Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreerus 80 Riigikogu liiget, puudub 21. 

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Seda soovi ei ole. Aitäh! 

Üks teade. Täna pärast täiskogu istungi lõppu toimub siin istungisaalis sotsiaalmeedia kahjulike mõjude leevendamise toetusrühma moodustamise koosolek. Kokkukutsuja on Madis Kallas.

Ja nüüd, head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde. Päevakorra esimene punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu 695 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laats, palun! Lauri Laats loobub. Aitäh! Aga ilmselt ei loobu Varro Vooglaid. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel. Jah, Varro Vooglaid, palun! 

(Helistab kella.) Head kolleegid, elevust on palju, nagu esimene koolipäev oleks, aga katsume vaikselt asuda kuulamise režiimile.

No nii. Tervist, head kolleegid! Ma saan aru, et kui ma tulen pulti, siis on palju elevust, aga saate võitu sellest. Minu lootus vähemalt on selline. Ma tahtsin lühidalt rääkida ühest probleemist, mis on tegelikult väga tõsine ja sisuline ja ilmnes õiguskomisjonis arutelude ajal. Ma saan aru, et sellest probleemist rääkimiseks on iseenesest natukene hilja, sest võiks ju kohe öelda, miks sa siis ei teinud vastavasisulist muudatusettepanekut sellesse eelnõusse. Aga sellest hoolimata, sest õiguskomisjoni arutelude käigus juba ilmnes, et ega ilmselt see muudatusettepanek praeguses olukorras toetust ei leia, ma ikkagi tahan selle probleemi esile tuua. 

Milles asi on? Kõigepealt olgu öeldud, et eelnõus ei ole otseselt probleem, sest eelnõu teeb olemasolevat olukorda paremaks, mitte halvemaks. Aga eelnõus on sees seesama probleem, mis on ka kehtivas õiguses sees, ja see tegelikult vajaks eraldi tõsist tähelepanu. Nimelt, jutt käib kriminaalmenetluse seadustiku §-dest 217 ja 133, mida eelnõuga muudetakse. Teatavasti praegu kehtiv seadus ütleb, et kui inimene kas peetakse kahtlustatavana kinni või vahistatakse, siis tema õigust teavitada oma lähedasi sellest saab selles mõttes piirata, et võib öelda, et seda teavitamise võimalust võib edasi lükata. 

Ma loen ette, mida ütleb näiteks § 133 "Vahistamisest teatamine". "Vahistamisest teatamisega võib viivitada kuriteo tõkestamise või kriminaalmenetluses tõe selgitamise huvides." Eelnõu teeb olukorda natukene paremaks, sest see ütleb, et vahistamisest teavitamisega võib viivitada, kui see on vältimatult vajalik kuriteo tõkestamise või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamise huvides või kui teavitamine võib kriminaalmenetlust oluliselt kahjustada. Aga kas teil heliseb sama kelluke, mis mul heliseb, kui ma kuulasin seda arutelu ja lugesin? Nimelt, kas siin ei peaks olema ka ajalist piiri, palju seda võib edasi lükata? 

Sama asi on ju veelgi tõsisem kahtlustatavana kinnipidamise puhul või vähemalt sama tõsine. Seal on seesama probleem, see on § 217 kriminaalmenetluse seadustikus. Mõlemal puhul tehakse täiendavaid kriteeriume, kui see on tingimata vajalik või kui see on vältimatult vajalik kriminaalmenetluse huvides, aga kummalgi puhul ei ole antud mitte mingisugust ajalist piiri. 

Miks see on nii problemaatiline? Kui me loeme põhiseadust, siis see ütleb §-s 21, et igaühele, kellelt on võetud vabadus, teatatakse viivitamatult talle arusaadavas keeles ja viisil vabaduse võtmise põhjus ja tema õigused ning antakse võimalus teatada vabaduse võtmisest oma lähedastele. See on väga oluline menetlusõiguslik garantii, mis on sätestatud põhiseaduse tasandil. Kui lihtseadusega öeldakse, et viivitamatult tegelikult ei pea talle andma võimalust oma lähedasi teavitada kas kahtlustatavana kinnipidamisest või vahistamisest, siis minu meelest küll õigusriikluse vaatepunktist peaks olema sätestatud mingigi piir. Ma ei oska öelda, mis see piir peaks olema. On see 48 tundi, on see 72 tundi, on see mingi suurem piir – nädal aega? Aga ei saa ju olla sellisel viisil, et inimene kas peetakse kahtlustatavana kinni või koguni vahistatakse, aga lükatakse edasi tema õigus teavitada lähedasi määramatult. Kui juba nädal aega on möödas ja endiselt öeldakse, et ei, me endiselt ei pea vajalikuks teile anda võimalust oma lähedasi teavitada. Juba kuu aega on möödas – ikka öeldakse, et ei, me endiselt kriminaalmenetluse huvides ei pea võimalikuks anda teile võimalust lähedasi teavitada. See ei ole ju aktsepteeritav! Ma arvan, et te kõik nõustute. 

Kokkuvõtlikult öeldes, ma kutsun üles õiguskantslerit ja presidenti sellesse asjasse sisse vaatama, kas selline regulatsioon – nii kehtivas seaduses kui ka eelnõuga ette nähtud regulatsioon – on tõesti kooskõlas põhiseaduse §-s 21 sätestatud garantiiga. See on kõik. Aitäh!

Aitäh teile! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 695 lõpphääletus. Aga enne kui on ka saalikutsung, tuletan meelde, et selle eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Saalikutsung, palun! Üks hetk. Palun mikrofon Õnne Pillakule! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Enne hääletust ma võtaksin kümme minutit vaheaega.  

Vaheaeg kümme minutit. 

V a h e a e g 

Head kolleegid, juhin veel kord teie tähelepanu sellele, et eelnõu 695 vastuvõtmiseks seadusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud ... Kalle Grünthal, palun! Küsimus istungi juhatajale.

Aitäh! Ega ma kõnet pidada ei taha, aga ma lihtsalt juhin praegu Riigikogu tähelepanu sellele, et tegemist on põhiseadusvastase seadusemuudatusega. Ma paluksin ikkagi enne hääletamist seda konsulteerida. Me oleme niivõrd palju …

Aitäh, hea kolleeg! See ei ole protseduuriline.

… andnud siit majast välja selliseid dokumente, mis tegelikult on põhiseadusvastased. Äkki lõpetatakse selle ära?

Aitäh! See ei olnud protseduuriline, aga sõnum oli kättesaadav. Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu 695. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 57 Riigikogu liiget, vastu 13, erapooletuid 0. Eelnõu 695 on seadusena vastu võetud.

Teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud küberturvalisuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (küberturvalisuse 2. direktiivi ülevõtmine) eelnõu 739 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Eesti 200 fraktsiooni nimel Diana Ingerainen, palun!

Hea eesistuja! Kolleegid, Riigikogu liikmed! Paraku on küberrünnakutest saanud igapäevane probleem pea igas valdkonnas ja need puudutavad kõiki kas otseselt või kaugelt. Riigi ülesanne on leida võimalusi koostöös vähendada riske. 

Esialgne lähenemine küberturvalisuse tõstmiseks aastal 2022 oli väga bürokraatlik ja elukauge. Lähemalt uurimata, kas mikro- ja väikeettevõtjad ning kohaliku omavalitsuse hallatavad asutused on üldse suutelised nõudeid täitma, asuti kontrollima ja trahvima. Puudusid nii juhised, koolitused kui ka ametnike endi vastused. Ettevõtjad pidid hakkama vastama kummalistele küsimustele. Näiteks, ise pidin otsima vastust küsimusele, kuidas on korraldatud printerite poliitika kujundamine teie asutuses. Hetkega tekkis rida kohustusi, mis tekitasid segadust, Riigi Infosüsteemide Ameti inspektorite vastu jõuetust ja trahvide maksmist. Kahjuks tekkis ka soovimatus üldse küberturvalisusega tegeleda. Minu arvates oli tegemist halva näitega, kuidas riik ei peaks nõudeid kehtestama. 

Õnneks on praegune justiits- ja digiminister oma inimesi kuulda võtnud ja muutnud määruse päriselt rakendatavaks. Loodud on juhised, heas mõttes õppematerjalid. Keegi ei sea kahtluse alla oma infosüsteemide turvamise vajadust, ja kui on olemas inimlikult arusaadavad nõuded, siis saab neid ka täita. 

Kõik me teame, et ettevõtjatel ei ole võimalik palgata aina uusi spetsialiste, pigem otsitakse kärpekohti. Kõik, mis vähendab bürokraatiat, on väga teretulnud ja soodustab nõuete täitmist. Ma ei tea ühtegi perearsti, kes seaks kahtluse alla küberturvalisuse olulisuse, aga tean mitmeid kolleege, kes põrkusid, nähes nõudeid, mis ei olnud täidetavad. 

Tehtud muudatused kindlasti ei vähenda baasnõudeid ega turvameetmeid, küll aga vähendavad need oluliselt halduskoormust ja bürokraatiat. Perearstid hääletasid 28. novembril 2025. aasta tegijaks Justiits- ja Digiministeeriumi määruse muudatuse, mis leevendab võrgu- ja infosüsteemide küberturvalisuse nõudeid mikro- ja väikeettevõtetele, sealhulgas perearstidele. See muudatus on väga oluline. Aitäh!

Aitäh teile! Vabandan ikkagi mõningase müra pärast saalis teie kõne ajal. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 739 lõpphääletus. Asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. Saalikutsung, palun!  

Hea kolleegi Eerik-Niiles Kross, kas teil on kogemata sõnavõtusoov saanud ekraanile? Nüüd läks veel kõvemaks see väljakutse. Aitäh! 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud algatatud küberturvalisuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (küberturvalisuse 2. direktiivi ülevõtmine) eelnõu 739. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 67 Riigikogu liiget, vastu 14, erapooletuid oli 0. Eelnõu 739 on seadusena vastu võetud.

Saame minna kolmanda päevakorrapunktini, milleks on majanduskomisjoni algatatud meresõiduohutuse seaduse täiendamise seaduse eelnõu 756 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 756 lõpphääletus. Peale saalikutsungit me selle hääletuse läbi viime. 

Auväärt Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele majanduskomisjoni algatatud meresõiduohutuse seaduse täiendamise seaduse eelnõu 756. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 82 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 1. Eelnõu 756 on seadusena vastu võetud.

Saame minna neljanda päevakorrapunkti juurde. Vabariigi Valitsuse algatatud 2026. aasta riigieelarve seaduse eelnõu 737 kolmas lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni.

Tere päevast, head kolleegid! Olen teie ees nüüd kolmandat korda järgmise aasta riigieelarvega. Uue aasta eelarve toob kaasa inimeste elujärje paranemise ja kaitsekulude kasvu. 2026. aastal prognoosivad majanduse taastumist ja hinnakasvu aeglustumist nii Rahandusministeerium kui ka suuremad Eestis tegutsevad pangad. Majanduskasvu panustavad nii valitsussektori lõpptarbimine ja investeeringud kui ka eratarbimise kasv, mis saab tuge tulumaksu langetusest, palkade tõusust, tööhõive kasvust ja pensionide tõusust. Visalt, aga kindlalt on Eesti majandus taastumas mitmest järjestikusest kriisist, COVID-kriisist, energiakriisist ja Venemaa kallaletungist Ukrainale, mis lõi segi nii ettevõtete toorainetarne kui ka toodangu ekspordikanalid, tekitas tarbijates ebakindlust ja jahutas ettevõtjate investeerimisjulgust. 

Vastakaid tundeid tekitab tõdemus, et Eesti majandus on sõjaga Ukrainas kohanenud. Kuigi me võime tunda rõõmu majanduse taastumisest, ei saa me kohaneda ega leppida inimeste kannatustega Ukrainas ega kuskil mujal. Me peame inimeste ja riigina iseenesestmõistetavaks rahvaste ja riikide õigust elada rahus, inimeste õigust elule, vabadusele ning õnne poole püüdlemisele, nagu ütleb pidulikult Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsioon. Vahepeal, 3. detsembril pikendas Riigikogu ka tulumaksu erirežiimi annetustel Ukraina toetuseks veel kaheks aastaks kuni 2027. aasta lõpuni. 

Tulen nüüd lähemale 2026. aasta eelarvele. Eelarvepositsioon on planeeritult negatiivne, 4,5% sisemajanduse kogutoodangust, aga see ei ole sugugi kõigi aegade rekord. 2020. aasta eelarvepositsioon oli 5,5% SKP-st negatiivses suunas. Ametis oli siis Jüri Ratase juhitud EKREIKE valitsus, mille rahandusminister oli Martin Helme ja välisminister Urmas Reinsalu. Urmas Reinsalu, paistab, et ei mäleta seda ja kritiseerib praegu sätitud eelarvepositsiooni. 

2026. aasta eelarvepoliitika stimuleerib majanduse taastumist, mille tulemusel hakkab eelarvepositsioon paranema alates 2027. aastast juba kasvavate maksutulude näol. Tuleb silmas pidada ja tähele panna, et ohtlikult lähedal on see piir, kui laenusumma läheb nii suureks, et majanduskasvu tulu ei kata intressikulu. 2026. aasta eelarve tulud on 18,6 miljardit, kulud 19,5 miljardit, kulude ja tulude vahe 0,9 miljardit, investeeritakse 1,3 miljardit ja riigi kohustused suurenevad 1,7 miljardit. Kulude ja tulude vahe, 0,9 miljardit, on pea 2% SKP-st. Seda selgitab tegelikult küllalt hästi võrdlus kaitsealaste väljaminekute kasvuga. Teile esitatud eelarves on kaitsekulud 1,6 miljardit, kasv on üle 800 miljoni ja kokku on kaitsekulud 5,3% SKP-st. Kaitseministeeriumi väljaminekud jagunevad enam-vähem võrdselt kuludeks ja investeeringuteks. 

Praeguses poliitilises olukorras, kus Venemaa agressiivsus pigem kasvab ja ähvardab tervet Euroopat ning USA äsja avaldatud kaitsedoktriin ütleb selgelt, et Euroopa peab hakkama enda eest ise seisma, selles poliitilises olukorras ei ole Eesti suurim mure eelarve defitsiit 4,5% SKP-st. Eesti suurim mure on julgeolek, riigi kaitstus, kõikide Euroopa riikide kaitsekulude kasv ja kogu Euroopa kaitstus. Panen käe südamele, et praegu ei ole aeg muretseda eelarvedefitsiidi pärast. Keeruline on Venemaa sõjamasina peatamine, aga kui see saab kord tehtud, siis on pigem lihtne ülesanne pöörata eelarvepoliitika konservatiivsemale rajale ning vähendada võlakoormuse osakaalu SKP-s. 

Praegu on Eesti ja Euroopa mure, kas võidame selle võidujooksu ning kasvatame oma riikide kaitsevõimet küllalt kiiresti, kas suudame rajada moodsa ja võimsa kaitsetööstuse ning väe. Ihates rahu, peame valmistuma sõjaks. 2026. aasta eelarves kasvavad riigi investeeringud võrreldes eelmise aastaga kolmandiku võrra, 1,3 miljardi euroni, millest omakorda kaks kolmandikku ehk 0,8 miljardit tehakse Kaitseministeeriumi haldusalas. Inventari, masinate, seadmete, erivarustuse soetamiseks ja kaitseotstarbeliste hoonete infrastruktuuri ja taristu rajamiseks. 

Suurematest investeeringutest võiks veel välja tuua 260 miljoni suuruse riigimaanteede koondprojekti, mida osaliselt rahastatakse nii mootorsõidukimaksu arvel kui ka Euroopa Liidu militaarmobiilsuse fondi vahenditest. Ja neljarealised teelõigud rajatakse Via Baltica Libatsest Nurmeni ja Päädevast Konuvereni, samuti jätkub Tallinna-Tartu maantee neljarealiseks ümberehitamine. 

Mahult teine mõjutegur 2026. aasta eelarves on 500 miljonit eurot niinimetatud maksuküüru kaotamine ehk kõigile maksuvaba tuluosa kehtestamine 700 eurot kuus ja 8400 eurot aastas. Pensioniealiste maksuküür kaotati juba 2023. aasta jaanuarikuust ning neile jääb kehtima maksuvaba tulu kuus 776 eurot ja aastas 9312 eurot. Maksuküüru kaotamise põhiline kriitika on olnud, et see jätab rohkem raha kätte jõukamatele inimestele. See väide on matemaatiliselt vale. Suhteliselt kõige rohkem, pisut üle 7% kasvab netotulu keskmise palga saajatel: õpetajatel, politseinikel, meditsiinipersonalil, ehitajatel ja autojuhtidel. Arvestatav on ka mediaanpalgalähedast palka saavatele töötajatele mõju, turgutades ka nende palga ostujõudu. Riigi üldise maksukoormuse disainimisel tuleb arvestada keskmise tööinimesega, nõrgemaid toetatakse sotsiaaltoetustega, tugevamad maksavad kõrgemat tulumaksumäära ja suuremat tulumaksusummat. See eelarvesse laekumata jääv 500 miljonit jääb kõige suuremas osas, 90%-liselt, kõige tavalisemate keskmiste tööinimesteni, kes iga päev tööl käivad. 

Palju küsitakse, et kuidas ikkagi on nii, et juba mitu aastat kärbitakse, aga riigi kulud kasvavad ikkagi nagu pärmitaigen. Seda on siit puldist juba seletatud ka, aga küsitakse palju, seetõttu võib-olla seletan veel kord. Eesti eelarve koosneb küllaltki olulisel määral edasiantavatest maksudest ja indekseeritud kuludest. Peatun siin vaid mõnel suuremal ja näitlikumal. 

Palgakasvu tõttu laekub eelarvesse 2026. aastal 332,8 miljonit rohkem sotsiaalmaksu. Kokku laekub sotsiaalmaksu 5,4 miljardit, mis antakse edasi Sotsiaalkindlustusfondile ja Tervisekassale ning kui seda raha ära kasutatakse, ongi riigi kulud 332,8 miljonit kasvanud. Edasiantavad maksud on veel suurem osa üksikisiku tulumaksust ja kohalikele omavalitsustele antakse edasi 2 miljardit, maamaks 87 miljonit, osa keskkonnatasust ja hasartmängumaksust, osa alkoholi- ja tubakaaktsiisist. Edasi antakse ka kasvanud palkadelt kogutud töötuskindlustusmakse 343 miljonit ja kogumispensionimakse 278 miljonit. Need edasiantavad maksud kasvatavad võrdselt nii tulusid kui ka kulusid ehk maksude edasiandmine kasvatab ka riigieelarve kulusid sadades miljonites eurodes. Seal ei ole mitte mingisugust müstilist kulude kasvu. 

Teine kulude kasvu põhjus on indekseerimine seoses palga- ja hinnakasvuga. Alates 2026. aasta 1. aprillist tõuseb keskmine vanaduspension 44 eurot ehk 861 euroni, mistõttu kasvavad sotsiaalkindlustuse kujundamise ja pensioni maksmise kulud 239,9 miljonit. Me teame, et ametiühingud ja valitsuse tööandjad lepivad kokku miinimumpalga, millega on seotud mitmedki sotsiaalkulud. Poliitiliselt kokku lepitud 117 miljonit 10%-liseks palgafondi tõusuks on selles arvude süsteemis suhteliselt väikese osakaaluga. 10%-liseks palgafondi tõusuks eraldatakse raha asutustele, kus töötavad õpetajad, kultuuritöötajad, politseinikud, päästjad, Häirekeskuse töötajad, vanglateenistujad, tolliametnikud, Rahapesu Andmebüroo töötajad, keskkonnainspektorid, treenerid ja erihoolekande töötajad. See 117 miljonit on suhteliselt väike summa võrreldes edasiantavate sotsiaalkuludega. 

2026. aasta algusest muutub ka residendist füüsiliste isikute makstud tulumaksu maksumaksja elukohajärgse kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvesse kandmine nii, et kasvab riiklikust pensionist makstav osa 8,5%-ni ja kahaneb 10,64%-ni füüsilise isiku muust maksustatavast tulust, välja arvatud kohustuslik ja täiendav kogumispension ja vara võõrandamisest saadud kasu. See muudatus suurendab Eestimaa äärealadel asuvate omavalitsuste tulusid ning vähendab linnade ümber asuvate valdade tulude kasvu, mitte tulude mahtu. Tegemist on memme ja taadi vaeva tasumise seaduse muudatusega, ehkki noorema elanikkonnaga omavalitsused jäävad ikka jõukamaks, sest pensionide asendusmäär keskmisest netopalgast on 52%. 

Kõike arvesse võttes võib järgmisele rahandusaastale sirge seljaga vastu minna. Majandus elavneb, hinnatõus aeglustub, ostujõud taastub, töökohti luuakse, palgad ja pensionid tõusevad, maksud laekuvad. Kõige hädalisemaid palku aitame järele, riigikaitset tugevdame oluliselt. Eelarvepositsioon püsib Euroopa Liidus kokkulepitud raamides, maksutase langeb ja püsib madalal võrreldes meile eeskujuks olevate Põhjamaadega. Sealjuures on suureks abiks välistoetuste oluline osakaal eelarve tulude hulgas. Oleme juba 12 aastat järjest maailma arenenud riikide arvestuses kõige konkurentsivõimelisema maksusüsteemiga riik. Eesti riigi rahandus on praeguses poliitilises kontekstis selgelt eesmärgistatud ning kindla käega ohjatud. See on kõik järgmise aasta eelarve tutvustuseks. 

Veel annan põgusa ülevaate vahepeal toimunud kahe komisjoni istungil. Eelnõu teine lugemine toimus käesoleva aasta 12. novembril. Rahanduskomisjon arutas eelnõu kolmanda lugemise ettevalmistamist 1. ja 2. detsembril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 26. novembriks laekus 21 muudatusettepanekut, sealhulgas Eesti Keskerakonna fraktsioonilt kaheksa, Isamaa fraktsioonilt seitse, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt üks ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt viis. Muudatusettepanekute selgitused on toodud muudatusettepanekute loetelus. Eelnõu teksti on sisse viidud keelelised ja tehnilised täpsustused. Rahanduskomisjon jättis fraktsioonidelt laekunud muudatusettepanekud arvestamata ja neid ei toetanud ka Vabariigi Valitsus. Seega ei kuulu nad täiskogus hääletamisele tulenevalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 120 lõikest 5. 

Rahanduskomisjon koostas ministeeriumidega ühe mitmeosalise muudatusettepaneku, mis koosneb ministeeriumide valitsemisalade sisestest ja vahelistest täpsustavatest muudatustest, sealhulgas tekstiparagrahvide muudatustest. Muudatused on koostatud ministeeriumidest saadava täiendava info alusel ja konkreetsed selgitused on lisatud muudatusettepanekute loetellu iga alapunkti juurde. 

Ma toon siin paari minutiga välja paar tähtsamat. Seaduse kohaselt suunatakse valitsuse kohaliku omavalitsuse üksuste toetusfondi Haridus- ja Teadusministeeriumi valitsemisala eelarvest 46,6 miljonit eurot täiendavalt üldhariduskoolide toetuseks seoses õpilaste arvu täpsustumisega 1. novembril. See on seotud õpetajate, direktorite ja õppealajuhatajate palgakulu, tegevuskulutoetuse, õppekirjanduse, õpetajate ja juhtide täienduskoolituse ja koolilõunaga. Riigieelarvest valdadele ja linnadele munitsipaalkoolide kulude katmiseks eraldatava toetuse arvestamise aluseks on Eesti Hariduse Infosüsteemi järgne õpilaste arv planeeritavale aastale eelneva aasta 10. novembri seisuga. Ja nagu ma juba ütlesin, õpetajate keskmine arvestuslik palk kasvab 10% ehk 219 eurot ning on 2026. aastal ühe ametikoha kohta 2403 eurot. Kõnealune maksuküür kasvatab netopalka senisega võrreldes 154 euro võrra kuus. 

Eelmisesse eelarvesse viidi kolmanda lugemise käigus sisse muudatus, mis näeb ette suunata Siseministeeriumi siseturvalisuse töötajate palgatõusudeks eraldatud vahendid, 28,8 miljonit, valitsemisala asutuse eelarvetesse. Kultuuriministeeriumi valdkondadeülene arendamise eelarve suureneb samuti 1,65 miljonit. Sellest oli ka komisjoni istungitel rohkem juttu. 1,5 miljonit jaguneb nii, et 1 miljon läheb "Eesti kultuur maailmas" toetusvooru ja laiendatakse juurdepääsu kõikidele asutustele, sealhulgas enda sihtasutustele. Sinna saab suunata ERSO, filharmoonia kammerkoori, Vox Clamantise ja teiste organisatsioonide kollektiivid, kes järgmisel aastal planeerivad välisprojekte. Samuti lisati 0,5 miljoni eurone summa kultuuriranitsasse. 

Kirjad ettepanekutega eelarvele laekusid veel õiguskantslerilt, Sotsiaalkindlustusametilt, Eesti Meremeeste Sõltumatult Ametiühingult ja Tallink Grupilt. 

Rahanduskomisjon tegi ettepaneku võtta eelnõu Riigikogu täiskogu päevakorda käesoleva aasta 10. detsembril, kolmas lugemine lõpetada ja viia läbi lõpphääletus. Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on nõutav poolthäälte enamus. See on minu poolt kõik, eriti niivõrd, kui ajaraam lubab eelarve tutvustamiseks aega kasutada. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile on mõned küsimused. Alustab Tanel Kiik. Palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Vaatad seda eelarvet ühtepidi või teistpidi, paratamatult ei saa aru, mis on selle eelarve prioriteedid. Tundub, et see on selline eelarve, millega pudistatakse natuke raha siia ja natuke raha teise kohta, kõige rohkem loomulikult ikkagi jõukamale osale ühiskonnast, hoolimata teie väidetest. Kui vaatame valitsuse maksupoliitikat tervikuna, siis käibemaksu tõus koos tulumaksu langetusega nihutab maksukoormust madalapalgaliste suunas. See on fakt, see on elementaarne majandus- ja maksuloogika ja usun, et te seda tegelikult teate. Seda on ka Rahandusministeeriumi enda analüüsid kinnitanud. Nüüd vaatan neid muudatusettepanekuid, mille puhul näiteks sotsiaaldemokraadid tõid välja, et erihoolekande valdkond, mis tõesti kriisis, mis vajab lisaraha, sinna suunata – hea küll, algne ettepanek ei leidnud toetust – 5 miljonit lisaraha, et tõesti neid teenusekohti juurde luua, veidigi seda adekvaatset palgataset tegevusterapeutidele, hooldajatele ja juhendajatele pakkuda, seda raha valitsus loomulikult ei leidnud. Kas teil endal ei ole veidi kummaline hääletada maha väga selgelt fokusseeritud ettepanekuid, samal ajal pudistada see raha valdavalt laiali, suures osas jõukamale osale ühiskonnast?

Ma kindlasti ei saa nõustuda väitega, et raha pudistatakse laiali. Võin veel kord üle korrata selle riigieelarve fookuse. Esiteks, kaitsekulude kasv 5,3%-ni SKP-st, üle 800 miljoni läheb sinna. Teiseks, tulumaksu langetus, selle maksuküüru, mida minu teada teistes maailmariikides ei tunta, kuid mis tulu kasvule vahemikus 1200–2100 seab maksukoormuseks 37,99%. Need inimesed, kes teenivad vahemikus 1200–2100, ei ole jõukam klass Eesti ühiskonnas. Ja 500 miljonit selleks, et Eesti töötajate palga ostujõudu turgutada netopalga kasvu abil, on väga suur fookus, see ei ole mingi peenraha ega pudistamine. Teiseks, 117 miljonit palgatõusuks olulistel ametialadel. Pensionide tõus, see on neljas. Ja investeeringud, välja sai toodud, teedesse. 1,3 miljardit investeeringut, üle 800 miljoni riigikaitsesse ja laias laastus 300 miljonit teedesse. Minu meelest on see eelarve väga selgepiiriline ja arusaadav.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! 

