Tere päevast, austatud Riigikogu! Ja tervist, kõik, kes te jälgite tänast Riigikogu infotundi sinise ekraani vahendusel! Me alustame 28. jaanuari infotundi. Head kolleegid, nii nagu meil ikka tavaks, palun teeme kõigepealt kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 14 Riigikogu liiget, puudub 87.

Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal ja taristuminister Kuldar Leis. Justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta on andnud teada, et ta on haigestunud ega saa tänases infotunnis osaleda. Seetõttu me ei saa tänases infotunnis avada viiendat küsimust, Anastassia Kovalenko-Kõlvarti küsimust justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale. Teema puudutas e-valimiste turvaohtusid ja -lünkasid. See küsimus jääb tänasest infotunnist välja, täpsemalt öeldes, avamata. 

Kokku on meil täna kaheksa registreeritud küsimust, aga enne kui me küsimuste juurde jõuame, tutvustan lühidalt infotunni korda. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit ja vastamiseks kolm minutit. Registreerunud Riigikogu liige saab võimaluse esitada ühe täpsustava küsimuse sama küsimuse raames, peale selle saab üks Riigikogu liige võimaluse esitada lisaküsimuse. Kokku on meil, nagu öeldud, kaheksa registreeritud küsimust, millest ühte me ei saa avada. 

Kõige esimene küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Martin Helme ja teema on immigratsioon. Vabandust! Enne veel, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, teil on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, austatud esimees! Jaa, täiesti arusaadav, et kui minister on haige, siis ta ei saa osaleda, aga nüüd on tõesti tekkinud selline olukord, kus hästi olulist küsimust, mis puudutab e-valimiste turvalisust, ei avata. Äkki oleks võimalik, et ikkagi sellele viiendale küsimusele vastaks erandkorras täna justiitsministri asemel peaminister?

Aitäh! Sellist võimalust meil ei ole, et viiendale küsimusele vastaks peaminister. Seda ei näe ka RKKTS ette. Küll aga on siis, kui me oleme täna kõik küsimused jõudnud ära käsitleda, võimalik elavas järjekorras esitada küsimusi nendele ministritele, kellele te soovite. Siis on võimalik ka see küsimus esitada ja me saame seda käsitleda. Selline on see protseduur, millega me saame edasi liikuda. Aga me ei saa justiits- ja digiministrile esitatud küsimust suunata peaministrile, sellist õigust meil siin ei ole. 

Aga nüüd läheme tõesti esimese küsimuse juurde. See on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Martin Helme ja teema on immigratsioon. Martin Helme, palun!

Aitäh! Valitsus on saatnud Riigikogusse kaks Eesti-vaenulikku eelnõu. Täna on need päevakorras, need on kaks eelnõu, mis on seotud immigratsiooniga. Need mõlemad lõdvendavad Eesti niigi lõtva immigratsioonipoliitikat ja suurendavad odavtööjõu Eestisse sissevedu. Üks neist eelnõudest ütleb lausa selge sõnaga, et palk ei pea olema Eesti keskmine, vaid see võib olla 80% Eesti keskmisest. 

Mida teeb massiline immigratsioon riigiga? Mida teeb massiline odavtööjõu sissetoomine? Kõige olulisem, see vähendab kohaliku elanikkonna palka. [Meie inimeste] palga tase väheneb, sest tööandjad võtavad kõrvalt odavama tööjõu – see seadus annab neile lausa selle võimaluse. See vähendab majanduse mõttes tootlikkust, sest tööandjatel puudub vajadus pingutada, et olla oma tootlikkuses efektiivsem. See vähendab riigi rahvusvahelist konkurentsivõimet. Aga see tõstab kõiki muid asju: üüri- ja kinnisvarahindu, kuritegevuse ulatust ja sotsiaalkulusid. Muide, üks nendest eelnõudest, mis siia on toodud – see on muidugi eurodirektiiviga seotud –, loob odavtööjõule, mida siia tuuakse selle jutuga, et meil ei ole kohapeal inimesi, kes seda tööd teeksid, võimaluse olla vahepeal töötu ning saada Eesti riigilt sotsiaalhüvesid ja toetusi. Ehk see tõstab sotsiaalkulutusi. 

Aga kogu teie immigratsioonipoliitikal on veel üks väga oluline aspekt: see venestab Eestit. See venestab massiliselt Eestit, sest põhiosa nendest odavtööjõu inimestest, keda te siia plaanite tulla, on pärit endise Nõukogude Liidu territooriumilt ja venekeelsed. Eestisse on viimastel aastatel tulnud niigi palju venekeelset rahvastikku. Minu küsimus seisneb selles, mis see teie loogika on. Kui palju on veel võimalik Eesti inimeste palka alla suruda, et Eestist saaks venekeelne riik?

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea küsija! Me oleme varemgi teiega pidanud siin debatti selle üle, kuidas meie rändepoliitika on korraldatud ja kas see on kontrollitud ränne. Ma saan teile kõigepealt alustuseks korrata fakte, et oleks lihtsam. Need jutud massilisest immigratsioonist muidugi tõele ei vasta. Ma toon teile võrdluse selle kohta, millest me oleme ka varasemates infotundides [rääkinud], seetõttu ma tean seda tuua. Näiteks 1989. aastal oli Eestis rahvaloenduse järgi venelaste, valgevenelaste ja ukrainlaste osakaal ligi 35%, täpsemalt 34,94%. Statistikaameti 2025. aasta andmetel on see 10,4%. Nii et jutt Eesti venestamisest ei kannata isegi välja, ütleme, ilma prillideta faktikontrolli. 

Teiseks, Statistikaameti andmetel 1. jaanuaril 2026 seisuga oli Eesti rahvaarv 1,3 miljonit, seda on ligi 7000 inimese võrra vähem kui aasta tagasi. Sündis vähem, suri rohkem ja negatiivseks pöördus ka – rõhutan: esialgsetel andmetel – rändesaldo. Registreeritud rände andmetel saabus riiki 11 298 ja siit lahkus 12 004 inimest. Ehk siis väljaränne ületas sisseränne 706 inimese võrra. See on vist esimene kord alates aastast 2014, kui rändesaldo on jäänud negatiivseks ehk lahkujaid oli rohkem kui saabujaid. Ma ei tea, kui faktid veidi teie narratiivi [kõigutavad], siis ütlen, et tegelikkuses see teie jutt ei klapi kuidagi. 

Nüüd veel mõned näited, mis puudutavad töörännet ennast. Töörände puhul on nii, et valitsuse sellel aastal kehtestatud sisserände piirarv oli 12 092, eelmisel aastal oli see 12 098, aga eelmise aasta piirarv ei täitunud. Nii et ei 2024. ega ka 2025. aastal piirarv ei täitunud. Ma saan aru, et see on [teie] poliitilise retoorika või etluse osa, et nüüd on immigratsioon ja massiimmigratsioon ja venestamine, aga – täiesti heatahtlikult neid fakte kirjeldades – ükski fakt ei toeta seda väidet, vaid vastupidi, [statistika] räägib päris jõuliselt selle vastu. 

Nendest kahest eelnõust üks on tõepoolest direktiivi ülevõtmine, teine on laiapõhjaline [kava, milles osalevad] nii ametiühingud, tööandjad, Siseministeerium kui ka paljud teised osapooled ja selle käigus tuuakse siia töökäsi, inimesi, keda meil endal ei õnnestu välja koolitada, keda meil endal pakkuda ei ole või kellest on puudu.

Suur tänu! Ja Martin Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Te võite ju siin neid asju lahkelt faktideks nimetada, aga tegelikult on see kõik lihtsalt manipuleeritud statistika, sellel ei ole faktoloogiaga mingit pistmist. Igaüks, kes Eestis tänaval käib, näeb, et Eestisse on viimastel aastatel saabunud massiliselt immigrante eelkõige slaavi riikidest, aga ka mujalt maailmast, muu hulgas moslemimaadest ja Aafrika riikidest. Ja see on massiline. Aga see, et teie statistika seda ei kajasta, on tegelikult häbiks statistika pidamisele. Statistika pidamise ülesanne peaks olema näidata meile, kuidas asjad on, et me saaksime otsuseid teha, kuid praegusel ajal, Reformierakonna valitsuse ajal, on statistika ülesanne aidata Reformierakonnal oma propagandat teha. 

Me ei võta loomulikult neid numbreid tõsiselt, sest need ei olegi faktid. Kui te tulete mulle rääkima mingitest 1989. aasta numbritest, siis sama hästi võiks rääkida tsaariajast või, veel parem, räägime orduajast. Võrreldes sellega on meil majanduskasv olnud oi kui suur! See tegelikult naeruvääristab kogu seda debatti, kui te hakkate meile rääkima mingist nõukogudeaegsest statistikast. See naeruvääristab debatti. 

Teie enda [kantselei] saadetud andmed, SITKE saadetud andmed näitavad, et meil on alates Ukraina sõja algusest Eestisse tulnud ja saanud elamisloa umbes 65 000 inimest. Umbes 65 000 inimest, eks ole! Ja seal hulgas ei ole muide ajutine tööjõud. Ajutine tööjõud on veel lisaks. 

Aga ma ei saanud tegelikult vastust. Vaatame Trumpi immigratsioonipoliitikat – aasta otsa on olnud efektiivne immigratsioonipoliitika, USA piir on olnud kinni ja illegaalseid immigrante saadetakse riigist välja. Palgad on tõusnud rekordkiirusel, tootlikkus on tõusnud rekordkiirusel, investeeringud on tõusnud rekordkiirusel, tööpuudus on rekordmadalal ja majanduskasv on viimase kümne aasta parim. Aga teie teete täpselt vastupidist: te ujutate Eesti üle võõrkeelse odavtööjõuga, ja usute, et äkki hakkab Eesti majandus selle tõttu kasvama. Ei hakka! Eestis lähevad selle tagajärjel palgad alla, tootlikkus läheb alla, tööpuudus läheb üles ja sotsiaalkulud lähevad üles. Miks te arvate, et see poliitika, mida te ajate, suudab Eestis esile kutsuda majanduskasvu?

Jaa. No vot, nüüd me vist jõudsime selle debati üdini, et kas faktid peavad paika või ei pea. Ma kahtlustan, et ka neid fakte, mida te loetlesite – nii edukuse, numbrite kui ka kõige muu mõttes –, tasuks võrrelda faktikontrollis, seegi aitaks. 

Minu võrdlused olid igati heatahtlikult toodud just sellepärast, et me saaksime aluse sellele debatile, mida me siin peame. Kas ühiskonnas on kasvanud näiteks venekeelsete osakaal? Vastus tuleneb nendestsamadest numbritest, immigratsiooni näitajatest, ja see on, et ei ole. Samamoodi näitavad kõik muud numbrid, mis kirjeldavad töörännet, et töörännet on olnud isegi vähem, kui oleks võinud olla. Nii et faktid siiski, jah, kahjuks teie kasuks palju ei räägi. Seda esiteks. 

Teiseks, te küsite, miks ma arvan, et see majanduskasvu esile kutsub. No ma ei pea ju arvama. Eelmise aasta lõpus väike ja väga armas majanduskasvukene ennast ilmutas. Ja selleks aastaks kommertspangad – kui soovite, jälle Reformierakonna käepikendus, Keskpank, kes ilmselt on Reformierakonna käepikendus, ja Euroopa Komisjon, kes tõenäoliselt on jälle Reformierakonna käepikendus, isegi Postimees, kes, oleme ausad, on Reformierakonna käepikendus –, isegi kõik need arvajad, ennustajad ja hindajad prognoosivad majanduse trende vaadates seda, et majandus hakkab kasvama. Neist kõige optimistlikumad on seni olnud Eesti Pank ja Postimehe toimetus. Nii et ju siis nemad on kõige suuremad Reformierakonna esindajad selles küsimuses. 

Aga nüüd veidi tõsisemaks muutudes, see, kui langeb euribor, mis meie regiooni majandust palju mõjutab, jätab majandusele ja inimestele palju raha kätte – siin me ei pea kiitma üksteist, ei valitsust ega Riigikogu –, on mõistlik protsess, mis vastab majanduses üldiselt toimuvale. Seda esiteks. 

Teiseks, me võime kiita valitsust ja Riigikogu otsuste eest makse langetada. Maksulangetused jätavad rohkem raha kätte, seda investeeritakse, seda kasutatakse oma tuleviku kindlustamiseks. Osa läheb ka sisetarbimisse ja kindlasti see elavdab majandust. Nii et kui te küsite, miks ma arvan, et sellel poliitikal on majandust elavdav mõju, siis ma vastan, et ma ei pea arvama, selles mõttes, et sellel tegelikult on majandust elavdav mõju. 

Nüüd see, mis puudutab tööjõudu. Kui majandus on kasvutsükli alguses – ükskõik millise valdkonna inimesega või eksperdiga vestlete, nad võivad seda kirjeldada –, siis tavaliselt väiksel turul, kus palgatõus on olnud siiski päris kiire – erinevalt sellest, mis teie ütlete, et palgatõusu praktiliselt pole olnud –, on vaja teatud oskustega inimesi. Üks näide, ühes siinses väikeses trükikojas töötab ukrainlasest abielupaar ja tänu sellele, et neil olid oskused olemas, said kümme inimest veel tööd ja see trükikoda sai teha kõrgema lisandväärtusega tööd. See on Eesti reaalsus. Meil on kohti, kus meil oma inimestel oskusi ei ole ja ka inimesi [tööle võtta] ei ole, meil on neid juurde vaja. Aga kõigepealt anname oma inimestele oskused.

Aitäh! Ja lisaküsimuse esitab Siim Pohlak. Palun!

Jah, aitäh! Hea peaminister! Teie räägitud numbrite järgi on kõik justkui hirmus ilus. Aga juba peaminister Kaja Kallas rääkis meile aastaid tagasi, et majandus hakkab kohe kasvama, kohe-kohe läheb kõik paremaks ja juba ongi hästi. Reaalsus on tegelikult see, et meil on elekter kallis, majandus kiratseb, väikeettevõtlus kiratseb ja tänavatel on järjest rohkem vene keelt. Ehk kõik see, mida te siin faktide pähe väidate, päriselus ju ei vasta reaalsusele. Minge kõndige mõnes suures kaubanduskeskuses Tallinnas [ja vaadake, kuidas asjad päriselt on]. 

