Tere päevast, auväärt kolleegid! Avan Riigikogu täiskogu kolmapäevase istungi. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks jõudis registreeruda 69 Riigikogu liiget, puudub 32. 

Ja nüüd on sel aastal veel võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud saadikud! Annan üle arupärimise siseminister Igor Tarole seoses LGBTIQ-tegevuskava rakendamisega Siseministeeriumi valitsemisalas. See on seotud Vabariigi Valitsuse kinnitatud dokumendi arengukavaga ja tegevuskavaga "LGBTIQ-inimeste võrdsete võimaluste edendamise aluspõhimõtted ja tegevuskava 2025–2030". Me tahame siis teada saada, kuidas korraldatakse politseinike ja piirivalvurite LGBTQ-teemalist koolitamist, kas koolitused on vabatahtlikud või kohustuslikud, millises mahus ja kui sageli neid kavatsetakse läbi viia, kes koostab koolituste sisu, kuidas see tegevuskava hakkab välja nägema Sisekaitseakadeemia õppekavades. 

Tegelikult oleks vaja teada ka, kas politseis hakatakse järgima 150 soo õpetust ja kuidas meie politseinikud teevad kindlaks, kes on vulasooline, mitu korda ta päevas sugu vahetab ja kuidas temaga arestikambris ringi käia, kas meeste või naiste arestikambrisse panna, hommikul meeste omasse ja õhtul naiste omasse. Nii et on väga palju selliseid keerulisi küsimusi, mis meie õiguskaitsetöötajate ette on seatud.

Tahame muidugi teada, kas see mitte ei lähe vastuollu õiguskaitseasutuste poliitilise ja ideoloogilise neutraalsusega. Tahame teada, kuidas mõõdikud hakkavad näitama, kas Eesti elu läheb kõvasti paremaks, kui politseinikud hakkavad mööda kursuseid käima ja ennast lakkamatult vulasooliste teemal koolitama.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Täna Keskerakonna fraktsiooni liikmete poolt sooviks üle anda arupärimise peaminister Kristen Michalile ja teemaks on e-hääletamise auditeerimise süsteemi puudujäägid. 

Teatavasti on kaks riiki, kus on lubatud e-hääletamine, see on Venemaa ja Eesti. No me oleme päris heas klubis, või mis te arvate? Siin kolleeg ütleb, et isegi on rohkem, aga ma ei usu, et nad on väga demokraatlikud riigid. Ja nii nagu me teame, osades demokraatlikes riikides on e-hääletust ka proovitud, aga erinevatel põhjustel on e-hääletused, ei ole õnnestunud seal ja need on ka sellisel viisil ära jäetud. Aga meie järjepidevalt viljeleme selle e-hääletustega edasi ja nüüd siis on ka erinevad rahvusvahelised organisatsioonid pööranud tähelepanu meie e-hääletussüsteemi puudulikkusele. Ja lisaks sellele, nii nagu need värsked uudised on olnud, et Tallinna Tehnikaülikooli infotehnoloogia teaduskonna teadur Tarvo Treier on samuti leidnud, et on päris suured probleemid kogu süsteemis. Ja ta toob selgelt välja, et ta on tuvastanud märkimisväärset osa võimalikest veastsenaariumitest e-hääletuses, näiteks nagu kummitushäälte lisamist ja pabersedelitega hääletamise järel kehtima jäänud e-hääli. Ehk tegelikult probleeme on palju.

Ja lähtuvalt sellest esitamegi siin kuus küsimust, mis eelkõige räägib ja küsib sellest, kuidas ja millisel viisil me saame e-häältega üldse edasi minna ja millised võimalikud stsenaariumid ees ootavad, et neid probleeme kõrvaldada. Aitäh!

Head kolleegid, olen võtnud vastu kaks arupärimist.  

Üks teade. Täna pärast täiskogu istungi lõppu toimub siin istungisaalis kodanikuühiskonna toetusrühma moodustamise koosolek, kokkukutsuja on Ando Kiviberg. 

Ja nüüd, head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde. Päevakorra esimene punkt on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 639 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 639 lõpphääletus. Juhin ühtlasi tähelepanu, et selle eelnõu vastuvõtmiseks seadusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Saalikutsung, palun!

Head kolleegid, kordan veel kord, et selle eelnõu vastuvõtmiseks seadusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen lõpphääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 639. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 75 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid oli 0. Eelnõu 639 on seadusena vastu võetud. Head kolleegid, nagu nägite, ei ole mingit probleemi opositsiooni eelnõude läbimiseks suures saalis. Nii et aitäh teile kõigile selle toetuse eest! Ja veel kord, juhin tähelepanu sellele, et kollane raamat ütleb niimoodi, et hääletuse ajal on keelatud valjusti mõtteid avaldada. Just selline termin on. Nii et palun seda edaspidi ka jälgida. Just, mul tekkis ka sama mõte, et kui ei ole mõtet, kas siis võib rääkida, on ju. 

Head kolleegid, läheme teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning kutseõppeasutuse seaduse muutmise seaduse (direktorite atesteerimine, õpetajate karjäärimudel ning isikuandmete töötlemine tehisintellekti rakenduse kasutamisel) eelnõu 653 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. EKRE fraktsiooni nimel Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid ja hea avalikkus! Esiteks, täna oli meil infotunnis minister ka siin ja ta väitis, et tegelikult selle eelnõuga seoses kõik need vastuväited või arvamused, mis ütlevad, et see eelnõu ei ole päris see, mida õpetajad vajaksid – et see kõik on väärinfo ja õpetajad on justkui asjast valesti aru saanud. 

See on selles mõttes natukene huvitav lugu küll, et õpetajad, kes peaksid meil olema targad inimesed ja peaksid olema eelduseks, et meil kasvaks peale ka tark rahvas, siis nüüd haridus- ja teadusminister ütleb, et näed, nad on nii rumalad, et ei saa aru kõigest sellest heast ja paremast, mida ministeeriumist neile pakutakse. 

Seletuskirja lugedes võib tõepoolest arvata, et äkki ongi hea asi, sest eelnõuga lubatakse mentorlust alustavale õpetajale, rohkem tähelepanu tema enesearengule ja selgemat karjääriteed. Eks me loomulikult ju tahame kõik, et õpetajaamet oleks hinnatud, motiveeriv ja jätkusuutlik – ega selles ei kahtle mitte keegi. Küsimus ei ole aga eesmärgis, vaid selles, kas see eelnõu päriselt neid eesmärke täidab või on tegemist, nagu ka paljudel muudel juhtudel, järjekordse asendustegevusega, mis on pakendatud suure reformi sildi alla.  

Karjäärimudel iseenesest kui selline võib tõepoolest anda noorele õpetajale perspektiivi. See mõte, et õpetaja saab areneda ja suurendada oma pädevust ja koos sellega ka oma sissetulekut, on ju iseenesest õige. Aga siin, nagu alati, tekib ju esimene väga põhimõtteline küsimus, kus on raha. Jutt on umbes 19 miljonist eurost, mida selle mudeli rakendamine eeldab, aga tegelikult ju kindlust, kas need vahendid ka päriselt olemas on, ei ole.  

See ongi üks selline murekoht, mis üle välja või põllult on seoses selle eelnõuga ka siia Riigikokku jõudnud. Meile öeldakse, et küll see kaetakse diferentseerimisfondi kasvust, aga numbrid jäävad ikkagi ebamääraseks ja konkreetseid garantiisid ei anta. Seadus tehakse lihtsalt ära ja rahaline vastutus lükatakse tulevaste määruste ja tulevaste otsuste taha. Nii võib, aga nii ei ole ilus. 

Veelgi tõsisem probleem on see, et eelnõu ei lahenda õpetajate töö tegelikke kitsaskohti. Eesti Haridustöötajate Liidu uuring näitab, et 92% õpetajatest on kogenud läbipõlemist ja üle poole on kaalunud ametist lahkumist. Peamised põhjused on madal palk, ja mitte ainult palk, vaid muu hulgas väga suure osa kaebustest ja lahkumise põhjusest moodustab liigne töökoormus. 

Jah, statistiliselt võib õpetajate keskmine töötasu ületada alammäära, aga see ei tule mitte 35-tunnisest töönädalast, vaid lisatööst, ületundidest ja muudest kohustustest. Karjäärimudeli koefitsiendid nimelt ei muuda õpetajaametit atraktiivseks seni, kuni õpetaja keskmine palk jääb alla teiste kõrgharidusega spetsialistide sissetulekutele. Ja nii lihtne see ongi. 

See eelnõu ei vasta ka kaasava hariduse kriisile. Tugispetsialiste, nagu me kõik teame, napib. Paljudes koolides ei ole logopeedi, ei ole psühholoogi ega eripedagoogi. Me tegelikult teame õpetajatega rääkides, et kui sa küsid, miks sa koolist ära mõtled minna, siis ta ütleb, et kool ei ole enam see, mis ta kunagi oli, või see, mida ta arvas, et kool on …

Ma palun lisaaega. 

Jah, kolm minutit. 

Aitäh! … ja et kui ta tuleb kooli, siis ta saab õpetada oma ainet. Et see ongi tema põhiülesanne või põhifunktsioon, harida lapsi. Ei, ta peab olema just nimelt õpetaja, sotsiaaltöötaja ja eripedagoog, sellepärast et need lapsed, keda ta peab õpetama, on kaasava hariduse raames väga eriilmelised. Kogu see koormus on pandud vaese õpetaja peale. Siin ei päästa teda ükski karjäärimudel. 

Sama kehtib ka piirkondliku ebavõrdsuse kohta. Maapiirkondades on õpetajaid niigi raske leida ja see mudel tõepoolest vähemalt pealtnäha vaadates ei paku neile täiendavaid stiimuleid ega ka lahendusi. See ongi see, miks õpetajad on teinud neid lugematuid pöördumisi. 

Lisaks sisulistele puudustele on eelnõus tõsiseid vastuolusid, näiteks direktorite atesteerimine. Seadus ütleb, et see toimub iga viie aasta järel, kuid üleminekusätted seovad atesteerimise konkreetsete aastaarvudega, sõltumata direktori tegelikust staažist. Me loome olukorra, kus ei direktor ega koolipidajaga ei saa lõpuni aru, millal ja mille alusel see hindamine toimub. See ei ole kvaliteetne seadusloome, olgem ausad.

Karjäärimudeli ja palgakoefitsientide määramine antakse suures osas ministri määruste tasandile. Samal ajal me räägime kollektiivlepingute olulisusest. Tegelikkuses tekib kaksikjuhtimine, kus sisuline otsustus liigub õpetajate ja tööandjate ühise laua tagant ära hoopis ministri kabinetti. See tähendab jälle suuremat tsentraliseerimist ja loomulikult väiksemat arvestamist kohalike oludega.

Ja just siin meie arvates joonistubki välja selle reformi tegelik vari. Kui me karmistame neid kvalifikatsiooninõudeid ja loome atesteerimissüsteemi ja kohustusi ilma vajalike tugede ja ressurssideta, siis esimesena kannatavad väikekoolid. Suurte keskuste koolid suudavad veel neid nõudeid täita, aga väikekoolidel on see väga raske, kui mitte isegi mõnes kohas võimatu. 

Loomulikult keegi ei tule siia pulti ütlema, et no sulgeme väikekoolid. Aga tegelikkuses luuakse just nimelt ka selle eelnõuga süsteem, mis selle töö vaikselt ära teeb. Sest kui õpetaja ei kvalifitseeru, kui uut ei leita, kui direktor ei läbi atesteerimist, siis mis juhtub? Kool kuulutatakse mittetoimivaks ja siis jälle öeldakse, et omavalitsus ei saanud hakkama, ja kool pannaksegi kinni.

Ja selle eelnõu tulemus võibki olla vähem õpetajaid, vähem koole, vähem elujõulisi piirkondi. See ei ole regionaalpoliitika, see, kallid sõbrad, on varjatud kärpepoliitika. Kui valitsus tõesti soovib õpetajaametit väärtustada, siis tuleks teha seda ausalt, siduda karjäärimudel reaalse palgatõusuga, tagada tugispetsialistid igas koolis ja luua eraldi meetmed, mis tooks noori õpetajaid ka maapiirkondadesse. 

Praegusel kujul on see reform parimal juhul asendustegevus, halvimal juhul teadlik samm koolivõrgu optimeerimise suunas, millest muidugi ei julgeta avalikult rääkida. Haridus tegelikult vajaks selgust, ausust ja pärislahendusi, mitte ilusat pakendit, mille sisu jääb tühjaks. Rääkimata sellest, et see atesteerimine kui protsess toob kaasa tülisid, korruptsiooni, poliitilist survestamist ja koormuse ja mõttetu bürokraatia kasvu. 

Sellega on täpselt nii, et tahtsime parimat, aga välja kukkus nagu alati. Ja see juhtubki alati, kui asja kallale lastakse küündimatud bürokraadid. Aitäh!

Aitäh teile! Eesti 200 fraktsiooni nimel Kadri Tali, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Me arutame täna eelnõu, mis puudutab üht kõige vastutusrikkamat valdkonda Eestis – haridust. Haridus ei ole lihtsalt süsteem, vaid iga päev toimuv kohtumine õpetaja, õpilase ja ühiskonna ootuste vahel. Selle kohtumise õnnestumine sõltub kahest inimesest rohkem kui kellestki teisest: koolijuhist ja õpetajast. Selle eelnõu eesmärk on luua neile parem ja õiglasem raamistik. See on eelnõu, mis ei luba mugavustsooni, vaid seab sihi professionaalse ja toetatud hariduse juhtimise poole.

Koolijuhile väärikas tagasiside ja arengut toetav hindamine. Me teame, et kooli nägu kujundab direktor, tema otsused, tema hoiak, tema oskus märgata. Paraku on Eestis koolijuhtidele seatud ootused suured, kuid süsteemne toetus ebaühtlane. On koole, kus juht saab igal aastal tuge ja arenguvestlusi, ning koole, kus juht peab üksi hakkama saama. Sellist ebavõrdsust ei saa jätkata. Eelnõu toob siia tasakaalu. Iga-aastane arenguvestlus, mis aitab juhil kasvada ja koolil areneda, regulaarne atesteerimine, mis annab professionaalse tagasiside ning tõstab koolijuhi rolli ning mainet. See ei ole kontroll, mis piirab, see on raamistik, mis toetab ja väärtustab, ja just seda tüüpi juhtimiskultuuri me Eestis vajame. 

Õpetaja karjäärimudel, mis on lõpuks süsteem, mis tunnustab pingutust ja professionaalsust. Ükski haridussüsteem ei saa olla tugev, kui õpetajad tunnevad, et nad seisavad paigal. Täna on Eestis õpetajaamet suure vastutusega, aga karjäärivõimalustega, mis ei peegelda seda vastutust. Eelnõu annab õpetajatele midagi, mida nad on kaua oodanud: selge karjääritee, läbipaistvad nõuded, tunnustuse professionaalse kasvu eest, ja mis kõige olulisem, põhjuse jääda kooli kauemaks kui paariks aastaks. 

Karjäärimudel ei tee tööd õpetaja eest, kuid ta loob keskkonna, kus õpetaja saab kasvada ja kus tema pühendumust märgatakse. Selline süsteem meelitab noori õpetajaks õppima ja aitab kogenud õpetajaid hoida ning see on üks olulisemaid investeeringuid Eesti tulevikku. 

Paindlikumad kvalifikatsiooninõuded, mis on terve mõistus ja austus teadmiste vastu. Eelnõu toob mõistlikku paindlikkust ka õpetajate kvalifikatsiooninõuetesse. Meil ei ole vaja bürokraatial põhinevaid tõkkeid inimestele, kes on varem pedagoogilist haridust omandanud, kuid pole saanud õpetajana töötada. Nüüd avatakse neile võimalus naasta kooli ja see on meie kõigi võit. Samuti annab eelnõu võimaluse kasutada doktorikraadiga inimeste teadmisi ja oskusi koolides. See on austus kõrghariduse, akadeemilise pädevuse ja elukestva õppe vastu. Kõige otsesem tulemus: rohkem pädevaid inimesi klassis, rohkem teadmisi, rohkem kogemust. 

Positiivsed muutused, mida see eelnõu kaasa toob, lubage mul need esile tõsta. Koolijuhtimise kvaliteet ühtlustub ja tõuseb. Õpetajaamet muutub atraktiivsemaks ja õiglasemaks. Õpetajate tööheaolu paraneb, kvalifikatsiooniga õpetajate osakaal suureneb. Õpilaste rahulolu ja õpikeskkonna kvaliteet paraneb. Koolidevahelised erinevused vähenevad ja see on hariduses ääretult suur väärtus. Need ei ole loosungid, need on reaalsed mõjud, mis päriselt muudavad meie koolid tugevamaks. Seepärast palun ma teil toetada seda eelnõu. Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Liina Kersna, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Tõesti, meie ees on eelnõu, mida parlament on arutanud sügisest saati, ja nüüd viimasel istunginädalal me jõuame lõpphääletuseni. Tegemist on eelnõuga, millel on väga oluline mõju meie haridussüsteemile. 

Esiteks, selle eelnõu vastuvõtmisega lõpeb ära pikk arutelu sel teemal, kas meie koolijuhtidel peaksid olema tähtajalised lepingud või me peaksime neid regulaarselt atesteerima, selleks et tagada ühtlaselt kõrge koolijuhtimise kvaliteet. Selle eelnõuga me kehtestame koolijuhtide atesteerimissüsteemi, mis on koostöös Tallinna Ülikooliga väga põhjalikult läbi töötatud. Ma tõesti usun, et tänu sellele eelnõule saavad meie tugevad koolijuhid head regulaarset tagasisidet, kuidas edasi areneda. 

Teiseks, parlament on omalt poolt teinud selles eelnõus olulise muudatuse, mis puudutab tehisintellekti kasutamist koolides õppimise toetamiseks. See on pretsedent, me ei ole varem siin parlamendis muutnud seadust, lähtudes tehisintellekti tulekust. Me oleme hariduses eesrindlikud ja anname seadusandliku aluse selleks, et koolid saaksid õppimist toetavalt tehisintellekti kasutada. 

Aga kõige suuremad, pikemad ja põhjalikumad arutelud selle eelnõu üle toimusid meil loomulikult õpetajate karjäärimudeli teemal. Selle kohta tegelikult on seaduseelnõus üks lause, mis ütleb, et õpetajale omistatakse karjääriaste, mis baseerub kutsesüsteemi kompetentsidel. 

Aga arutada oli palju ja parlament tegi sellesse seadusesse üksmeelselt väga põhjapanevad ja olulised muudatused. Need olulised muudatused puudutavad just kvalifikatsioonita õpetajaid. Me tõime kvalifikatsioonita õpetajad, täpsemalt need õpetajad, kes õpivad õpetajakoolituses, ja karjääripöörajad, kellel on juba magistrikraad või kes omandavad magistrikraadi, alustava õpetaja astmele. Ehk siis neile on tagatud kooli poolt mentor ja nende töökoormus peab olema madalam selleks, et nad kolme aastaga jõuaksid kvalifikatsioonini. Sest me näeme aasta-aastalt muret tekitavat trendi, et kvalifikatsioonita õpetajate osakaal meie õpetajate seas kasvab, mitte ei vähene. Ma usun tõesti, et see eelnõu loob tingimused kvalifikatsioonita õpetajatele, et nad jõuaksid kvalifikatsioonini. 

Teine oluline teema, mille üle me parlamendis pikalt arutasime, oli vanemõpetaja astme omistamise süsteem. Täna tõesti mitte seadus ei kehtesta, vaid plaan on valitsuse määrusega kehtestada topeltsüsteem, kus vanemõpetaja astet saab anda nii kool kui koolipidaja, aga ka kutsesüsteemi kaudu. Parlament ja kultuurikomisjon on väga selgelt öelnud, et see on ajutine süsteem, ja ministeerium on lubanud, et minnakse võimalikult kiiresti üle ühtsele süsteemile, kus vanemõpetaja astme, nii nagu meisterõpetaja astme, saab kutsesüsteemi kaudu. 

Minu meelest on selle eelnõu oluline mõju lisaks sellele, et ta toetab tõesti alustavat õpetajat ja väärtustab rohkem ka professionaalset õpetajat palgakoefitsientidega, mida saab valitsus tõsta, kui rahalisi vahendeid on rohkem, toonud fookusesse õpetaja kvalifikatsiooni küsimuse. Me tõesti oleme nüüd selles diskussioonis saanud lugeda artikleid ja kuulanud ära ka osade koolijuhtide hinnangud, mis ütlevad, et õpetajal võikski olla bakalaureusekraad. Täitsa toredad õpetajad on ka sellised õpetajad, kellel on bakalaureusekraad. Täna on meil siiski kehtiv norm, et õpetajal peab olema magistrikraad ja kutse. Ju me peame selle arutelu maha pidama. Mina olen veendunud, et aina mitmekesisemas klassiruumis on väga oluline, et õpetajatel oleks võimalikult kõrge kvalifikatsioon, sest see ongi väga nõudlik töö – saada hakkama nii mitmekesises klassiruumis. Ma tänan teid ja Reformierakond toetab selle eelnõu vastuvõtmist!

Suur tänu teile! Isamaa fraktsiooni nimel Tõnis Lukas, palun! 

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Karjäärimudel on tõepoolest selle eelnõu keskmes, kuigi juttu on olnud, et siin on muud osad põhjalikumalt lahti kirjutatud selles konkreetses eelnõus. Aga karjäärimudel on mõistena lahutanud nii suure osa pedagoogidest, hariduspoliitikutest, võib-olla ka koolijuhtidest, teoreetikutest. 

Kohe alustuseks ütlen, et mina toetan karjäärimudeli taastamist, sisseviimist. Kui nüüd idealiseeritakse seda vahepealset aega – 2013. aastal niisugune astmelisuse mudel kaotati ära, seni see toimis –, siis ma küsin, mis on selle ajaga paremaks läinud. Kvalifitseerimata õpetajate osakaal koolides on tõusnud. Õpetajate rahulolu ja selgus oma ülesannete ja palga vahekorrast ei ole paranenud. Pigem on muutunud päris paljude viljakate ja kogenud õpetajate jaoks küsimus ebakindlusest või sellest, kas nende tööd piisavalt hinnatakse, kas nad saavad kolleegidega võrreldes kõrgemat palka või on neil võimalus seda mujal teenida, üks põhjus, miks osa õpetajatest on koolist lahkunud. Nii et karjäärimudeli taastamine üldisel kujul on põhjendatud. 

Ma ei loe täiemahuliseks karjäärimudeliks seda kutsete süsteemi, mis praegu toimib, kus on tõepoolest võimalik taotleda kutseid 7. ja 8. kutsetasemel, vanemõpetajat, meisterõpetajat, konkreetse komisjoni ees, sest see ei ole ilmtingimata seotud palgatingimuste paranemisega. Jah, koolid võivad seda arvestada, aga väga tihti nad seda ei arvesta. Suures osas Euroopa riikides on erinevad, aga vastavad mudelid, mis kvalifikatsiooni hindavad, ka palgatõusu komponendina väga selgelt üleriigiliselt. Nii et meil tuleks selle juurde tagasi minna. 

Mis on selle eelnõuga valesti? Valesti on tegelikult üks väga trafaretne lugu, et usaldust valitsuse vastu, kaasa arvatud Haridus- ja Teadusministeeriumi toimetamiste vastu, ei ole. Praegu võib valitsus teha samme, aga väga lihtne on käivitada nii-öelda umbusalduskampaaniaid. Üks nendest on seotud justkui kvalifitseerimata õpetajate hirmutamisega, et nad ei pruugi saada miinimumpalgast rohkemat, kuna neid see seaduseelnõu ei käsitle, suurt osa nendest. Ma pean seda ka ülemääraseks ülereageerimiseks, sest kindlasti praeguses olukorras koolid ei tõtta nende palgatingimusi halvendama, sest koolidele raha jagamise põhimõtted ei muutu. 

Kokkuvõttes on see ikkagi usalduse küsimus ja ega mina siin valitsusele appi minna ei saa. Isegi normaalseid asju on sellel valitsusel sellel usalduse tasemel väga raske läbi viia. Selles juures on ikkagi dilemma, kumba siis rohkem arvestada, kas süsteemi, kus meil on kutsete jada tegelikult olemas, ja minna sellega edasi või luua sinna juurde dubleeriv astmete süsteem, mis suurelt osalt – vanemõpetajaid on kindlasti rohkem kui meisterõpetajaid – langeb kooli õlule. Siin eelnõu jätkab segadust. Eelnõu siin ju tegelikult kindlust ei loo. 

Palun juurde kolm minutit! 

Kolm minutit lisaks. 

Sest eelnõu juures ei olnud selget valitsuse määrust, mille alusel tahetakse teha. See on hea seadusloome, kui rääkida, et seda on pikalt planeeritud. Hea seadusloome käsitlus, et väga oluline komponent, kui seaduse sisu avatakse valitsuse määruses, peab see olema seal juures. Nüüd on seda võimalikku valitsuse määruse eelnõu tutvustatud kultuurikomisjonile, aga see muutub kogu aeg ajas, kui kultuurikomisjon sinna ettepanekuid teeb. Milline ta lõppkokkuvõttes tuleb valitsuselt? Kas me saame kokkulepitust kinnipidamist usaldada või mitte, see jääb igaühe maitseküsimuseks?

Igal juhul tundub, et kogu see rõhuasetus kutsete süsteemile oli eelmisel aastal ette võetud selleks, et meelega mõista suurt vajadust õpetajate palku tõsta ja ka alammäära tõsta. Ei suutnud valitsus pidada seda lubadust, mis ka valimise ajal ja hiljem koalitsioonileppes anti. Rääkida astmete viisi lihtsalt mõne kategooria õpetajate palga tõusust ja jätta teised suluseisu – see oli valitsuse poliitiline käik. Nüüd edaspidi peame silmas pidama, et õpetajate palga tõus on ikkagi see mootor, mis õpetajatele rahulolu tagab. 

Miks ma karjäärimudelit kui niisugust toetan? Siin majas on seda ennegi tehtud. 2020. aastal valmis kultuurikomisjonis raport, mis käsitles õpetajate järelkasvu küsimust, ja üks punkt, mis selles raportis oli, oli selle karjäärimudeli taastamine. Nii et see on hariduspoliitiliselt läbi arutatud, selle vastu ma ei võitleks. 

See, et nüüd süsteemi dubleerimine planeeritakse lõpetada alles 2030. aastaks, mind kindlasti ei rahulda. Segadust see toob, kuigi minister ka täna kaitses siin infotunnis seda süsteemi, et koolid ise vastavalt direktori juhtimisele vaatavad, kutsestandardit arvestavad, aga portfoolios õpetaja tõestab, et ta on vanem õpetaja tasemel. Miks see dubleeritud süsteem, miks on hea, et koolid ise seda teevad? Minister ütles, et see ongi koolipõhine, sellepärast et mõnel on vaja rohkem õuesõpet, mõnel vähem õuesõpet. 

Aga ma küsin, kuidas see saab olla koolipõhine, kui seadus näeb ette, ja määrus, et see omistatud vanemõpetaja kantakse Eesti hariduse infosüsteemi ja ta saab järgmisesse kooli minna sellesama tasemega. (Saalist räägitakse.) Just! Ja see kool tegelikult peab seda arvestama. Nii et see ei ole tegelikult koolipõhine, see on kutsestandardipõhine, ärme ajame inimestele kärbseid pähe. 

Aga nüüd on aeg! 

Nii et sellel seadusel on oma head ja vead ja paraku on see seotud valitsuse usaldusega.  

Aitäh teile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid, head kuulajad! Ma jätkan sealt, kus eelkõneleja lõpetas, ehk sellel seadusel on nii omad vead kui ka head küljed. Ka mina isiklikult täna valin rohelise nupu ja toetan sellisel kujul selle põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse vastuvõtmist ja ma ka natuke põhjendan. 

Kõigepealt, enda jaoks olen ma kaardistanud, mis ei muutuks siis, kui jääb tänane põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, ja mis muutuks siis, kui see mõnevõrra puudulikul kujul ikkagi vastu võetakse.

Positiivse külje pealt on kindlasti see, et direktorite atesteerimine saab üheselt ja selgelt ära fikseeritud, kuidas ta saab olema, mismoodi ta saab olema, mida see võiks kaasa tuua koolide juhtimise arengus ja tasemes. Seda on ammu oodatud. Seda on oodatud kohalike omavalitsuste juhtide tasandil, seda on oodatud tegelikult kooliõpetajate tasandil. Ja väga paljud direktorid on samamoodi seda oodanud. 

Me ei pääse kuidagi ka sellest, et tegelikult üks ajend selle seaduse tegemisel just tänases tempos on ju tegelikult see, et tehisintellekti temaatika tuleb igapäevaselt üha rohkem ja rohkem meile kooliruumi ja klassiruumi sisse. Me peame selgelt ja üheselt kogu selle rakendamise ära fikseerima meie seadusruumis, kuidas ja mismoodi tehisintellekti kasutamine ja rakendamine saaks lähiperspektiivis Eesti koolides olema.

 Aga nii nagu eelkõnelejad on rääkinud, kõige rohkem aega on tõesti võtnud kogu see temaatika, mis puudutab karjäärimudelit. Ma nõustun eelkõnelejatega selles, et ühiskonnas on tekkinud väga positiivne arutelu selle üle, keda me näeme õpetajatena, kus on need peamised puudused, miks meil on jätkuvalt niivõrd palju kvalifikatsioonita õpetajaid, mis on peamised põhjused, miks paljud noored õpetajad juba mõne aasta pärast koolist lahkuvad, ja nii edasi ja nii edasi. See debatt, mis ühiskonnas on tekkinud, on kindlasti igati tervitatav. Kuigi võib-olla selle seaduse võimaliku vastuvõtmise puhul jäävad siin paljud asjad veel õhku rippuma, on see siiski arutelu, mis on viinud meid lähemale lõppeesmärgile, mis on üheselt ja selgelt väärtustada kvalifikatsiooniga õpetajat, anda õpetajatele täiendavat motivatsiooni ja luua selge karjäärimudel. 

Toon veel ühe näite, mis puudutab konkreetsete õpetajate n-ö laiendamise meedet. Kui enne 2013. aastat on konkreetne õpetaja saanud magistrikraadi, aga ta ei ole koolis töötanud õpetajana, siis see loob nendele inimestele võimaluse oluliselt lihtsamas vormis kooli õpetajaks minna. Ka see on minu jaoks kindlasti positiivne aspekt, miks seda mõnevõrra puudustega eelnõu saab siiski toetada.

Aga ma rõhutan lõpetuseks üle ka eelkõnelejate juba paaril korral mainitud teema. Kuigi kultuurikomisjoni juht on näinud väga palju vaeva selleks, et me tooksime need osapooled omavahel veel lähestikku, on jäänud ikkagi väga suur osa meie õpetajatest, kes igapäevaselt koolis ka tulevikus töötavad, on jäänud teatud usalduskriisi, on jäänud teatud sellisesse olukorda, kus nendel on tekkinud kõhklused. 

Me võime küll öelda, et selle alampalgaga, 800+ euroga, ei tohiks me siin väga vehkida. See kindlasti ei saa olema ühegi õpetaja palk ka järgmistel aastatel, aga kui õpetajad ise seda välja toovad, ise seda mainivad, siis me kuidagi ei tohiks ka siin saalis seda ignoreerida. 

Aga minu soovitus kõigile õpetajatele ja tegelikult ka koolikollektiividele on, et nad omakeskis rohkem julgustaksid üksteist sõlmima kollektiivlepinguid tööandjaga, et saaksid kõik õpetajad alampalga kindluse. See kindlasti aitaks pingeid leevendada. 

