Tere päevast, austatud Riigikogu! Me alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 2. töönädala esmaspäevast istungit. Ja, head kolleegid, nii nagu meil kombeks, teeme kõigepealt kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohale on end registreerinud 78 Riigikogu liiget, puudub 23.  

Järgnevalt päevakorra kinnitamine. Asume päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistamise juurde. Austatud Riigikogu, panen hääletusele Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 2. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tulemusega 80 poolt, vastu 2, erapooletuid ei ole, on töönädala päevakord kinnitatud.  

Ja nüüd, head kolleegid, on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Ma palun kõigepealt siia Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni. Palun!

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna neli seaduseelnõu. Esimeseks, maksualase teabevahetuse seaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse (halduskoostöö direktiivi ülevõtmine) eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister. Teiseks, võlaõigusseaduse ja tarbijakaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiits- ja digiminister. Kolmandaks, Ukraina kahjunõuete rahvusvahelise komisjoni asutamise konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust välisminister. Neljandaks, liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust taristuminister. Kõik neli eelnõu on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Yoko Alenderi. Palun!

Austatud esimees! Head kolleegid! Annan üle keskkonnakomisjoni nimel eelnõu jäätmeseaduse muutmiseks. Nimelt, hiljuti võtsime siin vastu suure jäätmereformi paketi, aga üks oluline teema jäi käsitlemata, mille ka huvigrupid väga tõsiselt tõstatasid. Nimelt, konkurentsiolukorra parandamine jäätmekäitluses. Keskkonnakomisjon esitab lahenduse, kus viie aasta möödudes tuleb omavalitsustel hakata jäätmekäitluses hankeid korraldama selleks, et konkurentsitingimused paraneksid, et ettevõtetel oleks investeerimiskindlus ja tarbijatel oleksid paremad jäätmekäitluse hinnad. Loomulikult saavad omavalitsuse organisatsioonid edasi tegutseda võrdsete konkurentsitingimuste alusel hangete kaudu. Kui hanked läbi kukuvad, siis riigihangete seadus lubab loomulikult ka sisetehinguid. Selleks siis eelnõu. Aitäh! Materjalid on digitaalsed.

Aitäh! Nii, ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli Kalle Grünthali. Palun!

(Hüüab kõva häälega.) Prokuratuur, ae-ae! Teil ei ole vaja minna uurima seda, kuhu kadus 27 miljonit hasartmänguseaduse muutmisega. Tulge parem Riigikogusse! Siin on materjali teie jaoks küll ja küll veel! Aga tegelikult on asi palju tõsisem, te naerate praegu. Ametnikud on need, kes on meil üle pea kasvanud. Alles oli see praegune juhtum, kus kaks korda muudeti seda õnnetut hasartmängu asja. Või siis kevadine, vabandust, möödunudaastane lugu, kus ametnik muutis töölepingu seadust nii, et president saatis selle siia tagasi. See näitab, et ametnikud teevad, mis nad tahavad, ja veel rohkemgi. 

Õiguskantsler tuvastas möödunud aasta suvel, et meid on kõiki jälgitud. Ja kui ma tõstatasin küsimuse, mida ette võtta, kas hakkame karistama, siis ütles õiguskantsler, et ultima ratio on viimane võimalus. Me ei tee seda praegu. Tegelikult see viimane juhtum sellesama hasartmänguga ütleb, et seda asja tuleb muuta. 

Seetõttu ma soovin esitada ka karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu, mille kohaselt hakkavad ametnikud kandma vastutust ametiseisundi kuritarvitamise ja ametialase lohakuse eest. Nii enam kesta ei saa! Ametnikud peavad hakkama vastutama, sest praegusel hetkel mitte mingisugust süüd neil kunagi ei ole. Ultima ratio on lõppenud, nüüd peaks järgnema vastutus. Ma arvan, et te olete selle poolt kõik. Aitäh!

Nii. Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Jaak Aabi.

Austatud esimees! Head Riigikogu liikmed! Annan üle arupärimise peaminister Kristen Michalile, kümne sotsiaaldemokraadist kolleegi poolt. Teema on poliitilisest vastutusest elektritootmisvõimsuste arendamise osas. Vabariigi Valitsus kinnitas hiljuti energiamajanduse arengukava aastani 2035, milles on ju väga ilusad eesmärgid Eesti energiajulgeoleku, varustuskindluse tagamise ja taskukohase energia kättesaadavuse osas. Samas peab energiamajanduse arengukava seletuskiri möönma, et 2024. aastal importis Eesti kolmandiku ja nii nagu viimased andmed räägivad, 2025. aastal juba ligi pool tarbitud elektrist. Lähiaastatel tuleb varustuskindlus tagada ajutiste reservmeetmetega, uusi tootmisvõimsusi ei ole varasemate plaanide kohaselt vähemalt lisandunud. See on olukord, kus küsimus ei ole ainult elektrivarustuskindluses, vaid see on energiapoliitiline probleem. Importiv elektrisüsteem tähendab püsivalt kõrgemat ja volatiilsemat elektrihinda ja see pärsib otseselt ka Eesti majanduse konkurentsivõimet. Ja sellepärast me küsimegi peaministri käest, miks ei ole tehtud õigel ajal otsuseid uute tootmisvõimsuste lisandumiseks, vastava raamistiku kinnitamiseks ja vastavate otsuste tegemiseks. Ei paista seda ka lähiajal tulevat. Küsimus on, millal siis tuleb.

Anti Allas, palun!

Hea eesistuja! Austatud kolleegid! Annan 12 Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liikme poolt sisse arupärimise regionaal- ja põllumajandusminister härra Terrasele. Soovime arupärimisega teada saada, kas härra ministri viimaste nädalate väljaütlemised ühistranspordi ja regionaalpoliitika kohta laiemalt on selline ajutine meeltesegadus või on tegemist laiema ja keerulisema probleemiga, et ta soovib päris kindlasti ministrina kahjustada niigi savijalgadel olevat regionaalpoliitikat. Ja mõned näited: tallinlased maksavad kinni Võrumaal sõitvad tühjad bussid või siis et ühistranspordihädade peamiseks põhjuseks on tasuta maakonnaliinidel sõitvad õpilased ja pensionärid või siis … Tegelikult on näiteid veelgi.

Aga millised oleks meie küsimused? Kas olete valmis loobuma õpilaste ja pensionäride ja erivajadustega inimeste tasuta sõiduõiguse kaotamisest, sest tegelikult on olemas ka muud meetodid, kuidas omada ülevaadet ühistranspordi kasutajatest ja sõitudest maakonnaliinidel? Kas nõustute väitega, et ühistransport maakonnaliinidel on aastaid olnud alarahastatud, ja olete valmis sinna lisaraha küsima? Kas kinnitate fakti, et omavalitsused väljaspool kuldset ringi on jätkuvalt alarahastatud, ja olete valmis seisma nende finantsvõimekuse parandamise eest? Ühtlasi, kas olete valmis vähendama suursaartevahelise lennu- ja praamiühenduse hindu? Küsimusi on veelgi ja vastuseid ootame siis kiireloomuliselt. Aitäh!

Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Laats. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Täna Keskerakonna fraktsiooni poolt ma soovin üle anda Riigikogu otsuse eelnõu "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja Eesti demograafilise olukorra parandamise meetmed". 

Nimelt, Eesti Vabariigi põhiseaduse preambuli kohaselt on riigi üheks põhieesmärgiks eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise tagamine. Süvenev demograafiline kriis seab selle eesmärgi otsuse ohtu. Valitsuse senine poliitika ei ole olnud suunatud sündimuse kasvu toetamisele. Vastupidi, viimastel aastatel on vähenenud mitme lapsega perede toetus, kaotatud lastega perede maksusoodustused, lõpetatud perehüvitiste indekseerimine ning tõstetud käibemaksu ja kavandatud uusi makse, mis suurendavad elukallidust. Samuti on maksupoliitika ja avaliku kommunikatsiooni kaudu süvendatud perede ebakindlust tuleviku suhtes. Need sammud vähendavad otseselt perede valmisolekut lapsi saada ning süvendavad demograafilist kriisi. 

Meie ettepanek. Neid on kolm. Teeme ettepaneku luua valitsuseülene töörühm, mille ülesanne on kaardistada Eesti demograafiline olukord, analüüsida sündimuse languse põhjusi ning töötada välja terviklik ja ajaliselt piiritletud tegevuskava sündimuse suurendamiseks ja iibelanguse pidurdamiseks. Ettepanek nr 2, teeme ettepaneku kaasata töörühma asjakohaste ministrite, Riigikogu komisjonide, kohaliku omavalitsuse, teadusasutuste ning kodanikuühiskonna esindajad, et tagada meetmete mitmekülgsus ja tõenduspõhisus. Ja ettepanek nr 3, teeme ettepaneku esitada Riigikogu töörühma analüüsi tulemused ja tegevuskava koos ettepanekutega vajalike õigusaktide muudatusteks ning rahalisteks meetmeteks hiljemalt aasta jooksul töörühma loomise algusest. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud seitse eelnõu ja kaks arupärimist. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise seaduses ette nähtud korras. 

Liigume edasi, jõuame tänase päevakorra juurde. Meil on täna kolm päevakorrapunkti, neist esimene on Riigikogu liikmete Evelin Poolametsa, Rain Epleri ja Arvo Alleri poolt energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile esitatud arupärimine tuuleenergia planeeringute kohta. Arupärimist palun siia Riigikogu kõnetooli tutvustama Riigikogu liikme Evelin Poolametsa. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Esitlen arupärimise energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile seoses tuuleenergia planeeringutega. 

Eestis on tuuleenergeetika planeerimine muutunud killustatuks ja koordineerimatuks. Samal ajal kui kümned omavalitsused menetlevad paralleelselt väga mahukaid planeeringuid, näitab tegelik elektriturg, et taastuvenergia tootmine ületab juba praegu turuvajaduse. Riigile kuuluva Eesti Energia näitel on näha, et uute ja suurte tuuleparkide valmimisel jääb osa tootmisvõimsusest kasutamata, sest elektri hind on liiga madal ja võrgu võimekus piiratud.

Lähtudes eeltoodust palume ministrilt selgitusi, kuidas tagab Kliimaministeerium, et tuuleenergeetika planeeringute andmed oleksid ühtsed, ajakohased ja vastaksid tegelikele planeerimisdokumentidele. Kas metoodika alusel Kliimaministeerium kogub ja arvutab planeeringute võimsusi ning kas riigil on plaan koostada üleriigiline, ametlik ja koordineeritud tuuleenergeetika planeering, mis määraks ära sobivamad arenduspiirkonnad ja asukohad? Tunneme ka huvi, miks jätkab Kliimaministeerium uute tuuleparkide planeerimise ja toetamise edendamist olukorras, kus tootmisvõimsus on juba praegu suurem kui turu vajadus. Ja kuidas plaanitakse tagada, et riiklik energiapoliitika ja Euroopa Liidu taastuvenergiadirektiivid ei oleks vastuolus keskkonna ja kogukondade huviga, eriti kui planeeringud paiknevad valdavalt metsamaadel? Ja milliseid meetmeid kavatseb ministeerium rakendada, et vältida taastuvenergia ületootmisest tulenevat elektri hinna volatiilsust ja bilansienergia hinna tõusu? Ja kuidas tagatakse, et taastuvenergia arendused ei koormaks ülemääraselt kohalikke kogukondi ja looduskeskkonda, kui nende majanduslik vajadus on juba täidetud? Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli energeetika- ja keskkonnaminister Andres Suti. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Aitäh, arupärijad, küsimuste eest! Küsimusi on tervelt üheksa. Aga enne, kui ma nende küsimuste juurde lähen, paar kiiret kommentaari ka selles sissejuhatavas osas toodud väidete kohta. 

