Tere hommikust, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu teisipäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreerus 66 Riigikogu liiget, puudub 35. 

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Seda soovi ei ole. Saame minna, head kolleegid, tänase ... Vabandust! Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Head Eesti inimesed! Meil on üle anda üks arupärimine sotsiaalministrile ja teema on alkoholi tarbimine ja Eesti riigi strateegilised plaanid. 

Viimaste aastate ametlik statistika näitab, et alkoholi tarbimine Eestis püsib jätkuvalt väga kõrgel tasemel ning valitsuse senised meetmed ei ole toonud kaasa sisulist ega kestlikku [arengut]. Aastal 2024 ulatus täiskasvanud elaniku kohta tarbitud absoluutse alkoholi kogus ligikaudu 10,7 liitrini, mis tähendab küll marginaalset langust võrreldes kahe eelneva aastaga – 1% või 2% –, kuid see on samas kõrgem kui näiteks 2019. aastal ning asetab Eesti endiselt Euroopa Liidu suurema alkoholitarbimisega riikide hulka. Võrdluseks: Euroopa Liidu keskmine näitaja on circa 8,5 liitrit.

Samal ajal on alkohoolsed joogid Eestis jätkuvalt kergesti kättesaadavad. Eelmisel aastal läbi viidud küsitluse kohaselt vastas 87% osalejatest, et nad jõuavad alkoholi müügipunktini vähem kui kümne minutiga. Seejuures ületavad alkoholi tarbimisest tulenevad tervise- ja sotsiaalkahjud jätkuvalt märkimisväärselt alkoholiaktsiisist saadavad tulud. Eriti muret tekitav on alkoholi roll õigusrikkumistes ja avaliku turvalisuse ohustamises. 

Nii et me küsime ministrilt, kas Sotsiaalministeerium peab alkoholi tarbimist Eestis liiga kõrgeks või tegelikult sellist probleemi ei eksisteeri. Milliseid konkreetseid ja mõõdetavaid eesmärke seab Sotsiaalministeerium alkoholi tarbimise vähendamiseks aastateks 2026–2030 ja sealt edasi ning kuidas hinnatakse nende eesmärkide täitmist? Miks ei ole valitsus senini astunud otsustavamaid samme alkoholi kättesaadavuse ja reklaami piiramiseks, arvestades alkoholi selget rolli kuritegevuses ja rahvatervise kahjustamises? Millised meetmed võiksid olla kavandatud joobes juhtimise eest korduvalt [karistatud isikute] arvu vähendamiseks ning millal võiks neid rakendada? Kas ministeerium ja valitsus tervikuna peavad vajalikuks alkoholiaktsiisi ja hinnapoliitika märgatavat ümbervaatamist, et vähendada alkohoolsete jookide tarbimist? Aitäh!

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Kui hea kolleeg Vadim Belobrovtsev just andis üle arupärimise ning viitas oma arupärimise kaudu selgelt sellele, et alkoholi tarbimine on meie inimeste seas suurenenud, siis mina Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel annan üle toiduainete käibemaksu langetamise eelnõu, sest toidu tarbimine on meie inimeste seas vähenenud. Eesti inimesed lihtsalt ei jõua seda osta. Me oleme sellest siin mitmeid kordi rääkinud, te olete mitmeid kordi selle otsuse eelnõu tagasi lükanud. Inimestele on see vajalik, see on toimetuleku küsimus. Loomulikult Keskerakond jätkab selle eelnõuga selleks, et teha inimeste elu lihtsamaks sellel raskel ajal. Selleks on vaja langetada toiduainete käibemaksu. Nii et annan üle otsuse eelnõu "[Ettepaneku] tegemine Eesti Vabariigi valitsusele toiduainete käibemaksu langetamiseks 9%-le". Aitäh!

Head kolleegid, olen võtnud vastu ühe arupärimise ja ühe otsuse eelnõu. 

Saame minna tänase päevakorra juurde. Vabariigi Valitsuse algatatud inimgeeniuuringute seaduse eelnõu 749 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt sotsiaalministri Karmen Jolleri.

Tervist, hea koosoleku juhataja! Head Riigikogu liikmed ja kõik inimesed, kes vaatavad ja jälgivad meid mujalt! Toon teie ette inimgeeniuuringute seaduse eelnõu, mis on samm tuleviku suunas ja mis võimaldab meil hakata tegelema murega, mida on ammu nii arstid kui ka teadlased väljendanud, et juba olemasolevaid geeniandmeid saaks kasutada inimese tervise huvides ja laiendatult ka teaduse huvides. 

Esiteks, praegune inimgeeniuuringute seadus on üle 20 aasta vana ja igaühele on arusaadav, et on aeg seda ajakohastada. Selle ajaga on Eesti saanud üheks maailma juhtivaks geeniteaduse riigiks. Meil on üle 210 000 geenidoonori, see on maailmas suurim osakaal riigi rahvastikus. 

Nüüd, kui teadus ja digivõimekus on jõudnud uuele tasemele, on aeg tuua geeniandmed päriselt arstide ja patsientide igapäeva. Selleks on vaja selget ja turvalist õigusraamistikku. Geeniandmete laiem kasutuselevõtt annab meile täiesti uue ja võimsa tööriista. Me oleme selle teekonna alguses, aga tänu konkreetsele õigusruumile saame [tuua] uue personaalmeditsiini võimalused nii inimeste kui ka arstideni ja see aitab tulevikus ravikulusid vähendada. Samuti on see väga otseselt seotud suunaga, kuhu tervishoiusüsteemis liikuda: patsiendikesksem, kvaliteetsem ja tõhusam tervishoid. 

Alustuseks sellest, mis on üldse personaalmeditsiin. Seda [sõna] on viimasel ajal väga palju kasutatud just nimelt geeniteaduse kontekstis, aga personaalmeditsiini all mõistetakse eelkõige üldist ennetustööd inimesega. Kui laiemalt vaadata, siis meditsiin peabki olema personaalne, isiklik, inimese vajadustest lähtuv, mitte paketipõhine, nagu meil on mõned olemasolevad teenused. 

Nagu öeldud, personaalmeditsiini keskmes on ennetus, mis arvestab lisaks tavapärasele haigusloole ja eluviisile ka inimese geneetilisi eelsoodumusi. Päriliku info ulatuslikum kaasamine aitab riske täpsemalt hinnata ja kõrgema riskiga inimesed kutsutakse näiteks varem uuringutele või alustatakse varasemat ravi, et vältida tõsisemat tervisekahju. See ei tähenda loomulikult, et inimese enda elustiilil pole mingit rolli – ükskõik, millised on meie geenid, tervislik elustiil on alati vajalik. Kuid nagu öeldud, personaalmeditsiini keskmes on ennetus. See on ennetus, mis arvestab inimese haiguslugu, eluviisi ja nüüd uuest aastast ka geeniteavet. Geeniteabe kaasamine võimaldab meil hinnata täpsemalt riske, kutsuda inimesi varem uuringutele ja alustada vajadusel varasemat ravi, kui see on asjakohane. 

Esimesed reaalsed sammud tähendavad seda, et me alustame järgmise aasta esimeses kvartalis rinnavähi personaalse riskiskoori analüüsimist. Naised, kellel on rinnavähi risk kõrgem, saavad kutse sõeluuringule 40-aastaselt, muidu algavad sõeluuringud kümme aastat hiljem ehk 50-aastaselt. 

Järgmisena on plaanis kasutusele võtta ka farmakogeneetika. Farmakogeneetika on teadusharu, mis hindab seda, kuidas üks või teine ravimi toimeaine käitub inimese organismis, näiteks kas mõnel inimesel imendub aine kiiremini või hoopis aeglasemalt või üldse ei imendu, või kuidas toimub näiteks aine eritumine või lagundamine organismis. See võimaldab arstidel täpsemalt määrata annuseid või valida inimesele kohe sobivam toimeaine. Laialdaselt on farmakogeneetika juba praegu kasutusel näiteks antidepressantide valimisel. Kui inimesel on teada tema geneetilised andmed, siis on võimalik vältida olukorda, kus kuu või kaks või kolm kulub õige toimeaine leidmiseks. 

Oluline on ka turvalisus. Tähtis on see, et kõik andmed, mis jõuavad erinevatesse andmekogudesse, oleks hoitud, kaitstud. Seda on õnneks Eesti riik seni suutnud tagada. Tervise infosüsteemi luuakse geeniandmete turvalise hoiustamise võimekus ja sinna saab saadud geeniandmeid geenivaramust, tervishoiuasutustest ja teistest asutustest üle kanda. 

Kaob geeniandmete topeltsäilitamise kohustus, neid ei pea hoidma enam mitmes kohas. See tähendab vähem dubleerimist, säästu meditsiinisüsteemile ja inimesele. Ei ole enam vaja anda uusi vereproove ega korrata analüüse, sest geeniandmed teatavasti on andmed, mis elu jooksul ei muutu. Kui ühe korra on proov antud, siis see peaks jäämagi üheks ja ainsaks korraks. Nendesamade andmete põhjal on võimalik teha tulevikus, isegi kui teadus muutub, uusi analüüse, teste, määrata riske ja nii edasi. 

Tuleb ka uus amet – geeninõustaja. Geeniandmete kasutamine toob kaasa vajaduse geeninõustaja ameti järele. Tema aitab inimestel geeniinfot mõista, näiteks seda, mida tähendab, kui rinnavähi risk on 14% – mida see täpselt tähendab –, toetab teadlike otsuste tegemist [ja aitab selgitada], kas on vaja juba praegu uuringuid ja kui oluline on näiteks elustiil konkreetse riski puhul. Geeninõustaja teeb koostööd ka pere- ja eriarstiga. Geeniandmete analüüsi või riskihinnangu annab arst, aga nõustaja on see, kes vahendab inimesele infot – see ei vaja arstiharidust. Geeninõustajaid tuleb esialgu umbes 20–30. Täpselt me seda hetkel öelda ei oska, aga tõenäoliselt vajadus nende spetsialistide järele kasvab, kuna teadus areneb, uusi analüüse tuleb juurde, uusi teste tuleb juurde ja geneetika muutub meie tervishoiusüsteemis üha olulisemaks. 

Oluline on teada ka seda, et uus inimgeeniuuringute seadus keelab diskrimineerimise. See tähendab, et ükski kindlustusettevõte ei saa nõuda kõrgemat kindlustusmakset inimeselt, kellel on näiteks südamehaiguste risk või vähirisk mingil moel tõusnud. Kui on vaja, siis loomulikult on inimestel alati võimalik saada abi võrdse kohtlemise volinikult, sõltumata sellest, kas ta on geenidoonor või mitte. 

Kokkuvõtteks. See eelnõu toob geeniteaduse turvaliselt tervishoidu, annab inimesele reaalse kontrolli oma andmete üle, aitab ennetada haigusi, parandada ravi ja vähendada tulevikus kulusid. Tegemist on 21. sajandi tervishoiuteenusega ja 21. sajandi seadusega. Ma võib-olla rohkem praegu ei kirjeldagi. Kui on küsimusi, siis ma hea meelega vastan neile.

Suur aitäh teile! Küsimustest puudust ei ole. Alustab Mihkel Lees. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Minu mälu järgi on geenivaramul praegu üle 200 000 doonori. Küsiks teie käest, mis te arvate, kui palju Eestis potentsiaalselt üldse võiks olla neid, kes sooviksid olla geenivaramu doonorid. [Küsin] võib-olla ka veidikene laiemalt: kas teil või valitsusel on geenivaramu tegevusega seoses [mingi]suguseid arenguplaane, laienemisplaane, mis ehk ei ole antud eelnõus ja teie ettekandes käsitlust leidnud?

Aitäh! Geenidoonoriks saada tahtjaid on juba praegu päris palju, aga hetkel on see võimalus olemas vaid eratervishoius, geenivaramu geenidoonoreid juurde ei võta, sest meil ei ole selleks ressurssi. Hetkel ei ole sellist suurt andmebaasi laiendamist plaanis, aga niipea kui see võimalus avaneb, tahaksime me seda kindlasti teha. Mina, muide, ka ei ole geenidoonor, aga hea meelega hakkaksin selleks, nii et ma väga ootan seda. Aga see nõuab eraldi investeeringuid ja me ei ole seda valitsuses arutanud.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Kui me räägime geenidoonorlusest, siis ikka ja jälle tekib konfidentsiaalsuse küsimus. Kuna geneetilised andmed on oma olemuselt püsivad ja võimaldavad pseudonüümitud kujul isiku kaudset tuvastamist, siis kas on hoolitsetud selle eest, et minimeerida neid riske, et doonoriandmed kuidagi hakkavad lekkima ja rändama?

Aitäh! Kui Eesti seadusi järgitakse, siis nii see seadus kui ka muud andmekaitseseadused peaksid Eesti inimeste andmeid kaitsma. Kui neid seadusi korrektselt järgitakse, siis peaks inimese andmed kaitstud olema. Pseudonüümitud andmeid ei ole võimalik just lihtsasti seostada. Isegi tavaliste vereanalüüside puhul kasutatakse pseudonüümitud andmeid. See tähendab, et kui verd sisaldav katsuti jõuab laborisse, siis labor tegelikult ei tea, kellega tegemist on. See info läheb [muude andmetega] kokku alles raviasutuse andmebaasis. Samamoodi toimub see geenidoonorluses. Need on nagu kõik teisedki terviseandmed, nagu seesama laborianalüüsi näide. Neid ei ole lihtne kokku viia. 

Lisaks, geenidoonoritel on võimalus lasta oma andmeid kasutada ainult tahteavalduse alusel. See ei ole passiivne nõusolek, vaid see on aktiivne tahte väljendus ehk mina soovin, et minu geeniandmeid kasutataks selleks ja selleks otstarbeks. Selleks on digilahendused valmimas. Aga turvalisus on üldse a ja o meie digimaailmas, nii tervishoius kui ka muudes valdkondades Eestis.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Eestis teatavasti on päris mitu maailmatasemel geeniteadlast, kes on sellele kõigele, ka sellele eelnõule siin, vundamenti ladunud. 

Aga minu küsimus puudutab geeninõustamist. Maailmas on mõned riigid, kus geeninõustajaid on juba rohkem kui kümme. Siin on mainitud USA‑d, Norrat, Kanadat. Eestis on praegu ainult üks. Kui edaspidi on ka meil geeninõustajad, siis ma küsiksin teie käest sellise filosoofilise küsimuse: kust [jookseb] geeninõustamisel piir, kui kaugele sellega võib minna?

Ma oletan, et mitte arvuliselt, vaid sisuliselt. Jah, geeninõustajaid me hetkel väga suurel hulgal ei koolita, vaid koolitamegi Eestis välja umbes 20–30 [inimest], aga nagu ma enne ütlesin, vajadus [geeninõustamise järele] on [üha] suurem. Ma arvan, et geeninõustamise piir, nagu iga muu tervishoiuvaldkonna puhul, [on seotud] spetsialisti pädevusega: ehk mida ta õpib, seda ta ka räägib. Tervishoius üldiselt on niimoodi, et kui inimene, näiteks õde, kes nõustab patsienti, tunneb, et ta ei oska küsimustele vastata, siis ta pöördub arsti poole. Niisamuti saab olema ka [geeninõustamisega]. Üldiselt on nii õed kui arstid suhteliselt paranoilised, meid on nii kasvatatud ja koolitatud, et me vajaduse korral alati kontrollime ja uurime üle. Ma ei oska täpsemalt selle kohta praegu vastata, aga see pädevuse piir on hästi suures osas seotud eetikaga ja ka koolitusprogrammiga. Näiteks USA geeninõustaja võib olla hoopis teistsuguse pädevusega kui Eesti geeninõustaja. 

Meil luuakse praegu koolitusprogrammi ja eetika on sada protsenti selle üks osa, ma olen täiesti kindel, sellepärast et geeninõustamine on väga suures osas eetiline küsimus, alates sellest, millises vanuses me üldse anname inimesele infot tema [haigus]riskide kohta ja millisel hetkel peaks meditsiin sekkuma. Teinekord võib liiga varane sekkumine inimesele kahju tuua. Näiteks ta teab, et tal on väga suur risk mingisuguse [haiguse tekkeks], aga ta ei oska selle teadmisega edasi elada. Kõik need küsimused tuleb läbi arutada.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma loen siin seletuskirja ja siin on välja toodud, et 20% meie elanikkonnast on geenidoonorid, see [teeb kokku] 212 000 [inimest]. Mis see suurem eesmärk on? Kas meil on seatud eesmärk, et see arv võiks olla 40%, ma ei tea, 60%, 80% või 100%? Mis need positiivsed tendentsid võiks olla, kui oleks rohkem geenidoonoreid?

[Küsimuse] teine pool on see. Siin [seletuskirjas] on kirjeldatud, et kehtiv seadus keskendub vaid geenivaramule, kus neid andmeid saab kasutada, aga teatavasti kasutatakse geeniandmeid teadusuuringuteks ka väljaspool geenivaramut. Kuidas see küsimus nüüd uue seadusega ära reguleeritakse? Võib-olla see on sarnane selle mõtte ja küsimusega, mis heal kolleegil Vadimil oli, just nimelt seoses andmekaitsega.

Aitäh! Esiteks, meil ei ole eesmärki, et me peaksime saavutama kindla hulga populatsioonist, aga üks viiendik on maailma mastaabis väga suur hulk inimesi, kui me vaatame suhtarvusid. 210 000 inimest on ka teadusandmete ja teadustööde jaoks täiesti piisav hulk. Selle andmevalimi pealt on võimalik teha juba päris häid järeldusi, aga eelkõige loomulikult meie inimeste kohta. Neid ei saa alati üksüheselt üle kanda teistele rassidele või teistele rahvastele. 

Seadus[eelnõu] keskendub geeniandmetele, mis on jõudnud tervise infosüsteemi, ja üldse geenivaramu andmetele. Selles, kuidas neid teadustööks kasutatakse, ei muutu miski. Andmekaitse seisukohalt jääb kõik samaks, jäävad alles eetikakomitee ja kõik varasemad nõuded teadusuuringutele ja muudele uuringutele. Andmekaitse on a ja o, geenivaramu ja geeniteaduse puhul, üldse teaduse puhul tegelikult.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Geneetiku haridusega [inimesena] mulle see seadus meeldib. Hästi tehtud seadus! Muidugi on siin palju [tähelepanu väärivaid] asju, aga kõige põhilisem on see, et pealkiri küll ei kõlba kuhugi. Me menetleme igasuguseid seadus[eelnõusid], aga sellel siin on lühike [pealkiri] – inimgeeniuuringute seadus. Tegelikult on muutmisel veel kümme seadust: surma põhjuse tuvastamise seadus, Tervisekassa seadus, võrdse kohtlemise seadus ja muud [seadused]. Õige oleks, arvestades meie praktikat, sõnastada see seadus ümber: inim[geeni]uuringute ja teiste seaduste muutmise seadus. Siis oleks see korrektne, kuigi seal on valdavalt tegemist teaduseetika paragrahvi sissetoomisega, aga mitte ainult. See ei ole praegu inimgeeniuuringute seadus üksinda, vaid inimgeeniuuringute ja teiste seaduste muutmise seadus.

Aitäh kommentaari eest! Ma arvan, et komisjon saab sellega edasi tegelda, kui küsimus on pealkirjas. Aga see konkreetne inimgeeniuuringute seaduse [eelnõu] iseenesest loomulikult käsitleb just nimelt geeniuuringuid, mitte teisi uuringuid.

Margit Sutrop, palun! 

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Tegemist on väga kaua oodatud [seaduse]muudatusega, mida erialainimesed on [pikalt] ette valmistanud, aga see on hästi kompleksne. 

Ma küsiksin ühe küsimuse, mis aitaks võib-olla inimestele [teemat paremini] lahti seletada. Kindlasti oleks rinnavähi riskiga [inimeste] puhul väga oluline jõuda nendeni varem, et nad saaksid võimalikult vara diagnoosi ja ravi. Aga inimesel on ka õigus mitte teada [oma geeniandmeid], mida me ka austame. [Esiteks], kuidas me tuvastame, kes on see riskigrupp? Praegu on üle 200 000 geenidoonori, nende hulgas need naised, kes on alla 40- või 40-aastased, keda võiks tuvastada. Ilmselt on see päris pisikene grupp. Ja teiseks, geenidoonoriks olemise fakt on ju praegu salastatud. Kuidas see päriselt välja näeb? [Kuidas] me tuvastame selle grupi, keda kutsuda?

Aitäh küsimuse eest! Nagu ma ütlesin, see on seotud tahteavaldusega. Meditsiinis ja üleüldse teaduses on erinevaid nõusolekuvorme. Üks on see, kui arst tuleb või õde tuleb näiteks ja ütleb, et ma pean teile tegema süsti [ja küsib], kas te olete nõus, ja inimene noogutab, et jah, ma olen nõus. See on suuline nõustumine. Kui te lähete näiteks operatsioonile, siis antakse teile teadliku nõusoleku vorm. See tähendab, et te olete nõus kõikide protseduuride ja kõigega, mida võib olla vaja selle konkreetse uuringu või protseduuri raames. Ja siis on tahteavaldus, mis tähendab seda, et inimene mitte ei ole passiivselt nõus millegagi, talle ei esitata ühte lehte, kuhu on vaja teha linnuke, et ta on nõus kõigega, vaid ta annab täiesti aktiivselt endast teada, annab iseendast märku, et ta soovib, et tema geeniandmeid kasutataks just sellel ja sellel otstarbel. Näiteks ta soovib, et tema geeniandmete põhjal arvutataks tema rinnavähi riskiskoor. Nii leitaksegi [see sihtgrupp]. 

Eks siin on hästi oluline teavitamine ja digilahenduste käepärasus ja intuitiivsus, et neid [lahendusi] oleks lihtne kasutada. Riik ei pea neid inimesi taga otsima, vaid need inimesed, me eeldame, tulevad ise.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Ma küsin selle kohta, mida uurisin ka sotsiaalkomisjoni istungil. Mis on ikkagi valitsuse plaanid võimalike geenidoonorite arvu suurendamisel, loomulikult vabatahtlikkuse alusel, inimestele selle võimaluse andmisel? Me teame, te viitasite, et selleks pole raha. Tegelikkuses on raha alati prioriteetide küsimus, kui prioriteetseks seda valdkonda peetakse. Need summad, millest me räägime siin, ei ole, eks ole, sadades miljonites, vaid pigem miljonites, halvemal juhul võib-olla, kui me räägime väga laiaulatuslikust kogumisest, kümnetes miljonites. Me ei räägi igal juhul riigieelarve tasakaalu paigast loksutavast summast. 

