Tere päevast, austatud Riigikogu! Me alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 2. töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, nii nagu meil kombeks, teeme kõigepealt kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 78 Riigikogu liiget, puudub 23.  

Järgnevalt päevakorra kinnitamine. Asume päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 2. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tulemusega 80 poolt, vastu 2, erapooletuid ei ole, on töönädala päevakord kinnitatud.  

Ja nüüd, head kolleegid, on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Ma palun kõigepealt siia Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni. Palun!

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna neli seaduseelnõu. Esiteks, maksualase teabevahetuse seaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse (halduskoostöö direktiivi ülevõtmine) eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister. Teiseks, võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiits- ja digiminister. Kolmandaks, Ukraina kahjunõuete rahvusvahelise komisjoni asutamise konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust välisminister. Neljandaks, liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust taristuminister. Kõik neli eelnõu on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Yoko Alenderi. Palun!

Austatud esimees! Head kolleegid! Annan üle keskkonnakomisjoni nimel eelnõu jäätmeseaduse muutmiseks. Nimelt, hiljuti võtsime siin vastu suure jäätmereformi paketi, aga üks oluline teema jäi käsitlemata, mille ka huvigrupid väga tõsiselt tõstatasid. Nimelt, konkurentsiolukorra parandamine jäätmekäitluses. Keskkonnakomisjon esitab lahenduse, [mis näeb ette, et] viie aasta möödudes tuleb omavalitsustel hakata jäätmekäitluses hankeid korraldama selleks, et konkurentsitingimused paraneksid, et ettevõtetel oleks investeerimiskindlus ja tarbijatel oleksid paremad jäätmekäitluse hinnad. Loomulikult saavad omavalitsuse organisatsioonid edasi tegutseda võrdsete konkurentsitingimuste alusel hangete kaudu. Kui hanked läbi kukuvad, siis riigihangete seadus lubab loomulikult ka sisetehinguid. Selleks siis [esitame] eelnõu. Aitäh! Materjalid on digitaalsed.

Aitäh! Nii, ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli Kalle Grünthali. Palun!

(Hüüab kõva häälega.) Prokuratuur, ae-ae! Teil ei ole vaja minna uurima seda, kuhu kadus hasartmänguseaduse muutmisega 27 miljonit. Tulge parem Riigikogusse! Siin on materjali teie jaoks küll ja küll veel! Te naerate praegu, aga tegelikult on asi palju tõsisem. Ametnikud on need, kes on meil üle pea kasvanud. Alles oli see juhtum, kus kaks korda muudeti seda õnnetut hasartmänguasja. Või siis möödunudaastane lugu, kui ametnik muutis töölepingu seadust nii, et president saatis selle siia tagasi. See näitab, et ametnikud teevad, mis nad tahavad, ja veel rohkemgi. 

Õiguskantsler tuvastas möödunud aasta suvel, et meid kõiki on jälgitud. Ja kui ma tõstatasin küsimuse, mida ette võtta, kas hakkame karistama, siis ütles õiguskantsler, et ultima ratio on viimane võimalus, me ei tee seda praegu. Tegelikult see viimane juhtum seoses sellesama hasartmänguga ütleb, et seda asja tuleb muuta. 

Seetõttu ma soovin esitada karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu, mille kohaselt hakkavad ametnikud kandma vastutust ametiseisundi kuritarvitamise ja ametialase lohakuse eest. Nii see enam kesta ei saa! Ametnikud peavad hakkama vastutama, sest praegusel hetkel mitte mingisugust süüd neil kunagi ei ole. Ultima ratio on lõppenud, nüüd peaks järgnema vastutus. Ma arvan, et te kõik olete selle poolt. Aitäh!

Nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Jaak Aabi.

Austatud esimees! Head Riigikogu liikmed! Annan üle arupärimise peaminister Kristen Michalile kümne sotsiaaldemokraadist kolleegi poolt. Teema on poliitilisest vastutusest elektritootmisvõimsuste arendamisel. Vabariigi Valitsus kinnitas hiljuti energiamajanduse arengukava aastani 2035, milles on ju väga ilusad eesmärgid Eesti energiajulgeoleku, varustuskindluse tagamise ja taskukohase energia kättesaadavuse osas. Samas mööndakse energiamajanduse arengukava seletuskirjas, et 2024. aastal importis Eesti kolmandiku [elektrienergiast], ja nii nagu viimased andmed räägivad, 2025. aastal juba ligi poole tarbitud elektrist. 

Lähiaastatel tuleb varustuskindlus tagada ajutiste reservmeetmetega, uusi tootmisvõimsusi ei ole varasemate plaanide kohaselt vähemalt lisandunud. See on olukord, kus küsimus ei ole ainult elektrivarustuskindluses, vaid see on energiapoliitiline probleem. Importiv elektrisüsteem tähendab püsivalt kõrgemat ja volatiilsemat elektrihinda ja see pärsib otseselt ka Eesti majanduse konkurentsivõimet. Sellepärast me küsimegi peaministri käest, miks ei ole tehtud õigel ajal otsuseid uute tootmisvõimsuste lisandumiseks ja vastava raamistiku kinnitamiseks. Ei paista neid ka lähiajal tulevat. Küsimus on, millal need siis tulevad. Aitäh!

Anti Allas, palun!

Hea eesistuja! Austatud kolleegid! Annan 12 Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liikme poolt üle arupärimise regionaal- ja põllumajandusminister härra Terrasele. Soovime arupärimise kaudu teada saada, kas härra ministri viimaste nädalate väljaütlemised ühistranspordi ja regionaalpoliitika kohta laiemalt on [tingitud] ajutisest meeltesegadusest või [suutmatusest aru saada], et tegemist on laiema ja keerulisema probleemiga. Ta soovib ministrina päris kindlasti kahjustada niigi savijalgadel olevat regionaalpoliitikat. Toon mõned näited. [Minister on küsinud, miks peaks] tallinlased kinni maksma Võrumaal sõitvad tühjad bussid ja [öelnud], et ühistranspordihädade peamiseks põhjuseks on maakonnaliinidel tasuta sõitvad õpilased ja pensionärid. Tegelikult on neid näiteid veelgi.

Aga millised oleks meie küsimused? Kas olete valmis loobuma õpilaste, pensionäride ja erivajadustega inimeste tasuta sõidu õiguse kaotamisest, sest tegelikult on olemas ka muud meetodid, kuidas omada ülevaadet ühistranspordi kasutajatest ja sõitudest maakonnaliinidel? Kas nõustute väitega, et ühistransport maakonnaliinidel on aastaid olnud alarahastatud, ja olete valmis selleks lisaraha küsima? Kas kinnitate fakti, et omavalitsused väljaspool kuldset ringi on jätkuvalt alarahastatud, ja olete valmis seisma nende finantsvõimekuse parandamise eest? Ühtlasi, kas olete valmis vähendama suursaartevahelise lennu- ja praamiühenduse [piletite] hindu? Küsimusi on veelgi ja ootame kiiresti vastuseid. Aitäh!

Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Laats. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Täna Keskerakonna fraktsiooni poolt ma soovin üle anda Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja Eesti demograafilise olukorra parandamise meetmed" eelnõu.

Nimelt, Eesti Vabariigi põhiseaduse preambuli kohaselt on riigi üheks põhieesmärgiks eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise tagamine. Süvenev demograafiline kriis seab selle eesmärgi otsesesse ohtu. Valitsuse senine poliitika ei ole olnud suunatud sündimuse kasvu toetamisele. Vastupidi, viimastel aastatel on vähendatud mitme lapsega perede toetusi, kaotatud lastega perede maksusoodustused, lõpetatud perehüvitiste indekseerimine ning tõstetud käibemaksu ja kavandatud uusi makse, mis on suurendanud elukallidust. Samuti on maksupoliitika ja avaliku kommunikatsiooni kaudu süvendatud perede ebakindlust tuleviku suhtes. Need sammud vähendavad otseselt perede valmisolekut lapsi saada ning süvendavad demograafilist kriisi. 

Meie ettepanekud. Neid on kolm. [Esiteks] teeme ettepaneku luua valitsuseülene töörühm, mille ülesanne on kaardistada Eesti demograafiline olukord, analüüsida sündimuse languse põhjusi ning töötada välja terviklik ja ajaliselt piiritletud tegevuskava sündimuse suurendamiseks ja iibe languse pidurdamiseks. Ettepanek nr 2: teeme ettepaneku kaasata töörühma asjakohaste ministrite, Riigikogu komisjonide, kohalike omavalitsuste, teadusasutuste ning kodanikuühiskonna esindajad, et tagada meetmete mitmekülgsus ja tõenduspõhisus. Ettepanek nr 3: teeme ettepaneku esitada Riigikogule töörühma analüüsi tulemused ja tegevuskava koos ettepanekutega vajalike õigusaktide muutmiseks ning rahalisteks meetmeteks hiljemalt aasta jooksul töörühma loomise algusest. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud seitse eelnõu ja kaks arupärimist. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise seaduses ette nähtud korras. 

Liigume edasi. Oleme jõudnud tänase päevakorra juurde. Meil on täna kolm päevakorrapunkti, neist esimene on Riigikogu liikmete Evelin Poolametsa, Rain Epleri ja Arvo Alleri poolt energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile esitatud arupärimine tuuleenergia planeeringute kohta. Arupärimist palun siia Riigikogu kõnetooli tutvustama Riigikogu liikme Evelin Poolametsa. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Esitan arupärimise energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile seoses tuuleenergia planeeringutega. 

Eestis on tuuleenergeetika planeerimine muutunud killustatuks ja koordineerimatuks. Samal ajal kui kümned omavalitsused menetlevad paralleelselt väga mahukaid planeeringuid, näitab tegelik elektriturg, et taastuvenergia tootmine ületab juba praegu turuvajaduse. Riigile kuuluva Eesti Energia näitel on näha, et uute ja suurte tuuleparkide valmimisel jääb osa tootmisvõimsusest kasutamata, sest elektri hind on liiga madal ja võrgu võimekus piiratud.

Lähtudes eeltoodust, palume ministrilt selgitusi. Kuidas tagab Kliimaministeerium, et tuuleenergeetika planeeringute andmed oleksid ühtsed, ajakohased ja vastaksid tegelikele planeeringudokumentidele? Millise metoodika alusel Kliimaministeerium kogub ja arvutab planeeringute võimsusi ning kas riigil on plaan koostada üleriigiline, ametlik ja koordineeritud tuuleenergeetika planeering, mis määraks ära sobivamad arenduspiirkonnad ja asukohad? Tunneme ka huvi, miks jätkab Kliimaministeerium uute tuuleparkide planeerimise ja toetamise edendamist olukorras, kus tootmisvõimsus on juba praegu suurem kui turuvajadus. Kuidas plaanitakse tagada, et riiklik energiapoliitika ja Euroopa Liidu taastuvenergia direktiivid ei oleks vastuolus keskkonna- ja kogukondade huvidega, eriti kui planeeringud paiknevad valdavalt metsamaadel? Milliseid meetmeid kavatseb ministeerium rakendada, et vältida taastuvenergia ületootmisest tulenevat elektrihinna volatiilsust ja bilansienergia hinna tõusu? Kuidas tagatakse, et taastuvenergia arendused ei koormaks ülemääraselt kohalikke kogukondi ja looduskeskkonda, kui nende majanduslik vajadus on juba täidetud? Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli energeetika- ja keskkonnaminister Andres Suti. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Aitäh, arupärijad, küsimuste eest! Küsimusi on tervelt üheksa. Aga enne kui ma nende küsimuste juurde lähen, ütlen paar kiiret kommentaari sissejuhatavas osas toodud väidete kohta. 

Esimene [väide] oli, et planeerimine on muutunud killustatuks ja koordineerimatuks. Selle väite alus oli, et majandus- ja tööstusminister küsis omavalitsustelt tagasisidet. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ja Maa- ja Ruumiamet ongi tegelikult planeeringute kesksed korraldajad. Selles mõttes on igati loogiline, et nad aeg-ajalt küsivad, kuidas asjad liiguvad. Kuna tuuleparkide rajamine on jätkuvalt ka valitsuse jaoks prioriteet, siis oli igati loogiline, et majandus- ja tööstusminister saatis värskelt alustanud omavalitsuste juhtkondadele selle kirja. Nii et see on täiesti tavapärane tööprotsess. 

Teine väide, mis siin sissejuhatuses kõlas, oli, et miks me [tuuleenergeetikat] arendame, kui meil on juba praegu liiga palju taastuvenergiat. Hetkel on Eestis tuuleparkides peaaegu 700 megavatti installeeritud võimsust ja taastuvelektri kogutoodang moodustas eelmise aasta esimese üheksa kuuga 69% kogu Eesti elektritoodangust. Aga samal perioodil me tegelikult importisime ja see oli ainult 48% Eesti elektritarbimisest. Kui võtta aluseks uuring, mille TalTechi inimesed on teinud ja mille järgi taastuvenergia turule tulek aitab hinda allapoole tuua, kui taastuvenergia osakaal jääb 70–80% juurde, siis selleni on meil veel päris pikk tee minna. Seetõttu on igati loogiline, et me peame vajalikuks arendada taastuvenergiat – ma loodan, et me saame mitte liiga kauges tulevikus seda arutada –, aga ka tuumaenergeetikat ja energeetikat [laiemalt]. 

Aga nüüd konkreetselt juba küsimuste juurde. Esimene küsimus: "Kuidas tagab Kliimaministeerium, et tuuleenergeetika planeeringute andmed oleksid ühtsed, ajakohased ja vastaksid tegelikele planeeringudokumentidele?" Vastan nii, et tuuleenergeetika planeeringute seisu andmed kogutakse koostöös Maa- ja Ruumiametiga. Need avalikustatakse Keskkonnaagentuuri kodulehel kvartaalselt, Keskkonnaportaalis, ja Keskkonnaagentuur vaatleb neid planeeringuid etappide kaupa ja lähtub oma koostatavas ülevaates omavalitsuste viimastest planeeringumenetluste käigus tehtud otsustest ehk sellest, mis etapis need planeeringud on. Töö planeeringutega käib ju pidevalt ja tegevusi on ka etappide vahel enne järgmise fikseeringuni jõudmist. Seetõttu on mõistlik jooksvalt uurida ja üle küsida, kuidas ühest etapist teise jõudmisel KOV-ides planeeringud sujuvad. 

Teine küsimus: "Millise metoodika alusel Kliimaministeerium kogub ja arvutab planeeringute võimsusi?" Keskkonnaportaalis kuvatakse tuuleenergia planeeringute infot ja võimsusi Keskkonnaagentuuri arvutuste kohaselt. Hetkeseisuga on planeeringutes 1951 megavatti, mis oleks 262 tuulikut, menetluses on 20 arendust ja kehtestatud on ka üks arendus võimsusega 100 megavatti. Täpsemalt arvestab Keskkonnaagentuur planeeringute võimsuse arvutamisel omavalitsuste avalikustatud infot planeeringumenetluse etapi kohta ja ka arendajatelt saadud infot tuuleenergia projektide seisu kohta. Saadud andmeid võrreldakse planeeringualasse jäävate katastriüksuste maatoimingute andmetega kinnistusraamatus. Niimoodi see pilt kujuneb. 

Kolmas küsimus: "Kas riigil on plaan koostada üleriigiline, ametlik ja koordineeritud tuuleenergeetika planeering, mis määraks ära sobivaimad arenduspiirkonnad (nt ca 100 tuuliku mahus)?" Tuuleparke planeeritakse lähimuse printsiibil. See tähendab, et neid planeeritakse kohalike omavalitsuste tasandil, mis tagab kohaliku elanikkonna aktiivse kaasamise ja võimaldab omavalitsustel leida parimad võimalikud tuuleenergeetika jaoks sobilikud alad. Seetõttu riikliku planeeringu koostamise plaani meil ei ole. Usun jätkuvalt, et kohalikud omavalitsused, kogukonnad ja arendajad jõuavad koos kõige paremate lahenduste ja tulemusteni. 

Neljas küsimus: "Kuidas hindab ministeerium praeguse planeerimistegevuse kuluefektiivsust ja ressursikulu (sh toetused valdadele ning riigiasutuste töökoormus)?" Planeerimismenetluse eesmärk on valida välja parimad kohad, kuhu on võimalik tuuleparke püstitada. Planeerimistegevuse kiirus ja efektiivsus sõltuvad väga palju planeeringuga seotud osapooltest, sealhulgas arendajatest, omavalitsustest ja riigiametitest. Seisakud või planeeringute aeglase menetlemise põhjused võivad sõltuda erinevatest asjadest ja olla planeeringute kaupa erinevad. Kui küsimus on, kas planeeringumenetlust saab teha efektiivsemaks, siis [vastus on], et kindlasti saab igat asja teha efektiivsemaks. Sellega Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ka tegeleb. 

Arvestades seda, et viimastel aastatel on algatatud planeeringute maht väga palju kasvanud, ja kasvanud kiiresti, on selge, et omavalitsustele ja Keskkonnaametile on tulnud koormust juurde. Seepärast on taaste- ja vastupidavuskava vahenditest eraldatud lisavahendeid, et ajutiselt kasvanud töömahtudega tegeleda ja toime tulla. Nii suures mahus üheaegsete planeeringute algatamist ei ole edaspidi ette näha. Selleks, et nende olemasolevate planeeringutega, mis on menetluses, saaks kiiremini toimetada, on 25 omavalitsust küsinud ja saanud kokku täiendavalt circa 3 miljoni euro ulatuses rahastust. 

Viies küsimus: "Kuidas hindab ministeerium olukorda, kus riigile kuuluv Eesti Energia peab oma tuuleparke allakoormama, kuna turul puudub nõudlus toodetud elektri järele?" See väide, et turul puudub nõudlus toodetud elektri järele, ei vasta tõele, sest Baltikum tervikuna on energiadefitsiidis olev regioon ja me sõltume jätkuvalt olulisel määral elektri impordist. Me ei saa teha või ei ole õige teha järeldusi ühe lühikese perioodi vältel ja ühe näite põhjal, nagu Eestis ei oleks tuuleelektrile ruumi. Tuulepargid toovad kõige suuremat kasu Eestile ka talveperioodil, mil elektridefitsiit on kõige suurem ja elektrihinnad kõrged. Sel perioodil on sageli muidugi tuuleenergiast puudus, aga nii nagu me siin eelmise või ka selle kuu alguses nägime, oli päris palju tuuliseid päevi, mil me oleksime suutnud ise toota rohkem elektrit, kui meil oleks olnud rohkem tuulikuid. 

Arendajad rajavad praegu väga hoogsalt ka salvestus[võimsusi]. Meie hinnangul võiks aastaks 2030 valmida akuparke [tootmisvõimsusega] kuni 1000 megavatti. Juba selle aasta veebruarikuus peaks lisanduma 100 megavatti. See kõik aitab taastuvelektri tootmist ühtlustada ja teha seda turupõhiselt, sest salvestusseadmetele toetusskeemi ei ole. 

See, et elektritootjad vahepeal oma seadmeid seiskavad, ei ole midagi erakorralist. Allakoormamine on täiesti tavaline olukord, kui turuhind on madalam, kui sealt on võimalik teenida, või siis on võimalik näiteks bilansiturult teenida rohkem kui päev-ette-turult. See kehtib ka tuuleparkide puhul. Eraldi need tuulepargid, millel on osa tulust garanteeritud toetusskeemi kaudu, saavad ka madalama hinnaga tundidel müüa. Seetõttu möödunud aasta kolmandas kvartalis tuuleelektri tootmine kasvas ja elektri keskmine hind oli madalam, kui oli näiteks 2024. aastal samal perioodil.

Sopi-Tootsi tuulepargist, millele siin nii sissejuhatuses kui ka selles küsimuses viidati. Kuna sellel tuulepargil toetusskeemi ei ole, siis on mõju ja avatus turusignaalidele suurem. On ka selge, et kui elektri hind on madalam, siis nendel puhkudel ongi mõistlik mitte toota. 

Kuues küsimus: "Miks jätkab Kliimaministeerium uute tuuleparkide planeerimise ja toetamise edendamist olukorras, kus tootmisvõimsus on juba praegu suurem kui turu vajadus?" Nii nagu ma juba korra ütlesin, hetkel on meil tootmisvõimsust tuulikute näol ligi 700 megavatti. Möödunud aastal moodustas taastuvelekter üheksa kuu jooksul 69% Eesti elektritoodangust ja see moodustas 48% Eesti elektritarbimisest. Ehk tootmisvõimsus ei ole kindlasti suurem, kui on turuvajadus. Jällegi, nii nagu ma ühele eelmisele küsimusele vastates ütlesin, ühiskonnale on nii kogukulude kui ka kogutulude vaatest kasulik jõuda taastuvenergia osakaaluga 70–80% peale. 

Nii et tuuleenergia tootmisvõimsuste jaoks on ruumi nii maismaal kui ka elektriturul. Kindlasti tuleb soodustada igati hübriidparke ehk neid parke, kus on korraga kasutusel nii tuule-, päikese- kui ka salvestustehnoloogiad, samuti luua eeliseid KOV-idele, kus selliseid hübriidparke rajatakse. 

Selleks et me saaksime täita ENMAK-i ehk energiamajanduse arengukava 2035 eelnõu raames püstitatud eesmärgid – nii energiajulgeoleku, taskukohase ja konkurentsivõimelise hinna kui ka väiksema keskkonnajalajälje vaatest –, tuleb arendada ja planeerida. Ei ole võimalik saavutada odavamat elektrihinda, kui ühtegi investeeringut energeetikas ei tehtaks. 

Seitsmes küsimus: "Kuidas plaanitakse tagada, et riiklik energiapoliitika ja Euroopa Liidu taastuvenergiadirektiivid [---] ei looks vastuolu keskkonna ja kogukondade huvidega, eriti kui planeeringud paiknevad valdavalt metsamaadel?" Planeerimismenetluse eesmärk on just nimelt valida välja parimad kohad, kuhu on võimalik tuuleparke püstitada. Kohalike omavalitsuste juhitav planeeringumenetlus tagab kõige paremini erinevate huvipoolte tasakaalu ja nende seisukohtade arvesse võtmise. On selge, et igasuguse inimtegevusega kaasneb alati keskkonnamõju ja energeetika ei ole kuidagi teistest valdkondadest erinev. Seetõttu on enne iga tuulepargi rajamist vaja läbi viia mõjude hindamine. Keskkonnamõjude hindamise raames selgitatakse välja mõju keskkonnale, inimese tervisele, heaolule, kultuuripärandile ja varale. Kui hindamisel on tuvastatud ebasoodsaid mõjusid, siis on see roll ennetav ja teadvustav ning vajaduse korral ka leevendusmeetmeid välja pakkuv. Kui uuringute käigus selgub mõni oluline ebasoodne mõju, mida leevendada ei saagi, siis ei saa ka sellesse kohta tuuleparki rajada. 

Eesti senised tuuleenergia arendused ei kinnita väidet, et enamik oleks tehtud metsamaale. Vähem kui kolmandik tuulikutest on paigaldatud metsamaale ja ülejäänud on teistes kohtades. Enamasti on kasutatud olemasolevaid teid ja taristut, mis on samamoodi võimaldanud vähendada metsamaa kadu. Kui me arvestame seda, et tühermaid on piiratud ulatuses ning arendusi piiravad ka looduskaitselised ja julgeolekupiirangud, siis mõnes piirkonnas on kindlasti metsaalade kasutamine vajalik. Kui seda on võimalik teha loodushoidlikult ja julgeolekupiiranguid arvestades, siis see tegelikult on mõistlik. 

Kaheksas küsimus: "Milliseid meetmeid kavatseb ministeerium rakendada, et vältida taastuvenergia ületootmisest tulenevat elektrihinna volatiilsust ja bilansienergia hinnatõusu?" ENMAK 2035 sätestab suuna minna üle turupõhisele taastuvelektri arendamisele. Just nimelt turupõhisus tagab selle, et taastuvelektrit arendatakse nii palju, kui on turul selle jaoks nõudlust, ja seni, kuni taastuvelektri arendamine elektri lõpphinda tarbija jaoks vähendab. Seal on seesama siht, et kuni 70–80% toodetava energia mahust või tarbimise mahust [võiks olla taastuvenergia, mis ka hinnalangusele] kaasa aitab. Elektrihinna volatiilsus ja kõrged bilansienergia hinnad loovad taastuvelektri tootjatele vajaduse investeerida salvestuslahendustesse. Seetõttu on ka salvestuslahenduste turg väga kiiresti kasvanud ja arenenud, mis võimaldabki teenida elektriturul suuremat tulu ning vähendada oma bilansienergia kulutusi.

Teie aeg!