Esimene oli, et planeerimine on muutunud killustunuks ja koordineeritumaks. Alus selle väite jaoks oli, et majandus- ja tööstusminister küsis omavalitsustest tagasisidet. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ja Maa- ja Ruumiamet ongi tegelikult planeeringute kesksed korraldajad. Selles mõttes on igati loogiline, et nad aeg-ajalt küsivad, kuidas asjad liiguvad. Kuna tuuleparkide rajamine on jätkuvalt ka valitsuse jaoks prioriteet, siis oli ka igati loogiline, et majandus- ja tööstusminister saatis värskelt alustanud omavalitsuste juhtkondadele selle kirja. Nii et see on täiesti tavapärane tööprotsess. 

Teine väide, mis siit sissejuhatusest läbi kõlas, oli, et miks me arendame, kui meil juba praegu on energiat või taastuvenergiat liiga palju. Hetkel on Eestis tuuleparkides peaaegu 700 megavatti installeeritud võimsust ja taastuvelektri kogutoodang moodustas eelmise aasta esimese üheksa kuuga 69% kogu Eesti elektritoodangust. Aga samal perioodil me tegelikult importisime ja see oli ainult 48% Eesti elektritarbimisest. Kui võtta aluseks uuring, mille TalTechi inimesed on teinud ja mille järgi taastuvenergia juurdetulek turule aitab hinda allapoole tuua, kui taastuvenergia osakaal jääb 70–80% juurde, siis selleni on meil veel päris pikk tee minna. Seetõttu on igati loogiline, et me taastuvenergiaga – aga mitte ainult, vaid ka tulevikus, mida ma loodan, et me siin saame mitte liiga kauguses tulevikus arutada, tuumaenergeetikat, ja energeetika arendamist vajalikuks peame. 

Aga nüüd konkreetselt juba küsimuste juurde. Esimene küsimus: kuidas tagab Kliimaministeerium, et tuumaenergeetika planeeringute andmed oleksid ühtsed, ajakohased ja vastaksid tegelikele planeeringudokumentidele? Vastan nii, et tuuleenergeetika planeeringute seisu andmed kogutakse koostöös Maa- ja Ruumiametiga. Need avalikustatakse Keskkonnaagentuuri kodulehel kvartaalselt, Keskkonnaportaalis, ja Keskkonnaagentuur vaatleb neid planeeringuid etappide kaupa ja lähtub oma koostatavas ülevaates omavalitsuste viimastest planeeringumenetluste käigus tehtud otsustest ehk sellest, mis etapis need planeeringud on. Töö planeeringutega käib ju pidevalt ja tegevusi on ka etappide vahel enne järgmise fikseeringuni jõudmist. Seetõttu on mõistlik jooksvalt uurida ja üle küsida, kuidas ühest etapist teiseni jõudmisel KOV-ides planeeringud sujuvad. 

Teine küsimus: millise metoodika alusel Kliimaministeerium kogub ja arvutab planeeringute võimsusi? Keskkonnaportaalis kuvatakse tuuleenergia planeeringute infot ja võimsusi Keskkonnaagentuuri arvutuste kohaselt. Hetkeseisuga on planeeringutes 1951 megavatti, mis oleks 262 tuulikut, menetluses on 20 arendust ja kehtestatud on ka üks arendus võimsusega 100 megavatti. Täpsemalt arvestab Keskkonnaagentuur planeeringute võimsuse arvutamisel omavalitsuste avalikustatud infot planeeringumenetluse etapi kohta ja ka arendajatelt saadud infot tuuleenergia projektide seisu kohta. Saadud andmeid võrreldakse planeeringualasse jäävate katastriüksuste maatoimingute andmetega kinnistusraamatus. Niimoodi see pilt kokku kujuneb. 

Kolmas küsimus: kas riigil on plaan koostada üleriigiline, ametlik ja koordineeritud tuuleenergeetika planeering, mis määraks ära sobivaimad arenduspiirkonnad, näiteks circa 100 tuuliku mahus? Tuuleparke planeeritakse lähimuse printsiibil, see tähendab, et neid planeeritakse kohalike omavalitsuste tasandil, mis tagab kohaliku elanikkonna aktiivse kaasamise ja võimaldab omavalitsustel leida parimad võimalikud tuuleenergeetika jaoks sobilikud alad. Seetõttu riikliku planeeringu koostamise plaani meil ei ole. Usun jätkuvalt, et kohalikud omavalitsused, kogukonnad ja arendajad jõuavad koos kõige paremate lahenduste ja tulemusteni. 

Neljas küsimus on: kuidas hindab ministeerium praeguse planeerimistegevuse kuluefektiivsust ja ressursikulu, sealhulgas toetused valdadele ning riigiasutuste töökoormus? Planeerimismenetluse eesmärk on valida välja parimad kohad, kuhu on võimalik tuuleparke püstitada. Planeerimistegevuse kiirus ja efektiivsus sõltub väga palju ka planeeringuga seotud osapooltest, sealhulgas arendajatest, omavalitsustest ja riigiametitest. Seisakud või aeglase planeeringute menetlemise põhjused võivad sõltuda erinevatest asjadest ja olla ka planeeringute kaupa erinevad. Ja kindlasti, kui küsimus on, kas planeeringumenetlust saab teha efektiivsemaks, siis igat asja saab teha efektiivsemaks. Sellega Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ka tegeleb. 

Arvestades seda, et viimastel aastatel on algatatud planeeringute maht väga palju kasvanud, ja kasvanud kiiresti, on selge, et omavalitsustele ja Keskkonnaametile on tulnud koormust juurde. Seepärast on taaste- ja vastupidavuskava vahenditest eraldatud lisavahendeid, et ajutiselt kasvanud töömahtudega tegeleda ja toime tulla. Nii suures mahus üheaegsete planeeringute algatamist ei ole edaspidi ette näha. Selleks, et nende olemasolevate planeeringutega, mis on menetluses, saaks kiiremini toimetada, on 25 omavalitsust küsinud ja saanud kokku circa 3 miljoni euro ulatuses rahastust täiendavalt. 

Viies küsimus: kuidas hindab ministeerium olukorda, kus riigile kuuluv Eesti Energia peab oma tuuleparke alla koormama, kuna turul puudub nõudlus toodetud elektri järele? See väide, et turul puudub nõudlus toodetud elektri järele, ei vasta tõele, sest Baltikum tervikuna on energia defitsiidis olev regioon ja me sõltume jätkuvalt olulisel määral elektri impordist. Me ei saa teha või ei ole õige teha järeldusi ühe lühikese perioodi vältel ja näitel, nagu Eestis ei ole tuuleelektrile ruumi. Tuulepargid toovad kõige suuremat kasu Eestile ka talveperioodil, mil elektri defitsiit on kõige suurem ja elektri hinnad kõrged. Sel perioodil on sageli muidugi ka tuuleenergiat puudu, aga nii nagu me siin eelmise või ka selle kuu alguses nägime, oli päris palju tuuliseid päevi, kus me oleksime suutnud ise toota rohkem elektrit, kui meil oleks olnud rohkem tuulikuid. 

Arendajad rajavad praegu väga hoogsalt ka salvestust. Meie hinnangul võiks aastaks 2030 valmida kuni 1000 megavatti akuparke. Juba selle aasta veebruarikuus peaks lisanduma 100 megavatti. Ja kõik see aitab taastuvelektri tootmist ühtlustada ja teha seda turupõhiselt, sest salvestusseadmetele toetusskeemi ei ole. 

See, kas elektritootjad vahepeal oma seadmeid seiskavad, ei ole midagi erakorralist. Allakoormamine on täiesti tavaline olukord, kui turuhind on madalam, kui sealt on võimalik teenida, või siis on võimalik näiteks bilansiturult teenida rohkem kui päev-ette-turult. See kehtib ka tuuleparkide puhul. Eraldi need tuulepargid, millel on osa tulust garanteeritud toetusskeemi kaudu, saavad ka madalama hinnaga tundidel müüa. Seetõttu oli möödunud aasta kolmas kvartal tuuleelektri tootmine kasvus ja elektri keskmine hind oli madalam, kui oli näiteks 2024. aastal samal perioodil.

Sopi-Tootsi tuulepark, millele siin ka nii sissejuhatuses kui ka selles küsimuses viidatud oli – kuna sellel tuulepargil toetusskeemi ei ole, siis on see mõju ja avatus turusignaalidele suurem. On ka selge, et kui elektri hind on madalam, siis nendel puhkudel ongi mõistlik mitte toota. 

Kuues küsimus: miks jätkab Kliimaministeerium uute tuuleparkide planeerimise toetamist ja edendamist olukorras, kus tootmisvõimsus on juba praegu suurem kui turuvajadus? Nii nagu ma juba korra ütlesin, hetkel on meil tootmisvõimsust tuulikute näol ligi 700 megavatti. Möödunud aastal üheksa kuuga oli 69% Eesti elektritoodangust taastuvelekter ja see moodustas 48% Eesti elektritarbimisest. Ehk tootmisvõimsus ei ole kindlasti suurem, kui on turuvajadus. Ja jällegi, nii nagu ma ühele eelmisele küsimusele vastates ütlesin, ühiskonnale on nii kogukulude kui ka kogutulude vaatest kasulik jõuda taastuvenergia osakaaluga 70–80% peale. 

Nii et tuuleenergia tootmisvõimsuste jaoks on ruumi nii maismaal kui ka elektriturul. Kindlasti tuleb soodustada igati hübriidparke ehk neid parke, kus on korraga nii tuule-, päikese- kui ka salvestustehnoloogiad kasutusel, samuti luua eeliseid KOV-idele, kus selliseid hübriidparke rajatakse. 

Selleks, et me saaksime täita ENMAK-i või energiamajanduse arengukava 2035 eelnõu raames püstitatud eesmärgid – nii energiajulgeoleku, taskukohase ja konkurentsivõimelise hinna kui ka väiksema keskkonnajalajälje vaatest –, tuleb arendada ja planeerida. Ei ole võimalik saavutada odavamat elektri hinda, kui ühtegi investeeringut energeetikas ei tehtaks. 

