Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Auväärt peaminister! Auväärt külalised! Alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 12. töönädalat. Head kolleegid, mul on esmalt suur rõõm tervitada istungisaali rõdul viibivat Leedu Vabariigi parlamendi esimeest, tema ekstsellentsi härra Juozas Olekast. Tere tulemast Eesti parlamenti! Welcome to the Estonian parliament! (Aplaus.)

Aga nüüd, head kolleegid, kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 73 Riigikogu liiget, puudub 28. 

Head kolleegid, annan teile teada, et jõuame päevakorra täiendamise ja kinnitamise juurde. Nimelt, teatavaks tehtud päevakorras on toimunud muudatus. Riigikogu esimees on Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 56 lõike 1 punkti 3 alusel täiendanud selle töönädala kolmapäevase istungi päevakorda Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud töölepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (602 UA) uuesti arutamise punktiga. See toimub kuuenda päevakorrapunktina, see tähendab pärast eelnõu 748 kolmandat lugemist. 

Aga nüüd, päevakorra kohta on ilmselt veel ettepanekuid. Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma teen siis elu kergemaks. Teen ettepaneku kolmapäevasest päevakorrast 16. punkt välja võtta, see on eelnõu 747.

Jah, aga nüüd ma teen selle asja natukene keerulisemaks, kuna [selle eelnõu esitajate seas] on terve rida Riigikogu liikmeid. Kas üle poole nendest on nõustunud teie tehtud ettepanekuga? Palun mikrofon tagasi!

Tähendab, sellega on jah niimoodi, et see ei ole mitte fraktsiooni, vaid saadikute algatatud [eelnõu]. Kui nüüd keegi ei protesti, siis ma saan fraktsiooni poolt ikka teha ettepaneku see päevakorrast välja võtta. See on minu arusaamine.

Hea kolleeg, minu arusaam on tegelikult teine. Kuna see ei ole fraktsiooni esitatud eelnõu, vaid see on rea Riigikogu liikmete oma, siis kollane raamat ütleb, et vähemalt üle poole neist peaksid selle ettepanekuga olema nõus. (Saalist öeldakse midagi.) Jah, lähtume sellest eeldusest. Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Eesti Keskerakonna fraktsiooni poolt teen ettepaneku tänasest päevakorrast välja võtta punkt nr 6, arupärimine nr 849.

Hea kolleeg, ma küsin, kas terve rida Riigikogu liikmeid on selle ettepanekuga [nõus]. Kas vähemalt pooled või täpsemini üle poolte neist on selle ettepanekuga päri? Palun mikrofon Lauri Laatsile tagasi!

Aitäh! Ma vaatangi, et vähemalt pooled meie saadikutest on kohal ja nende nõusolek on olemas.

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Ma palun päevakorrast välja võtta kolmapäevane päevakorrapunkt nr 17, eelnõu 730. Just päevakorrast välja võtta, mitte tagasi võtta.

Aitäh! See õigus teil on. Martin Helme, palun!

Ma igaks juhuks täpsustan ka üle, et ma tegin fraktsiooni [nimel] ettepaneku päevakorda muuta, mitte eelnõu tagasi võtta. Minu arusaamist mööda piisab sellest, kui fraktsioon teeb ettepaneku, ja kui keegi ei protesti, siis mul ei ole vaja mingit paberit tuua.

Mina olen jätkuvalt teisel seisukohal, päevakorrast väljavõtmiseks on vajalik [rohkemate nõusolek]. Aga ma usun teie sõnu ja eeldan, et vähemalt pooled Riigikogu liikmetest, kes on selle eelnõu algatajad, on päri sellega, et see selle töönädala päevakorrast välja võtta. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Kuna kolleegid täpsustasid, siis ma igaks juhuks täpsustan ka, et meie soov on samuti [arupärimine] vaid välja võtta.

Aitäh! Head kolleegid, rohkem ettepanekuid päevakorra kohta ei ole. Siis palun saalikutsung päevakorra hääletamiseks. 

Head kolleegid, võrreldes teile teatavaks tehtud päevakorraga on hääletamisele minevas päevakorras tehtud järgmised muudatused. Esiteks, Riigikogu esimees on täiendanud Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 56 lõike 1 punkti 3 alusel selle töönädala kolmapäevase istungi päevakorda Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud töölepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (602 UA) uuesti arutamise punktiga ja see toimub kuuenda päevakorrapunktina, see tähendab pärast eelnõu 748 kolmandat lugemist. Lisaks sellele on Riigikogu liikmed ja fraktsioon teinud ettepaneku jätta selle töönädala päevakorrast välja esmaspäeval päevakorrapunkt nr 6, milleks on arupärimine nr 849, ja samuti on tehtud ettepanek jätta kolmapäevasest päevakorrast välja punktid nr 16 ja 17. Koos nende muudatustega panen hääletusele Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 12. töönädala päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt hääletas 79 Riigikogu liiget, vastu oli 0 ja erapooletuid 1. Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 12. töönädala päevakord on kinnitatud. 

Nüüd, head kolleegid, on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Anti Allas, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Annan kaheksa Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikme poolt sisse arupärimise regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele. Arupärimise sisu puudutab plaani kaotada maakonnaliinidel pensionäride ja õpilaste tasuta sõiduõigus.

Ja pisut lähemalt sellest arupärimisest. Saime kõik 10. detsembril ERR-ist teada, et Regionaal- ja Põllumajandusministeerium kaalub pensionäride ja õpilaste tasuta sõiduõiguse kaotamist maakonnaliinidel. Selles nähakse võimalust panna piir ühistranspordisüsteemi ülalhoidmise kulude kasvule. Sotsiaaldemokraatidele teeb muret, et Reformierakonna ja Eesti 200 valitsuskoalitsioon [arvab] juba pikemat aega, et ühistranspordi valdkonna kulud ei peaks kasvama, ja seda erinevalt paljudest teistest eluvaldkondadest, kus riigi rahastuse puhul arvestatakse reaalselt elukalliduse tõusuga. Kahetsusväärselt soovitakse praegu ühistranspordis muudatusi ellu viia ühiskonna kõige nõrgemate, laste ja pensionäride arvelt. Ühtlasi jääb selgusetuks, kas see plaan võib tähendada riigi seniste kohustuste ja kulude hiilivat veeretamist omavalitsuste õlule.

Sellega seoses on meil kuus küsimust. Kui palju on viimastel aastatel kasvanud maakonnaliiniveo keskmine maksumus ja kui palju on samal ajal kasvanud elukallidus? Milliste sõitjate gruppide omaosalust soovitakse veel tõsta ja millises määras? Kui palju soovitakse pensionäride ja õpilaste tasuta sõidu[õiguse] kaotamisega maakonnaliinidel valitsuse vahendeid kokku hoida? Ja mõned küsimused on veel, aga nendest saame täpsemalt teada, kui tullakse arupärimisele vastama. Aitäh!

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! See arupärimine on suunatud sotsiaalminister proua Karmen Jollerile ja on seotud Eesti tervishoiuteenuste kättesaadavuse küsimusega, mis on muutunud üha teravamaks ja süsteemseks. Eriti muret tekitav on olukord esmatasandi arstiabis, mis moodustab kogu tervishoiusüsteemi aluse ning on patsiendi esmane kontakt meditsiinisüsteemiga.

Arupärimise on allkirjastanud ja esitavad seitse [Keskerakonna] fraktsiooni liiget ning see on seotud nii perearsti keskmise vanusega kui ka sellega, kui palju perearste tööle asub. Kas Sotsiaalministeerium tunnistab tööjõupuudust oma valdkonnas ja teisi sisulisi küsimusi? Ehk esitab proua sotsiaalminister [vastused] veenvalt siin nii meile, parlamendi liikmetele, kui ka Eesti rahvale. Aitäh!

Härra Reinsalu, teie kõneaeg veel tuleb, natukene olete ajast ette jõudnud. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Head Eesti inimesed! Meil on arupärimine sotsiaalminister Karmen Jollerile, puudutab see Eesti pensionisüsteemi ja selle tulevikku. Viimasel ajal oleme kuulnud palju muret tekitavaid uudiseid, mis on seotud Eesti pensionisüsteemiga. Näiteks saime novembris teada, et Sotsiaalministeerium saatis arvamuse avaldamiseks kooskõlastusringile eelnõu, mille kohaselt saavad 2027. aastal vanaduspensionile minna 65 aasta ja ühe kuu vanused inimesed ning aastal 2028 juba 65 aasta ja kolme kuu vanused. Praegu on vanaduspensioniiga teatavasti 65 aastat. Värskeim uudis, mis tuli minu mäletamist mööda täna, on aga selline, et Sotsiaalministeeriumi prognoos on, et sajandivahetuse paiku sündinud noored peaksid arvestama sellega, et nende pensioniiga saabub alles siis, kui nad on 71 aastat vanad. 

Lisaks on erinevad eksperdid korduvalt väljendanud seisukohta, et ilma otsustavate sammudeta tervishoiusüsteemi rahastamise olukorra muutmiseks võib see valdkond sattuda sügavasse kriisi. Sellisel juhul võib nende prognooside kohaselt pensionide maksmine kehtiva süsteemi alusel üldse lõppeda, kuna riigil lihtsalt ei jätku selleks vahendeid, eriti arvestades ülikehva demograafilist olukorda ja asjaolu, et Eesti rahvastik muutub keskmiselt jätkuvalt vanemaks. See tähendab, et pensionäride arv kasvab pidevalt, erinevalt töötavate maksumaksjate arvust. Niisuguses olukorras on täiesti reaalne oht, et inimeste usaldus Eesti pensionisüsteemi vastu võib hakata murenema.

Küsime ministrilt, millist väljapääsu näeb ministeerium Eesti pensionisüsteemis kujunevast olukorrast. Kas lähiaastatel on plaanis rakendada konkreetseid meetmeid peale pensioniea tõstmise, et tagada pensionisüsteemi jätkusuutlikkus? Mis teha ekspertide arvamustega, kas nad eksivad või mitte? Ja millisena näeb minister Eesti pensionisüsteemi pikaajalist perspektiivi? Kas see suudab ka 20–30 aasta pärast tagada meie eakatele inimestele väärika toimetuleku? Aitäh!

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Täna soovin Keskerakonna fraktsiooni liikmete poolt üle anda arupärimise, mis puudutab [tele]kommunikatsiooniteenuste olulist hinnatõusu. Arupärimise soovin esitada peaminister Kristen Michalile. 

Samal ajal, kui me siinsamas esineme, anname erinevaid arupärimisi ja seaduseelnõusid üle, viib peaminister ennast kurssi sellega, mis toimub parasjagu meedias, on see siis Delfi, ERR, Õhtuleht või Postimehe portaal. Nii nagu väga paljud telekommunikatsiooniettevõtted on öelnud, on see siis Telia, Elisa või Tele2, juba järgmisel aastal on nad sunnitud tõstma hindu. See tähendab, et kui peaminister kasutab andmesidet ja järgmisel aastal on see teenus juba kallim, siis tema eest maksab selle kalliduse kinni maksumaksja. Aga mis puudutab ülejäänud Eesti inimesi, ka ettevõtjaid, siis see hinnatõus mõjutab otseselt neid, nende eest maksumaksja hinnatõusu kinni ei maksa.

Ja me soovime teada seda. Kui me rääkisime sellest, et eri maksutõusude tõttu tuleb erinevate sisendhindade tõus, siis seda ei usutud. Toodi välja erinevaid numbreid, näiteks, et hinnatõus on umbes 1,6% – mäletame ju kõik – ja nii edasi. Aga me teame, et tegelikult on hinnatõus tunduvalt suurem. Telekommunikatsiooniettevõtted on selgelt öelnud, et järgmisel aastal plaanitava hinnatõusu taga on kõikide sisendhindade tõus, mis on loomulikult tagajärg sellele poliitikale, mida viljeleb Reformierakond.

Peaministrilt me soovimegi teada, meil on seitse konkreetset küsimust – ja loodetavasti juba järgmise aasta esimesel poolel jaanuarikuus saame seda teemat arutada …

Aitäh, hea kolleeg! Aitäh! 

… miks on Eestis järgmisel aastal andmesideteenused kallimad.

Aitäh! Urmas Reinsalu, palun!

Lugupeetav parlament! Täna on 15. detsember ja see on kogu Eesti rahvale automaksu teise osa tasumise kuupäev. Automaks koos registreerimistasuga on valitsuse käpardliku majanduspoliitika sümbol.

Millised on numbrid? Numbrid on sellised, et nii kasutatud kui uute autode müük on kukkunud 50% ja sellega korrespondeerivalt on kukkunud ka prognoositud tulud, mida arvati registreerimismaksust laekuvat. Käpardlik ja läbikukkunud on olnud ka valitsuse katse seda õnnetust remontida. Nimelt nähakse ette, et ka need inimesed, kellele makstakse automaksu hüvitist, peavad siiski täies mahus automaksu maksma, ka nüüd, 15. detsembriks ehk tänaseks. Ja siis on neil lootust seda Maksu- ja Tolliametilt maksude ettemaksukontolt tagasi taotleda. 

Isamaa sõnum on jõulude eel üle Eesti selge ja ühemõtteline: valitsus, koalitsioon, tühistage see läbikukkunud mootorsõidukimaks ja registreerimistasu täies mahus. Kui te ei tee seda selle valitsuse [ametiaja] alles jäänud kuude jooksul, tuleb siiski hetk, kui Eesti ühiskonna ootused realiseeritakse, ja see maks tühistatakse pärast 2027. aasta Riigikogu korralisi valimisi, kuid siis juba tagasiulatuvalt, nõnda, et maksu tühistamine hakkab kehtima 1. jaanuarist 2027. aastal. Sellega seoses annan üle Isamaa eelnõu esimesel võimalusel automaksu täieliku tühistamise kohta. Aitäh!

Aitäh! Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnisson, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna neli seaduseelnõu. Esimeseks, atmosfääriõhu kaitse seaduse ja karistusregistri seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust energeetika- ja keskkonnaminister. Teiseks, tarbijakaitseseaduse ja lõhkematerjali seaduse muutmise seaduse eelnõu. Nimetatud seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust majandus- ja tööstusminister. Kolmandaks, tervishoiuteenuste korraldamise seaduse täiendamise seaduse (ohjeldusmeetmete rakendamine) eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust sotsiaalminister. Neljandaks, postiseaduse, konkurentsiseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnimetatud seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust regionaal- ja põllumajandusminister. Kõik neli seaduseelnõu on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Aitäh teile! Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu viis seaduseelnõu ja neli arupärimist. Saame minna tänase päevakorra juurde.

Päevakorra esimene punkt: Riigikogu liikmete Urmas Reinsalu, Mart Maastiku, Helir-Valdor Seedri, Aivar Koka, Riina Solmani ja Tõnis Lukase poolt peaminister Kristen Michalile esitatud arupärimine majanduskasvu kohta, nr 831. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli arupärijate nimel Riigikogu liikme, hea kolleegi Urmas Reinsalu.

Lugupeetav härra peaminister! Parlamendi liikmed! Selle istungjärgu viimasel päeval, ma arvan, on majanduse põhiküsimust asjakohane puudutada, ka järgmise aasta vaates. Ma esitan peaministrile kolm küsimust, mis puudutavad meie majanduse väljavaateid, oodates valitsuse vastust. 

Valitsuse prognoosi järgi pidi majanduskasv olema sellel aastal 3,3%, kuid kolmanda kvartali andmed ütlevad meile Statistikaameti hinnangul, et kolmanda kvartali majanduskasv on olnud 0,9% ja sellest poole moodustavad maksutõusud ehk tootmise sisendhindade kallinemine. Mida valitsus on siis teinud valesti, et see majanduskasvu ootus ei ole realiseerunud?

Teiseks. Eesti on jätkuvalt Euroopa hinnatõusu vedur, sealhulgas toiduainete hinna tõusu puhul. Eurotsooni valguses on meie küsimus valitsusele, millised on valitsuse sammud hinnatõusu ja inflatsiooni leevendamiseks. Ostujõud on sellel aastal langenud nii eakate [ehk pensionäride] kui ka palka saavate inimeste seas, eriti väiksema suhtelise sissetulekuga inimestel. Kuid me näeme, et valitsus vastupidiselt [ootustele] survestab oma regulatiivsete sammudega hinnatõusu. Käibemaksu tõus oli 1. juulil 2025. aastal ning eelmisel nädalal suruti valitsusliidu häältega läbi jäätmereform, mis toiduliidu hinnangul tõstab täieliku jõustumise järel toiduainete hindu kuni 5%. 

Kolmandaks, oluline küsimus. Tõmblev ja destabiliseeriv maksupoliitika on viinud dividendipaanikani ja välisinvestorite lahkumiseni. Me küsime, milline on peaministri hinnangul põhjus, et [meil] on Maailmapanga andmete järgi ainsa Läänemere-äärse Euroopa Liidu riigina 2024. aastal välisinvesteeringute sissevoo netopositsioon negatiivne ning seda ajalooliselt rekordilise 3,5 miljardi ulatuses.

Kõike seda, käpardlikku rahanduspoliitilist ja majanduspoliitilist vaadet, iseloomustab tegelikult läbikukkumiste, fiaskode rida automaksu ümber. Meil on kasutatud ja uute autode müük kukkunud 50% ja loomulikult ei ole realiseerinud ka valitsuse loodetud maksutulu. Ja nii nenditaksegi, et Lätis on [autoomanike seas] esikohal uued sisepõlemismootoritega autod, Leedus on esikohal hübriidautod, aga Eestis lükatakse selle käkerdise tulemusena autoostu edasi. Inimesed on maksudega mängimisega asetatud ebastabiilsuse olukorda, ettemääramatuse olukorda. Ja läbi on kukkunud ka kõik need armetud katsed seda juba sisuliselt ebakvaliteetseks osutunud süsteemi kuidagi ümber korraldada.

Ärge mängige maksudega, härra peaminister! Võtke jõud kokku! Tehke kasvõi üks samm oma poliitika korrigeerimiseks moel, mis vastab ühiskonna ootustele ja parandab meie majanduse väljavaateid. Aga jõulud on andmise aeg, ka sisemise leppimise aeg. Isamaa fraktsioon leidis, et olgugi et jõuluvana siia saali ei tule sellel aastal – ei ole põhjust –, on tegelikkuses ikkagi asjakohane anda kinke neile, kes seda vajavad, et see oleks ka julgustuseks, optimismi äratajaks. Ja seetõttu otsustasime kinkida härra peaministrile ühe mänguauto. Mängige selle autoga ja lõpetage mängimine Eesti autoomanikega, kogu Eesti rahvaga! Jätke Eesti inimesed rahule! Võtke mänguautod ja mängige Stenbocki majas seal istungisaali laua taga mudelautodega. See on ühiskonnale ohutum. Kui te ei oska teha head ja leevendada probleeme, siis ärge tehke vähemalt rumalusi. Rahulikku jõuluaega kõigile ja ilusat jõuluaega ka Stenbocki majja!

Aitäh! Hea kolleeg, me oleme tegelikult kokku leppinud selles, et me ei too siia mänguasju. Kui teile mänguasjad väga imponeerivad, siis te võite Isamaa fraktsioonis nendega mängida. Urmas Reinsalu, see ei ole korrektne ega kohane. Me oleme leppinud kokku, me ei too siia palle ega mänguasju. Võtke see oma fraktsioonile ja sõitke selle autoga. (Urmas Reinsalu räägib saalist.) Te võite jõulukingitusi teha väljaspool Riigikogu istungi tööd. Väljaspool Riigikogu istungi tööd võite teha kingitusi palju tahes. Aga see ei ole viisakas komme siin niimoodi käituda. (Pahane vahelehüüe.) Jaa, aga istungisaal ei ole kingituste jagamiseks. Kui meie Riigikogu liikmetena hakkame jagama kingitusi (Vahelehüüe.) siin kõikidele … See ei käi selle asja juurde. (Saalis räägitakse.) Aga ma loodan, et Isamaa fraktsioon naudib seda, see kingitus tuleb teile fraktsiooni tagasi. Saate sõita, saate seal omavahel päevakaupa jagada, kes millal sellega siis mängida saab. Nii et nautige seda! (Pahased hääled saalis.)

Aga nüüd, head kolleegid, palun Riigikogu kõnetooli auväärt peaministri, vastamaks arupärijate esitatud küsimustele.

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Vastan Riigikogu liikmete arupärimisele majanduskasvu kohta. Küsimused loen ka ette ja siis vaatame edasi.

Esimene küsimus: "Miks valitsuse eeldus ei realiseeru?" Majandusprognoose koostavad Euroopa Komisjoni, Eesti Panga, kommertspankade ja Rahandusministeeriumi spetsialistid parimate teadmiste põhjal. Kõigi institutsioonide koostatud prognoosid Eesti majanduse kohta on olnud samasuunalised. Tegemist on eelduste põhjal koostatud ennustustega, mille täitumist on keeruline täpselt prognoosida.

Hoolimata keerulisest majandusolukorrast ja raskesti prognoositavast tulevikust on Eesti riik ja rahvas olnud tublid. Kulutusi on tehtud vähem, kui oli plaanis, ja eelarve puudujääk on olnud väiksem. Näiteks 2024. aasta riigieelarve koostamisel oli prognoos, et eelarve nominaalseks defitsiidiks kujuneb 2,9% SKP-st, aga tegelikult kujunes defitsiidiks 1,7% SKP-st, mis oli Euroopa Liidu keskmise 3,2%-ga võrreldes pea poole väiksem. Aasta tagasi koostas valitsus 2025. aasta eelarve, mille järgi defitsiidiks kujuneks 3% SKP-st. Käesoleva aasta oktoobri lõpu seisuga on esialgsetel andmetel puudujääk 0,8% aastasest SKP-st, nii et suure tõenäosusega kujuneb 2025. aasta puudujääk planeeritust oluliselt väiksem.

Kogu maailmas on majandus väga volatiilne. Globaalse majanduspoliitilise ebakindluse indeksi tase oli aprillis 2025 viimase 30 aasta kõrgeim, ulatudes 628 punkti tasemele. Võrdluseks: aastatel 1997–2015 oli indeksi keskmine tase 100 punkti. Kordan: 100 punkti ja 628 punkti. Vaatamata sellele suurele volatiilsusele ja ebakindlusele on Eesti majandus pöördunud kasvule. Kolmandat kvartalit järjest on SKP näit positiivne. See peegeldus novembris omakorda eestlaste kindlustunde indeksites. Näiteks, ehitussektori kindlustunde indeks oli viimase 37 kuu parim, teenindussektori kindlustunde indeks oli viimase 47 kuu parim, tarbija kindlustunde indeks oli viimase 31 kuu parim ja üldine majandususalduse indeks oli viimase 41 kuu parim. 

Valitsuses oleme pööranud suurt tähelepanu majanduskeskkonnale. Iga kahe nädala tagant toimub majanduskabineti [istung], kus arutame ja langetame otsuseid, mis loovad pikaajaliseks majanduskasvuks [vajaliku] keskkonna. Lisaks lõime ettevõtlusnõukoja, mis aitab vähendada majanduse arengut takistavat bürokraatiat ja halduskoormust. 

Konkreetselt oleme Eesti majanduse elavdamiseks teinud näiteks järgmised sammud. Koostöös ettevõtjatega valmis 2025. aastal esimene praktiline majanduskasvu kava. Eelmisel valitsuskabineti [istungil] – see oli 11. detsembril 2025. aastal – arutas valitsus juba 2026. aasta majanduskasvu kava, kuhu on koondatud 23 erinevat majandust toetavat tegevust. Hoo on saanud sisse planeeringute kiirendamine, käib mahukas bürokraatia vähendamine, avasime suurinvesteeringute meetme, soodustame teadus- ja arendustegevust, millesse on eelnevatel aastatel väga hoolega investeeritud, ja parandame tööjõu kättesaadavust. Väikese Eesti majanduse pikaajaline kasv sõltub ekspordist, see moodustab ligi 80% meie SKP-st. Seetõttu on koostatud eksporditegevuste kava, mis aitab kasvatada ettevõtete ekspordivõimekust ja jõuda uutele turgudele. 

2026. aasta jõukuse ja julgeoleku eelarve on koostatud põhimõttel, et eelarve peab toetama majanduskasvu. Rasketes oludes tehtud parima riigieelarve prioriteedid 2026. aastal on järgmised. Esiteks, Eesti kaitsevõime tugevdamisse suuname 5% SKP-st. See annab sõnumi, et Eesti seisab oma julgeoleku eest ja siia on turvaline investeerida. Teiseks, Eesti rahva jõukuse kasv, majanduskasv, madalamad maksud. Taastasime maailma parima maksusüsteemi, vähendasime maksukoormust ja taastasime lihtsa ning ühetaolise üksikisiku tulumaksu süsteemi, mis jätab keskmise palga saajale 13. kuupalga kätte. Kolmandaks, konkurentsivõimelisema ärikeskkonna tagamiseks lihtsustasime asjaajamist ja tegime tõsiseid ja mõjusaid kärpeotsuseid.

Teine küsimus: "Milline on Teie valitsuse poliitika hinnatõusu leevendamiseks?" Praeguse hinnatõusu juurpõhjus on kiire toorainete hinna kasv maailmas ja palkade kasv Eestis. Need kaks komponenti moodustavad inflatsioonist ligikaudu kaks kolmandikku. Tuginen siin Eesti Panga presidendi Madis Mülleri öeldule, et umbes kaks kolmandikku on maailma toorainete hinna kasvu ja palkade kasvu tõttu ning umbkaudu üks kolmandik maksudest, eeskätt auto registreerimistasust. 

Hinnatõusu leevendamiseks oleme astunud mitmeid olulisi samme. Kaotame maksuküüru ehk [teeme] kõigile ühetaolise tulumaksuvaba miinimumi. Muudatusest võidavad eelkõige keskklassi inimesed: õpetajad, ajakirjanikud, politseinikud. Keskmise palga saaja saab 2026. aastal ligi 1800 eurot aastas juurde, see tähendab sisuliselt ühte kuupalka aastas lisaks. Vähendasime perede mootorsõidukimaksu, ühe lapse kohta kehtib 100 eurot soodustust. Selle mõju peredele on kokku 18 miljonit. Aitame ühiskonna nõrgemaid näiteks toimetulekutoetuse tõusuga ja jätkub ka pensionide kasv, sealhulgas on eakatel kõrgem tulumaksuvaba määr. 

Oleme lisaks jõudnud langeva hinnatõusu graafikusse. 2022. aastal kasvas tarbijahinnahindeks pea 20%, täpsemalt 19,4%, 2023. aastal 9,2% ja 2024. aastal 3,5%. Sellel aastal on prognoos umbes 5%.

Inflatsiooniga koos on kasvanud ka sissetulekud. Võrdluses 2019. aastaga – 2019. ja 2025. aasta võrdluses – on tarbijahinnad kasvanud 48%. Samas on nendel aastatel rahvapension kasvanud 92%, üksi elava pensionäri toetus 74%, keskmine vanaduspension 71%, alampalk 64% ja keskmine brutopalk 50%. Ehk kõik selles loetelus on kasvanud rohkem kui tarbijahind.

Kolmas küsimus: "Milline on Teie hinnangul põhjus, et ainsa EL Läänemere äärse riigina on maailmapanga andmete järgi 2024 aasta välisinvesteeringute sissevoo netopositsioon negatiivne ning seda ajalooliselt rekordilise 3,5 miljardi ulatuses?" Enne kui anda hinnang statistikale, tuleb mõista, et maksebilansi koostamisel, aga ka raamatupidamises üldisemalt kehtib kahekordse kirjendamise põhimõte, mille järgi iga majandustehingu kirjendamisel kantakse see läbi vähemalt kahe konto. Kui vaadata Eesti maksebilanssi tervikuna, mitte noppides välja üksikuid numbreid, tuleb välja, et välisinvesteeringute kontol on teine, isegi suurem ja vastassuunaline kirje ehk Eesti välisinvesteeringute saldo, mis isegi paranes. Seda on näha ka Eesti Panga ametlikus statistikas, mille järgi otseinvesteeringud Eestisse olid 2024. aastal 903 miljonit eurot ja Eesti investeeringud välismaale 650 miljonit. Ehk otseinvesteeringute saldo oli plussis umbes 250 miljoni euro võrra.

Majanduskasvu vaadates on oluline vaadata investeeringuid tervikuna. Põhivarainvesteeringud olid 2024. aastal Eestis pea 24% SKP-st. Võrdluseks: Euroopa Liidu keskmine on 21%. Eesti oli 2024. aastal Euroopa Liidus kuuendal kohal. Euroopa Komisjoni viimase prognoosi järgi kasvavad investeeringud Eestis 2026. aastal 8%, mis on kõige kiirem kasv kogu Euroopa Liidus. Mõistan, et statistika ja suurte numbrite tõlgendamisel on vaja spetsialistide teadmisi. Seetõttu soovitan – ja hea meelega aitan – olukorra paremaks mõistmiseks nendega kohtumisi korraldada. Aitäh!

Suur tänu teile, härra peaminister! Mõned küsimused. Lauri Laats alustab. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea peaminister! Te mainisite, et Eestis on lihtne maksusüsteem, mis tähendab, et see on ka parim. No selle väitega kindlasti ei saa nõustuda. Milline see maksusüsteem meil siis on? See ei ole solidaarne ja inimesed, kes saavad väiksemat tulu, panustavad eelarvesse rohkem. Loomulikult ma räägin tarbimismaksudest. Tarbimismaksude osakaal meie riigieelarves on umbes 43%, mis on üks kõrgeimaid Euroopas. Keskmine on minu teada 30% juures, natukene peale. Kui tarbimist maksustatakse, siis see tähendab, et see tegelikult otseselt mõjutab sisetarbimist. Arvestades [üldist] olukorda ja ka majanduse olukorda, millele te kogu aeg olete viidanud – erinevatel põhjustel on meil selline olukord –, see tegelikult ju ei soodusta sisetarbimist, vaid pigem takistab. Kuidas siis saab pidada meie maksusüsteemi kõige paremaks?

[Meie] maksusüsteemi peavad maailma parimaks välised hindajad. Selline maksusüsteem on loodud selleks, et Eestis kasvaks majandus, et me jõuaks järgmisesse liigasse. Jõukuse kasvuga paraneb ju kõigi Eesti inimeste elujärg. See on eesmärk. Ümber on võimalik jagada ikkagi jõukust, mitte midagi muud. Seda jõukust on vaja luua ja sellele see maksusüsteem on ka suunatud.

Vaatame maksukoormust. Kui ta sellel aastal on umbes 36,6% ja järgmisel aastal 35,2%, siis ta langeb 1,4%. Ja see on väga arvestatav maksukoormuse langus. Kui vaadata seda pilti või numbrit niimoodi, et 780 miljonit on ligi …

Härra peaminister, ma vabandan! Härra Reinsalul on praegu mängulusti autoga. Äkki sa proovid väljas sellega sõita?

Mis juhtus? Teeme väikese pausi?

Ootame, teeme väikese pausi, jah. Kas võime jätkata, härra Reinsalu? Jah. Nii, vabandust, härra peaminister!

Jaa, ma hea meelega jätkan. Maksukoormuse langus on päris suur, 780 miljonit. Kui te panete selle nüüd sisetarbimise vaatesse, siis tulumaksu tõusu ärajätmine tõenäoliselt tähendab seda, et ettevõtjad saavad teha rohkem investeeringuid kõrgema lisandväärtusega tootmisesse, mis annab ilmselt pikaajalise majanduskasvu. Hiljuti tuli ka uudis – ma ei tea, millal täpsemalt seda kuskilt avalikult lugeda saab –, et 2024. aastal on samamoodi nagu 2023. aastal tehtud rekordiliselt investeeringuid teadus- ja arendustegevusse, mis on, arvestades keerulist majandusaega, väga kõva sõna. See tähendab seda, et majandus muutub targemaks, nutikamaks ja kõrgemale lisandväärtusele orienteeritumaks. Seda esiteks.

Ja teine pool puudutab inimestele enam kätte jäävat raha. Vaadake, maksusüsteem toimib nii, et kui tulumaksuvaba miinimum tõuseb, siis keskklassile, kes teie ehk sotsiaaldemokraatide, Keskerakonna ja Isamaa ühiselt loodud maksuküüru tõttu – see rõhus keskmist inimest, keskklassi kõige rohkem – maksis sellel aastal umbes poolteist tuhat eurot rohkem, jääb järgmisel aastal kätte 1800 eurot enam. Ma arvan, et osa sellest pannakse oma pere tuleviku kindlustamiseks, astutakse selleks samme, aga osa läheb kindlasti ka tarbimiseks.

Inimestele kätte jääv [suurem summa] elavdab tõenäoliselt ka sisetarbimist. See ei ole üksiti minu prognoos, see majanduslik loogika on üsna selge. Sedasama esitavad ka kommertspanga ja keskpanga erinevad prognoosid.

Te viitate majandusmudelile. Selleks, et majandus saaks kasvada, on meie maksusüsteem väga konkurentsivõimeline, tehakse tarku investeeringuid. Inimestele jääb järgmisel aastal kõvasti rohkem raha kätte ja igaüks saab oma asjadega paremini toime.

Nii et selline maksusüsteem soodustab jah eeskätt jõukuse kasvu ja madalamad maksud vähem ümberjagamist. Ma mõistan, et siin on meil kontseptuaalne eriarvamus. Teie arvates peaks rohkem ümber jagama, [majandus] vähem kasvama. Aga see on demokraatias muuseas täiesti lubatud, et me oleme eri arvamustel selles küsimuses. Aitäh!

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Esiteks, te ütlesite, et inimesed saavad palju rohkem raha kätte. Aga vaatame, kui inimesed saavad praegu näiteks 1000 eurot või 1000 euro ringis kuus, siis nemad ei saa palju rohkem raha kätte, nende palgakasv on vist 9–10 eurot bruto.

Aga minu küsimus puudutab selle arupärimise esimest küsimust. Teie valitsus seadis aastal 2025 eelarvega eelduseks 3,3%-lise majanduskasvu ja Eesti selle aasta teise kvartali majanduskasv oli 0,9%. Tegelikult oli minu andmete järgi ka kolmandas kvartalis see kasv 0,9%, nii et see on päris kaugel 3,3%-st. Mis on valitsuse eeldus, kuidas järgmisel aastal meie majandus kasvab? Ja miks see niimoodi on?

Aitäh, hea küsija! Jah, võib-olla ma pean teile tutvustama eelarve koostamise protsessi. Sellest Riigikogus alati ei räägita, aga võib-olla peaks. Prognoose teevad sõltumatud prognoosijad Rahandusministeeriumist ja nende alusel hinnatakse, milline võiks olla majanduskasvu trajektoor järgnevatel aastatel. Valitsused seda prognoosi ei tohterda ega muuda, vähemalt loodetavasti. Võib-olla on valitsusi, kes on seda teinud, tõepoolest, ma nii detailselt ei tea, aga minu valitsused seda kindlasti ei tee. Nii et me lähtume nendest prognoosidest.

Prognoose teevad samamoodi kommertspangad, keskpangad, Euroopa Komisjon ja paljud teised prognoosijad. Nad lähtuvad teatud majanduseeldustest, hindavad neid. Selle alusel need trajektoorid kokku [pannakse] ja selle alusel koostatakse ka riigieelarved. Nii et kui te ütlete, et valitsus on teinud prognoosi, siis see ei ole korrektne. Selle prognoosi, mille alusel koostati eelarve, on teinud teised osapooled.

Aga eelarve tulemust näitab ikkagi see, kuidas selle eelarvega on majandatud. Vaadake, 2024. aastal oli meil plaanitud, et me kulutame teatud hulga raha ja defitsiit on 2,9%, ligi 3%, mis on see lubatud määr, aga me kulutasime vähem ja olime kokkuhoidlikumad. Sellel aastal on see vahe veel suurem. Oli –3% planeeritud, aga oktoobris oli see –0,8% ehk defitsiit tuleb 1% kanti, mis tähendab seda, et me oleme umbes 800, võib-olla 900 miljoni euro võrra kokkuhoidlikumalt toimetanud. See näitab seda, mida valitsus teeb.

Nii et kas kommertspanga, keskpanga või kellelgi teise prognoos realiseerub? See on ligikaudne hinnang, kuidas majandusel läheb, selle abil orienteerutakse teatud otsuste tegemisel. Aga see, kuidas sa rahaga majandad, on kindlasti olulisem. See on see suur pilt, milline on prognoosi ja eelarve vahekord.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea peaminister! Ma annan teile veel võimaluse rääkida maksutõusude või teie maksufestivali mõjust Eesti majandusele. Nagu ma aru saan, teie hinnangul on [olukord majanduses] paranenud. Kui ma vaatan seda, mida ettevõtjad või [teised] inimesed räägivad, seda, kuidas inimesed peavad kasutama oma sääste järjest rohkem, kuidas erinevaid kommunaalmakseid jäädakse võlgu, toidukorvi kvaliteet on vähenenud ja maamaks on pannud inimesed väga raskesse olukorda – te surusite siin 2024. aastal koos sotsidega läbi maamaksu [muudatuse]: enne oli maksustamisel 10% piir, võtsite selle maha –, siis see on tekitanud ühiskonnas väga suure ebakindluse. Aga rääkige, mis teie vaade on. Kas te näete, et kogu see maksufestival, mida te olete teinud kahe viimase Reformierakonna valitsusega, on aidanud Eesti majanduse õitsele ja paremusele? Rääkige palun sellest uuesti.

Aitäh! Hea küsimus. Ma ütleksin nii, et minu arusaamist mööda on meil majanduses kaks ja pool aastat keerulised ajad olnud. Ega selles pole ju väga kahtlust, ma olen seda ka varem öelnud. Eks see ebakindlus on paljuski selle peegeldus. Ma kirjeldasin siin arupärimisele vastamisel – võib-olla te ei märganud –, et majanduspoliitikas on sihuke globaalse ebakindluse indeks ja see ebakindluse tase oli aprillis 2025 viimase 30 aasta kõige kõrgem, see ulatus 628 punkti tasemele. Aastatel 1997–2015, sinna sisse jäi väga palju erinevaid majandus- ja julgeolekupoliitilisi sündmusi, oli keskmine tase 100 punkti. Te saate ju aru, kui suur see vahe on. Majandus on tõesti väga ebakindel. Seda esiteks.

Teiseks, kui te küsite, mis on majanduses toimunud ja milline see pilt nüüd on, siis jah, tänaseks on pöördunud majandus kasvule. Ma arvan, et see on tänu sellele, et Eesti inimesed on tublid, Eesti ettevõtjad on tublid, aga ma arvan, et ka need otsused, mis me oleme teinud, aitavad sellele kaasa. Ma arvan, et pärast sotside lahkumist [valitsusest] ettevõtete kasumimaksu tühistamine oli väga arukas otsus, nagu esimesest eurost tulumaksustamise ärajätmine. Ma arvan, et tulumaksu tõusu ärajätmine on väga arukas otsus, nagu ka Isamaa, sotside ja Keskerakonna loodud maksuküüru ärakaotamine. See kaob 1. jaanuarist. Ma arvan, et see on arukas otsus. Kui te küsite, kuidas see peegeldub, siis ma arvan, et see peegeldub selles, et järgmisel aastal on inimestel lihtsam, isegi kui vahepealsetel aastatel meil on kõigil keerulisem olnud – selles pole kahtlust.

Ja kui te küsite kindlustunde kohta, siis ma tõin ka neid näitajaid, aga võin korrata – võib-olla seegi jäi tähelepanuta –, et kolmandat kvartalit järjest on SKP näit positiivne. Erinevad kindlustunde indeksid novembris: ehitussektori kindlustunde indeks oli viimase 37 kuu parim – et oleks arusaadav, kus me oleme –, teenindussektori kindlustunde indeks oli viimase 47 kuu parim ja tarbijate kindlustunde indeks oli viimase 31 kuu parim. See on väga oluline, sest te ju mäletate siin seda pessimismi selle ümber. Ja üldine majandususalduse indeks oli viimase 41 kuu parim.

Nii et küllap siiski midagi liigub majanduskeskkonnas positiivses suunas. Ma ütleksin, et kasvu, investeeringute ja ka kindlustunde näitajad sellele osutavad. On ilmselt selge, et kui järgmisest aastast maksukoormus üsna järsult alaneb, [langeb] 1,4 protsendipunkti ehk kokku 780 miljonit, siis kõigile kätte jääv [lisa]raha toob ilmselt majanduses kaasa selle, et inimesed investeerivad, investeerivad oma pere tulevikku, või tarbivad või teevad selle rahaga midagi muud arukat.

Need on otsused, mis on selleni viinud. Ja ma arvan, et on üks osa, mida me siin oleme vähem maininud: pikaajalise kasvu jaoks on väga oluline just see, mida ettevõtjate majanduskasvu ja efektiivsuse nõukoda teeb, et reeglid oleks lihtsamad. Seegi on minu ellu kutsutud. Ja teadus- ja arendustegevuse investeeringud – ma ei väsi seda kordamast, mul on kahju, et sellele nii vähe tähelepanu pööratakse, et 2023. aastal oli see tase rekordiline, ka 2024. aastal. Aga miks see oluline on? Just sellepärast – vaatame järgmisi aastaid –, et kui keegi investeerib tarka majandusse, siis see tähendab seda, et kolme või viie aasta pärast on meie majanduspilt oluliselt parem, me toodame kõrgema lisandväärtusega tooteid.

Nii [on], meeldib see või ei meeldi. Ma arvan, et südames olete teiegi selle poolt, et Eesti majandusel ja Eesti inimestel hästi läheks. Nii et siis me võime koos rõõmustada. Mulle tundub, et see pilt on pöördumas optimistlikumaks, hoolimata sellest, mis toimub ebakindlas maailmas.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Härra peaminister! Reformierakond on mitu aastat rääkinud, et järgmisel aastal läheb paremaks. Aga inimesed seda ei tunne. Kui ma vaatan [teie toetust] – just kontrollisin –, kui te astusite ametisse, ja võrdlen näiteks Reformierakonna tänase toetusega, siis te olete selle täpselt poole väiksemaks saanud. Kui ma vaatan, kui palju inimesi toetab teid peaministrina, siis see on 6%. Ma ei jõudnud edetabelit vaadata, kas see on rekordiliselt madal või on keegi suutnud veel madalama toetusega [peaminister] olla.

Teie prognoos, et kõik läheb paremaks, tugineb Rahandusministeeriumi suurele majanduskasvu prognoosile, mille puhul on ka viimastel aastatel juhtunud, et see ei ole täppi läinud. Kas te selle kõige valguses pigem arvate, et inimesed on rumalad ja ei saa aru, et te teete häid asju, või ikkagi hakkab tulema pähe ka mõte, et võib-olla te siiski ei saa valitsuse juhtimisega hästi hakkama? Kus te oma mõtetes olete, kui te näiteks õhtul sisekaemusega tegelete?

Aitäh! Noh, kui ma võrdlen Lauri Laatsi ja Rene Koka küsimusi teie küsimusega, siis selles topis te jääte viimaseks küsimuse kvaliteedi poolest. Kuidagi ei olnud selles arupärimises kvaliteeti.

Martin Helme, palun!

No ma ei jaga siin [kedagi] toppidesse ja reitingutesse, (Vahelehüüe.) vaid ma lihtsalt hämmingus kuulan. Aastaid olen kuulanud Reformierakonna juttu sellest, kuidas prognoos ütleb seda, teist ja kolmandat, kuid peaaegu mitte kunagi prognoos ei realiseeru. Selle tõttu teeb mõistlik inimene minu meelest lihtsa järelduse: vahet pole, mis plära räägivad reformierakondlased või nende suuvoodrid Eesti Pangas või Rahandusministeeriumis või kuskil mujal kommertspangas sellest, mis tulema hakkab, vaadata tuleb, mida te teinud olete ja mida te saavutanud olete. Fakt on see, et Euroopa kõige sügavam majanduslangus on olnud Reformierakonna juhtimise [ajal], kõige pikem majanduslangus on olnud Reformierakonna juhtimise [ajal]. 

Te enne rääkisite siin majanduslikust ebakindlusest regioonis ja julgeolekuriskist. Kuidagi on see tabanud ainult Eestit – ei ole tabanud Soomet, Lätit ega Leedut. Seal Putin ei tõstnud makse, vaid – issand küll! – Putin hoopis langetas neil makse. Ei tea, mille pärast meie oleme nii suure viha alla jäänud. Mina küsin, miks te meile prognoosidest räägite, miks te oma saavutatut ei taha meile näidata. On see nii kehv?

Aitäh!

Aitäh, hea küsija! Vaatame aasta pärast, kuhu maksulangetused viivad. (Saalist hüütakse midagi.) Mina võin öelda täiesti rahulikult, et ma arvan, et need prognoosid on täiesti adekvaatsed. Ka valitsuskriitilisemad prognoosijad ütlevad, et majanduse väljavaade järgnevaks aastaks on positiivne. Ainukene tõrvatilk, mida olen mina maininud ja teised ka, on defitsiit, kuna meie kaitsekulutused kasvavad kiiresti. Sinna tuleb lihtsalt panustada – selle üle debatti meil ju väga palju ei ole –, et see raamidesse tagasi tõmmata. 

