Head Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 12. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks registreerus 47 Riigikogu liiget, puudub 54. 

Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Lugupeetud siseminister! Soovime anda sotsiaaldemokraatide saadikute poolt üle peaministrile arupärimise toimetuleku halvenemise ja radikaliseerumise riskide kohta Eestis. Ehk me näeme ja teame, et Eesti ühiskond on juba aastaid pidanud silmitsi seisma mitme järjestikuse kriisiga ning pikaajalise majanduslangusega, mis on selgelt halvendanud inimeste toimetulekut ehk elukalliduse ja erinevate elukulude kasv. Samal ajal ühiskonnas valitsev ebakindlus kindlasti süvendab inimeste tunnet, et kriiside koormus ei jaotu õiglaselt. Kahjuks on ka valitsuse maksupoliitilised valikud suurendanud majanduslikku kihistumist ehk ühiskondlikku ebavõrdsust. Riigi julgeolek ei piirdu üksnes selle sõjalise kaitsevõimega. Sama oluline on inimeste majanduslik ja sotsiaalne kindlustunne. Üks selline kuulus ja tuntud põhimõte, et toimetulek on julgeolek, tähendabki seda, et ühiskond, kus märkimisväärne osa inimestest ei tule toime või lausa kaotab usalduse riigi vastu, on ka haavatavam sisemiste pingete, radikaliseerumise ja väliste mõjutuste suhtes. Kahjuks me näeme, et ka viimased andmed siin eelmisest aastast näitavad, et absoluutses vaesuses elavate inimeste arv on kasvanud ning ligikaudu 44 000 inimest elab Eestis sissetulekuga, mis jääb alla arvestusliku elatusmiinimumi. See ei ole pelgalt sotsiaalne probleem, vaid laiemalt ka ühiskondlikku sidusust ja siseturvalisust mõjutav risk. Peaministrilt soovimegi teada, kuidas hindab tema ja valitsus majanduslanguse, kriiside ja maksupoliitiliste otsuste mõju ühiskonna sidususele ja inimeste turvatundele. Milline on selle valitsuse plaan ja hinnang toimetuleku halvenemise ja majandusliku ebakindluse seostele radikaliseerumise ning usalduse vähenemisega riigiinstitutsioonide vastu? Kui põhjalikult on valitsus neid üldse käsitlenud? Milliste näitajate alusel valitsus hindab radikaliseerumise riske Eestis? Kuidas on need muutunud viimastel aastatel? Mida plaanitakse teha, et tasakaalustada maksupoliitika ja eelarveotsuste mõju kihistumisele? Millised on valitsuse peamised meetmed inimeste toimetuleku toetamiseks, ühiskondliku sidususe tugevdamiseks ning radikaliseerumise ennetamiseks järgmistel aastatel? Aitäh!

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Hea Eesti rahvas! Me anname sisse arupärimise Kristen Michalile ja teemaks on sotsiaalvõrgustik ja meedia kasutamine laste ja noorte hulgas. Peab ütlema, et esimest korda tõstatas seda teemat siin saalis just Keskerakonna fraktsioon oma pool aastat tagasi, aga keegi väga vedu ei võtnud. Nüüd me näeme, et teema muutub aina aktuaalsemaks. Jaanuarikuus on meil siin Riigikogu konverentsisaalis isegi konverents kokku kutsutud, mitte meie fraktsiooni poolt. Nii et paistab, et teema on hästi tõsine. 

Me küsimegi, vaadates teiste riikide eeskuju. Näiteks Prantsusmaa on aastal 2023 juba kehtestanud nn digitaalse täisealisuse [vanuse], mille kohaselt alla 15-aastaste liitumine sotsiaalvõrgustikega eeldab vanemate nõusolekut. Austraalia kehtestas äsja üleriigilise miinimumvanuse tingimuse sotsiaalmeediakontode omamiseks. Ameerika Ühendriigid on hakanud tasapisi seda teed pidi minema. Nii et küsimus ongi see, kas Eesti leiab, et võiks kuidagi seda küsimust käsitleda, või ei ole selle teemaga valitsuse arvates probleeme. Küsime peaministrilt, kas Eesti Vabariigi valitsus on seni ühel või teisel kujul arutanud sotsiaalmeedia vanusepiirangute ja vanusekontrolli kehtestamise teemat. Kui jah, siis millistel tasemetel ning millistele järeldustele on jõutud? Kas valitsus on arutanud võimalust kehtestada Eestis sotsiaalmeedia kasutamise miinimumvanus või vanemliku nõusoleku nõue? Kas nende arutelude käigus on kujunenud konkreetseid seisukohti või järeldusi? Kas valitsus jälgib teiste riikide kogemusi sotsiaalmeedia võrgustike ja sotsiaalmeedia kasutamise piiramisel laste- ja teismeliste puhul? Aitäh!

Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu! Soovin anda üle arupärimise südametunnistuse vabaduse tagamise kohta LGBTIQ tegevuskava elluviimisel. Teatavasti kiitis valitsus hiljuti heaks juba nimetatud tegevuskava, mis lähtub väidetavast eesmärgist edendada nn seksuaalvähemuste ja bioloogilisele soole mittevastava sooidentiteediga inimeste võrdseid võimalusi. Tegevuskava elluviimisel on seejuures üheks peamiseks tegevussuunaks nn LGBTIQ-inimestele võrdseid võimalusi pakkuva haridusvaldkonna kujundamine ning selle toetamine. Seejuures ei varjatagi, et selle eesmärgi poole püüdlemiseks on plaanis hakata koolides suunama õpilaste "väärtusmaailma ja eetilisi tõekspidamisi". 

Tegevuskavas sätestatakse, et aastaks 2026 koostab Haridus- ja Teadusministeerium soovituslikud juhised õppekavade rakendamiseks ning õppeprotsesside kirjeldused, milles selgitatakse, kuidas saab LGBTIQ-teemasid käsitleda sobivates seostes erinevates ainevaldkondades. Seejuures toonitatakse, et LGBTIQ-teemasid on võimalik käsitleda näiteks põhikooli ja gümnaasiumi sotsiaalainetes, nagu ajalugu, inimeseõpetus ja ühiskonnaõpetus. Juba selle aasta lõpuks peaks HTM-i koduleheküljel looduma alaosa, kuhu koondatakse LGBTIQ õpilasi puudutav toetav informatsioon õpilastele, õpetajatele, tugispetsialistidele ja lapsevanematele.

Sellega seonduvalt on loomulikult paljudel lapsevanematel tekkinud põhjendatud mure, kas selle protsessi käigus austatakse ka nende maailmavaatelisi tõekspidamisi ja vanemlikke õigusi. Seetõttu olemegi esitlenud kaks küsimust. Esiteks, kuidas kavatsetakse tegevuskava elluviimisel tagada austus vanemlike õiguste ning südametunnistuse, usu- ja mõttevabaduse suhtes? Ning teiseks, mis saab kristlikest erakoolidest, millele ei ole sellise programmi elluviimine vastuvõetav? Kas ka nemad saavad olema kohustatud seda programmi ellu viima, sõltumata oma veendumustest? Aitäh!

Ja nüüd palun Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnisson!

Austatud istungi juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna neli seaduseelnõu. Esimeseks, kriminaalmenetluse seadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduse ning politsei ja piirivalve seaduse muutmise seaduse (teabevahetus Euroopa Liidu liikmesriikide vahel ja Europoliga) eelnõu. Teiseks, välismaalaste seaduse muutmise seaduse (tööjõupuudusega tegevusalade erisus) eelnõu. Ja kolmandaks, välismaalaste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (ühtne luba) eelnõu. Riigikogus esindab eelnimetatud kolme seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust siseminister. Neljandaks, elektrituruseaduse ning alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust energeetika- ja keskkonnaminister. Kõik neli seaduseelnõu on edastatud elektrooniliselt. Head ja rahulikku jõuluaega teile kõigile!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud neli seaduseelnõu ja kolm arupärimist ning juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. 

Läheme tänase päeva juurde. Meil on täna üks punkt, milleks on siseministri 2025. aasta ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest. Enne kui annan sõna siseministrile, räägin natukene ka selle menetlemisest. Kõigepealt saab sõna siseminister Igor Taro ettekandega kuni 20 minutit. Iga Riigikogu liige saab esitada ühe suulise küsimuse. Lõpetame läbirääkimistega fraktsioonidele. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Aga nüüd palun kõnetooli siseminister Igor Taro!

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Head külalised! Täna on Riigikogu jaoks tegu mõnevõrra ajaloolise hetkega, sest et Riigikogu aasta viimasel istungil ei olegi seekord teie ees kinkide ja heade soovidega jõuluvana, vaid selle asemel on siin hoopis siseminister. Aga kuna usuasjad on ka siseministri valitsemisalas, siis ma arvan, et see on täiesti asjakohane, et siin olen just mina püha Nikolause kehastuse asendajana. Saan ka üle kinnitada, et jõuluvana on olemas, kui me temasse usume. Kingitusena annan seekord hoopis ülevaate, kuidas Siseministeeriumi valitsemisalal on lähiaastatel läinud ning mis suundades me perspektiivis liigume. Nii et jõuludeks pakun siis Riigikogu liikmetele lisateadmisi siseturvalisuse valdkonnast. 

Siseministri ülesanne on tagada, et Eestis on turvaline ja stabiilne elukeskkond, kus inimene tunneb end kaitstult ja kus on tagatud tema ohutus ja kindlustatus. Turvalise elukeskkonna alustala on küll ennetamine, aga samas peame olema valmis kiirelt reageerima, sest kõiki õnnetusi ja ohte kahjuks ennetada ei saa. 

Eesti riigi puhul on meie eripäraks muu hulgas asjaolu, et meie idanaabriks on paraku ettearvamatu Venemaa Föderatsioon. Me oleme seda näinud ka eile ja täna. Tegevuste elluviimisel ja planeerimisel peamegi arvestama geopoliitilist julgeolekuolukorda. Meid mõjutab otseselt Venemaa Föderatsiooni eriteenistuste tegutsemine, nende vaenulik mõjutustegevus ning Venemaa kasvanud agressiivsus oma eesmärkide saavutamisel. 

Kui Kaitseministeerium, Kaitsevägi ja Kaitseliit peavad end valmistama potentsiaalseks sekkumiseks, siis Siseministeerium ja meie allasutused peavad juba praegu igapäevaselt tegutsema ja sekkuma, et vaenulik tegevus meie riiki seestpoolt ei murendaks. Üldpildi jaoks toon kohe alustuseks esile ka oma prioriteedid, mis ma olen endale ja ministeeriumile aastateks 2025–2027 seadnud. 

Laiemalt jaotuvad prioriteedid viieks. Esiteks, kriisiks valmisoleku tagamine ja kriisireservide moodustamine. Peame tegema kõik endast oleneva, et me päriselt kriisiolukordadeks valmis oleme. Vajalik on tagada Siseministeeriumi asutustele kriisirolliga vabatahtlike reserv, keda saamegi vajaduse korral kriisides rakendada. Teiseks peame tagama elanikkonnakaitse nõuete rakendamise, olgu selleks näiteks ohuteadete edastamine kõikides nutiseadmetes, sireenivõrgustiku toimivuse tagamine või selged nõuded ja juhised varjenditele ja varjumiskohtadele. Kolmandaks vajab siseturvalisuse tagamine ka meie ühist panust ja ka meie omavalitsuste panust. PPA on juba aastaid oodanud, et tõuseks ka kohaliku omavalitsuse korrakaitsevõimekus. Neljandaks peame tagama nii rahvastikuregistri kui ka muude valitsemisalaste teenuste digitaliseerimise. Riigiga suhtlemine peab kodaniku jaoks olema võimalikult mugav, lihtne ja kiire. Viiendaks peame prioriteedina hoidma valitsemisalas bürokraatia vähendamise. Selle näiteid tuleb päris mitmeid ka lähiajal Riigikokku menetlemiseks, näiteks relvaseaduse muudatused ja eelnõu, mis võimaldab sihistatud välistööjõu kaasamist tööturule. 

Nüüd lähemalt sellest, milline on Siseministeeriumi valitsemisala 2024. aasta panus valdkondades "Siseturvalisus" ja "Sidus ühiskond" "Eesti 2035" strateegiliste sihtide saavutamisel. Meie jaoks on olulised meie inimesed ning oluline, milline on meie elanike usaldus Siseministeeriumi asutuste suhtes. Usaldus siseturvalisuse asutuste vastu on nii aastatel 2024 kui ka 2025 olnud kõrge. Eelmine aasta oli Politsei- ja Piirivalveameti usaldus 85%, Päästeametil 96%, Häirekeskusel 95%. Usaldus on jätkuvalt kõrge ka 2025. aastal: PPA-l 82%, Päästeametil 96%, Häirekeskusel 93%. Selleks, et meil oleks piisaval arvul järelkasvu, suurendati eelmise ja selle aasta politseiõppe õppekohtade arvu märgatavalt. Kui eelnevatel aastatel oli õppekohtade arv 225, siis nüüdseks on seda tõstetud 140 õppekoha võrra ning oleme jõudnud 365 õppekohani. Politseis võeti kasutusele kriisirolliga abipolitseinike süsteem. Kogu Siseministeeriumi valitsemisala süsteemi võimestamiseks loodi siseturvalisuse karjäärikeskus. Keskuse eesmärk on osutada värbamise ja karjäärinõustamise teenust ning aidata oma tegevusega kaasa sellele, et siseturvalisuse valdkonnas juba töötavad inimesed leiaksid karjäärimuutust tehes sobivad võimalused ennekõike samast valdkonnast. Päästjate regioonides valmisoleku parandamiseks valmisid päästekomandod Jüris, Paides, Viljandis ja Haapsalus. Need on maailmatasemel komandod. Ma arvan, et selliseid komandosid kusagil mujal väga palju ei leiagi, nii häid kui meie uued komandod. Päästeameti toetusel valmisid lisaks uued komandohooned ka Kostivere, Luhamaa, Luutsniku ja Rõuge vabatahtlikele päästjatele. 

Elanikkonnakaitse ja kriisivalmiduse parandamise valdkonnas oli palju edasiliikumist. Näiteks loodi Sisekaitseakadeemiasse elanikkonnakaitse teadus- ja arenduskeskus. Ulatusliku evakuatsiooni korralduseks loodi Balti riikide ülene töörühm, rajatud on sireenivõrgustiku esimene etapp ning süsteemi eesti.ee lisati mobiilirakendus. Suurendatud on kohaliku omavalitsuse tasandi kriisialast võimet ning valmis on elanikkonnakaitse veebikoolitus. Oluline on esile tuua kuni 2027. aastani eraldatud laiapindse riigikaitse arendamise lisarahastust. See on muu hulgas mõeldud elanikkonnakaitse investeeringuvajaduste katmiseks, kokku 130 miljonit eurot. 

Loomulikult jätkasime nii eelmine kui ka see aasta idapiiril ehitustöödega. Töö jätkub ka järgnevatel aastatel eesmärgiga jõuda täieliku tehnilise varustatuseni aastaks 2029. Kui siiani oli põhirõhk taristu väljaehitamisel, siis edaspidi on fookus seirevõimekuse ja droonitõrjevõimekuste loomisel. Idanaabri tegevusest tingitult on nüüdseks alaliselt suletud ka Saatse saapa teelõigul liiklemine. Otsetee sulgemine toob kaasa muresid, mille leevendamist me veel ministeeriumide koostöös arutame. 

Üheks püsivaks küsimuseks on meie toimetulek rändesurvega. Oleme tõhustanud rändemenetluste läbiviimist ja tugevdanud rändekontrollivõimekust. Euroopa Liidus on vastu võetud rahvusvahelise kaitse õigustikku reformivad õigusaktid, mille rakendamine algab juba 2026. aasta juunis. Sellel teemal tulen lähikuudel ka Riigikokku, sest reformi rakendamiseks on vaja ka meie õigussüsteemis muudatusi. Meie eesmärk peab olema idapiiri kindluse tagamine.

Sisejulgeoleku tugevdamisest samuti üldisemalt. Venemaa sõjapropaganda, desinformatsiooni ja vaenuliku mõjutustegevuse piiramiseks tugevdati regulatsioone. Praktilise poole pealt saadeti Eestist välja mitmeid välisriikide kodanikke, kes kujutasid ohtu Eesti julgeolekule. Meie asutused teevad siin tänuväärt ja head tööd. Viimase aja väga tulemusliku töö näitajana saab tuua ka novembris kinni peetud ja vahi alla võetud Kremli-meelse propagandisti Oleg Bessedini. 

Järgnevalt mõned faktid ja tegevused ka sidusa ühiskonna valdkonnas. Viimastel aastatel mõjutasid Eesti ühiskonna sidusust kõige enam kestev Venemaa täiemahuline sõda Ukraina vastu ja alanud üleminekuprotsess eestikeelsele õppele Eesti haridussüsteemis. Olulisel määral mõjutas ühiskonda ka kolmandate riikide kodanike ja määratlemata kodakondsusega inimeste valimisõiguse piiramise arutelu ning kirikute ja koguduste seaduse muutmise eelnõu.

