel ka käärid tekkinud. See UPT fond iseenesest enam ei taga seda eesmärki ehk sellel ei ole otsest mõtet UPT [tagajana]. Ka globaalne trend on see, et see vaikselt hääbub, tulevad alternatiivsed lahendused. Senikaua, kui seda kasutatakse, on seda aga vaja tagada, seda tagatakse täna erinevate meetoditega. Ma usun, et üsna asjalikult. 

Ja minu üldine seisukoht erastamise osas on see, et ma ei arva, et riigil peaks olema selline ettevõte, mis 93% ulatuses teenib pakiautomaatide teenuse pealt. See on teenus, millel on eraturul palju konkurentsi. Selleks, et seda teenust arendada, on mõistlik kaasata ka erarahastust ja opereerida äriloogikas. UPT tagamine on [ülesanne], mis on riigi jaoks oluline. Erastamise puhul kindlasti on oluline, et see kohustus võetakse üle ja see tagatakse samas mahus ja kvaliteedis, nagu see on praegu. Üldiselt olen selle poolt, et Eesti Post tuleks erastada.

Aivar Kokk, palun! 

Aitäh! Ma ei tea, millega ministeeriumis need ametnikud, kes nõu annavad, mõtlevad. Aga ma saan aru, et ettevõtlusest nad ei tea suurt midagi ja riigi kohustustest ka ei tea midagi. Eesti Post on viimastel aastatel allakäiguspiraalis olnud ja juhtimisvigu on tehtud söögi alla ja söögi peale. Iga aasta küsitakse kordades hinda juurde näiteks ajalehtede kojukande eest. Iga aasta! Miks on selline olukord tekkinud? Mida kõrgemaks hind läheb, seda vähem on ju tellijaid. 

Te räägite, et see tuleks nüüd müüki panna. Aga mis saab kojukandest? Mis saab ajakirjanduse kojukandest? Kas see, et üks minister hakkab ajakirjanikke koolitama, kuidas peab artikleid kirjutama, on riigi ülesanne? Riigi ülesanne on olnud väga selgelt universaalteenusena pakkuda ajakirjanduse kojukannet. Praegu suretab Omniva või Eesti Post, kuidas keegi teda nimetab, sõna otseses mõttes ajakirjandust välja. Et oleks vaba ajakirjandus ka maapiirkondades … 

Teie aeg! 

Miks te seda teete? 

Aitäh! Kõigepealt ma ütlen, et ametnikke siin küll milleski süüdistada ei saa, nad teevad oma tööd professionaalselt, võimete kohaselt. (Saalist kommenteeritakse.) Ma hindan neid võimeid suhteliselt kõrgeks. Me oleme sellel teemal kohtunud kõikide ettevõtetega, kes perioodikat pakuvad. Koostöö nendega on hea. Omniva puhul, kui kriitikat on, ei ole see põhjapanev. (Aivar Kokk räägib vahele.) Kas ma võin lõpetada? Ühesõnaga, meediaettevõtete liiduga korduvalt kohtudes ei ole seda välja toodud, et oleks väga suuri lahkhelisid Omnivaga. Universaalse postiteenuse tagamine on nende ülesanne ja seda ka tehakse. Ma ütleksin, et see allakäiguspiraal on ka hinnanguline. Eelmise aasta lõpetas Omniva kasumis. Nad on võimelised ikkagi jätkusuutlikkust tagama ja minu arust on see väga hea märk.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Nii nagu te mainisite, elu on muutumas. Kui ikkagi ühtegi kirja mingisse postkasti ei saabu või sealt ei saadeta, siis on see ajastu märk. Aga ajastu märk on ka see, et tegelikult meil on väga palju pettusi telefoni teel, meil on väga palju krediitkaardipettusi. Meil on igasuguseid selliseid pettusi, mida on lihtne ennetada ja vältida, kui inimestel on omavahelised vahetud kontaktid. Mul on küsimus just eakate seisukohalt. Kas on ka seda analüüsitud, et kui üha rohkem teenus läheb tellimuste ja nii-öelda otsekontaktide peale ja postkontoris käimine kaob ära, siis kas seal ei ole seda riski, et tulevikus hakkab väga palju rohkem olema erinevaid pettusi?