Jah, aitäh! Kui ma saaksin veel paar minutit juurde, siis ma vastan ka viimasele küsimusele. Kuidas …

Ma oleksin pidanud siis hakkama seda aega teile varem andma. Aga hästi, Andres Sutt, ma teen praegu teile erandi. Ma annan teile kaks minutit lisaaega, aga katsume siis kiiresti edasi liikuda.

Aitäh! Üheksas ja viimane küsimus: "Kuidas tagatakse, et taastuvenergia arendused ei koormaks ülemääraselt kohalikke kogukondi ja looduskeskkonda, kui nende majanduslik vajadus on juba täidetud?" Planeerimismenetluse eesmärk on valida välja parimad kohad, kuhu on võimalik tuuleparke püstitada, ja kohalike omavalitsuste juhitav planeeringumenetlus tagabki erinevate osapoolte tasakaalu. Sellele küsimusele on ka eelnevalt juba vastus antud. Aitäh!

Aitäh! Nüüd liigume edasi küsimuste juurde. Küsimusi on päris palju. Esimesena küsib kolleeg Lauri Laats. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Mul on selline tunne, et me elame ikkagi paralleelmaailmades. Selle kohta, mida teie räägite, ei ole kuulda olnud teiselt poolelt ehk erasektorilt, kaasa arvatud tootjatelt ja tarbijatelt. 

Rootsi näide. Pikemat aega on tuuleenergia tootjad – üle viie aasta – olnud seal kahjumis. Kasumeid ei ole, on turutõrked, nii nagu ka meil on turutõrked. Aga mis puudutab juhuelektrit, siis on ju arusaadav, et kui tuul puhub, siis on igal pool elektrit, kõikides riikides ja regioonides – meie regioonis, tähendab – ja vastavalt sellele on hind hästi madal. Ja siis, kui ei ole tuult ega päikest, on hinnad üleval ja keegi kasumit ei saa. Samas te räägite, et akud peaks meid päästma. Tegelikult ju pikemas perspektiivis jätavad akud meile päris suure keskkonnajälje, arvestades, kuidas akusid toodetakse ja siia tuuakse ja nii edasi. See ei ole jätkusuutlik. Ehk siis ikkagi, millal tuleb valitsus meie ette plaaniga, mis puudutab mitte juhuelektrit, vaid elektrit, mida on võimalik pidevalt saada? Me räägime põlevkivist, me räägime ka muudest võimalikest alternatiividest.

Aitäh küsimuse eest! Mitte väga pikka aega tagasi arutasime siinsamas saalis energiamajanduse arengukava aastani 2035. Energiamajanduse arengukava aastani 2035 annabki selle suuna. Mis puudutab Eesti energiaportfelli, siis kindlasti on seal oma koht juhitavatel võimsustel ja kindlasti on vaja ka baasvõimsusi. Seetõttu valmistame me ka ette tuumaenergia ja -ohutuse seaduse eelnõu, millega ma loodan õige pea siia Riigikokku tulla. 

Fakt on see, et Eesti on jätkuvalt elektrit importiv riik. See on küsimus ka energiajulgeolekust, sest selle kaudu me oleme ühendustest suuremas sõltuvuses. Kiireim tee, kuidas energiatootmisvõimsusi Eestis ratsionaalselt rajada, on tuuleenergia maismaal. Aga nii nagu ka küsijad väga hästi teavad, on erinevatel põhjustel ja ennekõike, ma julgen öelda, poliitilisel tasandil päris mitmeid omavalitsusi, kus on vastuseis. On selliseid omavalitsusi, kus ollakse kahevahel, ja on ka selliseid omavalitsusi, kes on tuuleenergia [arenduste] rajamise poolt. Kindlasti on oma roll ka tuumaenergeetikal ja juhitavatel võimsustel, milleks Elering eelmisel aastal tegi ka esimese hanke, mis puudutab just gaasijaamade rajamist, sest nagu me teame, põlevkivijaamade eluiga on lähenemas lõppfaasile ja seetõttu on loogiline, et me ehitame uusi juhitavaid võimsusi juurde. Aga senikaua, kuni meil neid uusi juhitavaid võimsusi ei ole, tuleb hoida põlevkivienergeetika [jaamad] töös. 

Viimane [küsimus] puudutab akude jalajälge. Põlevkivijaam [jätab] samamoodi jalajälje ja mitte ainult ehitamise ajal ja kasutatud materjalide võtmes, vaid tegelikult ka läbi toodangu. Nagu me teame, põlevkivijaama rajamise kulud on oluliselt kõrgemad kui näiteks gaasijaamal, rääkimata sellest, kui me teeme tuuleenergiajaamu.

Suur tänu! Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! See, mida te siin räägite, meenutab mulle muinasjuttu. Küsimus on selline. Kui te hakkasite hävitama põlevkivienergeetikat ja rajama tuuleparke, lubati meile, et elekter muutub odavaks ja varustuskindlus paraneb. Mida me lõpuks saime? Tuulepargid ei suuda toimida ilma subsiidiumita. See tähendab tarbijale kahte tüüpi kulu: esmalt maksab ta tuuleparkide omanikele ja seejärel elektri eest. Ja üllatus – kui tuult ei ole, siis tuulepargid ei tööta. Kas see ongi teie roheline agenda?

Aitäh! Põlevkivienergeetikale ei ole mitte keegi kriipsu peale tõmmanud. Igaüks, kes on vähegi valdkonna vastu huvi tundnud, teab, et põlevkivienergeetikas on praegu põhiliseks toodanguks põlevkiviõli. Põlevkiviõli perspektiiv sõltub sellest, kui kaua on põlevkiviõli konkurentsivõimeline maailmaturul laevakütuse ühe segamiskomponendina. See on see, kus on põhiline osa põlevkivienergeetikast. Elektrit toodetakse põlevkivist väga vähe, aga nii nagu ma enne ütlesin, juhitavate võimsustena on ka põlevkivielektrijaamad praegu endiselt reservis. Selleks, et meil oleksid elektrihinnad madalamad, peame me omama rohkem omamaist elektritootmist. Kui meil ei oleks praegu 700 megavatti installeeritud tuuleenergiat, siis oleks meil elektrihinnad kõrgemad. Selles mõttes ilma kohapealsete tootmisvõimsuste rajamiseta ei saa me ka elektri lõpphinda allapoole tuua.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Jah, me oleme siin nagu ususekti liikmed. Mõne usk on tugevam kui teisel, kes ühte või teist asja usub. Aga küsimus on konkreetne: kui palju tuleb praegusele tuulikupargile lisaks selliseid megasuuri tuulikuid, ütleme, viie aasta pärast? Kui palju neid Tallinna teletorni suuruseid [tuulikuid] võiks Eestis püsti olla ja kus need võiksid asuda?

Aitäh! Nii nagu ma enne ütlesin, hetkel on planeeringutes ligi 1900 megavatti. Kas kõik neist realiseeruvad? Kindlasti mitte. Neid planeeringuid on Eestimaa erinevais paigus, selles mõttes need ei ole kuidagi kontsentreerunud ühte kohta. On ju mitu mõjutavat tegurit. Esimene on see, et tuulepargi rajamiseks peavad selles kohas olema soodsad tuuleolud, igal pool neid ei ole. On riigikaitselised piirangud, on looduskaitselised piirangud ja need määravad lõpuks need valikukriteeriumid. 

Aga see, et meil mahub maismaale tuuleparke julgelt juurde, on igal juhul selge. Nii et mida rutem need kokkulepped sünnivad kohalikes omavalitsustes, kus tuuleolud on mõistlikud, kus ka riigikaitseliselt ja keskkonnaalaselt on võimalik tuulikuid rajada ja kus ka kogukond on sellega nõus, seda paremini me suudame tagada oma energiajulgeolekut ja seda parema elektri lõpphinna me saame. Mis järjekorras ja mis omavalitsuses asjad juhtuvad, ma siin spekuleerima ei hakka. Nii nagu ma ütlesin, on omavalitsusi, kes on kindlalt vastu – arusaadav, respekteerime –, on neid, kes on kahevahel, aga on ka neid, kes on poolt. Nii et selline see pilt on.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Eesti Energia juht Andrus Durejko tunnistas hiljutises intervjuus, et Eesti Energia hakkab lõpetama hiiglaslikke investeerimisprojekte, kuna need ei ole toonud loodetud tulu. Eesti Energia on investeerinud tuuleparkidesse ligikaudu 1,1 miljardit eurot, kuid madala tootmishinna tõttu ei ole need investeeringud end seni ära tasunud. Eesti Energia juht on öelnud, et fookus ei ole enam uute tuuleparkide rajamisel, vaid investeerimisvõime taastamisel ning seejärel pankrotistunud tuule- ja päikeseparkide kokkuostmisel turult. 

Seega küsin teilt, kuidas te kommenteerite Eesti Energia juhi intervjuus väljatoodud strateegiat, et kokku hakatakse ostma pankrotistunud tuuleparke. Millise soovituse annate omavalitsusele, kelle territooriumile neid pankrotistuvaid tuuleparke rajatakse?

Aitäh! Eesti Energia juht kindlasti teab kõige paremini, mis tema ettevõttes toimub ja milline ettevõtte strateegia on.  

Mina ei tea, et Eestis oleks ükski tuulepark müügis. (Vahelehüüe.) Soome ja Eesti on kaks eraldiseisvat riiki. See, et kuskil mõned investeeringud ei lähe täpselt nii, nagu äriplaan ette nägi – ikka juhtub. Kui tegemist on tootmisvaraga, siis on alati investoreid, kes on valmis seda ostma.  

Aga tulles nüüd küsimuse juurde, kas arendajatel puudub igasugune huvi Eestisse tuuleparke rajada, siis vastus sellele küsimusele on, et on hulk arendajaid, kes on jätkuvalt huvitatud ja valmis neid arendama, eeldusel, et planeeringud saavad kehtestatud ja nad jõuavad oma toimetamistega edasi. On ka neid arendajaid, kes ütlevad, et nad praegu taastuvenergiasse ei investeeri. See sõltub täpselt sellest, mis on selle ettevõtte profiil, kuhu ta on oma teraviku suunanud, kas tal võiks potentsiaalselt olla ka näiteks mõni tootmisettevõte või suurtarbija, kes selle energia ära ostab. Majandusinimesena ma lihtsalt ütlen seda, et igal pool on kogu aeg midagi müügiks. Kogu aeg! Ja see on väga normaalne.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu! Austatud minister, hea Andres! No me elame ju praegu tegelikult hullumeelses maailmas. Me näeme, et ükski asi ei ole enam püha. Kui meie tegeleme siin Euroopa Liidus millegipärast ikka veel maailma päästmisega, siis Euroopa Liidul, eriti Eestil, võiks olla arusaam, et tuleb enda päästmisega tegeleda. Ehk siis me peame tegelema sellega, et kogu maailma julgeolek ja kõik on tegelikult ümbermängimisel. Aga millegipärast me ikka jätkame sellesama hullumeelse tempoga maailma päästmist. 

Sa ütlesid, et see, et mõni investeering ei lähe nii, nagu planeeritud, on täiesti arusaadav ja normaalne. Ma ei tea, miks see on normaalne riigi seisukohast, kui me näeme, kuidas me oleme investeerinud kuhugi Ameerikasse, ostnud põlevkiviväljasid kokku, samamoodi Jordaaniasse. Need kõik on kahjumiga ettevõtmised olnud. Tolpanvaara tuulepark müüdi Soomes 5–7-miljonilise kahjumiga, enne kui see sai üldse tööle hakata. Samasugune väide oli, et äärmiselt kasulikud on need. Enefit Green tegelikult ostis kokku aktsiaid, et kõik riigistada, sellepärast et reaalselt see firma oli pankrotis. Nüüd tulete jälle selle õigustusega …

Teie aeg!

… et me peame jätkama sedasama hullust. Millal see hullus lõpeb?

Aitäh, hea Mart! See ei ole minu jaoks ideoloogiline küsimus, kas investeerida päikesejaama, tuuleparki, põlevkivijaama, gaasijaama või tuumaelektrijaama. See on puhtalt ratsionaalne majanduslik valik. Praegu on see ratsionaalne majanduslik valik hästi lihtne. Põlevkivist elektri tootmisse ei investeeri raha mitte keegi. Kõiki neid küsimusi, mis hea küsija ette luges ja mis puudutasid Eesti Energia – või uue nimega Enefiti – juhtimisotsuseid, on õige ja kohane kommenteerida selle ettevõtte juhatusel ja nõukogul. Ka haldusala mõttes ei kuulu Eesti Energia Kliimaministeeriumi alla. 

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Te olete siin oma plaanide elluviimisel läinud üha jõulisemaks, et mitte öelda agressiivsemaks. Te ise ühes artiklis ütlesite ikkagi vägagi mõtlemapanevalt, et te kavatsete murda kogukondade vastuseisu tuulikutele. Ma olen proovinud aru saada, kuidas te seda terminaatorlikku tulistamist läbi viite. Üks meetod, tundub, on keskkonnamõju hindamise leevendamine, kiirendamine. Ehk see on just nimelt see, mis on jälle rohepöörde deklareeritud loosungitega vastuolus, et rullime üle, teeme kõik lihtsamini, mis siis, et te plaanite ju tohutut kogust praegu, 1900 megavatti. Tegelikult lähete te vastuollu nii rohepöörde väärtustega kui ka terve mõistusega. Mis siis saab, kuidas te murrate need kogukonnad?

Aitäh! Lühikene vastus sellele küsimusele on hästi lihtne: mina ei ole kunagi selliseid sõnu kasutanud. See oli ajakirjanduse poolt pandud pealkiri. Kui tutvute artikli sisuga, siis seal ei ole kordagi minu suust juttu, et ma soovin kogukondade vastuseisu murda. Ma olen avalikult, nii suuliselt kui ka kirjalikult öelnud alati ühte asja ja ütlen ka siit. Minu meelest kohalikest kogukondadest üle sõita ei saa. See on küsimus sellest, kuidas need kokkulepped sünnivad. Ma arvan, et selleks tulebki kõigil vaeva näha, et kohalik inimene tunnetaks ka selles tuuleenergia- või, ütleme, ükskõik millise energia- või tööstusarenduses endale kasu. 

Aga kohalik elektritootmine, kohalike tootmisvõimsuste olemasolu on ka energiajulgeoleku küsimus. Kui me sõltume ainult imporditavast elektrist, siis me oleme avatud hinnariskile ja me oleme avatud ka erinevatele kaablilõhkumistele, mida siin on ette tulnud. Nii et koostöös kohalikega, ma usun, on võimalik täiendavaid kodumaiseid tootmisvõimsusi rajada.

Martin Helme, palun!

No näe, nii ilusti valetad! Ei olegi ideoloogiline või? Aga kes ütles, et igal juhul paneme tossavad korstnad kinni? Muide, meil ei ole tossavaid korstnaid, ammu enam ei ole tossavaid korstnaid. See jutt, kuidas kohalik tootmine on julgeolekuküsimus. Aga siis paneme selle kohaliku tootmise kinni. Ise ütled välja, et paneme kinni. Asemele teeme parke, mis ei anna meile elektrit siis, kui vaja on ja kui peaks odav olema, vaid annab ainult siis, kui turul on ülepakkumine. Siis on elekter nii odav, et me selle pealt ei teeni. Ja siis, kui see oleks kallis, me seda jälle kätte ei saa, sellepärast et tuult ei puhu.

Mina küsin lihtsalt. Te olete teinud energiamajanduse kava ja ütlete selge sõnaga välja, et 15 miljardit läheb järgmise umbes kümne aasta jooksul, või ütleme, seitsme-kaheksa. Inimesed maksavad selle kinni ükskõik kuidas, kas elektrihinna või mingi taastuvtasu või kallima kauba hinna kaudu, igal juhul maksavad kinni. Kui te tahate Eesti inimestele järgnevatel aastatel 15 miljardit lisakulu tekitada, siis see peab olema ideoloogiline.

Aitäh! No vot, "tossavad korstnad" on ka pärit ajakirjaniku küsimusest. Täpselt niimoodi see küsimus oli sõnastatud. Küsimuse sisu oli see, kas 2035. aastal põlevkivist veel elektrit toodetakse. Seda ma julgen ka siin arvata, et ei toodeta. Kas põlevkivist toodetakse põlevkiviõli? Üsna tõenäoline, kui põlevkiviõli on jätkuvalt laevakütuse komponendina konkurentsivõimeline. Auvere kasutab juba praegu mitte ainult põlevkivi elektri tootmiseks, vaid olulisel määral ka biomassi. Nii et selles mõttes ma arvan, et see valik on ratsionaalne. 

Veel kord, minu jaoks ei ole see ideoloogiline küsimus, vaid küsimus on puhtalt majanduslikus ratsionaalsuses. Kui vaadata, milline on ühiku kulu ühe või teise tootmisvõimsuse rajamiseks, siis taastuvate [energiaallikate] puhul on paratamatult ühiku kulu madalam ja sellepärast neid investeeringuid ka tehakse. Seda, mis puudutab 15 miljardit, ma kohe kommenteerin. 

Aga seda ütlen ka ikkagi, et mida rohkem tuleb meil akude näol salvestust, seda madalamaks lähevad kõrged hinnatipud ja peaksid ära kaduma ka miinushinnad, mille tulemusena on investoritel ka palju suurem investeerimiskindlus. 

See 15 miljardit ei ole mingisugune koormis tarbijale, vaid 15 miljardit on investeering Eesti majanduse konkurentsivõimesse, sellesse, et meil oleks siin kohalikku tootmist, et me suudaksime siia investeeringuid ligi meelitada. Ma ei ole näinud mitte ühtegi toodet, mis saaks valmis nii, et selle jaoks tehast ei ehitata. Selleks, et tehas ehitada, tuleb kõigepealt investeerida. Täpselt seda see näitabki.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Mina arvan küll, et aastaks 2035 meie põlevkivijaamad toodavad meile taas elektrit. Te põhjendate siin, et ENMAK seda ei luba, ENMAK ehk energiamajanduse arengukava annab suuna. No hullumeelne maailmapäästmise põhjendus ongi see teie ENMAK, eks ole, see ongi selgelt ideoloogiline. Kahjuks see suund viib meid kuristikku, aga keegi muidugi ei keela teil, tagurlastel, jonnakalt sellest veel nii kaua kinni hoida, kui saate. Te ütlesite ka, et põlevkivisse ei investeeri enam keegi. Normaalne maailm investeerib praegu kõik: on kivisüsi, naftaväljad, põlevkivi, eks ju. Kõik investeerivad, ainult Euroopa lollakad ei tee seda.  

Te räägite siin, kuidas tuulikud on head ja meie energeetika tulevik [helge]. Tegelikult need tuugenid ju hävitavad meie loodust, elurikkust ja mõjutavad äärmiselt negatiivselt kõigi nende inimeste ja perede elukeskkonda, [kelle läheduses tuulikud] asuvad. Või noh, tulevik on siis planeeritud.

Aga teatavasti te ütlesite, et ka taastuvenergeetika kulu on madal. No tuuleenergeetikud saavad riigilt ehk siis maksumaksjalt ju selliseid subsiidiume ja toetusi! Ja riik plaanib teha neile veel kingituse ka riikliku eriplaneeringu näol. Te ütlete, et oi, kohalikest ei sõida keegi üle. Loomulikult, riiklik eriplaneering annab selle võimaluse ja riigi plaan hakata KOV-idele siin suuri summasid maksma …

Teie aeg!

… planeeringute kehtestamise eest ju tegelikult riivab väga tugevalt õigusriigi aluspõhimõtteid. Äkki ikkagi laseks nendel arendajatel ja ärimeestel ilma toetusteta asju ajada. Siis selgub, kus täpselt nad seal turul asuvad. Turg paneb ju kõik paika või kuidas?

Aitäh! Härra minister, palun!

Aitäh! Eriplaneeringut ei tule. Seda ma ütlesin ka arupärimises esitatud küsimusele vastates. Nii et selles mõttes ei tasu hirmutada või hirmu tunda, emba-kumba pidi see on. 

Nüüd, kõige suurem taastuvenergia investor on Hiina. See ei ole Euroopa puhul ideoloogiline küsimus. Vaadakem [näiteks] Texast, kes investeerib väga palju taastuvenergiasse. Samamoodi California osariik, eks ole. (Hääl saalist.) Selles vaates ma arvan või pigem julgeksin öelda, et küsimuse esitamine on ideoloogiline. Need on ratsionaalsed majanduslikud valikud, mida tehakse. Täpselt samadest ratsionaalsetest majanduslikest valikutest lähtub ka energiamajanduse arengukava. Tuginedes uuringutele, mis ütlevad, et kuni taastuvenergia osatähtsus on 70–80% kogutarbimisest, on sel jätkuvalt lõpphinda vähendav mõju. (Hääl saalist.) 70–80%! Sellest edasi ei ole enam kindel, eks ole. Veel kord: ma ei ole kordagi väitnud seda, et meie energiaportfell peaks koosnema ainult taastuvenergiast. Minu silmis on väga selgelt koht ka tuumaenergeetikal. Nii et selles mõttes ma ei näe siin mingit ideoloogiat, ma näen ratsionaalseid majanduslikke valikuid.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Eks aasta 2035 mainimine on ikka tekitanud kirgi küll.

Aga Euroopa on hakanud viimastel aastatel ettevaatlikult ümber vaatama varasemaid energiapoliitilisi eesmärke ning mitmed riigid on pidurdanud taastuvenergiale üleminekut. Näiteks on edasi lükatud otsused, mis puudutavad bensiini- ja diiselmootoritega sõidukite kasutamise lõpetamist. Kas Eesti, seades eesmärgiks loobuda põlevkivienergiast juba aastal 2035, ei liigu taas eesrindlikult Euroopa ees, võttes endale suuremaid majanduslikke riske kui enamik Euroopa Liidu riike? Ehk teisisõnu, kas me ei jookse jälle enne vedurit?

Aitäh! Ma arvan, et igasugustes – või mitte igasugustes – jooksudes, eriti kui see on strateegiline valdkond, on kasulik olla pigem ees- kui tagaotsas. Omal ajal, kui oli internetibuum või õigemini, kui see veel ei olnud alanud, siis Eesti tegi väga targa valiku, et me teeme Tiigrihüppe, me õpetame oma ühiskonnale, kuidas internetti kasutada. See oli ajal, mil väga paljud arvasid, et internet on lihtsalt üks nišitoode, millega enamik inimesi ei puutu mitte kunagi kokku. See on aidanud meid ühiskonnana ülipalju edasi. 

Veel kord, põlevkivielektri tootmist ei ole keegi praegu ju kinni pannud. Vastupidi! Väga selge on, et põlevkiviplokid, mis on olemas – ma arvan, hea küsija ka väga hästi teab –, on väga vanad. Ühel hetkel asi lihtsalt enam ei tööta, aga senikaua, kuni me pole veel jõudnud panna asemele uusi juhitavaid võimsusi, milleks kõige lihtsam ja kõige kiirem [võimalus] on gaasijaam, mille kohta on ka hange tehtud, peavad need põlevkivijaamad olema reservis ja saadaval, ja seda nad ka on. Nii et ma arvan, et me ei jookse kuidagi vales suunas. Pigem ma arvan, et me oleksime võinud taastuvenergia arendamisega kiiremini ja kaugemale jõuda, aga noh, kõik teed ei ole sirged. Oluline on, et me liiguksime siit punktist edasi mõistlikult ja toetaksime võimalikult suurt kohalikku eestimaise elektritootmise osakaalu.

Suur tänu! Head kolleegid Peeter Ernits, Aleksandr Tšaplõgin, Mart Maastik ja Vladimir Arhipov, ma ei saa teile kahjuks teist küsimust anda, sellepärast et arupärimiste puhul saab arupäritavale esitada vaid ühe suulise küsimuse. Seetõttu on järgmine küsija järjekorras kolleeg Mart Helme. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Te räägite siin sellest, et see on meile julgeolekuküsimus. See ei ole julgeolekuküsimus selles mõttes, et päikesepargid on väga kergesti rivist välja löödavad, täpselt samuti nagu tuulepargid. Selle eest on hoiatanud ka militaareksperdid. Aga julgeoleku seisukohast oleks palju parem – seda teie ENMAK-is ei ole –, et meil oleks kasutusele võetud hulgaliselt koostootmisjaamasid, mis võiksid väikseid asulaid varustada nii sooja kui ka elektriga, et meil oleks rohkem hüdroelektrijaamasid, et meil oleks üldse alternatiive. Teie tuuleparkides [toodetud] 1,9 tuhat [megavatti] – või kui palju need kirjade järgi toodavad – peaks minema ju Saksamaale, see ei jää ju meile. 