Eesti keele õpet võimaldatakse Eestis mitme ministeeriumi valitsemisala kaudu. Siseministeeriumi partneriks on seejuures Integratsiooni Sihtasutus. 2024. aastal pakkus sihtasutus eesti keele õppeks peaaegu 13 000 õppekohta ning andis enam kui 27 000 korral nõu keeleõppe ja kohanemise teemal. 

Siseministeerium on üks väheseid riigiasutusi, mis kasutab strateegilise partnerluse formaati, et koos vabakonnaga kujundada ja viia ellu kodanikuühiskonna poliitikat. Kodanikuühiskonna innovatsioonifondi toel arendati seejuures 1 miljoni euro eest koosloomelisi kaasamis- ja koostöövorme. Minu eesmärk on tagada, et meie partnerid oma tegevustega võimalikult laiapindselt ka elanikkonnakaitsesse panustaksid. 

Lisaks käivitus Šveitsi-Eesti koostööprogramm, mis panustab Eestis elavate välismaalaste lõimumisse ja suurendab nende võimalusi ühiskonda panustamisel. Edasiliikumist on olnud ka rahvastikuregistri arengus. Eesti Vabariigi valitsuse ja Soome Vabariigi valitsuse vahelise rahvastiku registreerimise kokkulepe on jõustunud ning tänaseks oleme niikaugel, et detsembri algusest on automatiseeritud Eesti ja Soome vahel rändavate inimeste elukohaandmete vahetamine. Jällegi personaalsem riik ja inimestel on vaja vähem registrites aega kulutada. 

Kui eelnevalt rääkisin eelkõige 2024. aastal alanud tegevustest, siis nüüd keskendun Siseministeeriumi valitsemisala kõige olulisemale tegevusele käesoleval aastal. Palju tähelepanu on saanud kirikute ja koguduste seaduse muutmine. Muudatused on tehtud eesmärgiga tagada usuliste ühenduste sõltumatus välismõjutustest ja toetada rahumeelset usulist teenimist. Vabariigi President jättis muudatused kahel korral välja kuulutamata ning on pöördunud Riigikohtu poole taotlusega tunnistada kirikute ja koguduste seaduse muutmise seadus põhiseadusega vastuolus olevaks. Riigikohtu otsus tehakse eelduslikult 2026. aasta jaanuaris. 

Käesoleval aastal võeti vastu rändemenetluste tõhustamise eelnõu, mille eesmärk on ajakohastada välismaalaste seadust ning võtta kasutusele meetmed, millega tõhustada rändemenetlust ja tugevdada rändekontrolli. 

Valmimas, õigupoolest valminud on relvaseaduse kiireloomulised muudatused eesmärgiga korrastada relvade ja laskemoona käitlemise, hoiustamise, järelevalve ning registrite haldamise nõudeid vastavalt kaasaegsetele turva-, õigus- ja riigikaitselistele vajadustele. Lisaks on kavandatud kooskõlastamisele saata relvaseaduse uue tervikteksti väljatöötamiskavatsus. 

Just käesoleval nädalal saatsime kooskõlastamisele uue isikunimeseaduse tervikteksti. Selle eesmärk on tagada õigusselgus isikunimede kasutamisel, välistada identiteedivarguste ja näiliste perekondlike suhete loomine isikunime muutmisel ning kaitsta eesti nimetraditsiooni kui ka keele- ja kultuuriruumi. Eelnõuga keelatakse kehtiva karistusega raske kuriteo toime pannud kurjategijatel oma nime muutmine ja teise elava isiku nime endale võtmine. 

Laiendasime Siseministeeriumi ja kirikute nõukogu koostööd elanikkonnakaitsele. Detsembris sõlmisime koostöökokkuleppe, mille kohaselt saab Siseministeerium Eesti Kirikute Nõukogult tuge elanikkonnakaitses ja kriisivalmiduses. Lisaks arendatakse koostöös religioonialast teadlikkust ühiskonnas ning tugevdatakse kogukondlikku sidusust, perekondade turvalisust ning laste ja noorte tööd. 

Riigikogu võttis vastu hädaolukorra seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse. Nüüd on seaduse tasandil selgelt määratletud ootused varjenditele, varjumiskohtadele ja varjumisplaanidele. Ka ajagraafik on selgelt määratletud. Tänan Riigikogu liikmeid, kes eelnõu menetlemisel ka kiiremat ajagraafikut toetasid. Seaduse tasandil sai muu hulgas reguleeritud ka ohuteavituse korraldus. Nagu alguses mainisin, minu jaoks on üheks prioriteediks elanikkonnakaitse nõuete rakendamine. Sellega seoses kavatseme lähiajal saata kooskõlastamisele määrused, millega seataksegi vägagi konkreetsed nõuded sellele, mis on varjend, kuidas varjumiskohta kohandada ja kuidas varjumisplaane koostada. 

Üheks verstapostiks sel aastal oli kindlasti ka politsei ja piirivalve seaduse täiendamise seaduse vastuvõtmine. Me lõime selge õigusliku aluse politsei numbrituvastuskaameratega jäädvustatud andmete salvestamiseks ja kasutamiseks. 

Riigikogule edastati korrakaitse täiendamise seadus, mille kohaselt saab politsei kohaldada viibimiskeeldu ohvriabi seaduse tähenduses perevägivalla ohvri õiguste kaitseks kuni 72 tundi. See aasta muudatusi kahjuks vastu võtta ei õnnestu, kuid kindlasti on sellest palju abi tuleval aastal.

Lähiajal jõuab Riigikokku ka välismaalaste seaduse muutmise eelnõu – tegelikult see jõudis just täna, hetk enne minu siia tulekut –, millega võimaldatakse tööjõupuudusega tegevusalade erisus ning võetakse üle niinimetatud ühtse loa direktiiv. Tegevusalade erisus võimaldab ettevõtjatel paindlikumalt vajalikku tööjõudu kaasata ning ühtse loa direktiivi muudatused vähendavad taas kord ka bürokraatiat. Lisaks tuleb järgmine aasta Riigikogusse arutamiseks rändepaketi rakendamise eelnõu. 

Ühe probleemse kohana nii sellest aastast kui ka järgmise aasta vaatest pean esile tooma Eestis ja ka teistes riikides levivad kelmustelained. See on tõsine probleem, mille Politsei- ja Piirivalveamet on endale ka järgmise aasta fookuseks võtnud. Plaan on muuta kelmuste ennetamise ja menetlemise põhimõtteid, konsolideerides valdkonna koordineerimine keskkriminaalpolitseisse, kuhu luuakse kelmusteadmiste keskus. Hetkel on selle loomise protsess veel pooleli ning järgmise aasta alguses on juba selgem, mis lisavõimekused ja peamised ülesanded sinna keskusesse koonduvad. 

Käesolevat aastat kokku võttes ei saa rääkimata jätta just Riigikogus vastu võetud riigieelarvest. Detsembris võeti vastu järgmise aasta eelarve ning riigirahanduse seisu arvestades sai Siseministeeriumi valitsemisala võimaliku maksimumi. Siseministeeriumi valitsemisalale palgatõusudeks on eraldatud 28,9 miljonit eurot. See võimaldab eesliini palgatõusu vähemalt 10%. PPA eesliini miinimumpalk saab olema 2130 eurot, see on tõus 280 eurot ehk 15,1%. Päästja miinimumpalk tõuseb 146 eurot ning on uuest aastast 1606 eurot. Päästekorraldaja miinimumpalk tõuseb 167 eurot ning on järgmise aasta algusest 1832 eurot. Meie valitsusala inimeste palgavahemikke arvestades maksavad töötajad hetkel 100–150 eurot kuus tulumaksu rohkem. Ka see summa kantakse uuest aastast inimeste kontole. Selle mõju koos palgatõusuga on juba tuntav. 

Toon välja veel kaks asja, millega meil on õnnestunud sel aastal hakkama saada. Üks puudutab rahvastikuregistrit ja kaua oodatud muudatust, et kohalike keelte kõnelejad saaksid rahvastikuregistris ka oma kodukandi keele emakeeleks märkida. Ma väga tänan kõiki, kes selles osas koostööd tegid! See muudatus sai ellu viidud Vabariigi Valitsuse määrusega. 

Teine muudatus puudutab samuti meie piirialade elanikke põhiliselt ja just neid, kes on sündinud okupatsiooni ajal ajaloolise Petserimaa territooriumil. Me oleme muutnud Politsei- ja Piirivalveameti praktikat ja see on üks kaua oodatud, kaua räägitud muudatus. Aastakümneid on inimesed pöördunud meie poole selles osas, kui nad on okupatsiooni ajal sündinud Petserimaal, miks on nende isikut tõendavates dokumentides kirjas sünnikohana Venemaa Föderatsioon. Ja lõpuks saime siis selle ära tehtud. Kõik need, kes on ajaloolisel Petserimaal sündinud okupatsiooni ajal ja soovivad oma isikut tõendavat dokumenti korrektseks vahetada, saavad seda teha avalduse alusel ja me vahetame nad välja. Esimesed dokumendid sain eelmisel kuul Tartus isiklikult üle antud inimestele, kes olid selle üle väga õnnelikud, ja veel paljud inimesed olid selle võimaluse üle väga õnnelikud. Ma olen väga tänulik PPA-le ka selle koostöö eest, et me saime selle menetluspraktika nüüd mõistlikuks kohandatud. Ma tänan teid tähelepanu eest ja loodan, et jätkame siit konstruktiivse aruteluga. Aitäh! 

Aitäh! Ja teile on ka küsimusi. Mart Võrklaev, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma kõigepealt tänan selle põhjaliku ettekande eest ja tänan siinkohal ka kõiki siseturvalisuse töötajaid, kes on terve selle aasta rasket tööd teinud. Loodame, et pühade aeg tuleb natukene kergem. Siin on ka roll meie, Eesti inimeste käes, et me liiga palju probleeme ei tekitaks. Aga igal juhul jõudu ja häid pühi!  

Aga küsimus ka. Te rääkisite, et Siseministeeriumi valdkond on viimastel aastatel märkimisväärset lisaraha saanud laiapindse julgeoleku jaoks, palkadeks. Ega nendel keerulistel aegadel teistmoodi ei saa. Samas me teame, et investeeringuid on veel vaja teha. Näiteks üks teema on päästekopterid, mis vajavad lähiaastatel ringivahetamist ja veel paari uutki. Samal ajal Euroopa järgmise rahastusperioodi läbirääkimised käivad ja sealt peaks tulema umbes 800 miljonit täiendavaid vahendeid. Kas te olete kaalunud, kas need kopterid äkki mahuks sinna alla ja saaks need otsused ära teha ja suunad võtta, et Euroopa vahenditest need kopterid võiksid meile tulla?

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest, tegu on olulise teemapüstitusega. Meie lennuvõimekuses on teatavad lüngad. Eriti kui me pikas plaanis vaatame, siis meie võimekus ei ole suurepärane, ta suudab tagada hädavajaliku valmisoleku. Meil on iseenesest olemas see investeeringute kava. Meile on täpselt teada, kui palju meil raha sinna vaja on, mitu kopterit meil on vaja selleks, et jõuda järgmisele tasemele. Oluline on, et meil need kopterid oleksid olemas ja mõni neist oleks alati lennuvalmis. Sellepärast et need kopterid toetavad mitte ainult rahuaegseid tsiviilülesandeid, vaid ka kaitsevõimekust toetavaid ülesandeid, nagu siis NATO hävitajate reageerimine. NATO hävitajad teatavasti ei lenda välja, kui meie kopter ei ole valmis vajaduse korral päästeoperatsiooni teostamiseks. 

Nii et tõepoolest, me oleme mõelnud, kuidas ja kust see raha võiks tulla. See on märkimisväärne summa. Hetkel seda riigi eelarvestrateegias veel ei ole, aga me näeme juba seda horisonti, et kui hakkab see aeg lähemale jõudma, siis millal tuleb need tellimused ära teha. See raha tuleb lähiaastatel sinna planeerida. Selles mõttes on tõesti meile positiivseks uudiseks see areng, et MFF-i uus periood näeb ette siseturvalisusele märkimisväärselt palju rohkem vahendeid. Me loomulikult loodame kõikvõimalikud investeeringud, mis vähegi kvalifitseeruvad, sinna alla viia. Me oleme seni olnud üsna edukad näiteks kõikvõimalike piirivalveinvesteeringute rahastamisel Euroopa Liidu fondidest. Me oleme märkimisväärsel hulgal vahendeid eelarvest vabastanud tänu sellele, et oleme saanud kümnetes miljonites toetusi piiriehitusele ja piiri valvamise seadmestikule. 

Nii et jah, me kindlasti kaalume seda, et see investeering oleks võimalik teha sedapidi, sellepärast et need kopterid ei täida ju mitte ainult siseriiklikke ülesandeid. Siseriiklikud ülesanded on meil puhtalt sellised, mida kopterid teevad n-ö kõrvaltegevusena, näiteks nad osutavad meditsiinitransporditeenust. Selle kohta me võime öelda, et jah, see on puhtalt meie siseriiklik asi, millega nad tegelevad, või otsivad võib-olla seenelisi metsast.

Aga kõik, mis puudutab piiri valvamist, piirikaitset, kõik, mis puudutab NATO hävitajate tegevust, on ju tegelikult üldine ülesanne, mida me täidame koos liitlastega ja nii Euroopa Liidu kui ka NATO kõikide osapoolte huvides. Ma loodan, et siin tekivad võimalused selle investeeringuga võib-olla kiiremini edasi minna ja tõesti saavutada järgmisena see uus tase. See kolm kopterit, mis meil praegu on, on tõesti hindega "rahuldav miinus". 

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt minister! Soovin endagi poolt teile lähenevaid rahulikke jõule. Loodame, et teil läheb kõik kenasti, kuigi teie valdkonnas on üks statistika, mis on olnud üsna kurb läbi aastate, mis tähendab seda, et perevägivallajuhtumid pühade ajal suurenevad. Ma ei märganud teie kõnes võib-olla nii suurt prioriteetsust selle teema puhul, kuigi te viitasite viibimiskeelu menetlemisele, mis on iseenesest oluline ja vajalik. Kas te oskate öelda, et kuigi kõik asjaosalised on teinud väga head tööd selleks, et avalikkus sellest rohkem teaks ja inimesed julgeksid ka oma murega pöörduda, siis kas te oskate öelda statistiliselt või hinnanguliselt, kui palju on veel neid juhtumeid, mis tegelikult ei jõua korrakaitseorganiteni või avalikkuse ette just selle tõttu, et inimesed ei julge teatada? Ja kindlasti üks osa sellest on ka see taju, et kui nad leiavad, et nad saavad abi, siis on nad rohkem ka valmis teatama. Kuidas teile see tundub?

Aitäh selle küsimuse eest! Väga oluline teema. Igapäevatöös peame seda ikka prioriteetseks. Praegu väljaöeldud prioriteedid seostusid meil põhiliselt õigusloomega ja sellega, mida me saame Riigikoguga koos teha. LSV valdkonnas on ikkagi palju asju, mida me saame teha nii-öelda ka täitmisel ja olemasoleva õigusruumi paremal rakendamisel ja efektiivsemal tegutsemisel. Ja just nimelt seesama, mis te välja tõite – parema teadvustamisega.

Ma kaldun arvama, et neid juhtumeid, mis ei jõua üldse teadetesse, võib olla rohkem kui neid juhtumeid, mis on fikseeritud Häirekeskuse teadetena ja kus politsei käib väljas. Paraku see arusaamine on varasematel aastakümnetel võib-olla kuidagi olnud selline, et peres toimuvad asjad on justkui peresisene asi ja võib-olla ei peaks keegi sinna sekkuma. Aga see ei ole nii. Me oleme näinud ka selle traagilise juhtumi valguses, mis Tartumaal toimus, miks see nii ei ole. Sellepärast, et esiteks võivad sinna sündmustesse sattuda ka täiesti kõrvalised süütud inimesed, nii nagu seal oli, et täiesti asjasse puutumatu inimene kaotas elu. Aga teiseks, mis on veel väga oluline, et paljude teiste inimeste, peale nende otseste osapoolte, elud saavad samuti rikutud. Eelkõige laste elud, kes seda kõike pealt näevad ja kogevad, on sellest puudutatud. Nende vaimse tervise ja nende kaitsmise teema on samamoodi väga oluline. Ma arvan, et see laiem teadvustamine võiks töötada selle kasuks, et inimesed saaksid aru, et see ei ole kitsalt ühe pere või kahe inimese vaheline probleem, vaid see on ühiskonna jaoks probleem laiemalt ja ka pikemas vaates.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Üks teema, mis on hästi aktuaalne juba mitmendat aastat järjest ja millele on ka meie fraktsioon tähelepanu pööranud juba mitu-mitu korda, on needsamad petulingid, petukõned, kelmused jne. Te mainisite küll, et selline probleem on olemas ja sellega hakatakse tegelema, aga tahakski aru saada, kui prioriteetne see asi siseministri ja Siseministeeriumi jaoks on, mida konkreetselt võetakse ette. Luuakse mingi keskus, ma saan aru, aga kuidas see hakkab tavainimesi aitama? Sest me näeme, et just nende kurjategijate töö kvaliteet, kui seda võib niimoodi nimetada, on kogu aeg kasvamas. Sellised uudised, nagu näiteks nelja päevaga kaotasid Eesti inimesed kelmidele üle poole miljoni euro, on juba tavapäraseks saanud. Kuidas seda probleemi lahendada ja kiiremas korras?

