Head Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 12. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks registreerus 47 Riigikogu liiget, puudub 54. 

Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Lugupeetud siseminister! Soovime anda sotsiaaldemokraatide saadikute poolt üle peaministrile arupärimise toimetuleku halvenemise ja radikaliseerumise riskide kohta Eestis. Me näeme ja teame, et Eesti ühiskond on juba aastaid pidanud silmitsi seisma mitme järjestikuse kriisiga ning pikaajalise majanduslangusega, mis on selgelt halvendanud inimeste toimetulekut, ehk elukalliduse ja erinevate elukulude kasv. Samal ajal ühiskonnas valitsev ebakindlus kindlasti süvendab inimeste tunnet, et kriiside koormus ei jaotu õiglaselt. Kahjuks on ka valitsuse maksupoliitilised valikud suurendanud majanduslikku kihistumist ehk ühiskondlikku ebavõrdsust. 

Riigi julgeolek ei piirdu üksnes selle sõjalise kaitsevõimega. Sama oluline on inimeste majanduslik ja sotsiaalne kindlustunne. Üks kuulus ja tuntud põhimõte – toimetulek on julgeolek – tähendabki seda, et ühiskond, kus märkimisväärne osa inimestest ei tule toime või lausa kaotab usalduse riigi vastu, on ka haavatavam sisemiste pingete, radikaliseerumise ja väliste mõjutuste suhtes. Kahjuks me näeme, et viimased andmed eelmisest aastast näitavad, et absoluutses vaesuses elavate inimeste arv on kasvanud ning ligikaudu 44 000 inimest elab Eestis sissetulekuga, mis jääb alla arvestuslikku elatusmiinimumi. See ei ole pelgalt sotsiaalne probleem, vaid laiemalt ka ühiskondlikku sidusust ja siseturvalisust mõjutav risk. 

Peaministrilt soovimegi teada, kuidas hindavad tema ja valitsus majanduslanguse, kriiside ja maksupoliitiliste otsuste mõju ühiskonna sidususele ja inimeste turvatundele. Milline on selle valitsuse plaan ja hinnang toimetuleku halvenemise ja majandusliku ebakindluse seostele radikaliseerumisega ning usalduse vähenemisega riigiinstitutsioonide vastu? Kui põhjalikult on valitsus neid üldse käsitlenud? Milliste näitajate alusel valitsus hindab radikaliseerumise riske Eestis? Kuidas on need muutunud viimastel aastatel? Mida plaanitakse teha, et tasakaalustada maksupoliitika ja eelarveotsuste mõju kihistumisele? Ja millised on valitsuse peamised meetmed inimeste toimetuleku toetamiseks, ühiskondliku sidususe tugevdamiseks ning radikaliseerumise ennetamiseks järgmistel aastatel? Aitäh!

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Hea Eesti rahvas! Me anname sisse arupärimise Kristen Michalile. Teema on sotsiaalvõrgustike ja meedia kasutamine laste ja noorte hulgas. Peab ütlema, et esimest korda tõstatas selle teema siin saalis just Keskerakonna fraktsioon oma pool aastat tagasi. Siis aga keegi väga vedu ei võtnud. Nüüd me näeme, et teema muutub aina aktuaalsemaks. Jaanuarikuus on siin Riigikogu konverentsisaalis isegi konverents kokku kutsutud, küll mitte meie fraktsiooni poolt. Nii et paistab, et teema on hästi tõsine. 

Me küsime teiste riikide eeskujust lähtuvalt. Näiteks Prantsusmaa on juba aastal 2023 kehtestanud niinimetatud digitaalse täisealisuse [vanuse], mille kohaselt alla 15-aastaste liitumine sotsiaalvõrgustikega eeldab vanemate nõusolekut. Austraalia kehtestas äsja üleriigilise miinimumvanuse tingimuse sotsiaalmeediakontode omamiseks. Ameerika Ühendriigid on hakanud tasapisi seda teed pidi minema. 

Küsimus ongi see, et kas ka Eesti leiab, et võiks seda küsimust kuidagi käsitleda, või ei ole selle teemaga valitsuse arvates probleeme. Küsime peaministrilt, kas Eesti Vabariigi valitsus on seni ühel või teisel kujul arutanud sotsiaalmeedia vanusepiirangu ja vanusekontrolli kehtestamise teemat. Kui jah, siis millistel tasemetel ning millistele järeldustele on jõutud? Kas valitsus on arutanud võimalust kehtestada Eestis sotsiaalmeedia kasutamise miinimumvanus või vanemliku nõusoleku nõue? Kas nende arutelude käigus on välja kujunenud konkreetseid seisukohti või järeldusi? Kas valitsus jälgib teiste riikide kogemusi sotsiaalmeediavõrgustike ja sotsiaalmeedia kasutamise piiramisel laste ja teismeliste puhul? Ja nii edasi.

Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu! Soovin anda üle arupärimise südametunnistusvabaduse tagamise kohta LGBTIQ-tegevuskava elluviimisel. Teatavasti kiitis valitsus hiljuti heaks juba nimetatud tegevuskava, mis lähtub väidetavast eesmärgist edendada niinimetatud seksuaalvähemuste ja bioloogilisele soole mittevastava sooidentiteediga inimeste võrdseid võimalusi. Tegevuskava elluviimisel on seejuures üheks peamiseks tegevussuunaks nii-öelda LGBTIQ-inimestele võrdseid võimalusi pakkuva haridusvaldkonna kujundamine ning selle toetamine. Seejuures ei varjatagi, et selle eesmärgi poole püüdlemiseks on plaanis hakata koolides suunama – tsiteerin – õpilaste väärtusmaailma ja eetilisi tõekspidamisi. 

Tegevuskavas sätestatakse, et aastaks 2026 koostab Haridus- ja Teadusministeerium soovituslikud juhised õppekavade rakendamiseks ning õppeprotsesside kirjeldused, milles selgitatakse, kuidas saab LGBTIQ-teemasid käsitleda sobivates seostes erinevates ainevaldkondades. Seejuures toonitatakse, et LGBTIQ-teemasid on võimalik käsitleda näiteks põhikooli ja gümnaasiumi sotsiaalainetes, nagu ajalugu, inimeseõpetus ja ühiskonnaõpetus. Juba selle aasta lõpuks peaks HTM-i koduleheküljele loodama alaosa, kuhu koondatakse LGBTIQ-õpilasi puudutav toetav informatsioon õpilastele, õpetajatele, tugispetsialistidele ja lapsevanematele.

Sellega seonduvalt on loomulikult paljudel lapsevanematel tekkinud põhjendatud mure, kas selle protsessi käigus austatakse ka nende maailmavaatelisi tõekspidamisi ja vanemlikke õigusi. Seetõttu olemegi esitanud kaks küsimust. Esiteks, kuidas kavatsetakse tegevuskava elluviimisel tagada austus vanemlike õiguste ning südametunnistus-, usu- ja mõttevabaduse vastu? Ning teiseks, mis saab kristlikest erakoolidest, kellele ei ole sellise programmi elluviimine vastuvõetav? Kas ka nemad hakkavad olema kohustatud seda programmi ellu viima, sõltumata oma veendumustest?

Ja nüüd palun Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni.

Austatud istungi juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna neli seaduseelnõu. Esimeseks, kriminaalmenetluse seadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduse ning politsei ja piirivalve seaduse muutmise seaduse (teabevahetus Euroopa Liidu liikmesriikide vahel ja Europoliga) eelnõu. Teiseks, välismaalaste seaduse muutmise seaduse (tööjõupuudusega tegevusalade erisus) eelnõu. Ja kolmandaks, välismaalaste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (ühtne luba) eelnõu. Riigikogus esindab eelnimetatud kolme seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust siseminister. Neljandaks, elektrituruseaduse ning alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust energeetika- ja keskkonnaminister. Kõik neli seaduseelnõu on edastatud elektrooniliselt. Head ja rahulikku jõuluaega teile kõigile!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud neli seaduseelnõu ja kolm arupärimist ning juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. 

Läheme tänase päevakorra juurde. Meil on täna üks punkt, milleks on siseministri 2025. aasta ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest. Enne kui annan sõna siseministrile, räägin natukene ka selle menetlemisest. Kõigepealt saab sõna siseminister Igor Taro ettekandega kuni 20 minutit. Iga Riigikogu liige saab esitada ühe suulise küsimuse. Lõpetame läbirääkimistega fraktsioonidele. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Nüüd palun kõnetooli, siseminister Igor Taro!

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Head külalised! Täna on Riigikogu jaoks tegu mõnevõrra ajaloolise hetkega, sest Riigikogu aasta viimasel istungil ei olegi seekord teie ees kinkide ja heade soovidega jõuluvana, vaid selle asemel on siin hoopis siseminister. Aga kuna ka usuasjad on siseministri valitsemisalas, siis ma arvan, et see on täiesti asjakohane, et siin olen just mina Püha Nikolause kehastuse asendajana. Saan ka kinnitada, et jõuluvana on olemas, kui me temasse usume. Kingitusena annan seekord hoopis ülevaate, kuidas on Siseministeeriumi valitsemisalal lähiaastatel läinud ning mis suundades me perspektiivis liigume. Nii et jõuludeks pakun Riigikogu liikmetele lisateadmisi siseturvalisuse valdkonnast. 

Siseministri ülesanne on tagada, et Eestis on turvaline ja stabiilne elukeskkond, kus inimene tunneb end kaitstult ja kus on tagatud tema ohutus ja kindlustatus. Turvalise elukeskkonna alustala on küll ennetamine, aga samas peame olema valmis kiirelt reageerima, sest kõiki õnnetusi ja ohte kahjuks ennetada ei saa. Eesti riigi puhul on eripäraks muu hulgas asjaolu, et meie idanaabriks on paraku ettearvamatu Venemaa Föderatsioon. Me oleme seda näinud eile ja näeme ka täna. Tegevuste elluviimisel ja planeerimisel peamegi arvestama geopoliitilist julgeolekuolukorda. Meid mõjutab otseselt Venemaa Föderatsiooni eriteenistuste tegutsemine, nende vaenulik mõjutustegevus ning Venemaa kasvanud agressiivsus oma eesmärkide saavutamisel. Kaitseministeerium, Kaitsevägi ja Kaitseliit peavad end ette valmistama potentsiaalseks sekkumiseks, kuid Siseministeerium ja meie allasutused peavad juba praegu igapäevaselt tegutsema ja sekkuma, et vaenulik tegevus meie riiki seestpoolt ei murendaks. 

Üldpildi jaoks toon kohe alustuseks esile ka oma prioriteedid, mis ma olen endale ja ministeeriumile aastateks 2025–2027 seadnud. Laiemalt jaotuvad prioriteedid viieks. Esiteks, kriisiks valmisoleku tagamine ja kriisireservide moodustamine. Peame tegema kõik endast oleneva, et me päriselt kriisiolukordadeks valmis oleksime. Vajalik on tagada Siseministeeriumi asutustele kriisirolliga vabatahtlike reserv, keda saamegi vajaduse korral kriisides rakendada. Teiseks peame tagama elanikkonnakaitse nõuete rakendamise, olgu see näiteks ohuteadete edastamine kõikides nutiseadmetes, sireenivõrgustiku toimivuse tagamine või selged nõuded ja juhised varjenditele ja varjumiskohtadele. 

Kolmandaks vajab siseturvalisuse tagamine meie ühist panust, ka omavalitsuste panust. PPA on juba aastaid oodanud, et tõuseks ka kohaliku omavalitsuse korrakaitsevõimekus. Neljandaks peame tagama nii rahvastikuregistri kui ka muude valitsemisalaste teenuste digitaliseerimise. Riigiga suhtlemine peab kodaniku jaoks olema võimalikult mugav, lihtne ja kiire. Viiendaks peame valitsemisalas prioriteedina hoidma bürokraatia vähendamise. Selle näiteid tuleb päris mitmeid ka lähiajal Riigikokku menetlemiseks, näiteks relvaseaduse muudatused ja eelnõu, mis võimaldab tööturule sihistatud välistööjõudu kaasata. 

Nüüd lähemalt sellest, milline on Siseministeeriumi valitsemisala 2024. aasta panus siseturvalisuse ja sidusa ühiskonna valdkondades "Eesti 2035" strateegiliste sihtide saavutamisel. Meie jaoks on olulised meie inimesed ning see, milline on meie elanike usaldus Siseministeeriumi asutuste vastu. Usaldus siseturvalisuse asutuste vastu on nii aastatel 2024 kui ka 2025 olnud kõrge. Eelmine aasta oli Politsei- ja Piirivalveameti vastu usaldus 85%, Päästeameti vastu 96% ja Häirekeskuse vastu 95%. Usaldus on jätkuvalt kõrge ka 2025. aastal: PPA-l 82%, Päästeametil 96% ja Häirekeskusel 93%. Selleks, et meil oleks piisaval arvul järelkasvu, suurendati eelmise ja selle aasta politseiõppe kohtade arvu märgatavalt. Kui eelnevatel aastatel oli õppekohtade arv 225, siis nüüdseks on seda tõstetud 140 õppekoha võrra ning oleme jõudnud 365 õppekohani. Politseis võeti kasutusele kriisirolliga abipolitseinike süsteem. 

Kogu Siseministeeriumi valitsemisala süsteemi võimestamiseks loodi siseturvalisuse karjäärikeskus. Keskuse eesmärk on osutada värbamise ja karjäärinõustamise teenust ning aidata oma tegevusega kaasa sellele, et siseturvalisuse valdkonnas juba töötavad inimesed leiaksid karjäärimuutust tehes sobivad võimalused ennekõike samast valdkonnast. Päästjate regioonides valmisoleku parandamiseks valmisid päästekomandod Jüris, Paides, Viljandis ja Haapsalus. Need on maailmatasemel komandod. Ma arvan, et selliseid komandosid kusagil mujal väga palju ei leiagi – nii häid kui meie uued komandod. Päästeameti toetusel valmisid lisaks uued komandohooned ka Kostivere, Luhamaa, Luutsniku ja Rõuge vabatahtlikele päästjatele. 

Elanikkonnakaitse ja kriisivalmiduse parandamise valdkonnas oli samuti palju edasiliikumist. Näiteks loodi Sisekaitseakadeemiasse elanikkonnakaitse teadus- ja arenduskeskus. Ulatusliku evakuatsiooni korralduseks loodi Balti riikide ülene töörühm, rajatud on sireenivõrgustiku esimene etapp ning süsteemi eesti.ee lisati mobiilirakendus. Suurendatud on kohaliku omavalitsuse tasandi kriisialast võimet ning valmis on elanikkonnakaitse veebikoolitus. Oluline on esile tuua kuni 2027. aastani eraldatud laiapindse riigikaitse arendamise lisarahastust, mis on muu hulgas mõeldud elanikkonnakaitse investeeringuvajaduste katmiseks – kokku 130 miljonit eurot. 

Loomulikult jätkasime nii eelmine kui ka see aasta idapiiril ehitustöödega. Töö jätkub ka järgnevatel aastatel eesmärgiga jõuda täieliku tehnilise varustatuseni aastaks 2029. Siiani oli põhirõhk taristu väljaehitamisel, kuid edaspidi on fookus seirevõimekuse ja droonitõrjevõimekuse loomisel. Idanaabri tegevusest tingitult on nüüdseks alaliselt suletud ka Saatse saapa teelõik. Otsetee sulgemine toob kaasa muresid, mille leevendamist me veel ministeeriumidega koostöös arutame. 

Üheks püsivaks küsimuseks on meie toimetulek rändesurvega. Oleme tõhustanud rändemenetluste läbiviimist ja tugevdanud rändekontrollivõimekust. Euroopa Liidus on vastu võetud rahvusvahelise kaitse õigustikku reformivad õigusaktid, mille rakendamine algab juba 2026. aasta juunis. Sellel teemal tulen lähikuudel ka Riigikokku, sest reformi rakendamiseks on vaja ka meie õigussüsteemis muudatusi teha. Meie eesmärk peab olema idapiiri kindluse tagamine.

Sisejulgeoleku tugevdamisest samuti üldiselt. Venemaa sõjapropaganda, desinformatsiooni ja vaenuliku mõjutustegevuse piiramiseks tugevdati regulatsioone. Praktilise poole pealt: Eestist saadeti välja mitmeid välisriikide kodanikke, kes kujutasid ohtu Eesti julgeolekule. Meie asutused teevad siin tänuväärt ja head tööd. Viimase aja väga tulemusliku töö näitajana saab tuua ka novembris kinni peetud ja vahi alla võetud Kremli-meelse propagandisti Oleg Bessedini. 