Praegu ma vaatan, et Õhtulehes on pealkiri, et kallis [elekter] asendub veel kallimaga. Kalli põlevkivienergeetika asendamine tuule- ja päikeseenergeetikaga hinda ju alla ei too. Kuidas te siis saate rääkida konkurentsivõimest? Eesti konkurentsivõime teie valitsuse ajal on kõikide aastate jooksul järjest halvenenud. Mis te siis ikkagi nüüd ette võtate elektrihinna suhtes konkreetselt, et see ei läheks kallist veel kallimaks, vaid et see muudaks Eesti konkurentsivõimeliseks?

Aitäh! Ma kõigepealt tulen hajutatud tootmise juurde, kas see on julgeolekurisk või on see vastupidi, tugevus. Ukraina kogemus näitab, et hajutatud tootmine on [tugevus]. Igal juhul, isegi kui sõda kõrvale jätta, on mõistlik omada mitmekesist energiatootmisportfelli. Igal juhul! Mitmekesine energiatootmisportfell tähendab reeglina ka seda, et tootmisvõimsused paiknevad erinevates kohtades. Täpselt sellise loogikaga on ju ka võrkude arendamist praegu tehtud. Nii et siin on mul teistsugune arvamus. 

Nüüd, mis puudutab elektri lõpphinda, siis energiamajanduse arengukavas on see väga selgelt välja toodud. Me soovime, et kõikide tarbijagruppide puhul oleks meie keskmine elektri lõpphind tarbija jaoks kõikides gruppides madalam Läänemere riikide keskmisest. Kõikide tarbijagruppide puhul me seal veel ei ole. Kes maksavad praegu suhteliselt rohkem, on suurtarbijad. Täna oli majanduskomisjonis taastuvenergiatasude diferentseerimise eelnõu tutvustamine. Nii et sellele me ka natukene proovime kaasa aidata. Viimase faktina aga märgin, et möödunud aastal oli elektrienergia keskmine hind Eestis viimase viie aasta madalaim.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud arupäritav, minister! Te rääkisite siin tõesti ratsionaalse majandamise valikust. Aga kui me nüüd jõuame reaalsusesse, siis tegelikult pole siin ratsionaalset midagi. Selliste otsuste kaudu inimeste elukeskkond pigem halveneb. Seda peate te tunnistama, kui te seal tuulikute all käite. Osa inimesi on sunnitud seal elama. Samamoodi toimub ju ääremaastumine. Me ei räägi siin midagi regionaalpoliitikast. Selles suhtes ma ei saa kuidagi teie arvamusega nõustuda, et tuulikute paigaldamine annab meile vabaduse ja toob hinnad alla. 

Aga ma küsin ikkagi, miks Eesti on sellisel juhul selline pioneer Euroopa Liidus, et 2030. aastal ta tahab saada oma taastuvenergia võimekuse 65%-ni, kui Euroopa Liit deklareerib, et ta jääks 45%-le. On teada ka mingeid riike, kes jäävad alla 40%? Mõni äkki ei lähegi taastuvenergiale üle?

Aitäh! Nende numbritega peab siin nüüd küll mingisugune segadus olema. Kui jutt on sellest, kuhu [taastuvenergia] osatähtsus võiks jõuda, siis jah, kui meil lisandub veel 1–2 teravatt-tunni jagu taastuvenergia toodangut aastas, siis me jõuamegi umbes 70–80% peale, mis on piirmäär, mis uuringu järgi alandab veel lõpphinda. Nii et selles mõttes on energiamajanduse arengukava kindlasti kooskõlaline. Energiamajanduse arengukava ei ole saanud küll ühtegi juhist Brüsselist, see on kokku pandud Eestis. Loomulikult, see arvestab keskkonnamõju. Kui te rääkisite tervisest, siis kindlasti mõjub tervisele õhusaaste, mis tekib energia tootmisel [fossiilkütustest]. Seda tuulikute puhul ei ole, tuumaenergia puhul samuti mitte. 

No müra on igasuguse tootmise juures. Igasuguse tootmise juures on müra! Me ei saa eeldada, et asjad töötavad täiesti vaikselt. Nii et puhtal energeetikal, mis on taastuv pluss tuum, on kindlasti palju väiksem keskkonnajalajälg. See kuidagi ei halvenda õhu kvaliteeti. Ka tervisemõjude kohta on tehtud hulk uuringuid ja mõõtmisi, mis kõik näitavad, et need häiringud on normi piires. Aga ma tean, et on inimesi, kes seda ei aktsepteeri, ja mina aktsepteerin seda, kui mõni inimene mõnda uuringut ei aktsepteeri.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Kõigepealt sissejuhatuseks ütlen selle kohta, et küll Hiina investeerib palju. Eks ta investeerib tõesti palju, aga kui sa vaatad Hiina energiamiksi ja kui palju ta tuulest ja päikesest kasutatavat energiat saab, siis see ei ole kuigi suur number. Lisaks on Hiina energiasüsteem üles ehitatud selliselt, et põhiliselt annab täna seal energiat kivisüsi. Tuul ja päike on, noh, võibki öelda, selles Hiina mudelis hea lisand, sest sa saad seda kasutada selle piirini, kus see tõesti sul kogupilti odavamaks teeb, aga sa võid selle vajaduse korral kohe prügikasti visata. Seal ei ole probleem selles, et sa pead mingisuguseid allakoormamise tasusid maksma ja nii edasi. Nii et tegelikult Hiina ja üldse maailma tööstuslik võimsus põhineb ikkagi fossiilkütustel.

Aga Andres, küsimus on see. Selgita, mis näiteks Saksamaal ja Californias on juhtunud. Kui sa vaatad tabeleid, siis energia hind on tõusnud, California osariik lööb kõiki USA osariike energiahindade kasvu mõttes ja Saksamaa konkureerib Suurbritanniaga. Need on riigid, kes on kõvasti tuulde ja päikesesse raha matnud. Räägi mulle lahti, mis seal on juhtunud ja kuidas meie sama asja tehes saame kõvera teistpidi liikuma.

Hea küsija! Sinuga on alati hea debateerida. Kõigepealt sellest Hiina teemast. Hiina soovib selgelt fossiilsetest kütustest [loobuda]. Hiina on kõige kiiremini tuumaenergeetikat kasutusele võttev riik maailmas. Ma arvan, et nad on [selle vajalikkusest] väga hästi aru saanud. Miks nad seda teevad? Ma arvan, et on kaks põhjust. Võib-olla esimene põhjus on lihtsalt see, et mõnda aega tagasi oli linnades õhu kvaliteet nii halb, et see oli päriselt probleem. Ma ei ole käinud Hiinas väga pikka aega, nii et ma selles mõttes ei oska öelda. Teine põhjus, ma arvan, on strateegiline ja geopoliitiline. Hiina näeb, et tal on selles valdkonnas tehnoloogiline edu, ja soovib seda kasutada. Selles mõttes on need pragmaatilised, ratsionaalsed otsused. 

Ma ei ole ju kordagi öelnud ja ei ole seda ka ENMAK-is, et me räägime ainult taastuvenergia arendamisest. Taastuvenergia – selleks, et elektrisüsteem toimiks – vajab juurde juhitavaid võimsusi. Selle jaoks on hange tehtud. Senikaua, kuni hanke tulemusena ehitatavad jaamad on veel paberil, peab seda rolli täitma põlevkivielekter. 

Siin oli enne küsimus ka selle biomassi või koostootmise kohta. See kõik Eestis toimib. Väiksemates asulates ongi koostootmisjaamu ja ma arvan, et see on väga mõistlik, et me neid niimoodi kasutame. 

Ma ei ole kuidagi luubiga vaadanud, mis on mõjutanud California hindu. Saksamaa puhul ma võin lihtsalt niipalju öelda, et Saksamaa häda on selles, et tootmine ja tarbimine paiknevad riigi erinevates otstes ja võrk on seal üks pudelikaeltest. See põhjustab ka hinnaliikumist. (Vahelehüüe.) Ei, sinna ma ei ole ka luubiga peale vaadanud, aga kindlasti on Ameerikas mõjutanud elektrihinda andmekeskused. Nendes piirkondades, kuhu andmekeskusi on kiiresti rajatud, on tarbimine läinud üles, tootmist pole järgi tulnud. Jällegi, turuloogika, ei ole midagi ideoloogilist, eks ole. Kui nõudlus kasvab ja hinnad tõusevad, siis peaks tekkima soov või valmidus investeerida. Noh, nii nagu on selle 15 miljardiga. Kui me saame miinushindadest lahti, kui see hinnakoridor läheb kitsamaks, on ka energeetikaprojekte parem rahastada. Nii et mitmekesine kodumaine tootmine [tagab] energiajulgeoleku, konkurentsivõimelise ja taskukohase lõpphinna ja seda kõike väiksema keskkonnajalajäljega, mis on parem inimeste tervisele. Nii et ei mitte midagi ideoloogilist, ainult puhas majandus!

Kalle Grünthal, palun!

Ühele küsijale vastates te ütlesite, et elektrienergia hind oleks veel kõrgem, kui … Ja siis [järgnes] mingisugune jutt. Aga mul on hoopis küsimus selle kohta. Eestis ju monteeriti maha Eesti elektrijaama esimene plokk, mis viidi osadena Ukrainasse, ja vist on veel üks plokk sinna viidud. Mind huvitab see, et selle initsiaator oli Kaja Kallas, kes ütles, et me peame neid aitama. Ma ei vaidle sellele vastu, aga meil on omal ka pükstes augud sees ja valgus paistab läbi. Aga minule laekunud viimase info põhjal on kõige hullem see, et üks nendest plokkidest on jõudnud hoopis Rumeeniasse. Selgitage, kuidas on sellised asjad võimalikud. Kui need elektrijaama plokid oleksid alles, siis ei oleks sellist kosmilist elektrihinna tõusu ju tulnud. Siin oli mitu küsimust. Katsuge meelde jätta!

Aitäh! Siin ma nüüd [mainin] vastamisel Enefiti ühe juhi väljaütlemist "Esimeses stuudios". Ta ütles, et isegi kui Auvere jaam oleks olnud töökorras, oleks selle mõju Eesti, Läti ja Leedu hinnapiirkonna hindadele olnud väga väike. 

Mis puudutab Eesti Energia vanu põlevkiviplokke, siis nende eluiga on juba läbi saanud, need on demonteeritud. Ukrainasse on viidud trafosid ja muid asju, mida meil endal ei ole enam vaja olnud, ja kõiki neid varuosasid vanadest jaamadest, mida me enam ise ei kasuta. Me ei ole teinud mitte midagi selles võtmes, et ennast kahjustada. Aga on selge, et Ukraina toetamine on Eesti julgeoleku huvides. (Vahelehüüe.) Me oleme viinud Ukrainasse asju, mida ukrainlastel on olnud võimalik kasutada. Rumeenia kohta ma ei oska mitte midagi öelda.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Hea kolleeg Mart Maastik, arupärimise puhul saab Riigikogu liige arupäritavale esitada ühe küsimuse, mitte kaks. Nii et ma ei saa teie teist küsimust kahjuks siinkohal võtta. Küll aga saan avada läbirääkimised ja kõigepealt palun esimesena siia Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja kolleeg Evelin Poolametsa. Palun! Kõige esimesena saab läbirääkimistel sõna arupärijate esindaja. Aga kui te võtate praegu oma kõnesoovi maha, siis ma paluksin nüüd järgmisena siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Aleksandr Tšaplõgini. Palun! (Saalis öeldakse midagi. Juhataja naer.) Suur tänu, aga kuna Evelin Poolamets esindas arupärijaid, siis ... (Rain Epler kõneleb kohalt.) Nii, ma nüüd vabandan, Aleksandr Tšaplõgin, teie ees! Kuna, tõepoolest, ka Rain Epler on arupärija koos Arvo Alleri ja Evelin Poolametsaga ning Evelin Poolamets võttis oma kõnesoovi tagasi, siis ma palun nüüd siia Riigikogu kõnetooli seekord arupärijate esindajana kolleeg Rain Epleri. Palun!

Aitäh, härra esimees! Saime ühe asja jälle selgemaks, edasipidi on lihtsam. Võib-olla vähem konkreetsest arupärimisest ja nendest teemadest ning rohkem üldisest taustast. Väga sobivalt andis täna Financial Timesi vahendusel Norra keskpanga hallatav 2 triljoni dollarise väärtusega naftafond teada, et kehtivate kliimaeesmärkide – nad pidasid silmas seda, et piirata temperatuuri tõusu pooleteise kraadini – saavutamine on ebarealistlik. Nad ütlesid, et ettevõtted peaksid saama võimaluse emiteerida rohkem kasvuhoonegaase, aga samal ajal ikkagi öelda, et nad töötavad kliimaeesmärkide saavutamise nimel. 

See oli tõesti selline lõik ja ma lugesin seda. Ma olin noor, kui kommunismi ehitati, aga ma olen ikkagi sugulastelt ja vanematelt tuttavatelt kuulnud, kuidas see käis. Vaat see meenutab seda. Kui kellelegi sellise asja lugemise järel jääb mulje, et selle rahvusvahelise räkiti, mille nimeks on kliimapoliitika, mis vaesestab inimesi eelkõige edukas läänes ja mille abil püütakse muidugi ka arengumaid kammitsatesse suruda, et need paremale elujärjele ei jõuaks, siis … Kui ta Financial Timesi vahendusel öeldut lugedes arvab, et erinevus [siinkirjeldatu] ja nende ideoloogiliste tegutsejate vahel, kes püüdsid kõigest väest välja jõuda kommunismini, on suur, siis see näitab, et see inimene peaks rohkem lugema propagandavälist materjali ja võib-olla ka [rohkem] koolis käima.

Vaatamata sellele, et juhuenergeetikasse on sel sajandil investeeritud miljardeid ja miljardeid – siin küsimuste voorus oli juttu Saksamaast ja Suurbritanniast –, tuli 2024. aastal maailma primaarenergiast jätkuvalt 87% fossiilkütustest. Härra minister, te olete, ma ütleksin, pankur, aga mitte enam otseselt tegutsev, aga pankuritega olete kindlasti palju kokku puutunud. McKinsey [prognoose] kuulavad ja loevad pankurid alati huviga. Nende hiljuti [avaldatud] energeetika väljavaates oli näha väga suurt muutust võrreldes sellega, mida nad on pikka aega [kirjutanud] nendes väljavaadetes, mis on ka olnud ideoloogiast kantud – ilmselt sa ei saa valitsustelt tööd, kui sa väga valet juttu ajad –, aga nüüd nad kuidagi tundsid, et on sobiv aeg minna oma prognoosidega tõsisemaks. Nad ütlesid, et maailma sõltuvus fossiilkütustest kasvab, energiavajadus maailmas kasvab ka. Prognooside kohaselt – see on nüüd suur muutus McKinsey puhul – moodustavad ka peale 2050. aastat fossiil[kütused] suurima osa maailma energiakasutusest.

Kui me vaatame kas või Ameerikat, siis seal räägiti vahepeal nii-öelda peak oil'ist või odava nafta lõppemisest ja üldse fossiil[kütuste] lõppemisest. Tegelikult on inimene võimeline teaduslik-tehnilise progressi abil piiranguid ületama. Kui me vaatame seda, mis toimub USA-s näiteks gaasi ja nafta valdkonnas, siis see ongi tänu sellele, et insenerid ja teadlased on teinud head tööd. 

Minister siin mainis, et Ameerikas energiahinnad on tõusnud tänu andmekeskustele, aga kohe on juhtumas see, et andmekeskused pannakse sisuliselt gaasimaardla kõrvale püsti ja ei liigutata enam torudes gaasi, vaid liigutatakse andmeid. Sel ajal kui siin eurooplased arutavad, kuidas peaks konkurentsivõimet tõstma AI- või muus valdkonnas, mahajäämus muudkui kasvab. See on laiem taust.  

Nädal tagasi – tuleme Eestisse – andis minister Sutt intervjuu "Terevisioonile", kus ta muu hulgas rääkis, et Eesti vajab uusi tootmisvõimsusi ning kõige kiirem, efektiivsem ja parema hinnaga on maismaatuul. Natuke hiljem lisas ta, et me oleme kunagi olnud energiaeksportijad ja et ta arvab, et me võiksime sinna tagasi jõuda. See on mõnes mõttes ilus mõte, et energiaeksportijaks võiks saada.

Ma palun lisaaega ka! 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Ma olen sellest nii palju rääkinud, aga kordamine on tarkuse ema, ma räägin veel üks kord. Kui sa viidki oma energeetika juhutootmise peale, tuule ja päikese peale, siis sa pead tootmisvõimsuste mõttes ehitama tarbimisvajadusega võrreldes mitmekordse ülekattega tootmisvõimsused. Aga selle kõrvale pead sa ikka ehitama veel midagi, mis töötab ka siis, kui päike ei paista ja tuul ei puhu. Selle kõrvale pead ehitama mingisuguse asja, mis töötab ilmastikust sõltumatult. See tähendab, et sa investeerid üle nii juhuenergia tootmisesse kui ka selle kõrval investeerid veel [juhitavatesse võimsustesse].

Meil räägitakse täna palju sellest, et teeme gaasijaama, aga siis need gaasijaamad seisavad ja ootavad, et kui on külm, pime ja tuulevaikne talvepäev, siis nad korraks töötavad. See teeb gaasijaama kulude tagasiteenimise omakorda keeruliseks ja muudab kogu energiasüsteemi kalliks. 

Nüüd ma jõuan ekspordini. Siis kui ühel päeval tuul puhub ja needsamad väga head – mitte minu arust, vaid ministri arust – maismaatuulikud muudkui toodavad elektrit, siis sa võib-olla tõesti ekspordid, sest sul ei ole võimalik lasta võrku rohkem elektrit, kui ära tarbitakse. See on elektrisüsteemi üks väga oluline kriteerium, et tarbimine ja tootmine peavad olema kogu aeg võrdsed. Siis sa ekspordidki elektrit.

Aga üldiselt on hea eksportida asju nii, et sa ekspordid midagi ja saad raha. Aga siin nüüd tekib see [olukord], et sa kas ekspordid nulliga või maksad peale, et soomlane või lätlane selle vastu võtaks. Nii et selles mõttes on see mõttetu. Aga tegelikult võib asi jõuda sinnani, et neil ei ole [elektrit importida] vaja, ja siis sa pead tootjatele kompenseerima seda, et sa ei luba neil toota, sa ei lase neid võrku. 

Ka tuumaenergeetikast rääkis minister, aga kui me vaatame energiamajanduse arengukava, mille valitsus just kinnitas, siis seal räägitakse tuumaenergeetikast niimoodi tingimuslikult, möödaminnes ja ühe lausega, et võib tulla küll [kõne alla], kui kunagi peaks tulema. Sellise eesmärgiseadmisega, ma julgen öelda, me tuumaenergeetika kasutamise poole ei liigu.  

Nüüd kõige olulisemast. Põlevkivi, meie oma rahvuslik rikkus. Meie ülikoolidel ja energiatootmisettevõtetel on veel olemas teadmised. Me teame, mida põlevkiviga teha. See, et meil on nii teadmised kui ka ressurss, on väikeriigi jaoks harukordne tugevus. Väga vähe on maailmas selliseid väikeseid riike, kes tegelikult oleksid võimelised ennast ise energiaga aastakümneid ja aastasadu varustama. Aga me järjest suretame selle välja. 

Minister ütles sellessamas "Terevisiooni" intervjuus, et aastal 2035 küll enam ükski põlevkivijaam meil siin elektrit ei tooda. Mul on raske aru saada, miks me seda teeme. Ma ei usu, et meil ministeeriumis kõik energeetikaga tegelevad inimesed ministrist alates on lollid. Ma seda ei usu, et kõik lollid on. Ma ei välista, et seal ministeeriumis on lolle ka, aga raske on uskuda, et kõik on lollid. Aga see jätab lauale teise ja mõnes mõttes veel kurvema või halvema võimaluse, et need inimesed teavad, mida nad teevad, aga ikkagi teevad seda. Nad töötavad Eesti riigi huvidele vastu. See on [arutelu]koht! Meil siin, ütleme, arutelu prokuratuuri ja muude jõustruktuuride tegevuse üle on kõvasti praegu pildis Eestis, aga minu arust võiks ka neid asju uurida. 

Lõpetuseks ma pöördun nende poole, kellel CO₂-heide ei lase magada, sest põlevkiviga [kaasneb] suur CO₂-heide. Tehke arvutused ära! Mina tegin. Kui gaas kas Kataris või USA-s veeldatakse, siis see transporditakse külmutusseadmetega [varustatud] laeval siia, siis ta gaasistatakse ja siis ta pannakse põlema. Heide on sama või suurem kui see, kui me võtaks siit oma maapõuest põlevkivi. See tossujutt on jama! Filtrid on täna olemas, [korstnatest] väljuv õhk on puhtam kui Tallinnas, kus heitmeid tekitavad autod.

Nii et, minister, uurige seda California ja Saksamaa asja. Te siin ütlesite, et pole jõudnud. Aga mõelge, kuidas meie rahvuslikku rikkust meie rahva ja riigi jaoks ära kasutada. Aitäh! 

Teie aeg! Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Aleksandr Tšaplõgini. Palun!

Aitäh! Ma vastan ühele Rain Epleri küsimusele. Ma ka ei suutnud pikka aega aru saada, miks see valitsus rohelise energia vastu nii suurt armastust tunneb. Selgus, et piisab vaid sellest, kui vaadata äriregistrisse. Jurist Kaja Kallas kuulus enne peaministriks saamist ligi 20 tuuleenergiaga seotud ettevõtte nõukogusse või juhatusse. See puudutab isiklikke huve. 

Aga nüüd avalikest huvidest. Keskkonnakaitse loosungi all tappis valitsus ära põlevkivienergeetika, mis varustas riiki stabiilselt odava elektriga ja tõi eelarvesse sadu miljoneid eurosid maksutulu. Nüüd pakutakse meile tuuleparkide rajamist, lubades küllust, odavat energiat. Tegelikult on tarbija aga sunnitud maksma tuuleparkide omanikele toetusi, sest vastasel juhul ei tasu need ära. 

[Nüüdseks] on selgunud, et ainult tuuleparkidest ei piisa, me vajame juhitavaid tootmisvõimsusi. Siin tekib sama probleem: uute elektrijaamade rajamiseks on samuti vaja subsiidiume. See tähendab, et põlevkivi asemel, mis andis riigile odava elektri, maksutulu ja töökohad, saame süsteemi, mis pumpab meilt pidevalt raha välja, ilma et see tagaks varustuskindlust ja madalat hinda. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Tahaks tänada EKRE fraktsiooni, kes on toonud selle olulise teema meile siiasamasse Riigikogu saali. Teema on tõesti väga oluline ja puudutab meie energiajulgeolekut. 

Energiajulgeoleku tagab ainult meie omaenda põlevkivi. Ma ei saa aru, miks meie praegune valitsus sellest aru ei saa. Me oleme selle teemaga olnud mitmeid-mitmeid-mitmeid kordi siinsamas Riigikogus. Keskerakond on esitanud vastavad arupärimised, seaduseelnõud, otsuse eelnõud, Isamaa on need esitanud, EKRE on esitanud. Sotsidel on oma arvamus kogu selle asja kohta, sotsid pooldavad valitsuse jutupunkte. Samas ütlevad nad, et nad on opositsioonis, aga selle kindla küsimuse suhtes mitte. 

Ma jõuan nüüd mõnede mõistete juurde, millest ka lugupeetud minister rääkis. Ta rääkis roheenergiast ehk juhuelektrist. Kõige huvitavam on kogu selle asja juures, et juhuelekter, nimetus kui selline roheenergia kohta, tuli tegelikult Enefiti inimeste, Enefiti juhtide suust. Sest nemad saavad täiesti aru, millega on tegu. Tegemist ongi roheelektriga, mis on tegelikult juhuelekter, mida toodetakse tuulest ja päikesest. See ei ole pidev elekter, see ei ole juhitav võimsus. Need on probleemid ja nendest probleemidest on meil siinsamas erinevate punktide juures rääkinud ka Enefiti juhid. 

Kui me räägime tuuleenergiast, olgu ta siis maal või merel, siis ma tahaks juhtida tähelepanu ühele asjale. Väga huvitav, et meie valitsuse liikmed räägivad, et meil on vaja arendada täiendavaid võimsusi nii maal kui ka merel, mis puudutavad tuulikuid, energiageneraatoreid, mis töötavad tuule jõul, aga samas Soomes meie rahade eest välja ehitatud tuulepark müüdi maha. Huvitav, kuidas siis seal see ärimudel ei toimi. Meie riiklik ettevõte sisenes turule, investeeris, müüs kahjumiga tuulepargi maha, aga siin me ütleme, et kallid arendajad, hea erasektor, me vajame elektrit, tulge-tulge, investeerige, ehitage need tuulepargid valmis. 

