Tere päevast, austatud ametikaaslased ja rõõm kohtuda teie kõigiga uuel aastal! Me alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 1. töönädala esmaspäevast istungit. Nii nagu ikka, head kolleegid, kõigepealt on mul teile palve, et teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks on end registreerinud 80 Riigikogu liiget, puudub 21. 

Järgnevalt päevakorra täpsustamine ja kinnitamine. Väliskomisjon on teinud ettepaneku muuta kolmapäevase istungi päevakorrapunktide järjekorda ja arutada Vabariigi Valitsuse algatatud Ukraina vastu toime pandud agressioonikuriteo eritribunali halduskomitee asutamise Euroopa Nõukogu laiendatud osalise kokkuleppe heakskiitmise seaduse eelnõu seitsmenda punktina. Ma ei näe rohkem ettepanekuid seoses päevakorraga. Asume päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Väliskomisjon on teinud ettepaneku muuta kolmapäevase istungi päevakorrapunktide järjekorda ja viia eelnõu 760 esimene lugemine läbi seitsmenda päevakorrapunktina. Koos selle muudatusega panen hääletusele Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 1. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Päevakorra kinnitamise poolt on 77 Riigikogu liiget, vastu 2 ja erapooletuid 1. Päevakord on kinnitatud. 

Nüüd, head kolleegid, on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun kõigepealt siia Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni. Palun!

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kaks seaduseelnõu. Esimeseks, riigihangete seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister. Ja teiseks, ehitusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (riigikaitseliste ehitiste planeerimise ja ehitamise kiirendamine) eelnõu. Nimetatud seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust kaitseminister. Nii nagu alati, mõlemad eelnõud on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Suur tänu! Head kolleegid, ma saan aru, et te ei ole pikka aega üksteist näinud, aga saalis on lärm ja me ei kuule ettekandjaid. Meil on täna arvukalt eelnõude ja arupärimiste üleandjaid. Nii et, head kolleegid, kui teil on pikemad jutud, siis palun pidage neid saalist väljaspool, sest vastasel juhul siin saalis tekib niivõrd palju müra, et me ei kuule ettekandjaid. Aga järgmisena palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Anti Allase. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Kõigepealt toredat ja toimekat alanud aastat teile kõigile! Kahjuks ma seoses arupärimisega nii ilusates toonides jätkata ei saa, sest aasta alguses on regionaal- ja põllumajandusminister tulnud välja plaaniga kaotada tasuta sõiduõigus maakonnaliinidel eakatel, pensionäridel ja lastel. Sellest lähtuvalt olemegi mitme meie fraktsiooni liikme poolt esitanud arupärimise peaministrile. See plaan kaotada tasuta sõiduõigus pensionäridel ja lastel tundub eriti kummaline olukorras, kus maksuküüru kaotamisega seoses – ma mõtlen just eelkõige seda rikkamat ja paremini teenivat otsa, kus 3500 ja rohkem eurot teenivatele inimestele tehti üle 150 miljoni eest maksukingitus. Teiselt poolt soovitakse nüüd tasandada eelarve kulusid 3 miljoni ulatuses, kärpides tasuta sõiduõigust kõige haavatavamatelt sihtgruppidelt. Sellest lähtuvalt soovimegi täpsemalt peaministrilt küsida, kuidas ta kommenteerib olukorda, kus minister põhjendab seda sellega, et on vaja saada teada, kui palju sõidab, kuigi kõigil on see teada. Samuti soovime teada, kas selline korraldus on Vabariigi Valitsuselt ministrile antud. Samuti soovime aru saada, kuidas see mõjutab regionaalpoliitikat. Ja siin on veel rida asjassepuutuvaid küsimusi. Nii et kõigele sellele soovimegi peaministrilt saada sisulist ja asjalikku vastust. Aitäh!

Suur tänu! Aitäh, head kolleegid! Läks vaiksemaks. Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Siim Pohlaku. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Head rahvateenrid! Uut aastat on valitsus alustanud taas kord maksuralliga. Seekord küll ei tõsteta otseselt makse, aga aetakse jätkuvalt käsi Eesti rahva rahakotti, eelkõige pensionäride ja lastega perede rahakotti. Seetõttu on meil arupärimine peaminister Kristen Michalile seoses kavatsusega kehtestada ühistranspordil ja maakonnaliinidel kuukaarditasu ka pensionäridele ja lastele. 

Maapiirkonnas ei ole ühistransport mugavusteenus, vaid sageli ainus liikumisvõimalus. Praeguse valitsuse kavandatav muudatus tähendab pensionäridele ja lastega peredele püsivat lisakulu ja koormab ühiskonnagruppe, kes on niigi sageli sotsiaal-majanduslikult haavatavamas olukorras. Eriti problemaatiline on see kavatsus olukorras, kus valitsus kehtestas sotsiaaldemokraatide, Reformierakonna ja Eesti 200 kätega automaksu, mis on kõige valusamalt tabanud just maapiirkondade elanikke. Maapiirkondades ei ole isiklik sõiduk luksus, vaid vältimatu vajadus. Nii kujuneb nüüd Hendrik Johannes Terrase ettepanekute põhjal olukord, kus maapiirkondade inimeste liikumist maksustatakse kahel viisil, nii auto omamise kui ka ühistranspordi kasutamise kaudu. Selline lähenemine ei toeta mitte kuidagi regionaalset arengut, vaid süvendab ääremaastumist. 

Samuti on teatatud kavatsusest panustada samas suurusjärgus vahendeid aastas Tartu–Riia rongiliini käigus hoidmisse. See tekitab põhjendatud küsimusi riiklike prioriteetide kohta olukorras, kus Eesti-sisese ühistranspordi rahastamisel nähakse lahendusena eelkõige maapiirkondade elanike kulude suurendamist. Selline valik süvendab ebavõrdsust ka linna- ja maapiirkondade elanike vahel ega toeta tasakaalustatud regionaalpoliitikat. 

Seetõttu soovimegi peaministrilt küsida viis küsimust ja saada teada, millistele analüüsidele tuginetakse ja kuidas mõjutab see valitsuse hinnangul maal elavate inimeste, eelkõige pensionäride ja lastega perede toimetulekut. Lisaks sätestatakse Eesti põhiseaduses, et lastega pered on riigi erilise hoole all. Kuidas see suhestub selle põhiseaduse punktiga? Ja kokku veel kolm küsimust. Esitajateks on kõik Riigikogu EKRE fraktsiooni liikmed. Aitäh!

Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Anti Poolametsa. Palun!

Lugupeetud kolleegid! Mina annan üle arupärimise justiits- ja digiminister Liisa Pakostale. Nimelt plaanib Justiits- ja Digiministeerium ja Riigi Kinnisvara AS lõpetada Eesti vanima, esinduslikema ja sealjuures nõuetekohaselt toimiva ja väga hästi ligipääsetava kohtumaja kohtuna kasutamise, mis asub aadressil Pärnu maantee 7, Tallinn. Hästi tuntud õigusemõistmise hoone juba 1800. aastate lõpust. Alles see oli, kui taheti kinni panna Jõhvi kohtumaja ja selle puhul päris paljud kohtunikud olid nördinud. Lõpuks – ma loodan, et pikemaks ajaks – lõpetati see rumal plaan ära, sest Jõhvi kohtumajale oli riik väga palju kulutanud. See oli ka regionaalpoliitiliselt äärmiselt vale samm. Nüüd siis minnakse ühe kõige väärikama kohtumaja kallale. Sealjuures rõhutan seda, et äsja said ka Riigikogu liikmed 101 kohtutöötaja pöördumise, mis kajastab sedasama muret. Ja üldsegi on üks väga mõistatuslik lugu, miks neid kohtumajasid, mis on meil kõige paremas korras, kõige väärtuslikemal asukohtadel, tahetakse nagu hoogtöö korras kinni panna. Mis hoog see justiitsministeeriumil on? Ma ei saa aru, ma loodan, et ta annab meile vastuse, mis hoog neil on kõige kvaliteetsemate kohtumajade kinnipaneku puhul. Aitäh!

Ja järgnevalt kolleeg Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud kolleegid! Mul on hea meel anda regionaal- ja põllumajandusministrile üle arupärimine regionaalsete lennuühenduste jätkusuutlikkuse piletiindade mõju ning reisijate arvu languse kohta. Viimane aasta on toonud kaasa olulise ja murettekitava languse regionaalsete lennuühenduste kasutamises nii Hiiumaa kui ka Saaremaa suunal. Kärdla lennujaama läbis möödunud aastal ligi 12 000 reisijat, mis on ligikaudu 3400 reisijat vähem kui aasta varem. Ka Kuressaare lennuliinil on täheldatud märkimisväärset, vähemalt viiendiku võrra väiksemat reisijate arvu. 

Nii Saaremaa kui ka Hiiumaa puhul tuuakse peamise põhjusena välja lennupileti hinna tõus. Piletihinna muutus on toonud kaasa lennuühenduse paljudele inimestele liigse kulukuse nii peredele, eakatele kui ka regulaarselt töö- ja ravisõitude tegijatele. See on otseses vastuolus regionaalpoliitika eesmärgiga hoida saared mandriga ühendatuna. Hinnamuudatuse kehtestamisel anti aga kohalikele kogukondadele selge lubadus, et kolme kuu möödudes hinnatakse piletihinna tõusu mõju ning vajaduse korral vaadatakse otsus üle. Seda kinnitust on üle kinnitanud ka tänane minister siinsamas Riigikogu ees. Tänased numbrid aga näitavad, et mõju on olnud selgelt negatiivne, reisijate arv on langenud, ühendus on muutunud vähem kasutatavaks ning selle tulemusel on ka riik ise kaotanud, sest piletitulu laekub riigile ning väiksem reisijate arv tähendab otseselt väiksemaid tulusid. Sellest tulenevalt olemegi kolleegidega viis küsimust ministrile sõnastanud. Miks ei ole kinni peetud lubadusest hinnamõju analüüsida ja mis on jätkusammud ministeeriumi poolt? Aitäh! 

Palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu! Mina soovin üle anda iseenda ja terve rea fraktsioonikaaslaste nimel arupärimise peaminister Kristen Michalile seonduvalt asjaoluga, et juba mullu juunikuus teatavasti tegi OSCE/ODIHR avalikuks oma raporti, milles tuvastati terve rida probleeme seonduvalt Eestis kasutatava e-hääletuse süsteemiga. Aga siiani, olgugi et möödas on juba rohkem kui kuus kuud, ei ole ühtegi märki sellest, et valitsus oleks asunud välja töötama seadusemuudatusi, mis lähtuksid eesmärgist neid puudusi ületada. Soovimegi sellega seonduvalt teada, kas Vabariigi Valitsus on alustanud vastavasisulise eelnõu väljatöötamist. Kui on alustatud selle tegevusega, siis millal võiks loota, et see eelnõu ka parlamenti jõuab, pidades silmas, et järgmised Riigikogu valimised toimuvad juba aasta ja kahe kuu pärast? Kui ei ole alustatud vastavasisulise seaduseelnõu väljatöötamist, siis millisel põhjusel? Kas siis arvataksegi sedasi, et need OSCE/ODIHR välja toodud puudused ei vääri tähelepanu ehk ei ole sisuliselt põhjendatud? Nii et jääme huviga ootama peaministri selgitusi nende küsimustega seonduvalt. Aitäh!

Aitäh! Nii, Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Esitan arupärimise Erkki Keldole, majandus- ja tööstusministrile, seoses Põhjamaade-Balti vesinikutaristu riigi eriplaneeringuga. Elering AS on esitanud 1. detsembril 2025 Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile taotluse algatada Põhjamaade-Balti vesinikutaristu Eesti osa riigi eriplaneering ning keskkonnamõju strateegiline hindamine. Tegemist on suure ruumilise mõjuga piiriülese taristuprojektiga, mille võimalikud trassid läbivad Lääneranna, Põhja-Pärnumaa, Tori ja Saarde valda ning Pärnu linna, Kuusalu, Jõelähtme, Raasiku, Saue ja Rapla valda ja ühtekokku 24 omavalitsust. Riigi eriplaneeringu koostamise eelduseks on suur riiklik huvi, aga paraku ei saa aru, millist riiklikku huvi kannab gaasitoru, mille puhul on tootmine Soomes ja tarbimine Eestis, milliseid kulusid toob see kaasa meie maksumaksjale ja millist riiklikku kasu see teenib Eesti riigile. Kuna see läbib mitmeid omavalitsusi, siis on suur huvi ka teada, kuidas on kaitstud kohalike omavalitsuste ja maaomanike huvid ja kompensatsioonipõhimõtted. Oleme harjunud, et riiklikud eriplaneeringud kipuvad kohalike inimeste õigustest üle sõitma. Aitäh!

Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Lea Danilson-Järgi. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Annan üle arupärimise peaministrile Isamaa liikmete poolt seoses sellega, et eelmisel nädalal teatas Statistikaamet, et meil on neljandat aastat järjest rekordväike sündide arv olnud. Möödunud aastal registreeriti Eestis 9092 lapse sünd ja samal perioodil andis Siseministeerium teada, et Eestis registreeriti eelmisel aastal 15 427 surmajuhtumit. Selle tõttu saab kergesti välja arvutada, et Eesti rahvaarv vähenes mullu 6335 inimese võrra. Kui seda negatiivset iivet kokku arvestada alates 2000. aasta algusest ehk sellel sajandil, siis negatiivse iibe tõttu on meil inimeste arv seni vähenenud 77 000 võrra. Aga kui nüüd vaadata ettepoole, siis kui sündide arv jääbki nii väikeseks nagu eelmisel aastal ehk 9000 ja selle ringis, siis arvestades prognoositud surmade arvu, võib järgnevatel aastakümnetel Eesti rahvaarv väheneda negatiivse iibe tõttu lausa 200 000 inimese võrra. Seetõttu, iseseisvusmanifesti sõnadega, "Eesti, sa seisad lootusrikka tuleviku lävel", näeb demograafiline olukord küll välja väga muret tekitav, sest me seisame tõsise rahvusliku kriisi lävel. 

Sellega seoses me soovimegi peaministrilt teada saada, kuidas tema seda olukorda näeb. Kas ta näeb madalat sündide arvu Eestile ohuna? Kas valitsus on plaaninud astuda samme sündimuse toetamiseks? Millised need sammud plaanis on? Kas on plaanis peresid toetavaid meetmeid ellu rakendada? Kas on plaanis tagasi pöörata neid otsuseid, mis on peredele negatiivselt mõjunud, näiteks tuluvabastuse kaotamine ja muud sellised algatused? Nii et annan ära. Aitäh!

