Tere päevast, austatud Riigikogu! Me alustame 21. jaanuari infotundi. Head kolleegid, kõigepealt on mul teile palve, et teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 7 Riigikogu liiget, puudub 94. 

Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt ja sotsiaalminister Karmen Joller. Tere päevast, lugupeetud valitsuse liikmed! 

Meie infotunni reeglid on ikka täpselt samasugused nagu ka varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks kolm minutit. Küsimuseks registreerunud Riigikogu liige saab võimaluse esitada ühe täpsustava küsimuse, lisaks saab üks Riigikogu liige selle konkreetse küsimuse raames võimaluse esitada lisaküsimuse. Meil on üldse kokku 12 registreeritud küsimust.

Neist esimene on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Anastassia Kovalenko-Kõlvart ja teema on Rail Baltic. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Esmaspäeval korruptsioonivastase erikomisjoni istungil osales Läti parlamendi Rail Balticu uurimiskomisjoni esimees. Tõesti, Lätis on parlament pidanud vajalikuks selline uurimiskomisjon moodustada. Kahjuks on siin Riigikogus Keskerakonna samalaadne ettepanek on Reformierakonna poolt mitu korda maha hääletatud. Aga see-eest ikkagi esmaspäeval sai meile tutvustatud olukord Lätis. Kahjuks need faktid on päris konkreetsed ja näitavad, et tegelikult aastaks 2030 Rail Baltic valmis ei saa. 

Lätis on hetkel ehitatud täpselt null kilomeetrit. Eesti suunal pole kinnitatud projektigi. Lätil on rahastuse puudujääk 4,4 miljardit. Tehniliselt ja ka rahaliselt on väga keeruline ehitada silda üle Daugava jõe. Probleem on ka selles, et Läti praegu eelkõige panustab lõunasuunale ehk raudtee-ehitus toimub Leedu suunas. ja kahjuks need kõik faktid kinnitavad tõsiasja – ka seda, mida Riigikontroll on välja öelnud –, et suure tõenäosusega 2030–2031 me rongidega, Rail Balticuga sõita ei saa. 

Tegelikult ka ametnikud Eesti poolel tõdevad, et ka meil on raskusi, näiteks meie lõunapoolse osaga, et see ajagraafik on lühike. Meil on endal ka puudu 1,7 miljardit eurot. Ja vahepeal tuli välja – kaks päeva tagasi – Riigikontrolli raport, mis näitab, et Rail Balticu üldkulud on neljakordistunud, projekt maksab juba 24 miljardit eurot. Meie jaoks ongi see suurim risk, kui me ise ehitame oma osa valmis, aga Läti enda poolt vastu ei tule. Täna faktid seda näitavad. 

Ma olen küsinud seda küsimust juba varem ja ma küsin veel kord: kas teil on tänaseks valmis alternatiivne stsenaarium? On teile see risk, potentsiaalne maksumaksja kahju, läbi analüüsitud, läbi arvutatud? Kui me enda osa ehitame valmis, Läti enda poolt valmis tule, (Juhataja: Teie aeg!) kas see risk on läbi analüüsitud?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Hea Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Hea küsija! Jah, ma mäletan, et sama mees vist käis ka kunagi varem siin. Mul on kuidagi kahest kõrvast mööda läinud. Võib-olla te saate pärast täpsustada. Tegemist on sisuliselt vist Läti Urmas Reinsaluga, kelle te kutsusite välja. Ta oleks võinud veidi aega kokku hoida ja Urmas Reinsalu ise komisjoni kutsuda. Oleksite umbes sama juttu saanud tõenäoliselt. Seda esiteks. 

Teiseks, mis puutub see korruptsioonivastasesse erikomisjoni, jääb mul veidi segaseks. Aga ehk te saate seda siis selgitada ja saan minagi targemaks, ega seegi paha asi ei ole. 

Nüüd, tulles Rail Balticu juurde – me oleme siin ilmselt sellisel, kuidas ma ütlen, poliitilisel erimeelsusel. Ma tean, et Keskerakond on Rail Balticu vastu. Teie hoiak on selle vastu olnud, te ei ole kunagi seda varjanud. Mina jälle arvan, nagu Lennart Meri kunagi sõnastas, et Eestil on vaja põhja-lõuna suunalist ühendust Euroopa südamesse. On vaja kiiret raudteeühendust. See on igal juhul oluline ja see on printsipiaalne küsimus. Eriti, kui me vaatame meie ajalugu, siis väga palju on olnud neid, kes on arvanud, et transiit, eriti idasuunalt, toob selle õnne Eestile. Seda kontseptsiooni, ma saan aru, Keskerakond ka poliitiliselt esindab ja siin me oleme vastakuti. Mina arvan, et põhja-lõunasuunaline ja kiire ühendus Euroopasse on vajalik. 

Eesti ehitab siiski Eesti territooriumil ja Eesti teeb oma asjad õigeks ajaks valmis. 

Kas, hea esimees, räägin mina või keegi teine?

Head kolleegid, palun, kui te soovite omavahel aru pidada, siis tehke seda saalist väljaspool. Siis on härra peaministril võimalik keskenduda vastuse andmisele ja me kõik kuuleme teda paremini. Kui tuleb küsimuse kord, siis saate kõik oma küsimused esitada. Härra peaminister, palun jätkake!

Aitäh! Ma arvan, et see on ka viisakus arupärija vastu. Kui ta midagi küsib, saab ta sellele vastuse, mitte vahele hõiked. Austage oma kolleege! Mis puudutab Rail Balticu trassi kasutamist, siis isegi kui see saab Lätis – noh, ütleme, hüpoteetiliselt peaks hiljem valmis saama –, kasutatakse meie raudteed kindlasti. Seda teile kindlasti ka Rail Balticu esindajad ütlesid, et seal üllatust ei ole. Me hangime ka rongid selle trassi kasutuseks, saame seda väärindada ja edasi toimetada. 

Mina olen ise kohtunud Läti peaministriga korduvalt, erinevate Läti esindajatega, ja nemad teevad kõik – minul on Läti peaministri kinnitus –, et asjad saaksid 2030. aastaks valmis. Rahastus järgnevas Euroopa Liidu eelarves on samuti ette nähtud. Meie oleme otsinud lisaraha, nemad peavad lisaraha otsima. Nii et ma ütleksin kokkuvõttes, et minu arvates on seda ühendust vaja, Eestile kvaliteetset ühendust Euroopasse. Idasuunast meil õnne ei tule ja mida kiiremini see valmis saab, seda parem. Meil tuleb Lätit toetada ja vajadusel survet hoida. 

Aitäh! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, teil on täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Te võite oma suhtumist minu ja Läti kolleegi suhtes muidugi väljendada, aga raudtee sellest varem valmis ei saa ja rongid kiiremini sõitma ei hakka. Mina olen alati soovinud kuulda plaani, kuulda sisulist plaani, mitte nii-öelda sellist kommunikatsiooniplaani. Ja tundub, et see plaan ongi see, et 3 miljardi eest ehitame selle raudtee Tallinnast Häädemeesteni ja ostame 100 miljoni eest ronge, millega me saame sõita ainult Eesti-siseselt. 

Nagu näha, arvestades neid riske, soovivad Rail Balticu eest vastutavad juhid ja ametnikud end erinevate kahjunõuete vastu kindlustada. Nimelt on välja kuulutatud hange, millega soovitakse kindlustada nii endised, praegused kui ka tulevased juhid ja ametnikud, aga ka nende pereliikmed erinevate kahjunõuete vastu. Seejuures soovitakse, et kindlustus kataks olukordi, otsuseid ja isegi rikkumisi tagasiulatuvalt ehk alates aastast 2014 ja kuni 20 miljonit eurot ja seda ühe nõude kohta. Kui neid tingimusi lugeda, siis jääb vägisi mulje, et valmistutakse olukorraks, kus raudteeprojekt ei saa tähtajaliselt valmis ning musta stsenaariumi kohaselt esitatakse rahalised nõuded ka projektiga seotud ametnikele. Eriti hämmastab selline punkt, et kindlustus kataks vastutuse võimalikud kahjud ja kulud, mis on seotud juhtide ja ametnike hooletusega, kohustuste rikkumistega, huvide konfliktiga, tegevusetusega, volikirja kuritarvitamisega, valeväidete esitamisega, valede soovitustega, raamatupidamislike ebatäpsustega. See kõik on hankes sees. 

Ma soovikski teie hinnangut sellisele kindlustusele, mis ostetakse maksumaksja raha eest. Kas see juba tähendab, et riskid, millest on pikalt räägitud, suure tõenäosusega realiseeruvad, on juba realiseerunud? Muidugi te võite, ennetavalt ütlen, vastata, et see on selline normaalne praktika, et kindlustatakse vastutavaid ametnikke ja nende pereliikmeid ja seda tagasiulatuvalt, aga teie Läti kolleeg – ja just nimelt teie, mitte minu Läti kolleeg parlamendist –, Läti peaminister on tänaseks juba …

Teie aeg!

… avalikult sellel teemal sõna võtnud ja öelnud välja, et see on probleem, ja palunud ka …

Aitäh!

… Läti transpordiministril sinna sisse vaadata. Kas te olete samal seisukohal Läti peaministriga?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, austatud küsija! Vastutuskindlustus, vähemalt minule antud informatsiooni põhjal, on RB Rail AS-is ehk sellessamas ettevõttes, millele te viitate, juhtorgani liikme vastutuskindlustus on olemas aastast 2015. Kordan: 2015! Nii et vastutuskindlustus äriühingul on pigem, muu hulgas ka riigiettevõtete puhul, juhatuse liikmete või juhtorgani vastutuse kindlustamine on rahvusvaheline tavapraktika, ka Eestis. Ja needsamad katted, mille kohta te küsite – RB Raili kohta on mul ka informatsioon –, on olnud sel perioodil alati tagasiulatava kattega. Nii et ma ütleks, et kui siia nüüd poliitilist dimensiooni lisada, kui lubate, siis ei ole see mitte ainult nii olnud, vaid ka Keskerakonna valitsuste ajal on samasugune kindlustus olnud. Nii et, jah, ma ütleks, et ma kardan, et te leidsite midagi, mis on üldiselt tavaks, vastutuskindlustus äriühingu juhtorganil, ja üritate sellest luua midagi, mida seal ei ole. Kui teil on täiendavaid küsimusi, siis saate kindlasti küsida, aga see on täiesti tavaline asi aastast 2015. See on loogiline ja selline tava on. 

Ja üldisemalt, jah, me vist jääme selles mõttes veidi erimeelsusele. Ma saan aru, et teie otsite pigem neid vigu selle pärast, et te arvate, et Rail Balticut ei peaks olema. Mina arvan, et peaks olema. Mina arvan, et põhja-lõuna suund on oluline. Eks te oma vaateid saate siis mujal tutvustada. Selles me oleme ilmselt erineval lainel.

Suur tänu!

Ja lisaküsimuse esitab Peeter Ernits. 

Palun!

Hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Täna hommikul kuulsin, kuidas Jürgen Ligi rääkis, et peaks rohkem rääkima positiivsetest juttudest. Ja teie jutt on ka, läheb hästi sellega kokku. 

Aga ma mäletan, et Taavi Aas, kui oli minister, oli riigieelarve kontrolli komisjonis, vaatas ausa näoga mulle otsa ja ütles, et 2026 aastal saab juba sõita. Aga see selleks. 

Aga … Ja muuseas, algselt oli selle Rail Balticu puhul see, et põhiline värk tuleb idast – kui te mäletate –, Soomest ka ja nii edasi. Nii et see ei maksa siin seostuda mõne erakonnaga. 

Aga minu küsimus on see, et nüüd … Ja kui nimetate seda Läti kolleegi Urmas Reinsaluks, Läti Urmas Reinsaluks – teie olite peaministritega aasta lõpul, vandusite, et kõik saab korda. Ja nüüd … Aga märgid näitavad, et ei pruugi saada, et võime Häädemeesteni kihutada uute rongidega. 

Kas teie suudate ka öelda nii nagu Taavi Aas omal ajal, et taguda vastu rinda ja ütelda, et 2030, sõidame rahulikult. Või kui ei sõida, siis kes maksab nii-öelda kihlveol konjakikasti näiteks?

Aitäh! Noh, kihlvedu nüüd pole, aga kui see konjakikast kuidagi kedagi aitaks.

Aga mina mäletan ka seda. Ma ei mäleta, mis erakonnas teie tollal olite, eks, ma ei taha siin torget teha. Aga ma lihtsalt ütlen, ma mäletan ka Taavi Aasa. Ja me vist isegi küsisime tema käest, ta oli tollane majandus- ja taristuminister, kes selle eest vastutas. Ja ta tuli meile majanduskomisjoni ja ühtäkki juhtuski niimoodi, et meil oli sama moment, millest te kirjeldate, et aasta 2026 oli see tähtaeg. Ja siis tuli Taavi Aas sinna komisjoni ja ütles, et vaat' nüüd on selline seis, et see ei ole 2026, vaid on 2030. Noh, järgnes vaikus. Siis küsiti, et aga miks, kust neli aastat juurde tuli. Ja Taavi Aas – noh, tema erakondlikku kuuluvust võime siiski meenutada, Keskerakonnast, kelle ajal see pikenes – ütles, et vot, siin on erinevad nüansid, Hispaania planeerijad ei teinud pool aastat tööd. Kui need olid hispaanlased, ma loodan, ma neile ülekohut ei tee, kui ma õigesti mäletan, ja nii edasi. Ja nii ta pikenes. 

Suurte objektide puhul tihtipeale on, jah, keeruline. Maailma ajaloos on neid erinevaid ülevaateid tehtud, kus suure projekti puhul on keeruline püsida kahes parameetris. Üks on aeg ja raha. Kui sa suudad rahalises parameetris püsida, siis tihtipeale aeg ei anna, ei klapi, ja vastupidi. Väga harva, kui suured projektid püsivad. Ja seetõttu mulle tundub, et tollal ühiskond võttis selle teadmise vastu, et arusaadav, et ajad keerulised, et tõepoolest nii kiiresti valmis ei saa, aga võeti kohustus 2030 valmis saada.

Ja Eesti on selles graafikus. Ma ei häbene öelda, et me oleme Baltimaade kõige tublimad tegelikult Rail Balticu tegijad. Ja see on väga meie huvides, selle ühenduse tegemine.

Läti teeb oma pingutusi. 

Ja mis see alternatiiv siis õigupoolest on? No me võime seda kritiseerida, me võime siin Läti kallal hambaid teritada, nagu ma kuulen, tegelikult tehakse, aga mis me sellega saame? Meie huvi oleks tegelikult Lätit toetada, luua võimalus ja pingutada selle nimel, et nad planeeriks meie koridori – mida nad on tegema hakanud, on Läti peaminister mulle öelnud –, ja võimalikult kiiresti ehitama hakkaks. Sest meie huvides on selle ühenduse saamine. Ja Euroopast selleks ka täiendava raha saamine, mis on järgmises Euroopa eelarveprojektis. 