Siin ma tuletaks lugupeetud ministrile veel korra üht asja meelde. Kui seesama Enefiti juht oli otse eetris AK uudistes ja ajakirjanik küsis, kas neil on plaanis riigipoolse ettevõttena ehitada välja ja arendada tuuleparke, siis vastus oli väga selge: antud olukorras, vaadates turgu ja oodates pankrotilainet, mis hakkab erasektoris toimuma, nad ootavad seda aega, kus nad hakkavad tuuleparke turult kokku ostma. Millest me räägime siin, hea minister? See plaat, mis on peale jäänud – me vajame täiendavaid võimsusi, selleks et need võimsused tekiks, meil on vaja arendada roheenergiat –, ei toimi rohkem. See plaat ei toimi ju ka erasektoris, olgu need tuule- või päikeseparkide arendajad, kes on praegu tegelikult väga suurte probleemide ees. Sellepärast et, nii nagu ma oma küsimust küsides ütlesin, kui tuul puhub, siis ta puhub igal pool – meie regioonis, mis tahes riigis –, mahud on täis ja see hetk, kui tuul puhub, on meil elektri üleküllus.

Sama probleemi ees on juba pikemat aega ka Rootsi. Üle viie aasta on tuuleenergia tootjad olnud kahjumis. See on ju tõsiasi, need on faktid, mis on välja toodud. Kogu selle olukorra juures rääkida, et meil on defitsiit – jah, vastab tõele, me tarbime rohkem, kui me toodame, aga tuulepargid ja päikeseenergia ei ole lahendus. Ma siiralt loodan, et see plaat vahetatakse välja ja meile hakatakse välja pakkuma õigeid lahendusi. 

Ma paluks kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Seesama [teema], millest juba ka siin räägiti, et minister lubas, et 2035. aastaks pannakse kinni kõik põlevkivijaamad, mis toodavad elektrit, sest CO₂ on probleem. Aga samas me näeme, kuidas olukord maailmas on muutunud, arusaamad on muutunud. Väga paljud riigid ikkagi saavad aru, et need eesmärgid, mis olid mõnda aega tagasi ette võetud, ei ole meile jõudumööda. 

USA on lõpetanud suurel määral kogu selle roheenergia [taristu] väljaehitamise, selle kohta on ka lausa presidendi tasemel tehtud otsuseid. Aga meie ütleme, et ehitame edasi. Me loodame oma arendajate peale, aga samas, vaadates turgu, neid miinushindasid, nullhindasid, millest ka siin praegu sai räägitud, need on ju tegelikult kahjumid, mida ettevõtted hakkavad sisse võtma. Ma arvan, et me oleme jõudnud praegu murdepunkti, kus me hakkame nägema juba sellel aastal ettevõtteid, kes hakkavad pankrotti minema, sellepärast et hinnad on madalad ja siis, kui tuul puhub ja päike paistab, ei ole turult võimalik lisavahendeid saada.

Ja ikkagi, ma tuletan meelde, mispärast Enefit riigiettevõttena müüs maha Soomes tuulepargi, kahjumiga veel pealekauba. Siinkohal kindlasti tuleb mõelda väga sügavalt selle üle. Seesama riik, kes müüs oma investeeringud Soomes maha, ütleb siin, et aga sellesse on vaja edasi investeerida. Kus see loogika peitub? Andke andeks!

Suur tänu! Järgnevalt kolleeg Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra esimees! Austatud kolleegid! Inimesed, kes meid vaatavad! Isamaa Erakonnal on üks asi küll selge: kogu energiamajandus peab olema turupõhine. Mitte mingisuguseid subsiidiume, mitte mingisugust [turu] solkimist. Aga kui meil on ikkagi turumajanduslik riigikorraldus ehk kapitalistlik maailmakorraldus, siis me teisiti mõelda ei saa. 

Millegipärast on Euroopa Liit läinud seda teed. Alguses läks [Euroopa Liit] katsetamise teed, aga nüüdseks on näha, et need katsed on ebaõnnestunud. Siin juba kolleegid enne rääkisid, Lauri just rääkis sellest, kuidas Rootsist on tulnud väga kurvad teated. Juba meil endil siin Eestis ei toimi tegelikult need asjad. Rääkimata sellest, tõesti, et Tolpanvaara tuulepark, mida suure õhinaga 90 miljoni eest ehitati, müüdi 83 miljoni eest maha, enne kui see üldse tööle hakkas. Põhjendus oli see – ma kirjutasin kuskile selle üles –, et Soome ei ole ettevõtte peamine turuprioriteet. Kujutate ette, Soome! No miks me seal siis üldse [seda tuuleparki ehitama] hakkasime? Samasuguseid näiteid võib tuua ju küll ja küll. 

Võtame sellesama Utah', kus suure hurraaga seesama seltskond, kes arendab praegu tuumajaama meil siin, hakkas õhinaga tegema [plaane] põlevkivil baseeruva energia tootmiseks, [vähemalt] üritas teha. Maa osteti ära, aga ma ei tea, mis sellest saanud on. Sellest ajast saati on nüüd väga vaikne olnud. Ma loodan, et mõni ajakirjanik võtab selle [teema] üles. Igatahes, ma tean, et aastaid maksti seal mitusada tuhat ainuüksi maamaksude ja muude maksudena. Peeti mingeid inimesi üleval, kes pidid sellega tegelema, et seda territooriumi korras hoida. Samamoodi ei lõppenud tegelikult ka Jordaania teema positiivselt, see lõppes ka miinusega, aga mitte nii suure miinusega.  

Minister ütles siin, et see on ratsionaalne majanduslik valik. Kus on siis see ratsionaalne mõttelaad? Biogaasi kohta, mille [tootmiseks] antakse nüüd jälle Euroopa Liidu poolt toetusi, öeldakse, et see on hästi roheline. Kui palju läheb raha ja vahendeid selle jaoks, et see sõnnik kuskilt põldude pealt kohale tassida, pressida sellest palju kallimalt välja see gaas, [võrreldes sellega], kui gaas tuleb maa seest? Kuidas see nüüd siis rohelisem on? Maa sisse sa puurid augu – ma ütlen, loogikat ei ole –, sealt tuleb gaas välja ja seda saab põletada, või siis korjad kokku kaudselt lehmade peeru, eks ole, mis on tunduvalt kahjumlikum kui maagaas. Igasugune loogika puudub!

Vaatame seda, mis toimub praegu Ameerikas seoses globaalse, ütleme, arusaamatu poliitikaga. Me ei tea täpselt, mis hakkab toimuma. Tundub, et praegu käib suurriikidevaheline maailma ümberjagamine. Aga millega tegeleb Euroopa? Euroopa tegeleb samal ajal ikka endiselt enesetapjaliku konkurentsivõimet vähendava energiapoliitikaga ja selleks antakse ikka veel miljardeid juurde. Milles on probleem? Miks Eestis toetatakse ja miks meie minister endiselt siin niivõrd toetab tuuleenergiat? Sellepärast et Euroopa Liidust antakse jälle jätkuvalt raha selle jaoks, miljardeid, ja kui juba miljardeid jaotatakse, siis tuleb need kuidagi vastu võtta. Ma näen küll, et sa ohkad seal, Andres, aga tunnista, et see on niimoodi. Vaata, kõige hullem on see, et okei, kui antaksegi nii-öelda rumalat raha, siis sa võtad selle vastu, aga sa pead ise ka [panustama]. Ei ole niimoodi, et sa saad sealt miljardi, aga osa sellest pistad omale tasku ja osa lükkad mõnele Eesti ettevõttele, vaid teema on selles, et sa pead ise ka [panustama]. Aga sa ju ei [panusta] ise, riik [panustab]. Aga kui sa paned kallisse energiatootmisesse kas või 1 miljardi rumalat raha ja see toodab kahjumit, siis see on ikkagi kahjum [Eesti riigile], olenemata sellest, et teine miljard uputatakse sinna Euroopa Liidu [antud raha]. Praegu …

Ma paluks lisaaega. 

Kolm minutit lisaaega, palun.

Aitäh! Vaatame seda, mis toimub praegu näiteks Gröönimaa ümber. See [olukord] võib viia tegelikult selleni, et võib-olla mingil hetkel tuleb ümber vaadata kogu meie kaitse, Euroopa Liidu kaitsesüsteemid, kogu see temaatika. See tähendab, et Euroopa Liit, kaasa arvatud Eesti, peaks mõtlema praegu palju rohkem mitte sellele, kuidas maailma kaitsta, vaid kuidas Euroopat kaitsta ja meid ennast. See on number üks [teema], millega me peame tegelema. 

Aga kui öeldakse seda, et 2035. aastaks kaotame ära [energia tootmise] põlevkivist, mille kohta ütles ka Lauri väga hästi, et see on meil endal olemasolev maavara. Me olime täiesti energiasõltumatud ... Kui enne räägiti sellest, et me olime eksportiv riik, siis me olime seda just tänu sellele, et meil oli enda ressurss olemas, energiaressurss, mida me suutsime välja müüa. Aga võrdleme seda nüüd sellega, kui me ostaksime Saudi Araabiast või kuskilt mujalt, ma ei tea, naftat, mida puuritakse, [arvestades] kõiki neid CO₂-[tasusid] ja kulusid, mis puurimisele lähevad, ja tooksime selle laevadega Eestisse. See on nüüd väga korralik asi – seda siin kulutada ja põletada. Meil on endal maa sees kivi, mida saaks põletada, aga seda ei saa teha. Me oleme ju kunstlikult nende CO₂-kvootidega mänginud ennast Euroopas konkurentsist välja, maailma konkurentsist. Ja seda ei tohi jätkata!

Me oleme hästi palju sellel teemal rääkinud. Huvitav on see, et sellest räägib siin EKRE, sellest räägib Keskerakond, sellest räägib Isamaa, aga meie oleme opositsioonis. Ma ei tea, sotsid vist ootavad kogu aeg kutset tantsule ja sellepärast nad ei julge üldse midagi öelda. Aga miks teie ei hakka mõtlema majanduslikult kasulikult, härra minister? Me peame mõtlema Eesti peale, mitte mingi teatud ettevõtja või kellegi isikliku kasu peale. Aitäh!

Suur tänu! Nüüd palun Riigikogu kõnetooli Peeter Ernitsa. Palun!

Hea juhataja ja kolleegid ja tühi saal ja ministrihärra kaugel nurgas! Räägin ainult kolmest asjast. 2019. aastal oli Kadri Simson tööintervjuul, lootuses saada Euroopa Komisjoni volinikuks. Selle volinikukoha ta sai, see oli energeetika[voliniku koht]. Oli suvi 2019. Sel ajal kui Kadri Simson oli nii-öelda ülekuulamisel europarlamendis, kus hinnati tema võimeid ja oskusi, tõstis ta äkki telefoni ja näitas, et valitsuselt, Jüri Ratase valitsuselt tuli sõnum, et Eesti lubab [saavutada] 2050. aastaks süsinikuneutraalsuse. See oli lõplik argument, mille tõttu Kadri Simson sai energeetikavolinikuks. See on esimene [punkt]. Aasta oli 2019. Eestlaste omapära, et püütakse joosta rongi ees, väljendas see väga hästi. 

Teine punkt. Oli 30. jaanuar 2025, vähem kui aasta tagasi, kui kolm parteijuhti – peaminister Michal, Kristina Kallas ja Lauri Läänemets – leppisid ühel pühapäeval tunni ajaga kokku, milline on Eesti taastuvenergeetika suur tulevik, nii-öelda suur energiakokkulepe: aastal 2035 maksab kilovatt-tund 14,9 senti ja aprillis tuleb vähempakkumine ja laiali jagatakse 2,6 miljardit eurot. Oli selline ootamatu kokkulepe. Toonast kliimaministrit Yoko Alenderit juurde ei võetud. Ma mäletan, et "Aktuaalses kaameras" jäi ta üsna lolliks, kui küsiti, mis siis toimus. Aga läks poolteist kuud ja sotsid visati valitsusest välja. 

Praegu on aasta 2026, ei ole veel 30. jaanuar, ja nüüd on ministrihärra Sutt siin meie ees. Jah, peab tunnistama, et valitsus ja ka kliimaminister on oluliselt kainemaks saanud – ülekantud tähenduses, ma ei usu, et nad purjus peaga tööle tulevad –, aga päris kaineks ei ole veel saanud. See energeetika arengukava, mille üle me hiljuti siin diskuteerisime ja mille valitsus vastu võttis, on oluliselt realistlikumaks muutunud, aga kaugeltki mitte kaineks saanud. [Tänu] sellesama põlevkivi [kasutamise] pikale [ajaloole] on meil maailma[tasemel] oskusteave. Kõik see lollus, nende surnud hingede või kvootidega kaubitsemine – nagu siin Mart Maastik õigesti ütles, uued tuuled puhuvad juba Ameerikast ammuilma. Ja muuseas, nende tuulte najal oleme ka meie siin liigutama hakanud. Need ongi need Ameerika tuuled, mis võtavad aega aasta-kaks, aga lõpuks jõuavad siia, ja on ka siia jõudnud. Aga selles mõttes ei ole veel päris kaineks saadud. 

Kui vaadata neid ilusaid jutte, mida siin [räägitakse], et hakkame rajama uusi tuuleparke, siis eelmisel aastal ei tulnud ühtegi juurde – mitte ühtegi! –, ei parki ega tuulikut. Selle aasta prognoos on vist kaks tuulikut. Nii et erilist indu ei ole.

Tõepoolest, Soomes rajatud tuulepark müüdi odavalt maha, umbes 7 miljoniga saadi seetõttu vastu pükse. Kui nüüd rääkida, et helge tulevik seisab ees, siis noh, võib-olla kellelegi see muinasjutt sobib, aga riigi juhtimisel muinasjuttudega kaugele ei jõua. 

Soovite lisaaega?

Jah, veel üks paar minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun.

Jajah. Ei tahaks siin liiga pikalt rääkida, aga ministrihärra üldiselt peaks ju asju jagama ja on üldiselt terane olnud. Aga mul oli üks küsimus, ma küsisin väga lihtsa küsimuse: härra minister, kui palju Tallinna teletorni kõrguseid tuulikuid on Eestis viie aasta pärast? Lihtne küsimus: kui palju on Tallinna teletorni kõrguseid [tuulikuid]? Ja kui te mäletate – teist küsimust ei [saanud esitada], aga ma ei hakanud siin protseduuriliste küsimustega teie rahu rikkuma –, siis minister jutustas pikalt, pani jälle selle plaadi käima. [Ta rääkis] kõigest sellest, mis [tehtud] on, [rääkis] jälle 700-[megavatisest] [tootmis]võimsusest ja kõikidest muudest värkidest. Aga kõige lihtsamale küsimusele – kui palju Tallinna teletorni kõrguseid tuulikuid hakkab viie aasta pärast Eestis kerkima – vastust ei saanud. Hind on ikkagi jätkuvalt nii [kõrge], promille on ikka nii palju, kahjuks. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Evelin Poolametsa. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma jätkan sealt, kus hea kolleeg Peeter Ernits lõpetas. Kui palju 300 meetri kõrguseid tuulikuid meil viie aasta pärast on? Ma ütlen, et mitte ühtegi ei ole juurde tekkinud. Mulle tundub, et ka minister härra Sutt ei usu enam tuuleparkide arendusse. Sest kes tegelevad meil praegu tuuleparkide arendusega? Väiksed omavalitsused, Vinni vald ja Väike-Maarja vald, kus elab 6000 inimest, kõige rohkem 7000 inimest. Nemad tegelevad Eesti riigi energeetikakavaga aastaks 2030, mil peaaegu 100% peaks olema taastuvenergiat. 

Aga kõnekad olid ministri vastused, et kõike tehakse koostöös kohalike omavalitsuste ja kogukondadega ja [tuuleparke rajatakse] ainult kõige parematesse kohtadesse. Vastutust veeretatakse kui kuuma kartulit või pigem võiks öelda, et vastutust püütakse väga hajutatult jagada. 

Tegelikult on väike paanika. Väga imelikul ajal, natukene aega enne kohalike omavalitsuste [volikogude] valimisi, saatis majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo omavalitsustele kirja, milles paluti üleriigilise ülevaate koostamiseks teada anda, millises ajakavas on omavalitsustel plaanis planeeringuprotsessiga edasi liikuda. Kujutage ette, et saada üleriigilist ülevaadet – siiamaani puudub ülevaade! Ja ega siis Keldo ei saanudki õigeid vastuseid, kuna kohe kuulutati välja kohalike omavalitsuste [volikogude] valimiste tulemused, vahetusid ka koalitsioonid, väga paljudesse omavalitsuste volikogudesse said tuulikuvastased apoliitilised kogukonnaaktivistid, kes ütlesid, et ühtegi tuulikut ei tule. Ma arvan, et nende sõna jääb ka maksma. 

Sellist leigust on isegi ette heidetud ajakirjanduses, et näete, ENMAK ilmus ilma igasugust paanikat tekitamata. Mina tahaksin tõesti kohalikele omavalitsustele, aktivistidele ja kogukondadele südamele panna, et ärge minge selle pettusega kaasa. Tuuleenergia ei ole kasumlik, see on kahjulik.

Eesti Energia juht Andrus Durejko tunnistas hiljutises intervjuus selgesõnaliselt, et ettevõte lõpetab hiiglaslikud investeerimisprojektid, kuna need ei ole toonud loodetud tulu. Eesti Energia on investeerinud tuuleparkidesse ligikaudu 1,1 miljardit eurot, kuid madala tootmishinna tõttu ei ole investeeringud end ära tasunud. Fookus ei ole enam uute tuuleparkide rajamisel, vaid investeerimisvõime taastamisel ning seejärel pankrotistunud tuule- ja päikeseparkide kokkuostmisel.

Aga mida see omavalitsustele tähendab? Neile ju lubati, et tuulepargid toovad kohalikku rikkust, talumistasu, tulubaasi suurenemist omavalitsuse eelarves, aga tegelikult me seisame silmitsi pankrotistuvate tuuleparkidega, mida Eesti Energia plaanib hakata kokku ostma. Aga kujutage ette, pankrotivarade puhul ei olegi lootust saada mingeid talumistasusid, ei ole lootust saada ka kohalikku kasu. Kõik need pudrumäed, mis on teile lubatud – heal juhul olete olnud tubli ja kergemeelne või naiivne võlausaldaja. 

Palun kolm minutit lisaaega!

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Mis on kõige kurvem? Vaatamata sellele, et meil on tuulepargid alles planeeringutes, on meil juba kehtestatud makse. Käesoleva aasta jaanuaris te nägite, et oli tasakaalustamisvõimsuse tasu 3,73 eurot megavatt-tunni kohta. Lisaks tuleb elektri edastamise arvele veel varustuskindluse tasu. Võiks öelda, et te mängite mingit rahapesumängu, aga samal ajal, [levitades] utoopiat või tuuleparkide[-teemalisi] loosungeid, jääb tegemata ju päris töö: päris varustuskindlus, päris juhitav energia. Tegelikult oleks vaja juba praegu päriselt hakata tegelema juhitavate võimsustega.

Võib-olla tuumaenergia jääb liiga kaugesse tulevikku, aga ma leian, et meil on oma maavara olemas, meil on olemas oma põlevkivi, hakkame juba uuendama! Teeme kaasaegsed katlad, teeme korralikud, ütleme, energiatootmise seadmed, mille puhul ei pea kartma, et kliima hakkab soojenema. See oleks päris asi, mida teha. Lõpetaks selle tuuleenergia-utoopia ära. See liigub pankrotikursil ja Eesti riik liigub koos selle utoopiaga pankrotikursil, kui me ei hakka kohe sellega tegelema. Nii et, minister, võtke tööülesanne ja hakake tegelema põlevkivienergeetikaga! Ma tänan!

Suur tänu! Järgnevalt [kõneleb] kolleeg Kalle Grünthal, Riigikogu kõnetoolist! Palun!

Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud härra minister Sutt! Ma kuulasin hoolega teie vastuseid küsimustele tuuleparkide planeeringute kohta. Ma ütlen, hea Sutt, et te ei tea päriselust mitte tühjagi. 

Teate, miks ma julgen seda öelda? Ma teen teile ühe ettepaneku, ma põhjendan selle ära ja siis ma teen teile muuseas ühe ettepaneku. Nimelt, umbes poolteist aastat tagasi olin ma ühel üritusel, mingil juubelil olin. Mu kõrvale sattus istuma üks abielupaar. Jutuajamise käigus selgus, et nad elavad Pakri saarel. Noh, jutt läks edasi, muidugi läks jutt ka tuuleparkidele. Küsisin, et kust teie elektrit saate, meil jooksevad igal pool maa sees ja õhus kaablid ja nii edasi. [Vastus oli, et] oi, meil on väga lihtne, meil on päikesepaneelid ja meil on tuulegeneraatorid, mitte nii suured, aga ikkagi on. Ma küsin, et kuidas hakkama saate. Hästi saame hakkama, suvel saame päris hästi hakkama, [elektrit] jätkub valgustuse ja teleka jaoks, aga kui on vaja keevitada, siis on meil kohe abivägi olemas, meil on traktori järel olev generaator, mis aetakse käima, siis tuleb voolu. Jah, noh, edasi ma küsisin, mis talvel saab. [Vastus oli, et] talvel on meil päris hästi, sest siis töötab ainult traktori generaator, mis toodab voolu, päikesepaneelid on lume all, valgust ei ole, tuult ei pruugi olla ja päris kiviaega ka ei taha minna, et lõket hakata valgustuseks tegema. 

Härra Sutt, see teie tuuleparkide idee on tupiktee. Nüüd tuleb minu ettepanek. Teate, ma kutsun teid endaga kaasa, läheme sõidame sinna Pakri saarele. Ma teen teile pileti välja, oma raha eest, mitte kuluhüvitiste eest, ma ei julge enam kuluhüvitiste eest isegi pastakat osta. Öelge, noogutage, kas te olete nõus või ei ole! Lähme vaatame, mismoodi päriselu käib! Vaikus, müsteerium. Härra Sutt, te ei tea, mis on päris elu.

Aitäh! Järgnevalt [kõneleb] kolleeg Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud arupärimisele vastaja! Te oma vastuseid andes ütlesite, et see ei ole ideoloogiline projekt, et tuule- ja päikeseenergeetika ei ole ideoloogiline projekt. No on ikka küll! Ja on juba pikka aega. See oli ammu-ammu enne seda, kui teie olite minister – te olete vist kogunisti kaks korda minister olnud, kui ma õigesti mäletan. See oli ka sel ajal, kui siin Mart Maastik rääkis põlevate silmadega, kui tubli on Isamaa. No on muidugi tubli! Mart Maastik ilmselt ei mäleta, et siis, kui ministriks oli Juhan Parts – jah, vabandust, tekkis väike mälublokk –, siis toimus meil Eesti Energia varade allahindamine. Ta ei mäleta, et siis me põletasime meie maksumaksja raha Utah' suure, ma ei tea, tohutult kasumit lubava energeetika- ja elektrijaamade rajamise projektiga. Seal pidi ka põlevkivi olema ja meie põlevkivitehnoloogia pidi seal [käiku] minema ja me pidime kohe hakkama tohutult teenima. Terve Eesti pidi saama ainult tänu sellele, et me Utah's elektrijaamu rajame, rikkaks. Noh, isegi telekanalid tegid meil siin saateid, kuidas need kontorid olid jumala inimtühjad, mitte midagi ei toimunud, kuidas eeltöö oli tegemata ja selgus, et vett ei saa seal sellise tootmise jaoks üldse kasutada, kuna tegemist on kõrbelise piirkonnaga. 

Meil põletati raha ka Jordaanias. See projekt on meil ka kadunud, keegi ei tea midagi. No vot! Kui me nüüd küsime, miks seda kõike tehti, siis [vastus on, et] seda kõike tehti loomulikult ahnusest, aga tol ajal me olime veel sinisilmsed ega osanud kahtlustada, et meil on ikkagi väga korruptiivne riik. Meil on ju selline ringkäendus. Meie korraldame siin riigi raha eest igasuguseid tohutult suuri ettevõtmisi. Meie oma toiduahela liikmed ja toetajaliikmed ja ma ei tea veel, missugused sõbrad, seltsimehed, jänese sugulased, saavad tänu sellele riigi rahast kopsaka kasumi. Mis sellest, et pärast kirjutame korstnasse kõik, mis sellest, et pärast ei ole enam midagi kuulda. Nagu öeldakse, häbi kaob, aga raha jääb. Ja siis me paneme selle raha kusagile mujale ja paneme selle raha veel rohkem teenima. 