Ja noh, ütleme nii, et teie hoiaku üle ma imestan, te olete ise ju rahandusminister olnud. Prognoosijad on üldiselt ikkagi sõltumatud, neid prognoose tehakse väljaspool valitsust. Rahandusministeerium ja paljud teised teevad neid prognoose ja üldjoontes need näitavad kaunis samas suunas. Te endise rahandusministrina, ma tean, olete öelnud sellise lause – ja ma ei taha kuidagi isiklik olla –, et numbrid on keerulised, või midagi sellist. Maksukoormuse poolest me oleme siiski Euroopas tagantpoolt seitsmendad, kaheksandad või üheksandad. Euroopa keskmine on umbes 40–41%, meil, nagu ma mainisin, on 36% ja järgmisel aastal 35%. Nii et maksukoormuse mõttes me oleme ikkagi madalamas otsas. Kui tahate fakte, siis faktide järgi me oleme madalama maksukoormusega riik, mis paneb kaitsesse 5% ja mille majanduskasv on tõenäoliselt järgmisel aastal ehk 2%, võib-olla 3%. Oleme ehk regiooni kõige kiiremad kasvajad. Vaatame, järgmisel suvel jaanipäeval arutame, kellel õigus oli.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja, aitäh kõigepealt selle jõulukaardi eest! Aga ausalt öeldes natuke kahju on teist. Vaadake, kui sa oled kaelani mudas, siis rabelemine viib ainult põhja. Muidugi, teie prognoosid on loomulikult … Uppuja haarab õlekõrrest kinni. Aga Euroopa Komisjoni prognoosid on sootuks viletsamad kui teil või Eesti Pangal. Vaatame inflatsiooni – noh, taas ikka teie juhtimise all Euroopa rekord. Milline on järgmisel aastal samal ajal majanduskasv – pärast saab seda kontrollida – ja näiteks inflatsioon aasta pärast?

Aitäh! Erinevatel institutsioonidel on erinevad prognoosid, ei ole vaja siin oletada, vaid need võib kõik välja võtta. Nii Swedbanki, SEB-i, Eesti Panga, Euroopa Komisjoni kui ka Rahandusministeeriumi prognoosid uuenevad ja need on must valgel kirjas. Kui tahate, võime need koos pärast välja otsida ja vaadata, kes kõige lähemale pani. Ja tihtipeale seda muuseas tehakse ka, vähemalt korra aastas prognoosijate kvaliteeti hinnatakse. Seda esiteks.

Teiseks, inflatsiooniline keskkond. No oleme ausad, mõned aastad tagasi oli inflatsioon meil 19%, peaaegu 20%. Keegi ei meenuta seda täna, aga tegelikult selline inflatsioon on olnud. On olnud 9%, vahepeal oli nõks madalam, sellel aastal on umbes kolmandiku võrra kõrgem. Aga järgmiseks aastaks prognoositakse inflatsiooni umbes 3% kanti. See on ligikaudne prognoos, ega täpselt ei oska ju keegi enne öelda, [kui see aeg on käes]. Nii et inflatsioon meil õnneks langeb ja kuna inimestele kätte jääva raha hulk suureneb, siis – selle üle võiksite teiegi rõõmustada – neil läheb kindlasti lihtsamaks, eeskätt just keskklassil, keskmisel tööinimesel. Seesama tulumaksuvaba miinimumi tõus jätab kõigile oluliselt rohkem raha kätte juba jaanuarist alates.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Mul on küsimus hasartmängumaksu langetamise kohta. See tekitas viimastel nädalatel päris korralikku poleemikat, justkui Reformierakond oleks Eesti 200 pantvang, sest kui Reformierakond ei oleks hääletanud selle maksu poolt, siis oleks riigieelarve läbi kukutatud. See on muidugi päris kummaline, kuidas on see [seadusemuudatus] võimalik, sest nii tänane rahandusminister kui ka teie eelmine rahandusminister Mart Võrklaev on hasartmängumaksu langetamise suhtes hästi kriitilised. Olukorras, kus inimesed võtavad laenu, et jõululauda katta, langetatakse meil selle asemel, et langetada toiduainete käibemaksu, hoopis maksu kasiinodele. Mul on küsimus: juhul kui prognoosid ei täitu ja raha ei hakka meile rohkem laekuma, ja vastupidi, kasvab rahapesurisk, siis kes võtab lõpuks vastutuse? 

Aitäh! Minu meelest üks Riigikogu saadik, kes seda vedas, juba ütles, et kui prognoositud [summa] ei laeku, siis tema lahkub poliitikast. Nii et minu meelest on väga selge sõnum antud. Seda esiteks.

Teiseks, koalitsioonileping on alati mitme osapoole ühisosa. Näiteks, mina tänaseni üritan aru saada, kumb on kumma pantvang meie armsas pealinnas, mille kodanik ma olen. Isamaa ja Keskerakonna koalitsioon on välja öelnud, et eestikeelsele haridusele minnakse üle kuidagi kahe kiirusega. Mulle tundub, et see mudel on teilt, aga nii-öelda katet teeb Isamaa. Nii et eks koalitsioonileping on alati selline ühislooming.

Meie poolt on kindlasti tagatud see, mida me oleme öelnud. Kontroll ning maksuameti ja Rahapesu Andmebüroo võimekus peavad kasvama. On juba hulk ettevõtteid, kes oma raamatupidamist siin teevad. Kui sellest tuleb kultuurile ja spordile kasu ning me suudame selle tausta kontrollida, siis ma arvan, et kõik kultuuri- ja spordivaldkonnas ja siin saalis rõõmustavad. Kui ei, siis tuleb see kultuuri[valdkonnale] katta, et kultuuri [rahastusse] auku ei jääks.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Te siin räägite, et kõik numbrid näitavad, et majandus kasvab, raha tuleb juurde ja inimestel läheb paremini. Ma räägin teile nüüd ühe loo päriselust ka. Ma käisin eile ühel jõululaadal Tallinnast mitte kaugel, 40 kilomeetrit. Nagu ikka, lapsed laulavad, laulukoor laulab, rahvatantsijad [tantsivad], kohvik, kauplejad – kõik on tore. Ma läksin ka lapsega vist pirukat või pitsat või midagi sellist ostma. Minu ees üks vanaproua, kes oli laadal oma mehega, tahtis ka seda 3-eurost pirukat osta. Ta luges seal eurosid ja sente, andis müüjale mitu korda raha, aga lõpuks jäi tal ikkagi üks 15–20 senti puudu, kui kõik punased [sendid] olid ka antud. Müüja siis lõpuks naeratas ja ütles talle, et häid pühi, rohkem pole vaja. 

Eestis on väga-väga-väga palju inimesi, kes ei tule kuu lõpus ots otsaga kokku. Pange korraks ennast nende positsiooni. Mida te neile ütlete? Kuidas te selle olukorra lahendaksite? Te räägite praegu, et numbrid kasvavad, kõik läheb paremaks. Aga reaalses elus see ei ole ju nii. Kuidas teie nende inimeste asemel selle olukorra lahendaksite? Palun pange end korra selle inimese kingadesse, kes ei tule kuu lõpus omadega välja.

Aitäh! Ainukene viis, kuidas kõigil Eestis paremini läheb, ka neil, kes on majanduslikult keerulisemas olukorras, on see, kui jõukus kasvab. Nagu ma kirjeldasin, samme selleks me ju koos astume. Hoolimata maailma majanduse ebakindlusest oleme kõik koos tänu tublidele Eesti inimestele ja ettevõtjatele saanud sellel aastal majanduse noka [kergelt] ülespoole. See on minu meelest väga hea. Ja järgmisest aastast jääb keskmisele tööinimesele, keskklassile palju rohkem raha kätte ja see tegelikult elavdab sisetarbimist.

Majandusharude kindlustunne on kasvanud ja majanduspilt on tõenäoliselt oluliselt parem. Tõusnud on toimetulekutoetus nendele inimestele – selle me otsustasime samamoodi koos –, kes abi vajavad. Kasvab pension, kasvab alampalk. Tegelikult me astumegi samme selleks, et inimesed saaksid paremini hakkama. Aga ma meenutan, et me saame kõik koos paremini hakkama, kui jõukus kasvab. Selle nimel peab pingutama.

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Mul on ka küsimus maksude kohta. Ma usun, et te nõustute, et maksud on mõeldud maksmiseks ja kui keegi on maksudest vabastatud, siis peab see olema millegagi põhjendatud. Näiteks võin tuua, et teie suure lemmiku automaksu puhul, mida te üritate praegu lappida, et seda ebaõiglust kuidagi leevendada, teete te lastega peredele maksusoodustust. Aga kuidas on teie arvates põhjendatud see, et tehakse tulumaksusoodustus 4000, 5000, 6000 või veel rohkem teenivatele inimestele, andes neile ka 700 eurot kuus maksuvaba tulu? Millega on see põhjendatud?

Aitäh, hea küsija! Kõigepealt ma loodan, et te ei ole selle vastu, et vajaduspõhiselt on lastega peredele automaks väiksema määraga. Ma südamest loodan, et teiegi toetate seda. Aga õnneks on see otsus siin vastu võetud. Seda esiteks. 

Teiseks, mis puudutab maksuküüru kaotamist, siis ma muidugi saan aru Isamaa küsija kirest, [soovist] seda maksuküüru säilitada. Aga seesama maksuküür rõhub just eeskätt neid inimesi, kelle teenistus on alla keskmise palga, [keskmine või] veidi üle keskmise palga, keskmise palga kandis mõjub see kõige rohkem. Sealt selle küüru ja suurema maksukoormuse äravõtmine on igati põhjendatud. Ütleme nii, et kui maksusüsteem muutub ühetaoliseks, siis suurimad võitjad, kellel oli ka kõige suurem maksukoormus, ongi just [umbes] keskmise palgaga inimesed. Ja kui maksukoormus on ühetaoline, siis paratamatult on nii, et kes rohkem teenib, see maksab suurema absoluutsumma makse. Maksu absoluutsumma on suurema teenistuse puhul igal juhul suurem, aga sellest teie astmelisest tulumaksust kõige suuremad kaotajad olid just keskmise palgaga inimesed. Ja see nüüd kaob. See tähendab seda, tehes seda võimalikult lihtsaks, et umbes 2100 eurot [teeniv] inimene kaotanuks järgmisel aastal sellesama teie, Isamaa loodud astmelise tulumaksu tõttu umbes 1800 eurot rohkem. Nii et ma arvan, et väga mõistlik on see kaotada.

Mart Maastik, palun! 

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud peaminister! Siin Martin Helmele te vastasite, et aasta pärast on oodata suurt majandustõusu …

Martin.

Martin Helmele, jah.

… ja et see on umbes nagu kasiinos, et kui sa kogu aeg [panustad] punasele, siis ükskord see punane ikka tuleb. Aga ma võin öelda, et enne võib raha otsa saada.

Aga te ütlesite, et te investeerite tarka majandusse. Mu küsimus on see, et mida te siis targaks majandamiseks peate: kas neid maksutõuse või siis just nimelt seda ainukest langetust, kasiinomaksude langetamist? Või on teil mingid muud head ideed?

Aitäh, hea küsija, selle sõbraliku ja sooja selgituse eest, et ei tasuks kasiino peale lootma jääda! Ma arvan, et see rahatarkus ja selgitus on kõigile väga kohane. Ma loodan, et see ei tulnud isiklikust kogemusest. Aga veel kord suur tänu! Seda esiteks.

Teiseks, mina pean targa majanduse ja targa majandamise all silmas seda, kui maksusüsteem on orienteeritud jõukuse kasvule. See tähendab seda, et tulumaks on madalam, investeeritakse tulevikku, tehakse investeeringuid nendesse asjadesse, inimestesse ja teadmistesse, mis annavad võimaluse teha tulevikus kõrgema lisandväärtusega tootmist.

Ja eeskätt ma viitan headele sõnumitele või teadmisele, et 2023. aastal Eesti ettevõtjad panustasid oma ettevõtetes investeeringutega rekordiliselt teadus- ja arendustegevusse ja aastate vältel on lisandunud väga palju teaduskraadiga töötajaid. 2024. aastal samamoodi. See on tark majandus, kui panustatakse teadus- ja arendustegevusse. Lähimatel aastatel kuuleme [seetõttu] tõenäoliselt palju edulugusid Eesti ettevõtlusest, kus on investeeritud mõistlikumasse ja kõrgema lisandväärtusega tootmisesse. See kindlasti aitab ja see on tark majandamine.

Urmas Reinsalu, palun!

Kallis härra peaminister! See oli kuidagi nagu mittevastus ja see on ka võib-olla okei, kui sisuküsimuse kohta midagi öelda ei ole.

Minu küsimus oli see, et Rahandusministeerium prognoosis 2025. aastal Eesti majanduskasvuks 3,3%, miks see ei realiseerunud. Teie rääkisite, et kõike tehakse õigesti. Aga tulemust ei ole, majandusseisak püsib. Miks see nii on, härra peaminister, teie vaates?

Ja küsimuse teine osa puudutab seda, et te viitasite, et majandususaldus on erinevates sektorites kuidagi aastate suurim. Ma võtsin välja Eurostati economic sentiment'i indikaatori. 2022. aasta neljandas kvartalis oli see referentsväärtusest ühikuliselt 105 ja 2025. aasta kolmandas kvartalis oli 89. Ma ei näe mingit majandususalduse strateegilist kasvu. Nimetage palun see allikas, millele tuginedes te väidate siin, et aastate perspektiivis [on olnud] majandususalduse hüppeline kasv.

Jaa, ma hea meelega saadan teile need näitajad, saate võrrelda. Seda esiteks. Kindlasti on Euroopa Komisjoni andmed usaldusväärsed, aga te saate siis vaadata.

Oota, mis see esimene küsimus oli? Ahah, miks see ei realiseerunud. Ma arvan, et väga palju majanduses on kinni väliskeskkonnas, eriti väiksel riigil. Eks siin on erinevaid nüansse. Miks läks majandusel ühel hetkel keerulisemaks? Mõned aastad tagasi algas sõda, sõjast on põhjustatud ebakindlus siin regioonis, laiemalt ka kõrge euribor. Kui võrdluseks tuua näiteks Läti ja Leedu – tuginen jälle Eesti Panga presidendi Madis Mülleri väljaöeldule –, kui ma nüüd õigesti mäletan, siis umbes 110% meie SKP-st on erasektori laenukoormus ja Lätis-Leedus on umbes 60%. Ma arvan, et lihtne majandust tajuv inimene saab aru, et kui euribor tõuseb, siis nende [riikide] majanduses, kus on laenu osakaal suurem, on kindlasti hapnik ka rohkem kinni. Nii et see on mõjutanud.

Nüüd, kui euribor langeb, siis see kindlasti annab Eesti majandusele, Eesti ettevõtjatele ja Eesti inimestele kõvasti [hingamis]ruumi juurde. Tulumaksusüsteemi lihtsamaks muutmine, seesama maksukoormus, ütleme, see maksuküür – ma saan aru, et te tahate teha nägu, et seda ei ole olnud, aga kuulge, see maksuküür on viinud inimeste taskust ära sadu ja sadu miljoneid. Isamaa on selle autor, tegelikult peaksite te peeglisse vaatama ja ütlema aitäh, et see likvideeritakse. Inimestel läheb lihtsamaks, nad saavad oma tulevikku investeerida. Seegi on osa sellest, kuidas inimesed majanduskeskkonda näevad. Loomulikult ei aidanud see maksufestival, mis siin vahepeal toimus, [paranemisele] kaasa. Oleme ausad, see tekitas ebakindlust. Ja on väga palju muid nüansse. Aga hea uudis on see, et majanduskindlus on kasvanud ja järgmise aasta prognoosid on väga head.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Tõepoolest, kindlustunne on üks majanduskasvu eeldus ja tegelikult on vara kasutamine samamoodi selle eeldus. Ometi me näeme, et meil on menetluses kaks eelnõu: 610 SE ja 612 SE. Üks ütleb üheselt, et vara omanik ei saa oma vara kasutada looduskaitseliste piirangute tõttu. See on see Natura mõju, nii-öelda Euroopa Komisjoni rikkumismenetlus, kus öeldakse, et enam ei saagi seda vara majandada. Ja teine [eelnõu] puudutab seda, et kui sa tahad looduskaitsealust maad võõrandada, siis sa selle eest ei saagi enam raha või saad pool selle väärtusest.

Kindlustunne on tähtis. Kuidas teile tundub, kas järgmisel aastal suudab valitsus pakkuda kindlustunnet ja sellise ebaõigluse lõpetada? Vara on püha ja puutumatu ja need sanktsioonid, mida menetletakse, on ju tegelikult lubamatud. Kas see on ka osa majandusest?

Aitäh! Konkreetsete eelnõude üle te peate debatti pidama siis, kui eelnõu on kas siin saalis või komisjonis. Ma käigult kohe ei suuda meenutada, mis selles 610-s, ja mis iganes [see teine] eelnõu oli, sees on. Aga printsiibina on teatud kompensatsioonide või hinna maksmine alati seotud sellega, kui võimekas on maksumaksja. See puudutab ka hüvitamist erinevate piirangute puhul. Aga ma siiski julgen öelda, et ilmselt needsamad printsiibid, mida [me hakkame järgima] ka metsandusvaldkonnas, 70 : 30 printsiip ja nii edasi, lisavad selles sektoris kindlasti kindlustunnet. Mulle küll vähemalt tundub tagasiside põhjal, et sektor seda ootab.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud peaminister! Kas te kordki ei ole kaalunud seda, et maksuküüru oleks võinud edasi nihutada? Nii teie kui ka teie erakonnakaaslased ütlete siin puldis pidevalt, et see maksuküür on sinna laulatatud ja sinna ta jääb. Tegelikult oleks ju loogiline olnud, kui aastate jooksul oleks see maksuküür edasi nihkunud. See oleks tähendanud seda, et oleks vaja vähem laenu vaja võtta ja tulevikus oleks meil lihtsam elada. Palun kommenteerige seda.

Aitäh! No vot, see on see olemuslik küsimus. Ma mäletan neid debatte ka koalitsioonis, kui me olime sotsiaaldemokraatidega veel koalitsioonis, ja see ei olnud nii ammu, see oli sellel aastal tegelikult. Ma arvan, et sotsidel ei ole siin midagi häbeneda, teie poliitika ongi vasakpoolne, eks ju, Keskerakonnal ka mitte. Aga Isamaa võiks selles mõttes veidi häbeneda küll selle maksuküüru pärast. Tehti selline astmelise tulumaksu sarnane asi, mis ei kukkunud päris isegi astmeline tulumaks välja. 

Oleme siiski ausad. On ettekujutus, et Eestis maksustatakse selle astmelise tulumaksuga rohkem rikkaid. Need on siis õpetajad, ajakirjanikud, politseinikud. Ettekujutuse kohta, et see maksuküür sellisena oleks edasi kestnud, [tekib küsimus,] kas keskmise palga [saaja], keskmine tööinimene on siis see Eesti põlisrikas, kes peaks kõrgemat maksukoormust kandma? No mulle endale tundub, et kõik veidi häbelikult omavahel tunnistavad, et see plaan läks nagu nässu. 

Ja kui te küsite, kas see oleks võinud edasi kesta, siis ma ei kujuta ette, kuidas see saaks edasi kesta. Noh, ütleme nii, et 2027. aasta valimised ei ole õnneks kaugel. Härra Reinsalu siin [ajab end] vormi, paljud teised [ajavad end] vormi. Ma arvan, et igaüks saab minna sinna [valimistele] plaaniga. Teie, Keskerakond ja Isamaa saate siis välja pakkuda astmelise tulumaksu, meie pakume välja ühetaolise tulumaksu. Saame seda debatti siis pidada, milline peaks maksusüsteem olema.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Kuulasin, ja teie vastus majandusest ja maksupoliitikast tuletas mulle meelde Münchhausenit, kes iseennast tahtis üles tõsta. Te võrdlete majanduse [seisu] meie enda majanduse varasema olukorraga ja leiate, kui tublid me oleme. Aga kõik on ju suhteline. Me oleme konkurentsis teiste riikidega ja vaat siin näeb see pilt ükskõik millise analüüsi järgi väga nutune välja. Kõik meie lähinaabrid on meist näitajatega mööda läinud, me jääme konkurentsis maha. See on tegelikult reaalsus.

Aga minu küsimus selle taustal on, et kas teie kui peaministri arvates on valitsus praegu teinud kõige paremad valikud, nii et paremini enam ei saa. Või te leiate, kui te väga loovalt mõtlete, et kusagil on veel reserve ja saab midagi paremini või teistmoodi teha? Või tõesti enam ei ole?

Aitäh! No see on väga filosoofiline küsimus. Ma kõigepealt selle alguse kohta ütlen, et me peaksime rõõmustama, kui meie regioonis meie naabritel, Balti riikidel ja Põhjamaadel, hästi läheb. Tegemist on meie jaoks väga oluliste partneritega. Seda esiteks. Ja teiseks, see [jutt], et meist on mühinal mööda mindud, on selline poliitiline retoorika, millel faktidega tingimata pistmist ei ole. Aga ärge laske ennast faktidest segada, arvamusfestival võib kesta igal ajal ja igal pool. 

Nüüd tulen selle juurde, kas saaks paremini. Kindlasti saaks, paljusid asju saaks paremini [teha]. Ma seda kuidagi ei eita. Aga ma julgen siiski öelda, et ma arvan, et see eelarve praeguses olukorras ja need otsused, mis me teinud oleme – maksulangetused ebakindlas maailmas –, annavad Eesti majandusele selle tõuke, mida on vaja, et me näeksime järgmisel aastal majanduskasvu. Seda esiteks. Teiseks, kaitsekuludesse üle 5% panustamine on, ma loodan, kõigi südameasi, ehkki poolt hääletas ainult koalitsioon. See on selline sõnum, mis tagab meile ja meie lastele ja lastelastele rahu selle naabri kõrval, kes meil on.

Ja kõik muud sammud, mida me oleme teinud majanduse pikaajalise väljavaate heaks – reeglite lihtsustamine, protsesside kiiremaks muutmine koos ettevõtjatega ja investeeringud, mida teeb erasektor päris palju teadus- ja arendustegevusse –, ma arvan, annavad majanduses ikkagi sellise pildi, et kolme, viie, kümne aasta vaates, ükskõik mis aja vaates Eesti majanduse üldine [seis paraneb] ja konkurentsivõime pigem kasvab. Nii et järgmisel aastal, ma arvan, me oleme selle regiooni üks kiireimaid kasvajaid.

Kui te küsite, kas saaks paremini, siis kindlasti saaks. Eestis on kombeks olla iseendaga rahulolematu, aga meil ei maksa ennast ja oma riiki, oma rahvast ja ettevõtjaid ka maha teha.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud peaminister! Nüüd parandan teie vastust natuke, õigemini, te ei saanud ilmselt mu kolleegi küsimusest päris hästi aru. Anti Allas ei küsinud maksuküüru senisel kujul jätkumise kohta, vaid selle edasinihutamise kohta. Te andsite sisuliselt täiesti teise vastuse.

Aga ma küsin teie käest. Te räägite siin ka majanduslikust heaolust ja nii edasi. Tegelikult olete te Reformierakonnaga ju päris kaua Eestis võimul olnud ning maksu- ja rahanduspoliitikat ja majandust siin tüürinud. Samas te võtate eeskujuks riike, kus on just nimelt vasakpoolsed [suundumused], nagu te siin räägite, kus on astmeline tulumaks, kus on maksuerisused. Aga te proovite ikka ja jälle sama rehkendusega [teist] tulemust saavutada. (Juhataja helistab kella.) Kas te ei arva, et äkki peaks ikkagi midagi muutma, et saada paremaks ja mitte samamoodi jätkata?

Aitäh! Jah, ma eeldasin Anti Allase küsimusele vastates, et ta ometi ei mõtle seda, et vaikselt nihutada maksuküüru edasi, sest keskmine palk kasvab ajas samamoodi. See oleks üsna veider ja äraspidine mõte, aga küllap tal oli mingi muu mõte siis. Eks ma siis saan pärast täpsustada. Seda esiteks.

Teiseks, mis puudutab teisiti tegemist, siis no vaadake, me proovisime seda teisiti tegemist teiega koos. Otsustasime maksustada [inimesi] esimesest eurost. See oleks tabanud kõige valusamalt pensionäre ja väikese sissetulekuga inimesi ja selle me tühistasime. Tegime ettevõtete kasumimaksu, mille me ka pärast teie lahkumist tegelikult tühistasime. Tulumaksu tõusu jätsime ära, ka tühistasime peale teie lahkumist. Ja nüüd me ei pea enam debatti, kas me peaksime maksuküüru kuhugi nihutama või mis iganes see termin oli. Ma arvan, et järgmisel aastal Eesti inimeste sissetulek kasvab, majanduslik kindlustunne kasvab ja majandus ka kasvab, seda näitavad prognoosid. Ja võime veel kord vaielda siis, kui need ei täitu. Siis küsime, mis juhtus. Nagu siin härra Reinsalu elutargalt alati küsib, mis juhtus.

Andre Hanimägi, palun!

Hea aseesimees! Hea peaminister! Eks siin vist ongi nii, et igaüks räägib oma juttu oma nurga alt. Ma tsiteerin teile Eesti Panga vanemökonomisti Alari Paulust: "Kui rääkida nende kolme maksumuudatuse [seal on siis ka käibemaksu muudatus – A. H.] jaotuslikest mõjudest, siis summa summarum on nendel regressiivne mõju. [---] See tähendab seda, et suuremat kasu saavad suurema sissetulekuga leibkonnad kui vähesema sissetulekuga leibkonnad." 

Oma vastustes peatute te keskmise palga saajatel. Absoluutselt, keegi ei vaidlustagi seda, et keskmine Eesti pere võiks saada suuremat sissetulekut. See ei ole üldse küsimus praegu. Küll aga te jätate oma vastustest välja eelarve defitsiidi ja eelarve väga raske olukorra ning tegelikult keskendute keskmise palga saajatele, aga mitte 9. ja 10. detsiilile ehk siis [keskmisest palgast rohkem teenijatele], kes ka ju võidavad täpselt samamoodi ja isegi rohkem. See on see küsimus. Ma küsin siis lõpuks seda, kas te vähemalt sellega nõustute, et kõrgemad detsiilid võidavad teie maksumuudatustest tegelikult rohkem.

Aitäh, hea küsija! Vaadake, enne vastuseid andes ma seletasin ka seda kontseptsioonilist vahet. Vasakpoolse ja parempoolse poliitika vahe minu hinnangul on see, et teie ütlete, et jõukus tuleks igal juhul välistada, kõik tuleks enne ümber jagada, aga mina ütlen, et see ei ole probleem, kui jõukus kasvab. Ütleme nii, et nii mediaanpalga kui ka keskmise palga – need on näitajad, millega võrreldakse – juurde [jääva sissetulekuga] inimesed on sellesama maksuküüru tõttu kõige suurema maksukoorma all. Kui te küsite, kas suurema sissetulekuga inimene maksab absoluutsummas rohkem, siis jah, ta maksabki absoluutsummas rohkem. Me võime erinevaid näitajaid konstrueerida. Suurema sissetulekuga inimene tarbib ka rohkem, nii et kui tarbimisele mis tahes soodustus teha, siis saab tema absoluutsummas ka kõige rohkem [kasu].

Ja see, et maksusüsteem on regressiivsem – ma arvan, et see on õige väide, selle vastu ma kuidagi ei vaidle. Aga selline regressiivsem maksusüsteem ongi suunatud jõukuse kasvule. Ainult jõukust on võimalik edukalt ümber jagada. Nii et minu hinnangul me peaksime kõik panustama sellele, et Eestis jõukus kasvaks ja inimestel läheks paremini. Siis on võimalik riigis sedasama raha ka jagada erinevate teenuste jaoks, mida me siin arutame. Kultuuri, haridusse ja tervishoidu on raha juurde vaja. Aga kui jõukus ei kasva, siis raha juurde ei tule. Nii et ärge võidelge jõukusega! Mida rohkem seda luuakse, seda parem Eestile tegelikult on.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Te räägite korduvalt majanduse konkurentsivõime kasvamisest, kuid samal ajal ettevõtjad maadlevad maksukoormusega ja kõrgete energia hindadega. Millel teie väide üldse põhineb? Millised on need näitajad, mis nüüd paremaks muutuvad [ja millel põhineb] teie hinnang, et konkurentsivõime hakkab kasvama?

Aitäh, hea küsija! Kui ma nüüd õigesti aru sain, siis te küsisite, kuidas konkurentsivõime kasvama hakkab. (Evelin Poolamets selgitab saalist.) Selge, aitäh! Konkurentsivõime [koha pealt] ei saa näiteks maksusüsteemi väga parandada, sest meie maksusüsteem on maailma kõige konkurentsivõimelisem, see on number üks praegu. Nii et me oleme tipus. Seda esiteks.

Teiseks, mis puudutab inimeste paremat majanduslikku toimetulekut – kui see on see konkurentsivõime, mida te mõtlete –, siis kätte jääv raha annab selleks võimaluse. Ma ei oska öelda, mis näitajad teid veel huvitavad. Aga ülejäänud näitajad ma siin jõudumööda lugesin ette. Võite pärast täpsustada, kui tahate.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea peaminister! Te väitsite just natukese aja eest, et Eesti majandus on mõne aasta pärast, kolme, viie või kümne aasta pärast, kõige rohkem tõusev majandus [siin piir]konnas. Võib-olla ühtepidi on teil õigus, sest kui keegi on sügavasse auku [kukkunud] ja sealt üles hakkab ronima, siis ta kerkib tõepoolest kiiremini kui see, kes juba üleval on. Aga ometi on olukord kehv. Kehvaks on teinud selle just teie maksupoliitika ning teie majandus- ja ettevõtluspoliitika, mis on täiesti teistsugune kui nendel riikidel, kellest meil nüüd varsti parem hakkab olema teie sõnul.

Aga ma küsin seda, miks te ei võta ümbritsevatest riikidest eeskuju. Samal ajal kui teie tõstate … See teie maksulangetus ei ole ju langetus, see on lihtsalt teie planeeritud tõusu ärajätmine. Miks te ei võta nendest eeskuju ja tõesti ei vähenda maksu …

Aitäh!

… ega elavda majandust? Eeskujud on ju olemas.

Aitäh, hea küsija! Väga keeruline on kuidagi selle küsimusega suhestuda, aga ma siiski püüan. Teen oma parima ja loodan, et keegi pärast jälle ei kurda, et sellest on vähe.

Kui te võtate keskmise ja ütlete, et me suhestuks nende riikidega meie ümber, siis [tuleb meeles pidada], et maksumudelid on kõikides riikides erinevad. Maksutõuse, nagu on astutud erinevaid samme, on [tehtud] nii Balti riikides kui Põhjamaades. Kui te vaatate näiteks neid riike, mis on tõesti olnud meile eeskujuks, Põhjamaid, siis seal on maksukoormus hoopis teisest liigast. Euroopa keskmine on umbes 40–41%, meie oma on sellel aastal 36,6%, järgmisel 35,2%. Me oleme tagantpoolt umbes üheksandad, kaheksandad või seitsmendad. Me oleme madalama maksukoormusega otsas. Nii et ma ei tea, kellest ja millistest sammudest te soovitate meil eeskuju võtta, aga maksud langevad 1,4 protsendipunkti. Ma arvan, et see on siinse regiooni ja Eesti ajaloo suurim maksulangetus.

Suur tänu, härra peaminister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesõigus on arupärijate esindajal, kui ta just ei loovuta seda sellele, kes esimesena registreerus. Urmas Reinsalu arupärijate nimel. Nende esindajana on sul eesõigus, kui sa just ei loovuta seda. Mänguasi, palun … Urmas, kõne ajaks sa ei pea seda kaasa võtma. (Urmas Reinsalu ütleb midagi.) Või sa ei saa ilma selleta kuidagi? Sa ei saa selleta kuidagi.

Lugupeetavad parlamendi liikmed! Me küsisime peaministrilt konkreetseid küsimusi, kuid saime vastustest null bitti [informatsiooni], ja see peegeldab tegelikult olukorda meie riigi poliitilises juhtimises. Me küsisime seda, miks on välisinvesteeringute sissevoo netopositsioon 2024. aastal rekordiliselt negatiivne 3,5 miljardi ulatuses. Peaminister vastas meile mida? Et maksebilansil on kaks poolt ja ta võib meid kokku viia spetsialistidega, kes seda seletavad. Härra peaminister, me teame seda, me oleme konsulteerinud ka Eesti Pangaga. Probleem on selles, et teie arranžeeritud maksukaos on tegelikult habrastanud välisinvestorite tulevikuvaateid ja ka Eesti investorite tulevikuvaateid, kes näevad atraktiivsemana oma investeeringute viimist välisriikidesse. Vaadake kas või kinnisvarainvesteeringuid, seda, kuidas liigutakse à la Läti suunas. Ja see on probleem. Probleemide lahendamine, ka korrigeerimine, härra peaminister, algab kõigepealt relevantsest olukorra tunnistamisest.

Teiseks, me küsisime konkreetselt, mida peaministri valitsus kavatseb teha euroala rekordilise inflatsiooni leevendamiseks, sest valitsuse regulatiivsed sammud on tegelikkuses seda inflatsiooni järsult kasvatanud. Ühtegi reaalset vastust me sellele paraku ei saanud. See tähendab seda, et kõik läheb vanaviisi edasi. 2025. aasta jääb kahjuks järjekordselt meie inimeste majandusliku hakkamasaamise kalendriaasta mõttes aastaks, kus toimetulek – ja seda on hinnanud pankade eksperdid ja analüütikud – on seoses inflatsioonilise survega, mida on ennekõike kutsunud esile valitsuse maksupoliitilised ja regulatiivsed sammud, halvenenud, seda nii eakatel inimestel kui ka inimestel, kes elavad palgapäevast palgapäevani. See on reaalsus.

Vaadake, härra peaminister, on üks indikaator, mida Eurostat mõõdab, leibkondade kogu kasutatav sissetulek, ja seda korrigeeritakse ostujõu pariteediga. Kui seda hinnata, siis kus Eesti selle järgi asetseb? Eesti on praegu tagantpoolt kolmas, Euroopa põhjas. Näete, härra peaminister! Lubati Põhja-Euroopat, aga oleme põhjas. See on reaalsus, see on probleem. 

Riigijuhtide tulemuslikkust hinnatakse normaalsetes demokraatlikes riikides nende rahva jõukuse ja kindlustunde järgi. Võtke see endale üheks baasindikaatoriks. Miks te veate praegu kaudsete maksude poliitilist agendat, [mille tõttu] me hakkame kaudsete maksudega liikuma Euroopa tšempioniks kõrvuti Taaniga? Taani ja Ungariga oleme esikolmikus juba.

Kolmas põhiküsimus vastamiseks oli, et mis siis on teistmoodi. Mis kujunes tegelikkuses võrreldes plaanidega valesti, et meil on [2025]. aastal valitsuse, Rahandusministeeriumi ekspertiisi alusel eeldatud majanduskasv 3,3% transformeerunud praegu kolmanda kvartali indikaatori järgi 0,9%-ks majanduskasvuks, millest pool moodustavad Statistikaameti hinnangul teie arranžeeritud maksutõusud? Sekunditki ei olnud juhtimisvõimet, et hinnata olukorda kriitiliselt. 

Helir-Valdor Seeder küsis veidike irooniliselt, et kui te olete kõigega rahul, mis te olete teinud – kõik on nii-öelda eksemplaarne –, kas on veel midagi, millest on jäänud puudu. Te ütlesite, et ei tohi põlastada – kuidas ma tsiteerin? – Eesti rahvast, Eesti riiki ja ettevõtjaid [ainuüksi] sellise küsimusega. Näete, parlamendi liige julges veidikene irooniline olla teie tulemuslikkuse, resultatiivsuse mõttes! Jäite enda püstitatud indikaatornäitajast alla kaheksa korda – vabandust, mitte kaheksa korda, vaid selle mõõtega kolm korda. Kujutate ette! Ja siis on tegelikult sellest kogu järeldus see, et kõik on tehtud hästi. See on irreaalses olukorras elamine. 

Teie valitsuse majandusseisaku ajal rakendatud maksutõusude agenda on tegelikult võimendanud inflatsiooni, kutsunud esile täiendavaid maksutõuse ja kapitali Eestist lahkumist. Baasviga! Teine viga, mis on strateegiline – ma pean ausalt ütlema, et [see on] teie kui kliimaministri ja peaministri sulandunud, ühisvastutus –, on täielik ebakompetentsus ja ebastabiilsuse tekitamine energeetikas. Ja kolmas [viga] on loomulikult meie rahanduslike väljavaadete ärasolkimine, mis saadab ka just nimelt pikemas vaates – te kõnelesite siin dekaadi vaatest – täielikult habrastava signaali meie majandusele.

Teie aeg!

Ma paluksin kolm minutit lisaaega.

Jah, kolm minutit lisaks.

Selles kontekstis tuleb tunnistada, härra peaminister, et probleemid on vältava iseloomuga. Kahjuks me näeme – selles mõttes oli see arupärimisele vastamine sümptomaatiline –, et peaministril on varrukast võtta ainult jutupunktid. Ainukene asi, mida ta, peaminister, oli võimeline kahjuks – kahjuks või õnneks, [kuidas kellelegi] – ette kandma, oli Reformierakonna maksuküür. See on tegelikult ettekääne rahanduse väljavaadete lagastamiseks, see on tegelikult ettekääne inflatsioonilise surve esilekutsumiseks, see on majandusseisaku põhjendus. Reformierakonna maksuküür siin, Reformierakonna maksuküür seal. Kuulge, ühest niisugusest obsessiivsest agendast ei piisa ju ometi, eriti ka kriitilises olukorras, riigi juhtimiseks, härra peaminister.

[Järgmine] küsimus on loomulikult sümptomaatilise iseloomuga: see automaksukäkerdis. Ma vaatasin, kuidas te ei tahtnud vastu võtta seda mänguautot, seda süütut, pisikest mänguautot, mille ma teile jõuludeks kinkisin. Ma saan aru, miks te tegelikult häbenesite seda. Te andsite selle härra Kivimäe kätte, härra Kivimägi lasi oma abilisel tuua see saali tagasi ja riidles, et siin parlamendisaalis ei tohi niisugust inetust teha, et jõulude ajal antakse üle väike mänguauto. Ma saan aru, miks te seda kardate, reformierakondlased Michal ja Kivimägi. Sest see väike mänguauto on käpardliku poliitika sümbol tänasel 15. detsembril, mil Eesti inimesed peavad maksma automaksu teise tervikliku osa. See väike mänguauto! Näete, kui häbelikuks on meie riigijuhid muutunud – seda mänguautot nende kehva poliitika sümbolina siia saali tuua ei tohi. 

Küll aga jagub neil meestel ja naistel jultumust ilma mitte mingisuguse Eesti rahva mandaadita – ja siin on read tühjad: Eesti Reformierakond, Eesti 200 – võtta vastu automaks, mille vastu protestisid lasterikkad pered, mille vastu protestisid puuetega inimesed, mille vastu protestisid meie ettevõtlusorganisatsioonid. Selle jaoks jagus küll kangust, et võtta vastu seadus, mis mõjutab kogu ühiskonda, inimeste toimetulekut, inimeste liikuvust, inimeste vabadust. Kümned inimesed lükkavad ebastabiilses olukorras edasi autode soetamist. Ja see väike mänguauto on selle sümbol. 

Hästi, te keeldusite seda väikest mänguautot vastu võtmast praegu, 15. detsembril. Ma luban teile, et uuesti saab Reformierakond selle mänguauto kätte siis, kui me hakkame automaksu tühistamist arutama juba resultatiivselt. Ja see aeg saabub, kui mitte varem, 2027. aasta kevadel. Aitäh!

Aitäh! Lauri Laats, palun! (Saalist öeldakse midagi.) Aga, Urmas, sa võid sellega mängida. Tervelt poolteist aastat saad rahulikult sellega mängida.

Juba vähem kui poolteist aastat. 

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Hea peaminister! Ja inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Tegelikult oli selles arupärimises kolm väga lihtsat küsimust. Kas me saime peaministrilt nendele küsimustele vastused? (Saalist hüütakse: "Ei!") Ei saanud! Oli erinevat häma, aga väga lihtsatele küsimustele mitte ühtegi otsesest vastust.

Ma loen ette. Siin on välja toodud, et 2025. aasta eelarve puhul seesama Vabariigi Valitsus, kelle eesotsas on praegu Reformierakonna esimees, prognoosis, et sellel aastal on eeldatav majanduskasv 3,3%. Aasta lõpuni on jäänud 15 päeva ja majandusanalüütikud räägivad, et heal juhul on see protsent 0,6% ehk siis esialgsest prognoosist on erinevus tegelikult lausa viis-kuus korda.

Nüüd tuli peaminister meie juurde ja ütles, et aga järgmisel aastal läheb ju paremaks, järgmisel aastal on teil rohkem raha käes, järgmisel aastal hakkavad ettevõtjad siia investeerima. Aga kuidas me seda saame uskuda, kui prognoosid selleks aastaks, mis ütlesid, et selle aasta majanduskasv on meil eeldatavalt 3,3%, ei realiseerunud? Kui see arutelu käis ja me võtsime vastu selle aasta eelarve, siis me kohe möönsime, et see ei ole reaalne selle valitsusega, sellepärast et me ei näe mitte ühtegi käiku – mitte ühtegi! – selleks, et see prognoos, mis oli eelduseks võetud, oleks reaalselt saavutatav. Mitte ühtegi käiku!

Me oleme selgelt näinud, kuidas selle aasta jooksul on tegelikud investeeringud Eestist välja voolanud. Me näeme selgelt, et meie hinnatõus ja inflatsioon on üks kõrgeimaid Euroopas. Meie toiduhindade kasvu tempo on kaks korda suurem kui Euroopa keskmine. Toiduhinnad on läinud aastaga kallimaks 7,1%. Peaminister rääkis praegu väga palju Euroopa keskmistest näitajatest – ma jõuan ka sinnani. Euroopas oli toiduainete kallinemine sellel aastal keskmiselt 3,8% ehk kaks korda madalam.

Siin räägiti kõige lihtsamast maksusüsteemist, kõige paremast maksusüsteemist, lausa maailma parimast maksusüsteemist. Aga andke andeks, see lihtsus [tähendab] reaalselt maksuprotsente ilma igasuguste astmeteta. Jah, see on arusaadav, see on lihtne. Aga kas selle lihtsuse kaudu annab see inimestele ka lisandväärtust? Ei anna. Minu arust kogu see maksusüsteem, mis meil on suuresti paika pandud juba 20 aastat pluss [tagasi] ja mille [ees]otsas on olnud Reformierakonna ideoloogia, ei ole andnud meile lisandväärtust, vaid on, vastupidi, maksustanud meie inimeste tarbimist. Ja kui Reformierakond räägib sellest, et meil on Euroopa kõige madalam maksukoormus, kas see on siis 33% või 36%, siis ta miskipärast alati unustab rääkida sellest, et tarbimismaksude osakaal meie eelarve tuludes on 43%, mis on üks Euroopa kõrgeimaid. Ja mis see tähendab? See tähendab seda, et inimene, kes teenib keskmist või väikest tulu, kannatab.

Eelarve ja kogu see maksusüsteem näitavad selgelt, millised väärtushinnangud Reformierakonnal on. Me oleme öelnud – ja meie seisukoht on väga lihtne –, et meie maksusüsteem peab olema tunduvalt solidaarsem. Ja selleks me oleme teinud ka omad muudatus[ettepanekud]. Me arvame, et selle asemel, et inimestelt raha võtta, tuleb võtta seda näiteks pankadelt. Samal ajal, kui euribor kasvas ja meil olid pankadel väga suured tulud ja kasumid, Reformierakond ütles, et ei, me ei lähe pankasid maksustama. Koos sotsiaaldemokraatidega tõsteti hoopis väga palju erinevaid makse ja teenuste …

Hea kolleeg, teie aeg sai täis.

Ma võtaksin kolm minutit juurde.

Jaa, otse loomulikult, nii hea kõne!

Aitäh! Ja needsamad maksud, mis tegelikult mõjutavad tänapäevani väga negatiivselt meie inimesi, meie majandust, meie ettevõtjate käekäiku – need on tegelik põhjus, miks ei ole saavutatud majanduskasvu, mis oleks pidanud eelduslikult olema 3,3%. Need on tegelikult vastused, mida oleks pidanud peaminister siitsamast puldist välja ütlema, mitte hämama. Aga neid täna ei tulnud. Räägiti erinevatest asjadest, aga ei antud vastuseid väga lihtsatele küsimustele.

