Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Auväärt peaminister! Auväärt külalised! Alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 12. töönädalat. Head kolleegid, mul on esmalt suur rõõm tervitada istungisaali rõdul viibivat Leedu Vabariigi parlamendi esimeest, tema ekstsellentsi härra Juozas Olekast. Tere tulemast Eesti parlamenti! Very welcome to Estonian parliament! (Aplaus.)

Aga nüüd, head kolleegid, kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 73 Riigikogu liiget, puudub 28. 

Head kolleegid, annan teile teada, et jõuame päevakorra täiendamise ja kinnitamise juurde. Nimelt, teatavaks tehtud päevakorras on toimunud muudatus. Riigikogu esimees on Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 56 lõike 1 punkti 3 alusel täiendanud selle töönädala kolmapäevase istungi päevakorda Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud töölepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (602 UA) uuesti arutamise punktiga. See toimub kuuenda päevakorrapunktina, see tähendab pärast eelnõu 748 SE kolmandat lugemist. 

Aga nüüd, päevakorra kohta on ilmselt veel ettepanekuid. Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma siis teen elu kergemaks. Teen ettepaneku kolmapäevasest päevakorrast 16. punkt välja võtta, see on eelnõu 747 SE.

Jah, aga nüüd ma teen selle asja natukene keerulisemaks, kuna seal on terve rida Riigikogu liikmeid. Kas üle poole nendest on nõustunud selle teie poolt tehtud ettepanekuga? Palun mikrofon tagasi!

Tähendab, sellega jah on niimoodi, et see ei ole mitte fraktsiooni, vaid saadikute algatatud. Kui nüüd keegi ei protesti, siis ma saan fraktsioonipoolse ettepanekuga ikka teha ettepaneku ta päevakorrast välja võtta, on minu arusaamine.

Hea kolleeg, minu arusaam on tegelikult teine. Kuna see ei ole fraktsiooni poolt esitatud eelnõu, vaid see on rea Riigikogu liikmete poolt, siis kollane raamat ütleb, et vähemalt üle poole neist peaksid selle ettepanekuga olema nõus. (Saalist öeldakse midagi.) Jah, lähtume sellest eeldusest. Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel teen ettepaneku tänasest päevakorrast välja võtta punkt nr 6, arupärimise nr 849.

Hea kolleeg, ma küsin, kas teil on terve rida Riigikogu liikmeid, kes selle ettepaneku on teinud. Kas vähemalt pooled või täpsemini üle poole on selle ettepanekuga päri? Palun mikrofon Lauri Laatsile tagasi! Palun!

Aitäh! Täpselt ma vaatangi, et pooled on vähemalt meie saadikutest kohal ja nende nõusolek on olemas.

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Ma palun päevakorrast välja võtta kolmapäeva päevakorrapunkt nr 17, eelnõu 730. Just päevakorrast välja võtta, mitte tagasi võtta! Aitäh!

Aitäh! See õigus teil on. Martin Helme, palun!

Ma igaks juhuks täpsustan ka üle, et ma tegin fraktsiooni ettepaneku päevakorda muuta, mitte eelnõu tagasi võtta. Minu arusaamist mööda piisab sellest, kui üks fraktsioon teeb ettepaneku ja keegi ei protesti ja siis mul ei ole vaja mingit paberit tuua.

Mina olen jätkuvalt teisel seisukohal. Päevakorrast väljavõtmiseks on vajalik, aga ma eeldan ja usun teie sõnu, et vähemalt pooled Riigikogu liikmetest, kes selle eelnõu algatajad on olnud, on päri sellega, et see selle töönädala päevakorrast välja võtta. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Kuna kolleegid juba täpsustasid, siis ma igaks juhuks täpsustan ka, et meie soov on samuti välja võtta. Aitäh!

Aitäh! Head kolleegid, rohkem ettepanekuid päevakorra kohta ei ole. Siis palun saalikutsung päevakorra hääletamiseks. 

Head kolleegid, võrreldes teile teatavaks tehtud päevakorraga on hääletamisele minevas päevakorras tehtud järgmised muudatused. Esiteks, Riigikogu esimees on täiendanud Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 56 lõike 1 punkti 3 alusel selle töönädala kolmapäevase istungi päevakorda Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud töölepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (602 UA) uuesti arutamise punktiga. Ja see toimub kuuenda päevakorrapunktina, see tähendab pärast eelnõu 748 kolmandat lugemist. Lisaks sellele on Riigikogu liikmed ja fraktsioonid teinud ettepaneku jätta selle töönädala päevakorrast välja esmaspäeval päevakorrapunkt nr 6, milleks on arupärimine 849, ja on tehtud samuti ettepanek jätta kolmapäevase päeva päevakorrast välja punktid nr 16 ja 17. 

Koos nende muudatustega panen hääletusele Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 12. töönädala päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt hääletas 79 Riigikogu liiget, vastu oli 0 ja erapooletuid 1. Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 12. töönädala päevakord on kinnitatud. Nüüd, head kolleegid, on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Anti Allas, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Annan kaheksa Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikme poolt sisse arupärimise regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele. Arupärimise sisu puudutab plaani maakonnaliinidel pensionäride ja õpilaste tasuta sõiduõigus kaotada. 

Ja siis pisut lähemalt sellest arupärimisest. Saime kõik 10. detsembril ERR-ist teada, et Regionaal- ja Põllumajandusministeerium kaalub pensionäride ja õpilaste tasuta sõiduõiguse kaotamist maakonnaliinidel. Sellega nähakse võimalust panna piir ühistranspordisüsteemi ülalhoidmise kulude kasvule. Sotsiaaldemokraatidele teeb muret, et Reformierakonna ja Eesti 200 valitsuskoalitsioon näeb juba pikemat aega ühistranspordivaldkonda, kus kulud ei peaks kasvama, ja seda erinevalt paljudest teistest eluvaldkondadest, kus riigi rahastus arvestab reaalselt elukalliduse tõusuga. Kahetsusväärselt soovitakse praegu ühistranspordis muudatusi ellu viia ühiskonna kõige nõrgemate, laste ja pensionäride arvelt. Ühtlasi jääb selgusetuks, kas antud plaan võib tähendada riigi seniste kohustuste ja kulude hiilivat veeretamist omavalitsuste õlule. 

Sellega seoses on meil kuus küsimust. Kui palju on viimastel aastatel kasvanud maakonnaliini liiniveo keskmine maksumus ja kui palju on samal ajal kasvanud elukallidus? Milliste sõitjate gruppide omaosalust soovitakse veel tõsta ja millises määras? Kui palju soovitakse pensionäride ja õpilaste tasuta sõidu kaotamisega maakonnaliinidel kokku hoida valitsuse vahendeid? Ja siis mõned küsimused veel, aga nendest saame täpsemalt teada, kui tullakse arupärimisele vastama. Aitäh!

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! See arupärimine on suunatud sotsiaalminister proua Karmen Jollerile ja on seotud tervishoiuteenuse kättesaadavuse küsimusega Eestis, mis on muutunud üha teravamaks ja süsteemseks. Eriti muret tekitav on olukord esmatasandi arstiabis, mis moodustab kogu tervishoiusüsteemi aluse ning on patsiendi esmane kontakt meditsiinisüsteemiga.

Arupärimise esitavad seitse allkirjastanud fraktsiooni liiget ja on seotud nii perearsti keskmise vanusega kui sellega, kui palju perearste asub tööle. Kas Sotsiaalministeerium tunnistab oma valdkonnas olevat tööjõupuudust ja teisi sisulisi küsimusi, millele proua sotsiaalminister veenvalt meie siin esitab nii meile, parlamendiliikmetele kui ka Eesti rahvale? Aitäh!

Härra Reinsalu, teie kõneaeg veel tuleb, natukene olete ajast ette jõudnud. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Head Eesti inimesed! Meil on arupärimine sotsiaalministrile Karmen Jollerile, puudutab see Eesti pensionisüsteemi ja selle tulevikku. Viimasel ajal oleme kuulnud palju muret tekitavaid uudiseid, mis on seotud Eesti pensionisüsteemiga. Näiteks saime novembris teada, et Sotsiaalministeerium saatis kooskõlastusringile arvamuse avaldamiseks eelnõu, mille kohaselt saavad 2027. aastal vanaduspensionile minna 65 aasta ja ühe kuu vanused inimesed ning aastal 2028 juba 65 aasta ja kolme kuu vanuselt. Praegu on vanaduspensioniiga teatavasti 65 aastat. Värskeim uudis, mis tuli minu mäletamist mööda täna, oli aga selline, et Sotsiaalministeeriumi prognoos oli selline, et sajandivahetuse paiku sündinud noored peaksid arvestama sellega, et nende pensioniiga saabub alles siis, kui nad on 71 aastat vanad. Lisaks on erinevad eksperdid korduvalt väljendanud seisukohta, et ilma otsustavate sammudeta tervishoiusüsteemi rahastamise olukorra muutmiseks võib see valdkond sattuda sügavasse kriisi. Sellisel juhul võib nende prognooside kohaselt pensionide maksmine kehtiva süsteemi alusel üldse lõppeda, kuna riigil lihtsalt ei jätku selleks vahendeid, eriti arvestades ülikehva demograafilist olukorda ja asjaolu, et Eesti rahvastik muutub keskmiselt jätkuvalt vanemaks. See tähendab, et pensionäride arv kasvab pidevalt, erinevalt töötavate maksumaksjate arvust. Niisuguses olukorras on olemas täiesti reaalne oht, et inimeste usaldus Eesti pensionisüsteemi vastu võib hakata murenema. 

Küsimegi ministrilt, millist väljapääsu näeb ministeerium kujunevast olukorrast Eesti pensionisüsteemis. Kas lähiaastatel on plaanis rakendada konkreetseid meetmeid peale pensioniea tõstmise, et tagada pensionisüsteemi jätkusuutlikkus? Mis teha ekspertide arvamustega, kas nemad eksivad või mitte? Ja kuidas siis minister näeb Eesti pensionisüsteemi pikaajalist perspektiivi? Kas see suudab ka 20–30 aasta pärast tagada meie eakatele inimestele väärika toimetuleku? Aitäh!

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes meid jälgivad interneti vahendusel! Täna Keskerakonna fraktsiooni liikmete poolt sooviks üle anda arupärimise, mis puudutab kommunikatsiooniteenuste olulist hinnatõusu. Arupärimise sooviks esitada peaminister Kristen Michalile. 

Samal ajal, kui me siinsamas esineme ja anname erinevaid arupärimisi ja seaduseelnõusid üle, siis peaminister viib ennast kurssi, mis sotsiaalmeedias parasjagu toimub, on see siis Delfi, ERR, Õhtuleht või Postimehe portaal. Ja nii nagu väga paljud telekommunikatsiooni ettevõtted on öelnud, on see siis Telia, Elisa või Tele2, juba järgmine aasta on nad sunnitud tõstma hindu. Mis tähendab seda, et kui peaminister kasutab andme nii-öelda sidet, siis järgmine aasta on see teenus juba kallis, kallim, aga tema selle kalliduse maksab kinni maksumaksja. Aga mis puudutab ülejäänud Eesti inimesi, ettevõtjaid, siis see hinnatõus otseselt mõjutab neid, nende hinnatõusu maksumaksja kinni ei maksa. 

Ja me soovimegi teada. Siis kui me rääkisime sellest, et erinevate sisend nii-öelda hindade tõus tuleb tänu erinevate maksutõusude tõttu, siis seda ju ei usutud. Toodi välja erinevaid numbreid, et siis see hinnatõus on seal 1,6%, mäletame kõik ja nii edasi, siis tegelikult me teame ju, et hinnatõus on tunduvalt suurem. Telekommunikatsiooni ettevõtted on selgelt öelnud, et hinnatõusu taga, mis plaanitakse teha järgmisel aastal, on kõikide sisendhindade tõusud, mis on loomulikult tagajärg sellele poliitikale, mida viljeleb Reformierakond. 

Ja me peaministrilt soovimegi teada. Meil on seitse küsimust, konkreetset, ja loodetavasti juba järgmine aasta esimesel poolel, jaanuarikuus, saame seda teemat arutada …

Aitäh, hea kolleeg, aitäh! 

… miks on Eestis järgmine aasta andmesideteenused kallimad.

Aitäh! Urmas Reinsalu, palun!

Lugupeetav parlament! Täna on 15. detsember ja see on automaksu teise osa tasumise kuupäev kogu Eesti rahvale. Automaks registreerimistasuga koos on sümbol valitsuse käpardlikust majanduspoliitikast.

Millised on numbrid? Numbrid on sellised, et nii kasutatud kui uute autode müük on kukkunud 50% ja sellega korrespondeeruvalt on kukkunud tegelikult ka prognoositud tulud, mida arvati registreerimismaksust laekuvat. Käpardlik ja läbikukkunud on olnud ka valitsuse katse seda õnnetust remontida. Nimelt nähakse ette, et ka nendele, kellele makstakse automaksu hüvitist, siiski need inimesed peavad täies mahus automaksu maksma, ka nüüd, 15. detsembriks ehk tänaseks. Ja siis on neil lootust seda tagasi taotleda taotlusega Maksu- ja Tolliameti maksude ettemaksukontolt. 

Isamaa sõnul on jõulude eel üle Eesti selge ja ühemõtteline: valitsus, koalitsioon, tühistage see läbikukkunud mootorsõidukimaks ja registreerimistasu täies mahus. Kui te ei tee seda selle valitsuse alles jäänud kuude jooksul, siis tuleb hetk ja Eesti ühiskonna ootusi realiseerides see maks tühistatakse pärast 2027. aasta Riigikogu korralisi valimisi, kuid siis juba tagasiulatuvalt nõnda, et maksu tühistamine hakkab kehtima 1. jaanuarist 2027. aastal. Ja sellega seoses annangi üle Isamaa eelnõu automaksu täieliku tühistamise kohta esimesel võimalusel. Aitäh!

Ja Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnisson, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna neli seaduseelnõu. Esiteks, atmosfääriõhu kaitse seaduse ja karistusregistri seaduse muutmise seaduse eelnõu. Esiteks, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust energeetika- ja keskkonnaminister. Teiseks, tarbijakaitseseaduse ja lõhkematerjali seaduse muutmise seaduse eelnõu. Nimetatud seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust majandus- ja tööstusminister. Kolmandaks, tervishoiuteenuste korraldamise seaduse täiendamise seaduse (ohjeldusmeetmete rakendamine) eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust sotsiaalminister. Neljandaks, postiseaduse, konkurentsiseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnimetatud seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust regionaal- ja põllumajandusminister. Kõik neli seaduseelnõu on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Aitäh teile! Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu viis seaduseelnõu ja neli arupärimist. Saame minna tänase päevakorra juurde. 

Päevakorra esimene punkt on Riigikogu liikmete Urmas Reinsalu, Mart Maastiku, Helir-Valdor Seedri, Aivar Koka, Riina Solmani ja Tõnis Lukase poolt peaminister Kristen Michalile esitatud arupärimine majanduskasvu kohta, nr 831. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli arupärijate nimel Riigikogu liikme, hea kolleegi Urmas Reinsalu!

Lugupeetav härra peaminister! Parlamendi liikmed! Ma arvan, et selle istungjärgu viimasel päeval on põhiküsimusi majanduses asjakohane ka järgmise aasta vaates puudutada. Ma esitan peaministrile kolm küsimust, oodates valitsuse vastust, mis puudutavad meie majanduse väljavaateid. 

Valitsuse prognoositud majanduskasv pidi olema sellel aastal 3,3%, kuid kolmanda kvartali andmed ütlevad meile Statistikaameti hinnangul, et majanduskasv on olnud kolmanda kvartali andmetele tuginedes 0,9% ja sellest poole moodustavad maksutõusud ehk tootmishinnasisendite kallinemine. Mida siis valitsus on teinud valesti, et see majanduskasvu ootus ei ole realiseerunud? 

Teiseks. Eesti on jätkuvalt Euroopa hinnatõusu vedur, sh toiduainete hinnatõusu puhul. Eurotsooni valguses on meie küsimus valitsusele, millised on valitsuse sammud hinnatõusu inflatsiooni leevendamiseks. Inimeste ostujõud on sellel aastal langenud nii eakate inimeste kui ka palka saavate inimeste puhul, eriti väiksema suhtelise sissetulekuga inimeste puhul. Kuid me näeme, et valitsus vastupidiselt oma regulatiivsete sammudega survestab hinnatõusu. Käibemaksu tõus oli 1. juulil 2025. aastal, eelmisel nädalal oli valitsusliidu häältega läbi surutud jäätmereform, mis toiduliidu hinnangul tõstab toiduainete hindu täieliku jõustumise järel kuni 5%. 

Kolmandaks olulise küsimusena: tõmblev ja destabiliseeriv maksupoliitika on viinud dividendipaanikani ja välisinvestorite lahkumiseni. Me küsime, milline on peaministri hinnangul põhjus, et ainsa Euroopa Liidu Läänemere-äärse riigina on Maailmapanga andmete järgi 2024. aastal välisinvesteeringute sissevoo netopositsioon negatiivne ning seda ajalooliselt rekordilise 3,5 miljardi ulatuses. 

Kõike seda käpardlikku rahanduspoliitilist ja majanduspoliitilist vaadet iseloomustab tegelikult läbikukkunud fiaskode rida automaksu ümber. Meie kasutatud ja uute autode müük on kukkunud 50%. Kukkunud ja loomulikult ei ole realiseerinud ka valitsuse loodetud maksutulu. Ja nii nenditaksegi, et kui Lätis on esikohal uued sisepõlemismootoritega autod, Leedus on esikohal hübriidautod, siis Eestis selle käkerdise tulemusena lükatakse autoostu edasi. Inimesed on maksudega mängimisega asetatud ebastabiilsuse olukorda, ettemääramatuse olukorda. Ja läbi kukkunud on ka kõik need armetud katsed seda juba sisuliselt ebakvaliteetseks osutunud süsteemi kuidagi ümber korraldada. 

Ärge mängige maksudega, härra peaminister! Võtke jõud kokku! Tehke ükski samm oma poliitika korrigeerimiseks moel, mis vastab ühiskonna ootustele ja parandab meie majanduse väljavaateid! Aga jõulud on ka andmise aeg, on ka sisemise leppimise aeg. Isamaa fraktsioon leidis, et olgugi et jõuluvana siia saali ei tule sellel aastal – ei ole põhjust –, aga tegelikkuses on ikkagi asjakohane anda kinke neile, kes seda vajavad, et see oleks ka julgustuseks, optimismi äratajaks. 

Ja seetõttu otsustasime kinkida härra peaministrile ühe mänguauto. Mängige selle autoga ja lõpetage mängimine Eesti autoomanike, kogu Eesti rahvaga! Jätke Eesti inimesed rahule! Võtke mänguautod ja mängige Stenbocki majas seal istungisaali laua taga mudelautodega! See on ohutum ühiskonnale. Kui te ei oska teha head ja leevendada probleeme, siis ärge tehke vähemalt rumalusi! Rahulikku jõuluaega kõigile, aga ilusat jõuluaega ka Stenbocki majja!

Aitäh! Hea kolleeg, me oleme kokku leppinud tegelikult selles, et me ei too mänguasju. Ja kui teile mänguasjad väga imponeerivad, siis te võite Isamaa fraktsioonis nendega mängida. Urmas Reinsalu, see ei ole korrektne ega kohane. Me oleme leppinud, me ei too palle ega mänguasju. Võtke see oma fraktsioonile ja sõitke selle autoga. (Urmas Reinsalu hääl saalist.) Te võite jõulukingitusi teha väljaspool Riigikogu istungi töövormi. Väljaspool Riigikogu istungi töövormi võite teha kingitusi palju tahes. See ei ole viisakas komme niimoodi käituda. (Pahane vahelehüüe.) Jaa, aga istungisaal ei ole kingituste jagamine. Kui meie Riigikogu liikmetena hakkame jagama kingitusi (Vahelehüüe.) siin kõikidele, nii et see ei käi selle asja juurde. (Hääled saalis.) Aga ma loodan, et Isamaa fraktsioon naudib, nii et see tuleb teile fraktsiooni tagasi, see kingitus. Saate sõita, saate jagada omavahel seal päevakaupa, kes millal seda siis saab mängida. Nii et nautige seda. (Pahased hääled saalis.)

Aga nüüd, head kolleegid, palun Riigikogu kõnetooli auväärt peaministri, vastamaks arupärijate esitatud küsimustele.

Nii. Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Vastan Riigikogu liikmete arupärimisele majanduskasvu kohta. Küsimused loen ka ette ja siis vaatame siit edasi. 

Esimene küsimus on, miks valitsuse eeldus ei realiseeru. Vastus. Majandusprognoose koostavad nii Euroopa Komisjoni, Eesti Panga, kommertspankade ja Rahandusministeeriumi spetsialistid parimate teadmiste põhjal. Kõigi institutsioonide koostatud prognoosid Eesti majandusele on olnud samasuunalised. Tegemist on eelduste põhjal koostatud ennustustega, mille täitumist on keeruline täpselt prognoosida. 

Hoolimata keerulisest majandusolukorrast ja raskesti prognoositavast tulevikust, on Eesti riik ja rahvas olnud tublid. Kulutusi on tehtud vähem, kui oli plaanis, ja eelarve puudujääk on olnud väiksem. Näiteks 2024. aasta riigieelarve koostamisel oli prognoos, et eelarve nominaalseks defitsiidiks kujuneb 2,9% SKP-st. Tegelikult kujunes defitsiidiks 1,7% SKP-st, mis oli Euroopa Liidu keskmisega, 3,2%, võrreldes pea poole väiksem. Aasta tagasi koostas valitsus 2025. aasta eelarve, mille järgi defitsiidiks kujuneks 3% SKP-st. Käesoleva aasta oktoobri lõpu seisuga on esialgsetel andmetel puudujääk 0,8% aastasest SKP-st. Suure tõenäosusega kujuneb 2025. aasta puudujääk planeeritust oluliselt väiksem. 

Kogu maailmas on majandus väga volatiilne. Globaalse majanduspoliitilise ebakindluse indeksi tase aprillis 2025 oli viimase 30 aasta kõrgeim, ulatudes tasemele 628 punkti. Võrdluseks: aastatel 1997–2015 oli indeksi keskmine tase 100 punkti. Kordan: 100 punkti ja 628 punkti. Vaatamata sellele suurele volatiilsusele ja ebakindlusele, on Eesti majandus pöördunud kasvule. Kolmandat kvartalit järjest on SKP näit positiivne. See peegeldub omakorda eestlaste kindlustunde novembri indeksites. Näiteks, ehitussektori kindlustunde indeks on viimase 37 kuu parim näitaja, teenindussektori kindlustunde indeks on viimase 47 kuu parim näitaja, tarbija kindlustunde indeks on viimase 31 kuu parim näitaja, üldine majandususalduse indeks on viimase 41 kuu parim näitaja. 

Valitsuses oleme pööranud suurt tähelepanu majanduskeskkonnale. Iga kahe nädala tagant toimub majanduskabinet, kus arutame ja langetame otsuseid, mis loovad keskkonna pikaajaliseks majanduskasvuks. Lisaks lõime ettevõtlusnõukoja, mis aitab vähendada majanduse arengut takistavat bürokraatiat ja halduskoormust. 

Konkreetselt oleme Eesti majanduse elavdamiseks teinud näiteks järgmised sammud. Koostöös ettevõtjatega valmis esimene praktiline majanduskasvukava 2025. aastal. Eelmises valitsuskabinetis – see oli 11. detsembril 2025. aastal – arutas valitsus juba 2026. aasta majanduskasvukava, kuhu on koondatud 23 erinevat majandust toetavat tegevust. Hoo on saanud sisse planeeringute kiirendamine, käib mahukas bürokraatia vähendamine, avasime suurinvesteeringute meetme, soodustame teadus- ja arendustegevust, millesse eelnevatel aastatel väga hoolega investeeritud, ja parandame tööjõu kättesaadavust. Väikese Eesti majanduse pikaajaline kasv sõltub ekspordist, see moodustab ligi 80% meie SKP-st. Seetõttu on koostatud eksporditegevuste kava, mis aitab kasvatada ettevõtete ekspordivõimekust ja jõuda uutele turgudele. 

2026. aasta jõukuse ja julgeoleku eelarve on koostatud põhimõttel, et eelarve peab toetama majanduskasvu. Rasketes oludes tehtud parima riigieelarve prioriteedid 2026. aastal on, esiteks, Eesti kaitsevõime tugevdamisse suuname 5% SKP-st. See annab sõnumi, et Eesti seisab oma julgeoleku eest ja siia on turvaline investeerida. Teiseks, Eesti rahva jõukuse kasv, majanduskasv, madalamad maksud. Taastasime maailma parima maksusüsteemi, vähendasime maksukoormust ja taastasime lihtsa ning ühetaolise üksikisiku tulumaksu süsteemi, mis jätab keskmise palga saajale 13. kuupalga kätte. Kolmandaks, konkurentsivõimelisema ärikeskkonna tagamiseks lihtsustasime asjaajamist ja tegime tõsiseid ja mõjusaid kärpeotsuseid. 

Teine küsimus: "Milline on Teie valitsuse poliitika hinnatõusu leevendamiseks?" Vastus. Praeguse hinnatõusu juurpõhjus on kiire toorainete hinna kasv maailmas ja Eesti palkade kasv. Need kaks komponenti moodustavad inflatsioonist ligikaudselt kaks kolmandikku. Tuginen siin Eesti Panga presidendi Madis Mülleri öeldule, et umbes kaks kolmandikku on maailma toorainete hinna kasv ja palkade kasv, üks kolmandik umbkaudu maksudest, eeskätt auto registreerimistasust. 

Hinnatõusu leevendamiseks oleme astunud mitmeid olulisi samme. Esimene, maksuküüru kaotamine ehk kõigile ühetaolise tulumaksuvaba miinimumi tõstmine. Muudatusest võidavad eelkõige keskklassi inimesed: õpetajad, ajakirjanikud, politseinikud. Keskmise palga saaja saab 2026. aastal ligi 1800 eurot aastas juurde, see tähendab sisuliselt ühe kuupalga aastas lisaks. Vähendasime mootorsõidukimaksu peredele. Ühe lapse kohta kehtib 100 eurot soodustust, mõju peredele on kokku 18 miljonit. Aitame ühiskonna nõrgemaid, näiteks toimetulekutoetuse tõusuga, ja jätkub ka pensionide kasv, sealhulgas on eakatel kõrgem tulumaksuvaba määr. 

Oleme lisaks jõudnud langeva hinnatõusu graafikusse. 2022. aastal kasvas tarbijahinnahindeks pea 20%, 19,4%, 2023. aastal 9,2%, 2024. aastal 3,5%. Sellel aastal on prognoos umbes 5%. 

Inflatsiooniga koos on kasvanud ka sissetulekud. Võrdluses 2019. aastaga, 2019 versus 2025. aastaga on tarbijahinnad kasvanud 48%. Nendel aastatel rahvapension on kasvanud 92%, üksi elava pensionäri toetus 74%, keskmine vanaduspension 71%, alampalk 64% ja keskmine brutopalk 50%. Ehk kõik loetletud on kasvanud rohkem kui tarbijahind. 

Kolmas küsimus: "Milline on Teie hinnangul põhjus, et ainsa EL Läänemere äärse riigina on maailmapanga andmete järgi 2024 aasta välisinvesteeringute sissevoo netopositsioon negatiivne ning seda ajalooliselt rekordilise 3,5 miljardi ulatuses?" Vastus. Enne kui anda hinnang statistikale, tuleb mõista, et maksebilansi koostamisel, aga ka raamatupidamises üldisemalt kehtib kahekordse kirjendamise põhimõte, mille järgi iga majandustehingu kirjendamisel kantakse see läbi vähemalt kahe konto. Kui vaadata Eesti maksebilanssi tervikuna ja mitte noppides välja üksikuid numbreid, tuleb välja, et välisinvesteeringute kontol on teine, isegi suurem ja vastassuunaline kirje ehk Eesti välisinvesteeringute saldo, mis isegi paranes. Seda on näha ka Eesti Panga ametlikus statistikas, mille järgi otseinvesteeringud Eestisse olid 2024. aastal 903 miljonit eurot, Eesti investeeringud välismaale 650 miljonit. Ehk otseinvesteeringute saldo oli plussis umbes 250 miljoni euro võrra. 

Majanduskasvu vaadates on oluline vaadata investeeringuid tervikuna. Põhivarainvesteeringud Eestis olid 2024. aastal pea 24% SKP-st, võrdluseks, Euroopa Liidu keskmisena, mis on 21%. Eesti oli 2024. aastal Euroopa Liidus kuuendal kohal. Euroopa Komisjoni viimase prognoosi järgi kasvavad investeeringud Eestis 2026. aastal 8%, mis on kõige kiirem kasv kogu Euroopa Liidus. Mõistan, et statistika ja suurte numbrite tõlgendamisel on vaja spetsialistide teadmisi. Seetõttu soovitan – ja hea meelega aitan – olukorra paremaks mõistmiseks ka nendega kohtumisi korraldada. Aitäh!

Suur tänu teile, härra peaminister! Mõned küsimused. Lauri Laats alustab. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea peaminister! Te mainisite, et Eestis on lihtne maksusüsteem, mis tähendab, et ta on ka parim. No selle väitega kindlasti ei saa nõustuda, milline see maksusüsteem meil on. Esiteks, see ei ole solidaarne ja inimesed, kes saavad väiksemat tulu, panustavad rohkem eelarvesse. Ja loomulikult ma räägin tarbimismaksudest. Tarbimismaksude osakaal meie riigieelarvest on umbes 43%, mis on üks kõrgeimaid Euroopas. Keskmine on minu teada kuskil 30% juures, natukene peale, mis tähendab seda, et kui tarbimist maksustatakse, siis see tegelikult otseselt mõjutab sisetarbimist. 

Arvestades olukorda ja ka majanduse olukorda, millele te kogu aeg olete viidanud – erinevatel põhjustel on meil selline olukord –, see tegelikult ju ei soodusta sisetarbimist, vaid pigem takistab. Kuidas siis saab pidada meie maksusüsteemi kõige paremaks?

Maksusüsteemi peavad maailma parimaks välised hindajad. Maksusüsteem on loodud selleks, et Eestis kasvaks majandus, et me jõuaks järgmisesse liigasse. Jõukuse kasvuga paraneb ju kõigi Eesti inimeste elujärg. See on eesmärk. Ringi on võimalik ikkagi jagada jõukust, mitte midagi muud. Seda jõukust on vaja luua ja sellele see maksusüsteem on ka suunatud. 

Kui me vaatame maksukoormust, siis kui ta sellel aastal on umbes 36,6%, järgmisel aastal 35,2%, siis ta langeb 1,4%. Ja see on väga arvestatav maksukoormuse langus. Kui vaadata pildina või numbrina niimoodi, et 780 miljonit on ligi ...

Härra peaminister, ma vabandan! Härra Reinsalul on mängulusti praegu autoga. Äkki sa väljas proovid sellega sõita? Ootame, teeme väikese pausi. Kas võime jätkata, härra Reinsalu? Nii, vabandust, härra peaminister!

Jaa, ma hea meelega jätkan. Maksukoormuse langus on päris suur, 780 miljonit. Kui te panete selle nüüd sissetarbimise vaatesse, siis tulumaksu tõusu ärajätmine tõenäoliselt tähendab seda, et ettevõtjad saavad teha rohkem investeeringuid kõrgema lisandväärtusega tootmisesse, mis annab ilmselt pikaajalist majanduskasvu. Hiljuti tuli ka uudis, ma ei tea, millal seda täpsemalt kuskilt avalikkusest lugeda saab, aga 2024. aastal, samamoodi nagu 2023. aastalgi, on rekordiliselt tehtud investeeringuid teadus- ja arendustegevusse, mis on, arvestades keerulist majandusaega, väga kõva sõna. See tähendab seda, et majandus muutub targemaks, nutikamaks, kõrgemale lisandväärtusele orienteeritumaks. Seda esiteks. 

Ja teine pool, mis puudutab inimestele enam kätte jäävat raha. Vaadake, maksusüsteem toimib nii, et kui tulumaksuvaba miinimum tõuseb, siis keskklass, kes tänu ka teie loodud ehk sotsiaaldemokraatide, Keskerakonna ja Isamaa ühisele maksuküürule ehk sellele, mis rõhus keskmist inimest kõige rohkem, keskklassi, maksis sellel aastal umbes poolteist tuhat eurot juba rohkem ära, siis järgmisel aastal tal jääb kätte 1800 eurot. Ma arvan, et osa sellest pannakse oma pere tuleviku kindlustamiseks, astutakse selleks samme, aga osa läheb kindlasti ka tarbimiseks.

Inimestele rohkem kätte jääv raha tõenäoliselt elavdab ka sisetarbimist. See ei pea üksiti minu prognoos olema, majanduslik loogika selleks on üsna selge. Sama prognoosi esitavad kommertspankade ja keskpanga ja erinevad prognoosid samamoodi. 

Nii et kui te viitate majandusmudelile, siis selleks, et majandus saab kasvada, on meie maksusüsteem väga konkurentsivõimeline, tehakse tarku investeeringuid. Inimestele jääb järgmisel aastal kõvasti rohkem raha kätte, igaüks saab oma asjadega paremini toime. 

Nii et sellisena see maksusüsteem soodustab jah eeskätt jõukuse kasvu ja madalamad maksud vähem ümberjagamist. Ma mõistan, et siin on meil kontseptuaalne eriarvamus. Teie arvates peaks rohkem ümber jagama, vähem kasvama. Aga see on täiesti demokraatias muuseas lubatud, et me oleme eriarvamustel selles küsimuses. Aitäh!

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Esiteks, te ütlesite, et inimesed saavad palju rohkem raha kätte. Aga vaatame, kui inimesed näiteks saavad praegu 1000 eurot või 1000 euro ringis kuus, siis nemad ei saa palju rohkem raha kätte, nende palgakasv on vist 9–10 eurot bruto.

Aga minu küsimus puudutab selle arupärimise esimest küsimust. Teie valitsus aastal 2025 eelarvega seadis eelduseks 3,3%-lise majanduskasvu ja Eesti teise kvartali majanduskasv sel aastal oli 0,9%. Tegelikult minu andmete järgi oli ka kolmandas kvartalis see kasv 0,9%, nii et see on päris kaugel sellest 3,3%-st. Mis oleks siis selle valitsuse eeldus järgmiseks aastaks, kuidas meie majandus kasvab? Ja miks see niimoodi on?

Aitäh, hea küsija! Jah, võib-olla ma pean teile tutvustama eelarve koostamise protsessi. Sellest Riigikogus alati ei räägita, aga võib-olla peaks. Prognoose teevad sõltumatud prognoosijad Rahandusministeeriumist ja selle alusel hinnatakse, milline võiks olla majanduskasvu trajektoor järgnevateks aastateks. Valitsused seda prognoosi ei tohterda ega muuda, vähemalt loodetavasti. Võib-olla on valitsusi, kes on seda teinud, tõepoolest, ma nüüd nii detailselt ei tea. Aga minu valitsused seda kindlasti ei tee. Nii et me lähtume nendest prognoosidest.

Prognoose teevad samamoodi kommertspangad, keskpangad, Euroopa Komisjon ja paljud teised prognoosijad. Nad lähtuvad teatud majanduseeldustest, hindavad neid, selle alusel need trajektoorid kokku saavad ja selle alusel koostatakse ka riigieelarved. Nii et kui te ütlete, et valitsus on teinud prognoosi, siis see ei ole korrektne. Selle prognoosi on teinud teised osapooled, mille alusel koostati eelarve. 

Aga eelarve tulemust näitab ikkagi see, kuidas selle eelarvega on majandatud. Vaadake, kui meil 2024. aastal oli plaanitud, et me kulutame teatud hulga raha ja defitsiit on –2,9%, ligi 3%, mis on see lubatud määr, siis me kulutasime vähem ja olime kokkuhoidlikumad. Sellel aastal on see vahe veel suurem. Kui oli –3% planeeritud, siis oktoobris oli see 0,8% ehk tuleb 1% kanti see defitsiit, mis tähendab seda, et me oleme umbes 800, võib-olla 900 miljonit kokkuhoidlikumalt toimetanud. See näitab seda, mida valitsus teeb. 

Nii et kas prognoos realiseerub kommertspangal, keskpangal või kellelgi teisel, see on ligikaudne hinnang, kuidas majandusel läheb, sellest orienteerutakse teatud otsuste tegemisel. Aga see, kuidas sa selle rahaga majandad, on kindlasti olulisem. Nii et see on see suur pilt, kuidas prognoosi ja eelarve vahekord on.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea peaminister! Ma annan teile veel võimaluse rääkida maksutõusude või teie maksufestivali mõjust Eesti majandusele. Nagu ma aru saan, teie hinnangul see on paranenud. Kui ma vaatan seda, mida ettevõtjad räägivad või inimesed räägivad, seda, kuidas inimesed peavad kasutama oma sääste rohkem järjest, erinevad kommunaalmaksed juba jäävad inimestel võlgu, toidukorvide kvaliteet on vähenenud, maamaks on pannud inimesed väga raskesse olukorda. Te surusite siin läbi 2024. aastal koos sotsidega selle maamaksu. Enne oli 10% piir, eks, maksustamisel, võtsite selle maha. See on tekitanud ühiskonnas väga suure ebakindluse. Aga rääkige, kuidas teie vaates nüüd on. Kas te näete, et kogu see maksufestival, mida te olete teinud siin kahe viimase Reformierakonna valitsusega, on aidanud Eesti majandust õitsele ja paremusele? Rääkige palun uuesti sellest.

Aitäh! Hea küsimus. Ma ütleksin nii, et minu arusaamist mööda ongi meil majanduses kaks ja pool aastat keerulised ajad olnud. Ega selles pole ju väga kahtlust, ma olen seda ka varem öelnud. Eks see paljuski peegeldab ka seda ebakindlust. Kui ma kirjeldasin siin arupärimisele vastamisel, ja võib-olla te ei märganud, siis globaalne ebakindlus majanduspoliitikas, on sihuke indeks, see ebakindluse tase aprillis 2025 oli viimase 30 aasta kõige kõrgem, see ulatus tasemele 628 punkti. Aastatel 1997–2015, sinna sisse jäi väga palju erinevaid majanduspoliitilisi ja julgeolekupoliitilisi sündmusi, keskmine tase oli 100 punkti. Te saate aru, kui suur see vahe on. See on tõesti väga ebakindel majandus. Seda esiteks.  

Teiseks, kui te küsite, mis on toimunud majanduses ja kuidas see pilt on, siis tänaseks on pöördunud, jah, majandus kasvule. Ma arvan, et see on tänu sellele, et Eesti inimesed on tublid, Eesti ettevõtjad on tublid, aga ma arvan, et ka need otsused, mida me oleme teinud, aitavad sellele kaasa. Ma arvan, et pärast sotside lahkumist ettevõtete kasumimaksu tühistamine oli väga arukas otsus, nagu esimesest eurost tulumaksustamise ärajätmine. Ma arvan, et tulumaksu tõusu ärajätmine on väga arukas otsus, nagu ka Isamaa, sotside ja Keskerakonna poolt loodud maksuküüru ärakaotamine, mis 1. jaanuarist ära kaob. Ma arvan, et see on arukas otsus. Kui te küsite, kuidas see peegeldab, ma arvan, et see peegeldub selles, et järgmisel aastal inimestel on lihtsam, isegi kui vahepealsetel aastatel meil on kõigil keerulisem olnud, selles pole kahtlust.  

Ja kui te küsite kindlustunde kohta, siis ma tõin ka neid näitajaid, aga võin korrata, võib-olla seegi jäi tähelepanuta, et kolmandat, ütleme, kvartalit järjest on SKP näit positiivne. Kindlustunde, november, erinevad indeksid: ehitussektori kindlustunde indeks on viimase 37 kuu parim, et oleks arusaadav, kus me oleme, teenindussektori kindlustunde indeks on viimase 47 kuu parim, tarbijate kindlustunde indeks on viimase 31 kuu parim. See on väga oluline, sest mäletate siin seda pessimismi selle ümber. Ja üldine majandususalduse indeks on viimase 41 kuu parim. 

Nii et küllap siiski midagi majanduskeskkonnas on positiivses suunas liikumas. Ma ütleksin nii, et näitajad kasvu mõttes, investeeringute mõttes, ka kindlustunde mõttes on sellele osutamas. On ilmselt selge, kui järgmisest aastast maksukoormus üsna järsult alaneb, 1,4 protsendipunkti ehk kokku see on 780 miljonit, siis kõigile kätte jääv raha ilmselt see ka majanduses toob kaasa selle, et inimesed investeerivad, investeerivad seda oma pere tulevikku või tarbivad või teevad midagi muud arukat selle rahaga. 

Nii et need on need otsused, mis on selleni viinud. Ja ma arvan, et üks osa, mida me siin oleme vähem maininud, aga pikaajalise kasvu jaoks on väga oluline, on just see, mida ettevõtjate selline majanduskasvu ja efektiivsuse nõukoda teeb, et reeglid on lihtsamad. Seegi on minu ellu kutsutud. Ja teadus- ja arendustegevuse investeeringud. Ma ei väsi seda kordamast, mul on kahju, et sellele nii vähe tähelepanu pööratakse, 2023. aastal oli see tase rekordiline, 2024-ndal. Aga miks see oluline on? Sellepärast just, et kui me vaatame järgmisi aastaid, siis kui keegi investeerib tarka majandusse, siis see tähendab seda, et kolme aasta pärast, viie aasta pärast on meie majanduspilt oluliselt parem. Me toodame kõrgema lisandväärtusega tooteid. 

Nii et meeldib see või ei meeldi. Ma arvan, et südames olete teiegi küllap selle poolt, et Eesti majandusel hästi läheks, Eesti inimestel. Nii et siis me võime koos rõõmustada. Mulle tundub, et see pilt on pöördumas optimistlikumaks, hoolimata sellest, mis toimub ebakindluses maailmas.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Härra peaminister! Reformierakond on siin mitu aastat rääkinud seda, et järgmisel aastal läheb paremaks, aga inimesed seda ei tunne. Kui ma nüüd vaatan, just kontrollisin, kui teie astusite ametisse, ja võrdlen tänasega näiteks Reformierakonna toetust, siis te olete selle täpselt poole väiksemaks saanud. Kui ma vaatan, kui palju inimesi toetab teid peaministrina, siis see on 6%. Ma ei jõudnud edetabelit vaadata, kas see on rekordiliselt madal või on keegi suutnud veel madalama toetusega olla. 

Teie prognoos, et kõik läheb paremaks, tugineb Rahandusministeeriumi suurele majanduskasvu prognoosile, mille puhul ka siin viimastel aastatel on juhtunud, et ei ole täppi läinud. Kas te selle kõige valguses pigem arvate, et inimesed on rumalad ja ei saa aru, et te teete häid asju, või ikkagi hakkab tulema pähe ka mõte, et võib-olla te siiski ei saa hästi selle valitsuse juhtimisega hakkama? Kus te oma mõtetes olete, kui te õhtul näiteks sisekaemusega tegelete?

Aitäh! Noh, kui ma võrdleksin Lauri Laatsi ja Rene Koka küsimusi teie küsimusega, siis selles top'is te jääte viimaseks. Küsimuse kvaliteet … See kuidagi ei olnud arupärimise kvaliteedis.

Martin Helme, palun!

No ma ei jaga siin toppidesse ja reitingutesse, (Vahelehüüe.) ma lihtsalt hämmingus kuulan, aastaid kuulan Reformierakonna juttu sellest, kuidas prognoos ütleb seda, teist ja kolmandat. Peaaegu mitte kunagi prognoos ei realiseeru. Selle tõttu teeb minu meelest mõistlik inimene lihtsa järelduse. Vahet pole, mis plära räägivad reformierakondlased või nende suuvoodrid Eesti Pangas või Rahandusministeeriumis või kuskil mujal kommertspangas sellest, mis tulema hakkab. Vaadata tuleb, mida te teinud olete ja mida te saavutanud olete. Fakt on see, et Euroopa kõige sügavam majanduslangus on olnud Reformierakonna juhtimisel, kõige pikem majanduslangus on olnud Reformierakonna juhtimisel. 

Te siin enne rääkisite siin majanduslikust ebakindlusest regioonis ja julgeolekuriskist. Kuidagi on see tabanud ainult Eestit – ei ole Soomet, Lätit ega Leedut. Seal Putin ei tõstnud makse, vaid – issand küll! – hoopis langetas Putin neil makse. Ei tea, mille pärast meie oleme nii suure viha alla jäänud. Mina küsin, miks te meile prognoosidest räägite. Miks te oma saavutatut ei taha meile näidata? Või on see nii kehv?

Aitäh!

Aitäh, hea küsija! Vaatame aasta pärast, kuhu maksulangetused viivad. (Saalist hüütakse midagi.) Mina võin öelda täiesti rahulikult, et ma arvan, et need prognoosid on täiesti adekvaatsed. Ka valitsuskriitilisemad prognoosijad ütlevad, et majanduse väljavaade järgnevaks aastaks on positiivne. Ainukene selline tõrvatilk, mida olen mina maininud ja teised ka, on lihtsalt defitsiit, kuna meie kaitsekulutused kasvavad kiiresti. Sinna tuleb lihtsalt panustada, aga selle üle debatti meil ju väga palju ei ole, see tuleb raamidesse tagasi tõmmata. 