See on kindlasti üks prioriteetseid teemasid. Nagu ma ütlesin, PPA jaoks on see fookusteema. Seda näitab ka asjaolu, et PPA on lisaks liiklusrikkumise teadetele juba ammu alustanud ka kelmusteteemalise info regulaarselt igapäevast edastamist meediakanalitele, kuna see aitab samuti inimestel meeles pidada, et selline tegevus toimub ja see on võimalik. Sest olgem ausad, ükskõik, mida me selles valdkonnas ette võtame – kas reageerimise mõttes või tehnoloogilises mõttes, proovides midagi ennetada –, kõige nõrgem lüli kogu selles süsteemis, kõige haavatavam lüli on ikkagi inimene. See tähendab seda, et inimeste teadlikkus, nende arusaamine sellest ohust on kõige olulisem. See on see, millega on vaja olulisel määral tööd teha. Eks nendesse kampaaniatesse läheb ka vahendeid. 

Aga kui me räägime reageerivast poolest, siis siin on raskus tihtipeale selles, et nende kelmusvõrgustike tuumikud ei asu Eestis. Eestis on tegutsetud küll tõhusalt sellega, et on kas rahamuulasid või selliseid madalama astme korraldajaid tabatud, aga selleks, et seda tegevust päriselt häirida, on tarvis väga head rahvusvahelist koostööd. 

Seda näitas ka see operatsioon, mille eest sai PPA eelmise aasta põhjal Europoli innovatsiooni auhinna, operatsiooni PhishOFF eest, kus 17 riigis vahistati 37 isikut ja mindi ikkagi ühe väga olulise võrgustiku peaaegu tipuni välja, aga seal oli tagasilööke. Tegelikkuses neid inimesi, kes selles võrgustikus osalesid, tuvastati, kui ma ei eksi, 60 000. Kindlaks teha ja üles leida suudeti 37. Mis see raskus siin on, on see, et mõnikord ka sõbralikest riikidest ei saa me neid inimesi kätte, kui me teame isegi, kes need inimesed on. Seal olid mõned sellised väga konkreetsed näited, kus teine riik ütles, et tal justkui ei ole alust neid isikuid kinni pidada. 

Nii et päris oluline on siin panna rõhku ka rahvusvahelisele koostööle, mingitele kokkulepetele ja ühisoperatsioonidele, sellepärast et tõepoolest, meie oleme seal oma mahuga tilk meres, meile ulatub mingisugune väikene osa sellest rahvusvahelisest tegevusest. Loomulikult meie inimesed kannatavad, aga tõepoolest, kõige efektiivsemad kaks tegevust on see, et me suurendame teadlikkust, paneme sinna järjest rohkem ressursse. Nagu te olete näinud, kui teete internetipanga lehe lahti, siis tavaliselt tuleb teile kohe see meeldetuletus jälle, et pange tähele, pettused on levimas. Teine suund on see rahvusvaheline suund.

See, et keskkriminaalpolitsei alla luuakse see keskus, on päris oluline samm edasi. Võib tunduda, et mis see struktuurimuutus teeb, aga struktuurimuutusega tuleb kaasa ka see, et vahendeid suunatakse ümber. Siiamaani neid vahendeid suunati ümber lihtsalt sellisel jooksval põhimõttel, et olemasoleva struktuuriga tehti seda tööd. Järgmisest aastast tehakse juba oma töökorralduslikud muudatused niimoodi, et kõik oleks ka süsteemselt paremini korraldatud.

Madis Timpson, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Lugupeetud minister, suur tänu väga hea ettekande eest! Minu küsimus on ajendatud sellest piiriintsidendist, mis meil siin nüüd lähiminevikus toimus, aga veidi teisest ja laiemast vaatest. Ehk siis küsin rändesurve kohta. Millised meie peamised väljakutsed meid ees ootavad ja milleks me siis riigina valmis peaksime olema?

Aitäh selle küsimuse eest! Väga aktuaalne teema meil ka rahvusvahelisel tasandil. Kui te mõtlete piiriintsidendi all nüüd seda, mis eile toimus, jaa, siis ütleme, eilse intsidendi valguses saab öelda, et seal meil julgeolekuohtu ei tekkinud ja see ei olnud ka, ütleme, sellise rändeteemaga seotud. Tõenäoliselt ka selles lõigus niisugust, ütleme, rändesurveohtu just selles punktis ei ole, kuigi seal need Vene piirivalvurid meie kontrolljoont ületasid, aga seal on üsna palju vett veel vahel, nii-öelda selle punkti ja siis maismaaterritooriumi vahel. 

Aga üldiselt on meie jaoks loomulikult väljakutse ka see, mis toimub laiemalt. Esiteks, me väga selgelt jälgime seda, mis toimub meie piiri peal. Loomulikult, väga suur samm edasi on ju see, et me sel aastal lõpetame selle taristuehituse, selle tara nii-öelda püstitamise, mis muudab meie piiri oluliselt paremini kaitstuks sellise rändesurve vastu, nagu on toimunud näiteks Leedus või on toimunud Poolas või Lätis. Selles mõttes me oleme juba oluliselt paremini valmistunud, nii et sinna on tähelepanu pööratud. Loomulikult peame seal edasi jätkama, et meil see idapiiri nii-öelda väljaarendamine kuidagi ei katkeks ega takerduks mingisuguste rahaliste probleemide või rahaeralduste taha. Üldiselt on need otsused tehtud ja ma loodan, et ka kõik need sellised praktilised nüansid, mis meil seal on, et need seal kiiresti lahenevad ja kõik laabub, nii nagu meil graafikus on. 

Teine suund, mida me peame vaatama, on see, mis naabritega toimub. Kui naabritel juhtub midagi väga laiaulatuslikku, siis ega meie ka ju puutumata ei jää sellest või mõjutamata. Selles mõttes me alati ju tähelepanelikult ka vaatame, kuidas on olukord Lätis, kuidas on Leedus. Vajadusel oleme ka Lätti oma abimeeskondi saatnud. 

Ja see üldisem rahvusvaheline pilt, see, millega me oleme Euroopa Liidu tasandil siis nõukogudesse sise- ja justiitsküsimuste aruteludes keskendunud selle poolaasta jooksul, nüüd alates suvest ongi põhiliselt olnud need küsimused, mis seonduvad rändemenetlustega ja rändesurvega. Ehk siis millega me oleme tegelenud? Me oleme tegelenud sellega, et tõhustada kogu seda süsteemi, et esiteks välispiir oleks paremini kaitstud, et sinna suunata siis täiendavaid vahendeid, täiendavaid võimekusi. Kuni selleni välja, et oleme arutanud ka võimalust, et Frontex võiks minna näiteks juba ka kolmandate riikide territooriumile, nii-öelda meie enda perimeetrist välja, seal, kus probleemid tekivad, mitte siis oodata nende probleemide saabumist meie territooriumile. See on tegelikult väga oluline ka, et me rahvusvahelises mõõtmes sellega tegeleme. Ja hästi oluline on see, et tagasisaatmised toimuksid tõhusalt. Eesti jaoks konkreetselt see probleem ei ole, sellepärast et Eestist saadetakse tagasi kõik, kellel ei ole õigust siin olla. Teiste riikidega on mure suurem, mõnes on see alla 50%. Aga samas me teame, meil on ju Schengen, meil on nagu ühine ruum, et kõik, mis toimub kusagil ruumi ühes otsas, tegelikult puudutab ka meid. Nii et oleme vaeva näinud selleks, et neid tagasisaatmisi siis tõhustada. Päris olulised otsused said siis ka viimases sellealases nõukogus tehtud, nii et edasiminek on selles osas olemas. Nii et vaatame enda välispiiri, kõige tähtsam, tugevdame seda, tugevdame sellist üleeuroopalist koostööd ja vaatame, et meilt tagasisaatmine oleks hästi efektiivne.

Irja Lutsar, palun!

Aitäh, hea minister! Hea koosoleku juhataja! Oli tõesti põhjalik ettekanne, aga ühte asja ei olnud seal üldse mainitud, mis jääb varjutama kahtlemata seda aastat: alaealiste väga julmaks muutunud kuritegevus. Politseiametnikud küll ütlevad, et alaealiste kuritegevus – võib seda nimetada ka laste kuritegevuseks – on vähenenud, aga see on oluliselt julmemaks läinud. Sina kui siseminister, sul on ligipääs ka oma ekspertidele ja sa oled nelja lapse isa ka veel. Mis on sinu arvamus, mis on see juurpõhjus, miks alaealiste kuritegevus tõesti on julmemaks läinud. Mina vanema inimesena võin öelda, et niisugust julmust tõesti ei mäleta.

Aitäh selle küsimuse eest! Just eile pidin salvestama ühe tervituse MTÜ-le Sa Suudad, kes tegeleb probleemsete noortega. Ja selle MTÜ juhataja, eestvedaja sai ka kodanikupäeval selle aumärgi oma tegevuse eest. See on üks hea näide, kuidas tegeletakse mitte tagajärgede, vaid ennetusega. Kogu selle asja keskmes ei ole mitte mingisugune probleem, vaid seal on inimene, seal on see alaealine oma looga, oma taustaga, oma muredega. See on see, kuhu tuleb tähelepanu pöörata, et see inimene saaks korda, et ta saaks oma mured lahendatud. Ma nägin ühte pealkirja eile vist meie ajalehtedes, et ma ei ole kuri, ma olen kurb. Ma arvan, et see on päris märgiline ütlus, kus see probleemi tuum on. 

Politsei jaoks on see muidugi lihtsalt igapäevatöö. Jah, on veel palju asju, mida ma politsei igapäevatööst täna ei maininud, seda lihtsalt on nii palju, seda igapäevatööd ja neid juhtumeid. Politsei- ja Piirivalveamet on algatanud ka ühe väga tänuväärt projekti, kus nad on võtnud patrullidesse töövarjuks meie poliitikakujundajaid. Vabariigi Valitsuse liikmeid on nad võtnud, mõned komisjoni esimehed Riigikogust on käinud patrulli töövarjuks ja nad on näinud, kui hull see asi on. Päriselt on öövahetuse läbi elanud ja teadvustanud seda. Ma loodan, et see teadvustamine aitab meil selle murega rohkem tegeleda.

Kas see on just sel aastal julmemaks muutunud? Ma arvan, et üks väga oluline nüanss on ka see, et me näeme neid asju rohkem. Me näeme neid tänu sotsiaalmeediale. See tuuakse meile nüüd, mitte nagu vanasti lihtsalt koju kaasa, vaid see tuuakse meile otse näo ette ja taskusse. Me näeme kogu seda pilti, seda on võimalik salvestada, jagada. Varem, kui seda pilti ei salvestatud, jäid asjad lihtsalt rohkem varju. Aga ma loodan, et see, et need asjad on rohkem avalikkuse ees, siis tegeletakse sellega rohkem. 

Tõesti, Politsei- ja Piirivalveamet ei saa kogu maailma ära parandada. See, mis toimub ennetuses, on väljaspool meie valitsemisala, aga me üritame ka sinna abikäe ulatada – ikkagi piirkonnapolitseinikud, abipolitseinikud, kes saavad kuidagi käia, ennetuse mõttes õlga alla panna. Ka seesama inimeste tunnustamine on väga oluline.

Anti Haugas, palun!

Aitäh teile! Mul on väga hea meel, et meie ees on siseminister, kes väga palju pöörab tähelepanu eriettevalmistuse taristu arendamisele, väljaõppetingimuste parendamisele. Sel aastal olete te läbi viinud ka hanked Võrus, et eriettevalmistuse taristu taktikakeskust arendada. Ma tean, et hanke tähtaeg pakkumuste tegemiseks oli oktoobris. Nüüd on paar kuud möödas. Kas te oskate kommenteerida, kas need pakkumised olid klassifitseerunud ja kas need jäävad raamidesse? Kas see ehitusgraafik, mis algselt planeeriti 2026. aasta kolmandasse kvartalisse, jätkuvalt võib ka sellesse raami jääda? Ehk võib natukene lisainfot jagada? 

Aitäh! Kahjuks on niimoodi, et ma praegu detailselt ei oska seda kommenteerida ja neid detaile välja tuua. Aga ma võin oma kogemuse põhjal eeldada, et kui seal oleks midagi valesti, kui tähtajad oleksid nihkumas või midagi läheks plaanist kuidagi olulisel määral kõrvale, siis ma juba teaks seda. Kuna kõik on toimunud vaikselt, siis ma eeldan, et asjad kulgevad seal plaanipäraselt. Ma kindlasti küsin selle üle, kui ma siit saalist lahkun, et kas kõik on korras. See on tõepoolest oluline objekt, mis sinna Võrru tuleb. 

On olnud erinevaid arutelusid sel teemal, kas ta on vajalik või kuhu ta peaks tulema. Ma arvan, et see on väga hea, et ta just nimelt tuleb sellisele regioonitasandile. Kuna tegu on just nimelt piirikaitset tugevdava taristuga, siis Võru ongi kõige õigem koht. Seal lähedal on Piusa kordon ja ka Luhamaa on lähedal. Kogu meie, ütleme, kõige olulisem maismaapiir on sealsamas, meil on seal kiirreageerijate üksus. 

Selles mõttes on see olnud väga hea ja tänuväärne projekt. Praeguse teadmise kohaselt kulgeb seal kõik plaanipäraselt. Aga ma kindlasti küsin üle, kontrollin seda.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Järgmise aasta eelarves on kavandatud 41 miljonit eurot raske ja organiseeritud kuritegevuse vastaseks võitluseks. Ma eeldan, et osa sellest rahast läheb ka narkokaubandusega võitlemisele. Sisejulgeolek on järjest rohkem globaalne ja rahvusvaheline teema. Mul on paar kas-küsimust. Kas te usute, et narkoärile on võimalik piir panna, vähemalt siin Eestis, ja kas me saame teha piisavalt rahvusvahelist koostööd, et kõiki neid kelmusi ja ärikaid nagu ohjata?

Aitäh nende küsimuste eest! Kas ma usun, et on võimalik piir panna? Jah, ma usun, et tõhusa tegevusega mingis ulatuses on see piir võimalik panna. Meie sisejulgeolekuasutused on suutnud teatud lõikudes, siis teatud ainete puhul olla üsna efektiivsed ja ka sellest valdkonnast mõned osised ära elimineerida. Ehk nii nende organisatsioonide mõttes kui ka teatud ainete levitamise ja valmistamise mõttes. 

Mis on mure? Mure on see, et uued ained tulevad asemele. Ja niipalju kui me teame, siis siin ongi meil selline väljakutse just nimelt rahvusvahelise koostöö mõttes, kuna need ained tulevad meile sisse naaberriigist. Meil on isegi aimdus, kus neid võidakse valmistada, kuid meie ei saa minna üle riigipiiri. Ja sellepärast me oleme nagu väga tihedas kontaktis ka meie naabritega. Meil on siin nendega olnud suvel ka ühine istung, kahe vabariigi valitsusega, ja pean seal ka kolleegiga tihedat kontakti. Muidugi, see praktiline raskus ka nende poolel on see, et need vabrikud või tehased ei tööta kogu aeg ühes kohas, nad pannakse püsti, tegutsevad seal mõnda aega ja siis selleks, et neid, ütleme niimoodi, ei tuvastataks, nad kogu aeg liiguvad ühest kohast teise. Aga ma arvan, et me töötame selle kallal. Ja selles mõttes, et kui varem on olnud võimalik, siis ka edaspidi saab olema võimalik. Me oleme kõiksugu koostööleppeid ja plaane siis naabritega ka uuendanud just nimelt selleks, et me saaks ühiselt sellele piiri panna. Ja nende kelmustega on tegelikult samamoodi. On olnud meil edukaid näiteid, rahvusvahelisi operatsioone. Lihtsalt need nõuavad ressursse. 