Miks ma seda küsin? Sellepärast et inimesed soovivad teatavasti doonoriks saada, aga paljudel täna seda võimalust ei ole. Oluline on ikkagi see, et mida rohkem nüüd kogu see geeniuuringute ja geeniandmete kasutamise valdkond edasi areneb ja tervishoiuga integreerub, seda [suuremad] on inimeste võimalused geenidoonoriks saada. Vastasel juhul tekib meil tervishoius täiendav ebavõrdsus: ühtedel on teatud võimalused ja teistel ei ole.

Aitäh!

Aitäh! Ma täiesti mõistan seda kõike, aga hinnang, et mõned miljonid ei ole suur raha meditsiinis, on minu arvates täiesti väär. Mina ei mõtleks seda üldse mitte riigieelarve kontekstis, vaid üleüldse tervishoiurahade kontekstis. Ma teaksin täpselt, mida teha 3, 4, 10 või 20 miljoniga, mis oleks suunatud tervishoidu. Ma ei alahindaks seda summat, mis kulub. 

Tõepoolest, küsimus on prioriteetides. Minu prioriteedid on hetkel kindlasti mujal. Minu jaoks on oluline kvaliteet ja see, et rahastus oleks jätkusuutlik ja nii edasi, millest ma olen siin palju rääkinud. Eks igal ministril, igal valitsusel ongi omad prioriteedid. Minul ei ole jäänud enam väga kaua aega praeguses ministriametis. Oma prioriteedid olen seadnud koos selle riigieelarvega ja kes iganes on järgmine minister, olen see siis mina või on see keegi teine, saab sellega edasi minna. Hetkel, kui ma räägin eelarvest, ei ole see tõesti prioriteetide seas kirjas. 

Ma ise pean oluliseks, et inimestel oleks võimalus oma geeniandmeid lasta sekveneerida, et need andmed oleksid olemas ja et geenivaramu laieneks. Aga ma arvan, et mõistlik oleks edasi minna targa sammuga. Enne kui me kõiki neid teenuseid välja arendama hakkame, peame me ikkagi tegema mingi inimgrupi kohta nii-öelda pilootprojekti. Sellesama rinnavähi riskiskoori puhul, mida hakatakse uuest aastast arvutama ja mille kohta on teadusuuringud tehtud, tahame [uuringut] laiendada kogu elanikkonnale, kes on juba geenidoonorid ja on nõus [osalema]. Me alustame sellest ja tahaksime kindlasti edasi laieneda. 

Nagu ma enne ütlesin, tasu eest on tõesti juba praegu võimalik oma andmeid jagada. Aga loomulikult, eriti kuna me oleme e-riik ja nii-öelda geeniriik, siis ma arvan, et innovatsiooni mõttes on tõepoolest oluline geenivaramuga edasi minna. Lihtsalt praegusel hetkel ei näe mina endal seda võimekust.

Irja Lutsar, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Ma olen väga nõus sellega, et me muudame meditsiini [võimalusi] selle seaduseelnõuga või läheme üle personaalsele meditsiinile, mida iganes see mõiste tähendab. Erinevatel inimestel on sellest natuke erinev arusaam, aga sellest, et me läheneme isikupõhiselt, me saame kõik ühtemoodi aru. Ega me ju ei tea, mis juhtuma hakkab.

Minu küsimus on, et kui me läheme sellele üle, kas on planeeritud, toome näiteks farmakogeneetika, mingeid uuringuid, et vaadata, mis läks paremaks, mis läks halvemaks, ja mis kõige tähtsam, kui palju see maksma läks. Kas niisugused uuringud on juba planeeritud? Neid uuringuid ilma rahata teha ei saa. Minu küsimus puudutab natuke ka raha.

Aitäh! Jaa, loomulikult hinnatakse seda, kuidas on olukord muutunud. Praegu me saame rääkida siiski ainult rinnavähi riskiskoorist, farmakogeneetika on natuke hiljem tulemas meie töölauale. Aga kindlasti hinnatakse seda, kuidas on läinud, mis on läinud paremaks ja mis halvemaks, et teha parandusi.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Mina mitteeksperdina proovisin süveneda sellesse seletuskirja. Selles [mainitakse] õigusriiki, läbipaistvust ja bürokraatia vähendamist. Aga mulle jäi silma selline asi: "[---] luuakse õiguslikud alused, et geenidoonori terviseandmeid saaks täiendada riigi infosüsteemi kuuluvatest andmekogudest [---]". Minule jääb sellest selline mulje või mina saan aru selliselt, et riigi infosüsteemist hakatakse terviseandmeid täiendama. Võib-olla hakatakse neid siis ka võrdlema mingite teatud terviseandmete või geenikoodidega või inimeste käitumist hakatakse teistest registritest järele vaatama. Kas see ei tekita inimese isikuandmete kaitsmise puhul probleeme?

Aitäh küsimuse eest! See on kindlasti väga põhjendatud küsimus ja seda on kaalutletud loomulikult selle seaduse väljatöötamisel. Mõte on selles, et kui geeniandmed tuuakse tervise infosüsteemi ehk meie digilukku – kõnekeeles on see olnud digilugu –, siis on võimalik vaadata, kui palju üks või teine risk on juba realiseerunud. Aga seda [saab teha] ikkagi siis, kui inimene ise seda soovib ja on sellega nõus, kui ta läheb näiteks geeninõustaja vastuvõtule. Ma ei leia, et siin on mingisugust väga suurt riski. 

Nagu ma enne näiteks tõin, mingisugust diskrimineerimist ei tohi olla. Näiteks kui need geeniandmed on kättesaadavad, siis nende andmete alusel ei tohi kindlustusettevõtjad teha inimestele teistsuguseid kindlustuspakkumisi. See on üks näidetest. Diskrimineerimise võimalusi on loomulikult veel, aga ma loodan, et ükski neist ei realiseeru.

Diana Ingerainen, palun!

Lugupeetud eesistuja! Hea minister! Minu küsimus puudutab andmete standardimist. Mida peaks tegema või kuidas me selleni jõuaksime, et meie andmed oleksid kvaliteetsemad ja kasutatavamad? Praktikutena me oleme tegelikult oma e-tervisega väga paljudest maadest kaugel ees, aga mulle tundub, et see saab järjest rohkem komistuskiviks. 

Riigikontroll tegi nüüd auditi, milles tõi ära terviseandmete puudujäägid. Mul on nii hea meel, et ministeerium on väga paljusid teemasid juba algatanud, aga kui kaugel me oleme nende standardite kokkuleppimises? 

Aitäh! Geeniandmete puhul on üldiselt kasutusel ühtlane standard, nendega on isegi kõige lihtsam. Te viitasite Riigikontrolli auditile. See on ju miski, mida meie perearstidena oleme aastaid rääkinud. See, et andmed peavad olema standardsed, on absoluutselt õige. 

Tegelikult sõltub see väga palju tervishoiutöötajatest. Digitaalselt me võime võtta kasutusele erinevaid standardeid, ja seda tehakse ka. Praegugi on tervise infosüsteem üle minemas uutele andmestandarditele, mille puhul kasutatakse näiteks reaalajas tekkivaid andmeid. Ehk kui mina sisestan kuskil vererõhu väärtuse, siis kiirabi näeb seda järgmisel hetkel kuskil. 

Seda kõike praegu tehakse, aga väga palju sõltub, nagu me teame, tervishoiutöötajatest, kellel ei [pruugi] olla harjumust kvaliteetselt andmeid sisestada. Enamikul see õnneks on, aga väga paljudel ei ole. See on juba tekitanud väga palju rahulolematust, väga palju segadust näiteks puuete ja töövõime hindamisel. Rääkimata sellest, et inimene läheb ühe arsti juurest teise juurde ja teine arst ei saa teha adekvaatseid otsuseid, kuna puuduvad andmed või need on valesti sisestatud. 

Mida me praegu lisaks sellele teeme? Me oleme otsinud välja need tervishoiuteenuste osutajad ehk raviasutused, kes ei ole saatnud andmeid digilukku. Mõni ei ole aastate jooksul saatnud ühtegi epikriisi. Meil on digilukku andmete saatmise kohustus aastast 2011, aga meil on tervishoiuasutusi, kes arvavad, et nende osutatud teenus on nii privaatne, et seda infot ei tohi jagada teiste arstidega. 

Näiteks iluteenused on üks näide, ka psühhiaatriateenused. Kui seesama inimene satub näiteks teise arsti juurde, teise kirurgi juurde ja kirurg näeb armi, aga ta ei näe sissekannet, siis tal on väga raske inimest adekvaatselt aidata olukorras, kus ta ei tea, mida täpselt on tehtud.

Ses mõttes ma olen hästi tänulik selle Riigikontrolli auditi eest ja ma väga loodan, et me suudame kas või mingilgi määral alates nendestsamadest standarditest neid [andmeid] täiustada. Aga ma tahan tervishoiutöötajatele südamele panna, et andmed peavad olema kvaliteetsed ja arusaadavad nii [patsiendile] kui ka teistele kolleegidele.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Proua minister! Te siin ennist vihjasite, et ministriametit ei pruugi enam kauaks olla. Ma loodan, et selles peitus vihje sellele, et see halb valitsus hakkab lagunema ja me saame uue ja parema moodustada. Aga seniks, kuni te seal olete, siis seaduse juurde.

Te lisate kindlustustegevuse seadusesse diskrimineerimise paragrahvi. Samas on kehtivas inimgeeniuuringute seaduses diskrimineerimise kohta paragrahv või lausa peatükk olemas ja seal on ka kindlustuse osa sees. Kui ma nüüd tekste võrdlen, siis see, mis lisatakse kindlustustegevuse seadusesse, ei ole seesama, mis on inimgeeniuuringute seaduses. Kas ei oleks õigusselgem, kui me teeks niimoodi, et me täiendame seda diskrimineerimise peatükki inimgeeniuuringute seaduses ja kindlustustegevuse seaduses nii, et me kas või viitame sellele näiteks? Sest muidu on nii, et kui me hakkame seda kahes seaduses eraldi hoidma, siis meil tekib risk, et sõnastus on erinev ja võib mingil ajahetkel vastuolu tekkida.

Aitäh küsimuse eest! See on selline õigustehniline, aga väga asjakohane märkus. Ma arvan, et komisjonis saab selle vajadusel üle vaadata. 

Mis aga puutub ministriametisse, siis mina tunnen, et neid muudatusi, mida ma tahaksin nii tervishoius kui ka sotsiaalvaldkonnas teha, on väga palju. Minu aeg lihtsalt on liiga lühike selleks, et kõiki neid asju ära teha. Ma olen selline maailmaparandaja hing ja tahaks kõik asjad kohe korda teha. 

Valitsuse tervis on väga hea, kukkumise lootust hetkel ei ole. Suhted on meil tõesti head ja mulle on üks valitsuse liige öelnud, et ta ei mäletagi nii head suhet valitsuses. Ses mõttes, ma arvan, muretseda ei ole vaja. Aga minu ministriamet lõpeb hiljemalt 2027. aasta märtsis. Seda, kas ma siis jätkan või ei jätka, otsustavad valijad.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Te mainisite, et selle eelnõuga luuakse uus amet. Kas te saaksite natukene rohkem sellest rääkida, millega konkreetselt see amet tegelema hakkab ja, ma ei tea, kui palju raha selle ameti ülalpidamisele läheb?

Amet nagu elukutse, geeninõustaja oli see amet, mis luuakse. Jah, mitte asutus, vaid amet nagu elukutse.

Mihkel Lees, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Mida rohkem personaalmeditsiin areneb, seda rohkem saavad inimesed teada enda terviseriskidest, mis on ühtpidi väga tore. Aga see võib olla ju inimesele ka üsna karm teadmine, et on [mingisugune] tõenäosus haigestuda mõnda potentsiaalselt surmavasse haigusesse. Küsin siis nii. Kas on mõeldud ka selle aspekti peale, kuidas inimesi lisaks ravile, lisaks ennetavatele tegevustele kuidagi veel täiendavalt, ka psühholoogiliselt nõustada, et nad ikkagi julgeks elada täisväärtuslikku elu, mitte ei muretseks, kui geenianalüüsist tulenev teadmine ei ole meeldiv ega paku liialt head perspektiivi?

Aitäh! See on küsimus, millega ma perearstina päris palju kokku puutusin, kui alustati sellesama personaalse riskiskoori teenuse väljaarendamist. Ma arvan, et see oli aastatel 2018–2019. Perearstide suur kriitika oligi esmalt just täpselt see, mille te välja tõite. Ma mainisin ka siin, et kui inimene saab liiga vara teada oma mingitest riskidest, näiteks lapsena, siis kas on üldse eetiline lapsele neid andmeid avaldada? Siin on nii palju selliseid küsimusi. Me ei saa tõepoolest selle infoga minna lihtsalt lajatama, et vot sul on nüüd see risk. 

Lisaks oli toona eeldus näiteks see, et kui me leiame, et inimesel on näiteks pärilik [kõrge] kolesterool, milleks on geneetiline eelsoodumus, siis geeniinfo avalikustamine paneb inimese paremini toituma või paremini käituma. Seda päriselt teadusuuringud toona vähemalt ei tõestanud. Kui arst ütleb teile, et tarbige vähem alkoholi või sööge vähem rasvast, siis kui palju see inimest mõjutab ja kas see üks uus geenianalüüs, annab midagi juurde või ei anna?

Nõustamine peab olema ikkagi standardiseeritud. Sellele on hästi palju tähelepanu pööranud ka doktor [Peeter] Padrik, kes on olnud üks sellesama teenuse väljatöötajatest ja teinud ka teadusuuringuid. Praeguseks vähemalt selle teenuse puhul, mida me hakkame kasutama, on need uuringud tehtud. 

Mure on olnud ka see, kes seda teenust täpselt osutab. Vähemalt minu plaan on küll see, et tulevikus oleks [teenuseosutajate vahel tagatud] ka konkurents. Ehk kes paremini inimest nõustab, see saab ka lepingu näiteks. See on lihtsalt üks näide. 

Mis asi on täisväärtuslik elu? See on inimeste jaoks väga erinev. Paljude jaoks on täisväärtuslik elu see, kui saab piiramatult enda tervist kahjustada. Meie arstidena ütleme, et täisväärtuslik elu on see, kui sa elad kaua tervena ja tunned nii vaimselt kui ka füüsiliselt ennast hästi, ja ka sotsiaalselt. See on Maailma Terviseorganisatsiooni definitsioon. Tõepoolest, me peame lähtuma sellest, et inimesel oleks päriselt hea olla. Nagu enne Margit Sutrop tõi siin näite, et inimesel on õigus olla teadmatuses. Täpselt samamoodi on inimesel õigus elada tervist kahjustavalt ja pidada seda täisväärtuslikuks eluks. Ehk siin on hästi palju filosoofilisi küsimusi. Arstidena ja teadlastena ja ka riigijuhtidena peab lähtuma siiski sellest, mis on kõigile hea, ehk heast tervisest.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Siin on öeldud, et on keeld diskrimineerida inimest tema DNA pärilike omaduste ja nende pärilike riskide koha pealt. See tähendab maakeeles, et kui ma olen nii-öelda mutant, siis seda teavad ainult need, kes on mu geene uurinud. Aga kas seal ei ole seda [ohtu, et diskrimineeritakse] feneetika alusel? Noh, et ma näen ka välja selline, et ma olen eriline.

Aitäh! Ma loodan, et see ei olnud isiklik küsimus teie enda kohta. Meil kõigil on fenotüübis teatavaid omadusi. Tõepoolest, professionaalne geneetik suudab kindlasti diagnoosi panna inimesele otsa vaadates. Isegi mitteprofessionaalne suudab seda teha, kui ta on teatud asju õppinud. Mutant on hästi tore sõna, tavalistele inimestele kõlab see hoopis teistmoodi, pigem nagu tulnukas. Geneetiku sõnavaras tähendab see jällegi midagi muud.

Diskrimineerimine pärilikkuse alusel on eelkõige siiski see. Ma tõin enne näite: pärilik hüperkolesteroleemia ehk kõrge kolesterool veres. On teatud inimesed, kellel ongi juba näiteks 20-aastaselt väga kõrge kolesterool veres. Ta peaks hakkama varakult võtma ravimeid ja järgima väga ranget elustiili. Kui ta läheb nüüd elukindlustust taotlema, siis vaadatakse, et isegi kui ta võtab ravimeid ja järgib väga karmilt elustiili, siis tal ikkagi on natuke suurem risk põdeda näiteks südamelihase infarkti. Automaatselt antakse kõrgem skoor või kõrgemate tasudega kindlustusleping. Ta peab rohkem maksma ja riskid on suuremad. Ma loodan, et meil ei hakka kindlustuses kunagi olema tööl neid inimesi, kes vaatavad inimesele otsa ja panevad ainult selle põhjal diagnoosi. Ma arvan, et nad ei ole lihtsalt nii pädevad, aga te andsite just hea idee kindlustusandjatele. Ma loodan, et see ei lähe päris niimoodi laivi. Aga väga hea küsimus!

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Mul kahjuks ei olnud võimalik kohe vastata teie antud kommentaarile. Te ütlesite, et selleks võtmeks, kuidas me saame teada inimese geenidoonoriks olemise kohta, on tema tahteavaldus. Kehtiva inimgeeniuuringute seaduse järgi on tema geenidoonoriks olemine salastatud ja ta on andnud teadlikult ja vabatahtlikult nõusoleku geenidoonoriks olemiseks. Ma saan aru, et praegu selle seaduseelnõuga või selle muudatusega tekib uus mõiste "tahteavaldus". Tegelikult see ei ole enam see, mille kohta Ants Nõmper omal ajal kirjutas dissertatsiooni, et meil on avatud nõusolek ja seal lihtsalt antakse uuringuteks nõusolek ja eetikakomitee saab öelda, milliseid uuringuid tehakse. Nüüd tegelikult muutub teatud sisu ja tekivad erinevad nõusoleku[vormid]. Kas te oleksite nii kena ja seletaksite lahti selle, kuidas hakkavad … 

Aitäh!

… kõrvuti olema erinevad nõusoleku[vormid] ja mis õigused jäävad nendele inimgeenidoonoritele, kes on praegu selle andmepangaga liitunud?

Aitäh! Tahteavaldus ei ole ju uus mõiste. Meil on patsiendi tahteavalduse seadus ja selle läbitöötamisel arutati ju läbi ka need erinevad tahteavalduse vormid või nõusolekuvormid. Need inimesed, kes on enda andmed ja analüüsid andnud geenivaramule, on tõepoolest andnud nõusoleku selleks, et nad osalevad teadusuuringus. Loomulikult on see kõik salastatud. Kui inimene ise ei ütle, siis keegi ei tea, kas ta on geenidoonor või ta ei ole. Nii see jääb. Ega siis seda ei hakka keegi muutma. 

Selle [uue] seadusega me anname inimestele uue võimaluse. Kui need inimesed nüüd soovivad, siis nad avaldavad oma soovi digiloo kaudu ja panevad endale tõenäoliselt kirja konsultatsiooniajad ja saavad selle info, mida tegelikult inimesed on väga kaua oodanud. 

Mina isegi ei muretseks nii palju selle [hirmu] pärast, et inimesed kardavad, mis nende andmetega juhtub. Praktikas me näeme pigem vastupidist: inimesed päriselt tahavad, et nende andmed oleksid kasutuses. Kui geenivaramu siin mõned kuud tagasi andis välja info, kui palju on ühes või teises inimeses neandertallast, siis see oli humoorikas. Facebookis ja mujal sotsiaalmeedias hakkas see väga laialt levima. Inimesed jagasid, kui palju kelleski neandertallast on – kelles oli 12%, kelles 40%. Võib-olla päris 40% ei olnud. Inimesed tegelikult ootavad selliseid teenuseid. See on olnud inimeste jaoks arusaamatu nii geenivaramu kontekstis kui ka üldse tervise infosüsteemi kontekstis, et kui nad on andnud oma andmed [kasutusse] – nad teavad, et nende andmed on seal –, siis miks need juba ei ole arstide käsutuses, miks arstid ei kasuta neidsamu andmeid selleks, et neid aidata terviseotsuste tegemisel või määrata neile paremat ravi. Me paneme väga palju rõhku andmekaitsele ja ma arvan, et just see on taganud usalduse. Inimesed on valmis oma andmeid jagama.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Kiita valitsuse tervist on muidugi optimistlik, aga ma arvan, et väga [suur osa] rahvast ei ole sellega nõus. 

Ma tahtsin küll öelda veel seda. Te ütlesite oma sõnavõtus, et praegu saab juba tasu eest andmeid jagada. Oskate seda natuke laiendada? Vaatasin, et [seadus] hakkab kehtima 1. jaanuarist 2026 ehk sinna on kaks nädalat aega. 

Nüüd, selle ühe minuti sees ma tahtsin natuke looduskeskkonnale tähelepanu juhtida. Seletuskirja punktid 6.3 ja 6.7 räägivad, et muudatused ei avalda otsest mõju looduskeskkonnale: "Kaudne mõju looduskeskkonnale on olemas ning seda mitmes erinevas suunas". Oskate te laiendada, millised need suunad looduskeskkonna mõttes on ja mis nende kaudne mõju olla võib? Siin rohkemat nagu selle kohta [kirjas] ei ole. 

Aitäh! Valitsuse tervis on ikkagi hea, ma endiselt kinnitan seda. Ma ei arva, et me peaksime siin muretsema. 

Looduskeskkonna kohta on küsimus. Ühelt poolt on keskkonnasäästlik see, kui me samu andmeid mitu korda tarbime. Kaudne mõju looduskeskkonnale on alati, absoluutselt iga uue teenuse arendamise puhul. Ühesõnaga, me oleme siin mõelnud sellist üldist mõju, väga kaudset mõju. 