Ja noh, ütleme nii, et selle teie hoiaku üle ma imestan, te olete ise ju rahandusminister olnud. Prognoosijad üldiselt ikkagi on sõltumatud. Eks neid prognoose tehakse väljaspool valitsust. Rahandusministeerium ja paljud teised teevad neid prognoose ja üldjoontes nad näitavad kaunis samas suunas. Endise rahandusministrina ma tean – te olete öelnud sellise lause ja ma ei taha kuidagi isiklik olla, aga numbrid on keerulised või midagi sellist –, et maksukoormuse poolest me oleme siiski Euroopa tagumised seitsmendad, kaheksandad, üheksandad, sealt tagantpoolt. Euroopa keskmine on umbes 40–41%, meil, nagu ma mainisin, 36% ja järgmisel aastal 35%. Nii et maksukoormuse mõttes me oleme ikkagi nagu madalamas otsas, selles basseinis. Nii et kui tahate, jah, fakte, siis faktide järgi me oleme madalama maksukoormusega riik, mis paneb kaitsesse 5% ja mille majanduskasv tõenäoliselt järgmisel aastal on ehk 2%, võib-olla 3%, regiooni ehk kõige kiiremad kasvajad. Ehk siis vaatame, järgmisel suvel jaanipäeval arutame, kellel õigus oli.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja, aitäh kõigepealt selle jõulukaardi eest! Aga ausalt öeldes natuke kahju on teist. Vaadake, kui sa mudas oled kaelani, siis rabelemine viib ainult põhja. Muidugi, teie prognoosid on loomulikult, see on, uppuja haarab õlekõrrest kinni, aga Euroopa Komisjoni prognoosid on sootuks viletsamad kui teil või Eesti Pangal. Vaadates inflatsiooni – noh, taas ikka teie juhtimise all Euroopa rekord. Ütleme niimoodi: milline on järgmisel aastal samal ajal majanduskasv – pärast saab seda kontrollida – ja näiteks inflatsioon aasta pärast?

Aitäh! Erinevatel institutsioonidel on erinevad prognoosid, neid ei ole vaja siin oletada, vaid need võib kõik välja võtta. Nii Swedbanki, SEB-i, Eesti Panga, Euroopa Komisjoni kui ka Rahandusministeeriumi, kõikide nende prognoosid uuenevad ja need on must valgel kirjas. Nii et kui tahate, võime need koos pärast välja otsida ja vaadata, kes kõige lähemale pani. Ja tihtipeale seda muuseas tehakse ka, vähemalt korra aastas sellist prognoosijate kvaliteeti hinnatakse. Seda esiteks. 

Teiseks, inflatsiooniline keskkond. No oleme ausad, mõned aastad tagasi inflatsioon oli meil 19%, peaaegu 20%. Keegi ei meenuta seda täna, aga tegelikult selline inflatsioon on olnud. On olnud 9%, vahepeal oli nõks madalam, sellel aastal umbes kolmandiku võrra kõrgem. Aga järgmiseks aastaks prognoositakse inflatsiooni umbes 3% kanti. See on ligikaudne prognoos, ega täpselt ei oska ju keegi enne öelda. Nii et inflatsioon on meil õnneks langev ja kuna inimestele kätte jääv rahahulk suureneb, siis sellegi üle võiksite teie rõõmustada, et inimestel kindlasti läheb lihtsamaks, eeskätt just keskklassil, keskmisel tööinimesel. Ja seesama tulumaksuvaba miinimumi tõus jätab kõigile oluliselt rohkem raha kätte juba jaanuarist alates.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Mul on küsimus hasartmängumaksu langetamise kohta. See tekitas viimastel nädalatel päris korralikku poleemikat, justkui Reformierakond oleks n-ö Eesti 200 pantvang. Kui Reformierakond ei oleks hääletanud selle maksu poolt, siis oleks läbi kukutatud riigieelarve. See on muidugi päris kummaline, kuidas on see võimalik, sest nii tänane rahandusminister kui ka teie eelmine rahandusminister Mart Võrklaev on hästi kriitiline hasartmängumaksu langetamise suhtes. Olukorras, kus inimesed võtavad laenu, et jõululauda katta, selle asemel, et langetada toiduainete käibemaksu, langetatakse meil maksu kasiinodele. Mul on küsimus: juhul kui need prognoosid ei täitu ja raha ei hakka meile rohkem laekuma ja vastupidi, kasvab rahapesurisk, siis kes võtab lõpuks vastutuse? 

Minu meelest üks Riigikogu saadik, kes seda vedas, juba ütles, et kui prognoos ei laeku, siis tema lahkub poliitikast. Nii et minu meelest on väga selge sõnum antud. Seda esiteks. 

Teiseks, koalitsioonilepingud on alati mitme osapoole ühisosa. Näiteks mina tänaseni üritan aru saada, kumb on kumma pantvang meie armsas pealinnas, mille kodanik ma olen. Isamaa ja Keskerakonna koalitsioon on välja öelnud, et minnakse üle eestikeelsele haridusele kuidagi kahe kiirusega. Mulle tundub, et see mudel on teilt, aga nii-öelda katet teeb Isamaa. Nii et eks need koalitsioonilepingud on kuidagi alati selline ühislooming. 

Meie poolt on kindlasti tagatud see, mida me oleme ka öelnud, et kontroll, maksuameti ja Rahapesu Andmebüroo võimekus peavad kasvama. On juba hulk ettevõtteid, kes oma raamatupidamist siin teevad. Kui sellest tuleb kultuuri ja sporti kasu, siis me suudame selle tausta kontrollida. Ma arvan, et kõik kultuuri ja spordi valdkonnas ja siin saalis rõõmustavad. Kui ei, siis tuleb see kultuurile katta, et kultuuriauku ei jää.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Te siin räägite, kuidas kõik numbrid näitavad, et majandus kasvab, raha tuleb juurde ja inimestel läheb paremini. Ma räägin teile nüüd ühe loo päriselust ka. Ma käisin eile ühel jõululaadal Tallinnast mitte kaugel, 40 kilomeetrit. Nagu ikka, lapsed laulavad, laulukoor laulab, rahvatantsijad, kõik tore, kohvik, kauplejad. Ma läksin ka pirukat ostma vist lapsega või pitsat või midagi. Minu ees üks vanaproua, kes oma mehega oli laadal, tahtis ka seda pirukat osta, 3-eurost pirukat. Ta luges seal neid eurosid ja sente, andis müüjale mitu korda raha ja lõpuks jäi tal ikkagi puudu üks 15–20 senti, kui kõik punased olid ka antud. Ja siis müüja naeratas, lõpuks ütles talle, et häid pühi, rohkem pole vaja. 

Eestis on väga-väga-väga palju inimesi, kes ei tule kuu lõpus ots otsaga kokku. Pange korraks ennast nende positsiooni. Mida teie neile ütlete? Kuidas teie seda olukorda lahendaksite? Te räägite praegu, et numbrid kasvavad, kõik läheb paremaks. Aga reaalses elus see ei ole ju nii. Kuidas teie nende inimeste asemel seda olukorda lahendaksite? Palun pange korra end nüüd selle inimese kingadesse, kes ei tule tegelikult kuu lõpus omadega välja.

Aitäh! Ainukene viis, kuidas kõigil Eestis paremini läheb, ka neil, kes on majanduslikult keerulisemas olukorras, on see, kui jõukus kasvab. Nagu ma kirjeldasin, neid samme me ju koos astume. Hoolimata maailma majanduse ebakindlusest oleme kõik koos tänu tublidele Eesti inimestele ja ettevõtjatele saanud majanduse sellel aastal väikse nokaga ülespoole. See on minu meelest väga hea. Ja järgmisest aastast jääb keskmisele tööinimesele, keskklassile palju rohkem raha kätte, see tegelikult elavdab sisetarbimist. 

Majandusharude kindlustunne on kasvanud. Majanduspilt tõenäoliselt on oluliselt parem. Tõusnud on toimetulekutoetus nendele inimestele – selle me otsustasime samamoodi koos –, kes seda abi vajavad. Kasvab pension, kasvab alampalk. Tegelikult me astumegi samme selleks, et inimesed saaksid paremini hakkama. Aga ma meenutan, et me saame kõik koos paremini hakkama, kui jõukus kasvab. Selle nimel peab pingutama.

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Mul on ka küsimus maksude kohta. Ma usun, et te nõustute, et maksud on mõeldud maksmiseks. Ja kui keegi on maksudest vabastatud, siis peab see olema millegagi põhjendatud. Näiteks võingi tuua, teie suur lemmik automaks, mida te üritate praegu lappida ja seda ebaõiglust kuidagi leevendada, ja teete lastega peredele maksusoodustust. Aga kuidas on teie arvates põhjendatud see, et tulumaksu osas tehakse soodustust 4000, 5000, 6000 või veel rohkem teenivatele inimestele, andes neile ka 700 eurot kuus maksuvaba tulu? Millega on see põhjendatud?

Aitäh, hea küsija! Ja kõigepealt ma loodan, et te ei ole vastu sellele, et vajaduspõhiselt lastega peredele automaks on väiksema määraga. Ma südamest loodan, et teiegi toetate seda, aga õnneks otsus on siin vastu võetud. Seda esiteks. 

Teiseks, mis puudutab maksuküüru kaotamist, noh, ma muidugi saan aru Isamaa küsija sellist kirge seda maksuküüru säilitada, aga seesama maksuküür rõhus just eeskätt neid inimesi, kelle teenistus oli, ütleme sealt, alla keskmist palka ja veidi üle keskmist palka ehk see keskmise palga kanti mõjus kõige rohkem. Sealt selle küüru äravõtmine ja suurema maksukoormuse äravõtmine on igati põhjendatud. Ütleme nii, et kui maksusüsteem muutub ühetaoliseks, siis suurimad võitjad, kellel oli ka kõige suurem maksukoormus, olidki just keskmise palga juures olevad inimesed. Ja kui maksukoormus on ühetaoline, siis paratamatult on see, kes rohkem teenib, maksab suurema nii-öelda absoluutsummana makse. Tema jaoks on ju, ütleme nii, et ka maksu absoluutsumma on igal juhul suurem suurema teenistuse puhul, aga kõige suuremad kaotajad sellest teie astmelisest tulumaksust olid just keskmise palgaga inimesed. Ja see nüüd kaob. See tähendab seda, võimalikult lihtsaks seda tehes, umbes 2100 euro juures olev inimene kaotaks järgmisel aastal sellesama teie, Isamaa poolt loodud astmelise tulumaksu tõttu umbes 1800 eurot rohkem. Nii et ma arvan, et väga mõistlik on see kaotada.

Mart Maastik, palun! 

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud peaminister! Siin Martin Helmele te vastasite, et aasta pärast on oodata suurt majandustõusu ja et see on nagu kasiinos umbes, et kui sa kogu aeg paned punasele, siis ükskord see punane ikka tuleb. Aga ma võin öelda, et enne võib raha otsa saada. Aga te ütlesite, et te investeerite tarka majandusse. Mu küsimus on tegelikult see, et mida te siis nüüd targaks majandamiseks peate: kas neid maksutõuse või siis just nimelt seda ainukest kasiinomaksude langetamist? Või on teil mingid muud head ideed?

Aitäh, hea küsija, selle sõbraliku ja sooja selgituse eest, kuidas ei tasuks kasiino peale loota jääda! Ma arvan, et see rahatarkuse selgitus on kõigile väga kohane. Ma loodan, et see ei tulnud isiklikust kogemusest, aga veel kord, suur tänu! Seda esiteks. 

Teiseks, see, mida mina pean targa majanduse ja targa majandamise all silmas, on ikkagi see, kui maksusüsteem on orienteeritud jõukuse kasvule. See tähendab esiteks seda, et tulumaks on madalam, investeeritakse tulevikku, tehakse investeeringuid nendesse asjadesse ja inimestesse ja teadmistesse, mis annavad võimaluse kõrgema lisandväärtusega tootmist tulevikus teha. 

Ja eeskätt ma viitan headele sõnumitele või teadmisele, et 2023. aastal Eesti ettevõtjad panustasid rekordiliselt teadus- ja arendustegevusse oma ettevõtetes investeeringutena ja väga palju, ütleme, aastate vältel on lisandunud teaduskraadiga töötajaid. 2024. aastal samamoodi. See on tark majandus, kui panustatakse teadus- ja arendustegevusse. Lähimatel aastatel see tõenäoliselt aitab meil kuulda palju edulugusid Eesti ettevõtlusest, kus on investeeritud mõistlikumasse ja kõrgema lisandväärtusega tootmisesse. Nii et see kindlasti aitab. See on tark majandamine.

Urmas Reinsalu, palun!

Kallis härra peaminister! See oli kuidagi nagu mittevastus ja see on ka võib-olla okei, kui midagi öelda ei oleks sisuliselt küsimuse kohta.

Minu küsimus oli see. Rahandusministeerium prognoosis Eesti majanduskasvuks 3,3% 2025. aastal ja minu küsimus oli, miks see ei realiseerunud. Aga teie rääkisite, et kõik tehakse õigesti, aga tulemust ei ole. Majandusseisak püsib. Miks see nii on, härra peaminister, teie vaates?

Ja teine küsimuse osa puudutab seda, et te viitasite, et majandususaldus on kuidagi aastate suurim erinevates sektorites. Ma võtsin välja Eurostati economic sentiment'i indikaatori. 2022. aasta neljas kvartal oli ta referentsväärtusest ühikuliselt 105, praegu on meil kolmas kvartal. 2025. aastal oli 89. Ma ei näe mingit majandususalduse strateegilist kasvu. Nimetage palun see allikas, millele tuginedes te väidate siin aastate perspektiivis hüppelist majandususalduse kasvu.

Ma hea meelega saadan teile need näitajad. Saate võrrelda, seda esiteks. Kindlasti on Euroopa Komisjoni andmed usaldusväärsed, aga te saate vaadata.

Ja oot, mis see esimene oli? Ahah, küsimus, et miks ta ei realiseerunud. Mina arvan, et väga palju majanduses on kinni väliskeskkonnas, eriti väiksel riigil. Eks siin on erinevaid nüansse. Miks majandusel ühel hetkel võib-olla läks keerulisemaks? Siin mõned aastad tagasi algas sõda, on sõjast põhjustatud ebakindlus siin regioonis, laiemalt ka. Kõrge euribor, kui võrdluseks tuua näiteks Läti ja Leedu – tuginen siin jälle taas Eesti Panga presidendi Madis Mülleri väljaöeldule –, kui ma nüüd õigesti mäletan, siis umbes 110% meie SKP-st on erasektori laenukoormus ja Lätis-Leedus on umbes 60%. Nii et ma arvan, et lihtne majandust tajuv inimene saab aru, et kui euribor tõuseb, siis nendes majandustes, kus on laenu osakaal suurem, on kindlasti hapnik kinni ka rohkem. Nii et see on mõjutanud.

Nüüd, kus euribor langeb, see kindlasti annab Eesti majandusele, Eesti ettevõtjatele, Eesti inimestele kõvasti ruumi juurde. Tulumaksusüsteemi lihtsamaks muutmine, seesama maksukoormus, ütleme, see maksuküür. Ma saan aru, et te tahate teha nägu, et seda ei ole olnud, aga kuulge, see maksuküür on viinud inimeste taskust ära sadu ja sadu miljoneid. Isamaa on selle autor, tegelikult peaksite te peeglisse vaatama ja ütlema aitäh, et see likvideeritakse. Inimestel läheb lihtsamaks, nad saavad oma tulevikku investeerida. Seegi on osa sellest, kuidas inimesed majanduskeskkonda näevad. Loomulikult ei aidanud see kestev maksufestival, mis siin vahepeal toimus, kaasa. Oleme ausad, seegi tekitas ebakindlust ja on väga palju muid nüansse. Aga hea uudis on see, et majanduskindlus on kasvanud ja järgmise aasta prognoosid on väga head.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Tõepoolest, kindlustunne on üks majanduskasvu eeldus ja tegelikult vara kasutamine on samamoodi eeldus. Ometi me näeme, et meil on menetluses kaks eelnõu: 610 SE ja 612 SE. Üks tegelikult ütleb üheselt, et vara omanik ei saa oma vara kasutada looduskaitseliste piirangute tõttu. See on see Natura mõju, nii-öelda Euroopa Komisjoni rikkumismenetlus, kus siis öeldakse, et enam ei saagi seda vara majandada. Ja teine pool puudutab tegelikult seda, kus öeldakse, et kui sa tahad looduskaitsealust maad võõrandada, siis sa selle eest ei saagi enam raha või saad pool selle väärtusest. See kindlustunne on tähtis. 

Ja kuidas teile tundub, kas järgmise aasta lõikes suudab valitsus pakkuda kindlustunnet ja sellise ebaõigluse nagu lõpetada? Vara on püha ja puutumatu ja need sanktsioonid, mida täna menetletakse, on ju tegelikult lubamatud. Kas see on ka osa majandusest?

Aitäh! Konkreetsete eelnõude puhul te peate debatti pidama siis, kui eelnõu siin kas saalis on või komisjonis. Ma käigult kohe ei suuda meenutada, mis nendes 610-s ja mis iganes need eelnõud olid, sees on. Aga printsiibina on teatud kompensatsioonide maksmine, hinna maksmine alati seotud sellega, kui võimekas on maksumaksja. Nii et see puudutab ka erinevate piirangute hüvitamist. Aga ma siiski julgen jah öelda, et ilmselt needsamad printsiibid, mis tulevad ka metsandusvaldkonnas, 70 : 30 printsiip ja nii edasi, sektoris kindlasti lisavad kindlustunnet. Mulle küll vähemalt tundub tagasiside põhjal, et sektor seda ootab.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud peaminister! Kas te kordki ei ole kaalunud seda, et maksuküüru oleks võinud ka edasi nihutada? Teie kui ka teie erakonnakaaslased siin puldis pidevalt ütlevad, et see maksuküür on sinna laulatatud ja sinna ta jääb. Tegelikult oleks ju loogiline olnud, kui aastate jooksul oleks see maksuküür edasi nihkunud. See oleks tähendanud seda, et tegelikult oleks vaja vähem laenu vaja võtta ja tulevikus oleks meil lihtsam elada. Palun kommenteerige seda.

Aitäh! No vot, seal see olemuslik küsimus on. Ma mäletan neid debatte ka koalitsiooni sees, kui me olime sotsiaaldemokraatidega veel koalitsioonis, ja see ei ole nii ammu, see oli sellel aastal tegelikult, eks ju. Ma arvan, et sotsidel ei ole siin midagi häbeneda, teie poliitika ongi vasakpoolne, eks ju, Keskerakonnal ka mitte. Aga Isamaal selles mõttes võiks olla häbeneda küll veidi selle maksuküüru pärast. Tehti selline astmelise tulumaksu sarnane asi, mis ei kukkunud päris isegi astmeline tulumaks välja. 

Oleme siiski ausad, ettekujutus, et Eestis maksustatakse selle astmelise tulumaksuga rohkem rikkaid, kes on siis õpetajad, ajakirjanikud, politseinikud, ettekujutus, et see maksuküür sellisena oleks edasi kestnud, et keskmise palga maksja on siis see Eesti põlisrikas, keskmise palga maksja, keskmine tööinimene on siis see Eesti põlisrikas, kes peaks kõrgemat maksukoormust kandma – no mulle endale tundub ka, et kõik veidi häbelikult omavahel tunnistavad, et ega küll see plaan nagu nässu läks. 

Ja kui te küsite, kas see oleks võinud edasi kesta, siis ma ei kujuta ette, kuidas see saaks edasi kesta. Noh, ütleme nii, et 2027. aasta valimised õnneks ei ole kaugel. Härra Reinsalu siin kogub vormi, paljud teised koguvad vormi. Ma arvan, et igaüks saab minna sinna plaaniga. Teie, Keskerakond ja Isamaa saate siis välja pakkuda astmelise tulumaksu, meie pakume välja ühetaolise tulumaksu. Saame seda debatti siis pidada, milline see maksusüsteem peaks olema.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Kuulasin, ja teie vastus majandusest ja maksupoliitikast tuletas mulle meelde Münchhausenit, kes ise ennast tahtis üles tõsta. Me võrdleme või teie võrdlete majandust meie enda majanduse varasemate olukordadega ja leiate, kui tublid me oleme. Aga kõik on ju suhteline, me oleme konkurentsis teiste riikidega. Ja vaat siin näeb see pilt ükskõik millise analüüsi järgi väga nutune välja. Kõik meie lähinaabrid on meist mööda läinud näitajatega, me jääme konkurentsis maha. See on tegelikult reaalsus. 

Aga minu küsimus selle taustal on, et kas teie kui peaministri arvates on valitsus praegu teinud kõige paremad valikud, nii et paremini enam ei saa? Või te leiate, et on veel kusagil, kui te väga loovalt mõtlete, reserve midagi paremini teha või midagi teistmoodi teha? Või tõesti enam ei ole?

Aitäh! No see on väga filosoofiline küsimus. Ma kõigepealt alguse kohta ütlen, et me peaksime rõõmustama, kui meie regioonis meie naabritel hästi läheb, Balti riikidel ja Põhjamaadel. Tegemist on meie jaoks väga oluliste partneritega. Seda esiteks.

Ja teiseks, see ettekujutus, et meist on mühinal mööda mindud – noh, see on selline poliitiline retoorika, millel faktidega tingimata pistmist ei ole. Aga ärge laske ennast faktidest segada. Arvamusfestival võib kesta igal ajal ja igal pool. 

Nüüd, tulles selle juurde, kas saaks paremini – kindlasti saaks, paljusid asju saaks paremini. Ma seda kuidagi ei eita. Ma julgen siiski öelda, et see eelarve praeguses olukorras ja need otsused, mis me teinud oleme, maksulangetused ebakindlas maailmas, ma arvan, annavad Eesti majandusele selle tõuke, mida on vaja, et me järgmine aasta näeksime majanduskasvu. Seda esiteks. 

Teiseks, kaitsekuludesse üle 5% panustamine on, ma loodan, kõigi südameasi ehk poolt ei hääletanud ainult koalitsioon. See on selline sõnum, mis tagab meile ja meie lastele ja lastelastele rahu selle naabri kõrval, kes meil siin on. 

Ja kõik muud sammud, mida me oleme teinud majanduse pikaajaliseks väljavaateks – reeglite lihtsustamine, protsesside kiiremaks muutmine koos ettevõtjatega ja investeeringud, mida teeb erasektor päris palju teadus- ja arendustegevusse –, ma arvan, et see annab majanduspildina ikkagi sellise vaate, et umbes kolme, viie, ükskõik mis aja vaates, kümne aasta vaates Eesti majanduse üldine pilt ja konkurentsivõime pigem kasvab. Nii et järgmisel aastal, ma arvan, me oleme selle regiooni üks kiireimaid kasvajaid. 

Kui te küsite, kas saaks paremini, siis kindlasti saaks. Eestis on kombeks olla iseendaga rahulolematu, aga meil ei maksa ka ennast ja oma riiki, oma rahvast ja ettevõtjaid maha teha.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud peaminister! Nüüd parandan teie vastuse natuke või te ei saanud ilmselt mu kolleegi küsimusest päris hästi aru. Anti Allas ei küsinud maksuküüru senisel kujul jätkamise kohta, vaid selle edasinihutamise kohta. Te andsite sisuliselt täiesti teise vastuse. 

Aga ma küsin teie käest. Te räägite ka siin majanduslikust heaolust ja nii edasi. Tegelikult Reformierakonnana te olete ju päris kaua olnud Eestis võimul ning seda maksu- ja rahanduspoliitikat ja majandust siin nagu tüürinud. Samas te võtate oma eeskujudeks riike, kes on just nimelt nagu need vasakpoolsed, nagu te siin räägite, kus on astmeline tulumaks, kus on maksuerisused, aga te proovite ikka ja jälle sama rehkendusega tulemust saavutada. (Juhataja helistab kella.) Kas te ei arva, et äkki peaks ikkagi midagi muutma, et saada paremaks, mitte samamoodi jätkata?

Aitäh! Jah, ma eeldasin Anti Allase küsimusele vastates, et ta ometi ei mõtle seda, et vaikselt nihutada maksuküüru edasi, sest keskmine palk ka kasvab ajas samamoodi. See oleks üsna veider ja äraspidine mõte, aga küllap tal oli mingi muu mõte siis. Eks ma siis saan pärast täpsustada. Seda esiteks. 

Teiseks, mis puudutab teisiti tegemist, no vaadake, me proovisime seda teisiti tegemist teiega koos. Tõstsime, ütleme, esimesest eurost otsustasime maksustada, mis oleks tabanud kõige valusamalt pensionäre ja väikese sissetulekuga inimesi. Selle me tühistasime. Tegime ettevõtete kasumimaksu, mille me ka pärast teie lahkumist tegelikult tühistasime. Tulumaksu tõusu jätsime ära, ka peale teie lahkumist tühistasime. Ja nüüd me ei pea enam debatti, kas me peaksime maksuküüru kuhugi nihutama või kuidas iganes see termin oli. Ma arvan, et järgmisel aastal Eesti inimeste sissetulek kasvab, majanduslik kindlustunne kasvab ja majandus ka kasvab, seda näitavad prognoosid. Ja võime veel kord vaielda, kui see ei täitu, siis küsime, mis juhtus, nagu siin härra Reinsalu elutargalt alati küsib, mis juhtus.

Andre Hanimägi, palun!

Hea aseesimees! Hea peaminister! Eks siin vist ongi see, et igaüks räägib oma juttu oma nurga alt. Ma tsiteerin teile Eesti Panga vanemökonomist Alari Paulust. Kui rääkida nende kolme maksumuudatuse – see on siis ka käibemaksu muudatus – jaotuslikest mõjudest, siis summa summarum on nendel regressiivne mõju. See tähendab seda, et suuremat kasu saavad suurema sissetulekuga leibkonnad ja väiksema sissetulekuga leibkonnad saavad vähem. Ehk oma vastustes te peatute te keskmise palga saajatel. Absoluutselt keegi ei vaidlustagi seda, et keskmine Eesti pere võiks saada sissetulekuna rohkem! See ei ole üldse küsimus praegu. Küll aga te jätate oma vastustest välja eelarvedefitsiidi ja eelarve väga raske olukorra ning te tegelikult keskendute keskmise palga saajatele, aga mitte 9. ja 10. detsiilile ehk siis juba sealt üles, kes ka ju võidavad täpselt sama palju ja isegi rohkem. See on see küsimus. Ma küsin siis võib-olla lõpuks seda, kas te vähemalt sellega nõustute, et tegelikult kõrgemad detsiilid võidavad teie maksumuudatustest rohkem.

Aitäh, hea küsija! Vaadake, enne vastuseid andes ma seletasin ka seda kontseptsioonilist vahet. Vasakpoolse ja parempoolse poliitika vahe minu hinnangul on see, et teie ütlete, et jõukus tuleks igal juhul välistada, kõik tuleks enne ümber jagada. Mina ütlen, et ei ole probleem, kui jõukus kasvab. Ja ütleme nii, et nii mediaanpalga juures kui ka keskmise palga juures – need on näitajad, millega võrreldakse – inimesed olid kõige suurema maksukoorma all sellesama maksuküüru tõttu. Kui te küsite, kas suurema sissetulekuga inimene maksab absoluutsummas rohkem, siis ta maksabki absoluutsummas rohkem. Me võime erinevaid näitajaid konstrueerida. Suurema sissetulekuga inimene tarbib ka rohkem, nii et kui mis tahes soodustus tarbimisele teha, siis saab tema ka absoluutsummas kõige rohkem. 

Ja see, et maksusüsteem on regressiivsem ... Ma arvan, et see on õige väide, selle vastu ma kuidagi ei vaidle. Aga regressiivsem maksusüsteem või selline maksusüsteem ongi suunatud jõukuse kasvule ja ainult jõukust on võimalik edukalt ringi jagada. Nii et minu hinnangul me peaksime kõik panustama sellele, et Eestis jõukus kasvab ja inimestel läheb paremini. Siis on võimalik ka riigis sedasama raha ringi jagada erinevate teenuste jaoks, mida me arutame siin. Kultuuri, haridusse ja tervishoidu on raha juurde vaja. Aga kui jõukus ei kasva, siis seda raha juurde ei tule. Nii et ärge võidelge jõukusega! Mida rohkem seda luuakse, seda parem Eestile tegelikult.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Te räägite korduvalt majanduse konkurentsivõime kasvamisest, kuid samal ajal ettevõtjad maadlevad maksukoormuste all, kõrgete energia hindade all. Millel üldse teie väide põhineb? Millised on need näitajad, mis nüüd paremaks muutuvad, et konkurentsivõime kasvama hakkab teie hinnangul?

Aitäh, hea küsija! Kui ma nüüd õigesti aru sain, siis te küsisite, kuidas konkurentsivõime kasvama hakkab. (Evelin Poolamets selgitab saalist.) Selge, aitäh! Konkurentsivõime puhul näiteks maksusüsteem ei saa väga paraneda. Meie maksusüsteem on maailma kõige konkurentsivõimelisem, ta on nr 1 praegu. Nii et me oleme tipus, seda esiteks. 

Teiseks, mis puudutab inimeste nii-öelda majanduslikku paremat toimetulekut – kui see on konkurentsivõime või kui te seda mõtlete –, siis kätte jääv raha annab selleks võimaluse. Ma ei oska öelda, mis näitajad teid veel huvitavad. Aga ülejäänud näitajad ma siin ka jõudumööda lugesin ette. Võite pärast täpsustada, kui tahate.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea peaminister! Te just väitsite siin natukese aja eest, et Eesti majandus saab olema mõne aasta pärast või kolme, viie või kümne aasta pärast kõige rohkem tõusev majandus ümbruskonnas. Võib-olla ühtepidi on teil õigus ka, et kui ikkagi keegi on sügavasse auku roninud ja sealt ülesse hakkab ronima, siis tõepoolest ta kerkib kiiremini kui see, kes seal üleval juba on. Aga ometi on olukord kehv. Kehvaks teinud just seda teie maksupoliitika ning teie majandus- ja ettevõtluspoliitika, mis on täiesti teistsugune kui nendel riikidel, kellest meil nüüd varsti parem hakkab olema teie sõnul. 

Aga ma küsin seda, miks te ei võta ümbritsevatest riikidest eeskuju. Samal ajal kui teie tõstate, see teie maksulangetus ei ole ju langetus, see on lihtsalt teie planeeritud tõusu ärajätmine, et miks te ei võta eeskuju nendest ja tõesti ei vähenda maksu …

Aitäh!

… ja ei elavda majandust? Eeskujud on ju olemas.

Aitäh, hea küsija! Väga keeruline on kuidagi sellesse küsimusse suhestuda, aga ma siiski püüan, teen oma parima ja loodan, et keegi pärast jälle ei kurda, et vähe on. 

Kui te võtate keskmist ja te ütlete, et suhestuge siis nendesse riikidesse meie ümber, siis maksumudelid on kõikides riikides erinevad. Maksutõuse, nagu erinevaid samme on astutud nii Balti riikides kui Põhjamaades. Kui te vaatate näiteks neid riike, mis on tõesti olnud meile eeskujuks, Põhjamaid, siis seal maksukoormus on hoopis teisest liigast. Euroopa keskmine on umbes 40–41%. Meie oma on sellel aastal 36,6%, järgmisel 35,2%. Me oleme tagantpoolt no üheksandad, kaheksandad, seitsmendad umbes. Me oleme madalama maksukoormusega otsas. Nii et ma ei tea, kellest te soovitate meil eeskuju võtta, millistest sammudest, aga maksud langevad 1,4 protsendipunkti. Ma arvan, et see on siinse regiooni ja Eesti ajaloo suurim maksulangetus.

Suur tänu, härra peaminister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesõigus on arupärijate esindajal, kui just ta ei loovuta seda, kes esimesena registreeris, aga … Urmas Reinsalu arupärijate nimel, esindajana on eesõigus, kui sa just ei loovuta seda. Mänguasi, palun, Urmas, kõne ajaks sa ei pea seda kaasa võtma. (Urmas Reinsalu ütleb midagi.) Või sa ei saa ilma selleta kuidagi? Sa ei saa selleta kuidagi.

Lugupeetavad parlamendi liikmed! Me küsisime peaministrilt konkreetseid küsimusi, kuid saime null bitti vastust, ja see peegeldab tegelikult olukorda meie riigi poliitilises juhtimises. Me küsisime seda, miks on välisinvesteeringute sissevoo netopositsioon negatiivne, rekordiliselt 3,5 miljardi ulatuses 2024. aastal. Peaminister vastas meile mida? Et maksebilansil on kaks poolt ja ta võib meid kokku viia spetsialistidega, kes seda seletavad. Härra peaminister, me teame seda, me oleme konsulteerinud ka Eesti Pangaga. Probleem on selles, et teie arranžeeritud maksukaos on tegelikult habrastanud ka välisinvestorite tulevikuvaateid, ka Eesti investorite tulevikuvaateid, kes näevad atraktiivsemana oma investeeringud viia välisriikidesse. Vaadake kas või kinnisorainvesteeringuid, kuidas liigutakse à la Läti suunas. Ja see on probleem. Probleemide lahendamine, ka korrigeerimine, härra peaminister, algab kõigepealt relevantsest olukorra tunnistamisest. 

Teiseks, me küsisime konkreetselt seda, mida peaministri valitsus kavatseb teha euroala rekordilise inflatsiooni leevendamiseks, sest valitsuse regulatiivsed sammud on olnud tegelikkuses seda inflatsiooni järsult kasvatavad. Ühtegi reaalset vastust me sellele paraku ei saanud. See tähendab seda, et kõik läheb vanaviisi edasi. 2025. aasta kahjuks jääb järjekordselt meie inimeste majandusliku hakkamasaamise kalendriaasta mõttes aastaks, kus inimeste – ja seda on hinnanud pankade eksperdid ja analüütikud – toimetulek seoses inflatsioonilise survega, mida on ennekõike kutsunud esile valitsuse maksupoliitilised ja regulatiivsed sammud, on halvenenud, nii eakatel inimestel kui ka inimestel, kes elavad palgapäevast palgapäevani. See on reaalsus.

Ja vaadake, härra peaminister, on üks indikaator, see on kasutatav kogu sissetulek leibkondadel, mida Euroopa Eurostat mõõdab, ja seda korrigeeritakse, kui seda korrigeerida ostujõu pariteedile. Kui seda hinnata, siis kus Eesti seal asetseb? Eesti on praegu tagantpoolt kolmas, Euroopa põhjas. Näete, härra peaminister! Lubati Põhja-Euroopat, aga oleme põhjas. See on reaalsus, see on probleem. 

Riigijuhtide tulemuslikkust hinnatakse nende rahva jõukuse ja kindlustunde järgi demokraatlikes normaalsetes riikides. Võtke see endale üheks baasindikaatoriks. Miks te tekitate praegu kaudsete maksude poliitilist agendat teie vedamisel, kus me kaudsete maksudega hakkame liikuma Euroopa tšempioniks kõrvuti Taaniga? Taani ja Ungariga oleme esikolmikus juba. 

Kolmanda küsimusena oli põhiküsimus vastuseks, et mis siis on teistmoodi. Mis siis on tegelikkusega võrreldes planeerituna kujunenud valesti, et meil 2024. aastal valitsuse ekspertiisi alusel, Rahandusministeeriumi ekspertiisi alusel eeldatav majanduskasv 3,3% on transformeerunud tulemusena praegu kolmanda kvartali indikaatori puhul 0,9%-ks majanduskasvuks, millest pool moodustavad Statistikaameti hinnangul teie arranžeeritud maksutõusud? Sekunditki ei olnud juhtimisvõimet hinnata kriitiliselt olukorda. Helir-Valdor Seeder küsis ju veidike irooniliselt, et kui te olete kõigega rahul, mis te olete teinud – kõik on nii-öelda eksemplaarne –, kas on veel midagi, millest jäi puudu. Te ütlesite, et ei tohi põlastada – kuidas ma tsiteerin? – Eesti rahvast, Eesti riiki ja ettevõtjaid juba sellise küsimusega, et näete, parlamendi liige julges veidikene irooniline olla teie tulemuslikkuse, resultatiivsuse mõttes. Jäite enda poolt püstitatud indikaatornäitajast alla kaheksa korda – vabandust, mitte kaheksa korda, vaid selle mõõtega kolm korda. Kujutate ette! Ja siis on tegelikult kogu järeldus sellest, et kõik on tehtud hästi. See on irreaalses olukorras elamine. 

Teie valitsuse majandusseisaku ajal rakendatud maksutõusude agenda on tegelikult võimendanud inflatsiooni, kutsunud esile täiendavaid maksutõuse, kapitali Eestist lahkumist. Baasviga! Teine viga, mis on strateegiline, kus ma pean ausalt ütlema, teie kui kliimaministri ja peaministri nii-öelda ühis-, sulandunud vastutus, on täielik ebakompetentsus ja ebastabiilsuse tekitamine energeetikas. Ja kolmas on loomulikult meie rahanduslike väljavaadete ärasolkimine, mis avaldab ka just nimelt pikemas vaates – te kõnelesite siin dekaadi vaatest – täielikku habrastavat signaali, saadab selle meie majandusele.

Teie aeg!

Nüüd. Ma paluksin kolm minutit lisaaega.

Jah, kolm minutit lisaks.

Selles kontekstis tuleb tunnistada, härra peaminister, et probleemid on vältava iseloomuga. Kahjuks me näeme – selles mõttes oli see sümptomaatiline arupärimisele vastamine –, et peaministril on ainult varrukast võtta jutupunktid. Ainukene asi, mida ta oli võimeline kahjuks, peaminister – kahjuks või õnneks, kelle jaoks –, ette kandma, oli Reformierakonna maksuküür. See on tegelikult ettekääne rahanduse väljavaadete lagastamisele, see on ettekääne tegelikult inflatsioonilise surve esilekutsumisele, see on põhjendus majandusseisakuks. Reformierakonna maksuküür siin, Reformierakonna maksuküür seal. Kuulge, ühest niisugusest obsessiivsest agendast ei piisa ju ometi, eriti ka kriitilises olukorras, riigi juhtimiseks, härra peaminister. 

Küsimus on loomulikult sümptomaatilise iseloomuga, on see automaksukäkerdis. Ma vaatasin, kuidas te ei tahtnud vastu võtta seda mänguautot, seda süütut, pisikest mänguautot, mida ma teile jõuludeks kinkisin. Ma saan aru, miks te tegelikult häbenesite seda. Te andsite ka härra Kivimäe kätte, härra Kivimägi tõi mulle või lasi oma abilisel tuua see saali tagasi riidlemisega, et siin parlamendisaalis ei tohi niisugust inetust teha, et jõulude ajal antakse üle väike mänguauto. Ma saan aru, miks te seda kardate, reformierakondlased Michal ja Kivimägi, sest see väike mänguauto on sümbol käpardlikust poliitikast tänasel 15. detsembril, mil Eesti inimesed peavad maksma automaksu teise tervikliku osa. See väike mänguauto! Näete, kui häbelikuks on meie riigijuhid muutunud – seda mänguautot sümbolina nende kehvast poliitikast siia saali viia ei tohi. 

Küll aga jagub neil meestel ja naistel jultumust ilma mitte mingisuguse Eesti rahva mandaadita – ja siin on read tühjad, Eesti Reformierakond, Eesti 200 – võtta vastu automaks, mille vastu protestisid lasterikkad pered, mille vastu protestisid puuetega inimesed, mille vastu protestisid meie ettevõtlusorganisatsioonid. Selle jaoks jagus küll kangust, et võtta vastu seadus, mis mõjutab kogu ühiskonda, inimeste toimetulekut, inimeste liikuvust, inimeste vabadust. Inimesed, kümned, lükkavad edasi ebastabiilses olukorras autode soetamist. Ja see väike mänguauto on selle sümbol. 

Hästi, te keeldusite seda väikest mänguautot vastu võtmast praegu, 15. detsembril. Ma luban teile, et uuesti saab Reformierakond selle mänguauto siis kätte, kui automaksu tühistamist hakkame arutama juba resultatiivselt. Ja see aeg saabub, kui mitte varem, siis 2027. aasta kevadel. Aitäh!

Aitäh! Lauri Laats, palun! Aga, Urmas, sa võid sellega mängida. Tervelt poolteist aastat saad rahulikult sellega mängida.

Juba vähem kui poolteist aastat. Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Hea peaminister ja inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Tegelikult oli selle arupärimise juures kolm väga lihtsat küsimust. Kas me saime peaministrilt nendele küsimustele ka vastused? Ei saanud! Oli erinevat häma, aga otseselt väga lihtsatele küsimustele mitte ühtegi vastust.  Ma loen ette, et siin oli välja toodud, et 2025. aasta eelarve puhul seesama Vabariigi Valitsus, kelle eesotsas on praegu Reformierakonna esimees, prognoosis, et selle aasta majanduse eeldatav kasv on 3,3%. Tegelikult aasta lõpuni on jäänud 15 päeva. Siin majandusanalüütikud räägivad, et heal juhul on see protsent 0,6% ehk siis tegelikult esialgsest prognoosist on erinevus lausa viis-kuus korda.  

Nüüd tuli peaminister meie juurde ja ütles, et aga järgmine aasta läheb ju paremaks, järgmine aasta on teil rohkem raha käes, järgmine aasta hakkavad ettevõtjad siia investeerima. Aga kuidas me seda saame uskuda, kui juba prognoosid selleks aastaks, mis ütlesid, et selle aasta majanduskasv on meil eeldatavalt 3,3%, ei realiseerunud? Ja kui see arutelu käis ja me võtsime vastu selle aasta eelarve, siis me kohe möönsime ja ütlesime, et see ei ole reaalne selle valitsusega. Sellepärast et me ei näe mitte ühtegi käiku – mitte ühtegi! –selleks, et see prognoos, mis oli eelduseks pandud, oleks reaalselt saavutatav. Mitte ühtegi käiku!  

Me oleme selgelt näinud, kuidas selle aasta jooksul on tegelikud investeeringud Eestist välja voolanud. Me näeme selgelt, et meie hinnatõus ja inflatsioon on üks kõrgeimaid Euroopas. Meie toiduhindade kasvutempo on kaks korda suurem kui Euroopa keskmine. Toiduhinnad on läinud aastaga kallimaks 7,1%. Euroopa keskmine! Peaminister rääkis praegu väga palju Euroopa keskmistest näitajatest – ma jõuan ka sinnani. Euroopa keskmine n-ö kallinemine toiduainete osas oli sellel aastal 3,8% ehk kaks korda madalam.  

Nüüd räägiti siin kõige lihtsamast maksusüsteemist, kõige paremast maksusüsteemist, lausa maailma parimast maksusüsteemist. Aga andke andeks, see lihtsus puudutab reaalselt maksuprotsente ilma igasuguste astmeteta. Jah, ta on arusaadav, see on lihtne. Kas läbi selle lihtsuse annab see inimestele ka lisandväärtust? Ei anna. Minu arust kogu see maksusüsteem, mis meil suuresti on paika pandud juba 20 aastat pluss ja mille otsas on olnud Reformierakonna ideoloogia, ei ole andnud meile lisandväärtust, vaid ta on, vastupidi, maksustanud meie inimeste tarbimist. Ja miskipärast, kui me räägime sellest või kui Reformierakond räägib sellest, et meil on Euroopa kõige madalam maksukoormus, kas see oli siis 33% või 36%, siis ta alati unustab rääkida sellest, et tarbimismaksude osakaal meie eelarve tuludest on 43%, mis on Euroopa üks kõrgeimaid. Ja mis see tähendab? See tähendab seda, et inimene, kes teenib keskmist tulu või väikest tulu, kannatab.  

Eelarve ja kogu see maksusüsteem selgelt näitab, millised väärtushinnangud on Reformierakonnal. Me oleme öelnud – ja meie seisukoht on väga lihtne –, et meie maksusüsteem peab olema tunduvalt solidaarsem. Ja selleks me oleme teinud ka omad muudatused. Me arvame, et selle asemel et inimestelt seda raha võtta, tuleb võtta näiteks pankadelt. Samal ajal, kui euribor kasvas ja meil olid pankadel väga suured tulud ja kasumid, siis Reformierakond ütles, et ei, me ei lähe pankasid maksustama, vaid koos sotsiaaldemokraatidega tõsteti väga palju erinevaid makse ja teenuseid ...

Hea kolleeg, teie aeg sai täis!

Ma võtaksin veel kolm minutit juurde.

Jaa, otse loomulikult, nii hea kõne!

Aitäh! Ja needsamad maksud, mis tegelikult suuresti, väga negatiivselt mõjutavad tänapäevani meie inimesi, meie majandust, meie ettevõtjate käekäiku – need on tegelik põhjus, miks ei ole saavutatud majanduskasvu, mis oli eelduslikult 3,3%. Need on tegelikult vastused, mida oleks pidanud peaminister siitsamast puldist välja ütlema, mitte hämama. Aga seda ei tulnud täna. Räägiti erinevatest asjadest, aga ei antud vastuseid väga lihtsatele küsimustele. 

Mis puudutab üleüldist statistikat ja väga paljusid neid võrdlusi teiste Euroopa liikmesriikidega, siis ma toon lihtsalt välja, et oleks selge ja arusaadav, kui palju siis tegelikult teised Euroopa riigid võtavad oma inimestelt tarbimismaksu ja kui palju võtab Eesti. 

Alustame Saksamaast. Saksamaa tarbimismaksude osakaal riigieelarve tuludest on ligikaudu 20%, Prantsusmaa oma ligikaudu 20%. Kordan üle, Eestis on 43% tarbimismaksude osakaal riigieelarvest. Belgia, Austria, Rootsi, Taani, Holland, Luksemburg – kõik on 20% juures. 25–35% maksutuludest – tarbimismaksude osakaal – Poola, Tšehhi, Slovakkia, Ungari, Portugal, Itaalia, Hispaania, Sloveenia, Soome, Iirimaa ja Malta. Miskipärast läheb nendel riikidel majanduses tunduvalt paremini. Ja seal on olemas tarbimiskindlus, tunduvalt suurem tarbimiskindlus kui Eestis. 