Aitäh! Austatud ettekandja! Mul on küsimus sellesama suure muudatusettepaneku kohta, mis laekus kolmandaks lugemiseks ja tuli erinevatelt ministeeriumidelt. See muudatusettepanek on umbes 25 lehekülge pikk. Ma ei ole muidu väga pikalt Riigikogus olnud, aga minu teada on see väga haruldane praktika, kui üldse on olnud selline praktika, et kolmandaks lugemiseks saadavad ministeeriumid nii suures hulgas, kümnete lehekülgede kaupa muudatusi, kus on mingisugused kuluread tuhandetes edasi-tagasi liigutatud. Kuidas see üldse võimalik on? Kas see esialgne eelarve, mis esitati, siis ministeeriumid üldse ei teadnud, kuhu neil raha kulub või mis need kulutused on? Millised olid komisjoni liikmete arvamused, näiteks kas või endise rahandusminister Aivar Sõerdi arvamus selle kohta rahanduskomisjonis?

Aivar Sõerd rahanduskomisjonis. Ma vaatan kohe protokollist järele. (Lehitseb pabereid.) Ta ei öelnud selle kohta mitte ühtegi sõna. 

See oli üks küsimus. Teine on see, et pigem on tavapärane kolmandaks lugemiseks näiteks suurusjärgus 30–40 miljonit üldhariduskoolide raha jaotamine kohalikele omavalitsustele vastavalt 1. novembri seisuga õpilaste arvule. Samuti mõned väiksemad asjad, mis tõepoolest väljenduvad tuhandete eurodega. Kui tehakse mingisuguseid administratiivseid ümbertõsteid, siis need avaldavad mõju nendele tegevusvaldkondadele. Aga veel teine suurem tükk, mida võiks välja tuua, on reisilaevanduse toetusmeetme väljajätmine. Kultuuriministeeriumi haldusalasse raha juurde eraldamist ma juba äsja selgitasin. Mu meelest on kolmanda lugemise muudatusettepanekud pigem tavapärased.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te mainisite, et ei pea siin eriti muretsema eelarvedefitsiidi pärast. Mina kahjuks ei saa sellega nõustuda, sest ma arvan, et ikkagi ajalooliselt kõrge defitsiit, peaaegu 4,5%, ei ole see koht, mille pärast muretsema ei pea. Ma arvan, et see on murekoht. Esiteks tahakski saada aru, miks see teie arvates ei ole murekoht. Teiseks, te joonistasite siin väga ilusa pildi sellest, kuidas kõik ühel hetkel, võib-olla juba järgmisel aastal, hakkab õitsema, aga seni me oleme näinud ainult seda, kuidas inimesed Eestis jäävad aina vaesemaks: suhteline vaesus kasvab ja absoluutne vaesus kasvab. Nii et minu küsimus on pigem see, et esiteks, miks me ei pea selle defitsiidi pärast muretsema, ja teiseks, kust tuleb selline optimism, et varsti kõik saab korda ja siis me oleme väga heas olukorras omadega.

Ma tahan veel kord üle korrata, et eelarvedefitsiit 4,5% ei ole ajalooline. Ajalooline on 5,5% aastast 2020, kui peaminister oli Jüri Ratas ja EKREIKE valitsus oli võimul. Oli ka koroonaaeg, aga praegu on selline aeg, et Venemaa meie naabruse ees muutub üha agressiivsemaks. Ma mõistan, et Keskerakonnale see muret ei tee, aga ma arvan, et Eesti elanikele üldiselt teeb see vägagi suurt muret. Ka USA kaitsedoktriin ütleb, et Euroopa riigid peavad rohkem iseenda kaitsega edaspidi hakkama saama. Seetõttu on mure pigem Eesti riigi julgeolekuolukorra pärast ja tuleb tõsta riigikaitse kulusid. Kui ma panen kaalukausile Eesti riigikaitse ja riigikaitse kulude kasv ja see defitsiit, siis ma defitsiidi pärast ei muretse, ma muretsen palju rohkem Eesti riigi kaitstuse pärast.

Siim Pohlak, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Miks me ei näe selles eelarves ikkagi asju, mis Eestis päriselt pidurdaksid hinnatõusu, toetaksid toimetulekut? Te räägite 500 miljonist, mis selle tulumaksureformiga nüüd eelarvest vähemaks jääb, 500 miljonit on selle hind. Esiteks, ma võin teile üsna kindlalt väita, et need on vanad andmed, tegelikult räägitakse ikkagi 550–600 miljonist sellest mõjust. Ja kui selle numbri nüüd ära jagada, saaks tegelikult sellesama raha eest langetada toiduainete käibemaksu Euroopa Liidu miinimummäärale ja jätta ära sisuliselt ka automaksu. Need kaks meedet koos oleksid Eesti inimestele oluliselt positiivsema mõjuga kui see nii-öelda maksuküüru kaotamine, mis aitab ainult väikest osa ühiskonnast ja väiksel määral. Kui te lööte inimeste toidukulud ja automaksunumbri kokku, siis see võit oleks nii väiksemat palka saavale kui ka keskmist palka saavale Eesti inimesele oluliselt suurem. Miks me ei näe eelarves hoopis selliseid muudatusi?

Julgen vastu vaielda. Liberaalsed erakonnad on võimul ja viivad ellu oma poliitikat. Liberaalsed erakonnad usuvad, et inimesed ise teavad, mida nad oma rahaga teevad. (Hääl saalist.) See maksulangetus, mis on keskmist palka saaval inimesel kuus 154 eurot, on suurem, kui annaks mootorsõidukimaksu ärajätmine või toidu käibemaksu langetamine. Mediaanmootorsõidukimaks on 116 eurot aastas – mitte kuus, vaid aastas. Need numbrid on hoopis teised. Võtke Excel lahti ja arvutage pisut. Aga netopalga kasv ja tulumaksu langetus on inimestele selles mõttes kasulikumad, et neil on võimalus valida, kas nad üldse autot soovivad omada või kust ja missugust toitu nad ostavad.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud rahanduskomisjoni esimees! Õige on see, et julgeolek peab olema tagatud. See on ka nende inimeste mure ja soov, kes elavad väga rasketes tingimustes, on sunnitud vormistama toimetulekutoetust. Te ütlesite, et aitame neid, kes on hädas. Üks meie muudatusettepanek sotsiaaldemokraatidena puudutas toimetulekuteemat, sest 11 800 last elavad absoluutses vaesuses elatusmiinimumist, mis on 2025. aastal 346, allpool. Toimetulekupiir 20 eurot, mis tõuseb, tegelikult on väga pika maa elatusmiinimumini, mis nagu ka seletuskirjas oli kirjas, et see peaks olema elatusmiinimumini ligilähedale. Kas seda komisjonis arutati ka sisuliselt? See ei ole lennukilt raha külvamine, see on otseselt sihitatud neile, kes seda vormistavad, ja see lõpeb sel hetkel, kui nad seda enam ei vaja.

Jaa, toimetulekupiiri tõepoolest tõstetakse 220 euroni, tõus 20 eurot, 10%. 10% võib olla arvestatav tõus, kui võrrelda pensionide- või nende palgatõusudega, mis ma enne lugesin, või vähemalt samas suurusjärgus, aga see on siiski ainult 20% ja ei küündi toimetulekupiirini, mis kasvab 264 euroni. Selleks eraldatakse eelarvest täiendavalt 4 miljonit eurot. Ma möönan, et kuigi kogutavatest maksudest, mis on umbes 15 miljardit, pool laias laastus, 7,5 miljardit on ette nähtud sotsiaalkuludeks, ei ole sotsiaalkulud kunagi piisavad.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kõigepealt mul oleks teile üks suur palve. Kas te saaksite hoiduda Keskerakonnale hinnangu andmisest, eriti siis, kui nad ei vasta tõele. Aitäh! Ja küsimus …

Palun mikrofon tagasi! 

Kuidas?

Mikrofon oli teil vahepeal ära.

See eelarve on katku ajal peetavaks peoks, sest peale kaitsekulude, mis on arusaadav, on veel lisakulusid 927 miljonit eurot, samas kui maksuküüru kaotamine viib eelarvest ära circa 600 miljonit eurot ja ainult riigiaparaadi palgatõusuks on eraldatud 117 miljonit eurot. Aga milline on komisjoni nägemine või tegevuskava kui selline laenukoormuse stabiliseerimiseks, et me jääks ikkagi usaldusväärseks riigiks Euroopas?

Jah, teie märkus on kindlasti õige. Ma tõepoolest võib-olla poleks pidanud vastama siin teie kolleegi, Keskerakonna liikme kahtlusele, kas meil on neid riigikaitsekulusid vaja ja kas sõda Ukrainas mõjub Eestile Venemaa-poolse ähvardusena. Ma mõistan, et Keskerakonnas võib olla ka erinevaid vaateid sellele, kas Venemaa on oht Eesti julgeolekule või mitte. Aga sellest teise poole küsimusest ma ei saanud hästi aru. Kas te saate veidi paremini korrata seda uuesti?

Palun mikrofon tagasi kolleegile, härra Arhipovile!

Kas komisjon on arutanud stabiliseerimismeetmeid laenu võtmiseks, et me jääks Euroopas usaldusväärseks riigiks? Mingi plaan stabiliseerimiseks.

Jah, nüüd ma sain aru, et küsimus on võlakoormuse kasvu kohta. Võlakoormuse kasv praegu Eestis ei ole väga suur probleem, sest Eesti on ka praegu Euroopa kõige madalama võlakoormusega riik ja jääb ka peale 2026. aastat, sest kõik Euroopa riigid tõstavad kaitsekulusid ja seoses sellega on Euroopa riigid kokku leppinud, et kaitsekulude kasvuks võib defitsiit ulatuda 4,5%-ni SKP-st. Küll Eesti ise oma siseriiklikke nõudeid laenukoormusele võrrelduna SKP-sse ja aastale otsustas mitte leevendada. Eelmine nädal kolmanda lugemise läbinud riigieelarve baasseadus võttis sisse Euroopas kokku lepitud leevendused ja kui need Euroopas kokku lepitud leevendused läbi saavad, siis automaatselt vastavalt meie riigieelarve baasseadusele me pöördume tagasi konservatiivsema eelarvepoliitika juurde. Aga praegu on ikkagi pigem lihtne ülesanne defitsiidi vähendamine, võrreldes sellega, et keeruline on Venemaa agressiooniohtu maha võtta.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Olen seda küsimust juba varem esitanud, kuid pole saanud selget vastust. Kuidas aitab see eelarve vähendada sotsiaalset ebavõrdsust ühiskonnas? SEB-i hiljutise uuringu kohaselt on ebavõrdsus viimase aasta jooksul hoopis kasvanud.

Selle eelarve puhul võib öelda, et kasvavad nende elualade palgad, mis Eestis nõuavad väga kvalifitseeritud tööjõudu ja teevad vägagi suuri professionaalseid oskusi omavat tööd. Ma lugesin need ametialad ette. See on üks asi. Ja see on eelarve mõttes mahult teine. Mahult kõige suurem on pensionitõus, see on üle 200 miljoni. See on 5%, keskmise pensioni tõus, see on 44 eurot, 861 euroni. Umbes pisut üle poole netomediaanpalgast loetakse, et keskmise pensioni saaja, kes on 44 aastat tööl käinud, elab ülevalpool suhtelise vaesuse piiri. Seda on eelarvesse mõeldud küll ja on rakendatud meetmeid. Kõige väiksem, kui võib-olla välja tuua, 4 miljonit eurot, suureneb toimetulekutoetuse eelarve. Ja ka toimetulekupiir.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud komisjoni esimees! Siin oli, neid keskkonnahariduskeskusi suleti. Aga ma vaatan, et viimasel hetkel on keskkonnahariduse pealt kraabitud kokku 4000 eurot. Või võtame mõne muu asja. Näiteks on suunatud Kliimaministeeriumist haridusministeeriumisse noorte psühholoogiliseks abiks 16 000 eurot. Näiteks puudega inimeste toetus on –217 000 selle viimase äkilise kolmanda lugemise muutmisega. Või laste heaolutoetus, on kraabitud kokku 10 000 eurot. Mida see näitab? Viimasel hetkel selline … Need, kellel tegelikult abi … Ma võiks veel lugeda. Tõuaretusest 3000 maha. Kust selline ärkamine äkki toimus? Loodusharidust pole vaja, tõmbame 4000 eurot maha, siis ärevuseks ja nii edasi.

Jaa. Koolipsühholoogide nõuandeliinile tõsteti tõepoolest 16 000 eurot. Kliimaministeeriumist tuli see üksnes ja ainult seetõttu, et reisilaevanduse meede, millest otsustati loobuda, oli Kliimaministeeriumi eelarves ja seda kasutati katteallikana. Kliimaministeeriumi vähendamised, katteallikas ongi Kliimaministeeriumi eelarves. Aga mis puudutab sotsiaalhoolekandes, siis 2025. aastal jäi kasutamata erivajadustega laste raha. Mulle on öeldud, et sellel põhjusel, et vajadust ei olnud, abivajajaid on vähem. 2026. aasta eelarves on nii täiskasvanute kui ka laste sotsiaalhoolekande toetused lihtsalt ühel real, sest ministri sõnul ei ole nende kasutamisel erinevust tehniliselt, kuidas seda tehakse, ega ka eesmärgi puhul. On hoolekanne ja ei ole vahet, kas tegemist on täiskasvanu või lapsega.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Kõigepealt tahan ütelda, et poest ei saa osta protsentidesse. Väga mitu korda on siin puldis kõlanud väga huvitav väide, kes on kõige suurem võitja maksuküüru kaotamisest ehk ka tulumaksuvaba miinimumi tagasitoomisest. Toon konkreetse näite, te rääkisite ka õpetajast. Järgmine aasta on õpetaja miinimumpalk 1970 eurot, seal on võit 1599. Samas, 4000 eurot palka saav inimene – 1848. Me teame, et on väga palju õpetajaid, kes saavad miinimumpalka, võib-olla kolmandik kuni pool, ja kui me lisaks liidame sinna juurde lasteaiaõpetajaid, siis ikkagi praktiliselt kaks kolmandikku kogu õpetajaskonnast Eestis saab oluliselt vähem maksuvõitu, kui saavad kõrgepalgalised. See on lihtsalt kommentaar, et hea oleks, kui me siit puldist räägiksime ausalt, kuidas asjad on.

Jah, me peame siiski riigieelarve menetlemisel rääkima protsentidest ja osakaaludest. Erarahakott ja riigi rahakott vajavad ikkagi teistsugust käsitlust. Aga õpetaja keskmine arvestuslik palk ühe täiskoha kohta on siiski 2403 eurot. Ja teie käsitluses on see kõrgepalgaline. Kui te nii otsustate, siis …

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Olgu alustuseks öeldud, et kui valitsuserakonnad ei näe eelarves ette vahendeid laste ja perede heaolu parandamiseks ega tõsta näiteks üksikvanema toetust, kes on väga suures vaesusriskis, või ei vähenda ebavõrdsust huvihariduses, siis ei saa kuidagi nõustuda teie väga püüdliku eelarve ilustamisega, mis me siin alustuseks kuulsime. 

Aga minu küsimus on see. Miks ei toetanud komisjon ettepanekut suurendada naiste tugikeskuste toetust 1 miljoni euro võrra, et pakkuda vägivalla eest põgenevatele naistele ja lastele turvalist majutust, juriidilist ja psühholoogilist abi? See toetus on aastaid püsinud samal tasemel, aga vajadus kas või juba elukalliduse ja kulude kasvu tõttu on ju ajas muutunud. Samal ajal oleme me palju rääkinud sellest maksukingitusest, mida tehakse enam kui 100 miljoni eest kõige jõukamatele inimestele. Kuidas see läheb kokku selle sõnumiga, et me päriselt toetame neid inimesi, kes on vägivalla ohvriks sattunud? Ootan väga seda vastust.

Jah, sotsiaaldemokraadid tõesti tegid väga palju ettepanekuid raha juurde andmiseks nii sotsiaalvaldkonda kui ka kohalikele omavalitsustele. Neid tuli tõepoolest erinevatelt erakonnaliikmetelt, ühe- ja mitmekaupa. Aga need tehti kõik valitsuse reservi arvel. Teiseks lugemiseks olid vist muudatusettepanekud, kus valitsuse reserv oli kohe mitmekordselt erinevatele sihtrühmadele ettepanekutega laiali lubatud. Rahaga on nii, et raha on alati vähem, kui seda on tarvis. Tuleb teha valikuid. Selle aasta valikud olid riigikaitse ja keskmiste Eesti töötajate netopalga tõus.

Rain Epler, palun, esimene küsimus!

Aitäh, härra esimees! Anneli! Mu esimene küsimus ei tule otseselt riigieelarve kohta, aga tuleb, ütleme, poliitilise tegevuse kohta laiemalt. Sina oled nii palju kogenum poliitik, et sa oskad võib-olla mind natuke aidata. Sotsid on viimastel kuudel olnud väga kriitilised tulumaksuvaba miinimumi suhtes ja öelnud, et see toob kõrgepalgalistele üle 1800 euro aastas võitu. Näiteks toob see muu hulgas ka linnapeadele selle võidu. Kui me vaatame näiteks Võru olukorda, siis sotsist linnapea, kes teenis 3500 eurot, kohe uue poliithooaja alguses lisati sellele palgale 1000 eurot kuus. Ta sai selle 1800-eurose võidu ja nüüd ta saab veel 12 000 aastas võitu. Kas sinu hinnangul selline poliitiline tegevus, kus sa räägid üht, aga teed absoluutselt vastupidist, on õige, ongi Eestis tavapärane ja kas see peakski nii olema? Võib-olla sa oskad nooremat kolleegi selles asjas aidata.

Jah, ma saan nooremale kolleegile tõesti kinnitada. Kusjuures mulle meenuvad sellistel kaalutluskohtadel Toomas Pauli sõnad, et inimene peaks saama kõndida läbi elu, pidades oma põhimõtetest kindlalt kinni, paraku peab enamus meist leppima hädaorust läbi minemisega. Loomulikult peaks inimene saama oma põhimõtetele kindlaks jääda, ka sotsiaaldemokraadid.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Kuna te oma esimesele küsimusele ei vastanud mitte ühegi sõnaga selle kohta, mis puudutas meie esitatud muudatusettepanekut erihoolekande valdkonna rahastamise kohta, siis ma küsin uuesti. Kas selles olukorras, kus valitsus teeb 2 miljardi miinusega eelarve ja maksumuudatustega loobib raha vasakule ja paremale, eeskätt siiski jõukamale osa ühiskonnast, rääkides taas maksupaketist tervikuna, mitte ainult teie palavalt armastatud maksuküürust, te peate seda kuidagi õiglaseks, adekvaatseks ja mõistlikuks, võib öelda, ka vastutustundlikuks ja inimesi hoidvaks eelarvepoliitikaks? Selles olukorras, kus meil ka Riigikontroll on välja toonud, et erihoolekandes on väga suur alarahastus, järjekorrad on pikenevad, olukord aasta-aastalt halveneb, te ei suuda leida seda 5 miljonit, mis oli meie esitatud ettepanek erihoolekande valdkonna rahastuse parandamiseks. Mis need adekvaatsed põhjendused olid? See, et valitsus seda ei toetanud, mind ausalt öeldes ei huvita, ja see ei saa olla ka argument parlamendile oma otsuste tegemisel.

Nagu te hästi teate, on selliste sotsiaalkulude puhul argument ikkagi see, et on vaja teha valikuid, ja need valikud on paraku sellised, nagu nad praegu on. Sotsiaalvaldkonna eelarve on kokku siiski pool kogutavatest maksudest 7,5 miljardit. Ma arvan, et seal sees peaks olema ministeeriumis manööverdamisruumi. Ja sellistes otsustes ma usaldan siiski ministeeriumis töötavaid oma valdkondade eksperte. Nad kaaluvad täpselt kõiki võimalusi.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud juhataja! Inimarengu aruanne 2026 toob ühe tõsise probleemina välja, millest siin erinevatel seminaridel on juba räägitud, haridusliku ebavõrdsuse süvenemise Eestis. Hariduse juures peetakse väga oluliseks huviharidust, mis aruande koostajate hinnangul ennetab riskikäitumist, aitab lastel ja noortel püsida haridusteel. Selge on see, et huviharidus vajab ka paremat rahastamist. Me teame küll, et põhiline roll huvihariduse korraldamisel ja rahastamisel on omavalitsustel. Väga paljud omavalitsused toetavad seda väga tublilt, nii et lastevanemate omaosalus ei ole väga suur. Seepärast Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon tegi ettepaneku suurendada 5 miljoni võrra ka seda huvihariduse toetust, mis viimastel aastatel on vähenenud. Milliste argumentidega seda komisjonis ei toetatud?

Jah, komisjoni argumendi ma võin küll selgelt öelda, et sellel ettepanekul puudus rahaline kate. Ma arvan ka, et kellelgi ei ole mitte mingisugustki antagonismi selleks, et huviharidusele võiks anda rohkem vahendeid. Aga kui ma vaatan, siis Haridus- ja Teadusministeeriumi valitsemisala kulud on 1,2 miljardit ja lisaks need kulud, mis on kohalikel omavalitsustel, kohalike omavalitsuste sissetulekud seoses palgakasvuga järgmisel aastal kasvavad. Ma usun, et haridus- ja huviharidusvaldkonna eksperdid neile eraldatud vahendite raames suudavad teha parimad otsused.

Vladimir Arhipov, palun, teine küsimus!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Praegu pannakse järgmisel aastal igale Eesti inimesele juba 1240 eurot uut võlga. Kuidas plaanib valitsus tagada, et me tulevikus ei jõuaks olukorda, kus me ei saa eelarvest katta isegi püsikulud?

Praegu selline olukord veel sugugi ei paista. Ma arvan, et me riigina teeme õigesti, kui me rahastame riigikaitset oluliselt suuremas määras kui seni. Ma arvan, et kõik Eesti inimesed mõistavad seda vajadust.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Euroopa Komisjon on teatavasti teinud kõikidele EL-i liikmesriikidele ettepaneku eraldada Ukrainale täiendavaid vahendeid. Eesti puhul on jutt summast 446 miljonit eurot. Kas seda küsimust käsitleti eelarve arutelude käigus või mõnes muus kontekstis?

Jah, Eesti toetab kindlalt Ukrainat tema võitluses agressori vastu. Mul praegu ei ole kaasas need numbrid, kui palju ja missuguste eelarveridade pealt täpselt summad liiguvad. Need andmed on olemas riigieelarve seletuskirjas. 

Muudest aruteludest veel. Eelmisel kolmapäeval läbis kolmanda lugemise julgeolekumaksu seaduse muudatus – eelnõu nimi oli pikem ja keerulisem, ma ei suuda seda praegu meelde tuletada –, millega pikendati tulumaksuvabastuse erirežiimi organisatsioonidele, kes Ukrainat toetavad. See nimekiri on tulumaksuseaduses veel kahe aasta võrra. Ma tean, et inimesed annetavad, inimesed aitavad, käivad Ukrainasse varustust ja sõidukeid, annetatud tehnikat ja materjali viimas. Eesti riigina ja paljud eestlased toetavad Ukrainat ja ukrainlasi nende võitluses.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Eelmine kord ma küsisin, et kui karu koliti Tallinna ja looduskeskused kinni pandi, siis nüüd Kliimaministeerium võtab loodushariduse pealt 4000, kraabib kokku. Te ei vastanud küsimusele miks. Või teine asi, tõuaretus. Väga oluline asi Eestis, seal kraabitakse 3000 kokku. Või laste heaoluks 10 000. Mu küsimus on, et kui eelmine aasta tõsteti puudega inimeste toetust 15 sendiga – kolm tikudoosi –, siis mitme tikudoosi jagu tänavu see tõus on.

Ma jään vastuse võlgu, nende, mis te ette lugesite, need 3000 ja 4000 eurot. Te saate vaadata täpsustusi eelarve muudatusettepanekutes ise ja vajaduse korral küsida ministeeriumidest lisaküsimusi. Rahanduskomisjoni istungil keegi seda küsimust ei küsinud ja minul ei ole hetkel rohkem andmeid kui see, mis muudatusettepanekus kirjas. Küll aga õiendan ära selle 15 senti, puudetoetus. Kui mootorsõidukimaksuga seoses 9 miljoni mahus aastas tõsteti erinevaid puudetoetusi, siis ühtlasi ka ümardati puudetoetusi. Ja see 15 senti ei kvalifitseeru kindlasti puudetoetuse tõusuna, vaid mehaanilise ümardamisega, et see summa oleks täisarv. Ja muudeti mootorsõidukimaksu kompenseerimiseks tehtud kulutuste jaoks ka süsteemi. Sotsiaalkomisjon vaatas üle, kiitis heaks. Rahanduskomisjonist me usaldame oma kolleege sotsiaalkomisjonis. Läks ta läbi koos mootorsõidukimaksu seaduse põhiseadusega kooskõlla viimiseks. Nii et see 15-sendine puudetoetuse tõus, ärge seda näidet rohkem tooge, see on ümardamine, mitte puudetoetuse tõus. Aga ma saan aru, et mõnedele kolleegidele meeldib seda ikka ja jälle esile tõsta.

Reili Rand, palun!

Suur aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea Annely! Ma tean, et merendus on ka sinule väga südamelähedane ja oled sellel teemal ka väga teadlik. Sa tead väga hästi, et merendus on meil majanduse mahu mõttes võrreldav põllumajandussektori panusega ja väga oluliselt seotud rahvusvaheliste trendidega, kuidas riigid panustavad merendusvaldkonda. Minu küsimus läheb hetkel kitsamalt reisilaevanduse toetusmeetme kaotamise kohta. Kindlasti, kui vähe Eesti riik üldse merendusse toetusi suunab, siis kuidas sa näed, et me oleme esimesed, kes oma regioonis sellise toetuse ära kaotavad, millist mõju see meie merendussektorile omab? Ja teise poolena, kas sa kommenteeriksid ka seda, kas sellisel viisil, nagu see muudatus sai komisjonis menetletud, ehk sisuliselt komisjoni liikmetel ei olnudki võimalik seda muudatust kuidagi maha hääletada või sellele vastu olla, kuna see oli seotud juba ministeeriumide kuluridadega, on korrektne riigieelarvet menetleda?

Riigi reisilaevade toetusmeetme väljavõtmine eelarvest oli kompromiss, selles mõttes, et ei olnud konsensus, mitte kõik koalitsiooni liikmed sellega ei nõustunud. Lisaks oli veel lisataotlusi, näiteks Kultuuriministeeriumil, mis ma siin ette lugesin. Selle programmi nimi oli ... (Lehitseb pabereid.) Nii, ma võtsin selle programmi nime üles, et ma ei eksiks. Jah, Eesti kultuur maailmas, selle rahastamise jaoks. Seetõttu lepiti kokku ja sõlmiti selline kompromiss, et Rahandusministeerium liidab reisilaevade toetusmeetme enda koostatud muudatusettepanekuga. Täiendavat raha eraldatakse Kultuuriministeeriumi valdkonda, mille üle peaksid sotsiaaldemokraatidel olema suhteliselt soojad tunded, sest sotsiaaldemokraatide muudatusettepanekutes eelarve teise lugemise kohta oli mitu, mis tegid ettepaneku suurendada kultuuri rahastamist. 