See tulevikupettuste ennetamine kindlasti ei kuulu minu pädevusse, seda ma ei oska siin ennustada. Me teame seda, et postkontoriteenust ehk siis personaalset teenust, mida praegu saab postkontorist, on võimalus tellida endale koju personaalse teenusena. Lepitakse kokku aeg, millal Eesti Posti esindaja tuleb koju ja aitab seal neid kolme liiki teenuseid [kasutada]. Kas seda tõesti kuidagi ära kasutatakse, seda riski ma pean pigem väikseks. Nad ikkagi [tõestavad], kes nad on, ja tulevad kokkulepitud ajal. Kui keegi peaks ennast Omniva esindajaks maskeerima, et neid teenuseid osutada, siis ma loodan, et see on inimestele arusaadav. Teenindaja käitub kuidagi kummaliselt, ei telli sulle lehte, vaid teeb midagi muud. See on ebaseaduslik ja sellest tuleb teavitada.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Minul on küll nagu segadus. Ühtpidi räägime postkontorist, aga tegelikult peaks rääkima laiemalt teenuse kättesaamise võimalusest, kättesaadavusest maapiirkondades. Kas see kvaliteet tegelikult võrreldes tänasega kasvab või kahaneb? Number üks küsimus on see. Palun selgitage ka, mis see viis kilomeetrit on. Minu teada praegu ju ikkagi viiakse kiri ja ajaleht igasse teeotsa, kus on postkast. Mis see viis kilomeetrit on ja kellele see viis kilomeetrit on? Kuidas me siis saame ütelda, et teenuse kvaliteet on sama, kui tuleb viie kilomeetri kaugusele järele minna näiteks ajalehele või kirjale?

Aitäh selle küsimuse eest! Las ma selgitan. Me ei räägi siin kirjade ja ajalehtede kojukandest, see on teine temaatika. See viis kilomeetrit tähendab seda, et kui postkontorit ei ole inimestel viie kilomeetri kaugusel, siis neid teenuseid, mida postkontoris praegu osutatakse, milleks on pakkide kättesaamine ja saatmine, postmarkide ostmine ja arvete maksmine, on võimalik tasuta endale koju tellida. Me räägime sellest. See, et postkontorid kinni pannakse  – taas kord toonitan, et igasse maakonda jääb üks postkontor alati alles, juhul kui seda on vaja. Osa inimeste jaoks, ma hindan, see teenus tegelikult paraneb, kuna on võimalik tasuta endale personaalne postiteenus koju tellida. See [võimalus] täidab needsamad funktsioonid inimese abiga. Ma usun, et see lahendus on tegelikult üsna kasulik kõigile.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud regionaal- ja põllumajandusminister! Nagu te aru saate, on teil kaks väga olulist valdkonda. Täna te räägite, olles regionaalministri rollis ja saabastes, ja ma usun, et te tunnetate seda vastutust väga selgelt. Te rääkisite, et on plaan väga suures hulgas lisada nõndanimetatud kogukonnapostkaste üle Eesti. Kas need kastid saavad paika enne, kui te hakkate sulgema postkontoreid, või tulevad tagantjärele? See on esimene küsimus. 