Järgnevalt mõned faktid ja tegevused ka sidusa ühiskonna valdkonnas. Viimastel aastatel mõjutasid Eesti ühiskonna sidusust kõige enam kestev Venemaa täiemahuline sõda Ukraina vastu ja alanud eestikeelsele õppele ülemineku protsess Eesti haridussüsteemis. Olulisel määral mõjutas ühiskonda ka kolmandate riikide kodanike ja määratlemata kodakondsusega inimeste valimisõiguse piiramise arutelu ning kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu. Eesti keele õpet võimaldatakse Eestis mitme ministeeriumi valitsemisala kaudu. Siseministeeriumi partneriks on seejuures Integratsiooni Sihtasutus. 2024. aastal pakkus sihtasutus eesti keele õppeks peaaegu 13 000 õppekohta ning andis enam kui 27 000 korral nõu keeleõppe ja kohanemise teemal. 

Siseministeerium on üks väheseid riigiasutusi, mis kasutab strateegilise partnerluse formaati, et koos vabakonnaga kujundada ja viia ellu kodanikuühiskonna poliitikat. Kodanikuühiskonna innovatsioonifondi toel arendati seejuures 1 miljoni euro eest koosloomelisi kaasamis- ja koostöövorme. Minu eesmärk on tagada, et meie partnerid oma tegevustega võimalikult laiapindselt ka elanikkonnakaitsesse panustaksid. 

Lisaks käivitus Šveitsi–Eesti koostööprogramm, mis panustab Eestis elavate välismaalaste lõimumisse ja suurendab nende võimalusi ühiskonda panustamisel. Edasiliikumist on olnud ka rahvastikuregistri arengus. Eesti Vabariigi valitsuse ja Soome Vabariigi valitsuse vaheline rahvastiku registreerimise kokkulepe on jõustunud ning tänaseks oleme niikaugel, et detsembri algusest on automatiseeritud Eesti ja Soome vahel rändavate inimeste elukohaandmete vahetamine. Jällegi personaalsem riik ja inimestel on vaja vähem registrites aega kulutada. 

Eelnevalt rääkisin eelkõige 2024. aastal alanud tegevustest, aga nüüd keskendun Siseministeeriumi valitsemisala kõige olulisemale tegevusele käesoleval aastal. Palju tähelepanu on saanud kirikute ja koguduste seaduse muutmine. Muudatused on tehtud eesmärgiga tagada usuliste ühenduste välismõjutustest sõltumatus ja toetada rahumeelset usulist teenimist. Vabariigi President jättis muudatused kahel korral välja kuulutamata ning on pöördunud Riigikohtu poole taotlusega tunnistada kirikute ja koguduste seaduse muutmise seadus põhiseadusega vastuolus olevaks. Riigikohtu otsus tehakse eelduslikult 2026. aasta jaanuaris. 

Käesoleval aastal võeti vastu rändemenetluste tõhustamise [seadusemuudatus], mille eesmärk on ajakohastada välismaalaste seadust ning võtta kasutusele meetmed, millega tõhustada rändemenetlust ja tugevdada rändekontrolli. Valminud on relvaseaduse kiireloomulised muudatused eesmärgiga korrastada relvade ja laskemoona käitlemise, hoiustamise, järelevalve ning registrite haldamise nõudeid vastavalt kaasaegsetele turva-, õigus- ja riigikaitselistele vajadustele. Lisaks on kavandatud kooskõlastamisele saata relvaseaduse uue tervikteksti väljatöötamiskavatsus. 

Just käesoleval nädalal saatsime kooskõlastamisele uue isikunimeseaduse tervikteksti. Selle eesmärk on tagada õigusselgus isikunimede kasutamisel, välistada identiteedivarguste ja näiliste perekondlike suhete loomine isikunime muutmisel ning kaitsta nii Eesti nimetraditsiooni kui ka keele- ja kultuuriruumi. Eelnõuga keelatakse kehtiva karistusega raske kuriteo toime pannud kurjategijatel oma nime muutmine ja teise elava isiku nime endale võtmine. 

Laiendasime Siseministeeriumi ja kirikute nõukogu koostööd ka elanikkonnakaitsele. Detsembris sõlmisime koostöökokkuleppe, mille kohaselt saab Siseministeerium Eesti Kirikute Nõukogult tuge elanikkonnakaitses ja kriisivalmiduses. Lisaks arendatakse koostöös religioonialast teadlikkust ühiskonnas ning tugevdatakse kogukondlikku sidusust, perekondade turvalisust ning tööd laste ja noortega. 

Riigikogu võttis vastu hädaolukorra seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse. Nüüd on seaduse tasandil selgelt määratletud ootused varjenditele, varjumiskohtadele ja varjumisplaanidele. Ka ajagraafik on selgelt määratletud. Tänan Riigikogu liikmeid, kes eelnõu menetlemisel ka kiiremat ajagraafikut toetasid! Seaduse tasandil sai muu hulgas reguleeritud ka ohuteavituse korraldus. Nagu alguses mainisin, minu jaoks on üheks prioriteediks elanikkonnakaitse nõuete rakendamine. Sellega seoses kavatseme lähiajal saata kooskõlastamisele määrused, millega seataksegi vägagi konkreetsed nõuded sellele, mis on varjend, kuidas varjumiskohta kohandada ja kuidas varjumisplaane koostada. 

Üheks verstapostiks sel aastal oli kindlasti ka politsei ja piirivalve seaduse täiendamise seaduse vastuvõtmine. Me lõime selge õigusliku aluse politsei numbrituvastuskaameratega jäädvustatud andmete salvestamiseks ja kasutamiseks. Riigikogule edastati korrakaitse täiendamise seadus, mille kohaselt saab politsei kohaldada viibimiskeeldu ohvriabi seaduse tähenduses perevägivalla ohvri õiguste kaitseks kuni 72 tundi. See aasta muudatusi kahjuks vastu võtta ei õnnestu, kuid kindlasti on sellest palju abi tuleval aastal.

Lähiajal jõuab Riigikokku ka välismaalaste seaduse muutmise seaduse eelnõu – tegelikult see jõudis siia täna, just hetk enne minu siia tulekut –, millega võimaldatakse tööjõupuudusega tegevusalade erisus ning võetakse üle niinimetatud ühtse loa direktiiv. Tegevusalade erisus võimaldab ettevõtjatel paindlikumalt vajalikku tööjõudu kaasata ning ühtse loa direktiivi muudatused vähendavad taas kord ka bürokraatiat. Lisaks tuleb järgmine aasta Riigikogusse arutamiseks rändepaketi rakendamise eelnõu. 

Ühe probleemse kohana nii sellest aastast kui ka järgmise aasta vaatest pean esile tooma Eestis ja ka teistes riikides levivad kelmuselained. See on tõsine probleem, mille Politsei- ja Piirivalveamet on endale järgmise aasta fookuseks võtnud. Plaan on muuta kelmuste ennetamise ja menetlemise põhimõtteid, konsolideerides valdkonna koordineerimine keskkriminaalpolitseisse, kuhu luuakse kelmusteadmiste keskus. Hetkel on selle loomise protsess veel pooleli ning järgmise aasta alguses on juba selgem, mis lisavõimekused ja peamised ülesanded sinna keskusesse koonduvad. 

Käesolevat aastat kokku võttes ei saa rääkimata jätta just Riigikogus vastu võetud riigieelarvest. Detsembris võeti vastu järgmise aasta eelarve ning riigirahanduse seisu arvestades sai Siseministeeriumi valitsemisala võimaliku maksimumi. Siseministeeriumi valitsemisalale on palgatõusudeks eraldatud 28,9 miljonit eurot. See võimaldab eesliini[töötajatele] palgatõusu vähemalt 10%. PPA eesliini[töötajate] miinimumpalk saab olema 2130 eurot: see on 280-eurone tõus ehk 15,1%. Päästja miinimumpalk tõuseb 146 eurot ning on uuest aastast 1606 eurot. Päästekorraldaja miinimumpalk tõuseb 167 eurot ning on järgmise aasta algusest 1832 eurot. Meie valitsemisala inimeste palgavahemikke arvestades maksavad töötajad hetkel 100–150 eurot kuus tulumaksu rohkem. Ka see summa kantakse uuest aastast inimeste kontole. Selle mõju koos palgatõusuga on juba tuntav. 

Toon välja veel kaks asja, millega meil on õnnestunud sel aastal hakkama saada. Üks puudutab rahvastikuregistrit ja kaua oodatud muudatust, et kohalike keelte kõnelejad saaksid rahvastikuregistris ka oma kodukandi keele emakeeleks märkida. Ma väga tänan kõiki, kes selles koostööd tegid! See muudatus sai ellu viidud Vabariigi Valitsuse määrusega. Teine muudatus puudutab samuti põhiliselt meie piirialade elanikke ja just neid, kes on sündinud okupatsiooni ajal ajaloolise Petserimaa territooriumil. Me oleme muutnud Politsei- ja Piirivalveameti praktikat ja see on üks kaua oodatud, kaua räägitud muudatus. Aastakümneid on inimesed pöördunud meie poole [küsimusega], et nad on okupatsiooni ajal sündinud Petserimaal ja miks on nende isikut tõendavates dokumentides kirjas sünnikohana Venemaa Föderatsioon. Lõpuks saime selle ära tehtud. Kõik, kes on ajaloolisel Petserimaal sündinud okupatsiooni ajal ja soovivad oma isikut tõendavat dokumenti korrektseks vahetada, saavad seda teha avalduse alusel ja me vahetame need välja. Esimesed dokumendid sain eelmisel kuul Tartus isiklikult üle antud inimestele, kes olid selle üle väga õnnelikud. Ja veel paljud inimesed olid selle võimaluse üle väga õnnelikud. Ma olen väga tänulik PPA-le ka selle koostöö eest, et me saime selle menetluspraktika nüüd mõistlikuks kohandatud. Ma tänan teid tähelepanu eest ja loodan, et jätkame konstruktiivse aruteluga. Aitäh! 

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Mart Võrklaev, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma kõigepealt tänan selle põhjaliku ettekande eest ja tänan siinkohal ka kõiki siseturvalisuse töötajaid, kes on terve selle aasta rasket tööd teinud. Loodame, et pühade aeg tuleb natukene kergem. Siin on ka roll meie, Eesti inimeste käes, et me liiga palju probleeme ei tekitaks. Igal juhul jõudu ja häid pühi!  

Aga küsimus ka. Rahast te rääkisite: Siseministeeriumi valdkond on viimastel aastatel märkimisväärselt lisaraha saanud laiapindse julgeoleku jaoks, palkadeks. Ega nendel keerulistel aegadel teistmoodi ei saa. Samas me teame, et investeeringuid on veel vaja teha. Näiteks üks teema on päästekopterid, mis tuleb lähiaastatel ringi vahetada, vaja on veel paari uutki. Samal ajal käivad Euroopa järgmise rahastusperioodi läbirääkimised ja sealt peaks tulema umbes 800 miljonit eurot täiendavaid vahendeid. Kas te olete kaalunud, kas need kopterid äkki mahuks selle hulka? Kas saaks need otsused ära teha ja võtta suuna, et Euroopa vahenditest võiksid need kopterid meile tulla?

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest, tegu on olulise teemapüstitusega. Meie lennuvõimekuses on teatavad lüngad. Eriti kui me pikas plaanis vaatame, siis meie võimekus ei ole suurepärane, see suudab tagada hädavajaliku valmisoleku. Meil on investeeringute kava iseenesest olemas. Meile on täpselt teada, kui palju raha sinna vaja on, mitu kopterit meil on vaja selleks, et jõuda järgmisele tasemele. On väga oluline, et meil need kopterid oleksid olemas ja mõni neist oleks ka alati lennuvalmis, sest need kopterid ei toeta mitte ainult rahuaegseid tsiviilülesandeid, vaid ka kaitsevõimekust toetavaid ülesandeid, nagu NATO hävitajate jaoks reageerimine. NATO hävitajad teatavasti ei lenda välja, kui meie kopter ei ole valmis vajaduse korral päästeoperatsiooni teostama. 

Nii et tõepoolest, me oleme mõelnud, kuidas ja kust see raha võiks tulla. See on märkimisväärne summa. Hetkel seda riigi eelarvestrateegias veel ei ole, aga me näeme juba seda horisonti, et kui aeg hakkab lähemale jõudma, siis millal tuleb need tellimused ära teha. See raha tuleb lähiaastatel sinna planeerida. Selles mõttes on tõesti meile positiivseks uudiseks see areng, et MFF-i uus periood näeb siseturvalisusele ette märkimisväärselt palju rohkem vahendeid. Me loomulikult loodame kõikvõimalikud investeeringud, mis vähegi [rahastuse saamiseks] kvalifitseeruvad, sinna alla viia. Me oleme seni olnud üsna edukad näiteks kõikvõimalike piirivalveinvesteeringute rahastamisel Euroopa Liidu fondidest. Me oleme ka märkimisväärsel hulgal vahendeid eelarvest vabastanud tänu sellele, et oleme saanud kümnetes miljonites toetusi piiriehitusele ja piiri valvamise seadmestikule. 

Nii et jah, me kindlasti kaalume seda, et see investeering oleks võimalik teha sedapidi, sellepärast et need kopterid ei täida ju ainult siseriiklikke ülesandeid. Siseriiklikud ülesanded on meil puhtalt sellised, mida kopterid teevad nii-öelda kõrvaltegevusena, näiteks nad osutavad meditsiinitransporditeenust või otsivad võib-olla seenelisi metsast. Selle kohta me võime öelda, et jah, see on puhtalt meie siseriiklik asi, millega nad tegelevad.

Aga kõik, mis puudutab piiri valvamist, piiri kaitset, NATO hävitajate tegevust, on ju tegelikult üldine ülesanne, mida me täidame koos liitlastega nii Euroopa Liidu kui ka NATO kõikide osapoolte huvides. Ma loodan, et siin tekivad võimalused selle investeeringuga võib-olla kiiremini edasi minna ja tõesti saavutada see uus tase. Need kolm kopterit, mis meil praegu on, on tõesti hindega "rahuldav miinus". 

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt minister! Soovin endagi poolt teile rahulikke lähenevaid jõule! Loodame, et teil läheb kõik kenasti, kuigi teie valdkonnas on üks statistika, mis on aastaid olnud üsna kurb: perevägivallajuhtumite arv pühade ajal suureneb. Ma ei märganud teie kõnes nii suurt prioriteetsust selle teema puhul, kuigi te viitasite viibimiskeelu menetlemisele, mis on iseenesest oluline ja vajalik. 

Kuigi kõik asjaosalised on teinud väga head tööd, et avalikkus sellest rohkem teaks ja inimesed ka julgeksid oma murega pöörduda, siis kas te oskate öelda statistiliselt või hinnanguliselt, kui palju on juhtumeid, mis tegelikult ei jõua korrakaitseorganiteni või avalikkuse ette just selle tõttu, et inimesed ei julge teatada? Kindlasti on üks osa sellest ka taju, et kui nad leiavad, et nad saavad abi, siis on nad rohkem valmis teatama. Kuidas teile see tundub?

Aitäh selle küsimuse eest! Väga oluline teema. Igapäevatöös peame seda ikka prioriteetseks. Praegu väljaöeldud prioriteedid seostusid meil põhiliselt õigusloomega ja sellega, mida me saame Riigikoguga koos teha. LSV-valdkonnas on ikkagi palju asju, mida me saame teha ka [seaduse] täitmisel ning olemasoleva õigusruumi paremal rakendamisel ja efektiivsemal tegutsemisel. Just nimelt selle abil, mis te välja tõite – parema teadvustamisega.

