Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreerus 80 Riigikogu liiget, puudub 21. 

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Seda soovi ei ole. Aitäh! 

Üks teade. Täna pärast täiskogu istungi lõppu toimub siin istungisaalis sotsiaalmeedia kahjulike mõjude leevendamise toetusrühma moodustamise koosolek. Kokkukutsuja on Madis Kallas.

Nüüd, head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde. Päevakorra esimene punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu 695 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laats, palun! Lauri Laats loobub. Aitäh! Aga ilmselt ei loobu Varro Vooglaid Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel. Jah, Varro Vooglaid, palun! 

(Helistab kella.) Head kolleegid, elevust on palju, nagu oleks esimene koolipäev, aga katsume vaikselt asuda kuulama.

No nii! Tervist, head kolleegid! Ma saan aru, et kui ma tulen pulti, siis on palju elevust, aga saate võitu sellest. Minu lootus vähemalt on selline. Ma tahtsin lühidalt rääkida ühest probleemist, mis on tegelikult väga tõsine ja sisuline ning ilmnes õiguskomisjonis arutelude ajal. Ma saan aru, et sellest probleemist rääkimiseks on iseenesest natukene hilja, sest võiks ju kohe öelda, miks sa siis ei teinud vastavasisulist muudatusettepanekut selle eelnõu kohta. Õiguskomisjoni arutelude käigus juba ilmnes, et ega ilmselt see muudatusettepanek praeguses olukorras toetust ei leia, aga sellest hoolimata ma ikkagi tahan selle probleemi esile tuua. 

Milles asi on? Kõigepealt olgu öeldud, et eelnõu [üleüldiselt] ei ole otseselt probleem, sest eelnõu teeb olemasolevat olukorda paremaks, mitte halvemaks. Aga eelnõus on sees seesama probleem, mis on ka kehtivas õiguses, ja see tegelikult vajaks eraldi tõsist tähelepanu. Nimelt, jutt käib kriminaalmenetluse seadustiku §‑dest 217 ja 133, mida eelnõuga muudetakse. Teatavasti, kehtiv seadus ütleb, et kui inimene kas peetakse kahtlustatavana kinni või vahistatakse, siis tema õigust teavitada oma lähedasi sellest saab selles mõttes piirata, et teavitamise võimalust võib edasi lükata. 

Ma loen ette, mida ütleb näiteks § 133 vahistamisest teavitamise kohta: "Vahistamisest teatamisega võib viivitada kuriteo tõkestamise või kriminaalmenetluses tõe selgitamise huvides." Eelnõu teeb olukorda natukene paremaks, sest see ütleb, et vahistamisest teavitamisega võib viivitada, kui see on vältimatult vajalik kuriteo tõkestamise või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamise huvides või kui teavitamine võib kriminaalmenetlust oluliselt kahjustada. Aga kas teil [hakkab] helisema sama kelluke, mis mul, kui ma kuulasin seda arutelu ja lugesin [eelnõu]? Nimelt, kas siin ei peaks olema ka ajalist piiri, palju seda võib edasi lükata? 

Sama asi on ju veelgi tõsisem või vähemalt sama tõsine kahtlustatavana kinnipidamise puhul. Kriminaalmenetluse seadustiku §‑s 217 on seesama probleem. Mõlemal puhul tehakse täiendavaid kriteeriume, kui see on tingimata vajalik või kui see on vältimatult vajalik kriminaalmenetluse huvides, aga kummalgi puhul ei ole antud mitte mingisugust ajalist piiri. 

Miks see on nii problemaatiline? Loeme põhiseadust, § 21 ütleb: "Igaühele, kellelt on võetud vabadus, teatatakse viivitamatult talle arusaadavas keeles ja viisil vabaduse võtmise põhjus ja tema õigused ning antakse võimalus teatada vabaduse võtmisest oma lähedastele." See on väga oluline menetlusõiguslik garantii, mis on sätestatud põhiseaduse tasandil. Kui lihtseadusega öeldakse, et viivitamatult tegelikult ei pea talle andma võimalust oma lähedasi teavitada kas kahtlustatavana kinnipidamisest või vahistamisest, siis minu meelest küll õigusriikluse vaatepunktist peaks olema sätestatud mingigi piir. Ma ei oska öelda, mis see piir peaks olema. On see 48 tundi, on see 72 tundi, on see mingi [pikemaajalisem periood] – nädal aega? Aga ei saa ju olla nii, et inimene kas peetakse kahtlustatavana kinni või koguni vahistatakse, kuid lükatakse edasi tema õigust teavitada lähedasi määramatult. Näiteks juba nädal aega on [kinnipidamisest] möödas, aga öeldakse, et ei, me endiselt ei pea vajalikuks teile anda võimalust oma lähedasi teavitada. Või juba kuu aega on möödas, kuid ikka öeldakse, et ei, me endiselt kriminaalmenetluse huvides ei pea võimalikuks anda teile võimalust lähedasi teavitada. See ei ole ju aktsepteeritav! Ma arvan, et te kõik nõustute. 

Kokkuvõtlikult öeldes, ma kutsun üles õiguskantslerit ja presidenti sellesse asjasse sisse vaatama, [et oleks selge,] kas selline regulatsioon, nii kehtivas seaduses kui ka eelnõuga ette nähtud regulatsioon, on tõesti kooskõlas põhiseaduse §‑s 21 sätestatud garantiiga. See on kõik. Aitäh!

Aitäh teile! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 695 lõpphääletus. Enne saalikutsungit tuletan meelde, et selle eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Saalikutsung, palun! Üks hetk! Palun mikrofon Õnne Pillakule. 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Enne hääletust ma võtaksin kümme minutit vaheaega.

Vaheaeg kümme minutit. 

V a h e a e g 

Head kolleegid, juhin veel kord teie tähelepanu sellele, et eelnõu 695 vastuvõtmiseks seadusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud ... Kalle Grünthal, palun! Küsimus istungi juhatajale.

Aitäh! Ega ma kõnet pidada ei taha, aga ma lihtsalt juhin praegu Riigikogu tähelepanu sellele, et tegemist on põhiseadusvastase seadusemuudatusega. Ma paluksin ikkagi enne hääletamist selles [asjus] konsulteerida. Me oleme niivõrd palju …

Aitäh, hea kolleeg! See ei ole protseduuriline.

… andnud siit majast välja selliseid dokumente, mis tegelikult on põhiseadusvastased. Äkki lõpetaks selle ära?

Aitäh! See ei olnud protseduuriline, aga sõnum oli kättesaadav. Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu 695. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 57 Riigikogu liiget, vastu 13, erapooletuid 0. Eelnõu 695 on seadusena vastu võetud.

Teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud küberturvalisuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (küberturvalisuse 2. direktiivi ülevõtmine) eelnõu 739 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Eesti 200 fraktsiooni nimel Diana Ingerainen, palun!

Hea eesistuja! Kolleegid, Riigikogu liikmed! Küberrünnakutest on paraku saanud igapäevane probleem pea igas valdkonnas ja need puudutavad kõiki, kas otseselt või kaudselt. Riigi ülesanne on leida võimalusi koostöös, et vähendada riske. 

Esialgne lähenemine küberturvalisuse tõstmiseks aastal 2022 oli väga bürokraatlik ja elukauge. Lähemalt uurimata, kas mikro- ja väikeettevõtjad ning kohaliku omavalitsuse hallatavad asutused on üldse suutelised nõudeid täitma, asuti kontrollima ja trahvima. Puudusid nii juhised, koolitused kui ka ametnike endi vastused. Ettevõtjad pidid hakkama vastama kummalistele küsimustele. Näiteks, ise pidin otsima vastust küsimusele, kuidas on korraldatud printerite poliitika kujundamine teie asutuses. Hetkega tekkis rida kohustusi, mis tekitasid segadust, Riigi Infosüsteemide Ameti inspektorite suhtes jõuetust ja [mille tõttu tuli] trahve maksta. Kahjuks tekkis ka soovimatus küberturvalisusega üldse tegeleda. Minu arvates oli tegemist halva näitega, kuidas riik ei peaks nõudeid kehtestama. 

Õnneks on praegune justiits- ja digiminister oma inimesi kuulda võtnud ja muutnud määruse päriselt rakendatavaks. Loodud on juhised, heas mõttes õppematerjalid. Keegi ei sea kahtluse alla oma infosüsteemide turvamise vajadust, ja kui on olemas inimlikult arusaadavad nõuded, siis saab neid ka täita. 

Kõik me teame, et ettevõtjatel ei ole võimalik palgata aina uusi spetsialiste, pigem otsitakse kärpekohti. Kõik, mis vähendab bürokraatiat, on väga teretulnud ja soodustab nõuete täitmist. Ma ei tea ühtegi perearsti, kes seaks kahtluse alla küberturvalisuse olulisuse, aga tean mitut kolleegi, kes põrkusid, nähes nõudeid, mis ei olnud täidetavad. 

Tehtud muudatused kindlasti ei vähenda baasnõudeid ega turvameetmeid, küll aga vähendavad need oluliselt halduskoormust ja bürokraatiat. Perearstid hääletasid 28. novembril 2025. aasta tegijaks Justiits- ja Digiministeeriumi määruse muudatuse, mis leevendab võrgu- ja infosüsteemide küberturvalisuse nõudeid mikro- ja väikeettevõtetele, sealhulgas perearstidele. See muudatus on väga oluline. Aitäh!

Aitäh teile! Vabandan mõningase müra pärast saalis teie kõne ajal. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 739 lõpphääletus. Asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. Saalikutsung, palun!

Hea kolleeg Eerik-Niiles Kross, kas teil on kogemata sõnavõtusoov saanud ekraanile? Nüüd läks veel kõvemaks see väljakutse. Aitäh! 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud algatatud küberturvalisuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (küberturvalisuse 2. direktiivi ülevõtmine) eelnõu 739. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 67 Riigikogu liiget, vastu 14, erapooletuid oli 0. Eelnõu 739 on seadusena vastu võetud.

Saame minna kolmanda päevakorrapunkti juurde, mis on majanduskomisjoni algatatud meresõiduohutuse seaduse täiendamise seaduse eelnõu 756 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 756 lõpphääletus. Peale saalikutsungit me selle hääletuse läbi viime. 

Auväärt Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele majanduskomisjoni algatatud meresõiduohutuse seaduse täiendamise seaduse eelnõu 756. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 82 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 1. Eelnõu 756 on seadusena vastu võetud.

Saame minna neljanda päevakorrapunkti juurde, mis on Vabariigi Valitsuse algatatud 2026. aasta riigieelarve seaduse eelnõu 737 kolmas lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni.

Tere päevast, head kolleegid! Olen teie ees nüüd (Juhataja helistab kella.) kolmandat korda järgmise aasta riigieelarvega. Uue aasta eelarve toob kaasa inimeste elujärje paranemise ja kaitsekulude kasvu. 2026. aastal prognoosivad majanduse taastumist ja hinnakasvu aeglustumist nii Rahandusministeerium kui ka suuremad Eestis tegutsevad pangad. Majanduskasvu panustavad nii valitsussektori lõpptarbimine ja investeeringud kui ka eratarbimise kasv, mis saab tuge tulumaksu langetusest, palkade tõusust, tööhõive kasvust ja pensionide tõusust. 

Visalt, aga kindlalt on Eesti majandus taastumas mitmest järjestikusest kriisist, COVID-kriisist, energiakriisist ja Venemaa kallaletungist Ukrainale, mis lõi segi nii ettevõtete toorainetarne kui ka toodangu ekspordikanalid, tekitas tarbijates ebakindlust ja jahutas ettevõtjate investeerimisjulgust. 

Vastakaid tundeid tekitab tõdemus, et Eesti majandus on sõjaga Ukrainas kohanenud. Kuigi me võime tunda rõõmu majanduse taastumisest, ei saa me kohaneda ega leppida inimeste kannatustega Ukrainas ega kuskil mujal. Me peame inimeste ja riigina iseenesestmõistetavaks rahvaste ja riikide õigust elada rahus, inimeste õigust elule, vabadusele ning õnne poole püüdlemisele, nagu ütleb pidulikult Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsioon. Vahepeal, 3. detsembril pikendas Riigikogu ka tulumaksu erirežiimi annetustel Ukraina toetuseks veel kaheks aastaks kuni 2027. aasta lõpuni. 

Tulen nüüd 2026. aasta eelarvele lähemale. Eelarvepositsioon on planeeritult negatiivne, –4,5% sisemajanduse kogutoodangust, aga see ei ole sugugi kõigi aegade rekord. 2020. aasta eelarvepositsioon oli –5,5% SKP‑st. Ametis oli siis Jüri Ratase juhitud EKREIKE valitsus, mille rahandusminister oli Martin Helme ja välisminister Urmas Reinsalu. Paistab, et Urmas Reinsalu ei mäleta seda ja kritiseerib praegu sätitud eelarvepositsiooni. 

2026. aasta eelarvepoliitika stimuleerib majanduse taastumist, mille tulemusel hakkab eelarvepositsioon paranema alates 2027. aastast juba kasvavate maksutulude näol. Tuleb silmas pidada ja tähele panna, et ohtlikult lähedal on see piir, kui laenusumma läheb nii suureks, et majanduskasvu tulu ei kata intressikulu. 2026. aasta eelarve tulud on 18,6 miljardit, kulud 19,5 miljardit, kulude ja tulude vahe on 0,9 miljardit, investeeritakse 1,3 miljardit ja riigi kohustused suurenevad 1,7 miljardi võrra. Kulude ja tulude vahe, 0,9 miljardit, on pea 2% SKP‑st. Seda selgitab tegelikult küllalt hästi kaitsealaste väljaminekute kasv. Teile esitatud eelarves on kaitsekulud 1,6 miljardit, kasv on üle 800 miljoni ja kokku on kaitsekulud 5,3% SKP‑st. Kaitseministeeriumi väljaminekud jagunevad enam-vähem võrdselt kuludeks ja investeeringuteks. 

Praeguses poliitilises olukorras, kus Venemaa agressiivsus pigem kasvab ja ähvardab tervet Euroopat ning USA äsja avaldatud kaitsedoktriin ütleb selgelt, et Euroopa peab hakkama enda eest ise seisma, ei ole Eesti suurim mure eelarvedefitsiit 4,5% SKP‑st. Eesti suurim mure on julgeolek, riigi kaitstus, kõikide Euroopa riikide kaitsekulude kasv ja kogu Euroopa kaitstus. Panen käe südamele [ja ütlen], et praegu ei ole aeg muretseda eelarvedefitsiidi pärast. Keeruline on Venemaa sõjamasina peatamine, aga kui see saab kord tehtud, siis on pigem lihtne ülesanne pöörata eelarvepoliitika konservatiivsemale rajale ning vähendada võlakoormuse osakaalu SKP‑s. Praegu on Eesti ja Euroopa mure see, kas võidame selle võidujooksu ning kasvatame oma riikide kaitsevõimet küllalt kiiresti, kas suudame rajada moodsa ja võimsa kaitsetööstuse ning väe. Ihates rahu, peame valmistuma sõjaks. 

2026. aasta eelarves kasvavad riigi investeeringud võrreldes eelmise aastaga kolmandiku võrra, 1,3 miljardi euroni, millest omakorda kaks kolmandikku ehk 0,8 miljardit tehakse Kaitseministeeriumi haldusalas inventari, masinate, seadmete ja erivarustuse soetamiseks ning kaitseotstarbeliste hoonete taristu rajamiseks. Suurematest investeeringutest võiks veel välja tuua 260 miljoni euro suuruse riigimaanteede koondprojekti, mida osaliselt rahastatakse nii mootorsõidukimaksu arvel kui ka Euroopa Liidu militaarmobiilsuse fondi vahenditest. Ja neljarealised teelõigud rajatakse Via Baltical Libatsest Nurmeni ja Päädevast Konuvereni, samuti jätkub Tallinna-Tartu maantee neljarealiseks ümberehitamine. 

Mahult teine mõjutegur 2026. aasta eelarves on 500 miljonit eurot, et kaotada niinimetatud maksuküür ehk kehtestada kõigile maksuvaba tuluosa 700 eurot kuus ja 8400 eurot aastas. Pensioniealiste maksuküür kaotati juba 2023. aasta jaanuarikuust ning neile jääb kehtima maksuvaba tulu kuus 776 eurot ja aastas 9312 eurot. Maksuküüru kaotamise põhiline kriitika on olnud, et see jätab rohkem raha kätte jõukamatele inimestele. See väide on matemaatiliselt vale. Suhteliselt kõige rohkem, pisut üle 7%, kasvab netotulu keskmise palga saajatel: õpetajatel, politseinikel, meditsiinipersonalil, ehitajatel ja autojuhtidel. Arvestatav mõju on ka mediaanpalgalähedast palka saavatele töötajatele, turgutades ka nende palga ostujõudu. Riigi üldise maksukoormuse disainimisel tuleb arvestada keskmise tööinimesega: nõrgemaid toetatakse sotsiaaltoetustega, tugevamatele [kehtib] kõrgem tulumaksumäär ja nad maksavad summana suuremat tulumaksu. See eelarvesse laekumata jääv 500 miljonit jääb kõige suuremas osas, 90% [ulatuses,] kõige tavalisematele keskmistele tööinimestele, kes iga päev tööl käivad. 

Palju küsitakse, et kuidas on nii, et juba mitu aastat kärbitakse, aga riigi kulud kasvavad ikka nagu pärmitaigen. Seda on siin puldis juba seletatud ka, aga küsitakse palju, seetõttu seletan veel kord. Eesti eelarve koosneb küllaltki olulisel määral edasiantavatest maksudest ja indekseeritud kuludest. Peatun siin vaid mõnel suuremal ja näitlikumal. 

Palgakasvu tõttu laekub eelarvesse 2026. aastal 332,8 miljoni võrra rohkem sotsiaalmaksu. Kokku laekub sotsiaalmaksu 5,4 miljardit, mis antakse edasi Sotsiaalkindlustusfondile ja Tervisekassale ning kui see raha ära kasutatakse, ongi riigi kulud 332,8 miljoni võrra kasvanud. Edasiantavate maksude [hulgas] on veel suurem osa üksikisiku tulumaksust ja kohalikele omavalitsustele antakse edasi 2 miljardit, millest 87 miljonit [tuleb] maamaksust, osa keskkonnatasust ja hasartmängumaksust, osa alkoholi- ja tubakaaktsiisist. Edasi antakse ka kasvanud palkadelt kogutud töötuskindlustusmakse 343 miljonit ja kogumispensionimakse 278 miljonit. Need edasiantavad maksud kasvatavad võrdselt nii tulusid kui ka kulusid ehk maksude edasiandmine kasvatab ka riigieelarve kulusid sadades miljonites eurodes. Seal ei ole mitte mingisugust müstilist kulude kasvu. 

Teine kulude kasvu põhjus on indekseerimine seoses palga- ja hinnakasvuga. Alates 2026. aasta 1. aprillist tõuseb keskmine vanaduspension 44 eurot ehk 861 euroni, mistõttu kasvavad sotsiaalkindlustuse kujundamise ja pensioni maksmise kulud 239,9 miljonit. Me teame, et ametiühingud ja tööandjad lepivad kokku miinimumpalga, millega on seotud mitmedki sotsiaalkulud. Poliitiliselt kokku lepitud 117 miljonit 10%‑liseks palgafondi tõusuks on selles arvude süsteemis suhteliselt väikese osakaaluga. 10%‑liseks palgafondi tõusuks eraldatakse raha asutustele, kus töötavad õpetajad, kultuuritöötajad, politseinikud, päästjad, Häirekeskuse töötajad, vanglateenistujad, tolliametnikud, Rahapesu Andmebüroo töötajad, keskkonnainspektorid, treenerid ja erihoolekande töötajad. See 117 miljonit on suhteliselt väike summa võrreldes edasiantavate sotsiaalkuludega. 

2026. aasta algusest muutub ka residendist füüsilise isiku makstud tulumaksu [tema] elukohajärgse kohaliku omavalitsuse eelarvesse kandmine nii, et 8,5%‑ni kasvab riiklikust pensionist makstav osa ja 10,64%‑ni kahaneb füüsilise isiku muu maksustatav tulu, välja arvatud kohustuslik ja täiendav kogumispension ja vara võõrandamisest saadud kasu. See muudatus suurendab Eestimaa äärealadel asuvate omavalitsuste tulusid ning vähendab linnade ümber asuvate valdade tulude kasvu, mitte tulude mahtu. Tegemist on memme-ja-taadi-vaeva-tasumise-seadusemuudatusega, ehkki noorema elanikkonnaga omavalitsused jäävad ikka jõukamaks, sest pensionide asendusmäär keskmisest netopalgast on 52%. 

Kõike arvesse võttes võib järgmisele rahandusaastale sirge seljaga vastu minna. Majandus elavneb, hinnatõus aeglustub, ostujõud taastub, töökohti luuakse, palgad ja pensionid tõusevad ning maksud laekuvad. Kõige hädalisemaid palku aitame järele, riigikaitset tugevdame oluliselt. Eelarvepositsioon püsib Euroopa Liidus kokkulepitud raamides, maksutase langeb ja püsib madalal võrreldes meile eeskujuks olevate Põhjamaadega. Sealjuures on suureks abiks välistoetuste oluline osakaal eelarve tulude hulgas. Oleme juba 12 aastat järjest maailma arenenud riikide arvestuses kõige konkurentsivõimelisema maksusüsteemiga riik. Eesti riigi rahandus on praeguses poliitilises kontekstis selgelt eesmärgistatud ning kindla käega ohjatud. See on kõik järgmise aasta eelarve tutvustuseks. 

Veel annan põgusa ülevaate komisjoni kahel istungil toimunust. Eelnõu teine lugemine toimus käesoleva aasta 12. novembril. Rahanduskomisjon arutas eelnõu kolmanda lugemise ettevalmistamist 1. ja 2. detsembril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 26. novembriks laekus 21 muudatusettepanekut: Eesti Keskerakonna fraktsioonilt kaheksa, Isamaa fraktsioonilt seitse, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt üks ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt viis [muudatusettepanekut]. Muudatusettepanekute selgitused on toodud muudatusettepanekute loetelus. Eelnõu teksti on sisse viidud keelelised ja tehnilised täpsustused. Rahanduskomisjon jättis fraktsioonidelt laekunud muudatusettepanekud arvestamata ja neid ei toetanud ka Vabariigi Valitsus. Seega ei kuulu nad täiskogus hääletamisele tulenevalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 120 lõikest 5. 

Rahanduskomisjon koostas ministeeriumidega ühe mitmeosalise muudatusettepaneku, mis koosneb ministeeriumide valitsemisalade sisestest ja vahelistest täpsustavatest muudatustest, sealhulgas tekstiparagrahvide muudatustest. Muudatused on koostatud ministeeriumidest saadava täiendava info alusel ja konkreetsed selgitused on lisatud muudatusettepanekute loetellu iga alapunkti juurde. 

Ma toon siin paari minutiga välja paar tähtsamat [muudatust]. Seaduse kohaselt suunatakse valitsuse kohaliku omavalitsuse üksuste toetusfondi Haridus- ja Teadusministeeriumi valitsemisala eelarvest täiendavalt 46,6 miljonit eurot üldhariduskoolide toetuseks seoses õpilaste arvu täpsustumisega 1. novembril. See on seotud õpetajate, direktorite ja õppealajuhatajate palgakulu, tegevuskulutoetuse, õppekirjanduse, õpetajate ja juhtide täienduskoolituse ja koolilõunaga. Riigieelarvest valdadele ja linnadele munitsipaalkoolide kulude katmiseks eraldatava toetuse arvestamise aluseks on Eesti Hariduse Infosüsteemi [märgitud] õpilaste arv planeeritavale aastale eelneva aasta 10. novembri seisuga. Ja nagu ma juba ütlesin, õpetajate keskmine arvestuslik palk kasvab 10% ehk 219 euro võrra ning on 2026. aastal ühe ametikoha kohta 2403 eurot. Kõnealune maksuküür kasvatab netopalka senisega võrreldes 154 euro võrra kuus. 

Eelarvesse viidi kolmanda lugemise käigus sisse muudatus, mis näeb ette, et Siseministeeriumi siseturvalisuse töötajate palgatõusudeks eraldatud vahendid 28,8 miljoni [ulatuses] suunatakse valitsemisala asutuse eelarvetesse. 

Kultuuriministeeriumi valdkondadeülene arendamise eelarve suureneb samuti 1,65 miljoni võrra. Sellest oli ka komisjoni istungitel rohkem juttu. 1,5 miljonit jaguneb nii, et 1 miljon läheb "Eesti kultuur maailmas" toetusvooru ja [ühtlasi] laiendatakse juurdepääsu kõikidele asutustele, sealhulgas [riigi] enda sihtasutustele. Sinna saab suunata ERSO, filharmoonia kammerkoori, Vox Clamantise ja teiste organisatsioonide kollektiivid, kes planeerivad järgmisel aastal välisprojekte. Samuti lisati 0,5 miljoni eurone summa kultuuriranitsasse. 

Kirjad ettepanekutega eelarve kohta laekusid veel õiguskantslerilt, Sotsiaalkindlustusametilt, Eesti Meremeeste Sõltumatult Ametiühingult ja Tallink Grupilt. 

Rahanduskomisjon tegi ettepaneku võtta eelnõu Riigikogu täiskogu päevakorda käesoleva aasta 10. detsembril, kolmas lugemine lõpetada ja viia läbi lõpphääletus. Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on nõutav poolthäälte enamus. See on minu poolt kõik, niivõrd, kui ajaraam lubab eelarve tutvustamiseks aega kasutada. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile on mõned küsimused. Alustab Tanel Kiik. Palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Vaatad seda eelarvet ühtepidi või teistpidi, aga paratamatult ei saa ikka aru, mis on selle eelarve prioriteedid. Tundub, et see on selline eelarve, millega pudistatakse natuke raha siia ja natuke raha teise kohta, kõige rohkem loomulikult jõukamale osale ühiskonnast, hoolimata teie väidetest. Kui vaatame valitsuse maksupoliitikat tervikuna, siis [näeme, et] käibemaksu tõus koos tulumaksu langetusega nihutab maksukoormust madalapalgaliste suunas. See on fakt, see on elementaarne majandus- ja maksuloogika ja usun, et te seda tegelikult teate. Seda on ka Rahandusministeeriumi enda analüüsid kinnitanud. 

Nüüd vaatan neid muudatusettepanekuid, milles näiteks sotsiaaldemokraadid [pakkusid] välja suunata erihoolekande valdkonda, mis on tõesti kriisis ja vajab lisaraha – hea küll, algne ettepanek ei leidnud toetust –, 5 miljonit lisaraha, et tõesti teenuskohti juurde luua, veidigi adekvaatset palgataset tegevusterapeutidele, hooldajatele ja juhendajatele pakkuda, aga seda raha valitsus loomulikult ei leidnud. Kas teil endal ei ole veidi kummaline hääletada maha väga selgelt fokusseeritud ettepanekuid ja samal ajal pudistada see raha valdavalt laiali, suures osas jõukamale osale ühiskonnast?

Ma kindlasti ei saa nõustuda väitega, et raha pudistatakse laiali. Võin veel kord üle korrata riigieelarve fookuse. Esiteks, kaitsekulude kasv 5,3%‑ni SKP‑st, üle 800 miljoni läheb sinna. Teiseks, tulumaksu langetus. Seda maksuküüru minu teada teistes maailmariikides ei tunta, kuid tulu kasvule vahemikus 1200–2100 [eurot] seab see maksukoormuseks 37,99%. Need inimesed, kes teenivad vahemikus 1200–2100 eurot, ei ole jõukam klass Eesti ühiskonnas. 500 miljonit selleks, et Eesti töötajate palga ostujõudu turgutada netopalga kasvu abil, on väga suure [mõjuga] fookus, see ei ole mingi peenraha ega pudistamine. [Kolmandaks,] 117 miljonit palgatõusuks olulistel ametialadel. Pensionide tõus on neljas. Ja [viiendaks,] välja sai toodud ka investeeringud teedesse. [Kokku] 1,3 miljardit investeeringut, millest üle 800 miljoni läheb riigikaitsesse ja laias laastus 300 miljonit teedesse. Minu meelest on see eelarve väga selgepiiriline ja arusaadav.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! 

Aitäh! Austatud ettekandja! Mul on küsimus sellesama suure muudatusettepaneku kohta, mis laekus kolmandaks lugemiseks ja tuli erinevatelt ministeeriumidelt. See muudatusettepanek on umbes 25 lehekülge pikk. Ma ei ole muidu väga pikalt Riigikogus olnud, aga minu teada on see väga haruldane praktika, kui üldse on olnud selline praktika, et kolmandaks lugemiseks saadavad ministeeriumid nii suures hulgas, kümnete lehekülgede kaupa muudatusi, millega on mingisugused kuluread tuhandetes edasi-tagasi liigutatud. Kuidas see üldse võimalik on? Kui esitati esialgne eelarve, kas siis ministeeriumid üldse ei teadnud, kuhu neil raha kulub või mis need kulutused on? Millised olid komisjoni liikmete arvamused, näiteks kas või endise rahandusminister Aivar Sõerdi arvamus selle kohta rahanduskomisjonis?

Aivar Sõerd rahanduskomisjonis – ma vaatan kohe protokollist järele (Lehitseb pabereid.) – ei öelnud selle kohta mitte ühtegi sõna. See oli üks küsimus. 

Teisele on [vastus] see, et pigem on kolmandal lugemisel tavapärane [teha muudatusi,] näiteks jaotada suurusjärgus 30–40 miljonit üldhariduskoolide raha kohalikele omavalitsustele vastavalt õpilaste arvule 1. novembri seisuga. Samuti [muudetakse] mõndasid väiksemaid asju, mis tõepoolest väljenduvad tuhandete eurode [kasutamises]. Kui tehakse mingisuguseid administratiivseid ümbertõsteid, siis need avaldavad tegevusvaldkondadele mõju. Teine veel suurem tükk, mille võiks välja tuua, on reisilaevanduse toetusmeetme väljajätmine. Kultuuriministeeriumi haldusalasse raha juurde eraldamist ma juba äsja selgitasin. Mu meelest on kolmanda lugemise muudatusettepanekud pigem tavapärased.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te mainisite, et ei pea siin eriti muretsema eelarvedefitsiidi pärast. Mina kahjuks ei saa sellega nõustuda, sest ma arvan, et ikkagi ajalooliselt kõrge defitsiit, peaaegu 4,5%, ei ole see, mille pärast muretsema ei pea. Ma arvan, et see on murekoht. Esiteks tahakski saada aru, miks see teie arvates ei ole murekoht. Teiseks, te joonistasite siin väga ilusa pildi sellest, kuidas kõik ühel hetkel, võib-olla juba järgmisel aastal, hakkab õitsema, aga seni me oleme näinud ainult seda, kuidas inimesed Eestis jäävad aina vaesemaks: suhteline vaesus kasvab ja absoluutne vaesus kasvab. Nii et minu küsimus on pigem see, et esiteks, miks me ei pea selle defitsiidi pärast muretsema, ja teiseks, kust tuleb selline optimism, et varsti kõik saab korda ja siis me oleme omadega väga heas olukorras.

Ma tahan veel kord üle korrata, et eelarvedefitsiit 4,5% ei ole ajalooliselt [kõrge]. Ajalooline on 5,5% aastast 2020, kui peaminister oli Jüri Ratas ja (Hääl saalist.) EKREIKE valitsus oli võimul. Oli ka koroonaaeg, aga praegu on selline aeg, et Venemaa meie naabruses muutub üha agressiivsemaks. Ma mõistan, et Keskerakonnale see muret ei tee, aga ma arvan, et Eesti elanikele üldiselt teeb see vägagi suurt muret. Ka USA kaitsedoktriin ütleb, et Euroopa riigid peavad rohkem iseenda kaitsega edaspidi hakkama saama. Seetõttu on mure pigem Eesti riigi julgeolekuolukorra pärast ja tuleb tõsta riigikaitse kulusid. Kui ma panen [ühele] kaalukausile Eesti riigikaitse ja riigikaitse kulude kasvu ning [teisele] defitsiidi, siis ma defitsiidi pärast ei muretse, ma muretsen palju rohkem Eesti riigi kaitstuse pärast.

Siim Pohlak, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Miks me ei näe selles eelarves ikkagi asju, mis päriselt pidurdaksid Eestis hinnatõusu ja toetaksid toimetulekut? Te räägite 500 miljonist, mille võrra tulumaksureformi tõttu nüüd eelarve väheneb, 500 miljonit on selle hind. Esiteks, ma võin teile üsna kindlalt väita, et need on vanad andmed, tegelikult räägitakse ikkagi 550–600‑miljonilisest mõjust. Ja kui selle numbri nüüd ära jagada, saaks tegelikult sellesama raha eest langetada toiduainete käibemaksu Euroopa Liidu miinimummäärale ja jätta ära ka automaksu. Nendel kahel meetmel koos oleks Eesti inimestele oluliselt positiivsem mõju kui see nii-öelda maksuküüru kaotamine, mis aitab ainult väikest osa ühiskonnast ja väiksel määral. Kui te lööte inimeste toidukulud ja automaksunumbri kokku, siis see võit oleks nii väiksemat palka saavale kui ka keskmist palka saavale Eesti inimesele oluliselt suurem. Miks me ei näe eelarves hoopis selliseid muudatusi?

Julgen vastu vaielda. Liberaalsed erakonnad on võimul ja viivad ellu oma poliitikat. Liberaalsed erakonnad usuvad, et inimesed ise teavad, mida nad oma rahaga teevad. (Hääl saalist.) See maksulangetus, mis on keskmist palka saaval inimesel kuus 154 eurot, on suurem, kui annaks mootorsõidukimaksu ärajätmine või toidu käibemaksu langetamine. Mediaanmootorsõidukimaks on 116 eurot aastas – mitte kuus, vaid aastas. Need numbrid on hoopis teised. Võtke Excel lahti ja arvutage pisut. Netopalga kasv ja tulumaksu langetus on inimestele selles mõttes kasulikumad, et neil on võimalus valida, kas nad üldse autot soovivad omada või kust ja missugust toitu nad ostavad.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud rahanduskomisjoni esimees! Õige on see, et julgeolek peab olema tagatud. See on mure ja soov ka nendel inimestel, kes elavad väga rasketes tingimustes ja on sunnitud vormistama toimetulekutoetust. Te ütlesite, et aitame neid, kes on hädas. Üks sotsiaaldemokraatide muudatusettepanek puudutas toimetulekuteemat, sest 11 800 last elavad absoluutses vaesuses, allpool elatusmiinimumi, mis on 2025. aastal 346 eurot. Kuigi toimetulekupiir tõuseb 20 euro võrra, on tegelikult elatusmiinimumini väga pikk maa [minna]. Nagu ka seletuskirjas oli kirjas, see peaks olema elatusmiinimumi lähedal. Kas seda komisjonis ka arutati sisuliselt? See ei ole lennukilt raha külvamine, see on otseselt sihitatud neile, kes seda [toimetulekutoetust] vormistavad, ja see lõpeb sel hetkel, kui nad seda enam ei vaja.

Jaa, toimetulekupiiri tõepoolest tõstetakse 220 euroni, tõus on 20 eurot ehk 10%. 10% võib olla arvestatav tõus, kui võrrelda pensionide- või palgatõusudega, mis ma enne [ette] lugesin, või vähemalt on see samas suurusjärgus, aga see on siiski ainult 20 [eurot] ja ei küündi [elatusmiinimumini], mis on kasvanud [3]64 euroni. Selleks eraldatakse eelarvest täiendavalt 4 miljonit eurot. Ma möönan, et kuigi kogutavatest maksudest, mis on umbes 15 miljardit, pool laias laastus ehk 7,5 miljardit on ette nähtud sotsiaalkuludeks, ei ole sotsiaalkulud kunagi piisavad.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kõigepealt mul oleks teile üks suur palve. Kas te saaksite hoiduda Keskerakonnale hinnangu andmisest, eriti siis, kui see ei vasta tõele. Aitäh! Ja küsimus …

Palun mikrofon tagasi! Aitäh!

Kuidas?

Mikrofon oli teil vahepeal ära.

See eelarve on nagu katku ajal peetav pidu, sest peale kaitsekulude, mis on arusaadavad, on veel lisakulusid 927 miljoni euro eest. Samas viib maksuküüru kaotamine eelarvest ära circa 600 miljonit eurot ja ainult riigiaparaadi palgatõusuks on eraldatud 117 miljonit eurot. Milline on komisjoni nägemus või tegevuskava, kui see on [olemas], laenukoormuse stabiliseerimiseks, et me jääks Euroopas ikkagi usaldusväärseks riigiks?

Jah, teie märkus on kindlasti õige. Ma tõepoolest võib-olla poleks pidanud vastama siin teie kolleegi, Keskerakonna liikme kahtlusele, kas meil on neid riigikaitsekulusid vaja ja kas sõda Ukrainas mõjub Eestile Venemaa-poolse ähvardusena. Ma mõistan, et Keskerakonnas võib olla ka erinevaid vaateid selle suhtes, kas Venemaa on oht Eesti julgeolekule või mitte. Aga sellest küsimuse teisest poolest ma ei saanud hästi aru. Kas te saate veidi paremini korrata seda uuesti?

Palun mikrofon tagasi kolleegile, härra Arhipovile! Aitäh!

Kas komisjon on arutanud stabiliseerimismeetmeid laenu võtmisel, et me jääks Euroopas usaldusväärseks riigiks? [Kas on] mingi plaan selle stabiliseerimiseks?

Jah, nüüd ma sain aru, et küsimus on võlakoormuse kasvu kohta. Võlakoormuse kasv ei ole praegu Eestis väga suur probleem, sest Eesti on ka praegu Euroopa kõige madalama võlakoormusega riik ja jääb selleks ka peale 2026. aastat, sest kõik Euroopa riigid tõstavad kaitsekulusid ja seoses sellega on Euroopa riigid kokku leppinud, et kaitsekulude kasvatamiseks võib defitsiit ulatuda 4,5%‑ni SKP‑st. Küll aga otsustas Eesti ise oma siseriiklikke laenukoormuse nõudeid [suhtena] SKP‑sse [järgmisel] aastal mitte leevendada. Eelmisel nädalal kolmanda lugemise läbinud riigieelarve baasseadusega võeti [arvesse] Euroopa [Liidus] kokku lepitud leevendused ja kui need Euroopa [Liidus] kokku lepitud leevendused läbi saavad, siis automaatselt vastavalt meie riigieelarve baasseadusele pöördume me tagasi konservatiivsema eelarvepoliitika juurde. Aga praegu on ikkagi defitsiidi vähendamine pigem lihtne ülesanne, võrreldes sellega, kui keeruline on Venemaa agressiooniohtu maha võtta.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Olen seda küsimust juba varem esitanud, kuid pole saanud selget vastust. Kuidas aitab see eelarve vähendada sotsiaalset ebavõrdsust ühiskonnas? SEB‑i hiljutise uuringu kohaselt on ebavõrdsus viimase aasta jooksul hoopis kasvanud.

