Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 2. töönädala neljapäevast istungit. Ja kõigepealt teeme kohaloleku kontrolli.

Kohalolijaks registreerus 64 Riigikogu liiget ja puudub 37. 

Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Helle-Moonika Helme, palun!

Annan Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimel üle Riigikogu otsuse eelnõu, millega me teeme Vabariigi Valitsusele ettepaneku loobuda Rail Balticu projekti elluviimisest Eestis ja astuda välja kõikidest projektiga seonduvatest rahvusvahelistest lepingutest. Põhjus on väga lihtne: kogu see projekt on kõikides aspektides kaotanud oma algse eesmärgi, küll aga on see läinud mitu-mitu korda kallimaks algsest lubatust ja põhjendamatult suurendanud Eesti maksumaksjate kanda jäävat koormust. Samuti on täiesti ilmne, et projekt ei valmi õigeks tähtajaks ega tasu isegi sotsiaal‑majanduslikku aspekti arvestades kunagi ära. Kuna on täiesti selge, et me ei hakka mitte kunagi ehitama ooperiteatrit näiteks Häädemeestele – [Rail Balticu projekti puhul] oli algne lubadus, et rongiga peab saama ooperisse, lubati küll Berliini, aga sinna me selle raudteega küll iialgi ei jõua –, peaks selle mõttetu projekti lõpetamine olema meie kõigi ühine eesmärk. Aitäh!

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Annan Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel üle soolise võrdõiguslikkuse seaduse muutmise seaduse. Muudatus on väga lihtne: seaduse § 9 lõikest 4 jäetakse välja tekstiosa "võimaluse korral". Praegune § 9 lõige 4 ütleb, et riigi- ja kohaliku omavalitsuse üksuste asutuste moodustatud komisjonides, nõukogudes ja teistes kollegiaalsetes kogudes peavad võimaluse korral olema esindatud mõlemad sugupooled, meie ettepanek on see "võimaluse korral" välja võtta, nii et mõlemad sugupooled oleksid neis kollegiaalsetes kogudes esindatud. 

Põhjusi sellise eelnõu esitamiseks on peamiselt kaks. Üks on see, et kevadel, kui me direktiivi üle võtsime, kehtestasime börsiettevõtetele rangema nõude, riigiettevõtted jäid sellest välja, aga soov, et muudatus tuleks, on iseenesest jäänud unistuse tasemele. Veel kauem kui Rail Balticut oleme me jõustanud soolise võrdõiguslikkuse seadust. Ja 22 aasta jooksul on olnud olemas võimalus määrata kollegiaalsetesse kogudesse mõlemast soost esindajaid, aga sügisel avastasid paljud üllatusega – suure skandaali tuules –, et näiteks ERR-i nõukogu koosneb endiselt kümnest mehest. Nii et 22 aasta jooksul on seaduses see kohustus olnud, aga see ei ole viinud tegeliku muutuseni.

Seega, sellise tinglikkuse võiks seadusest välja võtta ja jõuda tõepoolest olukorda, kus seda nõuet ei saa tõlgendada vabatahtlikuna. See nõue on selgem ja sidusam ning sellist kohustust, et mõlemast soost esindajad on nii riigi kui ka omavalitsuse kogudes esindatud, tuleks täita järjepidevalt ja süsteemselt, mitte juhul, kui see on mugav, lihtne või iseenesest täidetav. 

Muudatuse mõju on laiemalt positiivne, see võimaldab eri soost inimeste kogemusi …

Teie aeg!

… otsustusprotsessi [kaasata]. Loodan kolleegide laialdasele toetusele. Aitäh!

Reili Rand, palun!

Suur aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Annan koos kolleegidega erinevatest poliitilistest jõududest üle arupärimise regionaal- ja põllumajandusministrile – täna on vist asjakohane öelda: kas praegusele või tulevasele. 

Aga arupärimine puudutab Nuudi hobitalu linnugripijuhtumit. Nimelt, Nuudi hobitalu Hiiumaal on alates eelmisest aastast tegutsema hakates olnud paljudele Hiiumaa peredele ja saare külalistele rõõmu pakkuv koht, kus loomade heaolu ja hooliv suhtumine on alati olnud esikohal. Sealne keskkond on pakkunud lastele, peredele ja kogukondadele turvalist ning harivat kokkupuudet loomade ja maaeluga. 

Eeltoodust lähtudes on Nuudi hobitalus toimunu puudutanud paljusid inimesi ning tekitanud avalikkuses küsimusi mitte niivõrd loomatauditõrje vajalikkuse, kuivõrd ametkondade käitumise, infovahetuse ja otsustusprotsessi läbipaistvuse kohta. Seega esitame arupärimise hobitalus toimunud juhtumi kohta. Põllumajandus- ja Toiduamet hukkas linnugripitõrje käigus üle saja kodulinnu. Soovime rõhutada, et arupärimise keskmeks ei ole loomatauditõrje vajalikkus, vaid küsimused, mis puudutavad ametkondade käitumist, infovahetust, otsuste põhjendatust ja väiketalude eripära arvestamist. 

Avalikkuses ja loomapidaja esitatud väited viitavad puudujääkidele kommunikatsioonis, kaasamises ja koostöös, eelkõige suhtumises inimestesse. Sellised olukorrad on ühiskondlikult äärmiselt tundlikud ning eeldavad lisaks professionaalsele tauditõrjele inimlikkust, samuti selget ja läbipaistvat suhtlust, mis aitab tagada usaldust riigivõimu ja tema kodanike vahel. Ootame ministrit täpsematele küsimustele vastuseid andma. Aitäh!

Rohkem arupärimiste ega eelnõude üleandmise soove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks eelnõu ja ühe arupärimise ning juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele.

Enne päevakorra juurde asumist, austatud Riigikogu liikmed, on mul hea meel tervitada istungisaali rõdul viibivat Serbia Vabariigi parlamendi esimeest Ana Brnabići. Tere tulemast Eesti parlamenti! (Aplaus.)

Liigume tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele algatada naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsiooni denonsseerimine" eelnõu 751 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Varro Vooglaiu.

Suur tänu! Selguse huvides olgu veel kord öeldud, et hakkame menetlema Riigikogu otsuse eelnõu, mis kannab pealkirja "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele algatada naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsiooni denonsseerimine". Jutt käib konventsioonist, mida tuntakse ka Istanbuli konventsiooni nime all.  

Põhjusi, miks me teeme ettepaneku sellest konventsioonist välja astuda, on väga lihtsustatult öeldes kaks. Esiteks on põhjus selles, et tegemist on konventsiooniga, mis toimib täiesti varjamatult ja ilmselgelt ideoloogilise instrumendina. Ehk see on suunatud konkreetse ühiskonna ideoloogiliste hoiakute, tõekspidamiste ja veendumuste ümberkujundamisele, aga see ei ole meile vastuvõetav. Teine aspekt seisneb selles, et reaalselt ei ole seda konventsiooni tarvis, et tagada naiste kaitse vägivalla eest. Aga ma selgitan mõlemat aspekti veidikene lähemalt.  

Toon teile mõned näited, mis vastuvaidlematult lükkavad ümber selle, et [see konventsioon aitab kaitsta vägivalla eest, ja näitavad, et] tegemist on just nimelt ideoloogilise instrumendiga. Ma tean, et avalikus arutelus on mitmed seda eitanud, ilmselt eitavad siiani, et näidata loosunglikult oma ideoloogilist õigeusklikkust. Aga palun, ma toon teile näited ja eks siis vaielge vastu, kui soovite.  

Alustame artiklist 3, milles määratletakse sugupool mitte bioloogilise kategooriana, vaid sotsiaalselt konstrueeritud rollide, käitumiste ja omaduste kogumina. See tähendab, et konventsiooniga liituvad riigid peaksid omaks võtma sotsiaalse soo mõiste, mis on radikaalse sooideoloogia ja transsoolisuse ideoloogia keskne postulaat. Ehk kui me lähtume tavapärasest tervemõistuslikust arusaamisest, mis on olnud meie kultuuris elementaarne – nii kaua, kui meie kultuur on üldse eksisteerinud –, siis sugupooled on meessugupool ja naissugupool. Väga lihtne. Aga see konventsioon ütleb, nagu ma juba mainisin, et tegemist on hoopis sotsiaalselt konstrueeritud rollide, käitumiste ja omaduste kogumiga. See ongi sooideoloogia baaspostulaat. Sest sooideoloogia ju lähtubki paljuski just sellest eeldusest, et sugu ei ole mitte bioloogiliselt määratletud ja muutumatu, vaid sotsiaalselt konstrueeritud ja sellisena muudetav isikuomadus. Ehk teisisõnu, naiseks või meheks mitte ainult ei sünnita, vaid kõik naised võivad saada meesteks, kui nad seda soovivad, ja kõik mehed võivad saada naisteks, kui nad seda soovivad, ja ennast sellisel viisil määratlevad.  

Ma mõtlesin selle raamistiku kontekstis väidete peale, mida esitas vahetult enne minu pulti tulemist kolleeg Riina Sikkut. Nimelt tegid [sotsid] ettepaneku soolise võrdõiguslikkuse seaduse muutmiseks – ma ei mäleta täpselt, mis paragrahv, mis lõige – sellisel viisil, et otsustuskogudesse peaks kuuluma ka naised. Mitte nii, võimaluse korral kuuluksid sinna mõlema sugupoole, nii meeste kui ka naiste esindajad, vaid lihtsalt võtame selle "võimaluse korral" ära ja ütleme, et peab. Kolleeg Marek Reinaas naerab, sellepärast et Riina Sikkut mainis ka ERR-i nõukogu, kuhu me mõlemad kuulume. Tõepoolest, praegu on seal kümme meest. 

Mina jäin ERR-i nõukoguga seonduvalt mõtlema, lähtudes sellestsamast sooideoloogilisest postulaadist, et tegelikult piisaks ju sellest, kui näiteks meie kahekesi ütleksime, et aga me määratleme ennast praegu naistena. Ja olekski küsimus lahendatud – näete, nüüd on juba kaks naist ka ERR-i nõukogus. Täpselt nii mõistusevastane see sotsiaalse soo mõiste ju tegelikult ongi. 

Ma oleksin kolleeg Riina Sikkutilt kohe küsinud, kas see on tema jaoks vastuvõetav lahendus. Ta ühelt poolt pooldab ju seda sotsiaalse soo määratlust – sugu sõltub ikkagi sellest, kuidas keegi ennast määratleb. Kui näiteks mingist kohaliku omavalitsuse otsustuskogust või ERR-i nõukogust teatud hulk inimesi ütlevad, et ei-ei, pole probleemi, määratleme ennast naistena, nagu te nõuate, kas siis on probleem lahendatud? Kui ei ole lahendatud, siis tuleb välja, et te ise ka ikkagi hästi ei usu sellesse sotsiaalse soo mõistesse ja ütlete, et ei, peavad ikkagi olema päris naised. Ah soo! Siis on meil ikkagi olemas päris naised ja mingisugused tegelased, kes ainult määratlevad ennast naistena, aga päris naised ei ole. Kas niimoodi või? Ja kui kolleeg Sikkut tuleb tagasi siia saali, siis ehk saame temaga siin täna täitsa selle üle debatti pidada.  

Nii, aga see oli artikkel 3, mis toob sisse selle radikaalse muudatuse kogu kultuuri jaoks, kogu ühiskonna jaoks, mis ütleb, et sugupoolteks ei ole mehed ja naised, vaid soo mõiste on sotsiaalselt konstrueeritud.  

Läheme edasi. Samas vaimus kohustab artikkel 4 riike keelustama diskrimineerimise muu hulgas sotsiaalse soo alusel. Mida see võiks tähendada? No ei ole raske mõista. See tähendab, et riik ei tohi keelduda mehi naistena kohtlemast, kui nad ennast naistena määratlevad, eks. Tuletame meelde seda sotsiaalse soo mõistet. Kui nüüd selle sotsiaalse soo alusel ei tohi diskrimineerida, siis riik ei tohi teha vahet nii, et on olemas päris naised ja need mehed, kes määratlevad ennast naistena, eks ole. Kõik on siis võrdselt naised. 

Aga mõelge, mida see tähendab. [Oletame, et] meil on näiteks poksivõistlus ja naiste poksivõistlusele või mingile muule võistluse näiteks võitluskunstis – ma ei tea, mingi MMA või mis need päris füüsilised võistlused on –, aga miks mitte ka mingisugune vähem füüsilist kontakti [eeldav] võistlus, nagu tennis või minu poolest kas või tõstmine või ujumine. No ei ole mõtet siin lõputult fantaseerida. Kui sellisel naiste võistlusel tahab osaleda ka üks meesterahvas, kes määratleb ennast naisena, ja tema ütleb, et ta sotsiaalne sugu on naine, siis konventsioon kohustab keelama diskrimineerimise soolisel alusel ja kohustab riike tagama, et selline diskrimineerimine oleks keelatud. Järelikult tuleb sellele mehele, kes määratleb ennast naisena, tagada täielik võimalus osaleda naiste spordivõistlustel, muu hulgas poksivõistlustel. See tähendab siis seda, et ringi astuvad päris naine ja mees, kes määratleb ennast naisena. Loomulikult, see mees, lähtudes oma füüsilisest üleolekust, mis soolisest erinevusest tulenevalt on tavapärane, eks ole, suure tõenäosusega läheb ja taob sellel naisel põsesarnad sodiks. Sellepärast, et loomulikult ei ole naisterahvas üldjuhul võimeline end kaitsma meesterahva füüsilise rünnaku eest. Palun väga – naistevastase vägivalla kaitset tagav konventsioon, eks ole! 

Aga näiteid võib tuua teisigi. Kui näiteks on meesterahvas, kes määratleb ennast naisena, ja ta on mõistetud süüdi isikuvastases kuriteos ning kohus on määranud teda kandma vanglakaristust, siis millisesse vanglasse teda nüüd paigutada? Loomulikult, mitte meestevanglasse, sellepärast et ta määratleb ennast naisena. Diskrimineerimine soolisel alusel on keelatud, järelikult tuleb paigutada ta naistevanglasse. 

Eriti kurioosne on olukord muidugi siis, kui isik peab kandma karistust näiteks vägistamise eest ja ta bioloogiliselt polegi sugu muutnud, ta on ainult sotsiaalselt oma sugu muutnud, tema enesemääratlus, identiteet on muudetud, nii et tal on alles ka see vägistamise instrumendiks olev suguelund, ja tema ütleb: "Mulle olgu tagatud täielik ligipääs naistevanglasse, sellepärast et mina määratlen ennast naisena." Kas te niimoodi siis tagategi naiste kaitset vägivalla eest? Väidan, et mitte. Vastupidi, sellisel juhul see instrument toimib hoopis naistevastase vägivalla instrumendina.  

Või siis, ma ei tea, mingi pehmem näide. Meesterahvas, kes määratleb ennast naisena, tahab ligipääsu … Kolleeg Signe Riisalo vangutab pead väga innukalt. Teil tekib kindlasti võimalus oma eriarvamust väljendada, miks mitte pärast kõnet pidades või küsimusi esitades. Kui näiteks mees, kes määratleb end naisena, tahab näiteks spaasse minnes ligipääsu naiste duširuumile, naiste saunale ja muudele sellistele kohtadele, kus viibitakse alasti, siis ta läheb, astub rahulikult sisse, võtab ennast paljaks, kõik suguelundid ripakil, eks ole, ja ütleb: "Ei, mina olen naine, ma määratlen ennast naisena," võib-olla tal isegi habe kasvab natukene ja nii edasi. Kes siis ütleb, et ta ei ole naine? Ise ütlesite ju, et sugu on sotsiaalne konstruktsioon, tema konstrueerib ennast parasjagu naisena ja las siis nii olla. Eriti, kui ta on veel riigi silmis muutnud ära oma isikutunnistuse, nii et selle järgi ta on naine ja kõik, siis pole [teistel] nagu midagi ütelda. Ta näitab isikutunnistuse ette: näete, oskate lugeda, naine, naissoost ja ongi kõik, eks, isegi isikukood on selline, mis viitab naissoole.  

Läheme edasi. Artikkel 6 kohustab edendama sootundlikku poliitikat, mis eelnevate definitsioonide valguses tähendab sootunnuste ja -rollide ideoloogilist ümbermõtestamist. See on ilmselgelt ideoloogilisele manipulatsioonile osutav aspekt.  

Läheme edasi. Artiklid 8 ja 9 nõuavad rahaliste vahendite eraldamist nende ideoloogiliste positsioonide edendamiseks mitte ainult riigi- ja valitsusasutustele, vaid ka valitsusvälistele ja niinimetatud kodanikuühiskonna organisatsioonidele, teiste hulgas erinevad sooideoloogiat edendavad MTÜ-d ja sihtasutused. Ehk konventsioon paneb Eesti riigile kohustuse rahastada näiteks Feministeeriumit ja Eesti LGBT Ühingut ning kõikvõimalikke muid niinimetatud kodanikuühendusi, mis tegelevad süstemaatiliselt sellesama sooideoloogia propageerimise ja juurutamisega Eesti ühiskonnas. No öelge, et see ei ole ideoloogiline instrument! 

Artikkel 12 kohustab riike propageerima muudatusi naiste ja meeste sotsiaalselt ja kultuuriliselt määratletud käitumisviisides, et juurida välja kombed, traditsioonid ja tavad, mis tuginevad stereotüüpsetele soorollidele, seejuures täpsustamata, millised rollid tuleks välja juurida ja millised mitte. Üldiselt annab see artikkel sellise osutuse, et soostereotüüpsed soorollid tuleks välja juurida ja selle nimel peavad riigid pingutama. Eesti riik teiste hulgas on võtnud kohustuse selle nimel pingutada. 

Kindlasti kuulub aga nii-öelda soostereotüüpsete soorollide hulka ka arusaam, et naistelt oodatakse emarolli ja meestelt isarolli täitmist. On nii? See on soostereotüüpne roll. Kas nüüd on Eesti riik siis võtnud endale kohustuse see välja juurida, nii et ei tohiks olla mitte mingisugust ühiskondlikku ootust, et naised täidavad emarolli ja mehed isarolli? No ma ei tea, siis jõudu tööle, juurimaks välja ka seda soostereotüüpset rolli, et mehed peaksid täitma kaitseväekohustust, eks. See on ka soopõhine stereotüüpne roll. Küsimus on, kas siis nii ongi.  

Toon veel ühe näite. Artikkel 14 näeb ette stereotüüpsete soorollide kõrvaldamise hariduse kaudu kõigil tasanditel, lasteaiast ülikoolideni, sealhulgas õppekavade, vabahariduse programmide ning spordi-, kultuuri- ja meediaprogrammide kaudu.  

Nii et näete, kui keegi nüüd väidab, et tegemist ei ole ideoloogilise instrumendiga, siis seda ei ole võimalik tõsiselt võtta. Ma arvan, et väga suur osa Eesti ühiskonnast ei nõustu sellega, et Eesti riik peaks olema kohustatud kõike seda tegema ja sellisel viisil ideoloogiliselt Eesti ühiskonda ümber kujundama. See ongi üks peamistest põhjustest, miks me ütleme, et sellest konventsioonist tuleks välja astuda.  

Nüüd tuleme teise peamise põhjenduse juurde. Mäletatavasti on teine põhjendus see, et Istanbuli konventsioon ei ole tegelikult vajalik naiste õiguste kaitsmiseks. Meie väidame, et kui me astume sellest konventsioonist välja, siis naiste õigused Eesti Vabariigis ei jää mitte kuidagi vähem kaitstuks. Eesti Vabariigis on naistele tagatud ulatuslik kaitse vägivalla eest. Kui mingis aspektis ei ole see kaitse tagatud piisaval määral, siis tuleb muuta kehtivaid seadusi sellisel viisil, et see kaitse oleks tagatud piisaval määral. 

Ma arvan, et siin saalis suure tõenäosusega ei viibi mitte ühtegi inimest – kui keegi just ei ole suutnud kuidagi oma hoiakuid, ma mõtlen ebaterveid hoiakuid erakordselt hästi varjata –, kes ei nõustuks sellega, et naisi tuleb kaitsta vägivalla eest ja et Eesti riik on kohustatud seda tegema. Me saame kõik koos töötada selle nimel, et kui kehtivas õiguses on sellega puudujääke, siis algatame vastavasisulised seaduseelnõud, et need puudujäägid ületada. Ilmselgelt ei ole tarvis Istanbuli konventsiooni selleks, et korvata Eesti kehtivas õiguses olevaid puudujääke. Seda enam, et need põhimõtted, mis kajastuvad rahvusvahelistes lepingutes, mis Eesti on ratifitseerinud, tuleks nii või teisiti kirjutada Eestis kehtivatesse seadustesse sisse. Selle üle me võime jällegi siin täna debatti pidada, aga ma väidan, et naised ei jää kaitseta ilma, et Eesti oleks selle konventsiooni liige.  

Nüüd ma toon teile ühe näite olukordadest, mis vajaksid tegelikult meie tähelepanu, selle asemel et lehvitada siin seda ideoloogilist loosungit, et meie pooldame Istanbuli konventsiooni, sest meie oleme naistevastase vägivalla ohjamise poolt, erinevalt konservatiividest, kes tahaksid luua Eesti ühiskonnas vaba voli naistevastase vägivalla elluviimiseks. No see on ilmselgelt valelik loosung, nagu me teame. 

Aga võtame näiteks Nõo surmakutsari juhtumi suvisest ajast. Kas siin on tegemist sellise olukorraga, mida on kuidagi aidanud kõrvaldada Istanbuli konventsiooni liikmesus? Ei ole. Tuletame meelde, milles see juhtum seisnes. Ma vaatan, ma panin selle omale kusagile lühidalt kirja ka, et mitte hakata pikalt rääkima. (Lehitseb pabereid.) Nii. Tsiteerin iseennast, sest nii ma kirjutasin ERR-i artiklis. "Näiteks tuleks küsida, kas naiste vastu toimepandud isikuvastaste kuritegude eest on lubatav määrata tingimisi vangistusi (või kas need tingimused, mil seda lubatavaks peetakse, on piisavalt kitsalt määratletud)." Küsigem seda Eestis kehtiva õiguse kohta selle Nõo surmakutsari juhtumi puhul. "Just selline praktika võimaldas hiljutisel Nõo surmaavarii põhjustajal eelnevalt oma elukaaslast pussitada, olgugi et ta oli naist noaga rünnanud ka suvel, ilma et see päädinuks reaalse vangistusega."

Kujutate ette: inimene läks reaalselt naisterahvale pussnoaga kallale, põhjustas talle vigastusi, see kõik fikseeriti, õiguskaitseorganid fikseerisid vigastused, aga ometi ei mõistetud inimest süüdi sellisel viisil, et see oleks päädinud ka reaalse vanglakaristusega. Selline on Eestis kehtiv õigus. See võimaldab inimesi karistada nii, et nad tegelikult trellide taha ei lähegi. Kas see on normaalne? Kas see on normaalne? Meie väidame, et see ei ole normaalne. Kui meesterahvas läheb pussnoaga naisterahvale kallale ja põhjustab talle vigastusi, siis see ei saa päädida ainult tingimisi vanglakaristusega, see peab viima reaalse vanglakaristuseni. 

Vaat, sellised on probleemid, millega me peame tegelema, et tagada naistele päriselt kaitse vägivalla eest. Jube mugav on teha niimoodi, et me lehvitame neid ideoloogilisi loosungeid, eks ole, et Istanbuli konventsiooniga me ikkagi näitame, et meie oleme ka naistevastase vägivalla vastu, aga samal ajal pigistada silm kinni selle asjaolu ees, et meil on seadusi, mis vajaksid muutmist, kuid me ei muuda neid.  

Ma tõstatasin selle küsimuse ka õiguskomisjonis, me oleme seda seal korduvalt arutanud. Aga iga kord on olnud väga leige suhtumine. Koalitsioonisaadikud ütlevad, et ei, no nii ka ikka ei saa, kohtutele peab jätma vaba voli otsustada ja vabaduse hinnata konkreetse asjaolu valguses, kas [karistus] on põhjendatud või ei ole põhjendatud. Ei tule neid otsustavaid samme, et jaa, tuleb nõustuda, siin me peame küll asja käsile võtma. Küll aga tuleb see jutt, eks ole, nagu tänagi, et me seisame naistevastase vägivalla vastu, kui me toetame Istanbuli konventsiooni. 

Päris lõpetuseks ma tõstatan veel ühe olulise aspekti. Needsamad protestijad, kes on täna ka lossiesisel platsil ja avaldavad toetust Istanbuli konventsiooni liikmeks olemisele, seisavad selle eest, et ühiskonnast tuleks välja juurida erinevad stereotüüpsed arusaamad, mis seonduvad soorollidega. Mina ütleksin nendele protestijatele, kellest suure osa moodustavad feministliku hoiakuga noored naised, et teate, kui tahate võrdsust meeste ja naiste vahel ilma mingisuguste stereotüüpsete eristusteta, siis nüüd algatame seaduseelnõu – ja koalitsioon võiks seda toetada –, mille kohaselt mitte ainult mehed ei pea riigiteenistuses olema üks aasta oma elust, vaid ka kõik need naised, kes ütlevad, et nemad ei ole nõus ühiskondliku ootusega, et nad peaksid täitma emarolli, peavad ka võrdväärselt mingisuguse teenistuse läbima. Kaasa arvatud need protestijad. Nad võiksid minna 12 kuuks appi haiglatesse, lasteaedadesse, koolidesse või vanadekodudesse. Neid kohti, kus saab abiks olla, on päris palju. Tahate võrdsust, teeme võrdsuse. Teine võimalus võrdsust saavutada on muidugi likvideerida kaitseväeteenistus, aga vaevalt et need inimesed isegi seda pooldaksid.  

Nii et siin ei tohi opereerida selliste silmaklapid peas esitatud loosungitega ning valikuliselt nõuda soolist võrdõiguslikkust ja stereotüüpsete soorollide väljajuurimist, vaid tuleb tegutseda ikkagi ausameelselt. 

Üks asi, mis mul ununes enne mainimata. Kui rääkida sellest, et riik peab tagama kaitse soolise alusel diskrimineerimise eest – sellele on juhtinud tähelepanu ka valdkonnas tegutsevad inimesed –, siis peaks ka naiste varjupaikadesse tagama ligipääsu meesterahvastele, kes väidavad, et nad on naised. Kujutate ette, milline absurd, eks! Need on kohad, kuhu tulevad naised viimases hädas, kellel pole mitte kusagile minna, põgenedes vägivalla eest, lootes, et vähemalt seal on turvaline keskkond, aga isegi sinna peaks siis võimaldama ligipääsu mingisugustele meesterahvastele, kes väidavad, et nemad on naised. Sageli paigutatakse seal inimesed magama ju ühte ja samasse ruumi, sest igaühele neist ei ole enamasti anda isegi mitte eraldi tuba, ja siis peavad naised leppima sellega, olles põgenenud vägivalla eest, et nad peavad olema valmis ööbima samas ruumis võõraste meesterahvastega, kelle kohta nad ei tea mitte midagi. Totaalne absurd!  

Kuna minu aeg hakkab siin täis saama ja pikemalt ma ei saa praegu nendel teemadel rääkida – ma eeldan, et ma olen niigi piisavalt põhjendanud, miks Eestil ei ole vaja olla sellise konventsiooni osapool –, siis ma tõmban siinkohal otsad kokku. Olen rõõmuga valmis vastama kõikvõimalikele küsimustele, mis teil võivad olla tekkinud. Aitäh! 

Aitäh ettekande eest! Küsimusi tõepoolest on. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Ma tõesti tänan ettekandjat nii põhjaliku ülevaate eest. Need, kes oleksid suvatsenud siin saalis olla, eriti koalitsiooni liikmed, oleksid saanud selle konventsiooni sisust aru. Aga siin saalis on kombeks hääletada millegi poolt, mida ei loetagi läbi, nagu oli hasartmängumaksu seaduse puhul. Selle puhul me tegime vigade paranduse. Kuidas te sellesse suhtute? Kas me peaksime praegusel juhul ka tegema vigade paranduse, samal põhimõttel, et siis loeksid ka koalitsioonis olevad saadikud selle konventsiooni läbi? Sest esiteks, teie põhjendused näitavad, et Eestil ei ole vaja selle konventsiooni osa olla, ja teisest küljest me näeme, kui palju on silmakirjalikkust. Ka see meeleavaldus, millele te viitasite, kestis heal juhul kümme minutit, anti intervjuud ja mindi laiali. Kuidas üldse hinnata seda suhtumist, mis siin saalis ja väljas [platsil valitseb]?

