Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Auväärt külalised! Auväärt peaminister! 

Täna alustame natukene teistmoodi. Nimelt, esmalt on Riigikogu liikme ametivanne. Seoses Riigikogu liikme Riina Solmani volituste lõppemisega tema asumise tõttu Tallinna Linnavalitsuse liikmeks asus täna, 9. detsembril Riigikogu liikmeks asendusliige Lea Danilson-Järg. Järgnevalt kuulame ära tema ametivande.

Tere! Ma loen siis selle vandeteksti ette. Asudes täitma oma kohustusi Riigikogu liikmena Riigikogu XV koosseisus, annan vande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. (Aplaus.)

Järgnevalt juba tavapäraselt: eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Mario Kadastik … Vabandust! Head kolleegid, kohaloleku kontroll! 

Kohalolijaks registreerus 70 Riigikogu liiget, puudub 31.

Ja nüüd on aeg eelnõude ja arupärimiste üleandmiseks. Mario Kadastik, palun!

Hea esimees! Hea minister! Siinkohal annan üle ühe seaduseelnõu, mis muudab (Juhataja helistab kella, saalis on suur sumin.) elektrituruseadust, millega teeme neli muudatust. Esiteks, tootmissuunalise võimsuse mittekasutamise tasu vabastus alla 15-kilovatistele netotootmisvõimsusega tootmisseadmetele ehk kodukasutajatel, kellel on tihti ka tarbimine lisaks tootmisele, ei pruugi saavutada seda täit võimsust ühelgi perioodil, mistõttu neile alakasutustasu määramine on ebaproportsionaalne. Samuti alakasutustasust vabastamine saartalitluses või reservis olevatele võimsustele, vastasel juhul peaks meie võimsusreservideks olevad ressursid iga-aastaselt seda tõestama (Juhataja helistab uuesti kella.) ja seetõttu see tasu lisanduks saartalitlustasule. Energiasalvestisüksuste topeltmaksustamise kaotamine saartalitlustasu osas ja jaotusülekandevõrgus tagatiste nõude kaotamisega täpsustavad sätted. Eelnõu on edastatud elektroonselt. Aitäh!

Aitäh! Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud kolleegid! Enne jõule on paslik meelde tuletada ühte arutelu, mis on meil olnud siin aastaid, aga millele me ei ole punkti pannud. Nimelt, juba 2020. aastal andis tänane peaministri erakond, Reformierakond, üle ühe eelnõu, mis toona toetust ei saanud. 2023. aastal kiitis valitsus selle eelnõu heaks ja see jõudis meile siia Riigikogusse. Nüüd istub see siin juba pikemat aega. 2024. aastal püüdis koalitsioon leida sellele tupikule lahendust, aga seda ei saabunud. Ometigi hoiab Euroopa meil kullipilguga siiski silma peal. 

Mis võiks olla see eelnõu, millest ma räägin? Ma vaatan, et siin head konservatiivid juba noogutavad, nad teavad. Minu arupärimine on seoses vaenukõnega. Tõepoolest, vaenukõne eelnõu on pikalt seisnud, keegi ei tea, mis sellest saanud on. Varem räägiti, et tuleb meile trahv, on jube kiire, aga nüüd on aastad möödunud, aastavahetus kohe-kohe peagi käes. Seetõttu me küsimegi lugupeetud peaminister Kristen Michalilt, mis selle eelnõuga saanud on. Kuidas kavatseb valitsus siiski tagada selle, et meie karistusseadustik vastaks Euroopa Liidu Nõukogu raamotsusele, mis on juba 2008 vastu võetud? Kas tuleb uus eelnõu? Kas me jätkame selle menetlusega, mis on siin Riigikogus? Ja mis on Euroopas saanud, saame me trahvi või ei saa trahvi? Aga veelgi olulisem, sotsiaaldemokraatide hinnangul on tegemist vajaliku eelnõuga ja me võiksime sellega edasi liikuda. Ma näen riigikogulaste nägudelt, et nad on valmis seda debatti jätkama, ja meie ka. Aitäh!

Jaak Valge, palun!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Eesti naised ja Eesti mehed! Mina esitan kolleeg Riina Sikkuti, kamraad Leo Kunnase ja iseenda nimel arupärimise haridus- ja teadusministrile. Ega seda meie parlamendis just tihti ei juhtu, et ühise arupärimise esitavad üsna erinevate poliitiliste vaadetega saadikud, aga meil on ühine mure, ja nimelt eesti keele pärast. Selle kasutusala aheneb nii teaduskeelena kui ka ühiskonnas tervikuna. 

Me tahaksimegi selle arupärimisega käivitada arutelu selle üle, kas välistudengitele peaks õpetama eesti keelt kohustusliku õppeainena. Senini on see jäänud nendele vabatahtlikuks kõrvaltegevuseks. Samal ajal töötab pool välistudengitest õpingute kõrvalt ning teenindus- ja tööruumides kohtame üsna sageli olukordi, kus enam eesti keelega hakkama ei saa. 

Sama tõsine on olukord, et üle poole lõpetanutest – välistudengitest, välisvilistlastest – ei jää Eestisse ja tihti nad just keelebarjääri tõttu põrkuvad selle olukorraga, et nende karjäärivõimalused on piiratud. Nad peavad odavama tööga leppima. Ja nii ei ole tegelikult Eesti maksumaksja jaoks üldse mõistlik koolitada inimesi, kes meie ühiskonnale peale lõpetamist mitte midagi tagasi ei anna. Pealegi ei oleks keeleõppe muutmine vabatahtlikust kohustuslikuks ülikoolidele kuigivõrd suur lisakulu. 

Seetõttu küsimegi otse, kas riik kavatseb astuda samme, mis muudaksid eesti keele omandamise välistudengitele päriselt kohustuslikuks ja tõhusaks. Aitäh!

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid ja auväärt külalised! Esitan kolleegidega ühiselt arupärimise siseministrile Politsei- ja Piirivalveameti päästekopterite võimekuse ja valmisoleku kohta. Eesti inimeste turvalisus merel, maismaal ja eriti Lääne-Eesti saartel sõltub sellest, kui kiiresti suudab riik kriitilistes olukordades abi kohale tuua. Päästekopteritel on siin keskne roll, need on sageli ainsad, mis suudavad jõuda abivajajateni õigel ajal. Lisaks otsingu- ja päästetöödele täidavad kopterid üliolulist meditsiinilist ülesannet, kandes elu ja tervise seisukohalt kriitilises seisundis patsiente kõrgema taseme haiglatesse. Kiire meditsiiniline transport võib paljudel juhtudel määrata inimese edasise prognoosi ning on elutähtis teenus piirkondades, kus haiglaravi võimalused on piiratumad. 

Ka meedias sai hiljuti tähelepanu või uuesti tähelepanu, et meie praegune kopterivõimekus ei vasta paraku Eesti vajadustele. Kopterid on vananenud, nende hoolduskulud suurenevad ja mitmed elupäästmiseks vajalikud tehnilised omadused, sealhulgas meie kliimas ülioluline jäätumistingimustes lendamise võime, ei ole piisavad. Kitsaskohad puudutavad ka meditsiinilende, kuna kolme kopteri peale rajatud süsteem ei taga igapäevast täisvalmidust ning tehnilise saadavuse langus seab ohtu nii pääste- kui ka meditsiinilise transpordi järjepidevuse. Sellest lähtuvalt esitamegi siseministrile küsimused, millised on valitsuse plaanid Eesti inimestele turvalisust tagava kopterivõimekuse loomiseks ja kopteripargi uuendamiseks.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Annan EKRE fraktsiooni liikmete nimel arupärimise seoses Enefit Greeni investeeringuga Tolpanvaara tuuleparki ning selle müügiga peaminister Kristen Michalile. Enefit Green tegi 2021. aastal investeerimisotsuse Soomes asuva Tolpanvaara tuulepargi rajamiseks, mille maksumus oli umbes 83 miljonit. Ometi müüdi park selle aasta lõpus hinnaga, mis vastas sisuliselt investeeringu nominaalväärtusele ilma inflatsiooni, kapitalikulu ja riskitasu tagasi teenimata. Sellega seoses on järgmised küsimused. Millistel majanduslikel ja strateegilistel eeldustel tugines riigi heakskiit Tolpanvaara tuulepargi investeeringule 2021. aastal ja millised riskid toodi välja juba atesteerimise ja tasuvusanalüüsi etappides? Eesti Energia, eriti taastuvenergia juhtimine on sama juhuslik nagu tuuleenergia: tehakse investeeringuid ja samas müüakse need investeeringud maha, ilma et need kasu hakkaks teenima. Aitäh!

Head kolleegid, olen vastu võtnud neli arupärimist ja ühe seaduseelnõu.  

Üks teade ka. Täna pärast täiskogu istungi lõppu toimub siin istungisaalis telefonipettuste ennetamise toetusrühma moodustamise koosolek. Kokkukutsuja on Maria Jufereva-Skuratovski. 

Ja nüüd, head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on ülevaade Vabariigi Valitsuse tegevusest Euroopa Liidu poliitika teostamisel. Kaks sõna menetluse korrast. Meil on kaks ettekannet. Esmalt peaminister Kristen Michal, tema ettekande pikkus on kuni 30 minutit, ja seejärel on ettekanne Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehelt Peeter Talilt, tema ettekande pikkus on kuni 20 minutit. Kummalegi ettekandjale saab esitada ühe küsimuse ja läbirääkimised on avatud fraktsioonidele. Ja nüüd, head kolleegid, palungi Riigikogu kõnetooli auväärt peaministri Kristen Michali.

Austatud juhataja! Lugupeetud saadikud! Head kuulajad! Elame pöördelistel aegadel. Venemaa sõda Ukraina vastu on kestnud pea neli aastat, kogu selle aja on Eesti koos Euroopaga seisnud ukrainlaste selja taga. Koos otsitakse ja leitakse võimalusi veel tugevamaks toetuseks, et ukrainlased suudaksid sõjaliselt ja majanduslikult vastu pidada. Nii kaua, kui vaja. Ja olen kindel, et nad suudavad. 

Euroopa Liitu kuulumine on meie valik ning toetus sellele on inimeste seas jätkuvalt väga kõrge. See annab meile turvatunde, toob endaga vaba liikumise ja kauplemise ning võimaldab koos kujundada Euroopa tulevikku. 

Alates 2022. aastast on Euroopa palju muutunud – ühtsemaks, meie piirkonna riikidega samameelsemaks ja tugevamaks. Eesti diplomaadid ja poliitikud on selle nimel viimased aastad väsimatult tööd teinud. Aitäh kõigile, kes Eesti huve Euroopas ja laias maailmas esindavad! Teie panus on olnud ülioluline. 

Kuid me pole veel kaugeltki seal, kus tahaksime. Eestil on järgnevatel aastatel Euroopas kaks suurt eesmärki: julgeolek ja Euroopa majandusliku konkurentsivõime taastamine. Need eesmärgid on ka omavahel tihedalt seotud. Üks ilma teiseta ei ole võimalik.   

Head kuulajad! Terve eelnev aasta on Euroopa Liidus möödunud julgeoleku tugevdamise tähe all. Juba neljandat aastat seisame silmitsi agressoriga, kes proovib piire muuta jõuga. Nii Euroopa kui ka Eesti huvides on jätkata reeglitepõhise ja rahvusvahelisel õigusel tugineva maailmakorra toetamist. Korra, mille aluseks on kestlik majandusareng ning demokraatlike väärtuste eest seismine. Selleks, et aidata Ukraina võidule käimasolevas sõjas, on tarvis lisaks pehmele jõule ka tegelikku, käegakatsutavat heidutust. Lühikese ajaga oleme läbinud märkimisväärse teekonna. 

Ükski sõda ei kesta igavesti. Eesti eluline huvi on, et Euroopa jätkab sõjalise koostöö tihendamist ja kaitsevõime tõstmist, hoiab Venemaa vastaseid sanktsioone ning jätkab Ukraina sõjalist ja majanduslikku toetamist. Mul on hea meel, et kaitsevalmidus ja julgeolek on tõusnud Euroopa prioriteetideks. Euroopa Liit loodi rahuprojektina, et läbi majandusliku koostöö siduda kokku teise maailmasõja suured vastaspooled Euroopas. Ja see õnnestus. Kuid tänaseks on kõigile selge, et kõige tõsisem julgeolekuoht meile tuleb idapiiri tagant. Meil on vaja sellele ohule vastata üha julgemate tegudega ning lisaks majanduslikule tugevusele investeerida relvadesse ja kaitsevõimesse. 

Mis mullu tundus osadele Euroopas veel võimatu, on tänaseks reaalsus. NATO-s tegime juunis suured otsused kaitsekulude tõstmiseks. Kaitsekulude kiireks tõstmiseks annavad ka Euroopa Liidu eelarvereeglid nüüd suurema paindlikkuse. 16 liikmesriiki, sealhulgas Eesti, on seda ka taotlenud. Kokku on lepitud 150 miljardi euro suuruses laenuinstrumendis SAFE, et liikmesriigid saaksid hankida kaitsevarustust ühiselt ja soodsalt. Eesti on esitanud kava sealt vähemalt 2,3 miljardi euro suuruse laenu saamiseks. Euroopa Liidu struktuurivahendeid on nüüd võimalik ümber suunata ka kaitse otstarbeks, mida Eesti valitsus otsustas teha 195 miljoni euro väärtuses. Lisaks sihime toetust uuest Euroopa kaitsetööstusprogrammist esialgse eelarvega 1,5 miljardit eurot veel selleks eelarveperioodiks. 

Aga ka vaenlane on aasta jooksul oma panuseid tõstnud. Näeme Läänemere piirkonnas ohtusid seoses varilaevastikuga, droonide ülelende, õhupiiri rikkumisi. Kiiresti on vaja tõsta droonitõrje ja õhukaitse võimekust Eestis ja Euroopas laiemalt. Eesti panustab enda riigieelarvest kaitsesse järgmisel aastal üle 5% meie sisemajanduse kogutoodangust. Peame jätkama tööd selle nimel, et ka piirist kaugemal asuvad riigid mõistaksid idatiiva kaitsevalmiduse olulisust. Ootame seega Euroopa Liidult tuge ühisrahastusega.  

Muidugi ei hakka meie kaitsevõime tõstmisel Euroopa Liit asendama NATO-t, kuid Euroopa Liit saab näiteks läbi ühishangete aidata koos toota ja hankida kiiremini ning mastaapsemalt. Seisame ju kõik ühistes järjekordades. Juba enne järgmist Euroopa Liidu eelarveperioodi on vaja kaitsesse lisavahendeid nii idapiiri kaitseks kui ka laiemalt kriitiliste võimelünkade täitmiseks. 

Arutan seda Euroopa valitsusjuhtidega järgmisel nädalal Soomes idatiiva liidrite kohtumisel ja Brüsselis Euroopa Ülemkogul. Koos Läänemere riikidega ja teiste Euroopa riikidega oleme tugevamad. 

Austatud Riigikogu! Rahuni Ukrainas peame jõudma vaid õiglastel ja Ukrainale sobivatel tingimustel. Ukraina suveräänsus ei ole kauplemise koht ning Euroopa otsustab ja arutab oma asju ise. Euroopal on võimalusi Venemaa survestamiseks. Tehtud samme ei maksa alahinnata. Vastupidi. Oleme Euroopa Liidus sel aastal vastu võtnud neli sanktsioonipaketti, hiljuti jõudsime 19. paketini ja töötame juba järgmise kallal. Rõhk on olnud agressori rahavoo kinni keeramisel ehk toornafta, veeldatud maagaasi ja naftagaasi ekspordil. Veelgi enam, hiljuti otsustasid Euroopa Liidu riigid lõpetada täielikult Venemaa gaasi ostmise – LNG 2026. aasta lõpuks ja torugaas 2027. aasta sügiseks. Ootame sama kiiret tegutsemist naftaimpordi lõpetamiseks. Sel suvel kehtestas Euroopa ka täiendavad tollimaksud seni katmata põllumajandustoodetele ja lämmastikupõhistele väetistele. 

Meie eestvedamisel piirab Euroopa Liit üha enam varilaevastikku ja neile teenuse osutajaid. Euroopa Liidus on sanktsioonide all üle 550 laeva. See kõik teeb Venemaa elu ja tegevust tuntavalt ebamugavamaks. 

Eesti peamine siht veel sel aastal on Venemaa külmutatud varade kasutuselevõtt. Arutame valitsusjuhtidega veel enne jõule, kuidas seda parimal viisil teha. Soovime anda selle raha, vähemalt 90 miljardit järgmise kahe aasta jooksul, laenuna Ukrainale. Laen tuleks tagasi maksta ainult juhul, kui Venemaa korvab sõjakahjud ja Ukraina territoriaalne terviklikkus on taastatud. Euroopa Komisjon tegi eelmisel nädalal ka ametliku ettepaneku, mida Eesti on soovinud ja oodanud pikalt. Ukraina vastupanu jätkamiseks oleks see samm märgilise tähtsusega. 

Kohtusin üle-eelmisel nädalal ka Saksamaa liidukantsler Merziga. Meil on väga hea teineteisemõistmine. Hea on näha, et Saksamaa on Eestiga Ukraina toetamisel, kaitse tugevdamisel ja ka Euroopa majanduse reformimisel väga sarnastel seisukohtadel. Koos Saksamaaga seisame tugevalt Venemaa külmutatud varade kasutuselevõtmise taga. 

Sõda võidetakse küll lahinguväljal, aga ka rahaga. Vastupidiselt Vene propagandale näitavad analüüsid, et ka Venemaa majandusel ei lähe hästi ning edulugudega kelkimine on suuresti bluff. Venemaa ei ole muutnud ühtegi oma algset eesmärki. Ta tahab endiselt kogu Ukrainat ja Euroopa julgeolekuarhitektuuri ümber kirjutada. Ja samamoodi ei ole meil ühtegi põhjust survet Venemaale nõrgendada. Vastupidi. Gaas põhja ja julgust juurde!

Koht, kus Euroopa Liit ei liigu paraku poliitiliselt nii kiiresti kui peaksime, on laienemine. Ukraina on jõuliselt oma riiki reforminud, et kiirendada liitumisprotsessi Euroopa Liiduga. Ka Moldova ning mitmed teised riigid on valinud Euroopa tee. Laienemine on meie geopoliitiline vajadus. Mida suurem on euroopalike väärtuste levik, seda turvalisemas, jõukamas ja inimsõbralikumas maailmas me elame.

Meil tuleb olla järjest valvsam Euroopa Liidu sees toimuvate negatiivsete arengute osas. Keerulises julgeolekuolukorras ei saa me lubada oma meeskonnas omaväravaid. Desinformatsiooni plahvatuslik levik, millele aitab kaasa laialdane platvormide võrgustik, ning tehisintellekti hüppeline areng on pehmelt öeldes problemaatiline. Tuleb pingutada, et oma demokraatiat kaitsta, valenarratiive paljastada ning Venemaa käsilasi takistada. 

Head kuulajad! Peame endalt küsima, millist Euroopat me tahame. Kas enesesse kapseldunud ja mineviku hiilgust taganutvat või julgelt arenevat ja jõuliselt oma huvisid kaitsvat kontinenti? Me ju näeme, et globaalne konkurents üha kasvab. Kaubandust iseloomustab üha tugevam agressiivsus. Me peame küsima, mida saame Euroopa teha, et olla läbimurdetehnoloogias esimesed. Peame kiiremini pürgima strateegilise autonoomia poole nii julgeolekus, kriitilistes majandussektorites kui ka arvutusvõimsuste tagamisel. tagama endale sobivad tarneahelad maailmaturul ning tuginema vabakaubandusele, eriti meile sõbralike riikidega, seal, kus meie enda eeldused nõrgemad on. 

Oleme mitmest globaalsest konkurendist maha jäänud  investeeringute mahu osas, eriti uutesse teadusmahukatesse valdkondadesse. Euroopa Liidu osakaal maailma tehisintellekti arvutusvõimsusena on alla 5%, samas kui USA-l on see 75% ja Hiinal 15%. Meie kapitaliturud on lihtsalt liialt killustunud. Peame seetõttu jalad kõhu alt välja võtma ja veniva trendi ümber pöörama, kasutama eeliseid, mida ühisturg meile annab. Meie otsused peavad suunama investeeringuid Euroopa majandusse, toetama tööstusbaasi tugevdamist, vähendama sõltuvusi kolmandatest riikidest ning tagama õiglasema konkurentsikeskkonna meie ettevõtjatele. 

Teiseks väljakutseks Euroopa majandusele on põhjendamatu bürokraatia, mis takistab äritegevust ning pidurdab majanduskasvu. Olen kutsunud kokku majanduskasvu ja efektiivsuse nõukoja, mille ettepanekute alusel oleme alustanud radikaalselt ebavajalike nõuete vähendamist ja lihtsustamist. Ettevõtjad on teinud ligikaudu 700 ettepanekut. Neist üle 320 oleme valitsuses juba heaks kiitnud. Need nõuded kaovad. 50 ettepanekut on tänaseks ellu viidud. Ka teie roll Eesti elu lihtsamaks tegemisel on ülioluline, sest paljude nõuete kaotamine eeldab ka seaduste muutmist. Koos ministrite tehtud ettepanekutega oleme alates aprillist uue valitsuse koosseisuga teinud otsused üle 500 nõude kaotamiseks. Regulatsioonide ja halduskoormuse leevendamine on üks peamisi meie ettevõtjate ootusi valitsusele.

Eesti on olnud ka Euroopa Liidu õiguse lihtsustamisel aktiivne eestkõneleja, seda nii ettepanekute esitamisel kui ka menetlemisel. Oleme toonud aruteludesse oma digiriigi ja reaalajamajanduse kogemuse ning näidanud, kuidas nutikas andmekasutus ja automaatne aruandlus võivad vähendada ettevõtete halduskoormust. 

Üle 60 Eesti ettevõtjate ettepaneku puudutab Euroopa Liidu õigusaktide lihtsustamist. Oleme nende elluviimist arutanud ka volinik Valdis Dombrovskisega. Euroopa Komisjon on käivitanud lihtsustamisprogrammi, praeguseks on esitatud seitse lihtsustamise koondettepanekut. 

On väga tähtis, et siseturul valitseksid ettevõtjate jaoks võrdsed võimalused ning oleks lihtne oma tooteid arendada ja teenuseid piiriüleselt pakkuda. Eesti veab lähiaastatel edasi ka digivaldkonna arengut, pidades oluliseks tehisintellekti kasutamist, digiteenuste  arendamist, ning küberturvalisuse tähtsustamist.

Veebruaris arutan Euroopa liidritega, kuidas Euroopa konkurentsivõimet tõsta. Näen Eestile selles arutelus nelja suurt eesmärki: läbimurdetehnoloogia ja tehisintellekti kasutuselevõtt, digitaalsed lahendused, õiguskeskkonna oluline lihtsustamine ning paremini toimiv siseturg, ennekõike teenuste ja kapitali ühine turg. 

Lugupeetud Riigikogu! Ka kliimaeesmärgid on osa meie konkurentsivõimest. Eestis väljendub heitmete vähendamise otsene kasu energiajulgeolekus, sõltumatuses Vene gaasist ja naftast, uutest töökohtadest rohetehnoloogia sektoris ning puhtamas õhus ja keskkonnas, mille jätame oma lastele. 

Eesti on juba praegu koduks mitmele edukale rohetehnoloogia ettevõttele. Näiteks on Skeleton Technologies üks maailma juhtivaid superkondensaatorite ja energiasalvestuslahenduste arendajaid. Samuti seotakse NEO Performance Materialsi Narva magnetitehases kokku puhas tootmine, taastuvenergia ning kõrgtehnoloogiline innovatsioon. Häid näiteid on veelgi.

Kliimamuutustega ei saa aga võidelda paberil ülevalt alla korraldusi jagades, arvestada tuleb ka kohapealsete oludega. Nii toetab Eesti küll Euroopa liikumist 90% heitmete vähendamise suunas aastaks 2040 võrreldes aastaga 1990, kuid selle saavutamiseks tuleb luua sobivad tingimused. Samuti soovime leevendada varem tehtud otsuste rakendamisel ilmnenud negatiivseid mõjusid. Pean siin silmas nii maakasutusega seonduvat kui ka heitkogustega kauplemise süsteemi ETS2, mille rakendamine lükati küll aasta võrra edasi, kuid kus täiendavad muudatused on vajalikud.

Head kuulajad! Aastatepikkune töö meie sõltuvuse vähendamiseks Venemaa ja Valgevene elektrisüsteemist on jõudnud finišisse. 2025. aasta veebruaris viisime edukalt lõpuni ligi 15 aastat kestnud protsessi Eesti ja kogu Balti riikide elektrisüsteemide sünkroniseerimiseks Kesk-Euroopa võrkudega. Euroopa Liidust saime projektile ligi 1,2 miljardit eurot toetust. See oli ajalooline saavutus ja sümboolne samm, mis lõpetas meie energiasõltuvuse idast ning sidus meid tugevalt ja pöördumatult Euroopaga. 

Toimiv Euroopa energiaturg on taganud meile energia varustuskindluse. Et seda kindlust suurendada, jätkame tööd uute energiaühenduste rajamiseks nii Soome kui ka Lätiga. Tähtis on Euroopa toel lõpuni viia nii keskkonna kui ka julgeoleku seisukohalt äärmiselt oluline üleeuroopaline transpordiprojekt Rail Baltic. 

Lugupeetud Riigikogu! Arutasime eelmisel nädalal valitsuses Euroopa Komisjoni ettepanekuid uue Euroopa Liidu eelarveperioodi kohta ja saatsime seisukohad ka teile arutamiseks. On hea meel nentida, et Eesti töö komisjoni veenmisel on kandnud vilja. 

Liikmesriikidele läbirääkimiseks esitatud eelarve on kasvanud ligi kahe triljoni euroni ja suunab oluliselt rohkem ühisraha meile olulistele valdkondadele. Muuhulgas suureneks kahekordselt piiriüleste transpordiühenduste toetamine, millest sõltub Rail Balticu lõpuni ehitamine. Kaitsevaldkond, mida siiani on eelarvest vaid marginaalselt toetatud, saaks rõõmustada viiekordse eelarvekasvu üle – 131 miljardi euroni. Ukraina toetamiseks läbi Ukraina rahastu on reserveeritud 100 miljardit eurot. Innovatsioonis aitab plaanitav konkurentsivõime fond kaasa investeerimisvajaduste katmisele kogu toote elutsükli jooksul. See kõik on muidugi alles ettepanek. Ees ootab enam kui aasta keerulisi läbirääkimisi. 