Mis puudutab mind ennast, siis minu jaoks on pigem liiga suur risk, et reisilaevade toetusmeetme ärajätmisega muutub reisilaevade Eesti lipu all hoidmine mitte konkurentsivõimeliseks. Kuna meie naaberriikides Soomel on sarnane meede 80 miljonit ja Rootsil 151 miljonit – sellest sai komisjonis ka räägitud –, siis ma palusin meie õigus- ja analüüsiosakonnal seda selgitada. Tegemist on suurte ettevõtetega, aktsiaseltsidega, kelle eesmärk on teenida aktsionäridele tulu. Ja loomulikult nad tõmbavad oma laeva lipuvardasse selle riigi lipu, kes pakuvad konkurentsivõimelisemat majanduskeskkonda, mille üks osa on ka toetusmeetmed. Nii et mul isiklikult ei ole head tunnet selle meetme ärajätmise üle, aga see oli kompromiss. Alati kõik asjad ei saagi meeldida, lihtsalt tuleb leppida.

Anti Allas, palun!

Austatud ettekandja! Teie püüdlusest hoolimata palun ärge kleepige sotsiaaldemokraatide külge arvamust, et kõrgepalgalised algavad Eestis 2300 eurost. Seda ei ole. Kui, siis 4000 eurost, seda oleme ka rääkinud, ja 4000 eurot kõrgemad, tõesti tehakse maksukingitus üle 100 miljoni euro ja võetakse selleks laenu. See ei ole üldse tark otsus. Aga küsimus puudutab seda, et vanasti Reformierakond toetas ikkagi ettevõtjaid, aga nüüd lükkasite koalitsiooniga tagasi nii ilmastikukahjude kui ka seakatku tootmise langust pidurdavad meetmed. Miks te seda tegite, kuigi on teada, et sealt on omakorda tulemas suured ka nii-öelda, maksust jääb vähem laekumata?

Kõigepealt, kõige suurem protsentuaalselt on netopalga kasv keskmist palka saaval töötajal, see on 7,2%. Viimastel andmetel on keskmine palk 2075 eurot. Ja selle 7,2% saavad juurde need, kelle tasu on 2100 eurot. Mul on ka teile vastupalve, et palun saatke mulle see arvutus, et 100 miljonit sellest maksulangetusest võtavad üle 4000-eurose palgaga töötajad. Ma kohe päris tahaks seda näha, sest ma olen kuulnud teistsugustest numbritest. Tõsi, ise arvutanud ei ole. 

Lauri Läänemets, palun! Vabandust! 

Muudatusettepanekud ei leidnud toetust rahapuuduse tõttu, eelarvevahendite nappuse tõttu.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud komisjoni ettekandja! Palun selgitage ikka seda loogikat. Ma räägin nüüd tõesti ainult kõige suurema sissetulekuga inimestest, kelle palk algab 4000 eurost. Ükstapuha, me võime erineval arvamusel olla, kui see summa ei ole 114 miljonit, siis see summa on igal juhul vähemalt 50 või rohkem miljonit. Igal juhul nende maksuvõit on väga suur, meie arvutuste järgi 1848 eurot aastas. 

Samas oli sotsiaaldemokraatide muudatusettepanek rahastada erihoolekannet, mis on riigi kohustus ja kus riik hakkama ei saa ja kus tegelikult on toimetulekuprobleemid ja raskused. Selles kõige jõukamas osas ei ole. Seletage palun seda loogikat, kuidas see saab olla, et kõige jõukamad, tõesti kõige suurema sissetulekuga inimesed, kes 4000+ eurot teenivad, neil on ju nii-öelda maksuvõit – nende rahaline võit ja ka ärajäänud maksutõusu võit kokku on väga suur –, ja selle peale me saime riigi tulusid vähendada, aga erihoolekandesse raha juurde ei saanud panna. Mis see loogika siis oli?

Erihoolekanne järgmisel aastal saab raha juurde. See on vastus.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Annely, sa siin mitu korda rääkisid, kuidas 2020. aastal oli eelarve hirmsas miinuses. Esiteks sogasid muidugi strukturaalse ja nominaalsega, aga las ta jääda. Lihtsalt ma tahan meelde tuletada, et 2020. aastal jäi terve maailma majandus pooleks aastaks seisma, maksulaekumised kukkusid ära, mina võtsin laenu natuke üle miljardi. Sellega me toetasime Eesti ettevõtteid, Eesti tööturgu ja Eesti majapidamisi. Tulemuseks oli järgmisel aastal üle 8%-line majanduskasv, kusjuures sellest miljardistki, mis me võtsime, andsime me suure osa edasi ettevõtetele, nagu seesama Tallink või Porto Franco või mingid muud, kes on tänaseks selle kõik tagasi maksnud. 

Nii, see oli 2020. aasta. Nüüd olete teie viis aastat tegelenud, Reformierakond tegelenud riigirahanduse kordategemisega, igal aastal võtnud rohkem laenu, kui mina tookord võtsin, riigi võla kasvatanud kahekordseks ja ikka veel käite ringi ja seletate, kuidas keegi teine, kes varem Eesti majanduse kasvama pani ja Eesti inimesed rikkamaks tegi, on süüdi selles, et teie olete 14 kvartalit järjest majanduslangust teinud ja Eesti inimesi vaeseks teinud. Kaua te arvate, et see loll jutt nagu kellelegi üldse korda läheb?

Ma ei tea, kas see on loll jutt või ei ole. Igatahes öeldi siin saalis korduvalt, et 4,5% SKP-st on ajalooliselt kõige suurem – ma ütlesin, et see on vale. Ajalooliselt suurem on 2020. aasta 5,5%. Ma kusjuures vaatasin eile õhtul eelarvestrateegiat, mis tehti 2022., 2023., 2024., 2025. aastaks. Mu meelest sealt paistis, et sellel aastal oli struktuurne ja nominaalne puudujääk võrdne, aga ma võin ka mälu järgi eksida. Aga igatahes nominaalne oli ta kindlasti ja ka majanduskasv järgmisel aastal võrreldes eelmisega oli nominaalne. 

Te ütlesite, et oli koroona-aasta ja te saite majanduse kasvama. Koroona ei ole olnud ainuke kriis, sellele järgnes energiakriis. (Saalist öeldakse midagi.) Tänaseks on teada, et Venemaa manipuleeris kütusehindadega, valmistades niimoodi ette agressiooni Ukraina vastu. Siis järgnes Venemaa agressioon Ukraina vastu. Me otsustasime, et me katkestame tarneahelad Venemaa ja Valgevenega. Eestis on suured tööstusharud, puitmajade tootja oli omal ajal Euroopa või maailma suuruselt teine. Tarneahelad katkesid. Ega ka vahepealsed aastad ei ole olnud lihtsamad kui koroona-aastad. Selle aja jooksul on kasvanud kaitsekulud ja 1% SKP-st on 400 miljonit. Kaitsekulude kasv 2%-lt 3,5%-le on 600 miljonit. Seda on võetud laenuks ja ma arvan – mitte ma ei arva, vaid ma olen veendunud –, et see on olnud õige.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Noh, jõulud on teadupärast kingituste aeg ja ühe kingituse Eesti maksumaksjad on saanud, riigi jõuluvana käis ja automaksust osa laste pealt anti tagasi. Oma raha eest, küll aga ilus kingitus seegi. Väga paljud Eesti maksumaksjad tahavad teada, et äkki ikkagi järgmisteks jõuludeks, mis on 2026. aastal, võiks ka automaksujõuluvana tulla. Eelnõu seda hetkel ei kajasta, aga ega ei kajastanud ka seda laste osa algselt see mootorsõidukimaksu eelnõu. Kuidas tundub ja kas on juba ikkagi jõuluvanale kirju kirjutatud, et äkki sellest automaksust ka võiks Eesti maksumaksja õigustatult lahti saada? Kas selline palvekiri valitsuse poolt on teele läinud? Kui valitsuse poolt ei ole, kas teie poole on sellised mõtted jõudnud?

Jah, jõuluvana kirjad minu juurest läbi ei käi, aga ma olen uudistest kuulnud, et Isamaa on sellesarnaseid kirju jõuluvanale kirjutanud küll. Aga nüüd veidi tõsisemalt mõeldes ma arvan, et mootorsõidukimaks on tegelikult omal kohal. Ei ole arukas mängida selle mõttega, et äkki ta kaob, äkki ta kaob. See segab automüüjate ja teenindajate tööd kohe päris kõvasti, see ebastabiilsus, mida iga nädal õhku visatakse. Meil on tarvis koguda raha teede jaoks. 85 miljonit mootorsõidukimaksust läheb teedesse. Sellega ehitatakse juurde näiteks Tartu vahele neljarealist teed. Alati luuakse ka sellist pettepilti, et kui räägitakse, et mootorsõidukimaks on väga kõrge, siis tuuakse eeskujuks mõni tagasihoidlikuma sissetulekuga, aga võimsama autoga maamees. Aga tegelikult on suuremad ja kallimad autod, ja neid on väga palju rohkem jõukamatel inimestel. Suurema osa mootorsõidukimaksu maksavad ikkagi jõukamad inimesed, kes sagivad siin Tallinna kesklinnas ja kuldses ringis. Aga tihti on ikkagi näha, et needsamad jõukamad inimesed, kellel on mitu-mitu suurt ilusat võimast autot, lükkavad ees selliseid sotsiaalvaldkondlikke teemasid. Üksikjuhtumeid tuleks üksikute toetusskeemidega lahendada. Kui mootorsõidukimaks kehtestati, oli Eestis 720 000 autot, nii et peaaegu igal tervel täiskasvanud isikul. 

Rain Epler, teine küsimus, palun!

Aitäh! No, Anneli, sa tegid päris jõulise avalduse, öeldes, et praeguses geopoliitilises olukorras ei maksa liialt muretseda eelarvedefitsiidi ja laenukoormuse pärast. Mõnes mõttes võib nõus olla, aga teisipidi ma ütleksin, et isegi sõjas olev Ukraina muretseb selle pärast ja tegelikult kogu Euroopa koos Ukrainaga muretseb selle pärast, ja kui see arve nüüd peaks tulema siin enne jõule, siis defitsiidid hakkavad igal pool kahtlemata kasvama. 

Aga ma küsin hoopis selle kohta. Kas sa ei leia, et võib-olla tuleks lõpetada tegelemine iseenda tööstuse maksustamisega, nii et see sulgub nii Eestis kui ka Euroopas. Pean silmas siin CO₂ makse. Kõik need nullheite poliitikad, juhuenergeetika toetamine, mis kahandavad nii Eesti kui ka Euroopa tööstuslikku baasi, seeläbi ka sõjatööstuslikku võimekust. Kas ka sellele ei peaks praegu tähelepanu pöörama ja peakski päris asjadele fokuseeruma? On mingeid diskussioone sellel teemal olnud või mis sa ise sellest arvad?

Ma kuulasin Euroopa Komisjoni presidendi von der Leyeni kõnet. (Saalist räägitakse.) Kuidas? Esimene viga või? Ja ma tean, et Euroopa Komisjon ja Euroopa Parlament kaalub nõudmiste leevendamist rohepoliitikate valdkonnas. Ja see, ma arvan, hea kolleeg Rain Epler noogutab, on meelepärane vastus. (Rain Epler ütleb midagi.) Ei usu. Ei usu! Kõik asjad on ikkagi tehtud lõpuks.

Isegi head vastused ei sobi. Ester Karuse, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Hea ettekandja! Te kiitsite uuel aastal jõustuvat tulumaksureformi ehk maksuküüru kaotamist, mis peaks lahendama riigis justkui kõik mured ja tooma rikkuse inimeste õuele. Aga kui me vaatame reaalsetele arvudele otsa, siis tegelikult vist olukord ei ole ikkagi nii roosiline. Näiteks Valga maakonna keskmine palk on 1549 eurot, aga mediaanpalk, mis näitab ju tegelikult tõepärasemat ülevaadet, on 1354 eurot. Ehk keskmisele valgamaalasele jääb praegusega võrreldes 35 eurot rohkem kätte, kui aga keskmise harjumaalase võit on 126 eurot. Riigikogu liikmed ja ministrid saavad igakuiselt palgale juurde lausa 154 eurot. Vaesuse ja ebavõrdsusega tegelemine peaks tegelikult olema ju meie riigijuhtide esmatähtis tegevus. Aga kuidas siis selgitada Valgamaa inimestele, et tema saab 35 eurot, kuivõrd samal ajal otsustajad saavad viis korda rohkem? 

Aitäh! Jaa. See maksuküüru kaotamine on tegelikult vea parandamine. Ma mõistan küll, miks see maksuküür on sotsiaaldemokraatidele niivõrd kallis. Kuna kuu aja jooksul, 2016. aastal, kui Jüri Ratase esimene valitsus ametisse astus, mille koalitsioonipartnerid olid Keskerakond, sotsiaaldemokraadid ja Isamaa, novembri ja detsembrikuu jooksul kuu ajaga see valmis meisterdati. 

Mis nagu Valgamaa inimestele öelda, nendele, kes teenivad 1300 eurot, on see, et me parandame praegu selle maksuküüru kaotamisega seda viga, et kui inimene, kes teenib 1300 eurot, mõtleb, et ma võtan lisatööd ja teenin 100 eurot juurde, siis sellest 100 eurost peetakse kinni tulumaksu 37,99%. See on argument, miks Valgas 1300 eurot teeniv inimene võiks siiski olukorraga leppida. Ja miks ikkagi see 1300 eurot töötav inimene saab juurde 35 eurot, nagu te ütlesite – ma peast nii kiiresti ümber arvutada ei suuda, aga võib olla küll –, on see, et tal juba täna on maksuvaba umbes 600 eurot, pisut üle 600 euro, nii et ta saab maksuvaba juurde ainult mõnikümmend eurot, sest tal 600 eurot juba on maksuvaba. Tal on see maksusoodustus või see maksuvaba miinimum juba olemas ja selle võrra on tema tänane tulumaksukoormus juba madalam. Need on kaks argumenti. See on praegu vigade parandus. Aga ma arvan, et te nõustute minuga, et see 100 euro teenimine ja sellest 37,99 euro kinnipidamine on ikka valus nendele inimestele. See on tõsiselt valus, kui nii suur tulumaks kinni peetakse lisatulult. 

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Noh, maksuküüru oleks saanud ka nihutada ja tegelikult riigieelarvesse poleks seda kulu tulnud ja automaksu võib-olla poleks ka tulnud. Ma olin ise nendel läbirääkimistel, kus me ütlesime, et ärme tee seda maksuküüru kaotamist, sellepärast et selle vastu Reformierakond tahtis tulusid kuskilt saada ja see automaks selle vastu kehtestati. Ma mäletan, korduvalt, umbes kümme korda me tõstatasime läbirääkimistel seda loogikat. Aga see selleks. Eks siis lahendusi on teistsuguseid ka, te esitlete seda siin nagu ainuvõimalikku. 

Aga minu küsimus on ikka jätkuvalt, et maksumuudatused, seesama maksuküüru kaotamine ja tulumaksu tõusu ärajätmine, annab sellele 4000+ eurot teenivatele inimestele aastas 1848 eurot sellise maksuvõidu. Ehk siis kõige jõukamad saavad oluliselt raha juurde, aga nemad tarbivad vähem. Te valisite nii-öelda lükata raha sinna, kus see läheb välismaale võib-olla mingisuguste reisidena või midagi niimoodi, mida jõukamad inimesed teevad rohkem kui madalama sissetulekuga. Tegelikult see raha ei jõua ju Eesti ettevõtjateni. Valik oli ka anda sinna, kus on toimetulekuraskus suurem, madalamale otsale. Miks seda ei kaalutud ja miks seda ettevõtete toetuse loogikas ei tehtud?

Nüüd on jällegi imelik vaadata. Ma olen kunagi näinud sotsiaaldemokraatide valimisprogrammis automaksu ja mu meelest olite te ka kanged automaksu kaitsjad kunagi, nüüd te jällegi oma põhimõtetest taganete. Kuulsid, Rain? Rain peab seda silmas, et sotsiaaldemokraadid oma põhimõtetest ei taganeks.

Head kolleegid! Natukene läheb laiaks see debatt. Annelil on raske mitme inimesega korraga rääkida, nii et lubame ettekandjal vastata. Palun!

Tegelikult annan teile sama vastuse, mis hetk tagasi Estrile, et madalama sissetulekuga inimestel, nendel, kes saavad 1200 eurot kuus, on juba maksuvaba 654 eurot. Maksuvabastusest ei saa võita võrreldes eelmise aastaga, kui neil see maksuvabastus juba eelmisel aastal oli olemas. Aga mis on tõesti nende võit? Kui nad teenivad lisatulu 1200 eurost, kasvatavad oma sissetulekut 100 euro võrra, siis sellele 100 eurole ei rakendu tulumaks 37% ehk 100 eurole 37 eurot. See on küll madalamapalgalistele tänuväärne.

Martin Helme, palun! 

Aitäh! No ma räägin, et nominaali ja struktuursega annab sogada küll, nii nagu annab sogada protsentidega. Seda te oskate Reformierakonnas suurepäraselt, aga protsendid eksitavad meid. Kui me vaatame, siis mis juhtus? Mina võtsin laenu 1,2 miljardit, lisaks kasutasime reserve, eks ole, töötukassa ja haigekassa reserve. Kokku suurenes riigivõlg 2 miljardit. Siis tuli 2021. aasta, kui te saite 8%-lise majanduskasvu ja tegelik eelarve jooksiski nulli, aga Kaja Kallas pidi kohe tegema lisaeelarve, võttis 700 miljonit, 680 miljonit lisakulutusi, ja enne, imet, 700 miljonit läks võlg suuremaks. Aga siis juba 2022. aastal võtsite laenu 1,5 miljardit, 2023. aastal 1,6 miljardit, 2024. aastal 1,9 ja nüüd 1,7 võetakse. Need on kõik suuremad summad, kui see 2020. aasta meil oli täiesti eriline. Kokku olete te rohkem kui kahekordistanud riigivõlga ja ikka arvate, et keegi teine on süüdi. Ma küsin, kas väljaspool Reformierakonna fraktsiooni toiduahelat ja kinnimakstud propagandiste te arvate, et keegi teid tõsiselt võtab rahanduses.

Ma olen küll märganud, et võetakse. Eesti riigieelarve püsib heas trajektooris. Me mahume Euroopa Liidu kriteeriumidesse, mille Euroopa riigid on omavahel kokku leppinud. Me oleme kokku leppinud, et me suurendame kaitsekulusid. Me oleme suurendanud koos laenu kasvatamisega ka kaitsekulusid ja ma arvan, et ükski Eesti-meelne inimene ei pea seda valeks sammuks.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Teate, minul on see mure, et tundub väga valelik see jutt, et praegune valitsus tegeleb ajaloo suurima maksulangetusega. Peaministrile meeldib näiteks kangesti seda juttu rääkida ja ju vist olete teiegi rääkinud, kui ma ei eksi. Kui me võtame arvesse, et pärast eelmisi Riigikogu valimisi on tõstetud tulumaks 20%-lt 22%-le, plaaniti tõsta lausa 24%-le. Käibemaks 20%-lt reaalselt 24%-le, kõiki aktsiise on tõstetud ja automaks veel kehtestatud, siis kas te saate meile näidata ära selle arvutuse, mille kohaselt peaks jõudma järeldusele, et nüüd selle nii-öelda maksuküüru kaotamisega tegelikult inimeste maksudena äravõetav raha väheneb, ütleme, keskmisele inimesele, kes teenib niimoodi 1400 eurot umbes. Kui me arvestame kõiki neid kogumisi, mitte ainult seda maksuküüru kaotamist, vaid kõiki neid eelnevaid maksutõuse ka, siis kas saate te meile näidata, kuidas jõuda selle järelduseni, et tegelikult tema jaoks äramakstav raha väheneb.

Jah, maksud ühiskonna arenguga liiguvad, kord maksustatakse ühte, kord teist rohkem või vähem. Maksud on tarbimismaksud, on varamaksud ja tulumaksud. Aga rahvusvaheliselt ja ka siseriiklikult eelmiste aastatega võrreldakse maksutaset SKP-sse ja selles võrdluses on Eesti maksud madalad. Ja mida peaminister ütleb? Järgmisel aastal maksukoormus – ma ei hakka otsima – langeb 1,2% SKP-st, oli 36%-lt 35%-le. See, et ühiskonna arenedes maksustamine muutub, on sama loomulik kui ühiskonna areng üldse. On täiesti adekvaatne võrrelda maksukoormust SKP-st sama metoodika järgi teiste riikidega ja sama metoodika järgi Eestis ajalooliselt. Ja ajalooliselt on Eesti maksutase olnud 33% ja 35% vahel. 

Üksikisiku tulumaks, ma meenutasin, 1994. aastast 2003. aastani oli 26% – keegi isegi ei mäleta seda enam. Ma olin siis ettevõtja ja seetõttu tegin neid palgalehti ja mäletan üsna hästi. Ja mõtleme nüüd ennast, kui hästi meil on vahepeal läinud. Me enam ei mäleta, et kümme aastat oli üheksakümnendatel, keerulistel aegadel, tulumaks 26% ja nüüd on juba 22% ja 24% nii kallis, et minestus tuleb peale. (Varro Vooglaid: "Ma küsisin teilt konkreetsete inimeste kohta, kes teenivad umbes 1400 eurot kuus. Te räägite siin hoopis muud juttu.") Te küsisite, kas vastab tõele peaministri öeldu, et tegemist on ajaloolise maksulangetusega. Ma selgitasin, kuidas riikide maksukoormust mõõdetakse ja kuidas see on muutunud ja püsinud viimastel aastatel. (Varro Vooglaid täpsustab kohalt.)

Hea kolleeg, see on küll … – mitte sisusse liigselt sekkuda, aga ettekandja vastus oli väga korrektne. Ega me maksukoormust ei mõõdagi millegi muuga kui suhtena SKT-sse. Ja tõepoolest, küsimus on, mis aastaid sa võrdled. Kui võrrelda 2025. aastat 2026. aastaga, oli Annely Akkermannile absoluutselt õigus – maksukoormus langeb. Kui võtad mõne teise perioodi, siis saab mõned teised numbrid sealt. (Hääled saalis.) 

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ega minule ka see defitsiidi 4,5% juurde venitamine ja laenu arvel maksulangetus ei meeldi. Aga lõpuks, eks see on valitsuse otsus. Aga valitseja ei valitse ju ainult valimisteni või valimistest valimisteni. Kui vaadata nelja-aastast perspektiivi, siis on selge, et eelarvepositsiooni on vaja parandada, et Euroopa Liidu eelarvereegleid täita ja 3% sisse mahtuda. Milline on valitsuse plaan sellist positsiooniparandust aasta 2029 järel teha? See positsiooniparandus peab olema märkimisväärne, samas nii palgasurve kui ka ilmselt vajadus kaitsekulusid senisel tasemel hoida või isegi kasvatada püsib. Tegelikult on neid variante ju vähe. Milline on teie nägemus, kuidas siis reeglite täitmiseni jõuda?

Uus olukord tekib tõepoolest alates 2029. aastast. Ma tõepoolest ka ütlesin, et kui Venemaa sõjamasin saab peatatud ja me saame kaitsekuludega liikuda tagasi selle NATO-s kokku lepitud 2% juurde, siis hakkabki positsioon paranema. Isegi kui muud tulud ja kulud kasvavad samamoodi, et tulude kasvuga käib kulude kasv kaasas, siis nad antakse edasi, nagu ma ka ennist täiesti spetsiaalselt selgitasin. See alati vaatab eelarvest vastu ja tekitab eelarve lugejates küsimusi, et lubati kärpida, kuidas need kulud siiski kasvavad. Aga kui sõda lõpeb ja me saame kaitsekulusid vähendada, siis see pöördub puhtalt selliseks, et kaitsekulud on ikkagi 3,5% SKP-st suuremad kui tavaolukorras ja see defitsiit on 4,5%. See 1% seal vahel on tehtav.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Eks mul on umbes samal teemal, et ma ei hakka ise hinnanguid andma, ma loen seda, mida eelarvenõukogu on arvanud. See on neutraalne instrument, institutsioon, kes on Eesti Panga juures ja hindab ka riigieelarvet. Ja nende selge hinnang on, et riigirahanduse seisu on halvendatud selle riigieelarvega, arvestades ka järgmisi aastaid. Ja kui te rääkisite kindlasti eelarve trajektoorist, siis nemad ütlevad, et eelarvestrateegias seatud eelarve trajektoor tähendab, et Rahandusministeeriumi prognoosi järgi ulatub riigi võlakoormus 2029. aastaks juba 34,5%-ni SKP-st ja intressikulud üle 450 miljoni euro. Ei ole rõõmus perspektiiv! Aga see mõjutab tegelikult ka eraisikute ja ettevõtete laenusid, kui riigirahanduse reiting peaks langema ja tõenäoliselt langeb sellise võlakoormuse ja miinuse juures. Kas sellest ka oli juttu, kuidas sellest välja tulla ja mida siis tegema peab?

Jaa, muidugi me oleme seda arutanud. Tegemist on vägagi, ütleme, mittesoodsa tulemusega, kui me peame edasi liikuma kaitsekulude jätkuva kasvuga. Ma saan öelda, et Euroopa Liidu reeglite leevendus, kui kasvatatakse kaitsekulusid, võib olla defitsiit 4,5%. See kehtib meil – me võtsime selle sätte üle – nii kaua kui Euroopa Liidus tervikuna. Tõsi, ma tõin ka oma kõnes spetsiaalselt välja, et me peame silmas pidama, et majanduskasvu abil maksukasvud ületaks intressikulusid, seda 450 miljonit. Nii kaua, kui see nii on, me saame kärpida põhimõtteliselt kosmeetiliselt. Me põhimõtteliselt ei pea kärpima mingisuguseid palgakulusid, selleks et maksta intresse. Ma tõin selle spetsiaalselt oma kõnes välja, et me jõuame sinnamaani. Millele te veel viitasite, et kui riigireiting alaneb, siis ühegi teise riigi territooriumil tegutseva organisatsiooniga ettevõtte reiting ei saa olla kõrgem kui riigil ehk riik on nagu kõige ülemine skaala joon mõõdupuul. Siiski, see 35% võlakoormust SKP-st on ilmselt ka siis Euroopa Liidu kui mitte kõige madalam, siis üks madalamaid. Riikide võrdluses on madal ja riigireitingut tõenäoliselt ettenähtavas tulevikus veel ei muuda. Nii et kõige keerulisem ülesanne on peatada Venemaa sõjamasin, siis saame kaitsekulusid vähendada, võlakasvu vähendada ja majandust kasvatada. See on see küsimus.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud minister! Teil on võimalusi olukorra parandamiseks küll. Ja kaitsekulusid tuleb tõepoolest tõsta, sest te olete nii palju auke sisse jätnud oma valitsemisaegadel, et neid lünkasid tuleb nüüd hakata täitma. Aga häda on selles, et kahte suurt asja korraga ei saa. Kliimaprojektid neelavad niivõrd meeletult raha. Kas siis tõesti nende arvelt midagi ei saa kokku tõmmata? Ma vaatan üldist pilti, eelarve puudujääki. Ehk siis, kui meil on võimalus valida, kas soid hakatakse taastama just nüüd või natukene hiljem, kuidas siis nüüd ikkagi nii, et soode taastamise projektid jätkuvad ja kõik sellised üliluksuslikud asjad on meil üldiselt eelarvetes sees? See ju lõpuks viibki kõik tasakaalust välja. Kas sealt ei saaks kuidagi kokku hoida ja saavutada paremat tasakaalu?