Mis puudutab üleüldist statistikat ja väga paljusid võrdlusi teiste Euroopa [Liidu] liikmesriikidega, siis ma toon lihtsalt välja, et oleks selge ja arusaadav, kui palju teised Euroopa riigid võtavad oma inimestelt tegelikult tarbimismaksu ja kui palju võtab Eesti.

Alustame Saksamaast. Saksamaa tarbimismaksude osakaal riigieelarve tuludes on ligikaudu 20%, Prantsusmaa oma ligikaudu 20%. Kordan üle, et Eestis on tarbimismaksude osakaal riigieelarves 43%. Belgia, Austria, Rootsi, Taani, Holland, Luksemburg – kõigil on see 20% juures. Tarbimismaksude osakaal on maksutuludes 25–35% Poolas, Tšehhis, Slovakkias, Ungaris, Portugalis, Itaalias, Hispaanias, Sloveenias, Soomes, Iirimaal ja Maltal. Miskipärast läheb nende riikide majandusel tunduvalt paremini ja seal on tarbimiskindlus, tunduvalt suurem tarbimiskindlus kui Eestis.

Ja nüüd tuuakse esile, et tegelikult on meie maksusüsteem kõige parem ja kõige lihtsam. No ei ole! Olukorras, kus fiskaalpoliitikat juhib inimene, kes tegelikult ei loe isegi eelarvet, rääkimata sellest, et ta ei koosta seda, või vastupidi, tullakse ja räägitakse meile, et kogu majandus- ja fiskaalpoliitikat juhitakse sellisel viisil, et järgmisel aastal on inimestel elu parem. Andke andeks, ei ole usutav ja ka inimesed teid ei usu! Ja kuna inimesed teid ei usu, siis on nad selgelt öelnud, et nende vajadused on hoopis muud. Aitäh!

Aitäh! Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea peaminister! Head kolleegid! Me teame, et tarbijate majanduslik kindlustunne on endiselt negatiivne, umbes 28,2 punkti oli see [näitaja] novembrikuus. Aga kuulates peaministri juttu … Jah, kas kellelgi on selle vastu midagi, et tulumaksuvabastus on inimestel suurem? Kindlasti kõik, kes järgmisel aastal saavad tulumaksuvabastust, on õnnelikud. Aga räägime ausalt: keskmist ja sealt allapoole [jäävat palka] saavate inimeste võit on väga väike. Kui võtta nii, et inimene saab palka 1200 eurot, siis tegelikult ei võida ta mitte ühtegi senti. Kui rääkida, et 650 eurolt 700 eurole minekul peaks 10 eurot võitma, siis tegelikult tulumaksu tõus 20%-lt 22%-le ehk 10%-line tõus võtab 50 eurolt nagu sipsti 10 eurot ära.

Me kuulsime siin, et oi kui tore, näete, lapse pealt saate 100 eurot [automaksu] tagasi. Aga unustatakse mainida, et kolmelapseliselt perelt võeti ära 2400 eurot [aastas] ja pakutakse tagasi 300 eurot, kaheksa korda vähem. Ja siis Reformierakond aplodeerib: vaadake, mis me tegime, me aitasime peresid! Tegelikkuses on nende taskust ainult lasterikaste perede toetuse [vähendamisega] ära võetud 2100 eurot, sel juhul, kui 300 tagasi antakse.

Me räägime pensionäridest ja räägitakse, et oi, kui [hästi kõik on]. Sõbrad, pensionäridelt võetakse järgmisel aastal ära üle 30 miljoni euro. Üle 30 miljoni euro! Kui Isamaa oli valitsuses, siis keskmine pension tehti tulumaksuvabaks. Täna ei ole keskmine pension tulumaksuvaba ja järgmisel aastal ka ei ole. See summa, mis võetakse nende inimeste taskust, on üle 30 miljoni. 

Need mõlemad grupid, nii kuni 1200-eurose palga saajad kui pensionärid, ei võida tulumaksuvabastusest mitte pennigi, mitte ühtegi senti, aga kaotavad selle tõttu, et tulumaks on 10% tõusnud, käibemaks on 20% tõusnud, aktsiisid on tõusnud tunduvalt rohkem. Kui vaatame elektriaktsiisi, siis räägime üle 40%-st [tõusust], räägime ka kütuseaktsiisidest. Ja me teame väga hästi, et nii ettevõtjate kui ka [teiste] inimeste üks suuremaid kulusid on just elekter ja soe. Need kaks asja nagu sipsti tõusevad igal aastal 1. mail.

Me unustame ära, et me oleme maksukoormusega tõstnud Eesti majanduse, ettevõtjate ja inimeste koormuse nii taevasse, et juba aasta otsa me näeme, et toidukaubanduses käive langeb. Kuna toidukaupade hinnad on drastiliselt tõusnud, siis inimesed ei jõua enam omale toitu osta. 

Järgmine aasta on siis laenuküüru eelarve aasta. Millest see laenuküür koosneb? Kahest poolest: pool raha läheb kaitsekuludesse, mis on mõistlik, ja teine pool on lihtsalt kõrgepalgaliste tulumaksuvabastuseks. Kui nüüd mõelda, kumb oleks õigem olnud, kas toiduainete käibemaksust vabastamine ja selle rumala mootorsõidukimaksu ärajätmine, mis oleks lõppkokkuvõttes odavam olnud, kui nüüd tehtud tulumaksumuudatus, [või praegune valik], siis kas tulumaksu ühtlaseks tegemine on õige või vale otsus? Kindlasti ka Isamaa toetaks seda otsust [teistes tingimustes], seda peaks tegema siis, kui meil rahandus on korras. Aga täna ei ole Eesti majandus ja rahandus korras. Me oleme meeletu laenukoormuse, laenuküüru staadiumis. Ja rääkida siin, et järgmisest aastast me toome õnne meie õuele, on suur vale. 

Palun kolm minutit.

Teie aeg! Jaa, kolm minutit lisaks. 

Kui me vaatame siinsamas saalis ringi, siis näeme, et enamik inimesi on õnnelikud. Järgmisel aastal tõuseb teil [sissetulek] ikkagi 654 eurot. Ainult need inimesed siin saalis, kes on pensionärid, ei ole õnnelikud, sest nendel see ei tõuse. Neil jääb tulumaks ikka samasuguseks, kui oli sel aastal, nii on ka järgmisel aastal. Aga enamikul on seda väga tore näha. Ma saan aru, et ka valitsusele ja kõikidele ministeeriumiametnikele on see väga hea.

Kui rääkida õpetajatest, siis ühelt poolt võiks nagu võit olla, aga teiselt poolt pange kas või 10% tulumaksu tõus sinna juurde, selle 2000 ja 700 euro vahele, 1300 eurole. Arvutage, mis see 10% teeb. Aga siis arvutage ka teistpidi. Enamikul inimestel kuu lõpuks sääste ei jää, sest nad peavad need toidule ja kodukuludele ära kulutama – "raiskama" on vale sõna, aga ära kulutama. Ja võtke veel [arvesse], et see kulu on tõusnud veel 20% käibemaksu tõusu tõttu. Siis räägime mootorsõidukimaksust ehk automaksust, räägime aktsiisidest. Maainimene peab autoga sõitma – nüüd ta maksab automaksu, nüüd ta maksab kütuse pealt aktsiisi rohkem, ja ka koduse elektri eest rohkem. Ja ta teab, et 1. maist tuleb gaasi, diisli, bensiini ja elektri, kõigi nende puhul aktsiisitõus. Poleks vaja olnud neid tõuse teha.

Me näitasime 2020. aastal lisaeelarvega tee ette: vähendasime aktsiise, toetasime ettevõtjaid palgatoetustega, tegime teise pensionisamba vabatahtlikuks, ja lisan siia juurde, et koos vabatahtlikuks tegemisega andsime pankadele suurema võimaluse pensioniraha pealt teenida, ka pensionisambasse [kogujatele]. Ja majandus oli järgmisel kahel aastal Euroopa kiireimini arenev majandus.

Siis jõudis võimule Reformierakond, kes teeb kõike vastupidi. No mitu korda samale rehale soovitakse astuda? Isamaa näitas õiget teed, õppige Isamaa käest! Aitäh!

Aitäh! Züleyxa Izmailova, palun!

Austatud kolleegid! Hea peaminister! Ma tulin täna siia pulti, et väljendada oma frustratsiooni. Nimelt, tegelikult on juba tükk aega olnud kuulda, kuidas Kristen Michal, kui tal on võimalik, räägib sellest, millised võiksid olla Eesti sihid just majanduslikus mõttes ja nii edasi, kuidas me saaksime olla edukas riik, kus inimestel on hea elada ja me oleme jõukad – kõik see ilus jutt. Ma arvan, et Eestis pole mitte ühtegi inimest, kes ei nõustuks selle [eesmärgiga].

Seejuures on Kristen Michal alati rõhutanud ka seda, millised on need riigid, kellest me peaksime eeskuju võtma. On kõlanud erinevaid riike, aga alati on need sellised riigid, kus tegelikult maksusüsteem on risti vastupidine sellele, mida teeb Reformierakond Eestis. Ja iga kord, kui ma küsin, milline on Reformierakonna plaan, et saada näiteks AAA-reitinguga riigiks, siis ta ei vasta mitte midagi, räägib seda vana juttu, mida Reformierakond on rääkinud juba aastakümneid.

Aga kuidas me siis saame jõukaks? Maksustades vaeseid? No ei saa ju. Kulutame rohkem, kui me teenime, ja viime sellega Eesti eelarve läbi aegade kõige suuremasse puudujääki. Praegu teeb Reformierakond seda, et hakkab laenudega makse langetama. Kust otsast see on vastutustundlik või jätkusuutlik? Ja veider on veel see, et seda peavad rääkima vasakpoolsed.

Ma ei räägi pikalt, aga minu arust on Reformierakonna aeg möödas. Seda näitab tegelikult ka nende reiting. Täiesti null ideed, kuidas päriselt riigi jõukust kasvatada. Need ideed piirduvad – me täna näeme seda siin saalis – välismaistele kriminaalidele majutusteenuse pakkumisega Tartus ja veebikasiinode maksude langetamisega. Muide, teate, hasartmängumaksu langetus tuleb astmeline. See on midagi uut.

Aga kokkuvõtteks ma ütlen selle, mis ma arvan, täitsa ausalt välja. Minu arust on nii, et kui Reformierakonna naised seda erakonda Michalilt üle ei võta, siis varsti olete te sealsamas mudaliigas koos Eesti 200-ga. Ja ma arvan, et see aeg ei ole enam kaugel. Aitäh!

Aitäh teile! Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! No majandus on nii tähtis teema, et oleks patt siin saalis lihtsalt istuda, kuulata ja mitte kaasa rääkida. Ilmselgelt saavad ettevõtted hakkama, on igal ajal saanud, mida iganes valitsus ka ei tee. Ja küllap see läheb nii ka edaspidi kõikide teiste valitsuste puhul.

Aga millest tuleb käed eemale hoida? Eraomandist, mis on püha ja puutumatu. See on väärtus, mida aastatega on loodud, mis on võib-olla esivanematelt päritud, ja selle kasutamise [võimalus] peab olema Eesti riigis tagatud ja suhtumine sellesse peab olema aupaklik. Majanduse lähtepositsioon on ju tegelikult ressursid, olgu see inimressurss, meie metsad, maavarad või miski muu.

Just seetõttu ma puudutasin selles punktis oma küsimuses seda, mille koalitsioon on toonud siia Riigikogu saali arutamiseks, ajendatuna eelnõudest 610 ja 612. Need mõlemad on tegelikult seotud looduskaitsega. Ka looduskaitse on kõigi meie ühine väärtus. Aga kui seda hakatakse tegema kitsalt omanike rahakotil – [järgides] printsiipi, et kui sa tahad ja saad oma looduskaitsealuse maatüki näiteks riigile võõrandada, siis edaspidi juhtub see poole hinnaga –, siis see tundub üsna kummaline käsitlus. Rääkimata sellest, et kogu Natura alade pakett, mis jõudis meile koos Euroopa Liiduga liitumisega, on järsku muutunud totaalselt kaitsealuseks objektiks. Öeldakse väga selgelt, et see 10 000 hektarit maaressurssi ja metsaressurssi on selline, kus tulevikus ei anta ühtegi luba metsa majandamiseks enam välja, see on põhimõtteliselt looduskaitsealune vara. Kui [maa]omanike käest selle kohta küsida, siis nende vastused on sellised, et siit Riigikogu kõnepuldist ausalt öelda ei sobi neid välja öelda.

Ma arvan, et selline käitumine tegelikult õõnestab meie majanduspoliitika alust: usaldust ja kindlustunnet. Sageli inimesed ütlevad, et kuskilt peab riik maksutulu saama, olgugi et maksutulu saamisel tuleb arvestada ka meie konkurentsivõimet majanduskeskkonnas. Aga kui üheselt on poliitiline eeldus minna inimeselt ära võtma midagi, mille ta oma rahaga on [soetanud] või esivanematelt pärandina saanud, siis vaat see enam vabas ühiskonnas inimestele ei sobi, see ei mahu sellesse mõtteruumi.

Vana aasta sees tehakse kokkuvõtteid vanast aastast – see on minu osa sellest. Ja soovitus ka uude aastasse: äkki alustaks uuel aastal selles kontekstis puhtalt lehelt. Võib-olla see annab tõepoolest sisendi ka majanduskasvu vaatevinklist, et [kodanike] kindel usaldav suhe, partnerlus riigiga, austav suhe [riigiga] on eelduseks sellele, et riigieelarvesse laekuks rohkem maksutulu ja iga elanik, omanik, kodanik oleks motiveeritud toimetama iga päev selle nimel, et meil läheks paremini. Aitäh! Pingutame veel!

Aitäh, hea kolleeg, tõhusa ettekande eest! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea peaminister! Ja pooltäis või veerandtäis saal! Ilus jutt on, aga mul on ausalt öeldes peaministrist kahju, üsna kõvasti. Kaelani mudas ja püüab kuidagi välja pääseda. Ma olen olnud reaalselt kaelani mudas ja ka vesiliivas. Mida rohkem liigutad, seda rohkem põhja lähed. Mulle tundub, et peaminister uppuva valitsus[laeva] tekil püüab kuidagi välja rabeleda, aga mida rohkem rabeleb, seda hullemaks läheb. Muidugi, pantvangina on veel eriti raske seda teha. Seda lugupeetud pantvangiseltskonda saalis ei ole.

Jah, majanduskasv on loomulikult oluline. Aga kui lugeda Euroopa Komisjoni [prognoose], siis nad on palju pessimistlikumad kui Eesti Pank ja Rahandusministeerium. 0,6% [kasvu] äkki tuleb välja Euroopa Komisjoni järgi.

Aga kui vaadata ringi, sõita mööda Eestit ringi, käia poes, rääkida inimestega, siis tihti tuleb nutt peale. Ma näen järjest rohkem, kuidas inimestel, kes sooritavad mingit ostu, ei tule sentidest välja, ja olen ka ise korduvalt aidanud. Või kui ostukeskustes püütakse vaesematele inimestele [toitu koguda, palutakse] tuua mõni pakk makarone, mõni konserv ja nii edasi, siis ega neid eriti palju ei ole. Tegelikult kaupmehed teavad väga hästi, et praegu enam ei ole nii-öelda korraliku vorsti aeg, on sellise odava kraami, kõige odavama vorsti aeg. Singi aeg ei ole praegu.

Ja nüüd selle taustal kuulame peaministri optimistlikku juttu, et läheb paremaks, uskuge mind. Jah, läheb küll! Aitäh, hea peaminister, uuel aastal kena kingituse eest mulle ja kõigile meile, kes me siin saalis istume! Indrek Neivelt on seda palju öelnud, aga polegi oluline, kas tema või keegi teine – kes natukenegi aru saab ja natukene loeb, saab ka aru, et teie kingitus on nendele, kelle palk on mediaanist kõrgem. See tähendab, et meile. Nii et aitäh, tänulik olen! Olen väga tänulik, hea peaminister, et te meile sellise kingituse teete.

Aga vaesematel, kelle [palk] jääb mediaanist alla, läheb maksukoormus veelgi suuremaks, mida allapoole nad vajuvad. Ja see ei ole õiglane, õigusriigis vähemalt, kui Eesti on õigusriik muidugi. Noh, ma ei hakka rääkima ostujõu pariteedist, SKT-st, see ju ka langeb. Te ei rääkinud sellest. Eelmisel aastal oli vist 79, ma ei tea, mis see sel aastal tuleb, vahepeal oli 85.

Nii et pilt on tegelikult väga-väga nukker ja mul on siiralt kahju teist, mees mudas. Aga ilmselt väljapääsu sealt ei olegi, ainult põhja poole saab minna. Muidugi on kahju, et te Urmase autot vastu ei võtnud. Ilus pakk, [võiks] lastele või kellelegi kinkida. Mina küll oleks vastu võtnud, isegi siis, kui ma oleksin peaminister ja oleksin üleni, kaelani mudas. Ei maksa kuidagi nii tundeline olla, et ilusat autot vastu ei võta. Kui te olete õige mees ja õigel teel, no mis siis häbeneda! Varsti oleme mäe otsas, aga ma arvan, et siis enam ei ole teie peaminister. Aitäh!

Aitäh! Urmas Reinsalu, näete, üks meie kolleeg ootab seda autot, nii et ma loodan, et te ei ole kade. Aga nüüd Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole ja peaminister lõpetab oma sõnavõtuga.

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Paar märkust kõigepealt ajaloo huvides. Noh, naljakas, et ma seda kogu aeg tegema pean. Kelle maksuküür see siis on? Kes selle kehtestas? Isamaa, sotsiaaldemokraadid ja Keskerakond. Küsin veel kord, kelle maksuküür see on. Eesti rahvas seda [koormat] kandis, maksis rohkem, ja teie kehtestasite. See on teie maksuküür, Urmas. Ära häbene! Selle auto võid iseendale kinkida. Seda esiteks.

Teiseks, hinnatõusu puhul ma tõin ka välja, et olenemata, kui suur see on, sellest umbes kolmandik on maksud, isegi kui see protsent on suurem. Eesti Pank, Eesti Panga president on seda kirjeldanud. Isegi kui see vahekord on 60 : 40, osa sellest on maksud, ilmselt mitte valdav enamus, aga isegi siis, kui on pool. Teine pool sellest on toorme hind maailmaturul ja palkade tõus. Palkade tõus läheb edasi teenustesse, teenuste kaudu tuleb hinnatõus. Nii et tasuks võib-olla endale [seda teadvustada], isegi kui probleem on terav ja arusaadav. Aastate vältel on hinnatõus olnud selline: 2022. aastal oli see peaaegu 20% ehk 19%, 2023. aastal 9%, 2024. aastal 3,5%, ja sellel aastal on 5% kanti. Järgmiseks aastaks prognoositakse juba 3% juurde. Nii et hinnatõusu [tempo] langeb. Aga jah, selle põhjus on siiski väikses avatud majanduses – ka toorme hinnad, palgatõusud – ja maksudel on väiksem [mõju].

Nüüd inflatsioonist, vaadates ajalugu. Mul on kahju, et küsitakse vastuseid ja siis ei kuulata, mida räägitakse. Aja jooksul on kasvanud ka sissetulekud. 2019. versus 2025. aasta, tõmbame ajajoone, sellest on mõned kirjutajad ka lehtedes kirjutanud: tarbijahind on kasvanud 48%, keskmine brutopalk 50% – noh, väga [sarnane kasv]; alampalk 64%, mis aitab neid inimesi, kellel on keerulisem; keskmine vanaduspension 71%; üksi elava pensionäri toetus 74%. Nii et tegelikult inimeste tulud on kasvanud inflatsioonist kiiremini. Tasuks endale see pilt selgeks teha. Järgmisel aastal on pensioni prognoositud kasv 5,4%, mis on ka kindlasti inflatsioonist kiirem.

Kokku võttes, võib-olla Aivar Kokk oli siin kõige lähemal sellele, [mida ma pooldan]: selle asemel, et tulla siia ja küsida kolm minutit juurde, võiks minna kohe asja üdi juurde. Ma saan aru, et opositsioonile väga ei meeldi see mõte, et järgmisel aastal teie ühine looming, maksuküür kaob, inimestele jääb rohkem raha kätte ja majanduspilt on parem. Aga ma arvan, et see on Eesti rahvale hea. Eesti rahvas väärib seda, et see maksuküür kaoks ja rohkem raha jääks kätte. Ma arvan, et see on hea uudis. Aitäh!

Aitäh! Urmas Reinsalu, vastusõnavõtt kaks minutit.

Teate, härra peaminister, ma ootasin, et te annate parlamendile vastuse selle kohta, mis puudutab teie osutamist nii-öelda positiivsetele trendidele majandususalduse vallas. Mina tuginesin Eurostati andmetele, mis tõid viimastel aastatel välja majandususalduse kahetsusväärselt negatiivse positsiooni. Referentsindikaator on 2025. aasta kolmandast kvartalist Eurostati andmetel ühikuna 89 versus näiteks 2022. aasta neljanda kvartali puhul 105. Sellele me vastust ei saanud.

Teine küsimus. Härra peaminister, te ütlesite, et ma võin selle mänguauto endale jätta, viitega Reformierakonna maksuküüruprojektile, mis otsekui, ma saan aru, leevendab automaksu negatiivseid mõjusid. Vaadake, Reformierakonna maksuküüru probleem peitub selles, et te täidate oma valimislubadust, mille realiseerimise te lükkasite 2024. aastast edasi 2025. aastasse ja nüüd lükkate 2026. aastasse, laenurahaga. Mitte kunagi varem lähiajaloos ei ole valitsus, olgu ta vasakpoolne või parempoolne, oma püsikulusid tekitavaid valimislubadusi täitnud laenurahaga. See on probleem, härra peaminister.

Te töötate praegu poliitilise joonise "Pärast meid tulgu kui veeuputus" järgi. Selle eest on hoiatanud eelarvenõukogu, eksperdid, analüütikud, ettevõtlusorganisatsioonid. Te viite meid rahanduslikku vabalangusse, riigi eelarvestrateegia perspektiivis 4,5%-lisse defitsiiti, mille puhul puudub igasugune relevantne käsitlus sellest väljumiseks.

Nii et mänguauto kuulub ikka automaksu baasarhitektile. Ja teie ka kliimaministrina andsite oma panuse, mis puudutas rohe-eesmärke, mille kohta isegi härra Kõrklaev-Võrklaev ütles, et inimesed peavad hakkama hobusega sõitma. Mäletate Võrklaeva kuulsat lauset? Aitäh!

Teie aeg! Kaks minutit on täis. Aitäh! Sulgen läbirääkimised ja oleme esimese päevakorrapunkti läbinud. 

Läheme edasi teise päevakorrapunkti juurde, mis on Riigikogu liikmete Urmas Reinsalu, Mart Maastiku, Helir-Valdor Seedri, Aivar Koka, Priit Sibula ja Riina Solmani poolt Kristen Michalile esitatud arupärimine valitsemiskulude kohta, nr 832. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Urmas Reinsalu.

Reformierakonna valitsus on eelistanud maksutõuse valitsemiskulude vähendamisele: ennekõike just nimelt kaudse maksukoormuse tõusu läbi aktsiiside, käibemaksu tõusu ja automaksu kehtestamise. Retoorikas on härra Michali isikus valitsus kõnelenud valitsemiskulude vähendamisest. 2024. aasta juulikuus, kui ma õigesti mäletan, peaminister võib mind korrigeerida, ütles peaminister oma nii-öelda troonikõnes või parlamendilt usalduse taotlemise kõnes, et me asume valitsemiskulusid vähendama – koalitsioonilepingus kirjeldati valitsemiskuludena tööjõukulu, majanduskulu ja seadusega mitteettenähtud toetusi – kolme aasta jooksul 10%. 

Hästi, riigijuhti sõnast! Nüüd me hindame siis tegelikkust: on möödunud 2025. aasta ja on esitatud ka juba vastu võetud ahjusoe 2026. aasta eelarve. Nendesamade karakteristikute alusel kirjeldatud  – koalitsiooni poolt kirjeldatud – definitsiooni järgi valitsemiskulud võtsin mina välja: 2024. aasta tegelik täitmine ja 2026. aasta eelarves sisalduvad valitsemiskulud. Ja mis selgus? 10%-lise vähendamise asemel liigub olukord tagurpidi. 2024. aastal olid eelarves personali- ja palgakulud 2,615 miljardit eurot, 2026. aasta eelarve projektis 3,095 miljardit eurot – kasv vähenemise asemel 480 miljonit eurot. Toetused: 2024. aasta eelarve täitmisel 4,344 miljardit eurot, kasvanud 5,736 miljardi euroni – kasv 1,4 miljardit eurot. 

Ja nüüd ongi küsimus selles, härra peaminister, et palun teil valitsuse nimel kirjeldada, millest on niisugune metamorfoos tingitud, et 10%-lise vähendamise asemel kasvavad valitsemiskulud – 2024 täitmine versus 2026 eelarve – 1,9 miljardit eurot. Niisuguse Tagurpidi-Antsla stiilis kärpimisega läheme riigina pankrotti, härra peaminister! 

Teiseks, kirjeldage siis, milliseid valitsemiskulusid te enda meelest vähendanud olete ja miks siis tervikuna need 10% kokku ei tule. Ma arvan, et see ei ole pisiasi. See on esiteks sõnapidamise küsimus ja teiseks suutlikkuse küsimus riigi juhtimist ka jõukohasuse järgi seada olukorras, kus meid ootab järgmisel aastal ees rekordiline, 4,5%-line defitsiit. See ei ole naljaasi, härra peaminister! Mida on öelnud selle kohta eelarvenõukogu? See on lähiajaloo sügavaim ja pikim defitsiit, mille legaliseerimiseks oli vaja teie valitsusel esitada parlamenti riigieelarve baasseaduse [muutmise seaduse] eelnõu, et efektiivselt tühistada kõik siseriiklikud eelarvepiirangud kuni aastani 2033. Pange tähele, jälle doktriin "Pärast meid tulgu või veeuputus!"! 

Härra peaminister, kirjeldage oma tegelikke tegusid, oma valitsuse tegelikke tegusid, mis on sisustatud eelarvenumbritega, et parlament saaks hinnata teie sõnade ja tegude kokkusobivust. Just nimelt, paluks tuua esile 2024. aasta valitsemiskulud ja see, mis [mahus] on need planeeritud 2026. aastaks. Sest niipalju kui mina olen teiega, härra peaminister, debattides-aruteludes osalenud, te kohe viite jutu mujale, nagu selle väikese süütu kollase mänguautoga. Aga see on okei, see on teie valik. Aga te räägite sellest, et minu arvud ei ole õiged. 

Ja nüüd on sõna Eesti Vabariigi ametisoleval peaministril, et esitada õiged arvud valitsemiskulude kohta, mis on tema enda või 2024. aasta suvel ametisse astunud valitsusliidu antud. Aga eeldame, et vähemalt retoorikas seesama valitsemiskulude vähendamise poliitiline programm jätkub ka Eesti 200 ja Reformierakonna valitsuses. Paluks täpseid numbreid. Aitäh!

Ja nüüd palun arupärimisele vastama peaminister Kristen Michali. Palun!

Hea juhataja! Head saalis olevad Riigikogu liikmed! Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse. (Hääl saalist.) Kaheksa! Väga õige märkus. Aitäh! Lihtsalt Peeter Ernits enne ütles, et saal on pooltäis, aga 101-st ei vea see kuidagi pooltäit välja. Ma parandan mõned väited kohe alguses ära ja siis lähen arupärimisele vastamise juurde. Kõigepealt, valitsemiskulude klassifikatsioon sellisel viisil, nagu hea arupärija seda esitab, on vist tema enda loodud. (Vahelehüüe.) Seal sees on tõenäoliselt arvestuslikud kulud ja välisvahendid, see on õunade ja apelsinide võrdlus. Seda esiteks.  

Teiseks, lähiajaloo suurim planeeritav struktuurne defitsiit oli ikka 2020. aastal: see oli 5,2% SKP-st. (Vahelehüüe.) Planeeritav nominaalne defitsiit 2020. aastal oli 10,1% SKP-st. Nii et see oli see planeeritav defitsiit. EKREIKE valitsuse plaan oli minna nominaalsesse defitsiiti 2020. aastal 10%. Jätame selle meelde, kui meil see debatt nüüd veel tuleb ja kui hakkame jälle arutama, et kelle maksuküür see oli. 

Nii, nüüd arupärimise juurde. Arupärimine on valitsemiskulude kohta. Üks küsimus: palun seletage Riigikogule, milliseid valitsemiskulusid siis selliste kasvunumbrite puhul on vähendatud ning miks see ei kajastu 2026. aasta eelarves. See on järgmise aasta eelarve. Vastus. 2026. ja 2027. aastal jätkub juba varasemates valitsustes kokku lepitud tööjõu- ja majandamiskulude kokkuhoid. Kogumaht aastate jooksul kokku on 1,4 miljardit. 2025. aastal kokku lepitud 5%-lisele kärpele lisaks vähenevad piirmääraga kulud 2026. ja 2027. aastal veel täiendavalt vastavalt 3% ja 2%. 2026. aastaks on kokku lepitud tööjõu- ja majandamiskulude kärbe kogumahuga circa 245 miljonit eurot, sealhulgas näiteks Haridus- ja Teadusministeerium hoiab 2026. aastal kokku ligi 61 miljonit ja Sotsiaalministeerium 51 miljonit.  

Tööjõu- ja majandamiskulude kokkuhoid on toonud kaasa töökohtade vähendamise riigisektoris. Ma toon mõne näite. Maa- ja Ruumiametis vähendati ametikohti 19%: see tähendab, et pea iga viies töökoht hoiti kokku. Töötukassa on vähendamas 19% [ametikohti] ehk samamoodi [koondatakse] pea iga viies ametikoht: kokku vähendatakse 174 ametikohta. EISA on koondamas umbes 40 inimest. Selliseid näiteid kokkuhoiust on alates Tervise Arengu Instituudist, kus [vähendatakse töötajaid] 6,6% ehk 11 ametikohta, kuni Transpordiametini, kus 3% ehk pea 30 ametikohta tõmmatakse koomale. 

2026. aasta riigieelarve on julgeoleku ja jõukuse eelarve. See tähendab seda, et me eraldame kaitsevõimesse 5% SKP-st ehk pea 850 miljonit eurot enam kui 2025. aastal. Lisaks tõstame prioriteetsete sihtgruppide – politseinikud, päästjad, kultuuritöötajad, õpetajad – palka ja palgatõus on ka erihoolekandes. Lähtuvalt eeltoodud prioriteetidest kasvavad 2026. aasta eelarves tööjõukulud Kaitseministeeriumis ligi 90 miljonit eurot, Sotsiaalministeeriumis 45 miljonit eurot ning Siseministeeriumis 20 miljonit eurot. Majandamiskulud kasvavad eelkõige Kaitseministeeriumi eelarves ja on tingitud kaitseinvesteeringutest.

Aitäh! Ja küsimused. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Mul on selline laiem küsimus just IT-kulude ja investeeringute kohta. Hiljuti tegi Riigikontroll analüüsi, vaatas neid IT-valdkonna kulusid. Viimase kuue aastaga on need kulud kahekordistunud. Ma mäletan, et siis, kui oli Kaja Kallas peaminister, oli ka temaga arutelu, kus ta ütles, et tõesti on IT-valdkonna kulud märgatavalt suurenenud. Ma mäletan, et eelmine siseminister ütles lausa seda, et täna on IT-kulu suurem võrreldes sellega, kui IT-programmi asemele palgata näiteks ametnik. Kas selle kohta on plaanis teha ka analüüs kõikide asutuste vahel, et vaadata, kas meil on näiteks topelt IT-süsteeme ja sellist korralagedust? Ehk sealt saaks ka midagi kokku hoida?

Ma arvan, et see on hea küsimus. Kui ma olin majandus- ja taristuminister aastail 2015–2016, siis Taavi Kotka sõnastas sellise printsiibi. Ta oli tollal IT-valdkonna juht riigis ja meie hallata olid kogu riigi IKT-investeeringud, vähemalt olulisemad osad. Ta sõnastas selle printsiibi nii: kõik tulevased IT-investeeringud tuleb teha sellisel viisil, et nende süsteemide vajalikkus ja ülalpidamine on tagatud. See tähendab seda, et kui sa teed IT-investeeringuid, siis sellel on ka tulevikuvaade olemas. Sa ei tekita endale lihtsalt ühte andmebaasi, mis hoiab kulusid üleval. Nii et ma arvan, et see on esimene printsiip, mida tuleb ka täna järgida. Ma ei ole konkreetselt seda Riigikontrolli märgukirja või auditit jõudnud lugeda, aga hea tähelepanu juhtimine.

Teiseks, see, kus investeeringud kindlasti kasvavad ja mis on paratamatu, on ilmselt uued tehnoloogiad, mis puudutavad tehisintellekti kasutuselevõttu ja küberturvalisust. Kuna, ütleme nii, nende toimetamine, kes üritavad meie süsteeme, andmebaase lõhkuda ja andmeid muuta, on kindlasti osavamaks muutunud. Selles pole kahtlust. Aga kui selle juures küsida, kas kõigi IT-süsteemide olemasolu ja andmete kogumine tuleks üle vaadata, siis jah, seda tuleb perioodiliselt teha. Justiits- ja Digiministeerium selle eest vastutab ja iga eelarveprotsessi juures ta tegelikult tuleb ja küsib, millised on täiendavad IKT-investeeringud, kuhu on raha juurde vaja. 

Ja kolmas märksõna. Vahepealsetel aastatel oli Eestis kombeks ja sama asi on juhtunud ka näiteks välisteenistuses kahetsusväärselt isamaalase Jüri Ratase valitsemise ajal, et ühekordsest rahast tehti püsivaid investeeringuid. Ka IT-süsteeme hoiti väga palju üleval pigem ühekordsest välisrahastusest. Kui see süsteem on pikaajaline, siis tegelikult tuleb investeerida ikka pikaajaliselt. Nii et need märksõnad ma nimetaks.

Aga vastus on jah, loomulikult tuleb pidevalt käia üle ja hinnata, millesse meie raha läheb, ja hinnata ka nende süsteemide ja küsimiste vajalikkust. See on normaalne küberhügieen, sest lõppkokkuvõttes tuleb ikkagi koguda, valvata ja hoida turvalisena seda, mida on vaja koguda, mitte kõike valimatult koguda. 

Aga Eesti printsiip on ka see, et andmeid kogutakse ainult ühe korra. Kui seda jõuab jõustada – ja ma loodan, et see on igal pool jõustatud ja meeles peetud –, siis ma arvan, et me oleme ikkagi maailmas ühed parimad selles valdkonnas.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, härra peaminister, vastuste eest! Ma tulen ikkagi kvantitatiivsete karakteristikute juurde. Tsiteerin teie tutvustatud 2024. aasta koalitsioonilepingut, kus te ise selle valitsemiskulude määratluse andsite: kärbime tööjõu- ja majanduskulusid ning tegevus- ja sihtotstarbelisi toetusi 10%. Sealhulgas on riigiettevõtted ja sihtasutused. Riigiettevõtete elementi ma ei mõõtnud, aga tõepoolest, nende kolme kategooria puhul – 2024. aasta täitmine versus 2026. aasta eelarve – on kasv 1,9 miljardit eurot. 

Nüüd, selle loogika alusel öelge, kui suur teie hinnangul – te seadsite eesmärgiks tööjõu- ja majanduskulude ning tegevus- ja sihtotstarbeliste toetuste vähendamise 10% – on see summa, millest te neid vähendama hakkasite. Kuidas see võimalik on, et nende kolme kategooria puhul on see summa hoopis röögatult kasvanud, mitte ei ole vähenenud? Nimetage palun see number Riigikogule. Mis see summa oli, millest te valitsemiskulusid vähendama asusite nendes kategooriates, nagu te ise kõnetoolis kirjeldasite parlamendile?

Teie aeg.

Aitäh! Ma seda numbrit enda meelest juba mainisin. 2026. aastaks, mille kohta te küsisite, on tööjõu- ja majandamiskulude kärpe kogumaht circa 245 miljonit eurot.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Täiesti jabur on rääkida siin EKREIKE mingisugustest tohututest miinustest, sest me andsime laenu ettevõtetele, elavdasime majandust ja nii edasi ja nii edasi. See viis 2021. aastaks majanduse 8%-lisse tõusu, nii et see oli suurepärane, tehke järgi! 

Minu küsimus on väga lihtne. Te rääkisite, täpselt ei mäleta, mõnesajast inimesest, kes nüüd koondatakse. Kui palju jääb nüüd riik selle kaudu ilma tööjõukuludest ja sotsiaalmaksudest? Ja kui palju kulusid tekib juurde töötukassale? Kui te inimesi koondate ja räägite kokkuhoiust, siis peaks nagu kõik need aspektid olema läbi arvutatud. Lihtne matemaatika.

Aitäh! Kõigepealt, esiteks, EKREIKE-t mul ei ole plaanis järele teha. Kui te soovite seda eeskujuks tuua, tooge. Mina arvan, et faktides tuleb olla täpne. Kui keegi räägib sellest miinusest, siis ma kirjeldasin ära, mis see numbrites oli, et oleks selge. Muidu on selle maksuküüruga nii, nagu ma ütlesin, et Urmas Reinsalu käib mööda saali ringi ja üritab sellele omanikku leida, aga ütleme, et omanik on ta ise. See õnneks kaob ja loodetavasti 1. jaanuarist ei pea me sellest enam nii palju rääkima. 

Mis puudutab vähemate ametikohtade puhul tööjõumaksude maksmata jätmist, siis ma tunnistan, et minul seda arvutust siin kaasas ei ole. Ma kindlasti küsin, järsku see on olemas. Aga tõepoolest, näiteks kui töötukassa vähendab viiendiku töötajatest ehk 174 ametikohta, siis üldiselt, arvestades, et meil on siiski pigem kvalifitseeritud tööjõu puudus, leiavad need inimesed tõenäoliselt üsna pea järgmise töö. Ja riigivalitsemisest: me väheneva tööealise elanikkonnaga riigis ei saa ju lihtsalt maksta kuidagi kinni riigisektorit, mis jääb sama suureks või kasvab. Nii et majanduslikult on ikkagi loogilisem, et riigisektori toimetamine väheneb. Nii palju kui on võimalik, asendatakse seda erinevate digitaalsete lahendustega, mille kohta siin küsiti ja mis minu meelest on mõistlik. Vähendatakse ka töökäsi seal, kus on võimalik, sest kõiki teenuseid ei pea riik üleval pidama. 

Aga jah, täpset numbrit ma ei oska teile praegu öelda, et kui me vähendame Maa‑ ja Ruumiametis või töötukassas viiendiku võrra töötajaid või EISA-s koondame 40 inimest, siis mis see täpselt numbrites tähendab. Eeldus on, et nad leiavad töö, riigi vaatest on see positiivne. Kui nad on pikalt töötud, siis see kindlasti nõuab ka töötutoetust või töötukindlustust.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Me räägime valitsemiskuludest ja pidevast valitsemiskulude tõusust. Kui me vaatame eelarvet, siis eelarve on meil juba päris pikalt olnud tegevuspõhine ja me oleme sellele tähelepanu juhtinud. Sellele on tähelepanu juhtinud ka õiguskantsler ja riigikontrolör. Kõik on soovitanud, et see peaks olema kulupõhine. On ka selgelt välja öeldud, et on olemas põhiseaduse riive. Hästi palju suuri volitusi on antud valitsuse, ministeeriumide ja ministrite kätte. Tegelikult on Riigikogu kui käsuandja kaotanud oma rolli eelarve kulutuste ja prioriteetide osas. See on õiguskantsleri seisukoht, ta ütles selgelt välja, et väga suured volitused on antud ministeeriumidele. Kas on probleem selles ja me peaksime ikkagi hoopis liikuma kulupõhise eelarve poole? 

Ülevaate kohta ma ütleksin, et viimastel aastatel on ülevaate saamine läinud minu hinnangul küll paremaks, ehkki minagi olen öelnud, et ülevaade eelarvest peab olema niisugune, et kõik saavad kõiki numbreid võrrelda ja näpuga järge ajada. Üldiselt peab see olema ikkagi kõigile jälgitav. Loomulikult neile, kes soovivad. Ega eelarvet ei tehta kõigile lihtsalt õhtuseks lugemiseks.

Rahandusministeeriumis on kõvasti pingutatud. Kui vaadata kõike alates temaatilistest ükslehtedest, kus on võimalik valdkonnad välja võtta, kuni sellesama juhtimislauani, kus on elektrooniliselt võimalik erinevate valdkondade ja asutuste kulutusi vaadata, siis see pilt on läinud paremaks jälgimise, võrdlemise mõttes. Aga järgnevatel aastatel tasub minu hinnangul ikkagi pürgida selle poole – minu seisukoht ei ole selles muutunud –, et oleks mõlemad võrreldavad eelarvepositsioonid olemas. Selle eelarve puhul Rahandusministeeriumi esindajad seletuskirjas kirjeldasid, et see kulupõhine versioon on võimalik. Kes tahab, ajab näpuga järge ja saab kenasti sealt vaadata.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud peaminister! Mulle meeldib aus riik, kus ka rahvas saab aru, mida valitsejad neile räägivad. Äkki te veel selgitate seda härra Reinsalu öeldut. Kas valitsemiskulud on aastatel 2024–2025 ja ka tulevikus, aastal 2026 absoluutväärtuses kahanemas või ei ole? Et saaksime ühtemoodi aru. Ei ole hea, kui jääb niimoodi õhku rippuma.

Aitäh! No te panete mulle muidugi liiga suuri lootusi. Mina ei suuda härra Reinsalu küsitut selgitada, seda suudab ainult tema ise. Ta tuleb siia ja vehib tühjale saalile kätega ja teeb seda kindlasti väga emotsionaalselt. Ootame selle etteaste ära ja siis saame oma päevaga jälle edasi minna. 

Aga mis puudutab kulutusi, siis võib-olla kõige lihtsam [viis] seda kirjeldada, püüdes teile vastata, on see, et osades majapidamistes ja valdkondades tõmmatakse koomale, osades kärbitakse kasvu ja osades on kasv. Näiteks tervishoid, nagu ma mainisin, ja sotsiaalvaldkond kasvavad, Siseministeerium ehk sisejulgeolek kasvab, Kaitseministeerium kasvab. Seal on näha ka personali juurdetulekut. Seetõttu, jah, ma arvan, kõige ausam ja lihtsam on öelda, et mõnes majapidamises tõmmatakse töötajaid koomale, mõnes kärbitakse kasvu ja mõni ka kasvab. Selline see riigi pilt on.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

No kust me nüüd pihta hakkame, härra peaminister? Siin oli niisugune tohuvabohu, mida korrigeerima peab.  

Kõigepealt riigirahanduse väljavaadete kohta. Minu käsutuses on Eesti Vabariigi eelarvenõukogu hinnang selle aasta sügisest. Härra peaminister lahkub. Kas me teeme vaheaja viis minutit? Paluks vaheaega viis minutit.

Ei, me ei saa vaheaega teha, meil on kõne. Minister käib korraks väljas, jah?

Arusaadav. Nimelt, peaminister ütles, et puudujääk ei ole siin sugugi mitte midagi enneolematut, ja viitas, et vastupidi, varasemalt, koroonaajal oli tegelikult defitsiit suurem.  

Ma tsiteerin Eesti Vabariigi eelarvenõukogu hinnangut, kokkuvõtet. "Rahandusministeeriumi [uuendatud] prognoosi järgi moodustab valitsussektori nominaalne eelarvepuudujääk 2026. ja 2027. aastal 4,5% SKPst, 2028. aastal 3,8% SKPst ning 2029. aastal 3,6% SKPst." Järgneb eelarvenõukogu järeldus: "Nii suures puudujäägis nii mitmel aastal järjest pole Eesti riigieelarve varem olnud." Ma eeldan, et eelarvenõukogu ilmselt analüüsib vabanemisjärgset Eesti Vabariiki. Sõjaeelset Eesti Vabariigi eelarvepoliitikat, ma oletan, ta ei võtnud arvesse. Aga see on põhimõtteline pretsedent. 

Tegelikkuses tuleb tunnistada, mida nendib eelarvenõukogu, et riigirahanduse kurssi järsult muutmata jätkaks võlakoormus kiiret kasvu ka pärast 2029. aastat ehk juba ettepandud härra Michali valitsuse rahanduspoliitilise perspektiivi, et pärast meid tulgu või veeuputus, pikaaegset realiseerimist. "Kõrgem võlakoormus tähendaks suuremat iga-aastast väljaminekut ainuüksi intressikuludeks, eeldatavalt kallimat laenuraha nii avalikule kui ka erasektorile, suuremat avatust finantsturgude kõikumistele ning oluliselt väiksemat eelarvepuhvrit, millega tulevastele kriisidele vastu minna." Eelarvenõukogu tsitaadi lõpp. See oli tsitaat, mille ajal lahkus ajutiselt parlamendisaalist ametisolev peaminister.  