Euroopa Komisjon on Eestile pakkunud riigiplaani rahastamiseks 6,5 miljardit eurot. See on märkimisväärne summa, mis aitaks kaasa investeeringu- ja reformivajaduste rakendamisele Eesti eesmärkidest lähtuvalt. Samuti võimaldaks see katta vajadusi nii põllumajandustoetuste kui ka sisejulgeoleku osas. Vähemolulised ei ole meile ka transpordi- ja energiaühendused ning ühenduste vastupidamisvõime tagamine. Oleme märkimisväärselt suurendanud kaitsekulusid ja meie majandused on julgeolekuolukorra tõttu suurema surve all. Euroopa Liidu eelarve saab leevendada ja peab leevendama geopoliitilise kriisi tõttu idapoolsetele piiririikidele osaks saanud negatiivseid sotsiaalmajanduslikke mõjusid. 

Austatud kuulajad! Tervikpildis pole meil palju aega, vajame täna toimivaid lahendusi. Eesti peab Euroopa Komisjoni ja teisi liikmesriike ergutama ning eelistama läbimõeldud, kuid kiireid otsuseid. Praeguses julgeolekusituatsioonis on eriti oluline usk ühtsuse jõusse ning paremasse homsesse. Tänan siinjuures ka Riigikogu ning eriti Euroopa Liidu asjade komisjoni väga hea koostöö eest selles tempokas otsustusprotsessis.

Meil on vaja, et Euroopa Liidu toimimine oleks senisest paremini selgitatud. Otsida tuleb konsensust Euroopa tulevikule, mis arvestaks kontinendi elanike soove ning suurendaks meie ühist heaolu. See aitab kasvatada ka omatunnet Euroopa Liidu ühisotsuste suhtes, kus meiegi mõjuka otsustajana laua taga oleme. Eesti huvides on olla tihedalt Euroopaga lõimunud ja tugevdada Euroopa aluseks olevate vabaduste reaalset jõustamist. Eelkõige peame investeerima kriisikindlusesse ning valdkondadesse, mis tagavad majandusliku edu ka tulevikuks. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu teile, härra peaminister! Rain Epler, te peate kiirustama, jõudmaks oma küsimust esitada. Teie kord!

Aitäh, härra eesistuja! Härra peaminister! Ootasin, et te räägite maja täis, aga see selleks. Ma mõtlesin tänase ettekande valguses küsida seda, et kui vaadata Euroopas ja just Euroopa Liidus toimuvat – vaadata näiteks vastuolusid, mis puudutavad Venemaa varade kasutuselevõttu, vaadata riikide erinevaid seisukohti näiteks suhetes Hiinaga ja selles, kuidas Euroopa Liit peaks käituma, vaadata ka seda, kuidas Euroopa Komisjoni tippametnike ebakompetentsus aina rohkem välja paistab –, siis ei ole väike tõenäosus, et Euroopa Liit kui institutsioon võib kaduda. Ja kui ma vaatan ka meie põhjanaabrite tegevust, siis teie ise lähete ju järgmisel nädalal Soome peaministri kutsel Euroopa idatiiva riikidega kokku saama, ja tundub, et nemad siiski mõtlevad selle üle, mis on see plaan B, kui Euroopa Liit institutsioonina peakski kaduma. Kas teie ka olete selle üle mõelnud, vastavad korraldused andnud …

Aitäh!

… et meil oleks plaan olemas selleks puhuks?

Aitäh! Ma saan aru, kuhu te sihite. EKRE vaade on ju üldiselt selline, et Euroopa Liit ei ole midagi omast. Aga ma siiski juhin tähelepanu sellele, et ligi 80% Eesti inimestest – jaanuaris tehtud küsitlus, aga kindlasti on ka uuemaid – hindab, et Euroopa Liitu kuulumine on vajalik. 78% oli jaanuaris.  

Teiseks, kui küsitakse, kas Euroopa Liidust me oleme saanud kasu, siis arvab ligi 80%, et oleme kasu saanud. Seesama hoiak, et Euroopa Liit võiks kaduda ja me võiks Euroopa Liidust ära minna – ma arvan, et seda vist esindab siin saalis küll ainult EKRE ja Eesti ühiskonnas ka pigem vähemus. Mul ei ole midagi selle vastu liberaalina. Ma toetan, et kõigil on võrdne õigus oma arvamusele, aga minu arvamus on, et Euroopa Liit on meile kasulik, nagu enamikule Eesti rahvale.  

Teiseks, ühendused, kaitse, julgeolek ja kultuuriline kuuluvus – kõik, mis Euroopa Liiduga seoses on –, on meile kasulikud. Ja see, et erinevate liikmesriikide vahel on erinevaid arvamusi, aeg-ajalt tuleb valimistel võimule mõni platvorm, mille põhiline argument on Euroopa Liidu vastasus, seda demokraatias juhtub ja see on ka normaalne osa sellest. Aga erinevad arvamused ei tee Euroopa Liitu kuidagi nõrgemaks. Ja ma julgeksin öelda, et viimastes kriisides, nüüd aasta tagasi vaadates või pool aastat tagasi vaadates, minu hinnangul Euroopa Liit on pigem tugevam.  

Jah, meil on väga hea regionaalne koostöö. NB8 on see formaat, mis puudutab Baltimaid ja Põhjamaid. Meil on väga hea koostöö Prantsusmaa, Saksamaa ja Ühendkuningriigiga, kes tegelikult ei ole Euroopa Liidus, paljude riikidega üle maailma ja julgeolekupartnerlus Ameerika Ühendriikidega.  

Nii et ma ei ennusta nagu teie Euroopa Liidule kadu. Ma ennustan, et Euroopa Liit selles kriisis saab tugevamaks. Kui Euroopa Liit oli rahuprojekt varem ilma relvadeta, siis nüüd meil saab olema ka tööstus ja relvad. Nii et Euroopa Liit saab tugevamaks ja see on Eesti inimeste huvides, mitte nõrgenemine. Nii et seetõttu me jääme teie küsimuse sellise alltooniga, kus te loodate Euroopa Liidu lagunemist, kindlasti eriarvamusele. 

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt peaminister! Eelmine küsimus ilmselt viitab sellele, miks osa seisukohta teatud poliitilistel jõududel on just sellised, mis eeldaks Euroopa Liidust lahkumist. See peaks ajaloo õppetunnina meile ikkagi meelde tuletama, et ei iial enam üksi. Selle tõttu ma olen nõus sellega, et Euroopa Liit oma olemuselt on ja peab jääma ka rahuprojektiks. 

Viimastel päevadel on avalikus meedias palju olnud juttu ka sellest, milline see Ukraina rahugarantii võiks ühel hetkel olla. Ukraina president on kinnitanud, et puudub võimalus ühegi sentimeetri äraandmiseks Venemaale, mis on adekvaatne ja mõistlik. Kas Euroopa liidrid tajuvad ja tunnetavad seda, et me peame selle nimel tööd tegema, et seda ei juhtuks? Sellel on tagajärjed hullemad, kui me võime ette kujutada. Ja teiseks, need julgeolekugarantiid. Me teame 1990. aastate algust, kui Ukrainale anti teatud garantiid peale seda, kui ta tuumarelvastusest loobus. Et seda enam kunagi ei juhtuks.

Aitäh! Mina arvan, et Euroopa liidrid tajuvad väga hästi seda, mida sa küsisid. Kõik Ukrainat puudutavad otsused saavad sündida ainult Ukrainaga koos, nagu ei ole kellelgi teisel õigust otsustada Euroopa Liidu asju, Euroopa Liidu julgeolekuarhitektuuri või midagi muud, ilma et selle otsuse tegelikult teeks Euroopa. Nii et see on kaunis klaar. Meie positsioon on ka olnud ja on ka edaspidi väga klaar, et me ei tunnusta mitte kunagi jõuga ära võetud alade äravõtmist. Ukraina territoriaalne terviklikkus on meie jaoks printsiip, mida me igal juhul toetame ja kaitseme. Ja ma arvan, et Euroopa riigid teevad kõik, et Ukrainal ei oleks kunagi olukorda, kus ta on sunnitud vastu võtma surve tulemusena, agressiooni tulemusena ebaõiglasi tingimusi või halba rahu. Ma saan aru, et võib-olla see võrdlus on juba kulunud, aga siiski. Ma arvan, et Euroopa tegelikult ju mõistab väga hästi, vähemalt enamikus riike, et seda sõda peetakse meie asemel ja meie eest ja meie olemegi see tagala. Ja seetõttu tähendab see ka seda, et kõikides võitlustes, olgu nad siis raha, relvadega või diplomaatilises tegevuses või avalikus suhtluses, on meie ülesanne toetada Ukrainat, ja seda me teeme. Nii et selle nimel käivad pingutused. Ma väga ei tea ühtegi Euroopa liidrite kohtumist, kus Ukraina ei oleks esimene ja kõige olulisem teema. Ning samamoodi tahtekoalitsioon, mis on palju laiem, kuhu kuuluvad ka Türgi, Kanada, Jaapan ja paljud teised suured riigid – sealgi tegelikult on täpselt samasugune printsiip või hoiak võetud. Nii et jah, ma arvan, et on üsna klaar, et meie seisame iga vahendiga, iga võimaluse, iga sõnaga selle eest, iga teoga selle eest, et Ukraina õigus oma territooriumile oleks võõrandamatu. Maailmale aeg-ajalt tuleb siiski meelde tuletada, et sõda ja agressioon Ukrainas lõppeks kohe, kui Venemaa oma väed ära viiks. Vahel mulle tundub, et debattides see kipub ununema. 

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud peaminister! Kuulasin teie kõnet ja sain aru, et nõunikud on aidanud teil ühe eriti nuditut teksti teha. Te ei maininud ühtegi sõna pommina plahvatanud USA julgeolekustrateegiast, mis käsitleb äärmiselt kriitiliselt Euroopa Liidu arenguid, eriti demokraatia teemadel. Ma tsiteerin. USA julgeolekustrateegia ütleb, et me oleme vastu antidemokraatlikele piirangutele põhiõiguste osas Euroopas. Ja mida me siin istungi alguses kuulsime? Tuntud demokraatia vaenlased, sotsiaaldemokraadid, nõudsid uut infot, kuidas saaks sõnavabadust piirata. Siin teie minister Maris Lauri on olnud eestvedaja vaenukõneseaduse ….. sõnavabaduse ahistamise osas. Kogu Euroopa peab mõtlema, kas ta säilitab oma liitlased ja teie ka. Millal te lõpetate sõnavabaduse ahistamise, et säilitada üldse demokraatia ja suhted meie suurima liitlasega?

Aitäh! Eesti on üks vabamaid riike maailmas ja kui te olete tähele pannud, siis see valitsus seisab selle eest, et see nii ka jääks.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! USA teatas, et Ukraina rahuläbirääkimistel on jäänud lahendada vaid kaks vaidlusküsimust. See tähendab, et rahulepe võib sündida juba lähipäevil. Minu küsimus on, milline on Euroopa Liidu ja Eesti plaan juhuks, kui sõda lõpeb.

Panna Venemaa maksma nende kahjude eest, mida nad on teinud, ja anda nende juhid tribunali alla – see, ma arvan, oleks parim plaan.

Urve Tiidus, palun! 

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud peaminister! Te käsitlesite oma kõnes üsna põhjalikult Euroopa Liidu positsiooni globaalses konkurentsis. Euroopa Liit tõdeb ise ka sageli, et jääb oma potentsiaalile tugevasti alla. Plaan vähendada regulatsiooni ja bürokraatiat kui ühtne pidurit on olemas, nagu ma teie jutust aru sain. Kui tõenäoline on, et Euroopa Liidus vallandub nende kavade tulemusena uute ideede esiletõus ja konkurentsivõime hüppeline kasv? Kas saab seda prognoosida?

Aitäh! Väga hea küsimus. Ma arvan, et kui Euroopa jõuka ja vaba majanduspiirkonnana, kui siin on standardid, aga mitte liigne hulk regulatsioone, siis kindlasti on konkurentsilt paremas positsioonis teiste piirkondadega. Nagu ma tehisintellekti näitel tõin, suur hulk investeeringuid on siiski Ühendriikides ja Hiinas. Euroopa on tegelikult alles uues tehnoloogias, millega võib-olla järgmine majandustsükkel ja järgmine sõjaline konflikt võidetakse. Tallinna Digital Summiti ajal käis siin Euroopa suurim AI arendaja, Mistrali juht, kellega me vestlesime. Tema vaade muidugi tema valdkonnale on loogiline, aga ma usun, et see on kaunis adekvaatne, et ikkagi järgmised suured majandusmurded ja konfliktid lahendatakse juba päris palju ka arvutusvõimsuse ja sellega, millisel viisil on tagatud ka näiteks tegevuste võimendaja ehk sõltumatu tehisintellekti kasutamise õigus. Kas on selline strateegiline autonoomia näiteks selles valdkonnas olemas, kaitses olemas, tehnoloogias olemas? See on väga oluline küsimus. Ja sellega liituvad tarneahelad. 

Nii et ma arvan … Kas on oodata järsku sellist buumi? Ma arvan, et pigem samm sammu haaval. Kui Euroopas võetakse reegleid vähemaks, siis ma arvan, et Eesti on isegi radikaalsemalt siin käitunud. Me tegelikult ju ettevõtjatega, nagu ma kirjeldasin, oleme teinud selle kokkuleppe, et ettevõtjad ise pakuvad välja. Neidsamu eelnõusid te siin ju ka menetlete. Paljudega on debatti, mõnedega on vaidlust, mõned ajavad inimesed kohe täitsa närviliseks, eks. Aga reeglid peavad saama lihtsamaks, siis saavad inimesed tegeleda põhitegevusega. Euroopas on sama asi. 

Nii et komisjoni poole pealt ma võin öelda, et Ursula von der Leyen on korduvalt seda kirjeldanud nii meile omavahel kui ka avalikult, et tema hoiak on teha neid lihtsustamise nii-öelda omnibusse ehk pakette. Friedrich Merziga kohtudes võetakse veebruaris kokku – ja see vist on paljuski ka Saksamaa algatusel tegelikult – Euroopa liidrid, et arutada läbi, mida me saame teha selleks, et majandus oleks konkurentsivõimeline nende piirkondadega, kus reeglid on lihtsamad. Muidu me ei ole konkurentsis lõppkokkuvõttes, kui me ennast kinni ja ära reguleerime. 

Nii et jah, ma julgeksin ennustada, et toimub plahvatuslik muutus, aga kui on olemas arusaamine, et meie majandus kannatab selle all, siis ehk toimuvad teatud murrangud. Eestis on juba toimumas. Ma ütleks nii, et olnuna nullbürokraatiaprojekti algataja, mis umbes aastal 2018 või midagi sellist jäi kadunuks kuskil Jüri Ratase kuulsusrikkal valitsemisajal, siis nüüd ettevõtjate majanduskasvu ja efektiivsuse nõukoda 700 ettepanekust suur hulk on tegelikult juba läbi arutatud. See on vist ajaloo Eesti suurim bürokraatia vähenduse projekt, nii et ma loodan selle mõju ka majandusele näha.

Mait Klaassen, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Kõigepealt aitäh hea ettekande eest! Teadupärast Euroopa Liit liigub rohelisema majanduse poole ja puhtama keskkonna poole. Aga minu küsimus on hoopis seotud Ukraina sõjaga. Me teame, et see sõda annab tohutu suure keskkonnareostuse. Kas Euroopa Liidu juhtide hulgas on olnud arutelu all küsimus, et lisada see hinnalipik, mille Venemaa vallapäästetud sõda tegelikult maailmakeskkonnale on kahju teinud, ka nende kahjude nimekirja? Ja kuidas seda arvutatakse?

Aitäh! Ma arvan, et vastus on lihtne: otse loomulikult, teisiti ei saa. Ma mäletan, kui ma olin energeetika eest vastutav minister, siis me võtsime ju kokku ja vaatasime tegelikult Euroopas ja maailmas laiemalt, seal oli ka ameeriklased ja kõik teised olid sellistel kohtumistel, kus hinnati seda kahju, mida venelased on teinud täiesti hoolimatult ja ka teadlikult erinevatele energiarajatistele, loonud tammide purustamised, energiasüsteemi lõhkumised, aga ka kõik muu. See looduskahju tegelikult on, ma ütleksin, väga ulatuslik, kindlasti. Pole ju kahtlust, et kogu see rämps tuleb ikkagi kellegi raha eest kokku korjata, asjad tuleb üles ehitada, materjal kokku korjata – kõik see, mis toimub. Ma arvan, et see on otse loomulikult selle osa, mida Venemaa peab kinni maksma. Ja ma kahtlustan, et üksi külmutatud varadest ei piisa. Järgmine etapp tõenäoliselt võiks ikkagi olla ühel hetkel ka Euroopas see, et me arutame Venemaa kaupadele tollide seadmist. Sellisel juhul on võimalik seda survet kasvatada, sest kui Venemaa seda arvet ei maksa, siis Venemaa saab lihtsalt kiiremini taasrelvastuda. Ja see oleks tohutult suur strateegiline viga Euroopa ja maailma poolt. Maailma ja Euroopa huvides ei ole lasta – pedagoogilises mõttes, aga ka ratsionaalses mõttes – sellel, kes on kahju teinud, kahju hüvitamiseta pääseda ja vastutuseta pääseda, ka looduse eest.

Annely Akkermann, palun!

Austatud juhataja! Austatud ettekandja! Suur tänu selgesõnalise ettekande eest ja selgepiirilise Euroopa poliitika eest samuti! Te ütlesite, et Euroopa Liit on rahuprojekt ja majandusprojekt, ja oma kõnes keskendusite ühistele rahastutele, laenuhankele kaitse tarbeks, samuti kaitsetööstuse ühisarendamisele. Aga Euroopa Liidul on ühine põllumajandus- ja keskkonnapoliitika. Kas Euroopa Liit võiks suunduda ühise kaitsepoliitikani ja kas Euroopa ühisturg, kaupade, kapitali, töötajate vaba liikumine võiks jõuda ka Euroopa Liidu ühise kaitseni, sest laskemoon ja relvad ju ise ei lase, vaid vaja on ühistegevust nende kasutamiseks?

Aitäh! Hea küsimus. Ma arvan, et ühine tegevus kriisides ongi üks Euroopa tugevusi. Ma kerin veidi aega tagasi. Me mäletame, et COVID-i perioodil, kus Euroopa Liit tegutses koos, oli sellest väga palju kasu. Ka väikestele riikidele kriitiliste materjalide hankimisel, vaktsiinide hankimisel, millel iganes oli sellest tegelikult kasu. 

Kaitses – mida kindlasti tehakse koos? Esimene on rahastusalused. See tegelikult on ju mõneti juba ühispoliitika, et me otsustame, et meil on ühine laenuprogramm selleks, et finantseerida kaitseinvesteeringuid. Teiseks on ühishanked. Ühishanked on kindlasti meile samamoodi väga olulised, sest tihtipeale väiksemad riigid ostavad teatud tehnikat, teatud vahendeid väiksemas koguses, mis tähendab seda, et kui praegu relvastusturg on valdavalt müüja turg, siis väiksemad tellijad tihtipeale jäävad sabas lõpu poole. Kui sa koos toimetad, siis sa saad soodsamalt ja saad ka jala ukse vahele. See on kindlasti oluline. Reeglite ühine poliitika on samamoodi Euroopas, et muuta reeglid lihtsamaks kaitsehangetele, kaitseinvesteeringutele ja paljule muule. Ühine poliitika juba on, on seesama militaarne mobiilsus, military mobility. 

Nii et tegelikult ma ütleksin, et kõik need detailid sellisest ühisest poliitikast on juba minu meelest olemas. Lisaks, mida me oleme nüüd arutanud viimased kolm-neli kuud ja mis on laiemalt võib-olla Euroopa Liidu teemaks saanud, on seesama idatiiva kaitse ehk laiem n-ö droonide tuvastus ning lennuvahendite ja õhukoridoride turvalisuse tagamine ja seal ka teatud võimekuste loomine. Nii et ma julgeksin küll öelda, et sellised ühise kaitsepoliitika ja jagatud jõupingutuse elemendid on juba olemas. Ja kui me vaatame ka järgmist eelarvet, siis selles, nagu ma ka kõnes mainisin, kaitsele minevad vahendid ju mitmekordistuvad. 

Nii et ma ütleksin jah, et Euroopa Liit, mis varem oli selline rahuprojekt ilma relvadeta, pigem majanduslik liit, on nüüd tegelikult ikkagi julgeolekut ja jõukust kokku panemas. Ma arvan, et need kaks asja – julgeolek ja jõukus – käivad koos. Kui meil on vaja selleks kriisi ja kui meil on selleks vaja ka erinevaid väliseid nööpnõelega torkijaid, siis nii on. Aga ma arvan, et viie, seitsme või kümne aasta pärast on Euroopa Liit kindlasti kõvasti tugevam nii julgeoleku kui ka jõukuse tagamisel. Asjad lähevad lihtsamaks ja ma arvan, et ka selgemaks.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Jah, te rääkisite nende külmutatud varade lahtisulatamisest ja Ukraina võidust jne, aga ikkagi, eelmisel nädalal rahvusliku julgeoleku strateegias öeldakse ju otse, et ebarealistlikud ootused on käimasolevale sõjale Euroopa ametnikel ja majanduslangusest veelgi ohtlikum on reaalne väljavaade Euroopa tsivilisatsiooni hävimisest ja et Ameerika esimene prioriteet on tagada strateegiline stabiilsus Venemaaga ja lõpetada NATO kujutamine pidevalt laieneva allianssina. No neid on veel seal. Kindlasti suursaadik Pipko jälgib praegu teie esinemist siin. Mida te ütleksite selle peale, et meie suurima liitlase julgeoleku vaated Euroopale lähevad ikka väga kõvasti lahku teie väljendatust? Mida te ütleksite? Et kõik see on jama või et, ameeriklased, olge vait ja te ei tea midagi?

Aitäh! Mina võin jälle kinnitada seda, mida mina olen ise näinud. Haagis oli president Trump sama laua taga, ütles, et artikkel 5 ja NATO toimib. Tema on president, tema tagab NATO toimimise. Minu meelest väga selge sõnum. Ka nende kriiside puhul, mis meil on olnud, kui meie õhuruumi rikuti, oli president Trump väga selge, ütles, et nii Baltimaad kui ka Poola on transatlantilise ehk Ameerika kaitsepartnerluse osa ja nemad kaitsevad meid, kui selline vajadus peaks tekkima. See oli väga selge sõnum nii julgeolekust kui ka Venemaale. Ja see sõnum, mille kohta te üritate siin küsida, et kas Euroopa peaks tagama oma julgeolekut rohkem ise – aga milles see üllatus on? Me oleme ise ju samamoodi seisukohal, et me peamegi rohkem panustama. See ei ole lihtne, see on keeruline. Me panustame ju 5% oma SKP-st järgmise aasta eelarvega, mis homme tuleb arutusele siinsamas. Ma loodan, et kõik hääletavad selle poolt kaitsesse. See ei ole lihtne. Me ju näeme, mida see tähendab: raha kokkukorjamine, kärped ja kõik muu. See ei ole populaarne ka, kui vaadata seda poolt. Aga kaitsesse on vaja panna, kui tahame, et me ise saaks elada rahus ja meie lapsed saavad elada rahus. Nii et ma arvan, et meie julgeolekupartnerlus Ameerika Ühendriikidega on igati hea. See sõnum, et Euroopa rohkem kaitsesse panustaks ja NATO liikmed rohkem kaitsesse panustaks, oli minu meelest juba Trumpi esimese ametiaja sõnum ja see ei ole kuidagi muutunud. 

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mina küll ei saa kiita selle ettekande eest, kuna meil ei olnud eelnevalt võimalik kas või mõnedki märksõnad üle vaadata ja teiega järge pidada selle ettekande teostamisel, kuna materjali ei olnud. Nüüd ma siin mõned märksõnad panin kirja ja pealkiri ongi meil "Ülevaade Vabariigi Valitsuse tegevusest Euroopa Liidu poliitika teostamisel". Te andsite sellest ilusti ülevaate ja kiitsite takka kõikidele halbadele asjadele: maksutõusudele, rohehullusele, inimeste toimetuleku vähendamisele. Aga ma ei kuulnud sõnagi Eesti poliitikast Euroopa Liidus. Sõjalises osas te mainisite ühist laenu, mis oli vist 150 miljardit, ja Eesti läheb taotlema sealt 2,3 miljardit endale. Ma küsiks, et milliseks kujuneb Eesti tagasimakse teie nimetatud sõjalise laenu tagasimaksmisel ja millised lisakoormised seatakse Eesti maksumaksjale.

Aitäh, hea küsija! Jah, kõne puhul on see kord selline, et Euroopa Liidu asjade komisjonile selle kõne põhiteese tutvustatakse. Teie siis ilmselt ei ole seal Euroopa Liidu asjade komisjonis. Euroopa Liidu asjade komisjonile seda tutvustatakse ja need põhiteesid on seal olemas. Ma loodan, et see kõne tekst ka kuskil on, ma ei hakka seda uuesti ette lugema. Euroopa Liidu tugevuse, asjaajamise lihtsuse, julgeoleku tagamise, üheskoos toimetamise, Euroopa Liidu võimed kaitsevaldkonnas, ühised tegevused selleks – kõik need on meie prioriteedid. Nagu Ukrainas õiglase rahu tagamine Ukraina tingimustel, Euroopa tugevnev julgeolekuarhitektuur ja kõik see muu. Ma tõepoolest ei hakka seda kõnet uuesti ette lugema, saate üle vaadata.  

Nüüd, mis puudutab Ukraina või Vene külmutatud varasid – selle kohta te küsisite võimalikke kohustusi –, siis selle täpse skeemi või lahenduse pakub välja Euroopa Komisjon. Saksamaa näiteks on öelnud, Friedrich Merz on öelnud, et nemad on nõus või Saksamaa on nõus oma osa tagama. Neil on umbes veerand Euroopa Liidu eelarvest, see tähendab seda, et neil tuleb tagada teatud osa sellest. Kui meil tuleb midagi tagada, et Vene külmutatud varad ära võetakse, et Belgia ei jääks üksi – ja sellega, ma arvan, on enamik Euroopa riikidest nõus –, siis kindlasti me sellele mandaadi tuleme küsima parlamendist. Kuidas muidu me eeldame, et Belgia üksi peaks jääma ja vastutama selle eest, et me võtame Vene külmutatud varad ära ja kasutame Ukraina jaoks?

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud peaminister! Te kirjeldasite siin, kui tore on, et me saame 6,5 miljardi ulatuses eurotoetusi. Unustasite mainimata, et suurema osa sellest me maksame ka Euroopa Liitu ise sisse. Jah, meil saame praegu küll veel ülekattega ehk siis saame umbes 700–800 miljonit aastas rohkem, kuid saame sinna juurde ka ettekirjutused, millele seda raha kulutada. Ja siia ongi koer maetud. Kui me ise saaksime otsustada nende asjade üle, siis oleks ilmselgelt palju lihtsam. Täna me peame arutama seda, et 900 miljonit on ette nähtud jälle nii-öelda rohepoliitika elluviimiseks, ja järjekordselt me näeme seda, et meil on meretuuleparkidele mõeldud lõviosa sellest summast. Me kõik teame seda, et on kolm kuni viis korda kallim ehitada meretuuleparke. Endiselt te jätkate samal liinil. 