Jah, Anti Poolamets, ma olen teiega täiesti nõus, et soode taastamise, antikuivendamise võiks küll nüüd mõneks ajaks edasi lükata. Ma ei saa sellest üldse aru.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Teate, ma olen sunnitud nüüd kordama sisuliselt oma küsimust, sest eelmisele küsimusele te hakkasite rääkima vastuseks hoopis muud juttu kui seda, mida ma teie käest küsisin. Te hakkasite rääkima maksukoormusest üldiselt, aga ma ei küsinud maksukoormuse kohta üldiselt, ja sealgi ju väga palju see hinnangu paikapidavus sõltub Rahandusministeeriumi prognoosi paikapidavusest. Aga ma selle kohta ei küsinud. Ma küsisin, kas tegelikult ka teeb valitsus aegade suurima maksulangetuse konkreetsetele inimestele, kes teenivad mediaanpalka kusagil 1600, 1500 või 1700 eurot. Saate te meile arvutuste kaudu ära näidata, kuidas on nii, et kui me vaatame pärast Riigikogu valimisi olnud aega, kus tulumaks on tõstetud 20%-lt 22%-le, käibemaks 20%-lt 24%-le, tõstetud on kõiki aktsiise, kas nüüd tõesti on nii, et see inimene, kes teenib näiteks 1500 eurot kuus, hakkab nüüd tegelikult vähem makse maksma pärast niinimetatud maksuküüru langetamist, kui ta maksis vahetult pärast Riigikogu valimisi 2023. aasta kevadel? See oli minu küsimus. Räägime 1500 eurot teenivast inimesest, mitte maksukoormusest üldiselt.

Kahjuks riigieelarve kontekstis sellistele küsimustele vastata ei saa, sest iga inimese tulu struktuur on sama eriline kui sõrmemuster või DNA või isikukood. Mina ei ole näiteks elus tõmmanud ühtegi suitsu, minu isiklikus maksupanuses ei ole sentigi näiteks tubakaaktsiisi. Kui näiteks on aed, siis ma kasvatan oma toidu suures plaanis ise. Toidu käibemaksu on üsna vähe minu maksubilansis. Mu lapsed on täiskasvanud ja neid on olnud omajagu, minu enda kolm last ja veel viis last on minu juures elanud lühemat või pikemat aega, kõik minu lapsed on kodust lahkunud. Sul on seitse last kodus. Meie isiklikud maksudeklaratsioonid või maksude koostis on täiesti erinev, sõltub perekonnast, eluviisist, elukaarest. Seda ei ole võimalik võrrelda riigieelarve kontekstis. Lihtsalt ei ole võimalik sellisele küsimusele niimoodi isiku tasandile minna, riigieelarve kontekstis saab rääkida ainult maksukoormusest võrrelduna SKP-ga.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Mul on siin ees Sotsiaalministeeriumi valitsemisala muudatusettepanekud, mis olid esitatud kolmandaks lugemiseks. Seda võib eraldi tähele panna, et laste ja perede programmis on eelarvet kokku tõmmatud, eelkõige näiteks lastekaitse tagamine –6700, laste heaolu toetavate teenuste korraldamine –19 000, aga näiteks ka sellised asjad nagu ohvriabiteenuste ja hüvitiste tagamine, seal on ka miinused. Mis need põhjendused olid, miks sealt kokku hoitakse?

Just seda puuetega laste toetust ma enne juba siin korra selgitasin ka. Minister on teinud ümberkorraldusi. Kuna puuetega laste sotsiaalhoolekande kulu oli väiksem, mis on hea, siis nüüd liidetakse puuetega täiskasvanute ja laste sotsiaalhoolekande kulud kokku ja kogumis nad ei vähene. Aga nendele teistele küsimustele, teiste arvude kohta ma ei oska vastata. See informatsioon on mul sarnane nagu teil, nii nagu eelarve muudatusettepaneku seletuses on kirjutatud, et me rahanduskomisjonis võime küsida ministrilt selle kohta täiendavat infot. Ma lihtsalt ei oska sellele vastata.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Annely, kas vastab tõele see väide, mis on avalikkuses kõlanud, et tegelikult pärast Eesti 200 väljapressimist selle kaughasartmängumaksu seaduse vastuvõtmiseks pressis omakorda Mart Võrklaev välja seda, et tagasiulatuva CO₂ laevade maksustamise kompenseerimiseks ettenähtav raha 2026. aasta eelarvest välja võtta? Kas see raha on eelarvest välja võetud? Teiseks, milline on selle väljavõtmise sotsiaal-majanduslik mõju? Tallinki ametiühing teatas, et see võib tähendada kuni 300 laevatöötaja – jõulude eel niisugune uudis – ametist koondamist. Ja teiseks, milline on selle kaughasartmängumaksu seaduse mõju 2026. aasta hasartmängumaksu laekumistele? Milline on see ette nähtud 2026. aasta eelarve projektis?

Ma mingisuguseid väljapressimisi ei ole märganud. Inimestel on erinevad ettepanekud nii koalitsiooni sees kui ka opositsiooni sees või ka opositsiooni ettepanekud koalitsioonile. Need ettepanekud on igapäevane rutiin eelarveprotsessis. Tõepoolest, konsensuslik loomulikult see otsus ei olnud, et reisilaevanduse toetusmeede eelarvest välja arvata. See oli kompromiss ja selle arvel suurendati näiteks ka Kultuuriministeeriumi eraldist 1,5 miljoni euro võrra. See risk on täiesti reaalne, et mõned laevad, mis täna on Eesti lipu all, siirduvad soodsamasse konkurentsikeskkonda, näiteks Soome või Rootsi lipu alla, kus sarnased meetmed on olemas: Soomes 80 miljonit ja Soomes 151 miljonit. See risk on täiesti olemas. 

Hasartmängumaksu muudatust 2026. aasta eelarves arvestatud ei ole. Väga täpselt seda prognoosida ei suudeta. Arenguseire Keskuse ülevaade arvab ühte, Rahandusministeerium arvab teist. Kõige tõenäolisem ongi, et selle maksulangetuse tõttu – vast mõned korraldavad, tulevad juurde –, isegi kui käive suureneb, ei pruugi suureneda laekuv maks. Maksusumma täpselt nii ongi.

Urmas Reinsalu, palun! 

Aitäh, Annely! Kas vastab tõele ERR-i ajakirjaniku esitatud väide, et Arenguseire Keskuse raport, mis nägi ette võimalikult suuremat maksutulu kaugusartmängumaksu langetamise kaudu, et tegelikult selle sisendi andis seesama ärimees, kasiinolitsentside maakler härra …, kes osales koalitsiooniläbirääkimistel, nagu ma aru saan, Eesti 200 esindajana? Te viitate sellele, et te loodate sealt suurt tulu. Teiseks, kas ma saan õigesti aru, et laevanduse toetusmeetme raha on 2026. aasta eelarvest välja võetud? Ja kolmandaks, kuidas te kommenteerite ja ütlete, et väljapressimist ei olnud? Aga endine rahandusminister ja Reformierakonna fraktsiooni esimees härra Mart Võrklaev ütles, et leidis aset Eesti 200 poolt väljapressimine ja Reformierakond pidi sellega leppima, sest muidu oleks valitsus kukkunud, see oli ähvarduse sisu. Kas see oli valelik väide või te ei ole sellega kursis?

Ma ei ole sellega kursis. Ma ei osalenud koalitsiooniläbirääkimiste selles voorus. Aga kui vaadata ajatelge, siis koalitsioonilepingus on hasartmängumaksumäära langetus sees. See tähendab ikkagi seda, et lepiti kokku ja valitsus, uus koalitsioon alles moodustus selle kokkuleppe tulemusena. Ajagraafikus, kronoloogias, nii palju kui meil must valgel võimalik on seda lugeda, paistab see välja tegelikult niimoodi. 

Mina Arenguseire Keskuse raporteid kahtluse alla ei sea. Ma ise olen kasutanud Arenguseire Keskuse raporteid ja ka meie enda õigus- ja analüüsiosakonna arvamusi. Ekspertide arvamusele peab saama toetuda. Kuidas eksperdid oma allikad valisid, ei ole kursis. (Urmas Reinsalu räägib saalist.) Aa, 2026 ta alles hakkab kehtima. Ja rahapesu … Ühesõnaga, hasartmängumaksu seaduse ja hasartmänguseaduse muudatusega me oluliselt karmistasime reegleid, eelkõige rahapesu tõkestamise järelevalvet. Need uued ettevõtted, kes Eestisse oma kontoritega tahavad tulla – turg on neil üle võrgu terve maailm –, peavad kõvasti vaeva nägema, et saada tegevusluba Eestis. Ja on rohkem kui tõenäoline, et 2026. aastal neid tegevuslubasid puhttehniliselt palju väljastada ei saa. See on üsna loogiline, et 2026. aastaks kümneid miljoneid – mitte mingisugust mõistlikku loogikat ei ole seal taga, et neid saaks planeerida.

Mart Maastik, palun! 

Suur tänu, härra eesistuja! Hea Anneli! Te olete juba pikalt rääkinud hasartmängumaksu tulust, et see ei kajastu riigieelarves. Ja ka seda, et karmistatakse reegleid rahapesu kontrollimiseks, see toob ilmselgelt juurde hoopis ka kulusid. Nüüd on seal mitu graafikut näidatud. Üks on sihuke hästi positiivne graafik, mida esitleti meile siin Riigikogus, aga on ka negatiivseid graafikuid. Ja kui nüüd seda maksutulu seal eelarves ei kajastata, millisest rahast hakatakse rahastama meie kultuuri ja sporti?

Peaminister on öelnud, et eelarve muude tulude arvel, juhul kui hasartmängumaksu määra langetus tooks kaasa siis senise maksusumma vähenemise, siis teiste teiste maksutulude arvelt on peaminister lubanud hoida taset kultuuri- ja spordieraldiste lõikes.

Mart Maastik, palun! 

Suur tänu! Nüüd on teada, et te ise olete ka väga pessimistlik selles suhtes, et ilmselgelt võib see maksutulu väheneda. Väga lihtne küsimus: aga miks te siis just eile selle seaduse, või üleeile, vastu võtsite, kui te ei näe ise seda ka, ise olete selles suhtes pessimistlikud, samas ometi te võtsite seaduse vastu, mis tekitab tegelikult võib-olla probleeme, ka Rahapesu Andmebüroo juhataja poolt, eile vähemalt ma nägin seda televiisoris, ja tulud vähenevad.

Jah, ma ise ei ole ka selle seaduseelnõu, eelkõige maksumäära langetuse suur, et mitte öelda, et ei oleks toetanud, vaid ma kindlasti ei ole toetaja. Aga poliitikas on kompromisse vaja teha. Ja kui koalitsiooniläbirääkimistel, kus ma ise selle punkti osas ei osalenud, arutleti nii, jõuti sellisele arusaamisele, siis ma nõustun seal kompromissi tegema. Ja seati hulk lisatingimusi, et rahapesu tõkestamise meetmed peavad olema oluliselt tugevamad. Ega keegi ei tea, kas raha eelarvesse juurde tuleb. Aga siiski ma peast ütlen, et ulatuslik hasartmängumaksu langetamine toimus mu meelest 2012. aastal. Ja viimase kümne aasta jooksul on tõepoolest kultuurkapitali eraldis kahekordistunud. Kord Eesti maksu ajaloos on hasartmängumaksu oluliselt langetanud, mis on toonud kaughasartmängumakse korraldavaid ettevõtteid Eestisse, ka maksutulu on jõudsalt kasvanud. See praktika Eesti maksuajaloos on täitsa olemas, see ei ole midagi uut ega ennenägematut.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kui meil kehtestati automaks, siis üks argument oli see, et piirata auto kasutamist, et oleks keskkonnasäästlikum eluviis, inimesed kasutaks ühistransporti, sõidaks jalgrattaga, kastijalgrattaga. Automaksu eesmärk oli piirata autode kasutamist, aga nüüd me oleme jõudnud hasartmängumaksu alandamiseni. Kas see on ka mingi sõnum ühiskonnale, et see on ainukene valdkond, kus me makse alandame? Kuigi on võib-olla palju olulisemaid valdkondi, näiteks kodumaiste toiduainete käibemaksu alandamine. Kas me saadame ühiskonnale hasartmängumaksu alandusega sõnumi, et mängige rohkem kasiinos.

Ei, seda sõnumit me tegelikult ei saada, et mängige rohkem kasiinos, sest maksumäär alaneb eelkõige kaughasartmängumaksudele, mitte Eesti territooriumil kasiinodes mängimisele. Kuigi tõsi, ka kaughasartmänge võib ja mängitaksegi ilmselt Eesti kodudes ka. Aga see maksulaekumise tõus on ikkagi rahvusvahelisest käibest. Nende ettevõtete peakontorid, kus makse arvestatakse, asuvad Eestis. 

Siin on tõesti see, ütleme, veidi nagu moraalne aspekt, et kas Eesti peaks juhtima seda võidujooksu, kus sellele tegevusalale, millel on suured väliskulud – teatavasti on inimesi, kelle isiksus on igasugustele sõltuvustele väga aldis. Kas Eesti peaks nüüd jooksma kõige ees või peaksid riigid kokku leppima, nii nagu tegi Läti selle alkoholiaktsiisiga, et tõstame tasapisi ülespoole, et riigid saaksid sellest tegevusalast tulusid, et neid kulusid sõltuvusprobleemide katmiseks? Seal on need küsimused rohkem sellist filosoofilist ja moraalselt laadi. 

Jah. Vot ei tea, Eestis on juba korra see hasartmängumaksu langetus tehtud ja see on Eesti eelarvesse päris palju raha toonud aastate jooksul.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole.

Aitäh kuulamast ja aitäh paljude heade ja huvitavate küsimuste eest! Palun tõesti toetage seda eelnõu!

Aga nüüd läheme läbirääkimiste juurde. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Kõigepealt Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Eestit juhib pantvangivalitsus. Vähe sellest, et pantvangi on võetud kogu Eesti rahvas, hoiavad ka kaks erakonda – Reformierakond ja Eesti 200 – ka teineteist pantvangis, šantažeerivad teineteist, ähvardavad. Ka tänase eelarve hääletus ja selle võimalik vastuvõtmine või mittevastuvõtmine on ehitatud üles šantaažile. Kas tõesti see on see, mida Eesti rahvas on ära teeninud? Kas meie inimesed on ära teeninud eelarve, mis viib Eesti veel sügavamasse ummikusse ja mida hääletatakse ähvarduste teel? 

Ja kust see nii-öelda pantvangiküsimus üldse alguse sai? Saalis oli sellest juba juttu, aga nagu te mäletate, eelmisel nädalal oli meil siin hääletus hasartmänguseaduse muutmise üle, millega alandati makse veebikasiinodele. Ja tuli välja, et teatud koalitsioonisaadikud ähvardasid, et nemad kukutavad läbi riigieelarve vastuvõtmise, kui keegi peaks läbi kukutama selle kasiinoärimeestele mõeldud seaduse, seaduse, mis suurendab Eestis rahapesuriski, aga ka halvendab Eesti riigi mainet. Kuhu me oleme jõudnud? 

Kui samas laiemalt mõelda, siis tegelikult meie valitsus lisaks sellele, et see on pantvangivalitsus, on mingis mõttes ka hasartmänguvalitsus, hasartmängusõltlane, sest see, mis on meil toimunud maksudega, on ju puhas hasartmäng olnud. Käibemaksu tõsta 2 protsendipunkti, siis veel 2 protsendipunkti, tulumaksu tõsta 2%, siis veel 2%, ei, siis 2% võtta ära, viia sisse julgeolekumaks, kaotada julgeolekumaks, maksustada ettevõtteid täiendavalt ja siis mitte maksustada, mitte teha automaksu erisusi, siis ikkagi teha automaksu erisusi. See pole ju rahandus- ja majanduspoliitika, eelarvepoliitika, see on kasiino, kus pidevalt muudetakse panuseid ja siis loodetakse, et äkki kuskilt laekub rohkem makse, äkki hakkab majandus kasvama, äkki eelarve olukord paraneb. Ainult et iga kord pannakse prognoosidega mööda ja mitte vähe. 

Suurim iroonia on ikkagi see, kuidas valitsus, alandades hasartmängumaksu, kasutas seda loogikat, et kui me nüüd makse langetame, siis see tähendab, et neid hakkab rohkem laekuma. Kui seda on räägitud toiduainete käibemaksu langetamise kohta erinevate erakondade poolt, et kui me langetame käibemaksu, siis inimeste tarbimine võib just selle kaudu kasvada, inimesed saavad endale rohkem lubada toidu ostmist ja esmatarbekaupade ostmist, ja see võib eelarvesse rohkem raha tuua, sest suurem tarbimine ja ka inimeste parem toimetulek võib ju olla positiivne majandusarengu jaoks, siis siinkohal on Reformierakond muidugi täiesti vastupidisel arvamusel, sest see valitsus teenindab konkreetsete ärimeeste huvisid, aga mitte Eesti rahva huvisid. 

Ja toiduainete käibemaksu alandamine, mille eest Keskerakond on järjepidevalt võidelnud ja mille muudatusettepaneku me esitasime ka siia eelarvesse, ei ole täna maailmavaateline küsimus, vaid see on oluline küsimus, arvestades praegust ummikseisu. See on hädavajalik meede, leevendamaks inimeste igapäevaseid raskusi. Jah, mitte kasiinoärimeestele ei peaks täna makse langetama, vaid meie inimestele. Aga nagu näha, inimeste arvamus, see rahvaalgatus, mis sai 100 000 allkirja, valitsust ei huvita. Ei huvita ka see, et selline praktika on juba peaaegu terves Euroopas. Samal ajal räägib Reformierakond, et eelarve on meil suunatud julgeolekule. Aga kas inimeste toimetulek ei ole julgeolek? Ma arvan, et see on see, kus tekib inimese kaitsetahe, ja see on julgeolekugarantii. 

Paralleelselt, mis meil toimub? Kaotatakse, eks ole, niinimetatud maksuküür – sellele läheb pool miljardit eurot –, samal ajal, kui saaks sellesama poole miljardi euro asemel tühistada nii registreerimistasu kui automaksu ja langetada ka toiduainete käibemaksu. Need muudatusettepanekud olid kõik esitatud, neid kahjuks ei toetatud, nagu mitte ühtegi teist opositsiooni muudatust. Maksuküüru kaotamisega üritab valitsus jätta sellise mulje, et inimesed hakkavad rohkem raha kätte saama. Esiteks, see läheb eelkõige suurema sissetulekuga inimesteni ehk Reformierakonna valijani, ütleme ausalt, ja see kingitus tehakse olukorras, kus teise käega võetakse laenu ehk inimese enda rahaga tehakse küünilist valimiskampaaniat. Ma tuletan meelde, et lisaks kõigi teiste maksudega – käibemaksu tõus, aktsiiside tõus, automaks, riigilõivu tõus jne – võetakse inimeste käest tegelikult mitu korda rohkem raha ära. Ehk siis inimestele pudistatakse kaduvväike osa sellest, mis on viimase kahe aasta jooksul kõrgete maksutõusudega ära võetud ja veel ka edaspidi võetakse. Ja seda eelkõige nende inimeste käest, kellel on väiksem sissetulek, kellel on juba raske. 

Statistikaameti andmetel elas 22,7% inimestest eelmisel aastal suhtelises või absoluutses vaesuses. Põhimõtteliselt iga neljas inimene pidi tegelema selle murega igapäevaselt, isegi kui avalikkuse tähelepanu oli mujal. Täna võtavad pered laenu selleks, et jõululauale pakkuda midagi, et lastele kinke osta. 

Ja see pole veel kõik! Kas te arvate, et see küünilisus on lõppenud? Selles eelarves on muudatusettepanekutega puudega inimeste toetamist vähendatud 100 000 euro võrra. Ja see ka pole kõik! Lastekaitse, laste heaolu kuludelt samuti hoitakse kokku, ohvriabiteenuste ja hüvitiste pealt hoitakse kokku. Kujutage ette, hoitakse kokku kõige nõrgemate arvelt! 

Lisaks muudatustele, mida ma juba nimetasin, esitas Keskerakond veel mitmeid muudatusi, et koolitoidu toetus kasvaks, et lapsed saaksid koolis kvaliteetset tervislikku toitu, et lapsevanemaid, lastega peresid aidata, et lapsetoetus oleks vähemalt 100 eurot kuus, et üksi elava pensionäri toetus tõuseks 300 euroni kuus, et taastada tasuta maakondlik ühistransport. 

Jah, tõesti, täna neid muudatusi, meie nägemust hoolivast Eestist ja õiglasest Eestist ei toetatud, aga uus hingamine Eesti majanduse, Eesti riigi jaoks algab hiljemalt 2027. aasta Riigikogu valimiste järel. Kui Keskerakond saab rahvalt mandaadi, et moodustada valitsus, siis saab ta hakata ellu viima positiivseid muutusi, nagu me oleme alustanud seda juba ka Tallinnas. Aga täna sellele eelarvele me hääletame vastu. Aitäh!

Eesti 200 fraktsiooni nimel Marek Reinaas, palun! 

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Üsna varsti tuleb hääletusele järgmise aasta riigieelarve. Hea meelega siin kirjeldan neid kõige olulisemaid punkte, mis selles eelarves on, Eesti 200 vaatevinklist. Kõigepealt esimene asi. Kaitsekulutused tõusevad 5,3%-ni. Iseenesest kõik siin saalis on olnud nõus, et see on vajalik, et mitte öelda hädavajalik. Eks me oleme siin kuulnud põhiliselt seda, millistest allikatest selleni jõutakse. 

Paneme selle kolm minutit kohe juurde.

Kolm minutit lisaks. 

Aga ma arvan, et see, et me jõuame eelarvedefitsiiti 4,5, ja see, et me peame selle jaoks laenu võtma, on ilmselt kõige mõistlikum lahendus. Kuigi seda numbritega žongleerimist, et mille jaoks täpselt laenu võetakse, võib ju siinsamas saalis piduliku häälega kirjeldada. Aga põhimõtteliselt see, et viimase paari aasta jooksul me oleme jõudnud 2,5%-lt 5,5%-ni, on rehkendus, mida ei ole niisama lihtne ellu viia, aga põhimõtteliselt selle riigieelarvega on see tehtud. Ma arvan, et see on väga hea uudis. 

Teiseks, millest siin on palju räägitud, on seesama maksuküüru kaotamine. Ka Eesti 200 arvates on see täiesti mõistlik tegu. Ja põhjus ei ole mitte selles, kas selle tõttu on riigieelarve puudujääk 500 miljonit või 550 miljonit, vaid põhimõtteliselt see maksuküür oli ise küürakas asi, see oli vildakas lahendus. Kui jõukamatele inimestele määrata kõrgemat tulumaksu ja vaesematele madalamat, siis see on 2027. aasta Riigikogu valimiste teema. Palun räägime sellest siis. Kui keegi tahab astmelist tulumaksu, siis kirjeldagu seda ja mingu selle ideega valimistele. Aga praegu ma arvan, et selle maksuküüru ärakaotamine ja tegelikult tulumaksu lahenduse lihtsustamine on täiesti õiglane. 

Arutelu selle üle, kas tänu sellele saab ühel, teisel või kolmandal sissetulekut natuke rohkem või veel rohkem või veel vähem, on mõnes mõttes absurdne, sellepärast et iseenesest ühe küüraka lahenduse, ühe suhteliselt perversse astmelise tulumaksu lahenduse ärakõrvaldamine on väga mõistlik tegu. Eks vaatame siis järgmistel valimistel, milliseid ideid erakonnad välja käivad. 

Kolmandaks, ma arvan, et ülioluline on see, et politseinike, päästjate, õpetajate ja kultuuritöötajate palkadeks leiti siiski raha sellesse eelarvesse. Kuna nende viimane palgatõus on jäänud ikkagi aastate taha, siis põhimõtteliselt, kumb on parem – kas me suhteliselt marginaalse summa, arvestades kogu eelarvet ehk pealt 100 miljoni krooni, eraldame ülivajalike riigitöötajate palgatõusuks või me elame kogu aeg mingis paanikas, kus meil ei ole ei politseinikke, päästjaid ega õpetajaid? Ma arvan, et see lahendus on täiesti okei. Tänu selle maksuküüru ärajätmisele, ma arvan – ja ma loodan –, et mõneks ajaks on see teema maas. 

Neljandaks, Eesti 200 seisukohalt siiski on kõik need aastad, mis Eesti 200 on olnud eelarve koostamise juures, kokkuhoid. Seda üritatakse naeruvääristada, aga iseenesest praegu peaks kogu riigieelarve kokkuhoid tulema kolmest allikast. Esiteks, üleväljakärbe, seda on alati tehtud ja üritatud teha, aga eks see välja kukub alati sellisel moel, nagu ministeeriumi kantslerid seda lõpuks tahavad. Aga tõsi ta on, et siiski viimastel aastatel on seda üleväljakärbet suudetud teha. Teine on Eesti 200 väljapakutud nulleelarve lahendus, millest on aastate jooksul ja veel ka tuleval aastal võimalik leida kokkuhoidu umbes 200 miljoni euro ulatuses.Ja kolmandaks, mis praegu on kõige olulisem, on plaan regulatsioone vähendada ja selle tõttu vähendada ka bürokraatiat. See ei tähenda head uudist mitte ainult ettevõtjatele, vaid kindlasti ka kokkuhoiu mõttes. Ehk siis, kui meil ei ole regulatsioone, ei ole meil ka tarvis ametnikke, kes jälgiks nende regulatsioonide elluviimist, mis omakorda annabki võimaluse ühes või teises kohas kokku tõmmata. Ma arvan, et see kolmikkombo on suhteliselt ainuvõimalik meetod üldse riigi kulusid kokku hoida, ja ma arvan, et see eelarve väljendab ka seda hästi. 

Viiendaks, ma arvan ja Eesti 200 arvab, et põhimõtteliselt investeeringud majandusse ja majanduskasvu iseloomustavad samuti seda eelarvet. Siin on täna jutuks olnud, et 1,3 miljardit eurot läheb põhimõtteliselt majandusse. Ja kui me oleme kogu aeg unistanud sellest, et meil on kontratsükliline eelarve, ehk kui majandusel ei lähe hästi, siis eelarve peab turgutama investeeringutega, siis täpselt seda see teeb. Ja ma arvan, et tänu sellele me näeme järgmisel aastal tõsist majanduskasvu. 

Ja sealt loogiliselt me jõuamegi sinnani, et me oleme täna siin samuti kuulnud väga palju sellest, mismoodi kõik tunnevad tohutut muret selle üle, et riigieelarve puudujääk on 4,5% – ja peab tunnistama, et Eesti 200 tunneb ka selle üle muret –, aga olgem ausad, kui majandus ei kasva, on suhteliselt keeruline puhtalt kokkuhoiu pealt proovida jõuda sinnani, et eelarve tasakaalupunkt paraneks. Aga ma arvan, et tänu sellele, et eelarve kasvama hakkab, kindlasti on võimalik ka eelarvetasakaalule lähemale jõuda. 

Ja võib-olla korraks lihtsalt veel sellest, et Rahandusministeerium on teinud väga head tööd, mis puudutab seda töölauda, mida on kõigile jagatud. Palavalt soovitan seda kasutada, sest see annab võimaluse päriselt aru saada ka, mis sinna riigieelarvesse on kirjutatud, olete te siis tegevuspõhise või kulupõhise eelarve fännid. Aitäh! Ja palun kõigil seda eelarvet toetada. See on täiesti tehtav ja korralik eelarve.