Aga mis puudutab töökäsi, siis toon teile oma kodukandist Kose vallast päriselulise näite. Ühes ettevõttes vahetati eestlasest töötajad lihtsalt ukrainlaste vastu välja ja meie kodukandi naisterahvad jäid töötuks. Ei olnud [küsimus] oskustes ega mitte milleski sellises, vaid neile, sisserändajatele, sai maksta lihtsalt vähem palka. Nii et selles mõttes tegelikult ikkagi toimub töötajate väljavahetamine. 

Ja kui vaadata suurt pilti, siis tegelikult ju Eestis kuritegevus kasvab, poevarguste arv suureneb, tänavatel on [kuulda] järjest rohkem vene keelt. Nii et päriselu pilt pole üldse nii ilus, nagu teie siin väidate, kui te räägite statistikast. Statistika on tihti ilus vale. 

Ma küsin, kas ja millal te tegelikult võtate midagi ette nende reaalsete trendide pööramiseks. Tegelikult on olukord teistsugune kui see statistika, mida teie siin nii uhkelt esitate. Tegelik elu on ju teistsugune. Millal te hakkate eelistama eesti inimesi, et nemad saaksid tööd Eestis? See on eestlaste riik, eestlaste jaoks loodud riik, mitte mingisugune slaavi provints. Nii et millal hakkab Reformierakond eesti inimeste heaks tööle?

Aitäh, hea küsija! Reformierakond väga eelistab eesti inimesi. Ütleme nii, et kõike, mida me teeme, me teeme selleks, et eesti inimestel paremini läheks. Ma saan aru, et teile pakub see mingit teistsugust emotsiooni, aga ma siiski ütlen, et need faktid, mida te esitate immigratsiooni kohta, sellise immigratsioonivastase sõjaga – ma saan aru, et see on võib-olla ultrakonservatiivide või konservatiivide poliitika, et luua ühiskonnas uut lõhet. Aga faktid, numbrid, töötamise andmed lükkavad tihti selle teie jutu kõik ümber, see ei klapi. 

Ja nüüd, mis puudutab, ütleme, töökäsi, siis vaadake, eks Eestis ja majanduses samamoodi on ju prioriteet anda oma inimestele head oskused. Ja see on samamoodi eesti inimeste huvides. Kui sa saad head oskused mingis valdkonnas, täiendavad oskused, siis sa saad seal toimetada ja töötada. Sellele me [aitame kaasa]. Aga kui töötururaportid ja haridusraportid näitavad, et mõnes valdkonnas meil ei ole piisavalt inimesi, kes läheksid õppima seda eriala, või pole töökäsi mingis valdkonnas mõne spetsialiteedi peale, siis kas me peaksime panema näiteks trükikoja kinni, kuna meil kahte inimest ei ole? Ehk me leiame siiski inimesed seda tööd tegema või kellegi mingi muu operaatori rolli peale. Nii et jah, seetõttu ma arvan, et te otsite vastandust valest kohast.

Ja numbrid tegelikult ikkagi kinnitavad seda, et – ma saan aru, te fakte ei taha tunnistada, sest Statistikaamet on ka [teie arvates] Reformierakonna käepikendus, aga numbrid näitavad siiski seda –, et majanduse kasvutsükli alguses on meil kindlasti töökäsi teatud erialadele vaja. Meeldib see või ei meeldi. 

Ja turvalisuse kohta ma ütleksin nii: ma kahtlustan, et te veidi nagu heidate varju kohta, kus seda ei peaks olema, sest Eesti on ikkagi üsna turvaline riik. Ja ütleme nii, et kui ma vaatan numbreid, siis sarnaselt Läti-Leeduga me oleme umbes maailma 163 riigi hulgas esimese 30 riigi hulgas, 24.–25. kohal. Nii et Eesti on ikkagi maailma turvalisemate riikide hulka kuuluv riik. Ja täiendavad pingutused sisejulgeolekus ja ka välisjulgeolekus – eelarvet te küll ei toetanud, aga oleks võinud toetada – ehk kaitsekulutusteks ja sisejulgeolekusse pandud lisaraha ongi ette nähtud selleks, et Eesti püsiks turvalisena. 

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Lõpetame tänase esimese küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane teine küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Lauri Laats, teema on ühistransport ja lennundus. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea peaminister! Ma arvan, et meil on siin ühisosa selles: on väga oluline, et inimesed saaksid liikuda nii riigi sees kui ka väljapoole ning et ka meie külalised saaksid riiki siseneda. Kindlasti on vaba liikuvus ja selle tagamine tähtis instrument majanduse arenguks. Ma arvan, et selles me oleme ühte meelt. 

Mis puudutab ühistransporti, siis me oleme jälginud, kuidas peale automaksu rakendamist – ma mäletan väga hästi ja ma arvan, et ka inimesed, kes meid pidevalt jälgivad, mäletavad seda – kõik ministrid ühest suust lubasid, et kui automaks saab nüüd rakendatud, siis kindlasti vaadatakse üle ühistranspordi liikuvus, eriti maakondlikud liinid, neid täiendatakse ja laiendatakse. Vahepeal tasuta maakondlik ühistransport kadus, aga ma mäletan väga hästi, kuidas regionaal- ja põllumajandusminister siis ütles, et eakatele ja noortele piletitasu ei tule, see on meie lubadus. Kokku võttes lubati kogu automaksu rakendamise ajal selgelt – see on ka strateegiadokumentides kirjas –, et maakondliku ühistranspordi kvaliteet paraneb. 

Seda, mis tegelikult on juhtunud, on toonud välja ka riigikontrolör, kes tegi ühistranspordi järelauditi. Nimelt on suured probleemid, inimesed ei ole teenusega rahul, kitsaskohad on sõiduplaanide ja muudegi [asjadega]. Nüüd on küsimus, mis plaanid on riigil kokkuvõttes maakondliku ühistranspordiga. Ma tahaksin teie käest kuulda, kas ikkagi noorte ja eakate [sõidud] maksustatakse või mitte. Regionaal- ja põllumajandusministrilt me selle kohta vastust ei saanud, kui me teda umbusaldasime siinsamas saalis.

Jah, hea küsija, ma oleksin küll eeldanud, et te selle vastuse saate. Arvestades seda pikka protseduuri, mille te siin läbisite, kui tahtsite ministrile [umb]usaldust avaldada, oleksite võinud ju need küsimused temalt siin ära küsida. Aga ma saan korrata sedasama, mida ma olen vist eelmises infotunnis kellelegi teie kolleegidest ka juba öelnud: kokkulepet piletite kehtestamiseks lastele ja pensionäridele ei ole. No et oleks klaar. Seda esiteks. 

Teiseks, te küsite transpordi ja ühistranspordi kvaliteedi vajaduse kohta. Ma kahtlen, et keegi selles küsimuses eri meelel oleks. Üldiselt peab ühistransport olema kvaliteetne, siis tulevad ka kasutajad. Tihtipeale on näidanud ka elu ise, ajas tagasi kerides mitut sellist eksperimenti vaadates. Omal ajal tulid Elroni rongid, mida kutsuti Partsi porganditeks, kui ma õigesti mäletan, ja minu teada nende kasutus kasvas väga kiiresti. Inimesed leidsid need rongid olevat mugavad ja uus kvaliteet tõi inimesed neid kasutama. Samal ajal näiteks Tallinnas prooviti Savisaare ajal sellist eksperimenti – ega see pole ju tänaseni ammendunud –, millega eeldati, et tasuta on parim. Aga lõpuks tõi see ikkagi – needsamad rootslaste uuringud, millele me oleme siin korduvalt viidanud, [näitasid seda] – põhiliselt jalakäijaid bussi. Nii et see ei lahendanud ka [autostumisega seotud] muresid. 

Tartus tehti ühistranspordi liinivõrku ringi, kasutades [sõitjate] mobiiliandmeid, ja inimeste rahulolu ühistranspordi kasutamisega kasvas. Nii et nende näidete põhjal ma julgeksin arvata nii – ega siin infotunni formaadis kõigega süvitsi ei jõua minna –, et kasutajate jaoks on olulisem kvaliteet kui see, et kuskil bussikilomeetreid tsirkuleerib. Samale järeldusele on jõudnud ka Riigikontroll, kes on andnud teatava hulga soovitusi. Ma loodan, et need soovitused on teile kättesaadavad. Sõnum on ikkagi see, et tuleks üle vaadata, millisel viisil on kogu liinivõrku planeeritud, ja seda ajakohastada. Sest eesmärk peaks iseenesest olema ikkagi moodne ühistransport, mitte lihtsalt tsirkuleeriv transport, mis ei vii kuhugi. Selle alusel Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ka samme astub. Üks [neist sammudest] on liikuvuse analüüs, ühenduste planeerimine, mis tugineb andmepõhisele liikumisele, samuti on liinivõrgureform, ühtne piletisüsteem ning toetavad investeeringud säästlikesse sõidukitesse ja administratiivsed muudatused, mis parandavad ühistranspordi üleriigilist juhtimissüsteemi. See on töö, mida teha tuleb, ja eks me järgmise küsimusega jõuame seda debatti jätkata.

Suur tänu! Lauri Laats, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Loomulikult olen ma kursis selle auditiga, mille riigikontrolör tegi, ja kõigi tema soovitustega olen samuti ennast kurssi viinud. Aga kogu selle protsessi juures – nüüd hakatakse tegema analüüse ja võetakse suund ühistranspordiliini korrastamisele – riigikontrolör küsis lugupeetud regionaal- ja põllumajandusministrilt, kas on vaja mingisuguseid lisaandmeid, et kogu see võrk korrastada. Minu arust oli see oktoobrikuus, kui minister kirjutas alla kirjale, milles ta ütles, et ministeeriumis on kõik andmed olemas, mingisuguseid lisaandmeid ei ole vaja. Aga nüüd, aasta alguses tuli ta järsku välja sellise mõttega, et tegelikult oleks ikka neid andmeid vaja, ja [otsustas, et] kõige paremini me saame need andmed kätte siis, kui me maksustame noorte ja eakate [sõidu] ehk [kehtestame] neile piletitasu. See on päris kummastav. Kolm kuud läks mööda sellest hetkest, kui ta kirjutas esimese kirja, aga jaanuarikuus järsku muutis meelt. Ja ta ütles kohe ka seda, et piletimaksu rakendamine annaks riigile tulu umbes 3 miljonit eurot. See on iseenesest päris huvitav suhtumine. Aga tegelikult see näitab, et regionaalministril väga suuri teadmisi selles valdkonnas ei ole. 

Aga ma tahaksin viia [jutu] teisele teemale, mis puudutab lennundust. Ma võrdlesin Riia ja Tallinna reisijate arvu. Seal on vahe kaks korda, isegi rohkem. Nagu ma ütlesin, inimeste liikuvuse teema on väga tähtis, ja see puudutab ka lennujaama. Nüüd on küsimus lennujaama maksude ja selle kohta, kuidas me ikkagi saame soodustada lende nii, et inimesed saaks rohkem lennata, ka pidevaid liine kasutada. Me räägime suurtest probleemidest, mis on Ryanairil ja [teistel]. Kas lennujaama tasude vähendamine võiks mõjutada positiivselt üleüldist [lennuliiklust]?

Aitäh, hea küsija! Ma vaatasin, et 1 minut ja 45 sekundit [küsimuse esitamiseks mõeldud ajast,] kahest minutist, läks teil kohalikust transpordist rääkimisele ja ülejäänud [15] sekundit kulus kõigele muule.

Ma püüan vastata veidi teises proportsioonis. Esiteks, ma saan aru, et teil võib olla tore poliitiliselt regionaal- ja põllumajandusministri kallal hambaid teritada, aga ma siiski meenutan, et Hendrik Terrase ajal on ühistranspordi rahastamise eelarve baasi tõstetud ja sinna tuli 55 miljonit juurde. See on suur summa, see ei ole väike asi, ei ole päris 3.50. Seda esiteks. 

Teiseks, ühistranspordireformi on vaja. Sellega on, ma arvan, päri kõik – isegi siin saalis erinevad poliitilised jõud on nõus. Sest oleme ausad, meil tulevad uued rongid, uued ühendused, mis on kiiremad, inimasustused muutuvad, inimeste ja ettevõtete huvid muutuvad. Me peame transporti planeerima ja ringi tegema. Ja ma arvan, et see on loogiline, seda tuleb teha. Loomulikult tuleb [toimida] kasutaja huvidest lähtuvalt ja niimoodi, et kõik saavad aru, mida tehakse ja kuidas tehakse. Nii et võib-olla peaks lõpetama selle nii-öelda tolmupeksmise ja küsima, et mis on selle reformi üdi. Ma soovitaksin pigem seda. 

Nii, tulen nüüd lennujaama numbrite juurde. Te oleksite võinud küsida selle kohta Kuldar Leisi käest, ta oleks teile öelnud, et kolme aasta jooksul tasud ei tõuse. Kui vaadata lennujaama numbreid, siis 2025. aastal oli pea 3,5 miljonit reisijat. Regionaalsete lennujaamade reisijate koguarv kasvas ja nii see rekord ka sündis. 2025. aasta oli Tallinna Lennujaama ja tema tütarettevõtete jaoks läbi aegade kõige edukam. Nii et kiidame lennujaama meeskonda, kiidame regionaalsete lennujaamade inimesi, lennundusinimesi üldse. Tegelikult on väga kenasti toimetatud. Neid tundes ja teades [võin öelda], et nad toimetavad kindlasti ka edaspidi väga tublisti. 

Vaatame numbreid. Eelmisel aastal oli võimalik lennata 51 sihtkohta otselennuga. 51 otselendu! Kõige rohkem reisijaid lendas otselennuga Stockholmi, Riiga, Helsingisse ja Frankfurti. Kõige rohkem reisijaid teenindas Air Baltic, kolmandiku, ja Ryanair teenindas umbes 13%. Regulaarlende tegi 16 lennufirmat. Lätis on elanike arv veidi suurem kui Eestis, nii et see võrdlus on veidi teine ka, pluss ilmselt tuleb mängu Air Balticu ja Riia omavahelise hub’i sünergia. 