Nii et minu küsimus on see: kas meil on mõtet kiidelda sellega, et me saame justkui sealt Euroopa Liidust rohkem, kui me saame selliseid ettekirjutusi, et me peame tegema seda, mida Eestis vaja ei ole?

Aitäh! ERR-is oli päris hea ülevaade, sellises portaalis, sealt tasub vaadata. Seal on kirjeldatud, kuidas järgneva rahastusperioodi ettepaneku – ma rõhutan, see on ettepanek – Eesti netopositsioon on isegi parem kui selle rahastusperioodiga. Seda esiteks. 

Teiseks, investeeringute vabadus, ma arvan, ka uuel eelarveperioodil on isegi suurem. Eks nüüd kõik sõltub sellest, kuidas järgmisel aastal need läbirääkimised lähevad, aga mina küll hindan neid võimalusi meie jaoks heaks. Ja seda mereparkide fantaasiat ma isegi ei hakka kommenteerima.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, üks moment. Te olete siin palju rääkinud nii täna kui ka varem sellest, kuidas Euroopa Liit on väga pühendunud Ukraina toetamisele ja võidule aitamisele. Nagu Belgia peaminister hiljuti ütles, tegelikult ju keegi sellesse ei usu, et Ukraina võiks selles sõjas võidu saavutada. Selle tõttu jääb selline väga loosunglik ja mitte eriti siiras mulje kogu sellest jutust. Aga mis siirusesse ja Ukraina toetamisse veel puutub, siis ma mõtlesin küsida teilt hinnangut sellele asjaolule, et Euroopa Liit on alates 2022. aasta veebruarist maksnud Venemaale energiatoodete eest circa 311 miljardit eurot, aga samal ajal on toetatud Ukrainat 187 miljardi euroga. Kujutage ette 311, miljardit eurot Venemaale energiatoodete eest 187 miljardit eurot Ukrainale toetuseks! Ma ei oskagi nii kiiresti peast arvutada, aga ligi 120 miljardit rohkem on makstud Venemaale, kui samal ajal Ukrainat toetatud. Kas sellest nähtub nüüd suur pühendumine Ukraina abistamisele?

Aitäh, hea küsija! Näiteks NATO-st lahkumise küsimuses teiega me ühist meelt ei leidnud, aga selles, et Euroopa Liit ei peaks ostma Venemaa energiakandjaid ja Venemaale raha andma, me oleme täitsa ühel nõul. See keelamine on samm-sammult toimunud ja mida kiiremini see ära lõpeb, seda parem.

Hanah Lahe, palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Austatud peaminister! Mul on küsimus Euroopa Liidu kliimapoliitika kohta. See teie paremal poolel olev vähemalt üks rida arvab loomulikult, et kogu kliimapoliitikast peaks loobuma, aga suurem osa maailma riikidest ja ka teadlased on ühel meelel, et kliimapoliitika on oluline, et tegeleda kliimakriisiga. Kuidas teie arvates praeguses julgeolekuolukorras tagada, et Euroopa Liit jätkaks ambitsioonika ja teaduspõhise kliimapoliitikaga ning et Euroopa Liidu jaoks oleks kliimapoliitika endiselt üks põhiprioriteetidest? Kuidas seda teiste valdkondadega lõimida?

Kliimapoliitika on muidugi Euroopa üdipoliitika ka praegu, ükskõik kuidas me seda nimetame. Ma ütleksin, et praegu on ta pigem sõnumina konkurentsivõimest ja ka julgeolekust. Need on ju tegelikult Euroopa, kuidas ma ütlen, strateegiliste huvide, strateegilise autonoomia üdipoliitikad. 

Ma saan aru, et on neid, kellele tõesti, nagu küsimuses mainitud, ei meeldi Euroopa Liit, kellele ei meeldi kliimapoliitika, kellele paljud muud asjad ei meeldi. Aga ma siiski julgen öelda, et enamik Eesti rahvast toetab Euroopa Liitu kuulumist ülekaalukalt ja arvab, et sellest on meile kasu. Ja on ka. 

Kliimapoliitika osa on näiteks needsamad investeeringud uutesse tehnoloogiatesse, aga see on osa ka strateegilisest autonoomiast tegelikult, kui me tahame olla mingites valdkondades eesliinil. Nii et konkurentsivõime, uued tehnoloogiad ja kliimapoliitika käivad väga koos. Energeetikavaldkonnas, ütleme nii, energiasõltumatus – ma olen seda ka varem kirjeldanud, millest paljud võib-olla nii ei mõtle, suur hulk fossiilseid kütuseid tuleb ju nendest kohtadest ja riikidest, kellega me ei jaga samasuguseid demokraatia mudeleid. Varro Vooglaid siin ettenägelikult osutas ja ütles, et tõepoolest tuleks Venemaa energiakandjate ostmist lõpetada. Mina toetan väga seda seisukohta ja ma loodan, et see levib. Mida julgemalt seda ette võtta ja mõttekaaslastele edasi anda, seda parem. 

Ja uued tehnoloogiad, uued lahendused on ikkagi pigem toonud kaasa uut jõukust ja lisandväärtust. Nii et sellised suundumused puhtama tehnoloogia, väiksema jalajälje, intelligentsema materjalikasutuse, paremate tarneahelate ja kõige selle poole, see on Euroopa konkurentsivõime ja julgeoleku osa ja jääb Euroopa üdipoliitikaks.

Mul on üks tehniline palve operaatorile: võtta järjekorrast maha praegu Ando Kivibergi nimi, et kolleegidele ei tuleks küsimuste järjekord ootamatult ja et nad oleksid kindlasti saalis. Temal on võimalus alati uuesti registreeruda, kui ta saalis on. Peeter Tali, palun!

Tänan, härra peaminister! Teie kõne sisu väga suure üllatusena ei tulnud, sellepärast et te Euroopa Liidu asjade komisjonile kõike väga põhjalikult tutvustasite, aga esitlus oli sellegipoolest suurepärane. 

Aga mul on nüüd küsimus, mis on suunatud tulevikku – mitte pikas plaanis tulevikku, vaid tulevikku ikkagi. Kuidas te tunnetate seda õhustikku ja olukorda enne Euroopa Ülemkogu? Kas te koos oma kolleegidega olete jõudmas ka mingisugusele sihile, et nüüd Euroopa Liit reageerib dünaamilisele julgeolekuolukorrale ja otsustab näiteks nende külmutatud varadega miskit ära? 

Meie tegevus ja sõnumid on sellele suunatud. Eks läbirääkimised sellel teemal on muidugi keerulised, nagu kõik näevad. Tegemist on ju väga suurte summadega, väga paljude detailidega, aga meie positsioon on siin läbi aastate olnud muutumatu. Venemaa külmutatud varad tuleb võtta kasutusele selleks, et Ukrainat kaitsta ja üles ehitada. Mulle tundub, et need riigijuhid, kellega mina olen vestelnud – ja ma olen paljudega vestelnud, nii ülemkogul kui ka omavahelistes kontaktides, ja vestlen kindlasti veel –, seda kõike mõistavad ja seda suunda toetavad. Paljud riigijuhid ütlevad, et ega me kuidagi ei soovi ju Belgiat üksi jätta, kellel see mure on. Kui mina oleksin ilmselt Belgia peaminister, siis ma tõenäoliselt küsiksin samu küsimusi, et mis siis, kui nende varadega teatud riskid realiseeruksid. Kuidas te siis tagate, et me ka sellel hetkel oleme solidaarsed, kui me need ära võtame ja kui need tuleb tagasi anda? Selleks tuleb komisjonil pakkuda välja lahendus. Ma tean, et komisjonil erinevad mõtted selleks on. Nüüd järgmisel nädalal – jah, järgmisel nädalal on ülemkogu, seal me siis neid arutame. Ja ma arvan, et see võib ka tähendada – see ei peaks kuidagi üllatusena tulema, iga intelligentne inimene saab aru –, et kui riikide poolt on vaja midagi tagada selleks, et Belgia üksi ei jääks, siis kõik riigid peavad seal olema solidaarsed, sest me tahame seda Vene raha kasutada ju Ukraina ülesehitamiseks. 

Aga seda on ka ülemkogudel korduvalt öeldud, ka erinevates avalikes sõnumites, nii et seal üllatust ei ole. Kui küsida, milline see õhustik on, siis mina ütlen, et õhustik on selline, et kõik mõistavad muresid. Aga oleme ausad, kui kaaluda ükskõik millist teist lahendust – riikide eraldi rahastamine, ühislaen –, siis neil kõigil on teel erinevaid karisid, mis minu hinnangul ei võimalda sellise tempoga saavutada seda efekti, mida meil on vaja Ukraina aitamisel saavutada. Ja seda, ma arvan, ka riigijuhid seal laua taga väljendavad. 

Jah, ma küll loodan. Algne plaan, ütleme, kui ma mäletan aega tagasi, oligi detsembris justkui selle otsuseni jõuda. Vahepeal oli lootus, et jõutakse varem. No ei ole jõutud. Debatti on ka palju, detaile on palju, see on keeruline otsus, aga tuleb jõuda. Ma lihtsalt ütlen selle ära, et järgmises etapis tuleb mõelda ka edasi. Vene külmutatud varadest, ma arvan, üksi ei piisa selle kahju hüvitamiseks. Seda, mida Venemaa on korda saatnud ja saadab korda, tuleb veel väga kaua maksta ja selleks tuleb tõenäoliselt Venemaa erinevaid kaupu maksustada. See on ilmselt järgmine etapp.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea peaminister! Seda teemat vist juba korraks puudutati, aga ma natukene laiemalt küsin ikkagi selle Ameerika Ühendriikide uue strateegiaplaani ja selles olevate etteheitedete kohta Euroopa Liidule. Seal on ju välja kirjutatud kõik need probleemid, mis tuleks ära lahendada, et saavutada teatud ühtsus liitlastel omavahel. Ja need on probleemid sõnavabadusega, immigratsiooniga, roheideoloogia, trans- ja DEI-ideoloogia, millele Ameerikas on pidur peale pandud. President ütles, et abielu on ainult mehe ja naise vahel, aga mis meil siin toimub? Kogu seda homoideoloogiat aetakse järjest võimsamalt edasi. Kuidas Eesti ennast selles olukorras siis positsioneerib või peaks positsioneerima? USA on meie kõige suurem liitlane NATO-s just julgeoleku tagajana ja USA on öelnud, et see siiski on tingimuslik. Kui me ei järgi neid prioriteetseid seisukohti, mis selle strateegia plaanis on, siis mul on väga lihtne küsimus.

Aitäh!

Tsiteerides klassikuid: mis meist saab?

Aitäh! Ma seda veidi juba käsitlesin, aga ma kordan üle. Haagi tippkohtumisel, kus NATO asju arutati ja kus lepiti kokku kaitsekulude kasv, oli ka Ameerika president Donald Trump kohal. Tema sõnum oli üsna klaar, et Euroopa panustab rohkem kaitsesse ja tema presidendina tagab, et NATO artikkel 5 toimib. Mina olin seal, see sõnum oli seal laua taga olemas. Seda sõnumit on Ameerika president oma administratsiooni juhina ka hiljem väljendanud, et Baltimaade ja Poola julgeoleku tagamine näiteks on Ameerika prioriteetide hulgas. 

Mis puudutab sõnavabadust, siis ma soovitaks ikkagi vaadata neid üldlevinud erinevaid sõnavabadusindekseid. Eesti on erinevate vabaduste indeksites maailmas tipus. Näiteks pressivabaduselt me oleme maailmas teised, meie ees on ainult Norra. Võiks öelda – ohates, nagu Eestis ikka kombeks on –, et jälle tulime teiseks, aga me oleme teised selles. Eks töötame selle nimel, et olla tulevikus ka esimesed jõudumööda. Muudes vabadustes on samamoodi: Eesti on vaba riik ja sõnavabadus on tagatud. Nii et see, kui teile miski ei meeldi, see, et te saate seda niimoodi väljendada, on ka selle vabaduse osa.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud minister! Ma esitan teile küsimuse, illustreerides seda ka eluliste näidetega. Eesti Vabariigi põhiseadus ütleb, et Eesti on iseseisev, sõltumatu ja demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Ehk näiteks, kui ma oman maja, siis ma olen selles majas peremees ja otsustan kõik oma asjad ise. Põhiseaduse teine lõige ütleb, et Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu. See tähendab seda, et kui kodanik seal majas otsustab, millised riided ta selga paneb, kui ta õue läheb, mis toitu ta sööb, see on tema enda asi. Aga Euroopa Liit praegu dikteerib meile ette määrustega, kus meil puudub iseseisvus ja otsustamisvõime, sest need on otsekohalduvad. Kusjuures, oluline on ka see, et liitumislepingu alguses sellest sõnagi ei räägitud. Öelge palun, kuidas on võimalik tõlgendada praegu seda, et Eesti on iseseisev ja tema sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu!

Aitäh! Euroopa Liidu lepingus on kirjas, millised need liidu pädevused on. Kui midagi liidu tasemel reguleeritakse, siis alati hinnatakse seda, mis tasemel seda tehakse. Ja meie oleme selles otsustamises osa. Nii et ma isegi ei kujuta väga ette, see kirjeldus on umbes midagi sellist, et ma üldiselt olen vaba, aga näe, Riigikogu võtab riigis seadusi. Meil on kokku lepitud, Riigikogu võtab seadusi, ja Euroopas on samamoodi otsustusmehhanismid kokku lepitud ja meie oleme sellest osa. Nii et me teeme ise neid otsuseid.

Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea peaminister! Kõigepealt aitäh selle ülevaate eest! See ülevaade ilmselgelt keskendus rohkem julgeoleku temaatikatele ja see on kindlasti väga oluline. Aga ma tulen ka ühe teise teema juurde. Nimelt, Euroopa Liit on kindlasti suured võimalused, aga teistpidi ka kohustused. Teemaks on LULUCF, mis, ma arvan, ka teile kui endisele kliimaministrile võiks olla detailideni päris hästi teada. Nimelt, Kaja Kallase juhitud valitsus ja seal olnud toonased arutelud olid just nimelt LULUCF-i osas väga skeptilised ja nähti väga selgelt ette, et need kohustused, mida Euroopa Liit liikmesriikidele, eelkõige Eestile ette näeb, käivad meile üle jõu. Täna, neli aastat hiljem me olemegi selles olukorras, kus me näeme, et need eesmärgid käivad meile selgelt üle jõu ja võivad tulevikus minna meile maksma sadu miljoneid eurosid. Minu küsimus teile ongi: kas teil on lähiajal plaanis näiteks metsarikaste riikidega, kellel on samad probleemid, kohtuda ja neid teemasid arutada või ka Euroopas tervikuna liidritega kohtudes seda teemat kuidagi fookuses hoida?

Jah, aitäh! Hea küsimus! Meie soov on komisjonilt olnud see, et kõiki olukorra muutumisest tingitud asjaolusid arvesse võetaks, ka LULUCF-i puhul. Me oleme ju oma positsioone teiste metsarikaste riikidega samamoodi kooskõlastanud, teeme seda koostööd. Ja ütleme nii, et näiteks seesama geopoliitilise olukorra mõju eesmärkide täitmisele võetakse arvesse. Ma ütleksin, et täna, kui see töö käib, ma julgeksin nii öelda, et kindlast puudujäägist võib-olla on veel vara rääkida, aga eeskätt sellel perioodil need puudujäägid võivad tulla, järgmises perioodis need paindlikkused peaks juba olemas olema. Jah, ma loodan küll, et võetakse arvesse kõike seda, mis on asjasse puutuv, ja me jõuame ikkagi selles debatis sinna, kuhu me tahame, et trahvi Eestile ei tule. See peaks olema asja eesmärk.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Aastakümnete jooksul on Euroopas suuri immigratsioonilaineid nimetatud hellitavalt ka töörändeks. Sellele on lisandunud sõjapõgenikevoolud humanitaarkaalutlustel, mis on ka mitmel puhul mõistetav. Antud juhul ka meie puhul ukrainlaste siin kodustamine ja majutamine. Loodan, et paljud saavad varsti tagasi minna. Aga see on toonud Euroopa riikidele ka sotsiaalseid probleeme. Meie valitsus planeerib ka kolmandatest riikidest töö- ja sisserände suurendamist, mis toob kaasa perekondi ja tulevikus sotsiaalseid probleeme. Euroopa Liit on hakanud välja töötama uusi meetmeid, et immigratsiooni taltsutada, mis on probleeme tulnud. Millised need meetmed täpsemalt on, millest te peaministrite vahel räägite?

Aitäh! Ütleme niimoodi, et kui võtta järjest, siis 2024. aastal lepiti kokku Euroopa Liidu varjupaiga õigustiku reform. See tõhustab varjupaiga- ja rändehaldust Euroopa Liidus. Seda me toetame. Selle osa näiteks on piirimenetlused, välja selgitada, millised taotlused on põhjendamatud, ja kiiremini saadetakse tagasi need isikud, kellel ei ole õigust rääkida. Uue õigustiku rakendamine hakkab 2026. aasta juunist. 

Rändesurve on numbrites Euroopa Liidule vähemalt sellel aastal oluliselt vähenenud. Numbrite kohta võib öelda lihtsalt nii, et varjupaiga taotluste koguarv on umbes viiendiku võrra vähenenud, 19%, ebaseaduslikud piiriületused on vähendanud veerandi võrra, 25% võrra. 

Nüüd, seesama solidaarsusmehhanism, mille rakendamine algab 2026. aastal. Me oleme ise välispiiri riik, seda on ka avalikkuses kirjeldatud juba, ajakirjanduses samamoodi. See tähendab seda, et erinevate solidaarsusmehhanismide olemasolu on kindlasti meie huvides. Meie varasem otsus on, et me panustame 2026. aastal solidaarsusreservi rahaliselt, võimaluse korral ka alternatiivsete meetmetega. Need on siis tehnika ja eksperdid. Aga Eesti ei osale rahvusvahelise kaitse taotlejate ümberpaigutamises. Saavutasime ka rahalise panustamise kohustuse olulise vähendamise 2026. aastaks. See on see ülevaade sellest.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Ma muidugi tuletan teile meelde, et te võite ju ise uskuda neid müüte meie sõnavabadusest. Siin saalis, jah, see veel eksisteerib, köögilaua taga ka veel eksisteerib, aga mitte igal pool ja mitte kõigile, nagu Rein Veidemanni juhtum meile hiljaaegu demonstreeris. Aga mu küsimus on hoopis selline. Me oleme pidanud nüüd kolm ja pool aastat sõda, nagu siin Kaja Kallas ja teie olete kinnitanud, et Ukrainas on meie sõda. Aga me oleme selle sõja kaotanud, NATO ja Euroopa Liit on selle sõja kaotanud. Ja me näeme juba seda tõmblemist. Euroopa on kõrvale lükatud, Euroopa on marginaliseerunud suuresti tänu Kaja Kallase väga viljakale tööle. Ja me näeme, kuidas kohe-kohe hakkavad Euroopas ennast ikka suurriikideks pidavad britid, prantslased ja sakslased venelastega üle teiste peade salakokkuleppeid sõlmima. Selleks ei ole vaja olla tark, selleks on vaja tunda natuke ajalugu. Euroopa Liit laguneb, ka NATO laguneb. Kas te olete mõelnud, missugune on Eesti positsioon, Eesti poliitika ja meie julgeoleku tagatised, kui niisugused globaalselt kataklüstilised nähtused tegelikkuses aset leiavad?

Aitäh küsimuse eest! Meie vaadete erinevus on üsna klaar. Mina ei ole päri sellega, et Euroopa Liit ei ole pardal. Mina ei ole päri sellega, et Euroopa Liit laguneb. Ma ei arva, et NATO on kuidagi viletsamaks muutunud. Ma saan aru, et sellist nii-öelda tagala raputamise tööd mõned poliitilised jõud teevad. Mina ütleksin, et selles kriisis, kui midagi, on Euroopa tegelikult saanud tugevamaks. 

Arusaamine, et jõukuse ja vabadusega koos peab käima ka julgeoleku tagamine, on teinud meid tugevamaks. Võib-olla, ma ei tea, viis aastat tagasi kaitsetööstuse kasvu ei loetud kaitsevõime osaks, nüüd üle Euroopa käib intensiivne kaitsevõimete ja kaitsetööstuste arendamine, Eestis ka. Eesti kaitsetööstuse assotsiatsiooni, ma ütlen, ligikaudselt, ma arvan, praegu kuulub juba umbkaudu 200 ettevõtet. Tegemist on ühe kõige optimistlikuma tööstusharuga. 

Samamoodi on üle Euroopa, ma arvan, kaitseidud, ka strateegilise autonoomia jaoks vajalikud erinevad valdkonnad, materjalitööstused ja kõik muud kasvavad. Nii et seetõttu, jah, ma ei ole teiega kuidagi nõus. Teie ettekujutuses on meie tulevik ja riikide tulevik kahekõnes Venemaaga või julgeoleku tagamine on duell Venemaaga. Ei ole. NATO riigid töötavad koos. 

Ma siiski meenutan, et kui veebruaris, mida ma oma kõnes ka mainisin, me desünkroniseerisime ennast Venemaa energiavõrgust, kolm Balti riiki, siis sellel hetkel oli meil vaja julgeoleku tagamist ja kriitiliste ühenduste puutumatuse tagamist merel. Suhtlesin NATO peasekretäri Mark Ruttega, Soome president Alexander Stubb tegi sama. Tänaseni käib Läänemere valvamise või aktiivsusoperatsioon, et kriitiline taristu on puutumatu. Meenutan näiteks, kui meie taevas või õhuruumis olid Vene hävitajad, tõusid üles F‑35-d, maailma kõige moodsamad lennukid itaallaste rotatsiooniga, ja läksid neile vastu ja eskortisid nad välja. See on NATO ja see toimib väga hästi. Poola õhuruumis lasi NATO ajaloos esimest korda alla sinna õhuruumi tulnud erinevad objektid. 

Ma kutsun üles sellist paniköörlust vältima. Euroopa Liit, hoolimata teie ettekuulutusest, ei ole tänaseni lagunenud. Te lubasite teha toetusrühma Euroopa Liidust väljaastumiseni, sedagi pole tänaseni tulnud. Ma arvan, et me saame edasi niisama ka.

Martin Helme, palun! 

Aitäh! Vaata, meil ei ole vaja toetusrühma teha, ta lagunebki ise. Aga ma muidugi ütlen selle ettekande asja kohta, et niisugusest ehedamast sovetiaegsest nomenklatuursest tuimast tekstist ei ole siin mõtet kommenteerida. 

Aga mõned küsimused on olnud, mis minu arust on õhku jäänud. Ma tulen tagasi selle juurde, millest Rain juba alustas. Meil Euroopa Liit järjest kiiremini, järjest jultunumalt ja järjest vähem häbenevalt muutub totalitaristlikuks. Noh, DSA ehk digitsensuur kehtib meil juba, liikmesriikide raha tahetakse ära võtta ilma ühehäälsuse hääletamiseta, näiteks Itaalia keskpanga kulda tahetakse Euroopa omaks kulutada ja kehtestatakse siin Poolale homoagendat või kõigile liikmesriikidele tegelikult. Selline rullimine, liikmesriikidest ja liikmesriikide demokraatlikust tahtest üle rullimine on viimastel aastatel täiesti jõhkrast läinud. Ja selle tagajärjeks on loomulikult paratamatult see, et lisaks brittidele ühel hetkel mingid teised riigid ka lahkuvad. See on reaalne stsenaarium, millega tuleb arvestada. Raini küsimus oli, Mardi küsimus ja minu küsimus samamoodi on see: kui me nüüd jätame kõrvale selle, et teile ei meeldi tunnistada reaalsust ja te tahate rääkida oma ilusat jutukest, siis kas me oleme valmis nendeks keerulisteks olukordadeks?

Aitäh! No vaadake, see, mida teie kirjeldate, on ju teie vaade. Ja see teie vaade Euroopa Liidust on minu meelest hoopis teistsugune kui Eesti rahva enamuse vaade. Kui ma vaatan sotsioloogilisi küsitlusi, mida te armastate tihti tsiteerida, siis kui ligi 80% Eesti inimestest arvab, et Euroopa Liitu kuulumine on meile kasulik ja Euroopa Liit on meile vajalik, siis ma julgen öelda, et pigem mina esindan seda vaadet, mis ütleb, et Euroopa Liit liikumisvabaduse, majandusvabaduse, erinevate võimaluste ja julgeoleku tagamisel, ka kriiside lahendamisel on meile vajalik. See teie ettekujutus, kuidas see, mis iganes, homoagenda pealesurumine igal pool käib – no ma ei tea, mis värk see konservatiividel kogu aeg sellega on, eks ju, et kuskil see lilla teerull muudkui sõidab ja muudkui surutakse peale igasuguseid asju. Ei ole mina seda täheldanud. 

Te küsite, mis see plaan on. Kriisidega, vaadake, me oleme ise kenasti hakkama saanud. Kriise on olnud meil palju, hoolimata sellest, et see ei kajastu. Me oleme nendes kriisides isegi tugevamaks muutunud, Euroopa Liit ka. Ja vastupidiselt pessimistidele julgen mina ennustada, et need asjad, kõik erinevad sündmused viivadki pigem selleni, et Euroopa Liit on viie või kümne aasta pärast tugevam kui praegu. Nii et eks te peate siis vastu pidama, eks neid lammutajaid tuleb veel. Aga mina olen Euroopa Liidu tugevuse, ühtsuse ja koostoimimise poolel.

Andrus Seeme, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Hea peaminister, ma tänan väga hea ettekande eest! Minu küsimus on pigem selles, et Euroopa Liit on ühtlasi nagu majandusliit, ja me oleme kuulnud siin, et Trump on lubanud kehtestada tollimaksu Euroopa Liidu kaupadele 30%. Oskad sa, kuidas need läbirääkimised on läinud Euroopa Liidu ja Ameerika vahel nende tollikaupade või piirangute kehtestamises?