Tõepoolest, üks selline kurb asi, mis siseturvalisuse ja sisejulgeolekuga tasub võib-olla väljatoomist, on see, et me oleme viimase 15 aasta jooksul ikkagi väga kõvasti seda optimeerinud. Me oleme väga palju jõudusid koondanud, asju sulgenud, inimesi lahti lasknud, eks ole, selleks et allesjääjate palkasid näiteks tõsta, et tõhusamalt toimida. Nüüd me oleme saavutanud sellise struktuuri, kus me oleme rahuaegseks toimimiseks niimoodi enam-vähem nagu piiri peal. Kui asjad on riigis korras ja on selline igapäevane töö, siis kõik saab tehtud, aga seal peame ka valikuid tegema. Ühe uurija laual on minu teada 30–50 toimikut või case'i, igapäevaselt, kujutate ette, 30–50 asja peab üks inimene haldama ja lahendama. See tähendabki seda, et tuleb väga palju prioritiseerida ja vaadata, kus on siis need rasked kuriteod, kus on siis võrgustikud, kus me saame nagu tabada sellist kõige efektiivsemat osa kuritegevusest. Võib-olla meie erinevus mõnede naaberriikidega ongi olnud, et kui seal on tegeletud nende alama astme tegelastega, siis meie korrakaitsejõud ja meie sisejulgeolekuorganid on siis otsinud neid keskusi, neid tuumikuid, neid organisaatoreid. See nõuab küll rohkem vaeva, aga kui sa sinna lõpuks pihta saad ja kui sa need inimesed nagu välja võtad sellest süsteemist, siis see annab ka mingisuguse nähtava tulemuse. Nii et sellel lainel me jätkame. Aga tõepoolest, vahendeid ei ole üleliia palju. Katsume teha parima sellega, mis meil on. 

Diana Ingerainen, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister, suur tänu selle ülevaate eest! Hea Igor, aitäh nende soovide eest! Soovin ka kõigile teistele häid jõule! Minu küsimus puudutab sotsiaal- ja tervishoiuteenuste tagamist kõrgharidusega spetsialistidele, nende peredele, kes palgatakse väljastpoolt Eestit. On väga mõistlik, et meie ettevõtjatele see võimalus avardub, ja meil on kindlasti Eestis väga-väga vaja neid spetsialiste. Aga praegu on defitsiit nii tervishoiu- kui ka sotsiaalteenuste osas. Kas on ettepanekuid, kuidas need inimesed saaksid integreerida meie süsteemidesse? Tõesti, meie suudame pakkuda eestikeeles neid teenuseid, aga tihtipeale need spetsialistid ei oska kohe eesti keelt. Kuidas seda pinget maha võtta?

Aitäh selle küsimuse eest! Muidugi on see väga asjakohane küsimus, arvestades kõiki neid eelnõusid, mis valitsuse esindaja täna siin üle andis. Me oleme selle üle ka mõelnud nende eelnõude puhul, iga eelnõu puhul sa pead ju kaardistama võimalikke riske ja väljakutseid. 

Ma ütleksin selle kohta, et see on loomulikult väljakutse, aga see on ületatav väljakutse. Iseenesest, kui meile tuleb täiendav tööjõud Eestisse väga sihitatult ainult nendesse valdkondadesse, mis seda kasvuks just praegu vajavad – need ei ole ka odavama otsa töötajad, vaid oskustöötajad ja sealt edasi –, siis see ju tegelikkuses toob meile majandusse lisandväärtust.

Need arvutused on tehtud, mis on see kulupool ja mis on see tulupool. Tulupool ületab seda kulupoolt kümnekordselt. Kui me võimaldame ettevõtetel paremini kasvada ja panustame ka majanduskasvu, siis see aitab ju kaasa ka kõikidele nendele inimestele, kes on siin juba varem olnud. Ressurss muutub rohkemaks. 

Aga loomulikult Politsei- ja Piirivalveametil on olemas oma instrumendid või hoovad ja ressurss selleks, et teavitada neid inimesi, kellele need elamisload lõpuks otsustatakse vormistada, kelle puhul selgub, et nende tulekust on Eestisse kasu ja et nad mingit ohtu ei kujuta endast. Meil on ikkagi olnud selline nagu tervituspakett, mida me oleme saanud väga palju harjutada seoses Ukraina põgenikele ajutise kaitse andmisega. 

Mina olen ise seda kõrvalt näinud. Kui ma võtsin oma maakodusse inimesi vastu, siis ma arvestasin sellega, et ma pean enam-vähem algusest lõpuni kõik ise ära tegema, neid kantseldama ja neile kõike tagama. Minu suureks üllatuseks saabusid kohe kohalikust omavalitsusest abivalmid sotsiaaltöötajad, kes ütlesid, et meil on kõik kontrolli all, siin on toit, siin on raha. 

See on küll muidugi natukene nagu teine keiss, eks ole. Kui meil välistööjõud tuleb, siis ta ei tule põgenikena. Aga me oleme isegi põgenikega päris hästi ja efektiivselt hakkama saanud, saatnud ka neid keelekursustele, andnud neile integreerumiseks vajalikku infot ja paljud on hästi hakkama saanud. Aga kui tulevad tööinimesed, töövõimelised inimesed, inimesed, kes ei ole hädas sellega, et nad põgenevad sõjast, siis ma ütlen, et nad on palju võimekamad integreerumiseks ja asjadest arusaamiseks. 

Kindlasti kõik need abivahendid aitavad neid. Ma usun, et ka tööandjatel on mõistlik selle peale mõelda, et kui nad toovad siia mujalt inimesi, siis kuidas tagada, et need inimesed saaksid meie ühiskonnas hästi hakkama. Kindlasti ei ole see ainult piirivalvuri või selle ametniku ülesanne, kes elamisloa vormistab. See võiks olla ikkagi ka vastuvõtja ülesanne hoolitseda selle eest, et tema kutsutud inimene ennast hästi tunneb.

Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Jah, ka mina tahaksin tänada väga sisuka ettekande ja heade vastuste eest. Aga on tekkinud niisugune väike vastuolu selles. Ettekandes sa mainisid, et on kenasti saadud palgaraha juurde järgmise aasta riigieelarves, samuti maksuküüru kaotamisega seoses, palgad sisuliselt kättesaadava raha osas tõusevad. 

Teisalt rääkisid sa vastustes, et te olete optimeerinud oma protsesse praktiliselt maksimumini. Ja ühes vastuses sa ütlesid, et 30–50 toimikut on uurija laual. Kas see eraldunud rahahulk, arvestades ka igasuguseid muid protsesse, on siiski viinud ka sellele mõttele, et tegelikult peaks koosseise suurendama, et meie siseturvalisust veelgi parendada?

Aitäh! Paraku see raha, mis me juurde saime, ei ole mõeldud koosseisude suurendamiseks, sest ka see palgatõus, mis me nüüd saavutame, on küll märkimisväärne – patrullpolitseiniku puhul on tõesti see 15%, päästja puhul ta jääb 10% juurde, meeskonnavanema puhul 12% juurde, pluss see maksutagastuse raha. Ta viib meid lähemale sellele eesmärgile, mida inimesed on soovinud, lootnud, mida ametiühingud on sõnastanud, aga me ei ole veel seal. Meil on tegelikult palgaootus ikkagi mõnevõrra kõrge, ootus on mõnevõrra suurem, see surve on jätkuvalt üleval. Me oleme seda muret osaliselt leevendanud, ma ütleksin, isegi märkimisväärselt leevendanud, aga mitte lõpuni. See tähendab, et meil tegelikkuses siin väga ruumi lisapersonali palkamiseks ei ole. Näiteks seesama lisaraha, mida ma mainisin laiapindse riigikaitse kohta – 130 miljonit –, on mitte ainult meile, vaid ka teistele valdkondadele eraldatud sellise klausli või märkega, et inimesi juurde võtta eriti ei tohi. Võimekust tuleb kasvatada, aga niimoodi, et inimesi juurde võtta ei tohi.

Ma toon teile näite, mida see optimeerimine on kaasa toonud ja kui mõjus see on olnud. Enne palgatõusu oli meil patrullpolitseiniku palk umbes 1800 eurot – selle sügise seisuga, enne kui palgatõusud on kohale jõudnud. Kui me ei oleks vahepeal, 15 või 10 aasta jooksul – 10 või 15 aastat, kus toimub suur optimeerimine – midagi teinud, siis nende palk oleks olnud 1200 eurot. Päästjate puhul – enne tõusu – on see miinimum 1400+. Kui me ei oleks päästekomandode koosseisude osas midagi teinud, ei oleks optimeerinud, siis see oleks olnud 800+. Kujutate ette! Ühesõnaga, need oleks olnud sellised palgad nagu Lätis. Ja ma ei kujuta ette, kuidas me oleks saanud inimesi selles valdkonnas hoida või keda me oleks saanud selles valdkonnas hoida. Selles mõttes ma ütlen, et see optimeerimine on olnud meile väljakutse, aga samas on ta ikkagi meid palju edasi aidanud, selles mõttes, et me oleme saanud tööjõu kvaliteeti seal hoida ja tulemust ikkagi oluliselt paremal tasemel hoida. Nii et tõepoolest, hetkel ma ei näe seda ressurssi veel tulemas, et me saaksime laieneda. 

Aga on väga oluline teema, mille kohta ma ütlesin, et minu esimene prioriteet oli tegelikult kriisiks valmisolek, kriisireservide moodustamine. Praegu on tõepoolest selle optimeeritud koosseisuga – rahuajal toimime – kõik hästi. Kui tuleb suur kriis, siis toimime ka mõnda aega, kui see ei kesta väga kaua ja kui see on üks n-ö kriis ühes kohas. Kui on kaks kriisi või kestab pikemalt, siis tekivad juba väljakutsed. See on see, miks me peame väga kiiresti kriisireservide teemaga tegelema. Kriisireservide alla me saame panna n-ö endisi töötajaid, jutumärkides, kes ei ole nagu militaarmõttes reservistid, aga inimesi, kes on välja õppinud ja läinud võib-olla kusagile teise valdkonda, me saaks neid kuidagi mobiliseerida või kasutada, vabatahtlikult kindlasti. Meil on ju valitsemisalas 7646 töötajat, aga üle 5000 vabatahtliku on ainuüksi Siseministeeriumi valitsemisalas. 

Väga paljud vabatahtlikud on läbinud küllaltki kalli väljaõppe. Riik on nendesse investeerinud, kulutanud vahendeid, need on inimesed, kes oskavad asja teha. Selles mõttes, kui me võtame tänavalt suvalise vabatahtliku, kes on võib-olla väga entusiastlik ja tahaks aidata, siis meil temaga on vähem võimalik midagi ette võtta kui sellega, kes on läbinud vastavad kursused ja siis ka praktikas panustanud. Vabatahtlikud päästjad on ju igapäevaselt valves, nad käivad ka väljakutsetel – kes rohkem, kes vähem, aga ikkagi aeg-ajalt käivad. Neil on ka oma täiendõpped, neil on omad võistlused, mida nad teevad, abipolitseinikud samamoodi käivad patrullides. Meil on seal miinimummäär 60 tundi. Mul on endal veel kaks patrulli see aasta vaja kuidagi ära teha, et ma saaks 60 tundi kätte ja õigustaks oma vormi hoidmist. 

Me peame ilmselt praegu vaatama pigem seda suunda, kuidas me kriisireserve moodustame, kuidas me saame sinna vabatahtlikud kaasata. Sellepärast et tõepoolest, 1,3 miljoni inimesega riigis me ei suuda kõike teha samas mastaabis, samal skaalal nagu 30 miljoni inimesega riigis, 100 miljoni inimesega riigis. Me peamegi olema kokkuhoidlikud, me ei suuda rahuajal hoida nii laia süsteemi üleval, mis kõik suured kriisid ära teenindab. Rahuajal me tõmbame kokku, aga me valmistame ennast selleks ette, et kui tuleb kriis, siis selleks on reserv, siis me ajame ennast jälle koosseisu mõttes laiali ja saame nende asjadega hakkama. Ma arvan, et see on pigem see tee.

Mati Raidma, palun!

Tänan ettekande eest ja tunnustan kõiki tegemisi teie valitsemisalas! Teie vastutusala eesmärkide saavutamise üks eduteguritest – räägime siin nii lähisuhtevägivallast kui ka elanikkonnakaitsest ja nii edasi – on tegelikult ühispanus. Pelgalt oma vastutusalaga ei suudeta ju ka reaalselt neid lõppeesmärke saavutada. Väga oluline on ühispanus. Milline on hetkehinnang selles tegevussuunas ja ka vaade ettepoole? Ma räägin siin kogukondadest, kohalikest omavalitsustest eraldi kindlasti.

Aitäh! Väga oluline küsimus. Ma ei ole seda lauset täna veel öelnud, aga nüüd ma kordan seda, et meie eesmärk on see, et iga Eesti inimene teaks, millised on tema rollid kriisi ja sõja korral, ja suudaks neid ka täita. Kuidas me seda saavutame? Üks vahend on needsamad veebikoolitused, mis on juba valmis ja mille kohta me oleme koostöös teiega hädaolukorra seaduse muutmise kaudu pannud kohustuse kõigile avaliku sektori töötajatele see läbida. Ma olen korduvalt öelnud ka seda, et mitte ainult avaliku sektori töötajad, vabatahtlikult võivad seda teha ka kõik teised. On võimalik ka meie struktuuridel, kellel on vabatahtlikud, tuhandeid vabatahtlikke nii-öelda hingekirjas, panna ka neile see kohustus, et laiendada seda 130 000-list kogumit edasi. 

Järgmisena, me oleme panustanud sellesse, et kohalikud omavalitsused palkaksid endale kriisinõunikke. Ja ma näen nendest regionaalnädalatest, mis meil on olnud, või maakonnavisiitidest, kus me oleme kohtunud kohalike omavalitsuste esindajatega, et seal, kus on kriisinõunikud palgatud – suurepärane koostöö, hoopis teine kvaliteet, kuidas kaasa mõeldakse, mida on juba välja töötatud või läbi mõeldud, läbi harjutatud. See on olnud üsna tõhus meede, paljud omavalitsused on seda kasutanud. Mõned mitte, aga oleme püüdnud ka neid veenda, et see on väga hea mõte, see kriisinõuniku palkamine, Põlvamaal näiteks kolme valla peale üks. See on täitsa mõistlik, et mitme valla peale võtta, kui tegu ei ole just Tartu või Tallinnaga. Tartus on väga asjalikud kaks inimest juba tööl, nad võtavad sinna juurde, ma tean, ja see on andnud väga häid tulemusi. 

Meil on tekkinud seal ka näidiskorteriühistuid. See on nüüd järgmine tasand. Kohaliku omavalitsusega me püüame sellel tasandil tegeleda, need kriisinõunikud. Seal on ka toetusskeemid kerksuskeskuste rajamiseks ja uuendamiseks, sinna on raha eraldatud. Järgmine tasand on kogukond. Korteriühistute meede on järgmiseks aastaks samamoodi 2 miljonit, nii nagu sellel aastal oli, kriisikindluse tagamiseks. 

Olles kuulnud Päästeameti käest, et nende kõige probleemsem piirkond on Ida-Virumaa, spetsiaalselt sõitsin Narva ja palusin korraldada kohtumise korteriühistute esindajatega. Mulle suureks üllatuseks oli seal päris palju inimesi, raekoja saal oli inimestest, ma ei ütle, et päris pungil, aga kohad olid täidetud. Seal oli võib-olla 60 inimest kohal ja kõigil olid sellised väga praktilised küsimused. Ma läksin sinna, et veenda neid, et see meede, mida me teile pakume, ei ole mingisugune pettus, vaid see on väga mõistlik asi, sellega tasub tegeleda. Sellega tasub tegeleda ka siis, kui ei soovita, et sõda tuleks, vaid sellega tasub tegeleda kindlasti siis, kui kriisi korral, elektrikatkestuse korral soovitakse see aeg üle elada võimalikult väikeste kahjudega. Mulle tundub, et me saavutasime seal Narva inimestega päris hea kontakti. Ma lähen sinna kindlasti veel, see on üks piirkond, kus ma kõige rohkem käin peale oma kodu ja pealinna. Aga kõikjale mujale läheme ka. 

Järgmine tasand on kohalikud kogukonnad. See on korteriühistutega samal tasemel, selles mõttes, et need on ka MTÜ-d. Me oleme kavandanud, et sellel aastal on meil innovatsioonifondis koos eelmise aasta jäägiga umbes poolteist miljonit ja see määrus tuleb sihituna elanikkonnakaitse tegevustele. Me oleksime võinud seda raha jagada lihtsalt MTÜ-dele, ma ei tea, mis iganes koostööle, aga oleme otsustanud, et kuna elanikkonnakaitse meetmete elluviimine on prioriteet hetkel, siis me nügime ja suuname neid MTÜ-sid, vabakonda mõtlema elanikkonnakaitse teemadel ja midagi ka selleks ära tegema. 