Kuidas hinnata seda suhtumist? Ma arvan, et see on natuke lapsik, kui lühidalt vastata. Eks Eestis on ka kujunenud tavaks opereerida rohkem loosungitega, kui vaadata asja sisulist poolt. Võib-olla mu üleskutse olekski see, et räägime asjadest nii, nagu need päriselt on, vaatame faktidele näkku, tegeleme reaalsetele probleemidele lahenduste otsimisega, üritame kõigepealt tuvastada, milles nende probleemide põhjused seisnevad. Ja ärme käitume sellisel viisil, et me siin vastastikku loobime loosungeid: oi, näed, nüüd Vooglaid ja EKRE tahavad võtta meilt ära rahvusvahelise [konventsiooni], mis tagab naistele kaitse vägivalla eest. See ei vii meid mitte kusagile heasse kohta. See võimaldab võib-olla nendel inimestel, kes niiviisi käituvad, näidata ennast ideoloogiliselt väga õigeusklike, tublide, heade ja õigemeelsete inimestena, aga päriselt naistele see mitte mingisugust kaitset ei taga. Nii et lühike vastus olekski ehk see: keskendume pigem sisule, mitte loosungite lehvitamisele.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Mind natukene üllatas teie ettekande puhul, eriti alguses, teatud tüüpi iroonia selle teema suhtes. Ja teie vastuargumentide kohta ütlen, et mulle jäi mulje, et see ei pruugi olla teil eriti tõsine poos. Aga te kasutasite mitu korda argumenti, et kuna tegemist on ideoloogiaga, siis seal ei ole mingit pistmist [päris] sisuga ja [vägivalla ennetamise] eesmärkidega, sest see ideoloogia on justkui seda kõike defineerinud. Samasuguse konstruktsiooniga edasi minnes võiks ju öelda, et EKRE on ka ideoloogia, milleks meile seda vaja on, kustutame ta ära. No aga see ei ole ju päriselt nii.

Teine osa teie argumentidest oli seotud sellega: te üritasite ühiskonnale jätta muljet, et kui te ärkate hommikul üles ja tunnete äkki, et Varro Vooglaid on naine ja tahab minna Eesti meistrivõistlustele naiste sadat meetrit jooksma, siis te võite lihtsalt öelda, et te tunnete ennast sellisena ja lähete annate ennast võistlustele üles. Kas see on ikka päriselt nii? Ja kas see teie väljaastumine siis aitab kaasa naistevastase vägivalla vähendamisele?

Jaa. Alustame lõpust. Ma arvan, et aitab küll kaasa. Sellepärast, et see on süstemaatiline ja strukturaalne naistevastane vägivald, kui näiteks spordis peavad naised võistlema meeste vastu. Selle vastu on paljud naissportlased, ka maailma tippsportlased, astunud välja ja öelnud, et selline asi peab ära lõppema, et naistevastase vägivalla vastu võitlemise loosungi all viiakse tegelikult ellu sellist ideoloogilist programmi, mis on naiste suhtes alandav, neid süstemaatiliselt diskrimineeriv ja laialt käsitletuna kujutab endast ka naistevastast vägivalda. 

Kõige hiljutisem näide on naiste maailma tennise esireket Arõna Sabalenka, kes ütles, et see ei saa olla aktsepteeritud, et tennises ja ka mitmetel teistel spordialadel hakatakse lubama võistlustele ligipääsu meestele, kes määratlevad ennast naistena. Kui seda lubatakse, siis põhimõtteliselt hävitatakse kogu naiste tennis. Naistel ei ole enam mõtet tennisevõistlustel osaleda, sellepärast et sel juhul on kogu konkurents muudetud nende jaoks fundamentaalselt ebaausaks. On ju nii? Te saate ju ka aru, et see on nii? Te ei saa aru sellest? Ma vastan teie küsimusele. Te küsisite, kas see kaitseb naisi päriselt, kui me heidame kõrvale selle ideoloogia. Ma väidan, et kaitseb. 

Eestis me ei tohiks me mitte kunagi jõuda nii kaugele, et naiste spordivõistlustel saavad hakata reaalselt osalema inimesed, kes pole tegelikult bioloogiliselt naissoost. Aga see konventsioon just nimelt kohustab meid selleks, et me hakkaksime liikuma selles suunas ja tagaksime bioloogilistele meestele, kes määratlevad ennast naistena, ligipääsu naiste spordivõistlustele. 

Nüüd tuleme ühe sammu tagasi. Teil oli nii mitu küsimust, ma ei pruugi kõike mäletada. Aga tuleme ühe sammu tagasi, seda ma mäletan kindlasti. Te küsisite, kas see ikka päris nii lihtne on, et mina ärkan hommikul üles ja juba lõunaks tahan, et mulle tagatakse Eesti meistrivõistlustel ligipääs naiste 100 meetri jooksu võistlustele.

Esiteks, olgu see praktiliselt vastatud, oleks see minu meelest väga rumal mõte, sest ma ilmselt jääksin seal kaotajaks, ma ei ole nii hea jooksja ja sellega ma ainult häbistaksin ennast. Aga Eestis on küllalt neid noormehi, kes ei ole üldsegi Eesti meeste spordi tipus, on täiesti keskmikud, aga nad võiksid minna naiste 100 meetri jooksu võistlusele ja panna selle lõdva randmega kinni. 

Kas see on nii lihtne, et nad hommikul ärkavad üles ja lähevad ja registreerivad? Ma arvan, et see nii lihtne ei ole. Küll aga on see täpselt nii lihtne, et kui nad teevad läbi selle protseduuri, õiguslikult ette nähtud protsessi, mis on mõeldud selleks, et vahetada oma sugu, määratleda ennast naisterahvana, ilma et nad oleksid tegelikult isegi lasknud oma suguorganid ära lõigata, siis juriidiliselt on nad riigi silmis täisväärtuslikud naised. Juriidiliselt, ma ei räägi siin bioloogilisest soost. Bioloogiliselt nad ilmselgelt ei ole naised, eks, aga juriidiliselt on. On nii? Nad on täisväärtuslikud naisterahvad riigi silmis juriidiliselt. 

Ja kui nüüd juriidiliselt täisväärtuslik naisterahvas tuleb ja tahab ennast registreerida naiste spordivõistlusele, aga seda talle ei võimaldata, siis see just nimelt ongi selle diskrimineerimise keelu rikkumine, mis Istanbuli konventsioon [kehtestab]: ei tohi sotsiaalse soo alusel diskrimineerida. Riik peab tagama, et sotsiaalse soo alusel diskrimineerimine oleks keelatud. No öelge mulle, kuidas siis on sellega? Te vangutate pead, aga ma tahaksin argumente kuulda. Mina ei näe siin ühtegi [mõistlikku] argumenti. Siis peabki tagama talle ligipääsu sellele võistlusele. 

Viimane asi, mis mulle tuleb meelde teie küsimusest – see võib-olla ei olnud otseselt isegi küsimus –, on see, et te ütlesite, et ma alguses kuidagi natukene irooniliselt suhtusin sellesse sotside ettepanekusse, et kõikides otsustuskogudes peaks olema esindatud ka naised. Mina teatavasti küsisin, mida on siin naiste all silmas peetud. Kui ERR-i nõukogu kümnest liikmest näiteks kaks ütlevad, et nad määratlevad ennast naisena, siis ei ole ju enam probleemi. Kes on siis see, kes tuleb ütlema, et ei-ei-ei, teie ikka päris naised ei ole? Kui see on sotsiaalne konstruktsioon, siis täpselt nii lihtne see asi ongi.  

Muidugi paneb see mind muigama, muidugi ma olen irooniline, sellepärast et kokkuvõtlikult minu meelest küsimus sellest, kas keegi saab oma sugu vahetada, on üks kõige lihtsamad IQ-teste või aususeteste. Kui inimene ei saa aru sellest, et mitte keegi tegelikult ju ei saa oma sugu vahetada – see on võimatu! –, ehkki võib teeselda, et keegi muudab oma sugu, ja nõuda, et kõik ülejäänud seda soomuutust tunnustaksid, siis ta on väga ebaintelligentne inimene. Väga ebaintelligentne inimene!  

Või teine variant on see, et ta ei ole ebaintelligentne inimene ja saab aru küll, et keegi ei saa oma sugu muuta, aga ta on väga ebaaus inimene. Selleks et näidata ennast kuidagi ideoloogiliselt õigetel positsioonidel olevana – mina olen salliv, edumeelne, liberaalselt meelestatud ja nii edasi –, ma mängin seda mängu kaasa, olgugi et ma saan väga hästi aru, et keegi ei saa oma sugu vahetada. Sugu on bioloogiline antus, see on juba kromosomaalsel tasandil paika pandud. 

Täpselt nagu mina ei saa oma pikkust vahetada. Ma ei saa öelda, et ma määratlen ennast 2,20 [meetrit] pikana ja nüüd ma olengi 2,20 pikk. Teie kõik peate tunnistama, et ma olen 2,20 pikk, sest muidu te olete vihkajad ja sallimatud inimesed. Mis seal vahet on? Mõlemad on bioloogilised antused. Sama hästi ma võin öelda, et ma vahetan oma rassi, mina nüüd määratlen ennast mustanahalise inimesena. No te vaatate mulle näkku, eriti mustanahaline just nagu ei ole, eks. Aga ma ütlen, et oot-oot-oot, ega see välimus siin midagi ei loe. Täpselt nagu soovahetuse puhul. Kui mina määratlen ennast mustanahaliseks, siis ma olen mustanahaline. Kui teie seda ei tunnista, siis te olete vihkajad ja sallimatud inimesed. Öelge mulle, mis see kontseptuaalne erisus või vahe siin on. Polegi ju mitte mingit vahet! Või vanuse muutmine näiteks, et nüüd ma määratlen ennast 18-aastasena. Või ma ei tea, keegi saab kutse kaitseväkke, ütleb, et ta määratleb ennast 50-aastasena, siis tema suhtes ei saa seda enam kohaldada. 

Jällegi, me räägime objektiivsest antusest, mida keegi ei saa lihtsalt subjektiivselt ümber mõtestada. Kes nii lihtsatest asjadest aru ei saa, on rumal inimene. Ja sellepärast ma suhtun sellesse küsimusse tõesti natuke irooniliselt. 

Signe Kivi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mina mõistan konventsiooni artiklit 3 teistmoodi. Ma loen praegu ette: tunnustatakse, et naised ja mehed ei ole oma soo esindajad mitte ainult bioloogiliselt, vaid et on olemas ka ühiskondlikult välja mõeldud sugu – rõhk: ühiskondlikult välja mõeldud; ja minu meelest on see kahetsusväärne, aga nii on, jätkan –, mille kaudu meestele ja naistele on soolise kuuluvuse järgi omistatud eraldi rollid ja käitumisviis. Nii on ju. Teaduslik uurimine on näidanud, et teatud rollijaotus ja käitumisviisid aitavad kaasa sellele, et ühiskond nõustub naistevastase vägivallaga. 

Aga see on ju nii, ka meil Eestis. Millal me hakkasime rääkima naistevastasest vägivallast? Võib-olla kümmekond aastat tagasi, kui sedagi. Meile tundus – ka politseile tundus –, et see, mis toimub kodus, on koduseinte [vaheline] asi. Ja alles nüüd julgevad need naised, keda aastaid on ahistatud, sellest rääkida, samuti mehed. Mina arvan, et selle konventsiooni põhimõte ei ole mitte see, mida te värvikalt praegu ette tõite.

Teie aeg!

No teie võite nii arvata, jah. Aga ma siin otsest küsimust ei tuvastanud, kui aus olla. Mina olen oma arvamust väljendanud ja minu arvamus on väga erinev teie omast. Ma tõin teile konkreetsed näited, millest nähtus, kuidas see konventsioon toimib ideoloogilise instrumendina. Kui te eitate neid näiteid, siis ma ei saa täpselt aru, mida te eitate. Need asjad, millest ma rääkisin, on ju faktiliselt tõesed. Ma nimetasin ka konkreetseid artikleid, igaüks võib konventsiooni lahti võtta, lugeda neid konkreetseid artikleid, vaadata, mis on seal kirjas, ja veenduda, et kõik, mis ma rääkisin, vastab tõele. Me ei saa fakte eitada. (Signe Kivi räägib saalist.)  

Teatud rollijaotused ja teatud stereotüübid võivad [kaasa] aidata, aga kindlasti mitte kõik stereotüübid ei kuulu väljajuurimisele lihtsalt sellepärast, et teatud stereotüübid võivad aidata. Aga ma eelnevalt oma ettekannet pidades ju ütlesingi, et see konventsioon paneb kohustuse juurida välja sooga seonduvad stereotüübid, ilma täpsustamata, millised on need kahjulikud ja ohtlikud stereotüübid, mis tuleks välja juurida, ning millised on igati loomulikud, mõistlikud ja soolistest eripäradest tulenevad stereotüübid, mida on igati põhjendatud säilitada, austada ja edasi anda tulevastele põlvedele. (Saalist öeldakse midagi.) Ei, no lihtsalt siis peakski seda täpsustama. See ongi esimene mõistuspärane eristus, mis tuleb teha. Kui me räägime, et on mingisugused stereotüübid, mis tuleb välja juurida, siis me ei saa öelda, et stereotüübid kui sellised tuleb välja juurida. Ma ei tea, mis näiteid siin tuua ja kas seda on isegi tarvis teha.  

Igal juhul tõsiasi on see, rääkides mõistetest, et konventsioon lähtub – ja seda ei saa keegi eitada – sotsiaalse soo määratlusest. Kui ta ei lähtuks sellest, kui ta lähtuks bioloogilise soo määratlusest, siis olekski see täpselt nii lihtne: sugupool oleks defineeritud nii, et inimesed jaotuvad meesteks ja naisteks, ning siis on veel mingisugused anomaaliad, bioloogilised väärarengud, nii et inimesel kas ei ole kummagi sugupoole bioloogilisi tunnuseid või on mõlemad.

Hanah Lahe, palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kuulates täna teid siin saalis ja ka õiguskomisjoni istungil, kus te seda eelnõu tutvustasite, on mulle jäänud mulje, et teil on väga lihtsustatud arusaam seksuaalsest sättumusest ja soolisest enesemääratlusest – kõik käib nipsust ja on lihtne, nagu te siin ütlete, et üks päev olen see, teine päev olen see. Tegelikult on selliseid juhtumeid üsna vähe, aga ma arvan, et inimesel võiks ka see vabadus olla.

Ja ma arvan, et kui inimene arvab nagu teie, et seksuaalne sättumus on valik, siis võib-olla on see tema jaoks valik. Sellest tulenevalt on mul küsimus: kas te olete kohtunud päriselt inimestega, kes on LGBT-kogukonnast või kes määratlevad enda sugu teistsugusena sellest, kellena nad sündisid? Või siis ma soovitaksin teile sellist kohtumist, ehk te siis mõistaksite paremini, et need inimesed, keda te nii kohutavalt vaenate, on ka päris inimesed ja nad on olemas, lihtsalt nad on teist erinevad.

No esiteks olgu öeldud, et ma ei vaena kedagi. Milles see vaenamine seisneb? Ma ei näe põhjust selliste loosungitega siin opereerida ja selliseid silte kleepida. Pole mingit vaenamist! Lihtsalt, me räägime asjadest nii, nagu need tegelikult on, eks ole. Mehed on mehed, naised on naised, ükski mees ei saa muuta oma sugu naiseks, ükski naine ei saa muuta oma sugu meheks. Nii lihtsalt on. See on kõige elementaarsem bioloogiline reaalsus, millega me maailmas silmitsi seisame. Mis selles vaenulikku on? Kui ma ütlen, et inimene, kes on 1,80 meetrit pikk, ei saa muuta oma pikkust ega olla 2,20 pikk, kas see on siis vaenamine? [Te küsite,] miks ma suhtun sellesse inimesse nii vaenulikult. Ei ole vaenulikkust! Ma lihtsalt tunnistan seda, et teatud asjad ei ole võimalikud, ei ole mõtet teha nägu, et need on võimalikud. 

Kas ma olen kokku puutunud inimestega, kes kuuluvad nii-öelda vähemuste hulka? Jaa, olen küll puutunud kokku, aga see ei muuda mitte midagi. Veel kord: ei ole mõtet jällegi teha sellist nägu, et kui näiteks keegi meesterahvas, kes tunneb, et tema on tegelikult naine, aga meie sellega ei nõustu, siis see on kuidagi vaenulik hoiak. Tegelikult tuleb sellisele inimesele kaasa tunda, sest tegemist on teatava psühhiaatrilise probleemiga. Kui inimese arusaamine sellest, kes ta on, ei lange kokku sellega, kes ta tegelikult on, siis mina ütleksin, et teatud mõttes see ongi kõige lihtsam definitsioon hullumeelsusest. Eks inimestele tuleb siis pakkuda vastavat abi ja toetust, et nad saaksid nendest psühhiaatrilistest probleemidest üle. Te muigate, ma näen, seal taga, eks ole, koos kolleegidega.

Aga no kujutagem nüüd ette, et kui hullumajas on keegi inimene, kes ütleb: "Mina tunnen, et ma ei ole inimliigi esindaja," vaid ta arvab, et on, ma ei tea, näiteks mingi linnuliigi esindaja. Mis me siis ütleme? Mida sellele inimesele öelda või mida arvata sellisest asjast? Me ütleme, et see on psühhiaatriline probleem, sellepärast et inimene ei saa aru, kes ta tegelikult on. Ta on inimene, aga ta arvab, et on lind, eks. 

Aga mille poolest see põhimõtteliselt erineb sellest olukorrast, kus mees arvab, et ta on naine, kuigi ta tegelikult on mees? Selgitage mulle ära. Ta ei ole naine ja ta ei saa mitte kunagi naiseks, ta võib seda ette kujutada, ta võib seda mõelda, ta võib ka ühiskonnalt seda nõuda. Aga kui ühiskond või osa selle liikmeid ei aktsepteeri seda, ütlevad, et see ei vasta ju tõele, me ei nõustu tunnistama midagi, mis lihtsalt ei vasta tõele, me ei nõustu valetama, me ei nõustu kogu ühiskondlikku korraldust ümber kujundama sellisel viisil, et see hakkaks neid valesid aktsepteerima ja seadustesse kirjutama ja jõustama, kas või karistama inimesi, kes neid valesid ei tunnista, siis selles ei ole mitte midagi vaenulikku ega vihkajalikku. Siin on tegemist lihtsalt elementaarse tõetruudusega.

Mihkel Lees, palun!

Aitüma! Ma küsin lihtsalt, austatud ettekandja, teie käest, et saada aru, kas teil on olemas ka teatav, ütleme, empaatiavõime. Kas te olete võimeline panema ennast ka teiste inimeste kingadesse? Mis te arvate, mis tunne tekiks neil inimestel, neil naistel, kes on kogenud perevägivalda, kui Eesti riik otsustaks ja ütleks, et me nüüd astume välja konventsioonist, mille eesmärk ei ole loomulikult, nagu teie väidate, tekitada mingisugust uut sooideoloogiat, vaid mille eesmärk on selgelt ennetada vägivalda, mõista selle põhjuseid ja kaitsta ohvreid? Mis te arvate, mis tunne neil inimestel võib tekkida, kui Eesti riik sedasi käituks?

Aitäh! Esiteks, ma ei olegi väitnud, et selle konventsiooni eesmärk oleks tekitada mingit uut sooideoloogiat. Ei! Selle konventsiooni taust on ilmselt eesmärk jõustada juba ammu eksisteerivat sooideoloogiat, mitte luua mingit uut ideoloogiat. Alustame sellest.  

Teiseks ei ole üldse vaja rääkida sellest, mis on eesmärk, vaid olulisem on see, mis on [selle konventsiooni] tegelik toime. Siis me peame vaatama, mida on konkreetselt konventsiooni kirjutatud. Ma tõin teile näiteid konkreetsetest artiklitest, mis toimivad ideoloogilise manipulatsiooni instrumentidena, ühiskonna ideoloogilise ümberkujundamise instrumentidena, ja panevad riigile vastavasisulisi kohustusi. Seda te ei saa ju eitada. Kui te saate seda eitada, siis öelge, mis ma valesti ütlesin ja kus ma olen valesti konventsioonile osutanud. 

Aga nüüd küsimuse juurde, mida nad siis tundma peavad ja kas minul on empaatiavõimet. Ma ei ole ise kõige parem inimene hindama, kui palju või vähe mul empaatiavõimet on, las sellest räägivad teised inimesed, kes mind tunnevad. Aga ma arvan, et naistel ei oleks põhjust tunda midagi halba, kui me näiteks ütleksime nii, nagu asjad tegelikult on: lõpetame nüüdsest ära ideoloogiliste loosungite lehvitamise ja pühendume sellele, et tagada Eestis kehtivates seadustes reaalselt kaitse naisterahvastele vägivalla eest. Muu hulgas alustame sellest, et kui naiste vastu on pandud toime füüsiline isikuvastane rünne, näiteks nuga kasutades või kuidas iganes me seda määratleme, siis selline isikuvastane kuritegu – eeldusel, et isiku süü leiab tõestust – ei saa päädida tingimisi vangistusega. 

Ma arvan, et naised oleksid tänulikud, kui me astuksime päris samme nende kaitsmiseks vägivalla eest, selle asemel et jätkata lihtsalt loosungite lehvitamist ning jätta mulje, et me seisame naiste eest ja nende vastu suunatud vägivalla vastu. Mina arvan, et selline petlik valelik hoiak võib küll kellelegi hea tunde tekitada, aga see ei ole fundamentaalselt ausameelne. 

Tanel Kiik, palun!

Jah. Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Istanbuli konventsiooni ratifitseerimine on minu hinnangul aidanud Eestis luua selge raamistiku, kuidas ennetada perevägivalda, kaitsta paremini ohvreid ja tegeleda rohkem vägivalla juurpõhjustega, nii hoiakutega kui ka laiemalt ühiskondlike murekohtadega. See konventsioon ei ohusta kuidagi ega muuda perekonnamudelit, vaid aitab kaitsta vägivalla ohvreid, see paneb riigile kohustuse – selgelt ka rahvusvaheliselt võetud kohustuse – tegutseda ja reageerida, mitte perevägivalda kuidagi pealt vaadata või öelda, et see on nii-öelda pere siseasi, nagu veel mõni aeg tagasi oli üsna levinud hoiak.

Kuulasin ka teie sõnavõtte ja vastuseid tähelepanelikult ja pean tunnistama, et ma ei kuulnud tõesti ühtegi sisulist argumenti, miks Eesti peaks võtma siin Türgist eeskuju ja nüüd teise riigina sellest konventsioonist taganema. Isegi kui võtame eelduseks teie väite, et sellest konventsioonist pole kasu, siis jääb mulle küll arusaamatuks, mis kasu oleks sellest lahkumisest. Kes sellest võidab ja mida võidab, kui Eesti teeb Türgi eeskujul sellise rahvusvaheliselt suhteliselt pretsedenditu sammu ja lahkub konventsioonist? Ma loodan, loomulikult, et parlament seda sammu ei [astu].

No kuidas ma nüüd siis teile vastama hakkan? Ma ei hakka kõike kordama, mida ma eelnevalt ettekandes rääkisin. Ma ei tea, kas te mu ettekannet kuulsite üldse. Kui te ütlete, et te ei kuulnud ühtegi argumenti, siis on võimalik ka see, et te lihtsalt ei viibinud saalis ega kuulanud, mida ma rääkisin. Teine variant on see, et kõrvakuulmisega on mingisugune probleem. Ja kolmas variant on see, et minu ettekandes ei olnud argumente. Aga ma tõin ju punkt punkti haaval esile, kuidas see konventsioon toimib ideoloogilise manipulatsiooni instrumendina. Kas ma hakkan teile uuesti kõike seda kordama? Ma võin vastata siin ka kaks tundi teatavasti, küsimustele vastamise aeg ei ole piiratud. Ma võin kogu ettekande uuesti pidada, hakkame punkt punkti haaval siis uuesti läbi käima või? Soovite? (Tanel Kiik vastab saalist.) Tehke kontsentraat!  

No aga võtame siis ühe konkreetse näite. Konventsiooni artikkel 12 kohustab riike propageerima muudatusi naiste ja meeste sotsiaalselt ja kultuuriliselt määratletud käitumisviisides, et juurida välja kombed, traditsioonid ja tavad, mis tuginevad stereotüüpsetele soorollidele. Muu hulgas on stereotüüpseks soorolliks saanud see, et ühiskonnas on ootus, et naised täidavad emarolli ja mehed täidavad isarolli. Järelikult võetakse selle konventsiooniga kohustus ka need stereotüüpsed soorollid välja juurida. Millest te aru ei saa? (Tanel Kiik vastab saalist.) Vabandust! Te ei saa endiselt aru või? Ma võin pikemalt ka selgitada. (Tanel Kiige vahelehüüe.) Aga siis te võiksite olla suuteline ka argumendi konstrueerima. 

Ma näitan teile konkreetset artiklit, mis paneb Eesti riigile kohustuse juurida välja stereotüüpsed soorollid, mille hulka kuulub teatavasti vaieldamatult arusaamine, et naised täidaksid emarolli ja mehed täidaksid isarolli. Muu hulgas kuulub stereotüüpse soorolli juurde see arusaamine, et mehed täidaksid riigikaitselisi ülesandeid. On nii? (Hääl saalist.)

Võtame küsimuste kaupa.

On küll nii! Ma ei tea, kui te sellest tõesti aru ei saa pärast korduvat selgitamist ja ka pärast korduvat konventsiooni lugemist, siis ma arvan, et teil on tõsine probleem funktsionaalse kirjaoskusega. Midagi pole teha, ma ei saa teid aidata, siis peate kuskile mujale pöörduma abi saamiseks. (Hääled saalis.)

Reili Rand, palun!

Suur aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma mõistan, et rahvusvahelised õigusaktid ongi väga keeruliselt konstrueeritud ja eelnõu esitajatel on läinud siin nii mõndagi tõlkes kaduma. Aga on selge, et me jääme täna tugevalt eriarvamusele. Ei suuda teie mind veenda oma hirmutamise ja valeväidetega, tõenäoliselt ei suuda mina teid ka. Mina näiteks usun, et tugev riik ei astu sammugi tagasi inimeste kaitsmisest ning et hooliv ja demokraatlik riik ei vaidle selle üle, kas ja milline vägivald on probleem, vaid teeb kõik selleks, et seda ennetada, et ohvrid saaksid abi ja et keegi ei jääks oma hirmuga üksi.

Minu hinnangul ei vaja Eesti mitte rahvusvahelistest kokkulepetest lahkumist, vaid rohkem poliitilist tahet, rohkem ressurssi ja rohkem hoolimist, et seda konventsiooni päriselt jõustada. Sellepärast ma küsingi teie käest, kuidas see teie eelnõu aitab reaalselt kaasa turvalisemale Eestile nende inimeste jaoks, kes praegu vägivalla ajal kannatavad. Kas te saate avalikkusele selgelt öelda, miks teie hinnangul on Eestile parem loobuda …

Teie aeg!

… rahvusvahelisest kokkuleppest, selle asemel et keskenduda selle tugevdamisele?

Aitäh!

Siin on nüüd jälle väga palju kokku pakitud ühte küsimusse ja kommentaari. Esiteks, võib-olla alustame sellisest üldisest tähelepanekust, et kui te süüdistate kedagi valeväidete esitamises, siis hea poliitiline kultuur võiks näha ette ka seda, et te ütlete, milles valeväide seisnes. Selliseid tugevaid süüdistusi ei ole viisakas ega kultuurne esitada blanketselt, eks. Olete nõus minuga? Te ütlesite, et teie ei saa nõustuda minu valeväidetega. Aga ma pole ühtegi valeväidet esitanud. Ja kui ma olen esitanud mõne valeväite, siis te peate ka argumenteeritult näitama, milles see vale seisnes. Seda esiteks.

Teiseks, te ütlesite, et juriidilised tekstid ongi keerulised, paljud inimesed ei saagi neist aru ja nii edasi. No ma olen terve elu juriidiliste tekstidega töötanud ja ma arvan, et ma saan väga hästi aru, mis siin kirjas on. Jällegi, kui te esitate mulle sellise süüdistuse, et ma ei ole konventsiooni tekstist aru saanud, siis näidake palun ka konkreetselt ja argumenteeritult, millest ma olen valesti aru saanud, mitte ärge esitage jälle blanketset süüdistust ilma ühegi konkreetse argumendita. See ütleb rohkem teie kui minu kohta.

Nüüd, teie küsimus, kui ma õigesti mäletan, seisnes selles, miks me selle asemel, et taotleda konventsioonist väljaastumist, ei keskendu kuidagipidi selle konventsiooni regulatsiooni tugevdamisele. No huvitav, kuidas me saame seda konventsiooni regulatsiooni tugevdada? Me saame parlamendis muuta seadusi, mis Eestis on. No meie, kes me oleme opositsioonis, ei saa, sellepärast et mida iganes me ette paneme, te viskate selle niikuinii prügikasti. Aga põhimõtteliselt saab parlament algatada seaduseelnõusid Eestis eksisteerivate seaduste muutmiseks. Te võiksite nii palju aru saada, et meil ei ole mitte isegi teoreetilist võimalust algatada mingit menetlust Istanbuli konventsiooni regulatsiooni parandamiseks. Sellist varianti ei ole. Siin on põhimõtteliselt kontseptuaalne erinevus konventsioonide ja seaduste vahel. Ma eeldan, et te saate sellest aru. 

