Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 2. töönädala neljapäevast istungit. Ja kõigepealt kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks registreerus 64 Riigikogu liiget ja puudub 37. 

Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Helle-Moonika Helme, palun!

Annan siis üle Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna poolt Riigikogu otsuse eelnõu, milles me siis teeme ettepaneku Vabariigi Valitsusele loobuda Rail Balticu projekti elluviimisest Eestis ja astuda välja kõikidest projektiga seonduvatest rahvusvahelistest lepingutest. Põhjus on väga lihtne: kuna kogu see projekt on selles mõttes kaotanud oma algse eesmärgi, tähendab, kõikides aspektides kaotanud oma algse eesmärgi, aga küll on läinud ta mitu-mitu korda kallimaks algsest lubadusest ja on suurendanud sellega põhjendamatult Eesti maksumaksjate kanda jäävat koormust. Samuti on täiesti ilmne, et projekt ei valmi õigeks tähtajaks, ning on ilmne, et ta ei tasu isegi sotsiaal-majanduslikku aspekti arvestades ennast kunagi ära. Ja kuna täiesti selge on, et me kunagi ei hakka ehitama ooperiteatrit Häädemeestele, sest et algne lubadus oli, et rongiga peab saama ooperisse, lubati küll Berliini, aga sinna me selle raudteega kunagi ei jõua, ja sellega seoses selle mõttetu projekti lõpetamine peaks olema meie kõigi ühine eesmärk. Aitäh!

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Annan Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel üle soolise võrdõiguslikkuse seaduse muutmise seaduse. Muudatus on väga lihtne. Seaduse § 9 lõikest 4 jäetakse välja tekstiosa "võimaluse korral". Kui praegu § 9 lõige 4 ütleb, et riigi- ja kohaliku omavalitsuse üksuste asutuste poolt moodustatud komisjonides, nõukogudes ja teistes kollegiaalsetes kogudes peavad võimaluse korral olema esindatud mõlemad sugupooled, siis ettepanek on see "võimaluse korral" välja võtta, et mõlemad sugupooled neis kollegiaalsetes kogudes oleksid esindatud. 

Neid põhjusi sellise eelnõu esitamiseks on peamiselt kaks. Üks on see, et börsiettevõtetele kevadel selle direktiivi ülevõtmisega me rangema nõude kehtestasime, riigiettevõtted sellest jäid välja, aga soov, et muudatus tuleks iseenesest, on unistuse tasemele jäänud. Veel kauem kui Rail Balticut oleme me jõustanud soolise võrdõiguslikkuse seadust. 22 aasta jooksul on see võimalus mõlemast soost esindajaid kollegiaalsetesse kogudesse määrata olemas olnud, aga sügisel suure skandaali tuules avastasid paljud üllatusega, et ERR-i nõukogu koosneb endiselt kümnest mehest. 22 aasta jooksul on seaduses kohustus olnud, aga see ei ole viinud tegeliku muutuseni.

Seega, sellise tinglikkuse võiks seadusest välja võtta ja tõepoolest jõuda olukorda, kus seda nõuet ei saa tõlgendada vabatahtlikuna. See nõue on selgem ja sidusam ning sellist kohustust, et mõlemast soost esindajad on nii riigi kui ka omavalitsuse kogudes esindatud, tuleks täita järjepidevalt ja süsteemselt, mitte juhul, kui see on, ma ei tea, mugav, lihtne või iseenesest täidetav. 

Muudatuse mõju on laiemalt positiivne, võimaldab erinevast soost inimeste kogemusi …

Teie aeg!

… tuua otsustusprotsessi. Loodan kolleegide laialdasele toetusele. Aitäh!

Reili Rand, palun!

Suur aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Annan koos kolleegidega erinevatest poliitilistest jõududest üle arupärimise regionaal- ja põllumajandusministrile – täna vist on asjakohane öelda, kas tänasele või tulevasele. Aga arupärimine puudutab Nuudi hobitalu linnugripijuhtumit. 

Nimelt, Nuudi hobitalu Hiiumaal on alates eelmisest aastast tegutsema hakates olnud paljudele Hiiumaa peredele ja saare külalistele rõõmu pakkuv koht, kus loomade heaolu ja hooliv suhtumine on alati olnud esikohal. Sealne keskkond on pakkunud lastele, peredele ja kogukondadele turvalist ning harivat kokkupuudet loomade ja maaeluga. 

Just eeltoodust lähtudes on Nuudi hobitalus toimunu puudutanud paljusid inimesi ning tekitanud avalikkuses küsimusi mitte niivõrd loomatauditõrje vajalikkuse, kuivõrd ametkondade käitumise, infovahetuse ja otsustusprotsessi läbipaistvuse kohta. Seega esitame arupärimise seoses hobitalus toimunud juhtumiga, kus Põllumajandus- ja Toiduamet hukkas linnugripitõrje käigus üle saja kodulinnu. Soovime rõhutada, et arupärimise keskmeks ei ole loomatauditõrje vajalikkus, vaid küsimused, mis puudutavad ametkondade käitumist, infovahetust, otsuste põhjendatust ning väiketalude eripära arvestamist. 

Avalikkuses ja loomapidaja esitatud väited viitavad puudujääkidele kommunikatsioonis, kaasamises ja koostöös, eelkõige suhtumises inimestesse. Sellised olukorrad on ühiskondlikult äärmiselt tundlikud ning eeldavad lisaks professionaalsele tauditõrjele ka inimlikkust, selget ja läbipaistvat suhtlust, mis aitab tagada usaldust riigivõimu ja tema kodanike vahel. Ootame ministrit juba täpsematele küsimustele vastuseid andma. Aitäh!

Rohkem arupärimiste ja eelnõude üleandmise soovi ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks eelnõu ja ühe arupärimise ning juhatus otsustab selle edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele.

Nüüd, enne päevakorra juurde asumist, austatud Riigikogu liikmed, on mul hea meel tervitada istungisaali rõdul viibivat Serbia Vabariigi parlamendi esimeest Ana Brnabići. Tere tulemast Eesti parlamenti! (Aplaus.)

Liigume tänase päevakorra juurde. Tänane esimene päevakorrapunkt on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele algatada Naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsiooni denonsseerimine" eelnõu 751 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Varro Vooglaiu.

Suur tänu! Selguse huvides olgu siis veel kord öeldud, et hakkame menetlema Riigikogu otsuse eelnõu, mis kannab pealkirja "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele algatada naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsiooni denonsseerimine". Jutt käib siis konventsioonist, mida tuntakse ka Istanbuli konventsiooni nime all.  

Põhjusi, miks me teeme ettepaneku sellest konventsioonist välja astuda, on väga lihtsustatult öeldes kaks. Esiteks on põhjus selles, et tegemist on konventsiooniga, mis toimib täiesti varjamatult ja ilmselgelt ideoloogilise instrumendina. Ehk see on suunatud konkreetse ühiskonna ideoloogiliste hoiakute, tõekspidamiste ja veendumuste ümberkujundamisele, mis ei ole meile vastuvõetav. Teine aspekt seisneb selles, et reaalselt ei ole seda konventsiooni tarvis, et tagada naiste kaitse vägivalla eest. Ma mõlemat aspekti siis selgitan veidikene lähemalt.  

Ma toon teile mõned näited, mis vastuvaidlematult lükkavad ümber, et tegemist on just nimelt ideoloogilise instrumendiga. Ma tean, et avalikus arutelus on mitmed seda eitanud. Ilmselt eitavad nad siiani, et näidata nii-öelda loosunglikult oma ideoloogilist õigeusklikkust. Aga palun, ma toon teile näited ja eks siis vaielge vastu, kui soovite.  Alustame artiklist 3, kus määratletakse siis sugupool mitte bioloogilise kategooriana, vaid sotsiaalselt konstrueeritud rollide, käitumiste ja omaduste kogumina. See tähendab, et konventsiooniga liituvad riigid peaksid omaks võtma sotsiaalse soo mõiste, mis on radikaalse sooideoloogia ja transsoolisuse ideoloogia keskne postulaat. Ehk kui me lähtume sellisest tavapärasest tervemõistuslikust arusaamisest, mis on olnud meie kultuuris elementaarne – nii kaua, kui meie kultuur on üleüldse eksisteerinud –, siis sugupoolteks on meessugupool ja naissugupool. Väga lihtne. Aga siin siis konventsioon ütleb, nagu ma juba ütlesin, et tegemist on hoopis sotsiaalselt konstrueeritud rollide, käitumiste ja omaduste kogumiga. See ongi siis see sooideoloogia baaspostulaat. Sest sooideoloogia ju paljuski just sellest eeldusest lähtubki, et sugu ei ole mitte bioloogiliselt määratletud ja muutumatu, vaid sotsiaalselt konstrueeritud ja sellisena muudetav isikuomadus. Ehk siis teisisõnu: naiseks mitte ainult ei sünnita või meheks, vaid siis ka kõik naised võivad saada meesteks, kui nad seda soovivad, ja kõik mehed võivad saada naisteks, kui nad seda soovivad ja ennast sellisel viisil määratlevad.  

Ma mõtlesin selle raamistiku kontekstis väidete peale, mida esitas vahetult enne minu pulti tulemist kolleeg Riina Sikkut, et nad tegid siis ettepaneku soolise võrdõiguslikkuse seaduse muutmiseks – ma ei mäleta täpselt, mis paragrahv, mis lõige –, aga sellisel viisil, et erinevatesse otsustuskogudesse peaks kuuluma ka naised. Mitte võimaluse korral peaksid kuuluma sinna mõlema, nii meeste kui naiste esindajad, vaid lihtsalt võtame selle "võimaluse korral" ära, vaid peab. Kolleeg Marek Reinaas naerab selle pärast, et Riina Sikkut mainis ka ERR-i nõukogu, kuhu me mõlemad kuulume. Tõepoolest, praegusel hetkel on seal kümme meest. Mina jäin ERR-i nõukoguga seonduvalt mõtlema, lähtudes sellestsamast sooideoloogilisest postulaadist, et tegelikult piisaks ju sellest, kui näiteks meie kahekesi ütleme, et aga me määratleme ennast praegu naistena. Ja ongi küsimus lahendatud, näete, nüüd on juba kaks naist ka ERR-i nõukogus. Täpselt nii mõistusevastane see sotsiaalse soo mõiste ju tegelikult ongi. Ma oleksin kolleeg Riina Sikkutilt kohe küsinud, kas see on tema jaoks vastuvõetav lahendus. Ta ühelt poolt pooldab ju seda sotsiaalse soo määratlust, et sugu on sõltuv sellest, kuidas keegi ennast määratleb. Et kui näiteks kohaliku omavalitsuse mingist otsustuskogust või ERR-i nõukogust teatud hulk inimesi ütlevad, et aga ei-ei, pole probleemi, määratleme ennast naistena, nagu te nõuate, kas siis on probleem lahendatud? Kui ei ole lahendatud, siis ikkagi tuleb välja, et ta ise ka ei usu hästi sellesse sotsiaalse soo mõistesse ja ütleb, et ei, peab ikkagi olema, et päris naised. Ah soo! Siis meil ikkagi on olemas päris naised ja mingisugused tegelased, kes ainult määratlevad ennast naistena, kes siis päris naised ei ole. Kas niimoodi või? Ja kui kolleeg Sikkut tuleb tagasi siia saali, ehk saame seda debatti siin täna täitsa pidada.  

Nii, aga see oli siis see artikkel 3, mis toob sisse selle radikaalse muudatuse kogu kultuuri jaoks, kogu ühiskonna jaoks, mis ütleb, et sugupoolteks ei ole mehed ja naised, vaid siis see on sotsiaalselt konstrueeritud.  

Läheme edasi. Samas vaimus kohustab artikkel 4 riike keelustama diskrimineerimise muu hulgas sotsiaalse soo alusel. Mida see võiks tähendada? Noh, ei ole raske mõista. See tähendab, et riik ei tohi keelduda mehi naistena kohtlemast, kui nad ennast naistena määratlevad, eks. Tuletame meelde seda sotsiaalse soo mõistet. Kui nüüd selle sotsiaalse soo alusel ei tohi diskrimineerida, siis riik ei tohi öelda, teha vahet nii, et on olemas päris naised ja siis need mehed, kes määratlevad ennast naistena, eks ole. Kõik on siis võrdselt naised. Aga mõelgem, mida see tähendab. Kui meil on näiteks poksivõistlus ja naiste poksivõistlusele või mingile muule võitluskunstivõistlusele – ma ei tea, mis see on, mingi MMA või mis need päris füüsilised võistlused on –, aga miks mitte ka mingisugune vähem füüsilist kontakti omav võistlus, nagu tennis, või ma ei tea, minu poolest tõstmine või ujumine. Ei ole mõtet siin lõputult fantaseerida. Kui sellisel võistlusel, naiste võistlusel, tahab osaleda ka üks meesterahvas, kes määratleb ennast naisena, tema ütleb, et minu sotsiaalne sugu on naine, konventsioon kohustab keelama diskrimineerimise soolisel alusel, kohustab riike tagama, et selline diskrimineerimine oleks keelatud, järelikult tuleb siis sellele mehele, kes määratleb ennast naisena, tagada täielik võimalus osaleda naiste spordivõistlustel, muu hulgas poksivõistlustel. Mis tähendab seda, et ringi astub päris naine ja mees, kes määratleb ennast naisena, ja loomulikult see mees oma füüsilisest üleolekust, mis on tavapärane, eks ole, soolisest erinevusest tulenevana, suure tõenäosusega läheb ja taob sellel naisel põsesarnad sodiks näiteks. Sellepärast, et loomulikult naisterahvas ei ole ennast üldjuhul võimeline kaitsma meesterahva füüsilise rünnaku eest. Palun väga, naistevastase vägivalla kaitset tagav konventsioon, eks ole! 

Aga näiteid võib tuua teisigi. Kui näiteks on meesterahvas, kes määratleb ennast naisena ja ta on mõistetud süüdi isikuvastases kuriteos, mille tõttu ta on määratud kandma vanglakaristust kohtu poolt, siis millisesse vanglasse teda nüüd paigutada? Loomulikult mitte meestevanglasse, eks ole, sellepärast et ta määratleb ennast naisena. Diskrimineerimine soolisel alusel on keelatud, järelikult tuleb paigutada ta naistevanglasse. 

Eriti kurioosne on see olukord muidugi siis, kui isik peab kandma karistust näiteks vägistamise eest ja ta bioloogiliselt polegi sugu muutnud, ta on ainult sotsiaalselt oma sugu muutnud, tema enesemääratlus, identiteet on muudetud, nii et tal on alles ka see vägistamise instrumendiks olev suguelund. Ja tema ütleb: ei, palun, mulle olgu tagatud täielik ligipääs naistevanglasse, sellepärast et mina määratlen ennast naisena. Kas nüüd niimoodi te siis tagate naiste kaitset vägivalla eest? Väidan, et mitte. Vastupidi, sellisel juhul see instrument toimib hoopis naistevastase vägivalla instrumendina.  

Või siis, ma ei tea, mingi pehmem näide. Meesterahvas, kes määratleb ennast naisena, tahab ligipääsu … Kolleeg Signe Riisalo vangutab pead väga innukalt. Teil tekib kindlasti võimalus oma eriarvamust väljendada, miks mitte kõnet pidades pärast või küsimusi esitades. … tahab ligipääsu näiteks spaasse minnes naiste duširuumile, naiste saunadele ja muudele sellistele kohtadele, kus viibitakse alasti, eks. Läheb, astub rahulikult sisse, võtab ennast paljaks, kõik suguelundid ripakil, eks ole, ja ütleb, et ei, mina olen naine, ma määratlen ennast naisena, võib-olla isegi habe kasvab natukene ja nii edasi. Kes see ütleb, et ei ole naine? Ise ütlesite ju, et sugu on sotsiaalne konstruktsioon, tema konstrueerib ennast parasjagu naisena ja olgu olla. Eriti, kui ta on veel riigi silmis ka, eks ole, muutnud ära oma isikutunnistuse, kus näidatakse, et näed, ta on naine ja kõik ja puha, siis pole nagu midagi ütelda, näitab isikutunnistuse ette, näete, oskate lugeda, naine, naissoost ja ongi kõik, eks. Isegi isikukood on selline, mis viitab naissoole.  

Läheme edasi. Artikkel 6 kohustab edendama sootundlikke poliitikaid, mis eelnevate definitsioonide valguses tähendab sootunnuste ja -rollide ideoloogilist ümbermõtestamist. Ilmselgelt ideoloogilisele manipulatsioonile osutav aspekt.  

Läheme edasi. Artiklid 8 ja 9 nõuavad rahaliste vahendite eraldamist nende ideoloogiliste positsioonide edendamiseks mitte ainult riigi- ja valitsusasutustele, vaid ka valitsusvälistele ja niinimetatud kodanikuühiskonna organisatsioonidele, teiste hulgas erinevad sooideoloogiat edendavad MTÜ-d ja sihtasutused. Ehk siis konventsioon paneb Eesti riigile kohustuse rahastada näiteks Feministeeriumit ja Eesti LGBT Ühingut ja ma ei tea, kõikvõimalikke muid niinimetatud kodanikuühendusi, mis siis tegelevad süstemaatiliselt sellesama sooideoloogia propageerimise ja juurutamisega Eesti ühiskonnas. No öelge, et ei ole ideoloogiline instrument! 

Artikkel 12 kohustab riike propageerima muudatusi naiste ja meeste sotsiaalselt ja kultuuriliselt määratletud käitumisviisides, et juurida välja kombed, traditsioonid ja tavad, mis tuginevad stereotüüpsetele soorollidele, seejuures täpsustamata, millised rollid tuleks välja juurida ja millised mitte. Üldiselt annab sellise osutuse, et soostereotüüpsed soorollid tuleks välja juurida ja selle nimel peavad riigid siis pingutama. Eesti riik muu hulgas on võtnud kohustuse selle nimel pingutada. Kindlasti kuulub aga nii-öelda soostereotüüpsete soorollide hulka ka arusaam, et naistelt oodatakse emarolli ja meestelt isarolli täitmist. On nii? See on soostereotüüpne roll. Kas nüüd siis Eesti riik on võtnud endale kohustuse ja peab välja seda juurima, et ei, mitte mingisugust ühiskondlikku ootust ei tohiks olla, et naised täidavad emarolli ja mehed isarolli? Ma ei tea, siis jõudu tööle, juurimaks välja ka seda soostereotüüpset rolli, et mehed peaksid täitma kaitseväekohustust, eks. See on ka soopõhine stereotüüpne roll. Küsimus, et kas siis nii ongi.  

Toon veel ühe näite. Artikkel 14 näeb ette soostereotüüpsete soorollide kõrvaldamist või stereotüüpsete soorollide kõrvaldamist läbi hariduse kõigil tasanditel lasteaiast ülikoolideni, sealhulgas õppekavade, vabahariduse programmide ning spordi-, kultuuri- ja meediaprogrammide kaudu.  

Nii et näete, kui keegi nüüd väidab, et tegemist ei ole ideoloogilise instrumendiga, siis seda ei ole võimalik võtta tõsiselt. Ma arvan, et väga suur osa Eesti ühiskonnast ei nõustu sellega, et Eesti riik peaks olema kohustatud kõike seda tegema ja sellisel viisil ideoloogiliselt Eesti ühiskonda ümber kujundama. See ongi üks nendest peamistest põhjustest, miks me ütleme, et sellest konventsioonist tuleks välja astuda.  

Nüüd tuleme selle teise peamise põhjenduse juurde. Selleks oli mäletatavasti siis see, et Istanbuli konventsioon ei ole tegelikult vajalik naiste õiguste kaitsmiseks. Meie väidame, et kui me astume sellest konventsioonist välja, siis naiste õigused Eesti Vabariigis ei jää mitte kuidagi vähem kaitstuks. Eesti Vabariigis on tagatud ulatuslik kaitse naistele vägivalla eest. Kui mingis aspektis ei ole see kaitse tagatud piisaval määral, siis tuleb muuta kehtivaid seaduseid sellisel viisil, et see kaitse oleks tagatud piisaval määral. Ma arvan, et siin saalis suure tõenäosusega ei viibi mitte ühtegi inimest – kui keegi ei ole oma hoiakuid suutnud kuidagi erakordselt hästi just varjata, ebaterveid hoiakuid, ma väidan –, kes ei nõustuks sellega, et naisi tuleb kaitsta vägivalla eest, et Eesti riik on kohustatud seda tegema. Me saame kõik koos töötada selle nimel, et kui selles osas on kehtivas õiguses puudujääke, siis algatame vastavasisulised seaduseelnõud, et need puudujäägid ka ületada. Ilmselgelt ei ole selleks tarvis Istanbuli konventsiooni, et korvata Eesti kehtivas õiguses olevaid puudujääke, seda enam, et tegelikult need põhimõtted, mis kajastuvad Eesti poolt ratifitseeritud rahvusvahelistes lepingutes, tuleks nii või teisiti kirjutada Eestis kehtivatesse seadustesse sisse. Selle üle me võime jällegi siin täna debatti pidada, aga ma väidan, et ei jää naised kaitseta ilma selle konventsiooni liikmeks olemiseta.  

Nüüd ma toon teile ühe näite olukordadest, mis vajaksid tegelikult meie tähelepanu, selle asemel et lehvitada siin seda ideoloogilist loosungit, et meie pooldame Istanbuli konventsiooni, sest meie oleme naistevastase vägivalla ohjamise poolt, erinevalt siin, näete, konservatiividest, kes tahaksid luua Eesti ühiskonnas vaba voli naistevastase vägivalla elluviimiseks. See on valelik loosung ilmselgelt, nagu me teame. Aga võtame näiteks selle juhtumi, selle Nõo surmakutsari juhtumi suvisest ajast. Kas siin on meil tegemist sellise olukorraga, mida on kuidagi aidanud kõrvaldada Istanbuli konventsiooni liikmelisus? Ei ole. Tuletame meelde, milles see juhtum seisnes. Ma vaatan, ma panin omale selle kusagile lühidalt kirja ka, et mitte hakata pikalt rääkima. Nii, tsiteerin iseennast, nagu ma kirjutasin ERR-i artiklis ka. Näiteks tuleks küsida, kas naiste vastu toimepandud isikuvastaste kuritegude eest on lubatav määrata tingimisi vangistusi või kas need tingimused, mil seda lubatavaks peetakse, on piisavalt kitsalt määratletud. Küsigem seda Eestis kehtiva õiguse kohta selle Nõo surmakutsari juhtumi puhul. Just selline praktika teatavasti võimaldas hiljutisel Nõo surmaavarii põhjustajal eelnevalt oma elukaaslast pussitada, olgugi et ta oli naist noaga rünnanud ka suvel, ilma et see päädinuks reaalse vangistusega. Kujutate ette: inimene läks reaalselt naisterahvale pussnoaga kallale, põhjustas talle vigastusi, see kõik fikseeriti õiguskaitseorganite poolt, ja ometi inimest ei mõistetud süüdi sellisel viisil, et see päädiks ka reaalse vanglakaristusega. Selline on Eestis kehtiv õigus tänasel päeval. See võimaldab inimesi karistada nii, et nad tegelikult trellide taha ei lähegi. Kas see on normaalne? Kas see on normaalne? Meie väidame, et see ei ole normaalne. Kui meesterahvas läheb pussnoaga naisterahvale kallale ja põhjustab talle vigastusi, siis see ei saa päädida mingi tingimisi vanglakaristusega. See peab päädima reaalse vanglakaristusega. 

Vaat sellised on probleemid, millega me peame tegelema, et tagada naistele päriselt kaitse vägivalla eest. Jube mugav on teha niimoodi, et me lehvitame neid ideoloogilisi loosungeid, eks ole, et Istanbuli konventsiooniga me ikka näitame, et meie oleme ka ikkagi naistevastase vägivalla vastu, aga samal ajal pigistada silm kinni selle suhtes, et näete, ei muuda neid seadusi, mis vajaksid muutmist.  

Ma tõstatasin selle küsimuse ka õiguskomisjonis, me oleme seda korduvalt seal arutanud. Ja iga kord on väga leige suhtumine, muu hulgas koalitsioonisaadikute poolt, et ei, no ikka nii ka ei saa, et kohtutele peab jätma ikka vaba voli nagu otsustada seal, vabaduse hinnata konkreetse asjaolu valguses, kas on põhjendatud või ei ole põhjendatud. Ja ei tule, ei tule neid otsustavaid samme, et jaa-jaa, siin tuleb küll nõustuda, et siin me peame asja käsile võtma, eks. Küll aga tuleb see, eks ole, nagu tänagi, et seisame siis naistevastase vägivalla vastu, toetades Istanbuli konventsiooni. Vat nii!

Päris lõpetuseks ma tõstatan veel ühe olulise aspekti. Needsamad protestijad, kes on täna ka seal lossiesisel platsil, avaldavad toetust Istanbuli konventsiooni liikmelisusele, seisavad selle eest, et ühiskonnast tuleks välja juurida erinevad stereotüüpsed arusaamad, mis seonduvad soorollidega. Mina ütleksin nendele protestijatele, kellest suure osa moodustavad sellise feministliku hoiakuga noored naised, et siis teate, kui tahate võrdsust meeste ja naiste vahel ilma mingisuguste stereotüüpsete eristusteta, siis nüüd algatame seaduseelnõu – ja ma loodan, et koalitsioon võiks seda ka toetada –, mille kohaselt mitte ainult mehed ei pea riigiteenistust tegema üks aasta oma elust, vaid ka kõik need naised, kes ütlevad, et nemad ei ole nõus ühiskondliku ootusega, et nad peaksid täitma emarolli, peavad ka võrdväärselt mingisuguse teenistuse läbima, kaasa arvatud need protestijad. 12 kuuks appi haiglatesse, lasteaedadesse, koolidesse, vanadekodudesse – neid kohti, kus saab abiks olla, on päris palju. Ja tahate võrdsust, teeme võrdsuse. Teine võimalus võrdsust saavutada on muidugi likvideerida kaitseväeteenistus, mida vaevalt et need inimesed isegi vist pooldaksid.  

Nii et siin ei tohi opereerida selliste silmaklappidega loosungitega, valikuliselt nõuda seda soolist võrdõiguslikkust, valikuliselt nõuda stereotüüpsete soorollide väljajuurimist, vaid tuleb tegutseda ikkagi ausameelselt. 

Üks asi, mis mul ununes eelnevalt mainimata, rääkides sellest, et kui riik peab tagama kaitse soolise alusel diskrimineerimise eest ja millele on juhtinud tähelepanu ka valdkonnas tegutsevad inimesed, on see, et ka naiste varjupaikadesse, kujutate ette, peaks siis tagama ligipääsu meesterahvastele, kes väidavad, et nad on naised. Kujutate ette, milline absurd, eks! Need on kohad, kuhu tulevad naised viimases hädas, kellel pole mitte kusagile minna, põgenedes vägivalla eest, lootes, et seal on siis vähemalt turvaline keskkond, aga isegi sinna siis peaks võimaldama ligipääsu mingisugustele meesterahvastele, kes väidavad, et nemad on naised, eks. Sageli paigutatakse seal inimesed magama ju ühte ja samasse ruumi, sest igaühel ei ole eraldi tuba isegi, ja siis naised peavad leppima sellega, et olles põgenenud vägivalla eest, nad peavad olema valmis ööbima samas ruumis võõraste meesterahvastega, kelle kohta nad ei tea mitte midagi. Totaalne absurd!  

Nii et kuna minu aeg hakkab siin täis saama ja ma pikemalt ei saa nendel teemadel rohkem rääkida – ma eeldan, et ma olen niigi piisavalt põhjendanud, miks Eestil ei ole vaja sellise konventsiooni osapooleks olla –, siis ma tõmban siinkohal otsad kokku ja olen rõõmuga valmis vastama kõikvõimalikele küsimustele, mis teil võivad olla tekkinud. Aitäh! 

Aitäh ettekande eest! Küsimusi tõepoolest on. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Ja ma tõesti tänan ettekandjat nii põhjaliku ülevaate eest, et need, kes siin saalis, eriti koalitsiooni poolt, oleksid suvatsenud olla, oleksid saanud selle konventsiooni sisust aru. Aga siin saalis on kombeks hääletada millegi poolt, mida ei loetagi läbi, nagu näiteks hasartmängumaksu seaduse puhul. Selle puhul me tegime vigade paranduse. Kuidas te suhtute, kas peaks antud juhul ka vigade paranduse tegema samal põhimõttel, et koalitsioonisaadikud loeksid selle seaduse või konventsiooni läbi, ja tegema vigade paranduse? Sest need põhjendused näitavad, et Eestil ei ole vaja selle konventsiooni osa olla, ja teisest küljest me näeme, kui palju on sellist silmakirjalikkust. Ka see meeleavaldus, millele te viitasite, kestis heal juhul kümme minutit, anti intervjuud ja mindi laiali. Kuidas üldse hinnata seda suhtumist, mis siin saalis ja väljas toimus?