Me teeme seal kolm prioriteediastet. Me võtame fookusesse piiriäärsed piirkonnad, kus on see ärevus kõige suurem, piiriäärsed maakonnad, vallad, maakonnad, ja siis kogu ülejäänud Eesti. Loomulikult me ei tee kõike ära, me ei tee selle 2 miljoniga kõiki korteriühistuid ära, me ei tee pooleteise miljoniga kõike üle Eesti MTÜ-de abil ära. Aga me astume mingisugused esimesed sammud ja niipea, kui meil tekib vahendeid juurde, tekib juba inimestel arusaam, et see on see teema, millega võiks tegelema hakata, on mingid head praktikad. Nii nagu meie inimesed on alati vahepeal käinud välismaal ja vaadanud häid praktikaid, on ka Eesti sees mõned piirkonnad, kus on rohkem edu, mõned näidiskorteriühistud. Pärast järgmist aastat, kui me oleme päris mitu miljonit sinna investeerinud, ma usun, on meil rohkem selliseid eduelamusi ja need aitavad kaasa sellele, et see hoog läheb üles selles osas.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Austatud minister! Riigikogu on viimastel nädalatel käsitlenud ajateenistuses keelenõuete küsimust. Kuna ma saan aru, lõimumise ja sidususe teema on kuidagi otsapidi ka teie portfellis. Mõned on viidanud, et sellise keelenõude kehtestamine ajateenistuses oleks tõsine hoop lõimumisele või kuidagi ühiskonna sidususele. Te kindlasti olete märganud seda debatti siin Riigikogus ja ehk olete ka selle valdkonna inimestega arutanud, kas selline mõju võiks olla. 

Kui tohib, ka teine küsimus. Austraalias toimus mõned päevad tagasi terrorirünnak juutide vastu. Sellele eelnes tegelikult selline juutidevastase vaenu ja vägivalla õhutamine, millest praegu Austraalias palju räägitakse. Pole saladus, et me ka tegelikult Eestis selliseid ilminguid viimasel ajal oleme rohkem näinud. Kui palju see küsimus teile muret valmistab ja kas on põhjust sellele rohkem tähelepanu pöörata?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma mõtlesin sellele näiteks just eelmisel nädalal seoses inimõiguste päevaga, kui tuli kriitikat Siseministeeriumi ja justiitsministri aadressil seoses inimõigustega. Ma mõtlesin sellele, et mis meil see päris probleem tegelikult seoses inimõigustega on. Kas päris probleem on mõned sammud, mis me jätsime astumata, sellepärast, et need oli mõistlik astumata jätta, et mitte põhiõiguste kallale minna, eks ole? Aga me justkui mõtlesime juba halbu mõtteid. See oli nagu kuidagi meile nagu süüks pandud, et me ei tohi isegi diskussiooni alustada ühegi asja üle. Või on probleemiks see, et me ei räägi piisavalt palju inimeste õigusest näiteks oma kodus mitte peksa saada või ka mitte surra terroristi käe läbi? Selles võtmes on kindlasti see radikaliseerumise ohu ennetamine jätkuvalt aktuaalne küsimus. Jah, meil oli siin üks õnnetu VTK, mis ma pidin tagasi võtma, sellepärast et ühel hetkel see ratsionaalne arutelu selle teema ümber muutus võimatuks, aga see ei tähenda, et see oht on kuidagi nagu ära kadunud. See, mida me Austraalias nägime, oli väga hea näide, kus ilma igasuguste võrgustiketa, ilma igasuguse füüsilise lävimiseta inimesed radikaliseerusid ja panid toime väga julma teo. Internet piire ei tunne ja me kindlasti peaksime mõtlema ka selle peale, mis ohud meil seoses uute tehnoloogiatega tulevad. Me kindlasti ei ole Eestis ka kuidagi puutumata sellest. Minu tähelepanu on alati olnud väga teravdatud kõikidel nendel arengutel. Ma olen juudi kogukonnaga ka üsna tihedas suhtluses olnud, esimese visiidi ka, see oli nii-öelda usu-, kuidas öelda, palvemajja ma tegin just sinna sünagoogi ja rääkisin seal ka kogukonnaga laiemalt. Meil on väga tihe kontakt nendega. Kui nad on kutsunud ja soovinud oma muresid arutada, siis me oleme seda ka nagu teinud. Ma olen sellele tähelepanu pööranud, et igasugused sellised tendentsid, mis võiksid kaasa tuua kuidagi sellist, ütleme, radikaliseerumist või terrorismi toetavat narratiivi, need ei ole Eestis teretulnud. Me seisame neile vastu kindlasti kõikide võimalike vahenditega.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Mind huvitab tegelikult sama teema, millele kolleeg Kruuse ja veel mõned on viidanud, ehk lähisuhtevägivallaga seonduv. Me teame, et Eestis on aastas üle 3000 sellise teate, samal ajal on see hulk kindlasti veel märkimisväärselt suurem kui ametlikult registreeritud perevägivalla kuriteod. Mulle on jäänud selline mulje – sealhulgas siis, kui oli sotsiaalkomisjoni ja õiguskomisjoni ühisistung –, et ei ole väga head plaani, mis need järgmised sammud peaksid olema, kuidas seda jätkuvalt väga suurt ja kriitilist probleemi adresseerida. 

Ma arvan, et see viibimiskielu pikendamine on kindlasti õige otsus, aga oluliselt rohkem tuleks ära teha ennetuses ja ka sellise heas mõttes arusaama tekitamisel, et ei ole päris niimoodi, et juhtub korra, juhtub kaks, juhtub kümme korda, aga tegelikult väga suuri tagajärgi ei kaasne. Paratamatult mul on selline tunne, et need karistused on liiga leebed. Mu küsimus teile ongi, mis on teie ministeeriumi ja valitsuse plaanid selle järelejäänud aasta jooksul lähisuhtevägivalla probleemi nii palju kui võimalik lahendamiseks.

Aitäh selle küsimuse eest! Nii plaanid kui ka tegevused, millega oleme juba alustanud, on keskendunud esmajärjekorras sellele, et tuvastada need lüngad ennetuses ja järeltegevustes, mis selle probleemi lahendamist on takistanud, on olnud selle tõhusa lahendamise puhul takistuseks.

On toimunud mitu ümarlauda, kus PPA esindajad ja väga mitmed muud osapooled on osalenud. PPA on läbi oma praktiliste kogemuste üritanud anda maksimaalselt infot, millega meie teenistused peavad igapäevaselt silmitsi seisma. Ka nende valdkondade inimesed, kes igapäevaselt sellises võtmes ei tegele, peavad saama aru, kuivõrd oluline see on. 

Mõnedes küsimustes on juba üksmeel leitud, mida teha. Aga praegu vastates on minu mure selles, et ennetus otseselt meie valdkond selles küsimuses ei ole, see jääb politsei tegevusest väljapoole. Samamoodi jääb see järeltegevus politsei tegevusest väljapoole. Politsei tegeleb väljakutsetega, aga politsei ei määra karistusi. Karistused on nagu Justiitsministeeriumi pärusmaa. Mul on siin seda keeruline kommenteerida.

Pärast seda Tartumaa juhtumit ma suhtlesin ka selle kohtunikuga. Ma ei soovinud teda kuidagi mõjutada, vaid tahtsin lihtsalt aru saada, miks need otsused on olnud sellised. Seal on olnud palju nüansse, n-ö juhtumipõhiseid nüansse, miks on asjad niimoodi kujunenud. Ka on olnud tegu üldise lähenemise printsiibiga, et üritatakse nagu sellist taasühiskonnastamist ja seda lähenemist viljeleda rohkem kui otsest kiiret karistamist. Ma arvan, et see jätkuv analüüs on esimene etapp. Aga me ei ole veel sealt välja tulnud, et kõik osapooled saaksid ühtemoodi aru, mis asjad on vaja ära teha ja kui suures ulatuses. Aga me töötame selle nimel, et see juhtuks võimalikult kiiresti. 

See viibimiskeelu eelnõu, mis Riigikokku jõudis, oli meie poolt lihtsalt selline esimene meede, mis aitaks nendel väljakutsetel käivatel patrullidel midagi ette võtta ohvri kaitseks. See on lihtsalt konkreetse meede. Aga ma olen nõus, et need lahendused asuvad väga suures ulatuses ikkagi mujal, mitte politsei tegevuses. 

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Hea minister! Kõigepealt palvena minu hea kolleegi Raimond Kaljulaidi poolt siis palus meelde tuletada, et ajateenistuse ja lõimumise kohta äkki te saate minu küsimusele vastates vastata. 

Aga PPA-le on aastatega ikkagi järjest rohkem tulemas tegelikult erinevaid ülesandeid. Vaatame digimaailma, vaatame idapiiri, vaatame pettusi – neid küsimusi on päris palju. Ja tegelikult on ju lahendus olemas, kuidas ressurssi juurde saada, vähemalt teatud lihtsamates küsimustes. See on kohaliku korrakaitse üksus ehk Tallinna puhul mupo. Aastaid on sellest räägitud. Ma tean, et minu teada teie toetate seda, Siseministeerium toetab seda, Politsei- ja Piirivalveamet väga toetab seda, et mupo vähemalt saaks joodikuidki tänavapingilt ära viia. Ometi ta seda jätkuvalt teha ei saa. Kas te annaksite palun ülevaate, miks see eelnõu seisab? On see poliitiline põhjus, mingi sisuline põhjus? Kuidas te kavatsete sellega edasi liikuda?

Aitäh selle küsimuse eest! Nii, ajateenistusest siis kõigepealt. Eks ma saan mõlema poole argumentidest aru. Ma mõistan neid, nii neid, kes ütlevad, et see on olnud hea integratsiooniprojekt. Neid näiteid on väga palju, häid näiteid, on ka palju halbu näiteid. Ma mõistan ka neid, kes ütlevad, et kui nende töö on ajateenijate väljaõpetamine, nende töö ei ole keeleõppe pakkumine. Selles mõttes on mõlemapoolsed argumendid mõistetavad. Aga nagu ma aru saan, siis pall on siiski nüüd Riigikogu käes, et jõuda selles küsimuses mingisuguse kokkuleppe ja lahendini. Ma soovin Riigikogule jõudu selleks. 

Mis puudutab seda korrakaitseseaduse muutmist KOV-i korrakaitseüksuste vaates, jah, see eelnõu seisab Vabariigi Valitsuse istungi järjekorras, nii-öelda istungi päevakorra järjekorras. Meil lihtsalt ei ole olnud aega, et läbi rääkida kõik nüansid ja saavutada see poliitiline kokkulepe, et see eelnõu läheks istungile edasi. See ei ole seotud olnud kellegi soovimatusega hetkeseisuga või mingisuguse väga suure vastuoluga, sellepärast et me oleme tegelikkuses valitsusleppes selle üle kinnitanud. Meil on seal punkt, kas 56 või 57, ma praegu peast ei mäleta, ma mäletan, et emb-kumb ta oli, kus on kirjas, et me võimestame kohalikke omavalitsusi nagu korrakaitseülesannete täitmisel. Selle punkti sisustamine põhimõtteliselt ju käiks läbi selle eelnõu. Ma eeldan, et meil koalitsioonilepe ikkagi kehtib ja me läheme sellega edasi. Lihtsalt võib-olla see vajab ka siin majas natukene selgitamist. Miks ma ei ole jõudnud selle selgitamisega tegeleda? Sest lihtsalt teised, hetkel sellised akuutsed teemad on tulnud peale, millega oleme pidanud tegelema. Kevadest peale oli see hädaolukorra seaduse muutmine, olid need numbrituvastuskaamerad, olid meil siin seesama, ütleme, see viibimiskeelu eelnõu ja relvaseaduse muutmine. Me oleme saanud nendega mingis mõttes kuhugi faasi ja järgmisena, ma usun, et jaanuarikuus, jaanuari alguses tuleme korrakaitseseaduse muutmise juurde tagasi. Siis saan jätkata jõudsalt nagu sellega tegelemist. Siiamaani on ikkagi praktika näidanud, et kus me oleme tegelemist alustanud, siis oleme ka tulemuseni jõudnud.

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister, suur tänu tõesti väga sisuka ettekande eest! Soovin teile ka toredaid saabuvaid jõulupüvi. 

Aga minu küsimused puudutavad rahvusvahelist julgeolekumõõdet. Ma küsin kõigepealt sellise probleemi kohta nagu veealuse taristu kaitsmine, mis on meil siin viimasel ajal ju ka väga aktuaalne olnud, õnneks nüüd mitte viimasel ajal, päris hiljuti, aga kindlasti ei ole see probleem kuhugi kadunud. Kas siin on meil mingeid võimekusi juurde tekkinud, näiteks koostöös teiste riikidega?

Ja teine küsimus puudutab seda, et Eesti kaitseb enda piiri, aga see on ühtlasi Euroopa Liidu välispiir. See, kuidas see piiri kaitsmine on korraldatud ja rahastatud – kas siin peaks ka Euroopa Liidu teised riigid näitama üles mingit suuremat solidaarsust või Euroopa Liit ka tsentraalselt?

Aitäh nende küsimuste eest! Tõepoolest, väga oluline moment, millest me täna ei ole rääkinud, on seesama veealuse taristu kaitse. Olen seda küsimust korduvalt ka Euroopa Liidu nõukogudes artikuleerinud, välja hääldanud. Meil on mitmeid riike, kes saavad sellest päris hästi aru. Meil on selline formaat, kus me kohtume ka Läänemere ümbruse riikidega. Need on informaalsed kohtumised, aga selliste kaasamõtlejatega on ikkagi väga hea suhelda. Viimati oli meil üks elanikkonnakaitse samameelsete riikide koalitsiooni kohtumine Rootsis Stockholmis, kus me rääkisime sellest detsembri alguses, ja oktoobri lõpus oli Gdanskis Poolas Poola eestvedamisel. Kõikidel neil kohtumistel seesama merealuse taristu küsimus on üks selline, mis on läbiv teema. 

Kui aastaid tagasi küsiti, kas Ukrainas toimuva Venemaa agressiooniga tekib mingisugune ülevoolavuse efekt – spillover, inglise keeles öeldakse –, siis me oleme praeguseks näinud, et see efekt on tulnud just meie Läänemerele tänu sellele, et Venemaa jaoks on eluliselt tähtis selle varilaevastiku opereerimine ja väga suur osa nendest tuludest tuleb läbi Läänemere kanali. Aga selle varilaevastikuga seoses on olnud mitmeid ohtusid. Nagu me siin ka eelnevatel jõuludel oleme tähele pannud, et nii kui meil on pühad, siis tekivad igasugused intsidendid ja muud sellised asjad. Seda teemat võetakse väga tõsiselt. 

Nii seoses Poola õhupiiri rikkumisega kui ka meie õhupiiri rikkumisega on korraldatud õppuste formaatides kohaloleku suurendamised, sealhulgas Läänemerel. Olen sellest rääkinud ka meie liitlastega väljaspool Euroopa Liitu, näiteks brittidega. Kui nad on küsinud, millega nad saaksid aidata, siis ma olen alati korranud, et nii nagu aastal 1918 oleks Briti laevastikust alati abi meie vete lähedal. Nad on siis öelnud, et nad mõtlevad sellele tõsiselt. Aga eks nad osalevad ka NATO formaadis kindlasti meie ühistel õppustel. 

On olemas konkreetsed sammud, meie kohalolu suurendamine. Noh, me oleme näinud ka, et venelased on samamoodi reageerinud, nad on hakanud neid laevu kuidagi valvama, nad on üritanud seirata. Aga see tähendabki, et mõlemad osapooled väga jälgivad teineteist. Enam ei ole nii, et kusagil varitankerid uitavad ja keegi ei pane tähele. Olen käinud ka Varssavis Frontexi peakorteris ja nende juhtimiskeskuses, operatsioonikeskuses, kus on ekraanide peal kogu meie ruum alates Vahemere lõunasoppidest kuni Põhja-Soomeni – kõik on näha, kus mingisugused laevad on. Need laevad, mis on mingil põhjusel problemaatilised, on alati ka ära märgitud, neid jälgitakse. Vahetatakse infot, näiteks, kas see laev oli mõni aeg tagasi Kreekas, nüüd on ta seal Soome lahes. Info liigub läbi Frontexi päris efektiivselt. Nii et tegeleme sellega.

Aga mis välispiiri puudutab, siis jah, see on meie prioriteet alati olnud seista selle eest ja tuletada meelde, et me kaitseme mitte ainult oma välispiiri, vaid kogu Euroopa Liidu välispiiri. Me kaitseme Schengeni välispiiri. Ja välispiiri kaitse on üks kahest tugisambast, mis kogu rändeteemalisi hübriidrünnakuid aitab tõrjuda, välispiiri kaitse ja tõus tagasisaatmine. Ja me oleme sealt saanud ka, ikkagi kümnete miljonite ulatuses oleme saanud abi oma välispiiri ja piiri valvamise taristu jaoks. Kui tulete välispiiri vaatama kunagi või koos piirivalvega tutvuma näiteks nende ruumide või tehnikaga, siis tihtipeale leiate need kleepsukesed üles nende autodel, nende seadmetel. See on asi, mis on päriselt toiminud. Ja siin varasemalt toodi välja, järgmises rahastusperioodis on sisejulgeolekule ja siseturvalisusele väga palju rohkem vahendeid ette nähtud. Nii et siin on meie võimalus saada ka droonikaitse osas ja see kõik toetab meie piiri valvamist ka.

Peeter Tali, palun!

Austatav Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Aseesimees, ma parandan. Esimees tegi mulle siin märkuse enne ja siis ma kuidagi jäin kinni. Aga parandame ära! 