Praegu ongi, kallis minister, selline lugu, et kui see ei ole ideoloogiline projekt, siis on see korruptiivne projekt. Tuule- ja päikesejaamade, -parkide rajamine on korruptiivne projekt. Siin on olnud juba praegu juttu sellest, et Eesti Energia hakkab pankrotistuvaid tuuleparke kokku ostma, aga keegi on ju selle subsiidiumi saanud, et need pargid püsti panna, ja maksumaksja saab topeltlitaka. Ükskord maksis see maksumaksja subsiidiume ja nüüd see maksumaksja maksab pankrotti läinud või lastud [ettevõtetele], ja tihtipeale on need olnud riiulifirmad, kes neid asju on arendanud. Neile makstakse veel siis ka pankrotistumise, pankrotivara eest midagi. Me ei oska öelda, mille eest veel makstakse. 

Te ütlete, et elektrihind ei ole tegelikult meil kallis. Elektrihinna puhul me võime isegi mingil määral nõustuda, et see ei olegi võib-olla nii üle mõistuse kallis. Aga te olete ju sinna juurde keevitanud terve hulga muid maksusid: võrgutasud ja ma ei tea, mis tasud veel. See kõik on ju ideoloogiline, sellepärast et tegelikult on meil olemas põlevkivi, on olemas oskusteave, on olemas tehnoloogia. Me võiksime toota nii palju nii odavat elektrit, et me saaksime seda müüa lätlastele ja soomlastele, võib-olla veel kuskile kaugemale, ehitada Rootsi liinid välja või kuhu iganes. Aga me ei tee seda! Selle asemel jaurame ja jaurame nende pagana [päikese]- ja tuuleparkide pärast.

Ma tulin siia pulti tegelikult sellepärast, et tahtsin ümber lükata teie jutu sellest, kuidas ... 

Paluks lisaaega!

Kolm minutit lisaks. 

… kuidas see on julgeolekuliselt väga hea ja tähtis, et meil on hajutatud energiatootmine, et meil on tuule- ja päikesepargid. No mina sõidan Läänemaa vahet praktiliselt ülepäeviti ja näen, mismoodi seal Sunly – või kuidas seda peab hääldama, meil on ju tänapäeval eesti keel kahetsusväärselt muutunud poolest saadik inglise keeleks – rajab sinna väljade viisi päikeseparke. Aga mis te tahate mulle öelda, et päikesepark ei ole haavatav või et seda pole võimalik paari mürsu või raketiga hävitada, lihtsalt nipsu lastes? Pole üldse küsimust!

Kui me julgeolekust räägime, siis ma tulen tagasi selle juurde, mille kohta ma ka küsisin. Sellisel juhul on meil tarvis mõelda hoopiski teistmoodi. Sellest on nüüd juba paarkümmend aastat möödas, kui ma käisin Austrias ja külastasin ühte hiigelsuurt kloostrit, kloostrikompleksi. Ma olin imestunud, et kogu see kolakas oli köetud. Munkasid ei olnud seal kuigi palju, võib-olla mingisugune paarkümmend tükki kogu hiigelkompleksi peale, aga see oli köetud ja valgustatud. Ma küsisin, kuidas te suudate seda kõike siin kütta ja valgustada. "Aga meil on siin piimafarmide kõrval piimafarmi lägal ja sõnnikul [töötav] koostootmisjaam, mis annab [elektrit ja soojust]." Väga suur see asula ei olnud. Kui ma nüüd püüan võrrelda, siis see oli võib-olla meie Pärnu-Jaagupi taoline. Kõik selle asula majad ja ka klooster saavad selle koostootmisjaama abil kütte ja valgustuse. Ja see on julgeolek. Sest kui me jagame mööda Eestit laiali koostootmisjaamad, aga ka hüdroelektrijaamad ... Ma tuletan meelde, et ei ole väga kauge see aeg. Minu lapsepõlves töötas paisutatud jõgede peal väga palju kõikvõimalikke saeveskeid ja muiduveskeid. Need kõik on praeguseks likvideeritud. 

Aga meil on loomulikult roheline hullus, kalad peavad kudema pääsema. No kalade kudemise probleem on ammu lahendatud. Sinna kõrvale tehakse väike kanal ja kalad saavad kudema minna, pole üldse mingit probleemi! Aga kõik need jaamad võiksid töötada ja toota energiat. Jällegi, minu nooruses oli selline poeet nimega Paul Haavaoks, kes kirjutas suure pika poeemi "Järvesuu poiste brigaad" sellest, kuidas komsomoli löökehitusena Ahja kandis rajati üks väike hüdroelektrijaam ja kuidas siis lambid lõid põlema ja särama ümberkaudsetes majapidamistes.

Tuleb mõelda mitte selle peale, kuidas korruptiivselt Eesti maksumaksja raha jagada nendele, kes on osanud enda [ideid] rohelise ideoloogia raames just nagu tulevikku projitseerida, vaid mõelda tuleb sellele, kuidas tegelikult lahendada soojuse, valguse ja julgeoleku probleem. Ma julgen öelda, et meie, konservatiivid, oleme alati rõhutanud just nimelt neid aspekte. 

Aitäh!

Aga nagu me teame, praegu te olete kõik väga kriitilised, et Trump teeb Gröönimaal seda, mida ta tahab, ja Venezuelas seda, mida ta tahab. Aga te teete ju ise siin riigis täpselt sedasama …

Aitäh, hea kolleeg!

… sest teil on teie väitel rahva mandaat ja teil on nii suur ülekaal siin Riigikogus, et te surute kõik rumalused ja kahjulikud asjad läbi.

Aitäh, hea kolleeg, pool minutit on üle juba! (Mart Helme: "Noh, ega meil siin väga tungi ei ole.") (Muigab.) Seda küll, aga siis tahavad teised samamoodi 30 sekundit või minuti kauem rääkida, selles on teema. Head kolleegid, ma ei ole väga aldis arupärimiste juures vastusõnavõtte andma, seda enam, et istungi juhatajale on öeldud, et ta võib anda, [ta ei pea andma]. Aga kuna ma nüüd ei kuulnud, mis siin eelnevalt toimus, siis ma teen siiski seekord erandi. Vastusõnavõtt, Peeter Ernits. Kuna teda kahjuks saalis enam ei ole, siis palun tema nimi kustutada selle rea pealt. Mart Maastik, palun, äkki on midagi väga isiklikku. Palun!

Aitäh! Mitte midagi isiklikku ei ole, ära muretse. Ma tahtsin öelda seda, et kui Mart Helme siin mainis, et Isamaa midagi kuidagi häälekalt karjub, siis ma kutsun veel kord üles rääkima ikka asjast, mis on Eestile vajalik. Iga kord, kui me arutame, meenutatakse pidevalt mingeid viie ja kümne aasta vanuseid asju. Võiks siit tasemelt edasi minna. Katsuks rääkida sellest, mida tulevikus [teha] tuleks. Minu arvates peab julgema öelda ka seda, mida on enne valesti tehtud. Ma olen praegu Isamaa Erakonna liige ja rääkisin ka nendest aegadest, kui seal tehti [vigu]. No ütleme, et siis ei olnud küll Isamaa, oli, ma ei tea, Res Publica ja Isamaaliit, vahet ei ole. Aga see ei puutu asjasse. Ma arvan, et kui on vigu tehtud, tuleb seda tunnistada, edasi minna ja paremini teha. Aitäh!

Aitäh! Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole. Läbirääkimised lõpetab minister Andres Sutt.

Aitäh, hea juhataja! Aitäh, kõik küsijad ja arvajad! Ma arvan, et mida rohkem me energeetikateemadel räägime, seda selgemaks asjad saavad. Ma ei oleks muidu siia tulnud, aga ma lihtsalt soovin ära markeerida mõned asjad, mis ei ole päris nii, nagu siin väideti. 

Esiteks, mis puudutab [väidet], et põlevkivielektrijaamad pannakse aastal 2035 kinni, siis sellist otsust, et nad pannakse kinni, ei ole tehtud. Põlevkivijaamad on nii kaua reservis, kuni tuleb asemele piisavalt juhitavaid võimsusi. Vanade põlevkivijaamade kasulik eluiga on aga juba praegu lõpule väga lähedal. Nii et selles mõttes ei tasu hirmutada. Põlevkivienergeetika laiemalt, selle äri maht, sõltub sellest, kui edukas ja konkurentsivõimeline on põlevkiviõli maailmaturul. See on see, mis määrab põlevkivienergeetika tuleviku. 

Teiseks oli juttu sellest, et investeeringud võiksid olla vastu turgu. Aga vastu turgu tehakse ka praegu investeeringuid, näiteks akusalvestusse. Ühtegi akut ei subsideerita, kõik akuinvesteeringud on tehtud vastu turgu. Samamoodi ei toetata päikeseparke, mida ka endiselt rajatakse. Kui rääkida sellest, et investeeringuid peaks tegema vastu turgu, siis isegi kui keegi kaaluks põlevkivijaama ehitamist, elektrijaama ehitamist, peaks ka seda tegema vastu turgu. 

Nüüd, kolmas asi, mida ma tahan täpsustada. Küsimus oli selles, kui palju on viie aasta pärast Eestis üle 300-meetriseid tuulikuid. Ma arvan, et sinnakanti [Tallinna teletorni kõrgus] jääb. See, kui kõrged tuulikud on, sõltub planeeringutest. See oli nr 1. Nr 2: ma ütlen siit veel kord seda, mida ma olen ka varem öelnud, et iga prognoos on vale sellest hetkest, kui ta saab valmis, ainuke küsimus on, kummale poole. See, kui palju viie aasta pärast on tuulikuid juurde tulnud, sõltub sellest, kui palju on välja antud ehituslubasid ja kui kiiresti arendajad liiguvad. Ma loodan, et meil tuleb ka mõni hea tuulikuaasta. 

Elektrihinna kohta: energiamajanduse arengukava eesmärgistab elektrienergia koguhinna, mille sees on ka võrgutasud ja kõik muud maksud. See on tõsi, et meile on tulnud juurde saartalitlustasu ja tasakaalustamistasu, aga see on hind, mida me maksame selle eest, et me ei ripuks Venemaa elektrisüsteemi küljes. Nii et ma arvan, et see on ratsionaalne valik. 

Kui mõni Eestis toimiv tuulepark peaks minema pankrotti, siis ei lõpe kohaliku kasu instrumendi või tasu maksmine. Sellisel juhul on sellel tuulepargil uus omanik, aga kohustus maksta toodangu pealt jätkub, see ei kao omanikuvahetusega ära. Tuuleparke võib ka müüa, need ei pea tingimata pankrotti minema. Nii et ka see väide ei olnud korrektne. 

Viimane [kommentaar] sellel teemal: mulle hüdroelekter meeldib, lihtsalt Eestis ei ole tingimusi mastaapse hüdroenergia arendamiseks. Linnamäe hüdroelektrijaama võimsus on 1 megavatt. See on tore asi, aga kindlasti ei lahenda see suure perspektiiviga energeetikateemasid. 

Nii et minu meelest see väitlus, mis meil siin on, käib ikkagi ümber ideoloogia versus majandusliku loogika telje. Mina oma seisukohtade esitamisel olen lähtunud majanduslikust loogikast. Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Oleme esimese päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Ja oleme jõudnud teise [punkti] juurde: Riigikogu liikme Kalle Grünthali 2. detsembril 2025 esitatud arupärimine prokuratuuri kohta. Arupärimine kannab numbrit 865. Riigikogu kõnetooli on juba tulemas kolleeg Kalle Grünthal tutvustama oma arupärimist.

Aitäh! Lugupeetud, hea Eestimaa rahvas! Kuna prokuratuuri tegevus on nii hirmuäratav, siis saalis viibib ainult üks isik, see on Mart Maastik. Ma tänan teda vähemalt alguses siin olemise eest. Nii. (Saalist öeldakse midagi.) No tema on kohustatud siin olema. (Juhataja naerab.) Kena!

Nimetatud arupärimise ma esitasin kaks tundi enne seda, kui meedias ilmus endise prokuröri Kurmi artikkel sellest, et ühiskonna taluvuspiir on ületatud ja prokuratuur tuleb laiali saata, sellisel kujul ei ole see enam talutav. Pärast seda tuli muidugi veel väga palju selliseid hinnanguid, mis ei olnud sugugi soosivad.

Põhjus on see, et prokuratuur tegutseb omavoliliselt, ta ei karda midagi, ükskõik mis ta teeb. Miks on selline olukord tekkinud? Kui me nüüd kerime lahti ajaloo, siis minu mäletamist mööda on teise Eesti Vabariigi algusest peale mõistetud kriminaalkorras süüdi 20–30 kohtunikku. See on väga muljetavaldav arv ja ka viide sellele, et prokuratuur on teinud oma tööd hästi. Aga toome võrdluseks selle, mitu prokuröri on kogu selle aja jooksul mõistetud süüdi mingisuguses kriminaalkuriteos: üks kuni kaks. Nii et ükskõik, kuidas pidi seda ei vaata, igatahes tundub, et see balanss on paigast ära, sellepärast et omasid ei puudutata.

Ma küsin Riigikogu juhatuse esimehelt: sul on seal haamer näpu vahel – kas sa tihti lööd sellega oma näpu pihta? (Juhataja vastab: "Ei.") Ei, vastus on ei. Põhjus on väga lihtne, ta ei taha endale haiget teha. Ja see ongi see põhjus, mispärast prokuratuur omasid ei puudu: ta ei taha haiget saada. Ja ongi karistamatus, sest neid ei kontrolli mitte keegi.

Ma [kirjeldan] praegu mõnda Riigikohtu [endise] esimehe Rait Maruste mõttekäiku tema hiljuti ilmunud [artiklist]: prokuratuuri võib võrrelda NSV Liidu ajal olnud KGB-ga, see on repressiivsus, karistamatu-vastutamatu repressiivsus. Ja see ongi põhjus, miks meil praegu sellised protsessid toimuvad. 

Ma olen arupärimises esitanud asjaolu, et Riigikohus on tuvastanud näiteks selle, et prokurör härra Verte, oli vist, vabandust, Taavi Pern – neid on niivõrd palju, kes on midagi valesti teinud – on tahtlikult rikkunud kahtlustatava kaitseõigust, survestas kohtunik Vavrenjukki, vassis arestimistaotluses sisaldunud eksimuse ümber ning rikkus kahtlustatava omandiõigust. Piiratud aja tõttu ma ei saa neid teisi ette lugeda.

Aga see on ka võib-olla põhjus, mispärast kohtunikud ei julge nende vastu mingisugust määrust teha [riigivastutuse] seaduse alusel, et võtta prokurörid vastutusele. Võimalik, et nad kardavad, et neid rünnatakse. Ja kriminaalmenetlus ei ole lihtsalt tavaline menetlus. Kristi Loigo "Kodutundest" [kaotas] selle psüühilise surve all oma elu. Kajar Lember oli üheksaeurose juukselõikuse tõttu üheksa või kaheksa aastat hambus. Ja viimane asi, ka Elmar Vaheri ja teiste kõrgemate politseiametnike [juhtum], mis on siit läbi jooksnud. Kaitsepolitsei ütleb selle peale – kuigi need on otseselt ka seotud –, et õigusselgus saabus. See ei ole see koht. 

Ilmselgelt seda olukorda muud moodi muuta ei saa, kui et prokuratuuri üle peab kehtestama järelevalve.

Aitäh!

Nüüd aga sooviks ministrilt vastuseid arupärimisele, nende rikkumiste kohta, mida on kohtumenetluse käigus tuvastanud kõrgemad kohtud. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli auväärt justiits- ja digiministri Liisa-Ly Pakosta vastama Kalle Grünthali esitatud küsimustele.

Suur tänu! Esimene küsimus on, kas [arupärimises] kirjeldatud juhtumite alusel on mõne prokuröri suhtes algatatud menetlus. Arupärija on nimeliselt välja toonud peaprokurör Andres Parmase, riigiprokurör Vahur Verte ja juhtiva riigiprokuröri Taavi Perni. Vastan, et justiitsminister viis 2024. aasta kevadel läbi teenistusliku järelevalve eesmärgiga analüüsida prokuratuuri juhtimisega seonduvalt tehtud otsuseid perioodil 1. jaanuarist 2023 kuni 1. märtsini 2024. Moodustati järelevalvekomisjon. Järelevalvekomisjon ei tuvastanud prokuratuuri juhtimises tähelepanu väärivaid kõrvalekaldeid seaduslikkuse ja otstarbekuse nõudest.

Juhin tähelepanu, et järelevalvemenetluse algatamise õigus on prokuratuuriseaduse kohaselt riigi peaprokuröril, kes teeb kontrolli ise või annab järelevalveosakonnale korralduse teenistuslik järelevalve läbi viia. Riigi peaprokurör on kontrollinud Vahur Verte tegevust distsiplinaarkaebuse alusel. Kaebaja väidete analüüsimise järel on jõutud seisukohale, et prokurör siiski distsiplinaarrikkumist toime pannud ei olnud. Mis puudutab Taavi Perni, siis tema suhtes teenistusliku järelevalve algatamiseks ei ole olnud alust. See, et kohus on prokuröri taandanud, ei anna iseenesest alust, et riigi peaprokurör peaks täiendavalt veel järelevalvemenetluse läbi viima.

Teine küsimus: "Kui on, siis millise menetlusega oli tegemist? Palun tuua välja nimeliselt, kelle suhtes." Sellele küsimusele ma vastasin, tegemist ei olnud järelevalvemenetlustega. Nimed olid välja toodud. 

Kolmas küsimus: "Kui ühegi prokuröri suhtes pole algatatud menetlust, siis millistel kaalutlustel seda ei ole tehtud?" Riigi peaprokurör on järelevalvemenetlusi läbi viinud ja kuna need on läbi viidud ehk Riigiprokuratuuri järelevalveosakond on selle teemaga juba tegelenud, siis dubleerivat menetlust ei tehta.

Neljas küsimus: "Milline on Teie arvamus, kas prokuratuuri üle teostatav järelevalve on piisav või tunnevad prokurörid ennast karistamatult?" Lühike vastus. Prokuratuuri üle teostatava järelevalve [tulemused] on ka Riigikogu ees, peaprokurör annab Riigikogule sellest ülevaate. Lisaks on distsiplinaarkomisjon, eetikakomisjon ja järelevalveosakond. Loomulikult saab alati paremini, aga kuidagi ei saa öelda, et selles mitmekihilises järelevalvesüsteemis tunneksid prokurörid end karistamatult. Faktilist alust sellele ka ei ole.

Viies küsimus: "Kas Teie hinnangul on prokuratuur oma tegevusega sekkunud poliitikasse või esineb poliitilist tagakiusamist?" Kohus kontrollib iga kord, kas süüdistus on õigesti esitatud. Karistusseadustikus on eraldi paragrahv selle kohta, kui süüdistus ei ole õigesti esitatud. Öelda, et prokuratuur oleks oma seadusest tulenevaid ülesandeid kuidagi [mitte täitnud] – selliseid faktilisi asjaolusid ei ole.

Ja kuues küsimus: "Kas teie hinnangul manipuleerib prokuratuur valikuliselt kriminaalasja algatamise või mitte algatamisega?" Tuletan meelde, et meil kehtib kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõte, mis tähendab seda, et kuriteo asjaolude ilmnemisel on uurimisasutus ja prokuratuur kohustatud kriminaalmenetluse läbi viima, välja arvatud seadustes toodud juhtudel. Aitäh!

Aitäh teile! Kalle Grünthal, küsimus, palun!

Aitäh! Kui ma nüüd õigesti aru sain ja õigesti mäletan, siis te ütlesite, et riigiprokurör Taavi Perni kohta teostati distsiplinaarmenetlus ja leiti, et Taavi Pern ei ole milleski süüdi, lõpetati asi ära.

Täpsustan: see vastus oli Vahur Verte kohta.

Kuidas? Aga ma küsisin Taavi Perni kohta ka ju.

Jah, Taavi Perni kohta ma ütlesin, et tema suhtes ei ole riigi peaprokurör menetlust alustanud. Kui kohus prokuröri taandab, siis see ei tähenda veel seda, et oleks mõistlik selle alusel järelevalvemenetlust alustada.

(Saalist öeldakse midagi.) Jaa, kuna Kalle Grünthal sai küsida vaid 30 sekundit, siis 30 sekundit on tal võimalus oma küsimust jätkata.

Jah. Kas siis Riigikohtu määrus selle kohta, et tuvastati, et Taavi Pern rikkus kahtlustatava kaitseõigust, survestas kahtlustatavat, vassis kohtule ja rikkus kahtlustatava omandiõigust, ei ole piisav alus selleks, et võtta asi distsiplinaarmenetlusse? Selle tõttu ma küsin, kas Harju Maakohtu määruse [alusel], mida ei ole vaidlustatud, ei ole mingisugust õigust menetluse alustamiseks.

Aitäh! Justiits- ja Digiministeeriumi teenistuslik järelevalve on seaduses piiratud. Justiits- ja Digiministeeriumil ei ole õigust prokuratuuri tegevuse suhtes järelevalvet teostada jälitustegevuse planeerimises, kohtueelses kriminaalmenetluses ja riikliku süüdistuse esitamisel kohtus. See tuleneb prokuratuuriseaduse §-st 9. Paragrahvist 9 tuleneb ka riigi peaprokuröri või ringkonnaprokuratuuri puhul juhtivprokuröri õigus seda menetlust teha. Vastavad otsused on tehtud nii, et sellel konkreetsel juhul ei ole antud korraldust teenistuslikuks järelevalveks Taavi Perni suhtes.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud minister! Mina tunnen jätkuvalt muret Johanna-Maria Lehtme juhtumi menetlemise pärast. Eks ta ole üks kõige kauem veninud suur juhtum. Mure on selles, et varsti on selle Riigikogu koosseisu [ametiaeg] läbi. Tema juhtum tuli avalikuks siis, kui see Riigikogu tegevusse asus, aga tundub, et ega ei jõutagi selle koosseisu ajal mitte kusagile. Meil on ka ju õigus teada, mis tegelikult toimus, kõik tahavad teada. Tegelikult on ka väga suur avalik ootus, et nii suur avaliku raha kuritarvitamise juhtum jõuaks ikkagi katuse alla. Mis siis sellest saab? Kas see on normaalne, et nii kaua on asi veninud?

Aitäh selle küsimuse eest! Mina ootan ka väga tulemusi. Üldiselt rahvusvahelise iseloomuga menetlused võtavadki kauem aega. Aga me oleme seadnud prokuratuuriga 2026. aastaks eesmärgi, et kohtueelse menetluse periood jääks alla aastaseks. Antud juhul on menetlusasutus … Ma peaksin nüüd kontrollima, ma peast enam ei mäleta, kas ta on juba kohtusse läinud või ei ole. Mul kõik asjad ka peas ei ole. Aga kahtlemata ka mina ootan selle menetluse tulemust. Menetluste üldise kiirendamisega me tegeleme nii prokuratuuri kui ka kohtu vaates. Ja kohtureform ongi ju suunatud peamiselt sellele, et kohtumenetlus kiireneks.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud minister! Ka tahaks sellesama kaasuse teemal küsida. Ma saan aru, et praegu käib uurimine ainult Ukrainas, Eestis ei käi. Kahjusaajad on ju tegelikult Eestis. Ma ei tea, kas see vastab tõele, et Eestis ei käi uurimine. [Kui jah], siis miks Eestis ei uurita seda tegu? Need inimesed, kes annetasid Ukrainale, jäid tegelikult piltlikult oma rahast [asjata] ilma, sellepärast et nad ei saanud seda tulemust, mida nad lootsid: aidata Ukraina rinnet ja kaudselt ka Eestit.

Aitäh! Ikka Eesti prokuratuur tegeleb selle uurimisega.

Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Väga tõsine küsimus, millest igal pool ajalehtedes räägitakse: prokuratuur on täielik omavoli kants ja temale ei hakka ükski hammas peale. Kuigi küsijaid oli täna vähe, tuli siiski see põhipuänt ministri [jutus] ära: ehkki kohtumäärusega tuvastati, et prokurör rikkus menetlusnorme, distsiplinaarmenetlust selle kohta ei algatatud. See tähendab, et ka kohtumääruste [täitmine] ei ole prokuratuurile kohustuslik.

Ma mõistan, mispärast oli justiitsminister praegu väga ebalev ja vähese jutuga. On ju olemas väga konkreetne näide: Kalle Laanet, kes üritas mingisugust kontrolli teostada, sai kohe lätaka, algatati kriminaalmenetlus.