Aitäh! Minu meelest tollisõdade puhul on kõige esimene selline lihtne positsioon, et tollisõjas võitjaid ei ole. Ükskõik mis iganes määrad mingitele kaupadele on, sest minu meelest see on kuidagi pidevalt muutuv olukord. Nagu meie varasem kolleeg Ants Laaneots alati armastas öelda, et kui pole kindel, mis olukord on, siis ütle, et on dünaamiline. Ma ütleks, et see olukord on ka majandusmaastikul kaunis dünaamiline. Väga keeruline on kirjeldada seda, mis on aasta või paari pärast jälle teistmoodi. Kui hakata sellistest põhipostulaatidest peale, siis meie jaoks on Ameerika Ühendriigid ju julgeoleku vaates Euroopa jaoks partner nr 1, hoolimata kõigest. Me koos tagame reeglitepärast maailma julgeolekut. Ja kaubandusvaldkonnas, ütleme nii, ka Euroopa investeeringud, ka teenuste ostmine teistpidi ja nii edasi, kaupade müümine – ma arvan, et Euroopa jaoks on Ameerika turg ja ameeriklaste jaoks Euroopa turg väga oluline. Nii et jah, selline kaubandusturul pigem mina eeldaks suuremat liberaalset, suuremat vabakaubandust. Aga ma olen nagu hea küsijagi liberaal, kes arvab, et vabakaubandusest, väiksematest barjääridest sünnib rohkem kasu. Kui sa saad turul vabalt toimetada, siis sul on lihtsam. Ja see baastolli maksmist parajasti on 15%, aga milline see täpselt ühel hetkel on, kuidas need omavahelised kõnelused lähevad, mis on aasta pärast, ega ongi keeruline ennustada. Minu isiklik soovitus, kui keegi tahab küsida, on see, et tollimaksud ei ole kindlasti see instrument, millega majandust või fiskaalturge toimetada. Eesmärk peaks olema vabakaubandus. See on toonud maailmas ka jõukuse kasvu. Barjääride ehitamine, protektsionism, sulgumine, eeskätt oma majapidamisega tegelemine – see pigem toob kaasa muud hädad. Ütleme nii, et majanduses on seda korduvalt proovitud ja see ei ole toonud kunagi jõukust kaasa. Pigem toob jõukuse kaasa ikkagi vaba turg ja vaba majandus.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Esiteks on veider kuulata teie suust, mida EKRE teeb ja mida EKRE tahab. Poliitikavõhikule võibki jääda mulje, et teie olete EKRE esimees, aga seda te kindlasti ei ole ja selleks te ka ei saa. Nii et ärge eksitage inimesi! Te esitasite ka pika ja optimistliku ülevaate Eesti rollist Euroopas, kuid kõnes jäid lahti rääkimata mitmed vastuolud. Te rõhutate julgeoleku tugevdamist ja rekordilisi kaitsekulusid, kuid samal ajal kasvab Eesti riigivõlg, majandus kiratseb, ettevõtjad lahkuvad, inflatsioon on Euroopa tipus; räägite bürokraatia vähendamisest, samal ajal kui valitsus algatab kuhjaga regulatsioone ja ideoloogilisi suuniseid; kinnitate, et Euroopa Liit peab liikuma kiiremini, samas venivad juba aastaid nii Rail Balticu, energiaühenduste kui ka mitmete teiste meetmete otsused. Nii et küsin. Kuidas te kavatsete kõik need suured ambitsioonid tegelike võimalustega vastavusse viia, ilma et Eesti selle all kokku ei kukuks?

Aitäh, hea küsija! Kõigepealt, eraldi suur tänu teile selle eest, et te vaatajates, kes võisid sattuda segadusse, justkui ma kuuluksin EKRE-sse või oleksin EKRE esimees, selle hajutasite. See on ka minu jaoks väga oluline. Aitäh! Ma ei taha kunagi, et sellist muljet jääks, ja see on väga oluline.

Asi on selge vähemalt.

Aitäh selle vahe sisse tõmbamise eest! Ma ei saa piisavalt tänada, see on tegelikult väga hinnaline. Seda esiteks. 

Teiseks, mis puudutab erinevaid samme, siis kuulge, ettevõtjatega koos on meil käimas ajaloo suurim bürokraatia vähendamise programm. Ma võin seda kirjeldada ühte, teist ja kolmandat pidi, see on meil veebis Riigikantselei leheküljel kenasti olemas ja nii edasi. Tegemist on ju väga ulatusliku nõuete lihtsustamisega, reeglite ärakoristamisega. Selle sees on kurioosumeid, aga on ka väga suuri asju. Needsamad muudatused tulevad parlamenti ja parlamendis on teil samamoodi roll selles. Astuge neid samme – mida kiiremini, seda paremini saab tehtud. 

Rail Balticu puhul, Eestis jälle ei ole kombeks iseennast kiita, aga teeme erandi. Rail Balticu puhul me oleme kõige tublimad Baltimaades. Ma ei tea, EKRE vaates, kelle esimees ma ei ole ja kuhu ma ei kuulu – see on oluline rõhutada –, see kindlasti ei ole hea asi. Aga ma siiski meenutan Lennart Meri aega, kus Lennart Meri sõnastas selle unistuse, et me saaksime kiire ühenduse, raudteeühenduse Euroopasse. 2030. aasta tempos me kenasti oleme. Baltimaades me oleme kõige tublimad toimetajad ja töö käib, nagu tänagi uudistes oli, et varsti on töökäsi puudu. Kui taristuehituses oli pool aastat tagasi, aasta tagasi pilt selline, kus arutati, et ettevõtted panevad ennast kinni, siis täna loen keskajakirjandusest, sellest Delfist – sellest liberaalsest Delfist, nagu te ütlete –, et meil on töökäsi varsti puudu, sest taristuehitus läheb sellise hooga käima, Rail Baltic käib ja tuleb teedeehitust järgmisel aastal väga ulatuslikult. Nii et kui te küsite, kas Eesti kokku ei kuku, siis ma arvan, et Eesti elu saab hoopis parem.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea peaminister, aitäh selle ettekande eest! Ja täna on väga palju räägitud julgeolekust, vähem diplomaatiast. Küsiksin teilt meie suhete kohta Ameerika Ühendriikidega, kelle fookuses ja huviorbiidis on üha rohkem oma riik – Kariibia basseini riigid, Aasia ja siis kuskil seal tuleb Euroopa ka, hakkab paistma. Milliseid diplomaatilisi ja poliitilisi samme peaks teie arvates tegema Eesti koos Euroopa Liiduga?

Aitäh! Ma ütleksin nii, et Eesti partnerlus Ameerika Ühendriikidega, sõltumata administratsiooni poliitilisest eelistusest, on olnud läbi aegade strateegiline ja tugev. Tegemist on meie jaoks olulise partneriga nagu Euroopa jaoks olulise partneriga. Ja meie suhted minu hinnangul Ameerika Ühendriikidega on head. Kui vaadata neidsamu sõnumeid julgeolekuvaldkonnas, siis väga tihti leiavad selle äramainimist just needsamad riigid meie regioonist – Balti riigid, Poola, Saksamaa –, kes panustavad rohkem julgeolekusse ja kes tegelikult on võtnud sedasama sõnumit, et Euroopa kui jõukas ja vaba piirkond peab ise tõsiselt rohkema julgeoleku tagamisel toimetama. Ja ma arvan, et see on väga oluline põhimõte. Seal ma ei näe vastuolu, vaid pigem positiivset initsiatiivi ja koostööd. 

Kaubanduses kindlasti tuleb Euroopa Liidul, kuhu me kuulume, mis on kaubanduspoliitika otsustaja, leida sobiv tasakaalupunkt. Mulle tundub, et teatud küsimustes on see leitud, aga suurte regioonide vahel alati see konkurents käib. Nagu ma oma kõnes ka kirjeldasin, ega siis majanduskonkurentsi, innovatsioonikonkurents erinevate regioonide vahel minu hinnangul ei muutu pehmemaks. See tõenäoliselt läheb ikkagi intensiivsemaks. Kui vaadata läbimurdetehnoloogiat – ma võtsin siin eraldi mainida lihtsalt näiteks tehisintellekti investeeringuid –, siis seal ju erinevad piirkonnad omavahel konkureerivad. Ja kui me täna vaatame seda konkurentsi, siis Ameerika Ühendriigid on kaugel ees, Hiina on seal kuskil järel ja Euroopa Liit on kolmandal kohal, näiteks. On teisi tehnoloogiaid, kus on teisiti, aga sellest hoolimata. 

Nii et kui küsida, mida me tegema peame poliitikana, siis see, mida ma kirjeldasin, et me ise peame oleme tõsised panustajad enda, oma regiooni ja oma liitlaste julgeolekusse. Seda me teeme. Homme on eelarve, kus esimest korda ajaloolised kaitsekulud tõusevad või kaitseinvesteeringud üle 5%. Palun kõigilt sellele toetust. Ma arvan, et see on üks olulisimaid samme, mida me koos saame sellisel hetkel teha, nähes, mis Venemaa on. 

Teiseks, Euroopa Liidus ise aktiivne osalemine, see tähendab seda, et erinevates protsessides, seadusandlikes protsessides, asjade ettevalmistamises, diplomaatilises töös, positsioonide kujundamises, see on väga oluline. Ja siin on parlamendil väga suur roll. Parlamendiliikmed tegelikult on ju täpselt samamoodi nagu valitsusliikmed selle diplomaatia kandjad, erinevates kogunemistes-osalemistes käijad poliitiliste gruppide kaudu, kuidas iganes, otsesuhete kaudu. Nii et see on ka väga oluline. Oma positsioonide kujundamisel ma lihtsalt mõned sihukesed postulaadid mainin ära. Kui näiteks külmutatud varadest aasta-poolteist tagasi tundus, et see Euroopas nii intensiivseks kaalumiseks ei lähe, siis Eesti oli võib-olla veidi hüüdja hääl kõrbes sellel hetkel. Tänaseks on nii, et detsembri ülemkogul tuleb ikkagi otsustamisele või sisuliselt loodetavasti me jõuame sinna, et me koostame mingi ühise järelduse, positsiooni, et mis me teeme nende külmutatud varadega. 

Varilaevastiku puhul, ma mäletan, et sealt reast on tulnud pahandamist valitsuse suhtes, miks me sellega nii aktiivselt tegeleme. Sama laeva, mille meie kinni pidasime, pidasid veidi prantslased hiljem kinni ja ütlesid, et tulebki tegeleda. Euroopas toodi seda näitena, et tegelikult tulebki tegeleda palju aktiivsemalt ja intensiivsemalt varilaevastikuga. See on diktaatori vereraha, mis siit läbi meie merede läheb. Nii et me oleme päris mõjukad nii julgeolekuvaldkonnas kui ka positsioonide kujundamisel väikese riigina, aga me oleme laua taga. Meie nõu küsitakse ja seda hinnatakse.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Ma loen viimasel ajal aina rohkem selliseid arvamusi ekspertidelt ja politoloogidelt, et Euroopa Liit on kuidagi kaotamas oma võimsuses võrreldes sellega, mis ta oli mõni aasta tagasi. Mõni ütleb, et see sai alguse näiteks siis, kui toimus Brexit. Mõni ütleb, et võib-olla on asi selles, et suuremates Euroopa Liidu riikides ei ole selliseid liidreid, nagu on varem olnud, võib-olla sellepärast on selline tunne tekkimas. Praegu on hästi näha, kuidas näiteks Ameerika Ühendriigid teatud mõttes lihtsalt ei kutsu Euroopa liidreid Ukraina rahuprotsessi raames laua taha. Kuidas teile tundub, kas see on päriselt niimoodi või see on lihtsalt selline tunnetus mõnel inimesel? Kui see niimoodi on, siis kuidas saaks Euroopa Liidu võimsust suurendada ja kas Eesti saaks ka selles mingit rolli mängida?

Aitäh! Hea küsimus! Filosoofiliselt on see tihti nii, et meile kõigile tundub, et teatud aegadel oli muru rohelisem ja ise olime ka veidi sportlikumad, eks neid ajastuid on erinevaid. Aga Euroopa puhul ma ütleksin, et iga selline suurorganisatsioon elab läbi erinevaid faase ja etappe. Euroopa olemus võib-olla natukene kirjeldab, kus me täna oleme. Euroopa on ju ikkagi loodud rahuprojektina, ühise turuna, majandusprojektina. Ja sellena on takistus olnud pigem ühise turu puudumine, liigsed reeglid ja kõik muu, millega tuleb tegeleda, et see turg oleks vaba. Aga julgeoleku poole pealt on Euroopa partnerlus Ameerika Ühendriikidega ja maailmaga olnud teistmoodi. Me oleme olnud rahuprojekt relvadeta, nüüd me peame saama rahuprojektiks relvadega. See tähendabki seda, et ega see algus ei olegi lihtne. Ei ole lihtne! Iga riik peab investeerima, keskselt tuleb leida reegleid, kuidas me seda teeme, otsida partnerlust, alguses kindlasti osta väga palju asju kuskilt sisse, mõista seda ohtu, jagada seda ohupilti, ohuhinnangut, mis siis on tegelikult need ohud ja nii edasi. Nii et võib-olla natukene ajastu vaatest ongi selline olukord, et Euroopa on ka natukene teistsuguse kriisiga silmitsi, kui muidu ta ladusalt toimib. Sest, ütleme, COVID‑i kriisis mina vaatasin võib-olla pigem seda kõrvalt, aga ma ütleks, et seal oli kindlasti palju selliseid koomilisi nüansse, eks ju. Aga oma olemuselt Euroopa Liit toimis kriisilahendajana päris edukalt meie vaatest. Veel kord öeldes, kindlasti oli nüansse, mis olid koomilised. Majanduskriisides, erinevate selliste demokraatia ja õigusriigi tagamise nüanssides on Euroopa Liit minu meelest väga edukas, väga tugev, aga julgeoleku vaates Euroopa Liit ei saa kunagi asendama NATO‑t, seda tuleb mõista. Tema olemus ja roll selle vabaduse ja jõukuse tagamisel – ka jõuga, kui on vaja, agressiivse idanaabri vastu, Venemaa vastu – ilmselt peab kasvama. Ma arvan, et me elamegi praegu seda etappi läbi. Sellepärast seda sõnastatakse. 

Sellega ma päri ei ole, et Euroopas liidreid ei ole, sest ma ütlen ausalt, et kui ma vaatan suuri riike, okei, jah, mööname, et Ühendkuningriik ja Keir Starmer on küll väljaspool Euroopa Liitu, aga kindlasti veab väga hästi. Emmanuel Macron veab Prantsusmaalt, Friedrich Merz veab väga hästi. Nii et paljud teised riigid samamoodi. Meie regioonis tegelikult Põhjala-Baltimaade liidrid on väga tugevad selles debatis. Nii et ma ütleksin, et on väga palju tugevaid ja säravaid liidreid, ja ma arvan, et Euroopa Liit on ikkagi tugevam, kui ta oli aasta või poolteist aastat tagasi selles küsimuses. Aga iga kriis on oma nägu. See kriis praegu on julgeolekukriis ja selles tuleb saada tugevamaks.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh! Hea peaminister! Martin Helmele vastates te enne rääkisite lillast teerullist, mida te justkui ei näe Eestis. Väike repliik selle kohta: loomulikult ei näe, te istute ise ju selle lilla teerulli roolis (Peaminister naerab.), mis lähiajal, nagu kuulda, toob meie koolidesse ja lasteaedadesse uusi eluvõõraid õpetusi. Nii et küllap te teate, mis see lilla teerull on.  

Aga kui nüüd põhiteema juurde tulla, siis teie sõnadest kõlab läbi, justkui oleks Euroopa tulevik jätkuvalt liberaalne, tsentraliseeritud ja ideoloogiliselt ühesuunaline, justkui kõik võiks senisel moel edasi minna. Kas te ei näe või ei soovi näha, mis Euroopas ja mujal maailmas tegelikult toimub? Me oleme ju selgelt sisenenud ajajärku, kus liberaalne demokraatia ehk siis ühe ideoloogia poolt kaaperdatud demokraatia ajastu on lõppemas. Üle Euroopa tõusevad jõuliselt esile rahvuslikud ja konservatiivsed jõud, kes seavad keskmesse suveräänsuse ja poliitika, mis lähtuvad oma elanike tahtest, mitte Brüsseli visioonidest või bürokraatlikest käsulaudadest. Ja sama trendi on tegelikult näha ka Eestis. Reformierakonna ja teie erakonna toetus on 10% juures, teie koalitsioonipartner Eesti 200 …

Aitäh!

… rähkleb seal 1–2% piiril. Tegelikult on kogu Euroopas liberaalse agenda ajastu läbi. Kas te olete minuga nõus?

Ei ole. Aitäh küsimuse eest! Ei ole teiega nõus. Ma arvan, et on erinevaid poliitilisi jõude, ja ma arvan, et eks maailmas valitseb teatud tasakaal – pendel käib seinast seina. Erinevad sellised ajastud tuleb läbi elada, aga eriti Eesti vaatest võtta hoiak, et igaüks iseenda eest, siis üldiselt väikeste riikide jaoks tähendaks see midagi sellist, et me võime vaikselt joone alla tõmmata. Ja seda debatti pidadeski – see on liberaalse demokraatia osa – kõigil on õigus olla oma arvamusel ilma mis tahes tagajärgi selle eest kartmata. Selline minu meelest liberaalne demokraatia sobib väga hästi.  

Aeg-ajalt kindlasti on neid, kes ütlevad selliseid nagu populismi käsiraamatust. Neid raamatuid on kindlasti palju, aga tavaliselt need näevad välja lihtsad. Kõigepealt algab rünnak demokraatiat vahendavate institutsioonide vastu, erakondade vastu, aga ka parlamendi vastu näiteks. Öeldakse, et mis nad seal vaidlevad, mina tean paremini. Siis räägitakse, kuidas kõikidele keerulistele küsimustele on lihtsad lahendused. Tihtipeale lahendus on olemas, isegi probleemi veel ei ole ja nii edasi. Seda me näeme igal pool. Poliitikas käiakse läbi need etapid ja minnakse edasi.  

Mina arvan, et rahvas näeb sellest läbi ja rahvas on sellest targem. Ütleme nii, et ma arvan, et Euroopa pigem liigub tugevuse suunas, isegi kui seal on erinevaid poliitilisi vaateid. See ei tee kuidagi nõrgemaks. See pigem kindlasti tõstab ja polariseerib erinevaid pooluseid, aga liberaalne demokraatia, ma arvan, on väga hästi veel elu ja tervise juures, hoolimata sellest, kuidas teile tundub.

Priit Sibul, palun!

Austatud koosoleku juhataja! Auväärt peaminister! Õnnitlen selle võimsa liberaaldemokraatia võidukäigu üle, mis Euroopas ja Eestis toimub. 

Aga nüüd asja juurde. Minu küsimus on seotud pigem tulevikuga ja järgmise eelarveperioodiga. Mis on teie isiklik arvamus? Ja te teate ka oma kabineti seisukohta. Kui meie ette peaks püstitatama kahvel, et kas meie prioriteet oleks järgmisel perioodil pigem põllumajandus ja ettevõtlusega seotud toetused, ennekõike põllumajanduse kontekstis, või Rail Baltic, kui need peaksid sattuma sinna ühte, ma ei tea, kas ümbrikusse või rahakotti ja me peaksime valima, siis kumb teie arvates meie eelistus peaks olema?

–Aitäh! Sellist kahvlit meil ei ole. Rail Balticut rahastatakse keskselt ja põllumajandusele on juba antud raha riigi plaani. Me seisame mõlema eest. 

Jaak Valge, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Ma kõigepealt kutsun teid ja tegelikult kõiki kolleege üles eristama Euroopa Liitu ja Euroopat. Need on erinevad mõisted. Pole mõtet rääkida Euroopast, kui jutt on Euroopa Liidust. Aga ma küsin teie käest haridusliku küsimuse. Nimelt kõlas teie jutus läbivalt, et vaba kaubandus on kõigile neis osalevatele riikidele alati kasulik. Majandusteadlased ja majandusajaloolased eriti nii ei arva, vähemalt kõik koolkonnad mitte. Nimelt, sellel faasil, kus keskmise majandusliku arengu tasemega riigid – võib-olla ka Eesti nende hulgas – soovivad teha kasvuhüpet, kasutatakse protektsionismi. Ja küsingi teie käest: kas te olete nõus, et Aasia tiigrite – Korea, Taiwani, Hongkongi, Singapuri ja teiste – tõus oli saavutatud just tänu protektsionistlikule faasile?

Aitäh! No vaadake, meil ilmselt vaated siin selles ei kattu. Ma saan aru poliitilisest hoiakust ja soovist näidata. Majandusteadustes on palju koolkondi. On neid, kes arvavad, et kulutamine toob õnne. On palju erinevaid koolkondi. Protektsionism on minu hinnangul ikkagi moonutus vabale turule ja piirang sellele, et inimesed vabal turul tegutsedes saavad realiseerida oma loovust ja sellel turul on võimalikult vaba konkurents, mille tulemusena meie kõik tarbijatena, müüjatena ja ostjatena saame paremad tingimused. 

Ütleme nii, et mis tahes bürokraatlik barjäär takistab seda. Ütleme, sassi ei maksa ajada bürokraatlikke reegleid või protektsionismi standarditega, siis standardid kindlasti annavad selle baasi, mille alusel toimub kaubavahetus, ja nii edasi. Jah, ma arvan, et see on enam-vähem see kirjeldus. See teie ettekujutus, et protektsionism kuidagi toob õnne – noh, ma siiski julgen arvata, et see võib lühiajaliselt anda mingisugust kasu, pikaajaliselt maailma majandusele tervikuna, nagu kapitalism, vabakaubandus, vaba turg, vähesed reeglid on paremad.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea peaminister! Vaadake, optimism on iseenesest hea iseloomujoon või omadus, aga sellel on ka piirid. Kuskile maale on optimism nagu mõistlik, kuskilt maalt hakkab ta võib-olla segama maailmatunnetust. Te olete hästi optimistlik Euroopa Liidu arengute või tuleviku vaates. Mina olen kahjuks murelikum. Kui ma vaatan seda, mis toimus COVID-i ajal, kui kiiresti tegelikult riigid hakkasid iseseisvalt oma piire sulgema, kuidas igasugused maskid ja muud asjad jäid kinni, siis mulle tundub, et meil on päris palju sellist sõnades ühtsust ja sõnades ühtne olemine. Kui ma täna vaatan Euroopa noorte kaitsetahet, kas või Saksa noored, me aeg-ajalt näeme intervjuusid, siis see on ikka väga-väga madal. Millel baseerub see teie optimism? Mis need faktid on, mille puhul te olete optimistlikumad oluliselt kui mina? Ma tahaksin ka seda optimismi näha päriselt, aga kahjuks need märgid, mida me igapäev näeme, ei ole nii julgustavad.

Aitäh! Liberaalina ma ütlen, et igaühel on õigus olla ka pessimistlik, nagu minul on õigus olla optimistlik. Nagu ajakirjandus kirjutas, Tallinnast sai just maailma pessimismi pealinn. Esipessimist on nüüd seal palgal, sealt siis hakkab tulema seda sihukest pessimistlikku auru, saate teha väikse sihukese arutelu. Aga mis puudutab Euroopa optimismi ja minu hoiakut sellele, siis mina kuulun ilmselt selle 78% Eesti rahva hulka, kes arvavad, et Euroopa Liidust on meile kasu. Euroopa Liit tegelikult on väärtuslik optimism. Ma siiski meenutan, vabakaubandus, vaba liikumine, julgeolekuline kuuluvus, partnerlus kriiside ajal – paljud asjad tegelikult, mis on ees ja mis tulevad ja mis on olnud. 

Mis puudutab COVID-i kriisi, siis jah, ma ise ütlesin ka selle kohta, et sealt on palju häid näiteid, on ka koomilisi. Seda, kui riigid üksteise nii-öelda maskisaadetisi hakkasid üle lööma, ma loen tegelikult koomiliseks. Aga kui vaadata nüüd edasi, mis sai, siis Euroopa Liit keskselt suutis tegelikult ju päris kiiresti sellele silma peale saada ja need probleemid hakkasid lahenema. See näitab tegelikult, et kui elatakse läbi ka mingi kriis, siis selle tulemusena ollakse tulevikus tublimad. Kriiside lahendamisel, mina arvan, on Euroopa Liidu võimekus pigem kasvanud, mitte kahanenud. Julgeolekukriisi läbielamisel ma ütlen nii, et kui näiteks viie aasta pärast tuleb järgmine julgeolekukriis, siis me oleme kindlasti tugevamad. Meil on võimed olemas, meil on oma tootmine olemas, meil on ka teadmine, kuidas sellega hakkama saada. Nii et ma arvan, et kriiside läbielamine teebki meid tugevamaks. Praegu me oleme selles etapis, kus me elame ja õpime.

Lauri Laats, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Mina küsiksin LULUCF-i kohta. Siinsamas ERR-i portaalis ilmus päris hea ülevaatlik lugu ja ka selline teekond selle kohta, mida otsustati ja millal otsustati, mis olid need komistuskivid. Üks ametnik väitis, et Eesti ikkagi ei seisnud enda huvide eest. Oli ka vahepeal selline segane aeg, 2002. aastal, kui ministrid vahetusid, oli mingisugune aeg, kus tegelikult üks minister veel asendas lahkuvat ministrit. Iseenesest need eesmärgid, mis puudutavad CO₂ sidumist – juba tol ajal öeldi välja, et see ei ole eesmärgina saavutatav. Aga vaatamata sellele ikkagi selline kokkulepe sõlmiti ja nüüd peaks seda täitma. Ja kui ei täida, siis seal on ka omad päris karmid meetmed, mis Eestit võivad ees oodata trahvi näol. Kas me nüüd seda küsimust ka arutame Euroopas ja kas meil on ka liitlasi selles osas? 

Aitäh! Ma teie kolleegile Tõnis Möldrile seda juba vastasin, ta küsis täpselt sama küsimuse. Ja see ERR-i lugu oli ülevaade sellest vaatest, kuidas osa osalisi, kes olid tollal selle otsustamise juures, seda nägid. Lugesin minagi. No tänasesse päeva tulles see olukord – lihtsalt lühidalt kokku võttes – on tolle ajaga võrreldes ju muutunud. Teiste metsarikaste riikidega me teeme koostööd, et seda olukorra muutust ka arvesse võetaks. Oluline on erinevate muutuste arvestamine, mis puudutab geopoliitikat, mis puudutab näiteks ka kliimamuutusi, üraskikahjusid ja nii edasi. Nii et töö täna jätkub ja ma ütlen nii, et eks me pingutame kõik ju selle nimel, et Eestil täiendavat trahvi või trahvi sellest ei tuleks.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud peaminister! Kuulasin teie ettekannet ja pean tunnistama, et kõiki küsimusi ei kuulnud, nii et palun vabandust, kui ma kordan. Aga mind huvitaks korra see, et palju Eesti on nüüd esile tõstnud, sealhulgas omalt poolt initsiatiivi võtnud, kõikvõimaliku sotsiaalmeedia tegevusega seonduvalt. Ma pean silmas mitte ainult noorte ja laste vaimse tervise kaitset nende kõikvõimalike algoritmiliste negatiivsete mõjude eest, nii sõltuvushäired, käitumishäired, vaimse tervise mured, mis sellega kaasnevad, aga ma pean silmas ka laiemalt mõjutustegevuse ohtu, mida me näeme mitte ainult suuremates gruppides, vaid ka väiksemates sellistes portaalides, eeskätt meie idanaaber, aga laiemalt ka teised, ütleme, võib-olla mitte alati kõige demokraatlikumalt meelestatud jõud või ka demokraatlikult meelestatud jõud, kellel on palju raha, püüavad selle kaudu mõjutada valimistulemusi nii enda koduriigis kui ka naaberriikides. Kui palju Eesti on selle teemaga tegelenud ja kui tõsiseks ohuks te seda peate?