Kuidas hinnata seda suhtumist? Ma arvan, et see on natuke lapsik, kui lühidalt vastata. Eks Eestis on ka kujunenud tavaks opereerida rohkem loosungitega, kui vaadata asja sisulist poolt. Võib-olla üleskutse olekski see, et räägime asjadest nii, nagu nad päriselt on, vaatame asjadele, faktidele näkku, vaatame reaalsetele probleemidele näkku, tegeleme reaalsetele probleemidele lahenduste otsimisega, üritame kõigepealt tuvastada, milles nende probleemide põhjused seisnevad. Ja ärme käitu sellisel viisil, et selle asemel me siin vastastikku loobime loosungeid, et oi, näed, nüüd Vooglaid ja EKRE tahavad võtta ära rahvusvahelise kaitse, mis tagab naistele kaitse vägivalla eest. See ei vii meid mitte kusagile heasse kohta. See võimaldab võib-olla nendel inimestel, kes niiviisi käituvad, näidata ennast ideoloogiliselt väga õigeusklike, tublide, heade ja õigemeelsete inimestena, aga päriselt naistele see mitte mingisugust kaitset ei taga. Nii et võib-olla lühike vastus olekski see, et keskenduks sisule, mitte loosungite lehvitamisele.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Mind natukene üllatas teie ettekande puhul, eriti alguses, teatud tüüpi iroonia selle teema suhtes ja võib-olla ka vastuargumentide suhtes. Mulle jättis mulje, et see ei pruugi olla teil väga tõsine poos selle esitluses. Aga te kasutasite mitu korda argumendina, et kuna tegemist on ideoloogiaga, siis seal ei ole mingit pistmist selle sisuga ja nende eesmärkidega, mida see ideoloogia on justkui defineerinud. Samasuguse konstruktsiooniga edasi minnes võiks ju öelda, et EKRE on ka ideoloogia, et milleks meile seda vaja on, et kustutame ta ära. No see ei ole ju päriselt nii.

Ja see teine osa teie argumentidest oli seotud sellega, et te üritasite ühiskonnale jätta muljet, et kui ma ärkan hommikul üles ja tunnen äkki, et Varro Vooglaid on naine ja tahab minna Eesti meistrivõistlustele naiste sadat meetrit jooksma, siis ma võin lihtsalt öelda, et ma tunnen ennast sellisena ja lähen annan ennast võistlustele üles. Kas see on ikka päriselt nii? Ja kas see väljaastumine aitab tegelikult kaasa naistevastase vägivalla vähendamisele?

Alustame lõpust. Ma arvan, et aitab küll kaasa. Sellepärast, et see on süstemaatiline ja strukturaalne naistevastane vägivald, kui näiteks spordis peavad naised võistlema meeste vastu. Selle vastu on paljud naissportlased, ka maailma tippsportlased, astunud välja ja öelnud, et selline asi peab ära lõppema. Naistevastase vägivalla vastu võitlemise loosungi all viiakse ellu sellist ideoloogilist programmi, mis on naiste suhtes süstemaatiliselt alandav, neid diskrimineeriv ja kujutab endast ka laialt käsitletuna naistevastast vägivalda. 

Kõige hiljutisemaks näiteks on naiste maailma tennise esireket Arõna Sabalenka, kes ütles, et see ei saa olla aktsepteeritud, et tennises ja ka mitmetel teistel spordialadel hakatakse ligipääsu lubama tennisevõistlustele meestele, kes määratlevad ennast naistena. Kui seda lubatakse, siis põhimõtteliselt hävitatakse kogu naistetennis. Naistel ei ole enam mõtet tennisevõistlustel osaleda, sellepärast et fundamentaalselt on muudetud kogu konkurents nende jaoks ebaausaks. On ju nii? Te ju ka saate aru, et see on nii? Te ei saa aru sellest? Ma vastan teie küsimusele, te küsisite, kas see kaitseb naisi päriselt, kui me heidame kõrvale selle ideoloogia. Ma väidan, et kaitseb. 

Eestis me ei tohiks me mitte kunagi jõuda niikaugele, et naiste spordivõistlustel saavad hakata reaalselt osalema inimesed, kes pole tegelikult bioloogiliselt naissoost. Aga see konventsioon just nimelt kohustab meid selleks, et me hakkaksime liikuma selles suunas, et me tagame bioloogilistele meestele, kes määratlevad ennast naistena, ligipääsu naiste spordivõistlustele. 

Nüüd tuleme tagasi ühe sammu. Teil oli nii mitu küsimust, ma ei pruugi kõike mäletada. Aga tuleme ühe sammu tagasi, seda ma mäletan kindlasti, et te ütlesite, et kas see ikka päris nii lihtne on, et mina ärkan hommikul üles ja juba lõunaks tahan, et mulle tagatakse Eesti meistrivõistlustele ligipääs naiste 100 meetri jooksu võistlustele.

Esiteks, praktiliselt – olgu see vastatud – see oleks mu meelest väga rumal, sest ma ilmselt jääksin seal kaotajaks. Ma ei ole nii hea jooksja ja sellega ma ainult häbistaksin ennast. Aga Eestis on küllalt neid ka noormehi, kes ei ole üldsegi Eesti meeste spordi tipus, täiesti keskmikud, aga kes võiksid minna naiste 100 meetri võistlusele ja panna selle lõdva randmega kinni. 

Kas see on nii lihtne, et nad hommikul ärkavad üles ja lähevad ja registreerivad? Ma arvan, et see nii lihtne ei ole. Küll aga on see täpselt nii lihtne, et kui nad teevad läbi selle protseduuri, õiguslikult ette nähtud protsessi, mis on mõeldud selleks, et n-ö vahetada oma sugu, määratleda ennast naiste rahvana, ilma et nad oleksid tegelikult isegi lasknud oma suguorganid ära lõigata, siis juriidiliselt riigi silmis on nad täisväärtuslikud naised. Juriidiliselt, me ei räägi siin bioloogiliselt! Bioloogiliselt nad ilmselgelt ei ole naised, aga juriidiliselt on. On nii? 

Nad on täisväärtuslikud naisterahvad riigi silmis juriidiliselt. Ja kui nüüd juriidiliselt täisväärtuslik naisterahvas tuleb ja tahab ennast registreerida naiste spordivõistlusele ja seda ei võimaldata, siis see just nimelt ongi selle diskrimineerimise keelu rikkumine, mida Istanbuli konventsioon keelab. Ei tohi sotsiaalse soo alusel diskrimineerida! Riik peab tagama, et sotsiaalse soo alusel diskrimineerimine oleks keelatud. No öelge mulle, kuidas siis on sellega? Te vangutate pead, aga ma tahaksin argumenti kuulda. Mina ei näe seda argumenti. Siis peabki tagama talle ligipääsu sellele võistlusele. 

Viimane asi, mis mulle tuleb meelde teie küsimusest – see võib-olla ei olnud otseselt isegi küsimus –, te ütlesite, et ma alguses kuidagi natukene irooniliselt suhtusin sellesse sotside ettepanekusse, et peaks olema kõikides otsustuskogudes ka naised esindatud. Mina teatavasti ütlesin seda, et aga mida on naiste all siin silmas peetud. Kui ERR-i nõukogu kümnest liikmest näiteks kaks tükki ütlevad, et me määratleme ennast naisena, siis ei ole enam probleemi. Kes on siis see, kes tuleb ütlema, et ei-ei-ei, teie ikka päris naised ei ole? Kui see on sotsiaalne konstruktsioon, siis täpselt nii lihtne see asi ongi.  

Muidugi paneb see mind muigama, muidugi ma olen irooniline, sellepärast et kokkuvõtlikult minu meelest küsimus sellest, kas keegi saab oma sugu vahetada, on üks kõige lihtsamad IQ-teste või aususeteste. Kui inimesed ei saa aru sellest, et mitte keegi tegelikult ju ei saa oma sugu vahetada – see on võimatu! –, võib teeselda, et keegi muudab oma sugu, ja nõuda, et kõik ülejäänud tunnistaksid seda, et ta on muutnud oma sugu, siis ta on väga ebaintelligentne inimene. Väga ebaintelligentne inimene!  

Või teine variant on see, et ta ei ole ebaintelligentne inimene ja ta saab aru küll, et keegi ei saa oma sugu muuta, aga ta on väga ebaaus inimene. Selleks et näidata ennast kuidagi ideoloogiliselt õigetel positsioonidel olevana – mina olen salliv ja edumeelne ja liberaalselt meelestatud ja nii edasi –, siis ma mängin seda mängu kaasa, olgugi et ma saan väga hästi aru, et keegi ei saa oma sugu vahetada. Sugu on bioloogiline antus, kromosoomilisel tasandil juba paika pandud. 

Täpselt nagu mina ei saa oma pikkust vahetada. Ma ei saa öelda, et ma määratlen ennast 2.20 pikana ja nüüd ma olengi 2.20 pikk. Teie kõik peate tunnistama, et ma olen 2.20 pikk, sest muidu te olete vihkajad ja sallimatud inimesed. Mis seal vahet on? Mõlemad on bioloogilised antused. Samahästi ma võin öelda, et ma vahetan oma rassi, et mina nüüd määratlen ennast mustanahalise inimesena. No vaatate mulle näkku, et eriti mustanahaline just nagu ei ole. Aga ma ütlen, et oot-oot-oot, ega see välimus siin midagi ei loe. Täpselt nagu soovahetuse puhul. Kui mina määratlen ennast mustanahaliseks, siis ma olen mustanahaline. Kui teie seda ei tunnista, siis te olete vihkajad ja sallimatud inimesed. Öelge mulle lihtsalt, mis see kontseptuaalne eristus siin on või vahe. Polegi ju mitte mingit vahet! Või vanuse muutmine näiteks, et nüüd ma määratlen ennast 18-aastasena. Või ma ei tea, keegi, kes saab kutse kaitseväkke, ütleb, et ma määratlen ennast nüüd 50-aastasena, minu suhtes ei saa seda enam kohaldada. Jällegi, me räägime objektiivsest antusest, mida keegi ei saa lihtsalt subjektiivselt ümber mõtestada. 

Kes nii lihtsatest asjadest aru ei saa, on rumal inimene ja sellepärast ma natukene irooniliselt tõesti sellesse küsimusse suhtun. 

Signe Kivi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mina mõistan konventsiooni artiklit 3 teistmoodi. Ma loen praegu ette: tunnustatakse, et naised ja mehed ei ole oma soo esindajad mitte ainult bioloogiliselt, vaid et on olemas ka ühiskondlikult välja mõeldud sugu – rõhk: ühiskondlikult välja mõeldud; ja minu meelest on see kahetsusväärne, aga nii on, jätkan –, mille kaudu meestele ja naistele on soolise kuuluvuse järgi omistatud eraldi rollid ja käitumisviis. Nii on ju. Teaduslik uurimine on näidanud, et teatud rollijaotus ja käitumisviisid aitavad kaasa sellele, et ühiskond nõustub naistevastase vägivallaga. 

Aga see on ju nii, ka meil Eestis. Millal me hakkasime rääkima naistevastasest vägivallast? Võib-olla kümmekond aastat tagasi, kui sedagi. Meile tundus, ka politseile tundus, et see, mis toimub kodus, on koduseinte asi. Ja alles täna – täna! – julgevad need naised, keda aastaid on ahistatud, sellest rääkida, samuti mehed. Mina arvan, et selle konventsiooni põhimõte ei ole mitte see, mida te värvikalt praegu ette tõite.

Teie aeg!

Te võite nii arvata jah, aga ma siin otsest küsimust ei tuvastanud, kui aus olla. Mina olen oma arvamust väljendanud ja minu arvamus on väga erinev teie arvamusest. Ma tõin teile konkreetsed näited, millest nähtus, kuidas see konventsioon toimib ideoloogilise instrumendina. Kui te eitate neid näiteid, siis ma ei saa täpselt aru, mida te eitate. Need asjad, millest ma rääkisin, on ju faktiliselt tõesed. Te võite kõik … Ma nimetasin ka konkreetseid artikleid, igaüks võib konventsiooni lahti võtta, vaadata neid konkreetseid artikleid, mida seal on kirjas, ja veenduda, et kõik, mida ma rääkisin, vastab tõele. Me ei saa fakte eitada. (Saalist öeldakse midagi.)  

Teatud rollijaotused ja teatud stereotüübid võivad seda aidata, aga kindlasti mitte kõik stereotüübid ei kuulu väljajuurimisele lihtsalt sellepärast, et teatud stereotüübid võivad seda aidata. Aga ma eelnevalt oma ettekannet pidades ju ütlesingi, et see konventsioon paneb kohustuse juurida välja sooga seonduvad stereotüübid, ilma täpsustamata, millised on need kahjulikud ja ohtlikud stereotüübid, mida tuleks välja juurida, ja millised on igati loomulikud, mõistlikud ja soolistest eripäradest tulenevad stereotüübid, mida on igati põhjendatud säilitada, austada ja edasi anda tulevastele põlvedele. (Saalist öeldakse midagi.) Ei, no lihtsalt siis peakski täpsustama, et see ongi esimene mõistuspärane eristus, mis tuleb teha. Kui me räägime, et on mingisugused stereotüübid, mis tuleb välja juurida, siis me ei saa öelda, et stereotüübid kui sellised tuleb välja juurida. Ma ei tea, näiteks see, et … Ma ei tea, mis näiteid siin isegi tuua ja kas seda on isegi tarvis teha.  

Igal juhul tõsiasi on see, rääkides mõistetest, et konventsioon – ja seda ei saagi keegi eitada – lähtub sotsiaalse soo määratlusest. Kui ta ei lähtuks sellest, kui ta lähtuks bioloogilise soo määratlusest, siis see oleks täpselt nii lihtne, et sugupool oleks defineeritud läbi selle, et inimesed jaotuvad meesteks ja naisteks, ja siis on mingisugused anomaaliad, bioloogilised väärarengud, eks ole, kus ei ole kummagi sugupoole tunnuseid bioloogiliselt inimesel olemas või on mõlemad.

Hanah Lahe, palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kuulates täna teid siin saalis ja ka õiguskomisjoni istungil, kus te seda eelnõu tutvustasite, on mulle jäänud mulje, et teil on väga lihtsustatud arusaam seksuaalsest sättumusest ja soolisest enesemääratlusest, et kõik käib nipsust ja on lihtne, nagu te siin ütlete, et üks päev olen see, teine päev olen see. Tegelikult on selliseid juhtumeid üsna vähe, aga ma arvan, et inimesel võiks ka see vabadus olla. Ja ma arvan, et inimene, kes arvab, nagu teie näiteks, et seksuaalne sättumus on valik, võib-olla see on tema jaoks valik. Sellest tulenevalt on mul küsimus, kas te olete kohtunud päriselt inimestega, kes on LGBT-kogukonnast või kes määratlevad enda sugu teistsugusena sellest, kellena nad sündisid. Või siis võib-olla ma soovitaks teile seda kohtumist. Kas te mõistaksite siis võib-olla paremini, et need inimesed, keda te nii kohutavalt vaenate, on ka päris inimesed ja nad on olemas? Lihtsalt nad on võib-olla teist erinevad.

No esiteks olgu öeldud, et ma ei vaena kedagi. Milles see vaenamine seisneb? Ma ei näe põhjust selliste loosungitega siin opereerida ja selliseid silte kleepida. Pole mingit vaenamisest! Lihtsalt Räägime asjadest nii, nagu need tegelikult on, eks ole. Mehed on mehed, naised on naised, ükski mees ei saa muuta oma sugu naiseks, ükski naine ei saa muuta oma sugu meheks. Nii lihtsalt on! (Naerab.) See on kõige elementaarsem bioloogiline reaalsus, millega me maailmas silmitsi seisame. Mis selles vaenulikku on? Kui ma ütlen, et inimene, kes on 1,80 meetrit pikk, ei saa muuta oma pikkust 2,20-le, kas see on siis vaenamine? Miks te suhtute sellesse inimesse nii vaenulikult? Ei ole vaenulikkust! Lihtsalt tunnistan seda, et teatud asjad ei ole võimalikud ja ei ole mõtet teha nägu, et see on võimalik. 

Kas ma olen kokku puutunud inimestega, kes kuuluvad n-ö vähemustesse? Jah, olen küll puutunud kokku, aga see ei muuda mitte midagi. Veel kord: ei ole mõtet jällegi teha sellist nägu, et kui näiteks keegi meesterahvas, kes tunneb, et tema on tegelikult naine ja meie sellega ei nõustu, siis see kuidagi vaenulik hoiak. Tegelikult tuleb sellisele inimesele kaasa tunda, sest tegemist on teatava psühhiaatrilise probleemiga. Kui inimese arusaamine sellest, kes ta on, ei lange kokku sellega, kes ta tegelikult on, siis noh, mina ütleks, et teatud mõttes see ongi kõige lihtsam definitsioon hullumeelsusest. Eks inimestele tuleb siis pakkuda vastavat abi ja toetust, et nad saaksid nendest psühhiaatrilistest probleemidest üle. Te muigate, ma näen, seal taga, eks ole, koos kolleegidega.

Aga no kujutagem nüüd ette, et kui on keegi inimene hullumajas, kes ütleb, et mina tunnen, et ma olen näiteks mitte inimliigi esindaja, vaid ma olen, ma ei tea, mingi linnuliigi esindaja. Mis me siis ütleme? Mida siis sellele inimesele öeldakse või mida me arvame sellest asjast? Me ütleme, et noh, see on psühhiaatriline probleem, sellepärast et inimene ei saa aru, kes ta tegelikult on. Ta on inimene, aga ta arvab, et on lind, eks. Aga mille poolest see olukord põhimõtteliselt erineb, kus mees arvab, et ta on naine, kuigi ta tegelikult on mees? Selgitage mulle ära. Ta ei ole naine ja ta ei saa mitte kunagi naiseks, ta võib seda ette kujutada, ta võib seda mõelda, ta võib ka ühiskonnalt nõuda seda. Aga kui ühiskond või osa selle liikmed ei aktsepteeri seda, ütlevad, et see ei vasta lihtsalt tõele, me ei nõustu tunnistama midagi, mis ei vasta tõele, me ei nõustu valetama, me ei nõustu kogu ühiskondlikku korraldust ümber kujundama sellisel viisil, et see hakkaks neid valesid aktsepteerima ja seadustesse kirjutama ja jõustama kas või karistama inimesi, kes neid valesid ja tunnistan, siis selles ei ole mitte midagi vaenulikku ega vihkajalikku. Siin on tegemist lihtsalt elementaarse tõetruudusega.

Mihkel Lees, palun!

Aitüma! Ma küsin lihtsalt, austatud ettekandja, teie käest, et saada aru, kas teil on olemas ka teatav empaatiavõime. Kas te olete võimeline panema ennast ka teiste inimeste kingadesse? Mis te arvate, mis tunne tekiks neil inimestel, neil naistel, kes on kogenud perevägivalda, kui Eesti riik riiklikult otsustaks ja ütleks, et me nüüd astume välja konventsioonist, mille eesmärk ei ole loomulikult, nagu teie väidate, tekitada mingisugust uut sooideoloogiat, vaid mille eesmärk on selgelt ennetada vägivalda, mõista selle põhjuseid ja kaitsta ohvreid? Mis te arvate, mis tunne neil inimestel võib tekkida, kui Eesti riik sedasi käituks?

Aitäh! Esiteks, ma ei olegi väitnud, et selle konventsiooni eesmärk oleks tekitada mingit uut sooideoloogiat. Ei, selle konventsiooni taustaks on ilmselt eesmärk jõustada juba ammu eksisteerivat sooideoloogiat, mitte luua mingit uut ideoloogiat. Alustame sellest.  

Teiseks ei ole üldse oluline rääkida sellest, mis eesmärk on, olulisem on see, mis on tema tegelik toime. Siis me peame vaatama, mida on konkreetselt konventsiooni kirjutatud. Ma tõin teile näite konkreetsetest artiklitest, mis toimivad ideoloogilise manipulatsiooni instrumentidena, ühiskonna ideoloogilise ümberkujunemise instrumentidena, panevad riigile vastavasisulisi kohustusi, ja seda te ei saa ju eitada. Kui te saate seda eitada, siis näidake, mida ma valesti ütlesin, kus ma olen valesti konventsioonile osutanud. 

Aga nüüd küsimuse juurde, mida nad siis tundma peavad ja kas minul on empaatiavõimet. Ma ei ole ise kõige parem inimene hindama, kui palju või vähe mul seda empaatiavõimet on, las sellest räägivad teised inimesed, kes mind tunnevad. Aga ma arvan, et naistel ei oleks põhjust tunda midagi halba, kui me näiteks ütleksime nii, nagu asjad tegelikult on, et lõpetame nüüdsest ära ideoloogiliste loosungite lehvitamise ja pühendume sellele, et tagada Eestis kehtivates seadustes reaalselt kaitse naisterahvastele vägivalla eest. Muu hulgas alustame näiteks sellest, et kui naiste vastu on pandud toime füüsiline isikuvastane rünne, näiteks nuga kasutades või kuidas iganes me seda määratleme, siis selline isikuvastane kuritegu – eeldusel, et isiku süü leiab tõestust – ei saa päädida tingimisi vangistusega. 

Ma arvan, et naised oleksid tänulikud, kui me astuksime päris samme nende kaitsmiseks vägivalla eest, selle asemel et jätkata lihtsalt loosungite lehvitamisega, et jätta mulje, et me seisame naiste eest ja nende vastu suunatud vägivalla vastu. Mina arvan, et selline petlik valelik hoiak võib küll kellelegi hea tunde tekitada, aga see ei ole fundamentaalselt ausameelne. 

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Istanbuli konventsiooni ratifitseerimine on minu hinnangul aidanud Eestis luua selge raamistiku, kuidas ennetada perevägivalda, kaitsta paremini ohvreid ja tegeleda rohkem ka vägivalla juurpõhjustega, nii hoiakutega kui kogu sellise laiema, noh, ühiskondlike murekohtadega. See konventsioon ei ohusta kuidagi ega muuda ka perekonnamudelit, vaid aitab, veel kord, kaitsta vägivalla ohvreid, annab riigile kohustuse – selgelt ka rahvusvaheliselt võetud kohustuse – tegutseda ja reageerida, mitte perevägivalda kuidagi pealt vaadata või öelda, et see on kuidagi nii-öelda pere siseasi, nagu siin veel mõni aeg tagasi oli üsna levinud hoiak.

Kuulasin ka teie sõnavõtte ja vastuseid tähelepanelikult ja pean tunnistama, et ma ei kuulnud tõesti ühtegi sisulist argumenti, miks Eesti peaks võtma siin Türgist eeskuju ja nüüd teise riigina sellest konventsioonist taganema. Isegi kui võtame eelduseks teie väite, et sellest konventsioonist pole nagu kasu, siis jäi mulle küll arusaamatuks, mis kasu oleks sellest lahkumisest, et kes sellest võidab ja mida sellest võidab, kui Eesti teeb sellise rahvusvaheliselt suhteliselt pretsedenditu sammu, täpsemalt siis Türgi eeskujul, ja konventsioonist peaks lahkuma. Ma loodan loomulikult, et parlament ei tee.

No kuidas ma nüüd siis teile vastama hakkan? Ma ei hakka kõike kordama, mida ma eelnevalt ettekandes rääkisin. Ma ei tea, kas te mu ettekannet kuulsite üldse. Kui te ütlete, et te ei kuulnud ühtegi argumenti, siis on võimalik ka see, et te lihtsalt ei viibinud saalis, ei kuulanud, mida ma rääkisin. Teine variant on see, et kõrvakuulmisega on mingisugune probleem. Ja kolmas variant on siis see, et tõesti minu ettekandes ei olnud neid argumente. Ma ju tõin teile punkt punkti haaval esile, kuidas see konventsioon toimib ideoloogilise manipulatsiooni instrumendina. Kas ma hakkan teile uuesti kõike seda kordama? Ma võin vastata siin ka kaks tundi teatavasti, küsimusele vastamise aeg ei ole piiratud. Ma võin kogu ettekande uuesti pidada, hakkame punkt punkti haaval siis uuesti läbi käima või? Soovite? (Tanel Kiik vastab saalist.) Tehke kontsentraat!  

No aga võtame siis konkreetselt ühe näite. Artikkel 12 konventsioonist kohustab riike propageerima muudatusi naiste ja meeste sotsiaalselt ja kultuuriliselt määratletud käitumisviisides, et juurida välja kombed, traditsioonid ja tavad, mis tuginevad stereotüüpsetele soorollidele. Muu hulgas on stereotüüpseks soorolliks see, et ühiskonnas on ootus, et naised täidavad emarolli ja mehed täidavad isarolli. Järelikult selle konventsiooniga võetakse kohustus ka need stereotüüpsed soorollid välja juurida. Millest te aru ei saa? (Tanel Kiik vastab saalist.) Vabandust! Te ei saa endiselt aru või? Ma võin pikemalt ka selgitada … (Tanel Kiige vahelehüüe.) Aga siis te võiksite olla suuteline ka argumendi konstrueerima. Ma näitan teile konkreetset artiklit, mis paneb Eesti riigile kohustuse juurida välja stereotüüpsed soorollid, mille hulka kuulub teatavasti ja vaieldamatult ka arusaamine, et naised täidaksid emarolli ja mehed täidaksid isarolli. Muu hulgas kuulub stereotüüpse soorolli juurde see arusaamine, et mehed täidaksid riigikaitselisi ülesandeid. On nii? (Hääl saalist.)

Võtame küsimuste kaupa.

On küll nii! Ma ei tea, et kui te sellest tõesti aru ei saa ka pärast korduvat selgitamist ja ka pärast korduvat konventsiooni lugemist, siis ma arvan, et teil on tõsine probleem funktsionaalse kirjaoskusega. Midagi pole teha, ma ei saa teid aidata, siis peate kuskile mujale pöörduma abi saamiseks. (Hääled saalis.)

Reili Rand, palun!

Suur aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma mõistan, et rahvusvahelised õigusaktid ongi väga keeruliselt konstrueeritud ja eelnõu esitajatel on jäänud siin nii mõndagi tõlkes kaduma. Aga on selge, et me jääme täna tugevalt eriarvamusele. Ei suuda teie mind veenda oma hirmutamise ja valeväidetega, tõenäoliselt ei suuda mina teid ka. Mina näiteks usun, et tugev riik ei astu sammugi tagasi inimeste kaitsmisest ning et hooliv ja demokraatlik riik ei vaidle selle üle, kas ja milline vägivald on probleem, vaid teeb kõik, et seda ennetada, et ohvrid saaksid abi ja et keegi ei jääks oma hirmuga üksi.

Minu hinnangul ei vaja Eesti täna mitte rahvusvahelistest kokkulepetest lahkumist, vaid rohkem poliitilist tahet, rohkem ressurssi ja rohkem hoolimist, et seda konventsiooni päriselt jõustada. Sellepärast ma küsingi teie käest, kuidas see teie eelnõu aitab reaalselt kaasa turvalisemale Eestile nende inimeste jaoks, kes täna vägivalla ajal kannatavad. Kas te saate avalikkusele selgelt öelda, miks teie hinnangul on Eestile parem loobuda …

Teie aeg!

… rahvusvahelisest kokkuleppest, selle asemel et keskenduda selle tugevdamisele?

Aitäh!

Siin on nüüd jälle väga palju kokku pakitud ühte küsimusse ja kommentaari. Esiteks, võib-olla alustame sellisest üldisest tähelepanekust, et kui te süüdistate kedagi valeväidete esitamises, siis hea poliitiline kultuur võiks näha ette ka seda, et te ütlete, milles valeväide seisnes. Selliseid tugevaid süüdistusi ei ole viisakas ega kultuurne esitada blanketselt. Eks, olete nõus minuga? Te ütlesite, et teie ei saa nõustuda minupoolsete valeväidete esitamisega. Ma pole ühtegi valeväidet esitanud. Ja kui ma olen esitanud mõne valeväite, siis te peate ka argumenteeritult näitama, milles see vale seisnes. Seda esiteks.

Teiseks, te ütlesite, et minule on jäänud, et juriidilised tekstid ongi keerulised ja paljud inimesed ei saagi neist aru ja nii edasi. No ma olen terve elu juriidiliste tekstidega töötanud ja ma arvan, et ma saan väga hästi aru, mis siin kirjas on. Jällegi, kui te esitate mulle sellise süüdistuse, et ma ei ole konventsiooni tekstist aru saanud, siis näidake palun ka konkreetselt, argumenteeritult, millest ma olen valesti aru saanud, mitte jällegi esitada sellist blanketset süüdistust ilma ühegi konkreetse argumendita. See ütleb rohkem teie kui minu kohta.

Nüüd, teie küsimus, kui ma õigesti mäletan, seisnes selles, miks me selle asemel, et taotleda konventsioonist väljaastumist, ei keskendu kuidagipidi selle konventsiooni regulatsiooni tugevdamisele. No kuidas me saame seda konventsiooni regulatsiooni, huvitav, tugevdada? Me saame parlamendis muuta seadusi, mis Eestis on – meie ei saa opositsiooni poolt, sellepärast et mida iganes me ette paneme, te viskate selle niikuinii prügikasti. Aga põhimõtteliselt saab parlament algatada seaduseelnõusid Eestis eksisteerivate seaduste muutmiseks. Te võiksite nii palju aru saada, et meil ei ole mitte isegi teoreetilist võimalust algatada mingit menetlust Istanbuli konventsiooni regulatsiooni parandamiseks. Sellist varianti ei ole. Siin on põhimõtteliselt kontseptuaalne erinevus konventsioonide ja seaduste vahel. Ma eeldan, et te saate sellest aru. 