Ja nüüd tuuakse esile, et tegelikult on meie maksusüsteem kõige parem ja kõige lihtsam. No ta ei ole! Ja arvestades olukorda, kus fiskaalpoliitikat juhib inimene, kes tegelikult ei loe isegi eelarvet, rääkimata sellest, et ta isegi ei koosta seda või vastupidi, siis tulla ja rääkida meile, et meie juhime kogu seda majandus- ja fiskaalpoliitikat sellisel viisil, et järgmine aasta on inimestel elu parem – andke andeks! – ei ole usutav ja ka inimesed teid ei usu. Ja kuna inimesed teid ei usu, siis tegelikult inimesed on selgelt öelnud, et nende vajadused on hoopis mujal.

Aitäh! Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea peaminister! Head kolleegid! Me teame, et tarbijate majanduslik kindlustunne on endiselt negatiivne. Umbes 28,2 punkti näitab novembrikuu. Aga kuulates peaministri juttu – jah, kas kellelgi on selle vastu, et tulumaksuvabastus on inimestel suurem? Kindlasti kõik, kes järgmisel aastal saavad tulumaksuvabastust, on õnnelikud. Aga räägime ausalt, et keskmine ja sealt allapoole saavate inimeste võit on väga väike. Kui võtta 1200 eurot saava inimese palk, siis tegelikult ei võida see inimene mitte ühtegi senti. Kui rääkida, et 650 eurolt 700 eurole minekul äkki peaks 10 eurot võitma, siis tegelikult tulumaksu tõus 20%-lt 22%-le ehk 10%-line tõus võtab 50 eurolt nagu sipsti 10 eurot ära. 

Me räägime siin, kuulsime, et oi kui tore, näete, lapse pealt saate 100 eurot tagasi. Aga unustatakse ära mainida, et kolmelapseliselt perelt võeti ära 2400 eurot ja pakutakse tagasi 300 eurot, kaheksa korda vähem. Ja siis Reformierakond aplodeerib: vaadake, mis me tegime! Me aitasime peresid! Tegelikkuses on nende taskust ära võetud ainult lasterikaste perede toetuse rea pealt 2100 eurot, sel juhul kui 300 tagasi antakse.

Me räägime pensionäridest ja räägitakse, et oi, kui hea. Sõbrad, pensionäridelt võetakse järgmisel aastal ära üle 30 miljoni euro. Üle 30 miljoni euro! Kui Isamaa oli valitsuses, siis keskmine pension tehti tulumaksuvabaks. Täna ei ole keskmine pension tulumaksuvaba ja järgmisel aastal ei ole. Ehk see rahanumber on üle 30 miljoni, mis võetakse inimeste taskust.  Need mõlemad grupid, nii kuni 1200 euro palga saajad kui pensionärid, ei võida tulumaksuvabastusest mitte pennigi, mitte ühtegi senti, aga kaotavad tänu sellele, et tulumaks on 10% tõusnud, käibemaks on 20% tõusnud, aktsiisid on tõusnud tunduvalt rohkem. Kui vaatame elektriaktsiisi, siis räägime numbritest üle 40%, räägime kütuseaktsiisidest. Ja me teame väga hästi, et nii inimeste kui ka ettevõtjate üks suuremaid kulusid on just elekter ja soe. Need kaks asja nagu sipsti tõusevad igal aastal 1. mail.

Me unustame ära, et me oleme maksukoormusega tõstnud Eesti majanduse, ettevõtjate ja inimeste koormuse nii taevasse, et juba aasta otsa me näeme, et toidukaubanduses, toiduainete kaubanduses käive langeb. Kui toidukaupade hinnad on drastiliselt tõusnud, siis inimesed enam ei jõua omale toitu osta. 

Järgmine aasta on siis laenuküüru eelarve aasta. Millest see laenuküür koosneb? Kahest poolest. Pool raha läheb kaitsekuludesse, mis on mõistlik, ja teine pool on lihtsalt kõrgepalgaliste tulumaksuvabastus. Kui nüüd mõelda, kumb oleks õigem olnud, kas toiduainete käibemaksu vabastamine ja selle rumala mootorsõidukimaksu ärajätmine, mis oleks lõppkokkuvõttes odavam olnud, kui me nüüd tegime tulumaksumuudatuse, siis kas tulumaksu ühtlaseks tegemine on õige või vale otsus? Kindlasti ka Isamaa toetaks seda otsust, aga seda peaks tegema siis, kui meil rahandus on korras. Täna ei ole Eesti majandus ja rahandus korras. Me oleme meeletus laenukoormuse, laenuküüru staadiumis.  Ja rääkida siin, et me toome nüüd järgmisest aastast õnne meie õuele, on suur vale. 

Palun kolm minutit! 

Jaa, kolm minutit lisaks. 

Kui me vaatame siinsamas saalis, siis näeme, et enamik inimesi on õnnelikud. Järgmisel aastal tõuseb teil ikkagi 654 eurot. Õnnelikud ei ole ainult need inimesed, kes on pensionärid siin saalis, nendel ei tõuse. Neil jääb ikka tulumaks samasuguseks, kui oli see aasta, on ka järgmisel aastal. Aga enamikul on seda väga tore näha. Ma saan aru, et ka valitsusel ja kõikidel ministeeriumiametnikel on see väga hea. 

Kui rääkida siin õpetajatest, siis see võiks nagu ühelt poolt olla, aga teiselt poolt pange kas või 10% tulumaksu tõus sinna juurde, selle 2000 ja 700 euro vahele, 1300 eurole. Arvutage, mis see 10% tegi! Aga siis arvutage teistpidi, et enamikul inimestel sääste kuu lõpuks ei jää, nad peavad selle oma toidule ja oma kodukuludele ära kulutama – "raiskama" on vale sõna, aga ära kulutama. 

Ja kui sa sealt võtad veel, et see kulu on tõusnud veel 20% tänu käibemaksu tõusule, siis räägime mootorsõidukimaksust ehk automaksust, räägime aktsiisidest. Maainimene peab autoga sõitma, nüüd ta maksab automaksu, nüüd ta maksab kütuse pealt aktsiisi rohkem ja koduse elektri eest rohkem. Ja ta teab, et 1. maist tuleb gaasile, diislile, bensiinile ja elektrile – kõigile aktsiisitõus. Poleks vaja olnud neid tõuse teha.

Me näitasime 2020. aastal lisaeelarvega tee ette, vähendasime aktsiise, toetasime ettevõtjaid palgatoetustega, tegime teise pensionisamba vabatahtlikuks ja lisame siia juurde, et koos vabatahtlikuks tegemisega andsime pankadele suurema võimaluse meie pensioniraha pealt teenida, ka pensionisambasse panijatele. Ja majandus oli järgmisel kahel aastal Euroopa kiiremini arenev majandus.  

Nüüd jõudis võimule Reformierakond ja teeb kõike vastupidi. No mitu korda samale rehale soovitakse astuda? Isamaa näitas õiget teed, õppige Isamaa käest! Aitäh!

Aitäh! Züleyxa Izmailova, palun!

Austatud kolleegid! Hea peaminister! Ma tulin täna siia pulti, et väljendada oma frustratsiooni. Nimelt, tegelikult juba tükk aega on kuulda, kuidas Kristen Michal, kui tal on võimalik, räägib sellest, millised võiksid olla Eesti sihid just majanduslikus mõttes ja nii edasi, et kuidas me saaksime olla edukas riik, kus inimestel on hea elada ja oleme jõukad ja kõik see ilus jutt. Ma arvan, et Eestis pole mitte ühtegi inimest, kes ei nõustuks sellega.  

Ja seejuures on Kristen Michal alati rõhutanud ka seda, millised on need riigid, kellest me peaksime eeskuju võtma. On kõlanud siin erinevaid riike, aga alati on need sellised riigid, kus tegelikult maksusüsteem on risti vastupidine sellele, mida teeb Reformierakond Eestis. Ja iga kord, kui ma küsin, milline on Reformierakonna plaan saada näiteks AAA-reitinguga riigiks, siis ta ei vasta mitte midagi, räägib oma seda vana juttu, mida Reformierakond on rääkinud juba aastakümneid.  

Aga kuidas me siis saame jõukaks, maksustades vaeseid? No ei saa ju, kulutades rohkem, kui me teenime, ja viime sellega Eesti läbi aegade kõige suuremasse eelarve puudujääki. Praegu teeb Reformierakond seda, et hakkab laenudega makse langetama. Kust otsast see on vastutustundlik või jätkusuutlik? Ja veider on veel see, et seda peavad rääkima vasakpoolsed.  

Ma ei räägi pikalt, aga minu arust on Reformierakonna aeg möödas. Seda näitab tegelikult ka nende reiting. Täiesti null ideed, kuidas päriselt riigi jõukust kasvatada. Need ideed piirduvad – me täna näeme seda siin saalis – välismaistele kriminaalidele majutusteenuse pakkumisega Tartus ja veebikasiinode maksude langetamisega. Muide, teate, et hasartmängumaksu langetus tuleb astmeline. See on midagi uut.  

Aga kokkuvõtteks ma ütlen seda, mis ma arvan, täitsa ausalt välja. Minu arust on nii, et kui Reformierakonna naised seda erakonda Michalilt üle ei võta, siis varsti olete te sealsamas mudaliigas koos Eesti 200-ga. Ja ma arvan, et see aeg ei ole enam kaugel. Aitäh!

Aitäh teile! Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! No majandus on nii tähtis teema, et oleks patt ju siin saalis lihtsalt istuda, kuulata ja mitte kaasa rääkida. Ilmselgelt saavad ettevõtted hakkama, on igal ajal saanud, olgu, mida iganes see valitsus ka ei tee. Ja küllap see läheb nii ka edaspidi kõikide teiste valitsuste puhul. 

Aga millest tuleb käed eemale hoida, on eraomandist, mis on püha ja puutumatu. See väärtus, mida aastatega on loodud, on esivanematelt võib-olla ka päritud, selle kasutamine peab olema Eesti riigis tagatud ja suhtumine sellesse peab olema aupaklik. Majanduse lähtepositsioon on ju tegelikult ressursid, on see inimressurss, on see meie metsad, on see maavarad või miski muu. 

Ja just seetõttu ma tegelikult selles punktis puudutasin küsimust, mis täna koalitsioonilt on toodud siia Riigikogu saali arutamiseks ajendatuna eelnõust 610 SE ja 612 SE. Need tegelikult mõlemad on seotud looduskaitsega. Ka looduskaitse on kõigi meie ühine väärtus, aga kui seda hakatakse tegema kitsalt omanike rahakotil ja tuues välja selle printsiibi, et tõepoolest, kui sa tahad ja saad oma looduskaitsealuse maatüki näiteks riigile võõrandada, siis edaspidi juhtub see poole hinnaga, siis tundub üsna kummaline käsitlus. Rääkimata sellest, et kogu Natura alade pakett, mis ju jõudis meile koos Euroopa Liidu liitumisega, on järsku muutunud totaalselt kaitsealuseks objektiks. Öeldakse väga selgelt, et see 10 000 hektarit maaressurssi, metsaressurssi on selline, kus tulevikus ei antagi ühtegi luba metsa majandamiseks enam välja, see on põhimõtteliselt looduskaitsealune vara. Ja kui omanike käest küsida, siis omanike vastused on sellised, et siit Riigikogu kõnepuldist ausalt öelda ei sobi neid välja öelda. 

Ma arvan, et selline käitumine tegelikult õõnestab meie majanduspoliitika alust, seda usaldust, seda kindlustunnet. Sageli ju inimesed ütlevad, et kuskilt peab riik selle maksutulu saama, olgugi et maksutulu saamisel tuleb arvestada ka meie konkurentsivõimet majanduskeskkonnas. Aga kui üheselt on poliitiline eeldus minna inimeselt midagi ära võtma, mida ta oma rahaga on teeninud või esivanematelt pärandina saanud, siis vaat see enam vabasse ühiskonda inimestele ei sobi, see ei mahu sellesse mõtteruumi. 

Nii et ma arvan, et vana aasta sees tehakse veel kokkuvõtteid vanast aastast – see on minu osa sellest. Ja soovitus ka uude aastasse, et äkki uuel aastal hakkaks selles kontekstis nagu puhtalt lehelt. Võib-olla see annab tõepoolest ka sisendi selle majanduskasvu vaatevinklist, et kindel usaldav suhe, partnerlus riigiga ja austav suhe on eelduseks selleks, et riigieelarvesse laekuks rohkem maksutulu ja et meie elanik, omanik, kodanik oleks motiveeritud toimetama iga päev selle nimel, et meil läheks paremini. Nii et aitäh! Pingutame veel!

Aitäh, hea kolleeg, tõhusa ettekande eest! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea peaminister! Ja pooltäis saal, või veerandtäis! Ilus jutt on, aga mul on ausalt öeldes peaministrist kahju, üsna kõvasti. Kaelani mudas ja püüab kuidagi välja pääseda. Ma olen olnud reaalselt kaelani mudas ja ka vesiliivas. Mida rohkem liigutad, seda rohkem põhja lähed. Nii et mulle tundub, et peaminister uppuva valitsuse tekil püüab kuidagi rabeleda välja, aga mida rohkem rabeleb, seda hullemaks läheb. Muidugi, pantvangina olles on eriti raske seda teha. Seda pantvangi lugupeetud seltskonda saalis ei ole. 

Jah, majanduskasv on loomulikult oluline, aga lugedes nüüd Euroopa Komisjoni asju, siis nad on palju pessimistlikumad kui Eesti Pank ja Rahandusministeerium. 0,6% äkki tuleb välja Euroopa Komisjoni järgi. 

Aga kui vaadata ringi, sõita mööda Eestit ringi, käia poes, rääkida inimestega, siis tihti tuleb nagu nutt peale. Ma näen järjest rohkem, kuidas inimestel, kes sooritavad mingi ostu, ei tule nagu sente välja ja olen ka ise korduvalt aidanud. Või kui ostukeskustes püütakse vaesematele inimestele tuua mõni pakk, mõni konserv või mõned makaronid jne, siis ega neid eriti palju ka ei ole. Tegelikult kaupmehed teavad väga hästi, et praegu enam ei ole n-ö korraliku vorsti aeg, on sellise odava kraami, kõige odavama vorsti aeg. Singi aeg ei ole praegu.

Ja nüüd sellel taustal, kui kuulata peaministri optimistlikku juttu, et läheb paremaks, uskuge mind – jah, läheb küll! Aitäh, hea peaminister, uuest aastast kena kingituse eest mulle ja kõigile meile, kes me siin saalis istume! No Indrek Neivelt on ka seda palju öelnud, aga polegi oluline, kas tema või keegi teine. Kes natukenegi aru saab ja natukene loeb, saab aru, et teie kingitus on nendele, kelle palk on mediaanist kõrgem. See tähendab, meile. Nii et aitäh, tänulik! Olen väga tänulik, hea peaminister, et te meile sellise kingituse teete. 

Aga maksukoormus vaesematele, kes jäävad alla mediaanist, mida allapoole nad vajuvad, läheb veelgi suuremaks. Ja see ei ole õiglane, õigusriigis vähemalt, kui Eesti on õigusriik muidugi. Noh, ma ei hakka rääkima ostujõu pariteedist, SKT-st, see ju ka langeb. Te ei rääkinud sellest. Eelmine aasta oli vist 79, ma ei tea, mis see sel aastal tuleb, vahepeal oli 85.

Nii et pilt on tegelikult väga-väga nukker ja mul on siiralt kahju teist, mees mudas. Aga ilmselt väljapääsu seal ei olegi, ainult põhja poole saab minna. Muidugi on kahju, et ta Urmase autot vastu ei võtnud. Ilus pakk selline, lastele või kellelegi kinkida. Mina küll oleks vastu võtnud, isegi siis, kui ma oleksin peaminister ja oleksin üleni, kaelani mudas. Ei maksa kuidagi nii tundeline olla, et ilusat autot vastu ei võta. Kui te olete õige mees ja õigel teel, no mis siis häbeneda! Varsti oleme mäe otsas, aga ma arvan, et siis enam ei ole teie peaminister. Nii et aitäh!

Aitäh! Urmas Reinsalu, näete, üks meie kolleeg ootab seda autot, nii et ma loodan, et te ei ole kade. Aga nüüd on palunud … Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole. Nüüd peaminister siis lõpetab omapoolse sõnavõtuga.

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Paar märkust kõigepealt ajaloo huvides. Aga noh, ütleme, naljakas, et ma seda kogu aeg tegema pean. Kelle maksuküür see siis on, kes selle kehtestas? Isamaa, sotsiaaldemokraadid ja Keskerakond. Küsin veel kord, kelle maksuküür see on. Eesti rahvas seda kandis, maksis rohkem, teie kehtestasite. See on teie maksuküür, Urmas. Ära häbene! Selle auto võid iseendale kinkida. Seda nüüd esiteks. 

Teiseks, hinnatõusu puhul ma tõin selle ka välja, et olenemata, kui suur see komponent on, sellest umbes kolmandik on maksud, isegi kui see protsent on suurem. Eesti Pank on seda kirjeldanud, Eesti Panga president, isegi kui see vahekord on 60 : 40, osa sellest on maksud, ilmselt mitte valdav enamus, aga isegi kui pool on. Teine pool on sellest maailmaturu toormehind ja palkade tõus. Palkade tõus läheb edasi teenustesse, teenuste kaudu tuleb hinnatõusu ka. Nii et tasuks võib-olla endale, isegi kui probleem on terav ja arusaadav … Aastate vältel on hinnatõus olnud selline, et 2022. aastal oli see peaaegu 20% ehk 19%, 2023. aastal 9%, 2024. aastal 3,5%, sellel aastal umbes 5% kanti. Järgmiseks aastaks prognoositakse juba 3% juurde. Nii et hinnatõus on langev. Aga jah, selle põhjus siiski on väikses avatud majanduses, ka toorme hinnad, palgatõusud, ja maksudel on väiksem osa. 

Nüüd inflatsioonist, vaadates ajaloo peale. Mul on kahju, et küsitakse vastuseid ja siis ei kuulata, mida räägitakse. Aja jooksul on kasvanud ka sissetulekud. 2019. versus 2025. aasta, kui me tõmbame ajajoone – sellest mõned kirjutajad on ka lehtedes kirjutanud –, tarbijahind on kasvanud 48%, keskmine brutopalk 50%, noh, väga lähedaselt, alampalk 64%, mis aitab juba neid inimesi, kellel on keerulisem, keskmine vanaduspension 71%, üksi elava pensionäri toetus 74%. Nii et tegelikult inimeste saadavad tulud on kasvanud inflatsioonist kiiremini. Tasuks endale see pilt selgeks teha. Järgmisel aastal näiteks pensioni prognoositud kasv on 5,4%, mis on kindlasti ka kiirem inflatsioonist. 

Kokku võttes, võib-olla Aivar Kokk oli siin kõige lähemal sellele, et selle asemel, et tulla siia ja küsida kolm minutit juurde, võiks minna kohe asja üdi juurde. Ma saan aru, et opositsioonile väga ei meeldi see mõte, et järgmisel aastal teie ühine looming, maksuküür kaob, inimestele jääb rohkem raha kätte ja majanduspilt on parem. Aga ma arvan, et see on Eesti rahvale hea. Eesti rahvas väärib seda, et see maksuküür kaoks ja rohkem raha jääks kätte. Ma arvan, et see on hea uudis. Aitäh!

Aitäh! Urmas Reinsalu, vastusõnavõtt kaks minutit.

Teate, härra peaminister, ma ootasin, et te annate vastuse parlamendile selle kohta, mis puudutas teie poolt nii-öelda positiivsete trendide osutamist majandususalduse vallas. Mina tuginesin Eurostati andmetele, mis tõid välja majandususalduse viimaste aastate kahetsusväärselt negatiivse positsiooni. Referentsindikaator kolmandast kvartalist 2025 Eurostati andmetel ühikuna 89 versus näiteks 2022. aasta neljanda kvartali puhul 105. Sellele me vastust ei saanud. 

Teine küsimus. Härra peaminister, te ütlesite, et ma võin selle mänguauto endale jätta, viitega siis Reformierakonna maksuküüruprojektile, mis otsekui, ma saan aru, viitega leevendab automaksu negatiivseid mõjusid. Vaadake, Reformierakonna maksuküüru probleem peitub selles, et te täidate oma valimislubadust, mille realiseerimise te lükkasite edasi 2024. aastast ja, 2025. aastast, nüüd lükkate 2026. aastasse, laenurahaga. Mitte kunagi varem ei ole lähiajaloos, olgu ta vasakpoolne või parempoolne valitsus, oma püsikulusid tekitavaid valimislubadusi täitnud laenurahaga. See on probleem, härra peaminister. 

Te töötate praegu poliitilise joonise järgi "Pärast meid tulgu kui veeuputus". Selle eest on hoiatanud eelarvenõukogu, eksperdid, analüütikud, ettevõtlusorganisatsioonid. Te viite rahanduslikku vabalangusse meid, riigi eelarvestrateegia perspektiivis 4,5%-lisse defitsiiti, mille puhul puudub igasugune relevantne käsitlus sellest väljumiseks. 

Nii et mänguauto kuulub ikka automaksu baasarhitektile. Ja ka teie kliimaministrina andsite oma panuse, mis puudutas rohe-eesmärke, mille kohta isegi härra Kõrklaev, Võrklaev ütles, et inimesed peavad hakkama hobusega sõitma. Mäletate Võrklaeva kuulsat lauset?

Teie aeg! Kaks minutit on täis. Aitäh!  Sulgen läbirääkimised ja oleme esimese päevakorrapunkti läbinud. 

Läheme edasi teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Urmas Reinsalu, Mart Maastiku, Helir-Valdor Seedri, Aivar Koka, Priit Sibula ja Riina Solmani esitatud arupärimine valitsemiskulude kohta nr 832. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Urmas Reinsalu.

Reformierakonna valitsus on eelistanud maksutõuse valitsemiskulude vähendamisele: ennekõike just nimelt kaudse maksukoormuse tõusu läbi aktsiiside, läbi käibemaksu tõusu ja ka läbi automaksu kehtestamise. Retoorikas on härra Michali isikus valitsus kõnelenud valitsemiskulude vähendamisest. 2024. aasta, kui ma õigesti mäletan, juulikuus – peaminister võib mind korrigeerida – peaminister oma n-ö troonikõnes või parlamendilt usalduse taotlemise kõnes ütles, et me asume valitsemiskulusid vähendama. Ja koalitsioonilepingus kirjeldati valitsemiskuludena tööjõukulude, majanduskulude ja seadusega mitte ette nähtud toetustena vastavalt kolme aasta jooksul 10%. 

Hästi, riigijuhti sõnast! Nüüd me hindame tegelikkust, kus meil on möödunud 2025. aasta ja on esitatud ka juba vastu võetud ahjusoe 2026. aasta eelarve. Nendesamade karakteristikute alusel kirjeldatud  – koalitsiooni poolt kirjeldatud – definitsiooni järgi valitsemiskulud võtsin mina välja 2024. aasta tegeliku täitmise ja võtsin välja ka 2026. aasta eelarves sisalduvad valitsemiskulud. 

Ja mis selgus? 10%-lise vähendamise asemel liigub olukord tagurpidi. 2024. aastal olid eelarves personali- ja palgakulud 2,615 miljardit eurot, 2026. aasta eelarve projektis 3,095 miljardit eurot. Kasv vähenemise asemel 480 miljonit eurot. Toetused: 2024. aasta eelarve täitmisel 4,344 miljardit eurot, kasvanud 5,736 miljardi euroni. Kasv 1,4 miljardit eurot. 

Ja nüüd ongi küsimus selles, et, härra peaminister, paluksin teid valitsuse nimel kirjeldada, millest on niisugune metamorfoos tingitud, et 10%-lise vähendamise asemel meil selle 2024 täitmine versus 2026 eelarve valitsemiskulud kasvavad 1,9 miljardit eurot. esti versus 26 eelarve – valitsemiskulud kasvavad 1,9 miljardit eurot. Niisuguse kärpimisega läheme riigina pankrotti, härra peaminister, kuidagi Tagurpidi-Antsla stiilis! 

Teiseks, kirjeldage, milliseid valitsemiskulusid te enda meelest vähendanud olete ja miks siis tervikuna need 10% kokku ei tule. Ma arvan, et see ei ole pisiasi. See on esiteks sõnapidamise küsimus ja teiseks suutlikkuse küsimus riigi juhtimist ka jõukohasuse järgi seada olukorras, kus meid ootab ees rekordiline, 4,5%-line defitsiit järgmisel aastal. See ei ole naljaasi, härra peaminister! 

Mida on öelnud selle kohta eelarvenõukogu? See on lähiajaloo sügavaim ja pikim defitsiit, mille legaliseerimiseks oli vajalik teie valitsusel esitada parlamenti riigieelarve baasseaduse eelnõu, et efektiivselt tühistada kõik siseriiklikud eelarvepiirangud kuni aastani 2033. Pange tähele, jälle doktriin "Pärast meid tulgu või veeuputus!"! 

Härra peaminister, kirjeldage oma tegelikke tegusid, oma valitsuse tegelikke tegusid, mis on sisustatud eelarvenumbritega, et parlament saaks hinnata teie sõnade ja tegude kokkusobivust! Just nimelt: paluks tuua esile 2024. aasta valitsemiskulud ja mis on teie planeeritavad 2026. aastaks.

Sest niipalju kui mina olen teiega, härra peaminister, debattides-aruteludes osalenud, siis te kohe viite jutu mujale, nagu selle väikese süütu kollase mänguautoga. Aga see on okei, see on teie valik. Aga te räägite sellest, et minu arvud ei ole õiged. 

Ja nüüd on sõna Eesti Vabariigi ametis oleval peaministril, et esitada õiged arvud valitsemiskulude kohta – enda antud või valitsusliidu, kes 2024. aasta suvel astus ametisse. Aga eeldame, et seesama valitsemiskulude vähendamise poliitiline programm jätkus ka Eesti 200 ja Reformierakonna valitsuses. Paluks täpseid numbreid! Aitäh!

Ja nüüd palun arupärimisele vastama peaminister Kristen Michali. Palun!

Hea juhataja! Head saalis olevad Riigikogu liikmed! Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse! (Hääl saalist.) Kaheksa, väga õige märkus. Aitäh! Lihtsalt Peeter Ernits enne ütles, et saal on pooltäis, 101-st ei vea see kuidagi pooltäist välja.  

Ma parandan mõned väited siin kohe alguses ära ja siis lähen arupärimisele vastamise juurde. Kõigepealt muidugi, valitsemiskulude klassifikatsioon sellisel viisil, nagu hea arupärija seda esitab, on vist tema enda iseloodud. (Vahelehüüe.) Seal sees on tõenäoliselt arvestuslikud kulud ja välisvahendid, mis on õunade ja apelsinide võrdlus. Seda esiteks.  

Teiseks, ajaloo või lähiajaloo suurim planeeritav struktuurne defitsiit oli ikka 2020. aastal, see oli –5,2% SKP-st. (Vahelehüüe.) Planeeritav nominaalne defitsiit 2020. aastal oli 10,1% SKP-st. Nii et see oli see planeeritav defitsiit. EKREIKE valitsuse plaan oli minna nominaalsesse defitsiiti 2020. aastal 10%. Jätame meelde, kui meil see debatt nüüd veel tuleb, ja hakkame jälle arutama, kelle maksuküür. 

Nii, nüüd arupärimise juurde. Arupärimine on valitsemiskulude kohta. Üks küsimus: "Palun seletage Riigikogule, milliseid valitsemiskulusid siis selliste kasunumbrite puhul on vähendatud ning miks see ei kajastu 2026. aasta eelarves." See on järgmise aasta eelarve. Vastus. 2026. ja 2027. aastal jätkuvad juba varasemates valitsustes kokku lepitud tööjõu- ja majandamiskulude kokkuhoiud. Kogumaht üle aastate on kokku 1,4 miljardit. 2025. aastal kokku lepitud 5%-lisele kärpele lisaks vähenevad piirmääraga kulud 2026. ja 2027. aastal veel täiendavalt vastavalt 3% ja 2%. 2026. aastaks on kokku lepitud tööjõu- ja majandamiskulude kärbe kogumahuga circa 245 miljonit eurot, sealhulgas näiteks Haridus- ja Teadusministeerium hoiab 2026. aastal kokku ligi 61 miljonit ja Sotsiaalministeerium 51 miljonit.  

Tööjõu- ja majandamiskulude kokkuhoid on toonud kaasa töökohtade vähendamise riigisektoris. Ma toon mõne näite. Maa- ja Ruumiametis vähendati ametikohti 19%, see tähendab seda, et pea iga viies töökoht hoiti kokku. Töötukassa on vähendamas 19% ehk samamoodi pea iga viies ametikoht, kokku 174 ametikohta on vähendamisel. EISA on koondamas kokku umbes 40 inimest. Selliseid näiteid kokkuhoiust on Tervise Arengu Instituudist, kus 6,6% ehk 11 ametikohta, kuni Transpordiametini, kus 3% ehk pea 30 ametikohta tõmmatakse koomale. 

2026. aasta riigieelarve on julgeoleku ja jõukuse eelarve. See tähendab seda, et me eraldame kaitsevõimesse 5% SKP-st ehk pea 8500 miljonit eurot enam kui 2025. aastal. Lisaks tõstame prioriteetsete sihtgruppide palka – politseinikud, päästjad, kultuuritöötajad, õpetajad – ja palgatõus erihoolekandes. Lähtuvalt eeltoodud prioriteetidest, 2026. aasta eelarves kasvavad tööjõukulud Kaitseministeeriumis, ligi 90 miljonit eurot, Sotsiaalministeeriumis, 45 miljonit eurot, ning Siseministeeriumis, 20 miljonit eurot. Majandamiskulude eelarve kasv toimub eelkõige Kaitseministeeriumi eelarves ja on tingitud kaitseinvesteeringutest. Aitäh!

Aitäh! Ja küsimused ka. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Mul on selline võib-olla laiem küsimus just nende IT-kulude ja investeeringute kohta. Hiljuti tegi Riigikontroll analüüsi, vaatas neid kulusid IT-valdkonnas. Viimase kuue aastaga on need kulud kahekordistunud. Ma mäletan, et siis, kui oli Kaja Kallas peaminister, oli temaga ka arutelu, kus ta ütles, et tõesti, IT-valdkonna kulud on märgatavalt suurenenud. Ma mäletan, et eelmine siseminister ütles lausa seda, et täna on IT-valdkond või et see IT-kulu on suurem kui näiteks võrrelda, kui selle IT-programmi asemel palgata näiteks ametnik. Kas selles osas on plaanis teha ka laiem analüüs kõikide asutuste vahel, et vaadata, kas meil on näiteks topelt IT-süsteeme ja sellist korralagedust, et sealt saaks ka midagi kokku hoida?

Ma arvan, hea küsimus. Kui ma olin majandus- ja taristuminister aastal 2015–2016, siis Taavi Kotka sõnastas sellise printsiibi. Ta oli tollal IT-valdkonna juht riigis ja meie hallata olid kogu riigi IT-investeeringud või IKT-investeeringud, vähemalt olulisemad osad. Ta sõnastas selle printsiibi nii, et kõik tulevased IT-investeeringud tuleb teha sellisel viisil, et nende süsteemide vajalikkus on tagatud ja teiseks ka ülalpidamine on tagatud. See tähendab seda, et kui sa teed IT-investeeringuid, siis sellel on ka tulevikuvaade olemas, et sa ei tekita endale lihtsalt ühte andmebaasi, mis hoiab kulusid üleval. Nii et ma arvan, et see on esimene selline printsiip, mida tuleb ka täna jälgida. Ma ei ole konkreetselt seda Riigikontrolli märgukirja või auditit jõudnud lugeda, aga hea tähelepanu juhtimine. 

Teiseks, kindlasti, millesse investeeringud kasvavad ja mis on paratamatu, on ilmselt erinevad uued tehnoloogiad, mis puudutavad tehisintellekti kasutuselevõttu ja küberturvalisust. Kuna, ütleme nii, need, kes üritavad meie süsteeme lõhkuda, andmebaase lõhkuda ja andmeid muuta, nende toimetamine on kindlasti osavamaks muutunud, selles pole kahtlust. Aga kui selle juures küsida, kas kõik IT-süsteemide olemasolu ja andmete kogumine tuleks üle vaadata, siis jah, seda tuleb perioodiliselt teha. Justiits- ja Digiministeerium selle eest vastutab ja iga eelarveprotsessi juures ta tegelikult tuleb ja küsib, millised on täiendavad IKT-investeeringud, kuhu on raha juurde vaja. 

Ja kolmas märksõna, mida ma siia ütleksin: vahepealsetel aastatel oli Eestis ka kombeks ja sama asi on juhtunud ka näiteks välisteenistuses kahetsusväärselt isamaalase Jüri Ratase valitsemise ajal, et ühekordsest rahast tehti püsivaid investeeringuid, ka IT-süsteeme hoiti väga palju üleval pigem ühekordsest välisrahastusest. Kui see süsteem on pikaajaline, siis tegelikult tuleb ikka investeerida pikaajaliselt. Nii et need märksõnad ma nimetaks.

Aga vastus on jah, et loomulikult tuleb pidevalt käia üle ja hinnata seda, millesse meie raha läheb, ja hinnata ka nende süsteemide ja küsimiste vajalikkust. See on normaalne hügieen ja küberhügieen samamoodi, sest lõppkokkuvõttes tuleb ikkagi koguda seda ja valvata seda ja hoida turvalisena seda, mida on vaja koguda, mitte kõike valimatult koguda. Aga Eesti, ütleme, selline printsiip on ka, et andmeid ainult ühe korra kogutakse. Kui seda jõuab jõustada – ja ma loodan, et see on igal pool jõustatud ja meeles peetud –, siis ma arvan, et me oleme ikkagi maailmas ühed parimad selles valdkonnas.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, härra peaminister, vastuste eest! Aga ma tulen ikkagi kvantitatiivsete karakteristikute juurde. Tsiteerin teie tutvustatud 2024. aasta koalitsioonilepingut, kus te ise selle valitsemiskulude määratluse andsite. Kärbime tööjõu- ja majanduskulusid ning tegevus- ja sihtotstarbelisi toetusi 10%, sh riigiettevõtete ja sihtasutuste. Riigiettevõtete elementi ma ei mõõtnud, aga tõepoolest, nende kolme kategooria puhul – 2024. aasta täitmine versus 2026. aasta eelarve – on kasv 1,9 miljardit eurot. Nüüd, selle loogika alusel öelge, kui suur teie hinnangul, kui te seadsite eesmärgiks tööjõu- ja majanduskulude ning tegevus- ja sihtotstarbeliste toetuste vähendamise 10%, on see summa, millest te neid vähendama hakkasite. Kuidas see võimalik on, et nende kolme kategooria puhul see summa on hoopis röögatult kasvanud, mitte ei ole vähenenud? Nimetage palun see number Riigikogule. Mis see summa oli, millest te valitsemiskulusid vähendama asusite nendes kategooriates, nagu te ise kõnetoolis kirjeldasite parlamendile?

Teie aeg!

Aitäh! Ma seda numbrit enda meelest juba mainisin, et 2026. aastaks, mille kohta te küsisite, on tööjõu- ja majandamiskulude kärpe kogumaht circa 245 miljonit eurot.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Täiesti jabur on rääkida siin EKREIKE mingisugustest tohututest miinustest, sest me andsime laenu ettevõtetele, elavdasime majandust ja nii edasi ja nii edasi, mis viis 2021. aastaks majanduse 8%-lisse tõusu. Nii et see oli suurepärane, tehke järgi! 

Aga minu küsimus on väga lihtne. Te rääkisite, täpselt ei mäleta, mõnesajast inimesest, kes nüüd koondatakse, või mitmest sajast. Kui palju riik jääb ilma nüüd tööjõukuludest ja sotsiaalmaksudest selle kaudu ja kui palju kulusid tekib juurde töötukassale? Kui te inimesi koondate ja räägite kokkuhoiust, siis peaks nagu kõik need aspektid olema läbi arvutatud. Lihtne matemaatika.

Aitäh! Kõigepealt, esiteks, EKREIKE-t mul ei ole plaanis järele teha. Kui te soovite seda eeskujuks tuua, tooge. Mina arvan, et faktides tuleb olla täpne. Kui keegi räägib sellest miinusest, siis ma kirjeldasin ära, mis see numbrites oli, et oleks selge. Muidu on nii, nagu ma ütlesin, selle maksuküüruga, et Urmas Reinsalu käib mööda saali ringi ja üritab sellele omaniku leida, aga ütleme, et omanik on ta ise. See õnneks kaob ja loodetavasti 1. jaanuarist ei pea me sellest enam nii palju rääkima. 

Mis puudutab vähemate ametikohtade puhul tööjõumaksude mittemaksmist, ma tunnistan, minul seda arvutust siin kaasas ei ole. Ma kindlasti küsin, järsku seda on, sest tõepoolest, näiteks kui töötukassa vähendab viiendiku töötajatest ehk 174 ametikohta, siis üldiselt, arvestades, et meil on siiski pigem tööjõupuudus kvalifitseeritud tööjõu puhul, need inimesed tõenäoliselt üsna peatselt leiavad järgmise töö. Ja riigivalitsemisest me lihtsalt väheneva tööjõuga elanikkonnas või väheneva nii-öelda tööealise elanikkonnaga riigis ei saa ju maksta riigisektorit, mis jääb sama suureks või kasvab, kinni kuidagi. Nii et majanduslikult on ikkagi loogilisem, et riigisektori toimetamine väheneb. Nii palju kui on võimalik, asendatakse seda erinevate digitaalsete lahendustega, mille kohta siin küsiti, mis minu meelest on mõistlik, ja vähendatakse ka töökäsi seal, kus on võimalik, et kõiki teenuseid ei pea riik ka pidama. 

Aga jah, täpset numbrit ma ei oska teile praegu öelda. Kui me vähendame Maa‑ ja Ruumiametis viiendiku võrra töötajaid või töötukassas vähendame viiendiku võrra töötajaid või EISA-s koondame 40 inimest, mis see siis täpselt numbrites tähendab. Eeldusel, et nad leiavad tööd, tõenäoliselt riigi vaatest on see positiivne. Kui nad on pikalt töötud, siis see kindlasti nõuab ka töötutoetust või töötukindlustust.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Me räägime valitsemiskuludest ja pidevast valitsemiskulude tõusust. Kui me vaatame eelarvet, siis eelarve on meil juba päris pikalt olnud tegevuspõhine ja me oleme sellele tähelepanu juhtinud. Sellele on tähelepanu juhtinud ka õiguskantsler ja riigikontrolör. Kõik on soovitanud, et see peaks olema kulupõhine. Ja on ka selgelt välja öeldud, et on olemas põhiseaduse riive. Hästi palju suuri volitusi on antud valitsuse kätte, ministeeriumide kätte, ministrite kätte. Tegelikult Riigikogu kui käsuandja on kaotanud oma rolli eelarve kulutuste ja prioriteetide osas. See on õiguskantsleri seisukoht, ta ütles selgelt välja, et väga suured volitused on antud ministeeriumidele. Kas on probleem selles ja me peaksime ikkagi hoopis liikuma kulupõhise eelarve poole? Küsin ülevaate saamise kohta.

Ülevaate kohta ma ütleksin, et viimastel aastatel on ülevaate saamine läinud minu hinnangul küll paremaks, ehkki minagi olen öelnud, et eelarvest ülevaade peab olema niisugune, et kõik saavad kõiki numbreid võrrelda ja näpuga järge ajada. Üldiselt peab see olema ikkagi kõigile jälgitav. Loomulikult neile, kes soovivad. Ega eelarvet ei tehta kõigile lihtsaks õhtuseks lugemiseks.

Rahandusministeeriumis on kõvasti pingutatud. Kui vaadata neid alates temaatilistest ükslehtedest, kus on võimalik valdkonnad välja võtta, sellesama juhtimislauani, kus on elektrooniliselt võimalik ka erinevate valdkondade ja asutuste kulutusi vaadata, siis eks see pilt on läinud, ma arvan, paremaks jälgimise mõttes, võrdlemise mõttes. Aga järgnevatel aastatel tasub minu hinnangul ikkagi pürgida selle poole – minu seisukoht ei ole selles muutunud –, et oleks mõlemad võrreldavad eelarvepositsioonid olemas. Selle eelarve juures on tegelikult ka seletuskirjas, nagu Rahandusministeeriumi esindajad kirjeldavad, see kulupõhine versioon võimalik. Kes tahab, ajab näpuga järge ja saab kenasti sealt vaadata.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud peaminister! Mulle meeldib sihuke aus riik, kus ka rahvas saab aru, mida need valitsejad neile räägivad. Äkki te veel selgitate seda härra Reinsalu poolt öeldut, et kas ka valitsemiskulud on aastatel 2024–2025 ja nüüd tulevikus 2026 ka absoluutväärtuses kahanemas või ei ole. Et saaksime ühtemoodi aru, et ei ole hea, kui jääb niimoodi õhku rippuma.

Aitäh! No te panete mulle muidugi liiga suuri lootusi. Mina ei suuda härra Reinsalu poolt küsitut selgitada, seda suudab ainult tema ise. Ta tuleb siia ja vehib tühjale saalile kätega ja teeb seda kindlasti väga emotsionaalselt. Ootame selle etteaste ära ja siis saame oma päevaga jälle edasi minna. 

Aga mis puudutab kulutusi, siis võib-olla kõige lihtsam seda kirjeldada, püüdes teile vastata, on see, et osades majapidamistes ja valdkondades tõmmatakse koomale, osades kärbitakse kasvu ja osades ka kasvab. Näiteks tervishoid, nagu ma mainisin, sotsiaalvaldkond kasvab, Siseministeerium ehk sisejulgeolek kasvab, Kaitseministeerium kasvab. Seal on näha ka personali juurdetulekut. Seetõttu, jah, ma arvan, kõige ausam ja lihtsam on öelda, et mõnes majapidamises tõmmatakse töötajaid koomale, mõnes kärbitakse kasvu ja mõnes ka kasvab. Selline see riigi pilt on.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Urmas Reinsalu, palun! (Urmas Reinsalu küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

No kust me nüüd pihta hakkame, härra peaminister? Siin oli niisugune tohuvabohu, mida korrigeerida peab.  

Kõigepealt riigirahanduse väljavaadete kohta. Minu käsutuses on Eesti Vabariigi eelarvenõukogu hinnang selle aasta sügisest. Härra peaminister lahkub. Kas me teeme vaheaja viis minutit? Paluks vaheaega viis minutit.

Ei, me ei saa vaheaega teha, meil on kõne. Minister käib korraks väljas, jah?

Arusaadav. Nimelt, peaminister ütles, et sugugi mitte puudujääk ei ole siin midagi niisugust enneolematut, viitas, et vastupidi, varasemalt oli, koroonaajal oli tegelikult see defitsiit suurem.  

Ma tsiteerin Eesti Vabariigi eelarvenõukogu tsitaati, eelarvenõukogu hinnangut, kokkuvõtet. Rahandusministeeriumi prognoosi järgi, tsitaadi algus, moodustab valitsussektori nominaalne eelarve puudujääk nüüd 4,5% SKP-st 26 ja 27, 3,8% SKP-st 28 ja 3,6% SKP-st 29. Ja järgneb eelarvenõukogu järeldus: nii suures puudujäägis nii mitmel aastal järjest pole Eesti riigieelarve varem olnud. Punkt. Eelarvenõukogu ilmselt, ma eeldan, analüüsib vabanemisjärgset Eesti Vabariiki, sõjaeelset Eesti Vabariigi eelarvepoliitikat, ma oletan, et ta ei võtnud arvesse. See on põhimõtteline pretsedent. Tegelikkuses tuleb tunnistada, mida nendib eelarvenõukogu, et riigirahanduse kurssi järsult muutmata jätkaks võlakoormus kiiret kasvu ka pärast 2029. aastat ehk juba ettepandud härra Michali valitsuse "Pärast meid tulgu või veeuputus" rahanduspoliitilise perspektiivi pikaaegset realiseerimist. Kõrgem võlakoormus tähendaks suuremat iga-aastast väljaminekut ainuüksi intressikuludeks, eeldatavalt kallimat laenuraha nii avalikule kui ka erasektorile, suuremat avatust finantsturgude kõikumisele ning oluliselt väiksemat eelarvepuhvrit, millega tulevastele kriisidele vastu minna. Eelarvenõukogu tsitaadi lõpp. See oli see tsitaat, mille ajal lahkus ajutiselt parlamendisaalist ametis olev peaminister.  

Nüüd küsimus selle kohta, kui tähelepanelikud inimesed, kes siin saalis kuulavad või Eesti avalikkus meid kuulab, panite tähele, kui osavalt – ja siin tuleb au anda mittevastuste eest – hiilis peaminister, justkui kass käppadel, hiilis kõrvale konkreetsetest vastustest nominaalnumbritena. Juttu oli peaministri poolt 2024. aasta suvel, vähendame valitsemiskulusid enda antud mõõdiku või definitsiooni alusel, mis on subjektiivne, aga mingist definitsioonist tuleb ka arvestada. Ja nüüd on ju küsimus – ma ei tea, kolmanda, teise, neljanda klassi aritmeetikaülesanne –, et kui sul on summa x ja sa tahad seda vähendada 10% protsentarvutusena, siis kui palju sul järgi on. Pead määratlema summa x ja ütlema, kas jõudsid sinna vähendamiseni või mitte. Peaminister lubas seda 10%. Ja tegelikult see summa x valitsuse enda poolt etteantuna ja see on võimalik tuvastada Rahandusministeeriumi esitatud 2026. aasta eelarvest, mis annab mitme aasta võrdluses selle summa. Personali- ja palgakulud olid 2024 eelarves 2,615 miljardit eurot, 2026 eelarve projektis 3,095 miljardit eurot. Toetused, mida ka lubati vähendada 10% kolme aasta perspektiivis, olid eelarve täitmine 4,34 miljardit eurot, kasvavad 2026. aasta eelarves 5,736 miljardi euroni. 

