Tere hommikust, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu teisipäevase istungiga. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreerus 66 Riigikogu liiget, puudub 35. 

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Seda soovi ei ole. Saame minna, head kolleegid, tänase ... Vabandust! Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Head Eesti inimesed! Meil on anda üks arupärimine sotsiaalministrile ja teemaks on alkoholi tarbimine ja Eesti riigi strateegilised plaanid. Viimaste aastate ametlik statistika näitab, et alkoholi tarbimine Eestis püsib jätkuvalt väga kõrgel tasemel ning valitsuse senised meetmed ei ole toonud kaasa sisulist ega kestlikku paranemist.

Aastal 2024 ulatus täiskasvanud elaniku kohta tarbitud absoluutse alkoholi kogus ligikaudu 10,7 liitrini, mis tähendab küll marginaalset langust võrreldes kahe eelneva aastaga – 1% või 2% –, kuid on samas kõrgem kui näiteks 2019. aastal ning asetab Eesti endiselt Euroopa Liidu suurema alkoholitarbimisega riikide hulka. Võrdluseks: Euroopa Liidu keskmine näitaja on circa 8,5 liitrit. Samal ajal on alkohoolsed joogid Eestis jätkuvalt kergesti kättesaadavad. Eelmisel aastal läbi viidud küsitluse kohaselt vastas 87% osalejatest, et nad jõuavad alkoholi müügipunktini vähem kui kümne minutiga. Seejuures ületavad alkoholi tarbimisest tulenevad tervise- ja sotsiaalkahjud jätkuvalt märkimisväärselt alkoholiaktsiisist saadavad tulud. Eriti muret tekitav on alkoholi roll õigusrikkumistes ja avaliku turvalisuse ohustamises. 

Nii et me küsime ministrilt, kas Sotsiaalministeerium peab alkoholi tarbimist Eestis liiga kõrgeks või sellist probleemi tegelikult ei eksisteeri. Milliseid konkreetseid ja mõõdetavaid eesmärke seab Sotsiaalministeerium alkoholi tarbimise vähendamiseks aastateks 2026–2030 ja sealt edasi ning kuidas hinnatakse nende eesmärkide täitmist? Miks ei ole valitsus senini astunud otsustavamaid samme alkoholi kättesaadavuse ja reklaami piiramiseks, arvestades alkoholi selget rolli kuritegevuses ja rahvatervise kahjustamises? Millised meetmed võiksid olla kavandatud joobes juhtimise korduvrikkujate arvu vähendamiseks ning millal võiks neid rakendada? Kas ministeerium ja valitsus tervikuna peavad vajalikuks alkoholiaktsiisi ja hinnapoliitika märgatavat ümbervaatamist, et vähendada alkohoolsete jookide tarbimist? Aitäh!

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Kui hea kolleeg Vadim Belobrovtsev just andis üle arupärimise ning viitas oma kaudu selgelt sellele, et meie inimeste alkoholi tarbimine on suurenenud, siis mina Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel annan üle toiduainete käibemaksu langetamise eelnõu seetõttu, et inimeste toidu tarbimine on vähenenud. Ehk inimesed lihtsalt ei jõua seda osta. Me oleme sellest siin mitmeid kordi rääkinud, te olete mitmeid kordi selle otsuse eelnõu tagasi lükanud. Inimestele on see vajalik, see on toimetuleku küsimus. Loomulikult Keskerakond jätkab selle eelnõuga selleks, et teha inimestele elu lihtsamaks sellel raskel ajal. Ja selle jaoks on vaja langetada toiduainete käibemaksu. Nii et annan üle otsuse eelnõu "[Ettepaneku] tegemine Eesti Vabariigi valitsusele toiduainete käibemaksu langetamiseks 9%-le". Aitäh!

Head kolleegid, olen võtnud vastu ühe arupärimise ja ühe otsuse eelnõu. 

Saame minna tänase päevakorra juurde. Vabariigi Valitsuse algatatud inimgeeniuuringute seaduse eelnõu (749 SE) esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt sotsiaalministri Karmen Jolleri.

Tervist, hea koosoleku juhataja! Head Riigikogu liikmed ja kõik inimesed, kes vaatavad ja jälgivad mujalt! Toon teie ette inimgeeniuuringute seaduse eelnõu, mis on tegelikult samm tuleviku suunas ja mis võimaldab meil hakata tegelema murega, mida ammu on nii arstid kui ka teadlased väljendanud, et juba olemasolevaid geeniandmeid saaks kasutada inimese tervise huvides ja laiendatult ka teaduse huvides. 

Esiteks, praegune inimgeeniuuringute seadus on üle 20 aasta vana ja igaühele on arusaadav, et on aeg seda ajakohastada. Selle ajaga on Eesti saanud tegelikult üheks maailma juhtivaks geeniteaduse riigiks. Meil on üle 210 000 geenidoonori, see on maailmas suurim osakaal riigi rahvastikus. 

Nüüd, kui teadus ja digivõimekus on jõudnud uuele tasemele, on aeg tuua geeniandmed päriselt arstide ja patsientide igapäeva. Selleks on vaja selget ja turvalist õigusraamistikku. Geeniandmete laiem kasutuselevõtt annab meile täiesti uue ja võimsa tööriista. Me oleme selle teekonna alguses, aga tänu konkreetsele õigusruumile saame edaspidi liikuda uue personaalmeditsiini võimaluste viimisega nii inimeste kui ka arstideni ja see aitab tulevikus vähendada ka ravikulusid. Samuti on see väga otseselt seotud suunaga, kuhu tervishoiusüsteemis liikuda: patsiendikesksem, kvaliteetsem ja tõhusam tervishoid. 

Alustuseks sellest, mis on üldse personaalmeditsiin. Seda on viimasel ajal väga palju kasutatud just nimelt geeniteaduse kontekstis, aga personaalmeditsiini all mõistetakse eelkõige üldist ennetustööd inimesega. Ja kui laiemalt vaadata, siis meditsiin peabki olema personaalne, isiklik, inimese vajadustest lähtuv, mitte paketipõhine, nagu meil on tegelikult ka mõned teenused juba olemas. 

Nagu öeldud, personaalmeditsiini keskmes on ennetus, see arvestab lisaks tavapärasele haigusloole ja eluviisile ka inimese geneetilisi eelsoodumusi. Päriliku info ulatuslikum kaasamine aitab riske täpsemalt hinnata ja kõrgema riskiga inimesed kutsutakse varem uuringutele või alustatakse varasemat ravi, et vältida tõsisemat tervisekahju. See ei tähenda loomulikult, et inimese enda elustiilil pole mingit rolli – ükskõik, millised on meie geenid, tervislik elustiil on alati vajalik. 

Kuid nagu öeldud, personaalmeditsiini keskmeks on ennetus. See on ennetus, mis arvestab inimese haiguslugu, eluviisi ja nüüd uuest aastast ka geeniteavet. Geeniteabe kaasamine võimaldab meil riske täpsemalt hinnata, kutsuda inimesi varem uuringutele ja alustada vajadusel varasemat ravi, kui see on asjakohane. 

Esimesed reaalsed sammud tähendavad seda, et me alustame järgmise aasta esimeses kvartalis rinnavähi personaalse riskiskoori analüüsimisega. Naistele, kellel on rinnavähi risk kõrgem, saadetakse kutse sõeluuringule 40-aastaselt, muidu algavad sõeluuringud kümme aastat hiljem ehk 50-aastaselt. 

Ja järgmisena on plaanis kasutusele võtta ka farmakogeneetika. Farmakogeneetika on teadusharu, mis hindab seda, kuidas üks või teine ravimi toimeaine käitub inimese organismis. Näiteks kas mõnel inimesel imendub aine kiiremini või hoopis aeglasemalt või üldse ei imendu, või kuidas toimub näiteks aine eritumine või lagundamine organismis. See võimaldab arstidel täpsemalt määrata annuseid või valida inimesele kohe sobivam toimeaine. Laialdaselt on farmakogeneetika juba praegu kasutusel näiteks antidepressantide valimisel. Kui inimesel on teada tema geneetilised andmed, siis on võimalik vältida olukorda, kus kuu või kaks või kolm kulub õige toimeaine leidmiseks. 

Oluline on ka turvalisus. Tähtis on see, et kõik andmed, mis jõuavad erinevatesse andmekogudesse, oleks hoitud, oleks kaitstud. Seda on õnneks Eesti riik seni suutnud tagada. Tervise infosüsteemi luuakse geeniandmete turvalise hoiustamise võimekus ja sinna saab neid kanda kas geenivaramust ülekantuna või ka mujalt tervishoiuasutustest ja teistest asutustest saadud geeniandmeid. 

Kaob geenide topeltsäilitamise kohustus, neid ei pea hoidma enam mitmes kohas. See tähendab vähem dubleerimist, säästu meditsiinisüsteemile ja inimesele. Ei ole enam vaja anda uusi vereproove ega korrata analüüse, sest geeniandmed teatavasti on andmed, mis elu jooksul ei muutu. Kui ühe korra on proov antud, siis see peaks olema ka üks ja ainus kord. Nendesamade andmete põhjal on võimalik teha ka tulevikus, isegi kui teadus muutub, uusi analüüse, teste, määrata riske jne. 

Tuleb ka uus amet: geeninõustaja. Geeniandmete kasutamine toob kaasa vajaduse geeninõustaja ameti järele. Tema aitab inimestel geeniinfot mõista, näiteks, mida tähendab, kui rinnavähi risk on 14% – mida see täpselt tähendab –, toetab teadlike otsuste tegemist, kas on vaja juba praegu uuringuid ja kui oluline on näiteks elustiil konkreetse riski puhul. Geeninõustaja teeb koostööd ka pere- ja eriarstiga. Geeniandmete analüüsi või riskihinnangu annabki arst, aga nõustaja on see, kes vahendab inimesele infot, mis ei vaja tervisealast arstiharidust. Geeninõustajaid tuleb umbes 20–30 esialgu. Täpselt me seda ei oska hetkel öelda, sest tõenäoliselt nende spetsialistide järele vajadus kasvab, kuna teadus areneb, uusi analüüse tuleb juurde, uusi teste tuleb juurde ja geneetika muutub üha olulisemaks meie tervishoiusüsteemis. 

Oluline on teada ka seda, et uus inimgeeniuuringute seadus keelab diskrimineerimise. See tähendab seda, et ükski kindlustusettevõte näiteks ei saa nõuda kõrgemat kindlustusmakset inimeselt, kellel on näiteks südamehaiguste risk mingil moel tõusnud või vähirisk on tõusnud. Ja kui on vaja, siis loomulikult on inimestel alati võimalik saada abi ka võrdse kohtlemise volinikult, sõltumata sellest, kas ta on geenidoonor või mitte. 

Kokkuvõtteks. See eelnõu toob geeniteaduse turvaliselt tervishoidu, annab inimesele reaalse kontrolli oma andmete üle, aitab ennetada haigusi, parandada ravi ja vähendada tulevikus kulusid. Tegemist on 21. sajandi tervishoiuteenusega ja 21. sajandi seadusega. Ma võib-olla rohkem praegu ei kirjeldagi. Kui on küsimusi, siis hea meelega vastan neile.

Suur aitäh teile! Küsimustest puudust ei ole. Alustab Mihkel Lees. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Mälu järgi on geenivaramul praegu mõnevõrra üle 200 000 doonori. Küsiks teie käest, mis te arvate, kui palju Eestis potentsiaalselt üldse võiks olla neid soovijaid, kes võiksid olla geenivaramus doonorid. Ja võib-olla ka veidikene laiemalt: kas teil või valitsusel on geenivaramu tegevusega seoses ühe- või teistsuguseid arenguplaane, laienemisplaane, mis ehk ei ole antud eelnõus ja nüüd teie ettekandes käsitlust leidnud?

Aitäh! Geenidoonoriks saada tahtjaid on juba praegu päris palju ja hetkel on see võimalus olemas eratervishoius. Geenivaramu hetkel juurde ei võta geenidoonoreid, sest meil ei ole selleks ressurssi. Ja hetkel ei ole ka sellist suurt andmebaasi laiendamist plaanis, aga niipea, kui see võimalus avaneb, me kindlasti seda tahaksime teha. Mina, muide, ka ei ole geenidoonor ja hea meelega hakkaksin selleks, nii et väga ootan seda. Aga see nõuab eraldi investeeringuid ja hetkel me ei ole seda valitsuses arutanud.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Kui me räägime geenidoonorlusest, siis ikka ja jälle tekib see konfidentsiaalsuse küsimus. Kuna geneetilised andmed on oma olemuselt püsivad ja võimaldavad ka pseudonüümitud kujul isiku kaudset tuvastamist, siis kas on ikkagi hoolitsetud selle eest, et minimeerida neid riske, et need doonoriandmed kuidagi hakkavad lekkima ja rändama?

Aitäh! Kui Eesti seadusi järgitakse, siis nii see seadus kui ka muud erinevad andmekaitseseadused tegelikult kaitsevad Eestis inimeste andmeid. Kui neid seadusi korrektselt järgitakse, siis on inimese andmed kaitstud. Pseudonüümitud andmeid ei ole võimalik seostada just lihtsasti. Isegi tavalistel vereanalüüsidel kasutatakse pseudonüümitud andmeid. See tähendab seda, et kui verd sisaldav katsuti jõuab laborisse, siis labor tegelikult ei tea, kellega tegemist on, ja see info läheb kokku alles raviasutuse andmebaasis. Samamoodi toimub see ka geenidoonorluses. Need on nagu kõik teisedki terviseandmed, nagu seesama laborianalüüsi näide. Neid ei ole lihtne kokku panna. 

Lisaks on geenidoonoritel võimalus lasta oma andmeid kasutada ainult tahteavalduse alusel. See ei ole isegi passiivne nõusolek, vaid see on aktiivne tahte väljendus. Ehk mina soovin, et minu geeniandmeid kasutataks selleks ja selleks otstarbeks. Selleks digilahendused valmivad, kuidas see täpselt tuleb. Aga see turvalisus on a ja o meie digimaailmas üldse, nii tervishoius kui ka muudes valdkondades Eestis.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Eestis teatavasti on päris mitu maailmatasemel geeniteadlast, kes on sellele kõigele, ka sellele eelnõule siin nagu seda vundamenti ladunud. Aga minu küsimus puudutab geeninõustamist. Maailmas on mõned riigid, kus neid geeninõustajaid on juba rohkem kui kümme, siin on mainitud USA‑d, Norrat, Kanadat. Eestis on praegu ainult üks. Kui edaspidi tulevad ka meile need geeninõustajad, siis ma küsiksin teie käest sellise filosoofilise küsimuse, et kus siin on piir sellel geeninõustamisel, et kui kaugele see võib minna.

Ma oletan, et mitte arvuliselt, vaid sisuliselt, jah. Jah, geeninõustajaid me hetkel ei koolita väga suures hulgas, vaid koolitamegi umbes 20–30 Eestis, aga nagu ma enne ütlesin, see vajadus on suurem. Geeninõustamise piir – ma arvan, et see on nii nagu igas muus, iga muu spetsialisti puhul tervishoiuvaldkonnas, et on olemas kindel pädevus, eks, ja pädevuse piir see ongi, ehk et mida nad õpivad, seda nad räägivad. Tervishoius üldiselt on niimoodi, et kui inimene, näiteks õde, kes nõustab patsienti, ta tunneb, et ta ei oska küsimustele vastata, siis ta pöördub arsti poole. Ja seesama saab olema ka seal. Üldiselt nii õed kui arstid on suhteliselt paranoilised, meid on kasvatatud ja koolitatud selliseks. Me vajaduse korral alati kontrollime ja uurime üle. Ma ei oska täpsemalt sellele praegu vastata, aga see pädevuse piir on hästi suures osas seotud eetikaga ja ka koolitusprogrammiga. Näiteks USA geeninõustaja võib olla hoopis teistsuguse pädevusega kui Eesti geeninõustaja. Et meil siin koolitusprogrammi praegu luuakse ja eetika on sada protsenti üks selle osa, ma olen täiesti kindel, sellepärast et geeninõustamine on väga suures osas eetiline küsimus, alates sellest, millises vanuses me näiteks inimesele üldse anname selle info tema riskide kohta ja millisel hetkel ka meditsiin peaks sekkuma. Teinekord liiga varane sekkumine võib inimesele tuua kahju, näiteks et ta teab, et tal on mingisugune väga suur risk ja ta ei oska selle teadmisega edasi elada. Kõik need küsimused tuleb läbi arutada.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma loen siin seletuskirja ja siin on välja toodud, et tegelikult on meie elanikkonnast 20% geenidoonorid juba, see on 212 000. Mis see suurem eesmärk on? Kas meil on seatud eesmärk, et see arv võiks olla 40%, ma ei tea, 60% või 80% või 100%? Mis need positiivsed tendentsid võiks olla, kui oleks rohkem geenidoonoreid?

Ja teine pool. Siin on nagu kirjeldatud, et kehtiv seadus keskendub vaid geenivaramule, kus neid andmeid saab kasutada, aga teatavasti kasutatakse geeniandmeid teadusuuringuteks ka väljaspool geenivaramut. Kuidas see küsimus nüüd reguleeritakse uue seadusega ära? Ja võib-olla see on sarnane selle mõttega ja küsimusega, mis ka heal kolleegil Vadimil oli, just nimelt andmekaitse.

Aitäh! Esiteks, meil ei ole eesmärki, et me peaksime saavutama kindla hulga populatsioonist, aga üks viiendik on maailma mastaabis väga suur hulk inimesi, kui me vaatame suhtarvusid. 210 000 inimest on ka teadusandmete ja teadustööde jaoks täiesti piisav hulk inimesi. Selle andmevalimi pealt on juba võimalik teha päris häid järeldusi, aga eelkõige loomulikult meie inimeste kohta. Neid ei saa alati üksüheselt üle kanda teistele rassidele või teistele rahvastele. 

Seadus keskendub tegelikult geeniandmetele, mis on jõudnud tervise infosüsteemi, ja üldse geenivaramu andmetele. Selles, kuidas neid kasutatakse teadustööks, ei muutu miski. Just andmekaitse seisukohalt jääb kõik samaks, jäävad alles eetikakomitee ja kõik varasemad nõuded teadusuuringutele ja muudele uuringutele. Andmekaitse on a ja o, geenivaramu ja üldse geeniteaduse osas, üldse teaduse osas tegelikult.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Hariduselt geneetikuna mulle see seadus meeldib, hästi tehtud seadus. Aga! Muidugi, siin on palju asju, aga kõige põhilisem on see, et pealkiri küll ei kõlba. Me menetleme siin igasuguseid seadusi, aga siin on lühidalt inimgeeniuuringute seadus. Tegelikult on selle juures muutmisel veel kümme seadust, noh, surma põhjuse tuvastamise seadus, Tervisekassa, võrdse kohtlemise ja kõik see muu. Oleks õige, arvestades meie praktikat, sõnastada see seadus inimuuringute ja teiste seaduste muutmise seadus. Siis oleks see korrektne. Kuigi seal on valdavalt tegemist teaduseetika selle paragrahvi sissetoomisega, aga mitte ainult. See ei ole praegu inimgeeniuuringute seadus üksinda, vaid inimgeeniuuringute ja teiste seaduste muutmise seadus.

Aitäh kommentaari eest! Ma arvan, et komisjon saab sellega edasi tegelda, kui on küsimus pealkirjas. Aga see konkreetne inimgeeniuuringute seadus iseenesest loomulikult käsitleb just nimelt geeniuuringuid, mitte teisi uuringuid.

Margit Sutrop, palun! 

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Tegemist on väga kaua oodatud muutusega, mida erialainimesed on ette valmistanud, aga see on hästi kompleksne. Ja ma küsiksin ühe küsimuse kohta, mida võib-olla inimestele saab rohkem lahti seletada. Kindlasti väga oluline oleks rinnavähi riski puhul varasemalt jõuda nendeni, kellel on võimalus saada ravi ja kes saaksid varem diagnoosi. Aga see on seotud kindlasti ka inimese õigusega mitte teada, mis on tema õigus, mida me ka austame. Ja teine on see, kuidas me tuvastame, kes on see riskigrupp. Praegu on üle 200 000 geenidoonori, nende hulgas need naised, kes alla 40- või 40-aastased on, keda võiks tuvastada. Ilmselt on see päris pisikene grupp. Ja teiseks on geenidoonoriks olemise fakt praegu ju salastatud. Kuidas see päriselt välja näeb, et me tuvastame, keda sellesse gruppi tegelikult kutsutakse?

Aitäh küsimuse eest! Nagu ma ütlesin, see on seotud tahteavaldusega. Meditsiinis ja üleüldse ka teaduses on erinevaid nõusolekuvorme. Üks on see, kui arst tuleb või õde tuleb näiteks ja ütleb, et ma pean teile tegema süsti, kas te olete nõus, ja inimene noogutab, et jah, ma olen nõus. See on suuline nõustumine. Kui te lähete näiteks operatsioonile, siis antakse teile teadva nõusoleku vorm. See tähendab seda, et te olete nõus kõikide protseduuride ja kõigega, mida võib olla vaja selle konkreetse uuringu või protseduuri raames. Ja siis on tahteavaldus, mis tähendab seda, et inimene mitte ei ole passiivselt nõus millegagi, et ei esitata talle ühte lehte, kus on vaja teha linnuke, et olen nõus kõigega, vaid ta annab täiesti aktiivselt endast teada, annab iseendast märku, et mina soovin, et minu geeniandmeid kasutataks just sellel otstarbel. Näiteks et ma soovin, et minu geeniandmete põhjal arvutataks minu rinnavähiriski skoor. Nii leitaksegi. 

Eks siin on hästi oluline teavitamine ja digilahenduste käepärasus ja intuitiivsus, et neid oleks ka lihtne kasutada. Riik ei pea neid inimesi taga otsima, vaid need inimesed, me eeldame, tulevad ise.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Ma küsin sama, mida tegelikult, mille kohta uurisin ka sotsiaalkomisjoni istungil ehk et mis on ikkagi valitsuse plaanid võimalike geenidoonorite arvu suurendamisel ehk loomulikult vabatahtlikkuse alusel inimestele selle võimaluse andmisel. Me teame, te viitasite, et selleks pole raha. Tegelikkuses raha alati on prioriteetide küsimus, kui prioriteetseks seda valdkonda peetakse. Ja need summad, millest me räägime siin, ei ole, eks ole, sadades miljonites, vaid pigem miljonites, halvemal juhul võib-olla, kui me räägime väga laiaulatuslikust kogumisest, kümnetes miljonites. Me ei räägi igal juhul riigieelarve tasakaalu paigast loksutavast summast. 

