Tere päevast, austatud Riigikogu! Tervist, kõik, kes te jälgite tänast Riigikogu infotundi siit istungisaali rõdudelt ja ka sinise ekraani vahendusel! Me alustame 17. detsembri ja käesoleva aasta viimast infotundi. Head kolleegid, ma palun teeme kõigepealt kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks on end registreerinud 16 Riigikogu liiget, puudub 85.

Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: haridus- ja teadusminister Kristina Kallas peaministri ülesannetes, rahandusminister Jürgen Ligi ja välisminister Margus Tsahkna. Tere päevast, lugupeetud ministrid! 

Meie infotunni reeglid on ikka täpselt samasugused nagu varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks kolm minutit. Selle küsimuse raames saab see registreerunud Riigikogu liige võimaluse esitada täpsustava küsimuse ja üks Riigikogu liige saab selle küsimuse raames võimaluse esitada ka lisaküsimuse. Kokku on meil täna 12 registreeritud küsimust.

Neist kõige esimene on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele peaministri ülesannetes. Küsib Riigikogu liige Lauri Läänemets ja teema on õigussüsteemi mõjutamine. Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Ma oleks selle küsimuse hea meelega küsinud peaministri käest, aga kuna teda täna siin ei ole, siis ma küsin teie käest, või tegelikult võimalusel hoopis justiitsministri käest, aga kuna teda ka siin ei ole, siis see küsimus läheb teile. 

Minu küsimus tõesti puudutab õigusriiki ja erakondade kohustust Eestis demokraatiat kaitsta ja hoida ja ka õigusriigi korda hoida. Aga siin me oleme näinud nüüd viimase kuu aja jooksul Eesti – vähemalt arvamusuuringute järgi – kõige populaarsema partei erakond Isamaa rünnakuid tegelikult Eesti õigusriigi pihta. Nad on seadnud kahtluse alla prokuratuuri sõltumatuse, kaitsepolitsei sõltumatuse, keskkriminaalpolitsei sõltumatuse ja süüdistanud Eesti riigi õiguskaitseasutusi ja uurimisasutusi kallutatuses. Nad on sidunud seda ühe teise erakonna juhi tellimustööga. See kõik hakkab meenutama mulle päris palju siukest näiteks Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna poliitikat ja väljaütlemist siinsamas Riigikogu saalis. Me kõik mäletame näiteks seda, et kohtunike pead hakkavad veerema, ja kõik sinnapoole. Kui erakond on sellise suure toetuse ja sellise suure rahvausaldusega, siis paljud inimesed tegelikult kuulavad ja ilmselgelt hakkavad kahtlema selles, kuidas Eesti õigusriigina toimib. 

Minu küsimus teile on kõigepealt see, et mis on valitsuse seisukoht ja suhtumine. Ning kuidas valitsus Eesti õigusriiki hoiab ja kaitseb selles valguses, kus õigusriik on erakond Isamaa ja EKRE poolt tegelikult juba ammu rünnaku alla sattunud.

Suur tänu! Proua minister, palun!

Tere päevast! Aitäh selle küsimuse eest! Kõigepealt õigusriigist. Liberaalse demokraatia toimimise alus on õigusriigi toimimine, kus ei toimu poliitilist sekkumist ei prokuratuuri, uurimisse ega kohtute tegevusse. Otsene poliitiline sekkumine – mina Eestis täna, hetkel seda ei näe ja ma loodan, et ka ükski poliitiline erakond ei arva, et otsest poliitilist sekkumist peaks kohtute, prokuratuuri või uurimistegevusse tegema. 

Küll aga on tõesti, pean tunnistama, muutunud juba trendiks teatud erakondade poolt prokuratuuri, politsei ja kohtute töö kritiseerimine ja nende usaldusväärsuse küsimuse alla panemine. See on tihti toimunud enda huvides ehk enda kaitsetaktika on olnud kohtute, prokuratuuri ja politsei uurimise küsimärgi alla panemine. Seda ei saa kindlasti heaks kiita. Õigusriigi toimimise põhiprintsiip on see, et usaldus nende uurimisinstitutsioonide vastu ja ka kohtu vastu on kõrge, sest vastasel juhul see õigusriigi printsiip lihtsalt ei toimi. Nii et kutsun siin küll üles kõiki erakondi tõsiselt kaaluma seda, et kui minnakse sellise kaitsetaktika peale, et hakatakse kahtluse alla seadma prokuratuuri sõltumatust, kohtute sõltumatust, siis see õõnestab väga tugevasti demokraatia ja õigusriigi toimimise aluseid. 

Nüüd, kui te küsite mu käest konkreetselt Isamaa pressikonverentsi kohta, siis kaitse taktika esitada oma argumendid avalikult ette ära enne kohtuistungile jõudmist – iseenesest kuidagi halvakspanuga sellesse suhtuda ei saa. Ma arvan, et see on osa kaitse taktikast, mida on võimalik teha. Aga kui sellega käib kaasas õigusriigi institutsioonide usalduse õõnestamine, siis seda kindlasti heaks kiita ei saa.

Suur tänu, lugupeetud minister! Lauri Läänemets, teil on täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud haridus- ja teadusminister, ma tänan selle vastuse eest! Ma saan aru, et me näeme seda küsimust ühtemoodi. Aga siiski, ma ei tea, kas saab nõustuda või kas me peaksime nimetama seda kaitsetaktikaks, et lõppkokkuvõttes saab igat rünnakut õigusriigi kohtusüsteemi, prokuratuuri, kaitsepolitsei ja keskkriminaalpolitsei tegevuse vastu nimetada kaitsetaktikaks ja selle kuidagi heaks kiita. Minu arvates see on väga konkreetne ja selge sõnum tegelikult Eestile, Erakond Isamaa valijatele, et vaadake, õigusriik meil ei toimi, siin on väga kallutatud jõud. 

See pressikonverents, millest te räägite – jah, mõistetav on, et seal ühtemoodi proovitakse enda seisukohti seletada. Aga kas ei või olla, et sellel pressikonverentsil tegelikult on sellisena tehes, see sõnum pressikonverentsil oli see, et prokuratuur, ärge esitage meile süüdistust, loobuge kõigest sellest. Ja seda saab ka teistmoodi nimetada läbi avalikkuse poliitiliseks survestamiseks ja tegelikult võib-olla õiguskaitseorganite töö lämmatamiseks. See on avalik surve, kus võib-olla näiteks potentsiaalse tuleviku valitsuserakonna poolt öeldakse, et vaadake, ärge tehke seda. Me kõik saame aru alltekstina, et võib-olla tullakse võimule ja loomulikult inimesed mõtlevad, et kõik on inimesed igal pool õiguskaitseasutustes. 

Nii et ma ei tea, ma ei julgeks nimetada seda ainult kaitsetaktikaks. Minu arvates sellel pressikonverentsil tundus, et oli hoopis teine eesmärk kui kaitsetaktika. Selle eesmärk oli anda sõnum, et jätke Isamaa rahule, tehke siin erand, nii nagu ka varasemalt tegelikult ju tõstatati seda teemat. Kas te näete seda nii või kuidas see teile tundub?

Jah, selle pressikonverentsi eesmärkide piir oli selles mõttes küsitav, et mis tegelikult eesmärgiks seati. Kas eesmärgiks seati avalikkusele selgitada oma kaitsepositsioone ehk selgitada avalikkusele, kuidas Isamaa näeb neile esitatud süüdistust, või oli eesmärk mõjutada avalikkust prokuratuuri suhtumise suhtes prokuratuuri ja potentsiaalsesse tulevasse kohtukaasusesse? See piir on väga raskesti tõmmatav. Ma arvan, et mängiti õigusriigi mõjutamise piiriga selle pressikonverentsi puhul väga selgelt. 

Valitsuse seisukoht ja ka minu väga selge seisukoht on prokuratuuri mõjutamine ka avalikkuse kaudu, tahtmine mõjutada avalikkuse hoiakuid prokuratuuri ja kohtuasja suhtes ja sellega tekitada prokuratuurile olukord, kus poliitiline sõltuvus ei ole enam tagatud. See ei ole mitte kuidagi õigusriigile kohane ja kindlasti mitte erakonnale, kellel on täna väga tugev rahva toetus olemas.

Lisaküsimuse esitab Tanel Kiik.

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud haridus- ja teadusminister peaministri ülesannetes! Ma olen ka tegelikult selle teema peale päris palju mõelnud ja lugenud neid avaldusi, sealhulgas neid kommentaare, mis on lumepallina kasvanud. Kui algselt oli kriitika, et on konstrueeritud kuidagimoodi – eksperiment oli vist härra Reinsalu sõnakasutus –, siis nüüd on juba Isamaa toetuseks viskunud kaitsele mitmed juristid, ja teised arvamusliidrid räägivad juba prokuratuuri kaotamisest, mis ausalt öeldes on juba päris pentsik. Kui ei sobi üks konkreetne menetlus, milleks prokuratuuril on täielik õigus, siis tuleks prokuratuur nagu laiali saata. Päris julged mõtted ja väited on meedias käinud ja ma arvan, et see pole üldse päris adekvaatne diskussioon üldse tegelikult. Igaühel on õigus oma süütust tõestada, igaühel on õigus oma vastuväiteid esitada, seda keegi ei vaidlustagi. Aga Eesti õigusriigi tavadega, heast tavast rääkimata, ma arvan, ka seadusandliku loogika järgi ikkagi õigust mõistab ju kohus. Ehk prokuratuur teeb vajalikke menetlusi, otsustab nende põhjal, kas esitada süüdistus või mitte, ja seejärel on kohtus võimalik kõigil oma süütust tõendada. Praegusel juhul nõuda kuidagimoodi prokuratuuri laialisaatmist selle eest, et mingisugune kahtlustuse esitamine ühele erakonnale ei sobi või ei meeldi, on päris karm seisukohavõtt. See pole nüüd konkreetselt Isamaa liige, vaid see oli härra Kurm, kes sellise kaitsva artikliga välja tuli. 

Mu küsimus teile ongi, et kuhu me niimoodi jõuame. Kui meil on olukord, kus näiteks mingi hetk valitsus vahetub, mis tõenäoliselt juhtub, kas siis tegelikkuses me näemegi sellist olukorda, kus tulenevalt ebamugavatest, ebameeldivatest protsessidest või menetlustest hakatakse prokuratuuri laiaulatuslikult reformima. Mis riigikord see nüüd on või mis riigiehitus see on? Ausalt öeldes päris kummalised asjad. Minu jaoks on üsna üllatav olnud, et ka ajakirjanduse reaktsioon on suhteliselt tagasihoidlik selle peale olnud, et erakond, kes tõenäoliselt on võitmas järgmisi Riigikogu valimisi, läheb lausrünnakule prokuratuuri ja õiglusriigi vastu, ja kehitatakse õlgu, et pole midagi.

Jaa, aitäh! No see pilt, mille te maalisite, on kindlasti hirmuäratav. Selles mõttes, et sellise taktika puhul, kui tõesti on eesmärk panna üldse küsimärgi alla kogu prokuratuuri töö ja kutsuda üles prokuratuuri laiali saatma, kui selle eesmärk on taktikaliselt takistada prokuratuuril uurimise läbiviimist ja potentsiaalselt süüdistuse esitamist, siis tegemist on väga jõhkralt õigusriigi alustalade õõnestamisega ja sellega, et prokuratuur või uurimine ei saa olla sel juhul kuidagi sõltumatu. Tuleb lasta prokuratuuril teha oma tööd ilma selle välise sekkumiseta, ilma prokuratuuri tegevust ja õigust üldse seda tegevust teha, pädevust seda tegevust teha küsimärgi alla seadmata – ehk siis veel kord: prokuratuuri usaldust õõnestamata – ja vaielda need asjad läbi kohtus, nii nagu õigusriigile kohane on.

Suur tänu! Sellega lõpetame tänase esimese küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane teine küsimus on samuti haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele peaministri ülesannetes. Küsib Riigikogu liige Helir-Valdor Seeder ja teemaks on tark riik. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud minister! President Lennart Meri ajal me otsisime Eesti Nokiat. Ametis olev president Alar Karis on oma motona välja kuulutanud targa rahva. Üleeile esines peaminister siin arupärimistele vastamisel ja rääkis tarkadest investeeringutest ja sellest, kuidas erasektor – rõhutan, erasektor – ka teadus- ja arendustegevusse investeerib. Ministrid on kõik rääkinud, teie ka sealhulgas, teadmis- ja tõenduspõhisest majandusest ja poliitikast laiemalt üldse. See kõik on justkui tark riik ja väga ilus on seda kuulata. Rõõmu- ja heldimuspisar tuleb silma. 

Aga kahjuks on tegelikkus hoopis teistsugune. Praeguse valitsuse poliitikat pigem iseloomustavad sellised märksõnad nagu prügi, võõrvangid, odavtööjõud, hasartmängumeka, ebateaduslik rohepööre ja nii edasi. Laevadega me toome Euroopast prügi Eestisse, et seda siin põletada. Rootsi kriminaale toome siia, et oma majandust turgutada olukorras, kus tööjõukäsi tegelikult ei Kaitseväes, politseis ja mujal päästeteenistuses ei jätku. Hasartmängumaksu me alandame, teadmata tegelikult analüüsides, mida see endaga kaasa toob, ka riigieelarve mõju ja nii edasi. Kogumina on see kõik kohutav. 

Ja kui siia veel lisada, et valitsus ei täida seda, mis on erakondadevaheline ühine kokkulepe, mis puudutab 1% SKT-st teadus- ja arendustegevusse riigi poolt panna ja suunata, ülikoolidega sõlmitud lepinguid me ei täida, mis puudutab 15%-list kasvu, siis rääkida targast riigist ja teaduspõhisest lähenemisest – see on lihtsalt irooniline. 

Ja minu küsimus on lühidalt selline: kas panete samamoodi edasi või on oodata ka valitsuse poliitikas pööret targa riigi poole?

Aitäh selle küsimuse eest! Seame kõigepealt faktid ritta, selleks et me saaksime tegelikult ka sisulist arutelu selle targa riigi teemal pidada. Viimase nelja aasta jooksul on kõik valitsused, sõltumata majanduskriisist, sõjast, energeetikakriisist, eelarvedefitsiidi suurest kasvust, seadnud endale absoluutseks prioriteediks targa majanduse investeeringute tegemise. Targa majanduse investeeringute tegemine tähendab seda, et me soovime, et Eesti majanduse võimekus toota kõrgemat lisandväärtust aasta-aastalt kasvab. 