Ja selles olukorras, kui küsib talt konkreetselt, küsis härra Allas, et nimetage nüüd, et mitte ainult nii-öelda eelarvega mitte kursis olev inimene, vaid iga terve mõistusega formaalloogikat koolis, nii-öelda Aristotelese-järgselt õppinud inimene saaks aru, et palju siis need valitsemiskulud vähenevad. Siis tuli peaministrilt, panete tähele, milline vastus? Aga see on nii ja naa, mingis majapidamises vähenes rahaliselt, mingis majapidamises kasvas, mingis majapidamises hoopis vähenesid nii-öelda inimeste arv, aga kulud ei pruukinud kasvada. Kuulge, härra peaminister, see ei ole tõsiselt võetav, võtame ennast kokku selles riigis! Mis tähendab mingis majapidamises? Mingid majapidamised siin, mingid majapidamised seal. Riigi tasemel, te esinete rahvaesinduses parlamendis, kus küsitakse lihtne, elementaarne küsimus. Te olete parlamendile ametisse astumise mandaati saades lubanud valitsemiskulude 10%-list vähenemist, ja me küsime teilt, mis need valitsemiskulud summaarselt on, kvantitatiivse määratlusega, ja öeldakse, et mingis on nii ja mingis on naa. 

Ja siis on loomulik, miks seda hoitaksegi tahtlikuna. Sellepärast, et ei oleks võimalik öelda, et valitsus on läbi kukkunud, härra Michali sõnad on osutunud valeks, sõna ja tegu ei lange kokku. Sellepärast püütakse seda nii-öelda sisaliku laugja joonega ähmastada siin. 

Ja me jõuame millise absurdisituatsioonini? Peaminister teatab parlamendile, et 2026. aastal valitsemiskulud vähenevad 250 miljonit eurot. No kuulge, vabandust! Numbrid kasvavad kahe aasta perspektiivis 1,9 miljardit eurot. Ja härra peaminister peab meid ikka päris nii-öelda, ma ei taha öelda siis, kelleks. Lihtsameelseteks, ütleme niimoodi, et me arvame seda, et kui öeldakse, et summa kasvab ligi 2 miljardit, siis selle tulemusena väheneb üle 200 miljoni euro. Näete, milline Jaroslav Hašeki kirjandusliku pärandi loogika! Maakera sees veel suurem maakera.  

Vabandust, aga kui niisuguse rahandusliku oportunismi ja relativismiga opereeritakse, see saadabki valitsussektorisse täiesti arusaamatuid, niisuguse musta, mingeid kosmilisi signaale saadame. Väikeses riigis tegutseme nii-öelda niisuguses olukorras, et loomulikult, kui jõud ei käi üle riigi juhtimisest, siis ei käi ta samamoodi üle riigirahanduse juhtimisest, mida eelnevalt minu tsitaadina möönis paraku väga hävitava hinnanguga Eesti Vabariigi eelarvenõukogu. Ja siis olemegi sellises olukorras, kus kasutamata jäänud raha on jäänud üle … Palju oli kasutamata jäänud raha, härra peaminister? Kui ma õieti mäletan, üle 2 miljardi euro. Vabandust! Sedasama valitsemiskulusid, 2024. aastast kasutamata raha tõstsite vaikselt, nii-öelda täiesti voolujooneliselt, möödaminnes, selle aasta kevadsuvel keegi nii-öelda delikaatselt, tõstsite üle minu mälu järgi ligi 400 miljoni euro jagu. Kujutate ette, valitsemiskulusid, mida meile lubati vähendada, jäi üle sadades miljonites eurodes 2024. aastal ja see tõsteti üle nii-öelda top-up'ina kasutamiseks 2025. aastal. Kuulge, meil valitseb tohuvabohu rahanduses, meil valitseb tegelikult suutmatus seda juhtida.  

Ja mis on tulemus? Ajal, kui miljardid, näete, jäävad üle, on võetud lahendus teil väga lihtne: maksukoormuse kasv. Ja see on rekordiline maksukoormuse tase 2025. aastal, kus teil on au olnud täisaasta peaminister, eelarve tegija, 36,7%-line maksukoormuse tase 2025. aastal. Ma arvan, et see oli Tiit Vähi või Mart Siimanni aegne maksukoormuse tase, kusjuures seal veel see sisaldas endas paraku, tegelik halli majanduse tsoon seoses riigi noorusega ja maksukogumise institutsioonide alles väljakujunemisega oli palju suurem.

Teie aeg!

Nii et kahjuks me ei saanud vastuseid. Õhku jäid ainult küsimärgid. Aga vead maksab kinni Eesti kodanik ja vead maksab kinni Eesti ettevõtja. Aitäh!

Teie aeg! Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! No sõnad ja teod ei lähe jälle kokku. Lubadused ja ainult lubadused ja ainult lubadused ja lubadusteks need jäävadki. 

Ma juhtisin tähelepanu, et tegelikult ma arvan, et üks tuumikprobleem kogu selle eelarve juures ja valitsemiskulude kasvu põhjus on tegelikult, nii nagu Urmas ka ütles, väga suur segadus eelarves. See on korralagedus, mille on tekitanud tegelikult just nimelt Rahandusministeerium, kelle eesotsas on rahandusminister. Peaminister praegu ütles, et Rahandusministeerium teeb väga head tööd. No kust kohast, ma tahan küsida. Juba mitu aastat on juhitud tähelepanu, et see eelarve ei ole ülevaatlik, seda on raske jälgida, sellest on raske aru saada. Selle kohta on oma arvamuse kujundanud erinevad spetsialistid, erinevad organisatsioonid, õiguskantsler, riigikontrolör, kes on juhtinud tähelepanu, et sellise eelarvega edasi minna ei saa. 

See ei ole kulupõhine, see ei ole tegevuspõhine. Kui see on tegevuspõhine, siis tuleb aru saada täpselt, kuhu raha läheb, kui palju jääb üle, millised volitused me anname raha kasutajatele ehk ministeeriumidele. Need volitused on hästi laiad. Niimoodi ei saa edasi minna. Ja ma olen kindel, kui kogu seda maksusüsteemi muuta ja teha see kulupõhiseks, siis me leiame siit eelarvest ka neid kohti, kus on tegelikult võimalik raha kokku hoida ja vähendada valitsemiskulusid. Aga miskipärast seda ei soovita teha. Selle asemel öeldakse, et aga meil on kõik hästi. 

Täpselt samamoodi, nagu eelmise arupärimise juures öeldi, et aga meil läheb paremaks, mis siis, et arvud näitavad midagi muud. Kui selleks aastaks lubati eeldatavat majanduskasvu 3,3% ulatuses, siis tegelikult majanduskasvuks kujuneb 0,6%. Kuidagi jälle ei lähe kokku! Ja täpselt samamoodi ei lähe ka see jutt siin selle arupärimisega kokku. 

Ja kiita Rahandusministeeriumit, mille eesotsas on rahandusminister, kellel tegelikult on suuresti ükskõik Eesti rahvast! Seda ta on väljendanud siitsamast kõnepuldist mitmeid-mitmeid kordi. Kui ta on soovitanud püksirihma koomale tõmmata, kui ta on soovitanud kõige odavamaid konserve süüa, kui ta on selgelt ERR-i otsestuudios öelnud, et aga tegelikult ma ei ole lugenudki seda eelarvet, siis see näitab ju suhtumist. See näitab ministri suhtumist, see näitab kogu valitsuskabineti suhtumist.

Ja seda ministrit peaminister kaitseb siin: ta ütles, et Rahandusministeerium teeb head tööd. Seda head tööd ei ole näha. Kui rahandusminister tegelikult hooliks ja teeks tööd, siis ta oleks juba ammu siin hoopis teise eelarvega, hoopis teise ülesehitusega, mis oleks tunduvalt solidaarsem ja mõistlikum kõiki huvigruppe meeles pidades. Praegu seda ei ole. Ja sellest lähtuvalt, kuna see eelarve ongi selline suur segadus, siis loomulikult sellega kaasnevad ka probleemid ja antud juhul valitsemiskulude kasv. 

Nii et veel kord, maksusüsteemi tuleb muuta sellisel viisil, et see oleks rohkem solidaarne, et see oleks inimeste soovidele kohane, et see oleks Eesti-meelne ja Eesti inimese eest hoolt kandev eelarve. Ja sinnapoole tuleb püüelda. Aitäh!

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Peaminister! Jah, selle eelarvega on tõesti nii, nagu ta on, et nagu on ja ei ole ka. Ja tänu sellele ega ei saa hästi sotti ka. Mõned võib-olla saavad, Aivar Sõerd ja mõned veel, aga enamik teevad näo, et saavad aru. No eelmine nädal, üle-eelmine nädal, lahkus Maarja Mõtus – enamik teist ei tea teda –, 38-aastane noor naine. Aga miks ma räägin seda? Maarja oli see inimene, kes tippdisainerina tegi selle juhtimislaua, millele ka peaminister tähelepanu juhtis ja millega võib-olla keegi on vaadanud, et on natukenegi selgemaks, kuhu raha läheb ja kuhu tuleb. Ma töötasin Maarjaga koos toona. Rääkisime nii palju, kui mina teadsin, mis eelarves on ja mis peaks olema. Plaan oli Maarjal selle asjaga jätkata. Nii et siitkohalt see, miks ma Maarjast räägin.  

Aga see jah heade kolleegide, isamaalaste küsimus, et ühelt poolt peaks valitsemiskulusid kokku hoidma, aga tegelikult on need kasvanud. Taolisi küsimusi ja taolisi analüüse võiks teha palju-palju rohkem. Ma olen neid eelarveid alates 2020. aastast, kui me selle eelarve arusaadavaks muutmise toetusrühma tegime, me oleme siin vahelduva eduga tegutsenud, arutanud erinevate institutsioonide, õiguskantsleri, riigikontrolöriga ja omavahel, et natukenegi arusaadavaks teha seda. Ta on muutunud, jah, selle koha pealt peab tunnistama, kuni selle juhtimislauani.  

Aga seal sees on väga palju asju, mida teavad mõned ametnikud. Meile visatakse üks käntsakas, raskesti seeditav, raskesti näritav, aga need, kes viskavad, teavad natuke rohkem sellest, ja tänu sellele me olemegi nende pantvangid. Pantvangiasjast on viimasel ajal palju räägitud. Lugupeetud peaminister ja tema erakond on pantvangis oma heade kolleegide ja koalitsioonikaaslastega, aga meie oleme pantvangid teie käes, kes te praegu peaminister olete. Meil on väga raske leida, kust koha pealt me võtame oma parandusettepaneku jaoks, kui see võiks läbi minna, katteallikad. Väga raske on sellest loomingust midagi konkreetset leida. Aga see ongi see eesmärk, nagu ma aru saan, et las lollid tegutsevad. Aga see tasalülitab meid, nii-öelda parlamenti.  

Aga inimesed, kes tegelikult ka järgmisel aastal võidavad sellest – tuleme jälle selle küüru juurde, küüruvalitsuse. Nüüd võtame küüru, lõikame ära. Aga keskmine palk on sellel sektoril, avalikul, 2185 eurot. See tähendab … Ja seda seltskonda on 138 313, ma vaatasin. Aga Reformierakond sai viimati, vist oli mingi alla 60 000 hääle. Nii et selle koha pealt on hea bisnis. Lootus, et kui tulevad järgmised valimised, noh, ma ei ütle, et kõik nad annavad teile hääle, aga … Ja las need, kelle sissetulek on väiksem kui 2185, vaatavad, kuidas ise hakkama saavad, on nad siis kõikide teiste erakondade toetajad.  

Nii et küsimus on õigustatud. Neid küsimusi võiks olla mitte üks, vaid kümneid võiks sõnastada. Aga kuna eelarve on pime …

Kuidas oleks lisaajaga?

Jah, mõni minut, aga …

Kolm minutit lisaks.

Jah, ma olen põhilise öelnud. Et kuna eelarve on pime, siis tänu sellele võib taolisi küsimusi üsna palju esitada. Ja väga raske … Noh, igal juhul vastata neile saaks, aga tänu sellele pimedusele on rahulik valitseda. Aga seda ei tohiks õigusriigis lubada. 

Nii et ma loodan siiski, et mingil hetkel muutub see asi reaalselt arusaadavaks ja siis ei pea ka peaminister ütlema, et oo, need numbrid, mingi 3 miljardit, mis nüüd on, ja tegelikult see nii ei ole, et 480 miljonit on tõusnud palga- ja need kulud. Siis oleks asi selge, nii nagu Eesti eelmise vabariigi aja. On ka mulle kingitud, Riigikontroll on kinkinud need kaks köidet, 1939. aasta eelarved, kus on selge, kust raha tuleb, kuhu läheb – vaatad, reas. Aga senimaani on see väga-väga pime, nii nagu meie praegune aeg ja praegune režiim samuti. Aitäh!

Anti Allas, palun. (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Väga austatud eesistuja! Head kolleegid! Hea peaminister! Kui ma seda diskussiooni selle punkti juures siin saalis kuulasin, siis tekkis mul üks küsimus, kuidas me saaksime parema riigi. Ja me saaksime parema riigi, mis meie Eesti inimestele rohkem meeldiks, siis, kui me sellest hoolimata, et on erinevad erakonnad siin saalis ja võib-olla igaüks tahab ennast näidata parema külje pealt, teeks seda siiski ausalt ja arusaadavalt.

Nagu me kuulsime, ühed räägivad siin aiast, teised aiaaugust või seinast ja maja seinast või katusest ja laest – kõik räägivad erinevast asjast ja inimestes usaldamatus riigi vastu kasvab veelgi. Meil oleks aus arutada selle üle – ja sellepärast ma seda ka peaministrilt enne küsisin, muidugi vastust selgelt ei saanud –, millised kulud 2024 versus 2026 reaalselt absoluutväärtuses on langenud või langemas. 

Me võiksime vähemalt siin Riigikogu saalis arutleda selle üle, kas õpetajate palk või haridusse pandav kulu peaks olema külmutatud või kasvama. Kas õpetajate palgad on liiga suured? Kas sotsiaalvaldkonnas töötavate inimeste palgad, kes Eesti riiki ja rahvast teenivad, on liiga suured? Kas politseinike ja päästjate palgad on liiga suured? Lööks need asjad ausalt lahku.

Ja tegelikult, kui peaminister tuleb siia oma lõppsõna ütlema, siis ta saaks ju täpsemalt ütelda, kas riigisektori tööjõukulud on langenud, kui palju on langenud, kas nad on langenud sellest määrast, nagu on lubadus antud. Mis siis tegelikult langenud on ja mis võib-olla on tõusnud ja mis ka poliitilisest vaatest lähtuvalt peaks tõusma, sest muidu on väga keeruline ka riiki koos hoida. Inimesed ja töötajad lihtsalt lahkuvad. Me teame, kui raske oli näiteks õpetajaid juba sellel sügisel tööle saada. Nii et võib-olla kõik ei peagi langema, et me saaksime parema riigi. Aga loomulikult oleks dialoog nende valdkondade suhtes aus ja selge ning mõlema osapoole hämamine küll Eesti rahva usaldusele kaasa ei aita. 

Nii et peaministril kindlasti koos oma kantseleiga ja valitsusega tervikuna on võimalus ka peale seda diskussiooni siia saali parlamendi liikmetele saata ausaid andmeid, millised kulud reaalselt on langenud, kui palju on langenud, kui palju need aastaks 2027 võiksid ja peaksid langema. Selle pildi võiks selgeks teha küll. Aitäh!

Aitäh! Kas soovib peaminister? Jaa, palun, võimalus osaleda läbirääkimistel!

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Mõned märksõnad lihtsalt, mitte liiga pikalt, sest nagu siin targalt osutati, lisaminutitega tingimata sisukus ei kasva. 

Maksukoormus kõigepealt langeb, mitte ei kasva – juhuks, kui kellelgi oli kahtlus. Maksukoormus järgmisel aastal langeb. Teiseks, ülekantava raha sees on näiteks sotsiaalkulud ja investeeringud. Sedagi on erinevad osapooled selgitanud ja iga rida on mingi tähendusega. 

Nüüd kasusaamisest, millest siin pikk jutt oli. Sellest, et Isamaa, sotsiaaldemokraatide ja Keskerakonna ühislooming, astmeline tulumaks ehk maksuküür, rõhus just keskmise palga saajat, on, ma arvan, enamik juba aru saanud. Nüüd tõuseb tulumaksuvaba miinimum kõigile ühetaoliseks. See puudutab sama hästi ka, küll võib-olla väiksema summaga kui keskmise palga saajat, näiteks mediaanpalga saajat. Nii et ei maksa siin võib-olla luua pilti sellest Eesti põlisrikkast keskmise palga saajast, mida, mulle tundub, opositsioon tahab teha. 

Viimane märkus, mille siin nüüd Anti Allas tegi – ma tahan uskuda, et see sõnum oli täis häid kavatsusi. Aga jutt sellest, et õpetajate palk tuleks külmutada – politseinike ja päästjate palk on liiga suur. Mina ei ole sellega päri. Ja õnneks eelarves … Täpselt nii oli ka selles sõnavõtus kirjas. Ma ütleks niimoodi, et kui me viies valdkonnas saime palka tõsta, siis need on kultuur ja haridus, päästjad, politseinikud ja erihoolekanne. Seda ma ka kirjeldasin. 

Nii et lisaks sellele, et me kaotame maksuküüru, mis jätab inimestele palju rohkem raha kätte, on õnneks võimalik ka nende valdkondade keskmist palgataset aidata edasi, mitte tagasi. Ma ei tea, võib-olla see oli õnnetu väljaütlemine, aga kõlas küll veidi sedamoodi, et õpetajate palk tuleks külmutada või politseinike ja päästjate palk on liiga suur. Mina seda ei arva. 

Jah, seetõttu ma ütlen, et kulutustest rääkimisel tasuks võrrelda võrreldavaid asju. Näiteks kaitsevaldkonnas kulutused kasvavad, nagu ma enne selgitasin. Ma südamest loodan, et keegi selle vastu ei võitle. Teistes valdkondades tuleb näiteks koomale tõmmata. Sotsiaalis, tervishoius teatud kulutused kasvavad, maksame rohkem pensioni näiteks. On jälle valdkondi, kus tuleb koomale tõmmata. Nii see riigieelarve koostamine käib, et kui sul on vaja kuskile rohkem raha – kaitse on väga kiiresti raha nõudev –, siis sa pead sinna rohkem raha panema ja kuskilt mujalt koomale tõmbama. Nii me seda toimetame. Aitäh!

Aitäh! Anti Allas, teie nime nimetati. Vastusõnavõtt kaks minutit.

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid! Hea peaminister, ma tegelikult tahtsin teile nagu appi tulla, ütlemaks, et võib-olla kõikides valdkondades ei peagi, kui valitsemiskulude all mõeldakse kõiki riigi poolt tehtavaid kulusid, ei peakski kulud langema ajas, aga lihtsalt oleks vaja defineerida täpsemalt, mida siis nende valitsemiskulude all mõeldakse, et terve saal räägiks täpselt sellestsamast asjast, mitte ei räägiks erinevatest asjadest. 

Loomulikult ütlesin ka väga selgelt, et õpetajad, kui nad lahkuvad töölt, järjest raskem on õpetajaid kooli leida, siis loomulikult õpetajate palgad peavadki tõusma, samuti ka nende teiste valdkondade, mida ma ütlesin. Nii et see ei ole nagu küsimus. 

Ja ma kutsusin üles nagu ausale dialoogile, mitte ei ole nii, et kui siit parlamendisaadik küsib midagi puldis olevalt mõnelt ministrilt, siis ta lihtsalt tahtlikult räägib absoluutselt teist juttu. Aga noh, ütleme nii, et alati on koostöö vastastikune, nii et mõlemad osapooled peavad pingutama. Aitäh!

Nii, Lauri Laats, teie tundsite, et kõnes kasutati Keskerakonda. Jaa, Lauri Laats, palun!

Jaa, just. Aitäh! Oli kindlasti mainitud Keskerakonda ja maksuküüru ja jällegi ka maksukoormust. Miskipärast peaministrile kogu aeg meeldib rääkida sellest, et inimeste maksukoormus on tegelikult langenud. Ega sellest jutust tegelikult inimestel ju, ma arvan, tuju ei lähe paremaks ja olukord ei lähe paremaks. Eks inimesed ise tunnevad, kas nende maksukoormus on langenud või mitte. Kui nad lähevad poodi ja siis saavad poest väljudes jälle teada, et raha on jällegi tunduvalt rohkem poodi jäetud ja lauale ei ole väga palju ka midagi ostetud, siis see on reaalne mõõdupuu selle maksukoormuse puhul. 

Ja jällegi, olge hea, järgmine kord, kui te tulete ja hakkate rääkima meie eelarvest ja meie majandusest, siis rääkige tarbimismaksudest ka, tarbimismaksude tulude osakaalust meie eelarves. Miskipärast te järjepidevalt jätate just selle teema tagaplaanile ja räägite üleüldisest maksukoormusest. Maksukoormus on üleüldiselt küll võib-olla madalam, mis puudutab Euroopa riike, aga see, et meie inimesed maksavad tarbimismaksude kaudu väga suure osa oma palgast just nimelt riigile ära ja teised Euroopa Liidu liikmesriigi kodanikud seda ei tee, seal on see probleem tegelikkuses. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Sellega on meil läbitud tänane teine päevakorrapunkt.

Läheme edasi kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Züleyxa Izmailova, Andre Hanimäe, Lauri Läänemetsa, Raimond Kaljulaidi, Madis Kallase, Jaak Aabi, Reili Ranna, Tiit Marani ja Heljo Pikhofi poolt peaminister Kristen Michalile esitatud arupärimine Eesti kodanike ärisidemete kohta Venemaa sõjatööstuse ja sanktsioneeritud isikutega, nr 851. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Züleyxa Izmailova.

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Austatud peaminister! Siin nüüd selle majanduse ja rahanduse valdkonnaga läks päris tuliseks, ilmselgelt oleme väga eri meelt nendes asjades. Aga mis puudutab meie riigikaitse küsimusi ja julgeolekut, siis vähemalt selle üle on hea meel tõdeda, et Eestis on üsna ühtsed seisukohad.  

Vist veidi üle kuu aja tagasi küsisime koos teiste sotsiaaldemokraatidega peaministrilt nende juhtumite valguses, mis toona ajakirjanduses kajastust leidsid, kus Eesti kodanikud, kes on ärisidemetes Venemaa sanktsioneeritud isikutega ja sõjatööstusega ja teenivad seeläbi tulu. Siis ongi siin mõned küsimused meil sellega seoses ja võib-olla mille ma siit nagu ekstra välja tooksin … Ma loodan, et peaminister loeb teised küsimused ise ette, aga mis mind nagu ennast väga huvitab sellel teemal on see, et kas need inimesed, kes selliselt tegutsevad, kui paljud neist on üldse sünnijärgsed Eesti kodanikud ja kas nende tegevust on analüüsitud meie riigi julgeoleku vaatenurgast ja kas on valitsuses näiteks arutatud neid erinevaid võimalusi, sealhulgas ka seda, et kas saaks neilt äkki kodakondsuse üldse ära võtta. Just selles vaates, et kui need inimesed süsteemselt ja teadlikult osalevad tegevustes, mis tugevdavad Venemaa sõjavõimekust ja ohustavad seeläbi Eestit ja meie liitlaste huve. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd palun arupärimisele vastama, peaminister Kristen Michal.

Aitäh, hea juhataja! Head arupärijad! Nagu Züleyxa Izmailova ütles, ma käin küsimused ka kenasti üle, siis on lihtsam jälgida. Arupärimise pealkiri on "Eesti kodanike ärisidemete kohta Venemaa sõjatööstuse ja sanktsioneeritud isikutega". 

Esimene küsimus: "Kas ja milliseid samme on valitsus astunud või kavatseb astuda nende Eesti kodanike suhtes, kes jätkavad teadlikult äritegevust Venemaa sanktsioonide all olevate ettevõtete või isikutega?" Vastus. Sanktsioonide rikkumise korral alustatakse kriminaalmenetlust, sõltumata isiku kodakondsusest. 

Teine: "Kas valitsusel on ülevaade sellest, kui paljud Eestis registreeritud või Eesti kodakondsusega isikud tegelevad Venemaal aktiivselt äritegevusega, sealhulgas logistika‑, transpordi‑ ja raudteevõrgustiku valdkonnas, mis on strateegilise tähtsusega Venemaa sõjatööstuse jaoks?" Vastus. Liberaalina töötan selle nimel, et Eesti on ja Eesti oleks ka tulevikus vaba ja demokraatlik riik, mis austab inimeste privaatsust ega sekku põhjendamatult nende ellu. Nii praegu kui tulevikus on ja jääb moraalsetes ning eetilistes küsimustes igale üksikisikule otsustav enesehinnanguline roll. Valdavalt on Eesti ettevõtjatel eetilised hinnangud paigas, sest kaubavahetus Venemaaga on võrreldes täiemahulise sõja alustamisega drastiliselt vähenenud. Küll aga tegelevad valitsusasutused isikutega, kes jätkavad äri sanktsioneeritud kaupade, isikute ja ettevõtetega. Strateegilist kaupa käsitlevate küsimuste arutamiseks ja strateegilise kauba kontrolli süsteemi tagamiseks on moodustatud Välisministeeriumi juurde strateegilise kauba komisjon. Komisjon arutab ka rahvusvahelist sanktsiooni kehtestavas või rakendavas õigusaktis sätestatud kaubaveo, kaubaga seotud teenuse osutamise ja tehingu tegemise piirangute küsimusi. Peale Venemaale sanktsioonide kehtestamist kasutab Venemaa strateegilise kauba hankimiseks eelkõige kolmandaid riike nagu näiteks Hiina või Kesk-Aasia riigid. Kaitsepolitseiamet ning Maksu‑ ja Tolliamet töötavad selle nimel, et tuvastada Venemaa sõjatööstuse jaoks strateegilise tähtsusega kaupa hankivat võrgustikku ning vältida selliste kaupade liikumist Eesti kaudu. 

Kolmas küsimus: "Kui paljud nendest isikutest on sünnijärgsed Eesti kodanikud ning kas nende tegevust on analüüsitud riigi julgeoleku vaatenurgast?" Vastus. Menetluses ei oma tähtsust kurjategija kodakondsus, karistusseadustik rakendub, olenemata kodakondsusest. 

Neljas: "Kas valitsuses on arutatud võimalust võtta Eesti kodakondsus ära nendelt isikutelt, kes osalevad süsteemselt ja teadlikult tegevustes, mis tugevdavad Venemaa sõjavõimekust ja ohustavad seeläbi Eesti ning liitlaste julgeolekut?" Vastus. Vastavalt põhiseadusele ei ole võimalik sünnijärgsetelt kodanikelt ära võtta kodakondsust. Naturalisatsiooni korras kodakondsuse saanutel ei ole sanktsioonide rikkumine otsene alus kodakondsuse äravõtmiseks. Kui aga tegevus seotakse näiteks riigireetmisega ja kohus mõistab isiku süüdi, siis on riigireetmine aluseks kodakondsuse äravõtmiseks. 

Viies: "Millised on valitsuse edasised plaanid sanktsioonide tõhusamaks jõustumiseks, sealhulgas majandussanktsioonide rikkumise uurimise ja karistamise osas ning kas kaalutakse siinkohal koostööd teiste EL-i või NATO riikide luure‑ ja õiguskaitseasutustega?" Vastus. Arvestades sanktsiooni rikkumiste rahvusvahelist mõõdet, on koostöö välisriigi partnerasutustega tavapärane praktika. Viimastel aastatel on korduvalt täiendatud Euroopa Liidu ja Eesti Vabariigi õigusakte, et muuta sanktsioonide menetlemine tõhusamaks, näiteks rahvusvahelise sanktsiooni seadust, karistusseadustikku ja asutustevahelist uurimisalluvust ning menetluspädevust ja nii edasi. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimus. Züleyxa Izmailova, palun! 

Aitäh! Hiljuti kirjutas ERR-i raadiouudiste juht Indrek Kiisler seoses sanktsioonidega, et meie ees on väga halvad valikud, mis vajavad ühel päeval vastuseid. Ja ta küsis ka seda, et näiteks oletame, et USA praegune administratsioon ütleb meile otsesõnu, et Venemaa tuleb maailmarahu huvides tagasi Euroopasse lõimida ja palun aidake Euroopa Liidus sanktsioonid maha võtta. Mida me siis vastame, kui see asi seotakse konkreetselt ähvardusega tõmmata oma kaitsetoetus siit välja? Mis siis oleks meie vastus? 

Aitäh! Euroopa teeb oma muidugi otsused ise ja nagu erinevad sellised läbirääkimised juba paljudes küsimustes on näidanud, hoolimata mis tahes retoorikast selle ümber on Euroopa suutnud oma positsioone kaitsta ja oma otsuseid ise teha. Mina siiski, hoolimata sellest, et aeg-ajalt mööndes, et sõprade vahel on erimeelsusi, ma loen siiski Euroopat ja Ameerika Ühendriike globaalsel maailma areenil liitlasteks julgeoleku mõttes. 

Kui vaadata reeglitepärase maailma tagamist, nagu meie seda mõistame, siis transatlantiline suhe selles on väga tähtis olnud. Ma meenutan, et julgeoleku vaatest nii meie regioonis kui laiemalt on Ameerika Ühendriigid olnud julgeoleku tagajad ja nad on andnud ka viimaste kriiside puhul sõnumeid, et selles regioonis nad julgeoleku tagavad. 

Nii et kui te küsite, kas selline asjade käik, nagu te sõnastasite, on minu arvates tõenäoline või võimalik, siis mina arvan, et ei ole. Ja ma arvan, et isegi kui keegi selle nii sõnastaks, peab Euroopa ikkagi oma otsused ise tegema. Euroopa sõnum on üsna klaar. Venemaa muu hulgas ka agressiooni tõttu ja eeskätt agressiooni tõttu peabki olema see, kes need kahjud kinni maksab, mitte teiste riikide maksumaksjad. Mina läheksin sammu edasi. Venemaa külmutatud varade kasutuselevõtt on sellel nädalal ülemkogul arutlusel. Järgmised sammud, ma arvan, võiksid olla järgmised sanktsioonid või/ja Vene erinevate kaupade tollidega maksustamine, et nad need kahjud kataks.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Noh, me teame, et Euroopa Liit on püüdnud tõesti erinevate sanktsioonipakettidega siis võimalikult palju mõjutada seda agressorit või ka teatud kaupade kättesaadavust. Ja ma tean ka seda, et Eesti ametkondadele on see muidugi toonud juurde usinasti tööd. Aga kuidas te hindate, kas me oleme suutnud sanktsioonipakettide ja sanktsioonide kontrollimisega ka hakkama saada, olgu siis koostöös teiste Euroopa Liidu riikidega või ka iseseisvalt siin Eestis, ja kas siin oleks vaja ka midagi veel paremini teha või efektiivsemalt teha?

Aitäh! Üldjoontes, ma arvan, et Eesti on erinevate sanktsioonide jõustamise ja sammudega üsna tõhus riik. Meie korrakaitse, maksuamet töötavad väga hästi ja ütleme, et väga eesmärgistatult ka. Me tunneme oma naabrit ja seda, mis teda puudutab. 

Kas see keskmiselt igal pool sama on? Ma julgen selles võib-olla veidi kahelda, sest kindlasti on riike, kus on veidi sihukest naiivsemat suhtumist. Muu hulgas me oleme jaganud aastate vältel palju soovitusi, alates sanktsioonide jõustamisest kuni selleni välja, et meie soovitus, Eesti riigi soovitus on läbi aastate olnud, et lõpetada näiteks Venemaa energiakandjate ostmine Euroopas. Minu meelest on see nonsenss, ma ei häbene seda kuidagi öelda. Ma olen seda ka varem öelnud, et samal ajal me maksame oma vastuluurele ja siis me anname venelastele raha, et nemad maksaks meie kahjustava tegevuse eest. Noh, see nii ei käi. See peaks ikkagi käima nii, et Euroopa tegelikult seisab Ukraina taga, lõpetab energiakandjate ostmise Venemaa poolt ja rahaviimise sinna, muu hulgas ka tehnoloogiliste seadmete viimise ja kõik muu. Nii et see oleks minu meelest õige ja väärtuspõhine positsioon. Eesti seisab selle eest üsna lineaarselt.

Ma julgen öelda, et eks Eesti võib-olla on kandnud selle tõttu ka teatavaid majanduslikke kahjusid. Ütleme, Eesti on käitunud paljudes küsimustes palju kiiremini, palju põhimõttelisemalt kui teised, aga see on andnud meile ka moraalse õiguse teistele riikidele öelda, kuidas oleks õige käituda. Nii et jah, kui on midagi täiendavalt juurde vaja või täiendavaid samme teha vaja, siis kindlasti valdkonna inimesed saavad neid ettepanekuid teha või siis ka parlamendis saab neid ettepanekuid teha, saab hinnata. Aga ma arvan, et jah, järgmised olulised sammud on, et nüüd vaatame, mis Vene varadega saab, sealt edasi kas järgnevad sanktsioonipaketid, Vene kaupade maksustamine, sest see kahju tuleb kinni maksta Venemaa poolt, mis on nende poolt tehtud. See on pedagoogiline, ainuõige ja see välistab ja vähendab nende võimet ka tulevikus samasuguseid asju korrata.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Ajaloost mulle meenub, et kui me räägime nüüd elamislubadest või kodakondsusest ja tehingutest Venemaaga, siis oli üks erakond või selle erakonna eellane – Isamaa vist oli – ja seal oli mingi elamislubade müügi- või mingisugune skandaal, oli midagi sellist. Nüüd ma mõtlen sellele, et nad taotlevad siin tegelikult ju võimalust riiki juhtima hakata, aga samas erakond Isamaa, ütleme nii, on paari rahastaja sõltuvuses, väga suures sõltuvuses. Ehk neil on omanikud, kes ütlevad, milliseid koalitsioone teha, kes peaks linnapeaks saama kuskil omavalitsuses ja nii ja naa. 

Kas te näete ka selles ohtu, kui üks erakond on nii suures rahalises sõltuvuses, ja kas see oht võib ühel hetkel n-ö ärihuvide läbi kanduda mingite sanktsioneeritud kaupade liigutamisse või üldse Venemaaga kaubasuhetesse ja Eesti võib oma väärtusruumis muudatusi teha?

Aitäh! Ma arvan, et see on üsna hea põhimõtteline küsimus. Ma ütleks, et Eesti poliitiline sfäär ja struktuur on ju aastate vältel, olles veidi abstraktsem kui ühte erakonda puudutavalt, pürginud selle poole, et meil ei oleks ühest rahastajast – ma ei tea, kuidas seda parema terminiga käsitleda – oligarhilist struktuuri, nagu mõnes teises riigis on tekkinud. Ja me oleme ju kõik selle süsteemi üle uhked olnud. Eestis on ikkagi teada – kui sõnastada seda veidi lihtsamalt –, et rahandus- ja tootmise osakond on lahus. See tähendab seda, et sa võid rahastada poliitilist maailmavaadet, aga mingeid konkreetseid otsuseid. Kui Eestis peaks kätte jõudma selline aeg, kus keegi, kes ei ole mandaati küsinud, omab väga intensiivset mõju – abstraktselt öeldes ükskõik millise erakonna üle – juhib seda erakonda, selle igapäevaseid tegemisi või ka, ütleme, planeerib selle tegevusi, siis ma arvan, et ühiskonnal on tegelikult ees suur probleem. Sisuliselt toimuvad läbirääkimised kellegagi, kes seda mandaati ei küsi, ja kellegagi, kes siin saalis ei istu. Nii et see on abstraktselt öeldud, ma ei viita ühelegi konkreetsele erakonnale.

Urmas Reinsalu, palun! 

Eks nii oligi selle hasartmänguvärgiga, härra Haugasega, kus selgus, et hoopis tema on Eesti 200. Aga mul on küsimus, mis puudutab presidendi hiljutist Kasahhi visiiti. Kas vastab tõele, et presidendi riigivisiidi delegatsioonis oli ka härra Oleg Ossinovski, kes on tegelikult Soome sõjablogija Pekka Kalloniemi andmetel koos oma õega toimetanud ligi kolmveerand miljardi dollari eest metallitooteid täiemahulise sõja ajal Venemaalt Euroopasse, sealhulgas mahult väga olulisel määral ka Vene oligarhi Ališer Usmanovi tehaste toodangut? Minu küsimus on: teie hinnang peaministrina? Arvestades ka Leedu kohtu otsust, kus tegelikult härra Ossinovski äride puhul püstitati see julgeolekuprobleemina – Leedu riigihangetes osalemine –, kas teie peate põhjendatuks seda, et olukorras, kus me tahame ka Kesk-Aasia riikidele saata sõnumi, et selline täiemahulise sõja, agressiooni ajal äri ei ole kohane … 

Teie  aeg! 

 … osaleb riigipea delegatsioonis Eesti Vabariigi nimel sellise taustaga ärimees?

Aitäh! Mul puudub teadmine riigipea delegatsioonist riigivisiidil. Seda saab kommenteerida kas Vabariigi Presidendi Kantselei või Välisministeerium, kes iganes seda visiiti korraldas. Niipalju kui ma vanast ajast mäletan ja visiitide koostamisest tean, siis tihtipeale tuleb ettevõtjate osalus läbi ettevõtlusorganisatsioonide – tööandajate keskliit, kaubakoda –, aga ma antud juhtumit ei tea. Seetõttu peavad seda kommenteerima need, kes selle visiidi kokku panid ja kes need osalised olid.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Austatud peaminister on sattunud olukorda, kus on arbiiter Isamaa ja sotsiaaldemokraatide suhetes, aga ärme seda liiga pikalt jätka.

Aga ma tahtsin küll küsida sellist asja. Te väga õigesti rääkisite, et sellist oligarhilist struktuuri Eestil on väga edukalt õnnestunud vältida. Ma olen väga selle hinnanguga nõus. Me näeme tõesti paraku ka meie piirkonna riikides, kus on mindud teist teed, et sellel on nagu majandusliku korruptsiooni mõõde, aga sellel on ka julgeolekut mõjutav mõõde. Küsimus ongi selles, mis oleksid need sammud, mida me saaksime astuda, millega veelgi Eesti vaktsineeritust sellise oligarhilise surve vastu tugevdada. Sest tõepoolest, me näeme, see huvi teatud ettevõtlusringkondadel või isegi teatud kindlatel ettevõtjatel läbi suurema omavalitsuse juhtimise, läbi ühe erakonna toetamise poliitika sisu kujundada, see on olemas. Küsimus on, kuidas me saame kaitsta oma demokraatiat selle eest, milliseid täiendavaid samme me selleks saaksime astuda.

Aitäh, hea küsimus! Ma kardan, et mul ei ole teile kohe ammendavat vastust anda. Eks selle üle tuleb siin parlamendierakondadel järgmisel aastal või järgnevatel aastatel pead murda. Eesti poliitilise maastiku süsteem on rajatud ikkagi eeskätt avalikkusega kõnelemisele, see tähendab seda, et on teada, kes mille eest mida rahastab või mida vastu saab. Kui see on poliitika, on kõik arusaadav, kui on konkreetsed otsused, siis on ju erinevatel asutustel tööd selleks, õiguskaitseasutustel, et sellega tegeleda. Ja õigust mõistab ikkagi Eesti Vabariigis kohus, tema ütleb, mis ja kuidas asjad on.

Ma arvan, et esimene ongi ikkagi avalikkuse hinnang ja kaitse, sellistest asjadest tuleb rääkida. See on kindlasti üks pool. Võib-olla ütlen ka selle ära, et ega mina iseenesest ei arva, et oleks kuidagi halb, et ettevõtjatel on maailmavaateliselt soov näiteks toetada rohkem parempoolsemaid erakondi, kes langetavad nende vaatest mõistlikumaid otsuseid maksuküsimustes. Minu meelest täiesti mõistlik, ega selle vastu ei saa kuidagi olla. Aga siis peab olema selge, et see on poliitika, see ei ole mitte varjatud mõju saavutamine selle erakonna kaudu, endale sobivate otsuste tellimine ja nende saamine. Kui see peaks ikkagi sinna piiri peale minema, siis tegelikult ootaks nii avalikkuse hinnangut kui ka üldist arutelu sellel teemal. 

Ma südamest lootsin, ma arvan, et kõik siin saalis tegelikult lootsid, et Eesti Vabariik ei jõua sinna, et me peaksime sellist arutelu siin pidama. Ja nüüd me anno Domini 2025 oleme selles kohas, kus me sellist arutelu peame pidama. See näitabki, et kuskil on ikkagi mingisugune probleem, midagi on vist viltu. Eks me siis järgmisel aastal peame seda debatti pidama hakkama. Aitäh!

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate poolt ei ole kedagi. Aga Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaks. 

Ma arvan, et nende julgeolekuprobleemide üle, mis puudutavad ka ärisidemeid, nende üle tõesti tuleb debatti pidada. Sotsiaaldemokraadid on juhtinud siin vägagi tõsisele ja akuutsele probleemile praegu tähelepanu. Tõepoolest, Soome sõjablogija Pekka Kallinkoski tõi ära üsnagi hämmastavat informatsiooni Eesti avalikkusele selle kohta, et Jevgeni Ossinovski isa koos Jevgeni Ossinovski tädiga on tegelikult täiemahulise sõja ajal organiseerinud või olnud osalised nende ettevõtte puhul, mis siis Venemaal asuva tädi omandisse sõja ajal anti või juhtimisõigus anti, on üle kolmveerand miljardi ulatuses Venemaalt metalli ja metallitoodete välja toodud, toimetamisel Euroopasse.

Et aru saada selle raha mahtu, siis tegemist on kusagil kogu Venemaa ekspordist praegu, kui me võtame, võrdleme 2023. aasta, eks ole, see on üle protsendi. Tegelikkuses tegemist ei ole mingi pisikese või eraldi võetud rahaliste vahenditega. 

Tõepoolest, mind üllatas see, et härra Ossinovski oli ka riigipea visiidil lülitatud ametliku delegatsiooni koosseisu. Ja see on õige, nagu härra peaminister ütles, et tööandjate organisatsioonide ettepanekul pannakse neid kokku, aga päeva lõpuks kinnitab neid ikkagi vähemalt, osalevad isikud ikkagi Eesti Vabariigi delegatsioonis. See on otsustus, mis siis lasub Välisministeeriumil ja presidendi kantseleil koos hinnata. Kasahhi visiidil sõlmiti ka mitmeid transiidikokkuleppeid, ka ärimeeste vahel transiidikokkuleppeid. Mille puhul kindlasti on küsimus, mis kerkib esile, et kas see poleemika, mis on lahti läinud riigipea sõnakasutuse üle, puudutas või oli tegelikult ajendatud mitte niivõrd Kasahhi ametiisikute poolt, vaid tegelikult ka teatud Eesti ärimeeste poolt, kes kartsid, et nende ärikokkulepete sõlmimist, mis visiidi alla kirjutati, võiks presidendi jõulisem Putini Venemaa kriitika ohustada. 

Ja vaadake, on samas keskses rollis härra Oleg Ossinovski, Kasahhi riigivisiidi ajal, inimene, kes on ka olnud suur rahastaja Sotsiaaldemokraatlikule Erakonnale täiemahulise Vene-Ukraina sõja ajal. Ja ta on rahastanud ka Eesti 200. Selles loogikas on nii-öelda poliitiliste ja geopoliitiliste ja rahaliste huvide põimumine, me näeme, üsnagi kõnekas, mistõttu on seda kummastavam Sotsiaaldemokraatliku Erakonna juhtide vaikimine. 

Ma lugesin, ka Eesti ajakirjandusest on tehtud päringuid, mis ei ole õiguslik hinnang, vaid moraalne hinnang, kõlbeline hinnang Oleg Ossinovski tegevusele, kelle puhul tõepoolest, korduvalt on ka Leedu Vabariigi kohus tuvastanud tema nii-öelda probleeme seoses julgeolekulise aspektiga, mis puudutab hankeid. Ja mul on hea meel, et tuleb endine siseminister härra Lauri Läänemets, kes suudab anda selle kohta informatsiooni, ka puudutavalt nüüd informatsiooni selle kohta, et see suur vara, mida toimetati siis nende sadade miljonite perspektiivis, on tegelikult Putini lemmikoligarh Ališer Usmanovi tehastesse ja toodangusse kuuluv – ma näen, peaminister vaatab üle prillide – vara. Tegelikult on see seos, mis siis seos on härra Ossinovskil härra Ališer Usmanovi, sanktsioonide aluse isiku ärihuvide realiseerimisega Vene-Ukraina täiemahulise sõja ajal? Ja mis on siis see kõlbeline hinnang ka tõepoolest Sotsiaaldemokraatliku Erakonna rahastamisse nimetatud ilmselge kasusaaja poolt, kes oli tegelikult selle nii-öelda nii mahukas olukorras? Kui me hindame, et üle 1% Venemaa 2023. aasta rahvusvahelisest käibest, andke mulle 80 Ossinovskit ja mul ei ole sanktsioone vajagi, selles perspektiivis võiks öelda. 