Nüüd küsimus selle kohta. Tähelepanelikud inimesed, kes siin saalis kuulavad, või Eesti avalikkus, kes meid kuulab, panid tähele, kui osavalt – ja siin tuleb au anda mittevastuste eest – hiilis peaminister kõrvale, justkui kass käppadel, konkreetsetest vastustest nominaalnumbrite kohta. Juttu oli peaministri poolt 2024. aasta suvel, et vähendame valitsemiskulusid enda antud mõõdiku või definitsiooni alusel. See on subjektiivne, aga mingi definitsiooniga tuleb arvestada. Ja nüüd on ju küsimus – ma ei tea, kolmanda, teise või neljanda klassi aritmeetikaülesanne –, et kui sul on summa x ja sa tahad seda vähendada 10%, siis kui palju sul järgi on. Pead määratlema summa x ja ütlema, kas jõudsid vähendamiseni või mitte. Peaminister lubas [vähendada] 10%. Ja tegelikult see summa x valitsuse enda etteantuna – ja see on võimalik tuvastada Rahandusministeeriumi esitatud 2026. aasta eelarvest, mis annab mitme aasta võrdluses selle summa – on selline, et personali- ja palgakulud olid 2024. aasta eelarves 2,615 miljardit eurot, 2026. aasta eelarve projektis 3,095 miljardit eurot. Toetused, mida ka lubati vähendada 10% kolme aasta perspektiivis: eelarve täitmine oli 4,34 miljardit eurot, [aga toetused] kasvavad 2026. aasta eelarves 5,736 miljardi euroni. 

Härra Allas küsis talt konkreetselt, et nimetage nüüd, selleks et mitte ainult eelarvega kursis olev inimene, vaid iga terve mõistusega ja formaalloogikat koolis Aristotelese järgi õppinud inimene saaks aru, palju valitsemiskulud vähenevad. Siis tuli peaministrilt – panete tähele – selline vastus: aga see on nii ja naa, mingis majapidamises vähenes rahaliselt, mingis majapidamises kasvas, mingis majapidamises hoopis vähenes inimeste arv, aga kulud ei pruukinud kasvada. Kuulge, härra peaminister, see ei ole tõsiseltvõetav! Võtame ennast kokku selles riigis! Mis tähendab mingis majapidamises? Mingid majapidamised siin, mingid majapidamised seal. Te esinete riigi tasemel, rahvaesinduses, parlamendis, kus küsitakse lihtne, elementaarne küsimus. Te olete ametisse astumise mandaati saades parlamendile lubanud valitsemiskulude 10%-list vähenemist ja me küsime teilt, mis need valitsemiskulud summaarselt on, kvantitatiivse määratlusega. Ja öeldakse, et mingis on nii ja mingis on naa. 

On loomulik, miks seda tahtlikult nii hoitakse. Sellepärast, et ei oleks võimalik öelda, et valitsus on läbi kukkunud. Härra Michali sõnad on osutunud valeks, sõna ja tegu ei lange kokku. Sellepärast püütakse seda nii-öelda sisaliku laugja joonega siin ähmastada. 

Ja millise absurdisituatsioonini me jõuame? Peaminister teatab parlamendile, et 2026. aastal valitsemiskulud vähenevad 250 miljonit eurot. No kuulge, vabandust! Numbrid kasvavad kahe aasta perspektiivis 1,9 miljardit eurot. Härra peaminister peab meid ikka päris nii-öelda, ma ei taha öelda, kelleks, aga lihtsameelseteks, ütleme niimoodi, [kui ta arvab], et me [usume], kui öeldakse, et summa kasvab ligi 2 miljardit ja selle tulemusena väheneb üle 200 miljoni euro. Näete, milline Jaroslav Hašeki kirjandusliku pärandi loogika! Maakera sees veel suurem maakera. Vabandust, aga kui niisuguse rahandusliku oportunismi ja relativismiga opereeritakse, siis see saadabki valitsussektorisse täiesti arusaamatuid, niisuguseid musti, kosmilisi signaale. 

Väikeses riigis tegutseme niisuguses olukorras, et loomulikult, kui jõud ei käi üle riigi juhtimisest, siis ei käi ta samamoodi üle riigirahanduse juhtimisest. Seda eelnevalt minu tsiteeritud väga hävitava hinnanguga möönis paraku Eesti Vabariigi eelarvenõukogu. Ja siis olemegi sellises olukorras, kus kasutamata jäänud raha on jäänud üle – palju oli kasutamata jäänud raha, härra peaminister? –, kui ma õigesti mäletan, üle 2 miljardi euro. Vabandust! Neidsamu valitsemiskulusid, 2024. aastast kasutamata raha, tõstsite vaikselt, nii-öelda täiesti voolujooneliselt, möödaminnes, selle aasta kevadsuvel üle minu mälu järgi ligi 400 miljoni euro jagu. Kujutate ette, valitsemiskulusid, mida meile lubati vähendada, jäi üle sadades miljonites eurodes 2024. aastal ja need tõsteti üle nii-öelda top-up'ina kasutamiseks 2025. aastal. Kuulge, meil valitseb tohuvabohu rahanduses, meil valitseb tegelikult suutmatus seda juhtida.  

Ja mis on tulemus? Ajal, kui miljardid, näete, jäävad üle, on teie lahendus väga lihtne: maksukoormuse kasv. Ja see on rekordiline maksukoormuse tase 2025. aastal, kui teil on olnud au olla peaminister, eelarve tegija, täisaasta. 36,7%-line maksukoormuse tase on 2025. aastal. Ma arvan, et see oli Tiit Vähi või Mart Siimanni aegne maksukoormuse tase, kusjuures siis oli veel paraku tegelik halli majanduse tsoon seoses riigi noorusega ja maksukogumise institutsioonide alles väljakujunemisega palju suurem.

Teie aeg.

Nii et kahjuks me ei saanud vastuseid, õhku jäid ainult küsimärgid. Aga vead maksab kinni Eesti kodanik ja vead maksab kinni Eesti ettevõtja. Aitäh!

Teie aeg. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! No sõnad ja teod ei lähe jälle kokku. Lubadused ja ainult lubadused ja ainult lubadused. Lubadusteks need jäävadki. 

Ma juhtisin sellele tähelepanu ja ma arvan, et üks tuumikprobleem kogu eelarve juures ja valitsemiskulude kasvu põhjus on, nii nagu ka Urmas ütles, väga suur segadus eelarves. See on korralagedus, mille on tekitanud just nimelt Rahandusministeerium, kelle eesotsas on rahandusminister. Peaminister praegu ütles, et Rahandusministeerium teeb väga head tööd. Ma tahan küsida: no kuskohast? Juba mitu aastat on juhitud tähelepanu, et see eelarve ei ole ülevaatlik, seda on raske jälgida, sellest on raske aru saada. Selle kohta on oma arvamuse kujundanud erinevad spetsialistid ja organisatsioonid, õiguskantsler, riigikontrolör, kes kõik on juhtinud tähelepanu, et sellise eelarvega edasi minna ei saa. See ei ole kulupõhine, see ei ole tegevuspõhine. Kui see on tegevuspõhine, siis tuleb täpselt aru saada, kuhu raha läheb, kui palju jääb üle ja millised volitused me anname raha kasutajatele ehk ministeeriumidele. Need volitused on hästi laiad. Niimoodi ei saa edasi minna. 

Ma olen kindel, et kui kogu maksusüsteemi muuta ja teha see kulupõhiseks, siis me leiame siit eelarvest ka neid kohti, kus on tegelikult võimalik raha kokku hoida ja valitsemiskulusid vähendada. Aga miskipärast seda ei soovita teha. Selle asemel öeldakse, et aga meil on kõik hästi. Täpselt samamoodi nagu eelmise arupärimise juures öeldi, et aga meil läheb paremaks. Mis siis, et arvud tegelikult näitavad midagi muud. Selleks aastaks lubati eeldatavat majanduskasvu 3,3% ulatuses, kuid tegelikult kujuneb majanduskasvuks 0,6%. Jälle kuidagi ei lähe kokku. Täpselt samamoodi ei lähe ka see jutt siin selle arupärimisega kokku.

Kiita Rahandusministeeriumit, mille eesotsas on rahandusminister, kellel tegelikult on suuresti ükskõik Eesti rahvast – seda ta on väljendanud siitsamast kõnepuldist mitmeid-mitmeid kordi, kui ta on soovitanud püksirihma koomale tõmmata ja kõige odavamaid konserve süüa ning selgelt ERR-i otsestuudios öelnud, et ta tegelikult ei ole seda eelarvet lugenudki –, näitab ju suhtumist. See näitab ministri suhtumist, see näitab kogu valitsuskabineti suhtumist. Seda ministrit peaminister siin kaitseb: ta ütles, et Rahandusministeerium teeb head tööd. Seda head tööd ei ole näha. 

Kui rahandusminister tegelikult hooliks ja teeks tööd, siis ta oleks juba ammu siin hoopis teise ülesehitusega eelarvega, mis oleks tunduvalt solidaarsem ja mõistlikum, pidades meeles kõiki huvigruppe. Praegu see seda ei ole. Ja sellest lähtuvalt, kuna see eelarve ongi suur segadus, loomulikult kaasnevad ka probleemid, antud juhul valitsemiskulude kasv. 

Nii et veel kord, maksusüsteemi tuleb muuta sellisel viisil, et see oleks rohkem solidaarne, inimeste soovide kohane, eestimeelne ja Eesti inimese eest hoolt kandev eelarve. Sinnapoole tuleb püüelda. Aitäh!

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea peaminister! Jah, selle eelarvega on tõesti nii, nagu on: nagu on ja ei ole ka. Ja tänu sellele ega ei saa hästi sotti ka. Mõned, Aivar Sõerd ja mõned veel, võib-olla saavad, aga enamik teeb näo, et saab aru. Üle-eelmine nädal lahkus Maarja Mõtus – enamik teist ei tea teda –, 38-aastane noor naine. Miks ma seda räägin? Maarja oli see inimene, kes tippdisainerina tegi [riigieelarve] juhtimislaua, millele ka peaminister tähelepanu juhtis ja millega – võib-olla keegi on vaadanud – on natukenegi selgem, kuhu raha läheb ja kust tuleb. Ma töötasin toona Maarjaga koos. Rääkisime, niipalju kui mina teadsin, mis eelarves on ja mis peaks olema. Maarjal oli plaan selle asjaga jätkata. Nii et see on see, miks ma Maarjast räägin. 

Aga see heade kolleegide, isamaalaste küsimus, et ühelt poolt peaks valitsemiskulusid kokku hoidma, aga tegelikult on need kasvanud. Taolisi küsimusi [esitada] ja analüüse teha võiks palju-palju rohkem. Ma olen eelarveid [analüüsinud] alates 2020. aastast, kui me eelarve arusaadavaks muutmise toetusrühma tegime. Me oleme vahelduva eduga tegutsenud, arutanud erinevate institutsioonide, õiguskantsleri, riigikontrolöriga ja omavahel, et seda natukenegi arusaadavaks teha. [Eelarve] on muutunud, jah, seda peab tunnistama, [riigieelarve] juhtimislauani välja.  

Aga seal sees on väga palju asju, mida teavad mõned ametnikud. Meile visatakse ette üks käntsakas, raskesti seeditav, raskesti näritav, aga need, kes viskavad, teavad sellest natuke rohkem. Ja selle tõttu me olemegi nende pantvangid. Pantvangiasjast on viimasel ajal palju räägitud. Lugupeetud peaminister ja tema erakond on oma heade kolleegide ja koalitsioonikaaslaste pantvangis, aga meie oleme pantvangid teie käes, kes te praegu peaminister olete. Meil on väga raske leida, kuskohalt me võtame oma parandusettepaneku jaoks, kui see võiks läbi minna, katteallikad. Väga raske on sellest loomingust midagi konkreetset leida. Aga see ongi eesmärk, nagu ma aru saan, et las lollid tegutsevad. Aga see tasalülitab meid, parlamenti.  

Ja inimestest, kes tegelikult järgmisel aastal sellest võidavad. Tuleme jälle selle küüru, küüruvalitsuse juurde, et nüüd võtame lõikame küüru ära. Keskmine palk on avalikul sektoril 2185 eurot ja seda seltskonda on 138 313, ma vaatasin. Reformierakond sai viimati vist mingi alla 60 000 hääle. Nii et selle koha pealt on hea bisnis. On lootus, et kui tulevad järgmised valimised, siis, no ma ei ütle, et nad kõik annavad teile hääle, aga … Et las need, kelle sissetulek on väiksem kui 2185 eurot, vaatavad ise, kuidas hakkama saavad, on nad siis kõikide teiste erakondade toetajad [või mitte].  

Nii et küsimus on õigustatud. Neid küsimusi ei ole mitte üks, vaid kümneid võiks sõnastada. Aga kuna eelarve on pime …

Kuidas oleks lisaajaga?

Jah, mõni minut, aga …

Kolm minutit lisaks.

Jah, ma olen põhilise öelnud. Kuna eelarve on pime, siis tänu sellele võib taolisi küsimusi üsna palju esitada. Vastata neile igal juhul saaks, aga tänu sellele pimedusele on nagu rahulik valitseda. Seda ei tohiks õigusriigis lubada. 

Nii et ma loodan siiski, et mingil hetkel muutub see asi reaalselt arusaadavaks. Siis ei pea ka peaminister ütlema, et oo, need numbrid on mingi 3 miljardit, ja nüüd on need [numbrid], ja tegelikult see nii ei ole, 480 miljonit on tõusnud palga- ja muud kulud. Siis oleks asi selge. Eesti eelmise vabariigi aegses [eelarves] – on ka mulle Riigikontroll kinkinud need kaks köidet, 1939. aasta eelarve – on selge, kust raha tuleb, kuhu läheb. Vaatad realt. Aga senimaani on [praegune riigieelarve] väga-väga pime, nii nagu meie praegune aeg ja režiim samuti. Aitäh!

Anti Allas, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Väga austatud eesistuja! Head kolleegid! Hea peaminister! Kui ma seda diskussiooni selle punkti juures siin saalis kuulasin, siis tekkis mul üks küsimus, et kuidas me saaksime parema riigi. Me saaksime parema riigi, mis meie Eesti inimestele rohkem meeldiks, siis, kui me sellest hoolimata, et siin saalis on erinevad erakonnad ja igaüks tahab ennast näidata parema külje pealt, teeks seda siiski ausalt ja arusaadavalt.

Nagu me kuulsime, ühed räägivad siin aiast, teised aiaaugust või seinast ja maja seinast või katusest ja laest – kõik räägivad erinevast asjast ja inimestes usaldamatus riigi vastu kasvab veelgi. Meil oleks aus arutada selle üle – ja sellepärast ma seda ka peaministrilt enne küsisin, muidugi selget vastust ei saanud –, millised kulud aastatel 2024 versus 2026 reaalselt absoluutväärtuses on langenud või langemas. 

Me võiksime vähemalt siin Riigikogu saalis arutleda selle üle, kas õpetajate palk või haridusse pandav kulu peaks olema külmutatud või kasvama. Kas õpetajate palgad on liiga suured? Kas Eesti riiki ja rahvast teenivate sotsiaalvaldkonnas töötavate inimeste palgad on liiga suured? Kas politseinike ja päästjate palgad on liiga suured? Lööks need asjad ausalt lahku.

Ja tegelikult, kui peaminister tuleb siia oma lõppsõna ütlema, siis ta saaks ju täpsemalt ütelda, kas riigisektori tööjõukulud on langenud, kui palju on langenud ja kas nad on langenud sellest määrast, nagu on lubadus antud. [Ta saaks öelda,] mis siis tegelikult langenud on ja mis võib-olla on tõusnud ja mis ka poliitilisest vaatest lähtuvalt peaks tõusma, sest muidu on väga keeruline ka riiki koos hoida. Inimesed ja töötajad lihtsalt lahkuvad. Me teame, kui raske oli näiteks õpetajaid juba sellel sügisel tööle saada. Nii et võib-olla kõik [kulud] ei peagi langema, et me saaksime parema riigi. Aga loomulikult oleks dialoog nende valdkondade suhtes aus ja selge ning mõlema osapoole hämamine küll Eesti rahva usaldusele kaasa ei aita. 

Nii et peaministril koos oma kantseleiga ja valitsusega tervikuna on kindlasti võimalus ka peale seda diskussiooni siia saali parlamendi liikmetele saata ausaid andmeid, millised kulud reaalselt on langenud, kui palju on langenud ning kui palju need aastaks 2027 võiksid ja peaksid langema. Selle pildi võiks selgeks teha küll. Aitäh!

Aitäh! Kas peaminister soovib sõna? Jaa, palun, võimalus osaleda läbirääkimistel.

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Mõned märksõnad lihtsalt, mitte liiga pikalt, sest nagu siin targalt osutati, lisaminutitega sisukus tingimata ei kasva. 

Kõigepealt, maksukoormus langeb, mitte ei kasva – juhuks, kui kellelgi oli kahtlus. Maksukoormus järgmisel aastal langeb. Teiseks, ülekantava raha sees on näiteks sotsiaalkulud, aga ka investeeringud. Sedagi on erinevad osapooled selgitanud ja iga rida on mingi tähendusega. 

Nüüd kasusaamisest, millest siin pikk jutt oli. Sellest, et Isamaa, sotsiaaldemokraatide ja Keskerakonna ühislooming, astmeline tulumaks ehk maksuküür, rõhus just keskmise palga saajat, on, ma arvan, enamus vast juba aru saanud. Nüüd tõuseb tulumaksuvaba miinimum kõigile ühetaoliseks. See puudutab sama hästi, küll võib-olla väiksema summaga kui keskmise palga saajat, ka mediaanpalga saajat. Nii et ei maksa siin luua pilti sellest Eesti põlisrikkast keskmise palga saajast, mida, mulle tundub, opositsioon tahab teha. 

Viimane märkus, mille siin Anti Allas tegi – ma tahan uskuda, et see sõnum oli täis häid kavatsusi. Aga jutt sellest, et õpetajate palk tuleks külmutada ja politseinike ja päästjate palk on liiga suur – mina ei ole sellega päri. Täpselt nii selles sõnavõtus oli. Ma ütleks niimoodi, et me saime viies valdkonnas palka tõsta. Need on kultuur ja haridus, päästjad, politseinikud ja erihoolekanne. Seda ma ka kirjeldasin. Nii et lisaks sellele, et me kaotame maksuküüru, mis jätab inimestele palju rohkem raha kätte, on õnneks võimalik ka nende valdkondade keskmist palgataset aidata edasi, mitte tagasi. Ma ei tea, võib-olla see oli õnnetu väljaütlemine, aga kõlas küll veidi sedamoodi, et õpetajate palk tuleks külmutada või politseinike ja päästjate palk on liiga suur. Mina seda ei arva. 

Jah, seetõttu ma ütlen, et kulutustest rääkimisel tasuks võrrelda võrreldavaid asju. Näiteks kaitsevaldkonnas kulutused kasvavad, nagu ma enne selgitasin. Ma südamest loodan, et keegi selle vastu ei võitle. Teistes valdkondades tuleb näiteks koomale tõmmata. Sotsiaal[valdkonnas] ja tervishoius teatud kulutused kasvavad, näiteks maksame rohkem pensione. On jälle valdkondi, kus tuleb koomale tõmmata. Nii see riigieelarve koostamine käib, et kui sul on vaja kuskile rohkem raha – kaitse on väga kiiresti raha nõudev –, siis sa pead sinna rohkem raha panema ja kuskilt mujalt koomale tõmbama. Nii me toimetame.

Aitäh! Anti Allas, teie nime nimetati. Vastusõnavõtt kaks minutit.

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid! Jah, peaminister, ma tegelikult tahtsin teile nagu appi tulla, ütlemaks, et võib-olla kõikides valdkondades ei peakski – kui valitsemiskulude all mõeldakse kõiki riigi tehtavaid kulusid – kulud ajas langema. Lihtsalt oleks vaja täpsemalt defineerida, mida nende valitsemiskulude all mõeldakse, et terve saal räägiks täpselt sellestsamast asjast, mitte erinevatest asjadest. 

Loomulikult ütlesin ka väga selgelt, et kui õpetajad lahkuvad töölt ja on järjest raskem neid kooli leida, siis loomulikult õpetajate palgad peavadki tõusma, samuti nende teiste valdkondade [palgad], mis ma ütlesin. Nii et see ei ole küsimus. 

Ja ma kutsusin üles ausale dialoogile. Et ei oleks nii, et kui parlamendisaadik küsib midagi mõnelt puldis olevalt ministrilt, siis ta lihtsalt tahtlikult räägib absoluutselt teist juttu. Aga ütleme nii, et koostöö on alati vastastikune, nii et mõlemad osapooled peavad pingutama.

Nii, Lauri Laats, teie kuulsite, et kõnes [nimetati] Keskerakonda. Jaa, Lauri Laats, palun!

Jaa, just. Aitäh! Kindlasti mainiti Keskerakonda ja maksuküüru ja jällegi ka maksukoormust. Miskipärast meeldib peaministrile kogu aeg rääkida sellest, et inimeste maksukoormus on langenud. Ega sellest jutust tegelikult ju inimestel, ma arvan, tuju ei lähe paremaks ja ka olukord ei lähe paremaks. Eks inimesed ise tunnevad, kas nende maksukoormus on langenud või mitte. Kui nad lähevad poodi ja saavad poest väljudes teada, et raha on jällegi tunduvalt rohkem poodi jäetud ja lauale ei ole väga palju ka midagi ostetud, siis see on reaalne maksukoormuse mõõdupuu. 

Ja jällegi, olge hea, järgmine kord, kui te tulete ja hakkate meile rääkima eelarvest ja meie majandusest, siis rääkige ka tarbimismaksudest ja tarbimismaksude tulude osakaalust meie eelarves. Miskipärast te järjepidevalt jätate just selle teema tagaplaanile ja räägite üleüldisest maksukoormusest. Maksukoormus üleüldiselt on küll võib-olla [teiste] Euroopa riikide omast madalam, aga see, et meie inimesed maksavad tarbimismaksude kaudu väga suure osa oma palgast just nimelt riigile ära ja teised Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikud seda ei tee, on tegelikkuses probleem.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Meil on läbitud tänane teine päevakorrapunkt.

Läheme edasi kolmanda päevakorrapunkti juurde, mis on Riigikogu liikmete Züleyxa Izmailova, Andre Hanimäe, Lauri Läänemetsa, Raimond Kaljulaidi, Madis Kallase, Jaak Aabi, Reili Ranna, Tiit Marani ja Heljo Pikhofi poolt peaminister Kristen Michalile esitatud arupärimine Eesti kodanike ärisidemete kohta Venemaa sõjatööstuse ja sanktsioneeritud isikutega, nr 851. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Züleyxa Izmailova.

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Austatud peaminister! Siin läks nüüd majanduse ja rahanduse valdkonnaga päris tuliseks, ilmselgelt oleme väga eri meelt nendes asjades. Aga mis puudutab meie riigikaitse küsimusi ja julgeolekut, siis vähemalt seda on hea meel tõdeda, et Eestis on üsna ühtsed seisukohad.  

Vist veidi üle kuu aja tagasi küsisime koos teiste sotsiaaldemokraatidega peaministrilt nende juhtumite kohta, mida toona ajakirjandus kajastas, et Eesti kodanikud on ärisidemetes Venemaa sanktsioneeritud isikute ja sõjatööstusega ja teenivad seeläbi tulu. Meil ongi mõned küsimused sellega seoses. Ma loodan, et peaminister loeb teised küsimused ise ette, aga ma tooksin ekstra välja selle, mis mind ennast väga huvitab sellel teemal. See on see, et kui paljud selliselt tegutsevatest inimestest on üldse sünnijärgsed Eesti kodanikud, kas nende tegevust on analüüsitud meie riigi julgeoleku vaatenurgast ja kas on valitsuses arutatud erinevaid võimalusi, sealhulgas seda, et kas saaks neilt äkki kodakondsuse üldse ära võtta just seetõttu, et need inimesed süsteemselt ja teadlikult osalevad tegevustes, mis tugevdavad Venemaa sõjavõimekust ning ohustavad seeläbi Eestit ja meie liitlaste huve. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd palun arupärimisele vastama peaminister Kristen Michali.

Aitäh, hea juhataja! Head arupärijad! Nagu Züleyxa Izmailova ütles, ma käin küsimused ka kenasti üle, siis on lihtsam jälgida. Arupärimise pealkiri on "Eesti kodanike ärisidemete kohta Venemaa sõjatööstuse ja sanktsioneeritud isikutega". 

Esimene küsimus: "Kas ja milliseid samme on valitsus astunud või kavatseb astuda nende Eesti kodanike suhtes, kes jätkavad teadlikult äritegevust Venemaa sanktsioonide all olevate ettevõtete või isikutega?" Vastus. Sanktsioonide rikkumise korral alustatakse kriminaalmenetlust, sõltumata isiku kodakondsusest. 

Teine: "Kas valitsusel on ülevaade sellest, kui paljud Eestis registreeritud või Eesti kodakondsusega isikud tegelevad Venemaal aktiivselt äritegevusega, sealhulgas logistika‑, transpordi‑ ja raudteevõrgustiku valdkonnas, mis on strateegilise tähtsusega Venemaa sõjatööstuse jaoks?" Vastus. Liberaalina töötan selle nimel, et Eesti on ja Eesti oleks ka tulevikus vaba ja demokraatlik riik, mis austab inimeste privaatsust ega sekku põhjendamatult nende ellu. Nii praegu kui ka tulevikus on ja jääb moraalsetes ning eetilistes küsimustes igale üksikisikule otsustav enesehinnanguline roll. Valdavalt on Eesti ettevõtjatel eetilised hinnangud paigas, sest kaubavahetus Venemaaga on võrreldes täiemahulise sõja [eelse ajaga] drastiliselt vähenenud. Küll aga tegelevad valitsusasutused isikutega, kes jätkavad äri sanktsioneeritud kaupade, isikute ja ettevõtetega. Strateegilist kaupa käsitlevate küsimuste arutamiseks ja strateegilise kauba kontrolli süsteemi tagamiseks on moodustatud Välisministeeriumi juurde strateegilise kauba komisjon. Komisjon arutab ka rahvusvahelist sanktsiooni kehtestavas või rakendavas õigusaktis sätestatud kaubaveo, kaubaga seotud teenuse osutamise ja tehingu tegemise piirangute küsimusi. Peale Venemaale sanktsioonide kehtestamist kasutab Venemaa strateegilise kauba hankimiseks eelkõige kolmandaid riike, nagu näiteks Hiina või Kesk-Aasia riigid. Kaitsepolitseiamet ning Maksu‑ ja Tolliamet töötavad selle nimel, et tuvastada Venemaa sõjatööstuse jaoks strateegilise tähtsusega kaupa hankivat võrgustikku ning vältida selliste kaupade liikumist Eesti kaudu. 

Kolmas küsimus: "Kui paljud nendest isikutest on sünnijärgsed Eesti kodanikud ning kas nende tegevust on analüüsitud riigi julgeoleku vaatenurgast?" Vastus. Menetluses ei oma tähtsust kurjategija kodakondsus. Karistusseadustik rakendub olenemata kodakondsusest. 

Neljas: "Kas valitsuses on arutatud võimalust võtta Eesti kodakondsus ära nendelt isikutelt, kes osalevad süsteemselt ja teadlikult tegevustes, mis tugevdavad Venemaa sõjavõimekust ja ohustavad seeläbi Eesti ning liitlaste julgeolekut?" Vastus. Vastavalt põhiseadusele ei ole võimalik sünnijärgsetelt kodanikelt kodakondsust ära võtta. Naturalisatsiooni korras kodakondsuse saanutel ei ole sanktsioonide rikkumine otsene alus kodakondsuse äravõtmiseks. Kui aga tegevus seotakse näiteks riigireetmisega ja kohus mõistab isiku süüdi, siis on riigireetmine aluseks kodakondsuse äravõtmisel. 

Viies: "Millised on valitsuse edasised plaanid sanktsioonide tõhusamaks jõustamiseks, sealhulgas majandussanktsioonide rikkumise uurimise ja karistamise osas, ning kas kaalutakse siinkohal koostööd teiste EL-i või NATO riikide luure‑ ja õiguskaitseasutustega?" Vastus. Arvestades sanktsiooni rikkumiste rahvusvahelist mõõdet, on koostöö välisriigi partnerasutustega tavapärane praktika. Viimastel aastatel on korduvalt täiendatud Euroopa Liidu ja Eesti Vabariigi õigusakte, et muuta sanktsioonide menetlemine tõhusamaks, näiteks rahvusvahelise sanktsiooni seadust, karistusseadustikku ja asutustevahelist uurimisalluvust ning menetluspädevust ja nii edasi.

Aitäh! Teile on ka küsimus. Züleyxa Izmailova, palun! 

Aitäh! Hiljuti kirjutas ERR-i raadiouudiste juht Indrek Kiisler seoses sanktsioonidega, et meie ees on väga halvad valikud, mis vajavad ühel päeval vastuseid. Ta küsis ka seda, et näiteks oletame, et USA praegune administratsioon ütleb meile otsesõnu, et Venemaa tuleb maailmarahu huvides tagasi Euroopasse lõimida ja palun aidake Euroopa Liidus sanktsioonid maha võtta. Mida me siis vastame, kui see asi seotakse konkreetselt ähvardusega tõmmata oma kaitsetoetus siit välja? Mis siis oleks meie vastus? 

Aitäh! Euroopa teeb oma otsused muidugi ise ja nagu erinevad läbirääkimised paljudes küsimustes on juba näidanud, hoolimata mis tahes retoorikast selle ümber on Euroopa suutnud oma positsioone kaitsta ja oma otsuseid ise teha. Mina siiski, ja aeg-ajalt mööndes, et ka sõprade vahel on erimeelsusi, loen sellest hoolimata Euroopat ja Ameerika Ühendriike globaalsel maailma areenil liitlasteks julgeoleku mõttes. 

Kui vaadata reeglitepärase maailma tagamist, nagu meie seda mõistame, siis transatlantiline suhe on selles väga tähtis olnud. Ma meenutan, et julgeoleku vaatest nii meie regioonis kui ka laiemalt on ikkagi Ameerika Ühendriigid olnud julgeoleku tagajad ja nad on andnud ka viimaste kriiside puhul sõnumeid, et selles regioonis nad julgeoleku tagavad. 

Nii et kui te küsite, kas selline asjade käik, nagu te sõnastasite, on minu arvates tõenäoline või võimalik, siis mina arvan, et ei ole. Ma arvan, et isegi kui keegi selle nii sõnastaks, peab Euroopa ikkagi oma otsused ise tegema. Euroopa sõnum on üsna klaar: Venemaa peabki agressiooni tõttu ja eeskätt agressiooni tõttu olema see, kes need kahjud kinni maksab, mitte teiste riikide maksumaksjad. Mina läheks siit sammu edasi. Venemaa külmutatud varade kasutuselevõtt on sellel nädalal ülemkogul arutlusel. Järgmised sammud, ma arvan, võiksid olla järgmised sanktsioonid või/ja Vene erinevate kaupade tollidega maksustamine, et nad need kahjud kataks.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Me teame, et Euroopa Liit on püüdnud tõesti erinevate sanktsioonipakettidega võimalikult palju mõjutada agressorit või ka teatud kaupade kättesaadavust. Ma tean ka seda, et Eesti ametkondadele on see muidugi toonud usinasti tööd juurde. Kuidas te hindate, kas me oleme suutnud sanktsioonipakettide ja sanktsioonide kontrollimisega ka hakkama saada, olgu siis koostöös teiste Euroopa Liidu riikidega või ka iseseisvalt siin Eestis? Ja kas oleks vaja midagi veel paremini või efektiivsemalt teha?

Aitäh! Ma arvan, et üldjoontes on Eesti erinevate sanktsioonide jõustamise ja sammudega üsna tõhus riik. Meie korrakaitse ja maksuamet töötavad väga hästi ja ka väga eesmärgistatult. Me tunneme oma naabrit ja seda, mis teda puudutab. 

Selles, kas see keskmiselt igal pool nii on, ma julgen veidi kahelda, sest kindlasti on riike, kus on veidi naiivsemat suhtumist. Muu hulgas me oleme jaganud aastate vältel palju soovitusi alates sanktsioonide jõustamisest kuni selleni välja, et Eesti riigi soovitus on aastaid olnud lõpetada Venemaa energiakandjate ostmine Euroopas. Minu meelest on see nonsenss. Ma ei häbene seda öelda, ma olen seda ka varem öelnud. Samal ajal, kui me maksame oma vastuluurele, anname venelastele raha, et nemad maksaks meie kahjustava tegevuse eest. See nii ei käi. See peaks ikkagi käima nii, et Euroopa tegelikult seisab Ukraina taga ja lõpetab energiakandjate ostmise Venemaalt ning raha ja tehnoloogiliste seadmete sinna viimise ja kõik muu. See oleks minu meelest õige ja väärtuspõhine positsioon. Eesti seisab selle eest üsna lineaarselt. Ma julgen öelda, et eks Eesti võib-olla on kandnud selle tõttu ka teatavat majanduslikku kahju. Ütleme, et Eesti on käitunud paljudes küsimustes palju kiiremini, palju põhimõttelisemalt kui teised, aga see on andnud meile ka moraalse õiguse teistele riikidele öelda, kuidas oleks õige käituda. 

Nii et jah, kui on midagi täiendavalt juurde vaja või täiendavaid samme vaja teha, siis kindlasti valdkonna inimesed saavad neid ettepanekuid teha, ka parlament saab neid ettepanekuid teha ja [olukorda] hinnata. Ma arvan, et järgmised olulised sammud on need. Vaatame, mis Vene varadega saab. Sealt edasi kas järgnevad sanktsioonipaketid või Vene kaupade maksustamine, sest see kahju, mis on Venemaa tehtud, tuleb Venemaal kinni maksta. See on pedagoogiline, ainuõige ning see vähendab nende võimet ka tulevikus samasuguseid asju korrata ja välistab selle.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Ajaloost mulle meenub, kui me räägime elamislubadest või kodakondsusest ja tehingutest Venemaaga, et oli üks erakond või selle erakonna eellane – Isamaa vist oli – ja seal oli mingi elamislubade müügi skandaal. Oli midagi sellist. Ma mõtlen sellele, et nad taotlevad siin tegelikult ju võimalust riiki juhtima hakata, aga samas on erakond Isamaa, ütleme nii, paarist rahastajast väga suures sõltuvuses. Ehk neil on omanikud, kes ütlevad, milliseid koalitsioone teha, kes peaks linnapeaks saama kuskil omavalitsuses ja nii ja naa. 

Kas te näete selles ohtu, kui üks erakond on nii suures rahalises sõltuvuses? Ja kas see oht võib ühel hetkel nii-öelda ärihuvide kaudu kanduda mingite sanktsioneeritud kaupade liigutamisse või üldse Venemaaga kaubasuhetesse ja Eesti võib oma väärtusruumis muudatusi teha?

Aitäh! Ma arvan, et see on üsna hea põhimõtteline küsimus. Ma ütleks, et Eesti poliitiline sfäär ja struktuur on aastate vältel – [ütlen] veidi abstraktsemalt kui ühte erakonda puudutavalt – pürginud ju selle poole, et meil ei oleks ühest rahastajast, ma ei tea, millise parema terminiga seda käsitleda, oligarhilist struktuuri, nagu mõnes teises riigis on tekkinud. Me kõik oleme selle süsteemi üle ju uhked olnud. Eestis on ikkagi teada, kui sõnastada veidi lihtsamalt, et rahandus- ja tootmisosakonnad on lahus. See tähendab seda, et sa võid rahastada poliitilist maailmavaadet, aga [mitte] mingeid konkreetseid otsuseid. 

Kui Eestis peaks kätte jõudma selline aeg, kui kellelgi, kes ei ole mandaati küsinud, on väga intensiivne mõju – abstraktselt öeldes ükskõik millise erakonna üle – ja ta juhib seda erakonda, selle igapäevaseid tegemisi või ka planeerib selle tegevusi, siis ma arvan, et ühiskonnal on suur probleem. Sisuliselt toimuvad läbirääkimised kellegagi, kes seda mandaati ei ole küsinud, kellegagi, kes siin saalis ei istu. See on abstraktselt öeldud, ma ei viita ühelegi konkreetsele erakonnale.

Urmas Reinsalu, palun! 

Eks nii oligi selle hasartmänguvärgiga, härra Haugasega: selgus, et hoopis tema on Eesti 200. Aga minu küsimus puudutab presidendi hiljutist Kasahhi visiiti. Kas vastab tõele, et presidendi riigivisiidi delegatsioonis oli ka härra Oleg Ossinovski, kes on tegelikult Soome sõjablogija Pekka Kallioniemi andmetel koos oma õega toimetanud ligi kolmveerand miljardi dollari eest metallitooteid täiemahulise sõja ajal Venemaalt Euroopasse, sealhulgas mahult väga olulisel määral ka Vene oligarhi Ališer Usmanovi tehaste toodangut? 

Minu küsimus on: mis on teie hinnang peaministrina? Arvestades ka Leedu kohtu otsust, kus härra Ossinovski äride puhul [tõstatati] julgeolekuprobleem – Leedu riigihangetes osalemine –, kas teie peate põhjendatuks, et olukorras, kus me tahame Kesk-Aasia riikidele saata sõnumi, et täiemahulise sõja, agressiooni ajal selline äri ei ole kohane … 

Teie aeg.

 … osaleb riigipea delegatsioonis Eesti Vabariigi nimel sellise taustaga ärimees?

Aitäh! Mul puudub teadmine riigipea delegatsioonist riigivisiidil. Seda saab kommenteerida kas Vabariigi Presidendi Kantselei või Välisministeerium, kes iganes seda visiiti korraldas. Niipalju kui ma vanast ajast mäletan ja visiitide koostamisest tean, tuleb tihtipeale ettevõtjate osalus läbi ettevõtlusorganisatsioonide – tööandjate keskliit, kaubanduskoda. Aga ma antud juhtumit ei tea. Seda peavad kommenteerima need, kes selle visiidi kokku panid ja kes osalised olid.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Austatud peaminister on sattunud olukorda, kus ta on arbiiter Isamaa ja sotsiaaldemokraatide suhetes, aga ärme seda liiga pikalt jätka.

Ma tahtsin küsida sellist asja. Te väga õigesti rääkisite, et sellist oligarhilist struktuuri on Eestil väga edukalt õnnestunud vältida. Ma olen selle hinnanguga väga nõus. Me näeme tõesti paraku ka meie piirkonna riikides, et on mindud teist teed. Sellel on nagu majandusliku korruptsiooni mõõde, aga on ka julgeolekut mõjutav mõõde. Küsimus ongi selles, et mis oleksid sammud, mida me saaksime astuda, et veelgi Eesti vaktsineeritust sellise oligarhilise surve vastu tugevdada. Sest me tõepoolest näeme, et on olemas huvi teatud ettevõtlusringkondadel või isegi kindlatel ettevõtjatel läbi omavalitsuse juhtimise ja läbi ühe erakonna toetamise poliitika sisu kujundada. Küsimus on: kuidas me saame kaitsta oma demokraatiat selle eest ja milliseid täiendavaid samme saaksime astuda?

Aitäh! Hea küsimus. Ma kardan, et mul ei ole teile kohe ammendavat vastust anda. Eks selle üle tuleb siin parlamendierakondadel järgmisel aastal või järgnevatel aastatel pead murda. Eesti poliitilise maastiku süsteem on rajatud ikkagi eeskätt avalikkusega kõnelemisele, mis tähendab seda, et on teada, kes mille eest mida rahastab ja mida vastu saab. Kui see on poliitika, on kõik arusaadav, aga kui on konkreetsed otsused, siis on ju erinevatel õiguskaitseasutustel tööd, et sellega tegeleda. Ja õigust mõistab ikkagi Eesti Vabariigis kohus. Tema ütleb, mis ja kuidas asjad on.

Ma arvan, et esimene on ikkagi avalikkuse hinnang ja kaitse: sellistest asjadest tuleb rääkida. See on kindlasti üks pool. Võib-olla ütlen ka selle ära, et ega mina iseenesest ei arva, et oleks kuidagi halb, et ettevõtjatel on maailmavaateliselt soov näiteks toetada rohkem parempoolseid erakondi, kes langetavad nende vaatest maksuküsimustes mõistlikumaid otsuseid. Minu meelest täiesti mõistlik, selle vastu ei saa kuidagi olla. Aga siis peab olema selge, et see on poliitika, mitte varjatud mõju saavutamine selle erakonna kaudu, endale sobivate otsuste tellimine ja nende saamine. Kui see peaks ikkagi sinna piiri peale minema, siis tegelikult ootaks nii avalikkuse hinnangut kui ka üldist arutelu sellel teemal. 

Ma südamest lootsin ja ma arvan, et kõik siin saalis tegelikult lootsid, et Eesti Vabariik ei jõua sinna, et me peaksime sellist arutelu siin pidama. Ja nüüd me anno Domini 2025 oleme selles kohas, kus me sellist arutelu peame pidama. See näitabki, et kuskil on ikkagi mingisugune probleem, midagi on vist viltu. Eks me siis järgmisel aastal peame seda debatti pidama hakkama.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate poolt ei ole kedagi. Aga Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaks. 

Ma arvan, et nende julgeolekuprobleemide üle, mis puudutavad ka ärisidemeid, tuleb tõesti debatti pidada. Sotsiaaldemokraadid juhtisid siin praegu vägagi tõsisele ja akuutsele probleemile tähelepanu. Tõepoolest, Soome sõjablogija Pekka [Kallioniemi] tõi üsnagi hämmastava informatsiooni Eesti avalikkusele selle kohta, et Jevgeni Ossinovski isa koos Jevgeni Ossinovski tädiga on tegelikult täiemahulise sõja ajal organiseerinud või olnud osalised ettevõttes, mis Venemaal asuva tädi omandisse sõja ajal anti või mille juhtimisõigus talle anti ja mis on üle kolmveerand miljardi ulatuses Venemaalt metalli ja metallitooteid Euroopasse toimetanud. Et aru saada selle raha mahust: tegemist on kogu Venemaa ekspordist, kui me võtame 2023. aasta, praegu kusagil üle protsendi. Tegelikkuses ei ole tegemist mingi pisikese [rahaga] või eraldi võetud rahaliste vahenditega. 

Tõepoolest, mind üllatas see, et härra Ossinovski oli ka riigipea visiidil lülitatud ametliku delegatsiooni koosseisu. Ja see on õige, nagu härra peaminister ütles, et tööandjate organisatsioonide ettepanekul pannakse [delegatsioone] kokku, aga päeva lõpuks ikkagi kinnitatakse need Eesti Vabariigi delegatsioonis osalevad isikud. See on otsustus, mis lasub Välisministeeriumil ja presidendi kantseleil, [nad saavad seda] koos hinnata. Kasahhi visiidil sõlmiti ka mitmeid transiidikokkuleppeid, ka ärimeeste vahel. Selle puhul kerkib kindlasti esile küsimus, kas see poleemika, mis on lahti läinud riigipea sõnakasutuse üle, ei olnud tegelikult ajendatud mitte niivõrd Kasahhi ametiisikute poolt, vaid teatud Eesti ärimeeste poolt, kes kartsid, et nende visiidil allakirjutatud ärikokkulepete sõlmimist võib presidendi jõulisem Putini-Venemaa kriitika ohustada. 

Ja vaadake, sama keskses rollis kui Kasahhi riigivisiidi ajal on härra Oleg Ossinovski olnud ka suur rahastaja Sotsiaaldemokraatlikule Erakonnale täiemahulise Vene–Ukraina sõja ajal. Ta on rahastanud ka Eesti 200. Selles loogikas on poliitiliste, geopoliitiliste ja rahaliste huvide põimumine, me näeme, üsnagi kõnekas, mistõttu on seda kummastavam Sotsiaaldemokraatliku Erakonna juhtide vaikimine. 

Ma lugesin ja ka Eesti ajakirjandusest on tehtud päringuid – see ei ole õiguslik hinnang, vaid moraalne, kõlbeline hinnang – Oleg Ossinovski tegevusele, kelle puhul on tõepoolest korduvalt ka Leedu Vabariigi kohus tuvastanud probleeme seoses julgeolekuaspektiga, mis puudutab hankeid. Mul on hea meel, et [varsti] tuleb [siia] endine siseminister härra Lauri Läänemets, kes suudab anda selle kohta informatsiooni ja ka selle kohta, et see suur vara, mida toimetati sadade miljonite perspektiivis, kuulub tegelikult Putini lemmikoligarhi Ališer Usmanovi tehastesse ja toodangusse. Ma näen, et peaminister vaatab üle prillide. Tegelikult on see seos. Mis siis seos on härra Ossinovskil härra Ališer Usmanovi, sanktsioonidealuse isiku ärihuvide realiseerimisega Vene–Ukraina täiemahulise sõja ajal? Ja milline on kõlbeline hinnang, et tõepoolest on Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda rahastanud ilmselge kasusaaja, kes oli tegelikult nii mahukas olukorras? Kui me hindame, et [maht on] üle 1% Venemaa 2023. aasta rahvusvahelisest käibest, siis [võiks öelda, et] andke mulle 80 Ossinovskit ja mul ei ole sanktsioone vajagi.