Aga ma ei saanud nüüd täpselt küsimusest aru, mida andmete tasu eest jagamise all täpselt mõeldi. (Täpsustus saalist.) Jaa, see jõustub uuest aastast, aga teenus ise muutub inimeste jaoks kättesaadavaks esimese kvartali lõpu poole. Selle jõustumise aeg on vajalik selleks, et teha teenusesse teatud muudatused. Me ei saa seadusest ette rutata. Me loome võimalused 1. jaanuarist 2026, aga päriselt kasutamisvalmiks muutuvad teenused umbes märtsis.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh! Kahtlemata on tegemist seadusega, mis aitab kaasa nii tervise edendamisele kui haiguste ennetamisele. Ma pean silmas personaalmeditsiini. Kas Eesti arstid saavad ka mingit lisakoolitust, et kõiki neid võimalusi kasutada? Väike kõrvalaspekt on see: kui palju on sellistest andmetest huvitatud näiteks farmaatsiatööstused?

Kui palju sellistest andmetest on …? (Urve Tiidus täpsustab.) Huvitatud. Okei, aitäh! Nendest andmetest on huvitatud kõik. Need on tõesti väga väärtuslikud andmed. Just sellepärast on nende andmete [töötlemiseks kaasatud] kindlasti eetikakomitee, kes hindab, kas üldse on võimalik neid [kasutada], milliseid uuringuid on õige ja õiglane teha. Eetikakomitee alati hindab ka seda, kas see konkreetne uuring, mida näiteks farmaatsiatööstus tahab teha või teadlased tahavad teha, on vastavuses inimese antud nõusolekuga. Seda alati uuritakse. 

Nii, ja esimene pool küsimusest? (Urve Tiidus täpsustab.) Kas arste valmistatakse ette? Kindlasti lisakoolitused tulevad, aga eelkõige vajavad koolitust uued geeninõustajad. Praegu, kui me räägime rinnavähi riskiskoori [hindamisest], kasutatakse ka ämmaemandate abi. Üldiselt vähk kui selline ja selle ennetamine on kõikide arstide põhilises õppekavas. Sõeluuring rinnavähi avastamiseks on meil juba aastaid kasutusel. Selleks konkreetselt uut koolitust ei ole vaja. Lihtsalt tuuakse ettepoole sõeluuringute tegemise vanus nendel naistel ja, miks mitte, teinekord ka meestel, kellel on kõrgenenud rinnavähi risk. 1% rinnavähkidest on tegelikult meestel.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Kahtlemata miljon eurot on ka suur raha. Selles ei ole küsimust. Küsimus on pigem valitsuse eelarvepoliitikas. Sadu miljoneid leitakse kõikvõimalike maksumuudatuste jaoks, sealhulgas näiteks konkreetselt üle 100 miljoni läheb neile inimestele, kes teenivad üle 4000 euro palka igakuiselt, aga kes tegelikult ei vaja seda lisaraha, ma ei väsi kordamast. Selles olukorras on minu jaoks tõesti kummaline, et valitsus ei leia piisavalt raha näiteks teie enda valdkonnas erihoolekandele, ei leia antud juhul raha geenivaramu tegevuse toetamiseks – ei uute doonorite värbamiseks ega portaali arendamiseks. Teie vastustes viidatu, et on võimalik teatud juhtudel tasu eest uuringuid teha, ei ole päris tõene. Selles mõttes, et need on hoopis teised teenusepakkujad, teised tegevused, teised võimalused, ja need on päris kallid. Mulle isiklikult on pigem sümpaatne solidaarse tervishoiu lähenemine. 

Ma küsin teilt ikkagi seda. Te ütlesite, et see ei ole teie prioriteet, aga nüüd on tulemas paratamatult järgmised eelarvekõnelused. Kas te vähemalt lähete valitsuselt küsima lisaraha, et geenidoonorite hulka oleks tulevikus võimalik suurendada ja et just nimelt nende portaalis olevate raportite arvu tõsta?

Aitäh! Esiteks, eelarvekõnelused lõppesid meil juba ära. Riigikogu otsustas selle eelarve vastu võtta. Ma ei läheks sellesse sisusse rohkem sisse. Tasulised teenused on tegelikult praktiliselt samasugused [kui tasuta teenused]. Jah, see on kallis, tasuline meditsiin ongi kallis, aga ta eksisteerib Eestis paralleelselt solidaarse tervishoiuga, paralleelselt riikliku meditsiiniga. Ma ei demoniseeriks eratervishoiu pakkujaid, nad pakuvad kvaliteetseid ja häid teenuseid. Me peame ikkagi arvestama ka nendega. 

Mis puutub sellesse, kas ma lähen lisaraha küsima, siis seda ma otsustan riigi eelarvestrateegia läbirääkimiste eel ja täna on seda vara öelda.

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Geeniandmed on ilmselt üldse kõige tundlikumad andmed, need annavad ikkagi inimese kohta väga palju informatsiooni. Kas teil on infot selle kohta, kas teised riigid on sarnaseid asju juba reguleerinud? Kas nende kogemusest on midagi õppida? Teine küsimus puudutab seda, kas ja kuidas saavad meie õiguskaitseorganid kasutada olemasolevaid geeniandmeid näiteks kriminaalmenetluse raames. Kas seda eelnõu kuidagi reguleerib?

Aitäh! Hetkel õiguskaitseorganid ei saa kasutada neid andmeid. Teised riigid on reguleerinud geeni[andmete töötlemist], aga meie oleme olnud seni eestvedajad, pigem õpitakse meilt. Siiamaani on see olnud nii, sellepärast et meil on niivõrd suur geenipank olemas. Ma ei nõustu sellega, et geeniandmed on kõige tundlikumad andmed, [kõike] ei saa inimese kohta [nende põhjal] teada. Tundlikeks andmeteks nimetatakse näiteks ka finantsandmeid ja üldse igasuguseid terviseandmeid. [Geeniandmed] on kindlasti väga tundlikud andmed, aga mitte kõige tundlikumad. Me ei saa prioriseerida, kõike ei saa geeniandmete põhjal inimese kohta teada. Me saame teada teatud riskid, me saame teada näiteks tema silmavärvi, soo ja nii edasi. Võime panna paika selle, milline ta välja näeb umbes, aga me ei saa tegelikult kõike teada.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Mu küsimus koosneb kahest osast. Esimene on lühike täpsustus. Te ütlesite kuidagi niimoodi kindlas kõneviisis, et see jõustub 1. jaanuarist. Meil on täna viimase istunginädala teine päev. Ega ei plaanita nüüd minna selles õiguslikus tegevuses sinna, et algul jõustame ja küll me pärast Riigikogus koputame? Võib-olla jõustumine 1. jaanuaril 2026 ikkagi ei ole päris tõenäoline. Täna on ju esimene lugemine. See on esimene küsimus. 

Aga teine [küsimus] on sisuline. Kui siin neid andmebaase ühendatakse, siis esialgu vaadatakse geneetikas terviseaspekte, aga kas on ka mingeid plaane või tegevusi, mis näiteks hakkavad geeniinfot siduma, ma ei tea, mingite käitumismustritega? Suvalised näited: kiiruseületajad, kriminaalsele teele sattujad ja nii edasi. Lihtsalt palun avardada teadmisi sellest, kuhu geeniuuringutega täna maailmas ja potentsiaalselt ka Eestis liigutakse.

Aitäh! Jätan [seaduse] jõustumise [kuupäeva] Riigikogu otsustada, kuidas täpselt, kui kiiresti edasi liigutakse. Kui on vaja, siis komisjon esitab kindlasti muudatusettepanekud.  

Andmebaaside ühendamine. Meie praegu räägime ikkagi tervisevaldkonnast, me ei reguleeri sellega midagi muud. Muidugi oleks põnev teada saada, kas kiiruse ületamine on geneetiline või äkki see on lihtsalt rumala käitumise küsimus. Mul on tegelikult enda peas vastus olemas, küllap te teate isegi. (Vahelehüüe.) Isegi geneetilise riski korral suudab inimene oma käitumist hoida mõistlikuna. Seda näitab vähemalt meditsiinis see, et kui geneetiliselt on inimesel näiteks eelsoodumus ülekaalulisuse [tekkeks], siis tervislike eluviisidega tegelikult suudetakse küll hoida oma kehakaal korras. Või kui geneetiliselt on risk diabeedi tekkeks, siis eluviiside ja käitumisega suudetakse küll seda riski kas väga pikalt edasi lükata või täiesti välistada. Ses mõttes ma arvan, et see on põnev teadusuuring. (Vahelehüüe.)

Aitäh, hea kolleeg!

See oleks põnev teadusuuring ja võib-olla kunagi keegi seda uurib ja võib-olla on ka juba uurinud, aga selle seadusega me seda ei reguleeri.

Signe Riisalo, palun!

Aitäh! Mul on selline mure, et ma ei kuulu nende 200 000 inimese hulka, ja [minusuguseid] inimesi, arvestades, et geenivaramus on 200 000 doonorit, on veel. Kas meiesuguste jaoks on olemas mingisugune [muu] teekond? [Kui jah,] siis milline [see teekond oleks], et saada personaalmeditsiini ka tulevikus kasutada?

Hetkel on meie jaoks ainult tasuline teekond – minu ja sinu jaoks, Signe.

Aitäh, lugupeetud minister! See teekond nendele küsimustele vastamiseks on siinkohal lõppenud. Nüüd jõuame juhtivkomisjoni ettekande juurde. Selleks tuleb Riigikogu kõnetooli hea kolleeg, sotsiaalkomisjoni liige Irja Lutsar.

Lugupeetud juhataja! Head kuulajad! Mina kannan teile ette, mis toimus sotsiaalkomisjonis 8. detsembril käesoleval aastal. Komisjonis oli üheksast komisjoni liikmest kohal viis. Lisaks olid kutsutud sotsiaalminister Karmen Joller, Sotsiaalministeeriumi arendusosakonna nõunik Raili Sillart, geenivaramu juht Lili Milani, biopanga labori juht Steven Smit ning siseauditi ja andmekaitse juht Priit Piir. Kõik need kolm viimast inimest olid geenivaramust. 

Minister ja Raili Sillart tutvustasid põhjalikult seadusemuudatusi, mida ma siinjuures kordama ei hakka. Minister on juba esinenud. Ma mainin ka, et mitmed komisjoni liikmed kohtusid ka väljaspool komisjoni geenivaramu ja seaduse tegijatega. Nii et paljudele küsimustele me saime nende kohtumiste käigus [vastused] ja meil oli just seaduse koostajatega väga hea koostöö. 

Aga ma lähen nüüd komisjoni arutelu juurde. Kõigepealt küsis Kalle Grünthal. Tema mure oli, et vastavalt 2020. aastal Eesti Vabariigi valitsuse ja Maailma Tervishoiuorganisatsiooni vahel sõlmitud vastastikuse mõistmise memorandumile digitaalse tervishoiu ja innovatsiooni valdkonnas võivad Eesti geenidoonorite andmed liikuda Maailma Tervishoiuorganisatsiooni käsutusse. See on Kalle Grünthali jaoks vastuvõetamatu, et andmed võivad sinna liikuda ja mööda maailma laiali minna. Kalle Grünthal tundis huvi, mis saab inimestest, kes geenidoonoriks hakata ei soovi. Seda küsimust on ka täna siin korduvalt küsitud. Minister vastas, et Eesti seaduste järgi kuuluvad andmed inimesele endale ja inimese tahte vastaselt ei liigu andmed mitte kuhugi. 

Raili Sillart lisas veel, et Maailma Tervishoiuorganisatsiooni memorandumis on sätestatud, kuidas maailma riigid geeniandmeid töötlevad ning millised on eetika hindamise standardid. Teiseks on selles käsitletud ka koostööstandardeid. Andmed jäävad turvalisse Eesti geenivaramu andmebaasi või tervise infosüsteemi. Kui inimene ei soovi geenidoonoriks hakata, kuid tahab siiski geneetilisi andmeid saada, tuleb tal koeproov anda. Need võimalused on juba [praegu] meditsiinis olemas ja terviseportaalis on inimesel võimalik avaldada soovi selle teenuse saamiseks. Nii vastas Raili Sillart. 

Kalle Grünthal küsis veel edasi, kes garanteerib, et vereproovi andmisel andmed siiski ei liigu kolmandate isikute kätte, kuidas kontrollimehhanismi rakendatakse ja kuidas inimene saab teada, kas tema andmed kuhugi edasi liikunud on. Sellele vastas minister, et Eesti laboriteenused on korraldatud nii, et andmed ja vereanalüüsid liiguvad alati üksnes anonüümselt, vereanalüüside käitlemiseks on väga selged reeglid ja sisekorraeeskirjad nii riiklikus süsteemis kui ka erameditsiinis. Keegi ei saa isikuandmeid konkreetse vereprooviga seostada. Raili Sillart lisas, et geeniandmed liiguvad pseudonüümitult. Lili Milani täpsustas siinjuures, et Maailma Tervishoiuorganisatsiooni koostöömemorandum paneb paika raamistiku genoomika rakendamise kohta meditsiinis. Teaduskasutuses geeniandmete analüüsi kohta kehtib kindel kord. Sõltumata sellest, mida riigid omavahel kokku lepivad, pääseb teadlane andmetele ligi ainult siis, kui tema projekt on eelnevalt eetikakomitee kooskõlastuse saanud ja andmete kasutamine on põhjendatud.

Järgnevalt esitas oma küsimuse Tanel Kiik, kes küsis, kas nüüd on selgem, milleks geenide andmeid ja terviseandmeid laiemalt kasutada tohib, või jäävad need vaidlused jätkuvalt juhtumipõhiseks. Selle kohta vastas Raili Sillart, kes kinnitas, et õigusraamistik on paigas ning koos sellega on loodud ka vajalikud kaitsetagatised. Inimeste õiguste kaitse on tagatud läbipaistva ja lihtsa andmetöötluse kaudu. Inimesel on igas etapis võimalik tahet avaldada. Teadusuuring peab tooma kasu nii tervishoiule kui ka teadusele ja terviseteenus peab pakkuma inimesele otsest tagasisidet. Ka geenidoonori portaal on suur samm edasi teaduse arengus, luues inimestele reaalset väärtust. Sellisel tasemel lahendus on maailmas ainulaadne. Lili Milani selgitas täiendavalt, et andmed on mõeldud teaduslikuks kasutuseks ning pärinevad teaduslaborist. See labor on sertifitseeritud kõrgeima teaduslabori standardi [alusel]. Peamine piirang on see, et andmeid võib kasutada ainult nende meditsiiniseadmete jaoks, mis on valideeritud vastava andmestiku alusel. 

Edasi märkis Tanel Kiik, nagu täna siingi, et geenivaramul on 212 000 doonorit. Ta soovis teada, kui palju uusi doonoreid aastas lisandub ja kui suurt doonorite arvu soovitakse saavutada kümne aasta perspektiivis. Talle vastas esmalt Lili Milani, et geenivaramu kuulub Tartu Ülikoolile, kuid seda on siiani rahastanud Sotsiaalministeerium. Hetkel puuduvad riigieelarves vahendid geenidoonorite värbamiseks. Kui valitsus raha leiab, saab doonoreid juurde värvata. Raili Sillart lisas, et praegu on võimalik uutel doonoritel liituda vaid läbi välisrahastusega teadusuuringu valimi. Sellel ja järgmisel aastal uutel doonoritel liituda [ei ole võimalik]. Lili Milani lisas veel, et geenivaramul arvulist piiri ei ole ja 500 000 doonorini jõudmine oleks kindlasti võimalik. 

Siis küsis Signe Riisalo, kas rahapuuduse korral oleks inimestel võimalik liituda oma raha eest, mille peale Lili Milani vastas, et seni on leitud, et geenivaramuga liitumine ei tohiks sõltuda inimese rahakoti paksusest. Seda põhimõtet soovitakse ka edaspidi järgida ning erinevaid lahendusi veel kaalutakse. Minister täiendas, et turul on mitmeid geenitestide pakkujaid, aga geenivaramu on riiklik projekt. Selle kohta lisas Signe Riisalo, et eraettevõtete kogutud geeniinfo ei jõua geenivaramusse. 

Tanel Kiik küsis veel, kas seaduseelnõus käsitletakse ka tehisintellekti kasutamist geenianalüüside töötlemisel, valideerimisel või kontrollimisel, mille kohta Raili Sillart vastas, et selle eelnõu menetlemise ajal võeti küll vastu tehisintellekti määrus ja Euroopa Komisjon on vahepeal esitanud ettepaneku tehisintellekti määruse lihtsustamiseks koos uue biotehnoloogia määruse ja initsiatiiviga, kuid eelnõus tehisintellekti [kasutamist] ei käsitleta.

Tanel Kiik avaldas arvamust, et enamik tuvastamata surnutest ei olnud geenidoonorid, seetõttu ei saa geeniandmete alusel tuvastamise protsent olla väga kõrge. Ta küsis ka, kas surnute andmeid säilitatakse. Raili Sillart vastas, et andmed kustutatakse pärast seda, kui geenikomplekti otsing geenivaramu võrdluses on tehtud. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi poolt geenivaramule isikusamasuse tuvastamiseks edastatud andmed hävitatakse. Tanel Kiik märkis veel, et inimene selliseks tuvastamiseks eeldatavasti oma nõusolekut ei andnud. Ta küsis, kas vastuses on toodud tõenäosuse protsent, mille peale Lili Milani vastas, et kohtuekspertiisi instituuti teavitatakse vaid juhul, kui kokkulangevus on üle 95%. Lähisugulaste kohta infot ei väljastata, kuna geenidoonorid ei ole selleks nõusolekut andnud. Nad on nõustunud, et nende andmeid kasutatakse vaid teaduslikel eesmärkidel. 

Järgmisena võttis sõna siinkõneleja ja tõstis esile järgmised punktid. [Seaduseelnõu] § 7 punkt 1 ütleb, et geenivaramu põhimääruse kehtestab valdkonna eest vastutav minister. Kuna geenivaramu kuulub Tartu Ülikooli alla, mille eest vastutab haridus- ja teadusminister, siis tundsin ma huvi, kas tema kirjutab sellele määrusele alla. Raili Sillart kinnitas, et geenivaramu eest vastutab sotsiaalminister, kuna selle rahastamine toimub Sotsiaalministeeriumi eelarve kaudu. Kuigi geenivaramu vastutavaks töötlejaks on Tartu Ülikool, on tegemist rahvatervise arendamiseks mõeldud teadusandmete koguga ja seda on võimalik [eelnõu] seletuskirjas täpsustada. Selle kohta märkis Signe Riisalo, et eelnõu praeguses menetlusfaasis seletuskirja enam täiendada ei saa. 

Edasi märkis Irja Lutsar, et geenivaramu on ennekõike väga tugev teaduslik andmekogu. Raili Sillarti sõnul on seaduses selgelt sõnastatud, et geenivaramu eesmärk on võimaldada teadusuuringuid ja parandada rahvatervist. 

Siis küsis Irja Lutsar geenivaramu teadusnõukoja kohta. Minu hinnangul tuleks rahvatervisega tegelemiseks selline nõukoda kindlasti luua. Seal peaksid olema esindatud nii arstid, haiglad kui ka rahvatervishoiu spetsialistid ja rahvusvahelised eksperdid. Kuid nõukoja loomise nõuet praegu seaduses ei ole. Raili Sillarti sõnul on seletuskirja leheküljel 35 märgitud, et geenivaramu vastutav töötleja võib küsida arvamust väliste ekspertide käest. Ta ütles, et dubleeriva nõukoja kohustust seadusesse ei panda. Me kohtusime ka hiljem, pärast sotsiaalkomisjoni istungit, nii Raili Sillarti kui ka geenivaramu esindajatega. Sellel koosolekul otsustati, et geenivaramule tehakse ettepanek, et vastutava töötleja poolt luuakse nõuandev kogu ettepanekute tegemiseks geenivaramu arengusuundade kohta ning teadussuundade ja ‑uuringute prioriseerimiseks, toetamaks geenivaramu eesmärke. Sellesse nõukokku kaasatakse vajaliku pädevusega [spetsialistid] ja ka väliseksperdid. 

Järgmine küsimus oli, mida mõistetakse säilitatavate geneetiliste toorandmete all. Kas need on pelgalt sekventsid, mis saadakse enne bioinformaatilist töötlemist? Raili Sillart selgitas, et geneetilised algandmed või toorandmed ei pruugi olla tingimata täissekventsid, vaid võivad olla ka väiksemad andmestikud, näiteks rinnavahi polügeense riskiskoori arvutamiseks kasutatav andmestik. Sellised toorandmed paigutatakse turvalisse keskkonda. Lisaks ütles Raili Sillart, et Eesti Personaalmeditsiini Selts on andnud hinnangu erinevate toorandmete taaskasutamisväärtuse kohta. Kuna andmete talletamine on väga kulukas, siis oleks mõttetu, kui iga tervishoiuteenuse labor peaks neid andmeid dubleerivalt alles hoidma. Samuti on DNA-andmestiku loomine elu jooksul korduvalt tehtavate analüüside kaudu väga kallis. Seetõttu on mõistlik luua võimekus, et toorandmeid säilitatakse keskselt. Nii saab neid kasutada kliinilistes olukordades kui ka teadusuuringutes. Raili Sillart lisas, et personaalmeditsiini programmi raames tegid Tartu Ülikooli arvutiteaduse ja genoomika instituudi teadlased koos terve rea meditsiinispetsialistidega analüüsi, [mille tulemusel] nad leidsid, et keskne andmete säilitamine ja taaskasutamine on kõige mõistlikum lahendus. 