Need ei ole naljaasjad need küsimused, siin on geostrateegilised probleemid. Selles olukorras me peame, meil on üks välispoliitika ja seda ei saa kahtlemata habrastada ükskõik millistest motiividest, ärilistest motiividest kantud niisugused motiivid. Selle riigipea Kasahhi visiidi valguses, ja mulle tundub, et avalikkuse ette on jõudnud siin ainult jäämäe tipp praegu sellest, mis tegelikult juhtus ja millised mõjurid ja motivaatorid olid, et seda tasub valgustada. Arvestades tõesti ka seda tõsiasja, et Kesk-Aasia suunal on nii-öelda transiit kasvanud hüppeliselt, ja me paraku kahetsusväärselt teame, et ka seda nii-öelda kolmandate riikide, Kesk-Aasia riikide transiiti, on tegelikkuses suur risk, et see on ka nii-öelda vormistatud Venemaa transiidi võimalik, et sisaldav sealhulgas.

Nii et siin on rida küsimusi, mis ootavad vastuseid. Probleemi püstitamine on väga relevantne, väga õigeaegne, just nimelt ka selle hiljutise Kasahhi visiidi puhul. Mis ärilepinguid seal sõlmiti ettevõtete vahel, kust tegelikult tuli tõuge ka Eesti Vabariigi positsiooni nii-öelda muutmise osas ja milline on tegelikkuses siis just nimelt poliitiline, moraalne hinnang Eesti Vabariigi institutsioonide poolt, puudutavalt Oleg Ossinovski ja tema Venemaal asuva õe nii suuremahulist äritegevust perimeetris siis Ališer Usmanovi ärihuvid ja selle metalli ja metallitoodete väljatransportimine Venemaalt Euroopa territooriumile. Ja loomulikult sellega kerkib esile ka kasu saavate isikute poolt seos poliitiliste jõudude võimaliku ka rahastamisega, mitte võimaliku, vaid tegelikult asetleidnud rahastamisega ja selles perspektiivis ka kõlbelisele hinnangule selles küsimuses. Aitäh!

Aitäh! Vahepeal on tekkinud protseduuriline küsimus. Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Minu filosoofiline küsimus algab sellest, et kui suur on suur. 

Aga tegelikult tahtsin küsida, kas istungil on ka hea tava, et esitades väiteid, peaks sellel olema mingi mõõdetav või arvestatav alus. Kui siin kõneleja tõi välja sotsiaaldemokraatide suurrahastaja, siis olgu öeldud, et minu teada sotsiaaldemokraatidel ühtegi suurrahastajat ei ole. Vaatasin siin küll erakonna Isamaa annetajaid: ainuüksi sel aastal on üks mees nimega Parvel Pruunsild annetanud juba esimese üheksa kuuga üle 300 000 sellele erakonnale. Eelnevatest aastatest ei hakka rääkimagi. Ühe mehe panus jääb alati selleks suureks, sadadeks tuhandeteks. Pean ütlema, et hinges on ka väite kurbus, sotsiaaldemokraatide numbrid nii suurtesse kategooriatesse ei ulatu.

Protseduuriliselt tõesti ma ei oska öelda, kui suur on siin suur rahalises mõttes. Seda saame igaüks ise hinnata. Aga kõne pidaja lähtus arupärimise tekstist, kus oli Vene sõjatööstus ja sanktsioneeritud isikud. Vahepeal peaminister pidi olema ka vahendaja rollis erakondade rahastamise osas. 

Aga nüüd anname kõnesoovi. Lauri Läänemets, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud parlamendisaadikud! Ja lugupeetud president! President? Vabandust, peaminister! (Naer saalis.) Aga presidendist oli juttu, loomulikult võib sassi minna. Austatud peaminister!

Kuulame ettekandjat. Aitäh!

Kõigepealt ma tahan tänada peaministrit selle minu küsimusele vastuse eest. Eks ta viis Reinsalu siia kõnepulti. Tegelikult see jutt, mis siin tehti – ma arvan, et meil kõigil on natukene, mitte isegi natukene, vaid päris oluline arutleda sellel teemal. Miks Reinsalu tuli siia ja hakkas rääkima mitte tegelikust probleemist, vaid püüdis tähelepanu kuskile kõrvale lükata? (Saalis räägitakse.) Jah, härra Reinsalu, jah. 

Reili Rand küsis täiesti õige küsimuse. Küsimus oli, et väga suur vahe on selles, kas erakondade rahastamisel – ja nüüd, kui me räägime sanktsioone, välispoliitikat ja kõike muud, julgeolekut – on tegemist suurannetajaga ehk omanikuga, nagu võiks öelda Parvel Pruunsilla kohta Isamaa osas, või tegemist on annetajaga, kellesuguseid on erakonnal palju ja kes tegelikult mingisugust mõju ei oma. Isamaa puhul ma pean teile ütlema, et tõesti, Reili Rand ütles, et sellel aastal on Isamaa saanud Parvel Pruunsillalt annetusi 300 000 eurot. Aga härra Reinsalu, mina vaatasin järgi, aastal 2023, kui te mäletate, oli valimiste aasta, Riigikogu valimiste aasta – Parvel Pruunsild annetas Isamaale 700 000 eurot. Ja siis ma vaatasin järgi, aastal 2022 – me ju teame, et kampaania hakkab juba eelmisel aastal pihta – annetas Parvel Pruunsild viimase poolaasta sees 300 000 eurot. Nii et põhimõtteliselt panustas ta Isamaa valimiskampaaniasse miljon eurot. Kui suur Isamaa valimiskampaania oli, ma pole jõudnud seda järgi vaadata, aga ma oletan, et oli poolteist miljonit või 2 miljoni juurde, vähemalt pool oli rohkem. See tekitab olukorra … 

Mitte küsimus ei ole selles, kas keegi võib kellelgi annetada. Jah, minu arvates on väga normaalne, et annetab. Aga see tekitab olukorra, kus tegelikult tekib erakonnal sõltuvus ühest rahastajast või kahest või kolmest. See sõltuvus on, vaadake, nii suur, kui pool sinu valimiskampaania rahast tuleb ühe inimese käest, siis see sõltuvus on nii suur, et kui see inimene ütleb, et ma nüüd teile annetusi ei anna, kui te seda ei tee, siis see erakond tegelikult ju nii-öelda valimistel kukub kokku oma kampaanias. See on sõltuvussuhe ja selle kõige hullem asi on see, et vaadake, erakond teenib siis nii-öelda omaniku huve, mitte enam rahva huve. Härra Reinsalule meeldib siin puldis käia rääkimas, kuidas me esindame rahvast ja tegeleme rahva asjadega, aga, lugupeetavad, tegelikkuses on omanik see, kelle huve teenindatakse. 

Vaatame nüüd tõele näkku. Viimased KOV-valimised minu arvates näitasid seda väga hästi. Viimastel KOV-valimistel mina lugesin meediast, meedia kirjutas seda, et härra Pruunsild ütles, milline koalitsioon peab Tallinnas tulema. Ja kõik me teadsime, vähemalt avalik hoiak oli see, et tuleb üks koalitsioon, aga läks nii, nagu rahastaja ütles. Siis oli küsimus, kes võiks saada Tallinna linnapea kandidaadiks, kui teada, et see positsioon on Isamaal. Juhtumisi härra omaniku endine kursavend sai Tallinna linnapeaks. Tallinnas räägitakse neid asju veel, kuidas abilinnapeaks või linnaosavanemaks – inimesed, kes sinna saanud on, kuidas need sidemed jooksevad. Vaat see on, härra Reinsalu, julgeolekuoht. Julgeolekuoht seisneb selles, et tegelikult ühe, kahe või kolme rahastaja võim on suurem kui rahva võim. 

Ja kõige hullem on see, et alguses see võib olla erakonnas, näiteks sisevalimistel. Kujutage ette, et mingi 100 000 või 200 000 või 300 000 või 330 000 euro eest tehakse sisevalimiste kampaaniat. Ma julgeksin öelda või küsida vähemalt, kas siis selle erakonna juhatus, mille sisekampaaniad tehti sellise summa eest, tegelikult üldse demokraatlikult valitud on või rääkis raha juhatuse valimisel, põhirolli mängis. Kui sellised asjad toimuvad selles erakonnas, siis tahes või tahtmata nad liiguvad ühel hetkel selle erakonnaga kaasa parlamenti ja tahes või tahtmata nad liiguvad selle erakonnaga ühel hetkel kaasa valitsusse. Vot see on Eesti demokraatia, Eesti julgeoleku küsimus.

Me näeme, härra Reinsalu, hea näide minu arvates on Ameerika Ühendriigid, Donald Trump, kes on mõnes mõttes ka Isamaa Erakonna eeskujuks praegu saanud, vaadates Kris Kärneri ja kõigi teiste sellist räuskamist ja seda stiili, mida Donald Trump Ameerika Ühendriikides viljeleb konservatiivide eesotsas. Tegelikult me näeme, milline on raha võim rahva tahte ja soovide üle Ameerika Ühendriikides. Seda näidet ma olen siin toonud ka, et seal oli ühe suure meediaimpeeriumi müügi küsimus ja president sekkus regulaatoriga ähvardades, öeldes, et tegelikult peaks tema väimehele see nii-öelda ettevõte minema. 

Ja vaat niimoodi hakkabki minema. Kui on tõesti suurrahastajad ja omanikud ühel või teisel erakonnal, siis kõik sellised asjad juhtuvad. See, et ühele erakonnale annetab … Muideks, sotsiaaldemokraatidest rääkides, võite vaadata annetuste nimekirja, siis on näha, et sotsiaaldemokraatidel on selliseid väiksemaid annetajaid proportsioonides võrreldes teiste erakondadega tõesti väga palju. Liikmemaksu maksjaid on teistest erakondadest proportsioonis oluliselt rohkem kui teistel erakondadel. Ja ei ole selliseid inimesi, kes oleks sotsiaaldemokraatidele, ma vaatasin järele, ka Reformierakonnale viimase kümne aasta jooksul või Keskerakonnale – kuidagi nii, ei ole tõesti annetatud üle 100 000 euro ühe inimese poolt aasta jooksul. Nii et ainukene erakond Eestis tänasel hetkel parlamendierakondadest – parlamendierakondadest, sest ka parempoolsed tegelikult opositsioonis on saanud suurannetusi –, aga ainukene erakond tõesti on erakond Isamaa, kes on, ütleme nii, erakond, mis sõltub ühest rahastajast. See on tõsine väljakutse Eesti demokraatiale. 

Minu küsimus tegelikult, härra Reinsalu, oli ju see, et Isamaa ajaloos on näiteid, kus oli mingi elamislubade skandaal. Minu küsimus härra peaministrile oli, et kui erakonnas ei määra rahva tahe ja võim, vaid ühe või kahe omaniku soov, siis kas võimule saades võib juhtuda, et see erakond ühel hetkel hakkab ka välispoliitikas ja mis puudutab sanktsioone, tegema samme, mis ei ole kooskõlas Eesti senise välispoliitikaga. Ma arvan, see on tõsine ja oluline küsimus. Ma olen täiesti kindel, et see debatt ei saanud mitte siin läbi, härra Reinsalu, vaid see debatt siit alles algas. Aitäh!

Aitäh! Ja sõnavõtt kohapealt. Henn Põlluaas palun! Kaks minutit.

Aitäh! Jah, ma olen täiesti nõus Reili Randiga, kes siin küsis natukese aja eest, et kui suur on suur, annetusi silmas pidades. Selle üle võib tõesti vaielda, aga tegelikult on märksa olulisem see, mis päritolu see raha on. 

Oleg Ossinovski, keda siin Urmas Reinsalu mainis, on aastaid teinud äri Venemaal ja teeb seda edasi, olles oma ärid kantinud üle oma Venemaal elavale õele. Andke andeks, aga see raha on kahtlane, kahtlase väärtusega, eriti peale Venemaa agressiooni, sõja alustamist Ukraina vastu. Ja muuseas, selle raha moraalsus kerkis ju ka eelmine aasta üles, kui Ossinovski tegi jälle suure annetuse nii sotsidele kui ka Eesti 200-le. Siis küsiti sotsidelt selle kohta. Reili Rand ütles, et aga loomulikult see moraali küsimus on siin üleval. Kindlasti ka selles osas vajaks see teema meie juhatuse arutelu. 

Aga paraku, nagu me näeme, õigustatakse seda siiamaani ja peetakse täiesti tavapäraseks, et Vene sõjamasinat üle pidavate ärimeeste raha võetakse rõõmuga vastu. See on asi, mida ei saa aktsepteerida, ükskõik, kas see annetus on suur või väike, aga ta on moraalselt taunitav. Sellist asja ei saa küll tolereerida, eriti kui selle ees püütakse silm kinni pigistada ja jutt kuskile kõrvale viia ja süüdistada teisi erakondi, eriti Isamaad, kes on saanud annetusi Eesti patrioodilt, kes ei tee Venemaal kahtlast äri. Aitäh!

Aitäh, teie aeg! Nüüd on võimalus vastusõnavõtuks. Urmas Reinsalu, palun!

No mis ma oskan kosta? Härra peaministrile oli arupärimine Eesti kodanike ärisidemete kohta Venemaa sõjatööstuse ja sanktsioneeritud isikutega. Mind üllatas see ärevushäire või ärevushoog, mis tabas härra Läänemetsa korraga sellel teemal, et mitte rääkida asjast. 

Aga ma tuletan siiski meelde, et tõepoolest, härra Oleg Ossinovski on andnud üle 200 000 euro avalike allikate põhjal sotsiaaldemokraatidele. On need suured annetused või väikesed annetused – ma olen sellega nõus, et küsimus on põhimõtteline. Ja samal ajal, kui härra Ossinovski raha vastu võeti, härra Oleg Ossinovski – ma arvan, et kuna see informatsioon on avalikes allikates ilmunud, siis ei saa ka väita, et sellest ei olda teadlikud –, tegeles Venemaal elava õega Ališer Usmanovi – sajad miljonid eurod – metalltoodete toimetamisega Euroopa territooriumile. Ta arvestas olukorda, et härra Usmanov on sanktsioneeritud isik.  

Küsimus on loomulikult moraalses hinnangus sellele, aga küsimus on ka riigiinstitutsioonide moraalses hinnangus. Kas on asjakohane, et selline isik on Vabariigi Presidendi riigivisiidi delegatsioonis – vaatamata sellele, ükskõik milliste organisatsioonide või ühingute poolt see ettepanek teda sinna lülitada tehakse –, olukorras, kus seal riigivisiidil sõlmitakse olulisi äritehinguid ka firmade vahel? Arvestades ka seda olukorda, et tõepoolest, härra Ossinovski suhtes on andnud ka apelleerituna, aga apellatsioonikohtu otsus jäi püsima – tema ettevõtte Skinest suhtes kui julgeolekuriski suhtes Leedu riigis on musta nimekirja lülitatud just nimelt teatud riikide ärisidemete tõttu. Küsimus on selles, mis riikide ärisidemete tõttu on musta nimekirja lülitatud härra Ossinovski ettevõte ja kas ka Sotsiaaldemokraatlik Erakond on nendest asjaoludest ja tehioludest teadlik ... 

Aitäh! 

 … ulatuslikus mahus selle raha vastuvõtmisel. Aitäh!

Teie aeg! Aitäh! Nii, vahepeal on tekkinud protseduuriline küsimus. Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Ma siin väga noore Riigikogu liikmena veel ei saa päris hästi aru, mis siin nüüd toimub. Kas te palun täpsustaksite, et mis see protsess meil praegu käib ja mis paragrahvi see siis puudutab meie kodu- ja töökorra seadusest? (Hüüe saalist.)

Saadikutel on võimalik pidada kõne puldist, kus on aega 5 + 3 minutit. Samamoodi on tal võimalik, kui kõikidel on võimalik kõne pidada, siis saab seda ka kohapealt teha kaks minutit. Nii et praegu härra Põlluaas tegi kohapealt kaks minutit. Härra Reinsalu tegi vastusõnavõtu, kuna tema pidas kõne siin puldis ja tema nime mainiti ka härra Läänemetsa poolt. Sellepärast tema sai kaks minutit vastusõnavõtuks. 

Ants Frosch soovib kaks minutit kohapealt kõnet pidada.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Lugupeetud kolleegid Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast! Ma olen tänulik, et see arupärimine nr 851 meil täna just laua peal on, sest meil on ka kolmapäeval konkreetselt tänase teemaga haakuv eelnõu, see on otsuse eelnõu 770, Riigikogu uurimiskomisjoni moodustamine Venemaa Föderatsiooni mõjutustegevuse, selle rahastamise viiside ning sellega seotud riskide uurimiseks. On täiesti selge, et selline komisjon, Riigikogu erikomisjon, saab ka anda adekvaatse vastuse, kas meil on tuvastatav Usmanov-Ossinovski telg. Aitäh!

Aitäh! Reili Rand, palun, kohapealt!

Suur aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Alustuseks ma küll oleks huvitatud teada, kas meil on tõesti läbirääkimiste käigus võimalik vastusõnavõtte öelda ka protseduurilistele küsimustele. See asjaolu täpsustus kuluks minule samamoodi ära. Aga kuna mind tõesti nimeliselt seal tsiteeriti ja loomulikult valiti ainult üks osa tsitaadist, siis olgu lihtsalt protokolli ja kõigi kuulajate-vaatajate huvides öeldud, et sotsiaaldemokraadid ei ole kunagi vastu võetud ühtegi keelatud annetust. Ja kõnealune ärimees omab ärisid väga erinevates valdkondades, nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Peaminister ei soovi täiendada. Sulgen läbirääkimised. Henn Põlluaas, protseduuriline küsimus.

Aitäh! Ma ei pidanud protseduurilisele küsimusele vastusõnavõttu, vaid ma pidasin lihtsalt oma lühisõnavõttu, mis kestis kaks minutit. Teema on minul kui Riigikogu liikmel täiesti enda otsustada. Aitäh!

Oleme läbinud kolmanda päevakorrapunkti arupärimise. 

Liigume neljanda arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Reili Ranna, Tanel Kiige, Heljo Pikhofi, Raimond Kaljulaidi, Jaak Aabi, Madis Kallase, Riina Sikkuti, Kersti Sarapuu, Enn Eesmaa ja Helmen Küti poolt peaminister Kristen Michalile esitatud arupärimine Vabariigi Valitsuse tegevuse kohta laste ja naiste kaitsmisel lähisuhtevägivalla vastu. Ettekandjaks palun Reili Ranna.

Suur aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister ja loomulikult head kolleegid! Tutvustan teile sotsiaaldemokraatide esitatud arupärimist seoses Vabariigi Valitsuse tegevusega laste ja naiste kaitsmisel lähisuhtevägivalla vastu. 

Statistikaameti laiaulatuslikust suhteuuringu tulemustest on selgunud, et nii naised kui ka mehed kannatavad füüsilist, vaimset ja seksuaalset vägivalda enim just paarisuhetes. Oma elu jooksul on paarisuhtes vägivalda kogenud suisa 41% naistest. Lähisuhtevägivald mõjutab otseselt ka lapsi. 

Eesti ratifitseeris 2017. aastal Istanbuli konventsiooni, mis näeb ette riigi kohustuse kaitsta naisi ja lapsi vägivalla eest ning tagada süsteemne, sõltumatu ja tõhus monitooring. Praegu on soolise vägivalla seire ning ka valdkonna õigusaktide väljatöötamine Justiitsministeeriumi pädevuses. See on aga vastuolus konventsiooni põhimõttega, mille järgi peab seireorgan olema riiklikult sõltumatu. Justiitsministeerium on ühtaegu nii seadusandlike muudatuste ettevalmistaja kui ka järelevalve teostaja rollis, mis seab kahtluse alla objektiivsuse ja tasakaalu tagamise. Lisaks on nähtav õigusloome venimine ja kaasamise puudulikkus. Näiteks nõusolekuseadus, mis on vägivalla ja seksuaalse enesemääratlemise seisukohalt kriitilise tähtsusega, võttis valitsuse tegevuskavas kavandatust oluliselt rohkem aega. Võrdse kohtlemise ja soolise võrdõiguslikkuse seaduse ühendseadus toimub avalikkuse eest varjatult, analüüsid on salastatud ning valdkonna organisatsioone pole sisuliselt kaasatud. Samal ajal, kui lähisuhtevägivalla juhtumite arv ei näita vähenemise märke, on riiklikud vahendid vägivalla ennetamiseks ja ohvrite toetamiseks hoopis vähenenud. Selline eelarvepoliitika on otseses vastuolus valitsuse varasemate lubadustega tugevdada naiste ja laste kaitset ja turvatunnet. 

Sellest lähtuvalt esitasime me kokku neli küsimust. Ma hetkel neid ette lugema ei hakka, kuna loodan, et auväärt peaminister neid vastates ka ise teeb. Suur aitäh!

Ja nüüd palun arupärimisele vastama peaminister Kristen Michali.

Hea juhataja! Head arupärijad! Vastan arupärimisele Vabariigi Valitsuse tegevuse kohta laste ja naiste kaitsmisel lähisuhtevägivalla vastu. Esimene küsimus: "Millal kavatseb valitsus viia oma tegevuse kooskõlla Istanbuli konventsiooni põhimõtetega, tagades sõltumatu mehhanismi soolise vägivalla monitoorimiseks?" Vastus. Sissejuhatuseks tahan öelda, et valitsuses seisab alati naiste, laste ja vähemuste kaitse eest. Vägivald ei ole peresisene asi, vaid ühiskondlik probleem. Istanbuli konventsioon on rahvusvaheliselt kokku lepitud kaitsevõrk ning valitsuse tegevus on Istanbuli konventsiooniga kooskõlas. 

Valitsuse tegevuse kooskõla Istanbuli konventsiooniga hindab sõltumatu inimõiguste järelevalve asutus GREVIO. Selle viimati avaldatud raportis aastast 2022 on kirjas tunnustus Eesti selgele pühendumusele naistevastase soolise vägivalla kaotamisele. Eelnev muidugi ei tähenda, et ei saaks paremini, aga kinnitab valitsuse tegevuse kooskõla Istanbuli konventsiooni põhimõtetega.

Hetkel on käimas Istanbuli konventsiooni rakendamise teine hindamine ja 27.–31. oktoobrini viibisid Eestis GREVIO liikmed, kes kohtusid kõikide peamiste vägivalla ennetusse ja vähendamisse panustavate asutustega. Hindamise raport valmib 2026. aasta sügiseks. 

Teine küsimus: "Kuidas hindate Justiitsministeeriumi suutlikkust ja tahet lähisuhtevägivalla, seksuaalvägivalla ja võrdsuspoliitika õigusaktide väljatöötamisel ning milliseid samme kavatsetakse astuda olukorra parandamiseks?" Vastus. Justiits- ja Digiministeerium on koostöös teiste ministeeriumidega teinud head koostööd lähisuhtevägivalla ja seksuaalvägivalla vastase võitluse koordineerimisel ja ennetamisel. Eestis on kehtestatud uued süüteokoosseisud: seksuaalne ahistamine, ahistav jälitamine. Alates 2015. aastast on karistust raskendav asjaolu, kui kehaline väärkohtlemine pannakse toime lähi- või sõltuvussuhtes. 

Lähimineviku kõige kaalukamad otsused on olnud järgmised. 4. detsembril 2025 otsustas valitsuskabinet algatada korrakaitseseaduse muudatuse, mille kohaselt saab politsei kohaldada viibimiskeeldu perevägivalla ohvri õiguste kaitseks kuni 72 tundi. Lisaks muutub viibimiskeelu protokollimine perevägivalla juhtumite korral kohustuslikuks. Teiseks, 2025. aasta septembris valitsuse poolt parlamenti jõudnud karistusseadustiku muutmise eelnõu ehk nn nõusolekuseadus. Need on kaks olulisimat muudatust lähiajaloost. 

Kolmas küsimus: "Milline on valitsuse plaan lähiaastatel tugevdada vägivalla ohvrite toetussüsteemi ning tagada piisav rahastus näiteks kriisiabi, ohvriabi teenuste kui ka ennetustöö jaoks?" Vastus. Sotsiaalministeeriumil on kavas 2026. aastal alustada eelnõude loomisega, et täpsustada ja täiendada mitmeid ohvriabi seaduste sätteid. Olulisemad muudatused. Võrgustiku töö ja andmevahetus. Eesmärk on luua selge õiguslik alus, et eri asutused saaksid infot vahetada ka teiste sihtrühmade puhul ning ohvrini jõutaks varem. Ohvrivajaduste põhjalikum hindamine. Selgem raamistik, et ükski oluline abivajadus ei jääks tähelepanuta. Tagasiside küsimine ohvritelt. Süsteem, kus ohvriabiteenuste kasutajate tagasisidet kogutakse järjepidevalt. Kriisitelefonile tehtud kõnede salvestamine. Reguleerime salvestiste säilitamise ja väljastamise korra, et neid saaks vajaduse korral kasutada tõendina ning tagada nõustamise kvaliteeti sarnaselt lasteabitelefoniga. Ohvriabitöötajate pädevus. Vaatame üle haridusnõuded ja kohustuslikud täienduskoolitused. Psühhosotsiaalne kriisiabi. Täpsustame Sotsiaalkindlustusameti, omavalitsuste ja teiste osapoolte rolli. 

Sotsiaalkindlustusametil on võimekus reageerida eelkõige väikekriisidele. Suurkriiside korral tuleb vastutus selgelt lahti kirjutada. Vaimse tervise abi kriisiohvritele. Sotsiaalministeerium kaalub võimalust laiendada isikute ringi, kellel on sellele abile õigus. Ja kuriteoohvrite hüvitise reform. Soovime muuta hüvitiste taotlemise ja menetlemise süsteemi lihtsamaks ja arusaadavamaks. 

Neljas küsimus: "Kuidas põhjendab valitsus eelarveotsuseid, mis vähendavad lähisuhte vägivalla vastase tegevuse ja ohvrite toetamiseks ette nähtud rahalisi vahendeid, ning kuidas aitab selline poliitika kaasa vägivalla vähendamisele Eestis?" Ohvriabi eelarve otsekuludeks on umbes 5 miljonit eurot aastas. Sellest umbes 1 miljon on naiste tugikeskuste eelarve ja umbes 1 miljon on traumast taastumist toetav vaimse tervise abi. Kõigele muule jääb circa 3 miljonit. See kahtlemata ei ole väga suur raha, sest ootused kvaliteetsele abile on kõrged. 

Samas, meil käis äsja visiidil Istanbuli konventsiooni järelevalve komitee CREVIO ja eelmisel nädalal oli Eestis Victim Support Europe'i delegatsioon – need olid 16 vägivalla ennetusega tegevat eksperti erinevatest Euroopa riikidest. Eesti ohvriabi on võrreldes paljude Euroopa Liidu riikidega väga kõrgelt arenenud. 

Esiteks, riik on ohvriabi korralduse ja rahastamise enda kanda võtnud. On riike, kus ohvriabi toetub peamiselt kodanikuühendustele ja heategevusele. On neid, kus riik küll rahaliselt toetab, aga ise eriti ei paku teenuseid. Ja on selliseid nagu Eesti, kus riik korraldab ja rahastab. Kodanikuühendused on süsteemi osaks. 

Teiseks, meil on olemas mitmed teenused, mida mujal alles hakatakse arendama või mis ei ole mujal nii laialt kättesaadavad. Meil on ka seaduse tasandil sätestatud protsessid ja teenused, mida mujal alati ei ole. 

Seega, kuigi kahtlemata arenguruumi on palju, sest tegemist on vägivalla ja kuriteo ohvrite keeruliste lugudega, on põhjust ka veidi uhke olla. Mõned näited. Ohvriabi kriisitelefon on tasuta kättesaadav 24/7, lisaks veebilehe palunabi.ee kaudu vestlusaknas. Seksuaalvägivalla kriisiabi keskused on viies linnas üle Eesti, kättesaadavad 24/7 nii esmaseks meditsiiniabiks kui ka asitõendite kogumiseks, et võimaldada hiljem kriminaalmenetlust. Naiste tugikeskused on kättesaadavad kõikides maakondades 24/7. Erikohtlemise ja kaitse vajadusega ohvrite puhul on menetlejal õigus saata ohvri andmed ohvriabi saamiseks Sotsiaalkindlustusametisse igal juhul. Seega, kõige haavatavamad ohvrid saavad proaktiivselt ohvriabi pakkumise. Ohvriabi vajaduse hindamine on ohvritega töötavatele spetsialistidele kohustuslik. 

Kokkuvõtvalt. Eestis on teenuseid, mille üle võib uhke olla, aga Sotsiaalministeerium töötab selle nimel, et lähisuhtevägivalla vastane töö ja ohvrite toetamine oleksid võimalikult jätkusuutlikud ning ohvrid ei jääks abita. Aitäh!

Teile on ka küsimus. Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! See, et meil on vabatahtlikud ja naiste tugikeskused ja kõik töötavad, ja Sotsiaalkindlustusametis – see kõik on tõsi. Need inimesed teevadki oma tööd suure südame ja vastutustundega, täpselt samuti ka politsei. 

Lähenemas on pühade aeg. Ja nagu me kõik teame, pühade ajal kahjuks just nimelt lähisuhtevägivalla tegude arv suureneb võrreldes tavaolukorraga. Kuidas teile tundub see olukord, kus ühe erakonna kaks ministrit – pean silmas Eesti 202 ministrit – vaidlevad selle üle, kas viibimiskeeld on 12, 24, 48 või 72 tundi? Tegelikult võeti ära nendelt tublidelt inimestelt võimalus, kui see seadus oleks saanud varem, ka valitsusest välja ja Riigikokku. Võeti ära need tööriistad, millega need inimesed oleksid paremini saanud oma tööd teha. Kuidas see olukord selline siis on?

Aitäh! No valitsuses erinevate haldusalade vaheline arutelu on siiski tavapärane, see ei ole kuidagi, kuidas öelda, tavapäratu. See, et justiitsminister peab tagama, et kõik mis tahes isikute õigusi piiravad sammud on kooskõlas põhiseadusega ja teiste seadustega, ongi tema töö. Aga loomulikult oleks selle debati võinud ju pidada tempokamalt ära, eriti arvestades teema delikaatsust. Õnneks see lahenes üsna kiiresti pärast seda, kui see debatt avalikkuse ette tuli. Ja pärast seda saadi kokkuleppele ja eelnõu tegelikult saadeti ka valitsusest teele. Vastasel korral me oleksime olnud olukorras, kus me seda debatti peaksime tänaseni pidama. Aga jah, minu soovitus oleks ka sellised debatid võimalikult kiiresti ära pidada, et asjad oleksid üldsusele ka arusaadava. Ja selliste juhtumite puhul ikkagi peaks meeles pidama seda olulist printsiipi, et ohver vajab kaitset, mitte see vägivallatseja. Nii et see on oluline.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Paar nädalat tagasi teatas justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta siinsamas saalis Riigikogule, et soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise ühendseadust pole enam plaanis. Samal ajal on valdkonna organisatsioonid, sealhulgas ka volinik, seda eelnõu pikalt oodanud ja pidanud seda inimeste õiguste kaitsel oluliseks tegevuseks. Suur oli siin saalis meie üllatus, sest kõnealune eelnõu oli valmis tegelikult juba 2024. aastal ja läbis ka kooskõlastused. Kuid millegipärast otsustas Pakosta (Juhataja helistab kella.) selle valdkonna ministriks asudes tellida sellele eelnõule dubleeriva versiooni erasektorist, mille sisu ta siiamaani varjab. Nüüd teatas ta siis meile, et selle eelnõuga polegi plaanis edasi minna, sest valitsuse meelest pole see teema oluline. Palun selgitage, miks eelnõuga edasi ei minda ja miks võrdõiguslikkuse teemad teie valitsuses olulised pole.

Ma ei saa küll kuidagi kinnitada, et võrdõiguslikkuse teemad meie valitsuses olulised pole. Need on. Konkreetse eelnõu analüüsi ja põhjendusi ma tõesti ei tea, aga küsin järgi. Aitäh! Mingi kole sumin käib siin, justkui see teema ei loeks, mul on ...

Juba läks vaiksemaks. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Ma tahaksin põigata natuke kõrvale, aga teema on enam-vähem seotud selle arupärimise teemaga. Kui küsida näiteks korrakaitse esindajatelt, kui palju nendest igasugustest perevägivalla juhtumitest toimub siis, kui tarbitakse alkoholi, siis vastus on umbes 90%, kui mitte rohkem. Minu küsimus ongi see, et kuidas praegu on meil selle alkoholipoliitikaga Eestis. Seda teemat pole kaua siin saalis arutatud. Kui vaadata numbritele otsa, siis on näha, et tasapisi kahe või kolme viimase aasta jooksul on absoluutalkoholi tarbimine langenud, aga väga väikses mahus. Me oleme jätkuvalt Euroopa keskmisest allpool, meil on see praegu 10 ja 11 liitri vahel, absoluutalkohol, Euroopas on see keskmine näitaja 8,5. Mis see alkoholipoliitika praegu on?

Huvitav küsimus. Ilmselt me peame siis, kui nüüd aastanumber vahetub, selle kokkuvõtte tegema. Ma ei tea, mis hetkest me selle statistika saame, tihtipeale see tuleb teatava viitajaga. Aga see on tõesti huvitav küsimus. Mu mälu võib mind siin petta ja andku ajaloolased andeks, kui ma eksin, umbes 2007. aastast alates oli absoluutalkoholi tarvitamine meil languses kuni suure aktsiisisõjani Läti piiril, kus juhtus nii, et inimesed läksid sinna ja soetasid alkoholi kas protestist või soodsama mõttena. Ja mis juhtub varudega kodus? Küll nad siis tarbimisse pööratakse. Siis tegelikult hakkas alkoholi tarbimine, see trend justkui murdus või muutus sellel hetkel. Aga nüüd ma ei ole uuesti vaadanud seda numbrit. 

Loomulikult, eesmärk peaks olema ikkagi tervislik käitumine. Ma ei oska öelda paremat terminit kui vastutustundlik alkoholi tarbimine. Kõike saab kindlasti kultuurselt teha. Loodame, et need pühad on ikkagi paremad kui kõik eelmised.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Naiste tugikeskuste võrgustik on tihtipeale see koht, kus lähisuhtevägivalla all kannatavad naised saavad selle esmase psühholoogilise ja juriidilise nõustamise ja kus pakutakse tegelikult ka abi. Kahjuks jah on viimastel aastatel nende tugikeskuste rahastamise numbrid püsinud umbes samad, kui nad on siin olnud, aga samas ju me teame, et kõik hinnatõusud, inflatsioonid ja palgatõusud tegelikult söövad reaalse toetuse palju väiksemaks nendele tugikeskustele. Muidugi, eriti huvitav algatus on justiits- ja digiministril, kus juriidilise abi võiks ju asendada lausa robotiga, selle asemel et kompetentsed inimesed saaks näiteks juriidilist abi anda. Kuidas te hindate seda olukorda? Kas siin on ka parandamise võimalusi?

Aitäh! Eelarvest me siin mõned arupärimised tagasi rääkisime, et loodetavasti järgmised aastad – mis loodetavasti! – ka prognoosi alusel on Eesti majandusele ja Eesti riigile selle võrra paremad, et kui majandus kasvab, on kindlasti ka riigil lihtsam erinevaid kulutusi teha. Kindlasti on ka eraraha erinevates valdkondades rohkem liikumas. Teatud teenuseid ei pea riik osutama ja ma ei mõtle siin ohvriabi, vaid ma mõtlen muid teenuseid, kus riik saab tõmmata koomale. Nii et seda, kui palju me suudame raha mingisse valdkonda anda, sõltub iga aasta eelarve koostamise käigus. Nii et täna siit võib-olla mul oleks ennatlik midagi öelda. Kui me hakkame järgmise aasta eelarvet kokku panema, mis hakkab umbes sealt kevadest peale, eks ju, ja esimene sihuke konkreetne märk, kui seda kokku pannakse, on suveprognoos, mis siis hindab, mis see pilt on, siis on võimalik hinnata, kas on võimalik seda nii-öelda samal platool seisvat rahastust kuidagi suurendada või muuta midagi selles rahastuses. Nii et eks see valdkonnas eeskätt kinni on.  

Seda öeldes ma siiski julgen meenutada, et riik on suurendanud väga järsult kulutusi kaitsele, mis on möödapääsmatu. See ei ole kuidagi õigustus erinevate valdkondade suhtes, aga lihtsalt, et sinna läheb väga palju raha väga järsku ja eelarve on defitsiidis. Nii et kõik sõltub sellest, kui kokkuhoidlikult, tublilt me suudame toimetada, et järgmisel aastal jagada raha erinevate valdkondade vahel. Nii et kui eelarvet hakkame koostama, siis oskan öelda.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud peaminister, kõigepealt tänud nende vastuste eest! Kindlasti on see teema oluline ja nii nagu te olete korduvalt öelnud, seda teemat ei saa kuidagi alahinnata. 

Aga mul on nende globaalsete trendide koha pealt küsimus, mis puudutavad vägivalla ja väga palju vägivalla liikumist kübermaailma. Kas teile neid küsimusi ette valmistades või teile ülevaadet andes tuli välja ka see, et ka lähisuhtevägivallas on tulnud uued kuriteoliigid, mis puudutavad just kübermaailma, digimaailma ja kogu seda temaatikat?

Aitäh! Täpsemalt, detailsemalt ei ole mina seda küll üle käinud, aga erinevad ekspertkogud, kes on selleks moodustatud, lähisuhtevägivalla ennetamiseks ja selle valdkonna juhtimiseks, kindlasti hindavad ka uusi trende, neidsamu riske, mis puudutavad kübervaldkonda. Ja vaatasin minagi teatava võõristusega, mis minu meelest tundus imelik, oli seesama kellegi eraeluliste fotode levitamine ilma inimese nõusolekuta. Eesti ei peaks olema riik, kus see ikkagi võimalik on. Ütleme nii, et kui keegi levitab, siis peaks ta selle eest raha või mingil muul viisil vastutama. Eesti peaks siiski olema tsiviliseeritud Euroopa riik.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud peaminister! Parandage mind, kui ma eksin. Aga nagu öeldakse, teod räägivad rohkem kui sõnad ja numbrid räägivad rohkem. Kuidagimoodi kipub nii olema, et selle valitsuse puhul eelarve prioriteetide puhul jääb sotsiaalvaldkond alati kõige viimaseks. Kui vaatame erihoolekande rahastust, kus saadakse 4 miljonit juurde olukorras, kus vajadus on kümnetes miljonites, sealhulgas ministeeriumi enda hinnatuna. Kui vaatame sama lähisuhte vägivalla küsimust, kui vaatame ka perepoliitikat, mille kulu tegelikult eelarves väheneb isegi mitte ainult proportsioonis, vaid ka nominaalsummas tulenevalt laste arvu langusest, siis reaalselt need on valdkonnad, mille kulu mitte ainult ei kasva, vaid väheneb isegi osadel juhtudel nominaalsummas, aga kõigi puhul proportsioonis eelarvesse. Ja tekib küsimus, miks see nii on.

Äkki te selgitate? Loomulikult me saame aru julgeolekuvajadustest ja muust, aga näiteks me leiame sadu miljoneid selle maksuprojekti jaoks. Jätame nüüd kogu selle debati, et teile meeldib, meile ei meeldi, aga sinna sadu miljoneid leitakse. Aga neid üksikuid miljoneid, mis teeks väga suure muutuse erihoolekandes või lähisuhte vägivalla vastases tegevuses, neid üksikuid miljoneid kuidagimoodi ei suudeta leida. Millest see tingitud on?

Aitäh! No minu meelest võib-olla te võtate ilmaasjata kurja tooni. Lõppkokkuvõttes maksumaksja raha on siiski ammendav suurus, mis eelarves on, ja seda on võimalik teatud viisil ümber jagada. Ma ütleksin niimoodi, et viis valdkonda said ju sisuliselt palgatõusu: kultuur, haridus, päästjad, politseinikud ja erihoolekanne. Teistele me ei saanud seda lubada, ajad on keerulised.  Ma meenutan, et eelarve kaitsekulud kasvavad, ja mitte toreduse pärast, vaid sellepärast, et siin oleks võimalik elada ja eesti keeles ja parlamendis asju ajada. Sellepärast, et meie lapsed teaksid, et siin võib elada, ja lapselapsed ka. See ei ole toredus, vaid see on tegelikult samamoodi Eesti kaitsmine.  Kui te küsite, siis loomulikult, kui oleks võimalik rohkem raha jagada – majandusel läheb paremini, nagu ma loodan, et järgmisel aastal juba läheb –, siis on võimalik ka paljusid valdkondi rohkem rahastada. Ja teine variant, mida ma olen samamoodi soovitanud, on see, et riigil tuleb ikkagi mõelda ka veidi selles võtmes, milliseid teenuseid me maksumaksja raha eest keskselt kanda võtame. Ärge siis teinekord pahandage, kui me mõned teenused ka koomale tõmbame. 

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Oluline, kui mingi teema on tähtis valitsusele, et ka peaminister pööraks sellele tähelepanu. Näiteks võtame Ukraina küsimuse. Me läbi uudiste ja teiste allikate teame, et te olete palju oma aega pühendanud ka sellele, et osaleda tahtekoalitsiooni nõupidamistel, füüsiliselt kohapeal, virtuaalselt kohtumistel teiste riikide peaministritega. Seda tööd me kindlasti hindame ja see on väga tänuväärne, et te olete sellele oma aega pühendanud. 

Mu küsimus ongi selles, kui palju te olete peaministrina näiteks sellele lähisuhtevägivalla küsimusele oma isiklikku tööaega ja tähelepanu pühendanud. Kas te saaksite võib-olla tuua välja näiteks, ma ei tea, viimase kuu aja jooksul olulisemad kohtumised ja nõupidamised, mis sel teemal on toimunud? Ja mis teil on praegu töökalendris, lähinädalatel, aasta alguses? Mis te sel teemal nagu teete ja milliseid tulemusi te loodate nendest kohtumistest lähimal ajal? 

Aitäh! Peaministrina ilmselt tegelen ma selle teemaga siis, kui ma kokku puutun, ilmselt mõningal määral vähem, kui näiteks justiitsministrina tegelesin. Tollal sain ma naisteühenduste poolt või Justiitsministeerium sai isegi auhinna sellega tegelemise eest. Tollal, ma mäletan, et suutsin ma politseijuhid ja prokuratuuri saada niikaugele, et lähisuhte‑ või perevägivalla asju enam ei lõpetatud ja võeti tõsiselt ja ühiskond sai ühtäkki signaali, et see ei ole enam selline asi nagu Vene ajal, okupatsiooniajal, et see on kellegi teise asi. Ma arvan, et see on väga oluline, seda esiteks.  

Teiseks, jah, tõepoolest, ma olen pigem osalenud hiljuti ilmselt selles aktsioonis, kus ma nägin Tanel Kiikegi näiteks siinsamas maja ees lähisuhtevägivallale tähelepanu juhtimises ja näiteks ka Istanbuli konventsiooni teemalistes nõupidamistes, kus me oleme pidanud selgitama siin neile, keda parajasti kohal ei viibi, et sõnast võib saada tegu. Need inimesed, kes arvavad, et selline nii-öelda kultuurisõdade siia kopeerimine ehk see konservatiivsema poole selline nii-öelda sõnum, et lähisuhtevägivald ei ole teema, millega peab tegelema, sellegi selgitamisele on läinud mul päris hulk aega nii valitsuses erinevates rollides kui ka siinsamaski olen ma seda selgitama pidanud. Nii et see siiski on jah üks nendest teemadest, millega peab tegelema. Ja ütleme nii, et kindlasti tuleb sellega ka tulevikus tegeleda. Mulle tundub, et Eestis on endiselt neid, kes arvavad, et pole see kuidagi ühiskonna ega riigi asi, kuidas tagada turvaline ühiskond kõigile. Ja mulle tundub, et seda hoiakut eeskätt esindavad need, kes siin põhiliselt selle punkti ajal lobisevad ja saali täis sumisevad. 

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Väga südantsoojendav oli kuulata teie meenutusi justiitsministeeriumi ajast. Seda enam on võib-olla ennatlik järeldus, et te sellel valdkonnal hoiate kuidagi pilku peal või teil on kergem seda valdkonda hallata. 

Kui te ütlete, et inimeste kaitse ja võrdõiguslikkus on ka teie juhitava valitsuse prioriteet, siis ma ei saa tegelikult sellest aru. Samal ajal teie valitsuse minister, justiitsminister rääkis meile siin saalis alles hiljuti, et tema hinnangul selle asemel, et võrdõigusvolinikule näiteks õigusi juurde anda ja sellega kaasas käivat rahastust suurendada, mis on reaalsusega kooskõlas, tema hoopis kaotaks selle institutsiooni ära ja annaks ülesanded õiguskantslerile. Või siis me teame, et ministeeriumideülene vägivalla ennetuse tegevuskava on moodustatud. Seal on võrgustik, kus erinevad ministeeriumid tegelevad eelkõige ennetuse poolega. Selleks tegevuskavaks pole riigieelarves sentigi raha ja näiteks ka Haridus- ja Teadusministeerium pole pidanud vajalikuks seal osaleda, kuigi ilma haridussüsteemita, ma ei tea, kuidas me räägime vägivalla ennetusest. Kust siis see valitsuse prioriteetsus vägivallaennetuses peaks välja paistma? Eelarvevalikutest oli juttu, aga mis need teod või sammud on?

Ma tegelikult tõin päris pika tegevuste loetelu, mis on 2026. aastal tulemas, näiteks, mis puudutab ka eelnõude ja reeglite muutmist, kuidas ohvrid parema kaitse saaksid ja kuidas kogu see süsteem, mis seda valdkonda puudutab, paremini toimiks, abi antaks ja hüvitiste taotlemine muutuks lihtsamaks ja arusaadavamaks. Ma ei hakka seda kõike uuesti ette lugema.