Ma kaldun arvama, et neid juhtumeid, mille kohta üldse ei teatata, võib olla rohkem kui neid juhtumeid, mis on fikseeritud Häirekeskuse teadetena ja mille puhul politsei käib väljas. Paraku on arusaamine varasematel aastakümnetel kuidagi olnud selline, et peres toimuvad asjad on justkui peresisene asi ja võib-olla ei peaks keegi sinna sekkuma. Aga see ei ole nii. Me oleme näinud ka selle traagilise juhtumi valguses, mis Tartumaal toimus, miks see nii ei ole. Sellepärast, et esiteks võivad sündmustesse sattuda ka täiesti kõrvalised süütud inimesed, nii nagu seal oli: täiesti asjassepuutumatu inimene kaotas elu. Aga teiseks, mis on veel väga oluline: peale nende otseste osapoolte saavad paljude teiste inimeste elud samuti rikutud, eelkõige laste elud, kes seda kõike pealt näevad ja kogevad, on sellest puudutatud. Nende vaimse tervise ja nende kaitsmise teema on samamoodi väga oluline. Ma arvan, et laiem teadvustamine võiks töötada selle kasuks, et inimesed saaksid aru, et see ei ole kitsalt ühe pere või kahe inimese vaheline probleem, vaid see on ühiskonna jaoks probleem laiemalt ja ka pikemas vaates.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Üks teema, mis on hästi aktuaalne juba mitmendat aastat järjest ja millele on ka meie fraktsioon tähelepanu pööranud mitu-mitu korda, on needsamad petulingid, petukõned, kelmused ja nii edasi. Te mainisite küll, et selline probleem on olemas ja sellega hakatakse tegelema. Aga tahakski aru saada, kui prioriteetne see asi siseministri ja Siseministeeriumi jaoks on ja mida konkreetselt võetakse ette. Luuakse mingi keskus, ma saan aru. Aga kuidas see hakkab tavainimesi aitama? Sest me näeme, et nende kurjategijate töö kvaliteet, kui seda võib niimoodi nimetada, on kogu aeg kasvamas. Sellised uudised, et näiteks nelja päevaga kaotasid Eesti inimesed kelmidele üle poole miljoni euro, on juba tavapäraseks saanud. Kuidas seda probleemi kiiremas korras lahendada?

Aitäh! See on kindlasti üks prioriteetseid teemasid. Nagu ma ütlesin, PPA jaoks on see fookusteema. Seda näitab ka asjaolu, et PPA on lisaks liiklusrikkumise teadetele juba ammu alustanud ka kelmusteteemalise info regulaarselt igapäevast edastamist meediakanalitele, kuna see aitab samuti inimestel meeles pidada, et selline tegevus toimub ja see on võimalik. Sest olgem ausad, ükskõik, mida me selles valdkonnas ette võtame – kas reageerimises või tehnoloogiliselt, proovides midagi ennetada –, kõige nõrgem ja haavatavam lüli kogu süsteemis on ikkagi inimene. See tähendab seda, et inimeste teadlikkus ja arusaamine sellest ohust on kõige olulisem. See on see, millega on vaja olulisel määral tööd teha. Nendesse kampaaniatesse läheb ka vahendeid. 

Aga kui me räägime reageerimisest, siis siin on raskus tihtipeale selles, et nende kelmusvõrgustike tuumikud ei asu Eestis. Eestis on tegutsetud küll tõhusalt sellega, et tabatud on kas rahamuulasid või madalama astme korraldajaid, aga selleks, et seda tegevust päriselt häirida, on tarvis väga head rahvusvahelist koostööd. Seda näitas ka operatsioon PhishOFF, mille eest sai PPA eelmise aasta põhjal Europoli innovatsiooniauhinna: 17 riigis vahistati 37 isikut ja mindi ühe väga olulise võrgustiku peaaegu tipuni välja. Aga seal oli tagasilööke. Tegelikkuses tuvastati inimesi, kes selles võrgustikus osalesid, kui ma ei eksi, 60 000. Kindlaks teha ja üles leida suudeti 37. Mis see raskus siin on, on see, et mõnikord ei saa me ka sõbralikest riikidest neid inimesi kätte, isegi kui me teame, kes need inimesed on. Seal olid mõned väga konkreetsed näited, kus teine riik ütles, et tal justkui ei ole alust neid isikuid kinni pidada. 

Nii et päris oluline on siin panna rõhku ka rahvusvahelisele koostööle, kokkulepetele ja ühisoperatsioonidele, sellepärast et tõepoolest, meie oma mahuga oleme seal tilk meres. Meile ulatub mingisugune väikene osa rahvusvahelisest tegevusest. Loomulikult meie inimesed kannatavad, aga tõepoolest, kõige efektiivsemad kaks tegevust on see, et me suurendame teadlikkust, paneme sinna järjest rohkem ressursse. Nagu te olete näinud, kui teete internetipanga lehe lahti, siis tavaliselt tuleb teile kohe meeldetuletus, et pange tähele, pettused on levimas. Teine suund on see rahvusvaheline suund.

See, et keskkriminaalpolitsei alla luuakse see keskus, on päris oluline samm edasi. Võib tunduda, et mida see struktuurimuudatus siis teeb, aga struktuurimuudatusega suunatakse vahendeid ümber. Siiamaani suunati neid vahendeid ümber lihtsalt jooksval põhimõttel: seda tööd tehti olemasoleva struktuuriga. Järgmisest aastast tehakse juba oma töökorralduslikud muudatused niimoodi, et kõik oleks süsteemselt paremini korraldatud.

Madis Timpson, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Lugupeetud minister, suur tänu väga hea ettekande eest! Minu küsimus on ajendatud sellest piiriintsidendist, mis meil nüüd lähiminevikus toimus, aga veidi teisest ja laiemast vaatest ehk küsin rändesurve kohta. Millised peamised väljakutsed meid ees ootavad ja milleks me riigina valmis peaksime olema?

Aitäh selle küsimuse eest! Väga aktuaalne teema ka rahvusvahelisel tasandil. Kas te mõtlete piiriintsidendi all seda, mis eile toimus? Jaa. Eilse intsidendi valguses saab öelda, et seal julgeolekuohtu ei tekkinud ja see ei olnud ka rändeteemaga seotud. Tõenäoliselt just selles lõigus või punktis niisugust rändesurveohtu ei ole, kuigi seal Vene piirivalvurid meie kontrolljoont ületasid. Selle punkti ja maismaaterritooriumi vahel on veel üsna palju vett. 

Aga üldiselt on meie jaoks loomulikult väljakutse ka see, mis toimub laiemalt. Esiteks, me väga selgelt jälgime, mis toimub meie piiri peal. Loomulikult on väga suur samm edasi ju see, et me sel aastal lõpetame selle taristu ehituse, tara püstitamise. See muudab meie piiri oluliselt paremini kaitstuks sellise rändesurve vastu, nagu on toimunud näiteks Leedus, Poolas või Lätis. Selles mõttes me oleme juba oluliselt paremini valmistunud, sinna on tähelepanu pööratud. Loomulikult peame jätkama, et idapiiri väljaarendamine kuidagi ei katkeks ega takerduks mingisuguste rahaliste probleemide või rahaeraldiste taha. Üldiselt on need otsused tehtud. Ja ma loodan, et ka kõik sellised praktilised nüansid, mis meil seal on, kiiresti lahenevad ja kõik laabub, nii nagu meil graafikus on. 

Teine suund, mida me peame vaatama, on see, mis naabritega toimub. Kui naabritel juhtub midagi väga laiaulatuslikku, siis ega meie ka ju puutumata ei jää sellest või mõjutamata. Selles mõttes me alati ju tähelepanelikult ka vaatame, kuidas on olukord Lätis, kuidas on Leedus. Vajadusel oleme ka Lätti oma abimeeskondi saatnud. 

Ja üldisem rahvusvaheline pilt. See, millele me oleme Euroopa Liidu tasandil nõukogudes sise- ja justiitsküsimuste aruteludes keskendunud selle poolaasta jooksul, nüüd alates suvest, ongi põhiliselt olnud küsimused, mis seonduvad rändemenetluste ja rändesurvega. Millega me oleme tegelenud? Me oleme tegelenud sellega, et tõhustada kogu süsteemi. Esiteks, et välispiir oleks paremini kaitstud: sinna suunata täiendavaid vahendeid ja võimekusi, kuni selleni välja, et oleme arutanud ka võimalust, et Frontex võiks minna ka kolmandate riikide territooriumile, meie enda perimeetrist välja sinna, kus probleemid tekivad, mitte oodata nende probleemide saabumist meie territooriumile. See on tegelikult väga oluline, et me rahvusvahelises mõõtmes sellega tegeleme. 

Ja hästi oluline on see, et tagasisaatmised toimuksid tõhusalt. Eesti jaoks konkreetselt see probleem ei ole, sellepärast et Eestist saadetakse tagasi kõik, kellel ei ole õigust siin olla. Teiste riikidega on mure suurem, mõnes on see [osakaal] alla 50%. Aga samas me teame, et meil on ju Schengen: meil on ühine ruum, nii et kõik, mis toimub kusagil ruumi ühes otsas, tegelikult puudutab ka meid. Oleme vaeva näinud selleks, et tagasisaatmist tõhustada. Päris olulised otsused said ka viimases sellealases nõukogus tehtud, edasiminek on olemas. Nii et vaatame enda välispiiri, mis on kõige tähtsam, tugevdame seda. Tugevdame üleeuroopalist koostööd ja vaatame, et meil oleks tagasisaatmine hästi efektiivne.

Irja Lutsar, palun!

Aitäh, hea minister! Hea koosoleku juhataja! Oli tõesti põhjalik ettekanne. Aga ühte asja ei olnud seal üldse mainitud ja see jääb kahtlemata seda aastat varjutama: alaealiste väga julmaks muutunud kuritegevus. Politseiametnikud küll ütlevad, et alaealiste kuritegevus – seda võib nimetada ka laste kuritegevuseks – on vähenenud, aga see on oluliselt julmemaks läinud. Sinul kui siseministril on ligipääs oma ekspertidele ja sa oled nelja lapse isa ka veel. Mis on sinu arvamus, et mis on juurpõhjus, miks alaealiste kuritegevus on tõesti julmemaks läinud. Mina vanema inimesena võin öelda, et niisugust julmust ma tõesti ei mäleta.

Aitäh selle küsimuse eest! Just eile pidin salvestama ühe tervituse MTÜ-le Sa Suudad, kes tegeleb probleemsete noortega. Selle MTÜ juhataja, eestvedaja sai kodanikupäeval ka aumärgi oma tegevuse eest. See on üks hea näide, kuidas tegeletakse mitte tagajärgede, vaid ennetusega. Kogu asja keskmes ei ole mitte mingisugune probleem, vaid seal on inimene, alaealine oma looga, oma taustaga, oma muredega. Sinna tuleb tähelepanu pöörata, et see inimene saaks korda ja saaks oma mured lahendatud. Ma nägin ühte pealkirja vist eile ajalehes: "Ma ei ole kuri, ma olen kurb". Ma arvan, et see on päris märgiline ütlus selle kohta, kus probleemi tuum on. 

Politsei jaoks on see muidugi lihtsalt igapäevatöö. Jah, on veel palju asju, mida ma politsei igapäevatöö kohta täna ei maininud. Seda igapäevatööd ja neid juhtumeid on lihtsalt nii palju. Politsei- ja Piirivalveamet on algatanud ka ühe väga tänuväärt projekti, kus nad on võtnud patrullidesse töövarjuks meie poliitikakujundajaid. Vabariigi Valitsuse liikmeid on nad võtnud, mõned komisjonide esimehed Riigikogust on käinud patrulli töövarjuks ja nad on näinud, kui hull see asi on. Nad on päriselt öövahetuse läbi elanud ja teadvustanud seda. Ma loodan, et teadvustamine aitab meil selle murega rohkem tegeleda.

Kas see on just sel aastal julmemaks muutunud? Ma arvan, et väga oluline nüanss on ka see, et me näeme neid asju rohkem. Me näeme neid tänu sotsiaalmeediale. See tuuakse meile nüüd – mitte nagu vanasti lihtsalt koju kaasa – otse näo ette ja taskusse. Me näeme kogu pilti, seda on võimalik salvestada, jagada. Varem, kui pilti ei salvestatud, jäid asjad lihtsalt rohkem varju. Aga ma loodan, et kuna asjad on rohkem avalikkuse ees, siis tegeletakse sellega rohkem. 

Tõesti, Politsei- ja Piirivalveamet ei saa kogu maailma ära parandada. See, mis toimub ennetuses, on väljaspool meie valitsemisala, aga me üritame ka sinna abikäe ulatada – piirkonnapolitseinikud, abipolitseinikud ikkagi saavad kuidagi käia ja ennetuse mõttes õlga alla panna. Ka inimeste tunnustamine on väga oluline.

Anti Haugas, palun!

Aitäh teile! Mul on väga hea meel, et meie ees on siseminister, kes väga palju pöörab tähelepanu eriettevalmistuse taristu arendamisele, väljaõppetingimuste parendamisele. Sel aastal olete te läbi viinud ka hanked Võrus, et eriettevalmistuse taristu taktikakeskust arendada. Ma tean, et hanke tähtaeg pakkumuste tegemiseks oli oktoobris. Nüüd on paar kuud möödas. Kas te oskate kommenteerida, kas pakkumised klassifitseerusid ja kas need jäävad [aja]raamidesse? Kas ehitusgraafik, mis algselt planeeriti 2026. aasta kolmandasse kvartalisse, on jätkuvalt selles [aja]raamis? Ehk võib natukene lisainfot jagada? 

Aitäh! Kahjuks on niimoodi, et ma praegu detailselt ei oska seda kommenteerida, detaile välja tuua. Ma võin oma kogemuse põhjal eeldada, et kui seal oleks midagi valesti – kui tähtajad oleksid nihkumas või midagi läheks plaanist kuidagi olulisel määral kõrvale –, siis ma juba teaks seda. Kuna kõik on toimunud vaikselt, siis ma eeldan, et asjad kulgevad plaanipäraselt. Ma kindlasti küsin selle üle, kui ma siit saalist lahkun, et kas kõik on korras. See on tõepoolest oluline objekt, mis sinna Võrru tuleb. 

On olnud erinevaid arutelusid sel teemal, et kas see on vajalik või kuhu see peaks tulema. Ma arvan, et on väga hea, et see just nimelt tuleb regioonitasandile. Kuna tegu on piirikaitset tugevdava taristuga, siis Võru ongi selleks kõige õigem koht. Seal lähedal on Piusa kordon, ka Luhamaa on lähedal. Kogu meie kõige olulisem maismaapiir on sealsamas, meil on seal kiirreageerijate üksus. 

Selles mõttes on see olnud väga hea ja tänuväärne projekt. Praeguse teadmise kohaselt kulgeb seal kõik plaanipäraselt, aga ma kindlasti küsin üle, kontrollin seda.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Järgmise aasta eelarves on kavandatud 41 miljonit eurot raske ja organiseeritud kuritegevuse vastaseks võitluseks. Ma eeldan, et osa sellest rahast läheb ka narkokaubandusega võitlemisele. Sisejulgeolek on järjest rohkem globaalne ja rahvusvaheline teema. 

Mul on paar kas-küsimust. Kas te usute, et narkoärile on võimalik piir panna, vähemalt siin Eestis, ja kas me saame teha piisavalt rahvusvahelist koostööd, et kõiki neid kelmusi ja ärikaid ohjata?

Aitäh nende küsimuste eest! Kas ma usun, et on võimalik piir panna? Jah, ma usun, et tõhusa tegevusega mingis ulatuses on see piir võimalik panna. Meie sisejulgeoleku asutused on suutnud teatud lõikudes, teatud ainete puhul, olla üsna efektiivsed ja sellest valdkonnast mõned osised elimineerida. Seda nii nende organisatsioonide mõttes kui ka teatud ainete levitamise ja valmistamise mõttes. 

Nüüd sellest, mis on mure. Mure on see, et uued ained tulevad asemele. Niipalju kui me teame, siin ongi meil väljakutse just nimelt rahvusvahelise koostöö mõttes, kuna need ained tulevad meile sisse naaberriigist. Meil on isegi aimdus, kus neid võidakse valmistada, kuid meie ei saa minna üle riigipiiri. Ja sellepärast me oleme väga tihedas kontaktis ka oma naabritega. Meil on nendega olnud suvel ühine istung – kahe vabariigi valitsusega – ja hoian seal ka kolleegiga tihedat kontakti. 

Muidugi, see praktiline raskus ka nendel on see, et need vabrikud või tehased ei tööta kogu aeg ühes kohas. Nad pannakse püsti, nad tegutsevad seal mõnda aega ja siis kogu aeg liiguvad ühest kohast teise, et neid ei tuvastataks. Aga me töötame selle kallal. Ja kui varem on see olnud võimalik, siis ka edaspidi saab see olema võimalik. Me oleme kõiksugu koostööleppeid ja plaane naabritega ka uuendanud just nimelt selleks, et me saaks ühiselt sellele piiri panna. Kelmustega on tegelikult samamoodi. Meil on olnud edukaid näiteid, rahvusvahelisi operatsioone. Lihtsalt need nõuavad ressursse. 