Selle eelarve puhul võib öelda, et kasvavad palgad nendel elualadel, mis nõuavad Eestis väga kvalifitseeritud tööjõudu ja kus tehakse vägagi [olulist] ja professionaalseid oskusi [nõudvat] tööd. Ma lugesin need ametialad ette. See on üks asi, ja eelarve mõttes mahult teine. Mahult kõige suurem on pensionitõus, mis on üle 200 miljoni. Keskmise pensioni tõus on 5% ehk 44 eurot ja [tõuseb] 861 euroni. Keskmise pensioni saaja, kes on 44 aastat tööl käinud, [saab] pisut üle poole netomediaanpalgast [ja selle järgi on ta] ülevalpool suhtelise vaesuse piiri. Nii et sellele on eelarves mõeldud küll ja on rakendatud meetmeid. Kõige väiksema [meetmena] võib välja tuua 4 miljonit eurot, mille võrra suureneb toimetulekutoetuse eelarve ja tõuseb ka toimetulekupiir.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud komisjoni esimees! Siin on [varem räägitud sellest, et] neid keskkonnahariduskeskusi suleti. Aga ma vaatan, et viimasel hetkel on keskkonnahariduse pealt kraabitud kokku 4000 eurot. Või võtame mõne muu asja. Näiteks on suunatud Kliimaministeeriumist haridusministeeriumisse noorte psühholoogiliseks abiks 16 000 eurot. Näiteks puudega inimeste toetus on –217 000 eurot selle viimase äkilise kolmanda lugemise muutmisega. Või laste heaolutoetus – selle pealt on kraabitud kokku 10 000 eurot. Mida selline viimasel hetkel [muutmine] näitab? Ma võiks veel [näiteid ette] lugeda. Tõuaretusest võeti 3000 eurot maha. Kust selline ärkamine äkki toimus, et loodusharidust pole vaja, tõmbame 4000 eurot maha, [anname] siis ärevusega [tegelemiseks raha juurde] ja nii edasi?

Jaa, koolipsühholoogide nõuandeliini jaoks tõsteti tõepoolest 16 000 eurot. Kliimaministeeriumist tuli see üksnes ja ainult seetõttu, et reisilaevanduse meede, millest otsustati loobuda, oli Kliimaministeeriumi eelarves ja seda kasutati katteallikana. Kliimaministeeriumi [eelarvet] vähendati, kuna katteallikas on Kliimaministeeriumi eelarves. Aga mis puudutab [muudatusi] sotsiaalhoolekandes, siis 2025. aastal jäi kasutamata erivajadustega laste raha. Mulle on öeldud, et sellel põhjusel, et vajadust ei olnud, abivajajaid on vähem. 2026. aasta eelarves on nii täiskasvanute kui ka laste sotsiaalhoolekande toetused lihtsalt ühel real, sest ministri sõnul ei ole nende kasutamisel tehnilist erinevust, kuidas seda tehakse, ega ka [erinevat] eesmärki. On hoolekanne ja ei ole vahet, kas tegemist on täiskasvanu või lapsega.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Kõigepealt tahan ütelda, et poest ei saa osta protsentides. Väga mitu korda on siin puldis kõlanud väga huvitav väide selle kohta, kes on kõige suurem võitja maksuküüru kaotamise ehk [ühetaolise] tulumaksuvaba miinimumi tagasitoomise puhul. Toon konkreetse näite, te rääkisite ka õpetajast. Järgmine aasta on õpetaja miinimumpalk 1970 eurot, seal on võit 1599 [eurot aastas]. Samas, 4000 eurot palka saav inimene [võidab] 1848 [eurot aastas]. Me teame, et on väga palju õpetajaid, kes saavad miinimumpalka – võib-olla kolmandik kuni pool –, ja kui me lisaks liidame sinna juurde lasteaiaõpetajaid, siis ikkagi umbes kaks kolmandikku kogu õpetajaskonnast Eestis saab oluliselt vähem maksuvõitu, kui saavad kõrgepalgalised. See on lihtsalt kommentaar. Hea oleks, kui me siit puldist räägiksime ausalt, kuidas asjad on.

Jah, me saame siiski riigieelarve menetlemisel rääkida protsentidest ja osakaaludest. Erarahakott ja riigi rahakott vajavad ikkagi [erinevat] käsitlust. Aga õpetaja keskmine arvestuslik palk ühe täiskoha kohta on siiski 2403 eurot. Ja teie käsitluses on see kõrgepalgaline. Kui te nii otsustate, siis … (Saalist öeldakse midagi.)

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Olgu alustuseks öeldud, et kui valitsuserakonnad ei näe eelarves ette vahendeid laste ja perede heaolu parandamiseks ega tõsta näiteks üksikvanema toetust, kes on väga suures vaesusriskis, või ei vähenda ebavõrdsust huvihariduses, siis ei saa kuidagi nõustuda teie väga püüdliku eelarve ilustamisega, mida me siin alustuseks kuulsime. 

Aga minu küsimus on see. Miks ei toetanud komisjon ettepanekut suurendada naiste tugikeskuste toetust 1 miljoni euro võrra, et pakkuda vägivalla eest põgenevatele naistele ja lastele turvalist majutust ning juriidilist ja psühholoogilist abi? See toetus on aastaid püsinud samal tasemel, aga vajadus kas või juba elukalliduse ja kulude kasvu tõttu on ju ajas muutunud. Samal ajal oleme me palju rääkinud sellest maksukingitusest, mida tehakse enam kui 100 miljoni eest kõige jõukamatele inimestele. Kuidas see läheb kokku selle sõnumiga, et me päriselt toetame neid inimesi, kes on vägivalla ohvriks sattunud? Ootan väga seda vastust.

Jah, sotsiaaldemokraadid tõesti tegid väga palju ettepanekuid raha juurde andmiseks nii sotsiaalvaldkonda kui ka kohalikele omavalitsustele. Neid tuli tõepoolest erinevatelt erakonnaliikmetelt, ühe- ja mitmekaupa. Aga need tehti kõik valitsuse reservi arvel. Teiseks lugemiseks tulid vist sellised muudatusettepanekud, kus valitsuse reserv oli kohe mitmekordselt erinevatele sihtrühmadele ettepanekutega laiali lubatud. Rahaga on nii, et raha on alati vähem, kui seda on tarvis. Tuleb teha valikuid. Selle aasta valikud olid riigikaitse ja keskmiste Eesti töötajate netopalga tõus.

Rain Epler, palun, esimene küsimus!

Aitäh, härra [ase]esimees! Anneli! Mu esimene küsimus ei tule otseselt riigieelarve kohta, aga tuleb poliitilise tegevuse kohta laiemalt. Sina oled nii palju kogenum poliitik, et sa oskad võib-olla mind natuke aidata. Sotsid on viimastel kuudel olnud väga kriitilised tulumaksuvaba miinimumi suhtes ja öelnud, et see toob kõrgepalgalistele üle 1800 euro aastas võitu. Näiteks toob see muu hulgas ka linnapeadele selle võidu. Kui me vaatame näiteks Võru olukorda, siis sotsist linnapea, kes teenis 3500 eurot, kohe uue poliithooaja alguses lisati sellele palgale 1000 eurot kuus. Ta sai selle 1800‑eurose võidu ja nüüd ta saab veel 12 000 aastas võitu. Kas sinu hinnangul selline poliitiline tegevus, kus sa räägid üht, aga teed absoluutselt vastupidist, on õige, ongi Eestis tavapärane ja kas see peakski nii olema? Võib-olla sa oskad nooremat kolleegi selles asjas aidata.

Jah, ma saan nooremale kolleegile tõesti kinnitada – kusjuures mulle meenuvad sellistel kaalutluskohtadel Toomas Pauli sõnad, et inimene peaks saama kõndida läbi elu, pidades oma põhimõtetest kindlalt kinni, paraku peab enamus meist leppima hädaorust läbi minemisega –, et loomulikult peaks inimene saama oma põhimõtetele kindlaks jääda, ka sotsiaaldemokraadid.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Kuna te minu esimesele küsimusele ei vastanud mitte ühegi sõnaga selle kohta, mis puudutas meie esitatud muudatusettepanekut erihoolekande valdkonna rahastamise kohta, siis ma küsin uuesti. Kas selles olukorras, kus valitsus teeb 2 miljardi [ulatuses] miinusega eelarve ja maksumuudatustega loobib raha vasakule ja paremale – eeskätt siiski jõukamale osa ühiskonnast, kui rääkida taas maksupaketist tervikuna, mitte ainult teie palavalt armastatud maksuküürust –, te peate seda kuidagi õiglaseks, adekvaatseks ja mõistlikuks, võib öelda, ka vastutustundlikuks ja inimesi hoidvaks eelarvepoliitikaks? Selles olukorras, kus ka Riigikontroll on välja toonud, et erihoolekandes on väga suur alarahastus, järjekorrad on pikemad, olukord aasta-aastalt halveneb, te ei suuda leida seda 5 miljonit, mis oli meie esitatud ettepanek erihoolekande valdkonna rahastuse parandamiseks. Mis need adekvaatsed põhjendused olid? See, et valitsus seda ei toetanud, mind ausalt öeldes ei huvita, ja see ei saa olla ka argument parlamendile oma otsuste tegemisel.

Nagu te hästi teate, on selliste sotsiaalkulude puhul argument ikkagi see, et on vaja teha valikuid, ja need valikud on paraku sellised, nagu nad praegu on. Sotsiaalvaldkonna eelarvesse kokku [läheb] siiski pool kogutavatest maksudest ehk 7,5 miljardit. Ma arvan, et seal sees peaks ministeeriumil olema manööverdamisruumi. Sellistes otsustes ma usaldan siiski ministeeriumis töötavaid oma valdkonna eksperte. Nad kaaluvad täpselt kõiki võimalusi.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud juhataja! Inimarengu aruanne 2026 toob ühe tõsise probleemina välja, millest siin erinevatel seminaridel on juba räägitud, haridusliku ebavõrdsuse süvenemise Eestis. Hariduse juures peetakse väga oluliseks huviharidust, mis aruande koostajate hinnangul ennetab riskikäitumist ning aitab lastel ja noortel püsida haridusteel. Selge on see, et huviharidus vajab ka paremat rahastamist. Me teame küll, et põhiline roll huvihariduse korraldamisel ja rahastamisel on omavalitsustel. Väga paljud omavalitsused toetavad seda väga tublilt, nii et lastevanemate omaosalus ei ole väga suur. Seepärast Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon tegi ettepaneku suurendada 5 miljoni võrra ka seda huvihariduse toetust, mis viimastel aastatel on vähenenud. Milliste argumentidega seda komisjonis ei toetatud?

Jah, komisjoni argumendi ma võin küll selgelt öelda: sellel ettepanekul puudus rahaline kate. Ma arvan ka, et kellegi vahel ei ole mitte mingisugustki antagonismi selles, et huviharidusele rohkem vahendeid anda. Aga ma vaatan, et Haridus- ja Teadusministeeriumi valitsemisala kulud on 1,2 miljardit ja lisaks on kulud kohalikel omavalitsustel. Kohalike omavalitsuste sissetulekud seoses palgakasvuga järgmisel aastal ka kasvavad. Ma usun, et haridus- ja huviharidusvaldkonna eksperdid neile eraldatud vahendite raames suudavad teha parimad otsused.

Vladimir Arhipov, palun, teine küsimus!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Praegu pannakse järgmiseks aastaks igale Eesti inimesele juba 1240 euro [väärtuses] uus võlg. Kuidas plaanib valitsus tagada, et me tulevikus ei jõuaks olukorda, kus me ei saa eelarvest katta isegi püsikulusid?

Praegu selline olukord veel sugugi ei paista. Ma arvan, et me riigina teeme õigesti, kui me rahastame riigikaitset oluliselt suuremas määras kui seni. Ma arvan, et kõik Eesti inimesed mõistavad seda vajadust.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Euroopa Komisjon on teatavasti teinud kõikidele EL‑i liikmesriikidele ettepaneku eraldada Ukrainale täiendavaid vahendeid. Eesti puhul on jutt summast 446 miljonit eurot. Kas seda küsimust käsitleti eelarve arutelude käigus või mõnes muus kontekstis?

Jah, Eesti toetab kindlalt Ukrainat tema võitluses agressori vastu. Mul praegu ei ole kaasas need numbrid, kui palju ja missuguste eelarveridade pealt täpselt summad liiguvad. Need andmed on olemas riigieelarve seletuskirjas. 

Muudest aruteludest veel. Eelmisel kolmapäeval läbis kolmanda lugemise julgeolekumaksu seaduse muudatus – eelnõu nimi oli pikem ja keerulisem, ma ei suuda seda praegu meelde tuletada –, millega pikendati veel kahe aasta võrra tulumaksuvabastuse erirežiimi organisatsioonidele, kes Ukrainat toetavad. See nimekiri on tulumaksuseaduses. Ma tean, et inimesed annetavad, inimesed aitavad, käivad Ukrainasse varustust, sõidukeid, annetatud tehnikat ja materjale viimas. Eesti riigina ja paljud eestlased toetavad Ukrainat ja ukrainlasi nende võitluses.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Eelmine kord ma küsisin, et kui karu kolib Tallinna ja looduskeskused kinni pandi, siis nüüd Kliimaministeerium kraabib loodushariduse pealt kokku 4000 [eurot]. Te ei vastanud küsimusele, miks. Või teine asi, tõuaretus – väga oluline asi Eestis –, seal kraabitakse 3000 kokku. Või laste heaoluks: 10 000. Aga mu küsimus on, et kui eelmine aasta tõsteti puudega inimeste toetust 15 sendi võrra, kolme tikutoosi jagu, siis mitme tikutoosi jagu tänavu see tõus on.

Ma jään vastuse võlgu 3000 ja 4000 euro [asjus], mis te ette lugesite. Te saate vaadata täpsustusi eelarve muudatusettepanekutes ise ja vajaduse korral küsida ministeeriumidest lisaküsimusi. Rahanduskomisjoni istungil keegi seda küsimust ei küsinud ja minul ei ole hetkel rohkem andmeid kui see, mis muudatusettepanekus kirjas. 

Küll aga õiendan ära selle 15 senti puudetoetuseks. Kui mootorsõidukimaksuga seoses tõsteti 9 miljoni mahus aastas erinevaid puudetoetusi, siis ühtlasi ka ümardati puudetoetusi. See 15 senti kindlasti ei kvalifitseeru puudetoetuse tõusuna, vaid mehaanilise ümardamisena, et see summa oleks täisarv. Ja muudeti mootorsõidukimaksu kompenseerimiseks tehtud kulutuste jaoks ka süsteemi. Sotsiaalkomisjon vaatas üle ja kiitis heaks. Rahanduskomisjonis me usaldame oma kolleege sotsiaalkomisjonis. See läks läbi koos mootorsõidukimaksu seaduse põhiseadusega kooskõlla viimiseks. Nii et ärge seda 15‑sendise puudetoetuse tõusu näidet rohkem tooge, see on ümardamine, mitte puudetoetuse tõus. Aga ma saan aru, et mõnele kolleegile meeldib seda ikka ja jälle esile tõsta.

Reili Rand, palun!

Suur aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea Annely! Ma tean, et merendus on sinule väga südamelähedane ja oled sellel teemal ka väga teadlik. Sa tead väga hästi, et merendus on meil majanduse mahu mõttes võrreldav põllumajandussektori panusega ja väga oluliselt seotud rahvusvaheliste trendidega, kuidas riigid panustavad merendusvaldkonda. 

Minu küsimus on hetkel kitsamalt reisilaevanduse toetusmeetme kaotamise kohta. Vaadates, kui vähe Eesti riik üldse merendusse toetusi suunab ja nüüd me oleme esimesed, kes oma regioonis selle toetuse ära kaotavad, siis kuidas sa näed, millist mõju see meie merendussektorile omab? Ja teise poolena, kas sa kommenteeriksid ka seda, kas sellisel viisil, nagu see muudatus sai komisjonis menetletud ehk sisuliselt komisjoni liikmetel ei olnudki võimalik seda muudatust maha hääletada või sellele vastu olla, kuna see oli seotud juba ministeeriumide kuluridadega, on korrektne riigieelarvet menetleda?

Riigi reisilaevade toetusmeetme väljavõtmine eelarvest oli kompromiss selles mõttes, et ei olnud konsensust. Kõik koalitsiooni liikmed sellega ei nõustunud. Lisaks oli veel lisataotlusi, näiteks Kultuuriministeeriumil, mis ma siin ette lugesin. Selle programmi nimi oli ... (Lehitseb pabereid.) Nii, ma otsin selle programmi nime üles, et ma ei eksiks. Jah, "Eesti kultuur maailmas" rahastamise jaoks. Seetõttu lepiti kokku ja sõlmiti selline kompromiss, et Rahandusministeerium liidab reisilaevade toetusmeetme enda koostatud muudatusettepanekuga, sealhulgas eraldatakse täiendav raha Kultuuriministeeriumi valdkonda, mille suhtes peaksid sotsiaaldemokraatidel olema suhteliselt soojad tunded, sest sotsiaaldemokraatide muudatusettepanekutes eelarve kohta teisel lugemisel oli mitu sellist, mis tegid ettepaneku suurendada kultuuri rahastamist. 

Mis puudutab minu enda [arvamust], siis minu jaoks on reisilaevade toetusmeetme ärajätmine pigem liiga suur risk, sest reisilaevade Eesti lipu all hoidmine [ei pruugi enam olla] konkurentsivõimeline, kuna meie naaberriikides Soomel on sarnane meede 80 miljoni ja Rootsil 151 miljoni [ulatuses]. Sellest sai ka komisjonis räägitud ja ma palusin meie õigus- ja analüüsiosakonnal seda selgitada. Tegemist on suurte ettevõtetega, aktsiaseltsidega, kelle eesmärk on teenida aktsionäridele tulu. Ja loomulikult nad tõmbavad oma laeva lipuvardasse selle riigi lipu, kes pakub konkurentsivõimelisemat majanduskeskkonda, mille üks osa on ka toetusmeetmed. Nii et mul isiklikult ei ole head tunnet selle meetme ärajätmise suhtes, aga see oli kompromiss. Alati kõik asjad ei saagi meeldida, lihtsalt tuleb leppida.

Anti Allas, palun!

Austatud ettekandja! Teie püüdlusest hoolimata palun ärge kleepige sotsiaaldemokraatide külge arvamust, et kõrgepalgaliste [palgad] algavad Eestis 2300 eurost. Seda ei ole. Kui, siis 4000 eurost, ja seda oleme ka rääkinud. 4000 eurot või kõrgemat [palka teenivatele inimestele] tõesti tehakse maksukingitus üle 100 miljoni euro ja võetakse selleks laenu. See ei ole üldse tark otsus. 

Aga küsimus puudutab [järgmist]. Vanasti Reformierakond toetas ikkagi ettevõtjaid, aga nüüd lükkasite koalitsiooniga tagasi näiteks nii ilmastikukahjude kui ka seakatku tõttu tootmise langust pidurdavad meetmed. Miks te seda tegite, kuigi on teada, et sealt oleksid omakorda tulemas suuremad nii-öelda maksud, mida nüüd laekub vähem?

Kõigepealt, kõige suurem protsentuaalselt on netopalga kasv keskmist palka saaval töötajal, see on 7,2%. Viimastel andmetel on keskmine palk 2075 eurot. Selle 7,2% saavad juurde need, kelle tasu on 2100 eurot. Mul on ka teile vastupalve, et palun saatke mulle see arvutus, et 100 miljonit sellest maksulangetusest võtavad üle 4000‑eurose palgaga töötajad. Ma kohe päris tahaks seda näha, sest ma olen kuulnud teistsugustest numbritest. Tõsi, ise arvutanud ei ole. 

Lauri Läänemets, palun! Vabandust! 

Muudatusettepanekud ei leidnud toetust rahapuuduse tõttu, eelarvevahendite nappuse tõttu.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud komisjoni ettekandja! Palun selgitage ikka seda loogikat. Ma räägin tõesti ainult kõige suurema sissetulekuga inimestest, kelle palk algab 4000 eurost. Ükstapuha, et me võime erineval arvamusel olla – kui see summa ei ole 114 miljonit, siis see summa on igal juhul vähemalt 50 või rohkem miljonit. Igal juhul nende maksuvõit on väga suur, meie arvutuste järgi 1848 eurot aastas. 

Samas oli sotsiaaldemokraatide muudatusettepanek rahastada erihoolekannet, mis on riigi kohustus ja millega riik hakkama ei saa ja kus tegelikult on toimetulekuprobleemid ja raskused. Selles kõige jõukamas osas ei ole. Seletage palun seda loogikat, kuidas saab olla nii, et kõige jõukamad, tõesti kõige suurema sissetulekuga inimesed, kes 4000 pluss eurot teenivad, neil on ju nii-öelda maksuvõit – nende rahaline võit ja ka ärajäänud maksutõusu võit kokku on väga suur –, ja selle jaoks me saime riigi tulusid vähendada, aga erihoolekandesse raha juurde ei saanud panna. Mis see loogika seal siis oli?

Erihoolekanne saab järgmisel aastal raha juurde. See on vastus.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Annely, sa siin mitu korda rääkisid, kuidas 2020. aastal oli eelarve hirmsas miinuses. Esiteks sogasid muidugi strukturaalse ja nominaalsega, aga las see jääda. Lihtsalt ma tahan meelde tuletada, et 2020. aastal jäi terve maailma majandus pooleks aastaks seisma, maksulaekumised kukkusid ära, mina võtsin laenu natuke üle miljardi. Sellega me toetasime Eesti ettevõtteid, Eesti tööturgu ja Eesti majapidamisi. Tulemuseks oli järgmisel aastal üle 8%‑line majanduskasv, kusjuures sellest miljardistki, mis me võtsime, andsime me suure osa edasi ettevõtetele, nagu seesama Tallink või Porto Franco või mingi muu, kes on tänaseks selle kõik tagasi maksnud. 

Nii, see oli 2020. aasta. Nüüd olete teie viis aastat tegelenud, Reformierakond tegelenud riigirahanduse kordategemisega, igal aastal võtnud rohkem laenu, kui mina tookord võtsin, riigi võla kasvatanud kahekordseks ja ikka veel käite ringi ja seletate, kuidas keegi teine, kes varem Eesti majanduse kasvama pani ja Eesti inimesed rikkamaks tegi, on süüdi selles, et teie olete 14 kvartalit järjest majandust langusesse [viinud] ja Eesti inimesi vaeseks teinud. Kaua te arvate, et see loll jutt kellelegi üldse korda läheb?

Ma ei tea, kas see on loll jutt või ei ole. Igatahes öeldi siin saalis korduvalt, et 4,5% SKP‑st on ajalooliselt kõige suurem [defitsiit]. Ma ütlesin, et see on vale, ajalooliselt suurim [defitsiit] on 2020. aasta 5,5%. Ma kusjuures vaatasin eile õhtul eelarvestrateegiat, mis tehti 2022., 2023., 2024., 2025. aastaks. Mu meelest sealt paistis, et sellel aastal olid struktuurne ja nominaalne puudujääk võrdsed, aga ma võin ka mälu järgi eksida. Aga igatahes nominaalne oli see kindlasti ja ka majanduskasv järgmisel aastal võrreldes eelmisega oli nominaalne. 

Te ütlesite, et oli koroona-aasta ja te saite majanduse kasvama. Koroona ei ole olnud ainuke kriis, sellele järgnes energiakriis. (Saalist öeldakse midagi.) Tänaseks on teada, et Venemaa manipuleeris kütusehindadega, valmistades niimoodi ette agressiooni Ukraina vastu. Siis järgnes Venemaa agressioon Ukraina vastu. Me otsustasime, et me katkestame tarneahelad Venemaa ja Valgevenega. Eestis on suured tööstusharud, puitmajade tootja oli omal ajal Euroopa või maailma suuruselt teine. Tarneahelad katkesid. Ega ka vahepealsed aastad ei ole olnud lihtsamad kui koroona-aastad. Selle aja jooksul on kasvanud kaitsekulud ja 1% SKP‑st on 400 miljonit. Kaitsekulude kasv 2%‑lt 3,5%‑le on 600 miljonit, see on võetud laenuks, ja ma olen veendunud, et see on olnud õige.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Noh, jõulud on teadupärast kingituste aeg ja ühe kingituse Eesti maksumaksjad on saanud. Riigi jõuluvana käis ja automaksust osa anti laste pealt tagasi, oma raha eest küll, aga ilus kingitus seegi. Väga paljud Eesti maksumaksjad tahavad teada, et äkki ikkagi järgmisteks jõuludeks, mis on 2026. aastal, võiks ka automaksujõuluvana tulla. Eelnõu seda hetkel ei kajasta, aga ega ei kajastanud ka seda laste osa see algne mootorsõidukimaksu eelnõu. Kuidas tundub ja kas on juba ikkagi jõuluvanale kirju kirjutatud, et äkki sellest automaksust ka võiks Eesti maksumaksja õigustatult lahti saada? Kas selline palvekiri valitsuse poolt on teele läinud? Kui valitsuse poolt ei ole, kas teie poole on sellised mõtted jõudnud?

Jah, jõuluvana kirjad minu juurest läbi ei käi, aga ma olen uudistest kuulnud, et Isamaa on sellesarnaseid kirju jõuluvanale kirjutanud küll. Aga nüüd veidi tõsisemalt mõeldes ma arvan, et mootorsõidukimaks on tegelikult omal kohal. Ei ole arukas mängida selle mõttega, et äkki ta kaob, äkki ta kaob. See ebastabiilsus, mida iga nädal õhku visatakse, segab automüüjate ja -teeninduste tööd kohe päris kõvasti. Meil on tarvis koguda raha teede jaoks. 85 miljonit mootorsõidukimaksust läheb teedesse. Sellega ehitatakse juurde näiteks [Tallinna-]Tartu vahele neljarealist teed. 

Alati luuakse ka sellist pettepilti, et kui räägitakse, et mootorsõidukimaks on väga kõrge, siis tuuakse eeskujuks mõni tagasihoidlikuma sissetulekuga, aga võimsama autoga maamees. Aga tegelikult on suuremad ja kallimad autod väga palju rohkem just jõukamatel inimestel. Suurema osa mootorsõidukimaksu maksavad ikkagi jõukamad inimesed, kes sagivad siin Tallinna kesklinnas ja kuldses ringis. Aga tihti on ikkagi näha, et needsamad jõukamad inimesed, kellel on mitu-mitu suurt ilusat võimast autot, lükkavad ette selliseid sotsiaalvaldkondlikke teemasid. Üksikjuhtumeid tuleks üksikute toetusskeemidega lahendada. Kui mootorsõidukimaks kehtestati, oli Eestis 720 000 autot, nii et peaaegu igal täiskasvanud isikul. 

Rain Epler, teine küsimus, palun!

Aitäh! No, Anneli, sa tegid päris jõulise avalduse, öeldes, et praeguses geopoliitilises olukorras ei maksa liialt muretseda eelarvedefitsiidi ja laenukoormuse pärast. [Ühtepidi] võib mõnes mõttes nõus olla, aga teisipidi ma ütleksin, et isegi sõjas olev Ukraina muretseb selle pärast ja tegelikult kogu Euroopa koos Ukrainaga muretseb selle pärast. Ja kui see arve peaks siin nüüd enne jõule tulema, siis defitsiidid hakkavad igal pool kahtlemata kasvama. 

Aga ma küsin hoopis selle kohta, et kas sa ei leia, et võib-olla tuleks lõpetada iseenda tööstuse maksustamisega tegelemine, et see [ei sulgeks] nii Eestis kui ka Euroopas [ettevõtteid]? Pean silmas siin CO₂ makse ja kõiki neid nullheite poliitikaid ja juhuenergeetika toetamist, mis kahandavad nii Eesti kui ka Euroopa tööstuslikku baasi ja seeläbi ka sõjatööstuslikku võimekust. Kas ka sellele [peaks] praegu tähelepanu pöörama ja peakski päris asjadele fokuseerima? On mingeid diskussioone sellel teemal olnud või mis sa ise sellest arvad?

Ma kuulasin Euroopa Komisjoni presidendi von der Leyeni kõnet. (Saalist öeldakse midagi.) Kuidas? Esimene viga või? Ja ma tean, et Euroopa Komisjon ja Euroopa Parlament kaalub nõudmiste leevendamist rohepoliitika valdkonnas. Ja see, ma arvan – hea kolleeg Rain Epler noogutab –, on meelepärane vastus. (Rain Epler räägib kohalt.) Ei usu. Ei usu! Kõik asjad on ikkagi tehtud lõpuks.

Isegi head vastused ei sobi. Ester Karuse, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Hea ettekandja! Te kiitsite uuel aastal jõustuvat tulumaksureformi ehk maksuküüru kaotamist, mis peaks lahendama riigis justkui kõik mured ja tooma rikkuse inimeste õuele. Aga kui me vaatame arve, siis tegelikult vist olukord ei ole ikkagi nii roosiline. Näiteks Valga maakonna keskmine palk on 1549 eurot, aga mediaanpalk, mis [annab] ju tegelikult tõepärasema ülevaate, on 1354 eurot. Ehk keskmisele valgamaalasele jääb praegusega võrreldes 35 eurot [kuus] rohkem kätte, kui aga keskmise harjumaalase võit on 126 eurot [kuus]. Riigikogu liikmed ja ministrid saavad igakuiselt palgale juurde lausa 154 eurot. Vaesuse ja ebavõrdsusega tegelemine peaks tegelikult olema ju meie riigijuhtide esmatähtis tegevus. Aga kuidas siis selgitada Valgamaa inimestele, et nemad saavad 35 eurot, kui samal ajal otsustajad …

Aitäh!

… saavad viis korda rohkem? 

Aitäh! Jaa. See maksuküüru kaotamine on tegelikult vea parandamine. Ma mõistan küll, miks maksuküür on sotsiaaldemokraatidele niivõrd kallis. Kuna 2016. aastal, kui ametisse astus Jüri Ratase esimene valitsus, mille koalitsioonipartnerid olid Keskerakond, sotsiaaldemokraadid ja Isamaa, novembri ja detsembrikuu jooksul, kuu ajaga, see valmis meisterdati. 

Mida öelda nendele Valgamaa inimestele, kes teenivad 1300 eurot, on see, et me parandame praegu maksuküüru kaotamisega seda viga, et kui inimene, kes teenib 1300 eurot, mõtleb, et ma võtan lisatööd ja teenin 100 eurot juurde, siis sellest 100 eurost peetakse kinni tulumaksu 37,99%. See on argument, miks Valgas 1300 eurot teeniv inimene võiks siiski olukorraga leppida. Ja miks ikkagi see 1300 eurot teeniv inimene saab juurde 35 eurot, nagu te ütlesite – ma peast nii kiiresti ümber arvutada ei suuda, aga võib nii olla küll –, on see, et tal juba praegu on maksuvaba pisut üle 600 euro, nii et ta saab maksuvaba [tulu] juurde ainult mõnikümmend eurot, sest tal umbes 600 eurot juba on maksuvaba. Tal on see maksuvaba miinimum juba olemas ja selle võrra on tema tänane tulumaksukoormus juba madalam. Need on kaks argumenti. See on praegu vigade parandus. Aga ma arvan, et te nõustute minuga, et see 100 euro lisaks teenimine ja sellest 37,99 euro kinnipidamine on ikka valus nendele inimestele. See on tõsiselt valus, kui nii suur tulumaks lisatulult kinni peetakse. 

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Noh, maksuküüru oleks saanud ka nihutada ja tegelikult riigieelarvesse poleks seda kulu tulnud ja automaksu võib-olla poleks ka tulnud. Ma olin ise nendel läbirääkimistel, kus me ütlesime, et ärme tee seda maksuküüru kaotamist, sellepärast et selle jaoks Reformierakond tahtis tulusid kuskilt saada ja see automaks selle jaoks kehtestati. Ma mäletan, korduvalt, umbes kümme korda me tõstatasime läbirääkimistel selle loogika. Aga see selleks. Ehk siis lahendusi on teistsuguseid ka, aga te esitlete seda siin nagu ainuvõimalikku.

Aga minu küsimus on ikka jätkuvalt, et maksumuudatused, seesama maksuküüru kaotamine ja tulumaksu tõusu ärajätmine, annab 4000 pluss eurot teenivatele inimestele aastas 1848 euro [suuruse] maksuvõidu. Ehk siis kõige jõukamad saavad oluliselt raha juurde, aga nemad tarbivad vähem. Te valisite nii-öelda lükata raha sinna, kus see [kulub] välismaale võib-olla mingisuguste reisidena või midagi sellist, mida jõukamad teevad rohkem kui madalama sissetulekuga inimesed. Tegelikult see raha ei jõua ju Eesti ettevõtjateni. Valik oli ka anda sinna, kus on toimetulekuraskus suurem, madalamale otsale.

Aitäh!

Miks seda ei kaalutud ja miks seda ettevõtete toetamise loogikas ei tehtud?

Nii. Nüüd on jällegi imelik vaadata. Ma olen kunagi näinud sotsiaaldemokraatide valimisprogrammis automaksu (Hääled saalis.) ja mu meelest olite te ka kanged automaksu kaitsjad kunagi (Saalist räägitakse edasi.), nüüd te jällegi oma põhimõtetest taganete. Kuulsid, Rain? Rain peab seda silmas, et sotsiaaldemokraadid oma põhimõtetest ei taganeks.

Head kolleegid! Natukene läheb laiaks see debatt. Annelil on raske mitme inimesega korraga rääkida, nii et lubame ettekandjal vastata. Palun!

Ma tegelikult annan teile sama vastuse, mille andsin hetk tagasi Estrile: madalama sissetulekuga inimestel, nendel, kes saavad 1200 eurot kuus, juba on maksuvaba 654 eurot. Maksuvabastusest ei saa võita võrreldes eelmise aastaga, kui neil see maksuvabastus juba eelmisel aastal oli olemas. Aga mis on tõesti nende võit? Kui nad teenivad 1200 euro [kõrval veel] lisatulu, kasvatavad näiteks oma sissetulekut 100 euro võrra, siis sellele 100 eurole ei rakendu tulumaks 37% ehk 100 eurole 37 eurot. See on küll madalamapalgalistele tänuväärne.

Martin Helme, palun! 

Aitäh! No ma räägin, et nominaalse ja struktuursega annab sogada küll, nii nagu annab sogada protsentidega. Seda te oskate Reformierakonnas suurepäraselt, aga protsendid eksitavad meid. Vaatame siis, mis juhtus. Mina võtsin laenu 1,2 miljardit, lisaks kasutasime reserve, töötukassa ja haigekassa reserve. Kokku suurenes riigivõlg 2 miljardit. Siis tuli 2021. aasta, kui te saite 8%‑lise majanduskasvu ja tegelik eelarve jooksiski nulli, aga Kaja Kallas pidi kohe tegema lisaeelarve, võttis 700 miljonit või 680 miljonit lisakulutusi, ja ennäe imet! – 700 miljoni võrra läks võlg suuremaks. Aga siis juba 2022. aastal võtsite laenu 1,5 miljardit, 2023. aastal 1,6 miljardit, 2024. aastal 1,9 ja nüüd võetakse 1,7. Need on kõik suuremad summad, kui see 2020. aasta, mis oli täiesti eriline. Kokku olete te rohkem kui kahekordistanud riigivõlga ja ikka arvate, et keegi teine on süüdi. Ma küsin, kas te arvate, et väljaspool Reformierakonna fraktsiooni, toiduahelat ja kinnimakstud propagandiste keegi teid tõsiselt võtab rahanduses.

Ma olen küll märganud, et võetakse. (Martin Helme naerab.) Eesti riigieelarve püsib heas trajektooris. Me mahume Euroopa Liidu kriteeriumidesse, mille Euroopa riigid on omavahel kokku leppinud. Me oleme kokku leppinud, et me suurendame kaitsekulusid. Me oleme suurendanud koos laenu kasvatamisega ka kaitsekulusid ja ma arvan, et ükski Eesti-meelne inimene ei pea seda valeks sammuks.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Teate, minul on see mure, et tundub väga valelik see jutt, et praegune valitsus tegeleb ajaloo suurima maksulangetusega. Peaministrile meeldib näiteks kangesti seda juttu rääkida ja ju vist olete teiegi rääkinud, kui ma ei eksi. Kui me võtame arvesse, et pärast eelmisi Riigikogu valimisi on tõstetud tulumaksu 20%‑lt 22%‑le, plaaniti tõsta lausa 24%‑le, käibemaksu 20%‑lt reaalselt 24%‑le, kõiki aktsiise on tõstetud ja automaks veel kehtestatud, siis kas te saate meile näidata ära selle arvutuse, mille kohaselt peaks jõudma järeldusele, et nüüd selle nii-öelda maksuküüru kaotamisega tegelikult inimestelt maksudena äravõetav raha väheneb, ütleme, keskmisel inimesel, kes teenib umbes 1400 eurot? Kui me arvestame kõiki neid kogumis, mitte ainult seda maksuküüru kaotamist, vaid kõiki neid eelnevaid maksutõuse ka, siis kas saate te meile näidata, kuidas jõuda selle järelduseni, et tegelikult tema jaoks äramakstav raha väheneb.

Jah, maksud ühiskonna arenguga liiguvad: kord maksustatakse ühte, kord teist rohkem või vähem. Maksud on näiteks tarbimismaksud, varamaksud ja tulumaksud. Aga rahvusvaheliselt ja ka riigisiseselt võrreldakse maksutaset eelmiste aastatega [suhtena] SKP‑sse ja selles võrdluses on Eesti maksud madalad. Ja mida peaminister ütleb? Et järgmisel aastal maksukoormus – ma ei hakka [seda paberitest] otsima – langeb 1,2% SKP‑st, 36%‑lt 35%‑le. See, et ühiskonna arenedes maksustamine muutub, on sama loomulik kui ühiskonna areng üldse. On täiesti adekvaatne võrrelda maksukoormust [suhtena] SKP‑sse sama metoodika järgi teiste riikidega ja sama metoodika järgi Eestis ajalooliselt. Ja ajalooliselt on Eesti maksutase olnud 33% ja 35% vahel. 