Ja mis puudutab justiitsministri väljaöeldut, siis ma tõtt-öelda ei tea seda konteksti ja sõnumit. Ma küsin selle üle, nagu ma Züleyxa Izmailovale juba ütlesin. Ma eeldan, et see lähtub pigem printsiibist, et seda valdkonda tõhusamalt hallata või seda valdkonda tõhusamalt toetada, mitte sellest, et see kuidagi oluline ei oleks. Ma arvan, et see on oluline.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Te vahepeal mainisite minu nime, et saal on tühi. Jah, ma vaatasin teid ülevalt saalist teraselt ja nüüd olen siin. 

Aga küsimus on naiste varjupaikade koha pealt. Seni, kuni teie valitsus ei kaotanud ära katuserahasid, jagasin ma mitmeid aastaid Jõgeva naiste tugikeskusele katuseraha, just nimelt psühholoogilise abi soetamiseks lastele. Ilma selleta oleks nad ilma jäänud. Ja minu küsimus on nüüd konkreetne. Kui palju on muutunud näiteks Jõgeva naiste varjupaiga rahastamine teie valitsemise ajal? Kui palju see on tõusnud? Sellest võib teha ka järeldusi, kas midagi on tõesti muutunud konkreetselt.

Tõtt-öelda on seda muidugi südant soojendav, eriti arvestades seda erakondlikku tausta, kust te tulite, et selliseid otsuseid tegite, võrreldes sellega, mida see erakond ka avalikul laval tollal välja ütles. Ma meenutan ütlemisi nii ülikoolide, naistearstide kui ka paljude teiste suhtes. Nii et seetõttu on tore kuulda, et te midagi sellist tegite. Tore, tunnustus! Täpset numbrit ma ei tea, numbri saan ma järgi küsida, seda saame kindlasti täpsustada.

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli esmalt arupärijate esindaja Reili Ranna. Palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun! 

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Austatud peaminister! Alustuseks tuleb tunnistada ja tunnustada, et jah, tänane valitsus ei sea kahtluse alla Eesti kuulumist Istanbuli konventsiooni liikmete hulka. See eristab tänast peaministrit ja valitsust selgelt võimalikest konservatiivsetest alternatiividest, kus naiste ja laste kaitse muutuks taas ideoloogilise vaidluse objektiks, nagu see juhtus hiljuti Lätis. 

Samuti on oluline rõhutada, et aastate jooksul on Eesti Istanbuli konventsiooni rakendamisel teinud seadusandlikus raamis reaalseid samme. Konventsiooni mõjul on Eesti õiguses selgemalt tunnustatud lapsi lähisuhtevägivalla kaudsete ohvritena, mitte pelgalt pealtvaatajatena. On täpsustatud, et lapse juuresolekul toimepandud vägivald on raskendav asjaolu, ning arendatud lastele suunatud ohvriabiteenuseid. Samuti on kriminaliseeritud jälitamine, seksuaalne ahistamine ning naiste suguelundite sandistav moonutamine. Need muudatused näitavad, et õiguslik raamistik on suures osas olemas ja väärtusvalikud tehtud. See on oluline ja seda tuleb tunnistada. Olgu öeldud ka, et praegu Riigikogu menetluses olev nõusolekuseadus on oluline täiendus, mis muudab vägistamise käsitluse puhtalt nõusolekupõhiseks.

Aga, lugupeetud peaminister, õigusraamistik üksi ei hoia ära ühtegi lööki ega vaigista ühtegi öist hirmunud lapse nuttu. Seadus loob võimaluse sekkumiseks, kuid ennetuse, ohvrite kaitse ja vägivallatsejaga tegelemise tasandil jääb rakendumine nõrgaks. Just siin jäävad ka teie vastused täna ebapiisavaks. 

Me ei räägi hüpoteetilisest ohust. Toon siinkohal välja lühikese väljavõtte üpris tavapärasest politsei igapäevatööst. Patrull reageeris väljakutsele väikelinna korterisse, kust kostis karjumist ja laste nuttu. Ukse avas naisterahvas, värisevate kätega, silmanähtavalt šokis. Ta vabandas korduvalt, justkui oleks ise olukorras süüdi. Näol olid värsked verevalumid, üks käsi paistes. Kannatanu rääkis katkendlikult, vaatas pidevalt ukse poole ja küsis mitu korda, kas mees võib tagasi tulla. Ta ütles, et see ei olnud esimene kord, et ta teadis, et olukord läheb jälle käest, aga ei osanud enam midagi teha. Ta ütles, et lapsed ärkasid karjumise peale ja palusid isal lõpetada. Korteris viibis kaks alaealist last, kes olid peitunud magamistuppa ega tulnud politseinikega rääkima. Andmete kontroll näitas, et sama aadressi kohta on varem registreeritud mitu lähisuhtevägivalla väljakutset. Kannatanu keeldus esialgu avaldust esitamast, öeldes, et tal ei ole kuhugi minna, tal ei ole piisavalt raha ning ta kardab, mis juhtub siis, kui ta politseiga koostööd teeb. Kannatanule selgitati ohvriabi ja ajutise majutuse võimalusi. 

Politsei saab igal aastal umbes 10 000 teadet lähisuhtevägivallast, kuriteona registreeritakse neist ligikaudu 3000. Kohtusse jõuab umbes 500 juhtumit ja reaalse vangistuse saab 100–150 inimest. See tähendab, et valdav enamus vägivallast jääb süsteemi jaoks lahendamata, ohvri jaoks aga kestvaks reaalsuseks. 

Ka tänavused numbrid on karmid. 2025. aasta kümne kuuga on registreeritud 7684 lähisuhtevägivalla juhtumit, neist 2695 kuriteona. Raskeid juhtumeid – tapmisi, mõrvu, raskeid tervisekahjustusi – on sama ajaga olnud 15, sama palju kui eelmisel aastal terve aasta peale kokku. Need ei ole marginaalsed kõrvalekalded, see on süsteemne probleem. 

Veelgi kõnekam on korduv vägivald. Iga viies kannatanu on sattunud lähisuhtevägivalla ohvriks korduvalt ja sadu inimesi, kes vägivalla toime panevad, teevad seda korduvalt. See tähendab, et riik teab, kes on ohus, ja teab, kes on ohtlik, aga ei sekku piisavalt tõhusalt. 

Samal ajal on naiste varjupaikade rahastus aastaid püsinud muutumatuna. See tähendab, et reaalselt väheneb õigusabi ja psühholoogilise toe pakkumise võime. Neid teenuseid, mis aitavad ohvril vägivallast päriselt välja tulla, samuti ministeeriumideülese vägivalla ennetuse tegevuskava tegevuste elluviimiseks eelarvelisi vahendeid ette ei ole nähtud. Ning haridusministeerium võrgustiku tegevuses lihtsalt ei pea vajalikuks osaleda. 

Räägime sõnades turvalisusest, aga ei toeta selle kandvaid teenuseid. Eriti küüniline on see kontrast tasuta õigusabi puhul. Inimkontakt asendatakse juturobotiga just nende inimeste puhul, kes on trauma, hirmu ja segaduse seisundis. See ei ole ligipääsu parandamine, see on vastutuse nihutamine tehnoloogia taha. 

Ja viibimiskeele eelnõu. Hea, et ta lõpukski tuli, aga tulemus on see, et pühade eel, mil lähisuhtevägivalla juhtumite arv taas kasvab, ei ole seadus jõustunud ega siin saalis isegi menetlusse jõudnud. See ei ole paratamatus, see on poliitiline otsustamatus.

Peaminister ei osanud täna anda ka selgust, millal jõuab Riigikokku soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise ühendseadus, millest on räägitud aastaid. Analüüsid on olnud suletud, kaasamine näiline ja seadusandlik ajakava teadmata. Justiitsminister teatas hiljuti siin saalis, et tema ei pea vajalikuks selle ühendseadusega edasi minna. 

Lugupeetud peaminister! Istanbuli konventsioon ei ole trofee, mida riiulile panna. See on kohustus tegutseda ka siis, kui see on ebamugav, kulukas ja ei too kiiret poliitilist punkti. Nii teie juhitava valitsuse teod kui ka täna kuuldud vastused näitavad, et hoolimine on olemas retoorikas, kuid julgust võtta vastutust tegudes jääb puudu. Ja just seda ootavad täna need naised ja lapsed, kelle jaoks see arutelu ei ole poliitiline debatt, vaid küsimus sellest, kas abi jõuab õigel ajal või mitte. Aitäh!

Suur tänu! Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Jah, õnneks sõda Eestimaal veel ei ole. Küll aga lõõmab kodusõda väga paljudes kohtades. Selles kodusõjas ei ole Kinžali-nimelised raketid ja intelligentsed droonid, ei tulistata enamasti, võib-olla pussnuge või kahvleid kasutatakse. Aga need on väga verised lahingud. 

Ma olen näinud neid lahinguid väga lähedalt, ma olen kutsunud välja politsei, ma olen käinud ülekuulamisel, ma olen käinud ka neis pagulaslaagrites, kui kasutada sellist mõistet naiste tugikeskuste jaoks. Ma olen neid pagulaslaagreid toetanud katuserahadega seni, kuni Reformierakonna ja ka sotsiaaldemokraatide valitsus need millegipärast likvideeris. Ma olen näinud, millises rahapuuduses nad tegelikult on. Nii et ma loodan, et vahepeal on Kristen Michali peaministriks saamise puhul olukord paranenud

Ma ootan vastust konkreetse Jõgeva naiste tugikeskuse kohta, et näha, kas psühholoogiline abi on paranenud. Need rahasummad on küll väiksed summad, aga kas need on paremaks läinud? Ma loodan vähemalt, et on. 

Nii et tegemist on väga tõsise küsimusega. Aitäh kolleegidele sotsiaaldemokraatidele!  Aga tõsiseid asju ei tohiks pöörata kuidagi selliseks palaganiks või rääkida innustunult Istanbuli konventsioonist, jah-eelnõust, nagu see päästaks olukorra. Naisteühendused on väga paljud ja Tartu Ülikooli karistusõiguse naisteadlased, abiprofessorid on kirjutanud väga selgelt, et vägistamise definitsiooni laiendamine võib tekitada liigseid probleeme. Ma arvan, et vägistamise puhul ei ole siin saalis eriarvamusi, see on lubamatu. Aga sellised woke'imeelsed ja jõulised sekkumised ühiskonnakorraldusse ei ole minu hinnangul aktsepteeritavad. Ei maksa lolliks minna õige asja ajamisel. 

Nendesse pagulaslaagritesse, n-ö tugikeskustesse saadetakse millegipärast tänase päevani ainult naisi, kuigi peaks saatma mehi. Aga kui sel teemal rääkida, siis vaadatakse imelikult, et mis sul viga on. Aga mehed ongi need, kes selles kodusõjas … Mõned mehed ei ole füüsiliselt tugevamad kui naised, enamasti on. Aga tegelikult peaks nendesse pagulaskeskustesse õigel ajal mehi saatma. 

Me hiljuti õiguskomisjonis seda olulist teemat arutasime ja oleme korduvalt arutanud ka sotsiaalkomisjoniga. Justiitsministri seisukoht oli, et aitab 12 tunnist küll, kui keegi välja viiakse, loomulikult mitte meeste tugikeskusesse. Aga õnneks on mõistus pähe tulnud ja praegu on valitsus otsustanud, et lähtutakse siiski politsei hinnangust, 72 tunnist. No nädalavahetusel, kui naistele peksa antakse joomase peaga ja frustratsioon … 

Soovite lisaaega? Kolm minutit, palun.

Hea peaminister, teie ajal, kui vaesus laiutab, tekitab see loomulikult liigseid pingeid ka kodusõja rinnetel. Ja nädalavahetusel, kui need pingeid välja elatakse, valdavalt naiste peal, aga ka meeste peal, on probleemne selle vägivallatseja äraviimine. Nii et see on positiivne, et Eesti 200 justiitsministri liberaalne lähenemine, et aitab 12 tunnist küll, ei läinud läbi. Terve mõistus on kohale jõudnud.  

Aga selle kodusõja rinnete asju peaks palju rohkem arutama. Me räägime iga päev sõjast. Inimesed, ka noored inimesed, on frustreerunud, ei taha siin lapsi saada ja peret luua, kuna me oleme nagu rinderiik. Ei ole rinderiik! Elva valda tuli küll üks droon, see oli sõja esimene märk. Aga see hirmutab inimesi veelgi rohkem. Ma ei hakka rääkima investeeringutest. Aga peaks tervemõistuslikult vaatama neid lahinguid, neid kodusõdu, mis lõõmavad siin väga paljudel rinnetel. 

Mõnes kultuuriruumis, näiteks Mustvee vallas, pole probleemi või vähemalt ei olnud hiljuti probleemi, aga seal on teine kultuur valdavalt. See, kes armastab, see lööb. Või kuidas see oli? Kes armastab, see lööb. Jah! 

Nii et aitäh teema eest! Teema on ülioluline, aga ei maksa ka liiga innukalt ja hulluks minna kõikide nende Istanbuli konventsioonide fetišeerimise ja vägistamise definitsiooni laiendamisega. Aitäh!

Suur tänu! Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Hea peaminister! Head saalis viibijad! Ma alguses ei plaaninud tulla siia kõnet pidama, aga pean tunnistama, et kolleeg Ernitsa jutt pani mõnes kohas tahtma vastu vaielda. Ühest küljest härra Ernits tunnistas probleemi, nentis selle olemasolu, aga ma ei saa olla põhimõtteliselt nõus vähemalt kolme mõttelaadiga või kirjeldusega, mis su jutust läbi kostis. 

Esiteks, seda n-ö normaliseerida oma sõnavõtus, stiilis, et kodusõda ja koduvägivald, mis käib, ja mehed annavad naistele peksa, nii mööda minnes, see on sihuke normaalne tegevus, ma arvan, ei ole õige. Ma olen täitsa kindel, et sa seda nii ei mõelnud, aga see jätab mulje, et kuskil midagi rahmeldatakse. Ma arvan, et me Riigikogu saalis peaksime ikkagi väga mustvalgelt seda asja võtma. Perevägivallale ei ole mingit õigustust üheski olukorras. Ei ole niimoodi, et kuna peaminister või valitsus tõstsid makse, siis kodus kired lõõmavad, või ei ole niimoodi, et meie kultuuriruumile on omane, nagu sa viitasid, et kes lööb, see armastab. Me ei ole selles ajastus. 21. sajandil – ma arvan, et ka 20. sajandil – ei ole see tegelikult normaalne. Küsisime, mis kultuuriruumis Eestis on oma kultuuriruum. Tahaks loota, et see on selline demokraatlik kultuuriruum ja tegelikult üha laienev kultuuriruum, kus on isegi selge arusaam, et lähisuhtevägivald, on ta mehelt naisele või naiselt mehele, veel hullem, laste vastu. Seal ei ole asi mingis kultuuriruumis, et kuskil vallas on okei, kuskil külas tohib, sest seal on nii alati tavaks olnud. Ei ole. Ei ole! Seal peab olema nulltolerants. Kui me siit saalist anname mõista, et tegelikult teatud olukordades on süüdi hoopis valitsus või teatud olukordades on see kultuuri iseärasus, siis me anname väga vale signaali. Väga vale signaali! Inimesed kuulavad seda, mõtlevad kaasa, mõni noogutab, mõni raputab pead ja mõni võtabki niimoodi, et noh, meil kultuuriruumis on nii kombeks. Ehk lähisuhtevägivald ei ole selline teema, mille puhul me saame kuidagimoodi öelda, et siin on alati need agad. 

Ja täiendavalt, kõik see, mis puudutab Istanbuli konventsiooni poolt ja nõusoleku seaduse mängutoomist, siis ma arvan, et need on sammud õiges suunas. Just nimelt see, et me väga selgelt reguleerime selle ära, et vägistamine on vägistamine, ja ei ole vaja seda ka hakata kuidagi pisendama, et see on woke-kultuur ja mingid muud asjad. Ma kuulsin ka selles debatis, head kolleegid siin rääkisid, ma ei tea, kirjalikust nõusolekust või muust jurast, et eesmärk ongi jälle seda probleemi pisendada, seda kuidagi naeruvääristada ja rääkida, et see on mingi äärmuslaste teema ja seal on mingisugused … Nüüd mitte sinu erakond, vaid sinu endine erakond räägib kättemaksuseadusest ja muust sellisest täiesti ajuvabast – vabandust! – definitsioonist nõusoleku seaduse puhul. Need on väga valed sõnumid, mida anda ühiskonnale, et see kõik on mingisugune imelik, eks ole, pealetung. Ei ole! See on tegelikult demokraatlike väärtuste, inimõiguste, just nimelt mis tahes vägivallavastase võitluse teekonnal järjekordsete sammude astumine. Ja need kõik sammud on tegelikult vajalikud, need kõik sammud on õiges suunas, niisama on Istanbuli konventsioon õiges suunas, niisama nõusoleku seadus. 

Tegelikult oleks loomulikult vaja ka lähisuhtevägivallaga tegelevatele organisatsioonidele olulist lisaraha anda, et see töö jõuaks kaugemale. Aga me anname tegelikult edasi sõnumeid siin saalis. Ei ole sellist kultuuriruumi osa, ei ole sellist valda ega linna ega küla ega ühtegi kodu, kus saaks ütelda, et seal see koduvägivald on kuskil normaliseeritud või lubatud või nende kultuurile omane. Ma sellega põhimõtteliselt ei ole nõus. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Aga Peeter Ernits … Jah, Urmas Reinsalu. Enne, kui ma annan Peeter Ernitsale vastusõnavõtuks luba, Urmas Reinsalu, palun, Riigikogu kõnetoolist.

Lugupeetud parlamendiliikmed! Lugupeetud peaminister! Muidugi peame me ühisel nõul tõkestama perevägivalda, vägivalda naiste ja laste vastu. Kodu peaks olema tegelikult kõige kindlam, turvalisem paik nii väikestele kui suurtele. Seda valusam ja aktsepteerimatum on ka koduseinte vahel toimuv vägivald ja ka laiemas plaanis vägivald naiste ja laste vastu. 

Siin paar tähelepanekut. Esimene tähelepanek on, et kindlasti tuleb tõsiselt võtta neid varjupaikade ja ka perevägivalla tõkestamisega tegelevate organisatsioonide osundusi probleemide kohta nende jätkusuutliku töö tõkestamise osas, mis puudutab ka riigi toe ja abi pakkumist. 

Teiseks, laiem probleem, mis on esile kerkinud ja mille vastu on protestinud võrdõigusvolinik, puuetega inimeste koda ja ka erinevad huvirühmad, on seotud sellega, et kavatsetakse väga lühikese etteteatamisajaga lõpetada väiksema sissetulekuga inimestele tasuta õigusnõustamine, mis muu hulgas oli ka karistusõiguse valdkonnas ja perekonnaõiguse valdkonnas, ja öeldakse, et selle asemel tehakse juturobot. Teate, ma arvan, et need eluvõõrad inimesed, kes nii mõtlevad, ei ole reaalselt nende inimestega ega inimeste muredega kokku puutunud. Inimestel on väga raske sellises vaimses, emotsionaalses seisundis defineerida üldse enda õiguslikku positsiooni, ammugi esitada niisugust küsimust juturoboti loogikas. Olemas on ka minimaalne empaatiavajadus. Ma näen, et Jaak Aab elukogenud mehena noogutab. Empaatiavajadus – juturobot ei kompenseeri seda. See on niisugune mitte sisuliselt nende inimeste seisundit tunnetav käsitlus. 

Järgmine probleem on tegelikult see, mida me seame prioriteediks meie õiguskaitseasutustele järgneva aja jooksul ja kuhu suunatakse ressurss. Tanel Kiik kõneles siin sellest, et me ei tohi trivialiseerida vägivalda. Mulle tuli see meelde tegelikult meie ametis oleva valitsuse poliitika loogikas. Mida ütles justiitsminister, keda me toome Tartu vanglasse? Me toome kiremõrvarid, kireroimarid, me toome vägistajad, et nii-öelda ohtlikke isikuid me siia ei too. Me räägime siin praegu arvust kuni 600 inimest, mis on esimene lähtekoht. Tegelikult isikute hulk hakkab käibena veel suuremaks kasvama. See tähendab, et me asetame oma siseriiklikele õiguskaitseasutustele, toetavatele tugiteenuste pakkujatele, otsekui me oleksime juba saavutanud nii-öelda kvalitatiivse nivoo, kus abivajajad, ohvrid on piisava kaitsetasandi saavutanud, ja nüüd me hakkame tegelema hoopis immigrantidest kurjategijate, nagu hellitlevalt öeldakse, kireroimarite, kiremõrvarite – niisugune formuleering – siin ümberkasvatamise või kinnihoidmisega. Ma arvan, et see ei ole mõistlik, see ei ole põhjendatud. Sellele hakatakse suunama, ka vangla ümberehituse tööks, sellel aastal miljoneid eurosid, nagu on ette nähtud riigieelarves. 

Ma kutsun üles valitsust vaatama üle otsused, mis puudutavad vähekindlustatud inimestele majanduslikus mõttes õigusnõu pakkumise teemat, ja kutsun üles revideerima põhimõtteliselt ka küsimust, mis on seotud importvangide massilise Eestisse pikaks ajaks asustamise poliitilise agendaga. Sellel ei ole tegelikult, härra peaminister, teil demokraatlikku mandaati. Jah, teil on õigus ja võim enamushäältega siin saalis, aga see teema ei ole saanud ei vabade valimiste kaudu mandaati ega toeta seda ka ühiskonna, tänase päeva seisuga võib öelda, enamuse hoiakuid väljendavad jõud tegelikkuses. Võib-olla vähe on neid asju, milles opositsioon on tervikuna ühisel seisukohal, aga see on üks nendest küsimustest, kui te varem ei olnud sellest teadlik, härra peaminister. Aitäh!

Suur tänu! Ja rohkem kõnesoove ei ole, aga Peeter Ernitsal on sõnavõtt kohapealt, sellepärast et tema nime mainiti ja see on siis vastusõnavõtt. Peeter Ernits, palun!

Aitäh! Hea juhataja! Ausalt öeldes ma olen natuke hämmingus kolleeg Kiige, kordan nüüd ja kordan taas, ajuvaba jutu peale. Minu suhtumine nii-öelda kodusõja, mida ma nimetasin, ja koduvägivalla koha pealt on absoluutne nulltolerants, mida ma ka väljendasin. Kui nüüd kolleeg Kiik, ma ei usu, et ta nüüd  ajuvaba inimene on, seni pole olnud, aga siis on ta pahatahtlik, kui ta püüab inkrimineerida mulle, et ma püüan nagu või olen püüdnud normaliseerida seda. Ma rääkisin nendest väga keerulistest probleemidest koduseinte vahel ja sellest, mida on tehtud ja mida peaks tegema. Ja rääkisin ka tõepoolest, et ei ole mõtet hakata uusi rindejooni joonistama. Ma arvan, võib-olla sellest selline valuline reaktsioon. Aga püüda minu juttu kirjeldada kui soovi normaliseerida koduvägivalda, siis on see jutt täiesti süüdimatu. Aitäh!

Aitäh! Tanel Kiik, ma kahjuks vastusõnavõtule vastusõnavõttu anda ei saa. Seda lihtsalt ei näe meie kodu- ja töökorra seadus ette. Nii et ma ei saa teile seda sõna anda. Enne kui me asume järgmise punkti juurde, ma küsin, härra peaminister, kas te soovite veel läbirääkimistel osaleda, ei soovi. Jaa, palun, Riigikogu kõnetoolist!

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Teema on tõsine ja aitäh kõiki, kes seda tõsiselt ka käsitlesid! Ma arvan, et selle signaali andmisel me oleme kindlasti kõik koos. Püüd seda arutelu kuidagi trivialiseerida või viia vangide teemale Tartus minu meelest on veidi sobimatu ja näitab selle katse läbiviija pinnapealsust selle teema käsitlemisel ja suhtumist ka. Aitäh!

Aitäh! Sellega sulgen läbirääkimised. Aga enne, kui me edasi liigume, on käsi püsti, Tanel Kiik, palun, teil on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Palun!

Absoluutselt, mul on igati küsimus, hea Riigikogu esimees. Meil on siin saalis kujunenud selline praktika, võib öelda isegi, praktika puudus, et sõnavõttude andmine, sealhulgas vastusõnavõttudele vastusõnavõtu tegemine, kõik sõltub istungi juhataja suvast. Alles äsja jälgisin ühte istungit, kus paarkümmend minutit julgelt käis selline pingpong, mina ei tea, mis vormis või küsimuste formaadis, aga põhimõtteliselt tundus niimoodi, et läbirääkimised lõppesid sel hetkel, kui inimestel lõppesid mõtted otsa, mitte siis, kui oleks lõppenud võimalus sõna võtta. Ja nüüd teie ütlete konkreetselt, kui minu nime mainitakse, sealhulgas väga jõulises kontekstis, et mul nagu pole õigust sõna võtta. Väga huvitav, äkki te võiksite Riigikogu juhatuse sees selle asja selgeks vaielda. 

Ja ikkagi ma kasutan võimalust, mainin ka härra kolleeg Ernitsale mitte üldse pikalt, vaid 15 sekundi sees, et ma ütlesin veel eraldi, et ma arvan, et see ei olnud sinu eesmärk seda normaliseerida – kuula järgi –, aga sellest jutust võis nii aru saada. Ja see oli see probleem, miks ma reageerisin. Sealhulgas ma näen, et väga mitmed saalis ka noogutavad ja sarnaselt tegelikult seda täheldasid. Aitäh!

Aitäh! Mina lähtusin meie kodu- ja töökorra seaduse §-st 70, see on vastusõnavõtt. Terve paragrahv on vastusõnavõtule ja siin öeldakse väga selgelt, et kui Riigikogu liikme isikut või tema sõnavõtus sisaldunud seisukohti puudutatakse mõnes teises sõnavõtus, võib istungi juhataja anda sellele Riigikogu liikmele loa vastusõnavõtuks. Ja antud juhul me lähtume reeglina sellest loogikast, et vastusõnavõtule vastusõnavõttu enam anda ei saa. See ei ole ka varasem praktika olnud. Üritame ikkagi sellest kinni hoida, et kui on läbirääkimiste käigus kõnepuldis kellegi nimi kõlanud, siis saab vastusõnavõtuks loa and. Aga jah, vastusõnavõtule veel vastusõnavõtuga reageerida – seda ka § 70 väga selgelt ei ütle, pigem vastupidi. 

Züleyxa Izmailova, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, austatud juhataja! Tegelikult väga hea, et Tanel Kiik selle küsimuse tõstatas, sest just enne, kui istungit juhatas härra Aller, siis meil siin tekkis küll selline olukord. Ma isegi tõstatasin selle küsimuse ja härra Aller vastas, et sellise võimaluse sellist formaati pidada annab meie kodu- ja töökorra seadus, et tegemist on kohapealt sõnavõtuga, mille pikkus on vist kaks minutit. Ta ütles, et selleks on kõigil õigus. Kas siis on või ei ole?

Aitäh! Ma teen teile kõigepealt võib-olla väikese sissejuhatuse. Kohapealt sõnavõtt on säästlik osalemine läbirääkimistel. Vastusõnavõtt on võimalus võtta sõna siis, kui teie nime on kõnepuldist mainitud. Need on kaks erinevat asja. Ehk kui näiteks kolleeg Seeder soovib osaleda läbirääkimistel, aga teha seda lühidalt, nagu ta alati teeb, siis ta võtab sõnavõtu kohapealt ja ta saab selle võimaluse kohapealt sõnavõtuks. Aga samal ajal, kui on vastusõnavõtt, siis selle pikkus on kaks minutit kohapealt. Ka § 70 kommentaar ütleb väga selgelt: vastusõnavõtt (repliik) on läbirääkimiste osa, Riigikogu liige võib esineda vastusõnavõtuga, kui teda või tema sõnavõtus sisaldunud seisukohti mainitakse kellegi teise sõnavõtus. Ehk siis see on sama mõte mis seaduseski. Ja sama päevakorraküsimuse arutelu käigus saab Riigikogu liige esineda ühe vastusõnavõtuga, mille kestus võib olla kuni kaks minutit. Väga täpselt paika pandud! 

Peeter Ernits, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh! Puhtprotseduuriline. Jah, loodusvaatlejana ma pean tunnistama, et Riigikogu juhatuses oled sina sellise jäiga joone, selline konservatiivsete vaadete esindaja, aga su kolleegid on tegelikult natuke liberaalsemad, Arvo Aller ja härra Kivimägi. Nii et sotsiaaldemokraatide märkus või Tanel Kiige märkus on jumala õige. Kultuur on nagu erinev olnud, kui keegi analüüsiks siin. Minu meelest me oleme jah nende rituaalide vangid. Mul ei oleks midagi selle vastu, kui Tanel Kiik saaks ka rääkida, mida talle tegelikult tundus, et see ongi koht, kus peaks lõpuni rääkima, mis tegelikult on, mitte jääma kuidagi kinni, et kellelgi jäi mingi mulje. Ma olen selle koha pealt väga liberaalne.

Aitäh! Ma võiksin siin olla väga liberaalne, aga kuna meil on kodu- ja töökorra seadus ja selle kommenteeritud väljaanne, siis ütleb see kommenteeritud väljaanne veel muuseas ka seda, et kui Riigikogu liige oma vastusõnavõtus mainib omakorda mõnd kolmandat Riigikogu liiget, siis sellel liikmel enam repliigiõigust ei ole. Aitäh! Head kolleegid, läheme edasi. Ma sulgen meie neljanda päevakorrapunkti. 

Liigume edasi viienda päevakorrapunkti juurde. See on Riigikogu liikmete Urmas Reinsalu, Mart Maastiku, Helir-Valdor Seedri, Aivar Koka ja Riina Solmani poolt rahandusminister Jürgen Ligile esitatud arupärimine riigi eelarvestrateegia kohta. Palun siia Riigikogu kõnepulti arupärimist tutvustama Riigikogu liikme Urmas Reinsalu. Palun!

Lugupeetav rahvaesindus! Täna on see päev, kus meie peaminister andis aru valitsuse läbikukkunud majanduspoliitikast ja nüüd on kord aasta lõpul teha kokkuvõtteid ka dramaatilisest olukorrast, mis puudutab meie rahanduse väljavaateid.

Alustuseks tsiteerin Eesti eelarvenõukogu selle sügise hinnangut, mis ütleb riigi eelarvestrateegia, see tähendab rahanduspoliitilise trajektoori kohta järgmisel neljal aastal: "Nii suures puudujäägis nii mitmel aastal järjest pole Eesti riigieelarve varem olnud." Valitsuse esitatud eelarve baasseaduse muutmise seadus, mille parlament võttis vastu, näeb ette siseriiklike eelarvereeglite efektiivse seiskamise Rahandusministeeriumi esindajate sõnul kuni 2033. aastani. Valitsuse koostatud riigi eelarvestrateegia näeb ette riigi pikaajalise rahalise jätkusuutlikkuse vaates riigi püsiva defitsiidi –1% aastas kuni aastani 2070. 

Küsimus on rahandusministrile ju põhimõtteline, et kuidas selle nelja aasta perspektiivis, kus tekitatakse 4,5%-line defitsiit, käsitleb, küll loetud kuude jooksul, kuid siiski ka 2026. aastal ja 2027. aastal ettevalmistav rahandusminister n-ö pikaajalises käsitluses seda, et suudetakse sellest n-ö rahanduse võlaspiraalist ja defitsiidispiraalist väljuda. Milline on see relevantne käsitlus? Palun, härra rahandusminister, et te tooksite selle esile. 

Teiseks, kui teil on eesmärk, mis on n-ö ratsionaalne pikemas vaates, siis millise siseriikliku eelarve tasakaalu reegliga see eesmärk tuleks tulevikus saavutada. Praegu, nagu ma ütlesin, on valitud teekond selline – ametis oleva valitsuse ja rahandusministri esitatud reeglite puhul –, et need on likvideeritud tähtajaliselt. 

Kolmandaks on küsimus, mis puudutab valitud poliitilist kurssi. Reformierakonna maksuküüru projekti kavatsetakse ellu viia võlarahaga. Ja seda ei ole varem juhtunud, olgu ta parempoolsema või vasakpoolsema kursiga valitsuses, et valimislubadust, mis sisaldab püsikulu või õigemini püsivalt vähendatud riigieelarve tulusid, viiakse ellu võlarahaga. Selle võlarahaga valimislubaduse elluviimine toobki kaasa pikaajaliselt sisseprojitseeritud püsiva võla prognoositud 2070. aastani.

Lihtne on rahandust n-ö destabiliseerida, aga rahanduse destabiliseerimisel sellel sammul, mida järgmise aasta eelarve, aga ka riigi eelarvestrateegia vaates 2026–2029 sellel kursil, mille on praegune Reformierakond valinud, on oma majanduspoliitiline mõju, sest see ilmselgelt destabiliseerib majanduse väljavaateid. Nii on seda kinnitanud ka tööandjate keskliidu direktor härra Hando Sutter ja tegelikkuses on ebastabiilsusest tulenevatele riskidele andnud ka relevantse hinnangu eelarvenõukogu esimees Peter Lõhmus. Nii et need on ekspertide, need on ka majanduse väljavaadetega kursis olevate inimeste hinnangud sellele eksperimenteeriva poliitika võimalikele riskidele, mida Reformierakond praegu riigi rahanduse valdkonnas läbi viib. 

Nii et ma järgnevalt annan sõna rahandusminister Ligile, et ta kirjeldaks oma sisulist käsitlust sellest supist, mida kokad kollektiivselt, kuid siiski härra Ligi allkirja ja pildiga riigieelarve ja riigi eelarvestrateegiaga siia lauale tooduna on kokku vaaritanud. Sõna on härra Ligil. Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Sõna annan siin siiski mina, aga järgnevalt ma kutsun Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastama rahandusminister Jürgen Ligi. Palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! See on nii võluv, kuidas Urmas Reinsalu on võtnud istungi juhatamise enda peale, kuidas ta annab korraldusi õiguskaitsele ja kellele iganes ja räägib, kuidas temal on valitsemisprogramm. Ma sissejuhatuses kõike ei taha kommenteerida, aga noh, siin valeväiteid oli ikkagi ridamisi. 

Kui rääkida läbi aegade kõige suuremast defitsiidist, (Urmas Reinsalu hääl saalist.) siis see kuulub ikkagi EKREIKE valitsusele, Jüri Ratasele. Peast võin öelda, et 2020. aastal oli see puudujääk 4,8% SKP-st ja 2021. aastal, ma kahtlustan, et oli see veel suurem, aga ma pean seda kontrollima.

Nii, aga pöördume siis teie väidete juurde ja vaatame, kas midagi jääb alles ka. Esimene väide: "Valitsuse esitatud eelarve seaduse muutmise seadus näeb ette siseriiklike eelarvereeglite peatumise lähiaastatel." Mul ei ole nüüd peas seda sõnastust, aga siseriiklik eelarvereegel on ka see, et Eesti võttis kasutusele Euroopa Liidu lubatud vabastusklausli sõjaajaks. Kui te siin räägite läbi aastate suuremast – juba täna õhtul olete seda vähemalt kaks korda nimetanud uhkelt –, siis nii nagu koroonaaja, nii ka sõjaaja eelarved ongi erakorralised. Me ei ole koroonaaja rekordit löönud, küll aga Euroopa Liidu vabastusklausel lubab 4,5%-list defitsiiti, mida me siis ka lubame 2026. ja 2027. aastal, et siis hakata seda väiksemaks korrigeerima, kui on suuremad kaitsehanked tehtud.

Teine väide on see: "Teie koostatud riigi eelarvestrateegia 2026–2029 näeb ette riigi pikaajalise rahalise jätkusuutlikkuse vaates ette riigi püsiva defitsiidi -1 protsenti aastas kuni 2070." See on huvitav mõttekäik, kuidas saab 2026.–2029. aasta eelarvestrateegia näha ette püsivat defitsiiti aastani 2070. Mõelge ikka järgi, kui te kirjutate. Eelarvestrateegia räägib neljast aastast, mitte 50 aastast. 

"Selle trajektoori järgi tuleks [Jätkan teie tsiteerimist – J. L.] … aastaks saavutada -1 protsendi tase, arvestades kaitsekulude püsiva 5% taseme jätkumisega." Kõigepealt, te olete kuskilt leidnud illustratsiooni, kus on poliitikate selline simulatsioon, aga see ei ole isegi mitte prognoos, ammugi ei ole see valitsuse eelarvestrateegia. Teil on kõik mõisted segi nagu ikka. Ma ei tea, kui palju te teete seda sihilikult, kui palju lihtsalt käib rahandus teile üle jõu. Ma arvan, et mõlemad. 1934. aastaks see valitsus eelarvestrateegiat ei tee. See on simulatsioon poliitikastsenaariumide kohta ja me ei tea, mis saab 1934. aastal muidugi julgeolekuvajadustega tegelikult. (Vahelehüüe.) Jah, niimoodi kahjuks on. Need sõnad ei ole kõik teie iseloomustamiseks, vaid vahel on simuleerimine ka rahanduslik termin ja matemaatiline. 

"Millise siseriikliku eelarve tasakaalu reegliga see eesmärk tuleks tulevikus saavutada?" Eesmärki ei saavutata tingimata reeglite kaudu, vaid poliitikate kaudu. Nii et küsimus on jällegi valesti püstitatud. Valitsused koostavad eelarvet igal aastal uuesti ja vaidlevad, reegel on neile küll raam, aga see ei ole vahend tasakaalu saavutamiseks. Tasakaalu saavutamiseks on konsolideerimise meetmed. 

Edasi: "Ühe protsendi tase SKP-st on Reformierakonna maksuküüru kulu aastas." Teile on juba selgitatud, et Reformierakond ei olnud selles valitsuses, kes maksuküüru kehtestas. Tuletan meelde, et sinna kuulus küll Isamaa, samuti kuulusid sinna sotsiaaldemokraadid ja Keskerakond, aga praeguseks on kõik need inimesed enam-vähem astunud Isamaasse, ma arvan. Ainult Isamaast saabki rääkida. Jüri Ratase valitsus, rahandusminister oli Sven Sester, siis oli härra Tõniste, rohkem vist ei jõudnudki olla, kes selle asja kihva keerasid. Võin teid rõõmustada, et teie viga parandatakse järgmine aasta. Selle on Riigikogu juba otsustanud. Maksuküür kaob, maksuvaba miinimum taastatakse ja see häbi pestakse maha. Ma ei usu, et ükski erakond siin kunagi veel esitab sellise eelnõu, isegi Isamaa ei ole seda tahtnud teha. 

Ja lõpuks: "Kas Teie hinnangul on asjakohane näha ette valimislubaduse täitmine võlarahaga nii, et see toob riigieelarve strateegias kirjeldatud prognoosi järgi kaasa selles summas püsiva võla prognoositud 2070 aastani?" Lause on lohisev, püüan seda lihtsustada. Aga jah, ei, 70. aastani valitsus ei tee prognoose, kuigi ta simuleerib erinevaid stsenaariume. Mis puutub valimislubadustesse, siis mina valimislubaduste täitmist häbiasjaks ei pea. Mina pean häbiasjaks seda, et Eesti lasi eelarve kroonilisse defitsiiti. Sellega alustas ja lõpetas enda perioodi siis Jüri Ratas kõigi nende toredate rahandusministritega, kes kõik ei olnud Isamaast. Peale seda oli juba eelarvekultuur lõhutud. Ja ma pean tunnistama, et mina üksi seda kindlasti ei suudaks parandada, ma raputan tuhka pähe. Aga asi on muidugi ka kriisides. Probleem oli just selles, et see defitsiit tekitati enne kriise. Kriiside nimed on, üks on COVID, üks on energiasõda, mis algas peaaegu aasta enne Ukraina sõda, ja nüüd siis Ukraina sõda, täiemahuline sõda, mis on meile surunud peale kaitsekulud, mida me juba äranõrgestatud eelarveseisu juures ei suuda kanda ilma laenuta. Mis puutub valimislubadustesse, siis jah, ma arvan, et see 2015. aasta valimislubadus, maksuküürulubadus, oli häbiväärne. Ütlesin seda juba tookord. 2016. aastal võeti meie valitsus maha, ainult ainsa sisulise eesmärgiga, kõik muu retoorika maha arvestades, oli lasta eelarve miinusesse, et Isamaa saaks ühtlasi oma maksuküüru kätte. Nüüd selle parandamine tekitab muidugi uue surve eelarvele, aga maksusüsteemi rikkumine oli ikka Isamaa tegu, häbiväärne, sest et kunagi me teiega koos ühetaolise tulumaksu ja maksuvaba miinimumi kehtestasime. Nii et mul on väga kahju, et Res Publica ei ole suutnud hoida seda traditsiooni, millega me oleme saavutanud oma maksusüsteemi eelised. See vist ongi nüüd kõik, mida te küsisite. Jah, aitäh!

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Urmas Reinsalu, palun! 

Aitäh! Härra Ligi! Diagnoos selle kohta, et nii suures puudujäägis nii mitmel aastal järjest pole Eesti riigi eelarve valem olnud, on eelarvenõukogu hinnang. Ma arvan, et seda valeks lugeda ei oleks aus. Ja ekspertide kollektiivse järelduse puhul ei saa silmi kinni pigistada. 

Teine küsimus. Ma ei saanud vastust, härra Ligi, põhiküsimusele, mis oli selles, kuidas teie pikemas vaates näete üldse võimalust välja tulla sellest eelarve suurest defitsiidist, mida te nelja aasta vaates olete praegu Eesti riigile ette ladunud? Kuidas selles "pärast meid tulgu või veeuputus" riigi eelarvestrateegias oleks võimalik tulevikku vaadates opereerida? Siin peab olema ka vastutustunne siiski tuleviku vaates, mitte nii, et elan ühte päeva ja muu ei huvita. 

Minu küsimus on lihtne. Proua Akkermann ütles siin eelmisel nädalal eelarvet tutvustades, et naastakse 2%-ni SKP-st riigikaitsekuludega, kui sõda peatub. Aga see on minu hinnangul NATO ühiskommünikeega vastuolus. Kas see väide, proua Akkermanni koalitsiooni poolt öeldud, või mingi muu väide on n-ö võti teie käsitluse jaoks? Aitäh!

Ma ei jõua kogu seda bluffi, mida ma teie sõnastuses kuulen, võib-olla kontrollida – kas te räägite ühekordsest miinusest või siis miinuse püsivusest. Aga selle miinuse ühisjoon on peale selle, et eelarve on ära rikutud, eelarve tasakaal ära rikutud enne kriisi, koroonaaegse defitsiidiga see, et see tõepoolest tuleneb konkreetsest kriisist. Koroonaajal oli see järsk defitsiidi kasvatamine rekordiline. Toona tulenes see vajadusest periood üle elada. Seal tehti ka rumalaid otsuseid, aga üldjoontes oli see ju loogiline. Aga kahjuks osa kulusid osutusid püsivateks, nagu juba tookord sai riigieelarve kontrolli erikomisjoni juhtide poolt hoiatatud.

Nüüd, proua Akkermanni tsitaate ma ei hakka kontrollima, sest ma ei usu, kui teie neid vahendate. Ma ei usu teid, minu arust te ei ole siiras, te räägite pooltõdesid pidevalt. Aga ma ei usu, et ta ka ütles seda, et me saame naasta 2%‑ni. Ikkagi NATO on võtnud eesmärgiks 5%, mida ta, tõsi, Euroopas sisustab sedapidi, et 3,5% on otsene sõjaline ja 1,5% on kaasnevad kulud. 

Aga mis puutub sellesse küsimusse, kuidas me sellest välja tuleme, siis minu ametiaeg lõpeb kindlasti enne ära, juhul muidugi, kui seda ei pikendata, mida on keeruline praegu prognoosida. Ja ma ei anna lubadusi tulevaste valitsuste eest. Asjata heideti seda ette ka Kaja Kallasele, nagu ta oleks andnud siit puldist lubadusi tulevaste valitsuste kohta. Seda ta teha ei saanud, ilmaasjata te süüdistate teda. 

Aga tegude kohta võin ma kinnitada, et 2009. aastal näiteks me parandasime eelarve seisu 9% SKP‑st. Sellega võrreldes on praegune seis kukepea. Ja 2008. aastal, kui ma olin krokodillide komisjoni juht ja valitsusel aitasin neid asju teha, julgustasin, siis me parandasime 4% või 5%. Me oleme suutnud palju rohkem, aga mulle tundub, et praeguses kultuuris on see tõepoolest palju vaevalisem. Palju vähem on toetust ja üldse ei ole enam eelarvedistsipliinile toetust muidugi erakonnalt Isamaa, kes tookord oli siiski paadis. Ma võin öelda, et kui mul on Mart Laarist ka häid mälestusi, siis see oli krokodillide komisjonis. Üldjoontes ma ei saa öelda, et ta oleks olnud oma algusaastate tasemel valitsuse ja Riigikogu liikmena oma pühendumuselt ja oma siiruselt, aga tookord oli hetk, kus temale sai loota. Aitäh!

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Mul on väga praktiline eelarvestrateegia koostamise protsessi puudutav küsimus. Mäletate küll, vanasti oli nii, et kevadel kinnitati eelarvestrateegia ja sügisel jooksva aasta või järgmise aasta eelarve. Ma möönan, et see võis olla natukene pikk ja võib-olla seal oli dubleerivaid tegevusi ja aega ei kasutatud alati ka kõige efektiivsemalt. Aga see oli siiski pikk protsess, kus strateegiat vaadati eraldi, võib-olla lahus jooksvast eelarveaastast, ja eelarveaasta jaoks anti teatud vaade sisse. 