Ja miks ma küsin seda? Ka selle pärast, et lisaks sellele, et inimesed soovivad teatavasti doonoriks saada ja paljudel täna seda võimalust ei ole, on ikkagi oluline ka see, et mida rohkem nüüd peaks see kogu geeniuuringute ja geeniandmete kasutamise valdkond edasi arenema, tervishoiuga integreeruma, seda olulisem saab olema tegelikult see inimeste võimalus geenidoonoriks saada, sest vastasel juhul meil tekib selline täiendav ebavõrdsus tervishoius, kus ühtedel on teatud võimalusi, teistel neid ei ole.

Aitäh!

Täiesti mõistan seda kõike. Kui hinnata, et mõned miljonid ei ole suur raha meditsiinis, siis ma arvan, et see on täiesti väär hinnang. Mina ei mõtleks seda üldse mitte riigieelarve kontekstis, vaid üleüldse tervishoiurahade kontekstis. Ma teaksin täpselt, mida teha 3, 4 või ka 10 või 20 miljoniga, mis oleks suunatud tervishoidu. Ma ei alahindaks seda summat, mis kulub. Ja tõepoolest, küsimus on prioriteetides. Minu prioriteedid hetkel on kindlasti mujal. Minu jaoks on oluline kvaliteet ja see, et rahastus oleks jätkusuutlik ja nii edasi, millest ma olen siin palju rääkinud. Eks igal ministril, igal valitsusel ongi omad prioriteedid. Minul ei ole enam väga kaua aega seda praegust ministriametit. Oma prioriteedid olen seadnud juba koos selle riigieelarvega ja kes iganes on järgmine minister, olen see siis mina või on keegi teine, siis see järgmine minister saab sellega edasi minna. Hetkel, kui ma räägin eelarvest, siis seda ei ole tõesti prioriteetide seas kirjas. Ma ise pean seda oluliseks, et inimestel oleks võimalus oma geeniandmeid lasta sekveneerida, et need andmed oleksid olemas ja et see geenivaramu ka laieneks. Aga ma arvan, et mõistlik on edasi minna ka natukene targa sammuga. Enne kui me kõiki neid teenuseid välja arendame, me ikkagi peame tegema mingil inimgrupil nii-öelda pilootprojekti. Seesama rinnavähi riskiskoor, mida hakatakse uuest aastast arvutama, me tahame laiendada, teadusuuringud on tehtud, tahame seda laiendada kogu elanikkonnale, kes on siis juba geenidoonorid ja kes on nõus tulema. Me alustame sellest ja edasi kindlasti tahaks laieneda. 

Ja nagu ma enne ütlesin, siis tasu eest on tõesti praegu ka võimalik juba oma andmeid jagada. Aga loomulikult, eriti kui me oleme e-riik ja nii-öelda geeniriik, siis ma arvan, et see on innovatsiooni mõttes tõepoolest oluline ka geenivaramuga edasi minna. Lihtsalt praegu hetkel mina ei näe endal seda võimekust.

Irja Lutsar, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Ma olen väga nõus sellega, et me muudame meditsiini selle seadusega või me läheme personaalsele meditsiinile, mis iganes see mõiste tähendab. Erinevatel inimestel on natuke erinev arusaam, aga see, et me läheneme isikupõhiselt, seda me saame kõik ühtemoodi aru. Ega me ju ei tea, mis juhtuma hakkab. Minu küsimus on, et kas on planeeritud – toome näiteks farmakogeneetika –, kui me läheme sellele üle, ka mingeid uuringuid, vaatame, mis läks paremaks, mis läks halvemaks, ja kõige tähtsam veel, kui palju see maksis. Kas niisugused uuringud on juba planeeritud? Neid uuringuid ilma rahata teha ei saa. Minu küsimus ka natuke puudutab raha.

Aitäh! Jaa, loomulikult hinnatakse seda, kuidas on olukord muutunud. Praegu me saame rääkida siiski ainult rinnavähi riskiskoorist, farmakogeneetika on natuke hiljem tulemas meile töölauale. Aga kindlasti hinnatakse seda, kuidas on läinud ja kuidas läheb paremaks ja halvemaks, mis on halvemaks läinud, et teha ka parandusi.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Mina mitteeksperdina proovisin süveneda sellesse seletuskirja ja siin on nagu seda õigusriiki ja läbipaistvust ja bürokraatia vähendamist. Aga mulle jäi silma selline asi, et luuakse õiguslikud alused, et geenidoonori terviseandmeid saaks täiendada riigi infosüsteemi kuuluvatest andmekogudest. Minule jääb sellest mulje või ma saan aru selliselt, et riigi infosüsteemist hakatakse neid terviseandmeid täiendama. Võib-olla hakatakse siis ka võrdlema, mingite teatud terviseandmete või geenikoodidega või mis iganes inimeste käitumist hakatakse teistest registritest järele vaatama. Kas see ei tekita inimese isikuandmete kaitsmise puhul probleeme?

Aitäh küsimuse eest! See on kindlasti väga põhjendatud küsimus ja seda on kaalutletud loomulikult selle seaduse väljatöötamisel. Mõte on selles, et kui geeniandmed tuuakse tervise infosüsteemi ehk meie digilukku – kõnekeeles on see olnud digilugu –, siis on võimalik vaadata, kui palju üks või teine risk on juba realiseerunud. Aga seda ikkagi siis, kui inimene ise seda soovib ja ise on sellega nõus, ta läheb näiteks geeninõustaja vastuvõtule. Ma ei leia, et siin on mingisugust väga suurt riski. 

Nagu ma enne näiteks tõin, mingisugust diskrimineerimist ei tohi olla. Näiteks kui need geeniandmed on kättesaadavad, siis nende andmete alusel ei tohi kindlustusettevõtjad teha teistsuguseid kindlustuse pakkumisi inimestele. See on üks näidetest. Diskrimineerimise võimalusi on loomulikult veel, aga ma loodan, et ükski neist ei realiseeru.

Diana Ingerainen, palun!

Lugupeetud eesistuja! Hea minister! Minu küsimus puudutab andmete standardimist. Mida peaks tegema või kuidas me selleni jõuaksime, et meie andmed oleksid kvaliteetsemad ja kasutatavamad? Praktikutena me oleme tegelikult oma e-tervisega väga paljudest maadest pikalt ees, aga mulle tundub, et see saab järjest rohkem komistuskiviks. Kui nüüd Riigikontroll tegi auditi, milles ta tõi ka ära puudujäägid terviseandmetes, siis mul on nii hea meel, et ministeerium on tegelikult väga paljusid teemasid juba algatanud. Aga kui kaugel me oleme nende standardite kokkuleppimises? 

Aitäh! Geeniandmetel on üldiselt kasutusel ühtlane standard, need on isegi kõige lihtsamad. Aga kui te viitasite Riigikontrolli auditile, siis see on ju miski, mida meie perearstidena oleme aastaid rääkinud. See, et andmed peavad olema standardsed, on absoluutselt õige. 

Tegelikult sõltub see väga palju ka tervishoiutöötajatest. Digitaalselt me võime võtta kasutusele erinevaid standardeid, seda tehakse ka. Praegugi on tervise infosüsteem üle minemas uutele andmestandarditele, kus kasutatakse ka näiteks reaalelus tekkivaid andmeid reaalajas. Ehk kui mina sisestan kuskil vererõhu väärtuse, siis kiirabi järgmisel hetkel seda kuskil näeb. 

Seda kõike praegu tehakse, aga väga palju sõltub, nagu me teame, tervishoiutöötajatest, kellel ei ole ehk harjumust kvaliteetselt andmeid sisestada. Enamusel on õnneks, aga väga paljudel ei ole. Ja see juba on tekitanud väga palju rahulolematust, väga palju segadust näiteks ka puuete ja töövõime hindamisel. Rääkimata sellest, et inimene läheb ühe arsti juurest teise juurde ja teine arst ei saa teha adekvaatseid otsuseid, kuna puuduvad andmed või on valesti sisestatud. 

Lisaks, mida me praegu teeme: me oleme otsinud välja need tervishoiuteenuste osutajad ehk raviasutused, kes ei ole saatnud andmeid digilukku. Mõni ei ole saatnud ühtegi epikriisi aastate jooksul. Meil on digilukku andmete saatmise kohustus aastast 2011, aga meil on tervishoiuasutusi, kes arvavad, et nende osutatud teenus on nii privaatne, et seda infot ei tohi jagada teiste arstidega. 

Näiteks iluteenused on üks näide, ka psühhiaatriateenused. Kui seesama inimene satub näiteks teise arsti juurde, teise kirurgi juurde ja kirurg näeb armi, aga ta ei näe sissekannet, siis tal on väga raske inimest adekvaatselt aidata olukorras, kus ta ei tea, mida täpselt on tehtud.

Ma olen hästi tänulik selle Riigikontrolli auditi eest ja väga loodan, et me suudame kas või mingil määral alates nendestsamadest standarditest neid täiustada. Aga tahan ka tervishoiutöötajatele südamele panna, et andmed peavad olema kvaliteetsed ja arusaadavad nii inimesele kui ka teistele kolleegidele.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Proua minister! Te siin ennist vihjasite, et ministriametit ei pruugi enam kauaks olla. Ma loodan, et selles peitus vihje sellele, et valitsus, see halb valitsus hakkab lagunema ja saame uue ja parema moodustada. Aga seniks, kuni te olete, siis seaduse juurde.

Te lisate kindlustustegevuse seadusesse diskrimineerimise paragrahvi. Samas on kehtivas inimgeeniuuringute seaduses see diskrimineerimise paragrahv või lausa peatükk olemas ja seal on ka kindlustuse osa sees. Ja kui ma nüüd võrdlen tekste, siis tegelikult see, mis lisatakse kindlustustegevuse seadusesse, ei ole seesama, mis on kehtivas, mis on inimgeeniuuringute seaduses. Kas ei oleks õigusselgem, kui me teeks niimoodi, et me täiendame seda diskrimineerimise peatükki selles inimgeeniuuringute seaduses ja kindlustustegevuse seaduses siis kas või viitame sellele näiteks? Sest muidu, kui me hakkame kahes seaduses eraldi seda hoidma, siis meil tekib risk, et sõnastus on erinev ja võib mingil hetkel ajas ju vastuolu tekkida.

Aitäh küsimuse eest! See on selline õigustehniline, väga asjakohane märkus. Ma arvan, et komisjonis saab selle vajadusel ka üle vaadata. 

Mis aga puutub ministriametit, siis mina tunnen seda, et neid muudatusi, mida ma tahaksin nii tervishoius kui ka sotsiaalvaldkonnas teha, on väga palju. Minu aeg lihtsalt ongi liiga lühike selleks, et kõiki neid asju ära teha. Ma olen selline maailmaparandaja hing ja tahaks kõik asjad kohe korda teha. Valitsuse tervis on väga hea, kukkumise lootust hetkel ei ole. Suhted on meil tõesti head ja mulle on üks valitsuse liige ka öelnud, et ta ei mäletagi nii head suhet valitsuses. Ses mõttes, ma arvan, muretseda ei ole vaja. Aga minu ministriamet lõpeb hiljemalt 2027. aasta märtsis. Kas ma siis jätkan või ei jätka, seda otsustavad valijad.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Te mainisite, et selle eelnõuga luuakse ka uus amet. Kas saaksite natukene rohkem sellest rääkida, millega konkreetselt see amet tegelema hakkab ja, ma ei tea, kui palju näiteks raha selle ameti ülalpidamisele läheb?

Amet nagu elukutse, geeninõustaja oli see amet, mis luuakse. Jah, mitte asutus, vaid amet nagu elukutse.

Mihkel Lees, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Mida rohkem personaalmeditsiin areneb, seda rohkem inimesed saavad teada enda terviseriskidest, mis on ühtpidi väga tore. Aga see võib olla ju ka üsna karm teadmine, et inimesel on ühe- või teistsugune tõenäosus mõnda potentsiaalselt surmavasse haigusesse haigestuda. Ja küsin siis nii: kas on mõeldud ka selle aspekti peale, kuidas inimesi lisaks ravile, lisaks ennetavatele tegevustele kuidagi veel täiendavalt, ka psühholoogiliselt nõustada, et nad ikkagi julgeks elada täisväärtuslikku elu, mitte ei muretseks sellepärast, et see geenianalüüsist tulnud teadmine ei ole meeldiv ega paku liialt head perspektiivi?

Aitäh! See on küsimus, millega ma perearstina puutusin päris palju kokku, kui alustati sellesama personaalse riskiskoori teenuse väljaarendamisega. Ma arvan, et see oli aastal 2018–2019. Perearstide suur kriitika oligi esmalt just täpselt seesama, mille te välja tõite. Ma mainisin ka siin, et kui inimene saab liiga vara teada oma mingitest riskidest, näiteks ka lapsena – kas on üldse eetiline lapsele neid andmeid avaldada? Siin on nii palju selliseid küsimusi, et me ei saa tõepoolest selle infoga minna lihtsalt lajatama, et vot sul on nüüd see risk. 

Lisaks oli toona eeldus näiteks see, et kui me leiame, et inimesel on pärilik näiteks kolesterooli tõus, mis ongi kohe geneetilise eelsoodumusega, siis justkui see geeniinfo avalikustamine paneb inimese paremini toituma või paremini käituma. Seda päriselt teadusuuringud toona vähemalt ei tõestanud. Kui arst ütleb teile, et tarbige alkoholi vähem või sööge rasvast vähem, siis kui palju see inimest mõjutab ja kas see üks uus analüüs, geenianalüüs, annab sinna juurde midagi või ei anna?

Nõustamine peab olema ikkagi standardiseeritud. Sellele on hästi palju tähelepanu pööranud ka doktor Padrik, kes on olnud üks sellesama teenuse väljatöötajatest ja on teinud ka teadusuuringuid. Praeguseks vähemalt sellel teenusel, mida me hakkame kasutama, on need uuringud tehtud. Mure on olnud ka see, kes seda teenust täpselt osutab. Vähemalt minu plaan on küll see, et tulevikus oleks võimalik ka konkurents. Ehk kes paremini inimest nõustab, see saab ka lepingu näiteks. See on lihtsalt üks näide. 

Ja mis asi on täisväärtuslik elu? See on inimeste jaoks väga erinev. Paljude jaoks on täisväärtuslik elu see, kui saab piiramatult enda tervist kahjustada. Meie arstidena ütleme, et täisväärtuslik elu on see, kui sa elad tervena kaua ja tunned nii vaimselt kui füüsiliselt ennast hästi, ja ka sotsiaalselt. See on isegi Maailma Terviseorganisatsiooni definitsioon. Tõepoolest, me peame lähtuma sellest, et inimesel oleks päriselt hea olla. Nagu enne Margit Sutrop tõi siin näiteks, et inimesel on õigus olla teadmatuses. Täpselt samamoodi on inimesel õigus elada tervist kahjustavalt ja pidada seda enda täisväärtuslikuks eluks. Ehk siin on hästi palju filosoofilisi küsimusi. Arstidena ja teadlastena ja ka riigijuhtidena peab lähtuma siiski sellest, mis on kõigile hea, ehk heast tervisest.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Siin on öeldud, et on keeld diskrimineerida inimest tema DNA pärilike omaduste ja nende pärilike riskide koha pealt. See tähendab maakeeles, et kui ma olen n-ö mutant, siis seda teavad ainult need, kes on mu geene uurinud. Aga kas seal ei ole seda, et ka feneetika järgi? Noh, et ma näen ka välja, et ma olen selline eriline.

Aitäh! Ma loodan, et see ei olnud küsimus isiklikult, enda kohta. Meil kõigil on fenotüübis teatavaid omadusi. Ja tõepoolest, professionaalne geneetik suudab kindlasti diagnoosi panna inimesele otsa vaadates. Isegi mitteprofessionaalne suudab seda teha, kui ta on teatud asju õppinud. Mutant on hästi tore sõna, tavalistele inimestele kõlab see hoopis teistmoodi, pigem nagu tulnukas. Geneetiku sõnavaras tähendab see jällegi midagi muud.

Diskrimineerimine pärilikkuse alusel eelkõige on siiski see. Ma tõin enne näite: pärilik hüperkolesteroleemia ehk kõrge kolesterool veres. On teatud inimesed, kellel ongi juba näiteks 20-aastaselt väga kõrge kolesterool veres. Ta peaks hakkama varakult võtma ravimeid ja järgima väga ranget elustiili. Kui nüüd ta läheb elukindlustust taotlema, siis vaadatakse, et isegi kui ta võtab ravimeid ja järgib väga karmilt elustiili, siis tal ikkagi on natuke suurem risk põdeda näiteks südamelihase infarkti. Automaatselt antakse kõrgem skoor või kõrgemate tasudega kindlustusleping. Ehk ta peab rohkem maksma ja riskid on suuremad. Ma loodan, et meil ei hakka kindlustusest kunagi olema tööl neid inimesi, kes tõesti vaatavad inimesele otsa ja panevad ainult selle põhjal diagnoosi. Ma arvan, et nad ei ole lihtsalt nii pädevad, aga te andsite just hea idee kindlustusandjatele. Ma loodan, et see päris laivi ei lähe niimoodi. Väga hea küsimus!

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Mul kahjuks ei olnud võimalik kohe vastata ka teie antud kommentaarile. Te ütlesite, et selleks võtmeks, kuidas me saame teada inimese geenidoonoriuks olemist, on tema tahteavaldus. Kehtiva inimgeeniuuringute seaduse järgi on tema geenidoonoriks olemine salastatud ja ta on andnud teadlikult ja vabatahtlikult nõusoleku geenidoonoriks olemiseks. Ma saan aru, et praegu selle seaduseelnõuga või selle muudatusega tekib uus mõiste "tahteavaldus". Tegelikult see ei ole enam see, mille kohta Ants Nõmper omal ajal kirjutas dissertatsiooni, et meil on avatud nõusolek ja seal lihtsalt antakse uuringuteks nõusolek ja eetikakomitee saab öelda, milliseid uuringuid tehakse. Nüüd tegelikult muutub teatud sisu ja tekivad erinevad nõusolekud. Kas te oleksite nii kena ja seletaksite lahti ka selle, kuidas hakkavad … 

Aitäh!

… kõrvuti olema erinevad nõusolekud ja mis õigused jäävad nendele inimgeenidoonoritele, kui praegu on selle andmepangaga nii?

Aitäh! Tahteavaldus ei ole ju uus mõiste. Meil on patsiendi tahteavalduse seadus ja selle läbitöötamisel arutati läbi ka need erinevad tahteavalduse vormid või nõusolekuvormid. Need inimesed, kes on andnud analüüsid geenivaramusse, on tõepoolest andnud nõusoleku selleks, et nad osalevad teadusuuringus. Loomulikult on see kõik salastatud. Kui inimene ise ei ütle, siis keegi ei tea, kas ta on geenidoonor või ta ei ole. Ja see jääb. Ega siis seda ei hakka keegi muutma. 

Aga see, mida me praegu selle seadusega teeme: me anname inimestele uue võimaluse. Kui need inimesed nüüd soovivad, siis nad avaldavad ise oma soovi digiloo kaudu ja panevad endale tõenäoliselt kirja konsultatsiooniajad ja saavad selle info, mida tegelikult inimesed on väga palju oodanud. 

Mina isegi ei muretseks nii palju selle pärast, et inimesed kardavad, mis nende andmetega juhtub. Pigem praktikas me näeme, vastupidi, et inimesed päriselt tahavad, et need andmed oleksid kasutuses. Kui geenivaramu siin mõned kuud tagasi andis välja info, kui palju on ühes või teises inimeses neandertallast, siis see oli selline humoorikas. Facebookis ja mujal sotsiaalmeedias hakkas väga palju levima see, kuidas inimesed jagasid, kui palju siis on: kelles poolest oli 12%, kelles 40% neandertallast. Võib-olla 40% päris ei olnud. 

Inimesed tegelikult ootavad selliseid teenuseid. See on inimeste jaoks olnud ka arusaamatu nii geenivaramu kontekstis kui üldse tervishoiu infosüsteemi kontekstis, et kui ma olen oma andmed andnud – ma tean, et need andmed on seal –, siis miks need juba ei ole arstide käsutuses ja miks järgmine arst ei kasuta neidsamu andmeid selleks, et mind aidata minu terviseotsuste tegemisel või määrata mulle paremat ravi. Me paneme väga palju rõhku andmekaitsele ja ma arvan, et just see on taganud usalduse ja inimesed on valmis oma andmeid jagama.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Teie kiitus valitsuse tervise kohta on muidugi optimistlik, aga ma arvan, et väga palju rahvast ei ole sellega nõus. Ma tahtsin küll öelda, te ütlesite oma sõnavõtus, et praegu saab juba tasu eest andmeid jagada. Oskate seda natuke laiendada? Vaatasin, et see hakkab kehtima 1. jaanuar 2026 ehk sinna on kaks nädalat aega. 

Ning nüüd selle ühe minuti sees ma tahtsin natuke looduskeskkonnale tähelepanu juhtida. Seletuskirja punkt 6.3 ja 6.7 räägivad, et muudatused ei avalda otsest mõju looduskeskkonnale, kaudne mõju looduskeskkonnale on olemas ning seda mitmes erinevas suunas. Oskate nagu laiendada, millised need suunad on looduskeskkonnale ja mis see kaudne mõju võib olla? Siin rohkemat nagu sellest ei ole. 

Aitäh! Valitsuse tervis on ikkagi hea, ma endiselt kinnitan seda, et siin ma ei arva, et me peaksime muretsema. 

Looduskeskkonna kohta küsimus. Ühelt poolt on keskkonnasäästlik see, kui me samu andmeid tarbime mitu korda. Kaudne mõju looduskeskkonnale on alati, absoluutselt iga uue teenuse arendamisega seotud. Ma arvan, et siin on mõeldud, ühesõnaga, me oleme siin mõelnud sellist üldist mõju, väga kaudset. 