Tõepoolest, üks selline kurb asi, mida tasub seoses siseturvalisuse ja sisejulgeolekuga välja tuua, on see, et me oleme viimase 15 aasta jooksul ikkagi väga kõvasti seda optimeerinud. Me oleme väga palju jõudusid koondanud, asju sulgenud, inimesi lahti lasknud selleks, et allesjääjate palkasid tõsta ja tõhusamalt toimida. Nüüd me oleme saavutanud sellise struktuuri, et me oleme rahuaegseks toimimiseks enam-vähem piiri peal. Kui asjad on riigis korras ja [tuleb ära teha] igapäevane töö, siis kõik saab tehtud. Aga seal peame ka valikuid tegema. Ühe uurija laual on minu teada 30–50 toimikut või case'i iga päev. Kujutate ette, 30–50 asja peab üks inimene haldama ja lahendama. See tähendabki seda, et tuleb väga palju prioritiseerida ja vaadata, kus on rasked kuriteod, kus on võrgustikud ja kus me saame tabada kõige efektiivsemat osa kuritegevusest. 

Võib-olla meie erinevus mõnest naaberriigist ongi olnud see, et kui seal on tegeletud alama astme tegelastega, siis meie korrakaitsejõud ja sisejulgeoleku organid on otsinud keskusi, tuumikuid, organisaatoreid. See nõuab küll rohkem vaeva, aga kui sa sinna lõpuks pihta saad ja need inimesed sellest süsteemist välja võtad, siis see annab ka mingisuguse nähtava tulemuse. Nii et sellel lainel me jätkame. Aga tõepoolest, vahendeid ei ole üleliia palju. Katsume teha parima sellega, mis meil on. 

Diana Ingerainen, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister, suur tänu selle ülevaate eest! Hea Igor, aitäh nende soovide eest! Soovin ka kõigile teistele häid jõule! Minu küsimus puudutab sotsiaal- ja tervishoiuteenuste tagamist kõrgharidusega spetsialistidele, kes palgatakse väljastpoolt Eestit, ja nende peredele. On väga mõistlik, et meie ettevõtjatele see võimalus avardub, ja meil Eestis on kindlasti väga-väga vaja neid spetsialiste. Aga praegu on defitsiit nii tervishoiu- kui ka sotsiaalteenuste osas. Kas on ettepanekuid, kuidas need inimesed saaks integreerida meie süsteemidesse? Tõesti, meie suudame pakkuda eesti keeles neid teenuseid, aga tihtipeale need spetsialistid ei oska kohe eesti keelt. Kuidas seda pinget maha võtta?

Aitäh küsimuse eest! Muidugi on see väga asjakohane küsimus, arvestades kõiki neid eelnõusid, mis valitsuse esindaja täna siin üle andis. Me oleme selle üle ka mõelnud nende eelnõude puhul. Iga eelnõu puhul sa pead ju kaardistama võimalikke riske ja väljakutseid. Ma ütlen selle kohta, et see on loomulikult väljakutse, aga see on ületatav väljakutse. Iseenesest, kui meile tuleb täiendav tööjõud Eestisse väga sihitatult ainult nendesse valdkondadesse, mis seda kasvuks just praegu vajavad – need ei ole odavama otsa töötajad, vaid oskustöötajad ja sealt edasi –, siis see ju tegelikkuses toob meie majandusse lisandväärtust. Need arvutused on tehtud, et mis on kulu ja mis on tulu. Tulu ületab kulu kümnekordselt. Kui me võimaldame ettevõtetel paremini kasvada ja panustame majanduskasvu, siis see aitab ju ka kõiki neid inimesi, kes on siin juba varasemast ajast. Ressurss muutub rohkemaks. 

Aga loomulikult on Politsei- ja Piirivalveametil olemas oma instrumendid või hoovad ja ressurss selleks, et teavitada neid inimesi, kellele need elamisload lõpuks otsustatakse vormistada ja kelle puhul selgub, et nende tulekust Eestisse on kasu ning et nad mingit ohtu endast ei kujuta. Meil on olnud selline tervituspakett, mille pakkumist me oleme saanud väga palju harjutada seoses Ukraina põgenikele ajutise kaitse andmisega. 

Mina olen ise seda kõrvalt näinud. Kui ma võtsin oma maakodusse inimesi vastu, siis ma arvestasin sellega, et ma pean enam-vähem algusest lõpuni kõik ise ära tegema – neid kantseldama ja neile kõike tagama. Minu suureks üllatuseks saabusid kohe kohalikust omavalitsusest abivalmid sotsiaaltöötajad, kes ütlesid, et meil on kõik kontrolli all: siin on toit, siin on raha. 

See on küll muidugi natukene nagu teine keiss, eks ole. Kui meile välistööjõud tuleb, siis nad ei tule põgenikena. Aga me oleme isegi põgenikega päris hästi ja efektiivselt hakkama saanud, saatnud neid ka keelekursustele, andnud neile integreerumiseks vajalikku infot. Paljud on hästi hakkama saanud. Aga kui tulevad tööinimesed, töövõimelised inimesed, kes ei ole hädas sellega, et nad põgenevad sõja eest, siis ma ütlen, et nad on palju võimekamad integreerumiseks ja asjadest arusaamiseks. 

Kindlasti kõik need abivahendid aitavad neid. Ma usun, et ka tööandjatel on mõistlik selle peale mõelda, et kui nad toovad siia mujalt inimesi, siis kuidas tagada, et need inimesed saaksid meie ühiskonnas hästi hakkama. Kindlasti ei ole see ainult piirivalvuri või selle ametniku ülesanne, kes elamisloa vormistab. See võiks olla ikkagi ka vastuvõtja ülesanne hoolitseda selle eest, et tema kutsutud inimene siin ennast hästi tunneb.

Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Jah, ka mina tahan tänada väga sisuka ettekande ja heade vastuste eest. Aga on tekkinud niisugune väike vastuolu. Ettekandes sa mainisid, et on kenasti saadud palgaraha juurde järgmise aasta riigieelarves. Samuti tänu maksuküüru kaotamisele kättesaadava palga raha sisuliselt tõuseb. Teisalt rääkisid sa vastustes, et te olete optimeerinud oma protsesse praktiliselt maksimumini, ja ühes vastuses sa ütlesid, et 30–50 toimikut on uurija laual. Kas eraldunud raha hulk, arvestades igasuguseid muid protsesse, on viinud ka sellele mõttele, et tegelikult peaks koosseise suurendama, et meie siseturvalisust veelgi parendada?

Aitäh! Paraku ei ole see raha, mis me juurde saime, mõeldud koosseisude suurendamiseks. See palgatõus, mis me nüüd saavutame, on küll märkimisväärne – patrullpolitseiniku puhul on see tõesti 15%, päästja puhul see jääb 10% juurde, meeskonnavanema puhul 12% juurde, pluss maksutagastuse raha, ning see viib meid lähemale eesmärgile, mida inimesed on soovinud, lootnud ja mille ametiühingud on sõnastanud –, aga me ei ole veel seal. Palgaootus on tegelikult ikkagi mõnevõrra kõrgem, ootus on mõnevõrra suurem. Surve on jätkuvalt üleval. Me oleme seda muret osaliselt leevendanud, ma ütleksin, et isegi märkimisväärselt leevendanud, aga mitte lõpuni. See tähendab, et meil tegelikkuses siin väga ruumi lisapersonali palkamiseks ei ole. Näiteks seesama lisaraha, mida ma mainisin laiapindse riigikaitse kohta – 130 miljonit –, on mitte ainult meile, vaid ka teistele valdkondadele eraldatud sellise klausli või märkega, et ega inimesi juurde võtta eriti ei tohi. Võimekust tuleb kasvatada, aga niimoodi, et inimesi juurde võtta ei tohi.

Ma toon teile näite, mida optimeerimine on kaasa toonud ja kui mõjus see on olnud. Enne palgatõusu oli patrullpolitseiniku palk umbes 1800 eurot – selle sügise seisuga, enne kui palgatõusud on kohale jõudnud. Kui me ei oleks vahepeal – 10 või 15 aasta jooksul on toimunud suur optimeerimine – midagi teinud, siis nende palk oleks olnud 1200 eurot. Päästjate puhul – enne tõusu – on see miinimum 1400+. Kui me ei oleks päästekomandode koosseisudes midagi teinud, ei oleks optimeerinud, siis see oleks olnud 800+. Kujutate ette! Ühesõnaga, need oleks olnud sellised palgad nagu Lätis. Ma ei kujuta ette, kuidas me oleks saanud inimesi selles valdkonnas hoida või keda me oleks saanud hoida. Optimeerimine on olnud meile väljakutse, aga samas on see ikkagi meid palju edasi aidanud selles mõttes, et me oleme saanud tööjõu kvaliteeti ja tulemust ikkagi oluliselt paremal tasemel hoida. Nii et tõepoolest, hetkel ma ei näe seda ressurssi veel tulemas, et me saaksime laieneda. 

Aga on väga oluline teema, mille kohta ma ütlesin, et minu esimene prioriteet oli kriisiks valmisolek, kriisireservide moodustamine. Praegu on tõepoolest selle optimeeritud koosseisuga rahuajal toimimises kõik hästi. Kui tuleb suur kriis, siis toimime ka mõnda aega, kui kriis ei kesta väga kaua ja kui see on üks kriis ühes kohas. Kui on kaks kriisi või kriis kestab pikemalt, siis tekivad juba väljakutsed. See on see, miks me peame väga kiiresti kriisireservide teemaga tegelema. Kriisireservide alla me saame panna endisi töötajaid, kes ei ole küll militaarreservistid, aga nad on välja õppinud [muul erialal] ja läinud kusagile teise valdkonda. Me saaks neid kuidagi mobiliseerida või kasutada – vabatahtlikult kindlasti. Meil on valitsemisalas 7646 töötajat, aga üle 5000 vabatahtliku on ainuüksi Siseministeeriumi valitsemisalas. 

Väga paljud vabatahtlikud on läbinud küllaltki kalli väljaõppe. Riik on nendesse investeerinud, kulutanud vahendeid. Need on inimesed, kes oskavad asja teha. Kui me võtame tänavalt suvalise vabatahtliku, kes on võib-olla väga entusiastlik ja tahaks aidata, siis meil temaga on vähem võimalik midagi ette võtta kui sellega, kes on läbinud vastavad kursused ja ka praktikas panustanud. Vabatahtlikud päästjad on ju igapäevaselt valves, nad käivad ka väljakutsetel – kes rohkem, kes vähem, aga ikkagi aeg-ajalt käivad. Neil on ka oma täiendusõpped, neil on omad võistlused, mida nad teevad. Abipolitseinikud samamoodi käivad patrullimas. Meil on seal miinimummäär 60 tundi. Mul on endal veel kaks patrullimist see aasta vaja kuidagi ära teha, et ma saaks 60 tundi kätte ja õigustaks oma vormi hoidmist. 

Me peame praegu ilmselt vaatama pigem seda suunda, kuidas me kriisireserve moodustame ja kuidas me saame sinna vabatahtlikke kaasata, sellepärast et tõepoolest, 1,3 miljoni inimesega riigis me ei suuda kõike teha samas mastaabis ja skaalal nagu 30 või 100 miljoni inimesega riigis. Me peamegi olema kokkuhoidlikud. Me ei suuda rahuajal üleval hoida nii laia süsteemi, mis kõik suured kriisid ära teenindab. Rahuajal me tõmbame kokku, aga valmistame ennast selleks ette, et kui tuleb kriis, siis on reserv: me ajame ennast koosseisu mõttes jälle laiali ja saame nende asjadega hakkama. Ma arvan, et pigem see on see tee.

Mati Raidma, palun!

Tänan ettekande eest! Tunnustan kõiki tegemisi teie valitsemisalas. Teie vastutusala eesmärkide saavutamise üks eduteguritest – räägin nii lähisuhtevägivallast kui ka elanikkonnakaitsest ja nii edasi – on tegelikult ühispanus. Pelgalt oma vastutusalas ei suudeta ju reaalselt neid lõppeesmärke saavutada. Väga oluline on ühispanus. Milline on hetkehinnang selle tegevussuuna kohta ja ka vaade ettepoole? Ma räägin siin kogukondadest ja eraldi kindlasti kohalikest omavalitsustest.

Aitäh! Väga oluline küsimus. Ma ei ole seda lauset täna veel öelnud, aga nüüd ma ütlen: meie eesmärk on, et iga Eesti inimene teaks, millised on tema rollid kriisi ja sõja korral, ja suudaks neid ka täita. Kuidas me selle saavutame? Üks vahend on needsamad veebikoolitused, mis on juba valmis. Me oleme koostöös teiega hädaolukorra seaduse muutmise kaudu pannud kohustuse kõigile avaliku sektori töötajatele see läbida. Ma olen korduvalt öelnud ka seda, et mitte ainult avaliku sektori töötajad [ei pea seda läbima], vabatahtlikult võivad seda teha ka kõik teised. On võimalik ka meie struktuuridele – kellel on hingekirjas tuhandeid vabatahtlikke – panna see kohustus ja laiendada seda 130 000-list kogumit. 

Järgmisena, me oleme panustanud sellesse, et kohalikud omavalitsused palkaksid endale kriisinõunikke. Ma näen nende regionaalnädalate või maakonnavisiitide põhjal, mis meil on olnud ja kus me oleme kohtunud kohalike omavalitsuste esindajatega, et seal, kus on kriisinõunikud palgatud, on suurepärane koostöö ja hoopis teine kvaliteet, kuidas kaasa mõeldakse, mida on juba välja töötatud, läbi mõeldud või läbi harjutatud. See on olnud üsna tõhus meede, paljud omavalitsused on seda kasutanud. Mõned mitte, aga oleme püüdnud ka neid veenda, et kriisinõuniku palkamine on väga hea mõte. Põlvamaal näiteks on kolme valla peale üks. See on täitsa mõistlik, et mitme valla peale üks võtta, kui ei ole just tegu Tartu või Tallinnaga. Tartus on väga asjalikud kaks inimest juba tööl ja nad võtavad sinna [töötajaid] juurde, ma tean. See on andnud väga häid tulemusi. 

Meil on tekkinud ka näidiskorteriühistuid. See on nüüd järgmine tasand. Kohaliku omavalitsusega me püüame sellel tasandil tegeleda, et [palgataks] kriisinõunikud. On ka toetusskeemid kerksuskeskuste rajamiseks ja uuendamiseks, sinna on raha eraldatud. Järgmine tasand on kogukond. Korteriühistute meede on järgmiseks aastaks samamoodi 2 miljonit eurot, nii nagu sellel aastal oli – kriisikindluse tagamiseks. 

Olles kuulnud Päästeameti käest, et nende kõige probleemsem piirkond on Ida-Virumaa, sõitsin ma spetsiaalselt Narva ja palusin korraldada kohtumise korteriühistute esindajatega. Mulle suureks üllatuseks oli seal päris palju inimesi: ma ei ütle, et raekoja saal oli inimestest päris pungil, aga kohad olid täidetud. Kohal oli võib-olla 60 inimest ja kõigil olid väga praktilised küsimused. Ma läksin sinna, et neid veenda, et see meede, mida me neile pakume, ei ole mingisugune pettus, vaid see on väga mõistlik asi. Sellega tasub tegeleda ja [mitte ainult] soovimaks, et sõda ei tuleks, vaid sellega tasub tegeleda kindlasti selleks, et kriisi või elektrikatkestuse korral see aeg üle elada võimalikult väikeste kahjudega. Mulle tundub, et me saavutasime seal Narva inimestega päris hea kontakti. Ma lähen sinna kindlasti veel. See on üks piirkond, kus ma kõige rohkem käin peale oma kodu ja pealinna. Aga kõikjale mujale läheme ka. 

Järgmine tasand on kohalikud kogukonnad. Nad on korteriühistutega samal tasemel, nad on ka MTÜ-d. Me oleme kavandanud, et sellel aastal on meil innovatsioonifondis koos eelmise aasta jäägiga umbes poolteist miljonit eurot ja see määrus tuleb sihituna elanikkonnakaitse tegevustele. Me oleksime võinud seda raha lihtsalt jagada MTÜ-dele mis iganes koostöö jaoks, aga oleme otsustanud, et kuna elanikkonnakaitse meetmete elluviimine on hetkel prioriteet, siis me nügime ja suuname neid MTÜ-sid, vabakonda, mõtlema elanikkonnakaitse teemadel ja midagi ka selleks ära tegema. 