Need küsimused ei ole naljaasjad, siin on geostrateegilised probleemid. Meil on üks välispoliitika ja seda ei saa kahtlemata habrastada ükskõik millised ärilised motiivid. Riigipea Kasahhi-visiiti – ja mulle tundub, et avalikkuse ette on praegu jõudnud ainult jäämäe tipp sellest, mis tegelikult juhtus ja millised mõjurid ja motivaatorid olid – tasub valgustada. [Tuleb] tõesti arvestada ka tõsiasja, et Kesk-Aasia suunal on transiit kasvanud hüppeliselt. Me paraku kahetsusväärselt teame, et kolmandate riikide, Kesk-Aasia riikide transiidi puhul on tegelikkuses suur risk, et see on vormistatud nii, et sisaldab ka Venemaa transiiti.

Nii et siin on rida küsimusi, mis ootavad vastuseid. Probleemi püstitamine on väga relevantne, väga õigeaegne, just nimelt ka selle hiljutise Kasahhi-visiidi puhul. Mis ärilepinguid seal sõlmiti ettevõtete vahel? Kust tegelikult tuli tõuge ka Eesti Vabariigi positsiooni nii-öelda muutmiseks? Ja milline on tegelikkuses just nimelt poliitiline, moraalne hinnang Eesti Vabariigi institutsioonide poolt, mis puudutab Oleg Ossinovski ja tema Venemaal asuva õe nii suuremahulist äritegevust ja mille perimeetris on Ališer Usmanovi ärihuvid ning metalli ja metallitoodete välja transportimine Venemaalt Euroopa territooriumile. Ja loomulikult kerkib esile ka kasu saavate isikute seos poliitiliste jõudude võimaliku, või mitte võimaliku, vaid tegelikult asetleidnud rahastamisega. Selles perspektiivis [tuleb anda] ka kõlbeline hinnang sellele küsimusele. Aitäh!

Aitäh! Vahepeal on tekkinud protseduuriline küsimus. Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Minu filosoofiline küsimus algab sellest, et kui suur on suur.  Aga tegelikult tahtsin küsida, kas istungil on ka hea tava, et esitades väiteid, peaks sellel olema mingi mõõdetav või arvestatav alus. Kõneleja tõi siin välja sotsiaaldemokraatide suurrahastaja, aga olgu öeldud, et minu teada sotsiaaldemokraatidel ühtegi suurrahastajat ei ole. Küll aga vaatasin siin erakonna Isamaa annetajaid: ainuüksi sel aastal on üks mees nimega Parvel Pruunsild annetanud juba esimese üheksa kuuga üle 300 000 euro sellele erakonnale. Eelnevatest aastatest ei hakka rääkimagi. Ühe mehe panus jääb alati suureks, sadadeks tuhandeteks. Pean ütlema, et hinges on ka väike kurbus, sest sotsiaaldemokraatide numbrid nii suurtesse kategooriatesse ei ulatu.

Protseduuriliselt ma tõesti ei oska öelda, kui suur on siin suur rahalises mõttes. Seda saab igaüks ise hinnata. Aga kõne pidaja lähtus arupärimise tekstist, kus oli Vene sõjatööstus ja sanktsioneeritud isikud. Vahepeal pidi peaminister olema ka vahendaja rollis erakondade rahastamise osas. 

Aga nüüd on kõnesoov. Lauri Läänemets, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud parlamendisaadikud! Ja lugupeetud president! President? Vabandust, peaminister! (Naer saalis.) Aga presidendist oli juttu, loomulikult võib sassi minna. Austatud peaminister!

Kuulame ettekandjat. Aitäh!

Kõigepealt ma tahan tänada peaministrit vastuse eest minu küsimusele. Eks ta viis Reinsalu siia kõnepulti. Tegelikult see, millest siin juttu tehti – ma arvan, et meil kõigil on natukene, või mitte isegi natukene, vaid päris oluline arutleda sellel teemal, et miks Reinsalu tuli siia ja ei hakanud rääkima mitte tegelikust probleemist, vaid püüdis tähelepanu kuskile kõrvale lükata. (Saalis räägitakse.) Jah, härra Reinsalu, jah. 

Reili Rand küsis täiesti õige küsimuse. Küsimus oli, et on väga suur vahe, kas erakondade rahastamisel – kui me räägime sanktsioonidest, välispoliitikast ja kõigest muust, julgeolekust – on tegemist suurannetajaga ehk omanikuga, nagu võiks öelda Parvel Pruunsilla kohta Isamaa puhul, või tegemist on annetajaga, kellesuguseid on erakonnal palju ja kes tegelikult mingisugust mõju ei oma. (Saalist hüütakse.) 

Isamaa kohta ma pean teile ütlema, et tõesti, Reili Rand ütles, et sellel aastal on Isamaa saanud Parvel Pruunsillalt annetusi 300 000 eurot. Aga härra Reinsalu, mina vaatasin järgi aastat 2023, kui te seda mäletate. Oli valimiste aasta, Riigikogu valimiste aasta: Parvel Pruunsild annetas Isamaale 700 000 eurot. Ja ma vaatasin järgi, et aastal 2022 – me teame, et kampaania hakkab juba eelmisel aastal pihta – annetas Parvel Pruunsild viimase poolaasta sees 300 000 eurot. Nii et põhimõtteliselt panustas ta Isamaa valimiskampaaniasse miljon eurot. Kui suur Isamaa valimiskampaania oli, ma pole jõudnud järgi vaadata, aga ma oletan, et see oli 1,5 miljonit või jäi 2 miljoni euro juurde. Vähemalt pool või rohkem [oli tema annetatud].

Küsimus ei ole mitte selles, kas keegi võib kellelegi annetada. Jah, minu arvates on väga normaalne, et annetab. Aga see tekitab olukorra, kus tegelikult tekib erakonnal sõltuvus ühest, kahest või kolmest rahastajast. See sõltuvus on, vaadake, nii suur, et kui pool sinu valimiskampaania rahast tuleb ühe inimese käest, siis kui see inimene ütleb, et ma nüüd teile annetusi ei anna, kui te seda ei tee, siis see erakond tegelikult valimistel kukub oma kampaanias ju kokku. See on sõltuvussuhe ja selle kõige hullem asi on see, et vaadake, erakond teenib siis nii-öelda omaniku, mitte enam rahva huve. Härra Reinsalule meeldib siin puldis käia rääkimas, kuidas me esindame rahvast ja tegeleme rahva asjadega, aga, lugupeetavad, tegelikkuses on omanik see, kelle huve teenitakse. 

Vaatame nüüd tõele näkku. Viimased KOV-valimised näitasid minu arvates seda väga hästi. Mina lugesin meediast, meedia kirjutas seda, et viimastel KOV-valimistel härra Pruunsild ütles, milline koalitsioon peab Tallinnas tulema. Ja me kõik teadsime, vähemalt avalik hoiak oli see, et tuleb üks koalitsioon. Aga läks nii, nagu rahastaja ütles. Siis oli küsimus, kes võiks saada Tallinna linnapea kandidaadiks. Ja kui oli teada, et see positsioon on Isamaal, siis juhtumisi härra omaniku endine kursavend sai Tallinna linnapeaks. Tallinnas räägitakse neid asju veel, kuidas abilinnapeaks või linnaosavanemaks saanud inimestel need sidemed jooksevad. Vaat see on, härra Reinsalu, julgeolekuoht. Julgeolekuoht seisneb selles, et tegelikult on ühe, kahe või kolme rahastaja võim suurem kui rahva võim. 

Kõige hullem on see, et alguses see võib olla erakonnas näiteks sisevalimistel. Kujutage ette, et mingi 100 000, 200 000, 300 000 või 330 000 euro eest tehakse sisevalimiste kampaaniat. Ma julgeksin öelda või vähemalt küsida, kas siis selle erakonna juhatus, mille sisekampaania tehti sellise summa eest, on üldse demokraatlikult valitud või mängis juhatuse valimisel põhirolli raha. Kui sellised asjad toimuvad selles erakonnas, siis tahes-tahtmata nad liiguvad ühel hetkel selle erakonnaga kaasa parlamenti ja tahes-tahtmata liiguvad selle erakonnaga ühel hetkel kaasa valitsusse. Vot see on Eesti demokraatia, Eesti julgeoleku küsimus.

Me näeme, härra Reinsalu, hea näide minu arvates on Ameerika Ühendriigid ja Donald Trump, kes on mõnes mõttes ka Isamaa Erakonna eeskujuks praegu saanud, vaadates Kris Kärneri ja kõigi teiste sellist räuskamist ja stiili, mida Donald Trump Ameerika Ühendriikides viljeleb konservatiivide eesotsas. Tegelikult me näeme, milline on raha võim rahva tahte ja soovide üle Ameerika Ühendriikides. Seda näidet ma olen siin toonud ka, et seal oli ühe suure meediaimpeeriumi müügi küsimus ja president sekkus regulaatoriga ähvardades, öeldes, et tegelikult peaks see ettevõte tema väimehele minema. Ja niimoodi hakkabki minema. Kui ühel või teisel erakonnal on tõesti suurrahastajad ja omanikud, siis kõik sellised asjad juhtuvad.

Muideks, sotsiaaldemokraatidest rääkides, võite vaadata annetuste nimekirja, kust on näha, et sotsiaaldemokraatidel on selliseid proportsioonides väiksemaid annetajaid võrreldes teiste erakondadega tõesti väga palju. Liikmemaksu maksjaid on meil teistest erakondadest proportsioonis oluliselt rohkem. Ja ei ole selliseid inimesi, kes oleks sotsiaaldemokraatidele, ja ma vaatasin järele, et ka Reformierakonnale või Keskerakonnale viimase kümne aasta jooksul, annetanud üle 100 000 euro aasta jooksul. Nii et ainukene erakond Eestis tänasel hetkel parlamendierakondadest – parlamendierakondadest, sest tegelikult ka parempoolsed opositsioonis on saanud suurannetusi – tõesti on erakond Isamaa, kes sõltub ühest rahastajast. See on tõsine väljakutse Eesti demokraatiale. 

Minu küsimus tegelikult, härra Reinsalu, oli ju see, et Isamaa ajaloos on näiteid, et oli mingi elamislubade skandaal. Minu küsimus härra peaministrile oli, et kui erakonnas ei määra rahva tahe ja võim, vaid ühe või kahe omaniku soov, siis kas võimule saades võib juhtuda, et see erakond ühel hetkel hakkab ka välispoliitikas – mis puudutab sanktsioone – tegema samme, mis ei ole kooskõlas Eesti senise välispoliitikaga. Ma arvan, et see on tõsine ja oluline küsimus. Ma olen täiesti kindel, et see debatt ei saanud mitte siin läbi, härra Reinsalu, vaid see debatt siit alles algas. Aitäh!

Aitäh! Ja sõnavõtt kohapealt. Henn Põlluaas, palun! Kaks minutit.

Aitäh! Jah, ma olen täiesti nõus Reili Rannaga, kes siin küsis natukese aja eest, et kui suur on suur, annetusi silmas pidades. Selle üle võib tõesti vaielda, aga tegelikult on märksa olulisem see, mis päritolu see raha on. 

Oleg Ossinovski, keda Urmas Reinsalu mainis, on aastaid teinud äri Venemaal ja teeb seda edasi, olles oma ärid kantinud üle oma Venemaal elavale õele. Andke andeks, aga see raha on kahtlase väärtusega, eriti peale Venemaa agressiooni, sõja alustamist Ukraina vastu. Ja muuseas, selle raha moraalsus kerkis ju ka eelmine aasta üles, kui Ossinovski tegi jälle suure annetuse nii sotsidele kui ka Eesti 200-le. Siis küsiti sotsidelt selle kohta. Reili Rand ütles, et loomulikult, see on moraali küsimus. See on siin üleval. Kindlasti ka see teema vajaks meie juhatuse arutelu. 

Aga paraku, nagu me näeme, õigustatakse seda siiamaani ja peetakse täiesti tavapäraseks, et Vene sõjamasinat ülal pidavate ärimeeste raha võetakse rõõmuga vastu. See on asi, mida ei saa aktsepteerida, ükskõik, kas see annetus on suur või väike, aga see on moraalselt taunitav. Sellist asja ei saa küll tolereerida, eriti kui selle ees püütakse silm kinni pigistada, jutt kuskile kõrvale viia ja süüdistada teisi erakondi, eriti Isamaad, kes on saanud annetusi Eesti patrioodilt, kes ei tee Venemaal kahtlast äri.

Aitäh! Teie aeg. Nüüd on võimalus vastusõnavõtuks. Urmas Reinsalu, palun!

No mis ma oskan kosta? Härra peaministrile oli arupärimine Eesti kodanike ärisidemete kohta Venemaa sõjatööstuse ja sanktsioneeritud isikutega. Mind üllatas see ärevushoog, mis tabas härra Läänemetsa korraga sellel teemal, et mitte rääkida asjast. 

Aga ma tuletan siiski meelde, et tõepoolest, avalike allikate põhjal on härra Oleg Ossinovski andnud üle 200 000 euro sotsiaaldemokraatidele. On need suured või väikesed annetused, aga ma olen sellega nõus, et küsimus on põhimõtteline. Samal ajal, kui härra Ossinovski raha vastu võeti, härra Oleg Ossinovski – ma arvan, et kuna see informatsioon on avalikes allikates ilmunud, siis ei saa ka väita, et sellest ei olda teadlikud – tegeles koos Venemaal elava õega Ališer Usmanovi – sajad miljonid eurod – metalltoodete toimetamisega Euroopa territooriumile. Ta arvestas sellega, et härra Usmanov on sanktsioneeritud isik.  

Küsimus on loomulikult moraalses hinnangus sellele, aga küsimus on ka riigiinstitutsioonide moraalses hinnangus. Kas on asjakohane, et selline isik on Vabariigi Presidendi riigivisiidi delegatsioonis – vaatamata sellele, milliste organisatsioonide või ühingute poolt ettepanek teda sinna lülitada tehakse –, olukorras, kus seal riigivisiidil sõlmitakse olulisi äritehinguid ka firmade vahel? Arvestame ka seda, et tõepoolest, härra Ossinovski suhtes – ta on ka apelleerinud – tehtud apellatsioonikohtu otsus jäi püsima: tema ettevõte Skinest kui julgeolekurisk on Leedu riigis musta nimekirja lülitatud just nimelt teatud riikidega ärisidemete tõttu. Küsimus on selles, mis riikidega ärisidemete tõttu on musta nimekirja lülitatud härra Ossinovski ettevõte ja kas ka Sotsiaaldemokraatlik Erakond on nendest asjaoludest ja tehioludest teadlik …

Aitäh! 

 … ulatuslikus mahus selle raha vastuvõtmisel sellelt isikult.

Teie aeg. Aitäh! Nii, vahepeal on tekkinud protseduuriline küsimus. Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Ma väga noore Riigikogu liikmena veel ei saa päris hästi aru, mis siin nüüd toimub. Kas te palun täpsustaksite, mis protsess meil praegu käib ja mis paragrahvi see puudutab meie kodu- ja töökorra seadusest? (Hüüe saalist.)

Saadikutel on võimalik pidada kõne puldist, kus on aega 5 + 3 minutit. Samamoodi on kõikidel võimalik kõne pidada ja saab seda ka kohapealt teha 2 minutit. Praegu härra Põlluaas tegi kohapealt kõne 2 minutit. Härra Reinsalu tegi vastusõnavõtu, kuna tema pidas kõne siin puldis ja tema nime mainis härra Läänemets. Sellepärast tema sai 2 minutit vastusõnavõtuks. 

Ja Ants Frosch soovib kaks minutit kohapealt kõnet pidada.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Lugupeetud kolleegid Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast! Ma olen tänulik, et arupärimine nr 851 meil just täna laua peal on, sest meil on kolmapäeval konkreetselt tänase teemaga haakuv otsuse-eelnõu 770, "Riigikogu uurimiskomisjoni moodustamine Venemaa Föderatsiooni mõjutustegevuse, selle rahastamise viiside ning sellega seotud riskide uurimiseks". On täiesti selge, et selline Riigikogu erikomisjon saab anda adekvaatse vastuse, kas meil on tuvastatav Usmanovi–Ossinovski telg.

Aitäh! Reili Rand, palun, kohapealt!

Suur aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Alustuseks ma küll olen huvitatud teadmast, kas meil on tõesti läbirääkimiste käigus võimalik vastusõnavõttu öelda ka protseduurilistele küsimustele. Selle asjaolu täpsustus kuluks minule samamoodi ära. Aga kuna mind tõesti nimeliselt tsiteeriti ja loomulikult valiti ainult üks osa tsitaadist, siis olgu lihtsalt protokolli ja kõigi kuulajate-vaatajate huvides öeldud, et sotsiaaldemokraadid ei ole kunagi vastu võtnud ühtegi keelatud annetust. Ja kõnealune ärimees omab ärisid väga erinevates valdkondades, nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Peaminister ei soovi täiendada? Sulgen läbirääkimised. Henn Põlluaas, protseduuriline küsimus.

Aitäh! Ma ei pidanud protseduurilisele küsimusele vastusõnavõttu, vaid ma pidasin lihtsalt oma lühisõnavõttu, mis kestis kaks minutit. Teema on minul kui Riigikogu liikmel täiesti enda otsustada.

Aitäh! Oleme läbinud kolmanda päevakorrapunkti, arupärimise. 

Liigume neljanda arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Reili Ranna, Tanel Kiige, Heljo Pikhofi, Raimond Kaljulaidi, Jaak Aabi, Madis Kallase, Riina Sikkuti, Kersti Sarapuu, Enn Eesmaa ja Helmen Küti poolt peaminister Kristen Michalile esitatud arupärimine Vabariigi Valitsuse tegevuse kohta laste ja naiste kaitsmisel lähisuhtevägivalla vastu, nr 856. Ettekandjaks palun Reili Ranna.

Suur aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister ja loomulikult head kolleegid! Tutvustan teile sotsiaaldemokraatide esitatud arupärimist seoses Vabariigi Valitsuse tegevusega laste ja naiste kaitsmisel lähisuhtevägivalla vastu. Statistikaameti laiaulatusliku suhteuuringu tulemustest on selgunud, et nii naised kui ka mehed kannatavad füüsilist, vaimset ja seksuaalset vägivalda enim just paarisuhetes. Oma elu jooksul on paarisuhtes vägivalda kogenud suisa 41% naistest. Lähisuhtevägivald mõjutab otseselt ka lapsi. 

Eesti ratifitseeris 2017. aastal Istanbuli konventsiooni, mis näeb ette riigi kohustuse kaitsta naisi ja lapsi vägivalla eest ning tagada süsteemne, sõltumatu ja tõhus monitooring. Praegu on soolise vägivalla seire ning ka valdkonna õigusaktide väljatöötamine Justiitsministeeriumi pädevuses. See on aga vastuolus konventsiooni põhimõttega, mille järgi peab seireorgan olema riiklikult sõltumatu. Justiitsministeerium on ühtaegu nii seadusandlike muudatuste ettevalmistaja kui ka järelevalve teostaja rollis ning see seab kahtluse alla objektiivsuse ja tasakaalu tagamise. 

Lisaks on nähtav õigusloome venimine ja kaasamise puudulikkus. Näiteks nõusolekuseadus, mis on vägivalla ja seksuaalse enesemääratlemise seisukohalt kriitilise tähtsusega, võttis valitsuse tegevuskavas kavandatust oluliselt rohkem aega. Võrdse kohtlemise ja soolise võrdõiguslikkuse seaduse ühendseaduse [koostamine] toimub avalikkuse eest varjatult, analüüsid on salastatud ning valdkonna organisatsioone pole sisuliselt kaasatud. Samal ajal, kui lähisuhtevägivalla juhtumite arv ei näita vähenemise märke, on riiklikud vahendid vägivalla ennetamiseks ja ohvrite toetamiseks hoopis vähenenud. Selline eelarvepoliitika on otseses vastuolus valitsuse varasemate lubadustega tugevdada naiste ja laste kaitset ja turvatunnet. 

Sellest lähtuvalt esitasime kokku neli küsimust. Ma hetkel neid ette lugema ei hakka, kuna loodan, et auväärt peaminister teeb nendele vastates seda ise. Suur aitäh!

Nüüd palun arupärimisele vastama peaminister Kristen Michali.

Hea juhataja! Head arupärijad! Vastan arupärimisele Vabariigi Valitsuse tegevuse kohta laste ja naiste kaitsmisel lähisuhtevägivalla vastu. Esimene küsimus: "Millal kavatseb valitsus viia oma tegevuse kooskõlla Istanbuli konventsiooni põhimõtetega, tagades sõltumatu mehhanismi soolise vägivalla monitoorimiseks?" Sissejuhatuseks tahan öelda, et valitsuses seisame alati naiste, laste ja vähemuste kaitsel. Vägivald ei ole peresisene asi, vaid ühiskondlik probleem. Istanbuli konventsioon on rahvusvaheliselt kokkulepitud kaitsevõrk ning valitsuse tegevus on Istanbuli konventsiooniga kooskõlas. 

Valitsuse tegevuse kooskõla Istanbuli konventsiooniga hindab sõltumatu inimõiguste järelevalve asutus GREVIO. Selle viimati avaldatud raportis aastast 2022 on kirjas tunnustus Eesti selgele pühendumusele naistevastase soolise vägivalla kaotamisele. Eelnev muidugi ei tähenda, et ei saaks paremini, aga see kinnitab valitsuse tegevuse kooskõla Istanbuli konventsiooni põhimõtetega. Hetkel on käimas Istanbuli konventsiooni rakendamise teine hindamine. 27.–31. oktoobrini viibisid Eestis GREVIO liikmed, kes kohtusid kõikide peamiste vägivalla ennetusse ja vähendamisse panustavate asutustega. Hindamise raport valmib 2026. aasta sügiseks. 

Teine küsimus: "Kuidas hindate Justiitsministeeriumi suutlikkust ja tahet lähisuhtevägivalla, seksuaalvägivalla ja võrdsuspoliitika õigusaktide väljatöötamisel ning milliseid samme kavatsetakse astuda olukorra parandamiseks?" Justiits- ja Digiministeerium on koostöös teiste ministeeriumidega teinud head koostööd lähisuhtevägivalla ja seksuaalvägivalla vastase võitluse koordineerimisel ja ennetamisel. Eestis on kehtestatud uued süüteokoosseisud: seksuaalne ahistamine ja ahistav jälitamine. Alates 2015. aastast on karistust raskendav asjaolu, kui kehaline väärkohtlemine pannakse toime lähi- või sõltuvussuhtes. 

Lähimineviku kõige kaalukamad otsused on olnud järgmised. 4. detsembril 2025 otsustas valitsuskabinet algatada korrakaitseseaduse muudatuse, mille kohaselt saab politsei kohaldada viibimiskeeldu perevägivalla ohvri õiguste kaitseks kuni 72 tundi. Lisaks muutub viibimiskeelu protokollimine perevägivalla juhtumite korral kohustuslikuks. Teiseks on 2025. aasta septembris valitsuse poolt parlamenti jõudnud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu ehk niinimetatud nõusolekuseaduse eelnõu. Need on kaks olulisimat muudatust lähiajaloost. 

Kolmas küsimus: "Milline on valitsuse plaan lähiaastatel tugevdada vägivallaohvrite toetussüsteemi ning tagada piisav rahastus nii kriisiabi, ohvriabiteenuste kui ka ennetustöö jaoks?" Sotsiaalministeeriumil on kavas 2026. aastal alustada eelnõude loomisega, et täpsustada ja täiendada mitmeid ohvriabi seaduste sätteid. Olulisemad muudatused. Võrgustiku töö ja andmevahetus. Eesmärk on luua selge õiguslik alus, et eri asutused saaksid infot vahetada ka teiste sihtrühmade puhul ning ohvrini jõutaks varem. Ohvrivajaduste põhjalikum hindamine. Selgem raamistik, et ükski oluline abivajadus ei jääks tähelepanuta. Tagasiside küsimine ohvritelt. Süsteem, kus ohvriabiteenuste kasutajate tagasisidet kogutakse järjepidevalt. Kriisitelefonile tehtud kõnede salvestamine. Reguleerime salvestiste säilitamise ja väljastamise korra, et neid saaks vajaduse korral kasutada tõendina ning tagada nõustamise kvaliteeti sarnaselt lasteabitelefoniga. Ohvriabitöötajate pädevus. Vaatame üle haridusnõuded ja kohustuslikud täienduskoolitused. Psühhosotsiaalne kriisiabi. Täpsustame Sotsiaalkindlustusameti, omavalitsuste ja teiste osapoolte rolli. 

Sotsiaalkindlustusametil on võimekus reageerida eelkõige väikekriisidele. Suurkriiside korral tuleb vastutus selgelt lahti kirjutada. Vaimse tervise abi kriisiohvritele. Sotsiaalministeerium kaalub võimalust laiendada isikute ringi, kellel on sellele abile õigus. Ja kuriteoohvrite hüvitise reform: soovime muuta hüvitiste taotlemise ja menetlemise süsteemi lihtsamaks ja arusaadavamaks. 

Neljas küsimus: "Kuidas põhjendab valitsus eelarveotsuseid, mis vähendavad lähisuhtevägivalla vastase tegevuse ja ohvrite toetamiseks ettenähtud rahalisi vahendeid, ning kuidas aitab selline poliitika kaasa vägivalla vähendamisele Eestis?" Ohvriabi eelarve otsekuludeks on umbes 5 miljonit eurot aastas. Sellest umbes 1 miljon on naiste tugikeskuste eelarve ja umbes 1 miljon on traumast taastumist toetav vaimse tervise abi. Kõigele muule jääb circa 3 miljonit. See kahtlemata ei ole väga suur raha, sest ootused kvaliteetsele abile on kõrged. 

Samas, meil käis äsja visiidil Istanbuli konventsiooni järelevalve komitee CREVIO ja eelmisel nädalal oli Eestis Victim Support Europe'i delegatsioon. Need olid 16 vägivalla ennetusega tegevat eksperti erinevatest Euroopa riikidest. Eesti ohvriabi on võrreldes paljude Euroopa Liidu riikide omaga väga kõrgelt arenenud. Esiteks, riik on ohvriabi korralduse ja rahastamise enda kanda võtnud. On riike, kus ohvriabi toetub peamiselt kodanikuühendustele ja heategevusele. On neid, kus riik küll rahaliselt toetab, aga ise teenuseid eriti ei paku. Ja on selliseid nagu Eesti, kus riik korraldab ja rahastab ning kodanikuühendused on süsteemi osa. Teiseks, meil on olemas mitmed teenused, mida mujal alles hakatakse arendama või mis mujal ei ole nii laialt kättesaadavad. Meil on ka seaduse tasandil sätestatud protsessid ja teenused, mida mujal alati ei ole. 

Seega, kuigi kahtlemata arenguruumi on palju, sest tegemist on vägivalla- ja kuriteoohvrite keeruliste lugudega, on põhjust ka veidi uhke olla. Mõned näited. Ohvriabi kriisitelefon on tasuta kättesaadav 24/7, lisaks veebilehe palunabi.ee kaudu vestlusaknas. Seksuaalvägivalla kriisiabikeskused on viies linnas üle Eesti kättesaadavad 24/7 nii esmaseks meditsiiniabiks kui ka asitõendite kogumiseks, et võimaldada hiljem kriminaalmenetlust läbi viia. Naiste tugikeskused on kättesaadavad kõikides maakondades 24/7. Erikohtlemise ja kaitse vajadusega ohvrite puhul on menetlejal õigus saata ohvri andmed ohvriabi saamiseks Sotsiaalkindlustusametisse igal juhul. Seega, kõige haavatavamad ohvrid saavad proaktiivselt ohvriabi pakkumise. Ohvriabi vajaduse hindamine on ohvritega töötavatele spetsialistidele kohustuslik. 

Kokkuvõtvalt, Eestis on teenuseid, mille üle võib uhke olla, aga Sotsiaalministeerium töötab selle nimel, et lähisuhtevägivalla vastane töö ja ohvrite toetamine oleksid võimalikult jätkusuutlikud ning ohvrid ei jääks abita. Aitäh!

Teile on ka küsimus. Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! See, et meil vabatahtlikud ja naiste tugikeskused töötavad ja on ka Sotsiaalkindlustusamet – see kõik on tõsi. Need inimesed teevadki oma tööd suure südame ja vastutustundega, täpselt samuti politsei. 

Lähenemas on pühade aeg ja nagu me kõik teame, pühade ajal kahjuks just nimelt lähisuhtevägivalla tegude arv suureneb võrreldes tavaolukorraga. Kuidas teile tundub see olukord, kus ühe erakonna kaks ministrit – pean silmas Eesti 200 kaht ministrit – vaidlevad selle üle, kas viibimiskeeld võiks olla 12, 24, 48 või 72 tundi? Tegelikult võeti nendelt tublidelt [vägivallaohvritega töötavatelt] inimestelt ära võimalus – [võrreldes sellega,] kui see seaduseelnõu oleks saanud varem valitsusest välja ja Riigikokku – ja tööriistad, millega need inimesed oleksid paremini saanud oma tööd teha. Kuidas see olukord selline on?

Aitäh! Valitsuses erinevate haldusalade vaheline arutelu on siiski tavapärane. See ei ole kuidagi, kuidas öelda, tavapäratu. Justiitsminister peab tagama, et kõik mis tahes isikute õigusi piiravad sammud on kooskõlas põhiseadusega ja teiste seadustega, see ongi tema töö. Aga loomulikult oleks selle debati võinud pidada ära tempokamalt, eriti arvestades teema delikaatsust. Õnneks see lahenes üsna kiiresti pärast seda, kui debatt avalikkuse ette tuli. Pärast seda saadi kokkuleppele ja eelnõu saadeti valitsusest teele. Vastasel korral me oleks võib-olla olnud olukorras, kus me seda debatti peaksime tänaseni pidama. 

Aga jah, ka minu soovitus on sellised debatid võimalikult kiiresti ära pidada, et asjad oleksid üldsusele ka arusaadavad. Selliste juhtumite puhul ikkagi peaks meeles pidama seda olulist printsiipi, et kaitset vajab ohver, mitte vägivallatseja. See on oluline.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Paar nädalat tagasi teatas justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta siinsamas saalis Riigikogule, et soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise ühendseadust pole enam plaanis. Samal ajal on valdkonna organisatsioonid, sealhulgas volinik, seda eelnõu pikalt oodanud ja pidanud seda inimeste õiguste kaitsel oluliseks tegevuseks. Suur oli siin saalis meie üllatus, sest kõnealune eelnõu oli tegelikult valmis juba 2024. aastal ja läbis ka kooskõlastused. Kuid millegipärast otsustas Pakosta selle valdkonna ministriks asudes tellida sellele eelnõule dubleeriva versiooni erasektorist ja selle sisu ta siiamaani varjab. Nüüd teatas ta meile, et selle eelnõuga polegi plaanis edasi minna, sest valitsuse meelest pole see teema oluline. Palun selgitage, miks eelnõuga edasi ei minda ja miks võrdõiguslikkuse teemad teie valitsuses olulised pole.

Ma ei saa küll kuidagi kinnitada, et võrdõiguslikkuse teemad meie valitsuses olulised pole. Need on. Konkreetse eelnõu analüüsi ja põhjendusi ma tõesti ei tea, aga küsin järgi. Aitäh! Mingi kole sumin käib siin, justkui see teema ei loeks, mul on ...

Juba läks vaiksemaks. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Ma tahaks põigata natuke kõrvale, aga teema on enam-vähem seotud selle arupärimise teemaga. Kui küsida näiteks korrakaitseesindajatelt, kui palju igasugustest perevägivallajuhtumitest toimub siis, kui tarbitakse alkoholi, siis vastus on umbes 90%, kui mitte rohkem. 

Minu küsimus ongi see: kuidas meil praegu on alkoholipoliitikaga Eestis? Seda teemat pole kaua siin saalis arutatud. Kui vaadata numbritele otsa, siis on näha, et tasapisi, kahe või kolme viimase aasta jooksul on absoluutalkoholi tarbimine langenud, aga väga väikses mahus. Me oleme jätkuvalt Euroopa keskmisest allpool, meil on absoluutalkoholi [tarbimine] praegu 10 ja 11 liitri vahel [täiskasvanud inimese kohta], Euroopa keskmine on 8,5. Milline alkoholipoliitika praegu on?

Huvitav küsimus. Ilmselt me peame siis, kui aastanumber vahetub, selle kokkuvõtte tegema. Ma ei tea, mis hetkel me selle statistika saame, tihtipeale tuleb see teatava viiteajaga. Aga see on tõesti huvitav küsimus. Mu mälu võib mind siin petta, andku ajaloolased andeks, kui ma eksin, aga umbes 2007. aastast alates oli absoluutalkoholi tarvitamine meil languses kuni suure aktsiisisõjani Läti piiril, kus juhtus nii, et inimesed läksid sinna ja soetasid alkoholi kas protestist või mõttega saada soodsamalt. Ja mis juhtub varudega kodus? Küll need tarbimisse pööratakse. Siis tegelikult algas alkoholi tarbimine, see trend justkui murdus või muutus sellel hetkel. Aga nüüd ma ei ole uuesti vaadanud seda numbrit. 

Loomulikult peaks eesmärk olema ikkagi tervislik käitumine. Ma ei oska öelda paremat terminit kui vastutustundlik alkoholi tarbimine. Kõike saab kindlasti kultuurselt teha. Loodame, et need pühad on ikkagi paremad kui kõik eelmised.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Naiste tugikeskuste võrgustik on tihtipeale see koht, kus lähisuhtevägivalla all kannatavad naised saavad esmase psühholoogilise ja juriidilise nõustamise ja kus pakutakse tegelikult ka abi. Kahjuks on viimastel aastatel nende tugikeskuste rahastamise numbrid püsinud umbes samad, kui nad on siin olnud, aga samas me ju teame, et hinnatõus, inflatsioon ja palgatõusud tegelikult söövad nende tugikeskuste reaalse toetuse palju väiksemaks. Eriti huvitav algatus on muidugi justiits- ja digiministril, et juriidilise abi võiks asendada lausa robotiga, selle asemel et kompetentsed inimesed saaks juriidilist abi anda. Kuidas te hindate seda olukorda? Kas siin on ka parandamisvõimalusi?

Aitäh! Eelarvest me siin mõned arupärimised tagasi rääkisime, et loodetavasti järgmised aastad – või mis loodetavasti, ka prognoosi alusel – on Eesti majandusele ja Eesti riigile selle võrra paremad, et kui majandus kasvab, on kindlasti ka riigil lihtsam erinevaid kulutusi teha. Kindlasti on ka eraraha erinevates valdkondades rohkem liikumas. Teatud teenuseid ei pea riik osutama ja ma ei mõtle siin ohvriabi, vaid ma mõtlen muid teenuseid, kus riik saab tõmmata koomale. 

See, kui palju me suudame raha mingisse valdkonda anda, selgub iga aasta eelarve koostamise käigus. Nii et täna mul võib-olla on ennatlik midagi öelda. Kui me hakkame järgmise aasta eelarvet kokku panema – see algab umbes kevadel ja esimene konkreetne märk, kui seda kokku pannakse, on suveprognoos, mis hindab, mis pilt on –, siis on võimalik hinnata, kas saab seda samal platool seisvat rahastust kuidagi suurendada või rahastuses midagi muuta. Nii et eks see valdkonnas eeskätt kinni on.  

Seda öeldes ma siiski julgen meenutada, et riik on väga järsult suurendanud kulutusi kaitsele, mis on möödapääsmatu. See ei ole kuidagi õigustus teiste valdkondade suhtes, aga sinna läheb lihtsalt väga palju raha väga järsku ja eelarve on defitsiidis. Nii et kõik sõltub sellest, kui kokkuhoidlikult ja tublilt me suudame toimetada, et järgmisel aastal jagada raha erinevate valdkondade vahel. Nii et kui eelarvet hakkame koostama, siis oskan öelda.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud peaminister! Kõigepealt tänan nende vastuste eest. Kindlasti on see teema oluline. Nii nagu te olete korduvalt öelnud, seda teemat ei saa kuidagi alahinnata. Mul on nende globaalsete trendide kohta küsimus, mis puudutab erineva vägivalla liikumist kübermaailma. Kas teile neid [vastuseid] ette valmistades või teile ülevaadet andes tuli välja ka see, et lähisuhtevägivallas on uued kuriteoliigid, mis puudutavad just kübermaailma, digimaailma ja kogu seda temaatikat?

Aitäh! Täpsemalt, detailsemalt ei ole mina seda küll üle käinud, aga erinevad ekspertkogud, kes on lähisuhtevägivalla ennetamiseks ja selle valdkonna juhtimiseks moodustatud, kindlasti hindavad ka uusi trende, neidsamu riske, mis puudutavad kübervaldkonda. Vaatasin minagi teatava võõristusega seda, mis minu meelest tundus imelik, kellegi eraeluliste fotode levitamist ilma inimese nõusolekuta. Eesti ei peaks olema riik, kus see võimalik on. Ütleme nii, et kui keegi levitab, siis peaks ta selle eest rahaga või mingil muul viisil vastutama. Eesti peaks siiski olema tsiviliseeritud Euroopa riik.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud peaminister! Parandage mind, kui ma eksin, aga nagu öeldakse, teod räägivad rohkem kui sõnad ja numbrid räägivad rohkem. Kuidagimoodi kipub nii olema, et selle valitsuse eelarveprioriteetide puhul jääb sotsiaalvaldkond alati kõige viimaseks. Vaatame erihoolekande rahastust: saadakse 4 miljonit juurde olukorras, kus vajadus on kümnetes miljonites, sealhulgas ministeeriumi enda hinnatuna. Vaatame sedasama lähisuhtevägivalla küsimust, vaatame ka perepoliitikat, mille kulu tegelikult eelarves väheneb isegi mitte ainult proportsioonis, vaid ka nominaalsummas tulenevalt laste arvu langusest. Reaalselt need on valdkonnad, mille kulu mitte ainult ei kasva, vaid osadel juhtudel väheneb isegi nominaalsumma proportsionaalselt eelarves. Ja tekib küsimus, miks see nii on. Äkki te selgitate? 

Loomulikult me saame aru julgeolekuvajadustest ja muust, aga näiteks me leiame sadu miljoneid selle maksuprojekti jaoks. Jätame nüüd kogu selle debati, et teile meeldib, meile ei meeldi. Sinna sadu miljoneid leitakse, aga neid üksikuid miljoneid, mis teeks väga suure muutuse erihoolekandes või lähisuhtevägivalla vastases tegevuses, kuidagimoodi ei suudeta leida. Millest see tingitud on?

Aitäh! No minu meelest võib-olla te võtate ilmaasjata kurja tooni. Lõppkokkuvõttes on maksumaksja raha siiski ammendav suurus, mis eelarves on, ja seda on võimalik teatud viisil ümber jagada. Ma ütleksin niimoodi, et sisuliselt palgatõusu said ju viis valdkonda: kultuur, haridus, päästjad, politseinikud ja erihoolekanne. Teistele me ei saanud seda lubada, ajad on keerulised. 

Ma meenutan, et eelarves kaitsekulud kasvavad, ja mitte toreduse pärast, vaid sellepärast, et siin oleks võimalik elada ja eesti keeles parlamendis asju ajada. Sellepärast, et meie lapsed teaksid, et siin võib elada, ja lapselapsed ka. See ei ole toredus, vaid see on tegelikult samamoodi Eesti kaitsmine. 

Loomulikult, kui oleks võimalik rohkem raha jagada – kui majandusel läheb paremini, ja ma loodan, et järgmisel aastal juba läheb –, siis saab ka paljusid valdkondi rohkem rahastada. Ja teine variant, mida ma olen samamoodi soovitanud, on see, et riigil tuleb ikkagi mõelda ka veidi selles võtmes, milliseid teenuseid me maksumaksja raha eest keskselt kanda võtame. Ärge siis teinekord pahandage, kui me mõned teenused koomale tõmbame. 

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! On oluline, et kui mingi teema on tähtis valitsusele, siis ka peaminister pööraks sellele tähelepanu. Näiteks võtame Ukraina küsimuse. Me uudiste ja teiste allikate kaudu teame, et te olete palju oma aega pühendanud ka sellele, et osaleda tahtekoalitsiooni nõupidamistel füüsiliselt kohapeal ja virtuaalsetel kohtumistel teiste riikide peaministritega. Seda tööd me kindlasti hindame ja see on väga tänuväärne, et te olete sellele oma aega pühendanud. 

Mu küsimus on see, et kui palju te olete peaministrina lähisuhtevägivalla küsimusele oma isiklikku tööaega ja tähelepanu pühendanud. Kas te saaksite välja tuua näiteks olulisemad kohtumised ja nõupidamised, mis sel teemal on viimase kuu aja jooksul toimunud ja mis teil on praegu, lähinädalatel, aasta alguses töökalendris? Mis te sel teemal teete ja milliseid tulemusi te loodate nendest kohtumistest lähimal ajal? 

Aitäh! Peaministrina ilmselt tegelen ma selle teemaga siis, kui ma kokku puutun, ja ilmselt mõningal määral vähem kui näiteks justiitsministrina. Tollal sain ma naisteühendustelt – või Justiitsministeerium sai – isegi auhinna sellega tegelemise eest. Tollal, ma mäletan, suutsin ma politseijuhid ja prokuratuuri saada nii kaugele, et lähisuhte‑ või perevägivalla asju enam ei lõpetatud, neid võeti tõsiselt ja ühiskond sai ühtäkki signaali, et see ei ole enam kellegi teise asi nagu Vene ajal, okupatsiooniajal. Ma arvan, et see on väga oluline. Seda esiteks.  

Teiseks, jah, tõepoolest, ma olen hiljuti osalenud selles aktsioonis, kus ma nägin Tanel Kiikegi näiteks siinsamas maja ees lähisuhtevägivallale tähelepanu juhtimas, ja ka Istanbuli konventsiooni teemalistes nõupidamistes, kus oleme pidanud selgitama neile, kes siin parajasti kohal ei viibi, et sõnast võib saada tegu. Nendele inimestele, kes arvavad, et selline nii-öelda kultuurisõdade siia kopeerimine ehk konservatiivse poole sõnum, et lähisuhtevägivald ei ole teema, millega peab tegelema, selle selgitamisele on läinud mul päris hulk aega valitsuses erinevates rollides ja siinsamaski olen ma seda selgitama pidanud. 

Nii et see siiski on jah üks teemadest, millega peab tegelema. Ütleme nii, et kindlasti tuleb sellega ka tulevikus tegeleda, sest mulle tundub, et Eestis on endiselt neid, kes arvavad, et pole see kuidagi ühiskonna ega riigi asi, kuidas tagada kõigile turvaline ühiskond. Ja mulle tundub, et seda hoiakut esindavad eeskätt need, kes siin põhiliselt selle punkti ajal lobisevad ja saali täis sumisevad. 

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Väga südantsoojendav oli kuulata teie meenutusi justiitsministeeriumi ajast. Seda enam on võib-olla ennatlik järeldus, et te sellel valdkonnal hoiate kuidagi pilku peal või teil on kergem seda valdkonda hallata. Te ütlesite, et inimeste kaitse ja võrdõiguslikkus on ka teie juhitava valitsuse prioriteet, aga ma ei saa tegelikult sellest aru. Samas rääkis teie valitsuse minister, justiitsminister, meile siin saalis alles hiljuti, et tema hinnangul võiks selle asemel, et võrdõigusvolinikule näiteks õigusi juurde anda ja sellega kaasas käivat rahastust suurendada, mis oleks reaalsusega kooskõlas, hoopis kaotada selle institutsiooni ära ja anda ülesanded õiguskantslerile. 

Me teame ka, et ministeeriumideülene vägivalla ennetuse tegevuskava on moodustatud. On võrgustik, kus erinevad ministeeriumid tegelevad eelkõige ennetusega. Selle tegevuskava jaoks pole riigieelarves sentigi raha ning näiteks Haridus- ja Teadusministeerium pole pidanud vajalikuks selle [koostamisel] osaleda, kuigi ma ei tea, kuidas me ilma haridussüsteemi [kaasamiseta] räägime vägivalla ennetusest. Kust siis see valitsuse prioriteetsus vägivalla ennetuses peaks välja paistma? Eelarvevalikutest oli juttu, aga mis need teod või sammud on?