Aga veel kord, mina ei näe lihtsalt, millises aspektis jääksid Eestis naiste õigused kaitsmata, kui Eesti enam ei oleks Istanbuli konventsiooni osapool. Teil on vist võimalus küsida ka teine küsimus. Äkki te kasutate oma teise küsimuse … Aa, üks küsimus on jah?  (Saalist öeldakse midagi.) Aa, see on otsuse eelnõu. 

Igale ettekandjale on üks küsimus.

Jaa, see on otsuse eelnõu. Vabandust, ma mõtlesin seaduseelnõude loogika peale. Nojah, siis saate tulla võib-olla fraktsiooni nimel kõnet pidama. Ma ei tea, kuidas iganes. Aga te võite ka pärast sotsiaalmeedias näiteks kirjutada pikemalt lahti, millistes aspektides jääksid Eestis naised ilma reaalse kaitseta vägivalla eest, kui Eesti ei oleks Istanbuli konventsiooni osapool. Kui selliseid aspekte päriselt eksisteerib – päriselt, mitte loosunglikult –, siis me peame algatama ka vastavad seadusemuudatused, et tagada naistele kohane seaduslik kaitse. Seda enam, et kohtutes ei ole ka kunagi päris selge, kas rahvusvahelisi konventsioone saab otse kohaldada või ei saa. Kohtutel on vabadus valida, ise otsustada, kas konventsiooni regulatsioon on piisavalt detailne, et seda käsitleda otse rakenduva aktina. Kui on mingisugused augud Eestis kehtivas õiguses, siis tuleb need täita seadusemuudatuste abil. 

Aga mina väidan, et mingisuguseid tõsiseid auke ei ole, selliseid, mida lapiks Istanbuli konventsioon. On küll olemas auke, mis eksisteerivad, aga neid ei lapi ka Istanbuli konventsioon, nagu seesama Nõo surmakutsari juhtum, eks ole. Kui ikkagi mehele, kes tungis pussnoaga naisterahvale kallale, põhjustas talle kehavigastusi, saab Eestis kehtiva õigussüsteemi raames määrata ainult tingimisi karistusi, siis näete, seda ei hoidnud ära ka Istanbuli konventsioon. Siis järelikult on meil tarvis tegeleda Eestis kehtivate seaduste muutmisega. Nii et ma ei saa mitte kuidagi nõustuda teie sellise arusaamisega, mis on ka blanketselt esitatud, justkui Istanbuli konventsioonist väljumine võtaks naistelt ära seadusliku kaitse vägivalla eest. Ei ole sellist asja.

Andre Hanimägi, palun! 

Hea aseesimees! Hea ettekandja! Kuulan seda arutelu ja tundub, nagu üks vaatab elevanti ühelt poolt ja teine vaatab elevanti teiselt poolt ja siis kumbki jääb oma tõe juurde. Sellisel juhul tavaliselt on see tõde see praktika. Istanbuli konventsiooniga on Eesti juba päris mitu aastat liitunud olnud ja need konstruktsioonid, mida te siin esitasite ja mida ka komisjonis olete esitanud – ma ei ole näinud, et need oleksid osutunud tõeks. Päris nii lihtne see ikkagi ei ole. Mul natuke tuleb ikkagi paralleel, ka see lippude küsimus, kas on üks või teine. Kui me täna nagu arutame seda, miks see Istanbuli konventsiooni denonsseerimine üldse siin täna on, siis mulle tundub, et see ei ole seetõttu, et see on mingi sooideoloogia küsimus teil, vaid see on selle tõttu, et tekitada mingit furoori ühiskonnas. Ja ma põhjendan, miks. Sellepärast, et kui see sooideoloogia oleks küsimus, siis siseriiklikult on meil näiteks soovahetus ju juba mitukümmend aastat olnud lubatud. Sel juhul oleks te pidanud tulema hoopis selle konstruktsiooniga, et lõpetame selle ära, et Istanbuli konventsioon ei ole ju toonud Eestisse mingisugust uut seadusandlust või mingisugust uut mõtet, mis on siseriiklikult juba varem puudu olnud.

No ma ei tea, kuidas ta ei ole toonud. Minu meelest küll on toonud. Just eilegi nägime, kuidas aasta vabaühenduse tiitel anti Feministeeriumile, mis propageerib süstemaatiliselt sedasama sooideoloogiat Eesti ühiskonnas. President läheb, annab üle, eks ole, autasu. Minu meelest see on väga selge märk selliste ühiskondlike hoiakute muutumisest. Kas see on otseselt tingitud või ainult tingitud Istanbuli konventsioonist? Kes seda nüüd oskab öelda. Kindlasti mitte ainult sellest, aga täpselt sama kindlasti võib ilmselt öelda, et Istanbuli konventsioon ja sellega sisse toodud hoiakud soodustavad niisuguste hoiakute juurutamist Eesti ühiskonnas.

Nii et mina arvan küll, et me näeme aasta-aastalt, kuidas neid hoiakuid muudkui propageeritakse, juurutatakse, süvendatakse, kirjutatakse üha enam ka Eestis kehtivatesse seadustesse. Jah, see ei juhtu üleöö, aga Eesti riik on võtnud endale kohustuse neid hoiakuid Eestis juurutada, muu hulgas kehtiva õiguse kaudu, ja eks seda samm-sammult muudkui ka tehakse. 

Nii et ma ei oska teile midagi paremat vastuseks öelda. Aga mida ma oskan öelda, on jällegi see, et kui te ütlete, et mina olen väitnud siin midagi, mis on vale, et pole osutunud tõeks minu esitatud seisukohad, siis te peate ütlema, mille eest seisnevad valeväited. Selliseid blanketseid süüdistusi ei ole mõistlik loopida.

Mis puudutab elevandi kahelt poolt vaatamist, siis loomulikult võib igaühel olla oma arvamus asjade kohta, aga see ei tähenda, et igaühel on oma tõde. Tõe definitiivne tunnus ongi see, et ta on üks ja ainus, ei saa olla igaühel oma tõde või mitu erinevat tõde. Tõde on üks ja ainus erinevatest arvamustest, mis võivad paljud olla erinevad.

Ja mis puudutab motiive – te ütlesite, et natuke tundub nagu eelmisel nädalal selle lipuseadusega, et te tegelikult tahame siin mingit furoori üles kütta –, siis ma alati ütlen, et motiivide üle vaidlemine on viljatu tegevus. Keegi meist ei näe teineteise pähe ega südamesse, millistest motiividest kellegi sammud lähtuvad.

Mina paneksin ette, et arutame ikkagi konkreetset asja. Kui on tarvis arutada selle üle, kas Eesti lipule peab olema tagatud selgelt eristuv eristaatus sellisel viisil, et alaliselt lehvivad avaliku sektori hoonetel üksnes Eesti lipud, kas see on kooskõlas lipuseaduse mõttega, kas see on kooskõlas lipuseaduse väärikusega, siis räägime sellest, ärme arutame selle üle, et mulle tundub, et teil on siin mingisugused kahtlased motiivid taustal. Siis me tegelikult viime selle diskussiooni kõrvale.  

Ja siin on sama asi. Arutame selle üle, kas Istanbuli konventsioon tegelikult on tarvilik naiste õiguste tagamiseks. Arutame selle üle, kas ta tegelikult toimib ideoloogilise instrumendina, mitte selle üle, millised on meie varjatud võimalikud motiivid. 

Kristo Enn Vaga, palun!

Hea Riigikogu esimees! Austatud ettekandja! Eestis on kalendriaastas suurusjärgus 10 000 perevägivallajuhtumit, neist suurusjärgus 80% nendest teatajatest on naised. Istanbuli konventsiooni eesmärk on edendada naiste kaitset vägivalla eest. Selles vaates ma ütlen, et teie ausus teeb teile au, et teie olete teistsugusel seisukohal, et ei tuleks edendada naiste kaitset vägivalla eest. 

Aga minu küsimus puudutab seda, et te siin paar kuud tagasi avalikult kritiseerisite väga konkreetselt ja julgelt kolleege, nüüd küll Tallinna Linnavalitsuses töötavat Riina Solmani ja Anastassia Kovalenko-Kõlvartit, kes oma allkirjaga toetasid Istanbuli konventsioonis jätkamist. Ütlete, et kõik, kes toetavad sügavalt haiglast, radikaalset, naeruväärset konventsiooni, ei kvalifitseeru ühegi vähegi mõistuspärase kriteeriumi kohaselt konservatiivina. Küsin teilt, kas teie olete siis ainuke konservatiiv ja kõik teised on võltskonservatiivid, ka näiteks Urmas Reinsalu, kes on öelnud, et selles konventsioonis peaks jätkama.

Mis ma nüüd vastan? Jah, mina olen Eesti ainukene tõeline konservatiiv. Oleksite rahul selle vastusega? Ei, loomulikult mitte. (Vahelehüüe. Naer saalis. Ettekandja naerab.) Ei, ma ütlen, et loomulikult mitte, selles mõttes, et loomulikult ma ei arva seda. 

Aga esiteks alustame sellest, te ütlesite, et minu ausus teeb mulle au. No ma pean vastama, et teie ebaausus ei tee teile au. Selles mõttes, et kui te ütlete, justkui minu positsioon seisneks selles, et ma ei pea vajalikuks seista naistevastase vägivalla vastu, siis te tõestate ennast lihtsalt fundamentaalselt ebaausa inimesena. Siin pole mitte midagi rääkida. Häbi teile! Häbi! Te olete istunud kogu selle aja siin. Te ei saa pugeda selle taha, et te ei tea, mida ma rääkisin eelnevalt. Te kuulsite, et ma rääkisin. Ma rääkisin ka sellest, et ma arvan, et siin saalis pole mitte ühtegi inimest, kes ei peaks oluliseks seista selle eest, et naistele oleks tagatud kaitse vägivalla eest. Ma selgitasin pikalt ja põhjalikult, milliseid seadusandlikke muudatusi, tuues ka näiteid, me peaksime algatama, et tagada naistele päriselt kaitse vägivalla eest. Ja siis te tulete siia ja ütlete mulle, et mulle teeb au minu ausus seonduvalt sellega, et ma ei pea oluliseks kaitsta naisi vägivalla eest. Kuulge, tõstke taset, tõstke taset päriselt! Ma saan aru, et see võib olla selline vahva retooriline ilkumine, aga tegelikult võiks taset tõsta. 

Nüüd, mis puudutab konservatiiviks olemist, siis ma ei jääks siia pikalt pidama, see pole tänase arutelu tuumikküsimus, aga ma olen endiselt seisukohal, et ma ei saa aru, miks Anastassia ja miks Riina allkirjastasid selle avalduse, teadmises väga hästi, et see konventsioon toimib ideoloogilise instrumendina, mis juurutab Eesti ühiskonnas radikaalselt perekondliku ideaaliga vastuolus, konservatiivsete põhimõtetega vastuolus olevat sooideoloogiat. Tõtt-öelda, ma saan aru, miks nad seda tegid. Ma arvan, et ma saan aru, miks nad seda tegid. Nad kirjutasid sinna sellepärast alla, et olla kaitstud just nimelt teiesuguste inimeste rünnakute eest, kes oleks vastasel juhul näidanud, et näete, ka Kovalenko ja Solman, eks ole, ei poolda seda, et seista naistevastase vägivalla vastu. Täpselt sellepärast nad ilmselt sinna alla kirjutasidki. Aga probleemiks ultimatiivselt ongi see, et sellisel viisil valelikult inimesi süüdistatakse. See ongi see põhiprobleem, saate aru. Ja siin me võiksime tõesti natukene ka peeglisse vaadata ja mõelda, mida annaks teha, et poliitilist kultuuri selles osas parandada. 

Ma ei tea, Urmas Reinsalu võib iseenda eest rääkida. Kui ta arvab, et me peaksime pooldama sellist konventsiooni, mis juurutab Eesti ühiskonnas radikaalset sooideoloogiat, siis eks ta peab ise selgitama, kuidas see on kooskõlas konservatiivsete tõekspidamistega, nii nagu tema sellest aru saab. Mina võin rääkida iseenda ja meie fraktsiooni nimel ja me ütleme, et meie arvates konservatiivne positsioon peaks tingimusteta eeldama seda, et me seda radikaalset soo- ja transideoloogiat heaks ei kiida, isegi kui see on kuidagi serveeritud sellises naistevastase vägivalla vastu võitlemise kastmes.

Martin Helme, palun!

Aitäh! No enne siin oli küsimus, et kas siis konservatiividel empaatiat ei olegi. No mina ütlen, et empaatiat ei ole liberaalidel. Kui seesama Tapja-Tarmo on kolm korda aasta jooksul pussitanud või rünnanud oma naist ja politsei ei pane teda isegi mitte platele, rääkimata sellest, et kohus paneks teda vangi, siis ei ole liberaalidel kuskil mingit empaatiat selle naise vastu. 

Kui meil tulevad lapsevanemate juurde 8- või 12-aastased lapsed, kelle juurde on selle konventsiooni tõttu koolidesse või lasteaedadesse lastud perverssed aktivistid, kes seletavad, et sa tegelikult ei ole mitte poiss, vaid tüdruk, ja vastupidi, ajavadki selle lapse hulluks, siis need lapsed ja lapsevanemad on hädas ja ei ole liberaalil ühtegi empaatiat selle probleemi suhtes. 

Kui ninaluu lööb puruks olümpiamängudel Alžeeria mees Itaalia naisel ja seda nimetatakse poksiks, siis ei ole ühtegi liberaali, kes astuks naise kaitseks välja. Need olid konservatiivid, kes astusid naise kaitseks välja. 

Aga mul on küsimus ka. See konventsioon kohustab riiki andma raha nendele äärmuslastele ja nüüd tulevad konservatiivid võimule ja otsustavad selle raha ära võtta. Kas me saame seda teha?

Aitäh küsimuse eest! Esiteks, aitäh ka nende täienduste eest! Need vastavad tõele. Kui keegi nüüd arvab, et Martin Helme liialdab ja see ei vasta tõele, siis ma ei tea, lugege konventsiooni artiklit 14, mis näeb ette stereotüüpsete soorollide kõrvaldamist läbi hariduse kõigil tasanditel, sealhulgas õppekavade, vabahariduse programmide ning ka spordi-, kultuuri- ja meediaprogrammide kaudu. Jah, loomulikult, see artikkel on igati sobilik toetuspunkt selleks, et tuua koolidesse Feministeeriumi, Eesti LGBT Ühingu ja kõikide nende muude ideoloogiliste ühingute aktivistid, kes koolitavad lapsi ja noori seonduvalt sellega, mis puudutab ka võimalusi soo muutmiseks ja kõigeks selleks. See päriselt, tõesti nii toimibki.  

Kas saab raha ära võtta? Ma arvan, et ultimatiivselt on see ikkagi riigi enda otsustus, milleks ta oma eelarvelisi vahendeid kasutab, milliseid niinimetatud kodanikuühendusi, pseudokodanikuühendusi ta rahaliselt toetab. Minul küll silm ei pilguks, tuima näoga võtaks kogu raha ära ja ütleks, et kui tahate edasi opereerida kodanikuühendustena, siis koguge oma rahalised vahendid kodanikelt, nii nagu SAPTK on seda aastaid, juba rohkem kui kümme aastat, teinud. Kui oleme meie saanud teha, saate teie ka teha, ja kui te olete päris kodanikuühendus ja teil on ulatuslik kodanike toetus, siis jõudu tööle annetuste kogumisel. Nii et ma ei oska midagi paremat praegusel hetkel vastata, detailsem vastus eeldaks natuke juriidilist analüüsi.

Toomas Uibo, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas te äkki saaksite hästi konkreetselt teada anda, millised riigid on loonud uue juriidilise soolise kategooria tänu sellele, et konventsioon kirjeldab erinevaid sotsiaalseid rolle, mis on ühiskondades tekkinud? Selgituseks, et need sotsiaalsed sood on ühiskondades paraku olemas, olenemata sellest, kas Istanbuli konventsioon on olemas või mitte, olenemata sellest, kas see meeldib meile või mitte, olenemata sellest, kas Istanbuli konventsioon mainib seda reaalsust, mis on tänapäeval ühiskonnas, või mitte. Aga jah, põhiküsimus on, millised riigid on loonud sellise uue juriidilise soolise kategooria Istanbuli konventsiooni 15-aastase kehtivusaja jooksul.

Aitäh! No esiteks, tegemist on sedavõrd detailse faktiküsimusega, et ma ei oska sellele teile puusalt vastata. See vajaks natukene eeltööd, uurimist ja selgitamist, milliseid samme millistes riikides on astutud. Loomulikult ma niimoodi puusalt puldist ei oska sellisele küsimusele vastata. 

Tõsiasi sealjuures on see, et terve rida lääneriike on omaks võtnud selle sotsiaalse soo kategooria. See on ju fakt. See on ju fakt! Paljude riikide seadustesse on kirjutatud see juba praegu sisse, et inimesed saavad muuta oma sugu. (Saalist öeldakse midagi.) See on ju tõsiasi, see ei ole mingisugune uudis teile. Ma ei tea, kui see teile uudisena tuleb, et paljude riikide seaduste kohaselt saavad inimesed oma sugu muuta, siis ma ei tea, kus te elanud olete. Aga millistes riikides ja kus täpselt kuidas seadusi on muudetud, seda ma teile praegu vastata ei oska. 

Nüüd teine asi, mida ma kommenteeriksin teie öelduga seonduvalt. Te ütlesite enam-vähem täpselt nii, et sotsiaalsed sood on olemas nii ehk naa, sõltumata sellest, kas Istanbuli konventsioon eksisteerib või kas meie selle osapooleks oleme või mitte. Reaalsus on ju risti vastupidine. Mingisuguseid sotsiaalseid sugusid ei ole just nimelt olemas. Need ongi ideoloogilised ettekujutused. Pole olemas! Reaalselt on olemas kaks sugu: meessugu ja naissugu, nii inimeste puhul kui ka loomariigis. Ja on olemas mingid anomaaliad, väärarengud konkreetsete isendite puhul, kellel on võib-olla mõlema soo tunnused või pole kumbagi – hästi väike, marginaalne hulk inimesi, looduses ikka tekivad väärarengud. Aga see ei muuda asjaolu, et põhimõtteliselt on olemas kaks sugu: meessugu ja naissugu. Reaalselt ei eksisteeri mitte mingisuguseid sotsiaalseid sugusid. See on väljamõeldis, saate aru? Väljamõeldis, ettekujutus!

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Oma kõnes te ütlesite, et need, kes arvavad, et mehed ja naised peaksid olema võrdõiguslikud ja kes tahavad stereotüüpidest lahti saada, võiksid toetada 12-kuulist ajateenistust naistele, kes ei soovi emarolli täita, et need naised saaksid siis lasteaedades ja hooldekodudes vajalikku rakendust leida. See on näide täpselt nendest stereotüüpidest, millest lahtisaamist Istanbuli konventsioon peab mõistlikuks.

Kahtlemata, mina arvan ka, et Eestis peaks kohustuslik ajateenistus laienema ka naistele. See ei ole võrdsuspoliitika küsimus, see ei ole karistus naistele, kes ei soovi lapsi saada. See on ainus viis, kuidas Eesti suudab ennast kaitsta. Aga kui teie siit puldist Riigikogu liikmena näete, et naised ei sobi ajateenistusse, vaid ainult asendusteenistusse ja see peaks kehtima ainult osale naistele, neile, kes ei soovi emaks saada, siis see on kahjulik stereotüüp, mida te siin loote, nagu osa naisi oleks vähem väärtuslikud ja on ainult üks õige roll, mida saab täita. Samuti et ajateenistus on midagi sellist, mida naised ei ole võimelised läbima. Kahtlemata meil on naissoost ohvitsere, meil on naisi, kes soovivad sellist rolli ühiselt täita.

Teie aeg! Kas te sellest näitest saate aru?

Suur tänu! No mina jään teiega risti vastupidisele arvamusele. Minu hinnangul teie positsioon, et naistele peaks olema kehtestatud kohustuslik kaitseväeteenistus, on ise osa naistevastase vägivalla mõttemustritest. (Saalist vastatakse.) Ei pea! Naisi ei pea karistuse ähvardusel sündima relva alla. Ma saan aru, et selline hoiak, mida teie kannate, ei ole meile konservatiividena vastuvõetav. See on vale! 

Just samamoodi nagu naisi ei peaks sundima võrdsetel alusel – võrdsuse ideoloogiast lähtuvalt, eks ole – osalema meestega samadel spordivõistlustel, eks ole. Ei, ei ole niimoodi, et on naistevõistlused eraldi ja meestevõistlused eraldi, on üksainukene võistlus poksis, ujumises, tennises, maadluses, tõstmises – kõiges on üksainuke võistlus. Võrdselt kõik lähevad ühtedele ja samadele võistlustele, vastasel juhul me kanname endas mingit stereotüüpi, et naised on võib-olla oma füüsilise konstitutsiooni tõttu vähem võimekad selles konkurentsis püsima. 

Ja tegelikult kaitseväeteenistusega ja sõjaliste ülesannete täitmisega on täpselt sama asi. Te ei saa ju eitada seda, et naised on füüsiliselt keskmiselt oluliselt nõrgemad kui mehed ja nad ei saa täita sama edukalt neidsamu ülesandeid, mida saavad täita mehed. Mehed sobivad sellest lihtsast baasfaktist tulenevalt sõduriks ja ohvitseriks väga palju paremini kui naised. Samal ajal on naistel omad tugevused, mille tõttu nemad sobivad teatud teistesse rollidesse väga palju paremini kui mehed. Kui te eitate seda, siis te eitate lihtsalt reaalsust, aga meie selle reaalsuse eitamisega ilmselgelt kaasa ei tule ja selle pärast ka mitte mingisugust piinlikkust ei tunne ega seda positsiooni ei häbene. Minu üleskutse on lihtsalt see, et tuleks välja mingist ideoloogilisest mullist, kus me mõtleme reaalsust kuidagi teistsuguseks, kui see on, ja hakkaksime faktidele näkku vaatama ja ka nendest faktidest lähtuma, muu hulgas poliitiliste otsuste langetamisel ja nende taustaks olevate hoiakute kujundamisel.

Signe Riisalo, palun!

Aitäh! Ma hoidun kirjeldustest, hinnangutest ja isiklikust arvamusest, aga ma küsin kas-küsimuse, millele saab väga lihtsalt vastata. Oletame nüüd, et Eestis ei ole Istanbuli konventsiooni ühel päeval. Siis kas te toetaksite nõusolekuseaduse jah-mudelit, teie ja EKRE fraktsioon, ja viibimiskeelu tõstmist 72 tunnile 12-lt? Siia kõrvale ainult üks fakt: Leedu ei ole ühinenud Istanbuli konventsiooniga, aga Leedul on 14 päeva, kaks nädalat, viibimiskeeld vägivallatsejale.

Aitäh! No nüüd ma võiksin vastata väga pikalt, sest põhimõtteliselt, ma ütlen, et põhimõtteliselt see küsimus seisneb ju selles, et ma peaksin teile selgitama enda ja meie fraktsiooni vaateid nii seonduvalt selle viibimiskeeluseadusega kui ka selle niinimetatud nõusolekuseadusega seonduvalt. Nendele küsimustele ei saa vastata ei või jah, te saate ju väga hästi aru, sellepärast et küsimus seondub sellest, millistel tingimustel neid asju tehakse. 

Ma toon teile näite. Ma olen ise hiljuti õiguskomisjoni liige, mõlemad seadused on meie komisjonist läbi käinud, me oleme mõlemat seaduseelnõu päris põhjalikult seal arutanud. Ma võin teile tuua lihtsalt näiteks näite. See viibimiskeelu, ajalise lubatavuse muutmise eelnõu, millega praegusel hetkel on parlamenti tuldud, võiks öelda, et see tegelikult ei teeni naiste huve, sellepärast et see lühendab seadusega lubatud viibimiskeeldu. Kas te teate seda ise? Kas te olete sellest asjaolust teadlik? Ei või jah? (Signe Riisalo vastab kohalt.) Jah, ma vastangi teile, aga ma lihtsalt tahan öelda, kas te ... (Signe Riisalo jätkab.) Okei, ma vastan. Okei. Aga ma arvan, ma lähtun siis eeldusest, et te ei ole sellest teadlik. (Signe Riisalo selgitab kohalt.) Ja see sõltub sellest, mis on eelnõudesse kirjutatud. See sõltub sellest, mis on eelnõudesse kirjutatud. Ma lõpetan selle näite ära. Praegu kehtiv seadus, ma praegu meenutan peast, ma ei saa neid norme teile täpselt ütelda, aga praegu kehtiv seadus ütleb: viibimiskeeldu võib kohaldada kuni 12 tundi ja siis prefekti nõusolekul võib seda pikendada. On nii? On. Nüüd, kui pikalt seda võib pikendada, seda seadus ei määratle. Võib pikendada 72 tundi, võib pikendada 100 tundi, võib pikendada 200 tundi. Seda võib pikendada ka kaks nädalat. Seal ei ole seaduses praegu kirjutatud ajalist määratlust. See viibimiskeelu pikendamise eelnõu, mille eest teie seisate ja millele te küsite minult ka toetust, ütleb, et viibimiskeelu võib kehtestada kuni 72 tundi ja rohkem üldse mitte. Kõik. Kumb siis tagab võimaluse rakendada pikemat viibimiskeeldu, kas see seaduseelnõu, mida teie soovite, või see, mis praegusel hetkel kehtib? Faktiliselt õige vastus on see, et mis praegu kehtib. Ehk siin ongi, näete, nagu selgitus sellele, et niisugustele küsimustele ei saa vastata jah või ei, sest küsimus taandub sellele, mis on nende seaduseelnõude tegelik sisu. (Vahelehüüe.) Ärge rääkige mulle kogu aeg peale, teil tuleb uus võimalus küsida, siis te saate rääkida. Isegi kui te praegu rääkima hakkaksite, teeks teile istungi juhataja märkuse, et niimoodi me siin seda debatti ei pea, eks. 

Teine näide, mis te tõite, on see niinimetatud nõusolekuseadus. Jällegi valelik seadus, selles mõttes, et nii või teisiti ei ole Eesti Vabariigis lubatud seksuaalsuhetesse astumine ilma mõlema osapoole nõusolekuta. Ja nagu te ilmselt väga hästi ka teate, isegi Tartu Ülikooli õigusteaduskond on öelnud, et väljakäidud eelnõu ei tagaks tegelikult naistele mitte mingisuguselgi määral paremat kaitset seksuaalvägivalla eest, välja arvatud eeldusel, kui hiilimisi hakataks taganema põhiseaduses sätestatud ja õigusriigi aluseks olevatest menetlusõiguslikest garantiidest, muu hulgas sellest garantiist, et mitte keegi ei pea tõendama omaenda süütust. See on õigusriigi fundamentaalne aluspõhimõte. Ja ka Tartu Ülikool oma korduvalt saadetud arvamuses on öelnud, õigusteaduskonna poolt saadetud arvamuses on öelnud: kui ei hakka toimuma hiiliv taganemine õigusriigi aluseks olevatest menetlusõiguslikest garantiidest, siis tegelikult selle seadusega reaalselt naistele paremat kaitset vägivalla eest ei tagata. Ehk tegemist on järjekordse sellise loosungliku käiguga, mis on sisutühi.

Mida ma vastan teile selles teadmises sellele küsimusele? Ei või jah, ei või jah, kas toetaksite või ei toetaks? Ma ei saa vastata, sellepärast et lõppude lõpuks taandubki küsimus sellele, kas need seadused kirjutatakse sellisel viisil, mis ka päriselt tagavad naistele kaitse vägivalla eest, või on tegemist üksnes loosungitega, millega samal ajal õõnestatakse õigusriikluse aluseid. Ma ei saa kuidagi paremini teile vastata sellele küsimusele. 

Aga see on täiesti ühemõtteliselt selge ja kindel ja selles te ei pea kahtlema, et initsiatiive, mis on suunatud päris probleemide lahendamisele seonduvalt naistele kohase vägivalla, naistele kohase kaitse tagamisega vägivalla eest, oleme me kindlasti nõus. Näiteks ka riigieelarve menetlemise käigus meie üks ettepanekuid oli see: tõstame naiste varjupaikadele eraldatavat rahastust, mis on praegusel hetkel liiga väike. Mida teie tegite? Lükkasite selle ettepaneku tagasi. Milles asi on? Miks me ei võiks tegeleda päris asjadega? See raha, mida nad saavad nüüd, naiste varjupaigad, see ei ole väga suur. Kas keegi suudab meenutada käigult, kui palju see oli umbes? (Hääl saalist.) Miljon eurot! Miljon eurot! Saate aru, mis on see riigieelarve kontekstis, kui riigieelarve on meil palju, üle 20 miljardi. (Hääl saalist.) Jah. Mida?

Hästi, head kolleegid! Siin läheb juba, see vastamine läheb juba nagu väga keeruliseks, sellepärast et siin on vahelehõiked. Kui ettekandja lõpetab, siis me saame järgmise küsimuse esitada.

Ma lõpetan oma mõtte lihtsalt ära. Kui me räägime miljonist eurost naiste varjupaikadele, me räägime nendest kohtadest, kuhu naised, kes kannatavad vägivalla all, saavad viimase abinõuna minna ja oleks turvaline keskkond, siis kas oleks raske seda rahastust näiteks kahe- või kolmekordistada, pidades silmas riigieelarve tervikmahtu ja seda, milliste asjade peale raha kulutatakse, millisel määral? Võrdõiguslikkuse voliniku büroo, mis on täiesti mõttetu institutsioon, neid ülesandeid saaks sama hästi täita õiguskantsler, neelab aastas rohkem raha, kui naiste varjupaigad saavad. Tegeleme päris asjadega, mitte pseudoasjadega!

Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Gender nagu sotsiaalselt konstrueeritud roll selles konventsioonis on kasutatud selleks, et selgitada vägivalla põhjusi. Need põhjused ei ole puhtalt bioloogilised, sellepärast et võib-olla mõni naine on füüsiliselt tugevam kui mees, aga vägivald naiste vastu on seotud eeskätt sotsiaalsete põhjustega. Üks olulisematest on majanduslik ebavõrdsus ja sõltuvus. Konventsioon, nii nagu mina sellest aru saan, ei ole puhtalt ideoloogia. See kohustab riiki, kes on sellega liitunud, võtma ette teatud samme, et kaitsta naisi vägivalla eest. Ma arvan, et kui tõepoolest Eesti sellest välja astuks, siis see annaks väga vale signaali ühiskonnale. Mis mind veel häirib, on see, et te olete mees bioloogiliselt ja sotsiaalselt … 

Teie aeg! 

… aga te esitate sellise eelnõu, mitte mõni naine, näiteks Helle-Moonika Helme või Evelin Poolamets. 

Aitäh, teie aeg! 

Mul oleks lihtsam seda kuulata. Aga praegu te kinnistate jälle sellist stereotüüpi, et mehed näevad, kuidas paremini elada.

Head kolleegid, ma tuletan meelde, et küsimuseks on ette nähtud üks minut. Kui te lähete liiga palju üle, siis see venitab tänast istungit oluliselt pikemaks. Seega palun sellest ühest minutist kinni pidada. Lugupeetud ettekandja, palun!

Aitäh! No mina arvan, et see on täielik absurd, mida te praegu rääkisite. Me oleme siis nüüd jõudnud niikaugele, et me peame hakkama enam-vähem nagu ... Kas ma pean vabandust paluma, et ma olen meesterahvas ja seda eelnõu esitlen? Kas see on see? See on ju jabur, eks ole.  Nüüd me oleme nagu sellises ideoloogilises fanatismis ja oma kinnisideedes jõudnud niikaugele, et te hakkate mind kritiseerima selle pärast, et ma tulen kaitsma argumentidele tuginedes konkreetset otsuse eelnõu, selle pärast, et ma olen meesterahvas? Kas teil natukene häbi ei ole sellist juttu rääkida? Ei ole? No väga huvitav! Ei, ma saan aru, et ei ole, aga võiks olla tegelikult, sest see on küll juba mingi täielik absurd, eks ole.

Kas te nüüd tahaksite, et me jõuaksime parlamendis sinnamaale, et on mingid teemad, mille puhul võivad tulla pulti üksnes naisterahvad? Siis on teised teemad, mille puhul võivad tulla pulti ainult meesterahvad, sõltumata sellest, mida neil öelda on. Kuulge, see on ju lapsik! See on täiesti lapsik ju! Selles mõttes see ongi ideoloogiline, aga see ideoloogia on lapsik.  Ja teine asi, mis ma teile ütlesin, on see – vaadake, see teie kommentaar tuletas mulle meelde seda, mida ma kuulsin ka komisjonis –, et kui Eesti astuks Istanbuli konventsioonist välja, siis millise sõnumi see ikka väljapoole saadaks. Küsimus on alati meie kuvandis, kuidas meie maailmale paistame? Kas me paistame piisavalt õigesti meelestatult või me ei paista piisavalt õigesti meelestatult?  

Aga ma ka komisjonis küsisin sama küsimuse, mida ma küsiksin teilt. Teie olite ka komisjonis, te ilmselt mäletate, ma küsisin komisjonilt teilt sellesama küsimuse ja te ei osanud vastata. Palun nimetage mulle konkreetselt mõnigi aspekt, milles naised jääksid vägivalla eest kaitsmata, kui Eesti ei oleks enam Istanbuli konventsiooni osapool. Te mäletate väga hästi, kui te selle konventsiooni istungil viibisite – minu mäletamist mööda viibisite –, et mitte ükski komisjoni liige ei osanud esile tuua mitte ühteainsat aspekti ja uuesti korrutati üle, et see jätaks ikka Eestist väga halva mulje. Ma ütlesin, et ma ei küsinud selle üle, millise mulje see jätaks. Ma küsisin, millises aspektis jätaks see päriselt naised kaitsjate vägivalla eest. Mitte ühtainsat aspekti ei osanud mitte ükski komisjoni liige nimetada ja see võtabki kogu selle probleemi väga tabavalt kokku. 

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Ma pole kuulnud ühtegi argumenti, mis oleks selleks, et konventsiooni tühistada. Te pigem naeruvääristate konventsiooni ja mitte ühtegi paremat lahendust ei paku. Te räägite ideoloogilisest ohust, aga ei räägi ohvritest. Ma arvan, et need ohvrid, kes täna seda kuulavad, on väga-väga pettunud. 

Te toote siin vastandumise keskmesse mõiste sotsiaalne sugu ja eksitate inimesi ja toote polariseeriva arutelu Riigikogu saali, aga ma täpsustaksin, et Istanbuli konventsioon ei eita bioloogilist sugu. Ta eristab bioloogilise soo ja sotsiaalselt kujunenud rolli. Need konstruktsioonid, millest teie räägite, on sotsiaalselt kujunenud rollid, ootused ja hoiakud, mis on lubatud naistele ja mis on lubatud meestele, mida peetakse ühiskonnas normaalseks, mis iganes erialadega tegelevad naised ja millega mehed. Ja need, ütleme siis, sotsiaalselt kujunenud rollid on need, mida vaja sageli mõista …

Teie aeg!

… kuidas vägivallamustrid ühiskonnas muutuvad. Aga minu küsimus on selles, et mida te paremat pakute.

Kas te kogu selle pika sissejuhatuse peale küsisite mu käest, et mis on see, mida me pakume paremat? Ma olen sellest rääkinud juba vähemalt viis korda. Ma võin hakata otsast peale rääkima, kui soovite. Ma selgitasin väga pikalt ja põhjalikult ja korduvalt, et meie just nimelt oleme pakkunud välja, et keskenduks päris probleemide põhjuste tuvastamisele ja nende kõrvaldamisele, et tagada naistele päriselt kaitse vägivalla eest. Mina arvan, et ühelgi naisel ei ole põhjust olla pettunud selles, et meie väljendame siin sellist hoiakut, et keskendume päris probleemidele, selleks et kaitsta naisi päriselt vägivalla eest. 

Meie panime ette näiteks selle, et tõsta naiste varjupaikade rahastust ühelt miljonilt kahele miljonile. Oli vist nii? Võiks tõsta ka rohkem, sest riigieelarve kogu kontekstis me räägime väikestest summadest. Mõelge Rail Balticu peale näiteks või igasuguste rohetoetuste ja muude selliste asjade peale. Kui see oleks prioriteet, et naisi kaitsta vägivalla eest, siis ei lükataks tagasi seda ettepanekut, et tõstame naiste varjupaikade rahastuse ühelt miljonilt kahele miljonile. No kes saab väita vastupidist, kui see oleks riiklik prioriteet, kaitsta naisi päriselt vägivalla eest? Aga te ju ei taha seda, sest teile piisab sellest, et te lehvitate selle Istanbuli konventsiooni loosungiga, lehvitate sellega hästi innukalt ja agaralt ja näitate oma toetajatele, kuidas teie seisate naiste eest, et nad ei kannataks nii palju vägivalla all. Mina arvan, et naistel, eriti nendel naistel, kes on kannatanud perevägivalla all, on põhjust teis pettunud olla. Teis on põhjus päriselt pettunud olla! Aga mis eristab meid teist, ongi see, et me räägime päris probleemidest ja vajadusest keskenduda päris probleemidele, samal ajal kui teie eelistate lehvitada loosungeid ja kritiseerida meid sellepärast, et me tahame loosungite lehvitamise asemel tegeleda päris probleemidega. 

Ma tuletan teile meelde, et teie olite ise üks neist õiguskomisjoni liikmetest, kelle käest ma küsisin seda, millisel viisil jäävad naised Eestis päriselt kaitseta vägivalla eest, kui Eesti ei oleks enam Istanbuli konventsiooni osapool. Te ei osanud vastata mulle mitte midagi. Mitte midagi! Mitte ühteainsat asja. Ma korduvalt küsisin ja te ütlesite ikkagi koos teistega, et ei, see jätaks Eestist maailmas lihtsalt halva mulje. Ja oligi kõik.

Timo Suslov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Jah, oleme nüüd siin mõne tunni jooksul kuulnud erinevaid müüte, mida te selle konventsiooni kohta olete siin öelnud. Ma ei hakka sellesse sisusse minema, see on teie ideoloogia. 

Aga ma küsin niisuguse teoreetilise küsimuse. Mängime, et Eesti tõesti sellise ideoloogilise surve tõttu lahkub konventsioonist. Milline oleks see järgmine selline rahvusvaheline lepe või konventsioon, millest EKRE paneb ette, et me peaksime lahkuma? Oleme kuulnud siin, et Euroopa Liidust peaks lahkuma, aga äkki on mingi nimekiri ka, siis ma saaks kirja panna ja ette valmistada selleks.

Suur tänu! No hetkel ma pean teile pettumuse valmistama. Ei ole konkreetset nimekirja meil teile esitleda, küll aga ma olen täiesti nõus sellega, et see küsimus tuleks süstemaatiliselt läbi vaadata, teha korralik audit seonduvalt sellega, milliste konventsioonide osapoolteks me oleme, milliste rahvusvaheliste organisatsioonide osapooleks me oleme, milliseid eesmärke see reaalselt täidab, kas see on meile päriselt kasulik, kui palju see meilt raha neelab, kui palju see meile administratiivset koormust lisab. Ma arvan, et see on see audit, mida tuleks riigis iga, ma ei tea, kümne aasta tagant vähemalt teha ja päriselt sisuliselt läbi käia ja hinnata, kuidas tagada kõige paremini Eesti huvide kaitse kõige sellega seonduvalt. Nii et jah, ma ei saa teile praegu vastata konkreetselt, kas meil on see nimekiri või noh, ma saan nii palju konkreetselt vastata, et nimekirja hetkel ei ole, aga nimekirja tuleks vaieldamatult koostama hakata, koos põhjendustega. 

Aga mis puudutab teie küsimuse sissejuhatust, siis ma lihtsalt kommentaarina ütlen, et see on nüüd selline tüüpiline näide sellest, mida tehakse, kui sisulised argumendid puuduvad. Te ütlesite niimoodi, et mina olen levitanud nüüd siin mitmesuguseid müüte, ja selle järel ütlesite, et aga ma ei hakka sisusse laskuma. Kui tegelikult sisulisi argumente ei olegi, siis tavaliselt niimoodi tehaksegi, esitatakse blanketne süüdistus või etteheide ja siis öeldakse, et ah, aga ma ei hakka teile sisuliselt põhjendama, miks ma nii arvan. Ja täpselt selline inimene te siis ilmselt oletegi.

Kalev Stoicescu, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Ettekandja! Teie erakonna esimees on öelnud, et mees kaitseb naist, mitte Istanbuli konventsioon. Kas naist kaitseb seesama mees, kes vägivallatseb tema kallal? Kui see on teie arust nii, kas siis peaksime seadustes välistama naistevastase ja üldse koduvägivalla, sest oma naise kaitsjaid ei tohiks ju ometi karistada, eks ole? 

Teiseks, eelnõu seletuskirjas on öeldud, et Eesti osalemine Istanbuli konventsioonis ei ole kooskõlas põhiseadusliku korraga. Teie jutust jääb mulje, et see on suisa oht põhiseaduslikule korrale. Kui nii, mis te arvate, kas me peaksime siin Riigikogus välja kuulutama erakorralise seisukorra selle pärast, et me oleme Istanbuli konventsioonis osalised?

Mul on küsimus istungi juhatajale. Kas ma sellele ilkumisele pean üldse vastama? Sellepärast, et kõik said ju aru, et siin sisulist küsimust ei olnud, siin oli ainult ilkumine ja ärapanemise soov. Kas siin on midagi, millele tuleks vastata, või te leiate minuga sarnaselt, et siin tegelikult ei ole vastata midagi?

Aitäh, hea kolleeg! See, kas vastata või mitte, selle otsustate teie ise, aga kindlasti istungi juhataja toetab seda, et arutelu oleks vastastikku lugupidav ja keskenduks teemale, mis on väga konkreetselt selle eelnõuga sõnastatud. Margit Sutrop, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud kõneleja! Ma sooviksin küsida sarnase küsimuse, nagu ma küsisin teisipäeval Riigikogu kultuurikomisjonis teie esimehelt Martin Helmelt, kui tema soovis ERR-i likvideerida ja erastada. Kes on teie rahvusvahelised eeskujud sellisel mõttel, et me peaksime Istanbuli konventsioonist lahkuma? Mis on see niisugune valik? Ma mäletan, oli aeg, kui Toomas Hendrik Ilves oli president, oli meil üks suur väärtuste konverents. Ta ütles, et tegelikult meil on alati valik, kas me tahame olla nagu Venemaa või me tahame olla nii, nagu on need meie lääne eeskujud. Aga nüüd on see valik äkki läinud veel suuremaks ja laiemaks. Kes on teie eeskujud sellise meie nagu, ütleme, sellise Istanbuli konventsiooni pooldajate meelest täiesti pöörasel ideel?

Vaadake, kuidas te nüüd jälle tegite! Te lõpetasite oma küsimuse sellise tugeva etteheitega, eks ole, justkui oleks Istanbuli konventsioonist väljaastumine kuidagi täiesti pöörane idee. Mina ütleksin niimoodi, et ülikooli õppejõuna te võiksite teada seda, et kui te esitate sellise tugevalt kriitilise hinnangu, siis te võiksite seda ka sisuliselt põhjendada, eks. Mille pärast see ettepanek on pöörane? See on täiesti tavaline poliitiline otsus, millise konventsiooni osapooleks me tahame olla, millise konventsiooni osapooleks on kasulik olla, millise konventsiooni osapooleks on põhjendatud olla sisulistest argumentidest tulenevalt. Siin pole mitte midagi pöörast. Mis siin pöörast on? Naistele on tagatud vägivalla eest kaitse Eestis kehtivate seadustega. Milles pöörasus on?  

Oleks niimoodi, et Eestis kehtivad seadused ei taga naistele mitte mingisugust kaitset ja kogu kaitse tuleneb Istanbuli konventsioonist, siis ma oleksin nõus teiega, et sellest konventsioonist väljaastumine on pöörane idee. Aga see ju ei ole nii. See ei ole nii!  

Ma ütlen veel kord, õiguskomisjonis ma küsisin inimeste käest, kas keegi oskab mulle öelda ühegi aspekti, milles naised jääksid reaalselt kaitseta vägivalla eest, kui Eesti ei oleks enam Istanbuli konventsiooni osapool. Null! Ma küsisin seda korduvalt, ma ütlesin, et ma tahan protokolli huvides selgelt küsida teie käest, kas keegi oskab ühegi asja nimetada, ja mitte keegi ei osanud nimetada mitte ühteainsat asja. Ka täna siin suures saalis ei ole mitte keegi nimetanud mitte ühteainsat asja ja ometi te ütlete, et sellest konventsioonist väljaastumise ettepanek on kuidagi pöörane. Ta ei ole pöörane.  

Te küsisite, kes on, ma ei tea, kas minu või meie eeskujud. Ega mina ei olegi otseselt seda eelnõu koostanud, kuigi ma toetan seda eelnõu sisuliselt täielikult ja see on õige. Mina pean enda nimel ütlema, et mul ei ole mingisuguseid erilisi eeskujusid kaasaegses poliitikas. Ise tuleb mõelda, mis on õige ja vale, lähtuda sellest, mis on Eesti riigile ja rahvale parim. Näiteks meie baasveendumuseks on tõesti see, et põhiseaduses ei ole ilmaasjata kirjutatud, et perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all. Nüüd perekonnast saab mõtestatult rääkida üksnes niivõrd, kui meil on arusaamine meestest ja naistest, nende vastastikusest täiendavusest. Läbi selle sünnivad uued lapsed siia ilma, sealt tuleb perekonna mõte, eks ole, siis me hakkame aru saama, miks on perekond ka rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alus. Et kaitsta meie rahva püsimajäämise, meie kultuuri püsimajäämise, meie keele püsimajäämise võimalusi, tuleb kaitsta perekonna institutsiooni ja tuleb tagasi tõrjuda need ideoloogiad, mis on suunatud perekonnakultuuri õõnestamisele ja lammutamisele. See on minu meelest tervemõistuslik positsioon ja ma ei tea, miks me peaksime üldse siin mingisugustest eeskujudest juhinduma. Mina teile mingeid eeskujusid nimetada igal juhul ei oska, aga ma arvan, et neid polegi nagu vaja.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Hea ettekandja! Minu küsimus tõusetub sellest, mida küsis siin kolleeg Uibo. Ta küsis, et loetlege konkreetseid riike, kus see sotsiaalne sugu on kuidagi seadusesse viidud. Minu arust tõi Toomas ka hasartmänguseaduse puhul väga hästi esile selle, et Eesti 200 puhul on loosungid olulised, aga sisule ei pöörata tähelepanu. Toomas hakkas selle hasartmänguseaduse puhul minu arust kuidagi eriti lamedalt rääkima, justkui mina ja sina oleksime ka süüdi, et me seda viga ei otsinud, kuigi vähemalt fraktsioon ise oleks võinud asja läbi lugeda. Siin on sama asi.  

Ma toon ühe näite. 2024. aasta oktoobris me ratifitseerisime Riigikogus Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni töömaailmas esineva vägivalla ja ahistamise kõrvaldamist käsitleva konventsiooni. See konventsioon ütleb, et mõiste sooline vägivald ja ahistamine, defineerib lahti, on inimeste vastu nende bioloogilise või sotsiaalse soo tõttu suunatud vägivald ja ahistamine ja nii edasi. Sina oled kindlasti juuras tugevam. Kui me ratifitseerime selliseid konventsioone riigina, kus see sugu defineeritakse ka kui sotsiaalne sugu, siis me ju olemegi selle automaatselt üle võtnud, ilma et me peaks konkreetselt seaduses ise seda defineerima hakkama.

Teie aeg!

Kas ma saan õigesti asjast aru?

Jaa, suur tänu! Ma arvan, et laias laastus võib öelda, et sa saad õigesti asjast aru. Ma ka põhjendan, miks ma nii arvan. Võtan lahti kiiresti põhiseaduse. Tasub vaadata, kellel teil on arvutid ees, põhiseaduse § 3, kui ma peast õigesti mäletan. Põhiseaduse § 3 teine lause ütleb teatavasti seda, et rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid – ehk Istanbuli konventsioon on osa rahvusvahelisest õigusest, sellepärast et see on rahvusvaheline leping, see on konkreetne rahvusvaheline leping, selles sisalduvad normid on rahvusvahelise õiguse normid konkreetsel juhul – on Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa. See omakorda tähendab tegelikult seda, et ka kohtus saab toetuda rahvusvahelistes lepingutes sisalduvatele normidele, eeldusel, et need on piisavalt selged, et neid saab otse kohaldada. Mõnikord kohtud ütlevad, et kuna see norm on piisavalt laialivalguv ja üldine, see vajaks kehtivates seadustes täpsustamist nii üldisena, kui see on mingi printsiibina pandud, siis ei pruugi saada kohaldada. Aga siin, kui on toodud sisse see, mida sugu tähendab, siis ma arvan, et jah, saab. See on konkreetne ja lühike vastus sellele küsimusele. 

Aga kommentaari korras ütleksin seda, et võib-olla see paralleel hasartmängumaksu seaduse fopaaga seonduvalt ei olegi üldsegi mitte nii retooriline, nagu pealtnäha võib paista. Mida taheti hasartmängumaksu seaduse muutmise seadusega teha? Langetada kehtivat maksumäära, mis oli vist 6%, 5,5%-le 2026. aastaks. Aga juhtus, eks ole, niimoodi, et kaotati 2026. aastaks see asi üldse ära. Kui ma vaatan näiteks seda, mida kirjutab Istanbuli konventsioon artiklis 12 – oli see 12? –, siis see ütleb, et kohustab riike propageerima muudatusi naiste ja meeste sotsiaalselt ja kultuuriliselt määratletud käitumisviisides, et juurida välja kombed, traditsioonid ja tavad, mis tuginevad stereotüüpsetele soorollidele. Mul tekib paralleel selles mõttes, et kui oleks peetud silmas konkreetselt neid stereotüüpe, mis soosivad päriselt naistevastast vägivalda, siis on üks asi. Aga kirja on läinud selline asi, et kõik soostereotüüpsed rollid tuleks välja juurida, eks ole. Ehk siis tulemus on sarnane nagu hasartmängumaksu seaduse muutmisega, et kõik läks nagu likvideerimisele, kogu maks. Nii et jah, see paralleel võib-olla on igati asjakohane.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt ma tunnustan sind selle eest, et sa oled suutnud siin rahulikuks jääda. Siin on täna esitatud nii palju ebaadekvaatseid küsimusi, et lihtsalt halb on kuulata. Needsamad inimesed, kes küsivad neid küsimusi kuidagi ebaadekvaatselt, ei ole suutnud leida naiste varjupaikadele vahendeid. Ütlevad, et raha pole. Sedasama miljonit ei ole suudetud saada juurde juba aastaid ja aastaid sellele rahale, olenemata olukorrast, kus siin vahepeal 100 miljonit seisab lihtsalt kuskil ministeeriumi rea peal ilma kirjeta. Täiesti uskumatu! 

Seesama jutt sellest, miks ei hoita kinni vägivallatsejaid pikemalt kui 12 tundi. Minu teada on Tarol ministrina võimalus prefektile suunis anda. Ma ei tea, kas see komisjonis teil käinud on. Kas Eesti 200 tegi ettepaneku pikendada seda aega? Nagu sa enne ka välja tõid, tegelikult ei ole mingit põhjust, miks ei võiks vägivallatsejaid ja peakski kinni hoidma pikemalt, et hommikuks kodus tagasi pole. Aga kas päriselt ka samme astutakse või lihtsalt siin jutustatakse mingisugust mulli?

Jaa, see küsimus käis komisjonis väga selgelt läbi ja oli isegi päris huvitav vaadata, et Eesti 200 enda ridades ei olnud üksmeelt selles küsimuses. Seda ei juhtu tihti, et meil õiguskomisjonis on nii siseminister kui ka justiitsminister, ja ei ole mõtet kritiseerida siin mind või meid selle positsiooni pärast, sest Eesti 200 ridadesse kuuluv justiitsminister ise ei nõustunud selle positsiooniga, mida siseminister seal esindas, nendelsamadel põhjustel, millele mina eelnevalt viitasin ja millele ka sina viitasid.

Tegelikult polegi üldse selge, et selle seadusemuudatusega parandataks naiste kaitset vägivalla eest. Sest nagu ma eelnevalt selgitasin, pandaks range piir 72 tundi, rohkem ei saa, kuigi praegune seadus ütleb, et kõigepealt tohib panna 12 tundi, aga sealt edasi on tähtajatu, noh, põhimõtteliselt. See ei tohi olla muidugi põhjendamatult pikk, aga numbriliselt pole määratud, kui kaua võib olla. Võib-olla palju parem muudatus, mida me ka õiguskomisjonis omalt poolt pakkusime ja mina ka pakkusin, oleks see, et hea küll, kõik saavad aru, et võib-olla 12 tundi on liiga vähe, näiteks kui tuleb hilisõhtul, ma ei tea, kella kümne paiku, hommikul kella kümneks on juba läbi, prefekti pole võib-olla öösel töölgi, eks ole, ei saa pikendada, no paneme 24 tundi või paneme 48 tundi näiteks koos pikendamise võimalusega – ikkagi jääb see praegu eksisteeriv palju pikema perioodi kehtestamise võimalus alles. Aga nemad: ei, ei sobi, ei, 72 tundi, ja kõik. No kes siis seisab naiste huvide kaitsel? Huvitav, eks? Aga vaat kui lihtne on tulla välja sellise asjaga, et meie tahame 12-lt tõsta 72-le, aga näe, need EKRE naistevihkajad, eks ole, nemad ei toeta. Aga see ei ole fundamentaalselt aus, kui niimoodi käitutakse. 

Teine asi, mida ma mainiksin, on see, et aga võib-olla võikski teha sellise asja. Teeme sellise testkaasuse, head kolleegid koalitsioonist ja ka sotsidest, paneks ette sellise muudatuse. Ma ei tea, kuidas seda isegi tehniliselt teha, kas peaks tegema mingisuguse lisaeelarve menetluse või kuidas sellega peaks olema. Tõstame naiste varjupaikade toetuse miljonilt 3 miljonile. Minult on siin korduvalt täna küsitud – või meilt, eks ole, mina olen siin meie esindaja –, aga mida teie konkreetselt ette panete, et naiste heaks võiks teha. Tuleme uuesti tagasi selle küsimuse juurde. Paneme 1 miljonilt 2 miljonile ja siis käsitleme seda sellise testina, kes on päriselt nõus astuma samme selleks, et kaitsta naisi vägivalla eest. Ja siis annavad hääletustulemused meile selge vastuse. Mina teeksin sellise ettepaneku, äkki kaaluksime seda asja siis.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! No vot, koalitsioon räägib siin silmakirjalikult ainult neist Istanbuli konventsiooni n-ö headest aspektidest ja Heljo Pikhof ütles, et ta pole kuulnud ühtegi argumenti, miks see konventsioon oleks nagu ositi halb. Ma kohe toon ühe. 

Istanbuli konventsiooni laiendatud soo mõiste on viinud nimelt selleni, et väga laialdaselt rikutakse selle raames ka laste õigusi. Väikesed tüdrukud, tulevased naised on löögi all juba paljudes riikides aastaid, sest see konventsioon on loonud ja andnud hoogu juurde nimelt juba lastele ja tütarlastele tehtavatele meditsiinilistele soovahetusoperatsioonidele. Nende pikaajalised tagajärjed on nüüdseks üha enam dokumenteeritud. Need on viljatus, menopausi varajane algus, osteoporoosi risk, seksuaalfunktsiooni häired, rindade eemaldamine, suguelundite moonutamine ehk kvalifitseeritav räige tütarlaste ja naistevastase vägivallana, sest need protseduurid põhjustavad neile eluaegset pöördumatut fataalset kahju. Istanbuli konventsioon kogu seda räigust kahetsusväärselt võimaldab, mida ma siin kirjeldasin. Ja loomulikult, kuna me ei saa muuta seda rahvusvahelist konventsiooni, neid regulatsioone, siis tulebki rakendada Eesti suveräniteeti seadusandlikul tasandil tütarlaste ja naiste kaitseks. Oled sa minuga nõus selles osas?

Suur tänu! Ma olen täiesti nõus sellega. Ma olen eelnevalt ka põhjendanud, miks ma arvan, et see on põhimõtteliselt üks naistevastase vägivalla vorm, et see sotsiaalse soo mõiste tuuakse sisse. Sest tegelikult võetakse naistelt ära see kaitse, et naised piirduvadki reaalselt ainult päris naistega. Sel hetkel, kui õigussüsteem aktsepteerib seda, et naistena võib hakata käsitlema ka mehi, on tegelikult meie kultuuriruumist ja õigusruumist ennekõike läinud kaotsi tegelikult üleüldse naiseks olemise tähendus. Eriti rängalt tabab see, eks ole, lapsi ja tüdrukuid sealhulgas. Üks aspekt on see, et tegelikult aetakse noorte inimeste pea sassi sellise ideoloogilise jampsiga, ütleme otse, nagu nad saaksid oma sugu muuta. Te peate üldse selgusele jõudma, mis soost te tegelikult olete. Kui te tunnete ennast tüdruku kehas poisina, siis tegelikult on olemas võimalused ka selleks, et teist võib saada mees, eks ole, poiss või mees. Rinnad tuleb siis maha lõigata ja mingisuguseid operatsioone teie suguorganitega teha. No see on ju naistevastane vägivald tegelikult, sellise ideoloogia külvamine noorte tüdrukute peadesse. 

Ja see ei ole üldsegi abstraktne asi. Mina tunnen mitmeid perekondi, kes on äärmiselt õnnetud ja väga suurte probleemidega seisavad silmitsi tulenevalt sellest, et erinevad ideoloogilised aktivistid ongi nende lapsi sellisel viisil töödelnud, et lastele on juurutatud pähe idee, et nad tegelikult peaksid sugu muutma. Ja kui nad täisealiseks saavad, siis nad saavadki selle protsessiga teatavasti algust teha. Siis vanemad lihtsalt valutavad südant ja loodavad, et äkki õnnestub tervemõistuslik arusaamine sellest, kes nad tegelikult on, tagasi tuua, enne kui nad täisealiseks saavad. 

Aga ma ütlen laiemas plaanis, ma tahaksin seda ikkagi rõhutada, seda ma ka oma ettekandes rõhutasin, et kui võetakse see sotsiaalse soo mõiste õigussüsteemis kasutusele, siis tegelikult naiseks olemise tähendus õigussüsteemis on totaalselt ära devalveeritud. Enam ei ole sellel nagu tõelist tähendust. Ja mina arvan, et see on selline strukturaalne, põhimõtteline naistevastase vägivalla vorm, millele on tähelepanu juhtinud ka mitmed väga tuntud asjatundjad.