Nii, järgnevalt Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja ja kolleegid! Mul on au anda seitsme Isamaa Erakonna fraktsiooni liikme poolt üle arupärimine regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele. Sel ajal, kui Eestil jagub raha Putini liikmesriigi, kommunistliku Kuuba toetamiseks ligi poole miljoni euroga, on regionaalminister Hendrik Johannes Terras teatanud plaanist kaotada pensionäride ja laste tasuta sõiduõigus maakondlikus ühistranspordis, millega halvendatakse veelgi eakate ja lastega perede majanduslikku olukorda ning toimetulekut. Koos automaksu kehtestamisega lubas valitsusliit rahvale paremaid võimalusi ühistranspordis. Kuigi Erakond Eesti 200 on lubanud teha ettepaneku automaksu tühistamiseks, ei ole seda tehtud. Tagatipuks on minister Terras asunud hoopis laste ja pensionäride tasuta sõiduõigust maakondlikus ühistranspordis tühistama. Selle põhjendusena on Terras välja toonud vajaduse koguda ühistranspordi kasutamise kohta paremini andmeid, et ühistransporti reformida. Ei ole raske aru saada, et selline reform tähendab peaasjalikult ühistranspordivõrgu kärpimist ja inimeste liikumisvõimaluste piiramist. Lähtudes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-st 139, oleme esitanud ministrile üheksa küsimust, alustades sellega, millised on sisulised põhjendused laste ja pensionäride maakondlikus ühistranspordis tasuta sõiduõiguse kaotamise kohta, ja nii edasi. Aitäh!

Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Urmas Reinsalu. Palun!

Lugupeetav rahvaesindus! Annan 21 Riigikogu liikme nimel erinevatest fraktsioonidest ja fraktsioonitute parlamendiliikmete nimel üle Riigikogu otsuse eelnõu Riigikogu uurimiskomisjoni moodustamise kohta politseijuhtide kriminaalmenetluse ja sellele eelnenud Kaitsepolitseiameti tegevuse õigusriigi põhimõtete vastavuse uurimiseks. Selle eelnõu puhul ma tahan rõhutada, et loomulikult me lähtume õigusriigi põhimõttest, et parlamentaarses järelevalves me mitte ei anna hinnanguid kohtumenetlusele kolmes etapis, kuid praeguses usalduskriisis õigussüsteemi puhul ei saa parlament jääda kõrvale. Meil on selline kaasus, kus endine keskkriminaalpolitsei direktor, endine kaitsepolitsei direktori asetäitja, endine Politsei- ja Piirivalveameti direktor ja endine Eesti riigi tollijuht on esitanud väite, et nende suhtes on riigi süüstavat võimu rakendatud isiklikel või mitte seadusest tulenevatel objektiivsetel motiividel. See on tegelik reaalsus, kus me asetseme praegu. Sellise õiguskogemusega, õigusautoriteediga inimesed on esitanud sellekohaseid väiteid avalikkusele. 

Komisjoni otsuse eelnõu esitajad parlamendiliikmetena leiavad, et usalduse taastamiseks on minimaalne, mida rahvaesindus saab teha, vastava uurimiskomisjoni moodustamine, antud isikute, aga selles asjas teist puutumust omavate isikute seisukohtade kuulamine, järelduste tegemine ja formuleerimine nii antud kaasuse pinnalt kui ka tulevikus õiguskaitse menetluse jaoks. Õigusriik, selle eest lasub vastutus ka seadusandjal selle usalduse taastamise eest. Ja seda me antud eelnõuga soovimegi saavutada. Aitäh!

Nii, kolleeg Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Esitan kolleeg Jaak Valge ja enda nimel arupärimise justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale seoses õigusloomega, mis puudutab e-valimiste usaldusväärsust ja valimiskaebuste korra täiendamist. Jätan sissejuhatava jutu kõrvale. Kokkuvõtteks: mis ei ole sõltumatult kontrollitav, see ei ole ka usaldusväärne. Seetõttu oleme siin formuleerinud kaks põhimõttelist küsimust proua justiits- ja digiministrile. Kas Justiits- ja Digiministeerium kavatseb algatada eelnõu põhiseadusest tulenevate nõuate kohaselt Eesti valimiste usaldusväärsuse parandamiseks elektroonilise hääletuse vaadeldavuse täpsema reguleerimise kaudu või muul viisil? Kui ei kavatse, siis miks? Ja teiseks, kas Justiits- ja Digiministeerium on asunud koostama eelnõu eesmärgiga anda valimisvaatlejatele Eestis avalikes huvides kaebuste esitamise võimalus, nagu on Eestile soovitanud OSCE 2025. aasta hinnang? Kui ei ole, siis miks on OSCE soovitust eiratud? Arupärimine on esitatud digitaalselt.

Lauri Laats, palun! Kaks eelnõu.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Täna sooviks Keskerakonna fraktsiooni nimel üle anda seaduseelnõu, mis puudutab Riigikogu liikme staatuse seaduse muutmist. Ma olen selle eelnõuga siin olnud mitmeid kordi ja järjepidevalt on Riigikogu liikmed koalitsioonist selle maha hääletanud.  

Kui vaadata ka tänast päeva, seda, kuidas algas Riigikogu istung, siis tegelikult seesama registreerimine, mis toimus – 22 Riigikogu liiget siitsamast saalist puudus, 22 101‑st. Aga kas nad olid kohal või mitte, palka nad saavad ikkagi. Meie eelnõu ütleks selgelt, et need Riigikogu liikmed, kes ei osale Riigikogu istungitel, palka ei pea saama sellisel määral, nagu on ette nähtud.  

Ehk siis, head Riigikogu liikmed, see eelnõu, millega ma olen siin juba kolmandat korda, kindlasti tagaks inimeste õigustunde. Ja see tagaks korra nii siinsamas Riigikogu saalis kui ka komisjonides, kus tegelikult Riigikogu liikmed teeksid tööd vastavalt südametunnistusele ja teeksid tööd nii, nagu rahvas on öelnud ja on valinud meid siia, et me teeks ja toimetaks ja oleks iga kord ka kohal. Täna on minu arust väga hea näide: selle aasta esimene istung, 22 Riigikogu liiget puudub, aga palka saadakse ikka. Ehk siis meie eelnõu kindlasti korrastaks seda olukorda. Nii et hakkame menetlema ja teeme siin asjad korda. See on esimene.

Aitäh! 

Nii, ja teine dokument, mis ma tahaks üle anda, on arupärimine. Arupärimine on mõeldud siseminister Igor Tarole. Ja teema puudutab lasketiire, nende vähesust, ja laskekohtade vähesust. Siin on meedias leidnud see teema päris suuresti kajastust nii täna kui ka eelmisel nädalal. Siin on ridamisi küsimusi. Aga küsimus on julgeolekus. Küsimus on ju tegelikult julgeolekus. Me siinsamas Riigikogu saalis arutame, otsustame, väga suured rahad eraldame selleks, et oleks meil julgeolek tagatud. Väga suured summad tegelikult lähevad eelarvest. Aga kui vaadata, mida räägivad spetsialistid, siis kui meil on ühest küljest püss olemas, kuul ka, aga püssimehi ei ole, siis mis julgeolekust me räägime? Igal juhul peab meil olema plaan, kuidas tagada, et meie inimestel tekiks laskevõimekus ja oskus. Aga kui nii Kaitseliit kui ka Kaitsevägi ütlevad, et selleks, et see võimekus tekiks, on vaja lasketiire, aga riigil ja valitsusel plaani ei ole, siis see ei ole jätkusuutlik. Ja selles osas me soovimegi, meie fraktsiooni liikmed soovivad saada arupärimisele ka konkreetsed vastused lugupeetud ministrilt. Aitäh! 

Aitäh! Järgnevalt kolleeg Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Ma esitan Keskerakonna fraktsiooni liikmete allkirjastatud arupärimise siseminister Igor Tarole narkootikumide leviku kohta. Õiguskaitseasutuste ja avalikkuse esitatud hinnangu kohaselt on narkootilised ained Eestis muutunud senisest kättesaadavamaks. Kuigi olukord avalikus ruumis võib näida suhteliselt rahulik, toimub märkimisväärne osa narkokaubandusest digikeskkonnas, mis muudab selle raskemini avastatavaks ja tõkestatavaks. Esitame härra ministrile kaheksa küsimust, millele jääme ootama vastust siin Riigikogus ja Eesti rahva jaoks. Aitäh! 

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud neli eelnõu ja 11 arupärimist. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise seaduses ettenähtud korras. Aga asume tänase päevakorra juurde. 

Täna meil on üks arupärimine, milleks on Riigikogu liikmete Reili Ranna, Helmen Küti, Tanel Kiige, Riina Sikkuti, Madis Kallase, Andre Hanimäe ja Züleyxa Izmailova haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele esitatud arupärimine huvihariduse ja noorsootöö rahastamise kohta. Arupärimist palun siia Riigikogu kõnetooli tutvustama kolleeg Reili Ranna. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Hea kolleegid! Tegelikult oleme me ju sellest teemast siin mõne aja eest hiljuti rääkinud, kuid põhjus, miks sotsiaaldemokraadid taas arupärimise noorsootöö ja huvihariduse kättesaadavuse teemal esitasid, on kaks asjaolu. Esiteks on vahepeal selgeks saanud, et absoluutses vaesuses olevate laste arv on hüppeliselt kasvanud, kahekordistunud. Teiseks on ka selgemaks saanud käesoleva aasta valitsuse prioriteedid riigieelarve vaates, aga nendest juba veidi hiljem. 

Noorte arengut toetav huviharidus ja noorsootöö on Eestis haridussüsteemi lahutamatu osa. Need valdkonnad ei täienda üksnes formaalharidust, vaid loovad keskkonna, kus noor saab katsetada, avastada oma tugevusi ja kujundada enesekindlust. Huvitegevuse ja noorsootöö kaudu omandatud oskused alates meeskonnatööst kuni probleemide lahendamiseni ja oma tunnete juhtimiseni on olulised kogu eluks ning aitavad kujundada tugevat kuuluvustunnet ja võimet luua toetavaid suhteid. 

Huvihariduse õpetajate ja noorsootöötajate palgad jäävad märkimisväärselt maha nii üldhariduskoolide õpetajate kui ka teiste sarnase vastutuse ja haridusnõuetega ametite keskmisest tasemest. Kuigi huvihariduse ja noorsootöö korraldamine on kohalike omavalitsuste ülesanne, ei taga praegune rahastusmudel noortele üle Eesti ühtlast taset ega võrdselt head ligipääsu. Mitmed omavalitsused on olnud sunnitud vähendama huvitegevuse võimalusi või kärpima noortele suunatud tegevusi just rahaliste vahendite nappuse tõttu. Kusjuures jätkusuutlikkust õõnestab ka liigne projektipõhisus, mis eelistab pigem piirkondi, kus on suurem suutlikkus projekte kirjutada, mitte tingimata suurem vajadus. 

Noorsootöö kvaliteedinõuete ja kutsestandardite väljatöötamisega tuleb otsustavalt edasi liikuda, kuid sellega peab kaasnema ka konkurentsivõimeline palgatase, et valdkonnas jätkuks pädevaid ja motiveeritud spetsialiste ning noored ei satuks elukohast sõltuvalt ebavõrdsesse olukorda. Kui õpetajad ja noorsootöötajad ei saa oma tööd teha kindlustunde ja väärika tasu eest, kannatab paratamatult noorte võimalus saada tuge, mis aitab ennetada sotsiaalseid, käitumuslikke ja vaimse tervise probleeme. 

Uuringud näitavad, et noortevaldkonna töötajate madal palk, ebastabiilne rahastus ja kõrge töökoormus mõjutavad otseselt töömotivatsiooni, püsivust valdkonnas ja võimekust pakkuda järjepidevat tuge noortele. Samuti on rahvusvaheliselt tõdetud, et vaimse tervise murede korral pöörduvad noored sageli esimestena just noorsootöötajate poole, nähes neid ligipääsetavate ja usaldusväärsete täiskasvanutena. See kinnitab veelgi, kui oluline on tagada neile spetsialistidele vajalik stabiilsus ja väärikad töötingimused, et nad saaksid oma rolli täita kogu ühiskonna hüvanguks. 

Ma siinkohal kõiki küsimusi, mis me ministrile esitasime, ükshaaval ette ei loe. Ma usun, et minister neile juba ise vastates seda teeb, et on lihtsam jälgida. Igal juhul ma loodan, et me sel korral kuuleme juba konkreetsemaid vastuseid kui vaid piirdudes seisukohaga, et noorsootöö on kohalike omavalitsuste vastutus. Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele vastamiseks palun nüüd Riigikogu kõnetooli haridus- ja teadusminister Kristina Kallase.

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Austatud arupärija! Ma kohe alustuseks pean teid kurvastama. Ma olen jätkuvalt maailmavaatelt seda meelt, et riik ja kohalik omavalitsus peavad oma vastutusi väga selgelt piire sisse viima. Nii huviharidus- kui ka noorsootöö on kohaliku omavalitsuse vastutada. Mul puudub igasugune alus väita, et kohalik omavalitsus sellega hakkama Eestis ei saa. Ma ei toeta seda, et riik hakkab reguleerima, sisse astuma, piiranguid seadma või ülevalt poolt kuidagi ettekirjutusi tegema sellele, kui palju keegi peab oma töötajatele palka maksma. Ma olen jätkuvalt seda meelt, et see on kohaliku omavalitsuse vastutusala ja selleks ta jääma ka peaks. Meil on teisi valdkondi, kus on vastutus segane, kus on vastutus hajutunud riigi ja omavalitsuse vahel, ja tulemuseks on see, et lõpuks mitte keegi ei taha vastutada, mis on veel palju hullem olukord kui see, kui on selge, kes tegelikult peaks selle olukorra eest vastutama. Aga püüan vastata teie küsimustele ühekaupa. 

Esimene küsimus: "Kuidas kavatseb ministeerium tagada, et noortele suunatud huvihariduse ja noorsootöö kättesaadavus ning kvaliteet ei sõltuks ebaproportsionaalselt kohaliku omavalitsuse rahalisest võimekusest ja juhtimisotsustest? Milliseid lahendusi nähakse, et vähendada piirkondlikku ebavõrdsust ja vältida olukorda, kus teenuse kvaliteet sõltub eeskätt omavalitsuse eelarvelisest seisust, mitte noorte vajadusest?" Eestis ei sõltu huvihariduse kättesaadavus ja noorsootöö kvaliteet mitte sellest, kui suur on omavalitsuse rahakott, vaid sõltub väga tugevasti sellest, kui oluliseks mingi konkreetne omavalitsus seda valdkonda enda jaoks peab. Meil on ka suhteliselt rikkaid omavalitsusi, kus sellesse valdkonda investeeritakse vähem kui nendes omavalitsustes, kes võib-olla eelarveliselt nii võimekad ei ole, aga investeeritakse sellesse valdkonda oluliselt rohkem. Nii et see ei ole otseselt seotud eelarve vajadustega, vaid see on väga tugevasti seotud valdkonna prioriteetidega, kas see valdkond on omavalitsuse jaoks prioriteet või ei ole. 

Alates 2017. aastast, kui meil on olemas avalikud andmed selle kohta, kui palju omavalitsused noorte huvitegevusse, noorsootöösse ja spordi rahastamisse, mis on ka huviharidus ja huvitegevus, investeerivad, siis need numbrid on väga märkimisväärselt kasvanud alates aastast 2017. Kui aastal 2017 omavalitsused investeerisid umbes 102 miljonit eurot huvitegevusse ja noorsootöösse, sealhulgas sporti, siis aastal 2024 investeerisid omavalitsused juba 166 miljonit eurot. Nii et omavalitsuste panus noorsootöösse, huvitegevusse ja sporti on oluliselt kasvanud. Jah, selle sees on väga palju ka taristuinvesteeringuid, aga me saame ju aru, et näiteks spordi huvitegevus sõltub väga tugevasti sellest, kui kättesaadav on mingis valdkonnas taristu. 