Ma arvan, et seda olukorda ei tohiks enam taluda. Kui Riigikohtu endine esimees Rait Maruste iseloomustab prokuratuuri repressiivsusega, karistamatu-vastutamatu repressiivsusega, siis selline organisatsioon ei tohiks tegelikult Eestis eksisteerida, sest me mängime inimeludega. Praegu on ainult protsess – kas sind [mõistetakse] õigeks või mitte – karistus. Küsige ükskõik kellelt, kes on selle teekonna ja kadalipu pidanud läbi käima.

Tuleb kehtestada sisuliselt tsiviilkontroll ühel või teisel viisil. Sinna distsiplinaarkomisjoni tuleb kaasata ka kõrgemad kohtunikud, et see ei oleks ainult prokuröride pärusmaa. Lugupeetud Liisa Pakosta jättis ütlemata ühe väga olulise asja. Paragrahvis 6 on kirjas prokuratuuri ülesanded. Prokuratuuri ülesanne on ka kohtueelse kriminaalmenetluse seaduslikkuse ja tulemuslikkuse tagamine. Aga mis seaduslikkusest me räägime, kui kohus tuvastab määrusega, et prokurör rikub seadust, kuid prokuratuuri distsiplinaarkomisjon leiab, et tegelikult ei ole üldse süüd? Ma nõustun absoluutselt härra Kurmi mõttekäiguga, et see organisatsioon sellisel kujul tuleb laiali saata.

Ja nüüd on mul palve kõikidele nendele, kes sooviksid võtta lauale prokuratuuriseaduse. Tuleb vaadata see kriitilise pilguga üle, tuua prokuratuur maa peale tagasi ning teha see seadus selliseks, et ka neil oleks vastutus seaduse [täitmise] eest. Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Head kolleegid, oleme ka teise päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Ja oleme jõudnud kolmanda [punkti] juurde: Riigikogu liikmete Andre Hanimäe, Züleyxa Izmailova, Heljo Pikhofi, Lauri Läänemetsa, Jaak Aabi, Tanel Kiige, Helmen Küti ja Anti Allase 12. novembril 2025. aastal esitatud arupärimine lähisuhtevägivalla karistuste, kokkuleppemenetluse ja tingimisi karistuste kohta. Arupärimine kannab numbrit 857. Riigikogu kõnetooli on juba jõudnud hea kolleeg Andre Hanimägi. Palun!

Aitäh! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Meie arupärimine on seotud lähisuhtevägivalla karistustega, eelkõige huvitavad meid kokkuleppemenetlused ja tingimisi karistused. Lähisuhtevägivald on ühiskonna valupunkt ja selle tõkestamine peab olema meie ühine prioriteet ja võitlus. Me oleme seda teed ka käimas. Mul on hea meel, et ka siin Riigikogu saalis on seda teemat järjest rohkem tõstatatud. Me teeme erinevaid eelnõusid ja algatusi ning teadvustame seda [probleemi]. Kindlasti on see õige tee.

Aga vaatame statistikat. Eelmisel aastal oli lähisuhtevägivalla juhtumeid circa 10 000 ja mitusada inimest on sellised, kes on lähedase vastu kätt tõstnud vähemalt kolmel korral. Paraku, pidades neid arutelusid siin Riigikogu saalis ja mujalgi, me kuuleme järjest seda, et ka need inimesed, kes on korduvalt ja korduvalt lähedase vastu kätt tõstnud, ei lähe päriselt vanglasse, vaid peavad vastutust kandma kas tingimisi [karistuse], ühiskondliku töö kaudu või mingil muul moel. Paraku on see toonud kaasa väga raskeid juhtumeid, mida on ka meedias käsitletud. Üks korduvalt ja korduvalt väga raskelt eksinud inimene tegi lõpuks sellise teo, mis võttis ühelt süütult inimeselt elu.

Nii et see kindlasti puudutab kogu ühiskonda ja seetõttu on meie küsimused eelkõige karistuste kohta. Me tahame ministri käest teada, milline on tema nägemus ja justiitsministeeriumi nägemus. Millised võiksid olla karistused korduvalt lähisuhtevägivalda toime pannud inimestele, kes teevad oma lähedastele liiga, ja kas me piirame kuidagi kokkuleppemenetluste kasutamist? Kas me püüame läheneda nendele küsimustele siiski kuidagi teistmoodi, kui oleme senimaani lähenenud? Tahame teada ka statistikat, kui paljud lähisuhtevägivalla juhtumid lõppevad reaalse karistusega, kui mitmed tingimisi karistusega ja muudmoodi. Kaheksa küsimust on. Aga kuna minister kindlasti loeb need ise ette ja ma näen, et ta on juba valmis, siis ma rohkem sellel teemal ei peatu. Kuulame huviga ministri vastuseid. Aitäh!

Suur tänu teile! Tõepoolest, Riigikogu kõnetooli on taas kord jõudmas justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta. Palun!

Aitäh! Lubage mul alustada siira tänuga arupärimise esitajatele kõigepealt selle eest, et see teema on siin Riigikogu saalis. Ja ma ka kiidan väga neid küsimusi, sest need võimaldavad arutada sisuliselt, mida teha paremaks või mis oleks ühe või teise lahenduse plussid ja miinused. See on väga väärtuslik, kui me saame siin saalis just niimoodi neid asju arutada.

Nagu ettekandja välja tõi, tõepoolest, lähisuhtevägivalla puhul on tegemist äärmiselt olulise teemaga, mis kahjuks puudutab väga paljusid inimesi ja millel on lai mõju, alates lastest ja lõpetades tegelikult ka meie majandusega. Aga seal on ikkagi alati inimesed, kelle jaoks kodu ei ole kõige turvalisem koht.

Esimene küsimus puudutab seda, et kui on olnud korduv lähisuhtevägivald ja politsei on selle registreerinud, siis minnakse ikkagi kokkuleppemenetluse teed. Tõepoolest, see võib tekitada küsimuse, kas see on õige. Nüüd ma natukene selgitan, mis selle kokkuleppemenetluse mõte praegu seaduses on ja miks ta sellisel kujul seal on.

Kokkuleppemenetlus tegelikult ei sea mitte mingisuguseid karistuse vähendamise nõudeid ehk kokkuleppemenetlus ei tähenda seda, et see peaks viima väiksema karistuseni. Ainsaks piiranguks seaduses on tegelikult see, et kokkuleppe puhul ei tohi määrata rangemat karistust kui 18 aastat vangistust. No 18 aastat vangistust on ikkagi väga pikk karistus. Sellest pikemat karistust kokkuleppemenetluses – Riigikogu on varasemalt nii otsustanud – määrata ei tohi. Ja kokkuleppe sõlmivad omavahel küll, tõepoolest, prokuratuur ja süüdistatav, aga väga oluline on meeles pidada seda, et selle kokkuleppe peab kinnitama kohus ehk kohtunik tutvub kriminaalasja materjalidega ja vaatab, kas see kokkulepe on ikkagi õiglane ohvrite suhtes, pidades silmas toimepandud kuriteo raskust. Kohtul on seaduse kohaselt õigus kokkulepe tagasi lükata, kui kohtunik näiteks leiab, et karistus on liiga leebe. Seda [õigust] on kohtud ka korduvalt kasutanud. Kohtud ei ole nõustunud kokkuleppega, on arvanud, et vajalik oleks ikkagi karmim karistamine, ja seetõttu on kokkulepe tagasi lükatud.

Nii et tegelikult vastus otseselt sellele küsimusele on see, et kokkuleppemenetluses kohus ikkagi kontrollib üle, kas kurjategija saab teole vastava karistuse, ja kui karistus ei vasta teole, siis kohtunik lükkab selle kokkuleppe tagasi.

Teisest küljest mõtleme nüüd sellele, kui me paneksime lähisuhtevägivalla puhul, näiteks korduvate juhtude puhul, peale piirangu, et kokkuleppemenetlust kasutada ei tohi. Alustan sellest, et kriminaalmenetlus ise ei tohiks tegelikult karistus olla. Menetluse mõte on ikkagi välja selgitada, kas üldse tegu toimus ning keda mille eest oleks põhjust karistada. 

Kokkuleppemenetluse kõrval on olemas üldmenetlus. Üldmenetlus on sellist liiki menetlus, mida kasutatakse reeglina siis, kui süüdistatav ennast süüdi ei tunnista. Siis algab pikk ja põhjalik menetlus, kus süü on vaidluse all, karistus on vaidluse all. See on küllalt aeganõudev, küllalt kulukas, ka maksumaksjale küllalt kulukas. Kohus peab kõik faktiküsimused ja kõik õigusküsimused algusest peale läbi menetlema, kohus peab kõiki tõendeid vahetult uurima. Tegelikult ei näita praktika, et sellisel juhul jõutaks karmima karistuseni. 

Veel kord tuletan meelde, et ka kokkuleppemenetluses vaatab kohus asja üle ja kui karistus tundub liiga leebe, saab selle tagasi saata. Ehk praegu ei ole võimalik faktipõhiselt öelda, et üldmenetlus annaks kuidagi karmimad karistused ja kokkuleppemenetlus kuidagi leebemad karistused. See nii ei ole. Vahe on selles, et üldmenetlus on sellisel puhul, kui süüdistatav üldse ennast süüdi ei tunnista. Ja kuna seal karistuse [raskusel] vahet ei ole, siis ei tundu praegu küll mõistlik kokkuleppe kasutamise võimalust piirata. Aga kindlasti on arutelu sellel teemal oluline ja kui on mõtteid, miks ja kuidas seda siiski võiks teha, siis me oleme kindlasti valmis seda arutama. Teema on väga oluline.

Teine küsimus. Vabandust, nii huvitavad küsimused on, et ma võib-olla vastan liiga pikalt, katsun natuke lühemalt vastata. Tõesti, väga head küsimused. "Kas seadusandja võiks luua selgema regulatsiooni, et tingimisi karistust või kokkuleppemenetlus[t] ei kohaldata, kui inimene on juba varem lähisuhtevägivalla eest karistatud?" Tingimisi karistust saab määrata ainult sellisel juhul, kui seadusandja on kõigepealt selle võimaluse loonud. Meil on teatud juhud, kui see ei ole [võimalik]. Kui me tahaks, et tingimisi karistust lähisuhtevägivalla eest määrata ei saa, siis tuleks selleks teha karistusseadustikku eraldi säte. Jällegi, see on põhimõtteliselt võimalik. Meil on karistusseadustikus terve rida selliseid piiranguid, et korduvuse puhul tingimisi karistust [määrata] ei saa. Näiteks, seksuaalse enesemääramise vastaste süütegude jaost me leiame selle § 141¹ lõikest 5, [see on ka] röövimise, inimkaubanduse, surmaga lõppenud joobes juhtimise puhul ja mujal veel. 

Aga nüüd mõtleme koos, kas see ikkagi oleks just lähisuhtevägivalla puhul otstarbekas. Küsimuse tõstatus on kindlasti õige. Aga kas see oleks otstarbekas? Nimelt, mõtleme sellele, et tingimisi karistus on karistus, [mille saanud] inimene ei pruugi füüsiliselt vangi minna. Aga kui ta ikkagi läheb ilmtingimata vangi, siis kas see on see lahendus, mis [vägivallatseja] peret kõige paremini aitab? Tegelikult võib hoopis väheneda see, et pere või ohver annab sellest juhtumist teada, sest kui ta teab, et kui see on korduv, siis igal juhul läheb see inimene vangi, võib tal tekkida mõte, et ta ei teata sellest, sellepärast et võib-olla selle mehe – noh, enamasti on see mees – sissetulek hoiab peret üleval. Kui ta on vanglas, siis see töökoht kaob, teda ei võeta hiljem enam [nii lihtsalt] tööle, võib-olla kaob pere ainus sissetulek. Ja võib-olla ei ole tal võimalik ka näiteks kahjuhüvitisi enam tasuda pärast vangistust, töökoha kaotust ja kõike seda. Nii et võib-olla on näiteks käitumiskontrollile allutamine ka ohvri arvates pere aitamiseks palju otstarbekam. Küsimus on igati õigustatud, aga praegu on kaalutud [ja leitud] niimoodi, et see ei viiks soovitud tulemuseni, vaid viiks osa neid teavitusi lihtsalt areenilt minema.

Kolmas küsimus: "Kuidas parandada olukorda, kus karistused vastavad formaalselt seadustele, kuid sisuliselt eiravad riskihinnangut ja vägivalla kordumise mustrit?" Kõigepealt, oluline on see, et kohtureformi käigus me peame vajalikuks seda, et lähisuhtevägivalla [juhtumeid] lahendavad kohtunikud oleksid spetsialiseerunud. See on äärmiselt oluline, sest lähisuhtevägivald on mitmete erisustega, mida peab kohtunik teadma. Ta peab olema vajalikud koolitused läbinud. See on laiem arusaam, et neid asju peaks lahendama vastavalt koolitatud kohtunik, sest kohtunik teeb otsuseid ikkagi siseveendumuse alusel, arvestades loomulikult seaduses sätestatud piire. 

Aga karistusseadustik üldiselt loeb üles tingimused, et peab olema süü ja karistus peab mõjutama süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Vangistuse puhul on see ultima ratio põhimõte, et vanglakaristus on viimase järgu abinõu. Ma järgmises küsimuses, kuna mul on aega vähe, [räägin sellest] pisut pikemalt. Aga oluline lahendus oleks hoopis see, et rohkem kasutataks juba eelmisest sajandist seaduses olevat kohtueelse ettekande võimalust. Kohtueelse ettekande tellib kas prokurör või kohtunik. Kohtueelse ettekande teeb kriminaalhooldusametnik, kes vaatab süüdistatava sõna otseses mõttes üle: teeb riskihinnangu, käib tema kodus, suhtleb inimestega. Ta toob selles riskihinnangus välja, milliseid tingimusi peaks tingimata täitma, et see olukord päriselt lahendada. Kahjuks kasutatakse seda kaunikesti harva.

Nüüd ma olen järjega jõudnud juba neljandale küsimusele vastamise juurde. "[…] miks jääb tingimisi karistust kandev inimene vabadusse ka siis, kui ta eksib korduvalt seaduste vastu, nt on joobes autoroolis?" See küsimus on tekkinud tervel Eesti ühiskonnal, väga õigustatud küsimus. Tegelikult ta reeglina ikkagi ei jää vabadusse. Eelmisel aastal läks näiteks kriminaalhooldaja ettepanekul 170 inimest vangi. Kui kriminaalhooldaja näeb, et on toime pandud rikkumine kohtumääruse vastu, siis ta teavitab sellest kohut ja suure tõenäosusega see inimene ikkagi saadetakse vangi. Positiivne külg on see, et enamasti seda ei lähe vaja. Eelmisel aastal lõpetas 82% kriminaalhooldusaluseid – see on kokku ja meil on kriminaalhooldusel umbes 2800 inimest – kriminaalhoolduse edukalt, täitis kõik tingimused, tegi kõik, mis vaja, ja püüdles siis parema tuleviku poole. Aga nagu ma ütlesin, 170 inimest läks vangi just kriminaalhooldaja ettepanekul. Nüüd on oluline jah see, et kõigepealt oleks kohtueelses ettekandes see riskihinnang, et see oleks tellitud. See riskihinnang peaks olema põhjalikult tehtud ja vastavalt sellele kohus määraks tingimused, mida peab karistust kandev inimene täitma, kui ta on tingimisi karistatud.

Selles konkreetses näites, mis te tõite, sai tõepoolest süütu inimene surma ja teine süütu inimene [raskeid] kehavigastusi. Minu kaastunne peredele. Antud juhul ei olnud kohtunik määranud tingimuseks alkoholist hoidumist. Kriminaalhooldajal on siiski mingid piirid selle kohta, mida ta peab kontrollima, mida ta peab jälgima. Iseenesest lihtsalt purjus olemine ei ole põhjus, et inimene vangi saata. Arvestades varasemat käitumist, oleks selles konkreetses olukorras olnud kohtueelne ettekanne hädavajalik, sest siis oleks selgesti välja tulnud ka see, et alkoholi tarbimise piirang oleks tõesti olnud vajalik. Ja sellisel juhul oleks alkoholi tarbimisele, eriti joobes juhtimisele, järgnenud ikkagi vanglasse minek. 

Lühike kokkuvõte. Kohtul on olemas võimalused saada põhjalikum riskihinnang ja [määrata] karistuse kandmise tingimused nii, et edasine kuritegevus oleks tõesti välistatud või vähemalt võimalikult palju ära hoitud paljudel juhtudel võrreldes praegusega.

Viies küsimus. Ma püüan kiiremini teha. "Kas teatud juhtumite puhul võiks seadus määratleda selgemalt, millised on tingimisi karistuse kohaldamise eeltingimused?" Ka tahaks jälle pikalt arutleda selle üle. Aga ikkagi inimesed teevad kohtuotsuseid, mingisuguseid algoritmilisi otsuseid ega tehisaru me selleks ei kasuta. Kohus peab vaatama ikkagi inimest, mitte valemit.

Kuues küsimus: "Kas ja kuidas on võimalik kohtuniku algatusel määrata lähenemiskeeldu olukorras, kus ohver seda ise ei soovi, kuid ohurisk on kõrge?" Jah, on täiesti võimalik, see on siis edasilükkamatul juhul määratav lähenemiskeeld. Seadusesäte ütleb väga selgelt, et selleks ei pea mingit ohvri nõusolekut olema ja isegi ohvri vastuseisu korral saab seda määrata. See ongi mõeldud näiteks olukordadeks, kus perevägivallajuhtum on reede õhtul. Lisaks on viibimiskeeld, mida saab kohaldada kuni ohu äralangemiseni ja võib lõputult pikendada prefekti või muu korrakaitseorgani juhi loal. Need mitmekesised võimalused, kuidas viibimiskeeldu ja lähenemiskeeldu rakendada ka kohe, on tegelikult praeguses seaduses olemas. Valveprokurörid ja valvekohtunikud on ka kõik selleks olemas.

Statistikat ma ei jõua praegu ette lugeda. Kui te selle kohta küsite, siis küsimusele vastates saan selle eraldi ette lugeda, aga hea meelega saadame selle ka kirjalikult. Aitäh!

Aitäh! Teile on küsimusi. Alustab Andre Hanimägi. Palun!

Aitäh! Selle statistika võib kindlasti ka kirjalikult saata. Aga ma küsin niimoodi. Kõik, mis te ütlesite, on väga õige ja mul on tõesti hea meel, et see arutelu siin on. Eks elu ongi väga kompleksne ja see teema on ka väga keeruline. Kui teie ütlete, et ühelt poolt vanglakaristus võib-olla heidutab kedagi ja seetõttu vägivallatsejast teada ei anta, siis võib ju ka vastupidi öelda, et võib-olla heidutab just see, et järgmine päev see inimene on kodus tagasi, et ta ei lähegi vangi, et ei juhtugi midagi selle inimesega, ta on jälle tagasi. Naabrimeeski ei julge [politseisse] helistada, sest ta teab, et selle inimesega mitte midagi ei tehta. See ongi väga keeruline küsimus, sealhulgas kokkuleppemenetluse puhul. Jah, need võimalused on loomulikult olemas, aga ma millegipärast arvan, et praktikas on siiski niimoodi, et kokkuleppemenetluse korral vähemalt mingil moel on karistus lühem, vähemalt [mingite] teemade puhul.

Mu küsimus on see. Teoorias on kõik need võimalused olemas, aga praktikas meil ikkagi on selliseid juhtumeid, nagu oli Nõos. Kas te näete mingisugust lahendust, näiteks mingit töörühma, kes hakkab neid seadusi siiski üle vaatama [teise] pilguga?

Aitäh! Vast on oluline Eesti rahvale rõhutada siin, et reaalset vangistust ikkagi määratakse lähisuhtevägivalla juhtumite puhul. Seda ei pea kartma, et pärast teavituse tegemist on [vägivallatseja] kodus tagasi. Lähisuhtevägivalla kuriteos süüdi mõistetud isikutele määrataksegi karistuseks valdavalt vangistus.

Näiteks eelmisel aastal mõisteti vangistus 247 inimesele ja nendest reaalne karistus ehk päriselt vangi minek 121 inimesele. Üle poolte lähisuhtevägivallas süüdi mõistetutest on viimase viie aasta jooksul saadetud päriselt vangi. Kahel viimasel aastal on kõik jõustunud kohtuotsused olnud süüdimõistvad. Varasematel aastatel on olnud mõni üksik [juhtum], kus keegi on teinud teavituse ja see ei ole jõudnud süüdimõistmiseni.

Samal ajal me näeme, et süüdimõistvate kohtuotsuste, aga ka teavituste arv on kahanenud. Kas sellest saab järeldada, et lähisuhtevägivalda on vähem? See oleks väga hea, kui nii saaks järeldada, aga nagu me teame, lähisuhtevägivald on üks alateatatud kuritegevuse liike, ja selle tõttu niisugust entusiastlikku kokkuvõtet ma siin praegu teha ei söandaks.

Küsimus oli selle kohta, kas on mingi töögrupp koos. Jah, on. Siseministeerium ja Sotsiaalministeerium on väga head partnerid, kolme ministeeriumi koostöös vaadatakse neid asju laiemalt. Ka vägivalla ennetuse kokkuleppes, mis on avalikult leitav, on prioriteedid eakatevastane vägivald, perevägivald, vaimne vägivald ja kübervägivald ning kübervägivallast spetsiifilisemalt õpetajate, laste ja naiste vastu suunatud vägivald.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud minister! Üks mure on see, et me oleme märganud, et nii olulised asjad kui naiste varjupaigad on kaotanud viimastel aastatel üha rohkem riigi rahastust. See on suur probleem. Seal on üks kõige praktilisem abi, mitte [ei tule] oodata aastaid ja aastaid kohtulahendit. Praktilist abi võib olla vaja kohe nüüd, sama päeva õhtul. Selles mõttes oleks vaja viia naiste kaitsmine kuidagi kokku praktiliste, rahaliste lahendustega.

Aga ma küsin veel ühe keerulisema teema kohta. Öeldakse, et naiste varjupaikadele avaldatakse nüüd Istanbuli konventsioonist lähtuvalt aeg-ajalt survet transinimesi ühtelugu kaitsta. Ei tea, kas see ikkagi nii kergelt läheb, lõpuks on seal platsis mingid agressiivsed mehed, kes oma naist otsivad ja nimetavad end transinimesteks.

Kõigepealt, ma alustan vastust nii, et ma usun, et kui kellegi vastu on toime pandud vägivallakuritegu, siis mitte ohver ei peaks kodust ära minema, vaid ikkagi vägivallatseja peaks kodust ära minema. See on see hea lahendus, mille suunas me ühiselt liigume. Otsime võimalikult tõhusat lahendust sellele, kuidas viibimiskeeldu ja lähenemiskeeldu rakendada niimoodi, et ohver ei peaks kodust ära minema, vaid kodust peab lahkuma vägivallakuriteo toimepanija. Selle üle on olnud õiguskomisjonis väga hea arutelu ja see arutelu kindlasti jõuab ka siia saali.

Nagu ma teile ütlesin, praegu kehtiva seaduse järgi on võimalik viibimiskeeldu pikendada väga pikalt. Viibimiskeeld on eeskätt mõeldud selliste juhtumite jaoks, kus vägivalda veel ei ole toimunud, aga on oht selle toimumiseks. Kui vägivald on juba toimunud, siis tuleks alustada ikkagi menetlust. Menetluse alustamisel on terve rida võimalusi, mida saab kasutada just nimelt vägivallatseja kodust eemale viimiseks. Aga kui vägivalda ei ole toimunud, on vägivalla toimumise oht, ka siis on võimalik viibimiskeeldu kehtestada.

Üks teema, mis selle raames tuleb lahendada, on see, kuhu see vägivallatseja siis reaalselt läheb. Tallinnas on majutusasutusi, aga näiteks mõnes maakohas ei ole. Mis see konkreetne lahendus on? Politsei peab iga kord veenduma selles, kuhu see inimene läheb.

Mis puudutab naiste varjupaikade rahastamist, siis justiits- ja digiministrina ma muidugi tervitan kõiki lahendusi, mis aitavad vägivalla[probleemi] lahendada ja naiste õigusi kaitsta. Aga konkreetselt see rahastus on Sotsiaalministeeriumi haldusalas ja ma ei oska kommenteerida, kuidas selle rahastusega seal täpsemalt lood on.