Nii et õigupoolest ma küsiks, mis see alternatiiv siis on tegelikult. Jätame ühendamata, jätame ehitamata, jätame pooleli? Ei ole sellist alternatiivi, mis tähendab seda, et Eesti riigi ja rahva huvides on kiire ühendus Euroopa südamesse. Ma meenutan, see on Lennart Meri ajast unistus. Viskame kraavi, ütleme, et isoleerime ennast, kaevame piirid kinni ja ütleme, et me ei ühenda ennast kellegagi? No see pole variant väiksel riigil. 

Nii et seetõttu ma kutsun üles ka sellist nii-öelda – kuidas ma ütlen – Rail Balticu ja Eesti ühenduste vastast – kuidas ma ütlen – retoorikategevust, et mitte ka teist sõna kasutada, veidi tagasihoidlikumale hoida. Eriti praegusel ajastul on Eestil vaja häid ühendusi ja Euroopa südamesse kindlasti. See on olulisem kui kunagised nii-öelda idasuunalised ühendused, mis tõid vaid raha.

Aitäh!

Suur tänu! Lõpetame tänase esimese küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane teine küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Helir-Valdor Seeder ja teema on võõrtööjõud. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Murepilved on Eesti tuleviku kohal, kui praegune valitsuspoliitika jätkub. Ma pean silmas tööjõu- ja rändepoliitikat. Nimelt on valitsus esitanud Riigikogu menetlusse kaks välismaalaste seaduse muutmise seadust ja need on rohkem kui kummalised ja imelikud eelnõud. 

Kõigepealt lihtsustatakse töölubade ja elamislubade väljaandmist ja nende tingimusi. Juhin tähelepanu, et tööle asumise eesmärgil välja antavate elamislubade puhul sätestatakse, et inimene võib kuni kuus kuud olla ka töötuna siin. Selleks luuakse eraldi register, terve suur bürokraatia, kontrollitakse, millistest elatusvahenditest ta töötuna peaks siin tegutsema, kui ta on tööloa alusel siia elamisloa saanud ja nii edasi. 

Soodustatakse odava tööjõu sisserännet, viiakse kvoodinõue 0,8 Eesti keskmisest töötasust sisse toodaval tööjõul, luuakse terve rida täiendavaid erandeid, mis on kvoodiväliselt mõeldud tööjõu sissetoomiseks. Praegu on eelnõu seletuskirjas üheksa erinevat eluvaldkonda, kus kvoot üldse ei laiene. Ma juhin tähelepanu, et olukorras, kus 2024. aastal kehtestatud kvooti ei täidetud, ei olnud vajadust nii palju sisse tuua, 2025. aastal ei täidetud. 

Kvoodiosakaal, täna erandid moodustavad juba enamuse. Kui ma võtsin välja ja sain Siseministeeriumist andmed, näiteks, hea peaminister, meeldetuletuseks, et 2021. aasta kvoodi all toodi 14%, 86% väljastpoolt kvooti, 2022. aastal 14%, 2023. aastal 16%, 2024. aastal 19%, eelmisel aastal 13%. Nüüd me veel suurendame neid erandeid, see osakaal jääb 5%. See on ju tegelikult hullus, mis töötab vastu Eesti niisugusele teaduspõhisele, teadmistepõhisele poliitikale, suurema lisandväärtuse loomisele, kvalifitseeritud tööjõu sissetoomisele, kõigile meie arengukavadele, mis räägivad elatustase tõstmisest ja kõigest muust – selge orientatsioon (Juhataja: "Teie aeg!") odava tööjõu sissetoomisele. Miks me seda teeme? 

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea küsija! Need on sellised küsimused, mida selle eelnõu menetlemise juures tuleks tegelikult parlamendidebatis käsitleda, ja ma olen kindel, et te seda teete. 

Mulle väga meeldis, et te tõite siin alguses ka faktid välja. Tõepoolest, sellist hirmutamist teha, justkui meile tuleks massiliselt sisserännet – ei saa, eks. See on hea, et te seda ise ka möönate ja alustuseks kohe ära ütlete, sest tõepoolest, Eesti seis on selline, et valitsuse kehtestatud sisserände piirarv on 1300 umbes, noh 1292. Eelmisel aastal piirarv ei täitunud ja ka üle-eelmisel aastal, täpselt nagu te ütlesite, 2024.–2025. aastal oli see täiesti korrektne, piirarv ei täitunud. See tähendab seda, et isegi see kvoot ei täitu, meil ei ole massiliselt tulemas, nagu aeg-ajalt üritatakse luua seda muljet, et on tulemas. 

Nüüd teaduspõhisuse juurde minnes. Minu meelest jälle hea küsimuse püstitus. Teaduspõhisus tähendab seda, et me lähtume andmetest ja sellest, mis meil on faktidena teada, mitte emotsioonidest selle ümber. OSKA raport, mille alusel üks nendest eelnõudest on tehtud, on laialdane raport. Selle raporti valmimisse panustavad Kutsekoja kaudu nii ametiühingud, tööandjad, ettevõtlusorganisatsioonid, sisejulgeoleku eest tegutsejad, tagajad – kõik saavad selle järele vaadata. OSKA raport pidevalt uueneb ja see kirjeldab ära selle, milline on meie tööjõupuudus. Lihtsustatult lähtudes peaks meie esimene printsiip ja põhimõte olema Eesti inimestele heade oskuste andmine. Kui seejärel on näha, et meil näiteks koolidest ja kutsekoolidest ei tule nende oskustega inimesi ja meie majandus jääb selle taha toppama, siis on neid inimesi vaja. 

Ja nüüd meil on menetluses kaks eelnõu. Esimene eelnõu puudutab ühtse loa direktiivi ülevõtmist. Esimene lugemine on 28. veebruaril ja see puudutab seda, mida te rääkisite, et elamisloaga kehtivuse ajal on lubatud vahetada tööandjat, lubatud olla tööta teatud aega ja nii edasi. Teine eelnõu, mis puudutab nii-öelda tööjõupuudusega sektoreid, on OSKA raporti põhine ja kirjeldab ära, et selle raporti alusel öeldakse, millistes sektorites meil mingi kvalifikatsiooniga inimesi on puudu. 

See on oluline, et kui me mõtleme Eesti majanduse tsüklile, siis – meeldib see või ei meeldi, pessimistide kurvastuseks –, meie majandus on sisenenud kasvufaasi. Eelmisel aastal oli majanduskasv väike, aga armas, sellel aastal tuleb ta juba, ma arvan, üks regiooni kiiremaid, Leedu ja Rootsiga koos, ehk me oleme seal tipus. Ma näen, et see toob rõõmu teiegi näole ja loodan, et kogu Eesti rahvale. See tähendab seda, et ühel hetkel on meil vaja teatud erialadel, mida me ise ei suuda õpetada või välja koolitada, näiteks mõnda masinapargi operaatorit või pingioperaatorit või kedagi muud. See OSKA raport koostataksegi ettevõtjate, ametiühingute, Siseministeeriumi ja paljude erinevate osapoolte koos. Aitäh! Helir-Valdor Seeder, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! No see rõõm mul on küll läbi pisarate, härra peaminister, kuulates teie vastust, ja ma ütleksin, oi-oi-oi, me saame väga erinevalt aru nendest numbritest. Vastupidi, minu mure on just see, et kvoodiväliselt on tehtud nii palju erandeid – ja tehakse praegu veel juurde –, mis on täiesti ebavajalikud ja põhjendamatud, ja juba 90% tuleb täna kvoodiväliselt siia sisse ilma igasuguste piiranguteta. Ja nüüd me veel loome täiendavaid võimalusi sellesama OSKA raporti alusel. Üheksa erinevat valdkonda, kus kvoot üldse ei laienekski. Ei olegi mõtet kellelgi enam kvoodi sees tuua. 

Ja me teeme veel tegelikult karuteene ka Eesti töötajatele ja tööjõuturule. Ka need vähesed, kes veel kvoodi sees toovad, saavad nüüd eelise tuua lihtsamalt ehk madalamapalgalisi, 0,8% Eesti keskmisega sisse, ehk nad ei taotlegi enam tulevikus kvoodi alt, vaid toovad kvoodivälise erandina 0,8%-ga sisse. See on pööraselt vastuolus meie kõikide seatud eesmärkidega, mis puudutavad teaduspõhist majandust ja kõike muud. Nii et me saame väga erinevalt asjadest aru. Olukorras, kus kvooti ei täideta, ei ole vaja luua täiendavalt kvoodiväliseid sissetoomise allikaid. 

Aga mul on üks mure veel sellega seoses, mida me siin praegu ei ole käsitlenud, aga mis on ka nende eelnõude seletuskirjades ja mis nõuab täiendavaid kulutusi maksumaksjatelt miljonites. Nimelt, lõimumine, eesti keel, selle oskus siin sissetoodava tööjõu puhul. Seletuskirjas on toodud, et see toob täiendavaid kohustusi ka Eesti riigile. Ja toob tõepoolest olukorras, kus meil niikuinii eesti keele oskusega on probleeme, lõimumisega on probleeme ja kus Reformierakonna juhtimisel töötatakse süsteemselt vastu, et eesti keele seadust muuta ja seal sätestada teenindavale sektorile elementaarsed keelenõuded. Mina ei saa aru, miks me töötame tegelikult kõikide oma Eesti riigi teiste valdkondade arengukavadele ja prioriteetidele vastu, olgu see haridusvaldkond, keelevaldkond, majandusarengu valdkond. Kas te olete valmis need kaks väga rumalat eelnõu tagasi võtma?

Aitäh, hea küsija! Siin on nüüd jälle mitu küsimust selles küsimuses, aga ma jõudumööda vastan.  Kõigepealt see, et kvoodi kõrvalt tuleb rohkem ja kvoot ei täitunud – ma arvan, et see ongi faktina korrektne, nagu me oleme tuvastanud. Kvoot ei täitunud juba mitu aastat. Nii vastuses kui ka küsimuses saame ühiselt maha võtta selle hirmu, justkui siin hakkaks massiline sisseränne või oleks see massiline sissesurumine. See on esimene oluline printsiip.  

Teiseks, erinevad erandid. Mul kahjuks ei ole seda materjali kaasas, aga ma kindlasti pärast huvi pärast vaatan järele. Ma arvan, et needsamad erandid, mida me oleme teinud Eesti majanduse kasvatamiseks, muu hulgas näiteks inseneride toomiseks IT-sektoris või kuskil mujal, küllap need on olnud ka sellel valitsemisajal, kui Isamaa on valitsuses olnud, ja need erandid on kehtinud ka sellel ajal. Aga kui ei ole, siis küllap on hiljem tulnud. Kontrollin üle igal juhul. Aitäh hea mõtte eest!  

Mis puudutab teaduspõhisust, siis just teaduspõhisusele see lahendus ju osutabki. OSKA raport, mida Kutsekoda teeb, see printsiip on sama, mida ma arvan, et Eesti targa majandusega riigina ja kasvava majandusega riigina – kui me oleme kasvutsükli alguses, me vajame oskustööjõudu – peakski rakendama. See printsiip on selline, et me anname oma inimestele võimalikult head oskused tööturul toota kõrgemat lisandväärtust, rohkem teenida, rohkem jõukust kasvatada. Ja kui siis selgub endiselt teaduspõhiselt, andmetepõhiselt, et meie kutsekoolidest ja kõrgkoolidest ei tule selle valdkonna inimesi piisavalt, siis me saame tuua neid, kes muidu hoiaksid meie majandust tagasi, kui need töökohad ei oleks täidetud. Üks näide, mida ma olen ka varem toonud, aga väike trükikoda, üks ukrainlasest abielupaar hoolitseb sellest, et 10–20 Eesti inimest said kõrgema lisandväärtusega tööd, sest kahte spetsialisti oli vaja. Halval põhjusel, sõja tõttu, tulid nad siia, aga hoolitsevad selle eest, et meil on võimalik kõrgema lisandväärtusega asju teha. Nii et selliseid spetsialiste meil on vaja. Neid näiteid on palju toodud, kuidas üks hea kokk ühes restoranis võib anda 10–20 inimesele tööd, ilma selle kokata pole seda restorani ka. Nii et selle jaoks meil on vaja.  

Ja mis puudutab eestikeelset haridust ja eesti keelele üleminekut, siis sellesse panustame küll hoolega. Ja ma mäletan ja ilmselt teiegi mäletate, et mina olin eestikeelsele haridusele ülemineku vedaja aastal 2017. Ja ma mäletan ka Isamaa tollast sõnumit, mis ütles, et see peaks olema vabatahtlik ja kuidagi ebamäärane. Mul on hea meel, et teie olete võtnud jõulisema hoiaku, ja ma kutsun üles ka vestlusele pealinna piirkonnaga, sest mulle tundub, et seal on valitud mingi Keskerakonna lähenemine kahekiiruselisest eestikeelsest üleminekust. Ma arvan, et see oleks esimene konkreetne samm, mida te saaksite teha, et näidata, et te tõsiselt võtate eestikeelset haridust.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Tõnis Lukas. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Meil on olnud siin paar viimast aastat päris tõsine debatt võõrtööjõu sissetoomise esiteks vajadusest, teiseks tingimustest selle kohta. Kui mina tõestasin, et nende spetsialistide valdkonnas, mida tööandjad enim soovivad, on juba klausel, et peab olema 1,5 koefitsiendiga palk neile paljudel juhtudel juba tagatud, eriti Põhja-Eesti piirkonnas, seega erandeid teha ja täiendavaid võimalusi luua ei ole mingit põhjust, siis oli juttu, et valitsus tahab seda teha koefitsiendiga 1, see tähendab keskmise palgaga. Nüüd te olete tingimustes laskmas alla veel, 80% peale keskmisest palgast selle nii-öelda spetsialistide palganõude, millega neid siia sisse tuua. Märksõna, mis kehtis juba tollal, et te tegelikult soodustate või tahate sisse hakata tooma või võimaldada odava tööjõu toomist, mis konkureeriks meil siin turul ja lööks palgad veelgi alla, siis see märksõna on veel ajakohasem. Tõepoolest, te teete selle tööjõu odavaks ja seega lööte palgad alla siin juba elavatel Eesti inimestel ja suurendate tegelikult oma inimeste väljavoolu Eestist. Ka need, kes on kutsehariduse omandanud, tahaksid tööd saada, aga palgad ei ole nende jaoks piisavad. 