Aga ma ei saanud nüüd täpselt aru, küsimus tasu eest andmeid jagada, mis seal täpselt oli mõeldud. (Täpsustus saalist.) Jaa, ta jõustub uuest aastast, aga teenus ise muutub kättesaadavaks esimese kvartali lõpu poole inimeste jaoks. Selle jõustumise aeg ongi vajalik selleks, et seda teenust ka, teha teatud muudatused, muidu, me ei saa seadusest ette rutata. Me loome võimalused aastal 2026 1. jaanuarist, aga päriselt kasutamisvõimeliseks muutuvad teenused umbes märtsis.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh! Kahtlemata on tegemist seadusega, mis aitab kaasa nii tervise edendamisele kui haiguste ennetamisele. See on personaalmeditsiin, ma pean silmas. Kas Eesti arstid saavad ka mingit lisakoolitust, et neid võimalusi kõiki kasutada? Ja väike kõrvalaspekt on see: kui palju sellistest andmetest on huvitatud näiteks farmaatsiatööstused?

Kui palju sellistest andmetest on …? (Urve Tiidus täpsustab.) Huvitatud. Okei, aitäh! Nendest andmetest on huvitatud kõik. Need on tõesti väga väärtuslikud andmed. Just sellepärast on nende andmete vahel kindlasti eetikakomitee, kes hindab, kas üldse on võimalik, milliseid uuringuid on õige ja õiglane teha. Ja eetikakomitee alati hindab ka seda, kas see konkreetne uuring, mida näiteks farmaatsiatööstus tahab teha või tahavad teadlased teha, on vastavuses inimese enda antud nõusolekuga. Seda alati uuritakse. 

Nii, ja esimene pool küsimusest? Jaa. Kas arste valmistatakse ette? Kindlasti lisakoolitused tulevad, aga eelkõige vajavad koolitust need uued geeninõustajad. Praegu, kui me räägime rinnavähi riskiskoorist, siis seal kasutatakse ka ämmaemandate abi. Üldiselt vähk kui selline ja selle ennetamine on kõikide arstide põhilises õppekavas. Sõeluuring rinnavähi avastamiseks on meil juba aastaid kasutusel. Selles osas konkreetselt ei ole uut koolitust vaja. Lihtsalt tuuakse ettepoole sõeluuringute tegemise vanus nendel naistel ja, miks mitte, teinekord ka meestel, kellel on kõrgenenud rinnavähi risk. 1% rinnavähkidest on tegelikult meestel.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Kahtlemata miljon eurot on ka suur raha. Selles ei ole küsimus. Küsimus on pigem selles, et valitsuse kogu eelarvepoliitikat vaadates, kus sadu miljoneid leitakse kõikvõimalike maksumuudatuste jaoks, sealhulgas näiteks konkreetselt üle 100 miljoni läheb neile inimestele, kes teenivad üle 4000 euro palka igakuiselt, kes tegelikult ei vaja seda lisaraha, ma ei väsi kordamast. Selles olukorras on minu jaoks tõesti kummaline, et valitsus ei leia raha näiteks teie enda valdkonnas erihoolekandele piisavalt, ei leia antud juhul geenivaramu tegevuse toetamiseks, ei uute doonorite värbamiseks ega portaali arendamiseks. Ja teie vastustes viidatu, et on võimalik ka teatud juhtudel tasuliselt neid uuringuid teha, ei ole päris tõene. Selles mõttes, et need on hoopis teised teenusepakkujad, teised tegevused, teised võimalused ja need on päris kallid, eks ole. Mulle isiklikult on pigem sümpaatne see solidaarse tervishoiu lähenemine. 

Ma küsin teilt ikkagi. Te ütlesite, et see ei ole teie prioriteet, aga nüüd tulemas on paratamatult järgmised eelarvekõnelused. Kas te lähete valitsuselt vähemalt küsima lisaraha, et ka geenidoonorite hulka tulevikus oleks võimalik suurendada ja just nimelt ka nende portaalis olevate raportite arvu tõsta?

Aitäh! Esiteks, eelarvekõnelused lõppesid meil juba ära. Riigikogu otsustas selle eelarve vastu võtta. Ma ei läheks sellesse sisusse rohkem sisse. Tasulised teenused on tegelikult praktiliselt needsamad. Jah, see on kallis ja tasuline meditsiin ongi kallis, aga ta eksisteerib Eestis paralleelselt solidaarse tervishoiuga, paralleelselt riikliku meditsiiniga. Ma ei demoniseeriks eratervishoiu pakkujaid, nad pakuvad kvaliteetseid ja häid teenuseid. Me peame ikkagi arvestama ka nendega. 

Mis puutub sellesse, kas ma lähen lisaraha küsima, siis seda ma otsustan riigi eelarvestrateegia läbirääkimiste eel ja täna on seda vara öelda.

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Geeniandmed on ilmselt üldse kõige tundlikumad andmed, need annavad ikkagi inimese kohta väga palju informatsiooni. Kas teil on infot selle kohta, kas teised riigid on sarnaseid asju juba reguleerinud, ja on sealt midagi õppida nende kogemusest? Ja teine küsimus puudutab seda, kas ja kuidas saavad meie õiguskaitseorganid kasutada olemasolevaid geeniandmeid näiteks kriminaalmenetluse raames. Kas seda eelnõu kuidagi reguleerib? Aitäh!

Aitäh! Hetkel õiguskaitseorganid ei saa kasutada neid andmeid. Teised riigid on reguleerinud geneetilisi probleeme, aga meie oleme olnud seni eestvedajad, pigem õpitakse meilt. Siiamaani on olnud nii. See on sellepärast, et meil on niivõrd suur geenipank olemas. Ma ei nõustu sellega, et geeniandmed on kõige tundlikumad andmed ja ei saa inimese kohta teada. Ja tundlikuteks andmeteks nimetatakse näiteks ka finantsandmeid ja ka igasuguseid muid terviseandmeid. Need on kindlasti väga tundlikud andmed, aga mitte kõige. Me ei saa prioriseerida ja kõike ei saa geeniandmetest inimese kohta teada. Me saame teada teatud riskid, me saame teada näiteks tema silmavärvi, soo ja nii edasi. Võime panna paika selle, milline ta välja näeb umbes, aga me ei saa tegelikult kõike teada.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Mu küsimus koosneb kahest osast. Esimene on lühike täpsustus. Te ütlesite niimoodi kuidagi kindlas kõneviisis, et 1. jaanuarist jõustub. Meil on täna viimase istunginädala teine päev. Ega ei plaanita nüüd minna selles õiguslikus tegevuses sinna, et algul jõustub ära ja küll me pärast Riigikogus koputame? Võib-olla see jõustumine 1. jaanuar 2026 ikkagi ei ole päris tõenäoline. Täna on ju esimene lugemine. See oli esimene küsimus. 

Aga teine on sisuline. Kui siin neid andmebaase ühendatakse, siis esialgu vaadatakse terviseaspekti selles geneetikas, aga kas on ka mingeid plaane või tegevusi, mis näiteks hakkavad geeniinfot siduma, ma ei tea, mingite käitumismustritega? Suvalised näited: kiiruseületajad, kriminaalsele teele sattujad ja nii edasi. Lihtsalt, et nagu avardada teadmisi sellest, kuhu selle geeniuuringutega täna liigutakse maailmas ja siis potentsiaalselt ka Eestis.

Aitäh! Jõustumise osas jätan selle Riigikogu otsustada, kuidas täpselt, kui kiiresti edasi liigutakse. Kui on vaja, siis kindlasti komisjon esitab muudatusettepanekud.  

Andmebaaside ühendamine. Meie praegu räägime ikkagi tervisevaldkonnast, me ei reguleeri sellega midagi muud. Muidugi oleks põnev teada saada, kas kiiruse ületamine on geneetiline või äkki see on lihtsalt rumala käitumise küsimus. Mul on tegelikult enda peas vastus olemas, küllap te teate ka seda. (Vahelehüüe.) Isegi geneetilise riski korral suudab inimene oma käitumist hoida mõistlikuna. Seda näitab vähemalt meditsiinis see, et kui geneetiliselt on inimesel näiteks olemas eelsoodumus ülekaalulisuseks, siis tervislike eluviisidega tegelikult suudetakse küll hoida oma kehakaal korras. Või kui geneetiliselt on risk diabeedi tekkeks, siis eluviiside ja käitumisega suudetakse küll seda riski kas väga pikalt edasi lükata või täiesti välistada. Ses mõttes ma arvan, et see on põnev teadusuuring. (Vahelehüüe.)

Aitäh, hea kolleeg!

See oleks põnev teadusuuring ja võib-olla kunagi keegi ka seda uurib ja võib-olla on ka juba uurinud, aga selle seadusega me seda ei reguleeri.

Signe Riisalo, palun!

Aitäh! Mul on selline mure, et ma ei kuulu 200 000 inimese hulka, ja neid inimesi, arvestades, et 200 000 on geenivaramus doonoreid, on veel. Kas meiesuguste jaoks on olemas mingisugune teekond ja milline, et saada seda personaalmeditsiini ka tulevikus kasutada?

Hetkel on meie jaoks ainult tasuline teekond, minu ja sinu jaoks, Signe.

Aitäh, lugupeetud minister! See teekond nendele küsimustele vastamiseks on siinkohal lõppenud. Ja nüüd jõuame juhtivkomisjoni ettekande juurde. Selleks tuleb Riigikogu kõnetooli hea kolleeg, sotsiaalkomisjoni liige Irja Lutsar.

Lugupeetud juhataja! Head kuulajad! Mina siis kannan teile ette, mis toimus sotsiaalkomisjonis 8. detsembril käesoleval aastal. Komisjonis oli üheksast komisjoni liikmest kohal viis. Ja lisaks olid kutsutud sotsiaalminister Karmen Joller, Sotsiaalministeeriumi arendusosakonna nõunik Raili Sillart, geenivaramu juht Lili Milani, biopanga labori juht Steven Smit ning siseauditi ja andmekaitse juht Priit Piir. Need kõik kolm viimast inimest olid geenivaramust. 

Minister ja Raili Sillart tutvustasid põhjalikult seadusemuudatusi, mida ma siinjuures kordama ei hakka. Minister on juba esinenud. Ma mainin ka, et mitmed komisjoni liikmed kohtusid ka väljaspool komisjoni geenivaramu ja seaduse tegijatega. Nii et paljudele küsimustele me saime ka nende kohtumiste käigus ja meil oli väga hea koostöö just seaduse koostajatega. 

Aga ma lähen nüüd komisjoni arutelu juurde. Kõigepealt küsis Kalle Grünthal, et tema mure oli, et vastavalt 2020. aastal Eesti Vabariigi valitsuse ja Maailma Tervishoiuorganisatsiooni vahel sõlmitud vastastiku mõistmise memorandumile digitaalse tervishoiu ja innovatsiooni valdkonnas võivad Eesti geenidoonorite andmed liikuda Maailma Tervishoiuorganisatsiooni käsutusse. See on Kalle Grünthali jaoks vastuvõetamatu, et andmed võivad sinna liikuda ja laiali mööda maailma minna. Kalle Grünthal tundis ka huvi, mis saab inimestest, kes geenidoonoriks hakata ei soovi. Seda küsimust on täna siin ka korduvalt küsitud. Minister vastas, et Eesti seaduste järgi kuuluvad andmed inimesele endale ja inimese tahte vastaselt ei liigu andmed mitte kuhugi. Ja Raili Sillart lisas veel sellele, et Maailma Tervishoiuorganisatsiooni memorandumis on sätestatud, kuidas maailma riigid geeniandmeid töötlevad ning millised on eetika hindamise standardid. Teiseks on ka käsitletud selles koostööstandardeid. Andmed jäävad Eestisse kas turvalisse geenivaramu andmebaasi või tervise infosüsteemi. Kui inimene ei soovi geenidoonoriks hakata, kuid tahab siiski geneetilisi andmeid saada, siis tuleb koeproov anda. Need võimalused on juba meditsiinis olemas ja ka terviseportaalis on inimesel võimalik avaldada soovi selle teenuse saamiseks. Nii vastas Raili Sillart. 

Kalle Grünthal küsis veel edasi, kes garanteerib, et vereproovi andmisel andmed siiski ei liigu kolmandate isikute kätte, kuidas kontrollimehhanismi rakendatakse ja kuidas inimene saab teada, kas tema andmed ka kuhugi edasi liikunud on. Millele siis minister vastas, et Eesti laboriteenused on korraldatud nii, et andmed ja vereanalüüsid liiguvad alati ja üksnes anonüümselt, vereanalüüside käitlemiseks on väga selged reeglid ja sisekorraeeskirjad nii riiklikus süsteemis kui ka erameditsiinis. Keegi ei saa isikuandmeid konkreetse vereprooviga seostada. Raili Sillart lisas, et geeniandmed liiguvad pseudonüümitult. Lili Milani täpsustas siinjuures, et Maailma Tervishoiuorganisatsiooni vaheline koostöömemorandum paneb paika raamistiku genoomika rakendamise kohta meditsiinis. Teaduskasutuses geeniandmete analüüsi kohta kehtib kindel kord. Sõltumata sellest, mida riigid omavahel kokku lepivad, pääseb teadlane ligi andmetele ainult siis, kui tema projekt on eelnevalt eetikakomitee kooskõlastuse saanud ja andmete kasutamine on põhjendatud.

Järgnevalt esitas oma küsimuse Tanel Kiik, kes küsis, kas nüüd on selgem, milleks geenide andmeid ja terviseandmeid laiemalt kasutada tohib, või jäävad need vaidlused jätkuvalt juhtumipõhiseks. Sellele vastas Raili Sillart, kes kinnitas, et õigusraamistik on paigas ning koos sellega on loodud ka vajalikud kaitsetagatised. Inimeste õiguste kaitse on tagatud läbipaistva ja lihtsa andmetöötlusega. Inimesel on igas etapis võimalik tahet avaldada. Teadusuuring peab tooma kasu nii tervishoidu kui ka teadusesse ja terviseteenus peab pakkuma inimesele otsest tagasisidet. Ka geenidoonori portaal on suur samm edasi teaduse arengus, luues inimestele reaalset väärtust. Sellisel tasemel lahendus on maailmas ainulaadne. Lili Milani selgitas täiendavalt, et andmed on mõeldud teaduskasutuseks ning pärinevad teaduslaborist. See labor on sertifitseeritud kõrgeima teaduslabori standardiga. Peamine piirang on see, et andmeid võib kasutada ainult nende meditsiiniseadmete jaoks, mis on valideeritud vastava andmestiku alusel. 

Edasi märkis Tanel Kiik, nagu täna siingi, et geenivaramul on olnud 212 000 doonorit. Ta soovis teada, kui palju uusi doonoreid aastas lisandub, kui suurt doonorite arve soovitakse saavutada kümne aasta perspektiivis. Talle esmalt vastas Lili Milani, et geenivaramu kuulub Tartu Ülikoolile, kuid seda on siiani rahastatud Sotsiaalministeeriumi poolt. Hetkel puuduvad riigieelarves vahendid geenidoonorite värbamiseks. Kui valitsus raha leiab, saab doonoreid juurde värvata. Raili Sillart lisas, et praegu on võimalik uutel doonoritel liituda vaid läbi välisrahastusega teadusuuringu valimi. Sel ja järgmisel aastal uusi doonoreid liituda ei saa. Lili Milani lisas veel, et geenivaramul arvulist piiri ei ole ja 500 000 doonorini jõudmine oleks kindlasti võimalik. 

Siis küsis Signe Riisalo, kas rahapuudusel oleks võimalik inimestel liituda ka oma raha eest, millele Lili Milani vastas, et seni on leitud, et geenivaramuga liitumine ei tohiks sõltuda inimese rahakoti paksusest. Seda põhimõtet soovitakse ka edaspidi järgida, kuigi erinevaid lahendusi veel kaalutakse. Minister täiendas, et turul on mitmeid geenitestide erapakkujaid, aga geenivaramu on riiklik projekt, millele Signe Riisalo lisas, et eraettevõtte kogutud geeniinfo ei jõua geenivaramusse. 

Tanel Kiik küsis veel, kas seaduseelnõus käsitletakse ka tehisintellekti kasutamist geenianalüüside töötlemisel, valideerimisel või kontrollimisel, millele Raili Sillart vastas, et selle eelnõu menetlemise ajal võeti küll vastu tehisintellektimäärus ja Euroopa Komisjon on vahepeal esitanud ka ettepaneku tehisintellektimääruse lihtsustamiseks koos suure biotehnoloogiamääruse ja -initsiatiiviga, kuid eelnõus tehisintellekti käsitlemist ei käsitleta. 

Tanel Kiik avaldas ka arvamust, et enamik tuvastamata surnutest ei ole olnud geenidoonorid, seetõttu ei saa geeniandmete alusel tuvastamise protsent olla väga kõrge, ja küsis ka, kas surnutelt kogutud andmeid säilitatakse. Raili Sillart vastas, et andmed kustutatakse pärast seda, kui geenikomplekti otsing geenivaramu võrdluses on tehtud ja Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi isikusamasuse tuvastamiseks geenivaramule edastatud andmed hävitatakse. Tanel Kiik märkis veel, et inimene pole selleks tuvastamiseks eeldatavasti oma nõusolekut andnud. Ta küsis, kas vastuses on toodud tõenäosuse protsent, millele siis Lili Milani vastas, et kohtuekspertiisi instituuti teavitatakse vaid juhul, kui kokkulangevus on üle 95%. Lähisugulaste kohta infot ei väljastata, kuna geenidoonorid ei ole selleks nõusolekut andnud. Nad on nõustunud, et nende andmeid kasutatakse vaid teaduslikel eesmärkidel. 

Siinkõneleja võttis järgnevalt sõna ja tõstis esile järgmised punktid. Geenivaramu § 7 punkt 1 ütleb, et geenivaramu põhimääruse kehtestab valdkonna vastutav minister ja kuna geenivaramu kuulub Tartu Ülikooli alla, mille eest vastutab haridus- ja teadusminister, siis tundsin ma huvi, kas tema kirjutab ka sellele määrusele alla, millele Raili Sillart kinnitas, et geenivaramu eest vastutab sotsiaalminister ja kuna selle rahastamine toimub Sotsiaalministeeriumi eelarve kaudu, ja kuigi geenivaramu vastutavaks töötlejaks on Tartu Ülikool, siis tegemist on rahvatervise arendamiseks mõeldud teadusandmete koguga ja seda on võimalik seletuskirjas täpsustada, millele Signe Riisalo märkis, et eelnõu praeguses menetlusfaasis seletuskirja enam täiendada ei saa. 

Edasi, Irja Lutsar märkis, et geenivaramu on ennekõike väga tugev teaduslik andmekogu. Raili Sillarti sõnul on seaduses selgelt sõnastatud, et geenivaramu eesmärk on võimaldada teadusuuringuid ja parandada rahvatervist. 

Siis küsis Irja Lutsar ka geenivaramu teadusnõukoja kohta. Minu hinnangul tuleks rahvatervisega tegelemiseks selline nõukoda kindlasti luua. Seal peaksid olema esindatud nii arstid, haiglate kui rahvatervishoiu spetsialistid ja rahvusvahelised eksperdid. Kuid sellise nõukogu loomise nõuet praegu seaduses ei ole. Raili Sillarti sõnul on seletuskirja leheküljel 35 märkinud, et geenivaramu vastutav töötleja võib küsida arvamust väliste ekspertide käest, ja ütles, et dubleeriva nõukoja kohustust seadusesse ei panda. Me kohtusime ka hiljem, pärast sotsiaalkomisjoni istungit, nii Raili Sillarti kui ka geenivaramu esindajatega. Otsustati siis sellel koosolekul, et geenivaramule tehakse ettepanek, et vastutava töötleja poolt luuakse nõuandev kogu geenivaramu arengusuundade osas ettepanekute tegemiseks ning teadussuundade ja ‑uuringute prioriseerimiseks, toetamaks geenivaramu eesmärke. Sinna nõukokku kaasatakse vajaliku pädevusega kompetentsid ja ka väliseksperdid. 

Järgmine küsimus oli, et mida on mõeldud säilitatavate geneetiliste toorandmete all. Kas need on pelgalt sekventsid, mis saadakse enne bioinformaatilist töötlemist? Raili Sillart selgitas, et geneetilised algandmed või toorandmed ei pruugi olla tingimata täissekventsid, vaid võivad olla ka väiksemad andmestikud, näiteks rinnavahi polügeense riskiskoori arvutamiseks kasutatav andmestik. Sellised toorandmed paigutatakse turvalisse keskkonda. Lisaks lisas Raili Sillart, et Eesti Personaalmeditsiini Selts on andnud hinnangu erinevate toorandmete taaskasutamisväärtuse kohta. Kuna andmete talletamine on väga kulukas, siis oleks mõttetu, kui iga tervishoiuteenuselabor peaks neid andmeid dubleerivalt alles hoidma. Samuti on DNA-andmestiku loomine elu jooksul korduvate analüüside kaudu väga kallis. Seetõttu on mõistlik luua võimekus, et toorandmeid säilitatakse keskselt. Nii saab neid kasutada kliinilistes olukordades kui ka teadusuuringutes. Raili Sillart lisas, et personaalmeditsiini programmi raames tegid Tartu Ülikooli arvutiteaduse ja genoomika instituudi teadlased koos terve rea meditsiinispetsialistidega analüüsi, kus leidsid, et keskne andmete säilitamine ja taaskasutamine on kõige mõistlikum lahendus. 

Edasi oli veel, küsisin ma, et seadusemuudatuste rakendamisega kaasnevad märkimisväärsed kulud, kui suured on need kulud ja kes need kulud katab. Näiteks, geeninõustajate väljaõpe, andmete säilitamine nõuavad palju ressurssi. Ja lisaks vajab kogu valdkond täiendavat väljaõpet, et patsientidele parimat geenialast nõu anda. Ka sellele küsimusele vastas Raili Sillart, et iga teenuseliik on erineva maksumusega ja geeninõustajate väljaõpet planeeritakse korraldada välisrahastuse toel. Ta lisas ka, et perearste ja pereõdesid on koolitatud, 550 esmatasandi eksperti ja spetsialisti on juba koolituse saanud ja planeeritakse ka teisi koolitusprogramme. Kuna ühtegi numbrilist arvu või küsimusele, kui palju see maksab, komisjonis ei vastatud, siis minister pakkus välja, et komisjonile saadetakse hilisemalt selle kohta arvamus kirjalikult. Selline kiri sotsiaalkomisjonile ka saadeti ja kirja lugemisel jääb mulje, et personaalmeditsiinile ülemineku kogumaksumust välja arvutada pole praegu võimalik. Sellest kirjast sai küll välja lugeda, et järgmisel aastal alustav rinnavähi polügeensel riskiskooril põhinev projekt maksab 780 000. 