Nii et ei maksa Eesti lennundust ega lennuühendusi kuidagi väiksemaks teha. Ja kui te nüüd käite lennujaamas – mina käin töö tõttu seal tihti –, siis näete, et seal on alustatud ehitustegevust, lennujaam laieneb, et jõuda tulevikus 5 miljoni reisijani. Nii et kui me kerime aastaid tagasi – võib-olla oli mõni miljon reisijat –, siis [näeme, et] me oleme ikka väga kiire tempoga [kaugele jõudnud]. Nii et pigem kiitke neid inimesi ja tundke rõõmu, et läheb hästi.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Peeter Ernits. Palun!

Hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Mõned päevad tagasi kuulsin ühistranspordis pealt kahe vanaproua juttu. Üks ütles, et kui ta teie, lugupeetud peaministri juttu kuulab, siis tal vererõhk tõuseb ja jälle tuleb kiirabi kutsuda. Nii et see olgu teile teadmiseks. 

Aga minu küsimus on selline. Kuidas on võimalik, et teie valitsuse minister Terras tuleb välja sellise ideega, et hakata lapsi ja pensionäre koorima, kuigi teie seda, nagu ma aru saan, heaks ei kiida? Kuidas siis tal on võimalik samal ajal sellise kommunikatsiooniga välja tulla? See teie valitsuse populaarsust ju mitte kuidagi ei suurenda, kui te lähete laste ja vanakeste [rahakoti] kallale. Kas niimoodi käibki, et minister vaatab ise, mis teeb? Ise vaadaku, teile ei lähe korda see kommunikatsioon, kas nii?

Huvitav, me saame vist erinevatest ringkondadest tagasisidet, sest näiteks mina kuulsin, kuidas kolm prouat küsisid, miks opositsioon aeg-ajalt küsib nii inetult nagu teie, see pidi ka vererõhku tõstma. Nii et võib-olla püüame siis mõlemad paremuse poole, ei tõsta inimeste vererõhku. Seda esiteks. 

Teiseks, sisulisele küsimusele ma olen juba vastanud. Ma saan aru, et on tore noore regionaal- ja põllumajandusministri kallal hambaid teritada, aga siiski, oleme ausad: ühistranspordireformi on ju vaja. Ja kokkulepet selleks, et lastele ja pensionäridele piletihind kehtestada, valitsuses ei ole. Need on faktid. 

Aga miks on ühistranspordireformi vaja? Sellepärast, et me ei peaks jõudma ühel hetkel olukorda, kus senise võrgustiku ülalpidamine ei ole otstarbekas – buss läheb kohta, kuhu pole ei vaja või [käib] rongiga [samal ajal]. Nii et ühistranspordivõrgustik vajab pidevalt ajakohastamist nagu iga suur süsteem riigis. Me teeme energeetika valdkonna paremaks, ehitame teedevõrku paremaks, panustame lennundusse, haridusse, kaitsesse, tervishoidu – kõike muud teeme. Ühistransport tuleb ka ajakohasemaks muuta. Selles mõttes, jah, ma saan aru, et võib-olla opositsiooni töö ongi tolmu peksta, aga ikkagi, küsige sisulisemalt, siis saate ka sisulisemaid vastuseid.

Lõpetan tänase teise küsimuse käsitlemise. 

Läheme edasi. Tänane kolmas küsimus on taristuminister Kuldar Leisile. Küsib Riigikogu liige Helmen Kütt ja teema on eluaseme kättesaadavus. Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud taristuminister! Minu küsimus puudutab tõepoolest eluaseme kättesaadavust, oma kodu loomise võimalust. Kui on kodu, siis sünnivad lapsed ja siis elavad seal inimesed, kes panustavad ühiskonda, majandusse ja mujale. 

Sotsiaaldemokraadid on valitsuses olles alati pidanud hästi oluliseks elamisvõimaluste loomist üle kogu Eesti – mitte ainult tõmbekeskustes või linnades, vaid ka mujal. See on tegelikult julgeolekuküsimus. Tühi maa, tühjad talud, tühjad kodud või nende puudumine on kindlasti julgeolekuküsimus.

Rõõmustav oli lugeda teie sõnu, mis on 27. augustil meedias avaldatud. Ja nüüd ma tsiteerin: "Eestis küll ehitatakse uusi kaasaegseid eluruume, kuid mitte väljaspool Tallinna, Tartu ja Pärnu linna piirkonda. Viimase 25 aasta jooksul on mujale Eestisse rajatud vaid 2% kõigist uutest eluruumidest."

Selle peale saab öelda, et süda lihtsalt laulab ja rõõmustab selle sõnumi ja ka pealkirja üle. See on teie prioriteet, eluaseme kättesaadavuse parandamine on valitsuse tähtsaim eesmärk. Meie igal juhul väga toetame selle tähtsa eesmärgi elluviimist. Ja tunnustamist väärt on ka see, et on tellitud lausa uuring, mida oktoobris tutvustati. Nüüd mul ongi küsimus: kas käib vilgas tegevus? Kas see tegevus on olnud viljakas või viljatu? Järsku te avate veidi seda teemat?

Aitäh, hea esimees! Hea küsija! Ma olen täiesti sama meelel. Sotsid ja Reform on täiesti ühel meelel. Ja ma kinnitan, et tõesti, vilgas tegevus käib, aga nagu ikka, võtavad mõned asjad rohkem aega, kui peaks. 

Ehk tegelikkuses ongi nii, et kinnitan peagi eluasemepoliitika strateegiadokumendi, mis tugineb 2025. aastal valminud alusuuringule, mida tegid Tartu Ülikool ja EKA. Ja sellest saab siis sektoriga läbi räägitud alus, et võtta kasutusele kõige prioriteetsemad meetmed, millel oleks ka pikaajaline mõju. 

Enne jõule, 16. detsembril avaldati Euroopa Liidu taskukohase eluaseme tegevuskava, mida võtame omakorda Eesti eluasemepoliitika strateegias arvesse. See annab ka võimaluse Euroopa Liidu institutsioonidest tuge saada taskukohase eluaseme [võimaluste] suurendamisel. 

Lisaks, Euroopa Investeerimispangaga koostöös on algatatud üks projekt, millega vähendada eluasemearenduse turutõrget just maakonnakeskustes ja teistes keskustes väljaspool Tallinna, Harjumaad ja Tartut. Konsultatsioonilepingu Euroopa Investeerimispanga ja Kliimaministeeriumi vahel allkirjastame lähinädalatel, nad on siia tulemas. 

Suvel sai laiendatud ka maapiirkonna eluasemelaenu käenduste tingimusi. Esiteks, käenduse tagatise ülempiir tõusis senise 80 000 euro pealt 150 000 euro peale. Ja riikliku tagatise sihtgruppi kuuluvad edaspidi ka inimesed Sauga alevikust, Paikuselt ja Kohilast. Lisaks saavad nüüdsest käendust kasutada ka Rakvere, Viljandi, Rapla, Kuressaare ja Haapsalu linna elanikud – tingimusel, et tagatisega ostetav eluase ka rekonstrueeritakse või siis võetaksegi laenu üksnes eluaseme rekonstrueerimiseks.

Ja maapiirkonna käendus panustab valitsuse tegevusprogrammi eesmärki parandada kodude kättesaadavust just noortele peredele. Ehk siis on välistatud Harjumaa ja Tartumaa linnad ja alevikud ning Pärnu linn, need kõik saavad EIS-i kaudu riiklikku käendust teistel tingimustel. 

Ehk siis, jah, teema on väga aktuaalne ja käib väga vilgas tegevus. Seisan selle eest kindlasti.

Suur tänu! Helmen Kütt, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Suur tänu, lugupeetud minister! Väga hea on kuulda, et Kliimaministeerium ja Euroopa Investeerimispank on kohe-kohe allkirjastamas teatud lepinguid. See annab lootust. Minu küsimus puudutab nüüd järgmist teemat. Te rääkisite käenduse suurendamisest. See on juba pool vastust mu küsimusele. See on tõesti oluline. Osa inimesi ei vaja mitte üüripinda, vaid tahaks oma kodu ehitada – noored pered, aga ka tööealised ja teised. Käenduse osa on väga oluline. Ausalt öeldes on riike, kus just soodustatakse seda, et inimesed asuksid elama hajaasustuspiirkonda. Need on tegelikult kangelased, kes tahavad minna maale elama, nad ei peaks kolima kuskile keskusesse, kus on teenused ja kõik muu lähemal. Kas te saate öelda, kas Eesti riik ise ka vahendeid sellesse paneb või me loodame ainult Euroopa Investeerimispangale? Kas te olete kohtunud ka pankadega ja ära kuulanud nende muresid seoses sellega? Me kõik saame aru, et kinnisvara hind Tallinnas või Tartus on hoopis midagi muud kui näiteks Viljandi maakonnas, Võhmas, Suure-Jaanis või mis tahes väikses kohas, aga ka Viljandi linnas. Kas te olete kuulanud ka [pankade esindajate seisukohti]? Või jääb ainult see lootus, et tagatiseks on välisvahendid on ja suurem käendus?

Aitäh! Jah, eluaseme soetamise puhul teine pool lisaks käendusele ongi see, et kas omafinantseering on olemas või mitte. Ehk piltlikult öeldes, kui noor pere tahab osta kuhugi maapiirkonda kas korterit või maja, siis on üldteada, et see tagatis ei vasta panga silmis tegelikule väärtusele. Ja selle lahendamiseks, et noor pere või kes iganes ikkagi saaks osta eluasemepinna, olekski ühtepidi tagatise käendus ja teistpidi omafinantseeringu määra võimalikult allapoole viimine. Kui [noprel inimesel alles] peret luues ei ole veel võimalik omafinantseeringut kasutada, siis riik tuleks appi. Ja riik toetabki nii, et omafinantseering on võimalikult väike just maapiirkondades, mitte suurtes linnades. See on nüüd värske muudatus: omafinantseering on viidud minimaalselt 10%-ni, kui on tegemist noore pere, noore spetsialisti, veterani, energiatõhusa eluaseme omandaja või rekonstrueerijaga. Lisaks, eraldi kategooria on lasterikkad pered, nende minimaalne omafinantseering on viidud 5%-ni. 

Nii et riik kindlasti toetab seda teemat. Siin on mul endal väga selge siht silme ees. Me oleme nii väike riik, et me peame arenema oluliselt ühtlasemalt, kui me senimaani arenenud oleme, olgu elanike liikuvuse poolest – me ei peaks kogunema kõik suurlinnadesse – või ka SKP arvestuses ühe inimese kohta, et meil ei oleks sellist suurt erinevust suurte linnade ja maapiirkondade vahel. Aga see ei tule üleöö ja kõik võtab aega. Ma loodan, et ka järgmised otsustajad arvestavad, et see kõik võtab lihtsalt palju aega. 

Võib-olla üks asi, mida annab veel meil ministeeriumiga ja kõikide asjassepuutuvatega teha, on see, et rohkem reklaamida või rohkem avalikult rääkida, et on olemas sellised käendused ja on olemas minimaalne omafinantseering. Mul on tunne, et sellest ei ole piisavalt räägitud. See on meie ühine ülesanne, näiteks seda ka meedias [kajastada].

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab kolleeg Jaak Aab. Palun!

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Hiljuti me kuulasime oma fraktsioonis EIS-i töötajaid, kes rääkisid, kuidas need meetmed arenevad ja mida on plaanis teha. Seal kerkis ikkagi ka see küsimus, miks seda maapiirkonnas võib-olla ei teata. Nimelt, siiamaani pakub maapiirkonna eluasemelaenu käendust vaid üks pank, Coop Pank. Nii et ikkagi tasuks pankadega tegeleda. Pangaliidu esindajatega rääkisime samuti, nemad ütlesid, et tegelikult on valmidus edaspidi tõenäoliselt parem ja ka teised pangad hakkavad seda [käendust] pakkuma. Midagi teha ei ole, kõik Eesti inimesed maapiirkonnas ja linnapiirkonnas on mingi panga kliendid. Ja eelkõige, kui nad tahavad midagi teha, pöörduvadki laenu saamiseks panka. Kui pangal on ka olemas seesama riiklik meede, mida nad vahendavad, siis nad saavadki oma klientidele seda pakkuda. See võiks kaasa aidata nende meetmete populariseerimisele, ütleme nii. 

Aga minu küsimus on selle kohta, et tegelikult on ka kasvavates linnapiirkondades omaette probleem. See analüüs, millest siin juttu juba oli, tõigi esile kaks põhilist probleemi. Kahanevates piirkondades ei ole kvaliteetset eluaset, seal on kinnisvara turutõrke olukord, ja laenude kättesaamine on kehv. Ja ega üürikortereid ka eriti ei ole. Seda probleemi on vahepeal küll üürielamute programmi abil üritatud veidi leevendada, aga see meede on olnud väga väiksemahuline, kuigi see on teatud piirkondades siiski aidanud. 

Aga linnapiirkondades eluase järjest enam kallineb. Siin on mitmed mõjurid, näiteks lühiajaline üürimine. Arendajad ja ettevõtted tegelevad sellega. Kuid see kõik ainult järjest enam kasvatab eluaseme hinda, nii üüri- kui ka ostuhinda. Kas on mingeid mõtteid, mida peaks tegema, et ka nendele noortele peredele, kes tõesti tihtipeale ei suuda eluaset ei [üürida] ega omandada, oleks eluase kättesaadav?

Aitäh! Jah, ma käsitleksin isegi neid teemasid koos: maapiirkondades või väiksemates linnades elavad pered, on need siis noored või vanemad, ning suurlinnade elanikud. Me ei lähe turutingimuste vastu suurlinnades. Ehk seal, kus turg toimib ja elamuid ehitatakse juurde turutingimustel, me ei lähe turgu ümber kasvatama ega rikkuma. See tähendab seda, et kui me võtame kas või Tallinna linna, siis mahub siia neid elamuid nii palju, kui mahub, ega kesklinna neid juurde teha ei saa, ja me ei hakka sellepärast siin tegema mingeid meetmeid, et just noored või uued saaksid tulla soodsamatel tingimustel Tallinnasse, kas kesklinna või kuhu iganes elama. Ehk siis me ei lähe turutingimuste vastu. Vastupidi just soodustame seda, et oleks ühtlasem elamine üle Eesti, et valglinnastumine ei areneks sellise tempoga, nagu see senimaani arenenud on. Selle poolt räägib ka praegu arutlusel olev Eesti üldplaneering 2050, mis annab selge suunise, et Tallinn ei kasvaks ning ka Tallinna ja Tartu ümber valglinnastumine ei kasvaks sellise tempoga, nagu see praegu toimunud on. Sest tõesti, Eesti on nii väike, et meil peab olema ühtlasem elukeskkond ja ka elustandard üle Eesti. 