Anti Poolamets, palun!

Vaatan, et Toomas Uibol küsimus on üleval, aga … Mul on tegelikult küsimus, kuna ta väga intensiivselt tahab täna õigluse eest seista, et ta lükkaks ümber selle visalt leviva jutu, et ta on inimese kunagi surnuks sõitnud ja põgenenud välismaale.

Anti Poolamets, palun küsimus ettekandjale! Palun küsimus ettekandjale!

Hea küll, lähme edasi. Ma loodan, et Peeter Tali avas sellise teema, et me võime sirgjoonelisi küsimusi inimestelt küsida. 

Aga mind huvitab see, et see sotsiaalse soo teema on viidud kooliõpikutesse, levitatud üle kogu Eesti ehk siis haridusministeeriumi käsul. Kuidas me nagu sellise asja legaliseerimisega – see on esimene koht, kus ta legaliseeritakse seadustes sotsiaalse soona –, et kuidas see mõjub üldse Eesti nagu teadusruumile, filosoofilisele ruumile? Teaduste akadeemia ja bioloogid ja kõik peaksid vastu hakkama. See ongi nüüd legaliseeritud, selle seaduse kaudu on nonsenss legaliseeritud. Ma tunnen ennast päris halvasti sellises riigis, kus me legaliseerime nonsenssi.

Suur tänu! No mis ma oskan sellele küsimusele vastata? Ega ma pikalt ei vasta, aga ma olen selles mõttes nõus, et see ongi nonsenss. Ma eelnevalt oma ettekandes vist ka ütlesin, et minu meelest on see üks kõige lihtsamaid IQ-teste. Kui inimeselt küsida, kas keegi saab oma sugu muuta, ja sellele vastatakse, et jah, saab küll, siis järelikult on tegemist kas väga ebaintelligentse või väga ebaausa inimesega. Ma mäletan, et ma kunagi lugesin ühe autori, Peter Kreefti sellist selgitust, et selleks, et uskuda sadat maailma kõige debiilsemat ideed, on tarvis ainult ühte asja, selleks on doktorikraad sotsiaalteaduste vallas, mis omakorda osutab sellele, et ülikoolides me sageli leiame inimesi, kes usuvad kõige idiootsemaid ideid, mida on võimalik välja mõelda, ja üheks sellistest ideedest on kahtlemata see, et inimesed saavad oma sugu muuta.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh! Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Hea ettekandja, ma paluksin, et äkki on teil võimalik ilmselgelt segaduses liberaalsete erakondade esindajatele veel kord üle kinnitada, et Istanbuli konventsioonist väljumine kuidagi ei kahjusta naistevastase vägivallaga seotud võitlust Eestis, vaid vastupidi, annab Riigikogule täiendava paindlikkuse ja vastutuse hoopis selle küsimusega tegeleda. 

Lisaks meenutaks siis liberaalidele ka seda, et paljud Euroopa riigid tegelikult ei ole liitunud selle konventsiooniga ja mitmed neist arutavad tõsiselt praegu sellest konventsioonist väljumist, sh meie naaber Läti, kus parlament on juba sellekohase otsuse teinud.

Suur tänu! Ma olen seda siin tõesti täna vist vähemalt kümme korda juba korrutanud, et tõesti, Istanbuli konventsioon ei taga naistele reaalselt mitte mingisugust kaitset vägivalla eest, mida ei tagaks juba Eestis kehtivad seadused. Kui eksisteeriks mõni selline auk, kus me näeksime, et Istanbuli konventsioon tagab mingis aspektis naistele kaitse vägivalla eest, mida Eestis kehtivad seadused ei taga, siis esimese asjana ma tahaksin näha, milles see auk seisneb. Ma olen täna kümme korda küsinud, keegi ei ole osanud ühtegi näidet tuua. 

Ja teiseks, sellisel juhul tuleks algatada seadusemuudatused, et need augud ära kaotada, sest ka Eestis kehtivad seadused peavad tagama sajaprotsendiliselt naistele kohase kaitse vägivalla eest. Nii et tõesti, ma veel kord ütlen, et paljuski lähtub võitlus Istanbuli konventsiooni eest ideoloogilisest ambitsioonist näidata ennast n-ö edumeelse, läänemeelse, õigesti mõtleva, salliva inimesena, mitte murest selle pärast, et tagada naistele kaitse vägivalla eest. Vastasel juhul näiteks oldaks nõus tõstma naiste varjupaikade riiklikku toetust ühelt miljonilt kahele miljonile vähemalt või oldaks nõus muutma karistusseadustikku ja ka kriminaalmenetluse seadustikku sellisel viisil, et meesterahvas, kes on noaga rünnanud naisterahvast ja põhjustanud talle sedasi kehavigastusi, ei saaks kohtus süüdimõistmise korral rahulikult välja jalutada, sellepärast et kohus pidas võimalikuks määrata talle üksnes tingimisi karistuse. Nii et reaalsed probleemid on meie enda seadustes, mitte ei seondu sellega, kas me oleme Istanbuli konventsiooni osapool või mitte.

Annely Akkermann, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Kuulasin teie kõnet, te ütlesite, et põhjusi, miks me teeme ettepaneku sellest konventsioonist lahkuda, on kaks: konventsioon toimib ideoloogilise instrumendina ja reaalselt ei ole konventsiooni vaja. Samas te kostitasite oma kolleege, küsijaid sõnadega "häbi" ja "teie ideoloogia on lapsik". See on argumentum ad hominem, mis lõpetab arutelu. 

Ma saan aru, et te ei tahagi arutleda selle küsimuse, naistevastase vägivalla üle, vaid te tahate oma ideoloogiat meile peale suruda. Ideoloogiliselt peaksin mina kui naine olema ema – mida ma olen – ja ei peaks olema reamees, aga ma olen. Sooliberaalsus tähendab minu jaoks seda, et ma ei tee midagi sellepärast, et ma olen naine, ja ma teen asju vaatamata sellele, et ma olen naine. Minu vanaisa õpetas mind kalastama, minu isa õpetas mind traktoriga sõitma. Kas te mõistate, et teie ideoloogia, mille põhimõtetele toetudes te soovite Istanbuli konventsioonist välja astuda …

Teie aeg!

… on minu jaoks sügavalt vägivaldne? Ja just sellise ideoloogilise vägivalla eest Istanbuli konventsioon mind kaitsebki.

Aitäh!

Ja mind ei kaitse selle ideoloogilise vägivalla eest naiste varjupaik, isegi kui te eraldate sellele miljon eurot või 3 miljonit eurot.

Aitäh, Annely Akkermann! Palun, lugupeetud ettekandja!

Huvitav, Annely Akkermann on kuulnud parlamenti minu meelest juba vist kaks kümnendit, aga ta siiamaani ei tea, et küsimuse esitamiseks on üks minut. See on esimene selline huvitav tähelepanek.

Vabandust, lugupeetud ettekandja, ma istungi juhatajana juba selle etteheite tegin või väga täpse tähelepaneku juhtimise. Palun vastake teie küsimusele! Palun!

Esiteks olgu öeldud seda, et Istanbuli konventsioon ei kaitse teid mitte millegi eest. Ei taha teile küll pettumust valmistada ega illusioone purustada, aga paraku see nii on, teid kaitsevad ikkagi Eestis kehtivad seadused reaalselt. 

Teiseks, te oma hurjutavat sissejuhatust sõnastades tõestasite, et te ei tea, mida tähendab argumentum ad hominem. Argumentum ad hominem, olgu teile selgituseks öeldud, tähendab sellist loogika- või arutlusviga, kus kellegi argument diskrediteeritakse osutusega sellele, et nende esitaja on inimene, kes ei ole usaldusväärne. (Saalist öeldakse midagi.) Ei, mina ütlesin häbi sellepärast, et teie kolleeg, teie fraktsioonikaaslane Kristo Enn Vaga tuli ennast tõestama siia väga valeliku inimesena. Ta ütles mulle sellisel viisil, et teile teeb au, et te olete nii aus inimene, et te ütlete avalikult välja, et te ei pea naiste kaitsmist vägivalla eest oluliseks, või midagi sellist muus sõnastuses. See on sügavalt häbiväärne valelik seisukoht ja ma ei võta oma sõnu vähimalgi määral tagasi. Kui teie teda toetate sellises positsioonis, siis ma olen nõus seda ütlema ka teie kohta. Nii ei tohiks käituda, see on häbiväärne käitumine.

Nii et ma ei tea, mis mul täiendavalt teile öelda on. Aga selleks hetkeks, kui te pidite jõudma küsimuse esitamiseni, te pidite seda häält tõstes tegema üle istungi juhataja. Ma hästi ei kuulnud enam, mida te rääkisite. Teinekord üritage ühe minuti sisse mahtuda, siis on ka kuulda, mida te küsida soovite.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Teatavasti upub Euroopa massiimmigratsiooni ja siiamaani ei ole suudetud neid piire kinni panna ega mingilgi viisil seda praktiliselt takistada. Nüüd me näeme viimastel aegadel, kuidas Rootsi, Saksamaa ja nii edasi, väga paljud riigid muudavad oma seadusandlust ja asüüli andmise tingimusi ning piiravad kenasti. Aga Istanbuli konventsioon puudutab ka just nimelt immigratsiooni. Kui kõik need niinimetatud konstruktsioonid ja muud seksuaalvähemuse esindajad väidavad, et neid kiusatakse taga või suhtutakse neisse halvustavalt selles riigis, kust nad pärit on, ja paluvad asüüli, siis Eesti on selle konventsiooni alusel kohustatud neile seda ka pakkuma. Keegi ei ole võimeline kontrollima nende väiteid. See on ka üks aspekt sellest konventsioonist.

Teie aeg!

Mõne sõnaga äkki räägiksite ka sellest.

Ma saan sellele küsimusele vastata niimoodi mõne sõnaga, sest ma ei ole sellesse aspekti põhjalikult süvenenud. Aga põhimõtteliselt on teie osutus õige, selle vastu ei saa vaielda. Et keegi ei hakkaks meid jälle paljasõnaliselt süüdistama, justkui see oleks siin kuidagi valelik või müütide levitamine, siis see aspekt on minu parima arusaamise kohaselt reguleeritud konventsiooni artiklis 61. 

Mida konventsiooni artikkel 61 ütleb? See räägib mittetagasisaatmisest. Esimene lõige ütleb: "Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid mittetagasisaatmise põhimõtte austamiseks kooskõlas rahvusvahelise õigusega võetud kohustustega." Ehk seal hulgas on asüüli pakkumine tagakiusamise eest. Ja lõige 2 ütleb: "Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks, et kaitset vajavaid naistevastase vägivalla ohvreid ei saadetaks, sõltumata nende staatusest või elukohast, ühelgi tingimusel tagasi mis tahes riiki, kus nende elu võib olla ohus või kus neid võidakse piinata või ebainimlikult või inimväärikust alandavalt kohelda või karistada." 

Ja tõepoolest, kui mõni isik on sattunud Eesti Vabariiki või jõudnud ühel või teisel viisil Eesti Vabariiki ja oletame, et ta on meesterahvas, kes väidab, et ta tegelikult identifitseerib ennast naisena. Ja kui ta nüüd saadetakse tagasi, ma ei tea, kusagile Afganistani või mujale ja ta seal ennast avalikult identifitseeriks naisena, siis on üsna raske vastu vaielda sellele, et suure tõenäosusega tema põli seal saaks olema mõnevõrra keeruline. Ja kui lugeda seda kohustust, mille Eesti Vabariik on endale võtnud selle artikliga 61, siis selleks, et mitte olla tagasi saadetud, piisab meesterahval öelda, et mina identifitseerin ennast avalikult naisena, või naisterahval, et ma identifitseerin ennast mehena. Ma ei kujuta ette, millisele argumentatsioonile [toetudes] saaks Eesti Vabariik kõrvale vingerdada artikliga 61 võetud kohustustest. Ma loodan, et see vastab teie küsimusele.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No see, mis siin toimub koalitsiooni ja kogu selle liberaalide poolt, no see on häbiväärne. Mingeid argumente ei ole, ainult mingisugused emotsionaalsed hüüatused. Ma muidugi tuletan meelde, et ma olin siseminister, kui üldse Eestis hakkas kehtima see kord, et vägivallatseja viiakse kodust minema. Nii et me oleme teinud küll. Ja süüdistada meid siin selles, nagu me toetaksime mingit naistevastast vägivalda – no ausalt öeldes küll, inimesed, inimesed, tulge oma ideoloogilisest idiotismist välja, tulge välja, tulge reaalsesse maailma! 

Aga minu küsimus on konkreetne. Istanbuli konventsioonis me oleme juba osaline – ma ei oska öelda, kui pikka aega – mitu aastat, samal ajal meil oli sadu perevägivalla väljakutseid praegu pühade perioodil, politsei registreeris. Kuidas on Istanbuli konventsioon vähendanud tegelikku perevägivalda või üldse vägivalda, olgu see mingil ideoloogilisel või muul põhjusel? Oskad öelda?

Aitäh küsimuse eest! Ega ta ei olegi vähendanud, see on selles mõttes ju retooriline küsimus. Eks me kõik teame, et ta ei vähenda mitte midagi. Tal ei olegi mitte mingisugust potentsiaali midagi vähendada. Tegelikult see, kas perevägivallajuhtumid vähenevad või mitte, on nii sügavalt juurdunud probleem, et sellega peab hakkama tegelema juba alusharidusest saati, eks ole, millisel viisil on kohane üleüldse naisterahvastega ümber käia, millisel viisil peaks perekonda üles ehitama, milline peaks olema vastastikune lugupidamine abikaasadevahelistes suhetes. Me tuleme ju väga katkisest kultuurist, Nõukogude-aegsest kultuurikatkestusest, ja pärast seda ei ole ka ju asutud mingisugust tervet perekonnakultuuri üles ehitama. 

Nii et loota, et mingite konventsioonide allkirjastamisega on siin võimalik üldse mingisugust edu saavutada, on väga naiivne. Tegelikult ei piisa isegi sellest, et rakendada päriselt riiklikku poliitikat, muuta seadusi, jõustada neid seadusi. See on see esmane tasand, aga ma väidan, et isegi sellest pole kasu. See on veel palju sügavamalt juurdunud probleem. 

Aga te ütlesite, et see, kuidas koalitsioonisaadikud on siin täna käitunud, on häbiväärne. No see on üks viis seda asja näha ja ilmselt tuleks sellega ka nõustuda. Aga ma pean ütlema, et teine viis seda asja näha on see, et see on päris naljakas. Vaadake, kui me nagu astume esile ja ütleme, et me ei nõustu nende ideoloogiliste loosungite lehvitamisega, mida te kõigilt nõuate tingimusteta, eks ole, siis nad lähevad nii endast välja, nii närvi, et nad põhimõtteliselt hakkavad paljastama, et neil mingeid argumente ei olegi, ja tuleb esile see, et toimubki ainult emotsionaalne hurjutamine ja sildistamine. Nii et omamoodi on see ka päris amüsantne. Ma ei tea, siitpoolt vaadates on see kohati päris naljakas, aga mis seal ikka, las nad jätkavad.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Enne kui me läheme komisjonis toimunud arutelu juurde, on istungi juhatajale laekunud ettepanek pikendada tänast istungit kuni kella 14-ni ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.  

Austatud ametikaaslased, panen hääletusele Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast istungit kuni kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepanek leidis toetust. Poolt on 35 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Ettepanek leidis toetust ja istung on pikendatud kuni kella 14-ni. Läheme istungiga edasi. Enne on veel küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Reili Rand, palun!

Suur aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Minul on tõesti küsimus istungi läbiviimise kohta. Meil on nüüd kaks tundi olnud üpriski sellist, julgen väita, viljatut arutelu siin, aga siiski oluline eelnõu menetlemise osa. 

Aga olen siin märganud, et kaks konservatiivset jõudu, Isamaa ja Keskerakond, on kuskile totaalselt ära kadunud. Hommikul ma mõnda saadikut veel nägin, aga mingil põhjusel on nad otsustanud vaikivalt enda positsiooni kas varjata või ma ei saagi täpselt aru. Kas te saate kuidagi hoolitseda, et nende fraktsioonid ikka oleksid kursis, et meil käib saalis täiskogu istung ja niivõrd tähtsal arutelul oleks viisakas kohal olla?

Aitäh! Alles äsja kõlas kutsung ja ma usun, et seda kutsungit on kuulda üle kogu maja. Ma usun, et kindlasti on nad selle aruteluga kursis, sellepärast et seda on võimalik vaadata ka kõikides kabinettides, kus on televiisorid. Selles mõttes ma usun, et nad on kindlasti selle teemaga kursis. Aga teil on kindlasti võimalik minna maja peale otsima nende fraktsioonide liikmeid ja nendega arutelu pidada. Aga küsimusi on veel istungi läbiviimise protseduuri kohta. Martin Helme, palun!

Jaa, mul on. Tegelikult oli Reilil õigus, et siin on meil read hõredad. Liberaalidel oli etteheide, et need poliitilised jõud või need saadikud, kes ei toeta Istanbuli konventsiooni, ei toeta naisi võib-olla või naistevastase vägivalla võitlust. Me selle argumendiga kindlasti nõus ei ole. Aga mul on nüüd küsimus, et kui inimesed, saadikud ei toeta seda tagasilükkamist, siis mida nemad ei toeta? Kas nad ei toeta naisi või nad ei toeta naistevastase vägivalla võitlust või nad lihtsalt ei tea, mis nad mõtlevad?

Aga Martin Helme, te saate väga hästi aru, et see, mida te praegu küsite, ei ole küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Nii et mina ei hakka teile isegi siinkohal sellele küsimusele vastama. 

Nii, aga läheme edasi, sellepärast et järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli ettekandjana Riigikogu õiguskomisjoni liikme Andre Hanimägi, et tutvustada Riigikogu õiguskomisjonis toimunud arutelu. Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud saadikud! Tervitus tõepoolest ka neile fraktsioonidele, keda siin täna kohapeal ei ole, aga ju nad siis kuulavad mind kuskilt mujalt.  

Aga ma kasutan seda võimalust kõigepealt kaheks täpsustuseks. Ma vabandan juba ette! Esiteks ma vabandan esimehe ees, sest kui ma küsisin, siis oli toimunud abrakadabra ja Arvo Allerist oli saanud härra Hussar ja ma pöördusin tema kui aseesimehe poole. Nii et loomulikult see oli eksitus, see oli raske eksitus.  

Ütlen kohe ära ka härra Vooglaiule, et ma ennist ei rünnanud teid valeväidetega, vaid ma ütlesin, et kui 2017. aastast on see konventsioon ratifitseeritud, et ma ei ole näinud neid konstruktsioone, mida te esitate, praktikas, päriselus. See oli see minu argument.  Nii. Aga tõepoolest, meil oli 12. jaanuaril õiguskomisjonis see arutelu, ettekandja oli EKRE poolt sama, kes ka täna, härra Varro Vooglaid. Suures plaanis, ega ma väga palju üllatavat teile ei saa välja tuua, sellepärast et see arutelu oli tegelikult päris sarnane selle aruteluga, mis on siin saalis juba päris pikalt toimunud. Nii et ma proovin hästi lühidalt.  

Härra Vooglaid siis tõi esile, et see probleemkoht Istanbuli konventsioonis on siis nende hinnangul, justkui toimub see kui Trooja hobune ehk siis deklareeritakse küll eesmärki kaitsta naisi vägivalla eest, aga see konventsioon seda reaalselt ei täida, vaid selle kattevarjus juurutatakse hoopis teisi ideoloogilisi ambitsioone. Siis pikemalt läks arutelu sooideoloogia ja nende näidete peale, mis olid ka siin saalis. Ehk siis, et kui ma nüüd ütlen, et ma olen naisterahvas, siis ma võiksin minna justkui naiste riietusruumi ja nii ongi. Selle peale ülejäänud komisjoni liikmed selle konstruktsiooniga siiski ei nõustunud. Heljo Pikhof tõi välja, et see on siiski naiste kaitse konventsioon ja see on samm edasi, et see on vajalik.  

Siis räägiti veel kord, et bioloogiline sugu versus sotsiaalne konstruktsioon, ja ka see spordinäide käis meil komisjonist läbi. Hanah Lahe ütles, et ta on põhimõtteliselt vastu mõttele Istanbuli konventsiooni denonsseerida, ja tõi ka välja selle argumendi, et ettekandja lähtub justkui sellest eeldusest, et soovahetus tulenebki sellest, et ma tahan kellelegi teisele halba teha. See sellest siiski ju ei lähtu. Mille peale siis härra Vooglaid ütles, et indiviidide motivatsioonid on erinevad.  

Spordivõistlustest natukene räägiti, et selles osas ka erinevad spordiliidud teevad juba erinevaid otsuseid. Räägiti tõesti ka sellest, millised need muudatused on siis tulnud tänu sellele, et meil on Istanbuli konventsioon, või küsiti ka vastu, et aga mis siis juhtub, kui meil seda enam ei ole. Nii et kogu see argumentatsioon oli ka selle kohta, et kas muudab midagi või ei muuda. Ühelt poolt siis öeldi, et kui me välja astume, mis siis muudab, ja teiselt poolt öeldi, et kui me ei astu, mis siis muudab. Tõepoolest, seal oli nii seda väärtusküsimuse arutelu, millest ka enne härra ettekandja välja tõi. Aga tegelikult on ka neid siseriiklikke muudatusi, kas või seesama 72 tunni arutelu, mida siin ennist puudutati. Ka see tuleneb Istanbuli konventsioonist. Aga on ka GREVIO raportid olemas, mis siis toovad välja, kuidas Eesti on Istanbuli konventsiooniga kooskõlas ja mida võiks veel juurde teha. Nii et mingisuguseid muudatusi on siiski sellest tulenevalt Eestis olnud.  

Arutati ka selle üle, et see Istanbuli konventsioon, et meil tuleb hoopiski siseriiklikult asju parandada. Sellega olid absoluutselt kõik õiguskomisjoni liikmed nõus. Selles küsimuses seda vastuolu ei olnud, et kas nüüd konventsioonist ainuüksi piisab, et kindlasti mitte. Ka komisjoni liikmed ütlesid, et loomulikult tuleb siseriiklikult seadusi muuta ja sellega ka tegeletakse. Kas piisavalt kiiresti või mitte, eks see on arutelu koht. 

Ma vaatan, et väga pikalt oli, aga ma pean tunnistama, et kõik need arutelud olid täpselt sama versioon. Aa, soostereotüüpidest ka. Ka see oli see üks vaidluskohti. Nii nagu ka siin saalis ettekandja tõi välja selle, et see kuidagi hävitab soostereotüüpe selles mõttes, et justkui naised ei ole enam naised, mehed ei ole enam mehed. Aga seal oli ka natukene seesama olukord. Kui ettekandja tõi neid näiteid soorollidest, mis tema peab oluliseks, siis teiselt poolt toodi jällegi neid näiteid, mida teised komisjoni liikmed peavad oluliseks, nii nagu näiteks proua Akkermann enne tõi välja. Tegelikult tõi meil siin komisjonis välja ka Heljo Pikhof. 

Konventsioonis mõeldakse soorollide mõttes ka seda, kas on aktsepteeritav, et naised on teatud töökohtade peal, mis on võib-olla kultuuriliselt ja ajalooliselt olnud rohkem meeste pärusmaa, ja vastupidi. Me tegelikult ju võiksime selles suunas liikuda, et meil ei ole selliseid ametikohti või soorolle, mis ei sobi kas naisterahvale või meesterahvale.  

Ma arvan, et suures plaanis kogu see arutelu tegelikult sellele keskenduski. Kui on küsimusi, siis ma vastan detailsemalt.  

Aga me võtsime ka vastu menetluslikud otsused. Need otsused olid järgnevad. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 22. jaanuaril, see oli konsensuslik, teha ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus, see oli konsensuslik, koosseisu häälteenamust on siis vaja selle jaoks ehk 51 poolthäält, ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks mind ehk Andre Hanimägi, see oli ka konsensuslik otsus. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Martin Helme, palun!

Aitäh! Enne oli siin mitu korda küsimuste voorus küsimus, et mis see kahju on sellest. Hea küll, kasu ei ole, aga mis see kahju on? Noh, kui me vaatame soorollide väljajuurimist ja paneme sinna kõrvale Eesti demograafilise seisu ehk sündimuse kukkumise, siis ma arvan, et kahju on meeletu. Või kui me vaatame seda, millist kahju kannatavad need perekonnad, kelle lapsed, teismelised lapsed, on ära hullutatud selle soodüsfooria ideoloogiaga – seal on taga massilised enesetapud ja enesekahjustamised –, siis see kahju on reaalne. See ideoloogia, mida see konventsioon Eestisse toob, see kahju on reaalne, seal on taga inimelud, seal on taga rahvuse väljasuremine. Aga seda ma ei tahtnud küsida ja sellele ei saa sa ka vastata. 

Ma tahtsin küsida. Komisjonis … Siin saalis ei ole jah ennast konservatiivseks pidavaid teisi erakondi ehk Isamaad ja Keskerakonda. Kuidas nad komisjonis positsioneerusid küsimuste, vastuste ja hääletustega?

Aitäh! Ma tegelikult saan natukene teile vastata, sest soorollidest oli juttu. Ja ma tõin ettekandes välja, et see soorollide küsimus jäigi natuke selliseks, et üks pool nägi neid soorolle, et naine võiks olla ema ja nii edasi, aga teiselt poolt öeldi, et see konventsioon ütleb ka seda, et naisterahvas võiks olla insener või mees võiks olla lasteaiaõpetaja. Need soorollid ju ei ole need, mida me peaksime kuidagi takistama. Ma arvan, et kultuuriliselt ja ajalooliselt on need võib-olla tulnud kusagilt, aga on väga mõistlik, kui me ei sea mingisuguseid piiranguid inimestele tulenevalt nende soost. 

Nüüd, kuidas … Aa, teie teisele küsimusele ka. See väärtusküsimus oli tõepoolest komisjonis laual. Ka ettekandja küsis ja paljuski tõepoolest jäädi selle juurde, et loomulikult on tegemist ka väärtusküsimusega, et kuidas me sellesse konventsiooni suhtume. Aga mul on hea meel, et teie küsimuse ja minu vastuse ajal tulid siia ka teised konservatiivsed jõud. Jaa. (Saalis räägitakse.) Konservatiivid saabusid. Ma toon teile välja selle, et kuna tegemist on otsuse eelnõuga, siis komisjon ei pidanud vajalikuks võtta mingit seisukohta, kas me toetame seda või mitte. Kõik need otsused võeti vastu konsensuslikult. Vaadates kiiruga paberitele, siis ma mäletan, et Isamaast võttis selle arutelu käigus sõna Lea Danilson-Järg, kes ütles näiteks, et tõepoolest, oluline on ka siseriiklikult analüüsida, kas seaduse tasandil on siin tehtud piisavalt, et naistevastast vägivalda tõkestada. Avalikkuses käsitletud juhtumite pinnalt on näha, et selleks ei ole veel piisavalt tehtud. Ja nagu ma ennist ütlesin, selles osas kellelgi ühtegi vastuväidet ei olnud, loomulikult tuleb ka siseriiklikult neid küsimusi arutada.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Andre! Teinekord aitavad sellised konkreetsed näited elust võib-olla neid kontseptsioone paremini selgitada. Ma võtsin siin ennist uudised lahti. Ma ei tea, kas Delfi on selle uudise täpselt sättinud seoses tänase istungiga, aga täna täpselt kell 10, kui algas istung, on Delfi avaldanud artikli "Lahutuse järel uut elu alustanud Pille visati Tinderist välja". Ja Pille siis ütleb: "Olin just saanud 50, aga pannud vanuseks 48. Keegi oli kaevanud ja mind blokeeriti päevapealt." Nüüd, kui me mõtleme Eesti ühiskondlikele normidele, siis üldiselt naiste vanuse niimoodi detailis uurimine ja selle üle diskuteerimine, seda ei peeta viisakaks noodiks. Ja tänapäeval aina rohkem ebaviisakust hakatakse juba nimetama vägivallaks. Nüüd kaks asja. Selgita mulle selles situatsioonis, kas see Istanbuli konventsioon seisab pigem Pille poolel või Tinderi poolel.

Aitäh, hea Rain! Ma pean tunnistama, et Riigikogu õiguskomisjonis me ei ole arutanud kordagi Tinderit ega ka seda, millises vanuses Tinderis võiks olla või millise vanuse seal peaks endale märkima. Kui sa küsid, kas see on kuidagi vägivald või ebaviisakus, siis me tegelikult ka seda õiguskomisjonis ei arutanud, aga minule teadaolevalt ka Istanbuli konventsioon ei ütle, et Eesti või teised liitunud riigid peaksid ebaviisakust kuidagi kriminaliseerima.

Reili Rand, palun!

Suur aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Hea Andre, aitäh sulle selle tasakaaluka ja sisuka ülevaate eest, mis komisjonis toimus! Me näeme, et kolleegid isegi siin saalis püüavad teemat naeruvääristada. 