Aitäh, väga hea küsimus! Vähemalt mina olen oma kohtumistel Euroopa selle valdkonna volinikega korduvalt käsitlusele võtnud desinformatsiooni ohtu ja nende kanalite kasutamist desinformatsiooniliseks tegevuseks, mis ei allu Euroopa regulatsioonidele sellisel määral nagu teised kanalid. Muu hulgas näiteks Telegrami kasutamine erinevas desinformatsioonilises tegevuses. Seda kuritarvitatakse keelatud sisu levitamiseks, sabotaažiaktide koordineerimisel ja kõike muud. Ja kindlasti selle osa on ka väline sekkumine demokraatlikesse valimistesse, riikide sisetegevusse. Nii et see on tõsine probleem, seda ma mainisin ka oma kõnes, eriti kui arvestada nüüd, kus me oleme tehisintellekti arengus, kindlasti see kõik võimendub. Nii et Euroopal on erinevad meetmed ja võimalused järelevalveks suurte veebiplatvormide üle, aga kindlasti kõik, kes seda künnist ei ületa, ei täida neid reegleid. Sellega tuleb Euroopa Liigul tegeleda. Ja ma näiteks soovitan harimiseks lugeda, kui on kunagi võimalust või aega, näiteks Rumeenia valimistel, kuidas valmistati mitu aastat ette sisuliselt sekkumist nende valimistesse. See raport on sealt olemas. Seejärel kasutati erinevaid kanaleid, et nendesse valimistesse sekkuda. Kasutati ka finantseerimist erinevate krüptovahenditega, et neidsamu asju kinni maksta. Nii et selline mõjutustegevus ebademokraatlike kanalite poolt, aga ka avalik mõjutustegevus, nagu me oleme näinud Euroopa valimistel, ka teiste riikide poolt, on täiesti võimalik. Jah, sellele tuleb vastu seista.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud peaminister! Te olete tõesti väga hästi kirjeldanud neid uusi riske, mis on demokraatiale langenud, näiteks valimistesse sekkumised, desinformatsioon, tõepoolest ka partnerlussuhted, viimaste nädalatega ka USA käitumise põhjal ja avalikustatud julgeolekustrateegia põhjal, kus Euroopa Liitu kui sellist ei nähta väärtusliku ega tugevama partnerina. Samas meie teame väikese riigina, et koos Euroopas me saame Ukrainat toetada, saame maailma mõjutada, muutust tuua. Millised võiksid olla Eesti seisukohast need olulised sammud või muutused Euroopa Liidus otsustusprotsessides või rahastamises, mida meie tahaksime näha, et Euroopa Liit saaks tugevam olla?

Aitäh! Nagu ma kõnes ka kirjeldasin, püüdes seda lühidalt sõnastada, ma arvan, et meie vaatest ongi oluline, et järgmine eelarve, mis praegu on projektina üle 2 triljoni, et selles oleksid ikkagi needsamad mõtted või eesmärgid ja mahud sees, mis praegu on selles eelarve ettepanekus. Meie jaoks on see teatud valdkondades kaitse kasv, Ukraina abistamise kasv, ühenduste turvalisuse tagamise kasv pigem hea samm. Kui see eelarve kavand saaks ka eelarveks, siis see tegelikult tagaks seda. Otsustamise puhul on ju teada, et Euroopas see debatt käib. Näiteks laienemise puhul on meil siiski tõsine probleem. Euroopa peaks ju laienema oma olemuselt. Ukraina, Moldova ja paljud teised riigid on tegelikult ootamas selles järjekorras, aga meil on Euroopas ka neid, kes takistavad seda laienemist. Ma ei tea, vaatame nüüd, mis siia lähim pool aasta toob, kas sellel teemal hakatakse ka arutama, et mida siis ette võtta, kui ei tule selles muutusi. Nii et jah, rahaliselt just nende erinevate asjade katmine, mis on Euroopa võimuses, turu lihtsustamine, otsustamise kiirus olulistes asjades – need on tegelikult need asjad, mida me tahame.

Valdo Randpere, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea peaminister! Sarnaselt Tanel Kiigele – vabandan ette, äkki oli küsimus juba esitatud, ma kõiki küsimusi ei kuulnud – sarnaselt Taneliga küsin ka sotsiaalmeedia kohta. Austraalias kas täna või homme pannakse sotsiaalmeedia kasutamine kinni alla 16-aastastele lastele või noortele. Minu küsimus on, kas Euroopa Liidus on ka midagi sarnast arutatud. Kuidas sa hindad, kas sellise projekti või sellise keelu õnnestumise võimalus on suur või väike? Sest noh, minevikust me teame, et kõik pahed, mida on proovitud keelata – küll kuivad seadused või mis iganes mängukeelud –, on ikka leidnud väljapääsu kuskil põranda all. Võib-olla see leiab nüüd ka VPN-i kaudu mingi lahenduse või väljapääsu. Aga põhimõtteliselt, kas Euroopa Liit on ka sarnaseid teemasid üldse arutanud või ei ole see kellelgi veel, meil pähe tulnud?

Aitäh! Ülemkogu formaadis mulle kohe ei meenu, et meil oleks see suure teemana debatil olnud. Aga sotsiaalmeedia piiramise puhul, jah, Eesti positsioon on ju pigem olnud seesama, mis on ka avalikkuses öeldud, et noortele tuleb leida võimalused, kuidas targalt erinevaid uusi elektroonilisi vahendeid kasutada. Sest ma ise arvan ka, et kui on tahtmine, siis küll see tee leitakse. Noored on tihtipeale palju nutikamad nende lahenduste leidmisel. 

Ja ütleme nii, et kui Eesti on võtnud endale hoopis teistsuguse hoiaku, et me anname noortele oskused, mis säilitavad ka näiteks tehisintellekti kiirete vastuste ajastul kriitilise mõtlemise võime, siis ma arvan, et see on palju olulisem kui need piirangud. Ega siis perekond ise, kool ise, kus iganes midagi toimub, saab ju seada ise piiranguid elektrooniliste vahendite kasutamisele. Liberaalina ma usun, et igaüks peaks sellega ise hakkama saama. 

Ja ütleme nii, et kui me vaatame tänast haridusmaastikku ja tulevikumaastikku, siis kui me tahame läbimurdetehnoloogiates olla esimeste hulgas, näiteks AI-õpe – ma ei oska öelda, kas tehisintellekt oma olemuselt on lihtsalt elektrijalgratas, veidi läheb kiiremini edasi selle tulemusena või mis selle tulemus on –, aga see on üks, mille puhul näiteks noortel on ju vaja hariduses endiselt säilitada kriitilise mõtlemise oskused, sest muidu sa võtad neid vastuseid tõe pähe. 

Mina olen ka ajakirjandusest lugenud, alles üleeile lugesin ühte lugu, kuidas üks inimene oli Reformierakonda seitsmeks aastaks tööle määratud. Küsisin, kust see tuli. Selgus, et AI-d oli ajakirjanik kasutanud ja sealt oli saanud selle, et inimene töötas seitse aastat Reformierakonnas. Ta ei olnud töötanud seitse aastat Reformierakonnas. Nii et selliseid asju ikka juhtub. 

Mina ise pigem arvan, et üldine positsioon pigem peaks olema, nagu see Eesti positsioon on, et digitaalsetest erinevatest valikutest peab teadlikkus olema kõrge, oskused peavad olema head, turvalisus tuleb loomulikult tagada keskselt. Aga ütleme nii, et privaat… või sellisele piiramisele mina eelistaks kõigepealt harimise valikuid, sest see annab tegelikult inimestele võimaluse kaasaja maailmas paremini hakkama saada. Ja kui vaja, ka vanemate harimist, kuidas lapsed oma aega veedavad, see tegelikult on ka üks võimalus. 

Nii et jah, ülemkogul seda minu mäletamist mööda küll suurel arutelul ei ole olnud, aga see ei välista seda, et ministrite laudade taga seda kuidagi on arutatud.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud peaminister! Ma jätkan heade kolleegide Valdo Randpere ja Tanel Kiige teemaga, mis puudutab sotsiaalmeediat. Te küll mainisite, et võib-olla peaks siin tegema pigem koolitusi ja lähenema hariduse kaudu. Me tegelikult võitleme väga suurte ettevõtetega, suurimate ettevõtetega maailmas, kellel on ainult üks eesmärk, see on see, kuidas hoida – räägime siis lastest – meie lapsi seal sotsiaalmeedias kinni. Ma olen nüüd väga palju lugenud, mida ja kuidas plaanib seda teha Austraalia, ja mul on küsimus just sellest lähtuvalt. 2022. aasta lõpus jõustus digiteenuste õigusakt Euroopa Liidus, mille rakendamine Eestis on jäänud, ütleme, väga lapsekingadesse. Kas selles osas on mingeid arenguid, et ikkagi jõulisemalt hakata ka neid platvorme kontrollima, kogu seda sisu, mis oli selle määruse eesmärk? 

Aitäh! Seda ma vist veidi Tanel Kiigele vastates ka mainisin, et Euroopas laiemalt on teatud lävendid, millest üle seal olevad sotsiaalmeediakeskkonnad või -platvormid alluvad teatud kontrollile. Meil on erinevaid muresid just nendega, kes seda lävendit näiteks ei ületa, desinfo, sabotaaži ja demokraatia kukutamise võtmes. Ma täpselt ei tea, aga arvan, et see määrus on igal juhul otsekohalduv, komisjon peab lihtsalt selle üle järelevalvet tegema.

Suur tänu, härra peaminister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Mina omalt poolt tahan tänada kõiki Riigikogu liikmeid, vaatamata mõnes küsimuses diametraalsetele eriarvamustele, väga viisaka ja sisuka debati eest, samuti peaministrit täpselt samade sõnadega. Paar sellist humoorikat kildu, nii-öelda väikest kalambuuri on üks hea märk heast debatist ja ma arvan, et paar sõnapaari peaministri suust jäävad siin pikemaks ajaks kestma.  

Aga nüüd, head kolleegid, enne kui ma kutsun siia Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehe, on Eesti Reformierakonna fraktsioon teinud ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, mitte kauem kui kella 14-ni. Peale saalikutsungit me selle hääletuse läbi viime.

Head Riigikogu liikmed, panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 51 Riigikogu liiget, vastu 2, erapooletuid 0. Sellega on istung pikendatud. 

Läheme edasi järgmise ettekandja juurde, kelleks on Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees Peeter Tali. Palun!

Austatav juhataja! Head kolleegid! Meie, 150 miljonit eurooplast, ei tohiks anuda 140 miljonit ameeriklast, et need kaitseksid meid 140 miljoni venelase vastu, kes ei ole varsti juba neli aastat kestva täiemahulise sõja käigus suutnud alistada 38 miljonit ukrainlast. 

Need ei ole minu sõnad. Ma tsiteerin aasta ametis olnud uue Euroopa Komisjoni uue kosmose ja kaitse volinikku Andrius Kubiliust. Leedu endise peaministri Andrus Kubiliusega olen Euroopa Liidu asjus kohtunud viimase aasta jooksul rohkem kui üks kord. Põhjus on ka ilmselge: julgeolekuolukord Läänemere piirkonnas, Euroopas ja maailmas ei lähe paremaks. Vastupidi. Aga just seepärast peame eurooplastena end valmis panema, et uues reaalsuses hakkama saada ning selleks, et oma mugavat, vaba ja õnnelikku eluviisi hoida ja ellu jääda. Aga samas, eurooplastena me peame olema enesekindlamad. 

Uus Euroopa Komisjon on oma sihtide seadmisel võtnud aluseks Enrico Letta, Mario Draghi ja Sauli Niinistö raportid. Mario Draghi kirjutas peaasjalikult Euroopa konkurentsivõimest, Sauli Niinistö Euroopa valmisolekust tsiviilkriisideks ja sõjaks. Need raportid tegelikult täiendavad teineteist. Riigikogu kõige suurema alalise komisjoni – ma ütleks ka kõige efektiivsema ja olulisema, et motiveerida teisi komisjone meie töös osalema – töörütmi ja päevakorra kirjutavad suuresti ette Euroopa Komisjon, Euroopa Nõukogu ja meie valitsus.

Eelmise aasta novembrist kuni eilseni on Euroopa Liidu asjade komisjon pidanud 69 istungit. Kümme neist olid ühisistungid teiste komisjonidega ja viis olid avalikud istungid. ELAK käsitles Eesti strateegiliste ühenduste teemat komisjoni väljasõiduistungil Pärnu lennujaamas, erilise fookusega Rail Balticul ja Via Baltical. ELAK määrati sel perioodil Euroopa Liidu 65 asja juhtivkomisjoniks ja me töötasime Euroopa Liidu 82 ministrite kohtumise materjaliga.

Uus Euroopa Komisjon on seadnud üheks prioriteediks Euroopa valmisoleku erinevateks kriisideks ning nende ennetamise. Eesmärk on tõsta Euroopa kaitsevalmidust 2030. aastaks. Mina ei tea, kas meil on nii palju aega. Seepärast me oleme ELAK-is rõhutanud vajadust Euroopa Liidu kaitsevalmidust kiiresti suurendada ning kaitsetööstusse täiendavalt raha suunata, aga me oleme pööranud tähelepanu ka kogu ühiskonna laiemale kriisivalmidusele. 

ELAK-i kolm kõige tähtsamat töösuunda on olnud julgeolek, Euroopa konkurentsivõime ja piiriülesed ühendused. Ka Soome ekspresident Sauli Niinistö oli nii kena ja leidis võimaluse tutvustada oma raportit siin Toompeal ELAK-i ja riigikaitsekomisjoni ühisistungil. Niinistö raporti järgi on Euroopa Liidu julgeolekuolukord viimasel aastal järjekindlalt halvenenud, maailm on ohtlikum ja järjest kriisialtim. 

Eesti seisukohad on jõuliselt toetanud Euroopa Liidu ja liikmesriikide tegevusi, mis tugevdavad Euroopa valmisolekut. Kaitsevalmiduse kriisikindluse juures on oluline koostöö NATO-ga, aga samas peab Euroopa Liit välistama NATO dubleerimise ning selgelt arvestama ja toetama NATO kollektiivkaitse vajadusi. Euroopa valmisoleku tugevdamisel on oluline ja ajakriitiline võtmeroll põhja-lõuna ühenduste elutähtsa taristu ehk raudtee Rail Baltic ja maantee Via Baltica väljaehitamisel. Praegu on Euroopa vaatest Eesti ja ka Soome ühenduste vaatest pigem saareriigid. Niinistö raporti otsese tulemusena sündis Euroopa Liidu julgeoleku valge paber ja sealt edasi teekaart julgeoleku tugevdamiseks. Valge paber, valge raamat toob välja ettepanekud kriitiliste võimelünkade kõrvaldamiseks ja tugeva kaitsetööstuse loomiseks. Euroopa peab investeerima oma julgeolekusse ja kaitsesse, toetades samal ajal jätkuvalt Ukrainat, kes kaitseb ennast Venemaa agressiooni eest. Selline julgeolekupoliitiline lähenemine sobib meile väga hästi ja on otsapidi otsekui Eesti ja Läänemere-äärsete riikide kirjutatud. 

Euroopa Liidu kaitsevõime tugevdamine on olnud ELAK-i töö keskmes. Komisjon on kinnitanud Eesti seisukohad SAFE laenuinstrumendi kohta, mille eesmärk on võimaldada liikmesriikidel võtta laenu kaitseinvesteeringuteks. Eesti on toetanud piiriülest koostööd ning väikese ja keskmise suurusega ettevõtjate huvide kaitsmist ja halduskoormuse vähendamise põhimõtteid. Samuti oleme toetanud plaanis ReArm Europe esitatud määruste muutmise ettepanekuid. Seal on taas eesmärk suurendada Euroopa eelarve paindlikkust kaitseotstarbelisteks investeeringuteks, erilise tähelepanuga taristu ja digivõimekuse peale. Me oleme ka kinnitanud Eesti seisukohad ühtekuuluvuspoliitika fondide muudatustele, eesmärgiga võimaldada nende vahendite kasutamist julgeolekueesmärkidel, sealhulgas kahese kasutusega ja fossiilkütusega seotud taristu arendamisel. Ehk oleme saanud suunata raha sinnasamasse Via Balticasse. 

Euroopa Komisjon tegi juunis ettepaneku kaitsevalmiduse koondpaketi kohta, mis sisaldab meetmeid, mis aitavad lihtsustada reegleid, et kiirendada kaitsevõimet ning taristu arendamist liikmesriikides ja meie tööstuses. Investeerimine Euroopa kaitsesse tähendab investeerimist püsivasse rahusse ja pikaajalisse stabiilsusse nii praeguste kui ka uute põlvkondade jaoks. See tähendab ka tehnoloogilist innovatsiooni, Euroopa konkurentsivõimet, regionaalarengut ja majanduskasvu. Aga lihtsalt raha kulutamisest ei piisa. Me peame Euroopa riikidena tegema koostööd ja seadma ikkagi esikohale Eesti ettevõtted. 

Mario Draghi aasta tagasi oma raportis rõhutas, et Euroopa Liidu asjade korraldus on liiga keeruline ja reageerib muutustele aeglasemalt võrreldes näiteks meie konkurentide USA ja Hiinaga. Draghi sõnul on vajalik kiirem tegutsemine, ressursside koondamine ja koostöö. Soovitus on panna rõhk riigiabi koordineerimisele ja avaliku sektori hangete kasutamine strateegilises plaanis just rõhuga julgeolek ja innovatsioon. Ka konkurentsipoliitika tuleb selles valguses ümber mõtestada. Ja muidugi on vaja vähendada asjatuid regulatsioone, sest kuidas olekski võimalik joosta maratoni, kui sa ise endal jalad kinni seod. 

Aga hea uudis on muidugi see, et Euroopa Komisjon on härjal sarvist haaranud ja asunud bürokraatiat vähendama suurel hulgal ja suurel kiirusel omnibussidega. Need omnibussid on muudatuste paketid, mis tulevad, ja see langeb kokku Eesti eluliste huvidega, milleks on õigusruumi lihtsustamine ning haldus- ja aruandluskoormuse vähendamine. Ja sellel aastal oleme juba ELAK-is seisukoha kujundanud kuue Euroopa Liidu omnibussi ehk lihtsustuspaketi osas, millega muudetakse ühes paketis mitmeid regulatsioone. 

Lugupeetavad kolleegid! Eelmise aasta detsembris kujundasime ELAK-is Riigikogu nimel seisukoha Euroopa-ülese kliimaeesmärgi kohta 2040. aastaks. ELAK muutis Eesti seisukohad tingimuslikuks. Meie hinnangul ei ole Euroopa Liidu üleselt 1940. aastaks kasvuhoonegaaside heite vähendamine 90% võrreldes 1990. aasta tasemega saavutatav uute tehnoloogiate kättesaadavuseta, riiklikke eripärasid arvestamata ja võrdse ligipääsuta rahastusele. Eesti ei võta vahe-eesmärgiga uusi kohustusi ega tõsta ambitsiooni, vaid valib ise sobiva tee 2050. aasta kliimaneutraalsuse eesmärgi poole liikumiseks. Igal liikmesriigil peab olema õigus otsustada, millises sektoris ja millises tempos heidet vähendada. Me rõhutasime ka Eesti konkurentsivõime olulisust. Parlamentaarse järelevalve tugevdamiseks lisasime kohustuse, mille järgi tuleb Riigikogu komisjone Euroopa kliimaeesmärgi läbirääkimistega kursis hoida. Meid tuleb teatistest tulenevate seadusandlike ettepanekute ettevalmistamisse kaasata võimalikult varakult, et oleks tagatud piisav aeg sisukateks aruteludeks. 

Septembris esitasime täiendavad seisukohad kliimamääruse muutmise kohta, rõhutades LULUCF-i tähtsust. Meie jaoks on oluline, et maakasutussektoris tuleb arvestada metsarikaste riikide ajaloolise panusega süsiniku sidumisse ja arvestada metsade vanuselise struktuuriga. Meile on oluline, et LULUCF-i aruandluse metoodika väljatöötamisel pöörataks rohkem tähelepanu heite jaotamisele tarneahelas. Ilmselgelt on ebaõiglane metoodika, mille kohaselt Eestist kaevandatav turvas läheb põhimõtteliselt otse heite arvestusse, ehkki seda kasutatakse üle maailma aianduses. Piltlikult öeldes on praegu nii, et heide meile ja kurgid jäävad siis kellelegi teisele. See on ilmselgelt ebaõiglane. Aga siis ELAK kinnitas ETS2 uuendatud seisukohad ja novembri alguses kinnitas erakorraline keskkonnanõukogu Euroopa Liidu kliimaeesmärgi 2040. Meie ehk Eesti jaoks on tulemus väga hea ja kooskõlas meie seisukohtadega. Siin tuleb kiita minister Andres Sutti – kuigi ta on teisest erakonnast, aga tuleb ikkagi kiita –, et ta on Eesti huvide eest hästi seisnud. Ja siis ETS2-ga alustatakse aasta võrra hiljem, 2028. aastal, ja seda tehakse kliimamääruse raames ehk ETS2 direktiivi avamata. 

Nüüd ühest olulisest valdkonnast, välissuhtlusest. Ma usun parlamentaarsesse demokraatiasse. Poliitikutena on meie tugevus rääkimine ja oma huvide selgitamine, seda me oskame kõige paremini. Me peame rääkima oma sõpradega lähedalt ja kaugelt. See on Eestile strateegiliselt oluline. Need isiklikud kohtumised ja sidemed loovad ja tugevdavad usalduslikke sidemeid teiste parlamentide ja teiste rahvusvaheliste partneritega. Peame investeerima suhetesse ja looma võrgustikke, mis annavad meile tugevuse ja paindlikkuse kriisideks. Me oleme loonud tugeva võrgustiku ümber Läänemere asuvate Euroopa Liidu liikmesriikidega, kuhu kuuluvad ka Poola ja Saksamaa lisaks Põhjamaadele, lätlastele ja leedulastele. 

Euroopa Liidu komisjoni liikmetega külastasime kolme Euroopa Liidu kandidaatriiki: Moldovat, Montenegrot ja Ukrainat. Meie jaoks on väga oluline suhelda Euroopa Liidu liikmeks pürgivate kandidaatriikidega. Ühest küljest me saame seeläbi päris pildi riigi valmisolekust liitumiseks, teisest küljest motiveerivad need visiidid ka kandidaatriike Euroopa kursil püsimast ja annavad neile võimaluse ka meie kogemusest õppida. Ma olen kunagise ajakirjanikuna veendunud, et igal juhul on parem näha, kogeda ja rääkida, kui lugeda kiretuid memosid. Pärast isiklikku kogemust on ka memod loodetavasti mõnevõrra elavamad ja ütlevad rohkem. 

Ja me oleme ka avalikul istungil käsitlenud Euroopa Liidu laienemiseks vajalikke ettevalmistusi erinevates poliitikavaldkondades. Me toetame Ukraina, Moldova ja Lääne-Balkani riikide eurointegratsiooni, mis arvestab kandidaatriikide mõõdetavaid edusamme. Euroopa Liidu laienemine on strateegilise tähtsusega, see on Euroopa Liidu tugevam hoob, suurendamaks ühist väärtusruumi, julgeolekut ja jõukust terves Euroopas. Vaid nii säilib meie partnerite usaldus Euroopa Liidu ja laienemisprotsessi suhtes ning Euroopa Liidu tõsiseltvõetavus täpselt samamoodi. 

Nüüd Ukrainast. Eesti toetab püüdlusi lõpetada Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu ning jõuda õiglase ja kestva rahuni, mis austab Ukraina suveräänsust, iseseisvust ning territoriaalset terviklikkust. Aga me peame koos suurendama survet Venemaale. Külmutatud varad tuleb kohe kasutusele võtta. Ma loodan, et peaminister jõuab järgmisel nädalal Euroopa Ülemkogul oma kolleegidega kokkuleppele neis asjus. Me peame lõpetama või piirama kaubavahendust Venemaaga ja sõjakahjude korvamiseks kehtestama tollid, piirama varilaevastiku tegevust eesmärgiga see üldse lõpetada, rääkima läbi strateegiliste liitlastega. Õiglase ja kestva rahu lahutamatuks osaks on Venemaa vastutusele võtmine agressiooni- ja sõjakuritegude eest. Ja kõige tähtsam: Ukraina peab saama julgeolekutagatised, mis välistavad igasuguse agressiooni. 

Nüüd mitte pikast plaanist, vaid sellest, mis meil otsekohe ees seisab. Euroopa Komisjoni ettepanekud uue perioodi mitmeaastase finantsraamistiku teemal ei ole lihtsalt tabel numbritega, vaid on poliitiliste valikute pakett, milline on Euroopa ja Eesti 2030. aastate alguses. Just see eelarve määrab, kas ja mis meil siis päriselt olemas on, kas meil on kaitsevõime, konkurentsivõimeline majandus ja ühendused. Oktoobris arutasime siinsamas saalis riiklikult olulise tähtsa küsimusena Eesti valikuid ja võimalusi uues MFF-is. Euroopa Komisjoni volinik Piotr Serafin andis siin selgitusi ja ütles, et Euroopa Liit seab keskmesse just julgeoleku, konkurentsivõime ja ka piiriülesed ühendused. Praegu on suurem osa MFF-i paketist Riigikogu menetluses. Ma palun alatistel komisjonidel väga põhjalikult seda kõike arutada ja saata ettepanekud meile Euroopa Liidu komisjoni. Enne jõule proovime sellega jõuda ühele poole, et Eesti läbirääkijatel oleks hea ja kindel läbi rääkida. 

Eesti vaates on MFF-il vähemalt kolm selget prioriteeti. Esiteks, kaitse ja julgeolek; teiseks, ühenduvus- ja energiajulgeolek, Rail Baltic ja Via Baltica; ning kolmandaks, konkurentsivõime, tootlikkus, teadus, innovatsioon, digipööre ja jätkusuutlik tööstuse rohepööre. Vähem killustunud programme ja bürokraatiat, rohkem selgeid tootlikkust tõstvaid investeeringuid. Uus MFF peab peegeldama kriisiaja tegelikkust, mitte rahuaja mugavustsooni. See tähendab, et mõnest varasemast harjumuspärasest kulureast tuleb üldse loobuda või vähemalt seda mitte suurendada, ikka selleks, et suunata rohkem vahendeid kaitsele. 

Aga Euroopas seisavad muidugi ees rasked ja pingelised läbirääkimised. Me peame rohkem investeerima julgeolekusse ja sõjalisse kaitsesse, eriti kui tahame kaitsta oma vaba ja jõukat eluviisi. Need valikud peavad sündima läbipaistvalt ja Eesti pikaajalisi huve silmas pidades. Meie eesmärk peaks olema kujundada selline Euroopa Liidu eelarve, mis aitab tagada, et Eesti jääb ka järgmisel kümnendil turvaliseks, ühendatud ja jõukaks riigiks – ikka selleks, et Eesti rahvas ja riik kestaksid üle aegade. Tänan!