Me teeme seal kolm prioriteediastet. Me võtame fookusesse piiriäärsed piirkonnad, kus on ärevus kõige suurem: piiriäärsed maakonnad ja vallad. Siis kogu ülejäänud Eesti. Loomulikult me ei tee kõike ära. Me ei tee selle 2 miljoniga kõiki [muudatusi] korteriühistutes ära, me ei tee pooleteise miljoniga kõike üle Eesti MTÜ-de abil ära. Aga me astume mingisugused esimesed sammud. Niipea kui meil tekib vahendeid juurde ja inimestel on juba arusaam, et see on teema, millega võiks tegelema hakata, on mingid head praktikad olemas. Nii nagu meie inimesed on alati käinud välismaal, et vaadata häid praktikaid, on ka Eesti sees mõned piirkonnad ja näidiskorteriühistud, kus on rohkem edu. Ma usun, et pärast järgmist aastat, kui me oleme sinna päris mitu miljonit investeerinud, on meil rohkem selliseid eduelamusi. Need aitavad kaasa sellele, et see hoog läheb üles.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Austatud minister! Riigikogu on viimastel nädalatel käsitlenud ajateenistuse keelenõuete küsimust. Ma saan aru, et lõimumise ja sidususe teema on kuidagi otsapidi ka teie portfellis. Mõned on viidanud, et sellise keelenõude kehtestamine ajateenistuses oleks tõsine hoop lõimumisele või ühiskonna sidususele. Te kindlasti olete märganud seda debatti siin Riigikogus. Ehk olete ka selle valdkonna inimestega arutanud, kas selline mõju võiks olla. 

Kui tohib, siis ka teine küsimus. Austraalias toimus mõned päevad tagasi terrorirünnak juutide vastu. Sellele eelnes tegelikult juutidevastase vaenu ja vägivalla õhutamine, millest praegu Austraalias palju räägitakse. Pole saladus, et me oleme ka Eestis selliseid ilminguid viimasel ajal rohkem näinud. Kui palju see küsimus teile muret valmistab ja kas on põhjust sellele rohkem tähelepanu pöörata?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma mõtlesin sellele just eelmisel nädalal seoses inimõiguste päevaga, kui tuli kriitikat Siseministeeriumi ja justiitsministri aadressil seoses inimõigustega. Ma mõtlesin sellele, et mis on tegelikult see päris probleem seoses inimõigustega. Kas päris probleem on mõned sammud, mis me jätsime astumata, sellepärast et need oli mõistlik astumata jätta, et mitte põhiõiguste kallale minna? Aga me justkui juba mõtlesime halbu mõtteid. Seda pandi nagu kuidagi meile süüks. Me ei tohi isegi diskussiooni alustada ühegi asja üle. Või on probleemiks see, et me ei räägi piisavalt palju näiteks inimeste õigusest oma kodus mitte peksa saada või ka mitte surra terroristi käe läbi? Selles võtmes on kindlasti radikaliseerumise ohu ennetamine jätkuvalt aktuaalne küsimus. 

Jah, meil oli siin üks õnnetu VTK, mis ma pidin tagasi võtma, sellepärast et ühel hetkel muutus ratsionaalne arutelu selle teema ümber võimatuks. Aga see ei tähenda, et oht oleks kuidagi ära kadunud. See, mida me Austraalias nägime, oli väga hea näide: ilma igasuguste võrgustike ja füüsilise lävimiseta inimesed radikaliseerusid ja panid toime väga julma teo. Internet piire ei tunne. Me kindlasti peaksime mõtlema ka selle peale, mis ohud meil seoses uute tehnoloogiatega tulevad. Me kindlasti ei ole Eestis sellest kuidagi puutumata. Minu tähelepanu on alati olnud väga teravdatud kõikide nende arengute puhul. 

Ma olen juudi kogukonnaga ka üsna tihedas suhtluses olnud. Esimese visiidi ma tegin just sinna sünagoogi, kus rääkisin kogukonnaga laiemalt. Meil on väga tihe kontakt nendega. Kui nad on kutsunud ja soovinud oma muresid arutada, siis me oleme seda ka teinud. Ma olen sellele tähelepanu pööranud, et igasugused tendentsid, mis võiksid kaasa tuua kuidagi sellist radikaliseerumist või terrorismi toetavat narratiivi, ei ole Eestis teretulnud. Me seisame neile kindlasti vastu kõikide võimalike vahenditega.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Mind huvitab tegelikult sama teema, millele kolleeg Kruuse ja veel mõned on viidanud, ehk lähisuhtevägivallaga seonduv. Me teame, et Eestis on aastas üle 3000 sellise teate, samal ajal on [juhtumite] hulk kindlasti veel märkimisväärselt suurem kui ametlikult registreeritud perevägivalla kuriteod. Mulle on jäänud selline mulje – sealhulgas siis, kui oli sotsiaalkomisjoni ja õiguskomisjoni ühisistung –, et ei ole väga head plaani, mis peaksid olema järgmised sammud, kuidas seda jätkuvalt väga suurt ja kriitilist probleemi adresseerida. 

Ma arvan, et viibimiskeelu pikendamine on kindlasti õige otsus. Aga oluliselt rohkem tuleks ära teha ennetuses ja ka sellise heas mõttes arusaama tekitamisel, et ei ole päris niimoodi, et juhtub korra, juhtub kaks korda, juhtub kümme korda, aga tegelikult väga suuri tagajärgi ei kaasne. Paratamatult mul on selline tunne, et karistused on liiga leebed. Mu küsimus teile ongi see: mis on teie ministeeriumi ja valitsuse plaanid selle järelejäänud aasta jooksul lähisuhtevägivalla probleemi – nii palju kui võimalik – lahendamiseks?

Aitäh selle küsimuse eest! Nii plaanid kui ka tegevused, millega oleme juba alustanud, on keskendunud esmajärjekorras sellele, et tuvastada lüngad ennetuses ja järeltegevustes, mis selle probleemi lahendamist on takistanud, olnud tõhusa lahendamise puhul takistuseks. On toimunud mitu ümarlauda, kus PPA esindajad ja väga mitmed muud osapooled on osalenud. PPA on läbi oma praktiliste kogemuste üritanud anda maksimaalselt infot, millega meie teenistused peavad igapäevaselt silmitsi seisma, et ka nende valdkondade inimesed, kes igapäevaselt sellega ei tegele, saaksid aru, kuivõrd oluline see on. 

Mõnedes küsimustes on juba üksmeel leitud, mida teha. Aga praegu vastates on minu mure selles, et ennetus otseselt meie valdkond selles küsimuses ei ole, see jääb politsei tegevusest väljapoole. Samamoodi jääb politsei tegevusest väljapoole järeltegevus. Politsei tegeleb väljakutsetega, aga politsei ei määra karistusi. Karistused on Justiitsministeeriumi pärusmaa. Mul on siin seda keeruline kommenteerida.

Pärast seda Tartumaa juhtumit ma suhtlesin ka selle kohtunikuga. Ma ei soovinud teda kuidagi mõjutada, vaid tahtsin lihtsalt aru saada, miks on need otsused olnud sellised. Seal on olnud palju nüansse, juhtumipõhiseid nüansse, miks on asjad niimoodi kujunenud. Ka on olnud tegu üldise lähenemise printsiibiga: üritatakse rohkem sellist taasühiskonnastamist ja taolist lähenemist viljeleda kui otsest kiiret karistamist. Ma arvan, et jätkuv analüüs on esimene etapp. Aga me ei ole veel selleni [jõudnud], et kõik osapooled saavad ühtemoodi aru, mis asjad on vaja ära teha ja kui suures ulatuses. Me töötame selle nimel, et see juhtuks võimalikult kiiresti. 

See viibimiskeelu eelnõu, mis Riigikokku jõudis, oli meie poolt lihtsalt selline esimene meede, mis aitaks nendel väljakutsetel käivatel patrullidel midagi ette võtta ohvri kaitseks. See on lihtsalt konkreetne meede. Aga ma olen nõus, et need lahendused asuvad väga suures ulatuses ikkagi mujal, mitte politsei tegevuses. 

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Hea minister! Kõigepealt palve minu hea kolleegi Raimond Kaljulaidi poolt: ta palus meelde tuletada, et äkki te saate ajateenistuse ja lõimumise kohta vastata minu küsimusele vastates. 

PPA-le on aastatega ikkagi järjest rohkem tulemas erinevaid ülesandeid. Vaatame digimaailma, vaatame idapiiri, vaatame pettusi – neid küsimusi on päris palju. Tegelikult on ju lahendus olemas, kuidas ressurssi juurde saada, vähemalt teatud lihtsamates küsimustes. See on kohaliku korrakaitse üksus ehk Tallinna puhul mupo. Sellest on aastaid räägitud. Ma tean, et minu teada teie toetate seda, Siseministeerium toetab seda, Politsei- ja Piirivalveamet väga toetab seda, et mupo vähemalt saaks joodikuidki tänavapingilt ära viia. Ometi ta seda jätkuvalt teha ei saa. Kas te annaksite palun ülevaate, miks see eelnõu seisab? On see poliitiline põhjus, mingi sisuline põhjus? Kuidas te kavatsete sellega edasi liikuda?

Aitäh selle küsimuse eest! Ajateenistusest siis kõigepealt. Eks ma saan mõlema poole argumentidest aru, ma mõistan neid. Nii neid, kes ütlevad, et see on olnud hea integratsiooniprojekt – häid näiteid on väga palju, on ka palju halbu näiteid –, aga ma mõistan ka neid, kes ütlevad, et nende töö on ajateenijate väljaõpetamine, mitte keeleõppe pakkumine. Selles mõttes on mõlema poole argumendid mõistetavad. Aga nagu ma aru saan, on pall nüüd siiski Riigikogu käes, et jõuda selles küsimuses mingisuguse kokkuleppe ja lahendini. Ma soovin Riigikogule selleks jõudu. 

Mis puudutab korrakaitseseaduse muutmist KOV-i korrakaitseüksuste vaates, siis jah, see eelnõu seisab Vabariigi Valitsuse istungi päevakorra järjekorras. Meil lihtsalt ei ole olnud aega, et läbi rääkida kõik nüansid ja saavutada poliitiline kokkulepe, et see eelnõu läheks istungile edasi. See ei ole hetkel olnud seotud kellegi soovimatusega või mingisuguse väga suure vastuoluga, sellepärast et me oleme selle valitsusleppes üle kinnitanud. Meil on seal punkt – kas 56 või 57, ma praegu peast ei mäleta, ma mäletan, et emb-kumb see oli –, kus on kirjas, et me võimestame kohalikke omavalitsusi korrakaitseülesannete täitmisel. Selle punkti sisustamine põhimõtteliselt käiks läbi selle eelnõu. Ma eeldan, et meil koalitsioonilepe ikkagi kehtib ja me läheme sellega edasi. 

Lihtsalt võib-olla see vajab ka siin majas natukene selgitamist. Ma ei ole jõudnud selle selgitamisega tegeleda, sest lihtsalt teised, hetkel sellised akuutsed teemad on tulnud peale, millega oleme pidanud tegelema. Kevadest peale oli hädaolukorra seaduse muutmine, olid numbrituvastuskaamerad, meil olid seesama viibimiskeelu eelnõu ja relvaseaduse muutmine. Me oleme saanud nendega mingis mõttes kuhugi faasi ja järgmisena – ma usun, et jaanuarikuus, jaanuari alguses – tuleme korrakaitseseaduse muutmise juurde tagasi. Siis saan sellega jõudsalt edasi tegeleda. Siiamaani on praktika ikkagi näidanud, et kus me oleme tegelemist alustanud, oleme ka tulemuseni jõudnud.

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister, suur tänu tõesti väga sisuka ettekande eest! Soovin teile ka toredaid saabuvaid jõulupühi. 

Minu küsimused puudutavad rahvusvahelist julgeolekumõõdet. Ma küsin kõigepealt sellise probleemi kohta nagu veealuse taristu kaitsmine. See on meil siin viimasel ajal ju väga aktuaalne olnud, õnneks mitte päris hiljuti, aga kindlasti ei ole see probleem kuhugi kadunud. Kas selles on meil mingeid võimekusi juurde tekkinud, näiteks koostöös teiste riikidega?

Teine küsimus puudutab seda. Eesti kaitseb enda piiri, mis on ühtlasi Euroopa Liidu välispiir. Kas selles, kuidas selle piiri kaitsmine on korraldatud ja rahastatud, peaks ka Euroopa Liidu teised riigid või Euroopa Liit tsentraalselt näitama üles mingit suuremat solidaarsust?

Aitäh nende küsimuste eest! Tõepoolest, väga oluline moment, millest me täna ei ole rääkinud, on seesama veealuse taristu kaitse. Olen seda küsimust korduvalt ka Euroopa Liidu nõukogudes artikuleerinud, välja öelnud. On mitmeid riike, kes saavad sellest päris hästi aru. Meil on selline formaat, kus me kohtume Läänemere ümbruse riikidega. Need on informaalsed kohtumised, selliste kaasamõtlejatega on väga hea suhelda. Viimati, detsembri alguses oli meil üks elanikkonnakaitse [teemaline] samameelsete riikide koalitsiooni kohtumine Rootsis Stockholmis, kus me rääkisime sellest, ja oktoobri lõpus oli Gdanskis Poolas Poola eestvedamisel. Kõikidel neil kohtumistel on seesama merealuse taristu küsimus üks läbiv teema. 

Aastaid tagasi küsiti, kas Ukrainas toimuva Venemaa agressiooniga tekib mingisugune ülevoolavuse efekt – spillover, nagu inglise keeles öeldakse. Me oleme praeguseks näinud, et see efekt on tulnud just Läänemerele selle tõttu, et Venemaa jaoks on eluliselt tähtis varilaevastiku opereerimine ja väga suur osa tuludest tuleb Läänemere kaudu. Selle varilaevastikuga seoses on olnud ka mitmeid ohtusid. Nagu me eelmistel jõuludel tähele panime, tekivad [kohe], kui meil on pühad, igasugused intsidendid ja muud sellised asjad. Seda teemat võetakse väga tõsiselt. 

Nii seoses Poola õhupiiri rikkumisega kui ka meie õhupiiri rikkumisega on korraldatud õppuse formaadis kohaloleku suurendamised, sealhulgas Läänemerel. Olen sellest rääkinud ka meie liitlastega väljaspool Euroopa Liitu, näiteks brittidega. Kui nad on küsinud, millega nad saaksid aidata, siis ma olen alati korranud, et nii nagu oli aastal 1918, oleks Briti laevastikust [ka praegu] alati abi meie vete lähedal. Nad on siis öelnud, et nad mõtlevad sellele tõsiselt. Aga eks nad kindlasti osalevad ka NATO formaadis meie ühistel õppustel. 

On olemas konkreetsed sammud – meie kohalolu suurendamine. Me oleme näinud, et venelased on samamoodi reageerinud: nad on hakanud neid laevu valvama, nad on üritanud seirata. Aga see tähendabki, et mõlemad osapooled väga jälgivad teineteist. Enam ei ole nii, et kusagil varitankerid uitavad ja keegi ei pane tähele. Olen käinud ka Varssavis Frontexi peakorteris ja nende juhtimiskeskuses, operatsioonikeskuses, kus on ekraanide peal kogu [ala] alates Vahemere lõunasoppidest kuni Põhja-Soomeni. Kõik on näha, et kus mingisugused laevad on. Need laevad, mis on mingil põhjusel problemaatilised, on alati ära märgitud, neid jälgitakse. Vahetatakse infot, näiteks et see laev oli mõni aeg tagasi Kreekas, aga nüüd on see Soome lahes. Info liigub läbi Frontexi päris efektiivselt. Nii et tegeleme sellega.

Aga mis välispiiri puudutab, siis jah, meie prioriteet on alati olnud seista selle eest ja tuletada meelde, et me kaitseme mitte ainult oma välispiiri, vaid kogu Euroopa Liidu välispiiri. Me kaitseme Schengeni välispiiri. Välispiiri kaitse on üks kahest tugisambast, mis kõiki rändega seotud hübriidrünnakuid aitab tõrjuda. [Teine on] tõhus tagasisaatmine. Me oleme saanud ka kümnete miljonite eurode ulatuses abi oma välispiiri valvamise ja piiritaristu jaoks. Kui tulete kunagi välispiiri vaatama või koos piirivalvega tutvuma näiteks nende ruumide või tehnikaga, siis leiate üles need kleepsukesed nende autodel ja seadmetel. See on asi, mis on päriselt toiminud. 

Ja siin varem toodi välja, et järgmisel rahastusperioodil on sisejulgeolekule ja siseturvalisusele väga palju rohkem vahendeid ette nähtud. Nii et siin on meie võimalus saada ka droonikaitsesse [raha]. See kõik toetab meie piiri valvamist.

Peeter Tali, palun!

Austatav Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Aseesimees, ma parandan. Esimees tegi mulle siin märkuse enne ja siis ma kuidagi jäin sellesse kinni, aga parandame ära.