Te küsisite transinimeste kaitsmise kohta ja esitasite sellise fantaasialennu, et transinimene saabub naiste varjupaika. Seadused, mis meil Eestis kehtivad, on tegelikult väga mõistlikud ega anna alust arvata, et teie fantaseeritud stseen oleks kuidagi õiguspärane. Mitte ükski naiste varjupaik ei pea vastu võtma teistele ohtlikku inimest, see on täiesti selge. Naiste varjupaiga funktsioon ei ole sama mis näiteks arestimajal, kes võtab vastu teistele ohtlikke inimesi, naiste varjupaik ei pea seda tegema. Vastupidi, naiste varjupaikadel on ohu hindamise süsteem ja nad peavad tagama nende inimeste turvalisuse, kes naiste varjupaigas on, peavad tagama, et naiste varjupaigas juba olevate naiste ja laste turvalisus on [kaitstud].

Mitmel korral on ühiskonnas tõstatatud küsimus, miks ei ole meeste varjupaikasid. See on omaette arutamist väärt küsimus, tõepoolest. Kuidas seda olukorda lahendada? See ilmselt tõusetub uuesti siis, kui viibimiskeeldu pikendatakse – kuhu on siis mehel minna?

Lisaks, mis puudutab konkreetselt ettekujutust, et just transinimene on eriti agressiivne või teistele ohtlik, siis statistika põhjal või faktipõhiselt ma küll ei saa teiega nõustuda. Teie välja toodud stseeni puhuks on kõik õiguskaitsevahendid olemas, et inimeste turvalisust kaitsta. Samas ma ikkagi tunnistan, et ei ole andmeid, et just transinimesed on need, kes peaksid hakkama kellegi teise suhtes agressiivselt käituma.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister! Ma küsin natukene teise maailma kohta. Me oleme hästi palju rääkinud füüsilisest maailmast ja sellest, millised on seal erinevad karistused. Kogu see temaatika on Eesti ühiskonda laiemalt raputanud. Aga tegelikult me oleme lugenud ka päris palju lugusid, mis puudutavad virtuaalmaailma. Seal lokkab samamoodi nii lähisuhtevägivald kui ka teistsugune vägivald. Me oleme kuulnud päris palju kurbi lugusid sellest, kuidas ennekõike on meespool võtnud naispoole sisuliselt pantvangi erinevate piltide ja postituste kaudu. Mul on selle kohta küsimus: kas te olete eraldi kaardistanud selle teema sügavust ja kas seal on ka mingisuguseid lahendusi tulemas? Me teame, kui palju nõrgemalt me käsitleme virtuaalmaailma versus füüsilist maailma.

Aitäh! Me ei käsitle virtuaalmaailma kuidagi nõrgemini. Vastupidi, sõltumata sellest, millises keskkonnas kuritegu toime pannakse, on karistused ikkagi ühetaolised. Me oleme kaardistanud need paragrahvid, mida praegu saab kasutada ka virtuaalkeskkonnas inimeste au ja väärikuse kaitseks, ja tutvustanud neid laiemalt.

On üht [liiki teod] inimeste kahjustamiseks, mida on virtuaalmaailmas lihtsalt kergem teha kui pärismaailmas: süvavõltsingud ja võltsidentiteedi kasutamine. Me näeme küll, et selles osas vajab õigus uuendamist ja täiendamist, ja see on ettevalmistamisel. Me oleme ka vaadanud, et osa sätteid, mis praegu on, saaks teha õigusselgemaks. Oleme näinud, et õigusteadlased on kehtivaid sätteid erinevalt tõlgendanud. Ma tahan rõhutada, et praegu on need sätted ikkagi olemas, need on iga tõlgenduse järgi [rakendatavad] inimeste kaitseks, aga kuna on tekkinud tõlgendamisvaidlusi, siis on meie eesmärk loomulikult see, et niivõrd kriitilistes olukordades oleks seadus selgem. Pigem me teeme need sätted selgemaks, et need oleksid täiesti arusaadavad.

Probleem on ka selles. Me näeme – see punkt on meil koalitsioonileppes tegelikult juba sellest ajast saati, kui ka sotsiaaldemokraadid olid valitsuses –, et meil on kaks spetsiifilist vägivallaliiki, mida me peaksime rohkem vaatama. Üks on laste vastu suunatud [vägivald], kuna lapsed on eriti haavatavad, ja teine on õpetajate ahistamine küberruumis. Me näeme, et koolijuhid ei kasuta neid tööriistu, mida seadus neid tegelikult suunab kasutama. Laste puhul on olukord eriti keeruline, sest sageli on teo toimepanijad teised lapsed. Siis tuleb palju tundlikumalt otsida häid ja töötavaid lahendusi. Need kaks sihtrühma on meil lisaks lähisuhtevägivallale ja niinimetatud kättemaksupornole fookuses.

Toon siia juurde ühe asja, mis võib-olla näitab, et virtuaalruum ja päriselu ei ole sugugi erinevad. Me näeme, et virtuaalruumis on sageli endised elukaaslased need, nagu te ka küsimuses välja tõite, kes üritavad oma eksi kahjustada, ja tegelikult me näeme seda ka päriselus. Tüüpiline lähenemiskeelu rikkuja on mees, kes rikub oma endise elukaaslase või endise abikaasa kaitseks määratud lähenemiskeeldu. See näitab, et füüsilises ruumis ja virtuaalruumis tehakse kahjuks sigadusi ühtemoodi. 

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Küsin, milliseid muudatusi – on see siis seadustes või menetluse protsessis – teie peate vajalikuks ja kas on tööülesandeid ka sellele saalile. Ma mõtlen näiteks seda, et kannatanu ei saa kriminaalmenetluses ise taotleda enda kaitseks ajutist lähenemiskeeldu. Tsiviilasjades saab, aga kriminaalmenetluses ei saa. Tsiviilmenetluses jääb suur osa lähenemiskeelu [taotlustest] rahuldamata, pooled jäävad isegi vist läbi vaatamata. Samuti ei ole lähisuhtevägivald perekonnaasjades – ükskõik, kas räägitakse elatisest, hoolduskorrast või suhtlusõigusest – arvesse võetav asjaolu. Kohtul ei ole kohustust seda nüanssi arvesse võtta, samas on see otsuste tegemisel väga oluline. Tsiviilasjades ei ole ohvril õigust nõuda enda ärakuulamist vägivallatsejast eraldi. On tegelikult terve rida aspekte, mida me saaksime ehk paremaks muuta. Millised on teie ettepanekud sellele saalile?

Aitäh! Pigem me näeme kõige kiiremat abi sellest, et menetlejate teadlikkus veel tõuseb. Seal on toimunud viimastel aastatel oluline läbimurre. Ma väga tänan kõiki inimesi politseis, prokuratuuris ja kohtutes, aga ka ühiskonnaelu tegelasi, kes on pere- ja lähisuhtevägivallale tähelepanu juhtinud ning normaliseerinud lähisuhtevägivalla uurimise ja selleks vajalike sammude astumise, et sellist asja ei oleks, et seda ennetataks ja et kurjategijad saaksid karistuse.

Samas me näeme ikkagi, et osa sätteid juba kehtivas õiguses ei rakendata. Ma olen väljendanud muret selle pärast, et seadus näeb ette kohustuse alustada kriminaalmenetlust juhul, kui on vägivallale viitavad tunnused, aga me teame ja oleme lugenud seda ka politsei intervjuudest, et kahjuks sageli kriminaalmenetlust ei alustata. Rõhutan üle, et seaduse järgi kriminaalmenetlust tuleb alustada, ka siis, kui ohver on selle alustamise vastu. Kriminaalmenetluse alustamine on vajalik selleks, et see muster kaardistada ja menetluse käigus selgitataks välja kõik vajalikud asjaolud.

Nagu ma tõin ka küsimustele vastates välja, edasilükkamatul juhul määratavat lähenemiskeeldu määratakse. Aga see toodi seaduse seletuskirja järgi kriminaalmenetluse seadustikku just nimelt perevägivalla juhtumite puhuks ja just nimelt sellisteks olukordadeks, kui see juhtum on näiteks reede õhtul, nagu sageli on. Me näeme, et kuigi just perevägivalla juhtumite deeskaleerimiseks see vist juba 2020. aastal jõustati – ma võin eksida selle aastaarvuga –, ei kasutata seda sugugi nii palju, kui seda oleks vaja teha.

Te tõite küsimuses näite selle kohta, et tsiviilasjades ei suhtuta vägivallajuhtumitesse tõsiselt. Tegelikult oleks seda faktipõhiselt keeruline väita, et ei suhtuta [tõsiselt]. [Perega seotud] tsiviilasjades jõuavad kohtusse peamiselt lapsevanemad, kes vaidlevad omavahel kas lapse hooldusõiguse, lapsega suhtlemise korra või lapse elatise üle. Kohtunikud on välja toonud, et kui esitatakse vägivalla argument, siis seda kontrollitakse.

Miks ma rõhutasin, et on oluline alati, kui on mingeidki vägivalla tunnuseid, kriminaalmenetlust alustada? Vägivalla tunnused on juba siis, kui keegi teeb pöördumise, et kuulge, siin oli vägivald. Siis on tegelikult seadusest tulenev kohustus kriminaalmenetlus algatada. Kui politsei ei ole kriminaalmenetlust algatanud, siis on tõepoolest kohtunikul väga keeruline öelda, et vägivalda on olnud. Veel kord, seadus näeb siiski ette politsei kohustuse kriminaalmenetlus algatada.

Tanel Kiik, palun! 

Aitäh! Lähisuhtevägivald või perevägivald on oma olemuselt niivõrd tülgastav, et ma julgen arvata, et see on poliitiliselt üle välja ühemõtteliselt hukkamõistetav. Aga millegipärast see tundub nagu – noh, ma ei tahaks kasutada meditsiinilist terminit – selline vähkkasvaja, millest ühiskonnas kuidagimoodi lahti ei saa. Vaadates neidsamu näiteid, mis on meedias olnud, me kõik teame, et see on jäämäe veepealne tipp, eks ole. Tegelikkuses ka statistilised numbrid, mis näitavad stabiliseerumist, võib alati mitmekordistada, kuna valdav osa nendest juhtumitest ei jõua avalikkuse ette.

Ma küsin teilt kui valdkonna eest vastutavalt ministrilt nii teie kui valitsuse poliitika kohta. Olete te seadnud endale ka mingeid mõõdikuid, eesmärke, [näiteks], et me [püüame] seda vähendada 50%? Kaotada vast ei suuda. Tõesti, [eesmärgid selleks], et see oleks valitsuse fookuses ja et need sammud oleksid reaalselt mõõdetavad. Kui me näiteks kahe-kolme aasta pärast siin arupärimise esitame, kas me siis saame nentida, et statistika näitab, et need numbrid on läinud paremaks ja Eesti inimeste turvatunne kodus, kus peaks olema kõige turvalisem, on tõusnud?

Aitäh! Kui me statistikat vaatame, siis need numbrid on läinud paremaks. Aga nii nagu ma ka enne vastates ütlesin ja nagu te ise ka oma küsimuses välja tõite, see ei pruugi näidata seda, et olukord on tegelikult paremaks läinud. Lähisuhtevägivalla kuritegudes süüdi mõistetute arv oli 2020. aastal 543 ja 2025. aastal 254 ehk veidi rohkem kui poole vähem. Nii et keeruline on hinnata seda, et statistiline mõõdik näitab olukorra paranemist. Paar aastat tagasi tõi – ma ei mäleta, kes, vabandust – keegi näite, et maailma kõige vähesema perevägivallaga riik on Venemaa, seal peaaegu keegi ei teata mitte [ühestki juhtumist]. Me saame ju aru, et see päriselt niimoodi ei ole.

Eesti on jõudnud lähisuhtevägivallast teatamise osakaalult Euroopa Liidu tippriikide hulka. Mina ütleksin, et see on teistpidi positiivne, et inimesed julgevad teatada, julgevad abi otsida ja abi ka pakutakse. On välja töötatud päris põhjalikud mehhanismid, kuidas abistada. Aga vaatamata sellele, et need mehhanismid on välja töötatud, on ikkagi selliseid korduvaid juhtumeid, millest kogu see arupärimine tõusetus. Ja endiselt on ka lähenemiskeelu rikkumist, aga lähenemiskeelu rikkumised on samuti vähenenud. 2020. aastal rikuti 44 lähenemiskeeldu ja 2024. aastal üksnes 19, kuigi igal 19 juhul on ikkagi keegi kannatanud selle tõttu.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Kõigepealt aitäh hea vastuse eest härra Poolametsale, kes muretses transmeeste, nende turvalisuse ja muude probleemide pärast. See on hea näide, et EKRE-l on ka arenguruumi ja nad on võimelised õigele teele liikuma.

Aga mul on teile selle arupärimisega seonduvalt üks küsimus. Me oleme nüüd rääkinud korduvatest peksmisjuhtumitest. Äkki te saate öelda, millised on need suhtarvud või protsendid ühe aasta jooksul: kui paljud neist, kes on mitmendat korda peksnud, on saanud tingimisi karistuse ja kui paljud reaalse karistuse? Ühesõnaga, kui paljud on saanud karistuse ja pidanud seda karistust kandma hakkama ja kui paljudele on öeldud, et parandage ennast ja saate rahulikult edasi toimetada?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma kõigepealt pean ütlema seda, et tingimisi karistusi ei ole selline, et võib rahulikult edasi elada. Päris kindlasti on tingimisi karistuse mõte see, et süüdimõistetud inimene parandaks oma käitumist ja sellist tegu rohkem enam korda ei paneks. Selleks, et tagada [käitumise] paranemine, õigesti käituma hakkamine, on meil väga mõistlik süsteem, kus on võimalik juba enne kohut teha riskihinnang kohtueelse ettekandega, et leida üles konkreetsed asjad, mida selle inimese puhul on vaja arvesse võtta ja mida ta peab oma käitumises muutma. Kohus näeb siis määrusega ette vajalikud piirangud. Näiteks, kui on tingimisi karistus, aga sa ei tohi tarvitada alkoholi või narkootikume, siis juhul, kui sa tarvitad alkoholi või narkootikume, lähed sa päriselt vangi. Kui on näha, et sa oled näiteks purjuspäi suure osa [ebaseaduslikke] asju korda saatnud, siis see on riskitegur. Seda ka praktikas muidugi kasutatakse.

Lähisuhtevägivalla kuritegude puhul määratakse enamikul juhtudel – tõsi, see enamik on veidi üle poole, 54% – reaalne vanglakaristus. 54%-le süüdimõistetutele määratakse [karistuseks] see, et ta peab reaalselt vanglasse minema. Ja veidi alla poole on tingimisi karistused.

Nende kohta, kellele on määratud tingimisi karistus, meil on viimased andmed 2022. aastast, kuna tingimisi karistuse puhul vaadatakse, kas süüdimõistmisele järgnenud kahe aasta jooksul [pandi toime] mingisugune uus kuritegu, milles inimene süüdi mõisteti. Ehk see võtab natukene aega, kuni see [teine] süüdimõistev otsus ka tuleb. Ja me näeme seda, et lähisuhtevägivalla kuriteos tingimisi süüdi mõistetutest mõisteti kahe aasta jooksul uues vägivallakuriteos süüdi 11% ehk piltlikult iga kümnes. Aga seal ei ole ainult lähisuhtevägivald, vaid ka muu vägivald. 

Kui me vaatame kõiki kuriteoliike ehk lisaks vägivallakuritegudele näiteks varguseid ja muid selliseid asju, siis on [see näitaja] 16% ehk ligi kaks inimest kaheksast mõisteti järgmise kahe aasta jooksul [uuesti] süüdi. Kuigi nad olid tingimisi vangistuses, neile oli antud võimalus oma elu parandada, oma käitumist parandada, panid kaks inimest kümnest ikkagi uue kuriteo toime.

Me pakuksime välja selle. Kohus teeb otsuseid küll täiesti sõltumatult, aga kui me vaatame seda, kui palju reaalset lähenemiskeeldu ja elektroonilist järelevalvet rakendatakse, siis lähisuhtevägivalla puhul ikkagi üsna harva. Nagu ma olen korduvalt öelnud, kohtureformi üks eesmärke on saavutada suurem spetsialiseerumine. Kohtud on ka oma arengukavas juba otsustanud, et suurem spetsialiseerumine on vajalik. Lähisuhtevägivallale spetsialiseerunud kohtunikud – on üleeuroopaline arusaam, et see peaks niimoodi olema. Tõepoolest, lähenemiskeeld ja ka jalavõru võivad teatud juhtudel olla täiesti põhjendatud. 

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Esmalt palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Andre Hanimäe, kes tõenäoliselt kõneleb arupärijate nimel eesõigusega.

Aitäh, hea aseesimees! Lugupeetud minister! Tõepoolest, ma arupärijate poolt tänan ministrit. Ma arvan, et see on igati vajalik arutelu. Muide, just hetk tagasi vaatasin, sotsiaalmeedias oli üks lähisuhtevägivalla arutelu, kus inimene [kirjutas], et naabrile tuli lähisuhtevägivalla kaebuse peale politsei, kes läks aga sama targalt ära, öeldes, et magage kaineks ja vaatame homme edasi, kas keegi avalduse esitab või mitte. Loomulikult jäi väga paljudele inimestele see arusaamatuks, et lähisuhtevägivalla olukord oli, aga öeldi, et magage kaineks, justkui midagi teha ei saagi. Tegelikult saab küll. Nagu me ka siin arutelus rääkisime, meil on seaduses väga palju erinevaid võimalusi.

Aga [põhjus], miks me oleme selle arupärimise justiitsministrile esitanud, ongi see, millest ka minister põgusalt rääkis: praktika ei pruugi alati olla selline, mida me seadusandjatena tahaksime näha. Loomulikult me tahame anda kohtule ja [seaduse] rakendajatele võimalikult palju vabadust, sest neid teemasid on tõesti väga palju erinevaid. Teema komplekssust, eriti lähisuhtevägivalla puhul, me tõepoolest näeme väga tihti. Ma olen nõus, et ühe malakaga löömist ei saa olla. Teiselt poolt, kui me näeme, et praktika ei tule meie soovidega kaasa, siis see ongi koht, kus seadusandja peab seda seadusega muutma, midagi teha ei ole.

Miks me seda tegema peaksime? Sellepärast et lähisuhtevägivald ei ole üksikute perede probleem, see ei ole kellegi eraasi, see ei jää nelja seina vahele, vaid see on ühiskondlik probleem. See puudutab meie kõigi õiglustunnet, turvalisust ja usaldust riigi vastu. Kui me räägime lähisuhtevägivallast, siis me ei räägi millestki abstraktsest, vaid me räägime ikkagi inimestest, kes elavad hirmus. Me räägime lastest, kelle jaoks kodu ei ole turvaline koht. Me räägime naabritest, kes kuulevad [vägivallatsemist] või isegi teavad sellest, aga võib-olla ei helista politseisse selle pärast, et nad arvavad, et mitte midagi ei muutu, vägivallatseja on varsti tagasi, ja sageli paraku ongi. Aga loomulikult ei ole see [õige] ja sellega tuleb tegeleda.

See nõiaring ongi see, millest me täna soovisime rääkida. Kui vägivallatsejate seas on ikkagi sajad inimesed sellised, kes panevad vägivalda toime korduvalt, [see on] muster, ja me näeme teiselt poolt praktikas, et nendele korduvrikkumistele ei vastata piisava rangusega – kas on tingimisi karistused või needsamad kokkuleppemenetlused, mis formaalselt on muidugi igati korrektsed, aga ei pruugi olla piisavalt jõulised, vaid on hambutud –, siis ongi tulemus see, et ohver ei tunne ennast kaitstuna, naaber ei sekku ja ühiskond kaotab usu, et riik suudab nõrgemat kaitsta. Ja kui riik ei reageeri, siis hakkavad inimesed otsima teisi viise: vaikimine, eemaldumine, omakohus ja nii edasi. Ma usun, et me oleme kõik saalis seda meelt, et see ei ole õige tee Eestile.

Rääkides korduvrikkujatest, minu arust on seal lihtne loogika. Kui riik ja kodanik on omavahel teinud kokkuleppe, siis seda kokkulepet tuleb täita. Kui riik pakub võimaluse – tingimisi karistuse või mingisuguse alternatiivse meetme, raviprogrammi –, aga inimesed ei kasuta seda, korduvalt kuritarvitavad seda usaldust, siis see näitab, et seda kokkulepet ei täideta ega austata. Ja siis tuleb, ma arvan, riigil olla päris karm. Ei saa peituda selle taha, et vanglas hoidmine on kallis või midagi muud. See on kallis küll, aga hind uutele ohvritele – traumad ja katkised elud – on kahtlemata palju suurem.

Me täna rääkisime õiguskomisjonis ka narkosõltuvusest ja sellest, milliseid mõtteid on selle puhul karistuste kohta.

Palun kolm minutit lisaaega.

Jaa, otse loomulikult. Kolm minutit lisaks, palun!

Me tõdesime, et ravi peab olema eelistatud vangistusele. See on igati õige ja tõenduspõhine lähenemine. Aga teisalt peame küsima ka seda, kas ravi on alati kättesaadav. Kas ravi saab jääda vabatahtlikuks olukorras, kus inimene rikub seadust korduvalt? Kas ühiskonna sõnum saab piirduda soovitusega, kui senised soovitused pole toiminud? Mingist hetkest alates ei ole see tegelikult enam üksikisiku vabaduse küsimus, vaid avaliku huvi ja turvalisuse küsimus. See ongi see koht, kus riik peab ütlema selgelt, et nüüd ei ole see enam sinu valik, nüüd on see kohustus. 

Nagu ma ka narkootikumide teemal ütlesin, minu hinnangul tuleb sundravile saatmise küsimus siin Riigikogus laiemalt avada ja olla siiski natukene karmim. Ka lähisuhtevägivalla puhul kehtib ju seesama loogika, et kui inimene teist, kolmandat või neljandat korda ei mõista oma käitumise tagajärgi, siis ei saa see enam olla tema valik, kas ta tegeleb endaga või mitte. Siis peabki olema riigi sund, sundravi, kohustuslikud programmid ning vajadusel reaalne karistus, kui ta neid [nõudeid] ei täida. Kui me tahame, et inimesed usaldaksid riiki, siis peame näitama, et riik on selgrooga ning et korduvad rikkumised ei ole ebaõnn, vaid teadlik valik, millel on tagajärjed.

Mul on hea meel, et minister ütles, et nad tegelevad erinevate küsimustega, neil on töörühmad. Seda on hea kuulda, aga kindlasti hoiame sellel silma peal. Kui praktika ikkagi ei ole ohvrite jaoks õiglane ega ka ühiskonna jaoks tervikuna mõistetav, siis tuleb teha seadusandlikud muudatused ja need asjad väga konkreetselt mustvalgelt kirja panna: millised on karistused korduvalt rikkujatele ja millised on sundravi võimalused, juhul kui inimesed tõepoolest vajavad riigi abi, et vägivallamustrist eemalduda. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Tänan kõiki osapooli asjaliku ja sisuka arutelu eest! Oleme kolmanda päevakorrapunkti menetlemise samuti lõpetanud.

Jäänud on veel üksnes vaba mikrofon. Peale haamrilööki on võimalus registreerida sõnavõtuks vabas mikrofonis. Stig Rästa, palun! Nüüd alles algab, ma saan aru.

(Saalist öeldakse midagi.) Ma hakkan promoma või? 

Austatud Riigikogu liikmed! Hea juhataja! Tehisaru ei ole tulevik, see on olevik. Me kasutame tehisaru iga päev, sageli seda juba ise märkamata, tööl, telefonis, meedias, hariduses ja loomulikult ka loomevaldkondades.

Muusikas on tehisaru mõju eriti selgelt näha. Raadios kõlavad tehisaru lauldud laulud, kuid inimene on andnud oma loova sisendi. Samuti näeme juba igapäevaselt televiisoris tehisaru toel toodetud reklaame, saatemuusikat, aga kindlasti ka filme, mille stsenaariumide [kirjutamiseks] on kasutatud tehisaru abi. Kunagi tähendas ühe laulu sünd stuudiot, produtsenti, helirežissööri ja pikki töötunde. Täna saab üks inimene kodus luua muusika, orkestratsiooni ja isegi visuaali, kasutades tehisaru. Kuid üks asi ei ole muutunud: otsus, milline on heli, milline on sõnum ja milline tunne jõuab kuulajani, sest see sünnib endiselt inimese peas.

Sama kehtib ka muudes valdkondades. Ajakirjanduses võib tehisaru aidata teksti vormistada või dokumenti analüüsida, kuid otsus, mis on oluline, mis on eetiline ja mis on avalikkuse huvides, on ja peab jääma inimese teha. Tehisaru on tööriist, nii nagu muusik kasutab noodikirja. Orkester võib mängida teost peast, aga oluliselt kiiremini jõuab orkester oodatud tulemuseni, kui noot on ees. Sama on tehisaruga. Me jõuame oluliselt kiiremini tulemuseni, kui me kasutame tehisaru, aga seda [tuleb] kasutada vastutustundlikult.