Aga mul on ühtepidi hea meel, et Istanbuli konventsioonist räägitakse praegu rohkem ja ka valitsuserakonnad on võtnud selle praegu väga enda prioriteediks. Aga me teame, et ainult paberist ei piisa, see iseenesest ei toimi. Selleks on vaja päriselt, et riik panustaks ja teeks samme. Kas teil oli komisjonis ka juttu sellest, kuidas valitsuse poliitika selle poliitilise retoorikaga kokku läheb? Kui palju täna nähakse, et ohvrite abistamisele ollakse valmis ressurssi juurde suunama? Me mäletame hiljutist viibimiskeelu eelnõu ümber käinud tralli, mis siiamaani ei ole meil suurde saali jõudnud. Kas ennetustöösse ollakse valmis lõpuks panustama? Kas päriselt on meie valitsuserakonnad sõnadest valmis ka tegudeni rohkem jõudma?

Aitäh! Vastuseks teie küsimusele on, et tahaks loota, aga õiguskomisjonis me nüüd nii detailselt seda, millised on järgmised valitsuse eelnõud või milliseid eelnõusid opositsiooni poolt võiks tulla ja mida valitsus võiks toetada, nii konkreetselt me paraku tõesti ei rääkinud. Ma räägin, et kahjuks tõesti komisjoni protokoll on ju pikk, aga tegelikult see arutelu siiski jäi sinna sooideoloogia juurde, umbes sellisele tasemele, kes millises vannitoas võib käia. 

Mida ma võin öelda ja mis on ka komisjonis kajastatud, on see, et kõik erakonnad, kes seal laua taga istusid, olid sellega sada protsenti päri, et me siseriiklikult loomulikult peame pingutama. Konventsioon üksi ei ole see imevits, meil tulebki teha erinevaid samme. Nagu ma ennist ütlesin, seesama 72 tunni esmase viibimiskeelu nõue tegelikult on ka Istanbuli konventsioonis n-ö miinimumprogramm.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Jälgides seda arutelu, panin tähele, et härra Vooglaid vastas härra Mart Helme küsimusele viitega sellele, et tegelikult me peaksimegi tegelema perevägivalla küsimusega juba alusharidusest saati, kuidas üldse on kohane naisterahvastega ümber käia ja nii edasi. Siis ma loen seda Istanbuli konventsiooni artiklit 14, mis räägib haridusest, mis just nimelt seda ütlebki, et tuleb lülitada naiste ja meeste võrdõiguslikkuse, mitte stereotüüpsete soorollide, vastastikuse austuse, inimestevahelistes suhetes mittevägivaldse konflikti lahenduse ja kõik muud sellised teemad õppematerjalidesse kohandatuna õpilase arengutasemel. Kuulates härra Vooglaiu vastust ja lugedes seda konventsiooni, tundub, et räägitakse vaata et peaaegu ühest asjast – just nimelt sellest, et meil tuleb juba haridussüsteemis vastavalt inimese vanusele ja haridusetasemele hakata rääkimagi sellest, kuidas on normaalne omavahel suhelda ja probleeme lahendada. Ma küsin, kas teil kogu selle arutelu ajal ka komisjonis tõstatus see, et kas probleem on selles, et me ei tohi neid tegevusi teha, kuna need tulenevad konventsioonist, aga tohime neid teha iseseisvalt, või on kuidagimoodi ikkagi arusaam, mida haridussüsteem peaks tegema ja mida mitte tegema, diametraalselt erinev.

Aitäh! Ma arvan, et nii täna täiskogu saali kui ka komisjoni arutelu näitavad seda, et neidsamu lauseid, mida loete teie, või sedasama lauset, mida loevad esitajad, tõlgendatakse totaalselt erinevalt. See on natuke seesama minu küsimus ennist, et vaadatakse elevanti, aga üks näeb ainult ühte poolt ja teine näeb teist poolt. Ka soorollidest oli meil komisjonis juttu, meil ei olnud otseselt haridusteemast nii palju, aga see on, ma arvan, paralleel on sellesama soorollide käsitluse või aruteluga, mis meil oli komisjonis. Üks pool ütles, et see on justkui nii-öelda perekonna alustala või seda lõhkuv, mis on naise roll ja mis on mehe roll. Teiselt poolt me ülejäänud argumenteerisime vastu, et on ju ka neid soorolle väga palju, mis on ajalooliselt kuidagi olnud, aga mis on tänaseks väga palju ka ümber kujunenud, nagu ennist oli välja toodud, et ajateenistuses on väga normaalne, kui käivad naisterahvad. Ja me peaksime ütlema, et need on väga tublid naisterahvad, kes ajateenistusse lähevad. Millegipärast on selle konventsiooniga tekkinud see küsimus, et nähakse samas lauses väga erinevaid tagamõtteid, millest me ka enne natukene rääkisime. Me ei näe kellegi teise pähe. Aga millegipärast on need tagamõtted, mis on lauses, mida te väga õigesti ütlesite, et me ju peaksimegi haridussüsteemist juba lapsest peale rääkima, mis on õige ja mis on vale, aga tundub, et siin on fundamentaalne erinevus selles, mis on õige ja mis on vale.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Sina saad ju rääkida ainult komisjonis toimunust ja sotsiaaldemokraadina oled sa kõige suurem naiste õiguste kaitsja siin praegu. Vaadates päevast diskussiooni kaks tundi tagasi, mis osale sotsidele tundub sisutühi. Samas minu küsimus on, üks reformierakondlane küsis meie ettekandjalt Varro Vooglaiult, miks tema mehena tuli siia pulti naisi kaitsma. Kas komisjonis tekkis diskussioon komisjoni ettekandja üle, et tema võiks olla naisterahvas ja kanda ette komisjoni seisukohta? Miks just valiti teid kui meesterahvast ette kandma praegu seda naiste õiguste konventsiooni?

Aitäh! Kõigepealt ma tänan teid selle tiitli eest, et kõige suurem kaitsja. Ma usun, et ma seda tiitlit selles mõttes vastu ei võta. Ma usun, et siin Riigikogus on neid väga palju, ma arvan, et ikkagi enamik, kui mitte kõik, kes leiavad, et naiste õigusi tuleb kaitsta. See ongi väga õige lähtekoht, millest ka mina tõepoolest lähtun. 

Nüüd, seda arutelu, kas ettekandja oleks pidanud olema naisterahvas või meesterahvas, meil tõesti ei olnud. Ma arvan, et see ei ole päris õige lähtekoht. Tihtipeale, ma arvan, naiste õigustest peaksidki rohkem rääkima meesterahvad. Seda on võib-olla natuke liiga vähe. Mehed peaksid ka rohkem tulema rambivalgusesse ja rääkima nendest probleemidest ja lahendustest, mitte ainult naisterahvad.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma kuulsin küll enamikku Varro Vooglaiu ettekandest, aga võib-olla ta mainis seda, mis puudutab arutelu komisjonis seoses spordivõistlustega ja sealsete nii-öelda selgete reeglitega meeste kategooriate ja naiste kategooriate osas. Mind huvitabki, et mis see arutelu selles osas oli. Sest näiteks ma võin kergejõustiku taustal öelda, et kergejõustikus on eelmisest aastast viidud sisse väga selge kontroll, et kõik naised, kes võistlevad maailmameistrivõistlustel ja olümpiamängudel, peavad tegema geenitestid. Läbi selle siis üheselt ja selgelt me tagame, et naiste võistlused on naistele ja meeste võistlused meestele. Mis arutelu teil spordi osas oli? Kaks korda sa seda mainisid. Lihtsalt huvitav.

Jaa. See arutelu tulenes sellestsamast näitest, mida siis ettekandja välja tõi, et muudan oma soo ära ja ütlen, et ma olen nüüd teisest soost, nüüd ma võin justkui minna 100 meetri meeste või naiste jooksu. Või siis, vastupidi, oli ka see näide naiste riietusruumist. 

Ma loen siis ette, ettekandja, et ühtlasi võib tuua näite spordist, kui bioloogiline mees soovib osaleda naiste võistlusspordis, kuna määratleb ennast naisena, kuid võib ilmselgelt tugevama füüsise korral naisest vastasele raskelt viga teha, võistlusspordi puhul on füüsilise vägivalla moment tugev ning naiste ja meeste erisused väga määrava tähtsusega. Ja et on oht, et sellisel juhul viidatakse kaebuste esitamisel edaspidi jälle Istanbuli konventsioonile, mille kohaselt sotsiaalse soo alusel diskrimineerimiskeeld. 

Selle konstruktsiooniga ka suurem osa komisjonist ei nõustunud. Vaid näiteks siin ka Vilja Toomast tõi välja, et näiteks spordivõistluste osas on juba mitmed alaliidud ka rahvusvahelisel tasandil sel teemal diskussiooni avanud ja ootame, kuhu nende aruteludega jõutakse. See oligi suures plaanis see arutelu.

Varro Vooglaid, palun!

Võib-olla kolleeg Madis Kallasele kommentaariks, et ilmselt oled isegi pannud tähele, et Ameerika Ühendriikides näiteks on see probleem juba pikka aega olnud esil, näiteks ujumises, kus üks 
Lia Thomase nimeline tegelane on võitnud väga palju kuldmedaleid naiste spordivõistlustel, olgugi et tegemist on täieliku mehega. Nii et see ei ole mingisugune selline üle võlli keeratud mure, mille pärast me ei peaks muretsema siin Eestis ka, kui samad tendentsid jätkuvad samast ideoloogilisest programmist lähtuvalt. 

Aga tegelikult ka see ju, et mehed ja naised osalevad eraldi spordivõistlustel, teatud mõttes kinnistab sedasama soopõhist stereotüüpi, et mehed on tugevamad kui naised. Ja mida ma öelda tahan, ongi see, et teatud stereotüübid ei ole lihtsalt mingisugused sihukesed asjad, mida peaks välja juurima, vaid need lihtsalt vastavadki tõele, eks ole, ja neid peaks arvesse võtma. Sest kui me neid arvesse ei võta, siis see ise muutub naistevastase vägivalla ja nende diskrimineerimise instrumendiks. Selles mõttes peab olema tundlik. 

Aga minu küsimus on hästi ruttu see, et kas oleks võimalik kinnitada üle, et mul on õigus. Kui ma õiguskomisjonis küsisin, kas keegi oskab tuua ühegi näite selle kohta, kuidas naiste õigused jäävad Eestis kaitsmata, kui meil enam Istanbuli konventsiooni osapool ei ole, siis mitte ühtegi näidet tuua ei osatud.

Jaa, oli mitmeid kohti, kus te ütlesite, et palun tooge siis välja. Näiteks Hanah Lahega oli teil see arutelu, kus siis oli pakutud variant, et komisjoni kolleeg teile saadab. Kohe ei oska peast neid näiteid tuua. Ja siis oli ka see arutelu, kus te veel kord küsisite, et aga kas keegi teine oskaks välja tuua, siis oli tõesti see väärtusruumi küsimus, millest ma ka enne juttu tegin. See vastus oli küll, jah.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kuna üks inspiratsioon selle eelnõu jaoks on tulnud Läti suunalt, kes võttis otsustavalt sotsiaalsete sugude hullumeelsuse oma õigusruumist väljatõrjumise ette, siis tahaks teada, kui palju Läti näidet komisjoni aruteludes kasutati.

Aitäh! Läti näidet ei kõlanud kordagi. Aga võttes siit välja teie mõtte, et siseriiklikult mingisugused seadused, siis seda arutelu küll oli. Näiteks mina tõin välja, mida ma ka ennist siin ettekandjalt küsisin, et näiteks soo muutmise seadused on ju siseriiklikult meil, ma arvan, paarkümmend aastat juba, see ei ole tulenenud Istanbuli konventsioonist. Ka näiteks need näited, et ma nüüd vahetan sugu ja lähen naiste riietusruumi – see ei ole ju tulenenud Istanbuli konventsioonist. Meil on siseriiklikult juba olemas erinevad seadused, sealhulgas sotsiaalministri määrus, mis ütleb, kuidas ja millisel viisil võib sugu vahetada. Ainult selle üle oli arutelu, mitte otseselt Läti otsuse või Läti seaduste üle.

Rene Kokk, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Küsin ka komisjoni arutelude kohta. Kas komisjon arutas ka sisuliselt teemat, miks Eestis juba kehtivaid seadusi ei rakendata? Meil on olemas kõik seadused, mis on välja toodud. Vägivallatseja lastakse kohe lahti näiteks, pussitab oma elukaaslast. Need ei ole üksikjuhtumid kahjuks, kus vägivallatsejad saavad lahti. Kas oli ka mingi arutelu, miks siis on nii, miks vägivallatsejad lastakse lahti näiteks pärast 12 tundi kohe? Miks prefektid kinni ei pea pikemalt? Miks praegu võimulolijad ei tõsta naiste tugikeskuste rahastust? Väga oluline punkt, praktiline asi, kuidas kohe aidata naisi – panna sinna juurde miljon eurot ja aidata inimesi. Kas oli praktiline arutelu ka, mis siis takistab seda? Õhu võngutamist käib siin väga palju, lihtsalt räägime mingisugust udujuttu. Aga päris sammud selleks, et aidata naisi – kas te rääkisite nendest ka, miks neid samme tehtud ei ole?

Aitäh! Nii nagu ma ennist ka välja tõin, me puudutasime seda, et konventsioon ju ainuüksi loomulikult ei ole mingisugune imevits ja tuleb ka siseriiklikult neid seadusi üle vaadata. Me ei läinud väga konkreetseks selle komisjoni raames, millised need seadused peaksid olema ja kuidas neid muuta. Küll aga ma võin välja tuua, et õiguskomisjonis me ju oleme arutanud erinevaid eelnõusid, sealhulgas seesama viibimiskeeld, millest on siin pikalt juttu olnud ja mis on ka tegelikult Istanbuli konventsioonis nii-öelda miinimumprogramm. Nii palju me siis arutasime. Aga nagu ma ennist ütlesin, loomulikult kõik erakonnad olid seda meelt, et siseriiklikult tuleb neid küsimusi paremini lahendada. Näiteks ka mina isiklikult alles hiljuti andsin ühe arupärimise sisse, et kui on ikkagi korduvalt lähisuhtevägivalda toime pannud, siis tuleb midagi muuta.

Evelin Poolamets.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Istanbuli konventsioon seab eesmärgiks … Kas te saate mind kuulata, kui ma küsin?

Jaa, vabandust!

Saate, jah? Istanbuli konventsioon seab eesmärgiks soostereotüüpide väljajuurimist. Kui aga näeme mehi, kes identifitseerivad end naistena, siis kasutavad nad sageli oma välimuses ja käitumises just nimelt soostereotüüpe, tihti neid võimendades või lausa karikatuurseks keerates. Võtame näiteks palju kõneainet pakkunud ETV aastavahetuse show, kus mehed kandsid naisteriideid, imiteerisid sünnitamist ja teisigi naiselikkusega seotud rolle, naeruvääristades seejuures imetamist kui ühte emaduse osa. Kuidas teie hindate, kas selline naiste soorollide stereotüüpide imiteerimine ei ole naisi diskrimineeriv, alandav või isegi dehumaniseeriv ja kas Istanbuli konventsioon ei peaks seda ära keelama?

Aitäh! Me tõepoolest nii detailselt komisjonis seda küsimust ei arutanud, et millisel moel võiks siis piirata näiteks neidsamu etendusi või kultuurilisi tegevusi, millele ka teie viitate, et kas nii-öelda mehed, kes mängivad naisi, või vastupidi, kui naised mängivad mehi, kas see kuidagi seda konventsiooni puudutab ja kas keegi peaks sellest tulenevalt ka tegema mingisuguseid seadusandlikke muudatusi. Veel kord, et Istanbuli konventsioon ei ole oma olemuses kordagi nii-öelda ei ütle päriselt ette, et siseriiklikult peab olema niimoodi või naamoodi. Lõppkokkuvõttes need on eesmärgid, mis on seal Istanbuli konventsioonis kirjas, ja päris mitmed on meil ju ka veel tegemata, näiteks seesama viibimiskeelu pikendamine, eks ole. Kuidas nüüd selleni jõutakse täpselt eri riikides, tulenevalt ka nende kultuurilistest eripäradest, ka siin tuleb seda rõhutada, et ega Istanbuli konventsiooniga on ju liitunud väga mitmed erinevad riigid väga erinevatest kultuurilistest taustadest. Anda siinkohal nüüd mingisugune väga konkreetne ülesanne, et televiisoris ei tohi meesterahvad mängida naisterahvaid või vastupidi, ma arvan, et see ei oleks tõenäoliselt korrektne. Aga selle koha pealt loomulikult, et see maitseküsimus on alati väga peen tasakaalukoht. Ma ei ole seda saadet näinud, millele te viitate, nii et ma ei oska siin mingit isiklikku seisukohta tuua. 

Aga soorollidest veel, et nagu te ka välja tõite, see ongi natukene selle Istanbuli konventsiooni ja kogu selle arutelu nagu küsimus, et kui me soorollidest räägime, kas me räägime siis nendest soorollidest, millest räägite teie, või nendest soorollidest, mida on siin teisel pool saali kõlanud, et on ju ka mingisuguseid väga kahjulikke soorolle, mida me tegelikult Eestis – ja ma usun, et ka teie tegelikult – ei taha näha, kus me ütleme, et vot see amet on nüüd kindlasti näiteks naisterahvale või et lapsi peavad kindlasti kasvatama naised, mitte mehed. Ma usun, et te ka ei nõustu tegelikult sellega. On ju väga mõistlik, kui mõlemad lapsevanemad panustavad lapse arengusse. See ongi natuke see ideoloogiline küsimus, millest me siin täna oleme pikalt rääkinud.

Helle-Moonika Helme, palun!

Hea eesistuja! Hea ettekandja! Minul on küll hea meel, et te siin ühes oma vastuses ütlesite, et te ei toeta ka seda mõtet, et seda eelnõu oleks pidanud ette kandma naine. Ma olin üliväga hämmastunud, kui kolleeg Jufereva-Skuratovski esitas peaaegu et nõudmise, et eelnõu ettekandja oleks pidanud olema naine. Ma tõesti kinnitan, et ei mina ega Evelin Poolamets ei olnud sel otsustushetkel kuhugi pimedasse ruumi kinni seotud, et võta meilt siis vägivaldselt ära võimalus seda eelnõu ette kanda. Ja mulle väga sobib, et naiste au ja väärikust kaitsevad mehed, tõelised mehed, kes evivad lugupidamist ja austust naiste suhtes ning seisavad naistevastase vägivalla vastu sama kompromissitult, nagu tegi seda Varro Vooglaid, kes seda eelnõu ette kandis. 

Aga oma küsimuses ma tsiteerisin muuseas ÜRO eriraportit, kuidas rikutakse neis riikides, kus see Istanbuli konventsioon kehtib, räigelt tüdrukute õigusi ja ka nende reproduktiivtervist. Varro käest ma ei saanud seda niimoodi küsida, aga ma küsin komisjoni esindaja käest, kas see teema kerkis esile ka komisjoni aruteludes. Nüüd, kui me oleme juba jõudnud sinnani, et mingisugused teaduslikud uuringud on tehtud ja need tulemused on tulnud, äkki me astuksime sellelt rajalt maha ja selle Istanbuli konventsiooni laiendatud soo mõistest ikkagi vaataksime kõrvale ja hakkaksime rakendama siseriiklikult neid suveräänseid seadusandlikke võimalusi, et kaitsta päriselt naiste, laste ja tütarlaste õigusi.

Aitäh! Siin oli nüüd mitu küsimust koos. Ma püüan ... (Helle-Moonika Helme saalist: "Kiitus oli ka.") Siin oli kiitus ka. Aitäh teile! Siin oli mitu küsimust koos. Kõigepealt, nagu ma ka ennist ütlesin, tõepoolest, see siseriiklike seaduste parandamine, see küsimus oli õiguskomisjonis väga suure tähelepanu all. Tõsi, me ei läinud nüüd nii detailseks, et mis need täpselt olema peavad, aga me kõik nõustusime, et siseriiklikult on vaja meil teha enamat ja kõik erakonnad vähemalt sõnades seda ka toetasid. 

Nagu ma ennist välja tõin, tõepoolest, Istanbuli konventsiooniga on liitunud väga mitmed riigid ja väga erineva kultuurilise taustaga. Tõenäoliselt on seal ka väga erinevaid murekohti, mis on ka Istanbuli konventsioonis välja toodud, mis võib-olla Eestis ei ole need küsimused, mis on meil suurema tähelepanu all olnud. Näiteks suguelundite moonutamine, see on näiteks Istanbuli konventsioonis sees. Ma arvan, et kindlasti on neid riike, kus see mure ja tõsine probleem on palju tõsisemad kui siin Eestis. Aga see ei tähenda muidugi seda, et Istanbuli konventsioon on justkui ainult nendele teistele riikidele, et meil ei ole sealt midagi tarka õppida või midagi muuta. Kindlasti on. Nagu ma ennist välja tõin, tegelikult on meil ka GREVIO raport, mis vaatab Istanbuli konventsiooni täitmist ja teeb oma ettepanekuid, milliseid muudatusi Eesti võiks oma seadustes teha. Ka need näited näiteks viibimiskeelu kohta on seal täiesti välja toodud. Nii et jah, komisjonis me nii konkreetselt ei rääkinud teie välja toodud küsimusest, aga siiski on kohti, mida parandada. Sellega oleme kõik nõus.

Nüüd on vahepeal Varro Vooglaiul tekkinud protseduuriline küsimus. Varro Vooglaid, palun!

Jaa, mul ongi tõesti rangelt protseduuriline küsimus seonduvalt sellega, et eelnevalt tõepoolest avaldas kolleeg Jufereva-Skuratovski arvamust, et mina ei oleks tohtinud seda eelnõu tulla ette kandma, kuna ma ei ole naine. Aga see eelnõu puudutab ju naiste õigusi. Ja siis ma jäingi mõtlema. Pidades silmas, et Eesti on Istanbuli konventsiooni osapooleks, mis sätestab selle sotsiaalse soo konstruktsiooni ja kategooria, kas probleemi lahendaks ära see, kui ettekandja, tulles pulti, kas mina või kolleeg Andre Hanimägi, enne ettekande alguses deklareeriks, et antud juhul ta identifitseerib ennast naisena ehk konstrueerib ennast sotsiaalselt naisena, vähemalt ettekande pidamise ajaks, või see pole päris piisav?

Vaat, selle Istanbuli konventsiooni mõistes kindlasti see ei ole hetkeliselt piisav, aga protseduuriliselt ma leian, et iga fraktsioon saab ise panna oma ettekandja ja komisjon määrab oma ettekandja samuti ise. Mart Helme, palun!

Jah, no ma pean natuke oponeerima siin Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esindajale Tanel Kiigele või Kiigule. Ma ei teagi, kuidas ta täpselt peaks olema, kas ta kiigub või kiigeb. Aga tema tegi muidugi täiesti selgelt ideoloogilise ja demagoogilise tõlgenduse sellest Istanbuli konventsioonist, kuidas, näe, juba lasteaias hakatakse õpetama lastele, et ei tohi vägivalda tarvitada. Mina käisin ka lasteaias väga pikka aega tagasi, juba üle 70 aasta tagasi. Ma mäletan, et meile ka õpetati, et poisid tüdrukutele liiga ei tee. Aga see ei olnud kuidagigi seotud mingite soostereotüüpide, voolavate sugudega või nokutädide lauludega. See oli väga selge, et mehed on mehed, poisid, meie kasvatame teist mehi, ja tüdrukud, meie kasvatame teist naisi. See sobis kõigile ja ei olnud mingit jama. Aga küsimus on mul nüüd teine. Küsimus on seotud sellega, et Läti loobus Istanbuli konventsioonist. Kas Lätis on selle tulemusena plahvatuslik naiste vägivallapurse?

Aitäh! Ma alustan lõpust. Kuna me tõepoolest Läti näidet komisjonis ei rääkinud, siis mul ei ole head vastust, mis on Lätist saanud. Ma mäletan, et viimati oli see, et Läti parlament küll võttis selle vastu, aga minu arust president äkki lükkas selle tagasi. Ma ei ole kindel, et Istanbuli konventsioonist Läti on lahkunud. Vist pigem ei ole. Aga tõesti, kuna komisjonis seda ei arutatud, siis ma ei oska öelda. (Saalist räägitakse.) Jah, teie kolleeg praegu täpsustas, et see läks järgmisesse koosseisu, nii et Läti tegelikult ei ole seda lõpetanud. 

Nüüd tulen tagasi teie küsimuse esimese poole juurde, et juba lasteaias õpetati nii või naa. Ma toon lihtsalt ühe näite, milline ongi võib-olla meie erinevus või arusaam. Ma ei tea, võib-olla te hiljem saate sellele vastata. Ma küsin siis niimoodi, et kui lasteaias näiteks on tüdruk, kellele meeldib sõita Hot Wheelsidega, siis kas see on kuidagi paha. Kas me ütleme sellele väikesele tüdrukule, et ei, tegelikult tüdrukud mängivad nukkudega, mitte autodega? Võib-olla see varem täpselt niimoodi oligi, et oligi eeldus, et tüdrukule meeldivad nukkud ja poisile meeldivad mudelautod. Võib-olla ei osanud keegi seda toona sellisel viisil lahti mõtestada, mida see tegelikult tulevikus toob, kui me väga konkreetselt noorele inimesele ütleme, et vot, see on see, millega pead sina mängima, see on see, millele pead sina elus rõhuma, see on see, mis on sinu väärtused. Me oleme, ma arvan, selle aja jooksul oma arusaama üldiselt muutnud selles mõttes, et ei ole väga mõistlik piirata inimese loomingulisust või soove. Kui ikkagi tüdrukule meeldivad ühed asjad, siis me ei tohiks teha mingisuguseid takistusi ei seadusandlikult ega ka kuidagi kultuuriliselt, et sa ei tohi seda teha. Ma arvan, et see ongi see vastandumise koht, kus see saalipool ei mõista teid ja võib-olla teie ei mõista saali teist otsa.

Mart Helme, protseduuriline küsimus istungi juhatajale.

Ma natuke kuritarvitan nüüd seda protseduurilist, aga kuna Andre sealt puldist ütles, et võib-olla ma oskan ise paremini vastata, siis ma tõesti oskan ise paremini vastata. Ma mäletan, et me mängisime tüdrukutega koos, meil olid lasteaias suured, sellised nagu telliskivikujulised puust klotsid, ehitasime koos maju, sõitsime koos mudelautodega, mängisime koos luuremängu. Tol ajal oli väga populaarne selline luuremängu mängimine, keegi kuskil ajas kedagi taga ja peitis. Ei olnud mingisugust seesugust asja, et keegi sundis kedagi mängima ainult nukkudega või sõitma ainult autodega. Oli täiesti võrdne sugudevaheline konkurents kõikides valdkondades. 

Aitäh! Nüüd protseduurilist osa, sa küll mainisid ära, et küll kuritarvitasid, täpsustasid seda. Aga Siim Pohlak, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Komisjonis kas oli juttu ka sellest, et tegelikult märkimisväärne hulk Euroopa riike üldse ei ole liitunud selle Istanbuli konventsiooniga? Miks nad ei ole liitunud? Millised olid need argumendid, miks nad ei ole liitunud? Või olete teie kursis, miks need riigid siis ei ole liitunud sellega?

Aitäh! Ma ka kuritarvitan natukene ja vastan Mart Helmele, see ei olnud küll küsimus mulle. Aga vaadake, see on ikkagi natukene kultuuriline ja selline hoiakute küsimus. Mina olen jällegi kuulnud poes, kus oli üks väikene poiss, päris pisikene. See ei olnud isegi barbinukk, see oli, ma arvan, mingisugune nukk, mis need on, need multifilmid igasugustest koertest ja mis iganes. Isa ütles väga konkreetselt, lausa pahandavalt, et kas ma ei ole sulle öelnud, et mingeid nukke ei osta. See ongi natukene seesama küsimus. Mulle natuke lõi see südamesse. Ma arvan, et see ei ole päris korrektne niiviisi kuidagi väga järsult öelda. Mul on hea meel, et teil seda ei olnud, aga ma arvan, et seda ikkagi on olnud. 

Lõppkokkuvõttes tulebki meil kultuuriliselt vaadata, mis need meie soovid on, kuidas meie tüdrukud ja poisid kasvavad, mitte vastustades absoluutselt seda, kes millega tahab mängida ja kui naisterahvas tahab olema naisterahvas, meesterahvas meesterahvas, tüdruk tüdruk, poiss poiss –, siis see ei ole üldse see küsimus. Seda ma kindlasti ei vastusta. 

Aga teiste riikide kogemusi ja seda, miks nad ei ole Istanbuli konventsiooniga liitunud, ma ei oska öelda. Me seda tõepoolest ei arutanud. Küll aga ma võin öelda, et väga paljud riigid on Istanbuli konventsiooniga liitunud, sh ka sellised riigid, kus samasooliste abielu ei ole legaliseeritud. Ometigi nad on Istanbuli konventsiooniga liitunud, mis näitab minu hinnangul seda, et tegemist ei ole niivõrd palju ideoloogilise dokumendiga, kuivõrd ikkagi väga konkreetselt naistevastase vägivalla vastu võitlemise konventsiooniga.