Järgmisena Martin Helme Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel.

Võtan igaks juhuks kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

"Après moi, le déluge" – teate, kes nii ütles, eks? "Pärast meid tulgu või veeuputus", Louis XV, kui ta oma armukese Madame de Pompadour'ga arutas riigi asju. Ja ega ta väga mööda ei pannud, pärast neid tuligi veeuputus, täpsemalt öeldes Prantsuse revolutsioon ja see oli vereuputus, verejõed, mis Prantsusmaal voolama hakkasid. Täpselt see hoiak on minu meelest tänasel valitsusel Eestis: pärast neid tulgu või veeuputus. Nüüd, nii nagu Reformierakonna, sotsiaaldemokraatide ja Eesti 200 valitsus alustas, nii me ka lõpetame. Tegemist on valetajate valitsusega. Kõige kohta valetatakse! Me elame valede keeristormis!  

Alustame sellest lihtsamast asjast, millest meile siin rääkis eelmine kõneleja, et majandust tuleb stimuleerida, sest majanduse langusfaasis tuleb raha juurde pumbata. Aga tema koalitsioonikaaslane enne seda rääkis, et majanduses on kõik juba hästi – kasvab, hästi on, inimesed saavad rikkamaks! Mõlemad olid valed, mõlemad suutsid valetada korraga.  

Nüüd, see jutt, et oi, 2020. aastal oli riigieelarve miinuses, kulutati üle miljardi euro ära ja vaat selle tõttu me oleme nüüd siin, kus me oleme. Ei, see ei ole nii. 2020. aastal, tõepoolest, maailma majandus jäi pooleks aastaks seisma, koroona tõttu jäi kõik seisma. Tarbimine jäi seisma, reismine jäi seisma, kõik jäi seisma, maksulaekumised jäid seisma. Võtsime laenu ja selle laenu suurusjärk oli 1,2 miljardit, lisaks kulutasime töötukassa ja haigekassa reserve. Ja selle tõttu elu Eestis läks paremaks. Päriselt läks paremaks! Ettevõtted elasid selle kõik üle, töötajatel oli võimalik see kõik ka üle elada. Selle kulutamise tõttu oli parem elu.  

Pärandasime järgmisele valitsusele, Kaja Kallase valitsusele, sisuliselt tasakaalus eelarve ja 8%-lise majanduskasvu. Mida tegi Kaja Kallas? Tegi lisaeelarve kohe 2021. aasta kevadel, suurusjärgus 650 miljonit tehti lisakulutusi. Mis oli aasta lõpul eelarve miinus? Ohoo, 700 miljonit! Ehk kogu selle aasta miinus praktiliselt oli Kaja Kallase ja, ütleme, Reformierakonna, Keskerakonna ehk Kaja Kallase esimese valitsuse miinus. Sealt pandi pedaal põhja laenamise ja ülekulutamisega. Järgmisel aastal juba 1,6 miljardit, siis juba 1,5 miljardit, 2 miljardit, 1,7 miljardit ja järgmine, nüüd see eelarve, mis meil siin ees on, jälle 1,7 miljardit ülekulu.  

Selle kõige tagajärjel on kahekordistunud Eestis riigivõlg. Selle tulemusena – see jutt, mida meile siin Marek Reinaas rääkis, no ennast ilmselt ajas ka muigama, et varsti ajame eelarve tasakaalu. No teie ei aja mitte midagi tasakaalu. Esiteks, Eesti 200 – sellest ei ole mõtet rääkida, nemad enam ei puutu asjasse varsti. Aga ka Reformierakond – isegi kui ta oskaks, siis ta ei tee seda, aga ta ei oska ka. Ta ei teagi, mis see tähendab, ta ei oska. See jutt, et nemad tulid eelarvet korda tegema, viis aastat on ajanud riiki pankroti suunas ja nüüd me oleme selle pankrotiga sealmaal väljas, et eelarve miinus on 4,5%, kümnendi lõpuks üle 30% Eesti võlakoormast ja selle teenindamine ligemale 500 miljonit eurot aastas. Ainuüksi selle jaoks, et kui me maha ei maksa, vaid lihtsalt selle võla intressi maksmine 500 miljonit eurot aastas.  

Sel ajal, kui ma veel valitsuses olin, rahandusminister olin ja me eelarveid tegime, see oli juba enam-vähem sama summa, mis meil tol ajal oli riigikaitseraha. Okei, riigikaitseraha oli üle 600 miljoni tol ajal. Aga see on pöörane raha, millest me räägime – kaks korda automaksu. Automaksu on meil 230 miljonit, vähemalt teoorias peaks sisse tooma, aga tegelikult loomulikult ei too. Käibemaksu tõusu tegime, see pidi juurde tooma 200 miljonit eurot. Ehk siis me tõstame kõiki makse selle jaoks, et ainuüksi maksta intresse selle raha pealt, mille Reformierakond on viis aastat järjest eelarvet korda tehes, Eesti majandust kasvama pannes lihtsalt laiaks löönud.  

Vale on seegi, et see kõik on vajalik sellepärast, et me teeme riigikaitset. No ei tee riigikaitset! Riigikaitsekulu 2026. aasta eelarves suurendati – juba enne oli väga suur, eks ole – umbes suurusjärgus 800 miljonit, aga võlgu võetakse 1,7 miljardit. Ehk enam-vähem miljard läheb ju kuhugi mujale, ei lähe riigikaitse peale! No kuhu ta siis kurat läheb, kui me kõike kärbime kogu aeg? Kodustelt emadelt kärbiti ära tervisekindlustus, eks ole, huviharidust kärbitakse, väikekoole kärbitakse, teedeehitust kärbiti siin mitu aastat järjest. Kõike kärbime, aga muudkui kulud kasvavad. No me kõik teame, kuhu kulud lähevad: virutamise peale, korruptsiooni peale, Rail Balticu peale, tuulikute peale, homoagenda peale. Vot sinna läheb raha! Vot sinna läheb raha ja seda raha keegi ei loe.  

Nii et selles mõttes kõik, mida meile siin räägitakse, on vale. Nii nagu on vale seegi, et aa, me teeme kõigi aegade kõige suurema tulumaksu langetuse ja inimestele jääb raha kätte. Kullakesed, ei jää rohkem raha kätte! Seda on võimalik ainult siis, kui sa demagoogitsed, nii nagu Annely Akkermann siin demagoogitses, et me võrdleme tulumaksurida eelmisel aastal ja üle-eelmisel aastal nüüd järgmise aastaga. Jaa! Aga kõrvale paneme: tõstetud on tulumaksu varasematel aastatel, mistõttu juba varasematel aastatel inimesed hakkasid vähem raha kätte saama. Nüüd nad hakkavad nõksa sellest tagasi saama, mis enne ära võeti. Lisaks sellele on tõstetud käibemaksu, lisaks sellele on tõstetud aktsiisimakse, lisaks sellele on tehtud automaks. Lisaks sellele on viie aasta jooksul, mil Reformierakond on riigi rahandust korda teinud ja majandust kasvama pannud, olnud meil 50%-line inflatsioon. 

Mitte keegi ei hakka mitte midagi rohkem kätte saama. See on ammu enne ära võetud. Ostujõu taastumiseni võtab aega ikka veel, kui me võtame algusajaks Kaja Kallase esimese valitsuse 2021. aasta alguses ja hakkame vaatama ostujõudu, siis see ostujõud ehk inimeste tegelik rikkus, mis siis oli, taastub alles võib-olla aasta-kahe pärast. Me oleme vahepeal kümme aastat vaesemaks jäänud, kui me selle kõik paneme perspektiivi. Keegi ei hakka midagi rohkem kätte saama. Vaesumine peatub või aeglustub. Vot see on see eelarve. Aga kes need võlad ära maksab? Pärast meid tuleb veeuputus.

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Lauri Läänemets, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Riigieelarve on otsus selle kohta, millises Eestis me tahame elada. Riigieelarve ei ole lihtsalt nimekiri kuludest, vaid riigieelarve on usalduslepe, mis määrab, millist tulevikku me ehitame: kas sellist, kus igaühel on võimalus kaasa lüüa, või sellist, kus osa inimesi jääb ukse taha. Edukas riik ei sünni siis, kui hästi läheb ainult vähestel. Edukas riik sünnib siis, kui heaolu kasvab kõigi jaoks, nii et ükski laps ei jää haridusvõimalusest ilma, ükski pere ei jää hätta, ükski ettevõtja ei jää hammasrataste vahele, ükski piirkond ei jää kõrvale ja ükski töötegija ei tunne, et tema pingutusest ei sõltu midagi. Kui eelarve teenib vaid väikest osa ühiskonnast, siis kaotame kõige olulisema – ühise tunde, et me oleme ühes paadis ja liigume ühe eesmärgi poole. Seda kõigi ühtsust on praeguses julgeolekuolukorras hädasti vaja. Ainult ühiselt, üheskoos saame olla tugev vastane oma vaenlasele. See eelarve kahjuks aga süvendab ebavõrdsust, kasvatab riigi võlakoormust, teeb ettevõtjate elu raskemaks ning surub meile kõigile kaela tulevikukohustused, mida on väga raske täita. 

Alustame kõige lihtsamast ja kõige kõnekamast numbrist. 1000 eurot teeniv inimene saab selle eelarvega aastas 121-eurose võidu ehk 121 eurot juurde. Aasta peale kõigest üks kümnendik kuisest tulust. Aga need, kes teenivad 4000, 5000, 6000, 7000 ja rohkem eurot, ehk 10% kõige suurema sissetulekuga Eesti inimestest, saavad 1848 eurot aastas võitu. See on 15 korda suurem võit kui neil, kellel tegelikult on toimetulekuprobleemid. Mitte sellepärast ei saa nad 15-kordset võitu, et nad töötaks 15 korda rohkem, vaid selle pärast, et Reformierakonna arvates nii peabki olema. Suurem kasu läheb neile, kel juba hästi läheb. Selle eelarve ja maksumuudatuste tulemusena suunatakse kõige rikkamatele, kõige suurema palgaga inimestele igal aastal vähemalt 114 miljonit eurot. 114 miljonit eurot olukorras, kus on kahekordistunud laste arv, kes elavad absoluutses vaesuses, erihoolekande teenust ei suudeta rahaliselt katta, paljud lastega pered on tõsises toimetulekuraskuses, pensionärid moodustavad suure osa suhtelises vaesuses elavatest inimestest. Nemad ei saa peaaegu mitte mingit leevendust. Selline poliitika ei ole mitte lihtsalt ebaõiglane, see on ka majanduslikult lühinägelik ja moraalselt vale. 

Järgmine otsus, mis selle eelarvega tehakse, on pretsedenditu. Võlakoormus riigil suureneb nelja aastaga 25% ehk veerandi võrra. See tähendab, et Eesti hakkab maksma intresse 450 miljonit eurot aastas nelja aasta pärast. 450 miljonit! See on peaaegu sama palju kui kõigi õpetajate palgaraha või see on poolteist korda suurem summa, kui Eesti kulutab kogu perearstisüsteemi ülalpidamisele. Ja kõige kõnekam number siin: iga inimene, ükskõik, kus ta elab või kui palju ta teenib, maksab oma tulumaksust tulevikus arvestuslikuks 3,7 protsendipunkti ainult selleks, et raha välismaistesse pankadesse saata. Mitte õpetajate palkadeks ei maksa ta, mitte ettevõtjatele kasumi teenimiseks, mitte päästjate varustuseks, vaid võlgade teenindamiseks, mille eest ei saa mitte keegi mitte sentigi selles riigis tagasi. Kas see on mõistlik eelarve ja majanduspoliitika? Ei. 

See eelarve tekitab üle 2 miljardi euro suuruse miinuse riigieelarvesse – augu, mida ei täideta investeeringutega ega majanduskasvu soodustava poliitikaga, augu, mis pole ühekordne, augu, mis ei ole ajutine. See on miinus, mis jääb järgmisele valitsusele lahendada, koos survega – ja meie jaoks on see mure – kärpida haridust, kuigi majanduseksperdid peavad seda peamiseks lahenduseks pikaajalise majandusarengu tagamisel, survega kärpida tervishoidu, kuigi arstid ja õed põlevad läbi ja järjekorrad on pikad, survega kärpida pensione, kuigi paljud eakad elavad vaesuspiiril. Kõik need kolm valdkonda moodustavad tegelikult riigieelarve selgroo. Ja kui neid valdkondi kärpida, siis kärbitakse meie rahva tervist, meie laste tulevikku ja meie vanavanemate väärikust. 

Sotsiaaldemokraatide kriitika sellele eelarvele on sisuline. Me ei arva, et sügavas miinuses eelarvet on võimalik parandada veel rohkem riigi tulusid ehk makse langetades, nii nagu lahenduseks pakub Isamaa, Keskerakond, EKRE, Parempoolsed, isegi Reformierakond ja Eesti 200. Suur riigieelarve miinus tegelikkuses kasvatab populismi. Sedasama populismi, mida me täna näeme, sedasama populismi, mida me näeme tegelikult konservatiivsete erakondade juttudes, kus tehakse suuri sõnu, kus tegelikult ei olda valmis tunnistama neid probleeme, mis on meil riigieelarvega, mis on meil ühiskonnas, ja ei olda valmis ütlema välja ausalt seda, et tegelikult riigieelarve vajab, et riigieelarve vajab ka tulude poolt. Sest kui sa ei leia riigieelarvesse tulusid selle parandamiseks, siis lahendus on kärpida. Aga näitena 300 miljonit, alla 300 miljoni on kõigi ministeeriumide tegevuskulud ja palgakulud. Ehk siis on võimalik Eesti riigieelarvet selle võrra kärpida, aga see tõesti tuleb haridusest, julgeolekust, tervishoiust või sellistest valdkondadest. 

Ja nii nagu sotsiaaldemokraadid kunagi ütlesid, siis, kui me valitsuses olime, koos Reformierakonnaga toona me valmistasime astmelise tulumaksu tulekut ette. Ja ma ütlen selle siinkohal ära, et, head sõbrad Reformierakonnast ja Eesti 200-st, see muidugi kuritegu, mis meie arvates selle riigieelarvega tehakse, viib ainult ühe asjani, see viib astmelise tulumaksuni. Sest 2 miljardi euro suurune auk ei kao iseenesest. Nagu ma ütlesin, seda pole võimalik täiesti ära kärpida ja riigi majanduskasvu me ei näe tulemas 10% või 15%. Nii et tulusid on vaja. Kõige loogilisem asi, sõbrad, järgmine samm on astmeline tulumaks, millega me saame leevendada madalapalgaliste inimeste maksukoormust ja suurendada kõrgemapalgaliste nii-öelda õiglast osa, et riik saaks toimida ja et inimeste toimetulek ja tegelikult lõppkokkuvõttes ka majanduse areng oleks tagatud. 

Ma tänan teid selle eest! Ma usun, et me tuleme selle astmelise tulumaksu üheskoos ettevalmistamise juurde tagasi veel mitmeid kordi siin parlamendis. Aga ma olen rääkinud, et pärast Riigikogu valimisi astmeline tulumaks tuleb. Aitäh! 

Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Isamaa Erakond esitas parlamendi menetlusse alternatiivse riigieelarve eelnõu 2026 ning arvestades seda rahanduslikku lagastavat poliitilist agendat, millega tuli välja valitsus 2026. aasta eelarves, aga seda enam 2026.–2029. aasta riigi eelarvestrateegias, me esitasime erakorralise meetmena ka alternatiivse riigi eelarvestrateegia aastateks 2026–2029. Isamaa näeb murega, et praegu viib valitsus võlaspiraali ja rahanduslikult jätkusuutmatusse horisonti meie eelarve- ja rahanduspoliitika. Sellel on tuleviku ebakindlust tekitav mõõde meie majandusele ja see omakorda halvendab inimeste toimetulekut. 

4,5%-line defitsiit tähendab tegelikkuses – ja seda nelja aasta perspektiivis – pikimat ja sügavaimat defitsiiti meie lähiajaloos, nagu on tõdenud eelarvenõukogu. Lisaks sellele me näeme murelikult, et kasvavad oluliselt valitsemiskulud, võrdlusarvuga 2024. aastast versus 2026. aasta eelarve – valitsemiskulud kerkivad 1,9 miljardit eurot. Olukorras, kus riigirahandus on juhitamatu, on valitud tee, et Reformierakonna valimislubadust täidetakse laenurahaga ning täiendavalt antakse tõuge erinevate regulatiivsete sammudega inflatsioonilisele survele ehk hinnatõusule ehk inimeste ostujõu halvendamisele. 

Isamaa alternatiivse eelarve põhijoonis nägi ette järgmisi samme. Esiteks, riigieelarve ja rahanduspoliitika peavad olema juhitavad. 4,5% asemel peame lähiajal, seades vajalikuks teha kõik riigikaitsekulutused, mis on iseseisva kaitsevõime arendamiseks tarvilikud, peame vajalikuks, et see peab olema kuni 3% nelja aasta perspektiivis. Me ei saa üle selle lubada olukorda. See on rahanduslik raam. 

Teiseks, me peame vajalikuks valitsemiskulusid vähendada järgmisel aastal sisuliselt 350 miljoni euro ulatuses, jätta ära Reformierakonna maksuküüru projekt kui ühiskonnale üle jõu käiv ja laenurahaga tehtav operatsioon. Peame mõistlikuks ka langetada käibemaksu 2% võrra. See viimane 2%-line käibemaksutõus tõi kaasa täiendava hinnatõusu. Eesti on jällegi jätkuvalt euroala hinnatõusu tšempion. Lisaks me paneme ette automaksu ja registreerimistasu täieliku tühistamise. See on osutunud piinlikuks etüüdiks, läbikukkumiseks, olgu see nii eelarvelaekumiste perspektiivis kui ka ühiskonnas tarbimiskäitumist muutvalt. Me paneme ette ka Coopi tehtud ettepaneku sisulise rakendamise, et kehtestada tähtajaline põhitoiduainete käibemaksu alandus nii-öelda pilootprojektina, arvestades ka sisetarbimise kasvuga kaasnevat täiendavat maksutulu. Lisaks ei ole valitsusel mitte ühtegi positiivset sõnumit olnud demograafilises perspektiivis lastega perede toimetulekuks. Me paneme ette taastada laste tulumaksuvabastus. 

Kokku, tuleb tunnistada, täies mahus, säilitades need riigieelarve eraldised, mis on projitseeritud 2026. aastasse, analoogiliselt valitsuse eelarveprojektiga on meie esitatud ettepanekud, mis kõnetavad hinnatõusu ohjeldamist, valitsemiskulude vähendamist, lastega perede toimetuleku parandamist ja rea maksude tühistamist või langetamist, on tegelikult rahanduslikult suutlikumad. Riigi defitsiit jääb 3% piiridesse. 

Loomulikult ei ole meil illusiooni – valitsusliit võtab selle eelarve vastu. Poliitilise juhtimise mõttes on 2026. aasta kahetsusväärselt kaotatud aasta Eestile ja see tähendab, et seda jõudsamalt tuleb asuda neid vajakajäämisi ning seda lodevat minnalaskmismeeleolu ja käegalöömist korrigeerima 2027. aasta perspektiivis. Ma kinnitan teile, et Isamaa on selleks jõudsasti valmis.

Tõepoolest, võib-olla on õigus neil, kes ütlevad, et ma olen ka selles mõttes ebaproportsionaalselt kriitiline eelarve koha pealt. Eelarve on ju üks poliitikavaldkond, poliitikavalikute sektor, tõsi küll, määratu mõjuga ühiskonnale, inimestele, meie arengu vaatele. Kuid kui valitsus on läbi kukkunud teistes eluvaldkondades, siis tõepoolest on loogiline ju eeldada, et ei ole mingisugust põhjust oletada või püstitada niisugust hüpoteesi, et ta võiks olla ladusam või suutlikum ka riigi rahanduspoliitikas. Need valede bastionid, mida Reformierakond lubas ka eelmistel Riigikogu valimistel, on osutunud õhu- või liivalossideks. Ja sellistele kergkonstruktsioonidele loomulikult majanduskasvu perspektiivi, inimestele kindlustunde, optimismi, meie-tunde taastamise perspektiivi ei ole võimalik üles ehitada. 

Juhin veel kord tähelepanu sellele just nimelt võib-olla kõige tõsisemale, strateegilises loogikas tõsisemale Reformierakonna kurjale teole. See on just nimelt põhimõtteline strateegiline riigi rahandusliku suutlikkuse demonteerimine. Mõned nädalad tagasi võttis parlament siin saalis vastu võimuparteide häältega seaduse, millega efektiivselt likvideeriti kõik siseriiklikud eelarvereeglid, vaatamata Eesti eelarvenõukogu tõsistele hoiatustele. 

Nii et Isamaa hääletab selle alternatiivse eelarve kõrval asetsevale valitsuse eelarvele vastu. Ja küllap on ka sümptomaatiline, et nii nagu ei peeta kahekõnet või dialoog on katkenud teadus- ja haridusrahvaga, meie juristidega, meie kohtunikkonnaga, kes protestivad ja on mures õigusemõistmise sõltumatuse lagundamise pärast, ettevõtlusorganisatsioonidega, nii tegelikult on ka loomulik, et selles võimuvertikaali käekirjas meie muudatusettepanekuid ei toodud lihtsalt siia parlamendisaali hääletamisele. See näitab suhtumist. Aga see tähendab seda: vaadake, head parlamendiliikmed, pärast meid tulgu või veeuputus! Poliitiline agenda, juba arvestades sellega, et te ei ole võimul 2027. aastal, ei ole vastutustundlik. 

Isamaa sõnum teile on: võimuliit, Reformierakond, teil ei ole demokraatlikku legitiimsust, sellist tüüpi valimistel mitte ühtegi häält tegelikult ka heausksetelt inimestelt, kes teid toetasid 2023. aastal selliste poliitiliste eksperimentide läbiviimiseks. Isamaa kutsub teid korrale ja hääletab selle valitsuse esitatud eelnõu vastu täies mahus. Aitäh! 

Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Õnne Pillak, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Ma kuulsin siin opositsioonimeeste emotsioneerimist, valesid ja meeltesegadust. No mis ma oskan öelda? Jah, viimased aastad ei olegi olnud lihtsad. Kriisidest taastumine, hinnatõus ja sõda Euroopas, aga ka EKREIKE tekitatud eelarvedefitsiidi lappimine on pannud proovile nii riigi kui ka majanduse, nende tervise ja ka inimeste toimetuleku. Oleme pidanud tegema otsuseid, mis ühelt poolt on olnud vajalikud, kuid samas jälle südameid ei ole soojendanud. See on andnud opositsioonile võimaluse kiruda nii et maa must. 

Praegu saame öelda, et Eesti majandus on alates möödunud aastast elavnenud. Eesti Panga majandusprognoosi järgi saab tänavune majanduskasv olema 0,6% ja kahel järgmisel aastal üle 3%. 2026. aasta eelarve keskmes on Eesti kaitsevõime kasv, inimeste sissetuleku ja pensionide suurenemine ning majanduskasvu hoogustumine. Maksukoormuse langetamine ja investeeringud nii riigikaitsesse kui ka ettevõtjasõbralikku majanduskeskkonda on otsused, mis lükkavad parema hoo majandusele sisse. 

Head kolleegid! Venemaa alustatud sõda lääne väärtusruumi vastu Ukrainas kestab. Julgeolek on ja jääb mõjutama Eesti riigieelarve valikuid. Järgmisel aastal Eesti kaitsevõime tõuseb oluliselt. Riigikaitsekulud kasvavad hüppeliselt 5%-ni SKP-st. Tuleval aastal investeerime kaitsesse 844,5 miljonit eurot enam kui tänavu. See tähendab seda, et järgmisel neljal aastal on Eesti riigikaitse kulud kokku üle 10 miljardi euro. Et hoomata seda suurust, siis see tähendab seda, et nelja aastaga me suuname riigikaitsesse circa pool ühe aasta riigieelarve mahust. See on väga suur panus, kuid see on möödapaasmatu, sest me tahame, et Eesti riik oleks hoitud ja kaitstud, et siia julgeks investeerida, et Eesti ettevõtted ja majandus saaksid kasvada. Jaanuaris jõustuv tulumaksureform, tulumaksu tõusu ja ettevõtete kasumi maksustamise ärajätmine langetab järgmisel aastal maksukoormust ja jätab inimestele 780 miljonit eurot rohkem raha kätte. 700-eurosest maksuvabastusest võidab suur osa Eesti inimestest, nende seas õpetajad, päästjad, politseinikud, kultuuritöötajad, treenerid, ajakirjanikud. Keskmise palga saajale tähendab see seda, et järgmine aasta tema pere eelarvesse lisandub üks kuupalk. 

Kasvudest veel, ka pensionid jätkavad kasvamist, nii nagu me lubasime. Prognoosi järgi tõuseb keskmine vanaduspension järgmisel aastal 861 euroni. Ja kuigi siin opositsioonis oma sõnavõttudega kolleegid minu meelest täiesti ülekohtuselt püüavad maalida Eestit väiksemaks ja saamatumaks, on Eestil järgmistel aastatel potentsiaal tõusta üheks kiiremini kasvava ja areneva majandusega riigiks Euroopas. Kuid meist kõigis sõltub, kas suudame seda realiseerida või mitte. Üks on aga kindel: end väiksemaks rääkides seda kindlasti ei juhtu.

Ja seda ei juhtu ka siis, kui me ajas tagasi läheme. Me oleme näinud alternatiivi EKREIKE näol ja näeme seda praegugi Tallinnas, kus võetakse miljonitesse ulatuvaid püsikulusid ilma neile katteallikat pakkumata. Ja kui see on see rahanduspoliitika, mida tahetakse viljeleda võimaluse korral ka riigis, siis see teeb küll meele päris murelikuks. 

Korra juba nägime seda võimekust kasvatada riigieelarve puudujääki rekordiliseks. Jah, järgmisel aastal on eelarvedefitsiit suur – 4,5%. Aga vaadake, sellel on ka põhjus: Eesti riigi ja rahva kaitsmine. Seda ei anna võrrelda mitte ühestki otsast EKREIKE 5,2%-lise eelarvedefitsiidiga ajal, mil majandus kasvas, ning oleks pidanud koguma – koguma ees ootavateks kehvemateks aegadeks. Ma sügavalt kahtlen, et see alternatiivne tee on see, mis meie majandusele pikaajalise kasvu kindlustab. See on sama kui loota, et kui lüüa pensionisäästud laiaks, siis tulevikus on muretu pensionipõlv. 

Head kolleegid opositsioonist! Ma olen märganud – mitte küll viimastel kuudel, aga juba jupp aega tagasi –, et viimastel aegadel on trendikas kurjustamine. Aga vaadake, tegelikult on värvikarbis rohkem värve kui must ja valge, millest saab kokku segada kõige helgemaks värviks halli. Seal on kollast, rohelist, sinist ja veel palju enam. Need aitavad maalida pilti kirkamaks ja helgemaks. Ja ärge kartke neid kasutada. Nähke võimalusi, mis teevad Eesti elu paremaks! Järgmise aasta eelarves on neid võimalusi rida-realt. 

Ma ei ütle kindlasti mitte seda, et see järgmise aasta eelarve lahendab kõik murekohad, millega me silmitsi seisame. Lahendamist vajavaid probleeme jääb, sest üleöö kõike korraga korda ei jõua teha. Kuid järgmisel aastal astume väga mitu õiges suunas sammu, mis aitavad luua kindlust ja kasvu. Kutsun teid kõiki toetama valikuid, mis suurendavad Eesti kaitsevõimet, vähendavad maksukoormust ja aitavad majanduskasvule kaasa – ikka selleks, et meie lapsed ja nende lapsed saaksid elada ja kasvada rahulikus ja vabas Eestis. Palun toetage seda eelarvet!