Nüüd, sõjalisest vaatest ei ole Euroopa ammu enam nullfaasis, vaid on faasis üks. Me räägime sellest, et Saksamaal on üle 200 diversiooni- ja sabotaažiakti olnud kriitilise taristu vastu. GRU töötleb Belgia poliitikuid ja pangandustegelasi eesmärgiga, et Vene külmutatud varasid lahti ei sulatataks ja Ukrainasse ei suunataks.

Nüüd küsimus Eesti kohta. Kuidas teil läheb selle droonitõrjekupli või -müüri ehitamisega? Kuidas kaitsta näiteks Tallinna lennuvälja? Need droonid ei pruugi tulla üle piiri, vaid võivad tulla ka Eesti seest. Ja teine küsimus.

Teie aeg.

Sõja võidab alati reserv. Ma siin vabandasin ka pool minutit. Sõja võidab alati reserv. Kuidas te olete planeerinud üles ehitada Siseministeeriumile [antava] valitsuse reservi kriisi ja sõja puhuks?

Aitäh selle küsimuse eest! Mõlemad küsimused eeldaksid vist omaette pikka ettekannet. Ma katsun lühidalt teha. Droonimüüri või droonikaitse osas läheb meil mõõdukalt hästi. Ma ei saa öelda, et väga hästi, sellepärast et asjad ei ole valmis ja kõik on alles töös. Ma üritan teadlikult vältida sõna "müür", sest kui alguses hakati kõnelema müürist, siis sõna tuli põhiliselt kasutusse idapiiriga seonduvalt. Aga me oleme väga kiiresti aru saanud, et müüriga ei ole droonide puhul midagi teha. Peab olema vihmavari või kuppel, sest nad võivad tulla igast suunast.

Me oleme nüüd ka Euroopas rääkinud droonikaitsest kui kuplist. Viimastel kohtumistel on olnud hoopis Saksamaa selle teema eestvedaja: pärast seda, kui nad kogesid ka droone, mis võisid täiesti vabalt tulla näiteks ka Läänemere poolt nendesamade varilaevastiku tankerite pealt. Nii et me oleme teadvustanud seda, et müürist ei ole enam põhjust rääkida. 

Meie valitsemisala loomulikult keskendub piiri valvamisele ja ka mõnedele olulistele objektidele – Tallinna lennujaam ja mõned suuremad linnad, sealhulgas meie keskused. Niipalju on meil edasiminekut, et oleme välja kuulutanud raamhanke mahus rohkem kui 400 miljonit eurot. See raamhange ongi mõeldud tervikliku droonituvastuse ja -tõrje lahenduse saamiseks Eestile, ja mitte ainult Siseministeeriumi valitsemisalale, vaid ka Kaitseministeeriumi valitsemisalale. PPA on selle hanke välja kuulutanud sellepärast, et meil on võimalik seal välisvahendeid kasutada märkimisväärsel hulgal. Seetõttu peab meie valitsemisala asutus olema hanke väljakuulutaja ja läbiviija, et me need välisvahendid saaksime kasutusele võtta droonituvastuse ja -tõrjeseadmete soetamiseks. Lisaks on Kaitseväel või Riigi Kaitseinvesteeringute Keskusel olnud tegemist muude hangetega, nii et me otsustasime neid aidata. 

Aga ma arvan, et see on väga hea, et meil on selline üldine hange, sellepärast et siis me näeme suurt pilti. Ei ole niimoodi, et erinevad osapooled omas nurgas midagi meisterdavad ja need ei ühildu. Läbi ühise hanke mõeldakse see asi terviklikult läbi. Loomulikult meil seda 400 miljonit veel ei ole, sellepärast ongi tegu raamhankega. Vastavalt sellele, kui palju me vahendeid juurde saame, saame neid raamlepinguid kasutada. Nii et väljavaade on positiivne. Kõik, mida me praegu saame teha, on tehtud. 

Nii, ja sõja võidab reserv. Selles ma saan ainult nõustuda. Siin sai kõneldud, et meil on praegu kutselised struktuurid rahuaegsed, väga optimeeritud. Väga oluline kontingent, kelle peale me kriisireservide loomisel loodame, ongi needsamad vabatahtlikud, kes on ennast juba üles andnud ja koolituse läbinud. See on kõige esimene kontingent, kust meil on mõistlik inimesi kriisireservidesse määrata, sellepärast et neil on juba motivatsioon, neil on väljaõpe, neil on olemas kogemus. Mingil määral on teatud organisatsioonide ametite puhul need näiteks endised töötajad, kellega me saame arvestada. On olemas organisatsioone, kuhu me ei saa vabatahtlikke võtta väljastpoolt. Ja nii see hakkab minema. 

Meie kriisireservi vajadus on hinnanguliselt üle 8000 inimese. Meil on neist olemas 3200. Me peame loomulikult tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse menetlemise käigus mõtlema ka sellele, et laiapindse reservi tagamine on vajalik mitte ainult Kaitseväele, vaid ka politsei struktuuridele ja päästjatele. Seda sellepärast, et kui asjad peaksid väga koledaks minema, siis keegi peab ju näiteks varingupäästega tegelema. Varingupäästega ei saa tegeleda inimesed, kellel ei ole mingisugust väljaõpet ega oskusi, vaid sellega peavad tegelema spetsialistid. Selles me peaksime ka mingile mõistlikule kokkuleppele jõudma, et need inimesed ongi seal reservis, mitte mõnes teises reservis. Et nad ei läheks kusagile mujale, vaid nad tegeleks nende väga vajalike asjadega.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus puudutab võõrtööjõu sissetoomist või -lubamist. Ma tean, et valitsuskoalitsioon on sellise poliitilise otsuse langetanud. Teie ülesanne on olnud töötada välja see seaduseelnõu, mis on olemas ja millest on ka räägitud. Kriitikud räägivad kahest probleemist selle juures. Kõige suurem sisuline probleem majanduses on meil ju see, et tootlikkus on madal. Meil oleks vaja suuremat tootlikkust ja luua rohkem lisandväärtust. Suhteliselt odava tööjõu sissetoomine ei motiveeri tootlikkust tõstma. Ja tõenäoliselt on nendes ettevõtetes ja tööstustes, kus tootlikkus on suur ja lisandväärtus kõrge, töötajate palk kindlasti üle Eesti keskmise palga. 

Teine probleem on see. Siseministeeriumi haldusala on kogu aeg toonud välja erinevaid riske sellise tööjõu sissetoomise juures, sealhulgas radikaliseerumist islamismi mõttes. Arvestades riike, kust neid tuuakse, on see risk üleval. Aga nüüd te peate ise oma haldusalale vastu töötama. 

Aitäh selle küsimuse eest! Ma kindlasti ei tööta oma haldusalale vastu. Kõiki riske kaardistatakse ja võimalikult põhjalikult analüüsitakse ja leitakse ka maandamismeetmed. Ükski eelnõu ei jõua teie ette niimoodi, et valitsuse tasandil ei ole maandamismeetmeid läbi mõeldud. Seda näiteks ka selles osas, kust riikidest need inimesed võivad tulla, ja teiseks ka selle puhul, kuidas neid lube menetletakse. 

Meil keegi ei anna lube kergekäeliselt ja suvaliselt. Iga sellist luba menetletakse vajaliku põhjalikkusega, et välistada julgeolekuoht Eesti riigile. Põhimõte on ju selline, et kui meil teatud üksikus kaasuses ei ole täielikku kindlust, et julgeolekuoht on välistatud, siis see inimene luba ei saa. Põhimõte on selline ja me sellest põhimõttest ei loobu. 

Mis puudutab tootlikkust ja seda, et me oleme teinud poliitilise kokkuleppe, siis me ei ole teinud poliitilist kokkulepet lihtsalt iseenese tarkusest või sellepärast, et me tahtsime poliitilist kokkulepet teha, vaid tööandjad ja ettevõtted on pikalt pöördunud sel teemal. Neil on teatud valdkondades just nimelt selle taseme oskustöölisi puudu, keda meie enda haridussüsteem ei suuda lähiaastatel füüsiliselt lihtsalt juurde toota. Ta ei suuda meile füüsiliselt neid inimesi anda. Ettevõtjad ütlevad, et nad kasvaksid, nad areneksid, aga neil on inimesi puudu. 

Tuletame meelde, et 1,3 miljonit inimest on mõne suurema riigi jaoks ikkagi üks linnaosa inimeste arvu poolest, aga meie peame [sama hulgaga inimestega] kõik ära tegema. Meil on alati inimeste puuduse probleem. See 0,8 Eesti keskmist [palka] on paljudes maakondades ikkagi keskmine palk. Mõnes maakonnas võib see napilt seda ületada. Meil on need käärid päris suured. 

See eelnõu on ikkagi valminud tihedas koostöös ettevõtetega ja teadmuspõhiselt, võttes OSKA raportist just nimelt sihitult ainult need valdkonnad, kus on puudus kõige suurem. Arvutus ongi tehtud vastavalt sellele, et konkreetset puudust kõige suuremas probleemkohas lahendada, mitte kuidagi laiendada seda, et kes iganes võib [tööjõudu sisse] tuua ja väga madalate kriteeriumidega. Ma väidan, et 0,8 keskmise palgaga [tööjõud] ei ole madalapalgaline tööjõud.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Kohati mulle tundub, et see peegelprintsiip kehtib ka Eestis – totalitaarne naaber – ja me liigume ka vaikselt sinnapoole, et on preventiivriigi mudelid ja nii edasi. Millegipärast on teie erakond kuidagi see, kes seda täidab. Mäletate superandmebaasi? Küll mitte teie, vaid justiitsministri all. Mis seal veel oli? Riigikogu esimees Lauri Hussar vahepeal üritas erakorralisi volitusi saada – nagu ei õnnestunud. Nüüd keelati meil sisuliselt tema juhtimisel ära jõuluvana. Ega teiegi pole siin puhas poiss. Septembri algul tulite välja sellise meelsuskontrolli väljatöötamiskavatsusega, mida vandeadvokaat Keres nimetas hullumeelseks plaaniks.  

Aga minu küsimus on see: milliseid hullumeelseid plaane – loomulikult nii-öelda hea mõttega – veel Siseministeeriumis hautakse? Ja kuidas teie, mulle tundub, et aruka inimesena …

Teie aeg.

… saite tulla sellega välja, mille tõttu te raputasite pärast tuhka pähe ja ütlesite, et see oli läbi mõtlemata ja nii edasi? Häid lähenevaid pühi ka muidugi!

Aitäh! 

Aitäh! Jõuluvanaküsimuse me lahendasime päris ettekande alguses ära, et kuidas sellega on. Ma praegu sellel rohkem ei peatuks, see teema sai kaetud. 

Aga ma tahan kinnitada, et me ei liigu mitte kuidagi totalitaarse riigi või sellise ühiskonna poole ainult sellepärast, et me arutame teatud asju. See, kui me saame asjade üle arutleda ja hinnata, kas mingi meede on mõistlik või mitte, näitab seda, et meil on vaba ühiskond, meil on võimalik arutelu. Ühtegi hullumeelset plaani Siseministeerium ei hau, meil ei ole hullumeelseid plaane. 

See, mida te proovisite sildistada meelsuskontrolli all – me korraks käsitlesime seda teemat, kui vastasin ühe teise kolleegi küsimusele –, oli seotud radikaliseerumise ohu vältimisega. Seal tegelikult oligi võimalik arutada ja kaaluda, millised meetmed on mõistlikud ja millised on võib-olla ebamõistlikud. Inimese õigus mitte saada terroristi käe läbi tapetud on ka oluline õigus, mida me peaks oma tegevusega kaitsma. Inimõigusi ja vabadusi on võimalik kaitsta ainult turvalises elukeskkonnas. Kui turvalist elukeskkonda ei ole, siis ei ole meil ei vabadusi ega inimõigusi. Selles mõttes kindlasti ei näita asjadest ausalt rääkimine, arutlemine, vajadusel mõne asja väljajätmine selle arutelu tulemusena meie liikumist totalitaarse ühiskonna poole, vaid see kinnitab vaba ühiskonna olemasolu, kus diskussioon on võimalik.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Samuti tänan sisuka ettekande ja vastuste eest! Äkki suudate vastata sellele küsimusele, mida me oleme üle poole aasta siin saalis arutanud. Kuidas on Eesti turvalisuse ja tootlikkuse tõusu jaoks mõistlik see, et me 250 noort inimest koolitame välja ja suuname Tartusse Rootsi vange valvama ja samas lubame sisse kolmandatest riikidest pärit inimesi, keda me soovime suunata valdkondadesse, kus meil on tööjõupuudus? See tegelikult ei ole loogiline. Aga kas teie jaoks on?

Valdkondadevaheline tööjaotus ja koostöö on kahtlemata oluline nii kohaliku omavalitsuse kui ka riigi tasandil. Mul oli väga hea meel kuulda, et jaanuaris tulete siia eelnõuga, mis annaks mupole suuremad õigused näiteks purjus inimestega tegelemiseks. Kas koostöös Sotsiaalministeeriumiga on plaanis muuta ka seda, et näiteks parameediku koolituse läbinud politseinikud saaksid anda esmast arstiabi, kuna nad on sageli sündmuskohal esimesed?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma alustan lõpust. Meil on kokkulepe täiesti olemas, et selles suunas me liigume. Jaa, politseivormis parameedik saab need õigused, et sekkuda. Seda tal hetkel võimalik teha ei ole. Meil olid ju ka need pretsedendid, kus ühtepidi justkui rikuti seadust, aga teistpidi päästeti inimese elu ära. Kindlasti on mõistlik liikuda oma õigusruumiga ikkagi sinnapoole, kus see toetab tervet mõistust. 

Nüüd see teema, mis Rootsi vange ja meie tööjõudu puudutab. Ma ei näe siin vastuolu sel põhjusel, et on teatud ameteid, kus me saame rakendada ainult oma inimesi, Eesti kodanikke. Vanglateenistuse palgad on ka mõnevõrra kõrgemad kui 0,8 keskmist [palka], need on üle Eesti keskmise. Nii et selles mõttes, et kui meil on valida, kuhu me oma inimesed võiksime tööle suunata, siis pigem suuname sellele tööle, mis on kõrgema palgaga ja mida saavad ainult meie kodanikud teha. 

Seda enam – ma lõunaeestlasena päris ausalt ütlen –, et see 250 täiendavat töökohta on Lõuna-Eestile päris oluline. Kogu aeg on kõneldud sellest, miks riik ei tule regiooni, miks ta ei too sinna mingeid asutusi. Palun, siin on teile peaaegu kahe ministeeriumi jagu töökohti, mis tulevad Tartusse ja mis tegelikult avaldavad mõju ka Jõgevamaale, Põlvamaale, Võrumaale, Valgamaale ja Viljandimaale – suurepärane lahendus. 

Neid oskustöölisi, keda meil on ajutiselt vaja, saame nii-öelda laenata – mõneks ajaks ja täpselt neisse valdkondadesse, kuhu vaja. Seal on see lävend mõnevõrra madalam. Selles mõttes ma ei näe siin vastuolu. Kõik saavad tööd. Meie, Lõuna-Eesti inimesed saavad natukene kõrgepalgalisemat tööd ja ettevõtted saavad areneda. Ma veel kord kordan: see eelnõu ei ole tulnud lihtsalt tühja koha pealt. Me oleme ikkagi kuulanud ettevõtjaid ja soovinud neid kasvamisel aidata. 

Enne kui ma vastamise lõpetan, tahan ühe asja veel öelda. Ma näen, et küsimused on nüüd ammendunud. Ma püüdsin aega kasutada niimoodi, et küsimustele võimalikult põhjalikult vastata. Mõne minuti pärast algab Vabariigi Valitsuse pressikonverents ja seoses piiriintsidendiga on minu viibimine seal pressikonverentsil äärmiselt oluline. Ma näen, et kõned on veel tulemas. Teie lahkel loal läheksin praegu Vabariigi Valitsuse pressikonverentsile. Kui te noogutate, siis ma järeldan, et mulle andestatakse see. Ma vaatan need kõned kindlasti järele. Te võite mulle pärast tunnikontrolli korraldada, ma vaatan need kindlasti pärast järele. Aitäh teile!

Suur tänu, lugupeetud siseminister! Teie põhjendused on täiesti arusaadavad. Suur tänu põhjalike vastuste eest ja väga elava arutelu eest! Enne kui ma avan läbirääkimised, pean tegema ühe väga olulise täpsustuse. 