Edasi küsisin ma, et kuna seadusemuudatuste rakendamisega kaasnevad märkimisväärsed kulud, siis kui suured on need kulud ja kes need kulud katab. Näiteks geeninõustajate väljaõpe ja andmete säilitamine nõuavad palju ressurssi. Lisaks on kogu valdkonnas täiendava väljaõppe vajadus, et patsientidele parimat geenialast nõu anda. Sellele küsimusele vastas Raili Sillart, et iga teenuseliik on erineva maksumusega ja geeninõustajate väljaõpet planeeritakse korraldada välisrahastuse toel. Ta lisas, et perearste ja pereõdesid on koolitatud: 550 esmatasandi eksperti ja spetsialisti on juba koolituse saanud ja planeeritakse ka teisi koolitusprogramme. Kuna ühtegi arvu [ei selgunud] ja küsimusele, kui palju see maksab, komisjonis ei vastatud, siis minister pakkus välja, et komisjonile saadetakse kirjalikult hiljem selle kohta arvamus. Sotsiaalkomisjonile saadeti sellesisuline kiri, kuid kirja lugemisel jääb mulje, et personaalmeditsiinile ülemineku kogumaksumust välja arvutada pole praegu võimalik. Sellest kirjast sai küll välja lugeda, et järgmisel aastal alustav rinnavähi polügeensel riskiskooril põhinev projekt maksab 780 000 eurot. 

Ma tundsin veel huvi, kas tulevikus on perekonnal võimalik saada geenivaramust surnud perekonnaliikme kohta andmeid. Minister vastas, et uus seadus kehtivat korda ei muuda. Sugulastel on võimalik neid andmeid saada, kui lahkunu on esitanud vastava tahteavalduse. Kui ei, siis tuleb austada tema tahet. Geneetilisi muutusi on elusatel inimestel võimalik välja selgitada lihtsa vereanalüüsiga ja seega surnud inimese geeniandmete saamiseks vajadust pole. 

Kalle Grünthal soovis lõpuks teada, miks soovitakse eelnõu menetlemisega kiirustada. Raili Sillart selgitas, et Eesti bioeetika ja inimuuringute nõukogu lõpetab oma tegevuse käesoleva aasta lõpus ja teadusagentuuri teaduseetika komitee alustab tööd 2026. aasta alguses. Selleks et saaks eetikamenetluse viia sujuvalt [teaduseetika komitee] alla, muudetakse teadus-, arendus- ja innovatsioonikorralduse seadust ning inimgeeniuuringute seadust nii, et mõlemad saaksid rakenduda samaaegselt. 

Järgmisena tehti korralduslikud otsused. Tehti konsensuslikult ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, 16. detsembril. Juhtivkomisjoni esindajaks määrati konsensuslikult teie ees kõneleja. Tehti ettepanek esimene lugemine lõpetada, selle poolt oli 4, vastu 1 komisjoni liige, [erapooletuid oli 0]. Ma tänan teid tähelepanu eest ja vabandan, et ettekanne oli pikk, aga seaduseelnõu on keeruline. Nii et ma loodan, et te andestate. Aitäh!

Aitäh! Head kolleegid, igal Riigikogu liikmel on võimalus esitada mõlemale ettekandjale kaks küsimust. Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kas komisjonis oli juttu ka järelevalve piisavusest? Nimelt, §-s 34 "Riiklik ja haldusjärelevalve" on märgitud, et teabe haldamise ja isikuandmete töötlemise nõuete üle teostab [järelevalvet] Andmekaitse Inspektsioon. Aga kas tal on piisavalt pädevust ja teadmist, et sisuga kah natukene tegeleda? Kas sellest oli juttu?

Aitäh! See on tegelikult väga hea küsimus, seda ei ole varasemalt küsitud. See on äärmiselt oluline [teema]. Need andmed vajavad järelevalvet nii kvaliteedi kui ka kvantiteedi üle. Ma pean siin mainima, et komisjonis kahjuks sellest juttu ei olnud. Aga see on alles esimene lugemine. Ma tänan selle kommentaari eest! Me saame sellega järgmistel lugemistel edasi liikuda.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Austatud sotsiaalminister ja kõik inimesed, kes jälgivad seda arutelu! Kõigepealt minu siiras tunnustus Sotsiaalministeeriumile ja kõigile seotud osapooltele, geenivaramu meeskonnale ja õigusvaldkonna inimestele. Ka erinevad ministeeriumid on panustanud, ma tean, et ka õiguskantsleri kantselei, võrdsusvolinik ja teised. Ma arvan, et me oleme saanud päris olulise seadusemuudatuste paketi valmis ja ma väga loodan, et Riigikogu selle nüüd nähtavas tulevikus heaks kiidab, loomulikult vajadusel muudatusi tehes, mingeid küsimusi täpsustades – seda kõike viisakal, väärikal ja konstruktiivsel moel. Aga printsiibilt on see samm ja suund õige. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon kahtlemata tervitab neid muudatusi, seda uuendust. Nii nagu oleme varemgi lubanud, me ei ole printsiibilt siin opositsioonis mis tahes algatustega, vaid me oleme opositsioonis halbade ja rumalate algatustega. Me toetame selliseid muudatusi, mille puhul me näeme, et need aitavad Eesti elu, antud juhul tervishoidu ja inimgeeniuuringute valdkonda edasi arendada. Ja seda see eelnõu kahtlemata ka teeb. 

Kahjuks ma ei saa piirduda ainult kiitmisega. Tuleb nentida, et Tartu Ülikooli Eesti geenivaramu on väga väärikas asutus, riiklik biopank, millega on liitunud üle 212 000 geenidoonori. Aga ma kahjuks ei näe, et see oleks saanud valitsuselt ja sotsiaalministrilt piisavalt palju tähelepanu ja toetust. Kahjuks nende vastuste põhjal, mis täna siin saalis kõlasid, mulle seda muljet ei jäänud. 

Tegelikult on geenivaramu miski, mille üle meil on põhjust uhke olla. Me oleme suutnud pakkuda geenidoonoritele teadustulemustel põhinevat personaalset geeniinfot, seda läbi MinuGeenivaramu portaali. Sinna on [jõudnud] juba paljud sisse logida, olen seda isegi teinud. [Geenivaramu] on miski, mida paljud meist suuremad ja jõukamad riigid pole seni teha suutnud ja mille puhul meile vaadatakse alt üles ja õpitakse meie eeskujust. Geenivaramu on teinud head tööd ning see on olnud kahtlemata [Geenivaramu] ja väga paljude koostööpartnerite [ühine] panus. Aga oluline on see, et ka valitsus selle arendamisse jätkuvalt edasi panustaks, et oleks võimalik teha tipptasemel teadust ja mõista seeläbi paremini erinevaid tegureid, mis inimeste tervist mõjutavad, [hinnata] ravimite mõju [tervisele] ja väga paljusid muid asju. Nende koosmõju hindamine on kahtlemata personaalmeditsiini arendamisel vältimatult vajalik. 

Täna teatavasti võimaldab MinuGeenivaramu portaal geenidoonoritel, keda on üle 212 000, tutvuda personaalse infoga viies valdkonnas: teist tüüpi diabeedi ja südame isheemiatõve eelsoodumuste, teatud ravimite geneetilise sobivuse, kofeiini lagundamise kiiruse ning geneetilise päritoluga. Ma arvan, et kõik suunad on väga olulised, aga ravimite geneetiline sobivus on üks põhimõtteliselt oluline küsimus just selles võtmes, et [see aitab] leida inimesele õigel ajal õige ja sobiva ravimi. See on väga paljude diagnooside ja tervisemurede korral kriitilise tähtsusega. Kui me suudame selle geeniandmete kaudu inimese jaoks mugavamaks, kiiremaks ja õhtu lõpuks kogu meditsiinisüsteemile soodsamaks muuta, siis siin on ainult võitjad selles valdkonnas. 

Head siinviibijad! Ma toon välja ühe tähelepaneku. MinuGeenivaramu portaal pälvis hiljuti rahvusvahelise tunnustuse täppismeditsiini valdkonnas. Täpsemalt, see veebikeskkond tunnistati Precision Medicine Awards 2025 konkursil innovatsiooni ja koostöö kategoorias võitjaks. Selle auhinnaga tunnustataksegi selliseid algatusi, mis arendavad tippmeditsiini, ühendavad teadust, tervishoidu ja inimesi [ning tähtsustavad] nende kaasamist. See on kahtlemata tunnustus Tartu Ülikooli geenivaramule ja kogu meie tervishoiusektorile, aga tegelikult ka Eesti riigile. Aga see näitab taas, et kohati tundub, et meil on selliseid tugevusi ja plusse, mida suudetakse väljastpoolt Eesti riiki kõrvalt kõrgemalt hinnata, selgemalt hinnata ja järjepidevamalt märgata kui Eesti riigis endas. Kui meid tuuakse eeskujuks ja nähakse seda väärtust, mida geenivaramu loob, siis see peaks väljenduma ka valitsuse rahalistes prioriteetides. 

Jutt, et raha ei ole, ei mõju ausalt öeldes minu jaoks isiklikult usaldusväärselt olukorras, kus leitakse minu hinnangul, ütlen veel kord, sadu miljoneid ühe erakonna maksupoliitiliste kinnisideede elluviimiseks, aga samal ajal ei leita vajalikke miljoneid, et avardada võimalust geenidoonorite arvu suurendada, uusi geenidoonoreid värvata, samuti olemasolevat portaali edasi arendada ja inimestele täiendavaid võimalusi luua, et nad saaksid oma geeniandmete põhjal uut infot ja teadmisi. Ehk ma kutsun üles ...

Palun kolm minutit lisaaega.

Jah!

Siiski läheb [lisaaega] vaja. Ma kutsun valitsust ja Sotsiaalministeeriumi üles vääriliselt märkama ja tunnustama geenivaramu tööd ning [panustama] selle portaali arendamisse. Kui me mõtleme, et meil on mingis valdkonnas suudetud saavutada ikkagi maailmatasemel seis ja me sinna järjepidevalt piisavalt ei panusta, siis igasugune loogika ütleb, et on aja küsimus, mil teised riigid meist mööda lähevad. Ma arvan, et see oleks väga kurb. Ehk hetkel, mil me oleme teatud mõttes tipus, [kui me vaatame] protsentuaalselt geenidoonorite arvu elanikkonna kohta, just nimelt geeniandmete kasutatavust ja MinuGeenivaramu portaali [külastatavust], siis on lausa patt, kui me selle saavutuse peale jääme [käed rüpes] istuma ja ootama ning ütleme, et parematel aegadel tuleme tagasi. Tegelikkuses on see üks meie tugevusi, meie nii-öelda lõikeservasid – kasutan sellist definitsiooni –, mida meil tasuks maksimaalselt edasi arendada ja kasutada. Nii et kindlasti olen seda meelt, et uute geenidoonorite värbamine peab olema solidaarsuse põhimõte. Ehk see printsiip, et mingi hetk hakkavad jõukamad inimesed saama endale sadade eurode eest täiendavaid uuringuid, mida vaesem osa ühiskonnast või keskklass endale lubada ei saa, on mulle vastuvõetamatu. Nii nagu tervishoid on Eestis solidaarne, peab olema seda ka personaalmeditsiin, sealhulgas just nimelt geenidoonoriks saamise [võimalus] peab olema kõigile kättesaadav. Nii et kutsun üles valitsust kindlasti taasavama koostöös geenivaramuga võimalust geenidoonoriks saada ja loomulikult panustama lisaraha geenivaramu portaali arendamisse, et teha erinevad teadustulemused ja avastused inimestele nähtavamaks. 

Eraldi soovin tunnustada Eesti geenivaramu kauaaegset juhti, akadeemik Andres Metspalu, kellega mul oli väga hea koostöö omal ajal ministrina, samuti tänast juhti, farmakogenoomika professorit Lili Milanit, kes samuti on väga pühendunult seda geenivaramut ja valdkonda eest vedanud, selle valdkonna nimel ka avalikus meedias kõnelenud. Nad mõlemad teevad väga head tööd. Ja kahtlemata on nende taga veel loendamatu hulk teadlasi, tervishoiutöötajaid, arste, IT-inimesi, analüütikuid, juriste, kes kõik on panustanud meie geenivaramu arengusse ja selle portaali loomisse ja viinud Eesti parimas mõttes maailmakaardile. Kahtlemata ei saa unustada ka kõiki tublisid, enam kui 200 000 geenidoonorit, kelle usaldus riigi vastu, usaldus geenivaramu vastu on olnud selle kõige vundament või alus, et meil on olnud üldse olnud võimalik sellisel viisil teadustööd teha ja sellisel viisil maailmas eeskujuks olla. Nii et tänan ka kõiki doonoreid ja julgustan inimesi, kui see võimalus taas avatakse, kindlasti seda kasutama. Ma olen enam kui veendunud, et geenidel põhinev personaalmeditsiin ei ole mitte ainult tulevik, vaid juba olevik. Mida enam me sellesse panustame, seda tervemad me kõik riigi ja rahvana oleme. Aitäh!

Aitäh teile! Eesti 200 fraktsiooni nimel Irja Lutsar, palun!

Hea koosoleku esimees, ma võtan kohe kolm minutit juurde.

Kaheksa minutit.

Hea koosoleku esimees! Head kuulajad! Praegune inimgeeniuuringute seadus on kehtinud enam kui 20 aastat ja on selgelt ajale jalgu jäänud. Seetõttu on seaduse uuendamine hädavajalik. Seadusemuudatuste tulemusel lingitakse geenivaramu andmed terviseandmebaasidega, et geenide andmeid saaks kasutada haiguste raviks ja ennetamiseks. Lisaks luuakse link terviseandmebaaside ja geenivaramu vahele, mis võimaldab geenivaramu andmebaasi inimese terviseandmetega rikastada. 

On hästi teada, et pelgalt geeniandmetega on teaduses väga vähe teha. Kui aga lisada tervise- ja käitumuslikud näitajad geeniandmetele, siis on tegemist väga tugeva andmekoguga. Seega, geenivaramu suurim väärtus on 212 000 isiku terviseandmete pidev ja täienev kogu, mida on kogutud enam kui 20 aasta jooksul. Nende andmete alusel on võimalik teha unikaalseid ja suuremahulisi teadusuuringuid ning pakkuda uusi ennetamis- ja ravimeetodeid. Need andmed on heaks allikaks meditsiiniteadlastele. Selle eelduseks on aga, et meil riigina jätkub piisavalt teadlasi ja raha, et uuringuid teha. Võtmesõnaks on tihe koostöö geeni‑ ja arstiteadlaste ning praktiseerivate arstide vahel. 

Praegu puudub geenivaramul sõltumatu rahvusvaheline teadusnõukoda, mis on aga niisuguse mahuga andmekogude korral vältimatu. Kui palju geenidoonoreid vajame, sõltub nii geenivaramu eesmärgist kui ka riigi rahalistest võimalustest. Igat eestlast teadusuuringusse lülitada ei saa ja pole vajagi. Mudelite kasutamine ja järelduste laiendamine on tänapäeva teaduses tavaline. 200 000 inimest teadusuuringus koos geenide andmetega on piisavalt suur valim, et teha vägagi tõenduspõhiseid järeldusi. 

See seadusemuudatus on samm personaalse meditsiini suunas. Personaalsel meditsiinil pole küll ühest definitsiooni, aga kujundlikult tähendab see, et igale haigele [määratakse] talle sobivaim ravi või ravimeetod, ravimikogus ja ravi kestus. Nii näiteks võimaldavad geenivaramu andmed hinnata teatud ravimite eritumust kehas ja selle sõltuvust geenidest. Siiski on siinjuures oluline mainida, et sageli ei piisa vaid teadmistest geenide kohta. Õige annuse leidmiseks võib tarvis minna ka ravimite kontsentratsiooni määramist. 

Geenivaramu andmete baasil, nii nagu me täna korduvalt kuulnud oleme, alustatakse järgmisest aastast polügeensel riskiskooril põhineva rinnavähiskriininguga, kuhu kutsutakse osalema kõrge riskiskooriga isikud alates 40. eluaastast, mitte 50‑ndast, nagu praegu kehtestatud on. Missugused on võimalused aga neil, kes pole geenidoonorid, eelnimetatud projektiga ühineda, käesolev seadus ei reguleeri. Ma pean ütlema, et mulle jäi ka täna natukene segaseks, kuidas need inimesed ühineda saaksid. 

Üldiselt inimestel, kes geenidoonorid pole, võib tekkida õigustatud küsimus, kas nemad ei saagi personaalset ravi. Päris nii see siiski pole. Juba praegu on mitmel erialal kasutusel geenitestid kas haiguse diagnostikas või ravis ning kliinilised laborid on võimelised neid tegema. Selle seadusega reguleeritakse ka nende geenianalüüside kasutamine ja säilitamine. 

Inimese jaoks on oluline, et tema geeniandmed oleks turvaliselt säilitatud ning poleks võimalust neid väärkasutada. Uus inimgeeniuuringute seadus selgitab väga selgelt, et andmeid kogutakse ja töödeldakse vaid isiku tahteavalduse alusel ning ainult pseudonüümitult, nii et inimene tuvastatav pole. Sealjuures on oluline märkida, et kõik andmed kuuluvad sellele isikule ning ühelegi teadlasele tundlikke isikuandmeid ei väljastata. Teatud olukordades on paratamatult vaja andmeid deanonümiseerida, aga seda saab teha vaid geenivaramu vastutav töötleja. Samuti ei väljastata isikuandmeid lähisugulastele, juhul kui inimene ise selleks eelnevalt nõusolekut andnud pole. Vaid nii saame austada ja kaitsta iga üksikisiku elu puutumatust ja seda ka pärast surma. 

Personaalse meditsiini rakendamine on kogu maailmas veel harukordne, mistõttu on selles [valdkonnas] paratamatult rohkelt teadmatust. Me ei tea veel, kas ja kuidas personaalne ravi muudab elukvaliteeti ja suurendab tervena elatud aastaid või kas geenivaramu teaduse tulemusel saame uusi ravimeid või ravivõtteid või kas me neid lõpuks endale lubada suudame. Saame vaid praeguste teadmiste alusel eeldada, et kogukonna tervis paraneb ja inimeste kannatused vähenevad. Seetõttu on eriti oluline, et me hindaksime algusest peale personaalmeditsiini lühi‑ ja pikaaegset efekti ning oleksime vajaduse korral võimelised oma tegevusi korrigeerima. 

Sotsiaalkomisjonis küsisin Sotsiaalministeeriumilt, mis see kõik maksab. Geenivaramu andmed on kogutud, koematerjal tuleb säilitada, terviseandmeid tuleb puhastada ja interpreteerida ning ka andmevahetus ei toimu tasuta. Lisaks hõlmab personaalsele meditsiinile üleminek personali väljaõpet, nagu täna juba kuulsite. Pole ju mõeldav, et tavainimene või iga arst ja õde geeniandmeid tõlgendada oskab. See on üsna keeruline töö. Selleks luuakse 40 geeninõustaja töökohta, millest praeguseks on olemas üks. Ka nende välja õpetamine ja uute töökohtade loomine maksab. 

Kogumaksumusest pole veel praegu selget ülevaadet, aga aja jooksul peaks see kindlasti selguma. Nii nagu teisteski valdkondades, peame ka siin endalt küsima, kas see hind on meile jõukohane. Arvestada tuleb ka seda, et individuaalne käsitlus on reeglina kallim kui kõigile ühetaolise teenuse pakkumine. 

Kokkuvõtteks. Vaatamata nendele puudustele on siiski tegemist hea seadusega, selle kallal on palju vaeva nähtud, see on omas ajas hädavajalik ja Eesti 200 soovitab kõigil Riigikogu liikmetel inimuuringute seaduseelnõu toetada. See on kindlasti samm paremate teadusuuringute ja sellest johtuvalt ka tõhusama haiguste ennetamise ja ravi suunas. Mina tänan!

Aitäh teile! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Margit Sutrop, palun! 

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Head rahvasaadikud ja kõik, keda huvitab Eesti meditsiini ja Eesti teaduse tulevik, ning kõik inimesed, kes on teadlikud sellest, kui palju geneetika võib aidata kaasa inimeste paremale ravile ja heale elukvaliteedile! 

Esmalt tahan samamoodi tunnustada ühe valdkonna teadlasi, nimelt geeniteadlasi ja geenivaramuga seotud isikuid, kes on aastaid olnud Eesti teaduse suureks veduriks ja viinud meid tõepoolest maailmakaardile. 

Mina alustasin 2002. aastal geneetika või, ütleme, geeniandmebaaside ja samal ajal ka farmakogeneetika eetiliste aspektide uurimist ja mul oli suur rõõm kuuluda ühte sellisesse rahvusvahelisse projekti, kus me koos Islandi, Rootsi, Soome ja Inglise teadlastega võrdlesime erinevaid geeniandmepanku, eriti Islandi ja Inglismaa, Suurbritannia andmepanka. See on olnud väga-väga huvitav ja valgustav töö. Samal ajal oleme näinud, kuidas Eesti teadus ja meie geenivaramu on arenenud. Nii et kõigepealt ütlen, et mul on väga suur rõõm, et meil on täna võimalus näha sellist [pidevas] arengus olevat projekti, millele seadus peab andma toe. 

Ma olen ministriga väga nõus, et üks geenivaramu mõtteid on olnud anda kõigile patsientidele ja inimestele, kes veel ei ole patsiendid, aga kes [võivad olla] potentsiaalsed patsiendid, võimalus midagi oma tervise heaks ära teha. Patsient tähendab täna üsna kitsalt siiski [inimest], keda me ravime. Just nimelt geneetilistest riskidest teadlik olemine võimaldab meil teatud haigusi ennetada. 

Siin on aga väga palju agasid. Ma usun, et seadusandja kohustus on olla mõnes asjas ka kriitiline. Kuigi mina olen ja Reformierakond on üldiselt üldiselt toetav selle seaduse vastuvõtmise suhtes, lubage mul siiski nimetada mõningaid riske. 

Ma palun kohe kolm minutit igaks juhuks juurde, et ma jõuaksin need riskid ära nimetada. 

Esmalt, selleks et tõepoolest kasu jõuaks paljude inimesteni, siis, nagu minister täna juba tutvustas, on kõigepealt kavas [kaasata rinnavähi sõeluuringusse rohkem inimesi] ja [pakkuda] nõustamist. See võib ilmselt olla üks läbimurdeid, kuna teatud geenikombinatsiooni puhul on tõesti võimalik midagi ära teha. 