Teine küsimus on see. Te väga hästi teate ilmselt ka ise, et kui kellegi asukoht on lähemal kui viis kilomeetrit, näiteks neli kilomeetrit, siis teenus on tasuline. Ja see üks käik – ostan kaks marki ja ümbriku – maksab 5 eurot. See ei ole vist väga mõistlik. Ja Viljandi linnas on nii, et [postkontor] viidi kesklinnast, bussipeatuste keskelt, ära äärelinna. Ja linnakodanik, kes enne sai kenasti kohale tulla, nüüd äärelinna ei pruugi jõuda ja temale maksab [koduteenus] 5 eurot.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan, et kogukonnaautomaatide lisamine on pigem teenuse laiendamine, need ei ole otseselt seotud. Ma ütleks ka seda, et see viis kilomeetrit kindlasti on [mõistlik] distants. Kui inimesel on vaja osta postmarke, siis ta tegelikult saab neid osta ka erinevatest poodidest. 5 eurot maksta selle teenuse eest on tegelikult isegi suhteliselt mõistlik. Kui ei soovita kuskile välja sõita, siis [lasta] postmarke koju tuua 5-eurose teenuse tasu eest ei ole minu hinnangul väga hull.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma saan aru, et teile meeldiks, kui Omniva erastataks, mis võib olla üks võimalikke tulevikuperspektiive. Aga me teame, et postiteenus on alati olnud ikka strateegilise tähendusega riigi jaoks. Selge see, et praegu ei ole see sama, mis oli 19. või 20. sajandil, aga ikkagi, teatud kohustused peavad ka eraomanikule kehtima. Kuidas riik sel juhul saaks tagada, et need kohustused oleksid täidetud ja universaalne postiteenus oleks üle Eesti ikkagi töötav asi?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma mõistan seda muret. Erastamise tingimus peab minu hinnangul olema see, et see universaalne postiteenus on tagatud. Selle saab tagada lepingutega. Juhul kui erastamise protsess jõuab kaugemale ja läbirääkimistel on tuvastatud viis, kuidas erastatakse, ja teada on ka potentsiaalseid partnereid, siis tuleb nendega kokku leppida ja lepingutes see kohustus määrata.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Tänan! Lugupeetud minister! Olete rääkinud sellest, et universaalne postiteenus ei ole enam populaarne ja UPT kogumaht on langenud. Samas te olete käinud majanduskomisjoni istungil ja seal olete rääkinud sellest, et Omniva eelarve peaks olema kulupõhine. See tähendab seda, et tegelikult me praegu räägime rahast. Kas te oskate öelda, kui palju läheb keskmiselt maksma ühe postiasutuse ülalpidamine? Kui palju me üldse maksame igakuiselt selle eest, et üks postiasutus oleks inimestele kättesaadav?

Aitäh selle küsimuse eest! Postkontorite ülalpidamiskulud varieeruvad vastavalt hoone kvaliteedile ja pinnale. Arvuliselt ma niimoodi kahjuks seda öelda ei oska, aga võin teile hiljem need andmed saata.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Kuulan seda arutelu ja minu küsimus läheb ka tegelikult laiemalt postiteenuse peale, kuna ka tänane arutelu on olnud veidi laiem. Kuulasin ja mõtlesin enda vanaema peale, kellel on kaks kindlat traditsiooni. Nädalas korra ilmub maakonnaleht, ta toob selle postkastist, avab tagantpoolt ja vaatab surmakuulutusi. Kord kuus ilmub vallaleht, ta võtab esimesena lahti kõik uued, värsked vallakodanikud. Ma arvan, et ta ei ole erand. Maakonnalehed ja vallalehed on eriti maapiirkondades väga olulised infokandjad. Ma tahaksingi kuulda, kuidas te näete, mis on Omniva roll just maakonnalehtede ja vallalehtede kojukande ja info liikumise tagamisel ja mis see perspektiiv selles vaates on. Te olete põgusalt seda puudutanud, aga äkki te ikkagi võtate selle ka minu vanaema jaoks lihtsalt kokku.

Omniva roll on perioodika ja kirjad neile koju viia.

Aitäh, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja arupärijate esindajana palun siia Riigikogu kõnetooli Vladimir Arhipovi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kuulajad! Kolleegid! Väga kurb on, et ma pean siit puldist hakkama ministrit õpetama ja [selgitama], mis on regionaalpoliitika aabits. Oi-oi-oi! Postkontorite sulgemine ei ole neutraalne tehniline samm. See on löök inimestele, eriti neile, kes elavad väljaspool Tallinna ja Tartut. Kui Omniva plaanib 35 postkontorist kinni panna 16, siis see tähendab, et peaaegu pool Eestit jäetakse sisuliselt ilma normaalsete postiteenusteta. 