Ja teine asi, milleks ma kutsun üles nii Vabariigi Valitsust kui ka Haridus- ja Teadusministeeriumi, on see, et järgmistes etappides peaks arutama ja kaasama veel rohkem osapooli sellest vaatest, mis puudutab Vabariigi Valitsuse karjääriastmete määruse jõustamist. Tuleks kuulata veel kord ära osapooled ja anda nendele võimalused kaasa rääkida, et et see määrus, mille Vabariigi Valitsus saab kehtestada, oleks võimalikult pingeid leevendav ja kõiki osapooli nii palju kui võimalik arvestav. Aitäh! 

Suur tänu teile! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Kuna möödunud nädalaga ei ole selle eelnõuga midagi sisuliselt muutunud, siis ei saa Eesti Keskerakonna fraktsioon seda toetada ka täna kolmandal lugemisel, nii nagu me ei toetanud seda ka nädal tagasi teisel lugemisel.  Karjäärimudeli või kui soovite, siis palgaredeli idee iseenesest on põhjendatud ja teretulnud, aga paraku on sellest välja jäänud suur rühm õpetajaid, kellel puudub nõutav kvalifikatsioon. Me peame endiselt tõdema, et eelnõu on ebaküps, seda menetletakse kiirustades ning see jätab olulise osa õpetajaid, eelkõige noored ja alustavad õpetajad, ilma õpetaja töötasu alammäära garantiist, mis neil täna olemas on. 

Täna Riigikogu infotunnis küsisin haridusministrilt õpetajate arvu kohta, kellelt võetakse ära pedagoogi miinimumpalga garantii. Tuletan meelde, et sellel aastal on see number olnud 1820 ning järgmisel aastal peab see summa suurenema. See õpetajate arv on varieerunud, erinevate andmete järgi ulatudes kuni 2100 inimeseni. Täna ütles minister, et me räägime umbes 1700 õpetajast, kes ei vasta vajalikele kvalifikatsiooninõuetele. See tähendab, et selle eelnõu vastuvõtmise järel ei ole neile enam garanteeritud õpetaja töötasu alammäär, nagu see on praegu. Minister väitis, et arvestades õpetajate koguarvu Eestis, mis on tema sõnul umbes 17 000, on see number väike. Sellega me kahjuks nõustuda ei saa. See moodustab ligikaudu 10% kõigist õpetajatest ning see ei ole sugugi väike arv, eriti praeguses olukorras, kus õpetajate puudus muutub üha teravamaks. 

Selle eelnõu kohaselt võib nendele õpetajatele, kelle seas on palju algajaid, noori inimesi, edaspidi maksta töötasu alates riiklikust töötasu alammäärast, mis on praegu 886 eurot. See saadab põhimõtteliselt sõnumi, et osa inimesi, kes reaalselt koolis õpetajana töötavad, ei ole justkui pärisõpetajad. Meie rahustamiseks öeldakse, et aga keegi ei hakka neile kindlasti alammäära maksma, meil on õpetajate puudus väga suur, nii et koolijuhid kindlasti tahavad, et need inimesed tuleksid kooli tööle, nii et maksavad neile kindlasti rohkem. Aga see on oletus. Me ei saa seadust vastu võtta, oletades, et midagi juhtub või ei juhtu. See annab võimaluse maksta neile 886 eurot ja mitte 1820 eurot nagu sel aastal või siis järgmisel aastal on see summa juba rohkem ja suurem.  

Niisugust ühtsest õpetajate töötasu alammäärast loobumist ei toeta üle 40 haridusega seotud organisatsiooni. Lisaks ei toeta seda eelnõu ega kavandatavaid seadusemuudatusi ka Eesti Linnade ja Valdade Liit. Nende arvamus on hästi oluline, kuna enamiku koolide puhul ongi koolipidajateks just omavalitsused, kes ehk peavad kõigepealt selle eelnõu tagajärgedega ise tegelema.  

Lisaks kvalifikatsioonita õpetajate murele täheldavad mainitud organisatsioonid, et selle eelnõuga kavandatav karjäärimudel tervikuna kasvatab bürokraatiat ja halduskoormust, dubleerib olemasolevaid süsteeme ega paku sisulist lahendust õpetajate järelkasvu kriisile.  

Veel üheks suureks küsimärgiks on riigipoolsed rahalised garantiid karjäärimudeli rakendamiseks. Sellest on näiteks rääkinud juba kolleeg Helle-Moonika Helme põhjalikumalt. Seega mina piirdun sellega, et nõustun tema poolt väljatoodud arvamusega, et valitsus küll lubab raha leida, suurendades näiteks diferentseerimisfondi, aga riigi eelarvestrateegias selline positsioon puudub. Seega küsimärk kahjuks jääb õhku.  

Suheldes mitme koolijuhiga, tajusin nende jutus muret, et riik võib jälle proovida õilsa reformi sildi all suurendada koolipidajate ehk omavalitsuste eelkõige ja koos nendega ka koolide kohustused ning piisavas mahus rahastust koos sellega tulla ei pruugi. Kahjuks peab nentima, et olemasolev kogemus ei lase koolijuhtidel ja omavalitsustel pimesi uskuda kõike, mida valitsus suure suuga lubab. Tuletan veel kord meelde – teise lugemise juures ma juba tegin seda korra –, et kui haridusminister sel aastal siin Riigikogus esines ... 

Palun aega juurde!

Kolm minutit lisaks.

... siis ta oli väga rahul selle üle, et meil koolis on töötamas aina rohkem just kvalifikatsioonita õpetajaid. Ühest küljest see nagu kõlab natuke absurdne, aga teisest küljest olukorras, kus meil tõepoolest õpetajate puudus on, ütleme, kriisilähedane, siis iga inimene, kes on valmis kooli tööle tulema, on ikkagi teretulnud. Ja loomulikult neid inimesi vaja on. Nii et selles mõttes võib ministriga nagu isegi osaliselt nõustuda. Aga nüüd tuleb sama ministri sule alt siis seaduseelnõu, mis tegelikult seab needsamad inimesed praegusega võrreldes selgelt halvemasse olukorda ja vähendab kindlasti nende motivatsiooni koolidesse tööle tulla ja sinna ka püsima jääda. Nii et sellest loogikast on natuke raske aru saada. 

Me võime põhimõtteliselt toetada õpetaja karjäärimudeli ideed ja me iseenesest teemegi seda. Mida kvalifitseeritum on õpetaja, seda suurem võiks tema palk olla. See on loogiline, õiglane. Aga me ei saa toetada lahendust, kus oma õpetajateed alles alustavad inimesed satuvad selle eelnõu tõttu kohe halvemasse olukorda võrreldes tänasega. Sest täna ei tohi ühelegi õpetajale alla õpetajate palga alammäära maksta, aga selle eelnõu vastuvõtmisega see printsiip kahjuks kaob. 

Ja kui ministeerium soovib siis uue karjäärimudeliga tõsta kõrgema kvalifikatsiooniga pedagoogide palgamäära, on see loomulikult tervitatav, kuid seda ei tohi teha meie arvates teiste õpetajarühmade palgagarantii arvelt. On ju igati õiglane, et igasugune õpetajate palga diferentseerimine peab toimuma miinimummäärast ülespoole, mitte allapoole. Vastasel juhul lõhestab käesolev eelnõu õpetajaskonda, tühistades seni kehtinud väärtuspõhise kokkuleppe nii ühiskondlikul kui seaduslikul tasandil. 

Nii et Eesti Keskerakonna fraktsioon seda eelnõu ei toeta. Meie sõnum on umbes selline, et suund on õige, palju tööd on tehtud. Võiks siis praegu piirduda sellega, et seda mitte toetada, ja ikkagi see toores eelnõu võiks siia jõuda juba palju paremas seisus ja palju paremal kujul, kus on tõepoolest õiglane lähenemine kõikidele õpetajarühmadele. Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 653 lõpphääletus. Saalikutsungi järel me seda teeme. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning kutseõppeasutuse seaduse muutmise seaduse (direktorite atesteerimine, õpetajate karjäärimudel ning isikuandmete töötlemine tehisintellekti rakenduse kasutamisel) eelnõu 653. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 49 Riigikogu liiget, vastu 23, erapooletuid 1. Eelnõu 653 on seadusena vastu võetud.  

Oleme jõudnud kolmanda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud täitemenetluse seadustiku ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 726 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 726 lõpphääletus. Saalikutsungi järel me seda teemegi.  

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud täitemenetluse seadustiku ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 726. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 56 Riigikogu liiget, vastu 12, erapooletuid 0. Eelnõu 726 on seadusena vastu võetud. 

Oleme jõudnud neljanda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduse, Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 741 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Andrus Seeme, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Meie ees olev eelnõu ei ole sündinud üleöö. Selle väljatöötamiskavatsus jõudis kooskõlastusringile juba 2019. aastal ning on olnud põhjalik ja kaalutletud töö. Meie kohalikud omavalitsused ootavad neid muudatusi juba ammu. 

See eelnõu ei suurenda inimeste ega ettevõtete halduskoormust. Eesmärk on vähendada bürokraatiat, tugevdada kohaliku tasandi autonoomiat, anda kohalikele omavalitsustele paindlikkust, usaldust ja rohkem otsustuskindlust ja lihtsamaid finantsreegleid. Head kolleegid, usaldame meie omavalitsusi ja toetame seda eelnõu! Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 741 lõpphääletus. Saalikutsungi järel me seda teemegi.

Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduse, Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 741. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 57 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid 1. Eelnõu 741 on seadusena vastu võetud. 

Oleme jõudnud viienda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud maaparandusseaduse ja riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu 748 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Tõenäoliselt Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel, Peeter Ernits, palun! Härra Ernits, te võite nüüd alustada.

Kui kellelgi on riiklikult tähtsaid küsimusi, siis ma võin oodata. 

Ainult neid arutamegi siin. 

See eelnõu on väga huvitav. Ajal, kui teadmine on valgus ja teadmatus pimedus, on tulnud valitsus eelnõuga, et valime pimeduse. 1. jaanuaril 2019 hakkas kehtima maaparandusseadus. Seal võeti kohustused, et 1. jaanuarist 2026 tuleb üht-teist teha. Ja kõige olulisem neist on, et maaparandusspetsialistidele tuleb teha täienduskoolitust. Elementaarne! Nüüd on seitse aastat läinud ja ühtegi koolitust pole tehtud. Ja ministrihärra Terras – see protokoll väärib muidugi lugemist, eriti ministrihärra seletused, et ei ole pakkujaid, keegi ei tunne huvi, kallis jne. Seitse aastat pole midagi tehtud. 

Ja nüüd, kui 1. jaanuarini on vähem kui pool kuud, kogu see seltskond, umbes 1500 inimest, ei saa enam maaparandusinsenerina tegutseda. Kogu see maaparandus ... Tegelikult on ju Andrese ja Pearu aegadest hakatud ümber hindama, et Andres oli tegelikult negatiivne tegelane ajal, kui metsi uputatakse. 

Aga see käsitleb ainult kahte asja. Üks on haridus, täiendkoolitus, kas seda vaja on või ei ole. Ja nüüd selle seadusega võetaksegi, et ei olegi vaja harida, nad saavad hakkama ilma. See on väga kummaline, arvestades kõiki neid sihtrühmi. On palju teisi, keda on palju vähem kui 1500 inimest, aga nemad millegipärast saavad ennast harida ja on pakkujaid ka. Ma vaatasin, muuseas, neid pakkumisi on küll päris palju, ja 200, 300 või 400 eurot kursuse eest. Aga see selleks. 

Teine on lihtne asi: need kraavide võrgustikud, kõik need eesvoolud, mida mõni teab, mõni ei tea, et neid korrastada. Seitse aastat on asi olnud bürokraatlikult väga keeruline ja ainult 10% nendest objektidest on registrisse kantud, 90% ei ole. Ootel on – ma vaatan, kui palju neid siin on – 365 taotlust. 

Nii et ühelt poolt pole seitse aastat koolitatud ja seaduse järgi polegi vaja, muidu jääks töö seisma. Ja teine asi, et nüüd, kui seitsme aastaga on 10% süsteemidest n-ö bürokraatlike tõkete tõttu registrisse võetud, siis nüüd tuleb võtta ülejäänud 90% nendest objektidest. Näiteks, kui seni on olnud, et kui on väiksem kui 2 hektarit, siis tuleb ministrihärralt või ministeeriumilt nõu küsida ja luba saada ja see on väga keeruline ja pikk, siis nüüd enam ei tule, 1. jaanuarist. 

Nii et on väga oluline seadus, me toetame muidugi. Aga see näitab tegelikult seda, et seitse aastat ei ole suurt midagi tehtud, nii et see on tegematajätmine. Aga nagu öeldakse, tüdrukul on laps käes ja nüüd tuleb ta kiiresti abielluda – 1. jaanuaril, muidu juhtub midagi hirmsat. Aga mulle meeldib, et kolleeg Urmas Kruuse oli komisjonis öelnud, et niimoodi ei tohiks küll öelda, et pimedus on hea ja valgus mitte. Et seda ei tohiks nagu afišeerida – Urmas, lugupidamine! –, öelda, et me ei peagi mingisuguseid inimesi täiendkoolitama. 

Nii et selline oluline seadus: titt on käes ja nüüd tuleb abielluda. 1. jaanuar on lähedal. Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 748 lõpphääletus. Saalikutsungi järel me seda teemegi. Väga vabandan, härra Kruuse, aga … 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud maaparandusseaduse ja riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu 748. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 52 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid 0. Eelnõu 748 on seadusena vastu võetud. 

Oleme jõudnud kuuenda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud töölepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (602 UA) uuesti arutamine. Enne kui ma kutsun kõnetooli hea kolleegi Timo Suslovi, tutvustan kahe sõnaga ka selle päevakorrapunkti menetlemise korda. Esmalt on põhiseaduskomisjoni esindaja ettekanne kuni 20 minutit, seejärel on õiguskomisjoni esindaja ettekanne kuni 20 minutit ja kummalegi ettekandjale saab esitada ühe küsimuse. Väga oluline on ka läbirääkimiste juures, et läbirääkimistel saavad osaleda jah kõik Riigikogu liikmed, aga kollane raamat on väga täpselt piiritlenud, milles läbirääkimiste sisu seisneb, ehk see seisneb arvamuse avaldamises Vabariigi Presidendi poolt seaduse välja kuulutamata jätmise motiivide kohta, nii et mitte nagu laiemalt käsitleda. Hääletus on samuti üsna keeruline, aga seda tutvustan siis, kui me oleme selleni juba jõudnud. 

Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh! Ma kuulsin, mida te praegu ütlesite, et seadus ütleb, et kõik võivad läbirääkimistel osaleda, aga kollane raamat ütleb, et ainult nii ja naa saab teha. Tegelikult mina ei saa nõustuda teiega, sest meie juhindume seadusest, aga mitte kommentaaridest, sellepärast et ka Riigikohus on korduvalt öelnud seda, et kommentaarid ei oma mingit tähtsust, vaid see, mis on seaduses kirjas. Nii et ma olen siiski seisukohal, et Riigikogu liikme sõna siin saalis on täiesti vaba ja selliseid piiranguid ei saa kehtestada. Aitäh!

Aitäh, hea kolleeg! Ma ei nõustu teiega vähimalgi määral. See on Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 114 lõige 2, mitte kommentaar. 

Ja nüüd, head kolleegid, palun Riigikogu kõnetooli auväärt põhiseaduskomisjoni liikme Timo Suslovi.

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Ma annan ülevaate sellest, mida põhiseaduskomisjonis arutati. Põhiseaduskomisjon toimus eile, teisipäeval, 16. detsembril. Kõige muude töökavas kinnitatud punktide juures oli ka Vabariigi Valitsuse algatatud Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud töölepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse uuesti arutamine. Kohal oli peale komisjoni liikmete ka Vabariigi Presidendi õigusnõunik härra Kalmo. Väga tähtis on ka ära nimetada, et kohal viibis ka Jaak Valge töövari. 

Härra Kalmo tegi sissejuhatuse sellesse, millele ka president oma otsuses viitas, ehk miks jäeti seadus välja kuulutamata. Nii nagu ka president on oma otsuses kinnitanud, vastu võetud teksti järgi viitas § 433 lõike 2 punkt 4 sama paragrahvi lõikele 7, aga muudetud teksti järgi oli see viide lõikele 6. Ehk oli selline mittepahatahtlik eksimus kuskil juhtunud, nii et sellele ka president viitas. 

Samamoodi härra Kalmo märkis, et Riigikogu kodu- ja töökorra seadus ei näe sellist parandust lihtsalt ette. Samamoodi on ka olemasolev juhend vastuvõetud aktis vea parandamiseks, mis on tegelikult Riigikogu Kantselei direktori poolt kinnitatud, käskkirjaga nr 27, ja samamoodi ei kata see ka antud juhtu, et seda lihtsat eksimust muuta. Sellepärast ka president viitas, et ei pea seda viga pahatahtlikuks, aga tulemust tuleb ikkagi muuta, juhul kui Riigikogu seda nii arvab. 

Komisjonis oli ka paar küsimust, millele härra Kalmo kenasti vastas. Aga see arutelu käis täpselt sellesama kohta, kas ka tulevikus sellist väikest apsakat muuta, et see ei muudaks kogu õiguslikku alust. Härra Kalmo sellele ka kenasti vastas. Sellega kogu lühikene arutelu lõppes. 

Lõpuks tegime ka olulisi otsuseid. Otsused olid järgmised. Mitte toetada Vabariigi Presidendi poolt Riigikogule tagasi saadetud töölepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse muutmata kujul uuesti vastuvõtmist. Ja siin oli meil hääletus konsensuslik. Samuti oli konsensuslik otsus määrata põhiseaduskomisjoni esindajaks komisjoni liige Timo Suslov. Kaks otsust tehtud, lühikene arutelu, ja sellega meil komisjoni päevakorra menetlus lõppes. Aitäh!

Aitäh teile! Kalle Laanetil on teile küsimus. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Lihtsalt protokolli huvides täpsustan oma küsimusega, kas presidendi õigusnõunik viibis füüsiliselt põhiseaduskomisjonis või Teamsi teel. 

Aitäh! See on väga oluline küsimus. Ta viibis Teamsi teel.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Nüüd palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, õiguskomisjoni esimehe Madis Timpsoni.

Aitäh, härra istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Õiguskomisjon arutas seda teemat esmaspäeval, 15. detsembril. Arutelu käik oli järgmine. Kõigepealt komisjoni nõunik härra Linnar Liivamägi tegi ülevaate uuesti, kuidas taoline näpuviga tekkis. Päris põhjalik ülevaade oli, järgnes sellele arutelu, et mis me siis ette võtame. Arutelus me väga pikalt ei olnud, aga lihtsalt mõned seal arvamused läbi seal kõlasid, kuidas seda asja edaspidi võiks siis teha. Nagu härra Suslov siin mainiski, see põhiline etteheide oli ju see, et vastuvõetud seaduses esinenud viiteviga on parandatud ilma seadusliku aluseta ja see Riigikogu Kantselei direktori 16. aprilli 2019. aasta käskkirjaga nr 27 kehtestatud kord ei annaks nagu seda võimalust.

Ega me väga pikalt seal ei rääkinud, komisjon oli päris üksmeelne. Siis komisjoni esimees siis avaldas arvamust, et kuigi vaidlus Riigikohtus oleks juriidiliselt päris huvitav, aga majandust ja ettevõtlikke inimesi see ei aita. Niimoodi me siis tegimegi konsensusliku otsuse mitte toetada Vabariigi Presidendi poolt Riigikogule tagasi saadetud 602 UA seaduse muutmise seaduse muutmata kujul uuesti vastuvõtmist. See oli konsensuslik. Aitäh!

Aitäh! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Olen arvamusel, et presidendi otsus nr 622 on igati põhjendatud ja seaduslik ja ei ole mõistlik saata seda Riigikohtule arutamiseks, et luua järgmine pretsedent selle kohta, et Riigikogu asemel hakkab otsuseid vastu võtma ametkond. Ma leian, et see on põhiseaduse rikkumine. Me oleme siin niivõrd palju juba selliseid ebaseaduslikke otsuseid vastu võtnud, mis puudutavad kooskõla põhiseadusega. Me ei tohiks seda traditsiooni jätkata. Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Head kolleegid, olemegi jõudnud hääletamise juurde ja peale saalikutsungit me seda ka teeme.  

Head kolleegid, selgitan mõnevõrra enne hääletust. Nimelt, me ei hääleta mitte komisjonide poolt langetatud otsuseid, vaid me hääletusele minevas tekstis lähtume Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-st 114 ehk me hääletame selle seaduse vastuvõtmist muutmata kujul. See tähendab seda, et need, kes nõustuvad Vabariigi Presidendi seisukohtadega ja leiavad, et see on vastuolus põhiseadusega, peaksid hääletama vastu. Ja need, kes leiavad, et see on igati kooskõlas, Riigikogu poolt vastuvõetud seadus, põhiseadusega ja ei nõustu presidendi seisukohtadega, peaksid hääletama poolt. Ja nagu ma ükskord ütlesin, need, kes aru ei saanud, vajutavad kollast. (Naer.) 

Head kolleegid, lähtudes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 114 lõikest 3, panen hääletusele Vabariigi Presidendi poolt Riigikogule tagasi saadetud töölepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse muutmata kujul uuesti vastuvõtmise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 0 Riigikogu liiget, vastu 67, erapooletuid 0. Seadus jäi muutmata kujul vastu võtmata. 

Koos sellega, head kolleegid, me oleme tagasi esimese lugemise järel. Määran töölepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise seadusele muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 2026. aasta 6. jaanuari kell 16. Oleme sellega kuuenda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Ja jõudnud seitsmenda [punkti] juurde, milleks on Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud kaitseväeteenistuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (664 UA) uuesti arutamine. Kuna eelnev päevakorrapunkt oli sama menetluskorraga, siis ma seda siin uuesti kordama ei hakka. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Timo Suslovi.

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Katsun teha nüüd kiiremini, kui eelmine oli. Samamoodi arutas põhiseaduskomisjon eile, teisipäeval, 16. detsembril Vabariigi Valitsuse algatatud Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud kaitseväeteenistuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse uuesti arutamist. Kohal oli ka Vabariigi Presidendi õigusnõunik härra Kalmo Teamsi vahendusel. 

Komisjoni istungi juhataja andis õigusnõunikule sõna, et seda natukene sisse juhatada, mida ta ka tegi, selgitades, millistel põhimõtetel Vabariigi President jättis selle välja kuulutamata. Presidendi arvates pole see kooskõlas põhiseadusega, kuna sellega antakse kaitseväekohustuse täitmisel põhjendamata eelis neile kutsealustele, kes ei oska eesti keelt. Presidendi arvates rikutakse nõnda võrdse kohtlemise põhimõtet. Kuna vähekene pikem selgitus oli ka õigusnõuniku poolt komisjonile antud, siis küsimusi komisjoni liikmetel ei olnud. 

Me tegime ka menetluslikud otsused. Otsus nr 1 oli mitte toetada Vabariigi Presidendi poolt Riigikogule tagasi saadetud kaitseväeteenistuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse muutmata kujul uuesti vastuvõtmist. Selle puhul oli meil konsensus. Ja määrata põhiseaduskomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni liige Timo Suslov – samamoodi konsensus. Selline lühikene arutelu. Aitäh! 

Suur tänu teile! Varro Vooglaiul on teile küsimus. Palun!

Jaa. Ma mõtlesin küsida, et kui juba põhiseaduskomisjonis tuli arutelule küsimus sellest, millistel puhkudel on osade kodanike vabastamine kaitseväeteenistusest põhiseaduspärane ja millistel puhkudel mitte, siis kas te vaatasite seda ainult selles kitsas aspektis või mõtisklesite ka näiteks selle peale, et kas on põhiseaduspärane, et pool kodanikest on ju nii või teisiti kaitseväeteenistusest vabastatud. Naised teatavasti ei ole seaduse alusel kohustatud mitte mingisuguses teenistuses osalema, ei kaitseväeteenistuses ega asendusteenistuses ega mitte mingis muus teenistuses. See on kultuuriliselt lähtunud eeldusest, eks ole, et naised täidavad emarolli. Aga kuna meil on teatavasti toimunud selline kultuuriline transformatsioon, et seda eeldust ei peeta enam põhjendatuks, siis kas arutasite ka selle üle, et ehk tuleks siis selles osas ümber vaadata midagi? Ja teine asi, jällegi, vaadates kultuurilisi transformatsiooniprotsesse, mida tehakse nende meesterahvastega, kes hakkavad identifitseerima ennast naistena, bioloogiliselt on küll mehed, aga oma sooidentiteedi poolest identifitseerivad ennast naistena, kas nemad peaksid olema vabastatud või mitte?

Lühikene vastus mõlemale küsimusele: ei, me ei arutanud. Me arutasime täpselt seda, mida Vabariigi President oma otsuses põhjendas. Ja me rääkisime võrdsest kohtlemisest, mida ka õigusnõunik härra Kalmo meile tutvustas.

Aitäh teile! Rohkem küsimusi ei ole. Nüüd palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, riigikaitsekomisjoni liikme Peeter Tali. (Dialoog juhatajaga kõne pikkuse teemal.)

Austatud Riigikogu esimees, aseesimees, ja head kolleegid! Alustan algusest. Kaitseväeteenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse peaeesmärk on olnud tegelikult reageerida muutunud julgeolekuolukorrale, leevendada Kaitseväe personalipuudust ja vähendada bürokraatiat. Selleks nägi uus KVTS ette vabatahtliku teenistuse loomise ja tegevväelaste, reservväelaste ja vabatahtlike teenistujate teenistuskäigu võimaliku ühtlustamise. Ajateenijad on tulevased reservväelased selles võtmes.

Ja siis Riigikogu liikmed Alar Laneman, Priit Sibul, Leo Kunnas, Kalev Stoicescu, Meelis Kiili, Kristo Enn Vaga ja mina esitasime KVTS-ile ka mõned muudatusettepanekud, millega muu hulgas panime ette näiteks ühtlustada tegevväelaste, reservväelaste ja vabatahtlike karjäärimudeleid ning näiteks tegime ettepaneku loobuda reservväelaste puhul kunstlikult loodud kahekordse auastme vanuse nõudest, aga me panime ette ka ajateenijate keelenõude B1 kehtestamise. 

Ja me ei teinud seda mingi kiusu pärast, kellegi ahistamise pärast ega poliitiliste punktide korjamise pärast, vaid ikkagi eelkõige seepärast, et selleks on selge sõjaline vajadus. Kaitseväe juhataja kindralleitnant Andrus Merilo on mingid aastapäevad rääkinud juba sellest plaanist tõsta Kaitseväe tõrje- ja lahinguvõime täiesti uuele tasemele. Sellepärast järgmine aasta ongi vaheaasta või aasta reorgiks, ja 2027. aastast peaks ajateenistus pikenema kõigile 12 kuuni. Sellest 12 kuust ajateenijad on kuus kuud väljaõppes ja järgmised kuus kuud lahingvalves. Ehk siis umbes pooled ajateenijad on kogu aeg valmis sõjaliselt otsekohe reageerima ja seega on Eestil olemas arvestatav sõjaline jõud lisaks kutselisele mehhaniseeritud Scoutspataljonile ja mereväele. See tähendab, et lahinguvalmiduses on meie õhutõrje‑ ja süvatuleüksused ja me oleme sõjaliselt füüsiliselt kohal ka piirilinnas Narvas. Kõik see on muidugi sünkroonis NATO kaitseplaanidega. USA uus julgeolekustrateegia, millest on ka härgamisi räägitud siin saalis, soovitab meile ja kõigile teistele eurooplastele võtta oma sõjalise võime kasvatamist väga tõsiselt, teha seda kiiresti ning mitte otsida põhjendusi, miks midagi ei saa teha. 

Ja küll ajateenistuse pikendamiseks ei ole vaja KVTS-i muuta, sest KVTS-is on juba see 12 kuud sees ja loodetavasti Vabariigi Valitsus siis otsustab selle oma määrusega ära. Küll aga on vaja arvestada Kaitseväe võimalusi senise kuue kuuga õpetada välja ja harjutada kokku lahinguvõimelised allüksused. Selliste umbkeelsete tumbajumbade õpetamiseks ei ole enam lihtsalt ressurssi, ei ole aega, ei ole inimesi ja ei ole raha. Mõnikord saab aega rahaga osta, aga ma arvan, et praegu ei ole see koht. Kaitseväe põhiülesanne ei ole mitte kunagi olnud keeleõpe ja Kaitseväel täna ja praegu selle jaoks enam aega ei ole. 

Järgmine valus küsimus on muidugi vastuluure, sest vastase eesmärk on kindlasti viia rivist välja, saboteerida või hävitada kõrgväärtuslikud sihtmärgid ehk siis just juhtimis- ja vaatlussüsteemid, õhutõrje ja süvatule relvasüsteemid. Kaitseväe vastuluurevõime on täna täitsa olematu, sest seadusandja on 2000. aastate alguses nii otsustanud. Enne Vene-Gruusia sõda oli muidugi meil sügav rahuaeg, aga siia ärme praegu süveneme. 

Ja Kaitseväe kimbatusest kohustusega umbkeelsetest kodanikest kuue kuuga eeskujulikud sõdurid ja patrioodid teha on kõnelenud ERR-i saadetes Kaitseväe peastaabi väljaõppeosakonna ülem kolonel Margot Künnapuu, Kaitseväe peastaabi ülem kindralmajor Vahur Karus ja muidugi ka Kaitseväe juhataja kindralleitnant Andrus Merilo.

Ja B1 on elementaarne keeletase Eesti elus hakkamasaamiseks, aga poliitiline tants ja trall selle ümber on pehmelt öeldes piinlik. Ühed ütlevad, et Kaitsevägi ahistab venekeelseid, kui ei integreeri umbkeelseid piisavalt. Aga tuletan meelde, et need täna mittekeeleoskajad on Eestis sündinud ja kasvanud vähemalt 19 aastat täitsa umbkeelsena. Kuidas see on võimalik? Ja miks Kaitseväe nooremseersandid, nooremveeblid ja nooremleitnandid, kes ei pea vene keelt oskama, on kohustatud väiksemat sorti imet tegema? Aga teised jälle ütlevad, et miks noori eestlasi ebavõrdselt koheldakse teenistuskohustusega, et miks umbkeelseid vabastatakse, et ärme anname neile järgi, et las kannatavad. Ja kõik viitavad põhiseadusele. Minu meelest on mõlemad käsitlused omamoodi vildakad ja vaatavad kangekaelselt kõrvale julgeolekupoliitilise olukorra tõttu muutunud sõjalisest vajadusest. Ja muidugi riigikaitse kõrgeim juht on kahetsusväärsel kombel jätnud ka KVTS-i muutmise seaduse välja kuulutamata. 

Ja nüüd ma lähen selle juurde, mida riigikaitsekomisjon on siin arutanud. Ta arutas enne tänast täiskogu istungit seda oma 9., 15. ja 16. detsembri istungitel. 

9. detsembri istungil otsustas riigikaitsekomisjon teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada arutluse all olev seadus tänase istungi päevakorda. Oma kirjaliku õigusliku hinnangu andis ka riigikaitsekomisjoni nõunik-sekretariaadijuhataja Aivar Engel, kes juhtis tähelepanu, et põhiseaduse § 124 lõike 11 järgi on kõik Eesti kodanikud kohustatud osa võtma riigikaitsest seadusega sätestatud korras. Samas, see KVTS ise ühel või teisel moel riivab põhiseaduses sätestatud õigusi või vähemasti siis seda võrdse kohtlemise põhimõtet, sest seadusandja paneb piirangud või reguleerib neid lähtuvalt vanusest, haridusest, keeleoskusest, terviseseisundist ja soost. Samas expressis verbis kõnealune säte jälle ei tähenda, et kõiki Eesti kodanikke võidakse kohustada riigikaitsest osa võtma, relv käes, kuigi ka selline tõlgendus on võimalik. 