Eesti ajakirjandusestki on käinud läbi soovitusi. Ma mäletan, et näiteks professor Andres Metspalu tõi eeskujuks näitlejad, kes otsustasid mastektoomia kasuks juba siis, kui nad olid saanud teada oma rinnavähiriskist. Nad olid valmis oma rinnad ennetavalt ära lõikama. Nagu te aru saate, on tegemist psühholoogiliselt äärmiselt tundliku teemaga. Inimeste, kellel selline risk on, eriti näiteks BRCA geeni olemasolul, ärevuse tase kindlasti tõuseb. Seetõttu peab nõustamine olema väga mitmekülgne ja kedagi selleks sundida ei tohi, see on iga inimese vabatahtlik otsus. 

Ma nimetaksingi siin võib-olla ühe suure riskina tegelikult seda, et meie arstidel on sageli kalduvus alahinnata patsientide suutlikkust võtta vastu infot, mis neile antakse. Seetõttu on nõustamine sama [oluline] kui [geenidoonori] õiguse [oma geeniandmeid mitte teada] aktsepteerimine. Selle kohta ütleb ka inimgeeniuuringute seadus, et [geenidoonoril] on õigus mitte teada [oma geeniandmeid] – seda tuleb aktsepteerida. Ülimalt oluline on just see viis, kuidasmoodi sellisest riskist teada antakse ja ravivõimalusi tutvustatakse, aga ka see, kuidas inimesi raviteekonnal toetatakse. 

Samas ma olen väga nõus, et täna on täiesti puudulikud [võimalused] rinnavähiskriiningus osalemiseks. Tegelikult kasutavad vaid vähesed seda võimalust, mida neil varases staadiumis avastatava vähi puhul oleks võimalik kasutada. Siin kindlasti tuleb midagi teha nii inimeste endi pärast kui ka üleüldiselt tervisekasude mõttes. 

Aga tulen uuesti [eelmise teema juurde] tagasi. Tegelikult sõltub sellest palju, kuidas me nõustame. Tore oli kuulda, et meil luuakse geeninõustaja ametikoht, [mille eesmärk] on inimestele selgitada. Aga lubage, et ma ütlen, et ma arvan, et sedasama selgitus- ja harimistööd on vaja ka arstidele – alates perearstidest, kes peavad uue infoga, mis võib-olla nende õpingute ajal ei olnud nii aktuaalne, hakkama saama. 

Teise riskina ma nimetaksin seda, et ei tohiks jätta tähelepanuta, et eelnõu § 9 sätestab, et kümnest Eesti riigi andmekogust, mis kõik peaksid täna kuuluma ka TEHIK-u alla, liiguvad andmed geenivaramusse. Sest ministri määruse kavandi §-s 11 "Andmekogud andmekandjana" öeldakse, et inimgeeniuuringute seaduse § 9 lõike 1 punktides 1–10 nimetatud andmekogudest – need on tervise infosüsteem, rahvastikuregister, retseptikeskus, müokardiinfarktiregister, Tervisekassa andmekogu, vähiregister, raseduse infosüsteem, vähi sõeluuringute register, surma põhjuste register ja tuberkuloosiregister – hakatakse regulaarselt kord aastas viima andmeid üle geenivaramusse. Siin on natuke sellest riskist räägitud, ka professor Irja Lutsar natuke viitas sellele. Mina lisaksin, et Eesti üldine põhimõte on olnud, et andmed asuvad vaid ühes andmekogus. Seega ei tohiks olla selliseid olukordi, kus andmed asuvad mitmes andmekogus, aga mulle tundub, et praegu selline olukord tekib. 

Ma soovin, et edasise seaduse menetlemise käigus räägitaks, kuidas me turvalisust hoiame. TEHIK on praegu paljude andmekogude puhul vaid volitatud töötleja, vastutavad aga Sotsiaalministeeriumi allasutused või mõnedel juhtudel ministeerium ise, aga geenivaramu ei ole TEHIK-u hallata. Geenivaramu peab tagama väga suures koguses tundlike terviseandmete turvalisuse. Kas see on tagatud? Praegu on Tartu Ülikooli juures asuval geenivaramul väga suur [turvalisuse tagamise] kohustus. Võib-olla on siin ka rahalisi võimalusi, kuidas turvalisusele kaasa aidata. 

Ja kõige lõpuks viimane risk. Mainin ära, et nõusoleku puhul, ma arvan, see päris nii lihtne ei ole. Me oleme tahteavalduse mõistet kasutanud näiteks sellise asja puhul nagu patsiendi elulõpu tahteavaldus, aga geeniuuringute puhul on see siiski täiesti uus mõiste. Meil jääb alles teavitatud avatud nõusolek, mis on muudes maades teistmoodi lahendatud. Näiteks on Islandi kolleegid lahendanud selle avatud generatiivse nõusolekuna, mille puhul inimestele antakse pidevalt teada – nendele, kelle andmed geenivaramus on –, missuguseid uuringuid tehakse. Sellega tekib võimalus keelata teatud uuringute tegemist. Meil väheneb tahteavalduse sisseviimisega võimalus teatud uuringuid keelata ja ka teatud muudest andmekogudest andmeid juurde võtta. Võib-olla võiks see olla veel üks arutelu teema, et inimesed – see on mu viimane lause – tõepoolest saaksid aru, et tahteavalduse tegemisega tekib neil lootus saada personaalseks raviks juurde hüvesid ja selle kaudu need riskid tegelikult …

Aitäh!

Meil ei ole võimalust [teatud uuringuid] keelata ja update'e teha – risk privaatsusele tegelikult väheneb. Me soovime, et kedagi ei eksitataks, vaid et see informatsioon jõuaks täielikult nendeni. Muidu toetan väga selle seaduseelnõu edasist menetlemist ja soovitan ka Reformierakonna nimel selle poolt hääletada, kui sinnani jõuame. Aitäh teile!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 749 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on mitte käesoleva, vaid järgmise, 2026. aasta 5. jaanuar kell 16.00. Oleme esimese päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.  

Head kolleegid, enne kui läheme teise päevakorrapunkti juurde, on mulle laekunud ettepanek pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14.00-ni. Ettepaneku on teinud Eesti Reformierakonna fraktsioon. Peame seda ettepanekut hääletama. Saalikutsung, palun! 

Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14.00‑ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 43 Riigikogu liiget, vastu 2, erapooletuid 0. Tänane istung on pikendatud kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14.00‑ni. 

Oleme jõudnud ladusalt teise päevakorrapunktini, mis on Vabariigi Valitsuse algatatud autoriõiguse seaduse muutmise seaduse (erakopeerimise tasu jaotuskava koostamine) eelnõu (754 SE) esimene lugemine. Riigikogu kõnetooli on juba jõudnud auväärt justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta. Palun!

Aitäh! Tegemist on pikalt ja põhjalikult ettevalmistatud eelnõuga, mis puudutab Eesti autoritele makstavat tasu selleks puhuks, kui keegi on otsustanud näiteks muusikapala või filmi alla laadida oma mobiiltelefoni või arvutisse, ja seda isiklikuks tarbeks. Sellisel juhul on ette nähtud autoritele õiglane hüvitis selle eest. Hüvitamise süsteem kehtib meil juba eelmise sajandi lõpust. Mäletatavasti kutsuti seda toona niinimetatud tühja kasseti tasuks.

See eelnõu, mis teie ees on, tugineb eelmisel aastal tehtud uuringule ja uuringu põhjal pakutud lahendusvariandile, kuidas seda tasu kiiremini autoriteni viia. Praegu on üsna kohmakas kord, ministeerium tegeleb selle tasu jaotamisega. On palju vaidlusi, palju segadust, [tasu jaotamine] võtab pikalt aega. Aga vähendades bürokraatiat, lähtudes selle uuringu tulemustest ja lähtudes ka mitmel pool Euroopas kasutusel olevast mudelist, me teeme ettepaneku jaotada kogutud raha selliselt, et autorite kollektiivse esindamise organisatsioonid ise otsustavad, kuidas seda jagada, ja tegelevad ise jagamisega. 

Kollektiivse esindamise organisatsioonid on Eesti Autorite Ühing, Eesti Esitajate Liit, Eesti Fonogrammitootjate Ühing, Eesti Audiovisuaalautorite Liit, Eesti Näitlejate Liit ja Filmi Esmasalvestuse Tootjate Ühing. Nemad saavad korraga nii suurema vastutuse kui ka suurema paindlikkuse [otsustada], kuidas oleks kõige parem ja kõige kiirem viis raha jagada. Eelnõu näeb ette ka turvavõrgu: juhul kui need organisatsioonid ei jõua mingil põhjusel omavahel kokkuleppele, [teeb tasu koguja] seaduse alusel esmased väljamaksed. Lootus on, et juba järgmisel aastal saab erakopeerimise eest tasu uue korra järgi jagada. 

Igaks juhuks ma rõhutan üle ka selle, millega see eelnõu ei tegele. [Esiteks], see eelnõu ei [sätesta], kui suur see tasu on. See [näeb üksnes ette], et tasu jagamine liigub ministeeriumilt kollektiivse esindamise organisatsioonide kätte. Teiseks, see eelnõu [ei näe ette], kes on õigustatud tasu üleüldse saama. 

Avalikkuses on sõna võtnud Eesti Kirjanike Liit, kes on teinud ettepaneku, et kirjanikud võiksid saada samamoodi autoriõiguse tasu, juhul kui inimesed kopeerivad kirjandusteoseid endale isiklikuks kasutamiseks. Sellega on [seotud] kaks muret, tegelikult kolm muret. Esiteks, eelnõu selle teemaga üldse ei tegele. Teiseks, meil pole uuringuid, kui palju inimesed üleüldse raamatuid enda isiklikuks tarbeks kopeerivad. Kolmandaks, kirjanikel ei ole kollektiivse esindamise organisatsiooni, kuigi meile teadaolevalt on nüüd juba kaalumisel, kas luua selline organisatsioon. 

Ühesõnaga, see eelnõu ei [sätesta] tasude suurust ega [näe ette] tasusaajate ringi laiendamist või kitsendamist – selles eelnõus ei ole selliseid muudatusi ette nähtud. Eelnõu [eesmärk on], et kultuurisektor, kultuuriinimesed, kultuuriloojad saaksid oma tasu kiiremini kätte – ilma viivituste ja ilma vaidlusteta – ja et seda otsustaks tõesti need organisatsioonid ise. Lisaks on organisatsioonidele antud võimalus kasutada 10% kogu summast muusika- ja filmikultuuri arendamiseks ning jaotuskava [väljatöötamiseks vajalike] uuringute tegemiseks, kui selleks peaks soovi olema. 

Ehk kokkuvõttes muutub see jaotuskava eraõiguslikuks mitmepoolseks lepinguks kollektiivsete esindusorganisatsioonide ja tasu koguja vahel, mis suurendab paindlikkust. Ühtlasi vähendab see Justiits- ja Digiministeeriumi halduskoormust, aga mis kõige tähtsam, võimaldab nendel inimestel, kes on kasusaajad, ise jaotuspõhimõtted õiglaselt kokku leppida. Juhuks, kui kokkulepet mingil põhjusel ei saavutata, on ette nähtud ajutine jaotusproportsioon, et õiguste omajad ei jääks sellest tasust ilma. Nii et see on üks bürokraatia vähendamise ja inimeste usalduse [suurendamise] eelnõu. Aitäh!

Suur tänu teile tõhusa ettekande eest! Mõned küsimused on. Alustab Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma saan aru, et lõpptarbija ehk tavainimese jaoks sellega suurt midagi ei muutu. Küll aga võib muutuda midagi just nende organisatsioonide jaoks, kellest siin juttu oli. Seaduseelnõus on [lause], kus öeldakse, et kui näiteks ei jõuta kokkuleppeni, et kui needsamad kollektiivse esindamise organisatsioonid ei suuda omavahel kokku leppida, kuna filter ministri või ministeeriumi näol kaob ära, siis lülitub sisse mehhanism, mis hakkab sellega tegelema, hakkab seda probleemi lahendama. Kas te saaksite natuke rohkem sellest rääkida, kuidas see mehhanism välja näeb ja kuidas see probleemi lahendab?

Jah, me usume muidugi ikkagi seda, et tarbijate jaoks läheb [olukord] sedapidi paremaks, et mida rohkem meil on autorid toetatud ja mida kindlamini autorid ja esitajad ennast tunnevad, seda paremat kultuuri saavad Eesti inimesed nautida, ja mitte ainult Eesti inimesed, vaid kindlasti ka laiem [üldsus]. Aga tõepoolest, autoriõiguse seaduse §-s 27 lõikes 8¹ nähakse ette [täiendus], mis ütleb, et kui ette nähtud aja jooksul ei saavutata kokkulepet, siis tasu koguja teeb esmased väljamaksed kogu jaotamisele kuuluvast summast ja jaotab ära mitte kogu summa, vaid teeb esmase väljamakse selliselt, et autoritele läheb 30%, esitajatele 20% ja tootjatele 20%. Ehk see eelnõu on sündinud eelneva uuringu, eelneva väljatöötamiskavatsuse ja põhjalike arutelude alusel. Seda on peetud mõistlikuks esmaseks lahenduseks. 

Margit Sutrop, palun!

Suur aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister, aitäh selle tutvustuse eest! Tõepoolest, te mainisite kirjanike murekohta. Praegu on kirjanikud sellest sihtgrupist välja jäetud, aga nendega on suheldud ja nad tegelevad oma esinduskogu loomisega. 

Aga ma küsiksin sellist asja. Meil oli kultuurikomisjonis üks selline märkus, et kirjanikud jäävad välja ka siis, kui näiteks nende kuuldemängu teksti ette loetakse. See ei ole ju eraotstarbeks kopeerimine, vaid see on otseselt seotud [heliteose] kasutamisega. Kuidas üldse niimoodi on juhtunud, et nemad sellesse ringi praegu ei kuulu? Kas see on nende asi seda kaitsta, või me peaksime selle kaitse ikkagi praeguse seadus[eelnõuga tagama]?

Aitäh! See kaitsemehhanism tõepoolest jaguneb kahe osapoole vahel. Ühelt poolt tegeleb kindlasti riik sellega, et autorite õigused oleks kaitstud, aga on ka teine pool. Piltlikult öeldes, kui müüakse kümme mobiiltelefoni – iga mobiiltelefoni ostja maksab 3 eurot ja 50 senti [erakopeerimise tasu] –, siis see teeb kokku 35 eurot. Tegelik summa on veidi üle miljoni, mis mobiiltelefonide ostmise pealt aastas kokku tuleb. See ei saa olla niimoodi, et kirjanikud võtavad kuskile ukse taha järjekorda ja ütlevad, et kuulge, mul veebruaris oli siiski korra üks kuuldemäng eetris, ma tahaks nüüd natuke raha saada. Selleks peab olema teisel pool vastas kollektiivne esindusorganisatsioon. Kollektiivne esindusorganisatsioon korraldab seda jaotust ja osa. Tõesti, kirjanikel sellist kollektiivset esindusorganisatsiooni täna ei ole. Kirjanike liit ei ole kollektiivne esindusorganisatsioon seaduse ja Euroopa Liidu õiguse mõttes, see teema on üle terve Euroopa Liidu reguleeritud. Juhul kui kirjanikud otsustavad sellise organisatsiooni luua, tekib partner, kes saaks hakata raha jagama ja kes saaks selles osaline olla. 

Teisest küljest jällegi on riigi ülesanne loomulikult toetada autoreid, aga riigi ülesanne on siiski ka vaadata, et süsteem oleks üldiselt õiglane. Selleks et süsteem oleks õiglane, teeme me uuringuid, mille põhjal me vaatame, kui paljud inimesed tegelikult erakopeerimist kasutavad. Ehk me ei küsi inimestelt mobiiltelefoni ostuga lisaraha mitte õhust võetuna – tekkis selline mõte, et nüüd küsime raha –, vaid selleks tehakse ikkagi uuring, et kontrollida, kuidas inimesed erakopeerimist kasutavad.

Tõepoolest, ühtepidi on elukallidus tõusnud, teistpidi jällegi inimesed maksavad erinevate platvormide [kasutamise] eest. Makstud tasu võimaldab neil näiteks [sisu] allalaadimist, ja makstud tasu osa läheb omakorda autoritele. Selliseid uuringuid, [mille põhjal] me saaksime öelda, et inimesed laevad kuuldemängusid alla, mitte ei kuula neid Jupiterist või Vikerraadio äpist, vaid laevad need oma telefoniga alla, või et nad ei võta kirjandusteoseid mitte raamatukogust, vaid kopeerivad endale kopeerimismasinaga, meil ei ole. Ma ei oska öelda, kas inimesed seda tegelikult teevad või mitte. Enne kui minna raha küsima, tuleks siiski teha uuring, [selgitamaks välja], kas selline tegevus on üldse laiemalt levinud.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Ühest küljest on see seaduseelnõu igati positiivne, sest see vähendab bürokraatiat ja tsentraliseeritust. Teisest küljest võivad tekkida selle mehhanismi muutmisega teatud riskid. Kui organisatsioonid ise hakkavad omavahel kokku leppima, siis võib-olla suuremad ja tugevamad hakkavad oma huvisid rohkem kaitsma ja väiksemad ja nõrgemad jäävad nagu natuke nõrgemasse positsiooni. Kui seda filtrit enam ei ole, kuidas saaks riik neid riske maandada? 

Aitäh! Õnneks Eesti riigis paljud head ja ilusad asjad tuginevad usaldusele ja sellele, et head kultuursed inimesed jõuavad ikkagi omavahel kokkulepeteni. Küll aga on ette nähtud tõepoolest niisugune tavapärane vaidluste lahendamise viis, et kui nüüd mõnele esindusorganisatsioonile tundub, et temast on ikka väga üle sõidetud, siis ta saab pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Eks see ka praegu lõppastmes ju niimoodi on. Aga ministeeriumide ametnikud – kogu lugupidamise juures ja nende tarkust taevani kiites – siiski ei ole nii pädevad selles asjas, kui on esindusorganisatsioonid ise.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Nüüd on meil võimalus kuulata juhtivkomisjoni arutelu ja seal langetatud otsuseid. Selleks palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, kultuurikomisjoni esimehe Liina Kersna.

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Tõesti, rõõm on anda ülevaade kultuurikomisjoni arutelust antud eelnõu üle. See toimus 1. detsembril. Kultuurikomisjoni istungist võtsid osa liikmed Helle-Moonika Helme, Madis Kallas, Signe Kivi, Margit Sutrop ja Kadri Tali asendusliikmena Toomas Uibo. Eelnõu tutvustas meile justiits- ja digiminister Liisa Pakosta, sarnaselt nagu ta praegu tegi. Temaga koos oli ka intellektuaalse omandi ja konkurentsiõiguse talituse juhataja Kärt Nemvalts, kes jagas samuti selgitusi. 

Selle üle, millest see eelnõu räägib ja mida puudutab ja mida ei puuduta, käis ka kultuurikomisjonis tihe arutelu, aga ma ei hakka seda kordama, vaid tõstaksin esile mõned küsimused, mis tekkisid pärast eelnõu tutvustamist. 

Mina palusin infot eelnõu väljatöötamiskavatsuse ja huvirühmade kaasamise kohta. Minister vastas, et väljatöötamiskavatsus koostati juba veebruaris 2024. aastal, kuid juba 2023. aastal viidi läbi erinevaid uuringuid. Minister lisas, et kooskõlastustabelis on jätkuvalt ka kriitilisi märkusi, mis puudutavad näiteks tasu suurust, mida eelnõu ei [sätesta], ja mainis ka kirjanike soovi, et kuuldemängude autorid, näitlejad ja tootjad oleksid samuti tulusaajate hulgas. 

Mina küsisin ministri käest, miks nimetatud rühm tasu ei saa. Kärt Nemvalts selgitas, et praegu hõlmab erakopeerimise süsteem peamiselt muusika ja filmide [autoreid]. Põhjuseks on asjaolu, et vastav süsteem loodi ajal, mil Eestis tegutses vähem kollektiivse esindamise organisatsioone, kes oma liikmete õigusi konkreetses sektoris kaitsesid. Erakopeerimine kui masskasutuse eriliik on kohustuslikult kollektiivselt teostatav ning nõuab autorite jaoks olemasolevat kollektiivse esindamise organisatsiooni. Praegu kirjanike liit selline organisatsioon ei ole. Olemasolev loomeliit ei täida kollektiivse esindamise organisatsiooni funktsiooni kehtivatele kriteeriumidele vastavalt. Küll aga on neil juba koostamisel plaan luua selline organisatsioon, aga veel ei ole otsustatud, kas moodustada täiesti uus üksus või muuta kirjanike liidu põhikirja. Järgmises etapis plaanitakse arutada seda küsimust mitte ainult kirjanike, vaid ka teiste loomevaldkondade esindajatega, näiteks meediasektori, fotograafide ja teistega, kelle teosed võivad olla veebis kättesaadavad ja ka kopeeritavad. Aga käesoleva eelnõu eesmärk on viia muudatus sisse nii, et olemasolevas raamistikus liiguks tasude jaotamine haldusaktipõhiselt eraõigusliku kokkuleppe alusel toimivaks.

Nii Signe Kivi kui ka Helle-Moonika Helme tõstatasid sellesama kuuldemängu küsimuse ja Kärt Nemvalts vastas, et küsimus ei puuduta otseselt seda eelnõu, ja selgitas, et kehtima jäävad kõik [senised] autoriõiguse regulatsioonid. Aga Kärt Nemvalts lisas, et see on Euroopa tasandil aktuaalne teema ja sellega plaanitakse edasi tegeleda, otsides terviklikku lahendust. 

Minister tõi veel välja selle, et kui isik ostab Eestis mobiiltelefoni, lisandub hinnale, nii nagu varem sai öeldud, 3,5 eurot, mis jagatakse esitajate vahel, ja nendest telefoniostudest kogutakse aastas ligikaudu miljon eurot. Aga kui telefon soetatakse väljaspool Eestit, siis seda tasu ei maksta. Tasu eesmärk on kompenseerida olukordi, kus tarbija salvestab raadiost teose, kuid ei osta plaati. Siis saab erakopeerimise eest tasu. Lühidalt nii palju meie arutelust. 