Ma küsin nüüd selle kohta, et värvatakse ju teatud piirkondadest väga tihti. Näeme, et Kesk-Aasiast tulevad spetsialistid ja liituvad siin venekeelse keskkonnaga. See keeleõppe küsimus. Väga hea, et valitsus meie algatatud tegevuskava järgi just seda üleminekut eestikeelsele õppele jätkab, aga need, kes tulevad perekondadega – neil on võimalik ka peresid järgi tuua –, eriti tingimustes, kus ukrainlasi on viimasel ajal palju tulnud ja meil on tõepoolest võõrtööjõudu tulnud viimastel aastatel palju sisse, need on täiskasvanud inimesed, kes vajavad keeleõpet.

Teie aeg!

Ja meil võimalusi selleks ei ole. Kuidas te nende puhul – ärme räägi koolide üleminekust – integratsiooni tagate? 

Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea küsija! Siin oli nüüd mitu küsimust. Kõigepealt, mis puudutab seda 0,8. Loomulikult võib tunduda – ma ei taha kuidagi ülekohut teha siin vastuses – pealinnas viibides kuidagi selline, ütleme, väike palk pealinnas ja parlamendis istudes või kuskil mujal, see on umbes 1600 eurot bruto, kuus. Aga see tegelikult, kui üle Eesti vaadata, puudutab näiteks seadmete ja masinaoperaatorite brutopalka ning Lõuna-Eestis ja väljaspool selliseid suuri piirkondi tasuks ka tähele panna. Me tahame, et majandus igal pool areneks. Nii et ma kutsun vaatama laiema pilguga. Veel kord: teades, et te ilmselt näete ka Lõuna-Eestit hästi, et see puudutab meil laiemat piirkonda kui ainult pealinnaregiooni, kus palgad ongi kõrgemad. Seetõttu tasub võib-olla vaadata seda. See on esimene asi. 

Teine asi, mis puudutab sedasama OSKA uuringut, siis sellesama OSKA välistööjõu-uuringu kohaselt on neist väga palju tööturul juba hõivatud, veidi alla poole, 42%, ja viiendik ehk 20% töötab tippspetsialisti ametikohal. … oskusi, ainult 16% on lihttöölised. Ehk siis vähem kui viiendik on lihttöölised ja ülejäänud on hõivatud oskustöötajatena. Nii et tegemist on väga kenasti, kui puudutada pereliikmeid, Eesti ühiskonda oodatud ja vajalike töötajatega, kes asuvad tööle. Nii et ma kordan neid protsente: pereliikme viibimise alusega inimesed on tööturul hõivatud 42%, 20% neist on tippspetsialistid, ainult 16% on lihttöölised ja ülejäänud on oskustöölised. Nii et see kirjeldab ka ära. 

Ja vajalik keeleõpe – ma arvan, et me ei pea siin üksteist veenma – peab olema nii intensiivne, et kõik räägivad Eestis eesti keeles. Mul on väga hea meel, veel kord, et eestikeelsele haridusele üleminek toimub, nagu ma omal ajal ettepaneku tegin. Ja juhuks, kui te ei kuulnud, siis Helirile tegin ka ettepaneku oma Tallinna piirkonnaga vestelda, kus on valitud Keskerakonna mudel, et minna kahe kiirusega üle eestikeelsele haridusele. Mulle teeb see veidi tuska, tunnistan.

Suur tänu! Lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kolmas küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Martin Helme ja teema on Eesti välis- ja julgeolekupoliitilised eskapaadid. Martin Helme, palun!

Aitäh! No me oleme väga palju kuulnud loosungit, et meie olemegi NATO, eks. Eesti ongi NATO. Kõik on õige – oleme NATO liikmesriik. 

Nüüd on meil seoses Gröönimaaga tekkinud olukord, kus tuleb üle täpsustada, et milline NATO me siis oleme. Ja meile on räägitud, et Taani esitas Eestile kutse, et Eesti saadaks ka sõdureid Taani, et kuidagi kaitsta – või, vabandust, Gröönimaale siis, Taani kutsel –, et kuidagi kaitsta Gröönimaad ameeriklaste eest või ameeriklaste vastu. 

Kui nüüd Ameerikast tuleb kutse Pentagonist ka saata ameeriklastele appi Eesti sõdureid, et Gröönima julgeolekut venelaste vastu tagada, kas me siis vastame mõlemale kutsele ja kellele me anname siis missugused suunised? Ja kui üks meie sõdur on Taani poolel, teine on USA poolel, siis kes esimesena tulistada tohib? 

Te ju saate isegi aru, et see on absurdne olukord, kui me niimoodi ennast sinna kahe vahele paneme. 

Nüüd, mul küsimus, et kumb siis, kumb NATO me oleme.

Aga tegelikult ma tahaksin natuke tõsisemalt edasi minna. Meil tundub, et ei ole – valitsuse tasemel vähemalt – seda arusaamist, et Gröönimaa küsimus ei ole mitte vastasseis USA ja Taani vahel, vaid see on vastasseis USA ja Venemaa ja Venemaa selja taga oleva Hiina vahel. Ja minu meelest on küll täiesti üheselt näha praegu, et Eesti valitsuseametnikud ja Eesti valitseva partei ametnikud – Paetid, Mihkelson, Ligid, Tsahknad – täiesti selgelt positsioneerivad ennast Ameerika vastu. Ja see tähendab, et täiesti selgelt positsioneeritakse ennast Venemaa arktilise laienemise ambitsiooni poolt.

Mida te kavatsete ette võtta selleks, et Eestist ei läheks välja Ameerikasse see sõnum, et me siin nii-öelda läheme Gröönimaad kaitsma ameeriklaste vastu, sellega sisuliselt ennast venelaste poolele asjatades? Ja mida te kavatsete ette võtta oma parteikaaslastega, kes sellist pläusti suust välja ajavad?

Aitäh!

Aitäh! Noh, ütleme nii, et meie vist leppimatu erimeelsus on juba selge. 

Välis- ja julgeolekupoliitilised eskapaadid. Aitäh selle luulelise küsimuse eest kõigepealt! 

Teiseks võin kinnitada, et NATO liitlaste õppused Arktikas on täiesti tavapärased. Näiteks Ühendkuningriigiga, JEF ehk seesama ühendekspeditsiooniväega, tegevuspiirkond on Läänemere regioon, kaugpõhi, Arktika. Ja näiteks JEF-i 2026. aasta kõige suurim õppus "Lion Protector" maist juunini samuti Põhja-Atlandi regioonis. Milline meie panus seal on täpselt, see sõltub iga õppuse konfiguratsioonist. 

Teiseks, kindlasti tasub võib-olla juhtida tähelepanu ja, ütleme nii, et võib-olla see oli lihtsalt lipsatus, aga üldiselt õppustel liitlased üksteise pihta päris terava moonaga ikkagi tuld ei anna loodetavasti – lihtsalt harimiseks –, sellist asja ei tee, sest üldiselt siis neid õppusi jääks järjest kiiremini vähemaks. 

Nüüd, tulles selle pildi juurde, ma saan aru, et EKRE maailmamudelis ja teie sellises nagu väga konservatiivses maailmamudelis – mida, tunnistan, te olete suutnud edukalt ka Isamaale peale suruda; ma näen, et nad üritavad seda järgida –, selles sellises ülikonservatiivses maailmamudelis justkui jõud on ainus, mis loeb, ja väärtusi poleks. Mina ei ole sellega nõus. Ja ma arvan, et väärtuspõhine poliitika, eriti väiksel riigil, Eestil kindlasti on omal kohal.

Ja kui vaadata erinevaid väljaütlemisi – ükskõik, kellele te viitate, Urmas Paetile, Marko Mihkelsonile, välisministrile, ükskõik, kellele – väärtuspõhine poliitika väikeriigi puhul on omal kohal. Ja see tähendab seda, et territooriumi jõuga äravõtmist ei tunnusta me ei Gröönimaa puhul, ei Ukraina puhul ega kellegi muu puhul. Et oleks klaar. Me oleme selle ka välja öelnud. 

Ja NATO minu hinnangul … Ma saan aru loomulikult, et paljudele, eriti NATO-vastastele, Euroopa Liidu vastastele, meeldiks kuulutada NATO-t, et ta ei toimi. Praktikas siiski NATO toimib paremini, kui enamus seda tajub. Samal ajal, kui meie siin soojas toas oleme ja arutame selliste nii-öelda maailmavaateliste küsimuste üle, on merel laevad, mis valvavad meie kriitilist taristut. Kui õhuruumi peaks tulema venelaste lennukid, lähevad rotatsioonis olevad NATO lennukid vastu ja eskordivad nad välja. 

Nii et see süsteem toimib kenasti, NATO toimib. Ja ma arvan, et NATO liitlaste vahelised küsimused tuleks ka liitlaste vahel lahendada nii, et me ei pakuks rõõmu meie vaenlastele näiteks Venemaal. Noh, mis on klaar – me teame, kes meie vaenlane on. 

Nii et, jah, seetõttu ma, ütleme nii, et selle teie sellise – kuidas ma ütlen – senise väärtuspõhise või väärtuspõhise maailmakorra või maailma lõppu kuulutamist ja seda rõõmu sellest ei mõista. Minu arvates eriti väikeriigi parlamendi ja rahva esindajana peaksite te hoolitsema selle eest, et väärtuspõhine ja reeglitepõhine maailm püsiks. See on eesmärk. Aitäh!

Aitäh! Martin Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Minu küsimus oligi, et millised väärtused siis. Mette Frederiksen, Taani peaminister ütles, et kui ei lahene Gröönimaa vaidlus nii, nagu neile meeldib, siis NATO on surnud. Kanada peaminister Carney'i ütles eile, Davosisse, teie kurvastuseks, et senine maailmakord ongi lõppenud. Nüüd mul ongi küsimus, et millised väärtused. Te ütlesite, et see on meile kõigile klaar, et Venemaa on meie põlisvaenlane. No meile siin on kõigile klaar, aga Macron saadab välja sõnumi, et tema teeb G7 koosoleku koos venelastega. Kui vaja, ilma ameeriklasteta, aga koos venelastega, et ikkagi ameeriklastele koht kätte näidata. Mis puudutab seda, et me läheme koos õppustele, siis näeme, et meist on 80 korda suurem Saksamaa ei lähe sinna õppustele, sellepärast et nemad on aru saanud – meist palju suuremana –, et kui toimub suurte jõukeskuste omavaheline võitlus Venemaa, Hiina, Ameerika võitlus Arktika pärast, siis toppida ennast sellesse positsiooni, kus sa pead Taani ja Ameerika vahel valima, on rumalus. 

Meie valitsus hiilgab rumalusega, meie topime ennast igale poole. Impeerium Eesti näitab kõigile, kuidas tuleb elada. Ma küsingi nüüd, et kui Macron on öelnud ja Euroopa Komisjonis käivad jutud, et venelastega tuleb laua taha istuda ja ainus, keda keegi sinna laua taha ei taha lasta Venemaast ega läbi rääkima, on Kaja Kallas, sest ta on täielikult läbi kukkunud oma ametis, otsitakse paremat inimest. Põhjus on ju väga selge, sellepärast et otsitakse sellist inimest, kes hakkab päriselt sõbralikult läbi rääkima. Seda ütleb Macron ka meile välja. 

Ma küsin siis seda, et millal, milline lapsesuu teie, ma ei tea, alkohoolik-akadeemik, kes teil välisministrikoha pealt palka saab, või mõni teie parteikaaslane või äkki mõni suursaadik ütleb lapsesuuga välja selle, mida Macron praegu ütles, et me peame hakkama venelastega "sõpsi panema" selle jaoks, et ameeriklaste vastu saada, sest see on see praegu, millega tegelevad meie väärtuspõhised lääneliitlased Euroopas.

Nojah! Vahel on sihuke tunne, nagu tuled siia infotundi ja keegi loeb midagi ette ja siis tahaks öelda, nagu koolis öeldakse, anekdoodis, et koer vist sõi kodutöö ära. Te olete ikkagi sellest Mark Carney jutust täiesti valesti aru saanud. Ütlen ausalt, et ta on muuseas liberaal, pidage vastu! Ja tema ettekujutus ja kirjeldus sellest, mis minu meelest oli suurepärane kõne – kõigil tasub seda vaadata ja lugeda –, oli ikkagi kirjeldada seda, mismoodi see maailm välja näeb ja kuidas keskmised riigid väärtuspõhiselt peavadki omavahel koostööd tegema nende riikide vastu, kelle puhul jõud asendab väärtusi. See on väga mõistlik. 

Nüüd see teie ettekujutus. Ma ei saanud hästi aru sellest küsimusest, kas te pakkusite ennast Kaja Kallase asemele Venemaaga sõbralikult läbi rääkima. Seegi jäi mulle veidi ähmaseks, aga ma ei saa aru, millest see vaimustus tuleb. Me peaksime justkui otsima vahetegemist nende liitlaste vahel, kes meil on. Ameerika Ühendriigid on osa Eesti julgeoleku tagamisest, me teeme koostööd, aga ütleme nii, et Euroopa kindlasti kaitseb ka oma majandushuve ja väärtusi. Me ei anna kindlasti ära oma territooriumi. Kui tuleb debatt, neljapäeval ma lähen erakorralisele ülemkogule Brüsselisse ja me arutame läbi, millised on võimalikud majanduslikud vastusammud. Aga mina seda kõike öeldes loodan, et meil on võimalik need küsimused lahendada liitlaste vahel dialoogis. 

Kui me vaatame maailma ajalugu, siis maailma ajalugu on ikkagi selline, kus Ameerika Ühendriigid ja Euroopa koos olles suudavad tagada reeglipärase maailma, hoida eemal võimult igasugused diktaatorid, türannid. Viimati viidi ära Venezuelast üks kommunistlik diktaator, keda keegi siinkandis taga nutma ei jää, sõltub, mis seal edasi saab. Mina siiski arvan, et väärtuspõhisus on väga oluline, ma arvan, et koostöö Põhjala-Balti regioonis ja Euroopa tugevatega, muu hulgas Kanadaga on väga oluline meie jaoks. Liitlassuhted transatlantiliselt on meie huvides, et püsiks tugevana ja et Ameerika tegelikult, hoolimata sellest, kes iganes administratsioonis, püsiks ka meie liitlasena. 

Nii et selle nimel tuleb tööd teha, mitte rõõmustada selle üle ja öelda, et nüüd oleks aeg visata kõik oma aated prügikasti, nagu see teie kõrval istuv mees ütles, et polegi tähtis, mis värvi lipp see Pikas Hermannis lehvib, peaasi, et me siin saame toimetada. Mina arvan, et väärtused siiski loevad ka.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Mart Helme. Palun!

No teile ei anna ikka rahu, et Pikas Hermannis ei lehvi Ukraina lipp või vikerkaarelipp. Teil on kogu aeg ikka sellega mingi valu, selle Pika Hermanni lipuga. Meie tahame, et seal on sinimustvalge. Ja me tegime vastava seaduseelnõu, mis teie erakonna fraktsiooni poolt tagasi lükati siin. Nii et me selles lipuküsimuses ilmselt ei ole ühel meelel. Meie tahame sinimustvalget, teie tahate vikerkaarelippu.  