Selle peamiseks aluseks on mitu komponenti, aga ma nimetaksin võib-olla kaks, millele valitsused on väga palju tähelepanu pööranud. Üks on seesama tark rahvas ehk haritud rahvas, kui suur on kõrgem saavutatav haridustase Eestis. Selleks on mida valitsus teinud – valitsus on jätkanud väga intensiivselt investeeringuid haridusse, nii kõrgharidusse kui ka alus- ja üldharidusse. Me oleme pikendanud ka õppimiskohustust, ehk ilmselge on see, et põhiharidusega inimene täna seda kõrget lisandväärtust majanduses tõenäoliselt toota ei suuda. Järelikult Eesti inimene peab omandama maksimaalse haridustaseme, või nii-öelda minimaalse haridustasemena siiski kas kutsehariduse või keskhariduse. Nii et see otsus on tehtud, sinna on investeeritud. Ma näen, et pikas plaanis, vaates ette Eesti inimeste haridustase tõuseb ja sellega tegelikult ka majandusse pandav sisendväärtus. 

Teiseks, teadus- ja arendustegevuse võimekuse tõstmine nii ülikoolides ja kõrgkoolides kui ka tegelikult erasektoris. Erasektor on viimase kolme aasta jooksul aina rohkem ja rohkem investeerinud teadus- ja arendustegevusse. Tänaseks on teadus- ja arendustegevuse investeeringud jõudnud 2%-ni, mis väga hästi ilmestab seda, et Eesti majandus, Eesti ettevõtjad on võtmas suunda kõrgema lisandväärtusega tootmise ja teenuste arendamise suunas. Need on faktid, millega on väga raske vaielda. 

Ehk siis see suund, millele on mitte ainult see valitsus täna, vaid ka varasemad valitsused eesmärgi võtnud, et meil on kõrgema lisandväärtusega majandussektorid, targad majandussektorid, need suunad on meil ette võetud ja sinna on investeeritud ja sinna me tegelikult liigume. 

See, et valitsus ei täida 1% kokkulepet teadus- ja arendustegevuse rahadega, ei vasta tõele. Valitsus on täitnud seda 1% kokkulepet ka väga rasketel aegadel, ka kärpeaegadel. Sealt me tegelikult kärpinud ei ole. Te vangutate pead. Täpsustan, te väidate, kui palju on rakendatud ja kasutatud raha, kui palju raha tegelikult kasutusse läinud on. Iga aasta on riigieelarve strateegias planeeritud 1% SKP-st teadus- ja arendustegevusse. Meil on olnud raskusi teatud rahade kasutuselevõtuga ehk lõpuks see kasutusmäär on 0,8–0,9%. Aga fakt on see, et investeeringuid teadus- ja arendustegevusse teevad nii valitsus kui ka tegelikult erasektor. Nii et Eesti majandus liigub kõrgema lisandväärtusega tootmise ja teenuste suunas.

Suur tänu! Helir-Valdor Seeder, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Kahjuks ma sain vastusest aru, et te panete samamoodi edasi ja leiate, et kõik on väga hästi, lugesite oma jutupunktid ette. Aga sellest, et ülikoolidega lepinguid ei täideta, te läksite mööda. Odava tööjõu sissetoomisest ei saa ma üldse aru. Valitsusel on, nii nagu te olete teavitanud, plaan kehtivat kvooti kaks korda suurendada. Kaks korda suurendada! Eelmisel aastal tööjõu sissetoomise kvooti ei täidetud, sellel aastal ei ole see detsembri keskpaigaks veel täitunud – ja selles olukorras lähete te kahekordsele suurendamisele. Arusaamatu! Nendest prügidest ja muudest asjadest ja kriminaalidest ma ei räägigi. Te läksite kõigest sellest mööda, vuristasite oma jutupunkte haridusministrina. 

Aga mul on teine küsimus. Ega ma ei loodagi saada sisulist vastust. Ma saan aru, et valitsus arvab, et kõik on väga hästi, nii Eesti majanduses kui ka laiemalt Eesti elus. Aga mul on teine küsimus, mis puudutab tegelikult ka riigi toimetulekut ja tarka riiki. Nimelt, president saatis tagasi Riigikogule eelnõu, mis puudutas kaitseväekohuslaste keeleoskust. Te olete sellega väga hästi kursis. Seda on viimasel ajal väga palju ka meedias ja ajakirjanduses käsitletud. Riigikogu hakkab seda täna arutama. Mõned nädalad tagasi ma küsisin kultuuriministrilt tema seisukohta, kas kaitseväelased peaks eesti keelt oskama ja kui ei oska, siis kes peaks sellega tegelema. Ega ma päris selget vastust ei saanud. Ma küsin teie käest: milline on teie seisukoht? See ei ole etteheide. See muudatus tuli tegelikult parlamendist. Esialgselt, valitsusest sellisel kujul see eelnõu ju ei tulnud, nii et see ei ole kriitika. Te saate täiesti vabalt vastata, ei ole tegemist rünnakuga. Aga teie arvamus, kes ja kuidas peaks seda küsimust lahendama ja kuidas see motiveeriks nüüd eesti keelt mitteoskavaid noori eesti keelt õppima, kui nad vabastatakse eesti keele oskamatuse tõttu kaitseväekohustusest.

Aitäh selle küsimuse eest! Kui te küsite mu käest, kas kaitseväeteenistusse tulevad noored peaksid eesti keelt oskama, siis jah, peaksid. 30 aastat pärast Eesti taasiseseisvumist on äärmiselt piinlik, et 9. klassi või 12. klassi või kutsekooli lõpetaja ei oska A1-tasemel eesti keelt. Tegemist on meie pikaaegse haridussüsteemi läbikukkumisega, olen seda korduvalt ja korduvalt rääkinud. See on ka üks põhjus, miks ma üldse täna siin poliitikas olen, sest see, et me ei ole 30 aasta jooksul suutnud tagada seda, et Eestis elavad noored, siin sündinud, juba Eesti Vabariigis sündinud noored valdaksid eesti keelt kas või minimaalsel kesktasemel, milleks B1-tase on – me ei ole seda saavutanud. 

Täna me teeme kõiki samme selleks, et selline olukord ära lõpetada, kaasa arvatud eestikeelsele õppele üleminek. Aga me oleme ka kutsehariduses lõpetanud ära sellise, mida mina nimetan, umbkeelse õppe raja ehk selle raja, kus on võimalik ka kutseharidust või ükskõik millist haridust Eestis saada, ilma et ükskõik millist muud keelt peale vene keele peaks oskama. Kutseharidus täna venekeelset õpet enam ei paku, kõik on eesti keeles. Võtab aega selleks, et need noored, kes nendest haridusastmetest tulevad, pärast neid reforme tegelikult eesti keelt vähemalt B1-tasemel oskaksid. 

Mida nüüd teha selles ajavahemikus, kus on need noored, kes on juba lõpetanud kooli, aga on jätkuvalt kaitseväekohuslased – neid on, ma saan aru, orienteeruvalt suurusjärgus 500 ja allapoole. Maksimaalselt on neid 500. Kaitseväeteenistus eeldab, eriti kui ta on nüüd reformiga muudetud, keeleoskust sellest hetkest, kui kaitseväeteenistusse tullakse. Järelikult tuleb leida alternatiivsed lahendused sellele, mismoodi saab kaitseväeteenistust läbivalt eelnevalt omandada eesti keelt ja teha seda intensiivselt. Nii et istume maha koos Kaitseministeeriumi ja tegelikult ka Kultuuriministeeriumiga, kelle haldusalas on osa eestikeelse õppe rahasid, et kokku leppida, kas meil on eriprogramm, millega me õpetame eesti keelt nendele, kes peavad kaitseväeteenistust läbima.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Priit Sibul. Palun!

Suur tänu, Riigikogu esimees! Hea minister! Mul on küsimus selle kohta, mis siin viimasel nädalal on toimunud seoses arusaamisega ühtsest või ühetaolisest välissuhtlemisest, milles me oleme, tundub, suhteliselt ebaõnnestumas. Kuivõrd möödunud nädalal oli ka valitsuse ja presidendi ühine õhtusöök, mul on küsimus, kui ma loen erinevate koalitsioonisaadikute sotsiaalmeediapostitusi või avalikke väljaütlemisi, siis tundub, et seda ühtsust ei paista kusagil. Tavaliselt targad ja täiskasvanud inimesed suudavad sihukesed ära lahendada, mitte ei kirjelda ega kajasta avalikkuses, kuidas tuleks ühtne olla, vaid lepitakse kokku. 

Aga mis on selle püha sõja eesmärk, mille koalitsioonipoliitikud presidendi kontekstis on välja kuulutanud? Nii Kasahstan ja Ungari, tundub, et kõik, mida president räägib – ma ei saa aru, kes teda briifib või mis info tal on –, tundub valitsuse delegatsiooni liikmete ja koalitsioonipoliitikute arvates olevat vale ja peaksime hoidma ühtset joont, millega ma olen absoluutselt nõus, aga kuidas me selle saavutame ja mida te seal õhtusöögil, kas oli see teemaks, kuidas me selle saavutaksime, et ühiskond saaks aru, et meil on tegelikult ühine nägemus välis- ja julgeolekupoliitikast?

Suur tänu! See läheb nüüd küll küsija teemast välja, aga kuna see on laialt sõnastatud, siis, proua minister, loodetavasti te vastate sellele.

Ma kommenteerin väga laialt. Esiteks, käin sotsiaalmeedias üliharva, mille tõttu ma väga ei oska öelda, mis seal toimub. Teiseks, kahjuks ei õnnestunud mul ka presidendi õhtusöögil olla tol korral, nii et ma neid neljasilmavestlusi väga palju kommenteerida ei oska ja võib-olla ei ole ka need asjakohased. 

Eesti välispoliitika ühtne joon on väga selgelt olemas, see pole kuhugi kadunud. Ma ei näe, et me astuksime erisamme. Aga me oleme demokraatlik riik, mis tähendab seda, et väga palju teemasid, mis muidu teistes riikidesse vaiba alla lühitakse, vaikitakse, keelatakse üldse nendel teemadel sõna võtta, siis Eestis käib selline osa avalikust debatist ja avalikus debatis selliseid asju ka arutatakse, nii nagu tegelikult demokraatlikus riigis asi olema peab. 

Selles mõttes vastan väga üldiselt, et loomulikult ei tuleks kakelda. Hea oleks, kui me välispoliitilise joone puhul oleksime võimalikult ühemeelsed ja ka ühte sammu astuksime. Ühemeelsed me oleme, aga mõnikord me need paar sammu astume kõrvale ja siis me peame uuesti neid samme parandama. Aga mingis mõttes on see elu paratamatus, et juhtub olukordi, kus inimesed üksteist vääriti mõistavad või teevad olukordades otsuseid, mida nad pärast tagantjärele kahetsevad.

Suur tänu! Lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kolmas küsimus on samuti haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele peaministri ülesannetes, küsib Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev ja teema on õpetajate karjäärimudeliga seotud muudatused. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Täna on siin Riigikogu istungil kolmandal lugemisel põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning kutseõppeasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Üheks põhiteemaks on õpetajate karjäärimudel. On kahju, et hoolimata sellest, et paljud, sealhulgas ka meie fraktsioon, jagavad seisukohta, et kõrgema kvalifikatsiooniga õpetajad peaksidki saama suuremat palka, et motiveerida neid enesetäiendamisega tegelema, me kahjuks ei saa seda eelnõu praegusel kujul kuidagi toetada. Nii ei saa seda toetada ka 40 erinevat organisatsiooni, mis on haridusvaldkonnaga või õpetajatega seotud. Seda ei saa toetada ka Eesti Linnade ja Valdade Liit. Ma olen siin rääkinud kolleegidega teistest fraktsioonidest, ka neil on selline kahestikune tunne. Ühest küljest nad tahaksid seda toetada, teisest küljest nad näevad, et see on probleem. Probleem on nimelt selles, et kvalifikatsioonita õpetajad kaotavad selle eelnõu järgi garanteeritud õpetajate töötasu alammäära. Praegu on see 1820 eurot ja tuleval aastal on see veelgi suurem, aga see garantii nende jaoks kaob, sellepärast et neid see enam ei hõlma. Siis on ka selline oht – sellest räägitakse päris palju –, et nendele võib põhimõtteliselt maksta Eesti alampalga määra. 

Küsimus ongi selles, et tegelikult on kultuurikomisjonis seda eelnõu mitmel moel muudetud olnud, aga kahjuks jäi seesama kõige olulisem muudatus tegemata ja sellest on saanudki peamine komistuskivi. Küsimus on, miks ministeerium ei teinud seda olulist sammu, seda olulist muudatust ega alustanud niinimetatud karjäärimudeli rakendamist just kvalifikatsioonita õpetajatest.

Aitäh selle küsimuse eest! Mul on väga kahju, et õpetajatele on esitatud väärinfot, mille tulemusena valitseb õpetajate seas hirm, mis puudutab nii nende palgaastmeid kui ka karjäärimudelil edasiliikumist. Seda väärinfot te kordasite praegu siin Riigikogu saalis. Ma väga loodan, et te enne eelnõu lõpphääletust siiski süvenete natuke sellesse, mis eelnõus kirjas on. 

Alustav õpetaja on üks variant, ta on värskelt ülikooli lõpetanud ja värskelt saanud õpetaja kvalifikatsiooni ja asub kooli tööle alles esimest korda, esimene õppeaasta, ta ei ole varem koolis töötanud, või õpetaja, kellel ei ole kvalifikatsiooni. Ta on kvalifikatsioonita õpetaja, kuid miinimumeeldus on see, et tal on kõrgharidus. Alustava õpetaja astmelt nii-öelda kukuvad välja need koolis töötavad inimesed, kellel on keskharidus või põhiharidus. See ei tähenda seda, et igasugune kvalifikatsioonita õpetaja ei saa alammäära ega ole karjääriastmestikus. Karjääriastmestikus on need õpetajad, kes õpivad õpetajakoolituses, aga veel ei oma õpetaja kvalifikatsiooni, need, kellel on magistrikraad, aga ei ole õpetaja kvalifikatsiooni, või need, kes õpivad magistris, ükskõik millises magistris, ja ka ei oma õpetaja kvalifikatsiooni. Need muudatused on siin Riigikogus õpetaja karjäärimudelisse sisse viidud, mis haarab enamus inimesi, kes koolis töötavad, sealhulgas kõiki karjääripöörajaid. Kes jäävad sellest alustava õpetaja astmestikust välja, on need, kellel on kas keskharidus või põhiharidus ja kes töötavad koolis õpetajatena. 