Seitsmes küsimus: kuidas plaanitakse tagada, et riiklik energiapoliitika ja Euroopa Liidu taastuvenergia direktiivid ei looks vastuolu keskkonna- ja kogukondade huvidega, eriti kui planeeringud paiknevad valdavalt metsamaadel? Vastan. Planeerimismenetluse eesmärk on just nimelt valida välja parimad kohad, kuhu on võimalik tuuleparke püstitada. Kohalike omavalitsuste juhitav planeeringumenetlus tagab kõige paremini erinevate huvipoolte tasakaalu ja nende seisukohtade arvesse võtmise. On selge, et igasuguse inimtegevusega kaasneb alati keskkonnamõju ja energeetika ei ole kuidagi teistest valdkondadest erinev. Seetõttu on ka iga tuulepargi rajamisega vaja läbi viia mõjude hindamine. Keskkonnamõjude hindamise raames selgitatakse välja mõju keskkonnale, inimese tervisele, heaolule, kultuuripärandile või varale. Ja kui hindamisel on ebasoodsaid mõjusid tuvastatud, siis on see roll ennetav ja teadvustav ning vajaduse korral ka leevendusmeetmeid välja pakkuv. Kui uuringute käigus selgub mõni oluline ebasoodne mõju, mida leevendada ei saagi, siis ei saa ka sellesse kohta tuuleparki rajada. 

Eesti senised tuuleenergia arendused ei kinnita väidet, et enamik oleks tehtud metsamaale. Vähem kui kolmandik tuulikutest on paigaldatud metsamaale ja ülejäänud on teistes kohtades. Enamasti on kasutatud olemasolevaid teid ja taristut, mis on samamoodi võimaldanud minimeerida või vähendada metsamaa kadu. Kui me arvestame seda, et tühermaid on piiratud ulatuses ning arendusi piiravad ka looduskaitselised ja julgeolekupiirangud, siis mõnes piirkonnas on kindlasti metsaalade kasutamine vajalik. Kui seda on võimalik teha loodushoidlikult ja julgeolekupiiranguid arvestades, siis see tegelikult on mõistlik. 

Kaheksas küsimus: milliseid meetmeid kavatseb ministeerium rakendada, et vältida taastuvenergia ületootmisest tulenevat elektri hinna volatiilsust ja bilansienergia hinna tõusu? ENMAK 2035 sätestab suuna minna üle turupõhisele taastuvelektri arendamisele. Ja just nimelt turupõhisus tagab selle, et taastuvelektrit arendatakse nii palju, kui turul selle jaoks nõudlust, ja seni, kuni taastuvelektri arendamine elektri lõpphinda tarbija jaoks vähendab. Seal on ka seesama siht, et 70–80% toodetava energia mahust või tarbimise mahust aitab kaasa. Elektri hinna volatiilsus ja kõrged bilansienergia hinnad loovad taastuvelektri tootjatele vajaduse investeerida salvestuslahendustesse. Seetõttu on ka salvestuslahenduste turg väga kiiresti kasvanud ja arenenud, mis võimaldabki teenida elektriturul suuremat tulu ning vähendada oma bilansienergia kulutusi.

Teie aeg!

Nii, jah, aitäh! Kui ma saaksin veel paar minutit juurde, siis ma vastan ka viimasele küsimusele. Kuidas …

Ma oleksin pidanud siis hakkama seda aega teile varem andma. Aga hästi, Andres Sutt, ma teen praegu teile erandi. Ma annan teile kaks minutit lisaaega, aga katsume siis kiiresti edasi liikuda.

Aitäh! Üheksas ja viimane küsimus. Kuidas tagatakse, et taastuvenergia arendused ei koormaks ülemääraselt kohalikke kogukondi ja looduskeskkonda, kui nende majanduslik vajadus on juba täidetud? Vastus. Planeerimismenetluse eesmärk on valida välja parimad kohad, kuhu on võimalik tuuleparke püstitada, ja kohalike omavalitsuste juhitav planeeringumenetlus tagabki erinevate osapoolte tasakaalu. Sellele küsimusele on ka eelnevalt juba vastus antud. 

Nüüd liigume edasi küsimuste juurde. Küsimusi on päris palju. Esimesena küsib kolleeg Lauri Laats. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Mul on selline tunne, et me elame ikkagi paralleelmaailmas. See, mida teie räägite, kuidagi ei kostu teiselt poolt ehk erasektorilt, kaasa arvatud tootjate poolt ja tarbijatelt. 

Rootsi näide. Pikemat aega on tuuleenergia tootjad – üle viie aasta – olnud seal kahjumis. Kasumeid ei ole, on turutõrked, nii nagu ka meil on turutõrked. Aga mis puudutab juhuelektrit, siis on ju arusaadav, et siis kui tuul puhub, siis on igal pool seda elektrit, kõikides riikides ja regioonides – meie regioonis tähendab – ja vastavalt siis see hind on hästi madal. Ja siis, kui ei ole tuult ega päikest, siis hinnad on üleval ja keegi nagu kasumit ei saa. Samas te räägite, et akud peaks meid päästma. No siis tegelikult ju pikemas perspektiivis akud jätavad meile päris suure jälje keskkonda, arvestades, kuidas neid akusid toodetakse, tuuakse jne. See ei ole jätkusuutlik. Ehk siis ikkagi, millal valitsus tuleb meie ette sellise plaaniga, mis puudutab mitte juhuelektrit, vaid elektrit, mida on võimalik kasutada ja saada pidevalt. Me räägime põlevkivist, me räägime ka muudest võimalikest alternatiividest.

Aitäh küsimuse eest! Mitte väga pikka aega tagasi arutasime siinsamas saalis energiamajanduse arengukava aastani 2035. Energiamajanduse arengukava aastani 2035 annabki selle suuna. 

Mis puudutab Eesti energiaportfelli, siis kindlasti on seal oma koht juhitavatel võimsustel ja kindlasti on vaja ka baasvõimsusi. Seetõttu valmistame me ka ette tuumaenergia ja -ohutuse seaduse eelnõu, millega ma loodan õige pea siia Riigikokku tulla. 

Fakt on, et Eesti on jätkuvalt elektrit importiv riik. See on küsimus ka energiajulgeolekust, sest selle läbi me oleme suuremas sõltuvuses ühendustest. Kiireim tee, kuidas energiatootmisvõimsusi Eestis ratsionaalselt rajada, on tuuleenergia maismaal. Aga nii nagu ka küsijad väga hästi teavad, on erinevatel põhjustel ja ennekõike, ma julgen öelda, poliitilisel tasandil päris mitmeid omavalitsusi, kus on vastuseis, on selliseid omavalitsusi, kus ollakse kahevahel, ja on ka selliseid omavalitsusi, kes on tuuleenergia rajamise poolt. Nii et kindlasti on oma roll tuumaenergeetikal ja kindlasti on oma roll ka juhitavatel võimsustel, milleks Elering eelmisel aastal tegi ka esimese hanke, mis puudutab just gaasijaamade rajamist, sest nagu me teame, põlevkivijaamade eluiga on lähenemas lõppfaasile ja seetõttu on loogiline, et me ehitame uusi juhitavaid võimsusi juurde. Aga senikaua, kuni meil neid uusi juhitavaid võimsusi ei ole, tuleb hoida ka põlevkivienergeetika töös. 

Viimasena, mis puudutab akude jalajälge, siis samamoodi on jalajälg põlevkivijaamal mitte ainult ehitamise ajal ja kasutatud materjalide võtmes, vaid tegelikult ka läbi toodangu. Ja nagu me teame, põlevkivijaama rajamise kulud on oluliselt kõrgemad kui näiteks gaasijaamal, rääkimata sellest, kui me teeme tuuleenergiajaamu.

Suur tänu! Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! See, mida te siin räägite, meenutab mulle muinasjuttu. Küsimus on selline. Kui te hakkasite hävitama põlevkivienergeetikat ja rajama tuuleparke, lubati meile, et elekter muutub odavaks ja varustuskindlustus paraneb. Mida me lõpuks saime? Tuulepargid ei suuda toimida ilma subsiidiumita. See tähendab, et tarbija maksab kaks korda, esmalt toetusi tuuleparkide omanikele ja seejärel elektri eest. Ja üllatus: kui tuult ei ole, siis ka tuulepargid ei tööta. Kas see ongi teie roheline agenda?

Aitäh! Põlevkivienergeetikale ei ole mitte keegi kriipsu peale tõmband. Nii nagu igaüks, kes vähegi on valdkonna vastu huvi tundnud, teab, et põlevkivienergeetikas on praegu põhiliseks toodanguks põlevkiviõli. Põlevkiviõli perspektiiv sõltub sellest, kui kaua on põlevkiviõli konkurentsivõimeline maailmaturul laevakütuse ühe segamiskomponendina. See on see, kus on põhiline osa põlevkivienergeetikast. Elektritootmist põlevkivist on jäänud väga vähe, aga nii nagu ma enne ütlesin, juhitavate võimsustena on ka põlevkivielektrijaamad praegu endiselt reservis. Selleks, et meil oleksid elektrihinnad madalamad, peame me omama rohkem omamaist elektritootmist. Kui meil ei oleks praegu neid 700 megavatti installeeritud tuuleenergiat, siis oleks meil elektrihinnad kõrgemad. Selles mõttes ilma kohapealsete tootmisvõimsuste rajamiseta ei saa me allapoole tuua ka elektri lõpphinda.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Jah, me oleme siin nagu sellise ususekti liikmed. Mõne usk on tugevam kui teistel, kes ühte või teist asja usuvad. Aga küsimus on konkreetne. Kui palju tuleb praegusele tuulikupargile lisaks selliseid megasuuri tuulikuid, ütleme, viie aasta pärast? Kui palju neid Tallinna teletorni suuruseid võiks Eestis püsti olla ja kus need võiksid asuda?

Aitäh! Nii nagu ma enne ütlesin, hetkel oli planeeringutes ligi 1900 megavatti. Kas kõik nendest realiseeruvad? Kindlasti mitte. Ja neid planeeringuid on Eestimaa erinevas paigus, selles mõttes see ei ole kuidagi kontsentreerunud ühte kohta. Seal on ju mitu mõjutavat tegurit. Esimene on see, et tuulepargi rajamiseks peavad selles kohas olema soodsad tuuleolud, igal pool seda ei ole. Siis on riigikaitselised piirangud, on looduskaitselised piirangud ja need lõpuks need valikukriteeriumid määravad. 

Aga see, et meil julgelt tuuleparke maismaale mahuks, on igal juhul selge. Nii et mida rutem need kokkulepped sünnivad kohalikes omavalitsustes, kus tuuleolud on mõistlikud, kus ka riigikaitseliselt ja keskkonnaalaselt on võimalik tuulikuid rajada ja kogukond on sellega nõus, seda paremini me suudame tagada oma energiajulgeolekut ja seda parema elektri lõpphinna me saame.  Mis järjekorras mis omavalitsuses asjad juhtuvad, ma siin spekuleerima ei hakka. Nii nagu ma ütlesin, on omavalitsusi, kes on kindlalt vastu – arusaadav, respekteerime. On neid, kes on kahevahel, aga on ka neid, kes on poolt. Nii et see pilt selline on.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Eesti Energia juht Andrus Durejko tunnistas hiljutises intervjuus, et Eesti Energia hakkab lõpetama hiiglaslikke investeerimisprojekte, kuna need ei ole toonud loodetud tulu. Eesti Energia on investeerinud tuuleparkidesse ligikaudu 1,1 miljardit eurot, kuid madala tootmishinna tõttu ei ole need investeeringud end seni ära tasunud. Eesti Energia juht on öelnud, et fookus ei ole enam uute tuuleparkide rajamisel, vaid investeerimisvõime taastamisel ning seejärel pankrotistunud tuule- ja päikeseparkide kokkuostmisel turult. 