Muidugi Vabariigi President on loonud õigusliku pretsedendi, mille põhjal edaspidi, kui KVTS-is reguleeritakse …kutsumise reegleid, need võivad olla ka siis küsimärgi all: just vanus, tervis, haridus. Sellest soonõudest me rääkisime ka. 

11. detsembril edastas riigikaitsekomisjonile oma seisukoha kaitseminister Hanno Pevkur, kes oma kirjas ütleb, see tsitaat on, et nõustuda tuleb, et põhiseadusest tulenev kaitseväekohustus laieneb kõigile Eesti kodanikele … (Hääl saalist.) Jaa, ta ütleb, ma vaatan, kus see, jah. … laieneb kõigile Eesti kodanikele ning keeleoskus ei saa olla ega tohi aluseks selle kohustuse täitmisel. 

Aga rõhutan veel kord üle, et see keelenõue oli üks osa selle KVTS-i muutmise seaduse eelnõust. Seal olid ka muud asjad, mida see seadus reguleerib. Varem, 13. oktoobri istungil on siis kaitseminister Hanno Pevkur toetanud kõiki muudatusettepanekuid, sealhulgas ka B1-keelenõuet puudutavat, mille üle me täna siin eelkõige arutame. 

Ja siis esmaspäeval kohtus riigikaitsekomisjon oma väljasõiduistungil riigikaitse kõrgeima juhi, Eesti Vabariigi president Alar Karisega. Kuigi plaanis oli palju, aga põhiliselt me rääkisime arutluse all olevalt seadusest. Noh, me rääkisime ühtepidi ja teistpidi, aga lõpuks me ikkagi jõudsime ühele meelele, et ajateenistuses riigikeeleoskus on vajalik, et Eesti kodanikest ajateenijad peavad oskama eesti keelt ja keeleõppekoormust ei saa panna Kaitseväe õlule. Me kõnelesime keeleoskusest veel ka pikemalt, sellepärast et see probleem on tõepoolest laiem kui kaitseväeteenistuse seadusega sätestav. 

Riigikaitsekomisjoni eilsel istungil oli ka pikk ja elav arutelu. Teen lühikese kokkuvõtte. Riigikaitsekomisjoni esimees Kalev Stoicescu rääkis kõigepealt sellest, et on vajadus selleks keelenõudeks on täitsa olemas, ja juhtis tähelepanu ka sellele, et tänu praegusele valitsusliidule ja teadus- ja haridusminister Kristina Kallase pingutusele on lõpuks ometi alanud täielik üleminek eestikeelsele haridusele. (Vahelehüüe.) Tõsi küll, tõsi küll, tõsi küll, seda alustas haridusminister Tõnis Lukas, aga see oli ainult algus, riigieelarvesse ei olnud isegi piisavalt raha planeeritud. Nüüd see töö päriselt käib. Kindlasti kulub veel aastaid, kui seda küsimust praktikas sisuliselt enam ei ole, sest ajateenistuskohustus on kuni 28-aastastele meestele. Kaitseväge ei saa kohustada tegema seda, mida haridussüsteem on jätnud tegemata või mida 30 aasta jooksul ei ole laiemalt kogu ühiskond suutnud teha. Komisjoni esimees soovitab otsida lahendust. Ta loodab, et koos Haridus- ja Teadusministeeriumiga on võimalik leida praktiline lahendus, kuidas kutsealuseid ajateenistuseks ette valmistada. 

Komisjoni aseesimees Leo Kunnas ütles, et Riigikohus võiks otsustada, kas kaitseväeteenistuse seaduses sätestatud ajateenistusse võtmise erinevad piirangud on põhiseaduspärased, näiteks soo, hariduse ja vanuse, nende tõttu seotud piirangud. 

Raimond Kaljulaid nentis, et Kaitseväele tuleks ausalt välja öelda, et me ei suuda keeleküsimust lahendada, kolme kuuga keelt ära ei õpi ja mõni ei suuda, isegi ei soovi seda teha. 

Alar Lanemani arvates peaks arutelu keskmes olema riigi kaitsevõime. 

Mina rõhutasin, et ikkagi kõige aluseks on sõjaline vajadus, mis tingib selle B1-nõude. 

16. detsembri istungil osalesid kaitseminister Hanno Pevkur, Kaitseväe juhataja kindralleitnant Andrus Merilo ning Kaitseministeeriumi õigus- ja haldusküsimuste asekantsler Margit Gross. 

Kaitseminister Hanno Pevkur rõhutas, et ta toetab jätkuvalt arutluse all oleva seaduse sätteid, kaasa arvatud neid muudatusettepanekuid ja ka seda, et ajateenijatel peab olema keeleoskus vähemalt B1-tasemes. Samas ütles kaitseminister, et nõustub Vabariigi Presidendiga, et keegi ei peaks saama ajateenistuskohustusest kõrvale hiilida, et ta ei oska keelt. Aga iseenesest on see lähenemine juba selles mõttes vildakas, et miks me peame eeldama, et Eesti kodanikud ilmtingimata tahavad ajateenistusest kõrvale hoida. 

Ma ütlen vahelepõikena, et Brežnev on surnud, Tšernenko on surnud ja Andropov on surnud. Me elame iseseisvas riigis, kus ajateenistus on auasi ja täiesti normaalne asi, esialgu küll vähemalt noortele meestele ja ka umbes 40 vabatahtlikule noorele naisele aastas. 

Kaitseväe juhataja kindralleitnant Andrus Merilo rõhutas üle, et kui ajateenija ei oska B1-tasemel eesti keelt, siis ei ole võimalik, et ta läbib kaheksanädalase sõduri baaskursuse ja seetõttu ei ole teda võimalik ka sõjaaja ametikohale määrata, mis tähendab, et saadetakse ikka koju, aga siis me oleme kulutanud kallihinnalist ressurssi, aega, instruktoreid, ja see raha on ikkagi suhteliselt kõrvaline. 

Kaitseministrile tundub olevat jälle kõige mugavam see keelenõue kõrvale jätta ja teiste asjadega edasi minna – nii ta vähemasti üks päev ütles AK-le – ja teha näiteks komisjon keelenõude menetlemiseks. Aga kõik inimesed, kes on riigilt palka saanud ühes või teises ametis, kujutavad värvikalt ette, mida tähendab komisjoni moodustamine. See jätaks kaitseväelased kriitilises ajaraamis üksi lagedale väljale. Seal ei ole tegelikult hea ja turvaline täna olla, isegi enne lahingut mitte. Kindralid ja kommodoorid, kaptenid ja vanemleitnandid, veeblid ja seersandid tajuvad, et nad päriselt jooksevad ajaga võidu. 

Aga olukord on ikkagi normaalne, ent mitte lootusetu, sest Eesti ei ole Ameerika, Eesti on parlamentaarne vabariik. Seadusandja, eriti riigikaitsekomisjon, ei tohi jätta kaitseväelasi üksi oma mure ja probleemiga, mis ei ole mitte Kaitseväe tegemata töö, vaid on terve ühiskonna soovimatus või tegematajätmine olnud. Me ei saa mitte kuidagi vabandada, et proovisime, aga ei tulnud välja. 

Nüüd jõuan juhtivkomisjoni menetlusliku ettepaneku juurde. Riigikaitsekomisjon arutas seda põhjalikult ja me otsustasime konsensuslikult vältida laupkokkupõrget riigikaitse kõrgeima juhiga. Ja mitte sellepärast, et me kardaks midagi väga, aga sellepärast, et me oleme ajalise surve all. Juhul kui vastuvõtmata kujul või muutmata kujul see vastu võtta, siis tõenäoliselt sellest seadusest võiks saada seadus järgmise aasta lõpus, aga võib ka mitte saada. Meil ei ole seda aega mängida, kuigi õigusfilosoofiliselt oleks ikkagi väga huvitav teada, kuidas Riigikohus kõike seda menetleb ja mida ta siis arvab kaitseväeteenistuse seadusest. Sellepärast otsustas oma eilsel otsusel riigikaitsekomisjon teha konsensuslikult Riigikogule ettepaneku asuda arutluse all seadust muutma, mis sisuliselt tähendab, et juhtivkomisjon teeb ettepaneku mitte toetada seaduse muutmata kujul uuesti vastuvõtmist. Aga oma edasises töös siis riigikaitsekomisjon suure tõenäosusega lähtub riigikaitse kõrgeima juhi, Vabariigi Presidendi Alar Karise kahest seisukohast. Esimene seisukoht on see, et kõik ajateenijad peavad eesti keelt oskama. Ja teine seisukoht on see, et seda ei saa panna, seda kohustust eesti keelt õpetada ei saa panna muutunud julgeolekupoliitilistes oludes Kaitseväe õlule. 

Hea uudis on muidugi see, et haridus- ja teadusminister on kindlalt seda meelt, et ulatab abikäe Kaitseministeeriumile. Ja nüüd siis, kui suur osa progressiivsest maailmast asub nautima jõulurahu, siis kaks ministeeriumi töötavad välja lahendused, kuidas teha nii, et Kaitsevägi saaks mingi mehhanismi kaudu ikkagi inimesed, keda on võimalik sõjaliselt kuue kuuga panna lahinguvalmidusse. Tänan!

Ka mina tänan, et te mahtusite kenasti ajaraamidesse.

Ma väga püüdsin, jah. 

Väga tubli, kuna algul sooviti juurde. Varro Vooglaid, palun küsimus!  

Suur tänu! Kõigepealt, te enne tsiteerisite kaitseministrit, kes ütles, et kõik Eesti Vabariigi kodanikud on kohustatud kaitseväeteenistust läbima. Tegelikult ju ei ole, tegelikult on see seisukoht vale, pooled vähemalt ei ole, naised ei ole. Ja seegi on tegelikult väga küsitav, et kui me ütleme lahti sellest eeldusest, et naistelt me eeldame emarolli täitmist, siis mis on see õigustus, miks nemad ei peaks kandma seda väga olulist kohustust, mida kõik mehed on kohustatud kandma, kes on kodanikud. Aga see on eraldi küsimus, mis vääriks ka küll tähelepanu. 

Aga praegu ma küsiksin teie käest seda, kas teile endale ei tundu see natuke veider, et keele mitteoskamist kodanike puhul on võimalik käsitleda just nagu preemiana. Sul on näiteks kaks vene rahvusest noort Eesti kodanikku. Üks on omandanud eesti keele ja peab minema kaitseväeteenistusse, teine pole viitsinud omandada eesti keelt ja ei pea minema kaitseväeteenistusse. Kas teile tunduks õiglane, et vähemalt peaks selle kõrval säilima võimalus läbida mingi asendusteenistus? Mitte nii, et lihtsalt saad vabaks ja see mees, kes on pingutanud keele omandamise nimel, saab justkui nagu karistada.

Jaa, vastan kõigile järgemööda. Esiteks ma tsiteerisin kaitseministrit, aga see tõesti oli komisjonis arutluse all, et pooltele kodanikele kaitseväeteenistuskohustus ei kehti, mida põhiseadus näeb ühtemoodi ette. Vabariigi President arvas küll, et on viimane aeg alustada debatti, sellepärast et naistele on kohustuslik ajateenistus Iisraelis, Norras, Taanis ja Rootsis. Arutama ju seda peab.

Ja nüüd teine küsimus. Te, härra Vooglaid, vaatate seda väga kitsalt. Kodune keel võib olla ka türgi keel, ei pea ilmtingimata olema vene keel, aga see on ebaõiglane. Ja siis ongi tõesti mitu sammu. Üks samm on see, et kuidagi pakkuda veel kord eesti keele omandamise võimalust mingi kiirkursusega, mis ei ole kaitseväeteenistuse raames.

Me näeme, et täna on väga suur probleem Ida-Viru kutseõppekeskuses, kus kutseõpe pandi seisma ja hakati keelt õpetama. Mis teed siis? Kuidas sa seda teed ja õpetad? Ja tõepoolest, asendusteenistusse ei saa keeleoskuse põhjal mitte kedagi määrata, sest asendusteenistus on ka põhiseaduses sätestatud ja asendusteenistusse saab määrata ikkagi usuliste ja eetiliste põhjenduste põhjal vabatahtlikult. Inimene peab vabatahtlikult ütlema, et mul on kas religioosne või eetiline põhjus, miks ma ei saa relva kanda, ja siis saab asendusteenistusse määrata. Aga teie mõte, et välja töötada mingi teenistusliik, kus inimene on riigiteenistuses, aga relva ei kanna, võiks täitsa arutada seda küll.

Anti Poolamets, palun! 

Lugupeetud ettekandja! Jah, ma lähen ka Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuse juhtumi juurde. Hendrik Agur ütles, et aastakümnete jooksul ei ole täidetud seadusest tulenevat kohustust, et põhikooli lõpetajal peab olema eesti keele oskus vähemalt B1-tasemel. Me räägime mastaapsest pettusest. Meil koolides, kes peaksid olema eetiliselt õpilaste eeskujuks ja kasvatajaks, ei toimi miski järelikult. Eksamitulemused valetatakse kokku, kõikidel tasemetel valetatakse, ministeeriumis valetatakse sellega, et eksamid on päriselt. See ei ole ju päriselt, kui sul terve kutseõppeasutus on n-ö tumm, nad ei saa eesti keeles õppida. 

Nii et siin on ka küsimus, mis tegelikult juhtuma hakkab. Kas on võimalik ka see, et sellise pettuse tingimustes hakataksegi võltsima neid keeledokumente meelega, et ma ei oskagi, säästan kohe 12 kuud, eks ole? Kuidas seda siis vaadata?

Selle jaoks on ka kontrollmehhanismid. Täpselt samamoodi on ju ka kunagi, aastaid tagasi levinud maakonniti krooniline lampjalgsus, mis kuidagi pärssis kaitseväeteenistusse kutsumist. Aga õiguskaitseorganid on leidnud sellele õige rohu: korruptsioon ja altkäemaks, inimesi on süüdi mõistetud ja enam sellist asja ikkagi reeglina ei ole, kuigi üksikud tervisenõudega veiderdamised ikkagi on ja põhimõtteliselt vaimse tervise diagnoosidega. Inimese sisse on ju keeruline näha. 

Teine asi on see, et see töö, mida haridusminister Kristina Kallas teeb, ongi väga vastutusrikas ja raske. Ta peab Ida-Virumaa koolid ka kuidagi suutma ümber pöörata. Ma olen seekord täitsa nõus teiega, härra Poolamets, et see, et haridustulemusi, eksamitulemusi kuskil koolides võltsitakse, on väljakannatamatu ja seda ei saa mitte kuidagi aktsepteerida. Ma arvan, et võib-olla on siin lahtilaskmisest vähe.

Andre Hanimägi, palun!

Hea aseesimees! Hea ettekandja! Ma arvan ka ja ma arvan, et suurem osa saalist arvab, et tänases olukorras keelenõue on põhjendatud või vähemalt see eesmärk on põhjendatud. Selle üle ei ole ka minul vaidlust. Küll aga, tõepoolest, kui me räägime muudatustest, mis võivad olla põhiseadusega vastuolus, siis üldprintsiip on ju selline, et tuleb otsida alternatiive, mis on võimalikult vähe riivavad. Minu küsimus natukene haakub siin esimese küsimusega. Kui esimest korda seda muudatusettepanekut komisjonis arutati, siis milline see arutelu oli, kas otsiti ka alternatiive? Te ise tõite välja asendusteenistuse või muu. Kas neid otsiti ja kas neid ka seletuskirja või protokolli välja toodi? Miks te jäite ainult selle keelenõude, selle otsuse peale, kuhu te jäite? Kas seal oli mingi suurem analüüs ja põhjendus?

Seal oli suurem analüüs ja põhjendus selles mõttes, et sõjaliselt oli see pilt selge ja me ei näinud, et keegi võiks üleüldse julgeda seda tõlgendada, et see kuidagigi on ebavõrdne kohtlemine. Sest ma lugesin üles, et siin presidendi õigusnõunik viitab põhiseaduse §-le 12, mis on see võrdne kohtlemine, aga kaitseväeteenistuse seadus ei kohtle võrdselt naisi, ei kohtle võrdselt selles võtmes, et kellel ei ole haridustaset, põhihariduse kahte esimest astet, vanuseliselt ei kohtle võrdselt ja ei kohtle võrdselt ka tervisenõuete osas. Ja lõpuks, mis puudutab keelenõuet, me võime vaadata seda kui haridusnõuet ja ka tervisenõuet: kui inimesel on jalaluu katki, kahe aasta pärast on täiesti taastunud – täitsa kõlblik teenistuseks; kui inimene ei ole läbinud kuute talve kooli ehk põhikooli esimesi astmeid, viie aastaga lõpetab põhikooli ära – täitsa kõlblik teenistuseks. Keelenõudega on täpselt samamoodi: ei oska keelt, õpib keele ära, sobib teenistuseks. Väga lihtne! Siin ei ole mingit ahistamist ega ebavõrdset kohtlemist. Sellest loogikast me lähtusime. Ajateenistuskohustus on ikkagi põhimõtteliselt 28. eluaastani. Kui 19-aastaselt ei oska, siis üheksa aastaga võiks ju õppida keele selgeks küll, kui väga tahta. On ju? (Saalist öeldakse midagi.) Ei, kuna me ei näinud ette, et keegi võiks kuidagi üldse arvata, et seal on mingi põhiseaduslik riive, sest ma lugesin just need riived kõik üles, mis on täpselt samasugused.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Teatavasti Kaitseministeerium otsib võimalusi ja on pakkunud välja ka seadusemuudatused, mis lubaksid Riigikogus heakskiitmisel teiste riikide kodanikel end Eesti kaitsejõududega siduda. Ma nüüd küsingi, et ajateenijatele selle eelnõu kohaselt seatakse keelenõue B1, aga Kaitseministeeriumil on plaan seadustada võimalus kaasata riigikaitsesse välismaalasi. Mis nõudeid nendele kohaldatakse? Eesti kodanikud peavad eesti keelt oskama, aga välismaalased? Mis keeles see asi seal käima hakkab, eriti sõjaolukorras? Kas te olete sellest midagi kuulnud ja kuidas need kaks asja võiksid koos eksisteerida? Keeleoskamatud välismaalased võivad ja oma kodanikud, kes ei oska, nagu ei saa.

Selle seaduse raames me seda ei arutanud, aga ma ütlen, et kõigile kehtivad ühesugused reeglid. Kõigile ühesugused reeglid, muidugi.

Helir-Valdor Seeder, palun! 

Aitäh! Austatud ettekandja, te olite väga kriitiline nii kaitseministri kui ka presidendi suhtes ja ütlesite, et kaitseministri hoiak keelenõude suhtes oli lihtsam. Kui see nüüd sellisena sisse ei jää, kas te oskate öelda, mis põhjusel kaitseminister ja president saboteerivad Eesti riigi kaitset?

Ma ei ole seda öelnud. Ma räägin, et kaitseministrile tundus see olevat lihtsam, kui ta siin paar päeva tagasi intervjuu andis, et kui see keelenõue välja võtta, siis ülejäänud asjadega, mis seal muutmise seaduses on sees, saab edasi minna. Ja aegkriitiline on ka vabatahtliku teenistuse loomine, Kaitseväe instruktoreid on rohkem vaja, seal reguleeritakse julgeolekualasid, kehtestatakse kaitseväelastele staažitasu. Me tegelikult parandame neid vigasid, mis personalipoliitikas on tehtud. 

Üks viga on muidugi ka kaitseväepensioni ärakaotamine, aga praegu meil ei ole mingit jõuõlga, et seda kuidagi tagasi teha. Selle jaoks tehakse staažitasu, et kuidagi seda kompenseerida ja kaadrikaitseväelasi ja tegevväelasi motiveerida. 

Presidendiga me selle kaalutluse üle vaidlesime, aga me jõudsime ikkagi ühte kohta, et ajateenijad peavad oskama eesti keelt ja neile ei pea seda õpetama Kaitsevägi. Ja nüüd meie töötamegi selles suunas, nagu riigikaitse kõrgeim juht soovitas, et ikkagi hoida seaduse parandamise käigus see keeleoskus sees. Ja nüüd seda konkreetset lahendust Haridus- ja Teadusministeerium ja Kaitseministeerium koos töötavad välja rahulikul aastavahetusel, aga võib-olla jõulude ajal on ikka kodus.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja, hea kolleeg! Minu arust siin kogu selle temaatika juures on kaks aspekti. Üks aspekt on see, et Kaitseväes peab olema kindlasti kvaliteetne väljaõpe ja arusaadav. Teiselt poolt ei tohiks olla sellist põhiseaduse riivet. Ja seaduses see põhiseaduse riive on olemas, mida me praegu arutame. 

Aga ma küsin üleüldiselt. Ma saan aru, et see B1 nõue puudutab umbes 10% noori, kes Kaitseväkke on kutsutud, umbes 300–350 inimest. Ja nüüd me kirjutame selle nõude seadusesse sisse 300–350 inimese osas. Ja teiselt poolt on meil demograafiline kriis, kus me näeme selgelt, et noorte osakaal langeb, sellepärast et sündimus on väike. Mis te arvate, millal on see punkt, kus me siinsamas Riigikogus hakkame arutama just nimelt naiste kutsumist Kaitseväkke?

Esiteks, ma ei jaga teie arvamust, et siin on põhiseaduse riive. Seda me saame teada siis, kui seda arutab Riigikohus. Me oleme täitsa eri arvamustel. 

Mis puudutab kehtestatud keelenõuet, siis jällegi, me ühtlustasime keelenõudeid kaadrikaitseväelastele, tegevväelastele ja ajateenijatele. Ja ajalooliselt on tegelikult ajateenijatele ka keelenõue kehtinud, mis puudutab nende määramist sõjaaja ametikohtadele. See on hiljem tühistatud, see oli kuskil pärast 2010. aastat, kas 2013 või 2014, millalgi see tühistati. Ja kogu selle seaduse, KVTS-i muutmise mõte on teha tingimused võimalikult ühetaoliseks reservväelastele, vabatahtlikele teenistujatele, tegevväelastele ja ajateenistujatele, just sellepärast, et Kaitsevägi oleks lahinguvõimeline ja väljaõppeaeg on lühike. 

Mis puudutab teist küsimust, et millal Riigikogu hakkab arutama naiste kohustuslikku ajateenistust, siis see sõltub … (Saalist öeldakse midagi.) Seda mina küll ei oska öelda, siis, kui leitakse poliitiline konsensus. Aga ma täna ütlen, et ühiskond laiemalt ei ole selleks valmis, sest Kaitseministeerium viib igal aastal läbi avaliku arvamuse küsitlusi, kus küsitakse, kas te toetate, mida arvate. Noorte inimeste hulgast toetus noorte naiste kohustuslikule ajateenistusele aeglaselt tõuseb, aga see protsent on ikkagi üleüldiselt väga väike. Nii et vastus on, et see sõltub parlamendierakondadest ja täna pigem ühiskond ei ole selleks valmis. Ehk siis ei oska öelda.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Eesti keele oskus Kaitseväes on muidugi elementaarne, mida peaksid kõik oskama. Aga millega ma ei ole nõus praegu, on ikka see, et me anname väga kergelt selle võimaluse neile, kes ei oska kuidagi, ära pääseda. Ma arvan, et me peaksime mõtlema välja lahenduse, mida me nende noortega teeme. See ei saa kuidagi päästerõngaks olla, et keelt ei oska ja siis on hästi. Siinkohal peame koos pingutama, et see lahendus leida. 

Aga küsin seda, kas riigikaitsekomisjon arutas või on arutanud ka suuremas pildis, kas riik ei peaks tegelikult läbivalt hoidma seda joont, et kõik Eestis elavad ja töötavad inimesed oskaksid eesti keelt. Minu arust on see väga kahepalgeline, et siis kui oli arutelu selle üle, kas kas või sõidujagamisteenuse osutajad peaksid eesti keelt oskama või mitte, siis seda siin saalis koalitsioon ei pidanud oluliseks. Minu arust peaks riik läbivalt igal sammul soodustama ja tegema kõik selleks, et siin töötavad ja elavad inimesed oskaksid eesti keelt. Kas te olete seda ka suuremas pildis arutanud, et me läbivalt hoiaks seda joont, et kõik peavad eesti keelt oskama?

Otseselt me seda ei arutanud, aga nagu ma ütlesin, istungil riigikaitse kõrgeima juhi, Vabariigi Presidendi juures me rääkisime tõesti keeleoskusest laiemalt ka. Ma ikkagi väitlen siin natukene teiega, et Kaitsevägi ei saa olla karistusasutus, et las nüüd need, kes eesti keelt ei oska, tulevad ja kannatavad, nende tõttu kannatavad nende jaokaaslased, jaoülemad, rühmaülemad jne.

Aga sellega ma olen nõus, et tuleb leida mõistlik tee, kus kõigil kodanikel on riigi ees kohustused. Vaatame! See on nüüd selline, ütleme, mitte kedagi kõrvale jättev lähenemine. Me peaksime sinna jõudma küll, jah.

Nii, Rene Kokal tekkis protseduuriline küsimus istungi juhatajale. Rene Kokk, palun!

Aitäh! Ma kahjuks pean selle protseduurilise all lihtsalt selle ära märkima, et ei, mina ei öelnud, et me peame karistama Kaitseväe jaos või rühmas eestlasi sellega, et me paneme venelased sisse. Mina ütlesin seda, et me peaksime leidma mingi muu lahenduse, et need noormehed, kes ei taha eesti keelt õppida, ei pääseks Eesti Kaitseväest läbi selle, et oleks midagi asendusteenistuse laadset. Alati saab seadusi muuta, aga me peaksime leidma mingisuguse võimaluse või lahenduse, et nad ei saaks lihtsalt minna ula peale ja see on neile nagu privileeg. Seda ütlesin.

Istungi juhatajana ütlen, et võib protseduurilist küsimust küll kasutada, aga läbirääkimiste ajal saaks ka selle välja öelda. Nüüd Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te mainisite, et teie erinevalt presidendist või õiguskantslerist ei näe selles keeleoskuse nõudmises vastuolu põhiseadusega. Samas, komisjon, ma saan aru, otsustas, et muutmata kujul see seaduseelnõu siia jõudma ei peaks ehk peab ikkagi midagi muutma. Minu küsimus ongi see, kas komisjonis oli juttu sellest, kuidas seda muuta niimoodi, et see ei oleks vastuolus põhiseadusega, nagu president või õiguskantsler näevad, aga samas langeks see kokku näiteks teie arvamusega, et siin ei ole põhiseaduse riivet. Mida siis kavatsetakse muuta?

Ma ütlen seda siin kolmandat korda, et oleks arusaadav. Aga nagu öeldakse, kordamine on ju tarkuse ema. Me töötame nüüd selles suunas, nagu ka riigikaitse kõrgeim juht ütles, et kõik ajateenijad oskaksid eesti keelt vajalikul tasemel ja keeleõppe eest ei vastutaks Kaitsevägi. Tänases julgeolekuolukorras see ei ole mingi pikk plaan, kui me vaatame aastasse 2027. No lihtsalt ei ole aega ja inimesi raha eest ei saa osta. Niisugune plaan on, jah. Ja eks me tuleme selle lahendusega siia saali.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Esimesena Mati Raidma, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt, Reformierakond ei toeta antud eelnõu ilma muudatusteta vastuvõtmist. Kuid samas kinnitan, et jääme täiesti enda juurde kindlaks, et eesti keele nõue ajateenistuse sõjalise väljaõppe eeldusena on vajalik ja peab saama seadusesse. 

Mis puudutab argumenteerimist ja põhiseadust, siis põhiseaduses on kaks paragrahvi. Üks on § 12, millest on täna siin palju juttu olnud, aga teine on siiski § 124, mis sõnaselgelt ütleb, et riigikaitsekohuse täitmiseks tingimused, aluse, korra kehtestatakse seadusega. Ja see ongi see seadus, põhiseaduslik, mis selle kehtestab, nii nagu juba mainitud, vanuse, soo, hariduse ja tervise tingimused, nii ka keele. Siin osas tõepoolest oleme eriarvamusel selle põhjendusega, aga me peame edasi liikuma.

Miks muuta, miks tulla korra tagasi selle eelnõu juurde, on see, mis ka siin saalis nüüd mitu korda läbi käis, ehk siis nii-öelda vabastamise keskkond ehk võimalus saada läbi selle tingimuse vabaks. Kindlasti tulevad arutelu juurde erinevad võimalused, kuidas sellist situatsiooni ei saa tekkida. See on üks osa nii Kaitseministeeriumi kui ka riigikaitsekomisjoni tööst lähikuul, sest otsuse järgi me juba jaanuaris, kohe, kui kokku tuleme, alguses, võtame selle menetlusse. 

Ja siis tekivad võimalused, kui me suudame leida vettpidava struktuuri, mis vastab kahele asjale: keelekohustus peab tulema, sest vastasel juhul ei suuda Kaitsevägi oma kaitsevõimet vastavalt eesmärkidele saavutada, ja teine, et vältida riigikaitsekohusest kõrvalehiilimiseks kasutatava faktorina. Kui need kaks leiavad lahenduse, siis läheme sel teemal edasi.

Idee sellest, et see punkt välja võtta, kordan üle, ongi tingitud sellest, et selles eelnõus on väga palju muid väga olulisi asju, et lasta muudega edasi. Ja see punkt mitte selleks, et kokku kutsuda mingi komisjon ja hakata meeletult pikalt arutama – ei, riigikaitsekomisjon ise võtab need juhtohjad ja töötame mingi aja võib-olla pikemalt edasi, aga see keelenõue tuleb sinna ja jääb sinna. See on meie seisukoht. Tänan tähelepanu eest!

Helir-Valdor Seeder, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Head kolleegid! Isamaa saadikurühm ei toeta selle seaduse muutmata kujul vastuvõtmist ehk me toetame selle seaduse muutmist. Seda mitte ainult seetõttu, et me nõustume presidendiga, et siin on selge vastuolu põhiseadusega ja samas seisundis olevaid kodanikke koheldakse põhjendamatult ebavõrdselt, vaid selle nii-öelda keeleprobleemi puhul on tegemist ka ebaõigluse ja ebamõistlikkusega muudes aspektides. 

Kahtlemata on kaitseväeteenistuse läbimisel puudulik eesti keele oskus probleem, me seda ei eita. Elementaarne on, et n-ö erialase ettevalmistuse jaoks, sõjalise ettevalmistuse jaoks oleksid kaitseväelased valmis seda omandama eesti keeles, riigikeeles. Ma arvan, et selle üle siin vaidlust ei ole. Küll aga ei tohiks puudulik eesti keele oskus kujuneda privileegiks, mis vabastab sellest kohustusest ühe osa Eesti kodanikest. Ja küsimus ei ole ainult selles, et ta vabastab. 

Mõelgem siis sellele, mida võivad need noormehed sellel ajal teha. Nad võivad tegeleda näiteks õpingutega, nad võivad teenida raha, töötada, nad võivad täita omale võetud laenukohustusi, millest need need kaitseväelased aastaks peavad loobuma. See on muide tõstatatud probleem, olgu see eluasemelaen või muu laen, mis on enne kaitseväeteenistusse minekut võetud jne. See ei ole ainult küsimus keeleoskusest või mitteoskusest, see on laiem küsimus ja suurem privileeg ning täiesti ebamõistlik ja ebaõiglane. Lisaks kindlasti see demotiveerib eesti keelt õppimast nendel kodanikel, kes ei oska eesti keelt ja kes ei taha teenistusse minna. See on veel omaette küsimus, aga selle juurde ma tulen. Selline lähenemine ja selle seadustamine meie seadustes demotiveerib neid inimesi keelt omandamast. 