Ja tulleski väärtuste juurde, Ameerika praegune administratsioon on selgelt öelnud nii J. D. Vance'i suu läbi kui ka Marco Rubio suu läbi kui ka Trumpi suu läbi, et Euroopa ei jaga Ameerika väärtusi ja Ameerika ei jaga neid liberaalseid läbuväärtusi, mida kultiveerib Euroopa. Nii et meil ei ole ühiseid väärtusi praegu. Ja selles ongi tegelikult see dilemma Eesti valitsusele, Eesti riigile, Eesti rahvale: kellega me koos oleme? Kas Macroniga, kelle kohta Trump ütles just äsja, et Macroni varsti enam ei ole ja tema arvamus ei ole oluline, see on irrelevantne? Ja ta on põhimõtteliselt öelnud seda ka Euroopa Komisjoni kohta, et sellega ei ole võimalik koostööd teha ja selle arvamus ei mõjuta Ameerika Ühendriikide poliitilisi samme. Nii et kellega me oleme? Kas me oleme selle väikeste päkapikkude kambaga ja mõnitame ja sõimame Donald Trumpi? Või me siiski arvestame sellega, et Donald Trumpil on võimalus jätta meid külma kätte, jätta meid venelastele, aga eurooplased meid selles osas aidata ei saa? Euroopast ei ole vastast Venemaale. 

Ja täna tõenäoliselt toimub Davosis midagi väga dramaatilist. Nimelt, Trumpi ja Zelenskõi kohtumine – või toimub see homme, ma täpselt ei tea –, kus Trump kavatseb Zelenskõile öelda: sa teed kas nii, nagu ma sulle ütlen, või sa jääd üksinda ja sind keegi ei ole võimeline nii aitama nagu meie. Nii et meie tahame siis nüüd jääda üksinda.  

Ma tean, et Reformierakonna loosung on ju olnud: "Ei kunagi enam üksi". Aga te töötate ju selle nimel, et me ainsa suurjõuga, kes meid tegelikult toetada ja kaitsta saaks, sellega tülli läheksime ja see meid üksi jätaks. See on see dilemma koht. (Juhataja: Teie aeg!) Te võite väärtustest nii palju jahvatada, kui tahate. Ja mis see siis nüüd on? (Juhataja: Aitäh!) Öelge nüüd must-valgel ja selgelt ära, kas me oleme Ameerikaga või me oleme Ameerika vastastega?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Hea küsija! Ma nüüd mitu asja parandan kohe ära. Esiteks, Ukraina sai väga suure toe Euroopalt, viimaselt ülemkogult 90 miljardit. See võimaldab Ukrainal võitlust vabaduse eest agressori vastu pidada mitu aastat. See on punkt üks. Te ütlete, et me ei suuda aidata, suudame küll väga hästi. Seda esiteks. 

Teiseks, erinevalt teist – te loete uudiseid ja pealkirju, mina aeg-ajalt ikkagi istun samas saalis nii eurooplaste kui ameeriklastega. Ameeriklaste sõnum on korduvalt olnud, et Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi käib Valges majas, mitte Putin. Ma saan aru, et teie justkui üritaksite seda teistpidi näidata. Päris nii siiski ei ole. Relva- ja luureabi annab Ameerika siiski Ukrainale. Seda teiseks.  

Kolmandaks, meie oleme Euroopa Liidus, meie huvides on tugev Euroopa Liit. Jälle tean, et meil on siin erimeelsust. Teie mõte on Riigikogus asutada Euroopa Liidust väljaastumise toetusgrupp või töörühm. Mõistan, see on teie vaade. Mina arvan, et meie huvides on tugev Euroopa, mis suudab koos tegutseda, ka julgeolekut tagada, ka erinevaid samme. Aga see ei asenda NATO-t. NATO kaitseplaanide alusel me toimetame. Meie väed, meie kaitseliinid on integreeritud NATO süsteemi, planeerimine käib selle alusel, investeerimine käib selle alusel. Nagu ma juba meenutasin, neidsamu kriitilisi ühendusi, mida venelastel või Vene varilaevastikel on aeg-ajalt kombeks tabada, valvavad NATO laevad. Meie taevast valvavad NATO lennukid ja sellepärast, et liitlased teevad seda koos. Meil ei ole raha kõiki neid lennukeid ja laevu osta. Koos teeme. Meie panustame küll palju, aga meie liitlased tagavad ka meie julgeolekut, ja meie ka.  

Nii et ma arvan, et meie tulevik liitlassuhetes on väga heas regionaalses koostöös, laiemalt sellessamas NATO koostöös, mis puudutab kolmandikku, kus juhtriik on Ühendkuningriik, ja ilmselt ka laiemalt, nagu Kanada peaminister ütles, sellises samameelsete väärtuspõhiste riikide koostöös, mida Euroopas, ma arvan, teie kurvastuseks kahjuks, on enamik, ja mis arvab, ma arvan, et enamik arvab, et Ühendriikidega peaks hoidma võimalikult häid ja konstruktiivseid suhteid.  

Ma arvan, et siia lõppu on paslik öelda, et kui keegi ütleb, et mõni valitud president lahkub, siis vaadake, see ongi demokraatia tunnus. Igaühel on oma ametiaeg. Minul on oma ametiaeg, teil on siin oma ametiaeg, kõigil on oma ametiaeg. Pärast hinnatakse tema töö kvaliteeti.

Suur tänu! Sellega lõpetame tänase kolmanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi.  

Tänane neljas küsimus. Samuti peaminister Kristen Michalile.  

Küsib Riigikogu liige Lauri Läänemets ja teemaks on laste ja pensionäride tasuta sõiduõiguse kaotamine.  

Lauri Läänemets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! 

Austatud peaminister! Ma küsin teilt ebaõigluse kohta. Ebaõigluse kohta, mis puudutab seda, et valitsus soovib ära kaotada pensionäride ja laste tasuta sõidu võimaluse mööda Eestit. Seda ... 

Ma ei saa küsida vist.

Vabandust! 

Mart Helme! Me ei kuule küsimust, kui te asute seal peaministriga diskussiooni. Nii ei ole võimalik infotundi pidada. Aitäh, et võtsite kuulda.  

Ja, Lauri Läänemets, palun jätkake!

Aitäh! Ma loodan, et panete natuke aega juurde ka.

Ma panen teile selle aja juurde. Palun!

Ma soovin küsida selle ebaõigluse kohta, mis puudutab laste ja pensionäride tasuta sõiduõiguse kaotamist. Ja seda olukorras, kuskohas me teame, et elukallidus on tõusnud, inimestel on keeruline, ja just selle ebaõigluse kontekstis.

Ebaõigluse kontekstis selles mõttes, et me teame, et ei lastele ega eelkõige ka pensionäridele tegelikult need maksumuudatused raha juurde pole andnud, millest valitsus siin väga palju rääkinud on. Samas need maksumuudatused on andnud väga palju raha juurde just neile inimestele, kes teenivad 4000 eurot ja rohkem. Need inimesed, see 10% kõige suurema palga saajatest saab umbes 120 miljonit eurot aastas lisa, ehk siis 1848 eurot aastas iga inimese kohta juurde nii-öelda maksukingitust. Ja tundub, et riigil on raha küll, kuigi selle jaoks ka võetakse laenu. 

Aga nüüd olukorras, kuskohas me räägime nendest inimestest, kelle sissetulekud ei suurene nii palju – ja nende inimeste seas on kindlasti väga palju neid inimesi, kes on suhtelises vaesuses või ka absoluutses vaesuses, nii laste kui pensionäride seas –, neile siis otsustatakse valitsuse poolt kehtestada pilet või kuukaart. Ja see on ebaõiglane ja see ebaõiglus tegelikult lõhub Eesti ühtsust ja usku sellesse riiki. Kui me kogu aeg kõige jõukamatele anname juurde ja võtame neilt, kellelt ei ole, siis selline riik koos püsida ei saa.

Ja ma tahaksin, et te selgitaksite seda valitsuse loogikat, et mis siis selle taga on. Ja just … Mind ei huvita see, et te räägite seal eelarvest ja sellest, et kui palju meil puudu on. Rääkige seda loogikat – jõukatele juurde, juurde, teistelt ära. Mis see loogika on, kuidas te näete, et siis see riik lõpuks üldse toimib?

Aitäh!

Jah, aitäh, hea küsija! 

Siin oli nüüd mitu nüanssi. Püüan kõik jõudumööda vastata ja hiljem saate juurde küsida, saan jälle vastata. 

Kõigepealt, kokkulepet sellise pileti kehtestamiseks maakonnaliinidel valitsuses ei ole, aga seda on öelnud ka regionaal- ja põllumajandusminister ise välja. Seda esiteks. 

Teiseks, ma saan aru, et kuna te soovite talle usaldust avaldada, siis lähipäevadel on ta siin ka parlamendi ees, kus te saate temalt kõik üksikasjad üle käia. Ta kirjeldab, mis on selle ühistranspordireformi vajadus. 

Ja ühiskonnas on ka erinevad arvamused sellel teemal olnud, aga üldiselt mulle tundub, et kui jätta kõrvale see võib-olla väljaütlemine või, ütleme, sõnastus selle pileti osas, siis ühiskond tervikuna ütleb, et, jah, ühistranspordivõrku on vaja reformida, sest meil on vaja transporti, mis ühendub omavahel, kus on võimalik transpordiliike vahetada. Inimeseasustused muutuvad, transpordisuunad muutuvad, tulevad kiiremad rongid, bussid peavad nendega kokku käima; mõnes kohas tuleb liine juurde panna, mõnes kohas vähemaks võtta – see on normaalne tegevus, kõik seda tegelikult tunnustavad.

Ja tahtmata nüüd viidata sellele tagasi, aga ka eelmine regionaal- ja põllumajandusminister või eelmine vastutaja sotsiaaldemokraatidest tegeles tegelikult sama reformiga. 

Nüüd, pileti kohta on regionaal- ja põllumajandusminister ise ka selgitanud ja hiljem öelnud, et see võib olla ka üheeurone kuupilet, mis kellegile üle jõu ei käi. See ei pea olema täiendav rahakogumise allikas, vaid tema ametnike soov on olnud see, et saada ülevaade, et kes kus täpselt liigub, ja saada see tagasiside. 

Ja mina ütlen, et ega siis see reform on alles arutamisel. Kui seda ülevaadet on võimalik kuidagi muudmoodi saada, siis saab selle ülevaate ehk ka moodsamate vahenditega kuidagi muudmoodi. Selleks seda reformi läbi arutatakse. 

Nii et, jah, ma arvan, et kui te vähegi suudate – aga ma kardan, et ega te ei suuda –, siis te võite selle 15- ja 20-eurose piletiga nüüd tõmmake punase pliiatsiga joon peale, sellega nüüd rohkem inimesi hirmutada ei ole vaja, aga me võime veel paar infotundi seda üle käia. 

Ja mis puudutab maksumuudatusi, siis siin ka – kuidas ma ilusti ütleks – jälle koer on kodutöö ära söönud, mulle tundub. See puudutab siiski väga paljusid inimesi. Kui te hakkate rääkima, et Eesti põlisrikkad – need, kellele justkui me teie sihukese vasakpoolse maailmavaate järgi teene teeme – on õpetajad, politseinikud, kultuuritöötajad, päästjad, keda me pidime teie loodud maksuküüruga täiendavalt maksustama, mille me nüüd kaotasime, tänu millele majandus hakkab kasvama ja kõigil läheb paremini – no minu arvates te olete ikka leppimatult valel teel majandusloogikaga.

Aitäh!

Suur tänu! Lauri Läänemets, teil on täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Maksuküüru kaotamine muidugi kellelegi kingitus ei ole, sellepärast et me teame, kui suurde võlakoormasse te Eesti lükkate tegelikult sellega. Kuidas iga inimene, kes tööl käib, hakkab 3,7 protsendipunkti, väga suure osa oma tulumaksust, maksma lihtsalt välismaa pankadele intressideks. Mitte midagi me sellest vastu ei saa ja lõppkokkuvõttes, kuidas see elukallidust mõjutab. 

See, et te väidate – minu küsimus oli võrdlus 10% kõige suurema tulu teenijatega –, te ütlete, et õpetajad saavad 4000 eurot. Härra peaminister, te ei tea, kui palju õpetaja palka saab. Ma räägin inimestest, kes saavad 4000 eurot. Te iga kord siin saalis hakkate rääkima õpetaja palgast. Mina sellest õpetajast ei räägi. Ma arvan, et õpetajaga on meil täna hästi. Ma räägin sellest, et me suuname kõige rikkamale või kõige suuremale tulu teenijale Eestis 120 miljonit eurot aastas. See on väga ebaõiglane olukorras, kus 1200 eurot teeniv inimene saab ainult 10 eurot kuus juurde. Probleemi me ei lahenda, eriti veel absoluutses vaesuses olevate 12 000 lapse probleemi. Mingisuguseid lahendusi valitsusel seal ei ole. 

Me teame kõik, et ka 1-eurone kuukaart muutub ühel hetkel võib-olla 2 või 10 või 20 euroseks, kui te selle ukse avate. Minu arvates neid näiteid maailmast ja Eestist on väga palju, küsimus on lihtsalt põhimõttes, kas see on tasuta sõitmine või selle eest tuleb maksta. Niipea, kui maksta tuleb, siis lõppkokkuvõttes valitsus jälle raha ei anna ja raha ei anna ja niimoodi hakkavad need kuukaardid ja piletihinnad tõusma.

Ehk siis ma küsiksin teilt nüüd üle. Te ütlesite, et meil ei ole mõtet seda debatti pidada, aga ma ei ole vastust saanud. Kas te saate siin öelda, et peaminister ütleb jah, et ühtegi senti piletihinnaks pensionäridele ja õpilastele ei tule ja siis on see teema maas, me rohkem ei küsi, me teame, kuidas me käitume võib-olla ka umbusalduse avaldamisel. Või te ütlete, et ärge küsige ja teate, et siin enam-vähem kõik on nii ja naa? Ühesõnaga, kas te ütlete, et jah, ei tule ja teema on maas (Juhataja: "Teie aeg!") või tegelikult see teema jätkub?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! No ega see teema jätkub sellest hoolimata, mida mina ütlen. Infotunnis ma olen juba ammu aru saanud, et vastus ei puuduta üldse seda küsimust tihtipeale või küsimus ei puuduta ka järgmist. Nii et ma ütleks kenasti, et mingit kokkulepet pileti kehtestamiseks ei ole valitsuses. Me oleme oma arvamust väljendanud. Pigem on vähemalt ühe valitsuspartneri hoiak või minu hoiak see, et kui me tahame teada, kes kus sõidab, siis see ei ole mitte raha korjamiseks, vaid selleks, et selle plastikkaardi või mis iganes tasu teenindada. Tallinnas on vist umbes kolm eurot selle plastkaardi tasu. See võib olla üheeurone kuukaart sama hästi. See ei võta kelleltki kindlasti tükki küljest, aga tasuta transporti ja tasuta asju ei ole olemas. Ma loodan, et te saate sellest ka aru. Kõik see on tasutud, kõik see on maksumaksjate poolt kinni makstud. Me korjame ise maksudena kokku ja selle eest me hoiame üleval. 