Küll aga olen ma nõus selle argumendiga, et noorsootöö ja huvihariduse kvaliteet on see, kus üleriiklikult peaks kehtima sarnane standard ja kõik omavalitsused, kes selle tegevuse eest vastutavad, peaksid ka selle standardi suunas püüdlema. Täna on meil ühtselt kehtestatud standard noorsootöö puhul küll olemas, aga meil on näiteks puudu noorsootöötajate kvalifikatsiooninõuetest ehk siis kuidas, milliste pädevuste ja oskustega peab olema inimene, kes seda standardit peab saavutama. Selles mõttes ma näen küll väga olulist riigi rolli, et üleriigiliselt kokku leppida standard ja kvaliteeditasand, mis tähendab tegelikult kvaliteetne, noorte jaoks kättesaadav ja nende vajadustest lähtuv kvaliteetne noorsootöö. Selle standardi ja noorsootöötajate kvaliteedinõuete väljatöötamisega me praegu ministeeriumis tegeleme. Töörühm andis oma töö üle meile maikuus, kus oli ettepanek kehtestada kutsenõuded noorsootöötajatele. Nüüd lähiajal tuleb välja noorsootöö ja huvihariduse ühendseaduse väljatöötamiskavatsus, kus me riigi planeeritavad sammud teile väga selgelt ette kanname, milliseid samme me astume selleks, et tagada noorsootöö ja huvitegevuse kvaliteet. 

Teine samm selleks, et anda omavalitsustele finantsilist võimekust ja otsustuspädevust noorsootöö ja huvihariduse rahastamiseks. Me oleme algatanud väljatöötamiskavatsuse, mis on juba kooskõlastusringilt tagasi tulemas seoses toetuste ümbertõstmisega KOV-i tulubaasi, kus need toetused eeldatavasti koos maksude ja elukalliduse kasvuga hakkavad suurenema. 

Teine küsimus: "Milliseid samme plaanib ministeerium omavalitsuste toetamiseks astuda, et tagada neile suurem suutlikkus ja motivatsioon panustada huviharidusse ja noorsootöösse? Kas on kavas pakkuda juhiseid, koolitusi või ühtseid kvaliteediraamistikke, mis aitaksid vähendada erinevusi omavalitsuste vahel?" Nagu ma juba esimese küsimuse vastuses selgitasin, uue valdkondliku seadusega, mis ühendab endas huvihariduse ja noorsootöö valdkonnad, luuakse ühtne kvaliteediraamistik ja ka kvaliteedimudelid, millega toetatakse kohalikke omavalitsusi ja ka teisi teenusepakkujaid, et ühtlustada ja tõsta teenuste kvaliteeti. Riigil on soov kvalifikatsiooninõuetele ülemineku toetamiseks toetada esmakordse kutse taotlejaid ehk noorsootöötaja kutse ning õpetaja ja teiste kutse- ja huvihariduse õpetajate puhul neid taotlejaid, mis tõendab ka nende pedagoogiliste kompetentside olemasolu. Kutse taotlemise eelselt pakutakse ka ESF-i vahenditest ja selle rahastuse lõppemisel ka riigieelarvest pedagoogiliste pädevuste tõstmise koolitusi. 

Noortevaldkonna kvalifikatsiooninõuete töörühma ettepanek on tagada 64 akadeemilise tunni mahus pedagoogiliste baasteadmiste, -oskuste omandamist. Eesti noortevaldkonna töötajaskonna töötingimuste uuringu põhjal on hinnang, et koolitust tuleb pakkuda umbes 3000 huvihariduse õpetajale, noorsootöötajale ning huvitegevuse juhendajale, kellel puudub erialane haridus või kutse. 

Meil on mitmeid tegevusi, mis toimuvad valdavalt Euroopa Sotsiaalfondist rahastatuna noortevaldkonna kvaliteedi juhtimise tõstmiseks. Ma neid kõiki ette lugema ei hakka, me saame pärast kirjalikus vormis teile üle anda ka selle informatsiooni, kui palju me ESF-i vahenditest täna noorsootöö valdkonna kvaliteedi tõstmiseks ja koolituste läbiviimiseks läbi viime. 

Me oleme kaasajastanud ka 2013. aastast kasutusel olnud noortevaldkonna korraldamise kvaliteedi hindamise mudelit ning alates 2024. aastast saavad omavalitsused ka nimetatud mudeli põhjal kvaliteedi hindamist läbi viia veebikeskkonnas "Haridussilm", kus omavalitsustele kuvatakse eeltäidetud vormil hindamisel kasutatavaid üleriigiliselt kogutud andmeid ning uuringute tulemusi. 

Teie kolmas küsimus: "Milliseid võimalusi näeb ministeerium selleks, et tugevdada huvihariduse ja noorsootöö sidet formaalharidusega, et noore arengut toetaks ühtne tervik, mitte killustunud süsteem?" Ma pean väga oluliseks seda, et formaalhariduse omandamisel arvestatakse ka noore tegevust mitteformaalõppes ehk huvihariduses, aga ka seda, kui noor tegutseb aktiivselt ka noorsoovaldkonnas, et need asjad oleksid arvestatud formaalõppe osana. Teadupärast on põhikooli- ja gümnaasiumiseadust muudetud, et mitteformaal- ja informaalõppe tegevusi saab kool arvestada formaalõppe osana. 

Mis on võib-olla takistuseks, on kahe valdkonna – formaalhariduse ja mitteformaalhariduse – vastastikune usaldus. Eelkõige puudutab see õpetajate ja koolide usaldust huvihariduse kvaliteedi ja noorsootöö kvaliteedi suhtes. Ma arvan, et need kvaliteedinõuded ja kvalifikatsiooninõuded, mida me ühendseadusega kehtestame, kindlasti aitavad usaldust kasvatada, aga mitte ainult. Ka omavalitsuste tasandil ühendtöörütmi saavutamine omaenda kooli ja omaenda noorsootöö valdkonna ja huvihariduse valdkonna vahel väga oluline. Omavalitsustele võib-olla tuleks anda juhiseid ja juhendeid, kuidas ühendrütmi, töörütmi lapse vaatest välja töötada. Sest laps tihti, kui ta lahkub koolist, minnes kas huvikooli või huvitegevuse juurde või huviringi, toimetab ühe ja sama omavalitsuse piirides. Ega ta ju ei liigu väga palju omavalitsusest välja. Need on sellesama omavalitsuse spordiklubid, sellesama omavalitsuse muusikakool, sellesama omavalitsuse põhikool – nad kõik on selle ühe omaniku juhitavad haridusasutused. Ja kuna täna on ka riigi suund sinna, et neid tegevusi, mida noor nendes haridusasutustes teeb, arvestatakse lapse hariduse osana – ta omandab haridust tegelikult ka muusikakoolis, ta omandab haridust ka spordikoolis, kunstiringis, ka huvitegevuses ta haridust omandab, ja et nii-öelda formaalharidus ehk kool oma põhikooli õppekavas ja ka gümnaasiumi õppekavas selle lapse seda tegevust arvestaks. Aga see eeldab nende osapoolte väga tihedat omavahelist koostööd usalduse tekitamiseks, sest täna on peamine takistus vastastikune usalduse puudumine.

Neljas küsimus: "Mis seisus on noorsootöötaja kutsestandardi ja kvalifikatsiooninõuete väljatöötamine ning milline on ministeeriumi edasine ajakava?" Noorsootöötaja esimene kutsestandard kehtis alates 1. märtsist 2006. Kutsestandardeid uuendatakse iga viie aasta tagant ja viimati uuendati põhjalikult 2023. aastal. Noorsootöötaja ja noorsootööjuhi kutsestandardid tase 5, 6 ja 7 kehtivad kuni 2028. aastani ja enne kehtivuse lõppu toimub vajaduse korral kutsestandardite uuendamine ja uute kinnitamine, aga ainult vajaduse korral. 

Noortevaldkonna töötajate kvalifikatsiooninõuete väljatöötamise töörühm jõudis oma ettepanekuni juulis 2025. Selle ettepaneku osaks on kaheksa profiili, sealhulgas noorsootöötaja oma. Koostatud ettepanek on aluseks uue noortevaldkonna seaduse väljatöötamiskavatsuse koostamisel, mille osaks on ka noorsootöötajatele ja huvihariduse õpetajatele, treeneritele ja projektipõhistele noorsootöötajatele kvalifikatsiooninõuete seadmine. Ajakava näeb välja selline, et 2026. aasta jooksul töötatakse seadus välja, ühendseadus. Kõigepealt tuleb väljatöötamiskavatsus avalikule konsultatsiooniringile, sellele järgneb seaduse väljatöötamine ja loodetavasti selle aastanumbri sees või järgmise aasta alguses see seadus on eelnõuna välja töötatud. Lähen edasi, sest meil hakkab aeg läbi saama. 

"Kuidas tagab ministeerium, et koos kvaliteedinõuete kehtestamisega tuleb ka vastav palgatoetuse ja rahastusmudeli muutus, mis võimaldaks omavalitsustel kvalifikatsiooninõudeid täita ilma teenuste vähenemise või töötajate lahkumise riskita?" Nagu ma ütlesin, omavalitsuste vastutus on kohaliku omavalitsuse tasandil noorsootöö ja huvihariduse korraldus. Üleriiklike ühtsete standardite, kvalifikatsiooninõuete kehtestamine kindlasti aitab kaasa teenuse kvaliteedi tõstmisele, aga ma arvan, et see on kohaliku kogukonna nõudlikkuse küsimus, mis on selle kogukonna ja kohaliku omavalitsuse jaoks tegelikult prioriteedid. Mina isiklikult ei pea õigeks ega vajalikuks riiklikku sekkumist ei palga reguleerimisega ega palganõudmiste esitamisega kohalikule omavalitsusele. Me teame, et need toetusmeetmed, mis seni rakendatud on ühekordselt, nad tegelikult toimivad ja ühekordseid toetusmeetmeid omavalitsustele on ka võimalik välja töötada, aga pikaaegne vastutus noorsootöö ja huvihariduse rahastamise eest peab ikkagi jätkuvalt jääma kohalikele omavalitsustele. Need ühekordsed toetusmeetmed kvaliteedi ja võimekuse tõstmiseks tulevad meil Eestis valdavalt Euroopa Sotsiaalfondist, kus me rahastame noorsootöö kvaliteedinõuete sisseviimist, juhendeid, koolitusi ja omavalitsuste võimekuse kasvatamist selleks, et meil oleks tegelikult kvaliteetne noorsootöö, ja iga noor, kes abi vajab, tuge vajab oma võimekuse arendamiseks võimalusi vajab, et need oleksid ka nende noorsootöötajate ja huvihariduse ja huvitegevuse raames neile tagatud. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu juhataja! Hea minister! Kuidas te kommenteerite teie erakonnakaaslase minister Terrase soovi lastelt maakonnaliinidel sõitmise eest tasu küsima hakata? Seda olukorras, kus on teada, et lapsed kasutavad huviharidusasutusse jõudmiseks kõige enam just ühistransporti. Kas teie hinnangul ei hakka see piirama just kaugematest piirkondadest pärit laste ligipääsu huviharidusele? Kas te olete üldse seda analüüsinud?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma viisakalt ja lugupidavalt jätaksin sellele küsimusele vastamata sel põhjusel, et mul puudub igasugune andmestik, et ma saaksin üldse midagi väita. Ma tegelikult ei tea, kui palju lapsi maakondlikku tasuta ühistransporti kasutab huvihariduse kasutamiseks, küll aga tean, et seda kasutatakse kooli jõudmiseks ja koolis käimiseks. Maakondlik ühistransport asendab päris paljude laste jaoks koolibussi, aga see jääb ka tulevikus nii. Ehk kooli jõudmine seaduse järgi peab lapsel olema tasuta, seal tegelikult mingeid erisusi olla ei saa, seda seadust keegi muutma ei lähe. Küll aga mingid muud sõidud. Ma ei oska täna lihtsalt teile öelda, mis on need muud sõidud, mida maakondliku ühistranspordiga lapsed teevad, ja kas see maakondliku ühistranspordi graafik täna üldse võimaldab lastel näiteks huvihariduses käia maakondliku ühistranspordiga või kuidas lapsed liiguvad. Kahjuks ma ei tea ja igaks juhuks ei hakka spekuleerima. Aga see on oluline teema. Ma arvan, et enne, kui neid otsuseid tehakse, tuleb need analüüsid läbi teha. Ma igaks juhuks ütlen, et ka minister Terras esitas kabinetis ainult esialgset raamistikku ühistranspordi reformi kavaks. Ei ole veel ühtegi eelnõu esitatud, nii et valitsus on alles arutelufaasis selle teemaga.

Suur tänu! Züleyxa Izmailova, teil on käsi püsti. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Mul on palve ministrile teha ettepanek vastata sellele küsimusele kirjalikult.

Aga seda vastab teile, eks ole, regionaal- ja põllumajandusminister, sest minul neid andmeid ei ole. Mina peaksin niikuinii need temalt välja küsima.

Suur tänu! Ma loodan, et see oli teile hea näpunäide, kuidas toimetada. Kui kirjaliku küsimuse mulle saadeti, ma saan selle kohe edasi saata ja siis saab ka minister Terras sellele vastata. Aga järgnevalt Andre Hanimägi, palun!

Hea esimees! Lugupeetud minister! Minu küsimus on natuke laiem ja seotud alaealiste kuritegevusega. Me alaealiste kuritegevuse puhul räägime väga tihti ja väga palju ennetamisest, rõhutame riigi varajast sekkumist. Loomulikult on seal oma roll, ja väga suur roll ka huvitegevuse kättesaadavusel ja noorsootöö kättesaadavusel. Eriti väiksemates maapiirkondades me teame, et see on tegelikult problemaatiline. Me näeme ka seda, et mitmed juhtumid, mis on ka meedialäve ületanud, on juhtunud just väiksemates piirkondades, kus tõenäoliselt võime eeldada seda, et need teenused on vähem kättesaadavad. Minu küsimus on see, kas te olete ministeeriumis selle fookuse raames seda küsimust arutanud, näiteks ka siseministriga koostöös. Milliseid võimalusi võiks pakkuda just sellest fookusest lähtuvalt noorsootöös ja ennetustegevuses laiemalt?

Jaa, aitäh! Suur tänu selle teema tõstatamise eest! Ma tõmbaksin selle natuke laiemaks. Muret tekitav on noorte alaealiste kuritegevuse ja ränkade kuritegude tagasitulek. Me olime juba saavutanud olukorra, kus meil ei olnud alaealisi vange ehk alaealisi, kes kandsid vanglakaristust eriti ränkade kuritegude eest. Aga nüüd me oleme uuesti tagasi selles olukorras, kus meil alaealised on sooritanud väga ränkasid kuritegusid. 