Seega küsin teilt, kuidas te kommenteerite Eesti Energia juhi intervjuus väljatoodud strateegiat, et kokku hakatakse ostma pankrotistunud tuuleparke. Ja millise soovituse annate omavalitsusele, kelle territooriumile neid pankrotistuvaid tuuleparke rajatakse?

Aitäh! No Eesti Energia juht kindlasti teab kõige paremini, mis tema ettevõttes toimub ja milline see ettevõtte strateegia on.  

Mina ei tea, et Eestis oleks ükski tuulepark müügis. (Vahelehüüe.) Soome ja Eesti on kaks eraldiseisvat riiki. See, et kuskil mõned investeeringud ei lähe täpselt nii, nagu äriplaan ette nägi – ikka juhtub. Kui tegemist on tootmisvaraga, siis on alati investoreid, kes on valmis seda ostma.  

Aga tulles nüüd selle küsimuse juurde, kas Eestisse puudub igasugune huvi ühtegi tuuleparki rajada arendajate poolt, siis vastus sellele küsimusele on, et on hulk arendajaid, kes on jätkuvalt huvitatud ja valmis arendama, eeldusel, et planeeringud saavad kehtestatud ja nad jõuavad oma toimetamistega edasi. On ka neid arendajaid, kes ütlevad, et nad praegu taastuvenergiasse ei investeeri. See sõltub täpselt, mis on selle ettevõtte profiil, kuhu ta on oma teraviku suunanud, kas tal võiks potentsiaalselt olla ka näiteks mõni tootmisettevõte või suurtarbija, kes selle energia ära ostab. Majandusinimesena ma lihtsalt ütlen seda, et igal pool kogu aeg on midagi müügiks. Kogu aeg! Ja see on väga normaalne.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu! Austatud minister, hea Andres! No me elame ju tegelikult hullumeelses maailmas praegu. Me näeme, et ükski asi enam püha ei ole. Kui meie tegeleme siin Euroopa Liidus millegipärast ikka veel maailma päästmisega, siis Euroopa Liidul, eriti ka Eestil, võiks olla arusaam, et tuleb juba enda päästmisega tegeleda. Ehk siis me peame tegelema sellega, et kogu maailma julgeolek ja kõik on tegelikult ümber mängitud. Aga millegipärast me ikka jätkame sellesama hullumeelse tempoga maailma päästmist. 

Sa ütlesid, et see, et mõni investeering ei lähe nii, nagu planeeritud, on täiesti arusaadav ja normaalne. Ma ei tea, miks see normaalne on riigi seisukohast, kui me näeme, kuidas me oleme investeerinud kuhugi Ameerikasse, ostnud põlevkiviväljasid kokku, samamoodi Jordaania. Need on kõik kahjumiga ettevõtmised olnud. Tolpanvaara tuulepark müüdi Soomes 5–7-miljonilise kahjumiga enne, kui ta sai üldse tööle hakata. Samasugune väide oli, et äärmiselt kasulikud on need. Enefit Green tegelikult ostis kokku aktsiad, et kõik riigistada, sellepärast et reaalselt see firma oli pankrotis. Ja nüüd tulete jälle selle jutuga, et me peame jätkama sedasama hullust. Millal see hullus lõpeb?

Aitäh, hea Mart! See ei ole minu jaoks ideoloogiline küsimus, kas investeerida päikesejaama, tuuleparki, põlevkivijaama, gaasijaama või tuumaelektrijaama. See on puhtalt ratsionaalne majanduslik valik. Ja praegu on see ratsionaalne majanduslik valik hästi lihtne. Põlevkivist elektritootmisse mitte keegi raha ei investeeri. Aga kõiki neid küsimusi, mis hea küsija sealt ette luges ja mis puudutasid Eesti Energia või siis uue nimega Enefiti juhtimisotsuseid, on õige ja kohane kommenteerima selle ettevõtte juhatus ja nõukogu. Ka haldusala mõttes ei kuulu Eesti Energia Kliimaministeeriumi alla. 

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Te olete siin oma plaanide elluviimisel läinud üha jõulisemaks, et mitte öelda agressiivsemaks. Te ise ühes artiklis ütlesite ikkagi vägagi mõtlemapanevalt, et te kavatsete murda kogukondade vastuseisu tuulikutele. Ma olen proovinud aru saada, kuidas te seda terminaatori tulistamist läbi viite. Üks meetod, tundub, on keskkonnamõju hindamise leevendamine, kiirendamine. Ehk see on just nimelt see, mis on jälle rohepöörde deklareeritud loosungitega vastuolus, et rullime üle, teeme kõik lihtsamini, mis siis, et te plaanite ju tohutut kogust praegu, 1900 megavatiga. Tegelikult lähete nii rohepöörde väärtustega vastuollu kui ka terve mõistusega. Mis siis saab, kuidas te murrate need kogukonnad?

Aitäh! Sellele küsimusele lühikene vastus on hästi lihtne. Mina ei ole kunagi selliseid sõnu kasutanud. See oli ajakirjanduse poolt pandud pealkiri. Kui tutvute artikli sisuga, siis seal kordagi ei ole juttu minu suust, et ma soovin kogukondade vastuseisu murda. Ma olen avalikult, nii suuliselt kui ka kirjalikult öelnud alati ühte asja ja ütlen siit ka. Minu meelest kohalikest kogukondadest üle sõita ei saa. See on küsimus, kuidas need kokkulepped sünnivad. Ma arvan, et seal tulebki kõigil vaeva näha, et kohalik inimene tunnetaks kas selles tuule- või, ütleme, ükskõik millise energia- või tööstusarenduses endale kasu. 

Aga kohalik elektritootmine, kohalike tootmisvõimsuste olemasolu on ka energiajulgeoleku küsimus. Kui me sõltume ainult imporditavast elektrist, siis me oleme avatud hinnariskile ja me oleme avatud ka erinevatele kaablilõhkumistele, mis siin on tulnud. Nii et koostöös kohalikega, ma usun, on võimalik ka täiendavaid kodumaiseid tootmisvõimsusi rajada.

Martin Helme, palun!

No näe, nii ilusti valetad! Ei olegi ideoloogiline või? Aga kes ütles, et igal juhul, tossavad korstnad paneme kinni? Muide, meil ei ole tossavaid korstnaid, ammu enam ei ole tossavaid korstnaid. See jutt ka, kuidas kohalik tootmine on julgeolekuküsimus. Aga siis paneme selle kohaliku tootmise kinni. Ise ütled välja, et paneme kinni. Asemele teeme parke, mis ei anna meile elektrit siis, kui vaja on, ja siis, kui odav peaks olema, vaid annab ainult siis, kui turul on ülepakkumine ja siis on elekter nii odav, et me selle pealt ei teeni. Ja siis, kui ta oleks kallis, me seda kätte ei saa jälle, sellepärast et tuult ei puhu.

Mina küsin lihtsalt. Kui te olete teinud energiamajandamise kava ja ütlete selge sõnaga välja, et 15 miljardit läheb järgmise umbes kümne aasta jooksul, ütleme, seitse-kaheksa või, ütleme, inimesed maksavad selle kinni ükskõik kuidas, kas elektri hinnaga või mingi taastuvtasuga või kallima kauba hinnaga, igal juhul maksavad kinni … Kui te tahate Eesti inimestele järgnevatel aastatel 15 miljardit lisakulu tekitada, siis see peab olema ideoloogiline.

Aitäh! No vot, tossavad korstnad oli ka ajakirjaniku küsimus. Täpselt niimoodi see küsimus oli sõnastatud. Küsimuse sisu oli see, kas 2035. aastal põlevkivist veel elektrit toodetakse. Ja seda ma julgen ka siin arvata, et ei toodeta. Kas põlevkivist toodetakse põlevkiviõli? Üsna tõenäoline, kui põlevkiviõli on jätkuvalt konkurentsivõimeline laevakütuse komponendina. Auvere kasutab juba praegu ju mitte ainult põlevkivi elektri tootmiseks, vaid ka olulisel määral biomassi. Nii et selles mõttes ma arvan, et see valik on ratsionaalne. 

Veel kord, minu jaoks ei ole see ideoloogiline küsimus, vaid see küsimus on puhtalt majanduslikult ratsionaalne. Kui vaadata, milline on ühiku kulu ühe või teise tootmisvõimsuse rajamiseks, siis taastuvatel on paratamatult ühiku kulu madalam ja sellepärast neid investeeringuid ka tehakse. See, mis puudutab viimane … Aa, see 15 miljardit, ma kohe kommenteerin. 

Aga selle ütlen ka ikkagi juurde, et mida rohkem tuleb meil akude näol salvestust, seda madalamaks lähevad kõrged hinnatipud ja peaksid ära kaduma ka miinushinnad, mille tulemusena on investoritel ka palju suurem investeerimiskindlus. 

See 15 miljardit ei ole mingisugune koormis tarbijale, vaid 15 miljardit on investeering Eesti majanduse konkurentsivõimesse, sellesse, et meil oleks siin kohalikku tootmist, sellesse, et me suudaksime siia investeeringuid ligi meelitada. Ma ei ole näinud mitte ühtegi toodet, mis saaks valmis nii, et selle jaoks tehast ei ehitata. Ja selleks, et tehas ehitada, tuleb kõigepealt investeerida. Täpselt seda see näitabki.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Minister! Mina arvan küll, et aastaks 2035 meie põlevkivijaamad toodavad meile taas elektrit. Ja see, te põhjendate siin, et ENMAK seda ei luba, ENMAK annab suuna ehk siis energiamajanduse arengukava. No hullumeelne maailmapäästmise põhjendus ongi see teie ENMAK, eks ole, see ongi selgelt ideoloogiline. Kahjuks see suund viib meid kuristikku, aga keegi muidugi ei keela teil, tagurlastel, jonnakalt sellest veel nii kaua kinni hoida, kui saate. Ja ütlesite ka, et põlevkivisse ei investeeri enam keegi. Normaalne maailm investeerib praegu kõik: kivisüsi, naftaväljad, põlevkivi, eks ju. Kõik investeerivad, ainult Euroopa lollakad ei tee seda.  

Te räägite siin, kuidas tuulikud on head ja meie energeetika tulevik. Tegelikult need tuugenid hävitavad ju meie loodust, elurikkust ja mõjutavad äärmiselt negatiivselt kõigi nende inimeste ja perede elukeskkonda, kus nad asuvad, või noh, tulevik on siis planeeritud. 

Aga teatavasti, te ütlesite, et ka taastuvenergeetika kulu on madal. No tuuleenergeetikud saavad riigilt ehk siis maksumaksjalt ju selliseid subsiidiume ja toetusi! Ja riik plaanib teha neile veel kingituse ka riikliku eriplaneeringu näol. Te ütlete, et oi, kohalikest ei sõida keegi üle. Loomulikult, see riiklik eriplaneering selle võimaluse ka annab ja see riigi plaan KOV-idele hakata siin suuri summasid maksma …

Teie aeg!

… planeeringute kehtestamise eest ju tegelikult riivab väga tugevalt õigusriigi aluspõhimõtteid. Äkki ikkagi laseks nendel arendajatel ja ärimeestel ilma toetusteta asju ajada ja siis selgub, kus täpselt nad seal turul asuvad. Turg paneb ju kõik paika või kuidas?

Aitäh! Härra minister, palun!