Aga veel kord: mina lihtsalt ei näe, millises aspektis jääksid Eestis naiste õigused kaitsmata, kui Eesti enam ei oleks Istanbuli konventsiooni osapool. Teil on vist võimalus küsida ka teine küsimus. Äkki te kasutate oma teise küsimuse … Aa, üks küsimus on jah?  (Saalist öeldakse midagi.) Aa, jah, see on otsuse eelnõu. 

Igale ettekandjale on üks küsimus.

Jaa, see on otsuse eelnõu. Vabandust! Ma mõtlesin seaduseelnõude loogika peale. Nojah, siis te saate tulla fraktsiooni nimel kõnet pidama. Või ma ei tea, kuidas iganes. Aga te võite ka pärast sotsiaalmeedias näiteks kirjutada pikemalt lahti, millistes aspektides jääksid Eestis naised ilma reaalse kaitseta vägivalla eest, kui Eesti ei oleks Istanbuli konventsiooni osapool. Kui selliseid aspekte päriselt eksisteerib – päriselt, mitte loosunglikult –, siis me peame algatama ka vastavad seadusemuudatused, et tagada naistele kohane seaduslik kaitse. Seda enam, et kohtutes ei ole ka kunagi päris selge, kas rahvusvahelisi konventsioone saab otse kohaldada või ei saa. Kohtutel on vabadus valida, ise otsustada, kas konventsiooni regulatsioon on piisavalt detailne, et seda käsitleda otse rakenduva aktina. Kui on mingisugused augud Eestis kehtivas õiguses, siis tuleb need täita seadusemuudatuste abil. 

Aga mina väidan, et mingisuguseid tõsiseid auke ei ole – selliseid, mida lapiks Istanbuli konventsioon. On küll olemas auke, mis eksisteerivad, aga neid ei lapi ka Istanbuli konventsioon. Näiteks seesama Nõo surmakutsari juhtum, eks ole. Kui ikkagi mehele, kes tungis pussnoaga naisterahvale kallale ja põhjustas talle kehavigastusi, saab Eestis kehtiva õigussüsteemi kohaselt määrata ainult tingimisi karistusi, siis näete, seda ei hoidnud ära ka Istanbuli konventsioon. Siis järelikult on meil tarvis tegeleda Eestis kehtivate seaduste muutmisega. 

Nii et ma ei saa mitte kuidagi nõustuda teie arusaamisega, mis on ka blanketselt esitatud, justkui Istanbuli konventsioonist väljumine võtaks naistelt ära seadusliku kaitse vägivalla eest. Ei ole sellist asja.

Andre Hanimägi, palun! 

Hea aseesimees! Hea ettekandja! Kuulan seda arutelu ja mulle tundub, nagu üks vaataks elevanti ühelt poolt ja teine vaataks teiselt poolt, aga kumbki jääb oma tõe juurde. Sellisel juhul tavaliselt on tõde see praktika. Istanbuli konventsiooniga liitus Eesti juba päris mitu aastat tagasi, aga need konstruktsioonid, mida te siin esitasite ja mida te ka komisjonis olete esitanud – ma ei ole näinud, et need oleksid osutunud tõeks. Päris nii lihtne see ikkagi ei ole. 

Mulle tuleb ikkagi meelde see lippude küsimus, see paralleel, et kas on üks või teine. Kui me mõtleme sellele, miks see Istanbuli konventsiooni denonsseerimine üldse siin täna arutelul on, siis mulle tundub, et see ei ole seetõttu, et see on mingi sooideoloogia küsimus, vaid see on selle tõttu, et te [soovite] tekitada furoori ühiskonnas. Ja ma põhjendan, miks [ma nii arvan]. Sellepärast, et kui sooideoloogia oleks küsimus – näiteks on meie riigis soovahetus olnud ju juba mitukümmend aastat lubatud –, siis sel juhul oleksite te pidanud tulema hoopis sellise konstruktsiooniga, et lõpetame selle ära. Istanbuli konventsioon ei ole ju toonud Eesti õigusruumi mingisugust uut normi või mõtet, mis oleks meil varem puudu olnud.

No ma ei tea, kuidas ta ei ole toonud. Minu meelest küll on toonud. Just eilegi nägime, kuidas aasta vabaühenduse tiitel anti Feministeeriumile, mis propageerib süstemaatiliselt sedasama sooideoloogiat Eesti ühiskonnas. President läheb, eks ole, ja annab neile üle autasu. Minu meelest see on väga selge märk selliste ühiskondlike hoiakute muutumisest. Kas see on otseselt tingitud või ainult tingitud Istanbuli konventsioonist? Kes seda nüüd oskab öelda. Kindlasti ei ole see tingitud ainult sellest. Täpselt sama kindlalt võib ilmselt öelda, et Istanbuli konventsioon ja sellega sisse toodud hoiakud soodustavad niisuguste hoiakute juurutamist Eesti ühiskonnas.

Nii et mina arvan küll, et me näeme aasta-aastalt, kuidas neid hoiakuid muudkui propageeritakse, juurutatakse, süvendatakse ja kirjutatakse üha enam ka Eestis kehtivatesse seadustesse. Jah, see ei juhtu üleöö, aga Eesti riik on võtnud endale kohustuse neid hoiakuid Eestis juurutada, muu hulgas kehtiva õiguse kaudu, ja eks seda samm-sammult muudkui ka tehakse. 

Nii et ma ei oska midagi paremat teile vastuseks öelda. Aga mida ma oskan öelda, on jällegi see, et kui te ütlete, et mina olen väitnud siin midagi, mis on vale, ning et minu esitatud seisukohad pole osutunud tõeks, siis te peate ka ütlema, milles minu valeväited seisnevad. Selliseid blanketseid süüdistusi ei ole mõistlik loopida.

Mis puudutab elevandi kahelt poolt vaatamist, siis loomulikult võib igaühel olla oma arvamus asjade kohta, aga see ei tähenda, et igaühel on oma tõde. Tõe definitiivne tunnus ongi see, et see on üks ja ainus, ei saa olla igaühel oma tõde või mitut erinevat tõde. Tõde on üks ja ainus, erinevalt arvamustest, mida võib olla palju erinevaid.

Ja mis puudutab motiive – te ütlesite, et natuke tundub, nagu eelmisel nädalal menetletud lipuseadusega, et me tegelikult tahame siin mingit furoori üles kütta –, siis ma ütlen alati, et motiivide üle vaidlemine on viljatu tegevus. Keegi meist ei näe teineteise pähe ega südamesse, me ei tea, millistest motiividest kellegi sammud lähtuvad.

Mina paneksin ette, et arutame ikkagi konkreetset asja. Kui on tarvis arutleda selle üle, kas Eesti lipule peab olema tagatud selgelt eristuv eristaatus sellisel viisil, et alaliselt lehvivad avaliku sektori hoonetel üksnes Eesti lipud, kas see on kooskõlas lipuseaduse mõttega, kas see on kooskõlas lipuseaduse väärikusega, siis räägime sellest. Ärme arutame selle üle nii: "Mulle tundub, et teil on siin mingisugused kahtlased motiivid taustal." Siis me tegelikult läheme põhidiskussioonist kõrvale.  

Ja siin on sama asi. Arutame selle üle, kas Istanbuli konventsioon tegelikult on tarvilik naiste õiguste tagamiseks, ja arutame selle üle, kas ta tegelikult toimib ideoloogilise instrumendina, mitte ärme räägime sellest, millised võivad olla meie varjatud motiivid. 

Kristo Enn Vaga, palun!

Hea Riigikogu esimees! Austatud ettekandja! Eestis on kalendriaastas suurusjärgus 10 000 perevägivallajuhtumit ja 80% nendest juhtumitest teatajatest on naised. Istanbuli konventsiooni eesmärk on edendada naiste kaitset vägivalla eest. Selles vaates ma ütlen, et teie ausus teeb teile au – teie olete teistsugusel seisukohal: ei tuleks edendada naiste kaitset vägivalla eest. 

Aga minu küsimus puudutab seda, et te paar kuud tagasi te siin kritiseerisite avalikult väga konkreetselt ja julgelt kolleege, nüüd küll Tallinna Linnavalitsuses töötavat Riina Solmani ja ka Anastassia Kovalenko-Kõlvartit, kes oma allkirjaga toetasid Istanbuli konventsioonis osalemise jätkamist. Te ütlete, et kõik, kes toetavad sügavalt haiglast, radikaalset, naeruväärset konventsiooni, ei kvalifitseeru ühegi vähegi mõistuspärase kriteeriumi kohaselt konservatiivina. Küsin teilt, kas teie olete siis ainuke konservatiiv ja kõik teised on võltskonservatiivid, näiteks ka Urmas Reinsalu, kes on samuti öelnud, et selles konventsioonis peaks jätkama.

Mis ma nüüd vastan? Jah, mina olen Eesti ainukene tõeline konservatiiv. Oleksite rahul selle vastusega? Ei, loomulikult mitte. (Vahelehüüe. Naer saalis. Ettekandja naerab.) Ei, ma ütlen, et loomulikult mitte, selles mõttes, et ma loomulikult ei arva seda. 

Aga esiteks alustame sellest, te ütlesite, et minu ausus teeb mulle au. No ma pean vastama, et teie ebaausus ei tee teile au. Selles mõttes, et kui te ütlete, justkui minu positsioon seisneks selles, et ma ei pea vajalikuks seista naistevastase vägivalla vastu, siis te tõestate ennast lihtsalt fundamentaalselt ebaausa inimesena. Siin pole mitte millestki rääkida. Häbi teile! Häbi!

Te olete istunud kogu selle aja siin. Te ei saa pugeda selle taha, et te ei tea, mida ma rääkisin eelnevalt. Te kuulsite, mis ma rääkisin. Ma rääkisin ka sellest, et minu arvates pole siin saalis mitte ühtegi inimest, kes ei peaks oluliseks seista selle eest, et naistele oleks tagatud kaitse vägivalla eest. Ma selgitasin pikalt ja põhjalikult, tuues ka näiteid, milliseid seadusandlikke muudatusi me peaksime algatama, et tagada naistele päriselt kaitse vägivalla eest. Ja siis te tulete siia ja ütlete mulle, et mulle teeb au minu aus jutt selle kohta, et ma ei pea oluliseks kaitsta naisi vägivalla eest. Kuulge, tõstke taset. Tõstke taset, päriselt! Ma saan aru, et see võib olla selline vahva retooriline ilkumine, aga tegelikult võiks taset tõsta. 

Nüüd, mis puudutab konservatiiviks olemist, siis ma ei jääks siia pikalt pidama, sest see pole tänase arutelu tuumikküsimus. Aga ma olen endiselt seisukohal, et ma ei saa aru, miks Anastassia ja miks Riina allkirjastasid selle avalduse, teades väga hästi, et see konventsioon toimib ideoloogilise instrumendina, mis Eesti ühiskonnas radikaalselt juurutab perekondliku ideaali ja konservatiivsete põhimõtetega vastuolus olevat sooideoloogiat. Tõtt-öelda, ma saan aru, miks nad seda tegid. Ma arvan, et ma saan sellest aru. Nad kirjutasid sinna sellepärast alla, et olla kaitstud just nimelt teiesuguste inimeste rünnakute eest, kes oleks vastasel juhul näidanud, et näete, ka Kovalenko ja Solman, eks ole, ei poolda seismist naistevastase vägivalla vastu. Täpselt sellepärast nad ilmselt sinna alla kirjutasidki. Aga ultimatiivselt seisnebki probleem selles, et sellisel viisil valelikult inimesi süüdistatakse. See ongi põhiprobleem. Saate aru? Ja siin me võiksime tõesti natukene ka peeglisse vaadata ja mõelda, mida annaks teha, et poliitilist kultuuri parandada. 

Ma ei tea, Urmas Reinsalu võib iseenda eest rääkida. Kui ta arvab, et me peaksime pooldama sellist konventsiooni, mis juurutab Eesti ühiskonnas radikaalset sooideoloogiat, siis eks ta peab ise selgitama, kuidas see on kooskõlas konservatiivsete tõekspidamistega, nii nagu tema nendest aru saab. Mina võin rääkida iseenda ja meie fraktsiooni nimel. Meie ütleme, et meie arvates konservatiivne positsioon peaks tingimusteta eeldama seda, et me seda radikaalset soo- ja transideoloogiat heaks ei kiida, isegi kui see on kuidagi serveeritud mingis sellises naistevastase vägivalla vastu võitlemise kastmes.

Martin Helme, palun!

Aitäh! No enne siin oli küsimus, kas siis konservatiividel empaatiat ei olegi. No mina ütlen, et empaatiat ei ole liberaalidel. Kui seesama Tapja-Tarmo on kolm korda aasta jooksul pussitanud või rünnanud oma naist ja politsei ei pane teda isegi mitte platele, rääkimata sellest, et kohus paneks ta vangi, siis ei ole liberaalidel mingit empaatiat selle naise vastu. 

Kui meil tulevad lapsevanemate juurde 8- või 12-aastased lapsed, kelle juurde on selle konventsiooni tõttu koolidesse või lasteaedadesse lastud perverssed aktivistid, kes seletavad lapsele, et ta tegelikult ei ole mitte poiss, vaid on tüdruk, ja vastupidi, ning ajavadki selle lapse hulluks, siis need lapsed ja lapsevanemad on hädas, aga siis ei ole liberaalil mingit empaatiat selle probleemi suhtes. 

Kui Alžeeria mees lööb olümpiamängudel Itaalia naisel ninaluu puruks ja seda nimetatakse poksiks, siis ei ole ühtegi liberaali, kes astuks naise kaitseks välja. Need olid konservatiivid, kes astusid naise kaitseks välja. 

Aga mul on küsimus ka. See konventsioon kohustab riiki andma raha nendele äärmuslastele, aga kui nüüd tulevad konservatiivid võimule ja otsustavad selle raha ära võtta, siis kas me saame seda teha?

Aitäh küsimuse eest! Esiteks, aitäh ka nende täienduste eest! Need vastavad tõele. Kui keegi nüüd arvab, et Martin Helme liialdab ja see ei vasta tõele, siis ma ei tea, lugege konventsiooni artiklit 14, mis näeb ette stereotüüpsete soorollide kõrvaldamist läbi hariduse kõigil tasanditel, sealhulgas õppekavade, vabahariduse programmide ning ka spordi-, kultuuri- ja meediaprogrammide kaudu. Jah, loomulikult, see artikkel on igati sobilik toetuspunkt selleks, et tuua koolidesse Feministeeriumi, Eesti LGBT Ühingu ja kõikide nende muude ideoloogiliste ühingute aktivistid, kes koolitavad lapsi ja noori seonduvalt sellega, mis puudutab ka võimalusi soo muutmiseks ja kõigeks selleks. Seega, tegelikult päriselt see tõesti nii toimibki.  

Kas saab raha ära võtta? Ma arvan, et ultimatiivselt on see ikkagi riigi enda otsustus, milleks ta oma eelarvelisi vahendeid kasutab ja milliseid niinimetatud kodanikuühendusi – pseudokodanikuühendusi – ta rahaliselt toetab. Minul küll silm ei pilguks, tuima näoga võtaksin kogu raha ära ja ütleksin, et kui tahate edasi opereerida kodanikuühendustena, siis koguge oma rahalised vahendid kodanikelt, nii nagu SAPTK on seda aastaid, juba rohkem kui kümme aastat teinud. Kui oleme meie saanud seda teha, siis saate teie ka teha. Kui te olete päris kodanikuühendus ja teil on ulatuslik kodanike toetus, siis jõudu tööle annetuste kogumisel! Nii et ma ei oska midagi paremat praegu vastata, detailsem vastus eeldaks natuke juriidilist analüüsi.

Toomas Uibo, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas te äkki saaksite hästi konkreetselt teada anda, millised riigid on loonud uue juriidilise soolise kategooria tänu sellele, et konventsioon kirjeldab erinevaid sotsiaalseid rolle, mis on ühiskonnas tekkinud?

Selgituseks. Need sotsiaalsed sood on ühiskondades paraku olemas, olenemata sellest, kas Istanbuli konventsioon [kehtib] või mitte, olenemata sellest, kas see meile meeldib või mitte, ja olenemata sellest, kas Istanbuli konventsioon mainib seda reaalsust, mis on tänapäeva ühiskonnas, või mitte. Aga jah, põhiküsimus on see: millised riigid on loonud sellise uue juriidilise soolise kategooria Istanbuli konventsiooni 15-aastase kehtivusaja jooksul?

Aitäh! No esiteks, tegemist on sedavõrd detailse faktiküsimusega, et ma ei oska sellele nii-öelda puusalt vastata. See vajaks natukene eeltööd, uurimist ja selgitamist, milliseid samme millistes riikides on astutud. Loomulikult ei oska ma kohe siit puldist sellisele küsimusele vastata. 

Tõsiasi sealjuures on see, et terve rida lääneriike on omaks võtnud sotsiaalse soo kategooria. See on ju fakt. See on fakt! Paljude riikide seadustesse on juba praegu sisse kirjutatud, et inimesed saavad muuta oma sugu. (Saalist öeldakse midagi.) See on ju tõsiasi. See ei ole ju mingisugune uudis teile. Kui see tuleb teile uudisena, et paljude riikide seaduste kohaselt saavad inimesed oma sugu muuta, siis ma ei tea, kus te elanud olete. Aga seda, millistes riikides, kus täpselt ju kuidas on seadusi muudetud, ma teile praegu vastata ei oska. 

Nüüd teine asi, mida ma kommenteeriksin teie öelduga seonduvalt. Te ütlesite enam-vähem nii, et sotsiaalsed sood on olemas nii ehk naa, sõltumata sellest, kas Istanbuli konventsioon eksisteerib või kas meie selle osapooleks oleme või mitte. Reaalsus on ju risti vastupidine. Mingisuguseid sotsiaalseid sugusid just nimelt ei ole olemas. Need ongi ideoloogilised ettekujutused. Pole olemas! Reaalselt on olemas kaks sugu: meessugu ja naissugu, nii inimeste puhul kui ka loomariigis. Ja on olemas mingid anomaaliad, väärarengud konkreetsete isendite puhul, kellel on kas mõlema soo tunnused või pole kumbagi – hästi väike, marginaalne hulk inimesi, looduses ikka tekivad väärarengud. Aga see ei muuda asjaolu, et põhimõtteliselt on olemas kaks sugu: meessugu ja naissugu. Reaalselt ei eksisteeri mitte mingisuguseid sotsiaalseid sugusid. See on väljamõeldis, saate aru? Väljamõeldis, ettekujutus!

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Oma kõnes te ütlesite, et need, kes arvavad, et mehed ja naised peaksid olema võrdõiguslikult [koheldud], ja kes tahavad stereotüüpidest lahti saada, võiksid toetada 12-kuulist ajateenistust naistele, kes ei soovi emarolli täita, ning need naised saaksid lasteaedades ja hooldekodudes vajalikku rakendust leida. See on näide täpselt nendest stereotüüpidest, millest lahtisaamist Istanbuli konventsioon peab mõistlikuks.

Kahtlemata, mina arvan ka, et Eestis peaks kohustuslik ajateenistus laienema naistele. See ei ole võrdsuspoliitika küsimus, see ei ole karistus naistele, kes ei soovi lapsi saada. See on ainus viis, kuidas Eesti suudab ennast kaitsta. Aga kui teie siit puldist Riigikogu liikmena näete, et naised ei sobi ajateenistusse, vaid ainult asendusteenistusse, ja et see peaks kehtima ainult osale naistele – neile, kes ei soovi emaks saada –, siis see on kahjulik stereotüüp, mida te siin loote, nagu oleks osa naisi vähem väärtuslikud ja nagu oleks ainult üks õige roll, mida saab täita, samuti et ajateenistus on midagi sellist, mida naised ei ole võimelised läbima. Kahtlemata, meil on naissoost ohvitsere, meil on naisi, kes soovivad sellist rolli ühiskonnas täita.

Teie aeg! 

Kas te sellest näitest saate aru?

Aitäh!

Jaa, suur tänu! No mina jään teiega risti vastupidisele arvamusele. Minu hinnangul teie positsioon, et naistele peaks olema kehtestatud kohustuslik kaitseväeteenistus, on ise osa naistevastase vägivalla mõttemustritest. (Saalist vastatakse.) Ei pea! Naisi ei pea karistuse ähvardusel sundima relva kätte võtma. Selline hoiak, mida teie kannate, nagu ma aru saan, ei ole meile konservatiividena vastuvõetav. See on vale! 

Just samamoodi nagu naisi ei peaks sundima võrdsetel alusel – võrdsuse ideoloogiast lähtuvalt, eks ole – osalema meestega samadel spordivõistlustel. Ei! Siis ei ole niimoodi, et on eraldi naiste võistlused ja meeste võistlused, vaid on üksainukene võistlus poksis, ujumises, tennises, maadluses, tõstmises – kõiges on üks ja ainuke võistlus. Võrdselt lähevad kõik ühtedele ja samadele võistlustele, vastasel juhul me kanname endas mingit stereotüüpi, et naised võivad oma füüsilise konstitutsiooni tõttu olla vähem võimekad selles konkurentsis püsima. 

Tegelikult on kaitseväeteenistuse ja sõjaliste ülesannete täitmisega täpselt sama asi. Te ei saa ju eitada seda, et naised on füüsiliselt keskmiselt oluliselt nõrgemad kui mehed ja nad ei saa täita sama edukalt neidsamu ülesandeid, mida saavad täita mehed. Mehed sobivad sellest lihtsast baasfaktist tulenevalt sõduriks ja ohvitseriks väga palju paremini kui naised. Samal ajal on naistel oma tugevused, mille tõttu nemad sobivad teatud teistesse rollidesse väga palju paremini kui mehed. Kui te eitate seda, siis te eitate lihtsalt reaalsust, aga meie selle reaalsuse eitamisega ilmselgelt kaasa ei tule. Ja selle pärast me ka mitte mingisugust piinlikkust ei tunne ega seda positsiooni ei häbene.

Minu üleskutse on lihtsalt see, et tuleks tulla välja mingist ideoloogilisest mullist, kus me mõtleme reaalsuse teistsuguseks, kui see on, et me hakkaksime faktidele näkku vaatama ja nendest faktidest ka lähtuma, muu hulgas poliitiliste otsuste langetamisel ning nende taustaks olevate hoiakute kujundamisel.

Signe Riisalo, palun!

Aitäh! Ma hoidun kirjeldustest, hinnangutest ja isiklikust arvamusest, aga ma küsin kas-küsimuse, millele saab väga lihtsalt vastata. Oletame, et ühel päeval Eesti ei ole Istanbuli konventsioon [osaline]. Kas te siis toetaksite – teie ja EKRE fraktsioon – nõusolekuseaduse jah-mudelit ja viibimiskeelu tõstmist 12 tunnilt 72 tunnile? Siia kõrvale ainult üks fakt: Leedu ei ole ühinenud Istanbuli konventsiooniga, aga Leedu on kehtestanud vägivallatsejale 14 päevaks ehk kaheks nädalaks viibimiskeelu.

Aitäh! No nüüd ma võiksin vastata väga pikalt, sest põhimõtteliselt see küsimus seisneb ju selles, et ma peaksin teile selgitama enda ja meie fraktsiooni vaateid nii seonduvalt selle viibimiskeeluseadusega kui ka selle niinimetatud nõusolekuseadusega. Nendele küsimustele ei saa vastata ei või jah, te saate ju väga hästi aru, sellepärast et küsimus seondub sellest, millistel tingimustel neid asju tehakse. 

Ma toon teile näite. Ma olen ise õiguskomisjoni liige, mõlemad seaduseelnõud on hiljuti meie komisjonist läbi käinud, me oleme mõlemat seal päris põhjalikult arutanud. Ma võin teile tuua lihtsalt näite. Võiks öelda, et see viibimiskeelu, ajalise lubatavuse muutmise eelnõu, millega nüüd on parlamenti tuldud, tegelikult ei teeni naiste huve, sellepärast et see lühendab seadusega lubatud viibimiskeeldu. Kas te teate seda ise? Kas te olete sellest asjaolust teadlik? Ei või jah? (Signe Riisalo vastab kohapealt.) Jah, ma vastangi teile, aga ma lihtsalt tahan teada, kas te seda teate. (Signe Riisalo jätkab.) Okei, ma vastan. Aga ma lähtun siis eeldusest, et te ei ole sellest teadlik. (Signe Riisalo selgitab kohapealt.) Ja see sõltub sellest, mis on eelnõudesse kirjutatud. 

Aga ma lõpetan selle näite ära. Praegune, kehtiv seadus ütleb – ma meenutan peast, ma ei saa neid norme teile täpselt ütelda –, et viibimiskeeldu võib kohaldada kuni 12 tundi ja siis prefekti nõusolekul võib seda pikendada. On nii? On. Nüüd, seda, kui pikalt seda võib pikendada, seadus ei määratle. Võib pikendada 72 tundi, võib pikendada 100 tundi, võib pikendada 200 tundi. Seda võib pikendada ka kaks nädalat. Seaduses ei ole praegu ajalist määratlust. See viibimiskeelu pikendamise eelnõu, mille eest teie seisate ja millele te küsite minult toetust, ütleb, et viibimiskeelu võib kehtestada kuni 72 tundi ja rohkem üldse mitte. Kõik! Kumb siis tagab võimaluse rakendada pikemat viibimiskeeldu – kas see seaduseelnõu, mida teie soovite, või kehtiv? Faktiliselt on õige vastus: see, mis praegu kehtib.

Ehk näete, see on selgitus sellele, et niisugustele küsimustele ei saa vastata jah või ei, sest küsimus taandub sellele, mis on nende seaduseelnõude tegelik sisu. (Vahelehüüe.) Ärge rääkige mulle kogu aeg vahele. Teil tuleb uus võimalus küsida, siis te saate rääkida. Isegi kui te praegu rääkima hakkaksite, teeks istungi juhataja teile märkuse, et niimoodi me siin seda debatti ei pea, eks. 

Teine näide, mis te tõite, see niinimetatud nõusolekuseadus. Jällegi, valelik seadus, selles mõttes, et nii või teisiti ei ole Eesti Vabariigis lubatud seksuaalsuhetesse astumine ilma mõlema osapoole nõusolekuta. Ja nagu te ilmselt väga hästi teate, isegi Tartu Ülikooli õigusteaduskond on öelnud, et väljakäidud eelnõu ei tagaks tegelikult naistele mitte mingisuguselgi määral paremat kaitset seksuaalvägivalla eest, välja arvatud eeldusel, kui hiilimisi hakataks taganema põhiseaduses sätestatud ja õigusriigi aluseks olevatest menetlusõiguslikest garantiidest, muu hulgas sellest, et mitte keegi ei pea tõendama omaenda süütust. See on õigusriigi fundamentaalne aluspõhimõte. 

Ka Tartu Ülikool on oma õigusteaduskonna korduvalt saadetud arvamuses öelnud, et kui ei hakka toimuma hiiliv taganemine õigusriigi aluseks olevatest menetlusõiguslikest garantiidest, siis reaalselt selle seadusega naistele paremat kaitset vägivalla eest ei tagata. Ehk tegemist on järjekordse loosungliku käiguga, mis on sisutühi.

Mida ma vastan teile selles teadmises küsimusele ei või jah, kas ma toetaksin või ei toetaks? Ma ei saa vastata, sellepärast et lõppude lõpuks taandubki küsimus sellele, kas need seadused kirjutatakse sellisel viisil, mis ka päriselt tagavad naistele kaitse vägivalla eest, või on tegemist üksnes loosungitega, millega samal ajal õõnestatakse õigusriikluse aluseid. Ma ei saa kuidagi paremini teile vastata. 

Aga see on täiesti ühemõtteliselt selge ja kindel, selles te ei pea kahtlema, et initsiatiividega, mis on suunatud päris probleemide lahendamisele seonduvalt naistele kohase kaitse tagamisega vägivalla eest, oleme me kindlasti nõus. Näiteks oli riigieelarve menetlemise käigus üks meie ettepanekuid selline: tõstame naiste varjupaikadele eraldatavat rahastust, mis on praegu liiga väike. Mida teie tegite? Lükkasite selle ettepaneku tagasi. Milles asi on? Miks me ei võiks tegeleda päris asjadega? See raha, mida nad saavad, naiste varjupaigad, ei ole väga suur. Kas keegi suudab meenutada, käigult, kui palju see oli umbes? (Hääl saalist.) Miljon eurot. Miljon eurot! Saate aru? Mis on see riigieelarve kontekstis, kui riigieelarve on meil palju? Üle 20 miljardi. (Hääl saalist.) Jah. Mida?

Hästi, head kolleegid! Siin läheb see vastamine juba väga keeruliseks, sellepärast et siin kõlavad vahelehõiked. Kui ettekandja lõpetab, siis me saame järgmise küsimuse esitada.

Ma lõpetan oma mõtte lihtsalt ära. Kui me räägime miljonist eurost naiste varjupaikadele, ja me räägime nendest kohtadest, kuhu naised, kes kannatavad vägivalla all, saavad viimase abinõuna minna ja kus neil oleks turvaline keskkond, siis kas oleks raske seda rahastust näiteks kahe- või kolmekordistada, pidades silmas riigieelarve tervikmahtu ning seda, milliste asjade peale raha kulutatakse ja millisel määral? Võrdõiguslikkuse voliniku büroo, mis on täiesti mõttetu institutsioon – neid ülesandeid saaks sama hästi täita õiguskantsler –, neelab aastas rohkem raha, kui naiste varjupaigad saavad. Tegeleme päris asjadega, mitte pseudoasjadega!

Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Gender nagu sotsiaalselt konstrueeritud roll selles konventsioonis on kasutatud selleks, et selgitada vägivalla põhjusi. Need põhjused ei ole puhtalt bioloogilised, sellepärast et võib-olla mõni naine on füüsiliselt tugevam kui mees, aga vägivald naiste vastu on seotud eeskätt sotsiaalsete põhjustega, millest olulisimad on majanduslik ebavõrdsus ja majanduslik sõltuvus. Konventsioon, nii nagu mina sellest aru saan, ei ole puhtalt ideoloogiline. See kohustab riiki, kes on sellega liitunud, võtma ette teatud samme, et kaitsta naisi vägivalla [eest]. Ma arvan, et kui Eesti tõepoolest sellest välja astuks, siis annaks see ühiskonnale väga vale signaali. Veel häirib mind see, et te olete mees, bioloogiliselt ja sotsiaalselt … 

Teie aeg! 

… aga te esitate sellise eelnõu, mitte ei esita seda mõni naine, näiteks Helle‑Moonika Helme või Evelin Poolamets. 

Aitäh, teie aeg! 

Sel juhul mul oleks lihtsam seda kuulata. Aga praegu te kinnistate jälle sellist stereotüüpi, et mehed teavad, kuidas [naised saavad] paremini elada.

Aitäh, Maria Jufereva-Skuratovski! Head kolleegid, ma tuletan meelde, et küsimuse esitamiseks on ette nähtud üks minut. Kui te lähete liiga palju sellest ajast üle, siis see venitab tänast istungit oluliselt pikemaks. Seega palun sellest ühest minutist kinni pidada. Lugupeetud ettekandja, palun!

Aitäh! No mina arvan, et see on täielik absurd, mida te praegu rääkisite. Nüüd me oleme siis jõudnud nii kaugele, et me peame hakkama enam-vähem ... Kas ma pean vabandust paluma, et ma olen meesterahvas ja seda eelnõu esitlen? Kas see on see? (Hääl saalist.) See on ju jabur, eks ole.  

Nüüd me oleme nagu sellises ideoloogilises fanatismis ja oma kinnisideedes jõudnud nii kaugele, et te hakkate mind kritiseerima, kui ma tulen kaitsma argumentidele tuginedes konkreetset otsuse eelnõu, selle pärast, et ma olen meesterahvas? Kas teil natukene häbi ei ole sellist juttu rääkida? Ei ole? No väga huvitav! Ei, ma saan aru, et ei ole. Aga võiks olla tegelikult, sest see on küll juba mingi täielik absurd, eks ole.

Kas te nüüd tahaksite, et me jõuaksime parlamendis sinnamaale, et on mingid teemad, mille puhul võivad tulla pulti üksnes naisterahvad? Siis on teised teemad, mille puhul võivad tulla pulti ainult meesterahvad, sõltumata sellest, mida neil öelda on. Kuulge, see on ju lapsik! See on täiesti lapsik ju! Selles mõttes see ongi ideoloogiline, aga see ideoloogia on lapsik.  

Ja teine asi, mis ma teile ütlen, on see – vaadake, see teie kommentaar tuletas mulle meelde seda, mida ma kuulsin ka komisjonis, et kui Eesti astuks Istanbuli konventsioonist välja, siis millise sõnumi see ikka väljapoole saadaks –, et küsimus on alati meie kuvandis. Kuidas meie maailmale paistame? Kas me paistame piisavalt õigesti meelestatult või me ei paista piisavalt õigesti meelestatult?  

Aga ma küsisin komisjonis sama küsimuse, mida ma küsiksin praegu teilt. Teie olite ju ka komisjonis, seega, te ilmselt mäletate, et ma küsisin komisjonilt teilt sellesama küsimuse, aga te ei osanud sellele vastata. Ma palusin nimetada konkreetselt mõnigi aspekt, milles naised jääksid vägivalla eest kaitsmata, kui Eesti ei oleks enam Istanbuli konventsiooni osapool. Te mäletate väga hästi, kui te selle konventsiooni istungil viibisite – minu mäletamist mööda tea seal viibisite –, et mitte ükski komisjoni liige ei osanud esile tuua mitte ühteainsat aspekti. Ikka korrutati uuesti üle, et see jätaks Eestist väga halva mulje. Ma ütlesin, et ma ei küsinud selle kohta, millise mulje see jätaks. Ma küsisin, millises aspektis jätaks see päriselt naised kaitsete vägivalla eest. Aga mitte ühtainsat aspekti ei osanud mitte ükski komisjoni liige nimetada. Ja see võtabki kogu selle probleemi väga tabavalt kokku. 

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Ma pole kuulnud [teie suust] ühtegi argumenti, mis [näitaksid vajadust] konventsiooni tühistada. Te pigem naeruvääristate konventsiooni, aga mitte ühtegi paremat lahendust ei paku. Te räägite ideoloogilisest ohust, aga ei räägi ohvritest. Ma arvan, et need ohvrid, kes täna seda kuulavad, on väga-väga pettunud. 

Te toote siin vastandumise keskmesse sotsiaalse soo mõiste, eksitate inimesi ja toote polariseeriva arutelu Riigikogu saali. Aga ma täpsustan: Istanbuli konventsioon ei eita bioloogilist sugu. Ta eristab bioloogilist sugu ja sotsiaalselt kujunenud rollid. Need konstruktsioonid, millest teie räägite, on sotsiaalselt kujunenud rollid, ootused ja hoiakud selle suhtes, mis on lubatud naistele ja mis on lubatud meestele, mida peetakse ühiskonnas normaalseks, mis erialadega tegelevad naised ja millega mehed. Sotsiaalselt kujunenud rolle on vaja mõista …

Teie aeg!

… [et aru saada], kuidas vägivallamustrid ühiskonnas muutuvad. Aga minu küsimus on …

Teie aeg! 

… mida te pakute paremat?

Kas te kogu selle pika sissejuhatuse peale küsisite minu käest, mis on see, mida me pakume paremat? Ma olen sellest rääkinud siin juba vähemalt viis korda. Aga ma võin hakata otsast peale, kui soovite. Ma selgitasin mitu korda väga pikalt ja põhjalikult, et meie oleme just nimelt pakkunud välja, et keskenduks päris probleemide põhjuste tuvastamisele ja nende kõrvaldamisele, et tagada naistele päriselt kaitse vägivalla eest. Mina arvan, et ühelgi naisel ei ole põhjust olla pettunud selles, et meie väljendame siin sellist hoiakut, et me keskendume päris probleemidele, selleks et päriselt kaitsta naisi vägivalla eest. 

Meie panime ette näiteks selle, et võiks tõsta naiste varjupaikade rahastuse 1 miljonilt 2 miljonile [eurole]. Oli vist nii? Võiks tõsta ka rohkem, sest kogu riigieelarve kontekstis me räägime väikestest summadest. Mõelge näiteks Rail Balticu või igasuguste rohetoetuste ja muude selliste asjade peale. Kui prioriteet oleks see, et naisi tuleks kaitsta vägivalla eest, siis ei lükataks tagasi ettepanekut tõsta naiste varjupaikade rahastuse 1 miljonilt 2 miljonile. No kes saab väita vastupidist, kui see oleks riiklik prioriteet: kaitsta naisi päriselt vägivalla eest? Aga te ju ei taha seda, sest teile piisab Istanbuli konventsiooni loosungiga lehvitamisest. Te lehvitate sellega hästi innukalt ja agaralt ning näitate oma toetajatele, kuidas teie seisate naiste eest, et nad ei kannataks nii palju vägivalla all. 

Mina arvan, et naistel – eriti nendel, kes on kannatanud perevägivalla all – on põhjust teis pettunud olla. Teis on põhjus päriselt pettunud olla! Aga mis eristab meid teist, ongi see, et meie räägime päris probleemidest ja vajadusest keskenduda päris probleemidele, samal ajal kui teie eelistate lehvitada loosungeid ja kritiseerida meid selle eest, et me tahame loosungite lehvitamise asemel tegeleda päris probleemidega. 

Ma tuletan meelde, et teie olite ise üks neist õiguskomisjoni liikmetest, kelle käest ma küsisin, mil viisil jääksid naised Eestis päriselt kaitseta vägivalla eest, kui Eesti ei oleks enam Istanbuli konventsiooni osapool. Te ei osanud mulle vastata mitte midagi. Mitte midagi! Mitte ühteainsat asja! Ma küsisin seda korduvalt, aga te kordasite ikkagi – koos teistega –, et see jätaks Eestist maailmas halva mulje. Ja oligi kõik.

Timo Suslov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Jah, oleme nüüd siin mõne tunni jooksul kuulnud erinevaid müüte, mida te selle konventsiooni kohta olete öelnud. Ma ei hakka sellesse sisusse minema, see on teie ideoloogia. 

Aga ma küsin niisuguse teoreetilise küsimuse. Mängime [seda mängu], et Eesti tõesti sellise ideoloogilise surve tõttu lahkub konventsioonist. Milline oleks siis järgmine rahvusvaheline lepe või konventsioon, mille kohta EKRE paneb ette, et me peaksime sellest lahkuma? Oleme siin kuulnud, et Euroopa Liidust peaks lahkuma. Aga äkki on teil mingi nimekiri ka? Siis ma saaksin kirja panna ja ennast ette valmistada.

Suur tänu! No ma pean teile pettumuse valmistama, sest hetkel meil ei ole konkreetset nimekirja, mida teile esitleda. Küll aga ma olen täiesti nõus sellega, et see küsimus tuleks süstemaatiliselt läbi vaadata, teha korralik audit selle kohta, milliste milliste rahvusvaheliste organisatsioonide osapool me oleme, milliseid eesmärke see reaalselt täidab, kas see on meile päriselt kasulik, kui palju see meilt raha neelab ja kui palju see meile administratiivset koormust lisab. Ma arvan, et see on audit, mida tuleks riigis teha vähemalt iga kümne aasta tagant. See kõik tuleks päriselt sisuliselt läbi käia ja hinnata, kuidas kõige paremini tagada Eesti huvide kaitse. Nii et jah, ma ei saa teile praegu vastata konkreetselt, kas meil on see nimekiri, õigemini saan konkreetselt vastata nii, et nimekirja hetkel ei ole. Aga ütlen ka, et sellist nimekirja tuleks vaieldamatult koostama hakata, koos põhjendustega. 

Mis puudutab teie küsimuse sissejuhatust, siis ma lihtsalt kommentaarina ütlen, et see on nüüd tüüpiline näide sellest, mida tehakse, kui sisulised argumendid puuduvad. Te ütlesite, et mina olen levitanud siin mitmesuguseid müüte, ja selle järel ütlesite, et te ei hakka sisusse laskuma. Kui tegelikult sisulisi argumente ei olegi, siis tavaliselt niimoodi tehaksegi: esitatakse blanketne süüdistus või tehakse etteheide ja siis öeldakse: "Ah, ma ei hakka teile sisuliselt põhjendama, miks ma nii arvan." Ja täpselt selline inimene te siis ilmselt oletegi.

Kalev Stoicescu, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Ettekandja! Teie erakonna esimees on öelnud, et naist kaitseb mees, mitte Istanbuli konventsioon. Kas naist kaitseb seesama mees, kes vägivallatseb tema kallal? Kui see on teie arust nii, siis kas me peaksime seadustes välistama naistevastase vägivalla ja üldse koduvägivalla, sest oma naise kaitsjaid ei tohiks ju ometi karistada, eks ole? 

Teiseks, eelnõu seletuskirjas on öeldud, et Eesti osalemine Istanbuli konventsioonis ei ole kooskõlas põhiseadusliku korraga. Teie jutust jääb mulje, et see on suisa oht põhiseaduslikule korrale. Kui nii, siis mis te arvate, kas me peaksime siin Riigikogus välja kuulutama erakorralise seisukorra selle pärast, et me oleme Istanbuli konventsioonis osalised?

Mul on küsimus istungi juhatajale: kas ma üldse pean sellisele ilkumisele vastama? Sellepärast, et kõik said ju aru, et siin sisulist küsimust ei olnud, siin oli ainult ilkumine ja ärapanemise soov. Kas siin on midagi, millele tuleks vastata, või te leiate minuga sarnaselt, et siin tegelikult ei ole vastata midagi?

Aitäh, hea kolleeg! Seda, kas vastata või mitte, otsustate teie ise. Aga kindlasti istungi juhataja toetab seda, et arutelu oleks vastastikku lugupidav ja keskenduks teemale, mis on väga konkreetselt selle eelnõuga sõnastatud. Margit Sutrop, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud kõneleja! Ma sooviksin küsida sarnase küsimuse, mis ma küsisin teisipäeval Riigikogu kultuurikomisjonis teie [erakonna] esimehelt Martin Helmelt, kui tema soovis ERR-i likvideerida ja erastada. Kes on teie rahvusvahelised eeskujud, kui te tulete välja sellisel mõttega, et me peaksime Istanbuli konventsioonist lahkuma? Mis on selle valiku [põhjus]? Ma mäletan aega, kui Toomas Hendrik Ilves oli president ja meil oli üks suur väärtuste konverents. Tema ütles, et tegelikult on meil alati valik, kas me tahame olla nagu Venemaa või me tahame olla sellised, nagu on meie lääne eeskujud. Aga nüüd on see valik äkki läinud veel suuremaks ja laiemaks. Kes on teie eeskujud sellise meie ehk Istanbuli konventsiooni pooldajate meelest täiesti pöörase idee puhul?

Jaa, vaadake, kuidas te nüüd jälle tegite! Te lõpetasite oma küsimuse sellise tugeva etteheitega, justkui oleks Istanbuli konventsioonist väljaastumine kuidagi täiesti pöörane idee. Mina ütleksin niimoodi, et ülikooli õppejõuna te võiksite teada, et kui te esitate sellise tugevalt kriitilise hinnangu, siis tuleks teil seda ka sisuliselt põhjendada. Mille pärast see ettepanek on pöörane? See on täiesti tavaline poliitiline otsus, millise konventsiooni osapool me tahame olla, millise konventsiooni osapool on kasulik olla, millise konventsiooni osapool olemine on sisulistest argumentidest tulenevalt põhjendatud. Siin pole mitte midagi pöörast. Mis siin pöörast on? Naistele on tagatud vägivalla eest kaitse Eestis kehtivate seadustega. Milles see pöörasus seisneb?  

Kui oleks niimoodi, et Eestis kehtivad seadused ei taga naistele mitte mingisugust kaitset ja kogu kaitse tuleneks Istanbuli konventsioonist, siis ma oleksin teiega nõus ja leiaksin samuti, et sellest konventsioonist väljaastumine on pöörane idee. Aga see ei ole ju nii. See ei ole ju nii!  

Ma ütlen veel kord: õiguskomisjonis ma küsisin inimeste käest, kas keegi oskab mulle öelda ühegi aspekti, mille tõttu naised jääksid reaalselt kaitseta vägivalla eest, kui Eesti ei oleks enam Istanbuli konventsiooni osapool. Null! Ma küsisin seda korduvalt ja ütlesin, et ma tahan protokolli huvides selgelt küsida, kas keegi oskab ühegi asja nimetada. Aga mitte keegi ei osanud nimetada ühtainsatki asja. Ka täna siin suures saalis ei ole mitte keegi nimetanud ühtainsat [argumenti]. Ometi te ütlete, et sellest konventsioonist väljaastumise ettepanek on pöörane. See ei ole pöörane.  

Te küsisite, kes on, ma ei tea, kas minu või meie eeskujud. Ega mina ei olegi otseselt seda eelnõu koostanud, kuigi ma toetan seda eelnõu sisuliselt ja täielikult, sest see on õige. Mina pean enda nimel ütlema, et mul ei ole mingisuguseid erilisi eeskujusid kaasaegses poliitikas. Ise tuleb mõelda, mis on õige ja mis on vale ning lähtuda sellest, mis on Eesti riigile ja rahvale parim. Meie baasveendumus on tõesti see, et põhiseaduses ei ole ilmaasjata kirjutatud, et perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all. 

Nüüd, perekonnast saab mõtestatult rääkida üksnes siis, kui meil on [ühesugune] arusaamine meestest ja naistest, nende vastastikusest üksteise täiendamisest. Selle kaudu sünnivad uued lapsed siia ilma, sealt tuleb perekonna mõte, eks ole. [Kui me sellest aru saame,] siis me hakkame ka aru saama, miks on perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alus. Selleks, et kaitsta meie rahva püsimajäämise, meie kultuuri püsimajäämise, meie keele püsimajäämise võimalusi, tuleb kaitsta perekonna institutsiooni ning tagasi tõrjuda need ideoloogiad, mis on suunatud perekonnakultuuri õõnestamisele ja lammutamisele. See on minu meelest tervemõistuslik positsioon ja ma ei tea, miks me peaksime üldse siin mingisugustest eeskujudest juhinduma. Mina igal juhul teile mingeid eeskujusid nimetada ei oska, aga ma arvan, et neid polegi vaja.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Hea ettekandja! Minu küsimus tõusetub sellest, mida küsis kolleeg Uibo. Ta ütles, et loetlege konkreetseid riike, kus see sotsiaalne sugu on seadustesse viidud. Minu arust tõi Toomas ka hasartmänguseaduse puhul väga hästi esile selle, et Eesti 200 puhul on loosungid olulised, aga sisule ei pöörata tähelepanu. Toomas hakkas selle hasartmänguseaduse puhul minu arust veel kuidagi eriti lamedalt rääkima, justkui mina ja sina oleksime ka süüdi, et me seda viga ei otsinud, kuigi vähemalt fraktsioon ise oleks võinud [eelnõu] läbi lugeda. Siin on sama asi.  

Ma toon ühe näite. 2024. aasta oktoobris me ratifitseerisime Riigikogus Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni töömaailmas esineva vägivalla ja ahistamise kõrvaldamist käsitleva konventsiooni. See konventsioon defineerib soolise vägivalla ja ahistamise ning ütleb, et see on inimeste vastu nende bioloogilise või sotsiaalse soo tõttu suunatud vägivald ja ahistamine. Ja nii edasi. 

Sina oled kindlasti juuras tugevam. Kui me ratifitseerime selliseid konventsioone riigina, kus see sugu defineeritakse ka kui sotsiaalne sugu, siis me ju olemegi selle automaatselt üle võtnud, ilma et me peaksime ise seda seaduses defineerima hakkama.

Teie aeg!

Kas ma saan õigesti asjast aru?

Jaa, suur tänu! Ma arvan, et laias laastus võib öelda, et sa saad õigesti asjast aru. Ma ka põhjendan, miks ma nii arvan. Võtan kiiresti lahti põhiseaduse. Neil, kellel on arvutid ees, tasub vaadata põhiseaduse § 3. Kui ma õigesti mäletan – peast ütlen –, siis põhiseaduse § 3 teine lause ütleb teatavasti seda, et rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid – Istanbuli konventsioon on osa rahvusvahelisest õigusest, sellepärast et see on konkreetne rahvusvaheline leping, nii et selles sisalduvad normid on rahvusvahelise õiguse normid – on Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa. See omakorda tähendab tegelikult seda, et ka kohtus saab toetuda rahvusvahelistes lepingutes sisalduvatele normidele, eeldusel, et need on piisavalt selged ning et neid saab otse kohaldada. Mõnikord kohtud ütlevad, et kuna see norm on piisavalt laialivalguv ja üldine, siis see vajaks kehtivates seadustes täpsustamist – niimoodi üldisena, kui see on mingi printsiibina sisse pandud – ja siis ei pruugi saada seda kohaldada. Aga siin on toodud sisse see, mida sugu tähendab, seega ma arvan, et jah, saab. See on konkreetne ja lühike vastus sellele küsimusele. 

Aga kommentaari korras ütlen veel seda, et võib-olla see paralleel hasartmängumaksu seaduse fopaaga seonduvalt ei olegi üldsegi mitte nii retooriline, nagu pealtnäha võib paista. Sellepärast, et mida taheti hasartmängumaksu seaduse muutmise seadusega teha? Langetada kehtivat maksumäära, vist 6%-lt 5,5%-le 2026. aastaks. Aga juhtus, eks ole, niimoodi, et kaotati 2026. aastaks see asi üldse ära. Kui ma vaatan näiteks seda, mida kirjutab Istanbuli konventsioon artiklis 12 – oli vist 12? –, siis näen, et see kohustab riike propageerima muudatusi naiste ja meeste sotsiaalselt ja kultuuriliselt määratletud käitumisviisides, et juurida välja kombed, traditsioonid ja tavad, mis tuginevad stereotüüpsetele soorollidele. Mul tekib [peas] paralleel, selles mõttes, et kui oleks peetud silmas konkreetselt neid stereotüüpe, mis soosivad päriselt naistevastast vägivalda, siis oleks üks asi, aga kirja on läinud see, et kõik soostereotüüpsed rollid tuleks välja juurida, eks ole. Ehk tulemus on sarnane nagu hasartmängumaksu seaduse muutmisega, et kõik läks likvideerimisele, kogu maks. Nii et jah, see paralleel on igati asjakohane.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt tunnustan sind selle eest, et sa oled suutnud siin rahulikuks jääda. Sulle on siin täna esitatud nii palju ebaadekvaatseid küsimusi, et lihtsalt halb on kuulata. Needsamad inimesed, kes küsivad selliseid ebaadekvaatseid küsimusi, ei ole suutnud leida naiste varjupaikadele vahendeid. Ütlevad, et raha pole. Seda ühte lisamiljonit ei ole juba aastaid ja aastaid suudetud leida, olenemata olukorrast, kus vahepeal seisab 100 miljonit lihtsalt kuskil ministeeriumi rea peal ilma kirjeta. Täiesti uskumatu! (Ohkab.)

Nüüd jutt sellest, et vägivallatsejaid ei saa hoida kinni kauem kui 12 tundi. Minu teada on Tarol ministrina võimalus prefektile vastav suunis anda. Ma ei tea, kas see teema teil komisjonis [on arutelu all olnud]. Kas Eesti 200 on teinud näiteks ettepaneku pikendada seda aega? Nagu sa enne ka välja tõid, tegelikult ei ole mingit põhjust, miks ei võiks vägivallatsejat hoida kinni kauem, ja teda peakski hoidma kinni pikemalt, nii et ta hommikuks kodus tagasi pole. Aga kas päriselt ka mingeid samme astutakse või lihtsalt jutustatakse siin ja aetakse mingisugust mulli?

Jaa, see küsimus käis komisjonis väga selgelt läbi. Ja oli isegi päris huvitav näha, et Eesti 200 enda ridades ei olnud üksmeelt selles küsimuses. Seda ei juhtu tihti, et meil õiguskomisjonis on nii siseminister kui ka justiitsminister. Ei ole mõtet kritiseerida siin mind või meid sellise positsiooni pärast, sest Eesti 200 ridadesse kuuluv justiitsminister ise ei nõustunud selle positsiooniga, mida siseminister seal esindas, nendelsamadel põhjustel, millele mina enne viitasin ja millest ka sina rääkisid.

Tegelikult polegi üldse selge, kas selle seadusemuudatusega parandataks naiste kaitset vägivalla eest. Sest nagu ma eelnevalt selgitasin, pandaks range piir 72 tundi, rohkem ei saa, kuigi praegune seadus ütleb, et kõigepealt tohib panna 12 tundi, aga sealt edasi on tähtajatu, põhimõtteliselt. See [aeg] ei tohi olla muidugi põhjendamatult pikk, aga numbriliselt pole määratud, kui kaua võib [inimest kinni pidada]. 

Võib-olla palju parem muudatus, mida me ka õiguskomisjonis välja pakkusime, mina ka pakkusin, oleks see, et hea küll, kõik saavad aru, et 12 tundi on liiga vähe, näiteks kui [aeg läheb käima] hilisõhtul, kella kümne paiku, hommikul kella kümneks on juba läbi, aga prefekti pole võib-olla öösel töölgi, ei saa ka aega pikendada, no paneme siis [kirja] 24 tundi või näiteks 48 tundi koos pikendamise võimalusega. Sel juhul jääks ikkagi see praegu eksisteeriv palju pikema perioodi kehtestamise võimalus alles. Aga nemad: ei, ei sobi, olgu 72 tundi, ja kõik. No kes siis seisab naiste huvide kaitsel? Huvitav, eks? Aga vaat, kui lihtne on tulla välja sellise asjaga, et meie tahame tõsta 12 tunnilt 72 tunnile, aga näe, need EKRE naistevihkajad seda ei toeta. Aga see ei ole fundamentaalselt aus, kui niimoodi käitutakse. 

Teine asi, mida ma mainiksin, on see, et võikski teha sellise asja. Teeme sellise testkaasuse, head kolleegid koalitsioonist ja ka sotsidest, paneks ette sellise muudatuse. Ma ei tea, kuidas seda isegi tehniliselt teha, kas peaks tegema mingisuguse lisaeelarve menetluse või kuidas sellega peaks olema, aga tõstame naiste varjupaikade toetuse 1 miljonilt eurolt 3 miljonile. Minult on siin täna korduvalt küsitud – või meilt, eks ole, sest mina olen siin meie esindaja –, mida me konkreetselt ette paneme, mida võiks naiste heaks teha. Tuleme uuesti tagasi selle küsimuse juurde. Paneme 1 miljonilt 2 miljonile ja siis käsitleme seda sellise testina, kes on päriselt nõus astuma samme selleks, et kaitsta naisi vägivalla eest. Sel juhul annavad hääletustulemused meile selge vastuse. Mina teeksin sellise ettepaneku: äkki kaaluksime seda asja?

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! No vot, koalitsioon räägib siin silmakirjalikult ainult Istanbuli konventsiooni nii-öelda headest aspektidest. Ja Heljo Pikhof ütles, et ta pole kuulnud ühtegi argumenti, miks see konventsioon oleks siis ositi halb. No ma kohe toon ühe. 

Istanbuli konventsiooni laiendatud soo mõiste on viinud nimelt selleni, et väga laialdaselt rikutakse selle raames ka laste õigusi. Väikesed tüdrukud, tulevased naised, on paljudes riikides löögi all juba aastaid, sest see konventsioon on andnud hoogu juurde juba lastele ja tütarlastele tehtavatele meditsiinilistele soovahetusoperatsioonidele. Nende operatsioonide pikaajalised tagajärjed on nüüdseks üha enam dokumenteeritud, näiteks viljatus, menopausi varajane algus, osteoporoosi risk, seksuaalfunktsiooni häired. Rindade eemaldamine ja suguelundite moonutamine on kvalifitseeritav räige tütarlaste ja naistevastase vägivallana, sest need protseduurid põhjustavad eluaegset pöördumatut fataalset kahju. Istanbuli konventsioon võimaldab kahetsusväärselt kogu seda räigust, mida ma enne kirjeldasin. Ja loomulikult, kuna me ei saa muuta rahvusvahelist konventsiooni, neid regulatsioone, siis tulebki rakendada Eesti suveräniteeti seadusandlikul tasandil tütarlaste ja naiste kaitseks. Oled sa minuga nõus?

Jaa, suur tänu! Ma olen täiesti nõus sellega. Ma ole ka põhjendanud, miks ma arvan, et see on põhimõtteliselt üks naistevastase vägivalla vorm, et see sotsiaalse soo mõiste tuuakse sisse. Sest tegelikult võetakse naistelt ära see kaitse[mehhanism, mis oleks olemas siis, kui seisukoht oleks selline,] et naised piirduvadki reaalselt ainult päris naistega. Sel hetkel, kui õigussüsteem aktsepteerib seda, et naistena võib hakata käsitlema ka mehi, on meie kultuuriruumist ja ennekõike õigusruumist läinud tegelikult üleüldse kaotsi naiseks olemise tähendus. Eriti rängalt tabab see lapsi, sealhulgas tüdrukuid. Üks aspekt on see, et tegelikult aetakse noorte inimeste pea sassi sellise ideoloogilise jampsiga, ütleme otse, nagu nad saaksid oma sugu muuta: "Te peate üldse selgusele jõudma, mis soost te tegelikult olete. Kui te tunnete ennast tüdruku kehas poisina, siis tegelikult on olemas ka võimalus, et teist võib saada poiss või mees. Siis tuleb rinnad maha lõigata ja teha operatsioone teie suguorganitega." No see on ju naistevastane vägivald, sellise ideoloogia külvamine noorte tüdrukute pähe. 

Ja see ei ole üldsegi abstraktne asi. Mina tunnen mitmeid perekondi, kes on äärmiselt õnnetud ja seisavad silmitsi väga suurte probleemidega selle tõttu, et ideoloogilised aktivistid ongi nende lapsi sellisel viisil töödelnud ja lastele on juurutatud pähe idee, et tegelikult nad peaksid oma sugu muutma. Ja kui nad saavad täisealiseks, siis nad teatavasti võivadki selle protsessiga algust teha. Siis vanemad lihtsalt valutavad südant ja loodavad, et äkki õnnestub neil tuua oma lastele tagasi tervemõistuslik arusaamine sellest, kes nad tegelikult on, enne, kui lapsed täisealiseks saavad. 