Meile öeldakse, et inimesed on oma harjumusi muutnud. Jah, osa on küll. Aga riik ei saa teenuseid üles ehitada ainult noorte, tervete ja digioskustega inimeste järgi. Mis saab eakatest? Mis saab maapiirkondadest? Mis saab erivajadusega inimestest? Nemad ei mahu Omniva Exceli tabelisse, aga nad on päris inimesed, meie naabrid, meie vanemad. Te hävitate niimoodi regionaalpoliitika täitsa ära.  

Teine näide on pangad. Pangad viivad oma kontorid omavalitsustest välja, maapiirkondadest välja ja panevad ka üles automaadid, aga mõned nendest on sellised, kust saab ainult raha välja võtta, aga sisse panna ei saa. See ongi regionaalpoliitika hävitamine. Varsti on kogu Eesti siin suures Tallinnas ja õnnelikult sõidavad tasuta transpordiga ja kasutavad Omnivat ja pankasid ja kõiki teisi [teenuseid].  

Valitsus räägib ilusasti tõhususest ja kaasajastamisest, aga see kõlab nagu suitsukate. Tegelikult tähendab see, et on vähem riiki, vähem vastutust ja rohkem probleeme kohalikele inimestele. Kui postkontor kinni pannakse, jääb sageli ainult pakiautomaat, kui sedagi. Ja see ei ole teenus, see on teenuse kärpimine.  

Kõige küünilisem on see, et vastutus lükatakse jälle omavalitsuse kaela. Paljud omavalitsused, näiteks Maardu linn, on sunnitud selle teenuse ise üle võtma ja oma eelarvest kinni maksma. See tähendab aga vähem raha lasteaedadele, teedele, sotsiaalabile ja kultuurile. Miks peab kohalik omavalitsus parandama riigi otsuseid? 

Ma võin peale Maardu linna tuua näiteks ka Rakvere linna, kes ka kuskil äärelinnas pani püsti postkontori, täites nüüd riigi funktsioone. Tee sinna on veel halb, aga teist võimalust ei ole – midagi teha pole, sest riik arvas, et postkontori ülalpidamine on liiga kallis. Ma saan aru küll, et võib olla kallis. Aga siis vähemalt rääkige omavalitsuste juhtidega, nad pakuvad odavama ruumi kuskile.

Võin veel Muuga näite tuua. 3000 sisse registreeritud inimest, sama palju veel neid, kes Tallinnas registreeritud on. Ja seal oli üks vaesekene postkast, aga läksite nüüd ka selle kallale. Täitsa imelikud inimesed!  

Kas see ongi riigi nägemus, et tõmmata teenused kokku ja öelda, et saage ise hakkama? See ei ole absoluutselt normaalne, ei ole õiglane! See ei ole tasakaalustatud areng. Me ei näe ega kuulnud ka täna korralikku analüüsi. Keegi pole tõsiselt küsinud, kuidas see mõjutab eakaid, külade elu või väikseid ettevõtteid. Tundub, et otsus tehti kuskil kabinetis, kaugel inimeste [tegelikest] muredest.  

Omavalitsustesse te saadate kolm vaest daami, väga head inimesed, ja nemad võtavad selle materdamise kõik enda kaela. Ma pakuks, et võib-olla minister ise hakkab käima mööda omavalitsusi ja kuulama ära, mis inimesed arvavad sellest teie kõige hävitavamast otsusest regionaalpoliitika ära koristada. Postkontor tegelikult ei ole ju lihtsalt hoone, see on kogukonna süda väga paljudes kohtades. Kui see kaob, siis kaob koos sellega tükk kohalikust elust. Nii lihtne see ongi.  

Postkontorite massiline sulgemine on vale poliitiline valik. Riik peab tagama, et postiteenus oleks kättesaadav igal pool, mitte ainult seal, kus see on kasumlik. 

Palun võib-olla ühe minuti juurde.

Üks minut lisaaega, palun! 

Kui valitsus tahab postkontorid sulgeda, peab tal olema konkreetne ja toimiv plaan, kuidas inimesed teenuse kätte saavad. [Ei piisa] ilusatest sõnadest ja tühjadest lubadustest. Riik, mis jätab oma inimesed teenusteta, nõrgendab iseennast. 