Rohkem kõnesoove ei ole ja ei saagi. Sulgen läbirääkimised. On tekkinud Peeter Ernitsal küsimus, protseduuriline, istungi juhatajale. Peeter Ernits, palun! 

Aitäh, juhataja! Varsti me võtame vastu eelarve, millest enamik meist kahjuks aru ei saa. Aga on üks inimene, kes lõi riigieelarve juhtimislaua, võib-olla keegi on seda kasutanud. See on Eesti tippdisainer Maarja Mõtus ja ta lahkus neil päevil 38-aastaselt. Minu tagasihoidlik ettepanek on teda mälestada – keegi, kes on natukenegi püüdnud muuta eelarve arusaadavamaks. 

Protseduuriliselt ma saan öelda, et mainiti ka siin kõnes seda juhtimislauda ja kindlasti saab seda komisjonis teha. 

Nii, aga läheme edasi. Eelnõu kohta on tehtud 22 muudatusettepanekut ja asume nende läbivaatamise juurde. Muudatusettepanek nr 1, esitajaks rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, Isamaa fraktsiooni esitatud, juhtivkomisjon: jätta arvestamata, ei kuulu hääletamisele tulenevalt RKKTS-i § 120 lõikest 5. Muudatusettepanek nr 3, esitajaks Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata, see samuti ei kuulu hääletamisele tulenevalt RKKTS-i § 120 lõikest 5. Muudatusettepanek nr 4, esitajaks Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata, ei kuulu hääletamisele tulenevalt RKKTS-i § 120 lõikest 5. Muudatusettepanek nr 5, esitajaks Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata, ei kuulu hääletamisele tulenevalt RKKTS-i § 120 lõikest 5. Muudatusettepanek nr 6, esitajaks Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata, ei kuulu hääletamisele tulenevalt RKKTS-i § 120 lõikest 5. 

(Helistab kella.) Kuulame muudatusettepanekud läbi, siis saame keskustelu koridoris jätkata. Muudatusettepanek nr 7, esitajaks Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata, ei kuulu hääletamisele tulenevalt RKKTS-i § 120 lõikest 5. Muudatusettepanek nr 8, esitajaks Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata, ei kuulu hääletamisele tulenevalt RKKTS-i § 120 lõikest 5. Muudatusettepanek nr 9, esitajaks Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata, ei kuulu hääletamisele tulenevalt RKKTS-i § 120 lõikest 5. Muudatusettepanek nr 10, esitajaks Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata, ei kuulu hääletamisele tulenevalt RKKTS-i § 120 lõikest 5. Muudatusettepanek nr 11, esitajaks Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata, ei kuulu hääletamisele tulenevalt RKKTS-i § 120 lõikest 5. Muudatusettepanek nr 12, esitajaks Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata, ei kuulu hääletamisele tulenevalt RKKTS-i § 120 lõikest 5. Muudatusettepanek nr 13, esitajaks Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata, ei kuulu hääletamisele tulenevalt RKKTS-i § 120 lõikest 5. Muudatusettepanek nr 14, esitajaks Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata, ei kuulu hääletamisele tulenevalt RKKTS-i § 120 lõikest 5. Muudatusettepanek nr 15, esitajaks Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata, ei kuulu hääletamisele tulenevalt RKKTS-i § 120 lõikest 5. Muudatusettepanek nr 16, esitajaks Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata, ei kuulu hääletamisele tulenevalt RKKTS-i § 120 lõikest 5. Muudatusettepanek nr 17, esitajaks Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata, ei kuulu hääletamisele tulenevalt RKKTS-i § 120 lõikest 5. Muudatusettepanek nr 18, esitajaks Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata, ei kuulu hääletamisele tulenevalt RKKTS-i § 120 lõikest 5. Muudatusettepanek nr 19, esitajaks Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata, ei kuulu hääletamisele tulenevalt RKKTS-i § 120 lõikest 5. Muudatusettepanek nr 20, esitajaks Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata, ei kuulu hääletamisele tulenevalt RKKTS-i § 120 lõikest 5. 

Härra Sibul, teil on mingi sõnavõtt? Aitäh! Muudatusettepanek nr 21, esitajaks Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata, ei kuulu hääletamisele tulenevalt RKKTS-i § 120 lõikest 5. Muudatusettepanek nr 22, esitajaks Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata, ei kuulu hääletamisele tulenevalt RKKTS-i § 120 lõikest 5. Sellega oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud ja juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 737 lõpphääletus. Alustame selle ettevalmistamist. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud 2026. aasta riigieelarve seaduse eelnõu 737. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt hääletas 51 Riigikogu liiget, vastu 37, erapooletuid 0. Eelnõu on seadusena vastu võetud. 

Liigume edasi viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 639 teine lugemine. Ettekandjaks palun põhiseaduskomisjoni liikme Pipi-Liis Siemanni.

Aitäh!

Kuulame ettekandjat. Kohalikud omavalitsused on ka tähtsad. 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Soovin teile tuua teadmist kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu teiseks lugemiseks, kuidas on kulgenud menetlus juhtivkomisjonis esimese ja teise lugemise vahel. 

Meeldetuletuseks, et seaduseelnõu algatas Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon 24. aprillil. Esimene lugemine toimus meil juba septembri alguses, muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli 24. september. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei laekunud. 

Küll aga arutasime põhiseaduskomisjonis 1. detsembril teiseks lugemiseks ettevalmistavat eelnõu. Meil oli selle juures osalemas ka Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi esindaja. Juhtivkomisjon otsustas teha eelnõu kohta ühe muudatusettepaneku ja komisjonis toimus meil selle üle ka põhjalik arutelu. Muudatusettepanekud käsitlevad kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse § 5 lõigete 1 ja 5 sõnastuse muutmist. Põhiliselt keskenduvad nad õigusselguse tagamiseks täpsemale vormistusele. Ehk nii kandideerimisõiguse kui ka hääletamisõiguse puhul tuuakse täpsemalt välja, mida tähendab esimesel juhul, kandideerimise puhul kohustus olla õigusliku tähendusega. Elukoha-aadress peaks rahvastikuregistri seaduse vastavate paragrahvide tähenduses asuma hiljemalt valimisaasta 1. augustil vastavas vallas või linnas. Ka hääletamisõiguse puhul täpsustatakse mõiste "püsiv elukoht" sarnast sõnastust. 

Komisjonis toimus arutelu. Tõepoolest, me rääkisime algsest eelnõu esitajate mõttest ja eelnõu eesmärgist, millest me ei ole minu arvates kaugemale liikunud. Kõigil meil oli eesmärk, et ülemääraseid vaidlusi ei tekiks. Kindlasti oli ka kindluse mõttes küsimusi selle kohta, kas need muudatused muudavad midagi muud senises kehtivas õiguses. Komisjonis selgitasin, et see muudatus ei muuda rahvastikuregistrisse andmete kandmise senist korda, see jääb samaks, see ei muuda ka senist võimalust inimesel ise valida endale peamist elukohta ega elada ka mitmes elukohas. See ei muuda olukorda, kus inimesed kasutavad eluruumi üürilepingu alusel, ega ka olukorda, kus kohalik omavalitsus eluruumi omaniku taotlusel alustab menetlust rahvastikuregistris olevate ebaõigete andmete muutmise kohta. 

Arutati ka selle üle, kas …

Ma palun hetkeks vabandust, ettekandja. Suhteliselt raske on jälgida, kui sumin on saalis.

Usun, et kõigile on eelnõu sisu tuttav ja võib-olla polegi mõtet nii pikalt rääkida. 

Aga oli veel arutelu selle üle, kas maksutulude laekumine jääb senise korraga sarnaseks. Tõepoolest, nii see on. Inimese elukoha andmed on aluseks ka tema füüsilise isiku tulumaksu laekumise osa laekumisele kohalikule omavalitsusele senises korras ja siin midagi ei muudeta. 

Põhiseaduskomisjon jäi juhtivkomisjoni seisukohale arvestada täielikult eespool kirjeldatud muudatusettepanekuid. Konsensuslikult olime seda meelt. Komisjon tegi menetlusotsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 10. detsembriks – konsensuslik otsus – ja teha ettepanek teine lugemine lõpetada – ka see otsus oli konsensuslik. Kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 17. detsembril. Aitäh!

Aitäh ettekandjale! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta on tehtud üks muudatusettepanek, hakkame selle läbi vaatama ja vaatame selle üle. Muudatusettepaneku esitaja on põhiseaduskomisjon ja juhtivkomisjon arvestab seda täielikult. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud.  

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 639 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Liigume edasi kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning kutseõppeasutuse seaduse muutmise seaduse (direktorite atesteerimine, õpetajate karjäärimudel ning isikuandmete töötlemine tehisintellekti rakenduse kasutamisel) eelnõu 653 teine lugemine. Ettekandjaks palun kultuurikomisjoni esimehe Liina Kersna.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Suur rõõm on üle pika aja olla teie ees kolm kuud kultuurikomisjonis menetluses olnud seaduseelnõuga, mis on tõesti põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning kutseõppeasutuse seaduse muutmise seadus. Selle nime me muutsime seetõttu, et selle eelnõuga me loome ka seadusliku aluse TI-hüppe rakendamiseks gümnaasiumides ja edaspidi ka põhikoolides ja kutsekoolides. Aga üldiselt meeldetuletuseks, et selle seadusega me kehtestame direktorite atesteerimise süsteemi, õpetajate karjäärimudeli ja TI-hüppega seoses ka isikuandmete töötlemise tehisintellekti rakenduse kasutamisel ja õpetamise eesmärgil. 

Aga selle eelnõu, mis on täna meie ees, algatas Vabariigi Valitsus juba 19. mail käesoleval aastal. Selle eelnõu menetlemise käigus oleme teinud olulise muudatuse tehisintellekti rakendamise tarvis. Kokku arutasime me kultuurikomisjonis seda eelnõu 11 korda. Meil toimusid mitmes voorus ka kaasamisüritused. 

15. septembril oli suur kaasamisüritus, kus osalesid huvirühmad, kes olid selle eelnõu kohta arvamust avaldanud. Need olid Eesti Linnade ja Valdade Liit, sealne nõunik Robert Lippin, Eesti Haridustöötajate Liidu esimees Reemo Voltri, Eesti Koolijuhtide Ühenduse tegevjuht Aule Kink ja juhatuse esimees Urmo Uiboleht, Eesti Õpetajate Liidust juhatuse liikmed Astrid Sildnik ja Margit Timakov, Õpetajate Ühenduste Koostöökoja esindajad Krista Saadoja ja Indrek Riigor, Eesti Õpilasesinduste Liidu juhatuse esimees Karl Erik Kirss ning avaliku poliitika asjaajaja Karola Kuldsaar, Eesti Eraüldhariduskoolide Ühenduse juhatuse liige ja Audentese erakooli direktor Ahto Orav ning ühenduse juhatuse liige ja Rocca al Mare kooli direktor Sirje Toomla, Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi nooremteadur Daniel Reinaru ja haridusteaduste instituudi õpetajahariduse professor Katrin Poom-Valickis, Tartu Ülikooli haridusinnovatsiooni professor ja haridusteaduste instituudi juhataja Margus Pedaste ning MTÜ Alustavat Õpetajat Toetav Kool tegevjuht Triin Noorkõiv. Komisjoni istungil ei osalenud Eesti Lastekaitse Liit. 

Komisjon oli pikk ja põhjalik ning üldiselt joonistus välja, et koolijuhtide atesteerimissüsteemiga olid osapooled rahul, see oli nendega läbi räägitud ja selle kohta kriitilisi noote ei tulnud. Aga selle osa kohta, mis puudutas õpetajate karjäärimudeli rakendamist, oli enamik kaasatud organisatsioone väga kriitiline. Nende kriitika keskendus eelkõige kahele valdkonnale. 

Esiteks, väljapakutud karjäärimudel puudutas üksnes kvalifikatsiooniga õpetajaid. Aga me teame, et Eestis on enam kui 17 000 õpetajat ja neist veidi enam kui 4200 on selliseid õpetajaid, kellel ei ole kvalifikatsiooni. Õpetaja kvalifikatsiooni ehk nad ei ole lõpetanud õpetajakoolitust ülikoolis, mis annab ka õpetajakutse, või nad ei ole taotlenud õpetajakutset kutseandja, õpetajate liidu kaudu. Seda saavad teha need õpetajad, kellel on magistrikraad. 

Teine laialdane kriitika oli selle kohta, et loodav karjäärimudel tekitab ühes astmes ehk vanemõpetaja astmes paralleelse hindamissüsteemi. Meil on olemas kutsestandarditel põhinev õpetajate kutsesüsteem, kus on tase 7 ehk õpetaja tase, ja taseme 7 all on eraldi ka vanemõpetaja tase. Ja siis on tase 8, mis on meisterõpetaja tase. Kokkulepitud karjäärimudelis, mis rakendatakse Vabariigi Valitsuse määrusega, mitte selle seaduseelnõuga, mis meie ees on, seal on vanemõpetaja aste selline, kus seda astet saab anda nii koolis kokku kutsutav kolmeliikmeline komisjon, mida juhib direktor ja kus peaks olema üks koolipidaja esindaja ja kas vanemõpetaja või meisterõpetaja või kui neid ei ole, siis lihtsalt üks õpetaja. Või siis taotleb õpetaja kutsesüsteemi kaudu vanemõpetaja kutse ja ka siis temale rakendub see vanemõpetaja aste. 

Nii et selgelt kaks hindamissüsteemi, mille puhul me ei ole kindlad ja haridusvaldkonna osapooled ei ole kindlad, et see hindamine toimub ühtsetel alustel. Me arutasime kultuurikomisjonis, kuidas leida võimalikku kompromissi. Selge on see, et me ei saa leppida trendiga, kus igal aastal me näeme, et kvalifikatsioonita õpetajate osakaal õpetajate seas aina kasvab. Me peame tegema midagi selleks, et need õpetajad, kes on tulnud kooli ja tunnevad, et õpetajaamet on nende jaoks kutsumus, et me loome neile tingimused, soodsad tingimused selleks, et nad jõuaksid kvalifikatsioonini, et nad saaksid õpetajakutse. 

Me teame, et sellest 4200 õpetajast veidi üle 2000 on selliseid õpetajaid, kes juba õpivad õpetajakoolituses, ehk on väga suur tõenäosus, et nemad jõuavad õpetajakutseni. Ja siis teine tuhat on selliseid õpetajaid, kes omavad juba magistrikraadi, aga neil ei ole õpetajakutset. Ehk siis neile oleks vaja luua tingimused selleks, et nad esitaksid taotluse õpetajate liidule ja saaksid ka õpetajakutse. 

Pikkade läbirääkimiste tulemusel jõudsime erinevate haridusvaldkonna osapooltega ja haridusministeeriumiga kompromisslahenduseni. Ja see kompromisslahendus on järgmine. Pooled kvalifikatsioonita õpetajatest ehk siis need, kes õpivad juba õpetajakoolitusel, ja ka need, kes omavad magistrikraadi või omandavad magistrikraadi, need õpetajad on arvatud ka õpetajate karjäärimudeli alustava õpetaja astmele. See tähendab seda, et nendele õpetajatele on tagatud 25% õpetaja tööajast aega enesearenguks ehk kutse taotlemiseks. Neil peab olema ka mentor. 

Kompromissi järgmine osa on see, et nende õpetajatega võib teha ka tänaste üheaastaste lepingute asemel kolmeaastased lepingud. Eelnõu, mis valitsuselt Riigikokku jõudis, oli kolmeaastaste lepingute erand lisatud vaid õpetajakoolituses olevatele õpetajatele. Meie laiendasime seda ka magistrikraadi omavatele ja omandavatele õpetajatele. 

Ja kolmas kompromiss, mille me saavutasime ja mille eest ma olen väga tänulik nii Haridus- ja Teadusministeeriumile kui ka kõigile osapooltele, on see, et nendele kahele kvalifikatsioonita õpetajate grupile jääb kehtima kohustus maksta õpetaja miinimumpalka. Nii et minu meelest need muudatusettepanekud – kui Riigikogu suur saal neid toetab ja tuleb öelda, et kultuurikomisjonis me hääletasime need muudatusettepanekud kõik konsensuslikult siia seaduseelnõusse – päriselt võiksid luua tingimused selleks, et kvalifikatsioonita õpetajate osakaal enam ei kasvaks meie õpetajaskonnas, vaid hakkaks päriselt vähenema, sest on loodud tingimused, on loodud stabiilsus ja see on see, mida praegu neil tegelikult ei ole. Praegu töötavad kvalifikatsioonita õpetajad üheaastaste lepingutega ja praegu ei ole neile pakutud paindlikumat võimalust kutseni jõuda ehk alustava õpetaja astmel saavad nad 25% tööajast pühendada sellele, et nad koostavad oma kutsetaotluse portfooliot või käivad õppimas, ennast täiendamas, selleks et kutseni jõuda. 

Teine suur mure, nagu ma ütlesin, oli see, et on kaks paralleelsüsteemi vanemõpetaja astmes: kooli loodud komisjon saab anda vanemõpetaja astet ja ka kutsesüsteemis on vanemõpetaja kutseaste. Me leppisime siin ministeeriumiga kokku ja tegime ka muudatusettepaneku, milles me ütleme, et see karjäärimudel peab lähtuma kutsestandardis kirjeldatud kompetentsidel. Me tõime selle kutsesüsteemi seaduse tasandile sisse, et me hindame õpetaja karjäärimudelis kutsestandardi kompetentse. Kui valitsuse eelnõus oli kirjas lihtsalt see, et see karjäärimudel puudutab ainult kvalifitseeritud õpetajaid, siis me oluliselt laiendasime seda sõnastust, nii et siis saaksid sisse tulla ka kvalifikatsioonita õpetajad. 

Me leppisime ministeeriumiga kokku, et see paralleelhindamine lõpetatakse ära, ja selleks, et seda paralleelsüsteemi ära lõpetada, on vaja võimestada õpetajate liitu, et nad suudaksid kõiki neid vanemõpetajaid ja meisterõpetajaid ja ka karjääripöörajatest õpetajaid, kes taotlevad kutset, ära teenindada. Hetkel on nii, et õpetajate liidul on kolm piirkondlikku hindamiskomisjoni – on Tallinnas, Pärnus ja Tartus. Kui me läheme nüüd selle karjäärimudeli peale ja jääme ka selle juurde, et meisterõpetaja astmel ongi ainult kutse saanud meisterõpetajad ja vanemõpetaja astmel tulevikus ainult vanemõpetaja kutse saanud, siis haridusministeeriumi prognooside kohaselt või ootuste kohaselt peaks 30% meie kõigist õpetajatest jõudma vanemõpetaja astmeni. Ehk siis neid õpetajaid tuleb siin lähiaastatel juurde 5000 ja veidi peale. See tähendab väga suurt töökoormust ja see nõuab õpetajate liidu võimestamist, hindajate koolitamist, et oleks rohkem piirkondlikke hindajaid. Ma usun, et siis me saaksime liikuda ühe süsteemi peale, et vanemõpetaja ja meisterõpetaja oleksid kutsesüsteemiga kooskõlas. 

Kuna me oleme võtnud tõesti väga põhjalikult aega selle eelnõu menetlemiseks ja oleme püüdnud leida kompromisse, mis, ma arvan, on antud olukorras head kompromissid, siis oleme pidanud muutma ka selle seaduseelnõu rakendamise tähtaegu. Kui algselt oli eesmärk selles, et õpetajate karjäärimudel ja ka atesteerimissüsteem hakkaksid kehtima 1. jaanuarist 2025, siis ministeeriumi ja osapooltega läbi rääkides oleme me selle nihutanud 1. märtsile 2025. Sest nagu ma ütlesin, seadus, mis on täna meie menetluses, ütleb karjäärimudeli kohta põhimõtteliselt ainult kaks lauset: see, et karjäärimudel põhineb kutsesüsteemi kompetentside hindamisel ja et karjäärimudeli astmed, palgakoefitsiendid ja tingimused kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Ja selleks, et see määrus jõuaks läbida kooskõlastusringid ja valitsuses ka heaks kiita, on vaja võtta aega. Nii et jäi kompromiss, et atesteerimine ja õpetajate karjäärimudel jõustuksid 1. märtsist. 

Siis see TI-hüppe regulatsioon. Me tõesti kultuurikomisjonis lootsime, et selle eelnõuga me saame kiiremini lõpphääletuseni tulla, aga me ei saanud, sest muresid selle eelnõuga oli nii palju, mis vajasid lahendamist. Seetõttu ei ole saanud TI-hüpe koolides veel rakenduda, kuna seaduslikku alust ei ole. TI-hüpet puudutavad muudatusettepanekud jõustuvad Riigi Teatajas avaldamisele järgmisel päeval, mis on põhiseaduses antud kõige kiirem viis seaduste jõustumiseks. Üldises korras jõustuvad kõik kvalifikatsiooni laiendavad seadusemuudatused, kolmeaastased lepingud ja ka miinimumpalga laiendamise muudatused jõustuvad üldises korras. 

Mul jäi vist paar asja rääkimata. Ma püüan väga kiiresti öelda, mida me selle TI-hüppe teemal muudame. Me arutasime sellest 11 korrast neli korda TI-hüppe regulatsiooni ja leppisime kokku Andmekaitse Inspektsiooni ning Justiits- ja Digiministeeriumi valdkonna ekspertidega, sest see tõesti on pretsedent, et me ei tundnud ennast sugugi kindlalt. Õppetegevuses tehisintellekti rakenduse kasutamiseks on koolil õigus töödelda õpilase isikuandmeid. Need on õpilase üldandmed, õpilase poolt talle kohaldava õppekava täitmiseks rakendusse sisestatud isikuandmed, sealhulgas eriliigilised isikuandmed, muud õpilase poolt rakenduse kasutamisel sisestatud isikuandmed, sealhulgas eri liiki isikuandmed. Mis ma … Ma vaatan, et mu aeg saab otsa. Palju võiks rääkida. Aga põhimõte on selles, et seaduslik alus on loodud selleks, et koolis rakendada tehisintellekti ja neid kontosid hallata koolil. Kõik see informatsioon, mis sinna rakendusse on sisestatud õppimise eesmärgil, peab olema ka õpetajale ja koolile kättesaadav, aga kui laps sisestab sinna õppimisega mitteseotud informatsiooni, siis see ei ole koolile kättesaadav. Ja seda regulatsiooni tehes me arvestasime sellega, mida on teinud Sihtasutus TI-hüpe, tehes lepinguid selleks, et TI-hüpe saaks rakenduda. 

Aga ma pean jõudma nüüd ka menetluslike otsusteni. Kokku on seitse muudatusettepanekut. Üks neist on Isamaa muudatusettepanek, mida me arvestasime sisuliselt. Isamaa ettepanek oli tuua määrus ministri tasandilt valitsuse tasandile, me olime sellega nõus ja me tegime ka eraldi muudatusettepaneku selle kohta. Kultuurikomisjon otsustas suunata eelnõu teisele lugemisele ehk 10. detsembril, teha ettepaneku eelnõu teine lugemine lõpetada. Ja juhul, kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, siis on komisjoni ettepanek suunata eelnõu kolmandale lugemisele ja viia läbi eelnõu lõpphääletus 17. detsembril käesoleval aastal. Aitäh! Vastan hea meelega teie küsimustele.

Küsimusi teile on. Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Hea kolleeg! Esiteks, ma tahan sind tunnustada sinu töö eest. Olles ise kultuurikomisjoni liige ma olen ma näinud, kui palju sa oled vaeva näinud ja pingutanud selle nimel, et see tekst oleks hoopis teistsugune võrreldes sellega, mis tuli ministeeriumilt, ja kindlasti sai see palju paremaks. 

Aga kahjuks meie arvame, et see viimane pingutus – kusjuures mitte sinu, vaid pigem ministeeriumi oma – jäi tegemata. Millegipärast ei tahtnud ministeerium absoluutselt kuulata kõiki neid organisatsioone, kes ütlesid, et ei saa olla niimoodi, et kvalifikatsioonita õpetajad ei saa enam seda tagatist õpetaja palga alammäära näol. 

Nii et minu küsimus on selline. Ma ei räägi sellest, et tegelikult omavalitsused küsivad, kust võtta seda raha karjäärimudeli rakendamiseks, kuna seda ei ole riigi eelarvestrateegias. Aga mis sa arvad, mis jäi ministeeriumi poolt puudu, et see viimane pingutus oleks tehtud?

Aitäh küsimuse eest! Esiteks, ma tahan öelda, et me kiitsime heaks järgmise aasta riigieelarve ja selles riigieelarves me tõstsime õpetajate diferentseerimisfondi 20%-lt 22%-le. Ja just nimelt on valitsuse tasandil kokku lepitud, et see diferentseerimisfond tõuseb 2027. aastal 23%-le ja 2028. aastal 24%-le. Arvutuste kohaselt ministeerium kinnitab, et sellest diferentseerimisfondi kasvust peaks piisama järgnevateks aastateks õpetajate karjäärimudeli rakendamiseks. Aga kui meie eesmärk on, et vanemõpetajaid tuleks väga palju juurde ja ka meisterõpetajaid tuleks juurde, siis kindlasti peaks ka diferentseerimisfondi edaspidi suurendama. 

Mis puudutab kvalifikatsioonita õpetajaid, siis nagu ma ütlesin, neid on üle 4200 ja neid õpetajaid, keda meie muudatused puudutavad, on nendest 4200-st 2125. Need on need õpetajad, kes juba õpivad õpetajakoolituses, neid on ligi tuhat, ja ülejäänud on need, kellel on juba magistrikraad või nad omandavad magistrikraadi, et nad on õpingutes. Nende puhul me tagame seadusega selle, et neile kehtib samuti õpetaja palga miinimum, nendega saab teha kolmeaastased lepingud ja nad on alustava õpetaja karjääriastmel. Põhjus, miks me tegime selle erandi, on see, et nende sihtrühmade puhul on nii teoreetiliselt kui ka praktiliselt võimalik kolme aastaga päriselt jõuda kutseni. 

Kui me vaatame neid kvalifikatsioonita õpetajaid, kes välja jäid, siis võib-olla tuleb see osale kolleegidele üllatusena, aga siiski, meil on täna õpetajana klassi ees tuhatkond keskharidusega õpetajat. Keskharidusega õpetajat! Ma tuletan meelde, et meie õpetaja kvalifikatsioon eeldab magistrikraadi, aga meil on tuhatkond keskharidusega õpetajat. 

Ja tuhatkond on neid, kellel on kas rakenduslik kõrgharidus või bakalaureusekraad. Neid on tegelikult 1200. Ja need on sellised õpetajad, kelle puhul me väga-väga palume ja loodame, et nad lähevad õppima. Nii, kui nemad, need 1200, lähevad õppima, nad kohe jõuavad ka alustava õpetaja karjääriastmele ja kohe on neile tagatud õpetajate palga miinimum, kolmeaastased lepingud tänaste üheaastaste asemel. Nad saavad kolmeaastased lepingud, nad saavad miinimumi ja 25% tööajast selleks, et õppida, ennast täiendada ja kutset taotleda. 

Mis puudutab keskharidusega õpetajaid, siis ka nende puhul on väga oluline, et me suunaksime nad õppima siiski. Kui neil on olemas see kutse ja nad tahavad olla õpetajad, siis see on tore, aga me ei saa leppida sellega, et meie lapsi õpetavad keskharidusega õpetajad. Lisaks on meil 11 põhiharidusega õpetajat. Ütlen, et tegelikult seadus ei luba võtta tööle põhiharidusega õpetajaid, aga ju see näitab seda, et häda haridusvaldkonnas on lihtsalt nii suur. Ega need keskharidusega õpetajad ka ju ei pressi ennast ise sinna kooli, nad on palutud sinna kooli appi. 