Aga ma ütlen, et laiemas plaanis ma tahaksin ikkagi rõhutada seda, mida ma ka oma ettekandes rõhutasin: kui võetakse see sotsiaalse soo mõiste õigussüsteemis kasutusele, siis on naiseks olemise tähendus totaalselt devalveeritud. Enam ei ole sellel tõelist tähendust. Mina arvan, et see on strukturaalne ja põhimõtteline naistevastase vägivalla vorm. Ja sellele on tähelepanu juhtinud ka mitmed väga tuntud asjatundjad.

Anti Poolamets, palun!

Vaatan, et Toomas Uibol küsimus on üleval, aga … Mul on tegelikult küsimus selle kohta, et kuna ta tahab väga intensiivselt õigluse eest seista, siis ta peaks ümber lükkama selle visalt leviva jutu, et ta on kunagi inimese surnuks sõitnud ja põgenenud välismaale.

Anti Poolamets, palun küsimus ettekandjale! Palun küsimus ettekandjale!

Hea küll, läheme edasi. Peeter Tali avas selliste [küsimuste vooru], nii et ma loodan, et nüüd me võime esitada inimestele sirgjoonelisi küsimusi.

Aga mind huvitab see. Sotsiaalse soo teema on viidud kooliõpikutesse ja haridusministeeriumi käsul levitatatakse seda üle kogu Eesti. Kuidas sellise asja legaliseerimine – see on esimene koht seadusruumis, kus legaliseeritakse sotsiaalne sugu – mõjub Eesti teadusruumile ja meie filosoofilisele ruumile? Teaduste akadeemia ja bioloogid peaksid ju vastu hakkama. Aga nüüd see ongi legaliseeritud, selle [konventsiooni] kaudu on nonsenss legaliseeritud. Ma tunnen ennast päris halvasti sellises riigis, kus me legaliseerime nonsenssi.

Jaa, suur tänu! No mis ma oskan sellele küsimusele vastata? Ega ma pikalt ei vasta, aga ma olen selles mõttes nõus, et see ongi nonsenss. Ma ütlesin vist ka oma ettekandes, et minu meelest on see üks kõige lihtsamaid IQ‑teste. Kui inimeselt küsida, kas keegi saab oma sugu muuta, ja ta vastab sellele, et jah, saab küll, siis järelikult on tegemist kas väga ebaintelligentse või ebaausa inimesega. 

Ma mäletan, et ma kunagi lugesin ühe autori, Peter Kreefti selgitust sellele. Tema sõnul selleks, et uskuda sadat maailma kõige debiilsemat ideed, on tarvis ainult ühte asja: doktorikraadi sotsiaalteaduste vallas. See omakorda viitab sellele, et just ülikoolidest me leiame sageli inimesi, kes usuvad kõige idiootsemaid ideid, mida on võimalik välja mõelda, ja üks selline on kahtlemata see, et inimesed saavad muuta oma sugu.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma palun, äkki on teil võimalik ilmselgelt segaduses liberaalsete erakondade esindajatele veel kord üle kinnitada, et Istanbuli konventsioonist väljumine ei kahjusta kuidagi naistevastase vägivallaga seotud võitlust Eestis, vaid vastupidi, annab Riigikogule hoopis täiendava paindlikkuse ja vastutuse selle küsimusega tegeleda. 

Lisaks tuleks liberaalidele meenutada seda, et paljud Euroopa riigid ei ole selle konventsiooniga liitunud ja mitmed neist arutavad praegu tõsiselt sellest konventsioonist väljumist, sealhulgas meie naaber Läti, kus parlament on juba sellekohase otsuse teinud.

Suur tänu! Ma olen seda siin tõesti täna vist juba vähemalt kümme korda öelnud ja korrutanud, et tõesti, Istanbuli konventsioon ei taga naistele vägivalla eest reaalselt mitte mingisugust kaitset, mida ei taga juba Eestis kehtivad seadused. Esiteks, kui eksisteeriks mõni selline auk, kus me näeksime, et Istanbuli konventsioon tagab naistele kaitse vägivalla eest mingis aspektis, mida Eestis kehtivad seadused ei [lahenda], siis esimese asjana ma tahaksin näha, milles see auk seisneb. Ma olen täna juba umbes kümme korda selle kohta küsinud, aga keegi pole osanud ühtegi näidet tuua. Teiseks, sellisel juhul tuleks algatada seadusemuudatused, et need augud ära kaotada, sest ka Eestis kehtivad seadused peavad tagama sajaprotsendiliselt naistele kohase kaitse vägivalla eest. 

Nii et tõesti, ma ütlen veel kord, et paljuski lähtub võitlus Istanbuli konventsiooni eest ideoloogilisest ambitsioonist näidata ennast edumeelse, läänemeelse, õigesti mõtleva ja salliva inimesena, mitte murest selle pärast, et naistele pole tagatud piisavat kaitset vägivalla eest. Vastasel juhul oldaks nõus tõstma naiste varjupaikade riiklikku toetust 1 miljonilt eurolt vähemalt 2 miljonile eurole või oldaks nõus muutma karistusseadustikku ja ka kriminaalmenetluse seadustikku sellisel viisil, et meesterahvas, kes on noaga rünnanud naisterahvast ja põhjustanud talle kehavigastusi, ei saaks süüdimõistmise korral rahulikult kohtust välja jalutada, sellepärast et kohus pidas võimalikuks määrata talle üksnes tingimisi karistuse. Nii et reaalsed probleemid [tulenevad] meie enda seadustest, mitte ei ole seotud sellega, kas me oleme Istanbuli konventsiooni osapool või mitte.

Annely Akkermann, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Kuulasin teie kõnet, te ütlesite, et põhjusi, miks me teeme ettepaneku sellest konventsioonist lahkuda, on kaks: konventsioon toimib ideoloogilise instrumendina ja reaalselt ei ole konventsiooni vaja. Samas, te kostitasite oma kolleege, küsijaid sõnadega "häbi" ja "teie ideoloogia on lapsik". See on argumentum ad hominem, mis lõpetab arutelu. 

Ma saan aru, et te ei tahagi arutleda selle küsimuse, naistevastase vägivalla teema üle, vaid tahate oma ideoloogiat meile peale suruda. Ideoloogiliselt peaksin mina kui naine olema ema – see ma olen – ja ma ei peaks olema reamees, aga ma olen. Sooliberaalsus tähendab minu jaoks seda, et ma ei tee midagi sellepärast, et ma olen naine, ja ma teen asju vaatamata sellele, et ma olen naine. Minu vanaisa õpetas mind kalastama, minu isa õpetas mind traktoriga sõitma. Kas te mõistate, et teie ideoloogia, mille põhimõtetele toetudes te soovite Istanbuli konventsioonist välja astuda …

Teie aeg!

… on minu jaoks sügavalt vägivaldne? Ja just sellise ideoloogilise vägivalla eest Istanbuli konventsioon mind kaitsebki.

Aitäh!

Ja mind ei kaitse selle ideoloogilise vägivalla eest naiste varjupaik, isegi kui te eraldate sellele miljon eurot või 3 miljonit eurot.

Aitäh, Annely Akkermann! Palun, lugupeetud ettekandja!

Huvitav, Annely Akkermann on kuulunud parlamenti minu meelest juba vist kaks kümnendit, aga ta siiamaani ei tea, et küsimuse esitamiseks on üks minut. See on esimene selline huvitav tähelepanek.

Vabandust, lugupeetud ettekandja! Ma istungi juhatajana juba selle etteheite tegin või väga täpse tähelepanujuhtimise sellele, et teie peaksite vastama küsimusele. Palun!

Esiteks olgu öeldud, et Istanbuli konventsioon ei kaitse teid mitte millegi eest. Ei taha teile küll pettumust valmistada ega illusioone purustada, aga paraku see nii on, et reaalselt kaitsevad teid ikkagi Eestis kehtivad seadused. 

Teiseks, te oma hurjutavat sissejuhatust sõnastades tõestasite, et te ei tea, mida tähendab argumentum ad hominem. Aga olgu teile selgituseks öeldud, et argumentum ad hominem tähendab sellist loogika- või arutlusviga, kus kellegi argumendid diskrediteeritakse osutusega sellele, et nende esitaja on inimene, kes ei ole usaldusväärne. (Saalist öeldakse midagi.) Ei, mina ütlesin "häbi" sellepärast, et teie kolleeg, teie fraktsioonikaaslane Kristo Enn Vaga tuli ennast tõestama siia väga valeliku inimesena. Ta ütles mulle midagi sellist: teile teeb au, et te olete nii aus inimene, et te ütlete avalikult välja, et te ei pea naiste kaitsmist vägivalla eest oluliseks. Või oli see natuke muus sõnastuses. See on sügavalt häbiväärne ja valelik seisukoht. Ma ei võta oma sõnu vähimalgi määral tagasi. Kui teie teda toetate sellises positsioonis, siis ma olen nõus seda ütlema ka teie kohta. Nii ei tohiks käituda, see on häbiväärne käitumine.

Nii et ma ei tea, mis mul veel teile öelda on. Selleks hetkeks, kui te pidite jõudma küsimuse esitamiseni, te pidite seda tegema häält tõstes ja rääkides istungi juhatajast üle, nii et ma enam hästi ei kuulnud, mida te rääkisite. Teinekord üritage ühe minuti sisse mahtuda, siis on ka kuulda, mida te küsida soovite.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Teatavasti upub Euroopa massiimmigratsiooni ja siiamaani ei ole suudetud neid piire kinni panna ega mingilgi viisil seda praktiliselt takistada. Nüüd, viimastel aegadel me näeme, kuidas Rootsi, Saksamaa ja väga paljud teised riigid muudavad oma seadusi ja asüüli andmise tingimusi ning piiravad neid kenasti. Aga Istanbuli konventsioon puudutab ka just nimelt immigratsiooni. Kui kõik need niinimetatud konstruktsioonid ja muud seksuaalvähemuse esindajad väidavad, et neid kiusatakse taga või neisse suhtutakse halvustavalt selles riigis, kust nad pärit on, ja paluvad asüüli, siis Eesti on selle konventsiooni alusel kohustatud neile seda pakkuma. Aga keegi ei ole võimeline kontrollima nende väiteid. See on ka üks aspekt sellest konventsioonist.

Teie aeg!

Mõne sõnaga äkki räägiksite ka sellest.

Aitäh! 

Ma saan sellele küsimusele vastata mõne sõnaga, sest ma ei ole sellesse aspekti põhjalikult süvenenud. Aga põhimõtteliselt on teie osutus õige, selle vastu ei saa vaielda. Et keegi ei hakkaks meid jälle paljusõnaliselt süüdistama, justkui see oleks siin kuidagi valelik või müütide levitamine, siis see aspekt on minu parima arusaamise kohaselt reguleeritud konventsiooni artiklis 61.  

Mida konventsiooni artikkel 61 ütleb? See räägib mittetagasisaatmisest. Esimene lõige ütleb: "Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid mittetagasisaatmise põhimõtte austamiseks kooskõlas rahvusvahelise õigusega võetud kohustustega." Ehk seal hulgas on asüüli pakkumine tagakiusamise eest. Ja lõige 2 ütleb: "Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks, et kaitset vajavaid naistevastase vägivalla ohvreid ei saadetaks, sõltumata nende staatusest või elukohast, ühelgi tingimusel tagasi mis tahes riiki, kus nende elu võib olla ohus või kus neid võidakse piinata või ebainimlikult või inimväärikust alandavalt kohelda või karistada."  

Tõepoolest, kui mõni isik on sattunud Eesti Vabariiki, ta on jõudnud ühel või teisel viisil Eesti Vabariiki – oletame, et ta on meesterahvas, kes väidab, et ta tegelikult identifitseerib ennast naisena – ja kui ta nüüd saadetakse tagasi Afganistani või mujale ja ta seal ennast avalikult identifitseeriks naisena, siis on üsna raske vastu vaielda sellele, et suure tõenäosusega tema põli seal oleks mõnevõrra keeruline. Ja kui lugeda seda kohustust, mille Eesti Vabariik on endale võtnud artikliga 61, siis siit nähtubki: selleks, et mitte olla tagasi saadetud, piisab, kui meesterahvas ütleb, et ta identifitseerib ennast avalikult naisena, või naisterahvas ütleb, et ta identifitseerib ennast mehena. Ma ei kujuta ette, millisele argumentatsioonile [toetudes] saaks Eesti Vabariik kõrvale vingerdada artikliga 61 võetud kohustustest. Ma loodan, et see oli vastus teie küsimusele.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No see, mis siin toimub koalitsiooni ja kogu selle liberaalide [seltskonna eestvedamisel], on ju häbiväärne. Mingeid argumente ei ole, on ainult mingisugused emotsionaalsed hüüatused. Ma tuletan meelde, et ma olin siseminister, kui Eestis hakkas kehtima see kord, et vägivallatseja viiakse kodust minema. Nii et me oleme teinud küll. Ja süüdistada meid siin selles, nagu me toetaksime mingit naistevastast vägivalda – no ausalt öeldes, inimesed, tulge oma ideoloogilisest idiotismist välja. Tulge välja, tulge reaalsesse maailma! 

Aga minu küsimus on konkreetne. Istanbuli konventsioonis me oleme juba osalised – ma ei oska öelda, kui pikka aega – mitu aastat, samal ajal oli meil pühade ajal sadu perevägivalla väljakutseid, mida politsei registreeris. Kuidas on Istanbuli konventsioon vähendanud tegelikku perevägivalda või üldse vägivalda, olgu see mingil ideoloogilisel või muul põhjusel? Oskad öelda?

Aitäh küsimuse eest! Ega ta ei olegi vähendanud. See on selles mõttes ju retooriline küsimus. Eks me kõik teame, et ta ei vähenda mitte midagi. Tal ei olegi mitte mingisugust potentsiaali midagi vähendada. Tegelikult see, kas perevägivallajuhtumid vähenevad või mitte, on nii sügavalt juurdunud probleem, et sellega peab hakkama tegelema juba alusharidusest saati, eks ole. [Juba siis peaks käsitlema teemasid,] millisel viisil on kohane üleüldse naisterahvastega ümber käia, millisel viisil peaks perekonda üles ehitama, milline peaks olema vastastikune lugupidamine abikaasadevahelistes suhetes. Me tuleme ju väga katkisest kultuurist, nõukogudeaegsest kultuurikatkestusest, ja pärast seda ei ole ka ju asutud mingisugust tervet perekonnakultuuri üles ehitama. 

Nii et loota, et mingite konventsioonide allkirjastamisega on võimalik üldse mingisugust edu saavutada, on väga naiivne. Tegelikult ei piisa isegi sellest, et rakendada päriselt riiklikku poliitikat, muuta seadusi, jõustada neid seadusi. See on esmane tasand, aga ma väidan, et isegi sellest pole kasu, sest probleem on veel palju sügavamalt juurdunud. 

Aga te ütlesite, et see, kuidas koalitsioonisaadikud on siin täna käitunud, on häbiväärne. No see on üks viis seda asja näha. Ja ilmselt tuleb sellega ka nõustuda. Aga ma pean ütlema, et teine viis seda asja näha on see, et see kõik on päris naljakas. Vaadake, kui me astume esile ja ütleme, et me ei nõustu nende ideoloogiliste loosungite lehvitamisega, mida te kõigilt nõuate, tingimusteta, eks ole, siis nad lähevad nii endast välja, nii närvi, et nad põhimõtteliselt hakkavad paljastama, et neil mingeid argumente ei olegi, ja siis tuleb esile see, et toimubki ainult emotsionaalne hurjutamine ja teiste sildistamine. Nii et omamoodi on see päris amüsantne. Ma ei tea, siitpoolt vaadates on see kohati päris naljakas. Aga mis seal ikka, las nad jätkavad.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Enne kui me läheme komisjonis toimunud arutelu juurde, ütlen, et istungi juhatajale on laekunud ettepanek pikendada tänast istungit kuni kella 14-ni. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.  

Austatud ametikaaslased, panen hääletusele Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast istungit kuni kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepanek leidis toetust. Poolt on 35 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Ettepanek leidis toetust ja istung on pikendatud kuni kella 14-ni. Läheme istungiga edasi. Enne on veel küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Reili Rand, palun!

Suur aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Minul on tõesti küsimus istungi läbiviimise kohta. Meil on nüüd olnud kaks tundi, julgen väita, üpriski viljatut arutelu siin, aga see on siiski eelnõu menetlemise oluline osa. Aga olen märganud, et kaks konservatiivset jõudu, Isamaa ja Keskerakond, on kuskile totaalselt ära kadunud. Hommikul ma mõnda saadikut veel nägin, aga mingil põhjusel on nad ehk otsustanud vaikivalt enda positsiooni varjata või ma ei saagi täpselt aru, [mida teha]. Kas te saate kuidagi hoolitseda selle eest, et nende fraktsioonid ikka oleksid kursis, et meil käib saalis täiskogu istung ja niivõrd tähtsal arutelul oleks viisakas kohal olla?

Aitäh! Alles äsja kõlas kutsung ja ma usun, et seda kutsungit on kuulda üle kogu maja. Ma usun, et nad on selle aruteluga kursis, sellepärast et seda on võimalik vaadata ka kõikides kabinettides, kus on televiisorid. Selles mõttes ma usun, et nad on kindlasti selle teemaga kursis. Aga teil on ka võimalik minna maja peale otsima nende fraktsioonide liikmeid ja nendega arutelu pidada.

Aga küsimusi istungi läbiviimise protseduuri kohta on veel. Martin Helme, palun!

Jaa, mul on [küsimus]. Tegelikult oli Reilil õigus, et siin on meil read hõredad. Liberaalidel oli etteheide, et need poliitilised jõud või need saadikud, kes ei toeta Istanbuli konventsiooni, ei toeta võib-olla naisi või võitlust naistevastase vägivallaga. Me selle argumendiga kindlasti nõus ei ole. Aga mul on nüüd küsimus, et kui saadikud ei toeta seda tagasilükkamist, siis mida nad ei toeta. Kas nad ei toeta naisi või nad ei toeta võitlust naistevastase vägivallaga või nad lihtsalt ei tea, mis nad mõtlevad?

Martin Helme, te saate väga hästi aru, et see, mida te praegu küsisite, ei ole küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Nii et ma ei hakka siinkohal sellele küsimusele isegi vastama.

Nii, aga läheme edasi. Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli ettekandjana Riigikogu õiguskomisjoni liikme Andre Hanimäe tutvustama Riigikogu õiguskomisjonis toimunud arutelu. Andre Hanimägi, palun!

Aitäh! Lugupeetud saadikud! Tervitus ka neile fraktsioonidele, keda siin täna kohapeal ei ole, ju nad siis kuulavad mind kuskilt mujalt.

Ma kasutan seda võimalust kõigepealt kaheks täpsustuseks ja ma vabandan. Esiteks ma vabandan esimehe ees, sest kui ma küsisin, siis oli toimunud abrakadabra ja Arvo Allerist oli saanud härra Hussar ning ma pöördusin tema kui aseesimehe poole. Loomulikult see oli eksitus, see oli raske eksitus.

Ütlen kohe ära ka härra Vooglaiule, et ma ennist ei rünnanud teda valeväidetega, vaid ma ütlesin, et 2017. aastast on see konventsioon ratifitseeritud olnud, aga neid konstruktsioone, mida ta esitas, ei ole ma päriselus praktikas näinud. See oli minu argument.

Aga tõepoolest, meil oli see arutelu õiguskomisjonis 12. jaanuaril. EKRE ettekandja oli sama, kes täna, härra Varro Vooglaid. Suures plaanis ma väga palju üllatavat ei saa teile välja tuua, sellepärast et see arutelu oli tegelikult päris sarnane selle aruteluga, mis on siin saalis juba päris pikalt toimunud. Nii et ma proovin hästi lühidalt teha.

Härra Vooglaid tõi esile, et Istanbuli konventsiooni probleem on nende hinnangul see, et see justkui toimib kui Trooja hobune ehk siis deklareeritakse küll eesmärki kaitsta naisi vägivalla eest, aga see konventsioon seda reaalselt ei täida, vaid selle kattevarjus juurutatakse hoopis teisi ideoloogilisi [tõekspidamisi]. Pikem arutelu oli sooideoloogia ja nende näidete üle, mis olid ka siin saalis: kui ma ütlen, et ma olen naisterahvas, siis ma justkui võiksin minna naiste riietusruumi, ja nii ongi. Ülejäänud komisjoni liikmed selle konstruktsiooniga ei nõustunud. Heljo Pikhof tõi välja, et see on siiski naiste kaitse konventsioon ning see on samm edasi [riigisisestest seadustest] ja see on vajalik.

Siis räägiti veel kord bioloogilisest soost versus sotsiaalsest [soost] ja ka see spordinäide käis meil komisjonist läbi. Hanah Lahe ütles, et ta on põhimõtteliselt vastu mõttele Istanbuli konventsioonist [lahkuda], ja tõi välja argumendi, et ettekandja lähtub justkui eeldusest, et soovahetus tuleneb sellest, et tahetakse kellelegi teisele halba teha. Sellest see siiski ei lähtu. Selle peale härra Vooglaid ütles, et indiviidide motivatsioonid on erinevad. Spordivõistluste puhul räägiti natukene, et spordiliidud teevad sel [teemal] juba erinevaid otsuseid.

Räägiti ka sellest, millised muudatused on tulnud tänu sellele, et meil on Istanbuli konventsioon [ratifitseeritud]. Küsiti vastu, et aga mis siis juhtub, kui me selles enam ei ole. Kogu argumentatsioon oli selle kohta, kas [sellest lahkumine] muudab midagi või ei muuda. Ühelt poolt öeldi, mis siis muutub, kui me sellest välja astume, ja teiselt poolt öeldi, mis siis muutub, kui me välja ei astu. Tõepoolest oli ka väärtusküsimuste arutelu, mille härra ettekandja enne välja tõi. Aga tegelikult on [tehtud tänu konventsioonile] siseriiklikke muudatusi, kas või seesama 72-tunnine [viibimiskeeld], mida siin ennist puudutati. Ka see tuleneb Istanbuli konventsioonist. On olemas ka GREVIO raportid, mis toovad välja, kuidas Eesti on Istanbuli konventsiooniga kooskõlas ja mida võiks veel teha. Nii et mingisuguseid muudatusi on sellest tulenevalt Eestis siiski tehtud.  

Arutati ka selle üle, et Istanbuli konventsiooni [kõrval] tuleb meil siseriiklikult asju parandada. Sellega olid absoluutselt kõik õiguskomisjoni liikmed nõus. Selles küsimuses vastuolu ei olnud, et kas konventsioonist ainuüksi piisab [või mitte]. Kindlasti mitte. Komisjoni liikmed ütlesid, et loomulikult tuleb riigis seadusi muuta, ja sellega ka tegeletakse. Kas piisavalt kiiresti või mitte, eks see ole arutelu küsimus. 

Ma vaatan, et väga pikk [protokoll] on, aga pean tunnistama, et kogu arutelu olid täpselt samasugune, [nagu oli täna siin]. Aa, soostereotüübid oli ka üks vaidluskohti. Ka siin saalis tõi ettekandja välja selle, et [konventsioon] kuidagi hävitab soostereotüüpe selles mõttes, et justkui naised ei ole enam naised ja mehed ei ole enam mehed. Oli ka natukene sarnane olukord [nagu täna]: kui ettekandja tõi soorollide kohta näiteid, mida tema peab oluliseks, siis teiselt poolt tõid teised komisjoni liikmed jällegi näiteid, mida nemad peavad oluliseks, nii nagu näiteks proua Akkermann siin enne välja tõi. Meil komisjonis tõi seda esile Heljo Pikhof.

Konventsioonis mõeldakse soorollide all ka seda [mõtteviisi], et on aktsepteeritav, et naised on teatud töökohtadel, mis on võib-olla kultuuriliselt ja ajalooliselt olnud rohkem meeste pärusmaa, ja vastupidi. Me võiksime liikuda selles suunas, et meil ei ole selliseid ametikohti, mis ei sobi kas naisterahvale või meesterahvale. Suures plaanis kogu arutelu tegelikult sellele keskenduski. Kui on küsimusi, siis ma vastan detailsemalt.

Aga me ka võtsime vastu menetluslikud otsused. Need otsused on järgmised: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 22. jaanuaril, see oli konsensuslik, teha ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus, see oli konsensuslik – selle [eelnõu vastuvõtmiseks] on vaja koosseisu häälteenamust ehk 51 poolthäält –, ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks Andre Hanimägi, see oli ka konsensuslik otsus. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Martin Helme, palun!

Aitäh! Enne oli siin küsimuste voorus mitu korda küsimus, et mis kahju on sellest [konventsioonist]. Hea küll, kasu ei ole, aga mis see kahju on? Noh, kui me vaatame soorollide väljajuurimist ja paneme sinna kõrvale Eesti demograafilise seisu ehk sündimuse kukkumise, siis ma arvan, et kahju on meeletu. Või kui me vaatame seda, millist kahju kannatavad need perekonnad, kelle teismelised lapsed on ära hullutatud selle soodüsfooria ideoloogiaga – seal on taga massilised enesetapud ja enesekahjustamised –, siis see kahju on reaalne. See ideoloogia, mida see konventsioon Eestisse toob – selle kahju on reaalne, seal taga on inimelud, seal taga on rahvuse väljasuremine. Aga seda ma ei tahtnud küsida ja sellele ei saa sa ka vastata.

Ma tahtsin küsida seda. Siin saalis ei ole jah teisi ennast konservatiivseks pidavaid erakondi ehk Isamaad ja Keskerakonda. Kuidas nad komisjonis positsioneerusid küsimuste ja vastustega ning hääletustel?

Aitäh! Ma saan teile vastata, sest soorollidest oli juttu. Ma tõin ka ettekandes välja, et see soorollide küsimuse [arutelu] jäi selliseks, et üks pool nägi neid soorolle, et naine võiks olla ema ja nii edasi, aga teiselt poolt öeldi, et see konventsioon ütleb ka seda, et naisterahvas võiks olla insener või mees võiks olla lasteaiaõpetaja – need soorollid ju ei ole need, mida me peaksime kuidagi takistama. Ma arvan, et need [ametikohtadega seotud soostereotüübid] on tulnud kusagilt kultuuriliselt ja ajalooliselt, aga on väga mõistlik, et me ei sea inimestele mingisuguseid piiranguid tulenevalt nende soost.

Teie teisele küsimusele [vastan] ka. See väärtusküsimus oli tõepoolest komisjonis laual, ka ettekandja küsis [selle kohta]. Paljuski jäädi tõepoolest selle juurde, et loomulikult on selle puhul, kuidas me sellesse konventsiooni suhtume, tegemist ka väärtusküsimusega. Aga mul on hea meel, et teie küsimuse ja minu vastuse ajal tulid siia ka teised konservatiivsed jõud. Jaa. (Saalis räägitakse.) Konservatiivid saabusid. Ma toon välja selle, et kuna tegemist on otsuse eelnõuga, siis komisjon ei pidanud vajalikuks võtta mingit seisukohta, kas me toetame seda või mitte. Kõik otsused võeti vastu konsensuslikult. 

Vaatan kiiruga pabereid. Ma mäletan, et Isamaast võttis selle arutelu käigus sõna Lea Danilson-Järg, kes ütles näiteks, et oluline on ka analüüsida, kas siseriiklikult on seaduse tasandil tehtud piisavalt, et naistevastast vägivalda tõkestada. Avalikkuses käsitletud juhtumite pinnalt on näha, et selleks ei ole veel piisavalt tehtud. Ja nagu ma ennist ütlesin, sellele kellelgi ühtegi vastuväidet ei olnud, loomulikult tuleb ka siseriiklikult neid küsimusi arutada.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Andre, teinekord aitavad konkreetsed näited elust neid kontseptsioone paremini selgitada. Ma võtsin siin ennist uudised lahti. Ma ei tea, kas Delfi on selle uudise täpselt nii sättinud seoses tänase istungiga, aga täna täpselt kell 10, kui algas istung, on Delfi avaldanud artikli "Lahutuse järel uut elu alustanud Pille visati Tinderist välja". Pille ütleb: "Olin just saanud 50, aga pannud vanuseks 48. [---] Keegi oli kaevanud ja mind blokeeriti päevapealt." Kui me mõtleme Eesti ühiskondlikele normidele, siis üldiselt ei peeta naiste vanuse uurimist niimoodi detailselt ja selle üle diskuteerimist viisakaks noodiks. Ja tänapäeval hakatakse ebaviisakust aina rohkem nimetama vägivallaks. Selgita mulle, kas selles situatsioonis seisab Istanbuli konventsioon pigem Pille poolel või Tinderi poolel.

Aitäh, hea Rain! Ma pean tunnistama, et Riigikogu õiguskomisjonis me ei ole kordagi arutanud Tinderit ega ka seda, millises vanuses Tinderis võiks olla või millise vanuse seal peaks endale märkima. Kui sa küsid, kas see on kuidagi vägivald või ebaviisakus, siis me tegelikult ka seda õiguskomisjonis ei arutanud, aga minule teadaolevalt Istanbuli konventsioon ei ütle, et Eesti või teised sellega liitunud riigid peaksid ebaviisakuse kriminaliseerima.