Nüüd me oleme jõudnud olukorda, kus see kõik on kokku pandud sügisesse, sisuliselt paarile nädalale, tehakse nii-öelda eelarvekähkukas. Ja sealt tulevad ka vead, poliitilisteks läbirääkimisteks, aruteludeks jääb tunduvalt vähem aega. Ja noh, mis seal salata, ka eelarved tulevad siia piltlikult väljendades trükisoojana ja siis on vaja hakata neid parandama, neid kirjavigu, trükivigu, numbrivigu, lehti vahetama ja nii edasi, nagu see on olnud viimastel aastatel. See ei ole kriitika jooksvale aastale, vaid ma tahan saada teie hinnangut. Minu arvates me oleme ühest äärmusest liikunud teise äärmusesse. Olete sellega nõus või arvate, et see eelarvestrateegia koostamise protsess võiks ikkagi olla ka kuidagi läbimõeldav ja pikem?

Aitäh! Ma tunnustan teid väga sisulise küsimuse eest. Ma ei taha kuidagi näpuga näidata, aga mulle tundub, et see muudatus tehti Jüri Ratase valitsuse ajal. Te ju ei keskendunud praegu sellele, kes on süüdi, mis on väga meeldiv. 

Aga üldiselt ma arvan, et eelmisest perioodist sellele järele mõeldes tegelikult läks selle eelarvestrateegia koostamine kevadel ikkagi ka rabistamiseks. Läbirääkimisi seal tegelikult väga ei peetud ja tehti neid asju üle jala. Ma mäletan jällegi kontrollikomisjoni esimehelt, kui kriitilised me olime põhjusega selle põhjal, kuidas sinna kirjutati sadu miljoneid tühja meedet. Tegelikult jäeti kõik otsad seal lahti. Tegelikult ei olnud ka nendel valitsustel aega oma vaidlusi kevadel ära pidada ja tegelikult eelarvet tehti ikkagi võimalikult viimase ja ka strateegiat võimalikult viimase prognoosi järgi, milleks on ikkagi sügisprognoos. See kõik, see sügisene kiirustamine, on tõsiasi, mida te kirjeldate õigesti.

Aga töö iseenesest käib, läheb juba praegu. See on igatahes hästi pingeline ja hästi riskantne ka vigade suhtes. Ma olen teiega muidugi nõus, et seal mingid näpuvead satuvad ja sellepärast on meil kogu aeg kiire. Aga see on olnud kõigis valitsustes ja sõltumata tegelikult siiski sellest, kas tehakse kaks korda või üks kord. See kevadine tegu muutus formaalseks. Ma ütleksin, et ta muutus tegelikult formaalseks juba Ansipi valitsuse ajal. Ma mäletan niimoodi seda asja. Ma arvan, et see tagasipööramine ei ole tõenäoline, pigem oli see liitmine õige otsus. Aga me võime alati sel teemal edasi vaielda. Võib-olla on praktiline veel kord mõelda selle peale.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli tagasi arupärijate esindaja Urmas Reinsalu. (Urmas Reinsalu küsib lisaaega.) Ja kolm minutit lisaaega, palun!

Mida eelmisel nädalal ütles proua Akkermann? Härra rahandusminister ütles, et tema ei tea ja et ma panen, ma saan aru, viitas, et talle sõnu suhu. Tsiteerin, tsitaadi algus – Proua Akkermann. Uus olukord tõepoolest tekib alates 29. aastast. Ma tõepoolest ka ütlesin, et kui Venemaa sõjamasin saab peatatud ja me saame kaitsekuludega liikuda tagasi selle NATO-s kokku lepitud 2% juurde, siis hakkabki positsioon paranema. Isegi kui muud tulud ja kulud kasvavad samamoodi, et tulude kasvuga käib kulude kasv kaasas, siis nad antakse edasi, nagu ma ennist täiesti spetsiaalselt selgitasin. See alati vaatab eelarvest vastu ja tekitab eelarve lugejates küsimusi, et lubati kärpida, kuidas need kulud siiski kasvavad. Aga kui sõda lõpeb ja me saame kaitsekulusid vähendada, siis see pöördub puhtalt selliseks, et kaitsekulud on ikkagi 3,5% SKP-st suuremad kui tavaolukorras ja see defitsiit on 4,5%. See 1% seal vahel on tehtav. Tsitaadi lõpp.

Täiesti arusaamatu mõttekäik, pean tunnistama, oma sisult, kui järgneda. Selles mõttes ma olen nõus härra Ligiga, et on võimatu midagi, sisu tuvastada, välja arvatud see, et kaitsekulude vähendamine. Ja ma arvan, et see on vägagi, jällegi uut, ka julgeolekuperimeetris, nõutust ja küsimärki tekitav Reformierakonna vaates. Tõepoolest, pikemat vaadet eelarvete tegemisel, ma loodan, seda võimalust teil ei avane. Aga ikkagi anda, panna õhku küsimus, et ka NATO kommunikees kokku lepitud 5%, mis on seatud kümne aasta, 2034. aasta, 2036. aasta, vabandust, horisondis, ja me ütleme, et me tegelikkuses sellest hakkame taganema juba esimesel tähtaastal, kui seda NATO tasemel kokku lepiti, ma arvan, ei ole vastutustundlik. 

Nüüd teine küsimus. Mõneti on mul siin härra Ligist kahju. Kui härra Ligi sai rahandusministri ametisse, siis ta kõneles sellest, et oluline on siin keskenduda rahandusküsimustes sisule. Mulle meenus rahandusministrina tõesti härra Jürgen Ligi ka finantskriisis, kui tema valem oli, millest ta kõneles avalikult, Jürgen, te mäletate: üks kolmandik tuleks makse kasvatada, kaks kolmandikku tuleks kulusid vähendada. Oli niisugune rusikareegel, mis kõlas läbi toona meedias, 2009. aastal või Euroopa finantskriisi ajal, sellest suurest eelarvedefitsiidist väljatulemisel valemina. Ja nüüd on tegelikkuses kõik see pea peale pööratud. Me liigume praegu Euroopa ühe suurema defitsiidimääraga. Meil on kombinatsioonis kõigi aegade sügavaim ja pikim eelarvedefitsiit, mida ütleb eelarvenõukogu. Ei maksa härra rahandusministril siin hämada, otsekui see on mingi moonutatud osundus. Ja selle peale ütleb rahandusminister, et 4,5% defitsiidist väljatulemine on kukepea. Miks te ei tee seda kukepead siis, härra rahandusminister? Nalja teeme või? Kukepea! 

Ajal, kui 2024 versus 2026 valitsemiskulud, mille puhul peaminister ei suutnud ühtegi relevantset kvantitatiivset indikaatorit tuua, vaid kõneles mingitest erinevatest majapidamistest, kasvavad 2024 täitmine versus 2026 eelarve 1,9 miljardit eurot. Ja nüüd nenditakse selle sügavaima defitsiidi tekitamise puhul, et see on kukepea. See ei ole kukepea, see on pärast-mind-tulgu-või-veeuputus-poliitika. 

Ja tõesti, te olete tegude järgi pidanud lahti laskma kõikidest enda varasematest kreedodest. Korras riigirahandus on osutunud anekdoodiks, paraku teie allkirjadega. See on poliitiline ja isiklik tragöödia. Ja selle puhul ma saan aru, et kui teie kätes ei ole selle valitsuse poliitilises agoonias enam olevikku, mille pinnalt määrata tulevikku, siis on teile jäänud minevik. Mida me kuulsime vastustes minu küsimustele? Me kuulsime seda, mismoodi opereeriti kümme aastat tagasi Ratase valitsuses, me kuulsime, mismoodi opereeriti kangelaslikult ja vägagi tunnustamisväärselt 2009. aastal. 

Kuulge, aga inimesed ootavad ju tänasele poliitikale. Ei saa võtta seda loogikat, et need võivad olla süütud ja huvitavad ja õpetlikud mälestused minevikust, mis on olnud pool inimpõlve, inimpõlv tagasi ja ka tunnustamisväärselt paljudel juhtudel – aga me elame ju reaalajas. Reaalajas, kus teil lasub juhtimisvastutus. Ja panete tähele, lugupeetavad parlamendi liikmed, kes saali on jäänud lisaks Eesti 200-sse kuuluvale istungi juhatajale ja parlamendi esimehele, ka ainult Isamaast – muid parlamendi liikmeid hetkel ei paelu riigi rahanduse väljavaadete küsimus pikemas vaates –, et me näeme seda, et te ei andnud ühtegi vastust küsimustele. Minu küsimus oli, kuidas me sellest defitsiidimülkast välja tuleme, mis tekitab meis 2024. aasta perspektiivis – jällegi ma osundan, kui lubate, eelarvenõukogu hinnangule – vajaduse maksta intressikuludeks 450 miljonit eurot aastas. See tõstab riigi võlataseme 34,5%-ni, kui sellises projektsiooniperimeetris jätkata. 

Nüüd te ütlesite, naeruvääristasite minu osundust sellele, mis puudutab riigi pikaajalise rahanduse jätkusuutlikkuse vaadet, mis on antud tõepoolest riigi eelarvestrateegias. Pikaajaline, kahe inimpõlve perspektiivis modelleerimine ei ole midagi naeruväärset. See on elementaarne kohustus niisuguste valikute puhul, mida te olete siin võtnud vaevaks – ka ilma demokraatlikku mandaati omamata, ma julgen väita, ka nii radikaalsele rahanduspoliitilisele kursimuutusele – ellu viia. Nii et siin ei ole midagi naeruvääristada, seda enam, et see dokument, mis kõneleb aastaks 2070 1%-lise defitsiidi tekitamisest, on teie enda allkirjaga dokument, informatsioon. Näete, milline paradoks! 

Te olete silmitsi iseenda ametkonna loodud faktidega, mis on kiretud ja mis on hävitavad teie poliitilisele agendale, ja põrkate nende ees tagasi, öeldes, et see on simulatsioon. Jah, suurepäraselt aru saades selle majanduse matemaatilist tähendust, aga see mõjub ka tegelikult Eestis kahetise tähendusega. Simuleeriv poliitika – me simuleerime poliitikat, simuleerime ka praegu seda, et meie rahandus on heas korras. Ei ole heas korras! 

Õigustatult võib küsida, kas siis on olemas alternatiivi sellele seoses praegu vajalike riigikaitsekuludega. Loomulikult on alternatiive. Härra Ligi, te olete sellest informeeritud ja see on alternatiivne eelarve 2026, millele just nimelt praeguste kriitiliste erakorraliste tehiolude puhul me oleme pidanud vajalikuks koostada ka 2026–2029 riigi eelarvestrateegia alternatiivselt, mis näeb ette – ja see on meie minimaalne nõue, minimaalne nõue! –, et 4,5%-line püsivasse defitsiiti Eesti riigi asetamine ei ole jätkusuutlik. Me saame maksimaalselt lubada endale 3% selle arvestusega, et ka see Euroopa võlaklausli kuppel, millest te suurepäraselt – riikide võlavabastus seoses julgeolekuolukorraga – ju teadlik olete, Euroopa Komisjoni tasemel antuna, näeb ette selle vabastuse kehtimise üksnes 2028. aasta lõpuks. Riiki ei saa nii juhtida, imiteeritult või teie sõna kasutades, härra Ligi, simuleerivalt. See ei ole vastutustundlik. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Härra minister, ma saan aru, et soovite osaleda. Palun, Riigikogu kõnetoolist!

Aitäh! Mina tänan Urmas Reinsalu selle empaatilise sõnavõtu eest, tundis mulle kaasa. Vastan samaga, tunnen ka kaasa. Minul on tõesti eelarve seisu pärast päris hinges raskus, aga ma mõistan ka, et teil on väga raske. Te peate simuleerima rahandusteemalisi sõnavõtte, omamata selle teema vastu vähimatki huvi ja omamata sel teemal ka ettevalmistust. 

Täpsustan siis. See olgu ära öeldud, et mina ei ole Annely Akkermann, ärge mulle omistage asju, millest ma isegi ei tea, et tema oleks öelnud. 

Aga siis kriisid. Ma juba ütlesin, et kriisid on erinevad. Koroonakriis oli selline, kus eelarve defitsiit – see on rekordiline defitsiit, teie kätega kehtestatud – oli tehtud selleks, et üle elada see aeg, kus majandus seisis. Finantskriis oli täpselt vastupidisega. See tähendab, et kui mina olin esimest korda rahandusminister, see on koht, kus tõepoolest oli vaja päästa riigirahandus, ja riigirahandus, nagu kogu majandus, oli õhku täis. Väga palju laenudele põhinenud majanduskasv, mis väljendus ka kahekohalises jooksevkonto defitsiidis, kahekohalises inflatsioonis ja hiiglaslikus eelarve defitsiidis, mis vastu vaatas. Seal oli vaja lasta majandusest ja riigirahandusest õhku välja, kärpida kulusid, kaks kolmandikku – üks kolmandik, mida te nimetasite, kui ma nüüd õigesti kuulsin, ma kuulsin "üks kolmandik", aga küllap te ütlesite "kaks kolmandikku" – on kulude kärbe ja seda me tegime. Üks kolmandik olid lisatulud, seda me ka tegime. See oli ka eelarve päästmise mudel kriisiriikides mujal Euroopas, selle vahega, et meie tegime selle kiiresti ära ja abilaene ei vajanud.  

Kukepea käis mul mitte selle kohta, et praegune olukord on kukepea. Kui te lause oleksite lõpuni kuulanud, siis ma ütlesin seda, et võrreldes toonasega meie ülesanne oleks nagu kukepea või on. Aga kultuur on rängalt muutunud ja seda enam ei ole poliitiliselt lihtne teha.

Aga nüüd, jõudes tagasi praeguse eelarvekriisi juurde – härra Reinsalu, kui te näeksite, korraks pingutaksite, kui te, härra Reinsalu, korrakski pingutaksite teha nägu, et te tegelikult ka huvi tunnete asja vastu, mida te küsite –, siis sõjaajal ei saa olla retsept see, et me kaitsekulusid kärbime, vaid retsept on kaitsekulusid kasvatada. Ja 2022. aastal 2,1%-lt SKP-st suurendada kaitsekulusid 5,4%-ni, pluss muude julgeolekukulude kasvatamine, see ei ole võimalik kärbetega, see on võimalik siiski kulutades, kulusid suurendades. Ja jällegi, täiesti teistsugune kriis. Me ei tea, kui kaua see kestab. Ma prognoosiks pigem, et ka Euroopa peab selle nelja-aastase reegli vaatama kriitiliselt üle, sest ka teised riigid ei saa nii kiire eelarve parandamisega hakkama oludes, kus tegelikult tuleb hoida seda, on ta siis 3,5% või 5%-list kaitsekulu, ja kus Venemaa märatseb edasi ja meil USA-lt tuge Euroopal enam ei ole. 

2016, te tahate, et ma ei räägiks minevikust, aga 2016 just nimelt oli see probleem, mida ma nimetasin, et sel ajal lasti eelarve miinusesse ja rikuti eelarvereegel ära, vaatamata sellele, et majandus korralikult kasvas. See on sellepärast oluline tagasivaade. 

Ja kõik need pikaajalised vaated, veel kord, on projektsioonid, simulatsioonid, mitte eelarveplaanid. Need on erinevad asjad. On eelarve, on riigi eelarvestrateegia.

Kas soovite lisaaega?

Jah, palun!

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Ei olegi nii palju vaja. Neli asja on erinevat. Kirjutage üles, järgmine kord siis te ei eksi nii rängalt. Kõigepealt tehakse aastane eelarve. See on see, mis on detailselt paigas. Siis on riigi eelarvestrateegia, mida tehakse neljaks aastaks. Lisaks, seal kõrval, mis ei ole riigi eelarvestrateegia, on eelarve prognoos. Ja see on enam-vähem, tehakse nelja aasta kaupa samuti, aga see on prognoos, mitte eelarve ise ega riigi eelarvestrateegia. Need on erinevad asjad. Kirjutage üles palun! Te ei kirjuta. Ma ei tea, miks te ei kirjuta. Siis on sellised pikaajalised poliitikaprojektsioonid, mida nimetatakse kas simulatsioonideks, simuleeritakse eelarve või poliitika valikuid. Need graafikud võivad tõesti aastakümnete taha ulatuda. Kõige rängem, kõige masendavam muidugi on see sellepärast, et pensionipoliitikas on ta vajalik. Oli teil teada, kui te läksite teist sammast lõhkuma. Nüüd me oleme selles olukorras, kus tuleb hakata uuesti teist sammast ehitama, sest pensionisuurused jäävad väga tillukeseks neil, kellel ei ole vähemalt kahte pensionisammast. Aga tegelikult peaks olema kolm sammast, et saada inimväärset pensioni. Aitäh! Seal on vaja need simulatsioonid. Tänan teid, et te kuulasite.

Aitäh! Urmas Reinsalu, teie nime mainiti. Palun, teil on võimalus vastusõnavõtuks!

Härra rahandusminister, ma soovin teile rahulikku jõuluaega! Paraku ma pean nentima, et ma ei saanud teilt sisulist vastust minu esimesele arupärijate esitatud küsimustele, minu hilisemale repliiksõnavõtule ega ka nüüd teie teisele vastusele. Kuidas teie ametis oleva rahandusministrina näete selle sügavaima ja pikima eelarvestrateegia perspektiivis rahanduslikust defitsiidist väljatulemist? Mis on see vastutustundlik teekond?

Te kõnelesite sellest, et nüüd valitsemiskulusid ei ole võimalik vähendada praeguses olukorras. Me ei kõnelenud sugugi mitte riigikaitsekuludest, ka mina ei pidanud neid silmas. Vastupidi, Isamaa on kutsunud üles Kaitseväe juhataja sõjalise nõuande alusel neid täies mahus realiseerima, venitusteta seda tegema. Te teate seda suurepäraselt. Ka meie alternatiivses eelarves on sellekohased ettepanekud sees. Kuid te olete jätkanud valitsemiskulude kasvatamist üldiselt. 

Teiseks, kahjuks te siiski hiilisite, kogu austuse juures, kõrvale rahanduskomisjoni esinaise tsitaadist, mille ma teile sõna-sõnalt ette lugesin, kus kõneleti sellest, et kavatsetakse naasta 2% juurde riigikaitsekulude puhul. Vägagi õige oleks praegu parlamendisaalis teil olnud võimalik see ümber lükata, kuid selle asemel te ütlesite, et te ei ole kuulnud, te ei ole näinud teie parlamendis koalitsiooni rahanduspoliitikat juhtiva isiku seisukohta. 

Ja kolmandaks, vaadake, pikaajalised projektsioonid on enesestmõistetavalt olulised. Kuid ma pean siiski nentima, et praegu oleme me silmitsi järgmise nelja aasta perspektiivis, osalt ka selle defitsiidi puhul – 4,5% ja sealt edasi –, õhku täis, tühjade, sadade miljonite eurode jagu tühja, blufitud kuluridu sisaldavas riigi eelarvestrateegias. Ja sellest väljatulemine, härra Ligi, kujuneb keeruliseks.

Teie aeg!

Seda tuleb teha koos ettevõtlusorganisatsioonidega, ekspertidega, rahandusinimestega koos, kellele toetuvalt on kujunenud välja ka minu seisukohad praegu siin, Isamaa seisukohad …

Aitäh!

… ka seisukohad, mis kehastavad alternatiivse eelarvepoliitika positsiooni. Aitäh teile, härra Ligi, ilusat jõuluaega!

Aitäh! Sellega ma lõpetan meie viienda päevakorrapunkti käsitlemise ja liigume edasi.

Seitsmes päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Tanel Kiige, Züleyxa Izmailova, Helmen Küti, Heljo Pikhofi, Jaak Aabi, Riina Sikkuti, Andre Hanimäe, Madis Kallase, Anti Allase, Tiit Marani, Reili Ranna, Lauri Läänemetsa, Ester Karuse ja Raimond Kaljulaidi poolt sotsiaalminister Karmen Jollerile esitatud arupärimine haiglaapteekide õiguste laiendamise kohta. Palun arupärimist tutvustama Riigikogu liikme Tanel Kiige. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud sotsiaalminister! Head kolleegid, kes loodetavasti oma tubades jälgivad seda arutelu, ja kõik tervishoiu valdkonna huvilised, kes kindlasti interneti vahendusel meile kaasa elavad! 

Sotsiaaldemokraadid tõesti soovivad teada, kuhu on jäänud vajalikud sammud, et edasi liikuda haiglaapteekide õiguste laiendamisega. Teatavasti kiideti vastav seaduseelnõu valitsuses heaks juba 19. septembril eelmisel aastal ja enam kui aasta tagasi saadeti Riigikogu menetlusse need ravimiseaduse muutmise ettepanekud, mis võimaldaks haiglaapteekidel ravimeid sisse vedada. Selle muudatuse eesmärk on suurendada haiglate ja seeläbi patsientide jaoks ravimite kättesaadavust ning elavdada konkurentsi ravimite hulgimüüjate vahel. 

Nüüd, see eelnõu läbis esimese lugemise 23. oktoobril, rõhutan, 2024. aastal ehk mitte kuu aega tagasi, vaid enam kui aasta aega tagasi. Pärast seda on edasine menetlus kohati arusaamatutel põhjustel pidurdunud. On olnud juttu sellest, et on vaja oodata Euroopa Komisjonilt mingit vastust või selgitust, aga on olnud ka sellist, ütleme, arusaamatut sisendit ja sõnavõttu meediast, kus on öeldud midagi stiilis, et see konkreetne eelnõu on nüüd pausile pandud – mida iganes see tähendab tulenevalt justkui uuest koalitsiooni formatsioonist, kus sotsiaaldemokraate enam ei ole kahetsusväärsel kombel. 

Meie huvi on tõesti aru pärida sotsiaalministrilt, kas valitsus jätkuvalt soovib edasi liikuda haiglaapteekide õiguste laiendamisega, et parandada ravimite kättesaadavust, aidata mõnevõrragi kaasa selle konkurentsiolukorra elavdamisele, mis Eestis on suhteliselt sumbunud, ja milliseid samme selleks täiendavalt astutakse. Me tahame kindlasti teada, kas minister isiklikult ikkagi arstina toetab seda printsiipi, et haiglaapteekide õigusi laiendatakse, lubades haiglatel ka hankepakkumistel osaleda, lisaks Eestis reguleeritud hulgimüüjatel. 

Ja kindlasti on oluline aru saada, kas sotsiaalminister ja Sotsiaalministeerium tegelevad nüüd sisuliselt ja jõuliselt nii selle vajaliku muudatusega kui ka laiemalt ravimituru konkurentsiolukorra parandamisega. Me ei näe seda eelnõu mitte kindlasti lõppjaamana, vaid ühe konkreetse sammuna, et aidata kaasa ravimituru paremaks korraldamiseks, et seda suhteliselt suurte ärihuvidega – oleme ausad, seda teab ka minister omast kogemusest ja mina ka apteegireformi päevilt –, väga suurte ärihuvidega valdkonda mõnevõrragi avada, läbipaistvaks muuta, konkurentsi elavdada ja tagada selle, et tervishoiu valdkonnas, kuhu alla minu hinnangul ravimivaldkond peab kuuluma, mitte äri alla, oleks esimesel kohal inimeste ja patsientide huvid, mitte ühe või teise ettevõtte ärikasum või soov turgu domineerida, kontrollida ja seeläbi endale jätkusuulikku sissetulekut tagada.  See ei ole kindlasti Eesti riigi eesmärk. 

Meil on konkreetselt viis küsimust. Ma usun, et minister loeb need ise ette, kui ta neile vastama hakkab. Nii on see vist tavaks olnud, aga kindlasti arutelu käigus tuleb neid juurde. Meie eesmärk ei ole, rõhutan üle, kuidagimoodi piirata olemasolevate hulgimüüjate võimalusi – seda mitte. Me soovime lihtsalt, et oleks konkurents vähekenegi suurem, anda ka täiendavad muudatused haiglaapteekidele, et haiglatel oleks realistlik võimalus otsustada, hinnata ja kaaluda, millistel juhtudel kasutada olemasolevate hulgimüüjate teenuseid ravimite sissetoomiseks ja millal teha seda näiteks ise. Meile teadaolevalt on sarnane sisseveoõigus mitmes Euroopa riigis juba kohaldatud, näiteks Soomes ja Leedus. 

Seda debatti Eestis on tegelikult peetud juba aastaid, nii et see pole uus teema. Ka minul oli au ministrina püüda seda muudatust läbi suruda. Toona, võin julgelt öelda, oli selline koalitsioonipartner nimega Isamaa, kes seda blokeeris ja pidurdas igal võimalikul viisil, isegi suurt varjamata seda nii sotsiaalkomisjonis kui ka valitsuses olles. Nii et kahjuks toona see ei õnnestunud, aga nüüd tahaks loota, et praegusel valitsusel on rohkem õnne sellega ja õnnestub see läbi viia. Ja kindlasti on sotsiaaldemokraadid siin tugevalt toeks. Aitäh! 

Aitäh! Ja arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Karmen Jolleri. Palun!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed! Loen ette küsimuse ja siis ka vastan küsimusele haiglaapteekide kohta, nagu Tanel Kiik just kirjeldas. 

Esimene küsimus: "Kas vastab tõele, et Reformierakonna ja Eesti 200 valitsus ei toeta enam haiglaapteekide õiguste laiendamist ravimite kättesaadavuse parandamiseks? Millal ja millistel kaalutlustel on sellise seisukohani jõutud?" Ei vasta tõele. Minu ülesanne on ministrina seista selle eest, et ravimid oleksid kättesaadavad nii nendele inimestele, kes apteegist ostavad neid, kui ka haiglaapteekidele ehk neile inimestele, kes on haiglas. Kuna meil oli ka siin Euroopa Komisjoniga kirjavahetus, mul lihtsalt tekkis ka omal küsimus, et millises vormis siis täpselt on võimalik kõige mõistlikumalt seda muudatust läbi viia. Kui ma eelmine kord vastasin samale küsimusele, siis ma olin kohtunud hulgimüüjatega, kes kinnitasid, et nende poolt ei ole takistusi, nemad leiavad alati võimaluse tuua maale erinevaid ravimeid. Meedias kirjeldatud juhtumid jäid siiski koostöö puudumise taha, seal olid omad põhjused. Nüüd olen ma kohtunud ka haiglaapteekidega, kes kinnitasid, et neid tegelikult ei huvita selline lai õigus, nii nagu see seadusemuudatus ette näeb, kuid siiski nad soovivad natuke suuremaid õigusi, kui neil praegu on, mistõttu ma olen kindel, et seadusemuudatusega tuleks edasi minna, aga võib-olla siis see sõnastus üle vaadata. Ma arvan, et mitte ka nii piiratud sõnastus, kui seda on pakkunud hulgimüüjad, kes ütlevad, et seda on lubatud ainult elutähtsate ravimite jaoks. Tegelikult on seda vaja ka selliste ravimite jaoks, mille puhul on krooniline haigus, mis ei ole tingimata elupäästev või selline ravim. Tegelikult selgitasid haiglaapteegid, et tõepoolest, neid olukordi, kus nemad seda võimalust kasutaksid, on väga vähe. Neid inimesi on väga vähe, kes selliseid ravimeid vajavad, aga nende mure oligi see, et sageli on neil vaja isiklikke kontakte teiste riikide haiglates või kuskil kontakte nende tootjatega või toimeainete tootjatega, et siis kätte saada ravim, mida Eestisse hulgimüüjad ei too. Hulgimüüjad oleksid valmis ka tooma, aga mingil põhjusel tootjad alati ei soovi vahendaja kaudu müüa. Teinekord on ka niimoodi olnud, et näiteks on apteek, teise riigi apteek, kes on valmis haiglaapteegile edasi müüma ravimi, aga jällegi keeldub tegemast seda hulgimüüja kaudu. Selles on see probleem siiamaani olnud. Aga haiglaapteegid ei ole ise huvitatud suuremast hulgimüügitegevusest, kuna see tähendaks täiendava personali, täiesti uue lisastruktuuri loomist. Vähemalt see oli see nende seisukoht praegu. Aga seda saab edasi arutada, mis seal täpselt on, me teeme oma ettepanekud ja tuleme komisjoni sellega, siis saab edasi arutada. 

Teine küsimus: "Kas Teie arsti ja ministrina toetate haiglaapteekide õiguste laiendamist, lubades haiglate hankepakkumistel osaleda lisaks Eestis registreeritutele ka nõuetekohastel Euroopa Liidu ravimite hulgimüüjatel?" Põhimõtteliselt olen jah nõus, konkurents on eluterve, konkurents on vajalik, ma arvan. 

Kolm: "Kas nõustute, et haiglaapteekide õiguste laiendamine annaks haiglatele senisest suurema paindlikkuse, kiirema tegutsemise võimaluse ning eeldatavalt madalamad kulud?" Jaa, ma olen nõus, et see muudatus peab olema selline, mis laiendaks haiglaapteekide võimalusi hankida vajalikke ravimeid ja tegelikult ka koostisaineid. Nad on ise toonud välja selle, et näiteks lastele valmistatakse eraldi ravimeid, tehakse nagu uus, lapsele sobiv ravimivorm, mida muidu kasutatakse täiskasvanul, ja kui võtta seesama tavaline ravim, siis seal on sees vahel toimeained, mida selles uues ravimivormis ei ole vaja. Ehk et lapse tervist silmas pidades, kui me tahame parimat ravi pakkuda, siis oleks vaja sellist võimalust, kus nad saavad neid toimeaineid ka eraldi hankida. Aga sellegipoolest palju on kinni osapooltevaheliseks koostöös. Ja tegelikult, kui me räägime hindadest, siis mitte alati ei tähenda see, et haigla saab ise hankida, see ei tähenda odavamat hinda. Teinekord on vastupidi. See sõltub muidugi ka ravimist. Kui on tegemist ravimiga, mida kasutatakse palju, siis hulgimüüja suuremas koguses ostes saab sageli ka parema hinna. Kui haigla üksi hakkaks tegema hankeid, siis see võiks olla hoopis teistsugune hind. Ravimite hind on tegelikult üle Euroopa väga suur probleem. Ja ütleks ka seda, et need madalamad kulud ei ole tegelikult tagatud. Meil on käinud meediast mitmed numbrid läbi, aga mina ei ole veel näinud arvutusi, mis oleks nende numbrite taga. Ja haiglaapteegid ise ütlesid, et nad ei näe väga suurt majanduslikku kasu sellest. Pigem on kasu ikkagi nendel inimestel, kellel ei ole sobivat ravimivormi või sobivat ravimit, ja neid ei ole väga palju, selliseid, mida ei saa hulgimüüjad maale tuua. 

Neli: "Mida tähendab sotsiaalministeeriumi poolt ajakirjandusele antud selgitus, et "haiglaapteekide teema on hetkel pausil"? Tegemist on ju Riigikogus juba aasta tagasi esimese lugemise läbinud eelnõu, mitte alles kavandatava algatusega." Sellele Tanel Kiik siin enne juba tegelikult ise osaliselt vastas ära. Omalt poolt ma võin öelda, et tegu on eelmise ministri algatusega. Komisjonis, ma mäletan, kui meil oli see arutusel, siis oligi täpselt seesama vaidlus, mis on praegu ka minu peas, on see, et kas minna edasi nii, nagu soovis ministeerium, või nii, nagu soovisid hulgimüüjad. Aga mina arvan, et tegelikult võiks olla üks kuldne kesktee. Aga me saame seda edasi arutada, nagu ma juba ütlesin. 

Viies küsimus: "Mida kavatsete sotsiaalministrina täiendavalt ette võtta ravimituru konkurentsiolukorra parandamiseks?" No Eestisse ravimihulgimüüjaid ei ole viimastel aastatel minu teada väga palju juurde tulnud. Ma ütleksin, et mure on üle Euroopa. Ma olin hiljuti Maltal terviseministrite kohtumisel, kus ka arutasime väikeste riikidega oma probleeme eraldi. Esiteks, meie neid väikeriike, kui me kõik kokku paneme ennast, siis meid kokku rahvaarvult on umbes 8 miljonit. Väikeriigiks loetakse siis sellist riiki, mis on alla 2-miljonilise populatsiooniga. Ja kui me võrdleme ennast näiteks Saksamaaga, kus on 80 miljonit elanikku, siis need turud on väga erinevad. Isegi selle 8 miljoni juures ei pruugi olla meil piisavalt ahvatlev turg ravimitööstuse jaoks ja ka hulgimüüjate jaoks teinekord. Eks see ongi see keerukus. Malta minister tõi ka väga ilmekaid näiteid selle kohta, kuidas neil kõik kokkulepped olid justkui tehtud, vähemalt oma riigis, ma arvan, et see oli glükoosimonitor või mingi diabeediga seotud abivahend, kus arstid olid valinud välja parima teaduslike uuringute ja igasuguste testide alusel, patsiendid olid sellega nõus, riik oli valmis rahastama, ja siis keeldus selle seadme tootja turule tulemast, sest Malta on liiga väike ja neil ei ole kasulik tulla sinna turule. Selliseid olukordi me püüame praegu lahendada üle Euroopa. Euroopa Liidu tasandil on kriitiliste ravimite määrus tulemas, kus siis ongi, arutatakse, kuidas jõuaksid turule erinevad ravimid, mis inimestele on vajalikud. Ja teine suur mure on tegelikult see, et ka USA on esitanud nõudmisi ravimitootjatele, et nad läheksid USA turule. See tähendab, et mitmed suuremad tootjad võivad liikuda ära Euroopa turult, mis omakorda meile tähendab kallimaid ravimeid. Neid võitlusi rahvusvahelisel tasandil on päris palju. 

Aga ma toon veel mõned näited sellest, mis on juba tehtud eelmiste ministrite poolt ja mida mina kindlasti ka väga toetan. Ma olen arstina kõiki neid väga rõõmustanud, kui need muudatused on tulnud. Esiteks, toimeainepõhine retsept. Arstidel on kohustus ja õnneks on retseptikeskusega tehtud ka nii, et ei olegi väga lihtne kirjutada mittetoimeainepõhist ehk siis preparaadi nimetuse järgi. Ehk ma toon piltliku näite, siis toimeaine oleks nagu piim ja firma nimi või müüginimi on Alma või Tere või mis iganes, eks ju. Arstidel on kohustus kirjutada välja piim ehk toimeaine. 

Tervisekassal on olnud hästi hea hinnapoliitika, väga hästi peetakse hinnaläbirääkimisi. Tervisekassa, mida ma tahaks nüüd edasi minna, on see, et Tervisekassa hakkaks tegema hankeid ise ka haiglaravimitele. See osaliselt peaks ka lahendama sedasama haiglaravimite hinnamuret. 

Tervisekassa vaatab ka seda, et lähiriikides oleksid sarnased hinnad, et nad ei ole nõus kallimalt ostma ravimeid, just ka vaadates väiksemaid riike. 

Nii. Ravimiseadus näeb ette avatud süsteemi, kus on hulgimüüjatel kohustus tagada kõikidele apteekidele võrdsed müügi- ja maksetingimused ning võrdsetel asjaoludel võrdsed tarnetingimused. See on oluline. 

Konkurentsiamet viib läbi frantsiisisuhete hindamiseks ja valitseva mõju tuvastamiseks omapoolseid analüüse ning nõustab frantsiisiettevõtteid lepingutingimuste osas, mis minu meelest on, kui siin Tanel mainis enne just apteegireformi, siis selles kontekstis on Konkurentsiameti töö küll hästi oluline. Ma väga loodan, et apteegid võtavad tõsiselt ja hoiavad selja sirgu ega nõustu tingimustega, mis ei ole inimsõbralikud. Ma isegi ei räägi apteegisõbralikkusest, vaid eelkõige inimsõbralikkusest. Ma arvan, et hetkel võib-olla ongi kõik. Olen valmis küsimustele vastama.

Suur tänu, lugupeetud minister! Küsimusi on. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud sotsiaalminister! No ma pean ütlema, et ma nüüd küll lõpuni rahule ei jäänud teie vastustega. Te ütlete, et te toetate haiglaapteekide õiguste laiendamist ja valitsus ei ole sellest plaanist loobunud. Samal ajal, kogu austuses, kostus te jutust väga palju sellist ikkagi nagu skeptilisust ja ka mingi kirik keset küla oli teie enda väljend, mida te hakkasite otsima äkki olukorras, kus tegelikult vastav seaduseelnõu algatati. Ettepanekud tehti teie enda juhitud ministeeriumi poolt, tõsi, teie eelkäija ajal, aga siiski, ministeeriumi ja valitsuse tegevus võiks olla järjepidev. Eesmärk on olnud ravimituru olukorda parandada, konkurentsiolukorda parandada. Haiglaapteekide õiguste andmine ei ole tegelikult teab mis kolossaalne samm sellel teel, vaid pigem väike samm. Aga nüüd seda väikest sammu hakata veel mudima, veel timmima, veel kuidagimoodi pisendama, kärpima tulenevalt hulgimüüjatelt saadud tagasisidest – ma pean seda väga valeks suunaks. Mu küsimus on teile, et millest selline seisukohavõtt.

Aitäh! Ma ei tea, mis kaalutlustel eelmine minister niimoodi otsustas. Teda kahjuks ei ole ka siin, ta ei saa seda ise kommenteerida. Ma juba mainisin, et ei ole… Või sina, Tanel, alustasid? Ei alustanud. No just, eks ju. Nagu ma mainisin, ei ole ka arvutusi, mis näitaksid säästu, mis siis tuleks eeldatavalt. Mina olen valmis minema sellise eelnõuga, mis sobib nii haiglaapteekidele kui ka hulgimüüjatele. See eelnõu, mis on praegu valmis, tegelikult annab täiesti piiramatu õiguse apteekidele, aga nad ütlevad, et nad ei vaja seda õigust, neid ei huvita see ja nad ei taha seda. Milleks peale suruda seda? Pealegi, Eestis on ainult kaks haiglaapteeki, kes seda reaalselt kasutama hakkaksid. See on nende endi sõnum, see on see, mida ma kohtumiselt kaasa võtsin. Te võite ise kutsuda enda juurde ja arutada nendega seda teemat ja veenduda selles, mida nad ise räägivad, kui te ei usu mind.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Alustuseks võib-olla väike tähelepanek. Kõnealune eelnõu on siiski valitsuse esitatud, sinna on ka Reformierakonna ministrid oma heakskiidu andnud. 

Aga tänasele valitsusele peaks ju igati olema meeltmööda põhimõte, et konkurents on edasiviiv jõud. Ma arvan, et me selles osas oleme ühte meelt. Minule jäi samamoodi kõrva see teie sõnavõtt, kus te selgitasite, miks eelnõu on toppama jäänud. Kelle huve peaks siin esindama, kas haiglate või hulgimüüjate oma? Te tahaksite keskele kokku tulla. Mina väga tahaks, et teie seisaksite selle eest, et riigi huvid ja Eesti inimeste huvid oleks kõige paremini kaitstud. Ehk küsimus on selles, milleks ju eelnõu on esitatud, et tagada patsientidele ligipääs eluliselt olulistele ravimitele. 

Ma küsin, mis perspektiivi te hindate, et tänased kitsaskohad siiski saaksid lahenduse. Kas olemasolev eelnõu võiks edasi liikuda? Kas tuleb midagi muud? Mis hetkel me lahendame selle kitsaskoha ravimiturul?

Aitäh! Ma juhin tähelepanu, et eelnõu on eelmise valitsuse eelnõu. Jah, see on valitsuse eelnõu, aga eelmise valitsuse eelnõu. Ei ole enam sotse selles valitsuses, ei ole sedasama ministrit enam valitsuses, mistõttu ma pidin täiesti otsast peale hakkama tutvuma sellega ja edasi minema. Kuna eelnõu oli juba Riigikogus, siis see on ka üks põhjuseid, miks ei ole see valitsuse tegevus plaanis. Me oleme teinud seda eelnõu kõikide muude asjade vahepeal ja ma arvan, et see juba näitab head tahet. Minu huvi on sellega edasi minna.

Rääkides huvidest, siis te jõudsite lõpuni välja, mis on hästi tore, sest ka mina oleksin öelnud, et minu jaoks on see primaarne Eesti inimese huvi. Ja seda ma ka ütlesin enne siin, et mulle on tähtis, et need lapsed saaksid endale sobiva ravimivormi ja need täiskasvanud saavad samuti omale sobiva ravimi, kes seda muidu hästi kätte ei saa. See ongi huvi ja see on minu mõte. Ma olen teinud seda kõikide muude asjade vahepeal ja samamoodi ma jätkan sellega kõikide muude asjade vahepeal. Ma ei julge ajaraami öelda. Ma loodan, et see saab esimesel poolaastal tehtud, aga eks see sõltub hästi palju ka sellest, kuidas komisjonis töö edasi läheb.

Tiit Maran, palun! 

Aitäh! See ravimiseaduse menetlemine on ikka märkimisväärselt pikalt veninud, vist tugevalt üle aasta. Selle valguses ma küll enam-vähem aiman, mis te vastate, aga ma ikkagi küsin, kuidas te hindate sellist olukorda. Kas see on normaalne? Ja ehk selgitaksite, kuidas te sellesse suhtute.

Aitäh! Ma arvan, et see on normaalne. Mõelge asutuse peale! Tuleb uus asutuse juht, ta peab üle võtma kõik teised asjad, viima oma visiooni ellu ja võtma üle poolikud asjad ning tutvuma nendega ja minema edasi. On normaalne, et osa asju jääb toppama. Ma arvan, et see on okei, sellepärast et minul on teised prioriteedid. Haiglaapteekide eelnõu ei ole olnud minu nr 1 prioriteet. Kui ma tulin ministriks, siis ma sõnastasin oma prioriteedid: rahastamine, tervishoiuvõrk ja tervishoiu kvaliteet. Nende kolme asjaga ma olen edasi läinud. Kuna see haakub ka kõigi nende kolmega otsapidi, siis ma loomulikult lähen sellega edasi, aga ma lähen omas tempos nii, et ma ise tunnen, et ma olen teinud selle asja hästi. See on eesmärk.

Anti Allas, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud minister! Minu arvates siin saab olla ainult üks eesmärk: tervishoiukulude vähenemine. Meil selles valdkonnas on küllalt kitsas käes. Ma ei saanud aru, kas siis haiglad võivad hakata kallimalt hankima, kui nad saavad hulgimüüjalt. Ma arvan, et nad vaatavad turu reaalset olukorda. Ja miks seal peaksid mingid piirangud olema? Ma sellest tõesti aru ei saanud. Palun selgitage!

Pean ütlema, et ma ei saanud täpselt küsimusest aru. Mis piirangutest on jutt?

Andke palun Anti Allasele, täpsustame siis selle ära. Täpsustage lühidalt!

Aitäh! Te enne ütlesite, et hankida ravimeid mingite piirangutega oleks võimalik haiglaapteekidel. Kogu ulatuses kõiki ei võiks hankida. Milleks need piirangud?

Haiglaapteegide esindajad ise ütlesid, et nad ei soovi laiemaid võimalusi. Selleks et saada hulgimüüjaks, peab vastama päris karmidele tingimustele ja selleks peab olema täiesti eraldi personal, isegi apteegitöötajad peavad olema täiesti eraldi. See ei ole nii lihtne ja neil ei ole huvi sellega edasi minna. Tulevikus, kui neil on huvi, ma arvan, ei takista miski neid piiranguid täielikult maha võtmast. Aga see on eelkõige selle sisu.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Minu küsimus on veidi laiem. Mõned aastad tagasi tuldi välja niinimetatud apteegireformiga. Eesmärk oli üllas: lahutada hulgi- ja jaemüük omanduse mõttes. Aga välja kukkus nii nagu alati. Vabandust sellise küünilise ütlemise eest! Tegelikult hulgimüük kontrollib veel suuremat osa jaemüügist – jah, teatud litsentsi ja lepingute kaudu –, kui seda oli enne seda reformiüritust. Kas te peate konkurentsivõime ja mõistlike ravimihindade suhtes sellist olukorda, nagu Eesti ravimiturul praegu on, mõistlikuks või võiks siiski midagi uuesti ette võtta?

Aitäh! No peate vaatama enda selja taha. Tanel oskab võib-olla kõige paremini öelda, miks apteegireformiga läks nii, nagu läks. Mina ise võitlesin samamoodi, et see läheks läbi. Aga ma mäletan, et selle reformi elluviimisel olid need kahtlused, et olukord ei parane, juba toona. See võitlus oli kohutav, väga intensiivne ja tugev ja tegelikult oli väga keeruline inimestele seletada, mis asi siis tegelikult paremaks läheb. Tänaseks me teame, et ei ole väga palju paremaks läinud. 

Loomulikult, seda olukorda võiks muuta. Kõige parem oleks see, kui tuleks Eesti turule rohkem hulgimüüjaid. Aga nagu ma ütlesin, Eesti turg ei ole niivõrd ahvatlev. Siin me peame natuke vaatama. 

Ja Anti Allasele veel vastan, et see, et kulud langevad, ei ole numbriliselt kinnitatud ega tõestatud. Seda ütlesid ka haiglaapteegid, et see ei tähenda tingimata kulude langemist, kui me avame neile need võimalused.

Lauri Läänemets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! See on hästi huvitav, et on erinevad inimesed valitsuses ja seisukohad kohe muutuvad. Eriti huvitav on sellest siin rääkida pärast seda, kui, nagu te mäletate, oli päris suur arutelu meedias selle üle, et see kõik teenib ühe ettevõtte ja ärimehe huvisid, mida te siin kaitsete praegu ka. Need kuidagi langevad lihtsalt kokku. Väga huvitav on, et sotsiaaldemokraadid on valitsusest väljas ja nüüd sellised asjad hakkavad juhtuma. Ja me teame, et see surve oli siis, kui sotsiaaldemokraadid olid. Me teame, et Eesti 200 esitas Reformierakonnale täpselt seda survet, mida teie siin praegu kaitsete. 