Teine mure on mingi hulga – mitte küll väga suure –, aga mingi hulga noorte radikaliseerumine ehk selline polariseeruvas maailmas väga radikaalsete seisukohtade kujundamine juba väga noores eas, mis kohati võib viia kuritegeliku käitumiseni ehk agressiivse kuritegeliku käitumiseni. Seda radikaliseerumist toidab väga tugevasti muidugi sotsiaalmeedia, kus mullistunud noored oma väikeses mullis kujundavad väärtuseid, väärtushoiakuid, mis on ühiskonnas kaasalöömise jaoks üsna destruktiivsed. Kuigi me Eestis sellist ülisuurt ja massilist radikaliseerumist veel täheldanud ei ole, on trend ometigi sinnapoole, et on märgata noorte seas lõhesid, väärtuselisi lõhesid, ja et on kujunemas grupp noori, kelle väärtused ei ole demokraatlikule süsteemile ega ühiskonna sidusale toimimisele tegelikult positiivsed. Neid on trendina ka Eestis märgata. 

Võtsin kokku detsembris haridusministeeriumi noorte nõukogu, kus osalevad noorsootöötajate esindajad, noorteorganisatsioonid ise ja üliõpilaste esindajad. Arutasime just nimelt neid kahte teemat. Üks teema oli noorte ränkade kuritegude arvu kasv ja see, millest on see põhjustatud, ja teine teema oli noorte radikaliseerumine. Radikaliseerumise puhul on meil andmeid vähe, aga kõige muret tekitavam andmestik tuleb meil sellest üleeuroopalisest kodanikuväärtuste uuringust, kust selgus, et meie poiste ja tüdrukute vahel olev väärtuslõhe aina kasvab, ja väga radikaalselt kasvab. Ehk siis poiste hoiakud soolise võrdõiguslikkuse suhtes, vähemuste suhtes, ühiskonnas üleüldiselt võrdsete võimaluste suhtes on radikaliseerumas teatud grupi noorte poiste puhul. 

Me arutasime seda noorte organisatsioonidega. Üks nendest ülesannetest nii haridusministeeriumi noortevaldkonnale kui ka nendele noorteorganisatsioonidele oli see, et me nüüd suudaksime 2026. aasta esimese poole jooksul sõnastada teatud tegevused, mida me peame hakkama tegema – mitte ainult ministeerium, vaid ka noorsootöövaldkonna esindajad ja noorteorganisatsioonid ise, kes tegelikult nende noortega töötavad. Kui seni on meil olnud väga suur tähelepanu noorte osaluse suurendamisel ja see väga tugevasti mobiliseerib ja aktiveerib aktiivseid noori, siis täna me peame hakkama pöörama tähelepanu nendele noortele, kes ei ole ühiskonnas aktiivsed, aga toimetavad ühiskonna äärealadel, kus me neid ei märka. Nad on seal aktiivsed, aga me neid ei märka, sest nad on oma väärtusmullis ja inforuumis, mis on meile nähtamatu. Nad ilmuvad aeg-ajalt ühiskonnas, tekivad konfliktid just nimelt väärtushinnangute põhjal, kus noored on osalised nendes konfliktides. 

Nii et tunnistan, et probleem on. Eestil on täna veel unikaalne võimalus võrreldes väga paljude teiste Euroopa riikidega seda radikaliseerumise aina kasvavat trendi pidurdada. Me ei ole täna veel selles nii-öelda eksponentsiaalses kasvutrendis, aga meil on märke ka sellest, et noorte seas on väärtuslõhe aina kasvamas.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud haridus- ja teadusminister! Ma kõigepealt tahan tänada teid ja tänada selle eest, et kolleeg Züleyxa Izmailova küsimusele te ütlesite, et need uuringud, mis puudutavad noorte transporti huvitegevuse juurde, tuleb kindlasti läbi viia. See oli 2017. aastal jõustunud huvitegevustoetus, mida, tõsi, on vähendatud ja mis on väiksemaks jäänud, aga see oli mõeldud ka näiteks haavatavate, näiteks erivajadustega inimeste, noorte transpordi korraldamiseks, ka huvihariduse loomiseks teatud erialadel. See oli just see toetus, mis regionaalpoliitiliselt kõige nõrgemaid toetas. Mõistlik ei ole kõike teha omavalitsuses, igaühes omas. Näiteks pakub Viljandi maakonnas Viljandi linn spordikooli, huvikooli, muusikakooli, kunstikooli ja väga paljud lapsed maakonnas kasutavad seda just nimelt mitte koolitranspordina, vaid huviharidusena. Ma väga loodan, et kui see uuring saab tehtud, siis annate sellest ka tagasisidet meile. Aitäh!

Aitäh! Ma arvan, et see mõjuanalüüs ja vajaduspõhisuse analüüs on vaja ära teha. Eesti on küll väike, aga piirkonniti väga eriilmeline, ka geograafiliselt väga eriilmeline. On piirkondi, kus transpordiühendused on piisavalt head ja lapsed suudavad ühistransporti kasutades päris hästi huviringides käia. Aga on ka piirkondi, kus selleks on vaja eritransporti, sest lihtsalt geograafiline eripära, asustustihedus ja muu tingivad selle, et ligipääs huviharidusele on palju piiratum.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Austatud minister! Nii või teisiti on riigi roll hoida regionaalset tasakaalu, et noortel ja lastel oleks igas omavalitsuses võimalus pääseda huvitegevuse ja hariduse juurde ning saada ka kvaliteetset juhendamist. Väga hea, et kvaliteeti tagab riik oma seadusega. Aga kui me vaatame laiemalt, siis on juba mitmel juhul sekkumine kokku lepitud. Kui me vaatame treenereid, kui me vaatame laulu- ja tantsupeoga seotud ringijuhte, siis näeme, et nendel on olemas palgatoetuste süsteem. Septembris 2024 käisid meil Riigikogu kultuurikomisjonis ametnikud Riin Tamm ja Tormi Kotkas. Riin Tamm ütles, et palgatoetuse süsteemi koostamisega tegeleti eelmise valitsuse ajal, ja ta lootis, et see võetakse jälle päevakorda praeguse valitsuse ajal. Ja Tormi Kotkas, ministeeriumi ametnik, lisas, et palgamudel nägi ette noorsoo- ning huviharidusetöötajate palga tõusu kuni õpetajate keskmise palga tasemeni. Seega oleks treenerite kontekstis vaja lisaraha 12,3 miljonit ning huvihariduse puhul 40,4 miljonit. Minu küsimus ongi, et kas on plaanis sellega edasi minna.

Aitäh küsimuse eest! Te ise lugesite kokku poolsada miljonit, üle poolesaja miljoni palgatoetuse raha, et viia õpetajate keskmise palgani. Meil ei ole plaanis selle palgatoetusega edasi minna. Treenerite palgatoetuse skeem on meil olemas, küsimus on nii-öelda sellesse raha investeerimises. Täna ei ole vaja uut skeemi, täna on vaja olemasoleva skeemi mahu hoidmist või siis selle mahu tõstmist. Ma ei näe vajadust selle järgi, et me peaksime veel paralleelse treenerite palgatoetuse skeemi tegema. Aga üldiselt olen ma seda meelt ja olen seda ka olnud kõikides hariduse teistes valdkondades, et palga ja muu vastutuse jagamine poolenisti ühe ja teise vahel viib selleni, et lõpuks see palk tegelikult kannatab. Kannatab vastutus, kannatab see kvaliteet, sest traditsiooniks hakkab kujunema näpuga üksteise peale näitamine, kes peaks tegelikult seda palka maksma ja kelle ülesanne seda palka maksta on. Seda me oleme näinud õpetajate puhul. Ja ma arvan, et see ei ole lihtsalt see suund, mis tooks noorsootöötajatele selle kvaliteedi tõusu. Nõudlikkus ikkagi valija poolt oma omavalitsuse teenustele on see peamine, mis demokraatias toimib.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Te põgusalt mainisite, mis puudutab sotsiaalmeediat ja ka sealt tulevaid mõjusid. Ma ei oska küll viidata ühelegi uuringule, aga eelmisel reedel siin Riigikogus toimunud arutelus ma kuulsin mitmeid kordi, et tegelikult väga paljud lapsed ikkagi veedavad oma ajast väga suure osa sotsiaalmeedias, ja seda ei saa kuidagi tõlgendada mitteformaalse haridusena või huviharidusena, see on sootuks midagi muud. Aga mul on siit tulenevalt küsimus, kas te olete kusagil arutanud või on see kuskil aruteluks olnud, et igale Eesti lapsele ikkagi oleks see üks ring kohustuslik, üks ring tasuta, mis puudutab huviharidust ükskõik mis valdkonnas. Kas see on kuskilt läbi käinud üldse, selline võimalik arutelu?

Aitäh! Minu teada enamik omavalitsusi täna seda põhimõtet rakendab. Sellega on ainult see probleem, et see üks huviring, mida lapsele tasuta pakutakse, ei pruugi olla see, mida laps tahab. Ehk siis see ei garanteeri lapsele huviharidust selles ulatuses, mida see konkreetne laps võib-olla tahaks. Kui me mõtleme lihtsalt, et tal oleks mingi huvitegevus, siis ta tõenäoliselt saaks seal ringis käia, kui see ring on tal tasuta. 

Aga kui te mõtlete hariduse mõttes, et laps arendaks ühte, teist või kolmandat oma andekust või võimekust, siis ei pruugi olla see huviring tema jaoks täpselt see õige, kus tema andekus lõpuks välja tuleks. Täna see printsiip enamikus omavalitsustes minu teada toimib, et vähemalt ühte huviringi on võimalik minna tasuta ja see on kooli juures pakutav. Tihti huviring, kas see on mudilaskool, rahvatantsurühm, palliring, mingi pallimängude rühm, eks ole, need on tegelikult koolides olemas, lapsel on võimalik seal osaleda. Aga see, mida Eestis praegu piisavalt ei ole, on see haridus või see huviharidus, mida laps saaks valida lähtuvalt oma huvile, aga pigem andekusele. Kui me oleme ikkagi väga andekad musikaalselt või spordis või kunstis lapsed, siis igale lapsele ei ole võimalust, et ta saaks oma spordi- või kunstiandekust igas Eestimaa nurgas võrdselt välja arendada. See on pigem see, mis takistab meil andekuse toetamist. Ja sportimisvõimalused jäävad ahtamaks. Haridusse küll väga palju investeeritakse, aga tihti kipub see spordikoolis käimine mingist hetkest olema päris kallis. 

Kusjuures, kui tohib, teen selle kõrvalepõike. Huvihariduse kättesaadavus ei ole see dihhotoomia, et maal ei saa ja linnas saab. Tegelikult on linnalapse jaoks tihti huviharidus oluliselt kallim kui see, mida saab maalaps oma lähedal olevast koolist, kas või näiteks spordiringina. Linnakoolis on tihti need kulud oluliselt kallimad lapsevanema jaoks. Ja nagu me oleme teiega siin kordades varem rääkinud, sotsiaal-majanduslik vaesus ei ole mitte ainult maainimeste oma. Meil on ka linnas sees väga suur erinevus lapsevanemate sissetulekutel. Ja neid lapsi, kes näiteks spordiringis käia ei saa selle tõttu, et hind on nii kallis, on täna väga palju  just nimelt linnas, mitte maal.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Üle 13 000 kuni 16-aastast last ei saa meil piisavalt toitu ja neil puuduvad korralikud riided. Aga osalemine mingisugustes tasulistes vaba aja veetmise võimalustes ei tule neil kõne allagi. Huvihariduse toetus on aastatega kahanenud umbes kaks korda. Ja põhirõhk tuleb siin muidugi omavalitsuste peale. Kas selline tendents jätkub, et huvihariduse raha eraldatakse omavalitsustele vähem, või äkki on mingi hea plaan, mille peale võib omavalitsus loota, ja see huvihariduse toetus suureneb?

Ma nüüd täpsustaksin seda, et see huvihariduse toetus, mida riik maksab 9 miljonit eurot kohalikele omavalitsustele toetustena, on olematu pisku võrreldes sellega, kui palju huviharidusse, noorsootöösse ja sporditoetusse tegelikult omavalitsused investeerivad. Kas see summa on … Muidugi, kui seda suurendada kahekordselt, siis see mõjutab loomulikult kättesaadavust, sellepärast et saab teatud sihtgruppidele eraldi huvihariduses osalemise toetust maksta. Aga kui omavalitsused investeerivad huviharidusse – siin ma loen – peaaegu 200 miljonit 2024. aastal, see on huvihariduse ja noorsootöö rahastuse maht. Nii et see 9 miljonit, mida riik toetusena juurde paneb, on ikkagi kaduvväike osa rahast, mis huviharidusse läheb. Meil ei ole kavas seda raha vähendada. Meil on kavas see raha omavalitsuste tulubaasi üle kanda ehk anda omavalitsuste kätte, et omavalitsused ei pea igal aastal seda raha taotlema riigi käest, vaid nad saavad selle raha endale kasutuseks tulubaasi.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Jah, pillimäng või sporditrenn või male või maalimine või laulmine on üks asi, et omandab selle oskuse ja meeldiv on olla. Aga uuringud näitavad, et tegelikult huviharidus parandab mälu, keskendumisvõimet, loovust, visadust, see leevendab stressi ja parandab enesedistsipliini, mis on tegelikult palju olulisem kui see konkreetselt, kas sa oskad laulda või malet mängida. Ja selle koha pealt peaks eriti tõsiselt mõtlema nende rahade peale ja nende võimaluste peale, sest laste arv niikuinii väheneb, 9000 sünnib. On teil mingisuguseid rehkendusi, et kui palju tegelikult peaks kulutama noorte huviharidusele, et neist saaksid ka tegusad, enesekindlad, mitte tõmblevad Eesti Vabariigi kodanikud?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma väidan, et sellist rehkendust ei ole võimalik teha, sellepärast et see sõltub kõikide soovidest. See on natuke nagu see, et kui palju peaks ühe inimese soovidest tulenevalt tal raha olema, et ta saaks endale ilusa elamise osta. See sõltub sellest, mida seda ilusa elamise all silmas peetakse. Huviharidus on nii lai valdkond, et see soovide puu võib kasvada ülisuureks. Tegelikult meil ei ole ühiskondlikult kokku lepitud, mis see miinimumstandard on, mis huvihariduses iga lapse jaoks kättesaadav peab olema, selleks et välja rehkendada, mis selle miinimumstandardi hind on. 

Me oleme hariduses õppekava välja töötanud ja õppekava hinna välja arvutanud, kui palju selle õppekava ellurakendamine maksab. Huvihariduses meil sellist asja ei ole, sellepärast et see palett on hästi suur ja see sõltub iga inimese ja iga lapse soovidest, kui palju sporti, mis tasemel, kui palju muusikaringi, mis tasemel ta tahab saavutada, kas ta tahab sporti, muusikat ja kunsti kõike korraga teha või piisab talle ühest. See on kõik väga erinev. Nii et ma väidan, et seda välja arvutada ei ole võimalik. Küll aga on võimalik võrrelda seda, kui palju Eesti investeerib huviharidusse võrreldes näiteks põhjanaabritega, kui palju soomlased investeerivad lapse kohta huviharidusse. Kas need andmed on võrreldavad? Ma kahtlen. Ma arvan, et meil ei ole sellist ühtset standardit, mis ütleks, mis asi see huviharidus on, mille alusel me saaks võrrelda Eesti ja Soome investeeringuid huviharidusse. Nii et igas mõttes keeruline andmestik. Meil ei ole andmeid, mille pealt saaks midagi väita. Selle tõttu me saame võrrelda iseennast eilsega, tänast ennast eilsega, kas me oleme suurendanud investeeringuid huviharidusse, kas huviharidus on rohkematele lastele kättesaadav. See on ainuke andmestik, mille alusel me saame seda mõõta.