Reili Rand, palun!

Suur aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja, hea Andre! Aitäh sulle selle tasakaaluka ja sisuka ülevaate eest sellest, mis komisjonis toimus! Me näeme, et kolleegid isegi siin saalis püüavad teemat naeruvääristada.

Mul on ühtepidi hea meel, et Istanbuli konventsioonist räägitakse praegu rohkem ja ka valitsuserakonnad on võtnud selle väga enda prioriteediks. Aga me teame, et ainult paberist ei piisa, see iseenesest ei toimi. On vaja, et riik päriselt panustaks ja teeks samme. Kas teil oli komisjonis juttu ka sellest, kuidas valitsuse poliitika selle poliitilise retoorikaga kokku läheb? Kui palju ollakse ohvrite abistamisele valmis ressurssi juurde suunama? Me mäletame hiljutist tralli viibimiskeelu eelnõu ümber, mis siiamaani ei ole suurde saali jõudnud. Kas ennetustöösse ollakse valmis lõpuks panustama? Kas meie valitsuserakonnad on päriselt valmis sõnade juurest rohkem ka tegudeni jõudma?

Aitäh! Vastus teie küsimusele on, et tahaks loota, aga õiguskomisjonis me nii detailselt ega konkreetselt paraku ei rääkinud sellest, millised on valitsuse järgmised eelnõud või milliseid eelnõusid, mida valitsus võiks toetada, võiks opositsioonilt tulla. Ma räägin, et komisjoni protokoll on tõesti pikk, aga kahjuks see arutelu jäi tegelikult sooideoloogia juurde, umbes sellisele tasemele, kes millises vannitoas võib käia.

Mida ma võin öelda, mida on komisjonis kajastatud? Kõik erakonnad, kes seal laua taga istusid, olid sellega sada protsenti päri, et me siseriiklikult loomulikult peame pingutama, konventsioon üksi ei ole imevits, meil tuleb teha erinevaid samme. Nagu ma ennist ütlesin, seesama 72-tunnise esmase viibimiskeelu nõue on tegelikult ka Istanbuli konventsiooni kohaselt nii-öelda miinimumprogramm.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Jälgides seda arutelu, panin tähele, et härra Vooglaid vastas härra Mart Helme küsimusele viitega sellele, et tegelikult me peaksime tegelema perevägivalla küsimusega juba alusharidusest saati, [õpetama], kuidas üldse on kohane naisterahvastega ümber käia ja nii edasi. Ma loen Istanbuli konventsiooni artiklit 14, mis räägib haridusest ja ütlebki just nimelt seda, et stereotüüpsete soorollide [asemel] tuleb lülitada õppematerjalidesse naiste ja meeste võrdõiguslikkuse, vastastikuse austuse, inimestevahelistes suhetes mittevägivaldse konfliktilahenduse [teema] ja kõik muud sellised teemad, kohandatuna õpilase arengutasemega. Kuulates härra Vooglaiu vastust ja lugedes seda konventsiooni, tundub, et räägitakse vaata et ühest asjast: just nimelt sellest, et meil tuleb juba haridussüsteemis vastavalt inimese vanusele ja haridustasemele hakata rääkima sellest, kuidas on normaalne omavahel suhelda ja probleeme lahendada.  

Ma küsin, kas teil kogu selle arutelu ajal ka komisjonis tõstatus see [küsimus], kas probleem on selles, et me ei tohi neid tegevusi teha, kuna need tulenevad konventsioonist, aga tohiks neid teha iseseisvalt. Või on meil ikkagi arusaam, mida haridussüsteem peaks tegema …

Teie aeg!

… ja mida mitte tegema, kuidagimoodi diametraalselt erinev?

Aitäh! Ma arvan, et nii tänane täiskogu saali arutelu kui ka komisjoni arutelu näitavad seda, et neidsamu lauseid, mida loete teie, või sedasama lauset, mida loevad [eelnõu] esitajad, tõlgendatakse totaalselt erinevalt. See on natuke nagu minu küsimus ennist: vaadatakse elevanti, aga üks näeb ainult ühte poolt ja teine näeb ainult teist poolt. 

Soorollidest oli meil komisjonis juttu. Meil ei olnud otseselt haridusteemast nii palju [juttu], aga see on, ma arvan, selle soorollide käsitluse või arutelu paralleel, mis meil komisjonis oli. Üks pool ütles, et see on justkui perekonna alustala, mis on naise roll ja mis on mehe roll, ja [konventsioon] seda lõhub. Teiselt poolt me ülejäänud argumenteerisime vastu, et on ju ka väga palju neid soorolle, mis on ajalooliselt olnud, aga mis on tänaseks ümber kujunenud. Nagu ennist välja toodi, on väga normaalne, kui naisterahvad käivad ajateenistuses. Ja me peaksime ütlema, et need on väga tublid naisterahvad, kes ajateenistusse lähevad.

Millegipärast on selle konventsiooniga tekkinud selline [olukord], et samas lauses nähakse väga erinevaid tagamõtteid, millest me ka enne natukene rääkisime. Me ei näe kellegi teise pähe. Aga millegipärast on need lausete tagamõtted [meie meelest erinevad]. Te väga õigesti ütlesite, et me peaksime juba haridussüsteemis lastele rääkima, mis on õige ja mis on vale. Aga tundub, et siin on fundamentaalne erinevus [arusaamas], mis on õige ja mis on vale.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Sina saad ju rääkida ainult komisjonis toimunust. Sotsiaaldemokraadina oled sa kõige suurem naiste õiguste kaitsja siin praegu.

Nüüd minu küsimus. Vaadates päevast diskussiooni kaks tundi tagasi, mis osale sotsidele tundub sisutühi, on minu küsimus selle kohta, et üks reformierakondlane küsis meie ettekandjalt Varro Vooglaiult, miks tema mehena tuli siia pulti naisi kaitsma. Kas komisjonis tekkis diskussioon komisjoni ettekandja üle, et see võiks olla naisterahvas, kes kannab ette komisjoni seisukoha? Miks valiti just teid, meesterahvast praegu seda naiste õiguste konventsiooni [arutelu] ette kandma?

Aitäh! Kõigepealt ma tänan teid selle tiitli eest, et [olen naiste] kõige suurem kaitsja. Aga seda tiitlit ma vastu ei võta. Ma usun, et siin Riigikogus on neid väga palju – ma arvan, et ikkagi enamik, kui mitte kõik –, kes leiavad, et naiste õigusi tuleb kaitsta. See on väga õige lähtekoht, millest ka mina tõepoolest lähtun. 

Seda arutelu, kas ettekandja peaks olema naisterahvas või meesterahvas, meil tõesti ei olnud. Ma arvan, et see ei ole päris õige lähtekoht. Ma arvan, et naiste õigustest peaksidki rohkem rääkima meesterahvad, sest seda on natuke liiga vähe. Mehed peaksid ka tulema rohkem rambivalgusesse ning rääkima nendest probleemidest ja lahendustest, mitte ainult naisterahvad.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma kuulsin küll enamikku Varro Vooglaiu ettekandest, aga [mitte seda, kui] ta võib-olla mainis komisjoni arutelu, mis puudutab spordivõistluste selgeid reegleid meeste ja naiste kategooria kohta. Mind huvitab, mis arutelu selle üle oli. Ma võin näiteks kergejõustiku kohta öelda, et kergejõustikus on eelmisest aastast viidud sisse väga selge kontroll: kõik naised, kes võistlevad maailmameistrivõistlustel ja olümpiamängudel, peavad tegema geenitesti. Seeläbi me siis üheselt ja selgelt tagame, et naiste võistlused on naistele ja meeste võistlused meestele. Mis arutelu teil spordi üle oli? Kaks korda sa seda mainisid. Lihtsalt huvitab.

Jaa. See arutelu tulenes sellestsamast näitest, mille ettekandja tõi: kui muudan oma soo ära või ütlen, et ma olen nüüd teisest soost, siis ma võin justkui minna meeste või naiste 100 meetri jooksus [võistlema]. Oli ka see näide naiste riietusruumist.

Ma loen siis [protokollist] ette ettekandja [mõtted]: "Ühtlasi võib tuua näite spordis: kui bioloogiline mees soovib osaleda naiste võitlusspordis, kuna määratleb ennast naisena, kuid võib ilmselgelt tugevama füüsise korral naisest vastasele raskelt viga teha. Võitlusspordi puhul on füüsilise vägivalla moment tugev ning naiste ja meeste erisused väga määrava tähtsusega. On oht, et sellisel juhul kaebuste esitamisel viidatakse edaspidi jälle Istanbuli konventsioonile, mille kohaselt on sotsiaalse soo alusel diskrimineerimise keeld."

Selle konstruktsiooniga suurem osa komisjonist ei nõustunud. Vilja Toomast tõi välja, et spordivõistluste puhul on mitmed alaliidud ka rahvusvahelisel tasandil sel teemal juba diskussiooni avanud ja ootame, kuhu nende aruteludega jõutakse. See oligi suures plaanis see arutelu.

Varro Vooglaid, palun!

Kolleeg Madis Kallasele kommentaar. Ilmselt oled isegi pannud tähele, et Ameerika Ühendriikides on see probleem juba pikka aega esil olnud, näiteks ujumises, kus üks Lia Thomase nimeline tegelane on võitnud väga palju kuldmedaleid naiste spordivõistlustel, olgugi et tegemist on täieliku mehega. Nii et see ei ole mingisugune üle võlli keeratud mure, mille pärast me ei peaks muretsema ka siin Eestis, kui samad tendentsid jätkuvad samast ideoloogilisest programmist lähtuvalt.

Aga tegelikult ka ju see, et mehed ja naised osalevad eraldi spordivõistlustel, teatud mõttes kinnistab sedasama soopõhist stereotüüpi, et mehed on tugevamad kui naised. Ma tahan öelda seda, et teatud stereotüübid ei ole mingisugused sihukesed asjad, mille lihtsalt peaks välja juurima, vaid need vastavadki tõele ja neid peaks arvesse võtma, sest kui me neid arvesse ei võta, siis see ise muutub naistevastase vägivalla ja nende diskrimineerimise instrumendiks. Selles mõttes peab olema tundlik. 

Aga minu küsimus – hästi ruttu – on see, et kas oleks võimalik kinnitada üle, et mul on õigus. Kui ma õiguskomisjonis küsisin, kas keegi oskab tuua ühegi näite selle kohta, kuidas naiste õigused jääksid Eestis kaitsmata, kui me enam Istanbuli konventsiooni osapool ei ole, siis mitte ühtegi näidet tuua ei osatud.

Jaa, oli mitmeid [kordi], kui te ütlesite, et palun tooge see välja. Näiteks Hanah Lahega oli teil see arutelu. Pakuti varianti, et komisjoni kolleeg saadab teile [need näited hiljem], sest kohe ei osatud peast neid tuua. Ja siis oli arutelu, kus te veel kord küsisite, kas keegi teine oskaks neid välja tuua. Seejärel [tõstatai] see väärtusruumi küsimus, millest ma ka enne juttu tegin. See vastus oli küll, jah.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kuna inspiratsiooni selle eelnõu jaoks on tulnud ka Lätist, kes võttis otsustavalt ette sotsiaalsete sugude hullumeelsuse oma õigusruumist väljatõrjumise, siis tahaks teada, kui palju Läti näidet komisjoni aruteludes kasutati.

Aitäh! Läti näide ei kõlanud kordagi. Aga võtan siit välja teie mõtte siseriiklikult mingisugused seadused [teha]. See arutelu küll oli. Mina tõin näiteks välja, mille kohta ma ennist siin ettekandjalt küsisin, et soo muutmise seadused on ju siseriiklikult meil, ma arvan, olnud juba paarkümmend aastat, see ei ole tulenenud Istanbuli konventsioonist. Ka see näide, et ma vahetan sugu ja lähen naiste riietusruumi, ei ole ju tulenenud Istanbuli konventsioonist. Meil on siseriiklikult juba olemas erinevad seadused, sealhulgas sotsiaalministri määrus, mis ütleb, kuidas võib sugu vahetada. Ainult selle üle oli arutelu, mitte otseselt Läti otsuse või Läti seaduste üle.

Rene Kokk, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Küsin ka komisjoni arutelu kohta. Kas komisjon arutas ka sisuliselt teemat, miks Eestis juba kehtivaid seadusi ei rakendata? Meil on olemas kõik seadused, mis võimaldavad [midagi ette võtta], need on välja toodud. Vägivallatseja lastakse näiteks kohe [vabaks], siis pussitab oma elukaaslast. Need ei ole kahjuks üksikjuhtumid, kus vägivallatsejad saavad lahti. Kas oli ka mingi arutelu, miks siis on nii, miks vägivallatsejad lastakse lahti näiteks 12 tunni pärast? Miks prefektid neid pikemalt kinni ei pea? Miks praegu võimul olijad ei tõsta naiste tugikeskuste rahastust? Väga oluline punkt, praktiline asi, kuidas kohe naisi aidata: [anda tugikeskustele] juurde miljon eurot. [Nii saaks] inimesi aidata. Kas oli ka arutelu, mis seda praktikas takistab? Õhu võngutamist on siin väga palju, lihtsalt räägime mingisugust udujuttu. Aga päris sammud selleks, et naisi aidata – kas te rääkisite nendest ka? Miks neid samme tehtud ei ole?

Aitäh! Nii nagu ma ennist välja tõin, me puudutasime seda, et konventsioon ainuüksi loomulikult ei ole mingisugune imevits ja tuleb ka siseriiklikult seadusi üle vaadata. Me ei läinud komisjoni [istungi] raames väga konkreetseks, millised need seadused peaksid olema ja kuidas neid muuta. Küll aga ma võin välja tuua, et õiguskomisjonis me oleme arutanud erinevaid eelnõusid, sealhulgas seesama viibimiskeelu oma, millest on siin pikalt juttu olnud ja mis on ka tegelikult Istanbuli konventsiooni kohaselt nii-öelda miinimumprogramm. Nii palju me siis arutasime. 

Aga nagu ma ütlesin, loomulikult olid kõik erakonnad seda meelt, et siseriiklikult tuleb need küsimused paremini lahendada. Ka mina isiklikult andsin alles hiljuti sisse ühe arupärimise selle kohta, et midagi tuleb muuta [nende juhtumite puhul], kui on ikkagi korduvalt lähisuhtevägivalda toime pannud.

Evelin Poolamets.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Istanbuli konventsioon seab eesmärgiks … Kas te saate mind kuulata, kui ma küsin?

Jaa, vabandust!

Saate, jah? Istanbuli konventsioon seab eesmärgiks soostereotüüpide väljajuurimise. Kui aga näeme mehi, kes identifitseerivad end naistena, siis [lähtuvad] nad sageli oma välimuse puhul ja käitumises just nimelt soostereotüüpidest, tihti neid võimendades või lausa karikatuurseks keerates. Võtame näiteks palju kõneainet pakkunud ETV aastavahetuse show, kus mehed kandsid naisteriideid, imiteerisid sünnitamist ja [etendasid] teisigi naiselikkusega seotud rolle, naeruvääristades seejuures imetamist kui ühte emaduse osa. Kuidas teie hindate, kas selline naiste rollide ja soostereotüüpide imiteerimine ei ole naisi diskrimineeriv, alandav või isegi dehumaniseeriv ning kas Istanbuli konventsioon ei peaks seda ära keelama?

Aitäh! Me komisjonis ei arutanud nii detailselt seda küsimust, millisel moel võiks piirata näiteks etendusi või neid kultuurilisi tegevusi, millele te viitasite, kus mehed mängivad naisi, või vastupidi, naised mängivad mehi. [Me ei arutanud], kas see kuidagi seda konventsiooni puudutab ja kas keegi peaks sellest tulenevalt tegema mingisuguseid seadusandlikke muudatusi.

Veel kord, Istanbuli konventsioon ei ütle päriselt kordagi, et siseriiklikult peab olema niimoodi või naamoodi. Lõppkokkuvõttes on Istanbuli konventsioonis kirjas eesmärgid ja päris mitmed neist on meil veel [täitmata], näiteks seesama viibimiskeelu pikendamine. Kuidas täpselt eri riikides [eesmärkide täitmiseni] jõutakse, tuleneb ka kultuurilistest eripäradest. Tuleb rõhutada seda, et Istanbuli konventsiooniga on liitunud väga mitmed väga erineva kultuurilise taustaga riigid. Anda ette mingisugune väga konkreetne [nõue], et televiisoris ei tohi meesterahvad mängida naisterahvaid või vastupidi, ma arvan, ei oleks korrektne. Aga loomulikult, maitseküsimustes on alati väga [keeruline] tasakaalukohta [leida]. Ma ei ole seda saadet näinud, millele te viitasite, nii et ma ei oska mingit isiklikku seisukohta esile tuua.

Aga soorollidest veel. Nagu te ka välja tõite, see ongi kogu selles Istanbuli konventsiooni arutelus üks küsimus, et kui me soorollidest räägime, kas me räägime nendest soorollidest, millest räägite teie, või nendest soorollidest, mis on siin teiselt poolt saali kõlanud. On ju ka väga kahjulikke soorolle, mida me – ma usun, et tegelikult ka teie – Eestis ei taha näha, näiteks et vot see amet on kindlasti naisterahvale või et lapsi peavad kindlasti kasvatama naised, mitte mehed. Ma usun, et te ka tegelikult ei nõustu sellega. On ju väga mõistlik, kui mõlemad lapsevanemad panustavad lapse arengusse. See ongi ideoloogiline küsimus, millest me siin täna oleme pikalt rääkinud.

Helle-Moonika Helme, palun!

Hea eesistuja! Hea ettekandja! Minul on küll hea meel, et te siin ühes vastuses ütlesite, et te ei toeta seda mõtet, et seda eelnõu oleks pidanud ette kandma naine. Ma olin üliväga hämmastunud, kui kolleeg Jufereva-Skuratovski esitas peaaegu nõudmise, et eelnõu ettekandja oleks pidanud olema naine. Ma tõesti kinnitan, et ei mina ega Evelin Poolamets ei olnud sel otsustushetkel kuhugi pimedasse ruumi [viidud ja] kinni seotud, et võtta meilt vägivaldselt ära võimalus seda eelnõu ette kanda. Mulle väga sobib, et naiste au ja väärikust kaitsevad mehed, tõelised mehed, kes evivad lugupidamist ja austust naiste vastu ning seisavad naistevastase vägivalla vastu sama kompromissitult, nagu tegi seda Varro Vooglaid, kes seda eelnõu ette kandis.

Aga oma küsimuses ma tsiteerisin muuseas ÜRO eriraportit. Neis riikides, kus see Istanbuli konventsioon kehtib, rikutakse räigelt tüdrukute õigusi ja ka nende reproduktiivtervist. Varro käest ma ei saanud seda niimoodi küsida, aga ma küsin siis komisjoni esindaja käest, kas see teema kerkis komisjoni arutelus esile. Nüüd, kui me oleme jõudnud sinnani, et mingisugused teaduslikud uuringud on tehtud ja nende tulemused on [teada], äkki me astuksime sellelt rajalt maha, vaataksime kõrvale Istanbuli konventsioonis [kasutatud] laiendatud soo mõistest ja hakkaksime rakendama siseriiklikult suveräänseid seadusandlikke võimalusi, et kaitsta päriselt …

Teie aeg!

… naiste, laste ja tütarlaste õigusi.

Aitäh! Siin oli nüüd mitu küsimust koos. Ma püüan … (Helle-Moonika Helme saalist: "Kiitus oli ka.") Jah, kiitus oli ka. Aitäh teile! Aga mitu küsimust oli koos. Kõigepealt, nagu ma ütlesin, tõepoolest, siseriiklike seaduste parandamise küsimus oli õiguskomisjonis väga suure tähelepanu all. Tõsi, me ei läinud nii detailseks, et mis need [parandamise viisid] täpselt on, aga me kõik nõustusime, et siseriiklikult on vaja meil teha enamat. Kõik erakonnad vähemalt sõnades seda toetasid.

Nagu ma ennist välja tõin, Istanbuli konventsiooniga on liitunud väga mitmed väga erineva kultuurilise taustaga riigid. Tõenäoliselt on seal murekohti, mis on ka Istanbuli konventsioonis välja toodud, aga mis Eestis ei ole suurema tähelepanu all olnud. Näiteks suguelundite moonutamine on Istanbuli konventsioonis sees. Ma arvan, et on riike, kus see on kindlasti tõsine mure ja probleem, palju tõsisem kui siin Eestis. Aga see ei tähenda muidugi seda, et Istanbuli konventsioon on ainult nendele teistele riikidele ja meil ei ole sealt midagi tarka õppida või [meil ei ole vaja] midagi muuta. Kindlasti on.

Nagu ma ennist välja tõin, on ka GREVIO raport, mis [käsitleb] Istanbuli konventsiooni täitmist ja teeb ettepanekuid, milliseid muudatusi võiks Eesti seadustes teha. Ka viibimiskeelu näide on seal välja toodud. Nii et komisjonis me teie küsimuses välja toodust nii konkreetselt ei rääkinud, aga siiski on kohti, mida parandada. Sellega oleme kõik nõus.

Nüüd on vahepeal Varro Vooglaiul tekkinud protseduuriline küsimus. Varro Vooglaid, palun!

Jaa, mul on tõesti rangelt protseduuriline küsimus seonduvalt sellega, et eelnevalt avaldas kolleeg Jufereva-Skuratovski tõepoolest arvamust, et mina ei oleks tohtinud seda eelnõu tulla ette kandma, kuna ma ei ole naine ja see eelnõu puudutab naiste õigusi. Ma jäin siis mõtlema. Pidades silmas, et Eesti on Istanbuli konventsiooni osapool ning see sätestab sotsiaalse soo konstruktsiooni ja kategooria, kas probleemi oleks ära lahendanud see, kui ettekandja, kas mina või kolleeg Andre Hanimägi, oleks pulti tulles enne ettekande algust deklareerinud, et antud juhul ta identifitseerib ennast naisena ehk konstrueerib ennast sotsiaalselt naisena, vähemalt ettekande pidamise ajal, või ei oleks see olnud päris piisav?

Vaat, Istanbuli konventsiooni mõistes ei ole hetkeliselt [enda määratlemine naisena] kindlasti piisav. Aga protseduuriliselt [on nii], et iga fraktsioon saab ise [valida] oma ettekandja ja komisjon määrab oma ettekandja samuti ise. 

Mart Helme, palun!

Jah, no ma pean natuke oponeerima Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esindajale Tanel Kiigule või Kiigele. Ma ei teagi, kuidas see täpselt peaks olema, kas ta kiigub või kiigeb. Aga temal oli Istanbuli konventsioonist täiesti selgelt ideoloogiline ja demagoogiline tõlgendus, et näe, juba lasteaias hakatakse lastele õpetama, et ei tohi vägivalda tarvitada. Mina käisin lasteaias väga pikka aega tagasi, juba üle 70 aasta tagasi. Ma mäletan, et ka meile õpetati, et poisid tüdrukutele liiga ei tee. Aga see ei olnud kuidagigi seotud mingite soostereotüüpidega, voolavate sugudega või nokutädide lauludega. Oli väga selge, et mehed on mehed. Poisid, me kasvatame teist mehi, ja tüdrukud, me kasvatame teist naisi. See sobis kõigile ja ei olnud mingit jama.

Aga küsimus on mul teine. Küsimus on seotud sellega, et Läti loobus Istanbuli konventsioonist. Kas Lätis on selle tulemusena olnud plahvatuslik naiste[vastase] vägivalla purse?

Aitäh! Ma alustan lõpust. Kuna me Läti näitest komisjonis ei rääkinud, siis mul ei ole head vastust [küsimusele], mis on Lätist saanud. Ma mäletan, et Läti parlament võttis selle [otsuse] küll vastu, aga minu arust president lükkas selle tagasi. Ma ei ole kindel, kas Läti on Istanbuli konventsioonist lahkunud. Vist ei ole. Aga tõesti, kuna komisjonis seda ei arutatud, siis ma ei oska öelda. (Saalis räägitakse.) Jah, teie kolleeg praegu täpsustas, et see läks seal järgmisele koosseisule edasi, nii et Läti tegelikult ei ole seda [menetlust] lõpetanud.

Nüüd tulen tagasi teie küsimuse esimese poole juurde, et juba teid õpetati lasteaias nii ja naa. Ma toon ühe näite selle kohta, mis on meie arusaamade erinevus. Ma ei tea, võib-olla te hiljem saate sellele vastata. Ma küsin siis niimoodi: kui lasteaias on tüdruk, kellele näiteks meeldib [mängida] Hot Wheelsidega, siis kas see on kuidagi paha? Kas me ütleme sellele väikesele tüdrukule, et tegelikult tüdrukud mängivad nukkudega, mitte autodega? Võib-olla see varem täpselt niimoodi oligi, et oli eeldus, et tüdrukule meeldivad nukud ja poisile meeldivad mudelautod. Võib-olla ei osanud keegi toona seda lahti mõtestada, mida see tulevikus kaasa toob, kui me ütleme noorele inimesele väga konkreetselt, et vot see on see, millega pead sina mängima, see on see, millele pead sina elus rõhuma, need on sinu väärtused. Ma arvan, et me oleme aja jooksul oma arusaamu selles mõttes üldiselt muutnud. Ei ole väga mõistlik piirata inimese loomingulisust või soove. Kui tüdrukule miski meeldib, siis me ei tohiks teha mingisuguseid takistusi ei seadusandlikult ega ka kultuuriliselt, nii et ta ei tohi seda teha. Ma arvan, et see ongi see vastandumise koht: saali üks pool ei mõista teid ja teie võib-olla ei mõista saali teist poolt.

Mart Helme, protseduuriline küsimus istungi juhatajale.

Ma natuke kuritarvitan nüüd seda protseduurilist. Andre sealt puldist ütles, et võib-olla ma oskan ise paremini vastata, ja ma tõesti oskan ise paremini vastata. Ma mäletan, et me mängisime tüdrukutega koos, meil olid lasteaias suured telliskivikujulised puust klotsid, me ehitasime koos maju, sõitsime koos mudelautodega, mängisime koos luuremängu. Tol ajal oli väga populaarne sellise luuremängu mängimine, et keegi ajas kedagi taga või peitis end. Ei olnud seesugust asja, et keegi sundis kedagi mängima ainult nukkudega või ainult autodega. Kõik oli täiesti võrdne ja kõikides valdkondades oli sugudevaheline konkurents.

Aitäh! Nüüd protseduurilist osa … Sa küll mainisid ära, et kuritarvitasid [protseduurilist], täpsustasid seda. Aga Siim Pohlak, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas komisjonis oli juttu ka sellest, et märkimisväärne hulk Euroopa riike ei ole Istanbuli konventsiooniga üldse liitunud ning millised on need argumendid, miks nad ei ole liitunud? Või olete teie kursis, miks need riigid ei ole sellega liitunud?

Aitäh! Ma ka kuritarvitan natukene [vastamise võimalust] ja vastan kõigepealt Mart Helmele, kuigi tema küsimus ei olnud mulle. Vaadake, see on ikkagi natukene kultuuriline ja hoiakute küsimus. Mina olen jällegi kuulnud poes [teistsugust suhtumist]. Oli üks väikene poiss, päris pisikene. See ei olnud isegi barbinukk, [mida ta tahtis], ma arvan, et see oli mingisuguse [multikategelase] nukk, on need multifilmid igasugustest koertest ja millest iganes. Aga nukk see oli. Isa ütles talle väga konkreetselt, lausa pahandades, et kas ma ei ole sulle öelnud, et mingeid nukke ei osta. See on veidi sarnane [olukord]. Mulle lõi see natuke südamesse. Ma arvan, et ei ole päris korrektne niiviisi väga järsult öelda. Mul on hea meel, et teil seda [kogemust] ei ole, aga ma arvan, et seda ikkagi on olnud.

Lõppkokkuvõttes tuleb meil kultuuriliselt vaadata, mis on meie soov, kuidas meie tüdrukud ja poisid kasvavad. [Ma ei] vastusta absoluutselt seda, kui naisterahvas tahab olla naisterahvas, meesterahvas meesterahvas, tüdruk tüdruk, poiss poiss. See ei ole üldse küsimus. Seda ma kindlasti ei vastusta.

Aga teiste riikide kogemusi [ma ei tea] ja seda, miks nad ei ole Istanbuli konventsiooniga liitunud, ma ei oska öelda. Me seda tõepoolest ei arutanud. Küll aga ma võin öelda, et väga paljud riigid on Istanbuli konventsiooniga liitunud, sealhulgas sellised riigid, kus samasooliste abielu ei ole legaliseeritud. Ometigi on nad Istanbuli konventsiooniga liitunud. See näitab minu hinnangul seda, et tegemist ei ole niivõrd ideoloogilise dokumendiga, kuivõrd ikkagi väga konkreetselt naistevastase vägivalla vastu võitlemise konventsiooniga.