Me ei tohi Eestis käsitleda tehisaru kui otsustajat. Me ei tohi anda masinale moraalset vastutust ega ühiskondlikku rolli, mida ta kanda ei suuda. Küll aga peame looma selged reeglid, kuidas tehisaru kasutada abivahendina, nii et loovus ja inimlikkus oleks kaitstud, et see oleks selgelt määratletud. Tehisaru võib aidata väikeriigil olla nutikas, konkurentsivõimeline ja kiire, aga ainult siis, kui inimene jääb rooli. Tehisaru võib olla väga hea tööriist. Seda, kas tehisaru on meie tööriist ja sõber või vaenlane, saame me ise kontrollida. Meie ülesanne on tagada, et Eestis jääb otsus alati inimese teha. Elagu inimesed, elagu muusika! Aitäh!

Suur tänu! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Tänasel korruptsioonivastase erikomisjoni istungil käsitlesime Rail Balticut. Meie istungil osales ka Läti parlamendi Rail Balticu uurimiskomisjoni esimees, kes kinnitas, et aastaks 2030 Rail Baltic valmis ei saa. Lätis on tänase seisuga ehitatud null kilomeetrit – null kilomeetrit! – ja Eesti suunal pole kinnitatud projekti, pole hankeidki välja kuulutatud. Lätil on ka rahastuse puudujääk 4,4 miljardit. Probleem on selles, et Läti teeb praegu rohkem otsuseid lõuna poole ehk Leedu suunas [mineva raudtee kohta] ja seal hakatakse raudteed ehitama jupikaupa, aga mitte midagi ei toimu hetkel meie suunas, Eesti suunas. Tegelikult on see meie jaoks üks suurimaid riske, et me ehitame oma osa valmis, aga Läti teeb endale ainult lõunapoolse osa valmis, jõudmata meieni.

Just hetk tagasi ilmus Euroopa Kontrollikoja raport, mille kohaselt läheb Rail Balticu ehitamine kolme riigi peale kokku maksma 24 miljardit eurot. Võrdluseks: see prognoos oli alles mõned aastad tagasi 5,8 miljardit. Kujutage ette, kui suur vahe: 5,8 miljardi asemel on tegelik maksumus 24 miljardit – neljakordne kasv. Eesti tellib samal ajal 100 miljoni euro eest ronge ja need on kasutatavad ainult riigisiseselt ehk siis tegemist pole nende kiirete nii-öelda Rail Balticu rongidega. Nende jaoks tuleb veel eraldi hange. Ja lisaks, raudtee [hooldamise] iga-aastane kulu hakkab olema kuskil 50 miljonit eurot, millest Eesti peab katma 20 miljonit eurot.

Kusjuures täna esmakordselt – istungit saab tagantjärele vaadata – oli mingil määral tunda Kliimaministeeriumi, aga ka Rail Baltic [Estonia OÜ] esindajate tonaalsuse muutumist. Nad tunnistasid, et tegelikult on ka meil raskused [raudtee] lõunapoolse osa projekteerimise, aga ka ehitamisega, ja et tegelikult see ajaaken on [kitsas]. Ka Eestis on tegelikkuses tänase seisuga null kilomeetrit kasutusvalmis. On jutt, et meil käib siin töö 105 kilomeetri ulatuses. Aga praegu on null kilomeetrit kasutusvalmis.

Lisaks on Eestil jätkuvalt vaja 1,7 miljardit eurot. 1,2 miljardit loodetakse nüüd saada Euroopa Liidu rahastusest. Aga seejuures, pange tähele, me räägime rahastusest, mis puudutab Euroopa Liidu eelarvet aastateks 2028–2034. Ehk siis kui 2030 peaks raudtee valmis saama, kuidas siis seda ajaakent arvestades on mõeldud, et selle rahastusega see valmis saab. Seda raha saab heal juhul hakata kasutama 2029–2030. Ja ülejäänud 500 miljonit peab Eesti riik ise leidma Eesti enda eelarvest. Riigikontroll, pange tähele, on oma viimases aruandes ka välja toonud, et nende hinnangul Rail Balticu kasutuselevõtt on ebatõenäoline aastani 2031.

Ma korra tuletan meelde, et meil on sõlmitud leping Eesti riigis, Riigikogus on ratifitseeritud leping, kus on kirjas, et Rail Balticut saab kasutada aastal 2026. Ehk siis tegelikult praegu oleks pidanud juba raudtee olema valmis ja [rongid] oleksid pidanud sõitma.

Valitsus peaks olema julge ja rääkima nende asjade tegelikust seisust. See jutt, mis on tulnud transpordiministrilt ja peaministrilt, aga just hiljuti, kohtumisel detsembris, ka teistelt Balti riikide peaministritelt, et Rail Balticu ehitus läheb plaanipäraselt ja me kõik hakkame seal sõitma juba aastal 2030 või 2031 – no tegelikult see läheb vastuollu faktidega. Ja see on valetamine maksumaksjatele. Tuleb mitte uskuda seda loosunglikku juttu, tuleb vaadata otsa faktidele. Me peame nõudma ausat dialoogi, peame nõudma faktipõhiseid vastuseid peaministrilt ja transpordiministrilt. Aga muidugi peame ka juba tajuma ja aru saama, et 2030–2031 ei ole reaalne tähtaeg Rail Balticu jaoks. Aitäh!

Aitäh! Madis Kallas, palun!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Head kolleegid! Head kuulajad! Viimasel ajal on päris palju räägitud regionaalpoliitikast ja sellest, et igal pool Eestis peab olema võimalik elada, olgu see ükskõik milline maakond, olgu see ükskõik milline alevik või küla. See tähendab riigiasutuste kohalolekut, et seal oleks kõik teenused tagatud. Seeläbi on ka töökohad, mille riik on sinna loonud, ja neis piirkondades võimalus ka suuremaid maakondi teenindada kohapealsete kontorite kaudu.

Ühtlasi tähendab regionaalpoliitika haridusvõrku, seda kõike, mida teeb kohalik omavalitsus oma tasandil põhikooliga, ka mõningate gümnaasiumidega. Aga võib-olla veel olulisem on see, mida tehakse kutsekoolidega ja ülikoolide kolledžitega. Samuti [peaks] olema igal pool Eestis kättesaadav tervishoid vähemalt maakonnakeskuste tasandil, lisaks perearstikeskused ning Päästeameti ja politsei kohalolek. Laiemalt võttes [on olulised] ka kõik toetused, mida me regionaalpoliitikas üle Eesti rakendame, ja see, kuidas need mõju avaldavad.

Murekoht on ka see, et üha vähemaks jääb siin Riigikogu saalis otsustajaid, kes võib-olla iganädalaselt lähevad kusagile Eestimaa kaugesse piirkonda, tunnetavad muret, millest kohapealsed inimesed nendele räägivad, tunnetavad seda, mida nad igapäevaselt seal kohapeal elades peavad kogema ja mismoodi erinevaid väljakutseid ületama. 

Mida võiks aga teha? Juba on ette nähtud mitmed maksumuudatused, mis tähendavad tulumaksu teatud ümberjaotumist just nii, et need piirkonnad, kus Eestis on rohkem tööealisi inimesi, toetaksid teisi piirkondi. Samuti on võimalik tasandusfondi suurendamine. Lahendusi on ühte- ja teistmoodi.

Aga põhjus, miks ma siia kõnelema tulin, on tegelikult see, et Eestis on tõstatatud teema, mis puudutab ühistransporti. On kurb lugeda, et minister, kes vastutab regionaalse arengu eest, on üheselt ja selgelt öelnud, et kaalutakse lastele ja eakatele piletihinna kehtestamist. Ükskõik, millise lõpplahenduse see arutelu saab, on tegelikult kahju juba tehtud ja see kindlustunne, mis erinevates kaugemates piirkondades võis mingil määral olla, on saanud [sügava] mõra.

Ma peatun ka sellel, miks ühistransport on oluline. Võib-olla me ei saa sellest aru, aga tegelikult lapsed kasutavad huviringides käimiseks väga palju ühistransporti, kuna koolitransporti korraldab kohalik omavalitsus. Eakad tahaksid käia maakonnakeskustes erinevaid teenuseid saamas. Kogu see temaatika, mis on seotud eakate sotsiaalse suhtluse ja läbikäimisega, saaks ka väga tugeva löögi. Lisaks peame tagama selle, et väikesed külad ja alevikud ei peaks tundma, et nad on [ülejäänud] Eestist kuidagi ära lõigatud. Tegelikult on ühistranspordi abil ja nende sõnumite abil, mis me ühistranspordi kohta anname, seda kõige lihtsam teha. Me peame andma endale aru, et kõiki teenuseid me igasse alevikku, igasse endisesse vallakeskusesse viia ei suuda. Kui me suudame need tagada tulevikus Eesti maakonnakeskustes, on väga hästi ja selle nimel peab tööd tegema, selle nimel peab vaeva nägema.

Aga kuidas inimesed jõuaksid igast piirkonnast maakonnakeskustesse? Siin peab mängu tulema ühistransport ja just selline ühistransport, mis arvestab ka nendega, kellel ei ole võimalik piletiraha maksta. Lisaks sellele [peaksid] bussid sõitma piisavalt sagedasti, piisava arvu päevi nädalas, et ei juhtuks see, et maakonnakeskusse saad, aga sealt ära ei saa, või mingitel päevadel sinna saad, aga mingitel päevadel ei saa.

Ühistransport on regionaalpoliitikas tegelikult a ja o. Tahame või ei taha, sellele tuleb rohkem rõhku panna. Ja kui me tahame, et Eestis oleks elu igal pool, siis selleks on vaja meil head ühistransporti, aga see nõuab täiendavaid vahendeid. Aitäh!

Aitäh teile! Aleksei Jevgrafov, palun!

Hea Eesti rahvas! Ma soovin teile rääkida Narva linna tõsisest kriisist, soojuse hinna järsust kasvust. Praegu kehtib Narvas soojuse piirhind 105 eurot ja 4 senti megavatt-tunni eest. Võrreldes eelmise aasta piirhinnaga on uus piirhind küll 15,6% madalam, kuid vaatamata sellele jääb hind endiselt väga kõrgeks. Narva soojuse hind sõltub otseselt soojusenergia tootmise allikatest: kas kasutatakse maagaasi või põlevkivi ja biomassi segu. Praktikas jõuab soojus Narva kodudesse enamasti kallimast gaasil töötavast katlamajast.

Alates 5. jaanuarist alustas tööd Balti Elektrijaama 11. koostootmisplokk, mis toodab nii elektrit kui ka soojust. See annab võimaluse alandada kaugkütte hinda ligi 30%, mis viiks Narvas soojuse hinna enam-vähem Eesti keskmisele tasemele. Kuid siin on üks suur aga. 11. plokk töötab ainult siis, kui sel on võimalus osaleda elektriturul või võimsusreservi turul. Kui selline võimalus puudub, toodetakse soojust taas kallimas gaasil töötavas katlamajas.

Te võite mulle vastu väita: "Aleksei, hind ju langeb. Milles probleem? Pealegi pole Narva hind kõige kõrgem Eestis." Tõepoolest, Eesti kõrgeimad kaugküttehinnad on Kostiveres, Iisakul ja Kukrusel. Aga tuleb arvestada ajaloolist konteksti. Balti Elektrijaam rajati Nõukogude ajal elektri ja soojuse [koos]tootmisjaamana, mille üheks keskseks eesmärgiks oli Narva linna kaugküttega varustamine. Narva elamurajoonid, tööstus- ja sotsiaalhooned said aastakümneid odavalt ja stabiilselt soojust. Linn on pikalt elanud eeldusega, et jaam töötab ning soojus on kättesaadav ja taskukohane.

Tõenäoliselt on Narva soojuse hinna probleemid otseselt seotud Balti Elektrijaama rolli muutumisega. Ei ole õiglane kanda kogu hinnatõusu Narva elanike õlgadele, sest see infrastruktuur loodi riikliku otsusega ning linnal ei olnud võimalust valida alternatiivset soojusallikat. Faktid hinnatõusu kohta räägivad enda eest. Narva soojuse hind on viimaste aastate jooksul kasvanud ligikaudu kolm korda.

Lugupeetud valitsus! Kallinenud soojus mõjutab Narva elanikke ebaproportsionaalselt rohkem kui Eesti keskmist elanikku. Narva keskmine brutopalk on umbes veerandi võrra madalam kui Eesti keskmine, samal ajal on aga elutähtsad kulud, sealhulgas kaugküte ja elekter, Narvas kas samal tasemel või isegi kõrgemad. See tähendab, et hinnatõusude mõju Narva elanikele on ebaõiglaselt suur. On täiesti absurdne ja kahetsusväärne olukord, kus Narva inimesed saavad arveid, millel on soojuse hind 3,6–3,8 eurot ruutmeetri kohta. 

Valitsus peab sellele reageerima ja kiiremas korras välja töötama riiklikud meetmed, mis aitavad Narva inimestel toime tuua. Näiteks oleksid kasuks sihitud toetused enam puudust kannatavatele gruppidele, pensionäridele, töötutele ja paljulapselistele peredele, samuti riigi kui Eesti Energia omaniku selged suunised, et riigiettevõtte põhieesmärk ei ole maksimaalne kasum ja dividendide teenimine, vaid sotsiaalmajandusliku stabiilsuse tagamine, sealhulgas taskukohase soojuse hinna pakkumine Narva linnale. Aitäh!

Aitäh teile! Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Sotsiaalminister Karmen Joller on väga järjekindlalt ja sirgeselgselt valeinfole vastu astunud ja ma teen sama. Meil on kummaline olukord, kus 19. novembril, vastates Riigikogus umbusaldusavaldusele, väitis minister, et Tanel Kiik tõi Tervisekassale raha juurde pensionäride eest, ja ühtlasi küsis minister, kas pensionärid on saanud sellest kuidagi kasu. Tanel Kiik lükkas selle väite siinsamas puldis ümber, [öeldes], et lisaraha otsustati Jevgeni Ossinovski [ministriks oleku] ajal. Sama eksitav väide kordus hiljem kohtumisel sotsiaaldemokraatide fraktsiooniga ning ka seal fraktsioonis see viga parandati. Seetõttu oli ausalt öeldes kummaline, et seesama juba kahel korral parandatud eksimus oli ministri eelmisel nädalal ilmunud intervjuus.

Tegelikult ei ole tegemist pisiveaga. Seetõttu lubage mul tagasi vaadata, kuidas Eestis tervishoidu rahastatakse ja mis on olnud need neli olulist otsust, millega on praegune rohkem kui 2,5-miljardiline eelarve kokku pandud.

Kõigepealt, kõige tähtsam otsus tehti Marju Lauristini ajal. Siis otsustati, et 13% sotsiaalmaksust suunatakse tervishoiule. See oli väga tähtis valik. Ta tagas stabiilse, iga-aastasest poliitilisest eelarveprotsessist sõltumatu rahastuse tervishoiule. See on jäänud paika siiamaani, teeninud meid aastakümneid.

Üle 20 aasta tagasi Jaak Aabi ajal tõsteti sotsiaalmaksu miinimumkohustus vähem kui poolelt alampalgalt alampalga tasemele. See tõstis oluliselt Tervisekassa tulubaasi ja võimaldas ka pärast Euroopa Liiduga liitumist, kui tervishoiutöötajad hakkasid välja rändama, tervishoiutöötajate palka tõsta. See vähendas ka mustalt palga maksmise motivatsiooni ja tõstis motivatsiooni ametlikult palka maksta.

Seejärel tehti 2017. aastal Jevgeni Ossinovski eestvedamisel järgmine suur muudatus: mittetöötavate pensionäride eest hakati maksma Tervisekassasse sotsiaalmaksu. Oluline on täpsustada seda, et tegemist on üldistest maksutuludest Tervisekassale tehtava eelarve siirdega. Kuna vanemaealised saavad tõesti osa terviseteenustest ja ravimitest, siis oli siirde aluseks otsus, et riik hakkab Tervisekassasse sotsiaalmaksu, seda 13%, maksma mittetöötavate pensionäride eest. Mõte oli taas tugevdada tulubaasi ja muuta rahastussüsteem õiglasemaks, nii et need ravikindlustatud isikud, kes saavad teenuseid, ühtlasi ka panustavad või panustab nende eest riik.

Samas on oluline meeles pidada veel kahte aspekti. Vaatamata sellele, et selline siirdevalem põhineb mittetöötavatel pensionäridel, ei ole tegemist rahaga, mille eest osutatakse teenuseid ainult mittetöötavatele pensionäridele. See on ainult arvestuse alus. Raha kasutatakse ikkagi nende inimeste jaoks, kellel seda tervislikel põhjustel vaja on, aga tõepoolest, paljud neist on vanemaealised.

Teiseks, Jevgeni Ossinovski ajal lisandusid koos lisarahaga Tervisekassale ka uued ülesanded, näiteks kohustus rahastada kiirabi. See kohustus on praeguseks absoluutsummas kahekordistunud. Nii et oluliselt on kasvanud ka nende ülesannete ring, mida Tervisekassa täidab, ja see on [põhjustanud] osa puudujäägist.

Viimaseks, Tanel Kiige ajal, kui meil oli COVID-kriis, otsustati neljaks aastaks teha ajutine eelarve siire Tervisekassale, et hoida süsteem erakorralistes oludes toimimas. Kuna COVID ei tabanud nii rängalt, kui kartsime, kujunes sellest rahast reserv, millest saab katta praegu Tervisekassa puudujääki. See oli kriisimeede, see ei olnud püsirahastuslahendus. 

Aga kui nüüd keegi selle info valguses soovib väita, et kogu raha, mis Tervisekassas kasutada on, on sinna viidud sotsiaaldemokraatide otsustega, siis seda ma küll ümber lükkama ei hakka. See tõesti on nii. Ka praegune minister saab oma tööd teha puhtalt seetõttu, et sotsiaaldemokraadid on minevikus teinud vastutustundlikud otsused, et oleks võimalik kaasaegset tervishoiuteenust Eesti inimestele pakkuda. 

Palun kolm lisaminutit. 

Selles formaadis, hea Riina, kahjuks ei ole seda ette nähtud ja ei ole võimalust ka kaks korda tulla.

Oi, siis ma viimased sekundid kasutan ära.

Ühe minuti lubame.

Nüüd viimaseks, kahtlemata raha ei lahenda kõiki probleeme. Ma kinnitan, et ma ei ole kuulnud ühtegi eksperti – ei sotsiaaldemokraati ega mittesotsiaaldemokraati – väitmas, et praegusesse süsteemi tuleb raha juurde kallata. Kahtlemata tuleb lisaraha kasutada hoovana, et muutusi ellu kutsuda: motiveerida paremaid tervisetulemusi, kõrgemat kvaliteeti ja väärtuspõhist teenuse osutamist.

Samas on lisaraha vältimatu seal, kus ravivajadus on objektiivselt kasvanud ja seni katmata, näiteks palliatiivravi ja vaimse tervise teenused. Vähi esmasjuhtude arv kasvab, ravi vajatakse pikema perioodi jooksul ja ravivõimalused on laienenud. Lisaraha on seal hädavajalik. Kui me neid fakte eirame, siis see ei aita meid kuidagi lahendusele lähemale. Ei saa vastandada raha lisamist tervishoidu ja süsteemi muutmist. Mõlemat on vaja. Senised rahastusotsused ei ole olnud kuidagi priiskamine, vaid eeltingimus selleks, et süsteem üldse püsiks ja oleks võimalik ümberkorraldusi teha.

Praegu tekib avalikkuses eksitav narratiiv, justkui tervishoius oleks kriis liigse raha tõttu. Tegelikult on pikaajaline alarahastus ja kasvav ravivajadus viinud meid kohta, kus on vaja järgmist, seda viiendat otsust tervishoiu rahastamise kohta.

Aitäh!

Soovin jõudu sotsiaalministrile! Aitäh!

Vaatan, et Lauri ei ole [kõnelemise] võimalust veel kasutanud. Võib-olla Lauri jätkab selle koha pealt, kus sa pooleli jäid. (Hääl saalist.) Aga vahepeal on Anti Allas. Palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid, kes siia saali on jäänud! Kasutan seda vaba mikrofoni formaati, et püüda vastata küsimusele, kuidas regionaal- ja põllumajandusminister härra Terras jõudis Võrumaa inimeste solvamiseni, küsides, miks peavad tallinlased kinni maksma Võrumaal tühjalt sõitvad bussid.

Tegemist on absoluutselt valeväitega. Esiteks ei ole need bussid tühjad. Ja teiseks, ma ei tea, kust pärineb ministri väide, et just tallinlased peavad need kinni maksma, sest ka Võrumaa inimesed on maksumaksjad. Tõesti, väga huvitav oleks tema enda suust kuulda või kirjalikust vastusest [lugeda], kus on olemas selline huvitav arvutus, kust on näha, milliseid kulusid maksavad kinni millised maksumaksjad.

Samas me ju väga hästi teame, et ainuke omavalitsus Eestis, kes on suuteline ühistranspordi täielikult kinni maksma, on Tallinna linn. Tegelikult on selles valdkonnas Tallinnale antud sellised võimalused, et tal lihtsalt jätkub raha, ja ülejäänud Eesti on tunduvalt vaesemas seisus.

Aga räägin siis veidi põhjalikumalt, kuidas see asi toimus. Kui härra Terras läks valitsusse tutvustama ühistranspordireformi plaani, mille kõige kõlavamaks ideeks oli õpilaste ja pensionäride sõidu tasuliseks muutmine, siis seda väidet põhjendas minister asjaoluga, et muidu lihtsalt ei saa teada, kes kuhu ja kui palju sõidab, täiesti pime on see süsteem. Minister mainis ka, et lisaks selle teadasaamisele on vaja saada süsteemi lisaraha. Loomulikult on õpilastelt ja pensionäridelt tema maailmavaate kohaselt kõige õigem võtta. Ju nad siis elavad liiga hästi. Ja kust mujalt siis ikka?

Tuli ka väide, et ühistranspordikulud kasvavad liiga kiiresti. Ma tean seda, olles päris pikalt olnud maaelukomisjoni liige, et Reformierakonna esindajad ka seal väga tihti ütlevad, et teate, me ikka ei saa aru sellest, kuidas on võimalik, et ühistranspordikulud kasvavad. Ja mina ütlen alati vastu, et kuidas saavad ühistranspordikulud mitte kasvada, kui elukallidus kasvab. Kui me vaatame viimast viit aastat, siis on ühistranspordikulud maakonna bussiliiklusele jätkuvalt kasvanud vähem kui elukallidus. Aga Reformierakonna inimesed küsivad, et äkki saaks ikka teha sellised hankelepingud, mis lükkaksid vastutuse rohkem vedajate peale. Võrumaal üteldakse selle kohta, et äkki leiaks ühe lolli, kes asja kinni maksaks. Aga noh, sellist lolli ei ole olemas. Eriti ettevõtjad ikkagi üritavad majandada niimoodi, et ots otsaga kokku tuleks, kahjumit endale lubada ei saa.

Siis tuli väide, et need bussid on tühjad. Samuti [on küsimus], kas on vaja ikkagi piletit selleks, et saada teada, kes kust ja kuhu sõidab. Selleks käisin näiteks Põlvas Kagu-Eesti ühistranspordikeskuses ja sealselt juhilt sain ma selge sõnumi: täna on neil väga hästi teada, kes kust peale tuleb ja kuhu sõidab, välja arvatud Võru linnas ja Põlva linnas, kus teatakse ainult, kes peale tuleb. Nii et tegelikult on ülevaade olemas.

Ka see väide väärib ümberlükkamist, et Võrumaal ja Põlvamaal, Kagu-Eesti ühistranspordi[keskuse] piirkonnas, sõidavad tühjad bussid. Tegelikult see nii ei ole. 1–2% on tühjad ja needki on tühjad sellel põhjusel, et kuhugi Võrumaa või Põlvamaa kaugemasse piirkonda minnakse hommikul inimestele järele. Veel kallim oleks neid [töötajaid] ja busse hoida seal kohapeal.

Nii need asjad on reaalselt. Enne, kui minister tuleb siia midagi väitma, tuleks ikkagi end viia kurssi sellega, kuidas süsteem tegelikkuses toimib. Aitäh!

Suur tänu teile! Head kolleegid, oleme tänase istungi päevakorra ammendanud. Ka vabas mikrofonis rohkem kõnelejaid ei ole. Aitäh teile osalemast ja kena õhtut! Istung on lõppenud.