Selleks, et väärtustada õpetaja kvalifikatsiooni – ja ma loodan, et te olete minuga nõus –, ei ole päris nii, et kuna ma tunnen ja oskan õigust või ma tunnen ja oskan matemaatikat, siis ma ilmtingimata olen hea õpetaja. Õpetaja pädevus eeldab matemaatika didaktilisi tundmisi, matemaatika metoodilisi tundmisi, näiteks lõimitud aine- ja keeleõppe pädevust, kui seda matemaatikat õpetatakse neljandatele klassidele, mille kodune keel on vene keel. Sellest ei piisa, et te oskate matemaatikat, seal on vaja didaktilisi oskusi. Järelikult on õpetaja kvalifikatsioon see, mis seda didaktilist oskust tõendab. Ja õpetaja, kes on ära teinud õpetaja kvalifikatsiooni ja on selle tõttu pädevam õpetaja klassi ees, peaks tegelikult olema selles karjääriastmestikus rohkem märgatud ja tasustatud. Seda see karjääriastmestik täna ka ette näeb. 

Mis puudutab ELVL-i vastuseisu, siis linnade ja valdade liit ei soovi mitte mingisugust karjäärimudelit. Nemad ei sooviks üldse, et riik tegelikult sekkuks sellesse, kuidas õpetajatele palkasid määratakse. Küll aga nägime me streigi ajal, et sel hetkel, kui õpetajad streigi ajal tundsid, et pädevad ja pikka aega koolis töötanud õpetajad ei ole Eestis väärtustatud, kuna nad liiguvad koolist aina rohkem ja rohkem ära, siis linnade ja valdade liit leidis, et see on riigi probleem. Riik on asunud tegelikult seda probleemi täna lahendama ja me oleme selle ühiskondliku kokkuleppe saavutanud selle karjäärimudeliga. Ma väga loodan, et Riigikogu võtab selle täna vastu. Suur osa õpetajaid võidavad sellest karjäärimudelist tänu sellele, et neil on suurem tunnustus sellele, et nad on pädevad õpetajad ja nad oma kvalifikatsiooni tõstavad.

Suur tänu! Vadim Belobrovtsev, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Nagu ma oma esimeses küsimuses ütlesin, loomulikult ei ole meil midagi selle vastu, et kvalifitseeritud õpetajad saavad rohkem või suuremat palka. Mida suurem see kvalifikatsioon on, seda suurem võiks see palk olla. See on iseenesestmõistetav. Kahju, et seda ei ole siiamaani niimoodi tehtud, aga võib loota, et tulevikus selline asi töötab. Aga kahjuks jääb päris palju õpetajaid sellest välja. Ja nagu ma ütlesin, neid õpetajaid, kes ei vasta nendele tingimustele ja kes enam ei saa seda garantiid – just õpetaja alampalga määra, 1820 eurot sellel aastal –, küsimus teile ongi see, kui palju neid õpetajaid on, kes niimoodi kõrvale jäävad. Ja kellele võib pärast selle seaduseelnõu vastuvõtmist maksta mitte õpetajate palga alammäära, vaid lihtsalt riikliku alampalga määra? 

Aitäh! Palun ärge hirmutagu õpetajaid riikliku palga alammääraga! Teie väide on justkui see, et ükskõik milline Eesti töötaja, kellel ei ole riigi poolt kehtestatud kohustuslikku palka, saab Eestis riigi alammäära. See ei ole ju nii! See õpetajate hirmutamine sellega, et nüüd järgmisest aastast on nende palk riiklik alammäär on alatu, sellepärast et see on vale, see ei vasta mitte kuidagi tõele. Õpetajatele makstakse jätkuvalt, koolipidajale makstakse jätkuvalt iga õpetaja eest, kes klassi ees seisab, riiklikku õpetaja palga alammäära pluss 22% diferentseerimisfondi. Nii et mitte mingisugust vajadust maksta õpetajale riiklikku alammäära ei eksisteeri. 

Ma väga loodan, et me enam selliseid hirmutamisi õpetajate suhtes ei tee. Need õpetajaid, kellel ei ole kõrgharidust, kes töötavad täna koolis ja kellel ei ole kõrgharidust ehk kellel on keskharidus või põhiharidus, neid on umbes 1700 17 500 õpetajast. Me räägime väga väikesest hulgast õpetajatest. Ma väga loodan, et see karjäärimudel nügib ka neid inimesi – kas nad on noored või võib-olla mitte nii noored – omandama kõrgharidust kõigepealt ja teiselt poolt omandama õpetaja kvalifikatsiooni sinna kõrgharidusega koos. Väärtustame ikkagi seda, et õpetajaamet on selline amet, mis eeldab kõrghariduse omamist ja eeldab seda, et inimesel, kes lastega töötab, on ka vastav kvalifikatsioon lastega töötamiseks olemas.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Helir-Valdor Seeder. Palun!

Aitäh! Austatud minister! Mina olen küll selle eelnõuga tutvunud, päris põhjalikult lugenud ja osalenud siin aruteludel ka ja kultuurikomisjoni esimehe Liina Kersna käest küsinud ja ma ei ole saanud ammendavaid vastuseid sellele, mis mind on huvitanud ja murelikuks teinud selle eelnõu puhul. Ma kindlasti hääletan täna sellele vastu, see on ilmselgelt toores. 

Küsin ainult ühe aspekti kohta. Ma ei ole siiamaani aru saanud, miks on vaja üldse sellist dubleerivat atesteerimissüsteemi, kus koolid, igaüks ise, hindavad ja langetavad otsuseid, mis puudutavad õpetajate kvalifikatsiooni määramist. See suurendab bürokraatiat, see suurendab ebaühtlust kogu süsteemis, sest iga kool ja koolipidaja hindavad seda erinevalt. See süsteemgi, kus hindamiskomisjonis on koolipidaja – kui seal ei ole vanemõpetajat, siis on seal õpetaja, kes oma kolleegile samas koolis omistab õpetajana vanemõpetaja kutset jne. Teised koolid ei pea seda aktsepteerima sealt kõrvalt. Minu arvates see ei lahenda meie probleemi absoluutselt mitte, mis puudutab õpetajate ühtlast karjäärisüsteemi. Ma pigem näeksin, et see peaks olema sel juhul nii-öelda neutraalne, objektiivne riiklik süsteem, mitte iga kool ise. Ja kuna ma saan aru, et ka pedagoogide ja koolijuhtide hulgas on suur arusaamatus, segadus ja vastasseis, siis see eelnõu ei ole kindlasti küps, et seda vastu võtta. Mis on teie kommentaar minu arvamuse kohta?

Aitäh! No vot, ikkagi selgub, et see eelnõu ei ole teile lõpuni selge. Õpetaja ametiaste ja meisterõpetaja ametiaste on üks ühele seotud kutsekvalifikatsiooniga. Mitte ükski kool ei pea hindama õpetaja kutsekvalifikatsiooni tunnistust, kui see õpetaja kutsekvalifikatsiooni tunnistus on tal olemas. Kui ta on lõpetanud ülikooli õpetajakoolituse erialal või omandanud õpetaja kutsekvalifikatsiooni õpetajate liidus või omandanud meisterõpetaja kutsekvalifikatsiooni õpetajate liidus, siis see ongi täpselt seesama karjääriaste, mille alusel direktor sellele õpetajale karjääriastme määrab. 

Ainuke karjääriaste, mida võib koolis hinnata sõltuvalt sellest – sellepärast et koolid on väga erinevad ja koolid vajavad väga erinevat tüüpi vanemõpetajaid – on vanemõpetaja karjääriaste. Ma ei tea, kust te võtate mingi hindamiskomisjoni reeglid, sest sellist asja seaduses pole olemaski. Kuskil on ilmselt laiali läinud jutt, kuidas hindamiskomisjoni keegi kuskil seaduses ette määrab, et kes seal hindamiskomisjonis olema peab. Vanemõpetaja aste on selline aste, kus sõltuvalt koolist võib see olla väga erinev. Näiteks, toon teile näite. Meil on väga palju üleminekukoole, kus on vaja lõimitud aine- ja keeleõppe tasandil pädevat vanemõpetajat, kes oleks mentoriks ja juhendaks ka oma kolleege just nimelt selle LAK-i, lõimitud aine- ja keeleõppe raames. Sellist vanemõpetaja astet ei ole vaja väga paljudes teistes Eesti koolides. Ehk see ei saa olla tsentraalselt hinnatud süsteem, sellepärast et see on iga kooli põhine vajadus. 

Nüüd, ei vasta tõele muidugi see, et kui vanemõpetaja aste on koolis määratud ja õpetaja on saanud näiteks LAK-õppe metoodiku vanemõpetaja astme, siis see teises koolis ei kehti. See kehtib ka teises koolis. Ma täpsustan lihtsalt neid natuke eksitavaid seisukohti. Sellesama LAK-õppe vanemõpetaja metoodiku astmega saab õpetaja minna tööle ka teise kooli, tal kehtib see LAK-metoodiku vanemõpetaja aste. 

On koole, näiteks seesama Metsküla kool, kus on väga suur osa õuesõppel, loodus- ja õuesõppel. See on ka spetsiifiline, didaktiline ja metoodiline pädevus. Kui Metsküla koolis on vaja vanemõpetaja-metoodikut õuesõppe ja loodusõppe õpetaja koha peal, siis selle saab Metsküla kool endale tegelikult reguleerida, selleks et õpetaja omandaks pädevused ja tõendaks seal koolis, et tal need pädevused olemas on. Nii et suur osa sellest karjääriastmestikust on seotud riiklike kvalifikatsiooninõuetega. Need ei ole paralleelsed, need on üks ühele samad kvalifikatsiooninõuded. 

Vanemõpetajate puhul saab kool sõltuvalt kooli vajadustest määrata seda kooliastet. Ja seal ei ole mingit bürokraatiat. Täpselt samamoodi täna hindab direktor õpetajate kvalifikatsiooni. See on täpselt samamoodi, direktor peab täna läbi vaatama õpetaja kvalifikatsioonipädevused, varasema kogemuse, tema CV, tegema tema vestluse, küsima tema käest, milline tema õpetamiskogemus on, ja selle alusel määrab ära, kas õpetaja vastab kvalifikatsioonile või ei vasta. 

Suur tänu! Sellega lõpetame tänase kolmanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane neljas küsimus on samuti haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele peaministri ülesannetes. Küsib Riigikogu liige Helle-Moonika Helme ja teema on täna sõnastatud "Olukord riigis" viisil. Jah, et siis teema on "Olukord riigis". Palun, Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Me tõepoolest haridusministriga juba trepi peal saime kokku ja arutasime teemat. Ta küsis, mida ma siis küsin, ja ma natuke juhendasin teda. 

Küsimus on järgmine. Hea minister" Te olete öelnud – haridusministrina just nimelt –, et inimesel ei ole ainult kaks sugu – mees ja naine –, vaid neid sugusid võib olla rohkem, teie sõnul ka 20 ja üle selle. Meie tegelikult teame, et see nii ei ole. See jutt mingitest sotsiaalsetest ja tunnetuslikest sugudest on üks inimsusevastane transideoloogia haige diktaat normaalse maailma üle, ja see varsti ei ole enam vaieldav. 

Muu maailm hakkab sellest õudusest tasapisi välja tulema. Mitmed lääneriigid on mitmed viimastel aastatel hakanud selliseid ideoloogilisi programme tagasi tõmbama, sest seal on aru saadud, et see sandistab inimesi, noori ja lapsi. Kui ühiskond tahab ellu jääda, siis tuleb kogu see inimsusevastane ja väärakas transideoloogiate juurutamine ära lõpetada. No kahjuks on selle käigus sandistatud vaimselt ja füüsiliselt juba mitu põlvkonda noori, neid elusid me ei saa kunagi täielikult tagasi. 

Ja vaat nüüd tuli meie Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium välja mingi LGBTIQ inimeste heaolu eelisarendamise edendamise riikliku tegevuskavaga. Suurema osa nende tegevuste elluviimise eest on vastutajaks HTM ja Harno, mille kaudu hakatakse meie noorte ja laste peal seda vaimset sandistust heaolu sildi all ellu viima. Samuti luuakse pidev rahastusmudel läbi Sotsiaalministeeriumi ja Tervisekassa, mis hakkab võimaldama ja soodustama soolise ülemineku sildi all laste ja noorte füüsilist sandistamist. Ja siis veel hakatakse sundkoolitama ametnikke, et nad peaksid LGBTIQ inimestele pakkuma parimaid tingimusi igal pool üle välja. 

No kas meil tõesti millegi muuga siin riigis tegeleda ei ole, kui haigete ideoloogiate ühiskonnale pealesurumisega? Ja ajal, kui pered, puuetega inimesed, haiged, vanurid ja ka täiesti tavalised tööinimesed, kes teie olematu toetusega valitsuse tegevust rahastavad, kannatavad toimetulekuraskuste all. Nad peavad igapäevase ellujäämise nimel mitmel töökohal rabama ja samal ajal nägema, et nende arvelt heldelt rahastatakse igasuguseid LGBTIQ inimesi, transude soovahetusoperatsioone. Ja mitte ainult – see jõle normaalsuse väänamise ideoloogia tahetakse viia ka meie laste ja noorteni, (Juhataja: Teie aeg!) nii et enne, kui see jäledus lõppenud on, saadakse ikka võimalikult paljud meie lapsed ja noored ka vaimselt ja füüsiliselt ära sandistatud. Miks te seda teete?

Aitäh selle küsimuse eest! Teie küsimusest või seisukohavõtust kõlas väga tugevalt välja see, et te vastandate ühiskonnagruppe. Te ütlete, et ärge nendega tegelege, sellepärast et kui te nendega tegelete, siis järelikult te võtate ära midagi kelleltki teiselt. Ehk siis see vastandumine, et kui te tegelete LGBTIQ inimestega, siis te samal ajal teete sellega halba vanuritele, sest te nendega sel juhul ei tegele. See vastandumine on konstruktsioon, mis ühiskonda kogu aeg lõhestab, mis vastandab ühiskonnagruppe üksteise vastu, mis tekitab ühiskonnas konflikte. 