Ma tundsin veel huvi, kas tulevikus on perekonnal võimalik saada geenivaramust surnud perekonnaliikme kohta andmeid. Minister vastas sellele, et uus seadus kehtivat korda ei muuda. Sugulastel on võimalik neid andmeid saada, kui lahkunu on esitanud vastava tahteavalduse. Kui ei, siis tuleb austada tema tahet. Geneetilisi muutusi on elusatel inimestel võimalik välja selgitada lihtsa vereanalüüsiga ja seega surnud inimese geeniandmeteks ka vajadust pole. 

Kalle Grünthal soovis lõpuks teada, miks soovitakse eelnõu menetlemisega kiirustada. Raili Sillart selgitas, et Eesti bioeetika ja inimuuringute nõukogu lõpetab oma tegevuse käesoleva aasta lõpus ja teadusagentuuri teaduseetika komitee alustab tööd 2026. aasta alguseks. Selleks, et eetikamenetlus saaks sujuvalt üle minna, muudetakse teadus-, arendus- ja innovatsioonikorralduse seadust ning inimgeeniuuringute seadust nii, et mõlemad saaksid rakenduda samaaegselt. 

Ja järgnevalt tehti järgnevad korralduslikud otsused. Konsensuslikult tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, 16. detsembril. Konsensuslikult määrati juhtivkomisjoni esindajaks teie ees kõneleja ja tehti ettepanek lugemine lõpetada, selle poolt oli 4 ja vastu 1 komisjoni liige. Ja mina tänan teid tähelepanu eest ja vabandan, et ettekanne oli pikk, aga seadus on keeruline. Nii et ma loodan, et te andestate. Aitäh!

Aitäh! Head kolleegid, igal Riigikogu liikmel on võimalus kaheks küsimuseks kokku mõlemale ettekandjale. Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kas oli komisjonis ka juttu järelevalve piisavusest? Nimelt, § 34 ütleb riiklik ja haldusjärelevalve, kus on märgitud, et seda teostab teabe haldamise ja isikuandmete töötlemise nõuete üle Andmekaitse Inspektsioon. Aga kas seal on piisavalt pädevust ja teadmist, et sisuga kah natukene tegeleda? Kas sellest oli juttu?

Aitäh! See on tegelikult väga hea küsimus, mida ei ole varasemalt küsitud. See on äärmiselt oluline, et need andmed vajavad järelevalvet nii kvaliteedi kui ka kvantiteedi suhtes. Ma pean siin mainima, et komisjonis kahjuks sellest juttu ei olnud. Aga kuna see on esimene lugemine, siis ma tänan selle kommentaari eest. Me saame sellega edasi liikuda järgmistel lugemistel.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Austatud sotsiaalminister ja kõik inimesed, kes jälgivad seda arutelu! Kõigepealt minu siiras tunnustus Sotsiaalministeeriumile, kõigile seotud osapooltele, geenivaramu meeskonnale ja õigusvaldkonna inimestele. Ka erinevad ministeeriumid on panustanud, ma tean, et õiguskantsleri kantselei, võrdsusvolinik ja teised. Me oleme saanud, ma arvan, päris olulise seadusemuudatuste paketi valmis ja ma väga loodan, et Riigikogu selle nähtavas tulevikus heaks kiidab, loomulikult vajadusel muudatusi tehes, vajadusel mingeid küsimusi veel täpsustades, seda kõike viisakal, väärikal ja konstruktiivsel moel. Aga printsiibis see samm ja suund on õige. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon kahtlemata tervitab neid muudatusi, tervitab seda uuendust. Ehk nii nagu oleme varemgi lubanud, me ei ole printsiibis siin opositsioonis mis tahes algatustega, vaid me oleme opositsioonis halbade ja rumalate algatustega, aga me oleme koalitsioonis toetavad selliste muudatuste puhul, mis me näeme, et aitavad Eesti elu, antud juhul tervishoidu ja inimgeeniuuringute valdkonda edasi arendada. Ja seda see eelnõu kahtlemata ka teeb. 

Kahjuks ma ei saa piirduda ainult kiitmisega. Tuleb nentida, et Tartu Ülikooli Eesti geenivaramu on väga väärikas asutus, riiklik biopank, millega on liitunud üle 212 000 geenidoonori. Aga ma kahjuks ei näe, et praegu oleks see piisavalt palju valitsuse ja sotsiaalministri heas mõttes tähelepanu all ja toetuse all. Kahjuks ka nendest vastustest, mis täna siin saalis kõlasid, mulle seda tunnet ei jäänud. 

Tegelikult on geenivaramu miski, mille üle meil on põhjust uhke olla. Me oleme suutnud pakkuda geenidoonoritele teadustulemustel põhinevat personaalset geeniinfot, seda läbi MinuGeenivaramu portaali, kuhu on saanud paljud sisse logida, olen isegi seda teinud. See on miski, mida paljud meist suuremad ja jõukamad riigid pole seni teha suutnud ja kus tegelikult vaadatakse meile alt üles ja kus õpitakse meie eeskujust. See, et geenivaramu on teinud head tööd, on kahtlemata nende ja väga paljude koostööpartnerite panus, aga oluline on see, et ka valitsus sellesse arendamisse jätkuvalt edasi panustaks ehk oleks võimalik teha tipptasemel teadust ja seeläbi paremini mõista erinevaid tegureid, mis inimeste tervist ja terviseseisundi muutust, sealhulgas ka ravimite mõju ja väga palju muid asju mõjutavad. Ja nende omavahelise koosmõju hindamine kahtlemata on personaalmeditsiini arendamisel vältimatult vajalik. 

Täna teatavasti võimaldab see MinuGeenivaramu portaal geenidoonoritel, keda on üle 212 000, tutvuda personaalse infoga viies valdkonnas: teist tüüpi diabeedi ja südame isheemiatõve eelsoodumuste, teatud ravimite geneetilise sobivuse, kofeiini lagundamise kiiruse ning geneetilise päritolu kohta. Ma arvan, et kõik suunad on väga olulised, sealhulgas see ravimite geneetilise sobivuse küsimus on tegelikult üks põhimõttelise olulisusega just selles võtmes, et inimeste jaoks saada õigel ajal õige ravim, talle sobiv ravim on tegelikult kriitilise tähtsusega väga paljude diagnooside ja tervisemurede korral. Ja kui me suudame seda läbi geeniandmete inimese jaoks mugavamaks, kiiremaks, tegelikult õhtu lõpuks ka kogu meditsiinisüsteemina soodsamaks muuta, siis siin on ainult võitjad selles valdkonnas. 

Head siinviibijad! Ma toon välja ühe tähelepaneku. MinuGeenivaramu portaal pälvis hiljuti rahvusvahelise tunnustuse täppismeditsiini valdkonnas. Täpsemalt tunnistati see veebikeskkond, Precision Medicine Awards 2025 konkursil innovatsiooni- ja koostöökategooria võitjaks. See auhind tegelikult tunnustabki selliseid algatusi, mis arendavad tippmeditsiini, ühendavad teadust, tervishoidu ja inimesi, nende kaasamist. Ja see kahtlemata on tunnustus Tartu Ülikooli geenivaramule, kogu meie tervishoiusektorile, aga tegelikult ka Eesti riigile. Aga taas see näitab, et kohati tundub, et meil on selliseid tugevusi ja plusse, mida suudetakse isegi väljastpoolt Eesti riiki kõrvalt kõrgemalt hinnata, selgemalt hinnata ja järjepidevalt märgata kui Eesti riigis endas. Kui meid tuuakse eeskujuks ja nähakse tegelikult seda väärtust, mida geenivaramu loob, siis see peaks väljenduma ka valitsuse rahalistes prioriteetides. 

Jutt, et raha ei ole, ausalt öeldes mulle isiklikult ei mõju usaldusväärselt olukorras, kus on, ütlen veel kord, sadu miljoneid selliste minu hinnangul siiski ühe erakonna kinnisideede elluviimiseks maksupoliitiliselt, aga samal ajal ei leita vajalikke miljoneid, et avardada võimalust geenidoonorite arvu suurendada, uusi geenidoonoreid värvata, samuti olemasolevat portaali edasi arendada ja inimeste jaoks täiendavaid võimalusi oma geeniandmete põhjal uut infot ja teadmisi saada. Ehk ma kutsun üles ...

Palun kolm minutit lisaaega.

Jah!

Siiski läheb vaja. Ma kutsun üles valitsust ja Sotsiaalministeeriumi vääriliselt märkama ja tunnustama geenivaramu tööd, sealhulgas selle portaali arendamist ja korraga mõtlema, et kui meil on mingis valdkonnas suudetud saavutada ikkagi maailmatasemel seis, maailmatasemel olukord, ja me sinna järjepidevalt piisavalt ei panusta, siis igasugune loogika ütleb, et on aja küsimus, mil teised riigid lähevad meist mööda. Ma arvan, et see oleks väga kurb. Ehk hetkel, kus me oleme tegelikult tipus teatud mõttes, nii protsendi mõttes geenidoonorite arvu elanikkonna kohta kui ka just nimelt nende geeniandmete kasutatavuse ja inimeste ligipääsu mõttes MinuGeenivaramu portaali kaudu, siis on lausa patt, kui me selle saavutuse peale jääme istuma, jääme ootama ja ütleme, et parematel aegadel tuleme tagasi. Tegelikkuses see on üks meie tugevusi, meie n-ö lõikeservasid, kasutades sellist definitsiooni, mida meil tasuks maksimaalselt edasi arendada ja kasutada. Nii et kindlasti olen ka seda meelt, et uute geenidoonorite värbamine peab olema solidaarsuse põhimõte. Ehk see printsiip, et mingi hetk hakkavad jõukamad inimesed saama endale täiendavaid uuringuid sadade eurode eest, mida vaesem osa ühiskonnast endale lubada ei saa või keskklass, on mulle vastuvõetamatu. Nii nagu tervishoid on Eestis solidaarne, peab olema seda ka personaalmeditsiin, sealhulgas just nimelt geenidoonoriks saamine peab olema kõigile kättesaadav. Nii et kutsun üles valitsust kindlasti taas avama koostöös geenivaramuga võimalust geenidoonoriks saada ja loomulikult panustama ka lisaraha ja lisavahendeid geenivaramu portaali arendamisse, et teha erinevad teadustulemused ja avastused inimestele nähtavamaks. 

Eraldi soovin tunnustada Eesti geenivaramu kauaaegset juhti, akadeemik Andres Metspalu, kellega on mul olnud väga hea koostöö omal ajal ministrina, samuti tänast juhti, farmakogenoomika professorit Lili Milanit, kes samuti on väga pühendunult seda geenivaramut ja valdkonda eest vedanud, selle valdkonna nimel kõnelenud ka avalikus meedias, nad teevad mõlemad väga head tööd. Ja kahtlemata nende taga on veel loendamatu hulk eri teadlasi, tervishoiutöötajaid, arste, IT-inimesi, analüütikuid, juriste, kes on kõik panustanud meie geenivaramu arengusse ja selle portaali loomisse ja tegelikult viinud Eesti parimas mõttes ikkagi maailmakaardile selles küsimuses. Ei saa kahtlemata unustada ka kõiki tublisid, enam kui 200 000 geenidoonorit, kelle usaldus riigi vastu, usaldus geenivaramu vastu on olnud selle kõige vundament või alus, et meil on olnud üldse olnud võimalik sellisel viisil teadustööd teha ja sellisel viisil ka maailmas eeskujuks olla. Nii et tänan ka kõiki doonoreid ja julgustan inimesi, kui see võimalus taas avatakse, kindlasti seda kasutama. Ma olen enam kui veendunud, et geenidel põhinev personaalmeditsiin ei ole mitte ainult tulevik, vaid juba olevik. Mida enam me sinna panustame, seda tervemad me kõik riigi ja rahvana oleme. Aitäh!

Aitäh teile! Eesti 200 fraktsiooni nimel Irja Lutsar, palun!

Hea koosoleku esimees, ma võtan kohe kolm minutit juurde.

Kaheksa minutit.

Hea koosoleku esimees! Head kuulajad! Praegune inimgeeniuuringute seadus on kehtinud enam kui 20 aastat ja on selgelt ajale jalgu jäänud. Seetõttu on seaduse uuendamine hädavajalik. Seadusemuudatuste tulemusel lingitakse geenivaramu andmed terviseandmebaasidega, et geenide andmeid saaks kasutada haiguste ravis ja ennetamises. Lisaks luuakse link terviseandmebaaside ja geenivaramu vahele, mis võimaldab geenivaramu andmebaasi inimese tervise andmetega rikastada. 

On hästi teada, et pelgalt geenide andmetega on teaduses väga vähe teha. Kui aga lisada tervise ja käitumise näitajad geenide andmetele, siis on tegemist väga tugeva andmekoguga. Seega, geenivaramu suurim väärtus ongi 212 000 isiku terviseandmete pidev ja täienev kogu, mida on kogutud enam kui 20 aasta jooksul. Nende andmete alusel on võimalik teha unikaalseid ja suuremahulisi teadusuuringuid ning pakkuda uusi ennetamis- ja ravimeetodeid. Need andmed on heaks allikaks meditsiiniteadlastele. Selle eelduseks aga on, et meil riigina jätkub piisavalt teadlasi ja raha, et neid uuringuid teha. Võtmesõnaks on tihe koostöö geeni‑ ja arstiteadlaste ning praktiseerivate arstide vahel. 

Praegu geenivaramul puudub sõltumatu rahvusvaheline teadusnõukoda, mis niisuguse mahuga andmekogude korral on vältimatu. Kui palju geenidoonoreid vajame, sõltub nii geenivaramu eesmärgist kui ka riigi rahalistest võimalustest. Igat eestlast teadusuuringusse lülitada ei saa ja pole vajagi. Mudelite kasutamine ja järelduste laiendamine on tänapäeva teaduses tavaline. 200 000 inimest teadusuuringus koos geenide andmetega on piisavalt suur valim, et teha väga tõenduspõhiseid järeldusi. 

See seadusemuudatus on samm personaalse meditsiini suunas. Personaalsel meditsiinil pole ühest definitsiooni, aga kujundlikult tähendab see seda, et igale haigele temale sobivaim ravi või ravimeetod sobivas koguses ja sobiva kestusega. Nii näiteks võimaldavad geenivaramu andmed hinnata teatud ravimite eritumust kehas ja selle sõltuvust geenidest. Siiski on siinjuures oluline mainida, et sageli vaid geenide teadmistest ei piisa. Õige annuse leidmiseks võib tarvis minna ka ravimite kontsentratsiooni määramist. 

Geenivaramu andmete baasil, nii nagu me täna korduvalt kuulnud oleme, alustatakse järgmisest aastast polügeensel riskiskooril põhineva rinnavähiskriininguga, kus osalema kutsutakse kõrge riskiskooriga isikud alates 40. eluaastast, mitte 50‑ndast, nagu praegu kehtestatud on. Missugused on võimalused aga neil, kes pole geenidoonorid, eelnimetatud projektiga ühineda, käesolev seadus ei reguleeri. Ma pean ütlema, et mulle jäi ka täna natukene segaseks, kuidas need inimesed ühineda saaksid. 

Üldiselt inimestel, kes geenidoonorid pole, võib tekkida õigustatud küsimus, kas nemad ei saagi personaalset ravi. Päris nii see siiski ka pole. Juba praegu on mitmel erialal kasutusel geenitestid kas haiguse diagnostikas või ravis ning ka kliinilised laborid on võimelised neid tegema. Selle seadusega reguleeritakse ka nende geenianalüüside kasutamine ja säilitamine. 

Inimese jaoks on oluline, et tema geeniandmed oleks turvaliselt säilitatud ning poleks võimalust neid väärkasutada. Uus inimgeeniuuringute seadus selgitab väga selgelt, et andmeid kogutakse ja töödeldakse vaid isiku tahteavalduse alusel ning ainult pseudonüümitult, nii et inimene tuvastatav pole. Sealjuures on oluline märkida, et kõik andmed kuuluvad sellele isikule ning ühelegi teadlasele tundlikke isikuandmeid ei väljastata. Teatud olukordades on paratamatult vaja andmeid deanonümiseerida, aga seda saab teha vaid geenivaramu vastutav töötleja. Samuti ei väljastata isikuandmeid lähisugulastele, juhul kui inimene ise selleks eelnevat nõusolekut andnud pole. Vaid nii saame austada ja kaitsta iga üksikisiku elu puutumatust ja seda ka pärast surma. 

Personaalse meditsiini rakendamine on kogu maailmas veel harukordne, mistõttu on selles paratamatult rohkelt teadmatust. Me ei tea veel, kas ja kuidas personaalne ravi muudab elukvaliteeti ja suurendab tervena elatud aastaid või kas geenivaramu teaduse tulemusel saame uusi ravimeid või ravivõtteid või kas me neid lõpuks endale lubada suudame. Saame vaid praeguste teadmiste alusel eeldada, et kogukonna tervis paraneb ja inimeste kannatused vähenevad. Seetõttu on eriti oluline, et algusest peale me hindaksime personaalmeditsiini lühi‑ ja pikaaegset efekti ning vajadusel oleksime võimelised ka oma tegevusi korrigeerima. 

Sotsiaalkomisjonis küsisin Sotsiaalministeeriumilt, et mis see kõik maksab. Geenivaramu andmed on kogutud, koematerjal tuleb säilitada, terviseandmeid tuleb puhastada ja interpreteerida ning andmevahetus ei toimu ka tasuta. Lisaks hõlmab personaalsele meditsiinile üleminek personali väljaõpet, nagu täna juba kuulsite. Pole ju mõeldav, et tavainimene, aga ka iga arst või õde geenide andmeid tõlgendada oskaks. See on üsna keeruline töö. Selleks luuakse 40 geeninõustaja töökohta, kellest praeguseks on olemas üks. Nendegi väljaõppe ja uute töökohtade loomine maksab. 

Kogumaksumusest pole veel praegu selget ülevaadet, aga aja jooksul peaks see kindlasti selguma. Nii nagu teisteski valdkondades peame ka siin endalt küsima, kas see hind on meile jõukohane. Arvestada tuleb ka seda, et individuaalne käsitlus on reeglina kallim kui kõigile ühetaolise teenuse pakkumine. 

Kokkuvõtteks on vaatamata nendele puudustele siiski tegemist hea seadusega, selle kallal on palju vaeva nähtud, ta on omas ajas hädavajalik ja Eesti 200 soovitab kõigil Riigikogu liikmetel inimuuringute seaduseelnõu toetada. See on kindlasti samm paremate teadusuuringute ja sellest johtuvalt ka tõhusama haiguste ennetamise ja ravi suunas. Mina tänan!

Aitäh teile! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Margit Sutrop, palun! 

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Head rahvasaadikud ja kõik, keda huvitab Eesti meditsiini ja Eesti teaduse tulevik! Ja kõik inimesed, kes on teadlikud sellest, kui palju geneetika võib aidata inimeste paremale ravile ja heale elukvaliteedile kaasa! 

Esmalt tahan samamoodi tunnustada ühe valdkonna teadlasi, nimelt geeniteadlasi ja geenivaramuga seotud isikuid, kes on aastaid olnud suureks veduriks Eesti teadusele ja viinud meid tõepoolest rahvusvaheliselt maailmakaardile. 

Mina alustasin 2002. aastal geneetika või, ütleme, geeniandmebaaside, samal ajal ka farmakogeneetika eetiliste aspektide uurimist ja mul oli suur rõõm kuuluda ühte sellisesse rahvusvahelisse projekti, kus me koos Islandi, Rootsi, Soome ja Inglise teadlastega võrdlesime erinevaid geeniandmepanku, eriti Islandi ja Inglismaa, Suurbritannia andmepanku. See on olnud väga-väga huvitav ja valgustav töö. Samal ajal oleme näinud, kuidas Eesti teadus ja meie geenivaramu on arenenud. Nii et kõigepealt väga suur rõõm, et on täna võimalus näha sellist arengus olevat projekti, millele seadus peab andma tuge. 

Ma olen ministriga väga nõus, et üks selliseid geenivaramu mõtteid on ju olnud anda kõigile patsientidele ja üldse kõigile inimestele, kes veel ei olegi patsiendid, aga saavad teada oma potentsiaalsest patsiendiks olemisest, võimalus tegelikult midagi oma tervise jaoks ära teha. Patsient tähendab üsna kitsalt täna siiski seda, keda me ravime, aga just nimelt geneetilistest riskidest teadlik olemine võimaldab meil teatud haigusi ka ennetada. 

Siin on väga palju agasid. Kui te lubate, siis ma usun, et seadusandja kohustus on olla ka kriitiline mõnedes asjades. Ja kuigi ma üldiselt olen ja Reformierakond on üldiselt toetav selle seaduse vastuvõtmise osas, lubage mul mõningaid riske siiski nimetada. Ja ma palun kohe kolm minutit igaks juhuks juurde, et ma jõuaks need riskid ära nimetada. 

Esmalt, selleks et tõepoolest see kasu tegelikult jõuaks paljude inimesteni, siin minister täna juba tutvustas, et kõigepealt on kavas alustada rinnavähiriski viimisega inimesteni ja ka vastava nõustamisega, mis ilmselt võib olla üks selliseid läbimurdeid, kuna teatud geenikombinatsiooni puhul on tõesti võimalik midagi teha. 

Aga on võimalikud ka tegelikult Eesti ajakirjandusestki läbi käinud soovitused. Ma mäletan näiteks professor Andres Metspalu toomas eeskujuks näitlejaid, kes otsustasid mastektoomia kasuks juba siis, kui nad ainult said teada oma rinnavähiriskist ja olid valmis oma rinnad ennetavalt ära lõikama. Nagu te aru saate, on tegemist psühholoogiliselt äärmiselt tundliku teemaga. Seda tuleb ka inimestele, kellel selline risk on ja tõepoolest eriti näiteks BRCA geeni olemasolul inimeste ärevuse tase kindlasti tõuseb. See nõustamine peab väga mitmekülgne olema ja kedagi selleks sundida ei tohi, see on iga inimese vabatahtlik otsus. 