Üksikisiku tulumaks, ma meenutan, 1994. aastast 2003. aastani oli 26% – keegi isegi ei mäleta seda enam. Ma olin siis ettevõtja, seetõttu tegin palgalehti ja mäletan seda üsna hästi. Ja mõtleme nüüd, kui hästi meil on vahepeal läinud. Me enam ei mäleta, et kümme aastat oli üheksakümnendatel, keerulistel aegadel, tulumaks 26% ja nüüd on juba 22% ja 24% nii kallis, et minestus tuleb peale. (Varro Vooglaid: "Ma küsisin teilt konkreetsete inimeste kohta, kes teenivad umbes 1400 eurot kuus. Te räägite siin hoopis muud juttu.") Te küsisite, kas vastab tõele peaministri öeldu, et tegemist on ajaloolise maksulangetusega. Ma selgitasin, kuidas riikide maksukoormust mõõdetakse ja kuidas see on muutunud ja püsinud viimastel aastatel. (Varro Vooglaid täpsustab kohalt.)

Hea kolleeg, mitte [et ma tahaks] sisusse liigselt sekkuda, aga ettekandja vastus oli väga korrektne. Ega me maksukoormust ei mõõdagi millegi muuga kui suhtena SKT‑sse. Ja tõepoolest, küsimus on, mis aastaid sa võrdled. Kui võrrelda 2025. aastat 2026. aastaga, oli Annely Akkermannile absoluutselt õigus – maksukoormus langeb. Kui võtad mõne teise perioodi, siis saad mõned teised numbrid. (Saalist vastatakse.) 

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ega minule ka see defitsiidi 4,5% juurde venitamine ja laenu arvel maksulangetus ei meeldi, aga lõpuks, eks see on valitsuse otsus. Aga valitseja ei valitse ju ainult valimistest valimisteni. Kui vaadata nelja-aastast perspektiivi, siis on selge, et eelarvepositsiooni on vaja parandada, et Euroopa Liidu eelarvereegleid täita ja 3% sisse mahtuda. Milline on valitsuse plaan sellist positsiooniparandust aasta 2029 järel teha? See positsiooniparandus peab olema märkimisväärne, samas nii palgasurve kui ka ilmselt vajadus kaitsekulusid senisel tasemel hoida või isegi kasvatada püsib. Tegelikult on neid variante ju vähe. Milline on teie nägemus, kuidas siis reeglite täitmiseni jõuda?

Uus olukord tekib tõepoolest alates 2029. aastast. Ma ka ütlesin, et kui Venemaa sõjamasin saab peatatud ja me saame kaitsekuludega liikuda tagasi NATO‑s kokku lepitud 2% juurde, siis hakkabki positsioon paranema. Isegi kui muud tulud ja kulud kasvavad samamoodi, et tulude kasvuga käib kulude kasv kaasas, sest need [tulud] antakse edasi, nagu ma ka ennist täiesti spetsiaalselt selgitasin. Alati vaatab eelarvest vastu ja tekitab eelarve lugejates küsimusi see, et lubati kärpida, kuidas need kulud siiski kasvavad. Aga kui sõda lõpeb ja me saame kaitsekulusid vähendada, siis see pöördub puhtalt selliselt, et [praegu] on kaitsekulud ikkagi 3,5% SKP‑st ehk suuremad kui tavaolukorras ja defitsiit on 4,5%, see 1% seal vahel on tehtav.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Mul on [küsimus] umbes samal teemal. Ma ei hakka ise hinnanguid andma, ma loen seda, mida eelarvenõukogu on arvanud. See on neutraalne instrument, institutsioon, kes on Eesti Panga juures ja hindab ka riigieelarvet. Nende selge hinnang on, et riigirahanduse seisu on halvendatud selle riigieelarvega, arvestades ka järgmisi aastaid. Ja kui te rääkisite kindlast eelarvetrajektoorist, siis nemad ütlevad, et eelarvestrateegias seatud eelarvetrajektoor tähendab, et Rahandusministeeriumi prognoosi järgi ulatub riigi võlakoormus 2029. aastaks juba 34,5%‑ni SKP‑st ja intressikulud üle 450 miljoni euroni. Ei ole rõõmus perspektiiv! See mõjutab tegelikult ka eraisikute ja ettevõtete laenusid, kui riigirahanduse reiting peaks langema ja tõenäoliselt langeb sellise võlakoormuse ja miinuse juures. Kas sellest ka oli juttu, kuidas sellest välja tulla ja mida siis tegema peab?

Jaa, muidugi me oleme seda arutanud. Tegemist on vägagi, ütleme, mittesoodsa tulemusega, kui me peame edasi liikuma kaitsekulude jätkuva kasvuga. Ma saan öelda, et Euroopa Liidu reeglite leevendus – kui kasvatatakse kaitsekulusid, võib defitsiit olla 4,5% – kehtib meil, me võtsime selle sätte üle, ja see kehtib meil nii kaua kui Euroopa Liidus tervikuna. Tõsi, ma tõin ka oma kõnes spetsiaalselt välja, et me peame silmas pidama, et majanduskasvust [tulenev] maksukasv ületaks intressikulusid, seda 450 miljonit. Nii kaua, kui see nii on, me saame kärpida põhimõtteliselt kosmeetiliselt. Me ei pea kärpima mingisuguseid palgakulusid, selleks et maksta intresse. Ma tõin spetsiaalselt oma kõnes välja, et me jõuame sinnamaani. 

Te viitasite veel, et kui riigireiting alaneb, siis ühegi teise riigi territooriumil tegutseva organisatsiooni või ettevõtte reiting ei saa olla kõrgem kui riigil ehk riik on nagu kõige ülemine joon mõõdupuul. Siiski, see 35%-line võlakoormus SKP‑st on ilmselt ka siis Euroopa Liidu kui mitte kõige madalam, siis üks madalamaid. Riikide võrdluses on see madal ja riigireitingut tõenäoliselt ettenähtavas tulevikus veel ei muuda. Nii et kõige keerulisem ülesanne on peatada Venemaa sõjamasin, siis saame kaitsekulusid vähendada, võlakasvu vähendada ja majandust kasvatada. See on see küsimus.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud minister! Teil on võimalusi olukorra parandamiseks küll. Ja kaitsekulusid tuleb tõepoolest tõsta, sest te olete nii palju auke sisse jätnud oma valitsemisaegadel, et neid lünkasid tuleb nüüd hakata täitma. Aga häda on selles, et kahte suurt asja korraga ei saa. Kliimaprojektid neelavad niivõrd meeletult raha. Kas siis tõesti nende arvelt midagi ei saa kokku tõmmata? Ma vaatan üldist pilti, eelarve puudujääki. Ehk kui meil on võimalus valida, kas soid hakatakse taastama just nüüd või natukene hiljem, siis kuidas on ikkagi nii, et soode taastamise projektid jätkuvad ja kõik sellised üliluksuslikud asjad on meil üldiselt eelarvetes sees? See ju lõpuks viibki kõik tasakaalust välja. Kas sealt ei saaks kuidagi kokku hoida, et saavutada paremat tasakaalu?

Jah, Anti Poolamets, ma olen teiega täiesti nõus, et soode taastamise, antikuivendamise võiks küll nüüd mõneks ajaks edasi lükata. Ma ei saa sellest üldse aru.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Teate, ma olen sunnitud nüüd kordama oma küsimust, sest eelmisele küsimusele te hakkasite rääkima vastuseks hoopis muud juttu kui seda, mida ma teie käest küsisin. Te hakkasite rääkima maksukoormusest üldiselt, aga ma ei küsinud maksukoormuse kohta üldiselt ja sealgi ju väga palju see hinnangu paikapidavus sõltub Rahandusministeeriumi prognoosi paikapidavusest. Aga ma selle kohta ei küsinud. 

Ma küsisin, kas tegelikult ka teeb valitsus aegade suurima maksulangetuse konkreetsetele inimestele, kes teenivad mediaanpalka, umbes 1600, 1500 või 1700 eurot. Saate te meile arvutuste kaudu ära näidata, kuidas on nii, et kui pärast Riigikogu valimisi olnud ajal on tulumaks tõstetud 20%‑lt 22%‑le, käibemaks 20%‑lt 24%‑le, tõstetud on kõiki aktsiise, siis see inimene, kes teenib näiteks 1500 eurot kuus, hakkab nüüd tegelikult vähem makse maksma pärast niinimetatud maksuküüru [kaotamist], kui ta maksis vahetult pärast Riigikogu valimisi 2023. aasta kevadel? See oli minu küsimus. Räägime 1500 eurot teenivast inimesest, mitte maksukoormusest üldiselt.

Kahjuks riigieelarve kontekstis sellistele küsimustele vastata ei saa, sest iga inimese tulu struktuur on sama eriline kui sõrmemuster, DNA või isikukood. Mina ei ole näiteks elus tõmmanud ühtegi suitsu, minu isiklikus maksupanuses ei ole sentigi tubakaaktsiisi. Kui [mul on] näiteks aed ja ma kasvatan oma toidu suures plaanis ise, siis toidu käibemaksu on üsna vähe minu maksubilansis. Mu lapsed on täiskasvanud ja neid on omajagu, minu enda kolm last ja veel viis last on minu juures elanud lühemat või pikemat aega, kõik minu lapsed on kodust lahkunud. Sul on seitse last kodus. Meie isiklikud maksudeklaratsioonid või maksude koostis on täiesti erinev, see sõltub perekonnast, eluviisist, elukaarest. Seda ei ole võimalik võrrelda riigieelarve kontekstis. Lihtsalt ei ole võimalik sellise küsimuse puhul niimoodi isiku tasandile minna, riigieelarve kontekstis saab rääkida ainult maksukoormusest võrrelduna SKP‑ga.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Mul on siin ees Sotsiaalministeeriumi valitsemisala muudatusettepanekud, mis olid esitatud kolmandaks lugemiseks. Võib eraldi tähele panna, et laste ja perede programmis on eelarvet kokku tõmmatud, eelkõige näiteks lastekaitse tagamises –6700, laste heaolu toetavate teenuste korraldamises –19 000, aga näiteks on miinuses ka sellised asjad nagu ohvriabiteenuste ja hüvitiste tagamine. Mis need põhjendused olid, miks sealt kokku hoitakse?

Just seda puuetega laste toetust ma enne juba siin korra selgitasin ka. Minister on teinud ümberkorraldusi. Kuna puuetega laste sotsiaalhoolekande kulu oli väiksem, mis on hea, siis nüüd liidetakse puuetega täiskasvanute ja [puuetega] laste sotsiaalhoolekande kulud kokku ja kogumis need ei vähene. Aga teistele küsimustele, mis [puudutavad] neid teisi arve, ma ei oska vastata. See informatsioon on mul sarnane nagu teil. Nii nagu eelarve muudatusettepaneku seletuses on kirjutatud, me rahanduskomisjonis võime küsida ministrilt selle kohta täiendavat infot. Ma lihtsalt ei oska sellele vastata.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, Annely! Kas vastab tõele see väide, mis on avalikkuses kõlanud, et tegelikult pärast Eesti 200 väljapressimist kaughasartmängumaksu seaduse vastuvõtmiseks pressis omakorda Mart Võrklaev välja selle, et CO₂ tõttu laevade tagasiulatuva maksustamise kompenseerimiseks ettenähtud raha 2026. aasta eelarvest välja võtta? Kas see raha on eelarvest välja võetud? Teiseks, milline on selle väljavõtmise sotsiaal-majanduslik mõju? Tallinki ametiühing teatas, et see võib tähendada kuni 300 laevatöötaja – jõulude eel niisugune uudis – ametist koondamist. Ja [kolmandaks], milline on kaughasartmängumaksu seaduse mõju 2026. aasta hasartmängumaksu laekumistele? [Kui suur laekumine] on 2026. aasta eelarve projektis ette nähtud?

Ma mingisuguseid väljapressimisi ei ole märganud. Inimestel on erinevad ettepanekud, koalitsiooni sees, opositsiooni sees ja on ka opositsiooni ettepanekud koalitsioonile. Need ettepanekud on igapäevane rutiin eelarveprotsessis. Tõepoolest, konsensuslik loomulikult see otsus ei olnud, et reisilaevanduse toetusmeede eelarvest välja arvata. See oli kompromiss ja selle arvel suurendati näiteks ka Kultuuriministeeriumi eraldist 1,5 miljoni euro võrra. See risk on täiesti reaalne, et mõned laevad, mis praegu on Eesti lipu all, siirduvad soodsamasse konkurentsikeskkonda, näiteks Soome või Rootsi lipu alla, kus sarnased meetmed on olemas: Soomes 80 miljonit ja [Rootsis] 151 miljonit. See risk on täiesti olemas. 

Hasartmängumaksu muudatust 2026. aasta eelarves arvestatud ei ole. Väga täpselt seda prognoosida ei suudeta. Arenguseire Keskuse ülevaade arvab ühte, Rahandusministeerium arvab teist. Kõige tõenäolisem ongi, et selle maksulangetuse tõttu – vast mõned [hasartmängude] korraldajad tulevad juurde –, isegi kui käive suureneb, ei pruugi suureneda laekuv maks. Maksusumma täpselt nii [prognoosimatu] ongi.

Urmas Reinsalu, palun! 

Aitäh, Annely! Kas vastab tõele ERR‑i ajakirjaniku esitatud väide, et Arenguseire Keskuse raporti puhul, mis nägi ette suuremat võimalikku maksutulu kaugusartmängumaksu langetamise kaudu, andis tegelikult selle sisendi seesama ärimees, kasiinolitsentside maakler härra Madis Haug – kes osales ka koalitsiooniläbirääkimistel Eesti 200 esindajana, nagu ma aru saan –, kui te viitate sellele, et te loodate sealt suurt tulu. Teiseks, kas ma saan õigesti aru, et laevanduse toetusmeetme raha on 2026. aasta eelarvest välja võetud? Ja kolmandaks, kuidas te kommenteerite ja ütlete seda, et väljapressimist ei olnud? Endine rahandusminister ja Reformierakonna fraktsiooni esimees härra Mart Võrklaev ütles, et väljapressimine Eesti 200 poolt leidis aset ja Reformierakond pidi sellega leppima, sellepärast et muidu oleks valitsus kukkunud, see oli ähvarduse sisu. Kas see oli valelik väide või te ei ole sellega kursis?

Ma ei ole sellega kursis. Ma ei osalenud koalitsiooniläbirääkimiste selles voorus. Aga kui vaadata ajatelge, siis [on näha, et] koalitsioonilepingus on hasartmängumaksu määra langetus sees. See tähendab ikkagi seda, et lepiti kokku ja valitsus, uus koalitsioon, alles moodustus selle kokkuleppe tulemusena. Ajagraafikus, kronoloogias, nii palju kui meil on must valgel võimalik seda lugeda, paistab see välja tegelikult niimoodi. 

Mina Arenguseire Keskuse raporteid kahtluse alla ei sea. Ma ise olen kasutanud Arenguseire Keskuse raporteid ja ka meie enda õigus- ja analüüsiosakonna arvamusi. Ekspertide arvamusele peab saama toetuda. Kuidas eksperdid oma allikad valisid, sellega ma ei ole kursis. (Urmas Reinsalu räägib saalist.) 2026 see alles hakkab kehtima. Ühesõnaga, hasartmängumaksu seaduse ja hasartmänguseaduse muudatusega me oluliselt karmistasime reegleid, eelkõige rahapesu tõkestamisel järelevalvet. Need uued ettevõtted, kes Eestisse oma kontoritega tahavad tulla – turg on neil võrgu teel terve maailm –, peavad kõvasti vaeva nägema ja oma rahapesu tõkestamise süsteemid [üle vaatama], et saada tegevusluba Eestis. Ja on rohkem kui tõenäoline, et 2026. aastal neid tegevuslubasid puhttehniliselt palju väljastada ei saa. On üsna loogiline, et 2026. aastaks kümneid miljoneid [oodata pole]. Mitte mingisugust mõistlikku loogikat seal taga ei ole, et neid saaks planeerida.

Mart Maastik, palun! 

Suur tänu, härra eesistuja! Hea Anneli! Te olete juba pikalt rääkinud sellest, et hasartmängumaksu tulu ei kajastu riigieelarves, ja sellest, et karmistatakse reegleid rahapesu kontrollimiseks, mis toob ilmselgelt juurde ka kulusid. On veel mitut graafikut näidatud. Üks on selline hästi positiivne graafik, mida esitleti meile siin Riigikogus, aga on ka negatiivseid graafikuid. Kui nüüd seda maksutulu seal eelarves ei kajastata, siis millisest rahast hakatakse rahastama meie kultuuri ja sporti?

Peaminister on öelnud, et eelarve muude tulude arvel. Juhul kui hasartmängumaksu määra langetus toob kaasa senise maksusumma vähenemise, siis peaminister on lubanud hoida kultuuri- ja spordieraldiste taset teiste maksutulude arvel.

Mart Maastik, palun! 

Suur tänu! Nüüd on teada, et te ise olete ka väga pessimistlik selle suhtes. Ilmselgelt võib see maksutulu väheneda. Väga lihtne küsimus: aga miks te siis eile või üleeile selle seaduse vastu võtsite, kui te ise ka ei näe seda [maksutulu suurenemist], ise olete ka selle suhtes pessimistlikud? Ometi te võtsite seaduse vastu, mis tekitab võib-olla probleeme – ma nägin eile televiisorist, et ka Rahapesu Andmebüroo juht [märkis seda] – ja mille tõttu tulud vähenevad.

Jah, ma ise ei ole ka selle seaduseelnõu, eelkõige maksumäära langetuse suur … et mitte öelda, et ma ei oleks toetanud, vaid ma kindlasti ei ole toetaja. Aga poliitikas on kompromisse vaja teha ja kui koalitsiooniläbirääkimistel, kus ma ise selle punkti [arutelul] ei osalenud, jõuti arutledes sellisele arusaamisele, siis ma nõustun seda kompromissi tegema. Seati hulk lisatingimusi, et rahapesu tõkestamise meetmed peavad olema oluliselt tugevamad. Ega keegi ei tea, kas raha eelarvesse juurde tuleb. Aga siiski ma peast ütlen, et ulatuslik hasartmängumaksu langetamine toimus mu meelest 2012. aastal. Ja viimase kümne aasta jooksul on tõepoolest kultuurkapitali eraldis kahekordistunud. Kord Eesti maksuajaloos on hasartmängumaksu oluliselt langetatud, mis on toonud kaughasartmänge korraldavaid ettevõtteid Eestisse ja ka maksutulu on jõudsalt kasvanud. See praktika Eesti maksuajaloos on täitsa olemas, see ei ole midagi uut ega ennenägematut.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kui meil kehtestati automaks, siis üks argument oli see, et piirata auto kasutamist, et oleks keskkonnasäästlikum eluviis, inimesed kasutaks ühistransporti, sõidaks jalgrattaga või kastijalgrattaga. Automaksu eesmärk oli piirata autode kasutamist, aga nüüd me oleme jõudnud hasartmängumaksu alandamiseni. Kas see on ka mingi sõnum ühiskonnale, kui see on ainukene valdkond, kus me makse alandame? Kuigi on võib-olla palju olulisemaid valdkondi, näiteks kodumaiste toiduainete käibemaksu alandamine. Kas me saadame ühiskonnale hasartmängumaksu alandusega sõnumi, et mängige rohkem kasiinos.

Ei, seda sõnumit, et mängige rohkem kasiinos, me tegelikult ei saada, sest maksumäär alaneb eelkõige kaughasartmängumaksudele, mitte Eesti territooriumil kasiinodes mängimisele. Kuigi tõsi, ka kaughasartmänge võib ja mängitaksegi ilmselt Eesti kodudes ka. Aga see maksulaekumise tõus [tuleb] ikkagi rahvusvahelisest käibest, lihtsalt nende ettevõtete peakontorid, mille [asukoha järgi] makse arvestatakse, asuvad Eestis. 

Siin on tõesti veidi nagu moraalne aspekt, et kas Eesti peaks juhtima seda võidujooksu sellel tegevusalal, millel on suured väliskulud. Teatavasti on inimesi, kelle isiksus on igasugustele sõltuvustele väga aldis. Kas Eesti peaks nüüd jooksma kõige ees või peaksid riigid kokku leppima, nii nagu tegi Läti alkoholiaktsiisiga? Ehk tõstame [maksu] tasapisi ülespoole, et riigid saaksid sellest tegevusala pealt [suuremat] tulu, millega katta sõltuvusprobleemidega [seotud] kulusid? Seal on need küsimused rohkem sellist filosoofilist ja moraalset laadi. 

Jah, vot ei tea. Eestis on juba korra hasartmängumaksu langetatud ja see on Eesti eelarvesse päris palju raha toonud aastate jooksul.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole.

Aitäh kuulamast ja aitäh paljude heade ja huvitavate küsimuste eest! Palun tõesti toetage seda eelnõu!

Läheme nüüd läbirääkimiste juurde. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Kõigepealt Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Eestit juhib pantvangivalitsus. Vähe sellest, et pantvangi on võetud kogu Eesti rahvas, hoiavad ka kaks erakonda, Reformierakond ja Eesti 200, teineteist pantvangis. Nad šantažeerivad ja ähvardavad teineteist. Ka tänase eelarve hääletus ja selle võimalik vastuvõtmine või mittevastuvõtmine on ehitatud üles šantaažile. Kas tõesti see on see, mille Eesti rahvas on ära teeninud? Kas meie inimesed on ära teeninud eelarve, mis viib Eesti veel sügavamasse ummikusse ja mida hääletatakse ähvarduste teel? 

Ja kust see pantvangiküsimus üldse alguse sai? Juba saalis oli sellest juttu. Nagu te mäletate, oli eelmisel nädalal meil siin hääletus hasartmänguseaduse muutmise üle, millega alandati makse veebikasiinodele. Ja tuli välja, et teatud koalitsioonisaadikud ähvardasid, et nemad kukutavad läbi riigieelarve [seaduse], kui keegi peaks läbi kukutama selle kasiinoärimeestele mõeldud seaduse – seaduse, mis suurendab Eestis rahapesuriski ja halvendab Eesti riigi mainet. Kuhu me oleme jõudnud? 

Samas, kui laiemalt mõelda, siis [võib öelda, et] lisaks sellele, et meie valitsus on pantvangivalitsus, on see mingis mõttes ka hasartmänguvalitsus, hasartmängusõltlane, sest see, mis on meil maksudega toimunud, on ju puhas hasartmäng olnud. Tõsteti käibemaksu 2 protsendipunkti, siis veel 2 protsendipunkti. Tõsteti tulumaksu 2%, siis veel 2%, [seejärel otsustati, et ei, langetame] 2%. Viidi sisse julgeolekumaks, siis kaotati julgeolekumaks. [Otsustati] täiendavalt maksustada ettevõtteid ja siis jälle mitte maksustada. [Esialgu] ei tehtud automaksu erisusi, siis ikkagi tehti automaksu erisused. See pole ju rahandus- ja majanduspoliitika, eelarvepoliitika, see on kasiino, kus pidevalt muudetakse panuseid ja siis loodetakse, et äkki kuskilt laekub rohkem makse, äkki hakkab majandus kasvama, äkki eelarve olukord paraneb. Ainult et iga kord pannakse prognoosidega mööda, ja mitte vähe. 

Suurim iroonia on ikkagi selles, et valitsus kasutas hasartmängumaksu alandamist [põhjendades] seda loogikat, et kui me nüüd makse langetame, siis see tähendab, et neid hakkab rohkem laekuma. Kui erinevad erakonnad on sedasama rääkinud toiduainete käibemaksu langetamise kohta – kui me langetame käibemaksu, siis inimeste tarbimine võib just selle abil kasvada, inimesed saavad endale rohkem lubada toidu ja esmatarbekaupade ostmist ja see võib eelarvesse rohkem raha tuua, sest suurem tarbimine ja ka inimeste parem toimetulek võib ju olla positiivne majandusarengu jaoks –, siis siinkohal on Reformierakond muidugi täiesti vastupidisel arvamusel, sest see valitsus teenindab konkreetsete ärimeeste huvisid, mitte Eesti rahva huvisid. 

Toiduainete käibemaksu alandamine, mille eest Keskerakond on järjepidevalt võidelnud ja mille jaoks me esitasime muudatusetttepaneku ka eelarve kohta, ei ole maailmavaateline küsimus, vaid see on oluline küsimus, arvestades praegust ummikseisu. See on hädavajalik meede, leevendamaks inimeste igapäevaseid raskusi. Jah, praegu ei peaks makse langetama mitte kasiinoärimeeste, vaid meie inimeste [huvides]. Aga nagu näha, inimeste arvamus, see rahvaalgatus, mis sai 100 000 allkirja, valitsust ei huvita. Ei huvita ka see, et selline praktika on juba peaaegu terves Euroopas. Samal ajal räägib Reformierakond, et eelarve on meil suunatud julgeolekule. Aga kas inimeste toimetulek ei ole julgeolek? Ma arvan, et [toimetulek] on see, millest tekib inimese kaitsetahe, ja see on julgeolekugarantii. 

Mis meil [maksutõusudega] paralleelselt toimub? Kaotatakse niinimetatud maksuküür, millele läheb pool miljardit eurot. Samas saaks sellesama poole miljardi euro asemel tühistada nii registreerimistasu kui auto [aasta]maksu ja langetada ka toiduainete käibemaksu. Need muudatusettepanekud olid kõik esitatud, neid kahjuks ei toetatud, nagu mitte ühtegi teist opositsiooni muudatust. 

Maksuküüru kaotamisega üritab valitsus jätta sellise mulje, et inimesed hakkavad rohkem raha kätte saama. Aga see läheb eelkõige suurema sissetulekuga inimestele ehk Reformierakonna valijatele, ütleme ausalt, ja see kingitus tehakse olukorras, kus teise käega võetakse laenu ehk inimeste enda rahaga tehakse küünilist valimiskampaaniat. Ma tuletan meelde, et lisaks kõigi teiste maksudega – käibemaksu tõusu, aktsiiside tõusu, automaksu [kehtestamisega], riigilõivu tõusuga ja nii edasi – võetakse inimeste käest tegelikult mitu korda rohkem raha ära. Ehk siis inimestele pudistatakse kaduvväike osa sellest, mis on viimase kahe aasta jooksul kõrgete maksutõusudega ära võetud, ja võetakse veel ka edaspidi. Ja seda eelkõige nende inimeste käest, kellel on väiksem sissetulek ja kellel on juba raske. 

Statistikaameti andmetel elas 22,7% inimestest eelmisel aastal suhtelises või absoluutses vaesuses. Põhimõtteliselt iga neljas inimene pidi tegelema selle murega igapäevaselt, isegi siis, kui avalikkuse tähelepanu oli mujal. Praegu võtavad pered laenu selleks, et jõululauale midagi panna ja lastele kinke osta. 

Ja see pole veel kõik! Kas te arvate, et see küünilisus on lõppenud? Selles eelarves on muudatusettepanekutega puudega inimeste toetamist vähendatud 100 000 euro võrra. Ja ka see pole kõik! Lastekaitse ja laste heaolu kuludelt hoitakse samuti kokku, ohvriabiteenuste ja hüvitiste pealt hoitakse kokku. Kujutate ette, hoitakse kokku kõige nõrgemate arvelt! 

Lisaks muudatustele, mida ma juba nimetasin, esitas Keskerakond veel mitmeid muudatusi: et koolitoidu toetus kasvaks, et lapsed saaksid koolis kvaliteetset tervislikku toitu, et lastega peresid aidata, et lapsetoetus oleks vähemalt 100 eurot kuus, et üksi elava pensionäri toetus tõuseks 300 euroni kuus, et taastada tasuta maakondlik ühistransport. 

Jah, tõesti, täna neid muudatusi, meie nägemust hoolivast Eestist ja õiglasest Eestist ei toetatud, aga uus hingamine Eesti majanduse, Eesti riigi jaoks algab hiljemalt 2027. aasta Riigikogu valimiste järel. Kui Keskerakond saab rahvalt mandaadi, et moodustada valitsus, siis saab ta hakata ellu viima positiivseid muutusi, nagu me oleme alustanud seda juba ka Tallinnas. Aga täna sellele eelarvele me hääletame vastu. Aitäh!

Eesti 200 fraktsiooni nimel Marek Reinaas, palun! 

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Üsna varsti tuleb hääletusele järgmise aasta riigieelarve. Hea meelega kirjeldan siin kõige olulisemaid punkte, mis selles eelarves on, Eesti 200 vaatevinklist. 

Kõigepealt esimene asi. Kaitsekulutused tõusevad 5,3%‑ni. Iseenesest kõik siin saalis on olnud nõus, et see on vajalik, et mitte öelda hädavajalik. Eks me oleme siin kuulnud põhiliselt seda, millistest allikatest [raha võttes] selleni jõutakse. 

Paneme selle kolm minutit kohe juurde.

Kolm minutit lisaks. 

Aga ma arvan, et see, et me jõuame 4,5%‑se eelarvedefitsiidini, ja see, et me peame selle jaoks laenu võtma, on ilmselt kõige mõistlikum lahendus. Kuigi seda numbritega žongleerimist, et mille jaoks täpselt laenu võetakse, võib ju siinsamas saalis piduliku häälega kirjeldada. Aga põhimõtteliselt see, et viimase paari aasta jooksul me oleme jõudnud 2,5%‑lt 5,5%‑ni, on rehkendus, mida ei ole niisama lihtne ellu viia, aga selle riigieelarvega on see tehtud. Ma arvan, et see on väga hea uudis. 

Teiseks, millest siin on palju räägitud, on seesama maksuküüru kaotamine. Eesti 200 arvates on ka see täiesti mõistlik tegu. Ja põhjus ei ole mitte selles, kas selle tõttu on riigieelarve puudujääk 500 miljonit või 550 miljonit, vaid põhimõtteliselt see maksuküür oli ise küürakas asi, see oli vildakas lahendus. Kui keegi soovib jõukamatele inimestele määrata kõrgema tulumaksu ja vaesematele madalama, siis see on 2027. aasta Riigikogu valimiste teema. Palun räägime sellest siis. Kui keegi tahab astmelist tulumaksu, siis kirjeldagu seda ja mingu selle ideega valimistele. Aga praegu, ma arvan, on maksuküüru ärakaotamine ja tegelikult tulumaksu lahenduse lihtsustamine täiesti õiglane. 

Arutelu selle üle, kas tänu sellele saab ühel, teisel või kolmandal sissetulek olema veel [suurem] või veel [väiksem], on mõnes mõttes absurdne, sellepärast et ühe küüraka lahenduse, ühe suhteliselt perversse astmelise tulumaksu lahenduse kõrvaldamine on juba iseenesest väga mõistlik tegu. Eks vaatame siis järgmistel valimistel, milliseid ideid erakonnad välja käivad. 

Kolmandaks, ma arvan, et ülioluline on see, et politseinike, päästjate, õpetajate ja kultuuritöötajate palkadeks leiti siiski raha selles eelarves. Kuna nende viimane palgatõus on jäänud ikkagi aastate taha, siis [võib küsida], kumb on parem: kas me eraldame suhteliselt marginaalse summa, arvestades kogu eelarvet ehk pea 100 miljonit [eurot,] ülivajalike riigitöötajate palgatõusuks või me elame kogu aeg mingis paanikas, kuna meil ei ole ei politseinikke, päästjaid ega õpetajaid? Ma arvan, et see lahendus on täiesti okei. Tänu maksuküüru ärajätmisele, ma arvan – ja ma loodan! –, et mõneks ajaks on see teema maas. 

Neljandaks, Eesti 200 seisukohalt on kõiki neid aastaid, mil Eesti 200 on eelarve koostamise juures olnud, [iseloomustanud] kokkuhoid. Seda üritatakse naeruvääristada, aga praegu peaks kogu riigieelarve kokkuhoid tulema kolmest allikast. Esimene on üleväljakärbe, mida on alati tehtud ja üritatud teha, aga eks see välja kukub alati sellisel moel, nagu ministeeriumi kantslerid lõpuks tahavad. Aga tõsi ta on, et siiski viimastel aastatel on seda üleväljakärbet suudetud teha. Teine on Eesti 200 väljapakutud nulleelarve lahendus, millest on aastate jooksul ja veel ka tuleval aastal võimalik leida kokkuhoidu umbes 200 miljoni euro ulatuses. Ja kolmas, mis praegu on kõige olulisem, on plaan regulatsioone vähendada ja tänu sellele vähendada ka bürokraatiat. See ei ole hea uudis mitte ainult ettevõtjatele, vaid kindlasti ka kokkuhoiu mõttes. Ehk siis, kui meil ei ole regulatsioone, ei ole meil ka tarvis ametnikke, kes jälgiks nende regulatsioonide elluviimist, mis omakorda annabki võimaluse ühes või teises kohas kokku tõmmata. Ma arvan, et see kolmikkombo on suhteliselt ainuvõimalik meetod üldse riigi kulusid kokku hoida ja see eelarve väljendab ka seda hästi. 

Viiendaks, ma arvan ja Eesti 200 arvab, et investeeringud majanduskasvu [soodustamiseks] iseloomustavad samuti seda eelarvet. Siin oli täna jutuks, et 1,3 miljardit eurot läheb majandusse. Me oleme kogu aeg unistanud sellest, et meil on kontratsükliline eelarve. Ehk kui majandusel ei lähe hästi, siis eelarve peab seda investeeringutega turgutama, ja täpselt seda see teeb. Ma arvan, et tänu sellele me näeme järgmisel aastal tõsist majanduskasvu. 

Sealt loogiliselt me jõuamegi sinnani, et kuigi me oleme täna siin kuulnud väga palju seda, mismoodi kõik tunnevad tohutut muret selle üle, et riigieelarve puudujääk on 4,5% – ja peab tunnistama, et Eesti 200 tunneb ka selle üle muret –, siis olgem ausad, kui majandus ei kasva, on suhteliselt keeruline puhtalt kokkuhoiu pealt proovida jõuda sinnani, et eelarve tasakaal paraneks. Aga ma arvan, et tänu sellele, et eelarve kasvama hakkab, on kindlasti võimalik ka eelarve tasakaalule lähemale jõuda. 

Võib-olla korraks lihtsalt [mainin] veel seda, et Rahandusministeerium on teinud väga head tööd, mis puudutab seda töölauda, mida on kõigile jagatud. Palavalt soovitan seda kasutada, sest see annab võimaluse päriselt aru saada ka, mis sinna riigieelarvesse on kirjutatud, olete te siis tegevuspõhise või kulupõhise eelarve fännid. Aitäh! Ja palun kõigil seda eelarvet toetada. See on täiesti tehtav ja korralik eelarve.

Järgmisena Martin Helme Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel.

Võtan igaks juhuks kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

"Après moi, le déluge!" – teate, kes nii ütles, eks? "Pärast meid tulgu või veeuputus", Louis XV, kui ta oma armukese Madame Pompadour'ga arutas riigiasju. Ja ega ta väga mööda ei pannud, pärast neid tuligi veeuputus, täpsemalt öeldes Prantsuse revolutsioon ja see oli vereuputus, verejõed, mis Prantsusmaal voolama hakkasid. Täpselt see hoiak on minu meelest tänasel valitsusel Eestis: pärast neid tulgu või veeuputus. 

Nii nagu Reformierakonna, sotsiaaldemokraatide ja Eesti 200 valitsus alustas, nii nad ka lõpetavad. Tegemist on valetajate valitsusega. Kõige kohta valetatakse! Me elame valede keeristormis! 

Alustame sellest lihtsamast asjast, millest meile siin rääkis eelmine kõneleja, et majandust tuleb stimuleerida, sest majanduse langusfaasis tuleb sinna raha juurde pumbata. Aga tema koalitsioonikaaslane enne seda rääkis, et majanduses on kõik juba hästi – kasvab, hästi on, inimesed saavad rikkamaks! Mõlemad olid valed, mõlemad suutsid valetada korraga.

Nüüd, see jutt, et oi, 2020. aastal oli riigieelarve miinuses, kulutati üle miljardi euro ära ja vaat selle tõttu me oleme nüüd siin, kus me oleme. Ei, see ei ole nii! 2020. aastal, tõepoolest, maailma majandus jäi pooleks aastaks seisma, koroona tõttu jäi kõik seisma. Tarbimine jäi seisma, reismine jäi seisma, kõik jäi seisma, maksulaekumised jäid seisma. Võtsime laenu ja selle laenu suurusjärk oli 1,2 miljardit, lisaks kulutasime töötukassa ja haigekassa reserve. Ja selle tõttu elu Eestis läks paremaks. Päriselt läks paremaks! Ettevõtted elasid selle kõik üle, töötajatel oli võimalik see kõik ka üle elada. Selle kulutamise tõttu oli parem elu.

Pärandasime järgmisele valitsusele, Kaja Kallase valitsusele, sisuliselt tasakaalus eelarve ja 8%‑lise majanduskasvu. Mida tegi Kaja Kallas? Tegi lisaeelarve kohe 2021. aasta kevadel, suurusjärgus 650 miljonit tehti lisakulutusi. Mis oli aasta lõpul eelarvemiinus? Ohoo, 700 miljonit! Ehk kogu selle aasta miinus praktiliselt oli Reformierakonna ja Keskerakonna ehk Kaja Kallase esimese valitsuse miinus. Sealt pandi pedaal põhja laenamise ja ülekulutamisega. Järgmisel aastal juba 1,6 miljardit, siis juba 1,5 miljardit, 2 miljardit, 1,7 miljardit ja järgmisena nüüd selles eelarves, mis meil siin ees on, on jälle 1,7 miljardit ülekulu.

Selle kõige tagajärjel on kahekordistunud Eesti riigivõlg. See jutt, mida meile siin Marek Reinaas rääkis, no ennast ilmselt ajas ka muigama, et varsti ajame eelarve tasakaalu. No teie ei aja mitte midagi tasakaalu. Esiteks, Eesti 200 – sellest ei ole mõtet rääkida, nemad enam ei puutu asjasse varsti. Aga ka Reformierakond – isegi kui ta oskaks, siis ta ei tee seda, aga ta ei oska ka. Ta ei teagi, mis see tähendab, ta ei oska! See jutt, et nemad tulid eelarvet korda tegema – viis aastat on nad ajanud riiki pankroti suunas ja nüüd me oleme selle pankrotiga sealmaal väljas, et eelarvemiinus on 4,5%, kümnendi lõpuks üle 30% Eesti võlakoormast ja selle teenindamine ligemale 500 miljonit eurot aastas. Ainuüksi lihtsalt võla intressi eest [tuleb] maksta 500 miljonit eurot aastas. 

Sel ajal, kui ma veel valitsuses rahandusminister olin ja me eelarveid tegime, oli juba enam-vähem sama summa riigikaitseraha. Okei, riigikaitseraha oli üle 600 miljoni tol ajal. Aga see on pöörane raha, millest me räägime. Kaks korda automaksu. Automaks on 230 miljonit – vähemalt teoorias peaks see [nii palju] sisse tooma, aga tegelikult loomulikult ei too. Käibemaksu tõus tehti, see pidi juurde tooma 200 miljonit eurot. Ehk siis tõstetakse kõiki makse selle jaoks, et ainuüksi maksta intresse selle raha pealt, mille Reformierakond on viis aastat järjest nii-öelda eelarvet korda tehes ja Eesti majandust kasvama pannes lihtsalt laiaks löönud!