Ja vastupidi, selle plaani osas, mida te praegu pikalt ette lugesite ja kus te seda tõlgendasite, on eesmärk mitte vastandada ühiskonnagruppe, vaid leida selline ühiskonnas toimimise viis, kus kõik inimesed tegelikult tunnevad ennast turvaliselt. Ei vastandata, ei öelda, et keegi ei sobi siia, keegi ei ole kõlblik sellises vormis, nagu see inimene ennast tunneb ja tahab identifitseerida – selle asemel see inimene tühistatakse, visatakse ühiskonnast välja. On väga palju diskrimineerimist. 

Te teate väga hästi seda statistikat, mis puudutab enesetappe. Noorte enesetappudes on väga suur osakaal nendel inimestel, kes tunnevad, et neid on nende soolise sättumuse tõttu tegelikult väga tugevasti kiusatud taga. See on inimese vaimse tervise puhul üks tugevamaid tegureid. Me peaksime ikkagi kõiki inimesi, kes Eestis elavad ja Eesti ühiskonna liikmetena ennast identifitseerivad, toetama ja neid kõiki – neid kõiki! – ühtemoodi käsitlema, mitte nii, et me vastandame neid inimgruppe ja ütleme, et ühed inimesed on väärtuslikud ja nendega tuleb tegeleda ja teised inimesed ei ole väärtuslikud ja ärme nendega tegele.

Suur tänu! Helle-Moonika Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Ega siit polnudki midagi muud oodata, et see vastus selline tuleb ja ega meie ei vastanud, vaid teie vastate, sest teie lõhestate ühiskonda just nimelt sellega, et võtate ühtedelt ressurssi ära – noh, ressurssi on ju vähe – ja antakse teistele. Just nimelt, enesetappe ongi väga palju nende noorte ja laste hulgas, keda see ideoloogia on ära sandistatud. Sellest ma ju räägingi, et kuhu me minemas oleme. Ja mind ikka hämmastab, kuidas igasuguse ühiskondliku toetuseta valitsus peab õigeks suunata sedasama piiratud riikliku ressurssi, millest mul juttu oli, eraldi tegevuskavasse, mis tegelikult puudutab väga väikest osa elanikkonnast, samal ajal kui enamik inimesi tõepoolest ootab riigilt abi eelkõige toimetuleku, tervishoiu ja julgeoleku tagamisel. Samuti on täiesti selge, et selline identiteedipõhine eelisarendav tegevuskava suurendabki just nimelt seda ühiskondlikku polariseerumist ja selle kaudu ka usaldamatust riigi suhtes. 

Aga tuleme nüüd valdkonda, mida kureerib HTM ehk koolid. Miks peab riik looma eraldi ideoloogilise tegevuskava ja viima selle muu hulgas koolidesse olukorras, kus õpetajate koormus on niigi üle mõistuse suur, õpetajate puudus epideemiline ja eestikeelsele õppele üleminek on niigi kogu koolisüsteemi tõsise pinge alla pannud? Miks paneb riik sellises olukorras koolidele ja õpetajatele täiendava ideoloogilise koormuse, selle asemel et keskenduda hariduse põhifunktsioonile, õpetamisele ja hariduse kvaliteedile? 

Siis veel üks väga oluline küsimus tegelikult. Kuidas tagatakse lapsevanematele reaalne õigus otsustada ja sekkuda, kui nad ei pea õigeks maailmavaateliste või ideoloogiliste teemade käsitlemist oma laste hariduses? Kuidas saavad need lapsevanemad, kes ka meil siin Eestis jagavad USA presidendi seisukohta, et on ainult kaks sugu, mees ja naine, tagada, et nende lastele ei õpetataks koolis midagi muud? Millised konkreetsed valikud ja õiguskaitsevõimalused on lapsevanemal siis, kui ta leiab, et kool on astunud üle hariduse piiride? Ja kas lapsevanemal on praktikas õigus öelda ei või on see tegevuskava koolidele ja lapsevanematele sisuliselt kohustuslik?

Aitäh! Ma nüüd ei tea küll, mis tegevuskavast te räägite ja mis tegevuskava puhul ideoloogiliselt hakatakse inimesi koolikavas töötlema. Ma siiski täpsustan, et see tegevuskava, millele te ilmselt viitate, ei ole tegemist koolidele sisse surutud tegevuskavaga. (Hääled saalist) Las ma nüüd vastan küsimusele. Te küsisite, ma vastan. Ma püüan vastata, sest teil on väga ideoloogiliselt kallutatud küsimus. Ma püüan kuidagi välja saada selle, millest tegelikult jutt käib, võttes ümbert selle ideoloogilise vahu maha, et püüaks rääkida sellest, millest päriselt jutt käib. 

Koolides ei ole tegemist mitte mingisuguse ideologiseeritud kavaga, mida keegi on koolile kuskile saatnud. Sellist asja ei ole. On olemas kava, mis eeldab seda, et inimesed, kes laste ja noortega töötavad, oleksid teadlikud sellest, mis puudutab laste ja noorte identiteeti, enesemääratlusi, ja see teadlikkus tuleb lihtsalt nende inimeste puhul kasvatada. See ei ole ainult õpetajad, seal on noorsootöötajad, sotsiaaltöötajad, väga suur valdkond inimesi, kes nende inimestega koos töötavad. 

Ja lihtsalt lõpetuseks, võib-olla me erinemegi teiega siin selles arusaamas, et minu nägemuse järgi Eestis iga inimene loeb. Ei ole nii, et me võtame ühelt inimeselt ära ja anname teisele, vastandame ühiskonnagruppe, tekitame ühiskonnas tunde, et keegi tegelikult ei sobi siia gruppi. Keegi on tegelikult selline, kes Eesti väärtusruumi ei sobi, keegi on selline, kes ei peaks siin olema, kes ei peaks ennast ühiskonnaliikmena tundma, sest ta teie arvates ei sobi siia. Minu nägemus ja suhtumine on sellesse teistsugune. Iga inimene Eestis loeb, iga laps loeb ja kui see laps vajab täiskasvanu mõistmist omaenda suurte murede lahendamisel, siis see mõistmine tuleb tekitada ja täiskasvanul peab olema võimekus ja oskus seda last toetada.

Suur tänu! Lisaküsimuse selle teema kohta esitab Mart Helme. Palun!

Aitäh! No ei loe iga inimene. Rein Veidemann ei loe. Rein Veidemanni arvamus kuulutati sobimatuks ja ta ei loe. Minu arvamus erineb teie omast ja tegelikult teie mustvalges maailmas mina ka ei loe. Ma ei loe lapsevanemana, ma ei loe sellega, et ma olen jõudnud teatud vanusesse. On täiesti selge, et Eestis vanemaid inimesi diskrimineeritakse nii töökohtade saamisel kui ka ühiskonnas tervikuna, tahate eutanaasiat hakata meile peale suruma. See teie režiim, millel ei ole avalikkuse toetust, viib Eesti kiirkorras hävingule. Ja teie julgete süüdistada neid, kes küsimärgistavad seesuguste ideoloogiliselt arusaamatute ja reaalsusele mittevastavate ideoloogiate sunniviisilist pealesurumist ühiskonnale. Kui te ütlete, et sellist asja ei eksisteeri, no jumal, kas te valitsuses ei võtnud siis vastu seda LGBTQ – ma ei tea, mis kuradi tähed seal veel on – arengukava? Võtsite ju. Arengukava on ju olemas, avalikkuses on seda tutvustatud, või tegevuskava – kõik on seal olemas. Kuidas koolidesse tuleb minna, kuidas õpetajaid tuleb teha, kuidas töökohtades tuleb hakata konverentse, seminare ja mida iganes korraldama – see kõik on olemas. Kui teie valitsusliikmena seda ei tea ja eitate, siis on teil viimane aeg sellest valitsusest lahkuda, tagasi astuda ja öelda, et ma olen ebakompetentne või et ma ei toeta või et ma ei saa aru, mis see on, ja minge ära. Nii lihtne see on. Aga tulla meile siin rääkima, et iga inimene loeb, siis ennistage kõigepealt tagasi Rein Veidemann ja teie kõrval istuv Tsahkna ennistagu tagasi Jaap Oro, kes lasti lahti sellepärast, et ta julges anda realistlikku nõu – realistlikku nõu! – presidendile, kelle asi oli otsustada, kas ta kuulab seda nõu või mitte. See oli presidendi asi ja suursaadiku asi oli talle jagada seda infot, missugused meeleolud valitsevad.

Teie aeg!

Ja tulla meile rääkima, et iga inimene loeb. No ei loe! Tehke mulle nüüd selgeks, kuidas teie režiimi tingimustes iga inimene loeb.

Aitäh! Proua minister, palun!

Ma saan aru, et oli retooriline küsimus, kuidas meie režiimi tingimustes iga inimene loeb. Vaadake, teatud ametites – on see suursaadik, on see ERR-i nõukogu esimees – on inimestel vastutus. Vastutus oma sõnade eest, vastutus oma tegude eest. Ja need kaks juhtumit, mida te näitasite, on väga tugevasti seotud mitte konkreetse inimese osalemisega ühiskonnas või selle inimese õigusega midagi arvata, omada mingeid hinnanguid, mingeid arvamusi. Mitte selles ei ole küsimus, küsimus on selles ametis olemise vastutusega, selle ameti, selle institutsiooni vastutusega teatud asjade eest. Nii et see ei ole küsimus inimesest, see on küsimus ametist ja institutsioonist.

Suur tänu! Lõpetame tänase neljanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Ka viies küsimus on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele peaministri ülesannetes. Küsib Riigikogu liige Jaak Aab ja teema on energiamajanduse arengukava. (Saalis kõneldakse.) Jaa, aga nüüd, palun, Jaak Aab.

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud minister! Täna siin ka peaministri asendajana! Mõni nädal tagasi jõudis energiamajanduse arengukava 2035, kaua tehtud – ei tea, kas kaunikene, sellest me kohe räägime – Riigikokku. See oli arutelul majanduskomisjonis, keskkonnakomisjonis ja ka saalis energeetika- ja keskkonnaministri esitatuna. See oli juba viies versioon. No mis me sellest siis nüüd teada saime? 

Esiteks saime teada, et meie energiatootmise defitsiit pidevalt suureneb. Aastal 2024 imporditi kolmandik siin tarbitud elektrienergiast, aga selle impordiga, nagu teate, on erinevaid riske. Nagu me nägime, Estlink 2 oli mingil ajal tööst väljas, see lihtsalt lõhuti ära või läks katki, täpsemat versiooni ei tea. Lõppkokkuvõttes me saame loota siin Eestis siiski nendele tootmisvõimsustele, mis meil Eestis on. Jah, me teame ju, et põlevkivielekter ei pääse turule, ei pääse tarbijani, kuna ta on lihtsalt turuhinnas, börsihinnas nii kõrge. Teda on vaja, me maksame järgmine aasta põlevkivielektrile 60 miljonit peale, et ta oleks meil võimsuse reservis. Ega see on tark asi, kui meil muid reserve ei ole, siis tulebki neid üleval hoida. 

Aga kui me vaatame nüüd mõned aastad ka edasi, siis seda ambitsiooni energiamajanduse arengukavas on järjest vähendatud. Kui me räägime maismaatuuleparkidest, meretuuleparkidest, ka juhitavatest võimsustest, mida 2030+ on kindlasti üle 700 megavati vaja, siis ei ole ühtegi otsust valitsuselt tulnud viimasel ajal, et me jõuame nende tootmisvõimsusteni. Milles see probleem on? Kas te oskate seletada kui üks valitsusliidu osanik ja teie erakonna delegatsiooni juht?

Aitäh selle küsimuse eest! Mina pean ENMAK-i, mis Riigikogu aruteludele saadeti, kõige realistlikumaks energeetika vaates, pikaks plaaniks, mis Eestis viimase kümne aasta jooksul tehtud on. Sel hetkel, kui see valitsus energeetikateemasid arutama asus, oli meil väga suured ideoloogilised, ma nimetan neid ideoloogilisteks erimeelsusteks, vaidlusteks, konsensuse ja kokkulepete otsimise perioodiks. Tõepoolest oli ühel toonasel koalitsioonipartneril, tegelikult sotsiaaldemokraatidel, väga tugev ettekujutus, et maismaa ja meretuule suures mahus kiiremas korras ülesehitamine viib meid 2030. aastaks täiesti, sajaprotsendiliselt taastuvate energiaallikateni ja ka ilma selleta, et me peaksime tegelikult importima.

See energiamajanduse arengukava, mida te täna näete, on realistlike arvutustega ja tõdeb, et seda eesmärki saavutada ei ole võimalik. Maismaa ja meretuule nii suure mahu ülespaisutamine ei ole realistlik, selle ületoodang läheb tarbijale lõpuks väga tugevasti maksma. Selle tulemusena on tänase energiamajanduse arengukava üheks peamiseks kriteeriumiks, mille järgi on energiavajadus hinnatud, mitte ainult maht, kui palju turule energiat toodetakse, mitte ainult ühendused ehk tarnekindlus, vaid tegelikult ka lõpphind, arvestades kõikvõimalikke toetusi, mida nende mahtude või võimekuse ülesehitamiseks maksumaksjalt küsitakse. 

Juurde on tulnud tegelikult juhitavaid võimsusi. Aga juhitavate võimsuste ülesehitamise realistlik ajaplaan on ENMAK-is palju realistlikum, kui oli see, mis oli eelmises. Ehk me näeme, et aasta 2035 on pigem see hetk, kui meil on piisavalt juhitavaid võimsusi ja suudame põlevkivienergeetikast lõplikult väljuda. See põlevkivienergeetika on meile kallis, me maksame peale ka sõltumata CO₂ hinnast. Põlevkivi omatootmine on ka täna tegelikult turul kallis. Aga see realistlik plaan ei ole mitte 2030, vaid 2035 lähtuvalt ENMAK-ist. Ma hindan seda plaani oluliselt realistlikumaks kui eelmises versioonis. Nii et see arengukava, mida te praegu Riigikogus arutate, ma pean väga-väga realistlikuks, väga hästi läbi planeerituks. Ma väga loodan, et see on see energeetikas võetud pikk suund, pikk plaan, mida ka järgmised valitsused ei hakka ümber pöörama, sellepärast et see oleks Eestile väga tugevate negatiivsete tagajärgedega. 

Nagu me oleme näinud, meil kümme aastat on tegelikult puudunud väga selge energiapoliitika ja on puudunud selles energiapoliitikas ka pikk plaan. Me oleme teinud väga palju ad hoc otsuseid, mis on meile väga palju maksma läinud. Ja eriti valusalt käis see kõigi meie rahakoti pihta 2022. aastal, kui algas sõda.