Nii et kordan üle: me kindlasti prioriteediks seame just soodustuste tegemise, piltlikult öeldes meelitamise, et noored pered või kes iganes seaksid oma elu väljaspool suurlinnu.

Suur tänu! Lõpetame tänase kolmanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane neljas küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Helle-Moonika Helme ja teema on – ootuspäraselt – olukord riigis. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Tõesti, küsimus on ootuspäraselt olukorra kohta riigis. Meil oli tõepoolest siin esmaspäeval põllumajandus- ja regionaalminister Terrase umbusaldamine ja ma küsisin temalt samal teemal, aga kahetsusväärselt sain vastuseks ainult arusaamatut mõminat. Aga ta ongi nagu surnud kajakas teie kaelas, nagu Martin Helme väga kenasti irooniliselt ütles, nii nagu kogu Eesti 200, kes parasiteerib siin Johanna-Maria Lehtme häälte najal.

Seetõttu ma pöördungi teie poole ja küsin viimase aja tõsiste ja häirivate juhtumite kohta. Põllumajandus- ja Toiduameti ametnikud on loomade hukkamisel kasutanud äärmiselt julmi ja piinavaid meetodeid. Tegemist ei ole mitte üksikute eksimustega, vaid korduvate juhtumitega, mis viitavad süsteemsele probleemile nii järelevalves, otsustusprotsessis kui ka vastutuse kandmises. Näiteks topiti Nuudi hobitalus elusad linnud, paabulinnud, tõukanad ja -kuked, Big-Bagi kottidesse, veeti neid 50 meetrit üle hoovi, kallati konteineritesse, kus nad siis aeglaselt surnuks gaasitati. Emud tapeti poltpüstoli laskudega ajju, ja teades, et esimene lask ei tapa lindu kohe, lasti kaks korda. Lisaks ähvardati tappa pere kassid. 

Teise juhtumi korral hakati tapma aiast välja pääsenud mägiveiseid üksnes põhjusel, et neil puudus kõrvamärk. Ühte looma üritati tappa ligikaudu tund aega sellesama poltpüstoliga, jõhkralt tapetud loomavasikas jäeti samasse kohta oma verise peaga emaslooma ümber hulkuma. Hoolimata esialgsest kohtukaitsest nõuab PTA jätkuvalt õigust kõik ülejäänud loomad hukata, täiesti mõttetult. Avalikkusele on jäänudki mulje, et põllumajandus- ja regionaalminister on asunud pigem PTA ametnike tegevust õigustama, mitte uurima, kas nende tegevus vastas seadusele, loomakaitse põhimõtetele ja elementaarsele inimlikkusele. 

Seetõttu ma küsin teilt kui valitsusjuhilt: kas teie peate selliseid loomade hukkamise viise vastuvõetavaks Euroopa Liidu ja Eesti loomakaitse põhimõtete kontekstis? Milline on teie hinnang PTA ametnike vastutusele kirjeldatud juhtumites? Kas ja millal algatatakse sõltumatu uurimine PTA tegevuse kasutatud meetodite ja juhtimisotsuste kohta? Ja kuidas kavatseb valitsus edaspidi tagada, et riigiasutused ei kasutaks loomade suhtes ebaproportsionaalselt vägivalda ega eiraks kohtulikke õiguskaitsevahendeid? Need juhtumid ei puuduta mitte ainult loomade heaolu, vaid [ilmestavad] ka usaldust riigi ja tema institutsioonide vastu. Seetõttu ma palungi teie selget seisukohta ja vastust. Milliseid samme valitsus kavatseb astuda, et selline tegevus ei korduks?

Aitäh! Kõigepealt selle sissejuhatuse kohta. Ma arvan, et regionaal- ja põllumajandusminister teeb oma tööd südamega ja peabki tegelema nende teemadega, millega ta tegeleb. Siin jääme teiega eri arvamusele. 

Mis puudutab linnugrippi, ütlen, et tegemist on ju ohtliku ja nakkava haigusega. Mulle tundub, et siin on veidi sellises retoorikas – õnneks küll mitte praktikas sellisel määral – kordumas see, mida me nägime seakatku puhul. Ja võib-olla te aitate meenutada – ehk ma eksin, aga arvan, et ma siiski ei eksi –, küllap ka EKRE oli tollase seakatku ajal ühe farmi juures, kus blokeeriti Põllumajandus- ja Toiduameti tööd, hiljem saadi küll aru, et tegemist on ohtliku ja nakkava haigusega ning ei tasuks [selle likvideerimist takistada]. Aga jällegi, faktide kohalejõudmine võttis aega. Seal oli Plaan B, kes kindlasti Eestile head ei soovi, KOOS ja kõik sellised, ütleme, huvitavad tegutsejad. 

Hiiumaal õnneks see päris nii ei olnud. Ma saan aru, et algselt Sääre külas Nuudi hobitalus tuvastati kõrge patogeensusega linnugripp ja selle tõttu otsustas PTA, Põllumajandus- ja Toiduamet hukata kõik linnud. Ja kui te küsite, mida riik sellises olukorras peab tegema, siis ütlen, riik ja riigiametid peavadki järgima reegleid ja protokolle ning piirame ohtlike nakkushaiguste levikut. Täpselt sellisel viisil toimetati. Õnneks – vähemalt mulle tundub tagantjärgi üldist pilti vaadates nii – omavahel suheldi ja jõuti arusaamisele, kuidas need asjad peavad käima, ning [haiguse levikule] õnnestus piir peale panna. Aga tihtipeale on kannatajad just ümberkaudsed linnu- või loomapidajad, kui see nakkus levib. Sest ega ka seakatk kuhugi kadunud ei ole, selle teemaga me tegeleme valitsuses üle nädala, regionaal- ja põllumajandusminister toob toidujulgeoleku teemasid meile valitsusse [arutamiseks] korduvalt. Debatt käib ka selle üle, kui kõrge võib olla näiteks sigade populatsioon. Näiteks Keila-suuruse pindalaga alal võib olla kolm metssiga. Nii et selleni me peame jõudma, et oleks tagatud ka kasvatatavate kodusigade ohutus.  

Linnugripiga on tegelikult sama lugu. Nakkushaigustega tulebki tegutseda nende protokollide alusel, mis on kokku lepitud. Nii et loodetavasti see nii ka käis. Ja kui kellelgi on etteheiteid, siis saab kindlasti ministeeriumile või Põllumajandus- ja Toiduametile [teada anda]. Kindlasti nad teid kuulavad ja teie arvamust arvestavad.

Suur tänu! Helle-Moonika Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, ega minu küsimus ei olnud ju haiguste ja taudide leviku kohta. Ma ei küsinud seda. Ma küsisin reageerimise kohta ning rääkisin julmusest ja jõhkrusest selle käigus. Üldiselt see infotund ongi kujunenud kahetsusväärselt sarnaseks selle NO99 kunagise lavastusega "Kuidas seletada pilte surnud jänesele". Küsimus ei olnud ju jäneses, vaid mõttetuses rääkida, seletada ja küsida olukorras, kus kuulaja või süsteem on juba surnud. 

No kuna minister Terras ilmselt veedab rohkem aega rätsepa juures endale ülikondi tellides kui oma haldusalas oleva pildi selgeks tegemiseks, siis räägime ka teisest teemast, ehk sellest, et soovitakse kehtestada tasuline sõit maakonnaliinidel lastele ja pensionäridele, ning kuidas on seda otsust avalikult põhjendatud. Räägime selle teema uuesti üle. 

Terras siin esmaspäeval rääkis meile väga pikalt-laialt, miks seda on vaja. Teie siin praegu just ütlete, et seda ei tulegi. No me peame vist jälle siin huultelt lugemist õppima – eks me siis pärast näeme, mis tuleb ja mis ei tule. 

Aga Terras on korduvalt väitnud ja teie ise olete ka öelnud, et piletihinna kehtestamine on vajalik selleks, et valideerimise kaudu koguda statistikat liinivõrgu korrastamise [eesmärgil]. Te ise ütlesite ka, et pileti hind hakkab olema 1 euro, aga see peab tulema. Paraku ei vasta see väide tegelikkusele – tasuta sõitjate valideerimine on toimunud kogu senise tasuta ühistranspordi perioodi vältel, lisaks fikseerivad bussijuhid kõikidel liinidel sõitjate arvu. Seega on vajalik statistika riigil juba olemas, kui vähegi tahetakse seda kasutada. 

Sellest tulenevalt ma ikkagi vältimatult pean küsima, miks te väidate, et statistika kogumiseks oleks vaja kehtestada piletihind, kui valideerimine ja reisijate arvestus juba toimub. Kas tegemist on teadmatusest tuleneva eksitusega või teadliku avalikkuse eksitamisega? Kui andmed on olemas, siis mis on tegelik põhjus laste ja pensionäride sõidu tasuliseks muutmiseks? Kas lihtsalt see, et Reformierakond tahab nagu ikka silmakirjalikult rääkida kvaliteedi tõstmisest, nagu see annaks midagi nendele pensionäridele seal maapiirkonnas, kus neil nagunii raha ei ole ja autot ka ei ole? Kas valitsusel puudusid enne piletihinna kehtestamise soovi andmed maakonnaliinide tegeliku kasutuse kohta? Kui vastus on ei, siis ma palun selgitust, miks on avalikkusele esitatud vastupidine põhjendus. Ja kui vastus on jah, siis ma palun selgitust, kuidas on võimalik, et ministeerium ei kasutanud olemasolevaid andmeid.

Tõesti, arvestades seda, et maapiirkondade elanikke on juba tugevalt tabanud automaks ning alternatiivid ühistranspordiga …

Teie aeg! 

… on paljudes piirkondades peaaegu olematud, siis kuidas kavatsetakse edaspidi kujundada regionaalpoliitikat, mis ei karistaks maapiirkondade elanikke …

Aitäh! 

… elamise eest väljaspool suuri linnu? 

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Jah, te olete õigesti aru saanud. Kokkulepet eakatele ja õpilastele pileti kehtestamiseks valitsuses ei ole. Seda esiteks. 

Teiseks, andmete kogumisest. Jah, ma saan aru, et pigem on tegemist sellega, et ühistranspordi eest vastutav minister, ministeerium ja tema ametnikud – sest ega minister ilmselt ise neid andmeid kogumas ei käi – hindavad, et neil on vaja liinivõrgu ümberkujundamiseks ja selleks, et liinivõrk oleks võimalikult mugav kasutajale, saada täiendavaid andmeid. Ma olen peaaegu kindel, et kui neid on võimalik saada mingil muul moel, siis [tuleks] seda teha. Näiteks ka Tallinnas me loeme ju – [iseasi,] kas just pealinn peab olema see näide – tasuta transpordiks seda, kui keegi ostab 3 euro eest plastikkaardi, rohelise kaardi, ja siis viipab seda, sel juhul me vähemalt teame, kes kus liigub. 

Tulevikus on igal juhul – ma võin seda ka selgitada – ühistranspordi ümberkujundamine hädavajalik, sest meil tulevad kiiremad rongid, sellessesamasse rütmi tuleb saada bussid, mõnes kohas tuleb asendada väiksem buss suuremaga, mõnes kohas suurem väiksemaga. See on paratamatu. Me ehitame uusi teid juurde, remondime vanu. Nii nagu inimasustus muutub, muutuvad ka inimeste liikumisvajadused, liikumispõhjendused ja nii edasi. See kõik peaks olema võimalikult hästi kujundatud, sest iseenesest eesmärk ei pea olema ju buss, mis ei lähe kuhugi, vaid eesmärk peaks olema kvaliteetne ühistransport, mida on võimalik erinevate transpordiliikide vahel vahetada nii, et sa saad sealt, kust sa soovid, minna sinna, kuhu sa tahad, ja seda võimalikult mugavalt. Selleks on vaja ühistransporti ajakohastada. 

Ma toon lihtsalt ühe näite, mida ma olen ka varem toonud. Tartus tehti ühistranspordivõrk ringi – ma täpset aastat ei oska öelda, millal see oli –, kasutades [ühissõidukis sõitjate] mobiiliandmeid, mis selleks puhuks välja küsiti. Selle tulemusena kasutajate rahulolu ühistranspordivõrgustikuga paranes, sest see tehti ringi selle järgi, kuidas inimesed liiguvad. Need [andmed] olid olemas. 

Mina ise ka kasutajana tahaksin, et süsteemi disainitakse selle järgi, kuidas mina tegelikult liigun, kuidas ma [ühistransporti] kasutan. Nii et selle pärast regionaal- ja põllumajandusminister seda teeb. Ja see on ka selle ühistranspordireformi ülesanne. 

Nii et seetõttu, jah, ma saan aru, loomulikult, et poliitiliselt on mõnus sellist ažiotaaži kütta, aga vaatame tõele näkku. Kui me tahame oma ühistranspordivõrku ülal pidada ja me ei taha, et see liiga kalliks muutuks või liinid viiksid eikuhugi, siis on meil vaja, nagu Riigikontroll ütleb, oma [liinivõrku] aeg-ajalt ajakohastada. Ja ma arvan, et see on kõigile, ka meie vaatajatele-kuulajatele, üsna arusaadav. Nii et sellepärast on seda vaja teha.

Aitäh! Ja lisaküsimuse esitab Mart Helme. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Kristen Michal! No teie sõidate mersuga, te saate muidugi punktist A punkti B väga mugavalt, pole probleemi. Vaevalt et teie bussidega loksute mitme ümberistumisega. Seda ma tahaksin küll näha. Ja ma arvan, et enamik inimesi leiab, et oma autoga taskukohaselt sõita punktist A punkti B on kõige mõistlikum, kõige efektiivsem ja kõige mugavam. 