Nüüd, sõjalisest vaatest Euroopa ei ole ammu enam nullfaasis, vaid on faasis üks. Me räägime sellest, et Saksamaal on üle 200 diversiooni- ja sabotaažiakti olnud kriitilise taristu vastu ja GRU töötleb Belgia poliitikuid ja pangandustegelasi eesmärgiga Vene külmutatud varasid lahti sulatada ja Ukrainasse suunata.

Nüüd küsimus Eesti kohta. Kuidas teil läheb selle droonitõrje kupli või müüri ehitamisega? Kuidas kaitsta näiteks Tallinna lennuvälja? Need droonid ei pruugi tulla üle piiri, vaid võivad tulla ka Eesti seest. Ja teine küsimus.

Teie aeg!

Sõja võidab alati reserv. Ma vabandasin ka pool minutit. Sõja võidab alati reserv. Kuidas te olete planeerinud üles ehitada Siseministeeriumi valitsuse reservi kriisi ja sõja puhuks?

Aitäh selle küsimuse eest! Mõlemad küsimused eeldaksid vist omaette pikka ettekannet. Ma katsun lühidalt teha. Droonimüüri või droonikaitse osas läheb meil mõõdukalt hästi. Ma ei saa öelda, et väga hästi, sellepärast et asjad ei ole valmis ja kõik on alles töös. Ma üritan teadlikult vältida seda sõna "müür", sest kui alguses hakati kõnelema müürist, siis sõna tuli põhiliselt kasutusse idapiiriga seonduvalt. Aga me oleme väga kiiresti aru saanud, et müüriga ei ole droonide puhul midagi teha. Sul peab olema vihmavari või kuppel, sest nad võivad tulla igast suunast.

Me oleme nüüd ka Euroopas rääkinud droonikaitsest kui kuplist. Meil on viimastel kohtumistel olnud hoopis Saksamaa selle teema eestvedaja pärast seda, kui nad kogesid ka neid droone, mis võisid tulla näiteks ka Läänemere poolt nendesamade varilaevastiku tankerite pealt täiesti vabalt. Nii et me oleme teadvustanud seda, et müürist ei ole enam põhjust rääkida. 

Meie valitsusala loomulikult keskendub piiri valvamisele ja ka mõnedele olulistele objektidele – Tallinna lennujaam ja mõned suuremad linnad ja meie keskused seal hulgas. Niipalju on meil edasiminekut, et oleme välja kuulutanud raamhanke mahus rohkem kui 400 miljonit eurot. See raamhange ongi mõeldud tervikliku droonituvastuse ja -tõrje lahenduse saamiseks Eestile, mitte ainult Siseministeeriumi valitsemisalale, vaid ka Kaitseministeeriumi valitsemisalale. PPA on selle hanke välja kuulutanud sellepärast, et meil on võimalik seal välisvahendeid kasutada märkimisväärsel hulgal. Seetõttu peab meie valitsemisala asutus olema selle hanke väljakuulutaja ja läbiviija, et me need välisvahendid saaksime kasutusele võtta droonituvastuse ja -tõrjeseadmete soetamiseks. Lisaks on Kaitseväel või Riigi Kaitseinvesteeringute Keskusel olnud tegemist muude hangetega, nii et me otsustasime neid aidata. 

Aga ma arvan, et see on väga hea, et meil on selline üldine hange, sellepärast et siis me näeme suurt pilti. Ei ole niimoodi, et erinevad osapooled omas nurgas midagi meisterdavad igaüks ja need ei ühildu. Läbi selle ühise hanke mõeldakse see asi ka terviklikult läbi. Loomulikult meil seda 400 miljonit veel ei ole, sellepärast ongi tegu raamhankega. Vastavalt sellele, kuidas me vahendeid juurde saame, me saame neid raamlepinguid kasutada. Nii et väljavaade on positiivne. Kõik, mida me praegu saame teha, on tehtud. 

Nii, ja sõja võidab reserv. Selles osas ma saan ainult nõustuda. Siin sai kõneldud, et meil praegu kutselised struktuurid on meil rahuaegsed, väga optimeeritud. Väga oluline kontingent, kelle peale me kriisireservide loomisel loodame, ongi needsamad vabatahtlikud, kes on ennast juba üles andnud, kes on juba koolituse läbinud. See on meie kõige esimene kontingent, kust meil on mõistlik inimesi meie kriisireservidesse määrata, sellepärast et neil on juba motivatsioon, neil on juba väljaõpe, neil on olemas see kogemus. Mingil määral teatud organisatsioonide ametite puhul on need endised töötajad näiteks, kellega me saame arvestada. On olemas organisatsioone, kuhu me ei saa vabatahtlikke võtta väljastpoolt. Ja nii see hakkab minema. 

Meie kriisireservi vajadus on hinnanguliselt üle 8000 inimese. Meil on neist olemas 3200. Me peame loomulikult selle tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse menetlemise käigus mõtlema ka sellele, et laiapindne reservi tagamine on vajalik mitte ainult Kaitseväele, vaid see on vajalik ka politseistruktuuridele, see on vajalik päästjale. Seda sellepärast, et kui asjad peaksid väga koledaks minema, siis keegi peab ju näiteks varingupäästega tegelema. Varingupäästega ei saa tegeleda lihtsalt inimesed, kellel ei ole mingisugust väljaõpet ega oskusi, vaid sellega peaksid tegelema spetsialistid. Ja siin me peaksime selles osas ka mingile mõistlikule kokkuleppele jõudma, et need inimesed ongi seal selles reservis, mitte mõnes teises reservis ja nad ei lähe kusagile mujale, vaid nad tegelevad nende väga vajalike asjadega.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus puudutab võõrtööjõu sissetoomist või -lubamist. Ma tean jah, et valitsuskoalitsioon on sellise poliitilise otsuse langetanud, ja nüüd on olnud teie ülesanne töötada välja see seaduseelnõu, mis on olemas ja millest on ka räägitud.

Kriitikud räägivad kahest probleemist selle juures. Sisuline probleem majanduses on meil ju kõige suurem see, et tootlikkus on madal. Meil oleks vaja suuremat tootlikkust ja lisandväärtust rohkem luua. Suhteliselt odava tööjõu sissetoomine ei motiveeri seda tootlikkust tõstma. Ja tõenäoliselt nendes ettevõtetes ja tööstustes, kus tootlikkus on suur ja lisandväärtus kõrge, on töötajate palk kindlasti üle keskmise Eesti palga. 

Teine probleem on see, et kogu aeg on Siseministeeriumi haldusala toonud välja erinevaid riske sellise tööjõu sissetoomise juures, sh radikaliseerumist islamismi mõttes. Arvestades neid riike, kust neid tuuakse, on see risk üleval. Aga nüüd te peate ise oma haldusalale vastu töötama. 

Aitäh selle küsimuse eest! Ma kindlasti ei tööta oma haldusalale vastu. Kõiki riske kaardistatakse, võimalikult põhjalikult analüüsitakse ja leitakse ka maandamismeetmed. Ükski eelnõu ei jõua teie ette niimoodi, et valitsuse tasandil ei ole maandamismeetmeid läbi mõeldud. Seda näiteks ka selles osas, kust riikidest need inimesed võivad tulla, ja teiseks ka selles osas, kuidas neid lube menetletakse. 

Meil keegi ei anna lube liiga kergekäeliselt ja suvaliselt. Iga sellist luba menetletakse vajaliku põhjalikkusega, et välistada julgeolekuoht Eesti riigile. Põhimõte on ju selline, et kui meil teatud üksikus kaasuses ei ole täielikku kindlust, et julgeolekuoht on välistatud, siis see inimene luba ei saa. Põhimõte on selline ja me sellest põhimõttest kuidagi ei loobu. 

Mis puudutab tootlikkust ja seda, et me oleme teinud poliitilise kokkuleppe, siis me ei ole teinud poliitilist kokkulepet lihtsalt iseenese tarkusest või lihtsalt sellepärast, et me tahtsime poliitilist kokkulepet teha. Tööandjad ja ettevõtted on pikalt pöördunud sel teemal, et neil on teatud valdkondades just nimelt selle taseme oskustöölisi puudu, keda meie enda haridussüsteem ei suuda lähiaastatel füüsiliselt lihtsalt juurde toota. Ta ei suuda meile füüsiliselt neid inimesi anda. Ettevõtjad ütlevad, et nad kasvaksid, nad areneksid, aga neil on inimesi puudu. 

Tuletame meelde, et 1,3 miljonit inimest on ikkagi mõne suurema riigi jaoks üks linnaosa inimeste arvu poolest, aga meie peame kõik ära tegema. Meil on alati see inimeste puuduse probleem. See 0,8 Eesti keskmist on paljudes maakondades ikkagi keskmine palk. Mõnes maakonnas ta võib napilt seda ületada. Meil on need käärid päris suured. 

See eelnõu on ikkagi valminud sellises tihedas koostöös ettevõtetega, teadmuspõhiselt, võttes OSKA raportist just nimelt sihitult ainult need valdkonnad, kus on see puudus kõige suurem. Arvutus ongi tehtud vastavalt sellele, et seda konkreetset puudust kõige suuremas probleemkohas lahendada, mitte anda laialt kuidagi seda, et kes iganes võib tuua, ja siis kuidagi väga madalate kriteeriumidega. 0,8 keskmist palka, ma väidan, ei ole madalapalgaline tööjõud.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Kohati mulle tundub, et see peegelprintsiip kehtib ka Eestis: totalitaarne naaber, ja me liigume ka vaikselt sinnapoole, et preventiivriigi mudelid ja nii edasi. Tuletan meelde, ja millegipärast on teie erakond kuidagi see, kes täidab seda. Noh, mäletate siin superandmebaasi, küll mitte teie all, justiitsministri all. Mis seal veel oli? Aa, Riigikogu esimees Lauri Hussar vahepeal üritas erakorralisi volitusi saada, nagu ei õnnestunud. Nüüd keelas meil ära sisuliselt tema juhtimisel jõuluvana. Ega teiegi pole siin puhas poiss. Septembri algul tulite välja sellise meelsuskontrolli väljatöötamiskavatsusega, mille kohta vandeadvokaat Keres nimetas seda hullumeelseks plaaniks.  

Aga minu küsimus on see, et milliseid hullumeelseid plaane – loomulikult hea mõttega – hautakse veel Siseministeeriumis. Ja kuidas teie, mulle tundub, et aruka inimesena …

Teie aeg!

… sai tulla sellega välja, mille raputasite pärast tuhka pähe ja ütlesite, et oli läbi mõtlemata ja nii edasi? Ja häid pühi ka muidugi, lähenevaid!

Aitäh! 

Aitäh! Jõuluvanaküsimuse me lahendasime päris ettekande alguses ära, et kuidas sellega on. Ma praegu sellel rohkem ei peatuks, et see teema sai ära kaetud. 

Aga selles osas ma tahaks kinnitada, et me ei liigu mitte kuidagi totalitaarse riigi või sellise ühiskonna poole ainult sellepärast, et me arutame teatud asju. See, kui me saame asjade üle arutleda ja hinnata, kas mingi meede on mõistlik või mitte, see näitab seda, et meil on vaba ühiskond, et meil on arutelu võimalik. Ühtegi hullumeelset plaani Siseministeerium ei hau, meil ei ole hullumeelseid plaane. See, mida te proovisite sildistada meelsuskontrolli all, ma siin vastates ühele teisele kolleegile, küsimusele, me korraks käsitlesime seda teemat, see oli seotud radikaliseerumise ohu vältimisega, eks ole. Seal tegelikult oligi võimalik arutada ja kaaluda, millised meetmed on mõistlikud, millised meetmed on võib-olla ebamõistlikud. Inimese õigus mitte saada terroristi käe läbi tapetud on ka oluline õigus, mida me peaks kaitsma, eks ole, oma tegevusega. Inimõigusi ja vabadusi on võimalik kaitsta ainult turvalises elukeskkonnas. Kui turvalist elukeskkonda ei ole, siis ei ole meil ei vabadusi, ei inimõigusi. Selles mõttes see ausalt asjadest rääkimine, arutlemine, vajadusel mõne asja väljajätmine selle arutelu tulemusena, see kindlasti ei näita meie liikumist totalitaarse ühiskonna poole, vaid see kinnitab meie olemasolu vaba ühiskonnaga, kus diskussioon on võimalik.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Samuti tänan sisuka ettekande ja vastuste eest. Äkki suudate vastata sellele küsimusele, mida me oleme üle poole aasta siin saalis arutanud. Kuidas on Eesti turvalisuse ja tootlikkuse tõusu jaoks mõistlik see, et me 250 noort inimest koolitame välja ja suuname Tartusse Rootsi vange valvama ja samas lubame sisse kolmandatest riikidest pärit inimesi, keda me soovime suunata valdkondadesse, kus meil tööjõupuudus on? See tegelikult ei ole loogiline, aga kas teie jaoks on?

Valdkondadevaheline tööjaotus ja koostöö on kahtlemata oluline nii kohaliku omavalitsuse kui ka riigi tasandil. Mul oli väga hea meel kuulda, et jaanuaris tulete eelnõuga, mis mupole annaks suuremad õigused näiteks purjus inimestega tegelemiseks. Aga kas koostöös Sotsiaalministeeriumiga on plaanis muuta ka seda, et näiteks parameedikukoolituse läbinud politseinikud saavad anda esmast arstiabi, kuna nad on sageli sündmuskohal esimesed?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma alustan lõpust. Meil on täiesti kokkulepe olemas, et selles suunas me liigume. Jaa, politseivormis parameedik saab need õigused, et teha ka neid sekkumisi, mida tal hetkel võimalik teha ei ole. Ja meil olid ju need pretsedendid ka, kus ühtepidi justkui nagu rikuti seadust, aga teistpidi päästeti inimese elu ära. Kindlasti on mõistlik liikuda ikkagi oma õigusruumiga sinnapoole, kus see toetab tervet mõistust. 

Nüüd see teema, mis Rootsi vange ja tööjõudu puudutab. Ma ei näe siin vastuolu sel põhjusel, et on teatud ameteid, kus me saame rakendada ainult oma inimesi, Eesti kodanikke, Eesti inimesi. Kusjuures vanglateenistuse palgad on mõnevõrra kõrgemad kui see 0,8 keskmist, see on üle Eesti keskmise. Nii et selles mõttes, kui meil on valida, kuhu me oma inimesed võiksime tööle suunata, siis pigem suuname sellele tööle, mis on kõrgema palgaga ja mida saavad ainult meie kodanikud teha. 

Seda enam, ma lõunaeestlasena päris ausalt ütlen, et see 250 täiendavat töökohta on Lõuna-Eestile päris oluline. Kogu aeg on kõneldud sellest, miks riik ei tule regiooni, miks ta ei too mingeid asutusi sinna. Palun, siin on teile peaaegu kahe ministeeriumi jagu töökohti, mis tulevad Tartusse ja mis tegelikult avaldavad mõju Jõgevamaale, Põlvamaale, Võrumaale, Valgamaale ja Viljandimaale – suurepärane lahendus. 

Ja neid oskustöölisi, keda meil on ajutiselt vaja, me saame siis nii-öelda laenata, kas siis mõneks ajaks, täpselt sinna, kuhu vaja, sinna valdkondadesse, kuhu vaja. Seal on see lävend mõnevõrra madalam. Selles mõttes ma ei näe siin vastuolu, et kõik saavad tööd. Meie, Lõuna-Eesti inimesed saavad natukene kõrgepalgalisemat tööd ja ettevõtted saavad areneda. Ma veel kord kordan, et see eelnõu ei ole ju tulnud lihtsalt tühja koha pealt. Me oleme ikkagi kuulanud ettevõtjaid ja soovinud kuidagi neid aidata nende kasvamisel. 

Enne, kui ma vastamise lõpetan, ma tahtsin ühe asja veel öelda. Ma näen, et küsimused on nüüd ammendunud, ja ma püüdsin aega kasutada niimoodi, et võimalikult põhjalikult vastata nendele küsimustele. Mõne minuti pärast algab Vabariigi Valitsuse pressikonverents. Seoses selle piiriintsidendiga oleks minu viibimine seal pressikonverentsil äärmiselt oluline. Ma näen, et kõned on veel tulemas. Teie lahkel loal läheksin praegu Vabariigi Valitsuse pressikonverentsile. Kui te noogutate, siis ma järeldan, et mulle andestatakse see. Ja ma vaatan need kõned kindlasti järele. Te võite mulle pärast tunnikontrolli korraldada, ma vaatan need kindlasti pärast järele. Aitäh teile!