Komisjoni juht tegi ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda 16. detsembril. Selle otsuse poolt olid kõik kohalviibijad ehk otsus tehti konsensuslikult. Siis tehti ettepanek esimene lugemine lõpetada, mis oli samuti konsensuslik otsus, ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks komisjoni juht ehk Liina Kersna. Ka see otsus oli konsensuslik.

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Kõigepealt Eesti 200 fraktsiooni nimel Stig Rästa, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu juhataja! Head kolleegid! Täna arutatav eelnõu puudutab esmapilgul jaotuskavasid ja paragrahve, aga sisuliselt räägime me palju suuremast küsimusest: kuidas me väärtustame loomingut ajastul, mil tehnoloogia muudab kõike, eriti täna, tehisintellekti ajastul?

Muusikas ja loomemajanduses ei ole tehisintellekt enam teoreetiline tulevik: see kirjutab meloodiaid, loob tekste, matkib stiile ja toodab muusikat kiirusel, millega inimene ei konkureeri enam ammu. Loomulikult tekib loovisikul küsimus, kas tema tööd on homme veel vaja. 

See ei ole ainult majanduslik küsimus, vaid see on ka vaimse tervise küsimus, sest loovisik ei müü ainult oma aega, vaid ta paneb töösse oma identiteedi, kogemuse ja emotsiooni. Kui see töö kaotab oma väärtuse või muutub nähtamatuks, siis ei kao ainult sissetulek, vaid kaob ka eneseusk ja turvatunne. Just seetõttu on oluline, et me ei näeks tänast eelnõu ainult tehnilise muudatusena, vaid osana suuremast vastutusest loovisikute ees. 

Ma tahan öelda selgelt, et tehisintellekt ei ole tegelikult loovisiku vaenlane, nagu ei ole olnud vaenlased salvestustehnika, süntesaator ja digistuudio. AI on tööriist. Ma mäletan ise, kui Spotify Eestis [kättesaadavaks sai] ja mul läks väga palju energiat selle peale, et selgitada autoritele ja artistidele, et digikanalid on meie sõbrad, mitte vaenlased. 

Praegu on mul jälle sama tunne, et AI võiks olla meie sõber muusikas, mitte vaenlane, sest digikanalitesse laetakse iga päev 50 000 uut tehisintellekti loodud laulu päevas. See hulk on muljet avaldav ja ilmselt juba vähem kui kümne aasta pärast ületab see inimese loodud muusikakoguse. Sellega me peame lihtsalt leppima ja aru saama, et küsimus ei ole selles, kas see tuleb – see juba on kohal. 

Samas peame me mõtlema sellele, et kui [loodav] väärtus liigub ainult platvormide, tehnoloogia omanike ja andmekogujate kätte, siis jääb loovisik väärtuseahelast välja. See on ohtlik mitte ainult kultuurile, vaid ka ühiskondlikule tasakaalule. Siin on riigil selge roll. Riik ei pea peatama arengut, riik peab looma ausa ja läbipaistva raamistiku, mille abil autorite panus on kaitstud, hüvitised on põhjendatud ja loovisik ei jää tehnoloogilise hüppe all kannatajaks. 

Eelnõu 754 aitab korrastada erakopeerimise tasu jaotamist, [tagab] rohkem selgust ja õiglust. Tänases kontekstis on [antud] ka signaal, et riik tunnistab, et loovisiku töö ei ole tasuta sisend, vaid väärtus, mida tuleb kaitsta. See on äärmiselt oluline. 

Loovisik vajab kolme asja. Esiteks [vajab ta] kindlustunnet, et tema looming ei kao kuskile süsteemi suvaliselt ära. Teiseks [vajab ta] õiglaselt jaotatud hüvitist uute tehnoloogiate kontekstis. Kolmandaks [vajab ta] teadmist, et riik seisab tema kõrval, mitte ei vaata kõrvalt. Seda me juba teame. 

Kui me seda ei tee, siis ei kao ainult laulud ja filmid, vaid kaovad ka inimesed. Läbipõlemine, ärevus ja loobumine ei ole individuaalsed probleemid, need on süsteemi peeglid. Seepärast on oluline, et tehnoloogiat ei nähtaks kui vastast, vaid kui partnerit. Inimene peab jääma loojaks, tehnoloogia peab jääma tööriistaks ja riik peab jääma tasakaalustajaks. Aitäh!

Aitäh! Kas minister soovib [osaleda] läbirääkimistel? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 754 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 2026. aasta 5. jaanuar kell 16. 

Läheme edasi tänase kolmanda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud avaliku teabe seaduse ja keeleseaduse muutmise seaduse eelnõu 759 esimene lugemine. Ettekandjaks palun justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta.

Aitäh! Hea Riigikogu! Mul on tõeliselt hea meel seista selle eelnõuga siin teie ees. See on väga põhimõtteline muudatus meie digiriigi paremaks ja mugavamaks tegemisel ja inimestele suuremate võimaluste andmisel. See on täiesti selgelt vabade inimeste eelnõu, kes ise otsustavad, mida nad oma andmetega teevad ja kuidas. Ja nad saavad seda Eestis loomulikult meie väikese vapra digirahvana teha väga mugavalt, olles ise oma andmete omanikud.

Eelnõu toob kaasa neli muudatust, millest kaks on võib-olla rohkem korralduslikumat laadi ja [teised] kaks puudutavad tõesti iga Eesti inimest, kes soovib, et see teda puudutaks. Sest, ma rõhutan üle, et selles eelnõus ei ole mitte midagi, mis inimesi Eestis kohustaks midagi tegema, vaid see annab juurde terve rea võimalusi, et meie digiriik toimiks kaasaegsena. 

Kõigepealt kahest tehnilisemat laadi muudatusest. Esiteks, meil on olemas Eesti teabevärav. Meie eesmärk on olnud, et inimesed saaksid kõik asjad ühest kohast kätte. Alguses oli selleks eesti.ee koduleht, nüüd ka siis riigiäpp, millele me endiselt nime otsime. Kuna tehnoloogilisi võimalusi võib lisaks mobiiltelefoni äpile juurde tulla, siis teabevärava regulatsioon muudetakse tehnoloogianeutraalseks ja samuti võetakse ära kitsendus, justkui tegemist oleks ainult veebilehega. Ei ole, seal on muidki tehnoloogilisi võimalusi. 

Teiseks, tehisaru ajastul on äärmiselt oluline, et andmekaitsereeglid oleksid väga täpsed ja kaitseksid inimeste andmeid väga selgelt. Seal on ka täpsustatud isikustatud kujul teabe kuvamise õiguslikke aluseid, näiteks sündmusteenuste pakkumisel. Sündmusteenus on teatavasti selline personaalse riigi teenus, mida inimene [saab kasutada], kui ta soovib abielluda, tal sünnib laps, ta laps läheb kooli või tal on ajateenistus tulemas. On terve rida toiminguid, mis tuleb selleks ära teha ja kui inimene on andnud loa, siis [näidatakse talle neid kõiki ühes kohas]. Nii on inimese jaoks kõik väga palju mugavam. Aga see nõuab loomulikult ka seda, et isikustatud kujul teabe kuvamine toimuks selgetel ja korrektsetel õiguslikel alustel. 

Nüüd jõuan kahe suurema teema juurde, mis on põhimõttelisemad muudatused. Kõigepealt luuakse andmenõusolekusüsteem. See tähendab seda, et me võimaldame väga turvalise süsteemi kaudu, mis hõlmab ka kohalikke omavalitsusi, riigi käes olevaid andmeid anda erasektorile, ja seda äärmiselt turvaliselt ja üksnes inimese enda nõusolekul. 

Ma toon ühe näite. Kui ma olin Riigikogu liige, siis ma taotlesin endale LHV pangakaarti. Neil oli selline suurepärane toode nagu Partner krediitkaart ühe euro eest kuus. Kahjuks LHV Pank ei uskunud, et minu Riigikogu liikme sissetulek on piisav selleks, et Partner krediitkaarti saada, ja see tulenes sellest, et mul on viis last. Nende süsteem näitas, et kui inimesel on viis last, siis see nõuab ikkagi täiendavat kontrolli, kas inimese sissetulek võimaldab tal üleüldse krediitkaarti saada. Selleks ma pidin edastama LHV Pangale andmed oma sissetuleku kohta. Ma püüdsin neile küll selgitada, et see on isegi seaduses leitav, aga noh, pank on pank ja neil on õigus neid asju küsida. 

Nüüd, kui see andmenõusolekusüsteem toimib, siis võiks olla mul võimalik teha lihtsalt linnuke, et ma luban pangal oma sissetulekuandmeid näiteks Maksu- ja Tolliametist küsida, saada, vaadata, [misjärel] tehakse õiglane otsus, kas Riigikogu liikmele tohib krediitkaarti väljastada ka sellisel juhul, kui tal on viis last. Ma ütlen igaks juhuks ära, et ma siiski sain selle krediitkaardi. Aga see näitlikustab seda, kui palju lihtsamaks on võimalik andmenõusolekuteenusega inimese jaoks teha talle vajalike asjade saamine. See liikumine on võimalik ka teistpidi. Näiteks paljudel inimestel on nutikell, millest saab oma terviseandmed perearstile otse edastada, ja on muud sellised viisid. 

Aga oluline on siin rõhutada seda, et meie digiriigis toimub kõik väga turvaliselt ja üksnes inimese nõusolekul. See tähendab, et inimene loomulikult tahaks teada, kui palju ta neid nõusolekuid on üleüldse andnud või mis tal seis on nende nõusolekutega. Seetõttu me loome ka sellise võimaluse, et inimene näeb kõiki oma nõusolekuid ühest kohast ja ta saab neid ka tagasi võtta. Inimesel on täielik kontroll enda antud nõusolekute üle. 

Teiseks, volitused on ka üks teema, millega väga paljud inimesed on kokku puutunud. Võib-olla olete isegi andnud oma lapsele volituse näiteks Omnivast teie nimele tulnud pakk välja võtta. Ka sellised volitused koonduvad ühte kohta kokku ja muutuvad inimese jaoks oluliselt mugavamaks. Aga igaks juhuks rõhutan veel kord üle, et kõik need teenused, millest ma nüüd rääkisin, on kõik inimesele vabatahtlikud. Ta ei pea seda mugavat võimalust kasutama. Kui inimene soovib, siis loomulikult võib ta kas või paberi peal need [nõusolekud] kohale viia. See on lihtsalt võimalus, mida me inimestele pakume. 

See andmenõusolekuteenus on välja arendatud koos eraettevõtetega. Selle suhtes on huvi olnud väga suur, et inimeste jaoks oleks see kõik mugavam. Rõhutan ka siin üle, et juhul kui näiteks erasektor peaks soovima seda teenust enda kätte võtta, siis riigi vaates me oleme selle Euroopa Liidu toel välja arendanud, aga ei ole ka probleemi see erasektorile üle anda. See ei ole selline teenus, mis tingimata peab olema riigi enda käes. Aga kindlasti peab olema riigi enda käes kontroll selle üle, et see süsteem on turvaline, andmete vahetus on turvaline, sinna ei saa sisse häkkida ja et ka küberturvalisus on kõige kõrgemal tasemel tagatud.

Teine väga suur ja sisuline muudatus on tõlkeandmekogu, mis saab kättesaadavaks mitte ainult riigiasutustele, vaid ka eraettevõtetele, kes näiteks tõlkimisega tegelevad. Selle nimi on Tõlkevärav, seda arendab Eesti Keele Instituut ja selle mõte lihtsustatud kujul on [järgmine]. Meil on terve rida mitmesuguseid ingliskeelseid, rootsikeelseid ja saksakeelseid tõlkeid riigis juba olemas vastavalt sellele, mida on olnud vaja teha. Meil on terve rida õigustõlkeid, meil on terve rida Euroopa Liidu õiguse tõlkeid ja meil on terve rida ka juba tõlgitud tekste. Kõik need on võimalik masintõlke abiga anda inimeste teenistusse, et sellised tõlketööd läheksid kiiremini ja odavamalt. Tõlkeväravaga me hoiame aastas kokku umbes 1,3 miljonit eurot, mis on täitsa märkimisväärne summa. See Tõlkevärav on esialgsel kujul juba valmis, nii et kui Riigikogu annab loa selle kasutamiseks, siis saab selle arendustega loomulikult ka edasi minna. Aga selle peamine eesmärk on see, et tõlked oleksid kvaliteetsemad, et terminid tõlgitaks kogu aeg ühtemoodi ja et riigile endale muutuks tõlkimine oluliselt soodsamaks. 

See on lühidalt selle eelnõu tutvustus, väga oluline inimestele suurema kasutusmugavuse ja vabaduse andmiseks ning suurema ja lihtsama kontrolli andmiseks omaenda andmete, nõusolekute ja volituste üle. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Mihkel Lees, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Te tegelikult ositi juba sellele küsimusele vastasite, aga igaks juhuks kontrollin üle. Kas ma saan õigesti aru, et see Tõlkevärava täiendav arendamine läheb riigile maksma suurusjärgus 20 miljonit eurot ja sellega võiks aastas kokku hoida 1,3 miljonit eurot? Võib-olla oleksingi küsinud selle tasuvusaja kohta, kui kiiresti see investeering võiks ennast ära tasuda, aga kui minu esitatud arvud olid õiged, siis tundub, et suudan selle ka ise suurepäraselt välja arvutada.

Aitäh! Jah, Tõlkevärava kaudu aastane sääst on 1,3 miljonit eurot. Arenduskulud selle aasta keskpaigast kuni järgmise aasta lõpuni on 569 000 eurot ilma käibemaksuta. Tõlkevärava rahastus tuleb Euroopa Liidust. Aga kogumaksumust ma siit nii kiiresti ei leia, mul on siin käepärast ainult [andmed] käimasoleva perioodi kohta.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! See on iseenesest hästi vajalik initsiatiiv, aga iga sellise suure andmebaasi loomisel on alati olemas riskid. Üks risk on näiteks seesama tehniline tugi. Teisisõnu, kui näiteks mingi tehniline viperus juhtub, siis väga paljud eluvaldkonnad võivad selleks ajaks seisma jääda. Teine risk on see, et kui ühes kohas on hästi palju andmeid, siis teatavasti on ka sissemurdmise risk kõrgem, võrreldes sellega, kui need andmed oleksid erinevates baasides. Te [põgusalt] mainisite seda, aga kas saaks natuke rohkem infot selle kohta, kuidas need riskid maandatud on?

Aitäh! Kui te lubate, ma vastan Mihkel Leesile. Ma leidsin need andmed üles. Sündmusteenuste koguarendus on Euroopa Liidu rahadest 18,27 miljonit ja Tõlkevärav on sellest ikkagi väga palju odavam. Tõlkevärava kulud on siin ligi 600 000 eurot ehk sündmusteenused on eraldi kulu ja Tõlkevärav on eraldi kulu. Oluline on siiski rõhutada, et Tõlkevärava me avame ka erasektorile ehk ka eraettevõtted saavad seda kasutada oma kulude kokkuhoiuks. 

Aga nüüd vastan lugupeetud härra Belobrovtsevi küsimusele. Väga õige küsimus, väga õige tähelepanuosundus. Õnneks on meie digiriiki arendatud tegelikult juba möödunud sajandist saati selle põhimõttega, et me oleme teadlikult vältinud andmete koondamist ühte superandmebaasi. Meie digiriik toimib põhimõttel, et andmed on jaotatud erinevate andmebaaside vahel. Piltlikult öeldes ei seisa dokumendid mitte erinevates ladudes, vaid need vajalikud dokumendid või vajalikud infod pannakse alati kokku X‑tee kaudu erinevatest andmebaasidest tulevate selleks konkreetseks sammuks vajalike andmete põhjal. 

See põhimõte, et erasektori ja avaliku sektori vaheline andmevahetus käibki ainult seda väga turvalist riigisüsteemi pidi, tuleneb turvalisuse nõudest. Ehk piltlikult öeldes me ütleme, et te ei pea suppi sööma, aga kui te suppi sööte, siis ainult lusikaga. Ehk te ei pea neid andmeid vahetama, aga kui te andmeid vahetate, siis ainult seda väga turvalist riigisüsteemi pidi. Piltlikult öeldes sellesse väga turvalisse riigisüsteemi ehitatakse erasektori jaoks väga turvaline uks. Vastavalt lepingulistele suhetele tagab erasektor kõikide omapoolsete turvanõuete täitmise, [tänu millele] ta jõuab oma andmetega sinna ukseni. Teiselt poolt jõuavad ka riigi andmed selle ukseni ja ukse peal toimub piltlikult öeldes väga turvaline vahetus. Ehk see jääb endiselt selliseks hajusaks süsteemiks. 

See, et inimene saab ülevaate sellest, missugused andmenõusolekud ta on andnud, millised volitused ta on andnud, tagab ka inimesele suurema turvalisuse. Tal ei jää nii-öelda seisma volitusi, mida ta tegelikult enam ei tahaks hoida. Ega mina ka näiteks ei mäleta, missuguseid volitusi ma elu jooksul tegelikult andnud olen, kas või paki väljavõtmiseks või mingi muu asja jaoks. See ei seisa inimesel ju meeles. See, et kõik on ühe koha peal, muudab need asjad jälgitavaks, võimaldades inimesel ka see nõusolek või volitus tagasi võtta, kui talle tundub, et ta seda enam ei soovi hoida. See suurendab ka turvalisust, kui inimene teab, et kuskil ei ringle mingisugused tema nõusolekud vastu tema tahet. 

Nii et selles mõttes on küberturvalisuse reeglite ülitäpne täitmine ja sellise hajusa turvalise süsteemi ehitamine olnud meie põhimõte kõikides valitsustes ja see on ennast siiamaani väga hästi õigustanud. Väga traagilisel moel on meie parim reklaamiargument praegu Ukraina, kes ka X‑tee põhimõtet ju kasutab, mis on seisnud ikkagi turvaliselt ka Venemaa täiemahulise agressioonisõja olukorras.

Margit Sutrop, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister, aitäh selle tutvustuse eest! Ma küsiksin ka selle Tõlkevärava kohta ja eelkõige just keeleseaduse muutmise kohta. Ma loen siit, et tegelikult see seadus ei ole seotud teiste eelnõudega, vaid see on eraldiseisev asi. Aga meil on praegu Riigikogus kaks keeleseaduse menetlemist käsil. Üks on Vabariigi Valitsuse algatatud keeleseadus ja teine on Isamaa fraktsiooni algatatud. Selles mõttes on väga kahju, et kultuurikomisjon seda ei näinud. Kuna see puudutab keelevaldkonda, siis ma tõesti imestan, et me ei ole seda meie komisjonis menetlenud. 

Aga minu kiire küsimus on tegelikult selle kohta, et Tõlkevärav annab eelkõige riigiasutustele võimaluse tellitud tõlgete kaudu seda kasutada, tõlkevoogu juhtida, ja see peaks tagama terminite ühtlustamise. Aga tegelik elu on ju selline, et tõlkijad kasutavad päris suuri tekstimassiive oma programmide abil, ja päriselu on see, et kõik kasutavad AI abi. Kuidas me tegelikult tehisaruga …

Teie aeg!

… seda teeme? Kui see annaks tehisarule võimaluse paremini neid termineid välja pakkuda, siis oleks sellest rohkem kasu.

Aitäh!

Ma küsin hästi kiiresti. Teie ministeerium on tegelikult ju ka seda arutanud, kuidas näiteks OpenAI‑iga seda koostööd teha.

Aitäh veel kord!

Kas selle kohta saaksite paar sõna öelda?

Aitäh! Riigikogu ise korraldab seda, mis komisjonid neid eelnõusid vaatavad. Ma olen põhimõtteliselt teie tähelepanekuga nõus, et see oleks kindlasti väärinud ka kultuurikomisjonis arutelu. 

Keeleseaduse muutmise vajadus tuleneb lihtsustatult öeldes sellest, et lisaks nendele asjadele, mida inimesed sageli tõlgivad kas levinud tõlkerakenduste või tehisaru abil – umbes et, millest see pitsa koosneb või kuidas tellida taksot –, tõlgivad mitmed riigiasutused ka dokumente, mis sisaldavad isikuandmeid. Näiteks Politsei- ja Piirivalveametil on kas või piiri peal vaja mingi dokument koostada ja see tõlkida teise keelde. Isikuandmetega dokumenti me ju tegelikult ei pane Google'i tõlkesse või OpenAI poolt pakutud ChatGPT‑sse. See on olnud siiamaani ikkagi kaunikesti käsitsitöö. 

Selleks, et me saaksime isikuandmetega dokumente turvaliselt tõlkida, on vaja, esiteks, õiguslikku regulatsiooni ja, teiseks, eraldi tõlkekeskkonda, mis on turvaline ja kus kõik andmed on Eesti riigi kontrolli all. Sellise tõlkekeskkonna on Eesti Keele Instituut Haridus- ja Teadusministeeriumi haldusalas tõepoolest loonud ja selle esimene variant on valmis tehtud Euroopa Liidu raha eest. See oli see, millest me enne [rääkisime] ja mis maksis 569 000 eurot. Selle halduskulu aastas ilma käibemaksuta peaks jääma alla 100 000 euro. Ehk siis haldus[kulu] tuleb ikkagi ka. 

Nüüd, kuna see on avalikule sektorile turvaliselt kättesaadavaks tehtud, siis tõesti, see mõistlik mõte oli, et miks ei võiks seda kasutada ka erasektor. Tõepoolest saab seda ka erasektor kasutada. Mitmel eraettevõttel on vaja isikuandmetega dokumente tõlkida, lisaks õiguslikke seisukohti, näiteks kas või advokaadibüroodel. Eesti Keele Instituut on seda analüüsinud ja ette valmistanud. Nemad on jõudnud selliste lahendusteni, et just uue keskse tõlkekeskkonna loomine on see lahendus, mis kaitseb kõige paremini meie põhiõigusi ja vabadusi ja hoiab need andmed kõige turvalisemalt. 