Mul muidugi torkas kõrva, kui te ennist vastasite Peeter Ernitsale, et teie küll olete kohtunud kenade daamidega, kes ütlevad, et miks see opositsioon küll nii inetult küsib. Ma arvan, et need on inimesed, kes on nõus sööma ka kartulikoori teie juhitud vabariigis, peaasi, et korralikult ketšupit on peale pandud ja Reformierakonna loorberid on garneeringuks sätitud. Vaat see on see seltskond, kes toetab niisugust poliitikat. 

Minu küsimus on seotud ikkagi sellesama loomade hukkamisega ja puudutab toidujulgeolekut. See puudutab seda, et kui niisugune omavoliline valdustesse tungimine, julm loomade tapmine, tihtipeale haiguste ettekäändel, sisuliselt käsitleb inimesi riigi vaenlastena, ebameeldiva elemendina, kes tuleb paika panna, siis te võite kindel olla, et toidujulgeolek selles tähenduses, et seda üle Eesti, ka hobitaludes ja väikestes taludes perioodiliselt, näiteks suveperioodil tehakse, kaob. Ja see on väga valusa tagasilöögiga meie toidujulgeolekule ja meie julgeolekule kriisiolukorras. Minu palve on teile vastata praegu viisakalt, et jah, ma saan sellest probleemist aru ja tegelen sellega, ja räägin sel teemal ka noormees Terrasega.

Suur tänu! Härra peaminister, palun!

Jaa, aitäh! Aitäh teile selle mõttekäigu eest! Ma olen kindel, et see mõttekäik edastatakse regionaal- ja põllumajandusminister Terrasele, nagu soovite. Ta saab ennast kurssi viia ning ka Põllumajandus- ja Toiduamet saab üle vaadata, mis seal täpselt on. 

Aga ma kahtlustan, et teie jutus on jälle suur hulk pooltõdesid või valeinfot. Te ütlesite, et [loomi tapetakse] haiguste ettekäändel. No see kõik tuleb mulle väga tuttav ette. Ma mäletan neid Aafrika seakatku aegseid debatte, mida me pidasime erinevates formaatides. Ja veel kord: erinevad poliitikud erinevatest erakondadest, muu hulgas EKRE-st, ka konservatiivsed poliitikud, olid seal talu ümber blokaadi moodustamas, sellepärast et paha Põllumajandus- ja Toiduamet ei saaks imearmsate notsude juurde jõuda. Mis hiljem selgus? Vastas tõele, et loomad olid haiged ja meil tuli toimetada nii, nagu reeglid ette näevad. Suurim kahju kandja on loomulikult seesama talu ise. 

Linnugripp on täpselt sama ohtlik ja nakkav haigus. See ei ole väljamõeldud haigus. Me võime debateerida erinevate asjade üle, aga see ei ole [mitte meie] ettekääne, et tungida süütute inimeste kodudesse dramaatiliselt, nagu te ütlete, ja siis minna nende koduloomi murdma, vaid see on ikkagi kurb paratamatus, et maailmas on haigused, mille [likvideerimisega] tuleb tegeleda. Sellepärast on kokku lepitud, kuidas sellega tegeletakse ja kuidas seejärel hüvitatakse kahju põllumajanduspidajatele. Sellisel juhul tuleb täpselt protseduuri järgi toimetada. Ma eeldan, et seda on ka tehtud. Kui on vastupidist infot, siis jagage seda, ma hea meelega [kuulan]. Ja see saab kindlasti edastatud sellele [instantsile], kes sellega tegelema peab.

Suur tänu! Lõpetame tänase neljanda küsimuse käsitlemise.

Nagu öeldud, tänast viiendat küsimust me ei saa avada, sellepärast et minister on haigestunud ega saa tänases infotunnis osaleda. Seetõttu liigume tänase kuuenda küsimuse juurde. See on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Tanel Kiik ja teema on vaimse tervise kriisi süvenemine. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Meil teiega oli au olla eile ühel väga toredal üritusel, aasta arsti tiitli üleandmisel. Tänavu pälvis selle tiitli igati teenitult perearstide seltsi juht, doktor Elle-Mall Sadrak. Hiljuti tõstatas seesama perearst sotsiaalmeedias väga olulise ja tõsise teema, vaimse tervise teenuste kättesaadavus eeskätt laste puhul, aga tegelikult ka laiemalt. Selle kohta on tulnud päris palju tagasisidet, mõtteid ja ettepanekuid, kuidas olukorda parandada. 

Teema sissejuhatuseks ütlen, et tegelikult ei ole vaimse tervise kriis midagi uut. See on süvenenud, ma arvan, COVID-i pandeemia ajal, hiljem tingituna majanduslangusest ja ka Venemaa sõjast Ukraina vastu. Aga siin on ikkagi omajagu mängus ka riigi tegevus või tegevusetus. Kas või näiteks see, et nagu me teame, sõltub psühhiaatriteenuse kättesaadavus üha enam inimeste rahakotist, kuna Tervisekassa hinnakiri ei vasta tegelikule turuolukorrale. Samal ajal räägib teie valitsus järjekindlalt seda juttu, et me ei saa tervisevaldkonda lisaraha anda, sest ei ole selge, kuhu raha kulub, meil tuleb siin veel analüüsida ja arutada. Aga vaadake, see ei aita lapsi, see ei aita täiskasvanuid ega aita neid perekondi, kes ootavad vajaliku eksperdi juurde pääsemise võimalust ja kellel ei ole maksta sadu eurosid, sõna otseses mõttes sadu eurosid, et minna vastuvõtule erasektori teenuseosutaja juurde väljaspool Tervisekassa hinnakirja. 

Nii et mu küsimus teile on hästi lihtne. Mida on teie juhitud valitsus teinud ja mida te lähiajal teete selleks, et Eesti inimeste vaimset tervist toetada ja vaimse tervise kriisi leevendada? Küsin seda just nimelt selles valguses, et meil ei ole vaja neid lõputuid analüüse, meil pole vaja veel ühte komisjoni, vaid on vaja reaalseid otsuseid, mis operatiivselt, nüüd ja kohe aitaksid neid inimesi, kes on juba liiga kaua olnud ootejärjekorras ja kes tunnevad, et nad on jäänud oma vaimse tervise muredega üksinda. Neid on kahjuks väga palju ja ajas nende hulk kasvab.

Jaa, aitäh, hea küsija! Jah, seal, kus me eile viibisime üheskoos, aasta arsti tiitli üleandmisel, oli ka selle valdkonna eest vastutav minister, kellelt te saate kindlasti üksikasjalikuma informatsiooni igal sobival kellaajal. Seda esiteks. 

Teiseks, sotsiaalminister Karmen Joller kui selle valdkonna minister võtab vaimse tervisega tegelemist väga tõsiselt, nii nagu teevad kõik ministrid oma valdkonnas – seda on nad mulle ka kinnitanud ja sellega nad tegelevad. Te kirjeldasite seda ajalugu. Ma küsisin nende käest, Karmen Jolleri ja kolleegide käest, selle ajaloo kohta. Eks [need probleemid] ilmselt on, jah, peale COVID-i kriisi aktualiseerunud. Ma saan aru, et COVID-i kriisiga tegelemise ajal, kui teie veel selle majapidamisega seotud olite, teil sellele ehk nii palju [tähelepanu] ei jagunud, see jäi unarusse. Pärast seda tuli Signe Riisalo, kes võttis asja käsile. Hea on, et ta selle käsile võttis, sest tänaseks on loodud süsteem ja selle süsteemi abil Karmen Joller ka [uuendusi] ellu viib. Nii et see on positiivne. 

Järgmiseks, vaimse tervise murede kasv on reaalsus, eriti laste ja noorte seas. Riik panustab kindlasti ennetusse, märkamisse ja õigeaegsesse abisse. Mul on siin ees väga pikk loetelu, eks ma püüan veidi ette lugeda neid asju, mida valitsus juba on teinud ja veel teeb. Ütleme, peamised kitsaskohad on, et oleks kuulajatele öeldud, spetsialistide nappus, pikad ootejärjekorrad, piirkondlik ebavõrdsus. Ja meil on olemas teadmine, et lisaraha üksi ei loo kiiresti psühhiaatreid juurde. 

Aga mida riik on teinud? 2025. aastal kehtestati kohalikele omavalitsustele stabiilsem rahastusmehhanism vaimse tervise teenuste pakkumiseks, näiteks psühholoogiline nõustamine, pereteraapia, loov- ja mänguteraapia. 2024.–2025. aastal on riik toetanud koolides tugispetsialiste ja tõenduspõhiseid ennetusprogramme, sealhulgas sotsiaalsete ja emotsionaalsete oskuste arendamist ning kiusamisvastast praktikat. 2025. aastal on Tervisekassa rahastanud vaimse tervise õe teenust, seda saab kõigis perearstikeskustes, kus soovitakse ja suudetakse teenust pakkuda. 2025. aastal on perearstikeskustel võimalik kaasata psühholoog-nõustaja, kelle teenust rahastatakse Tervisekassa teraapiafondist. 2025. aastal on automaatne infovahetus tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna vahel püsivat tuge vajavate laste varaseks märkamiseks (ilma diagnoosi edastamiseta). 2024. aastal muudeti lastepsühhiaatria e-konsultatsiooni suunamise korda, mille tulemusel 17- ja 18-aastased noored suunatakse täiskasvanute psühhiaatria e-konsultatsioonile, vähendades sellega lastepsühhiaatrite koormust. 2024. ja 2025. aastal – astmelise abi mudel. See loetelu jätkub, ma saan seda veel pärast jätkata.

Suur tänu! Tanel Kiik, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Austatud peaminister! No te pidasite vajalikuks minu pihta mingi torke teha, ma siis natuke värskendan teie mälu. Esiteks, vaimse tervise roheline raamat, millele paljud tegevused tuginevad, võeti vastu just nimelt minu ministriks oleku ajal. Kliiniliste psühholoogide kutseaasta rahastamine tehti samuti ära minu ministriks oleku ajal, enne oli see pikalt viibinud. Vaimse tervise osakond loodi tõesti siis, kui mina olin minister ja ka teie hea kolleeg Signe Riisalo oli minister, aga see tehti meie mõlema allkirjaga, ühise otsusena. Nii et sellist juttu ei maksa küll rääkida, et toona jäi see kuidagimoodi unarusse, aga siis, kui Reformierakond [võimule] tuli, hakkasid asjad liikuma. Pigem võiks öelda, et vastupidi olid need asjad. 

Seda enam, et mu küsimus puudutab ka valdkonna rahastamist. Reformierakonna juhitud valitsused, ma rõhutan, ei ole astunud mitte ühtegi sammu – ei praegused ega eelmised – tervisevaldkonna rahastuse parandamiseks. Kui mina olin minister, siis me leidsime üle poole miljardi euro, mille peal täna tegelikult tervisevaldkond püsti püsib, ehk needsamad reservid, millest räägitakse, on ju tegelikult pandud sinna minu ministriks oleku ajal. Kunagi varem, Jevgeni Ossinovski ministriks oleku ajal hakati maksma vanaduspensionäride eest ravikindlustust Tervisekassa eelarvesse. Tegelikult on need rahastuse otsused alati tulnud ajal, kui Reformierakonda pole olnud valitsuses. 

Vaimse tervise teema võiks minu arvates olla üks koht, kus ei ole sellist poliitilist pingpongi, vaid me kõik saame aru, et ükski laps ei tohi jääda vajaliku abita, ning ravi ja abi saamine ei tohi sõltuda inimese rahakotist nagu praegu. Aga selle asemel, et leida sinna valdkonda lisaraha, te loete ette väikseid, ehkki samuti olulisi muudatusi, mida tehakse, kuid ükski neist ei ole kriisi lahendava iseloomuga. 

Nüüd mu küsimus teile. Te viitasite sotsiaalministrile ja ütlesite, et ma pean temalt selle kohta küsima. Ma arvan, et see on valitsuse prioriteet, see peab olema valitsuse prioriteet. Vaimse tervise hoidmine on tegelikult miski, millesse peavad panustama kohalikud omavalitsused ja ka ministeeriumid oma vastutusalades. Tähtsad on ennetus, märkamine, õigeaegne suunamine ja loomulikult ka ravi rahastuse tagamine. Kahjuks ma tõesti ei näe, et teie valitsus selle teemaga tegeleks. Ma küsin ühe korra veel: kas te peate vajalikuks suunata valdkonda lisaraha, teades, et [senised] lahendused ja need pisimeetmed, mis te nimetasite, ei aita olukorda piisavalt kiiresti parandada ja teenuse ootajate hulk pigem kasvab?

Aitäh, hea küsija! Hinnang sellele, mis teie ajal tehtud või tegemata jäi, tuli valdkonna kolleegidelt ja ministrilt. Kui te tundsite, et midagi jäi tegemata või pooleli, siis see hinnang tuli väljastpoolt. Ei pea mina seda hindama. Mulle väga ei meeldi, et te pisendate seda, mida on vahepeal tehtud. Näiteks rahastusmehhanismi toetamine, tugispetsialistide ennetusprogrammide toetamine, Tervisekassa toetab – tegelikult ka maksumaksja raha eest – erinevaid valikuid. Muu hulgas on süsteemi muudatused, mis ma ette lugesin, aga mul jäi see loetelu pooleli. 

Nüüd ma räägin teile asjadest, mis on juba tulemas. 2025. ja 2026. aastal rakendub täielikult kohustuslik e-konsultatsioon psühhiaatri vastuvõtule pääsemiseks, et eelisjäljekorras jõuaksid eriarsti juurde kõige raskemad juhud. 2025. ja 2026. aastal seisab ees astmelise abimudeli laiendamine, sealhulgas uued digitaalsed e-kursused ärevuse ja depressiooni sümptomite vähendamiseks ning täiendavad pilootprojektid varajaseks sekkumiseks. 2025. aastal kutsus sotsiaalminister kokku ümarlaua, et leida lahendusi, ja 2026. ehk sellel aastal eeldame vaimse tervise teenuste ja rahastuse mahu edasist kasvu. Lisaks on Tervisekassal koostööleping Peaasjadega. Selle eesmärk on edendada ja parandada laste ja noorte vaimset tervist Eestis, pakkudes noortele vanuseni kuni 26 eluaastat kergemate kuni mõõdukate vaimse tervise häirete korral nõustamisteenust. Selle projekti maksumus on umbes 470 000 eurot. No vot.