Peeter Ernits rääkis siin mingisugusest Riigikogu esimehe meelsuskontrollist. Ma pean küll ütlema, et see on täiesti vääriti mõistetud arusaam sellest, milliseid ettepanekuid Riigikogu vanematekogu arutas. Me arutasime nimelt võimalust, et Riigikogu ise saaks otsustada Riigikogu liikmete liikumispiirangute üle, mitte et kõrgendatud kaitsevalmiduse olukorras teeks seda ammu enne seda, kui võimalik erakorraline olukord välja kuulutatakse, Vabariigi Valitsus kõrgendatud kaitsevalmiduse väljakuulutamisega. See oli see küsimus, mida me arutasime. Antud juhul on see praegune olukord põhiseaduse mõistes küsitavam kui ettepanek, mida me Riigikogu vanematekogus arutasime. 

Mis puudutab jõuluvana mängutoomist, siis ma arvan, et täna on veel kord paslik korra meenutada, head kolleegid, et see oli vanematekogu ühine otsus, et see tore traditsioon siin Riigikogu saalis sellel korral enam ei toimu. Seda põhjusel, et meil on siin jätkuvalt väga palju põhjalikku tööd tarvis teha. 

Seda me ka jätkame, sellepärast et ma avan nüüd läbirääkimised. Läbirääkimised on fraktsioonidele. Ma palun siia kolleeg Andre Hanimägi – ma saan aru, et volituse alusel ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel.

Aitäh, head kolleegid! Aitäh siseministrile ja tagantjärgi ka ilusat jõuluaega! Tõepoolest oli tema meil seekord jõuluvana asemel. Kuigi hea esimees ütles, et see oli ühine otsus, siis ma jään siin Riigikogu liikmena – mitte fraktsioonina, vaid Riigikogu liikmena – eriarvamusele. Ma arvan, et oleksime suutnud nii jõuluvana kui ka Igor Taro ära kuulata – küll erinevatel aegadel, aga samal päeval. 

Alustada tuleks kindlasti positiivsest, nii nagu elus ikka. Siseturvalisuse valdkonna eelarve maht on 529 miljonit. Asjatundlik ja kiire abi, avaliku korra tagamine, päästetööd, elanikkonnakaitse – kõik on väga olulised küsimused. Ja loomulikult on väga positiivne, et ees on ootamas palgatõus, mille kohta on minister öelnud oma kindla sõna, et see on suunatud eelkõige eesliinitöötajatele. Samuti on oluline rõhutada, et usaldus siseturvalisuse asutuste vastu on jätkuvalt väga kõrge. Politsei- ja Piirivalveametit, Päästeametit ja Häirekeskust usaldab üle 90% inimestest. See tase ei ole kindlasti iseenesestmõistetav. See on aastatepikkuse professionaalse töö tulemus ja väärib igati tunnustust – igaühele teist, kes te siseturvalisuse valdkonnas töötate. Jätkuvad olulised tööd, näiteks idapiiri väljaehitamine, et tagada parem kaitse maal, õhus ja vees. Nagu me näeme nii meie Euroopa partneritelt kui ka tõesti äsja meilt endilt, see on ülimalt vajalik ja kiireloomuline. 

Jätkub ka ametite ning ühiskonna valmistumine kriisidega hakkamasaamiseks. Hiljutine sireenikatsetus näitas, et kuigi esimesel korral ei pruugi alati kõik välja tulla, tuleb tööd edasi teha. Nüüd meil ikkagi on juba toimiv ohuteavitus. Elanikkonnakaitse ei ole kindlasti ühekordne projekt, vaid see on pidev protsess, mis vajab pidevat hoolt.  

Aga aus arutelu eeldab ka kriitilisi tähelepanekuid. Kindlasti ei saa rahul olla sellega, mis toimus kevadel ja suvel, kui politseile ülioluline instrument ehk numbrituvastussüsteem oli kogu suve pime. Jõustruktuurid ise on korduvalt rõhutanud, et see tekitas reaalseid probleeme ja ohtudele ei saanud piisavalt kiiresti reageerida. Muidugi on hea tõdeda, et tänaseks on olukord lahendatud ja õiguslik raamistik andmete kasutamiseks loodud, kuid selline olukord ei tohi enam korduda. Turvalisus ei saa olla hooajaline. Leiame jätkuvalt, et vajaliku eelnõu menetlusega oleksime saanud liikuda edasi kiiremini. 

Teine väga oluline teema, mis ka siin saalis on korduvalt kõlanud, on lähisuhtevägivald. Ma tunnustan Siseministeeriumi selle eest, et nad on väga kindlalt seisnud 72-tunnise esmase viibimiskeelu eest. See on meede, mille kohta esitasid eelnõu ka sotsiaaldemokraadid, sest üksmeele puudumine valitsuses võttis vajalikku aega. Pikk vaidlus valitsuse sees tähendas aga seda, et pühad tulevad selle muudatuseta ning eelnõu menetlemine lükkub järgmisesse aastasse. 

Valitsuse otsustamatus on ühtlasi tähendanud paraku ka seda, et kohaliku omavalitsuse korrakaitseüksustel ei ole jätkuvalt õigusi isegi purjus inimesi tänavalt ära viia. Siseministeerium ja ka politsei on ammuilma avaldanud toetust mupole vajalike õiguste andmiseks. Sedasama teevad ka sotsiaaldemokraadid.  

Selle aasta kevadel esitasin Riigikogu otsuse eelnõu, mille eesmärk oli luua pettustevastane tegevuskava. Mõte oli lihtne: tuua erinevad ametkonnad ühe laua taha, parandada koostööd ja töötada välja uued, tõhusamad lahendused pettuste ennetamiseks ja tõkestamiseks, võttes parimaid praktikaid ka välisriikidest. Seda eelnõu toona ei toetatud, kuid pettused ei ole loomulikult kuhugi kadunud. Vastupidi, need muutuvad aina keerukamaks, osavamaks ja rahvusvahelisemaks. Seetõttu peab pettustega tegelemine olema jätkuvalt erinevate ministeeriumide, sealhulgas Siseministeeriumi prioriteet. 

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Neid küsimusi, mis väärivad veel tähelepanu, on muidugi mitmeid. Eraldi tähelepanu väärib näiteks alaealiste kuritegevus. Tõsi, statistika ei näita hüppelist kasvu, kuid paraku on mitmed juhtumid olnud erakordselt võikad. See sunnib küsima, kas meie praegused ennetus-, sekkumis- ja tugimeetmed on piisavad. See on koht, kus Riigikogu, Siseministeerium, justiitsministeerium ja Sotsiaalministeerium peavad ühiselt ja sisuliselt arutama, milliseid muudatusi on vaja nii karistusõiguses, sotsiaalsüsteemis kui ka [noorsoo]töös. 

Sellega haakub ka digikeskkonna turvalisus. Uued ohud sotsiaalmeedias ja erinevatel platvormidel puudutavad nii noori kui ka lapsevanemaid. Sotsiaaldemokraadid on teinud Riigikogus toetusrühma, millega kutsun liituma ja mille eesmärk on leida võimalusi, kuidas paremini kaitsta eelkõige noori sotsiaalmeedia kahjulike mõjude eest. Siinkohal soovin tunnustada ka veebikonstaableid. See süsteem toimib, annab nõu ja loob kontakti just seal, kus noored ise ongi – internetis. Kuid on selge, et see töökoormus kasvab ja ressurssi tuleb ajas juurde panna, mitte loota ainult entusiasmile. 

Peatun korraks ka relvaseaduse muudatustel, mis on samuti Siseministeeriumi ühe prioriteedina välja toodud. Sotsiaaldemokraatlik Erakond suhtub sellesse ettevaatlikult. Me mõistame eesmärki ja toetame, et ebavajalikku bürokraatiat on vaja vähendada. Kindlasti on kohti, kus saame seadust kaasajastada, kuid bürokraatia vähendamine ei tohi tulla turvalisuse arvelt. Relvadega seotud regulatsiooni ei saa teha kiirustades või liigse lihtsustamisega. Eesmärk tuua rohkem relvi just tsiviilkasutusse ei saa olla eesmärk omaette. Iga relva juures tuleb ausalt rääkida nii plussidest kui ka miinustest ja neid miinuseid on ka päris palju. Riskid seoses vaimse tervise ja lähisuhtevägivalla, õnnetusjuhtumite ja relvade väärkasutamisega ei ole teoreetilised, vaid reaalsed. Seetõttu ootame relvaseaduse muudatuste aruteludelt sisulist, rahulikku ja faktipõhist lähenemist, kus esikohal on inimeste turvalisus, mitte bürokraatia vähendamine.  

Aga skeptiliselt – ka meie fraktsioonist küsiti selle kohta – tuleb suhtuda ka välistööjõu sissetoomisesse. Siseministeerium on varem olnud pigem skeptiline. Selge on see, et me hoiame sellel küsimusel silma peal. Need meetmed, millest siseminister rääkis, peavad olema tõepoolest asjakohased. 

Sotsiaaldemokraadid soovivad kogu Eestile ilusat ja turvalist pühadeaega ning aastavahetust. Täname juba ette ka neid, kel pole võimalik olla nendel päevadel oma perega, vaid kes seisavad meie kõigi heaolu, turvalisuse ning tervise eest – turvalise Eesti eest. Aitäh teile! 

Suur tänu! Palun Riigikogu kõnetooli Reformierakonna fraktsiooni nimel kolleeg Mati Raidma. Palun!   

Austatud esimees! Head kolleegid! Täna me käsitleme Siseministeeriumi valitsemisala tegevusi ja rolli Vabariigi Valitsuse "Eesti 2035" tegevuskava ehk strateegia raames. Ettekanne ja vastused küsimustele näitasid selgelt, et valitsemisala on õigel teel. Kõige kindlamalt kinnitab seda jätkuvalt kõrge usaldusprotsent Eesti inimeste hulgas. Siinkohal tahan tänada kõiki sisejulgeoleku valdkonnas töötavaid ja ka sinna panustavaid vabatahtlikke selle missioonitundega rolli eest ja kõigi tegemiste eest, mis teil töös on. 

Ma puudutan nüüd mõnda punkti siseturvalisuse ja sidusa ühiskonna teemadel. Kõigepealt kutselised [töötajad]. Ma tunnustan meie tegevust, kus tõepoolest leiti palgasurve leevendamiseks vahendid palgatõusuks. Maksureformist lisanduv lisasissetulek peaks järgmisel aastal andma teenistustele sõnumi, et riik hindab ja austab teie tööd. 

Teiseks, võrgustik. Kui me vaatame selle valdkonna strateegilisi eesmärke, siis mõistame, kui lai vastutusala see on. Väga suurt rolli mängib siin just nimelt võrgustik – abipolitseinikud, abidemineerijad, vabatahtlikud, maa- ja merepäästjad –, nende tegevus ja selle valdkonna laiendamine. Hea näide on jällegi strateegiamaailmast, kus päästealal võeti just hiljaaegu vastu päästevõrgustiku strateegia aastani 2030, milles on koos nii kutselised kui ka vabatahtlikud [osalised]. 

Kolmandaks, ülioluline on ühispanus. Ka täna siin puudutati seda, et paljude valukohtade lahendus on ühispanusel, mitte pelgalt Siseministeeriumi vastutusalas. Väga suur roll on kohalikel omavalitsustel, kogukondadel, erinevatel ministeeriumidel. Lahendamaks neid uusi väljakutseid, on ainukene tee koostöö ja ühispanustamine. 

Nüüd ühest strateegilisest väljakutsest. Nagu nimetatud, selles dokumendis on siseturvalisus ja sidus ühiskond, aga siit puudub riigikaitse mõõde. Me oleme tänaseks kõik teadvustanud, et julgeolekukeskkonna ja kogu olukorra tõttu meie ümber nõuab see valdkond palju suuremat otsustust ja tähelepanu. Kordan üle kolm riigikaitse põhieesmärki: põhiseaduslik kord, territoriaalne terviklikkus ja iseseisvus. Põhiseaduslik kord on puhtalt Siseministeeriumi vastutusala ja tööpiirkond. See tähendab, et me peaksime selle valdkonna kindlasti ka strateegilistes suundades üle vaatama.

Ma palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Tõepoolest, kui me vaatame Siseministeeriumi eelarvevahendite perspektiivi, mis on praktiliselt samal tasandil või kerges languses, siis kindlasti tuleb ka see ümber vaadata lähtuvalt uutest ülesannetest ja lähenemistest. Meie panus siin Riigikogus on tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse menetluse ja vastuvõtmise kaudu luua selleks uus loogika ja uued alused. Märksõnad on kindlasti elanikkonnakaitse ja kogu Siseministeeriumi kriisikindlus. Ja need on palju laiemad kui turvalisus, sest ma julgen väita, et kui saabub kriisiaeg ja kui me räägime sõjaseisukorrast, siis me mitte kuidagi ei saa kasutada sõna "turvalisus". See ongi ebaturvaline keskkond. Selleks me peame olema valmis ja selleks peaksid olema väga selged osad ka meie suures strateegias.

Korra reservist. Tõepoolest, kõige defitsiitsem asi Eesti riigis on ressurss, eriti inimressurss. Valmistudes rasketeks olukordadeks, on reservid üliolulised. Samas ma soovitan Siseministeeriumil riigikaitse loogikas mõelda ka sõjalise riigikaitse loogikale. Tõepoolest, on olemas reserv – kümned ja kümned tuhanded –, aga sõjaaeg tähendab sõjaaja ametikohti ja sõjaaja struktuure. Need on kaks erinevat teemat. Üks oluline teema, mis on Siseministeeriumis töös, on selle reservi loomine ja suurendamine. Teine asi, kus ma innustan ministeeriumi ja valitsemisala [tegutsema], on sõjaaja ja kriisiaja struktuuri loomine, mida selle reserviga saab täita, et pakkuda Eesti ühiskonnale ja riigile seda tuge, mida me kriisides vajame.

Lõpetuseks, samuti nagu eelkõneleja, soovin ma kõigile kena jõuluaega ja aastavahetust. Tõepoolest, see on struktuur, kus valveteenistuses ei ole vaba valik valida pere ja töö vahel. Ehk siis [soovin] nendele, kes neil ilusatel päevadel kannavad mundrit ja on valves selleks, et meie pühad oleksid turvalised, tõesti jõudu, võimalikult vähe väljakutseid ja kõigile edu tulevikuks! Aitäh!

Suur tänu! Palun siia Riigikogu kõnetooli Eesti 200 fraktsiooni nimel kolleeg Peeter Tali. Palun!

Austatav Riigikogu esimees! Nüüd on asjad korralikult paigas. Head kolleegid ja siseminister, kes lubas kõik järele vaadata ja tähele panna! Mulle avaldasid muljet noored, energilised ja eesmärgikindlad politseinikud, kes teenivad eesliinil nii ohtlikel, vaimselt ja kehaliselt nõudlikel ametikohtadel. Nad seisavad ööst öösse silmitsi raskete olukordadega märkimisväärselt rahulikult ja professionaalselt. 12-tunnises vahetuses, mis oli kella 18-st kuni kella kuueni hommikul, reageerisime mitmele koduvägivallajuhtumile, millest enamik oli seotud alkoholi või narkootikumidega. Kas te teadsite, et 41% Eesti naistest kogeb oma elu jooksul partneri vägivalda – vaimset, füüsilist või ka seksuaalset? Aastas on üle 10 000 teatatud juhtumi ja hinnanguliselt jõuab teatamiseni ainult 10% kõigist. 

Ajasime taga ka kahte teismelist poissi, kes kihutasid kitsastel tänavatel modifitseeritud tõuksidega kiirusega 70 kilomeetrit tunnis. See on tavalisem, kui arvata oskaks. Vanemad ostavad kiired tõukerattad, lapsed eemaldavad piirangud ja sageli on tulemuseks fataalne õnnetus, mis hüüab tulles. Peatasime mitu autot liiklusrikkumiste pärast, sealhulgas mõned sõidujagajad, kes tegid riskantseid manöövreid. Liiklusohutus sõltub ju tegelikult kõigist, olenemata auto logost. Öö lõpuks tabasime ka narkokulleri, kes vedas üle 50 grammi illegaalseid aineid ning pakendeid ja kaale nende müümiseks. See ei olnud tegelikult mina, vaid see oli üks ettevõtja, Martin Villig, kes postitas LinkedInis ja rääkis sellest, mis juhtus. Kaitseväelaste keeles, ta oli liigendatud politseipatrulliga, et aru saada, mis toimub. Seda ikka selleks, et sõna otseses mõttes astuda kangelase saabastesse eesmärgiga neid ja Eesti elu paremini mõista. 