Nii et ma arvan, et sellise regionaalpoliitikaga me kaugele ei jõua. Nagu ma ütlesin, ääremaid enam ei olegi, kõik tulevad suurtesse keskustesse, varsti on ka Suur-Tallinn ja Suur-Tartu. Ma kutsun teid ikkagi üles, et vaatame [selle plaani] üle. Vaatame ikka Eestit tervikuna, mitte ainult suuri linnu. Postkontor, mis paistab selline väike asi, seda tegelikult ei ole. Nii mõneski kohas on see omavalitsuse või kogukonna süda. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt kolleeg Aivar Kokk, palun!

Head kolleegid! Ma kuulasin ministri juttu ja ma pean siiski ütlema, et kuskil on ikka apsud. Räägitakse postkontoritest, et igasse maakonda peab üks postkontor jääma. No Jõgeva maakonnas on Jõgeval postkontor. Sõna otseses mõttes tähendab see seda, et 30 kilomeetri kauguselt tuleb minna postkontorisse. Ja siis öeldakse, et ülejäänud piirkonnas saab endale 5 euro eest tellida margi[müügi]teenuse. (Saalist öeldakse, et see on tasuta.) Viiest kilomeetrist kaugemalt saab tasuta, jah. Muidugi ma ei kujuta ette, mis teenus see on. Ma teen siis Jõgeva vallas ettepaneku, et kõik need 10 000 inimest tellivad endale postmargi ja saavad selle tasuta, igasse koju hakatakse seda ühte marki tooma. Mida see tegelikult tähendab? 

Kui räägitakse, et 200 uut postiautomaati pannakse Eestis üles, siis ma saan aru, et pruut tahetakse ilusti riide panna, et seda maha müüma hakata. Aga unustati üks asi ära: majanduskomisjonis on eelnõu juba kohal. Ja sinna on klausel sisse pandud, et kui uus omanik [tuleb], siis ta võib 2026. aastal tõsta hinda kuni 50%, aga peale seda ükskõik kui palju. Ehk siis sõna otseses mõttes kohalike maakonnalehtede ja ka ülejäänud, üleriigiliste ajalehtede teenus kaob [väljaspool] linnu ära. Isegi Tartu linnas ei jõua mul leht samal päeval postkasti. Ma ootan reedest lehte, no esmaspäeva hommikul veel seda postkastis ei olnud. Aga pärast seda ei ole seda üldse. 

Mina ei tea, mis täna toimub Eesti valitsuses, aga tehakse üks rumal otsus teise järgi. Sellest, et kuskil postkontor kinni pannakse, ei juhtu, ma arvan, võib-olla tõesti midagi. Aga on [väga halb], et erastamise tulemusena antakse õigus suvaliselt universaalteenuse hinda tõsta. 

Kui keegi seda veel ei tea, siis võiks korra sisse vaadata, et kojukandeteenust on igal aastal tõstetud. Ja mitte ei tõsteta 1% ega 2% võrra, vaid tõus on 20% või 30%. Ja selle peab lõpuks lehetellija kinni maksma. Ja siis ühel hetkel küsitakse, miks lehetellijaid enam ei ole. Lehetellijaid ei ole mitte sellepärast, et ajaleht oleks vilets, vaid riik oma saamatuses oma ettevõtteid juhtida tekitab olukorra, kus hinnatõus kojukandel on viinud selleni, et ei ole võimalik enam lehte tellida. Tänases majandussituatsioonis, kus käibemaks on tõusnud 20%, tulumaks 10%, elektriaktsiis on kolm korda tõusnud, rääkimata gaasiaktsiisist, kütuseaktsiisidest, rääkimata kõikidest muudest maksudest, tullakse, silmad säramas, ja öeldakse, et nüüd me erastame [Omniva]. Erastamise tingimustes on kirjas, et tõstke, kui palju tahate. 

Minu arvates peaksite te täna kõigile ajalehtedele teatama, et suure tõenäosusega järgmisest aastast on kojukanne kaks korda kallim. Siis nad teaksid oma tellijatele ütelda, et ärge järgmiseks aastaks lehte tellige, sest seda ei ole võimalik kellelgi kinni maksta. 