Kui te ütlete, et see kõik käib ilma rahata, siis te muidugi eksite, kõigeks selleks on raha vaja. Kõik need tegevused ongi suunatud süsteemsele lähenemisele. Ütleme nii, et vaimse tervise teema on tõsine. Kui te üritasite väita, et meil ei ole vaja sellega süstemaatiliselt ja organiseeritult tegeleda – võib-olla ma sain valesti aru –, siis nii see ei tohi olla. Mul on hea meel, et Signe Riisalo ajal loodi vastav süsteem, nüüd viib Karmen Joller [teatud asju] ellu. Ja detailsemalt saab ta muidugi ise seda kõike kommenteerida. Aga minu arvates on see teema tõsine ja sellega tuleb tegeleda. Sotsiaalminister on mulle kinnitanud, et ta võtab seda asja südamega. Me panustame rahaliselt ja kasutame kõiki võimalusi, [et teha seda,] mida vaja on.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab kolleeg Züleyxa Izmailova. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea peaminister! Vaimse tervise kriis Eestis süveneb juba mitmendat aastat, ometi ei suuda valitsus tagada isegi kõige kehvemas seisus inimestele õigel ajal vajalikku tuge. Erinevad uuringud on näidanud, et vaimse tervise probleemid puudutavad eriti rängalt naisi ja tüdrukuid, sealhulgas ületöötanud hooldus- ja haridustöötajaid, üksikvanemaid ja noori naisi. Selle taustal on eriti murettekitav, et valitsus moodustas taas ühe kõrgetasemelise ja tulevikku kujundava nõukoja, tehisintellekti nõukoja, kus pole mitte ühtegi naist. Me räägime valdkonnast, millel on juba praegu ühiskonnale väga suur negatiivne jalajälg – just vaimse tervise mõttes – ning mis järjest enam mõjutab ka tervishoidu, haridust, tööturgu ja sotsiaalkaitset. Kuid selle suunamisel puudub rohkem kui poole ühiskonna ehk naiste hääl ja vaade. 

Seetõttu küsin, kuidas te põhjendate, et Eesti valitsuse määratud nõukoda, mis suunab tehisintellekti arengut, on sooliselt täiesti tasakaalust väljas? Miks ei leitud Eestist või mujalt mitte ühtegi pädevat naist, kelle kogemused ja teadmised oleksid väärt, et olla esindatud selles koosseisus? Kas te ise peate sellist koosseisu eetiliseks, legitiimseks ja ühiskonda kaasavaks? 

Ja lõpetuseks. Reformierakonna liikmed räägivad viimasel ajal sotsiaalmeedias hästi palju soolisest võrdsusest ja naiste õigustest. Aga milliseid reaalseid ja mõõdetavaid samme on teie valitsus viimase aasta jooksul teinud naiste osaluse suurendamiseks otsustustasandil, eriti tehnoloogia- ja innovatsioonivaldkonnas?

Aitäh! Taristuminister siit kõrvalt palus edasi öelda, et raudteed peetakse küll üsna mehelikuks alaks, aga 1. aprillist on [Eesti Raudtee] juht naine ja ka nõukogu esimeheks saab naine. Nii et [Kuldar Leis] võib samme ette näidata, kui soovite. Aga see selleks. 

Aga mina tahaksin pingeid maha võtta. Mulle tundub, et tehisintellekti nõukoja loomine on – nagu oli ka ettevõtjate nõukoja loomine – siiski hea asi. Ma saan aru, et poliitikas on selline komme, et otsida ka hea asja juures kohe midagi, kuhu saaks kruvikeeraja vahele ja siis saaks sinna kriimu peale. Aga tegemist oli nõukoja esimese kohtumisega. Sinna tuleb liikmeid veel juurde. Vastavalt sellele, millised on fookusteemad, [me otsustame,] keda on juurde vaja. Seal on 10–15 inimest ja see [seltskond] on rahvusvaheline. Sinna tuleb ka naisi. Eilegi oli esitlusel kohal Kirke Maar, kes hakkab juhtima Riigikantselei tehisintellekti meeskonda, mida me nimetame riigi AI-tiimiks. Naisi oli juba selle [tiimi] esimestel kogunemistel ja tulevikus tuleb neid juurde. Nii et kui see on teie ainus tingimus selle toetamiseks, siis võite toetada küll.

Suur tänu! Lõpetame tänase kuuenda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane seitsmes küsimus on peaminister Kristen Michalile ja teema peaks puudutama julgeolekut. Küsima peaks Riigikogu liige Mart Helme, aga see, keda praegu saalis ei viibi, on kolleeg Mart Helme. Seetõttu oleme olukorras, kus me seda küsimust avada ei saa ja peame edasi liikuma. Nii. Mart Helme ikkagi jõudis kohale. Me oleme jätkuvalt seitsmenda küsimuse juures ja teema on julgeolek. Küsimus on suunatud peaminister Kristen Michalile ja küsib Riigikogu liige Mart Helme. Mart Helme, palun!

Jaa, ma kõigepealt vabandan, et te pidite ootama mu järele. Ma tormasin küll nii ruttu, kui jõudsin, aga siiski pisut hilinesin. Aitäh ootamise eest! 

Mu küsimus puudutab praegu maailmas toimuvaid murrangulisi sündmusi. Ja selles olukorras on Eesti välispoliitika minu arvates ebaadekvaatne. Kuna valitsuse juht vastutab kogu valitsuse tegevuse eest, siis vastutab ta loomulikult ka meie julgeoleku- ja välispoliitika eest. 

Mida ma silmas pean? Ma pean silmas seda, et me oleme arusaadavalt – ma rõhutan, arusaadavalt – võtnud väga selge ja, võiks öelda, konfronteeruva hoiaku Venemaa suhtes, kes peab agressiivset sõda ja kes kujutab endast loomulikult ohtu mitte ainult Ukrainale, kus ta praegu sõdib, vaid ka paljudele teistele riikidele, kaasa arvatud Eesti. Samal ajal oleme me võtnud väga vastanduva hoiaku Ameerika Ühendriikide, eriti president Donald Trumpi suhtes. Ja üsna teravaid hinnanguid tuleb nii Välisministeeriumist, välisministri enda suust, kui ka teiste küllaltki kõrgete Eesti esindajate suust, kes on seotud meie välispoliitikaga. 

Minu küsimus ongi nüüd selles, kas valitsus teadlikult vastandab ennast Ameerika Ühendriikidele ja Donald Trumpile, seades ennast sisuliselt vastamisi kahe meie julgeolekut kõige otsesemalt kas ohustava või tagava suurjõuga. Või on see senise maailmakorra järgimise inertsist tingitud segadus? Ja kas teie kui valitsusjuht võite kinnitada, et Ameerika Ühendriikide ja Donald Trumpiga vastandumist me siiski soovime vältida? 

Aitäh! Ameerika Ühendriigid on meie julgeoleku partner. USA on olnud seda olenemata mis tahes administratsioonist, olgu seal vabariiklased või demokraadid. Seda ma olen ka varem öelnud, siin ilmselt üllatust ei ole. 

Kas sõbrad on alati kõikides asjades ühel nõul on? Ma olen ka varem öelnud, et näiteks seesama tollipoliitika, mis minu hinnangul ei tee kedagi jõukamaks, ei ole selline poliitika, mida meie ajaksime. Euroopa vaatest siiski täiendavate tollide kehtestamine või nendega ähvardamine ei ole mõistlik poliitika. Ja kui meil on vaja Euroopas sellele vastusamme astuda, siis me neid astume. Ma arvan, et Euroopa suutis ka selle sõnumi edasi anda. Seda esiteks. 

Teiseks, mis puudutab väärtuspõhist poliitikat, siis meie hoiak – ma arvan, et see on ka mõistlik hoiak ja Eesti rahva enamus mõtleb nii – on selline, et jõuga piire ei muudeta. See kehtib Ukraina, Gröönimaa ja ka kõikide teiste riikide puhul. 

Kui te küsite sellise konservatiivse, ütleme, poliitikadebati või kultuurisõdade – nagu te olete seda vist ise nimetanud – siia toomise kohta, siis mina isiklikult neid siin näha ei tahaks. Aga juba tänase infotunni esimene küsimus, mille esitas Martin Helme, reetis, et selliseid kultuurisõdasid üritatakse siia tuua. Me arutlesime pikalt, mina rääkisin faktidest ja Martin muidugi elegantselt selgitas mulle, kuidas Statistikaamet ja kõik ülejäänud on Reformierakonna käsilased ning immigratsiooni [arvulised näitajad] on tegelikult hoopis teised kui need, mis Eesti riigil on. Nii et ikka tahetakse kultuurisõdu siia tuua. 

Nii et ma kutsuksin küll teid, kes te olete konservatiivse poole peal, üles loobuma selliste kultuurisõdade siia toomisest. Julgeoleku tagamisel me oleme koos. Ja mul on hea meel näha, et nendel hetkedel, kui on olnud keeruline, on NATO olnud meiega – viimane kord oli siis, kui Vene hävitajad olid meie õhuruumis –, ja Ameerika presidendi Donald Trumpi sõnum selline: laske nad siis alla, kui te õigeks peate. Tema on pühendunud Poola ja Baltimaade kaitsele. Samuti olin ma Trumpiga koos näiteks eelmisel aastal NATO tippkohtumisel Haagis ja tema sõnum oli lihtne: Euroopa peab panustama rohkem kaitsele. Ja kuna ta näeb, et Euroopa panustab rohkem kaitsele, on ta täpselt samamoodi pühendunud NATO-le ja artiklile 5. 

Nii et ma eeldan, et NATO toimib kenasti. Praktikas toimib ta väga hästi – laevad on merel, lennukid on õhus. Ka retoorikas saab võib-olla temperatuuri NATO suhtes veidi maha keerata, sest vastasseisust saavad kasu ja tunnevad rõõmu ainult need, kes on meie suhtes pahatahtlikud, eeskätt Venemaa, nii et minu arvates on mõistlik seda mitte teha. Jah, veel kord: ärge neid kultuurisõdasid meie tuppa tassige. 

Mart Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! No minu arvates neid kultuurisõdasid tassite tuppa pigem teie, sest immigratsioon on nii julgeoleku kui ka kultuurisõja küsimus, see on mitmetahuline. Ja me jääme täiesti eriarvamusele selles suhtes, kas meil on immigratsiooni liiga palju, sealhulgas slaavi rahvaste oma – neid ei saa me aga kuidagi usaldada, oma ajaloolist kogemust arvesse võttes –, või seda ei ole piisavalt palju, nagu on teie seisukoht. Nii et me jääme selles suhtes eriarvamusele. Teie rõhute mingile statistikale, meie ütleme, et see statistika ei vasta tõele. Meie rõhume sellele, mida me näeme tänaval ja kogeme kauplustes – vene keel on Tallinna vallutanud ja see on meile julgeolekuoht. 

Aga tuleme nüüd ikkagi tagasi suhete juurde Ameerika Ühendriikidega. Me oleme võtnud ikkagi ju väga selge hoiaku, et me vastandume Ameerika Ühendriikidele peaaegu kõikides olulistes küsimustes, olgu teemaks kas või Venezuela. Jah, me ei nuta Maduro pärast – meie ei nuta, keegi ei nuta, mina ka ei nuta –, aga samal ajal me oleme ikkagi väga kriitilised ja ütleme, et nii ei tohi teha. Me ei nuta Kuuba pärast, aga samal ajal anname Kuubale raha. Me ei nuta Taani pärast, me oleme Taaniga solidaarsed, aga samal ajal kritiseerime Ameerika Ühendriikide minu arvates kogu läänemaailma kaitsvaid strateegilisi algatusi ja seame sellega ohtu tegelikult omaenda julgeoleku. Sest meil ei maksa olla absoluutselt mingit kõhklustki, et venelased ei soovi meie suhtes täpselt samasugust poliitikat ajada, nagu ajavad ameeriklased Gröönimaa suhtes, ainult et venelased ei saa midagi teha seni, kuni Donald Trumpi suur kämmal on meie kohal. Donald Trump on väga tujukas inimene, nagu te olete kogenud, ja ta on väga solvuv inimene, nii et kui ta ikkagi leiab, et see Eesti on ju risti ja põiki jalus, kogu aeg töötab vastu kõikidele USA julgeoleku eesmärkidele, siis ta võtabki selle kämbla meie kohalt ära. 

Nii et minu küsimus on ikkagi see. Meil ei ole Ameerikaga nii palju ühiseid väärtusi, nagu te püüate siin muljet jätta. Ameeriklased kritiseerivad Euroopa immigratsiooni, Euroopa kultuuripoliitikat laiemalt, nad kritiseerivad meie soo- ja rohepoliitikat ning leiavad, et Euroopa on sellega ennast auti mänginud. Ameeriklased ei suhtle teie …

Teie aeg!

… eelkäija Kaja Kallasega. Meil on siin väga konfrontatsiooniline olukord ja minu arvates teie valitsus kallab sinna õli tulle. Või saan ma äkki valesti aru?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Nojah, mis ma nüüd teile ütlema pean? Ma arvan, et mõnest asjast saate kindlasti valesti aru, jah, midagi teha ei ole. Kui ma vaatan numbreid, siis ma saan aru, et millestki peab riigis siiski lähtuma. Statistika ja numbrid ikkagi klapivad ning tihtipeale just need kirjeldavad trende. Meie rahvaarv on siiski väiksem ja negatiivseks on pöördunud ka rändesaldo. Eelmisel aastal, esialgsetel andmetel – rõhutan: need on esialgsed andmed, sest võib-olla midagi veel täpsustub –, registreeritud rändeandmetel saabus riiki vähem inimesi, kui siit lahkus. See on nüüd esimene kord aastast 2014, kui rändesaldo on jäänud negatiivseks. Sellel foonil müts maha teie poliitikadoktorite ees konservatiivses maailmas, kes üritavad sellest välja loitsida juttu, et on mingi massiränne. Numbrid seda kuidagi ei toeta. Seetõttu ma kardan, et see jutt faktikontrolli üle ei ela. Seda esiteks.