Lauri Läänemets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Kõigepealt ma pean kiitma: vastused on olnud väga head ja väga põhjalikud. Ma loodan, et ma saan enda küsimusele sama põhjaliku vastuse, kui Mart Helme sai, et siin ei oleks mingit eelistamist, diskrimineerimist – jah, täpselt niimoodi võib öelda. 

Minu küsimus. Ma tahaksin, et te hindaksite selle konventsiooni jõudu. Lõppkokkuvõttes on konventsioonidel jõud ja oma loogika. Hea küll, meil ei ole päris paljusid probleeme, mis konventsioonis kirjas on, aga mõnes teises riigis on. Me ootame, et teised riigid täidaks punkte [selle kohta], mis on meie nägemuses probleemid – ma ei tea, kas Eestis on, pigem vaatame teiste riikide poole. Aga seal on mingi loogika, et me ei saa nõuda [teistelt] seda, mida ise ei tee, ja kõik muud asjad. Äkki te avaksite selle konventsiooni jõudu ja ka tagajärgi palju laiemalt kui Eesti kontekstis? Kui me peaksime sellest konventsioonist lahkuma, siis sellel on ju mõju mitte ainult Eesti-siseselt, vaid ka Eesti …

Teie aeg!

Aitäh! Komisjonis selliseid näiteid ei toodud, välja arvatud see, nagu ma ka enne välja tõin, et tegemist on loomulikult väärtusruumi küsimusega. Ennist toodi ka Läti esile. Me teame, et Läti parlamendi otsus lahkuda Istanbuli konventsioonist tekitas väga palju küsimusi, sealhulgas Lätis, kus olid meeleavaldused. Ja nagu minu arust härra Poolamets tõi oma küsimuses välja, see, miks me täna Istanbuli konventsiooni arutame, tuleneb osaliselt Läti näitest. Me võime öelda, et sellel on tegelikult doominoefekt. Kui ühes riigis hakatakse rääkima, et see on väga paha, me peaksime sellest lahkuma, siis tegelikult jõuab see ka teistesse riikidesse ja loomulikult jõuab teiste riikide teadvusesse ka see, et tolles riigis on sellised meeleolud. Kuidas neid [meeleolusid] tõlgendatakse, millise väärtusruumi osana neid tõlgendatakse? 

Mul nüüd [küsimuse] teine osa läks meelest ära. Te küsisite veel midagi, aga kuna kõik küsivad mitme [küsimuse] kaupa, siis mul on raske jälgida. See ei ole kuidagi ebaviisakus või diskrimineerimine teie suhtes, aga mul ei tule praegu meelde.

Lauri Läänemetsal tekkis protseduuriline küsimus istungi juhatajale.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Vaat nüüd juhtuski täpselt see, millele ma enne oma küsimuse alguses viitasin, kui te kuulsite, et selliseid asju meie protseduurides ei tohiks tekkida, et kui ma küsin, siis ebamõistlikult vähe pööratakse sellele küsimusele tähelepanu. Lõppkokkuvõttes on minu mure selles, et ma nüüd ei saanudki vastust. Minu küsimus ei olnud selle kohta, mida Eestis nähakse, vaid mis teistes riikides ja maailmas laiemalt võib juhtuda [pärast konventsioonist lahkumist]. Äkki on ikka võimalik seda täpsemalt avada.

Et mis …

Vabandust! See oli küsimus istungi juhatajale. Istungi juhataja ei saa seda küll täpselt teile vastata. Aga ma annan nüüd sõna Helmen Kütile. Palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja, suur tänu teile põhjaliku ülevaate eest komisjonis toimunust! Ma kindlasti tahan protokolli või stenogrammi huvides öelda, et me oleme tegelikult EKRE-ga ehk algatajatega ühel poolel. Ka meie näeme, et naiste varjupaikade rahastust on vaja suurendada. Me esitasime muudatus[ettepaneku] käesoleva aasta eelarve kohta ja ma arvan, et see on väga oluline, et sõnade juurest mindaks ka tegudeni. Sotsiaaldemokraadid on seda toetanud ja esitanud muudatusettepanekuid. Nii et siin me oleme täiesti ühel poolel.

Aga mul on küsimus. Mulle tundus, kui ka Varro Vooglaid ettekandjana vastas, et see teema on väga oluline. Ilmselt sellest, mis puudutab eelarvet, räägiti ka komisjonis. Ehk te natuke avaksite seda? Teiseks, kui hakatakse järgmise aasta eelarvet tegema, siis kas te olete valmis õiguskomisjoni liikmena selle teema õiguskomisjonis lauale võtma? Komisjon, mis arutab Istanbuli konventsiooni ja tegelikke võimalusi naisi toetada, peaks olema ka eelarveküsimustes väga sõnakas.

Aitäh! Ma proovin siis kõigepealt härra Lauri Läänemetsale vastata, mis [toimub] teistes riikides. Nii nagu ma ennist ütlesin, selle konventsiooniga on liitunud väga erinevad riigid. Loomulikult tähendab sellest konventsioonist lahkumine Eesti jaoks ühte asja, aga teiste riikide jaoks, kus võivad olla hoopis teised probleemid, muid asju. Minu mõte oli see, et kui me näeme, et erinevad riigid alustavad seda arutelu, sealhulgas Läti ja praegu ka Eesti, siis ega see doominoefekt ei pruugi olla kaugel. Aga ma arvan, et see doominoefekt ei oleks tegelikult kasuks ei Eestile ega ühelegi teisele riigile.

Nüüd komisjonist. Taas kord, me ei rääkinud nii detailselt sellest, milliseid eelnõusid või millist rahastust on vaja. Aga me kõik tõdesime, et on puudujääke. Tõesti, nii nagu ka teie tõite välja, naiste varjupaiga osas oleme me kõik ühel meelel vaatamata ideoloogilistele erinevustele.

Me tegelikult oleme samal meelel ka selles. Mina isiklikult küsisin arupärimises selle kohta, mida ka vist Rene Kokk siin enne küsis, et siseriiklikult [võiks olla] niimoodi, et kui keegi on juba mitu korda lähisuhtevägivallaga vahele jäänud, siis meil peaks olema talle rangem karistus. Tõesti, ka meie oleme neid küsimusi tõstatanud.

Ma arvan, et see ongi suurim probleem, mida ka komisjoni protokolli lugedes saab [näha], et me justkui vastandame Istanbuli konventsiooni siseriiklike seadustega, et kas on nii või naa. Tegelikult me teame, et elus on alati rohkem värve kui must ja valge. Ja ma ütlen, et komisjoni protokollist saab lugeda, et me tõdesime, et jah, siseriiklikke seadusi on vaja muuta, aga see ei tähenda, et me peame Istanbuli konventsioonist lahkuma.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma lihtsalt uurin, kas komisjonis te seda arutasite või on sinul ettekandjana oma seisukoht selle kohta, et Istanbuli konventsioon ei räägi ainult naistevastasest vägivallast, vaid see räägib laiemalt perevägivallast. Kui siin saalis on inimesi, kellele võib-olla naiste mured eraldi nii väga korda ei lähe, siis [tasub silmas pidada seda], et kui me astume sellest konventsioonist välja, kas siis ei juhtu see, et ka mehed jäävad kaitseta. Me loeme ju siit, et perevägivalla ohvriks võivad langeda ka mehed, samuti lapsed. Mis on teie seisukoht selles?

Jaa, absoluutselt. Kahetsusväärselt me õiguskomisjonis väga palju sellele teemale ei keskendunud. See konventsioon on kirjutatud nende sõnadega, millega ta on kirjutatud, selle jaoks, et tegemist ei oleks väga konkreetselt ja kitsalt ainult ühe grupi kaitsega. Tegelikult on meie eesmärk nii selle konventsiooni puhul kui ka ühiskonnas laiemalt see, et kõik inimesed, vaatamata soole või sotsiaalselt konstrueeritud soole, oleksid kaitse all. Inimene on inimene, ta vajab ühiskonnas mõistmist ja vajadusel kaitsmist. Tegelikult see ongi selle konventsiooni mõte: sõltumata vanusest või soost või millestki muust [inimest kaitsta]. Ma arvan, et see on selline inimlik seisukoht, millest võiks lähtuda.

Lauri Laats, palun!

Mul on protseduuriline, jah?

Ei, sul on küsimus ettekandjale.

Aga mul on ka protseduuriline küsimus.

Sul on kaks [küsimust], aga küsi enne ettekandjalt ära.

Küsin ettekandjalt ära. Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kui vaadata Istanbuli konventsiooni ja seda mõtet, mis on välja toodud selles eelnõus, siis ega ideoloogia üksi ju nõrgemad ei kaitse. Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor tõi "Vikerhommikus" antud intervjuus välja, et see, mis toimub lähisuhtevägivalla juhtumite puhul, on masendav. Aastas on üle 10 000 lähisuhtevägivalla juhtumi ja umbes 1000 korduva [vägivalla] episoodi. Sellest lähtuvalt ma küsingi. Üks asi on see paber, millest lähtutakse, ja ma saan aru, et siin praegu käib arutelu sellest [konventsioonist] väljumise üle. Aga kuidas me tegelikult saame seda vägivallaprobleemi lahendada? Kas praegune valitsus teeb ikkagi kõik endast oleneva …

Teie aeg!

… või on midagi vajaka?

Aitäh! Nüüd jõuame jälle sellesama [teema] juurde, mida me oleme tegelikult juba arutanud. Aga kuna te just hiljuti jõudsite saali, siis ma pean igaks petteks üle kordama. Küsimus ongi selles, kas me vastandame Istanbuli konventsiooni ja siseriiklikke seadusi. Tegelikult Istanbuli konventsioon annab mõtteid ja ideid, mida võiks rakendada selleks, et naistevastast vägivalda oleks riigis vähem. Ma tõin siin enne näite, et seesama 72-tunnise viibimiskeelu küsimus on Istanbuli konventsioonis täitsa olemas. Aga tegelikult on meil olemas ka selline ekspertrühm, kes vaatab üle Istanbuli konventsiooni lähtekohti ja Eesti seadusi ning annab nõu, mida tuleks parandada ja mida mitte. 

Õiguskomisjoni istungil arutati tõepoolest seda, et siseriiklikud seadused vajavad parandamist. Kõlasid needsamad näited, mida ka siin saalis on toodud, et vaatamata konventsioonile on meil olnud väga raskeid juhtumeid, [ka selliseid], mis on lõppenud elukaotusega. See kõik on väga õige. Aga me peame siiski aru saama, et need asjad üksteist ei välista. Me oleme siin saalis ja ka komisjonis varasemalt rääkinud viibimiskeelust, nõusolekuseadusest ja väga mitmest teisest seadusest, samuti internetis ahistamisest ja kõigist sellistest küsimustest. Need küsimused kindlasti tulevad [arutlusele].

Kas valitsus on teinud seadusandluses piisavalt kiiresti muudatusi? Eks [vastus sellele sõltu] – kuidas ma nüüd ütlen? – teatud ideoloogilisest või erakondlikust arusaamast. Koalitsioonierakonnad kindlasti arvavad, et nad on väga kiiresti ja piisavalt muudatusi teinud. Tõenäoliselt arvatakse opositsioonis teistpidi. Ma usun, et erakonnad on ka siin saalis väga erinevatel seisukohtadel, näiteks nõusolekuseaduse puhul – kas valitsus oleks pidanud tooma selle siia kiiremini või mitte? Ma usun, et see, mil moel me aru saame selle [nõusoleku]seaduse vajalikkusest ja mõttest, ei [erine] mitte koalitsiooni ja opositsiooni vahel, vaid pigem ideoloogiliselt või muul sellisel viisil.

Nii. Kuna enne said Mart Helme ja Lauri Läänemets oma küsimuse järel protseduurilise küsimuse esitamise [võimaluse], siis nüüd on Lauri Laatsi protseduuriline küsimus.

Aitäh, hea istungi juhataja! Tõesti, mul on protseduuriline küsimus. Hea ettekandja viitas sellele, et ma mingi hetk ei istunud saalis selle arutelu ajal. Nii et mul jäi ka üks protseduur, mis, vaadates aega, on tõenäoliselt siin juba ära tehtud, kahe silma vahele või ei kostnud see minu kabinetti. Kirjutasin parasjagu ühte arvamuslugu õiglasemast maksusüsteemist.

Minu küsimus on see. Ma saan aru, lähtudes sellest, et me oleme juba praegu töötanud rohkem kui kolm tundi – kell on 13.02 –, et järelikult on saal istungit pikendanud. Sellest lähtuvalt [küsin], et kui [istungi]aega on juba pikendatud kella kaheni ja meil on tänases päevakorras menetleda veel kolm punkti, siis millise sammuga me täna töötame.

Ma lähen kohe veel täpsemaks. Kui selle esimese päevakorrapunkti menetlus võtab veel nii kaua aega, et me jõuame kella kaheni, kas siis selle punktiga me piirdumegi ja selle punkti [arutelu] läheb edasi esmaspäeval? Aga kui me ikkagi jõuame selle ära menetleda ja kell on umbes kaks, siis kas me saame alustada ka väga olulise küsimusega, mis puudutab umbusaldust? Minister on tõenäoliselt kuskil lähedal ja ootab oma tähetundi, kui ta saab tulla rääkima sellest, kui oluline on lastele ja eakatele piletitasu rakendamine. Nii et mis sammuga me täna tööd teeme?

Tõesti protseduuriline, aitäh selle eest! Teil on õigus, et suur saal pikendas tänast istungit kuni kella 14-ni. Siin on ka selliseid juhuseid olnud, [nagu võib tänagi tulla]. Kui praeguse päevakorrapunkti [käsitlemine] ei ole kella 14-ks lõppenud, siis istung lõpeb [kell 14]. Aga kui umbusaldus[avalduse arutelu] algab enne kella 14, siis istung kestab nii kaua, kuni see on teostatud. (Saalis räägitakse.) Täiendavat protseduurilist …

Siin on kolm [küsimust] veel. Peeter Ernits, protseduuriline, palun!

Jah, hea juhataja! Õhk on väga kuumaks köetud siin saalis. Minu küsimus lugupeetud juhatajale on see. Kolleeg Allas viskas [õhku] sellise väite, mis on selgelt provokatiivne: siin saalis on neid, kellele naiste mured eriti korda ei lähe. Minu hinnangul on see selgelt provokatiivne stigmatiseerimine ja ta jättis õhku, kes need [siin saalis] siis on. Ju siis mingisugused poliitilised vastased. Kas ei peaks kuidagi juhtima kolleegide tähelepanu sellele, et sellist stigmatiseerimist ilma konkreetse viiteta ei tohiks sellises õhkkonnas lubada?

Jah, eks me oleme korduvalt siin öelnud, et debatt peab olema vastastikku lugupidav ja vastastikku austav. Enda väljaöeldud sõnumeid saab iga saadik ise kommenteerida.

Ma võtan kaks viimast protseduurilist, muidu peab küsimustele vastaja siin asjatult seisma. Võib-olla Anti Allas saab siis täpsustada oma [kommentaari]. Aga kõigepealt, Vadim Belobrovtsev, protseduuriline.

Aitäh! Mul on puhas protseduuriline küsimus. Meil on siin laual kaks ilusat paberit. Üks on kõige värskem, ma saan aru, ja teine on esmaspäevasest päevast. Kui me vaatame seda vanemat paberit, siis me näeme, et neljapäeval, 22. jaanuaril on päevakorras kaks punkti. Üks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele algatada Naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsiooni denonsseerimine" eelnõu 751. Teine on Eesti Keskerakonna fraktsiooni ehk meie fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele õiglase astmelise tulumaksu kehtestamise kohta" eelnõu 745. Uuel paberil on nende [punktide] vahele tekkinud seesama umbusalduse küsimus ehk 33 Riigikogu liikme esitatud kirjalik nõue umbusalduse avaldamiseks regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele. Eile saime sellest teada. Kui mälu mind ei peta, siis ütles meile Riigikogu aseesimees Toomas Kivimägi, et Riigikogu juhatus sai kokku ja otsustas, et umbusaldusavalduse [arutelu] on neljapäeval, 22. jaanuaril päevakorras [punkt] nr 2. 

Mul on küsimus teile, kuna te olete samamoodi Riigikogu juhatuse liige. Toomas jättis selle mainimata ja keegi seda ei küsinud. Minu küsimus on see, et miks just selline otsus tehti. Millest tingituna on tulnud see umbusaldusavaldus just kahe päevakorrapunkti vahele? Loogiline oleks ju panna see päevakorra lõppu ehk kolmandaks punktiks, aga millegipärast otsustati see sinna vahele toppida. Ju oli mingi eesmärk sellel ka, aga minu meelest ei ole see lihtsalt loogiline.

Aitäh protseduurilise küsimuse eest! Tõepoolest, eile Riigikogu aseesimees ütles, et täiendati [päevakorda]. Aga täiendada seda saab ainult Riigikogu esimees. Riigikogu esimees täiendas seda vastavalt [Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse] § 56 lõike 1 punktile 2 ja lõikele 2. Nii tuli ta sinna teiseks punktiks.

Anti Allas, protseduuriline küsimus istungi juhatajale.

Aitäh, hea juhataja! Ma protseduuriliselt lihtsalt ütlen, et kolleeg Ernitsa kommentaar ei vastanud tõele. Ma ei tea, kas te peate istungi juhatajana seda märkama või mitte. Ma ütlesin, et kui siin saalis on selliseid inimesi, kellele naiste mured võib-olla korda ei lähe, aga meeste ja perede mured lähevad korda, siis [tasub meeles pidada], et koos Istanbuli konventsiooni tühistamisega või sellest väljaastumisega ei saa ka need teised osapooled murede korral [sealt tuge]. See oli see mõte. Ma ei tea, kas te märkasite seda. [Kui jah,] siis te oleksite võinud juhtida sellele tähelepanu.

Jah, protseduuriliselt [vastan], et te võrdlesite ja tõite ilusti konkreetselt välja, sõnastus oli arusaadav. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Nüüd siis küsimus selle konkreetse päevakorrapunkti kohta. Mul on selline küsimus, et kas te komisjonis olete seda arutanud ja kui ei ole, siis mis on teie nägemus selles küsimuses: kui oletada, et võetakse vastu selline otsus, et Eesti astub sellest konventsioonist välja, mis siis hakkab toimuma? Me räägime siin sellest põhimõtteliselt juba kolm tundi, aga mida see konkreetselt praktikas tähendaks Eesti jaoks, Eesti inimeste jaoks, nii Eesti naiste kui ka, ma arvan, Eesti meeste jaoks? Väga konkreetne stsenaarium, mis siis toimuks. Ma oletan, et komisjonis oli see kindlasti ka arutlusel. Äkki te ütlete meile, kuidas see diskussioon komisjonis lõppes. Või kui seda seal ei olnud, siis mis on teie enda mulje?

Aitäh teile selle küsimuse eest! Tõesti, see arutelu selles mõttes oli, et härra Vooglaid, kes oli selle EKRE eelnõu ettekandja, [küsis], nii nagu ka siin saalis, mida on Istanbuli konventsioon muutnud, ja tõi välja, et sellega liitumine ei ole midagi andnud. Palju pikemalt sellest ei räägitud. Aga ma enne oma ettekandes ütlesin, et see on küll [meile midagi] andnud ja on teatud ettepanekud, mis tulenevalt Istanbuli konventsioonist tulevad siia Riigikogu suurde saali.

Aga tõepoolest, vastuargument [konventsiooni osapoolena jätkamisele] nii komisjonis kui ka siin saalis on olnud juba pikemat aega see, et mis siis juhtub, kui me sellest lahkume. Lõppkokkuvõttes loomulikult, nii nagu ka komisjonis arutati, tuleb igal juhul nii selle konventsiooniga liitununa kui ka sellest konventsioonist lahkununa tegeleda siseriiklike eelnõudega.

Küll aga on seal kaks aspekti. Üks on kindlasti see, mida mitmed komisjoni liikmed ütlesid, et see on väärtuspõhine küsimus, millise signaali me anname mitte ainult [teistele riikidele] – nagu siin saalis enne öeldi, ärme mõtle selle peale, mida mõtlevad meist teised –, vaid tegelikult ka lähisuhte[vägivalla] ohvritele Eestis. Ma arvan, et see on väga oluline, mille kohta te küsisite, et mis [konventsioonist lahkumise järel] juhtub. Ma arvan, et see on signaali küsimus.

Teiseks, nagu ma ennist välja tõin, ma arvan, et see toob endaga kaasa ka selle. Tegelikult on teatud ettepanekud, teatud mõtted, millest on Istanbuli konventsioonist tulenevalt Eestis varasemalt räägitud ja millest ka tulevikus räägitakse. Ma arvan, et juhtuda võib see, et see know-how – vabandust, see on inglise keeles, eesti keeles on see teadmine –, mis on teistel riikidel [tänu] nendele ekspertidele, kes on selle konventsiooni koostanud, sealhulgas Euroopa Liidu ekspertidele, ei pruugi lihtsalt Eestisse jõuda või jõuab siia hilinemisega. Ma arvan, et kumbki [tagajärg] ei ole Eesti jaoks väga positiivne.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Jah, tõesti, üle kolme tunni oleme siin arutanud seda väga olulist teemat, [suur] huvi on selle vastu. Aga ma arvan, et inimesed, kes meid interneti kaudu jälgivad, ei saa sellest aru, sest mõlemad pooled tahavad ainult head. Öelge palun lihtsas maakeeles, mis see vahe siis on, millised on algataja peamised põhjendused denonsseerimiseks ning millist praktilist kasu see [konventsioon] Eestile kaasa toob, et inimesed ka aru saaks, mida me siin jahume terve päev.

Jaa, see on hea küsimus. Ma arvan, et see on väga hea küsimus, et mida me siin jahume kolm tundi. Ma pean tunnistama, et me õiguskomisjonis tegelikult jõudsime täpselt sama küsimuseni, et mida me arutame. Eelnõu ettekandja ja koostajate arvates arutame me sooideoloogia ja võõrkultuuri sissetoomist Eestisse. Selle konventsiooni kaitsjate hinnangul arutame me seda, millises väärtusruumis me oleme ja kas me selle konventsiooniga – aga mitte ainult selle kaudu – ütleme, et naistevastane vägivald tuleb rangelt hukka mõista ja meil tuleb loomulikult ka siseriiklikult vastavad seadused vastu võtta.

Te küsisite, mida me siin arutame. Mulle tundub, et vastus oleneb sellest, millises erakonnas sa oled ja milline on sinu positsioon mitte ainult selle konventsiooni, aga ka ühiskonnakorralduse ja teatud arusaamade või väärtuste suhtes laiemalt.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Sa ütlesid üsna tabavalt, et jah, mis me siin jahume – ja ka õiguskomisjonis – kolm tundi või juba rohkem. Tõepoolest, siin on kaks asja. See õhkkond on pingestunud, väga kuum on siin ülekantud tähenduses. Ühelt pool on progressiivse sooideoloogia invasioon, mis on tegelikult [ajanud] oma haarmed mitmele poole meie seadustesse. Ja teiselt poolt on naistevastase vägivalla koha pealt – seesama 10 000 [juhtumit] või kui palju neid iga aasta on – kõikidel, ma arvan, ühesugune seisukoht. Siin ei ole erinevusi, aga samas üritatakse ideoloogiliselt näidata, et need, kes julgevad midagi küsida, nagu pooldaks naiste[vastast] vägivalda. Kuidas seda olukorda reaalselt lahendada? Ideoloogiad peavadki erinevad olema …

Teie aeg! 

… aga reaalselt ei ole naistevastase vägivalla [vastu võitlemise] tegevus eriti paremaks läinud.

Aitäh! Veel kord, minu hinnangul – ja see tuleneb protokollist, ma ei räägi ainult enda hinnangust, vaid õiguskomisjoni arutelust – õiguskomisjoni liikmed siiski leidsid, et see ei ole ideoloogiline. Mitte küll kõik, aga enamus ikkagi leidis, et see ei ole ideoloogiline küsimus, vaid lähisuhtevägivald on reaalne probleem, millega Eestis tuleb tegeleda, ja see konventsioon aitab seda [teha].

Nii nagu ma ennist välja tõin, sooideoloogia küsimus on tõepoolest tulnud selle konventsiooni puhul kuidagi väga tugevalt [esile]. Eks see tuleneb sellest, et seal on inglise keeles mõisted, mida võib-olla eesti keeles nii hästi … Noh, ongi näiteks bioloogiline sugu versus sotsiaalne sugu või [soo]roll. Selle koha pealt on meil fundamentaalselt erinevad arusaamad, kas see toob mingisuguse sooideoloogia Eestisse või selle sõnastuse mõte see, et kaitsta tuleb kõiki inimesi, sõltumata nende soost või soorollist.

See ongi see erinevus, millest komisjonis pikalt räägiti ja millest ka siin saalis on pikalt räägitud. Aga mul on tunne, et vaatamata sellele, et me oleme siin tunde rääkinud, me lihtsalt ei jõua [üksmeelele] lähemale, sest selle konventsiooni sõnastus on selline, mis võimaldab erinevatel erakondadel seda lugedes arvata, et see tähendab ühte või teist. Aga nii nagu ennist härra Vooglaid ütles, me tegelikult ju ei näe teineteise pähe, ärme räägime sellest, mida me arvame, et see võiks tähendada. Paraku me täna oleme Istanbuli konventsiooni puhul rääkinud täpselt sellest, et me arvame, et see võiks tähendada seda [või teist]. 

Nagu ma enne küsides ütlesin, ja tegelikult on see ka siin protokollis sees, et see, kui me räägime sooideoloogiast või soovahetusest, ei ole tulnud Istanbuli konventsioonist. Meil on Eestis juba mitukümmend aastat olemas reeglid, meil on olemas sotsiaalministri määrus. On kõik need konstruktsioonid, et tänu Istanbuli konventsioonile, mis ratifitseeriti 2017. aastal, on mingisuguseid lisavõimalusi: kui ma täna ütlen, et olen ühest soost, ja homme ütlen, et olen teisest soost, siis võin minna [naistega] 100 meetrit jooksma, võin minna naiste riietusruumi. Tegelikult mina ei [nõustu] ja ka teised õiguskomisjoni liikmed ei [nõustunud] nende konstruktsioonidega, mida eelnõu ettekandja tõi välja selleks, et õigustada sellest konventsioonist lahkumist.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Jah, ma olen ka nüüd tähelepanelikult veel tutvunud selle konventsiooni tekstiga ja tegelikult igasuguseid erinevaid asju, mida siit tahetakse leida, ma üldiselt siin ei näe. Selle konventsiooni põhiline [mõte] on, et need riigid, kes on sellega ühinenud, mõistavad hukka naistevastase vägivalla ja perevägivalla ning seavad eesmärgiks Euroopa, kus pole kohta naistevastasele vägivallale ega perevägivallale. Panna see mingisse teise suppi on minu arust selle probleemi pisendamine, kui me vaatame otsa ka siseriiklikule olukorrale. Kas teil komisjonis oli juttu ka sellest mõjust, mida tähendab nendest väärtustest – nagu sa ütlesid, need on väärtused – taganemine või sellise signaali andmine avalikkusele, kui meil on just olnud avalikus ruumis aktuaalsed väga räiged juhtumid, kus raske perevägivalla ohvriks on sattunud naised?

Teie aeg!

Jaa, loomulikult! Ma võin ette lugeda, mis ka enne välja toodi. Varro Vooglaid tõstatas selle küsimuse [ja palus] nimetada need konkreetsed aspektid, [mis konventsioonist lahkumisega kaasnevad]. Too hetk see tõesti väga laialdast arutelu ei leidnud, küll aga tõin ma pärast siin hiljem esile, et on teatud eelnõud, mis tulenevad Istanbuli konventsioonist. Meil on ka GREVIO raportid ja ettepanekud, mida võiks veel teha. Seal on konkreetseid asju küll.

Aga mis siis juhtub, kui me astume sellest konventsioonist välja? Heljo Pikhof vastas lühidalt, et konventsioonist [lahkumine] tähendaks taganemist [praegusest] väärtusruumist. Selle peale Anti Haugas ütles, et ta nõustub Heljo Pikhofiga, et tegemist oleks väärtusruumist taganemisega, ja rõhutas, et tuleb silmas pidada, milline sõnum antakse naistele juhul, kui konventsioonist lahkutakse.

Arvestame seda, et paljude naiste jaoks on oluline, et on väärtusruum ja turvatunne, mis [kaasnevad] demokraatliku ühiskonnaga, kus aktsepteeritakse selliseid väärtusi ja erinevaid sugusid, sealhulgas sotsiaalset sugu. Nii et kui Eesti peaks konventsioonist [lahkuma], siis annaks see naistele sõnumi, et Eesti ei ole enam selline riik, kellele sellised väärtused korda lähevad, ning see riivaks oluliselt inimeste turvatunnet. See on vastus teie küsimusele. Jah, meil oli väärtusruumist väga palju juttu. Ja nagu ma ennist ütlesin, ma väidan, et komisjonis jäi ikkagi enamik, välja arvatud eelnõu ettekandja, arvamusele, et see on väga tugev argument [lahkumise kahjuks].

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma kõigepealt pean teid tunnustama, sest te olete üks eredamaid naiste õiguste kaitsjaid siin Riigikogu koosseisus. Ma tõesti tänan teid sõnavõttude eest sellel teemal!