Ja see läheb edasi ja edasi. Miks ma ütlen, et ametnikud ei tea midagi? Ka peaminister käis siin ees rääkimas, et bussipileti peab pensionäridele ja lastele määrama selle pärast, et teada, kui palju sõitjaid on. Samas teatakse, et üle Eesti riigi kõik bussi minejad valideeritakse. Ja kui ei ole seda kaarti, siis ta annab oma ID-kaardi ja saab null[hinnaga] pileti. Selleks, et teha lätlastele miljonilist rongisõitu, pannakse meil kuskilt midagi kinni. 

Kui palju maksab 200 automaati? Mitte keegi ei räägi, kui palju see maksab. Kui palju neid üldse on? Kui täna vaadata Omniva pakiautomaate Jõgeva maakonnas, siis …

Soovite lisaaega? 

Palun jah.

Kolm minutit lisaaega, palun.   

… on neid ühe käe sõrmedega võimalik lugeda.

Räägitakse teenusest! Riik on võtnud endale kohustuse pakkuda universaalteenust. See on riigi kohustus. Riigil oli kohustus, et igas vallas pidi olema vähemalt üks postkontor. Siis vallad kaheksa aastat tagasi liitusid ja oleks pidanud jääma Jõgevamaale kolm postkontorit. Täna on ainult Jõgeva linnas postkontor, mitte kusagil mujal ei ole. Ka suurte omavalitsuste keskustes seda ei ole.~Samuti Tallinnas viiakse teenused kuhugi linna äärde ja siis öeldakse, et inimesed ei käi seal, nagu Viljandi näide on. No loomulikult ei käi! 

Aga mina tahaks näha, mitu Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi ametnikku on bussiga sõitnud, ühistranspordiga. Tullakse ettepanekuga, et eurosed või pooleeurosed piletid tuleb teha, et teada, kui palju sõitjaid on. Ja mitu [ametnikku] on käinud kunagi ühes postkontoris? Kas nad ajalehti tellivad? Ei ole ju mõtet tellida, sest ajalehed käivad ministeeriumis ja [neid saab lugeda] tasuta. Ei ole vaja koju tellida.  

See olukord, kus inimesed ei saa aru, mis tegelikult regioonides toimub, kui inimesed tegelikult elavad väljaspool Tallinna ja Tartut, on tegelikult katastroof. See on tegelikult katastroof! Mul on täiesti siiralt kahju ministrist. Kes talle annavad sellist nõu? See ei ole enam normaalne! 

Me oleme siin Riigikogus ühel eesmärgil: oma inimeste heaolu pärast. Ja me näeme, kuidas [on tekkinud] kriis kriisi järel, kuidas püütakse [mängida] tulumaksuvabastusega, mis 25%-le elanikkonnast toob 654 eurot sisse, ja siis võetakse raha ära 75%-lt elanikkonnalt, ükskõik mis reaga. Ja jumala pärast, ajakirjandus on vaja ära likvideerida, sest kui vaba ajakirjandus ära kaoks, siis poleks mingit muret. Eesti Televisioonile anname aga raha juurde, siis me näeme, mis propagandasaateid sealt tuleb ja mis uudiseid me kuuleme. 

Õnneks, ma loodan, valijad saavad aru ja see jaburdus aasta pärast lõpeb. Ma ütlen, et tõesti piinlik on. Aitäh!

Aitäh! Kuna poolteise minuti pärast lööb kell südaööd, siis rohkem läbirääkijaid ma siia Riigikogu kõnetooli täna kutsuda ei saa. Sellega on meie tänane istung lõppenud. Helmen Kütt, te jääte järjekorda ja saate võimaluse homme läbirääkimistel jätkata. See on vastus teie protseduurilisele küsimusele. See järjekord on meil siin praegu Helmen Kütt ja seejärel Lauri Laats. Vastavalt sellisena te läbirääkimistel osalete. 

Aga nüüd on tõepoolest kell saanud peaaegu 12. Me lõpetame tänase Riigikogu istungi ja kohtume siin Riigikogu täiskogu istungil homme kell 10.