Suur tänu, lugupeetud siseminister! Teie põhjendused on täiesti arusaadavad. Suur tänu põhjalike vastuste eest ja väga elava arutelu eest! Enne kui ma avan läbirääkimised, ma pean tegema ühe väga olulise täpsustuse. Siin Peeter Ernits rääkis mingisugusest Riigikogu esimehe meelsuskontrollist. Ma pean küll ütlema, et see on täiesti vääriti mõistetud arusaam sellest, milliseid ettepanekuid Riigikogu vanematekogu arutas. Me arutasime nimelt võimalust, et Riigikogu ise saab otsustada Riigikogu liikmete liikumispiirangute üle, mitte et kõrgendatud kaitsevalmiduse olukorras teeks seda ammu enne seda, kui võimalik erakorraline olukord välja kuulutatakse, teeks seda Vabariigi Valitsus kõrgendatud kaitsevalmiduse väljakuulutamisega. See oli see küsimus, mida me arutasime. Ja antud juhul see tänane olukord ongi põhiseaduse mõistes küsitavam kui see ettepanek, mida me Riigikogu vanematekogus arutasime. 

Mis puudutab muidugi jõuluvana mängu toomist, siis ma arvan, täna on veel kord paslik korra seda lihtsalt meenutada, head kolleegid, et see oli vanematekogu ühine otsus, et see tore traditsioon siin Riigikogu saalis sellel korral enam ei toimu, ja seda põhjusel, et meil on jätkuvalt väga palju põhjalikku tööd tarvis siin teha, mida me ka jätkame. Sellepärast, et ma avan nüüd ka läbirääkimised ja läbirääkimised on fraktsioonidele. Ning ma palun siia kolleeg Andre Hanimägi, ma saan aru, volituse alusel ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel.

Aitäh, head kolleegid! Aitäh ka siseministrile ja tagantjärele ka ilusat jõuluaega! Tõepoolest oli siis seekord tema meil jõuluvana asemel. Kuigi hea esimees ütles, et see oli ühine otsus, siis ma jään siin Riigikogu liikmena – mitte fraktsioonina, vaid Riigikogu liikmena – eriarvamusele. Ma arvan, et oleksime suutnud nii jõuluvana kui ka Igor Taro ära kuulata – küll erinevatel aegadel, aga samal päeval. 

Aga alustada tuleks kindlasti positiivsest, nii nagu elus ikka. Siseturvalisuse valdkonna eelarve maht on 529 miljonit, asjatundlik ja kiire abi, avaliku korra tagamine, päästetööd, elanikkonnakaitse – kõik väga olulised küsimused. Loomulikult on väga positiivne, et ees on ootamas palgatõus, mille puhul on minister öelnud oma kindla sõna, et see on suunatud eelkõige eesliini töötajatele. 

Samuti on oluline rõhutada, et usaldus siseturvalisuse asutuste vastu on jätkuvalt väga kõrge. Politsei- ja Piirivalveametit, Päästeametit, Häirekeskust usaldab 90+% inimestest. See tase ei ole kindlasti iseenesestmõistetav. See on aastatepikkuse professionaalse töö tulemus ja väärib igati tunnustust – igaüks teist, kes te siseturvalisuse valdkonnas töötate.

Teiseks, jätkuvad olulised tööd, näiteks idapiiri väljaehitamine, et tagada parem kaitse maal, õhus ja vees. Ja nagu me näeme nii meie Euroopa partneritelt kui ka tõesti äsja meilt endilt, see on ülimalt vajalik ja kiireloomuline. 

Jätkub ka ametite ning ühiskonna valmistumine kriisidega hakkama saamiseks. Hiljutine sireenikatsetus näitas, et kuigi esimesel korral ei pruugi alati kõik välja tulla, tuleb tööd edasi teha ja nüüd on meil ikkagi juba toimiv ohuteavitus. Elanikkonnakaitse ei ole kindlasti ühekordne projekt, vaid see on pidev protsess, mis vajab pidevat hoolt.  

Aga aus arutelu eeldab ka kriitilisi tähelepanekuid. Kindlasti ei saa rahul olla sellega, mis toimus kevadel ja suvel, kui politseile ülioluline instrument ehk numbrituvastussüsteem oli kogu suve pime. Jõustruktuurid ise on korduvalt rõhutanud, et see tekitas reaalseid probleeme ja ohtudele ei saanud piisavalt kiiresti reageerida. Muidugi on hea tõdeda, et tänaseks on olukord lahendatud ja õiguslik raamistik andmete kasutamiseks loodud, kuid selline olukord ei tohi enam korduda. Turvalisus ei saa olla hooajaline ning leiame jätkuvalt, et vajaliku eelnõu menetlusega oleksime saanud liikuda edasi kiiremini. 

Teine väga oluline teema, mis ka siin saalis on korduvalt kõlanud, on lähisuhtevägivald. Ma tunnustan Siseministeeriumi selle eest, et nad on väga kindlalt seisnud 72-tunnise esmase viibimiskeelu eest. See on meede, mille eelnõu esitasid ka sotsiaaldemokraadid, sest üksmeele puudumine valitsuses võttis vajalikku aega. Pikk vaidlus valitsuse sees tähendas aga seda, et pühad tulevad selle muudatuseta ning eelnõu menetlemine lükkub järgmisesse aastasse.  Valitsuse otsustamatus on ühtlasi tähendanud paraku ka seda, et kohaliku omavalitsuse korrakaitseüksustel ei ole jätkuvalt õigusi isegi purjus inimesi tänavalt ära viia. Siseministeerium ja ka politsei on ammuilma avaldanud toetust mupole vajalike õiguste andmiseks. Sedasama teevad ka sotsiaaldemokraadid.  

Selle aasta kevadel esitasin Riigikogu otsuse eelnõu, mille eesmärk oli luua pettustevastane tegevuskava. Mõte oli lihtne: tuua erinevad ametkonnad ühe laua taha, parandada koostööd ja töötada välja uued, tõhusamad lahendused pettuste ennetamiseks ja tõkestamiseks, võttes parimaid praktikaid ka välisriikidest. Seda eelnõu toona ei toetatud, kuid pettused ei ole loomulikult kuhugi kadunud. Vastupidi, need muutuvad aina keerukamaks, osavamaks ja rahvusvahelisemaks. Seetõttu peab pettustega tegelemine olema jätkuvalt erinevate ministeeriumide, sh Siseministeeriumi prioriteet. 

Palun kolm minutit lisaaega! 

Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Neid küsimusi, mis väärivad veel tähelepanu, on muidugi mitmeid. Eraldi tähelepanu väärib näiteks alaealiste kuritegevus. Tõsi, statistika ei näita hüppelist kasvu, kuid paraku on mitmed juhtumid olnud erakordselt võikad. See sunnib küsima, kas meie praegused ennetus-, sekkumis- ja tugimeetmed on piisavad. See on koht, kus Riigikogu, Siseministeerium, justiitsministeerium ja Sotsiaalministeerium peavad ühiselt ja sisuliselt arutama, milliseid muudatusi on vaja nii karistusõiguses, sotsiaalsüsteemis kui ka noortetöös. Sellega haakub ka digikeskkonna turvalisus. Uued ohud sotsiaalmeedias ja erinevatel platvormidel puudutavad nii noori kui ka lapsevanemaid. Sotsiaaldemokraadid on teinud Riigikogus toetusrühma, kuhu kutsun liituma, mille eesmärk on leida neid võimalusi, kuidas paremini kaitsta eelkõige noori sotsiaalmeedia kahjulike mõjude eest. 

Siinkohal soovin tunnustada veebikonstaableid. See süsteem toimib, annab nõu ja loob kontakti just seal, kus noored just ise ongi, ehk internetis. Kuid on selge, et see töökoormus kasvab ja ressurssi tuleb ajas juurde panna, mitte loota ainult entusiasmile. 

Peatun korraks ka relvaseaduste muudatustel, mis on samuti Siseministeeriumi ühe prioriteedina välja toodud. Sotsiaaldemokraatlik Erakond suhtub sellesse ettevaatlikult. Me mõistame eesmärki ja toetame, et ebavajalikku bürokraatiat on vaja vähendada, ning kindlasti neid kohti on, kus saame seadust kaasajastada.  

Kuid bürokraatia vähendamine ei tohi tulla turvalisuse arvel. Relvadega seotud regulatsioon ei saa olla koht, mida teha kiirustades või liigse lihtsustamisega. Eesmärk tuua rohkem relvi just tsiviilkasutusse ei saa olla eesmärk omaette. Iga relva juures tuleb ausalt rääkida nii plussidest kui ka miinustest ja neid miinuseid on ka päris palju. Riskid seoses vaimse tervise ja lähisuhtevägivalla, õnnetusjuhtumite ja relvade väärkasutamisega ei ole teoreetilised, vaid reaalsed. Seetõttu ootame relvaseaduse muudatuste aruteludelt sisulist, rahulikku ja faktipõhist lähenemist, kus esikohal on inimeste turvalisus, mitte bürokraatia vähendamine.  

Aga skeptiliselt, nii nagu ka meie fraktsioonist küsiti, tuleb suhtuda ka välistööjõu sissetoomisesse. Siseministeerium on varem olnud pigem skeptiline. Selge on see, et me hoiame sellel küsimusel silma peal. Need meetmed, millest ka siseminister rääkis, peavad olema tõepoolest asjakohased. 

 Sotsiaaldemokraadid soovivad kogu Eestile ilusat ja turvalist pühadeaega ning aastavahetust. Täname juba ette ka teid, kel pole võimalik olla nendel päevadel oma peredega, vaid kes seisavad meie kõigi heaolu, turvalisuse ning tervise eest. Turvalise Eesti eest! Aitäh teile! 

Suur tänu! Reformierakonna fraktsioon nimel palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Mati Raidma. Palun!   

Austatud esimees! Head kolleegid! Täna me käsitleme Siseministeeriumi valitsemisala tegevusi ja rolli Vabariigi Valitsuse "Eesti 2035" tegevuskava ehk strateegia raames. Ettekanne ja küsimustele vastused näitasid selgelt, et valitsemisala on õigel teel ja kõige kindlamalt kinnitab seda jätkuvalt kõrge usaldusprotsent Eesti inimeste hulgas. Siinkohal tahan tänada kõiki sisejulgeoleku valdkonnas töötavaid ja ka sinna panustavaid vabatahtlikke selle missioonitundega rolli eest ja kõigi tegemiste eest, mis teil töös ja tegemistes on. 

Ma puudutaks nüüd mõnda punkti siseturvalisuse ja sidusa ühiskonna teemadel. Kõigepealt kutselised. Ma tunnustan meie tegevust, kus tõepoolest palgasurve leevendamiseks leiti vahendid palgatõusuks, millele lisanduv maksureformist tulenev lisasissetulek peaks järgmisel aastal andma teenistustele sõnumi, et riik hindab ja austab teie tööd. 

Teiseks, võrgustik. Kui me vaatame selle valdkonna strateegilisi eesmärke, siis me mõistame, kui lai see on ja kui lai vastutusala see on. Väga suurt rolli mängib siin just nimelt võrgustik – abipolitseinikud, abidemineerijad, vabatahtlikud, maa- ja merepäästjad –, nende tegevus ja selle valdkonna laiendamine. Hea näide on jällegi strateegiamaailmast, kus päästealal just hiljaaegu võeti vastu tegevusstrateegia 2030 päästevõrgustiku nime all, kus on koos nii kutselised kui vabatahtlikud kogu selles strateegias. 

Kolmandaks, ülioluline on ühispanus. Paljude valukohtade, mida ka täna siin puudutati, lahendus on ainult ühispanusel, mitte pelgalt Siseministeeriumi vastutusalas, vaid väga suur roll on kohalikel omavalitsustel, kogukondadel, erinevatel ministeeriumidel. Ja täna, lahendamaks neid uusi väljakutseid, on ainukene tee koostöö ja ühispanustamine. 

Nüüd ühest strateegilisest väljakutsest. Nagu nimetatud, selles dokumendis on pealkirjaks iseturvalisus ja sidus ühiskond, siit puudub riigikaitse mõõde. Me oleme täna kõik teadvustanud, et julgeolekukeskkond ja kogu olukord meie ümber nõuavad palju suuremat otsustust ja tähelepanu sellele valdkonnale. Kordan üle kolm riigikaitse põhieesmärki: põhiseaduslik kord, territoriaalne terviklikkus ja iseseisvus. Põhiseaduslik kord on puhtalt Siseministeeriumi vastutusala ja tööpiirkond. See tähendab seda, et me peaksime kindlasti ka strateegilistes suundades üle vaatama selle valdkonna.

Ma palun lisaaega!

Kolm minutit lisaaega, palun!

Tõepoolest, kui me vaatame Siseministeeriumi eelarvevahendite perspektiivi, mis on praktiliselt samal tasandil ja kerges languses, siis kindlasti tuleb ka see ümber vaadata, lähtuvalt uutest ülesannetest, uutest lähenemistest. Meie panus siin Riigikogus on tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse menetluse vastuvõtmise kaudu luua uus loogika ja uued alused selleks. Märksõnad on kindlasti elanikkonnakaitse ja kogu Siseministeeriumi kriisikindlus. Ja need on palju laiemad kui turvalisus, sest ma julgen väita, et kui saabuvad kriisiajad ja kui me räägime sõjaseisukorrast, siis me mitte kuidagi ei saa kasutada sõna "turvalisus". See ongi ebaturvaline keskkond. Selleks me peame olema valmis ja selleks peaksid olema väga selged osad ka meie suures strateegias.

Korra reservist. Tõepoolest, kõige defitsiitsem asi Eesti riigis on tõepoolest ressurss, eriti inimressurss. Valmistudes rasketeks olukordadeks, on reservid üliolulised. Samas ma soovitan Siseministeeriumil riigikaitse loogikas mõelda ka sõjalisele riigikaitse loogikale. Tõepoolest, on olemas reserv – kümned ja kümned tuhanded –, aga sõjaaeg tähendab sõjaaja ametikohti ja sõjaaja struktuure. Need on kaks erinevat teemat. Üks oluline teema, mis on Siseministeeriumis töös, on selle reservi loomine ja suurendamine. Ja teine asi, kus ma innustan ministeeriumi ja valitsemisala, on sõjaaja ja kriisiaja struktuuri loomine, mida selle reserviga saab täita ja pakkuda seda tuge Eesti ühiskonnale ja riigile, mida me kriisides vajame.

Lõpetuseks, samuti nagu eelkõnelejagi, soovin ma kõigile kena jõuluaega ja aastavahetust. Tõepoolest, see on struktuur, kus ei ole vaba valik valida valveteenistuses pere või töö vahel. Ehk siis nendele, kes neil ilusatel päevadel kannavad mundrit ja on valves, et meie pühad oleksid turvalised, tõesti jõudu, võimalikult vähe väljakutseid ja kõigile edu tulevikuks! Aitäh!

Suur tänu! Eesti 200 fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Peeter Tali. Palun!

Austatav Riigikogu esimees! Nüüd on asjad korralikult paigas. Head kolleegid ja siseminister, kes lubas kõik järele vaadata ja tähele panna! Mulle avaldasid muljet noored, energilised ja eesmärgikindlad politseinikud, kes teenivad eesliinil nii ohtlikel, vaimselt ja kehaliselt nõudlikel ametikohtadel. Nad seisavad ööst öösse silmitsi raskete olukordadega märkimisväärselt rahulikult ja professionaalselt. 12-tunnises vahetuses, mis oli kella 18-st kuni kella kuueni hommikul, reageerisime mitmele koduvägivalla juhtumile, millest enamik oli seotud alkoholi või narkootikumidega. Kas te teadsite, et 41% Eesti naistest kogeb oma elu jooksul partneri vägivalda – vaimset, füüsilist või ka seksuaalset? See on üle 10 000 teatatud juhtumi aastas ja hinnanguliselt jõuab ainult 10% kõigist teatamiseni. 

Ajasime taga ka kahte teismelist poissi, kes kihutasid kitsastel tänavatel modifitseeritud tõuksidega kiirusega 70 kilomeetrist tunnis. See on tavalisem, kui arvata oskaks. Vanemad ostavad kiired tõukerattad, lapsed eemaldavad piirangud ja tulemuseks on sageli fataalne õnnetus, mis hüüab tulles. Peatasime mitu autot liiklusrikkumiste pärast, sealhulgas mõned sõidujagajad, kes tegid riskantseid manöövreid. Liiklusohutus sõltub ju tegelikult kõigist, olenemata auto logost. Öö lõpuks tabasime ka narkokulleri, kes vedas üle 50 grammi illegaalseid aineid ja ka pakendeid ja kaale nende müümiseks. 

See ei ole tegelikult mina, vaid see oli üks ettevõtja, Martin Villig, kes postitas LinkedInis ja rääkis sellest, mis juhtus. Kaitseväelaste keeles oli ta liigendatud politseipatrulliga, et aru saada, mis toimub, ikka selleks, et sõna otseses mõttes astuda kangelase saabastesse eesmärgiga neid ja Eesti elu paremini mõista. 

Mõned järeldused ka. Enamiku politsei väljakutsete taga on narkootikumid ja alkohol. Vanematel ei ole aimugi, mida nende lapsed teevad – väärtused ja teadlikkus algavad ikkagi kodust. Digitaalses ühiskonnas täidavad politseinikud endiselt üle 20 paberivormi erinevate juhtude jaoks, aga nutikamad digitaalsed töövood ja tööriistad võiksid vabastada umbes kolmandiku patrullimisaega reaalseks tööks. Paljud meist elavad jätkuvalt mullides, kus me harva näeme vägivalda, ja mullides, mida vaenulik mõjutustegevus võimendab eesmärgiga lõhestada meie ühiskonda. 