Küll aga meenutan siin, et Eesti Keele Instituut on väga tänuväärselt juba üle kümne aasta arendanud tasuta kasutamiseks mõeldud eesti keele korpust, mis on mõeldud tehisarudele üle maailma, et eesti keel oleks nendes tehisarudes kvaliteetne ja korrektne. Selle keelekorpuse arendamine on nüüd mitut pidi kuulutatud aasta teoks – tema peaaegu et pärast kümnendat juubelit juba – tulenevalt nendest aruteludest, mis on Eesti ühiskonnas olnud, ja seoses nende raskustega, mis siiski meil on, et maailma tehisarude, erinevate suurte keelemudelite kasutajad saaksid eesti keelt korrektselt kasutada. Seal kindlasti see töö jätkub. Meie üldine arusaam, mida on ka arengukavades kajastatud, on see, et eesti keel ja kultuur peavad olema kõikides tehisarudes hästi esindatud. Ainult see tagab meie põhiseadusliku eesmärgi täitmise, et eesti kultuur ja eesti keel elavad üle aegade edasi.

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Minu küsimus puudutab seda, kuidas see uus teabevärav suhestub näiteks olemasoleva eesti.ee lehega, kus on ka inimese kohta väga palju teavet. Seda esiteks. Teiseks, ma saan aru, et teabevärav võimaldab inimesel teha väga ulatuslikke õiguslikke tagajärgi kaasa toovaid operatsioone, toiminguid. On aga teada, et veebipettused on tänapäeval väga ulatuslikud. Kui sa saad inimese mobiil‑ID koodid, siis sa saad tema nimel laenu võtta ja kõike teha. Kas on mõeldav, et näiteks teabevärava teenuseid hakatakse ikkagi näotuvastusega koos kasutama, et seda väärkasutuse ja pettuse riski vähendada?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma kõigepealt kordan üle selle, et Eesti teabevärav on ikka seesama eesti.ee. Mis muutub selle eelnõuga, on üksnes see, et me võtame sealt seniseid nõudeid vähemaks, see muutub tehnoloogianeutraalseks. Me ei räägi üksnes veebilehest, vaid me räägime juba ka mobiilirakendusest. Mobiilirakenduses on tõepoolest see näotuvastus [olemas]. Minul endal on näotuvastusega sisse minek täiendava kontrollina, aga ma peast ei mäleta, kas see oli automaatselt niimoodi või sain ma selle lisada. 

Samas, me peame arvestama ikkagi ka sellega, et mitte kõikidel mobiiltelefonidel ei ole Eestis näotuvastuse funktsiooni. Ja kuna Eesti riigiäpi kaudu liiguvad ka näiteks ohuteavitused, siis on ikkagi oluline, et see oleks inimesele kättesaadav ka siis, kui tal on lihtsam telefon, mis ei võimalda näotuvastust sellisel kujul. Tegemist ei ole uue arendusega, vaid olemasoleva arenduse kaasajastamisega tehnoloogilises mõttes. 

Mis puudutab pettuseid ja turvalisust, siis see on äärmiselt oluline teema. Ei saa eesti.ee kodulehel ega ka Eesti riigiäpis laene ja muid kohustusi endale võtta. Selleks peab ikkagi sisenema mõnda muusse keskkonda. Aga loomulikult vastavad nii Eesti äpi kui ka eesti.ee kodulehe turvalisuse nõuded kõige kõrgemale tasemele ja neid kogu aeg arendatakse ja uuendatakse. 

Loomulikult on siin hea võimalus jälle üle korrata, et ärge tõesti kellelegi andke ühtegi ligipääsu. Keegi ei tule teilt seda mitte kunagi telefoni teel küsima, mitte ükski inimene, kellel selleks vähegi õigustatud alust oleks, mitte kunagi teile ei helista ja seda telefoni teel ei küsi. Selliseks puhuks, kui teile tundub, et teile helistab keegi teie lapse häälega, või helistab keegi teie lapse telefoninumbrilt, leppige oma pereliikmetega kokku kontrollküsimused, millele vastust teab ainult teie päris laps või teie päris lapselaps. Selle abil te saate kindlaks teha, et tegemist ei ole süvavõltsinguga, vaid et teisel pool toru otsas on tõepoolest teie pereliige.

Nii et siin loomulikult nende turvanõuete arendamine kogu aeg jätkub, kuna paraku ka ründajate aktiivsus kogu aeg suureneb. See on üks põhitegevusi, millega me Eestis tegeleme.

Rain Epler, palun! 

Aitäh, härra juhataja! Proua minister! Isikuandmete kaitse üldmäärus ütleb, et isikuandmete töötlemine peab olema asjakohane ja piiratud sellega, mis on vajalik andmete töötlemise eesmärkidest [lähtuvalt]. Nüüd me selles uues seaduses sõnastame andmekoosseisu sellise maksimaalse võimalikuna. Lisaks me veel viime seadusest välja selle, kes otsustab täpsema korra üle, ehk Vabariigi Valitsus kehtestab täpsema korra ja valdkonna eest vastutav minister kehtestab sündmusteenuste loetelu. Kas siin ei teki seda riski, et justkui antakse küll see nõusolek, aga seadus sätestab andmekogu hästi laialt, sealhulgas on seal andmed poliitilise kuuluvuse, usuliste veendumuste ja kõige muu kohta, ja kui keegi soovib nüüd mingit teenust pakkuda, siis justkui on nõusolek kõigeks, aga tegelikult kõiki [andmeid] ei ole vaja ühe või teise konkreetse teenuse osutamiseks? Kas me siin ei lähe nagu liiga laiaks sellega, et andmed muutuvad kättesaadavaks põhjendamatult?

Väga hea ja põhjendatud küsimus. Lihtsustatult öeldes ütleb andmekaitse üldmäärus seda, nii nagu te ise väga õigesti välja tõite, et andmete kasutamise puhul, näiteks riigi poolt, ilma inimese otsese nõusolekuta, peab olema ikkagi see rahva tahe väljendunud. Riigikogu peab alati olema otsustanud, et selliseid andmeid võib selliseks asjaks kasutada. See on see lihtne tõde, mida tõepoolest täita tuleb. Meedia ka hiljuti kajastas minu kirja headele kolleegidele, et me tõesti enam ei kooskõlasta Justiits- ja Digiministeeriumis eelnõusid, kui me näeme, et seda andmekaitse püha graali ei ole õigesti au sees hoitud ehk kui riik andmeid töötleb, aga ei ole seaduse [kujul] mindud küsima Riigikogult seda seisukohta, kas selline andmete töötlemine on ikkagi õige. See puudutab selliseid olukordi, kus riik kasutab inimese andmeid, aga inimene spetsiifiliselt seda nõusolekut iga üksikakti jaoks ei anna, vaid selle nõusoleku annabki Riigikogu rahvaesindajatena. See eelnõu siin puudutab selliseid juhtumeid, kui inimene annab [nõusoleku] üksnes iseenda andmete kasutamiseks ning üksnes konkreetsele ettevõttele ja üksnes konkreetse ettevõttega kokkulepitud eesmärgi täitmiseks. Laiemaks see ei lähe, ettevõte ei saa andmestikust kätte rohkemat kui seda, mille jaoks inimene on oma nõusoleku konkreetselt andnud. Ja eelnõu sätestab ka, kuidas inimene saab oma nõusoleku tagasi võtta, pärast seda ei tohi see ettevõte hiigelsuurte trahvide hirmus nende andmete kasutamist jätkata.

Lauri Laats, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Täna on meil siin päris palju mahukaid seaduseelnõusid, toimuvad esimesed lugemised. Ma vaatasin huvi pärast, et osa seaduseelnõusid, mida me oleme täna käsitlenud, jõustuvad juba järgmisel aastal. Mis aga puudutab käesolevat seaduseelnõu, avaliku teabe seaduse ja keeleseaduse muutmise seaduse eelnõu, siis selle seaduse jõustumise puhul on välja toodud kolm tähtaega: § 1 punkt 10 jõustub 2026. aasta 1. detsembril, § 1 punktid 3 ja 6 jõustuvad 2030. aasta 24. aprillil ja § 2 punkt 2 jõustub 2027. aasta 1. jaanuaril. Mul on küsimus selle kohta, et – praegu on aasta 2025 – mis on siis need võimalikud juriidilised takistused. Kui need muudatused tahetakse ellu viia, miks vähemalt § 1 punktid 3 ja 6 saavad jõustuda alles 2030. aastal?

Teie aeg!

Aitäh! Tõepoolest, kahes küsimuses on see jõustumistähtaeg hilisem. Esimene puudutab riiklikku postkasti ja teine andmenõusolekusüsteemi kohustuslikkuse sätteid. Ülejäänud osa jõustub ikkagi üldises korras ehk nii, kuidas Riigikogu seda eelnõu menetleb, see jõustumise aeg tuleb. 

Miks kahes küsimuses on pikem aeg? See on selle tõttu, et andmenõusolekusüsteemi puhul peavad muudatusi tegema ka erinevad asutused. Ühesõnaga, seadus jõustub, asutused peavad eelarves [selleks raha] leidma ja peavad need muudatused tegema. Selleks hetkeks, mis on lõpliku tähtajana siin välja pakutud, peaksid olema absoluutselt kõik asutused need muudatused teinud. Loomulikult saab seda teha varem ja loomulikult saab ka Riigikogu otsustada varasema kuupäeva kasuks. 

Teine erand, mis [nõuab] kõige pikemat aega, on riiklik postkast. Selle põhjuseks on see, et me läheme üle täiesti uuele riikliku postkasti platvormile. See täiesti uus platvorm muudab põhimõtteliselt isikuandmete töötlemist, ja muudab seda niimoodi, et isikuandmete töötlemist tuleb oluliselt vähem ette. Tuleb luua täiesti uus süsteem ja seejärel vajadus teatud andmete töötlemise järele kaob üldse ära. 

Loomulikult oleks tore, kui ka see saaks kiiremini valmis. Aga praegu me oleme vaadanud realistlikult otsa riigieelarvele, sellele, et digiteenuste arendamiseks raha on nii palju, kui seda parasjagu on. Loomulikult, kui saabub õnn, et raha on oluliselt rohkem, siis saab kiiremini ka sellega edasi liikuda. Aga need on peamiselt riigieelarve kuludega seotud sätted, mis jõustuvad hiljem.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Mul on Tõlkevärava kohta paar küsimust, proovin siis need ühte küsimusse panna. Üks on väga lihtne. See on täiesti eraldiseisev ja erinev asi. Miks oli otsustatud panna need kaks asja ühte ja samasse seaduseelnõusse? 

Nüüd, teine küsimus. Selge see, et ametnikul on nüüd lihtsam. Kui on vaja midagi tõlkida, siis ta teab, et ta läheb konkreetsesse keskkonda, teeb seal mingi päringu või tellimuse ja tal tõlgitakse [tekst] ära. Aga kui juhtub näiteks mingi tehniline viperus või ei ole kohe võimalik leida tõlki, kes saaks mõne teksti ära tõlkida, siis kas nendele ametnikele jääb ka mingi võimalus [saada tõlge] Tõlkeväravast väljaspool, kui neil on vaja kiiresti midagi ära tõlkida?

Jaa, loomulikult, Tõlkevärav on üksnes abivahend, mis võimaldab kulusid alla tuua ja seda protsessi kiirendada. Aga tõlgete õiguslik korrektsus on ju äärmiselt oluline ja loomulikult on võimalus jätkata ka ainult inimtöö peal või nii, kuidas konkreetses olukorras on kõige lihtsam seda teha. Lihtsalt kaasaegne tehnoloogia võimaldab [tõlkida] Eesti Keele Instituudi väljaarendatud kontrollitud süsteemis – kontrollitud selles mõttes, et see vastab turvalisuse nõuetele ja on Eesti kontrolli all, need andmed ei ripu kuskil kolmandates riikides [hiljem] üleval, see on suletud süsteem. See on äärmiselt oluline just turvalisuse jaoks. Aga ka Eesti Keele Instituut saab ühe sisutoimetaja ametikoha sellega seoses juurde.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Kõigepealt tulen ma eelmise küsimuse juurde tagasi. Teabevärava eesmärk on siin eelnõus sõnastatud üldiselt: "… saada teabevaldajalt ülevaade tegevusvaldkonnaga seotud õigustest, kohustustest ja alustatud menetluste seisust ning leida teave ja teenused lihtsalt ja mugavalt ühest kohast." Ja ma tulen ikkagi tagasi ka selle juurde, et selles andmekoosseisus on 19 punkti. Kas ma saan teist õigesti aru, et kui mõni riigiasutus, kohalik omavalitsus või eraettevõte tahab mulle mingit teenust pakkuda ja selleks on andmeid vaja, siis ma nõusolekut andes selle 19 hulgast määran, millised andmed liiguvad ja millise teenuse jaoks? Kas ma sain teist õigesti aru? See on esimene küsimus. 

Teine küsimus on selle Tõlkevärava kohta. Juba nimi viib mõtte sellele, et ta on selline tõlkimise abimees. Aga kui vaadata sealset andmekoosseisu, siis kuidas te rahustate neid inimesi, kes ütlevad, et luuakse järjekordne superandmebaas, mis on justkui kuskil keeleinspektsiooni valduses ja keegi ei pane seda tähele, aga tegelikult on seal inimese andmed – varalised, poliitilise ja usulise kuuluvuse kohta ja nii edasi? Kuidas te inimesi rahustate, et seda kurjasti ei kasutata?

Aitäh! Jällegi kaks väga head ja olulist küsimust. Alustan rahustamisest. Sellepärast me teemegi seda teistmoodi, kui on [tehtud] nende tõlkerakendustega, mida praegu arvutites või telefonides kasutatakse, et see oleks äärmiselt turvaline. On täiesti selge, et asjad kustutatakse kohe ära, kui neid enam tarvis ei lähe. (Rain Epler täpsustab kohalt.) Pärast seda, kui neid enam tarvis ei lähe. Kogu see andmekontroll on reguleeritud, väga normitud, ütleme niimoodi. Need normid, mis kogu seda asja juhivad, tagavadki selle, et neid andmeid ei väärkasutata. Meil on tegelikult ju väga palju selliseid andmekoosseise, mis on ka erasektori käes, näiteks perearstide käes on meie terviseandmed. Andmekogude vastutavate ja volitatud töötlejate heas koostöös on tagatud nende andmete õige ja turvaline kasutamine üksnes ettenähtud eesmärkide raames. 

Nüüd, see teine, või esimene küsimus õigesti öeldes puudutas sündmusteenuseid. Sündmusteenuse mõte on selles, et inimeste elus on mingisuguseid sündmusi, mis koosnevad mitmetest toimingutest. Näiteks kui kellelgi saabub see õnnehetk, et ta abiellub, siis seal on terve rida asju, mida tuleb teha. Tuleb avaldus esitada ja avaldust menetletakse ja võib-olla menetlus katkestatakse või partner võib keelduda. Siis see võib-olla nii õnnelik hetk ei ole, aga mine sa tea. Seal tuleb isikut tõendav dokument esitada, tuleb avaldus esitada ja on veel terve rida asju, mida on vaja sellega seoses [teha]. Sündmusteenuse mõte on selles, et neid asju saab teha niimoodi, et riik pakub mulle need asjad ette, mis mul on vaja teha, ja ma [annan oma] nõusoleku. (Rain Epler küsib kohalt.) See kehtib nende asjade kohta, mida on abiellumisega seonduvalt vaja teha. Tõsi, erakondadesse kuulumine on meil avalik, aga kuna poliitilist kuuluvust on siin mitu korda esile toodud, [siis toon sarnase näite]. Ehk et [abiellumisega seotud toimingute] kaudu ei saa küsida näiteks tulevase abikaasa maksuandmeid või sissetulekut. Seda ei saa küsida. Saab küsida üksnes seda, et riik [koondaks inimese jaoks] kõik teenused, mis on vaja ära teha ühe sündmusega seonduvalt, ja see on vabatahtlik. Inimene ei pea seda kasutama, aga ta võib seda kasutada. (Saalis on veel küsimusi.)

See on juba diskussioon, mida saab saaliväliselt võib-olla pidada. Aga küsimuse on registreerinud Lauri Laats, palun!

Määrus piirab.

Aitäh! Minu arust see diskussioon on väga vajalik. See oli väga sõbralik ja olid täiesti head vastused ja head küsimused. Aga mul aeg jookseb, jah! 

Lugupeetud minister! Kuna Rain juba osaliselt küsis minu küsimuse ära, mis puudutas teabeväravat, siis ma küsin, lähtudes teie vastusest ja nendest tähtaegadest, millised punktid ja seadusepügalad hakkavad mis aja jooksul kehtima. Te mainisite ära, et kogu see protsess on ju eelkõige selle taga, kui palju on riigil raha, et see [kõik] ellu viia. Kas on vastavad mõjuanalüüsid ka tehtud, [et teada,] mis need võimalikud rahalised numbrid on? Kui palju Eesti riigile kogu see üleminek ja käesoleva seaduse jõustumine maksma läheks?

Aitäh! Kõigepealt, eelmisele küsimusele vastuseks, et see on tõesti plaanitud justiits- ja digiministri määrusega täpsemalt sätestada, mis on seadustest tulenevad toimingud, mis on abiellumisega näiteks seotud. Ja kindlasti saab ju ka seda määrust vaidlustada, kui keegi arvab, et seal on midagi ülemäärast, mis näiteks abiellumisega seotud ei ole. Määruse tasemele on see jäetud seetõttu, et eks meil, nagu te oma tööst, head Riigikogu liikmed, näete, sageli erinevaid seadusi muudetakse, aga see võib olla agiilsust või suhteliselt kiiret reageerimist vajav küsimus. 

Mis puudutab neid kulusid, siis kui te lubate, me saadame teile ülevaate kuludest kirjalikult, mis on senised kulud olnud ja mis on tulevikus ettenähtud kulud. Need kulud on ka siin seletuskirjas mitmel pool kajastatud, aga ma nii kiiresti ei jõua terviklikku ülevaadet siit leida. Kui sobib, saadame [vastuse] kirjalikult.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Nüüd tutvustab juhtivkomisjonis toimunud arutelu põhiseaduskomisjoni liige Katrin Kuusemäe. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Minister andis väga põhjaliku ülevaate Vabariigi Valitsuse algatatud avaliku teabe seaduse ja keeleseaduse muutmise seaduse eelnõust ja vastas eelnõu puudutavatele küsimustele. Seega piirdun mina põhiseaduskomisjonis toimunud arutelu lühiülevaatega. 

Komisjon arutas eelnõu eelmise nädala 8. detsembri istungil, kus minister Pakosta andis ülevaate eelnõu sisust. Pikka arutelu sellel teemal ei olnud, aga siiski hea kolleeg Jaak Valge märkis oma sõnavõtus, et tehnoloogia arenguga tuleb küll kaasas käia, kuid see ei tohiks hakata mõjutama meie humanistlikke ja filosoofilisi põhimõtteid. Samuti jäi kolleeg Valgele arusaamatuks, kuidas tõlked odavamaks muutuvad, sest kvaliteetse tehisintellekti abil saab tõlkeid niigi hästi teha. Minister Pakosta kinnitas, et humanistlikud põhimõtted jäävad püsima ja isegi tugevnevad. Nõusolekute koondamine ühte kohta ei ole kohustuslik, kuid see lihtsustab igapäevaelu. Mis puudutab Tõlkeväravat, siis minister selgitas, et seda arendab Eesti Keele Instituut, tuginedes olemasolevatele terminibaasidele ja eesti keele mudelitele, mis omakorda kiirendavad tõlkijate tööd ja ühtlustavad terminoloogiat. 

Seejärel langetas komisjon järgmised menetluslikud otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 6. detsembril, komisjon toetas seda ettepanekut konsensuslikult, samuti teha ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada ja määrata põhiseaduskomisjoni ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liige Katrin Kuusemäe ehk siinviibija. Aitäh!

Aitäh! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Eesti 200 fraktsiooni nimel Toomas Uibo, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Eesti on juba aastaid olnud tuntud kui digiriik. Aga tuletame meelde, et digiriigiks olemise eesmärk ei ole mitte lihtsalt silma paista ja öelda maailmale, et vaat kui ägedad me oleme. Eesmärk tuleneb siiski vajadusest, et meie inimeste ja ettevõtete elu oleks lihtsam.

Ja just sellest see eelnõu räägibki, mitte uutest kastidest kuskil serveriruumis, vaid sellest, et riik oskaks lõpuks käituda nagu hea ja usaldusväärne partner, mitte ei käituks nagu dementne sugulane, kes küsib igal kohtumisel uuesti, kes sa oled ja mis su nimi on.

Eesti 200 on aastaid rääkinud personaalsest riigist – riigist, mis hoiab turvaliselt kodanike andmeid, tunneb inimest tema elukorralduse järgi, mitte täiesti eraldi seisvate registrite ridade järgi. See eelnõu on väga konkreetne samm selles suunas. See eelnõu tegeleb küll keeruliste tehnoloogiliste küsimustega, aga ma proovin kirjeldada pigem seda, mis muutub meie jaoks praktilises mõttes. 

Esiteks, nagu mainitud, Eesti teabevärav ja isikustatud teenused. Me teame ju kõik olukorda, mida ka minister siin mainis, et kui inimene kas abiellub, saab lapse, jääb pensionile või alustab ettevõtlusega, siis algab üks suur orienteerumismäng: üks amet, teine amet, kolmas keskkond, viies keskkond. Tahes-tahtmata tekivad küsimused, kas ma olen midagi unustanud, kas see samm on ikka tehtud, miks keegi mulle seda varem ei öelnud. Need on loodetavasti edaspidi tarbetud mured.

Selle eelnõuga muutub loogika vastupidiseks. Inimene näeb ühest kohast, kus ta oma tegemistega parasjagu on ja mida riik talle veel pakub või mida temalt ootab. Näiteks pensionile jääv inimene ei peaks ise kokku koguma teavet, millal esitada avaldus, millal algab väljamakse ja mis õigused või toetused võivad tal tekkida. Riik ütleb talle ise, et need sammud on sul tehtud, need on veel ees ja siin on sinu järgmine mõistlik liigutus. See ongi personaalne riik – mitte pealetükkiv, vaid abistav.