Mõelgem nüüd, kuni 28. eluaastani on kutsealused sõjaväekohuslased. Nii nagu ministeeriumist on selgitatud, iga aasta võetakse ühendust ja kontrollitakse, kas inimene on omandanud vahepeal keeleoskuse. Täna puuduvad regulatsioonid, kes seda teeb, kuidas seda teeb, kas võetakse kokku ja tuleb see inimene komisjoni ette ja kontrollitakse seda. See on täiendav bürokraatia ja tegelikult ka täna reguleerimata küsimus. Täna see ju nii ei toimi, täna see ka nii ei toimi. 

Nüüd ma küsin, kas ainult puudulik keeleoskus on probleemiks sõjalise ettevalmistuse puhul Kaitseväes. Oh ei, ei ole! Ma võin öelda näiteks niimoodi, et minu esimene töökoht peale ülikooli oli õpetajaamet. Mina läksin suure hurraaga õpetama õpilastele, mis on kasum ja rentaablus. Nad ei saanud päris hästi aru, väga mitmed ei saanud aru. Ja siis selgus, et nad ei osanud protsenti arvutada. Põhikooli töö oli tegemata, seda tuli hiljem hakata gümnaasiumides ja kutsekoolides järele õpetama. Aga kas see on nende ülesanne? Justkui ei oleks, aga lõpuks on see meie kõigi ühine ülesanne.

Väga suur osa tänastest Kaitseväkke minevatest noormeestest ei vasta füüsiliselt nõuetele ja normatiividele, ka sellele, mis peaks tulema kas põhikooli või gümnaasiumi järgselt liikumisõpetuse ja kehalise kasvatuse kaudu. Kas viskame nad kõrvale ja ütleme, et gümnaasium ja ühiskond tehku seda väljaspool Kaitseväge? See ei ole Kaitseväe ülesanne hakata seal füüsilist ettevalmistust tegema ja järeleaitamistunde tegema. Või mis on veel olulisem, näiteks kodanikuõpetuse ja ühiskonnaõpetuse tunnid, mis on seotud väga tugevalt lojaalsusega. Me teame, et seal on väga suuri probleeme osades koolides ja mõnes omavalitsuses, kus koolipidajad tegelikult ei ole sellele väga tõsiselt tähelepanu pööranud.

Mina arvan, et Eesti riik ja parlament on eraldanud 5% riigikaitsekulutusteks, lähtudes ikkagi kõige laiemast põhimõttest, et kaitseväeteenistuses toimub ka lõimumise ja integreerumise protsess, et kaitseväeteenistuses toimub ka füüsiline areng, et õpetatakse ka eesti keelt. Jah, õpetatakse ka eesti keelt, kui ettevalmistus on puudulik. See ei saa olla põhjus vabastamiseks, kui eesti keele oskus ei ole piisav või on puudulik. Seda saab teha erineval moel. Kas siis on nendele kaitseväeteenistus pikem, kolm kuud või kuus kuud, mis iganes, või seda tehakse tõesti meie kokkuleppel enne kaitseväeteenistusse asumist, mis on ka võimalik, aga see tuleb igal juhul ära lahendada ühel või teisel moel. Aga see on niisugune mustvalge lähenemine – ma ei ole absoluutselt nõus riigikaitsekomisjoni liikmetega, see on mustvalge lähenemine, et kui ei oska eesti keelt, siis oled vabastatud –, see on täiesti vastuvõetamatu Isamaa saadikurühma seisukohalt. 

Kaitsevägi ei saa eeldada, et neile tulevad teenistusse valmis standardsed toorikud, kellest nemad vormivad tõelised sõjamehed. See on väga kitsarinnaline lähenemine kaitseväeteenistusele. Kaitseväeteenistuse roll on laiem – kujundada ka kaitsetahet, lojaalsust ja kõike muud. See on ka väga oluline osa kaitseväeteenistusest. Mis koht siis veel, kui mitte kaitseväeteenistus ei peaks andma siin täiendava koolituse, täiendava ettevalmistuse just n-ö laiapõhjaliselt nendele inimestele? Nii et meie näeme küll seda kaitseväeteenistust palju laiemalt ja me mööname, et täna ei ole selleks piisavalt õpetajaid ega kaadreid selle jaoks, ohvitserid ei ole selle jaoks koolitatud jne. Siin tulebki leida lahendus. Kas seda tehakse siis kaitseväeteenistuse raames, nagu ma ütlesin, pikema teenistusega ja luuakse sinna see võimekus või on see kusagil väljaspool, aga igal juhul tuleb seda teha.

See lahendus, mis pakuti välja, töötab tegelikult vastu riigi lojaalsusele, kaitsetahte kujundamisele jne. See oli väga rumal ettepanek. Ma arvan niimoodi, et põhiseadus võimaldab küll seda probleemi lahendada nii, et me loome mittekohustusliku asendusteenistuse, mida põhiseadus sellisel kujul ei võimalda, vaid nimetame alternatiivteenistuse või mingil muul moel nimetatud teenistuskohustuse. See tuleb seaduses väga täpselt sõnastada, see tuleb läbi mõelda, aga eelkõige ma tulen selle keeleoskuse juurde tagasi. See peab Eesti ühiskonnas olema läbiv taotlus. Ma ei pea ka põhimõtteliselt õigeks venekeelset alternatiivteenistuse läbimist, vaid ka see peab toimuma eesti keeles. Nii et minu hinnangul eesti keele nõude täitmisest minimaalsel tasemel, B1-tasemel ei tohiks me mitte mingil juhul taganeda ega otsida mingisuguseid muid alternatiive ükskõik mis teises keeles. Aitäh!

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Terve rea oluliste seisukohtadega, mida väljendas kolleeg Helir-Valdor Seeder, saab üksnes nõustuda ja ma pikalt ei hakka neid üle kordama, aga mõningad momendid on, millel tahtsin ka ise peatuda. 

Esiteks saab presidendiga ainult nõustuda, et käesolev seadus selles osas, mille ta esile toob, on selgelt põhiseadusega vastuolus. Tegelikult on muret tekitav, et järjekordselt on Riigikogus võetud vastu selline seadus, mille vastuolu põhiseadusega ei ole minu hinnangul väga vaieldav. See on üsna ilmselge, et siin on vastuolu põhiseadusega. Peaks olema mõtlemapanev, et ikkagi tuleb tunduvalt tõsisemalt suhtuda sellesse küsimusse, et hinnata nii seaduseelnõude kui ka tehtavate muudatusettepanekute kooskõla põhiseadusega, mitte suhtuda sellesse kerge käega. Vastasel juhul ikkagi nähtub, et ei võeta seda õigusriikluse põhimõtet tõsiselt. 

Kes iganes on õppinud midagi põhiseaduse dogmaatika kohta, sellel ei tohiks väga palju küsimusi tekkida presidendi hinnangu kohta. Selle tõttu mulle ka ei meeldi see hoiak, mida siin mõnedes eelnevates kõnedes on väljendatud: et noh, me küll ei nõustu presidendi hinnanguga, aga hea küll, me siis ei toeta selle seaduse vastuvõtmist muutmata kujul, sest praktilised kaalutlused, eks ole, muidu võtaks menetlus kaua ja nii edasi.  

Mina ütleksin vastupidi, et jääge ikkagi endale kindlaks ja ärge iga kord tulge sellesama jutuga – ma olen seda ei tea kui palju kordi kuulnud –, et põhimõtteliselt president küll eksib, aga oleme suuremeelsed ja teeme siis ümber. Ei, kui te olete endas nii kindlad, et teil on õigus, siis minge Riigikohtusse ja saate teada, et teil ei ole õigus.

Aga kui vaadata presidendi põhjendusi, siis ta ütleb ju täiesti selgelt, ja see printsiip on siin nii puhtalt esile toodud, et ma ei kujuta ette, kuidas on sellest võimalik mitte aru saada. Aga vaadake, kolmas lõik presidendi otsuses nr 623. Tsiteerin: "Põhiseaduse järgi on Eesti kodanikud kohustatud osa võtma riigikaitsest seaduses sätestatud alustel ja korras. (PS § 124.) Kui mõnele grupile antakse võimalus ajateenistust mitte läbida, siis peab see olema kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega. Tegu on ühe grupi asetamisega soodsamasse olukorda võrreldes teistega. Riigikaitses osalemist saab pidada ka hüveks, aga olgem ausad, sellega kaasnevad mitmesugused piirangud ja kohustused." See on tegelikult vaata et kõige ulatuslikum piirang, mille riik üleüldse kodanikele paneb lisaks maksude maksmise kohustusele. "Kui ühele grupile neid kohustusi ei panda ehk ta vabastatakse nendest kohustustest, siis peab see olema põhjendatud." 

Sellele järgneb väga lihtne mudel, mida järgitakse selleks, et anda hinnang, kas konkreetne võrdsuspõhiõiguse piirang on põhiseaduspärane või mitte. President osutab, et jah, ka antud piirangul võib näha legitiimset eesmärki, selleks et tagada kaitseväe toimimine soovitud moel. President ütleb, et kvaliteetse ja ohutu sõjalise väljaõppe tagamine on kahtlemata legitiimne eesmärk, liigse aja- ja väljaõppekulu vältimine on samuti legitiimne eesmärk. Selle üle vaidlus puudub, legitiimne eesmärk on olemas.  

Aga alati jääb küsimus sellest, kas sama eesmärki või võrreldavat eesmärki on võimalik saavutada vähem ebavõrdsete meetmete rakendamisega. Ja nii ütlebki president, et põhiseadus nõuab, et kui sama eesmärgi saab saavutada võrdsema kohtlemisega, siis tuleb seda eelistada. Alternatiivne meede ajateenistusse kutsutute keeleoskuse parandamiseks oleks see, et kutsealune suunataks vajadusel enne teenistuse algust intensiivsesse keeleõppesse. Kui riigikaitses osalemine on põhiseaduslik kohustus ja selle eeldus on keeleoskus, siis võib muuta kohustuslikuks ka keele omandamise. Absoluutselt! Mingit takistust ei ole selleks. 

Kui riigil on õigus kohustada mehi minema aastaks ajaks riigi kaitseväeteenistusse, siis ilmselgelt on riigil õigus kohustada neid minema näiteks kolmeks kuuks enne seda intensiivsesse keeleõppesse. 

Palun lisaaega kolm minutit! 

Kolm minutit lisaks. 

Ja sealt edasi: kui ei õnnestu ka näiteks selle kolm kuud vältava intensiivse keeleõppe raames omandada keelt sellisel tasemel, et on võimalik läbida kaitseväeteenistus, ka siis minu hinnangul ei ole õiglane neid inimesi lihtsalt vastavast kohustusest vabastada. Meil on kõrval teine mees, kes tuleb kas venekeelsest perekonnast või mingisugusest muukeelsest perekonnast, nagu Peeter Tali eelnevalt osutas, olgu türgi või mingi muu pere, kes on Eestis elanud. Ta on pingutanud selle nimel, et omandada eesti keel, aga ta tegelikult ei tahaks kaitseväeteenistust läbi teha, ta tahaks tööle minna või midagi muud teha, aga teda riik kohustab. Sa pead minema, kuna sa oskad eesti keelt!

Kujuneb täitsa absurdne olukord, et inimest karistatakse sellega, et talt võetakse aasta aega ära vabadust, ta peab minema riigikaitseväeteenistusse lihtsalt sellepärast, et ta on tubli ja pingutanud eesti keele omandamise näol. No me ei taha ju sellist olukorda luua! Ja teine mees kõrval, kes ei ole viitsinud pingutada selle nimel, et eesti keele omandada, temale öeldakse, et sina saad vabaks. Kujutage ette näiteks kaht naabrit, naabripoisid. Jabur! 

Ehk mina ütleksin, et kui ka see kolmekuune keeleõppekohustus ei anna soovitud tulemust, siis sellisel juhul tuleb minna asendusteenistusse, sest kaitseväeteenistus on ju olemuslikult riigi seatud kohustus. Sellel kohustusel võivad olla erinevad vormid. Ongi erinevad vormid, on kaitseväeteenistuse kohustus, aga selle kõrval on võimalik läbida ka asendusteenistus. Kui sa ei kvalifitseeru kaitseväeteenistusse, siis see ei tähenda seda, et sa saad põhjendamatu eeliskohtlemise, vaid sellisel juhul sa lähed asendusteenistusse. Ma ei tea, lähed vanadekodusse appi, lähed haiglasse appi, lähed kusagile mujale appi ja teed siis midagi muud ühiskonnale kasulikku, ilma saamata põhjendamatut eelist. 

Lõpetuseks ütlen, et kui me võtame tõsiselt seda printsiipi, mida president siin alla joonib, et kui mõnele grupile antakse võimalus ajateenistust mitte läbida, siis peab see olema kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega, siis tegelikult on siin küsimus ka selles, et pooled kodanikest ei ole ju üldse kohustatud mitte mingisugust sellist riiklikku teenistust läbima. Ma olen viimane inimene, kellelt te leiate toetust sellele vaatele, et naised peaksid olema kohustatud osalema kaitseväeteenistuses. Ma arvan, et ei pea. See on ikkagi selline kohustus, mis sobib ennekõike meestele, on mõeldud ennekõike meestele, see ei ole naistele mõeldud teenistuse vorm. Mis ei tähenda, et vabatahtlikkuse korras võib-olla mingis vormis ei või osa naisi seda läbida, aga sellist kohustust panna naistele minu meelest ei ole kohane. 

Aga see ei tähenda, et mingit võrreldavat kohustust ei võiks naistele panna. Näiteks midagi sellist, nagu mehed täidavad asendusteenistuses, käia näiteks haiglates või vanadekodudes abiks. Jällegi, kui me lähtume sellisest eeldusest, et aga naised täidavad ju ema rolli, siis ma olen esimene inimene, kes ütleb, et jaa, ema rolli täitmine on palju olulisem kui selle kohustuse täitmine, et läbida näiteks asendusteenistus. 

Aga kui me võtame sellise feministliku või lausa radikaalfeministliku positsiooni, kus öeldakse, et ühiskonnal ei tohi olla mitte mingisugust ootust naiste suhtes, et nad peaksid ema rolli täitma, see on täiesti ebaõiglane, vastuvõetamatu ja tuleb välja juurida ühiskonnast, siis ma küsin küll, et aga vabandust, mis siis on see õiglane põhjendus, millele tuginedes pooled kodanikest ehk naised, kes niimoodi mõtlevad, tuleks vabastada riiklikust teenistusest. Samas mehed peavad karistuse ähvardusel olema sellise kohustusega koormatud. 

Nii et mõtteaineks nendele kõikidele radikaalfeministidele, kes ütlevad, et ema rolli täitmise ootus ühiskonna poolt on kohatu, ma ütleks, et kui te jääte selle seisukoha juurde, siis võtate mopi kätte ja lähete lükkate näiteks aasta aega kas vanadekodudes või haiglates põrandaid puhtaks ja olete täitsa võrdsed meestega, nagu tahtsite. Aitäh!

Kalev Stoicescu, palun!

Aitäh, Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Mind eelmine sõnavõtt väga palju imestama ei pannud, isegi see arusaam feministlikust mõttemaailmast, et see tähendab, et need naised ei mõtlegi kunagi emaks hakata näiteks. Huvitav. Aga mind pani natukene imestama üle-eelmine sõnavõtt. Hea kolleeg Isamaast Helir-Valdor Seeder ju hääletas poolt, selle seaduseelnõu poolt. Ma oleks eeldanud, et kõik said väga hästi aru siin saalis, mille poolt nad hääletasid.  

Siis selgitame uuesti. Alustame vajalikkusest. Sellest on väga palju räägitud. Vabariigi President saab suurepäraselt aru sellest, et kui me räägime B1-tasemel keelenõude kehtestamisest ajateenijatele, et ajateenijatel oleks ajateenistuse esimesest päevast alates vajalikul tasemel keeleoskus, et väljaõpet läbida, siis keegi ei kahtle selles. Sellest räägib kaitseminister, Kaitseväe juhataja, Kaitseväe peastaabi ülem, kes iganes. Ma loodan, et me ei pea väga palju aega enam kulutama Eesti Vabariigis sellele poleemikale, kas seda on vaja või ei ole vaja. See vajadus on väga selgelt tuvastatud. Küsimus on selles, kuidas seda ellu viia ja tagada seadusandja tahet. Ja seadusandja tahe on väga selgelt see, et me ei vabasta neid kõnealuseid noormehi ajateenistusest ega loo neile ka võimalust ajateenistusest kõrvale hiilida. See ei ole absoluutselt seadusandja tahe ja see on see premiss, millest me lähtume.  

Räägime toetusest. Riigikaitsekomisjonis me kiitsime konsensuslikult heaks seda ja saalis oli 66 poolthäält, 5 vastuhäält. Ma konsulteerisin nendega, kes vastu hääletasid või vähemalt nende esindajaga, kes on ka riigikaitsekomisjoni liige, ja kes kinnitasid, et probleem neil ei olnud selle keelenõudega seotud sättega, mis tähendab seda, et ka suures saalis oli meil konsensus, ja sellest ma ka teavitasin presidenti.  

Ei ole mõtet enam pikalt arutada teemal, kas presidendi otsus oli täiesti õigustatud või mitte. Mul on oma arvamus ja ma arvan, et ei olnud väga hästi õigustatud. Aga läheme edasi, sest siin me oleme ja aega me enam tagasi ei keera. President ei kinnitanud seda seadust, me peame sellega edasi tegelema. 

On välja toodud, ka hea kolleeg Peeter Tali tõi välja, kui mitmeid erisusi ja piiranguid on olemas kaitseväeteenistuse seaduses, mis on seotud sooga, vanusepiirang, siis on tervisega seotud nõuded, haridusega ja nii edasi. Lisaks on veel muid erisusi, näiteks ajapikenduse andmine, mis seondub õppima asumisega välismaal või kõrghariduse omandamisega arsti või õe erialal. Kes tunnevad huvi, võivad kõik seadusest järgi vaadata. Seda on serveeritud, seda keelenõuet, nagu midagi väga enneolematut, midagi ekstraordinaarset, nagu seal seaduses mitte mingisuguseid muid piiranguid ei olekski. Ei ole! Ja kui need piirangud on juba seaduses olemas ja neid on aktsepteeritud, nad järelikult peavad ju vastama põhiseadusele. Miks siis see üks konkreetne piirang, mis tuleneb Kaitseväe praktilisest vajadusest, nüüd see järsku riivab kedagi? Veel kord toonitan: ei ole meil eesmärk kedagi vabastada kaitseväekohustusest ehk ajateenistusest ega anda võimalus ...  

Nüüd jõuame selle rakendamise juurde. See on haridussüsteemi küsimus, et noortele anda piisaval tasemel keeleoskust enne seda. See ei ole Kaitseväe ülesanne. Küsige palun, kui te ei usu, Kaitseväe juhatajalt, peastaabi ülemalt, kellelt iganes, nad ütlevad, et see ei ole Kaitseväe ülesanne, anda keeleõpet. Ja see segab, ma vaatan ka teistele otsa, see on, nii. Ja me kindlasti leiame selle rakendusmehhanismi, Haridus- ja Teadusministeerium koostöös Kaitseministeeriumiga leiavad selle rakendusmehhanismi, mis tagab, et eesti keele oskus on olemas.  

Palun saage aru, see ei ole individuaalväljaõpe, see ajateenistus, see on kollektiivne väljaõpe. Üks jagu koosneb kümnest näiteks ajateenijast ja nende ülemast. See on nagu jalgpallimeeskond. Kuidas mängiks jalgpalli meeskond, kui meeskonnas on platsil üks või kaks jalgpallurit, kes jalgpallist mitte midagi ei tea?

Soovite te lisaaega?

Jaa, palun!

Kolm minutit lisaks.

Ja mängivad proffide vastu. No ega väga hästi ei mängiks küll. Ja kogu see meeskond kannataks tänu sellele, et üks või kaks meeskonnaliiget ei tea jalgpallist midagi, noh. Nii ongi, saab tuua ka selliseid piltlikke … 

Nii et mina pakun välja, nii nagu meil oli ka konsensuslik otsus riigikaitsekomisjonis, samasugune otsus oli ka põhiseaduskomisjonis, et me menetleks seda ja esitaks presidendile muudetud kujul. Tegeleme nii selle sõnastusega seaduse tekstis, kui vaja on, midagi lisame sinna juurde, et ei jääks mitte mingisugusel juhul muljet, et me tahame kedagi vabastada ajateenistusest või luua võimalus kõrvalehiilimiseks, ja paralleelselt töötame selle rakendusmehhanismiga, et oleks vastused antud ka presidendile ja teistele, et aga kuidas te seda kindlaks teete, kuidas te seda siis täide viite.

Viimane asi, mida ma tahan täna siin öelda, on see, et kui me seda seadust arutasime, seda konkreetset punkti komisjonis ja ka siin saalis, see ei olnud absoluutselt mitte politiseeritud. See on praktiline küsimus, mis lähtub Kaitseväe praktilistest vajadustest. See oleks väga-väga kahetsusväärne, kui seda küsimust hakatakse nüüd politiseerima ja spinnima. See on Eesti riigile sel juhul kahjulik ja Kaitseväele endale. Palun aru saada Kaitseväe reaalsetest vajadustest ja olgem kõik täna ja edaspidi selles suhtes konstruktiivsed! Tänan teid!

Mart Helme, protseduuriline küsimus istungi juhatajale, palun!

Ma ei saanud aru, kas see oli komisjoni ettekanne või oli see mingi sõjaväepolitsei prokuröri ettekanne praegu. Siin kõiki teisi süüdistati, ehkki ma ütleksin, et kõikidest sõnavõttudest kumas väga selgelt läbi see, et vaja on leida lahendus nendele probleemidele, mis on seotud keelt mitteoskavate noorte kodanike kaasamisega kaitseväeteenistusse. Kõikides – kõikides! –, eranditult kõikides ettekannetes oli see olemas, aga millegipärast praegu prokurörina esinenud inimene ei mõistnud seda. Ega te ei oska mulle täpsustada, missugused on esineja kogemused jalgpallurina? Minul on nad väga suured. Ja kas tal on ka mõne Kaitseväe või mõne teise sõjaväeteenistuse läbimise kogemus?

Aitäh! Protseduuriliselt saan nii palju öelda, et eelmine esineja esines Riigikogu liikmena siin oma kõnega ja ta kajastas seal presidendi väljaöeldut. 

Kogemuste kohta erinevates valdkondades peab tema käest ise küsima. Lauri Laats, palun! Kõne.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Ka Keskerakonna fraktsiooni liikmed ei toeta selle seaduse vastuvõtmist muutmata kujul ehk me toetame presidendi arvamust ja seda toetab ka õiguskantsler. 

Siin on seda teemat käsitletud. Nii minu kolleegide Helir-Valdor Seederi kui ka Varro Vooglaiu sõnad ning ettekanded ja sõnavõtud olid väga asjalikud ja suuresti on see teema nende poolt kajastatud. On selgelt välja toodud põhiprobleemid ja kuidas nendesse probleemidesse tuleks suhtuda. Ka sellest juba räägiti, millise lisandväärtuse Kaitsevägi tegelikult meie noortele annab, ehk siis see lõimumise küsimus.

Ma küsisin oma küsimuse healt kolleegilt Peeter Talilt: huvitav, mitme aasta pärast me hakkame siinsamas Riigikogus arutama seda küsimust, naiste ajateenistusse kutsumise kohustuslikuks muutmist. Ja miks ma seda küsisin sellisel viisil? Vaadates kogu demograafilist pilti, sündimuse langust, kogu seda statistikat, siis see nool on tublisti allpool. Meil tuleb lihtsalt noori tunduvalt vähem peale kui veel neli ja viis aastat tagasi. See on tegelikult kriis, mis kestab juba 30 aastat pluss. Ma arvan, et mingi hetk, kui see sellisel viisil läheb – ja tegelikult demograafiline kriis progresseerub ja on juba hullemaks läinud kolme viimase aasta jooksul, veelgi hullemaks, kui me vaatame statistikat –, siis see selgelt viitab sellele, et praegune valitsus, kes on olnud kolm aastat Stenbocki majas, ei ole suutnud tõsiselt selle küsimusega tegeleda või ei ole üldse sellega tegelenud. Ja sealt hakkavad kõik muud mured pihta ka, kaasa arvatud Kaitseväe mured. Ehk siis lihtsalt noori mingi hetk jääb puudu.

Ja kogu selle valguses võetakse teisel lugemisel muudatustega vastu üks seadus, mis välistab 10% noori, kes kõlbaks ajateenistusse, kõrvale, ja keelenõuete tõttu. Seal me räägime ikkagi meestest, osa mehi jätame kõrvale. Demograafiline kriis on meil suur, sündimus on väike ja see meid ei sega kogu sellist otsust vastu võtma. Me ei mõtle selle peale, kuidas tegelikult lahendus välja pakkuda, et ka need noored, kui Kaitseväkke lähevad, suudaks väga kiiresti selle keele omandada, ehk siis läbi viia mingisugune intensiivkeeleõpe. See on kuidagi jäänud kõrvale. Minu arust on president sellele selgelt viidanud lisaks põhiseaduse riivele.

Minu arust on president väga hea lahenduse välja pakkunud: et me peamegi intensiivse keeleõppe enne kaitseväeteenistust läbi viima. On ta siis selle sees või väljas, see on omaette küsimus. Aga siin, ma arvan, ei ole ju küsimus selles, me keegi siin ei vaidle, et keele valdamine peab olema noortel. Siin ei ole ju küsimus. Küsimus on selles, kuidas seda läbi viia. Hea kolleeg Kalev tõi siin välja, et see ei ole tegelikult ju Kaitseväe probleem, et meil noored keelt ei valda. Ei ole. Ei ole! Aga see, et ka see valitsus ja eelmine valitsus ja ka üle-eelmine valitsus – erinevad erakonnad on olnud valitsuses – ei ole suutnud seda probleemi lahendada, eks see on see, kus me peaksime kõik peeglisse vaatama. 

Viimased kaks-kolm aastat on haridusministriportfell olnud Eesti 200 käes. Ja millele ka Varro Vooglaid viitas, või Rene Kokk äkki, et selgelt on välja öeldud, et ühest küljest haridusminister ütleb, et meil on kõik hästi selle keeleüleminekuga. 

Paluksin kolm minutit juurde. 

Kolm minutit lisaks.

Ja mis siis tegelikult tuleb välja ka viimastest uudistest? Et keelt ikkagi ei vallata. Meie vene noored ei valda keelt ja sellest lähtuvalt ei ole võimalik ka aineid õpetada. Nii et see on palju laiem probleem ja palju laiem küsimus. Aga igal juhul ei tohi seda aspekti unustada, et Eesti kaitsevägi on olnud aastaid, aastaid üks edukamaid lõimumise projekte. See on kuidagi kõrvale jäetud. Ja selle projektiga tuleb kindlasti edasi minna, leida ka lahendusi. 

Aga mis puudutab seda seadust, siis loomulikult tuleb see uuesti menetlusse võtta, pakkuda välja lahendused ja teha nii, et meil oleks tagatud Kaitseväe areng, kvaliteet, et oleks tagatud meie inimeste julgeolek. Kogu selle teema juures on kõik Eesti kodanikud põhiseaduse ees võrdsed ja see peab kehtima ka ajateenijate osas. Aitäh!

Kalle Grünthal, palun!

Mina ütlen, et presidendil on õigus. Ja siin ma kuulasin seda arutelu selle keele oskamise ja mitteoskamise üle. Selleks pole vaja mingit keeleõpet. 

Siin saalis on piisavalt inimesi, kes on käinud Nõukogude armees aega teenimas ja mäletavad, mismoodi vene keel seal selgeks sai. Mina oskasin sõjaväkke minnes ainult kahte sõna – da ja njet. Aga juba kolme kuu pärast ma suutsin rääkida erialast keelt, näiteks autoosadest patšipnik, kaljanval, spornia, i daagdali, daagdali. No ma räägin, et need ei ole keerulised. Ja teate, mismoodi asi selgeks sai? Kui sa keelt ei osanud, siis andis sulle rooduvana käsu kätte: šodkai mõõla pirjotna tualetkujat. Tähendab, hari ja vann kätte ja mine tee peldik puhtaks!

Prooviks eesti keeles. Vabandust, jah!

Ma tõlgin ka ju vahepeal. Kogu küsimus on selles. See keel saab selgeks juba paari-kolme kuuga. Ja kui ei saa selgeks, siis tehakse selgeks läbi füüsilise töö. Presidendil on õigus ja mingeid täiendavaid asju pole vaja teha. Aitäh! Läheme asjaga edasi!

Kalev Stoicescu, teie nime tõepoolest mainiti, nii et vastusõnavõtt kaks minutit, palun! 

Isegi kaks korda, üks kord küll prokurörina. Aga alustame heast kolleegist Lauri Laatsist, kes pööras täiesti pea peale, mida ma ütlesin. Ma ei öelnud sugugi, et eesti keele mitteoskamine ei ole Kaitseväe jaoks probleem, nagu ta ütles, justkui minu tsitaat. Ma ütlesin, et see ei ole Kaitseväe süü, ja see on hoopis teine asi. Aga nüüd vastuseks Mart Helmele, et ma oskan ka jalgpalli mängida, kui vaja on, ja ta küsis, kas mul on ka mingisugune ajateenistuse kogemus. Loomulikult on. Peale esimest kursust Tartu Ülikoolis võeti mind okupatsiooniväkke, teenisin jalaväediviisis Karjalas Laadoga ääres 26 kuud, väljaõppelt olen snaiper ja Strela, siis lühimaa raketisüsteemide laskur olen mina. Nii et mul on ka oma sõjaväeline kogemus siiski olemas. 

See oli võimalus vastusõnavõtuks. Palun kõnetoolist Peeter Tali!

Austatav Riigikogu esimees! Head kolleegid! See on suurepärane arutelu ajateenistuse, kaitseväekohustuse ja ka riigikaitse pika plaani üle, kuidas me peaks olema seal nelja või viie aasta pärast. Aga ma pean ikkagi paar asja ära ütlema.  

See Nõukogude armee keeleõpe ja kuidagi integreerimine või mitteintegreerimine, see on täitsa ebaadekvaatne võrdlus. Ma olen ka võetud Nõukogude sõjaväkke. Jah, Genfi konventsioon keelab okupeeritud aladelt kedagi mobiliseerida või võtta sõjaväkke, aga on siis Kreml ja Moskva kunagi rahvusvahelistest konventsioonidest hoolinud? Sellele küsimusele ei ole vaja vastata, see on retooriline küsimus. Aga enne Nõukogude armees teenimist ma oskasin suurepäraselt vene keelt, sest ma lõpetasin vene keele eriklassi Pärnu Koidula-nimelises 2. keskkoolis. Aga seda metoodikat, millega õpetati usbekkidele, kes ütlesid, et nad ei oska vene keelt, ma siit puldist küll jagada ei taha. Me ei saa seda mitte kuidagi üle kanda Eesti Kaitseväkke, mis on ikkagi demokraatliku riigi ja kodanike kaitsevägi.  

Mis siin eelmistes debattides on nagu selline, ütleme, vildakas vaade, on see, nagu ajateenistus oleks miskil moel karistus, et keegi, kellel õnnestub kuidagi kõrvale hiilida, ja siis keegi teine peab kannatama. Ei, ajateenistus on ühtepidi kohustus, aga see tegelikult on ka vabade inimeste õigus õppida ennast kaitsma, mis on ka jällegi põhiseaduslik õigus, mida põhiseadus ütleb, et ründe korral inimestel on õigus kaitsta oma ja oma riigi vabadust. Ja vastupidi, et see siit kuidagi ei jääks kõlama, siis mina kõigil noortel inimestel soovitan, et kui on vähegi võimalus ja on tervist, tahet, minge ajateenistusse, siis te õpite palju asju, loote endale tugevad sõbrasuhted terveks eluks. Ja lõppude lõpuks te saate teha ka asju, mida seiklusturismi raames, mille eest te peate maksma muidu sadu eurosid, näiteks talvises metsas magada, kuigi seda talve meil enam väga ei ole.  