Lauri Läänemets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Kõigepealt ma pean kiitma, vastused on väga head ja väga põhjalikud. Ma loodan, et ma saan enda küsimusele sama põhjaliku vastuse, kui Mart Helme sai, et siin ei oleks mingit eelistamist. Diskrimineerimist, jah, täpselt niimoodi võib seda öelda. Minu küsimus. Ma tahaksin, et te hindaksite seda konventsiooni jõudu. Lõppkokkuvõttes nendel konventsioonidel on jõud ja oma loogika. Hea küll, meil ei ole päris paljusid probleeme, mis konventsioonis kirjas on, aga mõnes teises riigis on, aga samas me ootame, et teised riigid täidaks neid punkte, mis on meie nägemuses probleemid. Ma ei tea, kas Eestis, aga pigem vaadates nendesamade riikide poole, seal on mingid loogikad, et me ei saa nõuda seda, mida ise ei tee, ja kõik muud asjad. Äkki te seda konventsiooni jõudu ja ka tegelikult tagajärgi võib-olla palju suuremalt kui Eesti kontekstis avaksite? Kui me peaksime sellest konventsioonist lahkuma, siis sellel on ju mõju mitte ainult Eesti-siseselt, vaid ka Eesti … 

Teie aeg!

Aitäh! Komisjonis selliseid näiteid ei toodud, välja arvatud tõesti see, nagu ma ka enne välja tõin, et tegemist on loomulikult väärtusruumi küsimusega. Ennist toodi ka Läti välja, siis me teame, et Läti parlamendi otsus lahkuda Istanbuli konventsioonist tekitas väga palju küsimusi, sealhulgas Lätis endas, kus olid meeleavaldused. Ja nagu ka minu arust härra Poolamets tõi oma küsimuses välja, et üks osa, miks me ka täna oleme seda Istanbuli konventsiooni arutamas, oli ju see, et osaliselt Läti näitest tulenevalt. Me võime öelda, et sellel on tegelikult oma doominoefekt. Kui üks riik hakkab rääkima, et see on väga paha, et me peaksime sellest lahkuma, siis tegelikult see jõuab ka teistesse riikidesse ja loomulikult see jõuab ka teiste riikide teadvusesse, et selles riigis on sellised meeleolud. Noh, kuidas neid tõlgendatakse, eks ole, millise väärtusruumi osana neid tõlgendatakse? Nii et jah, mul nüüd teine osa läks meelest ära. Te küsisite veel midagi, aga kuna kõik küsivad mitme kaupa, siis mul on raske jälgida. See ei ole kuidagi ebaviisakus või diskrimineerimine teie suhtes, aga mul ei tule praegu meelde.

Lauri Läänemetsal tekkis protseduuriline küsimus istungi juhatajale.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Vaat nüüd juhtuski täpselt see, millele ma enne oma küsimuse alguses, kui te nägite, viitasin, et selliseid asju meie protseduuridesse ei tohiks tekkida, kui ma küsin ja siis ebamõistlikult vähe pööratakse tähelepanu sellele küsimusele. Lõppkokkuvõttes minu mure ongi selles, et ma nüüd ei saanudki vastust. Minu küsimus ei olnud selle kohta, mis Eestis nähakse, vaid mis teistes riikides endas võib juhtuda ja maailmas suuremalt. Äkki on ikka võimalik seda täpsemalt avada.

Et mis …

Vabandust! See oli küsimus istungi juhatajale. Istungi juhataja ei saa seda küll täpselt teile vastata. Aga ma annan nüüd sõna Helmen Kütile. Palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja, suur tänu teile põhjaliku ülevaate eest komisjonis toimuva kohta! Ma kindlasti tahan ka protokolli huvides või stenogrammi huvides öelda, et me oleme tegelikult EKRE-ga ehk algatajatega ühel poolel. Ka meie näeme, et naiste varjupaikade rahastust on vaja suurendada. Me esitasime eelarve muudatuse käesoleva aasta eelarvesse ja ma arvan, et see on väga oluline, et sõnadest minnakse ka tegudeni. Nii et seda on sotsiaaldemokraadid toetanud ja esitanud muudatusettepanekuid. Siin me oleme täiesti ühel poolel. 

Mul on lihtsalt küsimus. Mulle tundus, kui ka Varro Vooglaid ettekandjana vastas, et see teema on väga oluline. Ilmselt sellest räägiti sellest ka komisjonis, mis puudutas eelarvet. Kui te natuke avaksite seda? Teine, kas te olete valmis õiguskomisjoni liikmena, kui hakatakse järgmise aasta eelarvet tegema, selle teema õiguskomisjonis lauale võtma? Sest komisjon, mis arutab Istanbuli konventsiooni ja tegelikke võimalusi neid naisi ka toetada, peaks olema ka eelarveküsimustes väga sõnakas.

Aitäh! Ma proovin siis kõigepealt härra Lauri Läänemetsale vastata, mis siis teistes riikides. Nii nagu ma ennist ütlesin, selle konventsiooniga ongi liitunud väga erinevad riigid. Loomulikult sellest konventsioonist lahkumine tähendab Eesti jaoks ühte asja, aga teiste riikide jaoks väga erinevaid asju, kus võib-olla on hoopis teised probleemid. Ja minu mõte oli nagu see, et kui me näeme, et erinevad riigid alustavad seda arutelu, sealhulgas Läti või siis ka nagu praegu Eesti, siis ega see doominoefekt ei pruugi olla kaugel, aga ma arvan, et see doominoefekt ei ole tegelikult kasuks ei Eestile ega ühelegi teisele riigile. 

Nüüd komisjonist. Taas kord, me ei rääkinud nii detailselt sellest, milliseid eelnõusid või millist rahastust on vaja. Me kõik tõdesime, et on puudujääke. Tõesti, nii nagu ka teie tõite välja, naiste varjupaiga osas oleme me kõik ühel meelel, vaatamata oma ideoloogilistele erinevustele. Siis me tegelikult oleme ka samal meelel, mina isiklikult küsisin arupärimise selle kohta, mida ka siin enne vist Rene Kokk küsis, et näete, aga siseriiklikult on ju umbes niimoodi, et kui ma mitu korda juba olen lähisuhtevägivallaga vahele jäänud, kas meil peaks olema rangemad karistused näiteks. Tõesti, ka meie oleme neid küsimusi tõstatanud. Nii et kuidagi nagu vastanduda seda … Ma arvan, et see ongi nagu see suurim probleem, mida ka komisjoni protokollist saab lugeda, et me justkui vastandume Istanbuli konventsiooni siseriiklike seadustega, et kas on nii või naa. Tegelikult me teame, et elus on alati rohkem värve kui mustvalge. Ja ma ütlen, et ka siit komisjoni protokollist saab tegelikult lugeda seda, et me tõdesime, et jah, siseriiklikke seadusi on vaja muuta, aga see ei tähenda, et me peame Istanbuli konventsioonist lahkuma.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma lihtsalt uurin, kas komisjonis te seda arutasite või on ka sinul ettekandjana oma seisukoht selle kohta, et Istanbuli konventsioon ei räägi ju ainult naistevastasest vägivallast, vaid ta räägib laiemalt perevägivallast. Kui siin saalis on inimesi, kellele võib-olla naiste mure nii väga korda eraldi ei lähe, siis kui me astume sellest konventsioonist välja, kas siis ei juhtu see, et ka mehed jäävad kaitseta? Me loeme ju siit, et perevägivalla ohvriks võivad langeda ka mehed, samuti lapsed. Mis teie seisukoht selles on?

Jaa, absoluutselt. Kahetsusväärselt me õiguskomisjonis väga palju sellele teemale ei keskendunud. See konventsioon ongi kirjutatud ka nende sõnadega, nagu ta on kirjutatud, selle jaoks, et tegemist ei oleks ainult väga konkreetselt ja kitsalt ühe grupi kaitsega. Tegelikult on ju meie eesmärk nii selle konventsiooni puhul kui ka ühiskonnas laiemalt, et kõik inimesed, vaatamata nende soole või ka sotsiaalselt konstrueeritud soole, oleksid kaitse all. Inimene on inimene, kes vajab, ma arvan, ühiskonnas mõistmist ja vajadusel kaitsmist. Tegelikult see ongi selle konventsiooni mõte, sõltumata vanusest või tema soost või millestki muust. Ma arvan, et see on selline inimlik lähtekoht, millest võiks lähtuda.

Lauri Laats, palun!

Mul on protseduuriline küsimus, jah?

Ei, sul on küsimus ettekandjale.

Aga mul oli ka protseduuriline küsimus.

Sul on kaks asja, aga küsi ettekandjalt ära.

Küsime ettekandjalt ära. Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Noh, kui vaadata seda Istanbuli konventsiooni ja seda mõtet, mis on ka siin välja toodud selles eelnõus, ega üksi ideoloogia ju nõrgemad ei kaitse. Kui vaadata Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori intervjuud, mille ta andis "Vikerhommikus", siis ta tõi välja, et tegelikult see, mis toimub lähisuhtevägivalla juhtumite puhul, on masendav. Ehk siis aastas on üle 10 000 lähisuhtevägivalla juhtumi ja umbes tuhat episoodi on korduvad. Sellest lähtuvalt ma küsingi, et üks asi on see paber, millest siin lähtutakse, ja ma saan aru, et siin praegu käib arutelu selle väljumise kohta. Aga kuidas me tegelikult saame seda nii-öelda vägivallaprobleemi lahendada? Kas praegune valitsus teeb ikkagi kõik endast oleneva või on vajaka seal asju?

Aitäh! Siin natuke jõuame jälle siiasamma, mida me tegelikult oleme arutanud. Aga kuna te just hiljuti jõudsite saali, siis ma pean igaks ….. üle kordama, et küsimus ongi selles, kas me vastandame Istanbuli konventsiooni ja siseriiklikke seadusi. Tegelikult Istanbuli konventsioon annab mõtteid ja ideid, mida võiks rakendada selleks, et naistevastast vägivalda oleks riigis vähem. Ma tõin siin enne näite, näiteks seesama viibimiskeelu küsimus, 72 tundi, see on näiteks Istanbuli konventsioonis täitsa olemas. Aga tegelikult on meil olemas ka selline ekspertrühm, kes vaatab üle neid Istanbuli konventsiooni lähtekohti, Eesti seadusi ja annab nõu, milliseid kohti tuleks parandada või mitte. Õiguskomisjoni istungil arutati tõepoolest seda, et siseriiklikud seadused vajavad parandamist. Kõlasid needsamad näited, mida ka siin saalis on toodud, et vaatamata konventsioonile on meil olnud väga raskeid juhtumeid, mis on lõppenud ka elukaotusega. See kõik on väga õige. Aga me peame siiski aru saama, et ega need asjad üksteist ei välista. Me oleme siin saalis ja ka komisjonis varasemalt rääkinud viibimiskeelust, nõusoleku seadusest ja väga mitmest teisest seadusest, sealhulgas internetis näiteks ahistamisest ja kõigist sellistest küsimustest. Need küsimused kindlasti tulevad. Kas valitsus on teinud piisavalt kiiresti muudatusi seadusandluses? Eks see ole teatud, kuidas ma nüüd ütlen, ideoloogiline arusaam või erakondlik arusaam. Kindlasti koalitsioonierakonnad arvavad, et nad on väga kiiresti ja piisavalt muudatusi teinud. Tõenäoliselt arvatakse opositsioonis teistpidi. Ma usun, et ka erakonnad on täna siin saalis väga erinevatel seisukohtadel, näiteks nõusolekuseaduse puhul, eks ole, kas valitsus oleks pidanud selle tooma kiiremini või mitte. Ma usun, et siin ei jookse see arusaam mitte koalitsiooni ja opositsiooni vahel, vaid pigem ideoloogiliselt või sellisel viisil, mil moel me aru saame selle seaduse vajalikkusest ja selle seaduse mõttest.

Nii. Enne sai Mart Helme protseduurilise küsimuse esitamise ja Lauri Läänemets oma küsimuse järgselt. Lauri Laats, protseduuriline küsimus!

Aitäh, hea istungi juhataja! Tõesti, mul on protseduuriline küsimus. Hea ettekandja tegelikult viitas sellele. Ma mingi hetk ei istunud saalis kogu selle arutelu juures ja mul jäi ka üks protseduur, mis, vaadates aega, on tõenäoliselt siin juba ära tehtud, kahe silma vahele või siis ei kostnud minu kabinetti. Parasjagu kirjutasin ühte arvamuslugu õiglasemast maksusüsteemist. 

Ehk siis minu küsimus on see. Ma saan aru, et lähtudes sellest, et me oleme juba praegu töötanud rohkem kui kolm tundi ehk kell on 13.02. Järelikult on saal pikendanud vist istungit. Sellest lähtuvalt, kui aega on juba pikendatud, vist kella kaheni, ja meil on menetleda kolm punkti tänases päevakorras, siis millise sammuga me täna töötame. 

Ma lähen kohe veel täpsemaks. Kui selle esimese päevakorrapunkti, mis täna on, menetlus võtab nüüd veel nii kaua aega, et me jõuame kella kaheni, kas siis selle punktiga me piirdumegi või see punkt läheb edasi esmaspäeva päeva või siis, kui me ikkagi jõuame selle ära menetleda ja kell on näiteks umbes kahe paiku, siis kas me saame alustada ka väga olulise küsimusega, mis puudutab seda umbusaldust? Sellepärast et minister tõenäoliselt on kuskil lähedal ja ootab oma tähetundi, kust ta saab tulla rääkima sellest, kui oluline on lastele ja eakatele piletitasu rakendamine. Nii et mis sammuga me täna tööd teeme?

Tõesti protseduuriline, aitäh selle eest! Teil on õigus, suur saal pikendas tänast istungit kuni kella 14-ni. Kuid siin on ka selliseid juhuseid olnud, et kui praegune päevakorrapunkt kella kaheks ei ole lõppenud, siis istung lõpebki. Aga kui umbusaldamine algab enne kella kahte, siis see kestab nii kaua, kuni umbusaldamine on teostatud. (Saalis räägitakse.) Täiendavalt protseduurilist … Siin on kolm tükki veel ees. Peeter Ernits, protseduuriline, palun!

Jah, hea juhataja! Õhk on väga nii-öelda kuumaks köetud siin saalis. Minu küsimus juhatajale, lugupeetud, on see. Siin kolleeg Allas viskas siin sellise väite, mis on selgelt provokatiivne. Tsiteerin: siin saalis on neid, kellele naiste mured eriti korda ei lähe. Minu hinnangul see on selgelt provokatiivne selline stigmatiseerimine, jättes õhku, kes need siis on, ju siis poliitilised vastased mingisugused. Kas ei peaks kuidagi juhtima tähelepanu kolleegidel, et sellist stigmatiseerimist siin ilma nii-öelda konkreetse viiteta ei tohiks nagu sellises õhkkonnas lubada?

Jah, eks me oleme ju korduvalt siin öelnud, et debatt peab olema vastastikune lugupidav ja vastastikku austav. Väljaöeldud sõnumit saab iga saadik ise kommenteerida. 

Ma võtaksingi viimast kaks protseduurilist, muidu peab küsimustele vastaja siin asjatult seisma. Võib-olla Anti Allas saab siis täpsustada selle oma. Aga kõigepealt, Vadim Belobrovtsev, protseduuriline.

Aitäh! Mul on selline just puhas protseduuriline küsimus. Meil on siin laual kaks ilusat paberit. Üks on kõige värskem, ma saan aru, ja eelmine on esmaspäevasest päevast. Ja kui me vaatame seda vanemat paberit, siis me näeme, et neljapäeval, 22. jaanuaril on päevakorras kaks punkti. Üks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele algatada Naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsiooni denonsseerimine" eelnõu 751. Teine on Eesti Keskerakonna fraktsiooni ehk meie fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele õiglase astmelise tulumaksu kehtestamise kohta" eelnõu 745. Uuel paberil on sinna vahele tekkinud seesama umbusalduse küsimus ehk 33 Riigikogu liikme esitatud kirjalik nõue umbusalduse avaldamiseks regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele. Eile saime sellest teada, kui mälu mind ei peta, siis ütles meile seda Riigikogu aseesimees Toomas Kivimägi, et Riigikogu juhatus sai kokku ja otsustas, et umbusaldusavaldus on neljapäeval, 22. jaanuaril päevakorras ja on päevakorras nr 2 all. 

Minu küsimus ongi see, kuna te olete samamoodi ju Riigikogu juhatuse liige, Toomas jättis selle mainimata ja keegi seda ei küsinud. Aga minu küsimus on see, et miks oli just selline otsus tehtud. Millest tingituna on just kahe päevakorrapunkti vahele tulnud seesama umbusaldusavaldus. Loogiline oleks ju panna see päevakorra lõppu ehk kolmanda punktina, aga millegipärast otsustati see sinna kuidagi vahele toppida. Ju oli ju mingi eesmärk sellel ka, sest minu meelest ei ole see lihtsalt loogiline.

Aitäh protseduurilise küsimuse eest! Tõepoolest, eile Riigikogu aseesimees ütles, et täiendati, aga täiendada saab ainult Riigikogu esimees, ehk Riigikogu esimees täiendas seda vastavalt § 56 lõike 1 punktile 2 ja lõike 2 alusel. Nii et selle võrra tuli ta sinna teiseks punktiks. 

Anti Allas, protseduuriline küsimus istungi juhatajale.

Aitäh, hea juhataja! Ma lihtsalt protseduuriliselt ütlengi, et kolleeg Ernitsa kommentaar ei vastanud tõele. Ma ei tea, kas te peate istungi juhatajana seda märkama või mitte. Täpselt, et ma ütlesin, et kui siin saalis on selliseid inimesi, kellele naiste mured võib-olla näiteks ei lähe korda, aga meeste ja pere mured lähevad korda, siis koos Istanbuli konventsiooni tühistamisega või väljaastumisega siis ka nende teiste osapoolte mured ei saa enam kajastatud. See oli see mõte. Ma ei tea, kas te märkasite seda. Siis te võite juhtida tähelepanu sellele.

Jah, protseduuriliselt oligi see, et võrdlesite ja tõite ilusti konkreetselt välja seal. Sõnastuses oli see arusaadav. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Nüüd siis küsimus selle konkreetse päevakorrapunkti kohta. Mul on selline küsimus, et kas te komisjonis olete seda arutanud ja kui ei ole, siis mis on teie nägemus selles küsimuses. Kui oletada, et võetaksegi vastu selline otsus, et Eesti astub sellest konventsioonist välja, siis mis hakkab toimuma? Me räägime siin põhimõtteliselt juba kolm tundi sellest, aga mida see konkreetselt praktikas tähendaks Eesti jaoks, Eesti inimeste jaoks, nii Eesti naiste kui ka, ma arvan, Eesti meeste jaoks? Väga konkreetne stsenaarium, mis siis toimuks. Ma oletan, et komisjonis oli see kindlasti ka arutlusel. Äkki te ütlete meile, kuidas see diskussioon komisjonis lõppes. Või kui seda seal ei olnud, siis mis on teie enda mulje?

Aitäh teile selle küsimuse eest! Tõesti, see arutelu selles mõttes oli, et härra Vooglaid, kes oli selle eelnõu EKRE-poolne ettekandja, tõi välja, nii nagu ka siin saalis, et mida see Istanbuli konventsioon on muutnud, et sellega liitumine ei ole midagi andnud. Pikemalt sellest nii palju ei räägitud, küll aga ma enne oma ettekandes tõin välja, et on küll andnud ja on küll teatud ettepanekuid, mis tulenevalt Istanbuli konventsioonist tulevad siia Riigikogu suurde saali. 

Aga tõepoolest, vastuargument nii komisjonis kui ka siin saalis on olnud juba pikemat aega see, et mis siis juhtub, kui me lahkume. Lõppkokkuvõttes loomulikult, nii nagu ka komisjonis arutati, tuleb igal juhul nii selle konventsiooniga liitununa kui ka sellest konventsioonist lahkununa tegeleda siseriiklike eelnõudega. 

Küll aga on seal kaks aspekti. Üks on kindlasti see, mida ka komisjonis mitmed liikmed ütlesid, et see on väärtuspõhine küsimus, millise signaali me anname mitte ainult välismaale – nagu ka siin saalis enne öeldi, et ärme mõtle selle peale, mida mõtlevad meist teised –, vaid tegelikult ka, millise signaali me anname Eestis lähisuhte[vägivalla] ohvritele. Ma arvan, et see on üks väga oluline argument, mille kohta te küsite, et mis siis juhtub. Ma arvan, et see on signaali küsimus. 

Nüüd, teiseks, ma arvan, et mida see endaga kaasa toob, nagu ma ennist välja tõin, on see, et tegelikult on teatud ettepanekud, teatud mõtted, mida Istanbuli konventsioonist tulenevalt on Eestis varasemalt räägitud ja mida ka tulevikus räägitakse. Ma arvan, et juhtuda võib see, et see know-how – vabandust, see on inglise keeles, eesti keeles on see teadmine –, mis on teistel riikidel ja mis tuleneb nendelt ekspertidelt, kes on selle konventsiooni koostanud, sealhulgas Euroopa Liidu ekspertidelt, ei pruugi lihtsalt Eestisse jõuda või jõuab siia hilinemisega. Nii et ma arvan, et mõlemad argumendid ei ole Eesti jaoks väga positiivsed.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Jah, tõesti, üle kolme tunni me siin arutame seda väga olulist teemat, vaadates seda huvi selle külge. Aga ma arvan, et need inimesed, kes meid jälgivad interneti kaudu, ei saagi aru, sest mõlemad pooled nagu tahavad ainult head. Aga öelge palun, mis see vahe siis on, millised on algataja peamised põhjendused denonsseerimiseks ning millist praktilist kasu see Eesti jaoks kaasa toob, selliselt lihtsalt maakeeles, et inimesed ka aru saavad, mida me siin jahume terve päev.

Jaa, see on hea küsimus. Ma arvan, et see on väga hea küsimus, et mida me siin jahume kolm tundi. Ma pean tunnistama, et ega me õiguskomisjonis, tegelikult jõudsime täpselt sama küsimuse juurde, et mida me siin arutame. Me arutasime, eelnõu ettekandja ja eelnõu koostajate arvates arutame me sooideoloogia ja võõrkultuuri sissetoomist Eestisse. Selle konventsiooni kaitsjate hinnangul arutame me seda, millises väärtusruumis me oleme ja et kas me ka, mitte ainult, aga ka selle konventsiooniga koos ütleme, et naistevastane vägivald tuleb rangelt hukka mõista ja meil tuleb ka siseriiklikult loomulikult vastavad seadused vastu võtta. Nii et kui te küsite, mida me siin arutame, siis mulle tundub, et see vastus oleneb sellest, millises erakonnas sa oled ja milline on sinu positsioon mitte ainult selle konventsiooni suhtes, aga ka ühiskonnakorralduse ja sellise arusaamade või väärtuste osas laiemalt.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Sa ütlesid üsna tabavalt, et jah, mis me siin jahume, ja ka õiguskomisjonis, kolm tundi või rohkem juba. Tõepoolest, siin on kaks asja. Ühelt poolt on pingestunud see õhkkond, väga kuum on siin nii-öelda ülekantud tähenduses. Ja üks on see sooideoloogia nii-öelda progressiivse invasioon, mis tegelikult on andnud oma haarmeid mitmele poole meie seadustesse. Ja teiselt poolt see naistevastane vägivald, seesama 10 000 või kui palju siin iga aasta on, mille koha peal on ju kõikidel, ma arvan, ühesugune seisukoht. Siin ei ole erinevusi. Aga samas jälle ideoloogiliselt üritatakse näidata, et need, kes julgevad midagi küsida, nagu pooldavad naiste vägivalda. Kuidas seda olukorda reaalselt lahendada? Ideoloogiad peavadki erinevad olema …

Teie aeg! 

… aga reaalselt naistevastase vägivalla tegevus ei ole eriti paremaks läinud.

Aitäh! Veel kord, minu hinnangul, ja see tuleneb nüüd protokollist, ma ei räägi ainult enda hinnangust, vaid ka tegelikult tulenevast õiguskomisjoni arutelust, siis need õiguskomisjoni liikmed siiski leidsid, et see ei ole ideoloogiline. Mitte küll kõik, aga enamus ikkagi leidsid, et see ei ole ideoloogiline küsimus, vaid see on ikkagi reaalne probleem, millega Eestis tuleb tegeleda, ehk lähisuhtevägivald, ja see konventsioon aitab seda. Nii nagu ma ennist välja tõin, tõepoolest, see sooideoloogia küsimus on kuidagi tulnud siia väga tugevalt juurde sellele konventsioonile. Eks see tuleneb tänu sellele, et seal on mõisted inglise keeles, mida võib-olla eesti keeles nii hästi … Noh, ongi tegelikult näiteks bioloogiline sugu versus sotsiaalne sugu või see roll. Selle koha pealt ongi meil fundamentaalselt erinevad arusaamad, kas see toob nüüd mingisugust sooideoloogiat Eestisse või tegelikult on selle mõte ka sellel sõnastusel see, et kaitsta tuleb kõiki inimesi, sõltumata nende soost või soorollist. See ongi see erinevus, mida tegelikult komisjonis pikalt räägiti ja mida ka siin saalis on pikalt räägitud. Aga vaatamata sellele, et me võime siin tunde rääkida, me lihtsalt ei jõua sellele lähemale, sest selle konventsiooni sõnastused on sellised, mis võimaldavad erinevatel erakondadel lugeda ja arvata, et see tähendab ühte või teist. Aga nii nagu ennist härra Vooglaid ütles, me tegelikult ju ei näe teineteise pähe, ärme räägime sellest, mida me arvame, et see võiks tähendada. Tegelikult paraku me täna selle Istanbuli konventsiooni puhul täpselt seda räägimegi, et me arvame, et see võiks tähendada seda. Aga nagu ma enne küsisin ja tegelikult ka, mis oli siin protokollis sees, ma ütlesin, et see, kui me räägime sooideoloogiast või soovahetusest, ei ole tulnud Istanbuli konventsioonist. Meil on Eestis juba mitukümmend aastat olemas reeglid, meil on olemas sotsiaalministri määrus, kõik need konstruktsioonid. Et tänu Istanbuli konventsioonile, mis ratifitseeriti 2017, on nüüd mingisuguseid lisavõimalusi. Täna ütlen, et ma olen üks sugu, homme ütlen, et olen teine sugu, siis lähen 100 meetrit jooksma, siis lähen naiste riietusruumi. Et tegelikult mina ei näe ja ka õiguskomisjoni teised liikmed ei näinud neid konstruktsioone, mida eelnõu ettekandja tõi välja selleks, et õigustada sellest konventsioonist lahkumist.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Jah, ma olen ka nüüd tähelepanelikult veel tutvunud selle konventsiooni tekstiga ja tegelikult igasuguseid erinevaid asju, mida siit tahetakse leida, ma üldiselt siin ei näe. Põhiline eesmärk sellel konventsioonil on, et need riigid, kes sellega on ühinenud, mõistavad hukka naistevastase vägivalla ja perevägivalla ning seavad eesmärgiks Euroopa, kus poleks kohta naistevastasele vägivallale ja perevägivallale. 

Panna see nüüd mingisse teise suppi on minu arust, esiteks, selle probleemi pisendamine, kui me vaatame otsa ka siseriiklikule olukorrale. Kas teil komisjonis oli juttu ka sellest mõjust, mida tähendab nüüd nendest väärtustest – nagu sa ütlesid, need on väärtused – taganemine või selle signaali andmine avalikkusele, kus meil just väga aktuaalselt ja väga räigelt on siin olnud avalikus ruumis juhtumeid, kus raske vägivalla ohvriteks on sattunud naised?

Teie aeg!

Jaa, loomulikult! Ma võin siis ette lugeda, nii nagu ka enne välja toodi. Varro Vooglaid tõstatas selle küsimuse, et aga nimetage need konkreetsed aspektid, mis too hetk tõesti nii väga laialdast arutelu ei leidnud. Küll aga ma tõin neid pärast siin hiljem välja, et on küll teatud konkreetseid eelnõusid, mis tulenevad Istanbuli konventsioonist. Meil on ka GREVIO raportid ja ettepanekud, mida võiks veel teha. Seal on küll konkreetseid asju. Aga mis siis juhtub, kui me astume sellest konventsioonist välja? Heljo Pikhof vastas lühidalt, et konventsiooni denonsseerimine tähendaks taganemist väärtusruumist, mille peale siis ka Anti Haugas ütles, et ta nõustub Heljo Pikhofiga, et tegemist oleks väärtusruumist taganemisega, ja rõhutas, et tuleb silmas pidada, milline sõnum antakse naistele juhul, kui konventsioonist lahkutakse. 