Vale on seegi, et see kõik on vajalik selle pärast, et me teeme riigikaitset. No ei tee riigikaitset! Riigikaitsekulu 2026. aasta eelarves suurendati – juba enne oli see väga suur, eks ole – umbes suurusjärgus 800 miljonit, aga võlgu võetakse 1,7 miljardit. Ehk enam-vähem miljard läheb ju kuhugi mujale, ei lähe riigikaitse peale! No kuhu ta siis kurat läheb, kui me kõike kärbime kogu aeg?! Kodustelt emadelt kärbiti ära tervisekindlustus, eks ole, huviharidust kärbitakse, väikekoole kärbitakse, teedeehitust kärbiti siin mitu aastat järjest. Kõike kärbime, aga muudkui kulud kasvavad. No me kõik teame, kuhu kulud lähevad! Virutamise peale, korruptsiooni peale, Rail Balticu peale, tuulikute peale, homoagenda peale. Vot sinna läheb raha! Vot sinna läheb raha ja seda raha keegi ei loe.

Nii et selles mõttes kõik, mida meile siin räägitakse, on vale. Nii nagu on vale seegi, et aa, me teeme kõigi aegade kõige suurema tulumaksu langetuse ja inimestele jääb [rohkem] raha kätte. Kullakesed, ei jää rohkem raha kätte! Seda on võimalik [väita] ainult siis, kui sa demagoogitsed nii, nagu Annely Akkermann siin demagoogitses, et me võrdleme eelmise ja üle-eelmise aasta tulumaksurida järgmise aasta [reaga]. Jaa! Aga kõrvale paneme selle, et tõstetud on tulumaksu varasematel aastatel, mistõttu juba varasematel aastatel inimesed hakkasid vähem raha kätte saama. Nüüd nad hakkavad nõksa sellest tagasi saama, mis enne ära võeti. Lisaks sellele on tõstetud käibemaksu, lisaks sellele on tõstetud aktsiise, lisaks sellele on tehtud automaks. Lisaks sellele on viie aasta jooksul, mil Reformierakond on riigi rahandust korda teinud ja majandust kasvama pannud, olnud meil 50%‑line inflatsioon. 

Mitte keegi ei hakka mitte midagi rohkem kätte saama. See on ammu enne ära võetud. Ostujõu taastumine võtab ikka veel aega. Kui me võtame algusajaks Kaja Kallase esimese valitsuse 2021. aasta alguses ja vaatame ostujõudu, siis see ostujõud ehk inimeste tegelik rikkus, mis siis oli, taastub alles võib-olla aasta-kahe pärast. Me oleme vahepeal kümme aasta [jagu] vaesemaks jäänud, kui me selle kõik paneme perspektiivi. Keegi ei hakka midagi rohkem kätte saama. Vaesumine peatub või aeglustub. Vot see on see eelarve. Aga kes need võlad ära maksab? Pärast meid tuleb veeuputus.

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Lauri Läänemets, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Riigieelarve on otsus selle kohta, millises Eestis me tahame elada. Riigieelarve ei ole lihtsalt nimekiri kuludest, vaid riigieelarve on usalduslepe, mis määrab, millist tulevikku me ehitame: kas sellist, kus igaühel on võimalus kaasa lüüa, või sellist, kus osa inimesi jääb ukse taha. Edukas riik ei sünni siis, kui hästi läheb ainult vähestel. Edukas riik sünnib siis, kui heaolu kasvab kõigi jaoks, nii et ükski laps ei jää haridusvõimalusest ilma, ükski pere ei jää hätta, ükski ettevõtja ei jää hammasrataste vahele, ükski piirkond ei jää kõrvale ja ükski töötegija ei tunne, et tema pingutusest ei sõltu midagi. Kui eelarve teenib vaid väikest osa ühiskonnast, siis kaotame kõige olulisema: ühise tunde, et me oleme ühes paadis ja liigume ühe eesmärgi poole. Seda kõigi ühtsust on praeguses julgeolekuolukorras hädasti vaja. Ainult üheskoos saame olla tugev vastane oma vaenlasele. See eelarve kahjuks aga süvendab ebavõrdsust, kasvatab riigi võlakoormust, teeb ettevõtjate elu raskemaks ning surub meile kõigile kaela tulevikukohustused, mida on väga raske täita. 

Alustame kõige lihtsamast ja kõige kõnekamast numbrist. 1000 eurot teeniv inimene saab selle eelarvega aastas 121‑eurose võidu ehk 121 eurot juurde, aasta peale kõigest üks kümnendik kuisest tulust. Aga need, kes teenivad 4000, 5000, 6000, 7000 ja rohkem eurot, ehk 10% kõige suurema sissetulekuga Eesti inimesed, saavad 1848 eurot aastas võitu. See on 15 korda suurem võit kui neil, kellel tegelikult toimetulekuprobleemid on. Mitte sellepärast ei saa nad 15‑kordset võitu, et nad töötaks 15 korda rohkem, vaid sellepärast, et Reformierakonna arvates nii peabki olema. Suurem kasu läheb neile, kel juba hästi läheb. Selle eelarve ja maksumuudatuste tulemusena suunatakse kõige rikkamatele, kõige suurema palgaga inimestele igal aastal vähemalt 114 miljonit eurot. 114 miljonit eurot olukorras, kus on kahekordistunud laste arv, kes elavad absoluutses vaesuses, erihoolekande teenust ei suudeta rahaliselt katta, paljud lastega pered on tõsises toimetulekuraskuses, pensionärid moodustavad suure osa suhtelises vaesuses elavatest inimestest. Nemad ei saa peaaegu mitte mingit leevendust. Selline poliitika ei ole mitte lihtsalt ebaõiglane, see on ka majanduslikult lühinägelik ja moraalselt vale. 

Järgmine otsus, mis selle eelarvega tehakse, on pretsedenditu. Riigi võlakoormus suureneb nelja aastaga 25% ehk veerandi võrra. See tähendab, et Eesti hakkab maksma intresse 450 miljonit eurot aastas nelja aasta pärast. 450 miljonit! See on peaaegu sama palju kui kõigi õpetajate palgaraha või see on poolteist korda suurem summa, kui Eesti kulutab kogu perearstisüsteemi ülalpidamisele. Ja kõige kõnekam number siin: iga inimene, ükskõik, kus ta elab või kui palju ta teenib, maksab oma tulumaksust tulevikus arvestuslikult 3,7 protsendipunkti ainult selleks, et raha välismaistesse pankadesse saata. Mitte õpetajate palkadeks ei maksa ta, mitte ettevõtjatele kasumi teenimiseks, mitte päästjate varustuseks, vaid võlgade teenindamiseks, mille eest ei saa mitte keegi mitte sentigi selles riigis tagasi. Kas see on mõistlik eelarve ja majanduspoliitika? Ei. 

See eelarve tekitab üle 2 miljardi euro suuruse miinuse riigieelarvesse – augu, mida ei täideta investeeringutega ega majanduskasvu soodustava poliitikaga, augu, mis pole ühekordne, augu, mis ei ole ajutine. See on miinus, mis jääb järgmisele valitsusele lahendada, koos survega – ja meie jaoks on see mure, et koos survega – kärpida haridust, kuigi majanduseksperdid peavad seda peamiseks lahenduseks pikaajalise majandusarengu tagamisel, survega kärpida tervishoidu, kuigi arstid ja õed põlevad läbi ja järjekorrad on pikad, survega kärpida pensione, kuigi paljud eakad elavad vaesuse piiril. Kõik need kolm valdkonda moodustavad tegelikult riigieelarve selgroo. Ja kui neid valdkondi kärpida, siis kärbitakse meie rahva tervist, meie laste tulevikku ja meie vanavanemate väärikust. 

Sotsiaaldemokraatide kriitika sellele eelarvele on sisuline. Me ei arva, et sügavas miinuses eelarvet on võimalik parandada veel rohkem riigi tulusid ehk makse langetades, nii nagu lahenduseks pakub Isamaa, Keskerakond, EKRE, Parempoolsed, isegi Reformierakond ja Eesti 200. Suur riigieelarve miinus tegelikkuses kasvatab populismi. Sedasama populismi, mida me täna näeme, sedasama populismi, mida me näeme tegelikult konservatiivsete erakondade juttudes, kus tehakse suuri sõnu, kus tegelikult ei olda valmis tunnistama neid probleeme, mis on meil riigieelarvega, mis on meil ühiskonnas, ja ei olda valmis ütlema ausalt välja seda, et tegelikult riigieelarve vajab ka tulude poolt. Sest kui sa ei leia riigieelarvesse tulusid selle parandamiseks, siis lahendus on kärpida. Aga näitena, alla 300 miljoni on kõigi ministeeriumide tegevuskulud ja palgakulud. Ehk siis on võimalik Eesti riigieelarvet selle võrra kärpida, aga see tõesti tuleb haridusest, julgeolekust, tervishoiust või sellistest valdkondadest. 

Ja nii nagu sotsiaaldemokraadid kunagi ütlesid, kui me valitsuses olime ja toona koos Reformierakonnaga astmelise tulumaksu tulekut ette valmistasime – ma ütlen selle siinkohal ära. Head sõbrad Reformierakonnast ja Eesti 200‑st, see, mis riigieelarvega tehakse, on meie arvates muidugi kuritegu, aga see viib ainult ühe asjani: see viib astmelise tulumaksuni. Sest 2 miljardi euro suurune auk ei kao iseenesest. Nagu ma ütlesin, seda pole võimalik täiesti ära kärpida ja riigi 10% või 15%‑list majanduskasvu me ei näe ka tulemas. Nii et tulusid on vaja. 

Kõige loogilisem asi, sõbrad, järgmine samm on astmeline tulumaks, millega me saame leevendada madalapalgaliste inimeste maksukoormust ja suurendada kõrgemapalgaliste nii-öelda õiglast osa, et riik saaks toimida ja et inimeste toimetulek ja lõppkokkuvõttes ka majanduse areng oleks tagatud. Ma tänan teid selle eest! Ma usun, et me tuleme selle astmelise tulumaksu üheskoos ettevalmistamise juurde tagasi veel mitmeid kordi siin parlamendis. Aga nagu ma olen rääkinud, pärast Riigikogu valimisi astmeline tulumaks tuleb. Aitäh! 

Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Isamaa Erakond esitas parlamendi menetlusse alternatiivse riigieelarve eelnõu 2026 ning arvestades seda rahanduslikult lagastavat poliitilist agendat, millega tuli välja valitsus 2026. aasta eelarve, aga veel enam 2026.–2029. aasta riigi eelarvestrateegia [näol], me esitasime erakorralise meetmena ka alternatiivse riigi eelarvestrateegia aastateks 2026–2029. Isamaa vaatab murega, et praegu viib valitsus meie eelarve- ja rahanduspoliitika võlaspiraali ja rahanduslikult jätkusuutmatusse horisonti. Sellel on tulevikus ebakindlust tekitav mõõde meie majandusele ja see omakorda halvendab inimeste toimetulekut. 

4,5%‑line defitsiit tähendab tegelikkuses nelja aasta perspektiivis pikimat ja sügavaimat defitsiiti meie lähiajaloos, nagu on tõdenud eelarvenõukogu. Lisaks sellele me näeme murelikult, et kasvavad oluliselt valitsemiskulud, kui võrrelda 2024. aasta [eelarvet] 2026. aasta eelarvega – valitsemiskulud kerkivad 1,9 miljardi euro võrra. Olukorras, kus riigirahandus on juhitamatu, on valitud selline tee, et Reformierakonna valimislubadust täidetakse laenurahaga ning täiendavalt antakse tõuge erinevate regulatiivsete sammudega inflatsioonilisele survele ehk hinnatõusule ehk inimeste ostujõu halvendamisele. 

Isamaa alternatiivse eelarve põhijoonis nägi ette järgmisi samme. Esiteks, riigieelarve ja rahanduspoliitika peavad olema juhitavad. 4,5% asemel peame vajalikuks, seades [prioriteediks] kõik riigikaitsekulutused, mis on iseseisva kaitsevõime arendamiseks tarvilikud, et [defitsiit] peab olema kuni 3% nelja aasta perspektiivis. Me ei saa [suuremat defitsiiti] selles olukorras lubada. See on rahanduslik raam. 

Teiseks, me peame vajalikuks valitsemiskulusid vähendada järgmisel aastal sisuliselt 350 miljoni euro ulatuses ja jätta ära Reformierakonna maksuküüru projekt kui ühiskonnale üle jõu käiv ja laenurahaga tehtav operatsioon. Peame mõistlikuks ka langetada käibemaksu 2% võrra. Viimane 2%‑line käibemaksutõus tõi kaasa täiendava hinnatõusu. Eesti on jällegi jätkuvalt euroala hinnatõusu tšempion. Lisaks me paneme ette automaksu ja registreerimistasu täieliku tühistamise. See on osutunud piinlikuks etüüdiks ja läbikukkumiseks, nii eelarvelaekumiste perspektiivis kui ka ühiskonnas tarbimiskäitumist muutvas [mõttes]. Me paneme ette ka Coopi tehtud ettepaneku sisulise rakendamise, et kehtestada tähtajaline põhitoiduainete käibemaksu alandus pilootprojektina, arvestades ka sisetarbimise kasvuga kaasnevat täiendavat maksutulu. Lisaks ei ole valitsusel mitte ühtegi positiivset sõnumit olnud demograafilises perspektiivis lastega perede toimetulekuks. Me paneme ette taastada laste pealt tulumaksuvabastus. 

Tuleb tunnistada, et täies mahus, säilitades need riigieelarve eraldised, mis on projitseeritud 2026. aastasse analoogiliselt valitsuse eelarveprojektiga, kõnelevad meie esitatud ettepanekud hinnatõusu ohjeldamisest, valitsemiskulude vähendamisest, lastega perede toimetuleku parandamisest ja rea maksude tühistamisest või langetamisest ning on tegelikult rahanduslikult suutlikumad. Riigi defitsiit jääb [sel juhul] 3% piiridesse. 

Loomulikult ei ole meil illusiooni – valitsusliit võtab selle eelarve vastu. Poliitilise juhtimise mõttes on 2026. aasta kahetsusväärselt kaotatud aasta Eestile ja see tähendab, et seda jõudsamalt tuleb asuda neid vajakajäämisi ning seda lodevat minnalaskmismeeleolu ja käegalöömist korrigeerima 2027. aasta perspektiivis. Ma kinnitan teile, et Isamaa on selleks jõudsasti valmis.

Tõepoolest, võib-olla on õigus neil, kes ütlevad, et ma olen eelarve koha pealt ebaproportsionaalselt kriitiline. Eelarve on ju üks poliitikavaldkond, poliitikavalikute sektor, tõsi küll, määratu mõjuga ühiskonnale, inimestele ja meie arengu vaatele. Kuid kui valitsus on läbi kukkunud teistes eluvaldkondades, siis tõepoolest on loogiline ju eeldada, et ei ole mingisugust põhjust oletada või püstitada niisugust hüpoteesi, et ta võiks olla ladusam või suutlikum riigi rahanduspoliitikas. Need valede bastionid, mida Reformierakond lubas ka eelmistel Riigikogu valimistel, on osutunud õhu- või liivalossideks. Ja sellistele kergkonstruktsioonidele majanduskasvu perspektiivi, inimestele kindlustunde, optimismi, meie-tunde taastamise perspektiivi ei ole loomulikult võimalik üles ehitada. 

Juhin veel kord tähelepanu sellele strateegilises loogikas just nimelt kõige tõsisemale Reformierakonna kurjale teole. See on just nimelt põhimõtteline ja strateegiline riigi rahandusliku suutlikkuse demonteerimine. Mõned nädalad tagasi võttis parlament siin saalis võimuparteide häältega vastu seaduse, millega efektiivselt likvideeriti kõik siseriiklikud eelarvereeglid, vaatamata Eesti eelarvenõukogu tõsistele hoiatustele. 

Nii et Isamaa hääletab selle alternatiivse eelarve kõrval asetsevale valitsuse eelarvele vastu. Ja küllap on ka sümptomaatiline, et nii nagu ei peeta kahekõnet teadus- ja haridusrahvaga, ettevõtlusorganisatsioonidega, meie juristidega, meie kohtunikkonnaga, kes protestivad ja on mures õigusemõistmise sõltumatuse lagundamise pärast, nii tegelikult on ka loomulik, et selles võimuvertikaali käekirjas meie muudatusettepanekuid ei toodud lihtsalt siia parlamendisaali hääletamisele. See näitab suhtumist. Aga vaadake, head parlamendiliikmed, see tähendab seda, et pärast meid tulgu või veeuputus. Poliitiline agenda, juba arvestades sellega, et te ei ole võimul 2027. aastal, ei ole vastutustundlik. 

Isamaa sõnum teile on: võimuliit, Reformierakond, teil ei ole demokraatlikku legitiimsust [ning te ei ole saanud] valimistel mitte ühtegi häält heausksetelt inimestelt, kes teid 2023. aastal toetasid, selleks, et sellist tüüpi poliitilisi eksperimente läbi viia. Isamaa kutsub teid korrale ja hääletab selle valitsuse esitatud eelnõu vastu täies mahus. Aitäh! 

Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Õnne Pillak, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Ma kuulsin siin opositsioonimeeste emotsioneerimist, valesid ja meeltesegadust. No mis ma oskan öelda? Jah, viimased aastad ei olegi olnud lihtsad. Kriisidest taastumine, hinnatõus ja sõda Euroopas, aga ka EKREIKE tekitatud eelarvedefitsiidi lappimine on pannud proovile nii riigi kui ka majanduse, nende tervise ja ka inimeste toimetuleku. Oleme pidanud tegema otsuseid, mis ühelt poolt on olnud vajalikud, kuid samas jälle südameid ei ole soojendanud. See on andnud opositsioonile võimaluse kiruda nii et maa must. 

Praegu saame öelda, et Eesti majandus on alates möödunud aastast elavnenud. Eesti Panga majandusprognoosi järgi saab tänavune majanduskasv olema 0,6% ja kahel järgmisel aastal üle 3%. 2026. aasta eelarve keskmes on Eesti kaitsevõime kasv, inimeste sissetuleku ja pensionide suurenemine ning majanduskasvu hoogustumine. Maksukoormuse langetamine ja investeeringud nii riigikaitsesse kui ka ettevõtjasõbralikku majanduskeskkonda on otsused, mis lükkavad parema hoo majandusele sisse. 

Head kolleegid! Venemaa alustatud sõda lääne väärtusruumi vastu Ukrainas kestab. Julgeolek on ja jääb mõjutama Eesti riigieelarve valikuid. Järgmisel aastal Eesti kaitsevõime tõuseb oluliselt. Riigikaitsekulud kasvavad hüppeliselt 5%‑ni SKP‑st. Tuleval aastal investeerime kaitsesse 844,5 miljonit eurot enam kui tänavu. See tähendab seda, et järgmisel neljal aastal on Eesti riigikaitse kulud kokku üle 10 miljardi euro. Et hoomata seda suurust, siis see tähendab seda, et nelja aastaga me suuname riigikaitsesse circa pool ühe aasta riigieelarve mahust. See on väga suur panus, kuid see on möödapääsmatu, sest me tahame, et Eesti riik oleks hoitud ja kaitstud, et siia julgetaks investeerida, et Eesti ettevõtted ja majandus saaksid kasvada. 

Jaanuaris jõustuv tulumaksureform, tulumaksu tõusu ja ettevõtete kasumi maksustamise ärajätmine langetab järgmisel aastal maksukoormust ja jätab inimestele 780 miljonit eurot rohkem raha kätte. 700‑eurosest maksuvabastusest võidab suur osa Eesti inimestest, nende seas õpetajad, päästjad, politseinikud, kultuuritöötajad, treenerid, ajakirjanikud. Keskmise palga saajale tähendab see seda, et järgmisel aastal lisandub tema pere eelarvesse üks kuupalk. 

Kasvudest veel. Ka pensionid jätkavad kasvamist, nii nagu me lubasime. Prognoosi järgi tõuseb keskmine vanaduspension järgmisel aastal 861 euroni. Ja kuigi siin opositsioonis oma sõnavõttudega kolleegid minu meelest täiesti ülekohtuselt püüavad maalida Eestit väiksemaks ja saamatumaks, on Eestil järgmistel aastatel potentsiaal tõusta üheks kiiremini kasvava ja areneva majandusega riigiks Euroopas. Kuid meist kõigist sõltub, kas suudame seda realiseerida või mitte. Üks on aga kindel: end väiksemaks rääkides seda kindlasti ei juhtu.

Ja seda ei juhtu ka siis, kui me ajas tagasi läheme. Me oleme näinud alternatiivi EKREIKE näol ja näeme seda praegugi Tallinnas, kus võetakse miljonitesse ulatuvaid püsikulusid ilma neile katteallikat pakkumata. Ja kui see on see rahanduspoliitika, mida tahetakse viljeleda võimaluse korral ka riigis, siis see teeb küll meele päris murelikuks. 

Korra juba nägime seda võimekust kasvatada riigieelarve puudujääki rekordiliseks. Jah, järgmisel aastal on eelarvedefitsiit suur – 4,5%. Aga vaadake, sellel on ka põhjus: Eesti riigi ja rahva kaitsmine. Seda ei anna võrrelda mitte ühestki otsast EKREIKE 5,2%‑lise eelarvedefitsiidiga ajal, mil majandus kasvas ning oleks pidanud koguma – koguma ees ootavateks kehvemateks aegadeks. Ma sügavalt kahtlen, et see alternatiivne tee on see, mis meie majandusele pikaajalise kasvu kindlustab. See on sama kui loota, et kui lüüa pensionisäästud laiaks, siis tulevikus on muretu pensionipõlv. 

Head kolleegid opositsioonist! Ma olen märganud – mitte küll viimastel kuudel, aga juba jupp aega tagasi –, et viimastel aegadel on trendikas kurjustamine. Aga vaadake, tegelikult on värvikarbis rohkem värve kui must ja valge, millest saab kokku segada kõige helgemaks värviks halli. Seal on kollast, rohelist, sinist ja veel palju enamat. Need aitavad maalida pilti kirkamaks ja helgemaks. Ja ärge kartke neid kasutada. Nähke võimalusi, mis teevad Eesti elu paremaks! Järgmise aasta eelarves on neid võimalusi rida-realt. 

Ma ei ütle kindlasti mitte seda, et see järgmise aasta eelarve lahendab kõik murekohad, millega me silmitsi seisame. Lahendamist vajavaid probleeme jääb, sest üleöö kõike korraga korda ei jõua teha. Kuid järgmisel aastal astume väga mitu õiges suunas sammu, mis aitavad luua kindlust ja kasvu. Kutsun teid kõiki toetama valikuid, mis suurendavad Eesti kaitsevõimet, vähendavad maksukoormust ja aitavad majanduskasvule kaasa, ikka selleks, et meie lapsed ja nende lapsed saaksid elada ja kasvada rahulikus ja vabas Eestis. Palun toetage seda eelarvet!

Rohkem kõnesoove ei ole ja ei saagi [olla]. Sulgen läbirääkimised. Peeter Ernitsal on tekkinud protseduuriline küsimus istungi juhatajale. Peeter Ernits, palun! 

Aitäh, juhataja! Varsti me võtame vastu eelarve, millest enamik meist kahjuks aru ei saa. Aga on üks inimene, kes lõi riigieelarve juhtimislaua, võib-olla keegi on seda kasutanud. See on Eesti tippdisainer Maarja Mõtus ja ta lahkus neil päevil 38‑aastaselt. Minu tagasihoidlik ettepanek on teda mälestada. Ta on keegi, kes on natukenegi püüdnud muuta eelarvet arusaadavamaks.

Protseduuriliselt ma saan öelda, et mainiti ka ühes kõnes seda juhtimislauda ja kindlasti saab seda komisjonis teha.

Nii, aga läheme edasi. Eelnõu kohta on tehtud 22 muudatusettepanekut ja asume nende läbivaatamise juurde. Muudatusettepanek nr 1, esitajaks rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitajaks Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. See [ettepanek] ei kuulu hääletamisele tulenevalt RKKTS‑i § 120 lõikest 5. Muudatusettepanek nr 3, esitajaks Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. See samuti ei kuulu hääletamisele tulenevalt RKKTS‑i § 120 lõikest 5. Muudatusettepanek nr 4, esitajaks Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele tulenevalt RKKTS‑i § 120 lõikest 5. Muudatusettepanek nr 5, esitajaks Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele tulenevalt RKKTS‑i § 120 lõikest 5. Muudatusettepanek nr 6, esitajaks Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele tulenevalt RKKTS‑i § 120 lõikest 5.

(Helistab kella.) Kuulame muudatusettepanekud ära, siis saame keskustelu koridoris jätkata. Muudatusettepanek nr 7, esitajaks Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele tulenevalt RKKTS‑i § 120 lõikest 5. Muudatusettepanek nr 8, esitajaks Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele tulenevalt RKKTS‑i § 120 lõikest 5. Muudatusettepanek nr 9, esitajaks Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele tulenevalt RKKTS‑i § 120 lõikest 5. Muudatusettepanek nr 10, esitajaks Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele tulenevalt RKKTS‑i § 120 lõikest 5. Muudatusettepanek nr 11, esitajaks Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele tulenevalt RKKTS‑i § 120 lõikest 5. Muudatusettepanek nr 12, esitajaks Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele tulenevalt RKKTS‑i § 120 lõikest 5. Muudatusettepanek nr 13, esitajaks Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele tulenevalt RKKTS‑i § 120 lõikest 5. Muudatusettepanek nr 14, esitajaks Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele tulenevalt RKKTS‑i § 120 lõikest 5. Muudatusettepanek nr 15, esitajaks Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele tulenevalt RKKTS‑i § 120 lõikest 5. Muudatusettepanek nr 16, esitajaks Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele tulenevalt RKKTS‑i § 120 lõikest 5. Muudatusettepanek nr 17, esitajaks Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele tulenevalt RKKTS‑i § 120 lõikest 5. Muudatusettepanek nr 18, esitajaks Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele tulenevalt RKKTS‑i § 120 lõikest 5. Muudatusettepanek nr 19, esitajaks Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele tulenevalt RKKTS‑i § 120 lõikest 5. Muudatusettepanek nr 20, esitajaks Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele tulenevalt RKKTS‑i § 120 lõikest 5.

Härra Sibul, teil on mingi sõnavõtt? Aitäh! Muudatusettepanek nr 21, esitajaks Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele tulenevalt RKKTS‑i § 120 lõikest 5. Muudatusettepanek nr 22, esitajaks Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele tulenevalt RKKTS‑i § 120 lõikest 5. Sellega oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud ja juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 737 lõpphääletus. Alustame selle ettevalmistamist.

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud 2026. aasta riigieelarve seaduse eelnõu 737. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt hääletas 51 Riigikogu liiget, vastu 37, erapooletuid 0. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Liigume edasi viienda päevakorrapunkti juurde. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 639 teine lugemine. Ettekandjaks palun põhiseaduskomisjoni liikme Pipi-Liis Siemanni.

Aitäh!

(Helistab kella.) Kuulame ettekandjat. Kohalikud omavalitsused on ka tähtsad. 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Soovin teile tuua teadmist sellest, kuidas juhtivkomisjonis on kulgenud kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu menetlus esimese ja teise lugemise vahel. 

Meeldetuletuseks, seaduseelnõu algatas Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon 24. aprillil. Esimene lugemine toimus meil juba septembri alguses, muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli 24. september. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei laekunud. 

Küll aga põhiseaduskomisjonis arutasime 1. detsembril teiseks lugemiseks ettevalmistatavat eelnõu. Meil oli selle juures osalemas ka Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi esindaja. Juhtivkomisjon otsustas teha eelnõu kohta ühe muudatusettepaneku ja komisjonis toimus meil selle üle ka põhjalik arutelu. Muudatusettepanekud käsitlevad kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse § 5 lõigete 1 ja 5 sõnastuse muutmist. Põhiliselt keskenduvad need õigusselguse tagamiseks täpsemale vormistusele. Ehk nii kandideerimisõiguse kui ka hääletamisõiguse puhul tuuakse välja, mida see õiguslikult täpsemalt tähendab. Esimesel juhul, kandideerimise puhul peaks elukoha-aadress rahvastikuregistri seaduse vastavate paragrahvide tähenduses asuma hiljemalt valimisaasta 1. augustil vastavas vallas või linnas. Ka hääletamisõiguse puhul täpsustatakse termini "püsiv elukoht" sarnast sõnastust. 

Komisjonis toimus arutelu. Tõepoolest, me rääkisime algsest eelnõu esitajate mõttest ja eelnõu eesmärgist, millest me ei ole minu arvates kaugemale liikunud. Kõigil meil oli eesmärk, et ülemääraseid vaidlusi ei tekiks. Kindlasti oli ka kindluse mõttes küsimusi selle kohta, kas need muudatused muudavad midagi muud senises kehtivas õiguses. Komisjonis selgitasin, et see muudatus ei muuda rahvastikuregistrisse andmete kandmise senist korda, see jääb samaks, see ei muuda ka senist võimalust inimesel ise valida endale peamist elukohta ega elada mitmes elukohas. See ei muuda olukorda, kus inimesed kasutavad eluruumi üürilepingu alusel, ega ka olukorda, kus kohalik omavalitsus eluruumi omaniku taotlusel alustab menetlust rahvastikuregistris olevate ebaõigete andmete muutmise kohta. 

Arutati ka selle üle, kas …

Ma palun hetkeks vabandust, ettekandja. Suhteliselt raske on jälgida, kui saalis on sumin.

Usun, et kõigile on eelnõu sisu tuttav ja võib-olla polegi mõtet nii pikalt rääkida. 

Aga oli veel arutelu selle üle, kas maksutulude laekumine jääb senise korraga sarnaseks. Tõepoolest, nii see on. Inimese elukoha andmed on aluseks ka tema füüsilise isiku tulumaksu laekumise osa laekumisele kohalikule omavalitsusele senises korras, siin midagi ei muudeta. 

Põhiseaduskomisjon jäi juhtivkomisjoni seisukohale arvestada täielikult eespool kirjeldatud muudatusettepanekuid, konsensuslikult olime seda meelt. Komisjon tegi järgmised menetlusotsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 10. detsembriks, see oli konsensuslik otsus; teha ettepanek teine lugemine lõpetada, ka see otsus oli konsensuslik; kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu 17. detsembri päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 17. detsembril. Aitäh!

Aitäh ettekandjale! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta on tehtud üks muudatusettepanek, hakkame seda läbi vaatama, vaatame selle üle. Muudatusettepaneku esitaja on põhiseaduskomisjon ja juhtivkomisjon arvestab seda täielikult. Oleme muudatusettepaneku läbi vaadanud.  

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 639 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Liigume edasi kuuenda päevakorrapunkti juurde. See on Vabariigi Valitsuse algatatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning kutseõppeasutuse seaduse muutmise seaduse (direktorite atesteerimine, õpetajate karjäärimudel ning isikuandmete töötlemine tehisintellekti rakenduse kasutamisel) eelnõu 653 teine lugemine. Ettekandjaks palun kultuurikomisjoni esimehe Liina Kersna.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Suur rõõm on üle pika aja olla teie ees seaduseelnõuga, mis on olnud kolm kuud kultuurikomisjonis menetluses, nimelt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning kutseõppeasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõuga. Nime me muutsime ära seetõttu, et selle eelnõuga me loome seadusliku aluse TI-hüppe rakendamiseks gümnaasiumides ning edaspidi ka põhikoolides ja kutsekoolides. Aga üldiselt, meeldetuletuseks, selle seadusega me kehtestame direktorite atesteerimise süsteemi, õpetajate karjäärimudeli ja TI-hüppega seoses ka isikuandmete töötlemise tehisintellekti rakenduse kasutamisel õpetamise eesmärgil. 

Aga selle eelnõu, mis on täna meie ees, algatas Vabariigi Valitsus juba 19. mail käesoleval aastal. Menetluse käigus oleme teinud suure muudatuse tehisintellekti rakendamise tarvis. Kokku arutasime me kultuurikomisjonis seda eelnõu 11 korda. Meil toimusid mitmes voorus ka kaasamisüritused. 

15. septembril oli suur kaasamisüritus, kus osalesid huvirühmad, kes olid selle eelnõu kohta arvamust avaldanud. Need olid Eesti Linnade ja Valdade Liit, sealne nõunik Robert Lippin, Eesti Haridustöötajate Liidu esimees Reemo Voltri, Eesti Koolijuhtide Ühenduse tegevjuht Aule Kink ja juhatuse esimees Urmo Uiboleht, Eesti Õpetajate Liidust juhatuse liikmed Astrid Sildnik ja Margit Timakov, Õpetajate Ühenduste Koostöökoja esindajad Krista Saadoja ja Indrek Riigor, Eesti Õpilasesinduste Liidu juhatuse esimees Karl Erik Kirss ning avaliku poliitika asjaajaja Karola Kuldsaar, Eesti Eraüldhariduskoolide Ühenduse juhatuse liige ja Audentese Erakooli direktor Ahto Orav ning ühenduse juhatuse liige ja Rocca al Mare Kooli direktor Sirje Toomla, Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi nooremteadur Daniel Reinaru ja haridusteaduste instituudi õpetajahariduse professor Katrin Poom-Valickis, Tartu Ülikooli haridusinnovatsiooni professor ja haridusteaduste instituudi juhataja Margus Pedaste ning MTÜ Alustavat Õpetajat Toetav Kool tegevjuht Triin Noorkõiv. Komisjoni istungil ei osalenud Eesti Lastekaitse Liit. 

Komisjoni [istung] oli pikk ja põhjalik. Üldiselt joonistus välja, et koolijuhtide atesteerimissüsteemiga olid osapooled rahul, see oli nendega läbi räägitud ja selle kohta kriitilisi noote ei tulnud. Aga õpetajate karjäärimudeli rakendamise suhtes oli enamik kaasatud organisatsioone väga kriitiline. Nende kriitika keskendus eelkõige kahele valdkonnale. 

Esiteks, väljapakutud karjäärimudel puudutas üksnes kvalifikatsiooniga õpetajaid. Aga me teame, et Eestis on rohkem kui 17 000 õpetajat ja neist veidi enam kui 4200 on sellised, kellel ei ole õpetaja kvalifikatsiooni ehk nad ei ole ülikoolis lõpetanud õpetajakoolitust, mis annab ka õpetajakutse, või nad ei ole taotlenud õpetajakutset kutseandja, õpetajate liidu kaudu – seda saavad teha need õpetajad, kellel on magistrikraad. 

Teine laialdane kriitika oli selle kohta, et loodav karjäärimudel tekitab ühes astmes ehk vanemõpetaja astmes paralleelse hindamissüsteemi. Meil on olemas kutsestandarditel põhinev õpetajate kutsesüsteem, kus on tase 7 ehk õpetaja tase, taseme 7 all on eraldi vanemõpetaja tase ja siis on tase 8, mis on meisterõpetaja tase. Kokkulepitud karjäärimudelis, mis rakendatakse Vabariigi Valitsuse määrusega – mitte selle seaduseelnõuga, mis on praegu meie ees –, on vanemõpetaja aste selline, mida saab anda koolis kokku kutsutud kolmeliikmeline komisjon, mida juhib direktor. Selles komisjonis peaks olema üks koolipidaja esindaja ja kas vanemõpetaja või meisterõpetaja, juhul kui neid ei ole, siis lihtsalt üks õpetaja. Või taotleb õpetaja kutsesüsteemi kaudu vanemõpetaja kutset ja ka siis rakendub temale vanemõpetaja aste. 

Nii et on selgelt kaks hindamissüsteemi, mille puhul me ei ole kindlad – haridusvaldkonna osapooled ei ole kindlad –, et hindamine toimub ühtsetel alustel. Kultuurikomisjonis me arutasime, kuidas leida võimalikku kompromissi. Selge on see, et me ei saa leppida trendiga, mida me igal aastal me näeme, nimelt, kvalifikatsioonita õpetajate osakaal õpetajate seas aina kasvab. Me peame tegema midagi selleks, et kui õpetajad, kes on tulnud kooli ja tunnevad, et õpetajaamet on nende kutsumus, siis me loome neile soodsad tingimused selleks, et nad jõuaksid kvalifikatsioonini ja saaksid õpetajakutse. 

Me teame, et sellest 4200 õpetajast veidi üle 2000 on sellised, kes juba õpivad õpetajakoolituses. Ehk on väga suur tõenäosus, et nemad jõuavad õpetajakutseni. Veel tuhat on selliseid õpetajaid, kellel on juba magistrikraad, aga ei ole õpetajakutset. Ehk neile oleks vaja luua tingimused selleks, et nad esitaksid taotluse õpetajate liidule ja saaksid ka õpetajakutse. 

Pikkade läbirääkimiste tulemusel jõudsime haridusvaldkonna osapoolte ja haridusministeeriumiga kompromisslahenduseni. Ja see kompromisslahendus on järgmine. Pooled kvalifikatsioonita õpetajatest ehk need, kes juba käivad õpetajakoolitusel, ja ka need, kellel on magistrikraad või kes omandavad magistrikraadi, on arvatud õpetajate karjäärimudeli järgi alustava õpetaja astmele. See tähendab seda, et nendele õpetajatele on tagatud 25% õpetaja tööajast enesearenguks ehk kutse taotlemiseks. Neil peab olema ka mentor. 

Kompromissi järgmine osa on see, et nende õpetajatega võib teha ka praeguste üheaastaste lepingute asemel kolmeaastased lepingud. Eelnõus, mis valitsusest Riigikokku jõudis, oli kolmeaastaste lepingute erand lisatud vaid õpetajakoolituses olevatele õpetajatele. Meie laiendasime seda ka magistrikraadi omavatele ja omandavatele õpetajatele. 

Kolmas kompromiss, mille me saavutasime ja mille eest ma olen väga tänulik nii Haridus- ja Teadusministeeriumile kui ka kõigile teistele osapooltele, on see, et nendele kahele kvalifikatsioonita õpetajate grupile jääb kehtima kohustus maksta õpetaja miinimumpalka. 

Nii et minu meelest need muudatusettepanekud, kui Riigikogu suur saal neid toetab – ja tuleb öelda, et kultuurikomisjonis me hääletasime kõik need muudatusettepanekud konsensuslikult siia sisse –, võiksid päriselt luua tingimused selleks, et kvalifikatsioonita õpetajate osakaal meie õpetajaskonna hulgas enam ei kasvaks, vaid hakkaks päriselt vähenema, sest on loodud tingimused, on loodud stabiilsus, mida neil praegu tegelikult ei ole. Praegu töötavad kvalifikatsioonita õpetajad üheaastase lepinguga ja neile ei ole pakutud paindlikumat võimalust kutseni jõuda. Alustava õpetaja astmel saavad nad 25% tööajast pühendada sellele, et koostada oma kutsetaotluse portfooliot või käia õppimas, ennast täiendamas, selleks et kutseni jõuda. 