Aga minu küsimus on tegelikult laiem kui see konkreetne eelnõu. Ma tahaksin teada teie hinnangut, miks see eelnõu on täna üldse siin meie ees. Kas võib olla asi selles, et me oleme riigina teinud naiste õiguste kaitseks liiga vähe? Vaatame kas või valitsust. Üks [valitsus]erakond on täna isegi korraldanud meeleavalduse Riigikogu ees, aga samas on väga paljud eelnõud, mis puudutavad naiste õiguste edendamist, jäetud tegelikult sahtlisse ja nendega ei minda edasi. Näiteks võrdõiguslikkuse ühendseaduse kohta ütles Pakosta hiljuti siinsamas saalis, et sellega polegi üldse huvi edasi minna. Või kas või viibimiskeelu pikendamine.

Teie aeg! 

Selle saali [toomisega] tegelikult ka venitati, selle eelnõuga venitati. Oleks tegelikult võinud juba varem siia tulla, siis oleks saanud enne jõule selle rakendada … 

Aitäh! Teie küsimus!  

… president oleks saanud seaduse välja kuulutada ja väga paljud naised oleksid saanud sellest reaalset abi. Aga seda ei tehtud. Andke palun oma hinnang Eesti poliitikale.

Aitäh! Jaa, ma püüan siis komisjoni ettekandjana seda ühendada sellega, mis on siin komisjoni protokollis kirjas. Tõesti, see arutelu oli siis ja on olnud ka enne pikalt, et vaatamata sellele, kas me astume konventsioonist välja või mitte, on meil siseriiklikult ikkagi vaja muudatusi teha. See, et meil on konventsioon, otseselt kedagi ei kaitse – see on olnud eelnõu ettekandjate põhiline fookus. Selle peale öeldi ka komisjonis korduvalt, et loomulikult tuleb siseriiklikult neid küsimusi lahendada ja teha erinevaid seadusi.

Mis puudutab viibimiskeeldu, siis see meil oli õiguskomisjonis jutuks küll, aga mitte sellel istungil, vaid ühel teisel istungil, kus olid korraga nii sotsiaaldemokraatide eelnõu kui ka valitsuse esitatud eelnõu. Need eelnõud on sisuliselt samad, pea üks ühele. Ja me ei ole seda ka kunagi varjanud, et see oligi Siseministeeriumi eelnõu, mille sotsiaaldemokraadid andsid sisse just selle tõttu, mille te välja tõite, et saaks võimalikult kiiresti, veel enne jõulupühi – paraku pikk pühadeaeg tähendab tihtipeale lähisuhtevägivalla kasvu – selle eelnõu vastu võtta. Paraku seda ei juhtunud.

Me nii konkreetselt ei arutanud, kas valitsus on olnud piisavalt kiire ühe või teise eelnõu puhul. Nii nagu ma enne välja tõin, tõenäoliselt sõltub suhtumine sellesse väga palju [konkreetsest] eelnõust ja väga palju sellest, millises erakonnas keegi on, millised on tema väärtused ja põhimõtted. Küll aga me arutasime, et seadusi tuleb muuta. Kui olukord on ikkagi selline, et inimene, kes on lähisuhtevägivalda korduvalt rakendanud, [see on tema] muster, jõuab tänavale ja sõidab teise inimese surnuks, siis loomulikult see tõstatab ühiskonnas küsimusi, ka Riigikogus [üldiselt] ja komisjonis. Nii et me oleme neid küsimusi väga tõsiselt arutanud ja kindlasti arutame veel.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Võin öelda, et Istanbuli konventsiooni on koondatud parimad standardid perevägivalla tõkestamiseks ja ohvrite aitamiseks. Konventsioon pakub kompleksse ja tervikliku lähenemisviisi, mis Eestis puudub. Mul on palve. Me arutame siin konventsiooni ja saalis on erinevad arvamused, aga on ka televaatajad, kes meid jälgivad. Äkki sa loeksid siit konventsioonist ette preambuli või mõned punktid, mis on siin olulised, ja artikkel 1, mis räägib konventsiooni eesmärkidest.

Jaa, ma pean selle siis lahti võtma. Ma ei leia hetkel seda enda paberite seast, ma pean tunnistama. Aga te võite mulle selle anda, loomulikult. Me Istanbuli konventsioonist (Keegi ulatab kõnelejale paberid.) – aitäh teile! – sellisel viisil ei rääkinud, kuigi ma pean tunnistama, et oleks olnud väga õige üleüldse konkreetselt vaadata, mis siin kirjas on. Istanbuli konventsiooni preambul, ma arvan, võtab juba asja kokku.

See on naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsiooni ratifitseerimise seadus. Naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamine ja tõkestamine! See on, ma arvan, põhiline lause, millest tuleb lähtuda. 

Ja toon siis [täpselt] välja: "[---] mõistes hukka naistevastase vägivalla ja perevägivalla kõik vormid; tunnistades, et naiste ja meeste de jure ja de facto võrdõiguslikkuse saavutamisel on oluline roll naistevastase vägivalla ennetamisel; tunnistades, et naistevastane vägivald on naiste ja meeste ajalooliselt kujunenud ebavõrdsete võimusuhete väljendus, mis on viinud meeste ülemvõimule naiste üle ja naiste diskrimineerimisele ning mis on kujunenud takistuseks naiste täielikule arengule [---]" Samuti tunnistatakse, et vägivallal on struktuurne soopõhine iseloom ning et naiste[vastane] vägivald on üks olulisimaid sotsiaalseid mehhanisme, millega surutakse naisi alla, ja nii edasi.

Istanbuli konventsioonis on väga palju lauseid ja mõtteid, millega saab nõustuda ja mis ongi kirja pandud selleks, et ei tekiks valearusaamu sellest, millega me siin tegeleme. Need on tõesti siin preambulis väga selgelt kirjas. Need väited, et see konventsioon tegeleb mingisuguse võõrideoloogia ja ‑kultuuri sissetoomisega ja muudab Eestit totaalselt, sealhulgas haridussüsteemi – seda ütlevad [eelnõu esitajad], aga sellega ei ole olnud nõus ka teised komisjoni liikmed.

Henn Põlluaas, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Tõtt-öelda ma olen natuke üllatunud, et nüüd tuli välja, et komisjonis ei vaadatudki Istanbuli konventsiooni ega arutatud selle sisu üle. Aga nagu te ütlesite, see konventsioon on kirjutatud selliselt, et igaüks võib siit välja lugeda, mida ta soovib, arvata selle kohta [mida iganes] ja aru saada, nagu ta soovib. See on tegelikult täiesti selge näide väga halvast seadusloomest, mida me oleme ju kogu aeg tauninud. Eesti seadused karistavad niikuinii kõikvõimaliku vägivalla eest, olgu see naise või mehe või laste või kelle iganes vastu. Kas te ei leia, et äkki meil oleks tõepoolest mõttekam sellest konventsioonist, mida ei ole võimalik üheselt mõista, välja astuda ja vajadusel täiendada …

Teie aeg!

… enda seadusi, et vägivallatus kehtiks kõikide kohta?

Aitäh küsimuse eest! Ma pean kõigepealt ennast täpsustama. Ma kindlasti ei tahtnud väita, et me ei arutanud Istanbuli konventsiooni. Ma mõtlesin pigem seda, et me ei vaadanud üksipulgi kõiki selle punkte ega lugenud neid läbi. Ettekandja Varro Vooglaid tõi oma ettekandes välja need artiklid, mis tema hinnangul toetavad tema ja EKRE väiteid, et tegemist on sooideoloogia [sisse]toomisega. Näiteks ütles Varro Vooglaid: "Samuti näeb artikkel 4 konventsiooniosalistele ette kohustuse keelata diskrimineerimine mh ka sotsiaalse soo alusel. Eelnevast lähtuvalt on näha risk, et konventsiooni mehhanism võib hakata toimima sellise instrumendina, mis hoopis kahjustab naiste elementaarseid õigusi ja soodustab naistevastast vägivalda […]" Siis tulid need näited, millest ma juba enne olen rääkinud. Nii et me neid kohti, mida EKRE on pidanud kõige problemaatilisemaks selle konventsiooni puhul, ikkagi arutasime. 

Kuna konventsioonist võib mitut pidi aru saada, kas siis tuleks sellest lahkuda? Ei, ma ei toeta seda mõtet. Ma arvan, et – kuidas ma nüüd ütlen? – alati ei pruugi [arvamus mingist dokumendist] tuleneda sellest, kas see on konkreetselt väga hästi kirjutatud või mitte. See, kuidas sõnumi vastuvõtja sõnumit tõlgendab, sõltub kindlasti vägagi sellest, kuidas sõnum edasi antakse ja kelle poolt. Aga tegelikult sõltub sõnumi vastuvõtmine ka väärtusruumist, põhimõtetest, kultuuriruumist ja nii edasi. Võib öelda täpselt ühe ja sama lause teile ja kusagilt teisest kultuuriruumist pärit inimesele ning te mõistate tulenevalt oma üleskasvatusest, kultuuriruumist ja haridusest neid erinevalt. Ma arvan, et see ei ole piisav põhjendus, et lahkuda konventsioonist, mis tegelikult ütleb väga konkreetselt, mis on selle eesmärk.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud komisjoni esindaja! See viibimiskeelu eelnõu jõudis ju tegelikult Riigikokku ja õiguskomisjoni pärast suuremat sorti meediatormi, pärast seda, kui kaks väga karmi juhtumit jõudsid meediasse, ja pärast ministrite vaidlusi.

Aga mul on väga konkreetne küsimus. Kas valitsuselt on tulnud viimase aasta jooksul, isegi kahe aasta jooksul õiguskomisjoni üldse veel mingeid algatusi, eelnõusid, mis puudutvad konkreetselt naistevastase vägivalla vähendamist ja ennetamist?

Aitäh! Tõesti, komisjonis sellest juttu oli, aga nagu ma ennist ütlesin, me ei läinud detailidesse ega ei loetud ette, milliseid seadusi on valitsus siia toonud või milliseid seadusi peaks valitsus siia tooma. Aga ma püüan praegu meenutada. Vaatamata sellele, et eri erakondadel on kindlasti jälle erinevad seisukohad, tuleb mul peale viibimiskeelu pähe nõusolekuseadus, mis tuleb varsti Riigikogu suurde saali. Selle kohta on ka öeldud, et nõusolekuseadus selles vormis tuleneb ka Istanbuli konventsiooni lähtekohtadest. See on üks näide.

Aga milliseid [eelnõusid] on veel tehtud? Ma hetkel jään [vastamisega] natukene hätta. Ma tean, et on tehtud küll riigieelarve kohta erinevaid ettepanekuid, sealhulgas naiste tugikeskuse rahastuse suurendamine ja muu. Aga milliseid konkreetseid eelnõusid on valitsus siia toonud? Kuna me seda ei arutanud, siis ma kohe ei oska seda viimase kahe aasta kohta teile välja tuua. Aga ma usun, et menetluses on olnud erinevaid eelnõusid, mis on ühel või teisel moel ka naiste turvalisust suurendanud. Me võib-olla ei räägi nende eelnõude puhul ainult naistest, aga kui me vaatame ka kriminaalmenetluse seadustikku või mingeid muid asju, mida me oleme siin parandanud, siis ma usun, et need on kõik ikkagi olnud selle nimel, et Eestis oleks kõigil turvaline elada, nii naistel kui ka meestel.

Aitäh! Teile rohkem küsimusi ei ole. Tänan vastu pidamast! Küsimus on istungi juhatajale. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Ma tahan eelkõneleja [sõnu] natukene täpsustada. Ilmselt oli see väike keeleline apsakas, et eelarve kohta on tehtud ettepanekuid naiste, mis nad siis olid, huviringide toetamiseks. Tegelikult tehti ettepanekud naiste turvakeskuste toetamiseks. Ka Isamaa tegi ettepaneku, et valitsuse ettenähtud miljonile veel teine [miljon] lisada, et naiste turvakodud saaksid tõepoolest hästi töötada ja olla kasuks naistele, kes vägivalla all kannatavad.

Aitäh!

Aga kahjuks koalitsioon, Reformierakond ja Eesti 200, lükkasid selle ettepaneku tagasi. Lihtsalt sihuke väike redaktsiooniline täpsustus.

Jah, see oli stenogrammi jaoks, ma ei lugenud siit välja ühtegi protseduurilist küsimust. Aga nüüd avan läbirääkimised komisjonidele ja fraktsioonidele. Eesti 200 fraktsiooni nimel Marek Reinaas, palun! 

Ma palun [istungi]osakonnal Evelin Poolametsa [kõnesoovi] maha võtta, sest fraktsiooni nimel teeb kõne Helle-Moonika Helme.

Marek Reinaas, palun!

Kolm minutit juurde, palun!

Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Siitsamast puldist on viimasel ajal väga palju kosta seda, et üks või teine asi keeratakse tagasi. Nii kui võimule saame, nii keerame tagasi. Isegi võimule pole vaja saada, ikka keerame tagasi. Väljume Istanbuli konventsioonist, keerame sellega [liitumise] tagasi. Täna hommikul anti üle eelnõu, mille kohaselt ei ehitata Rail Balticut enam edasi ja me väljume kõigist lepingutest, mis sellega seotud on. Muuseas, ilmselt tähendab see õiguslikult ka seda, et väljume Euroopa Liidust.

NATO on surnud, NATO-t ei ole enam Eestile vaja, väljume NATO-st! Keerame tagasi sinna aega, kui me ei olnud NATO-s! Erastame ERR-i! Prokuratuur tuleks laiali saata! Abieluvõrdsus on saatanast, keerame tagasi! Ja naised tuleb tagasi keerata sünnitama, ilusti sinna rusika ja pliidi vahele. Ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. 

Aga kuhu me keerame? Kuhu tagasi me keerame? Ikka tagasi sinna, kus ei ole õigusriiki, vaid kehtib tugevama ja ülbema õigus. Õigemini sinna, kus õigust ei ole. Tahan Gröönimaad, andke siia! Tahan Nobeli rahupreemiat, andke siia, või muidu hakkab juhtuma!

Ma arvan, et see ei ole juhus, see on tegelikult teadlik rünnak – rünnak liberaalse demokraatia, demokraatlike institutsioonide ja väärtusruumi vastu. Kogu maailmas ringi hiiliv populism ei ole väike ohutu huumor. See on tõsine teadlik soov keerata maailm tagasi mingisse veidrasse aega.

Ka Eestis on see oht reaalne ja sellele tuleb vastu astuda. Seega ei aruta me täna siin üksnes Istanbuli konventsioonist lahkumist, vaid me arutame siin, mis väärtusruumis me tahame elada. Meie ees olev eelnõu käsitleb küsimust, mis on sügavalt õigusriiklik ja inimlik: kuidas Eesti riik kaitseb inimesi vägivalla eest, eriti siis, kui vägivald toimub koduseinte vahel, pahatihti nähtamatult, pahatihti vaikuses.

Istanbuli konventsioon ei sündinud teooriast. See sündis reaalsusest, kus naised, lapsed ja ka mehed said viga, hukkusid või elasid aastaid hirmus. See sündis Euroopa riikide ühtse arusaama tõttu, et lähisuhtevägivald ei ole eraasi – see ei ole eraasi, perekonna siseasi. See on inimõiguste rikkumine ja samuti avaliku võimu vastutusel.

Täna on väidetud, et Eesti suudab seda vastutust kanda ka ilma konventsioonita. Tsiteerin EKRE esimeest Martin Helmet: " […] naisi kaitsevad mehed, mitte konventsioonid!" Kõlab nunnult, kõlab nagu keskaegne muinasjutt. Aga me ei ela keskajal. Ja nende naiste jaoks, keda see nii-öelda prints valgel hobusel mitte ei kaitse, vaid kelle jaoks ta on kõige suurem oht ja tegelik vägivallatseja, ei ole see muinasjutt. See on päriselu, see on reaalsus. Ja neile [naistele] peabki ühiskond appi minema.

Mis see reaalsus on? Mõned reaalsed numbrid eelmisest aastast: 2025. aastal oli 9600 lähisuhtevägivalla juhtumit, nendest 2900 olid kuriteod, millest omakorda 18 rasked kuriteod, milles hukkus kokku 6 inimest. Seda on küll mõni protsent vähem kui 2024. aastal, aga politsei väidab, et tegelikult on see jäämäe tipp. Tegelikult on asi palju hullem, nendest juhtumitest lihtsalt ei teatata. 20% juhtumite puhul olid [ohvrid vägivalda] korduvalt kannatanud ehk oli retsidiivne käitumine.

Lähisuhtevägivald toimub kõikjal Eestis, ei ole erisust rahvuse ega ea koha pealt ega ka selle koha pealt, kus keegi elab. Eelmisel aastal oli noorim kannatanu 1-aastane ja kõige vanem kannatanu 95-aastane. Kolmveerand ohvritest on naised, 87% vägivallatsejatest mehed. Aga me ei räägi ainult naistevastasest vägivallast. On suur hulk juhtumeid, kus lähisuhtevägivald on põlvkondadevaheline, ohvriks on kas laps, vanaema või vanaisa.

Lähisuhtevägivald, eriti kontrolliv käitumine, jälitamine ja ahistamine, kolib üha enam ka internetti. Suureneb ka vaimse vägivalla juhtumite arv, millest ohvrid pahatihti ei tea või ei oska teatada. Numbrid on karmid.

Ja mida meie siin teeme? Arutame eelnõu, millega lahkuksime Istanbuli konventsioonist. Me ei peaks võitlema mitte Istanbuli konventsiooni vastu, vaid me peaksime võitlema lähisuhtevägivalla vastu, laste vastu suunatud seksuaalkuritegude vastu. Ja see konventsioon on selles võitluses abimees.

Eestis on viimasel ajal tehtud reaalseid ja vajalikke samme vägivalla ennetamiseks. Üks neist on lähisuhtevägivalla puhul 72-tunnine viibimiskeeld. See meede on selge sõnum, et eemaldatakse oht, mitte ohver. Aga see meede ei eksisteeri vaakumis, see toimib seetõttu, et seda toetab laiem arusaam vägivallast kui süsteemsest probleemist. Võitlus lähisuhtevägivalla vastu peab ka olema süsteemne. See ei ole ainult politsei rida. Kaasatud peavad olema kohtud, sotsiaalsüsteem, kohalikud omavalitsused, naiste tugikeskused.

Head kolleegid! Täna arutluse all olev eelnõu pööraks tagasi euroopaliku, liberaalse ja demokraatliku väärtusruumi ja seda ei tohi lasta juhtuda. Loomulikult me võiksime öelda hüvasti Istanbuli konventsioonile, kui lähisuhtevägivalla probleem Eestis ei eksisteeriks, kui seda ei oleks olemas. Aga kahjuks reaalsed numbrid räägivad teist keelt: 10 000 juhtumit [aastas]. Ilmselt on tegelik koduvägivalla[juhtumite] arv kordades suurem.

Siin on tahetud jätta muljet, et kogu selle konventsiooni teema, kergelt läbi huumoriprisma öeldes, on see, kas mehed ja naised saavad olümpiamängudel koos poksida. See ei ole selle teema! Tegelikult on selle teema lähisuhtevägivald. Kõik need inimesed, kes arvavad, et lähisuhtevägivald on probleem ja selle vastu tuleb võidelda, peavad vajutama punast nuppu. Ja need, kes arvavad, et lähisuhtevägivald on igati tolereeritav asi, võivad rohelist nuppu vajutada. Nii lihtne see ongi. Millise nupu keegi valib, eks see ole südametunnistuse asi. Aitäh!

Enne järgmist läbirääkijat on protseduuriline küsimus. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Seesama [teema], et õhk on kuum sellest arutelust. Oleme varsti juba neli tundi jahunud siin ja järjekordne ettekandja, praegusel juhul viimane, Marek Reinaas, viskas [õhku] provokatiivse [väite], öeldes, et need, kes on selle vastu – rusika ja pliidi vahele naised. Kinnitan, õiguskomisjonis on sajaprotsendiline konsensus, [et ollakse] igasuguse naistevastase vägivalla vastu. Ja nüüd kolleeg hakkas siin jälle provokatiivselt rääkima, et need, kes on vastu, tahavad naisi suruda rusika ja pliidi vahele.

Ettekandja väljendas fraktsiooni seisukohta. Protseduuriliselt ei saa juhataja ettekandesse sekkuda. Teie saate [avaldada arvamust] vastusõnavõtus ning anda sõnum edasi oma fraktsiooni esindaja kaudu läbirääkimistel, [paluda], et fraktsiooni esindaja seda teeks.

Aga puldist Heljo Pikhof, palun, sõnavõtt läbirääkimistel!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Kui Tartumaal pussitatakse naist, ei ole see väärtusarutelu. See on küsimus sellest, kas riik suudab oma inimesi kaitsta ja kas kuriteole järgneb vältimatu karistus. Ometi oleme täna siin saalis kuulnud, et Istanbuli konventsiooni pole vaja, et see on ideoloogiline dokument, et meil on seadused juba olemas. See jutt ei pea paika. Istanbuli konventsioon ei loo uut ideoloogiat, ta loob kohustuse – kohustuse ennetada vägivalda, kaitsta ohvreid ja karistada toimepanijaid. See on riigi miinimumkohustus oma kodanike ees.

Vägivald naiste vastu ei ole erandlik, see on süsteemne probleem. Ja süsteemset probleemi ei lahenda loosungite ega mugava enesepettusega, et meil on kõik korras. Kui seadused oleksid piisavad, ei oleks meil igal aastal tuhandeid lähisuhtevägivalla juhtumeid. Kui süsteem töötaks, ei kardaks ohvrid abi küsida. Kui riik toimiks, ei peaks me lugema järjekordset teadet raskest vägivallast ja küsima, miks keegi varem ei sekkunud.

Vägivallast ei ole võimalik rääkida ausalt, vaatamata otsa ka Eesti lähiminevikule. Kohtulahendid olid veel paarkümmend aastat tagasi äärmiselt leebed isegi surmajuhtumite korral. Näiteks aastatel 2006–2008 surmas 11 meest kodus oma naise ning kohus käsitles neid juhtumeid õnnetustena. Põhjenduseks kõlas, et vägivallatseja tappis kogemata ja ettekavatsematult. Seni oli tal läinud õnneks. See, et mees oli oma naise vastu korduvalt käe tõstnud, ei saanud kohtus mitte raskendavaks asjaoluks, vaid hoopis "tööõnnetuse" selgituseks. Sõnum, mille seesugune praktika ühiskonda saatis, vastab halli möödaniku patriarhaalsetele stereotüüpidele: perevägivald on aktsepteeritud ja kahe inimese vaheline asi ehk peksa palju jaksad, aga ära kogemata surnuks löö.

Istanbuli konventsioon ütleb selgelt, et vägivald ei ole eraasi, selle eest vastutab riik. Kordan, Istanbuli konventsiooni ümber on viimastel aastatel kujunenud debatt, kus emotsioonid on hakanud varjutama sisu ja inimõiguste dokumenti on püütud kujutada ideoloogilise ohuna. Istanbuli konventsioon ei ole ideoloogiline dokument. See on õigusriigi tööriist, mille eesmärk on ennetada naistevastast ja lähisuhtevägivalda, kaitsta ohvreid ja tagada, et vägivallatsejad vastutaksid oma tegude eest. Konventsioon ei kehtesta uut maailmavaadet ega sekku perekonnaellu. Vastupidi, see lähtub samadest inimõiguste põhimõtetest, millega Eesti on olnud seotud aastakümneid: ÜRO konventsioonist naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta, Euroopa Nõukogu inimõiguste standarditest ja rahvusvahelisest õigusest, millele toetub ka meie põhiseadus.

Sageli on vastandumise keskmesse seatud mõiste "sotsiaalne sugu". See on toonud kaasa eksitava ja polariseeriva arutelu. Oluline on täpsustada, et Istanbuli konventsioon ei eita bioloogilist sugu. See eristab bioloogilise soo sotsiaalselt kujunenud rollidest, ootused hoiakutest, ja mitte selleks, et neid ümber defineerida, vaid selleks, et mõista, kuidas vägivallamustrid ühiskonnas tekivad. Kui vägivalla õigustamiseks kasutatakse väljendeid, nagu naised provotseerivad või mehed ongi sellised, siis ei ole tegu bioloogia, vaid kultuuriliste hoiakutega. Just nende hoiakute muutmist peab konventsioon vägivalla ennetamise eelduseks. 

Palun veel kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Hariduse teema on samuti korduvalt tõstatunud. Siin tuleb olla aus. Konventsioon ei kohusta õpetama lapsi sugu vahetama ega traditsioonilist perekonda kahtluse alla seadma. See kohustab õpetama vägivallatust, austust ja nõusolekut. Need ei ole ideoloogilised väärtused, need on õigusriigi miinimumstandardid. Riik peab looma süsteemse, läbimõeldud ja toimiva kaitseraamistiku, mis hõlmab ennetust, ohvriabi, spetsialistide koolitamist ja vastutuse selget jaotust. Just seda Istanbuli konventsioon pakub.

Austatud kolleegid! Need, kes räägivad ideoloogilisest ohust, ei räägi ohvritest. Need, kes naeruvääristavad konventsiooni, ei paku ühtegi paremat lahendust. Riigi tugevus ei seisne selles, kui palju ta räägib väärtustest, vaid selles, kui järjekindlalt ta neid kaitseb. Istanbuli konventsioon on tööriist, mitte sümbol. Sotsiaaldemokraatide kindel seisukoht on, et Eesti ei tohi loobuda tööriistast, mis aitab päästa elusid. Aitäh!

Aitäh! Martin Helme, vastusõnavõtt koha pealt, kaks minutit. Saan [õigesti] aru, jah?

Aitäh! Reinaas käis puldis ja lausa nimepidi pöördus minu poole. Eesti 200 esindaja luges meile siin dramaatilise häälega ette väga hirmsat kuritegevuse statistikat, eriti seda osa, mis on naissoost ohvrite kohta. Kui ma kuulasin seda statistikat, siis ma mõtlesin, et on kristallselge põhjus, miks Eesti 200 [toetus]protsent on üks koma millegagi. Sest siseminister, kes tegeleb meil sisejulgeolekuga ja juhib politseid, on eestikahesajalane Taro. Justiitsminister, kes peaks hoolitsema selle eest, et prokuratuur ja vanglad hoiavad vägivallatsejad vabaduseta, on eestikahesajalane Pakosta. Mõlemad on oma töös täielikult läbi kukkunud ja ohvriteks on Eesti naised. Häbiväärselt läbi kukkunud! Ometi tulevad nad siin pulti ja arvavad, et see läbikukkumine õnnestub neil kinni mätsida, kui nad lehvitavad mingi rahvusvahelise konventsiooniga, justkui nad [saavad] sellega oma tegevusetuse välja vabandada.

Aga see statistika annab meile veel ühe [teadmise]. Me oleme peaaegu kümme aastat selle konventsiooni liikmed olnud, aga ometi on meil eelmisest aastast õõvastav statistika naistevastase vägivalla kohta. See näitab ju ilmselgelt, et see konventsioon ei kaitse mitte kedagi. Siseriiklikult aga ministrid – Pakosta, Taro, teised ministrid – ei võta mitte midagi ette tegelikult naiste kaitsmiseks. Kui te veel seda statistikat siin meile ette loete, siis mina olen väga tänulik selle eest. See näitab, et te olete naiste kaitsmisel läbi kukkunud. Sellega, muide, tahangi öelda, et [naisi] kaitsevadki mehed – kaitsevadki mehed! –, muu hulgas mehed mundris. Aitäh!

Aitäh! Tanel Kiik, protseduuriline küsimus istungi juhatajale.

Austatud Riigikogu juhataja! Jaa, see on tõepoolest protseduuriline. Ma näen, et hetkel käivad läbirääkimised, mitu inimest on kõnejärjekorras. Aga millegipärast te otsustasite kõnejärjekorrast mööda minnes anda oma erakonna fraktsiooni esimehele Martin Helmele hoopiski võimaluse vastusõnavõtuks. Millest selline valik? Kas ei peaks lähtuma ikkagi sellest, et liigutakse edasi järjekorra alusel ja hiljem, kui kõned puldist on peetud, on härra Helmel võimalik vastusõnavõtt teha? Praegu jääb paratamatult mulje, et [mõned] on teistest kuidagi võrdsemad ja saavad vajadusel [öelda] kohe repliigi vahele olukorras, kus peaks tegelikult liikuma edasi tavapärase protseduuriga ehk kõnede esitamise järjekorras.

Tõepoolest oli protseduuriline küsimus. Kuna esimene ettekandja nimetas Martin Helmet nimepidi, siis [Martin Helme] sai vastusõnavõtuks fraktsiooni nimel ja ka iseenda nimel praegu kaks minutit, pärast oleks võib-olla see meelest läinud. Lähtume sellest, et fraktsiooni [esindaja] teeb kõne puldist ja fraktsiooni nimel saab ka vastusõnavõtu.

Nüüd on kell juba piisavalt palju, aga sõnavõtjaid on veel. Ma võtan juhataja vaheaja kolm minutit, istung on lõppenud.