Ma tegelikult tõin päris pika tegevuste loetelu, et mis on 2026. aastal tulemas. Näiteks, mis puudutab eelnõude ja reeglite muutmist, kuidas ohvrid parema kaitse saaksid ja kuidas kogu seda valdkonda puudutav süsteem paremini toimiks, abi antaks ning hüvitiste taotlemine muutuks lihtsamaks ja arusaadavamaks. Ma ei hakka seda kõike uuesti ette lugema.

Ja mis puudutab justiitsministri väljaöeldut, siis ma tõtt-öelda ei tea seda konteksti ja sõnumit. Ma küsin selle üle, nagu ma Züleyxa Izmailovale juba ütlesin. Ma eeldan, et see lähtub pigem printsiibist seda valdkonda tõhusamalt hallata või toetada, mitte sellest, et see kuidagi oluline ei oleks. Ma arvan, et see on oluline.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Te vahepeal mainisite minu nime, [öeldes], et saal on tühi. Jah, ma vaatasin teid ülevalt saalist teraselt ja nüüd olen siin. 

Aga küsimus on naiste varjupaikade kohta. Seni, kuni teie valitsus ei olnud ära kaotanud katuserahasid, jagasin ma mitmeid aastaid Jõgevamaa Naiste Tugikeskusele katuseraha – just nimelt psühholoogilise abi saamiseks lastele. Ilma selleta oleks nad [abist] ilma jäänud. Minu küsimus on konkreetne. Kui palju on muutunud näiteks Jõgeva naiste varjupaiga rahastamine teie valitsemise ajal? Kui palju see on tõusnud? Sellest võib teha ka järeldusi, kas midagi on tõesti konkreetselt muutunud.

Tõtt-öelda on seda muidugi südant soojendav [kuulda], eriti arvestades erakondlikku tausta, kust te tulite, et te selliseid otsuseid tegite, võrreldes sellega, mida see erakond avalikul laval tollal välja ütles. Ma meenutan ütlemisi nii ülikoolide, naistearstide kui ka paljude teiste suhtes. Nii et seetõttu on tore kuulda, et te midagi sellist tegite. Tore, tunnustus! Täpset numbrit ma ei tea, numbri saan ma järgi küsida, seda saame kindlasti täpsustada.

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli esmalt arupärijate esindaja Reili Ranna. Palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun! 

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Austatud peaminister! Alustuseks tuleb tunnistada ja tunnustada. Jah, tänane valitsus ei sea kahtluse alla Eesti kuulumist Istanbuli konventsiooni liikmete hulka. See eristab tänast peaministrit ja valitsust selgelt võimalikest konservatiivsetest alternatiividest, kus naiste ja laste kaitse muutuks taas ideoloogilise vaidluse objektiks, nagu see juhtus hiljuti Lätis. 

Samuti on oluline rõhutada, et aastate jooksul on Eesti Istanbuli konventsiooni rakendamisel teinud seadusandlikus raamis reaalseid samme. Konventsiooni mõjul on Eesti õiguses selgemalt tunnustatud lapsi lähisuhtevägivalla kaudsete ohvritena, mitte pelgalt pealtvaatajatena. On täpsustatud, et lapse juuresolekul toimepandud vägivald on raskendav asjaolu, ning arendatud lastele suunatud ohvriabiteenuseid. Samuti on kriminaliseeritud jälitamine, seksuaalne ahistamine ning naiste suguelundite sandistav moonutamine. Need muudatused näitavad, et õiguslik raamistik on suures osas olemas ja väärtusvalikud tehtud. See on oluline ja seda tuleb tunnistada. Olgu öeldud ka, et praegu Riigikogu menetluses olev nõusolekuseaduse eelnõu on oluline täiendus, mis muudab vägistamise käsitluse puhtalt nõusolekupõhiseks.

Aga, lugupeetud peaminister, õigusraamistik üksi ei hoia ära ühtegi lööki ega vaigista ühtegi öist hirmunud lapse nuttu. Seadus loob võimaluse sekkumiseks, kuid ennetuse, ohvrite kaitse ja vägivallatsejaga tegelemise tasandil jääb rakendumine nõrgaks. Just siin jäävad ka teie vastused täna ebapiisavaks. 

Me ei räägi hüpoteetilisest ohust. Toon siinkohal välja lühikese väljavõtte üpris tavapärasest politsei igapäevatööst. Patrull reageeris väljakutsele väikelinna korterisse, kust kostis karjumist ja laste nuttu. Ukse avas naisterahvas, värisevate kätega, silmanähtavalt šokis. Ta vabandas korduvalt, justkui oleks ise olukorras süüdi. Näol olid värsked verevalumid, üks käsi paistes. Kannatanu rääkis katkendlikult, vaatas pidevalt ukse poole ja küsis mitu korda, kas mees võib tagasi tulla. Ta ütles, et see ei olnud esimene kord ja ta teadis, et olukord läheb jälle käest, aga ei osanud enam midagi teha. Ta ütles, et lapsed ärkasid karjumise peale ja palusid isal lõpetada. Korteris viibis kaks alaealist last, kes olid peitunud magamistuppa ega tulnud politseinikega rääkima. Andmete kontroll näitas, et sama aadressi kohta on varem registreeritud mitu lähisuhtevägivalla väljakutset. Kannatanu keeldus esialgu avaldust esitamast, öeldes, et tal ei ole kuhugi minna, tal ei ole piisavalt raha ning ta kardab, mis juhtub siis, kui ta politseiga koostööd teeb. Kannatanule selgitati ohvriabi ja ajutise majutuse võimalusi. 

Politsei saab igal aastal umbes 10 000 teadet lähisuhtevägivalla kohta, kuriteona registreeritakse neist ligikaudu 3000. Kohtusse jõuab umbes 500 juhtumit ja reaalse vangistuse saab 100–150 inimest. See tähendab, et valdav enamus vägivallast jääb süsteemi jaoks lahendamata, ohvri jaoks aga kestvaks reaalsuseks. 

Ka tänavused numbrid on karmid. 2025. aasta kümne kuuga on registreeritud 7684 lähisuhtevägivalla juhtumit, neist 2695 kuriteona. Raskeid juhtumeid – tapmisi, mõrvu, raskeid tervisekahjustusi – on sama ajaga olnud 15, sama palju kui eelmisel aastal terve aasta peale kokku. Need ei ole marginaalsed kõrvalekalded, see on süsteemne probleem. 

Veelgi kõnekam on korduv vägivald. Iga viies kannatanu on sattunud lähisuhtevägivalla ohvriks korduvalt ja sadu inimesi, kes vägivallatsevad, teevad seda korduvalt. See tähendab, et riik teab, kes on ohus, ja teab, kes on ohtlik, aga ei sekku piisavalt tõhusalt. 

Samal ajal on naiste varjupaikade rahastus aastaid püsinud muutumatuna. See tähendab, et reaalselt väheneb õigusabi ja psühholoogilise toe pakkumise võime. Neid teenuseid, mis aitavad ohvril vägivallast päriselt välja tulla, samuti ministeeriumideülese vägivalla ennetuse tegevuskava tegevuste elluviimiseks eelarvelisi vahendeid, ei ole ette nähtud. Ning haridusministeerium lihtsalt ei pea vajalikuks võrgustiku tegevuses osaleda. 

Sõnades räägime turvalisusest, aga ei toeta selle kandvaid teenuseid. Eriti küüniline on see kontrast tasuta õigusabi puhul. Inimkontakt asendatakse juturobotiga just nende inimeste puhul, kes on trauma, hirmu ja segaduse seisundis. See ei ole ligipääsu parandamine, see on vastutuse nihutamine tehnoloogia taha. 

Ja viibimiskeelu eelnõu. Hea, et see lõpukski tuli, aga tulemus on see, et pühade eel, mil lähisuhtevägivalla juhtumite arv taas kasvab, ei ole seadus ei jõustunud ega siin saalis isegi menetlusse jõudnud. See ei ole paratamatus, see on poliitiline otsustamatus.

Peaminister ei osanud täna anda ka selgust, millal jõuab Riigikokku soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise ühendseadus, millest on räägitud aastaid. Analüüsid on olnud suletud, kaasamine näiline ja seadusandlik ajakava teadmata. Justiitsminister teatas hiljuti siin saalis, et tema ei pea vajalikuks selle ühendseadusega edasi minna. 

Lugupeetud peaminister! Istanbuli konventsioon ei ole trofee, mida riiulile panna. See on kohustus tegutseda ka siis, kui see on ebamugav, kulukas ja ei too kiiret poliitilist punkti. Nii teie juhitava valitsuse teod kui ka täna kuuldud vastused näitavad, et hoolimine on olemas retoorikas, kuid julgust võtta vastutust tegudes jääb puudu. Just seda ootavad täna need naised ja lapsed, kelle jaoks see arutelu ei ole poliitiline debatt, vaid küsimus sellest, kas abi jõuab õigel ajal või mitte. Aitäh!

Suur tänu! Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Jah, õnneks sõda Eestimaal veel ei ole, küll aga lõõmab kodusõda väga paljudes kohtades. Selles kodusõjas ei ole Kinžali-nimelised raketid ja intelligentsed droonid, enamasti ei tulistata, võib-olla pussnuge või kahvleid kasutatakse, aga need on väga verised lahingud. 

Ma olen näinud neid lahinguid väga lähedalt, ma olen kutsunud välja politsei, ma olen käinud ülekuulamisel. Ma olen käinud ka neis pagulaslaagrites, kui kasutada sellist mõistet naiste tugikeskuste jaoks. Ma olen neid pagulaslaagreid toetanud katuserahadega seni, kuni Reformierakonna ja ka sotsiaaldemokraatide valitsus need millegipärast likvideeris. Ma olen näinud, millises rahapuuduses nad tegelikult on. Nii et ma loodan, et vahepeal, Kristen Michali peaministriks [olemise ajal], on olukord paranenud. Ja ma ootan vastust konkreetse Jõgeva naiste tugikeskuse kohta, et näha, kas psühholoogilise abi [andmise võimalus] on paranenud. Need rahasummad on küll väiksed, aga kas need on suuremaks läinud? Ma loodan vähemalt, et on. 

Nii et tegemist on väga tõsise küsimusega. Aitäh kolleegidele sotsiaaldemokraatidele!  Aga tõsiseid asju ei tohiks pöörata kuidagi selliseks palaganiks või rääkida innustunult Istanbuli konventsioonist ning jah-eelnõust, nagu see päästaks olukorra. Väga paljud naisteühendused ja Tartu Ülikooli karistusõiguse naisteadlased, abiprofessorid on kirjutanud väga selgelt, et vägistamise definitsiooni laiendamine võib tekitada liigseid probleeme. Ma arvan, et vägistamise puhul ei ole siin saalis eriarvamusi. See on lubamatu. Aga sellised woke'i-meelsed jõulised sekkumised ühiskonnakorraldusse ei ole minu hinnangul aktsepteeritavad. Ei maksa lolliks ka minna õige asja ajamisel. 

Nendesse pagulaslaagritesse, nii-öelda tugikeskustesse, saadetakse millegipärast tänase päevani ainult naisi, kuigi peaks saatma mehi. Aga kui sel teemal rääkida, siis vaadatakse imelikult, et mis sul viga on. Aga mehed on need, kes selles kodusõjas [on tugevamad]. Mõned mehed küll ei ole füüsiliselt tugevamad kui naised, aga enamasti on. Tegelikult peaks nendesse pagulaskeskustesse õigel ajal mehi saatma. 

Me hiljuti õiguskomisjonis seda teemat – rõhutan, olulist teemat – arutasime ja oleme korduvalt arutanud ka sotsiaalkomisjoniga. Justiitsministri – kes on naisterahvas – seisukoht oli, et aitab 12 tunnist küll, kui keegi välja viiakse. Loomulikult mitte meeste tugikeskusesse. Aga õnneks on mõistus pähe tulnud ja praegu on valitsus otsustanud, et lähtutakse siiski politsei hinnangust, 72 tunnist. No nädalavahetusel, kui naistele peksa antakse joomase peaga ja frustratsioon … 

Soovite lisaaega? Kolm minutit, palun.

Hea peaminister, teie ajal, kui vaesus laiutab, tekitab see loomulikult liigseid pingeid ka kodusõja rinnetel. Nädalavahetusel, kui neid pingeid välja elatakse, valdavalt naiste peal, aga ka meeste peal, on probleemne selle vägivallatseja äraviimine. Nii et see on positiivne, et Eesti 200 justiitsministri liberaalne lähenemine, et aitab 12 tunnist küll, ei läinud läbi. Terve mõistus on kohale jõudnud.  

Aga kodusõja rinnete asju peaks palju rohkem arutama. Me räägime iga päev sõjast. Inimesed, ka noored inimesed, on frustreerunud, ei taha siin lapsi saada ja peret luua, kuna me oleme nagu rinderiik. Ei ole rinderiik! Elva valda tuli küll üks droon, see oli sõja esimene märk. Aga see hirmutab inimesi veelgi rohkem. Ma ei hakka rääkima investeeringutest. Peaks tervemõistuslikult vaatama neid lahinguid, neid kodusõdu, mis lõõmavad siin väga paljudel rinnetel. Mõnes kultuuriruumis, näiteks Mustvee vallas, pole probleemi või vähemalt ei olnud hiljuti probleemi, aga seal on valdavalt teine kultuur. See, kes armastab, see lööb. Või kuidas see oli? Kes armastab, see lööb. Jah! 

Nii et aitäh teema eest! Teema on ülioluline, aga ei maksa ka liiga innukas olla ja hulluks minna kõikide nende Istanbuli konventsioonide fetišeerimise ja vägistamise definitsiooni laiendamisega. Aitäh!

Suur tänu! Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Hea peaminister! Head saalis viibijad! Ma alguses ei plaaninud tulla siia kõnet pidama, aga pean tunnistama, et kolleeg Ernitsa jutt pani mõnes kohas tahtma vastu vaielda. Ühest küljest härra Ernits tunnistas probleemi, nentis selle olemasolu, aga ma ei saa olla põhimõtteliselt nõus vähemalt kolme mõttelaadiga või kirjeldusega, mis tema jutust kostis. 

Esiteks, seda normaliseerida oma sõnavõtus stiilis, et kodusõda ja koduvägivald, mis käib, ja mehed annavad naistele peksa, on nii möödaminnes normaalne tegevus, ma arvan, ei ole õige. Ma selles täitsa ei kahtle, et sa seda nii ei mõelnud, aga see jätab sellise mulje, et kuskil midagi rahmeldatakse. Ma arvan, et me Riigikogu saalis peaksime ikkagi väga mustvalgelt seda asja võtma: perevägivallale ei ole mingit õigustust üheski olukorras. 

Ei ole niimoodi, et kuna peaminister või valitsus tõstis makse, siis kodus kired lõõmavad. Ei ole niimoodi, et meie kultuuriruumile on omane, nagu sa viitasid, et kes lööb, see armastab. Me ei ole selles ajastus. 21. sajandil – ja ma arvan, et ka 20. sajandil – ei ole see tegelikult normaalne. Küsimus ei ole kultuuriruumis. Eestis on oma kultuuriruum. Tahaks loota, et see on demokraatlik kultuuriruum ja tegelikult üha laienev kultuuriruum, kus on selge arusaam, et lähisuhtevägivalla puhul, on ta mehelt naisele või naiselt mehele, veel hullem, laste vastu, ei ole asi mingis kultuuriruumis. Et kuskil vallas on okei, kuskil külas tohib, sest seal on nii alati tavaks olnud. Ei ole. Ei ole! Peab olema nulltolerants. Kui me siit saalist anname mõista, et teatud olukordades on süüdi hoopis valitsus või teatud olukordades on see kultuuri iseärasus, siis me anname väga vale signaali. Väga vale signaali! Inimesed kuulavad seda, mõtlevad kaasa, mõni noogutab, mõni raputab pead ja mõni võtabki niimoodi, et noh, meil kultuuriruumis on nii kombeks. Lähisuhtevägivald ei ole selline teema, mille puhul me saame kuidagimoodi öelda, et siin on alati need agad. 

Ja täiendavalt, kõik see, mis puudutab Istanbuli konventsiooni ja nõusolekuseaduse mängutoomist, siis ma arvan, et ka need on sammud õiges suunas. Just nimelt see, et me väga selgelt reguleerime ära, et vägistamine on vägistamine. Ei ole vaja seda ka hakata kuidagi pisendama, et see on woke'i-kultuur ja mingid muud asjad. Ma kuulsin ka selles debatis, kui head kolleegid siin rääkisid kirjalikust nõusolekust või muust jurast. Eesmärk ongi jälle seda probleemi pisendada, kuidagi naeruvääristada ja rääkida, et see on mingi äärmuslaste teema. Mitte enam sinu erakond, vaid sinu endine erakond räägib kättemaksuseadusest ja muust sellisest, vabandust, täiesti ajuvabast definitsioonist nõusolekuseaduse puhul. Need on väga valed sõnumid, mida anda ühiskonnale, et see kõik on mingisugune imelik pealetung. Ei ole! 

See on tegelikult demokraatlike väärtuste, inimõiguste, just nimelt mis tahes vägivallavastase võitluse teekonnal järjekordsete sammude astumine. Need kõik sammud on vajalikud, need kõik sammud on õiges suunas, niisama nagu Istanbuli konventsioon ja nõusolekuseadus. 

Tegelikult oleks loomulikult vaja ka lähisuhtevägivallaga tegelevatele organisatsioonidele olulist lisaraha anda, et see töö jõuaks kaugemale. Aga ma arvan, et [olulised on] ka meie sõnumid siin saalis. Ei ole sellist kultuuriruumi osa, ei ole sellist valda ega linna ega küla ega ühtegi kodu, kus saaks ütelda, et seal see koduvägivald on kuskil normaliseeritud või lubatud või nende kultuurile omane. Ma sellega põhimõtteliselt ei ole nõus. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Aga Peeter Ernits, teil … Jah, Urmas Reinsalu. Enne, kui ma annan Peeter Ernitsale vastusõnavõtuks luba, Urmas Reinsalu, palun, Riigikogu kõnetoolist.

Lugupeetud parlamendiliikmed! Lugupeetud peaminister! Muidugi peame me ühisel nõul tõkestama perevägivalda, vägivalda naiste ja laste vastu. Kodu peaks olema kõige kindlam, turvalisem paik nii väikestele kui ka suurtele. Seda valusam ja aktsepteerimatum on koduseinte vahel toimuv vägivald ja ka laiemas plaanis vägivald naiste ja laste vastu. 

Paar tähelepanekut. Esimene tähelepanek on, et kindlasti tuleb tõsiselt võtta varjupaikade ja perevägivalla tõkestamisega tegelevate organisatsioonide osundusi probleemide kohta nende jätkusuutliku töö tõkestamise kohta, mis puudutab ka riigipoolse toe ja abi pakkumist. 

Teiseks, laiem probleem, mis on esile kerkinud ja mille vastu on protestinud võrdõigusvolinik, puuetega inimeste koda ja ka erinevad huvirühmad, on seotud sellega, et kavatsetakse väga lühikese etteteatamisajaga lõpetada väikse sissetulekuga inimestele tasuta õigusnõustamine, mis muu hulgas oli ka karistusõiguse valdkonnas ja perekonnaõiguse valdkonnas. Öeldakse, et selle asemele tehakse juturobot. Teate, ma arvan, et need eluvõõrad inimesed, kes nii mõtlevad, ei ole reaalselt nende inimestega ega inimeste muredega kokku puutunud. Inimestel on väga raske sellises emotsionaalses vaimses seisundis üldse defineerida enda õiguslikku positsiooni, ammugi esitada niisugust küsimust juturoboti loogikat arvestades. Olemas on ka minimaalne empaatiavajadus. Ma näen, et Jaak Aab elukogenud mehena noogutab. Empaatiavajadus – juturobot ei kompenseeri seda. See on niisugune mitte sisuliselt nende inimeste seisundit tunnetav käsitlus. 

Järgmine probleem on see, et mille me seame prioriteediks meie õiguskaitseasutustele järgneva aja jooksul ja kuhu suunatakse ressurss. Tanel Kiik kõneles siin sellest, et me ei tohi trivialiseerida vägivalda. Mulle tuli see tegelikult meelde meie ametis oleva valitsuse poliitika loogikas. Mida ütles justiitsminister selle kohta, et keda me toome Tartu vanglasse? Me toome kiremõrvarid, kireroimarid, me toome vägistajad. Nii-öelda ohtlikke isikuid me siia ei too. Me räägime praegu kuni 600 inimesest, mis on esimene lähtekoht. Tegelikult isikute hulk hakkab käibena veel suuremaks kasvama. See tähendab, et me asetame oma siseriiklikele õiguskaitseasutustele, toetavatele tugiteenuste pakkujatele – otsekui me oleksime juba saavutanud nii-öelda kvalitatiivse nivoo, kus abivajajad, ohvrid on piisava kaitse saanud – [kohustuse hakata] nüüd tegelema hoopis immigrantidest kurjategijate, nagu hellitlevalt öeldakse, kireroimarite, kiremõrvarite – niisugune formuleering – siin ümberkasvatamise või kinnihoidmisega. Ma arvan, et see ei ole mõistlik, see ei ole põhjendatud. Sellele ja ka vangla ümberehituse tööks hakatakse suunama sellel aastal miljoneid eurosid, nagu on ette nähtud riigieelarves. 

Ma kutsun üles valitsust vaatama üle otsused, mis puudutavad vähekindlustatud inimestele majanduslikus mõttes õigusnõu pakkumise teemat. Ja kutsun üles revideerima põhimõtteliselt ka küsimust, mis on seotud importvangide massilise Eestisse pikaks ajaks asustamise poliitilise agendaga. Selle jaoks ei ole tegelikult, härra peaminister, teil demokraatlikku mandaati. Jah, teil on õigus ja võim enamushäältega siin saalis, aga see teema ei ole saanud ei vabade valimiste kaudu mandaati ega toeta seda ka tänase päeva seisuga ühiskonna enamuse hoiakuid väljendavad jõud tegelikkuses. Võib-olla on vähe neid asju, milles opositsioon on tervikuna ühisel seisukohal, aga see on üks nendest küsimustest, kui te varem ei olnud sellest teadlik, härra peaminister. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Peeter Ernitsal on sõnavõtt kohapealt, sellepärast et tema nime mainiti. See on siis vastusõnavõtt. Peeter Ernits, palun!

Aitäh! Hea juhataja! Ausalt öeldes ma olen natuke hämmingus kolleeg Kiige – kordan taas – ajuvaba jutu peale. Minu suhtumine nii-öelda kodusõja, mida ma nimetasin, ja koduvägivalla koha pealt on absoluutne nulltolerants. Seda ma ka väljendasin. Kolleeg Kiik – ma ei usu, et ta ajuvaba inimene on, seni pole olnud – on pahatahtlik, kui ta püüab inkrimineerida mulle, et ma nagu püüan või olen püüdnud seda normaliseerida. Ma rääkisin nendest väga keerulistest probleemidest koduseinte vahel ja sellest, mida on tehtud ja mida peaks tegema. Ja rääkisin ka tõepoolest, et ei ole mõtet hakata uusi rindejooni joonistama. Ma arvan, võib-olla sellest selline valuline reaktsioon. Aga püüda minu juttu kirjeldada kui soovi normaliseerida koduvägivalda – see jutt on täiesti süüdimatu.

Aitäh! Tanel Kiik, ma kahjuks vastusõnavõtule vastusõnavõttu anda ei saa. Seda lihtsalt ei näe meie kodu- ja töökorra seadus ette. Nii et ma ei saa teile sõna anda. Enne kui me asume järgmise punkti juurde, ma küsin, härra peaminister: kas te soovite veel läbirääkimistel osaleda? Jaa, palun! Riigikogu kõnetoolist.

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Teema on tõsine ja aitäh kõigile, kes seda tõsiselt ka käsitlesid! Ma arvan, et selle signaali andmisel me oleme kindlasti kõik koos. Püüd seda arutelu kuidagi trivialiseerida või viia vangide teemale Tartus on minu meelest veidi sobimatu ja näitab selle katse läbiviija pinnapealsust teema käsitlemisel ja suhtumist ka. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Aga enne, kui me edasi liigume, on käsi püsti Tanel Kiigel. Palun, teil on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Absoluutselt, mul on igati küsimus, hea Riigikogu esimees. Meil on siin saalis kujunenud selline praktika, võib öelda isegi, et praktika puudus: sõnavõttude andmine, sealhulgas vastusõnavõttudele vastusõnavõtu tegemine, sõltub istungi juhataja suvast. Alles äsja jälgisin ühte istungit, kus julgelt paarkümmend minutit käis selline pingpong. Mina ei tea, mis vormis või küsimuste formaadis, aga põhimõtteliselt tundus, et läbirääkimised lõppesid sel hetkel, kui inimestel lõppesid mõtted otsa, mitte siis, kui oleks lõppenud võimalus sõna võtta. Ja nüüd teie ütlete konkreetselt, kui minu nime mainitakse, sealhulgas väga jõulises kontekstis, et mul pole õigust sõna võtta. Väga huvitav. Äkki te võiksite Riigikogu juhatuse sees selle asja selgeks vaielda. 

Ja ikkagi ma kasutan võimalust ja mainin ka härra kolleeg Ernitsale, mitte üldse pikalt, vaid 15 sekundi sees, et ma ütlesin veel eraldi, et ma arvan, et see ei olnud sinu eesmärk seda normaliseerida. Kuula järgi. Aga sellest jutust võis nii aru saada. See oli probleem, miks ma reageerisin. Sealhulgas ma näen, et väga mitmed saalis ka noogutavad ja täheldasid seda sarnaselt.

Aitäh! Mina lähtusin meie kodu- ja töökorra seaduse §-st 70, see on vastusõnavõtt. Terve paragrahv on vastusõnavõtust. Siin öeldakse väga selgelt, et kui Riigikogu liikme isikut või tema sõnavõtus sisaldunud seisukohti puudutatakse mõnes teises sõnavõtus, võib istungi juhataja anda sellele Riigikogu liikmele loa vastusõnavõtuks. Antud juhul me lähtume sellest loogikast, et vastusõnavõtule vastusõnavõttu enam anda ei saa. See ei ole ka varasem praktika olnud. 

Üritame ikkagi sellest kinni hoida, et kui on läbirääkimiste käigus kõnepuldis kellegi nimi kõlanud, siis saab vastusõnavõtuks loa anda. Aga vastusõnavõtule veel vastusõnavõtuga reageerida – seda § 70 selgelt ei ütle, pigem vastupidi. 

Züleyxa Izmailova, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, austatud juhataja! Tegelikult väga hea, et Tanel Kiik selle küsimuse tõstatas, sest just enne, kui istungit juhatas härra Aller, tekkis meil siin küll selline olukord. Ma isegi tõstatasin selle küsimuse. Härra Aller vastas, et võimaluse sellist formaati pidada annab meie kodu- ja töökorra seadus: tegemist on kohapealt sõnavõtuga, mille pikkus on vist kaks minutit. Ta ütles, et selleks on kõigil õigus. Kas siis on või ei ole?

Aitäh! Ma teen teile kõigepealt väikese sissejuhatuse. Kohapealt sõnavõtt on säästlik osalemine läbirääkimistel. Vastusõnavõtt on võimalus võtta sõna siis, kui teie nime on kõnepuldist mainitud. Need on kaks erinevat asja. Ehk kui näiteks kolleeg Seeder soovib osaleda läbirääkimistel, aga teha seda lühidalt, nagu ta alati teeb, siis ta võtab sõnavõtu kohapealt, ta saab võimaluse kohapealt sõnavõtuks. 

Aga kui on vastusõnavõtt, siis selle pikkus on kaks minutit kohapealt. Ka § 70 kommentaar ütleb väga selgelt: vastusõnavõtt (repliik) on läbirääkimiste osa, Riigikogu liige võib esineda vastusõnavõtuga, kui teda või tema sõnavõtus sisaldunud seisukohti mainitakse kellegi teise sõnavõtus. Ehk see on sama mõte mis seaduseski. Ja sama päevakorraküsimuse arutelu käigus saab Riigikogu liige esineda ühe vastusõnavõtuga, mille kestus võib olla kuni kaks minutit. Väga täpselt paika pandud.

Peeter Ernits, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh! Puhtprotseduuriline. Jah, loodusvaatlejana ma pean tunnistama, et Riigikogu juhatuses oled sina sellise jäiga joone, konservatiivsete vaadete esindaja, aga su kolleegid, Arvo Aller ja härra Kivimägi, on tegelikult natuke liberaalsemad. Nii et sotsiaaldemokraatide või Tanel Kiige märkus on jumala õige. Kultuur on nagu erinev olnud, kui keegi analüüsiks. Minu meelest me oleme nende rituaalide vangid. Mul ei oleks midagi selle vastu, kui Tanel Kiik saaks ka rääkida, mis talle tegelikult tundus. See ongi koht, kus peaks lõpuni rääkima, mis tegelikult on, mitte jääma kuidagi kinni sellesse, et kellelgi jäi mingi mulje. Ma olen selle koha pealt väga liberaalne.

Aitäh! Ma võiksin siin olla väga liberaalne, aga meil on kodu- ja töökorra seadus ja selle kommenteeritud väljaanne. See kommenteeritud väljaanne ütleb veel muuseas ka seda, et kui Riigikogu liige oma vastusõnavõtus mainib omakorda mõnda kolmandat Riigikogu liiget, siis sellel liikmel enam repliigiõigust ei ole. 

Aitäh! Head kolleegid, läheme edasi. Ma sulgen meie neljanda päevakorrapunkti. 

Liigume edasi viienda päevakorrapunkti juurde. Riigikogu liikmete Urmas Reinsalu, Mart Maastiku, Helir-Valdor Seedri, Aivar Koka ja Riina Solmani rahandusminister Jürgen Ligile esitatud arupärimine riigi eelarvestrateegia kohta. Palun siia Riigikogu kõnepulti arupärimist tutvustama Riigikogu liikme Urmas Reinsalu. Palun!

Lugupeetav rahvaesindus! Täna on see päev, kus meie peaminister andis aru valitsuse läbikukkunud majanduspoliitikast ja teeme aastalõpu kokkuvõtteid ka dramaatilisest olukorrast, mis puudutab meie rahanduse väljavaateid.

Alustuseks tsiteerin Eesti eelarvenõukogu sellel sügisel [avaldatud] hinnangut, mis ütleb riigi eelarvestrateegia, see tähendab järgmise nelja aasta rahanduspoliitika trajektoori kohta järgmist: "Nii suures puudujäägis nii mitmel aastal järjest pole Eesti riigieelarve varem olnud." Valitsuse esitatud eelarve baasseaduse muutmise seadus, mille parlament vastu võttis, näeb Rahandusministeeriumi esindajate sõnul ette siseriiklike eelarvereeglite efektiivse seiskamise kuni 2033. aastani. Valitsuse koostatud riigi eelarvestrateegia näeb ette riigi pikaajalise rahalise jätkusuutlikkuse vaates riigi püsiva defitsiidi –1% aastas kuni aastani 2070. 

Küsimus on ju põhimõtteline: kuidas rahandusministri käsitluses, küll loetud kuude jooksul, kuid siiski ka 2026. aasta ja 2027. aasta [eelarvet] ettevalmistava rahandusministri pikaajalises käsitluses, suudetakse sellest nelja aasta perspektiivis tekitatud 4,5%-lisest defitsiidist, sellest rahanduse võlaspiraalist ja defitsiidispiraalist väljuda? Milline on see relevantne käsitlus? Palun, härra rahandusminister, et te tooksite selle esile. 

Teiseks, kui teil on eesmärk, mis on pikemas vaates ratsionaalne, siis millise siseriikliku eelarvetasakaalu reegliga see eesmärk tuleks tulevikus saavutada? Nagu ma ütlesin, on praegu valitud selline teekond, et need likvideeritakse tähtajaliselt, [seda näevad ette] ametis oleva valitsuse ja rahandusministri esitatud reeglid.

Kolmas küsimus puudutab valitud poliitilist kurssi. Reformierakonna maksuküüruprojekti kavatsetakse ellu viia võlarahaga. Ja seda ei ole varem juhtunud ei parempoolsema ega vasakpoolsema kursiga valitsuses, et valimislubadust, mis sisaldab püsikulu või õigemini püsivalt vähendatud riigieelarve tulusid, viiakse ellu võlarahaga. Selle valimislubaduse elluviimine võlarahaga toobki kaasa pikaajaliselt sisseprojitseeritud püsiva võla prognoositud 2070. aastani.

Lihtne on rahandust destabiliseerida, aga rahanduse destabiliseerimisel, sellel sammul, mida [planeeritakse] järgmise aasta eelarve, aga ka riigi eelarvestrateegia vaates 2026–2029 sellel kursil, mille Reformierakond on praegu valinud, on mõju majanduspoliitikale, sest see ilmselgelt destabiliseerib majanduse väljavaateid. Seda on kinnitanud tööandjate keskliidu direktor härra Hando Sutter ja ebastabiilsusest tulenevatele riskidele on andnud ka relevantse hinnangu eelarvenõukogu esimees Peter Lõhmus. Need on ekspertide, majanduse väljavaadetega kursis olevate inimeste hinnangud võimalikele riskidele, mida [võib kaasa tuua] Reformierakonna eksperimenteeriv poliitika riigi rahanduse valdkonnas. 

Nii et ma anna järgnevalt sõna rahandusminister Ligile, et ta kirjeldaks oma sisulist käsitlust sellest supist, mida kokad on kollektiivselt, kuid siiski härra Ligi allkirja ja pildiga, siia lauale toodud riigieelarves ja riigi eelarvestrateegias kokku vaaritanud. Sõna on härra Ligil. Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Sõna annan siin siiski mina. Järgnevalt kutsun Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastama rahandusminister Jürgen Ligi. Palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! See on nii võluv, kuidas Urmas Reinsalu on võtnud istungi juhatamise enda peale, kuidas ta annab korraldusi õiguskaitsele ja kellele iganes ja räägib, kuidas temal on valitsemisprogramm. Ma sissejuhatuses kõike ei taha kommenteerida, aga noh, siin oli valeväiteid ikkagi ridamisi. 

Läbi aegade kõige suurem defitsiit (Urmas Reinsalu hääl saalist.) kuulub ikkagi EKREIKE valitsusele, Jüri Ratase [valitsusele]. Peast võin öelda, et 2020. aastal oli puudujääk 4,8% SKP-st, ja ma kahtlustan, et 2021. aastal oli see veel suurem. Aga seda ma pean kontrollima.

Nii, aga pöördume teie väidete juurde ja vaatame, kas midagi jääb alles ka. Esimene väide: "Valitsuse esitatud eelarve seaduse muutmise seadus näeb ette siseriiklike eelarvereeglite peatumise lähiaastail." Mul ei ole see sõnastus peas, aga siseriiklik eelarvereegel on ka see, et Eesti võttis kasutusele Euroopa Liidu lubatud vabastusklausli sõjaajaks. Te siin räägite läbi aastate kõige suuremast [defitsiidist] – täna õhtul olete seda vähemalt kaks korda juba uhkelt nimetanud –, aga nii nagu olid koroonaajal, nii on ka sõjaajal eelarved erakorralised. Me ei ole koroonaaja rekordit löönud, küll aga lubame 2026. ja 2027. aastal Euroopa Liidu vabastusklauslist [lähtuvalt] 4,5%-list defitsiiti, mida me hakkame väiksemaks korrigeerima, kui on suuremad kaitsehanked tehtud.

Teine väide: "Teie koostatud riigieelarve strateegia 2026–2029 samas näeb ette riigi pikaajalise rahalise jätkusuutlikkuse vaates ette riigi püsiva defitsiidi –1 protsenti aastas kuni aastani 2070." See on huvitav mõttekäik. Kuidas saab 2026.–2029. aasta eelarvestrateegia näha ette püsiva defitsiidi aastani 2070? Mõelge ikka järgi, kui te kirjutate. Eelarvestrateegia räägib neljast aastast, mitte 50 aastast. 

"Selle trajektoori järgi tuleks [Jätkan teie tsiteerimist – J. L.] aastaks 2034 saavutada –1 protsendi tase, arvestades kaitsekulude püsiva 5% taseme jätkumisega." Kõigepealt, te olete kuskilt leidnud illustratsiooni, kus on selline poliitikate simulatsioon, aga see ei ole isegi mitte prognoos, ammugi ei ole see valitsuse eelarvestrateegia. 

Teil on kõik mõisted segi nagu ikka. Ma ei tea, kui palju te teete seda sihilikult või kui palju käib rahandus teile lihtsalt üle jõu. Ma arvan, et mõlemad.

See valitsus 2034. aastaks eelarvestrateegiat ei tee. See on simulatsioon poliitikastsenaariumide kohta, muidugi me ei tea, mis saab tegelikult 2034. aastal julgeolekuvajadustest. (Vahelehüüe.) Jah, niimoodi kahjuks on. Kõik need sõnad ei ole teie iseloomustamiseks, vahel on "simulatsioon" ka rahandus- ja matemaatikatermin. 

"Millise siseriikliku eelarve tasakaalu reegliga see eesmärk tuleks tulevikus saavutada?" Eesmärki ei saavutata tingimata reeglite kaudu, vaid poliitikate kaudu. Nii et küsimus on jällegi valesti püstitatud. Valitsus koostab eelarve igal aastal uuesti, [sisu üle] küll vaieldakse, aga reegel on neile raam, mitte vahend tasakaalu saavutamiseks. Tasakaalu saavutamiseks on konsolideerimise meetmed. 

Edasi: "Ühe protsendi tase SKP-st on Reformierakonna maksuküüru kulu aastas." Teile on juba selgitatud, et Reformierakond ei olnud selles valitsuses, kes maksuküüru kehtestas. Tuletan meelde, et sinna kuulus Isamaa, samuti kuulusid sinna sotsiaaldemokraadid ja Keskerakond. Praeguseks, ma arvan, on enam-vähem kõik need inimesed astunud Isamaasse. Ainult Isamaast saabki rääkida. Jüri Ratase valitsus, kus rahandusministriteks olid Sven Sester ja härra Tõniste, rohkem neid vist ei olnudki – nemad selle asja kihva keerasid. Võin teid rõõmustada, et teie viga parandatakse järgmine aasta. Selle otsuse on Riigikogu juba teinud. Maksuküür kaob, maksuvaba miinimum taastatakse ja see häbi pestakse maha. Ma ei usu, et ükski erakond siin kunagi veel sellise eelnõu esitab, isegi Isamaa ei ole seda tahtnud teha. 

Ja lõpuks: "Kas Teie hinnangul on asjakohane näha ette valimislubaduse täitmine võlarahaga nii, et see toob riigieelarve strateegias kirjeldatud prognoosi järgi kaasa selles summas püsiva võla prognoositud 2070. aastani?" Lause on lohisev, püüan seda lihtsustada. Aga jah, ei, valitsus ei tee prognoose 2070. aastani, vaid simuleerib erinevaid stsenaariume. 

Mis puudutab valimislubadusi, siis mina valimislubaduste täitmist häbiasjaks ei pea. Mina pean häbiasjaks seda, et Eesti lasi eelarve kroonilisse defitsiiti. Sellega alustas ja lõpetas enda perioodi Jüri Ratas kõigi nende toredate rahandusministritega, kes kõik ei olnud Isamaast. Peale seda oli eelarvekultuur juba lõhutud. Ja ma pean tunnistama, et mina üksi seda kindlasti parandada ei suuda, ma raputan endale tuhka pähe. Asi on muidugi ka kriisides. Probleem oli just selles, et see defitsiit tekitati enne kriise. Kriiside nimed on COVID; energiasõda, mis algas peaaegu aasta enne Ukraina sõda; ja Ukraina täiemahuline sõda. Viimane on meile peale surunud kaitsekulud, mida me juba nõrgestatud eelarveseisus ei suuda kanda ilma laenuta. 

Veel sellest, mis puudutab valimislubadusi. Jah, ma arvan, et see 2015. aasta valimislubadus, maksuküürulubadus, oli häbiväärne. Ütlesin seda juba tookord. 2016. aastal võeti meie valitsus maha, ainus sisuline eesmärk, kui kõik muu retoorika maha arvestada, oli lasta eelarve miinusesse, et Isamaa saaks ühtlasi oma maksuküüru kätte. Selle parandamine tekitab muidugi uue surve eelarvele. Aga maksusüsteemi rikkumine oli ikkagi Isamaa tegu, häbiväärne, sest kunagi me koos teiega ühetaolise tulumaksu ja maksuvaba miinimumi kehtestasime. Nii et mul on väga kahju, et Res Publica ei ole suutnud hoida seda traditsiooni, millega me oleme saavutanud oma maksusüsteemi eelised. See vist ongi nüüd kõik, mida te küsisite. Jah, aitäh!

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Urmas Reinsalu, palun! 

Aitäh! Härra Ligi! Diagnoos selle kohta, et nii suures puudujäägis pole Eesti riigi eelarve nii mitmel aastal järjest varem olnud, on eelarvenõukogu hinnang. Ma arvan, et seda valeks lugeda ei oleks aus. Ekspertide kollektiivse järelduse ees ei saa silma kinni pigistada. 

Teine küsimus. Härra Ligi, ma ei saanud vastust põhiküsimusele: kuidas teie pikemas vaates näete üldse võimalust välja tulla sellest suurest eelarvedefitsiidist, mida te nelja aasta vaates olete Eesti riigile ette ladunud? Kuidas selle "pärast meid tulgu või veeuputus" riigi eelarvestrateegiaga on võimalik tuleviku vaates opereerida? Sellesse peab siiski [suhtuma] vastutustundega, mitte nii, et elan üks päev korraga ja muu ei huvita. 

Minu küsimus on lihtne. Proua Akkermann ütles siin eelmisel nädalal eelarvet tutvustades, et kui sõda peatub, [langevad] riigikaitsekulud 2%-le SKP-st. See on minu hinnangul NATO ühiskommünikeega vastuolus. Kas see proua Akkermanni öeldud väide või mõni muu koalitsiooni väide …

Teie aeg!

… on nii-öelda võti teie käsitluse jaoks? 

Ma ei jõua kogu seda bluffi kontrollida, mida ma teie sõnastuses kuulen. Kas te räägite ühekordsest miinusest või miinuse püsivusest? Selle miinuse ja koroonaaegse defitsiidi ühisjoon peale selle, et eelarve ja eelarvetasakaal rikuti ära enne kriisi, on see, et need tõepoolest tulenevad konkreetsest kriisist. Koroonaajal oli see järsk defitsiidi kasvatamine rekordiline. Toona tulenes see vajadusest periood üle elada. Tehti ka rumalaid otsuseid, aga üldjoontes oli see ju loogiline. Kahjuks osa kulusid osutusid püsivateks, selle eest juba tookord riigieelarve kontrolli erikomisjoni juhid ka hoiatasid.

Nüüd, proua Akkermanni tsitaate ma ei hakka kontrollima, sest ma ei usu, [et need on õiged], kui teie neid vahendate. Ma ei usu teid, minu arust te ei ole siiras, te räägite pidevalt pooltõdesid. Ma ei usu, et ta ütles, et me saame [langetada] 2%-ni. NATO on ikkagi võtnud eesmärgiks 5%, mida ta, tõsi, Euroopas sisustab sedapidi, et 3,5% on otsesed sõjalised kulud ja 1,5% on kaasnevad kulud. 

Küsisite, kuidas me sellest [defitsiidist] välja tuleme. Minu ametiaeg lõpeb kindlasti enne ära – muidugi juhul, kui seda ei pikendata, mida on praegu keeruline prognoosida – ja ma ei anna lubadusi tulevaste valitsuste eest. Asjata heideti seda ette ka Kaja Kallasele, nagu ta oleks andnud siit puldist lubadusi tulevaste valitsuste eest. Seda ta teha ei saanud, ilmaasjata süüdistate teda. 

Tegudest [rääkides] võin ma kinnitada, et näiteks 2009. aastal me parandasime eelarve seisu 9% SKP‑st. Sellega võrreldes on praegune seis kukepea. 2008. aastal, kui ma olin krokodillide komisjoni juht ja aitasin valitsusel neid asju teha, julgustasin, siis me parandasime 4% või 5%. Me oleme suutnud palju rohkem, aga mulle tundub, et praeguses kultuuris on see tõepoolest palju vaevalisem. Praegu on palju vähem toetust ja Erakond Isamaa, kes tookord oli siiski paadis, ei toeta eelarvedistsipliini enam üldse. Ma võin öelda, et kui mul on häid mälestusi Mart Laarist, siis need jäävad [aega, kui käis koos] krokodillide komisjon. Ma ei saa öelda, et ta oleks üldjoontes olnud oma algusaastate tasemel valitsuse ja Riigikogu liikmena oma pühendumuselt ja oma siiruselt, aga tookord oli hetk, kus sai temale loota.