Teiseks, julgeoleku valdkond. Mina suhtlen Ameerika Ühendriikide esindajatega eri formaatides ja võin kinnitada, et Eestit peetakse julgeolekut lisavaks ning väga tugevalt NATO ja oma regiooni julgeolekusse panustavaks riigiks. Meie teenistustest arvatakse väga hästi, [neid hinnatakse] kõrgelt. Eestil on see, millega panustada üldisesse julgeolekusse, täiesti olemas, ja seda me kindlasti teeme. Mul on väga keeruline öelda, kust te oma vaated võtate, justkui keegi võiks arvata, et Eesti ei ole eesliinil julgeolekusse panustaja. Sest erinevalt paljudest riikidest Eesti ka teeb seda, [mida lubab]. Maailmas on neid riike, kes on – kuidas ma ütlen? – läbi ajaloo rääkinud sellest, et nad pingutavad julgeoleku nimel, aga tegelikult on jäetud pingutamata, võib-olla on ainult värvitud seinu. Eesti paneb sellel aastal reaalselt 5,4% ehk 2,4 miljardit kaitsesse. Selle investeeringuga me oleme, ma arvan, 3 või 5 esimese hulgas. Ja me ei tee seda sellepärast, et oleks tore suurt protsenti näidata, vaid ikka sellepärast, et meie lapsed saaksid elada rahus. See on asja mõte.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab Martin Helme. Palun!

Jaa. No ma pean siin ka faktikontrolli tegema. Te enne, eelmise küsimuse ajal rääkisite mulle nõukogudeaegsest statistikast. Nõukogude Liidu statistika näitas, et elu on hea ja läheb järjest paremaks. Venezuelas ka statistika näitas, et elu on hea ja läheb järjest paremaks, kõik on rikkamaks saanud. Statistika manipulatsioon on kas või seesama küsimus, et meil eelmisel aastal oli rändesaldo negatiivne. Aga kui palju nendest oli eestlasi, kes ära läksid, ja kui palju nendest oli viimase mõne aasta jooksul siia ajutiselt tulnud ukrainlasi, kes tagasi läksid või edasi läände läksid? See statistika on manipulatsioon. 

Enne ütlesid, et tollid ei tee kedagi jõukamaks. Teevad küll, Ameerika Ühendriike teevad jõukamaks, ja sellepärast nad kehtestavadki neid. Meile ei pruugi see meeldida, sest meid ei tee tollid jõukamaks, aga kehtestajat riiki teeb. 

Nüüd väärtusruumist. No see ongi meie mure siin praegu, et meie väärtusruum on ümber kujunemas. Need on konkreetsed valikud ja konkreetsed otsused, mida Eesti peab selles keerulises olukorras langetama. Ja meie mure on see, et meil on praegu valitsus, kes on ebaadekvaatne ja ebapädev ning elab endale räägitud valede võrgustikus, nagu me selle statistikaga just praegu tuvastame. 

Sellest tulenevalt on tulnud algatus – see idee on kerinud juba mõnda aega –, et Euroopa Liit teeb oma NATO ilma Ameerikata, ja kui ta seda ei saa, siis ta teeb NATO kõrvale oma kaitsejõud, oma kaitsealgatuse. Ja me kõik saame aru, miks nad seda teevad. See on selle jaoks, et võtta liikmesriikidelt ära viimane suur suveräänsuse kang, võtta riigikaitseraha ja julgeolekualased otsused Brüsseli kontrolli alla ning vajaduse korral omada ka relvajõudu, mis läheb – nii nagu omal ajal Varssavi pakti organisatsioonis – sõnakuulmatuid liikmesriike karistama. See on põhjus, miks seda tehakse. 

Aga NATO peasekretär Mark Rutte ütles esmaspäeval: "Kui keegi siin mõtleb uuesti, et Euroopa Liit või Euroopa tervikuna suudab ise ennast kaitsta ilma USA-ta, siis unistage edasi. Te ei suuda." Ja ta lisas veel: "Ma arvan, et Venemaa presidendile Vladimir Putinile see meeldiks. Nii et mõelge uuesti."

Ja ma küsingi, mida siis valitsus ütleb. Mis meie seisukoht on? Kas me tahame lüüa kaasa selles Euroopa armee tegemises, mis on meie suveräänsuse kahjustamine ja meie julgeoleku kahjustamine, või me ei taha ja me paneme panuse ikkagi sellele, et ameeriklastega koos?

No siin on nüüd mitu asja teie küsimuses. Kõigepealt, üldpoliitiliselt, mulle tundub jah, et Donald Trumpi imago kogu sellel konservatiivsel tiival – eks te peate ise otsustama, kas see on see sõnum, mida te enda poliitikas tahate Eestis anda ja kirjeldada. Ma saan aru, et teie olete suutlikud seda peale surunud Isamaale ja teistele, kes üritavad seda katta. Müts maha! Te olete selles edukad olnud. Mulle tundub, et joondutakse pigem teie järgi, mitte vastupidi. Mulle isiklikult oleks meeldinud võib-olla Ameerika konservatiivide poolelt Ronald Reagani poliitika, mida konservatiivid ise ka hea sõnaga meeles peavad. Aga see selleks. 

Mis puudutab Euroopa Liidu riikide võimekust kaitses, ma ütleksin nii, et need kaks asja ei ole kuidagi vastuolus. Euroopa riikide panustamine kaitsesse peab igal juhul kasvama, selles pole ju kahtlust. Ja me oleme seda lubanud, selle kohustuse on võtnud NATO riigid ja me oleme Haagis andnud sellise sõnumi, et 5% tuleb kaitsesse panna. 

Veel kord: need kaks asja ei ole lahus ega omavahel vastuolus. NATO kaitseplaanide alusel sellesse kaitsesse ju panustataksegi. See ei käi kuidagi tühjas vaakumis, et igaüks ise vaatab, vaid need Euroopa riigid, kes on NATO-s, otsustavad NATO kaitseplaanide alusel, kuidas kaitsesse panustatakse, ja selle järgi toimetatakse. Mark Rutte hinnang, et Euroopa ei suuda oma kaitset üksi üle võtta – võib-olla see mingis ajaraamis on tõsi, aga pikemas plaanis ma arvan, et Euroopas on nii jõukust kui ka võimsust, et kujundada välja oma kaitsevõime. Kaitsetööstused – ma ei tea, ehk läheb kolm aastat või viis aastat, aga ühel hetkel on kaitsetööstused kindlasti paremas olukorras. Eestis on väga tublid kaitsetöösturid, mujal on tublid kaitsetöösturid, toimetamine käib, tehakse lisainvesteeringuid kaitsevõimesse, laskemoona. 

Jah, ilmselt väga palju kriitilisi võimeid tuleb osta maailmast, Ühendriikidest, Koreast, Iisraelist, Prantsusmaalt või kust iganes. Aga tulevikus on Euroopal kindlasti võimekus ise [kaitsetehnoloogiat] toota, ise hakkama saada. Ja tuleb juurde uusi sõjapidamise viise ja tehnoloogiat. Selle kohta me õpime muu hulgas Ukrainast. See ei ole ainult ühesuunaline tänav, vaid tegelikult tuleb meile sealt tagasi [kaitsetööstuse arendamise oskusi]. 

Nii et ma ütleksin teile, et Euroopa, mis varem on olnud selline üsna pehme rahu projekt – ilma relvade, armeeta ja valmisolekuta – muutub aja jooksul kindlasti tugevamaks, selliseks, kus on olemas korralik kaitsevõimekus. Ma arvan, et Venemaad ja Venemaa-ohtu [arvestades] on see paratamatu. Aga need kaks asja ei ole tingimata vastuolus. Te üritate ehitada vastuolu NATO ja Euroopa Liidu võimestumise vahele. Euroopa panustab kaitsesse NATO kaitseplaanide alusel. Me töötame NATO süsteemis, ja väga hästi töötame.

Suur tänu! Lõpetame tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kaheksas küsimus on taristuminister Kuldar Leisile, küsib Riigikogu liige Peeter Ernits ja teema on koostöö valitsuses. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud taristuminister! Teie töökohustuste hulka kuulub ka selline [valdkond] nagu liikuvus. Teil on selline hea kolleeg, kes tegeleb ka liikuvusega, aga kes eile oleks võinud täiesti ilma tööta jääda. Ma pean silmas minister Terrast, tema tegeleb ka liikuvuse teemaga. 

Minu küsimus on sulle kui elukogenumale inimesele. Kas te olete valitsuses või kabinetis omavahel seda arutanud? Sa oled öelnud, et ei ole eriti tark mõte hakata vanainimesi ja lapsi nii-öelda kottima 20-eurose kuukaardiga. Kas te olete omavahel, kas või kabinetis või kusagil arutanud, et kuule, sellise lollusega ei tasu küll välja tulla? Selles, et on vaja ühistransporti tuunida ja reformida, ei ole ju kahtlust. Aga on teil omavahel [minister Terrasega] olnud vestlust sellel teemal? Või oled sa talle öelnud, et ära sellise lollusega välja tule?

Aitäh, hea küsija! Jah, ma olen tõesti vanem ja selles mõttes kogenum kui regionaal- ja põllumajandusminister, oma vanuse poolest juba. Olen ka temast rohkem maal elanud ning kokkuvõttes ilmselt rohkem bussi ja rongiga sõitnud oma pikema ea tõttu. Aga jah, see on täiesti õige, et ühistranspordireformi on vaja teha. On see siis reform või lihtsalt asjade ülevaatamine, et saada aru, kas ja kuidas võiks midagi paremini teha. 

Mina näen siin isegi kahte erinevat tahku. Üks on see, mis toimub Tallinnas ja Tallinna ümber, kus oleks võimalik ühistranspordi rolli suurendada. Sest inimesed on [peamiselt] siin ja võib-olla saaks ühistranspordi parendamise abil lõpuks tõesti ummikuid vähemaks ja kokkuvõttes bensiinikulu väiksemaks. Hoopis teine olukord on aga maapiirkondades, kust on vaja saada hommikul tööle, enamasti maakonnakeskusse, ja õhtul tagasi, samuti tuleb lapsed viia peale kooli huviringi ja sealt tagasi. 

Tõesti, minister Terrasega oli kabinetis arutelu, nagu peabki olema, kui ta esimest korda meile ühistranspordireformi tutvustas. See oli mõni nädal tagasi. Ja siis oligi korraks täpselt nii, nagu te kirjeldasite, et minister Terras küsis, mis mina taristuministrina arvan, mida tuleks teha või mis samme astuda. Sellest me rääkisime küll. 

Aga paraku on praegu avalikus ruumis valesti läinud on see, et laste ja pensionäride piletiraha teema on tõmmatud kontekstist välja ja see on paisunud nii suureks, et kogu möll – heas mõttes, õigemini halvas mõttes – käibki selle teema ümber, nii et see isegi segab ega lase näha suurt pilti. Nüüd, kui nii minister Terras kui ka peaminister on öelnud, et see 3 miljoni kokku[kogumine] laste ja pensionäride kaudu ei lähe niimoodi käima, ma loodan, et ka regionaal- ja põllumajandusmister saab vaadata kogu ühistranspordi ümberkujundamist uue pilguga ja süsteemselt. See laste ja pensionäride [pileti] teema tuleks maha võtta. Las ta siis tegeleb sellega. Mina aitan kindlasti taristu poole pealt kaasa – nii palju, kui vähegi saan, ja siis, kui küsitakse.

Suur tänu! Peeter Ernits, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jah, hea juhataja! Lugupeetud minister! Vaatasin sinu neid töökohustusi ja siin on kolm väga seksikat ja olulist asja. Esiteks, nr 279: jaanipäevaks Tartusse rongiga [kiirusega] 160 kilomeetrit tunnis. On see reaalne? Teine ülesanne, nr 353: kolmandaks kvartaliks laevad Eesti lipu alla. On see reaalne? Ja kolmas, nr 355: Ukraina merenduse ülesehitus, sellel ei ole tähtaega. Valgusta meid palun ja räägi neist kolmest olulisest ülesandes, mis on sinul selle koalitsioonilepingu järgi. 

Aitäh! Alustame kolmandast, Ukraina merenduse ülesehitusest. Tõesti, koalitsioonilepingus selline punkt on. Ja siin on väga värske sõnum edasi anda. Nimelt, 16.–17. veebruaril toimub Stockholmis just Põhjamaa riikide transpordi- või taristuministrite kokkusaamine. Rootsi valitsus, õigemini nende taristuminister veab sellist koostöölepet, mis tehaksegi Ukraina ülesehituseks. Seal hulgas on merenduse teema, kus meie oleme juhtrollis – me oleme öelnud, et kindlasti seda toetame. Nii et praeguse plaani järgi me kirjutame veebruari keskel Stockholmis alla koostöömemorandumile Põhjamaade vahel, et Ukrainat rohkem toetada taristu ülesehitusel. Ja Eesti sõnum on see, et just merenduse vallas pakume tuge. 

[Esimene] teema oli see 160 kilomeetrit tunnis. Või oli see esimene teema? Jah, raudtee. Siin on ajaprognoos selline, et Tartu suund saab elektrifitseeritud selle aasta sügisel ja siis saab Tallinn–Tapa–Tartu liinil elektrirongidega sõita 160 kilomeetrit tunnis. Need Škoda rongid on osaliselt kohal, nii et praeguse teadmise kohaselt tuleb [rongisõidukiirus] 160 kilomeetrit tunnis selle aasta lõpus. See ei tähenda seda, et rong sõidab kogu aeg kiirusega 160 kilomeetrit tunnis, sõltub sellest, kus on peatused või mingid piirangud. Või no põhiliselt sõltub kiirus ikka peatustest. Ma selgitan seda lihtsalt sellepärast, et kui on kaks peatust hästi lähestikku, siis rong ei jõuagi vahepeal 160-kilomeetrist tunnikiirust sisse võtta, nii et tervel trassil seda 160 ei saavuta. Aga see selleks. 