Aitäh! Ja teile on ka mõned küsimused. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Veel mõni aasta tagasi moodustas Euroopa Liidu majandus 90% USA majandusest. Täna on see näitaja kahanenud 65%-ni. Kas Euroopa Liidul on plaan, kuidas majandust taastada ilma Venemaa odava energia ja tooraineta?

On küll plaan, jah. Selle kohta andis Mario Draghi oma raportis soovitused. Paar lihtsat asja on: me peame investeerima innovatsiooni, uutesse tehnoloogiatesse ja otsustavalt vähendama bürokraatiat. Nagu ma ütlesin, ei saa joosta ju maratoni, kui sa seod ise bürokraatlikult endal jalad mingite kunstlike tõketega kinni ja siis imestad, et ei jõua Ameerikale ja Hiinale järele. Niisugune plaan on, jah.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Sa oled tublit tööd teinud, kuigi mulle tundub, et sinu eelkäija oli võib-olla veelgi jõulisem – Liisa Pakosta vähemalt väljastpoolt paistis. Samamoodi jätkata. Aga nüüd, sa oled reaalne inimene, mitte nagu peaminister meil selline tublit tšinovnik. Ikkagi ma tahaksin vastuseid saada samadele küsimustele, mida ma talle esitasin. Meie suurima liitlase julgeolekustrateegia järgi, aga paluks konkreetseid vastuseid, kui ta ütleb, et tegelikult on ameeriklastel mure või president Trumpil, et tsivilisatsiooni hääbumine Euroopas siin, ja räägib, et tegelikult peaks esimene, oluline on strateegiline stabiilsuse tagamine Venemaaga, teine asi, lõpetada NATO kujutamine pidevalt laieneva alliansina, ja nii edasi. Sa oled kindlasti lugenud neid. Need on väga konkreetsed küsimused. Aga milline on sinu vastus sellele? Peaga vastu seina joosta ei ole ju tark. Võib öelda, et vaated on erinevad, aga ...

Teie aeg!

Jaa, nüüd Euroopa Liidu jaoks ja eurooplaste jaoks natukene laiemalt, sest NATO-liitlaste hulgas Euroopas on ka mitte Euroopa Liidu liikmed, on ülioluline, et meie üleatlandiline strateegiline liit püsiks. Mida üritavad teha meie autoritaarsed vastased? Ehk Venemaa eelkõige, aga mitte ainult Venemaa, sellepärast et see uus kurjuse telg, kus on Venemaa, Iraan, Põhja-Korea ja Hiina. Muidugi, nende eesmärk on muuta maailmakorda ning õigusel ja seaduslikkusel põhinev kord muuta jõul põhinevaks korraks. See ei ole Eesti huvides ja see ei ole enamiku Euroopa riikide huvides, sest ka kümnemiljonilise elanikkonnaga Euroopa Liidu riigid ütlevad, et me oleme väikeriigid. Aga see ei ole meie huvides. Seepärast me peame ikkagi seda koosmeelt hoidma, sest ka Ameerika kongresmenid ja senaatorid saavad väga hästi aru, et kõige suurem Ameerika Ühendriikide liitlane maailmas on Euroopa või siis, kui soovite, Euroopa Liit. Selle toob välja ka seesama julgeolekupoliitika paber, millele te viitasite. See on see vastus, et hoolimata erinevatest vaadetest me peame keskenduma ühisosale, et ellu jääda ning oma vaba ja jõukat eluviisi kaitsta ja alles hoida. Selles mõttes me väga paljude Ameerika poliitikatega jagame seda vaadet.

Ando Kiviberg, palun!

Suur tänu, härra istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja, suur tänu selle ettekande eest! Ma olen päris kindel, et paljusid jälgijaid huvitab küsimus või õigemini vastus küsimusele. Meil on aastaid ja väga pikka aega – nii kaua, kui me oleme Euroopa Liidus olnud ja direktiive üle võtnud – olnud probleeme sellega, et me oleme olnud liiga püüdlikud ja selle liigse püüdlikkusega ka põhjustanud liiga suuri takistusi oma ühiskonnale ja majandusele. Ma tean, et sinu juhtimisel Euroopa Liidu asjade komisjon on märksa hoolikamalt sellesse suhtunud ja mitte lasknud läbi ülipüüdlikkust. Ma küsin: mis me teeme olukorraga, mis on põhjustatud enne sellise hoiaku võtmist Euroopa Liidu asjade komisjoni poolt, praegu? Mis me teeme nende ülemäärase tasemega üle võetud direktiividega?

Jaa! Me oleme ka läbirääkimisteks Eesti seisukoha sõnastanud. Mis puudutab regulatsioone Euroopas, siis mitte üks sisse ja üks välja, vaid üks uus ja kaks välja. Mida me nüüd ilma naljata saame teha? Me saame läbi rääkida samameelsete riikidega. Selles mõttes on see, mida ma nimetasin – Põhjamaad, Eesti, Läti, Leedu, Poola ja Saksamaa –, tegelikult jõuõlana see töötab väga hästi. Ja samamoodi on ka üliolulised kontaktid Euroopa Parlamendiga, Euroopa Komisjoniga ja Euroopa Nõukogu ametnikega. Me saame esitada oma seisukohad ja seletada, miks me seda kõike tahame. Austatud küsija, see on täitsa õige, et meid on siin vähe. Me oleme väga efektiivsed ja kohusetundlikud, aga kui see regulatsioonide tsunami tuleb, siis ka väga visad Eesti ametnikud ei suuda püsti seista. On oht, et me võime saada haiget. 

Mis on hea asi, selle järjekindla töö tulemus, mida siin täna justiitsministrina töötav Liisa Pakosta ettevaatlikult alustas, on ka see, et valitsuse ja riigiametnike seisukoht on nüüd, ma olen vaadanud, viimase kahe aastaga muutunud. Pigem me ei proovi riigina öelda kõikidele asjadele jaa, vaid me ikkagi julgeme seista Eesti huvide eest. 

Ja veel üks positiivne asi: Euroopa Parlamendi kõige mõjukam poliitiline grupp EPP, kelle liikmetega, ühe ja teisega, oleme siin ka rääkinud suurel hulgal ja suurel kiirusel, nemad on võtnud ikkagi sihi, et regulatsioone otsustavalt vähendada. Nad saavad aru, et me ei suuda konkureerida ja olla paindlikud Hiina ja Ameerikaga. Võib-olla mõni teine poliitiline grupp nagu sotsiaaldemokraadid ülemäära selle üle ei rõõmusta, aga me peame seda tegema, me ei jää muidu ellu.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea kolleeg, aitäh selle ettekande eest! Jätkuvalt saab Eesti Euroopa eelarvest vahendeid rohkem, kui me ise maksame. Me alles hiljuti seda eelarvet arutasime. Aga tuletage mulle meelde, et järgmine eelarveperiood, mis hõlmab aastaid 2027–2034 äkki.

2028–2034.

2028, jah. Kui suur see summa oli? Eesti inimestel oleks ka seda huvitav, vaja kuulata. Äkki oli see kuskil 6,5 miljardit eurot. On see nii?

Kõigepealt on Euroopa Komisjoni ettepanek suurendada Euroopa Liidu eelarvet kolmandiku võrra ehk peaaegu 2 triljoni euroni ja me peame sinna läbirääkimiste käigus jõudma. Praegu on plaan, et me raha saame, aga vaat, ma olen kuidagi ettevaatlik ja jagaksin seda karunahka ikka alles siis, kui karu käes on. Sellepärast et Euroopa Komisjon on teinud ettepaneku, et võiks olla omavahendid, mis tähendab seda, et Euroopa Liit peab kehtestama ka mingisuguseid makse. Üks võimalus on muidugi tollida kaubavahetust Venemaaga. Aga ma ei julgeks siit puldist öelda, et Eesti saab just nii palju raha. See kõik võib muutuda.

Kalle Grünthal, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma olen juhtumisi olnud ka neli aastat Euroopa Liidu asjade komisjoni liige eelmises koosseisus ja ma panin tähele ühte minu meelest põhiseadusvastast anomaaliat. Küsimus on selles, et üldjuhul Riigikogu igasugused lepingud ja asjad ratifitseerib ise, aga nüüd on tehtud nagu tagauks, millega sisuliselt varjati suure parlamendi eest kõiki neid tegusid. Nimelt, vähemalt minu ajal oli niimoodi, et anti heakskiit paljudele direktiividele ja asjadele ja ütleme, et Eesti toetab neid asju. Sealsed ametnikud kandsid kohe ette, et Eesti toetab neid, ja niisiis, tagaukse kaudu võeti vastu tohutul hulgal direktiive, määrused muidugi lihtsalt tutvustati. Minu küsimus on selles, kas see on teie arvates põhiseaduspärane, see Euroopa Liidu kontekstis tehtud olukord.

Muidugi on, sellepärast et Euroopa Liidu komisjon lähtub oma töös Eesti põhiseadusest ja põhiseadusest tulenevast seadusest, mis on Riigikogu kodu- ja töökorra seadus, ja seal on täpselt sätestatud, kuidas me Euroopa Liidu asju menetleme.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan fraktsioonide läbirääkimised. Kõigepealt Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid, head kuulajad! Euroopa Liit on kahtlemata Eesti jaoks oluline partner. Me oleme osa ühisest ruumist, mis tagab meile turvalisuse, majandusliku seljataguse ning tugeva rahvusvahelise positsiooni. Ja mis on oluline? Tänaseni saame me Euroopa eelarvest rohkem vahendeid, kui ise sisse maksame. Seda ka, aga ei tohi me ka vaikida. Me ei tohi lasta ennast tõmmata Euroopa büroklaatlikku masinavärki, kus direktiivid tihtipeale võetakse vastu kiirustades ja täidetakse sõnakuulelikult. 

Eesti peab seisma selle eest, et Euroopa reeglid oleksid lihtsad, arusaadavad ja rakendatavad meie inimeste ja ettevõtete tuleviku pärast. Nagu ühes hiljutises kohtumises rõhutas ka Saksamaa kantsler, Euroopa konkurentsivõime on saanud julgeoleku kõrval teiseks suurimaks strateegiliseks väljakutseks. Meie majanduskeskkond peab olema lihtsam, bürokraatiat tuleb vähendada ja ettevõtjate tegutsemisvabadust tuleb suurendada. 

Ameerika Ühendriigid ja Hiina ei oota, kuni Euroopas mis tahes komitee otsustab, kuidas täpselt pabereid täita. Seal tehakse kiireid otsuseid, seal kaitstakse tarneahelaid agressiivselt, seal investeeritakse tehnoloogiatesse. Ka meie peame seda tegema, aga Eesti moodi, tasa ja targu, enda talupojamõistusega, mitte näiteks rohelise hullusega kaasa joostes, mis ei välista roheenergia kasutamist mõistuse piiris. 

Euroopa Liidus on täna neli suurt eesmärki, mille kujundamises Eesti aktiivselt osaleb. Esiteks, murdelised tehnoloogiad, tehisintellekt, biotehnoloogia, digilahendused. Eesti roll on tagada, et need regulatsioonid oleksid arukad ja mitte üle reguleeritud. Teiseks, siseturu toimimine. Teenused ja kapital peavad liikuma oluliselt vabamalt kui seni. Kolmandaks, õiguskeskkonna lihtsustamine. Reeglite rägastik tuleb asendada selgusega. Ja neljandaks, strateegiline autonoomia, eriti kriitiliste toormete ja tehnoloogiate vallas. 

Me näeme, kuidas kriitilised tarneahelad on maailmas muutunud võitlusväljakuks. Euroopa Komisjoni asepresident tõi hiljuti esile, et Hiina on neid ahelaid ehitanud aastakümneid, USA tegutseb agressiivselt ja kui Euroopa ei tegutse, jääme meie maha. Eesti peab seisma selle eest, et Euroopa Liidu vastused oleksid tugevad, aga mõistlikud, mitte üle pingutatud. 

Oluline on ka energeetika ja ühenduste väljaehitamine. Soome ja Läti energiaühendused, uued regionaalsed võrgulahendused, põlevkivitööstuse mitte maha matmine, vaid kaasajastamine. Need on meie majandusliku julgeoleku ja kriisikindluse alustalad. Eesti on saamas tohutut ressurssi Euroopalt ja meie ülesanne on see targalt kasutusele võtta, suunates raha sinna, kus see loob tõelist väärtust taristusse, energeetikasse, julgeolekusse ja tulevikutehnoloogiatesse. 

Kliimaeesmärke ei ole mõistlik ignoreerida, aga neid tuleb ellu viia tasakaalukalt. Skeletoni ja teiste uute tehnoloogiaettevõtete edu näitab, et targalt suunatud rohepöörde elemendid võivad olla majandusele kasulikud, kuid rõhutan, ainult siis, kui neid tehakse mõistusega, mitte ideoloogiliste pimedustega. 

Kokkuvõttes on Eesti huvides tugev ja toimiv Euroopa, kus reeglid on lihtsad, otsused on arukad ja liikmesriikidele jätkub ruumi oma majanduse ja julgeoleku kujundamiseks. Meie eesmärk ei ole joosta esimestena üle igast rohelisest või bürokraatialatist. Meie eesmärk on hoida Eesti turvalisuse, jõuka ja ettevõtlussõbraliku riigina. Euroopa Liit peab olema Eesti jaoks partner, mitte käsundaja. Ja meie valitsuse kohustus on seista selle eest, et Eesti liigub edasi mitte tormates, vaid läbimõeldult, tasa ja targu, talupojamõistusega, meie inimeste ja meie majanduse tuleviku nimel. Aitäh!

Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks. 

Peaminister ütles mulle: "Räägi nüüd kõik ära." Ja kui ma vaatan saali, siis ma pöördun Eesti inimeste poole, kuid siin saalis ei näe ma mitte ühtegi koalitsiooni parlamendiliiget. See on unikaalne olukord. Peaminister tutvustas Euroopa poliitikat, kuid saalis ei ole ühtegi Reformierakonna ega Eesti 200 saadikut. See on reaalsus. Pärast meid tulgu või veeuputus. 

Kuid tulgem tagasi Euroopa perspektiivi juurde. Ma tahan rõhutada üle Isamaa väga selge arusaama, et Euroopa Liit peab jätkama ja jõudsamini ellu viima kõiki samme, mis on vajalikud Ukraina toetamiseks ning agressori tõkestamiseks ja tõrjumiseks. See on enesestmõistetav. Euroopa välispoliitiline minimaalne ambitsioon peab olema see, et Euroopa on kaasunud ka nendesse läbirääkimistesse võimaliku hüpoteetilise diplomaatilise lahenduse leidmiseks selle sõja lõpetamiseks. Meie tingimus peab olema, et see peab rajanema Ukraina huvidel ja rahvusvahelise õiguse põhimõtetel. 

Nüüd, kõneledes Euroopa Liidu tulevikust, on ju finantsiliselt ju baasküsimus praegu finantsiliselt just nimelt Euroopa järgmise seitsme aasta finantsperspektiiv. Ma tutvusin valitsuse positsiooniga ja ta jättis mulle, kahjuks tuleb tunnistada, ambitsioonitu ja jõuetu mulje. Ma kutsun üles, härra peaminister, valitsust neid seisukohti korrigeerima. 

Alustame kõigepealt Euroopa konkurentsivõimest ja selle peegeldamisest seitsmeaastases finantsperspektiivis. Me näeme, et valitud suund, see on suurusjärgus pool triljonit kogu perspektiivi raames täiendavate üleeuroopaliste omatulude ja maksude pealeasetamine, ei ole mõistlik visioon. Tegelikult konkurentsi mahajäämust ka teiste maailma globaalsete suurte majandusvõimudega see suurendab, mitte ei vähenda. See on põhimõtteline probleem. Valitsuse positsioonidest ei saa aru, milliseid omatulusid ja milliseid Euroopa makse toetatakse ja milliseid ei toetata. Väga ähmane, punktiirne jutt. Ei saa olla põhiküsimustes punktiirne. Selgust on vaja, härra peaminister, see on minimaalne nõue ja see on ka aus meie partnerite ees. 

Teiseks, samamoodi me saame aru, et see puudutab tegelikkuses suurusjärgus seitsme aasta peale miljardi euro jagu täiendavat võimalikku maksukoormust, kui komisjoni esitatud eelnõu peaks realiseeruma, ja tulusid, mida me peame andma Euroopa vahenditesse, sisaldub ka Eestile. Kindlasti eeldab see ka sisulist analüüsi ja hinnangut Eesti perspektiivist, mida valitsuse positsioon kahjuks ei sisaldanud. 

Teiseks, Euroopa julgeolek, Euroopa kaitse. Valitsus avaldas toetust, see on kahetise kasutusega kaitseotstarbelistele Euroopa Liidu vahenditele, mis komisjoni ettepanekus sisalduvad, suurusjärgus 130 miljardit eurot. Iseenesest on see kindlasti samm õiges suunas, aga tuleb avameelselt tunnistada, et mitte piisav seitsme aasta jooksul 130 miljardit. Asetame asja perspektiivi. Euroopa Liidu riikide 2024. aasta kaitse-eelarvete summa on suuruses 350 miljardit eurot. Ja praegu me räägime aasta perspektiivist, mõnekümne miljardi euro lisamisest kogu Euroopa kontinendi kaitsele Euroopa Liidu sooritusena. Kusjuures see ei ole ka mitte otseselt sõjalisse relvastusse ja võimetesse suunatud, vaid kahetiseks otstarbeks. Ma arvan, et see on koht, kus Eesti peab selgelt indikeerima, et me peame olema valmis avama ka Euroopa Liidu aluslepped, et panustada Euroopa Liidu pädevuseks ja enda iseseisvuseks kaitseks. Ja teiseks, see peab seisnema just nimelt konkreetsetes investeeringutes, muu hulgas meie regiooni sõjalisse julgeolekusse. Seda ei tohi peljata. Me peame sõnastama Euroopa sõjalise kaitse ambitsiooni ja Euroopa Liit peab olema selle põhiline võimestaja. Ainus strateegiline ressurss, mis Euroopa Liidul on, ka erinevate võlaskeemide kaudu, on tegelikult võime prioriteetsetesse valdkondadesse suunata. Ja seda võime jõuõlga me peame, Euroopa Liidu riigid peavad oskuslikult käsitlema. 

Nüüd see, mis puudutab kliimapoliitikat. Andestust! Valitsus raporteerib viimasel ajal mingitest edusammudest Euroopa keskkonnaministrite ja ministrite nõukogudes, kuid need ei vasta tegelikult sellele, mida te, härra peaminister, räägite siin meie maal, meie rahvale. Eesti hääletas 90% täiendava kõrgema kliimaambitsiooni poolt. Parlamendis räägiti meile: ei, mitte mingil juhul, kui pole uusi tehnoloogiaid olemas. See oli peaministri jutt, see oli vastavate ministrite jutt. Näete, nagu lambist, nipsti. Brüsselis on positsioon teistsugune kui retoorikas väljendatakse Eestis. Mis peeglitagust maailma, härra peaminister, me siin korraldame? 

Teine näide, ETS2 süsteem. Jällegi, sangarlikult härra peaminister esines esimesel poolaastal ja kõneles sellest, et ETS-süsteem tuleb tühistada. Oli nii, härra peaminister? Ja mis välja tuli? Näete, lükati 12 kuud ETS2 süsteemi edasi, 2028. aasta 1. jaanuariks. Näete, valimistejärgsesse aega! Siis tabab meid eelarvestrateegia perspektiivis 300 miljoni euro ulatuses täiendav mootorikütuste maksustamine. Miks selline loidus, härra peaminister? Miks Eesti seda toetas? Ma ei saa aru. See ei olnud meie riigi positsioon, midagi Euroopa Liidu asjade komisjon heaks kiitis. 

Me oleme oma rahvuslike majanduse ja konkurentsivõime huvides – aga see on ka tegelikult kogu Euroopa kontinendi huvides – läinud külglibisevaks. Jõuetus ja minnalaskmismeeleolu valitseb nii, nagu valitseb kodumaal, valitseb ka Euroopa poliitika sedastamisel. Seda tuleb jälgida murelikult, härra peaminister. Ja on jõuluaeg, ma ei taha olla liialt kuri, härra peaminister. Ma kindlasti soovin kõigile valitsuse liikmetele ja ministritele ka rahulikku advendiaega. Euroopa asjades peab meil olema pikem vaade, mis on ka valitsusteülene vaade, rahvuslike huvide, majandus- ja julgeolekuhuvide sõnastamise vaade. Ma tahan kindlasti ka tulevikus, 2027. aasta perspektiivis selgelt rõhutada ja tunnustada nende ametnike tööd, kes on heauskselt aidanud tänast ametis olevat valitsust. Tegelikult kindlasti Isamaa ei kriipsuta asjalikku panust ka Eesti huvidesse, ka kaasumisse, erinevatesse olulistesse Euroopa projektidesse maha. Me ei tee seda. Küll aga peame me olulisemaks selgelt Eesti positsiooni, Eesti huvidele vastava positsiooni väljajoonistamist, selle realiseerimist, liitlaste otsimist, julgust, arukust, küpsust, veenvust, heatahtlikkust ja empaatiat. Aitäh teile! 

Aitäh! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Martin Helme, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Jah, no Kristen Michali ettekanne Euroopa Liidu asjadest tõepoolest meenutab sellist kõige ehedamat nõukogudeaegset nomenklatuurset vadinat sellest, kuidas kõik on kõige paremas korras, mõningaid puudujääke süsteemil on, aga üldiselt meie süsteem on maailma parim ja kõik läheb paremaks ainult kogu aeg. Ja seda on traagiline kuulata, sellepärast et reaalsus on hoopis midagi muud. 

Reaalsus on see, eriti kui me nüüd vaatame USA esitletud rahvusliku julgeoleku strateegiat, siis kogu senine maailmakord on meie silme all lagunemas või kokku varisemas ja igal juhul suures muutuses. Muidugi meeldib reformierakondlastele rääkida Ukraina sõjast kui meie sõjast ja muidugi kui meie sõjast, mille me kavatseme võita. Aga jälle, reaalsus kahjuks on hoopis midagi muud. 

Esiteks ei oleks kunagi tohtinud endale võtta seda psühholoogilist enesesugereerimist, et meie oleme sõjas. Ei, meie ei ole olnud kunagi sõjas ja oleme lihtsalt toetanud ühte sõja osapoolt. Aga kui see sõda nüüd lõpeb Ukrainale halvasti, siis sellise mõtteviisi ja sellise käitumise tagajärjel on tagajärjed väga traagilised ka meile. 

Ja nüüd, kes need meie on peale Reformierakonna? Loomulikult on kogu Euroopa poliitiline eliit see meie, kogu Euroopa nii-öelda sõjapartei eesotsas Kaja Kallasega. Kui me nüüd Kaja Kallase korraks siia jutu sisse juba tõime, siis tuleb ikkagi üle käia, et tegemist on inimesega, kes oli loomulikult täielik läbikukkumine Eestis peaministrina, aga kes on muutunud piinlikkuse, häbi ja mõnituse objektiks rahvusvaheliselt nii Euroopa Liidule kui ka Eestile. Kohutav! Iga kord, kui ta suu lahti teeb, keegi irvitab ta üle. Ja mitte lihtsalt mõni ajakirjanik, vaid teiste riikide poliitikud ja diplomaadid. 

Aga tulles tagasi Ameerika rahvusliku julgeoleku strateegia juurde, sellega on ju põhimõtteliselt kuulutatud välja kultuurisõda Euroopa vasakäärmusliku valitseva ideoloogia vastu. Selge sõnaga öeldakse, et massiimmigratsioon hävitab Euroopa. Öeldakse, et see on tsensuur ja totalitaristlik käitumisviis, mis on Euroopas tänasel päeval juba absoluutne praktika. Iga nädal vahistatakse Saksamaal sadu inimesi meelsuse eest. Sadu inimesi meelsuse eest! Olukorras, kus iga nädal toimub umbes samas suurusjärgus immigrantide noorünnakuid kodanike vastu ja sugugi mitte samas suurusjärgus ei vahistata neid noorünnakute korraldajaid. 

Nüüd, Prantsusmaal, eks ole, pannakse kohtu abil, politiseeritud kohtujuhtumi abil võetakse rajalt maha peamine ja kõige populaarsem presidendikandidaat Marine Le Pen. No see on totalitarism kõige ehedamas vormis, mida me näeme. Saksamaal üritatakse AfD-d parlamendi otsusega keelustada, sest noh, taevas hoidku, meil on olemas partei, mis ei jaga seda vasakäärmuslikku globalistlikku ideoloogiat alates rohepöördest ja lõpetades immigratsiooni kaudu toimuva rahvastiku väljavahetamiseni. Ei saa. Ei saa! Selline partei mitte lihtsalt ei tohi valimisi võita, teda ei tohi üldse olemas olla. 

See on totalitarism, mida me Euroopas näeme. Ja mida sügavamaks muutub kriis, seda jõulisemaks ja seda agressiivsemaks muutub Euroopa poliitilise eliidi – see tähendab, Euroopa Komisjon loomulikult eesotsas – reaktsioon rahva rahulolematusele. Ehk siis me võime kindlalt ennustada, et lähimatel aastatel hakkab see nii-öelda kruvide kinnikeeramine muutuma jõulisemaks ja agressiivsemaks. Ma ei hakka Eesti asjadesse sekkuma, Eesti on siin tubli Brüsseli õpipoiss. 

Aga see ei saa jätkuda. Olukord, kus ameeriklased ütlevad selge sõnaga eurooplastele, et kui teie meid igal sammul saboteerite, meie ettevõtteid trahvite, turgu kinni hoiate, rahuplaane saboteerite, tegelete omaenda kodanike vaenutegevusega, tsenseerimisega, siis me ei ole samas väärtusruumis ja me ei ole enam idioodid tšekiraamatuga, kes teie kaitse kinni maksavad ja oma sõdurite verega teie kaitse eest seisavad. Saage ise hakkama! Kui me paneme siia kõrvale selle, mis on praegune trend või mis on praegune sündmuste kulg Ukrainas, siis ei ole eriti keeruline näha, et Euroopa Liit oma olemuselt on eksistentsiaalses kriisis koos NATO-ga. Eksistentsiaalses kriisis! 

Ja nüüd pange tähele! Küsisime Michalilt mitu korda, kas me mõtleme selle peale, mismoodi siis hakkama saada. Vastu tuleb mula sellest, kuidas talle meeldib Euroopa Liit. Ma ei küsinud, kas meeldib või ei meeldi. See ei ole üldse küsimus. Mulle ei meeldi, pole kunagi meeldinud, aga see ei ole meeldimise küsimus. Küsimus on, kas me saame aru, mis on praegu toimumas, mis on võimalikud ohtlikud stsenaariumid Eestile, ja kas me valmistume selleks, kas meil on olemas n-ö plaan B või stsenaariumid endal. Ei ole! Vastust ei tulnud, sest plaani ei ole. 