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Mul on väga praktiline eelarvestrateegia koostamise protsessi puudutav küsimus. Mäletate küll, vanasti oli nii, et kevadel kinnitati eelarvestrateegia ja sügisel jooksva aasta või järgmise aasta eelarve. Ma möönan, et see võis olla natukene liiga pikk [protsess] ja võib-olla oli dubleerivaid tegevusi ja aega ei kasutatud alati ka kõige efektiivsemalt, aga see oli siiski [põhjalik] protsess, kus strateegiat vaadati eraldi, võib-olla lahus jooksvast eelarveaastast, ja tehti sissevaade eelarveaastasse.

Nüüd me oleme jõudnud olukorda, kus kõik pannakse kokku sügisel, [otsused] tehakse sisuliselt paari nädala jooksul, tehakse nii-öelda eelarvekähkukas. [Kiirustamisest] tulevad vead ning poliitilisteks läbirääkimisteks ja aruteludeks jääb tunduvalt vähem aega. Ja noh, mis seal salata, ka eelarved tulevad siia piltlikult väljendades trükisoojana ja siis on vaja hakata neid kirjavigu, trükivigu ja numbrivigu parandama, lehti vahetama ja nii edasi, nagu see on olnud viimastel aastatel. See ei ole kriitika jooksva aasta kohta, vaid ma tahan saada teie hinnangut. Minu arvates me oleme liikunud ühest äärmusest teise äärmusesse. Kas te olete sellega nõus või arvate, et eelarvestrateegia koostamise protsess võiks olla ikkagi läbimõeldum ja pikem?

Aitäh! Ma tunnustan teid väga sisulise küsimuse eest. Ma ei taha kuidagi näpuga näidata, aga mulle tundub, et see muudatus tehti Jüri Ratase valitsuse ajal. Samas te ei keskendunud praegu sellele, kes on süüdi, ja see on väga meeldiv. 

Üldiselt, kui eelmisele perioodile tagasi mõelda, võib öelda, et selle eelarvestrateegia koostamisega läks kevadel ikkagi ka rabistamiseks. Läbirääkimisi seal tegelikult väga ei peetud ja neid asju tehti üle jala. Kontrollikomisjoni [ajast] mäletan, kui kriitilised me olime, kui sinna kirjutati sisse tühi meede, [millele eraldati] sadu miljoneid. Tegelikult jäeti seal kõik otsad lahti. Ka nendel valitsustel ei olnud aega oma vaidlusi kevadel ära pidada ja eelarvet ja strateegiat tehti ikkagi võimalikult [hilja], viimase prognoosi, sügisprognoosi järgi. Kõik see, mida te kirjeldasite, sealhulgas sügisene kiirustamine, on tõsiasi.

Iseenesest töö käib juba praegu, aga see on hästi pingeline ja hästi riskantne ka vigade suhtes. Ma olen teiega nõus, et meil on sellega kogu aeg kiire ja mingid näpuvead satuvad sisse. See on olnud nii kõikide valitsuste ajal ega sõltu tegelikult sellest, kas tehakse kaks korda või üks kord. See kevadel tegemine muutus formaalsuseks. Ma ütleksin, et see muutus tegelikult formaalsuseks juba Ansipi valitsuse ajal. Ma mäletan niimoodi seda asja. Ma arvan, et selle tagasipööramine ei ole tõenäoline, pigem oli liitmine õige otsus. Aga me võime alati sel teemal edasi vaielda. Võib-olla on praktiline selle peale veel kord mõelda.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli tagasi arupärijate esindaja Urmas Reinsalu. (Urmas Reinsalu küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun.

Mida eelmisel nädalal ütles proua Akkermann? Härra rahandusminister ütles, et tema ei tea ja et ma panen, ma saan aru, talle sõnu suhu. Tsiteerin proua Akkermanni. Tsitaadi algus. Uus olukord tõepoolest tekib alates 2029. aastast. Ma tõepoolest ka ütlesin, et kui Venemaa sõjamasin saab peatatud ja me saame kaitsekuludega liikuda tagasi selle NATO-s kokku lepitud 2% juurde, siis hakkabki positsioon paranema. Isegi kui muud tulud ja kulud kasvavad samamoodi, et tulude kasvuga käib kulude kasv kaasas, siis nad antakse edasi, nagu ma ennist täiesti spetsiaalselt selgitasin. See alati vaatab eelarvest vastu ja tekitab eelarve lugejates küsimusi, et lubati kärpida, kuidas need kulud siiski kasvavad. Aga kui sõda lõpeb ja me saame kaitsekulusid vähendada, siis see pöördub puhtalt selliseks, et kaitsekulud on ikkagi 3,5% SKP-st suuremad kui tavaolukorras ja see defitsiit on 4,5%. See 1% seal vahel on tehtav. Tsitaadi lõpp.

Pean tunnistama, et oma sisult täiesti arusaamatu mõttekäik. Selles mõttes ma olen nõus härra Ligiga, et on võimatu sisu tuvastada, välja arvatud see kaitsekulude vähendamise osa. Ma arvan, et see on jällegi uus Reformierakonna vaade, mis tekitab nõutust ja on küsimärgi all, ka julgeolekuperimeetris. Tõepoolest, pikema vaatega eelarvete tegemiseks, ma loodan, teil võimalust ei avane. Aga ikkagi, tõsta õhku küsimus, et NATO kommünikees kokku lepitud 5%-st, mis on seatud kümne aasta horisondis 2036. aastani, me tegelikkuses hakkame taganema juba esimesel tähtaastal, kui see NATO tasemel kokku lepiti, ma arvan, ei ole vastutustundlik. 

Nüüd teine küsimus. Mõneti on mul härra Ligist kahju. Kui härra Ligi sai rahandusministri ametisse, siis ta kõneles sellest, et rahandusküsimustes on oluline keskenduda sisule. Mulle meenus, et kui härra Jürgen Ligi oli rahandusminister finantskriisi ajal, siis tõesti tema valem, millest ta kõneles ka avalikult – Jürgen, te mäletate? – oli: üks kolmandik tuleks makse kasvatada, kaks kolmandikku tuleks kulusid vähendada. Oli niisugune valem, rusikareegel, mis toona, 2009. aasta Euroopa finantskriisi ajal meedias kõlas, kuidas sellest suurest eelarvedefitsiidist välja tulla. 

Ja nüüd on kõik see pea peale pööratud. Me liigume praegu ühe suurima defitsiidimäära poole Euroopas. Meil on kombinatsioonis kõigi aegade sügavaim ja pikim eelarvedefitsiit, ütleb eelarvenõukogu – härra rahandusministril ei maksa hämada, otsekui oleks see mingi moonutatud osundus –, ja selle peale ütleb rahandusminister, et 4,5%-lisest defitsiidist väljatulemine on kukepea. Miks te siis, härra rahandusminister, seda ei tee, kui see on kukepea? Nalja teeme või? Kukepea! 

Valitsemiskulud aastal 2024 versus 2026. Valitsemiskulud, mille kohta ei suutnud peaminister ühtegi relevantset kvantitatiivset indikaatorit tuua, kõneledes mingitest erinevatest majapidamistest, kasvavad – 2024. aasta [eelarve] täitmine versus 2026. aasta eelarve – 1,9 miljardit eurot. Ja selle sügavaima defitsiidi tekitamise [olukorras] nenditakse, et see on kukepea. See ei ole kukepea, see on pärast-mind-tulgu-või-veeuputus-poliitika. 

Tõesti, te olete tegude järgi pidanud lahti laskma kõikidest enda varasematest kreedodest. Korras riigirahandus on osutunud anekdoodiks, paraku teie allkirjadega. See on poliitiline ja isiklik tragöödia. Ja ma saan aru, et kui teie kätes ei ole selle valitsuse poliitilises agoonias enam olevikku, mille pinnalt määrata tulevikku, siis on teile jäänud minevik. Mida me kuulsime vastustest minu küsimustele? Me kuulsime seda, mismoodi opereeriti kümme aastat tagasi Ratase valitsuses, me kuulsime, mismoodi opereeriti kangelaslikult ja vägagi tunnustamisväärselt 2009. aastal. 

Kuulge, aga inimesed [loodavad] ju tänasele poliitikale. Ei saa võtta seda loogikat. Need võivad olla süütud ja huvitavad ja õpetlikud mälestused mineviku [sündmustest], mis olid pool inimpõlve, inimpõlv tagasi ja mis olid tunnustamist väärt paljudel juhtudel, aga me elame ju reaalajas – reaalajas, kus teil lasub juhtimisvastutus. Kas panite tähele, lugupeetavad parlamendi liikmed, kes saali on jäänud – lisaks Eesti 200-sse kuuluvale istungi juhatajale, parlamendi esimehele on siin veel ainult Isamaa [liikmed], muid parlamendi liikmeid hetkel ei paelu riigi rahanduse väljavaadete küsimus pikemas vaates –, et [rahandusminister] ei vastanud ühelegi küsimusele? Minu küsimus oli, kuidas me sellest defitsiidimülkast välja tuleme, mis tekitab 2034. aasta perspektiivis – jällegi ma osundan, kui lubate, eelarvenõukogu hinnangule – vajaduse maksta intressikuludeks 450 miljonit eurot aastas. Sellises projektsiooniperimeetris jätkamine tõstab riigi võlataseme 34,5%-le.

Te naeruvääristasite minu osundust sellele, mis puudutab riigi pikaajalise rahanduse jätkusuutlikkuse vaadet, mis on tõepoolest riigi eelarvestrateegias. Pikaajaline, kahe inimpõlve perspektiivis modelleerimine ei ole midagi naeruväärset. See on elementaarne kohustus niisuguste valikute puhul, mida te olete siin võtnud vaevaks – ma julgen väita, et ilma demokraatliku mandaadita – ellu viia, et nii radikaalselt rahanduspoliitika kurssi muuta. Nii et siin ei ole midagi naeruvääristada, seda enam, et sellel dokumendil, mis kõneleb 2070. aastaks 1%-lise defitsiidi tekitamisest, on teie enda allkiri, informatsioon. Näete, milline paradoks! 

Te olete silmitsi iseenda ametkonna loodud faktidega, mis on kiretud ja mis on hävitavad teie poliitilisele agendale, ja põrkate nende ees tagasi, öeldes, et see on simulatsioon. Jah, suurepäraselt on arusaadav selle [sõna] tähendus majanduses ja matemaatikas, aga tegelikult tuleb Eestis esile selle kahetine tähendus. Simuleeriv poliitika – me simuleerime poliitikat, simuleerime ka praegu seda, et meie rahandus on heas korras. Ei ole heas korras! 

Õigustatult võib küsida, kas seoses praegu vajalike riigikaitsekuludega on olemas alternatiiv. Loomulikult on alternatiive, härra Ligi, teid on sellest informeeritud. [Oleme koostanud] alternatiivse eelarve aastaks 2026. Ja just nimelt praegustest kriitilistest erakorralistest tehioludest [lähtuvalt] oleme pidanud vajalikuks koostada ka alternatiivse 2026.–2029. aasta riigi eelarvestrateegia, mis näeb ette – ja see on meie minimaalne nõue, minimaalne nõue! –, et Eesti riigi asetamine püsivasse 4,5%-lisse defitsiiti ei ole jätkusuutlik. Me saame endale lubada maksimaalselt 3% selle arvestusega, et see Euroopa võlaklausli kuppel – riikide võlavabastus seoses julgeolekuolukorraga –, mis on Euroopa Komisjoni tasemel antud ja millest te ju suurepäraselt teadlik olete, näeb ette, et see vabastus kehtib üksnes 2028. aasta lõpuni. 

Riiki ei saa juhtida imiteerides – või simuleerides, kui kasutada teie sõna, härra Ligi –, see ei ole vastutustundlik. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Härra minister, ma saan aru, et soovite osaleda. Palun, Riigikogu kõnetoolist!

Aitäh! Mina tänan Urmas Reinsalu selle empaatilise sõnavõtu eest, ta tundis mulle kaasa. Vastan samaga: tunnen kaasa. Minul on tõesti eelarve seisu pärast hinges raskus, aga ma mõistan, et ka teil on väga raske. Te peate simuleerima rahandusteemalisi sõnavõtte, omamata selle teema vastu vähimatki huvi ja omamata sel teemal ettevalmistust. 

Täpsustan. Olgu öeldud, et mina ei ole Annely Akkermann. Ärge omistage mulle asju, mida ta on [väidetavalt] öelnud ja millest ma isegi midagi ei tea. 

Kriisid. Ma juba ütlesin, et kriisid on erinevad. Koroonakriisi ajal tehti eelarve defitsiit – see oli rekordiline defitsiit, mille teie oma kätega kehtestasite –, selleks et see aeg üle elada, kuna majandus seisis. Finantskriisi ajal oli täpselt vastupidi. Kui mina olin esimest korda rahandusminister, oli [olukord], kus tõepoolest oli vaja päästa riigi rahandus, sest riigi rahandus, nagu kogu majandus, oli õhku täis. Majanduskasv põhines väga palju laenudel, see väljendus kahekohalises jooksevkonto defitsiidis, kahekohalises inflatsioonis ja hiiglaslikus eelarve defitsiidis. Majandusest ja riigi rahandusest oli vaja õhk välja lasta: [eesmärk oli] kärpida kaks kolmandikku kuludest – teie ütlesite "üks kolmandik", kui ma õigesti kuulsin, aga küllap te ütlesite "kaks kolmandikku" – ja seda me tegime. Üks kolmandik olid lisatulud, seda me ka tegime. Selline eelarve päästmise mudel oli ka [teistes] kriisiriikides Euroopas, vahe oli selles, et meie tegime selle kiiresti ära ja abilaene ei vajanud.

Kukepea ei öelnud ma praeguse olukorra kohta. Kui te oleksite lause lõpuni kuulanud, siis [oleksite kuulnud], et ma ütlesin, et võrreldes toonasega oleks [praegune] ülesanne kukepea, aga kuna kultuur on rängalt muutunud, ei ole sellist [muudatust] poliitiliselt enam lihtne teha.

Tulen tagasi praeguse eelarvekriisi juurde. Härra Reinsalu, kui te korrakski pingutaksite teha nägu, et te tegelikult ka tunnete huvi asja vastu, mille kohta te küsisite. 

Sõjaajal ei saa olla retsept kaitsekulude kärpimine, vaid kaitsekulude kasvatamine. Kaitsekulude suurendamine 2022. aasta 2,1%-lt 2026. aastaks 5,4%-le SKP-st, pluss muude julgeolekukulude kasvatamine, ei ole võimalik kärbetega, vaid see on võimalik kulude suurendamisega. Jällegi, täiesti teistsugune kriis. Me ei tea, kui kaua see kestab. Ma pigem prognoosiks, et Euroopa peab selle nelja aasta reegli kriitiliselt üle vaatama, sest ka teised riigid ei saa nii kiirelt eelarve parandamisega hakkama olukorras, kus tuleb tegelikult hoida seda 3,5%-list või 5%-list kaitsekulu ja kus Venemaa märatseb edasi ja Euroopal USA-lt enam tuge ei ole. 

Aasta 2016. Te tahate, et ma ei räägiks minevikust, aga 2016. aastal just nimelt oli see probleem, mida ma nimetasin: sel ajal lasti eelarve miinusesse ja rikuti eelarvereegel ära, vaatamata sellele, et majandus korralikult kasvas. See on sellepärast oluline tagasivaade. 

Veel kord: kõik need pikaajalised vaated on projektsioonid, simulatsioonid, mitte eelarveplaanid. Need on erinevad asjad. On eelarve ja on riigi eelarvestrateegia.

Kas soovite lisaaega?

Jah, palun!

Kolm minutit lisaaega, palun.

Ei olegi nii palju vaja. 

Neli erinevat asja on. Kirjutage üles, järgmine kord siis te ei eksi nii rängalt! Kõigepealt tehakse aastane eelarve. See on see, mis on detailselt paigas. Siis on riigi eelarvestrateegia, mida tehakse neljaks aastaks. Lisaks riigi eelarvestrateegiale on eelarve prognoos, mida tehakse samuti nelja aasta kaupa, aga see on prognoos, mitte eelarve ega riigi eelarvestrateegia. Need on erinevad asjad. 

Kirjutage üles palun! Te ei kirjuta. Ma ei tea, miks te ei kirjuta. 

Ja siis on sellised pikaajalised poliitikaprojektsioonid, mida nimetatakse ka simulatsioonideks, simuleeritakse poliitikavalikuid. Need graafikud võivad tõesti [kirjeldada] aastakümnete [pikkust perioodi]. Kõige rängem, kõige masendavam muidugi on see sellepärast, et pensionipoliitikas on see vajalik. See oli teile teada, kui te läksite teist sammast lõhkuma. Nüüd me oleme olukorras, kus tuleb hakata uuesti teist sammast ehitama, sest pension jääb väga tillukeseks neile, kellel ei ole vähemalt kahte pensionisammast. Aga tegelikult peaks olema kolm sammast, et saada inimväärset pensioni. Seal on need simulatsioonid vajalikud. Tänan teid, et te kuulasite.

Aitäh! Urmas Reinsalu, teie nime mainiti. Palun, teil on võimalus vastusõnavõtuks.

Härra rahandusminister, ma soovin teile rahulikku jõuluaega! Paraku ma pean nentima, et ma ei saanud teilt sisulist vastust minu esimesele [sõnavõtule], arupärijate esitatud küsimustele ega minu hilisemale repliiksõnavõtule, ka teie teisest vastusest mitte. Kuidas teie ametis oleva rahandusministrina näete eelarvestrateegia perspektiivis sellest sügavaimast ja pikimast rahanduslikust defitsiidist väljatulemist? Mis on see vastutustundlik teekond?

Te kõnelesite sellest, et praeguses olukorras ei ole võimalik valitsemiskulusid vähendada. Me ei kõnelenud sugugi mitte riigikaitsekuludest, ka mina ei pidanud neid silmas. Vastupidi, Isamaa on kutsunud üles Kaitseväe juhataja sõjalise nõuande alusel neid täies mahus realiseerima, venitusteta seda tegema. Te teate seda suurepäraselt. Ka meie alternatiivses eelarves on sellekohased ettepanekud sees. Kuid te olete jätkanud valitsemiskulude kasvatamist üldiselt. 

Teiseks, kahjuks te siiski, kogu austuse juures, hiilisite kõrvale rahanduskomisjoni esinaise tsitaadist, kus ta kõneles sellest, et kavatsetakse naasta 2% juurde riigikaitsekulude puhul. Ma lugesin selle teile sõna-sõnalt ette ja teil oli võimalik see parlamendisaalis ümber lükata, kuid selle asemel te ütlesite, et te ei ole kuulnud, te ei ole näinud parlamendis koalitsiooni rahanduspoliitikat juhtiva isiku seisukohta. 

Ja kolmandaks, vaadake, pikaajalised projektsioonid on enesestmõistetavalt olulised. Kuid ma pean siiski nentima, et järgmise nelja aasta perspektiivis, osalt ka selle defitsiidi puhul – 4,5% ja rohkem – me oleme silmitsi õhku täis, tühjade, sadade miljonite eurode jagu tühjade, blufitud kuluridadega, mida sisaldab riigi eelarvestrateegia. Ja sellest väljatulemine, härra Ligi, kujuneb ühiskonnale keeruliseks.

Teie aeg!

Seda tuleb teha koos ettevõtlusorganisatsioonidega, ekspertidega, rahandusinimestega, kelle [hinnangutest] on kujunenud välja ka minu seisukohad, Isamaa seisukohad …

Aitäh!

… ka seisukohad, mis kehastavad alternatiivse eelarvepoliitika positsiooni. Aitäh teile, härra Ligi! Ilusat jõuluaega!

Aitäh! Lõpetan meie viienda päevakorrapunkti käsitlemise.

Liigume edasi. Seitsmes päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Tanel Kiige, Züleyxa Izmailova, Helmen Küti, Heljo Pikhofi, Jaak Aabi, Riina Sikkuti, Andre Hanimäe, Madis Kallase, Anti Allase, Tiit Marani, Reili Ranna, Lauri Läänemetsa, Ester Karuse ja Raimond Kaljulaidi sotsiaalminister Karmen Jollerile esitatud arupärimine haiglaapteekide õiguste laiendamise kohta. Palun arupärimist tutvustama Riigikogu liikme Tanel Kiige. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud sotsiaalminister! Head kolleegid, kes loodetavasti jälgivad seda arutelu oma tubades, ja kõik tervishoiu valdkonna huvilised, kes kindlasti interneti vahendusel meile kaasa elavad! 

Sotsiaaldemokraadid tõesti soovivad teada, kuhu on jäänud vajalikud sammud, et saaks edasi liikuda haiglaapteekide õiguste laiendamisega. Teatavasti kiideti vastav seaduseelnõu valitsuses heaks juba eelmise aasta 19. septembril ja enam kui aasta tagasi saadeti Riigikogu menetlusse need ravimiseaduse muutmise ettepanekud, mis võimaldaks haiglaapteekidel ravimeid sisse vedada. Selle muudatuse eesmärk on suurendada haiglate ja seeläbi patsientide jaoks ravimite kättesaadavust ning elavdada konkurentsi ravimite hulgimüüjate vahel. 

Nüüd, see eelnõu läbis esimese lugemise 23. oktoobril – rõhutan! – 2024. aastal ehk mitte kuu aega tagasi, vaid enam kui aasta tagasi. Pärast seda on selle edasine menetlus kohati arusaamatutel põhjustel pidurdunud. On olnud juttu sellest, et on vaja oodata Euroopa Komisjonilt mingit vastust või selgitust, aga on olnud ka sellist, ütleme, arusaamatut sisendit ja sõnavõtte meedias, kus on öeldud midagi sellist, et see konkreetne eelnõu on pandud pausile – mida iganes see tähendab. Seda justkui tulenevalt uuest koalitsiooni formatsioonist, kus sotsiaaldemokraate enam kahetsusväärsel kombel ei ole.

Meie huvi on tõesti aru pärida sotsiaalministrilt, kas valitsus jätkuvalt soovib edasi liikuda haiglaapteekide õiguste laiendamisega, et parandada ravimite kättesaadavust, aidata mõnevõrragi kaasa konkurentsiolukorra elavdamisele, mis Eestis on suhteliselt sumbunud, ja milliseid samme selleks täiendavalt astutakse. Me tahame kindlasti teada, kas minister isiklikult, arstina toetab printsiipi, et haiglaapteekide õigusi laiendatakse, lubades ka haiglatel hankepakkumistel osaleda, lisaks Eestis registreeritud hulgimüüjatele. 

Ja kindlasti on oluline aru saada, kas sotsiaalminister ja Sotsiaalministeerium tegelevad sisuliselt ja jõuliselt nii selle vajaliku muudatusega kui ka laiemalt ravimituru konkurentsiolukorra parandamisega. Me ei näe seda eelnõu kindlasti mitte lõppjaamana, vaid ühe konkreetse sammuna, et aidata kaasa ravimituru paremale korraldamisele, et seda suhteliselt suurte ärihuvidega – oleme ausad, seda teab ka minister omast kogemusest ja ka mina apteegireformi päevilt –, väga suurte ärihuvidega valdkonda mõnevõrragi avada ja läbipaistvamaks muuta. [Eesmärk on] konkurentsi elavdada ja tagada, et tervishoiu valdkonnas – minu hinnangul peab ravimivaldkond kuuluma [tervishoiu valdkonda], mitte ärivaldkonda – oleks esimesel kohal inimeste ja patsientide huvid, mitte ühe või teise ettevõtte ärikasum või soov turgu domineerida ja kontrollida ning seeläbi endale jätkusuutlikku sissetulekut tagada. Viimane ei ole kindlasti Eesti riigi eesmärk. 

Meil on viis konkreetset küsimust. Ma usun, et minister loeb need ise ette, kui ta neile vastama hakkab, nii on see vist tavaks olnud. Aga kindlasti tuleb arutelu käigus neid juurde. Rõhutan, et meie eesmärk ei ole kuidagimoodi piirata olemasolevate hulgimüüjate võimalusi, vaid me soovime, et konkurents oleks väheke suurem, et haiglaapteegid saaksid täiendavad [võimalused] ning et haiglatel oleks realistlik võimalus otsustada, hinnata ja kaaluda, millistel juhtudel kasutada olemasolevate hulgimüüjate teenuseid ravimite sissetoomiseks ja millal teha seda ise. Meile teadaolevalt on sarnast sisseveoõigust juba kohaldatud mitmes [teises] Euroopa riigis, näiteks Soomes ja Leedus. 

Seda debatti on Eestis tegelikult peetud juba aastaid, nii et see pole uus teema. Ka minul oli ministrina au püüda seda muudatust läbi suruda. Toona, võin julgelt öelda, oli koalitsioonipartneriks Isamaa, kes seda blokeeris ja pidurdas igal võimalikul viisil nii sotsiaalkomisjonis kui ka valitsuses, seda nad väga ei varjanud. Nii et kahjuks toona see ei õnnestunud, aga tahaks loota, et praegusel valitsusel on sellega rohkem õnne ja neil õnnestub see [muudatus] läbi viia. Kindlasti on sotsiaaldemokraadid siin tugevalt toeks. Aitäh! 

Aitäh! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Karmen Jolleri. Palun!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed! Loen ette küsimused haiglaapteekide kohta ja siis ka vastan küsimustele, nagu Tanel Kiik just kirjeldas. 

Esimene küsimus: "Kas vastab tõele, et Reformierakonna ja Eesti 200 valitsus ei toeta enam haiglaapteekide õiguste laiendamist ravimite kättesaadavuse parandamiseks? Millal ja millistel kaalutlustel on sellise seisukohani jõutud?" Ei vasta tõele. Minu ülesanne ministrina on seista selle eest, et ravimid oleksid kättesaadavad nii nendele inimestele, kes neid apteegist ostavad, kui ka haiglaapteekidele ehk neile inimestele, kes on haiglas. Meil oli ka Euroopa Komisjoniga kirjavahetus, kuna ka mul tekkis küsimus, et millises vormis siis täpselt on kõige mõistlikum seda muudatust läbi viia. Eelmine kord, kui ma samale küsimusele vastasin, kohtusin enne [küsimusele vastamist] hulgimüüjatega, kes kinnitasid, et nemad takistusi ei tee ja nad leiavad alati võimaluse, kuidas ravimeid maale tuua. Meedias kirjeldatud juhtumid jäid siiski koostöö puudumise taha, seal olid omad põhjused. 

Ma kohtusin ka haiglaapteekide [esindajatega], kes kinnitasid, et neid tegelikult ei huvita selline lai õigus nagu see seadusemuudatus ette näeb, kuid siiski soovivad natuke suuremaid õigusi, kui neil praegu on. Seetõttu olen ma kindel, et seadusemuudatusega tuleks edasi minna, aga võib-olla tuleks üle vaadata selle sõnastus. Ma arvan, et sõnastus ei peaks olema nii piiratud, nagu on hulgimüüjate pakutud sõnastus, mille järgi on lubatud ainult elutähtsate ravimite [hankimine]. Tegelikult on seda vaja ka selliste ravimite [hankimiseks], mis ei ole tingimata elupäästvad, vaid näiteks sellised, millega [ravitakse mõnda] kroonilist haigust. Haiglaapteekide [esindajad] selgitasid, et tõepoolest, neid olukordi, kus nemad seda võimalust kasutaksid, on väga vähe, ja neid inimesi, kes selliseid ravimeid vajavad, on ka väga vähe. Nende mure oligi see, et sageli on neil vaja isiklikke kontakte teiste riikide haiglatega või [ravimi]tootjatega või toimeainete tootjatega, et kätte saada ravim, mida hulgimüüjad Eestisse ei too. Kui hulgimüüjad ka oleksid valmis tooma, siis tootjad mingil põhjusel alati ei soovi vahendaja kaudu müüa. Teinekord on ka niimoodi olnud, et näiteks teise riigi apteek on olnud valmis ravimit haiglaapteegile edasi müüma, aga jällegi on keeldunud seda tegemast hulgimüüja kaudu. Selles on see probleem siiamaani olnud. Aga haiglaapteegid ei ole ise huvitatud suuremast hulgimüügitegevusest, kuna see tähendaks täiendava personali [palkamist], täiesti uue lisastruktuuri loomist. Vähemalt selline oli nende seisukoht praegu. Seda, mis seal täpselt on, saab edasi arutada. Me teeme oma ettepanekud ja tuleme nendega komisjoni ja siis saab edasi arutada. 

Teine küsimus: "Kas Teie arsti ja ministrina toetate haiglaapteekide õiguste laiendamist, lubades haiglate hankepakkumistel osaleda lisaks Eestis registreeritutele ka nõuetekohastel Euroopa Liidu ravimite hulgimüüjatel?" Jah, põhimõtteliselt olen nõus. Konkurents on eluterve, konkurents on vajalik, ma arvan. 

Kolmas [küsimus]: "Kas nõustute, et haiglaapteekide õiguste laiendamine annaks haiglatele senisest suurema paindlikkuse, kiirema tegutsemise võimaluse ning eeldatavalt madalamad kulud?" Jaa, ma olen nõus, et see muudatus peab olema selline, mis laiendaks haiglaapteekide võimalusi hankida vajalikke ravimeid ja koostisaineid. Nad on ise toonud välja selle, et näiteks lastele valmistatakse eraldi ravimeid, tehakse uus, lapsele sobiv ravimivorm ravimist, mida muidu kasutatakse täiskasvanu [raviks]. Sellesama tavalise ravimi sees on vahel toimeained, mida selles uues ravimivormis ei ole vaja. Ehk et lapse tervist silmas pidades, kui me tahame pakkuda parimat ravi, oleks vaja sellist võimalust, kus nad saavad neid toimeaineid ka eraldi hankida. Aga sellegipoolest, palju on kinni osapooltevahelises koostöös. 

See, et haigla saab ise [ravimeid] hankida, ei tähenda [tingimata] odavamat hinda. Teinekord on vastupidi – see sõltub muidugi ka ravimist –, kui hulgimüüja ostab suures koguses ravimit, mida kasutatakse palju, saab ta ka parema hinna. Kui haigla hakkaks üksi hankeid tegema, võib olla hoopis teistsugune hind. Ravimite hind on tegelikult üle Euroopa väga suur probleem. Ka need madalamad kulud ei ole tegelikult tagatud. Meediast on mitmed numbrid läbi käinud, aga mina ei ole veel näinud arvutusi, mis oleks nende numbrite taga. Haiglaapteekide [esindajad] ütlesid, et nad ei näe selles väga suurt majanduslikku kasu. Pigem on sellest kasu ikkagi nendel inimestel, kellel ei ole sobivat ravimivormi või sobivat ravimit. Ja [ravimeid], mida hulgimüüjad ei saa maale tuua, ei ole väga palju. 

Neljas [küsimus]: "Mida tähendab sotsiaalministeeriumi poolt ajakirjandusele antud selgitus, et "haiglaapteekide teema on hetkel pausil"? Tegemist on ju Riigikogus juba aasta tagasi esimese lugemise läbinud eelnõu, mitte alles kavandatava algatusega." Sellele Tanel Kiik siin enne juba tegelikult ise osaliselt vastas. Omalt poolt ma võin öelda, et tegu on eelmise ministri algatusega. Ma mäletan, et kui meil oli see komisjonis arutusel, siis oligi täpselt seesama vaidlus, mis on praegu ka minu peas, et kas minna edasi nii, nagu soovis ministeerium, või nii, nagu soovisid hulgimüüjad. Mina arvan, et tegelikult võiks olla üks kuldne kesktee. Aga me saame seda edasi arutada, nagu ma juba ütlesin. 

Viies küsimus: "Mida kavatsete sotsiaalministrina täiendavalt ette võtta ravimituru konkurentsiolukorra parandamiseks?" Minu teada ei ole Eestisse ravimihulgimüüjaid viimastel aastatel väga palju juurde tulnud. Ma ütleksin, et mure on üle Euroopa. Ma olin hiljuti Maltal terviseministrite kohtumisel, kus väikesed riigid arutasid ka eraldi oma probleeme. Esiteks, kui kõikide väikeriikide rahvaarvud kokku panna, siis on [on väikeriikide elanikke] kokku umbes 8 miljonit. Väikeriigiks loetakse siis sellist riiki, mille populatsioon on alla 2 miljoni. Võrdleme ennast näiteks Saksamaaga, kus on 80 miljonit elanikku – need turud on väga erinevad. Isegi see 8 miljonit ei pruugi teinekord olla piisavalt ahvatlev turg ravimitööstuse ja hulgimüüjate jaoks. Eks see ongi see keerukus. Malta minister tõi väga ilmekaid näiteid selle kohta. Neil olid justkui kõik kokkulepped tehtud, vähemalt oma riigis – ma arvan, et see oli glükoosimonitor või mingi diabeediga seotud abivahend –, arstid olid valinud välja parima [seadme] teaduslike uuringute ja igasuguste testide alusel, patsiendid olid sellega nõus, riik oli valmis rahastama, aga seadme tootja keeldus turule tulemast, sest neil ei olnud kasulik sinna turule siseneda, kuna Malta on liiga väike. Selliseid olukordi me püüame praegu lahendada üle Euroopa. Euroopa Liidu tasandil on [valmimas] kriitiliste ravimite määrus, arutatakse, kuidas jõuaksid turule erinevad ravimid, mis inimestele on vajalikud. Ja teine suur mure on tegelikult see, et ka USA on esitanud nõudmisi ravimitootjatele, et nad läheksid USA turule. See tähendab, et mitmed suured tootjad võivad Euroopa turult [lahkuda], mis omakorda tähendab meile kallimaid ravimeid. Neid võitlusi on rahvusvahelisel tasandil päris palju. 

Aga ma toon veel mõned näited sellest, mida on eelmised ministrid juba teinud ja mida mina kindlasti ka väga toetan. Ma olen arstina kõikide nende muudatuste üle väga rõõmustanud. Esiteks, toimeainepõhine retsept. Arstidel on kohustus [kirjutada retseptile] toimeaine, õnneks on retseptikeskus nii ka tehtud, et ei olegi väga lihtne kirjutada preparaadi nimetust. Toon piltliku näite: toimeaine on piim ja firma nimi või müüginimi on Alma või Tere või mis iganes. Arstidel on kohustus kirjutada välja piim ehk toimeaine. 

Tervisekassal on olnud hästi hea hinnapoliitika, väga hästi peetakse hinnaläbirääkimisi. Me nüüd tahaks edasi minna sellega, et Tervisekassa hakkaks ise tegema hankeid ka haiglaravimitele. See peaks osaliselt lahendama haiglaravimite hinnamure. 

Tervisekassa vaatab ka seda, et lähiriikides oleksid ravimitel sarnased hinnad, et mitte osta ravimeid kallimalt kui teised riigid, just väikeriigid.

Nii. Ravimiseadus näeb ette avatud süsteemi, kus hulgimüüjate kohustus on tagada kõikidele apteekidele võrdsed müügi- ja maksetingimused ning võrdsetel asjaoludel võrdsed tarnetingimused. See on oluline. 

Konkurentsiamet viib läbi analüüse frantsiisisuhete hindamiseks ja valitseva mõju tuvastamiseks ning nõustab frantsiisiettevõtteid lepingutingimuste osas. Tanel siin enne just mainis apteegireformi, minu meelest selles kontekstis on Konkurentsiameti töö küll hästi oluline. Ma väga loodan, et apteegid võtavad seda tõsiselt ja hoiavad selja sirgena ega nõustu tingimustega, mis ei ole inimsõbralikud. Ma isegi ei räägi apteegisõbralikkusest, vaid eelkõige inimsõbralikkusest. 

Ma arvan, et hetkel ongi kõik. Olen valmis küsimustele vastama.

Suur tänu, lugupeetud minister! Küsimusi on. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud sotsiaalminister! No ma pean ütlema, et ma nüüd küll lõpuni rahule ei jäänud teie vastustega. Te ütlesite, et toetate haiglaapteekide õiguste laiendamist ja valitsus ei ole sellest plaanist loobunud. Samal ajal, kogu austuses, kostus teie jutust ikkagi väga palju sellist skeptilisust – "kirik keset küla" oli teie enda väljend, mida te hakkasite otsima – olukorras, kus tegelikult vastava seaduseelnõu algatas, ettepanekud esitas teie enda juhitud ministeerium, tõsi, teie eelkäija ajal. Aga siiski, ministeeriumi ja valitsuse tegevus võiks olla järjepidev. Eesmärk on olnud ravimituru olukorda parandada, konkurentsiolukorda parandada. Haiglaapteekidele õiguste andmine ei ole tegelikult teab mis kolossaalne samm sellel teel, vaid pigem väike samm. Aga selle väikese sammu kuidagimoodi mudimist, timmimist, pisendamist või kärpimist tulenevalt hulgimüüjatelt saadud tagasisidest pean ma väga valeks suunaks. Mu küsimus teile on: millest selline seisukohavõtt?

Aitäh! Ma ei tea, mis kaalutlustel eelmine minister niimoodi otsustas. Teda kahjuks ei ole siin, ta ei saa seda ise kommenteerida. Ma juba mainisin, et ei ole … Või sina, Tanel, alustasid? Ei alustanud. No just, eks ju. 

Nagu ma mainisin, ei ole ka arvutusi, mis näitaksid säästu, mis siis tuleks eeldatavalt. Mina olen valmis edasi minema sellise eelnõuga, mis sobib nii haiglaapteekidele kui ka hulgimüüjatele. See praegune eelnõu annab täiesti piiramatu õiguse apteekidele, aga nad ütlevad, et nad ei vaja seda õigust, neid ei huvita see ja nad ei taha seda. Milleks neile seda peale suruda? Pealegi, Eestis on ainult kaks haiglaapteeki, kes seda reaalselt kasutama hakkaksid. See on nende endi sõnum, see on see, mida ma kohtumiselt kaasa võtsin. Te võite nad ise kutsuda enda juurde ja arutada nendega seda teemat ja veenduda selles, mida nad ise räägivad, kui te mind ei usu.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Alustuseks võib-olla väike tähelepanek. Kõnealune eelnõu on siiski valitsuse esitatud, sellele on ka Reformierakonna ministrid oma heakskiidu andnud. 

Aga praegusele valitsusele peaks ju olema igati meeltmööda põhimõte, et konkurents on edasiviiv jõud. Ma arvan, et me selles osas oleme ühte meelt. Minule jäi samamoodi kõrva see teie sõnavõtt, kus te selgitasite, miks eelnõu on toppama jäänud. Kelle huve peaks siin esindama, kas haiglate või hulgimüüjate oma? Te [ütlesite, et] tahaksite keskele kokku tulla. Mina väga tahaks, et teie seisaksite selle eest, et riigi huvid ja Eesti inimeste huvid oleks kõige paremini kaitstud. Ehk küsimus on selles, milleks see eelnõu on esitatud – et tagada patsientidele ligipääs eluliselt olulistele ravimitele. 

Ma küsin, milline on teie hinnangul perspektiiv, et kitsaskohad siiski saavad lahenduse. Kas olemasolev eelnõu võiks edasi liikuda? Kas tuleb midagi muud? Mis hetkel me lahendame selle kitsaskoha ravimiturul?

Aitäh! Ma juhin tähelepanu, et eelnõu on eelmise valitsuse eelnõu. Jah, see on valitsuse eelnõu, aga eelmise valitsuse eelnõu. Ei ole enam sotse selles valitsuses, ei ole sedasama ministrit enam valitsuses, mistõttu ma pidin täiesti otsast peale hakkama tutvuma sellega ja edasi minema, kuna eelnõu oli juba Riigikogus. See on ka üks põhjuseid, miks see ei ole valitsuse tegevusplaanis. Me oleme teinud seda eelnõu kõikide muude asjade vahepeal ja ma arvan, et see juba näitab head tahet. Minu huvi on sellega edasi minna.

Rääkides huvidest, siis te jõudsite lõpuks välja selleni, mis on hästi tore ja mida ka mina oleksin öelnud, et Eesti inimeste huvide [eest seismine on] primaarne. Ja seda ma ka enne siin ütlesin, et mulle on tähtis, et need lapsed saaksid endale sobiva ravimivormi ja need täiskasvanud saaksid endale sobiva ravimi, kes seda muidu hästi ei saa. See ongi minu huvi ja minu mõte. Ma olen teinud seda kõikide muude asjade kõrvalt ja samamoodi ma jätkan sellega kõikide muude asjade kõrvalt. Ma ei julge ajaraami öelda. Ma loodan, et see saab esimesel poolaastal tehtud, aga eks see sõltub hästi palju ka sellest, kuidas komisjonis töö edasi läheb.

Tiit Maran, palun! 

Aitäh! See ravimiseaduse menetlemine on ikka märkimisväärselt pikaks veninud, vist tugevalt üle aasta [on see kestnud]. Selle valguses ma küll enam-vähem aiman, mis te vastate, aga ma ikkagi küsin, kuidas te hindate sellist olukorda. Kas see on normaalne? Ja ehk selgitaksite, kuidas te sellesse suhtute.

Aitäh! Ma arvan, et see on normaalne. Mõelge asutuse peale: tuleb uus asutuse juht, ta peab üle võtma kõik asjad, viima oma visiooni ellu ning võtma üle ka poolikud asjad, nendega tutvuma ja edasi minema. On normaalne, et osa asju jääb toppama. Ma arvan, et see on okei, sellepärast et minul on teised prioriteedid. Haiglaapteekide eelnõu ei ole olnud minu nr 1 prioriteet. Kui ma tulin ministriks, siis ma sõnastasin oma prioriteedid: rahastamine, tervishoiuvõrk ja tervishoiu kvaliteet. Nende kolme asjaga ma olen edasi läinud. Kuna see [eelnõu] haakub otsapidi ka kõigi nende kolmega, siis ma loomulikult lähen sellega edasi, aga ma lähen omas tempos, nii et ma ise tunnen, et ma olen teinud selle asja hästi. See on eesmärk.

Anti Allas, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud minister! Minu arvates siin saab olla ainult üks eesmärk: tervishoiukulude vähenemine. Meil selles valdkonnas on küllalt kitsas käes. Ma ei saanud aru, kas siis haiglad võivad hakata hankima kallimalt, kui nad saavad hulgimüüjalt. Ma arvan, et nad vaatavad turu reaalset olukorda. Ja miks seal peaksid mingid piirangud olema? Ma sellest tõesti aru ei saanud. Palun selgitage!

Pean ütlema, et ma ei saanud täpselt küsimusest aru. Mis piirangutest on jutt?

Anti Allas, täpsustage [oma küsimust]. Täpsustage lühidalt!

Aitäh! Te enne ütlesite, et haiglaapteekidel oleks siis ravimite hankimiseks mingid piirangud – kogu ulatuses, kõike ei võiks hankida. Milleks need piirangud?

Haiglaapteekide esindajad ise ütlesid, et nad ei soovi laiemaid võimalusi. Selleks et saada hulgimüüjaks, peab vastama päris karmidele tingimustele ja selleks peab olema täiesti eraldi personal, isegi apteegitöötajad peavad olema täiesti eraldi. See ei ole nii lihtne ja neil ei ole huvi sellega edasi minna. Tulevikus, kui neil huvi tekib, ma arvan, ei takista miski nende piirangute mahavõtmist. See on eelkõige see sisu.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Minu küsimus on veidi laiem. Mõned aastad tagasi tuldi välja niinimetatud apteegireformiga. Eesmärk oli üllas – lahutati hulgi- ja jaemüük omanduse mõttes –, aga välja kukkus nii nagu alati. Vabandust sellise küünilise ütlemise eest! Tegelikult kontrollib hulgimüük [nüüd] veel suuremat osa jaemüügist – jah, teatud litsentsi ja lepingute kaudu –, kui enne seda reformiüritust. Kas te peate konkurentsivõime ja mõistlike ravimihindade suhtes sellist olukorda, nagu Eesti ravimiturul praegu on, mõistlikuks või võiks siiski midagi uuesti ette võtta?

Aitäh! No peate vaatama enda selja taha. Tanel oskab võib-olla kõige paremini öelda, miks apteegireformiga läks nii, nagu läks. Mina ise võitlesin samamoodi selle eest. Aga ma mäletan, et selle reformi elluviimisel olid juba toona kahtlused, et see olukorda ei paranda. See võitlus oli kohutav, väga intensiivne ja tugev. Väga keeruline oli inimestele seletada, mis siis tegelikult paremaks läheb. Tänaseks me teame, et [olukord] ei ole väga palju paremaks läinud. 

Loomulikult, seda olukorda võiks muuta. Kõige parem oleks see, kui tuleks Eesti turule rohkem hulgimüüjaid. Aga nagu ma ütlesin, Eesti turg ei ole niivõrd ahvatlev. Siin me peame natuke vaatama. 

Vastuseks Anti Allase [küsimusele]: seda, et kulud langevad, ei ole numbritega kinnitatud ega tõestatud. Ka haiglaapteekide [esindajad] ütlesid, et nende võimaluste avamine tingimata ei tähenda, et nende kulud langevad.