Nüüd kordan veel kord üle, et mitte kedagi riigikaitsekomisjon oma edasistes aruteludes ja lahenduste väljatöötamises ei lükka kõrvale. Ja kordan veel kord üle, et täna ütleb kaitseväeteenistuse seadus, et ajateenistuskohustus algab 18-aastaselt ja lõpeb 28-aastaselt. Kui seadusandja ehk meie teiega otsustame, me võime seda pikemaks teha, aga kaitseväeteenistuskohustus on täna kõigil meestel ja see lõpeb siis, kui te saate 61-aastaseks, kui te vabatahtlikult ei kirjuta avaldust, teate, et mul käed-jalad liiguvad, toonus on hea ja ma olen valmis olema Kaitseväe reservis veel. 

Mille üle mul on väga hea meel, et Keskerakond ja härra Vooglaid, kes vist küll ei ole EKRE-s, aga on EKRE fraktsioonis, tõid välja vajaduse alustada debatti sooneutraalse ajateenistuse üle. Ma arvan, et see on täitsa aja- ja otstarbekohane, et seda debatti arutada. Nagunii me peame … 

Ma võtan paar minutit juurde, kui tohib.

Kaks minutit lisaks.

… aja- ja otstarbekohane arutelu. Vastuseks ka härra Vooglaiule, et mulle väga meeldib Iisraeli lähenemine, et emad ei pea teenima kaks aastat Iisraelis ajateenistuses. Seal on ka väike vahe, et meestele on kolm, naistele on kaks ja emad ja ortodokssed juudid ja vist ka abielus naised ei pea teenima, aga emad kindlasti ei pea.

Siit sellest arutelust me saime väga palju häid ettepanekuid kaasa. Ma arvan, et riigikaitsekomisjon koostöös Kaitseministeeriumi ning Haridus- ja Teadusministeeriumiga tuleb järgmise aasta alguses üsnagi saali lahendustega, et kus siis mitte nüüd naised, aga kõik mehed on ühel või teisel moel riigiteenistuskohustused ja on ette nähtud võimalused, kuidas nad saavad anda oma panuse, selleks et Eesti riik ja rahvas kestaks üle aegade. Tänan väga!

Helir-Valdor Seeder, fraktsiooni nimel või? (Helir-Valdor Seeder saalist: "Enda.") Seekord enda nimel, enne oli fraktsiooni nimel.

Head kolleegid! Ma vabandan, et ma teist korda siia tulen, aga mõned täpsustused, mis jäid ütlemata varem ja mis siin saalis nüüd ka teistest sõnavõttudest hiljem on kajama jäänud, ma tahaks välja öelda. 

Aga ma alustan, hea kolleeg Peeter, sulle suunatud mõttega, et kui Kristina Kallas, sina ja Eesti 200 parlamenti jõudsid, oli üleminek eestikeelsele haridusele juba alanud. Eelmine parlamendikoosseis võttis kogu seadusandliku baasi, nägi ette ka piisavad vahendid eelarvesse ja sellele järgnenud valitsus, praegune valitsus, ei ole suutnud kogu seda raha, mis siis eelarves ette nähti, ära kasutada. Nii et ka rahalisi vahendeid oli selleks piisavalt. See on stenogrammi täpsustuseks, ma arvan, oluline. 

Nüüd see, et parlament selle seaduseelnõu siin 66 häälega ülekaalukalt vastu võttis, see on tõesti nii, ja et ka Isamaa saadikurühma liikmed hääletasid poolt, see vastab tõele, mina sealhulgas. Aga ma tänan väga presidenti, kes juhtis tähelepanu sellele vastuolule põhiseadusega, ja tuletan meelde, et see eesti keele teemaline nõue, millele praegu arutelu on keskendunud, ei olnud valitsuse esitatud algses eelnõus, vaid see tuli muudatusettepanekuna ja minu mäletamist mööda isegi mitte riigikaitsekomisjoni muudatusettepanekuna, vaid üksikute liikmete muudatusettepanekutena. Ma võin öelda, et see jäi paljude siin saalis hääletanute tähelepanust kõrvale, peab tunnistama. Nii et väga tänuväärne oli, et president sellele tähelepanu juhtis. 

Nüüd, ma tahaksin siiski anda ühe sisendi veel riigikaitsekomisjonile. Kolleeg Peeter Tali kiitis, et see arutelu on andnud mitmeid mõtteid. Tegelikult võib seal, kus me näeme probleemi, leiduda hoopis lahendus. Ma olen väga nõus, et ajateenistuse või kaitseväeteenistuse tänastesse raamidesse ei mahu erialase sõjalise ettevalmistuse kõrval eesti keele õpetamine. Ma olen sellega väga nõus. Aga see ei tähenda seda, et me ei anna sellele ajateenistusele seadusega laiemat sisu, mis kätkeb endas ka paljude teiste puuduste kõrvaldamist, mis on nii-öelda meie kohustuslikku kaitseväkke tulevatel noormeestel, on see füüsiline ettevalmistuse puudulikkus, on see eesti keele puudulik oskus või mitmed muud asjad, et kaitseväeteenistuse jooksul ei või ka või lausa ei peaks ka nendega tegelema. 

Ma just tahan seda rõhutada meie põhiseaduse õigusruumiga piiratud ruumis, kus meil on justkui kaitseväeteenistuse kohustus ja siis on asendusteenistus, mis on ka suhteliselt määratletud, mis põhjustel. Aga kuhu siis mahutada, ütleme, seesama eesti keele probleemne teema? See on võimalik kaitseväeteenistuse sisse mahutada, nii et me räägime kaitseväeteenistusest laiemas mõttes, loome neile vastava võimekuse, rahalise võimekuse, inimesed, õpetajad, kes iganes, võime näha ette ka pikema ajateenistuse teatud inimestega. Praegu on meil kaheksa kuud ja 11 kuud, mis tulevikus saab olema 12 kuud. Me võime luua Kaitseväe ajateenistuse ka erineva pikkusega erinevatele rühmadele ja püüame seda lahendada tulenevalt põhiseadusest ja sellest piiratud õigusruumist just nimelt kaitseväeteenistuse raames, kuna teist varianti ilmselt ei teki. Me ei saa seda paigutada nii-öelda kohustuslikuks asendusteenistuseks, mille põhiseadus ära reguleerib. 

Nii et see, mis on tegelikult probleem, on võimalik lahendada, ma arvan, selle kaitseväeteenistuse, ajateenistuse raames – ma arvan, et see ongi ilmselt kõige õigem –, aga nähes ette selleks eraldi vahendid, eraldi inimesed, ressursi ja reguleerida see seadusandluses teistmoodi ära. Nii et ma kutsun üles sedasi loominguliselt mõtlema, mitte lähenema mustvalgelt, raiuma, et Kaitsevägi on see, kes annab ajateenistuses ainult valmis olevatele toorikutele sõjalise ettevalmistuse – kõik! Ma arvan, et see ei ole väga mõistlik lahendus. Mõtleme laiemalt ja loovamalt! Aitäh!

Aitäh! Varro nime mainiti, nii et vastusõnavõtt kohapealt. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Alustame lõpust. Kolleeg Seeder ütles just nimelt oma kommentaarina sellele, et Kaitseväe ülesanne ei ole keele õpetamine. See on tegelikult nii ja naa. Ühelt poolt tuleb muidugi nõustuda, et see ei ole Kaitseväe põhine ülesanne ja keegi pole siin täna minu hinnangul vastupidist väitnud. Ka mina ei öelnud, et Kaitsevägi peaks viima läbi seda kolmekuust lisakeeleõpet. Aga teiselt poolt me võiksime loomulikult eeldada, et kui kellegi keeleoskus ei ole piisavalt hea, siis Kaitseväes valitseb selline toetav keskkond, kus tal aidatakse oma keeleoskust parandada. Vastasel juhul võiks ju näiteks, ma ei tea, matemaatika- või emakeeleõpetaja koolis öelda, et minu ülesanne ei ole kasvatuslike puudujääkide likvideerimine või ületamine. Kuna laps pole piisavalt hästi kasvatatud, siis mina teda ei õpeta ja ongi kõik. Me ikkagi eeldame, et õpetaja natuke nagu aitab selles ka kaasa. Ma arvan, et see suhtumine Kaitseväe poolt võiks olla natuke sarnane. 

Nüüd kommentaariks kolleeg Peeter Tali öeldu kohta. Ta ütles, et ma tervitan, et ka mina olen kutsunud üles avama debatti kaitseväeteenistuse sooneutraalseks muutmise teemal. Ma ei tea, kas kolleeg Peeter Tali ei kuulnud hästi või ei kuulanud või ei saanud aru, mis ma rääkisin, aga ma kindlasti seda ei väitnud. Ma pigem ütlesin vastupidi, et mina ei arva, et naised peaksid olema kohustatud Kaitseväes käima, mitte ühelgi tingimusel. Ma ütlesin pigem seda, et kui maad võtab selline radikaalfeministlik hoiak, et ühiskonnal ei tohi olla mitte mingisugust ootust selle suhtes, et naised täidavad emarolli, siis on väga põhjendatud küsida, miks peaksid naised olema vabastatud võrreldavast kohustusest riigi ees, nagu meeste suhtes on kehtestatud kaitseväeteenistus. See ei pea olema ega peakski olema kaitseväeteenistus, aga ta võiks olla kindlasti midagi väga sarnast, nagu on meestele ette nähtud asendusteenistus. Nii et kui radikaalfeministrid kangesti tahavad olla meestega võrdsed, omada meestega võrdseid õigusi ja ka kohustusi, siis peaks ka neile olema ette nähtud samaväärne riiklik kohustus, nagu on ette nähtud kõigile meessoos kodanikele. Aitäh!

Aitäh! Peeter Tali, teie nime nimetati ka kõnetoolist. Vastusõnavõtt kaks minutit, palun!

Tänan! Kõigepealt, mul on väga hea meel, et Varro Vooglaid jätkab debatti naiste kohustusliku teenistuse üle. Kui see ei ole ajateenistus, siis see võib olla riigiteenistus. Ma olen sellest ka varem juba kirjutanud, et riigiteenistus võib jaguneda relvaga teenistuseks ja mitte relvaga teenistuseks. Ma arvan, et Riigikogu on õige koht, kus seda arutada. 

Teiseks, vastuseks härra Seederile, et kuigi ma olen väljaõppelt tankikomandör, siis riigikaitsekomisjoni ei maksa absoluutselt alahinnata. Me oleme väga loomingulised ja kindlasti teie ettepanekuid arutame. Ma ei tee nalja, vaid päris tõsiselt. Need on kõik head ettepanekud ja vaatame, kuidas on võimalik leida selline töötav lahendus. Nagu jällegi, kõigile kohustus laieneb ja Kaitsevägi saab need inimesed, kes on võimalik kuue kuuga välja õpetada. 

Nüüd faktiline märkus protokolli jaoks. Ma komisjoni esindajana ütlesin, et tõepoolest, eelmine Riigikogu koosseis otsustas eestikeelsele haridusele ülemineku, aga minister Lukas, kogu lugupidamise juures, ei jõudnud sellega eriti kaugele. Kristina Kallas peab selle nüüd ellu viima. Ja jällegi, isegi kui ta seda alustas, ütleme niimoodi, riigieelarves oli puudu 17 miljonit eurot, et teha ära vajalikud asjad. Nüüd ta sellega liigub. Aga isegi Kristina Kallas ei ole kõikvõimas, et ta suudab ära teha kolme aastaga 30 aasta tegemata töö. Aga muidu ma eesti keelt isiklikult väga toetan ja loomulikult ka Eesti 200.

Nii. Nüüd kas me kuulame? (Hääled saalis.) Ei, siin puldis viidati ka Heliri, Isamaa seisukohtadele, nii et siin kõnetoolis sellest oli. Aga vastusõnavõtt, Helir-Valdor Seeder, palun! Kaks minutit.

Aitäh, austatud juhataja, et te halastasite minu peale. Lausa kaks esinejat minu nime mainisid, kolleeg Varro Vooglaid ja härra Stoicescu mõlemad mainisid läbirääkimistel minu nime sealt puldist. Ja vist isegi Lauri Laats. Aga ma tahan siiski heale kolleegile Peeter Talile öelda, et ei, mina sugugi ei alahinda riigikaitsekomisjoni, kui, siis pigem ülehindasin. (Naer saalis.) Aga mis puudutab eestikeelsele ülemineku rahalist teemat, siis vastupidi, kõik eestikeelsele haridusele üleminekuks vajalikud rahalised vahendid olid eelarvesse planeeritud. Aitäh!

Aitäh! Alar Laneman, palun! Kõnetoolist siin eest! Siis vajuta ringi seal, sõnavõtu alla pane, sa oled praegu kõnena siin kirjas. Alar Laneman, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Mul on üleskutse headele kolleegidele, et pidagem nüüd hoogu. Igaüks jäägu oma liistude juurde. Kaitsevägi ei ole see, kes peab ühiskonna muudes valdkondades tegemata jäänud asju korda ajama. Kaitsevägi kaitseb, politsei tagab korda ja püüab pätte, meedik ravib ja hoiab tervist. Niimoodi jätkates tulevad meil välja ka võib-olla teised ammu unustatud mõtted, et saata Kaitsevägi sügisel kartuleid võtma või suvel maasikasaaki päästma ja nii edasi. Riigiteenistus on teema, mida võib täitsa kaaluda, aga kaitseväeteenistus peab jääma puhtalt tegelema riigikaitseküsimustega. Aitäh!

Võta siis see kõne ka sealt maha omal. Nii, kõnesoove rohkem ei ole. Sulgen läbirääkimised. Küll on küsimus istungi juhatajale. Varro Vooglaid, palun!

Ma jäin siin nüüd mõtlema, kas kolleeg Alar Laneman mitte lahtisest uksest sisse ei murdnud. Võib-olla teie istungi juhatajana saate aidata mul meenutada, kes oli see isik täna siin saalis, kes on väljendanud seisukohta, et Kaitsevägi peaks tegelema mingite muude ülesannete täitmisega kui riigikaitsega. Mina ei mäleta sellist inimest, aga kas teie mäletate?

Minu arust kõik sõnavõtud olid siin väga sisulised ja keskendusid tänasele eelnõule. Härra Laneman andis oma seisukoha kõnega kohapealt. Nii, aga nüüd on meil vaja hääletus läbi viia ja asume selle ettevalmistamise juurde.  

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Lähtudes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 114 lõikest 3, panen hääletusele Vabariigi Presidendi poolt Riigikogule tagasi saadetud kaitseväeteenistuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse muutmata kujul uuesti vastuvõtmise. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Seaduse muutmata kujul vastuvõtmise poolt hääletas 0 Riigikogu liiget, vastu oli 79, erapooletuid 0. Seadus jäi muutmata kujul vastu võtmata. Määran kaitseväeteenistuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 2026. aasta 6. jaanuari kell 16. Oleme läbinud tänase seitsmenda päevakorrapunkti.

Liigume edasi kaheksanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni meretöö konventsiooni koodeksi 2022. aasta muudatuste heakskiitmise seaduse eelnõu 699 teine lugemine. Ettekandjaks palun õiguskomisjoni liikme Vilja Toomasti.

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Ma algatuseks ütlen, et ma tõepoolest räägin ainult sellest, mida me komisjonis rääkisime. Õiguskomisjonis arutas Vabariigi Valitsuse algatatud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni meretöö konventsiooni koodeksi 2022. aasta muudatuste heakskiitmise seaduse eelnõu numbriga 699 teiseks lugemiseks ettevalmistamist oma 8. detsembri istungil. Kuna ettenähtud tähtajaks ühtegi muudatusettepanekut ei esitatud, siis sisuliselt ei toimunud ka komisjonis arutelu. Tehti kolm menetluslikku otsust: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 17. detsembriks k.a, teha ettepanek teine lugemine lõpetada ja kolmas ettepanek, viia läbi eelnõu lõpphääletus. Kõik need otsused võeti vastu konsensusega. Ma tänan!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Antud eelnõule muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 699 lõpphääletus. Alustame selle ettevalmistamist.  

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni meretöö konventsiooni koodeksi 2022. aasta muudatuste heakskiitmise seaduse eelnõu (699 SE). Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Eelnõu poolt hääletas 59 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu on seadusena vastu võetud. 

Liigume tänase üheksanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud asjaõigusseaduse § 126 ja notari tasu seaduse muutmise seaduse eelnõu (691 SE) teine lugemine. Ettekandjaks palun õiguskomisjoni liige Maria Jufereva-Skuratovski.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Õiguskomisjoni istung toimus esmaspäeval, 8. detsembril. Kutsutud olid Rahandusministeeriumi riigihalduse osakonna juhataja Martin Kulp ning jurist Helje Päivil ja Eesti Linnade ja Valdade Liidu nõunik Robert Lippin. Pean kohe ütlema, et meil oli väga sisuline ja pikk arutelu ning ma üritan teile kõike seda edastada. 

Esiteks, Madis Timpson sõnas, et eelnõu kohta on üks muudatusettepanek, mille peaks juhtivkomisjoni ettepanekuna algatama. Tegemist on jõustumissätte väljajätmisega ehk seadus jõustuks üldises korras. Riigikogust muudatusettepanekuid ei laekunud. Eelnõu kohta on esitanud kirjaliku arvamuse Eesti Linnade ja Valdade Liit, mille sisuks on kohalike omavalitsuste rahastamise küsimus. Seda kommenteeris Eesti Linnade ja Valdade Liidu nõunik Robert Lippin. 

Mina küsisin, kas korterit on võimalik loovutada ka juhul, kui korteriomandil või kinnisasjal on aastate jooksul kujunenud võlgnevused teenuseosutajatele näiteks prügiveo, vee või elektri eest. Helje Päivil vastas, et välistavad asjaolud on toodud eelnõus § 1 lõikes 1¹. See tähendab, et isikul ei ole õigust kinnisomandist loobuda, kui tal on omaniku käsutusõiguse kitsendus. Täitmata kohustused on täpsemalt loetletud nimetatud paragrahvi lõikes, sealhulgas näiteks kohustused, mis tulenevad detailplaneeringust, ohutus- ja keskkonnanõuetest või haldusorgani ettekirjutusest. Samuti ei ole õigust kinnisomandit loovutada, kui kinnisasi on koormatud hüpoteegiga, mis võib samuti olla seotud kohustuste tagamisega. Helje Päivil selgitas, et need asjaolud peavad seega olema konkreetsed sätted kinnistusraamatus. Kui kinnisasjaga seotud täitmata kohustused on juba kuhjunud, võib teha vastava märke kinnistusraamatusse. 

Mina uurisin, et kuna osa sellistest korteritest on juba niikuinii riigi käes, siis mida saab riik nende korterite ja kinnistutega teha, arvestades, et KOV-ile neid loovutada ei saa. Helje Päivil selgitas, et eelnõu alusel KOV-ile tõepoolest neid kinnistuid loovutada ei saa, nagu seni on saanud KOV riigile loovutada. Eelnõuga sätestatakse, et riik ega KOV ei saa ka teisele KOV-ile loovutada, seda saab teha ainult kahepoolsel kokkuleppel ehk riik peab seda koostöös KOV-iga ise nägema. 

Mina küsisin, kas ja kuidas saab korterit loovutada, kui näiteks on olemas kaks või rohkem kaasomanikku. Helje Päivil selgitas, et kaasomanik saab samuti loovutada, misjärel läheb tema kaasomandi osa üle teistele kaasomanikele vastavalt võrdsusprintsiibile või osalisele jagamisele. Siinkohal ei kehti need eelnevalt kirjeldatud välistavad asjaolud. Helje Päivil tõi esile, et seda on arutatud Justiits- ja Digiministeeriumiga, kelle soov oli see, et siin ei oleks eriregulatsiooni. See annab kaasomanikule võimaluse otsustada, mida loovutatud korteriga teha. Ning lõppkokkuvõttes, kui näiteks jääb korterisse ainult üks omanik, siis ta saab oma korterist loobuda juba kohaliku omavalitsuse kasuks. 

Samuti oleme komisjonis arutanud ka eelnõu § 1 lõiget 4 ehk kui kohaliku omavalitsuse üksus on omandanud kinnisasja käesolevas paragrahvis sätestatud alusel ja kinnisasi on koormatud reaalkoormatisega, on KOV-i üksuse vastutus reaalkoormatisest tulenevate kohustuste täitmise eest piiratud kinnisasja väärtustega. Ma täpsustasin: näiteks, kui korteri väärtus on sisuliselt null, siis millised kohustused tulenevad sellest seoses reaalkoormatisega. Helje Päivil vastas selle peale, et see vastus ongi kinnistu väärtusega piiratud, aga ta möönis, et see tõepoolest võib olla praktikas probleemkoht, kuidas seda täpsemalt lahendada, aga samas nende kinnisasjade väärtus ei pruugi olla alati null. Martin Kulp lisas, et see säte ongi niinimetatud kaitseklauslina sisse kirjutatud, et ei peaks vastutama rohkema eest, kui see kinnistu reaalne väärtus on. 

Samuti küsisin rahastamise kohta, kas on olemas kindel proportsioon, kui palju panustab riik ja kui palju panustab kohalik omavalitsus, kui sellele on loovutatud kinnistu ja peab seda ülal pidama ja majandama. Helje Päivil selgitas, et esimesed kaks aastat on ette nähtud 1 miljon, see tähendab, et on ette nähtud 2026. ja 2027. aastal 1 miljon igal aastal, ja järgmised aastad 2 miljonit kuni 2029. aastani. 2030. aastal vaadatakse see rahastus üle senise kogemuse pealt ehk kui palju on nende aastate jooksul tegelikult vajadus ja kulu olnud ning vastavalt sellele tehakse eelarvesse muudatusettepanekud. Mina uurisin, ega praegu ei ole võimalik hinnata, mis võiks olla KOV-i enda panus. Helje Päivil vastas, et eraldi kohaliku omavalitsuse panust ei olegi ette nähtud, hetkel on siiski mõeldud nii, et riik rahastab. 

Madis Timpson andis seejärel sõna Eesti Linnade ja Valdade Liidu esindajale, et tutvustada nende kirjalikus arvamuses esile toodud murekohta seoses sellesama kohaliku omavalitsuse rahastamise küsimusega. Robert Lippin sõnas esmalt, et probleem, mida eelnõu käsitleb, on tõesti aktuaalne ning püüd seda lahendada on hea. Kohaliku omavalitsuse vaates on aga jätkuvalt rahastamise osas mure selles, et puudub tegelik finantsgarantii, et see planeeritud riigipoolne rahastus on ka päriselt piisav ning vahepeal ei tehta muudatusi selle vähendamise suunas. Ta rõhutas, et praegu planeeritud riigipoolne rahastus läbi toetusmeetmete on tervitatav, kuid ei tohiks kujuneda sellist olukorda, kus näiteks 2027. või 2028. aastal, kui KOV on varad endale saanud, puuduvad piisavad toetusmeetmed või kaotatakse need üldse ning kohalik omavalitsus on selle probleemiga üksi. 

Siinsamas mina uurisin, kas Eesti Linnade ja Valdade Liitu ei rahulda praegu see, et needsamad summad on tegelikult ette nähtud, nimelt järgmisel ja ülejärgmisel aastal 1 miljon ja järgmistel aastatel igal aastal 2 miljonit. Robert Lippin vastas, et ei oska praegu hinnata, kas nendest vahenditest piisab, suure tõenäosusega on võimalik nende summadega järgmisel ja ülejärgmisel aastal hakkama saada, samas, kui vaadata tulevikku ning kui probleem kasvab, siis ei ole võimalik hinnata, kas nendest summadest enam piisab. Seetõttu võib 2030. aastal olla juba hilja teha vastavat analüüsi ja muudatusi eelarves.

Peeter Ernits uuris, kas Eesti Linnade ja Valdade Liidul on mõni konkreetne ettepanek eelnõu sõnastuse kohta, mis võiks aidata seda riski maandada. Madis Timpson märkis, et nii seda seadusesse kirjutada ei saa, pigem on võimalik Eesti Linnade ja Valdade Liidu murekoht fikseerida siin komisjoni protokollis. 

Varro Vooglaid juhtis tähelepanu, et eelmise nädala lõpus jäi taas kord üks seadus presidendi poolt välja kuulutamata. Tema hinnangul tasuks selles küsimuses olla ettevaatlik, kuna president võib samuti juhtida tähelepanu asjaolule, et KOV-ile pannakse järjekordseid kohustusi, kuid nende täitmiseks puuduvad piisavad garantiid, et ettenähtud rahastus kataks ka pikema aja kui vaid kaks-kolm aastat. Valdo Randpere kommenteeris, et president ei saa siin öelda seda, milline see piisav garantii on, sest see on pigem hinnangu küsimus, ning tema ei usu, et see seadus selle taha pidama jääks. Madis Timpson sõnas, et ka tema ei usu, et see oleks takistuseks: kui kahe järgmise aasta puhul ettenähtud rahastusest enam-vähem piisas ja kui edaspidi leitakse, et see enam nii ei ole, on KOV-il võimalik see muutus kohtus selgeks vaielda. 

Mina uurisin, et kui tõepoolest tekib selline olukord, kus näiteks 2027. aastal ei ole enam piisavalt finantsvahendeid, siis kas ministeeriumil on ka jooksvalt võimalik rahastus üle vaadata ja eraldada selleks rohkem vahendeid. Martin Kulp selgitas, et 2030. aastast räägitakse peamiselt riigi eelarvestrateegia pikema perspektiivi vaatest ja praegu ei ole võimalik strateegiliselt sellest kaugemale planeerida, kuigi kõik arutelus tõstatatud punktid ja KOV-i mured pikaajalise vaate puudumise üle on arusaadavad. Ta tõi esile, et tegelikult on sellel probleemkohal kaks eri tahku. Esiteks, loovutatud korterite haldamise ja loovutamise niinimetatud jooksev protsess, ning teiseks, riigi strateegiline vaade, mida tuleb üldse ära teha selle trendi süvenemise osas seoses rahvastikuprognooside ja inimeste liikumisega. 

Küsimusele, mis saab juhul, kui näiteks 2028. aastal leiavad kohalikud omavalitsused, et rahastus ei ole enam piisav, saab leida vastuse ühest Riigikohtu hiljutisest kaasusest. Riigikohus on märkinud, et finantsgarantii on KOV-ile küll väga oluline, kuid see ei pea alati olema väljendatud niinimetatud seadusesse raiutud sättes. Seaduses sätestatakse see pigem siis, kui tegemist on väga selge riikliku ülesandega, aga praeguses olukorras on tegemist nii-öelda segaperspektiiviga ehk nii riigi kui kohaliku omavalitsuse huviga. Reeglina on elamumajandusega tegelemiseks paremad võimalused ja reaalsemad hoovad probleemide lahendamiseks siiski kohalikel omavalitsustel.

Anti Haugas kommenteeris, et korteriomandite loovutamise probleem on praegu valdavalt aktuaalne Ida-Virumaal. Seal on temale teadaolevalt olnud võimalik saada toetusmeetmeid korterelamute lammutamiseks, millega KOV on tegelenud. Seetõttu võib näha, et see on eeskätt ka kohaliku omavalitsuse enda huvi hoida korterit enda valduses, et nende korrashoidu ja ruumilist planeerimist oleks lihtsam korraldada. Ta küsis, mis võiks üldse olla potentsiaalne aastane kulu KOV-ile kõige negatiivsema stsenaariumi korral. Robert Lippin vastas, et temal ei ole praegu neid numbreid öelda. Helje Päivil vastas, et need arvud on tegelikult väga erinevad. Näiteks Rahandusministeerium, kellel on praegu vähem kui 300 loovutatud korterit, on planeerinud järgmiseks mitmeks aastaks kokku vaid 60 000 eurot. Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi eelarves on alates järgmisest aastast ette nähtud 350 000 eurot ülalpidamiskuludeks ja lisaks sellele veel lammutusmeetmete jaoks 590 000 eurot ja ülejärgmisest aastast kasvab see summa veelgi, ulatudes 1 590 000 euroni. Need vahendid on mõeldud kogu Eesti peale. 

Helje Päivil rõhutas, et seda summat ei ole võimalik jagada igale KOV-ile, kuna mõnes kohalikus omavalitsuses ei ole seda vajadust kümnete aastate kaupa. Robert Lippin märkis, et samas kui vaadata rahvastikutrendi, siis ei jää probleem ainult teatud piirkondade teemaks, vaid hoopis laieneb. Rahvastiku liikumise ja ümberpaiknemise tõttu on määramatus väga suur ning ei saa kindlalt näha seda probleemi ja rahastuse vajadust ette konkreetsetel aastatel ühes konkreetses piirkonnas. See vajadus võib üks moment olla Võrus, teine moment näiteks Paides või Viljandis.

Anti Haugas kommenteeris, et kui kortermaja jääb tühjaks ning elanikud, kes on jäänud üksikutena sellesse külma ja lagunevasse kortermajja elama, siis on tema hinnangul mõistlik, kui sotsiaalosakond paigutab need inimesed ümber, et selline vara oleks võimalikult väheste omanike käes. Madis Timpson märkis, et see ongi üks selle lahenduse mõte ja lisaks on tema vaates selliseid tühjasid korterelamuid KOV-il endal kohalikul tasandil lihtsam hallata ja planeerida kui riigil. Ta rõhutas, et õiguskomisjon fikseerib Eesti Linnade ja Valdade Liidu esile toodud KOV-ide mure, et nad ei jääks peale kahe järgmise aasta möödumist probleemiga üksi ning riik ei murraks selles osas oma sõna. Vastasel juhul, kui piisavat rahastust probleemidega tegelemiseks ei ole, on, nagu mainitud, KOV-idel võimalus pöörduda halduskohtusse rahastuse ülevaatamiseks. 

Siis esimees tegi ettepaneku eelnõu menetluslike otsuste kohta. Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 17. detsembril, kinnitati konsensuslikult, teha ettepanek teine lugemine lõpetada, samuti konsensuslikult, ja kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 14. jaanuaril. Aitäh!

Aitäh väga põhjaliku ettekande eest! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta on tehtud üks muudatusettepanek. Läheme selle läbivaatamise juurde. Muudatusettepanek nr 1, esitaja on õiguskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. Muudatusettepanekud on läbitud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 691 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud ja üheksas päevakorrapunkt on ammendunud. 

Läheme edasi tänase kümnenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud meretöö seaduse muutmise seaduse eelnõu 700 teine lugemine. Ettekandjaks palun õiguskomisjoni liikme Vilja Toomasti.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Õiguskomisjon arutas Vabariigi Valitsuse algatatud meretöö seaduse muutmise seaduse eelnõu nr 700 teiseks ja kolmandaks lugemiseks ettevalmistamist 8. detsembri istungil. Lisaks komisjoni liikmetele ja komisjoni ametnikele viibisid komisjoni istungil Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi töösuhete ja töökeskkonna osakonna nõunik Stella Vogt ja Eesti Meremeeste Sõltumatu Ametiühingu esimees Jüri Lember. 

Tegelikult kogu selle komisjoni istungi aja me tegelesimegi Eesti Meremeeste Sõltumatu Ametiühingu kahe ettepanekuga, selles mõttes, et kas komisjon peaks tegema nende ettepanekute põhjal ise muudatusettepanekuid. Esimene muudatusettepanek puudutas laevapere liikme eluolu ja ennekõike interneti kättesaadavuse võimalust, sisuliselt igal ajahetkel, kui tal seda vaja oleks. See muudatusettepanek langes ära seetõttu, et see ei ole seaduse küsimus, vaid Vabariigi Valitsuse määrusega paika pandav põhimõte. 