Paneme sellele kõigele juurde veel sisemised vastuolud Euroopa Liidus. No meil räägitakse täiesti tuimalt sellest, kuidas kavatsetakse võtta ühislaenu niimoodi, et sõidetakse üle riikide vetodest. Ja meil ei ole mõtet rääkida sellest, kuidas – no Ungari Ungariks, eks ole – Ungari alati on kõigele vastu. Ei ole Ungari! Belgia on vastu. Tegelikult on Prantsusmaa vastu. Itaallased teevad praegu seadusemuudatust, et kraapida oma keskpanga kullavarud Frankfurdi kontrolli alt enda kätte, sellega ennast sisuliselt kaitstes võimaluse eest, et kui euro satub kriisi, et keegi, ütleme, sakslased või keegi teine ei hakka nende kullavarudega mingeid probleeme lappima. 

Kui terve hulk riike ei ole tegelikult nõus … Sa ütlesid oma ettekandes ka, et Euroopa Liidus võeti vastu ühtne migratsioonipakt. Ei võetud vastu! Terve hulk riike hääletasid sellele vastu, sisuliselt vetostasid seda, aga pandi kehtima ikka. Sellises olukorras Suurbritannia ei jää kindlasti viimaseks riigiks, mis Euroopa Liidust lahkub. Sellises olukorras on institutsionaalne kriis absoluutselt vältimatult sisse kirjutatud, juba lähiaastatel. Ei ole võimalik, et meie pidasime sõda Ukrainas, mille kaotavad nii Euroopa Liit kui ka NATO sisuliselt, ja sellel ei ole poliitilist tagajärge Euroopa valitsustele, Euroopa Komisjonile ja NATO-le endale. Sellel on vältimatu ja väga ränk tagajärg! Aga me räägime ikka mingist täielikku la-la-la-jutukest sellest, kuidas me tahame ilma passita ju ometi reisida. Jaa, muidugi tahame! See ongi kõik ohus. 

Plaani on vaja, aga kui me vaatame Kaja Kallaseid, Kristen Michaleid – noh, Tarodest ja muudest nendest Eesti 200 käparditest ei hakka rääkima –, siis kas need on inimesed, kellele otsa vaadates te usute, et nad saavad hakkama eksistentsiaalse kriisiga? Nad ei saa ju mitte millegagi hakkama. 

Ma ütlen lihtsa asja. Lahendus kõikidele probleemidele Eestis on EKRE. 

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Madis Kallas, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea uus kolleeg! Peaminister! Kuulajad ja vaatajad! Peaminister mainis, et tänase valitsuse üks prioriteete on erinevate Euroopa Liidu seaduste ja nõuete rakendamiste jätkuv ülevaatamine ning selle kaudu bürokraatia vähendamine. Et meie üks tugevusi, aga samas ka nõrkusi on alati olnud, et oleme võtnud kõik regulatsioonid otse ning pigem jõulisemal kujul meie õigusruumi üle, ja seda ka igapäevaellu. 

On aga üks teema, mis on just vastupidi liikunud. Ehk Euroopa tasandil on reeglid pandud paika ning järelevalvesüsteem loodud, aga sisulist ja jõulist kontrolli ei ole. Selleks on ka juba siin küsimuste voorus läbi käinud digiteenuste õigusakt. Euroopa Liidu tasandil juba 2022. aasta lõpus jõustunud digiteenuste õigusakt, millega pandi veebiplatvormidele uued kohustused vähendada kahjusid ja võidelda riskide vastu internetis, kehtestada kasutajate õiguste tugev kaitse ning seada veebiplatvormide jaoks sisse uus läbipaistvus- ja vastutusraamistik. 

Samas peame tõdema, et praegu ei ole selle rakendamine Eestis kaugeltki piisaval tasemel. Ehk reaalsuses on see kontroll väga nõrk. Laste tervisele aga on sotsiaalmeedia ning internetis leviv mitteeakohane sisu kättesaadavus ja niinimetatud laste kinnihoidmine erinevates interneti platvormides nende areneva ajuga manipuleerides väga suure vaimse tervise riskiga. Toon mõned näited: ärevus, depressiivsed sümptomid, madal enesehinnang, küberkiusamine, mitteeakohane sisu, vägivalda ja äärmuslikku käitumist propageeriv sisu, uneprobleemid, mis on sageli põhjustatud just liigsest ekraanikasutusest või öisest ekraanikasutusest, kehaline passiivsus ja kaaluprobleemid, keskendumisvõime ning privaatsusriskide ja digialajäljeohtude alahindamine. 

Me palume valitsusel jõulisemalt tegelda Euroopa Liidu poolt juba 2022. aasta lõpus vastu võetud digiteenuste õigusakti jõustamisega. Kui see toob kaasa rohkem bürokraatiat, siis nii on, aga see on meie laste tervise heaks. Jälle küsimuste voorus juba mainimist leidnud Austraalias hakkab homme kehtima sotsiaalmeedia vanusepiirang. Austraalia ühiskond seda ei karda ning on nende laste tervise heaks valmis rakendama konkreetseid piiranguid ja järeleandmisi ei tee. Ei karda nemad ka erinevaid tumeveebe ega laste liikumist teistele platvormidele. Siis on see lubanud ka need ära keelata, kuna nende jaoks ei ole laste tervis ja selle eest seismine üheski vaates liiga kulukas, bürokraatlik ega tuleviku väljakutseid kartev. 

Milline lahendus on parim Eestile ning Euroopa Liidule, me täna konkreetselt väita ei oska. Aga kindlasti ei ole see praegune olukord, kus sisuliselt saavad lapsed sotsiaalmeedias teha, mida soovivad, ja seda kümneid tunde nädalas ning mõnel puhul kahjuks ka ligemale kümme tundi päevas. Kasutan aju-uurija Jaan Aru mõtet raadiosaatest. Tsitaadi algus. Kui midagi on meile ja meie lastele peale surutud, siis see ei tähenda, et me peame sellega leppima. Me ei peaks sellega leppima. Meil on õigus öelda ei, me ei pea sellega leppima. Meie, meie lapsed, meie Eesti ei saa sellest mingit kasu, et me oleme suurkorporatsioonide orjad. See ei pea nii olema. Euroopa Liit peaks seda samas vaates nägema ja alati võtma aluseks laste tervise ning läbi konkreetsete abinõude seda olukorda kohe asuma parandama. Eesti võiks olla siin üheks veduriks. Aitäh!

Eesti 200 fraktsiooni nimel Toomas Uibo, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Me elame ajas, kus Euroopa rahu enam ei tiksu nagu vana seinakell, millel keegi kunagi vedru üles keeras. Maailm on taas muutunud ja mitte just mugavamaks. Kõik liitlassuhted ei pruugi enam baseeruda täpselt samadel alustel, millega 80 aastat harjutud on. Ja Venemaa, see autoritaarne ja marutõbine impeerium, mida on püütud küll kodustada, kuid mitte kunagi ravida, peab vastutama ja maksma oma kuritegude eest. Seepärast on esimene ja kõige olulisem teema julgeolek ja Ukraina. Kui me Ukrainat ei toeta, siis me tegelikult jätame maha iseenda. See pole mingi luuleline kujund, see on lihtne külm matemaatika. Ja nii palju peaks siin saalis isegi kõige suuremad teise suuna austajad aru saama, et agressori tingimustel sõlmitud rahu ei ole rahu. See on paus enne järgmist sõda, ajalugu on meile seda korduvalt õpetanud. 

Euroopa peab pingutama kolme peamise suuna nimel: laskemoona ja kaitsetööstuse tootmine kiireks, lihtsaks ja massiivseks; Rail Balticu ja Via Baltica väljaehitamine nii, et me poleks enam poolsaar kontinendi ääremaal, vaid toimiv osa Euroopa kaitsetaristust; ja Venemaa külmutatud varad tuleb päriselt tööle panna Ukraina heaks, mitte hoida neid kuskil tulevikuarutelus. 

Kes nüüd mängib mõttega, et Pika Hermanni tornis võiks mingitel tingimustel lehvida ka mõni muu lipp kui Eesti oma, siis see ei väljenda kahjuks lihtsalt eriarvamust. See väljendab ideoloogiat, mis proovib meid suunata tagasi aega, kus Eesti ei olnud mitte riik, vaid ruum. See on küsimus meie julgeolekust. 

Ja teiseks, Eesti inimesed ei ole mitte mingiski mõttes lähemal Venemaa väärtusruumile. Eesti kuulub kindlalt Euroopasse ja jagab neid väärtusi, mis kehtivad tsiviliseeritud maailmas. Nii et seda ruumi enam ei tule. Euroopa Liit ei lagune, NATO ei lagune, kuigi see võib olla kellegi roosa unenägu, sest jõud peitub ühtsuses, raskused on selleks, et neid ületada, ja sellest saavad kõik aru. 

Nüüd teine teema, konkurentsivõime ja bürokraatia. Ei ole meil asjad siin korras. Konstruktiivne kriitika Euroopa Liidu suunal on hädavajalik, sest see viib alati edasi. Võiks ju arvata, et sõja ajal muutub mõistus teravamaks, aga vahel tundub, et reegleid tuleb ikka juurde täpselt sama tempoga nagu enne, lihtsalt fondi suurus ja failinimi muutuvad. Ülereguleerimine sööb meie ettevõtete aega, närve ja lõpuks ka konkurentsivõimet. Ja väga tihti, olgem ausad, ei ole süüdi mitte Brüssel, vaid meie ise. Sest näiteks kui kusagil Euroopas on kirjutatud "soovituslik", siis Eestis on tihtipeale sellele lisatud "kohustuslik", pluss veel kolm lisaliidet. Sellele mentaliteedile saabus lõpp 2023. aastal, kui Eesti 200 Euroopa Liidu asjade komisjoni tööd juhtima hakkas, sest me ütlesime selgelt välja: iga reegel, mis Euroopa Liidust tuleb, peab läbima ühe lihtsa testi – kas see on Eestile mõistlik, kas see on Eestile hea, kas see päriselt aitab meid? Ja kui ei, siis ei ole meil kohustust iseendale jalga tulistada. 

Euroopa Liidul on tervikuna vaja kiiremat otsustamist, vähem bürokraatiaklastreid, rohkem investeeringuid innovatsiooni, energiajulgeolekusse ja kaitsetööstusesse. Vastasel korral vaatame pealt, kuidas USA ja Hiina teevad sprinti, ja meie peame endiselt aru, miks meil on vaja täita kümneleheküljeline kooskõlastusring. 

Kolmas teema on Euroopa laienemine. Laienemine ei ole haldusprojekt, see on julgeolekuprojekt. Kui Ukraina ja Moldova liiguvad Euroopa poole, siis liigub neist eemale üks teine jõud, mille nimi algab V-tähega ja lõpeb A-tähega ja mida ma siin pikalt kirjeldama ei pea. Euroopale ja tema liidule ei ole vaja tegelikult õpetada igapäevaselt demokraatiat. Meie inimeste vabadused on faktiliselt suurimad ja Euroopa Liidu elanike heaolu on kõrgeim terves maailmas. Seda tuleb hoida ja arendada. Sellest arusaamiseks piisab, kui natukene maailmas ringi reisida. Meie sõnavabadus on fundamentaalne ja printsipiaalne. Erinevalt mõnest teisest maailma piirkonnast kaitseb aga meie väärtusruum ka neid, keda soovitakse hävitada ja jalge alla trampida. Kõigil on õigus olla. Jah, ma tean, et see on mõnedele suur "väärtus ja kvaliteet", mida tuleb sõnavabaduse sildi all kaitsta ja mida tahaks iga päev praktiseerida, aga see kultuur kuulub mujale, sinna, kuhu üks tsiviliseeritud inimene kuuluda ei soovi. 

Aga nüüd laienemisest. Meie ülesanne on tegelikult lihtne: kiirendada läbirääkimisi kandidaatriikidega, toetada reforme ja teha Euroopa ise valmis uute liikmete vastuvõtmiseks. Väärtuste kaitsmine ei ole kunagi olnud odav lõbu, aga see on võrreldamatult odavam kui väärtuste kaotamine. Uute liikmete vastuvõtmine teeb Euroopa Liitu ainult tugevamaks. 

Ja lõpetuseks. Head kolleegid! Euroopa ei saa enam lubada endale luksust olla aeglane, liialt ettevaatlik ja ülereguleeritud. Ja Eesti ei saa lubada endale luksust arvata, et keegi teine vastutab meie vabaduse eest. Ennekõike vastutame selle eest ise ja alles siis saame loota oma sõpradele ja liitlastele, sest me pole enam üksi. Veel kord: kui tahame tulevikku, mis on turvaline, jõukas ja demokraatlik, siis peame tegema kolme asja: toetama Ukrainat, lihtsustama Euroopa reegliraamatut ja laiendama demokraatlike riikide ringi. Kõik muu on detailid. Aitäh!

Aitäh! Ma saan aru, et Mart Helme tahab teha vastusõnavõttu. Aga pane siis vastusõnavõtt. Kuulame puldist ära ja siis ma annan lõpuks vastusõnavõtu. Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Luisa Rõivas, palun!

Austatud juhataja! Head ametikaaslased ja noored poliitikahuvilised meie külalisrõdul! Peaminister on äsja toonitanud, et elame pöördelistel aegadel. Agressioon Ukraina vastu on muutnud Euroopa poliitikat sügavalt ja toonud meid olukorda, kus iga otsus riigikaitses, taristuarenduses ja diplomaatias peab olema suunatud vabaduse kaitsele. Ma jagan peaministri tõdemust, et Eesti roll Euroopa Liidu poliitika teostamisel on kanda kahte suurt vastutust: see on julgeolek ja majanduslik konkurentsivõime. Rõhutaksin siinkohal eriti Ukraina toetamise ja riigikaitsevõimete arendamise olulisust. 

Euroopa Liit on näidanud ajaloolist ühtsust Ukraina toetamisel. Tänavu 3. detsembril tegi Euroopa Komisjon ettepaneku koguda Ukrainale 90 miljardit eurot, kasutades selleks külmutatud Vene riigivara või rahvusvahelist laenumehhanismi. Komisjoni president Ursula von der Leyen rõhutas, et see ettepanek kataks kaks kolmandikku Ukraina sõja- ja sotsiaalvajaduste rahastamisest ning suurendaks sõja hinda Venemaa jaoks. Me olime Eestis ühed esimesed, kes võtsid Riigikogus vastu seaduse, mis võimaldab kasutada Venemaa agressiooniga seotud isikute külmutatud vara ettemaksena Ukraina sõjakahjude kompenseerimiseks. Oleme loonud pretsedendi, mida Euroopa saab järgida. Oluline on, et sõjakurjategija külmutatud raha jõuaks Ukrainani kiiresti ja võimalikult suures ulatuses. Agressiooni neljas aasta näitab, et sõda ei kesta igavesti, kuid võit nõuab püsivaid ja julgeid samme. Seetõttu pean vajalikuks, et Eesti jätkaks liitlastega koostööd ja survet, et külmutatud Vene varade kasutuselevõtt saaks õiguspäraseks rahastamisallikaks sõja võitmisel ja Ukraina ülesehitamisel. 

Aastal 2025 ei saa me enam rääkida julgeolekust üksnes relvade keeles, tehnoloogiline üleolek ja taristu kaitsevõime on sama tähtsad. Ukraina lahinguväljade kogemusest teame, et droonid on muutnud sõja iseloomu. Eesti plaan on rajada idapiirile niinimetatud droonimüür – ulatusliku turvasüsteemi, mis kasutab jälgimisvahendeid, mitmetasandilisi sensoreid, vastumeetme platvorme ja mehitamata süsteeme kogu idapiiri ulatuses. See süsteem peab suutma tuvastada nii madalal kui ka kõrgel lendavad droonid ning vajaduse korral need ka kahjutuks teha. Peame ühiskonnana mõistma, et sõda Ukrainas ei toimu üksnes rindel pataljon pataljoni ja brigaad brigaadi vastu. Venemaa ei kohku tagasi, saatmast sadu droone ja rakette Ukraina linnade peale tavalisi maju lõhkuma ja tsiviilelanikke tapma. Just võimetus nende ohtude vastu võidelda on praegu veel meie kõige suurem võimelünk. Selliseid võimeid ei saa ega pea arendama üksi. 

Euroopa Liidu tasandil astuti mais 2025. aastal järgmine samm. Kui nõukogu kiitis heaks uue finantsinstrumendi SAFE, mis loob kuni 150 miljardi eurose laenuraamistiku ühisteks kaitsehangeteks ja prioriteetsete võimete arendamiseks. SAFE võimaldab liikmesriikidel ühiselt soetada relvastust ja tõsta kaitsetööstuse tootmisvõimet, samuti kaasata kohe Ukraina kaitsetööstust. See on pikk samm edasi. See on Euroopa Liidus esmakordne suuremahuline kaitseinstrument, mis tugevdab meie võimet heidutada ja avastada ohte. Eesti peab kasutama selle raamistiku võimalusi maksimaalselt, et täita meie endi ja idatiiva võimelünki, sealhulgas pikamaa tulirelvad, juba mainitud drooni- ja õhutõrje ning lahingumoona tootmine. Selleks, et aga kaitsetööstus areneks, peame ka ise oma kaitsetööstusesse panustama ning riigina ettevõtjatelt tooteid ja teenuseid ostma ning ka katsetama. 

Samal ajal on Euroopa Komisjon välja töötanud kaitsetööstuse muutmise ja sõjalise mobiilsuse tegevuskava, mis tugineb Ukraina sõja õppetundidele ja plaanib kiirendada uute tehnoloogiate kasutuselevõttu, süvatehnoloogia ja kaitsekoostööd ning tõhustada taristu valmisolekut, uuendades peamisi sõjalise mobiilsuse koridore tsiviil- ja sõjalisteks tarbeks ning luues uue vastupidavuse tööriistakasti, et tuvastada ja kaitsta strateegilist tsiviilsõjalist taristut. Eestil on kohustus tagada, et meie teed, raudtee ja energiasüsteemid oleksid valmis nii igapäevaseks kasutuseks kui ka kriisiolukordadeks. Sõja mõju on teinud selgeks, et toimiv taristu on julgeoleku osa. Mulluse Euroopa Liidu rahastusotsusega eraldas omal ajal meie endi …

Palun lisa kolm minutit!

Kolm minutit lisaks.

… endi osalusel loodud CEF Rail Balticu projektile 1,2 miljardit eurot lisaraha. See moodustab koos Balti riikide kaasrahastusega 1,5 miljardit eurot ja võimaldab ehitust oluliselt kiirendada. See ühendus suurendab sõjalist mobiilsust ja tagab, et meie piirkond on kaitsmise ja majanduse seisukohalt paremini integreeritud. 

Teine oluline saavutus on muidugi Balti elektrisüsteemide edukas sünkroniseerimine Mandri-Euroopa süsteemiga 9. veebruaril. See ajalooline sündmus katkestas kõik elektriühendused Venemaa ja Valgevenega ning võimaldab Balti riikidel hallata oma võrke koos teiste Euroopa riikidega, tugevdades veelgi piirkonna energiajulgeolekut ja sõltumatust. Meil tuleb edasi minna, rajada uued ühendused Soome ja Lätiga, ehitada lõpuni Rail Baltic ja muuta meie taristu kriisikindlaks. See tähendab, et peame olema valmis seda kaitsma küberrünnakute, sabotaaži ja drooniohtude eest. 

Eesti välis- ja julgeolekupoliitika edu on juba kaks kümnendit tuginenud tugevatele liitlassuhetele. Euroopa Liidu liikmesriigid rõhutasid 2024. aasta juunis, kui avati Ukrainaga esimene valitsustevaheline konverents, et Ukraina tulevik on Euroopa Liidus ning et Euroopa jätkab Ukraina rahva toetamist nii kaua ja nii intensiivselt, kui vaja. Sama sõnum saadeti ka Moldovale, kelle puhul rõhutati, et liitumiskõneluste algus vaid kaks aastat pärast kandidaadi staatuse omistamist näitab riigi pühendumust ja et tulevik Moldovas ja selle kodanike jaoks on Euroopa Liidus. Need otsused järgnesid Euroopa Ülemkogu 2023. aasta detsembrikuu kohtumisele ning näitavad, et laienemispoliitika on muutunud geopoliitiliseks hädavajaduseks. Meie kohus on tagada, et Euroopa Liidu uus laienemislaine oleks edukas ja väärtuspõhine. Eesti peab selles protsessis seisma kindlalt demokraatlike väärtuste, inimõiguste ja õigusriigi eest, sest just neid väärtusi püüab Venemaa purustada. 

Head kolleegid! Meie ees olev töö on kindlasti suur. Euroopa ees ei ole algaval aastal olulisemat väljakutset kui Ukraina võit. See on ka meie endi vabaduse ja julgeoleku võti. Selle nimel peame seisma ühtselt, panustama julgelt ja käivitama külmutatud Vene varade kasutuse, et rahastada Ukraina kaitset ja ülesehitust. Me peame ehitama üles uued võimed, droonitõrje, pikamaa tulirelvad, digitaalse luure ning tegema seda koos liitlastega ning kasutades loodavaid Euroopa meetmeid. Meil tuleb arendada ja kaitsta taristut, sest Rail Balticu rajamine ja elektrisüsteemi sünkroniseerimine näitavad, kui tihedalt on julgeolek ja ühendused seotud. 

Ja lõpuks tuleb meil hoida liitlasi ja laiendada Euroopat. Algatatud liitumiskõnelused Ukraina ja Moldovaga peavad jõudma edukasse finišisse. Eesti on korduvalt tõestanud, et me suudame keerulistel aegadel olla eestvedajaks. Olgu meie otsused ka nüüd julgelt tulevikku vaatavad, kaitseme vabadust, tugevdame liitlassuhteid ja ehitame üles tugevama Euroopa. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Ja fraktsiooni nimel vastusõnavõtt, Mart Helme, palun!

Aitäh! Ma tänan neid viimaseid normitruusid kirjandeid siin! Huvitav kuulata! Kui ma oleksin õpetaja, paneksin võib-olla isegi nelja. Aga vastusõnavõtu sisu on see, et keegi mainis siin, et tema tahaks Pika Hermanni tornis näha mingit teist lippu. Mulle jäi arusaamatuks, mis lipp see siis on. Ukraina lipp, vikerkaarelipp, NATO lipp, Euroopa Liidu lipp? Ma tuletan meelde, et EKRE on esitanud eelnõu menetlusse, mis kohustab kõiki ametiasutusi kasutama ainult ja ainult Eesti trikoloori, sinimustvalget lippu. Ei mingeid muid lippusid: ei vikerkaarelippu, ei Euroopa Liidu lippu, ei Ukraina lippu, ei NATO lippu. Ametiasutustes ainult Eesti lipp, me oleme Eesti Vabariik, mitte mingisugune multinatsionaalne – ma ei oska öelda – Euroopa …

Üldiselt ma vastusõnavõtule vastusõnavõttu ei saa pakkuda. Fraktsiooni nime mainiti enne ettekandes? Tegelikult annan vastusõnavõtu, protseduurilist vastusõnavõttu fraktsiooni nimel. Toomas Uibo! Martin Helme mainis Eesti 200.

Aitäh! Väga hea oli kuulda, et Mart Helme soovib ikkagi, et Eesti lipp jätkuvalt seal lehviks. Juttu tegelikult minu sõnavõtus ei olnud EKRE-st, ma ei maininud seda kunagi. Paraku need meeleolud teatud ringkondades Eestis on. Ma ei tea, miks Martin Helme ennast seal ära tundis, aga tore oli kuulata, et ta on nõus sellega, et Eesti lipp Eestis ikkagi jätkuvalt Pika Hermanni tornis lehvib.

Aitäh! Siis on ka protseduuriline rakendatud. Aga protseduuriliselt tahab Mart Helme veel …

Protseduuriliselt tahaks, et protokollis siiski mainitakse, et vastusõnavõttu ei teinud mitte Martin Helme, vaid Mart Helme. See on niisugune pisiasi muidugi, aga siiski võib-olla oluline.

Aitäh! Toomas Uibo sai protseduurilise juba ära. Või tahad? Võta siis maha ka sealt. Kas tahab peaminister lõppsõna? Anname peaministrile lõppsõna läbirääkimistel.

Aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Aitäh kõigile selles debatis osalemise eest! Oli meeldiv, palju häid mõtteid, oli siin pooldavaid seisukohti, arukaid, Euroopa Liitu kirjeldavaid ja kiitvaid seisukohti. Mulle iseäranis jäi silma, et konservatiivide poole pealt on justkui selline hoiak, et Euroopasse tahaks vähem panustada, aga sealt tahaks rohkem. Niimoodi see süsteem ei toimi. Teiseks, eriti südame tegi soojaks nende hoiak, kes üldiselt on teadaolevalt Euroopa Liidu vastu ja kriitilised ning kes nüüd erakordse siiruse ja vokaalsusega muretsevad Euroopa Liidu lagunemise pärast. Nüüd nad siis lähevad Euroopa Liitu päästma. Nii et ma arvan, et siit debatist leiab palju materjali igasse õpikusse. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised ja olemegi läbinud tänase esimese päevakorrapunkti.

Liigume edasi teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud jäätmeseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 657 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Mida on selle seaduse kohta kosta? Eesti ettevõtlusorganisatsioonid, kaubandus-tööstuskoda, tööandjate keskliit, ringmajanduse liit ja toiduainetööstuse liit on asunud selle seaduse puhul konsensuslikule seisukohale, et selliselt esitatud ja lõpphääletusele mineval kujul on see kehv seadus, mille tulemid on järgmised: esiteks, täiendavad koormised ja hinnatõus ettevõtetele ja sealt omakorda ülekanduvalt lõpptarbijatele, Eesti inimestele; teiseks, eriti puudutavalt toiduainete hinna tõusu, toiduainetööstuse liit prognoosib selle seaduse tulemusena kuni 5%-list toiduainete hinna tõusu; kolmandaks, ulatuslik, massiivne, täiendav koormus Eesti inimestele, ennekõike tiheasustusaladel, uute prügikastide, kümnete tuhandete ettevõtlusorganisatsioonide hinnangul ka sadade tuhandete prügikastide paigutamise näol. See on tegelikult selle sisuline diagnoos. 

Ja praeguses olukorras niisuguste eksperimentidega meil ei ole mõtet tegeleda. Olukorras, kus meil on majandusseisak, peab valitsusel olema minimaalne empaatiavõime meie majanduse ja inimeste toimetulekule. Ei ole vaja sellise eksperimendiga tegeleda. Tuleb eristada olulist ebaolulisest. Seetõttu Isamaa hääletab sellele seadusele täies mahus vastu. 