Arvestades seda, et paljude naiste jaoks on see siiski oluline, et kehtib väärtusruum ja on turvatunne, mida annab demokraatlik ühiskond, kus aktsepteeritakse selliseid väärtusi ja erinevaid sugusid, sh sotsiaalset sugu. Kui Eesti peaks konventsiooni denonsseerima, siis annab see naistele sõnumi, et Eesti ei ole enam selline riik, kellele sellised väärtused korda lähevad, ning see riivaks oluliselt inimeste turvatunnet. See vastab teie küsimusele, et jah, meil sellest väärtusruumist oli väga palju juttu. Ja nagu ma ennist ütlesin, siis komisjonis, ma väidan, ikkagi enamik, välja arvatud eelnõu ettekandja, jäi sellele arvamusele, et see on väga tugev argument.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma kõigepealt pean teid tunnustama, sest te olete üks eredamaid naiste õiguste kaitsjaid siin Riigikogu koosseisus. Ma tõesti tänan teid teie sõnavõttude eest sellel teemal! Aga minu küsimus on tegelikult laiem kui see konkreetne eelnõu. Ma tahaksin teada teie hinnangut, miks täna see eelnõu on üldse siin meie ees. Kas võib olla asi selles, et tegelikult oleme riigina teinud liiga vähe naiste õiguste kaitseks? Kui me vaatame kas või tänast valitsust, kelle üks erakond on täna isegi korraldanud meeleavalduse Riigikogu ees, siis samas on jäetud väga paljud eelnõud, mis puudutavad naiste õiguste edendamist, tegelikult sahtlisse ja nendega ei minda edasi. Siin on näiteks võrdõiguslikkuse ühendseadus, mille kohta Pakosta hiljuti ütles siinsamas saalis, et tegelikult polegi üldse huvi sellega edasi minna. Või kas või see viibimiskeelu pikendamine. 

Teie aeg! 

Sellega tegelikult ka venitati saali jõudmisega, selle eelnõuga venitati. Oleks tegelikult võinud juba varem tulla, saanud enne jõule selle rakendada … 

Aitäh! Teie küsimus!  

… ja president oleks saanud seaduse välja kuulutada ja väga paljud naised oleksid saanud sellest reaalset abi. Aga seda ei tehtud. Andke palun oma hinnang sellele Eesti poliitikale!

Aitäh! Jaa, ma püüan siis komisjoni ettekandjana seda ühendada sellega, mis on siin komisjoni protokollis kirjas. Tõesti, see arutelu oli siis ja on olnud enne pikalt, vaatamata sellele, kas me astume konventsioonist välja või mitte, et siseriiklikult on meil vaja ikkagi ju teha muudatusi. Ja see, et meil on konventsioon, see otseselt kedagi ei kaitse, on olnud ka eelnõu ettekandjate põhiline fookus. Selle peale öeldi ka komisjonis endas korduvalt, et loomulikult tuleb siseriiklikult neid küsimusi lahendada ja teha erinevaid seadusi.  

Mis puudutab viibimiskeeldu, siis see meil oli õiguskomisjonis jutuks mitte küll sellel istungil, vaid ühel teisel istungil, kus olid korraga nii sotsiaaldemokraatide eelnõu kui ka valitsuse esitatud eelnõu. Need eelnõud on sisuliselt samad, pea üks ühele, ja me ei ole seda ka kunagi varjanud, et see oligi Siseministeeriumi eelnõu, mille sotsiaaldemokraadid andsid sisse just selle tõttu, mida teie välja tõite, et seda võimalikult kiiresti veel enne jõulupühi  – paraku pikk pühadeaeg on tähendanud tihtipeale ka lähisuhtevägivalla kasvu – saaks selle eelnõu vastu võtta. Paraku seda ei juhtunud.

Me nii konkreetselt ei arutanud, kas valitsus on olnud piisavalt kiire ühe või teise eelnõuga. Nii nagu ma enne välja tõin, tõenäoliselt sõltub suhtumine sellesse väga palju sellest eelnõust ja väga palju sellest, millises erakonnas keegi on, millised on tema väärtused ja põhimõtted. Küll aga me arutasime, et seadusi tuleb muuta. Kui olukord on ikkagi selline, et inimene, kes on korduvalt lähisuhtevägivalda mustrina rakendanud, jõuab ikkagi tänavale teist inimest surnuks sõitma, siis loomulikult see tõstatab küsimusi nii ühiskonnas kui ka Riigikogus ja komisjonis endas. Nii et me oleme neid küsimusi väga tõsiselt arutanud ja kindlasti arutame neid veel. 

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Võin öelda, et Istanbuli konventsiooni on koondatud parimad standardid perevägivalla tõkestamiseks ja ohvrite aitamiseks. Konventsioon pakub kompleksset ja terviklikku lähenemisviisi, mis Eestis veel puudub. Mul ongi palve, et me arutame siin tegelikult konventsiooni, on erinevad arvamused saalis, aga meil on ka televaatajaid, kes meid jälgivad. Äkki sa loeksid ette siit konventsioonist preambula või mõned punktid, mis on siin olulised, ja artikkel 1, mis räägib konventsiooni eesmärkidest.

Jaa, ma pean selle siis lahti võtma, sest ma ei leia hetkel seda enda paberitest, ma pean tunnistama. Aga te võite mulle selle anda, loomulikult. Aga tõesti me Istanbuli konventsioonist – aitäh teile! – nüüd nii sellisel viisil ei rääkinud, kuigi ma pean tunnistama, et see oleks väga õige olnud üleüldse vaadata väga konkreetselt, mis siin kirjas on. Aga Istanbuli konventsiooni, ma arvan, see esimene preambul juba võtab ikkagi asja kokku. 

See on naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsiooni ratifitseerimise seadus zzzzzzz, eks ole, naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamine ja tõkestamine. See on, ma arvan, see põhiline lause, millest tuleb lähtuda ja välja tuua siis: mõistes hukka naistevastase vägivalla ja perevägivalla kõik vormid, tunnistades, et naiste ja meeste de jure ja de facto võrdõiguslikkuse saavutamisel on oluline roll naistevastase vägivalla ennetamisel, samuti tunnistades, et naistevastane vägivald on naiste ja meeste ajalooliselt kujunenud ebavõrdsete võimusuhete väljendus, mis on viinud meeste ülemvõimule naiste üle ja naiste diskrimineerimisele, on takistuseks täielikule arengule, tunnistades, et vägivallal on struktuurne soopõhine iseloom, et naiste vägivald on üks olulisimaid sotsiaalseid mehhanisme, millega surutakse naisi alla ja nii edasi ja nii edasi. 

Neid on väga palju siin Istanbuli konventsioonis neid lauseid ja mõtteid, millega saab nõustuda ja mis ongi siia kirja pandud selleks, et ei tekiks neid valearusaamu, et millega me tegelikult siin tegeleme. Need on tõesti siin preambulis väga selgelt kirjas. Need väited, et see konventsioon tegeleb mingisuguse võõrideoloogia, ‑kultuuri sissetoomisega ja muudab Eestit totaalselt, sealhulgas haridussüsteemi – seda ütlevad ettekandjad, aga sellega ei ole olnud nõus komisjoni teised liikmed.

Henn Põlluaas, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Tõtt-öelda ma olen natuke üllatunud, et nüüd tuli välja, et komisjonis ei vaadatudki Istanbuli konventsiooni ega arutatud selle sisu üle. Aga nagu te ütlesite, see konventsioon on kirjutatud selliselt, et igaüks võib siit välja lugeda, mida ta soovib, ja arvata selle kohta ja aru saada, nagu ta soovib. See on ju tegelikult täiesti selge näide väga halvast seadusloomest, mida me oleme ju kogu aeg tauninud. Eesti seadused karistavad ja välistavad ju niikuinii kõikvõimaliku vägivalla, kas naise või mehe või laste või kelle suhtes iganes. Kas te ei leia, et äkki tõepoolest meil oleks mõttekam sellest konventsioonist, mida ei ole võimalik üheselt mõista, välja astuda ja vajaduse korral täiendada enda seadusi, et see vägivallatus kehtiks kõikide kohta?

Aitäh küsimuse eest! Ma pean kõigepealt ennast täpsustama. Ma ei tahtnud kindlasti väita, et me ei arutanud Istanbuli konventsiooni. Ma mõtlesin pigem seda, et me ei vaadanud üksipulki ega lugenud läbi kõiki neid punkte. Ettekandja tõepoolest oma ettekandes, ehk Varro Vooglaid, tõi välja neid artikleid, mis tema hinnangul toetavad tema ja EKRE väiteid, et tegemist on sooideoloogia toomisega. Näiteks Varro Vooglaid ütles, et samuti näeb artikkel 4 konventsiooniosalistele ette kohustuse keelata diskrimineerimine muu hulgas ka sotsiaalse soo alusel, eelnevast lähtuvalt on näha risk, et konventsioonimehhanism võib hakata toimima sellise instrumendina, mis hoopis kahjustab naiste elementaarseid õigusi ja soodustab naistevastast vägivalda. Siis tulid need näited, millest ma juba enne olen rääkinud. Nii et me neid kohti, mida EKRE on pidanud kõige problemaatilisemaks selle konventsiooni puhul, ikkagi arutasime. Nüüd, kuna konventsioonist võib mitut pidi aru saada, siis tuleks sellest lahkuda. Ei, ma ei toeta seda mõtet. Ma arvan, et meil – kuidas ma nüüd ütlen? –, alati ei pruugi see arusaam tuleneda sellest, kas midagi on konkreetselt väga hästi kirjutatud või mitte. See, kuidas sõnumi vastuvõtja sõnumit tõlgendab, sõltub kindlasti väga sellest, kuidas sõnum antakse ja kelle poolt. Aga tegelikult sõnumi vastuvõtmine sõltub ka väärtusruumist, põhimõtetest, kultuuriruumist ja mis iganes. Me võime öelda täpselt ühe ja sama lause teile ja võib-olla kusagilt teisest kultuuriruumist pärit inimesele. Ja te mõistategi tulenevalt teie üleskasvatusest, tulenevalt teie kultuuriruumist ja haridusest neid erinevalt. Ma arvan, et see ei ole piisav põhjendus, et lahkuda konventsioonist, mis tegelikult on väga konkreetselt öelnud, mis on selle konventsiooni eesmärk. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud komisjoni esindaja! See viibimiskeelu eelnõu tegelikult ju jõudis Riigikokku ja jõudis õiguskomisjoni pärast sellist suuremat sorti meediatormi, pärast ministrite vaidlusi ja pärast seda, kui kaks väga karmi juhtumit jõudsid meediasse.

Aga mul on selline väga konkreetne küsimus. Kas valitsuselt on tulnud õiguskomisjoni üldse veel mingeid konkreetseid algatusi, eelnõusid viimase aasta jooksul, isegi kahe aasta jooksul, mis puudutaksid konkreetselt naistevastase vägivalla vähendamist ja ennetamist?

Aitäh! Tõesti, komisjonis ju sellest juttu oli, aga nagu ma ka ennist ütlesin, me ei läinud nii detaili ega ei loetud ette, milliseid seadusi on valitsus toonud või milliseid seadusi peaks valitsus tooma. Aga kui ma praegu püüan meenutada, siis vaatamata sellele, et kindlasti erinevatel erakondadel on siin jälle erinevad seisukohad, tuleb mul peale viibimiskeelu pähe nõusolekuseadus, mis tuleb varsti Riigikogu suurde saali. Selle koha pealt on ju ka öeldud, et nõusolekuseadus tuleneb selles vormis ka Istanbuli konventsiooni lähtekohtadest. See on näiteks üks näide. 

Aga milliseid on veel tehtud? Jah, ma hetkel jään natukene hätta. Ma tean, et on tehtud küll riigieelarvesse erinevaid ettepanekuid, sealhulgas ka naiste tugikeskuse rahastuse suurendamine ja muu, aga milliseid eelnõusid on valitsus toonud konkreetselt? Kuna me ei arutanud, siis ma kohe ei oska ka viimast kahte aastat teile välja tuua. Aga ma usun, et on olnud erinevaid eelnõusid menetluses, mis on ühel või teisel moel ikkagi ka naiste turvalisust suurendanud. Me võib-olla ei räägi ainult nende eelnõude puhul naistest, aga kui me vaatame ka kriminaalmenetluse seadustikku või mingeid muid asju, mida me oleme siin parandanud, siis ma usun, et need on kõik ikkagi selle nimel, et Eestis oleks turvaline elada kõigil, nii naistel kui ka meestel.

Aitäh! Teile rohkem küsimusi ei ole. Tänan vastu pidamast! Küsimus on istungi juhatajale. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Ma tahaks täpsustada natukene eelkõnelejat. Ilmselt oli see väike keeleline apsakas, et eelarvesse on tehtud ettepanekuid naiste huvi-, mis nad siis olid, -ringide toetamiseks, aga tegelikult tehti ettepanekud naiste turvakeskuste toetamiseks. Ka Isamaa tegi, et sellele valitsuse ettenähtud miljonile veel teine lisada, et naiste turvakodud saaksid tõepoolest hästi töötada ja olla kasuks naistele, kes vägivalla all kannatavad.

Aitäh!

Aga kahjuks koalitsioon, Reformierakond ja Eesti 200, lükkasid selle ettepaneku tagasi. Lihtsalt sihuke väike redaktsiooniline täpsustus.

Jah, see oli küll stenogrammi mõttes, aga protseduuriliselt ma ei lugenud siin välja ühtegi küsimust. Aga nüüd avan läbirääkimised komisjonidele ja fraktsioonidele. Eesti 200 fraktsiooni nimel Marek Reinaas, palun! Aga ma palun stenogrammiosakonnal Evelin Poolametsa sealt maha võtta. Fraktsiooni nimel teeb seal kõne Helle-Moonika Helme. Marek Reinaas, palun! (Kõneleja palub kolm minutit juurde.) Kolm minutit lisaks. 

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Siitsamast puldist on viimasel ajal väga palju kosta seda, kuidas üks või teine asi keeratakse tagasi. Nii kui võimule saame, nii keerame tagasi. Isegi võimule pole vaja saada, keerame ikka tagasi. No väljume Istanbuli konventsioonist, keerame selle tagasi. Täna hommikul anti üle eelnõu, kus ei ehitata enam edasi Rail Balticut ja väljume kõigist lepingutest, mis sellega seotud on. Muuseas, ilmselt õiguslikult see tähendab ka seda, et väljume Euroopa Liidust. 

NATO on surnud, NATO-t ei ole enam Eestile vaja, väljume sealt NATO-st! Keerame tagasi selle aja, kui me ei olnud NATO-s! Erastame ERR-i! Prokuratuur tuleks laiali saata, abieluvõrdsus on saatanast, keerame tagasi! Ja naised tuleb tagasi keerata sünnitama, ilusti sinna rusika ja pliidi vahele. Ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Aga kuhu me keerame? Kuhu tagasi me keerame? Ikka tagasi sinna, kus ei ole õigusriiki, vaid kehtib tugevama ja ülbema õigus. Õigemini, kus õigust ei ole. Tahan Gröönimaad, andke siia! Tahan Nobeli rahupreemiat, andke siia, või muidu hakkab juhtuma! 

Ja ma arvan, et see ei ole juhus, see on tegelikult teadlik rünnak – rünnak liberaalse demokraatia, demokraatlike institutsioonide ja väärtusruumi vastu. Kogu maailmas ringi hiiliv populism ei ole selline väike ohutu huumor. See on tõsine teadlik soov keerata maailm tagasi mingisse veidrasse aega. 

Ka Eestis on see oht reaalne ja sellele tuleb vastu astuda. Seega me täna ei aruta siin üksnes Istanbuli konventsioonist lahkumist, me arutame siin, mis väärtusruumis me tahame elada. Meie ees olev eelnõu käsitleb küsimust, mis on sügavalt õigusriiklik ja inimlik: kuidas Eesti riik kaitseb inimesi vägivalla eest, eriti siis, kui vägivald toimub koduseinte vahel, pahatihti nähtamatult, pahatihti vaikuses. 

Istanbuli konventsioon ei sündinud teooriast. See sündis reaalsusest, kus naised, lapsed ja ka mehed said viga, hukkusid või elasid aastaid hirmus. See sündis Euroopa riikide ühtse arusaamana, et lähisuhtevägivald ei ole eraasi, see ei ole eraasi, perekonna siseasi. See on inimõiguste rikkumine ja samuti avaliku võimu vastutus. 

Täna väidetakse, et Eesti suudab seda vastutust kanda ka ilma konventsioonita. Tsiteerin EKRE esimeest Martin Helmet: naisi kaitsevad mehed, mitte konventsioonid. Kõlab nunnult, kõlab nagu keskaegne muinasjutt. Aga me ei ela keskajal. Ja nende naiste jaoks, keda see n-ö prints valgel hobusel mitte ei kaitse, vaid on kõige suurem oht ja tegelik vägivallatseja, ei ole see muinasjutt. See on päriselu, see on reaalsus ja neile peabki ühiskond appi minema. 

Ja mis see reaalsus on? Mõned reaalsed numbrid eelmisest aastast: 2025 oli 9600 lähisuhtevägivalla juhtumit, nendest 2900 olid kuriteod, nendest omakorda 18 rasket kuriteod, milles hukkus kokku kuus inimest. Seda on küll mõni protsent vähem kui 2024. aastal, aga politsei väidab, et tegelikult on see jäämäe tipp. Tegelikult on asi palju hullem, lihtsalt ei teatata nendest juhtumitest. 

20% juhtumite puhul olid kannatanud korduvkannatanud ehk retsidiivne käitumine. Lähisuhtevägivald toimub kõikjal Eestis, ei ole erisust ei rahvuse ega ea koha pealt ega ka selle koha pealt, kus keegi elab. Eelmisel aastal oli noorim kannatanu 1-aastane ja kõige vanem kannatanu 95-aastane. Kolmveerand ohvritest on naised, 87% vägivallatsejatest mehed. Aga me ei räägi siin ainult naistevastasest vägivallast. On suur hulk juhtumeid, kus lähisuhtevägivald on põlvkondadevaheline, ohvriks on kas laps, ohvriks on kas vanaema või vanaisa.

Lähisuhtevägivald, eriti kontrolliv käitumine, jälitamine, ahistamine on üha enam kolimas ka internetti, suureneb vaimse vägivalla juhtumite arv, millest ohvrid pahatihti ei tea või ei oska teatada. Numbrid on karmid. 

Ja mida meie siin teeme? Arutame eelnõu, millega lahkuda Istanbuli konventsioonist. Me ei peaks võitlema mitte Istanbuli konventsiooni vastu, me peaksime võitlema lähisuhtevägivalla vastu, laste vastu suunatud seksuaalkuritegude vastu. Ja see konventsioon on selles võitluses abimees. 

Eestis on viimasel ajal tehtud reaalseid ja vajalikke samme vägivalla ennetamiseks. Üks neist on lähisuhtevägivalla puhul 72-tunnine viibimiskeeld. See meede on selge sõnum, et oht eemaldatakse, mitte ohver. Aga see meede ei eksisteeri vaakumis, ta toimib seetõttu, et teda toetab laiem arusaam vägivallast kui süsteemsest probleemist. Lähisuhtevägivallavastane võitlus peab ka olema süsteemne. See ei ole ainult politsei rida. Kaasatud peavad olema kohtud, sotsiaalsüsteem, kohalikud omavalitsused, naiste tugikeskused.

Head kolleegid! Täna arutluse all olev eelnõu pöörab tagasi euroopalikku, liberaalset ja demokraatlikku väärtusruumi ja seda ei tohi lasta juhtuda. Loomulikult me võiksime öelda hüvasti Istanbuli konventsioonile, kui lähisuhtevägivalla probleem ei eksisteeriks Eestis, kui teda ei oleks olemas. Aga kahjuks reaalsed numbrid räägivad teist keelt: 10 000 juhtumit. Ilmselt kordades suurem tegelik koduvägivalla arv on päris. 

Ja siin on tahetud jätta muljet, et kogu see konventsiooni teema, n-ö kergelt läbi huumoriprisma öeldes on teema sellest, kas mehed ja naised saavad olümpiamängudel koos poksida. See ei ole see teema! Tegelikult on see lähisuhtevägivalla teema. Kõik need inimesed, kes arvavad, et lähisuhtevägivald on probleem ja selle vastu tuleb võidelda, peavadki vajutama punast nuppu. Ja need, kes arvavad, et lähisuhtevägivald on igati tolereeritav asi, võivad siis oma rohelist nuppu vajutada. Nii lihtne see ongi. Ja millise nupu keegi valib, eks see ole südametunnistuse asi. Aitäh!

Enne järgmist läbirääkijat on protseduuriline küsimus. Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! See samasugune, et õhk on kuum sellest arutelust, oleme juba varsti neli tundi jahunud siin. Ja järjekordne nüüd ettekandja, praegusel juhul viimane, Marek Reinaas, viskab sellise provokatiivse, öeldes, et kes on selle vastu, need on rusika ja pliidi vahele naised. Kinnitan, õiguskomisjonis sajaprotsendiline konsensus igasuguse naistevastase vägivalla. Ja nüüd, kui kolleeg siin jälle provokatiivselt hakkab rääkima, et need, kes on vastu, need tahavad naisi suruda rusika ja pliidi vahele ...

Protseduuriliselt siin ettekandja väljendas fraktsiooni seisukohta. Protseduuriliselt ei saa juhataja sekkuda ettekandesse, teie saate teha seda vastusõnavõtu näol ja oma fraktsiooni esindaja läbirääkimistel anda sõnum edasi, et fraktsiooni esindaja seda teeks.

Aga puldist Heljo Pikhof, palun, sõnavõtt läbirääkimiste raames!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Kui Tartumaal pussitatakse naist, ei ole see väärtusarutelu. See on küsimus sellest, kas riik suudab oma inimesi kaitsta ja kas kuriteole järgneb vältimatult karistus. Ometi kuuleme täna siin saalis, et Istanbuli konventsiooni pole vaja, et see on ideoloogiline dokument, et meil on seadused ju juba olemas. See jutt ei pea paika. Istanbuli konventsioon ei loo uut ideoloogiat, ta loob kohustuse – kohustuse ennetada vägivalda, kaitsta ohvreid ja karistada toimepanijaid. See on riigi miinimumkohustus oma kodanike ees. Vägivald naiste vastu ei ole erandlik, see on süsteemne probleem. Ja süsteemset probleemi ei lahenda loosungite ega mugava enesepettusega, et meil on kõik korras. Kui seadused oleksid piisavad, ei oleks meil igal aastal tuhandeid lähisuhtevägivalla juhtumeid. Kui süsteem töötaks, ei kardaks ohvrid abi küsida. Kui riik toimiks, ei peaks me lugema järjekordset teadet raskest vägivallast ja küsima, miks keegi varem ei sekkunud. 

Vägivallast ei ole võimalik rääkida ausalt, vaatamata otsa ka Eesti lähiminevikule. Kohtulahendid olid veel paarkümmend aastat tagasi äärmiselt leebed isegi surmajuhtumite korral. Näiteks aastatel 2006–2008 surmas 11 meest kodus oma naise ning kohus käsitles neid juhtumeid õnnetusjuhtumitena. Põhjenduseks kõlas, et vägivallatseja tappis kogemata ja ettekavatsematult, sest seni oli tal läinud ju õnneks. See, et mees on oma naise vastu korduvalt käe tõstnud, ei saanud kohtus mitte raskendavaks asjaoluks, vaid hoopis tööõnnetuse selgituseks. Sõnum, mille seesugune praktika ühiskonda saatis, vastab hallimöödaniku patriarhaalsetele stereotüüpidele: perevägivald on aktsepteeritud ja kahe inimese vaheline asi ehk peksa palju jaksad, aga ära kogemata surnuks löö. 

Istanbuli konventsioon ütleb selgelt, et vägivald ei ole eraasi, see on riiklik vastutus. Kordan, Istanbuli konventsiooni ümber on viimastel aastatel kujunenud ka debatt, kus emotsioonid on hakanud varjutama sisu ja kus inimõiguste dokumenti on püütud kujutada ideoloogilise ohuna. Istanbuli konventsioon ei ole ideoloogiline dokument. See on õigusriigi tööriist, mille eesmärk on ennetada naistevastast ja lähisuhtevägivalda, kaitsta ohvreid ja tagada, et vägivallatsejad vastutaksid oma tegude eest. Konventsioon ei kehtesta uusi maailmavaateid ega sekku perekonnaellu. Vastupidi, ta lähtub samadest inimõiguste põhimõtetest, millega Eesti on olnud seotud aastakümneid: ÜRO naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsioonist, Euroopa Nõukogu inimõiguste standarditest ja rahvusvahelistest õigusest, millele toetub ka meie põhiseadus. 

Sageli on vastandumise keskmesse seatud mõiste sotsiaalne sugu. See on toonud kaasa eksitava ja polariseeriva arutelu. Oluline on täpsustada, et Istanbuli konventsioon ei eita bioloogilist sugu. See eristab bioloogilise soo ja sotsiaalselt kujunenud rollid, ootused ja hoiakud mitte selleks, et neid ümber defineerida, vaid selleks, et mõista, kuidas vägivallamustrid ühiskonnas tekivad. Kui vägivalla õigustamiseks kasutatakse väljendeid, nagu naised provotseerivad või mehed ongi sellised, siis ei ole tegu bioloogia, vaid kultuuriliste hoiakutega. Just nende hoiakute muutmist peab konventsioon vägivalla ennetamise eelduseks. 

Palun kolm minutit lisaks!

Kolm minutit lisaks.

Hariduseteema on samuti korduvalt tõstatunud, siin tuleb olla aus. Konventsioon ei kohusta lapsi õpetama sugu vahetama ega traditsioonilist perekonda kahtluse alla seadma. Ta kohustab õpetama vägivallatust, austust ja nõusolekut. Need ei ole ideoloogilised väärtused, need on õigusriigi miinimumstandardid. Riik peab looma süsteemse, läbimõeldud ja toimiva kaitseraamistiku, mis hõlmab ennetust, ohvrite abi, spetsialistide koolitamist ja vastutuse selget jaotust. Just seda Istanbuli konventsioon pakub. 

Austatud kolleegid! Need, kes räägivad ideoloogilisest ohust, ei räägi ohvritest. Need, kes naeruvääristavad konventsiooni, ei paku ühtegi paremat lahendust. Riigi tugevus ei seisne selles, kui palju ta räägib väärtustest, vaid selles, kui järjekindlalt ta neid kaitseb. Istanbuli konventsioon on tööriist, aga mitte sümbol. Sotsiaaldemokraatide kindel seisukoht on, et Eesti ei tohi loobuda tööriistast, mis aitab päästa elusid. Aitäh!

Aitäh! Martin Helme, vastusõnavõtt kohapealt. Kaks minutit, saan aru, jah?

Aitäh! Reinaas käis puldis ja lausa nimepidi pöördus minu poole. No Eesti 200 esindaja luges meile siin dramaatilise häälega ette väga hirmsat kuritegevuse statistikat, eriti siis seda osa, kus on naissoost ohvrid. Kui ma kuulasin seda statistikat, siis ma mõtlesin, et aga siin ongi meil hea kristallselge põhjus, miks Eesti 200 protsent on üks koma millegagi. Sest siseminister, kes tegeleb meil sisejulgeolekuga, politsei juhtimisega, on eestikahesajalane Taro. Justiitsminister, kes peaks hoolitsema selle eest, et prokuratuur ja vanglad hoiavad vägivallatsejad vabadusest väljas, on eestikahesajalane Pakosta. Mõlemad on oma tööga täielikult läbi kukkunud ja ohvriteks on Eesti naised, häbiväärselt läbi kukkunud. Ometi tulevad nad siin pulti ja arvavad, et selle läbikukkumise õnnestub neil kinni mätsida, kui nad lehvitavad mingi rahvusvahelise konventsiooniga, et see vabandab välja nende tegevusetuse. 

Aga see statistika annab meile veel ühe asja. See näitab ilmselgelt, me oleme peaaegu kümme aastat nüüd selle konventsiooni liikmed olnud ja ometi meil on eelmisel aastal õõvastav statistika naistevastasest vägivallast. See näitab ju ilmselgelt, et see konventsioon ei kaitse mitte kedagi. Siseriiklikult aga ministrid – Pakosta, Taro, teised ministrid – ei võta mitte midagi ette tegelikult naiste kaitsmiseks. Kui te veel seda statistikat siin meile ette loete, siis mina olen väga tänulik selle eest. See näitab, et te olete läbi kukkunud naiste kaitsmisel. Sellega, muide, tahangi öelda, kaitsevadki mehed, kaitsevadki mehed, muu hulgas mehed mundris. Aitäh!

Aitäh! Tanel Kiik, üks protseduuriline küsimus istungi juhatajale!

Austatud Riigikogu juhataja! Jaa, see nüüd on tõepoolest protseduuriline. Mina näen, et hetkel käivad läbirääkimised. Mitu inimest on kõnejärjekorras ja millegipärast te otsustasite kõnejärjekorrast mööda minnes anda siis hoopiski võimalus vastusõnavõtuks oma erakonna fraktsiooni esimehele Martin Helmele. Millest selline valik? Kas ei peaks lähtuma ikkagi sellest, et liigutakse järjekorras ja hiljem – nõus – on härra Helmel võimalik vastusõnavõttu pidada, kui kõned puldist on peetud? Praegu jääb paratamatult mulje, et on sellised nagu teistest võrdsemad kuidagi, kes saavad vajaduse korral kohe vahele repliigi olukorras, kus oleks tegelikult pidanud liikuma edasi tavapärase protseduuriga ehk kõnede esitamise järjekorras.

Tõepoolest, protseduuriline küsimus. Kuna esimene ettekandja nimetas Martin Helmet nimepidi, siis vastusõnavõtuks fraktsiooni nimel ja ka iseenda nimel sai ta selle kaks minutit praegu, pärast oleks ta võib-olla kellelgi meelest läinud. Lähtume sellest, et fraktsioon teeb kõne siit puldist ja fraktsiooni nimel saab ka vastusõnavõtu. 

Aga nüüd on kell juba piisavalt palju ja sõnavõtjaid on ka. Ma võtan juhataja vaheaja kolm minutit ja sellega on istung lõppenud.