Nii et minu vastus on see, et me peame väärtustama kvalifitseeritud õpetajat, tema tööd ja seda, et meie laste ees oleksid tõesti professionaalsed õpetajad.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te rääkisite pika jutu ära palgamudelist ja karjäärimudelist, aga kordagi ei maininud, kui palju see maksma läheb, kui palju õpetajad hakkavad palka rohkem saama, kui palju hakkavad meisterõpetajad palka saama, kui suur kulu on riigieelarvele. Ühtegi numbrit ei tule! Kas te ei tea neid numbreid või ei olegi võimalik selle eelnõuga neid numbreid teada saada?

Aitäh! Nagu ma ütlesin, me kehtestame selle eelnõuga, mis teie ees on, ainult väga üldised raamid õpetajate karjäärimudelile, aga Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatakse õpetajate karjääriastmed, palgakoefitsiendid ja ka tingimused, kuidas nendele astmetele saada. See ei ole seaduse tasandi küsimus. 

Aga tänane valitsuse määruse kavand, mida me oleme ka kultuurikomisjonis arutanud, lähtub haridusleppes kokkulepitust. Tuletame meelde, et haridusleppele kirjutasid alla haridustöötajate liit, ministeerium, eraüldhariduskoolide liit, koolijuhtide ühendus ja neli kohalikku omavalitsust, enamik kohalikke omavalitsusi keeldusid sellele alla kirjutamast. Aga seal lepiti kokku selline astmestik, et alustav õpetaja ja õpetaja saavad õpetaja miinimumpalka, vanemõpetaja koefitsiendiga 1,1 ja meisterõpetaja 1,3. See, kui palju see lähiaastatel riigile maksma läheb, on välja arvutatud. Ministeerium kinnitab, et õpetajate palga diferentseerimisfondi kasvust saavad need lisakulud kaetud.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tõesti väga selge ettekandja! Aga te ütlesite väga selgelt, kui palju meil õpetajad hakkavad kõige väiksemat palka saama, 886 eurot, see on umbes tuhat õpetajat. Täna me teame, et meil on õpetajateks eilsed koolilapsed, inimesed, kes valdavad vähemalt C1-kategooriat. Kas te leiate, et see töötasu, mida nad hakkavad saama, on õiglane? Kas see ei ehmata neid ära erialalt ja hetkel, kus meil on õpetajate põud, ei kaota me veel õpetajaid?

Aitäh! Mul on väga hea meel, et te selle küsimuse just niimoodi sõnastasite. See ei vasta tõele, et nendele õpetajatele, kes jäävad välja sellest alustava õpetaja karjääriastmest ja erandist, hakatakse maksma riiklikku miinimumi. Ei hakata maksma! Neid inimesi on koolile vaja ja nende puhul on koolijuhil lihtsalt õigus palk läbi rääkida. Kui praegu peab koolijuht ka sellele 11-le põhiharidusega õpetajale maksma õpetaja miinimumpalka, nii nagu ta on keskharidusega õpetajale seadusega kohustatud maksma õpetaja miinimumpalka, siis nüüd selle seadusemuudatusega ta saab põhi- ja keskharidusega õpetajate puhul rääkida läbi, et äkki see ei ole mitte 1970 eurot järgmisel aastal, vaid see jääb näiteks selle aasta miinimumi peale, mis on üle 1800 euro. Ja teiseks, need on ju kehtivad töölepingud, neid ei saa kuidagi ühepoolselt niimoodi muuta. Ja kui tööülesanded jäävad samaks, siis ka töölepingu seadus keelab palka vähendamast, kui tööülesanded on samad. 

Nii et see eeldus, mida ma kuulen ka meedias … Ka täna hommikul kuulsin Vikerraadios bakalaureusekraadi tasandil õpetajaks õppivat õpetajat, et mul ei ole enam mingit motivatsiooni edasi õppida, sest mulle võib maksta miinimumpalka. Esiteks, õppivale õpetajale ei tohigi maksta riiklikku miinimumi, vaid peab maksma meie muudatusettepaneku kohaselt õpetaja miinimumpalka. Ja teiseks, kui me isegi ei oleks seda kokkulepet jõudnud ja ei oleks seda muudatust teinud, siis ei oleks makstud ühelegi õpetajale riiklikku miinimumi. Näiteks, koolijuhtidele on täpselt seesama regulatsioon, mis meil on nüüd kvalifikatsioonita õpetajatele, kes alustava õpetaja karjääriastmele ei mahu. Koolijuhtidel ja õppejuhtidel on täpselt sama regulatsioon. Kas te teate mõnda koolijuhti, kes saab riikliku miinimumi, kas te teate mõnda õppejuhti, kes saab riikliku miinimumi? Ei saa! Nende töö on palju rohkem väärt. 3,5% kõigist Eesti Vabariigi töötajatest saab riiklikku miinimumi. Need on lihttöölised, need on laonduses lihttöölised, need on kondiitrivaldkonnas abitöölised. Need on lihttöölised, aga õpetaja töö ei ole lihtne. Kindlasti ei hakka ka selle muudatuse juures saama keegi riiklikku miinimumi, hoolimata sellest, et seadus justkui niimoodi ütleb. See tähendab koolijuhile autonoomiat ja vabadust rääkida need lepingud läbi.

Pipi-Liis Siemann, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Just sellestsamast autonoomiast edasi, on kõlanud kriitikat ja kartust, nagu seadusemuudatus piiraks kuidagi koolijuhi autonoomiat kujundada tasustamissüsteemi ja me liialt palju reguleeriksime seadusandjatena. Ma ise arvan küll, et Riigikogu ainupädevuses on haridussüsteemi kujundamine ja ka strateegiline vaade tulevikku. Palun kommenteeri lühidalt, kas koolijuhi autonoomia ja võimalused suunata ise oma koolis ja vastutada ka jätkuvalt kvaliteedi ja väljundite eest koolis jäävad siiski tänasega sarnasele tasemele. 

Aitäh! Ühelt poolt võib ju öelda, et jääb sarnasele tasemele, kuna me täna juba teame, et koolides koolijuhid õpetajate palku diferentseerivad. Teisalt, Vabariigi Valitsuse määruse kavandi põhjal ja haridusleppele tuginedes me ei saa öelda, et koolijuhtide autonoomiat suurendatakse, sest tegelikult öeldakse koolijuhile väga täpselt ette, millised on need miinimumid, mida peaks erineva tasemega õpetajatele maksma. Nii et minu meelest see seaduseelnõu, mida me menetleme, annab tegelikult väga avara raami, aga täna kokku lepitud Vabariigi Valitsuse määrus kehtestab selle raami sees väga konkreetsed astmed koos palgaraamistikuga, mis pigem vähendavad koolijuhtide autonoomiat.

Margit Sutrop, palun!

Lugupeetud eesistuja! Austatud ettekandja! Oleme koos seda päris palju arutanud. Ma arvan, et seda seaduseelnõu võib kiita kahe asja eest. Tõesti, ta motiveerib inimesi õppima, see neljandik, kes ei ole omandanud vastavat haridust, on ju probleem, sest me tahame, et iga laps koolis saaks väga heal tasemel haridust. Teiseks, kindlasti on väga ammu tehtud pingutusi, et hea õpetaja saaks head palka. Aga minu küsimus on see, et kui nüüd need tuhanded, kes tegelikult tahaksid hakata paremini vastama kvalifikatsiooninõuetele ja saama ka karjäärimudelisse ja paremat palka, hakkavad trummeldama ülikoolide ustele, kas ülikoolid suudavad nii-öelda tuhandetega hakkama saada. Kas meie halduslepingutes peaks kajastuma ka kõrgkoolidele vastav tellimus, et aidata veelgi suurendada õpetajakoolituse jõudlust, mis täna on tegelikult juba väga piiri peal? Kuidas me sellega hakkama saame?

Suur tänu selle küsimuse eest! Esiteks, osa nendest õpetajatest, kelle puhul me ootame, et nad vähemalt kolme aastaga kutseni jõuaksid, omavad juba magistrikraadid – neid on üle 1000 –, kes õpetavad koolis, kelle puhul on vaja koostada portfoolio ja taotleda õpetajakutset. Ülikoolidele nemad koormust tõenäoliselt ei paku, kui siis mikrokraadide läbimise kaudu, et nad saaksid oma oskusi ja teadmisi veel arendada pedagoogikas. Aga jah, kindlasti võib see tähendada seda, et ülikoolidele tuleb veel suurem koormus õpetajakoolitusel. Neil on juba täna väga suur koormus. Me oleme ju õpetajakoolituses õppekohtade arvu pikalt kasvatanud ja see on kajastunud ka halduslepingutes. Ma olen täitsa kindel, et see kajastub ka järgmistes halduslepingutes. Nii et nii Tallinnas kui ka Tartus on haridusteaduste instituudid üliõpilasi täis ja väga paljud neist on täiskasvanud üliõpilased, just nimelt need karjääripöörajad või haridusvaldkonna magistrit omandavad üliõpilased. Ma tegin just sel laupäeval kohe eraldi video sellest, kuidas laupäeva hommik haridusteaduste instituudis Tartus on pungil rahvast täis. Pungil! Inimesed õpivad ja seda on väga tore näha. Me peamegi innustama neid, et nad tõesti õpiksid. Ma olen teiega nõus, et kindlasti on vaja võimestada ka ülikoole, et nad selle koormusega hakkama saaksid.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Ma lihtsalt küsin, kuidas te kommenteeriksite ühte hüpoteesi, mida ma olen saanud ühelt direktorilt ja paarilt õpetajalt. Nad ütlevad, et kui võimaldada maksta teatud kindlale grupile õpetajatele veel väiksemat palka kui õpetaja miinimumpalk, siis võib tekkida kiusatus õppeaineid hakata grupeerima nii-ütelda olulisteks, keskmisteks ja väheolulisteks. Aga kui on teada, et koolile antav õpetajate palgaraha on kindel summa, siis kui ma leian neid nii-öelda väheoluliste jaoks väiksema kvalifikatsiooniga, kes saavad küll päris ilusti hakkama, siis ma hoian palgarahas kokku ja see tekitab mul võimaluse kuskil teises kohas motiveerida. Kas ei või juhtuda nii, et meil on näiteks viie aasta pärast hoopis keskharidusega või kvalifikatsioonita õpetajaid rohkem?

Aitäh! Ei, ma tõesti ei usu seda. Esiteks, see ongi koolijuhi otsustada ja see on väga oluline vabadus, mis me koolijuhile anname, et ta saab läbi rääkida selles palgas. Ma olen täiesti kindel, et koolijuht, kes vajab seda õpetajat, ei maksa, ei paku talle riiklikku miinimumi. Ja teiselt poolt ma olen täiesti kindel, et ükski õpetaja ei tule seda rasket tööd tegema. Õpetaja töö on siiski väga-väga nõudlik töö, ei tule seda tööd tegema riikliku miinimumiga. Mul on natukene kurb kuulda, et sellist hüpoteesi pakub välja koolijuht ise, kelle vastutada see tegelikult ongi. 

Enne jäi see vist ütlemata, aga ma arvan, et on väga oluline üle öelda, et riik õpetaja palgaraha arvestuses mingit muudatust ei tee. Riik eraldab jätkuvalt nii kvalifikatsiooniga kui ka kvalifikatsioonita õpetajatele õpetaja miinimumpalga mahus palgatoetust, lisaks on see diferentseerimisfond. Nii et koolidel ja kohalikel omavalitsustel ei jää võimalusi vähemaks õpetajate palga maksmisel. Tegelikult tuleb võimalusi juurde, sest diferentseerimisfond kasvab ja järgmisel aastal kasvab siiski ka õpetaja palga miinimum 1970 euroni.

Üks hetk! Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt ettekandja! Ma ei ole kindel, et kuldsete kätega tööõpetusõpetaja peab tingimata omama magistrikraadi, et kvalifitseeruda õpetajate miinimumpalgale. Aga mu küsimus puudutab seda dubleerivat hindamis- või atesteerimissüsteemi. Kas on nii, et iga kool ise saab ka teatud pädevuse hinnata ja kui ta on selle protsessi läbi teinud ja oma otsused langetanud, siis see ei pruugi olla üldse teiste koolide poolt aktsepteeritav? Kas tekivad sellised autonoomsed koolikesksed atesteerimised ja kas see ei tekita palju rohkem probleeme, segadust ja killustatust ning ebaühtlust sealhulgas juurde?

Suur tänu küsimuse eest! Meil on kokku lepitud, et õpetaja kvalifikatsioon on magistrikraad ja õpetajakutse. Nii on kokku lepitud, aga see ei tähenda seda, et näiteks tööõpetuse õpetajana ei võiks töötada ka madalama haridustasemega õpetaja, aga talle lihtsalt ei kehti needsamad reeglid nagu kvalifikatsiooniga õpetajatele. Lihtsalt nii on. Õpetamine on väga spetsiifiline ja nõudlik töö, seda ei saa teha iga kuldsete kätega mees. Selleks on vaja veel oskusi, lisaks sellele, et on kuldsed käed. 

Aga see osundus, mille te nende paralleelsüsteemide kohta tõite, on väga õige ja selle üle me oleme tunde arutanud. Praegu on plaan selline, et tõesti, seda vanemõpetaja astet saab anda valitsuse määruse kavandi kohaselt koolis moodustatud komisjon, direktori poolt kokku kutsutud komisjon, kuhu kuuluvad kolm inimest: direktor, koolipidaja esindaja ja paremal juhul vanemõpetaja või meisterõpetaja, aga neid on meil mõlemaid Eesti Vabariigis alla 100, nii et tõenäoliselt neid ei ole võtta seal koolis, siis on üks õpetaja, keda direktor kutsub. Me oleme küll jõudnud kokkuleppele, et ka need komisjonid lähtuvad kutsestandardis kirjeldatud vanemõpetaja kompetentsist neid õpetajaid hinnates, aga kindlasti see ei ole võrdne kutsesüsteemis vanemõpetaja kutse taotlemisega. 

Ma saan aru, et ettepanek on ka see, et kui ühes koolis on õpetaja saanud vanemõpetaja astme ja palgakoefitsiendi 1,1 ja kui ta vahetab kooli, siis see aste jääb temaga kaasa, nii et teine kool tõesti peab aktsepteerima eelmise kooli otsust. Need astmed on tähtajalised, nii nagu kutsesüsteemis, nii ka karjäärimudeli süsteemis need on viieaastased. 

Aga seda kõike kehtestab Vabariigi Valitsus oma määrusega, mitte meie siin selle seadusega – seda ma tahan üle rõhutada. Seaduse me oleme sõnastanud nii, et kui kutsesüsteem on valmis oluliselt suuremas mahus hindama vanemõpetaja kutse taotlejaid, siis me seadust enam muutma ei pea. Tänane seadus, mis meie ees on, lubab minna ka vanemõpetaja astme puhul üle kutsesüsteemi hindamisele. Aga probleem on suur ja sellele tõesti osutas enamik haridusvaldkonna osapooli, et seda paralleelhindamist ei peaks aktsepteerima.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Jätkame minu esimese küsimusega. Te kenasti kirjeldasite, et seda 886 eurot keegi ei hakka rakendama, kõik läheb ladusalt ja nad hakkavad kenasti palka saama. Aga miks see number seal üldse sees on? Miks see selline on? See on isegi väiksem, kui 1. jaanuarist algab meil ju miinimumpalk 960 eurot. See on sellest veel väiksem 74 eurot. See on üks küsimus. Ja teine küsimus: kindlasti hakkavad nüüd need tuhat õpetajat trügima haridust saama ja lähevad õppima. Aga kas te ei arva, et see karjäärimudel peaks nihutama 1. septembrini, kui hakkab õppeaasta? Praegu nad ei saa ju õppima minna, nad saavad ju ainult 1. septembrist. Kas see ei oleks õiglane number?

Aitäh! Nende õpetajate puhul, kes ka meie muudatuste kohaselt jäävad alustava õpetaja astmelt välja, ehk siis põhi- ja keskharidusega õpetajad ja bakalaureusekraadi või rakenduskõrgharidust omavad õpetajad, nende puhul lihtsalt rakendub tavapärane töölepingu seadus. See rakendub ka kõigi teiste puhul. Meil on tõesti osa ametikohti, mille puhul me oleme riiklikult kokku leppinud, et neil on ametikohapõhine miinimumpalk. Õpetajad on ühed nendest, kellel on riiklikult kokku lepitud õpetaja miinimumpalk. Neid ameteid on veel, aga neid on väga vähe. Enamiku töötajate puhul kehtibki riiklik miinimum. Nagu ma ütlesin, ka koolijuhtidel kehtib riiklik miinimum, õppejuhtidel kehtib riiklik miinimum. Nende puhul saab koolijuht pidada läbirääkimisi ja leppida töövõtjaga kokku, milline saab olema tema palk. Selle muudatuse kohaselt ei ole enam koolijuhil kohustust maksta põhiharidusega ja keskharidusega õpetajale õpetaja riiklikku miinimumi. Praegu neil ei olnud mitte mingisugust valikut, nad ei saanud ka 50 eurot vähem maksta põhiharidusega või keskharidusega õpetajale, nad pidid maksma riikliku miinimumi. See on tekitanud ebavõrdsust nende õpetajate seas, kes on pingutanud, kes on käinud viis aastat ülikoolis, et jõuda õpetajakutseni. Õpetajaamet ei ole kerge amet, õpetajaamet on väga nõudlik amet ja õpetajaameti tulemust me ei näe kohe. Kui arst teeb vea, siis reeglina me näeme kohe seda tulemust, aga kui õpetaja teeb vigu, ja teeb pikka aega vigu, siis neid tulemusi me näeme aastate pärast. Me ei taha, et meie õpetajate ees oleks nii palju kvalifikatsioonita õpetajaid. Me oleme väga tänulikud, loomulikult, et on kvalifikatsioonita õpetajaid, kes on otsustanud tulla ja võtta vastu selle väga väljakutseterohke töö, aga me peame pakkuma neile võimalusi, et nad arendaksid oma professionaalsust ja jõuaksid kvalifikatsioonini. See on väga-väga tähtis.

Madis Kallas, palun! 

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea komisjoni esimees ja ettekandja! Ma ühinen siin ka Vadimi sõnavõtuga, mis puudutab seda, kui palju paremaks teie juhtimisel on see eelnõu läinud. Aga jah, mõned asjad jäävad ka mind kripeldama, sest nii-öelda selle korra sabast me ei ole üle saanud. Aga minule on tulnud veel täna ja eile õhtul kõnesid koolijuhtidelt ja õpetajatelt. Üks argument on see, et kui nüüd kaob ära õpetaja alampalga maksmise kohustus teatud grupile, siis mitte üheski teises asjas nendele järeleandmisi ei tehta. Nad peavad olema klassi ees täpselt samade kohustustega, nad peavad olema õpetajate toas täpselt samade kohustustega. Üheski asjas järeleandmisi ei tehta. Kas ei oleks ikkagi üks lahendus, mida muide nemad ise välja pakkusid, et panna sisse seesama 0,75, et me ei saaks rääkida kogu aeg sellest 880–900 eurost, mis elab juba oma elu, et olekski see 0,75, 0,8 ja 0,9?

Aitäh! Olen ka sellist mõtet kuulnud. Aga sellest kõlab jälle usaldamatus koolijuhtide suhtes. Ma olen täiesti veendunud selles, et üks hea haridussüsteem põhineb usaldusel, haridusvaldkonna eri osapoolte omavahelisel usaldusel. Ja kui õpetaja töökohustused ei muutu – koolijuhil on tegelikult õigus ja vabadus leppida kokku ju ka muutunud töökohustustes –, siis võib-olla me tõesti ei peaks andma keskharidusega õpetajale täiskoormust. Võib-olla ei peaks, äkki see ei ole tark mõte. Aga selle muudatuse positiivne külg on see, et me ütleme, et me usaldame koolijuhte, nemad peavad tagama, et klassi ees oleks õpetaja. Koolijuht peab hindama õpetaja pedagoogilisi kompetentse ja leppima kokku ka õpetaja palgas. Ja see palk peab olema mõlemalt poolt aktsepteeritud palk. 

Aga ma siiski arvan, et näiteks nende õpetajate puhul, kellel on keskharidus, ja nagu ma ütlesin, neid on tuhatkond, neid on päris palju, neid ei ole väga vähe, tuhatkond õpetajat, siis võib-olla tõesti ei ole mõistlik anda neile täiskoormust. Me teame värskest TALIS-e uuringust, et 45,5% õpetajatest on selles uuringus öelnud, et nad plaanivad lähima viie aasta jooksul lahkuda. Pooled alla 30-aastastest õpetajatest ütlevad, et nad kaaluvad koolist lahkuda. See on väga muret tekitav ja me peame vaatama, et me oma õpetajaid läbi ei põletaks. Ja me teame, et need õpetajad, kellel ei ole kvalifikatsiooni, põlevad kiiremini läbi, lahkuvad kiiremini koolist. 

Ja minu meelest, kui selle eelnõu plusse vaadata, siis väga suur ja oluline pluss on see, et me päriselt loome tingimused alustavatele õpetajatele, selleks et nad ei põleks läbi. Väga paljud alustavad õpetajad lahkuvad kiiresti koolist, aga nüüd selle karjäärimudeliga me tõstame nad esile ja ütleme riigi tasandilt, et neile on vaja eritingimusi, ja me pakume neile neid eritingimusi. Ma väga loodan, et seda ka rakendatakse, ja väga loodan, et need õpetajad jõuavad ka kvalifikatsioonini.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Ma väga kiidan teid, kui rahulikult te püüate saalile ja rahvale selgeks teha, mida see eelnõu sisaldab, ja on väga palju huvitavat informatsiooni. Kas ma olen õigesti aru saanud, et me räägime küll palju miinimumist, nii riiklikust miinimumist kui ka õpetaja miinimumist, aga neid õpetaja miinimumpalga saajaid täna Eestis ei ole nii palju, kui võiks sellest diskussioonist arvata? 

Teine pool on see, kas ma saan õigesti aru, et koolijuhil jääb võimalus ka selle seaduse jõustumisel maksta ilma hariduseta õpetajatele rohkem palka, kui ta peab seda vajalikuks. 

Ja teine pool puudutab EOK ehk Eesti Olümpiakomitee tunnustatud treenereid, V–VII kategooria, kes Eesti koolides tunde annavad ja saavad treenerina teatud klubides ka riiklikku toetust. Kas nemad lähevad ka selle seaduse alla või ei ole seda teemat üldse arutatud? Ma pean siin silmas nende kvalifikatsiooni võrreldes õpetajate nõudmisega, kuna nad on riigi poolt tunnustatud läbi EOK.

Aitäh! Ma alustan lõpust. Ma ei ole kindel, kas need treenerid kvalifitseeruvad õpetajaks. Õpetaja kvalifikatsioonil on kindlad kriteeriumid, aga seda me saame täpsustada. 

Teiseks, tõesti, haridusministeerium kinnitas meile, et käesoleval hetkel makstakse olemasolevaid andmeid vaadates kõigile täiskoormusega töötavatele õpetajatele suuremat palka kui Vabariigi Valitsuse kehtestatud õpetaja töötasu alammäär, mis sel aastal on 1820 eurot. Ma ise oleksin natukene ettevaatlik, kas see on nii absoluutne, aga kindlasti on see nii, et neid ei ole väga palju, kes saavad täiskoormuse eest õpetaja miinimumi. Ja nii täna kui ka siis, kui see seadus jõustub, on koolijuhil vabadus ja õigus maksta kvalifikatsioonita õpetajale rohkem palka kui õpetaja miinimum. See vabadus ja õigus talle kindlasti jääb.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tõesti, väga sugestiivne jutt, aga alles oli sugestiivne jutt, kuidas kaughasartmängu puhul hakkab kõvasti raha tulema. Reaalsus on, paljud kolleegid teil teavad ju, et tegelikult ei tule sealt midagi, käsi on hoopis mitte kullas, vaid mullas, maksame peale. 

Aga küsimus on nüüd, Triin Noorkõiv, kes on noorte õpetajate üks eeskõneleja, kes on minuga suhelnud, ja ka täna veel, kuidas te Triinule selgitaksite. Mina olen siin praegusel hetkel natuke kõrvaline, seda valdkonda, detaili ei tea. Siin võib rääkida mulle igast juttu: sugestiivne, ilusti rahulik jne. Aga elu on keerulisem. Triin on kirjutanud, et midagi on pildil valesti, kuigi ta kiidab ka, et peale 25. novembri pöördumist on asi paremaks läinud. Aga praeguse seisuga ütleb, et ikkagi palun selle vastu seista. Mida te ütleksite Triin Noorkõivule ja tema mõtlejatele, kes tema taga on?

Suur tänu! Ma olen tööalaselt Triin Noorkõivuga kokku puutunud juba pea kümme aastat ja ma tõesti imetlen, kui järjepidevalt ta on seisnud alustavate õpetajate eest. Ta on väga palju rääkinud sellest, et me peame looma koolides tingimused selleks, et alustavad õpetajad nii kiiresti läbi ei põleks, nagu me täna andmetest teame, et nad põlevad. Eriti kiiresti lahkuvad koolist, nagu ma ütlesin, kvalifikatsioonita alustavad õpetajad. 

Triin Noorkõivu tööl on olnud reaalne tulemus. Esiteks, õpetajate karjäärimudelis on aste "alustav õpetaja", kellel ongi loodud Triinu poolt väga palju aastaid räägitud eritingimused. Seda küll ajutiselt, kolmeks aastaks, aga siiski, oluline muudatus. 25% tööajast saavad alustavad õpetajad tegeleda enesetäiendamisega, kvalifikatsioonita alustavad õpetajad saavad tegeleda kvalifikatsiooni omandamisega ja neil peab olema tagatud mentor. Sellest on Triin aastaid rääkinud, nüüd on see reaalsuseks saamas. 

Teiseks, tõesti, Triin ja tema mõttekaaslased, kes on kõigile meile massiliselt kirjutanud, tunnevad muret kvalifikatsioonita õpetaja väljajäämisest õpetaja miinimumpalga kohustusest. Nagu ma ütlesin, me oleme teinud olulise kompromissi. Enam kui pooled tänastest kvalifikatsioonita õpetajatest siiski jäävad õpetaja miinimumpalga saajateks. Need on need õpetajad, kelle puhul me näeme, et kolme aastaga nad jõuavad kvalifikatsioonini, kui neile luua tingimused, ja alustava õpetaja astmel nad päriselt saavad need tingimused. 

Loomulikult, praktika on tõe kriteerium, me saame näha seda. Kui me siiani oleme näinud, et kvalifikatsioonita õpetajate osakaal iga aastaga on natukene kasvanud, siis ma väga loodan ja tõesti siiralt ka usun sellesse, et nende muudatuste tulemusel me hakkame nägema selle trendi peatumist ja ühel hetkel ka alanemist.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Teil on väga hea kõne, aga ma tahaksin tuua teile ühe elulise näite. Kui inimene astub kunagi näiteks reha peale ja reha vars tabab teda kuskile silma alla, siis on see valus. Miks ma selle näite toon? Sellepärast, et normaalne inimene enam sellist tegu enda jaoks ei tee. Aga küsimus on selles, et see kavandatav süsteem meenutab tegelikult sedasama süsteemi, mis Eestis kehtis kuni 2013. aastani ning mis pärast kümmet tegutsemisaastat vaikselt ära lõpetati, kuna see ei õigustanud ennast. Olge hea, öelge, miks te tahate korra elus tehtud vigu juba korrata.