Minister Terrase ajal me panime eelarvest sellel aastal juurde 55 miljonit täiendavat ühistransporti, 55 miljonit panime baasi juurde. Tegelikult läheb sinna ikka järjest rohkem raha. Selleks, et saada kaasaegne transpordivõrk, kui tulevad uued rongid, uued ühendused, kuidas mis millega kokku käib, peab pidevalt tegelema. Ma arvan, et regionaal- ja põllumajandusministril ja ühistranspordiametnikel on ülesandeid küll, kuidas seda kõike üle vaadata ja läbi arutada. See reform on pikaajaline. Seda debatti peetakse sel aastal, peetakse järgmisel aastal ja peetakse ka viie aasta pärast, sellepärast et inimasustused muutuvad, liikumisviisid muutuvad ja huvid muutuvad. 

Mis puudutab teie ettekujutust sellest maksuküürust, siis ma saan aru, et loomulikult oli see teile väga armas, teie olite selle looja. Sotsiaaldemokraadid, Isamaa ja Keskerakond – kolm vasakerakonda, kui nii võib öelda selles võtmes – lõid mingi astmelise tulumaksu sarnase moodustise, mille me selle aasta alguses kaotasime. Teie räägite, et see on kingitus rikastele. Ja mina ütlen ausalt, et vaadake, kui te seda maksuküüru või maksukoormat vaatate, siis põhiliselt rõhus ta keskmise palgaga inimesi. Te räägite 4000 eurost. Hea küsija! Eesti keskmine palk on 2100 eurot, seegi tasuks endale selgeks teha.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab Anti Allas. Palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud peaminister! Kõigepealt mõned parandused, faktivead, mida te olete siin esitanud. Esiteks lükkasid kõik Eesti ühistranspordikeskused sellel nädalal tagasi väite, et selleks, et teada saada, kus ja kuhu pensionärid või õpilased sõidavad, on vaja kehtestada pilet. See info on neil olemas, või kui ei ole 100%, siis seda on võimalik muude vahenditega teha. Nii et see on kindlasti maas, spetsialistid on seda ütelnud. 

See väide ei vasta ka tõele, et 55 miljonit te panite lisaraha ühistransporti või õigemini bussitransporti, sellepärast et kogu see eelarve on alla 80 miljoni. Eelmine aasta ei olnud 30 miljonit, see eelarve lihtsalt täiesti lubamatult iga kord juba enne võetud kohustusi maksti reservfondist, mida ükski normaalne valitsus tegelikult endale lubada ei tohi ja see on väljapressimise meetod. Aga see selleks. 

Ma sooviksin aga küsida seda, et seesama minister on väitnud ka seda, miks peavad tallinlased kinni maksma Võrumaal sõitvad tühjad bussid. See väide on muide vale. Need bussid ei ole tühjad, see on ka spetsialistidelt üle küsitud. Minu küsimus on teile konkreetne: kas te nõustute sellise retoorikaga, et Võrumaa inimesed ei olegi maksumaksjad, ja kas te olete kutsunud ministrit selles osas korrale?

Ma nüüd ei tea, miks te peaksite – aitäh küsimuse eest! – väitma, et Võrumaa inimesed ei ole maksumaksjad. Omistate selle kellelegi, aga ma ei usu, et keegi sellist juttu ajaks. Ma arvan, et see jutt ei vasta tõele. Ma loodan, et keegi sihukest väidet ei esita – teie ega keegi teine. 

Nüüd, tulles selle juurde, et te ütlesite, et ükski normaalne valitsus ei tõsta seda raha reservist transporti. No vot, te peate oma kolleegidega vestlema, näiteks alustuseks Lauri Läänemetsaga. Sotsidega valitsuses tehti seda aastaid, enne kui nüüd uue valitsusega ja Hendrik Terrasega see 54,8 miljonit ehk peaaegu 50 miljonit, 55 miljonit tõsteti täiendavalt baasi, et iga kord ei peaks ringi tõstma. Riigikontrolli hinnangul – ma viitan Riigikontrollile, te viitate ka erinevatele ekspertidele, viitan minagi –, Riigikontrolli hinnang on, et tasuta süsteem sellisena süvendab alarahastatust ja halvendab planeerimist. Ja paljude maakonnaliinide puhul on väga reaalne oht, et liin osutub liiga kulukaks ja need liinid tuleb rahapuudusel sulgeda. See tähendab seda, et sellepärast tulebki seda reformi teha, et meil oleks korralik piletisüsteem, me teaksime, millised transpordiliigid kus liiguvad. See info peab olema kaasaegne, see peab olema täpne. Väga hea, kui te ütlete, et on olemas suur osa infost. See ju aitab edasi, ega me siin üksteisega ei vaidle. Kui on info olemas, siis mina ainult rõõmustan selle üle. Pole peaministrit, kes ei rõõmustaks selle üle, kui tal on andmed olemas, mille alusel otsuseid teha. Aga mina saan aru siiski, et transpordivajadus või vähemalt see, mida regionaal- ja põllumajandusministrile tema ametnikud, kes ühistranspordiga tegelevad – ma siiski meenutan, et ühistranspordi juhtimine taristuministri juurest viidi Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumisse just sotside eestvedamisel –, on talle öelnud, et neil on vaja täiendavat infot, et liine planeerida. Väga hea, kui see info on olemas. Kui seda infot siiski ei ole, tuleb see info hankida. 

Aga veel kord: jah, minu sõnum siit küll on – ma loodan, et see teie südant ja teiste südant ka rahustab –, et kokkulepet ei ole piletite kehtestamiseks ja kindlasti ei saa see olla ühistranspordi rahavajaduse katmiseks. See pigem on analoogia nagu Tallinnaga, kus sa maksad kolm eurot selleks, et see plastkaart oleks. Kasuta õpilaspiletit või midagi muud, et me teame kes kus liigub. See on see plaan. Aga veel kord: see reform kestab kaua, nii et neid debatte saab pidada küll ja veel. Mida paremad andmed meil on, seda paremini saame otsustada. Ma olen siin ka varem meenutanud näiteks Tartu näidet, kus minule saadud info alusel oli tollal see pilt selline, et tehti liinivõrk ümber, kasutati küll mitte valideerimist, vaid mobiilpositsioneerimist, ja selle tulemusena kasutajate rahulolu ja ühistranspordikasutus tõusid. Täna hommikul ma vaatasin ERR-ist andmeid. Selle valdkonna inimesed Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumist ütlevad, et ühistranspordikasutus on langenud. Järelikult seda võrku tuleb uuendada. Kui see langeb, siis inimesed ei kasuta. Aga meie huvi peaks ju olema, et kui bussid sõidavad, siis nad ei sõida lihtsalt kilomeetreid täis, tühjad istmed ja toolid ei sõidaks, vaid see kasutus peaks kasvama. Nii et ju siis varasematel aastatel selles valdkonnas on midagi tegemata jäänud. Peate oma kolleegidega ka vestlema sellest, et mis jäi tegemata, et see kasutus on langenud.

Aitäh! Lõpetame neljanda küsimuse käsitlemise. Liigume edasi.

Tänane viies küsimus on sotsiaalminister Karmen Jollerile, küsib Riigikogu liige Vladimir Arhipov ja teema on demograafiline olukord Eestis. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Statistika näitab, halastamatu statistika, et Eesti rahvaarv väheneb, sündimus langeb ning noorte perede kindlustunne on viimaste aastate madalaim. Majandusteadlased on korduvalt juba hoiatanud, et Eestil on jäänud vaid mõni aasta, et sündimuse langust pidurdada, aga ei ole näha, et valitsus nendele hoiatustele sisuliselt reageeriks. Kas sotsiaalminister saab öelda, milliseid valitsuse otsuseid peab ta ise peamisteks põhjusteks, miks noored pered ei julge täna lapsi saada?

Aitäh küsimuse eest! Esiteks, sündimuse languse põhjused ulatuvad väga-väga kaugele. Ja nüüd ma tsiteerin teadlasi. Põhjus ei ole mitte ainult teie mainitud kindlustunne, see on üks väga paljudest põhjustest. Aga eelkõige number üks põhjus on see, et sünnitusealisi naisi ja ka lapsesaamisealisi mehi on oluliselt vähem, kui oli näiteks 20–30 aastat tagasi. See on esimene põhjus. 

Teine väga suur põhjus on see, et sünnitusiga on tõusnud. See tähendab, et mehed ja naised otsustavad lapsevanemateks saada hiljem, umbes 29-aastaselt. Need on kaks kõige peamist põhjust. Mida noored ise on välja toonud, ongi näiteks see, et maailmas on ebastabiilne olukord, tahetakse omada enne kodu, kui saada laps, tahetakse enne saada haridust, kui saada lapsevanemaks jne. Need on niivõrd laiad ja niivõrd suured probleemid, et siin ei saa öelda, et üks kindel valitsus on teinud valesid otsuseid. Ma arvan, et siin isegi ei ole küsimus mitte ühes valitsuses, vaid globaalsetes trendides. Me näeme sündimuse probleeme väga paljudes Euroopa riikides. 

On tõsi, et Eestis on sündimus erakordselt madal ja see teeb muret ka mulle ja ka meie erakonnale. Täpsemate meetmetega, millega me tahaksime välja tulla, nendega me tuleme välja umbes kuu või kahe pärast, ja soovime pakkuda lahendusi. Aga võluvitsa siin ei ole, see on kindel. Me arutame, kuidas noored saaksid näiteks sedasama räägitud eluaset lihtsamini soetada ja kuidas tekiks turvatunne. Seda turvatunnet oleme me tõstnud nii selles kui ka eelmises valitsuses. Näiteks on loodud erinevaid teenuseid, et peresid toetada, rääkimata meie kõige drastilisest muutusest, mis on jõus juba aastast 2004, mille algataja on olnud samuti Reformierakond – ehk meie vanemahüvitiste süsteem. Eesti riik on väga palju teinud erinevate valitsuste ajal ja käesolev valitsus kindlasti jätkab neid tegevusi, et toetada noori peresid, kes on otsustanud ja soovivad last saada. 

Aitäh! Vladimir Arhipov, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Hea minister! Ma olen nõus teiega, et globaalsed trendid kindlasti mõjutavad siin, aga loomulikult peavad ka riigil ja valitsuses olema need mehhanismid, kuidas seda trendi parandada. Kuidas praegu peaksid noored pered tundma sedasama turvatunnet, mida te räägite, kui samal ajal tõusevad maksud ja elukallidus, kuid peretoetuste ja sotsiaaltagatiste tase ei kasva samas tempos? Ja kas sotsiaalminister peab õigeks olukorda, kus lapse saamine suurendab paljudel peredel vaesusriski?

Aitäh! Pere suurenemine ja vaesusrisk on meil Eestis adresseeritud päris hästi erinevate peretoetuste ja perehüvitiste kaudu, kus lasterikkad pered saavad oluliselt suuremas määras toetusi. Hetkel kõige suuremas vaesusriskis on üksikvanemaga lapsed. Ka seal me plaanime võtta erinevaid meetmeid kasutusele, aga sellest ma räägin tõesti siis, kui me oleme konkreetsete plaanidega välja tulnud. 

Kui te ütlete, et käesolev valitsus ei ole midagi teinud, siis mõtleme ka sellele, mispärast on olnud vajadus makse tõsta. Mitte ükski valitsus maailmas, ma arvan, ei taha makse tõsta, ja seda ei tehta kunagi kergekäeliselt. Aga see on just selleks, et kindlustunnet suurendada. Enamik neist maksudest on läinud kaitsekulutustesse, mis vähemalt minu kindlustunnet küll suurendab. Kui me teame, kes on meil idanaaber, ja me teame, et riik valmistub, teritab hambaid, piltlikult öeldes, nii et rünnakuid loodetavasti ei tulegi, siis ma arvan, et see on väga oluline kindlustunde suurendamine. Ma arvan, et meie kõigi, poliitikute roll on selgitada, mis olukorras me oleme. Kaitse on küll üks teema, kus me võiksime kõik koos seljad kokku panna ja anda ühist sõnumit ka ühiskonnale, et kaitsekulutused ikkagi on praegu vältimatud.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Peeter Ernits. Palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud minister! 2005. aastal kirjutas Rein Taagepera sellise loo nagu "Demograafiline vetsupott". Ta ütles, et rahvast taastoota on vaja Eestis 22 000 sündi aastas. Ja jätkab, Eesti rahva püsimine on praegu suuremas ohus kui kunagi Nõukogude okupatsiooni ajal pärast suur küüditamise lakkamist. Praegu on nii, nagu meil küüditatakse igal aastal 7000 last. Eelmisel aastal sündis 9022 last. Taagepera rääkis seda 20 aastat tagasi ja kirjutas. Te räägite siin, et paari kuu pärast tuleme mingite meetmetega välja. Ühesõnaga, järgmistel valimistel teie erakond läheb küll vetsupotist alla, mitte küll demograafilisest. Aga see ei ole oluline. 

Küsimus on Eesti rahva säilimises. Praegu on kurss 600 000 inimese peale ja te räägite kahe kuu pärast. Teie rahandusminister rääkis täna hommikul raadiost, et peaks olema palju rohkem positiivseid uudiseid, et Eesti nõretab nendest ja vajab neid. Olete rahandusministriga rääkinud ja oma peaministriga, et kuidas nad on saavutanud sellise olukorra? Rääkida praegu, et on vaja aidata Ukrainat ja kõike muud. Eestit on vaja aidata ja kohe. Miks te seda teinud ei ole ja saadate Eesti rahva demograafilisest vetsupotist pidulikult alla oma kõue kõminaga?

Aitäh küsimuse eest! Ka mina olen seda artiklit lugenud ja juba toona, kui härra Taagepera selle kirjutas. Ma ei suutnud kohe praegu välja arvutada, mitu valitsust sellel ajal on olnud pukis ja mitu valitsust on sellel ajal Eesti rahvaarvu püüdnud tõsta. Muu hulgas, ma tean, et on olnud ka EKRE, kuhu ka teie varem kuulusite. Ma arvan, et kõik erakonnad, kes siin saalis on esindatud, on olnud valitsemistüüri juures ja kõigil on olnud võimalus sellele vetsupotile kaas peale panna. Miks siis seda tehtud ei ole? 