Suur tänu! Jaak Aab, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Tänan, austatud esimees! Ma ei ole siiski paljuski sellega nõus, mis te räägite. Kui energiamajanduse arengukava erinevad versioonid, mida on juba viis tükki – see on viies, on ju, 2021. aastast – pidevalt vähendavad konkreetsust ja ambitsiooni, kuidas meil uued tootmisvõimsused turule tulevad ja mida selleks vaja teha on, vaid kirjeldavad situatsiooni ja ambitsiooni pidevalt vähenevat. Need tootmisvõimsuste numbrid on järjest vähenevad selles dokumendis. 

Ma kirjeldasin, et kolmandikku me impordime, ja ma ei näe energiamajanduse arengukavas ega valitsuse otsustes ega ministeeriumi tegevuses mitte ühtegi konkreetsust, kuidas me seda defitsiiti vähendame. Meie lähiriikidest on nii Lätis, Leedus kui ka Taanis jätkuvalt see 100%. Selle protsendi üle me võime vaielda. Jah, ka 80% võib-olla on mõistlik juhutaastuvenergiat. Me teame, et koostootmisjaamad annavad ka taastuvenergiat teatud osa juurde, aga selle protsendi üle ma ei tahagi vaielda. Ma räägin lihtsalt, et meil ei ole neid tootmisvõimsusi. 

Lätis on kehtestatud planeeringuga hetkel ehituses 450 megavatti, Leedus 650 megavatti, Soomes 1900 megavatti ja Rootsis 1000 megavatti uusi tuuleparke. Meil ei ole ühtegi. Viie aasta jooksul on väljastatud kaks ehitusluba, mis mõlemad on kohtus vaidlustatud. Eeltöö eelmiste valitsuste poolt siiski oli tehtud. Oli kehtestatud merealapaneering, olid muretsetud radarid, et võtta maha riigikaitselisi piiranguid tuulikute ehitamiseks. Aga sealt edasi nagu otsuseid ei tule, käibki mingi poliitiline kemplemine. 

Miks sotsiaaldemokraadid hoidsid ka meretuulepargi arendamise teema pildis, oli see, et maismaale selle esialgu ennustatud mahu järgi neid tuulikuid ei ole võimalik teha. Seal on erinevad piirangud, kogukondade vastuseis ja nii edasi. Järelikult peaks ka meretuul seal kõrval kuskil olema, aga kõik need arendused seisavad. Lahendust ei ole. Mida te kavatsete teha siis nüüd, kas või lähiajal, otsustena, et see olukord muutuks?

Aitäh! Tootmisvõimsuste numbrid on vähenenud. On tõesti vähenenud, sellepärast et sotsiaaldemokraatidega koos valitsuses olles tehtud energiamajanduse arengukava tootmisvõimsuste numbrid olid üle mõistuse ambitsioonikad. Need ei olnud tegelikult realistlikud. Eestis on väga palju tehtud arengukavasid, mis on unistuste ja suurte soovide nimekirjad. Ma arvan, et meil on aeg pigem liikuda sinna, et teeme palun realistlikke arengukavasid, mida ka päris realistlikult on võimalik ellu rakendada. Nii et see tootmisvõimsuste palju realistlikumaks planeerimine on uue ENMAK-i väga suur tugevus. 

Mis puudutab maismaa- ja meretuult, siis meretuul on teadupärast umbes kaks korda kallim kui maismaatuul. Umbes kaks korda, võib-olla natuke vähem kui kaks korda. Samal ajal on maismaatuule planeeringutes mahud üleplaneeritud võrreldes sellega, mida me arvutustelt näeme, et meil maismaatuules vaja on. Meil oli arenduses oluliselt rohkem planeeringuid kui see, mida Eesti tegelikult meretuule ja maismaatuule kombinatsioonis vajab. Sellel hetkel minna ja teha vähempakkumine meretuule peale, mis on kaks korda kallim kui maismaatuul, oleks väga tugevasti üledimensioneerinud Eesti energiatootmise ja me oleks väga kallist hinda pidanud kõik järgmised 20 aastat selle energia eest maksma. 

Jah, tõepoolest, vahepeal on toimunud väga suur muutus. Meil on toimunud kohalike omavalitsuste valimised, mille tulemusena on meil märkimisväärselt kahanenud planeeringute arv. Ehk siis see arv, mida me veel arvestasime planeeringutena maismaatuule osas selle aasta kevadel, on kahanenud pärast kohalike omavalitsuste valimisi. Aga ta ei ole siiski sellises seisus, et me ei suudaks maismaatuulega tegelikult ära katta Eesti energiavajaduse, ka selle vajaduse, mis meil aastaks 2035 on vaja, et taastuvenergiale sajaprotsendiliselt üle minna. 

Nüüd, Kliimaministeerium koos Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumiga praegu teeb kriisikaardistust, et milline on meil seis maismaatuule planeeringutega – kas meil on vaja teha seal kohandumisi tulenevalt sellest, et kohalikel valimistel tõepoolest võis olla tekkinud muutus ja osa planeeringuid on lõplikult nii-öelda plaanist maha võetud, mille tõttu me ei saa arvestada enam nende planeeringutega. Ma väga loodan, et ENMAK-i vastuvõtmise hetkeks on meil need täpsustused teada ja me teame, mida me peaksime tegema järgmiste sammudega. Selle taga seisab täna ka täiendava 2 teravatt-tunnise maismaatuule vähempakkumise väljakuulutamine. Ta seisab osaliselt ka selle taga, et lisaks sellele, et me maismaatuult juurde võimsustena ehitame, on meil vaja tegelikult ka suuremahulisi salvestusi. Selleks on vaja seda krediidimeedet, mida Kliimaministeerium praegu välja töötab.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab kolleeg Riina Sikkut. Palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Plaanid on kahtlemata tähtsad ja seda poliitilist vaidlust ambitsioonikuse üle me võime pidada pikalt. Aga see, mis huvitab nii ettevõtjat kui ka inimest, on see, kuidas need plaanid realiseeruvad. 

Samal ajal, kui meie peame siin saalis huvitavaid arutelusid, meil defitsiit süveneb. Me ostame järjest rohkem energiat mujalt sisse ja ise me ei suuda tarbimiseks vajalikku energiat tagada. Me tegelikult teame seda. Me teame seda mitu aastat. Ka praegune energiamajanduse arengukava, nii nagu kolleeg Jaak küsis – see mure ei ole mitte selles, mis see ambitsioon on, vaid selles, et ka madalama ambitsiooni realiseerimiseks ei ole konkreetset plaani ehitatud. 

Aga küsin selle aspekti kohta, mis veel kajastust pole leidnud. Jaa, meretuul on märkimisväärselt kallim kui maismaatuul. Kui on midagi veel kallimat kui meretuul, siis see on tuumaenergia. Eestis, kus ei ole eeldusi ei tehnoloogia olemasolu, teadmiste ega regulaatori puhul, on suund aktiivselt tuumajaama rajamisega tegeleda olukorras, kus kohalike valimiste valguses ka kohalike inimeste – Viru-Nigula vallavanemakandidaatide debatt oli ilusti – nende ootus on, et kui tuumajaam tuleb, siis selle peab ehitama riik. 

ENMAK-is öeldakse väga selgelt, et tuumajaam võib tulla, aga riik mitte mingil juhul mitte mingisuguseid kulusid sellega seoses ei kanna. Mis iseenesest on vale, sest me juba praegu kanname neid kulusid. Aga panna nii palju ressurssi, taga ajamaks tehnoloogiat, mida olemas ei ole, ja jätta realiseerimata sammud, mis meil võimaldaks energia defitsiiti katta – see tegelikult on vastutustundetu. Kuidas teie näete tuumajaama osas edasisi arenguid Eestis?

Aitäh! No vot, see on jälle hinnanguline suhtumine. Mina ei arva, et täna tuumajaama ettevalmistuse või riigi poolt tehtava raamistiku – töö, mida riik peaks tegema selleks, et see tuumajaam potentsiaalselt turutingimustel üldse Eestisse võiks tulla –, nende turutingimustel toimimise eeltöö on vaja riigil ära teha. See oleks nüüd üüratu hind võrreldes sellega, kui palju riik oleks tegelikult pidanud – pigem maksumaksja, isegi mitte riigieelarvest – maksma meretuule eest, kui me oleks teinud vähempakkumised meretuule eest. Need on suurusjärkudes mittevõrreldavad investeeringud. Ehk see, et riik teeb ära oma eeltöö selleks, et turutingimustel potentsiaalselt, kui on selliseid tootjaid, kes täna Eesti turul näevad, et tuumaenergia tootmine on Eesti turul kasulik ja kasumlik, tulevad seda tegema, aga selleks peavad siin eeltingimused täidetud olema ja neid eeltingimusi riik täna ka täidab. 

Me oleme läinud seda teed pidi, et suur osa neist võimsustest, mida ka energiamajanduse arengukava ette näeb, luuakse turutingimustele. Ehk siis võimalikult väheste toetustega. Esialgsed toetused on suuremad ja sealt toimub nende toetustega samm-sammult väljaastumine. Järgmine samm, mida me teeme, kaks sammu tegelikult. Üks samm on vähempakkumise väljakuulutamine loodetavasti jaanuarikuus maismaatuule 2 teravatt-tunni mahu raames. Ja teine suur asi, mida riik peab tegema, on laenukäendusmeetme väljatöötamine suuremahuliste energiaprojektide jaoks, kas see on siis suuremahuline salvestus, on see tuumajaam, on need meretuulepargid. Need tulevad pigem turu vastu, lähtuvalt turuvajadusest, aga riikliku potentsiaalse käendusmeetmega laenule.

Suur tänu! Lõpetame tänase viienda küsimuse käsitlemise.

Lähme edasi. Tänane kuues küsimus on täpselt samuti haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele peaministri ülesannetes. Küsib Riigikogu liige Priit Sibul ja teema on segadused ja hanked Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuses. Priit Sibul, palun!

Suur tänu, austatud Riigikogu esimees! Hea minister! No tõsi ta on, et ma ei kuulu teie valdkonda, aga eile ma kaitseministriga suhtlesin ja tean, et ta on teile osaliselt infot edastanud. Mul on küsimus. Kas teile on teada, et nüüd, kus meil pole juba pool aastat kaitseinvesteeringute keskuse juhti, me endiselt otsime teda – nüüd on teada andnud ka asetäitja, et ta jaanuaris lahkub –, kas need hanked, mis oli planeeritud, on kõik tehtud? Ja teiseks, kuigi see, kui ma õigesti tean, ei puuduta valitsuskabinetti, kantslerite küsimusi arutatakse valitsuskabinetis, aga suurte ametite juhte mitte. Aga kas teile nii-öelda kabinetiliikmena on teada, et Eesti ühel suurimal ametil ei ole pool aastat juhti, esimene konkurss luhtus, teise konkursi kontekstis muudeti tingimusi, nüüd mingil arusaamatul põhjusel on seda pikendatud. Ma saan aru, et tegemist on anomaaliaga. Ja mitte ainult mina, vaid ka tippjuhtide kompetentsikeskuse juht Maria Kütt kirjutab, et tunnetus on õige, et päris tavapärane protsess see meil ei ole ja see põhjustab teatavat ebamugavust ka valiku komisjonile. Me paneme täiendavaid vahendeid, ja mitte vähe, järgmisse aastasse. Milline on see teie parim teadmine, mis on see põhjus, et meil endiselt kaitseinvesteeringute keskusel juhti pole, ja kas seda on valitsuskabinetis arutatud? Kui ei ole, kas teie arvates peaks selliseid teemasid seal arutama, et me kõik saaksime aru, mis on see probleem.

Aitäh selle küsimuse eest! Mul kahjuks puudub parim teadmine, kuna valitsuskabinetis seda küsimust arutatud ei ole. Mul on üksnes info, mida ma eile teie küsimust nähes palusin Kaitseministeeriumil mulle esitada, aga ma eeldan, et te teadsite infot ka ise, sest te olete kaitseministrilt selle juba otse saanud. Loomulikult ei ole hea see olukord, kui väga pikalt niivõrd olulisel ametil juht puudub. Eriti arvestades praegust sõjaolukorda on Eesti vaates tegemist üliolulise ametiga, aga vähemalt on kaitseminister ja Kaitseministeerium meile kinnitanud, et sellel aastal on RKIK toiminud hästi, vaatamata sellele, et pool aastat juhti olnud ei ole. Selle aasta lõpus neil jääke ei ole, mis tähendab tegelikult seda, et hanked on läbi viidud nii, nagu hanked planeeritud olid. Olulisi mahajäämusi riigikaitsehangetes ei ole. See info on see, mis minul olemas on, ma pean seda usaldama. 

Aga iseenesest on tänuväärne, et te selle teema vastu huvi tunnete, sest tõepoolest, tegemist on Eesti riigikaitse seisukohalt üliolulise küsimusega, kes seda asutust juhib ja kas selle asutuse võime täita talle pandud ülesandeid on oma võimete maksimaalsel kõrgusel. Nii on.

Suur tänu! Priit Sibul, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Suur tänu! Mulle ka öeldi, et hanked on läbi viidud ja muretsema ei pea. Küll aga olen ma varasemalt avalikest ja Riigikontrolli raportitest lugenud, et üks on hangete läbiviimine. Ja teine on see, kas me oleme saanud või saamas hangete tulemusena hangitavaid vahendeid, näiteks relvasüsteemid või muud asjad. Seda ma tegelikkuses endiselt ei tea ja seda me tõenäoliselt saame teada tagantjärele. See on üks nüanss. 

Küsimus ka see, et kas on arutatud, kuivõrd me räägime hangetest ja riigihangetest, aga kas kontekst, kus tegelikult kõik praegu hangivad ja toimetavad, kas see, et me oleme endiselt ja ainult riigihangete süsteemi kontekstis on õige, või on valitsuskabinetis arutatud ka kaitseministri ettepanekul, et võib-olla peaks kasutama ka mingit teisi hanke meetodit, et me saaksime võimekuse? Kui meil on raha, mida valitsus järgmise aasta eelarvesse on lisanud päris olulisel määral, siis me ei tegeleks ainult hangete väljakuulutamise ja hankimisega, aga tegelikult neid võimekusi ei saa ega saavuta, kuigi raha on olemas, sest kõik tegelevad praegu hankimisega. See on üks küsimus. 