Lauri Läänemets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! See on hästi huvitav, et kui valitsuses on [teised] inimesed, siis seisukohad kohe muutuvad. Eriti huvitav on sellest siin rääkida, sest võib-olla te mäletate, et meedias oli päris suur arutelu selle üle, et kõik see, mida ka teie siin praegu kaitsete, teenib ühe ettevõtte ja ärimehe huve. Need kuidagi langevad lihtsalt kokku. Väga huvitav, kui sotsiaaldemokraadid on valitsusest väljas, siis hakkavad sellised asjad juhtuma. Ja me teame, et see surve oli siis, kui sotsiaaldemokraadid [valitsuses] olid. Me teame, et Reformierakonnale täpselt seda survet esitati, mida teie siin praegu kaitsete. 

Aga seletage mulle! See eelnõu, mille kohta me küsime – arupärimine on tehtud –, ei puuduta seda, et haiglad peavad ostma. Suured haiglad saavad võimaluse, aga nad ei pea ostma. See on konkurentsi parandav, et kui nad ei suuda näiteks hulgimüüjatega kokkuleppele jõuda, siis on neil võimalus odavamalt osta. Seletage, kuidas see kahjulik on! Kuidas see konkurentsile, haiglatele ja riigi rahakotile kahjulik on? Ma ei saa aru, miks see [eelnõu] seisma on pandud.

Aitäh! Esiteks, ma kinnitan, et mind ei ole mitte keegi survestanud. Ma tean, mis ärimehele te vihjate, ja nii edasi. Ma ei ole ka ühe suure äri ja ühe suure rahastaja fänn, ütleme niipidi. Aga ma tahaks olla aus ja toimida nii, nagu mina tunnen, et on õige. Haiglaapteekide [esindajad] on öelnud, et neid see eelnõu sellisel kujul, nagu ta praegu on, ei huvita, nad ei vaja seda ja nad ei taha seda. Kui nad ei plaani hakata neid võimalusi kasutama, siis ei ole vaja hakata neile neid võimalusi looma. Kui neil on soov muutuda hulgimüüjaks, siis palun väga. 

Ma enne ka mainisin, ei, see ei ole riigile kuidagipidi kahjulik, ei ühte- ega teistpidi. Kui haiglaapteegid plaanivad hakata üliväikeses mahus seda võimalust kasutama, siis see ei mõjuta oluliselt ei nende ega ka riigi eelarvet. Aga oluliselt võib mõjutada eelarvet see, kui Tervisekassa hakkab haiglatele ravimeid hankima. Ja see on töös. Vaat see on see, mis aitab natuke raviraha kokku hoida. Ma arvan, et isegi mitte natuke, vaid päris palju.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te oma vastuses mainisite, et eesmärkides on teil kolm komponenti ja üks nendest on kvaliteet. Kuidas te hindate, milline on teie ministriks olemise ajal olnud esmatasandi arstiabi kvaliteet?

See natuke läheb küll teise kohta, aga ma väga hea meelega vastan sellele. Esmatasand koosneb tegelikult paljudest komponentidest: perearstiabi, kiirabi, apteegid, jaeapteegid, ja nii edasi. (Hääl saalist.) EMO-d on ka esmatasand, jah. 

Sageli mõeldakse esmatasandi all perearstiabi. Perearstiabi kvaliteeti on Eestis hinnatud rohkem kui kümme aastat ja tegelikult on see ainus arstiabi eriala rohkem kui 30 erialast, mille puhul üldse on kvaliteeti hinnatud. Kvaliteet on kõikuv ja me teame, kus seda tuleb parandada. Näiteks uus rahastusmudel on suunatud kvaliteedile. Teiseks oleme kokku leppimas perearstidega uut tööjuhendit, mis samuti [on suunatud] kvaliteedile ja vastab ka inimeste ootusele palju rohkem: näiteks sätestab selle, kuidas ja millal peab vastuvõtule saama või perearstikeskusega kontakti saama. Ma arvan, et perearstiabi on meil kõige paremas seisus üldse. 

Eestis ei ole riigi tasandil tervishoiu kvaliteeti mitte kunagi hinnatud, vähemalt mitte Eesti taasiseseisvumise ajal. Seetõttu me tegelikult ei tea, millised mured on. Me aimame, mis mured on, aga me ei tea täpselt ega numbriliselt. Ja mure ongi see, et näiteks nendes riikides, kus kvaliteedisüsteem on olnud juba umbes 20 aastat, näiteks Soomes ja Rootsis, öeldakse, et keskmiselt 10–15% ravikuludest tuleb kehva kvaliteedi arvel – kas just kehva, aga mingisuguste probleemide arvel. Kvaliteediprobleem võib olla näiteks see, et inimene unustatakse kuhugi. See tingimata ei tähenda, et teda ravitakse valesti, see võib tähendada tööprotsessi kvaliteeti, näiteks seda, et ta ei saa õigel ajal arsti vastuvõtule või jõuab vale arsti juurde. Kuna meil ei ole kunagi kvaliteeti hinnatud, siis ma ei kujuta ette, kui suur see kulu meil on. 

Riina Sikkut alustas seda ja mina jätkan sellega väga jõuliselt. Just lõime Terviseameti juurde kvaliteedikeskuse. Varsti peaks lõppema selle kvaliteedikeskuse juhi konkurss. Loodan sinna saada hea ja targa inimese ja loodan, et Eestis tervishoiusüsteemis lõpuks ometi hakatakse päriselt kvaliteediga tegelema. Seda mõju me tunnetame, ma arvan, mõne aasta pärast, see ei ole kiire. Aga perearstiabis võib mõju tunda võib-olla juba aasta pärast. Ma loodan, et me saame seal natuke kiiremini edasi liikuda.

Madis Kallas, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Me võime lugeda, et haiglaapteekidel on olemas sisseveoõigus mitmes Euroopa riigis, ka Soomes ja Leedus. Ma ei tea, kuidas on see teistes Balti riikides. Minul on kaheosaline küsimus. Kas te teate, miks nendes riikides on nendele [apteekidele] see õigus antud või mis on läinud sellest paremaks nendel haiglatel?

Teine küsimus. Te ütlesite, et Eesti haiglaapteegid otseselt sellist eelnõu ei vaja või nad on öelnud, et see ei anna neile piisavalt neid asju, mida nad võib-olla ootavad. Kas vastab tõele, et ka suured haiglad, näiteks Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja Tartu Ülikooli Kliinikum, samamoodi ei vaja sellist täiendavat ravimite hankimise võimalust?

Aitäh! Seda, mis on teistes riikides, ma kahjuks ei oska kommenteerida. Aga haiglaapteekidest ainult need suured haiglad üldse on huvitatud sellisest hankimisest ja nendega me ka läbirääkimisi pidasime ja seda teemat arutasime. Ma tahaks teha nii, nagu nemad ütlevad. Nii on kõige lihtsam.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli tagasi arupärijate esindaja, kolleeg Tanel Kiige. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Austatud sotsiaalminister ja siseminister! Ma pean tunnistama, et minu mure seoses selle eelnõu menetlemisega, laiemalt ravimivaldkonnaga ainult kasvas pärast seda arupärimist. Ma ei kahtle selles, et ravimituru osapooltel on erinevaid seisukohti selle eelnõu suhtes, erinevaid huvisid, erinevaid arvamusi, erinevat tagasisidet. Aga ma olen täpselt sama kindel, et riigi huvides, meie kui kodanike huvides ja maksumaksjate huvides on selle eelnõuga algselt esitatud kujul edasi minna ehk laiendada haiglaapteekide õigusi – rõhutan: õigusi, mitte kohustusi! – ravimeid ise sisse tuua. 

See otsus, kas ja millistel juhtudel seda rakendada, on loomulikult iga haigla enda teha. Kindlasti on suuremad haiglad aktiivsemad, väiksemad haiglad seda võimalust ei pruugi kasutada, kuna see eeldab teatud kompetentsi väljatöötamist ja arendamist ning praktikate ja infosüsteemide arendamist. Loomulikult see oleks haiglatele lihtsalt võimalus, mitte kohustus. Tervishoiu valdkonnas, mis on väga tugevalt reguleeritud, väga selgelt igasuguste piirangutega fikseeritud – veel kord: konkurentsiolukorra mõttes ikkagi suhteliselt sumbunud olekus, viisakalt öeldes –, on igasuguste lisavõimaluste andmine osapooltele samm õiges suunas. 

Nagu ma enne ütlesin, see ei ole kindlasti ravimituru korrastamise või olukorra parandamise esimene ega viimane samm, veel vähem lõppjaam. Aga hakata nüüd seda väikest sammu veel väiksemaks mudima, kuidagimoodi maha viilima, anda algselt pakutu asemel veerand või midagi muud taolist? See tundub mulle ausalt öeldes kohatu, arusaamatu ja ma ei näe selles mingit ratsionaalset loogikat. 

Vabandage mind, aga see tundub olevat pelgalt teatud äride, ettevõtete huvides, nende surve tagajärjel [tehtud otsus]. Ma väga loodan, et ma eksin, aga selline mulje on mulle jäänud. Toimetasin selles valdkonnas kolm aastat ministrina ja mäletan väga hästi ka apteegireformi. Ma ei olnud ainus minister või Riigikogu liige, kelle poole toona ettevõtted oma murede ja ettepanekutega pöördusid. Jooksid siin ringi kõikvõimalike seaduseelnõu muudatuste, täienduste ja paberitega ning kindlasti saavutasid ka teatud määral edu. Mulle tundub, et see on paraku see seis, kuhu me nüüd jõudnud oleme. 

Tuletan meelde auväärt ministrile, et apteegireformi, millest siin ka korra räägiti, ei algatatud sel ajal, kui mina [minister olin], vaid see algatati kümme aastat tagasi. Reformierakonna valitsuste ajal 2014–2015 võeti vastavad seadusemuudatused vastu ja oli väga pikk üleminekuperiood, mida veel toona ja ka hiljem pikendati. See jõustus 2020. aasta 1. aprillil. Tol hetkel, kui mina ministriks sain, oli lõpliku jõustumiseni piltlikult öeldes 11 kuud aega, osaliselt oli see juba varem jõustunud. Aga tegelikkuses olid üheksa aastat enne minu [ametiaega] seda valdkonda juhtinud valdavalt Reformierakonna ministrid või vähemasti Reformierakonna valitsused. Nii et eks seda tegemata tööd, ka apteegireformiks valmistumata jätmist võib [heita ette] ühele ja teisele osapoolele. Aga ma siiski arvan, et ka sel kujul, nagu see lõpuks jõustus, oli see samm õiges suunas, lihtsalt see jõustus riigi vaates keerulisel ajal. Meil oli COVID-i kriis parasjagu, kui mäletate, sihuke väike asi, mis võttis päris palju aega. Ja selle kõrvalt, tõepoolest, tagada, et kõik need apteegireformi eesmärgid saaksid ellu viidud just nimelt minu ametiajal, mis oli väga väike periood sellest üleminekuajast, oli tõesti keeruline. Eks ma andsin endast parima, nii nagu teised osapooledki. 

Ma lihtsalt eeldaks seda, et iga järgmine minister võtab teatepulga üle ja annab endast omakorda parima, et ravimituru olukorda parandada, et tagada see, et kogu turg, nii jaemüük kui ka hulgimüük, ei oleks sisuliselt üksikute hulgimüüjate käes. Seda olukorras, kus seadusandja, seesama parlament, on otsustanud, et ta tahab need kaks asja lahutada, ja soovib, et inimestele oleks ravimi hind adekvaatsem, et [ravimiturul] oleks päris konkurents, oleks ka läbipaistvus. Sellest on kirjutanud Riigikontroll, sellest on kirjutanud meedia. Ma arvan, et ei ole ravimituruga või tervisevaldkonnaga tegelevat inimest, kes ei teaks nendest probleemidest. Loomulikult ei ole need probleemid ühe päevaga lahendatavad, see eeldab Konkurentsiameti tööd ja Ravimiameti tööd, aga ka ka ministeeriumi, ministri ja valitsuse väga selget tahet sellega tegeleda. [Ei ole õige] öelda, et see ei ole prioriteetne või et see on kuskil tagapool. Ma arvan, et see on üks sõlmküsimusi, kui me räägime tervishoiu rahastamisest. 

Tegelikult, suurem osa sadadest miljonitest – me räägime praegu sadadest miljonitest –, mis ravimivaldkonnas liiguvad Eestis igal aastal, käivet tekitatakse, tuleb ju Tervisekassa rahastusest, meie, kõigi maksumaksjate rahast tegelikult. Kui me räägime rahastusest, siis küsimus pole ainult tulude suurendamises, vaid küsimus on ka selles, kas kulud on mõistlikud ja põhjendatud ning kui palju sellest läheb kellegi ärikasumiks ja kui palju patsientide ravimiteks.

Soovite lisaaega?

Ma palun igaks juhuks kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega.

Nii et ma küll julgustan sotsiaalministrit, hoolimata sellest, et tööpõld on suur – kuna kaks ministri[portfelli] pandi kokku, on tööd kahtlemata rohkem kui varem –, ravimituru korrastamisega tegelema. Vastasel korral saab meil taas aasta pärast järjekordne parlamenditsükkel läbi ja sisulisi samme, sisulisi muudatusi ette näidata ei ole. Praegu ei ole valitsuses seda erakonda – ma ei häbene seda ütlemast, et see on Erakond Isamaa –, kes on jõuliselt torpedeerinud mis tahes muudatusi, mis aitaksid ravimiturgu korrastada, mis aitaksid konkurentsiolukorda parandada ja mis aitaksid tagada õiglase hinna ning ausa ja läbipaistva ravimipoliitika. Seda erakonda praegu valitsuses ei ole, aga on päris suur tõenäosus, et järgmises valitsuses on. Nii et seda olulisem on nüüd seda aastat kasutada adekvaatselt ja mõistlikult, et astuda vajalikke samme ravimituru olukorra parandamiseks [enne], kui me leiame end taas olukorrast, kus valitsuses on üks osapool, kui mitte mitu, kes mis tahes põhjusel leiab ettekäändeid ja põhjendusi, miks selle teemaga tegeleda ei saa, miks selle teemaga tegelema ei peaks või miks on selles [valdkonnas] kõik jube hästi. Seda olukorras, kus kõik, kes ravimi- või tervishoiu valdkonnaga tegelenud on, teavad, et asjad ei ole hästi, pigem on halvasti. 

See konkurentsiolukord ei ole kindlasti selline, mille üle saaks Eesti uhke olla. Ühest küljest me tahame, et meil oleks ärisektoris tegutsemisvabadus ja aus konkurents, ja teisalt, et meie niigi piiratud tervishoiuressursside, antud juhul raha, kasutamine oleks võimalikult sihtotstarbeline, võimalikult sihipärane ja tulemuslik: tulemuslik patsiendi vaates, tulemuslik tervishoiu korralduse vaates, mitte ühe või teise ettevõtte kasumi vaates. 

Julgustan seda tööd päriselt tegema. Olen väga pettunud, kui selgub, et praegune minister ja valitsus jätavad selle küsimuse tahaplaanile ja tegelevad kõikvõimalike analüüside ja muu taolisega kuni hetkeni, kui valitsuses on jälle erakond, mida ma juba korra nimetasin, aga nimetan veel kord: Erakond Isamaa. Nemad kindlasti ei astu ühtegi sammu ravimituru olukorra parandamiseks, sest seda ei toeta nende erakonna põhiliin, mis lähtub ka sellest loogikast, ent nende erakonna üks suur, ütleme, sponsoreid ja suuri sõpru ja liikmeid on ravimituru kõige domineerivam hulgimüüja. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua minister soovib sõna? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised ja lõpetan meie seitsmenda päevakorrapunkti käsitlemise.

Läheme edasi. Oleme jõudnud kaheksanda päevakorrapunktini. See on Riigikogu liikme Kalle Grünthali siseminister Igor Tarole esitatud arupärimine kiiruskaamerate kohta. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Kalle Grünthali. Palun!

Aitäh! Hea Eestimaa rahvas! Kindlasti olete te meedia vahendusel näinud, mismoodi ministrid tulevad siia saali ja vassivad andmetega, harvad pole ka juhtumid, kus nad lihtsalt valetavad. Ma ütlen maamehe moodi ausalt ja otsekoheselt, et minul on nendest valedest siiber saanud. Seetõttu ma rakendan edaspidi sellist asja, et tuletan kõigepealt meelde, et kui Riigikogu liikme sõna on siin saalis vaba ja mingeid sanktsioone ei järgne, siis minister on ametnik, kelle kohta see klausel ei kehti. 

Seetõttu ma hoiatan teid, lugupeetud siseminister: palun siin saalis rääkida ainult tõtt. Kui te ei tea või ei ole kindel, siis öelge seda otse. Arvestage sellega, et ma kasutan hiljem teie ütlusi, seisukohti, mis on stenogrammis, käesolevas menetluses ja ka tulevastes menetlustes. See on lihtsalt hoiatus, ei midagi muud. 

Nüüd, tänane teema. Teemaks on kiiruskaamerad, mille uurimist ma alustasin juba septembris-oktoobris. Esimene video kogus Facebookis 161 000 vaatamist. [Küsimus] on selles, kas mobiilsete kiiruskaamerate ees peab või ei pea olema silt "VIDEOVALVE". Ma olen pöördunud mitmete [asutuste] poole, ka politsei poole, ja nemad on öelnud, et ei pea olema. Mina väidan, et peab olema. Põhjus on väga pragmaatiline. Politsei viitab sellele, et liiklusseaduses sellist regulatsiooni ei ole. Aga tuletan meelde, et liiklusseadus on erinorm ja erinormi kohaldatakse koos üldnormiga. Korrakaitseseaduse § 34 sätestab, et see silt peab seal ees olema. 

Täiesti hämmastav, mismoodi ikkagi ka kõrged politseijuhid manipuleerivad sellise seadusliku kohustusega. Näiteks Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri teabebüroo liiklusmenetlustalituse politseikolonelleitnant Alar Karu on lausa kirjalikult teatanud, et osutusmärgi "Automaatkontroll" kirjeldamine õigusaktis ei tee selle kasutamist kohustuslikuks. 

Teie haldusalas olev ametnik on öelnud: "Mis siis, et on seaduses kirjas, meie seda ei kasuta." Lugupeetud siseminister, kuidas see on võimalik? Kõik need faktid, mida ma olen arupärimises esitanud, on tõendatud, need on olemas ja neid saab kasutada edaspidises menetluses.

On veel teine küsimus: mispärast teostab politsei asemel kontrolli hoopis era[ettevõte], kellega on sõlmitud haldusleping kiiruse mõõtmiseks? Ma mäletan, et veel paar aastat tagasi silti "Videovalve" ikkagi kasutati. Sellisel juhul võib olla hoopis [tegemist] puhtalt omakasupüüdliku tegevusega. Nimelt, tegemist on era[ettevõtte] tegevusega ja kui see silt on väljas, siis rikkumisi ei toimu. Selleks et teenida erasektori kaudu raha ka riigikassasse, seda silti [ei panda]. 

Ma ütlen kohe ära, et ma olen absoluutselt vastu igasugusele kiiruse ületamisele. [Kiiruspiirangud on] määratletud märkidega, kuid politsei peab selles tegevuses järgima isikuandmete kaitse seadust. Mis asi on isikuandmete kaitse seadus? See on reguleeritud ka Euroopa Parlamendi vastuvõetud määrusega. Minu osundatud asjaolud, millest ma hetk tagasi rääkisin, on leidnud kinnitust ka Andmekaitse Inspektsiooni kodulehel ja nende seisukohtades. Isikuandmete töötlemine on toiming, mis võib hõlmata andmete kogumist, salvestamist, korrastamist, säilitamist ja muutmist, [andmetele] juurdepääsu ja nii edasi. 

Aga kuulame ära lugupeetud siseministri vastuse. Veel kord palun: ärge mõelge midagi välja, ärge valetage, rääkige ainult tõtt! Aitäh! 

Aitäh! Järgmiseks palun arupärimisele vastama siseminister Igor Taro.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Ma loodan, et ma sain sellest hoiatusest ikkagi õigesti aru, ja tõtt peavad siin rääkima kõik: mitte ainult ministrid, vaid ka Riigikogu liikmed. 

Siseministrile edastati arupärimine kiiruskaamerate kohta ning esitati seitse küsimust. Ma sissejuhatuseks märgin igaks juhuks, et ma loen need küsimused ette sellisel kujul, nagu need kirjalikult esitati. Ma eeldan, et need olid võib-olla kiiruga kirjutatud, kuivõrd need meie õigekirjareeglitele päris hästi ei vasta. See on pelgalt selgituseks, miks küsimuse esitamine võib tunduda mõnevõrra kohmakas, ja ma loodan, et kõik saavad enam-vähem aru, mida küsimusega mõeldi. 

Esimene küsimus: "Korrakaitseseaduse § 34 alusel töötleb politsei kasutades jälgimisseadmestikuna kiiruskaameraid isikuandmeid. Miks ei täideta sama seaduse lõikes 3 kehtestatuid kohustuslikku nõuet paigaldada enne kiiruskaameraid kaamerate kasutamist teavitavaid teabetahvleid "VIDEOVALVE?"" Vastan. Alustuseks selgitan, et korrakaitseseaduse § 34 käsitleb jälgimisseadmeid, mille alla kuulub ennekõike numbrituvastuskaamera. Numbrituvastuskaamerale lisaks on liikluskaamera ehk teisisõnu automaatne liiklusjärelevalve süsteem. Mõlemal juhul töödeldakse isikuandmeid ehk täpsemalt andmeid, mille abil on võimalik isikuid tuvastada näiteks sõiduki registreerimisnumbri kaudu tehtud päringu abil. Mõlemal juhul toimub andmete töötlemine erinevatel õiguslikel alustel ja nende andmete kasutamisega kaasnev õiguste riive on oma olemuselt ka erinev. 

Kiiruskaamerate kasutamise õiguslik alus tuleneb liiklusseadusest ja selle kohaselt võib liiklusjärelevalvet teostada teisaldatava või statsionaarse tehnilise vahendiga. Isikuandmete töötlemine ehk riive toimub kiiruskaamerate puhul ainult ja üksnes nende isikute suhtes, kes ületavad kehtestatud kiiruspiiranguid. Väärteomenetluse seadustiku kohaselt määratakse hoiatustrahv isikule, kes oli mootorsõiduki registrijärgne omanik või vastutav kasutaja väärteo toimepanemise ajal. Seega töödeldakse registrijärgse omaniku andmeid, või kui tema ei olnud rikkuja, siis väärteomenetluse seadustiku kohaselt selle isiku andmeid, kes sõidukit mootorsõiduki eest vastutava isiku sõnul kasutas. Kiiruskaamera funktsioon on üksnes liikluskiiruse mõõtmine ning salvestamist tehakse ainult rikkumise fikseerimisel, mitte pidevalt ega kõikide liiklejate kohta. Sellist selektiivset mõõtmist ei saa käsitada videovalvena ja seetõttu ei kohaldu korrakaitseseaduse § 34 lõikes 3 sätestatud teabetahvli kasutamise nõue.

Numbrikaamerate kasutamise õiguslik alus tuleneb politsei ja piirivalve seadusest. Numbrikaameratega töödeldakse kõigi nende liikluses osalejate andmeid, kes satuvad kaamera mõjuvälja. Andmete töötlemine toimub kuritegude menetlemise, tagaotsitavate isikute ning rahvusvaheliselt tagaotsitavate esemete asukoha kindlakstegemise ja konkreetse kõrgendatud või olulise ohu väljaselgitamise, tõrjumise või sellise korrarikkumise kõrvaldamise eesmärgil. Kuna jälgitakse kõiki, kes mõjuvälja satuvad, tuleb korrakaitseseaduse § 34 lõike 3 kohaselt paigaldada kaamerate lähedusse teavitussildid, et inimesed oleksid jälgimisest teadlikud ja saaksid oma käitumist, soovi korral ka marsruuti muuta. Tegemist on seadusest tuleneva sõnaselge kohustusega. 

Teine küsimus: "Millise hinnangu annate Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri teabebüroo liiklusmenetlustalituse politseikolonelleitnant Alar Karu poolt väljendatule, et "osutusmärgi "Automaatkontroll" kirjeldamine õigusaktis ei tee selle kasutamist kohustuslikuks?" Vastan. Liiklusseadus, aga ka Vabariigi Valitsuse määrus, millega on kehtestatud liikluskaamerate paigaldamise ja mõõtetulemuste töötlemise nõuded ja nõuded mõõteprotseduurile, ei kohusta kiiruskaamera mõõtmiskohta liiklusmärgiga või ohutusmärgiga tähistama. Antud seisukohta on väljendanud ka näiteks õiguskantsler, kes oma 2021. aasta 11. veebruari vastuses Riigikogu liikmete Igor Kravtšenko ja Julianna Jurtšenko päringule juhtis tähelepanu [asjaolule], et sellise muudatuse peaks soovi korral ellu kutsuma Riigikogu. Täpsemalt on õiguskantsler 2021. aasta aastaraamatus toonud välja, et sõidukijuht peab valima liiklusoludele sobiva sõidukiiruse, mis ei oleks suurem kui konkreetsel teelõigul lubatud sõidukiirus, seda olenemata asjaolust, kas kiiruskaamera ette on paigaldatud osutusmärk "Automaatkontroll" või mitte. Osutusmärgi puudumine ei muuda liikluseeskirja rikkumist olematuks.

Siinkohal ka minu üleskutse kõikidele liiklejatele: palun peame kinni piirkiirusest. Selle eesmärk on tagada võimalikult ohutu liiklemine kõikidele liikluses osalejatele. 

Kokkuvõtteks: seadusandja on numbrituvastuskaameratest teavitamise kohustuse pannud, kuid nagu eelnevalt ütlesin, liikluskaamerate puhul selgesõnalist kohustust ühestki seadusest ega määrusest ei tulene.

Kolmas küsimus: "Palun selgitage, miks korrakaitseorgan võib rikkuda Isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM) 2016. aasta 14. aprillil alusel vastu võetud Korrakaitseseaduse § 34 sätestatud nõudeid?" Vastan. Jääb selgusetuks, millisele rikkumisele küsija viitab. Nagu eelnevalt selgitasin, üldistatult on teavitussildid kohustuslikud kaamerate puhul, millega toimub laussalvestamine. Kiiruskaamerate puhul on olukord teine. See tähendab, et fikseeritakse üksnes rikkumist, mitte igat autot, kes kiiruskaamerast mööda sõidab. Kui kiiruskaamera fikseerib rikkumise, edastatakse andmed politsei andmekogusse. Andmekogusse kantavad andmed on loetletud politsei andmekogu põhimääruses. Kiiruskaameratest teavitamist kehtiv õigus ette ei näe, kuid Politsei- ja Piirivalveameti sõnul kaamera kasutamisest reeglina teavitatakse ja paigaldatakse vastav osutusmärk. 

Neljas küsimus: "Milliseid meetmeid kavatsete võtta kasutusele seadust otseselt rikkunud korrakaitsetöötajate suhtes?" Vastan. Taas kord jääb selgusetuks, millisele rikkumisele ja korrakaitsetöötajale viidatakse. Siseministeerium teostab teenistuslikku järelevalvet ministeeriumi valitsemisala asutuste ja nende juhtide aktide ja toimingute üle, kuid eelkõige teostab järelevalvet ametnike üle asutus ise, viies läbi distsiplinaarmenetluse või süüteomenetluse. Politsei- ja Piirivalveameti põhimääruse kohaselt on ametnike ning töötajate süütegude menetlemine PPA sisekontrollibüroo ülesanne. Kui on põhjendatud kahtlus, et korrakaitsetöötaja on seadust rikkunud, tuleb kaebusega pöörduda otse PPA poole. Lisan, et PPA sisekontroll on ka väljastpoolt valideeritud, see vastab kõikidele nõuetele, seda on kontrollitud ka kontrollijate poolt. 

Viies küsimus: "Millise hinnangu annate ühele võimalikule motiivile, et teabetahvli "VIDEOVALVE" kasutamisel vähendavad autojuhid kiirust ning neid pole võimalik enam trahvida?" Vastan. Riigi eesmärk ei ole trahvimine, vaid ennekõike liikluse rahustamine, et tagada liiklusohutus. Selle eesmärgi saavutamiseks kasutatakse erinevaid meetodeid. Üheks meetmeks on osutusmärgi paigaldamine, millega suurendatakse liiklejate teadlikkust ja antakse juhile võimalus oma käitumist muuta ning õigusrikkumisest hoiduda. Osutusmärgi paigaldamine ohtlikule teelõigule teenib eeskätt ennetavat eesmärki. Juhid vähendavad ohtlikus lõigus kiirust. Seda võivad sõidukijuhid teha teinekord ka nii-öelda trahvihirmus. Samas võib sellise teavituse kasutamisel olla ka vastupidine mõju, kui juhid aeglustavad kiirust üksnes märgistatud lõigus, kuid mujal jätkavad varasema ebakohase liikluskäitumisega. Selline käitumine võib liikluskaamerate üldist ohutõrjelist mõju vähendada. 

Kuuendale ja seitsmendale küsimusele vastan korraga. Esiteks küsimused: "Miks ja millistel kaalutlustel on kiiruskaamerate kasutamine loovutatud osaliselt eraettevõttele?" Ja seitsmes küsimus: "Nimetage nende ettevõtete nimed, kellega on sõlmitud vastava teenuse osutamise leping?" Vastan. Väide, et kiiruskaamerate kasutamine on loovutatud osaliselt eraettevõttele, ei vasta tõele. PPA kinnitas, et nad ei kasuta mobiilsete kiiruskaameratega opereerimiseks eraettevõtet, vaid mobiilseid kiiruskaameraid kasutavad politseiprefektuurid ning neid paigaldavad PPA-s töötavad valvespetsialistid. Küll aga on valla- või linnavalitsustele liiklusseadusega loodud võimalus oma haldusterritooriumile automaatne liiklusjärelevalve süsteem paigaldada. Valla- või linnavalitsuse osalemise otsustab ja automaatse liiklusjärelevalve süsteemi asukoha kinnitab Politsei- ja Piirivalveamet valla- või linnavalitsuse taotluse alusel. PPA omakorda kooskõlastab automaatse liiklusjärelevalve süsteemi asukoha Transpordiametiga. Liiklusjärelevalve teostamisel ja selles osalemisel on valla- või linnavalitsuse ülesandeks automaatse liiklusjärelevalve süsteemi paigaldamine, taatlemine ja hooldamine. Politsei- ja Piirivalveamet viib läbi väärteomenetluse järelevalvesüsteemi abil tuvastatud liiklusalase õigusrikkumise kohta. Trahvi määramise õigus on Politsei- ja Piirivalveametil kui väärteomenetluse läbiviijal. Ma tänan.

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma viimase kahe küsimuse juurde tuleks ikkagi tagasi. Ma tahaks nüüd aru saada. Siin on juttu olnud kiiruskaamerast ja salvestuskaamerast. Teie jutust jäi mulle mulje, et kõiki asju teeb PPA ise – jätame kõrvale need, mida teevad omavalitsused –, paigaldab, hooldab. Kõike teevad PPA töötajad ja ühtegi teenust sisse ei osteta. Ma täpsustan üle: kas see vastab tõele? Või siiski mingit teenust ostetakse sisse? Kui jah, siis mis summa eest ja kellelt?

Aitäh selle küsimuse eest! Juttu oli kiiruskaamerate kasutamisest, see on Politsei- ja Piirivalveameti pädevuses. Ma ei käsitlenud selles vastuses, ma ei tea, mingit kaamera paigaldamise teenuse osutamist, juhtmete vedamise [teenust]. Ilmselgelt valmistab ka need kaamerad eraettevõte. Ma ei oska sellele küsimusele sedapidi vastata, et milliseid teenuseid täpselt on PPA sisse ostnud eraettevõttelt nende kaamerate ülespanekuks. Aga töötavate kaameratega opereerib ja tegeleb ainult PPA.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Minul on olemas videosalvestus, kus Lääne prefektuuri [spetsialist] Riho Karotam oma vestluses ütleb, et tema ei ole politseitöötaja, ta on endine politseitöötaja, aga on sõlmitud mingisugune leping, mille alusel nemad seda mõõtmist teostavad. Jah, nad panevad need kaamerad üles. Kui ma küsisin, miks te ei kasuta silti "Videovalve", siis ta ütles väga selgelt: aga siis me ei saa ju trahvi koguda. 

Aga küsimus ei puuduta trahvi. Minu küsimus puudutab seda, kust tuleneb see väide või seisukoht – mul on suuline tõend selle kohta olemas, salvestatuna –, et seda mõõtmist ei teosta mitte politsei ja korrakaitsjad, vaid nende mingisugused partnerid.

Aitäh! Ma ka arupärimisele vastates juba märkisin, et mobiilseid kiiruskaameraid võivad panna üles kas politseinikud või valvespetsialistid, kelle politsei on palganud. Jutt ei käi eraettevõttest. See valvespetsialist ei pea olema tingimata vormikandja, ta võib olla politsei palgal, lepinguga tööle võetud selleks ülesandeks. Tema ei teosta mõõtmist. Mõõtmist teostab automaatne kontrollisüsteem, mida haldab PPA.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Tõsiasi, kiiruskaamerad võib paigaldada ka kohalik omavalitsus, aga see on tegelikult päris kulukas ja mitte eriti kasulik. Ma tean ainult ühte omavalitsust, kes on neid kaameraid paigaldanud – see on Tallinn. On teil äkki andmeid, kas on veel mingisuguseid omavalitsusi, kes ikkagi läksid [seda teed] ja kellele oli taskukohane neid kaameraid paigaldada ja nii korda luua?

Aitäh selle küsimuse eest! Ausalt öeldes ei ole mul andmeid, millised omavalitsused neid süsteeme kasutavad. On olemas mõningad andmed selle kohta, et nende kasutamine sellistel lõikudel, kus rikkumisi pidevalt fikseeritakse, oleks nii-öelda majanduslikult tasuv ja tõenäoliselt see mõjutaks ka liiklusdistsipliini mingil määral. Nii et kutsuks korrale küll. Selliseid lõike on kindlasti ka teistes omavalitsustes. 

See kulu tõepoolest on märkimisväärne. Kui ma nüüd … Ühe seadme paigaldamise maksumus on umbes mitukümmend tuhat eurot. Aga aastate jooksul, juhul kui tegu on sellise lõiguga, kus on palju rikkumisi, tuleb see raha sealt paraku kokku küll, kahjuks.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kalle Grünthal, palun!

Ma tänan! Lugupeetud siseminister tegi siin märkuse, et mul oli õigekiri natukene viltu. Tänan selle märkuse eest. Võib-olla tõesti oli. Aga kui ma jälgisin lugupeetud siseministri esinemist, siis ta ei saanud pilku ka ära sellelt paberilt, millelt ta ette luges. Ilmselgelt ei ole ta seda vastust ise koostanud. Mina võin praegu julgelt väita, et ta teeb lihtsalt katet politseisüsteemile. 

Miks? Sellest ma ei saa aru. Ma kohe põhjendan. Nimelt, käis selline sõnade manipulatsioon, et videovalve ei ole see, mis on jälgimine, ja midagi selles stiilis. Absoluutselt ei andnud minister praegu vastust sellele, mida sätestab korrakaitseseaduse § 34, kus on konkreetselt kirjas "Isikuandmete töötlemine jälgimisseadmestiku kasutamisega". Ma nõustun ministriga ainult selles, et auto numbrimärk kui selline ei kuulu isikuandmete hulka juhul, kui auto numbri[märk] ja omanik ei ole kokkuviidavad. Eestis ei ole põhimõtteliselt autoomanike register avalik, mis tähendab seda, et ainult numbrimärki, ilma et [auto] omanik oleks teada, ei saa isikuandmete hulka kuuluvaks lugeda. 

Küll aga muutub olukord kardinaalselt, kui omanik ja numbrimärk kokku viiakse. Siis toimub seesama isikuandmete töötlemine jälgimisseadmestiku kasutamisega. Ma tuletan veel kord meelde, mis asi on isikuandmete töötlemine. Isikuandmete töötlemine on igasugune andmetega tehtav toiming, mis võib hõlmata andmete kogumist, salvestamist, korrastamist, säilitamist, muutmist, [andmetele] juurdepääsu võimaldamist, avalikustamist, päringute teostamist, väljavõtete tegemist, kasutamist, edastamist, ristkasutamist, ühendamist, üleandmist, sulgemist, kustutamist või hävitamist, sõltumata toimingu teostamise viisist või kasutatavast vahendist. 

Ja see toimub kõik pärast seda, kui jälgimiskaamera ehk mobiilne kiiruskaamera on tuvastanud fakti, et auto on kiirust ületanud. Ma ei saa aru, mispärast ütleb siseminister, et see ei kohaldu mobiilsetele kiiruskaameratele. Ma ei tea! Olete te võtnud lahti Andmekaitse Inspektsiooni kodulehekülje, kus on korduma kippuvad küsimused ehk KKK? On selgelt öeldud, et silti "Videovalve" tuleb kasutada jälgimisseadmete ees. 

Üks asi jäi mulle veel arusaamatuks lugupeetud ministri ettekandes. Jah, seaduses on kirjas, et jälgimisseadmete kasutamine nõuab sildi "Videovalve" olemasolu, aga on olemas mingisugune määrus, mis lubab seda teha ilma silti "Videovalve" kasutamata.

No siin on teie nõunikud Justiitsministeeriumist küll päris puusse pannud. On olemas õigusaktide hierarhia: määrus ei saa olla ülimuslikum, kui on seadus. Ehk kui seaduses on norm kirjas, siis ei ole võimalik seda muuta mingi asutuse sisemise õigusaktiga, määrusega. Nii et sellega ma ei saa absoluutselt nõustuda.

Tegelikult jäi väga ebaselgeks ka see asjaolu, et kes siis neid kiiruskaameraid kasutavad ja üles panevad. Selgus, et korrakaitsjad need ei ole, on lihtsalt mingisugused PPA töötajad. Väga ebaselge! Samas ütles mulle lugupeetud Riho Karotam, et mingi lepinguga on saadud [luba] teenust osutada. Ma ei tea, kas see on eraettevõte või midagi muud – see on väga oluline küsimus. 

Aga kõige tähtsam, head vaatajad ja kuulajad: ärge ületage kiirust! See on põhiasi. Ma ei võitle kiiruse ületamise poolt, vaid [võitlen] selle eest, et ka politsei täidaks seadusega neile pandud kohustusi. Aitäh! 

Aitäh! Kas minister soovib veel [sõna võtta]? Jah, palun, minister, läbirääkimiste lõpetamiseks.

Aitäh, austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed, kes on siin nii pikalt vastu pidanud! Saab veel mitmuses rääkida. Ma kindlasti ei tahtnud kuidagi norida selle kirjapildi pärast. Ma tegin selle märkuse igaks juhuks, kuna ma ei pidanud võimalikuks küsimusi ise korrigeerida. Ma igaks juhuks märkisin, et kui keegi stenogrammist vaatab, et midagi on imelik. Võib-olla on tõesti kiirustades kirja pandud, aga mina pean kinni pidama sellest kirjapildist, mis mul ees on. Põhjus, miks ma ka sellest kirjapandud tekstist väga kinni pidasin, on seesama hoiatus, mille te tegite. Te ütlesite, et te kasutate pärast stenogrammi võib-olla mingites järgnevates menetlustes. Ehk see pani mulle kohustuse olla võimalikult täpne oma sõnastuses, et mitte eksida. 

Ja tõepoolest, nagu te välja tõite, jälgimisseadmestikule on see andmete töötlemise kohustus ja sellest teavitamise kohustus üks, aga kiiruskaamera, kiiruse mõõtmise kaamera ei ole selles mõttes jälgimisseadmestik, et ta ei salvesta pidevalt pilti, vaid ta salvestab seda ainult hetkel, kui toimub rikkumine. Nii et seal on see põhimõtteline vahe ja selle põhimõttelise vahe tõttu reguleeritaksegi ühtede kaamerate [kasutamist] korrakaitseseaduse kohaselt ja teiste kaamerate [kasutamist] liiklusseaduse kohaselt. Aga nagu te ütlesite, kõige parem viis, kuidas liikluskaamera kaudu andmetöötlusesse mitte sattuda, on mitte ületada piirkiirust. Nii et veel kord kõigile soovitus: hoidke piirkiirusest kinni. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Oleme läbinud tänase kaheksanda arupärimise ja päevakorrapunkti.

Nüüd, peale haamrilööki on võimalik osaleda vabas mikrofonis. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head inimesed! Meie riigi eesmärk ja ülesanne on tagada kodanike heaolu ja rahva kestmine. Selle nimel peavad töötama nii valitsus kui ka Riigikogu.

Eesmärgi, mille poole püüelda, püstitas juba 2007. aastal toonane karismaatiline Reformierakonna juht, kui ta ilma vähimagi kõhkluseta kuulutas, et tema juhitud valitsuse eesmärk on viia Eesti Euroopa viie rikkaima riigi hulka. Kahjuks on aeg muutnud toonase lubaduse tühjaks jutuks, mida ei usu enam isegi tema parteikaaslased.

Võib ju lõputult edendada euroopalikke väärtusi, tõsta makse ning kägistada ettevõtlust üha uute rohereeglitega, ent kui rahvas ei jõua toitu osta, pole erilist edu loota. Selle aasta novembris avaldas Eurostat andmed Euroopa riikide elanike võimekuse suhtes soetada esmavajalikke toiduaineid. Eesti leiab sellest statistikast viimaselt kohalt. Samal ajal kui koguni 15-s Euroopa Liidu riigis on toiduainete müük kasvanud, on Eesti tabelis viimane, paistes silma tarbimise ligi 5% vähenemisega. 

Kodanik peab oma riigi üle uhkust tundma, ent kust see uhkus tuleb, kui oleme jäänud üha vaesemaks ning ebavõrdsus palgatasemes meenutab pigem mõnda arengumaad kui kaasaegset Euroopa riiki. Statistikaameti andmete tulemusel elas 2024. aastal suhtelises vaesuses 19,4% ja absoluutses vaesuses 3,3% Eesti elanikkonnast. On eriti kahetsusväärne, et peale lastetoetuste kärpimist on tekkinud tõsised toimetulekuraskused 38%-l üksikvanemaga peredest ja 14%-l kahe vanemaga peredest ning 3% lastest elavad leibkonnas, kus raskusi tekitab isegi toasooja eest tasumine ning hea, kui lapsel on väljas käimiseks üks paar kulunud jalanõusid. 13 400 kuni 16-aastast [last] ei saa piisavalt toitu, neil puuduvad korralikud riided ning osalemine mõnes tasulises [huviringis] vaba aja veetmiseks ei tule kõne allagi.

Siin tulevad meelde valitsuse otsused kärpida huvihariduse toetusi omavalitsustele ja tõrjuda koolilõuna suuremat finantseerimist, mida nõudis Keskerakond. 

Parem pole ka oma tööpanuse andnud inimeste saatus. Kui kahe pensioniealisega pere tuleb veel kuidagi ots otsaga kokku, siis koguni 62% üle 60-aastastest isikutest vireleb vaesuses. Selline on elu riigis, mille üks läbi aastakümnete valitsushoobade juures seisnud erakond lubas viia viie rikkaima [riigi] hulka. Ajal, mil kodanikud pingutavad rihma ning kaotavad usu kindlamasse tulevikku, elab valitsussektor hoopis teistsugust elu. 

Nüüdseks on lubadus paremale elule unustatud ja on tekkinud olukord, kus vaid 13% toetusega erakonnad otsustavad Eesti riigi saatuse, jäädes seisukohale, et rahva arvamusega ei pea arvestama, ja seetõttu liigume allakäigutrepist üha kiiremini kaosesse. Mis meid siis selles näruses olukorras aitaks? Kindlasti see, kui Riigikogu muutuks kummitemplist tõeliseks Eesti asja ajavaks rahvaesinduseks. 

Pöördun Reformierakonna ja Eesti 200 saadikute poole, teie seas on piisavalt mõtlevaid ja olukorda kriitiliselt hindavaid, riiki ja rahvast tõeliselt armastavaid inimesi. Uskuge siis endasse ja lähtuge sellest, milleks teid Riigikokku valiti – ikka inimeste eest seisma, mitte äpardunud poliitikat õigustades täitma erakonna kontorist tulevaid käske. Teie võimuses on loobuda toetamast Eestile kahjulike otsuste läbisurumist. Teil on selleks täielik õigus, sest iga Riigikogu liige vastutab eelkõige rahva ja riigi eest. Ärgem pühendugem vastandumisele, vaid tehkem kõik, et leida ühiselt võimalused paremaks eluks meie maal. Praeguse teovõimetu valitsuse tagasikutsumine on tühine hind rahva kannatuste lõpetamise eest.

Ja kui aasta jooksul pole just palju olnud, mis rõõmu pakuks, siis vähemalt jõuluaeg tuletab meile meelde, et üksteisest hoolimine pole kuskile kadunud. Soovin kõigile rahulikku meelt, südamesoojust ja häid jõule kogu Eesti rahvale! Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Nii vaba mikrofoni osa kui ka Riigikogu istung on lõppenud.