Aitäh! Eriplaneeringut ei tule. Seda ma vastasin ka arupärimises esitatud küsimusele. Nii et selles mõttes ei tasu hirmutada või hirmu tunda, emba-kumba pidi ta on. 

Nüüd, kõige suurem investor taastuvenergiasse on Hiina. See ei ole Euroopa ideoloogiline küsimus. Võite vaadata ka Texast, kes investeerib väga palju taastuvenergiasse. Samamoodi on California osariik, eks ole. (Hääl saalist.) Selles vaates ma arvan, pigem ma julgeksin öelda, et küsimuse esitus on ideoloogiline. Need on ratsionaalsed majanduslikud valikud, mida tehakse. Täpselt samadest ratsionaalsetest majanduslikest valikutest lähtub ka energiamajanduse arengukava. Tuginedes uuringutele, mis ütlevad, et kuni taastuvenergia osatähtsus on 70–80% kogutarbimisest, on tal jätkuvalt lõpphinda vähendav mõju. 70–80. Sealt edasi ei ole enam kindel, eks ole. Ja veel kord: ma ei ole kordagi väitnud seda, et meie energiaportfell peaks koosnema ainult taastuvenergiast. Minu silmis on seal väga selgelt koht tuumaenergeetikal. Nii et selles mõttes ma ei näe siin mingit ideoloogiat, ma näen ratsionaalseid majanduslikke valikuid.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Eks see aasta 2035 mainimine on ikka tekitanud kirgi küll.

Aga Euroopa on hakanud viimastel aastatel ettevaatlikult ümber vaatama varasemaid energiapoliitilisi eesmärke ning mitmed riigid on pidurdanud üleminekut taastuvenergiale. Näiteks on edasi lükatud otsused, mis puudutavad bensiini- ja diiselmootoritega sõidukite kasutamise lõpetamist. Kas Eesti, seades eesmärgiks loobuda põlevkivienergiast juba aastal 2035, ei liigu taas eesrindlikult Euroopa ees, võttes endale suuremaid majanduslikke riske kui enamik Euroopa Liidu riike? Ehk siis teisisõnu, kas me ei jookse jälle enne vedurit?

Aitäh! Ma arvan, et igasugustes – või mitte igasugustes – jooksudes, eriti kui see on strateegiline valdkond, on kasulik olla pigem ees- kui tagaotsas. Omal ajal, kui oli internetibuum või õigemini, kui see veel ei olnud alanud, siis Eesti tegi väga targa valiku, et me teeme Tiigrihüppe, me õpetame oma ühiskonnale, kuidas internetti kasutada. See oli ajal, mil väga paljud arvasid, et internet on lihtsalt üks nišitoode, millega enamik inimesi mitte kunagi kokku ei puutu. See on aidanud meid ühiskonnana ülipalju edasi. 

Veel kord, põlevkivielektri tootmist ei ole keegi praegu ju kinni pannud. Vastupidi, väga selgelt on põlevkiviplokid, mis on olemas ja mis, ma arvan, hea küsija ka väga hästi teab, ongi väga vanad. Ühel hetkel asi lihtsalt enam ei tööta, aga senikaua, kuni me pole veel jõudnud asemele panna uusi juhitavaid võimsusi, milleks kõige lihtsam ja kõige kiirem on gaasijaam, mille kohta on ka hange tehtud, niikaua peavad need põlevkivijaamad olema reservis ja saadaval ja seda nad ka on. Nii et ma arvan, et me ei jookse kuidagi vales suunas. Pigem ma arvan, et me oleks jõudnud kiiremini ja kaugemale ka taastuvenergia arendamisega, aga noh, kõik teed ei ole sirged. Oluline on, et me siit punktist edasi liiguksime mõistlikult ja toetaksime võimalikult suurt kohalikku eestimaist elektritootmise osakaalu.

Suur tänu! Head kolleegid Peeter Ernits, Aleksandr Tšaplõgin, Mart Maastik ja Vladimir Arhipov, ma ei saa teile kahjuks teist küsimust anda, sellepärast et arupärimiste puhul saab arupäritavale esitada vaid ühe suulise küsimuse, mistõttu on järgmine küsija järjekorras kolleeg Mart Helme. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Te räägite siin sellest, et see on meile julgeolekuküsimus. See ei ole julgeolekuküsimus selles mõttes, et päikesepargid on väga kergesti rivist välja löödavad, täpselt samuti tuulepargid. Selle eest on hoiatanud ka militaareksperdid. Aga julgeoleku seisukohast oleks palju parem – seda teie ENMAK-is ei ole –, et meil oleks kasutusele võetud hulgaliselt koostootmisjaamasid, mis võiksid väikseid asulaid varustada nii sooja kui ka elektriga, et meil oleks rohkem hüdroelektrijaamasid, et meil oleks üldse alternatiive. Teie tuuleparkides peaks ju 1,9 tuhat või kui palju ta päevas kirjade järgi peaks tootma – see läheb ju ära Saksamaale, see ei jää ju meile. 

Praegu vaatan, Õhtulehes on pealkiri, et kallima asemel veel kallimaks. Kalli põlevkivienergeetika asendamine tuule- ja päikeseenergeetikaga hinda ju alla ei too. Kuidas te siis saate rääkida konkurentsivõimest? Eesti konkurentsivõime teie valitsuse ajal on kõikide aastate jooksul järjest halvenenud. Mis te siis ikkagi nüüd ette võtate selle elektri hinnaga konkreetselt, et ta ei läheks kallist veel kallimaks, vaid et ta muudaks Eesti konkurentsivõimeliseks?

Aitäh! Ma kõigepealt tulen selle hajutatud tootmise juurde, kas see on julgeolekurisk või on see vastupidi, tugevus. Ukraina kogemus näitab, et hajutatud tootmine on kogemus. Igal juhul, isegi kui sõda kõrvale jätta, on mõistlik omada mitmekesist energiatootmisportfelli. Igal juhul! Mitmekesine energiatootmisportfell tähendab reeglina ka seda, et need tootmisvõimsused paiknevad erinevates kohtades. Täpselt sellise loogikaga on ju ka võrkude arendamist praegu tehtud. Nii et siin on mul teistsugune arvamus. 

Nüüd, see, mis puudutab elektri lõpphinda, on ka energiamajanduse arengukavas väga selgelt välja toodud. Me soovime, et kõikides tarbijagruppides oleks meie keskmine elektri lõpphind tarbija jaoks kõikides gruppides madalam Läänemere riikide keskmisest. Kõikides tarbijagruppides me seal veel ei ole. Kes maksavad praegu suhteliselt rohkem, on suurtarbijad. Täna oli majanduskomisjonis ka taastuvenergia tasu diferentseerimise eelnõu tutvustamine. Nii et sellele me ka natukene proovime kaasa aidata. Viimase faktina aga märgin, et möödunud aastal oli elektrienergia keskmine hind Eestis viimase viie aasta madalaim.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud arupäritav, minister! Te rääkisite siin tõesti ratsionaalse majandamise valikust. Aga kui me nüüd jõuame reaalsusesse, siis tegelikult pole siin ratsionaalset midagi. Pigem selliste otsuste kaudu inimeste elukeskkond halveneb. Seda peate te tunnistama, kui seal tuulikute all käia. Ka osa inimesi on sunnitud seal elama. Samamoodi toimub ju ääremaastumine, me ei räägi siin midagi regionaalpoliitikast. Selles suhtes ma ei saa kuidagi sellega nõustuda, teie arvamusega, et tuulikute paigaldamine annab meile vabaduse ja toob hinnad alla. 

Aga ma küsin ikkagi, miks Eesti on sellisel juhul selline pioneer Euroopa Liidus, et 2030. aastal ta tahab saada oma taastuvenergia võimekuse 65%-ni, kui Euroopa Liit ise deklareerib, et ta jääks 45%-le. On teada ka mingeid riike, kes jäävad alla 40%? Ja mõni äkki ei lähegi üle taastuvenergiale?

Aitäh! Nende numbritega peab siin nüüd küll mingisugune segadus olema. Kui jutt on sellest, kuhu meie osatähtsus võiks jõuda, siis jah, kui meil lisandub siin veel 1–2 teravati jagu taastuvenergia tootmisvõimsusi, teravatt-tunni jagu siis, aastas või toodangut, siis me jõuamegi umbes 70–80% peale, mis on see piirmäär, mis uuringu järgi on veel lõpphinda alandav. Nii et selles mõttes on energiamajanduse arengukava kindlasti kooskõlaline. Ja energiamajanduse arengukava ei ole saanud küll ühtegi juhist Brüsselist, see on kokku pandud Eestis. Loomulikult, see arvestab keskkonnamõju. Ja kui te rääkisite tervisest, siis kindlasti on mõju tervisele ka see, kui tuleb õhusaastet energia tootmisest, mida tuulikute puhul ei tule, tuumaenergiaga samamoodi ei tule. 

No müra on igasuguse tootmise juures. Igasuguse tootmise juures on müra! Me ei saa eeldada, et asjad töötavad täiesti vaikselt. Nii et puhas energeetika, mis on taastuv pluss tuum, sellel on kindlasti palju väiksem keskkonnajalajälg. See kuidagi ei muuda, ei halvenda õhu kvaliteeti. Ka tervisemõjude kohta on tehtud hulk uuringuid ja mõõtmisi, mis kõik näitavad, et need häiringud on normi piires. Aga ma tean, et on inimesi, kes seda ei aktsepteeri, ja mina aktsepteerin seda, kui mõni inimene mõnda uuringut ei aktsepteeri.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Kõigepealt sissejuhatuseks seda, et küll Hiina investeerib palju. Eks ta investeerib tõesti palju, aga kui sa vaatad Hiina energiamiksi ja kui palju ta tuulest ja päikesest seda kasutatavat energiat saab, see ei ole kuigi suur number. Lisaks on Hiina energiasüsteem selles mõttes üles ehitatud selliselt, et põhiliselt annab täna seal energiat kivisüsi. Ja see tuul ja päike on, noh, võibki öelda, selles Hiina mudelis hea lisand, sest sa saad seda kasutada selle piirini, kus ta tõesti sul kogupilti odavamaks teeb, aga sa võid ta nagu kohe prügikasti visata. Seal ei ole probleemi selles, et sa pead siis mingisuguseid allakoormamise tasusid maksma ja nii edasi. Nii et tegelikult Hiina võimsus tööstuslikult põhineb ikkagi fossiilkütustel, maailmal üldse. 

Aga Andres, küsimus on see, aga seleta, mis siis näiteks Saksamaal ja Californias on juhtunud. Kui sa vaatad tabeleid: energia hind on tõusnud ja need siis, California osariigina lööb kõiki USA osariike energiahindade kasvus ja Saksamaa konkureerib Suurbritanniaga. Need on riigid, kes on kõvasti tuulde ja päikesesse raha matnud. Räägi siis mulle lahti, mis seal on juhtunud ja kuidas meie sama asja tehes saame kõvera teistpidi liikuma.