Aga seletage mulle! See eelnõu, mille kohta me küsime – arupärimine on tehtud –, ei puuduta seda, et haiglad peavad ostma. Suured haiglad saavad võimaluse, aga nad ei pea ostma. See on konkurentsi parandav, kui nad ei suuda näiteks hulgimüüjatega kokkuleppele jõuda, kui neil on võimalus odavamalt osta. Seletage, kuidas see kahjulik on! Kuidas see konkurentsile, haiglatele ja riigi rahakotile kahjulik on? Ma ei saa aru, miks see seisma on pandud. Aitäh!

Aitäh! Esiteks ma kinnitan, et mind ei ole mitte keegi survestanud. Ma tean, mis ärimehele te vihjate ja nii edasi. Ma ei ole ka ühe suure äri ja ühe suure rahastaja fänn, ütleme niipidi. Aga ma tahaks olla aus ja toimida nii, nagu mina tunnen, et on õige. Ma arvan, et olukorras, kus haiglaapteegid ise ütlevad, et neid see eelnõu sellisel kujul, nagu ta praegu on, ei huvita, nad ei vaja seda ja nad ei taha seda. Ja kui nad ei plaani hakata neid võimalusi kasutama, siis ei ole vaja hakata neile neid võimalusi looma. Kui neil on soov muutuda hulgimüüjateks, siis palun väga. 

Ja nagu ma ennegi mainisin, ei, see ei ole riigile kuidagipidi kahjulik, ühte- ega teistpidi, et kui haiglaapteegid plaanivad hakata üliväikeses mahus seda võimalust kasutama, siis see ei mõjuta oluliselt eelarvet ei nende ega ka riigi oma. Aga mis võib mõjutada oluliselt eelarvet, on see, kui Tervisekassa hakkab hankima haiglatele ravimeid. Ja see on töös. Vaat see on see, mis aitab natuke raviraha kokku hoida. Ma arvan, et isegi mitte natuke, vaid päris palju.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te oma vastuses mainisite, et eesmärkides on teil kolm komponenti ja üks nendest on kvaliteet. Kuidas te hindate oma ministriajal olnud kvaliteeti esmatasandi arstiabil?

See natuke läheb küll teise kohta, aga ma väga hea meelega vastan sellele. Esmatasand koosneb tegelikult paljudest komponentidest. Üks on perearstiabi, kiirabi, needsamad apteegid, jaeapteegid siis, ja nii edasi. EMO-d näiteks on ka esmatasand, jah. Sageli mõeldakse esmatasandi all perearstiabi.

Perearstiabi kvaliteeti on Eestis hinnatud rohkem kui kümme aastat ja tegelikult on see ainus eriala üle 30 erialast, kus üldse on hinnatud arstiabi kvaliteeti. Kvaliteet on kõikuv ja me teame, kus seda tuleb parandada. Näiteks uus rahastusmudel on suunatud kvaliteedile. Teiseks oleme kokku leppimas perearstidega uut tööjuhendit, mis samuti vastab kvaliteedile ja vastab ka inimeste ootusele palju rohkem – sätestab selle, kuidas ja millal peab näiteks vastuvõtule saama või üldse kontakti perearstikeskusega saama. Ma arvan, et perearstiabis oleme me kõige paremas seisus üldse. 

Aga Eestis ei ole riigi tasandil hinnatud kvaliteeti üldiselt tervishoius mitte kunagi, vähemalt mitte Eesti taasiseseisvumise ajal. Seetõttu me tegelikult ei tea, millised on mured. Me aimame neid, aga me ei tea täpselt ega numbriliselt. Ja mure ongi see, et näiteks nendes riikides, kus juba on kvaliteedisüsteem olnud umbes 20 aastat, näiteks Soome ja Rootsi, öeldakse, et keskmiselt 10–15% ravikuludest tuleb kehva kvaliteedi arvel – kas just kehva, aga mingisuguste probleemide arvel. Kvaliteediprobleem võib olla näiteks see, et inimene unustatakse kuhugi. See ei tähenda tingimata, et teda valesti ravitakse, aga see võib tähendada ka tööprotsessi kvaliteeti, näiteks seda, et ta ei saa õigel ajal arsti vastuvõtule ja nii edasi või jõuab vale arsti juurde. Ja kui meil ei ole kunagi kvaliteeti hinnatud, siis ma ei kujuta ette, kui suur see kulu meil on. 

Aga Riina Sikkut alustas seda ja mina jätkan seda väga jõuliselt. Just lõime Terviseameti juurde kvaliteedikeskuse. Varsti peaks lõppema selle kvaliteedikeskuse juhi konkurss. Loodan sinna saada hea ja targa inimese ja loodan, et Eestis tervishoiusüsteemis lõpuks ometi hakatakse ka kvaliteediga päriselt tegelema. Seda mõju me tunnetame, ma arvan, mõne aasta pärast, see ei ole kiire. Aga perearstiabis võib mõju tunda juba mõne, võib-olla aasta pärast. Ma loodan, et me saame seal natuke kiiremini edasi liikuda.

Madis Kallas, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Küsimus, et me võime lugeda, et haiglaapteekidel on näiteks nii-öelda sisseveoõigus olemas mitmes Euroopa riigis, ka Soomes ja Leedus. Ma ei tea, kuidas on see teistes Balti riikides. Minul on kaheosaline küsimus. Miks seal riikides on nendele see õigus antud või mis on sellega läinud paremaks nendel haiglatel, kui te peaksite teadma seda?

Teine küsimus on see, et te vastasite, et Eesti haiglaapteegid otseselt sellist eelnõu ei vaja või nad on öelnud, et see ei anna nendele piisavalt neid asju, mida nad võib-olla ootavad. Kas see vastab ka suurte haiglate puhul nagu tõele, et näiteks Põhja-Eesti Regionaalhaigla või Tartu Ülikooli Kliinikum samamoodi ei vajaks sellist täiendavat võimalust ravimeid hankida?

Aitäh! Seda, mis on täpselt teistes riikides, ma ei oska kahjuks kommenteerida. Aga haiglaapteekidest ainult need suured haiglad üldse on huvitatud sellisest hankimisest. Ja nendega me pidasime ka läbirääkimisi ja arutasime seda teemat. Ma tahaks teha nii, nagu nemad ütlevad. See ongi kõige lihtsam.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja arupärijate esindajana palun Riigikogu kõnetooli tagasi kolleeg Tanel Kiige. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Austatud sotsiaalminister ja siseminister! Ma pean tunnistama, et minu mure seoses selle eelnõu menetlemisega laiemalt ravimivaldkonnaga ainult kasvas pärast seda arupärimist. Ma ei kahtle selles, et ravimituru osapooltel on erinevaid seisukohti selle eelnõu suhtes, erinevaid huvisid, erinevaid arvamusi, erinevat tagasisidet. Aga ma olen täpselt sama kindel, et riigi huvides, meie kui kodanike huvides ja maksumaksjate huvides on selle eelnõuga algselt esitatud kujul edasi minna ehk laiendada haiglaapteekide õigusi – rõhutan, õigusi, mitte kohustusi – ravimeid ise sisse tuua. 

See otsus, kas ja millistel juhtudel seda rakendada, on loomulikult iga haigla enda teha. Ja kindlasti suuremad haiglad on aktiivsemad, väiksemad haiglad seda võimalust ei pruugi kasutada, kuna see eeldab teatud kompetentsi väljatöötamist, väljaarendamist, praktikate, erinevate infosüsteemide arendamist. Ehk loomulikult see oleks lihtsalt võimalus, mitte kohustus haiglatele, ja igasuguste võimaluste andmine osapooltele tervishoiu valdkonnas, mis on väga tugevalt reguleeritud, väga selgelt igasuguste piirangutega nii või naa fikseeritud, aga ka konkurentsiolukorra mõttes võib öelda ikkagi suhteliselt, veel kord viisakalt öeldes, sumbunud olekus. Igasuguste lisavõimaluste andmine on selles mõttes nagu samm õiges suunas. 

Nagu ma enne ütlesin, see ei ole kindlasti selle ravimituru korrastamise või olukorra parandamise esimene ega viimane samm või lõppjaam veel vähem, aga tegelikult hakata nüüd seda väikest sammu veel väiksemaks mudima, kuidagimoodi maha viilima, et anname algselt pakutud asemele kuidagimoodi veerand sellest või midagi muud taolist, see tundub mulle ausalt öeldes kohatu, arusaamatu ja ma ei näe selles mingit ratsionaalset loogikat. 

Nüüd, vabandage mind, aga see tundub olevat pelgalt teatud äride, ettevõtete huvides, nende surve tagajärg. Ma väga loodan, et ma eksin siin, aga see on see mulje, mis mulle jääb. Olles selles valdkonnas tõesti kolm aastat ministrina toimetanud, mäletan väga hästi ka apteegireformi päevi, kus polnud mina ainus minister või Riigikogu liige, kelle poole nende muredega ja ettepanekutega toonased ettevõtted pöördusid ja kõikvõimalike seaduseelnõu muudatuste, täienduste ja paberitega siin ringi jooksid ja kindlasti teatud määral ka edu saavutasid. Ehk see on see paraku seis, kus mulle tundub, et me nüüd jõudnud oleme. 

Apteegireformi, millest siin korra ka räägiti, tuletan meelde ka auväärt ministrile. Ei, seda ei algatatud minu ajal ehk see algatati kümme aastat tagasi. Reformierakonna valitsuste ajal 2014–2015 võeti vastavad seadusemuudatused vastu ja see oli väga pikk üleminekuperiood, mida veel toona ja hiljem pikendati. See jõustus 2020. aasta 1. aprillil. Minul oli tol hetkel, kui ma ministriks sain, piltlikult öeldes 11 kuud aega kuni selle lõpliku jõustumiseni – osaliselt oli see juba varem jõustunud –, tegelikkuses üheksa aastat enne mind olid seda valdkonda juhtinud valdavalt Reformierakonna ministrid või vähemasti nende valitsused. Nii et eks seda tegemata tööd ja, võib öelda, ka apteegireformiks ettevalmistamata jätmist võib visata ühele või teisele osapoolele. Aga ma arvan siiski, et ka sel kujul, nagu see lõpuks jõustus, oli see samm õiges suunas, lihtsalt see jõustus riigi vaates keerulisel ajal. Meil oli COVID-i kriis parasjagu, kui mäletate, sihuke väike asi, mis võttis päris palju aega. Ja selle kõrvalt, tõepoolest, tagada, et kõik need apteegireformi eesmärgid saaksid ellu viidud just nimelt minu ametiajal, mis oli väga väike periood sellest üleminekuajast, oli tõesti keeruline. Aga eks ma andsin endast parima, nii nagu teised osapooled. 

Ma lihtsalt eeldaks seda, et iga järgmine minister võtab teatepulga üle ja annab endast omakorda parima, et ravimituru olukorda parandada, et tagada see, et ei oleks üksikute hulgimüüjate käes sisuliselt kogu turg, nii jaemüük kui ka hulgimüük, olukorras, kus tegelikult on seadusandja, seesama parlament, otsustanud, et ta soovib need kaks asja lahutada ja soovib ka seda, et inimeste jaoks oleks ravimi hind adekvaatsem, et seal oleks päris konkurents, oleks ka läbipaistvus. Sellest on kirjutanud Riigikontroll, sellest on kirjutanud meedia. Ma arvan, et ei ole ravimituruga või tervisevaldkonnaga tegelevat inimest, kes ei teaks nendest probleemidest. Aga nende lahendamine loomulikult pole ühepäevane küsimus, see eeldab ka Konkurentsiameti tööd, Ravimiameti tööd, aga eeldab ka ministeeriumi, ministri ja valitsuse väga selget tahet sellega tegeleda. Öelda kuidagi, et see ei ole prioriteetne või et see on kuskil tagapool – ma arvan, et see on üks sõlmküsimusi, kui me räägime tervishoiu rahastamisest. 

Tegelikult, kuna suurem osa sadadest miljonitest – sajad miljonid, millest me räägime praegu –, mis ravimivaldkonnas liiguvad iga aasta Eestis, käivet tekitatakse, siis valdav osa sellest rahast tuleb ju Tervisekassa rahastust, meie kõigi maksumaksjate rahast tegelikult. Kui me räägime rahastuse murest, siis küsimus pole ainult tulude suurendamises, vaid küsimus on ka selles, kas kulud on mõistlikud ja põhjendatud ning kui palju neist läheb kellegi ärikasumiks ja kui palju neist läheb tegelikult patsientide ravimite jaoks.

Soovite lisaaega?

Igaks juhuks ma palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega.

Nii et ma julgustan küll sotsiaalministrit, hoolimata sellest, et tööpõld on suur. Tõsi, kuna pandi kokku kaks ministrit, siis kahtlemata tööd on rohkem kui varem. Ma julgustan siiski ravimituru korrastamisega tegelema, muidu on meil taas järjekordne parlamenditsükkel aasta pärast läbi saanud ja sisulisi samme, sisulisi muutusi ette näidata ei ole. Hetkel ei ole valitsuses ühte erakonda ja mina ei häbene seda ütlemast, et see on erakond nimega Isamaa, kes on jõuliselt torpedeerinud mis tahes muudatusi, mis aitaksid ravimiturgu korrastada, mis aitaksid konkurentsiolukorda parandada ja mis aitaksid tegelikult tagada õiglase hinna ja ausa ja läbipaistva ravimipoliitika. Ehk seda erakonda ei ole täna valitsuses. Praegu paistab, et on päris suur tõenäosus, et järgmises valitsuses ta pruugib olla. Nii et seda olulisem on nüüd seda aastat kasutada adekvaatselt ja mõistlikult, et astuda vajalikke samme ravimituru olukorra parandamiseks, et me leiaksime end taas olukorrast, kus valitsuses on vähemalt üks osapool, kui mitte mitu, kes mis tahes põhjusel leiavad ettekäändeid ja põhjendusi, miks selle teemaga tegeleda ei saa, miks selle teemaga tegelema ei peaks või miks on seal kõik jube hästi olukorras, kus kõik, kes ravimivaldkonnaga tegelenud on või tervishoiuvaldkonnaga tegelenud on, teavad, et asjad ei ole seal hästi, pigem on halvasti. 

See konkurentsiolukord ei ole kindlasti mitte midagi, mille üle saaks Eesti uhke olla olukorras, kus me tahame ühest küljest, et meil oleks ärisektoris tegutsemisvabadus ja aus konkurents, ja teisalt me soovime, et meie niigi piiratud tervishoiuressursside, antud juhul raha kasutamine, oleks võimalikult sihtotstarbeline, võimalikult sihipärane ja tulemuslik – tulemuslik patsiendi vaates, tulemuslik tervishoiu korralduse vaates, mitte ühe või teise ettevõtte kasumi vaates. Julgustan seda tööd päriselt tegema ja olen väga pettunud, kui selgub, et praegune minister ja valitsus jätab selle küsimuse tahaplaanile ja tegeleb siin kõikvõimalike analüüside ja muu taolisega ja ootab ära jälle selle hetke, kui valitsuses on erakond, mida ma juba korra nimetasin, ütlen veel kord, erakond Isamaa, kes kindlasti ei astu ühtegi sammu ravimituru olukorra parandamiseks, sest seda ei toeta nende erakonna põhiliin, mis lähtub ka sellest loogikast, ent nende erakonna üks suur, ütleme, sponsoreid ja suuri sõpru ja liikmeid on ravimituru kõige domineerivam hulgimüüja. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua minister soovib sõna? Ei soovi. Sellega sulgen läbirääkimised ja lõpetan meie seitsmenda päevakorrapunkti käsitlemise.

Läheme edasi. Oleme jõudnud kaheksanda päevakorrapunktini. See on Riigikogu liikme Kalle Grünthali poolt siseminister Igor Tarole esitatud arupärimine kiiruskaamerate kohta. Palun ettekandjana Riigikogu kõnetooli Riigikogu liige Kalle Grünthal. Palun!

Aitäh! Hea Eestimaa rahvas! Kindlasti olete te meedia vahendusel näinud, mismoodi ministrid tulevad siia saali, vassivad andmetega ja pole ka harvad juhtumid, kus nad lihtsalt valetavad. Ma ütlen ausalt ja otsekoheselt, et maamehe moodi on minul nendest valedest siiber saanud. Seetõttu ma rakendan edaspidi sellist asja, et tuletan kõigepealt meelde, et kui Riigikogu liikme sõna on siin saalis vaba ja mingeid sanktsioone ei järgne, siis minister on ametnik, kelle kohta see klausel ei kehti.  

Seetõttu ma, lugupeetud siseminister, hoiatan teid selles mõttes, et palun siin saalis rääkida ainult tõtt. Kui te ei tea või ei ole kindel, siis öelge seda otse. Arvestage sellega, et ma kasutan teie ütlusi stenogrammis hiljem ära praegu käesolevas menetluses ja ka tulevastes menetlustes teie seisukohtade osas. See on lihtsalt hoiatus, see ei ole midagi muud. 

Nüüd tänase teema juurde. Teemaks on kiiruskaamerad, mille uurimist ma alustasin juba septembris-oktoobris. Esimene video kogus Facebookis 161 000 vaatamist. Teemaks on see, kas mobiilsete kiiruskaamerate ees peab olema silt "VIDEOVALVE" või ei pea. Ma olen pöördunud mitmele poole, ka politsei poole jne, kuid nad ütlevad, et et ei pea. Mina väidan, vastupidi, et peab. Põhjus on väga pragmaatiline, sest kui politsei viitab sellele, et liiklusseaduses ei ole seda regulatsiooni sees, siis tuletan meelde, et liiklusseadus on erinorm, aga erinormi kohaldatakse koos üldnormiga. Korrakaitseseaduse § 34 sätestab, et see silt peab seal ees olema. 

Täiesti hämmastav, mismoodi ikkagi ka kõrged politseijuhid manipuleerivad sellise seadusliku kohustusega. Näiteks Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri teabebüroo liiklusmenetluse talituse politseikolonelleitnant Alar Karu on lausa kirjalikult teatanud, et osutusmärgi "Automaatkontroll" kirjeldamine õigusaktis ei tee selle kasutamist kohustuslikuks. 

Lugupeetud siseminister, kuidas on võimalik, et teie haldusalas olev ametnik ütleb, et mis siis, et see on seaduses kirjas, aga me seda ei kasuta? Kõik need faktid, mida ma olen arupärimises täna esitanud, on tõenduslikult olemas ja neid saab kasutada edaspidises menetluses.

Minu jaoks on veel teine küsimus: mispärast politsei asemel teostab kontrolli tegelikult hoopis erasektor, kellega on sõlmitud n-ö haldusleping kiiruse mõõtmise osas? Ma mäletan, et veel paar aastat tagasi ikkagi videovalve silti kasutati, aga siin võib olla hoopis puhas omakasupüüdlik tegevus. Nimelt, tegemist on erasektori tegevusega ja kui see videosilt on väljas, siis lihtsalt rikkumisi ei toimu. Ja selleks, et teenida erasektori kaudu raha ka riigikassasse, on see videosilt maha võetud.  

Ma ütlen kohe ära, et ma olen absoluutselt vastu igasugusele kiiruse ületamisele, mis on määratletud märkidega, kuid politsei peab selles tegevuses jälgima isikuandmete kaitse seadust. Mis asi on isikuandmete kaitse seadus? See on reguleeritud ka Euroopa Parlamendi poolt vastuvõetud määrusega. Minu osundatud asjaolud, millest ma hetk tagasi rääkisin, on leidnud kinnitust ka Andmekaitse Inspektsiooni kodulehel ja nende seisukohtades. Isikuandmete töötlemine on toiming, mis võib hõlmata andmete kogumist, salvestamist, korrastamist, säilitamist, muutmist, juurdepääsu jne. 

Aga kuulame ära lugupeetud siseministri vastuse. Veel kord palun: ärge mõelge midagi välja, ärge valetage, rääkige ainult tõtt! Aitäh! 

Aitäh! Järgmiseks palun arupärimisele vastama siseminister Igor Taro.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Ma loodan, et ma sain sellest hoiatusest ikkagi õigesti aru, ja tõtt peavad siin rääkima kõik, mitte ainult ministrid, vaid ka Riigikogu liikmed. 

Siseministrile edastati arupärimine seoses kiiruskaameratega ning esitati seitse küsimust. Ma sissejuhatuseks märgin igaks juhuks, et ma loen need küsimused ette sellisel kujul, nagu need kirjalikult esitati. Ma eeldan, et need olid võib-olla kiiruga kirjutatud, kuivõrd need meie õigekirjareeglitele päris hästi ei vasta. Aga see on pelgalt selgituseks, miks küsimuse esitamine võib tunduda mõnevõrra kohmakas, aga ma loodan, et kõik saavad enam-vähem aru, mida küsimusega mõeldi. 

Esimene küsimus: "Korrakaitseseaduse § 34 alusel töötleb politsei kasutades jälgimisseadmestikuna kiiruskaameraid isikuandmeid. Miks
ei täideta sama seaduse lõikes 3 kehtestatuid kohustuslikku nõuet paigaldada enne kiiruskaameraid kaamerate kasutamist teavitavaid teabetahvleid "VIDEOVALVE?"" Vastan. Alustuseks selgitan, et korrakaitseseaduse § 34 käsitleb jälgimisseadmeid, mille alla kuulub ennekõike numbrituvastuskaamera. Numbrituvastuskaamerale lisaks on liikluskaamera ehk teisisõnu automaatne liiklusjärelevalve süsteem. Mõlemal juhul töödeldakse isikuandmeid ehk täpsemalt andmeid, mille abil on võimalik isikuid tuvastada näiteks sõiduki registreerimisnumbri kaudu tehtud päringu abil. Mõlemal juhul toimub andmete töötlemine erinevatel õiguslikel alustel ja nende andmete kasutamisega kaasnev õiguste riive on oma olemuselt ka erinev. Kiiruskaamerate kasutamise õiguslik alus tuleneb liiklusseadusest ja selle kohaselt võib liiklusjärelevalvet teostada teisaldatava või statsionaarse tehnilise vahendiga. Isikuandmete töötlemine ehk riive toimub kiiruskaamerate puhul ainult ja üksnes nende isikute osas, kes ületavad kehtestatud kiiruspiiranguid. Väärteomenetluse seadustiku kohaselt määratakse hoiatustrahv isikule, kes oli mootorsõiduki registrijärgne omanik või vastutav kasutaja väärteo toimepanemise ajal. Seega töödeldakse registrijärgse omaniku andmeid või kui tema ei olnud rikkuja, siis väärteomenetluse seadustiku kohaselt isiku andmeid, kes sõidukit mootorsõiduki eest vastutava isiku sõnul kasutas. Kiiruskaamera funktsioon on üksnes liikluskiiruse mõõtmine ning salvestamist tehakse ainult rikkumise fikseerimisel, mitte pidevalt ega kõikide liiklejate osas. Sellist selektiivset mõõtmist ei saa käsitada videovalvena ja seetõttu ei kohaldu korrakaitseseaduse § 34 lõikes 3 sätestatud teabetahvli kasutamise nõue. Numbrikaamerate kasutamise õiguslik alus tuleneb politsei ja piirivalve seadusest. Numbrikaameratega töödeldakse kõigi liikluses osalejate andmeid, kes satuvad kaamera mõjuvälja. Andmete töötlemine toimub kuritegude menetlemise, tagaotsitavate isikute ning rahvusvaheliselt tagaotsitavate esemete asukoha kindlakstegemise ja konkreetse kõrgendatud või olulise ohu väljaselgitamise, tõrjumise või sellise korrarikkumise kõrvaldamise eesmärgil. Kuna jälgitakse kõiki, kes mõjuvälja satuvad, tuleb korrakaitseseaduse § 34 lõike 3 kohaselt paigaldada kaamerate lähedusse teavitussildid, et inimesed oleksid jälgimisest teadlikud ja saaksid oma käitumist, soovi korral ka marsruuti muuta. Tegemist on seadusest tuleneva sõnaselge kohustusega. 

Teine küsimus: "Millise hinnangu annate Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri teabebüroo liiklusmenetlustalituse politseikolonelleitnant Alar Karu poolt väljendatule, et "osutusmärgi "Automaatkontroll" kirjeldamine õigusaktis ei tee selle kasutamist kohustuslikuks?" Vastan. Liiklusseadus, aga ka Vabariigi Valitsuse määrus, millega on kehtestatud nõuded liikluskaamerate paigaldamisele, mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele, ei kohusta kiiruskaamera mõõtmise kohta liiklusmärgiga või ohutusmärgiga tähistama. Antud seisukohta on väljendanud ka näiteks õiguskantsler 11. veebruaril 2021 vastuses Riigikogu liikmete Igor Kravtšenko ja Julianna Jurtšenko päringule, juhtides seejuures tähelepanu, et sellise muudatuse peaks soovi korral ellu kutsuma Riigikogu. Täpsemalt on õiguskantsler 2021. aasta aastaraamatus toonud välja, et sõidukijuht peab valima liiklusoludele sobiva sõidukiiruse, mis ei oleks suurem kui konkreetsel teelõigul lubatud sõidukiirus, seda olenemata asjaolust, kas kiiruskaamera ette on paigaldatud osutusmärk "Automaatkontroll" või mitte. Osutusmärgi puudumine ei muuda liikluseeskirjade rikkumist olematuks. Siinkohal ka minu üleskutse kõikidele liiklejatele: palun peame kinni piirkiirusest. Nende eesmärk on tagada võimalikult ohutu liiklemine kõikidele liikluses osalejatele. Kokkuvõtteks: seadusandja on numbrituvastuskaamerate osas teavitamiskohustuse pannud, kuid nagu eelnevalt öeldud, liikluskaamerate puhul selgesõnalist kohustust ühestki seadusest ega määrusest ei tulene.

Kolmas küsimus: "Palun selgitage, miks korrakaitseorgan võib rikkuda Isikuandmete kaitse üldmääruse (IKUM) 2016. aasta 14.
aprillil alusel vastu võetud Korrakaitseseaduse § 34 sätestatud nõudeid?" Vastan. Jääb selgusetuks, millisele rikkumisele küsija viitab. Nagu eelnevalt selgitatud, üldistatult on teavitussildikohustus ette nähtud kaamerate puhul, millega toimub laussalvestamine. Kiiruskaamerate puhul on olukord teine. See tähendab, et fikseeritakse üksnes rikkumist, mitte igat autot, kes kiiruskaamerast mööda sõidab. Kui kiiruskaamera fikseerib rikkumise, edastatakse andmed politsei andmekogusse ning andmekogusse kantavad andmed on loetletud politsei andmekogu põhimääruses. Kiiruskaamerate kohta kehtiv õigus teavitamist ette ei näe, kuid Politsei- ja Piirivalveameti sõnul sõnul kaamera kasutamisest reeglina teavitatakse ja paigaldatakse vastav osutusmärk. 

Neljas küsimus: "Milliseid meetmeid kavatsete võtta kasutusele seadust otseselt rikkunud korrakaitsetöötajate suhtes?" Vastan. Taas kord jääb selgusetuks, millisele rikkumisele ja korrakaitsetöötajale viidatakse. Siseministeerium teostab teenistuslikku järelevalvet ministeeriumi valitsemisala asutuste ja nende juhtide aktide ja toimingute üle, kuid eelkõige teostab järelevalvet ametnike üle asutus ise, tehes seda läbi distsiplinaarmenetluse või süüteomenetluse. Politsei- ja Piirivalveameti põhimääruse kohaselt on ametnike ning töötajate süütegude menetlemine PPA sisekontrollibüroo ülesandeks. Kui on põhjendatud kahtlus, et korrakaitsetöötaja on seadust rikkunud, tuleb kaebusega pöörduda otse PPA poole. Ütlen juurde, et PPA sisekontroll on ka väljastpoolt valideeritud, ta vastab kõikidele nõuetele, seda on kontrollitud ka kontrollijate poolt veel kord. 

Viies küsimus: "Millise hinnangu annate ühele võimalikule motiivile, et teabetahvli "VIDEOVALVE" kasutamisel vähendavad autojuhid kiirust ning neid pole võimalik enam trahvida?" Vastan. Riigi eesmärk ei ole trahvimine, vaid eesmärk on ennekõike rahustada liiklust ja tagada liiklusohutust. Selle eesmärgi saavutamiseks kasutatakse erinevaid meetodeid. Üheks meetmeks on osutusmärgi paigaldamine, millega suurendatakse liiklejate teadlikkust ja juhile antakse võimalus oma käitumist muuta ning õigusrikkumisest hoiduda. Osutusmärgi paigaldamine ohtlikule teelõigule teenib eeskätt ennetavat eesmärki. Juhid vähendavad ohtlikus lõigus kiirust. Seda võivad sõidukijuhid teha teinekord ka nii-öelda trahvihirmus. Samas võib sellise teavituse kasutamisel olla ka vastupidine mõju, kui juhid aeglustavad kiirust üksnes märgistatud lõigus, kuid mujal jätkavad varasema ebakohase liikluskäitumisega. Selline käitumine võib liikluskaamerate üldist ohutõrjelist mõju vähendada. 

Kuuendale ja seitsmendale küsimusele vastan korraga. Esiteks küsimused: "Miks ja millistel kaalutlustel on kiiruskaamerate kasutamine loovutatud osaliselt eraettevõttele?" Ja seitsmes küsimus: "Nimetage nende ettevõtete nimed, kellega on sõlmitud vastava
teenuse osutamise leping?" Vastan. Väide, et kiiruskaamerate kasutamine on loovutatud osaliselt eraettevõttele, ei vasta tõele. PPA kinnitas, et nad ei kasuta mobiilsete kiiruskaameratega opereerimiseks eraettevõtet, vaid mobiilseid kiiruskaameraid kasutavad politseiprefektuurid ning neid paigaldavad PPA-s töötavad valvespetsialistid. Küll aga on liiklusseaduses loodud võimalus, et valla- või linnavalitsus võib paigaldada oma haldusterritooriumile automaatse liiklusjärelevalve süsteemi. Valla- või linnavalitsuse osalemise otsustab ja automaatse liiklusjärelevalve süsteemi asukoha kinnitab Politsei- ja Piirivalveamet valla- või linnavalitsuse taotluse alusel. PPA kooskõlastab automaatse liiklusjärelevalve süsteemi asukoha omakorda Transpordiametiga. Liiklusjärelevalve teostamisel ja osalemisel on valla- või linnavalitsuse ülesandeks automaatse liiklusjärelevalve süsteemi paigaldamine, taatlemine ja hooldamine. Politsei- ja Piirivalveamet viib läbi väärteomenetluse järelevalve süsteemi abil tuvastatud liiklusalase õigusrikkumise kohta. Trahvi määramise õigus on Politsei- ja Piirivalveametil kui väärteomenetluse läbiviijal. Ma tänan.

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma viimase kahe küsimuse juurde tuleks ikkagi tagasi. Ma tahaks nüüd aru saada. Siin on juttu olnud kiiruskaamerast ja on olnud salvestuskaamerast. Teie jutust jäi mulle mulje, et kõiki asju teeb PPA ise. No jätame kõrvale need, mida omavalitsused teevad. Paigaldamised, hooldused – kõik on PPA töötajad ja mingit teenust sisse ei osteta. Ma siis täpsustan üle. Kas see vastab tõele või siiski mingit teenust ostetakse sisse ja mis summas ja kellelt?

Aitäh selle küsimuse eest! Juttu oli kiiruskaamerate kasutamisest ehk siis nende kasutamine on Politsei- ja Piirivalveameti pädevuses. Ma ei käsitlenud selles vastuses, ma ei tea, võimalikku mingit teenuse osutamist kaamera paigaldamisel, juhtmete vedamisel sinna. Ilmselgelt valmistatakse need kaamerad ka eraettevõtte poolt. Ma ei oska sellele küsimusele sedapidi vastata, milliseid teenuseid täpselt on PPA sisse ostnud eraettevõtte poolt nende kaamerate ülespanekul. Aga kui kaamerad juba töötavad, siis sellisel juhul opereerib ja tegeleb nendega ainult PPA.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Minul on olemas videosalvestus, kus Lääne prefektuuri mõõtja Riho Karotam oma vestluses ütleb, et tegelikult tema ei ole politseitöötaja, ta on endine politseitöötaja, küll aga on sõlmitud mingisugune leping, mille alusel nemad seda mõõtmist teostavad. Jah, nad panevad need kaamerad üles ja kui ma küsisin, miks te siis videovalve silti ei kasuta, siis ta ütles väga selgelt, et aga siis me ei saa ju trahvi koguda. Aga küsimus ei puuduta trahvi. Minu küsimus puudutab seda, kust tuleneb see väide või seisukoht, et kui mul on suuline tõend selle kohta olemas, salvestatuna, et tegelikult seda mõõtmist ei teosta mitte politsei ja korrakaitsjad, vaid nende mingisugused partnerid. Aitäh!

Aitäh! Nagu ma juba ka arupärimisele vastates märkisin, mobiilseid kiiruskaameraid võivad panna üles kas politseinikud või valvespetsialistid, kes on politsei poolt palgatud. Aga jutt ei ole eraettevõttest. See valvespetsialist ei pea olema tingimata vormikandja, aga ta võib olla politsei palgal politseilepinguga tööle võetud selleks ülesandeks. Ja tema ju tegelikkuses ei teosta mõõtmist. Mõõtmist teostab see automaatkontrolli süsteem, mis on PPA hallatav süsteem.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Tõsiasi, kiiruskaamerad võib paigaldada ka kohalik omavalitsus, mis tegelikult on päris kulukas ja eriti kasulik ei ole. Ma tean ainult ühte omavalitsust, see on Tallinn, kes neid kaameraid paigaldas. Aga on teil äkki andmeid, et võib-olla on veel mingisuguseid omavalitsusi, kes ikkagi läksid, ja oli neil taskukohane neid kaameraid paigaldada ja seal korda luua?

Aitäh selle küsimuse eest! Ausalt öeldes ei ole mul andmeid teiste omavalitsuste kohta, kes oleksid neid süsteeme kasutanud. On mõningad andmed olemas, et nende kasutamise korral siiski sellistel lõikudel, kus rikkumisi pidevalt fikseeritakse, oleks see nii-öelda majanduslikult tasuv ja tõenäoliselt see mõjutaks ka liiklusdistsipliini mingil määral. Nii et kutsuks korrale küll. Selliseid lõike on kindlasti ka teistes omavalitsustes olemas. See kulu tõepoolest on märkimisväärne. Kui ma nüüd … Noh, ma võin suurusjärguga, umbes suurusjärk oli ühe seadme korral ikka päris mitukümmend tuhat, ühe seadme paigaldamise maksumus. Aga aastate jooksul, juhul kui tegu on sellise rohkete rikkumistega lõiguga, ikkagi tuleb see raha sealt kokku küll paraku, kahjuks.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kalle Grünthal, palun!

Ma tänan! Lugupeetud siseminister tegi siin märkuse, et mul on õigekirjaga natukene midagi viltu, aga tänan selle märkuse eest. Võib-olla tõesti oli. Aga kui ma jälgisin lugupeetud siseministri esinemist, siis ta ei saanud pilku ka pealt ära sellelt paberilt, mida ette luges. Ilmselgelt ei ole ta seda vastust ise koostanud. Mina võin julgelt praegu väita, et ta teeb lihtsalt katet praegu politseisüsteemile. 

Miks? Sellest ma ei saa aru ja ma kohe põhjendan ka. Nimelt, käis selline sõnade manipulatsioon, et videovalve ei ole see, mis on jälgimine, ja midagi selles stiilis. Absoluutselt ei andnud minister praegu vastust sellele, mida sätestab korrakaitseseaduse § 34, kus on konkreetselt kirjas "Isikuandmete töötlemine jälgimisseadmestiku kasutamisega". Ma nõustun ministriga ainult selles, et auto numbrimärk kui selline ei kuulu isikuandmete hulka, juhul kui auto number ja omanik ei ole kokkuviidavad. Eestis ei ole põhimõtteliselt autoomanike register avalik, mis tähendab tegelikult seda, et ainult numbrimärki ilma tema omanikku teadmata ei saa isikuandmete hulka kuuluvaks lugeda. 

Küll aga muutub olukord kardinaalselt, kui omanik ja numbrimärk kokku viiakse. Siin toimub seesama isikuandmete töötlemine jälgimisseadmestiku kasutamisega. Ma tuletan veel kord meelde, mis asi on isikuandmete töötlemine. Isikuandmete töötlemine on igasugune andmetega tehtav toiming, mis võib hõlmata andmete kogumist, salvestamist, korrastamist, säilitamist, muutmist, juurdepääsu võimaldamist, avalikustamist, päringute teostamist, väljavõtete tegemist, kasutamist, edastamist, ristkasutamist, ühendamist, üleandmist, sulgemist, kustutamist või hävitamist, sõltumata toimingu teostamise viisist või kasutatavast vahendist. 

Ja see toimub kõik pärast seda, kui jälgimiskaamera ehk mobiilne kiiruskaamera on auto kiiruse ületamise fakti tuvastanud. Ma ei saa aru, mispärast ütleb siseminister, et see ei kohaldu mobiilsetel kiiruskaameratel. Ma ei tea! Olete te võtnud lahti Andmekaitse Inspektsiooni kodulehekülje, kus on korduma kipuvad küsimused ehk KKK? On selgelt öeldud, et videovalve silti tuleb kasutada jälgimisseadmete ees. 

Ja üks asi jäi mulle veel arusaamatuks lugupeetud ministri ettekandes. Jah, seaduses on kirjas, et seesama jälgimisseadmete kasutamine nõuab n-ö videovalve sildi olemasolu, aga on olemas mingisugune määrus, mis lubab seda teha ilma videovalve silti kasutamata.

No siin on teie nõunikud Justiitsministeeriumist küll päris puusse pannud. On olemas õigusaktide hierarhia. Määrus ei saa olla ülimuslikum, kui on seadus. Ehk kui seaduses on norm kirjas, siis ei ole võimalik seda muuta mingi sisemise õigusaktiga, asutuses mingi määrusega. Nii et siin ma ei saa absoluutselt nõustuda.

Ja tegelikult jäi väga ebaselgeks ka see asjaolu, et kes siis neid kiiruskaameraid kasutavad ja üles panevad. Selgus, et korrakaitsjad need ei ole, aga on lihtsalt mingisuguseid PPA töötajaid. Väga ebaselge! Kuigi lugupeetud Riho Karotam ütles mulle, et mingi lepinguga on saadud teenuse osutamise leping. Ma ei tea, kas see on eraettevõte või midagi muud. Ent see on väga oluline küsimus. 

Aga kõige tähtsam, head vaatajad ja kuulajad: ärge ületage kiirust! See on põhiasi. Ma ei võitle praegu mitte kiiruse ületamise poolt, vaid selle eest, et ka politsei täidaks neile pandud seaduslikke kohustusi. Aitäh! 

Aitäh! Kas minister soovib veel? Jah, palun, minister, läbirääkimiste lõpetamiseks.

Aitäh, austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed, kes on siin veel nii pikalt vastu pidanud! Saab veel mitmuses rääkida. Ma kindlasti ei tahtnud kuidagi norida selle kirjapildi pärast. Ma tegin selle märkuse igaks juhuks, kuna ma ei pidanud võimalikuks küsimusi ise korrigeerida. Ma igaks juhuks märkisin, et kui keegi stenogrammist vaatab, et midagi on imelik. Võib-olla on tõesti kiirustades kirja pandud, aga mina pean kinni pidama sellest kirjapildist, mis mul ees on. Põhjus, miks ma ka sellest kirjapandud tekstist väga kinni pidasin, on seesama hoiatus, mida te ütlesite. Te ütlesite, et te kasutate pärast stenogrammi võib-olla mingites järgnevates menetlustes. Ehk see pani mulle kohustuse olla võimalikult täpne oma sõnastuses, et mitte eksida. 

Ja tõepoolest, nagu te välja toote, jälgimisseadmestikule on see andmete töötlemise kohustus ja sellest teavitamise kohustus üks, aga kiiruskaamera, kiiruse mõõtmise kaamera ei ole selles mõttes jälgimisseadmestik, et ta ei salvesta pidevalt pilti, vaid ta salvestab seda ainult hetkel, kui toimub rikkumine. Nii et seal on see põhimõtteline vahe ja selle põhimõttelise vahe tõttu reguleeritaksegi ühtesid kaameraid korrakaitseseaduse kohaselt ja teisi kaameraid liiklusseaduse kohaselt. Aga nagu te ütlesite, kõige parem viis, kuidas liikluskaamera puhul andmetöötlusesse mitte sattuda, on mitte ületada piirkiirust. Nii et veel kord kõigile soovitus: hoidke piirkiirusest kinni. Aitäh!

Aitäh! Sellega sulgen läbirääkimised. Oleme läbinud tänase kaheksanda arupärimise ja ka ühtlasi päevakorrapunkti.

Nüüd peale haamrilööki on võimalik osaleda vabas mikrofonis. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head inimesed! Meie riigi eesmärk ja ülesanne on tagada kodanike heaolu ja rahva kestmine. Selle nimel peavad töötama nii valitsus kui ka Riigikogu.  

Eesmärgi, mille poole püüelda, püstitas juba 2007. aastal toonane karismaatiline Reformierakonna juht, kui ta ilma vähimagi kõhkluseta kuulutas, et tema juhitud valitsuse eesmärk on viia Eesti Euroopa viie rikkaima riigi hulka. Kahjuks on aeg muutnud toonase lubaduse tühjaks jutuks, mida ei usu enam isegi tema parteikaaslased.  

Võib ju lõputult edendada euroopalikke väärtusi, tõsta makse ning kägistada ettevõtlust üha uute rohereeglitega, ent kui rahvas ei jõua toitu osta, pole erilist edu loota. Selle aasta novembris avaldas Eurostat andmed Euroopa riikide elanike võimekuse suhtes soetada esmavajalikke toiduaineid. Eesti leiab selles statistikas viimasel kohal. Samal ajal, kui koguni 15-s Euroopa Liidu riigis on toiduainete müük kasvanud, paistab Eesti tabelis viimasena silma tarbimise ligi 5% vähenemisega. 

Kodanik peab oma riigi üle uhkust tundma, ent kust see uhkus tuleb, kui oleme jäänud üha vaesemaks ning ebavõrdsus palgatasemes meenutab pigem mõnda arengumaad kui kaasaegset Euroopa riiki. Statistikaameti andmete tulemusel elas 2024. aastal suhtelises vaesuses 19,4% ja absoluutses vaesuses 3,3% Eesti elanikkonnast. On eriti kahetsusväärne, et peale lastetoetuste kärpimist on tekkinud tõsiseid toimetulekuraskusi 38%-l üksikvanemaga peredest ja 14%-l kahe vanemaga peredest ning 3% lastest elavad leibkonnas, kus raskusi tekitab isegi toasooja eest tasumine ning hea, kui lapsel on väljas käimiseks üks paar kulunud jalanõusid. 13 400 kuni 16-aastast ei saa piisavalt toitu, neil puuduvad korralikud riided ning osalemine mõnes tasulises vaba aja veetmise võimaluses ei tule kõne allagi.  

Siin tulevad meelde valitsuse otsused kärpida huvihariduse toetusi omavalitsustele ja tõrjuda koolilõuna suuremat finantseerimist, mida nõudis Keskerakond. 

Parem pole aga oma tööpanuse andnud inimeste saatus. Kui kahe pensioniealisega pere tuleb veel kuidagi ots otsaga kokku, siis koguni 62% isikutest, üle 60-aastasest, vireleb vaesuses. Selline on elu riigis, mille üks läbi aastakümnete valitsushoobade juures seisnud erakond lubas viia viie rikkama hulka. Ajal, mil kodanikud pingutavad rihma ning kaotavad usu kindlamasse tulevikku, elab valitsussektor hoopis teistsugust elu. 

Nüüdseks on lubadus paremale elule unustatud ja on tekkinud olukord, kus vaid 13% toetusega erakonnad otsustavad Eesti riigi saatuse, jäädes seisukohale, et rahva arvamusega ei pea arvestama ja seetõttu liigume allakäigutrepist üha kiiremini kaosesse. Mis meid siis selles märguses olukorras aitaks? Kindlasti see, kui Riigikogu muutuks kummitemplist tõeliseks Eesti asja ajavaks rahvaesindajaks. 

Pöördun siin Reformierakonna ja Eesti 200 saadikute poole. Teie seas on piisavalt mõtlevaid ja olukorda kriitiliselt hindavaid, riiki ja rahvast tõeliselt armastavaid inimesi. Uskuge siis endasse ja lähtuge sellest, milleks teid Riigikokku valiti – ikka inimeste eest seisma, mitte äpardunud poliitikat õigustades täitma erakonna kontorist tulevaid käske. Teie võimuses on loobuda toetamast Eestile kahjulikke otsuseid läbi suruda. Teil on selleks täielik õigus, sest iga Riigikogu liige vastutab eelkõige rahva ja riigi ees. Ärgem pühendugem vastandumisele, vaid tehkem kõik, et leida ühiselt võimalused paremaks eluks meie maal! Praeguse teovõimetu valitsuse tagasikutsumine on tühine hind rahva kannatuste lõpetamiseks.  

Ja kui aasta jooksul pole just palju olnud, mis rõõmu pakuks, siis vähemalt jõuluaeg tuletab meile meelde, et üksteisest hoolimine pole kuskile kadunud. Soovin kõigile rahulikku meelt, südamesoojust ja häid jõule kogu Eesti rahvale! Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sellega on lõppenud nii vaba mikrofoni osa kui ka Riigikogu istung.