Ma nimetaksingi siin võib-olla ühe suure riskina tegelikult seda, et meie arstidel sageli on kalduvus alahinnata, kuidas suudavad patsiendid tegelikult vastu võtta seda infot, mis neile antakse. See tähendab, see nõustamine, samamoodi nende õiguse aktsepteerimine, mida ka tänane inimgeeniuuringute seadus ütleb, õigus mitte teada – seda tuleb aktsepteerida. Just see viis, kuidasmoodi sellisest riskist teada antakse ja ravivõimalusi tutvustatakse, aga ka, kuidas inimesi raviteekonnal toetatakse, on ülimalt oluline. 

Samas olen väga nõus, et täna on täiesti puudulik see, kui paljud näiteks rinnavähi skriiningus osalevad ja kui vähesed tegelikult kasutavad seda võimalust, mida neil varases staadiumis avastatava vähi puhul tegelikult oleks võimalik teha. Siin kindlasti tuleb midagi teha nii inimeste endi pärast kui ka üleüldiselt tervisekasude mõttes. 

Aga jällegi tulen uuesti siia tagasi, et tegelikult sellest sõltub palju, kuidas me nõustame. Tore oli kuulda, et meil luuakse geeninõustaja ametikoht, kes inimestele selgitab. Aga lubage, et ma ütleksin, et ma arvan, et sedasama selgitust ja harimistööd on vaja teha ka arstidele – alates perearstidest, kes tegelikult peavad sellise uue infoga, mida võib-olla nende õpingute ajal ei olnud tegelikult nii aktuaalne, hakkama saama. 

Teise riskina ma nimetaksin seda, et ei tohiks jätta tähelepanuta, et § 9 sätestab selle, et kümnest Eesti riigi andmekogust, mis peaksid kõik täna kuuluma ka TEHIK-u alla, liiguvad andmed geenivaramusse. Sest ministri määruse kavandi §-s 11 "Andmekogud andmekandjana" öeldakse, et inimgeeniuuringute seaduse § 9 lõike 1 punktides 1–10 nimetatud andmekogudest – need on tervise infosüsteem, rahvastikuregister, retseptikeskus, müokardiinfarktiregister, Tervisekassa andmekogu, vähiregister, raseduse infosüsteem, vähi- ja sõeluuringute register, surma põhjuste register ja tuberkuloosiregister – hakatakse regulaarselt kord aastas andmeid viima geenivaramusse. 

Siin on natuke sellest riskist räägitud, ka professor Irja Lutsar natuke viitas sellele. Mina lisan siia juurde, et Eesti üldine põhimõte on olnud, et andmed asuvad vaid ühes andmekogus. Seega ei tohiks olla selliseid olukordi, kus need andmed asuvad mitmes andmekogus, aga mulle tundub, et sellega praegu see olukord tekib. 

Ma soovin, et edasise seaduse menetlemise käigus räägitaks, kuidas me seda turvalisust hoiame. Tegelikult TEHIK on praegu paljude nende andmekogude puhul vaid volitatud töötleja, vastutavad aga Sotsiaalministeeriumi allasutused või mõnedel juhtudel ministeerium ise, aga geenivaramu ei ole TEHIK-u hallata. Sel juhul peab geenivaramu tagama väga suures koguses tundlike terviseandmete turvalisuse. Kas see on tagatud? See on praegu Tartu Ülikooli juures asuv geenivaramu, kellel tekib väga suur kohustus. Võib-olla on siin ka rahaline võimalus, kuidas seda turvalisust aidata. 

Ja kõige lõpuks viimane risk. Mainin ära, et nõusoleku puhul, ma arvan, see päris nii lihtne ei ole. Me oleme tahteavalduse mõistet tõesti kasutanud näiteks sellise asja puhul nagu patsiendi elulõpu tahteavaldus, aga geeniuuringute puhul on see siiski täiesti uus mõiste. Meil jääb alles teavitatud avatud nõusolek, mida muudes maades on ka teistmoodi lahendatud. Näiteks on kolleegid Islandis lahendanud selle n-ö avatud generatiivse nõusolekuna, kus antakse pidevalt inimestele teada – nendele, kelle andmed geenivaramus on –, missuguseid uuringuid tehakse. Sellega tekib võimalus keelata ka teatud uuringute tegemist. Meil tegelikult selle tahteavalduse sisseviimisega väheneb inimeste võimalus teatud uuringuid keelata ja ka teatud muudest andmekogudest andmeid juurde võtta. 

Võib-olla ka see võiks olla veel arutelu teema, et inimesed – see on mu viimane lause – tõepoolest saaksid aru, et tegelikult nüüd selle tahteavalduse andmisega neil tekib lootus saada oma personaalseks raviks juurde hüvesid, aga samas need riskid tegelikult selle kaudu, et neil ei ole ka võimalust update'ida või keelata seda update'i, risk privaatsusele tegelikult väheneb. Me soovime, et kedagi ei eksitataks, vaid see informatsioon täielikult nendeni jõuaks. 

Muidu toetan väga selle seaduseelnõu edasist menetlemist ja soovitan ka Reformierakonna nimel selle poolt hääletada, kui sinnani jõuame. Aitäh teile!

Aitäh! Sellega sulgen läbirääkimised. Head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 749 SE esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on mitte käesoleva, vaid järgmise, 2026. aasta 5. jaanuar kell 16. Oleme sellega esimese päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.  

Head kolleegid, enne kui läheme teise päevakorrapunkti juurde, on mulle laekunud ettepanek pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14.00-ni. Ettepaneku on teinud Eesti Reformierakonna fraktsioon. Peame seda ettepanekut hääletama. Saalikutsung, palun! 

Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14.00‑ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 43 Riigikogu liiget, vastu 2, erapooletuid 0. Tänane istung on pikendatud kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14.00‑ni. 

Oleme jõudnud ladusalt teise päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud autoriõiguse seaduse muutmise seaduse (erakopeerimise tasu jaotuskava  koostamine) eelnõu (754 SE) esimene lugemine. Riigikogu kõnetooli on juba jõudnud auväärt justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta. Palun!

Aitäh! Tegemist on pikalt ja põhjalikult ettevalmistatud eelnõuga, mis puudutab Eesti autoritele makstavat tasu selleks puhuks, kui keegi on otsustanud näiteks muusikapala või filmi alla laadida oma mobiiltelefoni või arvutisse, ja seda isiklikuks tarbeks. Sellisel juhul on ette nähtud autoritele õiglane hüvitis selle eest. Selline hüvitamise süsteem kehtib meil juba eelmise sajandi lõpust. Mäletatavasti kutsuti teda toona niinimetatud tühja kasseti tasuks.

See eelnõu, mis teie ees on, tugineb eelmisel aastal tehtud uuringule ja uuringu põhjal pakutud lahendusvariandile, kuidas seda tasu kiiremini autoriteni viia. Praegu on üsna kohmakas kord, kus ministeerium tegeleb selle tasu jaotamisega. Seal on palju vaidlusi, palju segadust ja see võtab pikalt aega. Aga vähendades bürokraatiat, lähtudes selle uuringu tulemustest ja lähtudes ka mitmel pool Euroopas kasutusel olnud mudelist, me teeme ettepaneku jaotada see kogutud raha selliselt, et autorite kollektiivse esindamise organisatsioonid ise otsustavad, kuidas seda jagada, ja ise selle jagamisega tegelevad. 

Kollektiivse esindamise organisatsioonid on meil Eesti Autorite Ühing, Eesti Esitajate Liit, Eesti Fonogrammitootjate Ühing, Eesti Audiovisuaalautorite Liit, Eesti Näitlejate Liit ja Filmi Esmasalvestuse Tootjate Ühing. Nemad saavad korraga nii suurema vastutuse, aga ka suurema paindlikkuse, kuidas seda raha oleks kõige parem ja kõige kiirem jagada. Eelnõu näeb ette ka turvavõrgu: juhul kui mingil põhjusel need organisatsioonid ei jõua omavahel kokkuleppele, siis tegelikult on eelnõus pakutud esmased väljamaksed seaduse alusel. Lootus on, et juba järgmisel aastal saab erakopeerimise tasusid uue korra järgi jagada. 

Igaks juhuks ma rõhutan üle ka selle, millega see eelnõu ei tegele. See eelnõu ei tegele sellega, kui suur see tasu on. Ta tegeleb üksnes sellega, et tasu jagamine liigub ministeeriumilt kollektiivse esindamise organisatsioonide kätte. Ja teiseks, see eelnõu ei tegele sellega, kes on õigustatud seda tasu üleüldse saama. 

Avalikkuses on sõna võtnud Eesti Kirjanike Liit, kes on teinud ettepaneku, et kirjanikud võiksid saada samamoodi seda autoriõiguse tasu juhul, kui inimesed kopeerivad kirjandusteoseid endale isiklikuks kasutamiseks. Sellega on kaks muret, tegelt kolm muret. Esiteks, eelnõu üldse selle teemaga ei tegele. Teiseks, meil pole ka uuringuid, kui palju inimesed üleüldse raamatuid enda isiklikuks tarbeks kopeerivad. Ja kolmandaks, kirjanikel ei ole ka seda kollektiivse esindamise organisatsiooni, kuigi meile teadaolevalt on nüüd juba kaalumisel, kas mitte selline organisatsioon luua. 

Ühesõnaga, see eelnõu ei tegele tasude suurusega, ei tegele tasusaajate ringi laiendamisega ega ka mitte kitsendamisega – seal muudatusi ei ole selles eelnõus ette nähtud –, vaid see eelnõu tegeleb sellega, et kultuurisektor, kultuuriinimesed, loojad saaksid oma tasu kiiremini kätte ilma viivituste ja ilma vaidlusteta ja et seda otsustavad tõesti need organisatsioonid ise. Lisaks on organisatsioonidele antud võimalus kasutada 10% kogu summast muusika- ja filmikultuuri arendamiseks ning jaotuskava uuringuteks, kui selleks peaks soovi olema. 

Ehk kokkuvõttes muutub see jaotuskava eraõiguslikuks mitmepoolseks lepinguks kollektiivsete esindusorganisatsioonide ja tasu koguja vahel, mis suurendab paindlikkust. See muidugi vähendab ühtlasi Justiits- ja Digiministeeriumi halduskoormust, aga mis kõige tähtsam, võimaldab ikkagi nendel inimestel, kes ongi need kasusaajad, ise need jaotuspõhimõtted õiglaselt kokku leppida. Juhuks, kui seda kokkulepet mingil põhjusel ei saavutata, on ette nähtud ajutine jaotusproportsioon, et õiguste omajad ei jääks sellest tasust ilma. Nii et üks bürokraatia vähendamise ja inimeste usaldamise eelnõu. Aitäh!

Suur tänu teile tõhusa ettekande eest! Mõned küsimused on. Alustab Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma saan aru, et lõpptarbija ehk tavainimese jaoks nagu sellega suurt midagi ei muutu. Küll aga võib muutuda midagi just nende organisatsioonide jaoks, millest siin juttu oli. Seaduseelnõus on see koht, kus öeldakse, et kui näiteks ei jõuta kokkuleppeni, et needsamad kollektiivse esindamise organisatsioonid ei suuda omavahel kokku leppida, kuna nüüd see filter nii-öelda ministri või ministeeriumi näol kaob ära, siis lülitub sisse nagu üks mehhanism, mis ühesõnaga hakkab sellega tegelema, seda probleemi lahendama. Kas te saaksite natuke rohkem sellest rääkida, et kuidas see mehhanism välja näeb ja kuidas see siis probleemi lahendab?

Jah, me usume muidugi ikkagi seda ka, et tarbijatele läheb sedapidi paremaks, et mida rohkem meil on autorid toetatud ja mida kindlamini autorid saavad ennast tunda, autorid ja esitajad, siis seda paremat kultuuri saavad Eesti inimesed nautida, ja mitte ainult Eesti inimesed, vaid kindlasti ka laiemalt. Aga tõepoolest, autoriõiguse seaduse § 27 nähakse ette uus lõige 8¹, mis siis ütleb järgnevat, et kui siis ei saavutata ette nähtud aja jooksul kokkulepet, siis tasu koguja teeb esmased väljamaksed kogu jaotamisele kuuluvast summast ja ta jaotab ära mitte kogu summat, vaid teeb selle esmase väljamakse selliselt, et autoritele läheb 30%, esitajatele 20% ja tootjatele 20%. Ehk kogu see eelnõu on sündinud nii-öelda eelneva uuringu, eelneva väljatöötamiskavatsuse ja põhjalike arutelude pealt. Seda on peetud siis mõistlikuks esmaseks lahenduseks. 

Margit Sutrop, palun!

Suur aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister, aitäh selle tutvustuse eest! Tõepoolest, te mainisite kirjanike murekohta. Praegu on kirjanikud sellest sihtgrupist välja jäetud ja nendega on suheldud ja nad tegelevad oma esinduskogu loomisega. 

Aga ma küsiksin sellist asja. Meil oli kultuurikomisjonis ka üks selline märkus, et kirjanikud jäävad välja ka siis, kui näiteks nende kuuldemängu teksti ette loetakse. See ei ole ju eraotstarbeks kopeerimine, vaid otseselt seotud sellesama audiovisuaalse materjali kasutamisega. Kuidas üldse niimoodi on juhtunud, et nemad sellesse ringi praegu üldse ei kuulu? Ja kas see on nende asi seda kaitsta, või me peaksime mõtlema selle kaitse ikkagi praegu seadusesse välja?

Aitäh! See kaitsemehhanism tõepoolest jaguneb kahe osapoole vahel. Ühelt poolt on kindlasti riik, kes tegeleb sellega, et autorite õigused on üldiselt kaitstud, aga teisest küljest ka see, et kui piltlikult öeldes müüakse kümme mobiiltelefoni, iga mobiiltelefoni ostja maksab täna 3 eurot ja 50 senti selle eest, siis nüüd tekib 35 eurot. Tegelik summa on veidi üle miljoni, mis meil mobiiltelefonide ostmisest aastas kokku tekib. Ja nüüd ei saa see olla niimoodi, et kirjanikud võtavad kuskile ukse taha järjekorda ja ütlevad, et kuulge, mul veebruaris siiski korra oli see kuuldemäng eetris, ma tahaks nüüd ka natuke raha saada. Selleks peab olema seal teisel pool vastas see kollektiivne esindusorganisatsioon. Kollektiivne esindusorganisatsioon korraldab seda jaotust ja osa. Ja tõesti, kirjanikel sellist kollektiivset esindusorganisatsiooni täna ei ole. Kirjanike liit ei ole see kollektiivne esindusorganisatsioon seaduse ja Euroopa Liidu õiguse mõttes, see teema on üle terve Euroopa Liidu reguleeritud. Juhul kui kirjanikud otsustavad sellise organisatsiooni luua, siis üldse tekiks nagu partner, kes saaks hakata seda raha jagama või kes saaks seal osaline olla. 

Teisest küljest jällegi, riigi ülesanne on muidugi loomulikult toetada autoreid, aga riigi ülesanne on siiski vaadata ka seda, et üldiselt süsteem oleks õiglane. Ja selleks, et süsteem oleks õiglane, me teeme uuringuid, kus me vaatame, kui paljud inimesed ikkagi tegelikult kasutavad seda erakopeerimist. Ehk me ei küsi inimestelt mobiiltelefoni ostes seda lisaraha mitte õhust võetuna – tekkis selline mõte, et nüüd küsime raha –, vaid selleks tehakse ikkagi uuring, kus kontrollitakse, kuidas inimesed seda erakopeerimist kasutavad.

Ja tõepoolest, ühtepidi on elukallidus tõusnud, teistpidi jällegi inimesed maksavad erinevate platvormide eest, kus juba makstud tasu võimaldab neil näiteks seda allalaadimist, ja see makstud tasu osa läheb omakorda jälle autoritele. Selliseid uuringuid, kus me oleks uurinud või kus me saaksime öelda, et inimesed kuuldemängusid laevad alla, mitte ei kuula neid Jupiterist, mitte ei kuula neid Vikerraadio äpist, vaid et nad laevad need oma telefoniga alla või et nad kirjandusteoseid mitte ei võta raamatukogust, vaid kopeerivad endale kopeerimismasinaga, meil ei ole. Ma ei oska ka öelda, kas inimesed seda tegelikult teevad või mitte. Enne tuleks siiski selline uuring teha, kui raha küsima minna, kas selline tegevus üldse on laiemalt levinud.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Ühest küljest on see seaduseelnõu igati positiivne, selles mõttes vähendab bürokraatiat ja seda tsentraliseeritust nii-öelda. Teisest küljest võivad tekkida selle mehhanismi nii-öelda muutmisega nagu teatud riskid. Kui siis organisatsioonid ise hakkavad omavahel kokku leppima, siis võib-olla need suuremad ja tugevamad hakkavad siis oma huvid rohkem kaitsma ja võib-olla need väiksemad ja nõrgemad jäävad nagu natuke nõrgemasse positsiooni. Kuna seda filtrit jällegi enam ei ole, kuidas riik saaks neid riske maandada? 

Aitäh Õnneks Eesti riigis paljud head ja ilusad asjad tuginevad usaldusele ja sellele, et head kultuursed inimesed ikkagi omavahel kokkulepeteni jõuavad. Küll aga on ette nähtud tõepoolest niisugune tavapärane vaidluste lahendamise viis, et kui nüüd kellelegi tundub, mõnele esindusorganisatsioonile tundub, et temast on ikka väga üle sõidetud, siis ta saab pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Eks see ka praegu lõppastmes niimoodi ju on, et lihtsalt ministeeriumiametnikud, kogu lugupidamise juures ja kindlasti tarkust taevani kiites, aga siiski ei ole nii pädevad selles asjas, kui on need esindusorganisatsioonid ise.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Nüüd on meil võimalus kuulata arutelu ja langetatud otsuseid juhtivkomisjonis. Selleks palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, kultuurikomisjoni esimehe Liina Kersna.

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Tõesti, rõõm on anda ülevaade kultuurikomisjoni arutelust antud eelnõu üle. See toimus 1. detsembril. Kultuurikomisjoni istungist võtsid osa liikmed Helle-Moonika Helme, Madis Kallas, Signe Kivi, Margit Sutrop ja Kadri Tali asendusliikmena Toomas Uibo. Eelnõu tutvustas meile justiits- ja digiminister Liisa Pakosta, sarnaselt nagu ta praegu tegi. Temaga koos oli ka intellektuaalse omandi ja konkurentsiõiguse talituse juhataja Kärt Nemvalts, kes samuti jagas selgitusi. 

Selle üle, millest see eelnõu räägib ja mida puudutab ja mida ei puuduta, käis ka kultuurikomisjonis tihe arutelu, aga ma ei hakka seda kordama, vaid tõstaks esile mõned küsimused, mis meil tekkisid pärast eelnõu tutvustamist. 

Mina palusin infot eelnõu väljatöötamiskavatsuse ja huvirühmade kaasamise kohta. Minister vastas, et väljatöötamiskavatsus koostati juba veebruaris 2024. aastal, kuid juba 2023. aastal viidi läbi erinevaid uuringuid. Minister lisas, et kooskõlastustabelis on jätkuvalt kriitilisi märkusi, mis puudutavad näiteks tasu suurust, millega see eelnõu ei tegele, ja lisaks juba eespool räägitud kirjanike soov, et kuuldemängude autorid oleksid samuti tulusaajate hulgas nagu näitlejad ja tootjad. 

Mina küsisin ministri käest, miks nimetatud rühm siis tasu ei saa. Kärt Nemvalts selgitas, et praegu hõlmab erakopeerimise süsteem peamiselt muusika ja filmide loometeoseid. Põhjuseks on asjaolu, et vastav süsteem loodi ajal, mil Eestis tegutses vähem kollektiivse esindamise organisatsioone, kes oma liikmete õigusi konkreetses sektoris kaitsesid. Erakopeerimine kui masskasutuse eriliik on kohustuslikult kollektiivselt teostatav ning nõuab autorite jaoks olemasolevat kollektiivse esindamise organisatsiooni. Praegu kirjanike liit selline organisatsioon ei ole. Olemasolev loomeliit ei täida kollektiivse esindamise organisatsiooni funktsiooni kehtivatele kriteeriumidele vastavalt. Küll aga on neil juba koostamisel plaan luua selline organisatsioon, aga veel ei ole otsustatud, kas moodustada täiesti uus üksus või muuta kirjanike liidu põhikirja. Järgmises etapis plaanitakse arutada seda küsimust mitte ainult kirjanike, vaid ka teiste loomevaldkondade esindajatega, näiteks meediasektori, fotograafide ja teistega, kelle teosed võivad olla veebis kättesaadavad ja ka kopeeritavad.

Aga käesoleva eelnõu eesmärk on viia muudatus sisse nii, et olemasolevas raamistikus liiguks tasude jaotamine haldusaktipõhiselt eraõigusliku kokkuleppe alusel toimivaks.

Nii Signe Kivi kui ka Helle-Moonika Helme tõstatasid sellesama kuuldemängu küsimuse ja Kärt Nemvalts vastas, et küsimus ei puuduta otseselt seda eelnõu, ja selgitas, et kehtima jäävad kõik autoriõiguse regulatsioonid. Aga Kärt Nemvalts lisas, et see on aktuaalne Euroopa tasandi teema ja sellega plaanitakse edasi tegeleda, otsides terviklikku lahendust. 

Minister tõi välja veel selle, et kui isik ostab Eestis mobiiltelefoni, lisandub hinnale, nii nagu varem sai öeldud, 3,5 eurot, mis jagatakse esitajate vahel, ja nendest telefoniostudest kogutakse aastas ligikaudu miljon eurot, aga kui telefon soetatakse väljaspool Eestit, siis ta seda tasu maksnud ei ole. Tasu eesmärk on kompenseerida olukordi, kus tarbija salvestab raadiost teose, kuid ei osta plaati. Siis saab seda erakopeerimise tasu. Lühidalt nii palju meie arutelust. 

Komisjoni juht tegi siis ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda 16. detsembril. Selle otsuse poolt olid kõik kohalviibijad ehk otsus tehti konsensuslikult. Siis oli ettepanek esimene lugemine lõpetada, mis oli samuti konsensuslik otsus, ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks komisjoni juht ehk Liina Kersna. Ka see otsus oli konsensuslik.