Teine ettepanek, mida EMSA ehk Eesti Meremeeste Sõltumatu Ametiühing soovis meretöö seaduse muutmise seaduse eelnõus teha, puudutas seaduse § 60 lõike 3¹ sõnastust. Nad soovisid sealt välja jätta ühe tekstiosa ehk "vajaduse korral". Inimkeeles äraseletatuna tähendab see seda, et kui reeder rikub meretöölepingu tingimusi ja laevapere liige loetakse hüljatuks, siis see tähendab seda, et reeder ei kata selle hüljatud laevapere liikme ülalpidamiskulusid, mis on toit, joogivesi, hädavajalikud kõik muud tarbed laeva pardal ellujäämiseks, siis riik võtaks selle kohustuse üle. Praeguses ettenähtud seaduses on see kirjas "vajaduse korral", et kui reeder seda ei tee, siis riik seda teeb. Aga ametiühingud soovisid, et see oleks kohustuslikus korras tehtud riigi ülesandeks. 

Komisjoni liikmed avaldasidki arvamusi sellel teemal, kas me teeme sellise muudatusettepaneku Riigikogule või mitte. Näiteks arvati, et kui me nüüd ühte sorti töötajate ehk meremeeste suhtes teeme sellise erandi, siis miks me ei peaks seda tegema näiteks kas või ehitajate, kes samamoodi töötavad välismaal ja võib-olla on vajadus koju saada. Kas me peaksime siis kõikidesse nendesse seadustesse sisse kirjutama ka selle klausli, et riik peab nad koju tooma? 

Teiseks arutleti selle üle, et on olemas konsulaarseadus, mis tegelikult aitab oma konsulaarosakondade kaudu välismaal Eesti kodanikel oma koduriiki tagasi jõuda ja riigil on ka pärast sellelt inimeselt võimalik kulutused tagasi nõuda.

Komisjoni liikmed arutasid veel ka selle üle, et reederitel peaks olema selleks kindlustuslepingud ja nende kindlustuslepingute alusel need toimingud ise toimetada, mitte panna need riigi kohustuseks. Kahjuks ei osanud ka EMSA esindaja Jüri Lember või esimees öelda, kas need lepingud on konkreetselt kõigil sõlmitud. 

Selles suunas umbes see arutelu meil läkski. Selle põhjal tegi komisjoni esimees kokkuvõtte ja järelduse, et komisjoni liikmed ei ole valmis sellist muudatusettepanekut enda nimel esitama. Nii et see muudatusettepanek jäi meil konkreetselt vormistamata ja ka hääletamata. Aga komisjon tegi ka menetluslikud otsused. Esiteks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 17. detsembril, teha ettepanek teine lugemine lõpetada ja kolmas ettepanek oli, et kui teine lugemine lõpetatakse, siis teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 14. jaanuaril 2026. aastal. Kõik need otsused tegime me konsensuslikult. Rohkem mul ei olegi selle komisjoni istungi kohta teile edasi anda. Aitäh!

Aitäh põhjaliku ettekande eest! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 700 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud. 

Läheme edasi tänase 11. päevakorrapunkti juurde, milleks on keskkonnakomisjoni algatatud jahiseaduse ja looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu 755 teine lugemine. Ettekandjaks palun keskkonnakomisjoni esimehe Yoko Alenderi.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Räägin siis menetlusest esimese ja teise lugemise vahel. Algatasime eelnõu komisjoni poolt 11. novembril peale põhjalikke arutelusid koos maaelukomisjoni, jahimeeste ja põllumajandus-kaubanduskoja ja teiste osapooltega. Probleeme, mida on vaja lahendada selle seadusega, neid on päris mitmeid, aga puudutab siis eelkõige öösihiku kasutamist, ja nii siis erinevate taudide tõrjel kui siis ka nuhtlusisendite puhul eelkõige.

Aga keskkonnakomisjon siis arutas eelnõu kahel korral. Esimene lugemine oli meil 19. novembril, muudatusettepanekuid tähtajaks ei laekunud, aga siiski mitmed teemad meil komisjonis jutuks veel tulid. Meil oli siis kaks istungit, 8. detsembril ja ka 15. detsembril. Olid siis kaasatud ka huvigrupid, taas kord Eestimaa Talupidajate Keskliit, põllumajandus-kaubanduskoda, jahimeeste selts, Regionaal- ja Põllumajandusministeerium, Keskkonnaamet, jahindusspetsialist sealt, samuti Kliimaministeeriumist. Osalejad tutvustasid oma seisukohti eelnõu teksti suhtes ja üldiselt oldi väga toetavad, seda eelnõu väga oodatakse. Ja 15. detsembril osales üksnes Kliimaministeeriumi esindaja. 

Mõned teemad, mida me sellel esimesel pikemal koosolekul arutasime. Ehkki muudatusettepanekuid ei esitatud, siis ikkagi kerkisid meil komisjonis sellised teemad, et kas siis need võõrliigid, mille me otsustasime ka eelnõusse lisada justkui eraldi teemana, samuti siis šaakalite küsimus ja ka haiguste leviku puhul, et kas on õigustatud selline laiem käsitlus, nagu eelnõus on, või peaks piirduma üksnes sigade Aafrika katku tõrjest. Samuti tõstatati siis küsimus, kas peab nuhtlusisendi puhul olema tingimata Keskkonnaameti poolt siis antud eriluba või võiks see õigus hakata justkui automaatselt kehtima. Tegelikult seda automaatsust sellisel kujul keegi ei toetanud. Seda arutasime päris pikalt. 

Arutasime pikalt ka taudide küsimust. Fakt on see, et ka kliimamuutustest tulenevalt erinevad haigused metsas loomade kaudu ka levivad. Saime pärast kirja teel ka Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumist ülevaadet, millised need võimalikud haigused on olnud. Loomulikult ei saa see loetelu tulevikku vaatavalt olla ammendav, seega jäime sellise üldisema volitusnormi juurde eelnõus. 

Siis šaakalid tõepoolest siis sinna nuhtlusisendi nii-öelda määratluse alla saavad ka kuuluda, juhul kui nad põhjustavad kahjusid. Nii et seda ei pea ka kuidagi eraldi eelnõusse lisama. 

Samuti toodi välja, et see öösihikuga küttimine, mida siis varasemalt Riigikogu on lubanud just siis sigade Aafrika katku tõrjumiseks, et see on olnud väga efektiivne ja tegelikult 90% metssigadest on öösihikuga kütitud. 

Mis puudutab näiteks võõrliike, siis siin on ka üks näide siis Hiiumaal, kus siis proovitakse tegelikult kährikut kui võõrliiki siis Hiiumaalt nii-öelda välja tõrjuda. Siin pidasid siis ka erinevad osapooled tegelikult seda tehnoloogia kasutamist looduskaitseliste eesmärkide nimel ka õigustatuks. 

Arutelu oli üsna pikk ja põhjalik, ma ei hakka kogu seda päevakorda teile ette lugema. Üldiselt selle eelnõu suhtes no nii huvigruppidel kui ka komisjonis poliitikutel üsna üksmeelne toetus. Me siis sõnastasime tegelikult siis sellel 15-nda … Kõigepealt ettepanekud siis sellest esimesest koosolekust. 8. detsembril oli siis meil ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda siis tänasel päeval ja teine lugemine lõpetada ja kui teine lugemine lõpetatakse, siis võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 14. jaanuaril. Siin olid siis teised kohalolijad poolt, Tiit Maran jäi kõikides nendes küsimustes erapooletuks. 

Aga nüüd siis ka see üks muudatusettepanek, mille keskkonnakomisjon siis 15. detsembri istungil otsustas heaks kiita. See puudutas siis eelnevalt siis olnud eelnõus, eelnõu teksti, kus siis oli sisse toodud liiklusõnnetuses viga saanud uluki hukkamise säte, aga tegelikkuses liiklusõnnetuses viga saanud uluki surmamine ei ole käsitletav jahipidamisega. Seetõttu ei ole sellisele olukorrale ka siis neid jahipidamise reegleid, mida siis see eelnõu annab, võimalik kohaldada. Seetõttu me siis võtsime määratluse liiklusõnnetuse kohta ära. Küll aga, kui nüüd loom peaks sealt selle õnnetuse paigast jooksma siiski metsa ja olema seal õnnetuses viga saanud, siis tema kannatuste lõpetamiseks õnnetuses viga saanud ulukit saab samuti siis Keskkonnaametile helistades, selline protseduur on nende töökorras ka selgelt fikseeritud ja osapooltele teada, saab siis selle looma piinad lõpetada. Seda ettepanekut sellises sõnastuses toetasid minu teada, kui ma nüüd ei eksi, kõik komisjoni liikmed. 

Vastan meeleldi teie küsimustele.

Aitäh ettekande eest! Tõepoolest, üks küsimus on. Eerik-Niiles Kross, palun!

Aitäh! See küsimus võib-olla oleks järgmisele kõnelejale kohasem, aga see termin "võõrliik" – kas see on meil kuidagi õiguslikult defineeritud või kust me üldse võtame ülbuse, et mõned liigid kuulutada võõrliikideks ja mõned liigid mitte? Mitu põlvkonda peab siis olema loom siin elanud, et omandada sünnijärgne kodakondsus?

Aitäh! Võib-olla ei tooks siin selliseid paralleele inimkodanike ja siiski teiste olendite vahel. Küll aga looduskaitse mõttes võõrliigi mõiste on tõepoolest defineeritud. Me küll seda komisjoni koosolekul ei arutanud, aga ma vastan oma teadmistele vastavalt. Võõrliik on tõesti selline liik, mis on sisse toodud Eestisse moel või teisel. Seda, kes siia kliimamuutustest tingituna ise on tulnud, kutsutakse vahel hellitavalt tulnukliigiks ehk ta on tulnud. Šaakal nimelt on üks selline tulnukliik meil. Sellest oli küll komisjonis juttu. 

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Nüüd avan läbirääkimised ja läbirääkimiste ajal küsimusi esitada ei saa. Tiit Maran, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks. 

Aitäh! Auväärsed kolleegid! Auväärt eesistuja! Ma olen tegelikult teist korda teie ees seoses selle eelnõuga. Eelmine kord, kui meil oli esimene lugemine, ma pidasin seda eelnõu vajalikuks – ja nii kummaline kui see ka ei ole, ma pean seda ka praegu suures pildis vajalikuks –, aga tõin esile mõningad põhimõttelised probleemid. 

Ma lootsin, et see eelnõu saab ümber sõnastatud nii, et ma saan selle poolt hääletada. Paraku seda ei juhtunud ja siis ma jäin komisjonis tõepoolest erapooletuks. Ja nüüd ma olen olnud pikalt suures kimbatuses, sest tõepoolest, ühelt poolt on eelnõus palju sellist, mis on mõistlik, ja teiselt poolt on midagi sellist, millega ei saa nõustuda. Olen pikka aega analüüsinud ja lõpuks jõudnud järeldusele, et ma hääletan selle eelnõu vastu. Ja ma pean tunnistama, et suure kahetsustundega, sest nagu ma ütlesin, suur osa sellest eelnõust on mõistlik.

Olen siin ees sellepärast, et lihtsalt oma otsust põhjendada ja selgitada. Aga esmalt ma sooviksin kummutada jahimeestele edastatud väite, nagu ma oleksin selle seadusega astunud jahimeeste vastu. Kahjuks see väide tehti sellisel kujul, et ei selgitatud tagamaid. Ma tahan jahimeestele öelda, et see ei ole nii, aga ma usun, et nad saavad järgnevalt sellest ka suurepäraselt ise hästi aru. 

Niisiis, auväärt kolleegid, esmalt sellest, mida ma pean vajalikuks ja õigeks. Keskkonnaameti loal öösihiku kasutamine õnnetuses viga saanud looma surmamiseks – iseenesest väga mõistlik ja mitte mingit vastuväidet ei teki. Nuhtlusisendi surmamiseks öösihiku kasutamine Keskkonnaameti loal – väga mõistlik. Inimese elule ja tervisele tekkiva ohu vältimiseks öösihiku kasutamine Keskkonnaameti loal – järjekordselt loomulikult ei saa vastu väita. Need on mõistlikud sätted. 

Aga nüüd sellest poolest, mis on problemaatiline. Kui algne eelnõu arutelu käigus sõnastati nii, et Keskkonnaameti loal peab olema õigus anda luba metssigu öösihikuga küttida, sh sihtkaitse- ja piiranguvööndis, Aafrika seakatku leviku piiramiseks, siis paraku on see hiljem teinud seaduseelnõu muudatuse. Aafrika seakatk on tegelikult üsnagi äärmuslik nakkushaigus ja keeruline juhtum seakasvatusele. Tõepoolest midagi ei saa öelda, täitevvõimule peab andma sellise õiguse, ei saa vastu vaielda. 

Paraku aga soovis ministeerium endale laiemaid õigusi. See on igasugust nakkushaigust kandva uluki küttimine öösihikuga, sh kaitsealadel, välja arvatud reservaatides, sõltumata sellest, mis ütleb kaitse-eeskiri, ja seda loomulikult kõike Keskkonnaameti loal. Küsimus on selles, kas sellise volituse laiendamine täitevõimule on õigustatud. Minu väide on, et ei ole. See on mu vastuhääletamise põhjus. 

Austatud kolleegid, miks ma ei pea seda oluliseks ja õigeks? Aga sellepärast, et ma ei oska öelda mitte ühtegi haigust, mis vajaks sedavõrd drastilist vahelesegamist eri liikide populatsioonide omavahelisse toimimisse, kui seda on Aafrika seakatk. 

Teiseks, selle sammuga me hakkame normaliseerima arusaamist, et selline massiivne vahelesegamine populatsioonide toimimisse on lubatav. See muutub järjest loomulikumaks osaks meie keskkonna haldamise tööriista sahtlis, aga samal ajal me ei ole väga sagedasti suutelised mõistma, mis seosed seal taga on ja mida see võib endaga kaasa tuua. 

Minu veendumust, et sellist asja ei tohi juhtuda, süvendas ka eelmisel nädalal toimunud maaelukomisjoni ja keskkonnakomisjoni ühisistung, kus olid esindatud jahimehed, Regionaal- ja Põllumajandusministeerium, Kliimaministeerium, Keskkonnaamet, ka ettevõtjate esindajad, aga paraku mitte kedagi ökoloogidest. 

Kui ma küsisin seal, mis haiguste puhul Keskkonnaamet peab õigeks sellise mastaapse jahisurve tekitamist ja mis kaalutlustel, siis vastus oli, et eelkõige ootavad nad sisendit Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumilt. Viimane aga teatas, et sellised vajadused võivad tõesti tekkida linnugripi puhul, suu- ja sõrataudi tõttu ja isegi kärntõve puhul. Veel arvati, et nende ulukite küttimine, kes toituvad nakkushaigustesse jäänud loomade korjustest, võiks tulla kaalumisele. 

Ma pean ausalt tunnistama, et mul hakkas veidikene kõhe. Ma olen kaks korda näinud oma elu jooksul, kuidas suu- ja sõrataud on Eestis olnud, aga nii hullu ideed, et selle peale kaaluda metsulukite nottimist looduses suurel määral, ei ole ma enne kuulnud. Või näiteks seda, et kui kuskil asula lähedal on kärntõbi, siis võiks kaaluda rebaste ja kährikute üliintensiivset küttimist. Järjekordselt on see midagi täiesti uut. 

Auväärt kolleegid! Inimühiskond, nagu ka ökosüsteemid, on äärmiselt komplekssed süsteemid. Nende eri osad on omavahel keerukalt seotud. Palju on protsesse võimendavaid ja pidurdavaid tagasisideahelaid. See teeb süsteemide kõikide seoste nägemise väga keerukaks ja aeg-ajalt oma tegevuse tulemuste ennustamise väga raskeks, ositi peaaegu võimatuks. 

Ma toon teile ühe võimaliku sündmuste vallandumise raja, täiesti hüpoteetilise. Ma ei väida, et see vallandub, aga samamoodi ei saa ma väita, et see ei vallanduks. Lihtsalt üks näide seoste keerukasest. Oletame nüüd, et metssigade arvukuse järsu vähendamise järel tekib meil näiv pakiline vajadus hakata vähendama põtrade, metssigade ja hirvede niigi nigelaid populatsioone, sest järsku on meil suu- ja sõrataud. Mis selle tulemusena tekib? Suurkiskjatel kaob praktiliselt täielikult ära kogu toidubaas. Neil ei jää muud järele, kui tulla jälle tagasi inimese juurde murdma koeri ja lambaid, veiste noorloomi. Ja see tekitab loomulikult sotsiaalse plahvatuse, mille tulemusel peavad jahimehed miinimumi vähendama suurkiskjate arvukust. 

Tegelikult päris loogiline reaktsioon sotsiaalses kontekstis. Tulemuseks on aga keskmiste kiskjate, näiteks rebaste ja kährikute arvukuse hüppeline tõus, mis omakorda vajaks vahelesegamist. Või siis, kui seda ei tehta, väheneb kiiresti väikekiskjate arvukus, mille tulemusel suurenevad näriliste populatsioonid. Aga närilised, nagu näiteks kaelushiir või leethiir, on põhiline looduslik reservaat salakavalale borrelioosi haigusele, mis meil praegugi on väga palju probleeme tekitatud.

Veel kord: see kõik on üks väga lihtsustatud näide seoste keerukusest, mis on ökosüsteemides erinevate populatsioonide vahel. Ma ei väida, et see vallandub, aga ei saa öelda ka, et selliseid seoseid ei võiks tekkida. 

Teisisõnu, auväärsed kolleegid, me ei tohi kergekäeliselt selliseid otsuseid teha ökosüsteemi enda keerukuse tõttu, aga ka selle tõttu, et iga sellise otsustusega muudame me seda, mis meil ühiskonnas tundub olevat normaalne ja mis mitte, küsimata, kas see on mõistlik või õigustatud. Sedavõrd oluliste otsustuste puhul peaks seda kõike otsustama iga kord ikkagi Riigikogu. Kui olukord on kriitiline, siis saab seda teha üsna kriitiliselt. Aitäh! 

Aitäh! Yoko Alender, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Ma pidasin vajalikuks seda teemat taudide tõrje puhul, seda üldisemat määratlust versus seakatk konkreetsemalt. Sellest komisjonis ka rääkisime. Tegelikult seda riski, et neid otsuseid tehtaks kergekäeliselt Keskkonnaameti poolt, kindlasti ei ole. Küll aga on seal olemas need eksperdid, kes neid otsuseid erinevalt sageli Riigikogu liikmetest oskavad teha. Nii Keskkonnaametis kui ka Keskkonnaagentuuris on inimesed, kes kõiki neid populatsioone tunnevad, ma arvan, kordades paremini kui enamus meist siin saalis, loomulikult eranditega. Meil on tõesti praegu selline juhus, kus keskkonnakomisjonis ja maaelukomisjonis on väga palju selle ala spetsialiste, ka jahindusspetsialiste, aga ka komisjoni istungil tõid tegelikult nii ettevõtjad kui ka Regionaal- ja Põllumajandusministeerium, kes erinevate haiguste tõrje eest vastutab, välja seda olulisust, mis on just nimelt sellel paindlikkusel. 

Tegelikult Eestis on see koostöö Keskkonnaameti, ministeeriumide ja jahiseltside vahel seni olnud väga hea, mingeid probleeme ja üleastumisi seoses haiguste tõrjega ei ole olnud. Ja selles mõttes ma arvan, et mina ei tunne küll, et ma kuidagi annaksin ära mingeid volitusi inimestele, keda ei saa usaldada. Nii see kindlasti ei ole. Neid otsuseid kindlasti ei tehta kergekäeliselt. Ja nagu te ka väga hästi teate, on ühiskonnas olemas ka need inimesed, kes väga tähelepanelikult jälgivad kõiki neid otsuseid, vaidlustavad või on vaidlustanud ka kõik seni välja antud nuhtlusisendite küttimise eriload. Nii et kindlasti ei saa öelda, et selle otsuse järel kuidagi järgneks mingit sellist vastutustundetut olukorda. Lihtsalt tahtsin Riigikogu liikmeid selle koha pealt rahustada. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõule on tehtud üks muudatusettepanek, läheme seda üle vaatama. Muudatusettepanek nr 1, esitajaks on keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Sellega on muudatusettepanekud on läbi vaadatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 755 SE teine lugemine lõpetada. Sellega me oleme teise lugemise lõpetanud. 

Liigume edasi tänase 12. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud ehitusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (743 SE) esimene lugemine. Ettekandjaks palun taristuminister Kuldar Leis.

Austatud Riigikogu juhataja! Head Riigikogu liikmed! Praegune ehitusseadustik jõustus 2015. aasta 1. juulil ehk möödunud on enam kui kümme aastat ning inimeste ootused asjaajamisele on selle ajaga oluliselt muutunud. Seetõttu vajab ehitusõigus ajakohastamist ning selgust kohtades, mis on praktikas küsimusi tekitanud. 

Eelnõu sisaldab paarikümmend praktilist muudatust, millega vähendame tarbetut asjaajamist ning teeme ehitamise inimestele lihtsamaks, kiiremaks ja soodsamaks. Samal ajal ei tee me järeleandmisi ohutuse, kvaliteedi ega keskkonnahoiu arvelt. Eelnõu koostamisel oleme arvestanud ka Vabariigi Valitsuse efektiivsuse ja majanduskasvu nõukoja ettepanekutega. 

Järgmisena annan ülevaate eelnõu olulisimatest muudatustest. Esiteks teeme selgemaks ehitusseadustiku üldpõhimõtted ja nõuded. Näiteks on eelnõus üheselt kirjas, et kui inimene ehitab iseendale, võib ta ise teha ka omanikujärelevalvet. Nii ei teki selle üle edaspidi vaidlusi. Samuti anname rohkem paindlikkust ajutiste ehitiste rajamisel. Edaspidi ei pea ajutised ehitised vastama planeeringus määratud maakasutusele, kui planeeringu põhilahendus jääb siiski elluviidavaks. See on abiks näiteks siis, kui kinnistut on vaja lühiajaliselt kasutada ürituse korraldamiseks või vahepealseks ajaks, kuni planeeringut alles koostatakse. 

Teiseks muudame projekteerimistingimused oluliselt paindlikumaks. Edaspidi saab rohkematel juhtudel ja suuremas ulatuses täpsustada detailplaneeringu tingimusi projekteerimistingimustega. Selleks vaatasime üle olukorrad, kus on võimalik vältida kuni kolm aastat kestvat detailplaneeringu muutmise protsessi ning asendada see projekteerimistingimustega, mille menetlus kestab tavaliselt üks kuni kaks kuud. Näiteks, kui inimene soovib oma krundile rajada väiksema abihoone, olgu selleks saun või garaaž, ei ole enam vaja detailplaneeringut muuta. Projekteerimistingimustega saab täpsustada ka ehitisealust pinda, korruste arvu või rajatise liiki. Viimane võib olla näiteks abiks siis, kui vanas detailplaneeringus ettenähtud salvkaev soovitakse asendada puurkaevuga. Need muudatused lihtsustavad ka varjendite rajamist. Kui detailplaneeringus lubatud hoone sügavus ei võimalda maa-aluse korruse rajamist, saab edaspidi seda kriteeriumit täpsustada projekteerimistingimustega, kui see on kooskõlas üldplaneeringuga. 

Kolmandaks, lihtsustame ehitus- ja kasutusõiguses saamist. Näiteks pikeneb ehitusteatise kehtivus kahelt aastalt neljale. See annab inimestele rohkem aega ehitada ja vähendab vajadust ehitusteatist korduvalt esitada. Samuti muudame loakohustusi erinevate ehitiste puhul. Näiteks muutub üksik- ja paariselamu kasutuselevõtt lihtsamaks selle kaudu, et kasutusloa taotlemise asemel piisab edaspidi kasutusteatise esitamisest. Suuremate arenduste puhul, kus ehitatakse mitu hoonet, ei pea tulevikus iga ehitise kohta eraldi kasutusluba taotlema, vaid kõik ehitised saab kanda samale taotlusele. Lisaks ei pea alla 20-ruutmeetrise mitteelamu puhul esitama ei ehitusteatist ega kasutusteatist. Need muudatused vähendavad halduskoormust nii inimestele kui ka ametkondadele.

Neljandaks, ühtlustame ebaseaduslike ehitiste seadustamise reegleid. Kuni 22. juulini 1995 puudusid Eestis ehitamisele üleriigilised nõuded. Seetõttu on eelnõus kirjas, et enne seda kuupäeva ehitatud ehitisi käsitletaks õiguspärasena. Sama põhimõte kohaldub ka varem ehitatud ehitistele. 

Lisaks muutub selgemaks enne kehtiva ehitusseadustiku jõustumist ehk enne 1. juulit 2015 ebaseaduslikult ehitatud hoonete seadustamine ja määravaks saab ehitise ohutus. Eelkõige tähendab see, et konstruktsioonid peavad olema vastupidavad ja stabiilsed ning hoone peab vastama tuleohutus-, hügieeni-, tervise- ja keskkonnanõuetele ning ohutu kasutamise tingimustele. Ja lisaks kaob ära tavapärasest suurem 500-eurone riigilõiv, mida praegu tuleb maksta siis, kui soovitakse ehitisregistrisse kanda seni seadustamata ehitis. 

Austatud Riigikogu liikmed! Need ja mitmed teised muudatused vähendavad ehitusvaldkonnas tarbetut bürokraatiat ja halduskoormust ning aitavad mitmel juhul kaasa elukeskkonna kvaliteedi paranemisele. Palun teil eelnõu toetada ja võimaldada selle sujuv menetlus. Olen valmis vastama küsimustele. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Tundub, et kõik on Riigikogu liikmetel selge ja küsimusi teile ei ole. Majanduskomisjonis toimunud arutelu palun siia Riigikogu kõnetooli nüüd tutvustama majanduskomisjoni liikme Tõnis Möldri. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Riigikogu majanduskomisjon arutas antud eelnõu 1. detsembril ja sellest ülevaate andis meile nii nagu täna siin suures saaliski taristuminister Kuldar Leis. Kohal olid ka tema nõunik, Kliimaministeeriumi ehitus- ja elamuosakonna ehitustegevuse valdkonna juht Liisi Pajuste ja ehitus- ja elamuosakonna nõunik Madis Kaasik. 

Nagu minister siin oma eelnõu tutvustuses ütles, tõesti, eelnõu on eelkõige selle eesmärgiga, et ajakohastada meie tänast seadusandlust, sest eelmine muudatus selles seaduses oli täpselt kümme aastat tagasi. Eelkõige on need, enamus ettepanekud tulnud siia just nimelt Vabariigi Valitsuse efektiivsuse ja majanduskasvu nõukoja poolt. 

Komisjoni arutelul olid ka mõningad konkreetsemad teemad. Kõigepealt oli küsimus Rail Balticu kohta. Nimelt, eelnõu kohaselt on plaanis Rail Balticu sildade ja viaduktide teehoolduskohustus panna kohalikele omavalitsustele. Komisjoni inimesed uurisid ka seda, kas neile ehk omavalitsustele antakse selle kohustusega juurde lisaraha. Täna tuli ministeeriumi poolt komisjoni liikmetele sellekohane kiri, et ei, kuna need teed, kuhu need viaduktid rajatakse, on niigi kohalike omavalitsuste teed, ühtegi täiendavat nõuet nende hooldamiseks riik ette ei ole hetkel näinud, siis täiendavat rahalist ressurssi ka ei anta. Aga kindlasti on see teema, mida linnad ja vallad, kui nad tahavad, saavad meiega veel esimese ja teise lugemise vahel arutada. 

Komisjonis kõlas ka küsimus selle kohta, et Eestis on selliseid linnu, kes aeglustavad või teevad väga aeglaselt protsesse, näiteks, et muuta ärihooned korteriteks või üldiselt sellist arengut teha. Kuidas me saaksime liikuda selliste linnade suunas, kes teevad neid protsesse kiiremini, nagu näiteks Helsingi? Küsiti, kas see eelnõu aitab sellele kaasa. Vastus oli see, et see eelnõu võib-olla otseselt kiiremale planeerimisprotsessile kaasa ei aita, aga teadupärast on Riigikogu menetluses ka planeerimisseadus ja tegelikult tuleks neid kahte seadust korraga vaadata. Ma arvan, et need mõlemad seadused aitavad just nimelt kogu sellist protsessi kiirendada. 

Siis komisjoni liige Jaak Aab küsis selle kohta, kas ehitise puhul kasutusloa taotlemise nõuet edaspidi enam ei oleks, näiteks eramud ja väiksemamahulised hooned. Kõneleja uuris, kas kasutusloa taotlemise nõue kaob ära uutele hoonetele või ka tagasiulatuvalt nendele, kes kasutusluba veel taotlenud ei ole, kuid ehitis on valmis. See on lihtsalt seetõttu oluline, et see kindlasti puudutab ka paljusid inimesi. Vastus oli selline, et ka vanemad hooned saavad selle eelise, mida siin ka eelpool mainiti. Ainsad, kes seda eelist ei saa – see on see oluline täpsustus –, on need, kellel on hetkel see menetlus pooleli. Kuna tõesti see menetlus on enamikul juba sellises faasis, et need lihtsalt nii-öelda tühistada, ei nähta hetkel praktilist vajadust. 

Arutelu all oli ka see, et eelnõu, seaduse jõustamiseks on ette nähtud 1. märts 2026, aga nii komisjoni arutelul kui ka ministeeriumil on valmidus olemas vajadusel seda rakendamist edasi lükata, kui parlament vajab selle menetlemiseks natukene rohkem aega. Arvestades kaasatavate ringi, see vajadus võib olla. 

Komisjon tegi ka kolm otsust konsensuslikult. Esiteks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja, teiseks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 17. detsembril ja kolmas ettepanek konsensuslikult oli teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on vähemalt üks küsimus. Maido Ruusmann, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea komisjoni esindaja! Jäin natukene hiljaks küsimusega ministrile, aga äkki see oli ka komisjonis arutelul. Minister ütles, et muudatustega on plaanis ära kaotada ehitus- ja kasutusloa või kasutusteatise nõue ka mitteeluhoonetel alla 20-ruutmeetrise põhjapindalaga. Ega teil ei olnud arutelu selles osas, et siin-seal on kuulda, et see 20 ruutmeetrit on äkki ka ajale jalgu jäänud ja selliseid väiksemaid hooneid peaks saama, ka natukene suuremaid, püstitada, millele ei ole vaja bürokraatlikku ehitus-, kasutusluba taotleda? Kas see arutelu teil äkki komisjonis ka leidis aset?

Ei olnud konkreetselt sellist, mis puudutab siis hoone pindala ja siis vastavalt sellele nii-öelda kas siis ainult, et need hooned, millele kasutusluba ei ole vaja ja millele on vaja. Küll aga ma arvan, et see arutelu selles mõttes laiemalt on võib-olla mõistlik pidada esimese ja teise lugemise vahel, kui selleks vajadust nähakse. Teine pool on ikkagi see, et üks on kasutusluba hoonetele, mis puudutab just nimelt ehitusseadust, aga teine pool on ka väga palju see, mis puudutab planeerimisseadust, mis meil on ka menetluses. Just nimelt läbi projekteerimistingimuste oleks võimalikult lihtne ja lihtsakoeline saada ehitusõigust. Nii et kogu seda protsessi tuleks efektiivistada. Kui nähakse vajadust seda pindala või nii-öelda konkreetselt 20 ruutu suurendada, siis iseenesest see võib olla arutelu komisjonis, aga ma ei tea, mis on Vabariigi Valitsuse ja ministeeriumi seisukoht. Nii et me komisjonis seda konkreetselt ei arutanud.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja Eesti 200 fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleegi Marek Reinaas. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Mõni aeg tagasi oli mul selline kelmikas vestlus oma tütrega. Ta on selline hästi nutikas ja kõrgelt haritud inimene ja haridus ei ole teda ära rikkunud niimoodi, et temaga on täitsa tore rääkida. Ta kirjeldas seda, kuidas tema näeb maailma. Tema arust 90% töödest, mida inimesed teevad, on välja mõeldud tööd ja need inimesed, kes seda tööd teevad, on bot'id. Igaks juhuks ütlen, et noorte arusaamise järgi on bot lühend robotist. Need inimesed on põhimõtteliselt nagu väikest viisi robotid, kes teevad väljamõeldud tööd.  