Aitäh! Selle, milline saab olema õpetajate karjäärimudel, kehtestab Vabariigi Valitsus oma määrusega. Seaduses me seda ei kehtesta, seadus jätab avarad raamid, aga Vabariigi Valitsus on oma määruse kavandi koostanud haridusleppes kokkulepitust, see põhineb haridusleppes kokkulepitul. Tol hetkel jõudsid osapooled, välja arvatud koolipidajad, kes on väga oluline osapool, aga ministeerium, haridustöötajate liit, koolijuhtide ühendus ja erakoolid siiski leppisid selles kokku. 

Ka mina ei arva, et see karjäärimudel, mida selle määrusega kehtestatakse, oleks ideaalne karjäärimudel, aga väga suur osa haridusvaldkonna organisatsioonidest on pika arutelu tulemusel selleni jõudnud. Selline on tänane poliitiline reaalsus, et selleni jõuti. Ja nüüd, lähtudes sellest, on tehtud ka määrus ja me oleme muutnud tegelikult ka haridusleppes kokkulepitut. Me ei saa muuta kõike, aga me muutsime seda, et karjäärimudelis on vähemalt pooled kvalifikatsioonita õpetajad sees. Haridusleppes, millele allkirjad pandi, oli kokku lepitud, et see karjäärimudel puudutab ainult kvalifikatsiooniga õpetajaid. Selline seaduseelnõu jõudis ka meile Riigikokku, me oleme seda muutnud. Aga ma tõesti ei arva, et me peaksime tühistama haridusleppes kokkulepitu. See on olnud pikk ja pingeline protsess, osapooled on selles kokku leppinud ja valitsusel on õigus kehtestada lähtuvalt sellest ka see määrus.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Ma sain teie vastusest aru, et ühe kooli atesteerimise ja hindamise otsuseid peab ka teine kool arvestama. Aga ma ikkagi ei saa aru, milleks sellist dubleerivat süsteemi vaja on. Kui me täna vaatame, siis erinevates koolides hinnete panemine või hindamine on väga erinev, kuld- ja hõbemedalite üle otsustamine on väga erinev. Kindlasti saab olema erinev ka atesteerimise tase ja sisu, vaatamata sellele, et mingisugused üldised kriteeriumid on kehtestatud, näiteks sellesama kolmeliikmise komisjoni nõue ja nii edasi, mis iganes. Milleks on vaja seda dubleerivat koolide oma hindamise ja atesteerimise süsteemi? Minu hinnangul see kindlasti ebaühtlust suurendab, mitte ei vähenda.

Aitäh! Te panete mind keerulisse olukorda, sest tõesti, sellel teemal me kultuurikomisjonis väga pikalt arutlesime ja püüdsime leida lahendusi. Kultuurikomisjonis tõesti – ma usun, et kolleegid, kes siin saalis on, nõustuvad – me kõik mõistsime, et see ei ole mõistlik. Aga miks seda tehti? Sellepärast, et haridusleppes ju lepiti kokku, et see karjäärimudel hakkab rakenduma järgmise aasta algusest. Meile on teada, et õpetajate liit, kes täna neid kutseid annab, nad ei ole võimelised tänase koosseisuga neid vanemõpetaja kutseid andma nii massiliselt, nagu eeldatakse ja oodatakse, et vanemõpetajaid tuleb. 

Loomulikult võib ju mõelda ka niimoodi, et oleks võinud rakendada selle süsteemi hiljem – siis, kui õpetajate liit on piisavalt võimestatud ja seda saaks teha ühtse süsteemina. Aga jälle, allkirjad on all, haridusleppes lepiti kokku, et see karjäärimudel hakkab kehtima juba aasta algusest. Ja niimoodi on praegu otsustatud, et ajutiselt on need paralleelsed süsteemid. 

Mida meie saime kultuurikomisjonis teha, oli see, et me tõime tõesti seadusesse sisse selle, et see karjäärimudel põhineb kutsestandardite kompetentsidel. Ehk siis, kui vanemõpetaja astme puhul paralleelhindamistest loobutakse, minnakse kutsesüsteemi peale, siis seadust me muutma ei pea. Seda saab teha Vabariigi Valitsuse määrust muutes. Teiseks, me tõstsime ettepoole seaduses ette nähtud seaduse rakendamise analüüsimist. Seaduseelnõus oli kirjas, et aastal 2032 analüüsitakse, kuidas koolijuhtide atesteerimissüsteem ja õpetajate karjäärimudel on rakendunud. Meie palusime, et tõstame selle ettepoole. Praegu on muudatusettepanekus sees 2030. Kultuurikomisjon pakkus, et see võiks olla ka see tähtaeg, kui need paralleelsed hindamissüsteemid oleksid lõpetatud, aga sellega me haridusministeeriumiga kokkuleppele ei jõudnud, sest nad tegelikult arvasid, et nad jõuavad seda varem. 

Nii et ma väga loodan ja usun, et see valdkondlik tagasiside ja kultuurikomisjoni tagasiside innustavad ka ministeeriumi panustama sellesse, et õpetajate liitu võimestada, et tõesti need piirkondlikud hindamiskomisjonid oleksid olemas ja et see hindamine toimuks õpetajale lähedal. See oli haridusleppes, ma saan aru, selline põhiteema, et see hindamine toimuks õpetajale võimalikult lähedal. Nii saan ma teie küsimusele vastata praegu.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Sama teema ikkagi, varasemalt, selline siiras usk ja selline suurepärane esinemine ja veendunud, et tõde ongi niimoodi. Aga seda meetodit kasutavad ka kelmid ja teie koalitsioonikaaslased, kes siin surusid läbi ja rääkisid ka innustatult selle kaughasartmängu kohta, et raha hakkab tulema, aga tegelikult teades, et ei tule midagi, tuleb peale maksta, käsi on mullas, mitte kullas. 

Aga nüüd tulen tagasi selle Triin Noorkõivu juurde, kes jagab tõesti asja. Aga miks ta kirjutab ikkagi, ka täna mulle veel kirja, et see teie nii-öelda lõhestab õpetajaskonda ja võtab enam kui 2100 üldhariduskooli õpetajalt selle garantii ja asendavad selle enam kui kaks korda madalama riikliku alampalgaga, seesama 886? Mis on seal pildil ikkagi valesti? Te ütlesite, et see on kompromiss, aga miks see teine pool ikkagi ei saa järele anda ja Triin Noorkõiv ja tema seltskond ei saa nagu aru. Ütelge selgelt eesti keeles, sama sisendus jõuliselt! Ta ei saa kahjuks teile vastata, ma ei ole nii tark nagu tema.

Suur tänu küsimuse eest! Ma usun, et me räägimegi väga veendunult nendest asjadest, millesse me usume. Ja mina päriselt ka usun seda, et koolijuhtidele antav vabadus rääkida läbi bakalaureusekraadi omavate õpetajatega, keskharidust omandavate õpetajatega ja ka põhiharidust omandavate õpetajatega nende palga suuruse üle. See on oluline koolijuhtide autonoomia küsimus ja mina usaldan koolijuhte. Ma saan aru, et kõik nii ei arva. Mõistan ka neid. Loomulikult, ju neil on teistsugune elukogemus, ju nemad usuvad teisi inimesi. Aga koolijuhtide ühendus on kinnitanud, et loomulikult mitte ükski õpetaja, kes seisab laste ees, ei hakka saama riiklikku miinimumi. Riiklikku miinimumi saavad lihttöölised. Õpetajaamet on väga nõudlik amet ja kindlasti ei paku mitte ükski koolijuht õpetajale riiklikku miinimumi. 

Teiseks, seda ettepanekut, et me suurendaksime koolijuhtide autonoomiat, toetavad ka näiteks Tartu Ülikooli haridusteadlased, kes kirjutasid sel teemal ka ERR-i portaalis väga mõjusa artikli. Ma tulen veel kord selle juurde, et edukas haridussüsteem saab toimida hästi, kui osapooled üksteist usaldavad, mitte ei lõhesta. Ma väga loodan, et õpetajaskonna lõhestamine, nüüd, kui me oleme selle eelnõu ära menetlenud, saab ka läbi.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Mul on küsimus sellest vaatest, mis puudutab direktorite atesteerimist. Selles osas üldiselt ollakse ühel meelel ega ole olnud selliseid suuri murekohti. Aga mul on võib-olla ettevaatavalt küsimus, mis teie kui valdkonnaekspert arvate, kui palju võiks direktorite atesteerimine tulevikus vähendada kvalifikatsioonita õpetajate osakaalu just sellest vaatest, et kui iga viie aasta tagant peab direktor selgitama, miks tal on 20% või 15% või 30% õpetajatest kvalifikatsioonita, mis ta selleks on teinud, kuidas on konkursid läinud. Kas te näete, et see võiks olla üks lahendus, et komisjon ikkagi küsib, direktor peab vastama ja otsima argumente? Kuidas te seda näete?

Suur tänu! Väga hea küsimus. Ma kasutan võimalust, sest ettekandes jäi aega väga väheks, et tutvustada, mida me kehtestame koolijuhtide atesteerimisel. Igal aastal peab koolipidaja pidama arenguvestlust koolijuhiga. Me teame statistikast, et väga väheste koolijuhtidega peetakse regulaarselt arenguvestlusi. Iga viie aasta tagant peab koolijuht läbima atesteerimise, mis on laialdasem, suurema komisjoni ees, kus muuseas on hindajateks ka oma kolleegid, koolijuhid. 

Võrreldes nüüd selle palju kriitikat saanud karjäärimudeliga on atesteerimissüsteem väga hästi ette valmistatud ja osapooltega läbi räägitud. Tänaseks on koolijuhtide atesteerimise süsteem ka näiteks piloteeritud. Meil on juba osa koolijuhte ette antud raamistikus atesteeritud, sinna on kaasatud ka koolipidajad. See piloteerimine on näidanud ära ka need kohad, mida võiks näiteks valitsuse määrusega veel täiendada või muuta. Aga see on tõesti koos teadlastega tehtud hea süsteem, milleni me oleme jõudnud arutelus, kas tähtajalised lepingud või atesteerimine, ja me jõudsime atesteerimiseni. 

Tulen nüüd teie küsimuse juurde. Ma olen täiesti kindel, et atesteerimissüsteem mõjub pigem positiivselt sellele, et meie koolides on aina vähem kvalifikatsioonita õpetajaid, sest väga palju sõltub koolijuhist, kas kvalifikatsioonita õpetaja jõuab kvalifikatsioonini või ei jõua. Koolijuhi võimalus on pakkuda kvalifikatsioonita õpetajale tingimusi, et ta jõuaks kvalifikatsioonini. Näiteks on kohalikke omavalitsusi, kes üheskoos korraldavad kvalifikatsioonita õpetajatele kutseportfoolio kirjutamise laagreid. See on toetatud protsess ja seda tehakse üheskoos. Nii et neid võimalusi on. See eelnõu, mida me menetleme, tõstab esile alustavaid õpetajaid ja see on väga suur väärtus sellel eelnõul.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Te oma sõnakasutuses kasutasite sellist väljendit, et valitsusel on õigus kehtestada reeglid, kuna kokkuleppel on allkirjad all. Ma usun, et see on ka stenogrammist hiljem leitav. Küsimus on aga selles, et nagu te ise ütlesite, vähemalt pooled organisatsioonid on sinna allkirja andnud. Aga teatavasti on tõsiasi ka see, et igasugusest kokkuleppest ja lepingust võib taganeda, kui see on teisele poolele ebamõistlikult koormav. Ma sooviksingi praegu teada, et kui ikkagi väga suur hulk, pooled ei ole selle teie väljatöötatud süsteemiga nõus, siis mis juhtub, kui nad allkirjad tagasi võtavad ja sellest kokkuleppest taganevad.

Aitäh! Ma tõesti ei ole kuulnud, et Haridus- ja Teadusministeerium, haridustöötajate liit, koolijuhtide ühendus või erakoolide liit oleks kuidagi väljendanud soovi oma allkirju tagasi võtta. Ei, nad ei ole seda teinud, nad on jätkuvalt selle lepingu taga. Loomulikult on valitsusel õigus kehtestada määrus, lähtudes sellest, mille valitsuse üks liige on osapooltega kokku leppinud. Haridustöötajate liit, koolijuhtide ühendus, erakoolid ja neli kohalikku omavalitsust, aga eelkõige ma mõtlen just haridusvaldkonna osapooli – need on väga suured ja olulised osapooled, kellega jõuti kokkuleppeni. 

Jah, on kahetsusväärne, et kohalikud omavalitsused alla ei kirjutanud ja nad on täna ka väga kriitilised selle eelnõu suhtes. Selles mõttes väga aus, et nad ei kirjutanud leppele alla ja on ka täna kriitilised. Ja ka nende kriitikat me oleme tegelikult püüdnud arvestada nende kompromissettepanekutega. Nii et minu meelest on siin praegu ikkagi valitsus käitunud väga korrektselt.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Kui aga näiteks asutus ehk kool on sõlminud kollektiivlepingu, kas siis õpetaja töötasu alammäär kehtib ka keskharidusega õpetajale? Selle kaudu saaks nagu kindlust anda. Ja kui palju üldse võib olla neid koole, kus kool on ise selle kollektiivlepingu Eestis sõlminud tänaseks? 

Aitäh! See on väga hea küsimus. Aga kindlasti on nii, et kool või kohalik omavalitsus on teinud oma õpetajatega kollektiivlepingu, mis tagab selle miinimumi. Loomulikult on kõigile õpetajatele see miinimum tagatud, sest nagu ma ütlesin, riik oma rahastuses muudatusi ei tee.

Priit Sibul, palun! 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te viitasite palju autonoomiale. Ka mina olen seda meelt, et koolijuhtidel võiks olla suurem autonoomia. Selle vastu absoluutselt ei ole. Aga see artikkel, millele te viitasite ERR-is, ma vaatasin ka seda ja ma pean ütlema, et ma päris täpselt aru ei saa, millised on need täiendavad vabadused, mida juurde saadakse. Mõned asjad, mille üle ka autorid diskuteerivad, on see, kas on õiglane maksta kooli minevale õpetajale ja pika kogemusega õpetajale sama palka. Mulle tundub, et neile seatakse hoopis ette mingid kastid, mida peab hakkama jälgima. Mulle tundub, et seda vabadust jääb märksa vähemaks nende süsteemiga. Millised on need täiendavad vabadused? Siin on neli punkti: vabadus, vastutus, õiglus ja professionaalsus. Ma ei tea, et Eesti koolisüsteemis need puudu oleks. Mis on see oluline muutus, mis selle eelnõuga saabub?

Aitäh! Te ei olnud enne saalis, aga me natukene arutasime enne sellel teemal, et tõesti, ühelt poolt valitsuse määrusega mingil määral piiratakse koolijuhtide vabadust palga diferentseerimisel, aga tuleb rõhutada, et need miinimumid on tõesti miinimumid. Riik ütleb, et vanemõpetajale, meisterõpetajale tuleb maksta, vanemõpetajale koefitsiendiga 1,1, meisterõpetajale 1,3. Need on miinimumid. Koolijuht võib alati maksta rohkem, vähem ei tohi, aga rohkem võib. Ja teiselt poolt antakse koolijuhile suurem autonoomia pidada palgaläbirääkimisi nende õpetajatega, kellel on keskharidus, bakalaureusekraad või rakenduskõrgharidus. Need on need õpetajad, keda me tahame suunata õppima selleks, et neist kasvaksid ja kujuneksid ka kvalifitseeritud õpetajad. Nii et ühe käega antakse vabadust juurde ja teise käega veidikene piiratakse ka.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Mulle isiklikult jääb mulje, et tegelikult see on natuke sellise "kuldse ringi" haridussüsteemi eelnõu. Miks? Sellepärast, et alles hiljuti ma kohtusin näiteks Vändra gümnaasiumi juhiga. Kõik nad ju koolijuhtidena ütlevad, et me oleme olukorras, kus teatud hetkedel me peame Õpetajate Lehe lihtsalt ära peitma, sellepärast et õpetajad ei leiaks sealt töökuulutusi naabervallast. See on see reaalsus, et tegelikult toimub õpetajate üleostmine ja seal, kus on vähem lapsi maapiirkonnas, on need võimalused aina kasinamad. Aga koolivõrk peab olema riigi asi, tagada õppimisvõimalus üle Eesti erinevates kohtades. Äkki see Eesti päriselu probleem on ikkagi selles, et mitte niivõrd, millised on nende vabadused, vaid kuidas üleüldiselt tasakaalustada haridussüsteemi rahaliselt tervikuna? Ma saan aru, et see ei ole selle eelnõu teema otseselt, aga äkki see probleem on seal.

Aitäh! Ühtepidi on mul hea meel, et haridusvaldkonnas ka hakkab toimuma midagi turumajanduse põhimõtet, et õpetajad liiguvad sinna, kus neile makstakse rohkem palka. Üldiselt on olnud nii, et igal pool õpetajad saavad ühtset palka, aga kui on nii, et kusagil makstakse rohkem ja õpetaja saab seda muudatust lubada, siis on see ju hea, et õpetaja saab rohkem palka. On mingisugune konkurentsiolukord. 

Aga ma ütlen veel kord, et see seaduseelnõu, mida meie täna siin menetleme ja mille poolt või vastu me peame hääletama, ütleb õpetaja karjäärimudeli kohta nii palju: õpetajatele omistatakse kutsestandardis kirjeldatud kompetentsidel põhinev karjääriaste, mis toetab nende kutseoskuste arendamist ja ametialase karjääri kujundamist. Teine lause on: need täpsed tingimused – karjääriastmed, palgakoefitsiendid ja tingimused – kehtestab Vabariigi Valitsus oma määrusega. Nii et see raam, mille meie kehtestame, on avar raam ja kui tekib poliitiline tahe, siis saab Vabariigi Valitsuse määrust muuta.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Sotsiaaldemokraadina olen ma vägagi veendunud, et kollektiivlepingud on kõige paremad töötajate õiguste kaitsjad. Ma saan aru teie erinevatest vastustest, et ka teie kutsute üles koole ise julgustama kollektiivlepinguid sõlmima. Ma küsin nüüd sellest vaatest, et kas te näete, et riigi poolt, eelkõige Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt, saaks siin midagi veel enamat teha, et veelgi rohkem õpetajate kollektiive ja haridusasutusi oleks kollektiivlepingutega hõlmatud.

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et see on suuresti teadlikkuse küsimus, et sellised võimalused on olemas. Ma tõesti väga usun seda, et haridusvaldkonnas üksteise usaldamine ja kokkulepeteni jõudmine on määrava tähtsusega. Kui kogukond lepib kokku õpetajate kollektiivlepingus, siis see on nende kokkulepe. Loomulikult saab seda ainult tunnustada, sest kui see tagab usalduse ja stabiilsuse, siis see on igati õige, hea ja hästi vajalik selleks, et haridussüsteem hästi toimiks.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud esimees! Hea ettekandja! Ma pean tunnistama, et sellega, millest te räägite, ma olen nõus, aga ma ei ole kindel, et kõik see kajastub eelnõus ja see eelnõu seda muudab, mida me siin praegu arutame. Need on teie väärtused ja arusaamised, millele ma olen valmis alla kirjutama, aga ma ütlen, et ma ei ole kindel, et need menetletavas eelnõus kajastuvad. Pigem on Eestis endiselt õpetajaid puudu ja ma ei saa täpselt aru, kuidas see mudel õpetajate puudust meil lahendada aitab. Minu hinnangul see nagu ei aita. Tõesti, see, mida te ministrina tegite, kus te muutsite määrust, et osa õpetajaid said jälle normaalseks, et me tegime seal diferentseerimist. Ma saan aru, et selle eelnõuga on ka nüüd see saba, mida ma tookord, kui te minister olite, küsisin, siis ta ei saanud lahendatud, nüüd ma saan aru, et see on ainuke kontekst, kus saab. Eelmisele küsimusele te väitsite, et vabadus tekib siis, kui raha tekib juurde. Aga selle eelnõuga me haridussüsteemi raha juurde ei anna, nii et seal direktoritele nii palju vabadust või kui palju raha juurde tuleb, et nad saaksid täiendava vabaduse otsustada, kellele ja kui palju. Vabandust, aeg läks üle!

Aitäh küsimuse eest! Esiteks, raha tuleb haridusvaldkonda ja õpetajate palkadesse juurde. Selles riigieelarves, mille me just heaks kiitsime, on 60 miljonit eurot õpetajate palga tõusuks ehk õpetaja miinimumpalk tõuseb järgmisel aastal 1820 eurolt 1970 eurole. Lisaks sellele kasvab järgmisel aastal ka diferentseerimisfond 20%-lt 22%-le ja on kokku lepitud, et aastal 2028 on see protsent 24. Nii et raha iseenesest tuleb juurde. 

Ja kuidas ta aitab õpetajate järelkasvu probleemi lahendada? Ma arvan, et siin ongi kaks asja, mida mina rõhutaksin. See tõesti tõstab esile alustavad õpetajad ja loob neile tingimused, et ka kvalifikatsioonita alustavad õpetajad jõuaksid kvalifikatsioonini. Täna neid tingimusi ei ole. Kuskil ei ole öeldud, et alustavat õpetajat peaks kuidagi eriliselt kohtlema, rääkimata kvalifikatsioonita alustavatest õpetajatest, kes tegelikult vajavad veel rohkem tuge, sest neil puudub üldjuhul pedagoogiline kompetents. Meie mitmekesises klassiruumis neil ongi väga keeruline ja nad lahkuvad kiiresti koolist. Nii et see alustava õpetaja aste on kindlasti oluline, mis toetab õpetajate järelkasvu. 

Ja teiseks, ma siiski tõstan esile, et me esimest korda riigina ütleme selgelt välja ja väärtustame ka rahas – küll praeguse määruse kohaselt ja selle haridusleppe kohaselt võrdlemisi minimaalselt, aga siiski, see on esimene samm ja seda saab valitsus muuta, kui raha tuleb juurde –, me ütleme, et kui sul on vanemõpetaja kutse, siis sinu miinimum on kõrgem, ja kui sul on meisterõpetaja kutse, siis sinu miinimum on veel kõrgem. Praegu on meil mure sellega, et meil on väga vähe vanemõpetaja kutsega õpetajaid ja meisterõpetaja kutsega õpetajaid. Miks nad peaksid seda kutset omandama, kui nad tegelikult sellest igapäevaselt midagi ei võida? Ma olen täiesti kindel, et meil on klassi ees väga palju vanemõpetajaid, aga nad ei ole seda kutset taotlenud. Ma loodan, et see seaduseelnõu, väärtustades professionaalsust, viib õpetajad vanemõpetaja kutset taotlema, aga selleks on vaja ka õpetajate liitu võimestada.

Reili Rand, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Mulle läks väga hinge – heas mõttes hinge – teie vastus minu küsimusele selle kohta, kuidas haridusvaldkonnas võiks olla rohkem kogukonnaga kokkuleppeid. Aga miks ma selle välja tõin, on see, et ma ei saa jätta torkamata, et kui me räägime kutseharidusreformist, siis siin lähevad valitsuserakonnad täna risti vastupidiselt kogukonna soovile ja tahtele ja ma ütleksin, et rullivad sellest üle. Aga kui tulla selle eelnõu juurde tagasi, siis kas ma saan õigesti aru, et see eelnõu puudutab ka kutsehariduse õpetajaid. Võib-olla te kirjeldate natuke ka seda pilti ja olukorda, mis see tänane pilt kutseharidusmaastikul õpetajaskonna palkade ja kvalifikatsiooniga on ja milliseid muutusi see kaasa aitab?

Aitäh! Sellesama viidatud kutseharidusreformi üks eesmärke on, et üldharidusaineid tuleks kutsekoolidesse rohkem, et need noored, kes valivad rakendusliku keskhariduse, saaksid lisaks kutseoskustele ka üldhariduse kenasti kätte. Praegused õppekavad on valdavalt sellised, kus üldharidusaineid on väga vähe. See seaduseelnõu nüüd ühtlustab üldharidusainete õpetajate käsitlemise nii kutseharidussüsteemis kui ka üldharidussüsteemis, need viib ühe süsteemi alla. Ja ka needsamad palgaläbirääkimised. See, kui riik lepib kokku õpetaja miinimumpalgas, et see kehtib ka kutsekoolides töötavatele üldharidusõpetajatele. Aga ma tuletan meelde, et kutseõpetajatel on teistsugune kvalifikatsioonistandard, kutseõpetajatelt me eeldame bakalaureusekraadi.

Kadri Tali, palun!

Austatud ettekandja! Ma sain siin inspiratsiooni kuldsete kätega tööõpetuse õpetaja teemast ja tahaksin küsida järgmist. Kas ma saan õigesti aru, et kui näiteks Tallinna koolid, kümme kooli, soovivad endale palgata tippmuusiku näiteks muusikaõpetajaks, siis koolijuhil on täiesti võimalik bakalaureusekraadiga tippmuusik võtta professionaalina tööle, kolmeaastase lepinguga, andes talle võimaluse ennast pedagoogikas lihvida selliselt, et ta edaspidi saab ka pikemalt kooli tööle jääda? Ja seda siis millise palgaga täpselt? Kas see on koolijuhi otsus selle palganumbri osas otsustada, tahtes õpilasi inspireerida sellise valdkonna muusikuga?

Aitäh, väga hea küsimus! Esiteks, koolijuhil on kindlasti õigus leppida selle väga andeka muusikuga palgas kokku. Ja koolijuhil on õigus sellele õpetajale maksta ka kõrgemat palka kui õpetaja riiklik miinimum. See on läbirääkimiste küsimus. Inimest tööle võttes peab koolijuht alati hindama töötaja pedagoogilisi kompetentse. Kui näiteks sellel muusikul ei juhtu olema neid pedagoogilisi kompetentse, siis ta saab pakkuda kas kolleegi abi või suunata teda õppima, kui inimene on sellega nõus. Ma arvan, et sellega ollakse nõus, kui laste ette minnakse, see teeb lihtsalt õpetaja elu lihtsamaks, ta saab häid tööriistu, kuidas lapsi inspireerida. Nii et kindlasti on koolijuhil õigus see palk kokkuleppel määrata ja hinnata ka tema pedagoogilisi kompetentse. Nüüd on niimoodi, et kui see suurepärane muusik on bakalaureusekraadiga ja ta ei õpi magistrantuuris, siis ongi see palk läbirääkimise küsimus koolijuhiga. Kui ta on bakalaureusekraadiga, aga ta õpib juba magistrantuuris, siis talle kehtib see miinimum ja sealt edasi saab see koolijuht läbi rääkida.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Lõpuks ma küsin niisuguse küsimuse. Mis te arvate, kui kaua läheb aega, et meie koolis enam ei ole ilma kvalifikatsioonita õpetajaid? Mis see ajamäär oleks?

Ma arvan, et meie koolisüsteemi jääb alati mingi osa kvalifikatsioonita õpetajaid. Ma lõpuni ei arva, et see oleks väga halb, sest need kvalifikatsioonita õpetajad on osa järelkasvust. Väga halb on see, kui me neile tähelepanu ei pööra ja me nad läbi põletame, sest neil ei ole neid oskusi, kuidas sellises mitmekesises klassiruumis hakkama saada. Aga need on need õpetajad, kes on tundnud seesmist kutsumust olla õpetaja, ja nad on väga väärtuslikud. See eelnõu annab meile võimaluse võimestada alustavaid õpetajaid ja kvalifikatsioonita alustavaid õpetajaid. See on, ma arvan, väga suur väärtus.