Teine suur mure, nagu ma ütlesin, oli see, et vanemõpetaja astme puhul on kaks paralleelsüsteemi: kooli loodud komisjon saab anda vanemõpetaja astet ja ka kutsesüsteemis on vanemõpetaja kutseaste. Me leppisime ministeeriumiga kokku ja tegime ka muudatusettepaneku, milles me ütleme, et karjäärimudel peab lähtuma kutsestandardis kirjeldatud kompetentsidest. Me tõime selle kutsesüsteemi seaduse tasandile sisse ja me hindame õpetaja karjäärimudelis kutsestandardi kompetentse. Valitsuse eelnõus oli kirjas lihtsalt see, et see karjäärimudel puudutab ainult kvalifitseeritud õpetajaid, aga nüüd me laiendasime seda sõnastust, nii et see hõlmaks ka kvalifikatsioonita õpetajaid. 

Me leppisime ministeeriumiga kokku, et paralleelhindamine lõpetatakse ära. Selleks, et seda paralleelsüsteemi ära lõpetada, on vaja võimestada õpetajate liitu, et nad suudaksid teenindada kõiki neid vanemõpetajaid, meisterõpetajaid ja karjääripöörajatest õpetajaid, kes taotlevad kutset. Hetkel on nii, et õpetajate liidul on kolm piirkondlikku hindamiskomisjoni: Tallinnas, Pärnus ja Tartus. Kui me läheme nüüd uuele karjäärimudelile üle ja jääme ka selle juurde, et meisterõpetaja astmel ongi ainult kutse saanud meisterõpetajad ja vanemõpetaja astmel on tulevikus ainult need, kes on saanud vanemõpetaja kutse, siis haridusministeeriumi prognooside või ootuste kohaselt peaks 30% meie kõigist õpetajatest jõudma vanemõpetaja astmeni. Ehk siis neid õpetajaid tuleb lähiaastatel juurde veidi üle 5000. See tähendab väga suurt töökoormust ning nõuab õpetajate liidu võimestamist ja hindajate koolitamist, et oleks rohkem piirkondlikke hindajaid. Ma usun, et siis me saaksime liikuda [ühtse] süsteemi peale, nii et vanemõpetaja ja meisterõpetaja oleksid kutsesüsteemiga kooskõlas. 

Kuna me oleme võtnud tõesti väga põhjalikult aega selle eelnõu menetlemiseks ja oleme püüdnud leida kompromisse, mis, ma arvan, on praeguses olukorras head kompromissid, siis oleme pidanud muutma ka selle seaduseelnõu rakendamise tähtaegu. Algselt oli eesmärk selline, et õpetajate karjäärimudel ja ka atesteerimissüsteem pidanuks hakkama kehtima 1. jaanuarist 202[6], aga ministeeriumi ja osapooltega läbi rääkides oleme me selle nihutanud 1. märtsile 202[6]. 

Nagu ma ütlesin, seadus, mis on meil täna menetluses, seab karjäärimudelile põhimõtteliselt ainult kaks [tingimust]: karjäärimudel põhineb kutsesüsteemi kompetentside hindamisel ning karjäärimudeli astmed, palgakoefitsiendid ja tingimused kehtestab Vabariigi Valitsus oma määrusega. Selleks, et see määrus jõuaks läbida kooskõlastusringid ja et valitsuses saaks selle ka heaks kiita, on vaja võtta aega. Nii et jäi kompromiss, et atesteerimine ja õpetajate karjäärimudel jõustuksid 1. märtsist. 

Siis TI-hüppe regulatsioon. Me kultuurikomisjonis tõesti lootsime, et selle eelnõuga me jõuame kiiremini lõpphääletuseni, aga me ei saanud, sest palju oli muresid, mis vajavad veel lahendamist. Seetõttu ei ole saanud TI-Hüpe koolides veel rakenduda, kuna seaduslikku alust selleks ei ole. Aga TI-Hüpet puudutavad muudatusettepanekud jõustuvad Riigi Teatajas avaldamisele järgmisel päeval. See on põhiseaduse järgi kõige kiirem viis seaduste jõustumiseks. Kõik kvalifikatsiooni laiendavad seadusemuudatused, kolmeaastased lepingud ja ka miinimumpalga laiendamise muudatused jõustuvad üldises korras. 

Mul jäi vist paar asja rääkimata. Ma püüan väga kiiresti öelda, mida me selle TI-Hüppe teemal muudame. Tegelikult 11 korrast neli korda me arutasime TI-Hüppe regulatsiooni, leppisime kokku Andmekaitse Inspektsiooni ning Justiits- ja Digiministeeriumi valdkonna ekspertidega – sest see tõesti on pretsedent, me ei tundnud ennast sugugi kindlalt –, et õppetegevuses tehisintellekti rakenduse kasutamiseks on koolil õigus töödelda õpilase isikuandmeid. Need on õpilase üldandmed, õpilasele kohaldatava õppekava täitmiseks rakendusse sisestatud isikuandmed, sealhulgas eriliigilised isikuandmed, muud rakenduse kasutamisel õpilase sisestatud isikuandmed, sealhulgas eri liiki isikuandmed.

Ma vaatan, et mu aeg saab otsa. Palju võiks rääkida. Aga põhimõte on selline: seaduslik alus on loodud selleks, et koolis saaks rakendada tehisintellekti ja kontosid hallata. Kogu selline informatsioon, mis on sinna rakendusse sisestatud õppimise eesmärgil, peab olema ka õpetajale ja koolile kättesaadav, aga kui laps sisestab sinna õppimisega mitteseotud informatsiooni, siis see ei ole koolile kättesaadav. Ja seda regulatsiooni tehes me arvestasime sellega, mida on teinud SA TI-Hüpe, tehes lepinguid selleks, et TI-Hüpe saaks rakenduda. 

Aga ma pean jõudma nüüd ka menetluslike otsusteni. Kokku on tehtud seitse muudatusettepanekut. Üks neist on Isamaa muudatusettepanek, mida me arvestasime sisuliselt. Isamaa ettepanek oli tuua määrus ministri tasandilt valitsuse tasandile, me olime sellega nõus ja me tegime ka eraldi muudatusettepaneku selle kohta. Kultuurikomisjon otsustas suunata eelnõu teisele lugemisele 10. detsembriks ja teha ettepaneku eelnõu teine lugemine lõpetada. Juhul, kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, on komisjoni ettepanek suunata eelnõu kolmandale lugemisele ja viia läbi eelnõu lõpphääletus 17. detsembril käesoleval aastal. Vastan hea meelega teie küsimustele. Aitäh! 

Küsimusi teile on. Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Hea kolleeg! Esiteks, ma tahan sind tunnustada sinu töö eest. Olles ise kultuurikomisjoni liige ma tean, kui palju sa oled vaeva näinud ja pingutanud selle nimel, et see tekst oleks hoopis teistsugune võrreldes sellega, mis tuli ministeeriumilt, ja kindlasti sai see palju paremaks. 

Aga kahjuks meie arvame, et viimane pingutus – kusjuures mitte sinu, vaid pigem ministeeriumi oma – jäi tegemata. Millegipärast ei tahtnud ministeerium absoluutselt kuulata kõiki neid organisatsioone, kes ütlesid, et ei tohiks olla niimoodi, et kvalifikatsioonita õpetajad ei saa enam tagatist õpetaja palga alammäära näol. Ma ei räägi sellest, et tegelikult omavalitsused küsivad, kust võtta raha karjäärimudeli rakendamiseks, kuna seda ei ole riigi eelarvestrateegias. Aga mis sa arvad, mis jäi ministeeriumil puudu viimasest pingutusest?

Aitäh küsimuse eest! Esiteks, ma tahan öelda, et me kiitsime äsja heaks järgmise aasta riigieelarve ja selles eelarves me tõstsime õpetajate diferentseerimisfondi 20%-lt 22%-le. Just nimelt valitsuse tasandil on kokku lepitud, et diferentseerimisfond tõuseb 2027. aastal 23%-le ja 2028. aastal 24%-le. Arvutuste kohaselt ministeerium kinnitab, et sellest diferentseerimisfondi kasvust peaks piisama järgnevatel aastatel õpetajate karjäärimudeli rakendamiseks. Aga kui meie eesmärk on, et vanemõpetajaid tuleks väga palju juurde ja ka meisterõpetajaid tuleks juurde, siis peaks diferentseerimisfondi edaspidi kindlasti suurendama. 

Mis puudutab kvalifikatsioonita õpetajaid, siis nagu ma ütlesin, neid on üle 4200. Ja neid õpetajaid, keda meie muudatused puudutavad, on nendest 4200-st 2125. Seal hulgas on need õpetajad, kes juba õpivad õpetajakoolituses, neid on ligi tuhat, ja ülejäänud on need, kellel kas juba on magistrikraad või kes omandavad magistrikraadi, seega nad on õpingutes. Nende puhul me tagame seadusega selle, et neile kehtib samuti õpetaja palga miinimum, nendega saab teha kolmeaastased lepingud ja nad on alustava õpetaja karjääriastmel. Põhjus, miks me tegime selle erandi, on see, et nende sihtrühmade puhul on nii teoreetiliselt kui ka praktiliselt võimalik kolme aastaga päriselt jõuda kutseni. 

Kui me vaatame neid kvalifikatsioonita õpetajaid, kes välja jäid, siis näeme – võib-olla tuleb see osale kolleegidele üllatusena, aga siiski –, et meil on praegu klassi ees tuhatkond õpetajat, kellel on ainult keskharidus. Keskharidusega õpetajad! Ma tuletan meelde, et õpetaja kvalifikatsioon eeldab magistrikraadi, aga meil on tuhatkond keskharidusega õpetajat. 

Ja tuhatkond on ka neid, kellel on kas rakenduslik kõrgharidus või bakalaureusekraad, tegelikult 1200. Need on sellised õpetajad, kelle puhul me väga-väga loodame, et nad lähevad edasi õppima. Niipea, kui need 1200 lähevad õppima, jõuavad nad alustava õpetaja karjääriastmele ning kohe on neile tagatud õpetajate palga miinimum ja kolmeaastased lepingud praeguste üheaastaste asemel. Nad saavad kolmeaastased lepingud, nad saavad miinimumi ja 25% tööajast selleks, et õppida, ennast täiendada ja kutset taotleda. 

Mis puudutab keskharidusega õpetajaid, siis ka nende puhul on siiski väga oluline, et me suunaksime nad õppima. Kui neil on olemas kutse ja nad tahavad olla õpetajad, siis see on tore, aga me ei saa leppida sellega, et meie lapsi õpetavad keskharidusega õpetajad. Lisaks on meil 11 põhiharidusega õpetajat. Ütlen, et tegelikult seadus ei luba võtta tööle põhiharidusega õpetajaid. Aga see, [et neid siiski võetakse,] näitab, et häda haridusvaldkonnas on lihtsalt nii suur. Ega need keskharidusega õpetajad ka ju ei pressi ennast ise kooli tööle, nad on palutud sinna appi. 

Nii et minu vastus on see, et me peame väärtustama kvalifitseeritud õpetajat, tema tööd ja seda, et meie laste ees oleksid tõesti professionaalsed õpetajad.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Rääkisite pika jutu ära, küll palgamudelist ja karjäärimudelist, aga te ei maininud kordagi, kui palju see maksma läheb, kui palju hakkavad õpetajad rohkem palka saama, kui palju hakkavad meisterõpetajad palka saama, kui suur on kulu riigieelarvele. Ühtegi numbrit ei tule! Kas te ei tea neid summasid või ei olegi võimalik selle eelnõu puhul neid teada saada?

Aitäh! Nagu ma ütlesin, me kehtestame selle eelnõuga, mis on teie ees, ainult väga üldised raamid õpetajate karjäärimudelile. Aga Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatakse õpetajate karjääriastmed, palgakoefitsiendid ja ka tingimused, kuidas nendele astmetele saada. See ei ole seaduse tasandi küsimus. 

Aga praegune valitsuse määruse kavand, mida me oleme ka kultuurikomisjonis arutanud, lähtub haridusleppes kokkulepitust. Tuletame meelde, et haridusleppele kirjutasid alla haridustöötajate liit, ministeerium, eraüldhariduskoolide liit, koolijuhtide ühendus ja neli kohalikku omavalitsust – enamik kohalikke omavalitsusi keeldus sellele alla kirjutamast. Aga seal lepiti kokku selline astmestik, et alustav õpetaja ja õpetaja saavad õpetaja miinimumpalka, vanemõpetaja saab koefitsiendiga 1,1 ja meisterõpetaja 1,3. See, kui palju see lähiaastatel riigile maksma läheb, on välja arvutatud. Ministeerium kinnitab, et õpetajate palga diferentseerimisfondi kasvust saavad need lisakulud kaetud.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tõesti, väga selge ettekanne. Aga te ütlesite väga selgelt, kui palju on see kõige väiksem palk, mida õpetajad hakkavad saama, 886 eurot, ja seda saab umbes tuhat õpetajat. Täna me teame, et meil on õpetajateks eilsed koolilapsed, inimesed, kes valdavad [eesti keelt] vähemalt C1 [tasemel]. Kas te leiate, et see töötasu, mida nad nüüd hakkavad saama, on õiglane? Kas see ei ehmata neid ära õpetaja erialal, nii et me võime siis, kus meil on niigi õpetajate põud, neid veel kaotada?

Aitäh! Mul on väga hea meel, et te selle küsimuse just niimoodi sõnastasite. See ei vasta tõele, et nendele õpetajatele, kes jäävad välja sellest alustava õpetaja karjääriastmest ja erandist, hakatakse maksma riiklikku miinimumi. Ei hakata neile nii vähe maksma! Neid inimesi on koolile vaja ja nende puhul on koolijuhil lihtsalt õigus palk läbi rääkida. Praegu on koolijuht kohustatud ka neile 11-le põhiharidusega õpetajale maksma õpetaja miinimumpalka, nii nagu ta on seadusega kohustatud keskharidusega õpetajale maksma õpetaja miinimumpalka, aga nüüd selle seadusemuudatusega ta saab põhi- ja keskharidusega õpetajate puhul läbi rääkida, et äkki ei ole palk järgmisel aastal mitte 1970 eurot, vaid see jääb näiteks selle aasta miinimumi peale, mis on üle 1800 euro. Ja teiseks, need on ju kehtivad töölepingud, neid ei saa kuidagi ühepoolselt niimoodi muuta. Ja kui tööülesanded jäävad samaks, siis töölepingu seadus keelab palka vähendada. 

Nii et see eeldus, mida ma kuulen ka meedias … Ka täna hommikul kuulsin Vikerraadios, kuidas üks bakalaureusekraadi tasandil õpetajaks õppija rääkis: "Mul ei ole enam mingit motivatsiooni edasi õppida, sest mulle võib maksta miinimumpalka." Esiteks, õppivale õpetajale ei tohigi maksta riiklikku miinimumi, vaid peab maksma meie muudatusettepaneku kohaselt õpetaja miinimumpalka. Ja teiseks, isegi siis, kui me ei oleks jõudnud seda kokkulepet sõlmida ega oleks seda muudatust teinud, ei oleks ühelegi õpetajale makstud riiklikku miinimumi. 

Näiteks koolijuhtidel on täpselt seesama regulatsioon, mis meil on nüüd kvalifikatsioonita õpetajatele, kes alustava õpetaja karjääriastmele ei mahu. Koolijuhtidel ja õppejuhtidel on täpselt sama regulatsioon. Kas te teate mõnda koolijuhti, kes saab riikliku miinimumi? Kas te teate mõnda õppejuhti, kes saab riikliku miinimumi? Ei saa! Nende töö on palju rohkem väärt. Kõigist Eesti Vabariigi töötajatest 3,5% saab riiklikku miinimumi. Need on lihttöölised, need on laonduses lihttöölised, need on kondiitrivaldkonnas abitöölised. Need on lihttöölised! Aga õpetaja töö ei ole lihtne. Kindlasti ei hakka ka selle muudatuse peale keegi saama riiklikku miinimumi, hoolimata sellest, et seadus justkui niimoodi ütleb. See tähendab koolijuhile autonoomiat ja vabadust rääkida need lepingud läbi.

Pipi-Liis Siemann, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Jätkan just sellestsamast autonoomiast. On kõlanud kriitikat ja kartust, nagu piiraks seadusemuudatus kuidagi koolijuhi autonoomiat kujundada tasustamissüsteemi ja me seadusandjatena justkui liialt palju reguleeriksime. Ma ise arvan küll, et Riigikogu ainupädevuses on haridussüsteemi kujundamine ja ka strateegiline vaade tulevikku. Palun kommenteeri lühidalt, kas koolijuhi autonoomia ja võimalused suunata ise oma koolis ja vastutada ka jätkuvalt kvaliteedi ja väljundite eest koolis jäävad siiski tänasega sarnasele tasemele. 

Aitäh! Ühelt poolt võib ju öelda, et jääb sarnasele tasemele, kuna me täna juba teame, et koolijuhid õpetajate palku diferentseerivad. Teisalt, Vabariigi Valitsuse määruse kavandi põhjal ja haridusleppele tuginedes me ei saa öelda, et koolijuhtide autonoomiat suurendatakse, sest tegelikult öeldakse koolijuhile väga täpselt ette, millised on need miinimumid, mida peaks erineva tasemega õpetajatele maksma. Nii et minu meelest see seaduseelnõu, mida me praegu menetleme, annab tegelikult väga avara raami. Aga kokku lepitud Vabariigi Valitsuse määrus kehtestab selle raami sees väga konkreetsed astmed koos palgaraamistikuga, mis pigem vähendavad koolijuhtide autonoomiat.

Margit Sutrop, palun!

Lugupeetud eesistuja! Austatud ettekandja! Oleme koos seda päris palju arutanud. Ma arvan, et seda seaduseelnõu võib kiita kahe asja eest. Tõesti, ta motiveerib inimesi õppima, sest see neljandik, kes ei ole omandanud vastavat haridust, on ju probleem, sest me tahame, et iga laps koolis saaks väga heal tasemel hariduse. Kindlasti on juba väga ammu tehtud pingutusi selle nimel, et hea õpetaja saaks head palka. 

Aga minu küsimus on see. Kui nüüd need tuhanded, kes tegelikult tahaksid paremini kvalifikatsiooninõuetele vastata ja saada karjäärimudeli järgi paremat palka, hakkavad trummeldama ülikoolide ustele, siis kas ülikoolid suudavad nende tuhandetega hakkama saada? Kas meie halduslepingutes peaks kajastuma ka kõrgkoolidele vastav tellimus, et aidata veelgi suurendada õpetajakoolituse jõudlust, mis on tegelikult juba väga piiri peal? Kuidas me sellega hakkama saame?

Suur tänu selle küsimuse eest! Esiteks, osal nendest õpetajatest, kellelt me ootame, et nad vähemalt kolme aastaga kutseni jõuaksid, on juba magistrikraad. Neid on üle tuhande. Nad õpetavad koolis, neil on vaja koostada portfoolio ja taotleda õpetajakutset. Ülikoolidele nemad koormust tõenäoliselt ei paku – kui, siis mikrokraadide läbimise kaudu, et nad saaksid oma oskusi ja teadmisi veel arendada pedagoogikas. 

Aga jah, kindlasti võib see tähendada seda, et ülikoolidele tuleb veel suurem koormus õpetajakoolitusel. Neil on juba praegu väga suur koormus. Me oleme ju õpetajakoolituses õppekohtade arvu pikalt kasvatanud, see kajastub ka halduslepingutes ja ma olen täitsa kindel, et see kajastub ka järgmistes halduslepingutes. Nii Tallinnas kui ka Tartus on haridusteaduste instituudid üliõpilasi täis ja väga paljud neist on täiskasvanud üliõpilased, just nimelt need karjääripöörajad või haridusvaldkonna magistrikraadi omandavad üliõpilased. 

Ma tegin just sel laupäeval kohe eraldi video sellest, kuidas laupäeva hommik haridusteaduste instituudis Tartus on pungil rahvast täis. Pungil! Inimesed õpivad ja seda on väga tore näha. Me peamegi innustama neid, et nad tõesti õpiksid. Ja ma olen teiega nõus, kindlasti on vaja võimestada ka ülikoole, et nad selle koormusega hakkama saaksid.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Ma lihtsalt küsin, kuidas te kommenteeriksite ühte hüpoteesi, mida ma olen saanud teada ühelt direktorilt ja paarilt õpetajalt. Nad ütlevad, et kui võimaldada maksta teatud kindlale grupile õpetajatele veel väiksemat palka kui õpetaja miinimumpalk, siis võib tekkida kiusatus hakata õppeaineid grupeerima nii-ütelda olulisteks, keskmisteks ja väheolulisteks. Kui on teada, et koolile antav õpetajate palgaraha on kindel summa, siis ma võin leiada nii-öelda väheolulisi [õppeaineid andma] väiksema kvalifikatsiooniga [õpetajaid], kes saavad päris ilusti hakkama, aga ma hoian palgarahas kokku ja see tekitab mulle võimaluse kuskil teises kohas kedagi motiveerida. Kas ei või juhtuda nii, et näiteks viie aasta pärast on meil keskharidusega või kvalifikatsioonita õpetajaid hoopis rohkem?

Aitäh! Ei, ma tõesti ei usu seda. Esiteks, see ongi koolijuhi otsustada. Ja see on väga oluline vabadus, mis me koolijuhile anname, et ta saab palga läbi rääkida. Ma olen täiesti kindel, et koolijuht, kes vajab õpetajat, ei paku talle riiklikku miinimumpalka. Ja teisalt olen täiesti kindel, et ükski õpetaja ei tule seda rasket tööd tegema – õpetaja töö on siiski väga-väga nõudlik töö – riikliku miinimumi eest. Mul on natukene kurb kuulda, et sellise hüpoteesi pakub välja koolijuht ise. Tema vastutada see tegelikult ju ongi. 

Enne jäi see vist ütlemata, aga ma arvan, et on väga oluline üle kinnitada, et riik õpetaja palgaraha arvestuses mingit muudatust ei tee. Riik eraldab jätkuvalt nii kvalifikatsiooniga kui ka kvalifikatsioonita õpetajatele õpetaja miinimumpalga mahus palgatoetust, lisaks on diferentseerimisfond. Nii et koolidel ja kohalikel omavalitsustel ei jää võimalusi vähemaks õpetajatele palga maksmisel. Tegelikult tuleb võimalusi juurde, sest diferentseerimisfond kasvab ja järgmisel aastal kasvab siiski ka õpetaja [palga] miinimum 1970 euroni.

(Helir-Valdor Seederi mikrofon ei ole sisse lülitatud.) Üks hetk! Nii. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt ettekandja! Ma ei ole kindel, et kuldsete kätega tööõpetusõpetaja peab tingimata omama magistrikraadi, et kvalifitseeruda õpetaja miinimumpalgale. Aga mu küsimus puudutab seda dubleerivat hindamis- või atesteerimissüsteemi. Kas on nii, et iga kool ise saab ka teatud pädevuse hinnata, ja kui ta on selle protsessi läbi teinud ja oma otsused langetanud, siis ei pruugi teised koolid seda üldse aktsepteerida? Kas see, kui tekivad sellised autonoomsed koolikesksed atesteerimised, ei tekita mitte palju rohkem probleeme, segadust, killustatust ja ebaühtlust?

Suur tänu küsimuse eest! Meil on kokku lepitud, et õpetaja kvalifikatsioon on magistrikraad ja õpetajakutse. Nii on kokku lepitud. Aga see ei tähenda seda, et näiteks tööõpetusõpetajana ei võiks töötada ka madalama haridustasemega õpetaja, ainult talle ei kehti needsamad reeglid mis kvalifikatsiooniga õpetajatele. Lihtsalt nii on. Õpetamine on väga spetsiifiline ja nõudlik töö, seda ei saa teha iga kuldsete kätega mees. Selleks on vaja veel oskusi, lisaks sellele, et on kuldsed käed. 

Aga see osundus, mille te nende paralleelsüsteemide kohta tõite, on väga õige. Selle üle me oleme arutlenud tundide kaupa. Praegune plaan on selline, et tõesti, vanemõpetaja astet saab anda valitsuse määruse kavandi kohaselt koolis moodustatud komisjon, direktori kokku kutsutud komisjon, kuhu kuuluvad kolm inimest: direktor, koolipidaja esindaja ja paremal juhul vanemõpetaja või meisterõpetaja – neid mõlemaid on meil Eesti Vabariigis alla 100, tõenäoliselt neid ei ole võtta seal koolis ja sel juhul läheb [sinna komisjoni] üks õpetaja, keda direktor kutsub. Me oleme küll jõudnud kokkuleppele, et ka need komisjonid lähtuvad kutsestandardis kirjeldatud vanemõpetaja kompetentsist neid õpetajaid hinnates, aga kindlasti ei ole see võrdne kutsesüsteemis vanemõpetaja kutse taotlemisega. 

Ma saan aru, et ettepanek on ka selline, et kui ühes koolis on õpetaja saanud vanemõpetaja astme ja palgakoefitsiendi 1,1 ja kui ta vahetab kooli, siis see aste jääb talle alles. Nii et teine kool peab aktsepteerima eelmise kooli otsust. Need astmed on tähtajalised – nii nagu kutsesüsteemis nii ka karjäärimudeli süsteemis on need viieaastased. 

Aga seda kõike kehtestab Vabariigi Valitsus oma määrusega, mitte meie siin selle seadusega. Selle ma tahan üle rõhutada. Seaduse me oleme sõnastanud nii, et kui kutsesüsteem on valmis tunduvalt suuremas mahus hindama vanemõpetaja kutse taotlejaid, siis me seadust enam muutma ei pea. See seadus, mis täna meie ees on, lubab minna ka vanemõpetaja astme puhul üle kutsesüsteemi hindamisele. Aga probleem on suur ja tõesti, enamik haridusvaldkonna osapooli leidis, et paralleelhindamist ei peaks aktsepteerima.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Jätkame minu esimese küsimusega. Kenasti kirjeldasite, et seda 886 eurot keegi ei hakka rakendama, kõik läheb ladusalt ja õpetajad hakkavad kenasti palka saama. Aga miks see number seal siis üldse sees on? Miks see selline on? See summa on isegi väiksem kui tuleva aasta 1. jaanuarist miinimumpalk, 960 eurot. See 886 on 74 eurot vähem kui miinimumpalk. See on üks küsimus. Ja teine küsimus: kindlasti hakkavad nüüd need tuhat õpetajat trügima haridust saama ja lähevad õppima. Kas te ei arva, et selle karjäärimudeli [rakendumise] peaks nihutama 1. septembrile, kui algab uus õppeaasta? Praegu nad ei saa ju õppima minna, nad saavad seda teha alles 1. septembril. Kas see ei oleks õiglane number?

Aitäh! Nende õpetajate puhul, kes ka meie muudatuste kohaselt jäävad alustava õpetaja astmelt välja – ehk põhi- ja keskharidusega ning bakalaureusekraadi või rakenduskõrgharidust omavad õpetajad –, rakendub tavapärane töölepingu seadus. See rakendub ka kõigi teiste puhul. Meil on tõesti osa ametikohti, mille puhul me oleme riiklikult kokku leppinud, et neil on ametikohapõhine miinimumpalk. Õpetajad on ühed nendest, kellel on riiklikult kokku lepitud õpetaja miinimumpalk. Selliseid ameteid on veel, aga neid on väga vähe. Enamiku töötajate puhul kehtibki riiklik miinimumpalk. Nagu ma ütlesin, ka koolijuhtidel kehtib riiklik miinimum, õppejuhtidel kehtib riiklik miinimum. Nende puhul saab koolijuht pidada läbirääkimisi ja leppida töövõtjaga kokku, milline saab olema tema palk. Selle muudatuse kohaselt ei ole koolijuhil enam kohustust maksta põhiharidusega ja keskharidusega õpetajale õpetaja riiklikku miinimumi. 

Praegu neil ei olnud mitte mingisugust valikut, nad ei saanud ka 50 eurot vähem maksta põhiharidusega või keskharidusega õpetajale, nad pidid maksma riikliku miinimumi. See on tekitanud ebavõrdsust nende õpetajate seas, kes on pingutanud, kes on käinud viis aastat ülikoolis, et jõuda õpetajakutseni. Õpetajaamet ei ole kerge amet, see on väga nõudlik amet. Ja õpetajaameti tulemust me ei näe kohe. Kui arst teeb vea, siis enamasti me näeme kohe seda tulemust, aga kui õpetaja teeb vigu ja teeb neid pikka aega, siis tulemusi me näeme aastate pärast. Me ei taha, et meie õpetajate [seas] oleks nii palju kvalifikatsioonita õpetajaid. Me oleme väga tänulikud, loomulikult, et on kvalifikatsioonita õpetajaid, kes on otsustanud tulla ja võtta vastu selle väga väljakutserohke töö, aga me peame pakkuma neile võimalusi, et nad arendaksid oma professionaalsust ja jõuaksid kvalifikatsioonini. See on väga-väga tähtis.

Madis Kallas, palun! 

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea komisjoni esimees ja ettekandja! Ma ühinen siin Vadimi sõnavõtuga, mis puudutab seda, kui palju paremaks on see eelnõu teie juhtimisel läinud. Kuigi jah, mõned asjad jäävad kripeldama, sest me ei ole veel nii-öelda koerasabast üle saanud. 

Aga minule on tulnud veel tänagi, samuti eile õhtul kõnesid koolijuhtidelt ja õpetajatelt. Üks argument on see, et kui nüüd kaob ära õpetaja alampalga maksmise kohustus teatud grupile, siis mitte üheski teises asjas nendele järeleandmisi ei tehta – nad peavad olema klassi ees täpselt samade kohustustega ja nad peavad olema õpetajate toas täpselt samade kohustustega. Üheski asjas järeleandmisi ei tehta. Kas ei oleks ikkagi üks lahendus see, mida muide nemad ise välja pakkusid, et panna sisse seesama 0,75, sest siis me ei saaks rääkida kogu aeg sellest 880–900 eurost, mis elab juba oma elu? Kas võiks ollagi nii, et on 0,75; 0,8 ja 0,9?

Aitäh! Olen ka sellist mõtet kuulnud. Aga sellest kõlab jälle usaldamatus koolijuhtide suhtes. Ma olen täiesti veendunud selles, et üks hea haridussüsteem põhineb usaldusel, haridusvaldkonna eri osapoolte omavahelisel usaldusel. Kui õpetaja töökohustused ei muutu – koolijuhil on tegelikult õigus ja vabadus leppida kokku ju ka muutunud töökohustustes –, siis võib-olla me tõesti ei peaks andma keskharidusega õpetajale täiskoormust. Võib-olla ei peaks, äkki see ei ole tark mõte. Aga selle muudatuse positiivne külg on see: me ütleme, et me usaldame koolijuhte, nemad peavad tagama, et klassi ees oleks õpetaja. Koolijuht peab hindama õpetaja pedagoogilisi kompetentse ja leppima kokku ka õpetaja palgas. Ja see palk peab olema selline, et mõlemad pooled seda aktsepteerivad.

Aga ma siiski arvan, et näiteks nendele õpetajatele, kellel on keskharidus – nagu ma ütlesin, neid on tuhatkond, neid on päris palju, neid ei ole väga vähe –, võib-olla tõesti ei ole mõistlik anda täiskoormust. TALIS-e värske uuringu andmetel on 45,5% õpetajatest öelnud, et nad plaanivad lähima viie aasta jooksul [töölt] lahkuda. Ja pool alla 30-aastastest õpetajatest kaalub koolist [töölt] lahkumist. See on väga muret tekitav. Me peame vaatama, et me oma õpetajaid läbi ei põletaks. Ja me teame, et need õpetajad, kellel ei ole kvalifikatsiooni, põlevad kiiremini läbi, nad lahkuvad koolist [töölt] kiiremini. 

Ja kui selle eelnõu plusse vaadata, siis minu meelest on väga suur ja oluline pluss see, et me päriselt loome tingimused alustavatele õpetajatele, selleks et nad ei põleks läbi. Väga paljud alustavad õpetajad lahkuvad kiiresti koolist töölt, aga nüüd – selle karjäärimudeliga – me tõstame nad esile ja ütleme riigi tasandilt, et neile on vaja eritingimusi, ja me pakume neile eritingimusi. Ma väga loodan, et seda ka rakendatakse, ja väga loodan, et need õpetajad jõuavad ka kvalifikatsioonini.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Väga kiidan teid selle eest, kui rahulikult te püüate saalile ja rahvale selgeks teha, mida see eelnõu sisaldab. On väga palju huvitavat informatsiooni. Kas ma olen õigesti aru saanud, et me räägime küll palju miinimumpalgast, nii riiklikust miinimumist kui ka õpetaja miinimumist, aga neid õpetaja miinimumpalga saajaid ei ole Eestis nii palju, kui võiks sellest diskussioonist järeldada? Ja kas ma saan õigesti aru, et koolijuhil jääb võimalus ka selle seaduse jõustumisel maksta ilma hariduseta õpetajatele rohkem palka, kui ta peab seda vajalikuks. 

Mu küsimuse teine pool puudutab EOK ehk Eesti Olümpiakomitee tunnustatud treenereid, kellel on V–VII kategooria ja kes Eesti koolides tunde annavad. Nad saavad treenerina teatud klubides ka riiklikku toetust. Kas nemad lähevad ka selle seaduse alla või ei ole seda teemat üldse arutatud? Ma pean silmas nende kvalifikatsiooni võrreldes õpetajatele esitatud nõudmisega, kuna riik tunnustab neid läbi EOK.

Aitäh! Ma alustan lõpust. Ma ei ole kindel, kas need treenerid kvalifitseeruvad õpetajaks. Õpetaja kvalifikatsioonil on kindlad kriteeriumid. Aga seda me saame täpsustada. 

Teiseks, tõesti, haridusministeerium kinnitas meile, et praegu makstakse olemasolevaid andmeid vaadates kõigile täiskoormusega töötavatele õpetajatele suuremat palka kui Vabariigi Valitsuse kehtestatud õpetaja töötasu alammäär, mis sel aastal on 1820 eurot. Ma ise oleksin natukene ettevaatlik – ma ei tea, kas see on nii absoluutne. Aga kindlasti ei ole väga palju neid, kes saavad täiskoormuse eest õpetaja miinimumpalka. Nii praegu kui ka siis, kui see seadus jõustub, on koolijuhil vabadus ja õigus maksta kvalifikatsioonita õpetajale rohkem palka, kui on õpetaja miinimum. See vabadus ja õigus talle kindlasti jääb.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tõesti, väga sugestiivne jutt. Aga alles siin oli sugestiivne jutt sellest, kuidas kaughasartmängu puhul hakkab kõvasti raha tulema. Reaalsus on selline, nagu paljud teie kolleegid teavad, et tegelikult ei tule sealt midagi, käsi ei ole mitte kullas, vaid on hoopis mullas, maksame peale. 

Aga nüüd küsimus. Triin Noorkõiv, kes on noorte õpetajate üks eestkõneleja, on minuga suhelnud, ka täna veel rääkisime temaga. Kuidas te Triinule seda selgitaksite? Mina olen siin natuke kõrvaline, ma selle valdkonna detaile väga hästi ei tea. Mulle võib siin rääkida igasugust juttu, sugestiivselt ja ilusti rahulikult. Aga elu on keerulisem. Triin on kirjutanud, et midagi on pildil valesti, kuigi ta ka kiidab selle eest, et peale 25. novembri pöördumist on asjad paremaks läinud. Aga praeguse seisuga ta palub ikkagi selle vastu seista. Mida te ütleksite Triin Noorkõivule ja temaga ühtemoodi mõtlejatele?

Suur tänu! Ma olen tööalaselt Triin Noorkõivuga kokku puutunud juba pea kümme aastat. Ja ma tõesti imetlen, kui järjepidevalt ta on seisnud alustavate õpetajate eest. Ta on väga palju rääkinud sellest, et me peame looma koolides tingimused selleks, et alustavad õpetajad nii kiiresti läbi ei põleks. Andmete põhjal me teame, et nad põlevad läbi. Eriti kiiresti lahkuvad koolist, nagu ma ütlesin, kvalifikatsioonita alustavad õpetajad. 

Triin Noorkõivu tööl on olnud reaalne tulemus. Esiteks, õpetajate karjäärimudelis on aste "alustav õpetaja", kellele ongi loodud eritingimused, millest Triin on väga palju aastaid rääkinud. Seda küll ajutiselt, kolmeks aastaks, aga siiski, see on oluline muudatus: 25% tööajast saavad alustavad õpetajad tegeleda enesetäiendamisega, kvalifikatsioonita alustavad õpetajad saavad tegeleda kvalifikatsiooni omandamisega ja neile peab olema tagatud mentor. Sellest on Triin aastaid rääkinud, nüüd on see reaalsuseks saamas. 

Teiseks, tõesti, Triin ja tema mõttekaaslased, kes kõik on meile palju kirjutanud, tunnevad muret selle pärast, et kvalifikatsioonita õpetajale ei ole kohustust maksta õpetaja miinimumpalka. Nagu ma ütlesin, me oleme teinud olulise kompromissi. Enam kui pooled praegustest kvalifikatsioonita õpetajatest siiski jäävad õpetaja miinimumpalga saajateks. Need on õpetajad, kelle puhul me näeme, et kolme aastaga nad jõuavad kvalifikatsioonini, kui neile luua tingimused, ja alustava õpetaja astmel nad päriselt saavad need tingimused. 

Loomulikult, praktika on tõe kriteerium, me saame seda näha. Siiani me oleme näinud, et kvalifikatsioonita õpetajate osakaal on iga aastaga natukene kasvanud, aga ma väga loodan ja tõesti siiralt usun, et nende muudatuste tulemusel me hakkame nägema selle trendi peatumist ja ühel hetkel ka alanemist.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Teil oli väga hea kõne. Aga ma tahaksin tuua ühe elulise näite. Kui inimene astub näiteks reha peale ja rehavars tabab teda kuskile silma alla, siis see on valus. Miks ma selle näite toon? Sellepärast, et normaalne inimene endale sellist tegu ei tee. Aga küsimus on selles, et see kavandatav süsteem meenutab tegelikult sedasama süsteemi, mis Eestis kehtis kuni 2013. aastani, mis aga pärast kümmet tegutsemisaastat vaikselt ära lõpetati, kuna see ei õigustanud ennast. Olge hea, öelge, miks te tahate elus korra juba tehtud vigu korrata.

Aitäh! Selle, milline hakkab olema õpetajate karjäärimudel, kehtestab Vabariigi Valitsus oma määrusega. Seaduses me seda ei kehtesta, seadus jätab avarad raamid, aga Vabariigi Valitsus on oma määruse kavandi koostanud haridusleppes kokkulepitu põhjal, see põhineb haridusleppes kokkulepitul. Tol hetkel jõudsid osapooled kokkuleppele, välja arvatud koolipidajad, kes on väga oluline osapool, aga ministeerium, haridustöötajate liit, koolijuhtide ühendus ja erakoolid siiski leppisid selles kokku. 