Kas me tõesti võime arvata, et on olemas kas või üks erakond Eestis, keda ei pane seda teemat muretsema? Ma tean, et ei ole ühtegi erakonda, see on üks teine teema. Kui ma mainisin kaitseteemat, siis tegelikult meie rahvastiku säilimise küsimus on ikkagi üks teine teema, samamoodi teine teema, mis meid kõiki ühendab. Kui see oleks niivõrd lihtne, et on üks lihtne asi, millega mõjutada, siis oleks see juba ammu kasutusele võetud, ja mitte ainult Eestis, vaid väga paljudes maailma riikides, kus on samad probleemid. 

Ma tõin esile Reformierakonna vanemahüvitiste süsteemi. On teada, et sündimus pärast seda tõusis, kui tõsteti lastetoetusi kiiresti üles, siis samamoodi sündimus tõusis, aga kunagi ei ole üks meede see, mis aitab meil sündimust tõsta. Seesama perehüvitiste süsteem vajab täna ajakohastamist, lastetoetuste süsteem tuleks samuti üle vaadata. Neid arvamusi on ühiskondlikult olnud väga palju. Ühte kindlat võluvitsa kahjuks ei ole ja seetõttu me püüame pakkuda päris mitut võluvitsa, aga ma tean, et ka need ei ole täiuslikud.

Selline on lihtsalt praegune maailm, aga hästi oluline on see, et kui me kas või veidi suudame tõsta sündimust ükskõik millise poliitilise otsuse tulemusena, siis selle mõju on eksponentsiaalne, muidugi mitte kohe, vaid aastakümnete pärast, mil need täna sündinud lapsed saavad ise emadeks, isadeks, vanaemadeks ja vanaisadeks. Tegelikult on tänapäeval täiesti normaalne olla ka vanavanaema ja vanavanaisa ning sel ajal isegi veel tööl käia. Meie ühiskond on muutunud, meie väärtushinnangud ja mõttemallid on muutunud ja me peame nende muutustega edasi elama.

Suur tänu! 

Sellega lõpetame tänase viienda küsimuse käsitlemise.

Ja liigume edasi. 

Tänane kuues küsimus. Samuti sotsiaalminister Karmen Jollerile. 

Küsib Riigikogu liige Jaanus Karilaid ja teemaks on tervishoiuteenuste kättesaadavus. 

Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh juhatajale! 

Hea minister! Muidugi, eelmises küsimuses te kahjuks rääkisite endale vastu. Te rääkisite, et lastetoetuse tõusuga oli ka sündivuse kasv, aga samas just Reformierakond oli see, kes peretoetusi vähendas. Just teie erakond oli see, kes huvihariduse rahastust lastele vähendas. Nii et siit on esimene vastuolu. Miks te neid meetmeid siis rappisite, kui need tegelikult aitasid? 

Aga minu küsimus on tervishoiuteenuste korralduse ja kvaliteedi kohta. Loomulikult on selle teema kohta OECD, Eurostat, WHO, arengu instituut väga palju teinud raporteid. Ja sealt ka vaatab vastu meile probleemide pundar: alarahastus, pikad ravijärjekorrad, ooteajad. Ja kahtlemata oleme nende uuringutega kõik siin tuttavad, aga teie tööandja on tegelikult ju Riigikogu. Te olete minister tänu sellele Kristen Michali valitsusel on 52 parlamendihäält. 

Ja ma loen, et te ei ole suutnud oma poliitikaid selgeks teha ka enda koalitsioonipartnerile või ütleme siis liikmele. Eero Merilind üleeile, loen tema artiklit ja vaatan, et ta räägib samadest probleemidest – ravijärjekorrad, arstide puudus, pikad ooteajad. Ja tema jaoks tegelikult – võib-olla üks väheseid ausaid reformierakondlasi –, ta ütleb ka otse välja: enam ei liiguta selle poole, kuidas saada tervishoiuteenuses paremaks, vaid kuidas muuta või kuidas mitte muutuda halvemaks. Status quo. Kõik need uuringud, kõik need patsientide rahulolu uuringud, mis näitavad ka tegelikult, et patsiendid lähevad, muutuvad järjest kriitilisemaks, teile siis korda ei lähe. Sest sotsiaalkomisjoni liige, ka teie tööandja Eero Merilind toob selle probleemi väga groteskselt välja. 

Kuidas teie seda hinnangut siis kommenteerite? 

Aitäh!

Aitäh küsimuse eest! 

Esiteks kommenteerin lastetoetusi. Igasuguste toetuste maksmine peab olema alati vastutustundlik. Ja kui tõesti selgub, et toetused ei ole jõukohased, siis, ma arvan, on väga vastutustundlik võtta vastu ka ebapopulaarsed otsused. Ja Reformierakond on seda teinud. Ja ma ei saa siin küll ette heita. 

Eero Merilind – ma ei ole jõudnud temaga rääkida sellest, aga ma nõustun vähemalt enamusega, mida tema kirjutab. Loomulikult ta sõnastab arstina tervishoiuprobleemid väga hästi, väga täpselt. 

Ja kui küsida ka nüüd, kas tervishoiuteenus läheb paremaks või ta läheb halvemaks, siis mina küsiksin kohe vastu, et kuidas seda mõõta. Mis on hea tervishoiuteenus? 

Poliitikud armastavad rääkida sellest, et kättesaadavus on hästi oluline. Ka teie tõite siin välja, et järjekorrad on pikad. Aga ma küsin vastu, et kui te saate lühikese järjekorraga vale spetsialisti juurde või vale arsti juurde, kas see aitab teid. Kas see oli hea teenus? 

Või kui me paneme lihtsalt raha juurde, aga meil ei ole näiteks personali – me teame, et meil on arstide ja õdede puudus – ja kui meil ei ole siis seda personali, keda panna tööle, kas see on hea tervishoiuteenus? 

Tervishoiuteenuste mõõtmisel on väga erinevaid mõõdikuid. Ja ma pean ütlema, et arstina on mind väga palju häirinud see, et Eesti taasiseseisvumise ajaloos ei ole neid mõõdikuid praktiliselt kasutatud. Ongi kasutatud pseudomõõdikuid – näiteks järjekorra pikkus, mis tegelikult ei anna meile infot sisulise kvaliteedi üle. See ei ütle seda, kas see inimene jõudis õigel ajal õige arsti juurde, kas ta sai õiget ravi ja kas ta sai hiljem selle ravi kätte ja kas talle oli see ravi üldse jõukohane, näiteks kas ta suutis tabletti neelata, ja nii edasi ja nii edasi. Neid mõõdikuid on tegelikult väga palju. 

Ja seetõttu on olnud üks minu prioriteetidest võtta seesama teema käsile ja anda inimestele tulevikus – see ei käi kiiresti, see käib mõne aasta jooksul – ka võimalus hinnata, kas see tervishoiuteenus, mida ma sain, oli kvaliteetne. Terviseameti juurde on loodud kvaliteedikeskus esimest korda Eesti taasiseseisvumise ajaloos. Seda on püütud teha 1990-ndatest alates. Siiani ei ole ministrid pidanud vajalikuks või valitsused pidanud vajalikuks seda sisse seada, aga nüüd on see töös. Ta alustab tööd ja mõne aasta jooksul loodetavati on inimestel võimalus saada teenust, mille kvaliteedi osas tal on olemas arusaamine ja ülevaade, ja ta võib-olla oskab ka anda paremaid ootusi teenusele. Ehk et tähtis ei ole mitte ainult lühike või õige pikkusega järjekord, vaid ka teenuse sisu ja õige arst või õde või spetsialist, kes teda vastu võtab.

Aitäh!

Suur tänu! Jaanus Karilaid, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh juhatajale! Hea minister! Ma proovin siis oma küsimuse viia abstraktsuse tasandilt võimalikult konkreetseks. Noorte vaimse tervise kohta on viimasel ajal väga palju uuringuid, iga aasta neid tehakse. Need ei näita häid tulemusi. Seal on ka väga selge meetmete pakett olemas, kuidas tegeleda, kust need tekivad, mis on tegelikult võimalikud lahendused, tegeleda tagajärgedega. Üks on ka see ligipääs psühhiaatriale. 

Tervisekassal oli töökoosolek, ma ei tea, paar päeva tagasi, sama teema oli laual olnud ja neil ei olnud lahenduskäiku. Kuidas teie saate ministrina leppida selle olukorraga, et sellele probleemile ei ole lahendust? Või te jälle vastate, et me tegeleme, tulevad meetmed. Või te suudate konkreetselt öelda, mis on need meetmed ja millal tulevad?

Jah, noorte vaimse tervisega on kindlasti probleem. Sellest on räägitud palju, seda ma olen ise arstina ka korduvalt tõstatanud. Meetmed tulevad ja tulevad kindlal ajal. Paljud asjad on meil tegelikult juba tehtud ka. 

Ma alustan põhjustest. Ei ole põhjuseks ainult see, et abi on raskesti kättesaadav. Arstina jällegi saan ma öelda ja ka ministrina, et väga oluliseks põhjuseks on see, kus noor või laps viibib, see keskkond, kus ta viibib. Kodu, kool ja lasteaed – on need põhilised kohad. Tegelikult, kuna nii kodu kui ka kool või lasteaed on sellised asutused, kus laps, eriti kool ja lasteaed, kus ta viibib väga suure osa oma ajast, siis see, et märgatakse probleeme varakult ja osatakse nendega tegeleda, on ülivajalik. Ma olen näinud väga palju, et koolides tegelikult ei suudeta vaimse tervise probleeme märgata ega suudeta neid ka lahendada. Tihti ka sellepärast, et lapsevanemad ei ole koostööaltid. Seal on väga palju põhjuseid. 

Samas, meil on lapsevanemad, enamik lapsevanemad siiski väga otsivad ja soovivad saada vaimse tervise jaoks abi, eriti laste ja noorte puhul. Lastega on meil eriti keeruline seetõttu, et lastepsühhiaatreid on meil väga vähe, ka lastega tegelevaid psühholooge ja spetsialiste on väga vähe. Aastate jooksul on suurendatud kliiniliste psühholoogide koolitustellimust, on suurendatud psühhiaatrite koolitustellimust, aga need spetsialistid tulevad meie tervishoiuturule tegelikult suhteliselt aeglaselt. On tehtud lisakoolitusi perearstidele. Ma ise olen kõik need koolitused läbinud ja võin omast käest öelda, et ka residentuur perearstis sisaldab väga märkimisväärset osa psühhiaatriast. Tegelikult peab iga perearst olema suuteline teatud määral psühhiaatrilisi probleeme ära tundma ja lahendama ka lapseeas. 

Siin väga konkreetselt ongi plaanis see, et me alustame nii-öelda astmelise abimudeliga. E-tervises on juba olemas vaimse tervise nii-öelda nurk, seda on võimalik ka täna vaadata ja seda pidevalt täiustatakse. Sellega on lõpuks jõutud sinnamaani, et see on avatud. Mõne kuu jooksul peaks kättesaadavaks saama e-koolitus, kus inimene saab ka ise abi. Lisaks on perearstikeskustesse võimalik võtta juurde lisapsühholooge Tervisekassa rahastusega. Ja kuna mul saab aeg otsa, siis hästi kiiresti veel see, et kuna psühhiaatriteenust vajavad eelkõige kõige keerulisemas olukorras täiskasvanud ja lapsed, siis on plaan teha psühhiaatriteenus e-konsultatsioonipõhiseks, nii et perearst tegeleks lihtsamate muredega inimestega ja kui on juba raskes seisus inimesed, siis nad päriselt õigel ajal jõuaksid ikkagi õige spetsialisti juurde.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Lea Danilson-Järg. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Kõigepealt tunnustan kindlasti selle eest, et te olete ennast sündimusteemaga nii palju kurssi viinud, et tõesti tunnistate, et see on ka teie erakonna ja teie valitsuse jaoks oluline teema. See on oluline edasiminek. Aga millega ei saa nõustuda, on kindlasti see, et te väitsite, et peretoetuste vähendamine toimus sellepärast, et see ei ole riigile jõukohane. Või näiteks see, mida Reformierakonna valitsus on teinud, on kaotanud tulumaksuvabastuse laste eest ja kõik muud asjad. Kõik asjad, mis on riigi jaoks olulised, peavad olema ka riigile jõukohased, näiteks riigikaitse, kuhu meil ei ole üldse kahju raha panna, sest see on oluline. Nii et pigem on siin ikkagi probleem selles, et prioriteeti siiski piisaval määral ei tunnetata. Ja kui meil leidub raha selleks, et kõrgepalgalistele tulumaksuvabastust teha, siis kindlasti oleks leidunud raha ka lastega perede jaoks. Aga minu küsimus on, et kui siin mitu aastat on meil sündimusega probleeme olnud ja ühtegi meedet selle vastukaaluks ei ole tehtud, siis miks see nii on. Kas on plaanis lähiajal ikkagi reageerida ja kas või midagigi teha, mis lastega perede olukorda parandab?

Aitäh! Ma tänan tunnustuse eest! Ma arvan, et siin on meil tõesti palju ühisosa. Tegelikult, niipalju kui mina olen vaadanud Reformierakonna tegemisi juba enne seda, kui ma liitusin erakonnaga ja üleüldse poliitika peale mõtlesin, siis seesama vanemahüvitiste süsteem on ju Reformierakonna välja töötatud. Ma ei saaks öelda, et see teema oleks olnud ebaoluline sellele erakonnale, kuhu ma olen jõudnud ja mille üle ma olen väga rõõmus, et ma olen just selles erakonnas. See on ikkagi üle 20 aasta juba kasutusel. Ma ei ütleks, et see on ebaoluline. 

Kui me hakkame nüüd mõtlema sellele, mida riik on teinud või mida ta ei ole teinud laste jaoks, siis kui me mõtleme viimase viie aasta peale, siis toetuste süsteemi on muudetud palju personaalsemaks. Me suudame täna palju paremini tuvastada ka näiteks need üksikvanemaga lapsed, kes vajavad rohkem abi, ja nii edasi. Ma ei saa küll öelda, et siin viimaste aastatega mitte midagi tehtud ei ole. Kui me räägime tulumaksuvabastusest, siis lastega pered saavad samamoodi nüüd rohkem raha kätte, teatud palka saavad lapsed. Lisaks tuletan meelde automaksu, viimased kaks aastat, isegi viimased paar kuud, kui on antud automaksusoodustus just nimelt lastega peredele. Tegelikult on neid meetmeid veel mitmeid-mitmeid, kahjuks ei jõua kõike ette lugeda. Aga tõesti, alates sellest, et sotsiaalsüsteemi on tugevdatud, tervishoius oleme lastele oluliselt rohkem suunanud erinevaid meetmeid, alates tõesti sellest juba räägitud lastepsühhiaatriast, kus on kättesaadavust parandatud, ja lõpetades nendesamade maksusoodustustega, mida ma olen öelnud.

Üks hetk.

Okei, las ta olla. Ei ole vaja, kõik.

Hästi. Suur tänu! Siinkohal lõpetame käesoleva küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Seitsmes küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Rain Epler ja teema on koostöö USA-ga ja täpsustus: maavarade teema. Rain Epler, palun!