Meil ei ole täna väidet, mille alusel me saaksime öelda, et huviharidus on vähem kättesaadavaks muutunud, aga me ei ole tegelikult väga palju edasi liikunud sellest, kui palju lapsi meil näiteks tegeleb spordi ja liikumisega igapäevaselt. Jätkuvalt alla poole 12-aastastest Eestis tegelevad spordi ja liikumisega, nii nagu see oli kümme aastat tagasi või 15 aastat tagasi, sama on täna. Sellega võrreldes oleme me Põhjamaadest väga kaugel. Põhjamaades on üsna tavaline, et 80% 12-aastastest tegeleb mingi liikumise või spordialaga selles vanuses, meil on see alla poole, alla 50%. Nii et meil on ikka minna küll, eriti mis puudutab liikumist ja spordiga tegelemist, mis paratamatult mõjutab lapse tervist, tema tervisekäitumist ja terviseteadlikkust kogu tema elukaare jooksul. Nii et kui noores eas ikkagi liikumisharjumust ei teki, siis ta vanemas eas ei kipu uuesti juurde tekkima.

Aitäh! Enne kui ma annan sõna järgmisele küsimuse esitajale, siis, Riina Sikkut, mul on hea meel õnnitleda teid tänase sünnipäeva puhul. Palju õnne! Aga Riina Sikkut, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea minister! Tõepoolest, eelmise nädala huvitavast sotsiaalmeediateemalisest arutelust tingituna ma küsin. Me tegelikult teame, et noored veedavad väga palju aega sotsiaalmeedias, kus algoritmid sageli juhivad nad mitte eakohase sisu, vägivaldse, AI loodud sisuni. Ega meil häid lahendusi nende suurkorporatsioonidega tegelemiseks ei ole. Isegi on keeruline kindlustada, et Euroopa Liidu tasandi direktiive päriselt rakendatakse ja Eestil hoovad puuduvad.  

Samas, spetsialistid on minu arust suhteliselt üksmeelsed selles, et tulebki leida tervislikku ja head rakendust noortele virtuaalmaailmaväliselt. Seega, vaatamata sellele, et me nendime, et hoolekandeteenused on kohaliku omavalitsuse vastutada, noorsootöö on kohaliku omavalitsuse vastutada, on arusaam sellest, milline on huvihariduse kättesaadavus üleriigiliselt või noorsootöö kvaliteet üleriigiliselt. Selle arusaama loomine võib-olla on praegu tähtsam, kui ta varem oli. Ja sellega seoses ma küsingi, kuidas teie näete, mida selle aasta või järgmise aasta jooksul võiks ära teha. Näiteks, kas strateegiline partnerlus noorsootööga tegelevate osapooltega jätkub, kas kvaliteediraamistik lepitakse kokku, kas kvaliteediraamistik rakendatakse? Mis on need sammud, mida me võiksime oodata järgmise paari aasta jooksul, et me saaksime öelda, et huvitegevus on noortele paremini kättesaadav, noorsootöö on aktiivsem, et me saavutame neid tulemusi, et võidelda … 

Teie aeg!

… sotsiaalmeedias veedetud aja vastu?

Mulle tundub, et see on võitlus ebavõrdsete jõudude vahel. Ehk siis, et panna x omavalitsuse noorsootöötaja või muusikakooli õpetaja või spordiklubi treener võitlema noore hinge eest suurte korporatsioonide vastu on gigantidevastane võitlus ühe väikese inimese poolt. Ma väidan, et seda võib ju pidada, aga läbipõlemine on suhteliselt kiiresti sellele treenerile või muusikakooli õpetajale garanteeritud. Ta jääb alla sellele võitlusele, kui sellele võitlusele ei tule kaasa ülejäänud seltskond, eelkõige lapsevanemad ise, eks ole. Ja väga palju lapsevanemate roll mängib selles, kas laps käib muusikakoolis, kas laps käib trennis, kas ta tegelikult liigub, kas tal on mingi huviharidus. See on väga tugevasti seotud lapsevanemate suunamisega ja selle võimalusega, sest neid võimalusi on. Nagu ma ütlesin, igal lapsel tasuta huviring tõenäoliselt olemas. Aga kui treener peab üksi seda võitlust pidama, et lapsed talle sinna trenni tuleksid ja mitte ei istuks kodus ega mängiks arvutimänge, siis treener tihti kaotab selle võitluse. Ta nii on. 

Järelikult on hästi oluline, et kool ja lapsevanemad koostöös esiteks võiksid kokku leppida näiteks mobiiltelefonide kasutamise reeglid selles koolis. Umbes 80% koolides on Eestis kokku lepitud, 20% koole vajavad abi ja tuge, selleks et see kokkulepe saavutada. Sealt tekib lastele juba esimene nii-öelda reeglistik ja raamistik, harjumused, mida tähendab mobiiltelefon ja kus seda kasutada ning millistel eesmärkidel ja kuidas. 

Teine on ikkagi see kokkulepe – ma ei tea, kas noorsootöötajatega meil kõik need strateegilised partnerlused on olemas. Need kvaliteediraamistikud me sellel aastal kokku lepime. Sel aastal tuleb välja seaduseelnõu, kus kvaliteedinõuded ja standardid on kõik kirjas. Aga see on kogukonna enda ühine tegevus selle nimel, et need lapsed sotsiaalmeediast rohkem välja saada ja trenni ja muusikakooli ja laulukoori ja tantsuringi. Iga lapse kasvatamisel on vaja küla. Üks inimene imet ei suuda teha. 

Ma olen väga nõus sellega, et iga kooli tasandil peaks mobiiltelefonide kasutamine koolis olema reguleeritud. See, et laps käiks huviringis, peaks kooli ja kodu koostöös olema. Eriti puudutab minu … – noh, võib-olla kuna ma olen sellega isiklikult seotud – laste liikumine. Ehk siis sport, liikumine pallimängude trennis lihtsalt selleks, et käia, joosta, suhelda, meeskonnamänge mängida, on palju olulisem kui istuda seal sotsiaalmeedias. Ja tihti ei ole küsimus ainult sotsiaalmeedias, tihti on küsimus ka arvutimängudes. Sõltuvus tekib kahest asjast – mängurlusest ja sotsiaalmeedias olemisest.

Aitäh! Anti Allas, palun!

Aitäh, hea esimees! Väga austatud minister! Valdkonna areng sõltub tihti sellest, kuidas selle eestvedaja ehk valdkonna eest vastutav minister seda näeb, eriti kui ta saab olla pikemalt ametis. Aga sellest tulenevalt ongi minu küsimus, kuidas te hindate laste ja noorte osalemist huvihariduses. Milliseks te hindate seda? Ja kui te näete selles probleeme, siis küsin, mis need kolm kõige olulisemat takistust on huvihariduse kättesaamisel teie arvates.

Ma hindan Eesti laste huvitegevuses osalemist, ma ütleksin, keskmiseks. Ehk ma ei saa öelda, et väga vähesed lapsed osalevad. Aga mul on küll spordi kohta rohkem andmeid, mul muusika ja kunstivaldkonna kohta ei ole nii palju võrreldavaid andmeid, aga just nimelt spordi puhul me jääme Põhjamaadele ikka väga kõvasti alla. Nagu ma ütlesin, Põhjamaades, näiteks Norras, mis on meile tõenäoliselt eeskujuriik nii inimeste pikaealisuse, hea tervise kui ka elukaare jooksul tervena elatud aastate mõttes, ikka 12-aastaste laste hulgas 82–85% lapsi tegeleb igapäevaselt, iga nädal mingi spordialaga. See ei pea olema võistlustel käimine, see ei pea olema meistrivõistlustel osalemine, aga nad käivad trennis, nad liiguvad. Meil on see 48% 12-aastastest ehk umbes üle 30% 12-aastastest on need, kes võrreldes Norraga ei liiguta ennast, ei tee sporti, ei mängi, ei jookse, ei hüppa ega karga. Ma arvan, et seal on meil see tee minna. Sellega kindlasti rahul olla ei saa. Meil võiks olla oluliselt suurem hulk neid 12-aastasi, kes spordiga tegelevad. 

Peamine takistus, miks seda ei juhtu, ei ole mitte see, et raha ei ole, vaid on see, et meil on treenerite puudus väga suur. Põhjamaades on üsna tavapärane see, et lapsevanemad on ise treenerid, lapsevanemad teevad õhtuti trenni ehk võtavad lapsed kokku, korraldavad treeningrühma ja teevad trenni. Ma ütlen, et nendest lastest ei pea tulema maailma tippkergejõustiklasi, küll aga nad võiksid joosta, harjutada erinevaid kaugushüppeid, kõrgushüppeid, pallimänge ja teha sporditrenni. Seda teevad Põhjamaades väga paljud lapsevanemad. Rääkisin just oma kolleegi, Norra käsipalliliidu presidendiga. Ta tegi üheksa aastat emana trenni tema enda lastele, oli käsipallitreener. Lihtsalt õhtuti kooli spordisaalis viis läbi trenni. Aga selleks on üks teine eeldus veel vajalik. See on meie töö- ja pereelu ühildamise kultuur Eestis. Selline mitmel töökohal töötamine selleks, et arved ära maksta, on Eestis ikkagi oluliselt suurem vajadus kui Põhjamaades. Inimestel on võimalik Põhjamaades tegeleda ühiskondlikult aktiivse tegevusega, näiteks laste treenimisega, sellepärast et ühest palgatööst piisab selleks, et oma arved ära maksta. Eestis kipub olema niimoodi, et sellest ei piisa. On vaja võtta veel lisakoormust, mille tõttu ei saa teha seda ühiskondlikku tööd, mida Põhjamaades väga palju tehakse. Nii et see on natuke selline probleemi otsast lahtiharutamine. Palgavaesus on Eestis tihti see, mis viib selleni, et väga paljud muud ühiskondlikud mured saavad sellest alguse. 

Kui inimestel oleks aega teha ühiskondlikku tööd, siis muuseas, kui riik reastatakse õnnelikkuse indeksi järgi, siis õnnelikkuse indeksi üks kriteeriumidest on see, kui palju sa oled saanud panustada viimase aasta jooksul ühiskondlikku tegevusse. Eestis on see hästi madal, sellepärast et Eesti inimestel ei ole seda aega, sest nad peavad käima tööl selleks, et arveid maksta, eks ole. Paljudes Põhjamaa riikides miks Taani ja Soome seal väga eesotsas on? Sellepärast, et seda aega, millega sa saad ühiskondlikku tegevusse panustada, on täiskasvanutel oluliselt rohkem. 

Nii et pika jutu kokkuvõte on see, et me oleme ikkagi suhteliselt vaene riik Põhjamaadega võrreldes. Need näidikud, mis ma näitasin, tulenevad tegelikult meie suhtelisest vaesusest – mitte absoluutsest vaesusest, vaid suhtelisest vaesusest – võrreldes meie põhjanaabritega. Aga me peaksime pürgima selle poole, et meil palgavaesus kui selline nähtus ikkagi väheneks, mis vabastaks täiskasvanud inimestel väga palju ressurssi perega tegelemiseks, oma tervisega tegelemiseks, laste treenimiseks, laste huviringide juhendamiseks. See on Põhjamaades täiesti tavaline tegevus, mida emad-isad pärast tööpäeva teevad, nad juhendavad laste huviringe.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Rääkisite just sotsiaalmeedia gigantidega võitlusest. Meil on kohati ka huviharidus kindlasti meetod, millega saab võidelda nõukogude stiilis Vene propaganda gigantide vastu. Ma olen hiljuti, mõned aastad tagasi näinud spordirühmade agitprogramme sealtsamast Narvast, näiteks jalgpalliklubi puhul, kus 9. mai puhul on tehtud väga padupunane propaganda, kus on lapsed ja vanemad. Kuuldavasti selliseid propagandavideosid tehakse siiamaani. 

Ma küsin teilt. Me pidime alustama sellest, et koolides, vähemalt kohalikes koolides, ka venekeelse elanikkonnaga koolides on eesti keeles huviharidus, mis koolis toimub, siis juba edasi treeningurühmad ja huvihariduse rühmad ja siis juba edasi laagrid, et noortelaagreid saaksid ainult eesti keelt valdavad pedagoogid läbi viia. Kuidas selles osas keeleoskuse nõuete kehtestamine käib?

Aitäh selle küsimuse eest! Keeleoskuse nõuete kehtestamisega oleme me praegu liikunud esialgu präänikumeetodil ehk üleminekukoolid, kõik, kes peavad üle minema eestikeelsele õppele, need koolid meile esitanud oma tegevuskavad, kuidas nad eestikeelsele õppele üle lähevad. Me oleme nendes tegevuskavades palunud ära kirjeldada, milline on kõik muu eestikeelne tegevus seal koolis väljaspool õppetundi, mida kool teeb veel lisaks eesti keeles. Kõik koolid on meile esitanud ja ära deklareerinud, millist huvitegevust nad eesti keeles nendele lastele pakuvad, kes päeval tunnis eesti keeles õpivad. On tõesti väga palju koole, kes väidavad, et nad eestikeelset huviharidust ei suuda pakkuda.  

Meie järgmine samm: algab koolijuhtide atesteerimine. Me võtame eestikeelse huvihariduse lähtuvalt sellest tegevuskavast, mis nad meile esitasid, kuna nad lubasid, et nad eestikeelset huviharidust teevad, ja lähtuvalt sellest tegevuskavast me neid koolijuhte atesteerime, kas eestikeelne huviharidus on lastele koolis kättesaadav, kas see on pikapäevakooli vormis või mingis muus vormis, et laps saab eesti keelt veel lisaks sellele, mida ta päeva jooksul tunnis saab. Sest eesti keelt selgeks ei saa, kui teha seda neli tundi ja 45 minutit esimeses klassis. Me teame, et seda keelt sel juhul selgeks ei saa.  

Seni oleme läinud meelitamise ja nõudlikkuse vormis ilma rangete reeglite kehtestamiseta. Meie mure on nende rangete reeglite kehtestamisel olnud see, et huvihariduse kättesaadavus üleüldiselt kaob ära, selles mõttes, et seda spordiklubi seal Narvas üleüldiselt ei ole. Aga ma olen nõus ka sellega, et Eesti ajaloos on 30 aasta jooksul nähtud küll ja küll seda, kui präänik ei tööta. Kui see ikkagi ei ole toimima hakanud, siis on tõenäoliselt vaja minna mingite karmimate reeglite kehtestamise juurde.

Anti Poolamets, palun!

Ja laagrid ka, sama teema.