Ja teine teema oli ... (Peeter Ernits vastab saalist.) Aa, jaa, laevad Eesti lipu alla. See on nüüd pikem [protsess]. Sellega ei ole niimoodi, et vot, täpselt selleks ajaks on valmis. Meil on praegu väljatöötamisel meetmed, mis aitavad meelitada laevu ikkagi Eesti lipu alla. See on pikk protsess. Me ei [saavuta] seda niimoodi, et teeme hästi suure allahindluse või anname tasuta ja maksame peale. Me ei suuda teiste riikidega [võistelda]. Nii et praegu mõtleme välja ja paneme kokku meetmete komplekti, et rohkem laevu Eesti lipu alla saada. Aga see peab olema kokkuvõttes Eesti riigile ka kasulik, sest me ei tee nii, et tulge kõik meie lipu alla, ükskõik, mis see maksab. Aga jah, sellega me tegeleme. 

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Palun!

Aitäh! Austatud taristuminister! Mul on väga lihtne ja lühike küsimus: kas 2030. aastal me saame sõita Rail Balticuga Tallinnast Varssavisse? Jah- või ei-vastus.

Siin ei ole jah- või ei-vastust, vaid on nii, nagu ma olen korduvalt öelnud, et meie saame rääkida Eesti eest. Me liigume sellises tempos, et 2030 on Rail Balticu Eesti osa valmis. Samasuguse kohustuse on võtnud Läti ja Leedu, aga nemad saavad ise rääkida enda eest, meie ei saa rääkida teiste riikide eest. Aga tõesti, meie omalt poolt teeme kõik selleks, et 2030 oleks valmis Eesti osa. Me toetame ka Lätit ja Leedut. Ja toetame ka Poolat. Tegelikult on Poolal see lõik, mis on vastu Leedu piiri, veel lõpetamata. Poola ministriga on sellest korduvalt juttu olnud ja nemad liiguvad selles tempos, et 2030. aastaks valmis saada. 

Nii et järjekordselt vastan, et Eestis on ehitusel väga suur tempo peal. Meedias oli mingisugune pealkiri, et ühtegi kilomeetrit ehitatud ei ole. Seepeale ehitusfirmad, kes Rail Balticut ehitavad, andsid kommentaari, et ei ole valmis, ei saagi olla ega peagi olema, sest ei ole mingit mõtet teha praegu ühte liiprit või ühte rööpakilomeetrit valmis, töö käib ikka nii, nagu plaan ette näeb. Tõesti, Eestil on praegu 200 kilomeetrist 100 töös. Ja selle aasta lõpuks on kogu trassil ehk 200 kilomeetril töö käimas. Aga ka selle aasta lõpus ei pruugi ühtegi kilomeetrit valmis olla, ja seda ei olegi vaja enne, kui kogu Eesti osa trass tööle hakkab.

Aitäh! Ma lõpetan meie kaheksanda küsimuse käsitlemise. Meie tänased registreeritud küsimused on ammendunud, aga see ei ole veel kõik, sellepärast et Riigikogu liikmetel on nüüd võimalik registreeruda muude küsimuste esitamiseks. Küsimuse esitamisel palun öelda ka selgelt, millisele ministrile teie küsimus on suunatud. 

Liigume järjekorras edasi. Esimene küsija on kolleeg Tanel Kiik. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Soovin jätkata debatti vaimse tervise kriisi teemal. Pean kahjuks ütlema, et teie vastused ei rahuldanud mind. Ma arvan, et need ei rahuldanud ka kõiki neid tuhandeid – kui mitte kümneid tuhandeid – inimesi, kellel tegelikult on vaimse tervise teenuste kättesaamisega probleeme ja raskusi ning kes tahaksid oodata nii peaministrilt kui ka valitsuselt oluliselt selgemat reageerimist, tegutsemist ja probleemi tunnistamist. 

Loetlesite mitu konkreetset meedet, mida siin järk-järgult tehakse – need kõik on kahtlemata mõistlikud ja vajalikud –, aga nagu ma ütlesin oma eelmist küsimust esitades, ükski neist ei oma olemuselt ega ka mitte kogumis kriisi ei lahenda. Tegelikkuses tehakse liiga vähe ja liiga hilja. Kahtlemata võime siin põrgatada palli, et kelle ajal oleks võinud otsuseid teha – palju asju oleks võinud tegelikult teha kümme aastat tagasi ja neid ette näha –, aga nüüd ja praegu, kui teie juhitud erakond vastutab nii peaministri erakonnana, rahandusministri erakonnana kui ka sotsiaal- ja terviseministri erakonnana, tõepoolest ootaks vähe jõulisemat tegutsemist tervisevaldkonna rahastuskriisi lahendamisel, mis on tegelikult seotud vaimse tervise kriisiga. 

Nii et ma küsin teilt veel kord üle. Kas teie kavatsetegi nüüd otse öeldes tiksuda järgmise aasta ära, kuni Riigikogu valimisteni, teha need väikesed peenhäälestuse otsused ära või olete valmis [kandma] ka poliitilist vastutust ja [näitama üles] initsiatiivi, et päriselt vaimse tervise kriisi lahendada? Ja see eeldab tõesti panustamist ennetusse, see eeldab varajast märkamist, see eeldab ministeeriumide vahelist koostööd, see eeldab ka tervisevaldkonna lisaraha eraldamist, nii Tervisekassa hinnakirja ümberkujundamist kui ka just nimelt lisaressursi suunamist vaimse tervise valdkonda. Neid valdkondi on loomulikult rohkem, aga hetkel räägime sellest. Kas teil on see valmidus olemas ja kas te plaanite neid samme astuda või te arvate tõesti, et nendest üksikutest meetmetest, mis te loetlesite, mis oma loomult on väiksed, aga vajalikud, piisab olukorras, kus tegelikult me näeme, et trend on negatiivne ehk teie valitsemise ajal vaimse tervise valdkonna kriis süveneb?

Aitäh, hea küsija! Ühes te olite edukas, te olite kõige kiirem nupulevajutaja, selle eest õnnitlused. Aga küsimus läks märgist mööda. Ma nüüd kordan: riik on vastanud kasvavale vajadusele, teenust saanud inimeste arv ja rahastus on suurenenud. Kordan: teenust saanud inimeste arv ja rahastus on suurenenud. 2026. aastal ulatub vaimse tervise teenuste maht ligikaudu 74 miljoni euroni.  

Teiseks, kui te nüüd räägite sellest pikast loetelust, mille kohta ma julgen öelda, et Signe Riisalo ajal loodi selline baas selleks ja Karmen Joll viib seda ellu, aga te ütlete, et see on peenhäälestus, noh, siis, laenates Andrus Ansipilt [fraasi], selles peenhäälestuses ma tahaks elada. Kõik need tegevused tegelikult aitavad kaasa sellele, et vaimse tervise abi kättesaadavus oleks parem. Siin on sees ka omavalitsustele tuge, siin on sees koolides tugispetsialistide ja tõenduspõhiseid ennetusprogramme, siin on sees näiteks vaimse tervise õe teenus, mida 2025. aastal Tervisekassa rahastab. Ma arvan, et te teate, et Tervisekassa raha on samamoodi maksumaksja raha. Samamoodi on perearstikeskustele loodud võimalusi, on loodud automaatset infovahetust, muudetud lastepsühhiaatri e-konsultatsioone, et selle tulemusena saaks 17–18-aastased noored täiskasvanute psühhiaatri e-konsultatsioonile ja lastepsühhiaatrite koormus väheneks. On veel palju samme. On samme tulemas ka sellel aastal, on ka järgmistel aastatel. Lisaks on Tervisekassal erinevaid lepinguid, seda abi osutatakse.  

Nii et mul on väga kahju, et te tõsisel teemal olete võtnud sellise, kuidas öelda, munitsipaalpoliitiku hoiaku, et kõik on viletsalt. Kiidame neid inimesi, kes pingutavad. Sinna valdkonda on kindlasti nii ressurssi kui jõudu juurde vaja. See teema on tõsine. Sotsiaalminister on öelnud, et ta sellega tegeleb. Aidake kaasa, kui oskate, andke nõu, aga see munitsipaalpoliitiku retoorika jätke kuskile mujale. 

Aitäh! Järgmine küsija, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Minu küsimus on peaministrile ja ma küsin seda, mida ma tegelikult tahtsin justiitsministri käest küsida. See puudutab e-valimisi. Kahjuks valimistega manipuleerimise võimalikkus on üks ohtlikumaid poliitilise korruptsiooni vorme. See paneb ohtu nii meie riigi julgeoleku kui ka demokraatia. TalTechi teadlane Tarvo Treier tuvastas e-valimiste auditeerimise süsteemis väga ohtlikke lünki ja võimalikke manipuleerimisohte. Näiteks jättis see süsteem tuvastamata, kui lisati niinimetatud kummitushääl, süsteem jättis tuvastamata, kui kehtiv e-hääl tunnistati kehtetuks või muudeti e-häält. Süsteem jättis tuvastamata isegi selle, kui valija oma valikut muutis pabersedeliga, ja süsteem luges ikkagi ka tema varem antud e-hääle kehtivaks. Nendest ohtudest andis teadlane teada valimisteenistusele eelmise aasta veebruaris. Valimisteenistus hoidis seda infot saladuses – ei teavitanud Riigikogu ehk seadusandjat, ei teavitanud avalikkust ei teavitanud audiitorit, kes auditeeris viimaseid kohalikke valimisi – ja tuli selle infoga välja täpselt päev pärast seda, kui kõik KOV-i valimistel antud e-hääled olid hävitatud ehk 9. detsembril. Ehk siis peaaegu aasta aega hoiti infot kinni ja seda teadmist, et e-valimiste auditeerimise süsteemi saab petta, samuti teati täpselt, kuidas seda teha. Valimisteenistus hoidis seda infot pea aasta aega saladuses ega viinud mitte ühtegi parandust sisse viimasteks valimisteks.  

Mul on küsimus. Võib-olla teie olite kursis, et sellised ohud on olemas, äkki teid teavitati, võib-olla justiitsminister teavitas. Aga mida te peaministrina arvate, kas selline info kinnihoidmine, nagu valimisteenistus tegi, on kohane ja vastuvõetav? Ja mida te kavatsete ette võtta, et tagada valimiste läbipaistvus ja turvalisus? Või kui te jälle ütlete, et ei ole vaja midagi ette võtta, kas siis teile sobib, et meil on sellised potentsiaalsed ohud ja riskid olemas?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Kõigepealt, jah, justiitsminister on meil ilmselt saanud külma, loodetavasti pole jäänud mitte sellesse haigusesse, mis siin hooajaliselt levib, grippi, aga hoiame pöialt, tee ja soojad sokid aitavad. 

Nüüd, teie viidatud audit on ju igati riigiga koostöös tehtud ja tellitud. Ma tean ju Keskerakonna hoiakut e-valimiste suhtes, see on varjamatult vaenulik, nii et mulle tundub, et te üritate luua muljet, justkui oleks e-valimistel mingi viga küljes. Neid on üle mitmekümne aasta kasutatud, need on igati turvalised ja läbivalgustatud. 

Teadur tutvustas oma mõtteid riigi valimisteenistusele 2025. aasta veebruaris, juunis tutvustas oma töö tulemusi. See info on kõik avalik, seda on avalikest allikatest ja pressiteadetest näha. Riigi valimisteenistus võttis ettepanekud arendusse enne 2025. aasta kohalikke valimisi. Ja hankes osalemisest huvitatud audiitoritele tutvustas riigi valimisteenistus ka selle teaduri töö tulemusi. Ma näen hiljem ka siit materjalidest – ma sain need justiitsministri käest, nii et seetõttu ma pean kohapeal veidi tutvuma – ja saan aru, et nad tegid ka ühisteavituse koos teaduriga. Nii et mulle küll tundub, et te üritate sellel teemal kloppida vahtu kohas, kus seda ei ole. 

Nüüd veel sellest auditeerimisest. Seesama teadustöö ei avastanud muidugi ühtegi viga auditeerimises või turvaauku e-hääletamises. Tema väljapakutud lahendus võimaldab muuta e-hääletamise auditeerimist automatiseeritumaks ja avalikkusele paremini jälgitavaks. Minu meelest on see ju igati mõistlik. Audiitor teeb edaspidi rohkemaid kontrolle automatiseeritult, mis võimaldab e-hääletamise usaldusväärsust selgemalt tõendada. Jälle hea! Kõik teaduri töös välja toodud kõrvalekalded tuvastab valimisteenistuse töötlemisrakendus ning audiitor on seni iga kord veendunud, et riigi valimisteenistus on need kontrollid läbi viinud. Ka positiivne. Alates 2027. aastast saab audiitor oma rakendusega need kontrollid ka ise läbi viia, mis vähendab vaidlusi selle üle, kas ja mida audiitor täpsemalt on teinud ja kui põhjalikud on auditi raportid. Mul on pikk loetelu sellest. 

Siin on kirjas ka see, et elektroonilise hääletamise süsteem on ehitatud selliselt, et mitte üheski etapis ei ole võimalik e-hääli märkamatult lisada, kustutada ega muuta. Samamoodi on siin kirjas, et edaspidi ei pea isegi enam usaldama riigi valimisteenistust ega audiitorit, vaid valimistel kasutatavate rakenduste avalikke lähtekoode. Teadlase loodud testandmete põhjal saab iga piisavate IT-teadmistega inimene ka ise veenduda, et e-hääled loetakse kokku korrektselt. Nii ta on. Viimastel valimistel, ma kahtlustan, sai opositsioon palju e-hääli. Nii et ma arvan, et küllap see süsteem toimib. 

Rohkemateks küsimusteks meil tänases infotunnis enam ruumi ei ole. Aivar Kokk, meil ei ole viite minutit, sellepärast et kell 13.58 peab kõlama saalikutsung, nii et meil on aega alla kolme minuti. Mul ei ole võimalik teile enam aega anda. Küsimuseks on ette nähtud kaks minutit ja vastamiseks on aega kolm minutit. Ja ma kardan, et see minut või kaks ei päästa päeva. Head kolleegid, ma ei võta enam ka teie protseduurilisi küsimusi. Ja ütlen Isamaa fraktsioonile, et teinekord olge palun tähelepanelikumad ja saatke oma küsimused, mida te tahate infotunnis küsida, ära õigeaegselt, sellepärast et siis on meil võimalik neid planeerida ka siia päevakorda. 

Meie tänane infotund on lõppenud ja me jätkame täpselt kell 14 algava Riigikogu täiskogu istungiga.