Aitäh, härra esimees! Härra peaminister! Kanada peaminister Carney ütles eile Davosis muu hulgas järgmist, et me teadsime, et jutt reeglitel põhinevast maailmakorrast oli osaliselt vale, et tugevaimad tegid endale erandeid, kui see oli neile mugav, et kaubandusreegleid jõustati ebaühtlaselt ja et rahvusvahelist õigust kohaldati erineva rangusega, sõltuvalt sellest, kes oli süüdistatav ja kes ohver. See fiktsioon oli kasulik. Eelkõige võimaldas Ameerika hegemoonia pakkuda avalikke hüvesid, avatud mereteid, stabiilset finantssüsteemi, kollektiivset julgeolekut ja vaidluste lahendamise raamistikke. Nii panime meiegi sildi aknale, osalesime rituaalides ja vältisime suuresti retoorika ja tegelikkuse vaheliste vastuolude väljaütlemist. See kokkulepe enam ei toimi. 

Minu arust päris adekvaatne kirjeldus sellest, kuhu maailm on jõudnud. Väikeriigi jaoks on praegune aeg kindlasti ohtlik ja seetõttu tuleb hoida pea külm ja teha õigeid ja häid otsuseid ning valida ka sõpru väga hoolikalt. Me oleme teiega täielikult ühel meelel, minu teada, et Eesti julgeoleku tagamise mõttes on meie kõige olulisem partner USA. Seda olete nii teie ise kui ka kaitseminister siin välja öelnud ja selle üle meil vaidluse kohta ei ole. Aga selles valguses on oluline meeles pidada, et vastastikune koostöö ei saa ju toimida nii, et me soovime tihedat koostööd kaitsevaldkonnas, aga muudes valdkondades ei pruugi koostööaltid olla. 

Ma jõuan nüüd küsimuseni. Teadaolevalt on Ameerika teinud seitsmele Euroopa Liidu riigile ettepaneku kahepoolseks koostööks maavarade alal. Teada on ka see, et Euroopa Komisjon omakorda survestab riiki, et otse Ameerikaga ei räägitaks. Minule teadaolevalt peaks Ameerikas veebruari alguses toimuma kohtumine nende võimalike partneritega. Küsimus on lihtne. Milline Eesti plaan selle koostöö pakkumise suhtes on?

Aitäh! Mul on hea meel, et konservatiivid, nagu mulle tundub liberaalid ka, ma vaatasin, et sotsiaalmeedias Mark Carney kõnet kiidavad. Tegemist on liberaalist peaministriga minu meelest väga hea sõnavõtt ja hea kõne oli. Ma arvan, et ingliskeelne maailm vajab tugevaid liberaalseid liidreid, ehk teab. Ma arvan, et selle sõnavõtuga ta kindlasti selle vaba maailma vähemalt ingliskeelse osa liidriks kandideerib. Seda esiteks. 

Teiseks, see sõnavõtu mõte. Jah, ma saan aru, et võib-olla me tõlgendame seda erinevalt. Mina siiski julgen tähelepanu juhtida sellele, et Mark Carney kirjeldas – eks ma võin tema käest ka küsida, kui ma järgminevalt kohtun – ikkagi seda pilti, et väärtuspõhine koostöö nende vahel, kes maailma ühtemoodi näevad ja tahavad tagada julgeolekut ka keskmistel riikidel, aga ka väikestel riikidel, mida meie oleme, on väga vajalik. Eesti oma julgeolekus erinevates partnerlustes, muu hulgas näiteks Ukraina aitamises ja tahtekoalitsioonis, teeb seda koostööd muu hulgas Kanadaga, Euroopa teiste riikidega, ka Põhjala-Balti riikidega. Nii et need liitlassuhted on head. 

Ma arvan, et seesama sõnum, et riikidel, kelle jaoks on põhimõtted olulised, muu hulgas ka näiteks territoriaalne puutumatus, nii Gröönimaal kui ka Ukrainas ühtemoodi, neil ongi vaja koostööd teha. Ja ütleme nii… (Hääled saalist). Kui te tahate, et ma jõuan, siis ärge lärmake. Nüüd, mis puudutab maavarasid. Maavaradega Eesti teeb selgeks täpsemalt, millised meie kriitilised toormed on. See on ka avalikkusele teada, seda debatti on peetud ja kirjeldatud, Eesti Geoloogiateenistus sellega tegeleb. Kui tahate, võite täpsemalt küsida. Mina omal ajal ministrina käisin. Väga huvitav on, käiks ka niisama parlamendiliikmena, majanduskomisjonina. See pilt on väga hea ja huvitav, aga see kõik on vaja enne selgeks saada. Kui te nüüd küsite Euroopa Liidu ja USA vahel kriitiliste toormete koostöö kohta, siis praegu käivadki just läbirääkimised. Kaubanduspoliitika ja kõik, mis puudutab kriitiliste toormete omavahelist arutelu, see on Euroopa Liidu ja USA vaheline, Eesti kindlasti pürib selle poole, et meie oskused selles väärtusahelas, teadmised ja tegevused oleksid võimalikult kõrgel. 

Pole ju saladus, et Eesti on tegelikult Euroopa Liidu üks väärtuslik haruldaste muldmetallide töötlemise keskus, kui mitte kõige suurem, Kanada ettevõte Neo, muuseas on ka siin, kes sellega tegeleb, püsimagnetitega Silmet. Nii et meil on selles päris tugev positsioon ja me teeme seda koostööd nii Euroopas kui kindlasti suhtleme ka Ühendriikidega. Ma ei näe seal kuidagi vastuolu.

Aitäh! Rain Epler, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Eks ma tegelikult ju tean, et kui juhatada küsimus sisse mõne mõttega, siis on oht, et vastus keskendub sissejuhatusele, mitte küsimusele. Aga kui see mäng juba nii käib, siis mingem seda rada pidi edasi. 

Te ütlesite, et Carney pürib ingliskeelse maailma liidriks, ütlesite niimoodi. Ma selles mõttes ei ole päris kindel. Carney, kes alles väga hiljaaegu ütles krõbedaid sõnu Hiina suunal, nimetades seda väga suureks riskiks ja geopoliitilise vastaseks, otsustas nüüd pöörde teha ja väga tõsiselt fokuseerida koostööle ja suhete soojendamisele Hiinaga. Me saime eile teada, et Prantsusmaa president Macron on saatnud Trumpile teate selle kohta, et võiks kokku saada ja ka venelased laua taha kutsuda. Kui me natuke läheme veel ajas kaugemale, siis ärgem unustagem sedagi, et kui käis Ameerikas presidendivalimine, siis Ühendkuningriigi peaminister Carney ei pidanud paljuks saata sadakond inimest demokraatide kampaaniat toetama. Selles valguses, ma ütleksin, on põhjendatud esitada küsimus, kes ja kuidas siin ameeriklastega koos mängivad või ei mängi. Ja viimastel päevadel ka on sõnumid olnud siin pehmelt öeldes huvitavad erinevatelt Euroopa liidritelt.

Aga kui me nüüd oleme need sissejuhatused ja teie väljajuhatused ära vastanud, vastake ikkagi küsimusele, mis Eesti plaan on selle USA ettepaneku suhtes kahepoolselt rääkida võimalikust koostööst. Ma tean, et Euroopa Liit on samal ajal ka läbi rääkimas Ameerikaga kriitiliste maavarade üle, aga siiski see ettepanek on ju laual meil ja mõnel riigil veel. Mis see meie plaan siis selles osas on?

Aitäh! Jah, Eesti on kohal 4. veebruaril. Teatame, millisel tasemel. Valitsuses me selle positsiooni kujundame. Näete, mul ei olnudki vaja sissejuhatust, teil kulus 1.33 sissejuhatusele kahest minutist. Tegime rekordi. (Hääled saalist.) Super! 

Mis puudutab seda muud juttu, siis ilmselt te ajasite sassi. Mark Carney ei ole olnud Ühendkuningriigi peaminister, te tahtsite öelda "Kanada" ilmselt. Minu jaoks oli see uudis, et nüüd ta on juba Ühendkuningriigi peaministriks ka vahepeal saanud. (Hääl saalist.) Jaa, jaa, tõepoolest, väga sarnased on kõik, eks. 

Seda nüüd, tulles küsimuse juurde või selle sissejuhatuse juurde, mis 1.33 kestis kahest minutist, ma siiski juhin tähelepanu, et Mark Carney kindlasti on ingliskeelse poliitilise maailma üks liidreid. Soovime seda või ei soovi, liberaalne. Mina arvan, et selline sõnavõtt ja sõnum tegelikult selle kohta, et väärtuspõhine koostöö, eriti nende riikide vahel, kelle jaoks printsiibid on olulised, et seista vastu neile, kes arvavad jõuga võib piire muuta, on ülioluline. Nii et ma arvan, et see oli hea kõne ja see kõne kindlasti läheb ajalukku. Nii et oleme siis selle üle rõõmsad.

Aitäh!

Ja lisaküsimuse esitab Martin Helme. Palun! 

Nojah, ega ausalt öeldes "poteito-potato", nagu öeldakse, kõik ühed globalistlikud vasakäärmuslased ühispartei esindajad, on nad Starmerid või Carneyd. 

Meil siin ennem oli vaidlus selle üle, et mis siis selle Carney kõne iva oli. Mina ütlesin, et sellega ta kuulutas, et see nii-öelda reeglitepõhine maailm on ümber. Sina ütlesid, et ta rääkis täpselt vastupidi. 

Eestis on läbi viidud uuring, et esmakursuslastel pooltel inimestel puudub funktsionaalne lugemisoskus, ehk, nad ei saa aru, mida neile paberi peal sõnad ütlesid. Mulle tundub, et sama probleem on meil ka Reformierakonna ja Eesti 200 valitsuses. 

Ma loen Carney kõne lõpust ette ühe lõigu: "Me teame, et vana kord ei tule tagasi. Me ei peaks seda leinama. Nostalgia ei ole strateegia. Aga me usume, et sellest raputusest saame ehitada midagi suuremat, paremat, tugevamat, õiglasemat."

Nüüd, meil oli siin ennem ka arutelu, et kui meie oleme NATO, siis kumb NATO me oleme – see, mida nähakse Ameerikas, või see, mida nähakse – ma ei tea – Brüsselis või Kopenhaagenis. Kui me hoiame ühte väärtusruumi, siis kumbasse väärtusruumi me hoiame? Seda, mida meile ette kirjutatakse Brüsselist kogu oma transideoloogiaga ja rohepöördega ja Hiina-sõprusega ja kõige muuga ja nüüd ka Vene sõprusega, mida Macron meile on välja kuulutanud, või oleme me selles väärtusruumis, mis on Ameerika Ühendriikide tänane administratsioon välja kuulutatud? See on tegelikult … See võib tunduda … Noh, ega kui funktsionaalne lugemisoskus ongi puudulik, siis see küsimus võib tunduda tobe, aga tegelikult on see eksistentsiaalne küsimus Eestile. Ja minu meelest teie ministrid – Ligid, Tsahknad, teie erakonnakaaslased Mihkelsonid, Paetad – ka ei saa sellest aru. Ja seepärast me siin pressime, et kas peaminister vähemalt saab aru.

Noh, vaadake, teie lähtute sellesse elehäälestusse kuidagi hoopis teistmoodi kui mina. Minul jälle, erinevalt teist, on olnud võimalus vestelda Mark Carenyga korduvalt ja ma tean, mida ta ka nii-öelda maailma kirjeldab ja kuidas ta seda näeb. Ja ma arvan, et see kirjeldus kirjeldab siiski väärtuspõhist maailma ja nende riikide koostööd, kus väärtused suudavad seista ka jõu vastu. 

Ja mulle tundub, et teie rõõmustate, et "hurraa, lõppemas on maailmakord, kus reeglid kehtisid, kus väärtused omasid mingit tähendust, kus kokkulepped omasid mingit tähendust või rahvusvahelised reeglid". Mina ei rõõmustaks teie asemel selle üle ja Eesti rahva huvides see kindlasti ei ole. Eriti väikse riigi puhul kindel reeglitepärane maailmakord on väga vajalik meie enda turvalisuse tagamiseks, aga ka selleks, et maailm vabalt areneda saaks, maailm õitseks, inimestel oleks arenguks ja tulevikuks kindlus. 

Nüüd, mis puudutab seda … Te üritate luua jälle sellist kontseptuaalset lähenemist, et justkui on nagu mitu NATO-t. Ei ole mitut NATO-t. Mitut NATO-t võib-olla võiks rõõmustada ja loota meie idanaaber. Ei ole mitut NATO-t. On NATO, mis toimib. Merel on laevad, taevas on lennukid – praktikas töötab. Ja selle teadmise ja selle sõnumi peame  ka edastama. Ja kui liitlaste vahel on debatti, siis kõik teised liitlased kindlasti näevad vaeva, et liitlased ühe laua taha tuua. See on ka, ma arvan, meie huvides, kõikide huvides.

Ja ütleme nii, et kindlasti ka see plaan, et kui Ühendriigid ütlevad, et muidu ei saa asjad korda, kui me peame üksteisele nii-öelda eskaleerima tariifidega või tollidebatis – Euroopal on sellelegi vastused olemas. Need on väga kallid kõigile. Selles sõjas, tollisõjas omavahel võitjaid ei ole. 

Nii et seetõttu ma arvan, et kõige parem asjade lahendus on, et kui liitlased on ühel poolel, tagavad reeglitepärase maailma ja me suudame seda hoida. Kui ei suuda, siis selleks meil on regionaalne koostöö, Euroopa Liit ja seesama Mark Carney kirjeldatud riikide koostöö, kes näevad maailma väärtuspõhisena ja suudavad ainult jõuga rääkivatele riikidele vastu seista.

Aitäh!

Suur tänu! Lõpetame tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kaheksas küsimus on energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile. Seda küsib Riigikogu liige Züleyxa Izmailova ja teema on jätkusuutlik keskkonnapoliitika. Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Ma küsin looduskaitseseaduse ja metsaseaduse muutmise eelnõude kohta. Sotsiaaldemokraatide jaoks tähendab looduskaitse eelkõige vastutust ja õigusriiki. Kui riik muudab reegleid, mis mõjutavad meie metsi, elurikkust ja inimeste õigusi, siis peavad põhimõttelised valikud sündima Riigikogus selgete seadusnormidena, mitte nihkuma väikeste huvigruppide hämarate tehingute meelevalda. Kavandatud 30% kaitstavate alade ja 70% majandusmetsa osakaalude fikseerimine loob ulatusliku õigusliku ebaselguse. Teie kavandatud muudatused ei taga elupaikade ja liikide soodsat seisundit, ei vasta Euroopa Liidu linnudirektiivi ega looduse taastamise määruse nõuetele. Eelnõude koostamisel pole järgitud hea õigusloome tava, pole analüüsitud eelnõuga kaasnevaid mõjusid loodusele ja ühiskonnale ning tagatipuks on eelnõud vastuolus vähemalt kuue põhiseaduse sättega. Miks te soovite esitada Riigikogule looduskaitseseaduse ja metsaseaduse muutmise eelnõud sellisel kujul, kus sisuline otsustusruum nihkub suurel määral täitevvõimu kätte ning Riigikogule jääb sisutu läbikoputaja roll? Milline on valitsuse poliitiline loogika anda nii suur otsustusruum ministri määrustele ja kuidas tagate, et põhivalikud, sealhulgas kriteeriumid, erinevad piirangud ja tagatised, otsustatakse seaduse tasandil, mitte hiljem rakendusaktides?