Mis on eriti dramaatiline ja muret tekitav? Proua Sirje Potisepp ütles, et tema oma esindusorganisatsiooni juhi ajaloost ei mäleta sellist ülesõitmist, valetamist ja upsakust, nagu on olnud kahjuks selle seaduse puhul selle läbisurujate poolt. Jah, valitsuse esindajad teatavad pidulikult: 53 kohtumist selle seaduseelnõu menetlemisel erinevate huvirühmadega. Ja mis on tulemus? Jah, kõik huvirühmad ja ettevõtlusorganisatsioonid on koondunud konsensuslikult ühele seisukohale: tegemist sellisel kujul on jamaga, mis tõstab hindu, mis tegelikult halvendab inimeste toimetulekut ja nõrgestab majanduse konkurentsivõimet. 

Ja mis on eriti jultunud? Eile eelarve kontrolli komisjonis ma küsisin. Minister ei suvatsenud kohale tulla, tal oli mingeid asjaajamisi – arusaadav, jõuluaeg, kellel ei oleks, see ei ole nii oluline teema tema jaoks, et toiduainete hind kuni 5% kerkib, et selle üle parlamenti tulla aru andma. Ja siis korraga – andestust! – küsin valitsuse esindajalt, milline on mõju toiduainete hinna tõusule ja üldisele hinna tõusule. Vastus, tahate teada, mis see oli? Null eurot! Näete, null on ka number. Ei, mingit mõju ei ole. 

Ja samal ajal, kui ma võtan ette kevadel koostatud seaduseelnõu mõjuanalüüsi, siis mõjuanalüüs on kas meelega või oskamatusest kirjutatud nii segaselt, et konsolideeritud fiskaalmõju täiendava koormusena ei olegi sealt võimalik tuvastada seaduse erinevaid elemente. aga erinevaid elemente on mainitud. Ühe elemendi puhul tuuakse esile, et kümneid miljoneid eurosid laekub riigile maksutulu. Näete, milline kübaratrikk! Ühelt poolt planeeritakse kümneid miljoneid eurosid riigile maksutulu, aga öeldakse, et sorry, mingisugust lisakulu ühiskonnale ei teki selles olukorras. 

Teiseks, küsimus selle kohta, kui palju siis neid prügikaste tuleb täiendavalt hakata inimeste kodude juurde paigutama. Mis on vastus? Aga kust meie teame, oli valitsuse esindaja vastus. Ega meie ei oska hinnata, mis selle seaduse n-ö realiseerimise mõju on. Ma küsisin, et aga teil on ju mingi optimum olemas. Mis on kavatsus, mida soovitakse mingi uue täiendava õigusliku regulatsiooniga ühiskonnas saavutada? Mis on see optimaalne hulk? Kust meie teame? Vaatame, seadus rakendub, eks siis näha ole, kuidas täitma hakatakse. No kuulge, see ei vasta …! 

Me räägime, et meil on 2025. aasta. Me oleme Euroopa riik, me arutame Euroopa liikmesriigina asju. Sellisel tasemel, sellisel ettevalmistustasemel ei saa ju tegeleda õigusloomega, kullakesed! Ammugi on küsimus selles eesmärgis. Ja praegu on meil väga selge loogika: parlament peab olema see Saalomon. Keegi valetab. Kas valetavad konsensuslikult Eesti ettevõtlusorganisatsioonid, kes ütlevad, et toiduainete ja muude teenuste kaupade hinnad kallinevad, või valetab Eesti Vabariigi valitsus, kes ütleb, et hinnatõus on null eurot? 

Armas Eesti rahvas! Lugupeetav parlament! Kumba teie usute – kas neid organisatsioone, kes esindavad sadu tuhandeid töökohti, ettevõtteid, kes on tegelikult selle valdkonna professionaalid, on võimelised hindama ja aru saama sellest mõjust, mis puudutab nende ettevõtete konkurentsivõimet, või valitsuse seisukohta, kes ütleb, et mis on rahaline mõju, me ei olegi nii täpselt tervikuna kokku löönud, aga me teame, et täiendav koormus on null eurot? 

Kuulge, see ei ole ju nali! Mis eksperimendid meie riigis käivad? Kust on võetud see ülbus ja mandaat selliseks eksperimenteerivaks poliitikaks? Tänasele valitsusele seda ei ole tegelikkuses. Jah, on juriidiline võim, mida ei saa kahtluse alla seada demokraatlikus riigis, aga legitiimsust selliste eksperimentide katselaboriks Eesti muutmiseks, tegelikkuses ei ole. 

Esiteks, Isamaa Erakond avaldab toetust kõigile Eesti ettevõtlusorganisatsioonidele, Eesti koduomanikele ja me hääletame täies mahus selle seaduse vastu. Teiseks, me kutsume üles südametunnistusega parlamendiliikmeid sedasama tegema. Ja kolmandaks, juhul kui parlamendi hääletusmasin osutub võitjaks, siis me pöördume kindlasti ja kutsume üles ka ettevõtlusorganisatsioone pöörduma presidendi poole, et see seadus presidendivetoga lükataks täies mahus tagasi. 

Ma juhin tähelepanu, et esimese tormihoiatuse andis Eesti Tööandjate Keskliit juba kevadel. Juba kevadel oli tegelikult Eesti Tööandjate Keskliidu direktori, Ando Sutteri allkirjaga pöördumine valitsuse poole, kus kutsuti üles sellisel kujul see jäätmereformi seadus – mida sellega tegema? Viskama prügikasti. Jäätmereformi seadus visata prügikasti. Näete, nii kujundlik ja tervemõistuslik oli toona see seisukoht.

Nii et, sõbrad, võtame jõu kokku, lugupeetavad parlamendiliikmed! Proua Alender! Teie valijad elavad paneelmajades Põhja-Tallinnas, kortermajades, individuaalelamutes, neil on suvekodud Eestis, nad ei vaja niisuguseid eksperimente. Nad käivad ka Maximas, käivad ka Coopis, käivad ka Rimis, neil tõusevad ka toiduainete hinnad. Tõsine probleem! Vaatame Eesti rahvale silma ja hakkame lõpuks otsuseid langetama selliselt, et nad vastavad ühiskonna minimaalsele ootusele inimeste toimetuleku huvides, inimeste ostujõu, mitte halvendamise huvides, vaid vähemasti samal tasemel hoidmise huvides, ja loomulikult meie majanduse väljavaadete huvides.

Aitäh! Teie aeg! 

Aitäh! Vabandust, läksin kirglikuks!

Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Minu arust hea kolleeg Urmas tõstatas väga olulise küsimuse. Küsimus on, kas me usaldame seda valitsust, kas meie rahvas usaldab seda valitsust või mitte. Loomulikult, arvestades kõiki neid tegusid, väljaütlemisi ja ka viimaseid – miks viimaseid? –, ma arvan, viimase kahe aasta küsitlusi, siis on selge, et rahvas rohkem seda valitsust ei usalda. Kas on antud ka põhjust selleks? Loomulikult ja kuhjaga! (Urmas Reinsalu hüüab saalist: "Kapaga!") Kapaga, nagu Urmas, hea kolleeg, ütles. Ma toon välja teile just nimelt viimased teod, väljaütlemised, mis kinnitavad, et me ei saa seda valitsust usaldada.  

Alustame viimasest ülestunnistusest, mis tuli Pärtel-Peeter Pere suust. Meie Tallinnas siin suvel – need on tema sõnad – volikogus mängisime lihtsalt Tallinna inimestega, mängisime teemaga, mis puudutab lasteaia kohatasu vabastamist. Pärtel-Peeter Pere tunnistas otse-eetris TV3 uudistes, et tema ei ole kunagi seda toetanud ega hakkagi toetama, aga kuna tuli Reformierakonna käsk ülevalt, juhatuse poolt, et seda tuleb teha, siis ta küttis seda lõpuni, nii kaua, kuni koalitsioon läks lõhki. (Urmas Reinsalu saalist: "Kes andis käsu?") Ja andis käsu Reformierakonna juhatus. See oli tema nii-öelda ülestunnistus otse-eetris.  

Nüüd on küsimus, aga tuletame nüüd meelde, kui veenvalt ta seda kõike meile esitas, kui olulised on lapsed, kui oluline on, et lasteaiatasu jääks ära ja nii edasi. Möödus kolm kuud ja ta ütles, et tegelikult ma valetasin teile näkku, ma ei ole kunagi seda uskunud ja tegelikult see on väga halb mõte. 

Härra Laats, ma tuletan meelde, et meil on jäätmeseadus.

Ma jõuan sinna. Aga see on väga oluline.  

Kuidas me saame Reformierakonda usaldada, kui ühel päeval kiidetakse taevani ühte otsust ja teisel päeval ütleb, et tegelikult me ei ole kunagi sellesse uskunud? Ja vaat selle seadusega on, ma arvan, täpselt samamoodi. Keegi on pannud teile need sõnad suhu, ju siis Reformierakonna juhatus, ja teie ülesanne siinsamas Riigikogu saalis kahjuks on – ma teen sellise järelduse –, et te peate kiitma taevani, kui hea seadus nüüd see tuleb.  

Ma tuletan lihtsalt meelde, et seesama valitsus siin ja see koalitsioon on tegelikult ju pantvangivalitsus. See ei ole juba ammu demokraatlikel alustel toimiv valitsus ega koalitsioon, kui ühest küljest öeldakse, et tegelikult me peaksime siinsamas saalis võtma vastu ühe seaduse, mis selgelt halvendab meie olukorda. Ma räägin praegu hasartmängumaksu langetamise seadusest, kus ka reformierakondlased tunnistavad, et see seadus ei ole hea, neid sunniti tegelikult seda seadust toetama. See kõik oli jällegi otse-eetris ja need on reformierakondlaste välja öeldud sõnad. Lähtuvalt sellest see ongi ju tegelikult pantvangivalitsus, kus ei ole rohkem mingisuguseid lähtepunkte, mille kohta võiks öelda, et tõesti, siin lähtutakse oma otsustes riigimehelikkusest.  

Ja nüüd, jõudes jäätmereformi juurde, siis loomulikult kõik, mis puudutab erinevaid mõjuanalüüse, siis neid siin ei ole. Me oleme selgelt küsinud, kui palju siis kokku võttes see lugu läheb maksumaksjale maksma, ja siis on öeldud meile, et tegelikult hinnad ei tõuse. Teiselt poolt planeeritakse maksulaekumist, aga kui maksude laekumist planeeritakse päris suures mahus selles valdkonnas, aga teiselt poolt ei planeerita, et see kuidagi mõjutab lõpptarbija hinda, siis mul on küsimus, kuidas siis need tulud tõusevad. See ei ole lihtsalt võimalik! Kui on kuskil tulude tõus, siis järelikult peab need tulud kuskilt saama, järelikult lõpptarbijad ikkagi maksavad kinni, järelikult need hinnad ikkagi lõpptarbijatele tõusevad.  

Ma palun kolm minutit juurde. 

Kolm minutit lisaks.

Ja sellest lähtuvalt loomulikult ka meie toetame katusorganisatsioonide seisukohti, on see siis Eesti Ringmajandusettevõtete Liit, toiduliit või tööandjate liit, kes selgelt ütlevad, et kui selle jäätmereformi te rakendate, siis elu meil paremaks ei lähe, vaid läheb kallimaks.  

Nii et veel kord, arvestades viimaseid Reformierakonna liikmete väljaütlemisi ja ülestunnistusi, siin joonistub välja tegelikult nende töömuster ja seda töömustrit me näeme ka siin. Nii et loomulikult Keskerakonna fraktsioon seda eelnõu ei toeta. Aitäh!

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Tiit Maran, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Auväärt kolleegid! See seaduseelnõu, mida me siin käsitleme, on ilmselt keskkonna seisukohalt üks olulisimaid, mida me sellel poolaastal oleme käsitlenud. Ja sotsiaaldemokraatidel on väga hea meel seda eelnõu toetada. 

Miks? Sest me toodame liiga palju prügi ja jätame liiga vähe jäätmeid kasutusse võtmata. Kui me vaatame üleilmses vaates, siis me sisuliselt upume prügis. Mõelge kas või nendele plastiku ujuvatele saartele maailma meredes või nanoplastile praktiliselt igal pool ökosüsteemides, Antarktika jääväljadest kuni ookeani sügavusteni välja. Või mõelge ka iseenda keha peale. Vähe on organeid kui üldse, kus pole nanoplastiosakesi. 

Meenutaks veel, et sel aastal prooviti sõlmida rahvusvaheline lepe plasti tootmise vähendamiseks. Miks see ebaõnnestus? Sellepärast et seda blokeerisid efektiivselt fossiilkütusetootjad ja plastitootjad, gigandid, sest ärihuvi läks konflikti üleilmse keskkonna reostamise piiramise vajadustega. 

Aga tagasi Eestisse. Ma mäletan aega, kui ma poisikesena pidin täitma ülesannet, viima prügiämbrit välja. Seda tuli teha korra nädalas või isegi veel vähem. Aga nüüd on olukord, kus välja viia sortimiseks tuleb mitme prügiämbri kaudu prügi, ja seda isegi mõnikord mitu korda nädalas.

Üks hetk! Vabandust, ettekandja, mingi vilin on. Kas kõik seda kuulevad? Kellegi telefon äkki? Aga jätkake, palun. Kui see segab teid, siis andke märku.

Ei sega. Nii palju me oleme hakanud viimasel ajal igasuguste pakenditega rohkem prügi tootma. Auväärsed kolleegid, me oleme paratamatult jõudnud olukorda, et sammude astumine prügisaaste vähendamiseks on möödapääsmatu. 

Mis sammud need on? Kindlasti sellised sammud, et jäätmed jõuaksid enam ringlusesse ja mitte prügina prügimägedele ja põletamisesse. Samuti sellised sammud, et tekiks süsteem, et jäätmed, eriti probleemtooted, muutuks väärtuslikuks taaskasutuse ja ringlusse võtmise materjaliks. Sammud, et süsteem selleks oleks läbipaistev, et oleks selged reeglid ja üheselt arusaadavad jäätmeandmed. Samuti sammud, mis tõstaksid jäätmekäitluse korralduse kvaliteeti, soodustaks konkurentsi, väldiks monopolistlikke lahendusi. Kordan veel kord, väldiks monopolistlikke lahendusi. 

Auväärt kolleegid! Just neid samme astub see eelnõu, mis praegu on seaduseks saamas. Ka see tekitab probleeme inimestele ja ettevõtetele. Kindlasti tekitab see ebamugavusi, sest sorteerima peab rohkem, ja ettevõtjatele tekib see probleem, et nad peavad oma tegevust kestlikumaks muutma. Aga see on paratamatu praeguses ajas. 

Meenutan teile, et oleme liikumas varasemast kiire kasvu, piiramatu kasvu ajast märkimisväärselt teistsugusesse ajastusse. Seda iseloomustab ökoloogiline kitsikus ja vajadus õppida toimida piirides – piirides, mida me ületada ei tohi. See üleminek on keeruline ja vaevaline, sest palju peab muutma sellist, millega me oleme harjunud meie toimetamistes, meie mõtlemistes, meie väljaütlemistes. 

Seda eelnõu on ümbritsenud tööstuse massiivne kampaania kantud soovist vanamoodi edasi toimida, millest on äärmiselt kahju. See on väga vajalik eelnõu ja selle vastuvõtmist peaks tervitama kõik need, kes tahavad näha, et meie tulevik on oluline ja selle eest hoolitsetakse. Aitäh!

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Yoko Alender, palun!

Hea juhataja! Austatud kolleegid! Kümme aastat tagasi analüüsis Riigikontroll olmejäätmete kogumist ja ringlusse suunamist. Auditi kokkuvõte riigikontrolörilt 2016. aastal oli järgmine, tsitaat: "Riik peab omalt poolt toetama omavalitsusi, sõnastades selgelt nende rolli ja volitused ning võimaldades neil rahulikult ja järjekindlalt jäätmehooldust arendada. Audit näitas, et meil on potentsiaali, et rohkem jäätmeid jõuaks uuesti materjalina kasutusse."

Pikalt on selle eesmärgi täitmiseks seadusruumi muudatusi koos kõigi osapooltega kujundatud ja täna lõpphääletusele minev eelnõu sisaldab suurt osa neist. Jäätmereform ei keskendu ainult jäätmete liigiti kogumisele, vaid on tervikpakett õigusnormidest, toetustest, juhenditest ja digitaliseerimisest, mis aitab kohaliku ressursi majandusse suunata. Rahalisi toetusi kaasneb circa 70 miljonit eurot omavalitsustele, et korraldada jäätmete tekkekohalt kogumine, tootjatele pakendite paremaks disainiks ja ettevõtjatele ringlussevõtuvõimekuse arendamiseks. 

Miks seda reformi vaja on? Sest sorteerimata prügist või pelgalt avalikes konteinerites kogutust ei tule piisavalt kvaliteetset ehk puhast materjali, mida oleks võimalik ressursina kasutada. Ma olen rääkinud inimestega üle Eesti, ka nendes majades, millest siin oli juttu. Inimesed tahavad sorteerida, aga nad tahavad olla veendunud, et tõesti nende jäätmed siis ka ringlusse jõuavad. Seda eesmärki reform täidabki. 

Enamikku ringlussevõtu sihtmääradest täidame pakendite puhul praegu klaasi ja veopakendiga ehk selline hulgipakend. Niinimetatud müügipakendiga ehk sellega, mida me poest koju toome, on asjalood oluliselt kehvemini ja peame leidma parimaid lahendusi. Tarbijana oleme pakendite ringlussevõtu eest juba maksnud. Ringlussevõtt on tootjate kohustus 2004. aastast, aga süsteem praegu ei toimi. Me maksame lisaks teist korda 20 miljonit, kõik koos, riigieelarvest. Paljud maksavad kolmandat kordagi, sest maksavad kas pakendikoti eest või on see kulu peidetud olmejäätmete maksu sisse. Praeguse süsteemi juures me ei teagi, milles kulud seisnevad, millal ja mille eest maksame ning kas meie jäätmed üldse ringlusse jõuavad. Seda kõike jäätmereform muudabki. See toob õigluse ja läbipäistvuse ning inimene tasub edaspidi jäätmete ringlussevõtu eest vaid ühe korra. Materjal antakse tagasi tootjale ja puhtuse eest vastutab kohalik omavalitsus. 

Tunnustan eelnõu ettevalmistajaid põhjaliku, sisuka ja loogilise lahenduse eest. Edaspidi on meil tiheasustuses, nii nagu KOV-ide lepingud viie aasta jooksul uuenevad, neli konteinerit: segaolme, biojääde, plast- ja metallpakend, kartong ja paber koos vanapaberiga. Klaasi kogume edasi nii nagu täna, sest see on majanduslikult kõige mõistlikum ja toimib hästi. Omavalitsus saab võimaluse juhtida jäätmekorralduse kulusid täieliku läbipaistvuse ja detailsusega, et teaksime, mida meie rahaga tehakse. Uus jäätmeinfosüsteem võimaldab meil kõigil vaadata, mis kogustes ja kuhu meie jäätmed liiguvad. Nii nagu praegu peab tootja ka edaspidi vastutama oma pakendikäitluse eest ja tasub taaskasutusorganisatsioonidele regulaarset teenustasu sõltuvalt materjali tüübist. Kogumisvõrgustik muutub tihedamaks just tiheasustuses, et inimestel oleks liigiti kogumine mugavam. Ja ühe pakendijäätme kogukäitluskulu ühe pakendi hinnas on lihtsustatult circa 1 eurosent, logistika sellest sõltuvalt efektiivsusest 10–70%. See on kulu, mille tootja arvab toote hinda juba täna. Igasuguse tekkekohalt kogumise lisakulu pakendijäätmetele katab jäätmearvel inimeste tasutav 50 senti ühe konteineri tühjendamise või pakendikoti üleandmise eest. Seega ei saa mingil juhul jäätmereformi süüdistada toiduhindade tõusus. 

Omavalitsus saab seega edaspidi tõepoolest volitusi ja vabadusi juurde, ka vastutust, sest nemad peavad just nimelt liigiti kogumise sihtmäärad koos kohalikega täitma. Aga edaspidi on ka investoril lihtsam jäätmevaldkonda siseneda, sest suurenevad puhtad jäätmeveod ja andmestik muutub digitaliseerimise abil läbipaistvaks ja usaldusväärseks. 

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega. 

2027. aastast saame digitaalse reaalajalähedase andmevahetuse, kus kogu aruandlus on automatiseeritud. See annab selge ülevaate jäätmevoogude ja valdkonnas muu seonduva kohta. Tänu sellele saab planeerida pikaajalisi investeeringuid, tekib uusi töökohti ja riigile maksutulu. Ringlussevõtt muutub majanduslikult mõistlikumaks kui ladestamine või põletamine. 

Keskkonnakomisjonis tekkis menetluse käigus küsimusi eelnõu sisus, ennekõike sisetehingute teemal. Veo- ja käitlushanked eraldatakse, et ettevõtetel oleks lihtsam turule pääseda ja pakkuda paremat teenust. Sisetehingud jäätmeveol ei ole eelnõu kohaselt lubatud, küll aga käitluses. Juristid andsid meile üsna vastassuunalist nõu ja tõdesime, et sisetehingute keelamine käitluses oleks pigem poliitiline otsus. Reformierakond seda toetab. 

Eelnõu menetluse käigus kostus omavalitsustelt pigem praeguse, eelnõus oleva sisetehingut lubava lahenduse kohta, aga me tahame kuulata ära kõik omavalitsused. Me peame leidma lahenduse, kus üleminek puhtale konkurentsile tuleb nii, et on garanteeritud, et seni investeeritud maksumaksja raha saab kasutatud eesmärgipäraselt. Näiteks hanke ebaõnnestumise korral saab KOV ikkagi leida lahenduse sisetehingu kaudu. Keskkonnakomisjoni soov on osapooltega koos selline lahendus lähiajal teie ette tuua. 

Tänan kõiki, kes on aastate jooksul jäätmereformi panustanud, ettevõtjatest ministrite, omavalitsusjuhtide ja ametnikeni. See tõepoolest on üks kõige suuremaid samme, mis me oleme ringmajanduse poole liikumises siin teinud. Mõistlik elukorraldus ja puhas majandus on Reformierakonna prioriteet. Toetame fraktsioonina eelnõu ja soovitame sama teha ka teil. Tänan tähelepanu eest!

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Rain Epler, palun!

Härra esimees! Head kolleegid! Head inimesed! Noh, on vast päev! Hommikul tuleb pulti reformierakondlasest peaminister ja räägib Euroopa Liidust, vajadusest konkurentsivõimet parandada, bürokraatiat vähendada. Ta räägib, kuidas ta ajaloolises mahus vähendab bürokraatiat. Päev veereb edasi, tuleb pulti tema erakonnakaaslane, toetatuna ka sotside poolt, aga sotside puhul ma selles mõttes ei imesta. Nemad tegelevadki hullusega, nad ei häbene seda tunnistada. Aga tuleb reformierakondlasest Yoko Alender ja räägib täpselt 180 kraadi vastupidist juttu, kuidas ikka on vaja rohkem reguleerida, täpsustada, kaste juurde teha, ja nii edasi, ja nii edasi. Ei ole vaja! 

See on halb seadus väga-väga mitme nurga alt. Selle suhtes ei ole kriitilised mitte ainult töösturid, vaid selle suhtes on kriitilised ka kõik ring- ja jäätmemajanduses osalevad ettevõtjad. Kirju on saadetud, arvamusi on avaldatud, aga ei, masinavärk liigub ikka edasi. Aga tõepoolest, meil on vaja teatavas mõttes jäätmereformi. Meil oleks vaja lahti saada sellest prügist, mida kasvavas tempos toodavad ülisuureks paisunud ametkonnad. Iga päev, nii Euroopas kui ka Eestis, bürokraatia masinavärk kasvab ja sealt tuleb kiires tempos lohakalt ja kiirustades koostatud ning ettevõtjate ja inimeste arvamust mitte millekski pidavaid eelnõusid. Nii et selles osas tuleks tõesti pingutada nii Euroopas kui ka Eestis, et sellele bürokraatlikule masinavärgile vastu saada. Võtkem see käsile! 

Siin on mul väike etteheide ka, Urmas, sulle ja sinu erakonnale. Oma hiljuti toimunud volikogust alates ja ka täna olete hakanud tõsiselt ametnikkonnaga flirtima. Ma mõnes mõttes saan aru sellisest küünilisest poliitilisest arvestusest. Kuna see masinavärk on nii suureks kasvanud, siis seal on kümneid, kui mitte sadu tuhandeid potentsiaalseid valijaid. Aga ma ütlen, Urmas, et lühiajaliselt võid sa loota sealt palju hääli, aga pikaajaliselt me vajume selle koorma all kokku. Nii et, Urmas, ära mängi! Kuigi te olete nii avalikult ja kõvasti selle välja öelnud, et ma ei usu, et te sellelt teelt nüüd enne 27-ndat vähemasti tagasi pöördute. Nii et tuleb nõustuda sellega, mida ütles meie erakonna esimees siin enne kõnet pidades: ainus lahendus ongi EKRE. Aitäh!

Tõepoolest, Urmas, teie nime mainiti. Vastusõnavõtt, Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh heade sõnade eest Rainile! Muidugi, ma mõistan Rain Epleri küsimust. Ei, vaadake, Rain, küsimus ei ole tegelikult ju praegu mingites ametnike häältes. Meid ootab ees, kui samasugune poliitiline juhtimine jätkub, kahjuks 2026. aasta näol poliitilise juhtimise mõttes kaotatud aasta. See eeldab meilt 2027. aastal erakorralisi meetmeid ja väga kiiret võimekust ilma mitte mingisugust vahepausi lubamata startida kehva poliitika korrigeerimise nimel. See tähendab seda, et see eeldab, et tegevuskavad, mida Isamaa seab ambitsiooniks 2027. aasta valimistele, ei saa olla tavapärased poliitprogrammid, nagu need erakondadel on, vaid need peavad olema rahaliselt kaetud, usaldusväärsed ja tehniliselt viimistletud. Ja seetõttu on kindlasti vajalik ka positiivses mõttes ametnike, aga mitte üksnes ametnike, ekspertide ja huvirühmade kaasamine selles teekonnas. See on aasta, mis saab olema poliitilise juhtimise mõttes kaotatud, seda enam tuleb pingutada selleks, et seda kaotatud aega tasa teha. Aitäh!

Aitäh! Kõnesoove rohkem ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 657 lõpphääletus. Alustame selle ettevalmistamist. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud jäätmeseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 657. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu poolt oli 53 Riigikogu liiget, vastu 27, erapooletuid oli 0. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Läheme tänase viimase päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu 725 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 725 lõpphääletus. Alustame selle ettevalmistamist.

Tänan teid, Riigikogu liikmed, kannatlikkuse eest! Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu 725. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt hääletas 58 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu on seadusena vastu võetud. Oleme läbinud tänase kolmanda päevakorrapunkti. Kõik punktid on ammendunud ning istung on lõppenud.