Lugupeetud minister! Te märkisite küll, et huviharidus võib kasvada nagu puu igas suunas ja kõiki vajadusi rahuldada ei saa, küll aga tuleb tõepoolest seada prioriteete. Mind paneb muretsema see, et meie ühe rahvusliku alustala, rahvatantsu ja rahvamuusika, sealhulgas dirigentide järelkasv on kehvakene ja täielikult alla vajadusi. Samas, noortel on ju huvi osaleda kõrge, küll aga napib juhendajaid, koorijuhte, rahvatantsujuhte. Selle on eraldi välja toonud ka rahvatantsu ja rahvamuusika selts väga terava probleemina, et ka tulevastel laulupidudel ei ole järelkasvu. Kuidas seda lahendada?

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest, olen kohtunud ka Eesti koorijuhtide ühenduse esindusega, selleks et seda murekohta arutada. Meil on teadupärast kaks kooli, üks on kutsekool ja teine on kõrgkool, kes koorijuhte koolitavad. Üks on riigikool, teine on autonoomne, ülikool on autonoomne. Täna on meil ülikoolidega halduslepingute läbirääkimised ja selle raames oleme tõstatanud koorijuhtide järelkasvu mure, eelkõige just vastuvõtus eritähelepanu pöörata koorijuhtide eriala vastuvõtule, et see kasvaks, et meil oleks võimalik tagada suurenenud vastuvõttu ja rohkem noori vastu võtta. Aga nende puhul põhiline selgitus, mida esitab ülikool, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, on see, et altpoolt ei tule ettevalmistust, keda vastu võtta selle koorijuhtimise erialale. Kandepind on muutunud oluliselt ahtamaks, kui ta vanasti oli, ja selle tõttu on valikut, keda sinna erialale vastu võtta, oluliselt vähem. Aga ma kinnitan, et mõlema, nii põhikooli, keskkooli, kutsekooli kui ka kõrghariduse vallas me selle koorijuhtide murega praegu tegeleme.

Lauri Läänemets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma ikka tuleks korra noorsootöötajate palkade juurde tagasi. Kvalifikatsiooninõuded ja kõik see pool on hea. Ma seda mõistan, et kohaliku omavalitsuse vastutus, nii nagu te ütlesite, aga meil on jätkuvalt probleem, et tegelikult need inimesed ei saa normaalset palka, neil on magistritasemel haridus, palka tegelikult üle Eesti ei maksta. Ühesõnaga, väga paljud noorsootöötajad leiavad, et seda tööd pole mõtet teha. Ehk meie noored tegelikult kannatavad. Ja kui see on probleem ja kohalikud omavalitsused midagi ei tee, siis mu küsimus teile on: mis see riigi plaan siin on – lihtsalt pealt vaadata või siis on meil ikka midagi võimalik teha?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma siiski täpsustan, et noorsootöötaja kvalifikatsiooninõue on keskharidus, mitte magistrikraad. Kvalifikatsiooninõue on keskharidus ehk ei ole kvalifikatsiooninõuet magistrikraadi. Aga kas te oskate mulle nimetada ühte avaliku sektori palga saajate valdkonda, kes on rahul oma palgaga, peale Riigikogu liikmete? Keegi, kes saab avaliku sektori töötajana palka ja kelle tunne on, et tema palk on õiglane vastavalt tema kvalifikatsiooninõuetele – kas need on õed, kas need on hooldajad, kas need on noorsootöötajad, päästjad, politseinikud, kalmistuvahid, lasteaiaõpetajad, lastehoidjad, kultuuritöötajad, muuseumitöötajad, arhiivitöötajad? Ei ole valdkonda avalikus sektoris, kes ütleks, et nende palk vastab nende kvalifikatsioonile ehk tööturul ja erasektoris on võimalik tegelikult selle kvalifikatsiooniga oluliselt kõrgemat palka saada. See on igal pool niimoodi. Järelikult, kõik need on prioriteedid. Kõik need valdkonnad on nii riigieelarve vaates kui ka kohaliku omavalitsuse eelarve vaates prioriteedid. Meie siin toome ühe valdkonna välja, aga tegelikult on see kõikide jaoks ühetaoline probleem. 

Selle lahendamisel on ju teadupärast kaks varianti. Üks variant on üldise maksukoormuse tõstmine Eestis, selleks et oleks võimalik avaliku sektori töötajatele maksta kõrgemat palka, kas see on siis kohaliku maksukoormuse tõstmine või riigi tasandil maksukoormuse tõstmine. See on üks lahendus. Teine lahendus on asjade viimine rohkem erasektorile ja erasektori pakutavale, kus inimeste enda omaosalus aina kasvab, eks ole, millega ka on võimalik kõrgemat palka maksta. Nii et need on tegelikult need kaks lahendust. Mina muid lahendusi ei näe. Kui teil on paremaid lahendusi selle pärast, et öelda, et omavalitsus ei suuda maksta, aga riik suudab maksta, on tegelikult petlik, sest riigi maksukoormus ja maksubaas on täpselt samasuguse surve all, nagu on omavalitsuse oma. Nii et riik ei ole rikas ja omavalitsus ei ole vaene Eestis, riik ja omavalitsused on võrdselt rikkad või võrdselt vaesed Eestis. Nii et siin on kaks varianti. Need on maailmavaatelised küsimused, mis minu arust Eestis vajavad arutelu, kumb siis lahendus on – inimeste omaosaluse kasvatamine ja sealt raha sissetoomine või maksubaasi suurendamine.

Reili Rand, palun!

Aitäh! Hea minister! Kuulates teie tänaseid vastuseid, ühtepidi on nagu rõõm tunda, et te tõesti sisuliselt väärtustate noorsootööd ja soovite, et noortel oleks ligipääs noorsootööle ja see tugi ja tegevused. Arusaamiste erinevusest ma hakkan kohe kõnes rääkima, aga ma ikkagi küsin väga konkreetselt jätkuks ka Lauri küsimusele, et kas te teate, milline on noorsootöötajate keskmine palk Eestis ja kuidas me tegelikult kaasa aitame sellele. Tõsi, magistrikraadiga ei ole enamus, aga meil on üha rohkem kõrgharidusega noorsootöötajaid. Ja tüüpiline redel on see, et hariduse omandades liigutakse edasi formaalharidusse ehk sinna, kus on ka haridusega rohkem kooskõlas olev palk. Kuidas me siis jõuame sinna, et meil ikkagi neid spetsialiste oleks, ka noorsootöös?

Aitäh küsimuse eest! Vaadake, te tahate kõikide oma küsimustega tüürida sinna, et riik maksaks palgatoetust kohalikule omavalitsusele noorsootöötajate palkadeks. See kõik tüürib sinnapoole. Selle eeldus, mida te esitate, on see, et riigil on hästi palju raha, mida ta lihtsalt ei taha maksta. Omavalitsusel ei ole raha. Ma nägin ka teie küsimustest, et omavalitsused on vaesed, omavalitsustel raha ei ole, sest omavalitsused peavad kulutama ka mujale, aga riigil on justkui olemas kuskil mingi raha, mida riik lihtsalt ei taha maksta omavalitsustele palgatoetuseks. Täpselt samasuguses prioriteetide võitluses on erinevad avaliku sektori töötajad riigi tasandil, nagu nad on kohaliku omavalitsuse tasandil. Täpselt samasuguses prioriteetide võitluses! 

Mina valdkonnaministrina pean loomulikult ülioluliseks noorsootöötajate ja huvihariduse õpetajate palkade konkurentsivõimelisemaks viimist, sellepärast et keskmine palk natukene üle 1000 euro, 1200 eurot, ei ole lihtsalt mitte kuidagi arvestatav, et sellega saab keegi ära elada. Huvihariduse õpetajatel on see veelgi madalam kui noorsootöötajatel. 

Aga täpselt samamoodi ma pean ülioluliseks seda, mis puudutab kohaliku omavalitsuse kultuuritöötajaid ja nende palka ehk muuseumitöötajaid, raamatukogutöötajaid, sest ka nende palgad … Seal on kõrghariduse nõue väga paljudel, ka teadustööd tegevatel muuseumitöötajatel on kohaliku omavalitsuse tasandil kõrghariduse nõue ja see palk on äärmiselt niru. Ka see võitlus on minu jaoks väga oluline: raamatukoguhoidjad, raamatukogutöötajad, muuseumitöötajad. 

Nii, nüüd me jõuame politseinike-päästjateni, lasteaiaõpetajateni, lasteaias töötavate ja lastehoidudes töötavate inimesteni. Me jõuame tegelikult selliste ametiteni nagu spordikorraldajad – nad ei ole isegi mitte treenerid, vaid spordikorraldajad kohalikus omavalitsuses –, väga nirud palgad, väga madalad palgad. Valdkondi, kus palgad on väga madalad, on äärmiselt palju. 

Ma jõuan oma pika vastusega samasse kohta. Meil on vaja siin palju fundamentaalsemaid otsuseid kui see, et riik, palun andke palgatoetus, siis laheneb meil probleem ära. Riigil seda palgatoetuse raha ei ole täna anda. Meil on riigina kaks valikut, mida me peaksime tegema. Kui meil on ootus, et avalikud teenused oleksid kvaliteetselt, ühtlaselt üle Eesti igal pool kõrge kvaliteediga kättesaadavad, siis tänane maksubaas seda meile ei võimalda. Meil on 10 protsendipunkti võrra madalam maksukoormus võrreldes Soomega, aga me tahame, et meie riik toimiks nagu Soome. Ei saa toimida, kui sul on 10 protsendipunkti võrra väiksem eelarve. Sa ei saa teha seda kõike, eks ole, täpselt samamoodi. Või on teine see, et seda 10 protsendipunktilist puudujääki katavad Eesti kodanikud ise omast taskust ja mingeid avalikke teenuseid rahastab inimene omast taskust. Need on need valikud, mida me peame tegema, aga tänases olukorras, tänase maksubaasi pealt palgatoetust maksta noorsootöötajatele, seda reaalsust ei ole ei riigil ega ka kohalikel omavalitsustel.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja kõigepealt palun siia Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Reili Ranna. Palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Haridus- ja teadusminister! Head kolleegid! Aga ka kõik noorsootöötajad ja lapsevanemad, kes seda arutelu jälgivad! Kui me räägime huviharidusest ja noorsootööst, ei räägi me täna lihtsalt ringidest, projektidest või eelarveridadest. Me räägime sellest, kuidas meie lapsed ennast tunnevad. Kas nad tunnevad end hoituna, kas neil on koht, kuhu minna, kas keegi päriselt märkab neid? Üha rohkem lapsevanemaid ütleb ausalt, et nad on mures oma lapse pärast, mures ärevuse, üksinduse ja motivatsioonilanguse pärast, mures selle pärast, et telefoniekraan on saanud lapse jaoks tähtsamaks kui sõbrad, liikumine ja päris kogemused. 

Noorsootöötajad näevad seda iga päev. Noori, kes veedavad tunde sotsiaalmeedias, aga tunnevad end ometi üksi. Noori, kelle enesehinnang sõltub laikidest või kelle maailmapilt on sõltuv algoritmide pakutavast. Noori, kes ei julge enam silma vaadata, rääkimata luua uusi tutvusi, aga oskavad vaikides lõputult ekraani kerida. 

Huvikool, noortekeskus, spordisaal, kunstiring või robootikaring ei ole lihtsalt vaba aeg. Need on kohad, kus laps saab päriselt [kuhugi] kuuluda, kus ta saab olla keegi muu kui profiilipilt, kus ta saab eksida, proovida, naerda, pettuda ja uuesti alustada – päris inimeste keskel. See on vaimse tervise ennetus kõige otsesemas mõttes. See on turvavõrk, mis püüab kinni enne, kui muredest saavad kriisid. 

Aga täna ei ole need võimalused kõigile lastele võrdselt kättesaadavad. On peresid, kelle jaoks huviring tähendab tõsist rahalist pingutust. On piirkondi, kus valik on väga väike või sõltub mõne üksiku entusiasti jõust. On maakohti, kus laps peab huviringi jõudmiseks sõitma kümneid kilomeetreid, kui üldse on, kuhu minna. Ja kui huviringi ei ole, kui noortekeskus on kinni, kui juhendaja lahkub, sest palk ei võimalda ära elada, siis jääbki laps üksi, koju ekraani ette. 

See kõlab täna eriti valusalt, sest vahepeal on selgunud, et absoluutses vaesuses elavate laste arv on Eestis kahekordistunud. See tähendab, et üha rohkem lapsi kasvab peredes, kus ka elementaarsed võimalused on löögi all, rääkimata huvitegevusest, osalustasudest, varustusest või isegi bussisõiduraha leidmisest. 

Samas on üha selgemaks saanud valitsuse eelarve prioriteedid ning suund, kus järjest enam rõhutatakse eraraha, omaosalust ja teenuste kallinemist. See joonistab kokku väga selge pildi: perede koormus kasvab, avalik vastutus taandub ja risk jääda kõrvale suureneb just neil lastel, kes tuge kõige enam vajavad. 

Me esitasime selle arupärimise, sest tahame, et riik näeks noorsootööd ja huviharidust päriselt osana laste heaolust ja vaimsest tervisest, mitte millegi kõrvalise ja vabatahtlikuna, mida tehakse siis, kui raha üle jääb. Minister rõhutas oma vastustes taas kohalike omavalitsuste vastutust. Jah, noorsootöö korraldus on omavalitsuste ülesanne. Aga kas riigi vastutus lõpebki seal? Kas me peame leppima, et lapse heaolu sõltub tema vanemate rahakotist ja valla eelarve seisust või kohaliku noorsootöötaja projektikirjutamise oskusest, või peaksime me riigina andma igale lapsele turvalise ja toetatud stardi ellu? Kas me valime ühiskonna, kus lapsel on päris võimalused, või ühiskonna, kus me imestame tagantjärele, miks ärevust, üksindust ja katkiseid noori aina juurde tekib, ja tegeleme siis, kui on hilja, sunniviisiliselt ja tagajärgedega? 

Ma usun, et Eesti on tugev siis, kui meie lapsed on hoitud. Ja hoitud lapsed kasvavad kohtades, kus neid päriselt oodatakse. Selle nimel tuleb huviharidusse ja noorsootöösse panustada rohkem, teadlikumalt ja julgelt. Aitäh!

Aitäh! Nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Tõnis Lukase. Palun! 

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Aitäh selle olulise teema püstitamise eest! Ma vaatan siit ühte aspekti. Me oleme ühtepidi hüüdnud, et järeltulev põlv, praegused noored mehed, vabatahtlikutena naised, kes sinna seda teed lähevad, on rohkem motiveeritud, aga praegused noored mehed massiliselt ei ole Kaitseväe kõlblikud, sest neil ei ole füüsilist ettevalmist. Siis on meil üks hulk trennides, treeningrühmades, igal pool käivaid noori mehi, kes ei ole Kaitseväe kõlblikud, sest nad ei oska eesti keelt. Kui need kaks asja kuidagi teineteist katma panna, siis tekib küsimus, miks me siis ei valmista ette vastavalt mõlemas aspektis, nii moraalselt, vaimselt kui ka füüsiliselt neid noori. 