Ka mina ei arva, et see karjäärimudel, mis selle määrusega kehtestatakse, oleks ideaalne. Aga väga suur osa haridusvaldkonna organisatsioonidest on pika arutelu tulemusel selleni jõudnud. Selline on praegune poliitiline reaalsus. Ja nüüd on sellest lähtudes tehtud ka määrus ja me oleme muutnud tegelikult ka haridusleppes kokkulepitut. Me ei saa muuta kõike, aga me muutsime seda, et karjäärimudelis on vähemalt pooled kvalifikatsioonita õpetajad ka sees. Haridusleppes, millele allkirjad pandi, oli algul kokku lepitud, et karjäärimudel puudutab ainult kvalifikatsiooniga õpetajaid, ja selline seaduseelnõu jõudis ka meile Riigikokku. Nüüd me oleme seda muutnud. Aga ma tõesti ei arva, et me peaksime tühistama haridusleppes kokkulepitu. See on olnud pikk ja pingeline protsess, osapooled on selles kokku leppinud ja valitsusel on õigus kehtestada lähtuvalt sellest ka see määrus.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Ma sain teie vastusest aru, et ühe kooli atesteerimise ja hindamise otsuseid peab ka teine kool arvestama. Aga ma ikkagi ei saa aru, milleks sellist dubleerivat süsteemi vaja on. Koolides on praegu hinnete panemine väga erinev, kuld- ja hõbemedalite üle otsustamine on väga erinev. Kindlasti hakkab erinev olema ka atesteerimise tase ja sisu, vaatamata sellele, et on kehtestatud mingisugused üldised kriteeriumid, näiteks seesama kolmeliikmise komisjoni nõue ja nii edasi. Milleks on vaja seda dubleerivat koolide oma hindamise ja atesteerimise süsteemi? Minu hinnangul see kindlasti ebaühtlust suurendab, mitte ei vähenda.

Aitäh! Te panete mind keerulisse olukorda, sest tõesti, sellel teemal me kultuurikomisjonis väga pikalt arutlesime ja püüdsime leida lahendusi. Kultuurikomisjonis tõesti – ma usun, et kolleegid, kes siin saalis on, nõustuvad – me kõik mõistsime, et see ei ole mõistlik. Aga miks seda tehti? Sellepärast, et haridusleppes ju lepiti kokku, et karjäärimudel rakendub järgmise aasta algusest. Meile on teada, et õpetajate liit, kes praegu kutseid annab, ei ole võimeline oma praeguse koosseisuga andma vanemõpetaja kutseid nii massiliselt, nagu eeldatakse ja oodatakse, et vanemõpetajaid tuleb. 

Loomulikult võib ju mõelda ka niimoodi, et oleks võinud rakendada selle süsteemi hiljem – siis, kui õpetajate liit oleks olnud piisavalt võimestatud ja seda oleks saanud teha ühtse süsteemina. Aga jälle, allkirjad on all, haridusleppes lepiti kokku, et karjäärimudel hakkab kehtima juba aasta algusest. Ja praegu on otsustatud niimoodi, et ajutiselt on need süsteemid paralleelsed. 

Mida meie saime kultuurikomisjonis teha, oli see, et me tõime tõesti seadusesse sisse selle, et see karjäärimudel põhineb kutsestandardite kompetentsidel. Ehk siis, kui vanemõpetaja astme puhul paralleelhindamisest loobutakse ja minnakse üle kutsesüsteemile, siis me seadust muutma ei pea. Seda saab teha Vabariigi Valitsuse määrust muutes. 

Teiseks, me tõstsime ettepoole seaduses ette nähtud [süsteemi] rakendamise analüüsimise. Seaduseelnõus oli kirjas, et aastal 2032 analüüsitakse, kuidas koolijuhtide atesteerimissüsteem ja õpetajate karjäärimudel on rakendunud. Meie palusime tõsta selle ettepoole. Praegu on muudatusettepanekus sees aasta 2030. Kultuurikomisjon pakkus, et see võiks olla ka see tähtaeg, mis ajaks oleksid paralleelsed hindamissüsteemid lõpetatud, aga selles me haridusministeeriumiga kokkuleppele ei jõudnud, sest nad arvasid, et tegelikult nad jõuavad selleni varem. 

Ma väga loodan ja usun, et valdkondlik tagasiside ja kultuurikomisjoni tagasiside innustavad ka ministeeriumi panustama sellesse, et õpetajate liitu võimestada, et tõesti need piirkondlikud hindamiskomisjonid oleksid olemas ja et see hindamine toimuks õpetajale lähedal. See oli haridusleppes, ma saan aru, põhiteema, et hindamine toimuks õpetajale võimalikult lähedal. Nii saan ma praegu teie küsimusele vastata.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Sama teema ikkagi nagu varem. Selline siiras usk ja suurepärane esinemine – te olete veendunud, et tõde ongi niisugune. Aga seda meetodit kasutavad ka kelmid. Ja teie koalitsioonikaaslased, kes siin surusid [seadusemuudatust] läbi, rääkisid sama innustunult kaughasartmängust, et raha hakkab tulema, tegelikult teades, et ei tule midagi, tuleb peale maksta, käsi on mullas, mitte kullas.  

Aga ma tulen nüüd tagasi selle juurde, et Triin Noorkõiv tõesti jagab seda asja. Miks ta kirjutab ikkagi ka täna mulle veel kirja, et see teie [eelnõu] lõhestab õpetajaskonda, see võtab enam kui 2100 üldhariduskooli õpetajalt garantii ja nende palk asendatakse enam kui kaks korda madalama riikliku alampalgaga – see on seesama 886 [eurot]? Mis on seal pildil ikkagi valesti? Te ütlesite, et see on kompromiss, aga miks see teine pool ikkagi ei saa järele anda? Triin Noorkõiv ja tema …

Teie aeg! 

… seltskond ei saa sellest aru. Ütelge selgelt eesti keeles, samasuguse sisendusjõuga. Triin küll ei saa kahjuks teile vastata. Ja mina ei ole nii tark nagu tema.

Suur tänu küsimuse eest! Ma usun, et me räägimegi väga veendunult nendest asjadest, millesse me usume. Ja mina päriselt ka usun seda, et koolijuhtidele antav vabadus rääkida läbi bakalaureusekraadi omavate õpetajatega, keskharidust [omavate] õpetajatega ja ka põhiharidust [omavate] õpetajatega nende palga suuruse üle. See on oluline koolijuhtide autonoomia küsimus. Ja mina usaldan koolijuhte.

Ma saan aru, et kõik nii ei arva. Mõistan ka neid. Loomulikult, ju neil on teistsugune elukogemus ja nemad usuvad teisi inimesi. Aga koolijuhtide ühendus on kinnitanud: loomulikult, mitte ükski õpetaja, kes seisab laste ees, ei hakka saama riiklikku miinimumpalka. Riiklikku miinimumi saavad lihttöölised. Õpetajaamet on väga nõudlik amet ja kindlasti ei paku mitte ükski koolijuht õpetajale riiklikku miinimumpalka. 

Teiseks, seda ettepanekut, et me suurendaksime koolijuhtide autonoomiat, toetavad näiteks Tartu Ülikooli haridusteadlased, kes kirjutasid sel teemal ka ERR-i portaalis väga mõjusa artikli. Ma tulen veel kord selle juurde, et edukas haridussüsteem saab toimida hästi, kui osapooled üksteist usaldavad, mitte ei lõhesta. Ma väga loodan, et õpetajaskonna lõhestamine saab nüüd, kui me oleme selle eelnõu ära menetlenud, ka läbi.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Mul on küsimus direktorite atesteerimise kohta. Selles ollakse üldiselt ühel meelel, siin ei ole olnud suuri murekohti. Aga mul on selline ettevaatav küsimus. Mis teie kui valdkonnaekspert arvate, kui palju võiks direktorite atesteerimine tulevikus vähendada kvalifikatsioonita õpetajate osakaalu just seetõttu, et iga viie aasta tagant peab direktor selgitama, miks tal on 20% või 15% või 30% õpetajatest kvalifikatsioonita, mis ta selleks on teinud või kuidas on konkursid läinud? Kas see võiks teie arvates olla üks lahendus, et komisjon küsib, direktor peab vastama ja otsima argumente? Kuidas te seda näete?

Suur tänu! Väga hea küsimus. Ma kasutan võimalust – ettekandes jäi aega väga väheks –, et tutvustada ka koolijuhtide atesteerimise poolt. Igal aastal peab koolipidaja pidama arenguvestluse koolijuhiga. Me teame statistikast, et väga väheste koolijuhtidega peetakse regulaarselt arenguvestlusi. Iga viie aasta tagant peab koolijuht läbima atesteerimise, mis on laialdasem, suurema komisjoni ees, kus muuseas on hindajateks ka kolleegid, teised koolijuhid.

Võrreldes selle palju kriitikat saanud karjäärimudeliga on atesteerimissüsteem väga hästi ette valmistatud ja osapooltega läbi räägitud. Tänaseks on koolijuhtide atesteerimise süsteemi piloteeritud. Meil on juba osa koolijuhte ette antud raamistikus atesteeritud, sinna on kaasatud ka koolipidajad. See piloteerimine on näidanud ära ka need kohad, mida võiks näiteks valitsuse määrusega veel täiendada või muuta. Aga see on tõesti koos teadlastega tehtud hea süsteem, milleni me oleme jõudnud arutelus selle üle, kas tähtajalised lepingud või atesteerimine – me jõudsime atesteerimiseni. 

Tulen nüüd teie küsimuse juurde. Ma olen täiesti kindel, et atesteerimissüsteem mõjub pigem positiivselt sellele, et meie koolides on aina vähem kvalifikatsioonita õpetajaid, sest väga palju sõltub koolijuhist, kas kvalifikatsioonita õpetaja jõuab kvalifikatsioonini või ei jõua. Koolijuhi võimalus on pakkuda kvalifikatsioonita õpetajale tingimusi, et ta jõuaks kvalifikatsioonini. Näiteks on kohalikke omavalitsusi, kes üheskoos korraldavad kvalifikatsioonita õpetajatele kutseportfoolio kirjutamise laagreid. See on toetatud protsess ja seda tehakse üheskoos. Nii et neid võimalusi on. See eelnõu, mida me menetleme, tõstab esile alustavaid õpetajaid. Ja see on selle eelnõu väga suur väärtus.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Te oma sõnakasutusega väljendasite, et valitsusel on õigus kehtestada reeglid, kuna kokkuleppel on allkirjad all. Ma usun, et see on hiljem stenogrammist leitav. Küsimus on aga selles, et nagu te ise ütlesite, vähemalt pooled organisatsioonid on sinna allkirja andnud. Aga teatavasti on tõsiasi ka see, et igasugusest kokkuleppest ja lepingust võib taganeda, kui see on teisele poolele ebamõistlikult koormav. Ma sooviksingi praegu teada, mis juhtub siis, kui ikkagi väga suur hulk, pooled ei ole selle teie väljatöötatud süsteemiga nõus, kui nad võtavad oma allkirja tagasi ja taganevad sellest kokkuleppest.

Aitäh! Ma tõesti ei ole kuulnud, et Haridus- ja Teadusministeerium, haridustöötajate liit, koolijuhtide ühendus või erakoolide liit oleks kuidagi väljendanud soovi oma allkirju tagasi võtta. Ei, nad ei ole seda teinud, nad on jätkuvalt selle lepingu taga. Loomulikult on valitsusel õigus kehtestada määrus, lähtudes sellest, mille valitsuse üks liige on osapooltega kokku leppinud. Haridustöötajate liit, koolijuhtide ühendus, erakoolid ja neli kohalikku omavalitsust, aga eelkõige ma mõtlen haridusvaldkonna osapooli – need on väga suured ja olulised osapooled, kellega jõuti kokkuleppeni. 

Jah, on kahetsusväärne, et kohalikud omavalitsused alla ei kirjutanud ja et nad on väga kriitilised selle eelnõu suhtes. Selles mõttes on väga aus, et nad ei kirjutanud leppele alla sellepärast, et nad on kriitilised. Ja ka nende kriitikat me oleme tegelikult püüdnud arvestada kompromissettepanekute puhul. Nii et minu meelest on valitsus käitunud praegu ikkagi väga korrektselt.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Kui aga näiteks asutus ehk kool on sõlminud kollektiivlepingu, kas siis õpetaja töötasu alammäär kehtib ka keskharidusega õpetajale? Selle kaudu saaks nagu kindlust anda. Ja kui palju üldse võib olla neid koole, kes on ise selle kollektiivlepingu Eestis sõlminud tänaseks? 

Aitäh! See on väga hea küsimus. Kindlasti on nii, et kool või kohalik omavalitsus on teinud oma õpetajatega kollektiivlepingu, mis tagab selle miinimumi, siis loomulikult on kõigile õpetajatele see miinimum tagatud, sest nagu ma ütlesin, riik oma rahastuses muudatusi ei tee.

Priit Sibul, palun! 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te viitasite palju autonoomiale. Ka mina olen seda meelt, et koolijuhtidel võiks olla suurem autonoomia. Selle vastu ma absoluutselt ei ole. Aga see ERR-i artikkel, millele te viitasite, ma vaatasin ka seda ja ma pean ütlema, et ma ei saanud päris täpselt aru, millised on need täiendavad vabadused, mida juurde saadakse. Üks asi, mille üle ka autorid diskuteerivad, on see, kas on õiglane maksta alles kooli minevale õpetajale ja pikaaegse kogemusega õpetajale sama palka. Mulle tundub, et nüüd, selle uue süsteemiga seatakse ette hoopis mingid kastid, mida peab hakkama jälgima, ja vabadust jääb märksa vähemaks. Millised on need täiendavad vabadused? Siin on neli punkti: vabadus, vastutus, õiglus ja professionaalsus. Ma ei tea, et midagi neist praegu Eesti koolisüsteemis puudu oleks. Mis on see oluline muutus, mis selle eelnõuga saabub?

Aitäh! Te ei olnud enne saalis, aga me natukene arutlesime sellel teemal. Tõesti, ühelt poolt valitsuse määrusega mingil määral piiratakse koolijuhtide vabadust palga diferentseerimisel. Aga tuleb rõhutada, et need miinimumid on tõesti miinimumid. Riik ütleb, et vanemõpetajale tuleb maksta koefitsiendiga 1,1 ja meisterõpetajale 1,3. Need on miinimumid. Koolijuht võib alati maksta rohkem – vähem ei tohi, aga rohkem võib. Ja teiselt poolt antakse koolijuhile suurem autonoomia pidada palgaläbirääkimisi nende õpetajatega, kellel on kas keskharidus, bakalaureusekraad või rakenduskõrgharidus. Need on need õpetajad, keda me tahame suunata õppima selleks, et neist kasvaksid ja kujuneksid samuti kvalifitseeritud õpetajad. Nii et ühe käega antakse vabadust juurde ja teise käega veidikene piiratakse ka.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Mulle isiklikult jääb mulje, et see on natuke nagu niinimetatud kuldse ringi haridussüsteemi eelnõu. Miks? Sellepärast, et alles hiljuti ma kohtusin näiteks Vändra gümnaasiumi juhiga. [Tema ütles ja teisedki] koolijuhid ütlevad, et nad on olukorras, kus nad peavad Õpetajate Lehe ära peitma, et õpetajad ei leiaks sealt naabervalla töökuulutusi. See on reaalsus, et toimub õpetajate üleostmine, ja maapiirkonnas, kus on vähem lapsi, jäävad võimalused aina kasinamaks. Aga koolivõrk peab olema riigi asi, riik peab tagama õppimisvõimaluse üle Eesti eri kohtades. Äkki see Eesti päriselu probleem ei seisne mitte niivõrd selles, milline on [koolide] vabadus, vaid selles, et haridussüsteem üleüldiselt ei ole rahaliselt tervikuna tasakaalus? Ma saan aru, et see ei ole otseselt selle eelnõu teema, aga äkki see probleem on seal.

Aitäh! Ühtepidi on mul hea meel, et haridusvaldkonnas hakkab toimuma midagi turumajanduse põhimõttel ja õpetajad liiguvad sinna, kus neile makstakse rohkem palka. Üldiselt on olnud nii, et õpetajad saavad igal pool ühtset palka, aga kui on nii, et kusagil makstakse rohkem ja õpetaja saab endale seda muudatust lubada, siis on see ju hea. Siis saab see õpetaja rohkem palka ja on mingisugune konkurentsiolukord. 

Aga ma ütlen veel kord, et see seaduseelnõu, mida meie täna siin menetleme ja mille poolt või vastu me hääletame, ütleb õpetaja karjäärimudeli kohta nii palju: õpetajatele antakse kutsestandardis kirjeldatud kompetentsidel põhinev karjääriaste, mis toetab nende kutseoskuste arendamist ja ametialase karjääri kujundamist. Teine lause ütleb, et täpsed tingimused – karjääriastmed, palgakoefitsiendid ja muud tingimused – kehtestab Vabariigi Valitsus oma määrusega. Nii et see raam, mille meie kehtestame, on avar. Ja kui tekib poliitiline tahe, siis saab Vabariigi Valitsuse määrust muuta.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Sotsiaaldemokraadina olen ma vägagi veendunud, et kollektiivlepingud on kõige paremad töötajate õiguste kaitsjad. Ma saan aru teie vastustest, et ka teie kutsute koole üles ja julgustate neid ise kollektiivlepingut sõlmima. Ma küsin nüüd sellest vaatest, kas te näete, et riik, eelkõige Haridus- ja Teadusministeerium, saaks siin midagi enamat teha, et veelgi rohkem õpetajate kollektiive ja haridusasutusi oleks kollektiivlepingutega hõlmatud.

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et see on suuresti teadlikkuse küsimus – teatakse, et sellised võimalused on olemas. Ma tõesti usun, et haridusvaldkonnas üksteise usaldamine ja kokkulepeteni jõudmine on määrava tähtsusega. Kui kogukond lepib kokku õpetajate kollektiivlepingus, siis see on nende kokkulepe. Loomulikult saab seda ainult tunnustada, sest kui see tagab usalduse ja stabiilsuse, siis on see igati õige ja hea ning vajalik selleks, et haridussüsteem hästi toimiks.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud esimees! Hea ettekandja! Ma pean tunnistama, et paljude asjadega, millest te räägite, ma olen nõus, aga ma ei ole kindel, et kõik see kajastub eelnõus ja et see eelnõu, mida me siin praegu arutame, seda muudab. Need on teie väärtused ja arusaamised, millele ma olen valmis alla kirjutama, aga ma ei ole kindel, et need menetletavas eelnõus kajastuvad. 

Pigem on meil Eestis endiselt õpetajaid puudu. Ja ma ei saa täpselt aru, kuidas see mudel õpetajate puudust lahendada aitab. Minu hinnangul see ei aita. Tõesti, see, mida te ministrina tegite, kui te muutsite määrust nii, et osa õpetajaid sai jälle normaalset [palka], me tegime seal diferentseerimist, [oli hea ja vajalik]. Ma saan aru, et selle eelnõuga saab nüüd lahenduse ka see saba, mille kohta ma tookord, kui te minister olite, küsisin. Siis see ei saanud lahendatud, aga nüüd ma saan aru, et selles kontekstis saab. Eelmisele küsimusele vastates te väitsite, et vabadus tekib siis, kui raha tuleb juurde. Aga selle eelnõuga me haridussüsteemi nii palju raha juurde ei anna – või kui palju raha juurde tuleb? – et direktoritel oleks vabadus otsustada, kellele ja kui palju. Vabandust, aeg läks üle!

Aitäh küsimuse eest! Esiteks, raha tuleb haridusvaldkonda ja õpetajate palgasummadele juurde. Selles riigieelarves, mille me just heaks kiitsime, on 60 miljonit eurot õpetajate palga tõusuks. Ehk õpetaja miinimumpalk tõuseb järgmisel aastal 1820 eurolt 1970 eurole. Lisaks sellele kasvab diferentseerimisfond järgmisel aastal  20%-lt 22%-le. Ja on kokku lepitud, et aastal 2028 on see 24%. Nii et raha iseenesest tuleb juurde. 

Kuidas see aitab õpetajate järelkasvu probleemi lahendada? Ma arvan, et siin ongi kaks asja, mida mina rõhutaksin. See tõesti tõstab esile alustavad õpetajad ja loob neile sellised tingimused, et ka kvalifikatsioonita alustavad õpetajad jõuaksid kvalifikatsioonini. Praegu neid tingimusi ei ole. Kuskil ei ole öeldud, et alustavat õpetajat peaks kuidagi eriliselt kohtlema, rääkimata alustavatest õpetajatest, kellel pole kvalifikatsiooni ja kes tegelikult vajavad veel rohkem tuge, sest neil üldjuhul puudub pedagoogiline kompetents. Neil ongi meie mitmekesises klassiruumis väga keeruline ja nad lahkuvad kiiresti koolist töölt. Nii et alustava õpetaja aste on kindlasti oluline, sest see toetab õpetajate järelkasvu. 

Teiseks, ma siiski tõstan esile, et me esimest korda riigina ütleme selgelt välja, et m väärtustame [õpetajaid] ka rahaliselt – praeguse määruse kohaselt ja selle haridusleppe kohaselt küll võrdlemisi minimaalselt, aga ikkagi, see on esimene samm ja seda saab valitsus muuta, kui raha tuleb juurde. Me ütleme, et kui sul on vanemõpetaja kutse, siis sinu palga miinimum on kõrgem, ja kui sul on meisterõpetaja kutse, siis on miinimumsumma veel suurem. 

Praegu on meil mure selle pärast, et meil on väga vähe vanemõpetaja kutsega õpetajaid ja meisterõpetaja kutsega õpetajaid. Sest miks nad peaksid seda kutset omandama, kui nad tegelikult sellest igapäevaselt midagi ei võida? Ma olen täiesti kindel, et meil on klassi ees väga palju vanemõpetajaid, kes ei ole kutset taotlenud. Ma loodan, et see seaduseelnõu, mis väärtustab professionaalsust, viib õpetajad vanemõpetaja kutset taotlema. Aga selleks on vaja ka õpetajate liitu võimestada.

Reili Rand, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Mulle läks väga hinge – heas mõttes – teie vastus minu küsimusele selle kohta, kuidas haridusvaldkonnas võiks olla rohkem kogukonnaga kokkuleppeid. Aga põhjus, miks ma selle välja tõin, on see, et ma ei saa jätta torkamata, et kui me räägime kutseharidusreformist, siis siin lähevad valitsuserakonnad täna risti vastu kogukonna soovile ja tahtele, ma ütleksin isegi, et nad rullivad sellest üle. 

Aga kui tulla selle eelnõu juurde tagasi, siis küsin, kas ma saan õigesti aru, et see eelnõu puudutab ka kutsehariduse õpetajaid. Võib-olla te kirjeldate natuke ka praegust olukorda? Missugune on pilt kutseharidusmaastikul õpetajaskonna palkade ja kvalifikatsiooniga on ning millistele muutustele see kaasa aitab?

Aitäh! Sellesama viidatud kutseharidusreformi üks eesmärk on see, et üldharidusaineid tuleks kutsekoolidesse rohkem, et need noored, kes valivad rakendusliku keskhariduse, lisaks kutseoskustele saaksid kenasti kätte üldhariduse. Praegused õppekavad on valdavalt sellised, et üldharidusaineid on seal väga vähe. See seaduseelnõu nüüd ühtlustab üldharidusainete õpetajate käsitlemise nii kutseharidussüsteemis kui ka üldharidussüsteemis ja viib need ühe süsteemi alla. 

Ja ka needsamad palgaläbirääkimised – see, kui riik lepib kokku õpetaja miinimumpalgas, kehtib ka kutsekoolides töötavatele üldharidusõpetajatele. Aga ma tuletan meelde, et kutseõpetajatel on teistsugune kvalifikatsioonistandard, neilt me eeldame bakalaureusekraadi.

Kadri Tali, palun!

Austatud ettekandja! Ma sain siin inspiratsiooni kuldsete kätega tööõpetuse õpetaja teemast ja tahaksin küsida järgmist. Kas ma saan õigesti aru, et kui näiteks Tallinna koolid – kümme kooli – soovivad endale muusikaõpetajaks palgata tippmuusiku, siis on koolijuhil täiesti võimalik bakalaureusekraadiga tippmuusik võtta professionaalina tööle, kolmeaastase lepinguga, andes talle võimaluse ennast pedagoogikas lihvida selliselt, et ta edaspidi saab ka pikemalt kooli tööle jääda? Ja sel juhul millise palgaga täpselt? Kas see koolijuht saab selle palgasumma üle otsustada, kui ta tahab õpilasi inspireerida sellisel [tasemel] muusikuga?

Aitäh, väga hea küsimus! Esiteks, koolijuhil on kindlasti õigus leppida selle väga andeka muusikuga palgas kokku. Ja koolijuhil on õigus sellele õpetajale maksta kõrgemat palka, kui on õpetaja riiklik miinimum. See on läbirääkimiste küsimus. Inimest tööle võttes peab koolijuht alati hindama töötaja pedagoogilist kompetentsust. Kui näiteks sellel muusikul ei juhtu olema pedagoogilist kompetentsust, siis saab koolijuht kas pakkuda talle kolleegi abi või suunata teda õppima, kui inimene on sellega nõus. Ma arvan, et ollakse nõus õppima, kui tuleb laste ette minna, sest see teeb lihtsalt õpetaja elu lihtsamaks, ta saab häid tööriistu ja ideid, kuidas lapsi inspireerida. 

Nii et kindlasti on koolijuhil õigus töötaja palka määrata, temaga kokkuleppel, samuti hinnata tema pedagoogilist kompetentsust. Nüüd on niimoodi, et kui see suurepärane muusik on bakalaureusekraadiga ja ta ei õpi magistrantuuris, siis ongi palk koolijuhiga läbirääkimise küsimus. Kui ta on bakalaureusekraadiga, aga õpib juba magistrantuuris, siis talle kehtib see miinimum, ja sealt edasi saab koolijuht temaga läbi rääkida.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma küsin lõpuks niisuguse küsimuse. Mis te arvate, kui kaua läheb aega selleni, kuni meie koolis enam ei ole ilma kvalifikatsioonita õpetajaid? Mis see ajamäär oleks?

Ma arvan, et meie koolisüsteemi jääb alati mingi osa kvalifikatsioonita õpetajaid. Ja ma ei arva, et see oleks väga halb, sest kvalifikatsioonita õpetajad on osa järelkasvust. Väga halb on see, kui me neile tähelepanu ei pööra ja me nad läbi põletame, sest neil ei ole oskusi, et mitmekesises klassiruumis hästi hakkama saada. Aga need on need õpetajad, kes on tundnud seesmist kutsumust olla õpetaja, ja nad on väga väärtuslikud. See eelnõu annab meile võimaluse võimestada alustavaid õpetajaid ja kvalifikatsioonita alustavaid õpetajaid. Ja ma arvan, et see on väga suur väärtus.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja, väga põhjalike vastuste eest! Aga rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avame läbirääkimised ning palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Kadri Tali. Palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Haridus ei ole lihtsalt üks valdkond riigieelarve reas, haridus on meie riigi süda. See on see koht, kus otsustatakse, milline on Eesti 10, 20 ja 50 aasta pärast. Täna on meie ees eelnõu, mis mõjutab otseselt kõiki, kes selles südames töötavad: õpetajaid ja koolijuhte. See on sõnum, et me ei lepi sellega, et osa Eesti lastest saab juhuse või postiaadressi tõttu nõrgema hariduse. Eesti 200 maailmavaade on selge: haridus peab olema Eesti kõige tugevam konkurentsieelis. 

Tugev kool algab tugevast juhist. Me teame juba ammu, et kooli edu ei sünni juhuslikult. See ei sünni pelgalt riikliku õppekava kehtestamisest ega aastaaruannetest. Edu sünnib siis, kui kooli juhib inimene, kellel on visioon, julgus, empaatia ja professionaalne toetus. Eestis on liiga palju koole, kus direktorid peavad ise leidma tee, ise looma oma arenguplaani ja ise hindama, kas nad liiguvad õiges suunas. Aga haridus ei saa sõltuda juhusest. 

See eelnõu toob siia korrastatud süsteemi, iga-aastase arenguvestluse ja regulaarse atesteerimise, mis ei ole karistus, vaid on tugi. See on aus ja õiglane tagasiside, see on võimalus kasvada, saada paremaks ja vajaduse korral ka abi. Küsin, kas me saame lubada, et koolijuhid tegutsevad ilma igasuguse toetuspõhjata, ilma läbipaistva kvaliteediraamistikuta. Me ei saa, me ei tohi. Meie lapsed vajavad tugevaid juhte, koolid vajavad professionaalseid juhte. Just see eelnõu loob selleks võimaluse. 

Õpetaja vajab karjäärimudelit, mitte ainult missioonituld. Õpetajaamet on imeline amet. See on amet, millega inimene mõjutab elusid rohkem kui ühegi teisega. Aga missioonitundest üksi ei hoia enam kedagi koolis. Seletuskirjas on valusalt kirjas fakt, mida ma tahaksin, et keegi ei peaks ütlema: kolmandik alustavatest õpetajatest lahkub [töölt] esimese kolme aasta jooksul. See on häirekell, mis ei kaja mitte ainult haridusmaastikul, vaid kogu ühiskonnas. 

Karjäärimudel ei ole luksus, see on vundament, ilma milleta me ei saa tagada õpetajate järelkasvu. Selles eelnõus pakutav karjäärimudel on samm edasi tulevikku, kus õpetaja teab, kuhu tal on võimalik liikuda. Tema tööd väärtustatakse ausalt ja läbipaistvalt. Professionaalne kasv ei ole abstraktne loosung, vaid tegelik tee. See on viis öelda õpetajale: sinu areng loeb, sinu töö loeb, sina oled Eesti tuleviku kujundaja. 

Meil on Eestis tuhandeid inimesi, kes on omandanud pedagoogilise hariduse aastakümneid tagasi, kuid keda kehtiv regulatsioon takistab kooli naasmast. Kas see on mõistlik? Kas me saame endale lubada, et inimesed, kellel on teadmised, kogemus ja potentsiaal, ei saa kooli tööle tulla? Selle eelnõuga me ütleme: tule tagasi, sind on vaja. See on austus hariduse, ajaloo ja inimeste vastu, kes on kunagi õpetajaametit õppinud ja tahaksid panustada ka nüüd. 

Lisaks on mõistlik eristada doktorikraadiga inimeste pedagoogilist pädevust. See on kvaliteet, mida me ei peaks bürokraatiaga karistama. See on usaldus, see on paindlikkus. See on Eesti 200 mõtteviis. 

Kogu muudatuste paketil on üks eesmärk: tõsta Eesti hariduse kvaliteeti igal pool. Me ei loo süsteemi süsteemi pärast. Me ei tee muudatusi lihtsalt selleks, et seadust lihvida, me teeme neid selle pärast, et koolide juhtimine oleks professionaalne ja tugev, et õpetajad tahaksid kooli tööle tulla ja sinna jääda, et kvalifitseeritud õpetajad jõuaksid klassi ette, et õpilased tunneksid: kool on koht, mis tõstab nende enesekindlust, mitte ei murra seda. Igas Eesti piirkonnas peaks olema hea kool, mitte ainult seal, kus juhtub olema tugev juht. See eelnõu on samm sinnapoole, kuhu Eesti peab liikuma – targema, enesekindlama ja tugevama tuleviku poole. 

Head kolleegid! Eesti 200 usub avatud ühiskonda, haritud ühiskonda ja enesekindlasse ühiskonda. Sellist Eestit ehitavad tugevad juhid ja inspireerivad õpetajad. Meie kohustus on anda neile tööriistad ja tugi ning neid väärtustada. Selle eelnõuga me just seda teemegi. Kutsun teid toetama seda eelnõu mitte erakonna pärast, vaid Eesti laste, õpetajate ja koolide pärast, sest haridus ei ole kulurida, haridus on meie tuleviku peamine investeering. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Vadim Belobrovtsevi. Palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega.

Head kolleegid! Head Eesti inimesed! Meie ees on eelnõu, mis jätab üle 2000 õpetaja ilma õpetajate töötasu alammäära garantiist ning loob väga küsitava ja bürokraatiat kasvatava karjäärimudeli. Sellel õppeaastal moodustavad üldhariduskoolides kvalifikatsioonita õpetajad pea neljandiku kogu õpetajaskonnast, neid on kokku 4210. Esimest korda pedagoogina tööle asunud 1325 õpetajast oli kvalifikatsioonita ligikaudu 70%. 

Tõsi, kultuurikomisjon on vahepeal eelnõusse positiivse muudatuse sisse viinud ja teatud määral, poole võrra vähendanud nende õpetajate arvu, kellelt võetakse ära pedagoogi miinimumpalga garantii. Tuletan meelde, et aastal 2025 on see 1820 eurot ning järgmisel aastal peab see summa suurenema. Aga ka edaspidi jääb Eesti õpetajaskonnast 12% ehk ligi 2000 õpetajat, kellele võib eelnõu järgi edaspidi maksta tasu alates riikliku töötasu alammäärast, mis on praeguse seisuga 886 eurot. See saadab põhimõtteliselt sõnumi, et osa inimesi, kes reaalselt koolis õpetajana töötavad, ei ole justkui päris õpetajad. 

Ühtsest õpetajate töötasu alammäärast loobumist ei toeta haridusega seotud organisatsioonidest üle 40. Paljud ütlevad, et kavandatav karjäärimudel tervikuna kasvatab bürokraatiat ja halduskoormust, dubleerib olemasolevaid süsteeme ega paku sisulist lahendust õpetajate järelkasvu probleemile. Tuletan siinkohal meelde, et käesoleva aasta alguses Haridus- ja Teadusministeeriumi eestvedamisel sõlmitud hariduslepe, millele tuginedes praegust seaduseelnõu menetletaksegi, on saanud allkirja 79 omavalitsusest vaid üheksalt ning nendestki suurem osa on väiksemad omavalitsused. Näiteks ei ole seda lepet allkirjastanud ükski Eesti suurem linn. 

Lisaks ei toeta seda eelnõu ega kavandatavaid seadusemuudatusi Eesti Linnade ja Valdade Liit. Tuletan meelde, et enamiku koolide puhul ongi koolipidajateks just omavalitsused. Ehk kõigepealt peavad nemad selle eelnõu tagajärgedega tegelema. Sellest tulenevalt on kõiki Eesti KOV-e hõlmava organisatsiooni seisukoht erakordselt oluline. ELVL juhib tähelepanu ka sellele, et riigi eelarvestrateegias pole järgmisteks aastateks lisaraha õpetajate palga kasvuks vastavalt selle eelnõuga kehtestatavale karjäärimudelile. Haridusministeerium küll lubab tõsta protsendi võrra diferentseerimisfondi ja teha seda kolm aastat järjest, aga kas see päriselt nii ka läheb ja kas sellest protsendist piisab, jääb küsimärgina õhku. 

Me võime põhimõtteliselt toetada õpetajate karjäärimudeli ideed, mis motiveerib õpetajaid ennast täiendama ja oma kvalifikatsiooni tõstma, aga me ei saa toetada lahendust, kus oma õpetajateed alles alustavad inimesed satuvad selle eelnõu tõttu kohe praegusega võrreldes halvemasse olukorda, sest praegu ei tohi maksta ühelegi õpetajale alla õpetajate palga alammäära, aga selle eelnõu vastuvõtmisega see printsiip kaob. 

Kui Haridus- ja Teadusministeerium soovib uue karjäärimudeliga tõsta kõrgema kvalifikatsiooniga pedagoogide palgamäära, on see loomulikult tervitatav, kuid seda ei tohi teha teiste õpetajarühmade palgamäära arvel. Meie arvates on igati loogiline ja õiglane, et igasugune õpetajate palga diferentseerimine peab toimuma miinimummäärast ülespoole, mitte allapoole. Vastasel juhul lõhestab käesolev eelnõu õpetajaskonda, tühistades seni kehtinud väärtuspõhise kokkuleppe nii ühiskondlikul kui ka seaduslikul tasandil. Teisisõnu paneb see eelnõu ligi 2100 õpetajat, kelle hulgas on eriti palju noori õpetajaid, kolleegidega võrreldes ebavõrdsesse olukorda, saates neile signaali, justkui nad ei vääriks isegi õpetaja miinimumpalka. Pehmelt öeldes ei ole see kõige motiveerivam, eriti olukorras, kus õpetajate järelkasv on selgelt kriisis ja häid õpetajaid otsitakse üle Eesti tikutulega taga. 

Mäletan hästi, kuidas haridusminister väljendas sel aastal siinsamas saalis oma rahulolu selle üle, et koolides on praegu palju kvalifikatsioonita õpetajaid. Seda vastuolulist väidet põhjendas ta sellega, et praeguses õpetajate puuduse olukorras on hea, kui leidub inimesi, kes on valmis kooli tööle minema, ja kvalifikatsiooni saavad nad omandada ka hiljem. Olgu niimoodi. Aga nüüd tuleb sama ministri sulest seaduseelnõu, mis seab needsamad inimesed praegusega võrreldes selgelt halvemasse olukorda ning vähendab kindlasti nende motivatsiooni kooli tööle tulla ja sinna ka püsima jääda. Sellisest loogikast on raske aru saada. 

Kokkuvõttes toetab Eesti Keskerakonna fraktsioon põhimõtteliselt õpetajate karjäärimudelit, mille järgi kõrgema kvalifikatsiooniga pedagoogid võivad pretendeerida kõrgemale palgatasemele. Küll aga ei saa me toetada eelnõu, mis lõhestab õpetajaskonda, suurendab ebavõrdsust, halvendab oma õpetajakarjääri alustavate õpetajate olukorda ja alandab nende motivatsiooni koolis töötada. Me teeme ettepaneku menetlus katkestada ja töötada selle eelnõu kallal edasi nii, et sellest kujuneks õiglane, kõiki õpetajaid väärtustav ja tõeliselt kaasav seadusmuudatus. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli Evelin Poolametsa. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! See eelnõu on järjekordne näide valitsuse asendustegevusest, mis on esitatud justkui suure haridusuuendusena, aga mille tegelik sisu ja võimalikud tagajärjed on sootuks teistsugused. 