Ja teine on see, et teie enda haldusalas on ka ju päris suur, kui me võtame Harno, päris suur amet. Lihtsalt paralleelina, et kui Harno juht peaks ära minema, otsustatakse Harno eelarvet kordades kasvatada ja siis juhti pole pool aastat ja siis, ma ei tea, kas või kuidas üldse tuleb kõne alla, et minister veel venitab poolteist kuud, millest keegi muu aru ei saa.

No ma ei kommenteeriks selles mõttes personalivalikuid ja otsuseid, eriti kui seda personali valitud ei ole, kui see konkurss kuulutati läbikukkunuks, siis järelikult oli põhjust mitte usaldada neid inimesi piisavalt, kes seal konkursil tol hetkel osalesid. Ma usun, et nii komisjon kui ka minister teevad ikkagi selle valiku ja tahavad teha selle valiku, mis Eestile kõige parem on. 

Nüüd, mis puudutab kaitsehankeid, siis minu teadmisel on täna Eesti riigihangete seaduses kõik julgeolekulised hangete erisused juba olemas. Neid on võimalik kasutada ja eeldatavasti neid ka kasutatakse. See, mida kabinet viimasel ajal arutanud on ja mis ilmselt seadusena liigub ka varsti Riigikogusse arutelule, on kaitseobjektide rajamise planeeringute puhul teatud muudatuste tegemine, selleks et kaitseotstarbeliste objektide rajamine oleks ka Eestis kiirendatud. See tuli siin väga selgelt välja ka riigipiiri ja Saatse saapa teemaga. Nii et valitsus on teinud samme selleks, et Eesti kaitseotstarbel tehtavad tehingud ja ka kaitseotstarbel ehitatavad rajatised toimiksid kiiremini, sellepärast et keegi ei oota ega hakka ootama, kui neil ikkagi päris tahe Eestit rünnata on selle järgi kuni meie oma protseduurid tehtud saame. Ma väga loodan, et need asjad liiguvad meil piisavalt kiiresti. Täna mul põhjust kahtlustada, et RKIK oma hangetega hakkama ei saa, ei ole. 

Saan aru sellest murest ja tõesti sellest näitest, et kui asutuse eelarve kasvab mitte isegi kahekordselt, vaid mitmekordselt ja samal ajal asutusel puudub juht, siis see seab väga suured riskid sinna. See asutus peaks olema riski maandamise projektis. Ma väga loodan, et Kaitseministeeriumil on riskide maandamise projekt, et seal on ikkagi juhtimine paigas nii kaua, kuni asutusele saadakse pädev juht. 

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Andres Metsoja. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud ministrid! Hea minister peaministri ülesannetes! Tõepoolest, ma käsitleks natuke võib-olla kitsamalt Pärnumaa loogikat ja jätkaks kaitsevaldkonna küsimusega. Mul on õnn elada valimisringkonnas, kus ühes otsas KIK-i pärast tehakse sood, inimesed vaidlustavad, ja teises otsas ehk Tõstamaal rajatakse kaitsetööstusparki ja taas kord seda tegevust vaidlustatakse kohtu kaudu. Kuidagi mulle tundub see olukord järjest kummalisem, et valitsus on võtnud nõuks alati tulla siia parlamendisaali tegevuste ja planeeringuvaldkonna lihtsustamistega, et teeme midagi lihtsamaks, kiiremaks, et saavutada edu ja soovitud eesmärk. Aga järjest enam me näeme, et tegelikult see ei too edu, vaid toob hoopis uued probleemid. 

Ma tahakski liikuda selle küsimusega konkreetselt nüüd ikkagi selle kaitsetööstuspargi rajamise suunas ja ka valitsuse idee suunas, et on plaan teha kaitsetööstusparkide rajamine lihtsamaks. Me näeme, et taastuvenergeetika osas me oleme jooksnud täiesti tupikusse. Ise te rääkisite, et kohalikud valimised olid. Tegelikult me neid alasid ei leia. Kas valitsus on kaalunud ka seda, et äkki oleks mõistlikum tee ikkagi kogukondadega püüda saavutada kokkulepped, et kaitsetööstuspargid ja taastuvenergeetika alad loovad sinna piirkonda konkurentsieelist? Lisaks sellele nad võtavad võib-olla keskkonnast midagi ära, aga ainult sellise õigusliku jõuga püüda sõita üle ja lihtsustada ei too tulemust. Äkki te saate natuke avada, mida täpsemalt lihtsustamise käigus soovitakse teha ning kuidas see edu ja võit peaks riigile ja Eesti elanikule saabuma?

Jaa, aitäh! Te viisite kokku selle, et valitsus on lihtsustanud planeeringute seadusi, aga ometigi selle tulemusena justkui on probleemid suuremaks läinud. Probleemid ei ole läinud suuremaks vaidlustamisel mitte selle tõttu, et valitsus on midagi lihtsustanud, vaid tegelikult selle tõttu, et meil on täna olemas tehnoloogia, mis suudab kaebusi esitada, vormistada ja koostada 30 sekundiga. Selle tehnoloogia tulekuga on kaebuste hulk massiliselt suurenenud ja need on toodetud tehisaruga, need on kaebuste dokumendid, ja see on tekitanud väga suure koormuse menetlemisel. See on küsimus, mille on ka justiitsminister korduvalt valitsuskabineti lauale toonud, et mismoodi reguleerida tehisaruga tehtavaid kaebusi, kus tegelikult taga väga palju ei ole inimeste enda tööd, vaid kasutatakse tehisaru selleks, et venitada vaidlusi ja arutelusid planeeringute üle. See on tegelikult tõsine väljakutse kohtusüsteemile. 

See, mis puudutab riigikaitselisi objekte ja nende ehitamise ja menetlemise lihtsustamist – see ei tähenda seda, et inimesi ei informeerita või inimestega asju läbi ei arutata. Minu teada sel hetkel, kui Kaitseministeerium tuli ettepanekuga kahes piirkonnas kaitsetööstuspargi rajamiseks, oli eelnevalt tehtud tööd kohaliku omavalitsusega nendes kahes piirkonnas, kus kaitsetööstuspargi rajada planeeriti, aga keda see kohalik omavalitsus esindab, kui mitte kohalikke elanikke. Tegemist on kohalike elanike esindusõigusega organisatsiooniga, kes tegelikult toetab kaitsetööstuspargi rajamist sinna. 

Ma arvan, et inimestega suhtlemine on kindlasti hädavajalik, aga me peame võitlema ka sellega, et meil neid protseduure kasutatakse ära. Kahjuks on täna neid lihtsam ära kasutada, sellepärast et tehisaru aitab ära kasutada. Võtame ette ka hüpoteetilise olukorra, et seda tehisaru kasutab ära Eesti kaitsetööstuspargi vastase õigusvõitluses mitte Eesti kodanik, vaid seda kasutab ära keegi, kes ei ole Eesti kodanik ja kes tegelikult soovib Eestile halba. Ka see on täna tegelikult võimalik. Nii et me peame väga tugevasti jälgima oma julgeolekupoliitilisi huvisid, et kes tegelikult vaidlustab, kellega tegelikult vaidlust peetakse ja mis on selle vaidleja eesmärgid, kui nad seda vaidlust peavad.

Suur tänu! Anname nüüd Kristina Kallasele pisut puhkust, sest kaks järgmist küsimust on valitsuse teistele liikmetele.

Tänane seitsmes küsimus on rahandusminister Jürgen Ligile, küsib Riigikogu liige Anastassia Kovalenko-Kõlvart ja teemaks on valitsuse otsused. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud esimees! Austatud rahandusminister! Mul on täpsem küsimus kaughasartmängumaksu langetamise kohta, ehk siis maksulangetus, mis puudutab veebikasiinosid. Tänaseks on see vastu võetud. See on nüüd mitmeid nädalaid tekitanud laiemat poleemikat, justkui see on ühe konkreetse koalitsioonisaadiku punkt ja võib-olla ka konkreetse lobisti huvide esindamisel tehtud. Eraldi teema oli ka sellest, et sellest võis sõltuda riigieelarve vastuvõtmine. Võib-olla nendele poliitilistele asjadele isegi ei tahaks nii palju tähelepanu pöörata. Pigem soovin pöörata tähelepanu sellele, millised on võimalikud riskid ja tagajärjed. Ma saan aru, et seda analüüsi on teinud ka Rahandusministeerium. Mõned riskid on toonud Rahapesu Andmebüroo juht. Seda on ta toonud ka Riigikogu komisjonile ja rääkinud nendest, et muidugi on võimalik nii-öelda musta raha laekumine, on võimalik ka see, et tuleb eraldi mainerisk Eesti riigile. Ma saan aru, et ka teie isiklikult olete olnud päris kriitiline üksiku maksu langetamise suhtes. 

Kas te võib-olla saate välja tuua, milliseid riske teie näete, mis ohte teie näete, ja võib-olla ka Rahandusministeeriumi lähenemiselt? Kas on oodata, et selle tulemusel täiendavalt hakkavad maksud laekuma, nagu on siin väidetud, või on hoopis vastupidine efekt? Millised on võib-olla suuremad ohtud ja riskid, mis võivad selle muudatusega kaasneda?

Aitäh! Te küsite valitsuse otsuse kohta. See ei ole valitsuse otsus. Ma endiselt kinnitan, et mina sellist eelnõu ei toeta, sellist poliitikat ei toeta. Olen selle eest hoiatanud koalitsioonipartnereid ka. Ja seal ei ole isegi küsimus riskis, vaid garanteeritud rahapesus. Hasartmängudes liigub väga palju rahapesu. Asi ei ole selles, kas raha tuleb või ei tule, millele see on taandatud. Väga tõsimeeli oli siin pühapäeval isegi telesaade, "Aktuaalses kaameras" vist, käsitleti asju vaid selles, et see rikub riigi mainet. Ja sellepärast riigid ikkagi liiguvad tegelikult teises suunas. Nad püüavad hasartmängutegevust pigem piirata, mitte soodustada, sealhulgas ei löö üle teiste riikide pahesid.  

Seal telesaates jäi sihuke tore mulje, et me sihime Soome turgu. Miks me siis Soome pahesid soosime? Mul jäi see täitsa küsimata. Me ei prognoosi sealt tegelikult ka rahalist laekumist, aga see võib olla tundmatu maa. Tõepoolest, kui väga intensiivse tegevusega, siis võidakse siia saada neid mängijaid küll.  

Aga te küsisite, mismoodi me neid riske siis vähendame. Kõigepealt, Rahapesu Andmebüroo saab selleks lisajõudu, et ta hindaks nii osalejaid kui ka korraldajaid. Litsentsi saamisel peab ta kontrollima nende fit and proper kriteeriumide täitmist ja sellele vastavalt annab Maksu- ja Tolliamet selle loa. Rahapesu Andmebüroo muidugi pääseb juurde paremini rahvusvahelisele teabele.  Aga muidugi, ega siin ei ole küsimust, kas rahapesu sel juhul suureneb või väheneb. Kindlasti ta suureneb, kui me ei saa seda järelevalvet tugevasti paremaks ja neid turule pääsijaid paremini ei kontrolli kui seni. Aga see on väga ressursimahukas ja madala kasuteguriga tegevus.

Aitäh! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Austatud rahandusminister! Mul on tegelikult hea meel, et te nii ausalt tõite välja ka kõikvõimalikud ohud ja riskid ja näete neid. Mul ongi selline küsimus. Kui tõesti kõik need päris tõsised ohud ja tagajärjed, kui üks hetk juhtub nii, et need ka realiseeruvad, tekibki mingil määral must raha, meie maine langeb, tekivad erinevad rahapesuskeemid. Kas te arvate, et keegi peaks tegelikult ka vastutuse võtma, kes sellise eelnõuga välja tuli ja surus sellise punkti koalitsioonileppesse? Ja üleüldse, kuidas on teie suhtumine sellesse, et konkreetsed lobistid ka läbi konkreetsete poliitikute mõjutavad koalitsioonileppeid seal olevaid punkte ja selle kaudu tegelikult ka riigi rahandust laiemalt? 

Aitäh! Ma suhtun väga kriitiliselt sellisesse lobitegevusse. Riigikogu puhul seda ka kuidagi ei piirata, valitsuse liikmed peavad sellest täpselt aru andma. Nii et jah, ma ei ole uhke selle eelnõu üle. Ma arvan, et Eesti ei pea olema selle üle uhke, et ta võistleb Maltaga, kelle maine on rikutud sellisest poliitikast, või Curaçaoga, kes on probleemide ees. 

Me ei saa seda tagasilööki ilmselt kohe, aga rahapesu hindajad viie aasta tagant kindlasti märkavad, mis meie olukord on. Meil on väga suur vastutus. Omalt poolt püüan tagada, et rahapesu järelevalve oleks tugev, ja kutsun ka Riigikogu üles ikkagi tegelema nende eelnõudega, mis me oleme siia Riigikokku esitanud ja mis on turmtule all nii opositsioonilt kui ka koalitsioonilt – võib-olla turmtule all mitte koalitsioonilt, aga on toppama jäänud. Võtke need asjad vastu! Rahapesu tõrjujad saaksid olla sama tõhusad tehnoloogiliselt, kui on rahapesijad. Eelnõud on esitatud, palun võtke vastu!  Ma olen ka näinud vaeva selleks, et selliseid eelnõusid, et Eestit ei kujutatakse ette mingisuguse kahtlase raha keskusena. Sellega me saime hakkama paarkümmend aastat, aga nüüd siis järsku leiti, et avastati midagi, mida teised ei ole avastanud. Kahjuks on teised avastanud ja kogemused on kurvad. 