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Kõigepealt Eesti 200 fraktsiooni nimel Stig Rästa, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu juhataja! Head kolleegid! Täna arutatav eelnõu puudutab esmapilgul jaotuskavasid ja paragrahve, aga sisuliselt räägime me palju suuremast küsimusest, kuidas me väärtustame loomingut ajastul, kus tehnoloogia muudab kõike, eriti täna, tehisintellekti ajastul.

Muusikas ja loomemajanduses ei ole tehisintellekt enam teoreetiline tulevik. Ta kirjutab meloodiaid, loob tekste, matkib stiile ja toodab muusikat kiirusega, millega inimene ei konkureeri enam ammu. Ja loomulikult tekib loovisikul küsimus, kas minu tööd on homme veel vaja. 

See ei ole ainult majanduslik küsimus, see on juba vaimse tervise küsimus, sest loovisik ei müü ainult oma aega, ta paneb töösse identiteedi, kogemuse ja emotsiooni. Kui see töö kaotab väärtuse või muutub nähtamatuks, siis ei kao ainult sissetulek, kaob ka eneseusk ja turvatunne. Just seetõttu on oluline, et me ei vaataks tänast eelnõu ainult tehnilise muudatusena, vaid osana suuremast vastutusest loovisikute ees. 

Ma tahan öelda selgelt, et tehisintellekt ei ole tegelikult loovisiku vaenlane, nagu ei olnud vaenlane salvestustehnika, süntesaator ega digistuudio. AI on tööriist. Ma mäletan ise, kui Spotify alles Eestis avas ja mul läks väga palju energiat selle peale, et selgitada autoritele ja artistidele, et digikanalid on meie sõbrad, mitte vaenlased. 

Praegu on mul jälle sama tunne, et AI võiks olla meie sõber muusikas, mitte vaenlane, sest digikanalitesse laetakse iga päev 50 000 uut tehisintellekti loodud laulu päevas. See hulk on muljetavaldav ja ilmselt juba vähem kui kümne aasta pärast ületab see inimese loodud muusika koguse. Sellega me peame lihtsalt leppima ja aru saama, et küsimus ei ole selles, kas see tuleb, vaid see on juba kohal. 

Samas peame mõtlema sellele, et kui väärtus liigub ainult platvormidele, tehnoloogia omanikele ja andmekogujatele, siis jääb loovisik väärtuseahelast välja. See on ohtlik mitte ainult kultuurile, vaid ühiskondlikule tasakaalule. Ja siin on riigil selge roll. Riik ei pea peatama arengut, riik peab looma ausa ja läbipaistva raamistiku, kus autorite panus on kaitstud, hüvitised on põhjendatud ja loovisik ei jää tehnoloogilise hüppe all kannatajaks. 

Eelnõu 754 aitab korrastada erakopeerimise tasu jaotamist, see annab rohkem selgust ja õiglust. Aga tänases kontekstis on ka signaal, et riik tunnistab, et loovisiku töö ei ole tasuta sisend, vaid väärtus, mida tuleb kaitsta. Ja see on äärmiselt oluline. 

Loovisik vajab kolme asja. Esiteks, kindlustunnet, et tema looming ei kao süsteemi suvaliselt kuskile ära. Teiseks, õiglaselt jaotatud hüvitist ka uute tehnoloogiate kontekstis. Ja kolmandaks, teadmist, et riik seisab tema kõrval, mitte ei vaata kõrvalt. Ja seda me juba teame. 

Kui me seda ei tee, siis ei kao ainult laulud ja filmid, vaid kaovad inimesed. Läbipõlemine, ärevus ja loobumine ei ole individuaalsed probleemid, need on süsteemi peeglid. Seepärast on oluline, et tehnoloogiat ei nähtaks kui vastast, vaid kui partnerit. Inimene peab jääma loojaks, tehnoloogia peab jääma tööriistaks ja riik peab jääma tasakaalustajaks. Aitäh!

Aitäh! Kas minister soovib läbirääkimistel? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 754 SE esimene lugemine lõpetada. Sellega on esimene lugemine lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 2026. aasta 5. jaanuar kell 16. 

Läheme edasi tänase kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud avaliku teabe seaduse ja keeleseaduse muutmise seaduse eelnõu (759 SE) esimene lugemine. Ettekandjaks palun justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta.

Aitäh! Hea Riigikogu! Mul on tõeliselt hea meel siin seista selle eelnõuga teie ees. See on väga põhimõtteline muudatus meie digiriigi paremaks ja mugavamaks tegemisel ja inimestele suuremate võimaluste andmisel. Aga see on ühtlasi täiesti selgelt vabade inimeste eelnõu, kes ise otsustavad, mida ja kuidas nad oma andmetega teevad. Ja nad saavad seda Eestis loomulikult meie väikese vapra digirahvana teha väga mugavalt ja olles ise oma andmete omanik.

Eelnõu toob kaasa neli muudatust, millest kaks on võib-olla rohkem korralduslikumat laadi, aga kaks muudatust puudutavad tõesti iga Eesti inimest, kes soovib, et see neid puudutaks. Sest, ma rõhutan üle, et selles eelnõus ei ole mitte midagi, mis kedagi Eestis kohustaks midagi tegema, vaid see annab juurde terve rea võimalusi, et meie digiriik toimiks kaasaegsena. Need kaks tehnilisemat laadi muudatust on need. Esiteks, meil on olemas Eesti teabevärav. Meil on olnud eesmärk, et inimesed saavad kõik asjad ühest kohast kätte. Alguses oli see eesti.ee koduleht, nüüd siis riigiäpp, millele me endiselt nime otsime. Kuna tehnoloogilisi võimalusi võib lisaks mobiiltelefoni äpile juurde tulla, siis see teabevärava regulatsioon muudetakse laiemalt tehnoloogianeutraalseks ja samuti võetakse ära see kitsendus, justkui tegemist oleks ainult veebilehega. Ei ole! Seal on väga palju muidki tehnoloogilisi võimalusi. 

Teiseks, tehisaru ajastul on äärmiselt oluline, et andmekaitsereeglid oleksid väga täpsed ja kaitseksid inimeste andmeid väga selgelt. Seal on ka täpsustusi isikustatud kujul teabe kuvamise õiguslike aluste osas. Näiteks, kui sündmusteenuseid pakkuda, siis sündmusteenus on teatavasti selline personaalse riigi teenus, kus inimene, andes loa näiteks, et ma soovin abielluda või et mu laps sündis või et mu laps läheb kooli või et mul on ajateenistus tulemas, on terve rida toiminguid, mis tuleb läbida. Inimene annab loa, et need toimingud saab talle ette pakkuda. Inimese jaoks on kõik väga palju mugavam. Aga see nõuab loomulikult tõesti ka seda, et isikustatud kujul teabe kuvamine oleks selgetel ja korrektsetel õiguslikel alustel. 

Nüüd jõuan kahe suurema teema juurde, mis on põhimõttelisemad muudatused. Kõigepealt luuakse andmenõusoleku süsteem. See tähendab seda, et me võimaldame väga turvalise riigivõrgu kaudu, mis hõlmab ka kohalikke omavalitsusi, riigi käesolevaid andmeid anda erasektorile ja erasektori käesolevaid andmeid anda riigisektorile, seda äärmiselt turvaliselt ja üksnes inimese enda nõusolekul. 

Ma toon ühe näite. Kui ma olin eelmine kord Riigikogu liige, siis ma taotlesin endale LHV pangakaarti. Neil on olemas selline suurepärane toode nagu 1 euro kuus partnerkaart, krediitkaardina. Kahjuks LHV Pank ei uskunud, et minu sissetulek on piisav Riigikogu liikmena selleks, et partnerkaarti saada, ja see tulenes sellest, et mul on viis last. Ja nende süsteem näitas, et kui inimesel on viis last, siis ta ikkagi nõuab täiendavat kontrolli, kas inimese sissetulek võimaldab tal üleüldse krediitkaarti saada. Selleks ma pidin edastama LHV Pangale oma andmed oma sissetuleku kohta. Ma püüdsin neile küll selgitada, et see on isegi seaduses leitav, aga noh, pank on pank ja neil on õigus neid asju küsida. 

Nüüd, kui see andmenõusoleku süsteem toimib, siis on mul võimalik teha lihtsalt linnuke, et ma luban pangal oma sissetulekuandmeid näiteks Maksu- ja Tolliametist küsida, saada, vaadata ja teha õiglane otsus, kas Riigikogu liikmele tohib krediitkaarti väljastada ka sellisel juhul, kui tal on viis last. Ma ütlen igaks juhuks ära, et ma sain siiski selle krediitkaardi. Aga see näitlikustab seda, kui palju lihtsamaks on võimalik selle andmenõusoleku teenusega inimese jaoks teha talle vajalike asjade saamine. On võimalik ka teistpidi see liikumine, näiteks paljudel inimestel on nutikell. Saad näiteks nutikellast oma terviseandmeid perearstile otse edastada ja muud sellised viisid. 

Aga oluline on siin rõhutada seda, et meie digiriigis toimub kõik väga turvaliselt ja üksnes inimese nõusolekul. See tähendab omakorda seda, et see inimene loomulikult tahaks teada, kui palju ta neid nõusolekuid on üleüldse andnud või mis tal seis nende nõusolekutega on. Seetõttu me loome ka sellise võimaluse, et inimene näeb kõiki oma nõusolekuid ühest kohast ja ta saab neid ka tagasi võtta. Inimesel on täielik kontroll enda antud nõusolekute üle. 

Teiseks, volitused on ka üks teema, millega väga paljud inimesed on kokku puutunud. Võib-olla näiteks olete isegi andnud oma lapsele volituse Omnivast näiteks teie nimele tulnud pakk välja võtta. Ka sellised volitused koonduvad ühte kohta kokku ja muutuvad inimese jaoks oluliselt mugavamaks. Aga igaks juhuks rõhutan veel kord üle, et kõik need teenused, millest ma nüüd rääkisin, on kõik inimesele vabatahtlikud. Ta ei pea seda mugavat võimalust kasutama. Kui inimene soovib, siis loomulikult võib ta kas või paberi peal need asjad kohale viia. See on lihtsalt võimalus, mida me inimestele pakume. 

See andmenõusoleku teenus on välja arendatud koos eraettevõtetega. Selle suhtes on huvi olnud väga lai, et inimeste jaoks oleks see kõik mugavam. Rõhutan ka siin üle, et juhul kui näiteks erasektor peaks soovima seda teenust enda kätte võtta, siis riigi vaates me oleme selle Euroopa Liidu toel välja arendanud, aga ei ole ka probleemi see erasektorile üle anda. See ei ole selline teenus, mis tingimata peab olema riigi enda käes. Aga kindlasti peab olema riigi enda käes kontroll selle üle, et see süsteem on turvaline, andmete vahetus on turvaline, sinna ei saa sisse häkkida ja et ka küberturvalisuse reeglid on kõige kõrgemal tasemel kaitstud.

Teine väga suur ja sisuline muudatus on tõlkeandmekogu, mis saab kättesaadavaks mitte ainult riigiasutustele, vaid ka eraettevõtetele, kes näiteks tõlkimisega tegelevad. Selle nimi on Tõlkevärav, seda arendab siis Eesti Keele Instituut ja selle mõte lihtsustatud kujul on selles, et meil on terve rida mitmesuguseid ingliskeelseid, rootsikeelseid ja saksakeelseid tõlkeid riigis juba olemas vastavalt sellele, mida on olnud vaja teha. Meil on terve rida õigustõlkeid, meil on terve rida ka Euroopa Liidu õiguse tõlkeid ja meil on terve rida juba ka tõlgitud tekste. Kõik need on võimalik masintõlke abiga anda inimeste teenistusse, et sellised tõlketööd läheksid kiiremini ja odavamalt. Selle Tõlkeväravaga me hoiame aastas kokku umbes 1,3 miljonit eurot, mis on täitsa märkimisväärne summa. See Tõlkevärav on esimesel kujul juba valmis, nii et kui Riigikogu annab loa selle kasutamiseks, siis saab selle arendustega loomulikult ka edasi minna. Aga selle peamine eesmärk on see, et tõlked oleksid kvaliteetsemad, et terminid tõlgitaks ühtemoodi kogu aeg ja et riigile endale muutuks tõlkimine oluliselt soodsamaks. See on lühidalt selle eelnõu tutvustus, väga oluline inimestele suurema kasutusmugavuse, inimestele suurema vabaduse andmiseks ja inimestele suurema kontrolli, lihtsama kontrolli andmiseks omaenda andmete, nõusolekute ja volituste kohta. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Mihkel Lees, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Te tegelikult ositi juba sellele küsimusele vastasite, aga igaks juhuks kontrollin üle. Kas ma saan õigesti aru, et see Tõlkevärava täiendav arendamine läheb riigile maksma suurusjärgus 20 miljonit eurot ja temaga võiks aastas kokku hoida 1,3 miljonit eurot. Võib-olla oleksingi küsinud selle tasuvusaja kohta, kui kiiresti see investeering võiks ennast ära tasuda, aga kui minu esitatud arvud olid õiged, siis tundub, et suudan selle ka ise suurepäraselt välja arvutada.

Aitäh! Jah, Tõlkevärava kaudu aastane sääst on 1,3 miljonit eurot. Arenduskulud selle aasta keskpaigast kuni järgmise aasta lõpuni on 569 000 eurot ilma käibemaksuta. Tõlkevärava rahastus tuleb Euroopa Liidust. Aga kogumaksumust ma siit nii kiiresti ei leia, mul on siin käepärast ainult n-ö praegu käimasolev periood.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! See on iseenesest hästi vajalik initsiatiiv, aga nagu iga sellise suure andmebaasi loomisel on alati olemas riskid ja üks risk on näiteks seesama tehniline tugi. Teisisõnu, kui näiteks peab mingi tehniline viperus juhtuma, siis põhimõtteliselt väga paljud eluvaldkonnad võivad seisma jääda selleks ajaks. Teine risk on see, et kui siis ühes kohas on hästi palju andmeid, siis me teame, et ka sissemurdmise risk on kõrgem, kui need andmed oleksid erinevates baasides. Te natuke mainisite seda, aga kas saaks natuke rohkem infot selle kohta, kuidas need riskid maandatud on?

Aitäh! Kui te lubate, ma vastan Mihkel Leesile. Ma leidsin need andmed üles. Sündmusteenuste koguarendus on Euroopa Liidu rahadest 18,27 miljonit ja tõlkevärav on sellest ikkagi väga palju odavam. Tõlkevärava kulud on siin ligi 600 000 eurot ehk sündmusteenused on eraldi kulu ja tõlkevärav on eraldi kulu. Mis on siis oluline siiski rõhutada, et tõlkevärava me avame ka erasektorile ehk ka eraettevõtted saavad seda kasutada oma kulude kokkuhoiuks. 

Aga nüüd lugupeetud härra Belobrovtsevi küsimusele vastates. Väga õige küsimus, väga õige tähelepanuosundus. Aga õnneks on meie digiriiki arendatud tegelikult juba möödunud sajandist saati selle põhimõttega, et me oleme teadlikult vältinud andmete koondamist ühte superandmebaasi. Meie digiriik toimib põhimõttel, et andmed on jaotatud erinevate andmebaaside vahel. Piltlikult öeldes ei seisa mitte erinevates ladudes ka nii-öelda dokumendilaod, vaid need vajalikud dokumendid või vajalikud infod pannakse alati kokku X-tee kaudu erinevatest andmebaasidest tulevate vajalike, selleks konkreetseks sammuks vajalike andmete pealt. 

See põhimõte, et erasektori ja avaliku sektori vaheline andmeinfovahetus või andmevahetus käibki ainult seda väga turvalist riigisüsteemi pidi, tuleneb sellest turvalisuse nõudest. Ehk piltlikult öeldes me ütleme, et te ei pea suppi sööma, aga kui te suppi sööte, siis ainult lusikaga. Ehk te ei pea neid andmeid vahetama, aga kui te andmeid vahetate, siis ainult seda väga turvalist riigisüsteemi pidi. Piltlikult öeldes see väga turvaline riigisüsteem, sinna ehitatakse siis erasektori jaoks väga turvaline uks ja vastavalt lepingulisele suhtele, kus see erasektor tagab kõikide omapoolsete turvanõuete täitmise, ta saab jõuda oma andmetega sinna ukseni. Teiselt poolt siis riigi andmed jõuavad ka selle ukseni ja ukse peal toimub piltlikult öeldes väga turvaline vahetus. Ehk ta jääb selliseks hajusaks süsteemiks endiselt. 

See, et inimene saab ülevaate sellest, missugused andmenõusolekud ta on andnud, millised volitused ta on andnud, see tagab ka inimesele suurema turvalisuse, et tal ei jää nii-öelda seisma volitusi, mida ta tegelikult enam ei tahaks hoida. Ega mina ka näiteks ei mäleta, missuguseid volitusi ma elu jooksul tegelikult andnud olen, kas või paki väljavõtmiseks või mingiks muuks asjaks. See ei seisa inimesel ju meeles. See, et on kõik ühe koha peal need asjad jälgitavad, võimaldab inimesel ka, et kui talle tundub, et ta seda volitust enam ei soovi hoida, ta saab selle nõusoleku tagasi võtta või ta saab selle volituse tagasi võtta või nõusoleku tagasi võtta. See suurendab ka inimesel turvalisust, et ta teab, et kuskil ei ringle mingisugust tema nõusolekut vastu tema tahet. 

Nii et selles mõttes see küberturvalisuse reeglite ülitäpne täitmine ja sellise hajusa turvalise süsteemi ehitamine, see on olnud meie põhimõte läbi kõikide valitsuste ja see on ennast siiamaani väga hästi õigustanud. Väga traagilisel moel on meie parim reklaamiargument praegu Ukraina, kes ka sellist X-tee põhimõtet ju kasutab, mis on seisnud ikkagi turvaliselt ka täiemahulise Venemaa-poolse agressioonisõja olukorras.

Margit Sutrop, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister, aitäh selle tutvustuse eest! Ma küsiksin ka selle Tõlkevärava kohta ja eelkõige just keeleseaduse muutmise kohta. Ma loen siit, et tegelikult selle seadusega ei muudeta teisi, ei ole see seotud teiste eelnõudega ja see on nii-öelda eraldiseisev asi. Aga meil on tegelikult praegu Riigikogus kaks keeleseaduse menetlemist käsil. Üks on Vabariigi Valitsuse algatatud keeleseadus ja teine on Isamaa fraktsiooni algatatud. Selles mõttes on väga kahju, et kultuurikomisjon seda ei näinud. Kuna see puudutab keelevaldkonda, siis ma tõesti imestan, et me ei ole seda meie komisjonis menetlenud. 

Aga minu kiire küsimus on tegelikult selle kohta, et see Tõlkevärav annab eelkõige riigiasutustele võimaluse tellitud tõlgete kaudu seda kasutada, tõlkevoogu juhtida. See peaks tagama terminite ühtlustamise. Aga tegelik elu on ju selline, et tõlkijad kasutavad täna päris suuri tekstimassiive oma programmide abil, ja päriselu on see, et kõik kasutavad AI abi. Kuidas me tegelikult tehisaruga …

Teie aeg!

… seda teeme? Kui see annaks tehisarule võimaluse paremini neid termineid välja pakkuda, siis oleks sellest rohkem kasu.

Aitäh!

Ma küsin hästi kiiresti. Teie ministeerium on tegelikult ju ka seda arutanud, kuidas näiteks OpenAI-iga seda koostööd teha.

Aitäh veel kord!

Kas selle kohta saaksite paar sõna öelda?

Aitäh! Riigikogu ise korraldab seda, mis komisjonid neid eelnõusid vaatavad. Ma olen põhimõtteliselt teie tähelepanekuga nõus, et see oleks kindlasti väärinud ka kultuurikomisjonis arutelu. 

Teiseks, keeleseaduse muutmise vajadus tuleneb sellest, et lisaks nendele asjadele, mida inimesed sageli tõlgivad kas levinud tõlkerakenduste või tehisaru abil – umbes, et mis on selle pitsa koosseis või kuidas tellida taksot –, keeleseaduse muutmise vajadus tulenes lihtsustatult öeldes sellest, et meil on terve rida riigiasutusi, kes koostavad tõlgitud dokumente, mis sisaldavad isikuandmeid. Näiteks Politsei- ja Piirivalveametil on kas või piiri peal vaja mingi dokument koostada ja see tõlkida teise keelde. Isikuandmetega dokumenti me ju tegelikult ei pane sinna Google'i tõlkesse või OpenAI poolt pakutud ChatGPT-sse. See on olnud siiamaani ikkagi kaunikesti käsitsitöö. 

Selleks, et me saaksime isikuandmetega dokumente turvaliselt tõlkida, on vaja esiteks õiguslikku regulatsiooni ja teiseks tõesti eraldi tõlkekeskkonda, mis on turvaline ja kus kõik andmed on Eesti riigi kontrolli all. Sellise tõlkekeskkonna on Eesti Keele Instituut Haridus- ja Teadusministeeriumi haldusalas tõepoolest loonud ja selle esimene variant on valmis tehtud Euroopa Liidu raha eest. See oli see, mida me enne vaatasime, mis maksis 569 000 eurot. Selle halduskulu aastas peaks jääma ilma käibemaksuta alla 100 000 euro. Tal siiski haldusteenus tuleb ka ikkagi peale. 

Nüüd, kuna see on avalikule sektorile turvaliselt kättesaadavaks tehtud, siis tõesti, see mõistlik mõte oli, et miks ei võiks seda kasutada ka erasektor. Tõepoolest saab seda ka erasektor kasutada. Mitmetel eraettevõtetel on vaja isikuandmetega dokumente tõlkida, lisaks õiguslikke seisukohti, näiteks kas või advokaadibüroodel. Eesti Keele Instituut on seda analüüsinud ja ette valmistanud. Nemad on jõudnud selliste lahendusteni, et just uue keskse tõlkekeskkonna loomine on see lahendus, mis kaitseb kõige paremini meie põhiõigusi ja vabadusi ja hoiab need andmed kõige turvalisemalt. 