See jutuajamine tuli mulle meelde, kui lauale potsatas eelnõu nr 743, mis on ehitusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. See ütleb seda, et eelnõuga ajakohastatakse ehitusõigust, tehakse ehitus- ja planeerimisprotsessid lihtsamaks, kiiremaks ja paindlikumaks nii elanikele, ettevõtetele kui kohalikele omavalitsustele. See lugu tuli mulle meelde seetõttu, et ma kujutlesin ette ja ma arvan, et paljud inimesed, kes on kogu selle protsessiga, kus on vaja ehitusseadustiku järgi midagi kas ehitada või ümber ehitada või toimetada, on näinud seda protsessi, kus minu isikliku arvamuse järgi, praeguse asjade käigu järgi ei ole ühtegi õnnelikku inimest. 

Omavalitsused nii väga ei armasta seda asja, sellepärast et nad peavad lõputult küsima, pärima, läbi närima, mis iganes protsessi läbi viima. Arendajad omakorda toodavad neile seda, mida närida, menetleda ja toimetada, ning inimestel lähevad juuksed halliks nagu minul, kui nad peavad samuti kõiki neid vajalikke lube ja dokumente leiutama. Mitte ühtegi õnnelikku inimest selle protsessi juures ei ole. 

Ja siis tuligi mul pähe see mõte, et järsku see ehitusseaduse rakendamine praegusel hetkel ongi see väljamõeldud töö, mida mu tütar silmas pidas. Me ise oleme endale välja mõelnud kõvasti tööd ja nagu bot'id, on see siis omavalitsuses, mõnes ettevõttes või kodus, muudkui teeme ja teeme seda tööd. Ja selle koha pealt vaadates on see väga hea eelnõu. Sellega tõmmatakse oluliselt kokku seda väljamõeldud tööd, mida bot'id peavad muudkui aga tegema ja tegema. 

Kuigi minister siin kirjeldas ...  

Paneme mulle kolm minutit juurde!

Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Minister siin kirjeldas põhilisi muudatusi, aga võib-olla käiks need korra üle, vähemalt isiklikult, Eesti 200 vaatest. Ma arvan, et ühed olulisemad ja suuremad muudatused on projekteerimistingimused, mis tähendavad seda, et edaspidi pole vaja muuta enam detailplaneeringut, piisab vaid projekteerimistingimuste täpsustamisest, kui krundile soovitakse lisada väiksemat hoonet, abihoonet. 

Me kõik saame aru, kui palju lihtsam on see, et sa ehitad oma eramaja hoovi endale garaaži või kuuri, ilma et sa peaksid läbi tegema protsessi, nagu sa tahaksid sinna püstitada pilvelõhkujat. Ma arvan, et see on ülimõistlik asi. Ja samuti, kui tahetakse mingi hoone korruste arvu või pindala natukene suuremaks muuta, siis sa ei pea hakkama kogu seda asja toimetama, vaid piisab nendest projekteerimistingimustest. Samuti, kui sa tahad vahetada välja oma kütte või mingit laadi elektrisüsteemi, siis ei pea jälle hakkama kogu maailma dokumente kokku koguma. 

Ma arvan, et see, et neljale aastale pikendab ehitusteatise kehtivust, on jälle ülimõistlik, sellepärast et no ei juhtu selle kahe aastaga mitte midagi ja inimene võib-olla tõesti planeerib vahest natuke pikemalt kui muidu. Ma arvan, et see, et väiksemate, alla 20-ruutmeetrise mitteelamute puhul pole üldse tarvis ehitusluba ega teatist, on samuti mõistlik. 

Me ju teame, et Eestis on hooneid, mis põhimõtteliselt … Sa vaatad hoonele nagu päriselus otsa, on üks asi, aga siis lähed ehitisregistrisse ja avastad, et seal on hoopis teised andmed selle hoone kohta. See, et see majapidamine tehakse korda, ilma et inimesed peaksid hulluma selle protsessi juures, on samuti väga mõistlik, kuni sinnani, et enne 22. juulit 1995 rajatud ehitised loetakse automaatselt õiguspärasteks. See on ülioluline, sellepärast et kõik teavad, et noh, mina ei tea, kui sul on kingituseks või päranduseks saadud vana suvila, siis sul ei ole mitte ühtegi dokumenti selle kohta, mis aitaksid seda legaliseerida. 

Ja samuti ma arvan, et väga hea on see, et kui me räägime praegu kodanikukaitsest ja selle tähtsusest, siis selle jaoks, kui keegi tahab rajada endale varjendit, ei pea ta hakkama samuti leiutama dokumentatsiooni, mis võib võib võtta aastaid. Ja selle asemel saab selle varjendi teha suhteliselt hõlpsa protsessiga. See on samuti, ma arvan, selgelt plusspoolele kantav asi. 

Kui me suudaksime veel ka ehitisregistri korda teha, siis oleks nagu eriti magus, sest ma arvan, et kõik inimesed, kes on üritanud midagi sinna ehitisregistrisse kunagi mingeid andmeid sisestada, teavad, et ka selle protsessi käigus võib täiesti hulluda. 

Aga see on väga hea seadus, inimesed, võtame selle vastu, paljudel-paljudel inimestel läheb elu kergemaks. Suur hulk väljamõeldud tööd ja rumalat tööd jääb tegemata ja võib-olla ka mõned bot'id saavad teha midagi sellist, mis päriselt kasu toob. Suur tänu!

Suur tänu! Ja ma saan aru, et Maido Ruusmannil oli soov osaleda läbirääkimistel. (Saalist öeldakse midagi.) Ei, see oli juba läbirääkimine, siin teil küsimise võimalust ei ole. Sellisel juhul, jah, ma ei saa teile sõna anda. Aga rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised.  

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 743 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 2026. aasta 6. jaanuar kell 16.

Läheme edasi. Tänane 13. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu 753 esimene lugemine. Palun seda eelnõu tutvustama taristuminister Kuldar Leisi.

Hea Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Liiklusseaduse muutmise eesmärk on toetada intelligentsete transpordisüsteemide arengut ning seeläbi parandada liiklusohutust ja liiklemise sujuvust. Selleks loome õigusliku raamistiku, et liiklus- ja liikuvusandmed oleksid masinloetaval kujul kättesaadavad ühe riikliku juurdepääsupunkti kaudu, milleks on Transpordiameti hallatav tarktee.ee teenus. Muudatus lähtub Euroopa Liidu intelligentsete transpordisüsteemide direktiivist, mis kohustab tegema andmed kättesaadavaks üleeuroopalistel põhi- ja üldvõrgumaanteedel ning TEN-T-määruse mõistes linnatranspordisõlmedes. Seega puudutab muudatus Transpordiametit, Tallinna ja Tartu linna ning Pärnu, Haapsalu, Jõhvi ja Narva kohalikke omavalitsusi. 

Kui andmed on laialdasemalt kättesaadavad, saab arendada ja kasutusele võtta rohkem andmepõhiseid teenuseid, näiteks nutikamat liiklusjuhtimist ja automaatseid liiklusteavitusi. Toon teile ka mõned praktilised näited. Kui näiteks Tallinnas toimuvad teetööd või suletakse mõni tänav, saavad liiklejad sellest tulevikust teada reaalajas, sest teave jõuab riikliku juurdepääsupunkti kaudu ka teenusepakkujateni, näiteks Waze või Google või TomTom. Tänu sellele saavad liiklejad oma marsruute paremini planeerida. Lisaks saab Transpordiamet tõhusamalt jagada teeilmastikuolude andmeid, näiteks libeduse või halva nähtavuse kohta, mis parandab nii liiklusohutust kui ka liiklejate valmisolekut. 

Rõhutan, et seadusemuudatus ei nõua täiendavaid investeeringuid taristusse. Kohustus on üksnes teha kättesaadavaks need andmed, mida täna juba kogutakse ja mida saab esitada masinloetaval kujul. 

Eelnõu annab Transpordiametile pädeva asutuse rolli, kes toetab andmevaldajaid andmete kättesaadavaks tegemisel, koordineerib andmete jagamist ning hindab, kas kehtestatud nõuded on täidetud. Samuti pakub Transpordiamet kasutajatuge nii andmevaldajatele kui ka andmekasutajatele.

Austatud Riigikogu liikmed! Kokkuvõttes loob eelnõu õigusliku raamistiku, mis paneb olemasolevad liiklus- ja liikuvusandmed paremini tööle. See toetab intelligentsete transpordisüsteemide arengut ning annab seeläbi võimaluse arendada turvalisemaid ja sujuvamaid liikuvusteenuseid. Palun teil eelnõu toetada ja võimaldada selle sujuv menetlemine. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on vähemalt üks küsimus. Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud minister! Mus tärkas praegu selline küsimus, et need andmed on olulised, arvestades eriti neid ilmaolusid, mis meil siin ikkagi sügis- ja talvekuudel on. Aga kui suure osa meie teedest need andmed katavad ja neid riske vähendavad? See ei ole ju 70–80%.

Aitäh! Ma protsentuaalselt ei oska öelda, aga see puudutab praegu põhimaanteid ehk siis Tallinnast Pärnu, Narva, Tartu ja Haapsalu suundi. Need on põhimaanteed ja nendel põhimaanteedel asuvaid linnu, näiteks Tartu linna või Pärnu linna. Nii et see ei puuduta piltlikult kruusateid, vaid ikkagi põhimaanteid.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Riigikogu majanduskomisjonis toimunud arutelu palun siia Riigikogu kõnetooli tutvustama majanduskomisjoni esimehe Marek Reinaasa. Palun!

Austatud Riigikogu juhataja! Head kolleegid! Mul on au teile tutvustada majanduskomisjonis 8. detsembril toimunud istungit, kus me arutasimegi eelnõu 753, mis räägib sellisel intrigeerival teemal nagu intelligentsed transpordisüsteemid. Ja võib-olla see arutelu, mis komisjonis toimus, annab väikese pildi ka sellest, mis asjad need intelligentsed transpordisüsteemid on ja millega neid süüakse. 

Taristuminister tegi ülevaate sellel teemal ja ma arvan, et seda te kõik kuulasite tähelepanelikult, ei hakka seda üle kordama. Aga võib-olla komisjoni seisukohalt oli oluline, et transpordi arengu ja investeeringute osakonna juhataja Eva Killar, kes oli samuti külaline sellel koosolekul, juhtis tähelepanu sellele, et seletuskirjas ja seaduse tekstis on tegelikult väikene vastuolu ja erinevus. Ta mainis, et seaduse tekst on ikkagi õige ja et seletuskirja tekst tuleb ära muuta ja see on järgmine. Transpordiamet nimetatakse ka pädevaks asutuseks, kellel on õigus teha vastavushindamist ITS direktiivi ning nende alusel vastu võetud spetsifikatsioonide nõuete kohaselt. See tähendab, et Transpordiamet peab oma kahetise rolli jaoks (andmevaldajaks olemine ja andmevaldajate nõuete täitmise üle vastavushindamise teostaja) tagama struktuuriüksuste omavahelise sõltumatuse. 

Pärast seda, kui me olime ära kuulnud selle õige lause seletuskirjas, jäid kõik sellega rahule, võtsid teadmiseks. Väga hea lause ja tore, et seadus ja seletuskiri nüüd omavahel kokku lähevad. 

Seejärel toimus arutelu, nagu liiklusteemade puhul ikka. Arutelu on tavaliselt põnev ja kirglik. Ma võib-olla selle jaoks, et kokku hoida aega, ei hakka seda siin ette lugema, vaid võiks võtta need kolm teemat, mida seal arutati. 

Esimene oli see, mida Mario Kadastik avas, et me tõepoolest arutasime, mis asjad need intelligentsed transpordisüsteemid on ja kuidas see protsess praegu käib. Kõik on ju, mina ei tea, Waze'i ja seda Google Mapsi kasutanud ja põhimõtteliselt seal ju kõik toimib, aga mis nüüd elus paremaks läheb. 

Me saime aru, et põhimõtteliselt see, mida luuakse, on uus avaandmete portaal ehk andmeladu, kuhu omavalitsused peavad ette hakkama andma andmeid oma teetööde kohta, liikluspiirangute kohta, võib-olla isegi mingite suuremate ürituste kohta, mis liiklust mõjutavad. Need on avaandmed. Kõik, kes soovivad, saavad need andmed sealt kätte ja võivad neid kasutada kas moel või teisel. 

Ehk seesama Waze n-ö kõige lihtsustatumal kujul hakkab sealt võtma neid andmeid. Praegu võtab Waze kohast nimega tarktee.ee neid andmeid. Eesmärk ongi, et need andmed oleksid avaandmete portaalis ühest küljest õigeaegsed ja samal ajal ka ilmtingimata tõesed või kontrollitud. Praegu me ju teame, kuidas Waze toimib, aga üks asi on see, et nad võtavad neid andmeid sealt tarktee.ee-st, aga teine asi on see, et sõidukid ise genereerivad neid andmeid ja seejärel saabki see pilt seal kokku. Nii et tulevikus Eesti riik hoolitseb selle eest, et kohalike omavalitsuste andmed oleksid kindlasti avaandmetena kõigile kättesaadavad, mis iseenesest on väga mõistlik ja hea. 

Teine teemade ring oli see, kuidas see nüüd täpselt nagu kohalikke omavalitsusi puudutab. Jaak Aab eelkõige küsis seoses kohalike omavalitsustega, kuidas see neid mõjutab. See mõjutabki eelkõige lähtuvalt direktiivist linnu ehk Tallinna ja Tartut, kes eelkõige peavad hakkama neid andmeid sinna tootma ja neid üles laadima. Jaak Aab küsis, aga no kõik need väiksemad omavalitsused, mis nendega saab. Vastus oli see, et nende elu läheb pigem lihtsamaks, kuna sinna avaandmete portaali nende andmete sisestamine on väga hõlbus ja kindlasti ei tekita see juurde olulist tööd ega kulu. 

Ja kolmas, võib-olla isegi kõige huvitavam aruteluteema oli just nimelt see, et praegu see seadusandlus tekitab kohalikele omavalitsustele kohustuse sisestada neid andmeid sinna avaandmete portaali. Aga kas me peaksime juba praegu nägema ette seda olukorda, kus ilmselt teedel liigub väga palju selliseid autosid, mis võiks ise oma andmeid – nad koguvad andmeid – samuti sinna portaali edastada ja kasutusele võtta? Mario Kadastik, kes selle arutelu avas, pakkus välja, et põhimõtteliselt on praegu see andmete sisestamine eelkõige ühepoolne ehk ainult kohalike omavalitsuste kohustus, aga kas me selle seadusega peaksime tegema niimoodi, et me saaksime selle andmete edastamise teha kahepoolseks ehk ka liikluses osalejad saavad sinna andmeid edastada. Ehk siis seesama Waze või ükskõik mis teine platvorm, kes vastavat teenust pakub, tänu sellele oleksid need avaandmed kindlasti palju õigemad ja täpsemad. 

See omakorda tähendab, et kui meil pikas perspektiivis võib-olla isegi hakkavad sõitma isesõitvad autod, siis sellisel juhul täpsed ja korrektsed andmed, mida need autod loevad ja seejärel edastavad, võiks olla just nimelt see, mida Eesti liiklusohutus vajab. 

Ministeerium ütles, et nad vaatavad sellele asjale otsa. Aga kindlasti tahaks jätta selle võimaluse, et me kinni ei müüriks seda võimalust, et tulevikus, kui selline tahtmine, soov tekib, siis saaks ilma uuesti seadust muutma hakata ka andmeid mõlemas suunas edastama. Aga mõte oli ka selles, et see ei tohi kaasa tuua mingit tohutut, järjekordset IT-monstrumit, mida me ehitame aastaid ja mis maksab miljardeid. See kõik peab jääma siiski lõppude lõpuks erasektori teha, kui see isu peale tuleb. 

Ühesõnaga, sellised olid need kolm teemat seal arutelus. Iseenesest väga hea seadus. Ma arvan, et andmete kasutuselevõtt ükskõik mis valdkonnas, on see liiklus või tervishoid või mis iganes pähe tuleb, on ju ainult kiidetav ja mõistlik. 

Üks küsimus veel. Eve-Ly Kübard sõnas, et seletuskirjas on välja toodud, et Riigi Infosüsteemi Amet saab arenduse valmis 21. detsembril. Me ei ole veel seda seadustki vastu võtnud, aga põhimõtteliselt enne jõulu on juba riistapuu valmis. Me oleme ikka väga võimekad, kui me tahame, IT-süsteemide arendamisel. Eva Killar ütles, et see on põhimõtteliselt valmis, see riistapuu. Ei pea muretsema, mistõttu me võime ka rahulikult selle seaduse vastu võtta niimoodi, et see hakkab kehtima varsti. 

Aga ühesõnaga, arutelu sai läbi. Otsustati teha järgmised menetluslikud otsused: määrata juhtivkomisjoni esindajaks Marek Reinaas – konsensuslikult –, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 17. detsembril, mida me siin oleme ka teinud väga tublisti, ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. See oli samuti konsensuslik otsus. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Jah, liiklusseaduse muudatus nagu ikka, aga selle taga on direktiivid. Direktiiv 2023/2661, millega peab asendama direktiivi 2010/40. On öeldud, et tagada direktiivi nõuetekohane ja mõjus täitmine. Minu küsimus on nüüd, et seletage meile seda maakeeles ära, kas neid arutelusid oli komisjonis, kuidas tagada direktiivi nr 2023/2661 nõuetekohane ja mõjus täitmine. Alati on võimalik võtta kas miinimum või maksimum. Ava natuke seda tausta.

Seda konkreetset direktiivi komisjoni istungil ei arutatud, aga ma teen nagu omaette loogilise järelduse, et seesama komisjoni istung oligi selle direktiivi nii-öelda ülevõtmise ettevalmistamine. See direktiiv näeb eelkõige ette seda, et linnades, mis jäävad nagu põhimaanteede äärde, siis nendele linnadele tuleb teha kohustuslikuks selliste avaandmete baaside tekitamine. Ma arvan, et täpselt sellega me siin praegusel hetkel tegelemegi. Me võtamegi seda direktiivi üle sellisel moel, kuidas Eestile on kõige parem.

Maido Ruusmann, palun!

Aitäh, Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Natukene karmilt kõlab see kohustuse omavalitsustele tegemine. Kas praeguses staadiumis juba, eelkõige teades natukene ka väiksemate ja võib-olla natukesest rohkem väiksemate omavalitsuste hingeelu ja ressursivajaka olemist, oli ka KOV-e kaasatud? Kas nendekohast mingisugustki seisukohta on juba olemas? Millisele arvamusele nad jäävad, et meil ei läheks nii, et me võtame selle vastu, aga siis tuleb see, et pole ressurssi ja riik peaks hakkama seda siis kinni maksma?

Tänan selle küsimuse eest! Ma küll kirjeldasin seda arutelu, mille tõstatas Jaak Aab just nimelt nende KOV-ide koha pealt., aga ma tsiteerin siis protokolli. Jaak Aab tundis huvi selle vastu, kas Eesti Linnade ja Valdade Liit avaldas kooskõlastusringil oma arvamust selle kohta. Ministeerium vastas Eva Killari isikus, et tõenäoliselt ei avaldanud arvamust, kuna ilmselt teda ei olnud sinna kutsutudki. Aga igal juhul on vastus, et sellisel juhul tõenäoliselt ei avaldanud arvamust, kuna seal ei olnud seda kirjas. Kui ta oleks avaldanud arvamust ja ta oleks seal kohal olnud, siis oleks ta kindlasti kirja saanud. 

Aga vastuseks su küsimuse sisule, põhimõtteliselt ei ole see kohustus teada anda sellest, kui su kohaliku omavalitsuse territooriumil toimuvad mingid teetööd või toimub, mina ei tea, järjekordne triatlon, mis jookseb edasi-tagasi üle tee ja tee alt läbi, mis segab liiklust, tegelikult see kohustus on praegu samuti olemas. Ainuke asi on see, et uues lahenduses nad peavad need andmed panema sinna vabaandmete baasi. Niimoodi, põhimõtteliselt oli neil see kohustus siiamaani minu arusaamist mööda olemas, kui nendel on seal liikluses midagi sellist, mida liiklejad võiksid arvestada, kui nad seda kohalikku omavalitsust läbivad. Aga praegu lihtsalt korrastatakse niimoodi, et need andmed oleksid kindlasti õigel ajal ja õiges kohas. Nii et see tööd juurde ei tekita, aga andmed on paremini ladustatud ja kättesaadavad.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Noh, kuna taust on direktiiv, selle see ülevõtmine, noh, paar aastat on tagasi. Aga minu küsimus, et kui mis puudutab liiklust, eks ju, näiteks, kui ma kusagil Como linnast või Barcelonast läbin või mis iganes, Müncheni puhul, et kas see on juba siis seal ees olemas.

See on Euroopa direktiiv, mis kehtib üle kogu Euroopa, siis sinu pool nimetatud linnades, mis asuvad Euroopa Liidus, on ta kindlasti olemas. Muidugi juhul, kui seal on täpselt samamoodi väga tublid parlamendid nendes riikides, kes on selle direktiivi sellisel moel nagu meie siin üle võtnud ehk kehtestanud need reeglid ja samuti siis ka määranud pädeva asutuse, kes sellega peab tegelema. Meie puhul on see Transpordiamet, kes on siis nii-öelda selleks pädevaks asutuseks ja selleks punktiks, kontaktpunktiks, kuhu siis see info kõik kokku jookseb ja kes peab siis hoolitsema selle andmelao eest. Nii et ma arvan, et seal on see olemas.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 753 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 2026. aasta 6. jaanuar kell 16. 

Läheme edasi. Tänane 14. päevakorrapunkt on Riigikogu liikme Mario Kadastiku algatatud elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu 776 esimene lugemine. Palun eelnõu tutvustama siia tutvustama eelnõu autori, Riigikogu liikme Mario Kadastiku. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Head kuulajad! Antud eelnõuga teeme elektrituruseadusesse põhimõtteliselt neli muudatust. Esimene on vabastada tootmisüksused, mille võimsus on alla 15 kilovati sel kevadel kehtestatud alakoormustasust. Ja selle mõte on tegelikult väga lihtne. Alakoormustasu kehtestamisel oli peamine eesmärk kas osaliselt või mittetäielikult väljaehitatud suurparkide puhul tagada, et nad ei jäta seda liitumisvõimsust sinna reservi endale, vaid nad päriselt selle välja ehitaksid. Ja otseselt tootmisüksustena mõeldud parkides on see ka äärmiselt lihtne, kui see on valmis ehitatud, see maht täis toota. Ehk siis on võimalik korraldada aasta jooksul 15 minutit või üks tund, et see kõik ära teha. 

Alla 15 kilovati puhul on üldjuhul tegemist koduliitumistega. Koduliitumiste korral on väga tihti võetud liitumisvõimsus vastavalt inverteri ja päikesepaneelide võimsusele ja seal tihti jääb puudu just see omatarbe osa. 

Ehk siis ei pruugi tekkida aasta jooksul seda olukorda ja natukene võib-olla on absurd hakata nõudma, et inimesed kodus kõik elektriseadmed 15-ks või 32 minutiks või tunniks ajaks välja lülitaksid, et täpselt sel hetkel päike saaks toota selle koguse kätte, et nad oma 95% kätte saaksid. Seetõttu teeme selle lihtsustuse, et alla 15-kilovatise netovõimsusega tootmisseadmete puhul seda alakoormuse tasuarvestust ei tuleks. 

Teine muudatus puudutab saartalitlusreservi. Ehk kuna saartalitlusreservis hoidmiseks tuleb seda ressurssi hoida reservis, siis aasta jooksul tõesti on vaja ka demonstreerida, et selles reservis olev seade suudab toota nii, nagu ta reservi jaoks mõeldud on. Aga kuna antud juhul on meil selle saartalitluse võitja Enefit Power, siis nendel on mitu erinevat katelt ühe liitumispunkti taga ja nad testivad neid kordamööda erinevatel ajahetkedel, kus on võimalik neid korraks kas turule tuua või midagi muud siukest, testi raames. 

Kui me nüüd paneksime neile selle nõude peale või nagu see täna on, et nad peavad demonstreerima samamoodi 95% oma võimsusest, siis tekib olukord, et kuna need ei ole kiirelt sisse-välja lülitatavad katlad, tekib selle ühe demonstratsiooni teostamiseks päris arvestatav kulu. See kulu kantakse lihtsalt järgmistel aastatel saartalitlustasu sisse, mis tähendab, et kõik peaksid saartalitlustasu rohkem maksma. Kui nad aga peaksid maksma alakoormustasu – kui ma õigesti mäletan, siis see summa oli üle 16 miljoni euro, mis nad peaksid maksma selle eest. Nii et teeme siin ka just nimelt selle saartalitlusvõime tagamiseks teenusepakkujale sama erandi ehk nemad alakoormustasu ei peaks maksma. Nende ülesanne süsteemis on olla reservis.

Kolmandaks, kuna me kevadel menetledes tegime paralleelselt akusalvestite jaoks vabastuse, et neid maksustataks topelt võrgutasu ega elektriaktsiisiga, ehk siis kui akusalvestitest selle tagasi võrku annab, siis tehakse tasaarveldus nendes komponentides, ja samal ajal menetlesime saartalitlustasu, siis tekkis olukord, kus see saartalitlustasu sellesse vabastusse ei läinud, kuna neid menetleti minu meelest isegi samal päeval. Ja selle pisikese olukorra parandame ära, muidu peaks praegusel juhul saartalitlustasu maksma salvestus nii siis, kui ta selle energia salvestab, kui peale tagasiandmist, kes iganes selle energia ära tarbib. Ehk see läheb topeltmaksustamisele. Ehk siis see läheb ka korrektsiooni, see on kolmas muudatus. 

Ja neljas, rohkem mõneti selline tehniline on see, et kui kevadel sai tehtud põhivõrgu jaoks fiksliitumised, siis ei olnud enam vaja otseselt tagatisi, sellepärast et fiksliitumistasu korral makstakse liitumistasu ette ära, see on fikssumma vastavalt võimsusele, ja siis tagatise vajadust enam ei ole. Ja seetõttu pandi seadusesse ka reegel, et 1. jaanuaril kõik varasemalt makstud tagatised tagastatakse. Aga seal jäi ebaselgeks see, et see ei peaks puudutama jaotusvõrku, sest jaotusvõrgus käib endiselt vana süsteemi järgi, vastavalt tagatisele, projekti väljaehitamised. Ehk siis seal tagatised peavad säilima praegu, muidu vastasel juhul tuleks need tagatised ka tagasi maksta. Nii et see on sihuke väike korrektsioon. Nii et laias laastus tuleb neli väiksemat või suuremat korrektsiooni elektrituru seadusesse, et teha süsteem efektiivsemaks. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Rain Epler, palun!

Aitäh, hea juhataja! No Mario, sina oled püüdnud jätta inimestele muljet kui suurest tuumaenergia pooldajast. Ja siis ma mõtlesingi, et selle eelnõu raames on sul võib-olla võimalik selgitada energeetikahuvilistele, kuidas aitab kaasa tuumaenergia suunas minekule see, kui me samal ajal paralleelselt soodustame võrgu risustamist, ma ütleks, juhuenergiavõimsustega. Võib-olla sa räägid selle poole lahti, kuidas see eelnõu toetab seda, et Eesti liiguks tuumaenergia kasutuselevõtu suunas.

Aitäh! See on muidugi tore, kuidas me suudame alati igas elektriteemas selle peale kahekesi arutama tulla. Aga antud juhul puudutab see tõesti praktiliselt ainult kodutarbimist. Ja kodudes endale päikesepaneelide paigaldamine on, ma pakuksin, ikkagi lõviosas mitte võrku andmise kontekstiga, vaid peamiselt enda tarbeks. Need, kes endale akusid pole paigaldanud, tõepoolest kasutavad võrku selleks. Ja see maht, kui ma õigesti mäletan … Mul ei ole siin vist praegu käepärast seda numbrit, aga see maht ei olnud mingi ulmeliselt suur. Kui ma õigesti mäletan, siis äkki oli umbes 50 megavati kandis kokku see, mida see kõik puudutab. Ehk see nüüd, ma arvan, seda risustamist otseselt ei põhjusta. Ma arvan, et suvaline mingi muu park, mis on variaabel võimsusega, kuidas ta seal mingi päikese, pilve või mu asjaga teeb, teeb palju suuremat mõju kui need tuhanded kodumajapidamised. (Saalist öeldakse midagi.) Ei, ma ei öelnud, et nad risustavad, ma ütlesin, et nad põhjustavad taastuvenergia turul olekut. Aga see on meil sihuke filosoofiline debatt. Ma arvan, et tuumaenergiat see eelnõu kuidagistviisi ei pärsi.

Head kolleegid, nüüd kui ma vaatan siin teie arutelu, siis see viib mind mõttele, et tuleks luua mingi miniformaat, kus te saaksite kahekesi omavahel väidelda. (Ettekandja ja juhataja naeravad.) Aga lähme edasi. Peeter Ernits, palun!

Jah. Hea juhataja! Siin on kirjas, et see on sinu eelnõu, aga ma loen seletuskirjast, et selle on ette valmistanud keegi Kliimaministeeriumi ametnik Thérèse Liis Kilk. See on esimene külg, kelle eelnõu see siis on. Ja teine on see, et vist oli, eelmisel aastal vist oli, Riigikohus tunnistas selle elektrituruseaduse põhiseadusevastaseks, kehtetuks. Kas see on seotud … Ma ütlen algatuseks, et need on head, sisuliselt head asjad. Aga see taust, kas see on seotud selle põhiseadusevastaseks tunnistamisega ja nüüd sa esitad selle ministeeriumiametnike tehtud nii-öelda oma eelnõuna?

Aitäh! Jaa, mõistlikud küsimused. Ma meelega jätsin seletuskirja sisse selle tegeliku autori, selleks et ei tekiks mingit küsimust selle kohta, kes selle teksti kirjutanud on. Olukord oli väga lihtne. Need neli muudatust olid ministeeriumil juba mõnda aega ette valmistatud. Nad olid ühe suure elektrituruseaduse muutmise paketi osad, mis pidid tulema siia meile sügissessioonil. Kahjuks tekkis seal selle põhilise paketi, selle tuumikosaga mõningane nagu pidurdav efekt, tänu millele see praegult on kas ümbertegemisel või kooskõlastamisel. Aga kuna need neli muudatust on ajakriitilised, siis esitati need ministeeriumi poolt ühe teise eelnõu juurde, et nad sinna külge panna, aga me leidsime komisjonis, et see siiski tähendaks tolle eelnõu teise lugemise katkestamist. Ja kuna siin on ajakriitilisus küsimuseks ja meil oli too hetk juba komisjoni päevakord ära kinnitatud, siis ainukeseks variandiks, mis me leidsime, et see ikkagi Eesti inimestele asi mõistlikult ära lahendada, oli see, et ma võtsin needsamad neli muudatusettepanekut, mis said esitatud, ja esitasin need uue eelnõuna, aga ma meelega jätsin seletuskirjas kõik algse koostaja informatsiooniga, et kellelgi ei oleks küsimust, et mitte mina ei mõelnud seda ise välja, vaid need on ministeeriumi ettepanekud. Mina esitasin nad, sest ma vast oskan kõige paremini seletada, miks need on vajalikud.