Ka rahastamise seisukohalt tegelikult ei peaks ühtegi valdkonda seadma pahede külge. See on ka kultuurkapitali probleem, et me tõrjume pahesid, aga samal ajal seome otseselt valdkonna rahastamist sellega. Ma olen ka sellest rääkinud väga kaua, et need rahastused peaksid olema siiski stabiilsemad ja, mis seal salata, moraalsemad.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab kolleeg Lea Danilson-Järg. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head ministrid! Teie rahandusministrina, härra Jürgen Ligi, olete pidevalt rääkinud sellest, et inimesed, kes teise sambasse raha ei kogu, hakkavad saama palju vähem pensioni kui need, kes teises sambas on. Ma lugesin ERR-i portaalis Raul Eametsa artiklit, kus ta kirjutab, et 92% teise sambasse kogunud inimestest, kes eelmisel aastal pensionile läksid, võtsid kogu pensioniraha korraga välja. Ja nüüd tuleb välja, et peaaegu kõik need, kes on ainult esimeses sambas ja kes ei kogunud teise sambasse, hakkavad saama ju hoopiski rohkem pensioni kui need, kes teise samba kogusid. Põhjus on ju selles, et need, kes on teises sambas, nende esimene sammas on väiksem ja nad maksavad vähem sotsiaalmaksu. Ja tekib tõesti hoopis vastupidine olukord sellele, mida teie olete varasemalt väitnud. Raul Eamets oma artiklis kirjutab, ma tsiteerin: kui inimesed teise samba raha välja võtsid ja selle kohe ära kulutasid – mida te olete ju ette heitnud –, siis leidis see väga suurt hukkamõistu, eriti rahandusministrilt. Kui aga inimesed nüüd pensionile jäädes kogu raha välja võtavad ja ära kulutavad, siis on see nagu okei käitumine. Vähemalt ei ole keegi seda valjuhäälselt hukka mõistnud. Natuke silmakirjalik olukord. Mis te sellest arvate? Ma kindlasti küsin ka seda, kas valitsus võiks mõelda seda, et teise sambasse kogumine ei vähendaks esimese samba pensionit ja selleks lõpetada sotsiaalmaksu kandmine teise sambasse.

Aitäh, jah, need nimed, mis siin kõlasid – ma võiks nimetada veel Kristjan Järvani ja Helir-Valdor Seedri –, kuuluvad kõik ühte uhhuu-kogukonda, kes püüab vaidlustada rahvusvaheliselt tunnustatud ja väga ära proovitud kogumispensionide süsteeme. Ma ei tea, mis see 90% või mis protsent see oli ja mis puutuvad siia mingisugused ähmased viited minu kunagi öeldule. Rääkige ikkagi argumentide kaupa. 

Kogumispension on ainus realistlik võimalus vananeva rahvastiku puhul pensionäride elatustaset hoida ja tegelikult ka majandust sellega toetada. Ja see on olnud ka, kuidas öelda, Eesti rahvuslik eripära, et ikkagi püütakse säästa. Teie erakond on suutnud selle uhhuu kõvasti peale suruda inimestele ja veerand miljonit inimest on teisest sambast lahkunud. See jutt, et kuidagi siis süsteem – kuidas oli? –, riik peaks sinna … Ühesõnaga, te konstrueerite suvalisi seoseid. Need inimesed, kes on pensionisüsteemist lahkunud, on endale saanud pensionisüsteemi sotsiaalmaksu, ja nad selle raha välja võtsid, ei saa uuesti seda pensionimaksu ehk sotsiaalmaksu riigi poolt tagasi saada. See on sihuke, kuidas öelda, sotsiaalmaksupesu, mida te suure debati tingimustes suutsite nii palju piirata omal ajal, teie erakond … Ärge rääkige vahele! (Hääl saalist.) Jah, aga see oli kõne, see ei olnud küsimus. Ongi, esitage argumentide kaupa, te olete nüüd Riigikogus, nüüd tuleb õppida niimoodi korralikult küsima, et ma saaks aru, millele ma pean vastama. Te puistasite mingisuguseid numbreid Raul Eametsale. Raul Eamets ei ole minu jaoks vähimgi autoriteet, tal ei ole vähimatki autoriteeti ei tema töökoha ega tema hoiakute suhtes. Ta on eksinud korduvalt, kommenteerides rahanduse asju korduvalt, ta on eksinud ka selles, et ta on toetanud seda, justkui pensioniraha ärakulutamine tõstaks iivet. See on täielik uhhuu ja ma ei toeta seda. Aga selles seltskonnas on muidugi hullemaid kui tema, ta ikkagi enamik aega räägib tõsist juttu. Aga teda tõesti pensionisüsteemi puhul allikaks ma soovitan mitte võtta. Uskuge, rahvusvaheliselt on väga palju autoriteete. Maailmapank on siin olnud kese, kes on sellele süsteemile juhendanud eri riike. Nüüd on Euroopa Liit tegelikult minemas seda teed, et inimesi liidetakse automaatselt kogumispensionidega, kuna rahvas vananeb. Rahvas vananeb ja seal ei ole teistsugust retsepti, kui koguda ja investeerida. Nii see asi käib.

Aitäh! Lõpetan tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kaheksas küsimus on välisminister Margus Tsahknale, küsib Riigikogu liige Mart Helme ja teema on professionaalne välispoliitika. Mart Helme, palun!

Aitäh! No ma tahaks selle Kasahstani teema juurde tulla. Nagu ma olen öelnud, küsimus on meie välispoliitika professionaalsuses. Avalikkusele ja minule isiklikult ka on ikkagi mõnevõrra selgusetuks jäänud, mis siis ikkagi täpselt toimus. On toimunud siin mingisugused süüdistamised, president on mingisuguse imeliku postituse teinud. Ja teie, lugupeetud välisminister, olete öelnud, et Eestil on ainult üks välispoliitika. No üks välispoliitika võib olla, aga see üks välispoliitika ei pea olema loll välispoliitika, võib ka niimoodi öelda. Igal juhul selle ühe välispoliitika taga ei saa olla olukorda, kus diplomaadid ei saa rääkida ausalt, eelarvamusteta, missugune on nende nägemus asukohamaal toimuvast, missugune on selle mõju konkreetselt, kui keegi tuleb visiidile, selle visiidi tulemustele ja kõik muu seesugune. 

Mul on endal olnud au omal ajal käia president Lennart Meriga välisvisiitidel. Meri oli alati väga huvitatud diplomaatide eelarvamusteta vabast arvamusavaldusest selles suhtes, mida ta arvab, mis on need sõlmpunktid, mida tuleb vältida, mis on need sõlmpunktid, mida tuleb rõhutada. Aga Meri tegi alati nii, nagu tema lõppkokkuvõttes tahtis. Ja kui oli väga keeruline olukord, siis lahendas ta selle lihtsalt teatud nii-öelda charm offensive'iga ehk sarmirünnakuga, jättes teravad teemad sisuliselt puudutamata. Aga Meri, nagu me teame, oli ka välispoliitikas professionaal. Praegu ei saa aru. Nagu palli lükatakse kolmnurgas – president lükkab Välisministeeriumi peale, Välisministeerium lükkab suursaadiku peale, suursaadik on vait. Minu küsimus on praegu ikkagi selline, et kas te ei arva, et selle skandaali laialilaotamine on Eesti välispoliitika tõsiseltvõetavusele tõsiselt kahjuks tulnud. Ja kas te ei arva, et niisugune laialilaotamine lõppkokkuvõttes suukorvistab diplomaate ja mõjub ka sedapidi meie professionaalsele välispoliitikale halvasti?

Aitäh, hea küsija! Väga oluline teema, mille te tõstatasite. Tõepoolest, Eestil on üks välispoliitika, see välispoliitika on kinnitatud siin Riigikogu saalis. Seda viib ellu Eesti Vabariigi valitsus, seda viib ellu Eesti Vabariigi president, kõik esindajad, ka siin Riigikogu liikmed viivad ellu ju Eesti välispoliitilisi eesmärke. Muidugi, Riigikogu liikmed on oma sõnakasutuses vabamad. 

Ma saan aru teie isiklikust murest, mis puudutab suursaadikute tagasikutsumisi. Te olete ise selle üle elanud, senimaani pole selge, mille pärast seesama president Lennart Meri otsustas teid 1999. aastal Moskvast tagasi kutsuda. Selle ümber on väga palju erinevaid kuulujutte, et olid need rahalised väärkasutused või poliitilised erimeelsused. See on senimaani segane ja ausalt öeldes te kannate täna väga suurt poliitilist vastutust siin Riigikogu liikmena. Teie enda erakonna liige 2022. aasta veebruarikuus, kui Venemaa alustas täiemõõdulist agressiooni Ukraina vastu, ütles välja selgelt, et teda ei huvita, kas siin Pika Hermanni tornis ripub sinimustvalge lipp või mingi muu lipp. Ma ei tea, kas teie tagasikutsumine ja kõik see, mida EKRE ellu viib (Saalis räägitakse.), on kuidagi seotud. 

Mina ei ole teie küsimusi seganud, härra Poolamets. See jõuabki selleni välja, et Eestil ongi üks selge välispoliitika, mille keskmeks on Eesti riigi püsimine, suveräänsus, Eesti rahvuslike huvide säilimine, nende eest seismine. Ja täna, kui Venemaa on agressiivne riik meie naabruskonnas, siis meie keskmes ongi sellele agressioonile vastu seismine. See on meie tuumpoliitika. Ma veel kord kordan siin väga selgelt üle, et mitte ühelgi suursaadikul ei ole õigust hakata kahtlustama ja muutma neid poliitilisi eesmärke, mida me oleme kokku leppinud, ja seda selle jaoks, et Eesti riik ja rahvas püsiksid vabana. 

Nüüd, mis puudutab presidendi väljaütlemisi, siis neid küsimusi tuleb esitada Eesti Vabariigi presidendile, tema on Eesti Vabariigi riigipea. Mina vastutan välisministrina selle välispoliitika elluviimise eest, mille me oleme siin saalis kokku leppinud ja mille me oleme kokku leppinud Eesti rahvaga. Meil on väga laiapindne toetus just nimelt seetõttu, et me väga hoolime, et siin Pika Hermanni tornis lehviks veel aastasadu sinimustvalge lipp, mitte mingi muu lipp. Nii et väga selgesõnaline välispoliitika, mille tuumaks on Venemaa agressiooni vastu seismine, Ukraina toetamine, meie suveräänsuse, vabaduse ja territoriaalse terviklikkuse eest seismine. See ongi see üks välispoliitika.

Aitäh! Mart Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! No ma lükkan ümber need valeväited. Esiteks, mind ei kutsutud Moskvast tagasi. Ma tulin Moskvast tagasi seoses sellega, et minu ametiaeg lõppes. Minu ametiaega isegi pikendati natukene ja töötasin pärast seda Välisministeeriumis peaaegu aasta asekantslerina. Nii et need väited on valed. 

Ma lükkan ümber ka selle, et ma olen justkui öelnud, et mul on ükskõik, missugune lipp lehvib Pika Hermanni tormis, mul on tunne, et teil on ükskõik. Teie poolest võiks seal väga edukalt lehvida vikerkaarelipp, kõik oleks korras, siis oleks, nagu me oleksime Euroopas, et ongi vikerkaarelipp, tühja sest Eesti trikoloorist. See on ajale jalgu jäänud asi. See on nüüd niisugune faktiväidete ümberlükkamine. 

Tulles nüüd professionaalse välispoliitika juurde. Teie jutt on praegu täiesti ebaprofessionaalne. See on puhtalt mustvalge ideoloogilise stambi otsaette virutamine kõikidele, kes julgevad kahelda teie kompetentsuses, aga teie kompetentsus ei ilmne mitte milleski. Ma juhin ikkagi tähelepanu sellele, et diplomaatia ei ole mustvalge ideoloogiline protsess, vaid on väga mitmekihiline. 

Ja kui me räägime praegu Kasahstani visiidist, siis selle rünnaku ja skandaali laialilaotamine sisuliselt nullib praegu ära ka 120-liikmelise äridelegatsiooni läbirääkimiste tulemuse. Juba on meie süvariigikene välja tulnud, et ei, noh, need ikka ei saa tulla ja sealtkaudu hakkab Venemaale minema jne, tegelikult ju kontrollimata, kas hakkab minema Venemaale või ei hakka minema Venemaale. See on jällegi selline mustvalge stambiga virutamine ja see on ebaprofessionaalne. Ja muidugi me võime öelda, et meie süvariigi ponnistuste tulemusena ongi meil selliste isiksuste asemel nagu Lennart Meri mingisugused mehikesed, kellel ei ole oma arvamust ja oma julgust oma arvamust väljendada, saanud sellistele kõrgetele ametipostidele, kus nad praegu on. See on tragöödia, (Juhataja: "Teie aeg!") see on suur tragöödia. Nii et minu küsimus on ikkagi selles, mida te teete selleks, et mitte suukorvistada diplomaate, et diplomaadid julgeksid rääkida (Juhataja: "Aitäh!") oma tööst avameelselt ja sedakaudu aidata kaasa tulemuslikule diplomaatiale poliitikute tasandil. 

Aitäh! Härra minister, palun! 

Aitäh, hea küsija! Mina ja ükski teine Eesti välisminister ei ole suukorvistanud meie diplomaate. Meie diplomaadid on väga professionaalsed ja ka Kasahstani suursaadik kutsuti minu suunisel Tallinnasse konsultatsioonidele. Just nimelt tema ise otsustas, et selle segaduse keskel oleks targem tal endal sellest ametikohast taanduda. Vastupidiselt teile, kui te hakkasite faktist rääkima, siis ma võtsin lahti Riigi Teataja, mis on täiesti ametlik dokument, mida me kõik respekteerime. Siin on ilusasti kirjas 30. aprillil 1999, nr 580 – kutsun tagasi Eesti Vabariigi erakorralise ja täievolilise suursaadiku Venemaa Föderatsioonis Mart Helme (Hääled saalist). Ja sinna on alla kirjutanud president Lennart Meri. Nii et juba sellega te vassite, rääkimata sellest, mida te seal Moskvas siis tegite ja miks teid üldse tagasi kutsuti. (Hääled saalist) Ärme räägime Jaap Orast!

Nüüd see, mis puudutab Eesti Vabariigi välispoliitikat. Ma loodan, et EKRE ei saa kunagi võimule ja veel vähem hakkab Eesti välispoliitikat kujundama just nimelt nendel väga pragmaatilistel kaalutlustel, mida te siin saalis olete mitte ainult täna, vaid korduvalt välja öelnud, kuidas me peaksime hoiduma Venemaaga halbadest suhetest, peaksime otsima lepitust, tegema koostööd, olema pragmaatilised. Ma arvan, et kui te seda liini Eestile peale suruksite ja saaksite tegelikult selle mandaadi, siis kahjuks me näeme päriselt agressiooni Eesti vastu tulemas. Just nimelt sellised poliitilised seisukohad, selline õõnestamine on see, mis meid tegelikult nõrgestab. 

Nii et, hea Riigikogu, ka teised liikmed ja head Eesti inimesed, palun ikkagi saage aru, et see ei ole mingi naljateema siin. Tegu on väga tõsise teemaga, kus Venemaa viib läbi täiemõõdulist sõda ja agressiooni Euroopas, kus juba Euroopa territooriumil viiakse läbi konkreetseid hübriidaktsioone. Me kuuleme siin saalis pragmaatilist välispoliitikat, et hakkame paremini läbi saama, otsime sõprust. Ma arvan, et see on totaalselt vale tee. 