Küll aga meenutan siin, et Eesti Keele Instituut on väga tänuväärselt juba üle kümne aasta arendanud tasuta kasutamiseks mõeldud eesti keele korpust, mis on mõeldud tehisarudele üle maailma, et eesti keel oleks nendes tehisarudes kvaliteetne ja korrektne. Selle keelekorpuse arendamine on nüüd mitut pidi kuulutatud aasta teoks – tema peaaegu et pärast kümnendat juubelit juba – tulenevalt nendest aruteludest, mis on Eesti ühiskonnas olnud ja seoses nende raskustega, mis siiski on meil, et eesti keelt korrektselt saaksid kasutada maailma tehisarude, erinevate suurte keelemudelite kasutajad. Seal kindlasti see töö jätkub. Meie üldine arusaam, mis on ka arengukavades kajastatud, on see, et eesti keel ja kultuur peavad olema kõikides tehisarudes hästi esindatud. Ainult see tagab meie põhiseadusliku eesmärgi täitmise, et eesti kultuur ja eesti keel elavad üle aegade edasi.

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Minu küsimus puudub seda, kuidas see uus Teabevärav suhestub näiteks olemasoleva eesti.ee lehega, kus on ka inimese kohta väga palju teavet. Seda esiteks. Teiseks, ma saan aru, et see Teabevärav võimaldab inimesel teha väga ulatuslikke õiguslikke tagajärgi toovaid operatsioone, toiminguid. On aga teada, et veebipettused on tänapäeval väga ulatuslikud. Kui sa saad inimese mobiil-ID koodid, siis sa saad tema nimel laenu võtta ja kõike teha. Kas on mõeldav, et näiteks see teenus, see Teabevärav, hakkaks olema ikkagi näotuvastusega koos kasutatav, et seda väärkasutuse ja pettuse riski vähendada?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma kõigepealt kordan üle selle, et Eesti Teabevärav on ikka seesama eesti.ee. Mis muutub selle eelnõuga, on üksnes see, et me võtame sealt seniseid nõudeid vähemaks, see muutub tehnoloogianeutraalseks. Me ei räägi üksnes veebilehest, vaid me räägime juba ka mobiilirakendusest. Mobiilirakenduses endas on tõepoolest see näotuvastus. Ma nüüd peast ei mäleta, minul endal on see näotuvastusega sisse minek täiendava kontrollina, aga ma ei mäleta, kas see oli automaatselt niimoodi või sain ma selle lisada. 

Me peame arvestama ikkagi ka sellega, et mitte kõikidel mobiiltelefonidel ei ole Eestis näotuvastuse funktsiooni. Ja samas, kuna selle Eesti riigiäpi kaudu liiguvad ka näiteks ohuteavitused, siis seal on ikkagi oluline, et ta oleks inimesele kättesaadav ka siis, kui tal on lihtsam telefon, mis ei võimalda näotuvastust sellisel kujul. Tegemist ei ole uue arendusega, vaid olemasoleva arenduse n-ö kaasajastamisega tehnoloogilises mõttes. 

Mis puudutab pettuseid ja turvalisust, siis see on äärmiselt oluline teema. Ei saa eesti.ee kodulehel ega ka mitte Eesti riigiäpis laene võtta ega ka muid kohustusi endale võtta. Selleks peab ikkagi sisenema mõnda muusse keskkonda. Aga loomulikult nii Eesti äpis kui ka eesti.ee kodulehel olevad turvalisuse nõuded vastavad kõige kõrgematele tasemetele ja neid kogu aeg arendatakse ja uuendatakse. 

Loomulikult on siin hea võimalus jälle üle korrata, et ärge tõesti kellelegi andke ühtegi ligipääsu. Keegi ei tule teilt seda mitte kunagi telefoni teel küsima, mitte ükski inimene, kellel selleks vähegi õigustatud alust oleks, mitte kunagi teile ei helista ja seda telefoni teel ei küsi. Kui teile tundub, et teile helistab teie lapse häälega või teie lapse telefoninumbrilt keegi, siis leppige kokku oma pereliikmetega kontrollküsimused, millele vastust teab ainult teie päris laps või teie päris lapselaps. Selle abil te saate kindlaks teha, et tegemist ei ole süvavõltsinguga, vaid et teisel pool toru otsas on tõepoolest teie pereliige.

Nii et siin loomulikult nende turvanõuete arendamine kogu aeg jätkub, kuna paraku ka ründajate aktiivsus kogu aeg suureneb. See on üks põhitegevusi, millega me Eestis tegeleme.

Rain Epler, palun! 

Aitäh, härra juhataja! Proua minister! Isikuandmete kaitse üldmäärus ütleb, et isikuandmete töötlemine peab olema asjakohane ja piiratud sellega, mis on vajalik seoses eesmärkidega, millega andmeid töödeldakse. Nüüd me selles uues seaduses selle andmekoosseisu sõnastame sellise maksimaalse võimalikuna. Lisaks me veel viime seadusest välja selle, kes otsustab seda täpsemat korda, ehk Vabariigi Valitsus kehtestab täpsema korra ja valdkonna eest vastutav minister kehtestab sündmusteenuste loetelu. Kas siin ei teki seda riski, et justkui on küll see nõusoleku andmine, aga kuna seadus sätestab andmekogu hästi laialt, sealhulgas, ma ei tea, poliitiline kuuluvus, usulised veendumused ja kõik muu, mis seal hulgas on, et nüüd mingit teenust pakkuda soovides justkui on nõusolek kõigele, aga tegelikult kõike ei ole vajalik ühe või teise konkreetse teenuse osutamiseks? Kas me siin ei lähe nagu liiga laiaks sellega, et andmed muutuvad kättesaadavaks nagu põhjendamatult?

Väga hea ja põhjendatud küsimus. Lihtsustatult öeldes ütleb andmekaitse üldmäärus seda, nii nagu te ise väga õigesti välja tõite, et andmete kasutamiseks ilma inimese otsese nõusolekuta, näiteks riigi poolt, peab olema ikkagi see rahva tahe väljendunud. Riigikogu peab alati olema otsustanud, et selliseid andmeid võib selliseks asjaks kasutada. See on ka see lihtne tõde, mida tõepoolest täita tuleb. Meedia ka hiljuti kajastas siin minu kirja headele kolleegidele, et me tõesti enam ei kooskõlasta Justiits- ja Digiministeeriumis eelnõusid, kus me näeme, et seda andmekaitse püha graali ei ole õigesti au sees hoitud. Nii et kui andmete töötlemist riigi poolt siiski toimub, aga ei ole seaduses mindud küsima Riigikogult seda seisukohta, kas selline andmete töötlemine on ikkagi õige. See puudutab selliseid olukordi, kus riik kasutab inimese andmeid, aga inimene spetsiifiliselt seda nõusolekut iga üksikakti jaoks, iga üksiktarvitamise jaoks ei anna, vaid selle nõusoleku annabki Riigikogu rahvaesindajatena. See eelnõu siin puudutab selliseid juhtumeid, kus inimene annab üksnes iseenda andmete kasutamise õiguse üksnes konkreetsele ettevõttele üksnes konkreetse ettevõtte kokkulepitud eesmärgi täitmiseks. Laiemaks see ei lähe ehk see ettevõte ei saa kätte ühtegi rohkemat andmestikku kui see, mille jaoks see inimene on selle nõusoleku konkreetselt andnud. Ja eelnõu sätestab ka korra, kuidas inimene saab oma nõusoleku tagasi võtta. Sellisel juhul pärast seda see ettevõte ei tohi hiigelsuurte trahvide hirmus selle andmete kasutamist jätkata.

Lauri Laats, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Täna on meil siin päris palju mahukaid seaduseelnõusid, toimuvad esimesed lugemised. Ma vaatasin huvi pärast, et osa seaduseelnõude puhul, mida me oleme täna käsitlenud, jõustuvad siin osa muudatusettepanekuid juba järgmine aasta. Näiteks, mis puudutab käesolevat seaduseelnõu – avaliku teabe seaduse ja keeleseaduse muutmise seaduse eelnõu –, siis siin on seaduse jõustumise puhul välja toodud kolm tähtaega. § 1 punkt 10 jõustub 2026. aasta 1. detsembril, § 1 punktid 3 ja 6 jõustuvad 2030. aasta 24. aprillil ja § 2 punkt 2 jõustub 2027. aasta 1. jaanuaril. Mul on küsimus selle kohta, et praegu on aasta 2025, aga mis on siis need võimalikud juriidilised takistused, et kui need muudatused tahetakse ellu viia, miks vähemalt § 1 punktid 3 ja 6 saavad jõustuda alles 2030. aastal.

Aitäh! Tõepoolest, kahes küsimuses on see jõustumistähtaeg hilisem. Esimene küsimus puudutab riiklikku postkasti ja teine küsimus on andmenõusolekusüsteemi kohustuslikkuse sätted. Ülejäänud osa nendest jõustub ikkagi üldises korras ehk siis nii, kuidas Riigikogu seda eelnõu menetleb, see jõustumise aeg tuleb. 

Miks kahes küsimuses on pikem aeg? See on selle tõttu, et andmenõusolekusüsteemi puhul peavad muudatusi tegema ka erinevad asutused. Ühesõnaga, seadus jõustub, asutused peavad leidma eelarve, peavad need muudatused tegema. Ja selleks hetkeks, mis on lõplik tähtaeg siin pakutud, peaksid olema absoluutselt kõik asutused need muudatused teinud. Loomulikult saab seda teha varem ja loomulikult saab ka Riigikogu otsustada varasema kuupäeva kasuks. 

Teiseks erandiks, see kõige pikem aeg on riiklik postkast. Selle põhjuseks on see, et me läheme üle täiesti uuele riikliku postkasti platvormile. See täiesti uus platvorm muudab põhimõtteliselt isikuandmete töötlemist, ja muudab isikuandmete töötlemist niimoodi, et isikuandmete töötlemist tuleb oluliselt vähem ette. Ehk tuleb luua täiesti uus süsteem ja seejärel vajadus teatud andmete töötlemiseks kaob üldse ära. 

Loomulikult oleks tore, kui ka see saaks kiiremini valmis. Aga praegu me oleme vaadanud realistlikult otsa riigieelarvele, sellele, et digiteenuste arendamiseks raha on nii palju, kui seda parasjagu on. Loomulikult, kui saabub õnn, et raha on oluliselt rohkem ja saab kiiremini liikuda, siis saab seda ka kiiremini teha. Aga need on peamiselt riigieelarve kuludega seotud sätted, mis jõustuvad hiljem.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Mul on selle tõlkevärava kohta paar küsimust, proovin siis need ühte sisse panna. Üks on väga lihtne. See on ikka täiesti eraldiseisev ja erinev asi ning miks oli siis otsustatud panna need kahte asja nagu ikka ühte ja samma seaduseelnõu? 

Teine küsimus on see. Selge see, et ametnikul on nüüd lihtsam näiteks, kui on vaja midagi tõlkida, siis ta teab, et ta läheb konkreetsesse keskkonda, nagu seal teeb mingi päringu või tellimuse päringu, siis talle nagu tõlgitakse ära. Aga kui näiteks mingi tehniline viperus juhtub või siis ei ole kohe leida sellist tõlki nagu, kes saaks nagu mõne teksti nagu ära tõlkida nagu, siis kas nendele ametnikele jääb ka mingi võimalus, kui neil on vaja kiiresti midagi ära tõlkida, teha nagu seda tõlkeväravast nagu väljaspool?

Jaa, loomulikult, tõlkevärav on üksnes abivahend, mis võimaldab kulusid alla tuua, võimaldab seda protsessi kiirendada. Aga tõlgete õiguslik korrektsus on ju äärmiselt oluline ja loomulikult on võimalus jätkata ka ainult inimtöö peal või nii, kuidas konkreetses olukorras on kõige lihtsam seda teha. Lihtsalt kaasaegne tehnoloogia võimaldab Eesti Keele Instituudi poolt väljaarendatud kontrollitud süsteemis, kontrollitud selles mõttes, et ta vastab turvalisuse nõuetele, ta on Eesti kontrolli all, need andmed ei ripu kuskil kolmandates riikides lõpuks üleval, ta on suletud süsteem. See on äärmiselt oluline just selle turvalisuse jaoks. Aga ka Eesti Keele Instituut ise saab ühe sisutoimetaja ametikoha sellega seoses juurde.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Kõigepealt tulen ma eelmise küsimuse juurde tagasi. Teabevärava eesmärk sõnastatakse, siin eelnõus on, et see on selline üldine, et saada teabe valdajalt ülevaade õigustest, kohustustest, menetluste seisust, leida teave ja teenused lihtsalt ja mugavalt ühest kohast. Ma tulen ikkagi tagasi, et see andmekoosseis on siin 19 punkti. Kas ma saan teist õigesti aru, et kui mõni riigiasutus, kohalik omavalitsus või eraettevõte tahab mulle mingit teenust pakkuda ja selleks on andmeid vaja, siis ma nõusolekut andes selle 19 hulgast määran, millised andmed liiguvad ja millise teenuse jaoks? Kas ma sain teist õigesti aru, see on esimene küsimus. 

Teine küsimus on selle Tõlkevärava kohta. Juba nimi viib mõtte sellele, et ta on sihuke tõlkimise abimees. Aga kui vaatad seal andmekoosseisu, siis kuidas te rahustate neid inimesi, kes ütlevad, et luuakse järjekordne superandmebaas, mis on justkui nagu kuskil Keeleinspektsiooni valduses ja keegi ei pane tähele, aga tegelikult on seal jälle inimese andmed – varalised, poliitilise kuuluvuse, usulised ja nii edasi? Kuidas te inimesi rahustate, et seda kurjasti ei kasutata?

Aitäh! Jällegi kaks väga head ja olulist küsimust. Alustan rahustamisest pihta. Sellepärast me teemegi seda teistmoodi, kui on need tõlkerakendused, mis täna on arvutites või telefonides kasutatavad, et ta oleks äärmiselt turvaline. On täiesti selge, et kõik asjad kustutatakse kohe ära, kui neid enam tarvis ei lähe. Pärast seda, kui neid enam tarvis ei lähe. Kogu see andmekontroll on reguleeritud, väga normitud, ütleme niimoodi. Need normid, mis kogu seda asja juhivad, tagavadki selle, et neid andmeid ei väärkasutata. Meil on tegelikult ju väga palju selliseid andmekoosseise, mis on ka erasektori käes, näiteks tõesti perearstide käes on meie terviseandmed. Andmekogude vastutavate ja volitatud töötlejate heas koostöös on tagatud nende andmete õige ja turvaline kasutamine üksnes ettenähtud eesmärkide raames. 

Nüüd see teine, esimene küsimus õigesti öeldes, puudutas sündmusteenuseid. Sündmusteenuse mõte on selles, et inimeste elus on mingisuguseid sündmusi, mis koosnevad mitmetest toimingutest. Näiteks kui kellelegi saabub see õnnehetk, et ta abiellub, siis seal on terve rida asju, mida tuleb teha. Tuleb avaldus esitada ja avaldust menetletakse ja võib-olla menetlus katkestatakse või partner võib keelduda. Siis võib-olla nii õnnelik hetk ei ole, aga mine sa tea. Seal tuleb isikut tõendavat dokumenti, tuleb avaldus esitada ja terve rida asju, mis on vaja sellega seoses tegelikult toimetada. Sündmusteenuse mõte on selles, et neid asju saab teha niimoodi, et te annate nõusoleku, et ole hää, riik, paku mulle kõik need asjad ette ära, mis mul on vaja teha, ja ma olen nendega nõus. (Saalist öeldakse midagi.) See kehtib nendeks asjadeks, mida on abiellumisega seonduvalt vaja teha, aga ei kehti näiteks selle kohta, et … Tõsi, erakondadesse kuulumine on meil avalik, aga kuna poliitilist kuuluvust on siin mitu korda esile toodud, siis selle kaudu ei saa küsida näiteks tulevase abikaasa Maksu- ja Tolliameti andmeid või sissetulekut. Seda ei saa küsida. Saab küsida üksnes neid teenuseid, et riik aitaks ära teha, mis on ühe sündmusega seonduvalt, ja see on vabatahtlik. Inimene ei pea seda kasutama, aga ta võib seda kasutada. (Saalis räägitakse.)

See on juba diskussioon, mida saab saaliväliselt võib-olla arutada. Aga küsimuse on registreerinud Lauri Laats, palun!

Aitäh! Minu arust see diskussioon on väga vajalik. Minu arust see oli väga sõbralik ja täiesti head vastused ja head küsimused. Aga mul aeg jookseb, jah! Lugupeetud minister! Kuna Rain juba osaliselt võttis minu küsimuse ära, see puudutas teabeväravat, siis ma küsin, et lähtudes teie vastusest ja nendest tähtaegadest, millised punktid ja seadusepügalad hakkavad kehtima ja mis aja jooksul. Te mainisite ära, et kogu see protsess on ju eelkõige selle taga, kui palju on riigil raha, et see protsess ellu viia. Kas on vastavad mõjuanalüüsid ka tehtud, mis on võimalikud need rahalised numbrid, kui palju Eesti riigile kogu see üleminek ja käesoleva seaduse jõustumine läheks maksma?

Aitäh! Kõigepealt, eelmisele küsimusele vastuseks, et see on tõesti plaanitud justiits- ja digiministri määrusega täpsemalt sätestada, mis on seadustest tulenevad toimingud, mis on abiellumisega näiteks seotud. Ja kindlasti saab ju ka seda määrust vaidlustada, kui keegi arvab, et seal on midagi ülemäärast, mis näiteks abiellumisega seotud ei ole. Miks ta on määruse tasemele jäetud, on see, et eks meil ju, nagu te oma tööst, head Riigikogu liikmed, näete, sageli erinevaid seadusi muudetakse ja see võib olla suhteliselt agiilsust või kiiret reageerimist vajav küsimus. 

Mis puudutab neid kulusid, siis kui te lubate, me saadame teile need kulude ülevaated kirjalikult, mis on senised kulud olnud ja mis on tulevikus ettenähtud kulud. Need kulud on ka siin seletuskirjas mitmel pool kajastatud, aga ma nii kiiresti ei jõua terviklikku ülevaadet siit kokku leida. Kui sobib, saadame kirjalikult.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Nüüd tutvustab juhtivkomisjonis toimunud arutelu põhiseaduskomisjoni liige Katrin Kuusemäe. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Minister andis väga põhjaliku ülevaate Vabariigi Valitsuse poolt algatatud avaliku teabe seaduse ja keeleseaduse muutmise seaduse eelnõust ja vastas eelnõu puudutavatele küsimustele. Seega piirdun mina põhiseaduskomisjonis toimunud arutelu lühiülevaatega. 

Komisjon arutas antud eelnõu eelmise nädala 8. detsembri istungil, kus siis minister Pakosta andis ülevaate eelnõu sisust. Pikka arutelu sellel teemal ei olnud, aga siiski hea kolleeg Jaak Valge märkis oma sõnavõtus, et tehnoloogiaga tuleb küll kaasas käia, kuid see ei tohiks hakata mõjutama meie humanistlikke ja filosoofilisi põhimõtteid. Samuti jäi kolleeg Valgele arusaamatuks, kuidas tõlked odavamaks muutuvad, sest kvaliteetse tehisintellekti abil saab tõlkeid niigi hästi teha. Minister Pakosta kinnitas, et humanistlikud põhimõtted jäävad püsima ja isegi tugevnevad. Nõusolekute koondamine ühte kohta ei ole kohustuslik, kuid see lihtsustab igapäevaelu. Ja mis puudutab tõlkeväravat, siis selles osas selgitas minister, et seda arendab Eesti Keele Instituut, tuginedes olemasolevatele terminibaasidele ja eesti keele mudelitele, mis omakorda kiirendavad tõlkijate tööd ja ühtlustavad terminoloogiat. 

Seejärel langetas komisjon järgmised menetluslikud otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 6. detsembril, konsensuslikult toetas komisjon seda ettepanekut, samuti teha ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada ja määrata põhiseaduskomisjonipoolseks ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liige Katrin Kuusemäe ehk siinviibija. Aitäh!

Aitäh! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Eesti 200 fraktsiooni nimel Toomas Uibo, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Eesti on juba aastaid olnud tuntud kui digiriik. Aga tuletame meelde, et digiriigiks olemise eesmärk ei ole mitte lihtsalt silma paista ja öelda maailmale, et vaat kui ägedad me oleme. Eesmärk tuleneb siiski vajadusest, et meie inimeste ja ettevõtete elu oleks lihtsam.  

Ja just sellest see eelnõu räägibki, mitte uutest kastidest kuskil serveriruumis, vaid sellest, et riik oskaks lõpuks käituda nagu hea ja usaldusväärne partner, mitte nagu dementne sugulane, kes küsib igal kohtumisel uuesti, kes sa oled ja mis su nimi on.  

Eesti 200 on aastaid rääkinud personaalsest riigist – riigist, mis hoiab turvaliselt kodanike andmeid, tunneb inimest tema elukorralduse järgi, mitte täiesti eraldi seisvate registrite ridade järgi. See eelnõu on väga konkreetne samm selles suunas. See eelnõu tegeleb küll keeruliste tehnoloogiliste küsimustega, aga ma proovin kirjeldada pigem seda, mis muutub meie jaoks praktilises mõttes. 

Nagu mainitud, siis esiteks, Eesti Teabevärav ja isikustatud teenused. Me teame ju kõik olukorda, mida ka minister siin mainis, et kui inimene kas abiellub, saab lapse, jääb pensionile või alustab ettevõtlusega, siis algab üks suur orienteerumismäng: üks amet, teine amet, kolmas keskkond, viies keskkond. Tahes-tahtmata tekivad küsimused, kas ma olen midagi unustanud, kas see samm on ikka tehtud, miks keegi mulle seda varem ei öelnud. Need on loodetavasti edaspidi tarbetud mured.  

Selle eelnõuga muutub loogika vastupidiseks. Inimene näeb ühest kohast, kus ta oma tegemistega parasjagu on ja mida riik talle veel pakub või mida temalt ootab. Näiteks pensionile jääv inimene ei peaks ise kokku koguma teavet, millal esitada avaldus, millal algab väljamakse ja mis õigused või toetused võivad tal tekkida. Riik ütleb talle ise, et need sammud on sul tehtud, need on veel ees ja siin on sinu järgmine mõistlik liigutus. See ongi personaalne riik – mitte pealetükkiv, vaid abistav.