Ja nüüd ma lähen natuke laiemaks, ei taha rääkida ainult kaitseväeteenistusest, aga tõepoolest sellest meelsusest, mis tuleb keeleoskusega ja Eesti ühiskonda kuulumisega. Treeningrühmade ja huvikoolide pedagoogid on suure mõjuga, mitte ainult akadeemilise mõjuga, vaid ka mõjuga, millega nad on eeskujud nendele noortele. Ja kui see mõju ei lange kokku ühiskonna üldiste hoiakute ja väärtustega, siis ei edene see ühiskonna sajaprotsendiline kooskõla, siis meil on neid, kes langevad välja sellest ühiskonnast, keda me ei saa kasutada või keda me ei saa isegi usaldada või kes ei hakka usaldama meie ühiskonda. 

Ja eesti keele oskus on see, millest mina tooksin välja mitmed motiivid ühiskonnale, miks seda vaja on. Üldse, et Eesti jääks Eestiks, et avalik ruum oleks eestikeelne, on meil vaja, et siin olevad inimesed kõik eesti keelt valdaksid, oleksid siin inforuumis. Meil ei ole kakskeelse haridussüsteemi hoidmiseks tegelikult vahendeid, see on väga kallis, kaasa arvatud tegelikult huviharidussüsteem, oma metoodikad, oma koolitused kahes keeles. Eesti riik ei ole seda ju kaua teinud. Ja see on kallim kui ühes keeles seda teha. Sinna juurde väga palju toonitatud üksikisiku võime ühiskonnas läbi lüüa. Kui tal on see keeleoskus, siis ta saab tulevikus ka karjääriredelit pidi üles, ta on tööjõuturul ja ühiskonnas aktseptaablim. 

Selles tähenduses on täitsa selge, et haridussüsteem on tervik. Me ei räägi ju ainult sellest, et õppekava, kooli õppekava, teeme seal mõned tunnid siuh-säuh ära ja ongi eestikeelne haridussüsteem. Nagu ma ministrilt küsisin, on huviharidus üks abimotivaator, mis annab võimaluse eesti keelt omandada, et tulevikus paremini hakkama saada. Ja koolides on täiesti selge, et nendessamades õppeasutustes, mis lähevad eesti õppekeelele üle, peab ka huviharidus olema eestikeelne. 

Kust võtta pedagooge? Siin me läheme sellelesamale sotside esitatud teemale, kus keskenduti peamiselt pedagoogide palgale või finantseerimisele. See on selles mõttes ühendatud, et kui meil jääb täielikult eestikeelsele õppele ülemineku tegevuskava rakendamisest tegelikult osa vahendeid üle – neid on tõstetud aastast aastasse edasi … 

Palun juurde aega!

Kolm minutit lisaaega, palun!

… siis on täiesti selge, et tegevuskava tehes ei suudetud kõiki neid rubriike täpselt eelarvestada. On siin mingeid toetuste liike, ka korteritoetusi, mida ei ole finantseeritud, ka Ida-Virumaal ei ole avatud, sest on raha üle jäänud, mingitest asjadest veel. Haridusministeerium tõstab seda raha edasi järgnevatesse aastatesse. 

Tegelikult on huvihariduse töötajate palga motivaator samamoodi, et pooleteisekordse palgaga me saime ju Ida-Virumaale eesti keelt valdavaid õpetajaid juurde. Ainult selle toel me saamegi üldse rääkida eestikeelsele õppele ülemineku edust seal. Samamoodi võiks palgamotivaatoriks üleminekufondidest raha võtta, et seda ka huvihariduses rohkem aktiivsemalt rakendada. Ja kui maksta palka, siis lähevad ka pedagoogid – treeningrühmade treenerid, huvikoolide pedagoogid – nendesse piirkondadesse, tulevad karjääripöörajad muudest valdkondadest ja edendavad meil huviharidust. 

Ma ei räägi, et kõigis rühmades peaks ainult eesti keeles lastega suhtlema, kui nad ei ole selleks võimelised. Aga meil on täiesti selgelt piirkonniti ju spordirühmad – võtame hoki, võtame jalgpalli, võtame mingid teised –, kus lihtsalt ongi segregatsioon selle pärast, et treener oskabki ainult ühte keelt, näiteks vene keelt, ja kohalikud eestlased sinna ei lähe. Ja kui juba on ükskeelne treener, siis täiesti selgelt, üks asi, ta ei saa teises keeles hakkama, ka võistluste korraldamisel, teiste treeneritega suhtlemisel, kohtunikega suhtlemisel, aga ka see ideoloogiline pool on tegelikult päris tõsine asi, sest teatud piirkondades on see ikkagi vene šovinismi keskus, treeningrühm. Seda on tõestatud ja seda on materjalides väga selgelt näha. Sellega tehakse teise riigi propagandat. 

Kuidas me saame? Me saame ikkagi siis, kui haridusministeerium haarab ohjad, ka huvihariduse korraldamisel, ka keelenõuetes, ka motiveerides vahenditega, palgaga, selleks et inimesed läheksid rohkem huvihariduse pedagoogideks ja treeneriteks. Ja see toetab. Ainult riiklik õppekava ei vii ju eestikeelset õpet edasi. Ka toetavad tegevused – ja toetav tegevus on huviharidus – peab olema eestikeelsele õppele suunatud. Siin on haridusministeeriumil veel päris tükk tööd ära teha.

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja ühtlasi lõpetame meie tänase esimese ja ainsa päevakorrapunkti käsitlemise.

Aga see ei ole veel kõik, sellepärast et kohe pärast haamrilööki on teil, head kolleegid, võimalik end registreerida Riigikogu vabas mikrofonis. Kõnesoove tõepoolest on. Kõige esimesena palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Anti Allase. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Kõik head kolleegid, kes siia saali veel on jäänud! Tahaksin veel kord üle rääkida sellest murest, mida ma täna arupärimist üle andes juba peaministrile rääkisin. 

Ehk aasta on alanud sellega, et regionaal- ja põllumajandusminister on käinud välja plaani, et selleks, et riigi kulusid kokku hoida – ja ta rõhutab just, et ühistranspordi kulusid kokku hoida –, oleks tema arvates väga tark tegu võtta õpilastelt ja pensionäridelt tasuta sõidu õigus. Ja seda siis olukorras, kus me teame, et sündimus Eestis on rekordmadal, Eesti pensionäride sissetulek on Euroopa üks madalamaid, ühiskonnas on pingeid rohkem kui küllalt, probleemid on regionaalpoliitikaga. Seda kõike arvestades on minu poole pöördunud kodupiirkonna inimesi – neid on tõesti olnud väga palju –, kes on siiralt öelnud, et jah, sotsiaaldemokraadid on täna opositsioonis, aga palun tehke kõik selleks, et see tõeliselt halb plaan läbi ei läheks. Meie võimalus on sellest rääkida ja selgitada, miks see plaan nõnda halb on. 

Esiteks on see äärmiselt arusaamatu inimeste jaoks, kui koalitsioon eelmise aasta lõpus surus läbi selle maksuküüru kaotamise sellisel kujul, et andis ka Eesti kõige paremini hakkama saavatele inimestele, 3500 eurot ja rohkem teenivatele inimestele kuus üle 150 miljoni euro maksukingitust. Nii et oleks saanud ka teistmoodi teha, et ülemine otsi ei oleks saanud ja need, kes täna keskmist palka saavad, oleks saanud selle maksukergenduse kätte. Aga ei tehtud. Miks ma seda räägin? Räägin sellepärast, et see kulu, mis riigile on, et pensionärid ja õpilased saaksid tasuta sõita, on 3 miljonit eurot. Ehk siis 50 korda rohkem kulub kõige paremini hakkama saavatele maksukingituse tegemiseks. Vaat see on valikute koht. Kui selliseid valikuid ei tehta ja tehakse inimeste elu raskemaks, siis tõesti on see asi ikka kurjast. 

Ma toon välja ka bürokraatia kasvu. Kui see nüüd tehakse tasuliseks, siis sisuliselt hakkab pihta see, mis on Eestis juba nähtud, et omavalitsused hakkavad neid pileteid kompenseerima. Väga paljud avaliku sektori töötajad hakkavad nägema vaeva ja kulutama riigi maksumaksja raha selleks, et neid kompensatsioone arvutada ja välja maksta. Inimesed teevad taotlusi. Ma arvan, et vähemalt kolmandiku või isegi poole osas kulub seda raha ikkagi, maksumaksja raha, rääkimata regionaalpoliitilisest aspektist. Kõige suurema löögi saavad järjekordselt Eesti kõige vaesemad piirkonnad sealt, kust kaugematest piirkonnast tuleb ühistranspordiga sõita keskustesse, kooli, huviharidusele, arsti juurde, poodi. Järjekordselt nendel, kellel kulud on nii kõrged, suurenevad need veelgi. 

Täiesti arusaamatu on see, et kogu aeg – tegelikult on seda ka kostunud Reformierakonna ridadest – ühistranspordis ei tohi kulud kasvada. Kõikides muudes eluvaldkondades tohivad kulud kasvada, kusjuures ka kasvavad pidevalt. Ja kui ma vaatan sinna kulude kasvu siis, siis näen, et midagi ülemäärast seal ei ole, kuigi peab ütlema, et sinna on ära peidetud ka selliseid kulusid, millel ei ole mitte mingit seost ühistranspordiga. Näiteks, kui meil kaubaronge seoses Ukraina sõja ja muuga enam ei sõida, siis taristutasud on vaikselt nihutatud ühistranspordikuludeks, ja siis öeldakse, et näete, meil ühistranspordikulud tõusevad. Need kulud tuleb lahutada. Ja kui need kulud lahutada, siis on selge, et bussijuhid tahavad saada paremat palka, kütusehinnad tõusevad, aktsiisid, maksud tõusevad ja sellega seoses ka ühistranspordikulud kasvavad ja seal ei ole midagi eriskummalist. 

Ja lõpetuseks see, et täiesti absurdne on see plaan selles vaates ja see näitab ka ministri sügavat ebapädevust valdkonnas, kui ta nimetab, et seda tasuliseks õpilastele ja pensionäridele tuleb teha ainult ühel põhjusel: et saada teada, kui palju neid sõitjaid on. Tegelikult need numbrid on absoluutselt täpselt teada. Sellega seda põhjendada on täiesti absurdne. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Anti Poolametsa. Palun!

Lugupeetud kolleegid! Hea Eesti rahvas! Ma tahan siin kõnetoolis väljendada oma muret selle üle, kuidas Eesti Vabariik käitub silmakirjalikult. Käitub silmakirjalikult kommunismiorjuses vaevleva Kuuba rahva suhtes, aga silmakirjalikult ka oma rahva suhtes, arvestades seda ehmatavat uudist, mille me äsja saime. Nimelt, Eesti riigi osalusel asutatud E-riigi Akadeemia on kuulutanud hiljuti välja 441 000 euro suuruse hanke, mille eesmärk on arendada Kuuba digiriiki. E-riigi Akadeemia selgituste kohaselt on projekti eesmärk Kuuba maksuameti, riiklike registrite, statistikasüsteemide ning avalike digiteenuste arendamine. Kui arvestada Kuuba riigikorraldust ja julgeolekuasutuste keskset rolli, siis on põhjendatud kahtlus, et selline tehniline ja digitaalne abi võimendab repressiivse režiimi kontrolli- ja jälgimisvõimekust, mitte ei teeni demokraatia ega inimõiguste edendamise eesmärke. 

Kuuba on ühe partei süsteemiga kommunistlik diktatuur, üks viimaseid, mis on sellest mõrvarlikust kommunistlikust süsteemist püsti jäänud ja mida juhib Kuuba Kommunistliku Partei Keskkomitee esimene sekretär. Kuuba režiim on tuntud süstemaatiliste, ulatuslike inimõiguste rikkumiste poolest. Hulk poliitvange on siiamaani Kuubal. Muidugi on Kuuba üks Venemaa ustavamaid toetajaid Ukraina-vastases agressioonis, sealhulgas on Kuubast läinud väga suur hulk palgasõdureid võitlema Putini režiimi poolel. 

Nii et see on mõistatuslik, et meie ametnikud ei ole märganud sellist ränka vastuolu. Aga siiski on võimalus praegugi panna pidur peale sellistele protsessidele. See on küll Euroopa Liidu projekt, aga me oleme ka Euroopa Liidu osa ja me ei pea kiitma kaasa projektidele, mis toetavad Põhja-Koread või, ma ei tea, seltsimees Xi jälgimisvõimekuse arendamist Hiinas ja antud juhul Kuuba kommunistliku režiimi toetamist. Vaatame, mida toetatakse. Kuuba maksuameti paremat toimimist! Kas selleks, et Kuuba julgeolekuaparaat saaks kodanikelt paremini raha kätte või et Kuuba armee saaks paremini raha kätte? Küll on ikka kummalised tegemised. See viitab ka laiemalt meie arenguabi viltu minekule, sest on ka teisi selliseid riike, näiteks Aafrikas, kuhu Eesti maksumaksja ressursse kanditakse, mis lähevad sõna otseses mõttes üdini korruptiivsete režiimide nuumamiseks, kes selle raha, mille meie neile anname, hoiavad kokku näiteks oma julgeolekuaparaadi või sõjaväe tööshoidmiseks või lihtsalt oma villade ülevalpidamiseks korruptiivse eliidi poolt. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt Aleksandr Tšaplõgin, palun! 

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Meid on taas petetud. Valitsus, mis tuli võimule vale abil, jätkab oma rahva mõnitamist. Mida lubasid Reformierakond, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraadid automaksu kehtestamisel? Meile lubati, et autod asendatakse kvaliteetse ja taskukohase ühistranspordiga. Mida me tegelikult saime? Kõigepealt kaotas valitsus tasuta ühistranspordi maakondades. Tasuta sõiduõigus jäeti alles vaid kooliõpilastele ja pensionäridele. Nüüd on aga selgunud, et sellestki ei piisa. Valitsus on teatanud kavatsusest kaotada tasuta sõit ka pensionäridele ja lastele. Automaks ei ole kuhugi kadunud, kuid ka taskukohast ühistransporti samuti ei ole. 

Isiklikult ei ole ma üllatunud. Reformierakond ja tema sülekoer Eesti 200 tulid võimule lubadusega makse mitte tõsta. Tulemuseks on nimekiri 26 punktist, kus makse ja muid tasusid on tõstetud. Seda lõputut pettust ei ole võimalik taluda. Riik vajab erakorralisi valmisi. Valetajad, kelle toetus jääb statistilise vea piiridesse, ei saa riiki juhtida.

Lugupeetud kolleegid! Viimasel ajal on Eesti nagu kogu Euroopa Liit hakanud kiiresti oma suveräänsust kaotama. Kõik algas meie jaoks alandava kaubanduslepinguga Washingtoniga: tollimaksud Euroopa kaupadele, kohustus osta Ameerika naftat ja gaasi ning investeerida USA majandusse. See ei ole kokkulepe, vaid kapituleerimine. Euroopa muutub USA majanduslikuks lisandiks. 

Nüüd on järg Gröönimaa käes. USA on esitanud pretensioonid territooriumile, mis ajalooliselt kuulub Taanile, Euroopa Liidu liikmesriigile. Mida me kuuleme Eesti valitsuselt ja Brüsselist? Häbelikke üleskutseid vähemalt pisutki rahvusvahelisi õigusi austada. Kas see peatab Trumpi? Meid alandatakse ja meid kasutatakse. Seejuures teeb USA seda üha avalikumalt. Aga meie talume kõiki neid alandusi kuulekalt, püüdes säilitada häid suhteid hegemooniga, kuigi tema tegelik eesmärk ei ole meid aidata, vaid edendada omaenda huve. Küsimus on vaid selles, millal USA rahvuslikud huvid lakkavad lõplikult kattumast meie rahvuslike huvidega. Aitäh!