Lisaküsimuse esitab Anti Poolamets. Palun!

Nojah, teie tegevusele on valija hinnangu andnud. Igas normaalses riigis selline partei astuks valitsusest välja või teid visataks valitsusest välja. Partei, kelle toetus on kukkunud nulli lähedale, seda hullemini praalib, seda rumalat juttu räägib, seda nahaalsem ollakse. Häbi peaks olema! Teile on andnud hinnangu kõrgeim võim ehk valija. Kas te saate sellest aru? Siia ma vastust ei oota, sest te ei saa sellest aru. 

Aga jah, lipu juurde tulles, häbiväärne on see, kuidas te mingisuguseid äärmusradikaalseid vasakpoolseid lippe lehvitate ja topite neid Eesti saatkondadele, sunnite saadikuid marssima alandavatel homoparaadidel. Samamoodi häbi peaks olema, vaju maa alla lihtsalt. Ja see nimekiri on väga pikk, millega te olete hakkama saanud, ja selle tõttu kõrgeim võim on teile hinnangu andnud peaaegu nulliga juba. Nii et see pilt on masendav ja ka ohtlik, sellepärast et te tõesti oma rumalusega juba kahjustate välispoliitikat väga laialt ja tulete oma tarkusi jagama sellest, et suursaadikute rotatsioon on teie arvates midagi hirmsat. See näitab ju ka, et teil ei ole lihtsalt midagi öelda. Me tahame sisu teada. Te lihtsalt kolmveerand aega praalite sellel ametipostil, sellel väärikal kohal, kus peaks olema väärikas inimene ja väärikas vastus. Ei, meil on seal juba 0,5% partei praalimine seal. 

Nüüd läheme siis asja juurde, põhilise asja juurde. USA poliitika rõhutab oma uues julgeolekustrateegias vaba sõna olulisust ja liitlassuhteid ja vaba sõna suhet. Aga teie oma erakonnaga tõite lauale jälle vihakõne seaduse. Kuidas see kokku läheb, seletage mulle, meie USA suhete puhul?

Aitäh, hea küsija! Ausalt öeldes proovisin väga süveneda sellesse väga pikka monoloogi ja tabada sealt mingit küsimust või mingit iva. Ja see jutt oli väga-väga segane. Aga ma siiski proovin vastata. Mis puudutab lippusid, siis meie, nii Eesti 200 kui ma olen täiesti veendunud, kogu valitsus ja ma arvan, et ka peaaegu enamus sellest poolest saalist on väga tõsiselt pühendunud sellele, et Pika Hermanni tornis lehviks sinimustvalge lipp. See ei ole lihtsalt mingi lipp, see on see, mis näitab, et Eesti riik on vaba, et Eesti rahvas on vaba. Ja meie ei ole kordagi isegi sellist mõtet heietanud, et meil on ükstapuha, mis värvi lipp seal on. Vastupidiselt teie enda juhtpoliitikule Varro Vooglaiule, kes siinsamas saalis istub tavaliselt – täna teda siin ei ole – ja kellega te koos tegelikult seda ideoloogilist võitlust peate. 

Ka seesama välispoliitika, mis on väga tõsine asi – aitäh, et te meelde tuletasite –, ei ole mingi naljamäng. (Hüüded saalist.) Ja sellepärast ma võtan väga tõsiselt seda. Ma vastan küsimusele. (Hüüded saalist.) Palun rahunege! Võtke üks klaas vett! Ma võin anda teile natuke siit. (Hüüded saalist. Juhataja helistab kella.) Tulge võtke, härra Poolamets! Tulge võtke klaas vett!

Härra minister, lõpetame oma vastuse, palun!

Aga selline ideoloogiline suund, mida teie ja teie erakond ajab, on lihtsalt see, mis ajab Eesti riigi hukatusse ja mis reaalselt õõnestab meie iseseisvust, meie vabadust, mis lõikab läbi meie sidemed liitlastega. Ja mis veelgi hullem, te kutsute üles ju koostööle. Te kutsute üles ju koostööle. Aga nii ei tohi teha, härra Poolamets ja EKRE, päriselt ka. Need on tõsised asjad.

(Hääl saalist: Saage kaineks! … Saage kaineks!)

Lõpetan meie kaheksanda küsimuse käsitlemise.

Läheme edasi üheksanda küsimuse juurde. See on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele peaministri ülesannetes. Esitab Riigikogu liige Tõnis Lukas. (Sumin saalis.) Head kolleegid, ma ei saa sisse juhatada Tõnis Lukast sellisel moel. Esitab Riigikogu liige Tõnis Lukas ja teema on kutsehariduse tulevik. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Kutsehariduse reform on paljutahuline. Reformist räägitakse palju. Iseenesest on sellel niisugused osad, millest igal ühel on oma loogika. Nelja-aastased õppekavad, siis muutused tulenevad sellest, et meil on edaspidi 18-aastaste koolikohustus. Kutsehariduse senine vajak rahastamine tuleb üle vaadata. Nimelt, ka teie nõuandjana tegutsenud Jaak Aaviksoo arvutuste põhjal on välja toonud, et kui Eestis on mõni valdkond, mis on hariduses alarahastatud, siis on see olnud kutseharidus. Kogu selle nii-öelda reformi nime all on tegevused. Meil on olnud siin Riigikogus debatt ja me oleme näinud, et vähemalt 30%, kui kohustusi saavad koolid juurde, tuleks ka rahastamist tõsta. 

Nüüd olete te välja töötanud rahastamismudeli, mis näeb ette tegelikult kohustust õpetajale 1295 kontakttundi aastas. Aga nädalakoormus ja sellele planeeritud raha näeb ette, et ühe ametikoha eest võiks anda 840 kontakttundi. See tähendab, et täiendava koormuse jaoks tuleb leida täiendavad õpetajad ja see vahe tuleb koolil endal kinni maksta. Aga lisaks sellele ei kata tugipersonali rahastamise vajadust see diferentseerimise osa, mida te koolidele juurde annate. 

Ma küsin, kas rahastamismudel, mille te olete juba koolidele alla saatnud, jääb jõusse niimoodi elukaugena või viite selle praktikaga ikkagi kooskõlla. 

Aitäh küsimuse eest! Ma ei ole mitte kuidagi nõus väitega, et rahastamismudel on elukauge. Rahastamismudel suunab kutsekoole toimetama lähtuvalt kutsehariduse reformi eesmärkidest. Senise väga suure mahuka täiskasvanuõppe ja väga mahuka rahastamise asemel keskendub rahastusmudel põhikooli lõpetajate koolitamisele. Rahastusmudeli peamine eesmärk on ikkagi reformi eesmärke täita ja õiglasemalt rahastada seda tegevust, mida me reformidega kutsehariduse puhul tegelikult ju eesmärgiks oleme seadnud. 

Küll aga olen ma nõus sellega, et tänane rahasumma, mida selle rahastusmudeli valemi alusel laiali jagatakse, on liiga väike. Probleem ei ole mitte valemis, vaid probleem on tegelikult rahasummas. Eriti väike on seal osa, mis puudutab tulemusrahastust, ehk tulemusrahastuse osa moodustab 2%, ideaalis peaks see moodustama hoopis 10% kutsekoolide rahastusest. 

2026. ja 2027. aastal suunatakse kutseharidusse lisavahendeid. Me oleme eestikeelsele õppele ülemineku eesmärkide täitmiseks kutseharidusele suunanud täiendavalt rahalisi vahendeid seetõttu, et kutseharidusele langeb suurem vastutus eestikeelse õppe korraldamise eest. Seda on ilmselt täna ka Hendrik Aguri sõnavõttude järgi näha olnud, et ettevalmistava õppe ja täiendava eesti keele õppe kaudu on kutsekoolidel aina suurenev vastutus ka eesti keele õppe pakkumisel. 2026. aastal suureneb kutsehariduse rahastus 5,7 miljonit, 2027. aastal 8 miljonit, aga 2028. ja 2029. aasta jaoks on vaja täiendavaid rahalisi vahendeid, kokku 9 miljonit ja 12 miljonit, selleks et me saaksime õiglaselt rahastada kutseharidust ja kutsehariduse ja üldhariduse osa võrdväärselt sellega, kuidas me rahastame üldhariduse ja gümnaasiumi osa. 

Nii et ma ei ole nõus sellega, mis ütleb, et mudel ise on vale. Mudelis on kaks elementi, mille üle tõenäoliselt kutsekoolidega see suurem vaidlus on. Üks on seesama tulemusrahastuse osakaal ja teine on muu personali kuluprotsendi määr. Täna on see ette nähtud 20%, ilmselt õiglasem oleks see kõrgem protsent, aga see 20% tuleneb puhtalt sellest, et üldiseid rahalisi vahendeid riigieelarves ei ole piisavalt selleks, et me saaksime selle tõsta 30% peale.

Ja Tõnis Lukas, teil on täpsustav küsimus, palun!

Jah, proua minister, aga kohustusi koolidele antakse. Seoses õppimiskohustuse ea tõstmisega on kutsekoolidel täiendav koormus ja seda lisapersonali on neile vaja, muidu nad ei saa oma ülesandeid täita. Nii et 350 eurot õppija kohta arvestuslikult on kahtlemata vähe. Mitmetel erialadel see ei täida reaalseid kulusid või ei kata reaalseid kulusid. Mis puudutab järgmistesse aastatesse planeeritud rahastamist, siis tõepoolest, õpetajate palga tõusuga seoses on need rahad siin arvestatud, kaasa arvatud nii-öelda diferentseerimiskomponendi loomine selleks, et seda erinevust üldhariduskoolidega saaksid kutsekoolid ka katta. 

Aga muude ülesannete täitmine, mis tuleb, kas või uute õppekavade rakendamine ja nii edasi – nelja-aastased õppekavad toovad kokkuvõttes rohkem kulusid –, seda ei saa teha ainult gümnaasiumijärgse õppe või täiskasvanuõppe vähendamise pealt, sest täiskasvanud õppija paljudes valdkondades oma rahaga ei tule, koolidel jääb see võimalik sissetulek ainult teoreetiliseks. 

Ma küsin siis õppekavade kohta, millest te rääkisite. Nelja-aastased õppekavad – reform näeb ette, et riiklik õppekava mingis valdkonnas on all, ja siis koolid sellest lähtuvalt teevad oma õppekavad. Või mitte ainult reform, vaid üldine kord. Samas, riiklikke õppekavasid veel ei ole. Eelmisel aastal tulid need riiklikud nelja-aastased õppekavad 4. aprillil, aga tegelikult peavad veebruari lõpus koolid esitama juba oma õppekavad. Millele nad tugineda saavad, kui riiklikke õppekavasid ei ole? Riik jättis oma töö aegsasti eelmisel aastal tegemata. Kas sel aastal on sama oht?

Täpsustan siiski täiendavaid rahastamisi. See väide, et õppimiskohustusega seoses koolidele raha juurde ei anta, ei vasta tõele. Õpetajate karjäärimudeli ja diferentseerimisfondi rakendamiseks antakse järgmisel kalendriaastal 3,7 miljonit raha juurde. Õppimiskohustuse täitmiseks ehk valdavalt ettevalmistava õppe pakkumiseks antakse 1,5 miljonit ja ka õppimiskohustuse pikendamiseks ehk nelja-aastaste kutsehariduse õppekavade kallinemise tõttu antakse pool miljonit. 2026. aastal ei tule veel täiendavat õppeaastat nelja-aastastel õppekavadel, nii et see pool miljonit on tegelikult uute õppekavade rakendamiseks ellu viidud. Nii et täiendav rahastus on selleks olemas. 

Mis puudutab nelja-aastaseid õppekavasid, siis täna on olemas 12 õppekava, riiklikku õppekava. Me ei saa öelda, et riiklikke õppekavasid ei ole. Riiklikud õppekavad on olemas. 19 täiendavat riiklikku õppekava on täna ministeeriumi laual, need saavad loodetavasti kas selle aasta lõpus või järgmise aasta jaanuari alguses kohe kinnitatud.

Suur tänu! Meil on aega täpselt üheks küsimuseks. Lea Danilson-Järg, teil on lisaküsimus. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma küsin veel kutsehariduse kohta, mis tegelikult on ju äärmiselt oluline teema, arvestades ka Eesti majandust. Me ju näeme väga suurt võimalust selles, et kutseõpe oleks hästi kvaliteetne, et sinna rohkem lapsed tahaksid minna õppima ja et ta oleks ka kooskõlas rohkem tööturu vajadustega. Kuidas te olete plaaninud kutseõppe ja tööturu vajaduste paremat kokkuviimist? Milliseid samme on siin planeeritud?

Aitäh selle küsimuse eest! Need sammud on juba astutud. 2025. aasta vastuvõtust alates tellib riik, kuna riiklik tellimus kutseõppes jätkuvalt kehtib ehk riik esitab õppekohtade tellimuse, siis me oleme tellimuse esitanud lähtuvalt OSKA raportitest. Kui senimaani käis kutsehariduses tellimus lähtuvalt sellest, kui palju oli õppekaval eelmise kolme aasta peale populaarsust – mida populaarsem õppekava, seda rohkem õppekohti juurde sai, mille tulemusena said õppekohti juurde õppekavad, mis täiskasvanud õppijate seas nii-öelda hobi korras olid huvitavad, aga mis reaalselt tööturul rakendust ei leidnud. 2025. aastast alates, selle aasta 1. septembrist on tellimuse lähtealuseks OSKA raportid, mille tõttu me oleme vähendanud tellimust osal õppekavadel, mis näiteks on väga tugevasti mõjutanud Hiiumaa ametikooli, ja oleme suurendanud tellimust teistel õppekavadel. Valdavalt on need seotud näiteks puidutööpingi mehaanikutega, metallitöömehaanikutega, logistikutega, keevitajatega ja sotsiaalhoolekande töötajatega. Me oleme nendes valdkondades õppemahtu kasvatanud ja tellinud rohkem õppekohti. Järgmise kolme aasta jooksul peaks liikuma koolitustellimus praktiliselt üks ühele OSKA raportis kümneaastase perspektiiviga ettenähtud tööturu vajadustest lähtuvalt.

Suur tänu! Siinkohal paneme tänasele infotunnile punkti. Ma tänan kõiki Vabariigi Valitsuse liikmeid ja häid kolleege aktiivse osaluse eest tänases infotunnis. Me jätkame täpselt kell 14 algava Riigikogu täiskogu istungiga.