Meile on esitatud eelnõu, mis peaks tõstma hariduse kvaliteeti, toetama õpetajaid ja parandama koolijuhtimist. Kuid kui seda teksti lähemalt uurida, selgub, et see reform on vastuoluline juba eelnõus endas. Kõigepealt, direktorite atesteerimine. Seadus ütleb, et atesteerimine toimub iga viie aasta järel, aga üleminekusätted ütlevad samal ajal, et atesteerimine peab toimuma kindlatel aastatel, sõltumata sellest, millal direktori viies tööaasta tegelikult saabub. Meil on kaks paralleelset süsteemi, mis ei räägi omavahel ühte keelt. Me loome olukorra, kus inimene ei saagi aru, millal teda hinnatakse, ja veel hullem, ka seadus ise ei tea seda. 

Kui me räägime kvaliteedist, siis peab ütlema, et selline õiguslik segadus ei ole kvaliteet. See on järjekordne lohakus, mida me näeme siin valitsuse algatatud eelnõude puhul liiga tihti. Valitsus karmistab kvalifikatsiooninõudeid ilma igasuguse üleminekuta. Kaovad erandid inimestele, kes on aastaid kooli üles ehitanud, oma oskusi tõentanud ja kogukondadele väga vajalikud. Nüüd võib juhtuda, et nad ei vasta enam nõuetele. Karjääri- ja palgamudeli muudatused annavad ministrile erakordselt suure võimu määrata ära, millise astme, millise koefitsiendi ja millise töötasu õpetaja saab. Samal ajal räägime, et kollektiivlepingud on olulised. Tegelikult luuakse kaksikjuhtimise süsteem, kus reaalne otsus liigub ministrikabinetti, mitte õpetajate ja koolipidajate ühise läbirääkimiste laua taha.

Ja just siin all hakkabki paistma selle reformi tegelik vari, kui me paneme koolidele peale nõuded, mida nad ei jaksa täita, kui me karmistame kvalifikatsioone, nii et paljud õpetajad ei sobi enam süsteemi, kui me nõuame, et direktorid läbiksid atesteerimise, milleks neil pole tugistruktuure ega ressursse, siis tekib surve, mis tabab kõige valusamalt väikseid koole. 

Suured keskuste koolid suudavad veel neid nõudeid täita, neil on rohkem personali, rohkem spetsialiste, rohkem ressursse. Väikekoolid seda ei suuda, aga kui nad ei suuda, siis nad lõpetatakse. Seda ei ütle valitsus otse. Mitte ükski minister ei tule siia pulti ega ütle: me sulgeme kõik väikekoolid. Selle asemel luuakse mehaaniline protsess, mis teeb selle töö ära nende eest. Kui õpetaja ei kvalifitseeru, kui ei leita uut, kui direktor ei läbi atesteerimist, kui kool ei täida nõudeid, siis muutub kool mittetoimivaks. Ja valitsus saab öelda: kohalik omavalitsus ei saa hakkama, kvaliteet ei olnud piisav, pole õpetajaid, pole õpilasi, pole ka kooli. Kokkuhoid missugune. 

Ettekandja ei suutnud tuua ühtegi numbrit peale diferentseerimise protsendi. Jah, tõesti, see eelnõu ei ole kulu riigieelarvele, vaid tulu – tulu koolide sulgemise näol. Selle seaduse tagajärjed on järgmised: vähem õpetajaid, vähem koole, vähem noori peresid maal ja vähem piirkondade elujõudu. Me oleme rääkinud aastaid regionaalse tasakaalu hoidmisest, aga samal ajal viime ellu seadusi, mis teevad just vastupidist. Me ütleme, et laste haridus peab olema võrdne, aga loome süsteemi, mis hävitab väikekoole. 

Austatud kolleegid! See reform on parimal juhul asendustegevus, halvimal juhul aga varjatud kärpepoliitika. Kui valitsus soovib tõsta õpetajate palku ja parandada kvaliteeti, tehku seda, eraldades selleks ka vahendeid. Kui aga eesmärk on koolivõrgu optimeerimine, siis tuleb ka sellest ausalt rääkida. Mina tänan.

Suur tänu! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Kalle Grünthali. Palun!

Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud haridustöötajad! Oma küsimuses lugupeetud ettekandjale Liina Kersnale ma viitasin ühele ajaloosündmusele ja ütlesin, et kavandatav süsteem meenutab kangesti seda süsteemi, mida Eestis rakendati kuni 2013. aastani ning mis pärast kümmet tegutsemisaastat vaikselt ära lõpetati, kuna see ei õigustanud ennast. Muide, see [ütlus] ei pärine minu mõtetest, vaid ühe pedagoogi omadest. Ma tõin elulise näite, et kui inimene astub reha peale, siis teeb rehavars talle löögi kuskile silmnäo piirkonda, ja küsisin, miks me seda jälle teeme. 

Pean tunnistama, et Liina Kersna on väga hea kõnemeister ja suutis otsesest vastusest kõrvale hiilida. Ta ütles, et meil on olemas kokkulepe ja kuna selle seaduseelnõu alusel kehtestab valitsus määrusega oma reeglid, siis need reeglid on kokkuleppe alusel täitmiseks. 

Mul on küsimus. Lugupeetud haridustöötajad, te saadate siia kirju, et aidake ja lükake tagasi. Aga te teate ju väga hästi, et opositsioonil on seda siin saalis võimatu teha, sest koalitsioon rullib kõigest lihtsalt üle. See on praeguse olukorra traagika. 

Mulle jääb natukene mõistetamatuks see, et kokkulepe kokkuleppeks, aga te olete ju näinud, et tegelikult valitsus ei pea oma lubadusi. Minu mäletamist mööda olete te vähemalt kahel korral streikinud siin maja ees ja Stenbocki maja ees, aga ikka on teid alt veetud. See olukord meenutab kangesti seda minu räägitud rehavarre lugu – ikkagi tehakse sihuke saatuslik samm, et astutakse selle reha otsa. Minu mõttekäik on selline – ma ei tea, kas see on teostatav või mitte –, et alati on võimalik kokkulepetest taganeda, kui selleks on mõjuv põhjus: see on koormav ja ühe lepingupoole suhtes ebamõistlik. 

Siit majast te abi ei saa. Seega, kuna teil on olemas pikaajaline streigikogemus, on teil võimalus tulla uuesti välja, juba kolmandat korda, et esitada oma nõudmised, eeldusel, et sellelt kokkuleppelt võetakse allkirjad tagasi. Nii nagu lugupeetud Liina Kersna ütles, on selle allkirjastanud pooled. Järelikult teine pool nendest organisatsioonidest ei ole sellega nõus olnud ja üle nendest sõita ei tohi. Minu hinnangul – võib-olla ma eksin – on see põhimõtteliselt teie ainuke võimalus saavutada seda, mida te tegelikult tahate. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Margit Sutropi. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud kolleegid ning kõik vennad ja õed hariduses! See eelnõu puudutab korraga kolme teemat: direktorite atesteerimine, õpetajate karjäärimudeli kehtestamine ning isikuandmete töötlemine tehisintellekti rakenduse kasutamisel. Pealtnäha on need väga erinevad teemad, aga tegelikult on nad teatud mõttes seotud. Ma proovin oma ettekandes rääkida, kuidas on need seotud. 

Need ei ole vähetähtsad teemad, me tegelikult valmistame ette täiesti kardinaalseid muutusi Eesti koolis. Mul on kahju, et eelnevas arutelus kõik see, mis puudutas tehisaru rakendamist koolis, jäi tagaplaanile, sest see on tegelikult muudatus, mis viib Eesti kooli maailmas pioneerina eesliinile. Sellega on küll seotud hulk riske, aga see annab ka väga suuri võimalusi. Ma proovin seda kõike oma lühikeses ettekandes näidata. 

Selle eelnõu puhul ma pean heaks, et me tegeleme innovatsiooniga, samas aga liigume Eesti kooli, nii õpetajate kui ka koolijuhtide professionaliseerumise poole. Meenutan, et nii haridusvisioon 2035 kui ka hariduse arengukava on seadnud eesmärgiks, et meil oleksid pädevad ja motiveeritud õpetajad ja koolijuhid ning et nad oleksid õppivad professionaalid. Ma arvan, et selle poole me liigume. 

Täna on väga palju räägitud sellest, et on lubamatu, et meil on neljandik õpetajaid ilma kvalifikatsioonita. Aga jällegi jäi võib-olla natuke vähetähtsana kõlama see, et me olukorra parandamiseks midagi ei tee. Tegelikult me ju teeme, sest me võimestame koolijuhte ning selle atesteerimissüsteemi kaudu pöörame tähelepanu ka koolijuhtide pädevusele, sealhulgas karjäärimudeli rakendamisele ja professionaalsete õpetajate kooli tööle toomisele. Me anname koolijuhtidele suure vabaduse teha vahet oma haridusasutuse õpetajate vahel, hinnata õpetajate kompetentsust ja määrata nende palka. See võib tunduda karjuva murena, aga tegelikult, kui võtta teine pool, on hoopis suurem mure see, et meil on palju pädevaid õpetajaid, kes ei saa väärilist palka, ning ei ole vahet sellel, kes ei ole haridust omandanud, ja sellel, kellel on haridus ja kes on pädev. 

Meenutan, et meil ei ole tegelikult mitte nii suur probleem sellepärast, et meil ei ole kooli üldse õpetajaid võtta. Mingid õpetajad me sinna kooli tahvli ette lõpuks saame, aga nad lahkuvad töölt – mitte ainult alustavad õpetajad, vaid ka väga paljud juba pädevad õpetajad kaaluvad äraminekut. See tähendab, et on ülioluline luua hea ja õiglane süsteem, mille järgi karjäärimudel võimaldaks õpetajatel karjääriredelil tõusta ja saada väärilist palka. 

Ma tahan rõhutada ka seda, et tõepoolest, direktorite atesteerimissüsteem annab võimaluse hinnata ka koolijuhtide tegevust, sealhulgas karjäärimudeli rakendamist ja seda, kuidas nad palgasüsteemi loovad. See peab õiglaselt hindama õpetajate kompetentsust. Aga see on tohutu väljakutse. Meie atesteerimissüsteemi puhul on kõige suurem risk see, kas see komisjon moodustatakse õiglaselt, kas sinna kuuluvad need õpetajad ja liikmed, kellel on olemas pädevus ja kes on eetiliselt valmis teisi õpetajaid hindama. Juba praegu, ütlen lohutuseks, saavad õpetajad erinevat palka. Seejuures on meil üksikud õpetajad, kes saavad miinimumpalka. Aga me ei tea, mille eest nad seda saavad. See süsteem muudab õpetajate palga määramise läbipaistvamaks ja loodetavasti seetõttu ka õiglasemaks. Just see, et koolijuhid tegelikult peavad ka atesteerimisel aru andma, kuidas nad seda süsteemi on rakendanud. 

Karjäärimudeli kehtestamine annab kõigile õpetajatele võimaluse karjääri teha. Ja see on positiivne, igaüks võib karjääriredelil tõusta ja paremat palka saada. 

Ma palun igaks juhuks kolm minutit juurde. 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Praegu on see vahe väike. Selle seadusega me lihtsalt ütleme, et on olemas teatud astmed, määrusega määratakse ja reaalsest rahast hakkab sõltuma see summa, mida saadakse. Mul on ministri kinnitus, et tegelikult tuleb määruses kirja ka see, et mitte lihtsalt ei panda kõik saadud ülesanded ühte potti ja koolijuht ei ütle, et sa juba saad paremat palka, vaid eristatakse, mis on see kvalifikatsioonile vastav miinimumpalk. Sellele lisanduvad need lisaülesanded ja lisakoormus, mis tegelikult peaks andma kindluse, et õpetajal, kellel juba on hea palk, võib ikkagi palk kasvada, kui ta saab kõrgema kvalifikatsiooni pärast komisjoni hinnangut. 

Siin on siiski risk olemas ja ma ütlen selle välja. Raha ei pruugi õpetajateni jõuda, sest seda jagab kohalik omavalitsus. Jällegi hakkab väga palju sõltuma koolipidaja pädevusest, samamoodi tema eetilisusest ja õiglusest, et ta annaks nendele koolidele, kus on rohkem pädevaid õpetajaid, ka piisavalt raha, mida saaks palkadeks maksta. KOV võib tagada miinimumi, aga ta võiks tegelikult anda sellest kasvavast diferentseerimisfondist osa sinna, et oleks rohkem kvalifitseeritud õpetajaid. KOV-i huvi võib olla hoida rohkem koole lahti ja jagada raha ka sinna, kus tegelikult kvalifitseeritud õpetajaid pole. Seda me peame tõesti jälgima. Ma arvan, et meil oleks vaja haridusjuhtide hindamise kõrval rohkem tegelda koolipidajate hindamisega, ka nende eetilisust tuleb hinnata ja arendada. 

Teine risk see, et headel õpetajatel võib koormus suureneda. Komisjoni esimees Liina Kersna ütles väga hästi, et selle seaduseelnõu puhul on hea see, et alustavatele õpetajatele antakse võimalus vähendatud koormusega töötada, kolmeaastase lepinguga, õppida ja areneda. Aga praegustes oludes, kus õpetajaid ei ole palju võtta, tähendab see tõenäoliselt seda, et teised, needsamad head pädevad õpetajad peavad võtma rohkem tunnikoormust, et alustaval õpetajal oleks võimalus väiksema koormusega töötada. Needsamad head õpetajad peavad istuma komisjonides ja teisi õpetajaid hindama, sealhulgas kutsekomisjonides. See tähendab, et nende koormus suureneb. Ma arvan, et meie ülesanne, nii haridusjuhtide kui ka KOV-ide ülesanne on valvata selle üle, et me ei koormaks õpetajaid üle ning et tagajärg ei oleks see, et nad lahkuvad töölt, sest just neid me tahame kõige rohkem hoida. 

Kõige lõpuks veel, isikuandmete töötlemine tehisintellekti rakenduse kasutamisel on väga suur muutus, mida me teeme. Ja mul on väga kahju, et me ei ole sellele ei siin Riigikogus puldis ega saalis sellele üldse tähelepanu pööranud. Me oleme palju isikuandmete kaitse seaduse tähenduses seda arutanud. Aga lihtsalt teile selgituseks: kui me selle vastu võtame, siis saab hakata koolidega sõlmima lepinguid, et meie gümnaasiumiõpilased saaksid ligipääsu suurtele keelemudelitel põhinevatele rakendustele. Kool võib rakendust kasutada üksnes õppetegevuse eesmärgil. Aga tegelikult piirdub see vaid konto loomise, juurdepääsu võimaldamise, kasutaja rolli, kasutusõiguse halduse ja konto lõpetamisega. Tegelikult õpetaja neid andmeid ei näe, mida õpilane õpirakendusse [sisestab]. 

Kui lubate, siis ma lõpuks ütleksin nii: ma arvan, et on hästi oluline, et muutuvad ka ootused õpetajale. ChatGPT on praegu väga toetav. Kiidan. Ta on nagu õpetaja Laur, kes ütleb, et kui sa ei jõua teha tervet rakendust, tee pool. Aga ta ei ütle, et tee ise. Ja see on kõige tähtsam muutus. Tegelikult see, et [õpilane] teeks ise, on jällegi õpetajate õlul, sest õpetaja peab andma sellise ülesande, mida õpilane ei saaks tehisarurakenduse abil ära teha, vaid mõtleks ise. See on tegelikult väga-väga oluline muutus ja selleks meil ongi vaja neid õppivaid professionaale, et ka õpetaja õpiks tehisaru kasutama niimoodi, et õpilased tegelikult õpiksid. Suur aitäh teile! Mina toetan seda seaduseelnõu ja palun teil ka toetada. Aitäh! 

Aitäh! Ja nüüd palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi kolleeg Liina Kersna, seekord osalema läbirääkimistel. Palun!

Aitäh! Head kolleegid! Haridusvaldkonnas on tõesti vähe neid teemasid, kus kõik on ühel meelel. Aga see, et meie õpetajad vajavad professionaalset arengut toetavat karjäärimudelit, on üks vähestest teemadest, kus tõesti üldiselt ollakse ühel meelel, et jah, õpetajate karjäärimudelit on vaja. 

Aga me võime täna küsida, kas me siis sellist karjäärimudelit tahtsimegi. Ma ütlen otse: minu isiklik eelistus oleks olnud teistsugune, aga ma aktsepteerin seda, et haridusministeerium, haridustöötajate liit, koolijuhtide ühendus ja teised osapooled on haridusleppes kokku leppinud õpetajate karjäärimudelis ning valitsusel on õigus – kui mitte kohustus – seda ka rakendada. 

Mina oleksin jäänud sellise õpetajate karjäärimudeli juurde, milles me omal ajal leppisime kokku õpetajate järelkasvu tegevuskavas ja ka haridusvaldkonna arengukavas. Ehk siis kohustus, et meil peab olema õpetajate karjäärimudel, oleks olemas – ka seaduses olemas –, aga selle vabaduse, millise karjäärimudeli koolid oma meeskondadega kokku lepivad, oleks võinud jätta koolidele ja koolipidajatele. Täna ütleb valitsus väga täpselt ette, milline peab olema igas koolis karjäärimudel, nii et seda saab nii-öelda upgrade'ida, aga see on selgelt vertikaalne, mitte horisontaalne. 

Meie koolid ja õpetajad peavad tänapäeval hakkama saama väga mitmekesises klassiruumis ja see nõuab õpetajalt spetsiifilisi pedagoogilisi oskusi. Värskest TALIS-e uuringust me teame, et väga paljud õpetajad ehk 45,5% õpetajatest mõtlevad lähema viie aasta jooksul ametist lahkuda. Peaaegu pool alla 30‑aastastest õpetajatest mõtleb ametist lahkumisele. Ja veel, me teame selle uuringu järgi seda, et meie õpetajad teevad võrreldes OECD riikide teiste õpetajatega harva sügavat koostööd. 

Minu meelest koolisisesed õpetajate karjäärimudelid võiksid olla pedagoogiliste kompetentside põhised. Selleks, et mitmekesises klassiruumis hakkama saada, on vaja väga erinevaid spetsiifilisi teadmisi, ja üks õpetaja ei suuda kõiki neid teadmisi sügavalt omandada. 

Kui meil oleks karjäärimudel, mis soodustaks õpetajaid arendama spetsiifilisi pedagoogilisi oskusi, näiteks lugemisraskustega laste toetamine, annete arendamine või ka teise emakeelega lastele õppekeskkonna kujundamine, siis ei tunneks õpetaja ennast klassiruumi ees üksinda, vaid tal oleks ümber meeskond, kelle poole ta saaks mure korral pöörduda. Tõesti, sellist sügavat koostööd peaks soodustama. Ja koolisisesed õpetajate karjäärimudelid, mis on horisontaalsed ja toetavad õpetaja professionaalset arengut, toetaksid ühtlasi sügavat koostööd. 

Jah, loomulikult peab riik tagama õpetajate palga diferentseerimiseks vajalikud vahendid. Me tegime hiljuti otsuse järgmise aasta riigieelarves tõsta õpetajate diferentseerimisfondi 20%-lt 22%-le ja aastaks 2028 tõuseks see 24%-le. Ideaalis võiks see diferentseerimisfond olla vähemalt 25%. 

Ma nõustun sellega, et vanem- ja meisterõpetaja kutse saajatel peaks olema tavapärasest kõrgem miinimumpalk. Me teame, et nii vanemõpetaja kui ka meisterõpetaja kutse saajaid on meil Eestis praegu väga vähe, kuid me võiksime seda nimetada palgaastmestikuks, mitte karjäärimudeliks. 

Palun kolm minutit lisaaega! 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

See palgaastmestik võiks muidugi olla seotud otseselt kutsestandardiga, nii et nendele õpetajatele, kes on läbinud vanemõpetaja kutse taotlemise protsessi, oleks tagatud kõrgem miinimum, ja neile, kes on läbinud meisterõpetaja oma, veel kõrgem miinimum. 

Head kolleegid! Ma olen täiesti kindel, et haridusleppe initsiatiivi eesmärk oli üllas: püüda üheskoos olulistes haridusküsimustes kokku leppida. Aga tulemus oli paraku kõike muud kui konsensuslik ja seda me kogesime viimase kolme kuu jooksul ka kultuurikomisjonis. Väga paljud haridusvaldkonna osapooled ei nõustunud haridusleppes kokkulepituga. Aga kultuurikomisjon suutis läbi rääkida, osapooli kaasata, ning ministeeriumi hea koostöö tulemusel me jõudsime kompromissideni. Ja selle eest ma olen väga tänulik. 

Aga lõpetuseks kõige olulisemast. Edukas haridussüsteem saab toimida vaid osapoolte omavahelisel usaldusel. Paraku on nii, et haridusleppe ja sellest sündinud seadusemuudatuste menetlemise protsess kultiveeris usaldamatust haridusvaldkonna eri osapoolte vahel. Kohalikud omavalitsused ei usalda ega usu riiki, riik omakorda kohalikke omavalitsusi, kes haridusleppele alla ei kirjutanud. Riik ei usalda lõpuni ka koolijuhte, sest kirjutab määruse tasandil detailselt ette, milline peaks olema ühe õpetaja karjäärimudel. Massilisi avalikke pöördumisi lugedes jääb mulje, et ka õpetajad ei usalda koolijuhte, arvates, et kui seadus ei nõua [õpetajatele teatud palgasumma maksmist], siis hakkavad koolijuhid neile maksma riikliku miinimumi. Ei hakka! 

Ka haridusvaldkonnas oleme jõudnud väärtuspoliitika ajastusse. Akadeemik Marek Tamme sõnu kasutades me kulutame aega ja energiat varjudega võitlemisele, mistõttu ühiskonna pärisprobleemid jäävad tähelepanu ja lahenduseta. Kutsun üles väärtuspõhise vastandumise asemel keskenduma ühisosale. Meid ühendab soov anda Eesti lastele maailma parimat haridust. Seda me saame aga teha ainult professionaalsete õpetajate toel. See eelnõu toetab professionaalseid õpetajaid ja aitab neid õpetajaid, kes veel ei oma kvalifikatsiooni, aga tunnevad õpetajakutsumust. Nii et kindlasti muudab see olukorda paremaks. Usun, et te toetate seda eelnõu. Aitäh!

Suur tänu! Ja järgnevalt Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head vaatajad-kuulajad! Esmalt, mul on hea meel, et me oleme juba nii pikalt arutlenud haridusteemadel, ja ma arvan, et väga paljud inimesed on saanud mitme olulise aspekti võrra [teadlikumaks], mis puudutab haridusvaldkonna temaatikat, kas või nendestsamadest kolmest teemaplokist: direktorite atesteerimine, tehisintellekti rakendamine koolides ja õpetajate karjäärimudel. 

Ka sotsiaaldemokraatidel ei ole põhimõtteliselt suuri küsimusi kahe esimese teema kohta, mis puudutavad direktorite atesteerimist ja tehisintellekti rakendamist. Need on vajalikud muudatused ja neid me kindlasti sellisel kujul toetaksime. Liina Kersna, kes kõneles enne mind, rääkis oma kõne esimeses pooles nendest headest külgedest, millele ma kirjutaksin kindlasti alla – mida kõike me saaksime selle seadusega paremaks teha ning mida õpetajaskond, direktorid ja paljud teised osapooled on oodanud juba pikki aastaid. 

Aga ma keskendun murekohale, mis täna siin küsimustest välja tuli, nimelt sellele, mis on probleemid õpetajate karjäärimudeli vaatevinklist. Esmalt, eelnõu on läinud kindlasti paremaks, kui see oli esimesel lugemisel, just selle poolest, et meil on ikkagi päris suur grupp õpetajaid, kes parasjagu omandavad magistrikraadi, ja nemad saavad tulevikus sõlmida kolmeaastase lepingu. See [muudatus] on kindlasti tunnustust väärt. 

Aga mure on jätkuvalt selle pärast, et meil töötab koolis ka tulevikus – kui seadus on sellisel kujul vastu võetud – selliseid kvalifikatsioonita õpetajaid, kes ei saa lähiajal omandada vastavat haridust, et nad saaksid kvalifitseeritud õpetajaks. Küsimus ei ole selles, et me ei sooviks väärtustada õpetaja kvalifikatsiooni või õpetajaharidust. Vastupidi. Olen ka ise hariduselt õpetaja ja ma tean, kui palju [vajalikke teadmisi] me saame ainult ülikoolist, ainult nendelt koolitustelt, näiteks eripedagoogika vallas. Kõik need rakursid, mida ülikoolides õpetatakse, on kindlasti olulised. Aga meie jaoks on küsimus selles, et meil töötab koolis 2000 õpetajat, kes peale selle seaduse vastuvõtmist võivad tunda ennast mõnevõrra tõrjutuna. Nende vastutus õpilaste ees ja kolleegide hulgas on samaväärne ning seal neile mingeid järeleandmisi neile ei tehta. Ma olen nõus sellega, millest on palju räägitud, et kui me nende 2000 õpetaja puhul toome mängu töötasu alammäära üle 800 eurot, siis see ei ole õiglane. Me oleme enam kui kindlad, et mitte keegi koolijuhtidest tulevikus ühelegi õpetajale [nii väikest] palka ei maksa, ükskõik, kas tal on keskharidus või bakalaureuseharidus. See ei ole reaalne. Ma arvan, et seda saavad kinnitada kõik koolijuhid. 

Minu arvates on põhimure selles, et mingil põhjusel ei ole suutnud ei Riigikogu, haridusministeerium ega ka katusorganisatsioonid siiski tekitada nendes 2000 õpetajas piisavat kindlust, et nad tunneksid, et neid ei ohusta kuidagi siin täna kõlanud väited, nagu võiks nende töötasu päris arvestataval määral väheneda või oleks mingid muud piiravad asjaolud. Meie seisukoht on, et iga koolis töötav õpetaja, kellel ei ole kvalifikatsiooni, peaks tundma soovi minna ennast täiendama ja leidma võimaluse omandada õpetaja kvalifikatsioon. See seadus ideeliselt küll selle võimaluse annab, aga nendelt 2000 õpetajalt me kahjuks positiivset tagasisidet ei kuule. Ma olen nõus, et see seadus peaks motiveerima veel enam kvalifikatsiooniga õpetajaid, aga see ei tohiks ka vähendada kellegi motivatsiooni õpetajana töötada. Seni, kuni meil on õpetajate puudus, me vajame igat õpetajat, mitte keegi neist ei tohi tunda ennast tõrjutuna. 

Lõpetuseks, me ütleme, et seaduse suund on õige, aga meie hinnangul saab valitsuse ja ministeeriumi tasandil teha seda eelnõu järgmiste sammudega veel õiglasemaks ja paremaks. Kui seadus peaks vastu võetama sellisel kujul ... 

Ma palun paar minutit lisaks.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Kui see seadus peaks sellisel kujul vastu võetud saama, siis kutsun üles arutama teemal, mis tänagi siit küsimustest mitu korda läbi käis, see puudutab asutuste kollektiivlepinguid. Ka see on üks teema, mis Eestis on veel lapsekingades ja võiks olla oluliselt rohkem [kajastatud]. Laiapõhjalised kokkulepped kogukondade sees peaksid olema iseenesestmõistetavad ja arusaadavad. See kindlasti kaitseks erinevaid osapooli, sõltumata sellest, milline on kellegi kvalifikatsioon või staatus tööjõuturul.  

Me täname selle protsessi eest kõiki, kes on ühel või teisel moel kaasa aidanud. Ma olen nõus, et kultuurikomisjonis on olnud väga sisukad arutelud. Kahju, et jäi tegemata üks väike samm, mis oleks võinud muuta kogu protsessi veel paremaks – selliseks, et me kõik saaksime seda toetada. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Ma kuulasin viimati üleval kabinetis seda Liina Kersna sisendusjõulist juttu. See on puhas kuld, mida ta ütles lõpuks: totaalne usaldamatus valitseb! Kui stenogramm tuleb, siis võiks selle ette lugeda. Üks ei usalda teist, teine kolmandat, on selline usaldamatuse ring. See oli puhas klassika, mis võtab kokku praeguse olukorra Eesti Vabariigis. Valitseb Kristen Michali ajutine valitsus, kelle üks partner on tegelikult nagu poliitiline laip, keda kantakse kaasas. 

[Meenutame] nüüd kolleeg Mart Võrklaeva hiljutist avameelset juttu, kus ta kirjeldas ka väga sugestiivselt – no võib-olla mitte nii sugestiivselt kui Liina Kersna – seda meile esitatud kaughasartmängu seadust. See oli ka selline [jutt]: uskuge mind, käsi on kullas! No Tanel oli tagasihoidlikum ja vaatas eemalt seda minu selja taga. Aga sisendusjõuline oli tema ka: uskuge mind, kõik on kõige paremas korras ja kulda tuleb ainult! Reaalsus oli ju selline – ka lugupeetud kolleegid Reformierakonnast, väga paljud neist saavad aru –, et sealt ei tule mitte mingit kulda, vaid tuleb ainult mulda. Käsi on mullas. See oli avantüristlik seaduseelnõu, mis kolmapäeval Riigikogus läbi suruti – ka sugestiivselt: uskuge mind! – ja selle vilju me varsti näeme. Ja see taktika, mida kasutati, mida see poliitiline laip kasutas – pommivöö. Mart Võrklaev rääkis ju pommivööst! See on nagu pantvangivalitsus. Siis polegi midagi imestada, et usaldamatus on totaalne. 

Mina ei ole haridustegelane. Ma tulin siia ainult Liina Kersna viimase sugestiivse kõne peale. Ta rääkis, kuidas keegi ei usalda mitte kedagi. Ma mäletan, kui Elva volikogus haridusminister püüdis ja tema sõltlased püüdsid seda omavalitsustele maha müüa. Lõpuks tuli üheksa omavalitsust selle taha. Nüüd Triin Noorkõiv, noorte õpetajate eestkõneleja, saadab kindlasti ka teistele kirju. Me oleme ka temaga kirjavahetuses. Keda ma pean siis uskuma? Kas Liina Kersnat, kes väga sugestiivselt [kõneleb], või Triinu või neid kolleege, kes rääkisid, kui hea on see kaughasartmängu seadus? Tegelikult ei saa ausalt öeldes usaldada mitte kedagi. See on tänane reaalsus. 

Ja selle taustal oli eileõhtune sündmus muidugi suurepärane näide sellest, kuidas mingi väike – kordan: väike –, aga agressiivne woke'i seltskond näitas enamikule Eesti rahvale, et värisege, hoidke mokad maas. Ma räägin praegu Rein Veidemanni kukutamisest. Kõik need Reikopid ja Anu Välbad ja teised: kui suu lahti teete, siis me näitame teile. Sinna me oleme jõudnud. Kahjuks on Eesti rahvas viisakas, ei tule välja, mujal riikides oleks ammu [inimesed tänavale] tulnud. Olukord on plahvatusohtlik, sügavalt plahvatusohtlik. 

See totaalne usaldamatus ei puuduta ainult seda eelnõu, vaid puudutab väga-väga paljusid asju. See tegelikult takistab Eesti arengut juba hulk aega. Pantvangivalitsus oma võib-olla ka heade initsiatiividega …

Teie aeg saab otsa kohe.

Jah, saab küll, kindlasti saab otsa. Aga võib-olla on mõni minut veel?

No ma annan teile siis kolm minutit lisaaega. Palun!

Oh, aitäh, et te halastasite mu peale! Jah, ega midagi siin rohkem öelda ei ole. Ma arvan, et te kõik saate aru, kuhu me jõudnud oleme. Pantvangivalitsus oma mõnikord ka heade ettepanekutega. 

Ma siiralt kiidan Liina Kersnat. Ma arvan, et Liina on teinud kõvasti tööd. Aga kusagil on ka poliitilise laiperakonna juht, haridusminister, ja sealt nagu ei ole tulnud ... Nemad said kolmapäeval oma kaughasartmängu seaduse, mis hakkab kultuurist raha välja võtma järgmisel aastal. Nii kaugel me olemegi. Nii et igal juhul küünikuna võiks öelda, et huvitav on, aga piinlik. Tegelikult peaks midagi ette võtma. Aitäh!

Ma teen lihtsalt ühe väikese märkuse, hea kolleeg. Läbirääkimistel me eeldame siiski, et me keskendume kõnealusele eelnõule ja sellele teemale. Teie sõnavõtt puudutas valdavalt kõike muud. Aga kuna Liina Kersna nimi kõlas viimases kõnes korduvalt, siis palun, Liina Kersna, teil on võimalus vastusõnavõtuks!

Suur tänu! Ma tahan tõesti üle öelda, et kindlasti ei rääkinud ma totaalsest usaldamatusest, vaid selle seaduseelnõu protsessis tekkinud usaldamatuse foonist haridusvaldkonna eri osapoolte vahel ja kutsusin üles leidma ühist osa. Eelnõus, mida me menetleme, on kindlasti ühisosa piisavalt selleks, et panna seljad kokku ja minna tugevamana edasi. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja me asume eelnõu muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Kokku on meil seitse muudatusettepanekut. Neist esimese on esitanud kultuurikomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on seda arvestada täielikult. Teine muudatusettepanek, esitanud samuti kultuurikomisjon, arvestada täielikult. Samuti on kolmanda muudatusettepaneku esitanud kultuurikomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Neljas muudatusettepanek, esitanud kultuurikomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada seda täielikult. Viies muudatusettepanek, selle on esitanud Isamaa fraktsioon, kultuurikomisjoni seisukoht on arvestada seda sisuliselt ja see on seotud muudatusettepanekuga nr 3. Kuues muudatusettepanek, esitanud kultuurikomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Seitsmes muudatusettepanek, esitanud kultuurikomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Oleme eelnõu 653 muudatusettepanekud läbi vaadanud. 

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 653 teine lugemine lõpetada, aga meile on laekunud ettepanek Riigikogu Keskerakonna fraktsioonilt. Keskerakonna fraktsioon teeb ettepaneku põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning kutseõppeasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 653 teine lugemine katkestada. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Austatud ametikaaslased, panen hääletusele Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning kutseõppeasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 653 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 12 Riigikogu liiget, vastu 49, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 653 teine lugemine on lõpetatud. 

Liigume edasi. Tänane seitsmes päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud täitemenetluse seadustiku ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 726 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni esimehe Madis Timpsoni. Palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! (Saalis räägitakse.)

Üks hetk! Head kolleegid, saalis on lärm, me ei kuule ettekandjat. Palun, Madis Timpson!

Suur tänu! Head kolleegid, see on suhteliselt tehniline eelnõu ja reguleerib üht rakendamise seadust. Minister rääkis esimesel lugemisel ära tehnilised üksikasjad ja vastas ka küsimustele. Komisjonis valmistasime seda eelnõu ette teiseks lugemiseks esmaspäeval, 1. detsembril. Kutsusime [istungile] peale Vabariigi Valitsuse esindajate ehk Justiits- ja Digiministeeriumi esindajate ka FinanceEstonia MTÜ esindajad ning Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja esindaja. Niimoodi me läksimegi sõbralikus toonis. 

Mina, eelnõu ettekandja, tegin väikese ülevaate. Ühtegi muudatusettepanekut Riigikogust ei esitatud. Me kuulasime ära kohtutäiturite ja pankrotihaldurite esindaja ning FinanceEstonia esindajad. 

Kohtutäituritel oli piltlikult öeldes kaks muret. Nad tahtsid täiendada eelnõu sellega, et nad saaksid õigusliku aluse kehtestada tingimused, mille alusel väljastatakse inimestele täitmisregistri kaudu tehtud päringute kohta andmed. Ütlen ära, et Justiits- ja Digiministeerium seda ettepanekut ei toetanud. 

Teine ettepanek oli neil veel, suurem ettepanek, et kohtutäiturid võiksid hakata ise otse täitmisregistrisse menetluse kohta andmeid saatma. Selle kohta ütles ministeeriumi esindaja, et päris niimoodi nad sellega nõus ei ole, see on põhimõtteline küsimus. Nad jäid eriarvamusele. 

Rõhutati veel ka isikuandmete kaitse üldmääruses sätestatut, kus on kirjas, et igal isikul on õigus saada teavet selle kohta, milliseid andmeid tema kohta keegi töötleb. 

Küsiti veel ka andmejälgija kohta. Selle kohta ütles ministeeriumi esindaja, et andmejälgijaga [seotud] eelnõu väljatöötamiskavatsusega nad tegelevad. Sama küsis ka Peeter Ernits. 

Komisjoni liikmed uurisid ka seda, kas 23. veebruar on realistlik eelnõu jõustumise tähtaeg. Ministeerium vastas, et peab olema. 

Edasi me andsime sõna ka Aktiva Finance … FinanceEstonia MTÜ esindajatele. Ajasin segamini, sellepärast et me kutsusime koosolekule ka Aktiva Finance Groupi ja nad saatsid meile kirja, et nad on muudatustega nõus. FinanceEstonia esindajad tõid välja paar nende arvates mitte murekohta, aga probleemkohta. Väga huvitav vestlus oli nendega. 

Justiits- ja Digiministeerium on leidnud, et kehtiv seadus liialt riivab võlgnike eraelu puutumatust. Seetõttu muudetakse nimetatud eelnõuga paragrahvi selliselt, et tulevikus oleks võlainformatsioon avalikult kättesaadav üksnes juriidiliste isikute kohta. Nende ettepanek oli see, et see võiks [jätkuvalt olla avalik] ka füüsiliste isikute kohta. 

Varro Vooglaid, hea kolleeg, palus täpsustada, kas need andmed võiksid olla laiemale avalikkusele kättesaadavad või vaid krediidiasutustele. FinanceEstonia esindaja ütles, et need peaksid olema kättesaadavad siis, kui on õigustatud huvi, [ehk see õigus peaks olema] piiratud ning [andmed peaksid olema kättesaadavad] vähemalt krediidiandjatele ja -asutustele. 

Me peatusime ka sellel teemal, et mis siis saab, kui keegi tahab korterit üürile anda. Kas füüsiline isik saab potentsiaalse üürniku võlgnevuse kohta küsida? Ministeerium vastas, et õigustatud huvi alusel on võimalik neid andmeid küsida. 

Nii. Järgmine [teema] oli julgeolekuasutuste [tehtud päringute] avalikustamine. Selle kohta küsisid nii komisjoni esimees kui ka kolleeg Vooglaid. Pika jutu kokkuvõte oli see, et minu küsimuse peale, kas nad saavad õigusi juurde või ei saa – tahtsin konkreetset vastust –, oli vastus, et ei saa. 

Kolleegid uurisid veel, kas see aitaks lahendada probleeme puuküürnike ja armukelmidega või jääb elu ikka samasuguseks. Vastus oli see, et see eelnõu otseselt seda maailma ei muuda. 

Väga huvitav vestlus oli, mõnikord väljus ka eelnõu raamidest. Nagu ikka, on meil õiguskomisjonis intelligentsed inimesed ja me natukene laiendasime küsimusi ka põhiseaduspärasuse [teemani]. Küsiti ka positiivse krediidiregistri kohta, et kas see on ikka tööplaanis ja kas sealt peaksid võlausaldajad hakkama saama sellist informatsiooni. Saime infot, et praegu puudub selline praktika, kuna täitmisregistris ei ole veel selleks andmeid, mida väljastada. Niimoodi meil see [arutelu] komisjonis kulges. 