Suur tänu! Kõnejärjekorras järgmine on kolleeg Vladimir Arhipov. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Head Eesti inimesed! Täna me avame Riigikogu järjekordse istungjärgu olukorras, kus lõhe võimu otsuste ja inimeste tegeliku elu vahel on muutunud ohtlikult suureks. Teesklemine, justkui oleks tegemist ajutiste raskustega või ainult väliste tegurite mõjuga, tähendab ühiskonna teadlikku eksitamist. Eesti on riik, kus hinnatõus edastab sissetulekute kasvu, kus esmatarbekaupade ostmine nõuab pidevat kokkuhoidu ja ei ole enam iseenesestmõistetav. Inflatsioon, toiduainete ja kommunaalteenuste kallinemine on tuhandete perede igapäevane reaalsus. 

Kõige murettekitav on aga valitsuse reaktsioon, täpsemalt selle puudumine. Valitsus ei tee järeldusi isegi koalitsiooniparteide väga madalast toetusest. See madal reiting on ühiskonna selge signaal, et inimesed ei usu praeguse võimu võimesse lahendada nende probleeme. Kui valitsus seda signaali ignoreerib, siis on see selge riikliku tasandi valitsemise võimetuse tunnus. Inimestele räägitakse pikaajalisest strateegiast, lubatakse jätkusuutlikku kasvu, kui inimesed loobuvad lihast, kalast või ravimitest. Sööge vähem, ütleb rahaminister inimestele. Üha enam inimesi elab Eestis pidevas kokkuhoiurežiimis. Keskklass kahaneb, pensionärid ja noored pered on muutunud hinnapoliitika pantvangideks, millele valitsus reageerib kas hilinenult või formaalselt. Väikeettevõtlus püsib elus mitte tänu riigile, vaid sellest hoolimata. Jälle vähendatakse teenuste osutamist, koristades ära postkontorid maapiirkondades. Minnakse koolilaste ja eakate tasuta maakonnatranspordi kallale, mis on selgelt lubamatu tegevus. Samas näeme täielikku selgusetust selles, kuidas kaitsta inimeste tegelikku ostujõudu. Valitsust, mis peaks olema toeks, tajutakse üsna sagedamini lisakoormana. 

Eriti kõnekas on see, et isegi usalduse languse taustal ei muuda koalitsioon oma kurssi ja ainult rahva surve all tehakse kosmeetilisi parandusi. Valitsus ei tunnista vigu ega võta poliitilist vastutust, see ongi juhtimiskriisi peamine sümptom. Kui valitsus ei suuda kaitsta inimeste sissetulekuid inflatsiooni eest, ohjeldada esmatarbekaupade hinna tõusu ning samal ajal ei kuula ühiskonna rahulolematust, siis peame aru saama, et probleem ei ole ainult oludes, vaid otsustusmehhanismis endas. Ja meie, Riigikogu, ei tohi olla valitsuse deklaratsioon. Riigikogu kohustus on tuua poliitika tagasi inimeste juurde tema tegelike vajaduste ja kindlustunde tagamiseks.

See istungjärk ei tohi kujuneda järjekordseks valitsuse vabanduse ringiks, vaid peame saama põhimõttelise valiku hetkeks. Kas jätkame ühiskonna usalduse kaotamist või hakkame tegutsema inimeste huvides – hoolivalt ja professionaalselt? Inimesed ootavad lahendusi ja neil on selleks täielik õigus. Aitäh!

Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Peeter Ernitsa. Palun!

Hea juhataja! Kolleegid! Uus aasta on alanud, aga olukord on äärmiselt hull. Ameerika Ühendriikide julgeolekustrateegia Euroopa kohta 83 rida ja nende kõige olulisem asi on saavutada strateegiline stabiilsus Venemaaga. Meie siin, vähemalt paljud räägivad veel või mõtlevad, kuidas meie suur naaber põlvili suruda. 

Aga teistmoodi, inflatsioon detsembris 4,1%, Euroopas, taas esikohal. Tõesti, tase on natuke madalamaks läinud sellest kunagisest 20%-st, aga seekord ikkagi koos Slovakkiaga jagame. Valitsejate usaldus rekordiliselt madal et mitte öelda olematu. Võõrandumine, totaalne usaldamatus. 

Indrek Neivelt, kes ei vaja tutvustamist, lasi AI-l küsida, kes võidab viimaste aastate maksumuudatustest. Ja seesama AI, kes kõike teab ja kõike teeb, ütles niimoodi, et alumine 40% kaotab, keskklass, 30–40%, on nullis või kerges miinuses ja ülemine 20–30% on selged võitjad. Meie oleme võitjate seas. Tõstetud tarbimismakse, samal ajal on leevendatud kõrgema sissetulekuga inimeste maksukoormust, ütleb veel see tark AI. Kui tõsta tarbimismakse ja samal ajal leevendada kõrgema sissetulekuga inimeste maksukoormust, on tulemuseks ümberjaotus alt üles, sõltumata sellest, kuidas seda poliitilises retoorikas nimetatakse. Ja sisuline kokkuvõte: see tähendab eliidisõbralikku fiskaalpoliitikat, rahvakeeles: vaestelt ja keskklassilt võetakse ära. See on selline meie kunagise tipp-pankuri arvamus, mida ta palus teha AI-l. 

On olemas, vaadake, selline raamat, mis võtab kokku meie tänase Eesti Vabariigi oleku. Raamatu pealkiri on "Miks riigid põruvad" Üks selle autoritest on Nobeli majanduspreemia laureaat, Chicago Ülikooli professor. 13. peatükk, kui keegi pole lugenud, soovitan lugeda, kuigi Eestist ei räägita siin palju, aga see võtab kokku meie tänase oleku. Põrunud riik. Euroopa Liidu välispoliitika juht, kes tegi endale tee, sillutas Brüsselisse, on tegelikult ju ka põrunud välispoliitika juht, keda ei võeta jutule ei Washingtonis, rääkimata veel Moskvas. Seal pandaks ta käed raudu lihtsalt, kuna ta on tagaotsitav. Samamoodi on põrunud ka meie praegune lugupeetud peaminister. 

Nii et aasta on alanud ja võiks nagu püüda pääseda sellest põrunud riigi kuvandist. Ma olen küll lootusrikas, aga küünikuna ma arvan, et lõpp tuleb, agoonia jätkub ja vabatahtlikult ei astu siit keegi tagasi, ainult edasi. Võimu koondumine, kõikvõimalike suurte andmebaaside loomine. Võiks öelda, et selleks, et kui vaja, siis kasutada seda oma võimu säilitamiseks. Selline on aasta 2026 algus. Aga lootus sureb tõesti viimasena. Aitäh! 

Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! No tõesti, aasta on alanud ja nii nagu väga paljud meist on tähele pannud, on Reformierakond alustanud reklaamikampaaniaga ja sõnumiks on "võit". Me vaatasime ja nägime tegelikult, kuidas peaminister postitas oma Facebooki kontol suurelt "VÕIT". Me oleme väga palju näinud, kuidas ka teised Reformierakonna liikmed on seda teinud. 

Aga mida siis tähistatakse ja mida võiduks loetakse? Kas need uudised, mis olid aasta alguses, kui jälle juhiti tähelepanu, et sündimus on langenud järjekordselt, järjepidevalt? Kas see on siis see võit, mida Reformierakond reklaamib? Või siis, kuidas Eesti 200 minister andis teada, et selleks, et paremini aru saada, kes kasutab ühistransporti, maakondlikku ühistransporti, me maksustame nii lapsed kui pensionärid, ka nemad peavad pileti eest maksma. Ka see on see võit, millest Reformierakond räägib? Või siis, kuidas Andres Sutt andis täna teada, et tema nägemus on, et aastaks 2035 ei ole mitte ühtegi suitsevat korstent, mis põleks põlevkivil, katlad. Kas see on see võit, millest Reformierakond räägib? Ma tuletan lihtsalt meelde, et põlevkivi on energiajulgeolek Eestis. Kui ei ole põlevkivi, siis me oleme lihtsalt sõltuvuses teistest energiaallikatest, mida Eestis tegelikult ei ole ja mida me toome sisse. Kas see on see võit, mida Reformierakond praegu tähistab ja mida reklaamib? 

Või on võit tänane viimane uudis? Tehti eelmine aasta hasartmängumaksu seaduses muudatused selleks, et langetada hasartmängumaksu. Aga mis siis kokkuvõttes välja tuli? Tuli välja, et selles seaduses oli näpukas ja järgmine aasta meie riigieelarvesse ei laeku hasartmängudest mitte sentigi. 10 miljonit on auk! Kas see on see võit, millest Reformierakond ja reformierakondlased, kaasa arvatud peaminister, siin räägivad? Ma julgen kahelda. 

Ja nii nagu väga paljud meist, enamik meist, kes ei usalda seda valitsust, loomulikult nad ei tule selle reklaamiga kaasa, nad ei usu neid sõnu. Ja minu arust on väga küüniline üleüldiselt alustada sellise reklaamikampaaniaga, milleks on sõna "võit", kui ei ole tegelikult neid punkte, mida võidu arvestuses saaks arvestada. Kõik need neli punkti, mis ma praegu ette lugesin, on selge kaotus. See on Eesti inimeste kaotus, see on Eesti kaotus, mitte võit. 

Tuleb keskenduda Eesti edasiviimisele. Pelgalt sõnad või arvamus, et me nüüd selle reklaami abil suudame Reformierakonna imagot tõsta – see ei lähe rohkem läbi, rahvas teid ei usalda. Ma siiralt loodan, et see aasta keskendume kõik meie siin, nii opositsioon kui koalitsioon, meie kõige suuremale probleemile: see on sündimuse vähenemine. Meil ei ole lapsi, meil ei ole tulevikku, on demograafiline kriis. Nende küsimustega, selle olulise küsimusega tegelikult ei tegele praegune valitsus. Me oleme juhtinud sellele mitmeid kordi tähelepanu. Me oleme rääkinud, et see probleem peab olema kajastatud absoluutselt kõikides dokumentides, see peab olema siht nr 1, prioriteet nr 1. Sellest ei ole juttugi! Selle asemel tahetakse maksustada vanad ja noored, kes kasutavad veel ühistransporti. Ma tuletan lihtsalt meelde, et kui rakendati automaks, siis öeldi selgelt – ja siis sotsid olid ka veel valitsuses –, et me teeme nii, et ühiskondlik transport, maakondlik ühiskondlik transport ei kao, maksma selle eest ei pea. Aga nüüd on mitte ainult see, et seda mahtu on vähendatud ja inimesed maksavad selle eest, vaid nüüd tahetakse, et vanad ja noored ka hakkavad maksma. See ei ole võit, see on kaotus, Eesti inimeste ja Eesti kaotus. Aitäh! 

Aitäh! Järjekorras on nüüd kõnesooviga kolleeg Madis Kallas. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head vaatajad! Ma peatun lühidalt ühel seminaril, mis toimus eelmisel reedel, 9. jaanuaril siinsamas Riigikogu konverentsisaalis, "Sotsiaalmeedia mõju lastele". Selle korraldaja oli sotsiaalmeedia kahjulike mõjude leevendamise toetusrühm. Seal arutleti ühel väga olulisel teemal, mis on tegelikult nii Eestis kui ka laiemalt kogu maailmas väga suureks teemaks. Arutlejateks olid teadlased, psühholoogid, eksperdid, loomulikult ka noored ja erinevad ühendused, kes sellega on kokku puutunud. 

Mis tuli välja ja mida oli vaja veel kord üle korrata, on see, et laste aju ei ole valmis veel neid ohte tunnetama, mida sotsiaalmeedia neis esile kutsub. Lisaks rõhutati üle, et suurkorporatsioonide, erinevate sotsiaalmeediaplatvormide huvi on hoida seal inimesi võimalikult kaua kinni ja lapsi nende hulgas. Lapsed ei oska ka selle ohu vastu võidelda, nii nagu võib-olla täiskasvanud oskavad sealt õigel ajal välja minna. Siin võiks nimetada lõputut kerimist, etteantud sisu, manipuleerivat sisu, ja seda kõike selleks, et pakkuda kiiret dopamiini annust lastele ja ka täiskasvanutele. 

Mida see kaasa toob, mida ka mitmed psühholoogid ja erinevad eksperdid kinnitasid: toob kaasa uneprobleeme, liikumisvaegust, ärevust, unetust ja ka vähenevat sotsiaalset suhtlemisoskust. Lisaks ei ole tihti seal olev sisu eakohane või on vägivaldne või äärmuslik. Samuti tõid mitmed osapooled välja turvalisuse riske, mis on seotud näiteks sellega, et noored, ennekõike lapsed, ei oska tunnetada neid ohte, mida toob endaga kaasa oma andmete, piltide, elukoha või mingi muu info jagamise, sest me kunagi ei tea, kuidas ja mismoodi neid pärast kasutatakse. Samuti ei ole lastel, kui me räägime ennekõike lastest vanuses 10–14, ka väga head tunnetust selles osas, et saada aru, millised uudised, millised videod on päris inimeste poolt tehtud ja millised on AI toodetud. 

Mul on hea meel, et seminari lõpus ka poliitikakujundajad üheselt kinnitasid, et midagi tuleb ette võtta, ja just selles vaates, et keegi ei eita probleemi sügavust. Keegi ei eita seda, et meil on noored liiga kaua aega päevast, nädalast, kuudest sotsiaalmeedias ja liiga palju saavad sealt selliseid mõjutusi, mis ei ole kindlasti neile kasutu. 

Ehk kokkuvõttes, sotsiaalmeedia ei ole lastele ohutu. Ja kurb on võib-olla tõdeda, et ühiskonnas ei tunnetata selle probleemi sügavust veel piisavalt tugevalt, erinevalt näiteks Austraaliast, Taanist, Prantsusmaalt, kus on tehtud juba konkreetsed otsused kas võimalike keeldude näol või teiste sanktsioonide näol, mismoodi ja kuidas panna suurkorporatsioonid selle teema eest vastutama. 

Mida ma aga saan lubada ja mida ka seal konverentsil lubati, on see, et sotsiaalmeedia kahjulike mõjude leevendamise toetusrühm omalt poolt kindlasti selle teemaga tegeleb edasi. Kindlasti kaasame veel rohkem noori, kindlasti kaasame veel rohkem neid osapooli, keda võib-olla esimesele seminarile me ei saanud kutsuda ajapuudusest, aga see teema ei ole kusagile kadunud. Vastupidi, see tuleb meile igapäevaselt üha rohkem ja rohkem juurde ja me peame selgeid lahendusi hakkama ka siin saalis poliitikakujundajatega koostöös välja pakkuma. 

Aitäh kõigile seminaril osalejatele! Aitäh kõigile, kes vaatasid seda veebist! Kindlasti meie omalt poolt siin seda tööd jätkame. Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen vaba mikrofoni. Ühtlasi on lõppenud meie tänane Riigikogu istung.