Hea küsija, sinuga on alati hea debateerida. Kõigepealt see Hiina teema. Hiina selgelt soovib fossiilsetest kütustest väljuda. Hiina on kõige kiiremini tuumaenergeetikat kasutusele võttev riik maailmas. Ma arvan, et nad on väga hästi aru saanud. Ja miks nad seda teevad, ma arvan, on kaks põhjust. Võib-olla esimene põhjus, see oli ehk mõnda aega tagasi, oli lihtsalt see, et linnades oli õhu kvaliteet nii halb, et see oli päriselt probleem. Ma ei ole käinud Hiinas väga pikka aega, nii et ma selles mõttes ei oska öelda. Teine põhjus, ma arvan, on strateegiline ja geopoliitiline. Hiina näeb, et neil on selles valdkonnas tehnoloogiline edu, ja nad soovivad seda kasutada. Selles mõttes on need pragmaatilised, ratsionaalsed otsused. 

Ega ka meil, ma ei ole ju kordagi öelnud ja ei ole seda ka ENMAK-is, et me räägime ainult taastuvenergia arendamisest. Taastuvenergia selleks, et elektrisüsteem toimiks, vajab juurde juhitavaid võimsusi. Selle jaoks on hange tehtud, senikaua kuni hanke tulemusena ehitatud jaamad on veel paberil, peab seda rolli täitma siis põlevkivielekter. 

Siin enne oli küsimus ka selle biomassi või koostootmise koha pealt. See kõik Eestis toimib. Väiksemates asulates ongi koostootmisjaamu ja ma arvan, et see on väga mõistlik, et me seda niimoodi kasutame. 

Ma ei ole kuidagi luubiga vaadanud, mis on mõjutanud California hindu. Saksamaa puhul ma võin lihtsalt niipalju öelda, et Saksamaa häda on selles, et tootmine ja tarbimine paiknevad riigi erinevates otstes ja võrk on seal üks pudelikaeltest. See põhjustab ka seda hinnaliikumist. Ameerikas … (Vahelehüüe.) Ei, ma nüüd, sinna ma ei ole ka, luup peal, vaatand, aga kindlasti Ameerikas on mõjutanud elektri hinda andmekeskused. Need piirkonnad, kuhu andmekeskusi on kiiresti rajatud, seal on tarbimine läinud üles, tootmist pole järgi tulnud. Jällegi, turuloogika, ei ole midagi ideoloogilist, eks ole. Kui nõudlus kasvab, hinnad tõusevad, siis peaks tekkima soov või nagu valmidus investeerida. Noh, nii nagu selle 15 miljardiga. Kui me saame miinushindadest lahti, kui see hinnakoridor läheb kitsamaks, on ka energeetikaprojekte parem rahastada. Nii et mitmekesine kodumaine tootmine on energiajulgeoleku, konkurentsivõimelise ja taskukohase lõpphinna ja seda kõike väiksema keskkonnajalajäljega, mis on parem inimeste tervisele, tulemus. Nii et ei mitte midagi ideoloogilist, ainult puhas majandus.

Kalle Grünthal, palun!

Oma vastuses ühele küsijale te ütlesite, et elektrienergia hind oleks veel kõrgem, kui … Ja siis tuli mingisugune jutt sinna taha. Aga mul on hoopis küsimus selle kohta, et Eestis ju monteeriti maha Eesti Elektrijaama esimene plokk, mis viidi osadena Ukrainasse, ja vist on veel üks plokk sinna viidud. Mind huvitab see, et selle initsiaator oli Kaja Kallas ja ta ütles, et me peame neid aitama. Ma ei vaidle sellele vastu, aga meil on omal ka pükstes augud sees ja valgus paistab läbi. Aga kõige hullem on see – minule laekus viimane info –, et üks nendest plokkidest on jõudnud Rumeeniasse hoopis. Selgitage, kuidas on sellised asjad võimalikud! Kui need elektrijaama plokid oleksid alles, siis ei oleks sellist kosmilist elektri hinna tõusu ju tulnud. Siin oli mitu küsimust sees. Katsuge meelde jätta! Aitäh!

Siin ma nüüd kasutan vastamisel Enefiti ühe juhi väljaütlemist "Esimeses stuudios". Ta ütles, et isegi kui Auvere jaam oleks olnud töökorras, siis selle mõju Balti, Eesti ja Läti ja Leedu hinnapiirkonna hindadele oleks olnud väga väike. Nüüd sellest, mis puudutab Eesti Energia vanu põlevkiviplokke, siis nende eluiga on juba läbi saanud, need on demonteeritud. Ukrainasse on viidud trafosid ja muid asju, mida meil endal ei ole enam vaja olnud, ja kõiki neid varuosasid vanadest jaamadest, mida me enam ise ei kasuta. Me ei ole teinud mitte midagi võtmes, et me ennast kahjustame. Aga on selge, et Ukraina toetamine on Eesti julgeoleku huvides, ja me viime Ukrainasse asju, mida ukrainlastel on olnud võimalik kasutada. Rumeenia kohta ma ei oska mitte midagi öelda.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Hea kolleeg Mart Maastik, arupärimise puhul saab Riigikogu liige arupäritavale esitada ühe küsimuse, mitte kaks. Nii et ma ei saa teie teist küsimust kahjuks siinkohal võtta. Küll aga saan avada läbirääkimised ja kõigepealt palun esimesena siia Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja kolleeg Evelin Poolametsa. Palun! Kõige esimesena saab läbirääkimistel sõna arupärijate esindaja. Aga kui te võtate praegu oma kõnesoovi maha, siis ma paluksin nüüd järgmisena siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Aleksandr Tšaplõgini. Palun! (Saalis öeldakse midagi. Juhataja naer.) Suur tänu, aga kuna Evelin Poolamets esindas arupärijaid, siis ... (Rain Epler kõneleb kohalt.) Nii, ma nüüd vabandan, Aleksandr Tšaplõgin, teie ees! Ja kuna tõepoolest ka Rain Epler on arupärija koos Arvo Alleri ja Evelin Poolametsaga ja Evelin Poolamets võttis oma kõnesoovi tagasi, siis ma palun nüüd siia Riigikogu kõnetooli seekord arupärijate esindajana kolleeg Rain Epleri. Palun!

Aitäh, härra esimees! Saime ühe asja jälle selgemaks. Võib-olla vähem konkreetsest arupärimisest ja nendest teemadest ning rohkem üldisest taustatemaatikast. Väga sobivalt andis täna Financial Timesi vahendusel Norra keskpanga hallatav 2 triljoni dollarise väärtusega naftafond teada, et kehtivate kliimaeesmärkide – nad pidasid silmas seda, et piirata temperatuuri tõusu poolteist kraadi – saavutamine on ebarealistlik. Nad ütlesid, et ettevõtted peaksid saama võimaluse emiteerida rohkem kasvuhoonegaase, aga samal ajal ikkagi öelda, et nad töötavad kliimaeesmärkide saavutamise nimel. 

See oli tõesti selline lõik, et ma lugesin seda ja … Ma olin noor, kui kommunismi ehitati, aga ma olen ikkagi sugulastelt ja vanematelt tuttavatelt kuulnud, kuidas see siis käis. Vaat see meenutab seda. Kui kellelegi sellise asja lugemise järel jääb mulje, et rahvusvahelise räkiti, mille nimeks on kliimapoliitika, mis vaesustab inimesi eelkõige seni edukas läänes, aga püütakse muidugi ka arengumaid kammitsatesse suruda, et need paremale elujärjele jõuaksid, siis kui nüüd lugeda seda Financial Timesi vahendusel öeldud väljendit ja kui keegi arvab, et see erinevus on kuidagi suur nende ideoloogiliste tegutsejatega, kes kõigest püüdsid välja jõuda kommunismini, siis see näitab, et inimene peaks rohkem lugema propagandavälist materjali ja võib-olla ka koolis käima.

Vaatamata sellele, et juhuenergeetikasse on sel sajandil investeeritud miljardeid ja miljardeid – ka siin küsimuste voorus oli juttu Saksamaast ja Suurbritanniast –, tuli 2024. aastal maailma primaarenergiast jätkuvalt 87% fossiilkütustest. Härra minister, te olete, ma ütleksin, pankur, aga mitte enam otseselt tegutsev, aga pankuritega olete kindlasti palju kokku puutunud. McKinseyt kuulavad ja loevad pankurid huviga alati. Nende hiljutine energeetikaväljavaade oli väga suur muutus. võrreldes nendest pikka aega olnud väljavaadetest, kus ka ideoloogiast kantuna, ilmselt valitsustelt sai ta tööd, kui sa väga vale juttu ajad, aga nüüd nad kuidagi tundsid, et aeg on sobiv tõsisemaks minna oma prognoosides. Nad ütlesid, et fossiilkütustest maailma sõltuvus kasvab, energiavajadus ka kasvab maailmas. Prognooside kohaselt – see oli nüüd suur muutus McKinseyl – , nad ütlesid, et ka peale 2050. aastat moodustavad fossiilid suurima osa maailma energiakasutusest.

Kui me vaatame kas või Ameerikat ja kui me vaatame, kui siin räägiti vahepeal n-ö Big Oili või odava nafta lõppemisest ja kõigi fossiilide lõppemisest, siis tegelikult inimene on võimeline piiranguid ületama teaduslik-tehnilise progressi abil. Kui me vaatame seda, mis toimub USA-s näiteks gaasi- ja naftavaldkonnas, siis see ongi tänu sellele, et insenerid ja teadlased on teinud head tööd. 

Minister siin mainis, et Ameerikas energia hinnad on tõusnud tänu andmekeskustele, aga kohe on juhtumas see, et andmekeskused pannakse sisuliselt gaasimaardla kõrvale püsti ja ei liigutata enam torudes gaasi, vaid liigutatakse andmeid. Ja sellel ajal, kui siin eurooplased arutavad, kuidas peaks konkurentsivõimet tõstma AI- või muus valdkonnas, siis mahajäämus muudkui kasvab. See on suur taust.  

Nädal tagasi, tuleme Eestisse, andis minister Sutt intervjuu televisioonile, kus ta muu hulgas rääkis, et Eesti vajab uusi tootmisvõimsusi ning kõige kiirem, efektiivsem ja parema hinnaga on selleks maismaatuul. Ja natuke hiljem ta lisas, et me oleme kunagi olnud energiaeksportijad ja ma arvan, et me võiksime sinna tagasi jõuda. See on mõnes mõttes ilus mõte, et energiaeksportijaks võiks jõuda.

Ma palun lisaaega ka! 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Ma olen sellest nii palju rääkinud, aga kordamine on tarkuse ema, ma räägin üks kord veel. Kui sa viidki oma energeetika juhutootmise peale, tuule ja päikese peale, siis sa pead tootmisvõimsuste mõttes ehitama tarbimisvajadusega võrreldes ülekattega tohutult mitmekordsed tootmisvõimsused. Aga sinna kõrvale pead sa ikka ehitama midagi, mis töötab siis, kui päike ei paista ja tuul ei puhu. Sinna kõrvale pead ehitama mingisuguse asja, mis töötab ilmastikust sõltumatult. See tähendab, et sa investeerid üle nii nendesse juhuenergia tootmistesse kui ka sinna kõrvale investeerid veel.

Meil täna räägitakse palju, et teeme gaasijaama, ja siis need gaasijaamad seisavad ja ootavad, et kui on külm, pime ja tuulevaikne talvepäev, siis nad korraks töötavad. See teeb selle gaasijaama kulu tagasiteenimise omakorda keeruliseks ja teeb kogu energiasüsteemi kalliks. 