Aitäh, hea küsija! Minu meelest te teate ju ise ka väga hästi, et seadusi võtab vastu Riigikogu ja Riigikogus on võimalik esitatud eelnõudesse teha ka parandusi. Ma olen üsna kindel, et nii metsaseaduse kui ka looduskaitseseaduse puhul see debatt tuleb. Kindlasti tuleb komisjonidest Riigikogu liikmetelt ettepanekuid, kuidas esitatud eelnõu saab paremaks teha. Ma arvan, et niimoodi parlamendi töö ju käibki, siin ei ole minu meelest midagi eriskummalist. 

Nüüd, te tõite välja selle 30% maismaa- ja merekaitse eesmärgi ning 70% metsamaast majandusmetsa eesmärgi. Mõlemad on väga olulised. Minu meelest on see õige lähenemine, et selline suur valikukoht fikseeritaksegi Riigikogus. 30% maismaa ja mere kaitse alla võtmisest on ka rahvusvaheline siht, nii et me liigume siin kindlasti õiges suunas. Ma ei ütle seda, et 30%-ni jõudmine on tingimata lihtne, sellepärast et me oleme praegu 27–28% punkti peal ja sealt on tõesti vaja edasi liikuda. Võib-olla selles protsessis on see viimane miil ikkagi kõige nõudlikum ja keerukam. Olen veendunud, et see on kindlasti tehtav. 

Nüüd, 70% metsamaast majandusmetsana, see peegeldab ju praegust seisu. Viimase Keskkonnaagentuuri statistilise metsainventuuri andmetel me oleme enam-vähem täpselt 70% peal. See fikseerib praeguse olukorra. Miks see minu meelest on oluline, on hästi lihtne: sest kõik soovivad kindlust. Kindlust soovib looduskaitse, et me teaksime, et meil on võimalik võtta kaitse alla need alad, mis seda väärivad ja kus see on põhjendatud. Samamoodi soovib ju kindlust metsasektor, et meil on paigas tasakaal selleks, et oleks investeerimiskindlus ja oleks võimalik metsa majandada. Neid metsi ei saa ju majandada suva kohaselt, ka seal kehtivad reeglid. Seetõttu on oluline, et osa detailsemaid regulatsioone ongi määruste tasandil. Ma arvan, et see on mõistlik põhimõte.

Aitäh! Züleyxa Izmailova, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Küsin juurde. Eelnevas küsimuses minu poolt viidatud Keskkonnaõiguse Keskuse analüüs näitab, et need eelnõud tekitavad väga selgeid põhiseaduslikkuse riske, sealhulgas seaduslikkuse ja õigusselguse vaates. Arvestades, et analüüsist selguvad ühtaegu nii põhiseaduslikud vastuolud ja õigusselguse küsimused ja lisaks veel ka Euroopa Liidu õiguse nõuete täitmise probleem, küsin ma uuesti teie käest, et miks tahab valitsus tuua Riigikokku eelnõu, mis suure tõenäosusega läheb vaidlustamisele. Kas energeetika- ja keskkonnaminister peab praaki tootvat õigusloomet aktsepteeritavaks? Sest olgem ausad, viimasel ajal on reformierakondlik valitsus selle poolest väga kuulsaks saanud. Või olete te valmis eelnõu siiski tagasi võtma ja selle uuesti koostama nii, et esiteks sisulised kriteeriumid oleksid seaduses, mõjuanalüüsid oleksid tehtud, kolmandaks, oleks tagatud vastavus põhiseadusele ja Euroopa Liidu õigusele enne menetlust juba?

Aitäh! Mina kindlasti hindan väga kvaliteetset õigusloomet. Ma arvan, et see on ju meie kõigi ühine eesmärk ja soov, et seadused, mida Riigikogu vastu võtab, on arusaadavad ja täidetavad. Ja võib-olla see on natuke sihuke õigusfilosoofiline küsimus – ja ma ei ole jurist –, millise detailini on vaja kirjutada regulatsioon seadusesse. 

Ühelt poolt, mida detailsem on seadus, seda suurema kindluse peaks ta justkui andma. Aga päriselu on ju näidanud ka seda, et kui minna seaduse tasandil väga detaili, siis kõiki olukordasid ei ole võimalik ette näha, isegi kõige parema tahtmise korral. Ja siis tuleb hakata seda seadust parandama ja parandama. Nii et ma isiklikult hindan sellist lähenemist, kus on ka kaalutlusõigust või kaalutluskohti, ja kui ei suudeta siis poolte vahel kokkuleppele jõuda, siis ka kohus on ju demokraatlikus riigis või õigusriigis igati õige koht, kus neid vaidlusi pidada. 

Kui te ütlete, et me tuleme siia eelnõuga või ma esitan eelnõu, millel on põhiseaduslikud riived, siis selle eelnõu teksti on läbi vaadanud meie maja juristid, see käib kooskõlastusel ja läbivaatusel ka Justiits- ja Digiministeeriumis. Nii et ma neid inimesi usaldan. Kui nad ütlevad, et sellisel kujul on see eelnõu põhiseadusega kooskõlas, siis ta nii on. 

Kas see eelnõu kõikidele meeldib, on hoopis teine küsimus. Ma usun, et ei ole ilmaasjata ka see ütlemine, et kaks juristi ja kolm arvamust. See, et meil on erinevad õigus- ja asjatundjad erinevatel seisukohtadel mingites küsimustes, on ka normaalne. Ma usun, et põhiseaduslikkuse riskid, kui neid tõesti peaks veel kuskilt välja tulema, siis me oleme praegu Justiitsministeeriumiga teisel kooskõlastusringil või teisel ringil, ja me saame need kõik ilusti üle vaadata. Ja kui siis ikka on tunne, et kuskil on põhiseaduslik riive, siis on Riigikogu, Riigikogu komisjonid täpselt see koht, kus need arutelud pidada. Ja kui Riigikogu on vastu võtnud seaduse, mille president leiab olema põhiseadusega vastuolus, siis ka selleks on ju oma protsess. Nii et ma arvan, et siin on asjad siiski süsteemina paigas. Sama kehtib kooskõla kohta Euroopa Liidu õigusega, ka seda meil on juristid vaadanud.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Tiit Maran. Palun!

Aitäh! Te ütlesite ilusti, et teile tundub see 30% ja 70% väga head. No minule ei tundu väga head. Ja nüüd siis tekib küsimus, et mille põhjal me selliseid väga põhimõttelisi seadusemuudatusi teeme, kui meil pole enam kui kolme aasta jooksul olnud mitte mingit keskkonnapoliitikat vormistatud, vastu võetud. Aga me teeme muudatusi, mis on väga suured, ja ka need seadused sellisel kujul – ei ole kunagi olnud ju väljatöötamiskavatsust. Seal on väga palju asju, needsamad kummaliselt pretsedenditult ikkagi valitsuse määruse tasemele viidud muudatused. Tekib küsimus, et kui see on hea, siis miks meil üldse hetkel seadusi tarvis on, et see aitab võib-olla ainult Vabariigi Valitsuse määrustest. 

Mu esimene küsimus ongi, et kui te need muudatused sisse viite, teete – ma saan aru, et teile meeldib, aga kuskil peaks olema mingi ühiskondlikult kokkulepitud poliitika, mille alusel neid seadusemuudatusi tehakse. Milles see seisneb? Ja teine küsimus on see, et kuna te keskkonnakomisjonis ikkagi pooleldi möönsite, et põhiseaduse riivet ei saa välistada, ja kui te nüüd toote selle seaduse siia Riigikogusse eelnõule, mõlemad, kaks tükki ja me kulutame oma aega selleks ja sisuliselt ka maksumaksja raha. Ja kui ikkagi selgub, et seal on väga põhimõttelised vastuolud meie põhiseadusega, kas te siis võtate poliitilise vastutuse ja astute tagasi?

Aitäh! Ma hakkan sealt sellest teisest küsimusest pihta. Nagu eelmine küsija küsis ja ma ka vastasin, siis seda, et eelnõu oleks põhiseadusega kooskõlas, kontrollib päris suur hulk juriste nii Kliimaministeeriumis kui ka Justiits- ja Digiministeeriumis. Samamoodi on seda vaadanud ju teised ministeeriumid, samamoodi on seda vaadanud kolmanda sektori organisatsioonid. 

See, et leitakse erimeelsusi või keegi väidab, et üks või teine eelnõu on põhiseadusega vastuolus, ei ole ju kuidagi eriskummaline. Ja sellepärast ongi ka protsess Riigikogus, kus omakorda ju komisjon vaatab, lõpuks Riigikogu suur saal hääletab. Minu meelest see protsess on igati loogiline ja kohane. Ja poliitika kujundamisel, tulles nüüd esimese küsimuse juurde, kui te väitsite, et meil ei ole olnud üldse keskkonnapoliitikat. Kui meil keskkonnapoliitikat ei oleks, siis ei oleks ju ka neid eelnõusid ette valmistatud. Me oleme päris palju tegutsenud keskkonna- ja kliimapoliitikas ka Euroopa Liidus, selleks et saada Eesti jaoks mõistlikud lahendused. Metsanduse arengukava, mida valmistati ette teie erakonna keskkonnaministri poolt eelmises koosseisus, on ju ka osa keskkonnapoliitikast ja jõuab ka koos selle paketiga koos looduskaitseseaduse ja metsaseaduse eelnõudega Riigikokku. 

Nii et ma arvan, et võib-olla selle küsimuse tuum oli tegelikult selles, millega te alustasite. Mina olen öelnud, et 30% kaitse alla võtmine maismaast ja merest ja 70% majandusmetsa osatähtsuse fikseerimine majandusmetsana metsamaast on mõistlikud asjad, ja teie ütlete, et teile need ei meeldi – ma arvan, et see on üks põhjus, miks me oleme erinevates erakondades. Kuigi ma ei ole päris kindel, kas see on nüüd nii põhimõtteline vastuolu. Ma usun, et me tegelikult soovime mõlemad ühte asja. Võib-olla meil on erinev arusaam sellest, millised on need õiged tööriistad, et see eesmärk saavutada. Mina olen kindlasti looduse sõber ja toetaja ja samamoodi olete ju teie. See ongi see tasakaalu otsimise koht ja ka kindluse andmine ühiskonnas nii looduskaitse kui ka majanduse vaatest, et jah, teeme nüüd selle rahu ja (Juhataja: Teie aeg!) vaatame, kuidas siit saab edasi minna. 

Aitäh! Sellega lõpetan kaheksanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane üheksas küsimus on samuti energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile. Küsib Riigikogu liige Peeter Ernits ja teema on angerjamaimude südatalvine külv. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! 

Lugupeetud minister!

Kaks aastat tagasi oli jaanuarikuu krõbekülm ja Keskkonnaameti juhi Rainer Vakra taktikepi all ma jälgisin, kuidas klaas … või angerjabeebisid sumati jäisesse vette, mille tulemusena miljonid hukkusid. 

Aga peale selle lõpetati karistuseks väikejärvede – Saadjärve, Kaiavere, Kuremaa ja Vagulas – nende angerjamaimude asustamine. Ja sisuline põhjus oli see, et need kalurid ei olnud nõus sellise tegevusega ja neid dokumente omal ajal võltsiti. Ei vaadatud konkreetselt, kuhu need pannakse. Ja karistati sõnumitoojat – pean silmas väikejärvede kalureid.

Ja minu küsimus sulle kui keskkonnaministrile – või, vabandust, kliimaministrile – on see, et kas see on või oli või on õige lahendus – sõnumitooja tapmine ja nende võimaluse tegelda angerjapüügiga nendes väikejärvedes sellega lõpetada.

Aitäh!

Jaa, aitäh, hea küsija! Ma kõigepealt tänan selle eest, et te andsite väga täpse sõnastuse teemale, millest te küsite, ja see aitas ka paremini ette valmistada. 

Tõesti, mõni aasta tagasi selline juhtum oli, nagu te kirjeldate, kus jää alla pandud või lastud angerjamaimud, paljud neist hukkusid. Sellest eksimusest on tehtud ka järeldused, sellist praktikat on muudetud ja praegu jää alla enam neid maime ei lasta. Igast veast, ma arvan, tuleb alati õppida. 

Möödunud aastal asustati samamoodi klaasangerjatega veekogusid ja meile teadaolevalt ei ole enam sedatüüpi probleeme olnud. 

Nüüd, see küsimus, mis puudutas sõnumitoojat – ma ütlen ausalt, et mul on sellele keeruline vastata, kuna ma täpselt ei tea, keda te täpselt silmas pidasite. Aga põhimõttena ma olen kindlalt seda meelt, et kui keegi toob halva uudise või keegi näitab või osundab veale, mida on tehtud, et siis pigem tuleb see korrigeeriv tegevus ära teha ja mõistlikult edasi liikuda. 

Ja samamoodi olen ma seda meelt, et iga eksimuse pärast ei tohi inimesele kriipsu peale tõmmata. See peab ikkagi sõltuma selle eksimuse kaalust ja tehioludest. Sest kui me välistame või soovime välistada igasuguseid eksimusi, siis ma arvan, me ühiskonnana ei jõua väga mitte kuhugi. Ka teaduses on ju vaja katsetada, proovida. 

Nii et … Ja nüüd see, mis puudutab angerjate ümberasustamist – kindlasti seal on ju ka majanduslik mõõde, see on ka selge. Ja ma arvan, et angerjapüüdmine Eestis on ju ka üsna pikaajaline ja traditsiooniline tegevus. Nii et ka siin on nii uuringute tegemiseks ruumi kui ka looduskaitselisi samme. 

Aga, jah, sellest konkreetsest juhtumist on õpitud ja praktikaid muudetud. Ja ma arvan, see on võib-olla kõige olulisem.

Aitäh!

Suur tänu! Kuna meil on küsimuseks ette nähtud aega kaks minutit ja vastamiseks kolm minutit, siis rohkemateks küsimusteks meil tänases infotunnis ruumi ei ole. Tänan kõiki Riigikogu liikmeid ja Vabariigi Valitsuse liikmeid sisuka infotunni läbiviimise eest! Jätkame täpselt kell kaks algava Riigikogu täiskogu istungiga.