Räägiti ka elatisvõlglastest, et kas [andmed] nende kohta peaksid olema kuskil avalikult või mitteavalikult kättesaadavad registris. Selle puhul me ei jäänud just eriarvamusele, aga ministeerium arvas, et seda peaks põhiseaduslikkuse mõttes analüüsima. Komisjoni liikmed arvasid, et see võib-olla ei peaks olema selle analüüsi objekt. Põhiseaduse analüüs ei peaks olema elatisvõlglase puhul primaarne, aga selle võiks teha. 

Niimoodi me jõudsimegi lõpu poole. Kuigi Riigikogust muudatusettepanekuid ei laekunud, esitas Justiits- ja Digiministeerium kaheksa ettepanekut, mis me kõik ka läbi arutasime. Kõik need ettepanekud leidsid toetust ehk [otsustasime neid] arvestada täielikult. 

Väga kiirelt ongi ette kantud see, mida me arutasime. Võtsime vastu otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 10. detsembriks, konsensusega, teha ettepanek teine lugemine lõpetada – poolt 5, vastu 2, erapooletuid 2 – ning kui teine lugemine lõpetatakse, siis teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 17. detsembril. Suur tänu!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Mihkel Lees, palun!

Aitäh, austatud esimees! Lugupeetud ettekandja! Ma sain teie ettekandest aru, et komisjonis oli juttu ka andmejälgija eelnõu väljatöötamiskavatsusest. Kas ministeerium täpsustas, millal täpsemalt see eelnõu võiks meile siia Riigikogu suurde saali või üldse Riigikokku menetlusse jõuda?

Jaa, sellest oli juttu. Ka kolleeg Ernits küsis seda. Ministeeriumi esindaja vastas selle peale, et see on sisemisel kooskõlastusringil. Loodetavasti jõuab [kooskõlastamine] nüüd lähitulevikus lõpusirgele. Konkreetseid kuupäevi ta ei nimetanud, aga kui see juba sisemisel kooskõlastusringil on, siis loodetavasti jõuab see sealt edasi. Kuupäevi ei nimetatud. 

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Teie sõnavõtust käis mitu korda läbi jutt sellest, et andmeid saavad vaadata need, kellel on õigustatud huvi. Kas te komisjonis täpsemalt arutasite ka, kes need siis on, kellel õigustatud huvi on? Te küll ütlesite, et te arutasite, kas korteri üürileandjal võiks olla õigustatud huvi oma potentsiaalse üürniku maksevõimekuse vastu, aga see vastus, et siis saab, kui õigustatud huvi on, jäi kuidagi segaseks. Kes need siis on ja mis kujul see õigustatud huvi tegelikult toimima hakkaks?

Aitäh küsimuse eest! Nagu ma oma ettekandes ka ütlesin, mina isiklikult seda küsisin. Mul on kogemus ühe mitte hea üürnikuga, aga selle eest olen mitme tuhande euro võrra targem. Ma küsisin ka ministeeriumi käest, et kui ma tahan anda korteri üürile, siis kas mul on võimalik potentsiaalse üürniku tausta uurida. Vastus oligi selline, et kui on õigustatud huvi, siis on võimalik neid andmeid küsida ning seejärel hindab juba täitmisregistri vastutav töötleja selle õigustatud huvi olemasolu. Siit ma järeldan, et kui te olete korteriomanik ja soovite legaalselt üürile anda, siis on teil see huvi olemas. 

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Sellest tõukuvalt ma täpsustaks, et siis võib ju üürileandja sellele tuginedes hakata küsima kõikide tausta, kes teda huvitavad. Ütleb, et [see inimene] hakkab mu üürnikuks, ja küsib täitmisregistrist tema tausta kohta. Kas õigustatud huvi kuidagi piiratakse? Kui ma olen küsinud täitmisregistrist näiteks kümne potentsiaalse üürniku kohta, et milline nende olukord on, siis kas mingist hetkest pannakse piir ette või kui täitmisregistrist [leitakse] üks puhta taustaga inimene, siis rohkem ei anta andmeid välja?

Suur tänu! Me ei arutanud seda küsimust taolisest vaatepunktist, kas neid huvilisi võib olla üks, kümme, kümme tuhat või sada tuhat – kõik on huvilised. Küsin, et mina tahan [kinnisvara] välja üürida, lugupeetud härrased ja prouased, andke kõigi kohta infot – niimoodi me seda asja ei arutanud. Aga ma kujutan ette, et täitmisregistri vastutav töötleja, kes hindab, suudab seda ikkagi hinnata. Kuidas ta seda täpselt teeb, ma jään vastuse võlgu, me ei rääkinud sel teemal.

Rene Kokk, palun! 

Aitäh! Küsimus on selline. Kas põhimõtteliselt selle eelnõu kohaselt võiks hakata õigustatud huvi tundma ka näiteks suuremad ja väiksemad autorendiettevõtted, kes rendivad [autosid]. Näiteks [soovitakse] rentida üheks päevaks auto ja [ettevõte] tahab enne vaadata, kas klient, kes tuleb näiteks 70 euro eest autot rentima, tegelikult suudab ka selle raha ära maksta? Mulle tundub, et päris suureks võib minna see ring, kellel on õigustatud huvi hakata vaatama andmeid. 

Aitäh! See on sama konstruktsioon nagu eelnev küsimus. Me ka taolises konstruktsioonis ei käsitlenud [teemat], et mitu inimest on see piirarv. Selles mõttes me seda komisjonis ei käsitlenud.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! No vastutava töötaja hinnang on küll väga subjektiivne. Aga mul on küsimus, et kui õigustatud huvi võib olla, nii nagu te ütlesite, näiteks omanikul üürniku suhtes, kas siis üürnikul omaniku suhtes võib see ka olla.

Kõigepealt, seda me loomulikult ei arutanud. Aga ma proovin sulle vastata, et sind juhatada õigele teele. Kinnistusraamat on meil avalik. Kui sa tahad omaniku kohta küsida, siis on võimalik seda teha.

Hea kolleeg Arvo Aller, palun! 

Hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Sellest tõukavalt veel kord [tõstatan] andmejälgija [seaduse] väljatöötamiskavatsuse [teema]. Mis põhimõttelisi muudatusi või erinevusi praeguse andmejälgija [regulatsiooniga võrreldes] ministeerium kavatseb? Ajakava küll ette ei antud, aga [äkki toote välja] mingid põhimõttelised muudatused, mis tekivad selle andmejälgija [uue regulatsiooniga]?

Suur tänu! Te oleksite pidanud küsima ministrilt tema esimese ettekande ajal vana ja uue andmejälgija [regulatsiooni ja selle] kohta, mis on tulevikuplaanid. Ma jään kahjuks vastuse võlgu selle kohta.

Suur tänu! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Seda soovi õnneks ei ole, sulgen läbirääkimised. Selle eelnõu kohta on esitatud kaheksa muudatusettepanekut. Läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. 

Muudatusettepanek nr 1, selle on esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada seda täielikult. Muudatusettepanek nr 2, sellegi on esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada seda täielikult. Muudatusettepanek nr 3, ka selle on esitanud õiguskomisjon, komisjoni otsus on arvestada seda täielikult. Muudatusettepanek nr 4, sellegi on esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada seda täielikult. Muudatusettepanek nr 5, selle on esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada seda täielikult. Muudatusettepanek nr 6, sellegi on esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada seda täielikult. Muudatusettepanek nr 7, sellegi on esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada seda täielikult. Muudatusettepanek nr 8, ka selle on esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada seda täielikult.  

Head kolleegid, oleme läbi vaadanud kõik muudatusettepanekud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 726 teine lugemine lõpetada. Eelnõu 726 teine lugemine ja ka seitsmenda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Oleme jõudnud kaheksanda [punktini]. Vabariigi Valitsuse algatatud kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduse, Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 741 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, maaelukomisjoni liikme Maido Ruusmanni.

Auväärt istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed ekraanide taga! Kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduse, Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu algatas Vabariigi Valitsus 2025. aasta 6. oktoobril. Eelnõu esimene lugemine Riigikogu täiskogus toimus selle aasta 12. novembril, mil ka esimene lugemine lõpetati. Maaelukomisjon arutas seaduseelnõu 741 oma 2. detsembri istungil, kui vaadati läbi muudatusettepanekud ning langetati menetluslikud otsused. 

Komisjoni istungil osales eelnõu algataja esindajana Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi kohalike omavalitsuste osakonna õigusnõunik Olivia Taluste, peaspetsialist Kersti Sannik ja nõunik Andrus Jõgi. Komisjon küsis selle seaduseelnõu kohta ka arvamust. Kaasatud oli huvigrupp Eesti Linnade ja Valdade Liit. Kaasamisprotsessis kahe lugemise vahel komisjonile täiendavaid ettepanekuid ja arvamusi ei esitatud. 

Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, mis oli 26. november kell 17.15, ei laekunud ühtegi muudatusettepanekut Riigikogu liikmetelt, fraktsioonidelt ega teistelt komisjonidelt. Juhtivkomisjonile, maaelukomisjonile esitas muudatusettepanekuid Regionaal- ja Põllumajandusministeerium. Komisjon toetas kõiki esitatud muudatusettepanekuid.

Üldiselt võib öelda, et Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi ettepanekud on seotud Riigikogus kahe paralleelselt menetletava seaduseelnõuga. Suurem osa muudatusettepanekutest puudutab kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu 688, mis on põhiseaduskomisjoni menetluses. Kaks ettepanekut on seotud riigieelarve seaduse ja riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõuga 736, mis on rahanduskomisjoni menetluses. Nendest johtuvalt esitas Regionaal- ja Põllumajandusministeerium kuus ettepanekut, mis on küllaltki tehnilised. Kui lubate, head kolleegid, siis ma siin neid ette lugema ei hakka. 

Maaelukomisjon juhtivkomisjonina toetas konsensuslikult kõiki muudatusettepanekuid ja tegi otsuse, et juhul kui teine lugemine lõpetatakse, viiakse 17. detsembril läbi eelnõu kolmas lugemine. Ettepanek on siis ka lõpphääletus läbi viia. Aitäh!

Suur tänu teile! Eelnõu on hästi ette valmistatud, teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Ka seda soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. 

Eelnõu kohta on esitatud kuus muudatusettepanekut ja läheme nende läbivaatamise juurde. Muudatusettepanek nr 1, selle on esitanud maaelukomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, selle on esitanud maaelukomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, selle on esitanud maaelukomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, esitajaks maaelukomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 5, selle on esitanud maaelukomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 6, ka selle on esitanud maaelukomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Head kolleegid, oleme vaadanud läbi kõik muudatusettepanekud. 

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 741 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud. 

Oleme jõudnud eelviimase päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud maaparandusseaduse ja riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu 748 teine lugemine. Ja meil on suur rõõm tervitada Riigikogu kõnetoolis auväärt maaelukomisjoni esimeest Urmas Kruuset.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt kolleegid saalis ja ekraanide taga! Head kuulajad! Maaelukomisjon arutas seda eelnõu ja tegi teiseks lugemiseks ettevalmistusi teisipäeval, 2. detsembril. 

Muudatusettepanekute tähtajaks fraktsioonidelt, teistelt komisjonidelt ega Riigikogu liikmetelt ettepanekuid ei laekunud, aga koostöös ministeeriumiga tegi maaelukomisjon eelnõu kohta ühe muudatusettepaneku. See muudatusettepanek puudutab seda, et maaparandusalal tegutsevate ettevõtjate registri ja maaparandussüsteemide registri senine vastutav töötleja on olnud Regionaal- ja Põllumajandusministeerium, aga nüüd see asendatakse Maa- ja Ruumiametiga. 2025. aasta 1. jaanuaril loodi Maa- ja Ruumiamet ja selle tõttu on vaja teha vastavad muudatused. 

Ülejäänud arutelu oli suhteliselt lühike. Täiendavaid ettepanekuid ja arvamusi ei olnud, osa [arutelust] kattus esimese lugemise aruteluga. Maaparanduse spetsialistide koolituse kohta saadi rohkem selgitust. 

Komisjon sai minna kohe otsuste juurde. Tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 9. detsembriks, aga jõudsime [selle arutamiseni] täna, 10. detsembril. Ettepanek sai konsensusliku toetuse. Tehti ettepanek teine lugemine lõpetada – ka see ettepanek oli konsensuslik – ja kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek viia läbi kolmas lugemine. Aitäh!

Suur tänu teile ettekande eest! See oli väga põhjalik, teile küsimusi ei ole.

Suur tänu!

Avan läbirääkimised. Seda soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Nagu ettekandja äsja ütles, on eelnõu kohta esitatud üks muudatusettepanek. Selle on esitanud maaelukomisjon ja juhtivkomisjoni otsus on arvestada seda täielikult. Head kolleegid, oleme vaadanud läbi kõik muudatusettepanekud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 748 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Olemegi kiirelt jõudnud viimase punktini – loodame, et see läheb sama kiirelt –, milleks on Isamaa fraktsiooni algatatud planeerimisseaduse muutmise seaduse eelnõu 742 esimene lugemine. Mul on suur rõõm tervitada Riigikogu kõnetoolis head kolleegi, Riigikogu liiget Helir-Valdor Seedrit.

Aitäh! Head kolleegid! Planeeringutega seotud teemad on alati olnud väga olulised, eriti viimasel ajal. Kui me mõtleme viimasele paarile aastale tagasi, siis eelkõige on erinevate tuuleparkidega seotud planeeringud leidnud väga elavat vastukaja ning tekitanud elavat arutelu ja väga erinevaid ning vastandlikke arvamusi ja tundeid. Ma ei hakka siin lahti rääkima kogu planeeringute temaatikat laiemas mõttes ega isegi mitte taastuvenergia poliitikat lahkama, sest see eelnõu nii laia eesmärki eneses ei kanna. 

Küll aga algatajatena soovib Isamaa saadikurühm täiendada kehtivat planeeringute seadust ning suurendada kohalike omavalitsuste võimalusi ja pädevust planeerimisprotsessis. Nimelt, me teame, et tuuleparkide rajamisega on seotud väga palju probleeme, mis on täna lahendamata. Seadusega ei ole paljusid asju reguleeritud ja kahjuks peab tunnistama, et ka Vabariigi Valitsus paljudele küsimustele meile vastuseid ei anna. 

Toon ühe näite, millega ma olen mitmel korral pöördunud peaministri poole ja kohalik omavalitsus on pöördunud Kliimaministeeriumi poole. Näiteks Lode tuulepark, mis asub Eesti-Läti piiril. Selle tegevus käib vahetult Läti piiri ääres ja mõjutsoon ulatub selgelt Eesti poolele. Aga Eesti Vabariigi seadused Läti riigis toimuvat tegevust kuidagi ei reguleeri ja mingisuguseid riikidevahelisi kokkuleppeid, mis seda probleemi rahuldavalt reguleeriks, ka ei ole. Vaatamata korduvatele teemapüstitustele ei ole mingisugust lahendust leitud. Mul on informatsioon, et Läti riik on planeerinud vastu Eesti piiri veel mitut tuulepargiala, mis võiks tulevikus potentsiaalselt saada tuulepargiks, aga mille mõjuväli ulatub Eesti riiki. Ja siin me oleme. Mina ei tea, et valitsus oleks mingisuguseid lahendusi välja pakkunud. 

Meie pakume välja kohalikele omavalitsustele ühe täiendava võimaluse, mis tuleneb omavalitsuste, inimeste ja ka ettevõtjate ettepanekutest ja pöördumistest: ka väljaspool tiheasustusega piirkondi, väljaspool linnasid [peaks] olema võimalik planeerimise käigus hinnata visuaalset mõju ehk tuulepargi väljanägemist. Me teame, et linnades reguleeritakse väga hoolikalt, milline peab olema uue rajatava hoone välimus ja kõrgus, eks ole, kinnistu täisehitamise protsent, mis iganes, ka vaadete sulgemised või avamised. Tallinlased teavad, kui kiivalt on muinsuskaitse püüdnud kaitsta Tallinna kilukarbisiluetti. See on küll Lasnamäe kirikuga saanud väikese täienduse, see minu arvates ei mahu kilukarbisiluetti kuidagi. Aga põhimõtteliselt sellist visuaalset välimust hinnatakse ja see on täiesti arvestatav argument piirangute kehtestamiseks. 

Aga tuuleparkide puhul, mis [asuvad] väljaspool linna – ma ei tea, et linnades meil tuuleparke oleks püstitatud, ma mõtlen ikkagi tiheasustustena, mitte omavalitsustena –, sellist võimalust seadus otseselt ei sätesta. Seda võimalust ei ole. Aga ometigi me näeme, et kui neid ligi 300-meetriseid tuulikuid loodusesse paigutatakse, siis nad muudavad kogu visuaalset pilti. Me ei räägi siin praegu ultrahelist või muust mõjust inimeste tervisele ja nii edasi, ka mitte riigikaitselisest mõjust, millest on väga palju räägitud, vaid visuaalsest mõjust. See on reaalselt olemas. Kujutage ette metsa, kus on paarikümnemeetrised puud ja siis nende kohal või kõrval kõrgub 300-meetrine tuulepark oma tuulikutega. 

Selleks, et anda kohalikele omavalitsustele planeeringuprotsessis võimalus seda hinnata ja sellest lähtuvalt oma otsuseid kujundada, ongi see eelnõu algatatud. Eelnõu eesmärk on anda kohalikele omavalitsustele õigus välistada visuaalset vaadet oluliselt rikkuvate tuuleparkide rajamine. Selleks antakse eelnõuga kohalikele omavalitsustele õigus mitte algatada eriplaneeringut või detailplaneeringut, kui planeeringu elluviimisega kaasneks planeeritava tuuleelektrijaama ebaproportsionaalne negatiivne visuaalne mõju. 

Me soovime muuta planeerimisseaduse § 96 lõiget 2 ja täiendada seda punktiga 5 järgmises sõnastuses: "[…] kui eriplaneeringu elluviimisega kaasneks planeeritava tuuleelektrijaama ebaproportsionaalne negatiivne visuaalne mõju." Ja teiseks täiendaksime § 128 lõiget 2 punktiga 7: "[…] kui detailplaneeringu elluviimisega kaasneks planeeritava tuuleelektrijaama ebaproportsionaalne negatiivne visuaalne mõju." Nii et eelnõu ise on lühike. 

Head kolleegid, palun toetada selle eelnõu menetlusse jätmist, sellepärast et nii me teeme oma elu kergemaks mitmes mõttes. Me saame menetluse käigus seda täiendada. Nimelt on tõstatatud ka päikesepaneelide parkide visuaalse mõju küsimus ja veel mitmeid teisi küsimusi. Meil, Isamaa fraktsioonil on plaanis nende eelnõudega välja tulla. Aga me teeme oma elu lihtsamaks, kui me võimaldame praegu seda eelnõu edasi menetleda, sest siis saame selle eelnõu muudatusettepanekute kaudu need küsimused ühe eelnõuga ära lahendada. Ma usun, et nii me hoiame meie kõigi ühist aega kokku ja töötame efektiivsemalt. Nii et, head kolleegid koalitsioonist, olge head, toetage seda eelnõu ja nii te väldite meie [lisa]tööd kui ka enda aja raiskamist. Aitäh!

Suur tänu teile väga selge ettekande eest! Teile on üks küsimus. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Ma lootsin, et on rohkem küsimusi. Ettepanek on väga sümpaatne. Aga nende sümpaatsete ettepanekutega, mis opositsioonist tulevad, on millegipärast meie praeguses poliitilises kultuuris nii, et olgu nad nii head kui tahes, ikkagi lähevad paberihunti või kusagile mujale. Kas on samasugune [lahendus], ma rõhutan, selle hea idee puhul, mida loomulikult tuleks ka täiendada? Selline küsimus.

Aitäh! No me esitasime selle eelnõu ikkagi lootus[rikkalt], muidu me ei oleks seda üldse esitanudki. Nii et mingisugune lootus meil on. Ja nii nagu ma ütlesin, võib-olla hakkab koalitsioonisaadikutel ka enda ajast kahju, sest me ju väga selgelt soovime, juhul kui seda eelnõu nüüd ei toetata, tulla välja uute eelnõudega, mis planeeringuküsimusi ka teistest aspektidest täiendavad. Mõistlik oleks ju selle eelnõu menetlusse jätmise kaudu anda meile see võimalus. Ja kui koalitsioonil või valitsusel on ettepanekuid eelnõu täiendamiseks, siis [saab] seda teha selle eelnõu raames. Nii me hoiame kõik aega kokku. Ega selle väljahääletamisega, head koalitsioonisaadikud, me aega kokku ei hoia. Nii et see oli selgituseks. Võib-olla see motiveerib saadikuid selle eelnõu esimese lugemise lõpetamist ja menetlusse jätmist toetama.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te alustasite oma eelnõu tutvustust sellest, et Läti-Eesti piiri lähedale Läti poolele kavatsetakse tuuleparke rajada. Kuidas see eelnõu nüüd võimaldab kahe riigi vahel niimoodi asju ajada, et nad jätaksid selle pooleli või ei teeks seda? Mis varianti te pakute?

Aitäh! See eelnõu seda küsimust ei lahenda vähimalgi määral. Selle ma tõin sissejuhatavalt näiteks, [illustreerimaks], et planeeringute ja tuuleparkidega on väga palju probleeme, millele me ei ole lahendust leidnud. See oli niisugune sissejuhatav sõnum teemasse. 

Aga kui te juba selle kohta küsisite, siis ma ütlen, et näiteks seesama Lode tuulepargi on selles mõttes hea näide, et selle [ehitus] toetub ka Euroopa rahale. Tegevused on alanud Läti poolel ja see peaks laienema ka Eesti poolele. See peaks olema minu teada lausa piire ületav tuulepark. Sellised probleemid on väga keerulised ja meil ka reguleerimata. Kaudselt võib öelda, et see selle eelnõuga ju haakub. Kui see park peaks tõesti [laienema] ka Eesti poolele, siis me saame rääkida tuulikute püstitamisest ju ka Eesti poolele ja visuaalse pildi muutmisest. Niimoodi reguleeriks see eelnõu juba konkreetselt selles näites [välja toodud olukorda].

Jaanus Karilaid, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ole hea, aita ka avalikkusel mõista [olukorda], kui omavalitsus on võtnud seisukoha, et ei taha tuuleparki, aga arendaja ikkagi väga tahab ja vaidlus läheb kohtusse. Milline see praktika on? Kas omavalitsusel õnnestub oma tahtega peale jääda või on ikkagi olnud kohus see, kes dikteerib selle otsuse?

Mul ilmselt ei ole täielikku ülevaadet kohtupraktikast, kuidas need [menetlused läinud on]. Neid [asju] küll ei ole väga palju, mis on kohtusse jõudnud, aga eks õigusriigis langetab lõpliku otsuse ikkagi kohus. Nii et kohus on see, kes meil lõplikku [õigust] mõistab. Aga see on omaette keeruliste küsimuste ring. 

Ma toon ühe näite. Põhja-Sakala Vallavolikogu langetas otsuse, et nad oma territooriumile tuuleparkide rajamist ei toeta. Pärast seda müüs riik seal vallas riigile kuuluva maa tuulepargi arendajale õiguse ja võimalusega sinna tuulepark rajada. Loomulikult peab ta alustama kogu planeeringuprotsessi ja nii edasi. See on näide, kuidas kohalik omavalitsus ja riik käituvad erinevalt või lausa vastandlikult ning millisesse olukorda arendaja pannakse. Nii et eks neid planeeringuga seotud küsimusi, mis ei ole hästi reguleeritud, on veel väga palju. Aga see seadus niisugustele juhtudele lahendust ei paku.

Suur tänu teile! Rohkem teile küsimusi ei ole. Nüüd on meil võimalus kuulata [ülevaadet] juhtivkomisjonis [toimunud] arutelust ja langetatud otsustest. Selleks palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, majanduskomisjoni liikme Tõnis Möldri.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Alustuseks ma, hea istungi juhataja, mainin ära selle, et minu sellenädalane tippsündmus, siia pulti tulek, oleks äärepealt ära jäänud, sest te eelmise ettekande juures, kui härra Kruuse oli puldis, ütlesite, et see on justkui viimane punkt. Mul juba tekkis mure, et ma ei saagi siia … 

Eelviimane! 

… aga õnneks tasus oodata seda hetke. 

Teisipäev, 18. november oli see hetk, kui Riigikogu majanduskomisjon seda teemat arutas. Meie [istungile] oli kutsutud ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi maa- ja ruumipoliitika valdkonna planeeringute asekantsler Ivan Sergejev ja maa- ja ruumipoliitika osakonna nõunik Ahto Pahk seda teemat arutama ja valitsuse seisukohta tutvustama. Komisjonis tutvustas meile eelnõu Mart Maastik ja andis samasuguse ülevaate, nii nagu ka Helir-Valdor Seeder täna seda tegi. 

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi maa- ja ruumipoliitika valdkonna nõunik Ahto Pahk selgitas, et Vabariigi Valitsus ei toeta eelnõu kolme põhilise argumendi tõttu. Esimene argument on see, et planeeringuseaduses on üksnes näitlik loetelu. Riigikohtu seisukoht on olnud, et kui KOV peab vajalikuks mingisugust asjaolu esile tuua, [näiteks] ebaproportsionaalset visuaalset mõju, siis kehtiva seaduse alusel on tal võimalik sellisel kujul planeering kas jätta algatamata või planeeringumenetlus lõpetada. On viide justkui sellele, et praegu on kehtiv regulatsioon olemas. 

Teine argument oli see, et ebaproportsionaalset visuaalset mõju on praktikas väga keeruline tuvastada. Kuhu tõmmata piir ebaproportsionaalsuse hindamisel? See on see vaidlusobjekt, sest ilu on vaataja silmades. See oli meil ka komisjonis piisavalt arutelu all. 

Kolmas argument on see, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi hinnangul võivad arutatavad muudatused tuua kaasa selle, et riigil ei ole võimalik planeerida tuuleparkide rajamist, ja see ei aita kaasa seatud kliimaeesmärkide saavutamisele, mille Riigikogu on oma eelnõudes heaks kiitnud. 

Veel oli meil arutelu selle üle, kas ja kuidas just nimelt ilu vaataja silmades defineerida. Ka eelkõneleja, seaduse tutvustaja tõi siin näite, kuidas linnakeskkonnas on konkreetselt visuaali hinnatud ja teinekord ongi keelatud ära teatud kohtadesse, näiteks vanalinn, uute hoonete ehitamine. Need on näiteks kas miljööväärtuslikud alad või muinsuskaitselised alad. Sellisel puhul me räägime ikkagi konkreetsest objektist ehk piirang lähtub objekti olemusest, mitte piirangut põhjustavast objektist. Siin tekib küsimus, sest tuulepargi puhul me räägime ju konkreetsest alast, mida me soovime kaitsta, mitte konkreetsest objektist, mida me sinna rajame. 

Nii et see arutelu kestis meil [pikka aega]. Ministeeriumi esindaja tõi välja, et kaitsma ei pea tuulikut, vaid kaitsma peab selle ümbrust. Tekib küsimus, kas meri ei olegi ümbrus, mida vaadata. Inimesed lähevad mere äärde just looduskeskkonda ja merd nautima, mitte ei lähe tuulikuid vaatama, oli ühe komisjoni liikme selge seisukoht. Me arutasime veel pikalt, milliste visuaalide hulka see tuulepark võiks sobida ja milliste hulka mitte ning kuidas seda olukorda lahendada. 

Komisjon võttis vastu kolm otsust: määrata juhtivkomisjoni esindajaks Tõnis Mölder, siinkõneleja, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda detsembri alguses, aga see lükkus eelnõu algataja soovil edasi sellesse nädalasse, ja teha ettepanek eelnõu tagasi lükata. Selle poolt oli 6 majanduskomisjoni liiget, 3 oli sellele vastu ja 1 jäi erapooletuks. Aitäh!

Suur tänu teile väga professionaalse ettekande eest! Teile on paar küsimust. Alustab Helir-Valdor Seeder. Palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Mul on küsimus komisjoni arutelu kohta. Te ütlesite, et valitsus ei toetanud eelnõu kolmel põhjusel: üks, kaks, kolm. Esimene oli see, et see näitlik loetelu, mis seal on, ei ole ammendav, vaid tegelikult kohalik omavalitsus võib lähtuda hoopis laiematest kriteeriumitest. Kas siis ei oleks mõistlik see mitteammendav näitlik loetelu seadusest üldse välja võtta ja sõnastada kohaliku omavalitsuse vabadused nii, et need ongi nii-öelda piiramatud. Siis hinnatakse ja vaieldakse pärast kohtus, kui tekivad eriarvamused. Kas see poolik loetelu, kuhu me seda visuaalset negatiivset mõju ei lisa, on selline argument, et mitte seda eelnõu toetada? 

Aitäh! See oli Vabariigi Valitsuse seisukoht. Järelikult Vabariigi Valitsus leidis, et see on argument, miks mitte eelnõu toetada. Komisjon tervikuna sellest Vabariigi Valitsuse soovitusest ei lähtunud. Komisjon langetab oma otsuseid iseseisvalt ja seal eelkõige koalitsioonisaadikud, aga ka mõni opositsioonipoliitik ei toetanud seda eelnõu sellisel kujul.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Jah, ilu on vaataja silmades, aga sa ütlesid, et komisjonis oli elav arutelu [teemal], mis on ilus. Nagu ma aru saan, on komisjoni arvates, kui ta [eelnõu] prügikasti saadab, paljud kõrged teletornid ümberringi igas vaates ilus. Sain ma õigesti aru?

Ei, sa päris õigesti aru ei saanud. Aitäh kõigepealt selle küsimuse eest, aga päris õigesti sa aru ei saanud. Arutelu oli pigem selle üle, millisesse konteksti ja kuhu võiksid need tuulepargid sobida, millisele omavalitsuse elanikule need tuulepargid võivad meeldida ja millisele mitte. Need arvamused lähevad nii kohaliku omavalitsuse sees kui ka tegelikult laiemalt ühiskonnas lahku.

Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ega see ei ole planeerimisseaduses ainuke punkt, mida oleks võib-olla vaja muuta. Mul on küsimus istungi toimumise kohta. Kas oli ministeeriumi inimestega juttu sellest, et tullakse välja mingil ajal omapoolse juba suurema ja laiema ulatusega eelnõuga planeerimisseaduse muutmiseks? Mis aga ilumeelt puudutab, siis mõni lähebki mere äärde just tuulikuid vaatama. 

Nii nagu hea küsija siin lõpus viitas, näete, ilu ongi vaataja silmades. Seda võibki väga erinevalt [tajuda]. Mis puudutab aga küsimust, kas ministeerium tuleb mingisuguse tervikvaatega välja, siis aus vastus on jah. Meil on täna parlamendis pooleli ühe konkreetse planeerimisseaduse eelnõu menetlemine. Selle esimene lugemine on lõpetatud ja suure tõenäosusega järgmise aasta istungjärgu alguses me saame teise lugemisega jätkata.

Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea ettekandja! Istungi juhataja juba kiitis teid professionaalsuse eest. Sellest tulenevalt ma küsin. Seda eelnõu hinnates te kindlasti vaatasite tervikpilti. Eestis on 78 omavalitsust. Mitmes omavalitsuses on täna tuuleparkide arendused pooleli ehk kus me peame hakkama hindama ka visuaalset reostust, juhul muidugi, kui see eelnõu vastu võetakse?

Aitäh! Ma hetkel jään vastuse võlgu, mitmes omavalitsuses 78 omavalitsusest on see menetlus pooleli, aga suurusjärgus, natukene alla, 4000 megavati [mahus] on planeeringuid hetkel Eestis pooleli. Sellest proportsionaalselt, peast ütlen, üks kolmandik on lõppfaasis ja kaks kolmandikku on planeeringute algfaasis. Tõenäoliselt oktoobrikuu jooksul olnud kohalike omavalitsuste valimistel, eks, andis rahvas kõrgema mandaadi ja eks need juhid seal kohapeal peavad otsustama, mis pooleliolevate planeeringutega saab ning millega minnakse lõpuni ja millega mitte.

Suur tänu teile veel kord! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Oletan, et Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel, Peeter Ernits. (Saalist vastatakse.) Jaa, olete väga oodatud.

Hea juhataja! Ma lootsin, et keegi tuleb ka esitajate poolt [kõnetooli]. Aga visuaalne reostus on asi, mida potti ei anna panna. Me mäletan, et kunagi Fred Jüssi õpetas mulle mööda metsi kolades kõrvaga [kuulama]. Hiljem ma tabasin seda, õppisin kuulama. See oli Vene aeg, kui lüpsimasinad hakkasid hommikul tööle ja ei saanud lindude laulu lindistada. Oli raske ka kuulata, aga [võimatu] muidugi lindistada. Nõukaaeg on ammu selja taga, aga reostusele, visuaalsele reostusele, pööratakse ikka väga vähe tähelepanu. 

Suure osa oma ajast ma liigun paikades, mis on veel visuaalselt reostamata või vähe reostatud. Käisin hiljuti Keava rabas. Üks talumees võitleb seal looduskaitsjatega. Ei hakka sellest pikemalt rääkima. Ühelt poolt närib raba turbatööstus, teiselt poolt on see kaitse all. Ja mis üllatus, teisele poole raba plaanitakse vist kuut või seitset Tallinna teletorni! Ilus raba, mis on Raplamaa inimeste hulgas populaarne – kindlasti paljud teavad [seda kohta] –, ja nüüd tuleb sinna seitse Tallinna teletorni. [Aga teiselt] poolt ei tohi nagu mingit laudteedki [panna], et inimesed [saaksid] loodust nautida või laukas ujumas käia. Visuaalne reostus. 

Teine koht, Sõrve poolsaare rannikul. Omal ajal olid jutuks need vaatekoridorid, selfikoridorid. Tuled suveõhtul kallimaga või üksi [poolsaarele], tahad selfit teha, aga silmapiiril on tuulikute meri. Seal arutati tõsiselt, kuhu need selfikoridorid tulevad. 

Kolmas koht, Muraka raba, üks Eesti ürgsemaid paiku Alutaguses. Sinna kõrvale – olen ise osalenud seal külakoosolekutel – on plaan vist 15 või 17 Tallinna teletorni panna. See on räige visuaalne reostus. Peale selle on põlevkivi sealsamas lähedal. Öeldakse, et liigume lääne poole. Aga see selleks. 

Mida see tähendab? Ma olen neid simulatsioone näinud. Kujutage ette seda varjude ja helenduste virvarri. Okei, tuleb ühest tuulikust, aga kui tuleb juba kolmest, siis sa võid hulluks minna. Minu närvid on tugevad, aga ma ei ole kindel, et kõigil on nii tugevad. See mõjutab ka neid, kes seal elavad: inimesed, loomad ja nii edasi. Visuaalne reostus kõige klassikalisemal kujul. 

Kolm erinevat näidet. Põltsamaale on plaanitud [rajada], aga kohalik omavalitsus on andnud hundipassi sellele plaanile. Ja nii edasi. Näiteid on küll, eks ju. Tegelikult peaks sellega tõsiselt tegelema, aga öeldakse, et ilu ei anna patta panna. Tõesti, mõnele meeldib tööstusmaastik. Kas Viimsisse võiks ka [tuuliku] üles panna? Miks mitte! Kolm teletorni veel, üks teletorn natuke eemal. Vaadake, kui mõnusad on need varjud ja nende mäng, mis hakkab toimuma!

Mida ma tahtsin siin öelda? Ilu ei anna patta panna, aga selle peale peaks mõtlema. Üks inimene on väga tabavalt öelnud, et meil ei ole ainult loodusmaastike reostust, vaid ka visuaalset reostust. Kujutage ette, kui Palmsesse või mõnda rahvusparki aetakse [tuulegeneraator püsti]. Muuseas, Matsalu rahvuspargis on väike tükikene maad. Vist Leedu arendajad on saanud mingi tüki kätte [ja öelnud, et] nad ajavad sinna, ma ei tea, kui palju oli, kas seitse või kuus – pole vahet! –, Tallinna teletorni püsti. Matsalus linnud lendavad, [toimub lindude] ränne ja nii edasi. Hakklihamasin, suurepärane! Sookurgede hakkliha ja nii edasi.

Aga praegu on juttu eelnõust, mis puudutab seda, mida patta ei anna panna – visuaalse reostuse võimalikust piiramisest. Selle peale peaks siin saalis palju rohkem mõtlema, ka selle peale, mida patta ei anna panna. Inimesed näevad seda. Loomadest me ei räägigi. Selle koha pealt on see sümpaatne eelnõu. Jah, tõesti, patta ei anna panna. Kahjuks poliitiline kultuur on selline, et ükskõik, mis tuleb opositsioonist, kõik läheb allavett. Nii et minu meelest on siin mõttekoht. 

Kõik on ju muutlik. Tänased valitsejad on homme samas seisus kui praegune opositsioon ja siis tulevad hakklihamasin, teerull ja paberihunt. Nii et võiks natukene kõrgemale püüda tõusta, kui see muidugi võimalik on. 

Nii et sümpaatne eelnõu, kuigi palju võiks olla …

Härra Ernits, kas küsime aega juurde? 

Jah. Kolme minutit ei tahagi. 

Üle kolme ei saa ka. Kolm minutit juurde, palun! 

Jah. Tavaline lahendus on ju see, nagu siin Mait küsis, et see monteeritakse mingi eelnõu külge. Jah, see on tavaline lahendus. Suur valitsus, tark, tuleb ja teeb ära. See on ka hea variant, aga sageli on see lihtsalt põhjendus, miks opositsiooni eelnõu prügikasti saata. No see ei ole ka okei – võõras sõna. 

Igal juhul on siin mõttekoht. Igal juhul meie, kaasa arvatud mina, toetame seda eelnõu, nii ebaküps, kui ta võib olla, sest tõesti, meil ei ole mitukümmend abi, nagu Ukraina saadikutel on. Ma rääkisin mõnega. Meil ei ole kedagi – ma ei tea, võib-olla Jukul on –, kes teeb eeltööd nii, nagu valitsuses suudetakse sellega välja tulla. Selle kaardiga võib tappa ükskõik millise suurepärase idee. Nii et kõike ei anna patta panna, aga võiks ka mõelda siin saalis selle peale. Aitäh!

Suur tänu teile! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 742 esimesel lugemisel tagasi lükata. Me peame seda ettepanekut hääletama ja teeme seda peale saalikutsungit.  

Head kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 742 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 42 Riigikogu liiget, vastu 7, erapooletuid oli [1]. Ettepanek leidis toetust! Eelnõu 742 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 

Head kolleegid, tänane istung on lõppenud. Tänan kõigile osalemast ja panustamast! Kena õhtut!