Teiseks, andmenõusolekusüsteem: kontroll on päriselt iga inimese enda käes. Me räägime aastaid andmetest ja nende vahetamisest eri asutuste vahel. Inimene on seni pidanud uskuma ja lootma, et keegi kusagil kasutab tema andmeid õigesti ja turvaliselt. Nüüd saab kodanik lõpuks ise otsustada.  

Võtame lihtsa ja elulise näite. Kui keegi soovib soetada järelmaksuga uut ja efektiivset küttesüsteemi oma majale, siis seadmete müüja vajab infot tema maksekäitumise kohta. Täna tähendab see päringuid väga erinevates kohtades, väljavõtteid, isegi kirjavahetust pangaga ja paraku ka riski, et keegi saadab andmeid rohkem, kui tegelikult peaks selle tehingu tegemiseks. Uue süsteemiga ütleb inimene, et jah, ma annan selleks väga konkreetseks eesmärgiks loa oma andmeid jagada. Ja kui tehing on tehtud või kui tehing näiteks katkebki, saab ta selle loa ka ühe klikiga tagasi võtta. Kõik on lihtne, kõik on inimesele endale lihtsalt jälgitav. Ja mis kõige olulisem: inimene ei kaota selles protsessis oma õigusi, ta saab lihtsalt mugavama, väärikama ja turvalisema asjaajamise võimaluse. Samas ei ole see sund, see on tema valik. Kel soov vanaviisi asju edasi ajada, saab seda loomulikult ka teha. 

Kolmandaks, keskne volituste haldamine. Ja see on eriti oluline just ettevõtjatele, sest iga ettevõtja ju teab, kui tülikas on volituste andmine. Neid tuleb anda raamatupidajale, audiitorile, juristile, ajutisele asendajale ja mine tea kellele veel. Täna tuleb selleks kasutada eri keskkondi, eri dokumente ja sageli võib tekkida ka olukord, kus volitus jääb kehtima pikemaks ajaks, kui tegelikult peaks. Ja see on juba risk. See jääb kehtima pikemaks ajaks, kui tegelikult peaks. Ja see on juba risk.  

Ma palun kolm minutit juurde. 

Kolm minutit lisaks. 

Uue süsteemiga saab ettevõtja eesti.ee-s ühest kohast volitusi anda, muuta ja vajadusel kohe eemaldada oma digiallkirjaga ning selge ajalooga. Raamatupidaja saab esitada majandusaasta aruande ja kui koostöö lõpeb, lõpeb ka ligipääs andmetele, ning seda kohe. See tähendab väiksemat halduskoormust ettevõtjale ja vähem riski kõigile. 

Neljandaks, Tõlkevärav: vähem kaost, rohkem kvaliteeti. Tänane reaalsus on see, et tõlkeid tehakse eri kohtades, eri tööriistadega ja sageli ka keskkondades, kus tegelikult ei tohiks isikuandmeid üldse hallata. Tõlkevärav loob kontrollitud ja usaldusväärse keskkonna, kus riik saab ise vastutada oma tekstide kvaliteedi ja turvalisuse eest. Tõlkijad saavad kasutada ühtseid terminibaase ja tõlkemälusid. Riigiasutused ei pea igaüks leiutama oma lahendusi. See tähendab paremaid tõlkeid, tähendab vähem dubleerimist ja lõpuks ka reaalset rahalist kokkuhoidu. Digiriik ei ole ainult kiire, digiriik peab olema ka korrektne, ja seda igas keeles. 

Oluline võib olla veel kord rõhutada, et kõik need teenused on vabatahtlikud. Kes tahab jätkata vanaviisi, saab seda ka teha. Aga kellele sobib mugavam, läbipaistvam ja isikustatud lahendus, seda riik nüüd ka pakkuma hakkab, loodetavasti. Ja see ongi Eesti 200 vaade paremini toimivale riigile. Riik ei käsi kedagi, riik ei sunni kedagi, riik teenib inimest. 

Head kolleegid, see eelnõu ei ole loomulikult revolutsioon, aga see on jällegi samm edasi personaalsema riigi poole. Vahel ongi kõige olulisem reform see, mida inimene märkab alles siis, kui tal on korraga lihtsam oma asjatoimetusi riigiga ajada. Nii et Eesti 200 fraktsiooni nimel palun seda eelnõu toetada. Aitäh!

Aitäh! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes meid jälgivad! No iseenesest püüdlus efektiivsuse ja mugavuse suunas ei ole ju vale, ega selle suunas, et riigis kasutataks tänapäevast tehnoloogiat, ka ei ole paha mõte. Aga konkreetne eelnõu siiski teatavaid riske sisaldab. 

Eelnõus sätestatakse andmekogu eesmärk sellisena, hästi üldiselt, et eesmärk on võimaldada isikul saada teabe valdajalt ülevaade tegevusvaldkonnaga seotud õigustest, kohustustest ja alustatud menetluste seisust ning leida teave ja teenused lihtsalt ja mugavalt ühest kohast. Küll aga ei sätesta eelnõu nõusoleku poolt sellisena, millele ikkagi inimene ja kuidas nõusolekut annab. Ma näen siin riski, et inimene pahaaimamatult annab nõusoleku näiteks eraettevõtjale. Nagu siin kolleeg Uibo tõi näite, et tahad järelmaksuga midagi osta ja siis annad õiguse andmekogust saada sinu mingisuguseid finantsandmeid. Ja inimene ei saagi aru, et sellega kaasa võivad tulla ka andmed näiteks poliitilise, usulise kuuluvuse kohta või terviseandmed ja nii edasi. 

Kui ma küsisin ministrilt, mis see seaduses piirab andmete liigkasutust, et kogu ulatuses ei hakka andmed liikuma ka mingi teenuse juurde, kus tegelikult on oluliselt vähem andmeid vaja, siis minister ütles, et seda hakkab sätestama määrus. Ja tõepoolest, seadus ütleb, et kas valitsus oma määrusega või valdkonnaminister oma määrusega kehtestab nende teenuste ligipääsud ja andmehulgad. Ma ei ole kindel, et see on hea ja piisavalt tugev kaitse isikuandmete osas.

Nii et tekib ikkagi, võib öelda, superandmebaas, kuhu koondatakse väga eripalgelised andmed, nagu ma ütlesin: mingisugused põhiandmed varaliste asjade kohta, aga ka terviseandmed, poliitilise kuuluvuse andmed ja nii edasi. Kuidas need liikuma hakkavad, seadus seda tegelikult väga täpselt ei reguleeri.

Ja teine asi, mis siin nüüd tehakse, on see tõlkeandmekogu. Jällegi, ühtpidi ju arusaadav, et riigi süsteemis saaks tõlkida dokumente, mis sisaldavad isikuandmeid, aga muu hulgas sinna andmekogusse need andmed ka salvestatakse. See andmehulk on jälle selline, ma ütleksin, et väärib nime superandmebaas: taas kord isiku üldandmetest, seostest teiste isikutega ja isikuga seotud dokumentide andmetest kuni terviseandmeteni ning poliitilise kuuluvuse ja maksu- ja panga- ja ärisaladust sisaldavate andmeteni. Nagu minister ütles, neid hoitakse seal maksimaalselt nii kaua, kui on vajalik. Aga see vajadus on siin sätestatud, et osa asju hoitakse seitse aastat ja mõnesid andmeid kolm aastat. 

Tegelikult tekib meil Eesti Keele Instituudi ja teiste kasutajaasutuste, kes on selle andmekogu töötlejad, käsutusse üks järjekordne superandmebaas. Kui ma ministrilt küsisin, kuidas ta rahustaks inimesi, et neid andmeid ei hakata kuritarvitama, siis ta ütles, et ta rahustaks niimoodi, et sellepärast me teemegi seda turvalises riiklikus süsteemis. Noh, aga ta jättis rahustamata need inimesed, kes saavad aru, et põhiliselt turvarisk nendes tehnoloogilistes süsteemides on inimene ja inimesi selles turvalises riiklikus süsteemis ehk ametnikke on tuhandeid ja tuhandeid. Kuidas me tagame, et nüüd justkui sellise süütu nimega tõlkeandmekogus, mis asub Eesti Keele Instituudi valitsemise all, ei hakka keegi kuritahtlikult töötlema või kasutama väga laialdasi isikuandmeid? 

Meil siin üks superandmebaasi seadus oli, selle üle me vaidlesime siin Riigikogus, aga nüüd selle kattevarju all, et me teeme kõik efektiivsemaks, minu arust isikuandmete kaitse nõrgeneb ja seeläbi võimalused nende andmete kuritarvituseks kasvavad. Nii et ma kutsun kolleege üles tõesti süvenema sellesse, mis siin kirjas on, ja mõtlema, kas tegemist on hea seadusega, kas õigem oleks see tagasi lükata või muudatusettepanekutega teha seadust nii palju paremaks, et tõesti seaduse tasemel oleks see andmete kaitse, mitte see ei jääks kusagile õhku või nagu ministri lubaduse tasemele, et kõik ametnikud on tublid ja korralikud ja ausad inimesed. Aitäh!

Aitäh! Eesti Keskerakonna fraktsiooni Vadim Belobrovtsev, palun!  

Aitäh! Nagu ma ütlesin juba siis, kui esitasin ministrile paar küsimust, et ühest küljest see initsiatiiv on positiivne, see kindlasti teeb paljude inimeste elu mugavaks, teisest küljest tekitab see teatud küsimusi ja kahjuks ka riske. Esiteks, mis jäi silma, on see, et kaks andmebaasi – kui neid võib niimoodi nimetada – on mõlemad pandud ühte ja sama seaduseelnõu sisse. Ausalt öeldes on see natuke ebaloogiline. Ma ei saanudki aru, miks ei ole kaks eraldi seaduseelnõu siia meie ette toodud. Sest tegelikult väga palju ühist nendel ausalt öeldes ei ole või mina vähemalt ei märganud, et mingisugune kindel seos oleks olemas.  

Teiseks, ühest küljest jällegi suur andmebaas. Me kõik teame, et mugavuse kõrval on see päris riskantne kahest aspektist. Üks on see, et kui toimub mingisugune tehniline probleem, siis paljud valdkonnad hakkavad selle pärast kannatama. Kui andmebaasid on erinevad, kui need valdkonnad on lahus, siis põhimõtteliselt, kui üks baas näiteks on maas, siis teised töötavad ja ei ole see probleem nii suur. Kui see suur andmebaas on maas, siis on neid probleeme kindlasti rohkem. Loodame, et selle peale on mõeldud ja vastavad meetmed on ka võetud, et mida siis teha, kui selline asi juhtuma peaks.  

Teine risk on see, et loomulikult, mida suurem andmebaas, mida rohkem on seal igasuguseid andmeid, seda suurem on ka igasuguste petturite-häkkerite kiusatus sinna sisse murda. Aga jällegi jääb vaid loota, et selle peale on ka hoolikalt mõeldud ja vastavad meetmed on võetud, et inimesed ei peaks oma andmete pärast muretsema ega peaks nende volituste pärast muretsema, mida nad selle andmebaasiga annavad.

Kui me räägime sellest tõlketeenusest või Tõlkeväravast, mis on selle ametlik nimi, siis jällegi, ühest küljest on see igati tervitatav, et on olemas selline konkreetne adressaat, kuhu saab saata oma tõlkepäringuid ja sealt saada professionaalse tõlketeenuse. Aga jällegi, tahaks loota ja ministri vastusest ma sain aru, et see niimoodi on, et kui selle baasiga on midagi valesti või sa ei saa sealt kiiret vastust ja sul on näiteks asjaga kiire, siis ametnik võib pöörduda n-ö vana viisi, nagu siiamaani on olnud, mõne teise tõlkeorganisatsiooni, tõlkebüroo poole, et saada kiiremas korras oma tellimus täidetud. 

Nii et küsimusi on. Me esimesel lugemisel ei ole sellele kindlasti vastu. Ootame ikkagi valitsuselt rohkem selgust, rohkem informatsiooni selle kohta, kuidas kõik need riskid on maandatud ja mis on see kasutegur, mida selle eelnõuga tahetakse saavutada. Ja siis vaatame juba teises ja kolmandas lugemises, kuidas need küsimused ka vastused saavad. Aitäh!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra juhataja! Austatud kolleegid! Ma sellest sellest sisust ei hakka siin nii palju rääkima, sellest on kolleegid väga palju siin rääkinud, küll aga tekitas mõtteid see, et luuakse uus andmebaas ja selle rahastamiseks, millest siin täna ei ole räägitud, on planeeritud 20,7 miljonit eurot arenduskulusid, millest jah, lõviosa siis tuleb ERF-i vahenditest – 19,2 miljonit – ja riigieelarvest 1,5 miljonit. 

Aga kõik sellised andmebaasid, esiteks, kui need luuakse, olenemata sellest, kas suur osa tuleb Euroopa Liidust, on vaja ka hiljem neid ilmselgelt täiendada neid arendusi, neid tuleb hallata. Siit eelnõust ei loe välja, kui palju need halduskulud maksma lähevad. 

Kogu selle põhjendused teha nii öelda Eesti Google Translate Tõlkeväravat on see tundlikud andmed ei lekiks. Ma ei saa aru. Kui sa midagi tõlgid, siis tundlikud andmed nagu nimi või kuupäev, neid ei ole vaja tõlkida. Need võid sa ju iseenesest sealt tõlkest välja jätta ja need hiljem lisada. See ei tundu nagu kuidagi väga põhjendatud. Ega mina pikka juttu ei pea, mind teevad murelikuks ikkagi need arenduskulud ühelt poolt ja teiselt poolt ka need ülalpidamis- või siis edaspidised kulud. Ja ma loodan, et me saame sellele vastuse. Ehk võib-olla siin proua minister ütleb veel vastulauseski, valgustab meid, kui palju iga aasta siis selle andmebaasi ülalpidamiskulud oleks. Aitäh!

Aitäh! Aitäh! Kas minister soovib sõna?

Läbirääkimistel on võimalus osaleda ka ministril. Palun, Liisa-Ly Pakosta!

Aitäh! Mul on hea meel, et Riigikogu liikmetele läheb andmekaitse korda. See on tõesti äärmiselt oluline, eriti tehisaru ajastul. Aga saan nüüd kinnitada seda kõige peamist asja, et tegemist ei ole mingi superandmebaasi loomisega. Meil on endiselt hajus süsteem. Hajussüsteem jääb, inimene saab lihtsamalt enda jaoks hajusast süsteemist neid andmeid kokku tõmmata. 

Täna läks ka kooskõlastusringile andmejälgija kohustuslikuks muutmine. See tähendab seda, et me loome kõikidele Eesti inimestele võimaluse kõikide andmete puhul, mis teie osas on riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse poolt vaadatud, näha, et neid on vaadatud, nii nagu te olete täna harjunud nägema oma retseptiandmeid või arstiandmeid. 

Te saate siis alati teada, et keegi on teie andmeid vaadanud, kes on vaadanud ja mis ajahetkel on vaadanud. Te mitte kunagi ei saa seda teada, kui keegi on vaadanud teie paberandmeid, või kui te olete kuskile pabervolituse viinud, siis te ei tea, kes seda täpselt vaadanud on või kes on paberile tehtud tõlget vaadanud. See on äärmiselt oluline vahe. 

Teine äärmiselt oluline vahe, millest tuleb aru saada, on see, et kaasaegne küberturvalisus tegeleb just nimelt inimese tekitatud võimalike vigade kinnipüüdmisega. See küberturvalisust tõstev eelnõu, millele Riigikogu on heakskiidu andnud, suunab veelgi rohkem tähelepanu sellele, et kui inimene teeb vea, siis süsteem püüab selle vea kinni. Ehk siis turvalisuse tase on teistsugune, kui siin kõnedes välja toodi. 

Aga oluline on üle rõhutada veel seda, et muidugi on võimalik niimoodi tõlkida, et sa osa tööd teed käsitsi ja osa tööd teed masinaga, aga kui masin võimaldab turvaliselt teha ilma käsitsitööta, siis seda on ikkagi oluliselt efektiivsem teha. 

Loomulikult, kui on mingisuguseid küsimusi, siis nendele me vastame kiiruga. Ma saan öelda, et andmenõusolekusüsteemi haldus maksab aastas umbes 50 000 eurot, volituste süsteem maksab aastas – see sõltub sellest, kui palju seda kasutama hakatakse – 590 000 eurot kuni 1,56 miljonit eurot. Tõlkevärava kulusid ma juba enne nimetasin. Aga aitäh! Kindlasti oleme valmis seda eelnõu täiendama, kui on selleks head argumendid või soovid. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 759 SE esimene lugemine lõpetada. Sellega on esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 2026. aasta 5. jaanuar kell 16. 

Liigume tänase viimase päevakorrapunkti juurde. Neljanda päevakorrapunktina on Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ja Andorra Vürstiriigi vahelise tulu- ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu (765 SE) esimene lugemine. Ettekandjaks palun rahandusminister Jürgen Ligi.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Tutvustan teile seda pika nimega lepingut, mille valitsus on teile ratifitseerimiseks esitanud. Topeltmaksustamise vältimise lepingute eesmärk on soodustada riikidevahelisi investeeringuid, hoida ära diskrimineeriv maksustamine ning tõkestada maksudest kõrvalehoidmist. Kõik Eesti maksulepingud põhinevad OECD tüüplepingul. 

Eesti ja Andorra nimeline allkirjastati 23. septembril 2025. aastal. Kokku on Eestil 1. detsembri seisuga 63 kehtivat maksulepingut. Topeltmaksustamise vältimiseks jagatakse lepinguga maksustamisõigusi lepingupoolte vahel. Leping ei anna riikidele täiendavaid võimalusi maksustamiseks, kuid piirab juba olemasolevaid riigisisese õigusega kehtestatud maksustamisõigusi. Maksuleping kohaldub isikule, kes on Eesti või Andorra resident. 

Eesti ja Andorra vahelise maksulepingu olulisemad punktid on. Tuluallikariik võib teise riigi residendile makstavaid dividende maksustada ainult piiratud ulatuses. Kui dividendi saab füüsiline isik, tohib tuluallikariik kinni pidada tulumaksu kuni 7% dividendi brutosummast. Muudel juhtudel, näiteks, kui dividendi makstakse äriühingule, sellelt tulult tulumaksu kinni ei peeta ehk dividend on maksuvaba. Intresside puhul ei tohi teise riigi residendist füüsilisele isikule makstavatelt intressidelt kinnipeetava maksu määr ületada 7% intressi brutosummast. Muudel juhtudel tuluallikariik teise riigi residendile makstavalt intressilt tulumaksu kinni pidada ei või. Litsentsitasude puhul on tuluallikariigil õigus maksu kinni pidada kuni 5% litsentsitasu brutosummast. Topeltmaksustamise kõrvaldamiseks kasutab Eesti kõikides lepingutes sõltuvalt tulu liigist vabastus- või tasaarvestusmeetodit. Eesti ja Andorra vaheline leping sätestab maksuhaldurite põhjaliku teabevahetuse kohustuse, mis ei ole piiratud ainult lepingupoolte residentide saadud tuludega ega ka lepingus nimetatud maksudega. Aitäh! Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Ja teile on küsimus. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud minister! Mul on selline küsimus. Andorraga on Eestil diplomaatilised suhted aastast 1996 ehk põhimõtteliselt juba 30 aastat ja majanduslikud suhted, ma arvan, enam-vähem nagu samast perioodist. Miks see nii palju aega võttis siis selle lepingu nii-öelda koostamise ja allkirjastamisega?

Aitäh! Eks see soov peab olema kahepoolne ja prioriteedid on olulised. Tõesti, need ei ole väga lihtsad siis eesmärgid. 63 riiki on tehtud. Andorraga meil pole olnud seda prioriteetsust, Andorraga kaubavahetuse maht näiteks on ainult kuuekohaline eurodes. Aga siin ta nüüd on. Meil on veel neid riike, kellega meil on väga vähe kontakte, ja sellepärast on nad järjekorras tagapool.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Teine küsimus on umbes selline: kas on meil veel Euroopas riike nagu, kellega meil veel selliseid lepinguid sõlmitud ei ole?

Vat ma ei julge päris niimoodi lubada, aga üldiselt ma usun, et kui, siis võib-olla paar kõige pisemat riiki veel. Aga jah, neid andmeid mul praegu võtta ei ole.

Priit Sibul, palun! 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Kas on mõni nišš või ala, kus nii-öelda see kauba- või teenuste vahetus on nii-öelda suurem kui millestki muust? Kas saab tuua välja mõne ettevõtlusvaldkonna või asja, kus Eesti ja Andorra vahel on mingi konkreetne, ma mõtlen, kas valdkond, ala või nišš, kus toimib, või tegelikult ei ole midagi sellist selles ettevõtlusalases suhtluses, mida välja tuua?

Jah, väga raske on küll midagi välja tuua. Andorra on väga keskendunud turismile, eks eestlased seal käivad. Kaubandust on minimaalselt, näiteks eelmine aasta oli meie import 91,6 tuhat eurot ja umbes sama suur oli ka eksport. See jätab mulje küll – jah, suured sõnad on siin statistikas –, viimasel ajal on eksporti vedanud sõiduautod, mis moodustab üle poole. Ja ma järeldan, et on üks või kaks autot eksporditud. Nii et mingit väga suurt dominanti, millele rajada majanduspoliitika, praegu kahjuks ei ole, aga kindlasti selle lepingu järgi tuleb. Nii et aitäh teile! Ma loodan, et te moodustate vastava toetusgrupi, aitate kaasa sellele.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Edasi läheme juhtivkomisjonis toimunud arutelu kokkuvõttega. Ettekandjaks palun rahanduskomisjoni liikme Diana Ingeraineni.

Hea eesistuja! Head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas just tutvustatud lepingut 9. detsembril ja meile oli abiks ka Tiina Hansson. Me arutasime enam-vähem samu küsimusi, et kui suur see kaubavahetusmaht on. Ja nagu minister siin tõi, et suhteliselt väike. Aga rahanduskomisjon tegi kolm konsensuslikku otsust: võtta eelnõu päevakorda tänaseks, 16. detsembriks, lõpetada esimene lugemine ja juhtivkomisjoni esindajaks määrata mind. Aitäh!

Aitäh! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 765 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 2026. aasta 5. jaanuar kell 16. Oleme edukalt läbinud kõik tänased päevakorrapunktid ja istung on lõppenud.