Nüüd ma jõuan selle ekspordini. Ja siis vot ühel päeval tuul puhub, needsamad väga head – mitte minu arust, vaid ministri arust – maismaatuulikud muudkui toodavad elektrit ja siis sa võib-olla tõesti ekspordid, sest sul ei ole võrku võimalik lasta rohkem elektrit, kui sul ära tarbitakse. See on elektrisüsteemi üks väga oluline kriteerium, et tarbimine ja tootmine peavad olema kogu aeg võrdsed. Siis sa ekspordidki elektrit.

Aga üldiselt on hea eksportida asju nii, et sa ekspordid midagi ja saad raha. Aga siin nüüd tekib see, et sa kas ekspordid nulliga või maksad peale, et soomlane või lätlane vastu võtaks. Nii et selles mõttes on mõttetu. Aga tegelikult võib asi jõuda sinnani, et ka neil ei ole vaja, ja siis sa pead tootjatele kompenseerima seda, et sa ei luba neil toota, sa ei lase neid võrku. 

Ka tuumaenergeetikast rääkis minister, aga kui me vaatame energiamajanduse arengukava, mille valitsus just kinnitas, siis seal tuumaenergeetikast räägitakse niimoodi tingimuslikult, möödaminnes ja ühe lausega, et võib tulla küll, kui kunagi peaks tulema. Sellise eesmärgiseadmisega, ma julgen öelda, me sinna tuumaenergeetika kasutamise poole ei liigu.  

Ja nüüd kõige olulisemast. Põlevkivi, meie oma rahvuslik rikkus. Meil on veel olemas teadmised nii ülikoolides kui ka energiatootmisettevõtetes. Me teame, mida põlevkiviga teha. See, et see meil on nii teadmiste kui ka ressursi mõttes, on väikeriigi jaoks harukordne tugevus. Väga vähe on maailmas selliseid väikeseid riike, kes tegelikult oleksid võimelised ennast ise energiaga varustama aastakümneid ja aastasadu. Aga me järjest suretame seda. 

Ka minister sellessamas "Terevisiooni" intervjuus ütles, et aastal 2035 küll enam ükski põlevkivijaam meil siin ei tooda elektrit. Aga miks me seda teeme?! Mul on raske aru saada. Ma ei usu, et meil ministeeriumis kõik energeetikaga tegelevad inimesed ministrist alates on lollid. Ma seda ei usu, et kõik lollid on. Ma ei välista, et seal ministeeriumis on lolle ka, aga raske on uskuda, et kõik on lollid. Aga see jätab lauale teise ja mõnes mõttes veel kurvema või halvema võimaluse, et need inimesed teavad, mida nad teevad, ja ikkagi teevad. Nad töötavad Eesti riigi huvidele vastu. See on nagu koht! Meil siin, ütleme, arutelu prokuratuuri ja muude jõustruktuuride tegevuse üle on kõvasti praegu pildis Eestis, aga minu arust võiks ka neid asju uurida. 

Ja lõpetuseks ma pöördun siin nende poole, kes tegelevad CO₂-heitmega. Noh, see ei lase neil magada, et põlevkivi ja küll on suur CO₂-heide. Tehke arvutused ära! Ma tegin. Kui gaas kas Kataris või USA-s veeldatakse, siis ta külmutusseadmetega laeval transporditakse siia, siis ta gaasistatakse ja siis ta pannakse põlema. Heide on sama või suurem kui see, kui me võtaks siit oma maapõuest põlevkivi. See tossujutt on jama, filtrid on täna olemas, puhtam õhk tuleb välja kui Tallinna linnas autode heitmed.

Nii et, minister, uurige seda California ja Saksamaa asja. Nagu te siin ütlesite, pole jõudnud. Aga ikkagi mõelge, kuidas oma rahvuslikku rikkust meie rahva ja riigi jaoks ära kasutada. Aitäh! 

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Aleksandr Tšaplõgini. Palun!

Aitäh! Ma vastan ühele Rain Epleri küsimusele ka. Ma ka ei suutnud pikka aega aru saada, miks see valitsus rohelise energia vastu nii suurt armastust tunneb. Selgus, et piisas vaid vaid vaadata äriregistrisse. Jurist Kaja Kallas kuulus enne peaministriks saamist ligi 20 tuuleenergiaga seotud ettevõtte nõukogusse või juhatusse. See puudutab isiklikke huve. 

Aga nüüd avalikest huvidest. Keskkonnakaitse loosungi all tappis valitsus peagi ära põlevkivienergeetika – just selle, mis varustas riiki stabiilselt odava elektriga ja tõi eelarvesse sadu miljoneid eurosid maksutulu. Nüüd pakutakse meile tuuleparkide rajamist, lubades küllust, odavat energiat. Tegelikult on tarbija aga sunnitud maksma tuuleparkide omanikele toetusi, sest vastasel juhul need ei tasu ära. 

Peagi on selgunud, et ainult tuuleparkidest ei piisa, me vajame juhitavaid tootmisvõimsusi. Ja siin tekib sama probleem: uute elektrijaamade rajamiseks on samuti vaja subsiidiume. See tähendab, et põlevkivi asemel, mis andis riigile odava elektri, maksutulu ja töökohad, saame süsteemi, mis pidevalt pumpab meilt raha välja, ilma et see tagaks ei varustuskindlust ega madalat hinda. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Tahaks tänada EKRE fraktsiooni, kes on tegelikult selle olulise teema toonud meile siiasamasse Riigikogu saali. Teema on tõesti väga oluline ja teema puudutab meie energiajulgeolekut. Energiajulgeoleku tagab ainult meie omaenda põlevkivi. Ma ei saa aru, miks meie praegune valitsus sellest aru ei saa. Me oleme selle teemaga olnud mitmeid-mitmeid-mitmeid kordi siinsamas Riigikogus. Keskerakond on esitanud vastavad arupärimised, seaduseelnõud, otsuse eelnõud, Isamaa on esitanud, EKRE on esitanud. Sotsidel on oma arvamus kogu selle asja juures, sotsid pooldavad valitsuse jutupunkte. Samas ütlevad nad, et nad on opositsioonis, aga selles kindlas küsimuses mitte. 

Nüüd, ma jõuan mõnede mõistete juurde, millest ka lugupeetud minister rääkis. Ta rääkis ju roheenergiast ehk juhuelektrist. Kõige huvitavam on kogu selle asja juures, et juhuelekter, see nimetus kui selline roheenergiale, tuli tegelikult Enefiti inimeste, Enefiti juhtide suust. Sest nemad saavad täiesti aru, millega on tegu. Tegemist ongi roheelektriga, mis on tegelikult juhuelekter, mida toodetakse tuulest, päikesest. Ta ei ole pidev elekter, ta ei ole juhitav võimsus. Need on probleemid ja nendest probleemidest on meil siinsamas erinevate punktide juures rääkinud ka Enefiti juhid. 

Kui me räägime tuuleenergiast, on ta siis maal või merel, siis ma tahaks juhtida tähelepanu ühele asjale. Väga huvitav, kui meie valitsus ja valitsuse liikmed räägivad, et meil on vaja arendada täiendavaid võimsusi nii maal kui ka merel, mis puudutab tuulikuid, energiageneraatoreid, mis töötavad tuulel, aga samas Soomes meie rahade eest välja ehitatud tuulepargid müüdi maha. Aga huvitav, kuidas siis seal see ärimudel ei toimi. Meie riiklik ettevõte sisenes turule, investeeris, müüs kahjumiga tegelikult tuulepargid maha ja siin me ütleme, et kallid arendajad, hea erasektor, me vajame elektrit, tulge-tulge, investeerige, ehitage valmis need tuulepargid. 

Ja siin, ma tuletaks veel korra üht asja meelde lugupeetud ministrile. Kui seesama Enefiti juht oli otse eetris AK uudistes ja ajakirjanik küsis, kas teil on plaanis riigipoolse ettevõttena ehitada välja, arendada tuuleparke, siis vastus oli väga selge. Antud olukorras, vaadates seda turgu ja oodates n-ö pankrotilainet, mis hakkab erasektoris toimuma, siis me ootame seda aega, kus me hakkame neid tuuleparke turult kokku ostma. Millest me räägime siin, hea minister? See plaat, mis on peale jäänud – me vajame täiendavaid võimsusi, selleks et need võimsused tekiks, meil on vaja arendada roheenergiat –, ei toimi rohkem, see plaat ei toimi ju ka erasektoris. On need siis tuule- või siis päikeseparkide arendajad, kes on praegu tegelikult väga suurte probleemide juures. Sellepärast et nii nagu ma oma küsimuses küsisin, kui tuul puhub, siis ta puhub igal pool meie regioonis, erinevates riikides, mahud on täisehitatud ja see hetk, kui tuul puhub, siis meil on elektri üleküllus.

Sama probleemi juures on ka Rootsi juba pikemat aega. Üle viie aasta on tuuleenergia tootjad olnud kahjumis. See on ju tõsiasi, need on faktid, mis on välja toodud. Kogu selle olukorra juures rääkida, et meil on defitsiit – jah, vastab tõele, me tarbime rohkem, kui me toodame, aga tuulepargid ja päikeseenergia ei ole lahendus. Ma siiralt loodan, et see plaat vahetatakse ja hakatakse meile ka õigeid lahendusi välja pakkuma. 

Ma paluks kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Seesama, millest juba ka siin räägiti, et minister lubas, et 2035. aastaks pannakse kinni kõik põlevkivijaamad, mis toodavad elektrit, CO₂ on probleem. Aga samas me näeme, kuidas maailmas olukord on muutunud, arusaamad on muutunud. Väga paljud riigid ikkagi saavad aru, et need eesmärgid, mis olid mõnda aega tagasi ette võetud, ei ole meile jõudumööda. 

USA on lõpetanud suuremal määral kogu selle roheenergia n-ö väljaehitamise, selle osas on ka lausa presidendi tasemel tehtud otsuseid. Aga meie ütleme, et ehitame edasi. Me loodame meie arendajate peale, aga samas, vaadates turgu, neid miinushindasid, millest ka siin praegu sai räägitud, nullhindasid – need on ju tegelikult need kahjumid, mis hakkavad praegu ettevõtteid sisse võtma. Ma arvan, et me oleme praegu n-ö murdehetkes, kus me hakkame nägema juba sellel aastal ettevõtteid, kes hakkavad pankrotti minema, sellepärast et hinnad on madalad ja siis, kui tuul puhub ja päike paistab, turult ei ole võimalik lisavahendeid saada.

Ja ikkagi, ma tuletan meelde, mispärast Enefit riigiettevõttena müüs maha Soomes tuulepargi. Kahjumiga veel pealekauba. Siinkohal kindlasti tuleb mõelda väga sügavalt selle üle. Ja seesama n-ö riik, kes müüs oma investeeringud Soomes maha, ütleb siis siin, et aga siia on vaja edasi investeerida. Kus see loogika peitub? Andke andeks!