Mõned järeldused ka. Enamiku politsei väljakutsete taga on narkootikumid ja alkohol. Vanematel ei ole aimugi, mida nende lapsed teevad. Väärtused ja teadlikkus algavad ikkagi kodust. Digitaalses ühiskonnas täidavad politseinikud endiselt üle 20 paberivormi erinevate juhtude jaoks, aga nutikamad digitaalsed töövood ja tööriistad võiksid vabastada umbes kolmandiku patrullimisaega reaalseks tööks. Paljud meist elavad jätkuvalt mullides, kus me harva näeme vägivalda, ja mullides, mida vaenulik mõjutustegevus võimendab eesmärgiga lõhestada meie ühiskonda. 

Oma kõnes siseminister tegelikult otsapidi ka neid väljakutseid adresseeris. Ma räägin nüüd ministri välja toodud prioriteetidest, millest, ma loodan, osa jõuavad ka Riigikokku menetlemiseks. Üks ongi bürokraatia vähendamine, mis on ülioluline, et reaalselt oleks inimesi ja oma ala eksperte ja spetsialiste sisejulgeolekut tagamas. Aga erinevalt Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast arvan mina küll, et relvaseaduse muudatused ja bürokraatia vähendamine … 

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Vastupidi, mida rohkem on kodanikel relvi ja mida rohkem on laskekohti, seda turvalisem on kogu meie ühiskond. Relvastatud kodanikud ja relvakäsitlemise oskus iseenesest heidutavad idavaenlast. 

Ühe prioriteedina – jälle mitte tähtsuse järjekorras – tõi siseminister välja, et tuleb tagada rahvastikuregistri ja muude teenuste ühildatavus ja digitaliseerimine ning riigi valitsusasutustega suhtlemine peab kodaniku jaoks olema võimalikult mugav, kiire ja lihtne. Kindlasti vajab siseturvalisuse tagamine meie kõigi ühist panust alates perekondadest, kogukondadest ja kohalikest omavalitsustest. 

Väga oluline on elanikkonnakaitse nõuete rakendamine, sest ma rõhutan, me ei ela sõjalises mõttes enam nullfaasis, vaid me elame faasis number üks. Ja me ei ole seal mitte omal tahtel, vaid sellepärast, et Venemaa koos oma autoritaarsete liitlastega on järjest agressiivsem. Kõige olulisem on kriisiks valmisoleku tagamine ja kriisireservide moodustamine, mis on kirja pandud ka valitsusliidu leppes. 

Nüüd, ma väga loodan, et me jõuame tsiviilkriisi ja riigikaitse seadusega, mida juhib austatav kolleeg Mati Raidma, nii kaugele, et me päriselt näeme ette kriisireservi Siseministeeriumi valitsemisalale ja sätestame ära ka selle, et oleks selge, et inimene ei saa olla korraga kuulipildur ja samal ajal päästja. Kindlasti on meil vaja eelkõige päästjaid. Ma loodan, et siseminister leiab koosmeele kaitseministriga. Ja muidugi saame me siin parlamendis kõvasti kaasa aidata. Täpselt samamoodi tuleb panna rõhku droonitõrjele. Meil on praegu väga hästi läinud võrreldes näiteks Leeduga, kes ei pea küll tõrjuma droone, vaid õhupalle. 

Kui me rahulikult oma perega jõululauda istume, siis ma palun, et me mõtleksime sellele, et samal ajal ei ole sajad päästeametnikud, politseinikud, kaitseliitlased ja kaitseväelased oma perede juures, vaid on teenistuses. Ikka selleks, et üle maa meis kõigis oleks jõulurahu. Tänan!

Suur tänu! Keskerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Vadim Belobrovtsevi. Palun! 

Aitäh! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Põhimõtteliselt aasta viimane kõne siit puldist. Teema on hästi oluline, sest need väljakutsed, mis seisavad meie ees just siseturvalisuse valdkonnas, on päris tõsised. Sellest siin minister rääkis ja ma ka markeeriks mõned punktid.

Lähisuhtevägivald. Ma arvan, et see probleem on muutumas võib-olla kõige suuremaks probleemiks Eesti politsei jaoks. Hiljuti PPA juht Egert Belitšev märkis, et aastas registreeritakse Eestis keskeltläbi 10 000 lähisuhtevägivalla juhtumit. Ta rääkis ka sellest, et need on ainult registreeritud juhtumid ja vaadates erinevat statistikat, võib oletada, et selliseid juhtumeid on aastas tegelikult kaheksa korda rohkem. See tähendab seda, et on peaaegu 220 juhtumit päevas – iga päev. Ma arvan, et see on hästi muret tekitav statistika. Kindlasti peaks riik eelkõige valitsuse näol mõtlema selle peale, kuidas politsei ressurssi suurendada selleks, et tegeleda niisuguse juhtumite arvuga, sest tõepoolest, kui niimoodi edasi läheb, siis politsei ainult selle valdkonnaga tegelebki.

Teine teema, mis on, ma arvan, tihedalt seotud eelmisega, on loomulikult alkohol ja alkoholitarbimine. Me oleme siin hiljuti andnud sisse ka arupärimised, et kuidas riik plaanib alkoholipoliitikat muuta ja kas selline plaan üldse olemas on. Ausalt öeldes ei ole viimase paari aasta jooksul kuulda olnud, et Vabariigi Valitsusel oleks mingisugune plaan, kuidas alkoholipoliitikat muuta, karmistada ja nii edasi. Aga probleem on olemas. Me teame, et Eesti inimene tarbib võrreldes Euroopa keskmise [tarbimisega] alkoholi absoluutarvudes rohkem. See number väga ei muutu, või muutub, aga hästi-hästi kosmeetiliselt. See on probleem. Kui küsida politseinike käest, kui palju on needsamad väljakutsed seotud just alkoholitarbimisega ja selle tagajärgedega, siis vastus on, et umbes 90% ringis, võib-olla isegi üle selle. Nii et kindlasti peab riik rohkem mõtlema selle peale, kuidas oma alkoholipoliitikat muuta.  

Veel üks teema, mille kohta ma küsisin ministrilt, kui oli küsimuste voor, on needsamad telefoni- ja internetikelmid, -petturid. See on päris suur probleem. Me aina rohkem loeme näiteks selliseid uudiseid, et ainuüksi nädalaga peteti Eesti inimestelt välja üle poole miljoni euro. Nädalaga pool miljonit eurot! Ma arvan, et see peab olema kindlasti siseministri ja Siseministeeriumi prioriteet. Mul oli hea meel siin kuulda, et moodustatakse vastav üksus, keskus, mis hakkab selle probleemiga tegelema. Aga tahaks, et asi ei piirduks sellega, et lihtsalt luuakse mingi uus organisatsioon või asutus ja põhimõtteliselt see ongi see. Kindlasti peab selle teemaga rohkem tegelema. Kunagi oli umbes selline lähenemine, et see puudutab ainult venekeelseid pensionäre: kõik kõned on venekeelsed ja kui lähed üle eesti keelele, siis pettur lihtsalt paneb toru hargile. Nüüd see enam nii ei ole. Nüüd helistatakse ja suheldakse juba puhtas eesti keeles kas või tundide kaupa ja siis petturid saavad oma tahtmise. Ohvriteks ei ole enam ainult vanemad, eakad inimesed ja pensionärid, vaid juba täiesti keskmises eas mehed ja naised. See on suur probleem. 

Palun aega juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Nii et kindlasti peab palju rohkem tähelepanu just sellele teemale pöörama. 

Piiri turvalisusest ei ole mõtet rääkidagi. Eilne intsident, kus Venemaa piirivalvurid jälle rikkusid piiri, näitab selgelt, et sellised provokatsioonid ja väljakutsed ei kao mitte kuskile. Nii et kindlasti peab Eesti riik selles osas rohkem tegema ja kindlasti jälgima, et meie piir oleks turvaline. 

Ei saa üle ega ümber palkade ja alamehitatuse probleemist, mis valitseb eelkõige PPA-s, ka Päästeametis. Härra Belitšev, keda ma siin juba tsiteerisin, ütles hiljuti, et meie töötame sellises režiimis, et meil on raha täpselt nende politseinike jaoks, kes meil töötavad, ja väga sageli alustame aastat miinusega. On selge, et politsei on alamehitatud, on selge, et ressurssi ei ole piisavalt palju, kaasa arvatud rahalist ressurssi. Nii et kindlasti peab riik siin midagi rohkem ette võtma. Pärast pikka, mitmeaastast pausi on lõpuks ometi leitud raha selleks, et tõsta päästjate, politseinike ja piirivalvurite palkasid. See on loomulikult samm õiges suunas, aga see on alles algus. See on teatud mõttes põhimõtteliselt kompensatsioon nende aastate eest, kui palka ei tõstetud ja hinnad samal ajal kasvasid drastiliselt. Nii et kindlasti peab nende inimeste palkasid tõstma veel ja veel. Ma loodan, et Vabariigi Valitsus teeb seda ka järgmisel aastal, kui hakkab ülejärgmise aasta eelarvet kokku panema. 

Lõpuks tahan esiteks tänada kõiki inimesi, kes meil siseturvalisuse valdkonnas töötavad: politseinikud, päästjad, piirivalvurid, kõik ametnikud. Te teete suurt tööd ja Eesti rahvas märkab seda! Me näeme, et usalduse tase on päris kõrge nende institutsioonide vastu, ja selle üle on hea meel. Nii et veel kord suured tänud! Loomulikult soovin nii nendele inimestele kui ka kõikidele Eesti elanikele ilusaid pühi, rahulikke jõule ja edukat uut aastat nii enda poolt kui ka loomulikult Eesti Keskerakonna fraktsiooni poolt. Häid pühi kõigile!

Suur tänu! Isamaa fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Urmas Reinsalu. (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun! 

Armas Eesti rahvas! Lugupeetud üks alles jäänud parlamendiliige Henn Põlluaas, või kaks – ka istungit juhatav parlamendi spiiker! Tegemist on nagu "Lahkumissümfooniaga". Siseminister läks minema, teda viimased sõnavõtud ei huvitanud. Parlamendiliikmed on lahkunud. Tavaliselt on talvised istungjärgud parlamendis lõppenud jõuluvanaga, eneseirooniaga, enese üle naljaviskamisega, kuid praegu on niisugune "Lahkumissümfoonia" hetk siin parlamendis, kus mul on võimalus selle istungjärgu viimane kõne pidada. 

Ma tahan kõigepealt öelda Eesti inimestele suur tänu teie selle aasta pingutuse, tööde ja pühendumise eest! See on olnud tõsine ja raske aasta. Tuleb ausalt tõdeda, et Eesti inimesed on olnud tublid ja need saavutused, mis on ühiselt suudetud ellu viia, on olnud paraku vaatamata poliitilisele juhtimisele. Kuid aasta lõpp ja jõulud on lootuse aeg. Minu sõnum siit parlamendi kõnetoolist on lootuse sõnum. Meid ümbritseb objektiivne julgeolekukriis ja määramatus rahvusvahelistes suhetes. Meil on ees järgmine aasta. Möödunud aastal nägime inimeste reaalset ostujõu langust, jätkuvat seisakut majanduses ning ka meie-tunde ja optimismi habrastumist. Ülesanne on meil järgmise aasta vaates ühiselt leida see sisemine energia ja jõud, et ühiskonnas taastada lootus, viia majandus kasvule ja selle pinnalt ehitada üles juba kindlamat tulevikuvaadet. Kui mitte varem, siis hiljemalt 2027. aasta kevadel saavad Eesti naised ja mehed langetada oma valiku põhimõttelise hinnanguna, et milline on riigi juhtimise suund, millega seni tehtust nad on rahul ja mille puhul leiavad, et seda tuleb korrigeerida. 

Nüüd, kõneledes siseministri tehtud sisejulgeoleku aruandest, tahan avaldada lugupidamist selle töö ja panuse eest meie professionaalsetele siseturvalisuse eest seisjatele: politseinikele, päästjatele, ka vabatahtlikele sisejulgeolekusse panustajatele. See on olnud väga tõsise pingutuse aasta, aga arvestades võimalikke riske, ka võimalikeks uuteks ohtudeks valmistumise ja õppimise aasta. 

Nüüd mõningatest probleemidest, millele parlamendi kõnetoolis tähelepanu juhtida. Esiteks, Eesti riik on rajatud vabadusele. Need poliitiliste juhtide – Reformierakonna ja Eesti 200 – poliitiliselt eksperimenteerivad avantüürid just nimelt meie vabaduse piiramise valdkonnas demokraatlikule õigusriigile mittekohaste initsiatiividega ei ole mõistlikud ja neil puudub Eesti ühiskonna mandaat, ammugi veel põhiseaduslik lubatavus. Idee hakata sanktsioneerima mõtteroimasid, idee luua superandmebaasid inimeste ja ettevõtjate jälgimiseks, idee luua tagauksed erinevatele sotsiaalmeediaplatvormidele – need on kantud Eesti rahva jaoks võõrast käsitlusest. Need tuleb tagasi lükata. Kutsun Reformierakonna valitsust üles neist hoiduma. 

Teine küsimus puudutab elanikkonnakaitset. Kohalikel omavalitsustel on siin tekkinud uus mandaat. Väga oluline on dialoog riigiga, et me teeksime jõudsasti tarvilikke samme elanikkonnakaitseks, varjumiskohtade ja varjendite [ehitamiseks] ning varustuskindluse tagamiseks. Siin on muret tekitav, et 2026. aasta eelarves elanikkonnakaitsele minevad ressursid hoopis vähenevad eelarves 50% võrra, kuigi olukorra hinnangu järgi peaks neid suurendama. Ma loodan väga, et omavalitsusjuhid, vallavanemad ja linnapead on siin koostöös üleriigilise omavalitsuste koostöövõrgustiku tasemel võimelised jõudsamini panustama, sest aega ei tohi kaotada. 

Teiseks on oluline, et Siseministeerium ei venitaks relvaseaduse muudatustega, et inimestel oleks samamoodi kohalikes omavalitsustes võimalik avaramalt laskespordiga tegeleda. Aga see kontseptsioon – relvastatud rahvas, ka tsiviilelanikel on relva kasutamise õigus – on täiendav sisejulgeolekut jõustav meede. Tuleb õppida sisuliselt ja kvaliteetselt Soome kogemusest. Siin on Siseministeerium olnud varasematel kordadel paraku liiga kitsendava käsitlusega. Üleskutse on arendada jõudsat dialoogi vabatahtlike riigikaitseorganisatsioonidega ja relvaomanikega ning mitte venitada. 

Idapiiri ehitamisega tuleb jõudsalt edasi liikuda. Mind teeb murelikuks tekkinud naljakas institutsionaalne konflikt, mille tulemusena on edasi liikunud otsused, nagu avalikkuses ja ajakirjanduses on käsitletud, seoses Balti kaitsevalli väljaehitamisega. Tuleb välja, et selle puhul on ametkondlik vaidlus Siseministeeriumi, Kaitseministeeriumi ja Kaitseväe vahel. Me näeme, et tegelikkuses ei ole asjad liikunud sellises tempos, nagu on eeldatud. Mida tuleb teha? Tuleb ennast kokku võtta sisulise ja kvalitatiivse missiooni ja eesmärgi nimel. 

Mida me vajame? Meie professionaalid, kes tagavad sisejulgeolekut, vajavad kindlustunnet, teatud stabiilsust. Mul oli võimalus kohtuda sellel sügisel päästjatega. Nad tulid siia Riigikogu ette ja väljendasid oma muret valitsuse heitliku poliitilise käitumise pärast, mis puudutab nende turvatunnet professionaalidena sissetulekute mõttes. See, ma arvan, ei ole valitsuse poliitikas ja käekirjas mõistlik sõnum, mis on valitud. Dialoogis päästjate ja politseinikega tuleb saavutada teatud prognoositavus nende inimeste puhul, kes on oma karjääri ja tuleviku rajanud Eesti riigi teenimisele, meie kõigi vabaduse ja julgeoleku tagamisele. Need on niisugused konspektiivsed järeldused Isamaa vaates siseministri kõlanud käsitluse kohta sisejulgeoleku valdkonnas. 

Head sõbrad! Armas Eesti rahvas! Poliitika ei lõpe kunagi. Demokraatia ei päädi valimiste päeval. Ilusat pühadeaega! Õnnerikast uut aastat, armas Eesti rahvas! Aitäh teile!

Suur tänu, hea kolleeg! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Enne kui me lõpetame käesoleva tööaasta siin Riigikogu täiskogus, ma tahaks tänada kõiki kolleege selle pühendumise ja põhjaliku töö eest, mida te terve aasta jooksul olete Riigikogus teinud. Aitäh teile! Soovin teile rahulikku jõuluaega oma lähedaste seltsis ning kohtume juba uuel aastal. Kõike kaunist! Tänane istung ja ühtlasi istungjärk on lõppenud.