Rain Epler, palun! Vabandust, üks hetk! Kas läheb veel vastus edasi? Siis ma tulen Rain Epleri juurde tagasi. Aga palun, Mario Kadastik!

Jaa, teine pool küsimusest oli ka. (Saalist öeldakse midagi.) Aa, Riigikohus! Jaa, see oli väga hea märge. Aga seletuskirjas on välja toodud, et see 15 kilovati muudatus, õiguskantsler on sellele toonud ka viite, et see on probleem ja see tuleks ära lahendada. See tegelikult ongi sellepärast, et oli elektrituru seaduse paketti sisse pandud, et see probleem tuleb ära lahendada, millele ka õiguskantsler viitas. Jah, see on siin eelnõus sees.

Aitäh! Rain Epler, palun! 

Hea Mario! Kõigepealt tulen sinu esimese vastuse juurde ja ütlen, et see päris korrektne selles osas ei olnud, et sa ütlesid, et kodupargid ja valdavalt omatarbimiseks ja nii edasi. Sa ise oled päris aktiivne kajastaja selles osas, kuidas sa enda koduste parkidega vastu võrku arbitraaži tegeled nii salvestuse kui ka tootmise poolega. Ehk et öelda, et need on omatarbimiseks, ma arvan, ei ole korrektne. Tegelikult, nagu sa ise väga hästi tead, see elektrisüsteemi tasakaal peab olema väga kitsas koridoris, ja väga täpselt tasakaalus. See tähendab, et just nimelt need väiksed vastu võrku mängimised tekitavad kusagil suure kulu, et seda võrku stabiliseerida, väidan mina. See selleks, see täpsustus. 

Aga küsimus on mul see, et sa ise oled väiketootja ja nüüd sa tood seaduse, millega sa tagasiulatuvalt tahaks soodustust saada. Kas korrektne oleks olnud see isiklik enda rahaline pool või võit sellest eelnõust välja tuua või vähemalt välja öelda, et sa oled ise siin kasusaaja ja nüüd sa tood sellise eelnõu? Noh, eelnõu tundus natuke selline, noh, fishy.

Selle teise osa kohta kõigepealt vastuseks, et jaa, mul on kaks päikeseparki. Üks neist teoreetiliselt kvalifitseerub selle alla, teine ei kvalifitseeru, teine on suurem. Aga selle esimese puhul minu meelest ma olen ka selle mahu kätte saanud, see mulle mingit erilist soodustust ei too. Kuna mul on akud, siis mul on võimalik seda ajastust paremini sättida ja see 15 minutit täis teha. See ei ole küsimus selles mõttes. 

Nüüd see, mis puudutab seda eelmist osa. Jaa, aga minul see ei ole mitte tootmise suunal oluline, vaid seal on akud, mis on see oluline komponent. Seal ei ole mitte niivõrd see tootmissuunaline maht küsimuseks, vaid akud. Ja pigem ma aitan sagedusturul stabiliseerumise kaudu selle süsteemi stabiilsusele kaasa. Ma võin sulle öelda, olles sellel turul olnud, et selles on päris arvestatav hinnalangus toimunud. (Rain Epler räägib midagi kohalt.) Ei, päiksega ma ajan endal akusse, mida ma tarbin oma majas. Ma võin sulle öelda, et näiteks enamikul kuudel läheb see täies mahus akusse ja akust majja. See võrku ei jõuagi peale selle, kui on stabiliseerimiskäsud. (Rain Epler räägib veel midagi.) Jah, ma saan su murest ja soovist aru, aga siin me ei tekita sellist suurt ebastabiilsust.

Maido Ruusmann, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea Mario! Neljas punkt puudutab põhivõrgu fikstasude tagatiste küsimust. Küsin siinkohal seda. Sa ütlesid, et jaotusvõrgu puhul seda fikstasundust meil jätkuvalt ei eksisteeri. Kas see võiks olla selle seadusemuudatuse osa või see võiks tulla kuskile mujale, mis puudutab jaotusvõrgu fikstasudega liitumise kehtestamist?

Aitäh! Ma arvan, et pigem, kui nüüd tahta sarnast kontseptsiooni, nagu põhivõrgul on, teha ka jaotusvõrgule, ehk siis alati oleks võimsuspõhine liitumine, siis see on pikem analüüs. Sellepärast, et kui keegi tahab võtta 30 kilovatti võimsust, aga selleks tuleb välja ehitada mingisugused pikad keskmaaliinid, mis maksavad miljoneid, siis kas seda panna päris fikstasu peale ainult, see on pikem arutelu, debatt, see vajaks palju suuremat kaasamist. Ma arvan, et antud eelnõu raames mitte.

Seda kindlasti võib arutada. Ma tean, et sellist sorti debatt oli, kui me rääkisime sellest, et kõik võiks 15 kilovatiga liituda. Ma mäletan, et juba see oli Elektrilevile äärmiselt kõrge kulu. Ma ei mäleta, kui palju kümneid miljoneid see neile maksma läks, millega nad olid kahjumis reaalselt. Liitumised kuidagiviisi ei klappinud selle summaga, mis nad pidid ise välja käima selle eest. See on sihuke fundamentaalsem küsimus, et kas me tahame seda viia fiksbaasile. Ma arvan, et antud eelnõu raames seda ei jõuaks kuidagiviisi menetleda.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Majanduskomisjonis toimunud arutelu palun nüüd tutvustama siia Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme Jaak Aabi. Palun!

Austatud esimees! Head Riigikogu liikmed! Antud seaduseelnõu, mille algatas Mario Kadastik, nii nagu me selgeks saime, puudutab elektrituruseaduse muutmise seadust. Selle esimeseks lugemiseks ettevalmistuse osas toimus majanduskomisjonis kahel korral arutelu. Esimene kord 9. detsember, kui Mario Kadastik selle siin saalis algatas. Kohe sellel päeval tegi ka Marek Reinaas ettepaneku komisjonis võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja komisjoni liikmed konsensuslikult sellega ka olid nõus. 

Teine kord oli sisulisem arutelu, kus siis eelnõu algataja ja Kliimaministeeriumi esindajad andsid sellest eelnõu sisust täpsema ülevaate, millised neli muudatust on ja millised on mõjud. 

Oli kahte laadi võib-olla küsimusi. Jah, tõesti, mina küsisin umbes sama küsimuse, mida siis küsis Peeter Ernits, et kui seletuskirjas on kirjas, et Kliimaministeerium koostas need tekstid, nii eelnõu kui seletuskirjad, et miks selle esitab Mario Kadastik oma nime alt. Põhiline argument oli seal see ajafaktor, sest seesama, et 15-kilovatiste väikeste parkide topeltmaksustamise trahvid jõuaksid kohale vist märtsiks, nagu ma aru sain. Selle taga on tegelikult 3700 väiketootjat, kes nii ise tarbivad seda, põhiliselt päikesepargid, väikesed, mis ise tarbivad oma toodetud elektrienergiat ja annavad seda võrku ka. Seal tõesti see tõestamine, või siis kus peab andma selle võrra suure võimsusega võrku, et mitte maksta alakasutustasu, oleks tõesti selliste väikeste mahtude juures suht, kuidas öelda, ebamõistlik. Ja ausalt öelda kogu selle bilansi jälgimine ja trahvide arvutamine minu arust on see bürokraatlikult ka täiesti mõttetu teema. Et igal juhul mõistlik ja sellepärast siis põhjendus oligi, et just selles ajas ja kiiruses, et saaks esimese lugemise ära teha. Oleks saanud algatada tõenäoliselt ka komisjon, see oleks läinud siis nädala võrra pikemaks kuidagi see menetlus või paari nädala võrra. Nii et sain selle vastuse komisjonis. 

Sisu osas esitasid siin küsimusi Tõnis Mölder ja Lauri Laats, kellele siis eelnõu algataja väga põhjalikult uuesti seletas ära need neli põhilist osa, millest see eelnõu koosneb ja milles see sisu on. Üldiselt kõik said hea ülevaate. 

Nii nagu ka komisjonis oli korduvalt juttu sellest, et erinevate eelmiste seadustega, nii nagu ka siin algataja selgitas, on mõned näpukad sisse jäänud, kust on mingid, koosmõjus jäänud sisse sellised asjad, mis ei ole mõistlikud ja mis tulebki parandada. Selles mõttes on ta veidi kiireloomuline ja sellepärast piiritletud on ta nelja teemaga. Maidole ka vastuseks, et tõenäoliselt neid elektrituruseaduse muudatusi on lähiajal veel tulemas, ka üks suurem pakett, aga sealt siis teatud asjad toodi siia, et saaks need kiiresti ära reguleerida, enne kui tuleb see järgmine eelnõu, mis käib mööda kooskõlastusringi ja kus on võib-olla suuremad teemad ja regulatsioonid. 

Siis tehti ka menetluslikud otsused. Kõigepealt, esiteks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Jaak Aab, ja teiseks, teha ettepanek esimene lugemine ka siin saalis lõpetada selle eelnõu puhul. Mõlemad otsused olid konsensuslikud. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile küsimusi ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised.

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 776 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 2026. aasta 6. jaanuar kell 16.

Me oleme jõudnud tänase 15. ja viimase päevakorrapunktini, milleks on Riigikogu liikmete Eerik-Niiles Krossi, Toomas Uibo, Riina Sikkuti, Ants Froschi ja Peeter Tali esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu uurimiskomisjoni moodustamine Venemaa Föderatsiooni mõjutustegevuse, selle rahastamise viiside ning sellega seotud riskide uurimiseks" eelnõu 770 esimene lugemine. Ettekandjana on Riigikogu kõnetooli jõudnud Riigikogu liige Eerik-Niiles Kross. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Minult on küsitud kahte sorti erinevaid küsimusi selle komisjoni teemal. Esimene kategooria küsimustest on umbes stiilis, et miks teil on vaja veel ühte Bessedini komisjoni. Teise kategooria küsimused on, et miks te sellist komisjoni varem ei ole teinud. 

Ma siis etteruttavalt ütlen, et tegemist ei ole Bessedini komisjoniga, vaid tegemist on hoopis laiema probleemi uurimiskomisjoniga, mida me soovime moodustada. Miks me seda varem ei ole teinud, sellele ei ole mul head vastust. Loomulikult oleksime me võinud seda varem teha, võib-olla ka mõnes varasemas koosseisus, aga parem hilja kui mitte kunagi. Asjaolu, et me ei ole näiteks sellist uurimiskomisjoni varem teinud, võib-olla ka selgitab mõnel määral seda, miks üldse Riigikogu usaldusväärsus on suhteliselt madal rahva hulgas. Meile meeldib omavahel kakelda. See on muidugi parlamentaarse demokraatia omapära ja paratamatus. Aga see komisjon minu arvates pakub meile võimaluse tegeleda ka tõsise küsimusega ja tegeleda erakondadeüleselt, konsensuslikult. Me tahamegi komisjoni moodustada nii, et opositsioon ja koalitsioon oleksid võrdselt esindatud. 

Kui natukene rääkida enne, kui rääkida sellest, mida see komisjon teeb ja on, võib-olla paari sõnaga sellest, mida see komisjon ei tee ja mis ta ei ole. Ta ei ole ühegi erakonna huvides, ta ei kavatse vaenlasi otsida, vaid ta üritab süsteemselt vaadata Vene mõjutustegevust, valgustada see küsimus läbi. Me ilmselt juba enne komisjoni järeldusteni jõudmist aasta pärast võime ka praegu öelda, et Venemaa mõjutustegevus on Eesti-vastane, on süsteemne, on hästi rahastatud, on strateegiliselt planeeritud. Selle eesmärk on meie ühiskonda lõhestada, kaitsetahet nõrgendada, muuta ühiskond passiivseks ja nii-öelda lükata Venemaa narratiive. See puudutab mitte ainult meediat, see puudutab väga paljusid ühiskonnaelu tahke ja valdkondi. Mida me ei saa täna öelda, on see, et meil oleks sellele vastu panna üks süsteemne strateegiliselt planeeritud tegevus. 

Samas, see komisjon kindlasti ei taha teha julgeolekuasutuste tööd. Tegemist ei ole uurimisorganiga, tegemist ei ole kohtuga, me ei kavatse hakata vaenlaste nimekirju koostama, vaid me tahame vaadata süsteemi. Mis on täpsemalt komisjoni ülesanded, need on selle otsuse eelnõus kirjas. Ma ei hakka neid siin üle lugema, kõik võivad tutvuda. 

Ma loodan, et me selle komisjoni ära moodustame. Oli väga meeldiv, et põhiseaduskomisjonis ühehäälselt seda toetasid kõik kohal olnud erakonnad. Loodetavasti me jõuame ka ühe lõppjärelduseni, mis sisaldab konkreetseid ettepanekuid, kuidas Eesti ühiskonda paremini kaitsta Vene mõjutustegevuse vastu, milliseid seaduseelnõusid, milliseid otsuseid, milliseid poliitikaid võiksime me siit saada, ja kuidas kokkuvõttes tugevdada Eesti julgeolekut ja Eesti ühiskonna sidusust. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Pean tunnistama, et ma ise olen ka olnud, noh, võib isegi öelda, et kohati sinisilmne Venemaa-suunalise mõjutustegevuse massiivsuse osas. Kui vaadata viimaste aastate jooksul välja tulnud juhtumeid – mitte ainult Eestis, vaid Euroopas tervikuna –, siis tundub, et see võrgustik ja see tegevus on ikkagi hirmuäratavalt mastaapne, mahukas, läbimõeldud, planeeritud, rahastatud ja korraldatud. 

Mu küsimus tõesti natuke on kantud ka teie enda viitest. Me pole varem sellise teemaga nii süvitsi tegelenud. Ma tahaks loota – ja ma usun, et nii on, olles ka valitsuse liige olnud –, et Eesti vastutavad õiguskaitseasutused, Välisluureamet ja kapo on tegelikult päris hästi kursis nende tegevustega. Kuidas te näete selle komisjoni rolli just nimelt nende parima info ja teadmiste siia toomises ja võib-olla ka sealt mingite konkreetsete ettepanekute saamises, mida võiks võib-olla ka seadusandlikult muuta, et paremini võidelda Venemaa mõjutustegevuse vastu?

Aitäh! Küsimuses peaaegu et sisaldus ka vastus. Hübriidsõja, nagu seda kutsutakse, ja sellega seotud mõjutustegevuse üks omapära on see, et suur osa sellest toimub sellises hallis alas. Nagu Bessedini juhtum näitas – ta ju tegutses mituteist aastat –, kuriteokoosseis, siis kui julgeolekuasutus või kaitsepolitsei saab tegevusse astuda, algab sellest hetkest, kui inimene sooritab kuriteo. Meil on sõnavabadus ja mõjutustegevus kui selline, kui see ei ole tõendatult näiteks Vene eriteenistuse tellimusel tehtud, ei ole see kuritegu. Ilmselt on meil siin seadusandlus puudulik. Selleks, et tulla lagedale ettepanekutega, kuidas seda tugevdada, kuidas neid riske paremini maandada, just nimelt laia riigikaitse mõttes, komisjon tööle hakkabki – ma loodan, et hakkab.

Maido Ruusmann, palun! 

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Igati ju põhjendatud ja vajalik ettevõtmine see komisjoni moodustamine tundub. Aga sellest ajendatuna ka teie kui valdkonnaeksperdi ja professionaali hinnang, et kui edukas seniselt Venemaa Föderatsiooni mõjutustegevus Eestis nendes küsimustes, nagu te enne nimetasite, selline ühiskonna lõhestamine ja võib-olla ka mingite poliitikate mõjutamine on olnud. Lihtsalt selline lühikommentaar kui ekspert.

No seda on küllaltki keeruline mõõta, seda saab mõõta võib-olla mingite arvamusküsitluste võrdlemise teel, kuidas ajas ühiskonnas mingisuguses küsimuses hoiakud muutuvad, ühes või teises suunas näiteks. On kindlasti valdkondi, kus Venemaa on Eestis vähem edukas kui väga paljudes kaugemates riikides Euroopas. Lihtsalt ajalooline kogemus on meil selline, et meil on see vaktsineeritus natuke tugevam. Aga ka nende käekiri ja meetod muutub pidevalt, või ütleme, meetod on sama, aga mõeldakse uusi asju välja. Kus nad, mulle tundub, on päris edukad, on sotsiaalmeedias, ütleme, eriti need meediumid, kus ka see traditsiooniline riigi stratkom nagu ei ole eriti võimekas. Seda tahame vaadata, mida sellega teha. Nüüd nad on kolinud, nüüd on päris võimas venelaste operatsioon toimub ilmselgelt nagu AI-s ja ChatGPT-s, kus sisestatakse algoritmide kaudu Vene narratiivi, mida siis ChatGPT hakkab kordama ja võimendama, nii et nii-öelda  see venelase tõde hüppab ette inimesele enne teist tõde. Ma ei taha öelda, et see meie komisjon peaks nüüd vastama küsimusele, et mis me sellega teeme. Aga kas või seda valdkonda natukene vaadata. See on tõsine probleem, see on pidevalt muutuv ja arenev probleem. Ma arvan, et viimane aeg on, et me võtaksime selle tõsisemalt, laiemalt ette. Üks selle komisjoni tähtsus on selles, et Riigikogu näitab, et me võtame seda küsimust tõsiselt, me saame aru, et sellega tuleb tegeleda. See annab juba iseenesest ühiskonnale signaali.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Me, Eerik, oleme sinuga väärinfoga võitlemise toetusrühma liikmed, aga me ei ole liigutanud lillegi. Ma olen küll mitu korda peale käinud, et võiks nagu midagi teha, aga me ei ole mitte midagi teinud. 

Teine pool. Ma olin omal ajal Tallinna Sadama uurimiskomisjoni liige. Ma mäletan, et seal oli võimalik üle kuulata jne. Ta oli vähemalt midagi realistlikku. Pärast tulemus oli see, et olid eriarvamused mõned, Randperel ja Karilaiul ja kes sael veel olid, aga ta oli hoomatav. See samm on – muidugi, müts maha, et sa nii suure suutäie püüad haarata. Aga need narratiivid on ju mitte ainult Venemaa narratiivid, on ka Ameerika narratiivid, Hiina omad võib-olla natuke vähem. Kas ei peaks selliste mastaapsete asjadega tegelema kuidagi tasakaalustatult? Ma oleks küll huvitatud selguse toomisest, et kelle laulu me laulame. 

Ja teine asi, kui suur on see elulootus, et tegelikult selle koosseisu lõpuni on midagi võimalik kokku saada? Meil Tallinna Sadamaga oli raskusi pärast ja lõpuks saime ja siis see vajuski.

Aitäh! Siin oli nüüd mitu küsimust. Selle eelnõu tegemise käigus, selle peale mõtlemise käigus tuli mul selline mõte, et võib-olla Riigikogu – kui vaadata praegust koosseisu ja varasemaid – on mitmeid tööriistu väga vähe kasutanud. Tegelikult on meil seaduse alusel seesama uurimiskomisjon tegelikult väga suurte õigustega tööriist. Miks me seda ei kasuta? Kas meid on muudetud passiivseks mingisuguste väliste jõudude poolt? 

Ma olen väga rõõmus, et me nüüd võtame selle ette. Loomulikult on see suur suutäis ja mul ei ole ambitsiooni – ilmselt komisjonil ei ole ambitsiooni –, et ta kõikidele küsimustele vastab ja leiab suurepärased lahendused, kuidas kõigega võidelda. Pigem ma vaatan seda sellise auditina alguses, et vähemasti tekiks üks süsteemne pilt ja tekiksid ettepanekud, mida edasi teha. Lõpuks peavad igapäevase tööga tegelema ikkagi täitevvõimu asutused ja võib-olla ka ühiskond laiemalt. Riigikogu ilmselt ei hakka ise edaspidi igapäevaselt võitlema ei valeinfo ega Vene mõjutustegevusega. Aga ehk meil õnnestub seda prožektori valgust õigesse kohta natukene panna ja lükata mõned protsessid käima.

Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea ettekandja! Kas on plaanis või kas on üldse mõeldud selle peale, et nende tegevuste, mis siin Eesti territooriumil korda viiakse, läbi viiakse, nende tegevuste rahastamist ja neid organisatsioone luubi alla võtta? Kelle kaudu rahastamine käib ja kas on üldse võimalik rahavoogusid jälgida?

Aitäh! No see on praeguse eelnõu järgi üks komisjoni ülesannetest, et vaadata rahastuskanaleid. Suur osa sellest rahastusest käib tänapäeval läbi krüpto. Meil tegeleb sellega mingil määral RAB. Eks me vaatame, kui palju. Ja ilmselt Riigikogu komisjon ise ei hakka tegelema selle rahastuse analüüsiga, pangaarveid vaatama. Aga me saame küsimusi küsida kõikidelt asutustelt ja mingi pilt tuleb kindlasti ette. Mis on ka väga tähtis, on see, et ajalugu näitab, et kas teadlikult või teadmatult on Eesti maksumaksja raha üsna palju kulutatud, nii et me ise maksame sageli kinni selle mõjutustegevuse. Võimalik, et seda on võimalik ka mingite seaduseelnõudega või seadustega edaspidi, või valitsuse määrustega, vältida. Sel juhul me saame neid ettepanekuid teha. Aga kõigepealt tuleb aru saada, mis siis õieti toimub, siis saab öelda, mida võiks teha.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja, suur aitäh! Ilusa pealkirjaga asi, aga ma kardan, et sisu osas ei vea kuidagi välja, sest teie isiklikult ja teie erakond ju keeldusite näiteks uurimiskomisjoni algatamisest Kaja Kallase idavedude kohta. Mis erapooletusest me räägime? Kõige kõrgemal tasemel toimunud äri – siis te panite silmad kinni, tõmbasite joone alla, edutasite Venemaaga äritsenud peaministri Euroopa kõrgematele ametikohtadele. Me ei tea, kas ta tänaseni on šantažeeritav, ja kõik need ohud, mis sellega kaasnevad. Mitte midagi, null, eks ole! No mida me saame teilt? Kas me saame teilt erapooletut otsust? Kas me hakkame Kaja Kallase idavedusid uurima, kus kõik otsad veel lahti jäid?

Aitäh! Nagu ma oma kõnes ütlesin ja mis on ka eelnõus kirjas, siis see komisjon moodustatakse võrdsetel alustel – opositsioon ja koalitsioon –, kui moodustatakse. Nii et Reformierakond on seal 2 : 6 vähemuses. Ma loodan, et te siis ohjeldate meie indu olla omakasupüüdlik.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma mäletan küll, kuidas siin kadunud härra Prigožin ja tema inimesed käisid siin siseminister Mart Helme kabinetis väidetavalt ja suurepärane operatsioon oli. Aga ma loodan, et ka seda on võimalik käsitleda seal. Ja kui nüüd ilma emotsioonideta võtta, siis Kaja Kallase tegevust võiks ju ka nagu analüüsida, tegelikult, jättes kõrvale kõik sellised poliitilised küljed. Küsimusi on ju küll seal mõjutustegevuse võimalike puhul. Nii et mis te arvate sellest, sellest kahest nimest, Prigožin ja Kaja Kallas? Ma ei tea, nad on sama mastaabiga, kuigi üks on veel kõrgema mastaabiga. Võib-olla ongi isegi sama mastaabiga.

Jah, ma ei ole varem taibanud, et neid on võimalik niimoodi ühte lausesse paigutada. Prigožin meil tegeles rohkem kineetilise mõjutustegevusega. Seda me väga uurida ei kavatse, selleks on võib-olla teised asutused. 

Mis puudutab nõndanimetatud Kaja Kallase juhtumit, siis ma arvan, et kindlasti võiks uurida seda, kuidas ja milliste Vene mõjutustegevuste kaudu sellest toodeti nõndanimetatud idakaubanduse skandaal, sest Kaja Kallas teadupärast kunagi idakaubandusega ei tegelenud. Nii et seda võib võib-olla uurida. 

Aga veel kord: selle komisjoni mõte ei ole niivõrd üksikute juhtumite uurimine, loomulikult üksikute juhtumite kaudu saab mingisugust süsteemi tuvastada, kui proovida seda mehhanismi niimoodi laiemalt vaadata. Aga loomulikult need juhtumid, mõlemad, mida te nimetasite, on mitutpidi huvitavad.

Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Mu küsimus läheb võib-olla natukene komisjoni piirest välja, aga mitte päris, see on ikkagi selleteemaline. Te olete pikalt tegelenud elus julgeolekupoliitikaga, välispoliitikaga, ka sisepoliitikaga ja võib-olla oskate minust paremini hinnata, kui laiaulatuslik tegelikult võiks olla selline Venemaa mõjutustegevusega tegelevate inimeste ring Eestis. Te kindlasti ei oska öelda täpset numbrit, küllap te oleksite selle nimekirja juba ammu andnud siin kapole või teistele, kui teil see oleks. Aga kas me räägime üksikutest inimestest, kas me räägime kümnetest, sadadest, tuhandetest? Mis see suurusjärk tegelikult on? Kui palju inimesi on ühel või teisel moel kas otseselt palgatud, värvatud või kellegi kontaktisikuna või vajaduse korral aktiveeritava isikuna kuskil nimekirjas olemas? Mis see suurusjärk teie hinnangul võiks olla?

Nojah, kui ma sellele küsimusele oskaksin niimoodi vastata, siis ei oleks seda komisjoni ilmselt tarvis. Võib-olla mingitest suurusjärkudest me võime rääkida aasta pärast. Aga siin tuleb kindlasti ka metoodika küsimus. Vaevalt et otseselt mõjuagendina, palgalise mõjuagendina tegutsevaid isikuid on ülemäära palju. Neid on, aga neid ei ole kindlasti väga palju. Valdav osa on pigem kasulikud mõjuagendid, kes ise ei pruugi üldse tajuda, et nad on radikaliseeritud või Vene infovoos. See teeb muidugi kogu selle mõjutustegevuse ühest küljest palju raskemini uuritavaks ja tuvastatavaks ning teisest küljest on ka keerulisem seda pidurdada või selle vastu tegutseda. Ma ütleksin, et suur osa Eesti ühiskonnast on Vene mõjutustegevuse sihtmärk, kus on palju halle varjundeid.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Riigikogu põhiseaduskomisjonis toimunud arutelu palun tutvustama põhiseaduskomisjoni esimehe Ando Kivibergi. Palun!

Suur tänu, lugupeetud härra juhataja! Head kolleegid! Head kuulajad! Enne kui ma annan ülevaate põhiseaduskomisjonis toimunust, tahan teie tähelepanu juhtida täna hommikul ERR-is avaldatud uudisele selle kohta, et Briti valitsus asus uurima Vene ja Hiina raha mõju riigi sisepoliitikale. See uudis on leitav välisuudiste rubriigis ja üsna detailselt räägib sealsete uurimisasutuste ja ka riikliku komisjoni tegevusest ja järeldustest. Nii et võib-olla loob see hea konteksti ka selle algatuse tutvustuse juurde.  Riigikogu põhiseaduskomisjon kogunes erakorraliselt selle eelnõu arutamiseks teisipäeval, 9. detsembril. Kohe algatuseks tundis kolleeg Kovalenko-Kõlvart huvi, kuidas ikkagi õnnestub mõnel algatusel erakorralise kiirusega saavutada päevakorda võtmine ja mõne puhul seda mitte ei juhtu. Komisjoni esimehel tuli selgitada, et varem ei ole põhiseaduskomisjoni poole, vähemalt minu juhtimise ajal, selliste algatustega nagu luua Riigikogu uurimiskomisjon, pöördutud. Selle pärast on raske mingeid paralleele tuua. Küll aga on komisjoni esimehel see voli ja õigus vaadata argumentidele otsa, eelnõu kaalutleda ja teha otsus, kas see on kiireloomuline küsimus või mitte.  Edasi läksime eelnõuga tutvumise juurde. Härra Kross selgitaski, et eesmärk on moodustada uurimiskomisjon, mis analüüsiks laiemalt probleemi, mis tõusis avalikkuse ette Oleg Bessedeni juhtumi tõttu. Ta rõhutas, et komisjoni fookus ei ole kriminaalasja uurimisel või kriminaalasjade uurimisel, vaid just nimelt halli ala analüüsimisel, sh Venemaa ja teiste vaenulike riikide mõjutustegevuse meetodite hindamisel Eestis. Komisjoni ülesanne oleks selgitada, kuidas on mõjutustegevus toimunud, millised riskid ohustavad julgeolekut ning kas seadusandlust on vaja täiendada näiteks riigihangetes osalevate isikute osas, kelle seotus Eestile vaenulike huvidega on teada, kuid kes ei ole süüdi mõistetud ega kahtlustatavad. Kolleeg Kõlvart esitas küsimuse moodustatava komisjoni liikmete arvu ning koalitsiooni ja opositsiooni esindatuse kohta. Nagu te tegelikult eelmise ettekandja sõnavõtust juba kuulsite, oli ettepanek, et see komisjon võiks olla moodustatud sarnaselt meie erikomisjoniga, kus igal erakonnal on üks esindaja või, ütleme, esindatus on võrdsetel alustel.  Kolleeg Evelin Poolamets küsis, miks hakati Oleg Bessedini tegevuse vastu huvi tundma alles nüüd, arvestades, et ta on tegutsenud juba pikemat aega. Härra Kross selgitas, et Bessedini tegevuse vastu on huvi tuntud juba varem, viidates tema esinemisele kaitsepolitsei aastaraamatus ligikaudu 15 aastat tagasi. Praeguse arutelu ajendiks on asjaolu, et meedias on laialdaselt kajastatud summasid, mida Bessedin on saanud Tallinna linnalt ja teistelt allikatelt, mis toob esile probleemi ulatuse. Samuti märkis Kross, et küsimus, miks seda varem ei käsitletud, on õigustatud, kuid ta tõi välja, et viimastel aastatel oluliselt halvenenud julgeolekukeskkond nõuab kiiret reageerimist ning sõnas, et antud teemat tuleks käsitleda, parem hilja kui et mitte kunagi.  Vabandust. Proua Poolamets küsis veel tööplaani ja ajaraamistiku kohta ja soovis teada, mis ajahetkest hakkab uurimiskomisjon sündmusi või juhtumeid analüüsima. Tõi näitena Prigožini juhtumi ja valimiste mõjutamise, mille käsitlemine jäi pooleli. Härra Kross vastas, et tööplaanis ei ole praegu määratud konkreetset alguspunkti, kuid Vene mõjutustegevuse auditi tegemiseks tuleb analüüsida ka varasemaid sündmusi. Ta pakkus, et loogilisena või põhjendatuna võiks võtta lähtepunktiks näiteks 2014. aasta, kui algas Vene agressioon Ukrainas ja vallandusid paljud hilisemad arengud. Kolleeg Frosch lisas, et komisjoni töö ajaraam peaks ulatuma veelgi kaugemale, soovitades analüüsi alustamist juba 2007.–2008. aastaga, et käsitlus oleks piisavalt põhjalik ja hõlmaks ka varasemaid arenguid.  Sellega sai arutelu läbi ja tehti ka menetluslikud otsused. Kõigepealt, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 17. detsembril, oli konsensus, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, samuti konsensuslikult, ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks komisjoni esimees Ando Kiviberg, samuti konsensuslikult. Kui on küsimusi, siis vastan.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 770 OE esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 2026. 6. jaanuar kell 16.00. Sellega, head kolleegid, on meie tänane istung lõppenud.