Suur tänu! Ja järgnevalt kolleeg Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra esimees! Austatud kolleegid! Inimesed, kes meid vaatavad! Isamaal on üks asi küll selge, Isamaa Erakonnal, et kogu energiamajandus peab olema turupõhine, mitte mingisuguseid subsiidiume, mitte mingisugust solkimist. Aga kui me oleme ikkagi turumajanduslikus, ütleme vähemalt, riigikorralduse juures ehk kapitalistliku maailmakorralduse juures, siis me teisiti mõelda ei saaks. Millegipärast on Euroopa Liit läinud ka seda teed, alguses läks katsetamise teed, aga nüüd, kus need katsed on ju näha, et on ebaõnnestunud, siin juba kolleegid ennem rääkisid, Lauri rääkis just ka sellest, kuidas Rootsis on väga kurvad teated, meil endil tegelikult ei toimi need asjad juba siin Eestis. Rääkimata sellest tõesti, et see Tolpanvaara tuulepark, mida suure õhinaga ehitati 90 miljoni eest ja siis müüdi 83 miljoni eest maha, enne kui ta üldse tööle hakkas, ja mis see põhjendus oli seal? Oli see, ma kuskile kirjutasin seda, põhjendus, et Soome ei ole ettevõtte peamine turuprioriteet. Kujutate ette, Soome! No miks me seal siis üldse hakkasime tootma? Samasuguseid näiteid võib tuua ju küll ja küll. 

Võtame siis sellesama Utah', kus suure hurraaga seesama seltskond, kes praegu arendab tuumajaama meil siin, olid õhinaga hakkasid tegema sinna põlevkivile baseeruvat energiatootmist, üritasid teha, osteti maa ära, ma ei tea, mis sellest saanud on. Sellest on nüüd väga vaikne olnud. Ma loodan, et mõni ajakirjanik võtaks selle üles. Igatahes ma tean, et aastaid maksti seal mitusada tuhat ainuüksi maamakse ja muid makse. Peeti mingeid inimesi üleval, kes pidid sellega tegelema, et seda territooriumi seal korras hoida.  

Samamoodi, ega see Jordaania teema ei lõppenud tegelikult positiivselt. See läks ka tegelikult miinusega, aga mitte nii suure miinusega.  

Kui me nüüd vaatame seda, minister ütles siin, et ratsionaalne majanduslik valik peab olema. Kus on siis see ratsionaalne, ütleme, isegi mõttelaad? Kui me nüüd vaatame seda, et biogaasi, millele nüüd antakse jälle toetusi Euroopa Liidu poolt, ja seda öeldakse, et see on hästi roheline. Ja kui palju läheb raha ja vahendeid selle jaoks, et nüüd see sõnnik kuskilt põldude pealt kohale tassida, sellest pressida mingi palju kallimalt välja siis see gaas, kui see, et maa seest tuleb gaas, eks ole! Ja kuidas ta nüüd siis rohelisem on? Maa seest sa puurid – ma ütlen, loogikat ei ole – augu, sealt tuleb gaas välja ja põletad või siis korjad kokku kaudselt lehmade peeru, eks ole, mis on tunduvalt kahjumlikum kui maagaas. Loogikapuudus igasugune.  

Vaatame seda, mis toimub Ameerikas praegu seoses selle globaalse, ütleme, arusaamatu poliitikaga, mis nagu toimub üldse. Me ei tea täpselt, mis hakkab toimuma. Tundub, et praegu käib suurriikidevaheline maailma ümberjagamine. Ja millega tegeleb Euroopa? Euroopa tegeleb samal ajal ikka endiselt enesetapjaliku konkurentsivõimet vähendava energiapoliitikaga ja ikka antakse veel miljardeid sinna juurde. Ja mis on see probleem, miks Eestis ja miks meie minister ka siin niivõrd toetab seda endiselt tuuleenergiat? Sellepärast, et Euroopa Liidust antakse jälle raha, jälle selle jaoks jätkuvalt miljardeid, ja kui ikka miljardeid jaotatakse, siis tuleb see kuidagi vastu võtta.  Ma näen küll, et sa ohkad seal, Andres, aga tunnista, et see on niimoodi. Vaata, kõige hullem on selle juures, et okei, kui antaksegi nii-öelda rumalat raha ja võta see vastu, aga sa pead ise ka panema. Ega seal ei ole niimoodi, et sa nüüd saad sealt miljardi ja nüüd pistad omale tasku osa ja osa lükkad siia Eesti mõnele ettevõttele, vaid seal on teema selles, et sa pead ise ka panema. Ja sa ise ju ei pane, riik paneb. Ja kui sa paned kallisse energiatootmisesse kas või 1 miljardi rumalat raha, et see toodab kahjumit, siis see on ikka kahjum, olenemata sellest, et teine miljard sinna uputatakse Euroopa Liidust. Praegu …

Ma paluks lisaaega. 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Aitäh! Mis toimub näiteks Gröönimaa ümber? Vaatame siis seda. See võib viia tegelikult selleni, et võib-olla mingil hetkel tuleb ümber vaadata kogu meie kaitse, Euroopa Liidu kaitsesüsteemid, kõik kogu selline temaatika. See tähendab seda, et Euroopa Liit ja kaasa arvatud Eesti peaks mõtlema praegu palju rohkem sellele, kuidas mitte kaitsta maailma, vaid kaitsta Euroopat ja meid ennast. See on number üks, millega me peame tegelema. 

Ja kui nüüd öelda seda, et 2035 kaotame ära põlevkivi, mis siin ütles ka Lauri väga hästi, et see on meil endal olemasolev maavara, me oleme täiesti energiasõltumatud, kui enne räägiti sellest, et me olime eksportiv riik, just tänu sellele me olime, et meil oli enda ressurss olemas, energiaressurss, mida me suutsime välja müüa. Ja nüüd me võrdleme seda sellega, et me samas ostame Saudi Araabiast või kuskilt, ma ei tea, seda naftat, mida puuritakse. Seal kõik need CO₂-d ja mis selle jaoks puurimiseks lähevad, kõik need kulud lähevad sinna, aga toome selle tõesti laevadega siis Eestisse, ja see on nüüd väga korralik asi, seda kulutada siin ja põletada, aga see, kui meil endal on maa sees kivi, mida saaks põletada, seda ei saa teha. Me oleme ju kunstlikult nende CO₂-kvootidega mänginud ennast Euroopas konkurentsist välja, maailma konkurentsist. Ja seda ei tohi jätkata!

Me oleme hästi palju sellel teemal rääkinud. Huvitav on see, et sellest räägib siin EKRE, sellest räägib Keskerakond, sellest räägib Isamaa, ja meie oleme opositsioonis. Ma ei tea, sotsid need muidugi vist ootavad kogu aeg kutset jälle tantsule ja sellepärast nad ei julge üldse midagi öelda. Aga miks teie ei hakka mõtlema nagu majanduslikult kasulikult, härra minister? Me peame mõtlema Eesti peale, mitte mingi teatud ettevõtja või kellegi isikliku kasu peale. Aitäh!

Suur tänu! Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli Peeter Ernitsa. Palun!

Hea juhataja ja kolleegid ja tühi saal ja ministrihärra kaugel nurgas! Räägime ainult kolmest asjast. 2019 Kadri Simson oli tööintervjuul lootuses saada Euroopa Komisjoni volinikuks. See volinikukoht ta sai ja see oligi energeetika. Oli suvi 2019. Sel ajal, kui Kadri Simson oli nii-öelda ülekuulamisel, et tema võimeid ja oskusi hinnata europarlamendis, tõstis ta äkki telefoni ja näitas, et siit tuli sõnum valitsuselt, Jüri Ratase valitsuselt, et Eesti lubab 2050. aastaks süsinikuneutraalseks. See oli see lõplik argument, mille tõttu Kadri Simson sai energeetikavolinikuks. See on esimene, aasta oli 2019. Eestlaste omapära püüda joosta rongi ees väljendas see väga hästi. 

Teine punkt. Oli 30. jaanuar 2025, vähem kui aasta tagasi, kui kolm parteijuhti – peaminister Michal, Kristina Kallas ja Lauri Läänemets – ühel pühapäeval leppisid tunni ajaga kokku, milline on Eesti taastuvenergeetika suur tulevik, nii-öelda suur energiakokkulepe: aastal 2035 maksab kilovatt-tund 14,9 senti ja aprillis tuleb vähempakkumine ja jagatakse laiali 2,6 miljardit eurot. Selline ootamatu kokkulepe. Toonane kliimaminister Yoko Alendrit juurde ei võetud. Ma mäletan, et "Aktuaalses kaameras" ta jäi üsna lolliks, kui küsiti, mis siis toimus. Aga läks poolteist kuud ja sotsid visati valitsusest välja. 

Täna on aasta 2026, 30. jaanuar ei ole veel, ja nüüd on ministrihärra Sutt siin meie ees. Jah, peab tunnistama, et valitsus ja ka kliimaminister on oluliselt kainemaks saanud – see on ülekantud tähenduses, ma ei usu, et nad purjus peaga tulevad tööle. Aga ikkagi veel päris kaineks ei ole saanud. See energeetika arengukava, mille üle me hiljuti siin diskuteerisime ja mille valitsus vastu võttis, on oluliselt realistlikumaks muutunud, aga kaugelt mitte kaineks saanud. Seesama põlevkivi olemasolu – meie oskusteave on väga pikk üle maailma. Ja kõik see lollus, nende surnud hingede või nende kvootide kaubitsemine – nagu siin Mart Maastik õigesti ütles, tuuled puhuvad juba Ameerikast ammuilma. Ja muuseas, nende tuulte najal oleme ka meie siin liigutama hakanud. Need ongi need Ameerika tuuled, mis võtavad aega aasta-kaks, aga lõpuks jõuavad siia ka, ja ka siia on jõudnud. Aga veel päris kaineks ei ole saanud selles mõttes. 

Kui vaadata neid ilusaid jutte, mida siin, uued tuulepargid, hakkame rajama, siis eelmisel aastal ei tulnud ühtegi juurde – mitte ühtegi –, ei parki ega tuulikut. Selle aasta prognoos on vist kaks tuulikut. Nii et erilist indu ei ole.

Ja tõepoolest, Soomes rajatud tuulepark müüdi odavalt maha – 7 miljonit –, saadi vastu pükse või umbes nii palju. Ja nüüd rääkida, et helge tulevik seisab ees – noh, võib-olla kellelegi muinasjutt sobib, aga riigi juhtimisel muinasjuttudega kaugele ei jõua. 

Soovite lisaaega?

Jah, veel üks paar minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Jajah. Ei tahaks siin liiga pikalt rääkida, aga ministrihärra üldiselt peaks ju asju jagama ja on üldiselt terane olnud. Aga kui mul see üks küsimus oli, ma küsisin väga lihtsa küsimuse: härra minister, kui palju Tallinna teletorni kõrguseid tuulikuid on Eestis viie aasta pärast? Lihtne küsimus: kui palju Tallinna teletorni kõrguseid … Ja kui te mäletate – teist küsimust ka ei olnud ja ma ei hakanud siin teie rahu rikkuma protseduurilistega –, siis minister jutustas pikalt, jälle selle plaadi lasi käima: kõik, mis on, jälle võimsused ja 700 ja kõik muud värgid, eks ju. Aga kõige lihtsamale küsimusele – kui palju Tallinna teletorni kõrguseid tuulikuid hakkab viie aasta pärast Eestis kerkima – vastust ei saanud. Hind on ikkagi jätkuvalt nii suur, promillid on ikkagi nii suured kahjuks. Aitäh!