Teiseks, andmenõusolekusüsteem: kontroll on päriselt iga inimese enda käes. Me räägime aastaid andmetest ja nende vahetamisest eri asutuste vahel. Inimene on seni pidanud uskuma ja lootma, et keegi kusagil kasutab tema andmeid õigesti ja turvaliselt. Nüüd saab kodanik lõpuks ise otsustada.

Võtame lihtsa ja elulise näite. Kui keegi soovib soetada järelmaksuga uut ja efektiivset küttesüsteemi oma majale, siis seadmete müüja vajab infot tema maksekäitumise kohta. Praegu tähendab see päringuid väga erinevates kohtades, väljavõtteid, isegi kirjavahetust pangaga ja paraku ka riski, et keegi saadab andmeid rohkem, kui tegelikult selle tehingu tegemiseks peaks. Uue süsteemi järgi ütleb inimene, et jah, ma annan selleks väga konkreetseks eesmärgiks loa oma andmeid jagada. Kui tehing on tehtud või kui tehing näiteks katkebki, saab ta selle loa ka ühe klikiga tagasi võtta. Kõik on lihtne, kõik on inimesele endale lihtsasti jälgitav. Ja mis kõige olulisem: inimene ei kaota selles protsessis oma õigusi, ta saab lihtsalt mugavama, väärikama ja turvalisema asjaajamise võimaluse. Samas ei ole see sund, see on tema valik. Kel soov vanaviisi asju edasi ajada, saab seda loomulikult ka teha.

Kolmandaks, keskne volituste haldamine. Ja see on eriti oluline just ettevõtjatele, sest iga ettevõtja ju teab, kui tülikas on volituste andmine. Neid tuleb anda raamatupidajale, audiitorile, juristile, ajutisele asendajale ja mine tea kellele veel. Täna tuleb selleks kasutada eri keskkondi, eri dokumente ja sageli võib tekkida ka olukord, kus volitus jääb kehtima pikemaks ajaks, kui tegelikult peaks. Ja see on juba risk.

Ma võtan kolm minutit juurde. 

Kolm minutit lisaks. 

Uue süsteemi abil saab ettevõtja eesti.ee‑s ühest kohast volitusi anda, muuta ja vajadusel kohe eemaldada oma digiallkirjaga ning selgelt [on näha ka nende toimingute] ajalugu. Raamatupidaja saab esitada majandusaasta aruande ja kui koostöö lõpeb, lõpeb ka ligipääs andmetele, ning seda kohe. See tähendab väiksemat halduskoormust ettevõtjale ja vähem riski kõigile. 

Neljandaks, Tõlkevärav: vähem kaost, rohkem kvaliteeti. Tänane reaalsus on see, et tõlkeid tehakse eri kohtades, eri tööriistadega ja sageli ka keskkondades, kus tegelikult ei tohiks isikuandmeid üldse hallata. Tõlkevärav loob kontrollitud ja usaldusväärse keskkonna, kus riik saab ise vastutada oma tekstide kvaliteedi ja turvalisuse eest. Tõlkijad saavad kasutada ühtseid terminibaase ja tõlkemälusid. Riigiasutused ei pea igaüks leiutama oma lahendusi. See tähendab paremaid tõlkeid, vähem dubleerimist ja lõpuks ka reaalset rahalist kokkuhoidu. Digiriik ei ole ainult kiire, digiriik peab olema ka korrektne, ja seda igas keeles. 

Oluline võib olla veel kord rõhutada, et kõik need teenused on vabatahtlikud. Kes tahab jätkata vanaviisi, saab seda ka teha. Aga kellele sobib mugavam, läbipaistvam ja isikustatud lahendus, siis seda riik nüüd ka pakkuma hakkab, loodetavasti. Ja see ongi Eesti 200 vaade paremini toimivast riigist. Riik ei käsi kedagi, riik ei sunni kedagi, riik teenib inimest. 

Head kolleegid, see eelnõu ei ole loomulikult revolutsioon, aga see on jällegi samm edasi personaalsema riigi poole. Vahel ongi kõige olulisem reform see, mida inimene märkab alles siis, kui tal on korraga lihtsam oma asjatoimetusi riigiga ajada. Nii et Eesti 200 fraktsiooni nimel palun seda eelnõu toetada. Aitäh!

Aitäh! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes meid jälgivad! No iseenesest püüdlus efektiivsuse ja mugavuse suunas ei ole ju vale, ega selle suunas, et riigis kasutataks tänapäevast tehnoloogiat, ka ei ole paha mõte. Aga konkreetne eelnõu siiski teatavaid riske sisaldab. 

Eelnõus sätestatakse andmekogu eesmärk sellise hästi üldisena: "… eesmärk on võimaldada isikul saada teabevaldajalt ülevaade tegevusvaldkonnaga seotud õigustest, kohustustest ja alustatud menetluste seisust ning leida teave ja teenused lihtsalt ja mugavalt ühest kohast." Küll aga ei sätesta eelnõu nõusoleku poolt sellisena, milleks ikkagi inimene ja kuidas nõusoleku annab. Ma näen siin riski, et inimene pahaaimamatult annab nõusoleku näiteks eraettevõtjale. Nagu siin kolleeg Uibo tõi näite, et tahad järelmaksuga midagi osta ja siis annad õiguse andmekogust saada sinu mingisuguseid finantsandmeid. Ja inimene ei saagi aru, et sellega kaasa võivad tulla ka andmed näiteks poliitilise, usulise kuuluvuse kohta või terviseandmed ja nii edasi. 

Kui ma küsisin ministrilt, mis seaduses piirab andmete liigkasutust, et andmed ei hakkaks kogu ulatuses [kaasa] liikuma ka mingi sellise teenuse [kasutamisel], mille puhul tegelikult on oluliselt vähem andmeid vaja, siis minister ütles, et seda hakkab sätestama määrus. Ja tõepoolest, seadus ütleb, et kas valitsus oma määrusega või valdkonnaminister oma määrusega kehtestab teenustele ligipääsu ja andmehulkade [tingimused]. Ma ei ole kindel, et see on hea ja piisavalt tugev isikuandmete kaitse. Nii et tekib ikkagi, võib öelda, superandmebaas, kuhu koondatakse väga eripalgelised andmed, nagu ma ütlesin: mingisugused põhiandmed varaliste asjade kohta, aga ka terviseandmed, andmed poliitilise kuuluvuse kohta ja nii edasi, ja nii edasi. Kuidas need liikuma hakkavad, seda seadus tegelikult väga täpselt ei reguleeri.

Teine asi, mis siin nüüd tehakse, on see tõlkeandmekogu. Jällegi, ühtpidi on see ju arusaadav. Riigi süsteemis saaks tõlkida dokumente, mis sisaldavad isikuandmeid, aga muu hulgas sinna andmekogusse need andmed ka salvestatakse. Ma ütleksin, et see andmehulk on jälle selline, et väärib superandmebaasi nime: taas kord isiku üldandmetest, seostest teiste isikutega ja isikuga seotud dokumentide andmetest kuni terviseandmeteni ning poliitilise kuuluvuse ja maksu- ja panga- ja ärisaladust sisaldavate andmeteni. Nagu minister ütles, neid hoitakse seal maksimaalselt nii kaua, kui on vajalik. Aga see vajadus on siin sätestatud nii, et osa asju hoitakse seitse aastat ja mõnesid andmeid kolm aastat. 

Tegelikult tekib meil Eesti Keele Instituudi ja teiste kasutajaasutuste, kes on selle andmekogu töötlejad, käsutusse üks järjekordne superandmebaas. Kui ma ministrilt küsisin, kuidas ta rahustaks inimesi, et neid andmeid ei hakata kuritarvitama, siis ta ütles, et ta rahustaks niimoodi, et sellepärast me teemegi seda turvalises riiklikus süsteemis. Noh, aga ta jättis rahustamata need inimesed, kes saavad aru, et põhiline turvarisk nendes tehnoloogilistes süsteemides on inimene ja inimesi ehk ametnikke selles turvalises riiklikus süsteemis on tuhandeid ja tuhandeid. Kuidas me tagame, et justkui sellise süütu nimega tõlkeandmekogus, mis on Eesti Keele Instituudi [hallata], ei hakka keegi kuritahtlikult töötlema või kasutama väga laialdasi isikuandmeid? 

Meil siin üks superandmebaasi seadus oli, selle üle me vaidlesime siin Riigikogus, aga nüüd selle kattevarju all, et me teeme kõik efektiivsemaks, minu arust isikuandmete kaitse nõrgeneb ja seeläbi võimalused nende andmete kuritarvituseks kasvavad. Nii et ma kutsun kolleege üles tõesti süvenema sellesse, mis siin kirjas on, ja mõtlema, kas tegemist on hea seadusega, kas õigem oleks see tagasi lükata või muudatusettepanekutega teha seadust nii palju paremaks, et tõesti seaduse tasemel oleks see andmete kaitse [reguleeritud], mitte see ei jääks kusagile õhku või ministri lubaduse tasemele, et kõik ametnikud on tublid, korralikud ja ausad inimesed. Aitäh!

Aitäh! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Nagu ma ütlesin juba siis, kui esitasin ministrile paar küsimust, et ühest küljest see initsiatiiv on positiivne, see kindlasti teeb paljude inimeste elu mugavaks, teisest küljest tekitab see teatud küsimusi ja kahjuks ka riske. Esiteks jäi silma see, et kaks andmebaasi – kui neid võib niimoodi nimetada – on mõlemad pandud ühe ja sama seaduseelnõu sisse. Ausalt öeldes on see natuke ebaloogiline. Ma ei saanudki aru, miks ei ole kahte eraldi seaduseelnõu siia meie ette toodud. Sest tegelikult väga palju ühist nendel ei ole, vähemalt mina ei märganud, et mingisugune kindel seos oleks olemas.

Teiseks, tegu on suure andmebaasiga ja me kõik teame, et mugavuse kõrval on see päris riskantne kahest aspektist. Üks on see, et mingisuguse tehnilise probleemi korral hakkavad paljud valdkonnad selle pärast kannatama. Kui andmebaasid on erinevad ehk need valdkonnad on lahus, siis põhimõtteliselt, kui üks baas näiteks on maas, siis teised töötavad ja see probleem ei ole nii suur. Kui see suur andmebaas on maas, siis on neid probleeme kindlasti rohkem. Loodame, et selle peale on mõeldud ja vastavad meetmed [töötatakse ka välja, et teataks,] mida siis teha, kui selline asi juhtuma peaks. Teine risk on see, et loomulikult, mida suurem andmebaas, mida rohkem on seal igasuguseid andmeid, seda suurem on ka igasuguste petturite-häkkerite kiusatus sinna sisse murda. Jällegi jääb üle vaid loota, et selle peale on ka hoolikalt mõeldud ja vastavad meetmed võetakse, et inimesed ei peaks oma andmete ega volituste pärast muretsema, mida nad selle andmebaasi vahendusel annavad.

Kui me räägime sellest tõlketeenusest või Tõlkeväravast, mis on selle ametlik nimi, siis ühest küljest on see igati tervitatav, et on olemas selline konkreetne [andmebaas,] kuhu saab saata oma tõlkepäringu ja sealt saada professionaalse tõlketeenuse. Aga [teisest küljest] tahaks loota – ja ministri vastusest ma sain aru, et see niimoodi on –, et kui selle baasiga on midagi valesti või sa ei saa sealt kiiret vastust ja sul on näiteks asjaga kiire, siis võib ametnik tegutseda ka vanaviisi ehk pöörduda mõne tõlkebüroo poole, et saada kiiremas korras oma tellimus täidetud. 

Nii et küsimusi on. Me esimesel lugemisel ei ole sellele kindlasti vastu. Ootame ikkagi valitsuselt rohkem selgust, rohkem informatsiooni selle kohta, kuidas kõik need riskid on maandatud ja mis on see kasutegur, mida selle eelnõuga tahetakse saavutada. Ja siis vaatame juba teisel ja kolmandal lugemisel, kuidas need küsimused ka vastused saavad. Aitäh!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra juhataja! Austatud kolleegid! Ma sellest sisust ei hakka siin nii palju rääkima, sellest on kolleegid väga palju siin rääkinud. Küll aga tekitas mõtteid see, et luuakse uus andmebaas ja selle rahastamiseks, millest siin täna ei ole räägitud, on planeeritud 20,7 miljonit eurot arenduskulusid. Jah, lõviosa sellest tuleb ERF‑i vahenditest – 19,2 miljonit – ja riigieelarvest 1,5 miljonit. Aga kõiki selliseid andmebaase, mida luuakse, olenemata sellest, et suur osa [rahast] tuleb Euroopa Liidust, on vaja hiljem ilmselgelt ka täiendada ja arendada, neid tuleb hallata. Siit eelnõust ei loe aga välja, kui palju need halduskulud maksma lähevad. 

Kõik need põhjendused teha nii öelda Eesti Google Translate ehk Tõlkevärav [seisnevad] selles, et tundlikud andmed ei lekiks. Ma ei saa aru. Kui sa midagi tõlgid, siis tundlikke andmeid nagu nime või kuupäeva ei ole vaja tõlkida. Need võid sa ju sealt tõlkest välja jätta ja need hiljem lisada. See ei tundu väga põhjendatud. 

Ega mina pikka kõnet ei pea, mind teevad murelikuks ikkagi need arenduskulud ühelt poolt ja teiselt poolt ka ülalpidamis- või siis edaspidised kulud. Ja ma loodan, et me saame sellele vastuse. Ehk võib-olla siin proua minister veel vastulauseski valgustab meid, kui suured igal aastal selle andmebaasi ülalpidamiskulud oleksid. Aitäh!

Aitäh! Kas minister soovib sõna? (Saalist täpsustatakse.) Jaa, läbirääkimistel on võimalus osaleda ka ministril. Palun, Liisa-Ly Pakosta!

Aitäh! Mul on hea meel, et Riigikogu liikmetele läheb andmekaitse korda. See on tõesti äärmiselt oluline, eriti tehisaru ajastul. Aga saan nüüd kinnitada seda kõige peamist asja, et tegemist ei ole mingi superandmebaasi loomisega. Meil on endiselt hajus süsteem. Hajus süsteem jääb, inimene saab lihtsamalt enda jaoks hajusast süsteemist neid andmeid kokku tõmmata. 

Täna läks ka kooskõlastusringile andmejälgija kohustuslikuks muutmine. See tähendab seda, et me loome kõikidele Eesti inimestele võimaluse kõikide oma andmete puhul, mida riigi- või kohaliku omavalitsuse asutus on vaadanud, näha, et neid on vaadatud. [Seda on võimalik vaadata sama lihtsasti,] nagu te olete harjunud vaatama oma retsepte või [tervise]andmeid. 

Te saate siis alati teada, et keegi on teie andmeid vaadanud, kes on vaadanud ja mis ajahetkel on vaadanud. Te mitte kunagi ei saa seda teada, kui keegi on vaadanud teie paberandmeid, või kui te olete kuskile paberi kujul volituse viinud, siis te ei tea, kes seda täpselt vaadanud on või kes on paberile tehtud tõlget vaadanud. Seal on äärmiselt oluline vahe. 

Teine äärmiselt oluline vahe, millest tuleb aru saada, on see, et kaasaegne küberturvalisus tegeleb just nimelt inimese tekitatud võimalike vigade kinnipüüdmisega. See küberturvalisust tõstev eelnõu, millele Riigikogu on heakskiidu andnud, suunab veelgi rohkem tähelepanu sellele, et juhul kui inimene teeb vea, siis süsteem püüab selle vea kinni. Ehk siis turvalisuse tase on teistsugune, kui siin kõnedes välja toodi. 

Oluline on üle rõhutada veel seda, et muidugi on võimalik niimoodi tõlkida, et sa osa tööd teed käsitsi ja osa tööd teed masinaga, aga kui masin võimaldab turvaliselt tõlkida ilma käsitsitööta, siis see on ikkagi oluliselt efektiivsem. 

Loomulikult, kui on mingisuguseid küsimusi, siis nendele me vastame. Kiiruga saan praegu öelda seda, et andmenõusolekusüsteemi haldamine maksab aastas umbes 50 000 eurot, volituste süsteem maksab aastas – see sõltub sellest, kui palju seda kasutama hakatakse – 590 000 eurot kuni 1,56 miljonit eurot. Tõlkevärava kulusid ma juba enne nimetasin. Aga aitäh! Kindlasti oleme valmis seda eelnõu täiendama, kui selleks on head argumendid või soovid. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 759 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 2026. aasta 5. jaanuar kell 16. 

Liigume tänase viimase päevakorrapunkti juurde. Neljas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ja Andorra Vürstiriigi vahelise tulu- ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu 765 esimene lugemine. Ettekandjaks palun rahandusminister Jürgen Ligi.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Tutvustan teile seda pika nimega lepingut, mille valitsus on teile ratifitseerimiseks esitanud. Topeltmaksustamise vältimise lepingute eesmärk on soodustada riikidevahelisi investeeringuid, hoida ära diskrimineeriv maksustamine ning tõkestada maksudest kõrvalehoidmist. Kõik Eesti maksulepingud põhinevad OECD tüüplepingul. 

Eesti ja Andorra vaheline leping allkirjastati 23. septembril 2025. aastal. Kokku oli Eestil 1. detsembri seisuga 63 kehtivat maksulepingut. Topeltmaksustamise vältimiseks jagatakse lepinguga maksustamisõigusi lepingupoolte vahel. Leping ei anna riikidele täiendavaid võimalusi maksustamiseks, kuid piirab juba olemasolevaid riigisisese õigusega kehtestatud maksustamisõigusi. Maksuleping kohaldub isikule, kes on Eesti või Andorra resident. 

Eesti ja Andorra vahelise maksulepingu olulisemad punktid on [järgmised]. Tuluallikariik võib teise riigi residendile makstavaid dividende maksustada ainult piiratud ulatuses. Kui dividendi saab füüsiline isik, tohib tuluallikariik kinni pidada tulumaksu kuni 7% dividendi brutosummast. Muudel juhtudel, näiteks kui dividendi makstakse äriühingule, siis sellelt tulult tulumaksu kinni ei peeta ehk dividend on maksuvaba. Intresside puhul ei tohi teise riigi residendist füüsilisele isikule makstavatelt intressidelt kinnipeetava maksu määr ületada 7% intressi brutosummast. Muudel juhtudel tuluallikariik teise riigi residendile makstavalt intressilt tulumaksu kinni pidada ei või. Litsentsitasude puhul on tuluallikariigil õigus maksu kinni pidada kuni 5% ulatuses litsentsitasu brutosummast. Topeltmaksustamise vältimiseks kasutab Eesti kõikides lepingutes sõltuvalt tulu liigist vabastus- või tasaarvestusmeetodit. Eesti ja Andorra vaheline leping sätestab maksuhaldurite põhjaliku teabevahetuse kohustuse, mis ei ole piiratud ainult lepingupoolte residentide saadud tuludega ega ka lepingus nimetatud maksudega. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Teile on küsimus. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Mul on selline küsimus. Andorraga on Eestil diplomaatilised suhted aastast 1996 ehk põhimõtteliselt juba 30 aastat ja majanduslikud suhted, ma arvan, on enam-vähem samast perioodist saati. Miks selle lepingu koostamine ja allkirjastamine nii palju aega võttis?

Aitäh! Eks see soov peab olema kahepoolne ja prioriteedid on olulised. Tõesti, need ei ole väga lihtsad eesmärgid. 63 riigiga on [leping] tehtud. Andorraga meil pole olnud sellist prioriteetsust, Andorraga kaubavahetuse maht näiteks on eurodes ainult kuuekohaline. Aga siin see nüüd on. Meil on veel neid riike, kellega meil on väga vähe kontakte, ja sellepärast on nad järjekorras tagapool.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Teine küsimus on umbes selline: kas on veel Euroopas riike, kellega meil veel selliseid lepinguid sõlmitud ei ole?

Vot ma ei julge päris niimoodi [peast öelda], aga üldiselt ma usun, et kui, siis võib-olla paar kõige pisemat riiki on veel. Aga jah, neid andmeid mul praegu võtta ei ole.

Priit Sibul, palun! 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Kas on mõni nišš või ala, kus see kauba- või teenuste vahetus on suurem? Kas saab tuua välja mõne konkreetse ettevõtlusvaldkonna või ala või niši, kus toimub Eesti ja Andorra vahel [tihedam] suhtlus, või tegelikult ei ole mingit kindlat ettevõtlusala, mida välja tuua?

Jah, väga raske on küll midagi [konkreetset] välja tuua. Andorra on väga keskendunud turismile, eks eestlased seal käivad. Kaubandust on minimaalselt, näiteks eelmisel aastal oli meie import 91 600 eurot ja umbes sama suur oli ka eksport. See jätab mulje küll, et … Jah, suured sõnad on siin statistikas. Viimasel ajal on eksporti vedanud sõiduautode [müük], mis moodustab sellest üle poole. Ma järeldan, et on üks või kaks autot eksporditud. Nii et mingit väga suurt dominanti, millele rajada majanduspoliitika, praegu kahjuks ei ole, aga kindlasti selle lepingu järgi tuleb. Nii et aitäh teile! Ma loodan, et te moodustate vastava toetusgrupi, nii aitate kaasa sellele.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Edasi läheme juhtivkomisjonis toimunud arutelu kokkuvõttega. Ettekandjaks palun rahanduskomisjoni liikme Diana Ingeraineni.

Hea eesistuja! Head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas äsja tutvustatud lepingut 9. detsembril ja meile oli abiks ka [Rahandusministeeriumi maksu- ja tollipoliitika osakonna peaspetsialist] Tiina Hansson. Me arutasime enam-vähem samu küsimusi, et kui suur see kaubavahetusmaht on. Nagu minister siin mainis, see on suhteliselt väike. Rahanduskomisjon tegi kolm konsensuslikku otsust: võtta eelnõu päevakorda täna, 16. detsembril, lõpetada esimene lugemine ja juhtivkomisjoni esindajaks määrata mind. Aitäh!

Aitäh! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 765 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 2026. aasta 5. jaanuar kell 16. Oleme edukalt läbinud kõik tänased päevakorrapunktid ja istung on lõppenud.