Oma kõnes siseminister tegelikult otsapidi ka neid väljakutseid adresseeris. Ma räägin nüüd ministri välja toodud prioriteetidest, millest, ma loodan, osa jõuavad tõesti ka Riigikokku menetlemiseks. Üks ongi bürokraatia vähendamine, mis on ülioluline, et reaalselt oleks inimesi ja oma ala eksperte ja spetsialiste sisejulgeolekut tagamas. Aga erinevalt Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast arvan mina küll, et relvaseaduse muudatused ja bürokraatia vähendamine … 

Palun lisaaega!

Kolm minutit lisaaega, palun!

Vastupidi, mida rohkem on kodanikel relvi ja mida rohkem on laskekohti, seda turvalisem on kogu meie ühiskond. Relvastatud kodanikud ja relvakäsitlemise oskus iseenesest heidutavad idavaenlast. 

Ühe prioriteedina – jälle mitte tähtsuse järjekorras – tõi siseminister välja, et tuleb tagada rahvastikuregistri ja muude teenuste ühildatavus ja digitaliseerimine ning riigi valitsusasutustega suhtlemine peab kodaniku jaoks olema võimalikult mugav, kiire ja lihtne. Ja kindlasti, siseturvalisuse tagamine vajab kõigi meie ühist panust, alates perekondadest ja kogukondadest ja kohalikest omavalitsustest. Väga oluline on elanikkonnakaitse nõuete rakendamine, sest ma rõhutan üle, me ei ela sõjalises mõttes enam nullfaasis, me elame faasis number üks. Ja me ei ole seal mitte oma tahtel, vaid sellepärast, et Venemaa koos oma autoritaarsete liitlastega on järjest agressiivsem. Ja kõige olulisem on kriisiks valmisoleku tagamine ja kriisireservide moodustamine, mis on kirja pandud ka valitsusliidu leppes. 

Nüüd ma väga loodan, et see seadus, mis on tsiviilkriisi ja riigikaitse seadus, mida juhib austatav kolleeg Mati Raidma, et me jõuame ka nii kaugele, et me päriselt näeme ette kriisireservi Siseministeeriumi valitsemisalale ja sätestame ka selle ära, et oleks selge, et inimene ei saa olla korraga kuulipildur ja samal ajal päästja. Kindlasti on meil vaja ikkagi eelkõige päästjaid. Ma loodan, et siseminister leiab koosmeele kaitseministriga. Ja muidugi me siin parlamendis saame kõvasti kaasa aidata. Ja täpselt samamoodi panna rõhk droonitõrjele, sellepärast et meil on praegu väga hästi läinud võrreldes näiteks Leeduga, kes ei pea küll droone tõrjuma, aga õhupalle. 

Ja nüüd, kui me rahulikult oma peredega jõululauda istume, siis ma palun, et me mõtleksime sellele, et samal ajal sajad päästeametnikud, politseinikud, kaitseliitlased ja kaitseväelased ei ole oma perede juures, vaid on teenistuses. Ikka selleks, et üle maa ja meis kõigis oleks jõulurahu. Tänan!

Suur tänu! Keskerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Vadim Belobrovtsev. Palun! 

Aitäh! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Põhimõtteliselt aasta viimane kõne siit puldist. Selle teema on hästi oluline, sest need väljakutsed, mis seisavad meie ees just siseturvalisuse valdkonnas, on päris tõsised. Sellest on siin rääkinud ka minister.  

Ja tegelikult ma ka markeeriks mõned punktid. Lähisuhtevägivald. Ma arvan, et tänaseks on see probleem muutumas võib-olla kõige suuremaks probleemiks Eesti politsei jaoks. Kui hiljuti PPA juht Egert Belitšev märkis, et aastas registreeritakse Eestis keskeltläbi umbes 10 000 lähisuhtevägivalla juhtumit, ja siis ta räägib sellest, et need on ainult registreeritud juhtumid, ja vaadates erinevat statistikat, võib oletada, et selliseid juhtumeid on aastas tegelikult kaheksa korda rohkem, siis see tähendab seda, et peaaegu 220 juhtumit päevas, iga päev. Ma arvan, et see on hästi muret tekitav statistika. Ja kindlasti peaks riik valitsuse näol eelkõige siis mõtlema selle peale, kuidas siis politseiressurssi suurendada, selleks et tegeleda niisuguste juhtumite arvuga. Sest tõepoolest, kui niimoodi edasi läheb, siis politsei ainult selle valdkonnaga tegelebki.  

Teine teema, mis on, ma arvan, tihedalt seotud selle eelmisega, on loomulikult alkohol ja alkoholitarbimine. Me oleme siin hiljuti andnud sisse ka arupärimised, kuidas siis riik plaanib alkoholipoliitikat muuta ja kas selline plaan üldse olemas on. Ausalt öeldes viimase paari aasta jooksul ei ole kuulda olnud, et Vabariigi Valitsusel oleks mingisugune plaan, kuidas siis alkoholipoliitikat muuta, karmistada ja nii edasi. Aga probleem on olemas. Me teame, et Eesti inimene võrreldes Euroopa keskmisega tarbib alkoholi absoluutarvudes rohkem. See number väga ei muutu, muutub, aga hästi-hästi nii-öelda kosmeetiliselt. See on probleem. Sellepärast, et kui küsida näiteks politseinike käest, kui palju on needsamad väljakutsed seotud just alkoholitarbimisega ja selle tagajärgedega, siis vastus on umbes, et 90% ringis, võib-olla isegi üle selle. Nii et kindlasti peab riik siin rohkem mõtlema selle peale, kuidas oma alkoholipoliitikat muuta.  

Veel üks teema, mille kohta ma küsisin ministrilt, kui oli küsimuste voor: needsamad telefoni- ja internetikelmid, -petturid. See on päris suur probleem. Me aina rohkem loeme selliseid uudiseid näiteks, et ainuüksi nädalaga peteti Eesti inimestelt välja üle poole miljoni euro. Nädalaga pool miljonit eurot. Ma arvan, et see peab olema kindlasti siseministri ja Siseministeeriumi prioriteet. Mul oli hea meel siin kuulda, et moodustatakse vastav üksus, selline keskus, mis hakkab selle probleemiga tegelema, aga tahaks, et sellega asi ei piirduks, et lihtsalt luuakse mingi uus organisatsioon või siis uus asutus ja siis põhimõtteliselt see ongi see. Kindlasti peab selle teemaga nagu  rohkem tegelema. Kunagi oli see umbes selline lähenemine, et see puudutab ainult venekeelseid pensionäre, et kõik kõned on venekeelsed, kui lähed üle eesti keelele, siis põhimõtteliselt see pettur lihtsalt paneb toru hargile nii-öelda. Nüüd see enam nii ei ole, nüüd juba helistatakse ja puhtas eesti keeles suheldakse kas või tundide kaupa ja siis petturid saavad oma tahtmise. Ohvriteks ei ole enam ainult vanemad, eakad inimesed ja pensionärid, vaid juba täiesti keskmises eas mehed ja naised. See on suur probleem. 

Palun aega juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Nii et kindlasti peab palju rohkem tähelepanu just sellele teemale pöörduma. 

Piiride turvalisusest ei ole mõtet rääkidagi. Eilne intsident, kus siis Venemaa piirivalvurid jälle rikkusid piiri, näitab selgelt, et sellised provokatsioonid ja sellised väljakutsed ei kao mitte kuskile. Nii et kindlasti peab Eesti riik selles osas nagu rohkem tegema ja kindlasti jälgima seda, et meie piirid oleksid turvalised. 

Ei saa mööda ega ümber palkade ja alamehitatuse probleemist, mis valitseb eelkõige PPA-s, ka Päästeametis. Härra Belitšev, keda ma juba tsiteerisin siin, ütles hiljuti, et meie töötame sellises režiimis, et meil on raha täpselt nende politseinike jaoks, kes meil töötavad, ja väga sageli me alustame aastat miinusega. On selge, et politsei on alamehitatud, on selge, et seda ressurssi ei ole piisavalt palju, kaasa arvatud rahalist ressurssi. Nii et kindlasti riik peab siin rohkem midagi ette võtma. Pärast pikka pausi, mitmeaastast pausi on siis nüüd lõpuks ometi leitud raha selleks, et tõsta päästjate, politseinike ja piirivalvurite palkasid. See on loomulikult samm õiges suunas, aga see on alles algus. See on põhimõtteliselt teatud mõttes kompensatsioon nende aastate eest, kus seda palka ei ole tõstetud ja hinnad samal ajal kasvasid drastiliselt. Nii et kindlasti peab nende inimeste palkasid tõstma veel ja veel. Ma loodan, et Vabariigi Valitsus teeb seda ka järgmisel aastal, siis kui hakkab ülejärgmise aasta eelarve kokku panema. 

Lõpuks tahaks lihtsalt esiteks tänada kõiki neid inimesi, kes meil siis siseturvalisuse valdkonnas töötavad – politseinikud, päästjad, piirivalvurid, kõik need ametnikud –, et te teete suurt tööd ja Eesti rahvas märkab seda. Me näeme, et usaldustase on päris kõrge nende institutsioonide vastu, ja selle üle on hea meel. Nii et veel kord suured tänud! Loomulikult soovin nii nendele inimestele kui ka kõikidele Eesti elanikele ilusaid pühi, rahulikke jõule, edukat uut aastat nii enda poolt kui loomulikult ka Eesti Keskerakonna fraktsiooni poolt. Häid pühi kõigile!

Suur tänu! Isamaa fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Urmas Reinsalu. (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun! 

Armas Eesti rahvas! Lugupeetud üks alles jäänud parlamendi liige Henn Põlluaas, või kaks – ka istungit juhatav parlamendi spiiker! Tegemist on nagu "Lahkumissümfooniaga". Siseminister läks minema, teda need viimased sõnavõtud ei huvitanud. Parlamendi liikmed on lahkunud. Ja võib-olla, kui tavaliselt on lõppenud talvised istungjärgud parlamendis jõuluvanaga, eneseirooniaga, enese üle naljaviskamisega, siis praegu on niisugune "Lahkumissümfoonia" hetk siin parlamendis, kus mul on võimalus viimane selle istungjärgu kõne pidada. 

Ma tahan siit kõigepealt öelda selle aasta eest suur tänu Eesti inimestele teie pingutuse, teie tööde ja pühendumise eest! See on olnud tõsine, see on olnud raske aasta. Ja siin tuleb ausalt tõdeda, et Eesti inimesed on olnud tublid ja need saavutused, mida on ühiselt suudetud ellu viia, on olnud paraku vaatamata poliitilisele juhtimisele. 

Kuid aasta lõpp ja jõulud on lootuse aeg. Minu sõnum siit parlamendi kõnetoolist on lootuse sõnum. Meid ümbritseb objektiivne julgeolekukriis ja määramatus rahvusvahelistes suhetes. Meil on ees järgmine aasta ja möödunud aastast nägime inimeste reaalset ostujõu langust, jätkuvat seisakut majanduses, ka meietunde ja optimismi habrastumist. 

Ülesanne on meil ühiselt järgmise aasta vaates leida see sisemine energia, see sisemine jõud, et ühiskonnas taastada lootus, viia majandus kasvule ja selle pinnalt ehitada üles juba kindlamat tulevikuvaadet. 

Ja kui mitte varem, siis hiljemalt 2027. aasta kevadel saavad Eesti naised ja mehed langetada oma valiku selle üle, milline on riigi juhtimise suund, millega nad seni tehtuga on rahul ja mida leiavad, et tuleb korrigeerida põhimõttelise hinnanguna. 

Nüüd, kõneledes sisejulgeoleku aruandest, mida tegi siseminister, ma tahaksin avaldada siit lugupidamist selle töö ja selle panuse eest meie professionaalsetele siseturvalisuse eest seisjatele: politseinikele, päästjatele, ka vabatahtlikele sisejulgeolekusse panustajatele. See on olnud väga tõsise pingutuse aasta, aga arvestades võimalikke riske, ka võimalikeks uuteks ohtudeks valmistumise ja õppimise aasta. 

Nüüd mõningatest probleemidest, millele parlamendi kõnetoolis tähelepanu juhtida. Esiteks, Eesti riik on rajatud vabadusele. Ja need poliitiliste juhtide – Reformierakonna ja Eesti 200 – poliitiliselt eksperimenteerivad avantüürid just nimelt meie vabaduse piiramise valdkonnas demokraatlikule õigusriigile mittekohaste initsiatiividega ei ole mõistlikud ja neil puudub Eesti ühiskonna mandaat, ammugi veel põhiseaduslik lubatavus. 

Idee hakata sanktsioneerima mõtteroimasid, idee luua superandmebaasid inimeste ja ettevõtjate jälgimiseks, idee selle kohta, et luua tagauksed erinevatele sotsiaalmeediaplatvormidele – need on kantud Eesti rahva jaoks võõrast käsitlusest. Ja need tuleb tagasi lükata. Kutsun üles Reformierakonna valitsust neist hoiduma. 

Teine küsimus puudutab elanikkonnakaitset. On tekkinud uus mandaat kohalikel omavalitsustel ja väga oluline on siin dialoog riigiga, et me teeksime jõudsasti jõudsasti tarvilikke samme elanikkonnakaitseks, varjumiskohtadeks, varjenditeks, varustuskindluse tagamiseks. Ja siin on muret tekitav, et 2026. aasta eelarves elanikkonnakaitsele minevad ressursid hoopis vähenevad 50% eelarves, kuigi olukorra hinnang peaks neid suurendama. Ma loodan siin väga, et omavalitsusjuhid, vallavanemad ja linnapead on ka koostöös üleriigilise omavalitsuste koostöövõrgustiku tasemel on võimelised jõudsamini panustama, sest aega ei tohi kaotada.

Teiseks on oluline, et Siseministeerium ei venitaks relvaseaduse muudatustega, et meil oleks samamoodi kohalikes omavalitsustes võimalik inimestel avaramalt laskespordiga tegeleda. Aga see kontseptsioon – relvastatud rahvas, ka tsiviilelanikel relva kasutamise õigus – on ka täiendav sisejulgeolekut jõustav meede. 

Siin tuleb õppida ka sisuliselt ja kvaliteetselt Soome kogemusest. Siin on Siseministeerium olnud varasematel kordadel paraku liiga kitsendava käsitlusega. Üleskutse on arendada jõudsat dialoogi vabatahtlike riigikaitseorganisatsioonidega ja relvaomanikega ning mitte venitada. 

Idapiiri ehitamine – jõudsalt tuleb sellega edasi liikuda. Mind teeb murelikuks ka tekkinud kuidagi naljakas institutsionaalne konflikt, mille tulemusena on ka otsused edasi liikunud, nagu avalikkuses ja ajakirjanduses on käsitletud, mis puudutab Balti kaitsevalli väljaehitamist. Tuleb välja, et seal on ametkondlik vaidlus Siseministeeriumi, Kaitseministeeriumi ja Kaitseväe vahel. Ja me näeme, et tegelikkuses asjad ei ole liikunud sellises tempos, nagu on eeldatud. Mida tuleb teha? Tuleb ennast kokku võtta sisulise, kvalitatiivse missiooni ja eesmärgi nimel. 

Mida me vajame? Mida vajavad ka meie professionaalid, kes tegelevad sisejulgeoleku tagamisega, on kindlustunne, teatud stabiilsus. Mul oli võimalus kohtuda ka sellel sügisel meie päästjatega. Nad tulid siia Riigikogu ette ja väljendasid oma muret valitsuse heitliku poliitilise käitumise pärast, mis puudutab nende turvatunnet professionaalidena sissetulekute mõttes. See, ma arvan, ei ole mõistlik sõnum valitsuse poliitikas ja käekirjas, mida on valitud. Dialoogis päästjate ja politseinikega tuleb saavutada teatud n-ö prognoositavus ka nende inimeste puhul, kes on oma karjääri, tuleviku rajanud Eesti riigi teenimisele, meie kõigi vabaduse ja julgeoleku tagamisele.

Need on niisugused konspektiivsed järeldused Isamaa vaates siseministri kõlanud käsitlusele sisejulgeoleku valdkonnas. 

Head sõbrad! Armas Eesti rahvas! Poliitika ei lõpe kunagi. Demokraatia ei päädi valimiste päeval. Ilusat pühadeaega! Õnnerikast uut aastat, armas Eesti rahvas! Aitäh teile!

Suur tänu, hea kolleeg! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Enne kui me lõpetame käesoleva tööaasta siin Riigikogu täiskogus, ma tahaks tänada kõiki kolleege selle pühendumise ja põhjaliku töö eest, mida te terve aasta jooksul olete Riigikogus teinud. Aitäh teile! Soovin teile rahulikku jõuluaega oma lähedaste seltsis ning kohtume juba uuel aastal. Kõike kaunist! Sellega on tänane istung ja ühtlasi istungjärk lõppenud.